text
stringlengths 5k
186k
| timestamp
stringlengths 19
19
| url
stringlengths 14
1.55k
| source
stringclasses 1
value |
|---|---|---|---|
SEO, SEO optimeerimine, otsimootori optimeerimine, kodulehe optimeerimine, otsingumootori optimeerimine või otsimootoritele optimeerimine? Mis siin vahet on?
Sellepärast, et SEO Agentuur saab liiga palju päringuid mitteklientidelt, millede sisuline kvaliteet on väga madal. Turundajatel, IT tegelastel ja äriomanikel on laialivalguv arusaam sellest, mis on SEO hoolimata sellest, et tänaseks hetkeks peaks ka eestikeelset sisu SEO valdkonna kohta olema avaldatud piisavalt ning otsiturundus, kui turunduse distsipliin peaks ka turul juba oma koha olema leidnud.
Niisiis – sisestasin otsingusse “Mis on SEO?” ning hakkasin huviga lugema tulemusi. Tõemeeli – võtsin läbi esimesed 10 tulemust. (teisele lehele niikuinii keegi ei kliki)
Pane tähele, et juba siin on asi veidi viltu. Mis mõttes “Mis on kodulehe optimeerimine”? Ma otsisin vastust küsimusele “Mis on SEO?”. Aga see selleks.
Kodulehe optimeerimine tõstab nähtavust otsingumootorites. Oletame, et otsite odavat majutust Pariisis. Kirjutades Google otsingusse: ”cheap accommodation in Paris”, saate umbes 22 miljonit tulemust. Enamus kasutajatest ei vaata kaugemale esimesest leheküljest. Tugev, efektiivne, relevantne SEO aitab pääseda esimesele leheküljele. Otsingumootori optimeerimise (Search Engine Optimization) lühend on SEO. Tegemist on protsessiga, kus genereeritakse liiklust kodulehele orgaaniliste otsingutulemustega. Kodulehe optimeerimisega saavutad parema positsiooni Google, Bing jt otsingumootorites.”
Hmm, pole nõus. SEO on minu arvates hoopis midagi muud. Lahe on muidugi see, et keegi maksis minu kliki eest aga vastust oma küsimusele ei saanudki.
Aga läheme edasi. Esimesel orgaanilislel positsioonil olev SEO Partner veebileht kirjutab oma vastavasisulises postituses nii:
Otsingumootorite peamine eesmärk on parandada otsingutulemuste kvaliteeti. SEO eesmärk on otsingumootorite mõistmine ja selle läbi otsingumootoritele sobiva kvaliteetse sisuga jõudmine otsingutulemuste esimestele lehtedele. Internet on väga suure konkurentsiga turg ja seal ellujäämiseks on elutähtis kaasas käia SEO trendidega, eriti Google’i uuendustega just Euroopas.”
Teisel orgaanilisel positsioonil asuv WSI Online tulemus on paljulubav – tõepoolest jääb mul silm sellele pidama ning snippetist eeldaks, et selle linko taga olev sisu on see, mida ma otsin.
SEO mõiste ei ole sulle ilmselt võõras. SEO-d tehakse kodulehe nähtavuse parandamiseks otsingumootoris. Eestis, kus Google omab 89% otsinguturust, räägime me põhiliselt kodulehe optimeerimisest Google otsingus. Kui SEO mõiste on ühtselt selge, siis SEO tegevuse sisu on tavainimesele täiesti mõistmatu. Asi on selles, et SEO sisu ongi keeruline mõista.
Hmm… isegi SEO-ga tegelevad ettevõtted ei jõua üksmeelele – kes teevad linkimist, kes kasutavad sotsiaalseid signaale, kes kolmandaid meetodeid.
Kui lisada juurde veel Google algorütmiuuendused, mis on oluliselt muutnud otsingutulemuste hindamistingimusi, siis pole imestada, et SEO tundub mingi maagilise võlukunstina.
SEO on otseselt seotud sinu sissetulekutega läbi otsingutulemuste. Mida kõrgemal positsioonil asud oma kodulehe optimeeritud sisulehtedega, seda rohkem saad endale väärtuslikku veebiliiklust.
Sageli öeldakse selle kohta kui otsingumootori optimeerimine (otsitakse Googlega kuus 110 korda), kuid see pole õige termin, sest keegi ei saa optimeerida otsingumootoreid, vaid ikka oma kodulehe sisulehti otsingumootoritele.
Näiteks meie saame väga suure osa koolitustellimustest just tänu järjepidevale SEO’le. See toimib nagu tasuta reklaam internetis, kui vaid järgid teatud väljakujunenud mängureegleid ja oled aus.”
Kiituseks tuleb siinkhal siiski öelda, et lehel on pikk jutt sellest, miks SEO on kasulik ja mõned tehnilised näpunäited ka. Aga õnneks mitte liiga palju – muidu kliendid ei tule koolitusele 😉
“ SEO (Search Engine Optimization) ehk otsimootori optimeerimine on tegevuste kogum, mida kasutatakse veebilehe külastatavuse suurendamiseks läbi otsimootorite (Google, Yahoo, Neti ,Yandex jt.) tehtavate orgaaniliste (tasuta) otsingute.
Veebilehe külastajate arv on otseses seoses selle lehe asukohaga otsimootorite kaudu tehtud päringule saadud vastete järjekorras. Mida kõrgem on positsioon, seda rohkem on võimalik suunata külastajaid oma veebilehele.
Hea SEO pole suunatud mitte ainult veebilehe teksti optimeerimisele, vaid hõlmab endas kogu veebilehel esitatava sisu arusaadavaks tegemist nii robotitele kui inimkasutajale ning võimalikult kõrge kvaliteediga veebilehe kasutusmugavuse pakkumist. Mida paremini on veebileht optimeeritud, seda parem on selle veebilehe SERP (Search Engine Ranking Place) ehk positsioon otsimootori otsitulemustes ”
Digiturundus veebileht on meist järgmine otsitulemustes, ning pealkiri “Mis on SEO ja kuidas käib kodulehe optimeerimine” kõlab paljulubavalt. Klikin lehele ja loen:
SEO ehk otsingumootoritele optimeerimine on maakeeli orgaanilise liikluse suurendamine teie veebilehele läbi erinevate otsingumootorite. Tänapäeval on suurimateks otsingumootoriteks Google, Bing, Yahoo, Baidu ja teised otsingumootorid, mis annavad inimestele parimat võimalikku infot vastavalt tehtud päringule. Samas, kas meil on võimalik täna võimalik oma veebilehega saada potentsiaalsete klientide silmade alla Googles? Kiire vastus on jah, kuid lugege edasi.”
SEO (ing.k. Search Engine Optimisation) on kodulehtede optimeerimine selliselt, et see saavutaks võimalikult kõrgema positsiooni otsingumootorites nagu Google, Bing, Yandex jne. Kõige olulisem eesmärk on jõuda esimesele otsingutulemuste lehele.”
Hästi sõnastatud, lakooniline ja lihtne. Aga kasud pole selged. Miks peaks olema veebileht võimalikult kõrgema positsiooniga? Vot tehke mulle selgeks – ühe lausega. Algus on hea, aga asi jääb nagu poolikuks.
Üllatusena on järgmine tulemus pärit Kunstimeistrite veebist – https://kunstimeistrid.ee/blogi/mis-on-seo-ja-kuidas-seda-muugi-tostmiseks-kasutada/
No nii. Uurides edasi jõuan Internetiturunduse Blogspoti lehele, artikli pealkirjaks “SEO, mis see on , miks see on ja kuidas see töötab?”
“ Otsingumootoritele optimeerimine (inglise search engine optimization, lühend SEO) on veebilehe või veebisaidi nähtavuse suurendamine otsingumootoriotsingutulemustes. Kui inimene otsib mingit märksõna (ehk näitab üles huvi teatud toote/teenuse vastu), siis optimeeritud lehte näidatakse otsingutulemuste seas eespool.”
Leidsin aga laheda kodulehe, mille otsa ilmselt muidu ei oleks sattunud. Keegi on püsti pannud SEO kooli – www.seokool.ee. Eriti meeldis mulle lehel olev lause: “Internetis leviv SEO informatsioon on 99% kräpp.” Ma ei tea, kas see kool ka toimib või kes on selle taga aga mõte on hea.
Pean nõustuma sellega, et 99 % infost, mis veebis SEO kohta leidub, on kräpp. Tekib aga küsimus, miks see nii on? Enamustel lehtedel, kus SEO-st räägitakse, ei tooda välja selle valdkonna põhialuseid nind saadavaid kasusid. Selle asemel räägitakse palju tehnilist juttu, millest vähese teadmisega ettevõtjal või turundajal pilt veel udusemaks läheb. Ja ma pole üldse kindel, mis teenuseid SEO teenuste pähe Eestis tegelikult üldse müüakse.
Sain tagasi sisuliselt ja hinnaskaalalt täiesti erievad pakkumised – mõned muidugi ei vastanud ka. Hinnad erinesid 10x – madalaim pakkumine veebilehe tehnilise SEO läbiviimiseks oli 60 € ning kalleim 600€ .
Kuidas on see võimalik? Mida ma kliendina peaksin sellest siis järeldama? Muidugi tahaks odavalt läbi saada aga mine tea, mis kvaliteediga teenus on.
Tuletan meelde, et lähteülesanne oli esitatud kõikidele pakkujatele samadel alustel ning optimeeritav veebivara olemas lives ning kõigile samadel alustel ligipääsetav. Ilmselt aimate juba, et ma ei hakanud tööle ühegi pakkujaga.
Jah – see on täiesti normaalne tegevus. Olen märganud, et konkurendid saadavad mulle ka aeg-ajalt varikliente. Aga see on ok – SEO Agentuur on premium agentuur ja niikuinii üks kallimaid Eestis. Meile on pigem hea resultaat oluline, kui diil iga hinna eest.
Kõik see viib mind mõttele, et SEO valdkond sarnaneb muudele valdkondadele, mis on Eestis oma loomulikku radapidi arenenud. Heaks näiteks on meedia-ning reklaamiagentuurid, kinnisvarabürood, ehitajad jpt valdkonnad, kus esiotsa puudus igasugune regulatsioon ning arusaadavad standardid.
Kui sa arvad, et sul on siin avaldatud definitsioonidest “Mis on SEO?” parem või suupärasem versioon olemas, siis anna endast teada – saada meile e-post KONTAKTI lehelt.
Sneak peek : kasulik, praktiline ja informatiivne lugu ettevõtjale sellest, kuidas SEO abil raha teenida.
|
OSCAR-2019
|
||
Lugesin Ritsiku kokkuvõtet tema kangelaslikest (ei ole üldse iroonia siin, täiesti tunnustav märkus hoopis) tööotsingutest ja hakkasin mõtlema selle sotsiaalse kapitali peale.
Oeh. Ma olen seda hästi palju kuulnud, et enamik (häid) töökohti liigub ainult tutvuste kaudu. Ma ise olen siin üldiselt erand, sest oma esimese töökoha (mis muidugi andiski hea aluse järgnevatele) sain küll tutvuse kaudu, aga kahele järgnevale (rohkem mul neid ette näidata polegi) kandideerisin läbi konkursi. Minu vanuses võiks seda sotsiaalset kapitali juba tekkinud olla, kuid mu viimase (peaaegu 12-aasta) töökoht on olnud täiesti suletud süsteem st mul ei ole tööalaselt mitte mingeidki kontakte väljaspool enda mikroettevõtet, mis tähendab ühtlasi seda, et mitte keegi ei tea, millega ma tegelen, milles ma hea olen või kuhu sobida võiksin. Polkovnikule ei kirjuta keegi, et näe, tule meile tööle, sinu varasema kogemuse põhjal võiks meil pakutav sulle sobida! Mulle millegipärast tundub, et professionaalne areng just nõnda toimub?! No intervjuudes ju ikka mainitakse, et "ja siis kutsuti mind sellesse ettevõttesse seda ja toda tegema".
Ainus mingisugune professionaale ühendav võrgustik, millega ma olen oma tööelus kokku puutunud, oli Pare (Eesti Personalijuhtimise Ühing), mille liikmeks oli Tähtis Ministeerium ja mille üritustele-koolitustele mind siis maksumaksja raha eest saadeti. Ausalt öeldes oli see üks meeldivamaid (kui lausa mitte kõige meeldivam) osa mu tööst. Muidugi, mingeid tihedamaid suhteid sealt kellegagi mul oma lühikese tööperioodi tõttu ei tekkinud.
Lugesin ühest hiljutisest KesKusest intervjuud Rein Langiga, kes seal samuti sotsiaalse kapitali olulisuse välja toob - kuidas tekkisid suhted malevas ja kuidas need hiljem igasugu tööde ja asjameeste otsimisel ära kulusid - esimesena pöörduti ikka nende poole, keda juba teati. Sama teemat olen ma kuulnud ka korporatsioonide kohta ülikoolis (mõneti põhjendatakse sellega ka meeste suurt osakaalu juhtide hulgas - ollakse samast korporatsioonist välja kasvanud) või isegi kursustega. Ma ei tea, kuidas mujal ülikoolides praegusel ajal on, kuid Tartu Ülikooli igati tervitatav võimalus ise endale õppeplaan kokku panna, lõhestas teisest küljest tugevalt seda oma kursuse tunnet. Vaid alguses olid mõned suured sissejuhatavad massloengud, seal istusid koos poole ülikooliga, ja hiljem spetsialiseerus igaüks oma rada. Vähe oli neid, kes lähemalt suhtlema jäid.
Ilmselt võib sotsiaalset kapitali kasvatada ka igasugu ühishuvilistes ringides, trennides, huvigruppides jms. Aga kui su huvialad pole avalikku laadi? Või on pigem sellised, mis tööalases elus kuidagi kasuks ei tule?
Huvitav, et ma ise olen üsnagi selle vastu, et tuttavaid ja sõpru tööle võtta. Mu meelest on see kindlam viis suhted lõpetada, kui kellelegi raha laenamine. Ma alati imestan, kui mõne tuttava nime kandideerijate hulgast leian - kas ta tõesti ei näinud, et mina olen sellega seotud, kas ta tõesti kujutab ette, et mul on mugav teda juhendada, talle tööülesandeid jagada, palka määrata? Tahab ta tõesti mulle alluvaks tulla? Mina ise küll ei tahaks. Sarnasele tööpostile tuttavaga samasse ettevõttesse, miks mitte, aga ülemuse-alluva suhet ei iial. Siin on vist see asi ka, et kedagi tutvuse poolest tööle võttes, ma enda arvates kaudselt ka vastutan selle tegelase eest. Ja siis ma olen tõesti selline, et "appi, mida ta jälle mökutab? Nüüd kõik näevad, et mina smugeldasin selle loodri siia teistele nuhtluseks!"
Ma ei ole tööl _käinud_, nii et midagi öelda oskan ainult töösuhete kohta üldisemalt - aga töösuhete tekkimised on käinud nii fifty-fifty.
Teisele tõlkebüroole tööd tegema kutsus mind naaber, kes oli sinna ise tööle asunud ja teadis, et minu keelepaaride peal on inimesi puudu - ning oli minust kujundanud arvamuse, et ma saan hakkama.
Seejärel tegin endale kasutajakonto proz.comi andmebaasi, et teiste tõlkijate käest terminiabi küsida, ja selle kõrvalmõjuna tuli paar tööpakkumist, mõne pakkujaga olen jäänud siiamaani koostööd tegema.
Ja oma praeguse põhiotsa peale kandideerisin ametlikul konkursil anonüümselt. Teisest küljest: kandideerima julgustas üks teine tõlkija, kes mind varasematest büroodest juba teadis ja ise sinna juba tükk aega tööd oli teinud. Ta nimelt oli oma naha peal kogenud, et nende keelepaaride peal on tööd rohkem kui tegijaid - ning eeldas meie varasemate kontaktide põhjal, et ma saaks hakkama.
See pole ehk päris tavamõttes "tutvus" nagunii, sest meie varasem kokkupuude oli professionaalses liinis.
See oli mul esimene kord elus, kui sellisest võrgustikust abi oli. Varem olen alati kandideerinud ja sinna kohta, kus 11 aastat tööl olin, astusin lihtsalt uksest sisse ja pakkusin ennast. Ning see oli hästi avatud töökoht, kus tuttavad tõesti tekkisid iseenesest.
Aga pmst olen sinuga nõus, et tuttavaga ülemuse- alluva suhetes olemine on ebamugav. Samas kui see tuttav inimene tööle juba võetakse, järelikult teatakse teda piisavalt eeldamaks, et ta vast töötajana saab hakkama? Kui ei saa, siis on muidugi jama jah..
Alati, kui ma kuulen, kuidas head töökohad läbi tutvuste liiguvad, olen ma tohutult imestunud, kuidas küll inimesed julgevad oma sõpru-tuttavaid tööle võtta/soovitada. Mina ei julgeks eales! Kunagi pidasin paari sõbrannaga koos üht putkat, kus pidime koos omale töögraafiku koostama ning see kogemus muutis mind sõpradega koos töötamise suhtes vääääga ettevaatlikuks. Sõpradena sobisime me hästi, aga töökaaslastena mitte. Ise eelistan ma hoida töö- ja eraelu just sellepärast lahus, et ma ei ole siiani kohanud inimest, kellega oleks ühtviisi tore koos töötada ja ka sõpradena aega veeta.
Ise olen ma leidnud kõik oma töökohad tööportaalide kaudu kandideerides. Raadios käin sutsakaid tegemas küll tutvuse kaudu, aga need sutsakad on nii harvad, et seal pole ma jõudnud teistele piinlikkust tekitada :)
notsu: mu meelest on see vahe ka, et kas sul on mingi konkreetne eriala või mitte. Tõlkija on selline ala, et a la on olemas teadmine, et see inimene tõlgib sellest keelest neid tekste väga hästi, aga kui seda kindlat professiooni pole, tegeled oma ametis mitme asjaga, siis ei öelda ju, et "tema on kontori asjaajamises väga tasemel". Kui sa ei ole "ideaalne müügimees", vaid oled näiteks väga hea inimestega töötaja või detailidele suunatud inimene, sellel justkui poleks oma nime...Ülikoolis on ju ka erialad, kust saad mingi professiooni "arst"; "jurist"; "õpetaja" vms ja siis on mingid majanduse, halduse, filosoofia lõpetajad. Mulle tundub kohati, et neil esimestel on lihtsam, eeldusel, et nad on enda jaoks õige eriala leidnud.
Madli,ritsik: ma ei saa siin kohal midagi öelda, sest ma ju töötan enda elukaaslasega koos ning lisaks töötab meil veel üks mu hõimlane :) Aga...need suhted tekkisid töö käigus, mitte ei olnud enne olemas. Sõpradega on jah kuidagi teine lugu, mul on kogemus, et ajapuudusel sai kord palgatud üks sõber, kellest ma tegelikult teadsin, et ta saab hakkama, kuid kohapeal tuli välja, et talle lihtsalt ei meeldinud see töö ja ta hakkas seetõttu looderdama (minu silmis, ta ise kindlasti nii ei arvanud, aga tunnistas, et töö talle ei meeldi).
ainult et ma ei lõpetanud ülikooli professiooniga "tõlkija", vaid just üldisel filoloogia erialal. lihtsalt juba ülikooli ajal või õigupoolest ennegi tuli mingeid tõlkimisotsi.
teisest küljest, ega mu naaber mind kutsudes/soovitades eriti ei riskinud ka: nagunii tuli mul proovitöö teha.
notsu: mhmh, ma mõtlesingi seda pigem näitena kui reeglina, et ainult koolist professiooni saaks. Müügimeheks ju ka otseselt ei õpetata näiteks.
Mina Su tuttav pole, nii et võiksid mu tööle võtta :) Ma olen päris vana, ametlikult tööl käisin päris ammu, oman keskharidust ja ilma elukutseta. Oskan harrastaja tasemel mitmesuguseid asju, aga mitte midagi perfektselt. Mis alal teie ettevõte tööd pakub? Täpsus ja hea pingetaluvus, mida nõutakse igal pool, võivad soovida jätta. Samas olen ma üpris kohusetundlik, visa ja kannatlik. Igatahes olen tänase päevani eluga toimetulnud. (Olen tööhõivereformi subjektiks, uus hindamine leiab aset kevad-talvel) Mis alal teie ettevõte tööd pakub? Asute vist ikka Tartus? Äkki saaksin osalise ajaga tööd?
ma tean isiklikult 3-e nn ringkonda. Nad on mingi 10 + aastat koos töötanud ja siis mingil põhjusel ( uued omanikud, aeg sai nn täis vms) laiali läinud. Ja kui siis keegi sellest grupist jälle kuhugi juhiks saab, siis kutsub suure osa oma vanast tiimist jälle tagasi tööle.
Ja seda küsimust- tuttavad jne- ei tekigi, kuna nad on varem koos töötanud ja teavad täpselt kes mida suudab.
Ise grupis olla on lahe, Kuigi, mina ise siiani vanasse tiimi tagasi pole läinud. Ei taha. Ma tahan edasi liikuda, uusi kogemusi ja uusi suhteid.
Ise kõrval olla, kui tuleb nn endiste grupp... on muidugi valus. Ja tegelikult ka kurb, kui kogemustega iniemsed lastakse minema, et omadele ruumi teha. Ja ei taheta muudatusi ja uut, vaid tahetakse teha nii " nagu meil seal vanasti X firmas".
Selle teemaga haakub ka vahepeal välismaal töötamine. Sa kaotad kontaktid ja pärast on päris raske. Olen ise kogenud.
Ehk siis. Jah. Eesti on väike ja on väga suur õnn juhtuda kokku inimestega, kellest on sul tulevikus nn kasu. See on ka üks nn süvaõppega koolide pluss. Loodetavasti tulevikuks hea tutvus/sõprusringkond.
süvaõppega koolide kohta kogemuskommentaar - ma olin sellises, ma pmst tunneks klassikaaslased tänaval ära, aga tutvused, kelle kaudu päriselt on pakkumisi-soovitusi tulnud, on kas ülikoolist, ülikooli ajast või juba töö endaga seotud.
Mul on vastupidi. Ülikoolikaaslased tunneks ehk tänaval ära. Aga esimesed tööpakkumised jne tulid just koolikaaslaste kaudu.
Ongi! Suur aitäh, ma ise tõesti ei olnud seda lihtsalt märganud või siis ei tulnud varem selle peale, et see seda võiks tähendada :)
Mina töötan ühe oma sõbra juures. Tunneme üksteist ülikooli 2. kursusest saati. Kutsus tööle, läksin. Klapp on parem kui mul üheski teises ettevõttes kunagi varem olnud on. Me suudame põhimõtteliselt üksteise lauseid lõpetada. See teeb palju nalja, aga on ka väga meeldiv. Kiidame üksteist muidugi ka. Tema, et tal on nii hea meel, et just minuga koostöö alguse sai, ja mina omakorda, et paremat ülemust ei oskaks tahtagi.
Inimestega, kellesse mul tõesti usku on, ma koostööd teha ei pelga. Aga tunnen ka inimesi, kes ise end väga kõrgelt hindavad, kuid kellega ma kindlasti koostööd ei teeks.
Üldiselt olen ma väga sotsiaalse kapitali usku. Pakkumised ei tule ise uksele koputama, kui sa mitte kedagi ei tunne. Kui tunned, siis tulevad küll. Omal nahal mitmeid kordi läbi kogetud.
|
OSCAR-2019
|
||
Ma söön ka pelmeene, burkse, pitsasid jms, aga ma ütle avalikult, et tänu nendele ma kasvangi, et ainult neid tulekski süüa.
Näide: püütakse kinni kahtlusalune, kelle veri sündmuspaigal, aga valedetektor ütleb et pole süüdlane.
Võid 99,999999 % kindel olla, et valedetektor ei ütle seda juhul, kui süüdlane ise sinna oma vere "unustas".
Seega mõnus kombiantsioon mõlemast - seda järgib vähemalt iga mõistlik inimene, sest koos saab pigem alati täiendada ?
Samas muidugi 1,5kg jäätist korraga süüa - pole üldse probleemi ... seega isegi mõistetav ... kuigi mul oleks peale esimest peeretamist kõht tühi uuesti ...
Kuigi njah kui kalorid ainult loevad - las siis loevad ... minu vaimusilmas kangastub selline pilt ... ja umbes samasugune võrdlus on ka esimesel leheküljel siin teemas :
valedetektor mõte peaks olema pigem selles kas mõõdetav valetab või ei valeta. ei mõõdeta seda mida ta valetab.
mõõtmiseks kasutatakse kavalaid küsimusi. kõige pealt üritatakse teada saada kuidas käitub mõõdetava keha tõde rääkides (näiteks päike paistab õues). edasi spiraali pidi küsimusi esitades korjatakse andmed kokku ja arvuti analüüsib. kui inimesele on mõni küsimus väga tähtis ja ta tahab seda varjata, siis keha hakkab reageerima. näiteks hakkavad silmad vilama, keha läheb higiseks, mõned punastavad jne.
üldiselt valedetektor sellisel kujul on nagunii varsti ajalugu. inimesed oskavad juba lugeda ajulaineid. näiteks kui inimesed mõtlevad, siis saab ajulaineid kuulata ja mõtteid häälena esitada. eks see asi areneb väga kõvasti. tulevikus olete ülekuulamistel, siis see mida te mõtlete, seda kuulevad ülekuulajad. kui üldse mitte midagi mõelda, siis on tsurr - teie võit. aga selline asi vajab tugevat mentaalset harjutamist.
Saan paindliku toitumise ideest hästi aru, aga pole kunagi süvenenud. Äkki saaks lühikokkuvõtte, üldülevaate. Mida täpsemalt arvestama peaks, mikro-makros. Ma ei jälgi üldse eriti oma toitumist, tunde järgi enamvähem. Heameelega vaataks oma toitumise selle pilguga ka üle . Aga ausalt, hetkel teaduslikesse uuringutesse süveneda ei viitsi eriti. Neid linke olen sinu postitustes küll näinud
Parim SOOVITUS olex. Tehke endale kehaarendamise ja hea vormi toitumise pôhitôed selgeks esmalt. Seejärel katsetaga ja ôppige tundma kuidas teie keha sellele reageerib, vastavalt siis muutusi tehes menyysse. Mingil ajal hakkab keha ise teile dikteerima mida kuna ja kui palju sööma peaks. Kui eesmärgiks on aga märkimisväärse lihasmassi kasvatamine siis nii tegutseda paraku ei saa. Siis on vaja süüa kellaajaliselt, ôigetes toitainete vahekordades ja kogustes.
Alguses väljatoodud piltidel on, aga vähemalt kaks kasutanud nii massi kasvuks kui vormitegiseks dopinguaineid.
Miks ma seda nii kindlalt väidan? Ma olen 20 aastat näinud nii keemikuid kui naturaale lavadel ja saalides. Paljudega suhelnud jne. See mida näitavad negatiivsed dop kontrolli tulemused ei ole mitte just vähealati nö tegelikkus.
Ma usun et tyyp kes esimesestel piltidel on, pole midagi keelatut kasutanud! Miks...sest mu sõber Londonis on pm sama ülakehaga ja tal oli plaanis kasutada roide, kuna tahtis jalgu järgi aidata, kuid tuli välja et jalgu ta pole aastaid treeninudki ülakeha on tal ikka väga võimas, jalad väga kuivad, aga peenikesed! Usun et nüüdseks on ta korralikud pakud endale oma enda megageenidega kasvatanud...
Ta ei toitumine sama nagu piltidel tyybilgi 80% puhas, ajas sama teksti ja soovitas sõpradele ka, kuni tegin talle selgeks et ta on 1-1000st kes nii väga hästi areneb...Krt ilusad on ikka lollid
See võrdlus Otiga on puhtalt idiootne, sest vanusevahe on nii suur. Otil on aega olnud lihast kasvatada küll.
Ja Ott on korduvalt rääkinud, kuidas nooruses ikka ühte ja teist valesti tehtud ning õpitud ja õpitud küll ühtepidi ja küll teistpidi asju tegema.
Ei ole IMO midagi erilist, kui mõni teine mees Oti arengu 2x kiiremini kätte saab kuna alustab juba algtasemel suht ideaalse trenniga näiteks. Olgu see siis kogemata või plaanipäraselt nii välja kukkunud. Nagu Orx ütles - leidub ka andekaid.
Geneetiline faktor on alati olemas. Arvestades, et 99% tüüpidest laseb jõusaalis niivõinaa lõdvalt ning ei saa oma baas-toitainete vajadustelegi pihta siis pole ime, et on levinud arvamus, et kui vähe parem vorm on siis kohe süstib. Lollus.
Jah Andekus loeb teatud määral - aga olgem ausad. Enamik ei suuda lihtsalt nii kõvasti elu sees vaeva näha, et selliseid tulemusi saada, andekas või mitte. Lihtsalt vaeva nähakse liiga vähe. Asi pole keemias. See "Ah ta paneb kemmi" on NÕRKADE MEESTE vabandus omaenda eba-pädevuse välja vabandamiseks.
Ise ei arene järelikult need, kes arenevad (Ja veel nagu kehvema "toitumise" peal) peavad süstima ju. Kuidas siis muidu. Võtaks aga mõne sellise tüübi enda kavad lahti siis näeks, et sööb nagu lammas ning treenib nagu idioot.
Valgud paika. Rasvasid piisavalt ning süsivesikuid vastavalt enesetundele, eesmärkidele ja vajadustele - katsetamise asi.
Peamine vahe selles, et poes ei käi toitu ostmas nagu oleksid hobuse-silmaklapid peas kus tee läheb ainult kanarinna ja juurikate poole, pakk kohupiima kah ning ongi poes käidud.
Vahe seisneb selles, et on Vaba valik saada oma toitained sealt allikatest kätte, mis pakuvad sinu maitsemeelele enim rahuldust. Pidades silmas seda, et enamik menüüst koosneks täisväärtuslikest ja mitmekesistest allikatest. Kõiksugu vähem töödeldud lihatooted. Erinevad piima ja teraviljatooted. Juurikad, puuviljad, köögiviljad.
Selline lähenemine pakub seda võimalust, et kui on soov teinekord väljas söömas käia või osta poest jäätist, kooki, torti või mida iganes sulle maitseb - Siis ei pea paanitsedes pisaraid pühkides koju lonkama vaid ostad ära, mille järgi isu on - ning sööd JUSTNIMELT NII PALJU, kui sa endale päeva raames lubada võid, et kõik valgud, rasvad, süskarid ikka soovitud kogustes täis oleksid ning, et rõhk kogu päeva lõikes oleks ikka mitmekesisel toitumisel.
Päevane lubatud kaloraaž 3000kcal. Sööd päevas 2500kcal eest liha, piimatooteid, juurikaid, puuvilju, teraviljatooteid jne. Kõht täis, hea olla ning siis libistad kodus teleka ees veel väikse kausi jäätist 500 kcal eest sisse maitsemeele rahuldamiseks ning vaimu ergastamiseks.
Kehal on vajalikud toitaineid kõik käes, kaloraaž paigas. Pole mõtet hakata endale sisse vägistama mingeid X toiduaineid lootuses, et kuidagi su keha otsustab neist rohkem lihaseid ehitada - see on puhas lollus. Kui kõik vajadused toitainete poolest on kaetud siis jääbki üle ainult LIHTLABANE kaloraaž mida kehale pakkuda... selleks ei pea oma maitsetuid kohupiimasid enne und sisse vägistama.
Igasugused toidukordade ajastamised ja kogustega ning toiduvalikutega mängimine on VÄGA KAUDSELT teisejärguline sellele, et vajalikud toitaineid kõigepealt ka kätte saaks. Ning isegi siis on tegemist peamiselt trenni-sessioonideks ideaalsete einete vahekordade leidmisega, mis lubaks saalis enim lammutada. Ning see kõigub omajagu erinevalt inimestest.
Kui aus olla siis täpselt niimoodi näeb üldjoontes välja ka toitumine mida Joker is propageerib pidevalt - aga millegi pärast ei taha tunnistada, et ise kõige ehedamal kujul IIFYM üldprintsiipe jälgib.
Ning samas järgivad IIFYM'i absull kõik kulturistid vist. Eesotsas ka Kalmusega näiteks. Seni kuni sa valid oma toite siiski selle järgi mida nad sisaldavad vastavalt oma vajadustele (Ehk loed valgusisaldusi, süskareid ja rasvu ning kaloraaži) siis ongi see ju IIFYM. LOL.
Reaalselt aga mõeldi see välja kirjeldamaks meetodit, kus sa käitud vähe rohkem nagu mõtlev inimene, kes mõistab, et toidu valik on suur ja lai ning mõni tükk kooki ei nulli tehtud tööd vaid pigem aitab kaasa tulemusele.
Üks pilt siis endast kah. 10 päeva trenni pole tehtud. Valku piisavalt saadud pole ning kaloraaz jumal teab kuidas. (Tarkusehammas tõmmati välja ja läks kenasti põletikku kah. Suht outis. Suu ei käi siiani lahti veel ilusti)
* Päris ära lihased veel kadunud polegi. Teinekord teen ehk veidi pumpi kah juurde, siis vbl annab lootust, et pigistaks mingi Amatöör-juuniori taseme välja vast... niisama enamus aega kodus treenides ja "sitta süües" kärab kah tulemuseks.
No sinu postitustest jääb ka kohati mulje, et ainult burgereid söödki ning Lidos käidki. - Üritad küll juurde lisada, et ah täna juhtus nii ja täna naa. Aga krt pea iga päev sama jutt.
Üldjoontes on nö. täielikku fitnessi rahva mõistes "rämpsu" mul menüüs vbl tõesti 15-30% või nii. Umbes 500-1000kcal.
Kui mu areng kesine tundub viimase aasta jooksul siis tuleb arvestada seda, et oma nö. "hüppe" tegin ma 4x nädalas jõusaalis käies rasket trenni tehes - ja seda kõike peale suht pikka laisklemist. Peale mida aga aasta aega kodus jälle.
Kuna raskuste valik langes meeletult ning alati polnud ka motti teha vms - siis ilmselgelt lihaste koormamine läks raskeks. Lihtsalt puhtfüüsiliselt ikka tonnide kaupa liha ei ehita, kui sul on 15kg hantel ja 80kg kang.
No midagi teed - aga peale poole-aastast tiiru jõusaalis oli see rohkem nalja tegemine. Võid ju negatiivitada mis kole, aga no - mingi hetk teed oma elu aeglasema seeria ka 20x seerias ja vahid nagu loll ringi, et äkki saaks kuskilt veel raskusi.
Ja mis nüüd - nüüd olen dieedil, kus praeguseks mingi 6kg läinud. No mida ma siin dieedil veel kasvatama peaks eksole.
Mõni mõtleb vbl, et ma viimased aasta aega 5x nädalas stabiilselt saalis rassinud aga areng nii kehva. Pff, muidugi "see toitumine" ei tööta, kui eeldatakse selliseid asju.
Reaalselt jah. Alles nüüd dieedil ja töögraafiku muutudes olen saanud hakata normaalsemalt end koormama. 3x raskelt saali nädalas + väljas kerge aeroobne ja keharaskusega võimlemised üldfüüsise arendamiseks. Aga nagu ütlesin siis dieedi puhul on otsest kasu raske näha siinkohal. Toimub ju peamiselt siiski ainult olemasoleva säilitamine.
Tegelikult jah mu toitumine ikka väga mõtestatud, sest teisiti poleks mõeldav ja on nö vaikselt loksudes paika läinud ja tean täpselt , millal saan endale lubada, millel mitte. Aga laias laastus jah, tekitan endale nö "augud" kus ma selle nö "shit-foodi" mahutan. Kuigi ma ei arva alati, et see shit-food päris seda shit-foodi nime väärib, sest tegelikult pole palju vahet, kas saiakeste vahel on lihapihv (nimetatakse seda vist hamburgeriks) ... või on sul puder nt munavalgetega. Mitte päris üksikasjadesse langedes.
|
OSCAR-2019
|
||
Tingimused kehtivad kõigi registreerunud isikute suhtes (edaspidi “klient”), PRO Kosmeetika OÜ (e-poe omanik) poolt hallatavatel ostukeskkondadel.
Lisaks alljärgnevatele tingimustele reguleerib PRO Kosmeetika OÜ hallatavate e-poodide vahendusel toodete ostmist ja sellega seonduvaid/ tekkivaid õigussuhteid Eesti Vabariigis kehtivate õigusaktide alusel.
PRO Kosmeetika OÜ ´l on õigus teha käesolevas e-poes klienti ette teavitamata igakülgseid muudatusi, parendusi ja arendusi.
Tingimuste ning hinnakirja muutustest ja muudest täiendustest teavitatakse klienti interneti lehekülje kaudu.
Tingimuste ja hinnakirja muudatused ning täiendused jõustuvad vastava muudatuse või täienduse avaldamise hetkest interneti lehel. Edastades oma tellimuse enne tingimuste muudatuste jõustumist, kohaldatakse Teile tellimuse edastamise ajal kehtinud tingimusi v.a juhul, kui EV seaduses on ette nähtud teisiti.
PRO Kosmeetika OÜ kinnitab, et tegutseb vastavalt Eesti Vabariigis kehtivale võlaõigusseadusele, tarbijakaitseseadusele, konkurentsiseadusele, kaubandustegevuse seadusele, äriseadusele ja reklaamiseadusele.
Suuremate tellimuste kui 400EUR tegemisel palume võtta ühendust meie teeninduskeskusega info@prokosmeetika.ee, et saaksime Teile teha soodsaima pakkumise.
Vali meelepärased tooted klikates nupule "Lisa Ostukorvi". Ostukorvi lisamine ei kohusta klienti ostu sooritama. Kui toodet ostukorvi lisada ole võimalik või ostukorvi nuppu ei kuvata siis pole toode hetkel saadaval. Toote saadavuse kohta saab infot küsida e-posti või telefoni teel. Tavapäraselt saabuvad need tooted lähiajal lattu ja siis on võimalik jälle neid tellida.
Tellimuse vormistamiseks klikkige lingile „Vormista tellimus”, peale mida suunatakse Teid transpordi valiku lehelküljele, kus on võimalik ka teha muudatusi kauba saaja / adressaadi andmetes / aadressides klikkides linki “Muuda aadressi”. Eelnevalt tuleb aga valida asukohamaa, kus kaup kätte soovitakse saada.
Järgneval “Makse Info” lehel on võimalik Teil soovi korral teha muudatusi maksja andmetes (ei ole kohustuslik), juhuks, kui maksjaks keegi teine kui registreerunud isik või eelneval lehel olev adressaat / kauba saaja.
Klikkides “Jätka” suunatakse Teid viimasele lehele, kus saate veelkord kontrollida üle kõik sisestatud andmed, ostetavad tooted ja kogused ning kinnitada tellimuse vajutades linki “Kinnita tellimus”.
Esitatud tellimuse kohta saadetakse kinnitus Teile ka e-posti aadressile koos arvega. Samuti on võimalik Teil vaadata teostatud tellimuste ajalugu, arveid ja tooteid lingi alt “Minu konto” ja “Tellimuste ajalugu”.
1.4 Tellimuse täitmise aeg on peale makse laekumist 1-3 päeva, mille jooksul on toode Teile teele postitatud, kui pole teisiti kokkulepitud.
1.5 Juhul, kui toode puudub laos, pikeneb saatmise aeg toote tellimuse aja võrra, millest ka klienti kiiremas korras teavitatakse.
1.6 Juhul, kui klient tellib toote ja selle laoseis on sel hetkel positiivne, kuid sama toode ostetud esinduskauplusest samal ajal või enne laekumist siis makstakse kliendile raha soovikorral tagasi tellimuse tühistamise päeval, sellele järgneval päeval või seadusega ettenähtud korras.
Kui klient on nõus ootama tarneaja, mis lepitakse kokku ja saadetakse kliendile e-posti aadressi peale eraldi, siis raha ei tagastata ja toode saadetakse kliendini koheselt, kui eelnimetatud on saabunud PRO Kosmeetika OÜ lattu.
PRO Kosmeetika OÜ garanteerib, et tema kätte usaldatud isikuandmed ei satu kolmandate isikute kätte ning kasutab neid vaid tellimuste täitmiseks ja uudiskirjade esitamiseks, kui klient on sellekohase märke teinud ankeedile.
Reklaami ja pakkumisi ei saadeta kliendi e-posti aadressile, kui ta ei ole selleks oma nõusolekut andnud, isegi mitte siis, kui tarbija on ostnud meie e-kauplusest. Tarbija peab olema andnud nõusoleku, et ta soovib saada PRO Kosmeetika e-posti vahendusel reklaami ja pakkumisi (VÕS § 60).
Tarbijal on igal ajal võimalik loobuda saadetavatest pakkumistest ja uudiskirjadest, saates selle kohta loobumise teavituse e-posti aadressile: info@prokosmeetika.ee või tehes seda meie e-keskonnas internetis oma konto andmete alt.
PRO Kosmeetika OÜ ei vastuta, kui klient on esitanud tellimisel valeandmeid ja tellitud/ saadetud kaup on sattunud kolmandate isikute kätte.
E-poes esitatud tellimused vaadatakse üle 1 tööpäeva jooksul peale makse laekumist ja saadetakse kliendile välja 1-3 tööpäeva jooksul.
Juhul kui soovitud kaupa hetkel ei ole laos või meil ei ole võimalik muul põhjusel tellimust täita, võtame kliendiga kirjalikult ühendust, et leppida kokku tasutud summa täielikus või osalises tagastamises või kliendi nõusolekul toodete pikemas tarneajas/ ooteajas.
Kui kättetoimetamise tingimused Teile ei sobi, saate tulla ise meie esinduskauplusesse tellitud kaubale järele 7 päeva nädalas või teavitada meid sellest e-posti või Tellimuse esitamisel.
Selleks, et saaksime osutada veelgi kvaliteetsemat teenust ja Teile paki saata lähimasse Eesti Post postiasutusse ilma tõrgeteta, lisage võimalusel tellimust vormistades oma telefoninumber.
Paki Eesti Post postiasutusest koju tellimine on tasuline teenus, vaadake hinnakirja täpsemalt Eesti Posti infotelefonilt 1661
Mittesobivad tooted on võimalik tagastada postiasutuse kaudu 14 päeva jooksul alates paki kättesaamisest.
4.1 Makse sooritamiseks valige tellimuse esitamise viimasel kinnitamise lehel meelepärane makseviis.
4.2 Tellitud kauba eest tasutakse ettemaksena PRO Kosmeetika OÜ arveldusarvele (rekvisiidid arvel ja internetis Kontaktandmete lingi all), sularahas (meie esinduskaupluses), pangalingi kaudu, lingi abil paypal kontole või mõnel muul viisil, mis on eelnevalt kokku lepitud.
4.3 Ülekandega tasudes tuleb maksekorralduse selgituse lahtrisse märkida arve või tellimuse number (ID).
4.4 Tellitud kaupade eest tasumist kontrollitakse tööpäevadel 2 korda, ajavahemikus 16.30-18.00. Hiljem laekunud maksed märgitakse laekunuks järgneval päeval.
Kliendil on õigus PRO Kosmeetika OÜ haldavast E-poest tellitud tooteid ümber vahetada, asendada või tagastada 14 päeva jooksul v.a. kosmeetikatooted.
PRO Kosmeetika OÜ poolt müüdud elektrilistele seadmetele kehtib VÕS §-s 218 lg 2 sätestatud 2-aastane pretensiooni esitamise tähtaeg ehk tehase garantii. Garantii katab konstruktsioonivigade, tootmisvigade ja materjalivigade ning nende tõttu seadmele põhjustatud defektide paranduskulud.
PRO Kosmeetika pakub klientidele alati parima ja sobivaima lahenduse, kui kliendile toode ei sobi või kui toode puudub laost meist mitteolenevatel põhjustel. Samuti on kliendil õigus pöörduda tarbiakaitseameti vaidluste kohtuvälise lahendamise üksusesse aadressil www.komisjon.ee. Komisjoni pädevuses on lahendada tarbija ja ettevõtja vahel sõlmitud lepingust tulenevaid vaidlusi, mida pooled ei ole suutnud lahendada kokkuleppe teel.
Kui tagastamisele kuuluv asi ei vasta tellitule (nt vale või defektiga toode), kannab tagastamisega seotud kulud PRO Kosmeetika.
14 päevase tellimusest taganemisõiguse (va. kosmeetikatooted VÕS § 53 lg 4) kasutamiseks ja kauba tagastamise korral hüvitise mittemaksmise vältimiseks peab klient tootepakendi avama ettevaatlikult seda kahjustamata.
14-päevane taganemisõigus ei kehti ostetud kaubale, mille esemeks on kosmeetikatooted (VÕS § 53 lg 4).
Pretensiooni esitamise korral kannab esimese kuue kuu jooksul asja parandamisega või asja asendamisega seotud kulud PRO Kosmeetika OÜ. Järgneva 1,5 aasta jooksul kannab vastavad kulud PRO KOSMEETIKA üksnes juhul, kui pretensioon oli õigustatud.
Tarbija võib kaebuse esitada mistahes vormis, soovitatavalt kirjalik (kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis).
Tehes koostööd PRO Kosmeetika OÜ-ga, võib isikult nõuda isiklikku laadi teavet, sealhulgas nime ja perekonnanime, telefoninumbrit, e-posti aadressi. Teave on vajalik otsese koostöö tagamiseks – tellimuse töötlemiseks, tarnimiseks, eripakkumiste saatmiseks ja arvelduste haldamiseks ja/või töösuhte sõlmimiseks ning säilitamiseks. PRO Kosmeetika OÜ-s kasutatakse isikuandmeid järgides kõrgeid turvalisus standardeid.
Isikuandmete vastutav töötleja on PRO Kosmeetika OÜ, kontaktandmed isikuandmete töötlemisega seotud küsimustes on telefoninumber 5587571 või e-posti aadress info@proksosmeetika.ee. Kasutades neid kontaktandmeid võib esitada päringu isikuandmete töötlemise, kustutamise või ülekandmise kohta.
Isikuandmed on mis tahes andmed tuvastatud või tuvastatava füüsilise isiku kohta – PRO Kosmeetika OÜ kliendi, koostööpartneri, töötaja, töökoha kandidaadi või ettevõtte külastaja kohta. Privaatsuspoliitikat kohaldatakse privaatsuse ja isikuandmete kaitse tagamiseks:
PRO Kosmeetika OÜ territooriumi ja ruumide külastajate suhtes, sealhulgas need, kelle suhtes kasutatakse videovalvet.
PRO Kosmeetika OÜ hoolitseb isiku privaatsuse ja isikuandmete kaitse eest, järgib isiku õigusi isikuandmete töötlemise õiguspärasusele kooskõlas kohaldatavate õigusaktidega – isikuandmete kaitse seadus, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määrus (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta ning teised kohaldatavad privaatsus- ja andmetöötlusalased õigusaktid.
Privaatsuspoliitika kehtib andmetöötluse kohta sõltumata sellest, millisel kujul ja/või keskkonnas annab isik andmeid (PRO Kosmeetika OÜ veebilehel, e-posti, telefoni teel või kohapeal) ning millistes ettevõtte süsteemides või paberkujul neid töödeldakse.
PRO Kosmeetika OÜ teenusekvaliteedi tagamiseks, vastuväidete läbivaatamiseks ja töötlemiseks telefonivestluste salvestiste raames. Vestluste salvestisi säilitatakse üks kuu. Selle tähtaja lõppedes tagab PRO Kosmeetika OÜ andmete täieliku automaatse kustutamise.
PRO Kosmeetika OÜ vara ja isikute turvalisuseks, varguste ning pettuste ärahoidmiseks PRO Kosmeetika OÜ territooriumil ja ruumides, süüteo kindlakstegemiseks, võimalike seaduserikkujate tuvastamiseks videovalve abil. Videovalve andmeid säilitatakse üks kuu. Selle tähtaja lõppedes tagab PRO Kosmeetika OÜ andmete täieliku automaatse kustutamise eeldusel, et eelnevalt ei ole andmeid nõutud või pole kindlaks tehtud süütegusid. Kui andmeid on eelnevalt nõudnud pädevad riigi- või kohalikud asutused või on tuvastatud süütegusid, säilitatakse andmed vajaduse korral;
PRO Kosmeetika OÜ töötleb isikuandmeid, kasutades nüüdistehnoloogiate võimalusi, võttes arvesse olemasolevaid privaatsusriske ja saadaolevaid organisatoorseid, finants- ja tehnilisi ressursse.
PRO Kosmeetika OÜ ei avalda kolmandatele isikutele isikuandmeid või koostöö ajal saadud mis tahes andmeid, välja arvatud:
kui tuleb andmed anda kolmandale isikule sõlmitud lepingu raames, et teha mõnda lepingu täitmiseks vajalikku või seadusega delegeeritud toimingut (näiteks pangale arvelduste tegemiseks, kullerteenuse osutajale tellimuse kättetoimetamiseks, ressursside planeerimise süsteemi hoidjale andmesäilitamise ja töötlemise eesmärgil, valveettevõttele videovalve raames turvalisuse tagamiseks);
õigusaktides sätestatud juhtudel PRO Kosmeetika OÜ õigustatud huvide kaitseks, näiteks pöördudes kohtusse või teistesse riigiasutustesse isiku vastu, kes on riivanud eespool nimetatud õigustatud huve.
PRO Kosmeetika OÜ säilitab ja töötleb isikuandmeid, kuni kehtib vähemalt üks järgnevatest kriteeriumitest:
kuni õigusnormides sätestatud korras saab PRO Kosmeetika OÜ või isik kasutada oma õiguspäraseid huve (näiteks esitada vastuväiteid või esitada või menetleda hagi kohtus);
Isikul on kooskõlas õigusaktidega ka õigus nõuda PRO Kosmeetika OÜ-lt juurdepääsu oma isikuandmetele, samuti nõuda nende täiendamist, parandamist või kustutamist või töötlemise piiramist isiku suhtes või õigus esitada vastuväiteid töötlemisele (sealhulgas isikuandmete töötlemisele, mis on tehtud PRO Kosmeetika OÜ seadusjärgsete (õiguspäraste) huvide alusel), samuti õigus andmete ülekandmisele. Need õigused on teostatavad niivõrd, kuivõrd andmetöötlus ei tulene PRO Kosmeetika OÜ kohustustest, mis talle on kehtivate õigusaktidega kehtestatud ning mis viiakse ellu ühiskonna huvidest lähtuvalt.
Saades isiku taotluse oma õiguste teostamise kohta, veendub PRO Kosmeetika OÜ isikusamasuses, hindab taotlust ja täidab selle kooskõlas õigusaktidega.
PRO Kosmeetika OÜ saadab isikule vastuse posti teel tema poolt näidatud kontaktaadressile tähitud kirjaga, telefini teel või e-posti teel, arvestades võimaluse korral isiku soovitud vastuse saamise viisi.
PRO Kosmeetika OÜ tagab andmetöötluse ja kaitse nõuete täitmise kooskõlas õigusaktidega ja isiku vastuväidete korral võtab vajalikud meetmed vastuväite lahendamiseks. Siiski, kui see ei õnnestu, on isikul õigus pöörduda järelevalveasutuse, Andmekaitse Inspektsiooni poole.
PRO Kosmeetika OÜ võtab ühendust isikuga, kasutades isiku antud kontaktandmeid (telefoninumber, e-posti aadress, postiaadress). PRO Kosmeetika OÜ edastab teavet lepingujärgsete teenuste kohta sõlmitud lepingu ja/või väljastatud arve alusel (näiteks teenuste tarnimise või muudatuste kooskõlastamine, teave arvete kohta jm).
PRO Kosmeetika OÜ võib kasutada isikuandmeid turundus- ja kommunikatsioonitegevuses isikule teabe edastamiseks aktuaalsete pakkumiste, kampaaniate ja uudiste kohta, mis võiksid isikule huvi pakkuda. Isik võib igal hetkel keelduda nende reklaampakkumiste saamisest ühel alljärgnevatest viisidest:
PRO Kosmeetika OÜ katkestab kaubanduslike teadaannete saatmise kohe, kui on töödeldud isiku taotlus. Taotluse töötlemine viiakse läbi kolme tööpäeva jooksul.
PRO Kosmeetika OÜ ei luba kunagi kolmandatel isikutel kasutada isikuandmeid reklaami ja kommunikatsiooni eesmärgil.
PRO Kosmeetika OÜ-l on õigus teha privaatsuspoliitikas täiendusi, tehes poliitika kehtiva versiooni isikutele PRO Kosmeetika OÜ veebilehel kättesaadavaks.
PRO Kosmeetika OÜ veebilehel võib olla avaldatud linke kolmandate isikute veebilehtedele, millel on omad kasutamis- ja isikuandmete kaitse tingimused, mille suhtes ei kanna PRO Kosmeetika OÜ vastutust.
|
OSCAR-2019
|
||
Eesti ettevõtluse kasvustrateegia 2014-2020 seab suurteks sihtideks ettevõtliku hoiaku juurutamise ühiskonnas ja ettevõtete tootlikkuse tõstmise ning innovatsioonile julgustamise. Selle saavutamiseks tehakse mitu põhimõttelist uuendust riigipoolse toe pakkumises.
Kasvualadepõhise poliitikakujundamise (nn nutika spetsialiseerumise) eesmärgiks on keskenduda suurima kasvupotentsiaaliga valdkondade eelisarendamisele ja Eesti ettevõtete konkurentsivõime tõstmisele globaalses majanduses.
Kõigepealt hoolitseme selle eest, et ettevõtlusega alustamiseks oleks olemas riigipoolne tugi nii koolituse ja nõustamise kui esmase stardikapitali näol.
Eraldi tähelepanu pöörame noorte ja innovaatiliste ettevõtete arengule, luues tingimused nii ideede kui meeskondade arendamiseks ja juurdepääsuks riskikapitalile.
Tegutsevate ettevõtete puhul pöörame tähelepanu äriprotsesside, arendustegevuse ja tootmise terviklikule arendamisele avardades kapitali kättesaadavuse võimalusi ja juurutades nn. „rätseplahenduse“ lähenemist.
Innustame ettevõtjaid tegema esimesi samme tootearenduses ning pakume võimalusi strateegiliseks arenduskoostööks teadusasutustega. Riigi rolli uuenduslike lahenduste tellijana suurendame läbi riigihangete suunamise senisest enam innovaatiliste lahenduste hankimisele.
Oluline muudatus toetuspoliitikas põhineb ideel liikuda nn. „kala pakkumiselt õnge ulatamisele“. Plaanide elluviimiseks võimaldatakse ettevõtetele mitmekülgset laenu- ning riski- ja erakapitali kättesaadavust investeeringuteks, ekspordiks jt. tegevusteks. Endiselt on fookuses ka koostöö edendamine arendustegevuse ja müügivõimekuse tõstmiseks.
Lisaks väärib äramärkimist kosmosvaldkond, mis on üha kiiremini kasvav valdkond maailmas ja pakub oma teenuste arendamisel tohutu hulga võimalusi nii teadlastele, ettevõtjatele kui ka avalikule sektorile. Eesti ettevõtted saavad kosmosetehnoloogiatega tegeledes võimaluse osaleda kõrgtehnoloogilises arendustöös ning tulevikus olla mitte ainult tehnoloogia ja teenuste kasutaja, vaid ka nende väljatöötaja ja eksportija.
Tänaseks oleme jõudnud suurte plaanide juurest reaalsete sammudeni. Plaanid on vormumas konkreetseteks meetmeteks, millest esimesi on ettevõtjad oodatud kasutama juba käesoleval aastal. Et kõik lahendused aitaksid saavutada tulemusi parimal viisil, jätkame strateegia koostamisel alguse saanud konsultatsioone kõigi huvipooltega ka meetmete disainimise, hindamise ja parendamise käigus.
Iga meetme jaoks on vastavalt tema iseloomule ja sihtgrupile välja töötatud kaasamisplaan, mille viivad ellu meetmete koordineerijad. Info meedet puudutava kaasamise kohta on lisatud selle kirjeldusse.
Nutika spetsialiseerumise meetmed (tehnoloogia arenduskeskused, klastrid, riik kui tark tellija) läbivad aga Nutika Spetsialiseerumise juhtkomitee, kuhu kuuluvad:
Ettevõtja arenguprogramm (edaspidi: EEVA) on ettevõtjate arengut toetav terviklahendus. Koostöös ettevõtja ja Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EASi) kliendihalduriga kaardistatakse ettevõtja arenguvajadused ning leitakse sobivaim viis nende lahendamiseks.
Meetmest toetatakse äriühinguid, kellel on ambitsiooni ja tahet arendada ning uuendada oma tooteid ja teenuseid, müügi- ja turundustegevusi, tootmisprotsesse ning ettevõtja arengut toetavaid personalitegevusi.
Ettevõtja arendustegevuste läbiviimise toetamine (seotud personali, protsesside, toote- ja teenuse arendamise ning müügi- ja turundustegevuste läbiviimisega)
Enne ettevõtja liitumist EEVAga viiakse läbi ettevõtja arengut kaardistav diagnostika. Diagnostika tulemustele toetudes koostab ettevõtja koostöös EASi kliendihalduriga arenguplaani. Selles nimetatakse ära kõik tema arengut mõjutavad tegevused, milledest toote- ja teenusearendusega, müügi- ja turundustegevuse arendusega, tootmisprotsesside arendusega ning ettevõtja personaliarendusega seotud tegevusele, saab antud meetmest toetust taotleda. Ühtlasi nõustab EASi töötaja ettevõtjat ka EASi-välistest toetusvõimalustest.
Võrreldes varasemaga kaob ära vajadus koostada erinevaid taotlusi erinevatest meetmetest toetuste saamiseks. Toetatavate tegevuste üle otsustamisel lähtutakse iga ettevõtte võimekusest ja võimalustest seatud eesmärke ellu viia.
Tehnoloogia arenduskeskused (edaspidi: TAKid) on ettevõtjatele uute toodete ja teenuste arendamiseks loodud keskused, kus uued tooted, teenused ja tehnoloogiad sünnivad TAKide, ettevõtjate ja ülikoolide koostöös. Tehnoloogia arenduskeskuste toetusmeetme eesmärk on ettevõtjate teadus – ja arendustegevuse (edaspidi: TA), tehnoloogiaarenduse ja innovatsiooni tegevuste edendamine ning kättesaadavuse parandamine.
Aastatel 2015 – 2022 jäävad TAKide tegevuste fookusesse Eesti ettevõtjatele uute toodete ja teenuste turule toomiseks vajaminevate tehnoloogiate arendamisega seotud tegevused. Meetmest saavad toetust TAKid ehk äriühingud, kelle põhitegevus on teadus- ja arenduse ning innovatsiooni (edaspidi: TA&I) tegevuste elluviimine.
TAKide meetme toel luukase Eesti ettevõtjatele uued ja rahvusvaheliselt edukad tooted ja teenused. Seeläbi paraneb ettevõtjate konkurentsivõime.
Lisaks nimetatule on võetud eesmärgiks kujundada TAKidest rahastamisperioodi lõpuks rahvusvaheliselt tunnustatud tehnoloogia arenduskeskused, kus lisaks Eesti ettevõtjatega tehtavale TA koostööle on piisavalt teadmisi ja oskusi, et osaleda rahvusvahelistes TA projektides ja pakkuda TA teenuseid ka rahvusvahelistele ettevõtetele.
Ettevõtjate soovist ja vajadusest lähtuvad TA tegevused – rakendusuuringud ja tootearendus ning neid ettevalmistavad eeluuringud
TAKi kui tehnoloogia arenduskeskust tugevdada aitavad tegevused – TAKi enda TA tegevused ja TAKi organisatsiooni arendustegevused, TAKi turundustegevused, jne.
Põhitaotlusi saavad esitada eeltaotlusvoorus hindamistulemuste ja pingerea alusel edasipääsenud ning programmi eelarve sisse mahtunud TAKid. Informatsioon põhitaotlusvooru tingimuste kohta on leitav EASi kodulehel.
Finantsinstrumentide eesmärk on parandada Eesti ettevõtjate kapitalile ligipääsu võimalusi ning arendada välja pangalaenule alternatiivseid kapitali kaasamise võimalusi.
Laenudest, mis on mõeldud ettevõtjale, kelle äriplaani pank ei finantseeri või kel puudub panga poolt nõutav omaosalus pangalaenu väljastamiseks.
Riiklikust tagatisest, mis aitab panga silmis kompenseerida ettevõtja ebapiisavaid tagatisi ja parandada seeläbi ettevõtja krediidivõimet.
Krediidikindlustusest, mis võimaldab Eesti eksportööridel pakkuda välisostjatele pikaajalisi finantseerimislahendusi. Selle abil on ettevõtjatel võimalik maandada välisostjate ja nende võimaliku maksejõuetusega seotud riske, samuti ostja asukohamaaga seonduvaid poliitilisi riske.
Riskikapitalist (ehk omakapitali investeeringust), mis on mõeldud kõrge kasvupotentsiaaliga ettevõtjale, kellel on uudne, kuid riskantne äriidee, mille elluviimiseks on lisaks kapitalile vaja ka kogemusi ja kontaktvõrgustikku.
Rahandusministeeriumi tellimusel valmis 2014. aasta lõpus perioodi 2014-2020 vahenditest kavandatavate finantsinstrumentide eelanalüüsi esimene osa, mille teostas PricewaterhouseCoopers (PwC). Selle käigus selgitati välja turutõrked, mida on võimalik lahendada finantsinstrumentidega. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi tellimusel valmis 2015.a. kevadel analüüsi teine osa, mis kirjeldab konkreetseid finantsinstrumente ning nende tingimusi.
Balti Innovatsioonifond (BIF) on Eesti, Läti ja Leedu ning Euroopa Investeerimisfondi (EIF) poolt loodud fondifond, mille eesmärk on pakkuda Balti riikide ettevõtjatele pangalaenule alternatiivset rahastamisvõimalust parandades seeläbi ligipääsu kapitalile.
EIF investeerib fondifondi 52 miljonit eurot, millele lisandub 26 miljonit eurot Eesti (KredEx), Läti (Altum) ja Leedu (Invega) riiklikelt agentuuridelt.
Ettevõtetesse investeerivad allfondijuhid vastavalt iga konkreetse allfondi investeerimispoliitikale, kuid üldiseks sihtgrupiks on hea rahvusvahelise arengupotentsiaaliga Balti riikide ettevõtted. Keskmine investeering ühte ettevõtjasse on vahemikus 3-10 miljonit eurot.
Potentsiaalsetel allfondijuhtidel, kes on huvitatud oma fondi BIFi vahendite kaasamisest, tuleb kontakteeruda EIFga:
Innovatsiooni- ja arendusosakute toetusmeetme sihtrühm on väikese – ja keskmise suurusega ettevõtted (VKEd) ning eesmärgiks on suurendada nende innovatsiooni- ja arendusalast tegevust, soodustades samal ajal ka koostööd nii VKEde endi kui ka mõne vastava teenuse pakkuja vahel.
Toetusmeede võimaldab ettevõtetel koostöös mõne innovatsiooni- või arendusteenust pakkuva partneriga:
Innovatsiooni- ja arendusteenuseid osutavad näiteks teadus- arendusasutused, rakenduskõrgkoolid, akrediteeritud kalibreerimis- ja katselaborid, patendivolinikud, inseneribürood jt.
Koostöö tulemusel loodud või parendatud toodete, teenuste või protsesside kaudu paraneb VKEde konkurentsivõime.
Klastrite arendamise toetusmeetme eesmärk on tõsta klastri partnerite rahvusvahelist konkurentsivõimet läbi ühiste turundus- ja arendustegevuste edendamise nutika spetsialiseerumise kasvualades.
Võimendada avaliku, kolmanda ja erasektori esindajate vahelist suhtlust ning seeläbi luua usaldust ja võimalusi teadmismahukate ning kõrgele lisandväärtusele suunatud ühistegevuste läbiviimiseks.
Koondada teadmisi, oskusi, kapitali ja inimressursse ning ühendada erisuuruses ettevõtjaid, mis on oluline rahvusvahelisel tasandil mastaabiefekti saavutamiseks, ühtse brändi kujundamiseks ning tugevate koostööpartnerite leidmiseks.
Teadusasutused ja kõrgkoolid, kelle osalemisel on eelduseks ettevõtjate ja teadusasutuste vaheline koostöö
Klastri arendustegevuste läbiviimine, et toetada otseselt või kaudselt tootmisefektiivsuse tõstmist, toodete, teenuste ja protsesside arendamist või täiustamist ning seeläbi kõrgema lisandväärtuse saavutamist.
Klastri ühisturundustegevuste läbiviimine, et tõsta klastri ja selle partnerite rahvusvahelist nähtavust ja positsiooni ning toetada klastri ulatuslikumat võrgustumist ja uute partnerite kaasamist.
Loomemajanduse arendamise meetmete eesmärgiks on valdkonna ettevõtete konkurentsivõime tõstmine, ekspordimahtude suurendamine ja loomemajanduse potentsiaali sidumine ülejäänud majandusega.
Meetme rakendamisel pööratakse tähelepanu teadlikkuse tõstmisele, viiakse ellu teadmiste ja oskuste arendamisele suunatud tegevusi (sh. koolitusi), toetatakse loomevaldkondi hõlmavat inkubatsiooni ja valdkondlikke arendustegevusi (nt. tootearendus, rahvusvahelistumine, turundus) ning suurendatakse loomemajanduse piirkondlike ja valdkondlike arenduskeskuste võimekust pakkuda teenuseid, mis aitavad kaasa VKEde konkurentsivõime suurenemisele. Kuigi toetust saavad taotleda ka mitte-VKEd, on antud investeerimisprioriteedi sekkumise lõplikuks sihtgrupiks ja kasusaajateks VKEd.
Viimane loomemajanduse kaardistus, mis valmis 2013. aastal ja kajastas 2011-2012. aasta näitajaid, tõi sektori kitsaskohtadena kokkuvõtlikult välja järgneva:
Loomeettevõtted on muutunud väiksemaks ja nende ekspordisuutlikkus on madal, st. ettevõtete väike elujõulisus ja tegevuse killustatus takistab arengut, investeeringute tegemist ning välisturgudele minekut.
Loome- ja teiste valdkondade ettevõtjate vaheline koostöö on vähene, st. teised majandussektorid ei näe loominguliste lahenduste kasutamises konkurentsieelist ja võimalust teenida suuremat tulu.
Riik on toetanud loomemajanduse arenguks sobiliku keskkonna ja tugistruktuuride loomist, kuid olulisem on see, et väljastpoolt algatatud tegevused kasvaksid üle ettevõtete endi sooviks koostööd teha.
Loomemajanduse meetme rakendamise tulemusena on loomemajandussektori ettevõtjate majandusnäitajad (sh. tulu töötaja kohta ja tulu ettevõtte kohta) võtnud positiivse suuna võrreldes Eesti keskmiste näitajatega.
Alates 2015. aasta teisest poolest saavad loomemajanduse valdkondades tegutsevaid ettevõtted kasutada uut eksporditoetust loomemajanduse arendamise meetmes. (Lisainfo EASi veebist, vt allpool)
Alates 2016. aastast saavad loomemajanduse ja teiste valdkondade ettevõtted esitada taotluse loomemajanduse koostööprojektide elluviimiseks. Lisainfo EASi veebilehelt.
Hetkel on avatud „Loomemajanduse taristu ja tehnoloogilise võimekuse arendamine” taotlusvoor. Täpsem info taotlemise kohta siin.
Ühtlasi on avatud loomemajanduse koostööprojektide toetus. Antud toetuse sihtgrupiks on ettevõtjad, kes ei tegutse loomemajanduse valdkondades ja kes kaasavad arendusprojekti elluviimisel loomesektori ettevõtjaid. Täpsem info EASi kodulehel.
Loomemajanduse tugistruktuuride arendamise toetust saavad MTÜ Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskus (kaasaegse kunsti valdkonna arendamine), SA Eesti Filmi Instituut (Eesti filmitööstuse valdkonna arendamine), MTÜ Music Estonia (Eesti muusika valdkonna arendamine), MTÜ Disainikeskus (disaini valdkonna arendamine), MTÜ IGDA Estonia (Eesti mängutööstuse arendamine) ja MTÜ Loov Eesti (mobiilne loomemajanduse põhimõtetest lähtuv arendusprogramm, mida rakendatakse piirkondades, kus puudub loomemajanduse arenduskeskus).
Toetuse andmise eesmärk on aidata vähese ettevõtluskogemusega inimestel luua ettevõte, mis omab kõrget kasvupotentsiaali ja rahvusvahelistumise võimet.
Ettevõtlusesse on sisenenud uusi inimesi, kellel varasemalt ettevõtluskogemus puudus või oli vähene. Toetuse andmise ning sellega pakutavate arengunõustamise ning juhendamise tulemusena on loodud ettevõtted, mis on senisest enam ambitsioonikad ning jätkusuutlikud.
Start-up Eesti on idufirmade ökosüsteemi arendamise programm, mille eesmärgiks on kasvatada inimestes ettevõtlikkuse potentsiaali, et loodaks idufirmasid, arendataks nende meeskonda, toodet, klienti ja ärimudelit kui tervikut. Programm aitab kaasa ka idufirmade finantseerimismudeli väljaarendamisele, mis aitaks idufirmadel edu saavutada.
Esialgne Start-up Estonia (SuE) programm kutsuti Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi poolt ellu 2011. aastal. Perioodil 2011-2013 finantseeriti EAS-i kaudu kolme ärikiirendit, korraldati start-up konverents ja reise Silicon Valley'sse ning toodi Eestisse mitmeid mentoreid. Alates 2014. aastast on programmi rakendajaks Eesti Arengufond, kes viis 2014-2015 ellu pilootprojekti 2014-2020 aasta programmi rakendamiseks.
2015.a. suvel kinnitati uus „Start-up Estonia“ programm, mis vältab 2023. aasta lõpuni. Programmi eesmärk on varasemaga sarnane – hoogustada iduettevõtlust, et Eesti ettevõtjad tegeleks kõrge lisandväärtuse ning ekspordipotentsiaaliga innovaatiliste toodete ja teenuste väljatöötamisega.
Toetame start-up ettevõtlust käsitlevate õppemoodulite levikut, interdistsiplinaarsete meeskondade moodustamist ning spin-off'ide tekkimist.
Panustame võimalikult kiiresse prototüübi valmimisse ja miinimumtoote turule toomisesse. Teeme testtoote valmimist toetavad vajalikud tugiteenused ja rahastuse laialdasemalt kättesaadavaks ning kiirendame kohaliku investeeringute turu arengut.
Toetame juhtimiskompetentside kaasamist ja kasvatamist start-up’ides ning tugisüsteemides. Teiste seas oleme abiks rahvusvahelise kogemusega juhi värbamisel ja ambitsioonikate ettevõtjate juhtimisoskuste täiendamisel ning coachingu kvaliteedi tõstmisel.
Ettevõtlusteadlikkuse toetusskeemi eesmärk on ettevõtlikkuse kasvatamine, ettevõtluse kasvu soodustamine, ettevõtluskeskkonna arendamine.
Potentsiaalselt ettevõtlusest hetkel ja kaugemas tulevikus huvitatud ja ettevõtlusega alustada soovivad inimesed
Ettevõtluse edendamisega tegelevad ja ettevõtluse arengusse panustavad muud juriidilised või füüsilised isikud
Toetusskeemi eesmärk on kasvatada ettevõtlusteadlikkust ühiskonnas tervikuna ja konkreetsetes sihtgruppides ning võimaldada tegutsevatel ettevõtjatel areneda. Toetusskeemi raames pakutakse nii tegutsevale kui potentsiaalsele ettevõtjale mitmesuguseid tugiteenuseid. Antud toetuskeemi raames ei pakuta ettevõtjale finantstuge.
Üritused ettevõtlusteadlikkuse tõstmiseks, nt ettevõtlusnädal ja –päevad, ettevõtlikkusprojektide konkurss
Ettevõtjate ekspordivõimekuse kasvatamiseks suunatud tegevused, nt messikülastused, ekspordinõunikud ja kontaktvõrgustiku loomine välisturgudel
Innovaatilistele toodetele ja teenustele turu loomiseks tuleb suurendada riigi võimekust ja valmisolekut käituda innovaatiliste lahenduste tellijana.
Traditsioonilised hankemenetlused ei ole parim lahendus olukorras, kus hangitava toote või teenuse olemus pole tellijale selge ning seetõttu on mõistlik algatada riigi poolt innovatsiooni toetavate riigihangete korraldamine.
Eesti innovatsioonipoliitikas on sarnaselt enamike Euroopa riikidega seni domineerinud pakkumispõhised initsiatiivid (grandid, otsetoetused). Et tagada innovatsioonipoliitika terviklikum toimimine, on tarvis juurutada ka nõudluspõhiseid vahendeid, millest üks levinumaid on riigihangete kasutamine.
Nõudluspõhiste vahendite eesmärk on aidata kõrvaldada nii süsteemseid kui ka turutõrkeid, mis tähendab, et tegevuste sihtrühm on nii avalik kui ka erasektor. Plaanis on välja töötada tegevuste pakett, mis soodustavad riigihangete kasutamist innovatsiooni edendamiseks. Tegevused hõlmavad endas hankijate ja pakkujate teadlikkuse tõstmist, ekspertnõustamist, koolitusi, valdkondlike võrgustike loomist ning innovatsiooni hankimise toetust.
Kuivõrd nõudluspõhiseid innovatsioonipoliitika vahendeid ei ole Eestis seni teadlikult ja süsteemselt kasutatud, viidi Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi tellimusel 2014 esimesel poolaastal läbi teostatavusuuring, kus analüüsiti uudse poliitika kasutusvõimalikkust nutika spetsialiseerumise valdkondades. Praeguseks on rakendusmehhanism välja töötatud ja EAS-is rakendamisel.
Meetme raames korraldatakse koolitusi, seminare, konverentse ning koostatakse vastavaid juhendeid ja muid abimaterjale. Toetust saavad avaliku sektori hankijad innovatsiooni hankimiseks taotleda voorude avanedes. Esimene voor sulgus 2016. aasta juunis. Järgmine voor on kavas 2017. aasta kevadel. Hoia end kursis siin.
Kosmosvaldkond on üha kiiremini kasvav valdkond maailmas, mis pakub oma teenuste arendamisel tohutu hulga võimalusi nii teadlastele, ettevõtjatele kui ka avalikule sektorile. Kosmosetehnoloogiate – satelliitkaugseire ja satelliitnavigatsioon – maapealsed rakendused mõjutavad oluliselt meie igapäeva elu. Seda juba kasvõi siis kui kasutame linna transpordisüsteemi, kuulame ilmateadet, vaadatame televiisorit või analüüsime oma metsajooksu arvutiekraani.
Eesti ettevõtetele annab kosmosetehnoloogiatega tegelemine võimaluse osaleda kõrgtehnoloogilises arendustöös ning tulevikus olla mitte ainult tehnoloogia ja teenuste kasutaja, vaid ka nende väljatöötaja ja eksportija. Kosmosetehnoloogiate maapealsed rakendused aitavad parandada avaliku sektori teenuste kvaliteeti ja kuluefektiivsust ning muuta meie riik innovaatilisemaks.
Kosmose valdkonna teaduse kompetentsi ja ettevõtete võimekuse arendamine Eestis loob mitmeid võimalusi EL kosmoseprogrammides (Copernicus, Galileo) osalemiseks ja seeläbi Eesti majandusse panustamiseks. Euroopa Liidu kaugseire programmi Copernicuse poolt pakutava võimaluste paremaks ärakasutamiseks siseriiklikult viidi 2015 aasta I poolel läbi uuring: Asutuste ülese teenuse analüüs ja kontseptsioon – Copernicuse sateliitandmete jaotuskeskus.
2007. aastal alanud Eesti edukas koostöö Euroopa Kosmoseagentuuriga (ESA) on tänaseks viinud selleni, et 1. septembril 2015 sai Eestist ametlikult ESA 21. liikmesriik. Täisliikme staatus ESA-s on välja teenitud eelkõige tänu eelnevalt ESA Euroopa koostööriigi lepingu raames läbi viidud 27 edukale projektile, kus Eesti ettevõtted ja teadusasutused näitasid oma potentsiaali, võimekust ja huvi osaleda kosmosevaldkonna kõrgtehnoloogilises arendustöös. ESA täisliikmena on Eestil suurepärane võimalus kosmosevaldkonna arengutes kaasa rääkida, osaleda erinevates arendusprojektides ning tõsta oma võimekust väärtusliku partnerina.
Work in Estonia - välisspetsialistide Eestisse kaasamise tegevuskava 2017+ eesmärk on muuta Eesti ühiskond ja majandus rahvusvahelisemaks, tõstes nii selle konkurentsivõimet. Tegevuskava pakub lahendusi, kuidas meelitada Eestisse välistalente ja välismaal elavaid Eesti kodanikke ning aidata neil siin rakendust leida.
Väisspetsialistina käsitletakse siinkohal taoliste oskuste, teadmiste, kompetentside ja kontaktidega välismaalt saabuvaid kõrgelt kvalifitseeritud spetsialiste, kelle sisserännet reguleerib, kas välismaalaste seadus või Euroopa Liidu tööjõu vaba liikumise raamistik ja/või Eestist alaliselt eemal elavaid kodanikke.
Eestis on saamas üha suuremaks ettevõtete arenemise ja kasvamise probleemiks kvalifitseeritud spetsialistide ning oskustööliste suurenev puudus. Täna on ettevõtjate hinnangul kvalifitseeritud tööjõu kättesaadavus võrdlemisi halb.
Vastavalt tööjõuprognoosile aastani 2022 vajatakse 10 aasta jooksul Eestis kokku umbes 22 500 tippspetsialisti. Suure osa antud tippspetsialistidest suudab katta siseriiklik tööjõud, kuid arvestades majanduse arenguid, on konkurentsivõimelise majanduse tagamiseks vajalik välismaiste tippspetsialistide kaasamine.
Panustatakse Eesti mainekujundusse välismaal, tutvustades Eestit kui paindliku ja ettevõtjasõbraliku majanduskeskkonnaga, heal tasemel teadlaskonnaga ning mitmekülgsete karjäärivõimalustega sihtriiki töötamiseks.
Aidatakse lihtsustada välisspetsialistide leidmist, värbamist, sisserännet ning ettevõtjate ja tööjõu potentsiaali realiseerimist.
Aidatakse muuta Eesti välisspetsialistide sihtriigiks, kus neile ja nende pereliikmetele pakutakse paindlikke, kohanemist toetavaid teenuseid.
Ettevõtjad kui praegused või tulevikus potentsiaalsed välisspetsialistide värbajad ning teised tööandjad (sealhulgas kolmanda sektori organisatsioonid, teadus- ja arendusasutused ning kõrgkoolid)
Avaliku (nii riigi kui kohalike omavalitsuste tasandi), era- ja kolmanda sektori organisatsioonid, kes pakuvad välisspetsialistidele teenuseid (näiteks eraettevõtted, kes pakuvad turul teenuseid või avaliku sektori toetusel tegutsevad nõustamispunktid)
Välismaa spetsialistid, sealhulgas välisteadlased, kel on kompetentsid, millest on kohalikul tööjõuturul puudus
Tõuseb Eesti koht rahvusvahelise konkurentsivõime indeksis talentide meelitamise ja hoidmise alamkategoorias.
Välisspetsialistide kaasamise tegevuskava koostamisel osales laiapõhjaline ettevõtjate, ministeeriumite, ülikoolide ja tugistruktuuride esindajate töögrupp. Välisspetsialistide kaasamise tegevuskava on „Eesti ettevõtluse kasvustrateegia 2014-2020“ tulenev tegevuskava, mis panustab ettevõtluse kasvustrateegia eesmärkide saavutamisse ning seeläbi „Eesti 2020“ katuseesmärkide saavutamisse.
Tegevuskava täitmise seireks on kinnitatud juhtgrupp ettevõtlusministri käskkirjaga 15.1.2016. Juhtgrupp kohtus 2016. aasta veebuari esimeses pooles.
Lisaks tegevuskava elluviimise seirele osaleb Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium aktiivselt Välismaalaste Seaduse 3. etapi muudatuste protsessis ning teeb koostööd erinevate ettevõtlusorganisatsioonidega, et tõsta sallivuse ja tolerantsi alast teadlikkust äriringkondades.
Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EAS) poolt ekspordi valdkonnas pakutavate teenuste ja läbiviidavate tegevuste peamine eesmärk on toetada Eesti eksportööride ekspordivõimekuse kasvu, seda läbi ettevõtjate kompetentside arendamise, teadlikkuse tõstmise ja rahvusvahelise kontaktibaasi laiendamise.
Eksporti toetavate tegevuste läbiviimiseks on EAS-ile aastani 2020 ette nähtud 19,5 miljonit eurot (Euroopa Regionaalarengu Fond).
Ekspordinõunikud Norra, Rootsi, Soome, Taani, Suurbritannia, Saksamaa, Prantsusmaa, Holland ja Hiina turgudele ning Lõuna-Saksamaal
EAS-i pakutavad teenused ja läbiviidavad tegevused toetavad Eesti ettevõtluse kasvustrateegias (2014-2020) ning seda toetavas Eesti äridiplomaatia strateegias (töönimetusega "Estonia5") seatud eesmärkide saavutamist, sh tagada Eesti välismajanduse koordineeritud arendamine, aidates seeläbi kaasa Eesti ettevõtjate ekspordi kasvule ning suurendada välisinvesteeringute mahtu.
Äridiplomaatia strateegia elluviimiseks koostab MKM koostöös Välisministeeriumi ja teiste ministeeriumite ning ettevõtlusorganisatsioonidega iga-aastase tegevusplaani. Tegevusplaani kinnitavad ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister ja välisminister. Tegevusplaani aruandluse (üks kord aastas) ja vajadusel muudatuste fikseerimise eest vastutab MKM, kes hindab ja seirab nii kokkulepitud tegevuste planeeritud mahus elluviimist kui tegevuste tulemuslikkust vastavalt tegevusplaanis fikseeritud eesmärkidele.
Välisinvesteeringute Eestisse toomisel lähtutakse järgnevatel aastatel kolmest peamisest suunast: liikumine kõrgemat lisandväärtust pakkuvate välisinvesteeringute riiki meelitamise suunas, kontaktide tekitamine ning Eesti kuvandi ja keskkonna arendamine (sh. Eesti kui „targale tööjõule“ atraktiivse sihtriigi tutvustamine lähiriikides).
Välisosalusega ettevõtted, mille puhul on välisinvestori osalus suurem kui kümnendik, annavad 60% koguekspordist, 36% tööhõivest, 35% teadus- ja arenduskulutustest, 45% majanduse lisandväärtusest ning 28% kõrgema tööviljakuse (lisandväärtuse alusel). Sellest tulenevalt on välisotseinvesteeringud kõrgemat lisandväärtust pakkuva majanduse aluseks ning katalüsaatoriks.
Rahvusvaheliste suurkontsernide (käive üle 100 miljoni euro, majandustegevus vähemalt kolmes riigis) kõrge lisandväärtusega üksused
Ühtse sõnumi ja väärtuspakkumiste väljatöötamine kasvualade raames eelistatavatele investeeringutele ning „tarkade töökohtadega“ välisinvesteeringute laekumise toetamiseks mõeldud meetmed
Tugipakettide väljatöötamine suurettevõtete juhtiv- ja arendustöötajate kontsernisisesele liikumisele, koolitusele
Järelteenindus – Eestis juba tegutsevate välisinvestoritega koostöö tihendamine (viiakse ellu peamiselt üle-eestilise järelteenindusmeeskonna ning regionaalesindajate abil)
Tihedam koostöö Eestis juba tegutsevate väliskontsernide tütarettevõtetega nende siinsete üksuste tegevuse liikumiseks väärtusahelas ülespoole
Välissuhtluse ja investeeringute müügivõrgu efektiivsemaks muutmine läbi kommunikatsiooni parandamise nii ametkondade vahel kui ka ettevõtjatega
EAS-i poolt on avatud tugiteenus- ja arenduskeskuste toetusmeede. Antud meetme sihtgrupiks on Eestis registreeritud rahvusvahelisse kontserni kuuluvad ettevõtjad, kellede tegevus on suunatud tugiteenuste pakkumisele või kes täidavad kontsernis arendustegevuse funktsiooni. Täpsem info toetusmeetme kohta EAS-i kodulehel.
Samuti on EAS-i poolt avatud suurinvestori toetusmeede, mille eesmärgiks on julgustada nii Eestis juba tegutsevaid ettevõtteid kui ka potentsiaalseid välisinvestoreid tegema uusi, suuremahulisi investeeringuid töötleva tööstuse sektorisse, luues seeläbi uusi keskmisest kõrgema palgaga töökohti, kasvatades eksporti ja tõstes Eesti mainet innovatsiooni toetava riigina. Eelistatud on investeeringute teostamine väljapoole Tallinna linna ja seda ümbritsevaid valdasid ning nutika spetsialiseerumise valdkondadesse. Täpsem info toetusmeetme kohta EAS-i kodulehel.
Vabariigi Valitsuse tegevusprogramm 2016–2019 seab eesmärgiks töötada välja IKT arenguprogramm suure kasvupotentsiaaliga tööstus- ja teenusmajandussektoritele.
Tegevuseks, milleks toetust saab taotleda, sätestab määrus digitaliseerimise ja automatiseerimise diagnostika läbiviimise (edaspidi digidiagnostika). Meedet rakendab Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus. Toetuse andmise eesmärgiks on tööstuse digitaliseerimis- ja automatiseerimisalase teadlikkuse kasvatamine.
Toetus on suunatud tegutsevatele töötleva tööstuse ja mäetööstuse ettevõtjatele, kes on äriregistris registreeritud.
Toetuse taotlusi menetleb, väljamakseid teeb ja järelevalvet teostab Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus.
ülevaadet kitsaskohtadest ettevõtja strateegilises juhtimises ja ärimudelis, tootmise planeerimise ning inimressursi, kvaliteedisüsteemi ja tootearenduse juhtimises, hankeprotsessis, tarneprotsessis, toote ning pooltoote ja tooraine tagastamise ning järelteeninduse protsessides
Vastutustundlik ettevõtlus (CSR ehk Corporate Social Responsibility) on organisatsiooni juhtimise viis, mille puhul organisatsiooni kõik liikmed, sealhulgas omanikud ja töötajad, võtavad vabatahtlikult vastutuse oma otsuste ja tegudega kaasnevate ühiskondlike, keskkonnaalaste ja organisatsiooni majanduslike tagajärgede ning jätkusuutlikkuse eest. Teisisõnu, see on ettevõtte majandusliku, keskkonna ja sotsiaalse mõõtme loomulik ja vabatahtlik integreerimine ettevõtte igapäeva tegevusse, juhtimisse ja äristrateegiasse.
Vastutustundlikku ettevõtluse juhtimise viisi viljelemise tulemusena saab välja tuua väga konkreetsed kasud ettevõtjale ning see läbi ka riigile tervikuna:
OECD rahvusvahelise organisatsioonina on juba 40 aastat kasutanud suuniseid rahvusvahelistele ettevõtjatele, mille eesmärgiks on tagada ettevõtjate vastutustundlik tegutsemine sihtriigis ning tegevuste kooskõla sihtriigi valitsuse poliitikatega. Eelnimetatud suunised on sätestatud OECD Rahvusvaheliste Investeeringute ja Hargmaiste ettevõtete deklaratsiooniga, mida on kohustatud järgima kõik OECD liikmesriigid ning deklaratsiooniga ühinenud riigid.
Eesti OECD liikmesriigina on vastutustundliku ettevõtluse teemat alates 2015. aastast käsitlenud ettevõtluse arengukava ühe osana. Koostöös väga tugevate partneritega on viidud ellu mitmeid tegevusi sealhulgas pidev teadlikkuse tõstmine vastutustundlikkust ettevõtlusest ja parimate vastutustundlike ettevõtjate iga-aastane tunnustamisega. Silmapaistvad partnerid vastutustundlikku ettevõtluse teema eestvedamisel on Vastutustundliku ettevõtluse Foorum, Eesti Kaubandus- ja tööstuskoda, Eesti Kvaliteediühing ja Estonian Business School.
OECD poolt välja töötatud suuniste järgimiseks on loodud igas liikmesriigis riiklikud kontaktpunktid (NCP ehk National Contact Point). Eestis on riiklikuks kontaktpunktiks Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium.
Riikliku kontaktpunkti ülesandeks on välja töötada protseduurid/raamistik suuniste järgmiseks oma riigis. Protseduuride eesmärk on näiteks kirjeldada seda, kuidas tuleb suuniste mittejärgmisest teavitada, kuidas toimub erinevate osapoolte kaasamine ja kaasustele lahenduste leidmine ning kuidas toimub osapoolte vahel jõutud lahendusest teavitamine. Lühidalt, riikliku kontaktpunkti tegevuse eesmärgiks on tekkinud olukorrale lahenduse leidmine ja taoliste juhtumite ennetamine tulevikus. Siin juures on väga tähtis mainida, et riikliku kontaktpunkti kanda on oluline roll, sest konkreetsete juhtumite lahendusprotsess on maailmas ainulaadne kohtuväline praktika, mille käigus on jõutud eesrindlike lahendusteni.
|
OSCAR-2019
|
||
Veebruaris võttis parlamendi alamkoda vastu palju vaidlusi tekitanud laste eutanaasiat lubava seaduseelnõu. Selle poolt hääletas 86, vastu oli 44 ja erapooletuks jäi 12 Esindajatekoja liiget. Eelnõu toetasid liberaalid, sotsialistid, rohelised ja mõned flaami rahvuslased, vastu olid kristlikud demokraadid. Senat kiitis eelnõu heaks detsembris (50 poolt, 17 vastu). Eelnõu menetlemise ajal avaldasid selle vastu protesti näiteks lastearstid, ühiskondlik arvamus oli suuresti toetav. Seaduseelnõu allkirjastas ka kuningas. Umbes 200 000 katoliiklast üle Euroopa pöördusid tema poole palvega eelnõu mitte välja kuulutada. Belgiast sai esimene riik maailmas, kus eutanaasial pole vanusepiirangut. Lapsevanem peab andma nõusoleku ning erialaarst ja psühholoog või psühhiaater hinnangu, et lapse tehtud otsus on langetatud täies teadlikkuses; tegu peab olema lootusetu meditsiinilise juhtumiga, mis põhjustab väljakannatamatuid piinu, mida pole võimalik leevendada ja mis põhjustab lühikese aja jooksul vältimatult surma. Eutanaasia on lubatud Belgias, Hollandis ja Luksemburgis, sealhulgas Hollandis üle 12-aastastele lastele. Kümne aasta jooksul on alaealised seal esitanud viis eutanaasiataotlust.
Detsembris võttis parlament eelnevate debattideta vastu seadusemuudatuse, millega kehtestati taastuvenergia tootjatele 20 protsendi suurune tulumaks. Maksu kehtestamist toetas 116, vastu oli 38 parlamendiliiget. Vastava ettepaneku tegi Ataka partei esimees Volen Siderov 2014. aasta riigieelarve menetlemise käigus. Maksu kehtestamise vastu protesteerisid taastuvenergia tootjad. Nende väitel on paljud neist võtnud oma ettevõtete arendamiseks laenu ning maksu kehtestamine seab nad raskesse olukorda ja peletab investorid eemale.
Veebruaris võttis parlament vastu kohaliku omavalitsuse reformi seaduse. Seaduseelnõu toetas 77, selle vastu hääletas 7 parlamendiliiget. Menetlemise käigus suuresti muudetud eelnõu näeb ette 12 linnapea ning kohalike omavalitsusjuhtide otsevalimise alates käesolevast aastast. Seni oli otsevalitav ainult Thbilisi linnapea.
Märtsis võttis parlament vastu reformi rakendamiseks vajalikud valimisseaduse muudatused. Opositsioon hääletusel ei osalenud, protestiks nende seisukohtade mittearvestamise ja opositsiooniliikmete valimiste-eelse survestamise vastu. Opositsioon polnud muu hulgas nõus piiranguga, mille kohaselt ei saa omavalitsusjuhi ametikohale asuda sõltumatud kandidaadid. Muudatuste kohaselt on omavalitsusjuhtidel valituks osutumiseks vaja saada 50 protsenti antud häältest. See küsimus põhjustas menetluse käigus kõige enam vaidlusi. Gruusia Unistuse juhitav koalitsioon pooldas madalamat künnist, kuid peaminister Irakli Garibašvili andis parlamendivälise opositsiooni nõudmistele järele ja nõustus 50 protsendiga. Samas langetati parteinimekirjade valimiskünnis seniselt viielt protsendilt neljale.
Valitsuskriitilise Ühtse Rahvusliku Liikumise parlamendiliige Nugzar Tsiklauri teatas enda vastu suunatud rünnakust. Tema sõnul tungisid märtsi lõpus kella kolme ajal hommikul kodu juures talle kallale kaheksa maskides meest. Elektrišokirelva kasutanud mehed proovisid teda kaasa viia. Nugzar Tsiklauri osutatud vastupanu ja naabrite sekkumise tõttu tuli inimröövlitel põgeneda. Parlamendiliige pöördus haiglasse, kus tal raviti arvukaid haavu näol ja kehal. Nugzar Tsiklauri sõnul käitusid ründajad distsiplineeritult ja oskuslikult, mis vihjas tellimustööle, ning ta süüdistas juhtunus endist ja praegust peaministrit.
Hiina Rahvakongress kinnitas Kommunistliku Partei reformid. Näiteks tehti järeleandmisi ranges ühe lapse poliitikas. Edaspidi võivad abielupaarid saada kaks last, kui üks vanematest on ainus laps. Kaotatakse ka ümberkasvatamine töölaagrites, nn laojiao süsteem. 1957. aastast kehtinud korra kohaselt võis politsei väiksemates kuritegudes süüdistatud inimesi kuni neli aastat kohtuotsuseta kinni pidada. Alates 1996. aastast on sellise karistusviisi vajalikkuses kahtlema hakatud ning juristid ja teadlased on seda nimetanud politseivõimu kuritarvitamiseks. Ka Rahvakongressi liikmed on hakanud istungitel rohkem arutlema ning oma arvamust väljendama.
Pärast kohalikke valimisi toimunud rahvakogunemisel esinenud Vabaduspartei juht, parlamendiliige Geert Wilders põhjustas marokolaste vastaste kommentaaridega paljudes riigi elanikes pahameelt. Wilders küsis partei toetajatelt, kas nad tahavad Hollandisse rohkem või vähem marokolasi ja kui rahvas laulis vastuseks: „vähem, vähem”, lubas, et tema partei hoolitseb selle eest. Mitu liiget on seetõttu parteist välja astunud, näiteks lahkus parlamendifraktsioonist Roland van Vliet. Wilders keeldus vabandamast ning lubas riigi islamiseerimise vastast võitlust jätkata, selleks muu hulgas vabatahtlikku tagasirännet soodustades.
Jaanuaris korraldati Knesseti juures ligikaudu 10 000 osavõtjaga mitmepäevane meeleavaldus. Aafrika pagulased protestisid rangete kinnipidamisseaduste vastu ja nõudsid oma varjupaigataotluste läbivaatamist. Samal ajal toimus ka peamiselt Eritrea ja Sudaani päritolu põgenike streik. Nende 1800 asüülitaotlusest pole Iisrael ühtki rahuldanud. Detsembris võttis parlament vastu seaduse, mis lubab ebaseaduslikke Aafrika immigrante aasta aega kohtuotsuseta kinni pidada ja keelab töötamise väljaspool kinnipidamiskeskust. Knesseti spiiker protestijate delegatsiooni parlamenti ei lubanud. Hinnanguliselt on Iisraelis ligikaudu 53 600 Aafrika põgenikku või migranti, kes tulid riiki Egiptuse kaudu. Pärast piirile tõkke ehitamist on nende vool lakanud.
Märtsis võttis Knesset vastu seaduse, mis kohustab edaspidi sõjaväeteenistuse läbima ka seni sellest vabastatud ultraortodoksseid ehk haredi juute. Seaduseelnõu poolt hääletas 65, vastu oli üks parlamendiliige ning opositsioon lahkus protestiks hääletuse ajaks saalist. Ortodokssed juudid teenivad endi hinnangul oma riiki palvete ja pühakirja õppimisega, et säilitada kultuuripärandit. 1948. aastal, kui erand seadustati, oli ultraortodoksseid juute umbes 400, nüüd aga 10 protsenti elanikkonnast. 2012. aastal otsustas Ülemkohus, et erandite tegemine on põhiseadusevastane. 5200 ultraortodoksset meest peavad teenistusse asuma 2017. aastast, kõrvalehoidjatele esitatakse kriminaalsüüdistus. Uue korra vastu toimus ultraortodokssete juutide meeleavaldus.
Knesset võttis vastu ka seaduse, mille kohaselt vajab Iisraeli maavalduste loovutamine mõne tulevase rahuleppe raames heakskiitu rahvahääletusel. Eelnõu sai lõpphääletusel 68 koalitsiooni kuuluva parlamendiliikme toetuse, opositsioon boikoteeris hääletust. Vastavasisuline seadus küll juba kehtib, kuid nüüd muudeti see põhiseadusliku staatusega alusseaduseks. Seadus ei käsitle Läänekalda ala.
Detsembris võttis India parlament vastu seaduse, millega loodi korruptsiooniga võitlemise eesmärgil ombudsmani (nn Lokpali) ametikoht. Seaduses sätestati, et ombudsman võib uurida kõigi riigiametnike, kaasa arvatud peaministri tegevust. Tegemist on ajaloolise otsusega, sest ametikoha loomise idee on üle neljakümne aasta vana, kuid siiani ei suudetud seadust vastu võtta.
Veebruaris tekitas meediakära vahejuhtum parlamendi alamkojas. Kongressiparteisse kuuluv parlamendiliige Lagadapati Rajagopal kasutas alamkoja töö segamiseks pipragaasi. Alamkoja hoones asuvad inimesed evakueeriti ja paljud vajasid haiglaravi. Andhra Pradeshist pärit Rajagopal protestis nii Telangana osariigi loomise vastu. Enda sõnul kaitses ta ennast ründajate vastu. Pärast Telangana eraldumist tõmbus ta poliitikast tagasi. India ajalehed nimetasid toimunut häbiväärseks. Eelnõu vastuvõtmise ajal mõni päev hiljem ei tehtud saalist tavalist televisiooni otseülekannet, milles süüdistati tehnilist riket, aga nähti ka taktikalist käiku. Parlamendi ülemkojas põhjustas eelnõu samuti ägedaid proteste, näiteks rebiti selle tekst ribadeks. Seadus võeti siiski vastu.
Veebruaris pääses parlamendi spiiker Osama al-Nujaifi vigastamatult, kui Nīnawā provintsis plahvatas tema autokolonni juures tee äärde paigaldatud lõhkekeha. Iraagi ühe rahutuma piirkonna Nīnawā kuberner on spiikri vend Atheel al-Nujaifi, keda on samuti mitu korda tappa püütud. Spiikri kaks ihukaitsjat said rünnakus viga. Terrorismiaktid on viimasel ajal sagenenud, eelmisel aastal sai neis surma 8868 inimest, tänavu esimese kuuga tapeti juba üle tuhande inimese.
Eelmise aasta lõpus rahuldas Islandi parlament Alþingi 19 inimese kodakondsuse taotluse (esitati 56). Seitse uut kodanikku on sündinud Iraagis, kolm Armeenias ja kaks Brasiilias, üks Ameerika Ühendriikides, Vietnamis, Poolas, Slovakkias, Sri Lankal ning Islandil.
Jaanuaris kiitis Alþingi heaks vabakaubanduslepingu Hiinaga. Selle poolt oli 56 parlamendiliiget, vastu hääletas kaks. Piraadipartei liikmed kritiseerisid lepingut inimõiguste rikkumiste pärast Hiinas. 2013. aasta aprillis sai Islandist esimene Euroopa riik, mille valitsus Hiinaga vabakaubanduslepingu sõlmis. Lepingu sõlmimise läbirääkimised algasid 2006. aastal, kuid katkesid 2009. aastal Islandi Euroopa Liiduga liitumise plaani tõttu.
Veebruaris teatasid Alþingi koalitsiooni kuuluvad Iseseisvuspartei ja Progressiivne Partei valmisolekust katkestada ühinemiskõnelused Euroopa Liiduga ning lubasid esitada vastava otsuse-eelnõu. Aasta tagasi peatas valitsus kõnelused, kuid kavas oli korraldada selleteemaline referendum. Nüüd sooviksid poliitikud referendumi ära jätta. Selline suund on kutsunud esile rahva pahameele, parlamendi ette on pidevalt kogunenud meeleavaldajad ning arvamusuuringute kohaselt soovib 82 protsenti elanikest referendumi korraldamist. Märtsis oli vastavasisulisele petitsioonile allkirja andnud 53 000 islandlast.
Novembris hääletas Senat maksupettustes süüdi mõistetud Silvio Berlusconi väljaheitmise poolt. Otsust toetas 192, selle vastu oli 113 Senati liiget. Seaduse järgi ei tohi raskes kuriteos kriminaalkaristuse saanud isik olla parlamendiliige, kuid tema mandaadist ilmajätmine nõuab parlamendihääletust. Berlusconi ise nimetas end vasakpoolsete ohvriks.
Veebruaris arutlesid alamkoja liikmed küberkiusamise teemal ning leidsid, et vaja oleks seadust, mis piiraks internetis toimuvat kiusamist. Arutelu põhjuseks oli sotsiaalvõrgustikus Ask.fm solvatud 14-aastase tüdruku juhtum, kes endalt elu võttis. Nimetatud sotsiaalvõrgustikku on pärast eelmisi enesetapuga lõppenud kiusamisjuhtumeid teravalt kritiseeritud jätkuva võimaluse eest anonüümselt postitusi lisada.
Veebruaris Itaalia noorimaks peaministriks saanud Matteo Renzi kavatseb teha hulga reforme, millega tema eelkäija hakkama ei saanud. Peaminister lubas muuta tööseadust, alandada makse ning reformida valimissüsteemi ja Senatit. Märtsis kiitis alamkoda heaks valimisseaduse eelnõu, mis annab alamkojas eelise suurematele parteidele ja tugevamatele koalitsioonidele. Eelnõu ajendiks sai eelmistel valimistel tekkinud patiseis ja asjaolu, et ülemkohus tunnistas valimisseaduse mõned sätted põhiseadusevastaseks. Eelnõu on kritiseerinud ka Renzi Demokraatliku Partei liikmed, kes leiavad, et Silvio Berlusconi parteile on nende toetuse tagamiseks tehtud liiga suuri järeleandmisi. Eelnõu ei käsitle Senati valimisi, sest Renzi plaanib selle põhjalikult reorganiseerida. Eelnõu menetlemine jätkub Senatis.
Eelmise aasta lõpus võttis Jaapani parlament vastu seaduse, mis karmistab karistusi riigisaladuste lekitamise eest. Ametnikke, kes riigikaitselisi, diplomaatia või terrorismiga seotud saladusi lekitavad, võib edaspidi oodata kuni kümne aasta pikkune vangistus, seni oli maksimum aastane vanglakaristus. Lekitamises võib süüdistada ka ajakirjanikke. Kriitikat põhjustasid muu hulgas valitsusele ja ametkondadele antavad ulatuslikud volitused riigisaladuse defineerimisel. Ülemkoda kiitis seaduseelnõu heaks detsembri algul, samal ajal protestisid eelnõu vastu ajakirjanikud, teadlased ja paljud tavakodanikud. Eelnõu menetlemine oli kiire, alamkojas võeti see vastu kuu varem. Peaminister Shinzo Abe pidas seaduse vastuvõtmist riigi kaitsevõime tugevdamisel ülioluliseks, üks eesmärke oli tugevdada julgeolekualast koostööd Ameerika Ühendriikidega. Seaduse vastuvõtmine vähendas peaministri populaarsust.
Kenya parlamendis võeti kasutusele biomeetriline sõrmejälgede lugemise süsteem. Spiiker eitas kuuldusi, nagu oleks uue korra rakendamine seotud pettustega kohaloleku registreerimisel, ning väitis, et see kiirendab protsessi ja suurendab julgeolekut. Kenya parlamendis makstakse istungitel osalemise eest tasu, nädalas võib selle eest saada umbes 170 eurot.
Märtsis võttis parlament vastu perekonnaseaduse muudatused, millega viiakse seadus igapäevaeluga kooskõlla, see tähendab seadustatakse polügaamia. Meessoost parlamendiliikmed hääletasid välja eelnõu esialgses variandis olnud kohustuse arvestada olemasoleva partneri/partnerite nõusolekut ning muutsid seda nii, et mees võib abielluda nii mitme naisega kui tahab, oma naise/naiste nõusolekut küsimata. Umbes 30 naissoost parlamendiliiget 69-st väljusid protestiks saalist. Eelnõu menetlemise käigus ei kiidetud heaks naiste ja meeste võrdseid omandi- ja pärimisõigusi. Abiellumiseks vajalik vanuse alampiir on nüüd 18 aastat. Naiste õiguste eest seisjad ja kristlikud kirikud on avaldanud eelnõu vastu protesti. Seaduse jõustumiseks on veel vaja presidendi allkirja.
Novembris võttis 300-kohaline parlament vastu ravimite hinnakujundust reguleeriva seaduseelnõu. Eelnõu, millega vähendatakse ligikaudu 6000 ravimi hinda, võeti vastu 164 poolthäälega. Vastu oli 72 seadusandjat. Vaidlused jätkusid ka pärast hääletustulemuste teatamist, opositsioonilise SYRIZA liikmed ei pidanud hääletamist reeglitele vastavaks. Ravimimüüjad hoiatasid, et miinimumhinna kaotamine võib tekitada ravimite puuduse.
Detsembris võttis parlament vastu omandimaksu seaduse muudatused. Seaduse vastuvõtmise poolt oli 152 parlamendiliiget. Koalitsiooni toetajaskond kahanes 153-le, sest üks eelnõu vastu hääletanud Uue Demokraatia liige heideti fraktsioonist välja. Seadusemuudatused asendavad mitut varasemat maksu ja laiendavad maksubaasi, kogu kinnisvara maksustatakse selle väärtuse järgi. Üle 300 000 euro suurusele omandile rakendub lisamaks. Esimest korda maksustatakse ka põllumajandusmaa ja -hooned. Mõte maksustada kinnisvara esimesest ruutmeetrist (erandeid tehakse näiteks töötutele, võlgades peredele, kel on lapsed, ning puuetega inimestele) tekitas vastuväiteid ka koalitsiooni kuuluvate parlamendiliikmete hulgas. Kinnisvaramaaklerid hoiatasid, et maksud kahjustavad majanduskriisis niigi kannatanud sektorit veelgi.
|
OSCAR-2019
|
||
Liibüa ajutise Rahvuskongressi volitused pidid läbi saama veebruaris, kuid seadusandjad otsustasid oma ametisolekuaega uue põhiseaduse väljatöötamiseks aasta lõpuni pikendada. See kutsus esile rahutused ja protestid, mistõttu parlament nõustus ennetähtaegsete valimiste korraldamisega, kuid ei kuulutanud välja valimispäeva. Märtsi algul tungis rahvahulk protestijate väidetava kinnipidamise tõttu parlamendihoonesse ja vigastas mitut parlamendiliiget, neist kahte tulistati. Märtsi lõpus võttis Rahvuskongress vastu valimisseaduse, mis avab tee järgmistele valimistele.
Märtsis tagandas Rahvuskongress ametist peaministri Ali Zeidani, sest tema valitsus ei suutnud peatada Põhja-Korea tankerit, millega mässulised naftat vedasid. Riigi naftarikka idaosa Cyrenaica piirkonnale suuremat autonoomiat nõudvate mässuliste kontrolli all olevast sadamast väljunud tankeril õnnestus läbi blokaadi murda. Peaminister põgenes pärast tagandamist Euroopasse.
Novembris saatis president Andris Bērziņš Seimile tagasi oktoobri lõpus vastuvõetud immigratsiooniseaduse muudatused, nimetades neid vastuolulisteks. 2010. aastast on Lätis kasutusel süsteem, mis võimaldab kolmandatest riikidest pärit investoritel saada Läti elamisloa näiteks kinnisvarasse või aktsiatesse investeerimise eest. Oktoobris vastuvõetud eelnõu piiras selliste lubade andmise hulka, tõstis elamisloa saamiseks soetatava kinnisvara miinimumväärtust, samas aga tagas riigikassasse 50 000 euro suuruse makse teinud välisinvestorile viieaastase elamisloa. Presidendi sõnul pole kindla summa maksnud isikutel enam huvi edasisi investeeringuid teha. Jaanuaris lükkas Seim asja arutamise edasi.
Detsembris muutis Seim endiste presidentide seadust. Näiteks tõsteti nende pension 85 protsendile ametisoleva presidendi palgast (enne 50 protsenti), mida ta ei saa aga sel ajal, kui töötab Seimi või valitsuse liikmena või parlamendisekretärina. Enam ei pea riik endistele presidentidele ametikorterit pakkuma, vaid nad saavad selle ise valida. Auto on riigi poolt, kuid selle väärtus ei tohi ületada riigiametniku auto kahekordset väärtust ning kui tal on mingi muu ametiauto, peab ta nende vahel valima. Endised presidendid võivad hüvedest kas osaliselt või täielikult loobuda. Seadusel pole tagasiulatuvat jõudu, muudatused hakkavad kehtima järgmisest presidendist alates.
Novembris võttis Esindajatekoda vastu kodakondsuse seaduse muudatused, mis lubavad väljaspool Euroopa Liitu elavail isikuil 650 000 euro ning täiendavate investeeringute eest omandada Malta kodakondsuse. Seaduse vastuvõtmist toetas 37 parlamendiliiget, vastu oli 30. Opositsioon ei välistanud seaduse tühistamiseks referendumi korraldamist. Nad nõudsid, et kodakondsuse saamise üks eeltingimusi oleks vähemalt viie aasta pikkune Maltal elamine ning protestisid kodakondsuse ostnute salastamise vastu. Seadus kutsus esile ka Euroopa Liidu terava kriitika, Euroopa Komisjon kutsus Maltat üles programmist loobuma. Malta valitsus andis lõpuks järele, lubades nõuda kodakondsuse taotlejalt vähemalt aastast riigis elamist. Parlament pole muudatusi veel vastu võtnud.
Nicaragua parlamendis sai 66 poolt- ja 20 vastuhäält valitsuse leping, mis lubab Venemaa, Ameerika Ühendriikide, Kuuba, Mehhiko, Venezuela ja Dominikaani Vabariigi sõjalaevadel ja lennukitel narkootikumide vastu võitlemise operatsioonide käigus Nicaragua vetes ja õhuruumis 2014. aasta jaanuarist juunini patrullida.
Detsembris võttis Rahvusassamblee vastu pensionireformi, mille Senat oli varem kaks korda tagasi lükanud. Prantsusmaa pensionisüsteem vajab lisaraha, seetõttu pikendati pensioni väljateenimiseks vajalikku tööstaaži 2035. aastaks seniselt 41,5 aastalt 43 aastale. Euroopa Komisjon kritiseeris reformi, pidades seda väheefektiivseks.
Rahvusassamblee võttis veebruaris vastu president François Hollande’i poolt töölistele lubatud eelnõu, mis nõudis tehastelt enne kasutoova ettevõtte sulgemist vähemalt kolme kuu vältel ostja otsimist, vastasel juhul oli ette nähtud trahv (20-kordne miinimumpalk, üle 28 000 euro iga vallandatud töötaja kohta). Seadus reguleeris üle 1000 töötajaga ettevõtete sulgemist. Senat ei kiitnud nn Florange’i seaduse eelnõu (koha järgi, kus Hollande presidendikampaania ajal vastava lubaduse andis) heaks, kuid Rahvusassambleel on suurem otsustusõigus. Märtsis kuulutas Konstitutsioonikohus seaduse osaliselt põhiseadusega vastuolus olevaks.
Märtsis hääletas Saadikutekoda endiselt rahandusministrilt, opositsiooniliselt liberaalilt Daniel Chitoiult saadikupuutumatuse võtmise vastu. Endist ministrit süüdistatakse ametiseisundi kuritarvitamises ühe erakindlustusfirma huvides tegutsemisel. Väidetavalt andis valitsus tema mahitusel välja määruse, mille eesmärk oli vähendada riikliku finantsjärelevalve komisjoni (ASF) liikmete arvu, nii et kindlustussektoriga tegelev ametikoht kaoks. 108 alamkoja liiget oli temalt immuniteedi võtmise ning 248 selle säilitamise poolt. Eelmisel aastal mõisteti Rumeenias üle 1000 isiku korruptsioonis süüdi (võrreldes 2012. aastaga 41 protsenti rohkem). Korruptsioonis on süüdi mõistetud ka näiteks endine peaminister Adrian Năstase; uurimise all või vangi on mõistetud 28 seadusandjat. Detsembris proovis parlament vastu võtta seaduseelnõu, mis oleks kaitsnud parlamendiliikmeid altkäemaksuvõtmise süüdistuste eest. Konstitutsioonikohus tunnistas selle põhiseadusega vastuolus olevaks.
Pärast eelmise aasta üldvalimisi ametisse astunud valitsus leidis, et parlamendil oleks internetiga seonduvate probleemide arutamiseks vaja eraldi komisjoni. Veebruaris nõuandev komisjon Bundestag’is ka loodi, et arutada digiteerimise ja internetiga seonduvaid interdistsiplinaarseid poliitikaid. Varem kuulusid internetiga seonduvad küsimused kultuurikomisjoni uue meedia valdkonda.
|
OSCAR-2019
|
||
Märtsis toimunud ennetähtaegsed parlamendivalimised võitsid paremtsentristid. 250-kohalises parlamendis sai 158 kohta Progressiivne Partei, mille juht Aleksandar Vučić on valimisvõidu korral lubanud jätkata majandusreforme ja töötada Euroopa Liiduga ühinemise nimel. 44 kohta sai valimisliit, kuhu kuuluvad Serbia Sotsialistlik Partei, Serbia Pensionäride Liit ja Ühendatud Serbia. Demokraatlik Partei sai 19 ja valimisliit Uus Demokraatlik Partei – Rohelised 18 kohta. Parlamenti pääses kokku seitse nimekirja. Valimisaktiivsus oli 53 protsenti. Serbia uus valitsusjuht seisab silmitsi eelarvedefitsiidi ja 20-protsendilise tööpuudusega.
Parlament täiendas põllumajandusmaa kasutamise ja kaitse seadust, et takistada viinamarjaistanduste muutmist ehituskruntideks. Viimasel ajal on muutunud tavaliseks, et viinamarjakasvanduste omanikud jätavad hooldamata tulusad krundid, et need võssakasvanuna ehitusmaana maha müüa. Viimase 12 aasta jooksul on viinamarjaistanduste all olev ala kahanenud 742 hektari võrra. Seadusemuudatuste vastu oli Ameerika Kommertskoda, mis kutsus presidenti üles nende hinnangul välisinvestoreid peletavat seadust mitte allkirjastama. President kuulutas seaduse välja.
Veebruaris kukkus läbi opositsiooni katse peaminister Robert Ficole umbusaldust avaldada. Peaministrit süüdistati seoses tema esimese valitsuse suurimaks skandaaliks peetava saastekvootide müügiga 2008. aastal. Opositsioon soovis eelnevalt müügi asjaolusid erakorralisel istungil arutada, kuid Smer ei olnud päevakorraga nõus. Opositsioon leidis, et peaminister varjab müügi asjaolusid, Fico süüdistas opositsiooni katses teda kui presidendikandidaati mustata. Riik müüs üleliigsed kvoodid alla turuhinna tundmatule Interblue Groupi nimelisele firmale ning sai tehinguga 47 miljonit eurot kahju. Umbusaldamise poolt oli 49 parlamendiliiget, vastu 78. Märtsis toimunud presidendivalimistel jäi Fico alla sõltumatule Andrej Kiskale.
Aasta algul avaldas parlamendi kaitsepoliitika erikomisjon aruande, milles kritiseeriti riigi julgeolekupoliitikat. Parlamendiliikmete hinnangul ei tohiks Briti sõjalist võimekust määrata ainult eelarvelised kaalutlused. Komisjon rõhutas vajadust strateegia järele, mis seaks sihid, kuhu Suurbritannia maailmapoliitikas soovib paigutuda. Eelnev, 2010. aasta strateegia oli ajendatud eelarvekulude kokkuhoiust mingit visiooni pakkumata. Kärped põhjustasid ka Ameerika Ühendriikide kriitika. Märtsis viitas kaitsepoliitika erikomisjon seoses Ukraina kriisiga uuesti vajadusele säilitada valmisolek maailmas ootamatult puhkeda võivateks konfliktideks.
Märtsis hääletasid parlamendi kolm suuremat parteid sotsiaalkulutustele ülempiiri seadmise poolt, kuigi sotsiaalkindlustussüsteemi tuleviku osas lahknesid arvamused suuresti. 520 parlamendiliiget pooldas ja 22 oli vastu ülempiiri seadmisele puuetega inimeste abirahadele ning laste- ja eluasemetoetustele, mis moodustavad sotsiaalkulutustest ligikaudu poole. 2015/2016. aastaks kehtestati laeks 119,5 miljardit naela. Poliitikavaatlejad pidasid hääletust katseks peibutada Leiboristlikku Parteid valitsuse plaani vastu hääletama, mis oleks võimaldanud süüdistada neid nõrgas fiskaaldistsipliinis, kuid opositsiooni väitel olid nad ammu tundnud vajadust sellise piirangu järele. Opositsioon on valitsusele ette heitnud suutmatust pidurdada elatustaseme langust.
Varem alamkojas vastu võetud Euroopa Liidust eraldumise referendumi korraldamise eelnõu ei saanud Lordide Koja toetust. James Whartoni algatatud eelnõu menetlemise lõpetamise poolt anti 180 ja selle vastu 130 häält. Peaminister David Cameron lubas eelnõu uuesti parlamenti tuua ning referendumi 2017. aastal igal juhul läbi viia. Eelnõu kriitikud märkisid, et tegemist on pretsedenditu juhtumiga, kui peaminister proovib põhiseadust muuta parlamendiliikme algatatud eelnõu abil.
Novembris võttis Šoti regionaalne parlament vastu seaduseelnõu, mis lubab korraldada iseseisvumisreferendumi. Referendumi korraldamise kuupäevaks määrati 18. september 2014.
Šoti regionaalne parlament arutas Euroopas aasta-aastalt kasvavat naiste ümberlõikamise probleemi. Suurbritannias arvatakse selle ohvreid olevat 66 000. Sellise protseduuri läbiviijat ja abistajat ootab kuni 14-aastane vangistus. Seni pole Suurbritannias naiste ümberlõikamises mitte kedagi süüdi mõistetud. Parlament kutsus valitsust üles kiiresti reageerima ja meetmeid tarvitusele võtma.
Märtsis kuulutas Tai Konstitutsioonikohus veebruaris toimunud alamkoja valimised kehtetuks, tunnistades need põhiseaduse vastaseks. Valimisi ei saanud läbi viia 28 ringkonnas Tai lõunaosas, kus kandidaadid ei saanud end registreerida valitsusvastaste meeleavaldajate blokaadi tõttu. Tais on juba mitu kuud kestnud tänavaprotestid peaminister Yingluck Shinawatra ametist tagandamiseks. Peaministrit süüdistatakse riisi ebaõnnestunud subsideerimise kavas – riik ostis talunikelt riisi maailmahinnast 50 protsenti kõrgema hinnaga. Esialgu populaarne plaan kukkus läbi, sest eksport vähenes järsult ja riisi eest pole pikka aega raha makstud. Meeleavaldajad teatasid, et kui korraldatakse uued valimised, segavad nad taas nende läbiviimist. Märtsi lõpus valiti poolt Senatist (77 kohta 150-st), kuid siis meeleavaldajad takistusi ei teinud, pidades Senati uuendamist oma eesmärgile kasulikuks. Senati ülejäänud kohad on määratavad. Valitsuse soov muuta Senat täies ulatuses valitavaks oli üks novembris puhkenud rahutuste ajenditest.
Märtsis menetles Taiwani parlament Hiinaga sõlmitud kaubanduslepingut. Selle vastu protestisid tudengid, kelle väitel kahjustab kokkulepe Hiinaga Taiwani majandust ning teeb ta Pekingi survele haavatavaks. Tudengid hõivasid valitsuse peakorteri, mille vabastamiseks kasutas politsei veekahureid ja arreteeris ligi 60 inimest. Teine tudengite rühm okupeeris Taiwani parlamendi. Tudengid nõuavad, et tulevaste kokkulepete kohta antaks rohkem infot ja tühistataks praegune leping, mis lubab teineteise teenusteturule vabamalt investeerida. Protestijate juhid nõustusid presidendiga kohtuma, lepingu menetlemine jätkub.
Parlamendi alamkoja esimees keelas parlamendihoones alkoholimüügi istungite ajal. Vana kombe kohaselt müüdi poliitikute ja külastajate tuju tõstmiseks odavat alkoholi. Riigis, kus õlle tarbimine elaniku kohta on maailmas esirinnas, on alkoholi joomine tavaline. Esimehe keeld pole täielik – kaasa võib võtta isiklikku joogikraami. Vastuväitena toodi, et kuna parlamendiliige on tihti kauem tööl, ei saa ta alkoholi üldse tarbida.
Jaanuaris võttis parlament vastu uue konstitutsiooni. Naissoost parlamendiliikmed võitlesid välja seaduse, mis esimest korda Araabia riikides tagab parlamendis sugude võrdsuse ja kohustab kaitsma naisi vägivalla vastu. Vastavad paragrahvid põhjustasid mitme päeva jooksul väga elavat arutelu ja parteidistsipliini vastast hääletamist. Tuneesia seaduste ees on naised ja mehed võrdsed 1956. aastast alates. Konstitutsioon tunnistab riigi Araabia ja muslimi identiteeti, kuid garanteerib usuvabaduse. Riigi president peab olema muslim. Konstitutsioonile kirjutas alla ka president Moncef Marzouki.
Veebruaris võttis parlament opositsiooni protestidest hoolimata vastu seaduse, mis tugevdab valitsuse kontrolli interneti üle. See annab valitsusele õiguse sulgeda veebilehti eelneva kohtuotsuseta. Riik kohustab internetiteenuse pakkujaid salvestama infot veebikasutajate viimase kahe aasta tegevuste kohta ja andma valitsusele vaba juurdepääsu sellele infole. Internetikasutus oli Türgis juba varem tugeva kontrolli all. Türgi peaministri Recep Tayyip Erdoğani internetivastane tegevus põhjustas meeleavaldusi mitmes linnas. Peaministrit ja ta lähikondseid süüdistatakse korruptsioonis, märtsis lisati Youtube’i väidetavalt peaministrit paljastavad salvestised, mis peaministri sõnul on tema rivaali Fethullah Güleni tellimusel valmistatud võltsingud.
Veebruaris võttis parlament vastu seaduse, mis annab justiitsministeeriumile kohtute üle suurema võimu. Parlamendis puhkes arutelu ajal kähmlus, milles ühel opositsiooniliikmel löödi nina puruks ja üks koalitsiooniliige murdis sõrmeluu. Opositsioon süüdistab peaministrit katses korruptsiooni uurimist raskendada. Peaminister Recep Tayyip Erdoğan on vandunud, et puhastab politsei- ja justiitssüsteemi vaimuliku Fethullah Güleni mõjust.
Pärast internetikasutust piirava seaduse vastuvõtmist lubas peaminister Recep Tayyip Erdoğan keelustada Youtube’i ja Twitteri, mis kutsus esile järjekordsed protestid. President Abdullah Gül kuulutas seepeale, et ärakeelamine ei tule kõne allagi. Presidenti on kritiseeritud internetiseaduse allkirjastamise pärast. Türgi telekommunikatsiooniamet otsustas sotsiaalvõrgustiku Twitter blokeerida, kuid märtsi lõpus peatas kohus selle täitmise.
Eelmise aasta novembris langetas president Viktor Janukovõtš otsuse peatada ühinemiskõnelused Euroopa Liiduga. Otsus vallandas riigis massilised rahutused, mille tulemusel Janukovõtš põgenes Venemaale ja Ülemraada tagandas ta. Venemaa annekteeris Krimmi.
Viktor Janukovõtš langetas otsuse peatada ühinemiskõnelused Euroopa Liiduga; Ülemraada ei võtnud vastu eelnõu, mis oleks lubanud Julia Tõmošenkol saada ravi välismaal – 226 poolthäält vajanud eelnõu sai ainult 195 häält. Sellele järgnesid esimesed protestid. Novembri lõpus osales Kiievis meeleavaldusel ligikaudu 100 000 inimest.
Opositsioon blokeeris Ülemraada töö, protestides meeleavaldajate ebaõiglase kohtlemise vastu. Meeleavaldustest võttis osa järjest rohkem inimesi, osavõtjaid oli kuni 800 000. Venemaa ja Ukraina president kirjutasid alla lepingule, mis tagas Ukrainale kolmandiku võrra odavama Vene gaasi müügi.
Jaanuari keskel võttis Ülemraada vastu meeleavaldusi ja avalikke kogunemisi piiravad seadused ning nõukogude monumentide hävitamise vastase ja natsikuritegude eitamise karistamise seaduse. Surma said esimesed meeleavaldajad. Jätkuvate rahutuste tõttu tühistas Ülemraada 257 häälega natsikuritegusid ja nõukogude monumente käsitlevad seadused. Peaminister Mõkola Azarov astus tagasi ja Ülemraada tühistas 361 poolthäälega meeleavalduste vastased piirangud ning võttis 232 poolthäälega vastu amnestiaseaduse, seades tingimuseks, et protestijad lahkuvad valitsuse hoonest. Opositsioon ei nõustunud järeleandmisi tegema.
Veebruari keskel vabastati kinnipeetud meeleavaldajad, kuid rahutused puhkesid uuesti, paari päeva jooksul sai surma ligikaudu sada inimest. President allkirjastas opositsiooniliidritega lepingu, mida meeleavaldajad aga ei tunnistanud. Järgmisel päeval president kadus ja 328 poolthäälega kuulutas Ülemraada ta ametist tagandatuks, misjärel president esines televisioonis ja väitis, et on toimunud riigipööre. Ülemraada nõustus 2004. aasta põhiseaduse juurde tagasi pöörduma. Julia Tõmošenko vabastati vanglast. Ülemraada nimetas spiikri Oleksandr Turtšõnovi presidendi kohusetäitjaks ja nõudis Venemaale põgenenud Janukovõtši vastutusele võtmist. Vene keelele riigikeele staatuse andnud seadus tühistati. Regioonide Partei kuulutas end opositsioonis olevaks, pärast rahutuste puhkemist oli fraktsioonist lahkunud 77 liiget. Parlamendiliikmed tagandasid ametist kuus Konstitutsioonikohtu kohtunikku 2004. aasta põhiseaduse vastu tegutsemise tõttu. 301 Ülemraada liiget pooldas oma privileegide kärpimist, näiteks kaotati endiste saadikute tasuta sõidu õigus.
Ülemraada ratifitseeris 280 poolthäälega Euroopaga sõlmitud lepingu, mille kohaselt Euroopa Liit annab Ukrainale 610 miljoni euro suuruse laenu. Algatati ka NATO-sse astumise eelnõu. Krimmi regionaalne parlament hääletas Venemaaga liitumise poolt ning pani paika referendumi toimumise aja. Ülemraada võttis 252 häälega vastu avalduse, milles kinnitati soovi Euroopa Liiduga ühineda. Ülemraada palus Ameerika Ühendriike ja Suurbritanniat kasutada kõiki vahendeid, kaasa arvatud sõjalisi, Venemaa agressiooni peatamiseks. Ülemraada võttis vastu ka otsuse luua riigi kaitseks Rahvuskaart ja kuulutas välja mobilisatsiooni. Pärast Krimmi annekteerimist Venemaa poolt tõmbus Ukraina sõjavägi sealt välja.
Veebruaris ratifitseeris parlament Venemaaga kokkuleppe, mis annab Rosatomile õiguse ehitada Ungari ainsa tuumajaama juurde kaks uut reaktorit, mis peaks asendama nelja praegust. Leping sai 256 poolt- ja 29 vastuhäält. Venemaa annab Ungarile jaama ehitamiseks 10 miljardit eurot laenu. Opositsioonipartei LMP (tõlkes: Poliitika Võib Olla Teistsugune) takistas menetlemist, fraktsiooni liikmed kasutasid valjuhääldi sireeni, et midagi poleks kuulda. Lõpuks eemaldati nad istungisaalist. Ka tänavatel toimus meeleavaldusi tuumajaama puudutava lepingu vastu.
Riigiduumas on menetlusel eelnõu, mis kohustaks blogijaid, kelle veebilehte vaadatakse päevas üle 10 000 korra, muretsema ametliku ajakirjaniku akrediteeringu. Tegemist on osaga plaanitavatest massimeediat ja internetti puudutavatest seadusemuudatustest.
Föderatsiooninõukogu kiitis heaks president Vladimir Putini ettepaneku kasutada Krimmis Venemaa sõjaväge. Eelnevalt kutsusid parlamendi mõlema koja esimehed presidenti üles Krimmi olukorda sekkuma. Presidendi sõnul on see vajalik piirkonna etniliste venelaste kaitsmiseks. Riigiduuma otsust pole välismaal sõjaväe kasutamiseks vaja. Euroopa Liidu juhid kutsusid Venemaad üles austama Ukraina territoriaalset terviklikkust, Ameerika Ühendriikide president Barack Obama hoiatas, et sõjaväe kasutamisel on tagajärjed.
Märtsis ratifitseerisid Riigiduuma ja Föderatsiooninõukogu Krimmi annekteerimise lepingu ning president Vladimir Putin allkirjastas selle. Riigiduumas hääletas vastu üks liige – partei Õiglane Venemaa liige Ilja Ponomarjov. Tema sõnul hääletas ta vastu, sest kartis, et otsus võib viia suure verevalamiseni Euroopas ning reaktsioon tema tegevusele näitab, et sõltumatule mõtlemisele parlamendis kohta pole. Õiglase Venemaa fraktsiooni esimees Sergei Mironov sõnas, et Ponomarjov tegi lõpu oma poliitilisele karjäärile Venemaal ja võib Ameerika Ühendriikidesse emigreeruda. Eelnevalt võttis parlament vastu seaduse, mis lihtsustas võõrriikide territooriumide liitmist Venemaaga. Õiglase Venemaa fraktsiooni algatatud eelnõu sätestas abinõuna referendumi.
|
OSCAR-2019
|
||
Vene õppekeelega gümnaasiumide üleminek eestikeelsele õppele toimub Eesti Vabariigi haridusseaduse (1992) alusel. Eesmärgiks seati niisuguse põhikooli ja gümnaasiumi riikliku õppekava kehtestamine, mis isikuvabaduse ja demokraatia põhimõttele tuginedes vastaks tänapäeva ühiskonna arengu tingimustele ja euroopalikele väärtustele. Õppimise keele valiku õigus jäeti haridusasutusele ehk koolile Eesti Vabariigi põhiseaduse § 37 (põhiseadus 1992) tingimuste järgi, mille seavad põhiseadusele tuginevad haridust reguleerivad õigusaktid, täpsemalt riiklik õppekava. Eestikeelne õpe tagatakse seega kooli valikul rahvusvähemuskeelse õppe kõrval.
Riikliku kava ümberkujundamise protsess päädis asjakohaste seaduste vastuvõtmisega põhikoolile ja gümnaasiumile aastal 2010. See võttis aega 18 aastat. Vastuvõetud õigusaktid seavad ka rahvusvähemuse õppekeeles töötava kooli jaoks osalisele eestikeelsele õppele ülemineku täpsed tingimused. Nii on põhikoolil kohustus õpetada rahvusvähemuse keeles kuni 60 protsenti nõutavatest ainetest, eesti ja/või kolmandas-neljandas keeles aga vähemalt 40 protsenti. Gümnaasiumiõppes, kus põhiseadus rahvusvähemuse keeles hariduse saamist ei garanteeri, tuleb õpilastel eesti keeles omandada 60 protsenti ainetest, sh kohustuslikult eesti kirjandus ja ajalugu, ühiskonnaõpetus, geograafia ja muusikaõpetus. Koolides, kus õpe toimus seni eesti keelest erinevates keeltes (vene, ukraina jt), tuli suhteliselt lühikese ajaga juurutada muudatused korraga kahes võtmevaldkonnas: uue õppekava kasutuselevõtmine ning gümnaasiumi üleminek osalisele eestikeelsele õppele (60% ulatuses), samuti põhikooli üleminek eestikeelsele õppele, küll väiksemas ulatuses (40%).
Uuele õppekavale üleminek on tingitud mitte ainult Eesti iseseisvumisest ning sellega kaasnevast poliitilisest muudatusest. 20. sajandi teisel poolel jõudsid arenenud riikide sotsiaal-, sh pedagoogikateadlased üksmeelsele järeldusele, et kasutusel olnud õppesüsteem vajab kardinaalseid muudatusi. Muudatused tehakse uue riikliku õppekava kaudu. Paljudes riikides on õppesüsteemi muudatused juba edukalt juurutatud, protsessi ja tulemusi analüüsitud ning Eestis uue õppekava rakendamisel saab sealt eeskuju ja õppust võtta.
Õppe teisele keelele üleviimine on maailmas samuti võrdlemisi levinud nähtus. 20. sajandil viidi selliseid reforme ellu paljudes vabanenud koloniaalriikides ja okupatsioonist vabanenud maades. Ka selles valdkonnas tehakse aastakümneid uuringuid, uurimisobjektiks on õpilase poolt uues keeles teadmiste, oskuste ja muu õppekavaga ettenähtu omandamise erinevad aspektid. Ent uuele õppekeelele üleminekul tuleb ka enamikul õpetajaskonnal üle minna õpetamisele teises keeles. Selle artikli seisukohalt pakub huvi just viimane aspekt. Eestis muukeelses koolis õpetamise osalisele eestikeelsele õppele ülemineku eripära võrreldes teiste riikidega seisnes selles, et võrdlemisi suurel osal õpetajatest puudus ülemineku ajaks niisugune eesti keele oskus, mis võimaldanuks selles keeles õpetada. Tundub, et teisele õppekeelele ülemineku selle aspekti poolest on Eesti maailmas ainulaadne: pole õnnestunud leida teadustööd või uuringut, kus oleks seatud uurimisküsimuseks õpetajate puudulikust õpetamiskeele oskusest tulenevad väljakutsed, mõjud ja tagajärjed. Seda silmas pidades tuleb konstateerida, et uuele õppekavale ja uuele õppekeelele üleminek tähendas suurele osale õpetajaskonnast ka õpetamiskeele senisest palju paremat omandamist.
Põhiseadusest tulenevalt sätestati haridusseaduse ning teiste eespool nimetatud õigusaktidega põhikooli ja gümnaasiumi õppekeel ja selle kasutamise tingimused ning kehtestati eestikeelsele õppele ülemineku põhimõtted gümnaasiumile. Suurim rahvusvähemus saab realiseerida põhiseaduslikku õigust põhihariduse saamiseks vene keeles (peetakse silmas 9-klassilist haridust põhikoolis). Esialgu kavandati gümnaasiumis osalisele eestikeelsele õppele üle minna juba 2000. aastaks. Eeldati, et selleks ajaks luuakse piisav alus, mis kindlustab venekeelse kooli vilistlasele võimaluse jätkata kõrgema hariduse saamiseks õpinguid eesti keeles, st selle suudab kindlustada vene õppekeelega, ent ka eesti keeles õpetav gümnaasium.
Valitsus rakendas mitmeid üleminekut toetavaid programme, mis sisaldasid mahukat eesti keele õpet venekeelsete koolide õpetajatele, samuti õppemetoodiliste materjalide väljatöötamist paljudes õppeainetes. Nagu praktika näitas, kaheksast aastast ülemineku ettevalmistamiseks ei piisanud. Põhjused olid objektiivset laadi. Iseseisva Eesti haridussüsteemi ümberkorraldamine tervikuna nõudis kõigi osaliste – riigi, õpetajaskonna, koolide juhtkonna, pedagoogikateadlaste ja ülikoolide ning õpilaste ja nende perekondade – ühendatud, ent märksa pikaajalisemat panustamist. Kuigi paljudes venekeelse õppega koolides alustati mõne aine õpetamisega eesti keeles ning hakati selliste ainete hulka järk-järgult suurendama, selgus juba jooksvalt, et koolide ja gümnaasiumide vilistlased ei saa 2000. aastaks veel õpingute eesti keeles jätkamiseks vajalikku ettevalmistust. 1997. aastal võeti vastu uus osalisele eestikeelsele õppele ülemineku kava, mis seostati uuele riiklikule õppekavale üleminekuga. Selle kava kohaselt viidi 2007. aastast alates venekeelse gümnaasiumi õppesse nõue minna igal õppeaastal üle eesti keelele ühes kindlas aines. 2007. aastal oli selleks eesti kirjandus. 2011. aastaks kujuneks seega olukord, kus gümnaasiumi astujad saaksid õppida eesti keeles 60 protsenti õppekava ainetest. Sel aastal tuli koolidel ka täielikult uuele õppekavale üle minna, nii põhikooli kui ka gümnaasiumi astmes. (Haridusteave 2011) Kuna eesti õppekeelele üleminekul arvestati, et aineõpetajateks jäävad enamasti samad õpetajad, kes neid aineid varem vene keeles õpetasid, eeldati, et ülemineku ajaks saavutavad nad eesti keele oskuse C1 tasemel. Nõutava oskuse tagab kas eestikeelse gümnaasiumi või kõrgkoolis eestikeelse õppega lõpetamine. Õpetajatel, kes aga gümnaasiumis ja kõrgkoolis mingis muus keeles õppisid, tuli kutsesobivuse tõestamiseks sooritada eesti keele C1 kategooriaeksam. Nendele hakati juba 1992. aastast alates korraldama vastava kallakuga keelekursusi. Samal ajal jätkus ka õpetajate metoodiline ettevalmistus: laienes õppemetoodiliste keskuste tegevus, metoodiliste materjalide kirjastamine ja väljaandmine, sh lõimitud aine ja keele (LAK) õppe alal, pidevalt korraldati ka üleminekut toetavaid koolitusi.
Samal ajal jälgiti ja mõõdeti üleminekuprotsessi ning arvestati monitooringu tulemusi õpetajate metoodilise ja nõustamistoetuse ning täiendusõppe korraldamisel. Vaatamata sellele polnud osa vene õppekeelega koolidest 2011/2012. õppeaasta alguseks ettenähtud tasemele jõudnud. Olgu mainitud, et mahajäämust ei suudetud kõikides koolides kõrvaldada isegi 2014/2015. õppeaasta alguseks. Murettekitavas olukorras oli tarvis uurida üleminekuprotsessi täiendavalt ning süvitsi, et probleemid täpsemalt diagnoosida ning neile senisest tõhusamaid lahendusi leida. Alljärgnevalt esitatavad uuringu tulemused keskenduvad mõnele neist probleemidest. Uuringu tulemustele toetudes pakutakse soovitusi ilmnenud probleemide tõhusamaks lahendamiseks.
Süvauuringut kavandades lähtuti juba aastail 2006–2011 tehtud teaduslikest ja analüütilistest töödest. Kahekümne kolme allika (vt lisa) järelduste ja kokkuvõtete üldistamine lubas jõuda järgmistele järeldustele.
Uuringute ja analüütiliste tööde huviorbiidist oli välja jäänud vene keeles õpetamise uurimine venekeelses koolis. Arvestades PISA testide suhteliselt nõrgemat tulemust vene õppekeelega koolides 2006. aasta mõõtmiste andmetel, võis hüpoteetiliselt oletada, et nõrgemad õpitulemused võivad olla põhjustatud venekeelse kooli õpetajaskonna suhteliselt nõrgematest kutseoskustest. Kuigi hilisemad PISA testi tulemused näitavad venekeelse kooli eestikeelsele kiiret järelejõudmist, võib kiire edasimineku põhjust näha näiteks tugevamas metoodilises toes, mida osutati vene õppekeelega kooli õpetajatele üleminekul osalisele eestikeelsele õppele. Kuigi õpitulemused oluliselt paranesid, jäid nad ikkagi eesti õppekeelega kooli õpilaste omadele alla. Seega oli alust uurida süvendatult venekeelse õppekeelega kooli õpetaja kutsepädevusi.
Tegureid, mis mõjutavad vene õppekeelega kooli üleminekut osalisele eestikeelsele õppele, võib eespool nimetatud uuringuid üldistades jagada kolme gruppi: hoiakutest tulenevad, nn organisatsioonilised ehk korralduslikud ja kutsealased. Materjaliga lähemal tutvumisel selgus, et korralduslikud tegurid võib samuti hoiakutest tulenevate hulka arvata: enamik õpetajaid ja koolijuhte nägi korralduslike probleemide lahendusi väljaspool kooli. Kuna suurem osa nimetatud korralduslikest probleemidest on kooli tasandil lahendatavad, siis nende esiletõstmine üleminekut takistava tegurina kuulub suhtumise või motiveerituse ehk hoiakute valdkonda (Latham, Pinder 2005).
Praktiliselt kõik uuringud näitasid, et venekeelse kooli õpetajad, kes lähevad üle eestikeelsele õpetamisele, tunnevad suurt puudust õppemetoodilistest materjalidest ja vastavast toest. Ometi just sellesse valdkonda oli eriti alates 1997. aastast sihija järjekindlalt investeeritud, nii rahaliselt kui ka organisatsiooniliselt. Siin võib näha teatud vastuolu, milles oleks otstarbekas selgusele jõuda.
Eeltoodust tulenevalt ning praktikas suhteliselt väikese vaevaga rakendatavat väljundit soovides pakkus süvauuringu tegemiseks enim huvi venekeelse kooli õpetajate kutsealase pädevuse uurimine, samuti seose leidmine kutsepädevuse ja eestikeelse toe vajaduse järele.
2012. aasta lõpus ette võetud uuringu eesmärk oli teada saada a) vene õppekeelega kooli aineõpetajate kutsepädevuste puudused, seega määratleda vajadus täiendusõppeks, b) selgitada välja õpetajate arusaamad kutsepädevuste parandamise ning eestikeelse toe kohta neile kogu eesti õppekeelele ülemineku protsessis. Eeldati, et üleminekus osalevad õpetajad valdavad piisavalt nii õpetatavat ainet kui ka eesti keelt. Eeldus tehti seetõttu, et huvi pakkus just kutsepädevus.
Osa osalisele eestikeelsele õppele ülemineku raskustest on tingitud õpetajate ebapiisavast professionaalsusest ehk kutsepädevusest. Tuli välja selgitada, milles need puudused seisnevad. Selleks tuli kindla mudeli alusel hinnata kutsepädevuse koostisosi ehk elemente.
Teises keeles õpetamine esitab kutsepädevusele teistsugused nõuded esimeses keeles õpetamisega võrreldes. Tuli välja selgitada, milles erinevused seisnevad.
Aineõpetajate arusaamad kutsepädevuse parandamisest ei vasta pädevuse tõstmise tegelikule vajadusele. Tuli välja selgitada, milles erinevus seisneb ning teha ettepanekud selle kõrvaldamiseks.
Kuigi eelnevad uuringud regionaalseid eripärasid üleminekus ei tuvastanud, otsustati see veel kord üle kontrollida. Seepärast püstitati ka hüpotees regionaalsete eripärade olemasolu kohta vene õppekeelega kooli üleminekus osalisele eestikeelsele õppele.
Kutsepädevuste mudeli koostamisel lähtuti kehtivatest kutsestandarditest (Õpetaja 7-1 2013; Õpetaja 7-2 2013), samuti Tartu Ülikooli Narva kolledžis kasutusel oleva õppekava „Humanitaarainete õpetaja mitmekeelses koolis” õpiväljunditest (Humanitaarainete … 2012). Just selle õppekava õpiväljundid valiti mudeli koostamisel aluseks seetõttu, et see on ainus õppekava, kus Eestis valmistatakse ette õpetajaid, kes vene õppekeelega koolis ka eesti keeles õpetada oskavad.
Kutsepädevused jaotati kahte gruppi. Esimesse kuuluvad metoodilist laadi pädevused, mis tagavad aine omandamise. Teise gruppi kuuluvad pädevused, mis koos kindlustavad ainetunni tervikliku elluviimise. Pädevuste loetelu on toodud alljärgnevalt sõnastuses, mis oli pakutud ekspertgruppidele pädevuste hindamiseks.
tunni kava koostamine (sh teaduslikmetoodiliste materjalide kasutamine, eluliste näidete leidmine tunnis kasutamiseks, ülesannete koostamine)
Kasutati fookusgrupi ekspertgruppide küsitluse meetodit (Krueger 2002). Uuringu eesmärgist tulenevalt pidid fookusgrupis olema esindatud WEsti erinevad regioonid:
vene keelt emakeelena kõnelevad elanikud on selges vähemuses võrreldes eesti keelt emakeelena kõnelejatega.
Uuringu esimesel etapil püüti välja selgitada aineõpetajate pädevuste tugevad ja nõrgad küljed Narva linna seitset kooli esindavate aineõpetajate näitel. Saadud tulemused näitasid, et läbivaid tugevusi ja nõrkusi täheldada ei saa. See seadis kahtluse alla nii hüpoteesi läbivate kutsepädevuste puuduste kui ka regionaalsete erinevuste olemasolust. Saadud andmetest ei piisanud usaldusväärse tulemuse saamiseks. Et hüpoteese täpsemalt kontrollida, otsustati seejärel moodustada küsitletavate grupid iga regiooni tüüpiliselt esindava kooli baasil.
Olenevalt elanikkonna arvukusest ja koosseisust esindasid esimest gruppi kaks Narva, üks Ida-Virumaa (Ahtme Kohtla-Järve gümnaasium), kaks Tallinna (53. keskkool ja Lasnamäe Vene gümnaasium) ja üks Lõuna-Eesti, täpsemalt Tartu kool (Annelinna gümnaasium). Ükski neist koolidest ei kuulu Eesti koolide pingerea 10 ülemise ega 10 alumise kooli hulka (Eesti koolide … 2013).
Küsitlus korraldati kuues grupis, iga grupi koosseisus oli kuus aineõpetajat, kes õpetasid ainet nii vene kui ka eesti keeles. Õpetajatel paluti hinnata ranžeeritud rea meetodil 1) kõigepealt venekeelse ainetunni läbiviimise pädevusi, 2) kvalifikatsiooni tõstmise vajadust venekeelse ainetunni läbiviimisel ning lõpuks 3) eestikeelse ainetunni läbiviimiseks vajaliku toe vajadust samade kutsepädevuste kaupa. Andmetöötlusel kasutati Spearmani korrelatsioonikordaja arvutamist ning Kendalli konkordatsioonikoefitsienti (Elliott 2007) IBM SPSS programmvarustuse abil.
Uuring ei tuvastanud venekeelse kooli nii eesti kui ka vene keeles töötavate aineõpetajate läbivaid ehk ühiseid kutsepädevuse puudusi, nagu ka regionaalseid erinevusi kutsepädevuste valdamises (joonis 1).
Joonisel 1 esitatud ning hindamisarutelu protokollidest saadud kvalitatiivsetest andmetest järeldub, et igale grupile ehk koolile on omane aineõpetajate eripärane kutsepädevuste kogum ehk profiil. Sellest profiilist tulenevalt saab määratleda, millised kutsepädevused vajavad täiendamist ja arendamist, seega selgub konkreetse kooli õpetajate kutsekvalifikatsiooni tõstmise vajadus.
Järgmisena selgitati välja, kuivõrd aineõpetajate arusaam kutsepädevuste täiendamisest ja parandamisest vastab tegelikule, ülalpool selgunud vajadusele. Joonisel 2 on esitatud hinnangute Spearmani korrelatsioonikordaja, mis on 0,75–0,90 ehk kõrge või andmete hulka arvestades isegi väga kõrge. Konkordatsioonikoefitsient on tähenduslik: p<0,01. Selgus, et aineõpetajad hindavad oma kutsepädevusi realistlikult ning neil on olemas ka motivatsioon vajalikke pädevusi täiendada ja arendada (Wlodkowski 1991). Vajaduse tunnetamine on esimene ja tähtsaim samm vajaduse rahuldamise teel. See selgus eranditult kõigis küsitletud gruppides.
Uuringu viimases osas keskenduti kutsepädevuste seostele eestikeelse toe vajadusega. Joonisel 3 on toodud ühe kooli näide: omavahel seostuvad kutsepädevuse täiendamise ja eestikeelse toe vajadus selle pädevuse paremaks omandamiseks.
Joonis 2. Seos tegeliku kutsepädevuste täiendamise vajaduse ja aineõpetajate arvamuse vahel nende kvalifikatsiooni tõstmise vajadusest
See on iseloomulik ka kõigile teistele uuringus osalenud gruppidele, sh koolide esindustele. Eestikeelse toe vajadust ei tunta nende kutsepädevuste puhul, mida vallatakse hästi. Ilmselt on tegemist mitte niivõrd keeleoskuse puudumisega, kuivõrd levinud eksiarvamusega, et iga ilmnenud puudust saab kõrvaldada eelkõige parema keeleoskuse abil. Paraku see nii ei ole. Ka praegusel juhul tuleb keskenduda eelkõige nõrgemate kutsepädevuste täiendamisele ning ilmselt siis langeb ka ära arusaam, et nende osas vajatakse ka keeletuge. Keeleõpet pole kunagi liiast, ent selle kaudu kõik probleemid ei lahene. Kokkuvõtlik pilt seosest kutsepädevuste täiendamise ja eestikeelse toe vahel on esitatud joonisel 4.
Spearmani korrelatsioonikordaja viie grupi kohta kõikus vahemikus alates 0,60 (p<0,05) kuni 0,90 (p<0,01). Ühe grupi korrelatsioonikordaja oli statistiliselt olulise näitaja lähedane: 0,49 (p=0,063). Üldistatult oli Spearmani korrelatsioonikoefitsient 0,46 (p=0,08). Kokkuvõttes tuleb öelda, kutsepädevus ei sõltu õpetamiskeele oskusest, aga ka õpetamiskeele oskus ei sõltu kutsepädevusest.
Vene õppekeelega kooli üleminek osalisele eestikeelsele õppele põhjustas kõrgendatud tähelepanu õpetajate kutsepädevuse probleemidele.
Uuringust selgub, et kutsepädevuse puudused ei ole põhjustatud õpetamiskeele oskuse tasemest. Need näitajad ei ole omavahel seotud. Samuti ei leidnud – juba korduvalt – tõestust hüpotees vene õppekeelega kooli regionaalsetest eripäradest. Kahjuks mitte kõik arvamusliidrid pole seda tõestatud fakti veel omaks võtnud.
Aineõpetajate kutsepädevuse koostisosade (elementide) profiil koolide kaupa aitab selgitada välja tegeliku vajaduse kutsepädevuste täiendamiseks igas konkreetses koolis. Selgus, et iga kooli kutsepädevuste profiil on individuaalne. Uuring ei näidanud mingeid läbivaid kutsepädevuste puudusi, mis oleksid iseloomulikud kõigile vene õppekeelega koolidele. Senine aine sisule keskendunud metoodiline toetus ilmselt ei suutnud kutsepädevuste arendamisele piisavat tuge pakkuda.
Õpetajate kutseoskuste täiendamise abinõude kavandamisel on tarvis pakkuda peale juba toimiva toe täienduskoolitusi ja nõustamist kogu kutseprofiili ulatuses. See võimaldaks õpetajatel täiendada end just neile vajalike teadmiste osas. See tähendab, et koolitusturul peaks kujunema koolituste pakkumine, mis seab lisanõuded kõigile täiendkoolitajatele, samuti täiendkoolituse kavandajatele ja rahastajatele. Kursustelt oodatakse kitsamatesse teemadesse süvitsi minekut ja konkreetsust üksikute kutsepädevuste kaupa. See kehtib ka keeletoe kohta, seda on otstarbekas pakkuda koos kutsepädevuse täiendõppega.
Aineõpetajate arusaamad kutsepädevuse täiendamisest vastavad tegelikule vajadusele ehk kajastavad pädevuste puudusi, mis iga kooli ja õpetaja töös on olemas. See näitab aineõpetajate motiveeritust enesetäiendamiseks vajalikus suunas. Tundub olevat kasulik koostada kutseprofiil igale koolile ning see perioodiliselt läbi vaadata, et hinnata arenguid ja täienduskoolituse tulemuslikkust.
Lõpetuseks tuleb tõdeda, et fookusrühmade ekspertküsitluse meetod aitas leida seletuse mitmele varasema uuringu järeldusele. Kutsepädevuste hindamine ja kutsepädevuste profiili koostamine igale vene õppekeelega koolile aitaks kaasa mitte ainult tõhusamale üleminekule osalisele eestikeelsele õppele, vaid ka õpetajate kutsepädevuse ja õppekvaliteedi paranemisele tervikuna. Ka eesti õppekeelega koolides tooks aineõpetajate kutsepädevuste profiili koostamine ja täiendusõppe kavandamine seda arvestades kindlasti samuti kasu.
Põhikooli riiklik õppekava. – Riigi Teataja I, 2011, 1. Põhiseadus § 37. – Riigi Teataja I, 1992, 26, 349.
|
OSCAR-2019
|
||
Gaas on energeetikas, kodumajapidamistes ning tööstuses laialdaselt kasutatav kütus ning tooraine, mille eeliseks on kasutusmugavus, lihtne transporditavus ning laia kauplemist võimaldav maailmaturg.
Eestis tarbitav gaas pärineb Venemaalt ja Leedust, kus 2014. aastal alustas tööd veeldatud gaasi terminal. Suvel täidetakse Vene gaasiga ka Läti Inčukalnsi maagaasihoidlat, mille kaudu varustatakse Eestit talvel. Sel perioodil imporditakse Venemaalt gaasi minimaalselt.
Eesti gaasituru arendamiseks loob huvitavaid võimalusi kildagaasi revolutsioon Põhja-Ameerikas, mis on maagaasi naftahinnal baseerunud hinnastamismudeleid põhjalikult muutnud, ning ka maagaasi veeldamise tehnoloogiate areng.
Peamine maagaasi kasutusala Eestis on kaugküte (38% tarbitavast gaasist) ja tööstus (33% tarbitavast gaasist). Vähese konkurentsi tõttu toimunud maagaasi hinna kasv on aga viimastel aastatel pannud maagaasi kütteks tootjad vaatama enam kohalike taastuvkütuste kasutamise poole.
Eesti gaasiturg on avatud alates 2007. aastast, kuid meie gaasivõrk on ühendatud vaid Venemaa ja Läti gaasivõrkudega ning gaasi impordib sisuliselt ainult AS Eesti Gaas. Avatud gaasiturul saab iga tarbija valida endale sobiva gaasi müüja, seejuures ei ole oluline, kelle võrguga on tarbimiskoht ühendatud.
2014. aasta lõpuni puudus gaasitarnijate vaheline konkurents, mis takistas turu efektiivset toimimist. Olukord paranes 2014. aasta lõpus, mil Leedus avati veeldatud gaasi vastuvõtuterminal. 2015. aasta jaanuaris ulatus maagaasi import Eestisse 71,7 miljoni kuupmeetrini, millest Leedust gaasituru osalistelt ostetud ja Eestis tarbitud gaas moodustas 6,2 miljonit kuupmeetrit ehk 8,6% jaanuari impordi kogumahust. Ülejäänud 91,4% gaasist importis AS Eesti Gaas.
Konkurentsiolukord gaasiturul paraneb veelgi, kui lähiaastatel viiakse ellu gaasitaristu projektid, mis ühendavad Eesti gaasisüsteemi Kesk-Euroopa gaasimagistraalidega (Baltimaade ja Poola gaasiühendus) ning võimaldavad gaasi vastuvõttu alternatiivseid tarnekanaleid kasutades (täiendav veeldatud maagaasi (LNG) vastuvõtuterminal Eestis).
Samal ajal on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium koostöös teiste Balti riikide ja Soomega alustanud tööd regionaalse gaasituru arendamiseks. Koostöö käigus töötatakse välja gaasituru toimimise eeskirjad, mis loovad aluse mitme tarnijaga turuolukorrale ja piirideüleseks kauplemiseks.
Lisaks Venemaalt Eestisse gaasi importivale AS Eesti Gaasile on selleks luba ka AS Nitrofertil, kes tarnib gaasi vaid tootmiseks. 2015. aasta seisuga on lisaks impordiluba omavale Baltic Energy Partners OÜ-le maagaasi importinud ka Reola Gaas ja oma impordikavatsustest on teatanud ka AS Eesti Energia.
2013. aastal oli AS Eesti Gaasi osakaal jaeturul 89,2% ning ülejäänud 10,8% gaasist ostsid võrguettevõtjad AS Eesti Gaasilt edasimüügiks. 2014. aasta seisuga on väljastatud maagaasi müügiks 35 tegevusluba.
Gaasi varustuskindlust tagab Eestis süsteemihaldur AS EG Võrguteenus, kelle valduses on 878 km ülekandevõrke ja 37 gaasijaotusjaama.
Eesti gaasisüsteemil puudub oma kompressorjaam ning ülekandeks vajalik rõhk tagatakse Venemaa ülekandesüsteemis asuvate kompressorjaamadega või Lätis asuva Inčukalnsi maa-aluses gaasihoidlas. Eestil on Venemaaga ühendus Narva ja Izborska kaudu ning Lätiga ühendus Karksi kaudu.
2014. aasta gaasituru maht oli 530 miljonit kuupmeetrit. Gaasitarbimise tipphooajal saab Eesti kogu vajamineva gaasi Läti Inčukalnsi gaasihoidlast.
2012. aasta veebruar oli gaasi tiputarbimise poolest viimase viie aasta suurim - 6,7 miljonit kuupmeetrit ööpäevas.
Eesti suurim tarbijani maagaasi edastav jaotusvõrguettevõte on AS Eesti Gaasi tütarettevõte AS Gaasivõrgud, mis haldab 1500 km torustikke.
Lisaks on Eestis veel 25 maagaasi jaotusvõrguettevõtet, millele kuulub 650 km maagaasi jaotusvõrke ehk 22% gaasivõrkude kogupikkusest. Läbi nende võrkude toimub 14% kogu jaotusteenuse mahust.
Võimsuse puudujääki gaasi importimisel ei esine, sest gaasivõrk on üles ehitatud märksa suurema nõudluse tagamiseks. Eesti ülekandevõrgu läbilaskevõime sisendrõhul 40 bari on kuni 14 miljonit kuupmeetrit ööpäevas.
Võrdluseks võib tuua, et Läti puhul on samal rõhul maksimaalne ööpäevane impordi kogus 26,48 miljonit kuupmeetrit. Leetu imporditava gaasi rõhk on 54 bari ning maksimaalne imporditav kogus on 37,44 miljonit kuupmeetrit ööpäevas.
Maikuust oktoobrini varustatakse Eestit gaasiga põhiliselt otse Venemaalt läbi Värska ja Narva ühenduste.
Eesti võtab soojal ajal vähem gaasi läbi Värska või Karksi ühenduste seepärast, et sel ajal gaasi efektiivsemalt pumbata Inčukalnsi maagaasihoidlasse ja nii parandada gaasitarnekindlust kütmise tipphooajal novembrist aprillini. Siis toimubki gaasivarustus peamiselt Läti Inčukalnsi gaasihoidlast läbi Karksi ja Värska gaasimõõtejaamade.
Eestis reguleerib gaasiturgu maagaasiseadus, kus on kirjas nõuded gaasi importijale, ülekandjale, müüjale, edastajale ja ka turule järelevalvet teostavale Konkurentsiametile.
Gaasivarustuse kvaliteedinõuded kehtestati maagaasiseaduse muudatustega 2007. aasta alguses. Nõuete järgi ei või riketest põhjustatud gaasivarustuse järjestikune katkestus olla pikem kui 72 tundi ja aastane katkestuste kogukestus olla üle 130 tunni.
Katkestuste kestuse üle peab arvestust võrguettevõtja ning Konkurentsiameti ülesanne on kontrollida kvaliteedinõuete täitmist.
|
OSCAR-2019
|
||
Donald Ervin Knuth (sündinud 10. jaanuaril 1938) on matemaatik, infotehnoloog ja Stanfordi ülikooli emeriitprofessor.
Knuth on tekstilao süsteemi TeX looja. Teda tuntakse kui "algoritmide analüüsimise isa". Ta on aidanud kaasa rangete analüüside arvutuskeerukuse arendamisele. Selle käigus on Knuth süstematiseerinud matemaatilisi meetodeid ning populariseerinud asümptootilisi tähistusi. Lisaks on ta andnud olulise panuse mitmes erinevas teoreetilise arvutiteaduse valdkonnas. Ta on mitmeköitelise teose "The Art of Computer Programming" autor.[1]
Knuth on loonud programmeerimise süsteemid WEB ja CWEB. Need on disainitud, et julgustada ja lihtsustada kirjaoskuslikku programmeerimist, kus tavakeeles on kirjeldatud programmi loogikat. Knuth on koos oma õpilase Peter B Bendixiga loonud Knuthi-Bendixi algoritmi, mida peetakse üheks põhilisemaks algoritmiks algebraliste struktuuridega töötamisel.
Knuth on tarkvara patenteerimise vastane. Ta on väljendanud oma erimeelsusi saates kirju nii Euroopa Patendiametile kui ka USA patendi- ja kaubamärkide ametile.[2]
Donald Ervin Knuth sündis Milwakee Wisconsinis. Knuthi isa pidas väikest printimise töökoda ja oli kohalikus luterlikus keskkoolis raamatupidamise õpetaja. Samas koolis käis ka Knuth. Knuth oli väga andekas nii matemaatikas kui ka muusikas, millest viimane omas suurt rolli tema edasises arengus. Ta kasutas oma intelligentsust väga omapärastel viisidel - 8.klassis osales võistlusel, kus sõnast "Ziegler's Giant Bar" tuli leida kõikvõimalikud sõnad. Knuth leidis üle 4500 sõna, kui samal ajal oli kohtunikel leitud ligikaudu 2500. Sellega teenis ta saatelõigu televisioonis ja šokolaadi tervele koolile.
Keskkoolis huvitus Knuth rohkem muusikast kui matemaatikast. Teda huvitas nii muusika mängimine kui ka komponeerimine. Sel hetkel otsustas ta peale keskkooli õppida muusikat. Oma kooli bändis mängis Knuth saksofoni ning hiljem ka tuubat. 1956. aastal lõpetas Knuth keskkooli kõige kõrgema keskmise hindega selle kooli ajaloos.
Peale keskkooli asus Knuth õppima füüsikat Case Institute of Technology ülikoolis. Otsus eelistada füüsikat muusikale ei tulnud kergelt.
Ülikoolis õppides tutvus ta ühe esimese suuravuti – IBM 650ga. Peale arvuti juhendi läbilugemist otsustas Knuth kirjutada sellele arvutile uue assembleri ja kompilaatorikoodi. 1958. aastal lõi Knuth süsteemi, mis analüüsis korvpallimängijaid. See süsteem aitas kohalikul korvpallitreeneril võita meistrivõistlused.
Oma ülikooli teisel aastal vahetas Knuth peaeriala matemaatika vastu. Tema töö ülikoolis oli nii silmapaistev, et samaaegselt bakalaureusekraadi saamisega tegi teaduskond ennenägematu otsuse anda talle ka magistrikraad.
Peale magistrikraadi saamist asus Knuth õppima California Tehnoloogiainstituudis, mille ta lõpetas kolm aastat hiljem doktorikraadiga. Lõpetamise järel liitus ta sealse teaduskonnaga. Samal ajal oli Knuth ka nõustaja Burroughs Corporation'is, kirjutades kompilaatoreid erinevatele programmeerimiskeeltele, sealhulgas ALGOL 58 ja FORTAN II-le. 1968–1969 töötas ta Institute of Defense Analyses. 1969. aastal asus Knuth emeriitprofessorina tööle Stanfordi ülikooli.[3]
Knuthi suur armastus muusika vastu jätkus, kui ta 1965. aastal liitus American Guild of Organists'ga. Ta jätkas muusika komponeerimist ja mängimist ning disainis ise oma oreli.[4]
Knuthi üheks kõige tähtsamaks teoseks on The Art of Computer Programming (TAOCP), millest on ilmunud kolm köidet. Neljandast köitest on ilmunud esimene peatükk. Teos on terviklik süvauurimus, mis hõlmab erinevaid programmeerimise algoritme ja nende analüüse.
Knuth alustas teose kirjutamist 1962. aastal, plaaniga luua raamat kompilaatoritest. 1966. aastaks oli ta käsitsi kirjutanud üle 3000 lehekülje. Kuna materjali ja tööd oli palju rohkem kui alguses arvatud, otsustas Knuth luua seitsmeköitelise teose, mis ei keskendu ainult kompilaatoritele.
Lisaks on Knuth kirjutanud matemaatilise lühinovelli Surreal Numbers, mis keskendub John Conway hulgateooria ehitusele. Teoses proovib Knuth lisaks teema seletamisele näidata, kuidas matemaatilist mõtlemist arendada. Knuthi soov oli selle teosega suunata õpilasi tegema ise originaalseid ja loomingulisi uurimistöid.
1990. aastal andis Knuth välja raamatu 3:16 Bible Texts Illuminated, mis uuris Piibli iga kolmanda peatüki kuueteistkümnendat rida.
Knuth maksis igale, kes leidis tema raamatutest tüpograafilisi eksimusi või vigu, $2.56 ning väärtusliku soovituse eest $0.32. Vigade eest makstavad summad ei olnud Knuthi poolt lihtsalt väljamõeldud, vaid vastasid kuueteistkümnendsüsteemis ühele dollarile ja 20-le sendile. 2008. aastal lõpetas ta tšekkide saatmise pangapettuste tõttu ning nüüd väljastab ta igale vea leidjale hoiusesertifikaadi tema väljamõeldud pangas.
2010. aasta TUG konverentsil teatas Knuth, et annab välja TeX-i uue XML-il põhineva versiooni "iTeX", mis toetab 3D-printimist, animatsioone ja stereoheli.
1990. aasta 1. jaanuaril otsustas Knuth lõpetada e-posti kasutamise. Pärast seda on ta avalikult tunnistanud, et tunneb ennast palju õnnelikuma. Knuth oli kasutanud e-posti 15 aastat ning tema arust on seda ühe eluaja jaoks piisavalt. Hetkel soovitab Knuths temaga kontakti saamiseks saata kiri posti teel.[5]
Alates 1996. aastast antakse välja Donald E. Knuthi nimelist auhinda. Selle saab isik, kelle panus infotehnoloogia alustele on olnud kõige silmapaistvam.
|
OSCAR-2019
|
||
Haapsalu Gümnaasiumi lugemisaasta üritused: laste joonistatud ekslibriste näitus; etlus- ja omaloomingukonkurss; raamatu ja roosi päev, mil kõik klassid kinkisid kooli raamatukogule raamatu(d) ja said vastukingiks isetehtud roosi; kohtumine kirjanik A.Kivirähkiga, lugemisvõistlus ja kõnevõistlus, kirjanduslik karneval.
Tallinna Ühisgümnaasiumis toimus lugemisaasta raames lustlik võistlusmäng Eduard Vilde teemadel ja kohtumine kirjanik Lehte Hainsaluga.
juunil Rapla Ühisgümnaasiumis Aidi Valliku, Kristiina Ehini ja Ketlin Priilinna “kirjandustund kirjanikuga”.
mail Tartu M. Härma Gümnaasiumis Karl Martin Sinijärve ja Jürgen Rooste “kirjandustund kirjanikuga”.
aprillil käis Aidi Vallik Loksal ja Kadrinas raamatubussi Katariina Jee tuuril, kus kõigi teiste raamatute hulgas müügil ka MTÜ Lugu-Loo raamatud. Katariina Jee bussiretk on kirjandusfestivali Prima Vista üks osa.
aprillil Kunda ÜGs kolme kooli konverents; esineb ajakirjanik ja luuletaja Sulev Oll teemal “Ütle, mida sa loed, ja ma ütlen, kes sa oled”.
märtsil Kadrina rahvamajas Kadrina kooli teatripäev. Täpsem kava kooli kodulehe märtsikuu uudistes (http://kadrina.edu.ee) .
märtsil Juuru Gümnaasiumis algas lugemisnädal. Õpetajad lugesid ette lemmikraamatut. Õpilased tutvustavad oma lemmikraamatut kirjandustundides.
märts Rapla Vesiroosi Gümnaasiumi õpetajad tähistasid lugemisaastat metoodilise konverentsiga “Loeme targalt ja mõnuga”.
19.märtsil oli Tarvastu Gümnaasiumis eriline ja põnev-õpilased ja õpetajad tulid kooli mõne kirjandusteose tegelase kostüümis. Oli väga lõbus veerandi viimane päev.
märtsil Kadrina Keskkooli 9. – 12. klasside emakeelekonverents õpilasettekannetega. Peaettekanne külaliselt Loone Otsalt. Kulminatsiooniks pärimusteatri Loomine etendus “Carmen Alexandrinum” kohalikus kirikus meie kunagisest kirikuõpetajast Reiner Brocmannist.
18.märtsil on Jõhvi Gümnaasiumis lugemispäev, klassides tutvustavad oma lugemiselamusi vilistlased, ajakirjanikud, lapsevanemad jt.
märtsil Ristiku Põhikoolis kogunemised, kus õpilastele tutvustasid oma lemmikraamatuid ja lugesid katkendeid muude ainete õpetajad, mitte emakeeleõpetajad. Näidati raamatute põhjal loodud filmikatkendeid. Joonistati raamtuillustratsioone.
märtsil esines Aidi Vallik Kiili Gümnaasiumis lapsevanematele. Teemaks laste suunamine lugemise juurde.
17.märtsil tutvustas Albu Põhikooli emakeelepäeva üritusel “Keeled kaugelt ja lähedalt” araabia keelt ja kultuuri J. Tõnissoni Instituudi
märtsil Jõhvi Gümnaasiumis lugemispäev. http://johvig.edu.ee/index.php/yhiskonnale/209-taename-koiki-lugemispaeeval-esinejaid
17.märtsil oli Tarvastu Gümnaasiumis ettelugemispäev, kõik õpetajad läksid 1.tundi oma raamatuga, mida lugesid klassis ette. Õpilastele meeldis.
märtsil toimus Tallinna Täiskasvanute Gümnaasiumis kohtumine Helga ja Enn Nõuga. http://www.tg.edu.ee/announcements/read/38
16.märtsil käisid Rapla maakonna kümne kooli V-VI klasside õpilased Märjamaa lähistel Luhtres vanade koolilugemikega tutvumas. Kuulati Aino Villandi ettekannet ja loeti üksteisele ette lugusid C.R.Jakobsoni kooli lugemise raamatutest.
märtsil Kadrina Keskkoolis 5. -8. klasside emakeelepäev rõhuasetusega projektist “Lugeda on mõnus” tegemiste tutvustamisel. Külaliseks näitleja (kooli vilistlane) Erni Kask.
märtsil osalesid Audentese Erakooli 5.-8. klasside õpilased emakeelepäeva tähistamiseks erinevates töötubades.
Tallinnas Nõmme Erakoolis algklasside jutuvõistlus. Valida sai kahe teema vahel: “Minu esimene raamat” ja “Raamatukoi ja Tähenärija”.
Emakeelepäevale pühendatud aktusel Jõhvi Gümnaasiumis selgusid lugemisest ja raamatust inspireeritud omaloomingulise luule konkursi võitjad.
Emakeelenädalal Tallinna Reaalkoolis 11b õpilase uurimistöö raames aulas “Elav raamatukogu” – üheks raamatuks oli kooli vilistlane Jyrgen Rooste. Külas käisid kirjanik Birk Rohelend ja ajakirjanik Holger Roonemaa. Tallinna Reaalkooli raamatukogus on näitus õpetajate lemmikraamatutest.
15. – 19. märtsil Loo kooli vanema astme emakeelenädal, mis pühendatud lugemisaastale (igal päeval üks üritus: raamatute müük, raamatuvahetus, klassidevaheline trips-traps-trull kirjandusküsimustega, vanasõnapäev – minietendused vanasõnade põhjal, õpilaskonverents “Lugemine loeb”).
14. märtsil Tartu Emajõe Koolis avati lugemisaasta. Kooli saalis toimus aktus. Õpilased ja õpetajad esitasid koos luulekava “Koidula- armastusega”, õpetajad lugesid katkendeid oma lemmikraamatutest, toimus viktoriin eesti kirjanike elulugude ja teoste põhjal, raamatukogu juhataja tutvustas aasta tegevuskava ja lõpuks lavastasid kõik võistkonnad eesti muinasjutu “Loomade talvekorter”.
Aasta jooksul selgitatakse välja kooli tublim lugeja. Et seda paremini leida, peavad õpilased esitama lugemispäeviku. Eriauhind antakse välja ka kaunimale lugemispäevikule.
Kuna õpilased on nägemispuudega, siis on eriti tänuväärne, et Tartu Linnaraamatukogu töötajad kutsusid oma aastapäeva raames kuulama teoste ettelugemist.
12. märtsist Vaimastvere koolis emakeelenädal. Näitus kooli töötajate lapsepõlve lemmikraamatutest. Lisaks lemmikraamatutele olid näitusel ka kooliõpikud ja –vihikud 1930. aastate lõpust. Nuputamispäev. 5.-9. klassi õpilaste vahel toimus kirjanduslik viktoriin, kus valiti iga klassi parim kirjandustundja. Lisaks valiti nädala jooksul välja iga klassi parimad lugejad. Toimus ka ettelugemine.
16. märtsil käisid õpetajad esimese tunni algul 5.-9. klassi õpilastele ette lugemas. 5. klassi õpilased käisid lasteaiarühmal külas. Algklassilastele lugesid ette 8. klassi õpilased.
Palju elevust tekitas võistlus, milleks tuli pähe õppida Karl Eduard Söödi luuletus „Jälle kevad“ ning seda esitada võimalikult paljudele inimestele. Iga kuulaja pidi esinemist kinnitama oma allkirjaga. Võitjaks osutuski õpilane, kes esitas luuletust kõige rohkem. Võitja suutis seda teha 39 korda. Huvitav!
12.märtsist kuni 12.maini saavad Rapla maakonna gümnaasiumiõpilased osaleda veebipõhise järjejutu kirjutamisel. Loo juhatas sisse luuletaja Kristiina Ehin.
märtsil Kadrina Keskkoolis 5.- 6. klasside lugemisöö karnevali, võistluste, ettelugemiste, raamatute tegemise jm. Külalisteks Jüri ja Piret
märtsil Tartu Erakoolis ülekooliline raamatuvahetuspäev. Igaüks võis tuua korralikud, kuid enam kasutamist mitte leidvad raamatud kooli ning vahetada need huvipakkuvate ja vajaminevate raamatute vastu. Üritus oli ka heategevuslik, sest raamatud, mis ei leidnud soovijat, jäid koolile.
11.märtsil kohtusid Rapla Ühisgümnaasiumi algklasside ja V-VI klasside õpilased jutuvestja Piret Pääriga.
11.märtsil käis RÜGi VII -XII klasside õpilastele luuletamas ja meie emakeelest rääkimas Andres Ehin.
märtsil toimus Loo kooli 9. – 12. klassile mälumäng, mille küsimused puudutasid eesti kultuuri. 12. klassil oli lugemisöö koolis.
märtsil Tartu Erakoolis ettelugemise päev, kus 9. klassi õpilased käisid TERAKEse lasteaias ja algklassides ette lugemas oma lapsepõlve lemmikraamatuid, samuti lugesid aineõpetajad ainetundides ainet populariseerivaid raamatuid.
märtsil Kunda ÜGs kirjanduslik mälumäng 5.-12. kl õpilastele. Märtsis lugesid gümnasistid algklasside õpilastele ette oma lapsepõlve lemmikraamatuid.
2.märtsil Juuru Gümnaasiumis „Minu esimesed „triibulised““ ettelugemine ja illustreerimine algklassidele.
Jõhvi Gümnaasiumi õpilased osalesid Jõhvi Keskraamatukogu üritustel (kohtumine Maire Aunastega,lugemisaasta avaüritus ja “Mida teie arvate?” O.Ruitlase “Naise” arutlus);
Märtsikuu Kiili koolis – Raamatukogutunnid 6.ja 7. klassidele.Algklassid alustasid igat tundi lugemisega. 10.kl tegi läbi kiirlugemise kursuse.
17.03.5.-6. klassid mängisid kirjanduslikku orienteerumismängu. 7.-9.klassid võtsid osa kõnevõistlusest. Õhtul esines kirjanik Aidi Vallik lastevanematele loenguga -” Kuidas suunata lapsi lugemise juurde”.
19.03.andsid suurepärase luuletunni 5.-7. klasside õpilastele Jürgen Rooste ja Jaanus Vaiksoo. Õpilased olid vaimustuses ka tunnile järgnenud luuletöötoast. 8.-9. klassidele esines raamatukogu juhataja K.Varblane huvitava loenguga”Võimalikest raamatu arengutest 21.sajandil”.
veebruaril tähistasid Albu Raamatukogu ja Albu Põhikool Ott Arderi 60. juubelit tema luule ja laulude esitamisega.
veebruar Nõo RG Kivirähki romaani “Mees…” katkendite ettelugemise ja samanimelise mängu mängimise öö
veebruaril Nõo Reaalgümnaasiumis pandi välja naitus installatsioonidest “Kirjandusest inspireeritud…”
veebruaril Kunda ÜG Tallinna ÜG vene keele ja kirjanduse õpetaja Eva Jevgenia Zabeida, kes tutvustas ja luges vene luulet vene osakonna ja 9. kl õpilastele ning õpetajatele.
jaanuaril kell 11.30 tähistas lugemisaasta ametlikku algust Audentese Erakool, kui tunnis õppeainega seotud tekste ette loeti.
jaanuaril avas kultuuriminister Laine Jänes Albu Põhikoolisrahvusvahelise võistulugemisega “Hansenist Tammsaareni” Eesti lugemisaasta.
jaanuaril Nõo Reaalgümnaasiumis lugemisaasta avaüritus, kus klasside lugemisaasta vappide tutvustuse põhjal valiti kooli lugemisaasta patroonid
25.jaanuaril Rapla Ühisgümnaasiumis luges kooli direktor oma lapsepõlve lemmikraamatut (G.Durrelli “Minu pere ja muud loomad”) V-VI klassile. Lisaks raamatule saime teada, et direktor on kunagi G.Durrelliga kirjavahetuses olnud.
jaanuaril Kunda ÜGs luges Rakvere teatri näitleja Tarvo Sõmer 5.-8. kl õpilastele katkendeid oma noorusaja lemmikraamatutest.
Türi Gümnaasium kuulutas 2009. aastal välja omaloominguliste tööde konkursi, millega sooviti oma koolist leida omanäolisi kirjutajaid. Laekus ligi 300 tööd (jutustused, luulekogud, romaanid, näidendid).
jaanuaril Miina Härma gümnaasiumis, Audentese Erakoolis, Oru Põhikoolis võtsid kõikide ainete õpetajad kolmanda veerandi esimesel päeval kaasa oma lemmikraamatu, tutvustasid seda oma tundides ja viisid päeva lõpus kooli raamatukokku. Näitus õpetajate lemmikraamatutest jäi vaadata terveks nädalaks.
jaanuaril Tamsalu Gümnaasiumis avas lugemisaasta vallavanem, volikogu esimees, õpetajad lugesid ette neile olulisi raamatuid.
Lugemisaasta Kohtla-Järve Ühisgümnaasiumis. Algklassid teevad iga nädal ühiseid lugemistunde; on käinud Jõhvi raamatukogus tutvumas E.Valteri raamatutega, tähistanud koos Järve Gümnaasiumi algklassidega emakeelepäeva (toimus viktoriin), seal kohtusid ka lastekirjanik Siiri Laidlaga. Viimasest said nii innustust, et kirjutavad nüüd ise oma raamatuid.
Põhikooli õpilased tutvustavad klassis oma lemmikraamatuid, toimus luule-ja kirjandite konkurss(“Miks mulle meeldib/ ei meeldi lugeda” või “Minu lemmikraamat”), millest tehti kokkuvõtteid emakeelepäeval, kus kanti ette ka paremad tööd. Virumaa luulekonkursist “Kodu on nii imeline, tavaline paik” osavõtjad kohtusid Sõmerul raamatu esitlusel.
Gümnaasium on osalenud Jõhvi raamatukogu korraldatud kohtumistel kirjanikega (Ruitlane, Aunaste) ja luuleteatri esituses kuulanud Underi, Alliksaare, Runneli ja Rooste luulet.
Abituuriumile esinesid nende 2 klassijuhatajat- algklasside ja gümnaasiumi-, kes esitasid oma kursuseõe Ave Alavainu luulet. Kuna oleme kakskeelne kool, siis tutvustame õpilastele ka Eestis elavate vene kirjanike Skulskaja ja Tretjakova loomingut. Oma lugemiselamustest ja lemmikkirjanikest kirjutasid õpilased seinalehes.
Loo koolis on kolm lugemispuud, millele kõik õpilased kinnitavad loetud raamatu pealkirjaga uusi lehti (nii järjehoidjad kui puud näha ka kooli
ettelugemisega. Iga päev esineb oma valitud tekstiga üks õpilane, kes saab õiguse nimetada ka järgmine ettelugeja.
Jumala peale tige olla on lihtne. Ka kõige argisemates ning triviaalsemates olukordades on võimalik läkitada tema suunas emotsioonidest särisevaid etteheiteid. Alates olmeprobleemidest, lõpetades eksistentsiaalse ängiga. Lihtne on heita tema õlgadele vastutus porri kinni jäänud auto või lekkiva kraani pärast, sest keegi peab ju süüdi olema.
Keegi peab süüdi olema ka meie keeruliste inimsuhete puntras ja eriti selles, kui justkui mõne sõrmenipsuga kaob me kõrvalt mõni hea sõber, kelle jaoks meie oma stsenaariumisse oleme veel palju pikki rolle kirjutanud. Siis on eriti lihtne tige olla. Siis tahaks Jumalat raputada ja küsida, mis tal viga on ja kas tal on kahju lasta meil õnnelik olla.
Jumal reeglina ei tule isiklikult meie autot porist välja lükkama. Ka meie õnnetu nurin ja süüdistused sulavad vaikusesse, tekitades parimal juhul vaid nende kahekordselt võimendunud kaja meie rabeda hinge kõlakojas. Ja siis võtame ette oma sõbrad ning lähedased, sest nemad vähemalt vastavad midagi. Või siis solvuvad ja saavad haiget, mis on paha, aga mida me alati vältida ei suuda, sest meil endil on ju ka nii valus. Valu sünnitab valu.
Sõbrale ja lähedasele ei tahaks ju tegelikult haiget teha – ei mõtte, sõna, teo ega tegematajätmisega. Aga vahel juhtub. Inimlikul pinnal on raske (kuigi mitte võimatu) hoida ohutuna oma sisemist laskemoonaladu. Kusagil aga peab leiduma see väljund, mis aitaks vältida plahvatusi.
Ehk ongi Jumal meie väljund? Keegi, kes talub meie kurba viha vaikides. Ei solvu ega kannata, vaid lihtsalt talub. Armastades ja mõistes nagu hea sõber. Või siis esineb pigem sõnatu peksukotina, nagu moodsa maailma moodsates firmades kasutusel olevad inimkujulised ja -näolised nukud, mille peal stressipinges töötajad oma pulbitsevaid tundeid välja saavad elada.
Jumala mõttemänge on võimatu täielikult hoomata. Või eesmärke. Seepärast ongi lihtne talle paljusid asju süüks panna ning samas temalt tuge otsida. Inimlikud mõttemängud on liiga «omad» ja tekitavad süütunnet, jõuetut kahetsust, mis kuhugi ei vii, üksnes laastavad ning imevad endasse. Mõtetel on teinekord hirmutav jõud. See teebki jõuetuks.
Mõned nädalad tagasi sõitsin ühel lögasel ja kurval pühapäeval Tartusse. Saamatu autojuhina muretsesin kõige rohkem selle pärast, et jään teeolude ja ilmastiku tõttu kusagile toppama ning ei jõua õigeks ajaks kohale. Mu teekonna sujumist pärssis tükk aega hiiglaslik veok, mis triivis minu ees aeglaselt ning ähvardavalt kõikuvalt ja millest möödasõiduks nappis mul julgust.
Talusin päris pikalt oma auto esiklaasil ujuvat lörtsi ja pori segu ning aeglast sõidustiili, kuni mu kannatus katkes ja südametäiega välja paiskasin sisimas tükk aega tuure kogunud mõtte: «Ma tahan, et see masin mu eest kaoks!» Ütlesin – ja kohe lõhkes veokil rehv. Vaikselt võttis masin teeveerde ja temast möödudes nentisin juba sügava kahetsusega: «Päris nii ma seda nüüd ka ei mõelnud, anna andeks!»
Korraks tundsin, et peaksin ehk kinni pidama, sest olin ju mina see, kes koleda mõtte mõtlematult lendu lasi. Aga tol hetkel tundus enda mure liiga suur selleks, et suuta või tahta veel kellegi teise koormat kanda.
Egoism vist hoiabki meid vahel rohkem elus kui armastus, sest ta kingib meile silmaklapid teiste kannatuse hägustamiseks ning sunnib meid uskuma, et meie valu on kõige olulisem ja suurem. Teatud olukordades siiski klapid kaovad: sama päeva õhtul aitasin sõbra kraavi maandunud lapikust autost välja koukida piima ja klaasikildude segust tilkuvaid esemeid.
Pilkane pimedus sulas ühte niiske maapinna lõhnaga ja ohutuled plinkisid nagu südamelöögid. Tol hetkel ma ei olnud vihane Jumala peale. Olin talle hoopis tänulik, et mu sõber ja tema kaks last pääsesid pannkoogiks käkitud autost elusatena.
Sõbrapäev on mu jaoks siiamaani pisut võõras nähtus. Aga selge on see, et sõpruseta puudub elul kvaliteetne mekk. Ja nii tahan ka Jumalat enda kõrval ning ümber tajuda just sõbrana, kes mõistab, andestab ja talub.
Tõsi küll, ta ei kingi meile roosasid südamekujulisi pulgakomme, mida limpsides saaksime muretult elust läbi libiseda. Ent tühja sellest – ta meeldib mulle sellisena ka. Enamasti. Ja peamiselt seepärast, et tema võtab mind sellisena, nagu olen. See ju ongi tõeline sõprus. Vist.
Kirikumuusikud saavad kokku korra aastas toimuval konverentsil. Foto on tehtud aastal 2015 Rakveres, kus tordi lõikas lahti Tuuliki Jürjo ja taldrikule on maiuse jõudnud tõsta koorijuht Sirje Kaasik (paremal). Sel aastal saadakse kokku 26. oktoobril Tartus. Rita Puidet
Missugune olukord valitseb koguduste muusikaelus, kui palju on kirikus organiste ja missugune ülevaade on olukorrast EELK Kirikumuusika Liidul, püüan uurida.
Detsembris (Eesti Kirik, 13. detsember 2017) avaldasime kirikumuusika liidu (KML) juhatuse avaliku pöördumise, kus koguduste juhtorganitele tehti ettepanek väärtustada organistide tööd, paluti organistidele väärilist töötasu, töötingimuste parandamist ja oreli järjepidevat hooldust. Mure olukorra pärast on mõistetav. Assessor Marko Tiituse kommentaari põhituum pöördumisele oli, et „üks jumalateenistus nädalas ja paar-kolm talitust kuus ei taga organistile arvestatavat koormust ega töötasu, mis võimaldaks tal kirikutööle pühenduda“.
Palgaprobleem puudutab muusikuid laiemalt ja pole uus teema. Juba 2011. a Postimehes (25. september) ütles Võru muusikakooli õppealajuhataja, kirikumuusika liidu liige Piret Rips-Laul: „Minu palk täiskohaga õppealajuhatajana ei ulatu isegi põhikoolide nooremõpetaja palgani.“
Püüan teemasse süveneda ja arvan, et kõige parem oleks lugeda KMLi aruannet, aga see ei kajasta pöördumises esitatud probleeme, vaid ainult liidu tegevust. Igal kevadel olen sinodikoosolekutel huviga kuulanud kirikumuusikute ülevaateid, ent needki põhinevad enamasti tegevuse ülevaatel.
2010. aasta EELK teatmik annab organistide ja orelimängijate arvuks 137, aastal 2015 aga 155. 2017 on nimekirja lisatud koorijuhid ja nii on valdkonna töötegijaid kokku 159. Kaugeltki mitte kõik töötegijad ei kuulu KMLi – liidu kodulehekülg annab liikmete arvuks 108, kuid nende hulka kuulub ka pensionil kirikumuusikuid ja mõne teise konfessiooni muusikuid, on orelimeistreid, muusikaajaloolasi. Veidi enam kui pooled kirikumuusikutest kuuluvad liitu.
KMLi juhatuse esimees Tuuliki Jürjo ütleb, et liidu aruanne ei peagi näitama kirikumuusika olukorda, toimivat süsteemi selleks ei olegi. Praostkonna muusikasekretärid töötavad enamasti vabatahtlikkuse alusel, mõnes paigas projektipõhiselt. Seepärast jäi ka praostkonna aruannete esitamine soiku ja need võeti KMLi aruandest välja. Uus süsteem on alles loomisel.
Samas ütleb Tuuliki Jürjo, et aruandlus ei anna kunagi terviklikku pilti, sest numbrid ei väljenda inimese olukorda, isegi mitte tema vanust.
Vaesus pole ainult kiriku probleem, vaid puudutab ühiskonnas teisigi valdkondi. Tuuliki naerab ja sõnab, et üks nigeerlane olla öelnud, et pole nii vaeseid valgeid enne näinud. Eestlane on nagu nigeerlane, sest paikab oma riideid. Organistide toimetuleku küsimus aga on kiriku probleem, sest orelid asuvad, mõni erand välja arvatud, kirikus. Ja on ennekõike jumalateenistusliku elu tarbeks.
Jumalateenistuselu ja kirikumuusika komisjoni liige Mart Jaanson sõnab, et avalikus pöördumises oli ühest küljest väljendatud palju õiget: orelimäng eeldab spetsiifilisi oskusi. Teisalt on orelikultuur Eestis päris kõrge, on kõrgharidusega organiste, kontsertorganiste, aga nad on näiteks õppejõud muusika- ja teatriakadeemias ega ole kogudusega seotud. Näiteks Toomas Trass, kes käis Nõo kirikus kontserti andmas, tuli varem ja mängis jumalateenistusel. Talle ei valmista raskust kohe liturgiat mängida, sest on olnud kogudusega seotud ja jumalateenistuse korraga tuttav.
Tuuliki sõnul ongi üks murekohti professionaalsus, sest paljusid orelimängijaid ei saa veel organistideks nimetada. „Orelimäng eeldab siiski pedaali kasutust, aga pianist seda ei oska. Tekib mulje, et inimene mängib teenistuse ära, aga esitus pole professionaalne. Orelimängijate/organistide arv võib olla suur, aga kui paljud mängijad orelit õigesti ei valda, ei saa ju pädevast mängust juttugi olla,“ ütleb ta.
Organisti elukutset ei saa parimagi tahtmise juures populaarseks pidada. 2002. aastast sai Viljandi kultuurikolledžis õppida kirikumuusikat, kuid alates 2015/16. aasta vastuvõtust seda eriala enam valida ei saanud, ütleb õppekorralduse spetsialist Maarja Raudvee. Sulgemise põhjuseks oli sisseastujate puudus. Eriala lõpetajaid oli aastate jooksul enamasti üks-kaks.
Kolmekümne aasta jooksul on üks-kaks lõpetajat aastas olnud ka Eesti muusikaakadeemia kirikumuusika erialal. Suurem osa sel sajandil lõpetanutest on tööl luteri kiriku kogudustes. On organiste, kes on lõpetanud Soomes Sibeliuse akadeemia. Jätkuvalt saab õppida ja taotleda kirikumuusiku kutsekategooriat usuteaduse instituudi kirikumuusika osakonnas. Võib öelda, et kirikumuusika tase kirikus on vähemalt praegu hea. Ent küsimus ongi tulevikus. Tuuliki Jürjo on uurinud viimase kümne aasta jooksul kõikide koolide orelieriala lõpetanute andmeid. Aastatel 2008–2017 on viies koolis lõpetanud 35 inimest, kellest 23 on üle 40aastased ja 12 nooremad. See tähendab, et noored inimesed kirikumuusiku eriala ei õpigi. Vanemad on juba kirikus tööl, läinud ennast täiendama või teinud teadliku valiku eriala kasuks. 23 vanemast lõpetajast on kirikus tööl 20, noorematest aga vaid 2.
„Vanemad teevad teadliku valiku, noored on teistsugused. Mõne üksiku noore kohta tean, miks nad on kirikust eemale jäänud: põhjuseks on tervis, külm kirik või materiaalne toimetulematus. Meie, vanad, püüame veel külmas kirikus vastu pidada,“ sõnab Tuuliki. Ja naerab: „Meie tunneme südames küll ennast noorena, aga pass kõneleb muud.“
Sellist tabelit, kus oleks kõigi töötavate organistide vanus täpselt taga, ei ole. Aga paljusid organiste tundev Tuuliki ütleb, et suurel osal on vanust üle 40 aasta ja alla selle vanusepiiri on ainult viis inimest. Enda kohta ütleb ta, et pole kindel, kas ta veel 20 aasta pärast mängib. Praegu vanim tegevorganist on Laatre koguduses. Kirjamees, külakoolmeister ja muusik Jaan Sõrmus on sündinud 21. juunil 1926!
Kirikumuusika liidu liikmete vanust uurides sain tulemuseks, et 1970ndatel sündinud organiste on kirikus 22, 1980ndatel sündinuid on juba praegu vaid 6! Ja nemad on kõige nooremad.
Ühe probleemina on seoses kirikumuusikutega välja toodud olukorda, et mõnes koguduses on vabatahtlikuna tööl mitu orelimängijat, kes teevad kuidagi oma töö ära. Aga peale palgaküsimuse on muidki lahendamata probleeme ja nendest ülevaate saamiseks on kirikumuusika liit kutsunud kokku üle Eesti viis aktiivset ja kogemustega organisti. „Organistid ikka räägivad omavahel, aga oma probleeme ei taheta maailmale näidata. Kui inimene on läbipõlemise äärel, siis on hea, kui ta saab kas või rääkida,“ sõnab Tuuliki.
Õpetaja Mart Jaansoni teenitavas Nõo koguduses on neli vabatahtlikku organisti. Osa neist on staažikamad, aga igal on oma tugevused ja nõrkused, sõnab õpetaja. Üks on klaveriõpetaja ja kindel lehest mängija ning tema kutsutakse siis mängima, kui on vaja koori saata. Temal pole orelitehnikat, aga on hea manuaalne tehnika.
Teisel on tehnika käes ja ta suudab korralikult pedaali mängida, aga lehest lugemine võiks kiirem olla. Kolmas on alustanud praktiliselt nullist, tahab edasi jõuda ja ongi paari aastaga palju arenenud. Neljanda puhul võib ütelda, et mängib jumalateenistuse ära. Aga kõik nad on õppimisvõimelised ja tahavad edasi liikuda. Üks neist hakkas kirikumuusiku C-kategooriat omandama.
Õpetaja sõnab, et organistid saavad raha annetuste korras. Töölepingut ei ole kellegagi. „Kui sõlmitaks tööleping, ei suudaks kogudus vastu pidada,“ tõdeb Jaanson. Keegi ei ole nurisenud ja kõik neli on vastu pidanud. Kõige staažikam on töötanud koguduses 50 aastat, nooremad üle kümne.
Siiski ütleb ta, et vabatahtlikkuse juures on tunnustamine väga vajalik, sest inimene annab endast väga palju ja oluline on seda märgata. Küll tuletab õpetaja meelde: „Luterlikus kirikus on alandlik vabatahtlik töö ja see on midagi väärt. Inimesed töötavad vähenõudlikult ja teevad väikseid asju korralikult.“
Tuuliki Jürjo võib loetleda hulganisti pisiasju, mis kõik kokku polegi pisikesed: pidev pinge seljas, sest organist peab harjutama iga päev nagu sportlane; halb valgustus, mis mõjutab niigi pinge all olevaid silmi; soojakiirguri puudumine; liiga lühike aeg jumalateenistuse ettevalmistuseks; kokkulepete (mitte)sõlmimine talitusteks; nootide muretsemine; laulude valimine.
Nimekirja võib jätkata. Tuuliki Jürjo ütleb näiteks, et tema tellib orelikingad Ameerikast. Paljud organistid ei oska sellest vist isegi unistada. Need pisiasjad moodustavad terviku, mis annavad organistile teadmise, kas ta on väärtustatud.
Üks võimalik murekoht on hooldamata orel. „Kui kogudus ütleb, et oreli hoolduseks pole raha, on see laiskus. Kultuurkapital, linnavalitsused, mitmesugused fondid toetavad oreli remonti, hooldust või muid oreliga seotud kulusid. Väiksed maakogudused nagu Puhja ja Kodavere on saanud oreli remonditud ja seda ei tehtud loomulikult mitte annetustest,“ kinnitab Tuuliki Jürjo.
Juttu on olnud ka eestlaste liikumisest üle lahe. Mitmed organistid on leidnud endale töö Soomes koguduste juures. Pori kogudusest leian aga kaks enda jaoks võõrast nime: Leelo Lipping ja Guido Kriik. Möödunud aastal kirjutas sealne leht, et Guido on koguduse kantor olnud viimased kuus aastat. Ta on sündinud Tallinnas, õppinud muusikaakadeemias ja on viimased 25 aastat elanud Soomes, kus on lõpetanud Sibeliuse akadeemia.
Leelo Lipping on Tallinna konservatooriumis lõpetanud viiuli eriala ja õppinud Tamperes rakenduskõrgkoolis organistiks. Ta on C-taseme kantor, tema töönädal on viiepäevane ja kord kuus on tal vaba nädalavahetus. Tema tööülesannete hulka kuulub teenimine iga kuu neljal jumalateenistusel, eriteenistustel, kolme koori juhendamine jne.
Meie kirikumuusikute töökoormuse üle on mõelnud ka Tuuliki Jürjo ja käinud välja mõtte, et üks inimene võiks mängida mitmes koguduses, talle võiks anda juurde muusikajuhi tööd või kontsertide korraldamist. „Ei saa öelda, et kõik ja igal pool on halvasti. Mõnes koguduses arvestatakse tööaja sisse harjutamiseks kuluv aeg. Järelikult on võimalik,“ ärgitab Tuuliki Jürjo koguduste juhte mõttetööle.
Palgaküsimuse lahendamiseks pakub ta välja mõtte luua muusikutele sarnane üldkiriklik süsteem, nagu on vaimulikel, või mingi fond, kuhu kogudus maksab oma osa, ülejäänu tuleb aga üldisest kassast. „Enamik muusikuid on korralikud, nad töötavad sageli vabatahtlikult, aga balanssi tuleb hoida, muidu ohustab neid läbipõlemine,“ muretseb Tuuliki Jürjo kõigi kirikumuusikute ja kirikumuusika tuleviku pärast.
|
OSCAR-2019
|
||
Ja mis ma näen. Mainitud Havai särk on kõik 12 kuud taas veetnud pakis, aga aadressi pole Justin veel leidnud, et särki sõbrale tagasi saata (oot, millal ta selle laenaski? Kas põhikoolis või keskkoolis? Ja mitmes kodus on see särk juba kaasas käinud, pakis oodates?…)
Kas meie oleme siin imelikud või me lihtsalt märkame rohkem oma “sammalt”, seoses sagedase kolimisega…
Aga kolimine. Tee seda nii sageli kui tahd, ebaloomulikuks ja valusaks jääb see ikkagi. Kuidas sa oma kodu katki rebid.
http://www.epl.ee/artikkel/369969 – Mhm. Lugesin Eesti autosõidueksamist ja hirm tuli peale… Igatahes USAs enam ei jõua ma seda ära teha, sest kõik jäänud tunnid on loetud; pealegi, nii või teisiti, on vaja Eestis teha 6 kuu jooksul uus sõidueksam, et saada Eesti lube.
Kas Justin peab samuti eestikeelse juhiga selle eksami tegema või saab tellida inglisekeelse? Ja kas peame tegema manuaalkäigukastiga eksami – siis tuleb see meil selgeks saada… Brr. See eksamitegemine on üks parajalt ebamugav tegevus. Nagu ka loo kommentaaridest võib lugeda. Eestis kindlasti mitte mugavam kui Ameerikas.
Justin ei pea küll mingit eksamit tegema (kui ta just ise ei taha). Ta on USA kodanik ja Eesti on viisavaba maa. Ta võib ju alati ütelda, et just saabus Eestisse. Kui ei taha valetada, siis võibki aastas korra Soomes käia ja siis jälle saabuda. Oli vist nii, et vähemalt aasta saab USA lubadega sõita. Minu tuttavad on küll rahulikult USA lubadega sõitnud.
Saab sooritada sõidueksami automaatkastiga autoga, aga siis on lubades märge, ja tohid sõita samuti ainult automaatkastiga.
Usun et “otse”, “paremale”, “vasakule” ja “tagasipööre” oskavad ARKi onud inglise keeles küll rääkida. 😉
mu meelest ei tasuks eesti eksamit nii väga karta. jaa. liiklus on siin kindlalt teistsugune kui USAs. ei ole seda “loomuliku viisakuse” (või kuidas seda sõnastatigi) nüansi. on kindlad reeglid, neid tuleb täita, märke on usutavasti rohkem kui seal ja neid peab järgima.
aga sõitma hakkad sa ju lõppeks eestis, või mis? ise tegin sama loogikaga ka juhiload just tallinnas – sõitma hakkan ju siin. pole mõtet kuskil kapa-kohilas (sry sealsed) lube teha, et siis pealinna rullnokka (või rohelist) mängima tulla…
mis artiklist julgustavat silma jäi – enam ei tehta nn platsieksamit. tagurpidi slaalom on täiesti eksamist välja jäetud. mäletan, seda sai ikka mitmeid tunde harjutatud…
teiseks ei tohi eksamineerija eksitavaid käske jagada. veel mõned aastad tagasi oli see eksamineerijate lemmikpraktika.
ja automaadkäigukastiga auto ju olemas, järelikult saab sellega ka lube teha. lubadele tuleb vaid vastav märgis.
Justin võib oma USA lubadega sõita ühe aasta, aga selleks peab ta võtma AAA-st rahvusvahelise juhiloa. Minu ameeriklasest mees tegi nii, aga peale paari aastat Eestis elamist tegi ta kohaliku juhiloa ka. Liiklustesti oli võimalik inglise keeles ka sooritada, aga see oli nii jubedalt tõlgitud, et ta lõpuks küsis eestikeelse variandi.
Ahah. Me saime nii aru, et kuus kuud saab USA lubadega ja selle aja jooksul peab ära vahetama, kui oled Eesti elanik.
Mirri – aga nii vist ei saa, et “alati võib öelda, et just saabus Eestisse”. Või noh, kusagil tee peal võsa vahel saab politseile mida iganes öelda, aga põhimõtteliselt saab seda kontrollida, millal on riiki saabutud. Eesti on küll USA kodanikule viisavaba, aga vaid 90 päeva.
Põhimõtteliselt peab Justin Eestis endale elamisloa tegema ja nagu me aru saime, varem või hiljem (seega siis kas 6 kuu või aasta pärast) ka Eesti juhiload.
Kosmeetikatestrid võid ilmselt ära visata, sest soojas kohas seistes lähevad kreemid üsna ruttu halvaks ja neid kasutades teed omale halba. Aga šampoonid peaks säilima igavesti 🙂
me ka üksvahe kolisime palju. Seal maalt on mul äärmine vastumeelsus nõude ostmise vastu. Nõude kolimine tundus alati kõige vastikum. Aga no nüüd oleks juba vaja.
Tegelikult muutus kolimine lõpuks mõnusaks rutiiniks. Viimasel korral olid kolimispäeva lõpuks ka kõik asjad lahti pakitud. Lihtsalt kõik oli kastidesse sedasi ära pakitud ja sildid peale pandud, et mis kuhu läheb jne.
Kui ma seda eksami kirjeldust lugesin, siis tundus küll, et hoopistükkis lihtsamaks on asi läinud. Kui algaja oleks, siis häiriks vaid see, kui lastaks kuskil kaubanduskeskuses teiste autode vahele parkida…
Mäletan oma 3 a tagust hirmu autoeksami sooritamisel. Aga ma tõesti ei usu, et teil maksaks seda eksamit karta- on ju kogemust küllalt- just seda tegelikku sõidukogemust, mis sellel eksamil rolli mängib… Tartus on ka “tõmbekohad” hästi teada ning mõnest autokoolist paar sõidutundi teeb need kohad kenasti selgeks. Ainus probleem võib olla järjekordades…
Ise muidugi teeks load manuaaliga sõitmiseks, aga vahet pole- kui niikuinii 100% kindel, et vaid automaadiga sõidate, siis vajaduse ilmnedes võib ju uue eksami manuaaliga sõitmiseks teha…
mina kohtun avamata testrite, poolikute shampoonipudelite ja väikestesse valedesse pudelitesse reisi jaoks valatud dushigeelide, shampoonide ja palsamitega iga kord, kui kosmeetikariiulit koristan. siis tõstan nad vannituppa, et ma nad seal ometi kord ära kasutaks. sest loogika ütleb, et kui dushi all oled, siis sa ei saa kasutada magamistoas riiulil olevat vahendit. aga iga kord, kui ma siis vanniääre põhjalikult koristada võtan, koristan need jälle magamistuppa.
nii et neid asju näeb sagedamini kui kolides, aga otsa nad raisad ikka ei saa. ja ei saa süüdistada ka selles et on siis vaja neid kokku ahmida poest – need tulevad ju ajakirjadega ilma luba küsimata!
aga alati on ju lootus, et mõni neist on pahaks läinud. kreemid vähemalt, pesuvahendid vist ei rikne.
Väristad ennast kolimise ootuses. Kas tead Eesti tarkusesõna: seitse korda kolida on sama, mis üks kord põleda.
Meie viskame ära väga minimaalselt, siit tuleks ehk vaid üks kahekümnendik tulekahju, kui sedagi. Asjad lähevad mitmesse osasse:
– Viimasel nädalal on kohale tellitud ka Päästearmee veoauto, kes saab meilt asju ja annab vastu paberi, mis maksuvabastust annab. Eestis vist on Taaskasutuskeskus samasuguse põhimõttega.
Ma ei tea nüüd, kui kehtiv see info enam on, aga umbes aasta tagasi või veidi rohkem kui ma lube tegin, siis Niguliste Autokool pakkus koolitust väga erinevates keeltes. Oletan, et siis sõidutunnid on ka vastavalt. Soovitav nende koduka netist üles otsida.
Tegelikult, kes tahaks kohtuda, siis mailige mulle. Kolime, nagu piltilt näha, tartusse, aga esialgu ma hakkan teisipäeviti Tallinnas ka käima. Ja näiteks võib pakkuda lugude teemasid, millest Eesti Naisele kirjutada. Minu arust on nii tore inimesega kokku saada ja rääkida põhjalikult mingil teemal – milleks ajakirjanikuamet hea vabanduse annab.
Kitty – viime ikka asjad Justini vanemate juurde, ei usu, et suurt pahandust tuleb, asjad kõik pakitud ja meile on konkreetne hoiuruum eraldatud.
Ann – aitäh info eest. Ma küll ei võtnduki ühendust, sest meil on siin hea variant tekkinud juba… vist… ei taha ära sõnuda.
|
OSCAR-2019
|
||
Asub Leena jõe vasakul kaldal ja on ehitatud igikeltsale. Jaanuari keskmine õhutemperatuur on –40 °C.
Jakutsk on rajatud 1632. aastal. Linnaõigused sai 1643. aastal. Linn hakkas arenema 19. sajandi lõpus, kui lähedusest leiti kulda. 1922. aastal sai Jakutsk Jakuudi ANSV pealinnaks.
Linn asub Leena jõe vasakul kaldal Tuimaada orus. Linna pindala on 122 km². Jakutsk on suurim igikeltsale rajatud linn.
Jakutskis on järsult mandriline kliima pika külma talve ja lühida palava suvega. Kõige külmem kuu on jaanuar keskmise õhutemperatuuriga –38,6 °C, kõige soojem kuu on juuli keskmise õhutemperatuuriga 19,5 °C. Õhutemperatuuri absoluutne miinimum on –64,4 °C (veebruar 1891) ja maksimum 38,4 °C (juuli 2011). Sademeid on 237 mm aastas.[2]
2010. aastal oli linna arvestuslik elanike arv 269 500. 2002. aasta rahvaloenduse andmetel oli elanikest 42% jakuudid ja 46% venelased.
Jakutskis on jõesadam ja 2 tsiviillennujaama: Jakutsk ja Magan. Jõe vastaskaldal asuvasse Nižni Bestjahhi viib föderaalmaantee M56 Lena ja raudtee Berkakit–Tommot–Kördöm–Nižni Bestjahh. Linnas lõpeb umbes 3000 km pikkune föderaalmaantee Viljui, mis saab alguse Tulunist.
Linnas asub 1956. aastal asutatud Jakuutia Riiklik Ülikool (nüüd Kirde föderaalülikool), Arktika Riiklik Kunstide ja Kultuuri Instituut, põllumajandusakadeemia ja mitu teadusinstituuti.
Linnas tegutsevad jakuudikeelne Oiunski-nimeline Sahha akadeemiline teater ja Puškini-nimeline Riiklik Akadeemiline Vene Draamateater.
Luminestsentskuvar (inglise field emission display, lühend FED) on lamekuvari tüüp, mis põhineb CRT-tehnoloogial, mida on muudetud töötama lameekraani korral. FED koosneb elektronkiiretorude maatriksist, milles iga alampiksli taga on oma elektronide allikas. Luminestsentskuvarites on kombineeritud CRT eeliseid, näiteks suur kontrastsus ja väga kiire reaktsiooniaeg, lameekraanide ruumisäästlikkus ja väike voolutarve – umbes pool LCD-ekraani voolutarbest.[1]
Tavaline elektronkiiretoru (CRT) töötab elektronkahuri jõul. Selle ühes otsas eraldatakse elektrone metallelemendi "keetmisel", mis vajab suuri voolutugevusi ja võtab põhilise osa CRT voolutarbest. Neid elektrone kiirendatakse ja fokuseeritakse tihedaks kimbuks, mis liiguvad ekraanipinna poole. Elektromagnetite abil, mis asuvad elektronkahuri teise otsa pool, juhitakse elektronid kindlatesse punktidesse ekraanil, mis tekitab kahemõõtmelise pildi. Kiiresti liikuvad elektronid tabavad ekraani tagaosal olevaid fosforeid, mis hakkavad helendama ja tekitavad valgust. Värviliste piltide saamiseks on ekraanile kantud 3 erinevat fosforikomponenti triipude või punktidena: punase, rohelise ja sinise värvi jaoks. Kaugelt vaadatuna need värvid tekitavad inimsilmas tajutavad värvid.[2][3]
FED asendab CRT-s leiduva ühe elektronkahuri võrgustiku nanosuurusel emitteritega, mis on paigutatud iga piksli alla. Emitterite kohale on paigutatud metallvõrgustik, millele rakendatav pinge tõmbab elektrone emitterite tippudesse, kus elektronide üleküllastuse tõttu hakkavad need emitteritest eralduma. See protsess on väga eksponentsiaalne, mis tähendab, et alles kindlast pingest suurema rakendamisel hakkab protsess toimuma. See võimaldab valida kindlaid emittereid horisontaalsete ja vertikaalsete ühenduste ristumise abil. Ainult ühte telge pidi saabuv vool pole piisav, et emitterit tööle panna ja juba töötavat emitterit üleliigne vool ei sega. Mistõttu pole tarvis kasutada aktiivmaatriksi süsteeme, mida vajavad LCD- ja muud sarnased ekraanid, mis vähendab tehnoloogia keerukust. Samas tähendab see, et ei saa kasutada pinge muutmist piksli heleduse kontrollimisel. Seetõttu kasutatakse pulsilaiusmodulatsiooni sarnaselt plasmaekraanidega, mille käigus emittereid lülitatakse töötavast asendist puhkavasse kiiretel sagedustel, mille muutmisel saab kontrollida, kui palju elektrone eraldatakse, ja selle läbi piksli heledust.[4][5][6]
Eraldunud elektronid satuvad vabasse piirkonda emitterite ja ekraani esikülje vahel, millele on rakendatud lisapinge elektrivälja tekitamiseks, mille mõjul vabanenud elektronid hakkavad kiirendama ekraani esikülje poole, kuhu on kaetud luminofoor. Kiirenduse jooksul saavad elektronid piisava energia, et luminofooril tekitada helendusreaktsioon. Kuna iga piksli taga on oma emitterid, siis pole vaja rakendada suunda konfigureerivaid elektromagneteid.[4][5]
FED koosneb kahest klaasplaadist, mis on üksteisest mõne millimeetri kaugusel. Tagumisel plaadil asuvad emitterid ja eesmisel fosforid. Esiplaadi tootmisel saab kasutada üldiselt samu tehnoloogiaid, mida CRT puhul: fosforid trükitakse plaadile, mis seejärel kaetakse õhukese kihi alumiiniumiga, et muuta ekraan läbipaistmatuks ja tekitada elektronidele tagasitee, kui nad on juba kord ekraanile jõudnud. See kiht on ka elektrone kiirendavaks anoodiks, mistõttu on see pidevalt pinge all. Enne fosforite trükkimist kaetakse klaasile ka tume võrgustik, mis jääb pikslite vahele, et parandada kontrasti ja anda väljalülitatud ekraanile must värvus.[4][5]
Tagumisele plaadile kantakse emitterid ja nende juhtimissüsteem. Esimesed FED-ekraanid kasutasid "spindt-tip" tüüpi emittereid, mis on praktiliselt väikesed teravad molübdeenist koonused, mis tekitavad väga tugevaid elektrivälju suhteliselt väikeste pingete korral (100 V). Taolised emitterid aga olid väga vastuvõtlikud kahjustustele ning nende asemele võeti süsiniknanotorud, millega saab luua ka efektiivsemaid emittereid.[4]
Plaatide vahel peab olema vaakum, et kõrge energiaga elektronide liikumisel ei jääks teele takistusi, seega mõjub klaasplaatidele tugev rõhk väljastpoolt. Kuna emitterid ja fosforid on asetatud plaatidele täpselt pikslite kohtadele, siis on nende vahel natuke ruumi, mida saab kasutada väkeste tugistruktuuride jaoks, enamjaolt õhukesed klaasribad või pulgad. Seetõttu ei pea ekraani klaas olema väga paks nagu CRT-ekraanidel ning FED tuleb kergem ja õhem. Samas vajalik vaakum peab olema kvaliteetsem kui CRT korral, sest elektronide kokkupõrgetel allesjäänud molekulidega tekivad ioonid, mis võivad lõhkuda emittereid või muul moel kahjulikult mõjuda.[4]
FED tehnoloogiaga väga sarnane on SED. Kasutatakse samasuguseid luminofoore ning nende ergastamist kiirete elektronide abil. Erinevuseks on elektronide emitterite ehitus. SED korral on emitteri kohal pingestatud ava suurusjärgus 5 nm, mille ühelt otsalt teisele elektrone eralduma hakkab. Need elektronid pöörduvad välises elektriväljas, ning tabavad luminofoori. SED-ekraane loetakse FED variandiks, mida on võimalik masstootmisse lasta, kuid siiamaani pole veel ükski tootja selleni jõudnud.[4][7]
Esimesed püüdlused välja arendada FED-süsteeme algasid 1991. aastal Silicon Video Corporation1 poolt, mis hiljem nimetati ümber Candescent Technologies. Nende ThinCRT-ekraanid kasutasid Spindt-tip emittereid, mille eluiga oli suhteliselt lühike, tugevate pingete tõttu, mis olid kasutusel elektronide kiirendamiseks.[8] Üritati alandada kiirendamiseks vajalikke pingeid ja leida fosforeid, mis helendaksid madalamate pingete korral, kuid lahendusi ei leitud.
1998 hakkas Candescent ehitama tootmishoonet Silicon Valley's partnerluses Sonyga.[9] Vabrik ei valminud kunagi ning pärast 600 miljonit dollarit arendusele kulutamist kuulutas 2004. aastal firma välja pankroti ja müüs kõik oma vara Canonile.[10]
Futaba Corporation on tegelenud Spindt-tüüpi tehnoloogia arendamisega 1990. aastast. Nad on valmistanud väiksemaid FED prototüüpe, kuid suurema tootmiseni pole kunagi jõudnud. Arengutöö kestab aga nanotorude baasil töötavate süsteemidega.[11][12]
2007 demonstreeris Sony FED-ekraani Jaapanis ja kuulutas, et esimesed mudelid jõuavad tootmisse 2009. aastal.[13] Hiljem muusid nad oma FED tehnoloogia firmale Field Emission Technologies (FET), kes sihtisid tootmisega ka 2009. aastasse.[14] Kuid 26. märtsil 2009 teatasid nad, et ei suuda kapitali saada ja lõpetasid tegevuse.[15]
Sõstraliste sugukonna süstemaatika pole päris selge. Classification APG III liigitab sugukonna kivirikulaadsete seltsi. Sõstraliste sugukonda liigitatakse üks taimeperekond:
|
OSCAR-2019
|
||
Ravimvorm ja toimeaine sisaldus. Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab toimeainena 50 mg losartaani (kaaliumisoolana).
Näidustused. Arteriaalne hüpertensioon. Südamepuudulikkuse ravi, kui AKE inhibiitorid on põhjustanud ravi katkestamist nõudvaid kõrvaltoimeid. Diabeetiline nefropaatia II tüübi diabeedi korral.
Annustamine ja kasutamisjuhend. Hüpertensioon. Tavaline alg- ja säilitusannus hüpertensiooni raviks on 50 mg üks kord ööpäevas. Kui 3...6-nädalase ravi tulemusel ei ole piisavat paranemist saavutatud, võib ööpäevast annust suurendada annuseni 100 mg üks kord ööpäevas . Maksimaalne soovitatav ööpäevane annus on 100 mg.
Hüpovoleemia või maksakahjustusega patsientidele on soovitatavaks algannuseks 25 mg üks kord ööpäevas. Annuste suurust kohandatakse vastavalt 3...6-nädalase raviga saavutatud vererõhu väärtustele.
Eakatel patsientidel ja neerukahjustusega (sh ka hemodialüüsravi saavatel) patsientidel ei ole reeglina preparaadi annuste kohandamine vajalik, kui neil ei esine kaasnevalt hüpovoleemiat.
Südamepuudulikkus. Losartaani algannus südamepuudulikkusega patsientidel on 12,5 mg üks kord ööpäevas. Vastavalt patsiendi taluvusele tiitritakse annust nädalaste intervallidega (nt 12,5 mg ööpäevas, 25 mg ööpäevas, 50 mg ööpäevas) tavalise 50 mg säilitusannuseni.
Nefroprotektsioon proteinuuriaga 2 tüüpi diabeedi korral: tavaline algannus on 50 mg üks kord ööpäevas. Vererõhu väärtusele vastavalt võib annust suurendada 100 mgni üks kord ööpäevas. Ravimit võib manustada koos teiste hüpertensioonivastaste ravimitega (nt diureetikumid, kaltsiumikanali blokaatorid, alfa- või beetablokaatorid ja tsentraalselt toimivad ravimid) ning samuti koos insuliini ja teiste tavaliselt
Hoiatused. Hüpotensioon. Hüpovoleemilistel patsientidel (näiteks suurtes annustes diureetikumravist tingitud hüpovoleemia) võib tekkida sümptomaatiline hüpotensioon.
Seda on võimalik vältida diureetikumravi katkestamisega enne losartaanravi sissejuhatamist ning hüpovoleemia korrigeerimisega. Kui diureetikumravi ei ole võimalik katkestada, on soovitatav alustada losartaani väiksemate annustega (25 mg ööpäevas).
Maksafunktsiooni häired. Farmakokineetilistes uuringutes on leitud, et tsirroosiga patsientidel on losartaani kontsentratsioon seerumis märkimisväärselt suurenenud, seetõttu tuleks maksakahjustusega patsientide puhul kaaluda ravimi kasutamist väiksemates annustes (vt Annustamine).
Neerupuudulikkusega patsientidel, kellel on kreatiniini kliirens üle 0,5 ml/s (30 ml/min), losartaani plasmakontsentratsiooni muutuseid tavaliselt ei esine. Mõnedel tundlikel patsientidel võib reniini-angiotensiini süsteemi aktiivsuse muutumine põhjustada neerufunktsiooni hälbeid. Seetõttu on eakatel patsientidel (vanusega üle 75 eluaasta) ning neerukahjustusega patsientidel soovitatav jälgida kaaliumi taset seerumis.
Ravimit tuleb ettevaatlikult manustada neeruarterite bilateraalse stenoosiga või ainsa neeru arteri stenoosiga patsientidele, ja neile, kelle neerufunktsioon on sõltuvuses reniini-angiotensiini süsteemi aktiveeritusest (näiteks südame paispuudulikkusega patsiendid), kuna esineb oht neerufunktsiooni halvenemiseks. Seetõttu on neil losartaanravi eel ja selle käigus vajalik neerufunktsiooni jälgimine (seerumi kaaliumi-, uurea ja kreatiniinitaseme määramine).
Angioneurootiline turse. Losartaani tuleb ettevaatlikult kasutada patsientidel, kellel on ükskõik millisel põhjusel esinenud angioneurootilist turset. Angioödeemi tekkimisel peab patsient ravimi kasutamise katkestama ning võtma viivitamatult ühendust oma arstiga.
Ettevaatus on vajalik selliste haiguste puhul (nt hüpertroofiline obstruktiivne kardiomüopaatia, aordi- ja mitraalklapi stenoos, koronaarhaigus), mille esinemisel tuleb reniini-angiotensiini süsteemi mõjutavaid preparaate kasutada ettevaatusega.
Losartaani kasutamine samaaegselt spironolaktooni, amiloriidi või triamtereeni ja/või kaaliumi lisanditega võib viia hüperkaleemia tekkeni.
Losartaani ja liitumi sisaldavate ravimite samaaegsel kasutamisel võib suureneda liitumi reabsorptsioon proksimaalsetes neerutuubulites ning liitiumi toksilisus tugevneda. Soovitatav on jälgida liitiumi taset vereseerumis.
Losartaani samaaegsel kasutamisel rifampitsiiniga võib toimuda losartaani metabolismi induktsioon, mille tagajärjel väheneb tema efektiivsus. Seetõttu tuleb vererõhku mõõta tavalisest sagedamini ning vajadusel losartaani annust kohandada.
In vitro uuringutes on leitud, et tsütokroom P450 3A4 isoensüümi inhibiitorid (ketokonasool, troleandromütsiin, gestodeen) ja isoensüümi 2C9 inhibiitorid (flukonasool, sulfafenasool) pärsivad oluliselt toimiva metaboliidi tekkimist ning kombinatsioon sulfafenasoolist ja ketokonasoolist pärsib selle praktiliselt täielikult.
Losartaani ja ülalmainitud ravimite koostoimel kujunevaid farmakodünaamilisi tagajärgi ei ole eraldi uuritud ning seetõttu peab nimetatud ravimite samaaegne kasutamine toimuma ettevaatusega.
Naised, kes jäävad rasedaks losartaanravi ajal, peavad edasise ravi suhtes niipea kui võimalik konsulteerima oma arstiga.
Ei ole teada, kas losartaan eritub rinnapiimaga. Kõrvaltoimete tekkeohu tõttu rinnaga toidetaval imikul tuleb langetada otsus, kas katkestada imetamine või ravimi kasutamine, võttes arvesse ka ravimi tähtsust emale.
Toime reaktsioonikiirusele. Informatsiooni ravimi toimete kohta patsiendi võimekusele autot juhtida ja masinatega töötada ei ole.
Üksikutel patsientidel võib losartaan põhjustada hüpotensiooni ja pearinglust, eriti ravikuuri alguses, ning vähendada seeläbi nende võimekust autot juhtida ja masinatega töötada.
Kõrvaltoimed. Losartaani efektiivsust ja ohutust on hinnatud enam kui 4000 patsiendil (neist 3300 essentsiaalse hüpertensiooniga). Üle 1200 patsiendi said losartaanravi enam kui 6 kuud ning üle 600 patsiendi enam kui aasta. Nendes uuringutes oli losartaanravi hästi talutav. Losartaanrühmas teatatud kõrvaltoimete esinemissagedus oli võrreldav platseeborühma sama näitajaga. Losartaani kõrvaltoimete tõttu oli ravi katkestamine vajalik 2,3% losartaanrühma patsientidest ning 3,7% platseeborühma patsientidest.
Kliinilistes uuringutes esines üle 1% patsientidest kõhulahtisust, düspepsiat, lihaskrampe, lihasvalusid, selja- ja jalgade valusid, pearinglust, unetust, ninaturset (nina limaskesta turset), köha, ülemiste hingamisteede infektsioone, häireid ja põletikku ninakõrvalurgetes. Kõrvaltoimed on loetletud sõltumatult põhjuslike seoste
olemaosolust uuringuravimiga. Ülalloetletud kõrvaltoimeid esines sagedamini losartaanrühmas kui platseeborühmas.
Üle 1% patsientidest märkisid ka nõrkust, väsimust, turseid, kõhuvalu, rindkerevalu, iiveldust, peavalu ja larüngiiti, kuid neid kõrvaltoimeid esines platseeborühmas sagedamini kui losartaanravi rühmas.
Kliiniliste uuringute käigus tekkis angioödeem ainult ühel patsiendil, kellel oli varem esinenud ülitundlikkust aspiriinile ja penitsilliinile. Turustamisjärgselt on teateid veel mõningaist angioneurootilise turse juhtudest. Agioödeemi tekkimisel piisab tavaliselt ravimi ärajätmisest ja patsiendi seisundi jälgimisest kuni kõigi sümptomite kadumiseni. Tavaliselt ei ole näo, huulte, kaela ja jäsemete angioödeemi tekkimisel
ravi vajalik, seisundi leevendamiseks võib manustada antihistamiini. Keele, keelepära ja kõri angioödeemi tuleb viivitamatult ravida adrenaliiniga (subkutaanselt manustatakse 0,3...0,5 ml adrenaliini 1:1000 lahust), patsiendi hingamisteed tuleb avatuna säilitada intubatsiooni abil, vajadusel ka larüngeotoomia abil.
Allpool on organsüsteemide kaupa jaotatult loetletud need kõrvaltoimed, mida kliiniliste uuringute käigus esines vähem kui 1% patsientidest ja need losartaani kõrvaltoimed, mida on esinenud vähemalt kahel patsiendil (põhjuslik seos losartaaniga ei ole alati kindlaks tehtud):
? süda ja veresoonkond: stenokardia, teise astme atroventrikulaarblokaad, insult, hüpotensioon, müokardiinfarkt, südame rütmihäired (kodade fibrillatsioon, siinusbradükardia, tahhükardia, ventrikulaarne tahhükardia), palpitatsioonid;
? liikumisaparaat ja luustik: käevalu, puusavalu, liigeste turse, põlvevalu, luu- ja liigeskonna valu, õlavalu, jäikus, liigesvalu, artriit, müalgia, lihasnõrkus;
? meeleorganid: nägemise hägustumine, põletus- või torkimistunne silmas, konjunktiviit, maitsmishäired, tinnitus, nägemisteravuse langus;
Kliiniliste uuringute käigus täheldati vähem kui 0,1% patsientidest vähest seerumi uurea ja kreatiniinitaseme tõusu. Hüperkaleemiat esines 1,5% patsientidest. Ükski patsient ei katkestanud losartaanravi nende kõrvaltoimete tõttu.
Sageli täheldati hematokriti ja hemoglobiinitaseme vähest langust, kuid need muutused ei olnud kliiniliselt märkimisväärsed ning nende tõttu ei olnud losartaanravi katkestamine vajalik.
Mõnikord esines kliinilistes uuringutes maksaensüümide aktiivsuse ja bilirubiinitaseme tõusu, kuid ainult üks patsient pidi nende ilmingute tõttu losartaanravi katkestama.
Peamised sümptomid peaksid olema hüpotensioon ja tahhükardia, parasümpaatilise (vagaalse) stimulatsiooni vahendusel võiks esineda ka bradükardia. Suurema koguse tablettide sissevõtmise järel on soovitatav teha maoloputus (kui tablettide sissevõtmisest ei ole möödunud veel liiga pikk aeg) ja manustada aktiveeritud sütt.
Jälgida tuleb patsiendi elulisi funktsioone ja vajadusel rakendada sümptomaatilist ravi. Hüpotensiooni tekkimisel tuleb patsient paigutada lamavasse asendisse, pea madalamale, ning vajadusel tuleb vereplasma mahtu korrigeerida 0,9% naatrumkloriidi lahusega.
Farmakoloogilised omadused. Farmakodünaamika. Losartaan on peroraalselt manustatav mittepeptiidne selektiivne angiotensiin II retseptori (AT1-tüüpi) antagonist.
Toimemehhanism seisneb seondumises AT1-retseptoritega, ja seeläbi angiotensiin II toimete blokeerimises.
Losartaan vähendab südame järelkoormust, mõjutamata südame väljutusmahtu, vasaku vatsakese väljutusfraktsiooni ja veremahtu. Essentsiaalse hüpertensiooni korral parandab losartaan keskmise läbimõõduga arterite elastsust. Seega kujuneb losartaani hüpertensioonivastane toime resistentsusveresoonte vasodilatsiooni tõttu, mis on esile kutsutud peamiselt angiotensiin II toime puudumisest, osaliselt aga ka sümpaatilise närvisüsteemi kaudu ning arvatavalt ka aldosterooni toime puudumise tõttu. Sarnaselt angiotensiini konverteeriva ensüümi (AKE) inhibiitoritele, on losartaani toime rohkem väljendunud soolavaeguse korral, kui reniini-angiotensiini süsteem (RAS) on aktiveeritud, mitte soola külluse situatsioonis, mil RAS on pärsitud.
Ravimil on nõrk toime südame löögisagedusele. Pikaajalise kasutamise tulemusena vähendab ta vasaku vatsakese massi.
Losartaan ei mõjuta märkimisväärselt glomerulaarfiltratsiooni ning suurendab veidi plasmavoolu neerudes. Ravim vähendab oluliselt mikroalbuminuuriat ja kusihappe kontsentratsiooni veres. Essentsiaalse hüpertensiooniga patsientidel ei tohiks natriureesi tase oluliselt muutuda, kuigi tervetel inimestel põhjustab spetsiifiline angiotensiin II retseptorite blokaad natriureesi, seda eriti soolatarbimise piiramise korral. Erinevalt AKE inhibiitoritest suurendab losartaan ajutiselt kaaliumi ekskretsiooni. Samuti vähendab losartaan neerupuudulikkuse korral proteinuutriat, sõltumata sellest, kas kaasnevalt esineb II tüüpi suhkurdiabeet või mitte.
Losartaani urikosuuriline toime on sõltuvuses soola tarbimisest, mis viitab mehhanismi seotusele RASiga ning tõenäoliselt ei ole angiotensiin II retseptorite blokaad sellesse üldse haaratud. Tõenäoliselt on see toime tingitud losartaani molekuli spetsiifilistest omadustest.
Losartaan ei avalda kliiniliselt olulist toimet vere lipiidide ja süsivesikute metabolismile ja/või insuliinitundlikkusele. Kliinilistes uuringutes on näidatud, et märkimisväärset toimet ei esine ka plasma noradrenaliini kontsentratsioonile.
Kerge ja mõõduka raskusega hüpertensiooniga patsientidel läbi viidud võrdlevates kliinilistes uuringutes alandas losartaan vererõhku samaväärselt enalapriili, atenolooli või felodipiin ER-ga. Diastoolne vererõhk, mõõdetuna kas lamavas või istuvas asendis, vähenes 50...100 mg losartaani manustamisel 8...12 nädala vältel 8...13 mmHg võrra.
Ravimi maksimaalne toime kujuneb 6 tunniga. Toime püsib 24 tundi, seetõttu piisab ravimi manustamisest üks kord ööpäevas. Ravimi toime ilmneb esimese ravinädala jooksul ning tugevneb, kuni 3...6 nädala möödumisel toimub stabilisatsioon.
Toit aeglustab mõnevõrra losartaani imendumist ning alandab losartaani maksimaalset kontsentratsiooni vereseerumis, kuid ei mõjuta oluliselt esmase passaazhi metabolismi.
Maksimaalne kontsentratsioon vereseerumis on proportsionaalne manustatud annusega. 25...200 mg losartaani manustamise järgselt kujuneb maksimaalne kontsentratsioon vereseerumis välja 1 tunniga. 10 tunni möödudes ei ole ravim vereseerumis enam määratav.
Losartaan metaboliseerub maksas tsütokroom P450 ja/või isoensüümide 2C9 ja 3A4 (CYP2C9 ja CYP3A4) kaudu. Umbes 14% manustatud annusest konverteerub maksas toimuva oksüdatsiooni tulemusel farmakoloogiliselt toimivaks metaboliidiks E3174. Teised metaboliidid farmakoloogilist toimet ei oma.
Umbes 35% peroraalselt manustatud losartaani annusest eritub uriiniga ja 65% väljaheitega. Normaalse neerufunktsiooni korral eritub uriiniga muutumatul kujul vaid 5% losartaanist, 6% eritub aktiivse metaboliidina. Losartaani vereseerumi totaalne kliirens on 600 ml/min, renaalne kliirens on 75 ml/min. Ühekordse annuse manustamise ja korduva manustamise korral on losartaani eliminatsiooni
Loomkatsetes avaldas losartaani farmakoloogiliselt toimiv karboksüülmetaboliit E3174 angiotensiin II 40 korda tugevamat antagonistlikku toimet kui losartaan ise.
E3174 maksimaalne kontsentratsioon vereseerumis kujuneb 3...4 tunni jooksul pärast losartaani manustamist. Ainet võib vereseerumist leida ka 24 tunni möödumisel. Umbes 99% E3174-st seondub vereplasma valkudega, peamiselt albumiiniga. E3174 jaotusruumala püsiseisundi tingimustes on umbes 12 l. E3174 totaalne kliirens vereseerumis on 50 ml/min, neerukliirens on 25 ml/min. E3174 eliminatsiooni poolväärtusaeg on nii ühekordse annuse kui ka korduva manustamise korral 6...9 tundi.
Losartaani farmakokineetika oli sarnane nii noortel kui eakatel hüpertensiooniga patsientidel. Losartaani kontsentratsioon vereseerumis oli naistel ligikaudu kaks korda kõrgem kui meestel. E3174 kontsentratsioon oli meestel ja naistel umbes sama väärtusega. Eakatel patsientidel ega naistel ei ole annuseid vaja kohandada.
Patsientidel, kellel kreatiniini kliirens oli üle 0,5 ml/s (30 ml/min), losartaani vereseerumi kontsentratsioonis muutusi ei esinenud. Madalama kreatiniini kliirensiga patsientidel oli AUC umbes 50% suurenenud. Hemodialüüsipatsientidel oli losartaani AUC väärtus kahekordistunud.
Neerupuudulikkusega ja hemodialüüsipatsientidel ei olnud E3174 kontsentratsioon vereseerumis märkimisväärselt muutunud. Seega ei ole neerupuudulikkusega ja hemodialüüsipatsientidel annuste kohandamine vajalik, kui nad ei ole hüpovoleemilised.
Kerge kuni mõõduka alkohoolse maksatsirroosiga patsientidel oli losartaani kontsentratsioon vereseerumis 5 korda ja E3174 kontsentratsioon 1,7 korda kõrgem.
Losartaani vereplasmakliirens oli 50% võrra madalam ja biosaadavus 2 korda kõrgem, seetõttu tuleb maksakahjustusega patsientidel kasutada ravimit väiksemates annustes.
Südame paispuudulikkusega patsientidel teostatud uuringutes (50 mg ööpäevas, 7 päeva) kujunes losartaani maksimaalne kontsentratsioon vereseerumis välja 1,3 tunniga ning E3174 vastav väärtus 4,5 tunniga. Losartaani biosaadavus oli 35%, ning neerukliirensi väärtus losartaanil 42,6 ml/min ja E3174-l 18 ml/min. Losartaani eliminatsiooni poolväärtusaeg oli 3,3 tundi ning E3174-l 4,5 tundi. Nende tulemuste
Prekliinilised ohutusandmed. Ühekordse manustamise toksilisuse uuringutes on leitud, et losartaan on suhteliselt vähetoksiline aine. Peroraalsel manustamisel olid DL50 väärtused hiirtel 770...1000 mg/kg ja rottidel 2000...3000 mg/kg.
Intraperitoneaalsel manustamisel olid DL50 väärtused hiirtel 400 mg/kg ja rottidel 200 mg/kg. Losartaani toksilised annused põhjustasid ataksiat, aktiivsuse langust, treemorit, rooja pehmenemist ja arvukaid kahjustusi seedetraktis. Koertel, kellele manustati ravimit suurenevates annustes 20...320 mg/kg, ei täheldatud surmajuhtumeid.
Korduva manustamise toksilisuse uuringutes rottidel põhjustas losartaan süljeerituse suurenemist, toidu tarvitamise ja keha kaaluiibe vähenemist ning punavere näitajate ja vere uurealämmastiku kerget vähenemist. Patomorfoloogilise uurimise käigus ilmnes kerge südame massi vähenemine ilma histopatoloogiliste muutusteta, jukstaglomerulaarsete rakkude kerge hüperplaasia ja mao glandulaarosa fokaalsed erosioonid.
Rottidel ei leitud ravimist tingitud toimeid paljunemisorganitele, kuigi ravimi toksiliste annuste kasutamine põhjustas kollaskehade, implantatsioonide ja elusate loodete arvu vähenemist.
Hiirtele ja rottidele ei avaldanud losartaan teratogeenset toimet, kuid rottidel täheldati toksilist toimet lootele ja vastsündinule. Rottidel oli tundlik periood losartaani manustamisele hiline gestatsiooniperiood, s.o 15 kuni 20 päevani. See periood oli kriitiline losartaanindutseeritud neerukahjustuse tekkele. Emaslooma kokkupuutel losartaaniga laktatsiooniperioodil esines järglaste kehakaalu ja elulemuse vähenemist ning häireid käitumises.
Losartaan ei indutseerinud mutageenset toimet Salmonella typhimurium?il bakteri pöördmutatsiooni testis.
Kartsinogeense toime esinemissageduse märkimisväärset tõusu losartaani pikaajalisel manustamisel rottidele ei täheldatud, kuigi emasloomadel näis olevat tõusnud kõhunäärme aatsinusrakkudest pärit vähi esinemissagedus.
|
OSCAR-2019
|
||
Kuivõrd Tarmo Vahter kasutas minu poolt mõeldut vaid osaliselt, siis, kallid lugejad, toon Teile neid mõtteid vabadusest, mis trükiversiooni teed ei leidnud. Aitäh Ekspressile ikka huvi tundmast ning vabaduse piiramisest kõnelemast :)
Oli vist aasta 1984 kui otsustasime vanema õega kirjastust mängida ning ajalehti välja anda. Mina olin vist viiene ja õde üheteistkümnene, kuid mõlemad asjatasime päris hingega. Kui vanematele töö vaadata viisime, siis ütles isa, et enne ei tohi üldse kellelegi ajalehte näidata, kui tsensor on selle läbi lugenud, ning konfiskeeris lehe. (veel …)
Antonio Gramsci, kirjeldades Itaalia fašismi, osutas ühele fenomenile, mis esineb ka paljudes teistes diktatuurides: ebademokraatlik kokkulepluspoliitika. Tõepoolest – Mussolini ajal kehtestati teatud ühiskondlikud toimimisprintsiibid ja poliitikad läbirääkimiste kaudu, kus osalesid mitmete huvigruppide esindajad (ärimeestest töölisteni, kirikust kõnelemata). (veel …)
“Pakistan” – huvitav, millised assotsiatsioonid tekivad haritud eestlasel kuuldes seda sõna? Eestikeelsesse ajakirjandusse jõuavad sealt peamiselt uudised laadis: „Pakistanis toimus juba kolmas terroriakt ööpäeva jooksul,” „Naaberriik süüdistab Pakistani Mumbai rünnakute korraldamises. Loode-Pakistanis toimus eile võimas pommiplahvatus.” Ehk tegemist on ühe äkilise riigiga, kus pidevalt midagi toimub ja kui toimub Indias Mumbais, siis räägitakse ka, et Pakistan on süüdi. (veel …)
Ja kõige veidram tundub mulle see, et olin tookord täielikult veendunud, et minu saatus saab olema surra varsti sealsamas, andes oma elu püüdes hävitada ebaõiglused. Õnnelik alternatiiv oleks olnud veeta ligi viisteist aastat vanglas või kogu oma elu võõrsil.
Õnneks hiljem tuli mulle kapaga tervet mõistust ja ma loobusin ideest hävitada väikekodanlik riik relvade abil. (veel …)
Suurem osa 20. sajandi majandusteadusest arenes selles suunas, kus aina suuremat tähtsust omandasid erinevad majandusmudelid, kus omavahelisse sõltuvusse üritati panna erinevaid makro- või mikromajanduslikke näitajaid. Seoste arvutamise aluseks on enamasti raha ja kõike on võimalik võrrelda, juhul kui seda saab mõõta. Eesmärgiks oli leida selliseid valemeid, mis aitaksid kas siis riigi või ettevõtte majandustulemusi kasvavas joones kujutleda. (veel …)
Detsember on kokkuvõtete tegemise aeg. Üritan ka siin väikese aasta kokkuvõtte teha. Kaheksanda Mai Liikumine sai alguse sel aastal. Kuidas täpselt, lugege siit: Kuidas kõik alguse sai. See blogi siin sisaldab kokku 84 postitust ja kõige kuumem päev külastatavuses oli 29 märts, kui kokku oli 4264 külastajat. Kommentaare on praeguseks kokku mõnisada rohkem kui külastajaid tol päeval. Aga see on numbrite statistika, päriselu kuumemad punktid jäid kindlasti tollesse aega, kui pronksöö kõik serverid umbe ajas ja emotsioonidest üles köetud elu käis kommentaariumis. Kõikide närvid vastu ei pidanudki.
Huvitav oli ka too aeg, kui kommentaarides pidevaks löömaks kiskus ja verbaalse poriloopimise initsiaatorid välja tuli lüüa ja tekkis peegelblogi, mille eluiga siiski lühikeseks jäi. Kuskilt sealt kandist pärineb ka ütlus, et Eestis on olemas komplekt vasakpoolsust: mõttekeskus, aktsioonirühm ja partei. Ma ei kujuta ette kui palju me oleme suutnud seda mõttekeskuse rolli täita, aga minu enda jaoks on see mõnes mõttes täitnud küll. Meie kommentaatorid, keda vähemalt mina isiklikult ei tunne, on siin arendanud erinevaid põnevaid arutelusid ühiskondlikult tundlikel teemadel. Esialgne robustsus ja näkku lajatamine on sujuvalt kasvanud argumenteeritud aruteluks, kus inimesed toovad välja uusi argumente ja lükkavad ümber neid, mis loogikasse ei sobi. Mul on tunne, et arutelud siin on olnud tundlikumad ja argumenteeritumad ja sisulisemad kui need, mida massimeedia mõnedel teemadel on pakkunud. Paljud teemad on siin arutelu all püsinud rohkem kui nädal aega järjest. Aga räägiks nüüd laiemalt ka kui endast.
Raske on üllatada lausega, et 2007 aasta märtsi algul toimunud Riigikogu valimised ja enne seda toimunud valimiskampaania kulgesid dikteeritud rütmis, kus võitjad olid ette teada ja seepärast ei vaevunudki nad erilisi pingutusi tegema. Eelnenud 15 vabadusaasta jooksul oli kontrollitud tõde, et kui valijad lihtsalt ja massiliselt omanimelise reklaamiga üle valada, sinna vahele puistata piisavas koguses tuntud ja armastatud nägusid, kel ka piisavalt eetriaega oma armastust ja asjatundlikust näidata, siis valimistulemus on kulutatud summaga võrdeline. Valitsuse moodustamine on juba ammu kinnise ringi mäng ja rohelisi kollanokki lollitati vaid niikaua kui selgus, et ega nad vanakooli reeglite järgi ikka mängida ei oska.
Lubadused maksuvabadest reedetest ja viie rikkama riigi hulka jõudmisest olid vaid visuaalne kujutis, mis sündinud reklaamifirmade kopivraiterite peades. Kuna visuaal on parim õppematerjal, siis valimislubadustest täidegi see, mida käega katsuda saab: tõmmati maha pronkssõdur ja lasti rahvas tänavale möllama. Need ööd ei unune niipea ja mul on siiani silme ees pilt, kus Toompuiesteel grupp täisrelvis loomahäälega röökivaid sõdureid me poole jookseb just pärast seda, kui venelased oli me rahvusvahelisele seltskonnale soovitanud, et ärge kesklinna minge, seal politsei tulistab. Kuigi rahva seisukohast vaadates võiks öelda, et valitsus täitis oma valijatele antud lubaduse. Pisut kurb vaid, et kõige olulisemaks valijategrupiks on Eestis äärmusrahvuslased.
Tendents, et rahvas silmis “elukutseliste poliitikute” maine aina langeb, on kogu maailmas juba päris pikaajaline. Erilisi ravimeid selle nähtuse raviks pole leiutatud. Ei saa öelda, et poliitikud, tehke nii nagu rahvas nõuab ja meil kõigil hakkab parem. Rahvas oskab tihtipeale küsida nii nagu ajakirjandus neile kaardid on kätte mänginud. Tegelikult on neid probleeme palju, kus võiks rahva arvamusest hoolida. Näiteks neis küsimustes, kus on tegemist valikuga vägivalla poolt või vastu, võiks hoolida neist, kes vägivalda ei poolda, sest me avalik elu kipub liigagi verine olema. Miks ei tunne valitsus huvi selle vastu, et erinevate küsitluste tulemusel ei poolda meie rahvas Lähis-Ida okupeerivates sõdades osalemist? Isegi nondes riikides tehtud kohaliku rahva küsitlused ei poolda seda. Samas on prominentsed poliitikud valmis alati rääkima, et “okupatsioon Eestis oli halb.”
Sarnane näide on ka selle aasta viimase kuu teema: “Kas Keskerakond ja Reformikad ei tahtnud Jõksi seepärast, et too nende rahakotti ja siseasju uuris?” Kas keegi on kuulnud vastust tollele küsimusele? Aga kas keegi on kuulnud sellist küsimust?
Oleks oodanud, et nüüd, kui oleme juba jupikese aega Euroopa Liidus olnud, hakkab ajakirjandus ja juhtivad arvamusliidrid rohkem huvi tundma selle vastu, mis toimub meist Läänes. Lootus, et toimub rohkem arutelusid kõiki Euroopa riike puudutavate küsimuste teemadel ja me räägiksime rohkem, mis toimub Saksamaal, Prantsusmaal, Itaalias, Hispaanias. Aga tühjagi. Need vähesed reporterid, kes meil mujal on, on kas asjatudmatud või igavad. Süvaanalüüse ilmub ainult Venemaaga seotud teemadel. Kui meil oleks mõni inimene, kes pühendaks nii palju vaimujõudu näiteks Saksamaa siseelusse süüvimisel, kui M. Mihkelson Venemaa omasse, oleks juba täitsa piisav. Või oleks meil sellised analüüsid Eesti poliitikaelu tagamaade teemadel, nagu meil päevast päeva Venemaast räägitakse, siis oleks juba täitsa demokraatliku riigi moodi.
Kui vaadata kodanikeühiskonna tasandilt, siis oli kõige õnnestunum sündmus igasuvine Pride paraad, millest võttis osa hulk erinevate seksuaalse orientatsiooniga inimesi, kellele on inimõigused olulised. Pride tähtsus Eesti kontekstis seisneb paljuski tema juurtes, mis on vabatahtlike ühenduste juures, mitte mõne partei kontoris, kus Eesti “meeleavaldused” tavaliselt alguse saavad. Kuna teema on delikaatsem kui näiteks Sakala lammutamine (mis oli samuti aasta oluline sündmus näidates rahamaailma võimu), siis ei julgenud ka ükski partei Pride “ära kodustada”, nagu meil tihtipeale kodanikealgatustega juhtunud on.
Tegelikult on hästi ka see, et majanduses on alanud jahenemine, sest selline olukord paneb valitsuse rohkem mõtlema, mitte vaid lahkeid lubadusi jaotama. Kaua neil enam ei ole võimalik rääkida, et majanduse tõus pole aeglustunud või, et kõik see on ainult Savisaare ja Venemaa provokatsioon või väljamõeldis. Olukorras, kus töötajate puudusest saab jälle tööpuudus ning kinnisvarabuumist saab laenu katteks ära võetud kinnisvara turg, on parempoolsetel võimalik juukseid katkuda ja vähestel vasakpoolsetel ridasid koondada.
… aga demokraatia võiks ka olla: just selline mõtteviis kirjeldab hirmuäratavalt suurt hulka Eesti valijaskonnast.
Riigikantselei poolt tellitud ja TLÜ Rahvusvaheliste- ja sotsiaaluuringute instituudi poolt 2001. läbiviidud uuringu käigus paluti inimestel muu hulgas vastata kolmele küsimusele:
– Mõeldes oma elule laias laastus, mil määral Te nõustute või ei nõustu järgmise väitega: “oleks parem, kui me pöörduksime tagasi aega, mil elu oli lihtsam”
Nendest, kes ihkavad tugevat juhti, kes lööks korra majja, leiavad 48%, et vaja on mitmeparteisüsteemi ja 25%, et üheparteisüsteemi; 52%, et otsuseid peaksid tegema spetsialistid ja 2o%, et riigikogu ja valitsus; ning 61%, et demokraatia on parim valitsemissüsteem ja 9% et demokraatia ei ole parim valitsemissüsteem. (Andmed pärinevad Raivo Vetiku raamatust “Kahe vabaduse piiril” Tallinn, 2007)
Seega, kõige enamlevinud vastajatüüp on selline, kes leiab, et riigil peaks olema tugev juht, kes tagab korda ning otsuseid peaksid tegema spetsialistid, mitte valitud rahvaesindajad. Kui selle juures keegi veel ütleb, et “ma pooldan demokraatiat”, siis sisuliselt on tegemist kahe võimalusega: ta kas ei mõista hästi, mida tähendab “demokraatia” või ta on silmakirjalik. Seetõttu see fraas “pigem demokraadid” tolles klastrikirjelduses on minu arvates tsipa positiivne sõnavalik.
Teisest küljest, tugeva juhi ihkajaid ning mittedemokraatlikke hoiakute kandjaid on kokku 39% elanikkonnast, tugeva juhi ihkajate hulgas on ülekaal neil, kes eelistavad parlamendilt otsustusõiguse ära võtta ning anda spetsialistidele (näiteks juhi poolt nimetatud, sest parlament ei saa ju nende üle otsustada). Kui neile lisada 14% inimestest, kes ihkavad tagasi kergemaid aegu, siis võimalus, et üks karismaatiline poliitik, kes lubab korra majja lüüa, otsustajateks panna spetsialistid, et lõppeks see pidev lehmakauplemine ja korruptsioon ning kinnitab, et seeläbi läheb elu kergemaks, pensionid ja palgad tõusevad ja sotsiaalne hoolitsus suureneb, omab väga suurt tõenäosust valimised võita. Halvemal juhul saada absoluutse häälteenamuse parlamendis: lihtsamal juhul umbes nii 40% häältest ja 60% kohtadest, mida Eesti valimissüsteem võimaldab, aga neid protsente vaadates ei tundu ka 67% kohtadest võimatu. Siis on ka võimalik meie Põhiseadus ära muuta ning oma lubadused valijatele ka täita.
Kui Eesti reaalolusid vaadata, siis võib juhtuda, et selle karismaatilise poliitiku oluliseks jooneks võib olla välistav rahvuslus (sel juhul arvatavasti kaotataks osa “kergemate aegade ihkajatest”, aga võidetakse see-eest tollest klastrist, kelles üheparteisüsteemi pooldajaid on küll vähem, aga nad on olemas). See oht ja need inimesed on võimuga väga selgelt seotud juba praegu.
Teine võimalus on, et see karismaatiline poliitik tuleb praeguse võimu kõige selgemast ja tugevamast opositsioonist. Selleks, et olla tugevam vastaste rahvusargumendist, on temal vaja majanduskriisi – piisavalt suurt, et Eesti inimestele oleks see mõju tuntav, piisavalt suurt, et lihtsalt püksirihma pingutamisest ei piisa.
Seni kuni antud karismaatiline poliitik võimul olles parlamenti faktiliselt laiali ei saada, kooduslaagreid ei loo ja tulumaksu 8% ei langeta, ei ole ka ühelgi välisriigil ega ka Euroopa Liidul mingit põhjust ega soovi sekkumiseks, seega ei ole lootust, et need 19% demokraate mingi muu maailma toel oma soove saaksid kehtestada.
Kuid niisuguse stsenaariumi täitumisel oleme kaotanud oma võimaluse ise enda üle otsuseid teha. Selline valitsemine kaotab arvamuste paljususe ning inimeste soovi mõelda ja arutada. Unistus, et tugev juht ja spetsialistid päästavad meid korruptsioonist, jääbki paraku unistuseks (võim korrumpeerib alati, absoluutne võim korrumpeerib absoluutselt, on näidanud maailma reaalsus), lisaks nagu ma olen juba varem kirjutanud, selline süsteem ei ole jätkusuutlik, kuna me iialgi ei tea, millises ulatuses “juht” meie vabadusi ja soove tulevikus tahab piirama hakata ja kes järgmiseks tuleb. Mittedemokraatiast täiesti rahumeelset ja muretut viisi demokraatiasse tagasitulekuks ei ole. See toob parimal juhul kaasa uue majanduskriisi, paljude inimeste langemise suurde vaesusse ja halvemal juhul kodusõja, vägivaldsed konfliktid. See on tulevik, mida ma Eestis näha ei taha.
Kui teatud inimesed ei taha, et parlament enam otsustaks, siis tähendab see olukorda, kus meil on märkimisväärne inimeste klass, kelle puhul parlamendi otsused mitte kunagi ei täida nende soove ja ootusi, seetõttu nad pöörduvadki karmide alternatiivide poole (mida nii mõnedki ajaloos esinenud diktaatorid efektiivselt ära kasutasid). Seetõttu tulekski meil jälgida, et vähemuste õigused demokraatias oleks kaitstud, muidu hävitatakse demokraatia ära.
Seepärast ma peangi oluliseks, et me kaasaksime inimesi võimalikult palju otsusetegemisprotsessi. Pean oluliseks, et me ausalt räägiksime oma kitsaskohtadest, annaksime võimalikult paljudele inimestele sõna, et need inimesed, kes ei ole saanud maitsa demokraatiat kui niisugust, tunnetaksid iseotsustamise võimalusi. Ma pean oluliseks, et me arutaksime, mis on demokraatia, kui niisugune, millised on selle võimalused ja piirid. Ma pean oluliseks, et inimesed saaksid võimalikult palju langetada praktilises elus langetada otsuseid end ümbritseva avaliku ruumi kohta – ja näeksid, millised on tagajärjed ja tunneksid omaenda vastutust. Nii me kuuleme ka vähemuste arvamusi, nii me mõistame, et ainsad, kes midagi ebameeldivuste vastu ette saavad võtta, oleme meie ise. Siis on ka näha, et riik ei tähenda seda, et meil on üks partei, mille ametnikud mõtlevad kabinetivaikuses välja reaalsusega mittekooskõlasolevaid teooriaid, vaid olukord, kus paljude alternatiivide vahelt valitakse üks välja.
Ja viimaks, kuid mitte vähetähtsamana: ma pean oluliseks, et me räägiksime sellest, mis oli fašism, kes olid Hitler ja Mussolini, kuidas ning millistel oludel ja milliste argumentidega nad võimule tulid ja mida nad oma võimuga tegid. Mõned halvad poliitilised valikud on tuhandete inimeste elu ja tervise hinnaga läbi proovitud. Ma ei tahaks, et nad on surnud ja kannatanud asjata.
Me olime just olnud pargis ja salvestanud suitsetamisteemalist dokumentaali. See tekitas kahes vene noores elevust ja nad jälgisid meid kõrvalt. Pärast võtet sattusin siis neist mööda sõitma, nad tundisid mu läbi autoakna ära ja me naeratasime. “Näe,” ütlesin mina – “nad on ikka veel elevil”. Ja siis mu kõrval istunud tüdruk vastaski selle postituse alguses olnud lausega. “Ja pärast pronksööd ma vihkan neid veel rohkem!”
Miks, uurisin mina, olles maha surunud soovi auto kinni peatada ja paluda tal ise koju minna. Järgnes pikk ja segane seletus: “mis nad tulevad siis meie maale” ja “miks mina pean teenindajana vene keelt oskama kui meil on eesti riik!” Seda, et soome keelt peab Tallinnas teenindaja tihti ka oskama, seda pidas ta normaalseks. “Aga õnneks on mul olnud normaalsed ülemused, kes ütlevad, et sina elad Eestis, sina muid keeli rääkima ei pea.” Siis ta leidis aga, et neid politseis töötavaid venelasi ta austab. Ja sõpru venelasi on tal ka. Ja talle ei meeldi lihtsalt need, kes talle kallale tulevad.
Mulle ka ei meeldi need inimesed, kes mulle kallale tulevad. Kui Leedu tolliametnik minu poole eesti keeles pöördus, siis ma olin õnnelik. “Ma arvan, et ma pean formaalsusi suutma väljendada kõigis põhilistes keeltes, mida selle piiri ületajad räägivad.” Eesti, läti, leedu, poola, vene, saksa ja inglise keeles.
Millegipärast kipuvad eestlased ütlema “ma vihkan venelasi,” kui venelane kallale tuleb, aga kui eestlane kallale tuleb, siis “ma vihkan eestlasi,” ei öelda. Igaks juhuks omistatakse venelastele vaikimisi kollektiivne süü selle eest, mida tegi Stalin või mis juhtus aastal 1940. Eestis.
Aga nagu näha, on paljud meist valmis erandeid tegema. Kui inimene on ikka meeldiv, siis on ükskõik, mis rahvusest ta on. Kuid on ebaõiglane see, et vene rahvusest inimene peab ennast kõigepealt tõestama, et ta on ikka “hea”, et temal on ka eluõigus. Rääkimata sellest, et inimesel ei teki mingit tõrget teisele ütlemaks, et “ma vihkan venelasi”. Minule tegi see lause haiget.
Ma arvan, et need kaks asjaolu ongi see, mida paljud silmas peavad, kui nad räägivad, et venelasi diskrimineeritakse.
Kes ütles, et haridus on teile kasulik? Ahh, et Teile pole kunagi keegi nii öelnud. Hästi, ma siis ainult mõtlesin nii. Igatahes on haridus kahjulik Teie rahulikule elule. Sa elad täiesti blaseerunult maailmas, kus räägitakse sellest, kuidas riigiametnikud on kohutavalt korrumpeerunud ja pealegi ei tea nad tavaliselt kunagi päriselt noid asju, mille üle nad on otsustama valitud. Sa tead surmkindlalt, et parim meetod mingist ettevõttest parimat tulemust saada, on see usaldada väljaõppinud ärijuhtide kätte, keda innustab tööle see, et ettevõtte peab olema kasumlik ja andma parimaid tulemusi. See kõik on nii lihtne ja arusaadav.
Siis mingi kummalise ajendi tõttu otsustad sa kooli minna ja saad teada asju, mis sinu maailma teistpidi pööravad. Nii võib igaühega juhtuda ja isegi sellises kõrges vanuses, nagu minul. Koolidel on üldjuhul kalduvus õpetada sulle asju, mis on tõestatud mingite uurimuste või katsetega. Sinu pisitilluke maailm lõhutakse sajaks tükiks ja pannakse siis uutmoodi kokku. Tuleb välja, et on olemas ettevõtteid, mille tulemust ei saagi mõõta ainult sellega, kui palju on tulemuse saamiseks kulutatud. On ettevõtteid, kus tihtipeale ei saagi ainult kulutuste suurust vaadata, sest see võib olla ühesugune, aga tulemused on hoolimata sellest erinevad ja erinevad seepärast, et erinevates süsteemides annavad sarnased kulutused erinevaid tulemusi. Nüüd läks vist jutt keeruliseks?
Hästi, ma toon näite. Kuni eelmise aastani elasin ma täielikus rahus, teadmata midagi sellisest sotsiaalteadlasest nagu Esping-Andresen. Nüüd tuli aga välja, et juba 90ndate alguses võttis too teadlane kätte ja jaotas arenenud riigid ära kolmeks ja nood kolm erinevad üksteisest tublisti. Nad erinevad selle poolest, kuidas riigid on organiseerinud oma avalike sotsiaalteenuste turu. On riigid, mis reguleerivad seda turgu riiklikul tasemel täiuslikult, riigid, kes lasevad turgu nähtamatul käel juhtida ja riigid, mis küll hoiavad ja majandavad sotsiaalteenuste turgu ise, aga samas teevad seda paindlikult ja muudavad reegleid vajadusel. Esimene ja viimane variant on mõnes mõttes sarnased, keskmine samas riigi jaoks vähekulukas, mis ei tähenda, et sinna kokkuvõttes vähem raha läheks.
Kummaline lugu selgub aga siis, kui hakata vaatama seda, mis on tulemused erinevatest süsteemidest. Tuleb välja, et riigid, mis reguleerivad ja majandavad oma sotsiaalsüsteeme ise, saavad väljundina paremaid tulemusi. No näiteks on riiklikult hallatava tervishoiu süsteemi puhul rohkem terveks saanud inimesi ja nähtamatu käe puhul on suremus riigis tunduvalt suurem.
Ja see ongi too asi, mille sa koolis käies teada saad ja mis su maailma segi lööb. Siis vaatad veelkord enda ümber ringi ja ikka tundub, et poliitikud on kuidagi korrumpeerunud ja ärimehed samas efektiivsed ning rahvas leiab ka, et mul oli enne õigus. Aga mida siis peaks edasi tegema, uskuma seda, mida teadlased on mujal maailmas ära tõestanud ja võitlema kõigile vastu või mugavalt uskuma, et nii nagu on, nii ongi hästi. Kapitalismi kirumine on ka kuidagi kohatu, kui seda juba 50 aastat ebaõnnestunud tagajärgedega tehti. Kohutav dilemma. Teadmised teevad su lihtsa maailma keeruliseks. Haridus on saatanast ja peaks mõtlevate inimeste jaoks kõrgelt maksustatud olema, siis nad kooli ei tükiks ja kõigil oleks lihtsam. Hea vähemalt, et targemaks tegevad raamatud kõrge hinnaga või võõrkeeltes on, siis nad ei satu vähemalt igaühe kätte.
Kaheksanda Mai Liikumine kavandas 8. mail 2007 Kaarli puiesteel rahu-teemalist üritust, mille tarbeks tegime üle kuu aja ettevalmistusi. Kuna õhk läks Tallinnas kuumaks, olime sunnitud avaliku ürituse ära jätma. Üheks ettevalmistuseks oli ka see mõtisklus, mille videot allpool näha saate. Leidsime, et Jaan Kaplinski arutlus teemal, mida tähendas II Maailmasõda ja kuidas tema seda lahti räägib, oleks täna oluline inimestele kuulamiseks tuua.
Mina olen väga kurb ja ma tean, et teised Kaheksanda Mai Liikumise liikmed on ka väga mures. Edasine mõtteavaldus on minu isiklik arvamus, sest Kaheksanda Mai Liikumise konsensuslikke otsuseid me hakkame täna alles tegema.
Täna ei ole enam küsimus Pronkssõduris, mille valitsus eile öösel otsustas teisaldada. Täna on probleem tärkavas rahvustevahelises konfliktis. Selles, et Tallinnas on tuhandeid inimesi, kes tunnevad ennast Eesti riigi elust nii kõrvalejäetuna, et nad tulevad tänavale ja hakkavad lammutama ja põletama. Ma arvan, et niisugune käitumine ei ole õige, aga riigi ülesanne on luua olukord, kus seda ei ole vaja.
Valitsus ei andnud kogu eilse päeva jooksul ühtegi protestivaid inimesi rahustavat teadaannet. Sellel teemal, et esialgu kaevatakse ainult Tõnismäele maetuid, et neid identifitseerida ja kindlasti arutatakse osapooltega, mis saab monumendist. Ei, ainus valitsusepoolne teave oli, et meil on head politseijõud.
Mind lohutab ainult see tunne, et hetkel oli protest ja marodööritsemine suunatud valitsuse vastu, mitte eestlaste vastu. Hetkel veel on tegemist poliitilise konfliktiga, kus paraku marginaliseeritud grupp on ühest rahvusest.
Üle-eile oli küsimus viies äärmuslases. Täna on üks surnu, 44 vigastatut ja 300 arreteeritut, 99 vigasaanud objekti ja tuhanded inimesed, kes on valmis valitsuse vastu vägivaldselt mässama. Suures osas kahekümendates aastates noored. Need, kes on suurema osa oma elust elanud Eesti Vabariigis. Riigis, mis on neile andnud millegagi signaali, et neil pole kohta ja nendega ei arvestata.
Siin ei ole küsimus selles, kellel on “õigus”. Siin on küsimus kokkuleppesoovis. Ma olen näinud Libeerias, kuidas mässavad 16-aastased poisid on riigi täielikult hävitanud, sest nad tundsid, et neil ei ole kohta ja keegi ei arvesta nendega. Ma ei tahaks seda näha siin.
Täna ei ole enam kohta retoorikal “teisaldamine suurendab pingeid”. Täna on meil pinged ja me peame need niimoodi lahendama, et kodanikud hakkaksid jälle oma riiki uskuma.
Eesti pealinna kesklinnast on teisaldatud nende Punaarmee sõdurite auks püstitatud monument, kes Teise maailmasõja ajal vabastasid Tallinna natsivägedest. Monumendi teisaldamise vastu seisvate demonstrantide ja politsei vahelistes vägivaldsetes kokkupõrgetes on saanud üks demonstrant surma ja 44 vigastada. Samuti on vigastatud 13 politseinikku. 300 inimest on arreteeritud. Venemaa on nimetanud monumendi teisaldamist “fašismi vastu võidelnute solvamiseks”.
Meie manifestis on ühe probleemina kirjas, et Eesti kodanikud jagatakse “meieks” ja “nendeks” keeleoskuse alusel. Teiste sõnadega: meie arvates on probleemiks, kui eesti keele oskamist või mitteoskamist kasutatakse automaatselt vahendina kogukondade eraldamiseks või ühe kogukonna väljatõrjumiseks, selle asemel, et keelt õpetada ning seeläbi kolmandikku eesti keelt mitterääkivaid Eesti kodanikke läbi sõbraliku suhtumise integreerida.
Käesolevas mõtiskluses rõhutaksingi eelkõige sõbralikkust, sest just see, mitte vaenulikkus, saab olla esimeseks sammuks teineteisemõistmise teel. Leian, et just sõbralikkust ja külalislahkust meie igapäevases kogukondadevahelises suhtluses napib. Kogesin seda ise eile söögisabas seistes.
Minu ees järjekorras seisis üks klient, kes tellis endale kõigepealt borši ning sai suurepäraselt aru teenindaja küsimusest, kas ta soovib sinna peale ka hapukoort. Ega ma ausaltöeldes sellele nii argisele vestlusele tähelepanu pööranud polekski, kui selle kliendi järgmise tellimuse juures poleks tekkinud arusaamatus ning seejärel lahvatanud konflikt.
Siinkohal sai selle mehe eesti keele sõnavara kahjuks otsa ning ta möönis, nüüd juba vene keeles, et ta ei saa aru, et ta nii palju keelt ei oska.
Ja nii nad üksteise peale kuni lõpuni turtsuma jäidki, teenindaja esitas kõik oma järgnevad küsimused kangekaelselt eesti keeles ning klient vastas sama kangekaelselt vene keeles.
Miks ma sellest kirjutan? Aga sellepärast, et sõbraliku suhtumisega oleks saanud selle konflikti ära hoida. No ei oleks vaja olnud põlema minna ning loosungit “Eesti eestlastele!” (utreerin meelega) nina alla hõõruma hakata. Sest niimoodi jõuti ainult üksteisest kaugemale, mitte lähemale. Nagu Tõnismäel. Jah, asi sai lõpuks aetud aga kehv maik jäi suhu nii mulle, kui ka minust järjekorras järgmisele venelannale.
Miks me oleme nii ebasõbralikud just vene keelt kõnelevate inimeste vastu? Millegipärast pole ma samas söögikohas kordagi näinud sellist suhtumist inglise keelt kõnelevate inimeste puhul. Ikka on leitud, kasvõi tagaruumist, keegi, kes natukenegi menüüd tõlkida pursib. Ning oleks lausa uskumatu, kui inglise keeles teenindust saanud kliendi ütluse peale “Why didn’t you say so in the first place?” nähvataks “Elame Eestimaal, räägime eesti keelt!”
Rääkimata sellest, et ehk oli see mees samuti hoopis turist, kelle emakeeleks vene keel? Olen nimelt kuulnud lugu sellest, kuidas Peterburi ärimeeste delegatsiooni liiget keelduti “Prisma” infoletis vene keeles teenindamast väljendite saatel “Kuradi venelane, õpi eesti keel selgeks!”
Olgu, töenäoliselt polnud see minu loo mees siiski turist, sest mingil määral ta eesti keelt siiski rääkis. Aga ehk oli ta Eesti riigile nii vajalik ukraina keevitaja, kes alles mõni aeg tagasi siia elama on asunud? Kui me talle oma igapäevaelus teada anname, et ta pole siia teretulnud kui ta kohe, esimesest päevast peale, perfektset eesti keelt ei kõnele, siis mis te arvate, mida ta meist, eestlastest, oma kodumaale naastes kõneleb?
Ja lõppude lõpuks polnud absoluutselt süüdi ka see kena teenindajaneiu. Tema käitus ju täiesti nende normide kohaselt, mida talle televiisorist uudiste kaudu serveeritud on. Kui ikka peaminister päev-päeva järel rõhutab, et Eesti on suveränne riik ning tal on kasvõi nui neljaks õigus siin teha, mis pähe tuleb, arvaku muu maailm, mis tahes, siis ma ei imesta, et ka meie riigi kodanikud oma igapäevaelus sellise teerullimentaliteedi omaks võtavad.
Meie, Kaheksanda Mai Liikumise liikmed, seisame resoluutselt vastu igasugustele katsetele jagada eestimaalaseid “meieks” ja “nendeks”. Eesti on meie ühine kodu ning me soovime näidata, et me saame siin ilma kedagi välja tõrjumata, sõbralikult koos elada!
Eelnevast lähtuvalt tuleb siiski nõustuda nendega, kelle meelest pronkssõduri algne funktsioon oli viidata selle püstitanud türannia võimule. Ilmselt ei kahtle keegi, et pronkssõdur on muu hulgas ka okupatsiooni sümbol. Kuid ma väidan, et pronkssõduri kui okupatsiooni tähistaja roll on aja jooksul muutunud marginaalseks ning selle asemel on pronkssõdurist saanud fašismi võitmise, sõjas hukkunute ja ühe koleda sõja lõppemise mälestusmärk. Sest kui pronkssõdur oleks taasiseseisvumise ajal endiselt kõige enam kandunud okupatsiooni tähendust, oleks see kõrvaldatud koos kõigi teiste silma riivanud nõukogude võimu sümbolitega.
Seda enam, et pronkssõdur on ka okupatsiooni sümbol, oleks põhjust see jätta sinnapaika, kus ta hetkel on – Eesti pealinna kesklinna. Hoolimata sellest, et Prantsuse Revolutsiooni ajal hävitati massiliselt ancien regime’i monumente, hakati sel ajal esimest korda nägema nende ajaloolist ja pedagoogilist väärtust. Ka pronkssõduris on tugev pedagoogiline potentsiaal, mille tõestuseks on tekkinud poleemika ning intensiivistunud ajaloodiskursus. Pronkssõdur kui fašismi langemise, sõjas hukkunute ja ka samaaegselt okupatsioonikoleduste tähistaja väärib igal-juhul säilitamist nähtaval kohal (kuid selle olemasolu afišeerimata), kus see alati hoiataks türannia ja vägivalla eest. Pronks kui metafoor on äärmiselt tugev.
Lühidalt kokku võttes võiks öelda, et kogu pronkssõduri temaatika tulnuks eos summutada ning provokaatoreid ignoreerida. Pronkssõdur poleks meid märganud, kui me oleks lasknud tal rahus oma kohal seista. Kuid nüüd, mil pronkssõdurist on saanud näiliselt ühiskonna märkimisväärseim valupunkt, ei saa ratsionaalne mõistus vaikida. Sõda monumentidega on ühtaegu nii naeruväärne kui ka barbaarne ajaloo ja kultuuri vastu suunatud vandalism. Ning antud juhul kaasneb sellega ka kahe kogukonna teravnev vastandumine, intensiivistuv pingeseisund ühiskonnas, maad võttev „teise” vihkamine ja mõistuse asendumine irratsionaalse hüsteerilisusega. Ma arvan, et 8. Mai liikumise eesmärgiks pole niivõrd olla pronkssõduri poolt, kuivõrd eelmises lauses nimetatud nähtuste vastu.
Livio Nimmer on loonud huvipakkuva mõttearenduse pronkssõduri teemal. Avaldame selle siin blogis kahes osas.
Monument kui sümbol kaotab ajaloo kulgedes oma algse võimu ning tähenduse, muutub harjumuspäraseks ja marginaalseks, kuni viimaks lahustub üldises arhitektoonikas „läbipaistvaks” ruumielemendiks. Monumendi ajalugu on unustusse langemise lugu, mille käigus selle algne mõte ja sisu minetab oma aktuaalsuse, oma jõu, ning algse tähenduse asemele tulevad uued sekundaarsed tähendused. Aja möödudes keskkond „kodustab” monumendi ja monument muutub nähtamatuks. Pole põhjust eeldada, et pronkssõdur oleks erand.
Kuid ka nähtamatuna on monument mälu kandjaks, varjates endas potentsiaalsust uuesti tõlgendamisele. Nii leiamegi end 15 aastat pärast iseseisvumist olukorras, mis on iseloomulik pigem revolutsioonilisele üleminekuajale kui väljakujunenud küpsele riigile. Pronkssõdurist on saanud meile jumal, kellega sõdida. Kuid pronkssõduri ümber puhkenud poleemika on millegi palju laiema sümptom, sest monumentidega võideldakse kahel juhul – kui ühiskond leiab end kriisiolukorrast või kui midagi arukamat teha pole.
Mitte pronkssõdur ise ega selle asukoht pole probleemiks, vaid üldine sotsiaalne taust, millesse monument paigutub: ühelt poolt Eesti tarbimislaenu eest ostetud edulugu ning sellest tuge leidev rahvusliku eneseteadvuse kasv, teiselt poolt ebaõnnestunud vene kogukonna assimilatsioon ja Eestlaste suurenev väljasuremishirm, demograafilisest vetsupotist alla kihutamine koos kaasneva hirmusegase hüsteeria ja pööritusega. Veel mõned aastad tagasi kuulus pronkssõduri-temaatika, vaid marginaalse poliitilise kildkonna retoorikasse ega pälvinud erilist tähelepanu, sest ühiskond seisis teistsuguste probleemide ja väljakutsete ees.
Mõningate mööndustega võiks praegust olukorda tõepoolest võrrelda revolutsioonilise üleminekuajaga: rahva saatus näib taas tervikuna kaalul olevat. Kuid, kui 80ndate lõpus oli vaenlane üheselt defineeritav ja eesmärgid selged, siis hetkel konkreetseid lahendusi silmapiiril pole. On ühiskondlik lepe,„Eesti märk 2”, E-stonia, innovatsioonil baseeruv majandus, iibe tõstmine ja aatomienergia kasutuselevõtt.
Ja paralleelselt on ka kasvav marurahvuslus ning selle sõge hüsteeriline võitlus ancien regime’i jäänukitega. Just viimases on kehastunud soov konkreetse vaenlase ja lihtsate lahenduste järele. Sest kui ühiskond leiab end kriisist, hakatakse otsima süüdlast, või vähemalt, püütakse see välja mõelda. Kahtlemata kõige selgemalt ilmneb see revolutsioonilises loosungis „Kommarid ahju!” ja pronkssõduri lammutamissoovis. Kui puudub kindel tulevikunägemus, või kui probleemid paistavad lahendamatud, on lihtsam tegeleda konkreetsete objektidega nagu „endised kommunistid”, „venelased” või pronkssõdur ning seejuures siiralt uskuda, et need ongi tegelikud probleemid, mille likvideerimine taastab ühiskonna normaalse seisundi.
Prantsuse Revolutsiooni ajal korraldati eelmist riigikorda esindavate monumentide üle avalike kohtuprotsesse, millele järgnesid kujude sümboolsed hukkamised. Rahutustega Ungaris 1956. aastal kaasnes Stalini monumentide hävitamine amokki jooksva rahvamassi poolt; samasugune spontaanne vandalism leidis Budapestis aset ka eelmise aasta septembris puhkenud valitsusvastaste rahutuste käigus ning mõne rahvuslase eestvedamisel lõhuti punasõdurite mälestusmärk, mille osad hiljem hümni saatel Doonau jõkke heideti. NSVL-i lagunemise järel lammutati ja kõrvaldati sadu Lenini kujusid üle Ida-Euroopa. Monumente on alati karistatud – sageli üsna naeruväärsel viisil – asjade eest, milles nad süüdi pole. Ka Eestis, kui Lihulas toimunut meenutada.
Sest võitlus monumentidega on alati kantud teatud hüsteeriast ja spontaansest destruktsioonitungist. Pronkssõduri kirglikud vastased ja pooldajad käituvad otsekui neurootikud, kes elavad oma emotsioone läbi normaalsest intensiivsemalt. Nii polegi imestada, et tsiviliseeritus taandub hüsteerilise tõmblemise ees. Pronkssõduri juures märatseja ei võitle mitte kuju endaga, vaid alateadlikult näeb end lahendamas suuremaid ülesandeid, olgu selleks siis „integratsiooniprobleem”, rahva püsimajäämine, kommunistide võim, kättemaks tehtud kahju eest või riigis peremeheks olemine. Viimased kaks on eriti märkimisväärsed hüsteeriat põhjustavat tegurit. Seejuures on pronkssõdurist saanud okupatsiooni sümbol mõlemale sõdivale poolele, nii pooldajatele kui vastastele, kuid esimeste jaoks on tegu positiivse tähistajaga ja teiste jaoks negatiivsega.
Pronkssõduri juures tõmblemine tundub siiski olevat hingelähedane, vaid mõningatele radikaalselt meelestatud eesti ja vene rahvusgruppidele ning Eesti valitsusele. Nagu arvamusuuringud näitavad, on enamus säilitanud kaine mõistuse ning saab aru, et sõda monumendiga, 15 aastat pärast iseseisvumist, pole soliidne. Sest vägivallatsemine monumentide kallal oli iseloomulik ühele teisele, minevikku jäävale režiimile.
Eile õhtul helistas mulle meeskondanik, kes ütles end olevat rahvastikuministri nõunik Aarne Veedla ja väitis end lugevat meie blogi.
1. iga viimane kui üks venelane mistahes maailma nurgas on suurvene šovinismi ja imperialismi üksus ning vihkamise kandja;
Viimase väitega seoses pakkusin, et auväärne härra Veedla võiks meile siis kirjutada, kuidas nad käivad, me paneksime selle kenasti blogisse üles, teeks või rubriigi “meie kriitikuid.”
Üksiti ei tea ma , kas tunda hämmeldust või liigutust, et meie tagasihoidlik blogi paelub kõrgete riigiametnike tähelepanu.
Olgu nende kahjudega pronkssõduri mahavõtmisel nüüd kuidas on, aga ma olen terve päeva mõelnud, et paremaks ei tee tema mahavõtmine aga Eesti olukorda kuidagi. Ühtegi probleemi see käik ei lahenda, ei rahvussuhete mõttes, ei sisepoliitiliselt, ei välispoliitiliselt.
Ja ajalugu ei tee tema mahavõtmine ka olematuks. Kuju püstitamine on aastaid tagasi toimunud sündmus ja misiganes põhjustel see ka ei toimunud, olgu need üllad või kohutavad, see toimus. Praegu selle kuju mahavõtmine ei tee noid sündmusi olematuks. Seda vana aega ei saa teiseks teha, see on möödas.
Ja uus aeg on meil sellise ilusa (see on kunst, kindlasti) monumendiga aeg, võtkem sellest parim! Igasugune monument sümboliseerib täpselt seda, mida me ise tahame ta sümboliseerima panna, eriti kui ta ei kujuta mingit konkreetset inimest (modellina on räägitud Palusalust ja üht Eesti kraavikaevajat, kes ennast mõlemast sõdinud poolest kõrvale nihverdas). Paneme ta siis enda jaoks midagi meeldivat sümboliseerima. Või teisest küljest – miks ta peaks üldse midagi sümboliseerima. Ega kunst alati ei peagi ju, see pea andma esteetilise naudingu.
Me oleme vaba maa. Igaüks võib Tõnismäel Pronkssõduri juures mõelda millest tahab. Olgu need mõtted siis kurvad või rõõmsad, peaasi, et on mõtted. Ja ei pea ju nõudma, et teised mõtleksid samamoodi. Jälle, peaasi, et mõtlevad.
Mina tahan nüüd kirjutada, miks me seda kõike ikkagi teeme, miks me ei püsi viisakalt kodus ahju taga, vaid algatame hoopis “kahtlasi” liikumisi.
Või, noh, ma saan öelda, miks mina seda kõike teen, sest teiste mõtteid, diktofon pihus, üles kirjutanud ma ju pole. Aga usun küll, et teised meie hulgast arvavad üsna samuti. (:
Alustagem sellest, et Euroopa jaoks lõppes Teine maailmasõda 1945. aasta mais, kui Saksamaa liitlasriikide ees kapituleerus.
Ühes sellega lõpetas oma võidukäigu ka natsionaalsotsialism, üks võikamaid ideoloogiaid maailmas, mis jagas inimesed headeks ja halbadeks, neiks kellel on eluõigus, ja neiks, kel pole. Viimaseid ei häbenetud piinata või tappa.
Sellest ajast saadik on kõik Euroopa rahvad teinud koostööd selle nimel, et natsid enam pead ei tõstaks ja naabrid enam sõjajalal poleks. Vanad vaenlased, sakslased ja prantslasedki on üksteisele leppimiseks käe ulatanud.
Paraku on aga nii, et Eestis võib ikka veel saada mõnituste ja teinekord ka füüsilise vägivalla ohvriks tumedama nahavärvi pärast.
Ikka veel on mõnes seltskonnas hea toon öelda: “juudid ahju” ja patseerida ringi natsisümboolikaga varustatult.
Ikka veel on kombeks rääkida, et kui natsid olidki pahad, siis paremad ikka, kui “punased” ja “tiblad” ning see “punane” ja “tibla” tähendab omakorda päris sageli iga viimast kui venelast. Ka neid, kes on sündinud ammu pärast sõda, ja neid, kes tegelikult on ammuks head Eesti Vabariigi kodanikud.
8. mai, päev mida Euroopa ja USA tähistavad kui Teises maailmasõjas hukkunute mälestamise ja leppimise päeva, kaob meil ära infomürasse, mis kõneleb äärmuslaste kemplemistest Tõnismäel.
Mind teeb see kurvaks. Aga ma ei taha niisama virisedes pealtvaatajaks jääda. Ma tahan hoopis maailma omalt poolt, kasvõi kukesammu jagu paremaks teha.
Ma tahan meenutada minevikku, kõnelda, miks oli natsism halb Euroopale ja Eestile. Ja ma tahan vaadata ka tulevikku ja leida võimalusi, kuidas minna koos edasi ilma kellegi väärikust riivamata.
Ma küsin, kuidas saaks nõnda, et keegi ei saaks keele või nahavärvi pärast tänaval peksa ja venelane ei saaks igal juhul “tiblaks” sõimatud vms? Kuidas saaks nii, et ei oleks enam hea toon arutada, et Hitler oligi tore mees? Kuidas saaks kasvõi selle õnnetu pronkspoisi loo lahendatud nõnda, et kõik (natukenegi) rahul oleksid?
Muidugi on need eestlaste jaoks hästi valusad teemad, sest meil ei lõppenud sõda ju päris siis, kui teiste jaoks. Me pidime veel aastakümneid nõukogude režiimi taluma ja seepärast tundub meile teinekord, et meie selles sõjas ainsana või vähemalt kõige enam kannatasimegim, ja et Saksamaa oli äkki hoopis meie poolt jne.
Aga ma usun, et Eesti on praeguseks juba tükk aega olnud vaba ja väärikas riik ning et me ei pea eneseväärikuse säilitamiseks teiste saavutusi pisendama või sootuks unustama.
Ma arvan, et võit Hitleri ja natsismi üle oli väga oluline sündmus hoolimata sellest, et Eesti elu sellest kohe ei paranenud, ning ma olen nõus ulatama leppimiseks käe kõigile neile, kes natsiriigi vastu sõdisid, ka siis, kui nad hiljem osutusid meie, eestlaste vastasteks.
Miks nii? Aga sellepärast, et leppimine ja suuremeelsus on vabade ja väärikate eesõigus. Seepärast olen mina otsustanud selles liikumises ja ka selles blogis jõudumööda toimetada.
|
OSCAR-2019
|
||
Pingeid ja paksu õhku on aeg-ajalt igas organisatsioonis. See on nagu ilm – mõni päev on ilusam ja päikesepaistelisem, teinekord sajab vihma ja kisub tormiks. Mõni kord läheb temperatuur nii kuumaks, et ei lase olla, ning vahel on õhustik nii jäine, et iga liigutus tundub ülearuse pingutusena. Loe edasi »
Ühiskondlik algatus “Maksud paika”, kes mäletatavasti korraldas Ülemaailmsel Vaesuse Likvideerimise päeval 17. oktoobril avaliku koosoleku Toompeal, kavandab nüüd järgmist aktsiooni. Facebooki grupp “Maksud paika” korraldab 17. novembril Eesti 30. Taassünnipäeva puhul Eesti 100 raames suure prote...
Jürgen Ligi, kes tänasel päeval räägib Marrakechi lepet taga, on sellega otseselt seotud – tema esindas välisministrina ja Toomas Hendrik Ilves presidendina Eestit New Yorgis, kus hukatuslik lepe alguse sai. 19. septembril 2016 võeti New Yorgis toimunud pagulas- ja rändekonverentsil vastu ajalool...
Eesti tööjõupoliitika meenutab nõukaaega, mil liidutehased tõid siia tuhandeid venekeelseid ja eesti rahva protsent demograafilistes tabelites kukkus kolinal. Meie Eesti rahvastikukülgede toimetaja Lea Danilson-Järg on väga lühidalt osanud kokku võtta Eesti tööturu hetkeseisu põhiseaduse ja rahvu...
Immigratsioonivastased rahvuslased on kogu Euroopa Liidus tõusuteel ja viimased küsitlused näitavad, et nende toetus kasvab ka Itaalias, Prantsusmaal, Ungaris ja Hispaanias. 4. novembril toimunud küsitlus näitas, et Prantsusmaa president Emmanuel Macroni erakonna La République En Marche toetus on...
Vaadates Esimese maailmasõja lõpu tähistamise uudistest Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni rumalat, kuid seejuures topelt upsakat nägu, haaras mind tõeline haletsus. Kas see mees, kes räägib peaaegu igas kõnes, et rahvusi enam pole, on vaid eurooplased, ei saa aru, et just tema – mitte tema ...
Kõlab räigelt? Aga kui toimuvat mõistusega läbi vaagida, siis ega ÜRO rändelepe millegi muuni kui kõrilõikamisteni viia ei saagi! Tegelikult käib jutt ju kümnetest ja sadadest miljonitest, mis pannakse liikuma, kui selgub, millised tohutud kohustused vastuvõtuks sihtriikidele pannakse. Praegu arv...
Reservkolonelleitnant ja EKRE kaitseministrikandidaat Leo Kunnas vaeb oma loos seda, mida tegid Ukraina ja Gruusia valesti ning milline meie kahest strateegiast ainuõige on. “Kaks erinevat sõjaaja kaitseväge. Kaks leeri, kaks erinevat strateegiat. Ühes on 21 000 inimest. Juhtimisstruktuur on kont...
8. novembril toimus Saksamaa Liidupäevas arutelu ÜRO rändeleppe ehk Marrakechi pakti üle. Arutelu toimus Alternatiiv Saksamaale (AfD) eestvedamisel ja nõudmisel. Alljärgnevalt on toodud kokkuvõte AfD endise esimehe ja praeguse Liidupäeva AfD fraktsiooni liikme Alexander Gaulandi kõnest. „Kõigest...
Kuigi vasakliberaalne Euroopa üritab tõestada, nagu oleks Poolas ja Ungaris võimul mingid koletised, näitab nende maade rahvas immigratsioonivastastele valitsustele üha suuremat toetust. Poola 100. iseseisvuspäeval Varssavis toimunud rahvuslaste marsil osales umbes 200 000 inimest, vahendab BNS s...
Politsei- ja piirivalveameti peadirektor Elmar Vaher tegi Postimehe intervjuus huvitava avalduse, mis võib kahe silma vahele jääda, seega vajaks võimendamist. “Praegu oleme migratsiooni poolest jätkuvalt transiitmaa, aga mingil hetkel hakkab vaikselt tekkima kogukond, kelle puhul peame mõtlema, k...
Paljud mõistlikud poliitikud hoiatavad, et ÜRO migratsioonileppe läbisurumiseks hakatakse praegu põhirõhku panema jutule, nagu oleks see vabatahtlik ega seaks riikidele mingeid kohustusi. Nii väidab ka sotsist välisminister Sven Mikser, et ÜRO globaalne pagulasraamistik ei kohusta Eestit milleksk...
ÜRO rändelepe, mida välisminister Sven Mikser & Co salamisi üritavad Eestile kaela määrida, ilma et seda Riigikogus oleks arutatud või heaks kiidetud, on tõeline viitsütikuga pomm, leiab EKRE aseesimees Henn Põlluaas. „Võtsime neljapäeval teema Riigikogu väliskomisjonis üles ja kutsusime Mikseri ...
Saate “Räägime asjast” lõpuosas teatas Martin Helme, et neljapäeval toimub Riigikogus EKRE algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse “Vabadusele, õiglusele ja õigusele rajatud riik” arutelu – Eestil on seejuures kõigi kolmega suuri probleeme ja selle tõttu algataski erakond justiitsreformi. ...
Saates “Räägime asjast” võtsid Mart ja Martin Helme jutuks ka olukorra Reformierakonnas ja seda nende peasekretäri vahetuse ning Ansipi aktiviseerumise taustal. Martin Helme sõnul tähendab peasekretäri väljavahetamine neli kuud enne valimisi suurt kriisi erakonnas ja asi on seal ilmselt väga huka...
Saate “Räägime asjast” välispoliitilises osas võtsid Mart ja Martin Helme jutuks USA vahevalimised ja nende taaskordse võltsi kajastamise. Alustuseks selgitas Martin Helme, et kaks aastat pärast presidendivalimisi valitakse Kongressi alamkoda ehk Esindajatekoda täies ulatuses ja lisaks ka kolmand...
Isadepäevaks passib hästi riigikogu liikme ja endise piirivalvekoloneli Uno Kaskpeiti mõtisklus sellest, kuidas ühiskond võiks suhtuda meestesse ja isadesse, et elus oleks vähem pingeid ja halbu mõtteid. “Mehed ei vaja niivõrd turvatubasid kui palju rohkem mõistmist nii naiste kui ka kogu ühiskon...
Täna on isadepäev ja sel puhul on põhjust tunnustada rahvuskonservatiividest isasid, kelle aetav poliitika on suunatud elutervele isa, ema ja lastega Eesti perele. Alustuseks tuleks ära märkida, et erakonna tuntuimaid liidrid ja Riigikogu liikmed Mart ja Martin Helme on isaks vastavalt kuuele ja ...
Justiitsminister Urmas Reinsalu valetab selle kohta, et Eesti valitsus polevat Marrakechi lepet heaks kiitnud – seda kinnitab valitsuse istungi protokoll, kus osales ka Reinsalu ise ja kus kõik kiideti heaks! 10. oktoobri Eesti Päevalehes väidab Urmas Reinsalu järgmist: “Valitsus ei ole ÜRO rände...
Mitmed tuntud Euroopa Liidu globalistlikud poliitikud võtavad sõna rahvusmeelsete ja suveräänsust hindavate maade vastu ega vali seejuures väljendeid. Prantsusmaa president Emmanuel Macron kutsus sel nädalal üle looma Euroopa armeed, et seista Venemaa, Hiina ja USA vastu. See ülbe ütlus sai laupä...
ÜRO rändeleppe taustal on vajalik hoiatada, et inimlikkuse nime all serveeritav ideoloogia on humaansuse vasakliberaalide käsitluses tõeliseks koletiseks muutnud. Kunagi varem ei ole armastust, inimlikkust, sallivust, empaatiat, tolerantsust ja ka seksuaalsust nii räigelt ideoloogia ja poliitika ...
Põhja-Tallinnas EKRE nimekirjas riigikokku kandideeriv IT-ettevõtja Karl-Olaf Rääk arutleb teemal – kas Euroopa Liidu puhul oli alguses tõesti tegu sõltumatute riikide majandusühendusega või olid impeeriumiplaanid juba kohe laual. Brittide hoiatav näide Vaatame kõigepealt õpetlikku lugu sellest, ...
Hoolimata vasakliberaalsete jõudude katsest takistada Poola pealinnas igal aastal iseseisvuspäeval toimuvat populaarset üldrahvalikku marssi, võib see tänavu eriti võimsaks kujuneda. Poola valitsus ja rahvusmeelsed organisatsioonid leppisid kokku ühises iseseisvuspäeva rongkäigus rahvuslaste grup...
Selle nädala tulipunktiks oli Donald Trumpi toetusrühma loomine Riigikogus. Nädala kuumad teemad võtab kokku Riigikogu saadik Peeter Ernits. Juttu tuleb aastaid väldanud ja poliitikute teadmisel vohanud hiiglaslikust rahapesust läbi Danske panga ning laevade tagasitoomise võimalustest Eesti lipu...
Eesti Kaitsevägi pole see, mis ta Vene agressiooni tõrjumiseks peaks olema, ning üheks põhjuseks peab EKRE kaitseministrikandidaat Leo Kunnas seda, et kaitseministri ametisse on enamasti pandud inimesed, kellel pole pädevust isegi tsiviilkontrolli teostamiseks – ka selleks peab militaarmaailma tu...
Martin Helme räägib meile uuest ja hukatuslikust ÜRO rändeleppest, mis ähvardab põrmu paisata senise maailmakorra ning võtab põgusalt kokku USA vahevalimiste tulemused. Intervjueeris Urmas Espenberg The post VIDEOINTERVJUU: Martin Helme USA vahevalimistest ja hukatuslikust ÜRO rändeleppest appear...
Reedel joostakse Eesti rahvakommete järgi marti, mardipäev aga on laupäeval, mil on põhjust õnnitleda ka kõiki rahvuskonservatiividest Marte ja Martineid. Mart Helme on EKRE esimees, Riigikogu saadik ja Pärnu volikogu liige, Martin Helme aseesimees ja Riigikogu fraktsiooni esimees, Mart Kallas Ta...
Äärmusrühmitus Islamiriik (IS) võttis oma propagandakanali kaudu vastutuse reedese noarünnaku eest Austraalias Melbourne’is, milles sai üks inimene surma ja kaks vigastada. “Melbourne’i operatsiooni toimepanija oli Islamiriigi võitleja ja ta viis operatsiooni läbi, et rünnata koalitsiooni kodanik...
Eesti kaitseväes toimub kummalisi asju, mis jõuavad üha enam avalikkuse ette, kuid panevad ka vastutajate kohta küsima. Kõik need sõnumid lõhnavad pahasti. Eesti Päevaleht kirjutab: “Reservväelased kinnitasid, et aega teenides tehakse sageli kanepit. Kedagi see otseselt ei sega, sellest vaikitaks...
Reede pärastlõunal võis Vabaduse väljakul näha kümneid kurbi inimesi küünlaid läitmas, vestlemas ja välja pandud stende uurimas. Eesti Ukrainlaste Kongress koos Ukraina saatkonnaga mälestas reedel Tallinnas Vabaduse väljakul küünalde süütamisega 1930. aastate näljahäda ohvreid. Ukrainlaste maail...
10. novembril, sellel laupäeval, on taaskord mardipäev. Selmet tähistada võõrapärast halloweeni, oleks targem austada meie enda rahvakombeid ja tähtpäevi. Mardipäeva on Eestis tähistatud aastasadu. Algselt oli see eelkõige seotud põllupidamise ja viljaõnnega. Mardipäeva tähistamisega käis kaasas ...
Veel veidi aega tagasi ei teadnud ilmselt enamik eestlastest midagi ÜRO rändeleppest, ja kes teadiski, sel polnud aimugi, milline jube migratsiooni Pandora laegas detsembris Marrakechis avatakse! Nüüd on see tänu EKRE järelepärimistele Riigikogus rahvani jõudnud ja juba küsivad valjud hääled: kes...
Poliitikud üritavad kuulajaile murelikul ilmel, pea viltu ja häälevärinal selgeks teha maailma asjade keerukust ning lihtsate lahenduste puudumist elus ning eriti ühiskonnas. Oraatoritele on see üksiti viis eksponeerida end, kui mitmetahulises maailmas orienteeruvate ja allhoovusi mõistvate ning ...
Hiljuti toimus Räpinas üks naljakas lugu – Swedbank paigutas sularahaautomaadi nii kõrgele, et enamikule inimesele osutus teenus liiga pilvepealseks olevaks. Esimene teade ebatavaliselt kõrgel asuvast automaadist tuli Postimehe tarbijaleheküljel ja Õhtulehes 18. oktoobril ja ümberpaigutamise sõnu...
Erakond Isamaa on poliitkamp, kelle sõnade ja tegude vahel haigutab kohutav kuristik ja selle taga on isamaalaste meeletu soov iga hinna eest võimupiruka juures püsida. Omal ajal võimas Isamaaliit pidi olematusesse hääbumisest pääsemiseks panema leivad kappi Res Publica põhimõttelageda ja maailma...
Pühapäeval, 11. novembril osaleb EKRE noorteliikumise Sinine Äratus esindus Varssavis Poola Vabariigi 100. aastapäevale pühendatud rahvuslaste rongkäigul. Üritusel osaletakse kolmandat aastat järjest, Sinise Äratuse delegatsiooni kuuluvad Ruuben Kaalep, Fedor Stomakhin, Annette Oder ning Karl Juh...
Kolmapäeval käisid EKRE Läänemaa ringkonna inimesed kohtumas Hiiumaa elanikega, et tutvustada neile neid rahvuskonservatiivseid poliitikuid, kes tahavad saare eest hea seisma hakata. Hiidlastega vestlema olid tulnud Lääne-, Hiiu- ja Saaremaal kandideerivad ringkonna esimees Hardi Rehkalt, aseesim...
Kuigi suursaadik Iisraelis Sulev Kannike ütles 6. novembril Postimehele, et Eestil ei ole võimalust oma saatkond USA eeskujul Jeruusalemma kolida, teeb EKRE võimule pääsedes seda kindlasti. EKRE Riigikogu saadik Henn Põlluaas selgitas, et Jeruusalemm on läbi aegade olnud juudiriigi pealinn ja su...
EKRE Riigikogu saadik Henn Põlluaas esitas siseminister Andres Anveltile neli küsimust võõrpäritolu inimeste sisserände ja võõrtööliste arvu kasvu kohta. Uued Uudised võtavad kokku olulisemad numbrid, mida alljärgnevalt ka tutvustame. Lühiajalise töötamise registreerimise otsuseid 1. jaanuarist k...
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) fraktsioon esitas Riigikogule arupärimise, milles palub töö- ja tervishoiu ministri selgitust, miks riik jätkab ravimite kättesaadavust halvendavat apteegireformi. Arupärimise üle andnud Jaak Madison juhtis tähelepanu, et reformi tulemusel lõpetaks tegevu...
Kõrgharidus on üks oluline moment, mida kasutatakse ära poliitilises võitluses positiivse kuvandi loomiseks. Täpsemalt käib see asi nii – valimiseelsetes ja -järgsetes uuringutes näidatakse teatud poliitise jõu tulemustest, et tema poolt olid valdavalt kõrgharitud (noored, jõukad) inimesed. See p...
Reservkolonelleitnant Leo Kunnas arutleb oma järjekordses loos selle üle, miks me oleme oma riigikaitse arendamises jõudnud seisu, kus meil peaks asjad justkui paigas olema, aga ei ole seda mitte. “Kas Eesti kaitseplaneerimises on midagi viltu? Mis takistab meil oma nappe ressursse ratsionaalsema...
Itaalia senat andis kolmapäeval usaldushääletusel rohelise tee immigratsioonivastase Liiga liidri, siseminister Matteo Salvini rangele rändevastasele julgeolekumäärusele. Salvini Põhjaliiga ja Luigi Di Maio Viie Tähe Liikumise (M5S) populaarse valitsuse poolt andis hääle 163 senaatorit, vastu oli...
Kuna Eesti valitsus eesotsas Jüri Ratasega peab ÜRO rändelepet ohutuks paberileheks, siis täpsustavad Uued Uudised lühidalt, miks ei soovi seda allkirjastada näiteks Austria. Austria valitsus keeldub allkirjastamast ÜRO rändelepet, nähes selles maailmaorganisatsiooni soovi kehtestada globaalne ko...
Eesti riiklik poliitika näib lähtuvat sellest, et kui mingi suurem riik, riikide ühendus või rahvusvaheline organisatsioon midagi allakirjutamiseks esitab, siis sisaldab see vaid puhast tõde, milles kahelda ei tohi, ning oma nõusolek tuleb vastuvaidlematult anda. Kolmapäevases infotunnis esitasid...
Saksamaa kantsler Angela Merkel ei saa tagasilööke ainult oma erakonna populaarsuse kadumise tõttu, vaid ka oma venemeelsuse pärast. Kümned Euroopa Parlamendi liikmed ärgitasid Saksa kantslerit Angela Merkelit muutma oma valitsuse lähenemist Venemaad ja Saksamaad ühendava gaasitoru projektis Nord...
Teisipäevane saade “Suu puhtaks” maalis topeltkodakondsuse teemast õige masendava pildi, seda ka lihtsa, ühele riigile toetuva kodakondsuse käsitluses. Esimene asi, mida mitmed esinejad ka hoiatavalt välja tõid, on see, et paljud käsitlevad kodakondsust, täpsemalt sellega kaasnevat riigi passi ku...
EKRE poliitiline nõunik ja Põhja-Tallinna ringkonna esimees Urmas Espenberg, kes kandideerib ka Riigikogusse, kirjutab sellest, kui oluline on see, et rahvuskonservatiivide osalusega valitsus lõpetaks kartellierakondade võimutsemise. “On selge, et Eesti rahvusriigi valitsemisega ei saada enam amm...
Teisipäeval toimus Riigikogus olulise tähtsusega riikliku küsimuse “Rahapesu tõkestamise probleem” arutelu, mille lõpus võttis EKRE fraktsiooni nimel sõna Martin Helme, kelle kõne Uued Uudised ka vahendavad. “Head kolleegid! Võib-olla tagurdaks natuke tagasi ja ikkagi maaliks selle taustapildi ve...
Juba mõnda aega on Eestis räägitud poliitturismist – sellest, kuidas poliitikud käivad välisvisiitidel eksootilistes maades, mille kohta võiks küsida, et mis koostöö võiks olla näiteks Eesti ja Vanuatu vahel, et tipptasemel kohale minna. Väga sageli põhjendatakse riigivisiite e-valitsemise tutvus...
|
OSCAR-2019
|
||
Kui tükk aega pole midagi öelnud, siis muutub paus tiineks. Ja ükspuha, mis sa siis pausi lõpetamiseks ütled, peaks sellest nagu midagi “sündima”.
Aga see tiine pausi jutt tuletab mulle meelde, kuidas kord kolleeg Kiur Aarma (kelle toimetaja ma olin) kirjeldas seda, mismoodi Mati Unt oli talle teles intervjuud andmas (“Õhtul õhus” saates).
Nüüd istub Mati maailmalõpukohvikus, tema lesk Lii lubas kirjutada mälestused Matist, aga meilis just paar päeva tagasi, et ei saa, korduvalt on proovinud ja erinevatel kontinentidel, aga… liiga valus ja värske on. Ma ei imesta selle üle. Ma olen tahtnud kirjutada raamatut oma emast (ja enda nõukogude lapsepõlvest)… ja ka veel ei saa. Kuigi neist sündmustest on juba viisteist-kakskümmend aastat.
Enne kõndisin mööda asfaldilõhnalisi sulavaid tänavaid ja mõtlesin, et täna ma olengi õnnelik. Üks neid päevi, kui ma ei plaaninudki midagi. Ma tean, et mul on kolm nädalat üksiolemist (sest Justin ja Marta lendasid üleeile USAsse) ja mul on palju teha. Roheraamat. Tõlkimine. Meeste-raamat. Arvustuse kirjutamine. Aga sellele mõtlen ma homme! Aga täna, las ma kõnnin mööda Tartu kaltsupoode ja otsin oma tütardele mänguasju. Ainult ise tehtuid. Kusagil Saksamaal või Inglismaal või Rootsis on keegi kunagi selle nuku kudunud… Ja mänguasjakastide ees kükitades ja sobrades tulevad mõtted, sellised mõnusad lapsemõtted. Seda võiks nimetada inspiratsiooniks, kui viitsiks seda edasi arendada. Aga sellele mõtlen ma homme…
Ja siis kõnningi tänaval, õlal märss kellegi tehtud mänguasjadega. Ja mõtlen “mis on minu lemmikaastaaeg?” Miks mina kunagi sellele vastust ei tea? Mulle meeldib kõik – isegi sulav asfalt, eriti, kui seda talvel meenutada – , aga mingisuguse süsteemi võiks ju siiski sõnastada. Näiteks meeldib mulle suvine vihm rohkem kui talvine vihm. Ja sügisene muld lõhnab paremini kui kevadine. Aga kui peaks valima ühe aastaaja elamiseks, siis valiksin…
Lähenema hakkab see kuupäev, mil ma kaks aastat tagasi blogi alustasin. Lugesin seda ennist üle. Sissekanne nimega “Eilses, tänases ja homses”, kus ma tahtsin tagasi Eestisse. Siin ma nüüd olen.
Ahjaa, paar päeva tagasi nägin ma juhuslikult ühte teist Tartu-armastajat, Irja Tähismaad. Läksin ta juurde ja rääkisin. Millest me rääkisime, las olla meie vahel. Teie võite fantaasiat kasutada ;). Aga see oli ehk ka üks neist asjust, mis mu hajevil olemise viimastel päevadel õnnelik olemiseks on muutnud.
Kunagi oleme kõik vanad (kes just vahepeal ära pole surnud), ja me kõik (võibolla ka need, kes vahepeal ära surnud) meenutavad kusagil popsutdes oma noorpõlve. Järsku on kadunud see mõõdupuu, et keegi oli loll või keegi tark või keegi keeras kellelegi käkki, selleasemel on lihtsalt nostalgiaudu. Kevad 2007… Kui keegi viitsib kuulata, siis jutustan, kui ei viitsi, siis meenutan niisama. Kuidas venelased mäsutasid Tallinna tänavatel. Ja kuidas ma pidasin blogi. Ja mis kõik siis ikka oli…
Aga praegu kõnnin ma mööda tänavaid ja jõuan asfaltimeistrite juurde. Sellepärast siis haisebki nii pigiselt. Mürin on kohutav, kui neist mööda lähen. Huvitav, kui palju kuuleb laps, kes on emakõhus? Ja mida ta sellest arvab? Võibolla kuuleb ta ainult vee ja vere kohinat ja minu südame toone.
Tegelikult ei tea seda ju mitte keegi, ainult need väikesed tulnukad ise, aga nemad meile seda ei räägi. Kasutagem fantaasiat ;).
Ja muide, ärge te mitte keegi minult küsige, kus ma kuu aja pärast sünnitada kavatsen. Sest ma ei vastaks, isegi kui ma seda täpselt teaksin.
See on küll nüüd kindlam, kui näiteks nädal aega tagasi – nüüd on variante kaks, kas veel vanas korteris või uues majas, milles remont juba lõppenud. Pärast iiveldama panevaid kinnisvara-kukerpalle oleme me otsustanud, KUS meie kodu järgmiseks täpselt kolmeks aastaks on (jah, see on ka ikkagi üürikas, mille kasuks me otsustasime. Aga tagaaiaga majake Tähtveres, mille ise üürirahade eest remondime. Sanitaarremondime – nüüd ma tean naha ja karvadega, mis on selle ja kapitaalremondi vahe. Aga kolm aastat seepärast, et just niikaua kavatseb Justin oma TÜ Baltic studies programmis veeta.)
Kinnisvaramaakleritest on nüüd tükiks ajaks küllalt. “No-vaadake-kui armsad-kapikesed”-tüüp ja “Siit-võib-seinad-maha-võtta!”- tüüp ja “Aknad-kahjuks-veel-pakettidega-asendamata”-tüüp ja “Aga-mul-endal-on neljasaja-ruudune-maja”-tüüp jne. Kõik nad olid jutukad. Ja kõik nad tahtsid meile midagi müüa. Ma sattusin igal teisel korral vaimustusse, sest ilmselt on mul kehas hetkel liiga palju östrogeeni ja pesapunumise instnikti. Õnneks olime paberi peale kirja pannud kõik, mida oli vaja: kõndimiskaugusel katoliku lasteaiast ja omaette tagaaiaga jne. Ja kui järgmisel päeval vaimustus lahtus, helistas maakler tagasi ja ma rääkisin kainemalt. Lõpuks hakkas tunduma, et vähemalt osa Tartu maaklereid juba räägib meist omavahel (sain ühele meilile nipsaka vastuse ühelt tundmatult maaklerilt, kes ütles: “teie objeltilt objektile käimine on teada! Katsuge välja mõelda, mida te otsite.” Mis? Kuidas seda kodu siis veel otsitakse kui mitte “objektilt objektile käies”?)
Ühest majast on tõsiselt kahju, mis meist võtmata jäi. Kui keegi siin lugejatest otsib kodu, omab palju raha ja/või kuldseid käsi ning piiramatus koguses remondiaega, siis vaadake kinnisvarasaitidele – Anna Haava tänaval…
Kõigepealt, ärge imestage, et see kuulutus on ainult kahe fotoga ja ilma hinnata. Sinna lihtsalt ei lasta kõiki ligi.
Justini ärgitusel ma ikkagi helistasin (talle meeldis tänava nimi) sellele kummalisele kuulutajale. Kõigepealt uuris maakler, kas otsin endale või arendamiseks. Ja kuidagi oskas ta kohe küsida ka seda, et kuidas mul säästva renoveerimisega sotid on, sest maja on muinsuskaitse all.
“Ja siin on istunud nii Päts kui Laidoner kui Tõnisson…” juhatas maakler (kes, nagu selgus, oli ise maja omanike hulka, st suguvõsasse kuuluv). Maja ehitas omal ajal Tartu linna Eestiaegne ehitusnõunik Juulius (mm, perekonnanime suhtes on mälulünk hetkel), kes suri just parasjagu enne EV lõppu, tema tütar aga abiellus sellise mehega, kes venelaste hulgas soosingus – ja nii jäigi maja rüüstamata. Ei tulnud sinna uusi inimesi ega nõukogudeaegseid tapeete. Tädike elas vanaks sealsamas majas ja lahkus maailmalõpukohvikusse kolm aastat tagasi. Ning hiljuti otsustas suguvõsa maja ära müüa.
Aga jah, pärast seda, kui olime konsulteerinud umbes kümne eksperdiga (uste renoveerija, akende renoveerija, aiaehitaja, torumees, kaks ahjumeest, elektrik, põrandamees, muidumees, säästva renoveerimise mees, muinsuskaitsemees, krohvimees, värvijamees…), saime aru, mida täpsemalt tähendab sõna “kapitaalremont” ja mida tähendab “säästev renoveerimine”.
Minu respekt nende inimeste suhtes, kes on suutnud restaureerida vanu majasid, tõusis igatahes veel. Kui kallis ja riskantne see on. Ja kuidas sellest saab su elu prioriteet… ilmselt umbes aastaks. Ja lõpuks läheb see ikkagi umbes kolm korda rohkem raha maksma, kui alguses lootsid.
Nii me mõtlesime. See maja on niisugune uunikum (vabandust! majaosa; teise korruse müüs tädike 1960ndatel, ainult esimene korrus on ajakapslis ja müügis), et seda tuleb remontida, piltlikult öeldes, siidkindad käes. Nii hoolikalt, kui saab. Aga Justin tahab end pühendada õppimisele (ja tööle nagunii). Mina tahan kirjutada ja teha kirjastust mõnuga (ja ema olla mõnuga nagunii).
Helistasin siis raske südamega ja tühistasin meie broneeringu. Raha polnud eelmisel õhtul saanud üle kanda, sest Hansapank hakkas jukerdama just siis, kui seda teha üritasin. Mina usun selliseid asju. Arvuti hakkab tavaliselt jamama siis, kui tal selleks põhjust on.
Ja mis veel ebaususse ja ebamaistesse kohtumistesse puutub, siis neid on meil ka olnud. Justin nägi kaks nädalat tagasi Varbla surnuaias ühte vana naist. Me arvame, et see oli mu vanavanaema Anna, sest just tema hauda me seal koristasime. Rätik peas, olevat ta seal korra seisnud ja siis selja pööranud ja minema kõndides haihtunud.
Minul jälle on olnud mingisuguseid äratundmisi, mis mind enam imestama ei pane, küll aga tegutsema. Käisin üle tüki aja oma sõbra, valge nõia Toomase juures – mitte enda pärast, sest minuga on kõik korras 😉 – ja puhastasime ühe maja ühest vaimust, kes ammu oleks võinud uuele ringile minna. Ma teadsin seda maja ja seda vaimu ja lõin tiibeti kellasid, kuni Toomas oma tiibeti kepikestega vehkis majaplaani kohal… Pisarad voolasid ja väga …. (sõna ei tule meelde, ütleme nii)… oli olla.
Seekord teed larpides ei rääkinudki me Toomasega inimestest, hoopis majadest. Sellest näiteks, kuidas Tartu Supilinnas on liiga palju veesooni ja liiga palju peksmise ja puskariajamise eneriaid, mida keegi pole puhastanud, nii et – kui elate Supilinnas, leidke endale parem üks valge nõid, kes teil toad ära koristada aitaks… Ja et Tartu endisesse vanglasse ehitatud korterid, oioioi… Toomas vangutas pead. Ütles, et vähemasti kahte nõida on korraga vaja, et nende seinade vahelt õhku “puhtaks saada”. Ja kõige hullem projekt, mis ta viimasel ajal kuulnud – et Ropkasse endisesse vorstivabrikusse tahetakse hakata kinnisvara arendama. Seal on tapetud miljoneid hingi. Ja seal tuleks nõidade talgud teha, enne kui inimesed seal loomade tapapaigas head elu elada saaks…
muide mina olen sattunud sellisesse korterisse, kus sisustus (tapeedid, kraanikausid, WC sisustus jne) on umbes samast ajast, 30ndatest säilinud. asus see kahetoaline korter…ehee, Tallinnas Valgevase tänaval. oli välja üüritud ja selle käigus ka väheke kannatada saanud, aga ajastuhõng oli sees ja kuidas veel. mis sest tänaseks saanud on, ei tea…
Varbla surnuaial puhkavad minu abikaasa vanemad … nii et me võime sealgi teinekord trehvata, kui Tartus ei õnnestu.
ma olen aru saanud, et loomi tapetakse ikka tapamajades, mitte vorstivabrikus, seal tehakse vorsti. aga võib-olla olen valesti aru saanud.
Mäletan, kuidas vanasti käisin vahel vanaisaga kaasas, ta oli loomaarst ja kui mõni loom oli kolhoosi laudas “maha kantud” (ma tõesti detaile ei tea, miks; eks papa ise ta mingil põhjusel maha kandis, aga süüa loomake kõlbas), siis viisime ta Võhmasse vorstitehasesse. Mind jäeti autosse ootama ja vanaisa läks “asju ajama”, protsess, mille käigus see mullikas ka autost maha sikutati. Vastik hais oli seal tehases. Iga kord tahtsin autost välja ronida seiklema, aga kui ukse lahti tegin, tõmbasin kinni tagasi.
No Supilinnas vist ikka on olnud läbi aegade rohkem tänavakaklusi ja koduvägivalda? Ma ei tahaks üldistada – õigemini ma ju edastasin siin teise inimese sõnu. Eestis pole vist kombeks rääkida klassidest, aga… no kui räägiks natuke, siis… Supilinnas elas vaesem klass. Voorimehed ja turuvarblased. Puskar ja salaviin. Ma saan aru, et nende aegade ja elanike “energiast” rääkis Toomas. Sellal kui Tähtveres on rohkem professorite ja õppejõudude energiat.
Tean, et mõttetu kommentaar, aga kooslus Varbla-Tartu mõjuvad kuidagi müstiliselt, pani kohe kirjutama 🙂
Jah, klaase vahetada korteris, kus kunagi Uku Masing elas, on juhtunud.Samas majas olla seina sees auk, mille tekitasid II maailma sõja lendurid.
|
OSCAR-2019
|
||
Alustame suve viimast kuud ühe jahutava ja auhindu täis kampaaniaga! Kahe kuu jooksul kingime ära 3 paari AirPods kõrvaklappe ja iga nädal ploki Devin Sport vett.
Osalemiseks lae Instagrammi üles pilt, kuidas Sina tarbid Devini vett, lisa viide #DevinEesti ja ole valmis vingeks kingituseks!
DEVIN kampaania „EESTI OSTAB DEVIN VETT“ Võida AirPods kõrvaklapid või plokk Devin vett (edaspidi „kampaania“) korraldab Aariber OÜ, registrikood: 10977776, asukoht Merivälja tee 1, 11911, Tallinn (edaspidi „korraldaja“). Kampaania viiakse läbi vastavalt käesoleatele reeglitele (edaspidi „reeglid“). Korraldajal on õigus reegleid muuta ja täiendada kooskõlas kohalduvatest õigusaktidest tulenevate nõuetega, teavitades sellest veebilehel www.devin.ee
Kampaanias võivad osaleda kõik Eesti territooriumil elavad füüsilised isikud, välja arvatud korraldaja.
Kampaanias osalemiseks tuleb teha pilt, kuidas tarbija joob Devini vett, laadida see üles avalikult profiilile Instagrammi koos viitega #DevinEesti.
Peaauhinnaks on Apple AirPods kõrvaklapid ja lisaauhindadeks Devin Sport mineraalvee (6 x 0,75L) plokk. (Edaspidi ühiselt „auhinnad“).
Kampaania võitjad kuulutab Aariber OÜ välja sotsiaalmeedias (Instagrammis) vastavalt loosimise kuupäevadele.
Devin ega korraldaja ning nende esindajad ei vastuta trükivigade ega kampaaniatoodete ebatäpsuste eest. Kõik kampaanias osalemise ja auhindade lunastamisega seotud kulud jäävad üksnes osalejate kanda ning korraldaja neid ei hüvita, kui käesolevates reeglites pole sätestatud teisiti.
Kampaaniaga seotud võimalikud kaebused (eriti auhindade jagamise viisiga seotud kaebused) tuleb osalejatel esitada kirjalikult 15. novembrini 2018 (kusjuures otsustavaks on postitempli kuupäev, mis ei või olla hilisem kui 15. november 2018) järgmisel aadressil: Merivälja tee 1, 11911, Tallinn
Kirjalikus kaebuses tuleb märkida osaleja ees- ja perekonnanimi, täpne aadress ja telefoninumber (kui see on olemas) ning kaebuse üksikasjalik kirjeldus ja alus. Ülalnimetatud tähtajast hiljem esitatud kaebusi arvesse ei võeta.
Organiseerija vaatab kaebused läbi 14 päeva jooksul nende kättesaamisest arvates. Kaebusi vaatab läbi kolmeliikmeline komisjon, kelle määrab korraldaja (edaspidi „komisjon”). Komisjon kaalub osalejate poolt esitatud kaebusi vastavalt käesolevatele reeglitele ja asjakohastele õigusaktidele.
Komisjoni langetatud otsus osaleja esitatud kaebuse kohta on lõplik ja täitmiseks kohustuslik. Komisjoni otsus võib olla seotud reeglite eesmärgiga ja/või asjaoludega, mida reeglid ei käsitle.
Korraldaja teavitab osalejat komisjoni otsusest tähitud kirjaga. Lisaks on korraldajal õigus teavitada osalejat komisjoni otsusest telefoni teel.
Käesolevate reeglitega reguleerimata küsimustes lähtutakse Eesti Vabariigi seadustest. Küsimustes, mida reeglid ei käsitle, võib korraldaja langetada otsuseid ühepoolselt, tuginedes seadustele ja reeglitele.
Kampaanias osalejad nõustuvad käesolevaid reegleid ja korraldaja otsuseid täitma; korraldaja otsused on kõigis kampaaniaga seotud küsimustes lõplikud. Auhind antakse välja ainult juhul, kui osaleja täidab reegleid.
Kui reeglites pole teisiti sätestatud, ei vahetata auhindu sularaha ega muude asjade vastu. Kasutamata või väljalunastamata auhindu ei hüvitata.
Korraldajal on õigus kampaania igal ajal ühepoolselt reeglite punktis 1 kirjeldatud teatega tühistada, kui reegleid on oluliselt rikutud või kuritarvitatud või kui esinevad vääramatu jõu asjaolud.
Lisateavet kampaania kohta saab e-maili teel See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud. või veebilehel www.devin.ee
Õige vastus on: tuleb juua aluselist vett. Inimorganism moodustub umbes 78% ulatuses aluselisest veest (pH tase üle 7). Iga rakk vajab normaalseks töötamiseks vett — seetõttu on ülimalt oluline tarbida seda iga päev piisavas koguses. Aluseline vesi Devin on Eestis ainus naturaalselt kõrge pH tasemega vesi.
Kuigi kodust kraanivett võib juua, lisatakse veepuhastusjaamades veele üha enam kemikaale, et saavutada n-ö puhas maitse, lõhn ja läbipaistvus. Kemikaalidega vee „puhastamine“ langetab aga oluliselt vee kvaliteeti ja häid omadusi organismile.
Selle asemel, et haarata tavalise veepuhastuskannu või pudelivee järele, võiks eelistada aluselist vett, mis rahuldab keha veevajadust tunduvalt efektiivsemalt.
23. märtsil Tallinna Teeninduskoolis toimunud V Eesti Baarmenite Meistrivõistlused alkoholivabade kokteilide valmistamises võitis napilt Laur Ihermann restoran Noast. Parim kokteilivalmistaja sõidab juunis Eestit esindama alkoholivabade kokteilide maailmameistrivõistlustele Prahasse, Tšehhi Vabariiki. Lisaks võitis esikoha omanik 30 liitrit Devini aluselist mineraalvett.
Võistluse teise koha saavutas ja parimaks noorbaarmeniks vanusegrupis kuni 27 aastat (kaasa arvatud) tunnistati juba kolmandat aastat järjest Brita Kikas ööklubist Maasikas. Väärika kolmanda koha saavutas Markku Lõhmus kohvikust Kapriiz. Lisaks andis välja peasponsor Devin eriauhinnad Brita Kikasele ja Kristiina-Kadi Kasvandikule, kui parimate Devini veekokteili tegijatele.
Võidukokteili autor Laur sai inspiratsiooni Eesti ilmast ja sellest kui vähe päikesepaistelisi päevi meil tegelikult on. Eestlane pigem pikutaks päeva maha, kui väljas pilvine. “Koostisosades kasutasin Jaapani sugemetega toorainet, mis toob maitsmisel välja päikselise värskuse ja lausa ajab meid tegudele. Mõnus kerge jook, mida nautida kui väljas sombune ja tunda tükikest päikesetõusu maa maitsetest.”
Devin mineraalvee nimelistest Eesti Baarmenite Meistrivõistlustest võttis osa kokku 31 parimat kokteilivalmistajat üle Eesti, keda hinnati nii kokteilide valmistamise tehnika, kui joogi maitse osas. Kokteile hindasid Eesti tunnustatumad sommeljeed, kokad, kui toidublogijad.
I koha saavutas Markku LõhmusTartu Kutsehariduskeskusest, teise koha ja parima devin veekokteili tiitli pälvis Tallinna Teeninduskooli õpilane Johanna Männisalu ja III koha vääriline oli sama kooli Kristiina Jeedas.
Tallinna Teeninduskoolis toimus järjekorras juba viies Eesti Baarmenite Meistrivõistlus. Kuid parimate joogimeistrite ülesandeks polnud sel korral mitte segada kokku erinevaid kange kraadiga jooke, vaid näidata oma oskusi hoopis alkoholivabade kokteilide valmistamisel.
Sportimise ajal on organismis soola kaotus intensiivse higistamise tõttu väga suur. Seepärast on mineraalid sportiva inimese organismi jaoks hädavajalikud ning mineraalvesi on sellel puhul parim lahendus.
Paljud mineraalveed on aga karboniseeritud ja sportlased püüavad ise sealt gaasi väljutada, kuigi tegelikkuses jääb suur osa süsihappegaasi siiski vette ja ei välju sealt nii lihtsalt. Seega on palju otstarbekam tarbida gaseerimata mineraalvett, soovituslikult aluselist.
Vesi on inimesele eksisteerimiseks vajalik toitaine, millel on täita rida erinevaid ülesandeid. Vett on tarvis toidu seedimiseks, ainevahetuse jääkproduktide väljutamiseks, kehatemperatuuri reguleerimiseks, kehaomaste ainete sünteesiks ja ainete transportimiseks organismis.
“Inimest juhivad emotsioonid ja iga pinge muudab meid haigustele vastuvõtlikumaks,” väidab Riina Raudsik. “Meie tervise alustalaks on keha energeetika – parim, mis inimene saab enda heaks teha, on vältida energeetilist kriisi.”
Kohaliku Enesetäiendajate seltsi kutsel pidas Pärnu keskraamatukogus loengu doktor Riina Raudsik teemal
|
OSCAR-2019
|
||
Mini pidi kooli jaoks lugemise teemal intervjuu tegema. Ma olin siis intervjueeritav (sest ma olen staar, mitte mingi blogija, et te ikka mõistaksite, onju...*). Kolm esimest küsimust andis õpetaja ette, ülejäänud mõtles ta ise välja. Selgus, et mul on jube keeruline neile vastata, ma tahaks ikka enne mingit protsentuaalset statistikat vaadata, et mida ma siis tegelikult kõige rohkem lugenud olen jne, sest esimesed ettejuhtuvad vastused ei pruugi ju sugugi "õiged" olla, aga ma sundisin ennast mõtlema, et see on siiski kõigest tähtsusetu intervjuu, mitte panus teaduslikku uurimistöösse ja sain kuidagi vastatud. Siin ma muidugi nii pealiskaudne olla ei suuda ja lisan sulgusesse kommentaarid ka.
Mul on palju lemmikraamatuid. (Ma ei tea, miks sellelaadsed lemmikute-uurimised nii levinud on, kui on teada, et ühe vastuse põhjal antakse sageli hinnang inimesele tervikuna. Vali ainult üks tähendab, et sa pead hoopis otsustama, milline sa välja tahad paista, mu meelest just seetõttu vastatakse siin pigem "Väike prints" kui "Kummitarzan".)
Remarque, Murakami, Eestist Maarja Kangro. (Ma nüüd vaatasin Goodreadsist oma enimloetud autoreid ja no kus on Kivirähk (liiga etteaimatav vastus vist?), Juur (huumor ei ole ju tõsiseltvõetav kirjandus!), Bukowski-Kender-Sauter (arvata on, miks neid siin pole), Dan Brown (kelleks nii mind peetakse!), Houellebecq´i unustasin ära, tema kui trendikas oleks ju sobinud. Ehk siis taas puhas mainekujundus.)
Klassika, tänapäevased ja ajaloolised romaanid. (See on üsna hea küsimus ja annab rohkem aimu inimese eelistustest kui mingid nimed mu meelest. Iseasi, kui täpne see žanrite määratlus on.)
Mu ema väidab, et 4-aastaselt. (Tegelikult väidab mu ema, et hakkasin 3-aastaselt lugema, aga ma ei julgenud seda panna, sest mitte keegi ei usuks ja see kõlab eneseupitamisena. Mu enda lapsed on 5-aastaselt lugema hakanud ja see paistab selline "keskmine" normaalne iga olevat ka, kui lapsed üldiselt lugema õpivad. Jah, ma olen näinud ka videot, kus tõepoolest kolmene laps loeb, aga see tundus mullegi täiesti hämmastav. Äkki ma olin hämmastav kolmene? Ma ei tea ju.)
Ei mäleta. (Küsisin Mini käest, et sul on nüüd neli aastat lugemisstaaži, sa mäletad, mida esimesena lugesid või? Ta ei mäletanud. Noh, mul on oluliselt pikem see staaž, ma tõesti ei oma halli aimu ka. Aga kui mäletaks, oleks kindlasti huvitav teada. Kusjuures, õpetaja neil väitis, et tema oli lugenud Miki Hiire koomikseid - hmm, võttes arvesse, et õpetaja on ehk ca 10 aastat minust vanem, kas siis oli meil üldse selliseid asju? Üks paksude kaantega kogumik ilmus ka nõuka ajal, aga kas tõesti juba tollal? Või olen ma õpetaja vanusega väga mööda pannud...tal on täiskasvanud laps, selle järgi arvan, et ca 10 aastat vanem, samas mul oli kursaõde, kes minu vanuses juba vanaema oli (ja ei tema ega tema laps saanud alaealisena lapsevanemaks), ei või iial teada.)
"Lugu kahest vereliblest" (Autor Pilvi Üllaste. Tema "Avatud pähklipuu" oli teine lemmik. Üsna ebatraditsionaalne vastus vist. Üldse mingid inimese ja looduse sisemisi toimimismehhanisme tutvustavad asjad, multikatest Meemeistrite linn ja Operaator Kõpsi lood, need huvitasid oluliselt rohkem kui mingid muinaslood ja lastejutud.)
Jah, sahtlisse ikka. (Lapsena ma kirjutasin umbes raamat nädalas + igapäevaseid perioodikaväljaandeid.)
Lastele "Dr Dolittle´i lood" ja suurtele "Päeva riismed". (Üldiselt pole mõtet soovitada, sest inimeste maitsed on niiiii erinevad. Dr Dolittle tundus mulle lapsena jube äge, ma ei tea, kuidas nüüd. Totu raamatud olid ka toredad, aga kui nüüd püüdsin ühte lastele ette lugeda, tundus kohutavalt igav. Kazuo Ishiguro "Päeva riismed" sai juhuslikult kirja, kuna oli viimane mult 5 tärni saanud loetud raamat tollel hetkel. Noh, Ishiguro sai Nobeli ka, siis vist võib soovitada. )
Helistab Mini, nutab toru otsas - leidsin oma enne vaheaega kooli unustatud vihmavarju üles, aga rõivistutädi väidab, et see on vihmavari, mis seisab omanikuta juba eelmisest aastast! Ausõna, see on minu oma! Klassijuhataja ütles, et mu mäletamised on kahtlased ja sa pead nüüd homme kooli tulema vihmavarju tuvastama!
No ma ei tea, kas ei oleks lihtsam see vihmavari talle kätte anda, eriti veel arvestades seda, et juba väidetavalt aasta otsa pole keegi selle vastu huvi tundnud? Kui ka ei ole meie oma, toome ausõna tagasi ju?
See "su mäletamised on kahtlased" tõukub ilmselt aga ühest teisest hiljutisest episoodist kui Mini unustas kilekoti koos esinemiseks vajaliku tavaariga koju, aga väitis koolis, et tema meelest oli tal see kott tänaval käies veel käes, mis on küll ebaloogiline, aga noh...See näitab, kui kerge on mainele plekk juurde saada - ah, ega sinu mälu ei saagi ju usaldada!
Eks ma pean siis nüüd kooli vedama ennast. Raudselt saan noomida, et vihmavarjul nimesilti küljes ei olnud. No ununes, noh. Nagu tütar, nõnda ka ema. Ebausaldusväärne perekond.
Ma ei hakka siin muidugi lahkama kellegi teise personaalküsimust, vaid ikka iseennast ja seda põhjusel, et Manjana postituse kommentaariumis küsis ning pakkus nii omalt poolt kui ka teadusartiklitest mõned võimalused, miks inimesed ropendavad. Mu meelest aga need variandid vähemalt minu puhul ei päde. Jaajaa, tulgem kapist välja, ka mina olen selline rõve ja ropp eit, aga ma tegelen siin blogis ikkagi mainekujundusega, eks. Tegelikult ma võiks vist ikka kedagi sinnasamusesse saata ka, aga pole piisavalt põhjust antud. Must-valgel ropendamine kuidagi ei istu ka, käsi ei tõuse kohe, isegi p***e ja s*** tulevad tärnidega, muust rääkimata. Aga vot päriselus, seal...
Koduse kasvatusega mul justkui probleemi pole, kodus ei ropendatud. Kuigi jah, olen kohtunud ka inimestega, kelle jaoks juba ekskrementide nimetamine muudmoodi kui pissi-kaka on kohutav, niivõrd puritaan meie kodus ei oldud ja mu meelest on see ka normaalne (mis ei tähenda, et kogu aeg oleks rõvetsetud, eks, lihtsalt mingitel momentidel on sitahunnik tabavam kui kakahunnik, kui saate aru, mida ma mõtlen). Lapsena oli vähemalt minul osasid sõnu välja öelda väga piinlik ka, kuigi ma teadsin, et need eksisteerivad.
Ma arvangi, et murrang tekkis kunagi siis, kui keegi, ilmselgelt vastassoost, (sest ma ei võistelnud kõva olemises kunagi tüdrukutega vaid just poistega, sest poisid olid ju need, kes üritasid sulle selgeks teha, et sa oled eit - seevõrra nõrgem, mõttetum jne.) üritas mind oma suuvärgiga paika panna. Ma olin ja olen äärmiselt trotslik kui mulle väljakutse esitada, seega otse loomulikult pidin ma ka tookord näitama, et ma olen "more man than a man", ma ropendan veel mitu korda rõvedamalt kui mõni poiss seda teeks. Üldiselt see ehmatas neid. Tuled oma "nukukese"-jutuga ja vastu saad hoopis voorimehe. "Poistele ei meeldi ropendavad tüdrukud!" - oo ma ei tahtnudki ühelegi sellisele stereotüüpsele töllile meeldida. Ropendamine osutus heaks kaitsestrateegiaks ebameeldivate inimeste endast eemale hoidmisel ("Ma peeretan, kui sa kohe ära ei lähe!" nagu ähvardas üks mu sõber esimeses klassis..) Nõme hakkas siis, kui tuli välja, et tegelikult tõepoolest inimestest suurel osal ongi mingi tõsine eelarvamus ropendajate suhtes. Mingid "esteet-kusipead" olete või? Mulle meeldis šokeerida. Mulle ei meeldigi teie viisakas, klanitud ja puhtasuine maailm, ma ei kavatsegi selle normidele alluda ja mind absoluutselt ei huvita, mida teie sellest arvate:
Lugu Psychoterrori peatselt ilmuvalt plaadilt "Käärid", loo nimi "Vastuhakk". Kui ma seda lugu esimest korda kuulsin oli tõeline vau!- elamus. Täpselt, kõik on ära öeldud nende väheste vahenditega. Umbes nii, et kui oleks vaja tätoveerida midagi kuhugi, siis see. Ilma selle neljatäheliseta seal vahel ei oleks sõnum niivõrd selge ja lööv.
See, et kellegi meelest on ropendamine kole, seostub mulle eelkõige võltsvagadusega. Need on ju lihtsalt sõnad, mingi kokkulepe, ühiskondlik tabu - sama hästi võime kokku leppida, et me keegi ei ütle "kana" ja lüüa tohutult lärmi selle ümber, mis tegelikult mingit sisu ei oma. Lisaks olen tähele pannud, et mõne üksiku sõna üle pööritavad silmi sageli need, kes ise läbi lillede kaugelt hullemaid asju ütlevad. Meenub ka see, kuidas mu ema (sic!) vaatas Osbournide seriaali, kui see meil jooksis ja siis keegi ta kolleeg põlgas, et fuih, seal ju iga teine sõna fuck. Ema vastas, et on jah, aga samas pereliikmete omavaheline suhtlus on sügavamale vaadates hoopis soojem kui keskmises poliitiliselt korrektses eesti peres. Kas ropendamise taunimisel on ka mingi sisuline põhjendus või on see lihtsalt üks stigmatiseeritud tegevus nagu suitsetamine, tätoveerimine jms? (See oli siis küsimus notsule, ta tavaliselt teab selliseid asju :)
Ainuke mure on see, et ma tegelikult ei taha alati haavata inimesi, kelle jaoks ropendamine kole on, selliseid leidub ka mulle oluliste hulgas. Tõmbasin just kogemata kõrvaklappide juhtme arvuti tagant ära ja sisisesin omale nina alla "Fuck, raisk!" Täiesti mõttetu reaktsioon, möönan. Peaks nii mitte tegema. Aga vot on sisse harjunud. Asendan millegi muuga? "Ah sa pühadevahe!" (ühes lasteraamatus oli see jäneseema "vandesõna") Millegipärast ei taha need asendused üldse nii hästi töötada...
AGA...Ropendamisel ja ropendamisel on mu jaoks suur vahe. Mingit nalja pärast roppuste ritta ladumist ma absoluutselt ei kannata. Muusika juurde tagasi pöördudes, on ju meilgi bände, kes teevad roppe laule vaid selleks, et šokeerida, ilma mingi sõnumita, vist on lihtsalt naljakas rõvetseda - ma ei suuda selliseid asju üldse kuulata. Nõme, madal, lame. No näituseks see. Minu jaoks on siin selge vahe, aga ma ei tea, kas teiste jaoks ka. Kõik taandub minu silmis ikkagi olukorrale ja inimesele, kes ropendab, miks ja kuidas - ma võin küsida, et "na***i sa mu v*** saatsid??", ma ei hakka aga lisama, et "ropendamine iseenesest on nii rõve".
Lõpetuseks üks teemakohane tsitaat Courtneylt ka - kui temalt küsiti, miks ta pea igal fotol keskmist näppu näitab: "Oh, that's just a natural state of my hands!"
Eelmine postitus sai inspiratsiooni Lars von Trieri uue filmi "Maja, mille Jack ehitas" arvustustest, vahepeal ilmus üks veel. Põnev oli aga lugeda üht kommentaari selle viimase all, kus nenditi, et alles see arvustus sai õigesti pihta loo tuumale, sellele, mida režissöör tegelikult öelda tahtis.
Hakkasin mõtlema, et päris julge arvamus. Muuseas mulle istus ka see viimane arvustus eelmistest rohkem, aga ma pole ise filmi üldse näinudki. Aga oletada seda, kes kui hästi autori eesmärgile pihta sai, ma küll ei julgeks. Ma ehk julgen üldse väheseid asju, muidugi.
Samas on ju kuidagi nii, et on meelelahutus ja on kunst, millega tahetakse mingile laiemale tendentsile, probleemile tähelepanu osutada. Kuna see on aga üpriski lai ja käsitlematu temaatika, siis lähen kohe konkreetseks ka.
Ma olen üks neid väheseid imelikke, kellele nüüdiskunst meeldib rohkem kui klassikaline. Klassikalist vaatan ma pigem kui lihtsalt meisterlikult teostatud taiest, sest probleem, mida see (ehk) kajastab on minu jaoks minevik. Tänapäevakunsti imelike taieste puhul meeldib mulle aga just püüda neid lahti mõtestada (mitte segamini ajada tõe otsimisega, sellele ma küll ei pretendeeri). Ma ei ole samas üldse kindel, et alati kunstil mingi mõte on. Miks ei võiks lihtsalt teha asja, mis näeb lahe välja?
Tartus toimus nädalavahetusel valgusfestival. Me otsustasime külastada linnas hajali asetsevaid taieseid koondnimetusega Valgusrada. Kui kõik normaalsed inimesed tegid seda neljapäeval, reedel või kasvõi pühapäeva õhtul, siis meie asusime teele laupäeval, mil algul sadas laia lund, mis aga kiiresti muundus lausvihmasajuks. Esimesi sahku nägime alles siis, kui koju pöörduma hakkasime ning ilm oli enam kui ilge. Ma pole elu sees varem tundnud, et mu jope laseks vett läbi ja L. väitis, et ta saabas on ülemise ääreni vett täis, kodus avaldus, et Mikrol oli sama lugu, aga tema vähemalt ei vingunud. Kunsti nimel pressisin muudkui edasi, kuigi teistes erilist entusiasmi ei märganud. Osa väljahõigatud asju üldse ei toiminudki, vist seetõttu, et oleksime pidanud veidi hiljem alustama või siis töötasidki need perioodiliselt või oli lihtsalt liiga kohutav ilm. Käisime läbi Emajõe kaldad, Mänguasjamuuseumi, Pirogovi platsi, Raekojaesise ja Holmi pargi, aga ma tahtsin nii väga minna Jakobi tänava algusesse, sest olin Postimehes näinud seda fotot (autor Margus Ansu):
Mu meelest on see üks ägedamaid fotosid, mida ma üldse näinud olen! Täielik "Minu Tartu" essents - see sügisõhtune Toomemägi ja lagunenud maja, mis gräffitiga kaetud. Ma tunnen seda pilti vaadates kõdunevate lehtede lõhna ja sigaretihõngu ning natuke jahe hakkab ka. Nii-nii ilus pilt! Kodune selline. Mitte et ma skvotiks kuskil Toome nõlval lagunevas tondilossis, eks.
L. pani mulle nii palju mõistust pähe, et nii kaugele läksime siiski autos - eks ma hakkasin Mänguasjamuuseumi juurest ikka jala marssima, enne kui ta käratas, et "kuhu kurat me nüüd üldse läheme ja miks?!". Põhimõtteliselt olen ma ikka väääga eesmärgile orienteeritud kui eesmärk seda väärt on.
Tegelikult pole fotolt seda kunstiteost üldse väga hästi näha. See on see mägi seal eks, ma isegi ei saanud aru, kas see oli seal enne juba olemas gräffiti kujul, sel juhul on see väga lahe kahe kunstiliigi ühendamine (EDIT: vist siiski mitte, kunstniku kodukal on video samast tööst nö stuudioversioonis ja seal on ta ise mäe joonistanud) ja seal on see tekst "Keep running up that hill" Kate Bushi loost, mis mulle seostub küll peamiselt Placebo versiooniga ning mida fotol näha ei ole, on pisikesed mehikesed, homunkulused, kes jooksevad mäest üles, veerevad sellest alla ning asuvad siis uuesti ronima. Nende liikumine on hästi sipelgalik, nunnu, äge vaadata. Me seisime seal päris kaua, enne kui tahavaatepeeglisse kellegi auto tuled tekkisid. Vot see oli äge, see kompenseeris niiskuse, märjad riided ja varbad!
Tulin koju ja uurisin asja lähemalt, sain teada, et tegemist on Taani kunstniku Jacob Tækkeri tööga, mille kohta festivali kodukas ütleb nii:
püüab hulk väikeseid Jacob Tækkereid jõuda suure mäe tippu. Sel hetkel, kui nad sinna jõuavad, nad kukuvad ja veerevad tagasi alla vaid selleks, et võimatu ülesanne uuesti ette võtta. Teos näitlikustab, kuivõrd raske võib olla sissejuurdunud rutiinidest väljamurdmine.
”Sa võid kogu öö üleval olla ja teha suurejoonelisi plaane oma elu muutmiseks. Aga kui sa üles ärkad, teed sa seda, mida ikka. ” – Jacob Tækker. (See viimane lause - täpselt!)
Ehk siis äge asi, aga sama palju on selles ka mõtet sees. Noh, eks ma aimasin seda ka neid jooksvaid ja kukkuvaid inimesekesi vaadates. Ma ikka kipun arvama, et tagamõte annab asjale midagi juurde. See on parem, kui vaadata mingeid kujusid ja mõelda, et no äge on, aga mis sellega öelda tahetud on, aru ei saa. Näiteks käisin ma kunagi ühel lesbilise S&M kunsti näitusel, millest ma kirjutada ei osanud, sest noh, ma ei saanud enamikest asjadest seal lihtsalt üldse aru.
Tagasiteel küsis Mikro, et mis see kunst üldse on? Hmm, see on ses mõttes väljakutse, et vastama peab kiiresti, lihtsalt ja esimese mõtte põhjal, lapsel pole aega ja tahtmist keerulisi heietusi kuulata. Ma vastasin, et kunst on see, mis vaatajas mingeid tundeid tekitab, nii häid kui halbu. Mis on muidugi eksitav, sest tundeid tekitavad meis ka hoopis muud asjad, mis sugugi kunst ei ole. Aga ju siis on just see tekkivate tunnete osa mulle olulisim. Kunagi õppisin kunstiajalugu ja seal meile ikka räägiti katarsisest, ma ei saanud üldse aru, mis see olla võiks, sest no ma võin ju vaadata mõne klassiku meistriteost, aga ainus emotsioon, mis tekib on see, et "nojah, oskas joonistada küll, mina ei oskaks". Pigem tekitavad "vau!"-emotsiooni just sellised uuema kunsti teosed, mille puhul tajud nende seoseid ümbritseva maailma, enda tunnete-mõtete ja muu sellisega ning lisaks on ka teostus lahe. Ma ei tea, on see siis katarsis või?
|
OSCAR-2019
|
||
Ma kirjutasin viimase blogi postituse 5-päeva tagasi. Ma olen olnud kadunud. Naljaga ikka! Kõik hästi ja korras, võibolla.. Vahepeal olen saanud ühe asja teada läbi teiste ja kui ma sellest siin pikalt räägin siis peaksin selle parooli alla panema. Niisiis ma teen selleks vist eraldi postituse. Samas ma saaksin seda kirjutada edasi sinna parooliga postitusse, mis tegi alles hiljuti. Arvan, et nii ka teen. Link siin.
Mida ma kõike selle 5-päevaga tegin? Ma olin suurema aja kodus ja ootasin kullerit mida pole siiani tulnud. Täna on esmaspäev ja homme peaks olema viimane päev millal käru peaks kohal olema. Olen väga pettunud. Ma olen peaaaegu kaks nädalat olnud ilma käruta. Oehh, kardan, et Hanna varsti õpib ära selle ilma käruta olemise ehk kõndimise kaubanduskeskuses. Loodan, et seda ei juhtu.
Eile käisime aga Marliisiga väljas. Käisime Hannaga jalutamas. Lasime mõned korras ka sealt torust alla. Käisime vaatamas ka brittoni söögitoolile katet. Mul see väga puruks. Käisime ka ühes poes kus olid hullud soodukad. Ma ostsin endale püksid. Marliis kleidi ja jaki. Mul läks 15€, Marliisil vist 8€. Käisime ka hiljem subways söömas.
Hanna oli täitsa suur kaka kott. Tavaliselt ma võtan ühe mähkme kaasa aga seekord võtsin kaks ja ta tegi need kõik täis. Niisiis ma ei saanud olla väga kaua Marliisi juures kuna mul polnud rohkem puhtaid mähkmeid. Peaks muretsema autosse mingi ”tagavara” paki 😀
Täna käisin ma Cätuga jalutamas. Üritasime jalutada kuid õues oli mega tuuline. Mina kardan külma ja mul oli väga külm. Õnneks me läksime kiiruga pitsat sööma ja sai sealt sooja. Teenindas meid sama naine, kes oli eelmine kord. Tundis meid ära ja küsis kas sama pitsa mis eelmine kord ja seda me tõesti võtsimegi. Peale seda läksime poodi. Ostsime paar asja ja läksime maksma. Tahtsin Hannat istuma panna ja mõlemad klaasist “limonaadi” pudelid kukkusid. Üks läks katki, teine mitte aga sellel tuli kork ära ja sinna jäi väike tilk. Okei, jõin selle tilga ära. Läksime siis õue ja kuna mul endiselt oli väga külm siis otsustasin koju minna. Autosse asju pannes läks ka teine pudel katki. See läks nagu täitsa katki ja ma ei saanudki seda proovida 😢
Kui ma olin väljas siis ma natukene põdesin kulleri pärast kuid siis sain meili, et ikka neljapäeval jõuab. Hanna käru kaar tuli laupäeval. Ehk kui ma käru kätte saan neljapäeval siis kaar tuli 5 päeva varem. Uskumatu! Maksin samal ajal ära. Arvasin koguaeg, et käru tuleb varem kuna lubasid enne lühemat tärneaega kuid lõpuks siiski nädalane ootamine. Õudne! Lihtsam vist tellida sealt kus on kohe olemas need. Siis teada, et kiirelt tuleb.. Aga see roosa värv on ikka ülekõige ilus 😍
Eile sain siis kätte väga kaua oodatud käru. Kaar tuli mõned päevad varem kui raam ise. Kaare värvus meil rose pink. Niisiis panin selle eile kokku ja Hannale kohe meeldis sinna alla pakikorvi ronida. Mängis seal selle käruga. Eile ma prooviringi ei saanud teha kuid täna ma tegin selle ära ja räägin sellest lähemalt.
Me kõndisime poodi. Meil on tänavad väga koledad ja auklikud. Väga meeldiv oli sellega sõita. Mingit kolinat ega ebameeldivat häält ei tulnud. Sain ka bussipeatuses olevad kivid läbi proovida. Ei mingit imelikku häält. Kahjuks ma mingit lume hunnikut ei leidnud, kus oleks saanud testida ka lumel. Muidu kivisel ja augulisel teel väga mõnus.
Tagasi teel hakkas ratas mingit imelikku häält tegema kuid usun, et asi võib olla õlis. Vaja natukene lisada.
Tagasi teel saime ka bussisõidu ära proovida. Bussi oli väga hea minna. Tavaliselt kui esirattad on pöörlemise peal siis tunda kuidas käru läheb kaldu ja rattad ei taha õiget pidi minna. Sellel hetkel ma seda probleemi üldse ei tundnud.
Käepidet saab mitmeti reguleerida. Väga ideaalne nii lühikestele kui ka pikkadele inimesele. Jalgade juures mingit posti pole kuhu saaks jalad ära lüüa. Tavaliset on tulnud see probleemiks kärudel (vaata pilti alt).
Kaarvari on mõnusalt pikk. Peal on krõpsuga ava, kus saab siis last piiluda. Tagant saab võtta katte ära, et tuul paremini läbi käiks ja väga palav käru ei hakka (pilt on all pool). Olemas ka tasku kuhu saab asju panna.
Turvakaar on mõnus. Ei jää kuhugi ette kui tahad last välja võtta. Teed ühelt poolt lahti ja lükkad kaarega kärust välja. Nii see jääb käru kõrvale seisma ja ei sega kuidagi.
Pakiruumi saab lihtsalt asju paigutada. Väiksemaid asju väga hea panna sinna. Viisin ka smarposti bumbo istme kuid see sinna ei mahtunud. Niisiis sellised suured asju ei mahu sinna. Minu teistesse roosadesse kärudesse oleks mahtunud (väljaarvatud chicco).
Esirattad on fikseeritavad. Muid saab panna pöörlevate peale. Pidur asub parema ratta juures. Töötab ideaalselt ja lukustub kohe.
Käru kokkupanek on aega nõudev ja on harjutamise asi. Kõigepealt vaja panna jalgade tugi istuvasse asendisse. Muidu jääb käru paksemalt, kui kokku paned. Võib seda teha ka hiljem kuid minu meelest on see niimoodi veel ebamugavam. Vajutad kõrval olevat hallinuppu (paremal poolel) ja tõmbad tooli seest nööri ning läheb kokku pannkoogiks.
Poes on ka väga mõnus liikuda sellega. Kui saan lume ka veel ära proovida siis saan täpsemalt öelda kas sobiks igaks ajaks. Samuti pean selle veel ära kaaluma. Mõeldes siis reisi peale..
Minu miinuseks vist jäänud see, et mingi hetk kukub see jalgade osa alla istumis asendile. Ma pole täpsemalt mänganud mille peale või kuidas aga selle probleemiga tegelen ma hiljem.
Sa paned veidi valesti käru kokku 😀 . Sa pead vajutama kärul selle hallinupu nii,et plõks käib läbi ja siis tõmbad istme kokku. muidu pead kahekäega panema aga tegelikult saadki panna ühekäega kui vajutad nupu ilusti lõpuni.
|
OSCAR-2019
|
||
Korvpalli MMil oodati algusest peale finaali, sest Hispaanias nähti ainsat võimalikku USA-le vastu hakkajat. Kui võõrustajad enneaegu konkurentsist pudenesid, jäi lootus play-off'is samuti võimsat mängu näidanud Serbia peale, aga ei. Kullamäng sai sisuliselt läbi esimese veerandajaga.
USA võitis MMil kõik mängud keskmiselt 33-punktilise ülekaaluga, taastades 20 aasta taguse totaalse võimutsemise ajastu. Kui vahepeal näis, et muu maailm jõuab ameeriklastele lähemale, siis kas nüüd on taas maha jäänud? Milles on USA nii suure edu saladus?
Esmalt tuleb tõdeda: kahju, et Hispaania ja USA kohtumine nägemata jäi. Ameeriklaste pühapäevast jõudemonstratsiooni vaadates ei saa hispaanlaste kõvas vastuhakus enam kindel olla, aga nüüd me ei saagi teada, kuidas läinuks. Sest omavahel kokku ei saadud ja võrdlusmoment puudub.
Serbia paugutas 2,75 mängu tõepoolest kõvasti – kaheksandik- ja veerandfinaalis lõpuni ning kolm veerandaega poolfinaalis Prantsusmaaga. Ent juba poolfinaali viimased kümme minutit näitasid, et nende püssirohusalv hakkab tühjenema. Teise poolfinaali USA – Leedu järel hoiatas leedulaste peatreener Jonas Kazlauskas, et ameeriklaste vastu ei tohi sisse lasta ka minutilist kehvemat perioodi, ja pani ka finaali kohta täppi. Niipea, kui hästi alustanud serblased hetkeks lõdvenesid, läksidki ameeriklased oma teed ega vaadanud enam tagasi.
Ameeriklaste eelisena on välja toodud parem füüsis ja see on kindlasti oluline. Aga mitte ainumäärav. Nende treener Mike Krzyzewski sai hoolealuseid vahetada, kuidas süda lustis. Üle 25 minuti ei pidanud kedagi mängitama, sama kõva mees oli pingilt asemele võtta ja tempot sai ülal hoida.
Mänguoskustes polegi nii suur vahe. Serblased ja teised oskavad ka visata, põrgatada ja sööta. Osatakse luua teravusi, mille vastu ameeriklased tegelikult varasemateski mängudes päris palju vigu tegid. Aga miks siis neile vastu ei saadud?
Esimene vastus on: enesekindlus. See on lihtsalt muljetavaldav, kui palju kindlamalt ameeriklased kõike ette võtsid. Neid ei löönud kõikuma seegi, kui keegi nendega poolaja enam-vähem võrdselt või pareminigi mängis (Türgi, Ukraina, Sloveenia, Leedu). Oma asju tehti edasi ja ühel hetkel mindi ikka oma teed.
Ning muidugi finaali võimas viskekontsert – 28 minutiga oli 100 punkti täis! Telekommentaatorid ohkasid, et üle ja neljandal sekundil peale. Aga kui läheb sisse, on kolm punkti käes; ja nagu mäng näitas, langes vastase moraal üha nende kiirete korvide peale. Kui viskekoht on olemas, siis sa viskad!
Mõistagi on vaja palju ja kõvasti harjutada, et jõuda säärasele tasemele nagu ameeriklased jõudnud. Ent samavõrra tähtis on maast-madalast toimuv psühholoogiline ettevalmistus. Et mängija oleks ka valmis kõiki oma oskusi realiseerima ning need ei oleks „peas kinni", nagu sageli vabandusi kuuleme. Vaimne pool on spordis sama määrava tähtsusega kui füüsiline ja oskuste osa!
Teise suure tegurina tuuakse esile kiiruste vahe, aga sellelgi on omad põhjused, mitte pole asi ainult meeste 100 meetri jooksu aegades. Nimelt on ameeriklaste ABC muu maailmaga võrreldes mitu sammu ees. Neil on õiged harjumused, nad teevad vajalikke asju automaatselt. Sellega on seletatav vastastest kiirem üleminek kaitsest rünnakule ja vastupidi, samuti lauavõitlusse sekkumine. Mike Krzyzewski ei pidanud erinevalt vastaste treeneritest ergutama mängijaid kiirrünnakusse või kärmemalt kaitsesse lippama. Sellest automaatsusest nad saavadki kiiruses vajaliku edu ja nõnda jõutakse isegi kiirrünnakutel ründelauda võitlema.
Tegelikult on need enesekindlus ja õiged harjumused ju olnud omased kõigile USA koondistele. Miks siis vahepealsetel aastatel teised paremini vastu said? Siit tuleb kolmas suur põhjus: vastaseid ei alahinnatud, koostati MEESKOND, mitte tähekogumik. Vastaste mängude analüüsiga tegeles terve skautidearmee. Individuaalsele meisterlikkusele lisandusid üha paranev kokkumäng ja hea võistkonnavaim.
Tuntud USA korvpallivaatleja Chris Sheridan õhkas nädal enne finaali: hea, et me ei mängi Hispaaniaga mitte sel, vaid JÄRGMISEL pühapäeval! Lisades, et meeskond on veel toorevõitu ja sel hetkel tulnuks väljakuperemeestelt ilmselt vastu võtta kaotus. Finaalis nähtut arvestades tuleb tõdeda, et nädalaga sai koondis tõepoolest valmis.
Muul maailmal ei jää nüüd üle muud, kui muutunud oludes hakata korvpalli sünnimaale jälle järele rühkima. Parimad näitasid puust ja punaseks ette, kuidas see (ründe)mäng õieti käib (kaitses ei soovita päris kõike jänkide poolt näidatut eeskujuks võtta). Õppida on võimalik kõigil. Ka eesti poisikluttidel. Aga lisaks andele peab olema ka meeletult tahtmist.
Viimane lause meeldis mulle. Tippspordis on tõesti nii, et tippu saab ainult tahte ja töökusega. Annet võib olla, kuid kui inimene ei tööta ennast hin...
ÕHTULEHE VIDEO | Alar Varrak: kui oleks mõne kolmese tabanud, lõpetanuks nad ka maa-ala mängimise | Õhtuleht
BC Kalev/Cramo peatreener Alar Varrak nentis pärast poolfinaalseeria avamängus Rapla üle saadud 84:74 võitu, et ta ei jäänud rahule oma meeskonna kaugvisketabavusega.
"Kui sa kolmeseid sisse ei pane, siis maa-ala toimib. Kui oleks mõne ära pannud, ega nad seda edasi mänginud poleks," kurtis Varrak.
Seeria teine mäng peetakse kolmapäeval Raplas ja kolmas laupäeval taas Tallinnas. Peatreeneri sõnul jäävad vigastatud Sten-Timmu Sokk ja Mario Delas mõlemast matšist eemale.
|
OSCAR-2019
|
||
Reoveepuhasti BioFix-7K on ette nähtud kuni 50 inimese olmereovee puhastamiseks. Puhasti maksimaalne hüdrauliline jõudlus on 7 m3/ööpäevas ja 0,7 m3/tunnis. Lubatav reostuskoormus on 3,0 kgBHT7/ööpäevas.
Reoveepuhasti BioFix-7K on ette nähtud olmereovee või sellega sarnase tööstusreovee puhastamiseks. Puhastus on kolmeastmeline: esmalt puhastatakse reovesi mehaaniliselt, seejärel bioloogiliselt ning lõpuks keemiliselt. Mehaanilise puhastuse käigus septikus (vt skeem) püütakse kinni jämepraht ja heljum, biopuhastus toimub täidisega aerotanki põhimõttel töötavas biokilereaktoris. Keemilise järelpuhastuse käigus (järelsetitis) eemaldatakse veest fosforühendid. Biopuhastuses kasutatav tehnoloogia (biokilereaktortehnoloogia) on üks nüüdisaegsematest ning kindlustab reovee kõrge puhastusastme./p>
Puhasti paigaldatakse selleks eelnevalt ettevalmistatud plaatvundamendiga varustatud kaevikusse. Paigaldamisel tuleb jälgida ehitustingimusi ning projektlahendust. Pinnasevee põhjustatava üleskerkimise vältimiseks tuleb puhasti elemendid (septik ja bioreaktor) ankurdada ning täita veega (näiteks puhta veega). Põhjaplaadi soovituslikud mõõtmed septikule on 5000 mm x 1800 mm ning bioreaktorile 3200 x 1800 mm, plaadi paksus oleneb ehitustingimustest, üldjuhul jääb see 100…300 mm vahele. Kaeviku tagasitäitel tuleb kasutada kivideta liiva, et vältida puhasti vigastamist. Süvend tuleb täita 20-sentimeetriste liivakihtidega, iga kord kihtisid tihendades. Vältimaks puhasti läbikülmumist on otstarbekas soojustada bioreaktori seinad 80 cm kõrguselt maapinnast kogu bioreaktori permimeetri ulatuses. Soojustada võib ka pinnase ülakihti horisontaalselt paigaldatavate soojustusplaatidega. Samuti on vaja soojustada puhastisse sisenevad ja väljuvad torud külmumispiiri ulatuses.
Puhasti maa-aluste osade kõrvale paigaldatakse maa peale puhasti teeninduskamber, kus paiknevad õhupuhur, elektrikilp, ja kemikaali annustuspump koos kanistriga. Teeninduskambril on jalased, mis kinnitatakse (või betoneeritakse) kambrialusele betoonplaadile.
Reovee esmane mehaaniline puhastamine toimub septikus (vt skeem), kus püütakse kinni jämepraht ja heljum. Samuti on septik ette nähtud bioreaktori järelsetitist väljapumbatava jääksette kogumiseks. Septikus voolab vesi läbi spetsiaalse roostevabaterasest sõela septiku pumbakambrisse. Nimetatud sõel väldib vees heljuvate suuremate osiste sattumist pumbakambrisse ja sealt edasi bioreaktorisse. Pumbakambris paikneb ujuklülitiga sukelpump, mis käivitub automaatselt veetaseme tõustes pumbakambris ning vesi pumbatakse bioreaktorisse. Pump ei tohi rippuda kaabli ega survevooliku otsas, vaid peab olema fikseeritud selleks ettenähtud riputusketiga.
NB! Avariimöödavool lahendadakse vastavalt projektlahendusele. Üldjuhul võib selleks kasutada septiku sissevoolutorule paigaldatavat kolmikut, mille kõrvale suunduv haru (avariimöödavool) tõstetakse veidi ülespoole. Vastav kolmik ei kuulu septikukomplekti.
Septikusse kogunenud põhjasete tuleb sealt paakautoga regulaarselt välja vedada. Tühjendamise sagedus oleneb esmajoones puhasti koormusest, üldjuhul on see 3…6 korda aastas. Spetsiaalseid biopreparaate kasutades, mis aitavad septikusetet lagundada, väheneb tühjendamisvajadus 2...3 korrale aastas.
Septiku ja bioreaktori vahele paigaldatakse survetoru, mille kaudu pumbatakse vesi septikust bioreaktorisse. Survetorule tuleb anda negatiivne lang, et pumpamistsükli lõppedes voolaks toru tühjaks (tagasi läbi pumba septikusse). Survetoru läbiviik septiku püstiku seinast tehakse ehitusplatsil vastavalt sobivale kõrgusmärgile. Toru läbiviimiseks septiku püstiku seinast tuleb kasutada spetsiaalset kummitihendit, mis kuulub tarne komplekti. Survetoru ei kuulu tarnekomplekti.
Bioreaktori järelsetitist pumbatakse sete tagasi septikusse. Selleks ühendatakse järelsetiti settetagastustoru otsik 50/110 mm üleminekuga ning settetagastustorule antakse sobiv lang septiku suunas. Üleminek 50/110 mm on tarnekomplektis. Sette-eemalduse torustik järelsetitist kuni septikuni ei kuulu tarnekomplekti.
Bioreaktoris toimub reovee bioloogiline puhastamine. Bioreaktor on neljaastmeline, st biopuhastus toimub neljas järjestikku paigutatud õhustuskambris, mis on täidetud spetsiaalse biokilekandematerjaliga. Kambrite põhjas on õhupihustid, läbi mille jõuab õhupuhurist õhk vette.
Fosfori keemiliseks eemaldamiseks on bioreaktoriga samas kompleksis järelsetiti, kus paikneb helvestustoru, kuhu juhitakse fosforiärastuskemikaal ning fosfor sadestatakse järelsetiti põhja. Sealt pumbatakse jääksete automaatselt settetagastuspumbaga tagasi septikusse. Settetagastuspumpa juhitakse aegrelee abil: algseadistusega pumba tööaeg (T on) – 20 sekundit, pumba ooteaeg (T off) – 1 tundi.
Puhastikompleksi kooseisu kuulub tehniliste seadmete teeninduskamber, kus paiknevad kemikaali doseerimispump, õhupuhur ja puhasti juhtkilp. Teeninduskambris asuv juhtkilp on varustatud pealülitiga ning lekkevoolukaitsmega, kõik puhastikompleksis kasutatavad elektripaigaldised on varustatud automaatkaitsmetega. Juhtkilbi kaitseaste on IP65. Teeninduskamber paigaldatakse puhasti kõrvale maapinnale, teeninduskambrisse tuleb tuua elektritoitekaabel. Teeninduskambri ja puhasti vahel tuleb teha järgmised ühendused:
1) kaitsekõriga ühendus, mille sees paiknevad settetagastuspumba ja annustuspumba elektrikaablid, annustuspumba survevoolik ja õhupuhuri survevoolik
Tegemist on täiskompleksse (mehaaniline, bioloogiline, keemiline) reoveepuhastusega. Septikus toimub jämeheljumi väljasettimine, heljumisisaldus väheneb 50…70%. Samaaegselt väheneb ka orgaanikasisaldus 20…30%. Septikusse on soovitatav lisada spetsiaalset biopreparaati (saab puhasti tarnijalt). Biopreparaat kiirendab orgaanilise aine lagunemist, vähendab jääksette kogust, reovesi muutub lõhnavabaks. Preparaadi kasutamine võimaldab vähendada eelsetiti jääksettest tühjendamise kordi. Ilma biopreparaadita tuleb aastas jääksetet septikust eemaldada 3…6 korda, biopreparaati kasutades 2…3 korda. Soovituslikult tuleb kord aastas eemaldada ka bioreaktori põhjasete. Seda saab teha bioreaktori ühes aeratsioonikambris paikneva tühjendusava kaudu nii paakauto voolikuga kui ka pumbaga.
Pumbakambrist pumbatakse mehaaniliselt puhastatud reovesi edasi bioreaktorisse. Puhasti õhustuskambrites paiknevad kassetid plastist filtritäidisega ning õhupihustid. Teeninduskambris asuv õhupuhur puhub ööpäevaringselt reovette õhku, mis on vajalik spetsiaalsete bakterite ja algloomade arenguks. Bakterid ja algloomad kinnituvad vees paiknevale plastist filtritäidisele ning oma elutegevuse käigus tarvitavad ära reovees olevad orgaanilised ained.
Fosfori väljasadestamiseks bioloogiliselt puhastatud veest annustatakse teeninduskambris oleva annustuspumbaga järelsetitis paiknevasse helvestustorusse spetsiaalset kemikaali. Helvestustorus toimub vee ja kemikaali segamine toru sees oleva õhupihusti abil. Kemikaalina kasutatakse üldjuhul raud- või alumiiniumsulfaati, selle doos oleneb fosfori sisaldusest vees, kuid üldjuhul on kemikaali kulu u 100…300 g 1 m3 reovee kohta. Doosi saab reguleerida annustuspumba löögisageduse nupust. Õige doos selgub ekspluatatsiooni käigus ning see oleneb esmajoones fosforiühendite sisaldusest reovees.
Bioprotsessi käivitumine võib sõltuvalt tingimustest aega võtta 3…4 nädalat. Täielikult kujuneb bakterite kooslus välja kahe kuni kolme kuu jooksul. Väljakujunenud puhastusprotsessi ajutisel katkemisel (näiteks pikemaajalised elektrikatkestused) taastub normaalne protsess mõne päeva jooksul.
Reovee bioloogiliseks puhastuseks peaks vee temperatuur olema vahemikus 10…16 °C. Madalama temperatuuri korral hakkab bioloogiline puhastusprotsess aeglustuma ning lakkab alla 3 °C.
NB! Peamiseks hooldustööks on jälgida, et pumbakambris paiknev pump, järelsetiti pump ja bioreaktori õhupuhur töötaksid. Samuti tuleb, et toimuks kemikaaliannustus.
-kontrolli settetagastuse toimumist, setet tuleb regulaarselt järelsetitist välja pumbata (settetagastuspump töötab tsükliliselt läbi aegrelee, pump peab töötama vastavalt etteantud reziimile , pumba survetorustikus ei tohi esineda ummistusi)
|
OSCAR-2019
|
||
Ühe suurima tööandjana pakub ehitussektor tööd ligi kümnele protsendile tööga hõivatud inimestest. Koos ehitusmaterjalide tootmisega moodustab ehitussektor kokku umbes seitse protsenti Eesti SKTst.
Eesti ehitussektorit võib teiste Euroopa Liidu riikidega võrreldes pidada konkurentsivõimeliseks, kuid viimaste aastate kasvust hoolimata on tootlikkusel veelgi suurem kasvupotentsiaal, mille üks oluline taganttõukaja on infotehnoloogia parem kasutuselevõtt kõigis ehitise elukaare etappides.
Statistika järgi kasvab Eestis eluruumi arvestuslik pind ühe elaniku kohta iga aastaga, kuid kasv ei ole piisavalt kiire, et jõuda järele vanadele põhjala riikidele. Kuigi viimase aastakümne jooksul on ehitatud palju uuselamuid, ei suutnud elamispinna juurdekasv isegi ehitusbuumi ajal ületada arvestuslikku elamispinna amortiseerumist.
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ehituse ja elamumajanduse valdkonnas pööratakse tähelepanu järgmistele teemadele:
Eestis on ehitistele kehtestatud teatud kvaliteedinõuded ning nende täitmise üle viiakse läbi ohutuskontrolli. Kõik ehitised on kirjas ehitisregistris.
Elamumajandus hõlmab riigi eluasemepoliitika kujundamist ning elamufondi arengukavade koostamist, kus planeeritakse elamute kättesaadavust ja kvaliteeti.
Kuna peaaegu 33% Eestis kasutatavast energiast kulub elamutele, investeeritakse järgmisel seitsmel aastal elamute energiatõhusamaks muutmisse üle 100 miljoni euro.
Eesti ehitussektori ja elamuvaldkonna arenguks sobiva seadusandliku, majandusliku ja turvalise keskkonna tagavad tõhus õigusloome, standardimine ja toetusprogrammid.
Need ministeeriumi tegevused peaksid tagama ehitiste ohutuse, kvaliteedi ja energiatõhususe ning elukeskkonna tasakaalustatud ja säästva arengu. Valdkonna edendamisel teeb ministeerium tihedat koostööd kõrgkoolidega ning erialaliitude kaudu on poliitikakujundamisse ja elluviimisesse kaasatud ka praktikute kogemused.
Riigi energiasäästupoliitika seisukohalt on väga oluline energiasääst hoonetes. Konkurentsivõime kavas „Eesti 2020“ on püstitatud strateegiline eesmärk, et summaarne energia lõpptarbimine Eestis ei oleks 2020. aastal suurem kui 2010. aasta lõpptarbimine.
Euroopa Liidu eesmärgid kliima- ja energiapoliitikas 2020. aastaks on, et vähemalt 20% ulatuses tuleb vähendada kasvuhoonegaaside emissioone, tõhustada energiatarbimist vähemalt 20% võrra ja kasutada taastuvenergiat vähemalt 20%, Eestis 25%.
Eesmärgi saavutamiseks on Euroopa Liidus vastu võetud energiatõhususe direktiivid 2010/31/EL ja 2012/27/EL ning 2009/28/EL ja Euroopa Komisjoni Energiatõhususe kava 2011/ KOM(2011) 109. Direktiivide kohustused on võetud või võetakse peagi üle ka siseriiklikku seadusandlusesse.
Hoonete energiavajadus on oluline osa Eesti energiabilansist ning hoonete energiakulukuse vähendamine on üks efektiivsemaid viise langetada ka energia lõpptarbimist.
2020. aasta eesmärkide saavutamiseks tuleb 2016. aastaks hoonetes saavutada energiasääst kuni 3,5 PJ/a. Suurem osa sellest tuleks katta olemasolevate hoonete rekonstrueerimisega. Muudatused ehitusseaduses mõjutavad eelkõige uusi ja oluliselt rekonstrueeritavaid hooneid.
Hoonete energiatõhususe direktiiv 2010/31/EL ühtlustab Euroopa Liidus hoonete energiasäästlikkuse regulatsioonid ning kohustab liikmesriike kehtestama üha karmimaid nõuded hoonete energiatarbimisele.
Direktiivi eesmärk on aidata kaasa energiakasutuse tõhususe paranemisele hoonetes, võimaldades nende kasutajatele lihtsamat ligipääsu informatsioonile hoone energiatarbimisest ja võimalikest energiasäästumeetmetest ning rakendades uute hoonete kavandamisel Eesti oludele sobivaid põhimõtteid hoonete energiatarbimist määravate osade kujundamisel.
Majanduslikult mõjult on tegemist kõige mõjusama regulatsiooniga ehitus- ja elamuvaldkonnas, mille nõuete ajaliselt reguleeritud ülevõtmine mõjutab otseselt kogu ehitusturu toimimist, sealhulgas ehitiste käivet.
Direktiivist tulenevalt kehtestati energiamärgise nõue hoone või hoone osa võõrandamisel või raha eest kasutusse andmisel ja kaasajastati riiklikke energiatõhususe miinimumnõuded, milles määratleti ka liginullenergiahoone ja madalenergiahoone mõiste. Alates 1. jaanuarist 2019 peavad kõik uued ja oluliselt rekonstrueeritavad avaliku sektori hooned ja alates 1. jaanuarist 2021 kõik uued ja oluliselt rekonstrueeritavad hooned vastama liginullenergiahoone nõuetele.
Energiatõhususe direktiiv 2012/27/EL ühtlustab lähenemise hoonete energiasäästlikkusele ning seab eesmärgi suurendada 2020. aastaks energiatõhusust 20%. Kui aga selles osas lähiaastatel olulisi samme ette ei võeta, saavutab Euroopa Liit üksnes poole endale seatud eesmärgist.
See ohustab konkurentsivõimet, CO2-heite vähendamise püüdlusi ja tarnekindlust ning tähendab lisakulusid iga tarbija jaoks. Direktiivi meetmetega soovitakse kiirendada liikmesriikide jõupingutusi energiatõhususe suurendamiseks kogu energiaahelas, alates energia muundamisest ja jaotamisest kuni selle lõpptarbimiseni. Avalikul sektoril on kohustus renoveerida igal aastal kolm protsenti keskvalitsusele kuuluvate hoonete üldpinnast energiatõhusamaks.
Samuti kohustatakse energia turustajaid ja jaemüüjaid säästma igal aastal 1,5% müüdavast energiast, tehes selleks ka koostööd lõpptarbijatega. Alternatiivina on riikidel võimalik saavutada sama eesmärk meetoditega, mis ei sea otseseid kohustusi energiaettevõtetele - näiteks rahastusprogrammid või vabatahtlikud lepingud.
Tarbijate jaoks on olulisim riikidele pandud kohustus tagada, et elektri, maagaasi, keskkütte või –jahutuse ning võrkude kaudu pakutava sooja vee lõpptarbijaid varustataks individuaalsete, täpsete ning tarbimist jälgida võimaldavate mõõturitega või allokaatoritega, kui see on majanduslikult kulutõhusam.
Direktiivi üldine eesmärk on vähendada energiatarbimist, mille suurim mõju tuleb hoonete energiasäästmisest. Sõltuvalt erinevate meetmete rakendamise ulatusest on prognoositud, et energiatarbimine ning neist õhkupaisatud süsinikdioksiid kahaneb. Kahtlemata on võimalik vähendada hoonetes kasutusele võetud energiasäästumeetmete tulemusena ka teiste saasteainete emissiooni.
Taastuvenergia direktiiv 2009/28 EÜ seab konkreetsed taastuvenergia eesmärgid Euroopa Liidu liikmesriikidele, mille kohaselt on Eesti kohustatud tõstma taastuvate energiaallikate osakaalu kogu energiatarbimises (võrreldes referentsaastaga 2005) 25 protsendini aastaks 2020 ning biokütuste osakaalu transpordisektoris kümne protsendini aastaks 2020.
Taastuvenergia kasutuselevõttu tuleb edendada ka hoonete kohapealsete taastuvenergia tootmisseadmete kasutuselevõtuga. Direktiivi kohaselt võib arvesse võtta kaugkütte- ja jahutuse kaudu otse hoonesse tarnitud soojust või jahutust, mis on toodetud taastuvatest energiaallikatest.
Eesti planeerimisseaduse järgi on kohalikul omavalitsusel täielik vabadus ise planeerida ja kavandada tööstus- ja elamupiirkondi. Kohalikud omavalitused peavad planeeringute koostamisel lähtuma maakonna või üleriigiline planeeringu sätestatust. Direktiivi nõuete järgimiseks on planeeritud teavitustegevused kõigile planeerimisprotsessis osalejatele, eelkõige planeerijatele ja arhitektidele, et neil oleks võimalik tööstus- ja elamupiirkondade ümberkorraldamisel, kavandamisel, projekteerimisel, ehitamisel ja renoveerimisel nõuetekohaselt kaaluda taastuvate energiaallikate, suure tõhususega tehnoloogiate ning kaugkütte ja -jahutuse optimaalset kombinatsiooni.
Kuna iga kinnisvaraomanik ei pruugi aga olla võimeline ise kõiki vajalikke töid tegema, on vaja spetsialisti, kelle osutatud teenus tagab kinnisvara korrashoiu ja vastavuse nõuetele.
Enamiku korrashoiulepingute sõlmimisel saab aluseks võtta juhendid “Lepingute üldtingimused” või “Üldised tingimused”, mis koosnevad kahest osast: universaalselt koostatud üldistest tingimustest ja täpsustavatest eritingimustest. Samas võivad olla koostatud ja lisatud ka lepingutingimuste kasutamisjuhendid.
|
OSCAR-2019
|
||
Maailma hinnatuim ligipääsusüsteemide tootja GANTNER vaimustus Rapid Security rajatud hoiu- ja läbipääsusüsteemist Telia uues kontoris niivõrd, et reklaamib end selle lahendusega nüüd üle maailma.
Nutika hoiustamis- ja läbipääsusüsteemi rajamine Telia Eesti peakorterisse oli suur väljakutse, sest tõenäoliselt Põhjamaade kõige kaasaegsemas kontoris pole midagi tavalist. Näiteks puuduvad kontoris töökohad!
Telia kontoris saab töötaja endale kasvõi iga päev uue töötamiskoha valida. See aitab kallist kontoripinda tunduvalt tõhusamalt kasutada, kuid nõuab läbimõeldud ja kvaliteetset lahendust töötajate identifitseerimiseks, asjade hoiustamiseks ja läbipääsude juhtimiseks. Rapid Security rajas nutika täislahenduse GANTNERi pääsutehnoloogiaga GAT NET.Locks, kus inimene saab enda tööasjad lukustada viipekaardiga enda valitud kappi ükskõik millisel korrusel.
Ka rõivistuis valvavad töötajate ülerõivaid GANTNERi intelligentsed lokkerisüsteemid, mis lubavad viipekaadriga isegi ununenud kapinumbri üles leida. Lugematuid viipekaardiga lukke, mis turvavad Telia uut kontorit, juhib kõrgtehnoloogiline GAT Relaxx tarkvara. Kõik lukud on varustatud ka signalisatsiooniga, mis täielikult lukukorpusse integreerituna on väljastpoolt märkamatud.
Vaid turvaline ja paindlik hoiustamissüsteem teeb võimalikuks kaasaegse ja paindliku kontoriruumi, mis väärtustab töötaja vabadust.
GANTNER on maailma tunnustatuim lukusüsteemide tootja, kes reklaamib end nüüd Ameerikas, Aasias, Euroopas ja Austraalias Telia kontoris filmitud reklaamvideoga. Rapid Security võtab seda suure tunnustusena tehtud tööle!
Soovid nutikaid lahendusi ka enda kontorisse? Võta meiega ühendust ja aitame luua sobivad süsteemid!
Ulmekirjanduse rauast mehike, kes vanainimesele sussid jalga paneb ja vannitoas libastumast päästab, on tänini leiutamata. Kuid nutikad seadmed, mis pikendavad eaka iseseisvat elu on olemas, ning mis peamine, taskukohased.
Enamasti ei vajagi eakas või erivajadusega inimene 24-tunnist juuresviibimist, vaid saab suurema osaga igapäevategemistest iseseisvalt hakkama. Lihtsalt tavaline olmetrauma või -õnnetus tähendab eakale märksa raskemaid tagajärgi kui noorele inimesele.
Eaka lähedase väärikalt ja iseseisvalt hakkama saamine vajab kolme tingimust: inimene peab saama igas olukorras abi kutsuda, kodu peab olema kaitstud tule, vee, gaasi ja kutsumata külaliste eest ning lähedased peavad vajadusel saama tema koju siseneda.
Oma kodus kukkumise tõttu hukkub Euroopas kolm korda rohkem inimesi kui liiklusõnnetustes. Eriti suurt ohtu kujutab see eakatele, aga ka liikumispuudega inimestele.
Rapid Security Medinupuga saab eakas või erivajadusega lähedane 24/7 ühendust koolitatud ja kogenud operaatoriga, isegi kui telefoni pole käepärast.
Häirekõne saab nupuvajutusega algatada abivajaja ise, kuid vajadusel teeb kukkumisanduriga Medinupp seda ka automaatselt. Eesti, vene ja inglise keelt valdav operaator selgitab välja olukorra ja teavitab lähedasi või kiirabi, päästeametit või politseid.
Medinupp töötab tugitelefonist kuni 150 meetri raadiuses, kaitstes eakat ka näiteks aias, hoovis või trepikojas. Veekindlat seadet saab kanda nii randmel kui kaelas, see saadab hoolealust ka kodu kõige ohtlikumas kohas duši all.
Ühe patareiga töötab seade viis aastat, Rapid Security kontrollib regulaarselt ka häirenupu töökorras olekut. Tugitelefon teavitab Rapid Security operaatorit nii patarei tühjenemisest kui ka nupu tugitelefoni levialast lahkumisest kauemaks kui paariks päevaks. Ning ühe tugitelefoniga saab siduda kuni 16 häirenuppu või lisaandurit. Nii saavad häirenuppu kasutada kõik abivajavad pereliikmed, nendega saab varsutada sotsiaalkorterite ja hoolekandeasutuste elanikud.
Kui hoolealune on Medinupuga abi kutsunud või mingil põhjusel ust ei ava, on iga minut oluline. Kuid lukustatud eluruumi sisenemine võib tehniliste ja juriidiliste takistuste tõttu võtta tunde.
Nutilukku BeKey SmartLock 2.0 saab aga nutiseadmega avada igaüks, kellele omanik on selleks juhtprogrammis õiguse andnud. Nii saab hoolealuse koju vajadusel siseneda lähedane, hooldaja või piirkonna sotsiaaltöötaja.
Lihtsalt paigaldatav BeKey SmartLock 2.0 on töökindel, ühest patareist jätkub umbes 16 000 avamiseks ja sulgemiseks.
(SmartLock 2.0 sobib suurepäraselt ka külaliskorteri ja AirB’n’B korteri uksele, säästes omaniku igakordsest võtmete üleandmisest!)
Rapid Security soodne ja juhtmevaba Nutivalve on paindlik koduvalvesüsteem, mis lisaks varaste peletamisele kaitseb kodu ka õnnetuste eest.
Valvesüsteem saadab koduomanikule, vajadusel ka tema lähedastele ja valvekeskusele kahtlastest liikumistest, uste ja akende avamisest häired koos 10-sekundilise videoklipiga toimuvast.
Nutisuitsuandur annab tuleohust märku valju signaaliga, kuid edastab häire koos videopildiga ka nutiseadmetesse. Nii saab lähedane vajadusel kohe teavitada päästeametit ja hoolealuse naabreid.
Lihtsalt laiendatavasse Nutivalve komplekti saab lisada ka vingugaasiandureid, mis on eriti oluline puuküttega kodudes. Enamgi, Nutivalve võib mõõta ka temperatuuri ja nutipistikute abil näiteks õhksoojuspumba ja veeboileri sisse lülitada.
Suve augustisse jõudmine tähendab, et vargad valmistuvad tihedateks töönädalateks: hilissuvine rändelaine, mil kümned tuhanded pered järk-järgult suvilaist linnadesse kolivad, toob suvilavarastele tihedad tööpäevad.
Südasuvel on suvilapiirkonnad tihedalt rahvastatud ja varaste elu selle võrra raskem, suviti varastatakse suvilatest peamiselt seda mis kiiresti läbi avatud akna või irvakil ukse kaasa kahmata õnnestub. Hilissuvel ja sügisel elavad paljud pered justkui pisut suvilas ja linnakodus korraga, aga vara ja suvilatarbed on veel suvekodus. Just sel ajal sihivad vargad suuremat saaki – murutraktoreid, niidukeid, motorollereid, suuremat kodutehnikat ja tööriistu, kuid ei põlga ära isegi pererahvast maha jäänud purgisuppi.
Kui eramu või korteri turvalisusse investeerimisel inimesed üldiselt ei kõhkle, siis suvilatesse sama kulukate valvelahenduste ostmine tekitab inimestes õigustatud küsimusi. Esiteks pole see kulude poolest mõistlik ja teiseks, see mis töötab linnakodus, pole parim maakodus ja vastupidi.
Kõige tõhusamalt kaitseb suvilat kombinatsioon tähelepanelikest naabritest ja kvaliteetsest valvesüsteemist, mis pakub madalate kuludega nii valvet kui ka ülevaadet suvilas toimuvast. Nii jälgib Rapid Security pakutav Nutivalve S liikumisi suvilas, aga kaitseb nutisuitsuanduriga suvilat ka tulekahju eest. Nutivalve S pakett on turu soodsaim, sest sellega ei kaasne kulukat valvekeskuse teenust ega turvaekipaaži valeväljasõite: häire saabub kliendi nutitelefoni koos videoklipiga, ning klient saab vajadusel ise kas häire tühistada (sest kaamera eest läbi jooksnud hiirele pole põhjust turvapatrulli saata) või tõsisemal juhul teavitada politseid, naabrit või päästeametit.
Juhtmevaba valvesüsteemi Nutivalve S südameks on kaasaegne keskseade Total Connect Box (TCB) ja silmadeks-kõrvadeks juhtmevabad andurid, mida võid TCB külge ühendada kuni 25 tükki. Lisaks paketti kuuluvale kaameraga liikumisandurile, kahele nutisuitsuandurile, sireenile ja sõrmistikule saab süsteemi lisada veel ukse ja akna avamisandureid, sise- ja välikaameraid, kiibilugejaid, loomakindlaid infrapunaandureid, vee- ja gaasilekkeandureid, vilkureid ja temperatuuriandureid. Ja mis eriti põnev – süsteemi saad ühendada ka telefonist juhitava nutipistiku, millega võid telefonist sisse-välja lülitada elektriseadmeid. Näiteks enne saabumist konditsioneeri või soojapuhuri või lausa saunakerise!
Seadmed töötavad pikaealiste liitiumakudega, häired liiguvad üle mobiilse andmesidevõrgu ja keskseadmel on ka sensorid tuvastamaks seadme lõhkumist või eemaldamist.
Ent olulisemgi kui valvesüsteemi täpne ülesehitus on see, et vargad teaks lihtsalt valvesüsteemi olemasolu fakti. USA kindlustusseltside korraldatud uuring näitas, et lihtsalt valvekaamera nägemine paneb üheksa murdvarast kümnest meelt muutma ja endale uut ohvrit otsima. Sest tööd ega ootamist varas ei karda, aga tähelepanu kardab ta kui tuld. Seepärast on oluline valveseadmetest ka kleebisega uksel või väraval teada anda ja paigaldada ka andurid nähtavasse kohta. Nii hoiad eemal vargad ja magad rahulikult, teades et suvekodu on lisaks kutsumata külalistele kaitstud ka vee- ja tuleõnnetuste eest ning lisaks saad toimuvale nutiseadmest alati pilgu peale visata. Seda kõike vaid €15.39 eest kuus.
Kuid lõpuks pole miski tähtsam enda hoolikusest ja tähelepanelikust naabruskonnast. Suvehooaja otsi kokku tõmmates vii esmajärjekorras talvekorterisse kõige väärtuslikum kraam. Ning loomulikult hoia häid suhteid naabritega. Nii seepärast, et tähelepanelik ja hooliv kogukond võrdub varaste jaoks ränga katsumusterajaga, kui seepärast et naabritega on lihtsalt kena hästi läbi saada.
Kui soovid veelgi täiuslikumat kaitset, kus ühe hinna sees on rohkem nutiandureid ja turvaekipaaži valmisolek, vaata Rapid Security komplekti Nutivalve L!
Võrratud suveilmad lausa meelitavad jalgrattaga liikuma, kuid see toob paraku kaasa ka vargused. Lausa nii hoogsalt, et ajalehed kirjutavad juba Harjumaad tabanud jalgrattavarguste lainest, ning vaid vanajumal teab kui palju jalgrattavargusi on jäänud politseis registreerimata.
Jalgratta kaitsmisel kehtivad mõned lihtsad tõed – näiteks lukustada jalgratas alati suletud raamikontuuri külge ja kindlasti massiivse U-lukuga. “Kui tegu on vähegi kallima jalgrattaga, lähevad need “kaubaks” ka üherattalistena,” rõhutas turvaekspert, Rapid Security juhataja Vallo Põldma. “Kogenud varas saab ka U-lukust jagu, aga vargused kvaliteetsemaid U-lukke avades võtavad rohkem aega kui vargal enamasti käepärast on.”
Kuid isegi kui ratas U-lukuga ja raami pidi kinni, on võltsturvatunne ennatlik. Suurbritannias tehtud jalgrattavarguste uuring avastas, et lausa 40% varastatud jalgratastest pannakse pihta lukustatult. Juuli algul varastati Valgas lausa kaks kallist jalgratast korraga, mõlemad olid lukustatud. Ning sugugi alati pole selleks vaja isegi lukku lõhkuda – kas teadsid näiteks, et turvalisena paistva liiklusmärgi või tänavapiirde saab nii mõnigi kord tema betoonalusest ja seega ka rattaluku seest lihtsalt välja tõsta?
Sama uuring ütleb ka, et kõige tõenäolisemalt tabavad jalgrattureid vargused vahetus koduümbruses, näiteks koduhoovis või elamust eraldiseisvas garaažis. “Taas sama järeldus, mida Rapid Security kogemus varemgi kinnitanud: vargad ei käi pererahva eemal olles, mil turvauksed ja alarmid vara valvavad, vaid sagedamini hoopis pererahva silme all,” selgitas Põldma. “Varguste ohvriks langetakse kõige sagedamini siis, kui pererahvas on aias ja garaažiuks lukustamata, eesuks lahti või aken irvakil koos aknast paistva sülearvutiga.”
Põldma sõnul ei soovi keegi veeta suve kullipilguga kodu perimeetrit valvates. “Mis nii puhkusest alles jääks?” küsis Põldma. “Päriselus pole ka reaalne, et kogu majapidamiskraam mil mingigi turuväärtus, oleks kogu aeg seina külge aheldatud.” Seetõttu ei tohiks Põldma sõnul enda vara kaitstes loota üheleainsale võluvitsale.
“Me teame, et varas ei karda tööd ja varas ei karda ootamist, vaid tähelepanu,” rõhutas Põldma. “Jalgrattaid varastatakse poolavalikest kohtadest koduümbrusest seepärast, et see pakub lihtsat saaki ja vähe tähelepanu. Varaste peletamiseks tuleb neid veenda, et teie kodus ootab neid ees vastupidine: raske saak ja suur tähelepanu.”
Põldma kinnitusel näitavad rahvusvahelised uuringud, et näiteks üheksa murdvarast kümnest valivad turvakaamerat märgates endale uue ohvri. Ka aitab kaameratega valvesüsteem ennetada just ettekavatsetud kuritegusid, kus kurjategija ohvri varem välja valib ja tema tegevust jälgib.
“Varga peletamiseks ei ole vaja muukimiskindlat lukku ja ületamatut tara,” kinnitas Põldma. “Kombinatsioon, mis varga kõige kindlamini eemal hoiab, on ka kõige soodsam: hoolikas pererahvas, tähelepanelik naabruskond ja kvaliteetne valvesüsteem. Esimesed kaks saab tasuta ja kolmanda saab umbes kahe perepizza hinnaga.”
Pea iga suvehooaeg toob Eestisse mõne varaste grupi, kes suvituspiirkondades ja hajaasustusega paigus rüüstamas käivad. Talude ja suvilate omanikud otsivad kodust ära olles meelerahu turvaustest ja -lukkudest, mis mõjub varastele üldiselt peletavalt.
Rändvaraste jaoks on inimtühja majja sissemurdmine on ühtaegu nii raskem kui ohtlikum, lisaks ei pruugi inimesteta majas ka kuigi palju väärtuslikku olla. Seetõttu erinevalt levinud arvamusest, et tihti murtakse sisse tühjana seisvatesse suvilatesse ei osutu tõeks ja enamjaolt meeldib varastele sisse murda majadesse, kus parasjagu inimesed elavad.
Varaste lemmikkraam asub samuti enamasti toas. Akna taga peituvad sülearvutid, telefonid ja pisem elektroonika lihtsamini kaasahaaratav ja kergemini turustatav kui tabaluku taha peidetud aiatehnika. Rääkimata tõsiasjast, et suveöisel külatänaval on kaasasolevat muruniidukit vastutulijale oluliselt raskem selgitada kui kotis olevat sülearvutit.
Sama kerge on kaasa haarata esikus olevaid käekotte ja rahakotte, halvemal juhul ka võtmeid millega varas ka lähedalasuvasse kuuri, garaaži või autosse pääseb. On isegi juhtunud, et vargad on oma saagi ladunud pererahva autosse, mille võtmed majast pihta pandud. Või on varastatud võtmekomplekt, mille kadumist pererahvas ei pruugi esialgu varguseks pidadagi, ning tuldud rüüstele tagasi siis kui pererahvas juba kodust ära.
Varas ei karda tööd, vaeva ega ootamist. Küll aga kardab varas tähelepanu enamgi kui vanakuri välku. Seetõttu on turvalised uksed ja lukud olulised, sest suuremat lõhkumist ei soovi varas enamasti ette võtta. Kuid neist üksi ei piisa enda rändvaraste eest kaitsmiseks. Uuringutest selgub, et 2/3 varastest pageb, kui näeb turvatehnikat. Olgu selleks siis väike valvekaamera või korralik varustus.
Tehnoloogia ja side kiire areng on muutnud ka lihtsamad ja soodsamad valveseadmed väga tõhusateks. Elu näitab, et majast kus näiteks alumine korrus ööseks valvesse pandud, kaob võõras huviline kiiresti esimese piiksatuse peale. Isegi reaalajas kaamerapilti nutitelefoni edastavad valveseadmed on tehnoloogia arenguga muutunud väga soodsaiks, ning need lisavad veel ühe olulise kihi turvalisust: kui vargus siiski toimub, on süüdlaste leidmine ja neilt kahju väljanõudmine tänu videosalvestisele oluliselt lihtsam. Ning mis ehk olulisimgi, videosalvestis vähendab oluliselt ohtu sattuda keerulistesse vaidlustesse kindlustusfirmaga.
Uuringud ja statistika näitavad, et maikuus sageneb sissemurdmiste arv mitmekordselt. Lihtsaim selgitus on, et soojemad ilmad meelitavad inimesi kodust välja, olgu siis sportima, grillima või maakodusse, ning vargad teavad seda hästi.
Vargaid ahvatleb ka suvilatesse kolimise aeg, kui inimesed viibivad sageli veel ühes, kallis tehnika juba teises elukohas. Kuigi kõigemagusam kaup varastele on kiiresti kaasa haaratavad sülearvutid ja nutiseadmed, oleks vale arvata, et vargad jahivad vaid kalleid asju. Paljud lähevad „tööle“ eesmärgiga saada ükskõik mida – varastatakse isegi moosipurke lootuses, et need õnnestub kusagil mõne euro eest maha müüa. Seega ei tasu arvata, et kodu on kaitstud kui koduaknast kallist telerit ei paista.
Ära jäta asju õue vedelema. Pane jalgratas, grill ja muruniiduk kuuri või keldrisse. Need meelitavad magnetina vargaid sinu hoovi.
Ära jaga oma igapäevaseid tegevusi sotsiaalmeedias. Inimestel tegelikult ei ole tarvis teada, kui kaugele ja kui kaua sa igapäevaselt jooksed. Samuti ei pea kogu sotsiaalvõrgustik teadma sinu reisiplaanidest.
Hoia oma aknaid kinni ja uksi lukus. Kuigi su rõdu võib olla teisel korrusel või kõrgemal, siis varas oskab ronida. Ära jäta ka kõrgemaid uksi-aknaid lahti. Kodust välja minnes lukusta ja sule kõik. Koju jõudes ja ärkvel olles saad tube tuulutada palju turvalisemalt.
Me teame, et sa muretsed mõnikord murdvaraste pärast. Ja et sa muretsed nende pärast valel ajal – siis, kui sa kodust ära oled. Võib kõlada uskumatult, aga enamik vargusi kodudest sünnib pererahva kodus olles.
Tühi maja või suvila tundub ju magus sihtmärk kõigile pahalastele. Kuid vargad teavad, et tühi maja on enamasti ka korralikult kaitstud, uksed-aknad suletud, lukud kinni ja võib-olla signalisatsioongi peal. Ning varaste lemmik – väiksemat ja kallimat sorti, lihtsasti turustatav kraam nagu nutiseadmed ja väiksem koduelektroonika – enamasti ka ära viidud.
Kodus viibides hoiavad inimesed aga sageli uksi lukustamata, soojal ajal ka aknaid irvakil. Isegi siis kui ise magavad, peenarde vahel töötavad või tagaaias grillivad. Varga jaoks on see justkui kutse sinu koju ning pole ime, et soojemate ilmade saabumisega käib igal aastal kaasas ka varguste sagenemine. Olgu see siis irvakil aknast, lukustamata kuurist, esikust, ööseks lahti unustatud elutoast.
Tallinnast pärit Kaja kesklinnakorterisse murti sisse mullu suvel, kui pererahvas otse kõrvaltoas magas. Veelgi õõvastavamaks teeb selle varguse aga kurjategija jultumus. “Varas pääses sisse teise korruse rõdult, kuigi uks oli vaid tuulutusasendis ja lasi korterisse, nagu arvas kriminaalpolitsei, unegaasi,“ kirjeldas Kaja. “Ta viis minema umbes 20 000 euro väärtuses asju, mida me tagasi ei saanudki.”
Gaasi kasutamine pererahva uimastamiseks on õnneks küll haruldane, enamasti eelistavad sulid kergemat kraami mida lihtne kaasa võtta. Varastatakse ehteid, rahakotte, arvuteid ja ridiküle. Kuid juhtub ka, et koridorist leitud võtmetega tehakse tühjaks garaažid, kuurid ja autod.
Varas ei karda turvaust ega kõrgtehnoloogilist lukku, piisava kannatuse ja õigete tööriistadega saab varas jagu ka kõige kangemast lukust. Enam kui miskit muud kardab varas tähelepanu.
Seepärast on tähtsaim hoida magades või kodust väljas olles uksed-aknad niiviisi suletuna, et ilma lärmi tegemata neist siseneda ega väljuda ei saaks. Arvestades, millist kahju võib tekitada ainuüksi esikust kaasavõetud arvutikott telefoni ja võtmekimbuga (selleks kulub alla minuti!), polegi välisukse lukus hoidmine nii jabur mõte.
Teiseks – suhtle naabritega! Tugev kogukonnatunne ja inimeste tähelepanelikkus ümbruse suhtes, üksteise teavitamine kahtlasest liikumisest teeb varaste elu raskeks.
Ning kolmandaks, kaitse kodu ka nutika valvesüsteemiga. Möödas on ajad, kui tõhus valvesüsteem oli luksuskaup, suurest valikust leiab ka väga taskukohase hinnaga nutivalve pakkumisi. Isevalvamise täispaketi, kus valveseadmed, valverakendus nutiseadmele, alarm ja vajadusel ka turvafirma väljasõit on hinna sees, maksab parimate pakkujate juures vähem kui üks perepizza.
USA kindlustusettevõtete uuringu järgi valib kolmest murdvargast kaks juba ainuüksi valvekaamerat nähes endale uue ja lihtsama ohvri. Ülejäänud kolmandiku peletab häire korral käivituv signalisatsioon, sest mäletate – üle kõige kardab varas tähelepanu? Häirest saab teate ka valvekeskus või koduomanik, kes saab nutiseadmest kodus toimuvale pilgu heita ning vajadusel naabrit, turvafirmat või politseid teavitada. Oluline on vaid valvesüsteemi kasutada ka kodus olles, ehk magamise ajaks maja välisuksed ja aknad puldi või nutitelefoniga valvestada. Mitmekorruselises kodus saad näiteks valvestada terve alumise korruse ja garaaži, lisaks kõik rõduuksed ja aknad.
Igaüks kirjeldab kodu erinevalt: mõnele algab see õunapuudest akna all, mõnele perekonnast, mõnele põlvkondade pikkusest ajaloost. Kuid ütlemata jäetakse see, milles kõik on ühel nõul – kodu algab meelerahust. Rahulikku kevadhooaega!
|
OSCAR-2019
|
||
Angelina Jolie (sündinud 4. juunil 1975) on filmiauhinnaga Oscar pärjatud Ameerika Ühendriikide näitleja, endine modell ja ÜRO hea tahte saadik.
Rahvusvaheliselt tuntuks sai Jolie kehastades arvutimängude kangelast Lara Crofti filmis "Tomb Raider – Seikleja" ja selle järjes "Tomb Raider II: Lara Croft ja elu häll". Kriitikud kiitsid tema osatäitmisi filmides "George Wallace" (1997), "Gia" (1998), mille eest võitis mõlemal korral Kuldgloobuse ning 1999. aasta filmis "Katkenud elu", mille eest ta pälvis lisaks Kuldgloobusele ka kõrvalosatäitja Oscari. Oscarile esitatud oli ta ka 2008. aasta filmi eest "Vahetus". Jolie suurimateks kassahittideks on olnud filmid "Kadunud 60 sekundiga", "Härra ja proua Smith", "Tagaotsitav" ja animafilm "Kung Fu Panda".
Angelina sündis Los Angeleses California osariigis. Tema vanemad on näitlejad Jon Voight ja Marcheline Bertrand, ristivanemad Jacqueline Bisset ja Maximilian Schell. Ta vanem vend James Haven (sündinud 1973) on lavastaja, kes aitas õel esimesed õpilasfilmid teha. Jolie emapoolsed vanavanemad olid Prantsuse-Kanada päritolu. Isa poolt on ta tšehhi ja inglise päritolu.
Aastal 1975 Angelina vanemad lahutasid ning ta kolis koos ema ja vennaga New Yorki. Kui Angelina oli 11-aastane, kolis pere tagasi Los Angelesse ja ta astus Lee Strasbergi Teatriinstituuti (Lee Strasberg Theatre Institute) näitlemist õppima.
Angelina filmikarjäär algas aastal 1982, kui Angelina oli seitsmeaastane. Oma isa abiga sai ta pisiosa filmis "Lookin' to Get Out". Aastal 1993 mängis ta peaosa väikese-eelarvelises filmis "Küborg 2", kus ta kehastas Casella Reese'i hüüdnimega Cash.
Pikka aega olid Angelinal isaga väga külmad suhted, sest ta süüdistas isa perekonna lõhkumises. Nad proovisid oma suhteid soojendada, mängides koos filmis "Tomb Raider – Seikleja". 12. septembril 2002 muutis Angelina ametlikult oma nimeks Angelina Jolie, jättes välja isa perekonnanime Voight. Angelina ei lubanud pikka aega isal kohtuda tema lastelaste Maddoxi, Zahara ja Shiloh Nouveliga.
Angelina on olnud kaks korda abielus. 28. märtsil 1996. aastal abiellus ta Briti näitleja Jonny Lee Milleriga, kellega ta mängis koos filmis "Häkkerid", kuid lahutas temast 3 aastat hiljem.
2000. aasta 5. mail abiellus Angelina ameerika näitleja Billy Bob Thorntoniga, kellega kohtus filmi "Läheb kitsaks" võtetel. Ka see abielu kestis umbes 3 aastat.
Aastast 2005 on Angelina elukaaslaseks Brad Pitt, kellega kohtus filmi "Härra ja proua Smith" võtetel. Nad on adopteerinud kolm last: pojad Maddox Chivan Thornton Jolie-Pitt, kes on lapsendatud Kambodžast (sündinud 5. augustil 2001) ning Pax Thien Jolie Vietnamist (sündinud 29. november 2003) ja tütar Zahara Marley Jolie-Pitt, kes on adopteeritud Etioopiast (sündinud 8. jaanuaril 2005). 2006. aasta 27. mail sündis tal ja Brad Pittil tütar Shiloh Nouvel Jolie-Pitt ning 2008. aasta 12. juulil sündisid neil kaksikud Knox Léon Jolie-Pitt ja Vivienne Marcheline Jolie-Pitt.
Kanakoole (Ranunculus ficaria, Ficaria verna) on mitmeaastane rohtne õistaim, mis kuulub tulikaliste sugukonda. Teda kutsutakse veel kanakooljaks, luutõverohuks, südamerohuks.[2]
Kanakoole on levinud nii Aasias kui Euroopas (sealhulgas Eestis)[2] ja esineb invasiivse liigina ka Põhja-Ameerikas[3].
Ta eelistab niiskeid varjulisi kasvukohti ning õitseb aprilli- ja maikuus[2]. Kanakoolme juured, mugulad ja vanemad lehed on mürgised[4].
Kanakoole on kaheiduleheline mitmeaastane rohttaim, mille kõrgus on 5–30 cm, enamasti ligikaudu 15 cm. Taimel esineb nii varre- kui juurmisi lehti, mis ehituselt on sõrmroodsed südaja või neerja kujuga lihtlehed. Lehed on tumerohelise värvusega ja läikivad, leheserv terve või täkiline. Juurmised lehed on pikarootsulised ja kileja lehetupega, varrelehed lühirootsulised ja väiksemad.[2]
Kanakoolme kahesugulised õied on kuldkollased ja läikivad ning esinevad üksikult lehekaenaldest lähtuvate pikkade õieraagude otsas. Õiekate on kaheli (esinevad nii kroon- kui tupplehed), kroonlehti on 8–12 ja tupplehti 3. Õied on mõlemasugulised – esineb emakas ja arvukalt tolmukaid. Kanakoolme õied on lahklehised ja kroonlehed on pikliku kujuga. Õied on suhteliselt suured, nende läbimõõt on ligikaudu 3 cm. Kanakoolme vili on karvane pähklike, mis sisaldab üht seemet.[2][4]
Kanakoolme vars on ilma karvakesteta ja alusel kaetud lehetuppedega. Vähemalt osal lisajuurtest esinevad enamasti piklikmunajad mugulad, mida vahel kasutatakse vegetatiivseks paljunemiseks.[2][5]
Kanakoole kasvab kõikjal Euroopas, Lääne-Siberis ja Kesk- ning Lääne-Aasias. Ta toodi sisse ka Põhja-Ameerikasse, kus pakub konkurentsi kohalikele taimeliikidele ja võtab nende kasvukohti üle. Seetõttu käsitletakse teda seal invasiivse umbrohutaimena, mida aktiivselt hävitada püütakse.[2][3] Kanakoolme kasvukoht on niisked võsad, lehtmetsad, pargid ja niidud. Sageli leidub teda veekogude (ojad, jõed, kraavid) kallastel, ta on niiskuselembene ja kasvab ka hooajaliselt vee all oleval pinnasel, ent mitte püsivalt veega kaetud kohtades. Taim talub hästi varjulisi kasvukohti ja moodustab seal tänu konkurentsi vähesusele tihti vaibataolise massi. Kanakoole ei kasva hästi väga happelisel mullal, aga talub üldiselt teisi pinnasetüüpe.[1][2][5]
Eestis on kanakoole pärismaine ja levinud igal pool. Esimest korda mainiti tema kasvu Eestis 1777. aastal. Ta on apofüüt, mis tähendab, et on võimeline kasvama mõõdukast inimtegevusest hoolimata.[6]
Kanakoole hakkab õisi kandma mõni aasta peale kasvama hakkamist. Talve elab taim üle maa-aluste osadega ja kevadel hakkab kasvama siis, kui päevad on veel lühemad ja valgustase suhteliselt madal, sõltuvalt asukohast alates märtsist või aprillist maini. Seemned valmivad mai lõpust juunini, mil taim juba vananeb ja lehed kolletuvad. Kanakoolme vananemine algab siis, kui päevad on pikemad ja temperatuurid kõrgemad. Taim paljuneb nii suguliselt seemnete kui vegetatiivselt lehekaenaldes asuvate sigisibulate abil.[2][5]
Kanakoole on putuktolmleja, mille õied on erksavärvilised ja sisaldavad nektarit. Tema õitsemisaeg on aga enne, kui enamik tolmeldavaid putukaid aktiivseks muutub, seetõttu ei ole putuktolmlemine väga efektiivne. Kuna taim on ühekojaline ja õied mõlemasugulised, toimub ka isetolmlemine, aga tolmlemise efektiivsust vähendab suure hulga tolmuterade steriilsus. Seetõttu ei viljastu paljud kanakoolme õied ja tekib väga vähe elujõulisi seemneid. Kui need aga siiski tekivad, vajavad nad peale vabanemist aega järelküpsemiseks. Peale jahedas veedetud perioodi hakkavad seemned kevadel idanema ja esimese suve lõpuks areneb algeline juuremugul ning mõned lehed. Seemnete puhul on eriline, et kuigi kanakoole on kaheiduleheline, on tema seemnel ainult üks iduleht.[5][7]
Enamasti paljuneb kanakoole aga vegetatiivselt, moodustades lehekaenaldesse väikesed heleda värvusega sigisibulad, mis muutuvad nähtavaks peale õitsemisperioodi.[3] Oma suuruselt meenutavad sigisibulad nisuteri. Kui taime maapealsed osad suve algul kuivama hakkavad, vabanevad sigisibulad ja kukuvad maapinnale, kust vihm nad mõnikord eemale kannab, soodustades nii kanakoolme levikut algsest kasvukohast kaugemale. Sigisibulad arenevad nendel taimedel, millel pole õnnestunud seemneid toota ja neid võib ühel taimel olla kuni 24.[5][7]
Lisaks sigisibulatele võib kanakoole paljuneda vegetatiivselt veel juuremugulate abil, kui need taimest eralduvad ja kui neil pung olemas on. Peale taime maapealsete osade kuivamist suve algul areneb mugulatel üks suurem ja mõnikord mõned väiksemad pungad. Suve algul lähevad mugulad umbes 6 kuud kestvasse puhkeseisundisse. See lõpeb temperatuuri langemisel, mille tulemusel muutuvad mugulatel olevad uinuvad pungad talve algul roheliseks ja hakkavad pikemaks kasvama, lisaks tekivad uued lisajuured. Sigisibulad on mugulatele sarnase ehitusega, moodustudes paksenevast juurealgmest, pungast ja mõnikord soomuselistest lehealgmetest.[5][7]
Sarnaselt teiste tulikaliste sugukonda kuuluvate taimedega sisaldab kanakoole ranunkuliini (0,06–0,35%), mis kuulub glükosiidide hulka. Taime vigastamisel laguneb ranunkuliin ensüümi toimel glükoosiks ja protoanemoniiniks, mis on ohtlik, sest on lenduv, teravalõhnaline ja kudesid ärritav, aga samas on sellel antimikroobne toime. Seismisel, kuivatamisel ja kuumtöötlemisel muutub protoanemoniin anemoniiniks, mis ei ole ärritava toimega. Lisaks sisaldab kanakoole triterpeenglükosiide (helerageniini ja oleanoolhappe glükosiidid); tanniine ehk parkaineid, mis toimivad kootavalt ehk kokku tõmbavalt limaskestadesse; saponiine (fikariin), mis on seebitaolised ained, aga pole püsisoojastele liikidele mürgised. Veel sisaldab ta helidoniini ja kolerütriini, mis kuuluvad alkaloidide hulka, ja vitamiinidest palju C-vitamiini (L-askorbiinhapet).[8][9]
Kanakoolme peaaegu kõik osad sisaldavad mürgiseid aineid (eriti muguljuured), vaid esimesed lehed ja väga noored võsud võivad neid mitte sisaldada (taim muutub mürgisemaks õitsedes). Välispidiselt põhjustab taim ja tema mahl naha ja limaskestade ärritust, tekitab ville ja haavandeid. Seespidiselt põhjustab ta maoärritust, kõhukrampe, kõhulahtisust ja neeruärritust ning harvem tõsisemaid nähte. Mürgistuse korral manustatakse lahjendatud kaaliumpermanganaadi lahust.[2][4][9]
Kanakoolet kasutati vanasti hemorroidide ja haavandite ravimiseks. Keskajal usuti, et taime kaasas kandmine aitab samuti hemorroidide vastu. Kanakoolme haavandeid tekitavat toimet kasutasid vanasti kerjused, et tekitada endale nahavigastusi.[7] Rahvameditsiinis on teda kasutatud sarnaselt kibeda tulikaga krooniliste nahahaiguste, bronhiidi ja närvivalu korral, vahel eesmärgiga tekitada nahaärritust. Liigesereuma puhul tehti taime värskest ürdist kompressi ja üldiselt teati, et seespidist kasutamist peaks vältima.
Siiski on tema lehti seespidiselt nii Eestis kui mujal kasutatud skorbuudi ravimiseks, sest ta sisaldab palju C-vitamiini. C-vitamiini saamiseks on aga palju ohutumaid võimalusi.[9] Ühtlasi soovitas Eesti rahvameditsiin näiteks krampide, kehas olevate valude ja paelussi vastu teha kanakoolmest teed, välispidiselt aga asetada seda kärnadele.[10] Teda kasutati muu hulgas ka verejooksude ravimiseks.[2]
Tänapäeval ei soovitata kanakoolet üldiselt ravimtaimena kasutada, sest sisaldab mürgiseid aineid. Mõnel pool, näiteks Suurbritannias, teda siiski kasutatakse. Droogiks on ürt, mida kasutatakse peamiselt värskelt, ja mugulad. Droog kogutakse õitsemise ajal aprillikuus ja mõnikord kuivatatakse. Suukaduselt teda ei võeta – ürti pannakse veritsevatele haavadele ja igemetele, tüügastele, naha-abstsessidele ning tursunud liigestele. Kanakoolmest on valmistatud ka loomarasva ja ravimtaimedega salve, millest tehakse kompresse või mida kasutatakse suposiitidena hemorroidide korral. Hemorroidide ravimiseks võidakse kanakoolet lisada ka vanniveele.[4][9][10]
↑ Eesti Maaülikool, Põllumajandus- ja keskkonnainstituut. Eesti taimede levikuatlas. Tartu: Eesti Maaülikool, 2005. Lk 18, 273
↑ 9,0 9,1 9,2 9,3 Ain Raal. Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Eesti: Eesti Entsüklopeediakirjastuse AS, 2010. Lk 770–771
↑ 10,0 10,1 Renata Sõukand, Raivo Kalle (koostajad). "Rahvapärased taimenimetused". HERBA: Historistlik Eesti Rahvameditsiini Botaaniline Andmebaas, 2008. Tartu: EKM Teaduskirjastus. Kasutatud 28.04.2016. Eesti.
Organisatsioonipsühholoogia on rakenduspsühholoogia haru, mis rakendab üldpsühholoogia, organisatsiooniteooria ja sotsioloogia tulemusi inimeste ja rühmade käitumise kohta organisatsioonides praktiliste probleemide lahendamiseks. Nende probleemide seas on:
Uuritakse nii organisatsiooni liikmete mõju organisatsioonile kui ka organisatsiooni mõju oma liikmetele. Organisatsiooni käsitatakse dünaamilise keskkonnana, mille struktuurid protsessid tingivad indiviidide ja rühmade hoiakuid ja käitumist organisatsioonis ja väljaspool seda. 1990ndatel hakati rohkem rõhku panema teadvustamata ja irratsionaalsetele protsessidele ning reaalsuse sotsiaalsele konstrueerimisele.
Organisatsioonipsühholoogiat rakendatakse organisatsiooni arendamise ja personali arendamise nõustamisel ning juhtimis- ja koostööprobleemide lahendamisel.
Organisatsioonipsühholoogia piirneb muu hulgas tööstuspsühholoogia, organisatsiooniteooria, tööpsühholoogia ja organisatsioonikäitumise uurimisega. Sageli ühendatakse tööpsühholoogia ja organisatsioonipühholoogia töö- ja organisatsioonipsühholoogia nime alla.
20. sajandi alguses tekkis USA-s tööstuspsühholoogia, mis tegeles muu hulgas personali värbamise ja valiku probleemidega. 1920. ja 1930. aastatel hakati rohkem huvi tundma organisatsiooniprobleemide psühholoogiliste seletuste vastu. Näiteks Hawthorne'i uuringud näitasid rühmanormide ja sotsiaalsete suhete mõju töömotivatsioonile ja toodangule.
Eraldi distsipliinina kujunes organisatsioonipsühholoogia välja 1960ndatel Edgar Scheini ja Chris Argyrise eestvedamisel.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Organisatsioonipsühholoogia&oldid=4460587"
|
OSCAR-2019
|
||
Karbamasepiinravile üleminekul tuleb järk-järgult eelnevalt kasutatud antikonvulsandi manustamine lõpetada.
Algannusena manustatakse tavaliselt 150 mg 2 korda päevas, mida seejärel individuaalselt suurendatakse kuni vajaliku toime saavutamiseni. Eelistatuna tuleks suurendada õhtust annust.
Tavaliseks säilitusannuseks on 600 mg, mida soovitatakse ravimi üks kord päevas manustamise korral võtta õhtuti.
Lapsed vanuses 6...10 aastat: 15...20 mg/kg päevas: 150...300 mg 2 korda päevas (hommikuti ja õhtuti).
Ravi alguses on soovitatav manustada 300 mg ööpäevas, annust võib aeglaselt suurendada kuni valu kadumiseni. Keksmine ööpäevane annus on 600 mg (1 retardtablett) 1 kord ööpäevas. Seejärel peaks
Keskmiseks ööpäevaseks säilitusannuseks on 600 mg, mis manustatakse ühekordse annusena või kaheks 300 mg annuseks jaotatuna (õhtuti ja hommikuti).
Keskmine ööpäevane annus on 600 mg. Rasketel juhtudel võib esimestel ravipäevadel manustada 1200 mg.
Glomerulaarfiltratsiooniga alla 10 ml/min ja dialüüsipatsientidele manustatakse 75% tavalisest annusest.
Raskekujulise maksapuudulikkuse korral häirub karbamasepiini metabolism ning ravimit on soovitatav mitte manustada.
Ülitundlikkus karbamasepiini või tritsükliliste antidepressantide suhtes, atrioventrikulaarblokaad, raskekujuline maksapuudulikkus, luuüdi depressioon, porfüüria, alla 1-aastased lapsed.
Karbamasepiinravi tuleb katkestada, kui ilmnevad vereloomehäired, kliiniliste nähtudega või süvenev leukopeenia, ebatavaline verejooks või hematoom, allergilised nahareaktsioonid või maksafunktsiooi
Korduvat kontrolli ja ettevaatlikku annustamist vajavad samuti patsiendid, kellel esinevad kardiovaskulaarsed haigused, halvenenud neerufunktsioon või glaukoom.
Karbamasepiini manustamist tohib järsku katkestada või teisele ravimile üle minna ainult juhul, kui patsient manustab kaitsva ravimina barbituraate või diasepaami.
Karbamasepiin võib vähendada hormonaalsete rasestumisvastaste preparaatide efektiivsust. Seetõttu tuleks alternatiivselt kasutada teisi rasestumisvastaseid vahendeid.
Maksaensüümide induktsiooni teel võib teiste ravimite, näiteks suu kaudu manustatavate antikoagulantide (kumariini derivaadid), kinidiini, metadooni, tramadooli, kontratseptiivide või
dihüdropüridiinide, tsüklosporiini, südameglükosiidide, kortikosteroidide, levotüroksiini ja teofülliini plasmasisaldust.
Samaaegne erütromütsiini, troleandomütsiini, isoniasiidi, osade kaltsiumikanalite blokaatorite (näiteks verapamiil, diltiaseem), dekstropropoksüfeeni ja viloksasiini tarvitamine võib pärssida karbamasepiini
Karbamasepiini plasmakontsentratsioon võib suureneda ka mõnede teiste antikonvulsantide (fenütoiin, primidoon, naatriumvalproaat) või tsimetidiini samaaegsel manustamisel.
Ravi MAO inhibiitoritega tuleb lõpetada vähemalt 2 nädalat enne karbamasepiini kasutamise alustamist.
Karbamasepiin võib põhjustada neuraaltoru defekte. Loomuuringute põhjal on karbamasepiini teratogeensus suhteliselt madal. Inimestele mõeldud annustest 10...25 korda kõrgemate (arvutatud
vastavalt kehamassile kg-des) manustamisel täheldati närilistel madalamat sünnikaalu, väiksemat organite massi, mittetäielikku luustumist ja üksikuid suulae lõhestumuse juhtusid.
Vajalikust antikonvulsiivsest ravist loobumine võib aga kujutada suuremat riski nii ema kui loote tervisele. Seetõttu on soovitatav enne planeeritavat rasedust ja raseduse ajal lisaks antiepileptilisele
Samuti võib karbamasepiin põhjustada vitamiin K vaegust, mis võib soodustada vastsündinu verejookse. Soovitatav on emale enne sünnistust ja vastsündinule kohe pärast sündimist manustada
Soovitatav on ka sage plasmakontsentratsiooni jälgimine, mis võimaldab manustada vähimat toimivat annust (terapeutiline laius: 3-12 mg/l=13-50 µmol/l).
Toimeaine imendub rinnapiima ja jõuab loote vereringesse. Vastsündinute ettevaatlikuks karbamasepiinist võõrutamiseks soovitatakse rinnaga toitmine ära jätta järk-järgult. Rinnapiima
imendunud karbamasepiin võib vastsündinutel põhjustada imemisnõrkust, kuna ravim omab sedatiivset toimet kesknärvisüsteemi.
nüstagmi, topeltnägemist, paresteesiaid, jalgade pareese, kõnehäireid. Vanematel patsientidel on esinenud segasusseisundit, rahutust ja üksikuid nägemishallutsinatsioone. Need kõrvalnähud kaovad
Harva on teatatud ka järgmistest kõrvaltoimetest: allergilised nahareaktsioonid, palavik, nahapunetus, eksfoliatiivne dermatiit, erythema exudativum multiforme, Stevens-Johnsoni sündroom, Lyelli
sündroom, juuste väljalangemine; leukopeenia, trombotsütopeenia, agranulotsütoos, aplastiline aneemia, üksikutel juhtudel leukotsütoos, trombemboolia, äge intermiteeruv porfüüria; kolestaatiline
või hepatotsellulaarne ikterus, neerufunktsiooni häired (hematuuria, proteinuuria, neerupuudulikkus), lümfisõlmede suurenemine ja hüponatreemia (vahel oksendamise, peavalu ja segasusseisundiga); T3
Suurte annuste juures on ilmnenud treemorit (ka lihasspasme), hüper- või hüpotensiooni, südame rütmihäireid.
Karbamasepiini üleannustamise korral võib tekkida oksendamine, segasus- või erutusseisund, treemor, krambid, hingamisdepressioon, vererõhu muutused, südame erutusjuhtehäired, oliguuria, kooma.
määral antikolinergiline, sedatiivne ja antidepressiivne ning samuti tsentraalne antidiureetiline toime.
|
OSCAR-2019
|
||
"Puhas Elu" on inimestele, kes hoolivad endast, oma lastest ja lähedastest, ümbruskonnast, loodusest ning sellest, mis saab meie elust ja keskkonnast viie-, kümne-, kahekümne- ning enamagi aasta pärast. Kas elame siis terves ja puhtas ning tervislikus elupaigas või oleme nii ennast kui keskkonda sootuks reostanud ja mürgitanud ning kõik loodusvarud arutult maha laristanud.
Taimetoidu kasvatamisega intensiivpõllumajanduse meetoditega saastame me loodust kemikaalidega, rikume taimestikku GMO-ga, tekitame juurde vajadust järjest rohkem kemikaale kasutada, sest GMO levid ka teistele taimedele ja juba praegu ollakse hädas umbrohuga, mis muutub taimemürkidele järjest "immuunsemaks". Lisaks hävitame mee meeletul kiirusel toitainerikast mulda, mis tähendab omakorda seda, et järjest rohkem tuleb neid "toitaineid" väetiste näol lisada. Intensiivpõllumajandusega põllumajandus saastab keskkonda ja maakera igas mõttes rohkem kui lihatootmine.
Intensiivpõllumajandusega tapame igal aastal viljakat mullapinda rohkem, kui on kasu sellest toidust, mis seal saame.
Kui globaalne toidu raiskamine oleks riik, siis tema aastane süsiniku jalajälg oleks maailma riikide võrdluses kolmandal kohal.
1. linnas elades viskad ära meeletus koguses komposteeruvaid jäätmeid. Ja siis jälle tekitad sellega "tarbimise"
ja keskkonda saastava tootmise, sest "aiamaale või peenrasse on ju KILEKOTTIDEGA komposti vaja osta".
Nüüd, kui elan maal, on mul raksusi sellega, et oma 20l prügikasti järgmise kuu äraveo päevaks täis saada !
Kvaliteetne" komposteeruv ülejääk kanadele, mitte nii kvaliteetne kompostikasti ja sealt hiljem toitaineterikka kompostina kasvuhoonesse, peenrale, põllule. Toidu raiskamise tõttu raisatakse suures ulatuses ka muid ressursse – maad, vett, energiat ja tööjõudu.
2. Igal aastal visatakse ära suurusjärgus 1,3 miljonit tonni söömiskõlbulikku toitu ! Samas läheb suurusjärgus 800 miljonit inimest magama näljasena. Arvutage ise, kui palju toitu aastas need nälga kannatav inimesed saaksid kui ei toimuks linnastumise ja ületarbimise - ületootmise tõttu sellist raiskamist !
Eesti raisatud toidu süsiniku jalajäljest rääkides tekitab 50 000 tonni toidukadu aastas ligi 100 000 tonni CO2. Seda numbrit võib võrrelda ka 27 000 auto tekitatud CO2-ga, sama palju CO2 aastas tekitab umbes 30 000 perekonda oma elektritarbimisega. See on sama palju kui Valga ja Viljandi linna jagu inimesi kokku.
Toidu raiskamine mõjutab kliimat otseselt seetõttu, et raisatud toidu ehk toidu, mille viskame prügikasti, tootmiseks on kulunud hulgaliselt ressursse. "Selleks on kulunud energiat, vett, maad, tööjõudu ja see on raisatud ressurss. Kõige rohkem on just energial mõju kliimamuutusele. CO2 ja süsinik on õhku paisatud täiesti asjata. Sealtkaudu tuleb mõju tagasi toidu tootmisele. Kliima mõjutab ilmastikuolusid ja ilmastikuolud toidutootmist.
Raiskamise vähendamine 25% võrra aitaks näljast päästa ligi 430 miljonit inimest. Selle raisatud toidu kasvatamiseks ja tootmiseks on kulunud ka tonnide kaupa puhast vett ja kütust, mida oleks saanud palju paremini kasutada.
3. Lisaks globaalse toiduainetööstuse väga kõrge transpordimõju. Toiduaineid toodetakse ühes riigis, nad viiakse maailma teise otsa töötlemiseks ja pärast tuuakse taas tagasi tarbimiseks. Vähendades toidu raiskamist globaalsel tasemel mõjutaks see keskkonnasaastatuse vähenemist väga olulisel määral
Me kõik saame teadlikumalt osta, paremini säilitada, ülejääke ära kasutada ja komposteerida. Võimalusel saab toetada Toidupanka, sest poodides üle jääva toidu transportimine ja säilitamine on kallis.
Tarbijate kõrvale peab tulema riik vajaliku seadusandlusega. Näiteks peavad Prantsusmaal kõik suured toidupoed oma müügiks kõlbmatu toidu Toidupanga-laadsetele organisatsioonidele annetama. Oma osa on mängida ka ettevõtjatel – millist kaupa sisse ostetakse, kuidas tarbijat haritakse ja mida tehakse üle jääva toiduga.
Mõned väidavad, et praegune intensiivpõllumajandus on ainus võimalus, et "näljahäda vähendada". Et muul moel ei toida enam maailma inimesi ära. See on suur vale.
Intensiivpõllumajandus on tegelikult otsene ületarbimise ja toidu raiskamise tagajärg ning hävitab keskkonda ja tekitab juurde vajadust järjest rohkem ja rohkem toidutootmises mürke kasutada. See on nagu "nõiaring".
Uuringud näitavad, et tööstusliku põllumajanduse tulemusena hävitame me viljakat mulda 18 korda kiiremini, kui on uue viljaka mulla juurdekasv. See on kõike muud, kui taastuv lähenemine.
Ka puhast joogikõlbulikku vett jääb üha vähemaks, veetarbimine järjest suureneb. Arvutused näitavad, et aastaks 2050 saab iga inimene kasutada vett kõigest 25% võreldes 1950 aastaga. Tavapõllumajandus kasutab väidetavalt ca 80% olemasolevast veest.
Oleme silmitsi faktiga, et meil on peagi vähem kui 800 m2 põllumajanduslikku maad inimese kohta ja see kogus väheneb kiiresti.
aastaks 2021 on tegeliku kasutuskõlbuliku põllumajandusmaa ennustatav hulk inimese kohta vähem kui 850 m2.See omakorda tähendad toiduhinna tõusu, üha rohkem ja rohkem sünteetilisi aineid meie toidulaual ning väetiste ja keemia peal kasvatatud "värsket" toitu, mida võib heal juhul nimetada "värske köögivilja sarnaseks tooteks".
Lahendus oleks loodust järgiva permakultuuse kasvatuse rakendamine ning biointensiivne põllumajandus, kus viljaka mulla hävitamise asemel seda toidukasvatuse käigus taastoodetakse.
Biointensiivne põllundus kasutab võrreldes tavapõllundusega ca 67% vähem vett (ideaalis kuni 88% !) ja kuni 99% vähem energiat. Seejures on biointensiivne põllumajandus suuteline tootma kuni 6 korda rohkem toitu kui tööstuslik või tavapõllundus, taastama mulda kuni 60 korda kiiremini kui looduses, vähendama maakasutust vähemalt 50%.
Kui praeguse tööstusliku ning väetistel ja kemikaalidel baseeruva intensiivpõllumajanduse puhul on ligikaudne vajaliku maa suurus ühe inimese toiduvajaduse rahuldamiseks suurusjärgus 2000 - 2800 m2, siis biointensiivse põllumajanduse puhul oleks see 350-400 m2 !
John Jeavons ütleb: "Parem ja puhtam maailm on lähemal, kui me arvatagi oskame. See on siinsamas meie koduaedades, aiamaades ning väikestes talukohtades ning tarbimisharjumustes. Kuid tänapäevane tööstuslik põllumajandus tegeleb suures osas enda poolt tekitatud lisatöö peale energia ning aja raiskamisega.
Indira Gandhi on ütelnud : "Kui me unustame, kuidas kaevata maad ning harida ja hooldada mulda, unustume me iseennast." Seda täinedab ideaalselt Voltaire mõttekäik "Maailm on üks suur aed ja kui imeline koht võiks see olla, kui igaüks meist hoolitseks oma osa eest selles aias".
"Minu kodu on mu kindlus"... Kui sageli me aga mõtleme selle peale, et see "kindlus" võib osutuda hoopiski mürgikambri...
Tuulepargid põhjustavad lindude surma, tekitavad tervisele ohtlikku müra, on loomadele ja keskkonnale ohtlikud. Tuuleenergia on kallis ja tu...
|
OSCAR-2019
|
||
Niisiis oled sa värske kutsikaomanik. Kasvatajaga on jutud aetud ja lepingud sõlmitud ning oled oma tillukese sõbra koju toonud, kõrvus veel kasvataja soov, et hakkaksid koeraga näitusel käima. Või oled juba ammu kõrvalt kadestanud oma sõpru ja tuttavaid, kes nädalavahetustel võtavad oma koerad kaasa ja kaovad salapäraselt minema, et hiljem sind külla kutsuda ja näidata uhkusest pakatades rosette, diplomeid ja karikaid? Ja nüüd on lõpuks käes see aeg, mil tunned ennast samuti olevat selle vennaskonna liige. Või on sul juba vanem koer, kellega otsustad nüüd esimest korda näitusele minna?
Aga kust alustada ja mida teha? Tavaliselt aitab sind selle juures kasvataja või näitustel käivad tuttavad, aga kui neid parajasti pole käepärast või kogud alles julgust, et esimest sammu astuda?
Et mis see näitus üldse on? Näitus pole teadmiste-oskuste kontroll, seega ei tasu peljata, et minu koer veel midagi ei oska. Iga koeratõu kohta on välja töötatud rahvusvaheline standard, mis kirjeldab selle tõu ideaalseid omadusi- seda, milline selle tõu ideaalkoer välja näeb. Koertenäitusel hindab sõltumatu ekspert iga koera vastavust oma tõustandardile st ideaalkuvandile ja annab sellele vastava hinde. Need koerad, kes vastavad rohkem standardile, saavad parema hinde ja need kes standardile vähem vastavad, saavad halvema hinde. Sellest tulenevalt saavad iga tõu kasvatajad ja aretajad selgust, kas ühes või teises koeras on selle konkreetse tõu aretuses väärtust. Kõigepealt aga on näitustel käimine üks mõnus hobi.
Kõige parem oleks alustada sellega, et minna kasvõi ühte näitust vaatama - näha, kuidas tõugu esitatakse, mida kohtunikud vaatavad ja millist varustust näitustel vaja läheb, näiteks saaksid nõu sobiliku näituserihma osas (bokseritel üldjuhul peenem kett koos nahast jalutusrihmaga). Samuti ei tee paha ennast kurssi viia oma tõu standardiga, et teada saada tõu head ja vead. Bokseri tõustandardit saad uurida siit.
Näitustele, kus see on lubatud, võid võtta kaasa ka kutsika- peale vaktsineerimiste tegemist, et kutsikas harjuks varakult näitusemelu ja -saginaga. Eestis algavad näituseklassid kutsikaklassist (6-9 kuud) st näitusele saad oma koera registreerida, kui see on 6-kuune. Mõningatel näitustel võivad olla ka beebiklassid (4-6 kuud). Koera vanust arvestatakse alati näitusel osalemise päeva seisuga.
Näitus- see on tegelikult imelihtne, seda muidugi juhul, kui tead, mis seal toimuma hakkab ja mida oodatakse sinult ja sinu koeralt. Koer ei pea näitusel tegema mingisuguseid trikke ega koolitusimesid- ta peab lihtsalt näitama, et on oma tõu väärikas esindaja. Selleks pole vaja üldsegi palju, ainult mõned elementaarsed asjad- koer peab kerge traaviga sinu kõrval jooksma, olema loomulik ja julge (mitte mingil juhul agressiivne), sõbralik kohtuniku suhtes ja lubama tal end katsuda (kohtunik tahab täpselt teada, kas teie koeral on kõik omal kohal), näitama kohtunikule oma hambaid (et kontrollida hambumust) ning seisma 1-2 minutit ilusas näituseseisakus, kuni kohtunik dikteerib sekretärile tema kirjeldust. Selle juures sõltub palju teist ja teie kontaktist oma koeraga- koer tunnetab väga täpselt omaniku närvilisust või ebakindlust ning muudab oma käitumist kohe. On hea, kui koer on harjunud nii võõraste koerte (üldjuhul pole te ringis üksi) kui ka inimeste seltskonnaga.
Kindlasti on su kodupaigas olemas kohalik koerteklubi või inimesed, kes pakuvad ka näitusekoolitust. Või pakub seda kasvataja. Igal juhul võiksid minna koolitusele, kuna see annab võimaluse harjutada koera ka teiste koertega ringis jooksma ja seisma ja kogenud inimene saab vastavalt korrigeerida nii sinu enda kui ka koera tegutsemist ringis. Õpeta kutsikat rahulikult seisma, seismise aega järk-järgult pikendades. Preemiaks kasuta mängu või maiust. Harjuta koera tasaselt ja ühtlaselt enda kõrval traavis jooksma, mitte lubades galoppi ega hüplemist. Kodus harjuta koera varakult seisma ja võõraste puudutusi taluma.
Üks põhilistest vigadest, mida koertes ringis nähakse, on liigne agressiivsus või liigne hirm. Kutsikatele antakse palju andeks ja veidi ka juunioridele, kuid edaspidi enam soodustust ei saa ja koer, kes niimoodi käitub, riskib halva hinde või koguni ringist väljasaatmisega. Koer võib hakata kohtunikku pelgama mitmel põhjusel- tihtipeale peljatakse just meeskohtunikke, kuna need lähenevad vahest ka kutsikale kiiresti ja konkreetselt ning võivad sellega mõnd pehmema närvisüsteemiga koera ehmatada. Seetõttu oleks hea, kui saaksid paluda nii nais- kui ka meessoost tuttavaid, et need mängiksid "kohtunikku" ja katsuksid ning silitaksid koera ja vaataksid tema hambaid. Ringis oleneb kohtunikust, kas ta vaatab ise koera hambaid või pead sina neid näitama. Koera hambaid näidates tuleb kõigepealt näidata hambaid eest ja siis külgedelt, kinniselt suult mõlema käega mokkasid eemale tõmmates. Koertele see üldjuhul arusaadavatel põhjustel ei meeldi ning seega peaksid sa alati koera kiitma ja premeerima, kui ta hambaid näitab.
Kodus võid hammastenäitamist õpetada nii: Valid oma elamises rahuliku, segamatu koha- leiad aja, kui sina ja koer olete mõnusas meeleolus. Paned koera istuma näiteks õrna käesurvega tagumikule, aga ta võib ka seista. Ära sega siia "istu" käsklust, isegi, kui kutsikas seda juba tunneb.
Ütled rahulikul, meeldival toonil mingi kindla sõna, näiteks "hambad!", "vaatame", "näita hambaid!"- mida iganes.
NB! Ära korruta käsklust- ütle seda selgelt üks kord. Seejärel võtad koeral õrnalt ühe käega koonust kinni (koera lõuad on koos) ja teisega tõstad ta mokka ning uurid ta hambaid (ise võid samal ajal vaikselt, kiitvalt, rahustavalt koeraga kõneleda). Vahel uurid hambaid eest, vahel külje pealt. Kord või paar päevas, paari sekundi kaupa, ja kohe maius järele. Lase kutsika hambaid mõnikord vaadata ka teistel täiskasvanud pereliikmetel ja külalistel või tee seda ise "publiku" juuresolekul- aga alles siis, kui olete harjutuse kutsikaga kahekesi omavahel kenasti selgeks saanud.
Tee hammastevaatamisest lühike ja meeldiv protseduur- alguses ei pruugi see kutsikale meeldida ja ta puseleb vastu. Ole kannatlik- kui ta alustuseks paar sekunditki paigal on, kiida ülevoolavalt ja anna maiust. Tasapisi, kui kutsika kannatlikkus kasvab, võid protseduuri pikendada. Kui ta VÄGA rabeleb ja ÜLDSE ei kuuletu, võid vahele lisada ÜHE lühikese terava Ei käskluse. Kui EI-le järgneb hetkelinegi kuuletumine ja paigalolek, premeeri selle eest KOHESELT. Tekita kutsikal seos hammastevaatamise protseduuri ja kiituse/maiusesaamise vahel.
Üks soovitatud nõkse on vaadata koera hambaid ka enne sööki- paned koera istuma, annad söögi ette ja lubad alles siis sööma, kui oled ta hambaid vaadanud. Koer õpib varsti, et hammaste vaatamine tähendab sööki.
Näitustel käies võib sulle silma jääda mitmeid erinevaid viise koera esitamiseks- kes paneb koera vabalt seisma,
teine jälle sätib ise koeral jalad paika ja hoiab vahel ka saba (hoides koera pead rihmast, toetades seda lõuast või hoides maiust tähelepanu saamiseks koera näo ees),
kolmas laseb koeral end pingul rihmas ette sirutada, kus iga viimanegi koera lihas on pingul ning koer näitab oma kõige tähelepanelikumat ilmet ja ergast olekut. Viimane on kujunenud bokserite peamiseks esitusviisiks, eriti just erinäitustel. Sellise variandi puhul võidakse kasutada duubeldamist- inimest ringist väljaspool, kes koera tähelepanu endale tõmbab, tavaliselt mõne mänguasjaga, ja paneb nii koera enda poole tõmbama, saavutades vajaliku asendi. Igaühel on õigus valida ja kombineerida just endale ja oma koerale kõige sobivam esitusviis.
Näituseringis joostakse alati vastupäeva nii, et koer on vasakul pool. Käi koeraga väljas jooksmist harjutamas- tekita kusagile, kuhu see on võimalik, näituseringiga sarnane väiksem ala ja harjuta teda sinu kõrval jooksma. Palu sõpru, et nad oleksid kohtunikud või tuleksid ka oma koertega, et su koer harjuks teiste koerte vahel ringis jooksma.
Hoia koera aastaringselt heas vormis- ribid peaksid olema selgelt tunda aga mitte näha. Lõika koera küüsi regulaarselt. Puhasta vajadusel kõrvad ja pese koera enne näitust
Mujal maailmas, kus näitustetulemustest sõltub rohkem kui me arvata oskame, kasutatakse väga palju professionaalseid händlereid. Ka meil on olemas händlerid, kes on hea meelega nõus sinu koera esitama. Osad omanikud ei lähe kunagi ise koeraga ringi, sest võtavad handleri, kuna temaga saab koer paremaid tulemusi. Teistel on jälle asi selles, et koer töötab ringis ainult omanikuga. Selles pole midagi halba kui paluda kedagi teist oma koera näitama- kasvõi alguses, kui endas päris kindel ei ole, kuid selle tõelise feelingu, mida näitusefännid otsima lähevad, saab tihtipeale kätte alles siis, kui oma koeraga jagad ringis nii kaotusi kui ka võite. Nii, et kindlasti tuleks ka ise oma koeraga ringi minna.
Koertenäituseid on mitut erinevat sorti. Siinkohal väike ülevaade võimalikest valikutest suvalises järjekorras:
1. Rahvuslik näitus- näitus, kus jagatakse antud riigi tsempionitiitli saamiseks vajalikke sertifikaate e. SERT'e. Maades, kus antakse välja ka juuniortsempioni tiitleid, jagatakse juuniorklassis rahvuslikel näitustel ka juuniorsertifikaate ehk JUN SERT'e ning veterantsempioni tiitli olemasolul ka veteransertifikaate ehk VET SERT'e. Ingliskeelne vaste serdile on CAC (JUN SERT vastavalt siis JUN CAC ehk JCAC ja VET SERT VET CAC) ja vahest kasutatakse seda lühendit ka märkimaks, et tegemist on rahvusliku (serdiõigusega) näitusega- näiteks Haapsalu CAC, Klaipeda CAC, Iisalmi CAC jne. Igal maal on erinevad reeglid selle kohta, mitu serti on vaja riigi tsempionitiitli saamiseks, aga sellest allpool. Osades riikides antakse välja ka reserv-sert (nt Soomes) kuid Eestis seda ei tehta. Eestis ei ole ka klassiserti, nagu on näiteks Leedus ja Venemaal. Seitsme ja enama riigi tsempion saab omale tiitli Multitsempion ehk Multi CH
2. Rahvusvaheline näitus - sellel näitusel jagatakse nii kohalikke serte kui ka rahvusvahelisi serte ehk CACIB'eid. CACIB on vajalik rahvusvahelise tsempioni (C.I.B (Champion International de Beauté- Rahvusvaheline tsempionitiitel tõugudele, kellel on nõutud ja sooritatud töökatsed (bokseritel vajalik vähemalt IPO). Vajalik vähemalt 3 CACIBit vähemalt kahest eri riigist ja vähemalt kahelt erinevalt kohtunikult. Esimese ja viimase CACIBi saamise vahele peab jääma vähemalt 1 aasta ja 1 päev) C.I.E (Champion International d'Exposition- Rahvusvaheline tsempionitiitel töökatseteta tõugudele, koertele, kellel on nõutud aga sooritamata töökatsed, koertele, kellel on nõutud ja sooritatud töökatsed ja on lisaks C.I.Bi jaoks nõutud kolmele CACIBile lisaks saadud ka neljas CACIB. Kui tõus on nõutud töökatsed ja koeral on need sooritatud ja kogutud vajalik arv CACIBeid, võib ühele koerale kinnitada mõlemad tiitlid- nii C.I.Bi kui C.I.E. Töökatseteta tõugudel ja sooritamata töökatsega koertel seda võimalust ei ole. Vajalik vähemalt 4 CACIBit vähemalt kolmest eri riigist ja kolmelt erinevalt kohtunikult, esimese ja viimase CACIBi vahe peab olema vähemalt 1 aasta ja 1 päev) tiitli saamiseks. CACIB'ile nagu ka SERT'ile saavad kandideerida koerad alates noorteklassist. Kui serdi vastuvõtmise suhtes kehtivad piirangud (koer pole veel nõutud vanuses või tal juba on sert ja ta peab selle edasi andma) siis CACIB'eid võib koguda palju antakse, sellest ei ole võimalik keelduda. CACIB on ihaldusväärne auhind, kuna see antakse välja ainult rahvusvahelisel näitusel iga tõu parimale isasele ja parimale emasele, kes saab selle vastu võtta. Samuti jagatakse reserv-CACIB'eid siis teiseks jäänud emasele ja isasele. Res(erv)-CACIB'i võlu seisneb selles, et kui CACIBi saanud koer juba on intertsempion, siis kinnitab FCI hiljem res-CACIBi kui CACIB'i. Rahvusvahelise näituse kohta kasutatakse kirjapildis ka terminit CACIB-näitus nt Pärnu CACIB, Helsinki CACIB, Varssavi CACIB. Tihtipeale korraldatakse mitme päeva jooksul mitu rahvusvahelist näitust - 2xCACIB, 4xCACIB.
3. Erinäitus- näitus, kus hinnatakse ainult ühte või mitut sarnast tõugu. Erinäitused on serdiõigusega näitused ja neil antakse samuti välja tsempionitiitli saamiseks vajalikke serte ja juunior- ning veteranserte. Erinäitusel hindab tavaliselt tõugu väga hästi tundev kasvatajakohtunik ja sinna kogunevad oma tõu esindajaid erinevatest riikidest, mistõttu erinäitusel on osalevate seda tõugu koerte hulk harilikult kordi suurem kui harilikul näitusel (osalevad ka sellised koerad, kes muidu näitustel ei käi), mistõttu erinäituse tulemus on tavanäitusest pisut kaalukam ning osalemine endale huvitavam.
4. Rühmanäitus- näitus, kus hinnatakse kuni kolme FCI kümnest rühmast, või nende rühmade alarühma. Rühmanäitused on sertifikaadiõigusega näitused.
5. Klubinäitus - erinevate klubide poolt korraldatavad sertifikaadiõigusega näitused. Eestis klubinäitusi ei korraldata, küll aga nt Venemaal.
6. Võitjanäitused - Igas riigis korraldatakse selle riigi Võitja näituseid, mille puhul antakse igas tõus välja vastava riigi Juuniorvõitja, Veteranvõitja ning Võitja tiitlid. Võitjanäitused on rahvusvahelised näitused - neil antakse serte ja CACIB'eid. Igas tõus saavad Juuniorvõitja tiitli Tõu Parim Juunior ja Vastassugupoole Parim Juunior, Veteranvõitja tiitli Tõu Parim Veteran ja Vastassugupoole Parim Veteran. Päris võitja tiitliga on asi pisut keerulisem- nii saavad Eestis (ja ka näiteks Soomes) Võitja Tiitli Tõu Parim koer ja Vastassugupoole Parim koer, kelleks võivad olla ka juunior ja veteran (kes sel juhul saavad topelttiitlid). Paljudes riikides aga (nagu nt Läti ja Leedu) saavad võitjatiitli CACIBi saanud koerad. Võitja näitused (teatud eranditega) on Cruftsi kvalifikatsiooninäitused (Cruftsist veidi allpool). Lisaks iga riigi Võitja näitusele korraldatakse ka riikide ühisvõitjanäituseid: nt. Balti Võitja, Põhjamaade Võitja, Vahemere Võitja jne. Samuti toimuvad Euroopa Võitja ja Maailma Võitja näitused igal aastal erinevas riigis. Seitsme ja enama riigi Võitjaks tulnud koer saab lisaks tiitli Multivõitja ehk Multi Winner. Kataloogis tähistatakse Võitja tiitleid kas JW või W ja aastaarv, millal tiitel saadi.
7. Crufts - igal aastal Inglismaal, Birminghamis toimuv koertenäitus, kuhu Mandri - Euroopast pääsevad erinevates riikides Cruftsi kvalifikatsiooninäituseks kinnitatud näitusel TPJ, VSPJ, TP VET, VSP VET, VSP ja TP saanud koerad, kellele saadetakse koju kvalifikatsioonikinnitus. Eestis on Cruftsi kvalifikatsiooninäituseks Eesti Võitja näitus. Nende näitustega kvalifitseerub koer vaid ühele, järgmisel aastal toimuvale Cruftsile. Cruftsile pääsevad ka kõik intertsempioni tiitliga koerad.
8. Match Show - mitteametlik näitus, kus võivad osaleda nii tõukoerad kui ka tõutud koerad. Võimalus nendele, kelle lemmikul tõutunnistust ei juhtu olema. Rahvakeeli nimetatakse seda näitust ka matsukaks. Matsukatest on hea alustada koera näitustega harjutamist.
9. Club Show - Bokserite erinäituse mitteametlik osa, kus saavad osaleda tõutunnistusega bokserid, kellel mingil põhjusel tavanäitusele asja ei ole- nt valged, munandiveaga ja olenemata põhjustest ja päritolust kupeeritud koerad, kes on sündinud peale 01.08.2013
Drive-in näitus- suurem osa näitustest on drive-in näitused. See tähendab, et sa võid koeraga kohale tulla umbes tund enne oma tõu hindamise algust ja lahkuda kohe peale hindamist, kui sa ei osale edasistel võistlustel või BIS ringides.
SK - sertifikaadikandidaat, mille kohtunik võib anda lisaks suurepärasele hindele. Tähendab seda, et on õigus võistelda serdile ehk osa võtta parima isase/emase võrdluses. Eestis tähistab seda roosa hindelint. Kui te SK märget ei saa, siis teil peale oma klassi hindamist edasistesse võrdlusringidesse seekord asja ei ole.
CWC- class winner certificate ehk klassisert. Osades riikides saab serdi iga klassi võitjakoer, nt Leedus ja Poolas.
Nüüd oled sa ennast ja koera veidi koolitanud ning sügavalt hinge tõmmanud, otsustades minna esimesele näitusele. Kõigepealt tuleb näitus välja valida. Kõige paremat infot näituste kohta Eestis ja välismaal saad siit.Nende näituste lingid on aktiivsed, millele on registreerimine alanud. Näitused tasub välja vaadata juba varakult, sest tihtipeale algab registreerimine isegi 6 kuud ette ja mida varem ennast kirja paned, seda odavamalt saad seda teha. Näitustel on tavaliselt 2-3 registreerimisperioodi ja erinädal. Igal registreerimisperioodil on registreerimistasu kallim ja erinädalal, st viimasel hetkel registreerinutele, veel mitmekordne. Näitusele registreerimiseks pead saatma näituse kohta käivas infos äratoodud viisil (post, faks, või e-post)registreerimislehe, koopia koera tõutunnistusest, registreerimistasu maksekorralduse koopia ja vajadusel koerale kinnitatud tiitlite diplomite koopiad (juhul kui koeral need on ja tahad teda registreerida tsempionklassi) ja töökatsete tunnistused (kasutusklassi registreerimiseks). Registreerimistasu saab tagasi vaid koera surma korral vastava tõendi esitamisel. Registreerimisel tasub alati lisada palve korraldajatele, et nad kinnitaksid registreerimise õnnestumise. Kui see kinnitus on saadud, jääb üle vaid oodata (ja muidugi koera treenida). Nädal-kaks enne näitust või isegi varem võib sulle koju saabuda ümbrik, millest leiad osalemisnumbri, vahest kataloogivoucheri, info näituse toimumiskoha ja selle kohta, mis ringis ja millise kohtuniku all sinu tõug võistleb. Kuid üha enam on näitusekorraldajad läinud numbrite näitusepaigas jagamise teed, seega võid eelinfo leida ka internetist, antud näituse kodulehelt. Samuti tasub läbi lugedaEKL näituste eeskiri
Üks asi, millega sa registreerimisel kokku puutud, on registreerimislehel küsitud klassid. Klassid varieeruvad vastavalt koera vanusele ja saavutustele. Allpool kordame klassid veel kord üle, aga hetkel lühike ülevaade:
Beebiklass (4-6) ja Kutsikaklass (6-9 kuud) - selles vanuses koeraga saadki näitusel osaleda ainult beebi- ja kutsikaklassis. Ainsad klassid, mis ei võistle Tõu Parima tiitlile, rääkimata SERT'ist ja CACIB'ist.
Juuniorklass (9-18 kuud) - võistlevad Tõu Parima Juuniori ja Tõu Parima tiitlile. Juuniorklassis saab ka võistelda Võitja näitusel Juuniorvõitja ja osades riikides Võitja tiitlile. Juuniorklassi koer ei saa võistelda "suurele" serdile ja CACIBile, saab võistelda juuniorserdile.
Noorteklass (15-24 kuud) - kuna noorteklassi koerad saavad võistelda CACIB'ile, siis on see hea klass, kuhu koera panna, kui juuniorklassist on vajalikud asjad saadud, aga avaklassis võistlemiseks veel valmis ei ole, samuti, kui on siiski soov just CACIB'it püüda. Noorteklassis on reeglina ka vähem koeri st ka väiksem konkurents, mis on eriti oluline riikides, kus sert antakse iga klassi võitjale. Noorteklassi koerad osalevad ka serdiringis, kuid serdi saab selles klassis vastu võtta ainult koer, kellel pole veel kolme juuniorserti kolmelt erinevalt kohtunikult või juuniortsempioni tiitlit..
Avaklass (alates 15 kuud) - kõige suurema valikukriteeriumiga klass. Siia võid koera panna kohe peale 15-kuuseks saamist, kui arvad, et ta on küllalt arenenud, et täiskasvanud koertega võistelda. Avaklassi koerad võistlevad serdile, CACIB'ile ja Tõu Parima tiitlile. Enamik täiskasvanud st üle 24 kuuseid koeri pannakse avaklassi. Samution hea teada, et kui mingil põhjusel oled registreerimisel koera valesse klassi pannud või jätnud klassi märkimata, siis tõstetakse koer korraldajate poolt avaklassi (kui ta on üle 24 kuu).
Kasutusklass (alates 15 kuud) - Koertele, kellel on sooritatu töökatsed. Võistlevad serdile, CACIB'ile ja Tõu Parima tiitlile. Bokseritel on Eestis rahvuslikel näitustel minimaalseks sooritatud katseks kuulekuskoolituse I aste (KK-1) vähemalt hindele "Hea", rahvusvahelistel näitustel aga IPO. Mõningates riikides (nagu Rootsi) võisteldakse serdile ainult kasutusklassis.
Tsempioniklass (alates 15 kuud) - koerad, kes on saanud juba mingi riigi tsempionitiitli (ei arvestat JCH tiitleid). Võistlevad serdile, CACIB'ile ja Tõu Parima tiitlile. Enne välismaa näitusele koera tsempionklassi registreerimist tasub tutvuda antud riigi näituseeskirjadega- näiteks ei võistle Rootsis ja Taanis tsempionklassi koer serdile.
Veteraniklass (al. 8 aastat) - võistlevad Tõu Parima veterani ja Tõu Parima tiitlile. Veteranklassis saab ka võistelda Võitja näitusel Veteranvõitja tiitlile ja osades riikides Võitja tiitlile. Veteraniklassi koerad ei saa võistelda "suurele" serdile ja CACIB'ile, saavad võistelda veteranserdile.
Nüüd peab vaikselt hakkama pakkima. Kui sul on tõsine soov tulevikus rohkem näitustel käima hakata, siis oleks mõttekas muretseda oma koerale puur või aedik. Vastupidiselt levinud arvamusele, et puur on looma vangikong, pakub puur näitusel su koerale rahulikku ja omaette kohta keset kõike seda möllu ja sagimist. Puuri võiks osta juba varakult ja harjutada koera sellega kodus olema, et selleks ajaks kui ta näitustel hakkab käima, ta juba teaks, et see koht on turvaline paik, kuhu ta saab pugeda. Puure ja aedikuid saad uurida nt siit.
Näitusele minema hakates pea kindlasti meeles, et kaasas peavad olema - koer loomulikult (on ka neid maha unustatud), vet.pass, näitusekorraldajate poolt saadetud paberid ja osalemisnumber (kui need on saadetud), igaks juhuks ka tõutunnistuse koopia, puur ja muud vajalikud vahendid (kui sul on olemas klapptool, on kasulik see kaasa võtta), vett koerale joogiks ja kauss, hulk maiust ja/või mänguasi, haaknõel numbri kinnitamiseks (võid osta ka spetsiaalse käehoidiku, kuhu number pannakse), maiusekotike (kui taskusse panna ei saa), näituserihm, kilekotid jm vahendid, et oma koera järel vajadusel koristada ning mitte vähemtähtsana hea tuju ja võistlusvaim ning heasoovlikus kõigi koerte (mitte ainult enda oma) suhtes.
Riietuse suhtes saab üldiselt soovitada, et põhimõtteliselt võib selga panna ükskõik mida, kuid kui sa pead ringis palju jooksma, siis võivad seelik ja kontsakingad osutuda väga ebamugavaks. Pigem soovitaks valida mugavad ja libisemiskindlad jalanõud. Samas võiks riietus olla enam-vähem soliidne, kuna kohtunikud vaatavad tihtipeale ka seda, kuidas see händler välja näeb, keda ta valmistub parimate ringidesse saatma.
Enne näitusele minekut jaluta koeraga korralikult. Näituseplatsile jõudes ürita olla võimalikult rahulik
(Niipalju, kui see õnnestub- situatsioon on ju uus sullegi). Niiviisi sisendad kindlustunnet ka koerale. Katsu olla kohal vähemalt tund enne oma tõu hindamise algust, et jätta koerale aega kohanemiseks, läbida veterinaarkontroll ja leida üles oma tõu hindamise ring.
Aseta end koera olukorda- võõras ümbrus, palju inimesi ja koeri. Ei jälgegi kodusest turvalisusest. Enamik omanikke teeb siinkohal ühe ja sama vea: kui kutsikas kardab, rabeleb või ei käitu korralikult, siis tõstetakse häält, riieldakse, sakutatakse. Mida vaene loom peab arvama? Tundmatu koht, hirmutav melu, peremees tõreleb- ebameeldivaid aistinguid kui palju. Pole mõtet näitusel oma koera kasvatama hakata- tee seda trennis ja kodus. Lase koeral rahulikult harjuda ümbritsevaga.
Näituseplatsil on vahva! Koer on koos peremehega tegemas midagi toredat- mängitakse, vast antakse mõni maiuspala... Niiviisi seostuvad kutsikal näitusemeluga positiivsed emotsioonid. Lisaks sellele- koer, kes näituseringi naudib ja seal vabalt, rõõmuga liigub ning "särab", jääb oma olekuga ka kohtunikule silma- mis omakorda kajastub ka tulemustes.
Talvel peetakse näituseid siseruumides, kus ruumi tihtipeale vähem (ka näituseringid võivad olla üsna väikesed, eriti suure koeraga liikumiseks). Suvel ollakse välinäitustel, kus ruumi olla on rohkem. Näitusele saabudes tuleb sul läbida veterinaarkontroll, kus vaadatakse su koera vaktsineerimiste kehtivust, kontrollitakse kiipi ja/või tätoveeringut ning pannakse seda kinnitav tempel numbrile. Sissepääsu juures on tavaliselt ka koht, kust sa saad kas tasuta (Eestis enamasti) või raha eest (nt Leedus) endale kataloogi, kust saad vaadata näitusel osalevate koerte andmeid. Saad veidi aimu, kui palju koeri osaleb ja mis klassides. Nüüd saad veel üles otsida oma ringi, panna puuri ringi juurde püsti ja oodata hindamise algust. Kui on aega ja kohtunikku pole veel ringi tulnud, võid oma koeraga ka samas ringis veel jooksmist jms harjutada. Õige pea paned tähele, et koerad tulevad ringi numbrite järjekorras, lähevad ringist välja ja mõned koerad tulevad tagasi. Võid märkida kataloogi üles koeale antud lindi värvi (punane, sinine, kollane, roheline, pruun, hall), kui sulle ei jäänud meelde, millist hinnet mingi värv tähendab. Märkad, et kõik toimub kindla kava kohaselt ning õige pea avastad, et saad juba paljustki aru, mis näitusel toimub ja mis värvi lint midagi tähendab. Alati võid julgelt selgitust paluda toimuva kohta ringi ääres olevatelt teistelt koeraomanikelt. Näituseringi juures ole õigeaegselt- hilinejaid ringi ei võeta. Kinnita osalemisnumber nähtavale kohale oma riiete külge.
Hindamise alguseks (tavaliselt kl 9 või 10) saabuvad ringis oleva laua juurde mitu tegelast- kohtunik ise, vajadusel tõlk, ringisekretär, kelle ülesandeks on vajalikke dokumente vormistada ning ringikorraldaja, kelle töö on tagada hindamise tõrgeteta toimumine.Ringikorraldaja ülesandeks on ka aidata neid, kes esimest korda näitustel või välismaalt ja ei tea ehk nii hästi, mis toimuma hakkab. Kui sinu tõug pole esimene hinnatav siis saad jälgida, kuidas toimub ringi minemine ja mida kohtunik seal tahab. Ringikorraldaja hüüab numbrite järgi ringi need, kelle kord on seal parajasti olla- pane alati tähele, keda ta kutsub ja ole valmis ringi minema. Jälgi tähelepanelikult ringikorraldaja korraldusi ja nõuandeid.
Esimesena lähevad võistlustulle isasedkutsikad (6-9 kuud. Juhul, kui näitusel on ka beebiklass, siis alustavad tõu hindamist beebid, kelle puhul kogu süsteem toimib samasuguselt kutsikatega). Ringi minnes jälgi alati kohtunikku, kes tavaliselt annab märku, kuhu ta tahab, et sa seisma jääksid. Vahest on see kohe peale sisenemist, vahest tahab ta sind näha ringi teises otsas. Koerad on igas klassis järjestatud kennelnime alusel tähestiku järjekorras. Vahest on hea olla esimene ja vahest mitte, kuid see oleneb kõik kohalolevatest koertest. Näituseringis püüa olla rahulik, siis on seda ka koer. Kohtunik ootab, kuni kõik osalejad on ringi tulnud ja oma koerad seisma pannud. Vahel lastakse peale seda joosta ja teinekord alustatakse kohe koera vaatlemist. Koerad kutsutakse ükshaaval kohtuniku laua juurde ja palutakse seisma panna kohtunikulauast mõne meetri kaugusele, küljega kohtuniku poole, siis hambaid näidata (või vaatab kohtunik ise), kohtunik katsub koera üle, isastel kontrollib, et oleks olemas kaks normaalselt arenenud munandit, ja palub sul siis veidi liikuda. Üldiselt kohtunik ütleb, mida ta tahab, ja näitab ka käemärkidega. Tavaliselt tahab ta, et sa jookseksid ringe, jookseksid edasi ja siis tagasi (kas otse või diagonaalis) või kolmnurka (Seda küll pigem harva. Kolmnurga puhul peab liikumistrajektoor moodustama võrdhaarse kolmnurga, mille tippu jääb kohtunik). Sellisel moel saab kohtunik hinnata su koera liikumist eest, tagant ning küljelt. Ringi minnakse ja seal joostakse ikka ja alati vastupäeva ja koer on alati vasakul pool. Vahel küsib kohtunik koera vanust, seega tasuks see juba enne ringi minekut meelde tuletada. Kogu koera vaatlemise aja dikteerib kohtunik ringisekretärile koera kirjeldust. Paigalseismine kirjelduse ajal ei ole kuulekusharjutus, millest otseselt sõltuks koera näitusetulemus. Küll aga jätab rahulik heas asendis koer kohtunikule parema mulje- sellist koera on kergem kirjeldada ja kindlasti võib see osaliselt mõjutada koera paigutust. Niisiis- harjuta paigalseismist. Kui esimene kutsikas on vaadatud ja oma jooksud jooksnud, palutakse tal minna ringis eemale ja korratakse sama järgmise koeraga. Lõpuks palub kohtunik tavaliselt kõikidel ringis olevatel koertel veel koos joosta, et neid võrrelda, ja teeb siis oma otsuse. Tuleb arvestada, et näitustel näeb kohtunik iga koera ikkagi vaid mõne minuti jooksul- sel ajal tuleks esitada oma lemmikut tema parimas ilus ja uhkuses.
Kui isased kutsikad on ära käinud, siis lähevad nad ringist välja ja ringi tulevad emased kutsikad, kelle puhul kordub sama. Kuni neljale esimesele kutsikale võib kohtunik määrata eriauhinnad (EAH). Parimat emast kutsika ja parimat isast kutsikat, kes on saanud EAH, võrdleb kohtunik veel ja valib Tõu Parima Kutsika (TP KUTS). Kohtunik võrdleb omavahel mõlemat kutsikat, laseb neil uuesti liikuda, ning valib lõpuks selle, kellest saab TP KUTS. Teine kutsikas saab siis vastavalt tiitli Vastassugupoole Parim Kutsikas (VSP KUTS). Tõu Parim Kutsikas läheb edasi peale tõugude hindamist algavale kogu näituse parima kutsika valikule ehk kutsikate Best in Showle (KUTS BIS). Kuna kutsikad tõu piires rohkem ei võistle, saavad nad kohe kätte ka oma kirjelduslehed.
Peale kutsikaid tulevad ringi isased juuniorklassi koerad (9-18 kuud). Ka nende puhul vaatab ja katsub kohtunik koera, laseb joosta ja liikuda ning teeb seda kõigi ringisolevate koertega. Pärast järjestab kohtunik koerad kohtadele. Siin klassis annab kohtunik koertele ka hindeid ja vastava lindikese.
Sertifikaadikandidaat (SK) - Kohtuniku otsuse põhjal antakse hinde "Suurepärane" saanu koerale roosa lint ehk kuulutatakse Eesti sertifikaadi kandidaadiks. Kohtunik võib SK omistada kõigile "Suurepärase" hinde saanud koertele kuid võib SK väljaandmisest üldse loobuda. SK andmine on juba suur tunnustus koera "näitusetaseme" hindamisel ja näitab, et kohtunik peab Sinu koera tõeliselt heaks ja perspektiivikaks.
Hinne "suurepärane" (SP) tähendab seda, et koer on standardile ideaalilähedane.Koer on suurepärases füüsilises vormis, harmoonilise ja tasakaaluka iseloomuga, oivalise kehahoiaku ning oma sugupoolele iseloomuliku välimusega. Koera väljapaistvad tõuomadused lubavad jätta tähelepanuta vähetähtsaid kõrvalekaldeid standardist. Kohtunik teatab hinde kirjelduse lõpus igale koerale eraldi. SP hindele tulnud koerale antakse punane lindike. Siin omab hinne suurt tähtsust seetõttu, et vaid SP hindega juuniorid, kes on saanud lisaks ka SK, võistlevad juuniorserdile (JUN SERT).
Kui koer saabhinde "väga hea" (VH) siis saab ta sinise lindikese ja JUN SERT'ile võistelda ei saa. Küll saab ta osaleda hiljem paaride, kasvatajaklassi ja järglasteklassi võistlusel. Hinnet "väga hea" peljatakse ja vahel peetakse seda isegi halvaks, kuid tegelikult tähendab see seda, et koer vastab oma tõu tüübile, on tasakaalustatud proportsioonidega ja heas seisundis. Vähesed väiksemad puudused on lubatud. Selle hinde võib anda koerale, kes on oma tõu väljapaistev esindaja.
Ülejäänud võimalikud hinded, mida koer võib saada on hinne "hea"(H), mille puhul koer saab kollase lindi ja mis tähendab, et koer vastab oma tõu tüübile, kuid tal on vigu - eeldusel, et neid ei ole varjatud, hinne "rahuldav" (R), mis toob koerale rohelise lindi ja tähendab, et koer vastab piisavalt oma tõule, kuid tal puuduvad tõu üldtunnustatud jooned, või tema füüsiline seisund jätab soovida.
Viimane ja kõige negatiivsem hinne on "diskvalifitseeritud" (0), selle puhul saab koer halli lindi ja see tähendab, et koer ei vasta standardiga määratud tüübile; koera käitumine ei sobi ilmselgelt sellele tõule (on agressiivne); tal on ebanormaalsed munandid, hammaste- või hambumuse anomaaliad; tema värvus või karvkate on puudulik või ta on ilmselgelt albiino. Selle hinde võib anda ka koerale, kelle tõule iseloomulik tunnus on sedavõrd tugev, et see ohustab tema tervist. Antud hinne antakse koertele, kellel on tõustandardis märgitud tõsised või diskvalifitseerivad vead.
On ka võimalik situatsioon, kus koera ei hinnatagi vaid ta saadetakse ringist välja märkusega "ei või hinnata" (EVH) ja pruuni lindiga. See määratakse koerale, kes ei liigu, hüppab pidevalt händleri najale või püüab ringist välja minna, mis teeb võimatuks liikumise hindamise; või siis, kui koer ei lase end kohtunikul vaadata, teeb võimatuks hammaste, hambumuse, anatoomia, saba või munandite kontrollimise. Samuti tehakse see märge juhul, kui ilmneb mõni operatsioon või võte, mis viitab pettusele. Nimetatud hinnang antakse ka siis, kui kohtunikul on piisavalt põhjust kahtlustada operatsioone, mida on tehtud koera algseisundi korrigeerimiseks (nt. silmalau, kõrvade või saba puhul). Nimetatud märkuse põhjus peab olema toodud kirjelduslehel. See näitabki kui tähtis tegelikult on koera eelnevalt harjutada näituseringis käituma - hambaid näitama ja katsumist taluma.
Aga läheme tagasi ringi. Kui kohtunik on kõik koerad üle vaadanud ja neile hinde andnud, jäävad ringi vaid SP hinde saanud koerad, keda kohtunik võrdleb ja siis valib välja neli parimat. Parimale isasele juuniorile, kes on saanud ka SK, antakse JUN SERT. Kui esimene koer ei saa JUN SERT'i vastu võtta siirdub see edasi järgmise koerani, kes on saanud "suurepärase" hinde ja SK ning kellel on õigus JUN SERTi vastu võtta. Kui ükski koer ei saanud SKd, siis JUN SERT'i välja ei anta. Suurepärase hinde saanud koerad siiski järjestatakse.
Eestis peab koer kokku saama 3 JUN SERT'i, et saada tiitel EST JCH. Selle tiitliga koer vajab peale 24 kuud vaid ühte SERT'i, et saada EST V CH tiitlit. Bokseritel on nõutud sellele lisaks veel ka töökatse (vähemalt KK-1 hindele "Hea"). Kui koeral õnnestus saada vaid 2 JUN SERT'i, siis vajab ta hiljem kahte SERT'i, millest üks võib olla võetud ka nooremana kui 24 kuu vanusena. Kui koeral on vaid 1 või pole ühtegi JUN SERT'i, siis peab ta kokku koguma kõik 3 SERT'i. Lisaks, kui koer saab näiteks oma 3 JUN SERT'i kas Lätist või Leedust, siis vajab ta samuti ühte EST JUN SERT'i, et tiitlit saada ja vastupidi.
Juunioride järel tulevad ringi noorteklassi (15-24 kuud) isased koerad. Toimub samamoodi koerte hindamine ja 4 esimest koera pannakse kohtadele. Noorteklassi koer, kui tal on juba J CH tiitel, ei saa vanuse tõttu serti vastu võtta. Kui tal JCH tiitlit pole või on ta kogunud vaid 2 JUN SERTI, siis tohib ka noorteklassi koer serti vastu võtta.
Viimaseks klassiks siin on tsempioniklass (alates 15 kuust), kus võistlevad juba tshempionitiitliga koerad. Alates 15. kuust viitab (kääbus)tõugudele, kes saavad serti vastu võtta ja CH tiitli saada juba alates 15. elukuust - suurem osa koeri siiski saab tshempionitiitlit andva serdi vastu võtta alles alates 2. aastaseks saamisest (sh bokserid).
Viimase klassina lähevad võistlustulle isased veteranid (al. 8.a). Parimale isasele veteranile, kes on saanud ka SK, antakse VET SERT. Kui ükski koer ei saanud SKd, siis VET SERT'i välja ei anta. Kui esimene koer ei saa VET SERT'i vastu võtta siirdub see edasi järgmise koerani, kes on saanud "suurepärase" hinde ja SK ning kellel on õigus VET SERTi vastu võtta. Suurepärase hinde saanud koerad siiski järjestatakse.
Eestis peab koer kokku saama 3 VET SERT'i, et saada tiitel EST VET CH, ent kui koer on juba EST V CH, vajab ta VET CH tiitli jaoks vaid ühte veteranserti. Lisaks, kui koer saab näiteks oma 3 VET SERT'i kas Lätist või Leedust, siis vajab ta samuti ühte EST VET SERT'i, et tiitlit saada ja vastupidi.
Kui kõik isased koerad on oma klassides individuaalselt hinnatud ja oma auhinnad saanud, minnakse tõu hindamisega edasi ja toimub parima isase valik. Selles osalevad juuniorklassi 4 esimest, noorte-, ava-, kasutus- ja tsempionklassi ning veteraniklassi 4 esimest, kes on saanud hinde SP ja SK. Samuti, nagu varem, järjestab kohtunik nende hulgast 4 esimest koera. Esimeseks tulnud koer on siis vastavalt Parim Isane (PI-1) ja teised PI-2,3,4.
Esimesele koerale võib kohtunik määrata serdi. Kui koer ei saa serti vastu võtta - tal juba on SERT olemas või vanusest ei piisa (juunioritele ja veteranidele SERTi ei pakuta), siis liigub SERT edasi kuni koerani, kes selle saab vastu võtta.
Rahvusvahelisel näitusel võib kohtunik omistada 1. koha täiskasvanud koerale CACIB'i ja teiseks tulnud täiskasvanud koerale res-CACIB'i. CACIB edasi ei liigu vaid juhul, kui 1. koer on juba C.I.E, kinnitab FCI hiljem teise koera res-CACIBi kui CACIB'i- st sellel näitusel on siis isastele välja antud 2 CACIBit.
Peale Parima Isase valikut toimub samadel alustel kui isastelgi emaste juuniorkoerte võrdlus ja nad pannakse kohtadele ja esimeseks tulnud koer saab JUN SERT'i juhul, kui ta sai hinde SP ja SK. Siis jääb parim emane juunior ringi ja tagasi tuleb parim isane juunior, kelle vahel siis kohtunik valib Tõu Parima Juuniori (TPJ) ja Vastassugupoole Parima Juuniori (VSPJ). Tõu Parimaks Juunioriks valitud koer osaleb hiljem Näituse Parima Juuniori valikul (JUN BIS).
Viimasena toimub samadel alustel kui isastelgi emaste veteranide ring ja nad pannakse kohtadele ning esimeseks tulnud koer saab VET SERT'i juhul, kui ta sai hinde SP ja SK. Siis jääb parim emane veteran ringi ja tagasi tuleb parim isane veteran ning nende võrdluses valitakse tõu parim veteran (TP VET) ja Vastassugupoole parim veteran (VSP VET). Tõu Parim Veteran võistleb hiljem Näituse Parima Veterani valikul (VET BIS)
Tõu Parima valik lõpetab koerte eraldi hindamise sellel näitusel. Ringi tulevad PI-1 ja PE-1 ning nende võrdluses valib kohtunik Tõu Parima koera. Teiseks jäänud koer on siis vastavalt Vastassugupoole Parim. Tõu Parimaks valitud koer läheb hiljem edasi rühmavõistlusele. Tõu Parimaks võib tulla ka juuniorkoer või veterankoer.
Peale TP valikut toimuvad, nende olemasolul, paaride, järglasteklassi ja kasvatajaklassi võistlused. Nendes klassides ei saa osaleda beebid ega kutsikad.
Kasvatajaklass - hinnatakse ühe kasvataja või kenneli vähemalt kahest eri pesakonnast pärit kolme kuni viite koera. Koerad peavad olema ühest tõust ja saanud sellel näitusel hindeks vähemalt VH. Kasvatajaklassi nimetatakse ka kenneli võistluseks ehk kenneliks. Seega, kui näitusel räägitakse kenneli tegemisest või sellest, kes läheb kennelisse, siis mõeldakse selle all kasvatajaklassis osalemist.
Järglasteklass- siin osaleb kas isane või emane aretuskoer koos oma 3-5 järglasega, kes peavad olema vähemalt kahest erinevast vanemate kombinatsioonist. Aretuskoer ise ei pea osalema antud näitusel hinderingis, küll aga saavad tema järglastest osaleda vaid hinde SP või VH saanud koerad.
Paaride võistlus - siin saavad osaleda ühetõulised emane ja isane koer, kes kuuluvad ühele omanikule, ja keda esitatakse koos ühe händleri poolt. Koerad peavad sellel näitusel olema saanud vähemalt hinde VH.
Nende võistlustega on antud tõu hindamine lõppenud. Tavaliselt on peale seda mõni tund aega ja siis algavad Näituse Parimate ehk BIS ringid. Oma BIS võistlustel võistlevad iga tõu parim paar, kasvataja, järglasteklass, beebid, kutsikad, juuniorid (parima juuniori valikul ehk JUN BIS-il on tavaliselt ka kõige enam koeri), veteranid ja rühmad. Teatavasti siis on FCI poolt kõik koeratõud jagatud kasutusotstarbe järgi 10-sse rühma (bokser kuulub FCI II rühma). Kõigis 10 rühmas järjestatakse 4 paremat koera. Rühma võitjat ehk rühma parimat tähistatakse lühendiga RÜP I, teised siis vastavalt RÜP II,III ja IV. Samamoodi antakse eelnenud BIS võistlustel välja 4 esimest kohta (nt. JUN BIS-1,2,3,4). Vastavalt riigile võib kohtade arv olla erinev- näiteks Lätis antakse välja 5 auhinnalist kohta.
Näitus kulmineerub rühmavõitjate omavahelise võistlusega ehk Näituse Parima valikuga ehk BIS (Best In Show) ringiga, kus siis võistlevad kõigi 10 rühma võitjad, kelle seast valitakse 4 parimat koera. BIS-1 koer on siis kogu näituse kõige ilusam koer.
Erinäituste korraldus on tavaliselt pisut erinev, kuna üldjuhul hinnatakse kollaseid ja tiigrikarva koeri eraldi. Klasside üldine järjestus ja hindamisskeem on aga samad.
Tavaliselt toimuvad näitusega samal ajal ka laps ja koer (kuni 10 aastased noored koeraesitajad) ning juuniorhändlerite (10-14 ja 14-18 aastased koeraesitajad) võistlused. Mõlema võistluse puhul näitavad eri vanuseklasside esindajad oma oskuseid koerte esitamisel näituseringis. Parimad saavad osalema aasta lõpus toimuvatele Eesti Meistrivõistlustele, mille võitja sõidab Eestit esindama maailmavõitja finaali.
Osadel näitustel on kavas ka agility võistlused. Näitustel müüakse tavaliselt ka koeratarbeid (rihmu, mänguasju jmt). Kaup on näitustel odavam kui loomapoodides kuid kui soovid osta, varu kaasa pisut sularaha- üldjuhul kaardiga maksmise võimalus puudub.
Niisiis oled Sa nüüd oma esimesel näitusel käinud ja selle üle elanud. Polnudki ju nii hull? Siinkohal veel mõningased soovitused Sulle
* Harjuta koeraga stabiilselt ja jätkuvalt. Proovi harjutada samades riietes, millega kavatsed ringi minna. See teeb koerale hilisema näituseringi mineku tuttavlikuks ja aitab kompenseerida ka su enda närvilisusest tekkida võivat stressi. Alustada võiksid väiksematest näitustest, nt matsukatest.
* Registreeri näitustele varakult, et mitte hiljem liiga palju maksta. Selleks võid juba paika panna näitused, millel tahaksid osaleda. Tihtipeale otsustab näitusele mineku kohtunik, kes võib olla selle tõu spetsialist ja seega annab hindamatu kirjelduse, samuti on sertide puhul nõuded, et need peavad olema saadud eri kohtunike käest.
Kohtunike osas pead riskima sellega, et kohtunik võidakse vahetada. Eestis selle puhul registreerimistasu tagasi ei saa.
* Näitusele tulles pead kindlasti kaasa võtma VETPASSI! Võta kaasa kindlasti koerale vett ja vahendid, millega koera järel koristada. Näitusel võib juhtuda ootamatuid situatsioone ja viisakas on oma koera "pahandused" kohe koristada sest ega ka sulle endale ei meeldiks siseruumides või ka väljas laveerida "miiniväljade" vahel või kusagile sisse astuda.
* Soovitan tutvuda kataloogiga. Sealt näed ära, kui palju koeri on sellele näitusele tulemas ja milline on sinu asukoht nende seas ja oskad juba ringiminekuks valmistuda. Pane tähele, et vahest võivad koerad näitusele mitte tulla ja siis muutub järjekord. Kuula hoolikalt ringikorraldaja väljahüütavaid numbreid.
* Kohtunikuga ei tasu vaielda ja tema otsus on lõplik ning edasikaebamisele ei kuulu. Protesti võib hiljem esitada, kui on rikutud EKL Näituste eeskirja (NE) - nt on kohtunik hinnanud oma kaasomandis olevat koera vms, aga otsust konkreetse koera kohta vaidlustada ei saa. Kohtunikke on mitmesuguseid ja nende arvamus iga koera kohta on subjektiivne ja sõltub tema kogemusest antud tõuga ja standardi tundmisest ja tõlgendamisest.
* Pea meeles, et sul on ringis aega ca 3 minutit oma koera näitamiseks. Selle aja jooksul pead sa parima välja tooma nii koera kui ka tema näitamise juures. Kedagi ei huvita, et su koer võib olla Multitsempion, kui ta tuleb ringi ettevalmistamata ja lohakalt. Paljud kohtunikud vaatavad ka nt seda kui puhas on koera karv ja kas küüned on korrigeeritud.
* Kui su koer on hinnatud ja teie ring selleks korraks läbi, ära unusta koera kiita ja premeerida, isegi siis kui saite halva hinde või negatiivse kirjelduse - isegi siis, kui te ei võida. Koer ei saa aru sinu kui inimese pettumusest ja ehk isegi solvumisest ja vihast. Hoolimata tulemusest on tema teinud tööd ja proovinud olla sulle meele järgi - ta on jooksnud ja seisnud nagu teda õpetati. Kiida teda selle eest, patsuta ja anna väike maius või mängi temaga kui oled ringist väljas. Ära pane koera näituseringi ja tublit esinemist seostama sellega,et ta kohe puuri lükatakse ja unustatakse.
* Ole viisakas oma kaasvõistlejate vastu. Ära kommenteeri ja klatsi teisi koeri või nende omanikke taga. Isegi, kui oled veendunud, et teine koer on halvem ja poleks pidanud võitma, siis jäta see enda arvamuseks.
* Ära unusta kirjelduslehte! Tavaliselt saad selle kohe kätte kui ringisekretär selle valmis kirjutab. Kui sul läheb hästi ja lähed parima isase/emase ja TP valikule, saad selle hiljem kätte ja kui ei lähe nii hästi, saad selle kätte pea kohe peale oma ringi. Kirjelduslehed on tähtsad seetõttu, et sinna kantakse andmed kõikide antud sertide ja tiitlite kohta ja hiljem, kui hakkad tsempionitiitleid vormistama, pead saatma EKL-i või vastava riigi vastavale organisatsioonile kirjelduslehe koopia. Samuti saad kirjeldusest lugeda mida kohtunik su koera kohta arvas ja võib-olla midagi ka kõrva taha panna. Samuti antakse sulle kaardid, kui said JUN SERT'i, VET SERT'i, SERT'i või CACIB'i või tulid TPks või VSPks. Rosetid saad juba ringis kätte.
Kui ringikorraldaja on unustanud sulle anda kirjelduslehe ja kaardid, siis mine ja küsi julgesti. Väliskohtunike puhul võib kirjeldus sisaldada võõrkeelseid koerandustermineid- palu kellelgil kogenumal need sulle pisut lahti seletada, et aru saada, milliseks kohtunik sinu koera välimikku hindas. Kogu oma koera kirjelduslehed, diplomid jms kodus kenasse kausta.
* Kui su koer sai RV näitusel CACIB'i, siis saadab näitusekorraldaja 3 kuu jooksul sellel näitusel CACIBi saanud koerte andmed Rahvusvahelisele Kennelliidule (FCI), kes siis CACIB'id kinnitab. See omakorda võib võtta aega ja võimalik, et saad kinnituse kätte alles 6 või enama kuu pärast. Nii, et varu kannatust.
* KÕIGE TÄHTSAM! Ära lase ennast heidutada halvast hindest või läbikukkunud esitusest. Meil kõigil on olnud head ja halvad päevad ja paremad ning halvemad konkurendid. Öeldakse, et ühel heal näitusekoeral peab elus ikka igasuguseid hindeid kukkuma. Näitusemaailm on ootamatu - ühel näitusel saad VH ja järgmisel võid olla juba Euroopa Võitja. Ära loobu näitustel käimisest ühe negatiivse kogemuse pärast- sa ei tea kunagi, mis sul saamata võib jääda. Võta näituseid nii, nagu nad on - vahva hobina- sinuga koju tuleb siiski alati parim koer!
Ära kunagi ütle: "Ma maksin paarsada krooni selle 3-4 realise kirjelduse eest." Koertenäitus - see on võistlus, kus kõik ei saa võita. Iga näitus on kordumatu ja kui igal näitusel oleks ette teada, kes võidab, siis ülejäänud koerad ei osaleks. Tuues võrdluse spordivõistlustega - kas tõesti kõik maratonijooksus osalejad loodavad võita? Ei, nad tahavad HÄSTI ESINEDA, nad tahavad osaleda ja võistelda võimetekohaselt. Lisaks võistlusele on koertenäitus ka koht, kus saavad kokku ühiste huvidega inimesed, keda kindlasti ühendab armastus koerte vastu
Ära kunagi ütle, et kohtunik on rumal, ei tea midagi sellest tõust ega suuda hinnata vääriliselt sinu koera. Koera tulemus antud päeval sõltub paljudest faktoritest ja kohtunik on sooritanud eksami, mis tähendab, et ta tunneb antud tõu välimikku. Kuid tal võib olla oma nägemus koeratõust- kui kõik kohtunikud hindaksid koeri täpselt ühtemoodi, kaotaksid koertenäitused varsti oma mõtte. "Tõu ideaalkoer" on olemas vaid standardis kuid mitte tegelikkuses. Igal koeral on oma "head ja vead"- ühele kohtunikule meeldivad võimsamad, teisele elegantsemad koerad; ühele kohtunikule on olulisem värvi erksus, teisele triipude ühtlane asetus; üks hindab kõrgemalt esi- ja taganurkade kvaliteeti, teisele on olulisem seljajoon ja sabahoid. Kõik need faktorid on olulised, kuid igal kohtunikul on oma prioriteediastmed. Eri maades on tõustandardid samuti pisut erinevad ja ka see mõjutab kohtuniku hinnet. Alati saab uuesti proovida- ühe näituse põhjal ei ole kindlasti mõtet teha järeldusi oma koera näitustele sobivuse või mittesobivuse osas.
Kokkuvõtteks: koertenäitus on ju lihtsalt "DOG SHOW" ja selles show-s oleme me kõik osalejad. Tehkem siis nii, et sellest osalemisest oleks maksimaalselt palju rõõmu nii meile, meie koertele kui ka kõigile näituse külastajatele. On ju see kõik üks tore päev koos oma koera ja sõpradega!
Kui Eesti hakkab kitsaks jääma ning tahad ka maailmas ringi vaadata, siis infot Läti ja Leedu jm maade näitustelt leiadEKL koduleheltNäituseinfo ja viitade alt võiFCI kodulehelt. Pane alati tähele ja küsi üle antud riigi näitusereeglid. Kui ise autoga sõita ei soovi, siis on olemas ka näitusereiside korraldajad, kelle poole saab pöörduda ja koos mõnusa seltskonnaga uusi maid avastada.
Läti ja Leedu ja Eesti puhul peab JCH ja CH tiitli saamiseks olema kogutud 3 serti ühest nendest maadest - siis piisab teistes maades vaid ühest serdist. Nii võid saada nt EST J CH tiitli kogudes 3 JUN SERTi Eestist või ka kogudes nt 3 Läti JUN SERT'i ja siis ühe Eestist. Kui oled saanud nii Eesti, Läti kui ka Leedu JCH, VET CH või CH tiitlid, saad koerale lasta kinnitada ka Balti J CH, Balti VET CH või CH tiitli.
Igas riigis on erinevad reeglid CH tiitli saamiseks. On riike, kellel on vastav lepe Eestiga ja kus piisab 1 serdist, kui on juba olemas EST V CH tiitel, ent samas on riike, kus seda lepet ei ole ja kus pead kokku koguma 3-4 serti (nt Poola). Lisaks on seal ka tingimused, et serdid peavad olema eri kohtunike käest ja kindel arv neist kas rahvusvaheliselt ja/või erinäituselt, samuti peab olema ajaline vahe esimese ja viimase serdi vahel. Samas on osades sellistest riikidest klassiserdid, mis teeb nende saamise veidi lihtsamaks.
Sert võib jääda ka "ootele". See tähendab seda, et kui su koer saab mõnes riigis, kus EST V CH saab 1 serdiga tshempioniks, selle riigi serdi, aga EST V CH tiitel on veel saamata või kinnitamata, siis see sert ei muutu kasutuks vaid ootab, kuni saad EST V CH tiitli kinnitatud, siis saad kasutada ka seda, juba varasemalt saadud serti ja kinnitada ka teise riigi tshempionitiitli. Nt osaled sa oma EST JCH tiitlit omava koeraga Venemaal näitusel noorteklassis ja koer on 22 kuud vana. Te saate serdi aga RUS CH tiitlit veel ei saa. Siis osaled koeraga, kui too on juba üle 24 kuu, Eestis avaklassis ja saate siit "suure" serdi ning sooritate töökatse. Nüüd olete EST V CH ja saate esitada taotluse ka RUS CH kinnitamiseks, sest nüüd saab sealt saadud serti kasutada.
Kas tundub segane? Lohutuseks võin öelda, et selle aja peale kui neid tiitleid saama ja kinnitama hakkad, tunned ennast näitusemaailmas juba nagu kala...või koer..vees. Ning samuti leidub näituseringi kõrval hulk abivalmis inimesi, kes kõik on valmis küsimuste tekkimisel sind alati abistama. Pidage meeles, et kõik need, kes on tulnud näitusele, ei ole mitte niipalju teie rivaalid kui mõttekaaslased- inimesed, kes kõik armastavad koeri.
|
OSCAR-2019
|
||
Thomas Malone on juhtimise professor MIT Sloan School of Managementi juures. Tema uurimisvaldkonnaks on organisatsioonistruktuurid ja gruppide intelligentsus. Küsimus, mille Malone on püstitanud, kõlab intrigeerivalt: kas sarnaselt inimestele on ka gruppidel olemas oma geneetiline struktuur? Ja kui on, siis kas seda on võimalik muuta? Targad liikmed ei tähenda veel tarka gruppi Malone’i uurimisgrupp on avastanud, […]
Kardetavasti ei kanna minu järgmine telefon enam Nokia firmamärki. Ma olen lihtsalt väsinud sellest, et lihtsaimagi funktsiooni ülesleidmine Nokia menüüst on nii paganama ebaloogiline ja aeganõudev. Ma enam ei üritagi aru saada Nokia ideest pakkuda ühe ja sama mudelinumbriga telefonidele (lihtsalt üks on liugklapiga, teine klassikaline) kahte täiesti erinevat laadijat. Ja vaevalt parandab minu arvamust […]
EPL on teinud väga vajalikku tööd, tõstes fookusesse paljude (eriti noorte) inimeste probleemi leida haridusele vastav töökoht. Selle tuules on küsitud arvamusi ja soovitusi erinevatelt spetsialistidelt: karjäärinõustajatelt, õppejõududelt, analüütikutelt ja kellelt kõigilt veel. Mulle tundub, et kõiki neid arvamusi iseloomustab huvitav ühisosa:
Oma peataolek peidetakse muidugi osavalt ära, tootes sõnavahuseid käibetõdesid või esitades püüdlikult raamatutarkust. Kardetavasti usuvad mõned austatud nõustajad ise tõsimeeli oma lahendustesse. Näiteks, et tööleidmise probleemid saavad lahendatud, kui Eestisse luua karjäärinõustamissüsteem, mis aitaks noortel aru saada, kes nad on, mis neid huvitab. Muidugi – tänapäeva noored on ju lollid ja aina lollimaks lähevad.
Kuna tegemist on niivõrd paljude tahkudega probleemiga, siis mina ka täpselt ei tea, mida tuleks teha. Aga 20 aastat tagasi oleks San Fransisco ettevõtja Bryan Goldbergi poolt elu enese põhjal kirja pandud soovitused tööelu planeerimiseks mulle küll ära kulunud. Kuigi Ameerika tööturu põhjal kirjutatud, sobiks nõuanded üsna hästi ka meile. Natuke sai Goldbergi teksti siiski meie konteksti kohendatud.
2007. a. majanduskriis õpetas meile, et esimesena lendab tänavale igasugune jama (ingl. k. bullshit). Järelikult on parem õppida, kuidas teha midagi.
Ettevõtted, kes olid kriisis sunnitud tööjõudu kokku tõmbama, ei kipu ka paremate aegade saabudes enam palkama sama hulka inimesi. Vähema arvu inimestega hakkamasaamine on neile juba harjumuseks saanud. Ning esmajoones on kadunud need ametikohad, mis otseselt ei tekita käivet. Turundus, finants, juura.
Samal ajal on täitmata hulk töökohti, mis on seotud millegi tegemise või millegi ehitamisega. Siit nõuanne noortele: uurige välja, kuidas teha midagi. See võib tähendada töötamist oma kätega, aga ka õppimist, kuidas nende kätega arvutisse koodi toksida.
Kahju küll, aga me ei vaja veel suuremat hulka tüdrukuid, kellest saavad inglise või hispaania filoloogid. Ärijuhtimise kraadi väärtus on iga aastaga aina suurem küsimärk. Väga vähesed inimesed oskavad öelda, mida mõistab teha haldusjuhtimise lõpetanud inimene. Olukorra on kõige paremini kokku võtnud professor Roger Schank: Meie haridussüsteemis on valesti ainult kaks asja – mida me õpetame ja kuidas me õpetame.
Erinevalt hispaania fillidest on meil aga vaja tüdrukuid, kes mõistavad koodi kirjutada, sama palju, kui koodikirjutamise oskusega poisse. Poisid ei ole tüdrukutest targemad, pigem on neil rohkem probleeme asjade korraldamisega ning nad ei viitsi detailidele nii palju tähelepanu pöörata. Kui koodikirjutamise oskus on käpas, võib huvi hispaania keele vastu leida hoopis uue väljundi.
Nad kasvasid üles maailmas, mis oli nii uskumatult erinev sinu maailmast, et nad ilmselt lihtsalt ei mõista, kuidas asjad sinu jaoks on. Nad ei tea, miks tuleb kõvasti võidelda ühe tasustamata praktikakoha eest või miks see üldse oluline on. Nad ei tea, mida tähendab olukord, kui terved karjääriteed äkitselt kaovad või pole enam nii ihaldusväärsed. Nende ajal oli töö meditsiinis või juuras üheotsa pilet küllusesse. Ja ajalehed ka tegelikult palkasid inimesi.
Sa võiksid hakata harjuma mõttega, et valdkonda, kus sa tegutsema hakkad, ei pruugi lähema kümne aasta jooksul veel isegi eksisteerida. Tänapäeval on iga noor inimene ühel või teisel viisil ettevõtja ning igaühel on oma unikaalne karjääritee, mida mööda edasi rühkida. Enam ei eksisteeri reegleid, kuidas tuleks oma karjääri kujundada. Paljud karjäärinõustajate soovitused lihtsalt ignoreerivad seda fakti.
Kui sul on edukad sõbrad, saad sa ise edukaks. Umbes nii lihtne see ongi. Kui suhtled hädapätakate seltskonnaga, võtad sa varsti üle nende suhtumise ega saavuta midagi. Sõltumata sellest, kui palju sa oma võrgustikku üles ehitad või ehita, palun kindlusta, et su sõbrad oleks ambitsioonikad ja kõvasti töötavad inimesed, keda sa imetled.
Mõne jaoks tähendab see, et on aeg oma gümnaasiumiaegsete sõprade ringist edasi liikuda. Teiste jaoks, et nende sõbrad on vanemad, kui nad ise. Mõned õpivad uusi oskusi, et saaks liituda mõne uue ringkonnaga.
Aga kui suhtled asjalike inimestega, ei pea sa muretsema võrgustiku pärast. Sinu sõbrad ongi sinu võrgustik. See töötab. See on töötanud loendamatu arv kordi. Sinu sõbrad viivad sind tippu või kisuvad mülkasse. Vahepealset ei ole. Seetõttu kindlusta, et nad tõmbaks sind ülespoole.
|
OSCAR-2019
|
||
See võib olla ainult veebruar, kuid ma olen juba unistanud kevade retsepte. See on siin, enne kui me seda teame! Ja kuna üks mu lemmikvedrudest valmistatud magustoit nõuab madala Carbi-keto koorejuustu külmumist, siis arvasin, et saan hakata käima ja jagama oma retsepti.
Traditsiooniline koorekreemjuustu katmine on peaaegu vastupidine madalale süsivesikute sisaldusele. Õnneks on keto koorejuustu külmutamise ilma pulbristatud suhkruta väga lihtne valmistada.
Kuidas valmistada toorjuustu külmutamata pulbristatud suhkrut? Asemel kasutage pulbristatud erütritooli!
Jah, pulbriline erütritool töötab põhimõtteliselt samamoodi nagu suhkrut selles madala carb koorekreemjuustu külmutusretseptis. See on isegi looduslik magusaine.
Erinevus seisneb selles, et pulbristatud suhkur ei tähenda insuliini neelamist. Ja suhkru pursket pole hiljem. Jah!
Kui te ei soovi pulbristatud liiki osta, võite kasutada ka granuleeritud erütritooli. Tegelikult saate seda kasutada kõik granuleeritud magusaine, mis teile meeldib, nagu munk puu või stevia segu. Mul on juhend, mis hõlmab kõiki suhkruvaba magusaineid siin.
Kui kasutate granuleeritud magusainet, piserdage see lihtsalt köögikombainis või kohviveskis. Enne külmutamist tuleb see pulbristuda, vastasel juhul on teie keto-koorjuustu külm tera. See ei oleks hea!
Alustage toorjuustu ja võiga kokkutõmbumist, kuni segu on kohev. Seda on lihtne teha, kui teete kindlasti esmalt toatemperatuuri. Jahutage pulbristatud magusaine ja vanilje.
Lõpuks lisage kreemja konsistentsiga külmastamiseks mõni tugev koor. Saate seda summat oma soovidele kohandada.
Üks asi, mis muudab selle madala carb koor juustu külmunud veidi erinevad kõige rohkem on suhtarvud. Mulle ei meeldi suhkrujuustu külmunud palju võid.
Ma eelistan lasta koor juustu pisut küpset maitset läbida. Niisiis on sellel retseptil ainult veidi või ja rohkem koorekihust.
Kui soovite pigem tugevama butter-huulepulga maitse või tekstuuri, võite veidi muuta seda. Veini või vähem koortjuust peaks töötama hästi.
Kas teadsite, et saate enne tähtaega madala carb koorekreemjuustu katmist teha? Jah, saate – kui sa tõesti tahad!
Kui kavatsete säilitada keto koorekreemjuustu viimistlemist viis päeva või vähem, võite seda teha külmikus. Lihtsalt veenduge, et see pääseks toatemperatuurini, enne kui proovite seda kasutada.
Kui soovite suhkruvaba koorejuustu külmunud suurt partiid, võite selle külmutada. Las see sulatatakse külmikus. Siis on see sama protsess – laske see enne kasutamist toatemperatuurini jõuda.
Millised on teie lemmik viis suhkruvaba toorjuustu külmunud? Üks minu lemmikviisidest on kõrvitsa baaride peal. Praegu pole just nendele õige hooaeg, kuid ma ei suutnud nendele mainimist pidada! Nad on minu kõige populaarsem kõrvitsa retsept, ja midagi ütleb mulle, et katmine on sellega vähe pistmist.
Samuti võite proovida madala carb koorekreemjuustu kastmist koogikestel, kookil või isegi kruupiinil. See läheb hästi peaaegu kõike magusaks.
Oh ja selle kevadise magustoidu, mida mainisin algusest peale? Ma jagan seda teiega mõne nädala jooksul! See sobib ideaalselt kevadiste puhkuste tulekul.
Kui teil on omaenda ideed, ma tahan neid kuulda saada. Ma tean, et ma katsun seda keto-koorjuustu külma palju. Kui te seda ka kasutate, oleksin väga tore teada!
Vastasel juhul otsite teatud tüüpi retseptit, mis kasutab külmunud? Jäta mulle kommentaar allpool, et saaksin selle teie jaoks luua. <3
PIN-koodi avamiseks klõpsake ülaltoodud nupul ja seejärel salvestage see lahtrisse Salvesta. Võite mind siit ka jälgida!
Lisage koort ja peksake uuesti, kuni kreemjaks.Võite kohandada kreemi kogust soovitud konsistentsiga.
Video esitamiseks klõpsake või puudutage alloleval pildil. See on lihtsaim viis õppida suhkruvaba kreemjuustu külmumist!
Kust toitumisinfo pärineb? Toitumisfakte käsitletakse viisakana, mis pärineb USDA toiduandmebaasist. Leiate vähese süsivesinike ja keto toiduloendis kasutatavate individuaalsete süsivesikute arvu. Carb arv ei sisalda suhkrualkohole. Karbamiidivõrgus ei sisalda nii kiu kui ka suhkrualkohole, kuna need ei mõjuta enamiku inimeste vere suhkrut. Püüame olla selle teabega täpsed, kuid palun võite teha oma arvutused.
Toitumisalased faktid Summa ühe portsjoni kohta. Esitades ülaltoodud retsepti märke. Kogused 110Fat 11g Proteiin 1gToote süsivesikud 1gNet Carbs 0gFiber 0gSugar 0,1g
Kui soovite rohkem teada saada, kuidas alustada vähese süsivesikutega dieeti või kaaluda magusainete asendamist, vaadake neid juhiseid:
Täieliku retsepti teksti kopeerimine / kleepimine veebisaitidele või sotsiaalsele meediumile on keelatud. Võite jagada väljavõtte ja / või ühe foto, tingimusel et täieliku ja selge krediiti antakse terviklikule Yumile, millel on link tagasi.
Magnetlevitatsioon on meetod, mille puhul objekti hõljutatakse magnetväljade abil. Magnetvälju kasutatakse raskusjõu ning teiste objektile mõjuvate jõudude vastu töötamiseks.
Magnetlevitatsiooni kasutatakse maglev rongides, magnetlaagrites, toodete efektseks eksponeerimiseks jne.
Magnetmaterjalide ja –süsteemide vahel esinevad tõmbe- ja tõukejõud, mille suurus sõltub magnetvälja tugevusest ja magnetite pindalast. Lihtsaima näitena võib tuua kaks dipool-magnetit, mis tõukuvad teineteisest kui nende samanimelised poolused vastastikku asetada.
Tõstejõu suurust saab määrata magnetilise rõhu abil. Näiteks avaldub magnetvälja magnetiline rõhk ülijuhile järgnevalt:
Samuel Earnshaw teoreem tõestab, et püsimagneteid ei ole omavahel ega vastasmõjus para- või ferromagnetiliste materjalidega võimalik staatilises süsteemis stabiilselt hõljuma panna. Näiteks, tõstejõud kahe püsimagnetist magnetilise dipooli vahel on väga ebastabiilne. Mitte ükski magnetite omavaheline paigutus ei saa luua stabiilset süsteemi, sest magnetvälja kujust sõltuvalt saab hõljuv magnet liikuda küljelt küljele või end ümber pöörata. [2]
Siiski on stabiilsust võimalik saavutada, kui kasutada servomehhanisme, diamagneetikuid, ülijuhte, pöörisvoolusid hõlmavaid süsteeme, pöördliikumist jne.
Kui leviteerivale kehale panna ette mehaanilised piirded, mis takistavad keha liikumist külgsuundades, on võimalik saavutada pseudo-levitatsioon. [3]
Stabiilse süsteemi saavutamiseks on vaja kindlustada, et kõrvalekallete järel stabiilsest seisundist lükataks keha tagasi soovitud asukohta. Stabiilse magnetlevitatsiooni võib saavutada kasutades servomehhanismi, kus mõõdetakse hõljutatava objekti asukohta ja kiirust ning elektromagnetite abil korrigeeritakse pidevalt objekti paiknemist.
Mitmed süsteemid kasutavad magnetilist tõmbejõudu, et tõmmata objekte ülespoole, kuid kasutatakse ka tõukejõudu ning ka kombinatsioone mõlemast. Nende puhul on tegemist elektromagnetilise vedrustuse ehk EMS (electromagnetic supension) näidetega. EMS tehnoloogial põhinevad maglev rongid on ehitatud selliselt, et rongi alumised ääre-eendid kaarduvad sõiduraja alla ning rongi küljes olevad elektromagnetid tõmbavad rongi metallist „rööbaste“ poole. Külgedel olevad juhtmagnetid hoiavad rongi külgsuunas stabiilselt ning aitavad rongil rada järgida. Servomehhanismid hoiavad seega rongi rajast ohutus kauguses. [4]
Elektrodünaamiline vedrustus ehk EDS (electrodynamic suspension) on magnetlevitatsiooni liik, mille puhul elektrijuhid on ajas muutuvas magnetväljas. See magnetväli indutseerib pöörisvoolud elektrijuhis, genereerides nõnda omakorda magnetvälja, mis tõmbab kahte keha üksteise poole või tõukab neid eemale.
EDS tehnoloogial põhinevate maglev rongide küljes on ülijuhid ning muutuv magnetväli genereeritakse voolu juhtimisega läbi poolide, mis kulgevad piki rada. Tõstejõu saavutamiseks peab rong liikuma. Selline süsteem on väga stabiilne, sest korrigeerib ise väiksemadki kõrvalekalded ja surub või tõmbab rongi tagasi omale kohale. Seega ei vaja selline süsteem servomehhanismi. [5]
Induktsioonivoolu kasutab ka inductrack tehnoloogia, mida soovitakse rakendada nii maglev rongidel kui Hyperloop vaakumtranspordi süsteemis. Piki rada kulgevad passiivsed juhtmesilmused või metall-lehed, millest ei juhita voolu läbi. Rongi küljes on Halbachi järjestuses püsimagnetid. Halbachi järjestuse puhul on magnetid orienteeritud nõnda, et magnetväli on võimendatud ühes kindlas suunas. [5]
Earnshaw teoreem ei kehti diamagneetikute korral ning diamagnetiline levitatsioon võib olla väga stabiilne. Diamagneetikud tekitavad välises magnetväljas sellele vastu töötava magnetvälja ning välise magnetvälja ja materjali vahel tekib tõukumine. Diamagnetism on üldiselt üsna nõrk nähtus, kuid avaldub tugevamalt näiteks vismuti ja pürolüütilise grafiidi ning eriti tugevalt ülijuhtide korral (superdiamagnetism).
Kuna ka vee puhul domineerivad diamagnetilised omadused para- ja ferromagnetiliste omaduste üle, siis on tehtud katseid, kus hõljutatakse veetilku ning isegi väikeseid elusolendeid, nagu rohutirts, konn ja hiir. [6] Selleks vajalik magnetvälja tugevus peab olema aga väga suur.
Pöördliikumisega stabiliseeritud levitatsioon on nähtus, kus pöörlev magnet hõljub teise magneti kohal ning stabiilsus on saavutatud güroskoopilise efekti tõttu. Pöörlemine ei tohi olla aga liiga kiire ega liiga aeglane, et võimaldada vajalik pretsessioon.
1839 – Samuel Earnshaw teoreem tõestas, et elektrostaatiline levitatsioon ei saa olla stabiilne; hiljem kohandati teoreemi magnetostaatilise levitatsiooni jaoks
1961 – James R. Powell ja Gordon Danby töötasid välja elektrodünaamilise levitatsiooni süsteemi [11]
1984 – avati maailma esimene maglev transpordi liin Birminghami lennujaama ja raudteejaama vahel [13]
|
OSCAR-2019
|
||
Ma tean, et see on igal kassil isemoodi, aga kaua teil see paranemine aega vottis? Meil ka mone nädala pärast kastr. minek ja tahan ennast lihtsalt ette valmistada mis pärast on.
Sellist asja nagu paranemine polnud meil olemaski(ses mõttes,et oli vaid narkoosist väljatulek,muud midagi). Hommikul viisin tupsukese kliinikusse ja 3 tunni pärast sain tagasi narkoosist ärganud purjus kassi. Sõitsime siis koju, pisike oli kohe täitsa uimane, aga tahe ringi kõndida oli niiii suur.Hoidsin siis pisikest sooja teki sees oma süles.Mõne aja möödudes(kui tal põrandal ringi lasin luusida) hakkas tema juba pissimaja poole komberdama, aitasin ta siis kasti. Nii tubli poiss oli ta mul. Ja veel natuke aega edasi, hakkas juba jooma ja krõbuskaid nosima:D
Muidugi, ta oli ennast täis pissunud, sest ta ju oli nii uimane seal kliinikus ärgates, aga pesemisega pidi paar-kolm päeva ootama. Aga tema mul nii agar(ei kannatanud oodata) ja hakkas samal õhtul hoolega ennast ise pesema(:), eks ta aimas, et mina seda varsti teha tahan ja talle see ju üldse ei meeldi). Järgmine päev oli kõik endine- mängis, jooksis jne.
No nii meie käisime täna hommikul kastreerimas, tagasi sain ka purjus kassi, eks ta siis komberdas ringi ja tahtis magama heita, aga ei saanud kuidagi oiget asendit leida omale, eks valus oli tal. Lopuks kui magama sai ärkas paar korda lühikeseks ajaks yles, nüüd on juba 9 tundi maganud. Mul tuleb jubedus peale lausa. Lisaks tehti talle mitu erinevat vaktsineerimist ja ussitablett ka sinna otsa. Ma ei tea kas neid rohte liiga palju ei saanud talle. Aga Bruno moodus on magamisega ka ebameeldivast üle saada, näiteks kui me ta esimest korda koju toime, siis ta ka magas ikka korralikult, ärkas siis üles ja hakkas nii käituma nagu ta oleks siin varem ka elanud.
Ònneks ärkas poja juba üles ja tunneb ennast vist hästi, sööki hakati kohe nuiama, praegu nosib köögis kröbinaid ja muid maiuspalu. Minu väike vapper poja, praegu kuulen köögist vägevat kaapimist, see tähendab alati seda et söömine on lopetatud ja järele jäänud toitu ta enam süüa ei kavatse, tuleb aga uus ja huvitav ette kanda.
Kummaline, et teda vaktsineeriti ja anti ussirohtu, seda ei tehta kunagi kastreerimise/steriliseeerimisega ühel päeval.
meie kiisu vaktsineeriti ka steriliseerimisega sama-aegselt. ainult ussirohi kästi ikka enne ära anda.
aga mul ka nüüd kodus üks õnnetu olemisega ja pohmakaga kiisu tahab ikka kah ringi komberdada, aga mitte jalad ei kanna. korra isegi kadusid jalad niimoodi alt, et Krõõt potsatas taguotsaga joogikaussi. Ruudi siis muidugi tuli ja tõmbas keelega märjaks saanud koha põhjalikult üle
jaaa, ma ise ka selle üle üliõnnelik. Ruudil paistab kah sõbra üle hea meel olevat. Söögiisu on kohe paremaks läinud
Mulle on nii EPMÜ loomakliinik kui R-Kliinik rääkinud, et vaktsineerimine ja ussirohi mõlemad vähemalt kuu aega enne oppi. Aga mul emane kass, äkki isastel siis teistmoodi?
No mul emane ja protseduurid tehti Fik\'is. Ehk siis vaktsineeriti kohe pärast oppi kui kiisu oli üles ärganud
Võtsime vastu raske otsuse ja lasime ikkagi ka Ruudi ära kastreerida. Et riski võimalikult vähendada, viisime ta EMÜ loomakliinikusse, kus hinnad küll tartu kalleimad, aga see-eest ka kvaliteet parimaid. Veterinaar muidugi rääkis ikka, et 50:50 võimalus ja lubas helistada, kui kass narkoosist ei ärka
Kõik läks aga ülimalt hästi. Kui õhtul koju jõudsin, jalutas Ruudi mulle vastu, nagu midagi poleks juhtunud (elukaaslane oli see kes ta nii kliinikusse kui ka sealt koju toimetas). Natuke mõtliku näoga tundus Ruudi ainult küll olevat sel õhtul
Juba samal päeval krõbistas ta vaikselt oma krõbinaid ja järgmisel hommikul kell pool kahkesa algas Krõõdaga trall ja taga-ajamine
Meil läks ka suht lihtsalt,kuid paar korda peale op. ta viskas end külili ja norsatas ja tõmbles natuke.Ajas hirmu nahka.Olid vist narkoosi järelmõjud.:(
Minu kiskat steriliseeriti kuus päeva tagasi ja paranemine kahjuks ei edene üldse kiiresti:( Täna on esimest päeva jälle tema ise aga enne oli tal väga halb ja ainult magas. Vahpeal tõusis tal ka väga kõrge palavik ja tekkis briljantrohelise vastu allergiline rekstsioon. Täna on ta juba elav ja tahab ennast ainult lakkuda, kuid krae on peas ja see protseduur raskendatud. Kuid ta nii innukas ja on krae otsaga oma haava koha juurst juba naha ka´tki teinud. Arst ütles, et krae peab olema vähemalt kümme päeva, kuid kas äkki peaks ära võtma, kui ta endal naha katki hõõrub...
To: Cavrina, aga pange talle vest selga, sellega ei tee ta liiga endale. Ja meie kogemus näitas seda, et kui Gingeril oli pärast steriliseerimist vest seljas, siis oli ta palju hädisem ja ka magas põhiliselt. Nii kui vesti seljast võtsime, siis oli meie kiisu krapsakas ja jooksis ringi. Me võtsime temalt vesti juba 3. päeval seljast ära, kui kiisu oli meie silmeall, kuid ööseks ning kodust ära minnes panime selle talle tagasi. Proovige ka nii, ehk teeb kiisu enesetunde paremaks natuke.
Me üritasime ise teha, aga ei õnnestunud, kõik sokid olid liiga kitsad meie pontsikule. Tallinnas Väsrtiku Loomakliinikuga on ühes majas (maja teises otsas) Veterinaarapteek. Seal on müügil, operatsioonijärgne vest, maksis vist ainult 45.- Sees käpaaugud ja pealt nööridega kinni. Ei pea kassi sinna nn soolikasse sisse topima, kui ise sokist teha. Meil enda kassi oma järgi, võiks sulle anda, aga see on väike ma kardan, XS suurus. Gingerilegi oli tsipa lühike.
Minu kassil on probleeme paranemisega . Antsu käis eile opil ning sain ta kätte 6 ajal, koju jõudes oli ta veel vägagi purjus ja ültsegi mitte oma õige iseloomuga. Arst kinnitas, et hommikuks on kass juba kaine ja samasugune kui varem oli. Aga hommikul ei olnud kass veel sugugi mitte toibunud, hoidis veel silmi pooleldi kinni ja oli uimane ja tuim. Tibuke pole mul siiamaani söönud ega joonud midagi, peidab ennast voodi ja diivani all ning uriseb ja susiseb minu peale (kuigi pole varem kordagi seda teinud). Kavatsen küll homme esimese võimalusena arsti poole pöörduda aga küsin teilt nõu ikkagi: milline peaks olema kassil opereeritud koht peale 1 päeva?
Olen kahe kassiga selle operatsiooni üle elanud. Intšul olid pikad karvad ja välja ei paistnud midagi, aga Kassul sain küll vaadata ja natuke oli verine see koht. Varsti kasvas kinni. Ja päris sile ka ei olnud, jäid kaks väikest kühmu.
Mina ka olen ka kahe kassiga opi üle elanud. Mirru mu see vanem kass, isane, temaga ei olnud mingeid probleeme. Peale oppi natuke vist oli uimane kuid järgmine päev oli juba kõik korras. Aga Lilluga tema noorem ja emane, tema jooksis kohe koju tuues ringi ainuke häda mis tekkis nädal peale lõikust oli see et ta suutis omale haava kohale songa saada. Ei olnud kummalgil mingeid veriseid kohti ega midagi muud häda.
Me oleme ikka väga mitu kassi lasknud ära kastreerida. Pole kordagi ühtegi komplikatsiooni tekkinud õnneks. Koju tuues on natuke uimased, aga järgmisel hommikul juba kõik korras, nagu polekski midagi juhtunud. See on niivõrd lihtne operatsioon, et karta küll ei tasu. Plusse on küllaga.
Steriliseerimiste puhul pole kraed vaja olnud. Tuleb lihtsalt vaadata, et õmblus põletikku ei läheks. Paar päeva on uimasem, aga siis kõik jälle endine. Tuleb kassi jälgida.
Opi ajal vaktsineerida küll ei tasuks, see nõrgestab organismi. Opi teeksin ikkagi vaktsineerimiste vahe peal.
|
OSCAR-2019
|
||
On üks teema, millest olen juba mõnda aega mõtteid mõlgutanud, aga pole olnud nagu õiget stiimulit, et postitus valmis kirjutada. Nüüd on seikasid nii palju kogenud, et oleks viimane aeg need ka internetti raiuda.
Sel kevadel oli meil tööl esimest korda kohustulikus korras arenguvestlustel käimise nõue. Kõigil töötajatel siis. See tekitas palju elevust, ärevust ja mõtteid. Ärakäinud andsid minejatele nõu, milliseis küsimusi küsida, et direktor ise aja täis räägiks, ja julgustasid, et tegemist ei ole millegi hirmsaga. Ma olin varem juba käinud ja teadsin ka ette, et kindlasti on pigem positiivne kogemus. Oligi. Pärast oleme lihtsalt paari kolleegiga arutanud, mis on sellise vestluse mõte. Meie kooli vestlused on sellised positiivse tagasiside saamise kohad üldiselt. Üks kolleegidest leidiski, et tema oleks tahtnud saada rohkem negatiivset, sest ta teab isegi, et ta pole ideaalne ja selline puudustele viitamine aitaks tal paremaks saada, sest areng toimub ikka negatiivse tagasiside põhjal. Ma olen selle peale nüüd mõelnud ja jään ikka seisukohale, et mulle annab pigem parema tulemuse see, kui räägitakse positiivsest poolest. See annab mulle märku, et ka kõrvalt nähakse, et mu pingutused annavad tulemust. Ja selle baasilt on mul rohkem motivatsiooni tegeleda sellega, mis parandamist vajab. Ma tegelikult ju tean, mis mu puudused on :) Ka neist sai räägitud, aga taaskord positiivses võtmes, nii et ma tundsin ka ise, et asjad on pigem hästi, sest ma tean, millega peab tegelema, ja juhtkond on näinud, et ma olen juba tublimaks saanud.
Teistlaadi tagasisidet saan ma viis korda aastas. Meil on nimelt iga perioodi lõpus õpilastel võimalik anda tagasisidet lõppenud kursusele. Seal tuleb 6-pallisel skaalal hinnata, kui palju paranesid teadmised ja oskused, kas õpilane sai piisavalt tagasisidet oma õppimise kohta, kas hindamine oli arusaadav, kas tunnis valitses õppimist toetav õhkkond ja kas tunnid olid huvitavad. See on selline otsesem hinnang minu tööle. Ja seda on paganama raske vastu võtta. Mis mõttes ütleb keegi, et tunnid on ainult 4 palli vääriselt huvitavad, kui ma olen ninast vere välja punnitanud, et oleks mitmekesine, arendav ja eluga seotud?!? Mis mõttes arenesid oskused ainult 3 palli eest, kui ma näen, et kõik õpilased on nii palju osavamaks muutunud?!?! Ma tean mitut kolleegi, kes seda tagasisidet üldse ei vaata, sest nad ei taha saada seda negatiivsust, mis seal olla võib. Mina vaatan, sest mis seal salata, üldiselt on see selline positiivne egolaks. Aga selle lehekülje avamine on ikka natuke ärev, sest ega ette ju ei tea, mis sealt tulla võib. Samas on see minu meelest hästi oluline teadmine. Mul on olnud nii sedapidi kogemust, et minu meelest oli kõik ülevõrdes, aga tagasiside on pigem keskpärane, aga ka sedapidi oli just sel aastal, kus ma ise olin pettunud ja kurb, aga tagasiside näitas, et õpilased olid väga rahul. Mõtlemise koht mõlemal korral.
Ja kolmandaks olen viimasel ajal mõelnud kujundavale hindamisele. Poiss sai ju eelmisel nädalal oma tunnistuse kätte, kus mateamaatika ja eesti keel olid hinnatud hindega, teised ained veel kujundlikult. Tema jaoks olid need saadud viied tähtsamad. Muidugi olin ka mina rõõmus, kuigi mitte ülevoolavalt, sest iseenesest ma näen, et kui hinded oleksid olnud madalamad, siis mitte teadmiste ja oskuste, vaid lohakuse ja hoolimatuse pärast. Ja seepärast rõõmustasid mind hoolsuse ja käitumise head vist isegi rohkem. Mis mind aga tegelikult kurvastas, oli kehalise hinnang. Mitte sellepärast, et seal oli kirjas, et poiss ei jaksa joosta pikka maad. Mida Ruudi muuseas ei tunnista, sest ta ütles, et ta jaksas küll, ta lihtsalt jooksis aeglaselt. Mind lihtsalt kurvastas natuke see, et seal polnud sõnagi arengust, mis minu arusaamist mööda peaks kujundava hindamise kese olema. Mitte sõnagi sellest, et hüppenööriga hüppamises toimus aasta jooksul hüppeline areng (esialgne pusimine sellega, et saaks 40 hüpet minuti jooksul jõudis aasta lõpuks 110 hüppeni pooleteise mintuti jooksul, mis näitab, et koordinatsioon arenes meeletult, sest esialgu ei saanud ta viit hüpetki järjest hüpatud, aga järjepideva harjutamisega sai ta selle päris hästi käppa) või korvpallirõnga tabamises. Või kas või palliviskes. Ehk kõik asjad, mida nad õppisid, arenesid väga palju, aga selle kohta pole sõnagi, vaid on lakooniline teade, et teed kõike keskpäraselt. Ainult orienteerumise eest oli kiitus, aga see oli kiitus mitte arengu eest, vaid selle eest, ta on loomu poolest osav mõtlemises ja kaardilugemises, seda tegi ta keskpärasest paremini juba enne, kui koolis üldse jutuks võeti.
Meie koolis on just kehaline kasvatus aine, kus antakse ainult kujundavat hindamist. Klassijuhatajana näen seda. Neil on sedalaadi tagasiside: Sinu osalemine pallimängude tundides on olnud asjalik ja püüdlik. Arvestused said sooritatud positiivselt ja võimetele vastavalt. Meeldis Sinu töökus ja kannatlikkus oodata ära harjutamise tulemusi. Oled julge panema ennast proovile. Enesekindlus ning kehalised võimed arenevad järjepideva praktika jooksul. Õpitud oskusi soovitan kindlasti edasi arendada. Kiidan Sinu analüütilist mõtlemisoskust ja seoste loomist!
Või siis samas grupis selline: Sinu osalemine pallimängude tundides on olnud aktiivne ja motiveeritud.Arvestused said sooritatud positiivsete tulemustega ja võimetekohaselt. Tugevuseks oli võrkpall. Meeldiv oli märgata, et vajadusel abistasid ja suunasid ka kaasõpilasi. Oled hea meeskonnas tegutseja ning positiivse suhtumisega. Tunned oma tugevaid ja nõrku külgi. Sea endale selged sihid, mille poole liikudes saad ennast veelgi arendada ning teadlikumaks oma võimetest.
Või siis kolmas variant: Sinu osalemine pallimängude tundides on olnud püüdlik ja asjalik. Arvestused said sooritatud positiivselt ja võimetele vastavalt. Kõige keerulisemaks osutus Sinu jaoks võrkpalli arvestus. Mängulises osas arenesid iga korraga ja muutusid julgemaks ning enesekindlamaks. Siit edasi arenemiseks oleks vajalik järjepidev võrkpalli mänguga tegelemine vabal ajal. Märkasin, et olid ise motiveeritud ja näitasid üles huvi pallimängudega tegeleda ning õppida. Arendada võiksid ka üldiseid kehalisi võimeid ja koordinatsiooni. Sooritamata jäi kooliväline praktiline osalemine liikumisüritusel.
Ma ei tea, kuidas teistele, aga mulle tunduvad need palju sisulisemad kui lihtsalt loetelu asjadest, mis said tehtud ja mille kohta inimesed said ise ka aru, kas neil õnnestus võrgus serv üle saada või mitte. Kusjuures sellist tagasisidet saavad kõik meie kooli enam-vähem 500 õpilast iga kursuse lõpus ehk kaks korda aastas.
aga ma seekord ei hakkagi vaidlema või õiendama. Ma lihtsalt loen ja taas tõden, KUI erinevad on inimesed.
Loen Su teksti- kehalise kasvatuse teksti, ja .. ma jätsin kõik need kohad vahele, sest minu jaoks on see " bla bla bla"... ehk siis sisutu tekst, mis on ilmselt üsna copy-paste 200 õpilase jaoks, mida õpetaja hindab.
Ja tegelikult ei peaks see, et " vanemal on nii parem" olema üldse teema. Mina olen sellest põlvkonnast, kus õpimine oli lapse asi. Ja oluline on, et laps saab tagasisidet ja vean kihla, et iga päev, igas tunnis ta tegelikult seda saabki. Pilgud, sõnad, ütlematajätmised, mina vs teised jne.
(näe, ikkagi hakkasin õiendama). Tagasiside on hea, kui see on konstruktiivne ja kindlasti ei jookse üheltki lapselt maha oskus vastu võtta kriitikat ja õppida, et kiitus ei ole alati väga siiras. Ja nagu keegi kusagil kirjutas. JUst positiivsest tagasisidest saad kõige rohkem ka negatiivset tagasisidet: kuula, mida kiidetakse ja tee selle põhjal järeldused...:) :)
Täiesti masendav. Ma kirjutasin jumala pika kommentaari, aga see lihtsalt kadus. Ja uuesti ma seda telefoni teha ei suuda. Aga nii palju küll, et majuba natuke imestasin, et sa, indigo, enam ei loegi mu blogi, ma tean ju küll, et meie vaated siinkohal ei ühti 😁
Kujundaval hindamisel / lapse arengu kirjeldamisel on mõte vaid siis, kui keegi tunneb selle vastu huvi. Kui paljud lapsevanemad viitsivad lugeda pikka juttu sellest, et laps sai loodusõpetuses taksonoomia vesiselgeks, aga vegetatiivse paljunemise vastu huvi ei tunne ja raku ehitust valdab keskpäraselt? Ja kui palju see on omakorda seotud sellega, et loodusõpetus ei peaks keskenduma taksonoomiale, vaid looduse mõistmisele?
Ehk. Ma tahaks ka tagasisidet anda. Koolisüsteemile (mitte konkreetsele õpetajale või koolile). Aga kedagi ei huvita. Ma vastan siis sellega, et mind ei huvita, kas mu lapsel on muusikaõpetus viis või null, sest minu arust õpetavad nad seal põhimõtteliselt vale asja ja mul on kama, kas mu laps on selles hea või ei.
Aga no mul on hariduse vastu siiski üle keskmise huvi. Ilmselt on ilm täis lapsevanemaid (ja lapsi), keda huvitab veel vähem kui mind. Kas nende kujundav hindamine on aja raiskamine? Või peab õpetaja tegema oma tööd heas lootuses, et ehk saab ka neist lastest asja, ja et kujundav hindamine annab neile rohkem võimalust kui lihtsalt viite-kahtede lajatamine? Ei tea...
Tead, ma tegelikult ei suuda vist ette kujutada, et on lapsevanemaid, kes on muidu täitsa adekvaatsed kodanikud, aga ei tunne huvi lapse koolielu vastu. Ühes peres ikka tekib ju huvi, kuidas teisel läheb, ma tunnen võrdset huvi nii oma poja kui abikaasa tegemiste vastu.
Isegi mu oma laste klassikaaslaste vanemad on mingite mu küsimuste peale õlgu kehitanud. "Hinded on korras, rohkem mind küll ei huvita".
|
OSCAR-2019
|
||
Kummaline on, et kuigi väidetavalt mõjutab Ameerika kultuur meid ümbritsevat popkultuuri enim, teame me selle võtmesündmustest siiski hämmastavalt vähe. Kui ise huvi tundma ei satu, siis koolis sellest ei räägita. Minagi sain alles mõni aasta tagasi teada, et Charles Manson on siiani elus. Jah, ma tean, kes ta oli, kuid mida ta tegelikult popkultuuri jaoks tähendas, hakkas mulle koitma alles peale mõne raamatu läbilugemist. Lühidalt siis - suvi 1969 (oi kui paljudest lauludest läbi käiv fraas, nooremana mõtlesin, et lihtsalt üks kõlav number) oli hipiajastu kuldaeg ja ühtlasi ka selle lõpp. Eks noorsugu on alati vanema generatsiooni kommetega vastuollu läinud, kuid toonane hipide ja väikekodanliku elulaadi vastuolu tundub tagantjärele vaadates siiski äärmuslikum, justkui pahelise kultuuri plahvatus keset säravat klantspilti, mis tegelikult tõi meid lõpuks välja praegusesse (küllaltki) liberaalsesse maailma. Aga hipid tahtsid ju enamat. Kuhu siis kadusid kommuunid, vabaarmastus ja legaalsed meeleavardajad mürgid? Just Mansoni-perekonna verised teod olid need, mis otseselt sellisele vabadusele lõpu tegid.
Selline on taust raamatul, mille kirjutas tüdruk, kes sündis sellest meeldejäävast suvest 20 aastat hiljem (appi, lapsed kirjutavad raamatuid?! kui vana ma õieti olen?!). Emma Cline keskendub tüdrukutele, kes olid selle loo kandvates rollides. Ta ei pretendeeri ajaloolisele tõele, raamat on esitatud kui ilukirjandus. Mina seda täpselt sellena ka lugesin, sest Mansoni loo detailidest (ok, võigastest detailidest ma väheke siiski tean...) ma palju ei tea, aga raamatu mõjul plaanin nüüd järele uurida. Samas väidavad paljud arvustajad, et raamat ei anna päris-loole midagi juurde, on lihtsalt elust maha kirjutatud (nimed ja detailid muudetud muidugi). Aga ma ei hindagi siin sündmust ennast, vaid seda, kuidas autor selle loo kujunemist seletada püüdis.
Nagu ka raamatu tagakaas ütleb - "loo keskmes on tüdrukud - nende haavatavus, nende igatsus kuhugi ja kellelegi kuuluda." Kui aus olla, siis ilmselt on see vajadus kõigil teismelistel, soost sõltumata. Ainult tüdrukutel on see mure, et nende "üleskorjajateks" on sageli vanemad ja kogenumad meesterahvad, mõned neist sellised nagu oli Manson. Halvale teele vedavaid Milfe on vähem. Autor ütleb: "Vaesed tüdrukud! Maailm nuumab neid armastuselubadusel. Kui hädasti nad seda vajavad ja kui vähe nad seda saavad. Suhkrused poplaulud, kleidid, mida kataloogides kirjeldatakse sõnadega nagu "päikeseloojang" ja "Pariis". Seejärel rebitakse unistused jõuga käest; käsi väänab teksaste nööpe lahti, keegi ei vaata mehe poole, kes bussis oma tüdruku peale karjub."(lk 129)
Ometi langetakse sellise "armastuse" lõksu ka tänapäeval, mida kujundlikult näitab raamatu tänapäevas toimuv kõrvalliin noorte vahel, kes peategelase majja ööbima satuvad. Mansoni-perekond ei olnud kohutav, narkootikumidest põhjustatud erand, selliseid tegusid suudaksid asjaolude kokkulangemisel toime panna ka praegused tüdrukud. Neid, kes "armastuse nimel" oma minast täielikult loobunud on, leiab alati.
"Hiljem ei suutnud keegi mõista, kuidas ometi kõik, kes rantšos elasid, selles olukorras kohale jäid. Olukorras, mis oli nii ilmselgelt halb. Kuid Suzanne´il polnud midagi muud: ta oli oma elu täielikult Russelli hoolde usaldanud ja selleks ajaks oli see nagu mingi asjake, mida mees sai käes hoida, seda peos keerutada ja selle raskust kaaluda. Suzanne ja teised tüdrukud ei olnud enam võimelised otsuseid langetama, nende ego kasutamata lihas muutus lõdvaks ja tarbetuks. Nii kaua aega oli möödas sellest, mil keegi neist oli viibinud maailmas, kus õige ja vale päriselt eksisteerisid" (lk 241) Tõepoolest, eitades tavaühiskonda ja selle toimimisviise, võib kiiresti välja jõuda selleni, et omaleiutatud utoopias ei kehti reeglid, mis mujal hädavajalikud on. Kui ideaaliks on täielik vabadus, siis pole põhjust kellestki hoolida, raamatus väljendub see ükskõikses suhtumises loomadesse ja lastesse. Rantšos küll loomi oli ja nende eest hoolitseti, kuid loomadest mittehoolimine kui inimese negatiivse väärtuse näitaja tuli mängu noorte ööbijate juures ning selles, kui kerge oli armunud tütarlapsel noormehe tegusid õigeks mõista.
Põhjuseks toob autor siin kasvatuse ja normid. Peategelase ema eluülesanne oli olnud oma mehe ja pere eest hoolt kanda, nagu enamikul tolle aja naistest, ka ta ise ei olnud õppinud ennast usaldama, mõjuvalt kirjeldab ta olukorda, kus arstilkäik põhjustas temas stressi, sest seal küsiti, kuidas ta end tunneb. "Aga kuidas ma ennast tundma peaksin, ma ei tea, palun öelge seda mulle teie!" mõtleb tema. Mu meelest on autor päris hästi tabanud nö traditsioonilise naiselikkuse omadusi ja sellele vastanduvat vabaduseiha. Kuidas pagemine ühtedest kammitsatest (kodu, vanemad) viib lihtsalt uue sõltuvuseni, kui sellega ei kaasne mingit muutust inimese mõttemaailmas ja ta valib järjekindlalt inimesi, kes talle ütleksid, mida teha, tunda, kuidas elada. Paraku ei lõpe selline näiliselt saavutatud vabadus kõigi jaoks sugugi hästi.
Mu meelest on see hoiatusromaan, hirmutav näide selle kohta, kuhu viib tee, mille käigus sa annad võimu enda üle kellelegi teisele ning kui lihtne ja loomulik on tegelikult sellele teele astuda.
Väidetavalt vändatakse raamatu põhjal juba ka filmi. Ma kujutasin Suzanne'i rollis kogu aeg ette Megan Foxi. Kuigi ta on ilmselt selle rolli jaoks "liiga vana". Ja peategelase rollis Amanda Seyfried'i. Ahjaa, see film on ju juba olemas... Millegipärast jooksis mu peas kogu aeg paralleel selle filmi ja raamatu vahel.
Eesti keel on ikka imeline, võiks ju arvata, et ma hakkan siin rääkima sellest, kuidas ma endale puude lasin määrata, aga ei. Pole puudeid, pole teid, on vaid puud ja tee.
Lugesin paar päeva tagasi, et tuul lükkas Iisaku vaatetorni ümber, pildigalerii oli ka juures. Võib-olla on see mu isiklik kiiks, aga igasugune looduse hävitustöö mulle meeldib. Kahju oli ainult sellest, et sündmust ei olnud õnnestunud reaalajas filmida. Mitte, et ma tunneks rõõmu sellest, kuidas stiihia inimeste kätetööd hävitab, mulle meeldib, võiks isegi öelda, et paneb südame kiiremalt põksuma, olukord, kus miski hävitab loomupärase rahuseisundi. Ilus mets, kõrged puud - ja siis järsku - üks puu langeb. See puu (või millegi muu, näiteks ka vaatetorni) langemine ei ole minu silmale nö normaalne protsess, puu järsk liikumine tekitab mõnusalt kõheda tunde. Teine samasugune asi on hiidlainete õõtsumise vaatamine (Youtubes), kuidas see pisikesi paate pillutab. Lained jäävad päriselus kaugeks, puud seevastu on enamasti igal pool. Mäletan, et lapsena läks mu koolitee mööda kohast, kus ühel pool teed oli linna kohta ülikõrgete puude salu ja teisel pool kaks puud, millest üks oli teisele liiga lähedal kasvamisest ühe koha pealt peenemaks hõõrdunud ja hõõrdus iga tuulega üha rohkem sealjuures õõvastavalt kriiksudes. Enamik osatäitjaid selles stseenis olid kuused, ma siiamaani pelgan just kõrgeid kuuski (jah, meil on kodus platskuusk). Igatahes suurema tuulega oli päris keeruline sealsest kadalipust läbi minna, enamasti tõmbasin kapuutsi silmini, vaatasin kramplikult maha, et mitte silmanurgastki õõtsumist näha ning kiirendasin sammu. Ohupiirkonnast välja jõudes oli adrenaliin laes - jess, ära tegin! Ka meie naabrite aias oli suur hulk kõrgeid kaski, nende murdumist meie maja peale nägin sageli unes. Võib-olla on see seotud mälestusega sellest, kui ma kord peale äiksetormi nägin hiigelsuurt vana tamme risti üle Riia tänava. See oli kuidagi selline sürreaalne ja meeltesse süüvinud vaatepilt. Igatahes hirm, et puud kukuvad, on üks vähestest ebaratsionaalsetest hirmudest araknofoobia kõrval, mis mul on. Samas, kontrollitud keskkonnas (Internet) on päris vahva sääraseid õudusi vahtida. Peaks end metsalangetamisele kaasa smuugeldama?
Teest tahtsin ka rääkida. Ma üldiselt ei ole tee fenomenile väga pihta saanud (nagu enamik eestlasi vist). Ikka kohv on teema. Kuigi ega seegi sai teemaks alles siis, kui meile kontorisse Jura masin tekkis. Kannukohv mul erilisi emotsioone ei tekita ning nii kohvinäljas pole ma kunagi, et pätikohvi teeksin. Ikka peen korraliku vahuga cappuccino või latte peab olema. Igatahes, emale oli keegi kinkinud karbikese musta roosiõitega teed, ta andis selle meile, sest joob veel vähem teed kui meie. Eile proovisin. See tee pani mind tõesti teejoomisele teise pilguga vaatama. Ei olnud maitsestatud vesi, oli kreemjas mahe jook, tekkis tunne, et veel parem oleks see piimaga. Teed piimaga joovad vist peamiselt ainult inglased. Proovisin piimaga ka ära, no tõesti, väga hea jook. Ma ei tea, kust see tee ostetud on või palju ta maksab, aga välja näeb selline (ilus pealekauba).
Laul on jube ilus, mul tuleb jälle kananahk ihule, seda juhtub ainult väheste lugude puhul, aga ma tahtsin avaldada imestust hoopis video kohta. Näe, keegi kommenteerib lausa "I love how she smiles in this video, compared to her others" Ma just tunnen end häirituna. Kui varasemates videotes on Lana alati oma normaalolekus ehk siis traagilis-ülbe näoga (tuntud maakeeli ka kui "sitanuusutaja-nägu"), siis siin naeratades tundub ta nii võlts. Meenub üks eriti napakas salmikurida, mille kirjutajad ilmselt üldse ei adunud, mida see tähendab: "Mäleta mind kui tüdrukut, kes tihti naeratas, kuid oli harva õnnelik!". Lana näost kipub sama välja lugema.
Ma elavnesin täna natuke ainult seetõttu, et pühapäevaks lubas + 16 kraadi sooja, enne seda muidugi lund ka, aga see selleks. Nimelt olen ma kärsitu inimene ning minusuguse jaoks on praegune aastaaeg kõige häirivam. Jah, märtsi alguses on veel tore, tundub, et kevad tulebki varsti ja kohe läheb soojaks, aga siis jääb kõik venima. Märtsi lõpuks on selge, et õiget kevadet tuleb veel vähemalt kuu aega oodata ja no kui see tigedaks ja tüdinuks ei aja, siis mis veel ajab. Üldnimetus on sellel vist kevadväsimus, aga ma saan alles nüüd aru, et ei väsita kevadest, vaid hoopis selle tuleku ootamisest.
Mingeid piiripealseid põnevaid teemasid on ka olnud, millest ma siiski täpsemalt siia kirjutada ei tahaks, puudutavad rohkem muid kui teisi. No näiteks tõi laps lasteaiast "katku" koju ja kui ma seda guugeldasin (eelnevalt päris-meditsiinitöötajaga konsulteerimist), siis leidsin ühe ökoema arvamuse, kuidas "eks ta ju kole on, aga rohud on veel hullemad, parem püüda koduste vahenditega hakkama saada, on küll raske ja läheb kaua, aga eks ta ilmselt möödub", samal ajal kui minu esimene reaktsioon selle "katku" puhul oleks olnud põletatud maa taktika ehk siis andke mulle leegiheitja, ja ruttu! Kuidas inimesed rahulikuks suudavad jääda ja isemöödumisele loota, on mulle müstika. Kärsitus jälle, mis muud.
Töö juures sattus ka üks väga intrigeeriv küsitlus meile arhiveerimiseks, nimelt Stockholmi politsei oma. Tundus ahvatlev lõpuks ometi "tõde" teada saada, et mida siis arvab oma koduümbruse turvalisusest lihtne rootslane. Valim oli suur ja lai. Tegelikkuses ma lõpuks enam ei viitsinud neid tuhandeid ankeete nii süvenenult läbi vaadata, kui mingi arvamuse kujundamiseks vajalik oleks olnud. Valikvastuseid ma üldse ei jälginud, vaatasin ainult viimast avatud küsimust, kus inimesed said oma arvamuse vabas vormis välja öelda. Seinast seina oli, mitte ühtegi "pagulased ahju!" sõnavõttu silma ei hakanud, inimesed, kes muukeelseid nimetasid, soovitasid soojalt integratsiooniprogramme tõhustada ja noortekeskusi juurde ehitada. Miks mulle tundub, et need inimesed tembeldataks meil kohe naiivseteks heaoluühiskonnast juhmistunud ullikesteks? Mõni soovis kerjamise keelustada, mõni soovis kerjajaid aidata. Ainsa "ebameeldiva rahvusena" nägin ühes kohas nimetatavat rumeenlasi. Vähemalt kahte inimest häiris natsistliku sisuga graffiti metrooseintel. Muidu tavalised mured - tänavavalgustus, rohkem jalgsipatrulle, autod kihutavad õuealal jms. Mingile tõele ma ei pretendeeri. Kindlasti jäi palju kahe silma vahele.
Kõik kirjutavad söögist. Mitte keegi ei söö enam toidu kõrvale leiba. Mina olen see viimane mohikaanlane ja söön. Kõikide toitude kõrvale. Keegi väitis (mitte blogides, vaid päriselus), et liha kõrvale leiva söömine on puhas ahnus. Ja piima joon ka alati juurde. Ma olen nii harjunud, et ei suuda ilma, mind lausa häirib, kui toidu kõrvale leiba ei saa. "Kus, kurat, must leib on?! " röögatan ja löön rusika lauale ka hiina restoranis. Ok, seal tellin naani siiski. Piimaga on see nali, et väljas süües ma isegi suudan piima muu joogiga asendada, aga kodus küll mahla toidu kõrvale ei taha. Või üldse joomata olla? Söök jääb kurku kinni ju nii! Ilmselt muidugi harjumise asi. Aga soola ise lisan toidule vähe (aga söön päris palju poolfabrikaate, kus sool niigi sees) ja kohvi sisse suhkrut ei pane. Magusad asjad mind üldjuhul eriti ei tõmba, vajadusel teen kooke Vilma pulbritest. Meeldib süüa, aga mitte süüa teha. Sööme makarone hakklihaga, purgisuppe, kartulit mingi lihamaterjaliga, kala friikatega (kastme teen pakipulbrist), pakipajaroogasid, ahjuliha aedviljadega, poepelmeene, tatraputru hakklihaga, salatit on juures harva, suvel rohkem, kui minu teha, siis eelistan oliiviõli, mees tahab hapukoorega. Kartulisalatit teeme ise ja sööme mitu päeva. Lõunasöögiks üritan enamasti vegan olla ja salatit süüa, hommikuks joon smuutit. Kui ma üksi elaks, sööks hoopis teistmoodi. Hei, ma vist ei salli lihtsalt teistele toidu tegemist, endale viitsiks katsetada küll! Olen ju proovinud teha püreesuppe, aga kui keegi teine neid ei taha, mida ma siis teen? Ega ma lasengi rohkem L.-l süüa teha, tehku oma maitse järgi neid liharoogi, teistele enda maitse peale surumine tundub mulle raskem.
Näe, Feministeeriumis kirjutatakse põneval teemal, millele ma isegi sageli mõelnud olen - nimelt perekonnanime vahetamisest abiellumise puhul. Te võite küll ironiseerida, et mida minusugune vanatüdruk (lastega tüdruk?) sellest ikka mõtleb, aga ausõna, kunagi olid ajad, mil ma arvasin, et ühe naisterahva elukaar peab kindlasti välja nägema selline: ülikool, abielu, lapsed, (karjäär?).
Mulle näib, et selles artiklis on täiesti mainimata jäetud põhjus, miks mina perekonnanimevahetust iseenesestmõistetavana võtsin - sest ma saan seda teha! Ma saan suurest peast endale uue nime! Äge, jee! Ju siis ma ei ole enda identiteedi küljes nii kinni, mulle tundus muutus pigem vahva uuendusena, mitte millestki lahtiütlemisena. Ma tean teisigi, kes koolis vihikute taha oma "uut allkirja" harjutasid...Minu jaoks ei olnud see mingi kole patriarhaadist lähtuv rõhuv komme, pigem hoopis nii, et näe, tüdrukud saavad uue nime, aga poisid ei saa!
Isver, mind isegi narriti seetõttu, et mu nimi sarnanes algklassides ühe ebameeldiva klassivenna omaga ja siis aasiti, kuidas mul abielludes muret pole, ainult paar tähte lõppu juurde ja valmis. Arutati, milline perekonnanimi sobib ja milline mitte, loodeti, et mõnesse nõmeda perekonnanimega poissi ei armuks jne.
Isegi kui ma praegu peaks abielluma, vist ikka võtaks mehe nime. Ma ei seosta seda kuidagi mehe omandiks olemisega, ma lihtsalt ei kujuta ette, et ma võiksin kellegi omand olla vist....Sellega olen küll nõus, et mehe nime mitte võtnud naisi (kui just ei olnud tegemist mehe poolt väga koleda perenimega, siis oli arusaadav) peeti kuidagi kõrkideks - vahi, ei tea, mis talle ei sobi! Peab ennast jube tähtsaks või midagi! Seda muidugi vanema generatsiooni poolt.
Hoopis rohkem on mind häirinud laste perekonnanimede asi. Eestis on nimelt nii, et sa ise võid küll abielludes mehe nime enda nimele ka lihtsalt lisada ja olla proua nimi-sidekriips-nimi, aga lastele sellist sidekriipsuga nime panna ei saa. Eks ilmselt seepärast, et kui too laps ka kunagi abielludes sama otsustaks teha, veniks perenimed ikka väga pikkadeks. Kas mitte Tuuli Roosmaa ei põhjustanud pretsedenti pannes ühele kaksikutest enda perenime ja teisele mehe oma? Seda tehes pidi kuidagi seadust venitama vms. Mul on tuttavaid, kes on sama teinud järjestikku sündinud laste puhul ja raudselt arutatakse siis - ei tea, mis neil omavahel juhtus, et teisele lapsele enam isa nime ei pandud? Lastele pannakse vist üldjuhul isa perekonnanimi sellepärast, et isadus kindel oleks? Kusjuures meie teise lapse puhul selgus, et mitte abielus olevate vanemate puhul küsitakse lapsele nime pannes isalt otsesõnu üle, kas ta on isadusega nõus (Mini puhul seda veel ei tehtud). Sealjuures sai perekonnaseisuametnik ebamugava üllatuse osaliseks, sest L. hakkas selle küsimuse peale avalikult arutama selle üle, kas isaduse fakti ikka saab niimoodi kindlaks teha. Tema vist arvas, et see arutelu puudutab kuidagi mind ja minu ausust, kuigi L. teoretiseeris täiesti üldisel tasandil, aga seda inimesed millegipärast enamasti ei eelda.
Mu lastel on niisiis isa perekonnanimi. Miks? Mulle tundus, et vahet väga pole, milleks hakata eraldi midagi välja mõtlema. (Või äkki hoopis eeldasin, et kui lapsed juba isa nime peal, küll võetakse mindki? Oeh, ma loodan, et mu alateadvus ikka säänne madal hoor ei olnud :) Nüüd olen küll kuulnud, et näiteks lapsega üksi reisides võib tulla probleeme, kui emal on üks nimi ja lapsel teine. Perel võiks olla ikka üks nimi, nii on ilusam? Jah, noh, möönan, ilmselt oleks. Aga need viimaste aastate arengud traditsionalismi ja perekonna kaitsmise suunas on mind kuidagi tõrkuvaks muutnud sel teemal. Ei taha nagu ennast sellega sidudagi. Võib-olla on viinamarjad hapud? No iseenesest ei mõjuta ju see elu mitte kuidagi, va mõned tüütud tuttavad, kes kangesti sinu arvel pidutseda tahaks. Sellist traditsioonilist pidu ei tahaks ma niikuinii, mu jaoks on see omandanud näidisesinemise tähtsuse, ma võin omaette selle valge kleidi selga ajada, aga teiste ees, ei, ei taha. Ei taha ämmu-äiu, vanemaid, sõpru, lapsukesi lilleneiudena. Väikekodanlik tilu-lilu. Samas ma tean, et kui teha midagi omaette, salaja, siis kogu see kamp solvub. Pole vaja seda kah.
On kahte sorti kirjanikke - ühed, kes kirjutavad üles lugusid ning teised, kes tahavad kirjutatuga tingimata midagi öelda. Mulle tundub, et esimesed ei ole niiväga ambitsioonikad, neile lihtsalt istub kirjutamine ja nad panevad elu paberile nii, nagu neile paistab ja kui väga hästi läheb, avastab keegi, et nendes lugudes on midagi sees ja kutsub ka teisi lugema. Teine variant on eneseteadlikum - ta teab, et tal on midagi öelda ja ta püüab oma kirjutamisannet selleks ära kasutada. Lihtne on üle pingutada, paljudel on ju tunne, et neil on läbi löömiseks vaid üks võimalus ning siis loomulikult pannakse kogu oma ideedepagas ühte loosse. Tulemuseks võib olla eneseabiõpik, mitte lugu. Või kogumik arvamuslugudest. Mõned, kes oma elutarkused eriti kergesti loetavasse vormi on pakendanud, saavad tihti ka kole kuulsaks, kuid alati ei ole seesugused raamatud midagi minu maitse jaoks. Paulo Coelho näiteks. Oleksid justkui lood, aga õpetussõnad piiluvad ridade vahelt, lootuses leida koha mõtteterana päikeseloojanguga foto taustal kellegi FB seinal.
Milan Kundera "Olemise talumatu kergus" on ses osas hoopis teistsugune ja julgem raamat. Lisaks sellele, et pealkiri kandideerib kohe kindlasti maailma parima omale, on ka selle jutustamisviis erakordne. Nimelt ei püüa autor ennast kuidagi maskeerida, vaid tunnistab avalikult, et lugu ning selle tegelased on selgelt ideede näitlikustamiseks ellu kutsutud. Ta ei kohku tagasi ka selliselt "stiilivääratuselt", nagu keset lugu järsku autori positsioonilt selgituste andmiselt: "Romaan ei ole autori pihtimus, vaid uurimus sellest, mida kujutab endast inimelu lõksus, milleks on muutunud maailm. Kuid aitab. Naaseme Tomaše juurde." (lk 212): "Käesoleva romaani kolmandas osas jutustasin ma poolpaljast Sabinast, kuidas ta seisab, kõvakübar peas, riietatud Tomaše kõrval. Tollal ma ühest asjast vaikisin." (lk 238)
Nüüd võib jääda mulje, et tegemist on kuidagi tüütult kliinilise teosega, seda aga "Olemise talumatu kergus" kindlasti pole. Lugu on konstrueeritusest hoolimata kaasahaarav, eluline ja noh, hästi läbimõeldud. Peab olema tõeline geenius, et need kaks poolt - ideede (või uurimuse, nagu autor ise ütleb) edasiandmine ja ladus lugu niimoodi tasakaalus oleksid. Uurimuse teema pole aga sugugi kitsas vaid hõlmab endas nii inimelu paradokse kui ka maailma ajalugu ühe õnnetu kommunismi haardesse jäänud riigi vaatenurgast ja valikutest lähtudes. Siin tekkis mul mitu korda paralleel Sofi Oksase ja tema lugudega. Kunderal välis-tšehhina on üsna sarnane missioon. Meile, eestlastele, eriti tuttav teema. Kui Oksasele heidetakse ette Nõukogude elu koleduste esiletoomist, siis ega Kundera leebem pole, ka tema ei pigista silma kinni fakti juures, et osa represseerivatest rollidest võtsid enda õlule omad, mitte okupandid. Kundera on küll oluliselt kliinilisem, emotsioonivabam ega lasku "räpastesse detailidesse" - kärbseid, verd ja vägistamist siit ei leia, ehk on mõnel lihtsam lugeda.
Sitta, seksi ja teoloogiat leiab aga küll, olge ette hoiatatud. Väga palju sellist, millest igaühest annaks eraldi uurimustöö kirjutada. Aga miks siis ikka on elada nii talumatult kerge? "Inimelu elatakse ainult üks kord ja seepärast pole meil võimalik kindlaks teha, millised meie otsused olid head ja millised olid halvad. Me võime antud olukorras otsustada ainult üks kord ja meile pole antud teist, kolmandat, neljandat elu, et me võiksime erinevaid otsuseid võrrelda." (lk 213) Kui tulevikku ette näha pole võimalik, kasutame otsuste tegemisel oma ainukest olemasolevat infoallikat - minevikukogemust. See aga on igaühel erinev. Kundera näitab väga ilmekalt ära selle, kuidas need lahknevused inimeste vahele erimeelsusi loovad - me saame samadest asjadest absoluutselt erinevalt aru, samadel nähtustel on erinevate inimeste jaoks erinevad tähendused, nendega seonduvad vastuolulised mälestused jne, ning kuidas kõik need esmapilgul vähetähtsad asjad suhteid ja saatusi mõjutavad.
Üsna õhuke raamat, milles sisaldub kordades rohkem kui kaanetutvus hõlmab - tõepoolest "uurimus sellest, mida kujutab endast inimelu (totalitaarse režiimi tingimustes)".
Nüüd siis õpime kõik kampaaniakorras "Tere!" ütlema. Enamik inimesi on veendunud, et see on üks õige asi, samas mul on hoopis teistpidine mälestus lapsepõlvest.
Nimelt hakkasime kunagi naabriplikaga praktiseerima võõraste möödujate teretamist. Selle peale sain kodus kõvasti pahandada - miks me tüütame võõraid inimesi ning üldse olevat see täiesti sobimatu käitumine. Kole ja ebaviisakas. Nüüd loen, et see olevat maapiirkondades levinud "kena komme". Mh? Miks mina olen siis kogu aeg teadnud, et võõra inimese teretamine on vale?
Võõraste teretamisega puutusin hilisemas eas esmakordselt kokku lasteaia juures, kus tundus vaikimisi kombeks olevat vastutulevaid lapsevanemaid teretada, ka neid, kelle lapsed sinu omadega ühes rühmas ei käi. Ok, tegin kaasa, kuigi ei näinud sellel mitte mingit mõtet. Viisakus, jah, aga miks? Mu laste rühmades on läbi aegade olnud kaks emmet, sellised hästi tigeda näoga mimmid, kes kunagi seda tere ei ütle, vähemalt esimesena mitte. Mul on alati hea meel olnud neid nähes - ei pea ise ka suud lahti tegema. Hmm...järelikult ütlen ma ise tere, siis kui ütleb vastutulija või mul on tunne, et ta hakkab seda ütlema. No näiteks hakkasin ma sel aastal "jõudu"" soovima majahoidjale, ise samal ajal alati lootes, et ehk me ei kohtu ja ta on parajasti oma luuaga teisel pool maja või vaatab just minu möödudes mujale või..Nägin vist, et keegi ütles ja siis pidasin vajalikuks ka ise "viisakas" olla, kuigi loomulikult see mul välja ei kuku.
L. ütles ükspäev naabrinaisele "Tere!", Mikro ei tundnud teda ära ja pahandas: "Issi, miks sa ütled võõrale inimesele tere?" Erinevalt minust, ei ole keegi talle öelnud, et võõraid teretada ei tohiks. On see siis "loogiline mõtlemine", mis sellisele otsusele jõudis? Et tegelikult saab lapski aru - tere on tuttavate jaoks ning mitte niisama loopimiseks?
Poodi sisenedes öeldakse jah "tere!", aga on arusaadav, et see on osake edukast müügistrateegiast. Kus läheb piir elementaarse viisakuse ja teise inimese isiklikku ruumi tungimise vahel? Mul ei ole ausõna mugav, kui keegi võõras mind teretab, mul on tunne, et nüüd olen kohustatud talle naeratama, meeldivat isikut teesklema, õudsemal juhul small talk'i arendama. Ei, mul pole midagi selle vastu, kui ma olen heas tujus, tänagi ohkasime ühe võõra poemüüjaga ühe kauni pluusi kohal, kuidas teatud gabariitidega teatud riided selga ei sobi ning mis muud hädad sellega kaasnevad ja kui tobe on sealjuures kuulda, et oled tegelikult õnnega koos. Aga samas võin ma niimoodi ka teise inimese tuju tahtmatult ära rikkuda, nagu tol korral, kui läksin poodi üht konkreetset toodet otsima, seda ei olnud, aga müüja üritas mulle muid variante pakkuda. Olin lihtsalt ebaviisakalt napisõnaline ja põgenesin, sest tean, kui mõjutatav ostja ma võin olla. See kõik oleks ära jäänud, kui minu poole pöördutud ei oleks.
Mis veel seoses selle teretamisega? Meenuvad paar kummalist juhtumit, kus mind ennast on ülbeks peetud ja kedagi teist lausa aastaid põlatud, sest me väidetavalt ei teretanud tuttavat inimest, keda me tegelikkuses lihtsalt möödumas ei märganud. Ehk siis selle teretamisega seostub alati see "kuidas sina mulle, nii mina sulle" ohtlik moment. Ole alati valvel! Teistpidi ka nö "liigne viisakus" nende mõistes, kes leiavad, et teretama peaks vaid tuttavaid - mu ema töötab inimestega ja peab pidevalt võõrastele teredele vastama, nende jaoks on teda üks, aga tema jaoks on neid silme eest läbi käivaid inimesi ju palju. Ema ise ka rääkis loo, kuidas tänaval tuli talle vastu väga tuttav meesterahvas, ema mõtles, et küllap ikka keegi tuttav on ja ütles tere, mees vastas ka, alles paar minutit hiljem meenus emale, et see oli ju Vahur Kersna televisioonist...Ilmselt juhtub tuntud nägudel seda veel tihedamini ja sageli ei olegi teretajad andunud fännid vaid lihtsalt segadusse aetud kodanikud.
Alice on 50-aastane edukas Harvardi professor, keda mälu hakkab järsku alt vedama. Peagi saab ta teada, et põeb Alzheimeri varajast vormi, millel ravi puudub. Lugu keskendubki Alice´i edasise elu kirjeldamisele. Mulle tundus šokeeriv, et haiguse kulg nii kiire oli, kuid ilmselgelt on autor arstidega konsulteerinud ning tegelikkuses nii lähebki.
Mälu. Mõistus. Mina-tunne. See on ilmselt kogu inimeseks olemise essents. Mõned loodavad, et see kõik jääb meiega ka peale keha surma, aga mis saab siis, kui see hakkab kaduma juba ENNE keha surma? Mitte kunagi kauges tulevikus raugana, vaid nüüd ja kohe, tabab sind keset tervisejooksu, töökoosolekut, lapsevanemakohustusi. Paljud on näinud õudusunenägu sellest, kuidas nad on mingis võõras kohas ja lähedased vaatavad neist läbi, justkui ei tunneks äragi. Enamik tunneb suurt ebamugavust, kui avastab, et nende enda mälu on neid milleski alt vedanud. Raamat toob need hirmud meieni ehedal kujul. Mis tunne on leida end järsku naabrite köögist, mitte leida üles wc-d või tunda ära lähedasi. Osa eksimusi antakse edasi Alice'i pilgu läbi, osa kõrvalseisjate, kummalgi juhul tunneb lugeja ebamugavust ja kohmetust. Sedasama tunnevad ka haige lähedased. See justkui poleks enam Alice. Samas tunneb Alice, et osake temast on kusagil ikkagi alles, kuid ei leia teed välja. Tabav võrdlus raamatust - justkui ärgates hommikul unenäost, teades, et midagi seal oli, aga suutmata sõnagagi midagi edasi anda. Teadmine, et info on kusagil olemas, kuid sa ei leia teed selleni. Ilmselt oleme kõik seda elus mingil määral kogenud ja seeläbi teame, kui ebameeldiv see olla võib.
Teiselt poolt vaimsed häired ning kõrvalseisjate kohanemine sellega. Kas inimene, keda sa kunagi armastasid, on haiguse taga alles? Sellele dilemmale raamat mu meelest vastust ei anna. John, Alice´i abikaasa, laveerib kahe valiku vahel - elada oma elu edasi või pühenduda haigele kaasale. Ta püüab mõlemat ning lõpliku otsuse tegemist raamat ei kajasta. Inimesed lakkavad armastamast (või teevad seda vähemalt palju vähem kirglikult) ka palju väiksemate muutuste puhul partneris, me keskendume ikka koledal kombel olemasolevale rutiinile ega suuda sellest edasi näha, aga kui muutub tõepoolest suurem osa inimese isiksusest ning ta ei tunne sind isegi ära? Kas armastusest piisab? Autor leiab kompromissi - armastust tajume me igal juhul. Jah, muidugi, iga elusolend mõistab, kas keegi tunneb tema vastu sooje tundeid või on külm, aga romantiline armastus?
Kas pelgalt ligimesearmastus on see stiimul, et elus püsida? Ka selle küsimuse lahendab autor osavalt - Alice lihtsalt ei suuda enesetappu läbi viia. Ma ei tea, mul oli selle koha peal Alice'st kõige rohkem kahju. Jah, lihtsam on olla füüsiliselt terve ja vaimselt haige, sest siis sa ise ei mõista enda viletsust, kuid mõeldes ümbritsevatele, kes teavad, milline sa kunagi olid...See on ilmselt eestlaslik, see "ei taha kellelegi kaela peale jääda", aga ma vist tõesti ei tea kedagi enda ümbert, kes teisiti arvaks. See raamat oli siiski väga pro-life.
Ma olen nõus, et elu kutse on tugev, kõik need kaela peale jääda kartjad on koleda lõpuni välja vedanud, aga kas alati ka mõistlik?
Kõvemad inimvaatlejad ütleks kohe, et eks ma üks ilge manipuleeriv eit olen, ja ega ise täpselt ei oskagi põhjendada, miks, igatahes suskasin hommikul L.-le: "Tead, miks S. (meie teine naistöötaja kontoris peale minu) tänasest puhkuse võttis? No ta ei kannata seda alandust välja, kuidas sa ülemusena talle kunagi naistepäevaks sületäit roose ei too!" Lihtsalt nali, noh, ei mingit torget kummagi asjaosalise suhtes, tundus selline tabav tähelepanek olevat. Ega siis niisama puhkuse esimene päev naistepäevaga kokku ei satu, eks.
Kõnnin siis peale Mikro lasteaeda viskamist üksi tööle edasi (L. laseb ees jalga alati, mitte et ta lasteaiast eemale hoiaks, lihtsalt hommikuti niimoodi efektiivsem). Lasteaias osad väiksed poisid viisid õpetajatele lilli. Mõtlesin, kui hea, et meil poisse pole, ma poleks jälle sellise asja peale tulnudki. Vastutulijatest nii mõnelgi oli kommikarp või lill peos. Mõtlesin, et kui Mini küsib, pean talle loengu naistepäeva TEGELIKUST tähendusest. No et ei ole "kord aastas panevad mehed tähele, et naised olemas on"-päev, vaid naiste õigused ja muu selline. Et pigem peaks naised sel päeval üksteisele tunnustust avaldama, et võrdsus on meil siin (enam-vähem) kätte võideldud, mitte meestelt kingitusi ootama.
Tulin tööle ja järsku kargas L. tulpide ja šokolaadiga nurga tagant välja! No ja nii ma oma ideaalid maha müüsingi. Ei käratanud, et "naine lilli ei joo!", vaid pigem nagu...noh...sutsu heldisin või nii. Kas ongi nii, et lihtsalt hapud viinamarjad? Kui on niikuinii teada, et lilli pole lootust saada, siis leiame, et pole vajagi? No ma otseselt sellega muidugi nõus ei ole, sest naiste õigused on siiski tähtsamad kui mingid lilled ja šokolaad, aga ikkagi on hea ka neid viimaseid saada. Olgu meie veendumused millised tahes, ühiskond siiski mõjutab meid niipalju, et ühiskonna ootustest saavad vaikselt ka meie enda omad.
Lõpetasin just oma kaheksanda Bukowski, seekord "Sink leiva vahel", Henry Chinaski kasvamise ja kujunemise loo. Sellega seoses - kui Henry oleks olnud teistsugusest perekonnast, parematest majanduslikest oludest pärit ja ilusam (aknevaba), kas tal oleksid tekkinud samad veendumused? Henry ei teinud ju saladust sellest, et temagi ihkas lahtises autos kaunite tütarlastega ringi paarutada, ülikool iseenesestmõistetavana ees ootamas, et ta aga teadis selle variandi kättesaamatusest, muutus ta selle süsteemi kriitikuks, teadlikuks unelma kitsaskohtadest. Kas ta süsteemis sees olnuna oleks samadele järeldustele jõudnud? Ma usun, et võib-olla, kuid kindlasti oleks see keerulisem olnud. Ilma taustata ei olnuks Henry selline nagu ta oli. Me kõik oleme üldkehtivatest normidest mõjutatud, kuid reageerime neile vastavalt enda olukorrale. "Viinamarjad on hapud" kipub liiga pealiskaudseks hinnanguks jääma. Kas tõesti peaksid kõik asjadest ühtmoodi aru saama ja vaimustuma?
Ei suuda kuidagi ühtki harivat postitust teha, ikka ainult sisutühi möla. Lihtsalt tähelepanekud viimastel päevadel, ühestki tervet teemapostitust välja ei venita.
Kus see minu "mina" üldse on, kui kõik mõtted, emotsioonid jms paistab sõltuvat hormonaalsest tasakaalust, tervislikust seisundist ja parasjagu kättesaadavatest ilmaoludest?
Eks mul oli juba reedel kergelt paha, aga ma pidin ikkagi välja minema, sest ma olen nagu see tüdruk Raamatuvaksiku almanahhist (ainus lugu vist, mida sealt mäletan, äkki oli Tütarlaps ja surm vms), kelle ema on suremas ja kes ikkagi peole läheb. Ainsa erinevusega, et mu ema pole suremas ja tehniliselt võttes ei sobi mulle vist tüdruk ka öelda (aga ükspäev oli Selveris lahe veinipakkuja-tädi, kes hõikas isegi minust kõvasti vanemaid prouasid veini mekkima stiilis: "Teie, tütarlaps, tulge ka siia!" - toimis väga edukalt). No igatahes meil oli lapsehoidja juba kohal, ma tõmbasin Theraflu rindu ja läksin, mis sest, et õues oli kohutavalt külm ja vihma sadas ning mitte üks sõber ennast kohale ei vedanud. Esines muude hulgas Soome hardcorepunk-legend Riistetyt, kellel (bändil) sama sünniaasta kui mul. Mulle meeldis, kuidas nad karjusid, et "Nazi punks f*** off!" ja nukra näoga noored Eesti punkarid lava eest ära hirmutasid. No krt, kui sa omast arust rahvuslane oled, miks sa siis natsisildi peale solvud?
Laupäeval ma lihtsalt magasin, sest kõik kohad valutasid va pea, mille valutamisega ma olin arvestanud, sest suitsuhais oli lämmatav. Ma ei viitsi uurida, kas mul on angiin või mumps või mitte midagi, aga ilmselt see viimane siiski.
Igatahes, kogu aeg kummitas peas: "I hate everything, baby!" Siis läksin välja, päike paistis ja tuju oli taas hea. Kõik on kohutavalt suhteline.
Minu lapsed Eesti Laulu ei vaadanud, sest mina ka ei vaadanud. Pole nagu minu üritus kuidagi. Kas mu lastel jääb nüüd mingi oluline lünk popkultuuri-alastes teadmistes? Oeh, ma ei viitsi isegi hoolida sellest. Vaheklipid vaatasin ära. No mida on siin keerulist lastele seletada? Mu meelest lapsed siiski tabavad irooniat. Need, kes veel ei taba, ei viitsiks mingit suurte inimeste lobasaadet vaadatagi ja karjuks "Multikaid!". Tegelikult ka, ma ei kujuta ette, et Mikro viitsiks mingit täiskasvanute saadet jälgida. Tal on vägagi raudsed põhimõtted selles osas, nii kui mingi spioonide, autode vms multikas tuleb, röögib ta, et see on "poiste multikas" ja keeldub vaatamast, rääkimata siis "suurte inimeste saadetest". Kõik olgu ikka eakohane ja soostereotüüpne.
Mini käis nädalavahetusel sõbrannal külas ja tuli koju teatega, et nad ehitasid onni. Päriselt, tänapäeva lapsed ja ehitasid onni! Ma küsisin muidugi skeptiliselt, et see oli mingi selline konstruktor, jah? Ei, vanad lauad olid ja nemad lõid sinna haamritega naelu sisse ning saagisid ka natuke, aga see ei olnud mootorsaag, nagu Mini pidas vajalikuks lisada. Mu ema oleks omal ajal kreepsu (see pidavat muide lehmade udarapõletik olema*) saanud sellise ülestunnistuse peale. Aga, et praegusel ajal selline barbaarsus?! Naersin natuke, ei olegi lumehelbekeste põlvkond. Ühte joodikut olid ka tänaval kohanud, kes neile tere ütles. Teravad elamused missugused.
Üks välismaa mees küsis mu käest Goodreadsis, kas ta võib mulle näidata enda ... raamatut (mida te siis mõtlesite? Kuigi jah, kunagi alustas üks mu sõbranna juttu enam vähem samamoodi, et üks mees olla kutsunud ta pubi nurga taha ja öelnud, et näitab talle midagi huvitavat, ma tookord panin ikka täppi, mis see huvitav asi olla võis...). Tookord oli mul muude asjadega tegemist, seega mõtlesin, et kirjutan talle kindlasti vastu, luban läbi lugeda ja tänan. Igatahes eile hakkasin siis otsast lugema ning peale sissejuhatust hingasin kergendatult, et seda kirja ära ei saatnud, sest ilmselt ma seda raamatut lugeda ei kavatse. (Jah, muidugi on inetu vastamata jätta, aga ta kirjutas niikuinii, et vabandab, kui mulle juba oma raamatu varem saatnud on, sest tal pole oma kirjadest täit ülevaadet, seega ma viilin vastamisest, kuna vastasel juhul peaksin ilmselt punnima selle raamatu ka läbi lugeda).
Miks ma siis edasi ei loe? Mina sain selle raamatu seetõttu, et autor vaatas, et ma olen lugenud mitmeid rocki-biograafiaid ning need on mulle üldiselt meeldinud. Tema lugu jutustavat sellest, kuidas ta omal ajal oli B-kategooria bändide helimees ja milline raju elu sellega kaasnes. Oma raamatut alustab ta aga hoopis sellega, kuidas tal on olnud põhimõtteliselt kaks elu: üks sex&drugs&rock'n'roll ja teine "normaalne". Ta muudkui räägib, kuidas tal nüüd on korralik töö, normaalne pere, lapsed ja milline tore pühendunud pereinimene ta on. Kui ta lapsed tahaksid kogeda midagi sellist, mida tema nooruses, siis ta keelaks neid kategooriliselt! Naise valis ka sellise üdini korraliku ja karske. Järgneb jutt perereisist Mehhikosse, kus tuleb jumala eest vaadata, et ükski laps kaduma ei läheks (no see on loogiline), keegi jumala eest vett ei jooks ega midagi kohalikku ei sööks, kogu reisil vajalik on endal kaasas, et ikka kindlasti 100% turvaline oleks. Vot selline tore ja turvaline mees on minust saanud, õhkab autor uhkelt. Öäkkk!
Mulle tunduvad sellised "totaalsed muutumised" alati võltsid. Sa kas polnud hingega asja juures siis või teeskled nüüd. Teate ju küll neid endistest joodikutest täiskarsklasi, kes on nõus sulle pudeliga piki pead andma, kui sa neile kogemata (tühja) šampuseklaasi ette paned või endisi suitsetajaid, kes leiavad, et kõik tossajad tuleks kuhugi kolooniasse kinni panna. Eks see viha ole tingitud sellest, et ise tahaks ka, aga ei saa. Loomulikult on alati inimesi, kes avastavad, et neile mingi elustiil üldse ei sobi. Pea iga kuulsa bändi ajaloos on mõni tüüp, kes algusaastatel bändis tegev oli, kuid suure kuulsuse saabudes jalga lasi ja valis "lihtsa arveametniku töö Lõuna-Carolinas". Mina võib-olla ei saa aru, kuidas nad "unelmate elule" selja pöörasid, aga ma aktsepteerin nende otsust oma eelistus ära tunda ja õigel ajal kurssi vahetada. Aga kui sa ikka aastaid künnad sama vagu ja siis hiljem tunnistad, et ptüi, õudne, oli lahe, aga hea, et otsa sai, nüüd ma olen hoopis teine inimene! Mu meelest inimesed ei jäta katki asju, mis neile päriselt meeldivad. Huvisid võib juurde tulla, aga kui tõenäoliselt võõrdud sa millestki, mis sulle kunagi väga meeldis? Ja tunned end sealjuures veel hästi?
Lugesin kusagilt, et kõige tõenäolisemalt pääsevad sünnitusjärgsest deprekast naised, kes on võimelised oma endist elustiili jätkama (no mõistuse piires siis ikka). Need, kes päevapealt enda elu kardinaalselt muudavad, saavad siiski šoki. Ma kipun ka uskuma, et räägitagu kui palju tahes, kuidas "nüüd elan ainult lapsele, enam isiklikku ja sotsiaalset elu ei oma ja olen õnnelik!", on see siiski pigem märk sellest, et tegelikult lihtsalt ei nauditudki seda varasemat elu, mitte aga sujuv üleminek ühest olukorrast teise. Inimene ei ole nii hea kameeleon. Või mõni siiski on? Et ongi nii nagu mõni väidab, et ühel hetkel teedki millegagi lõpparve, mis varem meeldis ega igatse seda enam karvavõrdki? Et lõpetan ühel hetkel blogimise ära ega kirjuta mitte mingis vormis mitte midagi mitte kuhugi? Tegelikult ma ju avastasin, kuidas blogimine on osaliselt sisekõne, seega võib-olla tõesti enam ei kirjuta, aga leian sellele mingi muu vaste, kuidas oma sisekõne väljendada. Üldiselt ju huvid ei kao. Või kui kaovad, siis sageli on see suure kriisi märk.
Aga möllumehest pereinimeseks? Seda kuidagi peetakse lausa loomulikuks, et ühel hetkel sa "rahuned maha". Mulle tundub, et see kehtib siis, kui sa möllasidki vaid selleks, et kedagi leida või sotsiaalse surve tõttu, aga kui sulle päriselt meeldis muusika ja suhtlemine sellest vaimustunud inimestega? Kuidas sa siis saad nelja seina vahele jääda? Seega minu jaoks oli see autor võlts vend, möllas möllu pärast ning ilmselt ei leia ma sealt raamatust midagi erilist muusika kohta, mis mind tegelikult huvitaks. Võib-olla ülekohus, aga maailmas on nii palju teisi lugemisväärseid raamatuid (ja no olgem ausad, tüüp ei olnud ju oma üllitisele avaldamist leidnud ka), mille esimene peatükk sind vihale ei aja.
Meil on koju tellitud lasteajakiri Täheke. Mängude ja uudiste jälgimiseks loen ka selle FB-lehte. Täna oli sinna üles pandud uue märtsinumbri esikaanepilt, näitasin seda Minile ja küsisin, ega meil seda postkastis polnud. Ei olnud, nentis Mini, aga lahe pilt, pane sellele "like" ka!
Päriselt? Ütlen veel, et ei minul ega Minil mingeid küsimusi või selgitamisvajadust ei tekkinud. Lihtsalt naljakas pilt, näha ju, et teatrilava, teatris mängivad inimesed ka hunte ja karusid, miks siis ei võiks üks vuntsidega onu baleriini etendada? Võttes arvesse veel sedagi, et varasematel aegadel naisi teatrilavale ei lastudki, kõik naisterollid tuligi meestel kanda. Ma räägin küll vaid enda kogemustest, aga tõsiselt kahtlen, et lastel selle pildi peale hämming tekib, pigem on tegemist täiskasvanute oskusega igasugu lisatähendusi välja mõelda ja näha tonti seal, kus seda ei ole. Fantaasiate tsenseerimine tundub üldse kuidagi viimase aja teema olevat.
Kui keegi aga tõesti arvab, et kleidi kandmine teeb mehest koheselt perverdi ning on muidu võigas ja ebamehelik, siis vaadake neid tuntud mehelikkuse iidoleid, rockstaare, kleitides näiteks siit.
|
OSCAR-2019
|
||
Belle Harbori peatänaval keset ilusasti disainitud pagariärisid ja pisipoekesi on üks suur lahmakas maad ja vana väike maja, millel ümber traataed. Aiast paistavad vanad lauad, toolid, jalgrattad, kärud. Ja tabaga lukustatud värava kohal laiutab silt “Tere tulemast!”
Aianurgas seisis üks pikk määramatus vanuses mees, kel oli peas roheline suusamüts. Selline, mida 1980ndate Nõukogude Eestis kutsuti kukemütsiks. Võidunud lätu alt paistsid punased juuksed ja mehe silma naersid.
See oli parajalt jabur dialoog ja mehe silmad muudkui naersid. Ta läks kentsakalt omaette muheldes poeruumidesse sisse, minuga headaega jätmata. Lapsele ei pööranud ta üldse mingit tähelepanu, aga kogu selle asja juures oli ta ääretult muhe.
…Tegelikult see polegi ju mingi lugu. Midagi ei juhtunud. Aga mul on ikkagi selline tunne, et ma olen selle onkliga eelmises elus kohtunud, ja sugugi mitte vaenlastena.
Nüüd kärutan ma tema kilakola-aiast mööda ja näen teda vahel, alati koos ta võidunud mütsilotuga. Paar korda on ta lehvitanud ja hüüdnud: “Ehhee, ega sul äkki mööblit pole vaja!”
Kui esimest korda pesumajja minema asutasin, oli mu meel mõru. Vana kodu pesumajja jäi maha Richie, paks lapsemeelne vanapoiss, kes Martaga pesumasinate vahel peitust mängis. “Kes iganes meid uues pesumajas ees ootab, Richiet ta asendada ei saa,” mõtlesin ma.
Kui uksest sisse kõndisime, oli mu pettumus parasjagu suur. Richie pesumaja Hobokenis oli olnud suur saal, kus seina ääres mitukümmend pesumasinat ja teist sama palju pesukuivateid. Isegi nädalavahetustel, kui rahvast palju, oli ruumi kõikide jaoks. Siinse peatänava ainus pesumaja oli aga üsna väike ruum, kus umbes kümme masinat ühel pool seina ja kümme masinat teisel pool.
“Ei! Aga mind on elus millegipärast umbes sada korda poolakaks peetud! Ja ma olen Poolas käinud! Mul on Varssavis sõbranna, Dorotka! Ja mul on Poznakis ka sõber, Tomek!”
Ma ei tea, kui palju Jola mu inglisekeelsest vadinast aru sai, veel sellesama esimese kohtumise lõpuks läksime üle vene keelele. Meil tekkis kohe väga hea klapp – üks neid suhteid, kus tundub, et üks ütleb teisele alati õige asja ja jutt muudkui hargneb ja hargneb.
Jola kuulub Belle Harbori poolakate kogukonda, see on siin iirlaste ja juutide kõrval kolmas rohkem esindatud rahvus – suuremalt jaolt elavad nad ookeani äärt palistavates suurtes korterelamutes. Meil on siin isegi kaabeltelevisiooni tavapaketis üks poolakeelne kanal ja peatänaval eraldi pisike poola toitude pood.
Tegelikult elab siinses kogukonnas täie kohaga vaid Jola tütar. Jola ise käib paariks kuuks tütre juures elamas ja siis sõidab paariks kuuks tagasi Varssavisse, abikaasa juurde.
“Mida, Marta! Minu tütre nimi on ka Marta!” Siis valgustas ta mind oma tütrepoja kohta – et kus on parim lasteaed ja kus on suur mänguväljak.
“Mida! Minu mehe nimi on Justin!” Hakkasime mõlemad veidi kohtlaselt itsitama ja Marta lõi ka mõnuga kampa. Pesumajas meie kõrval mornilt seisev juudi noormees põrnitses meid mõtlikult.
Taipasin just praegu, et ma ei teagi ta nime. See on üks Läti päritolu juut-venelane, nimetagem teda hetkel Mishaks. Tema on niisiis Jola ülemus – esimestel pesumaja kordadel ma teda ei kohanud. Aga siis sattusin mitu korda järjest sinna minema just nädalavahetusel, kui Misha ise töötab.
“Ohhoo, ma pole selliseid neiusid siin enne näinudki!” asus ta otserünnakule, kui me Martaga sisse kärutasime. Natukese aja pärast oli tal juba teada, kust ma pärit olen, kas olen Ameerikas illegaalsena või legaalselt, mis kohtades olen varem elanud, kuidas tutvusin oma ameeriklasest mehega ja kas kavatseme elu lõpuni USAsse elama jääda ja kust on Justini vanemad pärit…
Vahepeal käisin ära jalutamas, kui pesule järgi tulime, tutvustas Misha mind kõval häälel teiste tegelastega, kes vahepeal pesumajja olid tulnud. “Vaadake, see on minu naaber, ta on Eestist!” Loomulikult pidin ma siis esitama tavarepertuaari: et mis ilm seal Eestis ka on ja mis keelt seal räägitakse… Misha naeratas oma laia kuldhambaga naeratust ja noogutas mu jutule kaasa.
Paari külastuskorraga olen aru saanud, et Misha loodud atmosfäär on väga eriline. Neil päevil, mil Jola töötab, valitseb enamasti pesumajas uje vaikus, kui Jola just telefonis poola keeles ei jutusta või kui ta minuga vene keeles ei räägi.
Aga Misha räägib vabalt nii vene kui inglise keelt ja sama vabalt võib ta ka ühest keelest teise tõlkida. Misha-päevadel valitseb pesumajas mokalaat, kus inimesed ajavad suust välja vastutustundetut mula. Misha jutustab isegi ortodokssete juutidega, kes samuti seal pesumajas käivad… Ta on justnagu päike kõigi keskel oma kuldselt sätendava naeratusega.
“Mismoodi teil Eestis hüvasti jäetaksegi: njaka-njaka?” uuris ta, kui ma lahkuma hakkasin. Ja järgmisel korral samamoodi… Küll see sõna talle lõpuks meelde jääb.
Ühel päeval pesumajas seee juhtus. Ootasin meie laadungit masinast tulevat, kui sisse astus üks umbes 16aastane noormees: peas must murumütsike, seljas valge triiksärk, jalas mustad viigipüksid ja need spetsiaalsed nöörid põlvede juures rippumas. Ühesõnaga, üks siinse ortodoksse hassiidi kogukonna esindajaid.
Noormees hakkas üllatunult ja päris laialt muhelema. Mulle tundus korraks, et ta hakkab meiega rääkima, midagi küsima.
Ja nii ongi Justinil nüüd teooria, et see noormees naeratas meile poolenisti seepärast, et ta pidas meid siin elavateks vene või poola juutideks.
Võiks jätkata sellega, kuidas me käime ookeani ääres laudteel jalutamas ja kohtume seal iiri (iiRi) vanaemadega, kes oma lapselastega jalutavad ja minuga mõnusa ümmarguse iiri (iiRRi) aktsendiga juttu puhuvad.
Või kuidas ma tasapisi tutvun oma tänava elanikega. Või raamatukogutädidega. Või kohaliku kohviku seltskonnaga.
Mis mulle siin meeldib rohkem kui Hobokenis – viimane oli väga kindlalt noorte inimeste trendikas üürikorterite kogukond, väga moodne ja…steriilne. Vähe oli seal selliseid pesumaja-Richie taolisi tüüpe, kes kaua seal elanud. Aga siin Belle Harboris on… on nagu päris.
“Siin on nagu Euroopa, eksole!” kiitis mulle üks Iirimaalt siia kolinud tädike, kellega promenaadil enne juttu ajasin.
Ma mõtlesin ta ütluse üle pärast järgi. Ja mõtlesin sellele, et ma olen väsinud võrdlemisest ja üldistamast. Mulle lihtsalt meeldivad need inimesed siin, kõik eraldi ja kõik kokku.
pesula on läänerannikul vaid vaeste inimeste koht. ehk mitte vaesed vaimult, ent vaesed cashilt. sorry!
Päris lahe oleks, kui ka meil siin Eestis oleksid sellised pesumajad, kus saab peale pesupesemise ka uute ja huvitatave inimestega suhelda. Mina küll käiksin seal 🙂 Olgugi, et endal pesumasin olemas. Lihtsalt huvitav ja vaheldusrikas oleks.
Aga Eestis on kodus ikka odavam pesta kui pesumajas. Aga meil polegi vist selliseid. Igaljuhul on tüütu kodus pidev pesukuivatamine kui ei ole kuivatuskappi ega aeda. Kuna olen maalt pärit, on see Tallinna elu ikka paljuski absurdne – pesu ei viida välja ja lapsi ei saa ka üksi välja lasta. Mul oli kooliks juba pool “maailma” ilma vanemateta läbi käidud. Aga linnas pole lapsed üksi poeski käinud.
mutt ja teised, lööge neti otsingusse “selvepesula” ja küllap leiate, lisaks tasub kodu ümber lahtiste silmadega ringi vaadata, ühikate läheduses leidub neid kindlasti – inimesed tahavad ju oma pesu sealgi pesta.
aastaid tagasi elasin akadeemia teel ühikas, seal polnud ei pesumasinat, sooja vettki mitte, siis sai leitud sealt-samast lähedalt, hoovi pealt päris korralik pesumaja. Ikka pesu kotiga kaasa, laps kainu ja pesumajja! oli sealgi igasugu tüüpe, karvaseid ja sulelisi, peamiselt muidugi venekeelne suhtus, sest eestlased ju nii madalale ei lange, et ühispesulasse pesu pesema minnakse, ikka kas tuttavatelt lunitakse või endale pesumasin ostetakse… kultuur on lihtsalt teine kui ameerikas v venemaal, tundub mulle.
Ma pakuks välja sellise üldistuse USA idaranniku ja lääneranniku ja cashilt vaeste ja pesumajade asjus (sorry, sorry, üldistan!):
USA idaranniku linnades, vähemasti siin New Yorgis, on palju vanu maju, näiteks Hobokenis elasime me 1850ndatel ehitatud regioonis, praegu Belle Harboris elame 1920ndatel ehitatud majas. Siinsetel majadel on sageli vanad torusüsteemid, mis ei kannata pesumasinaid.
Ja sellest ongi tulnud siinne pesumajade kultuur, mis on siinse linnakultuuri lahutamatu osa. Siin ei näita pesumasina puudumine korteris mitte mingit erilist sotsiaalset staatust…
Ja see on lihtsalt kompromiss, millele inimene on nõus minema – iga elukoha valikuga sa ju kaotad midagi ja võidad midagi. Tean tegelasi, kes elavad East Villages seinakapi suuruses korteris – location, location, parim koht Manhattanil elamiseks! Seal ei saa õieti end ümbergi pöörata, mis siis veel pesumasinast rääkida 😉
Aga ilmselt saab selle järgi, mismoodi inimene pesulat kasutab, küll vaadata tema sotsiaalset staatust. Hõivatud ja jõukamad tüübid viskavad oma koti pesumajja ja võtavad selle õhtul puhta pesuga tagasi (see ongi see töö, mida Jola ja Misha teevad – pesevad nende pesu). Lisaks on need, kes – nagu ütled – cashist vaesemad ja kel on ehk aega rohkem, nagu mina. Nemad tulevad, pistavad oma pesu masinasse ise, ootavad 20 mintsi ja pistavad pesu kuivatisse, oodates teised 40 minutit. Kokkuvõttes maksad vähem, kulutad rohkem oma aega…
… ja suhtled rohkem inimestega. Mulle see pesumaja-kultuur meeldib, see on mulle nii Hobokenis kui siin olnud osa naabruskonna-tundest.
Mulle isiklikult meeldib ka see, et kui ma seljakotiga pesumajja marsin, tulevad mulle vanad ränduri-ajad meelde, siis sai ka siin ja seal maailma otsas pesumajasid kasutatud. Aga see on juba hoopis üks teine jutt.
Mis läänerannikusse puutub, siis minu teada on seal paljudes kohtades asutus hõredam ja majad uuemad, võibolla sellepärast pole neis kohtades pesumajade-kultuur levinud? Samas ei saa ka USA läänekallast ühe vitsaga lüüa. Ma arvan (pole ise käinud), et San Franciscos on samuti vanad majad, vanad torud, väga tihe asustus ja see heas mõttes linnakeskkonna küünarnukitunne… Ühesõnaga, ma arvan, et SFs on ka pesumajad.
Suuremates kortermajades (ka ennesõjaaegsetes) on enamasti keldris pesuruum pesumasinate ja kuivatitega, mis töötavad kas müntidega või kaardiga, kuhu saab raha lisada. Piisavalt mugav minu meelest. Aga huvitav teema on see, miks ameeriklased kunagi pesu õues ei kuivata. Pole hügieeniline? Siin kasutatakse alati kuivatit, isegi kui aed/hoov on olemas.
Võetakse kogu see pesupundar ja visatakse kuivatisse, siis võetakse kolmveerand tunni pärast välja. On justnagu mugavam?
Näiteks newyorklane ütleb auto (car) kohta “kaaaa”, hästi laia a-ga ja ilma r-ta. Aga iirlane ütleb selle sõna lühikese a-ga, kuhu r otsa tuleb.
Minu kaks senti (või pigem ööri) – ma ei ole näinud Rootsis ühtki selvepesulat, kuigi ühe mu töökaaslase väitel neid siiski mõni leidub. Samas pole ei minul ega paljudel teistel korteris elavatel rootsimaalastel – olgu nad siis rikkad või vaesed – kodus pesumasinat, sest pea iga kortermaja keldris või pööningul on ühine pesuköök pesumasinate, kuivatite ja tihti ka triikraua ja triikimislauaga. Seega pole erilist mõtet kodusesse vannituppa mingit undavat ruumiröövlit muretseda, kui just iga päev pesu pesta vaja pole (ühistele masinatele on mõistagi teatav järjekord).
Ameerika pesumajandusega ma ei ole eriti kursis, aga ma tean, et vähemalt üks mu Californias elav tuttav peseb pesu samamoodi kui mina – kortermaja pööningul ühises pesuköögis. Ainus erinevus on selles, et tema masinad söövad münte, minu omade kasutamine aga on üüri sisse arvestatud.
Oma esimesel New Yorgi elu hommikul õue minnes nägin naabrite teise korruse akna taga oleval pesunööril kolme paari vanainimeste aluspükse kuivamas, ilus sinine taevas taustaks 🙂 Teisel pool naabritel on ka akna taga pesunöör, mille teine ots on suure puu külge kinnitatud ja seal pesunööril on tihti ilusad heledad voodipesud ja käterätid. Kuna meie õue peale on ka kaks pesunööri pandud, mida keegi ei kasuta (meie majas on veel kaks perekonda korterid üürinud), siis kuivatan meie pesu seal ja pesumajas kuivatit ei kasuta. Elame vaikses ja rohelises eramajade rajoonis, mitte kaugel Manhattanist. Ja olen paljude aedades näinud nööril kuivavat pesu. Meie ümbruses elavad põhiliselt kreeklased ja itaallased.
Ükskord sõitsime ratastega mööda linna ringi ja sattusime rikaste linnaossa, kus on suured aiad ja ilusad eramajad (umbes selline piirkond, nagu on filmis Beverly Hills 90210). Seal olid mitmes aias pikad pesunöörid kuivavat pesu täis, ühes kohas isegi pikad kepid keskelt nööre toetamas, nagu ma oma lapsepõlvest mäletan.
Peale selle juhtusin eelmisel suvel nägema, kuidas üks usin tüse proua kaevas oma aias maad ja tegi peenraid, kuhu pärast ilmusid tomatid, kurgid ja maasikad.Kõrvitsad kah. Ja tal oli seal aias lisaks veel väike kilekasvuhoone. Sellest, et kõik suvelilled siin aedades on täpselt samad, mis Eestis, ma ei hakka parem rääkimagi. Eile nägin esimesi lumikellukesi ja krookuseid. Ja ma tean, kus aias on suvel sinised rukkililled 🙂
Mul on New Yorgist siiani jäänud saamata kultuurišokk, sest minu kodu ümber on kõik on kuidagi sarnane Eesti linnaeluga. Vahe ainult selles, et paarisaja meetri kauguselt minu kodust võib üle jõe näha täies hiilguses Manhattanit. Ja seal on muidugi hoopis teistsugune elu. Elevandi teine külg.
Katrin – ma arvan, et need pole hügieenilisuskaalutlused, mis panevad kuivatit kasutama, vaid ikka mugavus ja ajavõit. Pistad pesu kuivatisse sisse, 40 minuti pärast võtad välja ja ongi kõik – kui vaja, saad kohe selga ka panna. Ei mingit nöörile riputamist ja poole päeva pikkust ootamist. Õuelõhn on maitseasi pealegi, mõnele ei meeldi.
siin floridas tundub kyll pesumajandus olema rohkem vaesema klassi igapaevaelu. ise olen elanud mones korteris kus pole pesumasinat olnud, aga siis on seal korterikompleksis alati olnud oma pesumaja. sinna kyll kunagi keegi istuma ja pesu valmissaamist ootama ei jaanud. mindi ikka tuppa ja parast tuldi pesule jargi. aga nahes siin avalikke pesumaju, on kyll pesumasina ja kuivati olemasolu minu korteri yks pohikriteeriumeid. siinsetes pesumajades kaivad pohiliselt mustad ja mehhiklased, kellest pooled raudselt yhtegi sona inglise keelt ei raagi, aga kes sellegi poolest raudselt yritavad sinuga suhelda. larm on pesumajas selline et korvad jaavad lukku. kuna mu loomaarst asub tapselt yhe pesumaja korval, siis ma monikord olen sunnitud sealt (liiga) lahedalt mooda jalutama ja ei ole vist onnestunud see yhtegi korda ilma et moni mehhiklasest hurmuri kylge poleks lya yritanud. naisterahvad, kes on elanud osariikides kus on palju mehhiklasi, teavad kui tyytu see on. nii et pesumaja minu jaoks on igatahes vaga ebameeldiv koht. kusjuures siin kuivatatakse pesu valjas kyll, odavamate korterelamute hoovis lehvib pesu kogu aeg.
kui kuivatit kasutada, siis lisaks ajavoidule kuivamise naol on ka enamasti ajavoit ses suhtes et triikima ei pea. eestist noori peal kuivatatud pesust maletan vaga hasti pidevaid triikimata riiete hunnikuid..
helen, moodsad inimesed ei osta endale riideid, mis triikimist vajaks 🙂 meil kodus on triikraud peaaegu et unustatud riist, aeg-ajalt triigin mina enda töösärke.
Aga pesukuivatamise kohta võib järelduse teha, et ühe inimese kogemuste põhjal ei saa üldistusi teha, tundub, et neid väljas pesu kuivatajaid ikkagi on siin.
mina kohtusin sealsamas ameerikas poola tytarlapsega, kelle nimi oli Justina. Poleks arvanudki, et see nii popp poola nimi on 🙂
Ei ole ma kunagi elus triikimist palju harrastanud. Aga kui ma kunagi au pairina siin Inglismaal töötasin, siis seal sain seda triikimist harrastada küll. A nuh, aluspedu triikida…Ma saan ära kui on töö- (öö?) särgid, aga mõttetu aluspesu või voodipesu. Viimase kohta küll räägitakse, et siis pidi kauem puhas püsima vms. Mai tea kus ma seda kunagi kuulsin. Ilmselt olen ise liiga laisk, et asju triikida 🙂 Kampsunid ju enamasti krimpsuliselt ei lähe 🙂
Pakun naljakate lugude teemat – näiteks igal nädalal mingil kindlal päeval. Usun, et paljudel tuleb meelde naljakaid lugusid, mis enda või tuttavatega on juhtunud.
Eriti meeldis ja jäi meelde Sveriku ütlus Skype kohta – et saab tundide kaupa kuulata sulle armsa inimese nohisemist. Naersin siis südamest, tundus nii vaimukas, aga pärast, kui Sveriku lehel käisin ja mõistsin, et ta ei elagi Eestis, sain aru, et tema mõtles seda mitte naljana, vaid tegelikult ongi nii.
Ja paar päeva tagasi oli vahva lugeda, kuidas Epp mõnusalt hommikukohvi joob ja suurt hulka kommentaare naudib, sel ajal kui meil siin Eestis hakkab juba pingeline tõõpäev läbi saama. Tegelikult on see ju hästi organiseeritud – kui Epp oma jutu valmis teeb ja magama läheb, ärkab Eesti ja saab hakata kohe kommenteerima.
Mis pesukuivatamisse puutub, siis mõtlesin välja – Astorias on domineeriv värskete immigrantide kogum, need kreeklased ja itaallased veel mäletavad ja järgivad oma kodumaa kombeid. Eks selline see Ameerika olegi, kihiline nii ühte kui teispidi – kõike ei saa paika panna sissetulekute või klassikuuluvuse järgi.
Aga see Ela idee on hea, mul pole praegu pikalt aega, et midagi pretensioonikat kirjutada 😉 Aga ma kohe löön üles hajameelsete lugude teema.
Aškenazi juudid pärinevad vaid neljast esiemast. Sellega on nad kõige markantsemaid nn asutajarahvaid (founder nation). Ajakirjas The American Journal of Human Genetics avaldatud artiklis on aškenazi juutide põlvnemist uurinud 23 eri maade teadlast, sealhulgas Richard Villems, Ene Metspalu ja Toomas Kivisild Tartu Ülikoolist ja Eesti Biokeskusest. Kasutades emaliini pidi pärandatava mitokondri DNA täielikku järjestust, näidati et pool 8 miljonist aškenazi juudist põlvneb neljast naisest, kellel oli eriline mitokondri DNA, mis teistel rahvastel puudub. Teadlased järeldavad, et neli asutajatele kuulunud mitokondri DNAd laienesid viimase aastatuhande jooksul Euroopas oluliselt.
Asutajaefektiks nimetas 1963. aastal evolutsioonibioloog Ernst Mayr uue populatsiooni rajamist väheste asutajate poolt, mis kannab isaliini populatsiooni geneetilisest variatsioonist vaid väikest osa.
Aškenasi juudid on Kesk-Euroopa juudid, kes elasid või elavad Saksamaal, Austrias, Ungaris, Valgevenes, Ukrainas, Poolas, Leedus, Tšehhis, Slovakkias. Lisaks neile on Ibeeria, Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika juudid. Ajaloolistest allikatest on teada, et aškenazi juudid pärinevad Reini jõe aladelt ning nad laienesid Ida-Euroopasse. Kui aastal 1300 oli neid arvatavasti umbes 25 000, siis 20. sajandi alguseks juba 8 500 000. Selle populatsiooni seas on täheldatud ebaharilikku, üle 20 retsessiivse häire. Nüüd siis selgus, et see rahvas pärineb enamjaolt vaid neljast esiemast.
Tõepoolest jääks ameeriklaste heatujulisust taga igatsema kui juhtuks siit tagasi Eestisse kolima. Usun, et see on suuresti siinne keskkond, mis soodustab sellist pingevaba õhkkonda, kus kergelt võõrastega jutuotsale saab. Et naeratus tingib vastunaeratuse jne. Eelmisel aastal kaks kuud Eestis olles juhtus nii, et värskelt sinnajõudnuna ja lapsevankriga mööda Lilleküla jalutades muudkui naeratasin teistele kärutajatele ja reflektoorselt tuli “tere” ka huultele. Esimene kärutaja juhtus olema üks kena Tartu tüdruk, kes kohe vastu naeratas ja küsis, et kas me tunneme teineteist. Ma siis ütlesin, et ei tunne, aga et ta ka üksi jalutas lapsega ja et võiks natuke maad koos käia. Saimegi koos jalutajateks ja suhtlejateks kaheks kuuks (harva vahetame kirju siiani). Aga ütlesin oma uuele tuttavale, et kui oleksime tänaval kohtunud paar nädalat hiljem, poleks me ilmselt tuttavaks saanud, sest mul oli kadunud julgus naeratada ja võõraid inimesi kõnetada…
Mis pesu väljas kuivatamisse puutub, siis suve ajal on siin kohutavalt niiske ja päike pleegitab värvilist pesu rohkem kui Eestis. Talvel ju võiks, aga tõepoolest – ei taha oma aluspesu naabritele eksponeerida ja kuivatist tuleb pesu, millel pole kortse…
Vastus kusimusele miks koik pesu kuivatit kasutavad: kuivati loob pesu marksa sirgemaks kui valjas nooril kuivatamine. TAvaliselt kuivatist tulnud asju triikima ei pea (naiteks voodi linad teksad jne). kui aga need samad asjad valajs on kuivatatud siis peaks neid triikima. Eriti teksa puksid lahevad kuivatis monusaks pehmeks ja “sirgeks, phu kaes aga kuivaavd vastikult kortsu ja kovaks.. 😛
|
OSCAR-2019
|
||
…küll positiivselt, sest sain mitme paki saabumise kohta sms-ssi ja juba olen pakkidel järgi ka jõudnud käia. Mulle tuli 2 Oriflame pakki ja üks Aliexpressi pakk. Oriflamelt sain Jane blogi loosimängus võidetud paki kätte ja teise ka, mille tellisin, kuna mulle, kui augustikuu sünnipäevalapsele oli sooduspakkumine. Ja kuna duššigeeli on ikka vaja ja samamoodi ka deodorante, mis ma sealt iseseisvalt tellisin, siis on see tellimus minu jaoks vajalik. Aliexpressist tellisin aga elektrilise õhupuhasti, mis pidi korteri halvad lõhnad kinni püüdma. Selle seadme jälile sain facebooki Aliexpressi grupist ja mõtlesin kohe, et seda seadeldist on mulle vaja. Ja kui te lähete Aliexpressi läbi Bonusway, siis saate veel mingi protsendi toote maksumusest tagasi. Mul on Aliexpressist veel 2 pakki saada. Tellisin väikese lapse papud ja endale parka laadse jope. Jälle punast värvi, sest mul on praegu punase värvi maania. 😀 Ma võtsin igaks juhuks suuruse 5XL, sest suurema jopega on see eelis, et mahub mitu kampsunit alla, aga kui tellitud asi liiga väike on, siis ei ole sellega muud teha, kui proovida edasi müüa. Ma eelistan pigem laia, kui kitsast riietuseset. Neid Aliexpressi tootenumbreid ei tea kunagi, milline see õige on. Pealegi mulle tundub, et vaatamata sellele, et ma ei söö kuigi tihti ja palju, on mu ümbermõõt suurenenud. 😛 Kuid ma ei näe selles probleemi. Tuleb lihtsalt suuremaid riideid varuda. 😉 Sel kuul jääb investeerimine vahele, aga hakkan sellega jälle septembris tegelema. Ütleme nii, et kõike head ka ei saa. Kuna ma praegu tellisin asju, siis praegu investeerimiseks vaba raha ei ole.
Kuna täna on kolmapäev, siis on õhtul koguduses jälle palvekoosolek ja 25.-dal on Perepäev, kuhu tuleb Lätist seesama evangelist, kelle juures me kevadel Valmieras nende korraldatud vabaõhukoosolekul käisime. Meil on ka seekordne(25. augusti) koosolek Võru Kreutzvaldi pargis. Tulge kuulama ja osa saama… 🙂
Kuna ma ei ole viimasel ajal enam neid teste ega mõtteteri oma blogis jaganud, siis nüüd otsustasin need kokku korjata ja blogis avaldada. Kõik on minu arust väga õiged sõnad. Eriti see tunnuspildi sõnum on selline, mida me peaksime kõik meeles pidama. Alati on kusagil keegi, kellel on veel vähem, kui sinul(minul). Ma olen ma eluga rahul. Kui veel oma kodu ka oleks, siis oleksin õnne tipul, sest Jumalale tänu, ma ei ole raskelt haige ja ka mu lapsed, lapselaps on õnneks terved…
Täna olen juba 2 korda õues käinud ja pidin veel kolmandatki korda minema, aga tuli välja, et minu kohalolek ei ole vajalik. Nimelt on täna meie maja üldkoosolek, aga meie, kui üürnike kohalolek ei ole vajalik, sest meie eest läheb linnavalitsuse esindaja. Aga muidu käisin hommikul poes ja pakiautomaadi juures. Pakk oli tellitud juba varem. Enne, kui ma selle “emotsiooniostude vältimise” otsuse tegin. 😀 Tellisin paar asja(ühe neist lähedasele sünnipäevakingituseks). Tulin poest tagasi ja siis oli mul fb.-s sõnum, et mulle on üks asi saadetud. Leppisime siis sõnumi kirjutajaga kokku, et saame kesklinnas kokku ja ta annab selle asja mulle üle. Ja kui ma seda saadetist nägin, meenus mulle üks mõne kuu tagune seik, mille olin juba äragi jõudnud unustada, aga siin see asi oli, mis tol korral tellitud sai. Kui sa seda postitust loed, siis tahan sulle öelda, et tänud, et meeles pidasid ja veel seda, et nüüd ma otsustasin, et kingin selle ka lähedasele sünnipäevaks, sest 2 asja on ikka parem, kui 1 asi. Aga mul on praegu talle sünnipäevaks ainult üks asi ostetud. 😉
Kuna mul täna enam vajadust õue minna ei ole, siis hakkasin ahju kütma. Kuigi praegu on ilmad enam-vähem normaalsed. Ei ole enam eriti külmad, siis mina külmakartliku inimesena vajan ikka soojaks köetud korterit. Küttepuudega on praegu küll jama, aga eks paistab, kauaks seda kogust veel jätkub. Eks tuleb siis puud ära tellida, kui enam midagi järel pole. Tegelikult vajab mu kuur enne eelmisest elanikust jäänud kola äravedamist. Peaksin linnavalitsuses rääkima, sest nende, kui korteri omanike kohustus on see praht ära vedada…
Tegelikult oleksin ise ka tahtnud maja koosolekul kohal olla ja kuulda, mis seal räägitakse, aga kuni minu korteriüüri ei tõsteta, seni olen ma rahul. Tegelikult on ligi 80€ ahiküttega korteri eest täitsa suur summa maksta, aga mis ma hädaga teen, kui mul muud varianti praegu ei ole…
Keegi mu sõbralistist lisas mind fb gruppi “Tasuta asjade pood” ja mind hakkas see grupp, ning selle põhimõte huvitama. Tuleb välja, et saatekulu peab ikka maksma ja iga toote eest eraldi. Just nagu veebikaubamajas “Wish”. Tasuta asjade poel on ka oma koduleht, ehk pood, kus saab siis tooteid valida. Tooted ise on sellised väikesed vidinad, mida Aliexpressis ja teistes taolistes veebipoodides müüakse. Ma pole veel päris põhjalikult uurinud, miks ja mille jaoks nad seda poodi peavad, aga nad ise kirjutavad nii.
Lõime Tasuta Asjade Poe, sest shoppamine on ju väga tore, eriti kui ei pea muretsema asjade hinna pärast.
Facebookis on küllalt gruppe, kus jagatakse tasuta kraami, kuid nendes gruppides otsustab andja, kes kauba saab. Samuti oodatakse või esitatakse tihti “nutulaulu” sellest, miks midagi kellelgi vaja läheb. Meil sellist asja ei ole! Kauba saab esimene, kes asja ostukorvi paneb ning postikulu maksab. Loosiauhindade võitjad otsustab Google.
Pakki saada meeldib kõigile ja ka selle saatmine teeb tuju heaks, nii saabki Tasuta Asjade Pood rõõmustada nii teid kui meid. Loodame, et võtate selle poe hästi vastu, aitate seda soovituste ja kommentaaridega paremaks muuta ning jagate ka sõpradega.
Ütleme nii, et ma hoian sellel poel silma peal(tegin isegi kasutaja), aga kuna ma otsustasin sel aastal tellimistega piiri pidada, siis üritan neid asju eriti mitte tellida. Mõne asja puhul küll vaatasin, et kui nii odav, siis peaks tellima.
|
OSCAR-2019
|
||
1.1. Iisaku lasteaed Kurekell kodukord (edaspidi kodukord) lähtub koolieelse lasteasutuse seadusest, Iisaku lasteaed Kurekell põhimäärusest ja sellest tulenevatest õigusaktidest.
1.2. Kodukord on avalikustatud lasteaia veebilehel ja on paberkandjal kättesaadav tutvumiseks lastaia direktori kabinetis ning rühmades.
2.2.Riiklikel pühadel on lasteaed suletud.Lühendatud tööpäevad (kell 15.00-ni) eelnevad jõululaupäevale, uusaastale, Eesti Vabariigi aastapäevale ja võidupühale .
2.3.Soovitav on laps tuua lasteaeda hommikusöögiks, kuid kindlasti hiljemalt kella 8.45-ks, kell 9.00 algavad õppe- ja kasvatustegevused.
2.4.Laps tuleb hommikul lasteaeda ja õhtul läheb lasteaiast koos lapsevanema või lapsevanema poolt kirjalikult volitatud isikuga.
2.5.Lastele palume järele tulla hiljemalt 17.45, sest asjade kokkupanek ja riietumine võtab samuti aega. Palun ärge lahkuge õpetajale teatamata!
2.7.Eriolukordades, kus lapsevanem ei jõua lapsele järgi õigeaegselt, on tal kohustus sellest teavitada rühma töötajat lasteaia kontakttelefonil.
2.8. Kui lapsele ei ole lasteaia lahtioleku ajal järgi tuldud, ootab rühma töötaja veel lapsevanemat 30 minutit. Samal ajal proovib rühma töötaja telefoni teel kontakti saada lapse vanematega ning teavitab olukorrast ka direktorit.Vajadusel teavitab rühma töötaja lasteaeda jäetud lapsest lastekaitsetöötajat või politseid .
1) lapse puudumajäämisest , et ta võetaks maha sööjate nimekirjast.Vastasel juhul jääb laps sööjate nimekirja veel 2 päevaks.
3.1.Lasteaeda ei lubata last, kui lapse terviseseisund võib kahjustada lapse enda või teiste tervist.
3.2.Rühmaõpetajal on õigus mitte vastu võtta last, kellel on silmnähtavad haiguse tunnused (lööve, palavik, silmapõletik, pedikuloos, tugev nohu, köha jne.);
3.3.Lasteasutuses ei anta lastele ravimeid. Kui arst on lapse kroonilise terviserikke korral määranud lapsele ravimite manustamise, võib erandjuhul (nt suhkruhaigele) lasteasutuses anda ravimeid arsti määratud annuses üksnes vanema vastutusel ja kokkuleppel direktori määratud lasteasutuse pedagoogiga.
3.4.Lapsevanem informeerib direktorit kirjalikult lapse terviseseisundist tulenevatest eritingimustest (nt.allergia), mille alusel personal kohandab võimaluse korral päevakava, kasvukeskkonna ning õppe-kasvatustegevuse korraldust.
3.5. Rühma töötaja jälgib lapse terviseseisundit lasteasutusse vastuvõtul ja seal viibimise ajal ning teavitab lapse tervise- või käitumishäirtest lapsevanemat ja vajadusel direktorit.
3.6. Lapse lasteaias haigestumise või vigastuse korral kutsub lasteaia töötaja vajadusel kiirabi ja võtab ühendust lapse vanemaga. Lapsevanema või kiirabi tulekuni antakse lapsele esmast abi.
3.7. Nakkushaiguse kahtlusega laps tuleb võimaluse korral eraldada teistest lastest, kuid teda ei tohi paigutada üksida eraldi ruumi. Lapse nakkushaigusesse haigestumisel on lapsevanemal kohustus teavitada lasteasutust esimesel võimalusel.
3.8.Lasteaia direktor teavitab Terviseametit ja lapsevanemaid lasteasutuses levivast nakkushaiguse puhangust või juhtumist, nimetamata seejuures haigestunud ja nakkuskahtlusega laste nimesid.
3.9. Nakkushaiguste esinemise perioodil rakendatakse lasteaias eri puhastuskorda ja kätepesemise nõuded, järgides Terviseameti juhiseid.
3.1.Laps tuuakse lasteaeda korrastatud välimuse, vanusele ja ilmastikule vastavate puhaste ja tervete riietega .
3.2.Lapse riietusel vältida pikki nöör- paelkinniseid ja haaknõelu, sallina soovitav kasutada kaelussalli. Kinnitused (lukud, trukid) peavad olema turvalised ja töökorras.
Jahedamal perioodil antakse kaasa ka õuekindad, suvel vajalik päikesekaitseks peakate. Õueriiete taskus peab peab olema eraldi taskurätik.
3.4.Toas on soovitav kanda libisemiskindla tallaga kindlalt jalas püsivaid vahetusjalanõusid (mille jalga panemise ja äravõtmisega saab laps ise hakkama), et vältida komistamis- ja kukkumisohtu. Lampjalgsuse ja rühihäirete ärahoidmiseks ei soovita jalatseid, millel puudub kannatagune kinnis.
3.5.Liikumistunniks on vajalik spordiriietus, mida hoitakse eraldi lapse nimega varustatud riidest kotis.Kevadel ja sügisel toimuvad liikumistegevused õues.
3.7.Lapsevanem korrastab lapse soengu ja garderoobikapi igal hommikul ning jälgib,et seal oleksid kamm, puhtad taskurätikud ja piisavalt vahetusriideid.
3.9.Lapse asjad tuntakse ära, kui nendel on märgistus. Markeerimata kaotsiläinud riideesemete eest lasteaed ei vastuta.
3.10. Rühmas toimuva peo päeval on vajalik lapsevanema kohalolek vähemalt 10-15 minutit enne peo algust, et lapsele riided selga aidata ja soengut korrastada
3.11. Lasteaia pidudel vastutab lapsevanem oma lapse käitumise eest ise, seistes hea selle eest, et kaasasolevate pere nooremate või ka vanemate laste käitumine ei häiriks esinejaid. Mobiiltelefonid lülitatakse peo ajal hääletuks!
4.1.Isiklikud mänguasjad ei ole lasteaias soovitavad(v.a.reedel – koduste mänguasjade päeval). Lasteaeda ei tohi kaasa võtta määrdunud, katkiseid ja militaarse iseloomuga mänguasju. Õpetaja ei vastuta kaasatoodud mänguasjade kadumise või katkimineku eest.
4.4.Kelkude, suuskade toomise ja viimise eest vastutab lapsevanem. Iga kelk peab olema tähistatud lapse nimega.
Jalg- ja tõukerataste sõitmine ei ole lasteaia hoovil lubatud vastvate tingimuste puudumise tõttu. Lasteaeda jalgrattaga sõitvad lapsed pargivad päevaks rattad vastavasse parklasse.
4.5.Lasteaia territooriumil kehtivad õuereeglid kuuluvad täitmisele ka juhul, kui laps viibib territooriumil koos lapsevanemaga.
5.2.Lapsevanemal on võimalus loobuda mõnest toidukorrast kirjaliku avalduse alusel, kuid toidukordade arv peab jääma muutumatuks 1 kuu jooksul.
5.3.Lapsevanem tasub õigeaegselt (arvel märgitud kuupäevaks) lapse toitlustustasu ja osalustasu raamatupidamise poolt esitatud arve alusel.
Toidukulu maksumus ühes päevas aiarühmas 2.23 eurot ja sõimes 2.16 eurot (direktori käskkiri nr 17.juuni 2015 nr 4)
5.5.Muude kulude (teatripiletid, bussisõidud vms.) katmise korra ja summa otsustab rühma laste vanemate koosolek.
6.1.Lasteaia territoorium on ümbritsetud võrkaiaga, mille väravad laste turvalisuse huvides täiskavanute poolt alati suletakse ,puhkepäevadeks ja ööseks ka lukustatakse.
6.2.Lasteaia töötajad loovad lasteaias füüsilise ja psühhosotsiaalse keskkonna, mis on ohutu ja pakub lastele erinevaid mängu-,õpi- ja loovtegevuse ning kehalise aktiivsuse võimalusi.
6.3.Laste ja lasteasutuse töötajate vaimset ja füüsilist turvalisust ohustavate olukordade lahendamine ja meetmete rakendamine toimub lasteaia kriisimeeskonna poolt vastavalt hädaolukorra lahendamise plaanile.
6.4.Lapsed,lapsevanemd ja töötajad on kohustatud viivitamatult teavitama rühma töötajat või lasteasutuse direktorit laste ja lasteasutuse töötajate vaimsest ja füüsilist turvalisust ohustavatest olukordadest.
6.5.Kiusamise ennetamise võtmeisikuks lasteasutuses on õpetaja, kes on iseenda, laste, lastevanemate, kolleegide ja inimeste omavaheliste, sõbralike ja toetavate suhete looja.
6.6.Lasteaia töökorraldus lähtub kogu rühma tööaja jooksul koolieelse lasteasutuse seaduses sätestatud õpetaja või õpetajat abistava töötaja ja laste suhtarvudest.
6.8.Kui laste õuesoleku ajal on ühel rühmatöötajal põhjendatud vajadus minna osade lastega tuppa,peab teine rühma töötaja tagama ülejäänud rühma turvalisuse õuealal.
6.10.Laste lahkumine lasteasutuse hoonest või territooriumilt lasteasutuse töötaja teadmata ning võõraste isikute omavoliline pääs lasteasutuse ruumidesse on keelatud.
7.2.Kodukorra kinnitab Iisalu Lasteaed Kurekell direktor, kuulates ära hoolekogu ja lasteaia pedagoogilise nõukogu arvamuse.
7.3.Lapse lahkumisel lasteaiast, ajutisest äraolekust või andmete muutumisest teavitada lasteaia direktorit („Iisaku lasteaeda Kurekell laste vastuvõtmise ja väljaarvamise kord” Iisaku vallavalitsuse määrus 06.06.2012 nr 5) kirjalikult.
7.4.Lasteaial on õigus nõuda lapsevanematelt PÄEVAKAVA ja KODUKORRA järgimist ja lasteaiakoha maksimaalset kasutamist.
7.6.Lasteaias toimuvaga kursis olemiseks tutvutakse lasteaia infostendiga ja võimalusel ka lasteaia koduleheküljega.
7.8.Lahkhelid lapse ja rühmakaaslaste vahel lahendatakse rühmas omavahel rühmaõpetajaga konsulteerides. Lapsevanem ei ole teise lapse noomija ega karistaja!
|
OSCAR-2019
|
||
Blogisse isikliku info kirjutamine on üks kummaline asi. Kellele ma seda kirjutan? Kõige lähedasemad sõbrad ja sugulased teavad tähtsat uudist nagunii. Teine äärmus on “paha silmaga” lugejad, kes võivad midagi haavavat öelda või mõelda, eksole. Ja üldse võib see postitus lõppeda EPL online esiküljel, kui seda liiga palju loetakse, hakates seal konkureerima rahvusvaheliste tippuudistega.
Ja siis on need inimesed, keda ma kunagi näinud pole ja kes on minu sõbrad, sest te loete mu päevikut ja elate mulle kaasa, kirjutate siia ja vahel ka mulle postkasti… Mari ja Triin ja Luize janiiedasi.
Detailid nagu tita tulevane sünnipäev ja minu s(t)aatus Eesti Naises selguvad lähema nädala jooksul… Peatoimetaja mõtleb praegu. Ja ma ise pole ka kindel, kas soovin jääda Eesti Naise edasi – olen seal palgal olnud veidi üle kuu aega. Oleks vist nadi otse katseajast dekreeti minna, lisaks see plaanitud Tartu-Tallinna marsruut, et üle nädala koosolekutel käia, kas ma ikka seda tahan? Pean mõtlema.
Seda enam, et Giustino sai just teada, et tal hakkab Eestis olema kaks hea sissetulekuga töökohta. Lisaks uuele tööle (uudistekirjade keti “Bureau of National Affairs” Balti korrespondent) jääb kuni sügiseni alles ka praegune amet – “Genomewebi” ketis uudistekirja toimetamine. Septembrist hakkab tal kool, siis jääb ilmselt koormuse tõttu vaid esimene töökoht…
Elus on tasakaal. Jõudsin just põdeda ja arvutada, et näed, emapalka hakkaksin saama imevähe ja Eesti Naisega on pehmelt öeldes natuke ebamugav olukord… aga siis tuli Justin koju ja ütles: “Tead, mul on nüüd kaks töökohta ja mõlemad maksavad USA palka!”
OOO! Palju õnne – kohe südamest! Kaks last on lahe – ja teil ei jää vahe liiga pikaks, et ikka haakuvad. Üksikud päevad mööduvad, ilma et ma mõtleksin, et kaks last on lahe!
palju õnne jah. ma just vaatan totaka naeratusega oma kolmekuist sõstrasilma ja usun täitsa siiralt, et lapsed on elu õied 😀
Õnnitlused!!!!!! Ma juba aimasin, tegelikult, kui sa kirjutasid, et aastavahetusel napsi ei võtnud, vaid voodis lebasid. Tuli selline mõte kohe: miks ta shampust ei joo? Kas…? veel kord, õnne!
Kas Sa ehk oled mõelnud oma Giustinoga “inglise süsteemi” peale? S.t. kaks maimukest järjestikku väikese vahega ja siis kümmekonna aasta pärast järgmised kaks järjestikku. Kas poleks tore plaan!!
Palju-palju õnne – ja milline põnev aeg kolimiseks:) Ikka täiesti uus algus (heas vanas) Eestis ju..
Heler – ma uut blogi praegu küll ei tee, küllap uue kategooria siia blogisse ja kui laps käes, eks siis näis, kas Marta peab jagama hakkama või saavad mõlemad eraldi koja. tegelikult vist koos on parem, sest teemad on ju koos (nagu Triinu kahe lapse teemalises blogis – kuidas sa neid kahte ikka eraldad).
Kalju – mu vanus (32) on vist sellise peretüübi jaoks liiga kõrge… Ja plaanimine ei tule meil ka nagunii hästi välja 😉
töötamise-mittetöötamise koha pealt niipalju, et kas sinusugune tegus inimene tahab edasi kodus istuda? võib-olla väike rahulik tööots (kui seda niikuinii eemalt teed) oleks hea vaheldus? aga eks lõpliku otsuse teed te ju niikuinii kodus kahekesi, mis see meie nõu siin ikka muudab. 🙂
Palju õnne, mis muud. Ja küll selle töötamise-mittetöötamise liinil asjad ise paika loksuvad, nii nagu õige(m) on.
Õnnitlused. On Sul sisulist vahet, kas Sa töötad või mitte? Nagunii Sa loed, mõtled, suhtled, kirjutad… Nagunii tahab keegi mõnd lugu, nagunii tellib keegi millegi toimetamise… Sa ei suutnud Eestist kaugelgi siinsest ajakirjandusest eemale jääda, saati siis veel Eestis olles.
Pigemini on Sul valida, kas kindel töökoht või vabakutselisus:). Ja arvestades, et Justinil on kaks palka, võid Sa valida täpselt selle, kuhupoole Su süda tõmbab.
palju õnne uue pereliikme puhul, aga töösse puutuvate otsuste juures kuula ennekõige oma sisetunnet. Ehk on mõtet läbi raakida vüimaliku koormuse üle.
OO, see on nii lahe!!! Palju õnne teile kõigile! Mulle meeldis lapsega kodus olles pisut kodus tööd teha, see nagu hoiab ree peal. Aga nagu Lee juba kirjutas, arvata on, et sa teed midagi niikuinii :))))
palju õnne! Mina ka ootan teist last ja läksin küll 4 kuuks tööle (kah ajakirjandus, kord kuus ilmuv ajakiri…), elan ka Tartus. Ei läinud niivõrd emapalga pärast, mida mu hetkel tööl käimine niikuinii ei mõjuta (sest laps sünnib juba aprillis), vaid lihtsalt tahtest natuke midagi vahepeal teha. Ehkki olen teinud ka, nt doktori lapse kõrvalt:))
Aga minu soovitus oleks, et võiksid ju ikka Eesti naises need mõned kuud töötada. Ega ta sul ju enne spetmebrit vast ei sünni? Nii suveni tööl käia oleks ju päris mõtekas. MIna teen ka kodus lapse kõrvalt, muide, ja saan täiesti hakkama. Ehkki vahel on ikka pingeline ka…
Mina ei ole tahtnud väga väikese kõrvalt töötada, ei taha seda rabistamist ja stressi. Aga rasedana on küll vist hea kui on mingi töö – saab uusi inimesi ellu ja väike paus kodusekeldustes. Kasvõi mõned kuud. Aga tõsi see on, et küll asi ise paika loksub. Põhiline kui tervis korras.
Aga kahest lapsest kirjutamine – mul oli kuni Leena aastaseks saamiseni kaks faili ja siis märkasin, et hakkan juba copy/pastet kasutama, sest enamus asju hakkas kattuma. Kui blogi tegin, siis polnud enam juttugi laste eraldi käsitlemisest.
Vahepeal saabus Eesti Naisest otsus, et nemad ikka tahaksid, et ma jätkaks, ja Justin arvas ka… ja mina mõtlesin plaanitud lugudele. Ning jätkangi siis.
Nii tore, et avalikuks tegid ja palju õnne veelkord! Nüüd saad hakata kirjutama kuidas sa ennast tunned ja mis mõtted seoses rasedusega pähe tekivad.
Naljakas, et sul uni ära läheb. Mul oli mõlema raseduse alguses selline karuoti talveuni, et heameelega oleks terved päevad maha maganud 🙂
Martale tagantjärgi palju palju õnne! Ja teile kõikidele päikselist uut aastat! Põnev ja ilus saab see kindlasti olema.
Palju-palju õnne ka minu poolt! Viimastel päevadel olen kuulnud juba mitme uue ilmakodaniku peatsest tulekust. Kas eestlaste iive tõesti hakkabki tõusma? Loodame! Loodame ka seda, et te neid uusi ilmakodanikke ükskord kuskile välismaale ära ei vii, vaid nendest saavad tõelised eestlased. Seal välismaal on neid inimesi niigi liiga palju. Martaga on uuel beebil piisavalt suur vahe kah, et asi ei muutuks liiga pingeliseks.
Väike-Mari, ma ei teagi, mitmes nädal (seda tean küll su blogist, et sinagi ootad ;), selle matemaatikaga on segased lood ja variante on mitu, võisin käima peale jääda kas pillide võtmise ajal või vahetult pärast lõpetamist (lõpetasin iiveldusreaktsiooni tõttu, aga iiveldus ei kadunud, kuni selgus, miks) – kuupäeva saab selgeks järgmise nädala neljapäeval, kui lähen kohalikku ultrahelisse. Eks annan siis siin ka teada.
Ole ikka Eesti Naises edasi! Usu, see on sinu vaimule kosutav ja tulevasele maailmakodanikule tervislik. Tean seda omast käest, sest oma mõlema lapsega olin kuni viimase hetkeni tööl. Mul oli ülikoolis kursaõde, kes läks eksamieelselt konsultatsioonilt kiirabiga sünnituslauale ja tegi viie päeva pärast edukalt eksami. Tohtrid ütlesid talle, et nüüd tuleb lapsest küll väga tark inimene, sest ema vaimne pingutus raseduse ajal tegevat lapsed targaks :).
Palju õnne ja jõudu! Olen Sinu blogi sage lugeja ja hakkasin ka miskipärast mõtlema, et küllap sa varsti lapseootusest teatad. Ei teagi miks selline mõte. Ise sain ka jõulu ja uue aasta vahepeal oma uuest rasedusest teada. Minu jaoks oli see aga esialgu paras shokk, kuna poeg alles 9-kuune ja rasedus tekkinud kõigist kaitsevahenditest hoolimata ning meil hoopis teised plaanid olid. Nüüdseks olen aga ka oma planeerimata raseduse üle rõõmus, kuigi mind vaevavad tohutu uni ja iiveldus. Kuidas Sul iiveldusega?
Suurepärane!! Palju õnne! Kui mõnus on lugeda, et vähemalt kellelgi ikka hästi läheb.. ja kohe mitmel rindel. Jaksu!
Minu tütreke on küll alles kuuekuune, aga juba igatsen uut beebit…:) Tänases Ekspressis olid uueaastalapsukeste pildid, oh kus pani südame põksuma. Kumba siis loodate, kas seekord poissi?
mulle meenus kohe aastavahetuse etv saade, kust n.raud väikese intervjuu sinuga tegi. mina lihtsalt vaatasin, mees istus ja vist jälgis ka. mingil ajal küsis, kle kas see on see, kelle blogi sa loed? on küll, vastasin. miks sa mulle siis seda kohe ei ütlenud, pahandas mees. üldse ei tahtnud temaga seda jagada, kuigi olen talle sinust ja su blogist rääkinud.
Palju õnne:)) Me jõudsime teist ette veidi, teine laps sünnib märtsis. Esimene tütar on siis 2a 5k, teine ka tütar tulemas. Ise asusin uuesti servast tööle, kui vanem laps oli 3kuune, ja jätkan tasapisi siiani tänu mõistvale tööandjale ja töötan kindlasti ka pärast teise lapse sündi kodus edasi. Tegemist siis kodus arvuti taga tehtava tööga. Töö puhul ongi tähtis see, et poleks väga pingeline ja samas puuduks ka endal valus rahahäda. Need tingimused mul õnneks täidetud:)
Ma sünnitasin juulis imeilusa tüdruku. Eile lugesin ja vaatasin igasugu laste blogisid, jube armas ja kui ma nüüd just praegu sinu uudisest lugesin siis…. ma taha kaaaaaaaaaaaa. Muide esimene laps on 5.aastane aktivist ja peale teda tuli titeisu alles peale poisi 4. sünnipäeva. Aga peale tüdrukut olin kohe valmis.
Näed, milleks blogimine hea on. Me kõik saame teid nii rõõmsate sündmuste puhul õnnitleda nigu naksti!
Muide, ma teen ka lapse kõrvalt tööd, imenatuke aga siiski. Ühest asjast ütlesin ära, see oleks tähendanud ühte tööpäeva + ettevalmistus. Nii palju aega ei tahaks ohverdada.
No kuule epp. Ma ei ole üldse selle blogi püsilugeja, vahel satun siia. Aga sa oled minu arvates juba 2-l korral eelnevalt sellele vihjanud. Mitte otse aga kui liita 1+ 1 siis …
Siin on õnnitlejaid küll juba hulgim ees, aga õnne pole kunagi liiga palju – seega palju õnne teile 🙂 Head uudised teevad tuju heaks.
On sul Eestis juba naistearst välja valitud? Rasedusega arvele võtmiseks peab vist isiklikult kohale ilmuma… Telefoni- ega kirjateel seda vist teha ei saa?
Mu abikaasa nägi Sind eile Vana Aasta õhtu kordussaates intervjuus Neeme Rauaga. Olid olnud väga kena ja meeldiva aruka jutuga. Aga loodan Sind, Justinit ja Maratat peagi kohata Tartus.
Loen ka pidevallt Sinu blogi ja elan teile kõigile kaasa. Eesti Naist loen ka pidevalt ja mul on teie üle väga hea meel.
Need lapse-uudised lähevad mulle kuidagi väga-väga hinge alati, ka täiesti võõraste inimeste puhul, ja võtavad suisa pisara silma.
õnnitlused kogu perele!!! ole kolimise juures ettevaatlik, eks ta ikka tekitab stressi. Põnevad ajad ootavad ees – Martaga koos uue tita ootamine on kindlasti hoopis vahvam kui ainult kahekesi Justiniga – oh seda seletamist! Ja Marta saab selle “lillede ja liblikate” süsteemi elust enesest selgeks.
häh seepärast, et ma eile just mõtlesin, et kõik juba saavad järgmise lapse ja EPP NAGUNII KA JUBA OOTAB. ja näe nii oligi. kes tahab, et ma temast järgmisena nii mõtlen?
Soovin ka sulle palju palju õnne!!! Sellised ootamatud beebid ongi kõige toredam uudis… Minu tipsikegi oli samamoodi ja kuigi algul otsustasime teist planeerida 2 aastase vahega, siis nüüd muudkui lükkame edasi… aga kui ta tulla tahab, siis arvatavasti üllatab ühel heal päeval meid just samamoodi… 🙂
maris, mõtle minust, ma planeerida ei tahaks hästi, sest ma nõnna noor veel ja ülikool alles algusjärgus, aga kui juhtuks, siis oh seda rõõmu 😀
Siin niipalju õnnitlusi koos juba, aga et küll küllale liiga ei tee, ma siis õnnitlen ka:) Et tulgu siis tulevane ilmakodanik ja olgu vaba ja väärikas inimene, olgu tema eluteel palju roose, aga mitte nõnda palju okkaid. Armastatagu teda ja armastagu tema teisi.
Kitty, palju õnne sullegi. Ma arvan, et mul on enne tähtaeg kui sul. Ja nüüd meil saavad ühel ajal ajud väiksemaks tõmbuda 😉 (nali!)
Maris, mina tellin, et mõtle Siirist (reeedest)… Meil siia New Yorki ka vaja toredaid eestikeelseid mängukaaslaseid.
Nuhk Albert – Justini emal on praegu rasked ajad, loeb päevi ja tunde meie kolimiseni… Aga lapseuudise üle on tal ikka hea meel. Muidugi tekkisid kohe nime teemalised kemplemised, aga esimesel korral panime kemplemiste lõpuks ikka selle nime, mis ise Justiniga valisime, küllap seekordki läheb nii…
Lugesin parasjagu Sinu blogist seda rõõmsat uudist, kui … kõrvaltoast oli kuulda Sinu häält! Seal oli ETV aastavahetuse kordussaade telekas. Vahva kokkusattumus! Nii et kui ma siis Sind vaatama läksin, siis seal Sa olidki – lapseootel Epp! Kas tookord intervjuud tehes Sa ise ka teadsid seda?
Kahjuks ma enam ei kuulnud, millest te rääkisite, sest siis jutustas ainult veel Neeme Raud, Sina vaid seisid ja naeratasid ujedalt.
meie ka oleme ootel 😉 hästi veidi ees küll teist – kavatseme sünnitada augusti esimestel nädalatel:)
olen juba “tükk vana inimest” ja seepärast nõuka-aegses süsteemis nn ääremaal kasvanuna ja elanuna oli see justkui muinasjutumaailmas viibimine.
mõningase hilinemisega (olin kodust ja netist üle nädala eemal) saan nüüd aru, kust on saanud alguse kuulujutud minu rasedusest. mis on, kas teate, tugevalt liialdatud:) see sisselogimata rase kitty siin ei ole mina, ühesõnaga. (ja mis mõte üldse on sisselogimist sisse seada, kui ka logimata kasutajad sama nime saavad kasutada?)
ja, Epp, ajud mitte ei tõmbu väiksemaks, vaid asendatakse pehme roosa padjaga;) aga õnne sulle igatahes.
Kitty, ma itsitan siin praegu… Ju see oli keegi teine Kitty, kes siia kirjutas, aga kuulujutt läks sinu kohta liikvele 😉
Ma võtsin selle sisselogimise maha jah. Ei oskagi seletada täpselt, miks. No mida sa selle blogipidamise kohta nii väga ikka seletada oskad… Põhjused on segased.
|
OSCAR-2019
|
||
1.2. Klient on Eesti Vabariigis alaliselt elav vähemalt 18-aastane füüsiline isik, kes esitab laenutaotluse Krediidiandjale, et saada Krediidiandja kliendiks.
Klient annab käesolevaga Krediidiandjale täieliku ja tingimusteta nõusoleku töödelda käesolevas Nõusolekus nimetatud Kliendi isikuandmeid allpool nimetatud eesmärkidel ning edastada Kolmandatele isikutele allpool nimetatud juhtudel ja korras.
3.1. sõlmida, muuta ja täita Kliendiga sõlmitud lepinguid (sh Kliendi taotluse analüüsimiseks, Kliendi krediidivõimelisuse ja finantsilise usaldusväärsuse hindamiseks, otsustamaks, kas ja mis tingimustel sõlmida Kliendiga lepingut ning osutada teenuseid ning sõlmitud lepingu haldamiseks, muutmiseks ja täitmiseks);
3.2. vähendada ja ära hoida riske (sh Kliendi identifitseerimiseks, rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamiseks ning Krediidiandjale kahju tekkimise vältimiseks või vähendamiseks);
3.3. tagada lepingu täitmist (sh oma rikutud või vaidlustatud õiguste kaitseks, mh näiteks andmete edastamine Krediidiandja või Kliendi esindajale, kohtule, maksehäirete registrile või võlgade sissenõudmisega tegelevatele ettevõtjatele);
3.4. arendada ja parandada Krediidiandja tooteid ning teenuseid (sh Kliendi eraldi nõusolekul tarbijaharjumuste uurimiseks, kliendiküsitluste läbiviimiseks, finantsanalüüside tegemiseks ja statistika kogumiseks);
3.6. täita muid seadusest tulenevaid kohustusi (näiteks andmete edastamine uurimisasutustele, notaritele ja maksuhaldurile).
Krediidiandja töötleb kõiki andmeid ja isikuandmeid, mida Krediidiandja on Kliendi kohta tehingusuhte käigus teada saanud, Klient on Krediidiandjale esitanud või Krediidiandja on kooskõlas õigusaktidega allolevate eesmärkide täitmiseks kolmandatelt isikutelt kogunud.
Krediidiandja ei kogu Klientidelt delikaatsete isikuandmetena käsitletavaid andmeid, kuid kui Klient edastab neid andmed vabatahtlikult Krediidiandjale, siis töötleb Krediidiandja neid üksnes eesmärkidel, milleks Klient vastavad andmed Krediidiandjale edastas.
4.5. avaliku ligipääsuga andmed (sh rahvastikuregistrist, Ametlikest Teadannetest (sh kohtulahendid, pankrotimenetluse teated, kohtu maksekäsuosakonna teated, täitemenetluse teated, võlgade ümberkujundamise teated) ja muudest seaduslikest andmekogudest kättesaadavad andmed, nii Eestis kui välismaal, huvid, postitused sotsiaalmeedias, suhtestaatus, jagatud postitused, asukohaandmed);
4.6. andmed laenu andmise või sellest keeldumise kohta, samuti Kliendi tehingute ja nendega seotud lepingute kohta;
4.8. andmed Kliendi usaldusväärsuse kohta (sh andmed Kliendi maksehäirete kohta Krediidiinfo maksehäireregistris või muus sarnases registris Eestis või välismaal, rahapesu, terrorismi rahastamise või kuritegevusega seotuse ja kolmandatele isikutele tekitatud varalise kahju kohta);
4.10. seadusest tuleneva kohustuse täitmisel saadud andmed (sh uurimisasutuste, notarite, maksuhalduri, kohtu, Rahapesu Andmebüroo järelpärimistest, kohtutäiturite nõuetest tulenevad andmed);
4.11. andmed harjumuste, eelistuste ja rahulolu kohta (sh andmed kasutatavate teenuste, kasutamise aktiivsuse kohta ning kaebuste kohta;
5.1. isikutele, kes on seotud Kliendiga sõlmitud lepinguga või teenuse osutamisega (näiteks side-, trüki-, IT- ja postiteenuse osutajad, Krediidiandja nõuete Kliendi vastu omandajad jne);
5.2. andmekogudele (näiteks kolmanda poolt peetavatesse maksehäireregistrisse, näiteks www.krediidiinfo.ee , www.taust.ee );
5.3. muule kolmandale isikule seoses Krediidiandja vajadustega täita enda seadustest tulenevaid kohustusi ning kaitsta enda õigusi (näiteks audiitorid, advokaadid, kohtud ja inkassoteenuse osutajad).
5.4. Kliendiandmete eest vastutava ja volitatud töötleja andmed on kättesaadavad Krediidiandja kodulehel.
6.2. Kliendil on õigus nõuda paranduste tegemist oma andmetes (sh isikuandmetes) või andmete lisamist, kui andmed on muutunud või muul põhjusel ebatäpsed, esitades selleks Krediidiandjale vastavasisuline kirjalik avalduse.
6.3. Isikuandmed väljastatakse võimaluse korral Kliendi soovitud viisil. Andmete väljastamise eest paberkandjal võib Krediidiandja alates 21. leheküljest nõuda tasu kuni 0,19 eurot iga väljastatud lehekülje eest.
6.5. Kliendil on õigus igal ajal oma nõusolek andmete töötlemiseks tagasi võtta (v.a andmete osas, mille töötlemine on isikuandmete kaitse seaduse järgi lubatud ka isiku nõusolekuta) ning muud isikuandmete kaitse seadusest tulenevad õigused. Nõusoleku tagasivõtmisel ei ole tagasiulatuvat jõudu.
6.6. Kliendil on õigus pöördada Andmekaitse Inspektsiooni või kohtu poole kui ta leiab, et isikuandmete töötlemisel rikutakse tema õigusi, kui seaduses ei ole sätestatud teistsugust vaidlustamise korda. Samuti on Kliendil õigus nõuda võlaõigusseaduses sätestatud alustel ja korras temale tekitatud kahju hüvitamist kui isikuandmete töötlemisel on rikutud andmesubjekti õigusi.
Krediidiandjal on õigus protsesside parandamiseks ühepoolselt muuta isikuandmete töötlemise põhimõtteid, arvestades õigusaktides sätestatut, teavitades sellest eelnevalt Klienti ja tehes muudetud isikuandmete töötlemise põhimõtted kättesaadavaks.
|
OSCAR-2019
|
||
Saaremaa mehed Asko Berens, Fred Veldermann ja Urmas Suurna saavutasid Eesti autospordi liidu 4 x 4 karikasarjas TR-1-klassis III koha.
“Ise arvame, et kolmas koht on hea algus, sest võistleme ju alles teist aastat,” leidsid Berens ja Veldermann. Karikasarjas toimus viis etappi, neist üks Saaremaal – Saaremaa trophy Saarekoll 27. veebruarist 1. märtsini. Offroad-orienteerumisvõistluste eesmärk on etteantud aja jooksul spetsiaalse maastikuautoga jõuda võimalikult paljude kontrollpunktideni ja sealhulgas läbida kõik maastikutakistused. Peale orienteerumise on lisakatsed, kus pannakse proovile nii meeskonna kui ka masina võimed. Sageli on võistluste pikkus 24 tundi, mil saavad määravaks õige strateegia ja vastupidavus.
4 x 4 karikasarjas peetakse võistlusklasside TR-1, VABA, VABA+, TR-3 ja ATV arvestust. Autasustamine toimus möödunud nädalavahetusel EAL-i 4x 4 AK aastalõpupeol, kus karikas anti üle iga võistlusklassi kolmele paremale võistkonnale.
Berensi ja Veldermanni sõnul on neil uueks hooajaks uus masin, ent see tahab veel kõvasti ehitamist. Mehed avaldasid tänu Elitec Group OÜ-le ja Valjala autoteenindusele, kes neid sel hooajal toetanud on.
Hetkel meil tõesti muid toetajaid pole, aga kuna pilt on artiklil vale, siis siit saab mõne pildi kah ;)
5-6 masinat on aastakokkuvõttes 5-4 etapil osalenud, 4 paremat tulemust läheb kirja. No suht olematu konkurents ikka. Vaja sisuliselt võistelda ja keskmike seas sõita ja aastaatvestuses pääseb poodiumile. Osaleks paarkümmend masinat igal võistlusel ja terve aasta läbi, siis oleks kõva tulemus. Offroad pole aga nii populaarne ala, aga kui mehed eputavad selliste tulemuste najal siis ehk järgmine hooaeg tuleb võimsam.
* Viidu elanikud võtavad uue aasta vastu taeva all * Muuseumikülastajad veavad pomme kokku * Koolide ühiselamu tõmmatakse koomale * Saare maakonna aasta ettevõte 2016, kes ta on? Andke teada! […]
Hinnavõitlus on Saaremaa ettevõtte OÜ Kalle Bussid kommertsliiniveo maastikult välja surunud. Kalle Bussid teenindab Kuressaare ja Tallinna vahelist liini homme viimast korda. Edaspidi on ettevõtte busse võimalik tellida Eesti-sisesteks ja […]
“Mis saab sellest turvalisest ja edukast ja pika ajalooga Euroopast, kus mitte ainult pagulus, vaid ka intensiivistuv agressiivne parempoolsus hakkab ennast mitmel pool näitama,” küsib homse Saarte Hääle arvamusküljel kirjanik […]
OÜ Saaremaa Prügila valmistab KIKile esitamiseks projekti, mille raames on kavas rajada hiljemalt 2018. aastal Kudjape jäätmejaama kõrvale biolagunevate jäätmete kompostimiskeskus. Saaremaa Prügila juhatuse liige Mihkel Paljak ütles Saarte Häälele, […]
Saaremaa valla juhtimine koondub peamiselt praeguste Kuressaare ja Lääne-Saare valitsuste hoonetesse. Praegused vallamajad võivad osaliselt jääda suisa tühjaks. 2018. aasta algusest tegutsema hakkavas Saaremaa vallas saavad olema küll teenuskeskused, kuid […]
Parvlaev Leigri Eestisse saabumine kuu algul tõi endaga kaasa enneolematu publikumenu, kuid juba esimesed katsetused näitasid tõrget ühes olulises süsteemis, teatas Postimees. Kui Leiger oli detsembri algul proovinud järele sadamad […]
Täna õhtul toimub Viljandis Jaani kirikus Orissaare vallast Hindu külast pärit pärimusmuusiku Aleksander Sünteri 45.sünniaastapäevale pühendatud mälestuskontsert “Alguse valguses”. Kontserdil laulavad ja mängivad muusiku pere ja sõbrad. Aleksandri lesk Tiina […]
Kuressaare ametikooli disainisuund andis avapaugu oma seni suurimale rahvusvahelisele koostööprojektile Designstem, mille käigus valmib disaini ja STEM-valdkonna (loodus-, tehnoloogia-, inseneriteaduste ja matemaatika) ainete lõimitud e-õppevara. Vajadus õppevara järele, kus oleksid […]
Valitsus muutis neljapäeval Eesti haldusterritoriaalset korraldust, kinnitades seitsme ühendomavalitsuse loomise. Määrusega muudetakse haldusterritoriaalset korraldust Saare maakonnas, mille käigus moodustub üheteistkümne omavalitsusüksuse ühinemisel ligi 32 000 elanikuga Saaremaa vald. Saaremaa vallaks […]
Ilmateenistuse andmeil on lähipäevil oodata tuulist ja sajust ilma, uue nädala alguses ilm külmeneb. Laupäeva öösel on pilves selgimistega ilm ja mitmel pool sajab vähest vihma. Puhub edela- ja läänetuul […]
Üleeile pärastlõunal tehti pommiähvardus Rimi Lääne- ja Ida-Eestis asuvatele poodidele, mis sundis olukorda kontrollima. Õnneks midagi plahvatuslikku ei avastatud. Seoses päeval kella 16.20 ajal Lääne prefektuurile e-kirja teel laekunud pommiähvardusega […]
Saarte Kalanduse juhatuses toimus hiljuti arutelu Mõntu-Ventspilsi laevaliini taastamise teemal. Saarte Kalanduse juhatuse esimehe Jüri Saare sõnul sai arutelu alguse hiidlaste ettepanekust teha koostööd mereliste ühenduste arendamisel ning seda juhatus […]
Terviseameti kinnitusel on Eestis grippi haigestumine viimasel ajal kasvamas, kusjuures registreeriti esimesed gripist tingitud surmajuhud – elu on kaotanud kolm inimest. Eelmisel nädalal pöördus ülemiste hingamisteede viirusnakkuste tõttu arstide poole […]
Prantsuskeelne linnuvaatlejate portaal Ornithomedia.com toob ühes oma artiklis välja, et Saaremaa on ornitoloogide jaoks atraktiivne talvine sihtkoht ning seega on linnuvaatlejatel soovitatav varatalvel just Saaremaad väisata. Seda põhjusel, et talvisel […]
|
OSCAR-2019
|
||
Täna anti Pärnu kontserdimajas Pärnu Muusikafestivalil üle Eesti Autorite Ühingu ja Eesti Heliloojate Liidu algatatud esimene Lepo Sumera nimeline heliloomingu preemia, mille laureaadiks valis žürii üksmeelselt helilooja Toivo Tulevi.
Lepo Sumera nimeline heliloomingu preemia väärtustab autoristiili selget arengukaart, muusikalise mõtlemise mastaapsust ja kunstilist sügavust ühe helilooja loomingus. Preemia žüriisse kuulusid dirigent Paavo Järvi, helilooja Erkki-Sven Tüür, muusikateadlane Kerri Kotta ning elektronmuusik Tammo Sumera.
"Toivo Tulev on oma muusikas kompromissitu visionäär ja selgelt äratuntava muusikalise omailma looja. Eriti just viimastel aastatel on helilooja mõtlemisse lisandunud sümfooniliselt laia haaret, tahet arendada muusikalisi ideid nende viimsete konsekventsideni, mille tulemusena on sündinud mitmeid klassikalisi žanre originaalselt ümbermõtestavaid teoseid. Toivo Tulevi tegevuses on ühtlasi oluline koht õpetamisel – ta on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kompositsiooniosakonna juhataja ja professor," oli žürii üksmeelne põhjendus, miks just Toivo Tulev osutus esimeseks preemia laureaadiks.
Žürii esimees Paavo Järvi lisas: "Mastaapset mõtlemist, ja mitte ainult kunstis, on alati oluline tähele panna, sest maailmas domineerib täna bürokraatlik mõtteviis. Suure idee inimesi ja unistajaid on vähe või siis pole neid näha. Kõik inimesed peegeldavad oma reeglite ja tõekspidamistega ühiskonda, milles nad on kasvanud. Väga üksikud oskavad sellest välja saada ja leida oma tee. Oma keele leidmine on heliloojal kõige raskem asi."
Järvi on plaadistanud ka kõik Lepo Sumera sümfooniad. "Lepo Sumeraga oli alati huvitav koos olla. Olin korduvalt tunnistajaks sellele, kuidas tal ühest lausest või impulsist võis tekkida idee, mida ta hakkas kohe arendama. Aastad, mil ma temaga koos töötasin ja tema muusikat plaadistasin, olid minu jaoks väga õpetlikud. Tundsin, et ta oli juba siis väga oluline lüli Eesti kaasaegse muusika ajaloos," meenutas Järvi.
Lepo Sumera nimelise heliloomingu preemia kandidaate esitasid žürii liikmed. Laureaat selgus žürii arutelus. Preemiaks on 4000 eurot, koostöö Pärnu Muusikafestivaliga, uue teose tellimus festivalilt Eesti Muusika Päevad ning rahvusvaheliselt tunnustatud klaasikunstniku Mare Saare taies, mis on inspireeritud Toivo Tulevi loomingust.
Rebeka Põldsam: selleaastasel Köler Prize'il näeb rohkem võrgutamist kui kunagi varem | Kunst | ERR
Rebeka Põldsam: selleaastasel Köler Prize'il näeb rohkem võrgutamist kui kunagi varem ({{commentsTotal}})
Neljapäeval, 10. mail antakse välja mainekaim kaasaegse kunsti preemia Eestis – Köler Prize 2018. Ka sellel võistusel on viis nominenti ja ainult üks auhind ja publikul, auväärsele žüriile lisaks võimalus hääletada oma lemmikut.
"Mida iga aasta võib märgata, on tehniline hüpe Eesti kunstis," rääkis "OP-ile" vabakutseline kunstikriitik Rebeka Põldsam. "Iga aastaga see kunst, mis siin väljas on, on järjest professionaalsem, just tehniliselt. Sisuliselt ka, aeg läheb edasi ja inimesed saavad tagemaks. Aga see aasta me näeme veel suuremat võrgutamist kui kunagi varem. Kui tulla siia näitusele, siis esimene asi, mis inimesega juhtub, on see, et ta tunneb, et kõik kunst võrgutab ta, võtab endasse ja hurmab ära."
Köler Prize'i näituse kuraator Marten Esko tõi välja, et Köler Prize ongi tegelikult ainuke puhtalt kaasaegsele kunstile mõeldud auhind Eestis. "Võib-olla ta on selles mõttes ka ainuke auhind, mida ei anta välja juba asjade eest, mida sa oled teinud. Sellega kaasneb paratamatult selline võistlusmoment, et sa pead selle jaoks looma midagi uut ja võitjad selguvad protsessi käigus," märkis Esko.
"Kui see kunagi EKKMI juhatuse poolt asutati, siis Andres Härm on öelnud, et põhjus, miks just Köler valiti – üks asi on see, kuna formaat on väga sarnane inglise auhinnale Turner Prize'ile, siis nende nimed riimuvad. Aga see teine põhjendus on võib-olla see, et Eestis on nii palju kunstnike nimedega auhindu, nagu Viiralti preemia, Konrad Mäe medal, aga Johann Köler paigutub neist kõige varasemaks. Ta on kõige varasem kunstnik, et siis justkui kronoloogiline kõige ette asetumine ka, mis on selline pool naljaga," selgitas Esko.
Põldsam nentis, et talle on varasemalt jäänud mulje, et Köler Prize on väga maskuliinne võistlus. "Siin on tegelikult palju rohkem mehi kui naisi osalenud ja sel korral jällegi me näeme seda, et on kolm meest ja kaks naist." Samas ütleks ta, et meeskunstnikud on kuidagi romantilisemad.
"Tarvo Varres on üldse loobunud pildist ja visuaalsusest ning väljendab sellist tagasiastumist, mis tundub isegi väga egoistlik minu meelest. Kui me vaatame Taavi Talvet, siis Taavi Talve näitab kahte installatsiooni, mis räägivad minevikust ja see uue teose paatos on hassiidi juutidest, mille sõnum on, et kõik hakkab uuesti ja võib-olla läheb paremini – selline hästi nunnu," kirjeldas Põldsam. "Ja siis on Holger Loodus, kes on järjest enam paistnud silma rändamisega oma kunstis ja nüüd ta eesmärgiks võtnud ruumi nihestada oma installatsiooniga."
Põldsam lisas, et talle kui maalikunsti suurele fännile paistab eriti eredalt silma ka Anna Škodenko, kes on tema sõnul väga kirjanduslik oma seekordse installatsiooniga. "Ta on võtnud tegelaseks ühelt poolt Odradeki, Kafka tegelase, kes on ka tema koer ja see Odradek on justkui kasutu ja koosneb mingisugustest sõlmedest, ja kui me vaatame seda installatsiooni, siis Anna Škodenko maalib õhku. Ta on selline 3D-maal. Ja minus tekitab see suurt elevust. Ta proovib teha midagi täiesti erakordset."
"Nominendid valib EKKMi juhatus. EKKMi juhatus koosneb kuuest liikmest ja see on juhatuse sisene demokraatlik otsus; kunstnik, kes saab kõige enim juhatuse liikme hääli, saab nominendiks, aga võitja nominentidest valib juba rahvusvaheline žürii, kes koosneb oma ala professionaalidest üldjuhul üle Euroopa," selgitas Esko.
Samuti on võimalus oma hääl anda ka publikul. "Just see võimalus anda oma hääl, tuua esile ka erinevused [selle vahel], mis eriala valdkond ütleb, et on suurepärane ja mis tegelikult publik ütleb, et on suurepärane. Nad on eelmistel aastatel väga sageli ka ühtinud, aga minu arust see on ka oluline välja tuua, et alati need maitsed ei kattu," lisas Esko.
|
OSCAR-2019
|
||
Nii nagu Patagoonias, soovitatakse ka Argentiina põhjapiirkonnas kasutada iga võimalust tankimiseks. Eelmisel õhtul öeldi tanklast, et diisel tuleb hommikul, aga ju siis hommik kell 10 ei olnud veel piisavalt hommik. Et tuleb hiljem. Tegelikult polnud sellest üldse lugu, lihtsalt omal on kindlam tunne, kui on piisav varu olemas.
Piisava varu mõiste on momendil, et saad sõita kuskile x kohta, kus peab olema tankla, aga kui ei ole, ja siis on piisavalt kaasas, et sõita veel järgmisesse ja veel järgmisesse. Momendil on puutumatu varu suurus 60 liitrit, millest piisab mägedes u 500 km läbimiseks.
La Quiacani oli alla 90 kilomeetri. Linna piiril on esimene turismiinfo silt, aga ehitus selle juures on kuidagi lõpetamata välimusega. Uksed on lahti, ja elektrijuhtmed ripuvad seinal. Paarsada meetrit edasi näitab järgmine silt, et siin on “Information Turistica”. Peatus.
Kohalikku turismikaarti ei ole saadaval, aga käega viibatakse, kus suunas on kesklinn, ja kuidas saab Boliivia piirile. Küsimusele Ruta 40 kohta saan teada, et tee on ilus ja muidu ka ok, et tee on “ruta turistico”, ja vist on natuke laineline ka. Ma ise arvan, et vist on mõni jupp siledam ka, aga jah. Ja et tankla on kohe 100 meetrit edasi. Ja kuna kaarti neil anda ei ole, siis sõida veidi edasi, ja siis Ruta 40 jääb vasakule.
Jutud räägitud, st kõik pikk jutt ära kuulatud ja üldiselt teemale pihta saadud, sõidan tanklast läbi, võtan paagid diislit täis, ja sõidan kesklinna. Ja vahatevahel on jälle meeles, et kusagit tuleks postmarke osta. Postkaarte on kõikjal, aga markidega on hoopis teine lugu. Kui leiad päeval postkontori, siis on see keskpäeval suletud, ja kui leiad õhtul postkontori, siis on parasjagu pühapäev, või on lihtsalt muu riigipüha. Või kohalik püha.
Seekord on erand, lõuna pole veel kätte jõudnud, ja pärast 10-minutilist ootamist erinevates järjekordades saab hakata marke ostma. Marke ei osteta vist eriti tihedalt, sest, marke vajavad postkaardid loetakse vähemalt kaks korda üle, ja tagantruumist tuuakse müügiks vajalik kogus. Lõpp hea, kõik hea.
Järjekorras seistes vaatan seintel olevaid reklaame ja erinevate teenuste kirjeldusi, ja saan aru, et siin on võimalik isegi telegrammi saata. Kuhu, ja kas ka Eestisse, jääb välja selgitamata, selja taga on samuti hulk rahvast ootamas. Mingite muude paberitega.
Meelde tuleb, kuidas omal ajal läksid telegrammi saates täpitähed kaduma, ja tulemuseks oli a la “osta koerte jaoks kaeru” (Kui keegi veel mäletab seda “Meelejahutaja” lugu).
Kohe kiriku kõrval on järgmine turismiinfo. Tore, äkki saab siit kaardi ja muud kasulkku infot. Õnnestub. Leitakse linnakaart, ja piirkonnakaart.
Püüan pihta saada, et kus on Ruta 40 ametlik algus, kuna mul on viimaste päevade netiotsingutest jäänud silma foto, kus on La Quiaca katedraal, silt Ushuaia 5100 ja veel natuke kilomeetrerid ja siis rahvas poseerimas sildi taustal. Et teeks ka samasuguse. Vastuseks tõmmatakse turismikaardile pastakaga joon minu praegusest asukohast mööda Ruta 40 kuni linna piirini ja siis veel veidi edasi.
Ok, las siis jääb avastamisrõõm ka, käin vahepeal ülejäänud kaardil märgitud vaatamisväärsused läbi.
Keskturu värav on lukus, ja osaliselt kaetud mingi loosungiga, ja siin käib restaureerimistöö. Värav ise on niivõrd suur, et isegi teiselt poolt teed ei saa väravast kui tervikust pilti teha. Hiljem tuleb meelde, et kaameral on panoraamrežiim ka olemas.
Esimene reisirong saabus siia Buenos Airesest 1907 aastal, ja rongiliiklus oli möödunud sajandi alguses pikka aega kiirem, kui liikus mööda maad. Maismaatee – Camino Real del Peru (Royal Road of Peru) oli olemas juba koloniaalajal, alates Buenos Airesest läbi Cordoba, San Miguel de Tucumáni, Salta, San Salvador de Jujuy ja Potosi edasi Peruu suunas.
Aja jooksul arendati teedevõrku, ning raudtee hakkas kaotama oma tähtsust, viimane reisirong saabus La Quiacasse 1993 aasta detsembris ja viimane kaubarong 1994 aasta juulis. Praegu on osad rööpad liiva all ja osad on kadunud.
Tegelikult ma tulin siia, et üle vaadata see Ruta 40 põhjapoolne lõik, mis pidi kulgema juttude järgi läbi mägede ja orgude, ühesõnaga pidi tasuma külastamist. Sest tavaliselt tullakse La Quiacasse, et siit edasi Boliiviasse minna, aga sinna veel jõuab.
Ühesõnaga, vaadata üle see Argentina vähekülastatud loodenurk, ja minna allapoole kuni Ruta 40 kõige kõrgema punktini, Abra de Acaini, sest kui lõuna poolt sinna ei saa (võib-olla nüüd ka saab), siis tuleks proovida põhja poolt. Ning möödaminnes külastada uuesti Polvorilla viadukti, ilusama ilmaga. Ja muidugi on tee peal veel hulgem huvitavaid kohti. Susquesis on näiteks väike kirik, mis on ehitatud suuremalt jaolt kaktusepuust, jälle "must see"
Kinnitus, et järgmine 11 kilomeetrit tuleb sõita tõepoolest mööda jõesängi. Vett on praegu vähe, aga vihmaperioodil vasasuunas sõitmine võib-olla päris pingettekitav.
Peaaegu puutumatu loodus, tee ääres on ainult mõned üksikud külad. Öömaja otsimine käib nii, et vaatad tee ääres ühe varjulisema kivitaguse. Sellise, et kohe teelt silma ei hakkaks, ja et hommikupäike ilusasti peale paistaks. Koht on 3900 meetri kõrgusel, ja öösel on siin jahedam, kui päeval.
Täiesti elus, olin parasjagu San Pedro de Atacama kesklinnas, ja maapind kõikus aeglaselt, nagu oleks laeval.
|
OSCAR-2019
|
||
Koolivaheajal on paslik paari reaga mälestustekivisse raiuda ka ühe kolmandiku eksistentsiaalsed mured ja rõõmud.
Rõõm on muidugi see, et vaheaeg on :D Kuigi vastumeelsus kooli suhtes on oluliselt vähenenud võrreldes varasemate aastatega. Mina panen selle paranenud suhete ja natukene intensiivistunud õppetöö arvele.
Rõõm on ka uued õppeained - arvutiõpetus ja male. Ma ei tea, kas kumbki sisuliset niivõrd põnev on, aga mõlemad tähendavad väljaminekut rutiinist, nii et on väga oodatud.
Rõõm on selles, et kirjutada tohib nüüd suure inimese kombel tintekaga. Ja et kirjutamine on muutunud kiiremaks ja kergemaks.
Mure on jätkuvalt sellega, et matemaatika on igav. Ma olen selle probleemiga tegelenud nii ja naa, aga kuidagi pole õigele otsale saanud. Minu jaoks on oluline, et suhe matemaatikaga oleks positiivne. Olen rääkinud oma kogemusest, hr H on suutnud näidata väga elulisi situatsioone, kus matemaatikast on kasu, oleme igasugu naljakaid ja tobedaid asju arvutanud perega puhtalt selle pärast et näidata - me saame seda teha, sest me oleme õppinud matemaatikat. Olen ostnud talle laste nuputamisülesandeid, näidanud Känguru materjale. Ja kõik, mis me oleme sellega minu meelest saavutanud, on see, et ta suhtub koolis õpitavasse veel suurema mitte vastumeelsuse, aga sellise "okei, ma teen siis ära, kui te nii peale käite"- meelsusega ("see matemaatika, mida sina näitad, on põnev, aga koolis meil ei ole ju selline"). Olen püüdnud ka ratsionaalselt selgitada - praegu tuleb alusasjad (mis paratamatult väga keerulised pole) väga hästi selgeks saada, sest muidu ei saa keerulisemaid asju teha. "Aga ma ju oskan," on tema vastus. Eks ta ole, põhimõtteliselt tõesti, kui oled kirjaliku liitmise ja lahutamise nõksu kätte saanud, siis oluliselt põnevamaks see ei lähe, kui eelnevalt on 20 piires arvutamine korralikult selgeks saanud. Aga harjutama peab. Ja nope, ta ei ole mingi geenius, kes mõtleb numbrite keeles. Tavaline kolmandik, kes on mänginud matemaatikakalakeste mängu. Ja nope, ta ei ole matemaatikas isegi mitte läbi ja lõhki viieline.
Teine mure pole koolilapse mure, vaid minu ja klassijuhataja. See on konkreetne mõttelaiskus, püüd minimaalse vaevaga läbi ajada, viitsimatus pingutada, kontrollida, üle vaadata oma tööd. Ja see on suur mure. Sest matemaatikat võib ju põhimõtteliselt mitte armastada, aga kui praegu, kolmandas klassis oma mugavustsoonis rahulikult läbi vedada (see pole raske, sest nad pole jätkuvalt jõudnud tegelikult õppimist nõudvate teemadeni), siis ühel hetkel on juba väga raske leida endas jõudu pingutada. Nagu ta lasteaias, kui tuli joonistada 8 mõmmit, joonistas ühe mõmmi ja tõmbas seitse kriipsu, näitamaks, et ta saab aru, mida pidi tegema, on tema praegused tööd täis samasuguseid otseteid. Või näiteks see, kui ta sai eesti keeles kolme. Kui ma seda nägin, tõusid mul kulmud pealaele. Mitte et inimene ei võiks kolmesid saada, kui ta seda tahab, aga kummastav oli küll, nad kordasid parajasti tähestikku :D, mis seal nii keerulist on. Kui ma tööd nägin, sain aru. 12 sõna tuli tähestikulisse järjekorda panna, Ruudil oli 11 ehk siis ta oli ühe vahepeal ära kaotanud. Kolmanda sõna. See tähendab, et õpetaja luges õigeks tal ainult kaks esimest. Suht karm, aga natuke vist pani mõtlema. Töö iseenesest ei olnud kindlasti kolmene, sest võõrsõnade ja vähem levinud sõnade osa oli täiesti korras. Tegelikult oli ju ka tähestiku tundmisega kõik hästi, lihtsalt see üks sõna seal. Ja ma üldse ei heida õpetajale seda ette, häälikühendite märkimine oli samuti lõdva randmega tehtud.
Kõige selle juures võivad teda siiski tabada ka helgemad hetked. Näiteks siis, kui ta ise õpetajatele (klassijuhatajale ja aineõpetajale) kirjutas oma tegemata jäänud koduse töö osas, et ta selle vaheajal ikka ära saaks teha. Või loodusõpetuses ravimtaime referaadi teemat valides püüdis leida taime, mida õpikus pole mainitud, sest "õpikst võtta poleks ju üldse põnev". Nii et ta iseenesest ju tahab ja suudab, lihtsalt mingitel ainult talle arusaadavatel hetkedel.
appi, nii tuttav tuleb ette (oma kooliajast). ma olin algklassides samasugune ja õigust öelda polegi neis asjus ehk muutunudki.
Ega su laps juhuslikult neitsi tähtkujust ole? Võib naljatleda palju selle üle, kas tähtkuju mõjutused on või pole olemas, aga ise neitsi olles olen ma täpselt samasuguse mõtlemisega. Milleks teha midagi, mis on üleliigne? Kui neitsi jaoks on miski mõttetu, siis pole seda vaja teha (need karud noh :D). Õnneks tundub, et ka tema puhul kehtib see, et põnevad asjad tehakse see-eest erilise entusiasmiga :) Ma arvan, et tulevikus on ta mihkel leidmaks eriliselt kiireid ja häid lahendusi, et vajalikud asjad tehtud saaks-tööelus ju kasulik omadus.
Ma arvan endiselt, et meil on kahe peale üks laps :) Mul on lisaks kaks tükki veel, kes on hoopis teistsugused. Aga see kõik on... niiii tuttav. Eriti tähestiku järjekorra töö.
Üldiselt, aeg tundub arutust andvat. Hajameelsus väheneb. Kirjutamine paraneb, aga aeglaselt, ma jätkuvalt kaalun eraldi käekirja-õpetaja hankimist.
Rutiini on ja tüütuid ülesandeid on koolist aina vähem. Mingeid koolitöid teeme lapsega koos lootuses, et ehk hakkab kunagi ise hakkama saama. Mingeid asju või sunde jõustame tema puhul vähem / kergemalt kui õe ja venna puhul. Millegagi lepime. Millegagi tegeleme... Ma ei tea, kas see kõik on kasvatus...
Näitasin seda postitust oma tütrele, kes on 14. No ikka mõttega, et näed, teised nn. normaalsed vanemad väärtustavad õppimisel samu põhimõtteid. See sõnum ei jõudnud vist kohale... kohale jõudis, et Ruudi on nii ülilahe 😂😂
Nüüd siis selle juurde, miks me ikkagi TEGELIKULT Tšehhis käisime. Sest Karli sild on tore küll, aga kas me niisama oleks just uuesti Prahasse läinud. Aga festivalile küll :)
Ehk siis Aerodrome Festival Prahast 50 kilomeetri kaugusel, mille line up mind täiega vaimustas. Kokkuvõttes võib öelda, et see oligi uskumatu lahe line up.
Sellel festivalil oli palju häid külgi, tõesti palju. Sinna- ja ärasaamine nende hulka ei kuulunud :D Tegelikult oli käima pandud tasuta otsebuss Prahast, aga kuna me esimeste busside peale ei jõudnud ennast registreerida ja järgmiste bussidega ei oleks jõudnud Tommy Cashi ajaks kohale, otsustasime ühistranspordi kasuks. See tähendas teoorias sutsakat suure rongiga Praha piirkonnast välja, siis kohaliku väikerongiga edasi festivalilähedasse jaama, kuhu buss vastu pidi tulema.
Esimese etapiga läks hästi, ostsime jaamast piletid, küsisime mitu korda üle, kus me olema peame ja sõitsime jaama nimega Kralupy nad Vltavou. Rong kusjuures oli ülitore, kupeedega. Kralupy nad Vltavous tekkis aga tõrge. Tšehhikeelne, mis jättis tõrke iseloomu meie jaoks igavesti saladuseks, aga selle tagajärjega ehk puuduva rongiga tuli meil siiski rinda pista. Ühesõnaga, rong oli asendatud bussiga. Prahast olid festivali poole teele asunud massid. Ja mitte niisama massid - suurte seljakottidega massid. Seega esimesele bussile me ei mahtunud ja uus tuli nii tunni aja pärast. Jätkus tõeline piin - täistuubitud bussis püsti seistes mööda mägiseid külavaheteid. Mul polnud õrna aimugi, et Tšehhi niiii mägine on. See piin kestis terve igaviku, aga ega olukord veel paremaks ei läinud. Buss pani meid täiesti suvalise koha peal maha ja sõitis minema. Reaalselt suvalise :D Õnneks olid mõned meie hulgas taibukamad ja leidsid rongi. Või siis trammi :D
Nii et tegelikult jätkus kõik üsna samamoodi kokkupressitult ilma õhuta, lihtsalt rong sõitis oluliselt aeglasemalt.
Ja nagu sellest kõigest veel vähe oleks olnud - kui me viimasesse jaama jõudsime, polnud seal mingeid busse. Ja neid polnud seal ka veerand tundi hiljem. Ega pool. Ega terve tund :D Siis siiski tulid ja viimane etapp sai läbitud lausa istudes.
Ühesõnaga pandi meie meelekindlus kõvasti proovile. Või siis katsuti meie väärilisust. Lihtsalt. Tommy Cashile me siiski ei jõudnud.
Tahaks öelda, et sellega vintsutused ka lõppesid, aga kahjuks pidime kuidagi Prahasse tagasi ka saama. See oli juba alustuseks palju lõbusam, sest busse festivalilt rongijaama ei liikunud :D Praha-bussid olid ammu ära bronnitud. Midagi ei olekski olnud väga, kui oleks kuskiltki mingit infot saanud - kas on midagi organiseeritud, mis on organiseeritud, kuidas liigub ühistransport. See osa oli null, mingit infolauda lihtsalt ei olnudki olemas. Õnneks ühe abivalmi teenindaja, google translate´i ja hr Peika telefonikõnesuutlikkusega saime aru, et võime võtta takso rongijaama ja sealt siis tagurpidi kogu rada läbi teha. Kusjuures rongiasendusbussi tagasiteel polnud, seega oli tegemist täiesti idüllilise ettevõtmisega, mille käigus nägime, kui palju avarust ja põlde Tšehhis on.
Olme oli väga okei. Loomulikult olid kohal peldikuputkad, aga lisaks oli ka normaalsete WC-de ala, kus olid putkades keraamilised potid, veega äratõmme ja kätedesinfitseerimisvahend. Nagu päriselt. Keegi oli mõelnud, et festivalile tulevad näiteks naised, kes peavad tampoone kasutama ja kes saavad nüüd nii mõnusalt oma käed enne seda protseduuri puhtaks teha. Prl Lumivalgeke leidis, et kui nüüd saaks asja veel nii kaugele, et üks kotiriputusnagi oleks madalamal ka, oleks täiuslik välikäimla olemas. Mõtleks vaid, astud kabiini, see on puhas, ei lõhna pahasti, istud, riputad koti nagisse, otsid mugavalt oma tampooni välja, puhastad käed ja viid toimingu lõpule. Pärast pesed käed seebiga puhtaks. Idüll, eksole :) Neid (siiski ilma kotiriputusnagita) vetsusid oli palju. Ja need püsisid kogu aeg puhtad, sest neid koristati kogu aeg. Lisaks oli sealsamas mõnus kätepesuala peegliga.
Duši all sai ka vabalt käia. Vähemalt siis, kui sa ei põdenud võhivõõrastega koos ihualasti olla :D Ehk siis dušiala oli suur ja suhteliselt avatud hall, aga mehed ja naised olid eraldi ning vähemalt sai asi aetud ilma järjekorra ja tasuta. Kui palju inimesi oli, siis küll sooja vett dušist ei tulnud, aga jumal temaga, saigi värskema olemise.
Maksmine käis kiibiga, mis oli juba käepeale küljes. Sinna sai raha lisada nii kioskis sulaga kui ka ülekandega, kui sul telefonil akut jagus. Vat see laadimise osa oli neil kehvasti korraldatud, sestap pole meil ka viimasest päevast eriti pilte.
Mulle meeldis, et oli topsitaarasüsteem ehk siis 50 krounat oli joogitops, mille eest esimesel korral maksid, pärast enam ei maksnud ja öösel pärast viimast toopi andsid topsi ära ja said oma 50 krounat tagasi. Joomise osas oli tegelikult üldse kuidagi mõnus. Ma sellist Positivuse laupäevale omast lauslällamist ei näinudki, inimesed päriselt tulidki muusikat kuulama.
No ja lõpuks siis muusikast ka. Ma olin ikka mitu korda täiesti vaimustunud. Üks suurepärane asi oli heli. Oli väga ootamatu, et paigas saundi kuulamiseks ei peagi olema helipuldi kõrval, vaid võib olla suvalisel kohal ja ikka nautida. See ei kehtinud küll 100protsendiliselt, aga vahe Positivusega oli taas meeletu.
Märgin alustuseks kohe ära, et kaks bändi siiski valmistasid... no võibolla mitte pettumust, aga kellelt oleks oodanud võibolla rohkemat. Esiteks oli Bullet for My Valentine, keda saatis kummaline keskkõrge foon. Ja teiseks Limp Bizkit, mis lihtsalt ei mõjunud lavalt. Või noh, nad mõjusid umbes nii "me oleme suur ja kuri Limp Bizkit ja me oleme õige coolid". Heli oli ka üleelusuuruses, mis ei olnud tore. Ah, tegelikult võis asi olla ka selles, et ma tulin otse NINi juurest ja mõtted olid mujal :D
Kohe neljapäeval avastasime kohaliku saksoDJ -Saxofrancise, kes tõmbas peo niiviisi käima, et ise ka ei usu. Kui ma peaksin kunagi pulmi pidama, siis ma tahaksin teda õhtuseks tantsuks. Esimesel õhtul mängis ta suhteliselt tühjale lavaesisele, aga teiseks korraks olid inimesed kohal ja möllasid südamest. Saksofon ongi alati meeleolukas, aga Saxofrancis ise oma kabuga andis veel lisameeleolu. Ja siis oli vahepeal laval ka viiuldaja, mis andis oma nüansi. Õudselt tore rannapeo vibe tekkis lõpuks.
Teised kaks ootamatut leidu on MØ ja CHVRCHES, kes ei ole päris võõrad, aga kellele ma pole erilist tähelepanu varem pööranud. Ja kes kumbki ei teinud mingit ekstraägedat lavašõud, aga mõjusid laivis õudselt ehedalt ja ilusalt ja nauditavalt ja kaasatõmbavalt.
Esimese päeva põrutus oli Parkway Drive, mis tegi sellise šõu, et hoia ja keela :D Kõik tuled ja viled, mida ühelt kontserdilt oodata võiks, olid olemas. Kaasa arvatud see, et trummar mängis pea alaspidi. Tegemist on ka prl Lumivalgekese lapsepõlvebändiga, nii et tema tantsis ennastunustavalt. Ma pean tunnistama, et minagi unustasin end :D
Teine hullult tore laiv oli Hollywood Undead, mis on lihtsalt tore ja sõbralik bänd. Nende "kurjade" bändidega on see jama, et nad kipuvadki kogu aeg hästi kurjad olema. Rõhutatult. Fuck-you-bitches värk. Aga see ei mõju kuidagi väga loomulikuna, kui seda teevad vananevad kõhukestega härrasmehed, kes on riides nagu keskkoolipoisid. See kusjuures oli just Bullet for My Valentine´i ja You Me at Sixi probleem. Hollywood Undead mõjus aga nii, et okei, me pole enam 16, aga me teeme ikka seda, mis meile meeldib ja lustime selle juures täiega. Näiteks võtsid nad lavale ühe 6aastase poisikese, kes oli jahmatusest kivistunud, aga kelle vanem õde, kes lavale toeks läks, elas oma elu õnnelikumat päeva :D Natuke jäi mulje, et vanemad käskisid õel venda hoida, aga õde võttis venna festivalile kaasa. Ja nüüd tuli see kõik välja.
Ja parim laiv oli Macklemore´il. See ei olnud vist üllatus, aga see ei vähendanud mõju. See oli kogu festivali viimane kontsert. Ma olin väsinud, oma peas juba mõtlesin, et mis oleks, kui läheks telki puhkama...? Aga siis ikka jäin, sest noh, Macklemore. Ja no tõesti. See. Oli. Niiiii. Äge. Laulda koos kõigi nende tšehhide ja poolakatega "Fuck Donald Trump" oli lihtsalt kaunis. Hästi sooja tundega esinemine.
Pole saladus, et ma leidsin selle festivali, kui otsisin, kus võiks sel suvel Nine Inch Nailsi näha. Ja leidsin koha, kus esineb NIN ja Lana Del Rey, keda ma olen samamoodi näha tahtnud, sest esiteks meeldib mulle tohutult tema hääl. Ja no tema muusika ka. Ja teiseks tahtsin ma teada, kas ta tõepoolest suudab oma muusikaga ära tinistada staadionitäie rahavast. Staadionit Tšehhis ei olnud, aga päris palju inimesi küll. Ja mina olin tinistatud, kui ma silmad kinni panin :D Sest selgus, et minu jaoks on tema lavaline olek siiski liiga palju. Ta on tohutult ilus ja seksikas ja oskab seda tohutult ilusasti välja mängida, aga minu jaoks hakkas see natuke varjutama muusika ilu. Laiv iseenesest oli tõesti väga hea ja lauldud sai väga palju lugusid, sest mõnest loost tuli esitamisele vaid refrään.
Nine Inch Nailsi ajal ma ei pidanud silmi kinni panema, kui siis ainult selle tädi pärast, kes alguses mu kõrval seisis, roosat kampsikut ja õlgkaabut kandis ning kohvi jõi. Ausalt, eraldi võttes pole mul neist ühegi vastu mitte midagi :D Aga NINi kontserdil õudselt häiris. Pärast oli minu kõrval üks pikajuukseline tõsiselt pikk mees, kes laulis kogu kontserdi kaasa, mis oli palju mõnusam. Tegelikult oli kogu kontsert fantastiline. Kindlasti ei olnud see midagi sellist, kus toimub pidev vestlus bändi ja rahva vahel ja kus crowd surfitakse, aga see mõjus, sest see lihtsalt oli hea ja aus. Ja kohal olid inimesed, kes armastavad seda muusikat. Mul on natukene kahju, et "Closer" jäi mängimata, sest minu meelest on see kogu muusikaajaloo kõige ... sensuaalsem :D laul. Aga kõik muu ja rohkemgi veel oli olemas. Ma natuke muretsesin, kuidas "Hurt" lahendatud saab, sest see oleks võinud minna ülepaisutatult tundeliseks, aga ei, väga stiilne ja puhas oli. Trent Reznor hakkas laulma viimast lugu, rahvas ühines ja siis tuli ka bänd järele. Kokkuvõttes oli nagu "Ta lendab mesipuu poole", lihtsalt "Hurt" on kurvem. Kui kontsert läbi sai, olin ma ikka mõnda aega endast ära.
Tegelikult käsimime kuulamas palju teisigi bände, nii kuulsamaid kui ka vähem kuulsamaid, aga neist nagu sellist tugevamat sorti emotsiooni ei tekkinud. Milky Chance oli selline tore. Ja Glass Animals muidugi ka.
Kokkuvõttes, mis ma ütlen - rahvas, minge kontserdile. Minge autoga, lennukiga, laevaga, aga minge ja vaadake üle oma lemmikud. See elamus on täiega väärt kõike, mis selleks kulub. Bändid ei ole igavesed. Ma elasin aastaid kurbusega, et ma ei saa kunagi näha Nirvanat. Alates eelmisest suvest mõistan ma, mis tegelikult kurbus on, sest mul pole kunagi enam võimalust näha päris Linkin Parki. See oli ka kindlasti üks põhjus, miks ma sel aastal kindlasti minna tahtsin. Mul ei ole väga palju bände, keda ma bändina fännaksin, nüüdseks on terve hulk neist vähestest ka nähtud. Bon Iveri kontserdile läheksin väga hea meelega. Ja Sigur Rosile Islandil. Kunagi :)
|
OSCAR-2019
|
||
On kahte tüüpi steroidid: suuline (tabletid, pillid) ja süstitavad müüakse üldsusele. Suuline steroidid on tüüpi kõige Popuper kasutajatele steroidid. Juhul kasutamist suukaudsete steroidide on lihtsam kasutada kui süstitav, eriti kui kasutatakse pikemas perspektiivis, ei pea me enam luua nõela iga päev. Winstrol on parim steroide kasutatakse kulturismi ja teiste vastupidavust sport. Kulturismi steroid pillid aitavad sportlased kiiresti suurendada lihasmassi ja jõudu, ja neid saab kasutada suuremate lihaste, suurendada vastupidavust ja kiirust. Winstrol steroid pillid võivad kiiresti muutuda keha sportlane ja tema füüsilist jõudu.
Ostu Wisntrol steroidid mustal turul on eelistatud meetod, ja seal on mitmeid võimalusi müügiks mustal turul. Kuna hind on tavaliselt odavam tõttu suur nõudlus ja kättesaadavus ostu nii kõrge, miljonid inimesed iga päev steroidid mustal turul. Kuigi see on kõige lihtsam viis teada saada, et steroidid on vaja osta veel ohtlik mitmel põhjusel. For starterid, kui te elate riigis, näiteks Ameerika Ühendriikides, selle ostmine on ebaseaduslik ja võib põhjustada suuri trahve ja isegi vanglas.
Kuigi selle fraasi ühest riigist teise, viidates raske kohaldada kriminaalkorras karistatud või selle puudumine on oluline roll erinevaid tulemusi ja advokaadid, peab kostja oma rolli. Enamasti ainult need, kes toodavad, vanglad näed, kuid müük arreteeriti, kui nad võiksid olla kriminaalsest minevikust ja vaata sees sama vangikongis. Ka ja seda ei saa alahinnata, kuna demonisoinnin milline on teema, et era- steroidide kasutamine ainult osta, mida võib mõnikord saada kopsakaid trahvi, kui kohus otsustab, et teha näiteks.
Võite teha sisseoste turvaliselt Winstrol steroidid ilma retseptita ametlike counter või ametliku veebilehe kaudu garantiid ohutuse kohta nende ravimite peale, et sa oleksid kaitstud ja võltsimine. Kui riigis, kus puudub üks müüb elusaid Winstrol steroidid ametlike counter, siis saate teha ostu Internetis ametlikul kodulehel.
Stanosolooli, keemiline nimetus anaboolne steroid Winstrol. Winstrol (aka Winnie, Winnie, Winnie ja maht) on teadmata arenenud esmakordselt 1962 Winthrop. Esiteks, mille peamine eesmärk on narkootikumide raviks aneemia ja pärilik angioödeem. Seda kasutatakse selle haiguse ravimiseks, sest tal on võime toota punaseid vereliblesid keha suureneb.
Stanosolooli ei aromatize (teisendada östrogeen), sest see nõuab kaksikside, protsessi ei ole vaja. Samuti ei ole progestenic. Üldjuhul ei ole kõrvaltoimeid östrogeeni, nagu kõrge vererõhk, südame löögisagedus, rahutus või arendamisele naise omadused tekkima. Winstrol on üks parimaid steroidid pillid parandada tootlikkust ja kulturismis ja ohutum turule täna.
Stanosolool märgitakse tavaliselt haiguslike seisundite raviks, näiteks päriliku angioödeemi, korduvalt turse erinevates kehaosades, mis on ette nähtud teada. See seisund on tingitud vedelikupeetus organismis asjaomase isiku. Samuti on raviks aneemia, haiguse. Autor punaliblede organismis
Winstrol kasutavad kulturistid ja sportlased kaotada rasva ja säilitada lihasmassi. Vältida veesiduvust Winstrol, aitab selles osas. Teatud testosterooni võimalik konverteerida östrogeeni ja seega võib põhjustada veepeetus. Kuid summa testosterooni Winstrol peetakse väga madal, mis ei põhjusta selline mõju.
Samuti eeldatakse, et Winstrol on diureetiline toime, mis suurendab eritumist vedelikukaotus. Winstrol Steroidid pillid võivad ka põletada rasva funktsiooni, sest see aitab kasutada kiiremini rasva rakud organismis ja aitab üldise vähendada rasvamassi keha. Winstrol Arvatakse, et suurendada tugevust ilma suurema kehakaalu. Nii et see on lemmik uimasti kulturistid ja muud sportlased, lihasmassi ja jõudu, tahan võita ilma keha rasvasisaldust.
Suuline Winstrol tsükkel (st saada ravimeid pill vormis) võib valida iga päev suu kaudu annuses 40-80 mg. Levinumad 50-100 mg annus steroid süsti. Viimane tsükkel kestab 5-6 nädalat. Need, kes kasutavad steroide ja / või Winstrol oleks parem, et alumise otsa Annused võivad olla tekkinud mõned kasutajad valijat suure annuse öelda, või ehk säästmise kui nad peavad otsustama (kuigi täiendavaks eeliseks see annus langeb kiiresti ja varju negatiivse milline hepatotoksilist narkootikume, siis on raske maksa).
Winstrol on populaarne parim steroid tsükkel virnastamine teiste steroididega. Link narkootikumide kasutati peamiselt määratud eesmärgid kasutajad, kuigi paljud kulturistid kipuvad Winstrol lõikamise faasi (kui eesmärk on säilitada lihasmassi ja vähendada keha rasva). Nad otsivad ehitada lihaseid korstnat Winstrol testosterooni, sest see suurendab võimet Winstrols anaboolsed mõjud tsükli ajal ei ole kahjulikku mõju östrogeeni kamin. Teiselt poolt, virnastamine trenbolone narkootikumide Winstrol lõikamise ajal etapi kasutaja võib olla raske ja kindlasti saavutada välimus ja vähendada keha rasva südame ja populaarne toitumise.
Pea meeles, et Winstrol on pikka aega olnud populaarne sportlaste kergejõustiku (vähem keeruline) väärt. Narkootikumide lisada mõned keha mass, kuid see on väga tõhus neile, kes ei taha, et lisada liiga palju kaalu, kuid lisades jõudu ja energiat. Seetõttu on populaarne jooksjad, džemprid ja laadurid.
Sa võid osta Winstrol steroidid pillid volitatud edasimüüjate või online, seal on mõned asjad teada enne ostu Internetis:
Winstrol ostud tehakse Internetis ametliku veebilehe kaudu on mitmeid eeliseid, saab vältida võltsitud kaupade ostmisega, pettuse, garantii tarneajad ja lihtne teha makseid.
Soovitame osta parima Winstrol jaoks kulturismi Internetis Crazybulks.com. CrazyBulk juriidiline anaboolse toimega ained on koostatud ja valmistatud Ameerika Ühendriigid kasutades puhtamaid, kõrgeima kvaliteediga, farmatseutilise koostisosade, mis tähendab, sa saad kiire kasvu ilma kõrvaltoimeid, ja no prescription vaja.
Meie soovitatud tsüklit, korstnad ja kasutamine CrazyBulk juriidiline steroidid on allpool. Tsükkel on aeg, mille jooksul te kasutate steroide. Seda tuntakse kui “sisselülitamise tsüklit. Kui te ei võta neid, see on tuntud kui “off” tsükkel. Virnad on kombinatsioon erinevatest steroide kasutatakse ajal “sisselülitamise tsüklit.
|
OSCAR-2019
|
||
Ükskord juhtus nii, et Ruudi läks magama ja ma lihtsalt ajaviiteks jäin vaatama "Pealtnägijat". Ja seal oli klipp Ingvar Villido teadliku muutumise kunstist. Mul on väga keeruline otsustada, kas ma igapäevaselt olen pigem seda tüüpi inimene, keda sellised teemad tõmbavad, või siis mitte. Sest noh, mõni tõmbab ja teine mitte. Igatahes TMK lõik "Pealtnägijas" paelus mind ja pani täitsa mõtlema, et noh, miks mitte. Kuni lõpuks öeldi, kui palju see kursus maksab, ja ma leidsin, et 200 eurot on ikkagi liiga palju, et lihtsalt huvi pärast proovida. Ma tegelikult saan aru, miks need kursused nii kallid on - kui sa oled maksnud sellise summa, siis sa oled oluliselt motiveeritum selleks, et asi sulle meeldiks.
Mina tundsin, et nii palju ma ennast motiveerida ei taha. Mainis ainult hr H-le, et näed, vaatasin ja isegi läheks, aga põlgan kalliks.
Ja nüüd kujutlegem minu hämmingut, kui järgmisel päeval potsatas mu tööalasesse postkasti kiri, et mulle pakutakse järgmisel nädalal minu kodulinnas toimuval teadliku muutumise kunsti kursusel osalemist täiesti tasuta. Meie töökollektiivi liikmete eest maksab osalustasu üks sihtasutus.
Ses mõttes, et ega ma siis nii hoolega polnud mõelnud sinna kursusele minna. Ikkagi terve nädalavahetus, kaks täistööpäeva... Samas. Sain isegi aru, et niiviisi universumi direktoriga ei mängita :D Ma olin sõnastanud oma soovi, selle kõva häälega välja öelnud, universum oli mu soovi kohe täide viinud. Ja mina nüüd ei viitsi. Pärast hetke mõtlemist registreerisin end ära.
Nüüd on mul kursusel käidud ja emotsioonid vabastatud. Ausalt öeldes olin ma esialgu täiesti hämmingus, KUI palju inimesi oli kohale tulnud. Ausalt, saarest ja virust. Terve mu kodulinn oli autosid täis. Kusjuures lõunapausidel selgus, et päris paljud osalejatest on neil kursustel käinud juba aastaid, ikka ja jälle uuesti.
Ma ei saa öelda, et mulle ei oleks meeldinud. Viie keha õpetus on nagunii minu meelest ... mõnus. Elades koos ühe emotsionaalse 8-aastasega olen ammu aru saanud, et emotsioon ei ole inimene ise. Ja nende vabastamine on ... vabastav kogemus, on see siis tõesti see, et ma suudan oma emotsioonile öelda, et ta võib nüüd ära minna, või lihtsalt teadlik otsus mitte olla emotsiooni kütkes.
Ega ma nüüd täielikult uus inimene pole. Ja efektiivsus pole ka kuigivõrd suurenenud, aga seda vist õpitakse üldse III kursuse raames. Aga samas, teadlikkus endast ja teadmine, kuidas midagi ära saata, on tõesti kuidagi rahustav.
Kusjuures, huvitav oli see, kui I.V rääkis intellektist ja sellest, kuidas selles (ma ei tea, kuidas seda tegelikult nimetama peaks) minas olemise ajal rakendab inimene oma intuitsiooni ja ettenägemisvõimet. Mina seda ei suuda. Aga. Hr H on aastaid rääkinud, et tal on võime asju ette näha, ta lihtsalt ei suuda seda iga kord hästi teadvustada. Ma olen tema selleteemalisi jutte alati sõbralikult naeratades kuulanud ja noogutanud. Nüüd mõni nädal tagasi rääkis Hr H, et Ruudi oli talle kurtnud, et nii vastik on, et tema teab, mis juhtuma hakkab. Et see on nii häiriv ja ebamugav ja..
Nojah, tundub, et nemad kahekesi suudavadki rakendada oma teadvuse kõrgemaid seisundeid. Mina siin vabastan oma emotsioone ja olen ka rõõmus :)
Ma nägin täpselt sama klippi Pealtnägijas ja imestasin, et sellise asja eest keegi mingit raha üldse maksab. Samad printsiibid saab selgeks pärast ühte psühholoogi külastust, kus selgitatakse, mismoodi emotsioonid tekivad ja räägitakse sellest, et neid on võimalik ise juhtida :) Üks eneseabiraamat ka otsa ja voila, ei mingit kursust.
Tead, ma arvan, et selles asjas on üks mõju just see, et saalitäis inimesi teeb korraga üht ja sama asja. Massipsühhoosi värk.
Oh olen nüüd, kristallkuul. Inimesed ikka maksavad koolituste eest ka siis, kui seal midagi otseselt uut või mujalt kättesaadavat infot ei ole.
Võta näiteks konverentsid. Tänapäeval on KOGU info netis olemas. Sellegipoolest makstakse paar tuhat eurot, et teise maailma otsa seda ise kuulama minna. Miks? Esiteks on näost-näkku üle antud info omandamine efektiivsem. Teiseks võimaldavad koolitused täielikult keskenduda, sul ei ole kõrval sagivat kolleegi või väikelast. Kolmandaks saad aja maha võtta ja oma / töö pikkade plaanide peale mõelda ja see võib olla koolituse juures kõige kasulikum asi üldse...
Et ei ole mõtet imestada, kui inimesed maksavad millegi eest, mille saaks selgeks ka "ühe psühholoogi külastusega" või paari tunniga raamatu taga.
Äratas siin kommentaarides väljendus, ära saata emotsioone !!! Emotsoonid on evolutsiooniliselt ellujäämise programmid ja nendel on kõigil omad kehalised väljendused, mis vaa ära teha, et vabaneda. Seksida ei ole mõtet mõtetes ega arvuti taga, seda tuleb ikka päriselt teha. Vihast saab ka vabaks täiega seda väljendades ja valu puhul inimesed nutavad. Rõõm on vist ainus baasemotsioon, mis inimestel veel väljedusoskustes olemas on.
Lastel on see kõik veel selge aga täiskasvanutel ei aita üks seminar või loeng mitte midagi, tuleb korralikult harjutada ja palju eksperimenteerida ja veel sedasi, et keegi lähiümbruses lähedastest haiget ei saaks. See kõik pole lihtne. Ma tajun inimeste allasurutud emotsioone päris hästi ja nägin kord ühte Villido kursuselt tulijat, ta oleks nagu mõnel ususeminaril käinud. Kehas oli kõik täpselt samamoodi aga jutt ja usk oli, et kõik on nüüd hästi. See aga inimest terveks ei tee, me tajume seda emotsionaalselt maailma ikka alateadlikult teistes inimestes ja see sööb seal pingetena metsikult energiat kui on represseeritud.
Ma ei saa öelda, et ma oleks emotsioonide ärasaatmise osas mingi ekspert, aga mulle jäi kursuselt teadmine, et emotsioon tuleks siis vabaks lasta, kui oled ta läbi tundnud. Et siis ära saadad ikka ainult need emotsioonid, mis tulevad ikka ja jälletagasi mõnele situatsioonile mõeldes.
Ma kasutaks juhust ja küsiks, kuidas selles vallas läinud on? kas praktiseerid neid harjutusi veel ning kas see on Su elu muutnud? küsijaks äsja kursuse läbinu.
Sõna akadeemiline tuli meie perre sel sügisel, kui prl Vaprake gümnaasiumis ebaakadeemiliselt kõva häälega naeris ja selle eest rühmajuhendajalt noomida sai. Sealt edasi viskame ikka teinekord nalja üksteise pihta. Nii käitumise kui ka riietuse osas. Aga praeguse kuumalainega seoses on asi naljast juba kaugemale läinud.
Ma olen riietumisse üldiselt pigem leebelt suhtunud, aga enda arvates millegi vastu väga hullusti eksinud ka pole. Asi võib muidugi olla selles, et ma ei tea reegleid, seega ei tea ma ka seda, kui nende järgi ei riietu :D Kuumalaine alguses siiberdasin tööl suvistes plätudes ja prl Vaprake leidis kohe põhjust akadeemilisusele viidata. Mõtlesin järele ja edaspidi olen toekamaid jalanõusid kandnud. Mitte et ma otseselt kardaksin ebaakadeemiline välja näha, aga noh, lihtsalt...
Palju suurem probleem on Ruudiga. Ka tema jaoks on praegu kuumalaine. Ja ma olen korduvalt soovitanud tal hommikul lühikesed püksid jalga panna. Kusjuures mitte lörtse värvilisi pükse, vaid ikka selliseid viisakaid ja põlvi katvaid. Aga ei. Koolis ei tohi lühikeste pükstega käia ja mingeid erandeid selles reeglis pole. Samal ajal vaatan gümnapoisse nende karvaste jalgadega ja minu jaoks pole selles midagi häirivat. Normaalsed tugevamast riidest ühevärvilised püksid, mitte midagi pole häda. Pigem on mõnikord pilk peale jäänud tüdrukute pükstele, mis kohati püksikute mõõtu on. Samas arvestades asjaoluga, et meil on hetkel klassides ligi 30 kraadi sooja, pole siingi midagi väga laita. Aga jah, Ruudi lühkaritega kooli ei lähe, sest klassijuhataja kunagi ütles, et nendega koolis ei käida. Ja see tähendab, et ei käidagi.
Nüüd lugesin perekoolist, et pidulikel juhtudel peaks koolilapsed kandma viigipükse. Ruudil on viigipüksid isegi olnud. Kunagi. 1. klassi 1. septembriks valmistumisel igatahes ei tulnud ma selle pealegi, et peaks ostma. Nii alustaski Ruudi oma kooliteed rohelistes velvetites koos šampanjakarva tikitud pluusiga, sest tema ema ei tulnud selle pealegi, et akadeemilises maailmas kantakse pidulikel päevadel ülikonda. Või vähemalt viigipükse koos valge triiksärgiga.
Praegu mõtisklen, kas pärismaailma pärisinimesed vaatasidki teda pilguga, et on alles perekond, pole lapsele pidulikke riideidki selga pannud. Mitte et ka see mind ülemäära erutaks, lihtsalt praeguste lühikesi-pükse-koolis-ei-kanta arutelude valguses on kuidagi mõtetes.
Muidu on mul sel õppeaastal vaja veel kuus tundi klassi ees seista, siis veel arvestused, eksam ja saabki hakata joont alla tõmbama. Suurepärane :D
Oot, kooli reeglites on kirjas, et poisid ei või käia lühikeste pükstega, aga tüdrukud võivad? See on sooline diskrimineerimine ju, imegu muna. Esitad ametlikus toonis järelepärimise, kuidas nad kommenteerivad sellist punkti olukorras, kus naiste ja meeste vaheline ebavõrdsus ja võrdsetele alustele tugineva hariduse olulisus igapäevaselt ajakirjanduses teemaks on.
Aga ei, kooli reeglites sellist punkti pole (ei poiste ega tüdrukute kohta), on vaid klassijuhataja, kelle sõnu kohati väga usutakse. Ja võrdsus on olemas - ka tüdrukud ei tohi (Ruudi koolis) lühkareid kanda. Isegi seelikute all peavad retuuse kandma (ma viimase osas pead küll ei anna, aga poisi sõnul nii on).
Hahaaa, Rents, hah!!! Mul on laua peal (füüsiliselt) akadeemilise soolise võrdõiguslikkuse blogipostituse mustand, õhtul saad!
Oi, minu oma käis vahepeal rebitud põlvedega teksades, sest minu meelest on need toredad. Ma jälle isegi ei mõelnud, et äkki ka see pole akadeemiline.
Kusjuures, kui ma järele mõtlen, siis dressipükstes poisse olen ma Ruudi koolis näinud. Mitte kehalises.
Poisslapsele ülikonna või viigipükste ostmine, mida kantaks vaid paar korda aastas on kahtlemata rahalise väljaminekuna küsitav. Samas on kaasaegne ülikond olnud meeste garderoobis olulisel kohal üle sajandi ja ilmselt jääb veel vähemalt sajaks aastaks just pidulikemate hetkede tarvis. Et Sa ei peaks tulevikus häbenema seda telepilti, kus Su poeg on suures plaanis presidendi vastuvõtul, ülikond esimest korda elus seljas, tuleks siiski hakata varakult harjutama :)
Ma ausalt isegi ei mõelnud selle peale, et ülikonda osta. Selle asemel sai teistsugune komplekt, mida ta aasta läbi pidulikel puhkudel (ehk siis sama harva kui ülikonda) kandis. Aga see on õige tähelepanek, et harjutamise mõttes võiks ju olla (kuigi kui Ruudi peaks teleekraanile sattuma, siis vähemalt praeguse suhtumise järgi võiks eeldada, et me näeksime pilti sellest, kuidas ta lükkab ümber kaamera, mis julges teda filmida. Ta keeldub võistlustelegi minemast, sest "äkki võidab ja siis tehakse pilti ja pannakse ajalehte").
lasteaiaealised ülikondadesse surutud poisid, kes veel pahandada ka saavad, et piisavalt akadeemiliselt ei käitu...see on kurb lihtsalt. mul suurem on 14, ja tal pole ka veel ülikonda olnud. ma miskipärast arvan, et enne põhikooli lõpuaktust ei tule ka. viisakam püks + triiksärk on siiamaani asja ära ajanud. koolis lühikeste pükstega käib küll, ühel aastal kuumalaine ajal isegi direktori vastuvõtul (aga olid ka kenamad püksid :D).
tüdrukud näevad kohati ikka palju kentsakamad välja, 11-aastane üritab ka vahel öösärk+retuusid kombinatsioonis kodust väljuda. aga neil siiski eelmise klassijuhataja nelja-aastane selgitustöö on paljuski vilja kandnud ja võrreldes nt paralleelklassiga pole väga vigagi.
ps ebaakadeemilise naermise pärast keelas prof Harro mul neurokeemia loengute külastamise. eksamile õnneks siiski lubas. ma ei teagi, kes pärast paremini naeris :D
Ma käisin gümnas näiteringis ja ühel korral käskis juhendaja mul ja mu sõbrannal ühes tükis teha "oma jõledat naeru". Kusjuures ma ei mäleta, mis lugu see üldse oli ja kas see ka üldse lavaküpseks sai.
Kirjanditest. CNN kirjutas eile Hiina riigieksamitest (jubedad; ma sain 9 küsimuse kohta 1 õige vastuse) ja muuseas ka kirjanditest. Võrdle meiega:
mul läks kaheksast neli pihta, aga üks (mat. ülesanne) ei loe, sest selle panin ma huupi. nii et päris ausalt läks kolm kaheksast. matemaatika-füüsika koha pealt on mul piinlik, teadusliku kommunismi tüüpi küsimuste valestivastamise pärast aga mitte. ja geograafiaküsimus (see laevasõidu oma) oli nii ja naa - kõhklesin kahe variandi vahel, panin mööda, aga oletatavasti teaks ma seda sealkandis elades paremini.
Ei ole sama kaugel, tublisti lähemal, ükskõik, kas vaadata linnulennult või mereteid pidi - mereteid pidi tundub see silma järgi vaadates Hiinast tulles lähemal kui Vahemeri meist. ja Vahemere kliimast teaks ma juba tunduvalt rohkem. Linnulennult kah lähemal kui Vahemeri, aga see tegelikult muidugi ei loe.
Ma sain patuga pooleks isegi viis õiget (patused olid bioloogia, mille ma huupi pakkusin, sest ma ei saanud sõnadest aru ega viitsinud mõelda, ja matemaatika, kus ma jõudsin nii kaugele, et peaks olema positiivne arv, aga edasi ei jaksanud mõelda).
Ma jäin muidu mõtlema selle peale, et too kirjanduse (kunstide) küsimus ei olnud väga keeruline, et äkki siis teised küsimused ka polnud tegelikult, lihtsalt meil kõigil on 10+ aastat möödas sellest hetkest, kui viimati nende teemadega kokku puutusime.
Ja see, et ma geo küsimuse valesti vastasin, ei ole peaaegu üldse piinlik minu jaoks, sest ma tean, et pärast ruumilist mõtlemist on just see mu kõige nõrgem külg.
Minu korralikud õiged olid inglise keel, bioloogia ja kirjandus-kunstivoolud. matemaatika oli lahmimisi.
no ja osa küsimusi langes küll mumst teadusliku kommunismi ja partei ajaloo rubriiki. küsimus ei ole üldteadmistes ega mõtlemises, vaid sa pead teadma, kuidas on ette nähtud.
A mis sa selle religiooni ja sotsialismi küsimuse vastuseks mõtlesid? Mu meelest on õige vastus täiega loogiline :D Ja ajaloo küsimus ei tundu ületamatu, lihtsalt mina isiklikult ei tea USAst väga palju, seega ei saanud ka loogiliselt õiget vastust tuletatud, sest ainus, milles ma sain kindel olla, oli see, et monarhiat ei tahetud kaotada :D
USA ajaloo küsimus oli jah rohkem üldteadmiste küsimus. ka see oli üks neid, mida oleksin võinud ise paremini teada.
Ausalt, ma ka ei saa sellest hullust akadeemilisuse tagaajamisest aru. eriti arvestades, et nende laste töökeskkonnad saavad olema hoopis teistsugused kui tänapäevastel kontorirottidel, kelleks neid üritatatakse nii riietumise kui käitumisega vormida. Mul ei ole mingit probleemi saata laps sooja ilmaga kooli viisakates põlvpükstes. õpetajad on paar korda kobisenud, et miks pole viikareid, aga ma tõesti ei näe põhjust, miks ei saa sama funktsiooni täita mustade teksadega. laps kannab seda, mida ema ostab ning selga läheb.
Vaidlen. Akadeemilisust või formaalset väljanägemist ei nõuta ju iga päev. Kuid laps / noor täiskasvanu peab olema selleks VÕIMELINE, sest MÕNIKORD on seda vaja. Ka "teistsuguse keskkonna" hipidel ja grungedel on mõnikord vaja matusele v presidendi vastuvõtule minna. Või oma lemmikdaamile / härrale meeldimiseks tumedat ülikonda / õhtukleiti kanda.
Värske näide: ma võin iga päev käia tööl plätu+tsärk stiilis ja kõik on okei. Aga üleeile õhtul saatis ülemus sõnumi, et palun pane homseks ülikond, sest on vaja.
Minu jaoks on ka (oma) koolis ühtemoodi ilus vaadata nii pintsak+viigipüks noormehi kui ka habe-põlvini-liibuv-teksapüks noormehi. Et siis akadeemilisus on minu jaoks kuskil mujal kui puhtalt ülikonnas.
|
OSCAR-2019
|
||
Meie elamusrohke reis Prahasse ja natuke kaugemalegi on nüüd õnneliku lõpuni jõudnud, nii et ma olen juba hommikumantligi tavaliste riiete vastu vahetanud. Mis seal salata, eks ta väsitav oli :D Aga niiiii äge. Mul tuli reisi ajal samamoodi korduvalt ootamatuid rõõmupurskeid selle pärast. Kui ma eelmiste jõulude ajal sain öelda, et sihipäraselt tegutsedes on võimalik jõuda igasuguste uskumatute tulemusteni, siis sel aastal saan öelda, et "miks ka mitte?" on väga hea moodus tegutsemiseks. Miks ka mitte sõita festivalile, et näha korraga ära NIN ja Lana Del Rey?
Kusjuures mõlemad tegid täiega kõva laivi, mille üle ma olen veel ekstraõnnelik, sest Placebo on mul ikka veel natuke hinges.
Reis ise oli mugavusstsoonist korralikult väljas. Nädal aega kogu aeg kolmekesi koos, kolm ööd telgis, lisaks teatav ebakindlus selle osas, kuidas asjad ikkagi toimivad. Eks selliseid meie kontrolli alt väljas olukordi (mis isikkoosseisu arvestades kõige keerulisemad olid) ikka tuli ette, aga kokkuvõttes tundus meie seltskond päris hästi toimivat. Ses mõttes et ... kui muusikafesivalile läheb kolm inimest, kes kõik võtavad kaasa hulga raamatuid, sest loomulikult tekib pidevalt olukordi, kus mõnuga raamatuid lugeda, siis see on päris hea eeldus :D Mina näiteks lugesin läbi kaks ja pool raamatut ja siinkohal olgu õnnistatud rõõmsad hobugreifid ja abikaasad, kes kingivad suurepäraseid lugereid. Mul polnud siiani olnud juhust oma lugerit niii sihtotstarbeliselt kasutada, aga nüüd mõistan, kui mugav see on. Väike, kerge, võimaldab igasuguste probleemideta ka lauspäikese käes lugeda. Ja mahutab palju raamatuid.
Prahast olen ma oma eelmise reisi järel väga hea postituse juba kirjutanud. Põhimõtteliselt on asjad sealkandis üsna samamoodi, aga seoses reisiseltskonna, kestuse, aga ka 20-kilose kohvriga on mõningaid täpsustusi.
Seekord sõitsime läbi Helsingi, mis andis suurepärase võimaluse tunda lennuhirmu, sest see põkats, mis Tallinnast Helsinkisse läheb, on ... põkats noh :D Nii väike, et tegelikult täiseti vabalt Finnairi käsipagasimõõtudesse mahtuvat kohvrit polnud lennukis nagu kuskile panna. Muus osas möödus lend vahejuhtumiteta. Lennujaamast linna saab jätkuvalt taksoga, aga meie valisime seekord ühsitranspordi, täiesti tavalise bussi (nr 119, kui kedagi huvitab. Ega seal rohkem neid polegi). Olemas on ka otseliin lennujaama ja raudteejaamavahel, mida kasutasime tagasi tulles ja millele tuleb osta eraldi pilet (eelmüügist 44 krooni, bussijuhi käest 60), 119ga saab sõita tavalise ühistranspordipiletiga.
Ühistransport on Prahas jätkuvalt jumalik, piletihinnad samad, mis kolm aastat tagasi, ja liikumismugavus super. Seda aga eelkõige seetõttu, et trammid ongi Praha kõige bossimad bossid. Korra istusime trammis, millele vilkuritega kiiarabiauto teed andis... See, et tavalised autod end kahele rattale sektorisse tõmbavad, et trammile mitte ette jääda, on täiesti normaalne. Ja jalgrattaga sõidavad kesklinnas ainult hullud. Aga tänu kõigele sellele ei paistnud neil seal ka ummikuid olevat.
Meie enne-fesitvali majutuskoht oli Žižkovis, mille kohta ütles prl Lumivalgeke, et see on nagu Eesti Kalamaja, boheemlaste kogunemispaik, mis algselt oli tööliste elukohaks. Nunnu kant oli, kommunistliku klassika žižkovi torni näol saime ka kerge vaevaga üle vaadata. Selle linnaosa surnuaeda on muuseas maetud Kafka. Pärast festarit olime taas Vinohradys nagu eelminegi kord. Žižkovis oli meil korter viiendal korrusel, kuhu viis lift, mille uksi tuli ise avada ja sulgeda, mis andis asjale kohe mõnusa tunde. Lisaks oli mõlemas korteris gaasiboiler, mis samuti väga meeleolukas, sest kellele ei meeldiks, kui dušši võttes kostab kapist tuldpurskava lohe häält.
Kuna meiega oli kaasas ka hr Peika, vaatasime alustuseks üle kõik klassikalised vaatamisväärsused (välja arvatud kujudega kell, sest see oli remondis), millest õlleaed oli vist meie kõigi lemmik, sest nagu hr Peika ütles: "Ilus vaade, hea siider ja toredad inimesed." Või midagi umbes nii. Kusjuures õlu ja siider on küll kolme aastaga kallimaks läinud, õlu oli 45 ja siider 55 (kurss on praegu umbes 1:24...), aga siider on jäktuvalt jumalikult kuiv ja jääga ning erakordselt kosutav.
Pärast fesitavali jõudsime ära käia ka Petrini mäel, kuhu ma eelmisel korral ei jõudnud ja mille otsa sai sõita funikulööriga ("...eee... see on VÄGA madal funikulöör," hoiatas meid prl Lumivalgeke), mis on armastatud jalutuspaik ka kohalike seas. Lisaks on seal üks matsakas Eiffeli torn, panoraamsed vaated Prahale ja lihtsalt uskumatult rahulik ja vaikne olemine.
Ühel õhtul jõudsime ka mõnusasse õllekasse (mingi...50 meetrit Karli sillast? ühesõnaga täiega kesklinnas), kus valgetes särkides mehed kandsid lauda õlut ja siidrit ja snäkke. Muidugi oleks nad lauda toonud ka praade, kui me oleks tellinud :D Huvi pärast otsisin üles - käisime õllrestoranis nimega Kozlovna Apropos. Kuna minul ja eriti prl Lumivalgekesel on sügav umbusk Tšehhi toitude suhtes, ei hakanud ka seekord leiva sees serveeritud guljašši tellima. Samamoodi jäid tellimata nende klimbid, mis on klimbisoo häbivaäärne haru. Hinnataseme määratlemiseks - suur vaagen õllekõrvast (sobilik kolmele) pluss kaks ringi jooke läks kokku mingi 500 krooni äkki, mis on alla 20 euro. Ja seda siis kohas, kus on väga palju turiste. On need tšehhid muidu, mis nad on, aga röövlid küll mitte :D
Imelikest tšehhidest rääkides. Kui me viimasel päeval oma imetoredast Vinohrady korterist välja hakkasime minema, ei osanud me võtmetega midagi peale hakata. Omanik oli Türgis, meie küsimustele ei vastanud, nii me kohmitsesime mõnda aega, kuniks tegime otsuse visata võtmed postkasti (nagu eelmiseski kohas, kuigi siis juba omaniku palvel) ning edasi liikuda. Mõeldud tehtud. Viskasime võtmed postkasti, haarasime kätte oma neli kohvrit (neist üks 21 kilo kaaluv isend, keda hellitavalt Sõbraks kutsusime), et hetk hiljem mõista: see oli maja, kust VÄLJA saamiseks oli võtmeid vaja. Neidsamu võtmeid, mis meil juba kinnises postkastis olid.
Kolm väsinud välismaalast avastavad, et on end kogemata sulgenud vanaaegse kindluse koridori, kust puudub igasugune väljapääs. Tegemist on vaikse kandiga, kus inimesi ei liigu. Kuidas nad reageerivad?
Koleerik (prl Lumivalgeke): neab valjuhäälselt maa põhja tšehhe ja nende lollust saata korda midagi nii idiootset nagu väljapääsu mitte võimaldamine. On veendunud, et sinna me jäämegi, sest kõik inimesed on tööl.
Flegmaatik (mina): teen kohatu ettepaneku mängida ajaviiduks kaarte. Oma peas mõtisklen sellest, et lend läheb ju alles õhtul, selleks ajaks keegi ikka koju tuleb ja meid välja laseb.
Sangviinik (hr Peika): hakkab süstemaatiliselt ustele koputama, et leida inimene, kes on kodus ja kes saaks meid välja lasta.
Mis ma siis ikka oskan kokkuvõtteks öelda - hr Peika leidis Prahast vorstid (see päris hot dogi moodi söök - lahtine sai, millel on põrakas vorst sinepiga), prl Lumivalgeke oli õnnelik, et polnud linna veel unustanud. Ja mina... olin jätkuvalt vaimustunud Praha ilust. Ja sellest, et tegelikult tulime ju festivalile. A ma festivalist kirjutan natuke hiljem :D
Ma pilti pannes jäin isegi vaatama. Aga see on ikka Ints-est, eksole :D Tervitustega Eesti märgile. Copywriterite naljad, nendesamade, kes tegid kampaania "Jälle raamat?!?"
|
OSCAR-2019
|
||
Turundusagentuuri Paprika juhataja Jana Gaškova ütles intervjuus venekeelsele majanduslehele Delovõje Vedomosti, et vene rahvusest inimesed armastavad näiteks koguneda sotsiaalmeedias Facebooki gruppidesse, eestlastel neid praktiliselt ei ole. Sellest tuleb lähtuda ka müümisel.
“Selleks, et digiturunduses lahendused maksimaalselt töötaks, on vaja läbimõeldud loovlahendusi ning kuna me klientide nõudlus selles osas üha kasvab, oli ainuõige otsus kaasata me meeskonda ka loovjuht,“ sõnas FCR Media partner ja müügijuht Anni Kitsing.
Eesti ettevõtted on maailma mõttes imeväikesed. Ka siinsed kõige suuremad tegijad on kordades pisemad kui nende konkurendid välisturgudel. Ja kuigi meiegi ambitsioon peab olema kasvada, siis on võtmekoht selles, kuidas suudame teistele selgeks teha, et meie eelis ongi „saada ja olla suur vaimult“...
Kõik turundajad on olnud olukorras, kus on vaja kas teha uus veeb või uuendada vana ja siis on vaja leida sobiv tegija. Aga kuidas teda leida? Üks levinumaid viise on muidugi sõbra soovitus. Aga sellele ei saa ka alati lootma jääda. Eesti digitaalturunduse aastakonverentsi Best Internet 2018 raam...
„Sa ei saa ennast turundusvaldkonnas töötades lollitada, et teed midagi tähtsat, kui sa ei näe oma töö mõju inimestele, muutust parema maailma suunas,” ütles reklaamimaailma vanameister David Droga tänavu Cannes’is ja mul ei jää muud üle, kui nõustuda. Alustaks Eesti ühiskonna paremaks muutmisest...
Digitegu 2018 Facebooki reklaami kategooria võitja PZU lõi endale Facebooki Messengeri virtuaalse klienditeenindaja PIRI. Nad tõid seinapostituste ja Facebooki bänneritega sihtgrupi PIRIga suhtlema - virtuaalne klienditeenindaja tegi nalja, võttis maha müügisurve tunde ja suunas lõpuks vestluspar...
Brit Mesipuu viis oktoobri keskel läbi uuringu, et saada teada Eesti koolinoorte sotsiaalmeedia kasutuse harjumuste kohta. Vastuseid laekus enam kui 1700 kooliõpilaselt. Briti sõnul saavad turundajad uuringust palju vihjeid selle kohta, kes on need influencerid, keda noored jälgivad, ja mis on se...
Sattusin hiljuti lugema naisteajakirjas artiklit, mis poole peal ära tüütas. Alles pärast sügavat haigutust märkasin lehekülje üleval nurgas pisikest märget “promo”. Ettevõttel on terve A4 jagu klantspaberit, mille eest ta on maksnud, kuid selle asemel, et kirjutada ostetud pinnal midagi huvitava...
Librix Print võttis kasutusele Baltikumis ainulaadse tehnoloogia, et pakkuda trükistele lisaks automatiseeritud kommunikatsiooniteenust. “Meie eesmärk on viia Eesti ettevõtete turundus, müük ja kliendisuhtlus täiesti uuele tasemele ning lahendada ära ettevõtete suur probleem – kust leida töökäsi,...
Econsultancy koolitaja ja Boaggworksi partner Paul Boag rääkis konverentsil Best Internet 2018, millised on veebi optimeerimise tehnikad, mis reaalselt töötavad. Ta tõi palju elulisi näiteid, kuidas kehv veeb konversiooni asemel potentsiaalse kliendi hoopis eemale tõrjub. Esitlusest tegi kokkuvõt...
31. oktoobri kommunikatsioonijuhtimise aastakonverentsil esines kokku peaaegu 20 esinejat. Nende hulgast leidis ka kaks eksperti Ühendkuningriikidest, Econsultancy sotsiaalmeedia ja PR valdkonna koolitaja Michell Goodall ning London King`s College`i turundusprofessor Kirk Plangger, kelle esitlust...
31. oktoobril kogunes kommunikatsioonirahvas Apollo Mustamäe kinno, et arutleda Eesti PR olukorra üle. Hannes Rumm ütles oma ettekandes, et ehkki ajakirjanikud väidavad, et sisuturunduse reeglid on nüüdseks paigas, siis seda need ilmselgelt ei ole ning jõujoonte märgistamine alles käib. Kokkuvõtt...
Kommunikatsioonijuhtimise Konverentsil tehtud ettekandes suunas suhtekorraldusbüroo Corpore konsultant Vootele Päi tähelepanu sellele, et sotsiaalmeediaturundus võib sageli olla ülehinnatud, sest paljude ettevõtete jaoks on tulenevalt ärimudelist ning sihtrühmast sotsiaalmeedia pigem kõrvalise tä...
Teha kingitus või hoopis annetada? Kui kallis peaks kink olema? Mida siis ikkagi töötajatele kinkida? Kingiostupaanikaks sel aastal põhjust pole - ROI tootegrupi juht Kairi Välling uuris, mida töötajad oma tööandjalt tegelikult kingiks ootavad. Üks mis kindel - küünlad soovinimekirja esiotsas ei ...
SEO ehk otsingumootorite (näiteks Google) optimeerimine on veebilehe muutmine ja parandamine, et tõsta veebilehekülje külastatavust ja parandada positsioone Google otsingus. Seega on SEO oluline iga veebilehekülje jaoks, mille kaudu müüakse mõnda teenust või toodet. 2019. aasta turundusplaani ja ...
"Viimasel ajal muud ei kuulegi, kui et video-video-video! Just seda nõuab sotsiaalmeedia platvormide algoritmid ja sinu jälgijad. Mina küll suurem asi videote vaataja Facebookis ja Instagramis ei ole, kuid paljudele on see just eelistatud sisuformaat. Ka Facebook jagab orgaanilist reachi videole ...
Eestlased on jälle millegagi esimesena hakkama saanud! Valminud on üks mahukamatest virtuaalreaalsetest riigitutvustustest maailmas – V R Estonia. Täpsemalt räägib V R Estonia küll e-Eestist, selle eduloost, lahendustest ja digiriigi tulevikust. EASi tellitud 12st 360kraadisest videoklipist koosn...
|
OSCAR-2019
|
||
Täna Tartus algaval kahepäevasel Eesti-Hollandi autismisümpoosionil “Ole arusaadav!” saavad kokku autismivaldkonna spetsialistid Eestist ja Hollandist. Viiendat korda toimuval üritusel räägitakse erinevatest õpetamise meetoditest ja jagatakse kogemusi autismispektri häirega laste arendamisel. Igal teisel aastal toimuvat sümpoosioni ootavad Eesti spetsialistid pikisilmi.
Eesti Autismiühingu juhatuse esinaine Marianne Kuzemtšenko: „Sümpoosioni korraldame koostöös Blankers & Hage ja Tartu Tervishoiu Kõrgkooliga. Oleme tänulikud mõlemale partnerile sedavõrd tõhusa ja panustava koostöö eest. Tänu Blankers & Hage´le oleme leidnud kõigile sümpoosionidele asjatundlikud ja huvitavad lektorid Hollandist, kes toovad meieni kaasaegseid teadmisi ja oskusi. Eesti-poolsete lektorite ja oskusteabe vahendamine spetsialistidele on kinnitanud ka meile endile, et oleme üsna kenasti kursis arengutega autismivaldkonnas Euroopas. Tartu Tervishoiu Kõrgkooli ruumid on kaasaegsed ja sobivad sellisel tasemel ürituste korraldamiseks väga hästi, samuti on kõrgkool panustanud oma spetsialistide teadmiste ja oskustega.” Loe edasi »
27.09-01.10 aastal 2016 käis 12-liikmeline erinevate erivajadustega inimeste grupp koos abilistega Itaalias Asti linnas tutvumas erivajadustega inimesi tööle rakendavas hotellis “Albergo Etico”. Antud hotelli intelektipuudega töötajaid valmistatakse ette tööks hotellis või restoranis läbi Iseseisvuskooli.
Seminaril kuulame Itaalia hotell “Albergo Etico” asutaja ettekannet mudeli praegusest käekäigust ja tulevikuplaanidest, Eesti aktiivsete erivajadustega noorte ühingu “Iseseisvus kuubis” tegevuse ülevaadet ja meie hotelli maastiku eksperti. Seminari lõpus arutame üheskoos antud mudeli ülevõtmise võimalusi ja rakendamist Eestis.
Üritusel osalemiseks ja lisaküsimuste korral palume pöörduda gretekangur@gmail.com või jako.stein@gmail.com
6. aprillil toimub Eesti Rahvusraamatukogu suures konverentsisaalis Tallinna raamatumessi raames kirjandusfoorum “Kui lugeda on raske…”.
Foorumil uuritakse, missugused võimalused on lugemiseks neil, kel see tegevus raskendatud on. Asjatundjad kõnelevad sellest, mida toob endaga kaasa nägemispuudega inimesi puudutav Marrakeši leping ning mida on tehtud Eestis ja Soomes nägemisprobleemidega inimestele raamatute kättesaadavaks muutmisel. Foorumile oodatakse raamatukogutöötajaid, sotsiaaltöötajaid, tugiisikuid, emakeeleõpetajaid, kirjastajaid, autoreid ja kõiki teisi, keda see teema kõnetab. Foorumi kava: http://estbook.com/tallinna-raamatumess/kui-lugeda-on-raske/
Eestis on umbes 100 000 inimest, kellest klientidena on seni vähe räägitud – vähenenud töövõimega inimesed. Õigupoolest on paljud ettevõtted seni pööranud soodustuste näol tähelepanu muuhulgas (töövõimetus)pensionäridele, ent paljud neist ei kasuta varsti enam pensionitunnistust. Olukord pakub uusi võimalusi ja nõuab teenuste pakkumise läbimõtlemist ka ettevõtjalt, kirjutab töövõimepoliitika juht Arne Kailas.
Kui olete pakkunud soodustusi pensionäridele, kaasa arvatud töövõimetuspensionäridele, siis tõenäoliselt soovite teha seda ka edaspidi. Sel juhul tuleb arvestada sellega, et pensionitunnistust vähenenud töövõimega inimesed varsti enam ei näita, sest see asendub töövõime kaardiga – plastikkaardiga, millel kirjas inimese nimi ja töövõime ulatus. Kuni aastani 2021 kasutavad osad inimesed pensionitunnistust ja osad uut kaarti.
Nagu inimestel ikka, on ka sellel kliendigrupil erinevad huvid, haridus, tervislik seisund ja sotsiaalne taust. Samas on suur osa vähenenud töövõimega inimesest jäänud seni ebaõiglaselt aktiivsest ühiskonnaelust kõrvale ja siin on põhjusi nii ühiskonna hoiakutes, ligipääsetavuses kui ka majanduslikus toimetulekus. Näiteks, 2015. aastal läbi viidud küsitluse järgi tunnetab 81% Eesti elanikest eelarvamuslikku suhtumist vähenenud töövõimega inimestesse. Loe edasi »
Kutsume Teid osalema Nordplus kaasava täiskasvanuhariduse projekti „B + Inclusive – Adult Education for All“ ja Kodanikuühiskonna nädala raames toimuval
Registreerimislink osalemissoovi kinnitamiseks asub SIIN ja on aktiivne kuni 10.11.2016 (kaasa arvatud).
Juhime tähelepanu, et osalejate arv on piiratud, seega palun teavitage seminari korraldajat kindlasti kui olete küll registreerunud, kuid ei saa kohale tulla. Teie koha üle võib keegi teine õnnelik olla!
Eesti Liikumispuudega Inimeste Liit korraldab koostöös Itaalia hotelli Albergo Etico’ga seminari „ Puudega inimeste töötamine ja töökorraldus Albergo Etico hotelli näitel, mis toimub Itaalias Asti linnas, 27. september 2016 – 01. oktoober 2016.
Hotell Albergo Etico asub Põhja-Itaalias Asti linnas, kus juhataja Alessandro Toselli on algatanud huvitava kontseptsiooni hotelliäris – Albergoetico. Hotellis töötavad puudega inimesed, kes igapäevaselt seda ettevõtet peamiselt pööritavad. 2009.a alguse saanud “Albergo Etico” organisatsioon veab lisaks hotellile ka Tacabanda restorani ning vaimupuudega noortele iseseisvaelu oskusi õpetavat akadeemiat “Academy of the Independence”.
PROJEKTI EESMÄRK: koguda teadmisi ja kogemusi, kuidas luua ning majandada hotelli, mille personal koosneb peamiselt erivajadusega inimestest. Saadud kogemust rakendada Eestis, luues hotelli, mille kõrval on abistatud elamine suure abivajadusega aktiivsetele erivajadusega inimestele.
Korraldajate poolt oodatakse Eestist osalema 6-8 inimest, kellel on soov Eestis luua võimalused puudega inimestele töötamiseks , elamiseks (toetatud elamine) ja iseseisvaks eluks.
Kandideerimiseks õppereisile palutame esitada CV koos motivatsioonikirjaga (2000 – 3500 tähemärki) elektrooniliselt aadressile: jyri.lehtmets@gmail.com hiljemalt 21. aug 2016. Motivatsioonikirjas palume välja tuua põhjenduse oma sobivuse kohta ja motivatsiooni seminaril osaleda ning kirjeldada lühidalt, kus ja kuidas on seminaril omandatud teadmisi võimalik kasutada ja teistega jagada.
Enamik inimesi peab loomulikuks, et nad saavad kasutada ühistransporti, surfata internetis või vaadata televiisorit, kuid puudega inimese jaoks võivad kõik need tegevused jääda kättesaamatuks. Euroopa Komisjoni poolt vastuvõetud strateegias, mille eesmärk on tõkked kõrvaldada, kirjeldatakse, kuidas EL ja liikmesriigid saavad julgustada puudega inimesi oma õigusi kasutama.
Näiteks hõlmavad vastuvõetavad meetmed liikmesriikide väljastatud, puuet tõendavate dokumentide vastastikust tunnustamist ning riigihangete ja riigiabi eeskirjade standardiseerimise edendamist võimaldamaks nende sihipärasemat kohaldamist. Arutletakse, kas tuleks teha ettepanek „Euroopa ligipääsetavuse akti” kohta, et arendada edasi juurdepääsetavate toodete ja teenuste ühtset turgu.
„Et täieõiguslikult osaleda ühiskonnaelus ja majandustegevuses, peab puudega inimestel olema lihtsam juurdepääs üldkasutatavatele hoonetele ning ühistranspordi- ja digitaalteenustele“.
Selle saavutamiseks on võimalus töötada Euroopa tasandil välja juurdepääsetavate toodete ja teenuste standardid ning kasutada juurdepääsetavate üldkasutatavate hoonete ehitamiseks riigihankeid.
Takistuste kõrvaldamine ei ole ainult ühiskondlik ülesanne, vaid aitaks luua turul uusi võimalusi. Näiteks selgus Ühendkuningriigi Riikliku Pimedate Instituudi uuringust, et ühe supermarketiketi tehtud 35 000 naela suurune investeering sellesse, et muuta nende veebisait puudega inimestele juurdepääsetavaks, tõi aastas 13 miljonit naela lisatulu. Saksamaal korraldatud uuringust selgus, et kui ehitistele oleks parem juurdepääs, reisiksid puudega inimesed rohkem. Saksamaa turismitööstuse käive suureneks sellest tulenevalt 620 miljoni kuni 1,9 miljardi euro võrra.
Hea algatus avalikkuse teadlikkuse suurendamiseks puuetest ja juurdepääsuvõimaluste olulisusest on olnud juurdepääsetava linna tiitli andmine.
Eesti Puuetega Inimeste Koda koostöös projekti “Paneme seaduse kehtima!” partneritega, kelledeks on Eesti Disainerite Liit, Eesti Maaomavalituste Liit, Eesti Kunstimuuseum, MTÜ Eesti Purjelaevad, Islandi Disainikeskus ja Põhjamaade Liikumispuuetega Inimeste Liit, kutsub valdkonnast huvitatud asutuste ja organisatsioonide esindajaid osalema 3. märtsil 2016. a. projekti lõpuseminaril – „Seadused ja nende elluviimine. Kuidas edasi?“ Eesti Puuetega Inimeste Kojas, Toompuiestee 10 Tallinnas. Loe edasi »
Kutsume Teid osalema eakate pikaajalise hoolduse teemalisel töötoas, mis toimub rahvusvahelise projekti SUSTAIN raames, milles Poliitikauuringute Keskus Praxis osaleb. Projekti kohta saab lähemalt lugeda eesti keeles siit ja inglise keeles siit.
Töötoa eesmärk on pakkuda välja ja koos arutada konkreetseid lahendusi, kuidas parandada Eestis eakate pikaajalise hooldusega seotud teenuste kvaliteeti. Sobivamaid ideid asutakse Eestis SUSTAIN projekti raames rakendama kahes Eesti asutuses (Alutaguse Hoolekeskus ja Medendi).
Töötuba toimub 25. veebruaril Poliitikauuringute Keskuses Praxis (Tornimäe 5, III korrus, Tallinn), kell 10:00-16:30.
Väljapoolt Tallinna saabuvatele osalejatele kompenseeritakse soovi korral transpordiga seotud kulutused. Selleks tuleb esitada vastav avaldus koos kuludokumentidega.
Palun andke meile teada oma osalemissoovist hiljemalt 18.veebruariks vastates e-kirjale teatega “Osalen” või e-registreerimisega siin.
Avaleht → Uudised → EPIKojal juhatuse liikmete, juhatuse esimehe ja revisjonikomisjoni liikmete valimiste tulemused
15. augustil toimus EPIKoja üldkoosolek 2/2018, milles raames toimusid ka EPIKoja juhatuse liikmete, juhatuse esimehe ja revisjonikomisjoni liikmete korralised valimised perioodiks 2018-2022.
Valimiste tulemusena selgus, et juhatuse esimehe kohal jätkab Monika Haukanõmm. Uuenenud juhatuse koosseis on: Kaia Kaldvee, Toomas Mihkelson, Kairit Numa, Jakob Rosin, Helle Sass, Ulvi Tammer-Jäätes, Mihkel Tõkke ja Helmi Urbalu.
|
OSCAR-2019
|
||
Kevadel osales ASSITEJ Eesti esindaja, juhatuse liige Reeli Lonks, kahel ASSITEJ keskuse korraldatud lastele ja noortele suunatud teatrifestivalil Põhjamaades.
ASSITEJ Islandi laste- ja noorteteatrifestival UNGI, mis toimub iga kahe aasta tagant, toimus 19. – 22. aprillil saare pealinnas Reykjavikis. 19. aprillil tähistavad islandlased esimest suvepäeva (First Day of the Summer), mis on riiklikult vaba päev, ja sellega ka UNGI festival algas. Festivali avamisel astusid ülesse konnad Rootsist ehk kaasaegsed tantsukunstnikud. Etendused toimusid Tjarnarbio nimelises teatrimajas, kes produtseerib kaasaegset teatri- ja tantsukunsti, ning Islandi Rahvusteatris (Þjóðleikhúsið), kes valis festivalile kolm etendust enda majast. Ülejäänud etendused, rahvusvahelised või koostöölavastused eri riikide kunstnike vahel, olid valitud ASSITEJ Islandi juhatuse poolt.
Oli Islandi-Iiri koostööna valminud õhutantsijate teatrietendus (aerial dance theatre) „Strange Feathers”, mille loojad, islandi ja iiri koreograafid tutvusid aastaid tagasi just ASSITEJ korraldatud festivalil Indias Next Generation programmi all. Tänaseks on see välja jõudnud viljaka koostööni ja peenetundelise lavastuseni, millega tuuritatakse Euroopas ja väljapoolgi ringi. Etendus on mõeldud lastele alates 18 kuust ja nende vanematele, mängitakse tantsu ja liikumisega, n-ö õhutantsu, akrobaatika ja live-muusikaga, jutustades lindude lugu ning luues muinasjutulist atmosfääri. Tantsijate professionaalsus ja mängulisus võlus nii väikeseid kui ka suuri teatrivaatajaid. Akrobaatika koos žonglöörimisega oli laval ka järgmises etenduses, sobilik alates 7 eluaastast ja lapsevanemetele, kuid kindlasti oli publikus ka palju väiksemaid. Publikut oli peredega kohale tulnud terve saalitäis. Kaasaegne tsirkuseduo Lazuz Iisraelist (kes elavad küll Rootsis ja Prantsusmaal) oli kaasahaarav ja jõuline. Minimalistlik tsirkuseshow kahe artistiga andis tsirkusekunstist uudse nägemuse. Kolmandaks meeldejäävaks elamuseks oli Islandi-Suurbritannia teatritegijate koostööna valminud lavastus „A Eigin Fotum” (Own Two Feet) Bunraku stiilis nukumänguga ning objektiteatri elementidega, mis jutustas loo väikese tüdruku suvisest elust, olust ja töötegemisest maal lehmade ja põrsaste seltsis, oma pereliikmetest eemal (laval nägime sooja suhet isaga). Laval oli neli näitlejat, kes vaheldumisi tegelesid nukuga/peategelasega ning kaks muusikut, mängides live’is folklugusid. Kokkumäng oli siiras ja aus, südamlik ja naljakas, puudutades hingekeeli. Rõõm on öelda, et just see etendus kandideeris ka ASSITEJ Eesti sügisesele festivalile – 31.okt-2.nov Tallinnas – ning osutus žürii poolt valituks. Niisiis saame Bunraku nukku ja islandlasi kohata juba õige pea ka Eestis meie oma festivalil, mis saab üle pika aja olema rahvusvaheline.
UNGI festivalilt jäi veel meelde hispaania näitlejatar, kes viis islandi koolilastega läbi põneva eksperimendi, mida ta on varasemalt teinud ka teistes riikides. Maria lasi endale viie päeva jooksul õpetada lastel islandi keelt, mida ta ise ei valda. Kohtumisi oli päevas tunnike või vahel rohkem ning reegel oli, et inglise keelt kasutada ei tohti. Tuli hakata üksteisest kuidagimoogi aru saama ja keelt õpetama. Laupäeval toimus väikene avalik ettekandmine, Maria etendus islandi keeles, kõik, mis ta nädala sees oli koolilastelt õppinud. Tulemus oli ehe ja huvitav, Maria suutis sõnu ritta seada ning tähendust edasi anda koos abivahenditega, rekvisiitidega, millega ta improviseeris. Õpilaste jaoks oli see midagi uut ning teistsugust, kohtuda niivõrd vahetult teisest keele ja kultuuriruumist pärit inimesega oma klassiruumis, kes palub õpetada kohalikku keelt. Oli tarmukaid lapsi, kes hakkasid soovitama Google Translate’i, aga oli ka neid, kes loovalt lähenedes püüdsid Mariat aidata. Selline kogemus viis nad üksteisele väga lähedale, muutes sallivamaks ja heatahtlikumaks.
Nautida sai ka islandi muusiku Soley lamamiskontserti, mis oli mõnus vahepala (20min+20min) laupäevasesse saginasse.
ASSITEJ Island on sama pisikene, nagu meie Eestis oleme. Meil on üksteiselt palju festivali korraldamise juures õppida ja nõu pidada. Inimesi elab seal terves riigis aga vähem kui meil Tallinnas. Seda raskem on neil teatrit ja tantsu pealinnast väljapoole viia. Põhimõtteliselt tegeleme me samade küsimuste ja teemadega – hea, kui on mõttekaaslaseid ka kaugemal, kellega koos oma asja distantsilt juurelda.
Iga kahe aasta tagant toimub ka Rootsis laste- ja noorteteatrifestival ASSITEJ Rootsi kaaskorraldusel – BIBU (Swedish Performing Arts Biennial for Children and Youth) rahvusvaheline festival Helsingborgis toimus sel korral 16. – 19. mail. Programmis oli etendusi rootsi keeles, inglise keeles, kaasaegseid tantsu- ja füüsilise teatri lavastusi, muusikal koos amatöörnäitlejatega jpm. Külalislavastused olid Hollandist, Belgiast ja Saksamaalt.
Väliskülalisi oli ASSITEJ Rootsi ja Scensverige ehk Rootsi ITI (International Theatre Insitute) poolt kohale kutsutud ka parajalt suur, aga siiski hoomatav hulk eri riikidest ja kontinentidelt: lisaks Eestile Norrast, Venemaalt, Moldovast, Ukrainast, Türgist, Belgiast, Pakistanist, Lõuna-Koreast, Lõuna-Aafrika Vabariigist, Botswanast, Zimbabwest ja Zambiast ning Lätist (kes küll kahjuks pidid viimasel hetkel loobuma). Väga kirev ja mitmekesine seltskond ning nii andis festival meie jaoks tugevalt rahvusvahelise mõõtme, kuigi vaatasime palju rootsikeelseid etendusi. Iga päeva pärastlõunal kogunesime kokku, et nähtu ja kuuldu üle aru pidada ning mõtteid vahetada – Fika (with Bibu), nagu rootslased selle olemise kohta ütlevad, mis tähendabki nende keeles ja kultuuris kokkusaamist, kohvi joomist ja koogi söömist ning samaaegset diskussioonimomenti.
Helsingborg on säärase festivali jaoks ideaalne paik, et mahutada 24 lavastust üle 10 saali vahel ära erinevates teatri- ja kultuurimajades, nii et publikul on kõik siiski vaid jalutuskäigu kaugusel. Iga lavastusega mängiti sealjuures vähemalt kaks etendust, osadega neli või kuni seitse etendust. Mõningatel etendustel nägime me lapsi ja noori, mis oli tore, kuid mitmel korral olid publikus ka vaid täiskasvanud, väliskülalised, teised trupid ning festivalikorraldajad.
Peale etenduste sai kuulata ka arutelusid, nt osalesime Lõuna-Aafrika Vabariigist pärit teatritegija loengus, kus ta avas teatritegemise võlusid-valusid sealsetes kogukondades, ennekõike sotsiaalsetel eesmärkidel (nt teadlikkuse kasvatamiseks suguhaiguste teemadel). Teater aitab neil tegeleda väga keerukate probleemidega ühiskonnas, neile tähelepanu suunata laste ja noorte mängu kaudu. Seda siinpool maakera sellisel määral justkui ei tehta või kardetakse.
Siiski BIBU festivalilt jäid ka mulle eredalt meelde need lavastused, kus käsitleti päevakorral olevaid ühiskondlikke teemasid, olles samal ajal kunstiliselt kõrged lavastused.
„Offline” (Gothenburg English Studio Theatre) oli ainuke inglisekeelne lavastus, kus kahe näitleja meisterlik mäng publikuga ning intensiivne kohalolu rääkis loo ksenofoobiast, sotsiaalmeediast, identiteediküsimustest ja märkamisest. Etendus oli üles ehitatud põneva trillerina n-ö klassiruumis, kus kogu publik oli väiksemal või suuremal määral kaasatud uurimisprotsessi kadunud õpilase leidmiseks (pea kõik said jääda oma kohtadele, osadel tuli vaid küsimustele vahepeal vastata). Festivalil oli publik küll teatrisaalis (auditooriumilaadses ruumis), kuid muidu mängib trupp seda koolides üle Rootsi otse klassiruumis alates 13. aastastele noortele (ja inglise keeles). Festivalil olid publikus 16.-17. aastased teismelised. Lugu ja mäng oli haarav, lõpplahendus ootamatu ning järsk, elamus väga ehe. See oli ka ainuke etendus, kus pärast toimus kohapeal vestlusring noortega, millest sain samuti osa võtta. Näis, et õpilastele läks see teema korda ning mõistagi olid nad lummatud näitlejate väga ehedast mängust ja professionaalsest näitlejatööst.
Meeleolukas ja inspireeriv oli ka festivali ainuke täispikk muusikal „East Side Stories”, kus kogu suure kamba peale oli laval vaid 6 professionaalset näitlejat, ülejäänud olid amatöörid, nii lapsed, noored kui ka täiskasvanud, immigrandid Rootsis (araablased, venelased, türklased jt muulased). Teemaks oligi muulaste elamis- ja töölubade saamine, katsumused, hirmud ja rõõmud tänapäeva globaalses maailmas. Esitatud oli see laulu ja vägeva koreograafia saatel. Muuseas amatööridest noored tõesti tantsisid ja laulsid professionaalselt ning neid oli meeldiv jälgida. Lavastus pandi kokku kõigest kahe kuuga, kuid osad noortest käivad draama- ja tantsustuudiotes. Grupi sünergia ning laval valitsev võimas energia oli see, mis vaatajatele meelde jäi ning hinge puges.
Olid mõned kaasaegsed tantsulavastused, mis kütaksid kindlasti teismeliste seas kirgi, kuigi tegelikult ei kujuta ma neid ette mängimas noortele, st lastele. Tõenäoliselt on neis olemas see popmuusika osa, mis kõnetab ja paneb kaasa haarama, kuid kas rootsi õpetajad julgevad tuua oma õpilasi provokatiivsemaid sootundlikke lavastusi vaatama ning mida noored neist ise arvavad, ei oska ma öelda, kuna neil etendustel ka taaskord lapspublikut ja vestlusringe ei olnud. „Thighs” („Lar”) ehk „Reied” oli kahe tüdruku, natukene ebaküps ja ebakindel tantsulavastus. „Sissy Bomb” oli aga kahe noore poisi lugu ja väljendus neist endist, mis mulle isiklikult meeldis, ausus ning tantsijate tundlikkus laval puudutas, lõi eheda atmosfääri. Nii teostus kui lavakujundus oli professionaalne, muinasjutuline vaibaga printsessituba ümbritsetud väheste pinkidega ning pealt looriga kaetud, kus kaks olevust piiritletult looma hakkasid. Piir publiku ja tantsijate vahel lõpuks justkui kadus, sündis maagia just selles aegruumis.
Veel sai näha head tööd paberiga ja koomilist miimikat („Papper”), jõulist liikumist nelja belglase poolt etenduses „On the Road” („De Passant”, mis hetkel palju maailmas ringi sõidab), tundlikku grupidünaamikat ja suhtlust lastega („Signalisterna”) ning uskumatult kirevat lavakujundust ja tragikoomilist mängu hollandlastelt lavastuses „The War” („Oorlog”, mida on ka palju tänaseks Euroopas mängitud ning igas riigis tehakse seda kohalikus keeles – au tegijatele).
Kõigis mainitud lavastustes, väljaarvatud muusikalis, ei olnud rohkem kui neli näitlejat laval – väikeste truppidega meisterlikud tööd.
BIBU oli parajalt suur ja mõnusalt väike, professionaalselt korraldatud ning väga inspireeriv! Kandideerige järgmistele festivalidele ja hoidke neil silm peal!
Suur aitäh kutse ja toetuse eest ASSITEJ Rootsile, Rootsi Instituudile ja Scensverige ehk Rootsi ITI-le (International Theatre Insitute)!
Vii laps täna teatrisse! Või: vii teater lapseni? Kas need üleskutsed on võrdselt sisukad? Sel aastal kirjutavad rahvusvahelise lasteteatripäeva puhul oma sõnumi kaks inimest – üks USAst ja üks Süüriast – kes täiesti erinevatest ümbritsevatest oludest lähtudes esindavad neid kaht vaatepunkti.
„Too laps teatrisse“ on olnud meie sõjahüüd 2012. aastast, kui oleme igal 20. märtsil tähistanud rahvusvahelist laste- ja noorteteatripäeva: selleks, et taaskinnitada oma pühendumist iga lapse õigusele saada osa just nendele loodud kunstilistest elamustest. Sel aastal soovin ma öelda, et sama üleskutse teistpidi sõnastatult on sageli rohkem õigustatud ja võrdselt tähtis.
Kui mõelda miljonitele lastele, kes ei ela teatrimajade läheduses (eriti selliste, mis on kujundatud lastele ja loodud nende vajadustest lähtudes) ja kui tõesti uskuda kunstidesse kui inimese põhiõigustesse, peame me kunstnikena laiendama oma arusaama selle kohta, mida me teatriks nimetame. Teatriajalooliselt ei ole see mõte muidugi uus, kuid rääkides teatrist noorele vaatajale, on meie väärtussüsteemid ja kvaliteedihinnangud tugevalt läbi imbunud harjumusest eristada teatrimajja loodud ja sealt väljaspool tegutsevat teatrit.
Jämedakoeline maagia, mis tolmuse mänguväljaku, väikeasula keskuse, klassiruumi või põgenikelaagri tundmatuseni muudab, on see, mida neis paikades sageli kõige rohkem vaja on – mitte ainult sellepärast, et on praktiline ja majanduslikult kasulik kohtuda lastega nende igapäevaolukorras, vaid ka sellepärast – ja isegi eelkõige sellepärast, et see on maagia.
Teater on alati muundumine. Teatri võimekus muuta igapäevane või ka kriisihõnguline ruum kohaks, kus kujutlusvõimet käivitades avanevad uued ootamatud võimalikkused, on unikaalne. See loob hetki, mille kestel lapsed saavad tunnetada võimsa ühiskondliku muutuse realiseerumist. Siin nad näevad, et muutus on võimalik. Et maagia algab maalähedaselt. Et rõõmu on võimalik leida isegi kõige ilmajäetumatest paikadest. Selliseid imesid pakkuvate teatrikogemuste kvaliteet ei ole mitte kuidagi madalam neist, mis pakuvad võimalust lendamiseks spetsiaalselt kohandatud kookonis, kus tehnoloogia ja ruumikujundus on alati käepärast.
Muidugi ei proovi me hetkekski eitada seda erilist kogemust, mis võib osaks saada spetsiaalselt selleks loodud teatriruumis. Aga lastele, kes kogevad igapäevaselt rünnakuid sõjatsoonis, lastele, kes elavad külakestes kõigest liiga kaugel, lastele, kes virelevad linnasiseses vaesuses, peab olema ka teisi võimalusi. Ja kirjeldatud muundumine võib tugevalt mõjutada nende maailmakogemust.
Teatripraktikutena, kes tahavad teatris noorele vaatajale uuenduslikke võtteid kasutada, peame me keskenduma küsimusele, kuidas võiks teater esile kutsuda neid tõeliselt muundavaid kogemusi – hoolimata publikuga kohtumise paigast – ja muuta need reaalsuseks.
Iga aasta 20.märtsil tähistatakse üle maailma laste- ja noorteteatripäeva, „et taas kinnitada oma pühendumist iga lapse õigusele saada osa just neile loodud kunstilistest elamustest“. Sellele viitab oma aasta pöördumises Yvette Hardie, lastele ja noortele mängivate teatrite ülemaailmse ühenduse president.
ASSITEJ Eesti Keskus on tegutsenud 25 aastat, ühendades peamiselt väiksemaid erateatreid, kes mängivad noorele vaatajale ja koos paljude kaasamõtlejatega, sealhulgas kultuuriministeeriumi ning mõnede erafirmadega on loodud lastele mitmeid võimalusi, et teater nendeni jõuaks ja lapsed teatrisse pääseksid sõltumata nende vanemate majanduslikust seisust või kultuurihuvist.
Aga me oleme alles poolel teel, sest me näeme kõrvalt, mis tingimused on lastele loodud põhjamaades. Ja uskuge mind, kui me tahame põhjamaadele järele jõuda, siis alustama peame lastest, nii nagu seda tehti põhjamaades 60-ndate lõpus. Sisuliselt on Eesti lasteteatri tipud kõrgel kunstilisel tasemel. Vajaka jääb vaid ühtsest üleriigilisest administratiivsest võimekusest, et teatrikunst võrdselt kõigi lasteni jõuaks ja kõik lapsed võrdsetel alustel teatrisse pääseksid ning teatritippusid ei peaks lugema vaid ühe käe sõrmedel.
On aeg, et kultuuriministeerium ja haridusministeerium lööksid käed, et teatrikunst jõuaks lasteni ka haridusasutustes väga kindlate reeglite järgi, kus võitjaks jääb alati väikene vaataja, sest mitte kõik lapsed ei ela teatrilinnades või nende läheduses. Kunstiline ja administratiivne kokkulepe saab sündida vaid laste huvidest lähtuvalt. Meil pole vaja midagi uut välja mõelda. Põhjamaade eri riikide toetusskeemid sobituvad imehästi ka Eestisse. Vaja on vaid poliitilist tahet, sest rahajagamise otsused meie laste hüvanguks sünnivad ikka parlamendis.
Rahvusvaheline lastele ja noortele mängivate teatrite organisatsioon ASSITEJ Eesti Keskus korraldab sel aastal juba viiendat korda toimuvat festivali “Teater noorele vaatajale” 16. – 18. oktoobril Viljandis. Kodumaine ülevaatefestival koondab kokku väiketeatrid ja ringreisitrupid, kes esinevad festivalil oma värskemate lavastustega lastele ja noortele.
Festivali laiem eesmärk on pakkuda noorpublikule mängivatele väiketeatritele ja truppidele platvormi professionaalseks dialoogiks tellijatega, ausaks tagasideks ja enesearenduseks. Teavitada ning harida sihtgrupi – haridusasutuste teatritellijate – silmaringi kaasaegse teatri suhtes, et nad teeksid lastele teadlikumaid ja paremaid valikuid. Tõsta festivali kaudu Eesti noore vaataja teatri taset ja publiku nõudlikkust pakutava suhtes. Lisaks etendustele toimuvad festivalil seminarid, töötoad ja etenduste arutelud.
ASSITEJ Eesti Keskust esindasid 19. maailmakongressil ASSITEJ Eesti juhatuse esimees Toomas Tross (Piip ja Tuut Teater), juhatuse liige Reeli Lonks (Must Kast) ja ASSITEJ Eesti liige Kaido Rannik (Miksteater). Peale kolmeliikmelise delegatsiooni esindas Eestit ka EMTA lavakunstikooli üliõpilane Jan Teevet. 11 päeva sisse mahtus rahvusvaheline teatrifestival, konverents ja kongress, hulk vastuvõtte ja palju muud.
Sündmus toimus Kaplinna peamiselt kolmes erinevas teatrimajas (City Hall, Artscape Theatre Center ja Baxter Theatre), kus mängiti kokku üle 200 etenduse 63lt lavastusproduktsioonilt 35st erinevast riigist. Valik oli mitmekesine, alustades beebiteatrist ja lõpetades 16+ sihtgrupile mõeldud etendustega, mis olid kõrgetasemelised ja võrdväärselt nauditavad erinevatele sihtgruppidele. Oli nii rahvusvahelisi koostööprojekte üle maailma (sh mitmeid Euroopa-Aafrika koostöid) kui ka kohalikke Aafrika teatriproduktsioone (nt üks suurematest „Animal Farm” Lõuna-Aafrika Vabariigist).
Kongress toimus 22.-25. mail City Hall’is, kus osales üle 60 ASSITEJ delegatsiooni üle maailma (igal riigil kuni 3 hääleõiguslikku inimest). Rahvusvaheline juhatus andis ülevaate viimase kolme aasta tegevustest ja tulemustest, seejärel kinnitasime järgmise kolme aasta tegevusplaani ja eelarve ning valisime selleks perioodiks rahvusvahelise juhatuse, sekretäri ja presidendi. Juhatusse oli sel korral rohkem soovijaid kui kunagi varem, 22st kandidaadist valiti 12 liiget ((nendest 6 jäid samaks – Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Argentiina, Austraalia ja ITYARN võrgustiku (The International Theatre for Young Audiences Research Network) esindajad – ning 6 uut riiki lisandus – Lõuna-Korea, Nigeeria, Venemaa, Norra, USA ja Tšiili esindajad)). Rahvusvaheline sekretariaat liikus Mehhikost Taani, sekretäriks sai Taani noormees Louis Valente, ning president jäi samaks, Yvette Hardie Lõuna-Aafrika Vabariigist, alustamas oma kolmandat ja viimast perioodi presidendina. Ka Eesti pürgis sel korral rahvusvahelisse juhatusse Toomas Trossi näol, kes aga paljude kandidaatide seast seekord valituks ei osutunud.
Peale selle otsustati ka kongressil ASSITEJ järgmiste rahvusvaheliste suursündmuste toimumispaigad. Järgmine maailmakongress saab toimuma kolme aasta pärast 2020 Tokyos, Jaapanis. Iga-aastane Artistic Gathering leiab aset 2018 Pekingis, Hiinas, ning sellest järgneval aastal, 2019 Kristiansandis, Norras. Viimasele oli tihe konkurss (kandidaadid olid Prantsusmaa, Horvaatia ja Norra), kus Prantsusmaa ja Norra vahel sai lõplikus hääletuses valituks Norra. Kongressi jooksul kohtusime ka Põhja-Balti võrgustiku liikmetega, et arutada oma regiooni edasisi tegevusi ja eesmärke. Hea meel oli Norra mitmekordse võidu (Cecilie Lundsholt’i valimine rahvusvahelisse juhatusse ja Artistic Gathering’i korraldamine 2019) ning Taani kui uue sekretariaadi üle.
19. ASSITEJ Maailmakongress ja Rahvusvaheline Teatrifestival oli edukas ja unikaalne tervele ASSITEJ kogukonnale, eriti suur rõõm oli Lõuna-Aafrika Vabariigi keskusel võõrustada kõige esimest ASSITEJ maailmakongressi Aafrikas, tehes sellest positiivselt meeldejääva suursündmuse osalejate jaoks. Kogu festival oli hästi organiseeritud ja möödus suuremate äpardusteta. Kohal oli 1340 delegatsiooni/inimest rohkem kui 100st riigist üle maailma. Sündmus oli ASSITEJ jaoks ajalooline ja andis suure tõuke edasisteks tegevusteks ning inspiratsiooni tulevikuks.
Suur aitäh, head toetajad, Kodanikuühiskonna Sihtkapital, Eesti Kultuurkapital, Tartu Kultuurkapital, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Eesti Näitlejate Liit, Paide linn ja Viimsi vald, et tegite kongressil osalemise võimalikuks.
|
OSCAR-2019
|
||
Teatavasti esimeseks tehiskaaslaseks Maa orbiidil oli nõukogude teadlaste valmistatud Sputnik 1, mis tiirles Maa ümber 4. oktoobrist 1957 kuni 4. jaanuarini 1958. USA kosmoseväejuhatus on satelliitide kataloogis (SatCat) esimese numbri alla pannud siiski seda orbiidile toimetanud raketi viimase järgu, Sputnik 1 ise on seal alles numbri all kaks.
SatCat-is numbri 3 all on samuti venelaste teele saadetud Sputnik 2, orbiidil novembrist 1957 kuni aprillini 1958. Numbrite all 8 ja 36 on kirjas Sputnik 3 ja Sputnik 4, mis saadeti teele täpselt kaheaastase vahega, tänasel päeval, 15. mail 1958 ja 15. mail 1960. Selles kataloogis on juba 40 000 eset orbiidil, sh enam kui 7196 satelliiti, mis 1957. aastast orbiidile viidud.
Sputnikuid viisid orbiidile kontinentidevahelisest ballistilisest raketist R-7 "Semjorka" Sergei Koroljovi käe all ümber ehitatud kanderaketid. Sputnik 1 oli veel lihtsustatud 58-sentimeetrise läbimõõduga läikiv metallkuul, neli raadioantenni küljes, mille piiksuv kihutamine 215 kuni 939 kilomeetri kõrgusel orbiidil (kiirusega 29 000 km/h) oli Maa pealt ka palja silmaga nähtav ja raadioaparaatides kuuldav. Teadusinstrumente sellele lisada ei jõutudki, sest esimesena orbiidile jõudmiseks käis vihane võidujooks ameeriklastega.
Sputnik 2 oli juba neljameetrise koonuse kujuline kapsel, milles tegi kosmoselennu ka esimene elusolend, koer nimega Laika, kes küll heitis hinge mõne tunni järel. Seekord oli satelliidile lisatud ka telemeetriasüsteem, programmeerimisseade, elutegevuse ja temperatuuri kontrollimissüsteem ja muidki teadusinstrumente. Sputnik 2 avastas kaudselt ka Maad ümbritseva välimise radiatsioonivööndi, mis tänaseks saanud nime Van Alleni vöö.
Vahele mahtus esimene ameeriklaste katse tehiskaaslasega detsembris 1957, kuid Vanguard TV3 ei jõudnud kunagi orbiidile, esimene edukas ameeriklaste satelliit orbiidil oli Explorer 1, veebruaris 1958, mis tiirles seal järgmised 12 aastat. Selle teadusinstrumendid töötas välja just ameeriklane James Van Allen, sama vööndi uurimiseks. Järgmine ameeriklaste tehiskaaslane Vangaurd 1 saadeti orbiidile märtsis 1958 ning, kuigi side sellega kadus juba 1964, on satelliit ja tema kanderaketi ülemine järk ikka veel tiirlemas nüüd juba vanima prügina orbiidil, vähemalt järgmised 240, kui mitte lausa 2200 aastat.
Venelaste järgmine tehiskaaslane Sputnik 3 oli kokku kaheksas aparaat, mis orbiidile jõudis. Objekt D nime all oli selle väljatöötamine alanud juba 1956 ning oli pigem juhus, et esimesena jõudis orbiidile siiski lihtsustatud Sputnik 1, mitte hilisem Sputnik 3. Ka ei suudetud seda teele saata Lenini sünnipäeval, 22. aprillil kuigi parteiline tellimus seda nõudis. Start 27. aprillil 1958 aga nurjus, kuna vibratsioon purustas raketi ja hiljem maast üles korjatud satelliidis endas ilmnes lühis. Kuid 15. mail 1958 õnnestus start siiski tagavarasatelliidiga, mis saigi nimeks Sputnik 3. Tosin teadusinstrumenti selle pardal mõõtsid atmosfääri ülemiste kihtide rõhku ja koostist. Satelliit ise põles ära atmosfääri naasmisel 6. aprillil 1960.
Sputnik 4 nime all tunneb lääs tegelikult satelliiti Korabl-Sputnik 1, mis oli maikuus 1960 juba 36. tehiskaaslane orbiidil, ühtlasi ka testlennuks alanud Vostoki-programmile. Aparaadi pardal oli inimkujuline nukk, ning telemeetria saatis jooksvalt andmeid Maa peale, kuigi on levinud vandenõuteooriaid, nagu tegemist olevat saatuslikult viltu läinud esimese mehitatud lennuga. Kuna aparaat oli saadetud eksikombel valele kõrgusele, siis ta ka ei tulnud alla nelja päevaga, nagu pidanuks, vaid põles ära atmosfääri sisenedes kahes järgus - maandumismoodul septembris 1962 ja ülejäänud satelliit oktoobris 1965. Maandumismooduli tükk leiti hiljem USA-st Wisconsini osariigist, inimsäilmeid sealt igatahes ei leitud.
Sputnik 5 on samuti pigem eksitav nimi satelliidile Korabl-Sputnik 2, millega tegid 19.-20. augustil 1960 kosmoselennu läbi ja naasid ka elusalt koerad Belka ja Strelka, 40 hiirt, kaks rotti ja mõned taimed. Juulis 1960 olid küll nurjunud stardil (Sputnik 5.1) hukkunud koerad Tšaika ja Lisitška. Sputnik 6 viis detsembris 1960 orbiidile ka koerad Muška ja Ptšjolka, kes hukkusid lennu lõpus, kui aparaat otsustati atmosfääri naasmisel alla tulistada. Järgmine katse samal kuul, Sputnik 7.1 ei jõudnud üldse orbiidile, aga alla kukkunud raketis olnud koerad Kometa ja Šutka jäid siiski imekombel ellu.
Sputnik 7 oli veebruaris 1961 nurjunud katse saata uurimisaparaat Veenusele, Sputnik 8 aga tähistab samal kuul õnnestunud satelliiti Venera 1, mis esimese tehiskaaslasena möödus Veenusest 100 000 km kauguselt.
Sputniku nime kannavad veel lennud - Sputnik 9 (Korabl-Sputnik 3) koos koeraga Tšernuška ja muude loomadega pardal 9. märtsil 1961 ja Sputnik 10 (Korabl-Sputnik 4) koos koeraga Zvjozdotška ja inimmannekeeniga pardal 25. märtsil 1961. Edasine on juba kõigile teada - 12. aprillil 1961 käis kosmoselennuga Vostok 1 edukalt kosmoses Juri Gagarin, Sputnikute ajastu oli lõppenud, Vostokite ajastu alanud.
Läänes on aga Sputniku nimi lisatud veel viieteistkümnele nõukogude aparaadile, sh tervele reale Kosmos-, Venera-, Mars- ja Luna-kosmosesondidele kuni 1963. aastani välja. Terve rida uuema aja satelliite on aga saanud ka lisanime esimese Sputniku auks.
|
OSCAR-2019
|
||
Õiguskaitsemenetlust võib korraldada mitmeti. Kõne alla tulevad esmajoones teenistuslik ja riiklik järelevalve, ombudsmani kontroll, vaidemenetlus, vahekohtumenetlus ning kohtumenetlus traditsioonilisel kujul või spetsiifilise menetluse raames.1 Kõigil neil on oma eelised ja puudused, arvestades huvisid, mis riigihanke puhul põrkuvad.
Riik kui ostja on huvitatud eelkõige võistupakkumise kiirest ja odavast läbiviimisest. Vaadeldes riigihankeõiguse arengut Euroopa riikides, võib tõdeda, et avaliku sektori eelarvete kaitseks on püütud pakkujatele subjektiivsete õiguste andmist ja formaliseeritud õiguskaitsemenetlust riigihankevaidlustes lausa vältida.2 Avaliku sektori varade säästliku kasutamise tagamiseks piisaks seaduslikkuse ja otstarbekuse järelevalvest, mida võib algatada järelevalveorgan (nt sisekontrolli üksus, teenistuslikku järelevalvet teostav asutus, Riigihangete Amet, Riigikontroll, valla või linna revisjonikomisjon, ombudsman, parlamendi komisjon vm) omal algatusel või konkureeriva pakkuja avalduse alusel. Sellises menetluses saaks järelevalveorgan menetluskorra rikkumise puhul kaaluda, kas majanduslikult on vähem kulukas jääda vääralt toimunud pakkumise tulemuse juurde või korraldada uus hange. Kohtumenetlusega võrreldes oleks odavam ja kiirem ka väheformaliseeritud õiguskaitsemenetlus üheastmelises vahekohtus.
Eespool esitatud lähenemine võtab arvesse üksnes pakkumise korraldaja kulusid konkreetse tellimusega seoses ega arvesta mõju majandusele tervikuna. Kui riik valib hankemenetluses välja majanduslikult mitte kõige otstarbekama pakkumise, moonutab see konkurentsi, sest väljavalitud ettevõtja saab põhjendamatu eelise turul ja raskendab sellega konkurentide positisiooni.3 Sellest tuleneb ka Euroopa Liidu huvi riigihanke temaatika vastu. Euroopa Liidu direktiivid ja kohtupraktika on omakorda mõjutanud ja mõjutavad siiani õiguskaitsemenetlust liikmesriikides (vt tagapool III.2). Ausa riigihanke eesmärk ei ole üksnes riigi säästlik majandamine, vaid ka vaba konkurentsi ja ettevõtlusvabaduse kindlustamine.4 Kui kontrollimenetlus peab kaitsma ettevõtjate huve ja selle kaudu vaba konkurentsi, tuleb ettevõtjate seisund ka vastavalt instrumentaliseerida, teisisõnu, neile tuleb anda kontrollimenetluse käivitamiseks protsessuaalsed vahendid, kus ettevõtjal on vähemalt minimaalsed menetlusõigused: õigus saada informatsiooni asja (iseäranis hankeotsuse motiivide) kohta, õigus olla ära kuulatud jne. Nii teenistusliku järelevalve kui ka vaidemenetluse5 korral on kahtlane, et kaalutakse piisavalt pakkuja huve, sest avalik huvi seisneb hankemenetluse võimalikult kiires läbiviimises.6
Saavutamaks kompromissi kiire menetluse ja ettevõtjate piisava kaitse vahel, on mitmes riigis loodud hankevaidluste lahendamiseks spetsiaalsed instantsid7 – erikohtud või kohtulaadsed vaideorganid -, kus menetlus on kiire, kuid otsuse teeb hankijast ja pakkujaist sõltumatu kogu.8
Ka korruptsiooni vältimise seisukohalt tundub esmapilgul, et kõige sobivam õiguskaitsevahend on ostjast sõltumatu riigiorgani poolt teostatav järelevalve,9 Eestis tähendab see Riigihangete Ameti järelevalvet. Sellist kontrollivormi on riigihangete seaduse eelnõu arutelul peetud ebaõnnestunuks – eelkõige seepärast, et ta toovat kaasa “õigusriigile ebasobiva võimuhulga koondumise Riigihangete Ameti kätte”, teisalt on leitud, et “Riigihangete Ameti ülimuslikkus ja vetoõigus […] on ka kõige halvemal moel korruptsiooni otseseks lähtekohaks”.10 Keskne järelevalve hangete üle ei ole siiski vastuolus õigusriigi põhimõtetega; riik teostab järelevalvet seaduste täitmise üle kõikvõimalikes valdkondades – see ongi üks riigi ülesandeid. Nimetatud eelnõu kohaselt oli pakkujal, kelle õigusi järelevalve käigus oli rikutud, võimalus pöörduda enda kaitseks kohtusse. Raske on nõustuda ka järeldusega, et korruptiivsel teel on järelevalvet teostavaid Riigihangete Ameti ametnikke lihtsam mõjutada kui ostja nimel otsust tegema volitatud isikuid.
Küll on aga paljudel juhtudel vaidlustamise menetluses hankest huvitatud ettevõtjate initsiatiivi ärakasutamine avalike huvide seisukohast tunduvalt efektiivsem kui riigi järelevalve. Pakkumise käigus on ettevõtjal kogunenud vajalik informatsioon, ta on vastavasse juhtumisse nii või teisiti süvenenud. Kui pakkumismenetlust mõjutanud korruptiivseid ilminguid ei õnnestu tuvastada sel määral, et selles osalenud ametnikke ja pakkujaid kriminaalvastutusele võtta, siis on vähemalt võimalik kuritegeliku mõjutamise tagajärjed, mis kahjustavad konkurentsi, pakkumismenetluse tühistamisega kõrvaldada. Lisaks avaldab tulemuslikult toimiv õiguskaitsemenetlus ennetavat mõju: potentsiaalsed ostjale lubamatu hüve pakkujad näevad, et järelevalve menetluse toimimise tõttu pole soovitud tulemust võimalik saavutada ametnike äraostmisega.11 Õiguskaitsemenetluse positiivsed mõjud ei tähenda seda, et korruptsiooni vältimisel ei ole samal ajal olulised pakkumismenetluse kujundamise12 preventiivsed meetmed ja karistusõiguse korruptsioonivastased koosseisud.
Lisaks avalike ja erahuvide kaalumisele peab seadusandja riigihanke õiguskaitse kujundamisel pidama silmas põhiseadusest tulenevaid nõudeid. Euroopa Liiduga ühinemisel on määravad ka Euroopa õiguse normid.
PS § 15 lg 1 esimene lause kehtestab üksikisiku subjektiivsete õiguste efektiivse kohtuliku kaitse nõude. See garantii ei kaitse mitte üksnes põhiseadusest tulenevaid põhiõigusi ja -vabadusi, vaid ka seadustest ja muudest õigusaktidest tulenevaid subjektiivseid õigusi.13 Siinkohal tuleb leida vastus küsimusele, kas vääralt korraldatud riigihange võib riivata ettevõtja õigusi, mille kaitseks tal peab igal juhul olema võimalus algatada kohtumenetlus.
Hankelepingud on näide riigi osalemisest eraõiguslikes suhetes.14 Riigi eraõiguslik tegevus ei tohiks üldjuhul kujutada otsest ohtu tegevuse adressaadiks oleva üksikisiku vabadusele, sest üksikisik võtab siin endale kohustused vabatahtlikult. Oht kipub esile kerkima multipolaarsetes suhetes: riigi poolt ühele isikule antud soodustus osutub pahatihti teise isiku suhtes ebasoovitavaks tagajärjeks, seda iseäranis konkurendi äritegevuse toetamisel kaupade ja teenuste turul, kas otseselt riigiabi vormis või kaudselt talle riigihangetega turu kindlustamisel – faktilise mõju poolest pole oluline, kas see sünnib era- või avalik-õiguslikus vormis. Seepärast ei või riik põhiseaduse nõuete eest “põgeneda eraõigusesse”, vaid ta peab ka eraõiguslikus tegevuses olema hoolikas, et ei sekkutaks mõjuva põhjuseta põhiõigustesse ja -vabadustesse.15 Kaudselt on pakkuja õiguste rikkumise võimalust tunnistanud ka Riigikohus, leides, et “pakkujal on HKS § 5 lg 1 alusel õigus pöörduda oma rikutud õiguste kaitseks kaebusega halduskohtusse”, täpsustamata siiski, millised õigused siin võiksid kõne alla tulla.16
Ükski põhiõigus ega -vabadus ei garanteeri ettevõtjale otseselt riigitellimuse saamise võimalust. Riigihanke korraldamine võib aga põhiõigustest puudutada ettevõtlusvabadust (PS § 31 lause 1 koostoimes § 19 lg-ga 1) ja võrdse kohtlemise nõuet (PS § 12 lg 1).17 Ettevõtjal on õigus nõuda, et tal oleksid riigihanke saamiseks samad võimalused mis konkurentidel. Võrdse kohtlemise peavad tagama esmajoones hanke ja hindamiskriteeriumide avalikustamise nõuded. Ettevõtja pidev diskrimineerimine võib raskendada või välistada üldse tema tegutsemise neis turusektoreis, kus riigitellimustel on suur osakaal või kus muud tellijad puuduvad.18 Kui ettevõtja jääb tellimusest ilma ebamajandusliku pakkumise tõttu, sunnib see teda oma majandustegevust tõhustama. Ebamajandusliku pakkumise väljavalimine hankekonkursil (otsus mitteasjakohastest kriteeriumidest lähtudes, rääkimata tellija lubamatust mõjutamisest korruptiivse käitumisega) annab turuosalisele põhjendamatu eelise, moonutab konkurentsi ning raskendab sellega teiste osaliste positsiooni võistluses järgmiste tellimuste ja ka muude klientide saamise pärast. Seega on riigihankemenetluses reaalne ettevõtlusvabaduse kitsendamise oht.
Kokkuvõtvalt tuleb tõdeda, et riigihanke tulemust19 peab saama vaidlustada kohtus. Põhiseadusest20 tulenevad juba täiendavad nõuded kohtumenetluse enda suhtes, eelkõige kohtu sõltumatuse (lahutatus täitevvõimust), kohtuniku erapooletuse ja õiglase menetluse tagatised (õigus ärakuulamisele, otsuse põhjendamisele, edasikaebamisele).21
Euroopa riigihankeõigusel on üsna oluline roll ühise siseturu väljakujundamisel: riigihangete osa liikmesriikide sisemajanduse kogutoodangus on 10-15%. Seejuures eelistati hankelepingute sõlmimisel varem riigisiseseid pakkujaid (buy-national-printsiip).22
Täna reguleerib Euroopa Liit nii õiglast riigihankemenetlust kui ka sellele järgnevat õiguskaitset, seda aga alates teatud tehinguväärtusest. Euroopa Liidu õiguse esmased normid mõjutavad riigihanke õiguskaitset kaudselt; tõhus õiguskaitsemenetlus liikmesriikides on üks eeldusi, mis tagab kaupade ja teenuste vaba liikumise ning vaba konkurentsi siseturul, välistab diskrimineerimise päritolu alusel, tõkestab lubamatut riigiabi jne.23 Euroopa Liidu Nõukogu riigihankealastest direktiividest käsitlevad kaks otseselt õiguskaitsemenetlust: Euroopa Liidu Nõukogu 21. detsembri 1989 direktiiv nr 89/665/EMÜ riigihanke järelevalvet reguleerivate õigusaktide koordineerimise kohta24 ja 25. veebruari 1992 direktiiv nr 92/13/EMÜ veevarustuse, energeetika, transpordi ja telekommunikatsiooni sektoris riigihangete järelevalvet reguleerivate õigusaktide koordineerimise kohta25 . Nendest direktiividest tulenevalt peab riigisisene riigihanke järelevalvemenetlus 1) võtma tarvitusele esialgsed abinõud õigusrikkumise kõrvaldamiseks ja edasiste kahjulike tagajärgede vältimiseks, 2) tühistama õigusvastased otsused ning 3) taotlema isikule tekitatud kahju hüvitamist (89/665/EMÜ art 2 lg 1).26 Euroopa Liidu õiguse kohaselt ei pea hankekaebusi läbi vaatama kohus, küll tuleb aga tagada piisav protseduraalne õiglus (kohustus põhjendada otsuseid, võimalus kaevata edasi kohtusse).27 Euroopa Liidu Kohus kinnitas hankeotsuse vaidlustamise võimalust 1999. aastal kohtuasjas Alcatel Austria AG,28 kus ta lükkas ümber Austria esindajate väited, nagu piisaks järelevalvedirektiivi riigisiseseks rakendamiseks vaid kahju hüvitamisest, ja kinnitas, et pakkujal peab olema igal juhul õigus taotleda pakkumismenetluse olulisima otsustuse – eduka pakkumise väljavaliku – tühistamist.29
Euroopa lepingu30 art 67 lg 2 kohaselt on Eesti ja Euroopa Ühenduste eesmärgiks avalike hangete korraldamine avalike enampakkumiste teel mittediskrimineerimise ja vastastikkuse printsiibil, juhindudes ka GATT-i ja WTO põhimõtetest. Euroopa lepingu art 67 lg 2 teise lause järgi tuleb lepingu jõustumisest alates võimaldada Euroopa Liidu äriühingutele, nende filiaalidele ja tütarettevõtetele juurdepääs riigihangetele Eestis ning kohelda neid sama soodsalt kui Eesti äriühinguid. GATT/WTO-lepingu raames 1994. aastal sõlmitud Government Procurement Agreement (GPA)31 näeb ette kaebuse erapooletu ja kiire läbivaatamise üldised nõuded, need on võrreldavad Euroopa Liidu direktiivides sisalduvate normidega.32
Tulemus: Euroopa õigusest tulenevalt ei pea hankevaidlusi läbi vaatama kohus, kuid õiguskaitsemenetlus peab olema õiglane ja efektiivne.
Pidev riigihankeõiguse muutmine viimasel ajal pole jätnud puudutamata ka vaidluste lahendamise korda. 1995. aasta RHS nägi ette kaks pakkumismenetluse toimingute ja otsuste vaidlustamise (primaarse õiguskaitse) vahendit: protesti Riigihangete Ametile ja kaebuse vahekohtule. Amet sai erinevalt vahekohtust lahendada protesti üksnes poolte vastastikusel kokkuleppel, tal puudus protestimenetluses iseseisev otsustamispädevus. Statistika pinnalt võiks järeldada, et praktikas oli kokkuleppemenetlus küllaltki tulemuslik: 2000. aasta jaanuarist kuni augustini lahendati ametis 55 protesti, sh 35 puhul jõuti kokkuleppele.33 Ka GPA art XX lg 1 kohaselt peavad liikmesriigid julgustama pakkujat, et leida kaebusele lahendus kokkuleppe teel.
Kuna seaduses ei olnud sätestatud teisiti, oli hankeotsust võimalik vaidlustada ka halduskohtus. Vahekohus oli küll mõneti kohtule sarnane moodustis, kuid mitte kohus PS § 15 lg 1 ega erikohus PS § 148 lg 2 tähenduses. Võimalus pöörduda vahekohtusse ei olnud piisav põhiseadusliku kohtusse pöördumise õiguse realiseerimiseks. Seega ei saanud vahekohtu otsus olla ka lõplik; vahekohtu otsust pidi saama vaidlustada kohtus. Niisugustele järeldustele jõudis Riigikohus 1999. aasta detsembris, käsitledes algselt edukaks tunnistatud pakkuja kaebust vahekohtu otsuse peale (kohtuasi Rand & Tuulberg). Selles asjas tehtud lahendi kohaselt ei taganud seadus vahekohtu sõltumatust täidesaatvast võimust ega tema erapooletust menetlusosalistest. Vahekohtu tegevust ei reguleeritud piisavalt seaduse tasemel, vaid seda tehti ministri määruse vormis kehtestatud põhimäärusega34 (RHS-i vana redaktsioon § 611 lg 2). Hoopis reguleerimata oli jäetud edukaks tunnistatud pakkuja seisund vahekohtu menetluses, RHS-i vana redaktsioon tema kaasamise kohustust ette ei näinud. Kui vahekohus sunnib ostjat menetlust tühistama, on see varem edukaks tunnistatud pakkuja suhtes koormav otsus. Õiglase menetluse üldtunnustatud põhimõte on aga puudutatud isiku ärakuulamise kohustus (audi alteram partem).35 Alles õiglane menetlus ja menetlusosalise positsiooni õiguslik kindlustamine tagavad suuresti menetluse sisuliselt õige tulemuse; see on nii menetlusosaliste kui ka riigihankemenetluse objektiivse õigsuse huvides.36
RHS-i uue redaktsiooni järgi võib pakkumismenetluse toiminguid vaidlustada Riigihangete Ametis ning pärast seda esitada kaebus halduskohtule.
RHS-i uues redaktsioonis on protesti- ja vahekohtumenetlus asendatud ühtse vaidemenetlusega (vaidlustusmenetlusega) Riigihangete Ametis. Amet lahendab vaidluse omal äranägemisel. Ta võib pakkumismenetluse otsuseid tühistada ja teha ostjale kohustuslikke ettekirjutusi.
Algse, 2000. aasta RHS § 65 lg 3 kohaselt oleks vaie tulnud lahendada poolte kokkuleppel. See tekitanuks mitmeid probleeme seoses esialgu edukaks tunnistatud pakkuja huvide kaasamisega. Vaidemenetluse juurutamisel enne kohtumenetlust on mõtet ainult siis, kui märkimisväärne osa vaidlusi jõuab seal lõpliku, kõiki vaidluse osapooli rahuldava lahendini.38 Seda eesmärki on võimalik saavutada vaid juhul, kui menetlus tundub õiglane kõigile asjaosalistele, kes saavad hiljem kohtusse pöörduda. Algselt edukat pakkujat koheldaks vaide esitajaga võrdselt ainult siis, kui kokkuleppe jõustumine oleneks ka eduka pakkuja nõusolekust. Vaidemenetluse tulemuse sõltuvusse seadmine edukaks tunnistatud pakkuja nõusolekust muudaks aga kokkuleppele jõudmise võimalused enam kui ahtaks. See sunnib mitmes muus valdkonnas tõhusa ja ka senises hankevaidluste praktikas end õigustanud kokkuleppemenetluse sobivuses vaide lahendamisel üldse sügavalt kahtlema. Kokkuleppeks on vaidluspooled valmis vaid tingimusel, et see kujutab endast mingilgi määral kompromissi kõigi osaliste vahel. Seejuures võivad huvide rahuldamisel läbirääkimiste esemeks muudes valdkondades olla ka konkreetsest vaidlusobjektist kaugemale ulatuvad hüved, nt soodsa otsuse garanteerimine mõnes teises konfliktis. Olukorras, kus ühte hanget soovivad saada mitu konkureerivat ettevõtjat, on ettevõtja huvid rahuldatud vaid hanke saamisel, alternatiive siin ei ole. Kokkulepped konkurentide ja ostjate vahel, kus tulevaste hangete saajad määratakse ette kindlaks, s.t ühest tellimusest ilmajäämine kompenseeritakse tulevikus teise tellimusega, on riigihanke puhul lubamatud. Selline ettemääramine välistaks ilmselgelt võistupakkumise järgnevate riigihangete puhul ning oleks seega vastuolus kogu riigihankemenetluse ideoloogiaga.
Kehtiva seaduse järgi tehakse otsus kas kirjalikus menetluses esitatud dokumentide alusel või pärast asja läbivaatamist avalikul istungil. Algselt edukaks tunnistatud pakkuja on nüüdsest vaidlustusmenetluse osaline (RHS § 65 lg 4). Samas on ka kõigile teistele pakkujatele antud võimalus osaleda vaide avalikul läbivaatamisel. Võrreldes RHS-i vana redaktsiooniga on siin kaldutud teise äärmusse. Edutute pakkujate kaasamine, kes ise vaiet pole esitanud ja on sellega pakkumise tulemuse aktsepteerinud, raskendab tarbetult konflikti lahendamist. Vaidemenetluse tulemus ei saa enam asja kuidagi nende kahjuks pöörata.
Vaidemenetluse võib algatada pakkuja või pakkumismenetlusest huvitatud isik, kelle õigusi või huve on kahjustatud. Mõisteid “õigus” ja “huvi” on riigihangete puhul raske praktiliselt eristada.39 Kiire riigihankemenetluse nõude valguses saab kaitsta vaid põhjendatud huvi. Pakkuja õiguste rikkumisega on tegemist enamikul juhtudel, kui pole järgitud pakkumismenetluse norme ja rikkumise kõrvaldamine vastab pakkuja huvidele. Nagu ülal märgitud, peavad riigihanget puudutavad normid kaitsma ka pakkuja huve, mitte pelgalt tagama riigi säästlikku majandamist. Seetõttu on pakkujal subjektiivne õigus nõuda menetluskorrast kinnipidamist; ta ei ole üksnes juhuslikult riigihankenormide tõttu soodsamas seisundis. Küll ei saa aga üks pakkuja esitada vaidlustust ega kaebust teise pakkuja suhtes toimunud rikkumise peale (nt ärisaladuse konfidentsiaalsuse nõude rikkumine). Kui riigihange toimub majandussektoris, kus riigil on tellijana turgu valitsev seisund, võivad täiendavalt kaitstavate õigustena kõne alla tulla ka konkurentsiseadusest tulenevad õigused (konkurentsiseaduse § 14).40 Pakkumisel mitteosalenud isik saab vaidlustada vaid siis, kui ta ei saanud osaleda just seetõttu, et rikuti seadust.
Vaidlustada saab RHS § 62 lg 1 kohaselt nii lõppotsustust kui ka mõningaid menetlustoiminguid (ettevalmistavaid otsustusi). 2001. aasta märtsikuiste muudatustega on menetlustoimingute vaidlustamist piiratud. See on tervitatav, kuna iga menetlustoimingu vaidlustamise võimalus aeglustaks menetlust, kuigi rikkumine ei pruugi mõjutada lõppotsustust.
Riigihangete asjades peab olema tagatud ka esialgne õiguskaitse. PS § 15 lg 1 tuleneva efektiivse õiguskaitse nõude kohaselt peab õiguskaitset osutaval organil olema võimalus võtta tarvitusele esialgseid meetmeid, et asja arutamise vältel õigusrikkumine ei süveneks ja ei tekiks tagajärgi, mida lõpliku otsusega ei ole võimalik kõrvaldada. Põhimõtteliselt välistab sellised tagajärjed RHS § 64 lg 4, mille kohaselt on pärast vaidemenetluse algust tehtud toimingud ja otsused ning vaidemenetluse ajal sõlmitud leping tühised. Sellist automaatset keeldu Euroopa Liidu õiguskaitsedirektiivid riigis rakendama ei kohusta (direktiiv 89/665/EMÜ art 2 lg 3), kuid see pole ka Euroopa õigusega vastuolus. Siiski võib ette tulla kiireloomulisi olukordi, kus viivitus võib põhjustada ebaproportsionaalselt suurt kahju. Erakorralistel juhtumitel võiks ameti kui vaiet lahendava organi pädevusse kuuluda loa andmine pakkumismenetluse toimingute tegemiseks ja lepingu sõlmimiseks ka vaidemenetluse ajal (direktiiv 89/665/EMÜ art 2 lg 5) ning ostjale menetlustoiminguteks (nt informatsiooni andmiseks) esialgsete ettekirjutuste tegemine.41
Ametis rahuldamata jäänud vaide lahendamiseks võib ettevõtja pöörduda halduskohtusse. Halduskohtus on endiselt vaidluse esemeks ostja poolt pakkumismenetluses tehtud toimingud ja otsused, mitte ameti poolt vaide läbivaatamata jätmise või läbivaatamise lõpetamise otsus (RHS § 66). Vaidemenetluse läbimine ja selle käigus tehtud “negatiivne” otsus on üksnes kaebuse eelduseks. Vaidemenetlus RHS-i järgi kujutab endast endiselt kohtuvälist (kohtueelset) menetlust. Kohtueelne menetlus võib olla kas kohustuslik (vt HKMS § 9 lg 3) või vabatahtlik. Kohustusliku kohtueelse menetluse puhul ei saa kaebust kohtule esitada enne kohtueelse instantsi läbimist. Õiguste kohtuliku kaitse garantii (Eestis PS § 15 lg 1) sellise nõude kehtestamist ei välista. Eelduseks on siiski, et kohtueelne menetlus toimub mõistliku aja jooksul ja ilma märkimisväärsete kuludeta.42 Riigihangete Ametile esitatava vaide puhul selliseid kahtlusi ei teki. 1995. aasta RHS-is puudusid sätted kohtumenetluse kohta, sh kohtumenetluse ja vahekohtu seoste kohta. Riigikohus on leidnud, et tegemist ei olnud kohustusliku eelmenetlusega.43 RHS § 66 näeb kohtusse pöördumise õiguse ette vaid juhul, kui eelnevalt on vaidemenetluses tehtud vaide läbivaatamata või rahuldamata jätmise otsus. Sellest võib välja lugeda, et tahetud on sätestada eelneva vaidemenetluse läbimise kohustus. Küll aga võib vahetult kohtusse pöörduda algselt edukaks tunnistatud pakkuja, kui alles vaidlusmenetluses tehtud ameti otsus rikub tema õigusi.
Halduskohtu volitusi kaebuse läbivaatamisel pole RHS-is täpsustatud. Seega tuleb ka hankeasjades kohaldada HKMS § 26 lg-t 1, mis lubab halduskohtul eelkõige tühistada haldusakte ja toiminguid. Haldusaktina, mille tühistamise õigus on halduskohtul, võib hankemenetluses rangelt käsitleda vaid lõppotsustust – pakkumise edukaks tunnistamist. Kuna aga RHS § 62 lg-s 1 on erandina antud ka mõnede menetlusotsuste vaidlustamise õigus, tuleks ka neid halduskohtumenetluses pidada haldusaktiks.
Kas riigihankeasjad peaksid üleüldse olema halduskohtute pädevuses? Halduskohtu pädevuses on reeglina avalik-õiguslike vaidluste lahendamine (HKMS § 3 lg 1 p 1). Vormiliselt on ettevõtja ja riigi kui kliendi suhted sellistel juhtudel korraldatud hankelepinguna, täpsemalt müügi- või töövõtulepinguna (või viimaste eriliikidena, nt liisinguna, veolepinguna jne).44 Need lepingud jäävad ka riikliku tellimuse puhul eraõiguslikeks. Tavaliste majandussuhetega võrreldes ei ole riigihangete puhul eriline mitte leping ise, vaid tema sõlmimise protseduur. Eraisik püüdleb turusuhetes kaupa tehes talle majanduslikult soodsaima alternatiivi poole. Riigiametnikud on hankelepingu sõlmimisel seadusega kohustatud küll seda tegema, kuid neil puudub isiklik huvi, et riik saaks kõige soodsama lepingupartneri. Riik ei pea kartma ka pankrotti, mis sunnib enamasti eraettevõtjaid käituma turul konkurentsi mittemoonutavalt. Seega avaldab riigi eriseisund – maksude kogumine ja sellega võimu teostamine – tugevat mõju ka siis, kui riik tegutseb turul ostja või tellijana eraõiguslikult.45 Teiste maade praktikas lähtuvad avaliku sektori asutused teadlikult majanduslike kaalutluste kõrval teistest, hankevälistest kriteeriumidest. Kõikjal on tavaline, et riigid püüavad viia hangete kaudu kõrvalproduktina ellu sotsiaal- ja majanduspoliitikat, eelistades valikul omamaiseid, sh vahel ka ebamajanduslikke pakkumisi soodsamaile, välismaistele pakkumistele. Hangete kaudu püütakse ettevõtjaid sundida oma töötajate töötingimusi parandama, hankeid antakse vaid ettevõtjaile, kes kohtlevad töösuhetes naisi ja mehi võrdselt jne.46 Neil kaalutlustel võib avalik-õiguslike juriidiliste isikute poolt hankemenetluses tehtud otsuseid, eelkõige otsust eduka pakkumise kohta, pidada põhjendatult avalik-õiguslikeks.47 Lepingu täitmisest tulenev vaidlus on aga tsiviilõigussuhtest tulenev vaidlus ja kuulub lahendamisele üldkohtuis.48
Juhul, mil hankemenetluse läbiviimine kaupade või teenuste ostmisel ei ole kohustuslik (allpool piirmäärasid, seadusest tulenevad erandid), ei ole tegemist avalik-õigusliku vaidlusega ja puudub ka halduskohtu pädevus. Vastasel juhul saaks pakkujad halduskohtus ikkagi tugineda avalik-õiguslikele põhimõtetele: võrdne kohtlemine, proportsionaalsus, kuigi riigihangete seadus ise kohaldatav ei ole. Siin tuleb aktsepteerida seadusandja hinnangut küsimusele, millisest tehinguväärtusest alates hakkab riigi ost konkurentsi mõjutama. Teistsugune on olukord, kus hankemenetlus on jäetud õigusvastaselt läbi viimata – s.t on sõlmitud lihtsalt ostu-müügi- või töövõtuleping ilma konkursita.
Võimaliku alternatiivina õiguskaitse kujundamisel tuleks otsuste vaidlustamisel kõne alla ka tsiviilkohtupidamine, kuid selliste konfliktide lahendamine on tsiviilkohtuile võõras. Hankevaidluses ei tule lahendada mitte lepingust tulenevat vaidlust, vaid hinnata spetsiifilise eelmenetluse õiguspärasust, mis on oma põhimõtete poolest väga lähedane tavalise haldusmenetluse kontrollimisele. Ei ole ohtu, et halduskohus peaks hakkama tunnistama kehtetuks tsiviilõiguslikku lepingut, sest hankeleping ei jõustu niikuinii enne vaidluse lahendamist. Problemaatiline võib tunduda hankemenetluse kontroll halduskohtus, kui hanke korraldajaks on eraõiguslik isik. Siiski on praktilisem mitte eristada samadele normidele alluvat menetlust sellest lähtuvalt, kas menetluse viib läbi riigiga seotud või riigist sõltumatu äriühing. Pigem on seadusandja siin (ilmselt Euroopa Liidu õiguse eeskujul) kasutanud avalik-õiguslikke mehhanisme eraõiguslike suhete korraldamiseks. Sellele seisukohale on hiljuti asunud ka Riigikohtu halduskolleegium, kes kinnitas eraõigusliku isiku poolt läbi viidava riigihanke avalik-õiguslikku iseloomu ja ka halduskohtu pädevust säärastes asjades.49 Täiesti iseseisvat erikohut (PS § 148 lg 2) riigihangete asjade jaoks ei ole nende arvu silmas pidades ilmselt otstarbekas luua, küll võib aga kaaluda mõne kohtuniku spetsialiseerumist ainult hankevaidlustele.
Eelneva valguses on vajaduse korral võimalik riigihangete asjades halduskohtumenetlust modifitseerida. Kiire ja tulemusliku õiguskaitse tagamiseks riigihangete asjades on autori arvates juba lähitulevikus vajalikud taas täiendavad muudatused.
Haldusasi tuleb kohtus läbi vaadata kahe kuu jooksul (HKMS § 13). Kohtute töökoormuse ja mitmete protsessuaalsete takistuste (vajadus koguda dokumente, menetlusosaliste eemalviibimine või haigus) tõttu ei jõuta tihti selle aja sees isegi veel kohtuistungi pidamiseni. Kaebuse läbivaatamisele esimeses astmes järgneb enamasti apellatsioonimenetlus ringkonnakohtus ning aeg-ajalt ka menetlusluba edasikaebamiseks Riigikohtusse. Keskmine haldusasi ringleb kohtuis ligikaudu aasta. Kuna riigihangete asjades eelneb halduskohtumenetlusele veel vaidemenetlus, pikeneb menetlus tervikuna veelgi. Selle aja vältel on ostjal raske, kui mitte võimatu jätkata ebaõnnestunud riigihanget poolelijäänud staadiumist. Vahepeal on muutunud turuhinnad, osaliste ring jne.
Eespool (I) visandatud põrkuvaid huve arvestades oleks riigihankeõiguse edasise arendamise käigus vaja teha mitu kontseptuaalset otsustust:
Ennekõike tuleb hinnata, kas kohustuslikul eelmenetlusel on omaette väärtus või venitab ta üksnes menetlust. Kohtueelse menetluse eesmärgiks peetakse enamasti kohtute koormuse vähendamist ja haldusele enesekontrolli võimaluse andmist.50 Eelmenetluse tulemuslikkus oleneb peamiselt sellest, kui suurel määral on eelinstantsi lahend praktikas lõplik. Vastasel juhul ei toimu mitte õiguskaitsemenetluse kiirendamine, vaid aeglustamine. Siiani on riigihangete vahekohus end õigustanud, sest halduskohtusse on jõudnud vahekohtus läbivaadatud asjadest tunduvalt vähem vaidlusi. Kui amet hakkab vaide lahendamiseks tegema vaid ühepoolseid otsuseid ja vaidemenetlusse on kaasatud ka algselt edukaks tunnistatud pakkuja, leidub enamikel juhtudel tõenäoliselt menetlusosaline, kes soovib ameti otsuse edasi kaevata.51
Järgnevalt tuleks kaaluda alternatiive, millisena see kohtuväline organ kõige otstarbekamalt toimiks. Kuna kokkuleppe saavutamine vähemalt kolme protsessiosalise – vaide esitaja, ostja ja algselt edukaks tunnistatud pakkuja – vahel on keeruline, peaks kohtuvälisel organil olema iseseisev otsustuspädevus. See ei välista, et kohtuväline organ (vahekohus, vaideorgan vms) ei võiks kutsuda pooli üles lepitusele või tema otsus ei võiks tugineda poolte kompromissile.52
Kohtumenetlus ise, kas kohtueelsele menetlusele järgnevana või koheselt hankevaidluse lahendamiseks avatuna, peab toimuma samuti kiiresti, ilma et seejuures kannataks asja lahendamise õigsus. Hankevaidluse lahendamiseks võib ette näha praegu HKMS §-is 13 sätestatud 2-kuulisest tähtajast veel lühema ajavahemiku, kuid on kahtlane, et see nõue iga kord realiseerub. Objektiivsed takistused asja läbivaatamisel, nt tõendite väljanõudmisest või esindaja haigestumisest paratamatult tekkiv vajadus istung edasi lükata, tuleb siiski “andeks anda”. Hankevaidlus tuleks aga halduskohtus lahendada eelisjärjekorras koos teiste kiireloomuliste asjadega. Lühendada võiks ka halduskohtule kaebuse esitamise tähtaega. Ilma spetsiaalseid hankekohtuid loomata saaks halduskohtusüsteemi sees määrata kohtunikud, kes on spetsialiseerunud ainult hankeasjadele ega ole koormatud muude vaidluste lahendamisega.
Kohtusse pöördumise piiramiseks pärast vahekohtumenetlust on siiski üks võimalus, ilma et satutaks vastuollu PS § 15 lg-ga 1. Kohtumenetlust on võimalik välistada juhul, kui kõik vahekohtu menetlusosalised annavad enne vaide esitamist nõusoleku vaidluse lõplikuks lahendamiseks. Sellise mudeli puhul võiks vaide esitaja valida, kas ta pöördub kohtuvälisesse organisse või halduskohtusse – pärast kohtuvälist menetlust ei saaks ta aga halduskohtule enam kaebust esitada.53 Eriregulatsiooniga tuleks välistada halduskohtusse pöördumine, kui menetlusosalised on eelnevalt aktsepteerinud kohtuvälist menetlust.54 Kaheldav on aga, kas kuigi paljudes vaidlustes selle osalised loobuksid kohtusse pöördumise õigusest isegi siis, kui nad on huvitatud vaidluse kiirest lahendamisest. Riigihanke õiguskaitse edasisel arendamisel tuleb hinnata, kas väikese hulga kiirete kohtuväliste lahendite nimel on mõtet spetsiaalset menetlust või instantsi luua või on mõistlikum jätta alles üksnes otse halduskohtusse pöördumise võimalus.55
Kohtusse pöördumise võimaluse säilitamine pärast vaide- või vahekohtumenetlust on igati vastuvõetav, kui vähendada järgneva kohtumenetluse astmeid, asendades nt hankeasjades esimese astme halduskohtu vahekohtuga. Niisuguse mudeli puhul tuleks alati vaidega pöörduda esmalt kohtueelsesse instantsi ning seejärel saaks vahekohtu otsuse peale kaevata ringkonnakohtule. Riigikohtu loakogule võiks jääda võimalus võtta menetlusse ringkonnakohtu lahendi peale esitatud kassatsioonkaebus.
Kohtuastmete vähendamist on seni valdavalt takistanud PS § 149 lg 1-3.56 Antud küsimuse lahendamisel tuleb põhiseadust tõlgendada – selgitada välja, kas põhiseaduse eelnõu koostamisel seati tõepoolest eesmärgiks igas asjas kolmeastmeline menetlus või kujundati välja üldine kohtusüsteem. PS § 148 lg 2 tulenevalt on mõnda liiki kohtuasjade jaoks lubatud seadusega luua erikohtud.57 Põhiseadus ei näe ette, mitmes astmes tuleb erikohtus menetlus läbi viia. Seadusega võib erikohtu ülesannet täitma määrata ka mõne PS § 148 lg 1 nimetatud kohtu. PS § 149 on minu arvates õige tõlgendada kohtusüsteemi üldist ülesehitust määrava normistikuna, mitte jäikade reeglitena, mis kirjutavad ette kohtuastmete arvu ning apelleerimis- ja kasseerimisvõimaluse kõikvõimalike asjade jaoks.58 Kohtuastmete arvu optimeerimine sobiks ehk riigihanke õiguskaitse edasisel arendamisel kõige enam, see eeldab aga põhiseaduse juriidilise ekspertiisi tulemusena valitsema jäänud seisukoha revideerimist.
Järeldus: seni kuni pole kindlat seisukohta, kuidas tõlgendada kohtusüsteemi puudutavaid põhiseaduse norme, on soovitatav jääda kolmeastmelise halduskohtusüsteemi juurde, mida protsessiosaliste soovil täiendab vabatahtlik vahekohtumenetlus.
Menetlustoimingute ja hankeotsuse vaidlustamise võimaluse kõrval tuleb tähelepanu pöörata ka sekundaarsele õiguskaitsele, s.t kahju hüvitamisele riigihangete asjades.
RHS § 72 näeb ette spetsiifilise kahju hüvitamise nõude hankeasjades.59 Kuna kahju kindlakstegemise ja hüvitise suuruse määramise üksikasjad on siin reguleerimata, tuleb täiendavalt kohaldada kahju hüvitamise üldisi sätteid. RHS jätab lahtiseks, kas üldsäteteks lugeda võlaõiguse või riigivastutuse normid. Lähtudes Tallinna Autobussikoondise kaasusest60 , tuleb riigihankemenetlus lugeda avalik-õiguslikuks menetluseks, haldusmenetluse eriliigiks. Seega on kohaldatav ka avalik-õiguslik kahju hüvitamise režiim – riigivastutus, sõltumata sellest, kas riigihanke läbiviijaks on avalik-õiguslik või eraõiguslik juriidiline isik. HKMS § 3 lg 1 ja § 6 lg 3 p 2 järgi tuleb avalik-õigusliku tegevusega tekitatud kahju hüvitamise nõue esitada halduskohtule. Olgu veel märgitud, et nii TsK § 450, kui ka RVSE § 8 kohaselt kohaldatakse riigivastutuse erinormide kõrval ka eraõigusliku vastutuse sätteid.
RHS §-is 72 sätestatud erinormi alusel saab nõuda vaid pakkumise esitamisega seotud kulude hüvitamist, mitte aga tellimusest ilmajäämise tõttu saamata jäänud tulu hüvitamist. Samas on põhjusliku seose tõendamine oluliselt lihtsustatud, pakkujal piisab vaid ära näidata, et korrektselt läbiviidud menetluses oleks olnud tõenäoline temaga hankelepingu sõlmimine. Ka ostja süü tuvastamine ei ole oluline. Hankelepingu sõlmimine saab aga olla vaid siis tõenäoline, kui ei esine pakkumise tagasilükkamise aluseid. Lepingu sõlmimine ei saa olla ka siis tõenäoline, kui on ilmselge, et pakkumine pole hinna ja tulemuse suhte seisukohalt parim.61 Täiendavalt tuleb kohaldada ka kannatanu süüst tulenevaid piiranguid. Iseäranis on kannatanu süüga tegemist juhul, kui ta on jätnud kahju tekitanud otsuse või toimingu vaidlustamata.
RHS § 72 ei välista muul viisil riigihankemenetluses õiguste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. See oleks ka vastuolus PS §-ga 25. Seetõttu on riigihankemenetluses praegu kohaldatav ka TsK §-st 450 tulenev kahju hüvitamise nõue ja tulevikus riigivastutuse seadusest tulenevad nõuded.62 Mõlemal juhul on aga põhjusliku seose tõendamine keerulisem, sest pakkuja peab näitama, et korrektselt läbiviidud menetluses oleks temaga kindlasti sõlmitud hankeleping. Samas võivad täiendavad nõuded pakkuja jaoks osutuda atraktiivseks, sest nende alusel on võimalik nõuda ka tellimusest ilmajäämise tõttu saamata jäänud tulu hüvitamist.63
Riigihanke õiguskaitse on oluline avaliku sektori rahaliste vahendite säästlikuks kasutamiseks, korruptsiooni vältimiseks ja turu kaitseks riigipoolsete moonutuste eest. Riigihanked puudutavad ettevõtjate põhiõigusi. Vaidluse korral peab lõppastmes olema võimalik pöörduda kohtusse. Teisalt on avalikes huvides tarvis riigihankemenetlus kujundada välja võimalikult kiiresti.
Riigihangete seaduse uue redaktsiooniga on püütud õiguskaitsemenetlust riigihangete asjades küll parandada, kuid see töö on jäänud pooleli. Uut seadust on iseenesest võimalik tõlgendada põhiseaduspärasena ja Euroopa Liidu õiguse nõudeid arvestavana. On tunnustatud küll hankeasjades kohtusse pöördumise õigust, ent kohtumenetlus on jäetud vajalikul määral modifitseerimata, et tagada hankeasjade tavapärasest kiirem läbivaatamine. Kohtueelsele vaidemenetlusele järgnev halduskohtumenetlus põhjustab tavalisest keerulisemat ja pikemat protsessi. Menetluskord tuleb läbi mõelda ka riigihangete seaduses kahju hüvitamise reguleerimisel, mitte piirduda üksnes nõude aluse fikseerimisega.
|
OSCAR-2019
|
||
2001. aasta sügisel Riigikogu Kantselei tellitud ning Tallinna Pedagoogikaülikooli Rahvusvaheliste ja Sotsiaaluuringute Instituudi uurimisrühma poolt läbiviidud avaliku arvamuse uuring selgitab madala poliitilise usalduse põhjusi ja seoseid ühiskonna teiste probleemidega. Uuring näitas, et Riigikogu usaldab 36% vastanuist, usaldus erakondade vastu on langenud 20%-le, õiglaseks peab Eesti ühiskonda üksnes 13% inimestest ning “tugevat juhti, kes lööks korra majja”, soovib kaks kolmandikku vastanuist.
Kas nende arvude alusel võiks väita, et Eesti demokraatia on hädaohus? Alustuseks asetame toodud arvud laiemasse konteksti. Enamikus maailma demokraatlikes riikides on poliitiline usaldus viimaseil aastakümneil oluliselt langenud. Vaatame tabeleis 1 ja 2 esitatud sellekohast statistikat.
Tabel 2. Usaldus avaliku ja kolmanda sektori institutsioonide vastu demokraatlikes riikides (protsentides)
Esmapilgul tundub, et tegemist on paradoksiga: “Miks on ajastul, kus demokraatia kui valitsemise vorm triumfeerib kogu maailmas, avalikkuse usaldus oma liidrite ja institutsioonide vastu paljudes demokraatlikes riikides langenud kõigi aegade madalaimale tasemele?” (Pharr, Putnam 2000).
Kirjanduses pakutakse usalduse languse trendile viimase paarikümne aasta jooksul erinevaid põhjendusi. Lühidalt võib need kokku võtta järgmiselt:
poliitika toimemehhanismi puudused, s.t juhtimise ebakompetentsus, eliidi konsensuse puudumine, korruptsioon jms;
mitmete riigi funktsioonide üleminek turu pädevusse, mille tulemusel väheneb riigi võime asju mõjutada ja seega ka usaldus tema vastu;
varasemaga võrreldes on inimeste informeeritus valitsuse tegevusest oluliselt suurem, see vähendab paratamatult usaldust;
Eesti võrdlus teiste Ida-Euroopa riikidega näitab, et meie asend poliitilise usalduse ja inimeste hoiakute demokraatlikkuse mõttes on pigem hea kui halb. Nt usaldab Eestis Riigikogu 35% inimesi, Rumeenias usaldab parlamenti 18%, Tšehhis 22% ja Ungaris 25%. Rahulolu demokraatia arenguga on Eestis üheksa Ida-Euroopa riigiga võrreldes kõige kõrgem (andmed pärinevad Euroopa Liidu 5. raamprogrammi projektist “Väärtussüsteemid ja sotsiaal-majanduslikud tingimused”).
Madala poliitilise usalduse fooniks Eestis on terav sotsiaalne kihistumine ja suure osa inimeste ebakindlus homse ees. Suurimad probleemid on küsitluse andmeil elanike heaolu ja tööpuudus. Pikaajaliste trendide analüüs näitab, et inimestele valmistab muret eelkõige nende majanduslik toimetulek ja tervis.
Heaoluga seotud probleemide kuhjumine mõjutab inimeste arusaama riigist ja selle rollist. 1990. aastate I poolel iseloomustas enamikku postkommunistlikke riike hoiak “nii vähe riiki kui võimalik”. Et vasakpoolsus maailmavaatena oli end kompromiteerinud, kalduti teise äärmusse. Viimaste aastate uuringud näitavad, et inimeste hoiakud on muutunud. Meie andmete järgi on Eestis vaekauss kaldunud kaks kolmandikku ühe kolmandiku vastu sotsiaalsema ilmavaate kasuks. Enamik soovib, et inimeste sissetulekud muutuksid senisest võrdsemaks.
Sellest, et kaks kolmandikku eestlastest soovib riigis “tugevat juhti, kes lööks korra majja”, ei saa järeldada, et Eesti ühiskond soovib ebademokraatlikku valitsemisviisi. Klasteranalüüs näitab, et ebademokraatlike hoiakute kandjaid on umbes kuuendik vastanuist, see on tüüpiline ka arenenud demokraatiatele. Eestlased ei soovi demokraatiale alternatiive, üksnes 10% inimestest ei pea demokraatiat parimaks valitsemise vormiks.
Analüüsisime lähemalt Eesti elanike jaotust demokraatia/mittedemokraatia skaalal järgmiste uuringus kasutatud küsimuste alusel: “Kuivõrd Te nõustute järgneva väitega: vajame tugevat juhti, kes lööks Eestis korra majja”; “Mitmeparteiline süsteem on loodud kaose tekitamiseks, vajame üheparteilist süsteemi”; “Mõeldes oma elule laias laastus, mil määral Te nõustute või ei nõustu järgmise väitega: oleks parem, kui pöörduksime tagasi aega, mil elu oli lihtsam”.
Klasteranalüüs näitab, et veendunud demokraate on 19%, mitte-demokraate 17% ning 57% kuulub kolme klastrisse, mida võib iseloomustada terminiga “pigem demokraadid”. 7% küsitletuist vastas kõigi kolme küsimuse puhul “raske öelda”.
Ka joonise 3 põhjal võib teha järelduse, et tugeva juhi ihalus ei pruugi tähendada ebademokraatlikkust, sest nt 61% vastanuist leiab, et demokraatia on parim valitsemissüsteem, ja 48% leiab, et me vajame mitmeparteisüsteemi.
Teooria järgi võib madala poliitilise usalduse põhjused jagada poliitikast endast, ühiskonnast või neid vahendavast meediast tulenevaiks.
Poliitikast tulenevad usaldamatuse põhjused on seotud poliitika efektiivsuse ja poliitikute motiividega. Meie andmed näitavad, et üldiselt ollakse rahul Eesti poliitikute professionaalsete oskustega, kuid väga madalaks peetakse eetikat.
Ühiskonnast tulenevad poliitilise usaldamatuse põhjused on seotud eelkõige madala sotsiaalse usalduse tasemega. Üksnes kolmandik vastanuist usub, et üldiselt võib teisi inimesi usaldada, see mõjutab paratamatult ka poliitilise usalduse taset.
Usaldamatust suurendavad ka stereotüübid, mida võib selgitada nt kahe järgmise küsimuse vastuste võrdlusega: väidet “enamik Eesti seadusi on tehtud kõigi inimeste huvides” toetas 42% vastanuist, kuid küsimusele “millest Teie arvates lähtub Riigikogu otsuste tegemisel” vastas üksnes 6% – üldrahvalikest huvidest. Uuringust selgus ka, et nt kõiki valitsuskoalitsiooni kuuluvaid erakondi oskas nimetada vaid kolmandik vastanuist.
Negatiivsete stereotüüpide kinnistamisel on oluline roll meedial, mis on kujundanud endale ka vastava turu. Poliitilisi sündmusi vahendavat meediat usaldab uuringu andmeil 52% vastanuist. Samas meenub 60%-le inimestest meediast poliitika käsitlemisega seonduvast pigem negatiivne. Tekib surnud ring – meedia müüb publiku ootustest lähtuvalt skandaale, mis vähendab usaldust ja suurendab ootusi uute skandaalide järele.
Madal poliitilise usalduse tase ei ole mitte ainult poliitilise süsteemi, vaid ühiskonna kui terviku probleem. Ei ole mõtet võrrelda poliitilist usaldust nt 10 aastat tagasi ja praegu, sest eri ajal toimivad põhimõtteliselt erinevad poliitika ja ühiskonna seose mehhanismid. 10 aastat tagasi ühendas meid kõiki üks eesmärk ning poliitikud asusid n-ö eesliinil. Praeguseks on vastasseis välise vaenlasega asendunud sisemiste sotsiaalsete vastasseisudega ning on muutunud poliitilise usalduse tähendus ja funktsioonid ühiskonnas.
Eesti demokraatia ei ole hädaohus, kuid poliitiline usaldamatus kompromiteerib riigi strateegilisi eesmärke ja elujõulisust. Nt kinnitavad analüüsid, et madal usaldus valitsuse vastu ja euroapaatia on omavahel väga tugevalt seotud. Teine samasse ritta kuuluv probleem on paljude noorte soov Eestist lahkuda, eriti selgelt väljendub see muulaste puhul.
Riigi arengustrateegia vajab selget pööret sotsiaalsuse suunas, mis suurendaks poliitilist usaldust ning looks ka majanduse toimimisele tugevama aluse. Võrdlevad uuringud näitavad, et suurema võrdsuse tasemega riikide majandus kasvab kiiremini ning nende kasvutrend on stabiilsem. Nt viimase 30 aasta jooksul on Ida-Aasia suhteliselt egalitaarsete riikide majanduskasv olnud umbes kolm korda kiirem kui väga suure ebavõrdsuse tasemega Ladina-Ameerika riikidel. Eestil oleks kasulik sellest õppida.
Väärtussüsteemid ja sotsiaal-majanduslikud tingimused (2000). Euroopa Liidu 5. raamprogrammi projekt.http://www.riigikogu.ee/osakonnad/msi/.
|
OSCAR-2019
|
||
„Oleme püüdnud lastele selgitada, et ei kusagilt ja mitte millestki ei teki midagi. Kui tahad kuhugi jõuda, tuleb selleks tööd teha. Ja kui on abi vaja, siis me mitte ei ela nende eest, vaid aitame. Siiani on vähemalt need, kes on kodust läinud, sellest aru saanud,“ jagab 12 lapse isa Einart Kask...
Novembrikuu Pere ja Kodu avaldab tunnused, mis võivad viidata teismelise depressioonile ja sellele, et ta vajab hädasti sinu nõu ja abi.
Vana arusaama kohaselt tundvat imikud minimaalselt valu ja seetõttu on neile minevikus ärkvel olekus ja tuimestuseta osaks saanud meditsiinilised protseduurid, mille puhul täiskasvanutele tehakse üldnarkoos. Alljärgnevalt kajastatud uuring toob välja tõendeid beebide valutundmatuse arusaama ümber...
Isadepäevakonverentsil “Tahan normaalset perekonda!” tuletas lastepsühhiaater Piret Visnapuu-Bernadt lapsevanematele meelde, millisest perekonnast lapsed tegelikult unistavad. “Lapsed unistavad lihtsatest asjadest, et oleks ema ja isa, kes armastavad teineteist ja oma lapsi. Unistuste vanematel o...
Sooviksin pisut nõu, kuidas rääkida oma ämma ja äiaga sellest, et nad vähemalt mõned korrad aastaski oleksid nõus oma lapselapsi hoidma ja selgitada neile, mida vanavanemaks olemine üldse tähendab.
Telegrami üks loojatest, Hando Tõnumaa, oli hiljuti külaliseks sel kevadel alustanud enesearengule keskendunud podcastis ehk taskuhäälingus “Ausad Mehed“, mida veavad kirjanik Chris Kala ja personaaltreener Martin Pukspuu. 19. oktoobril eetris olnud saadet tutvustasid nad Facebookis nii: “Käes on...
Ema annab pojale üle sünnipäevakingi. Poiss võtab mänguasja pakendist välja ja vaikib. Ema: “Mida hea laps ütleb, kui ta kingituse saab?” Poiss vaikib. Ema: “Mida ema ütleb isale, kui see palga koju toob?” Poiss: “Ja see on kõik…?!”
Kroonikale antud intervjuus avaldab raadiohääl Brigitte Susanne Hunt, et ei mõista emasid, kes üksinda ööklubisse lähevad. Sellele arvamusele andis loo kommentaariumis vastulöögi ka teine Naisteka lugeja.
«Üks minu tuttav arvab, et laps peab ennast maast-madalast kaitsma hakkama ja nii ta ütlebki oma kahesele põnnile, kui liivakastis mõni samasugune talle haiget teeb: «Löö vastu, mis sa tönnid, pane kohe kõvasti!» See ei ole ju normaalne,» kurdab lapsevanem Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkon...
Kas oled andnud endale aasta alguse lubadusi, näiteks füüsiliselt vormi saada või tervislikult toituma hakata? Kas oled seadnud eesmärgi, et hakkad regulaarselt mediteerima, televiisori passimise asemel väärt kirjandust lugema, siis veel näiteks joogas käima või mõne eriti ägeda praktikaga tegele...
«Loen igasuguseid beebiteemalisi foorumeid ja raamatuid ning olen ka ise seda meelt, et väikest beebit ei saa ära hellitada. Laps on alles 5-kuune. Samas on minu mees täiesti veendunud, et olen juba lapse n-ö ära rikkunud, sest ta ei ole nõus enam üksi olema,» kirjeldab noor ema oma olukorda Pere...
Tänasest Eesti Päevalehest saame teada, et laste tutistamine ja neile laksu andmine on jätkuvalt väga levinud ja vanemate poolt aktsepteeritud karistusviis.
Õiguskantsler Ülle Madise poole pöördus üks murelik lapsevanem, kes väidab, et koolis korraldatavad vaikuseminutid riivavad tema lapse usuvabadust ja mõjuvad lapsele lausa nii häirivalt, et pere kaalub võimalust vahetada kooli.
Ma pole muidugi veel ema ja minu arvamus mõndade arust ehk ei loe, aga samas ega ka Brigitte ema ei ole, seega tundsin ikkagi vajadust kirjutada. Nimelt ei mõista ma tema arvamust, et väikeste laste emad ei tohiks ööklubides käia.
SOS Lasteküla emad puutuvad kokku keerulistest peredest pärit lastega. Kuulates laste lugusid ning ravides nende hingehaavu, oskavad SOS emad oma kogemustele tuginedes välja tuua õnnelike perede valemi. Kui tahad kuuluda nende vanemate hulka, kelle lastest sirguvad õnnelikud inimesed, siis küsi e...
Paarissuhte puhul kipub üldiselt olema pigem meespool see, kes lapsi ei taha. Rando (34) kirjeldab, et tema peres on vastupidi.
Swedbanki partnersuhete juht ja nelja lapse ema Gundel Lehes teab sellele küsimusele vastust — tuleb lihtsalt osata prioriteete seada. “Osad asjad jäävadki tegemata, aga pikemas perspektiivis mõistad, et järelikult need polnudki nii olulised,” kinnitab ta.
Noore tüdruku vanemad postitasid enda sotsiaalmeedia kontodele video oma tütrest, kes südantmurdvalt nutab ja vaevu hingata suudab, sest soovivad tõmmata tähelepanu, milline efekt kiusamisele olla võib, vahendab LADBible.
Saada teada, et su partner on sind petnud, on kirjeldamatult valus ja pettumustvalmistav. Seda ei anna mitte millegi muuga võrrelda ja seda, kuidas reageerida, me sulle öelda ei oska. Aga rääkisime mitmete ekspertidega, kes jagasid nippe, kuidas afäärist üle saada (või vähemalt edasi liikuda). Si...
Inimene vajab ööpäevas keskmiselt 7–10 tundi und. Aga kas on võimalik, et muutes oma unetsükleid, on võimalik vähem magada ja siiski piisavalt välja puhata? Enamus meist on harjunud monofaasilise unetsükliga, mis tähendab, et me magame ühe pika une öösel ja oleme terve päeva ärkvel. See on prakti...
Kui maiustustest hoidumine näib keeruline, siis tasub rohkem aega veeta oma kallima, lapse, ema-isa või sõprade seltsis. Teadlased on leidnud, et sama hormoon, mis aitab inimestega sidet luua, võib aidata ka kaalu kaotada. Ajalooliselt on oksütotsiini kõige olulisemaks peetud sünnitamist ja imet...
Septembris saadeti Maailma Terviseorganisatsioonile avalik kiri vaktsiinide ohutuse teemal, mille on tänaseks allkirjastanud erinevad organisatsioonid kogu maailmast, nende hulgas NHF Sweden, Soome Homöopaatia Akadeemia, sõltumatu vaktsiiniinfo keskus Leedust ja veel üle saja organisatsiooni Pran...
Turu-uuringute AS-i poolt korraldatud küsitluse andmetel on pea poolte kahe lapsega naiste jaoks ideaalne laste arv kolm, 49 protsenti emadest soovib veel lapsi saada. Suurimaks takistuseks enamate laste saamisel tuuakse majanduslikud piirangud — suurenevad finantskohustused ja väike sissetulek.
Kas kuuled end korduvalt ütlemas “Jah” just nendel hetkedel, kui sa tegelikult sulle pakutust väga vaimustuses polegi? Roland Tokko, Edu Akadeemia asujataja, koolitaja ja raamatu “12 asja, mida koolis ei õpetatud, aga mida kõik peaksid teadma” autor on seisukohal, et “Ei” ütlemine või avada “Jah-...
Üle kolme kümnendi suhete teemal tegutsenud kirjanik Tracey Cox annab oma blogis neidudele nõu, kuidas deitima minnes aru saada, kas sellest võib asja saada. Kehakeel on üks võimas relv ja just selle järgi saabki mõista, kas poiss on huvitatud või mitte, sest kes ikka tahaks seda otse küsida.
Lastekaitse Liitu helistatakse sageli mureküsimustega. Sageli uuritakse, kuhu saaks ära saata lapse, kes käitub lasteaias teistega halvasti. Kas see on võimalik?
Nädalavahetusel kirjutas Erkki Laaneoks MTÜ Lapsele Vanemad ettepanekust elatiste praegune kord ümber teha: Elatise asemel uus kord: selle asemel, et lapsevanem raha eest oma lapsega suhelda saab, jaotatakse hoolduskohustus võrdselt mõlema vanema vahel. Kuigi enamik kommenteerijaist nõustus, et m...
Lapsed unistavad lihtsatest asjadest. "Laps vajab lihtsalt ema ja isa, kes armastavad nii teineteist kui ka oma lapsi," rääkis lastepsühhiaater Piret Visnapuu-Bernadt isadepäeva konverentsil "Tahan normaalset perekonda!". Unistuste perekonnas ei ole ruumi hirmuks vägivalla ja alandamise jaoks. "L...
Lapsevanema lein ei puuduta ainult surnud lapse kaotust, vaid ka osade kaotust oma identiteedist. Vanem kaotab endast selle osa, mis oli suhtes lapsega, selle identiteedi, mille keskmeks oli lapse eest hoolitsemine. Tihti võib lapsevanemat leinas aidata võimalus oma surnud last enne kirstu paneku...
Uni: vaid kolm tähte, aga igaüks, kes on lapse saanud, teab, kui suurt rolli see elus mängib... Sellepärast otsustatigi müügihitile nimega „Imelised nädalad” lisada uus peatükk une kohta. Iga päev saame lapsevanematelt üle maailma e-kirju, millest enamik räägib unest. Või pigem sellest, et nende ...
Eesti emade lõbusad lood lastest ja seksleludest: vibreerivast vistriku-eemaldajast õhupall Whitneyni
Seks on loomulik elu osa ning ideaalis ei muutu see oluliselt ka pärast seda, kui perekonda lapsed sünnivad. Küll aga muutub vanemate elu siis pisut värvilisemaks, sest nagu kõik teavad, meeldivad lastele üle kõige siin maailmas mänguasjad!
Teadusajakirjanik ja psühhiaatria-alaste raamatute (“Mad In America” ja “History of an Epidemic”) autor Robert Whitaker pidas 2015. aastal Taanis loengu teemal “Psühhiaatriaravimid toovad rohkem kahju kui kasu“, mis on teie ees nüüd eestikeelsete subtiitritega. Teadusuuringud näitavad, et enne ...
Koolivaheaeg on oodatud aeg eelkõige laste jaoks — see on aeg, mil hommikuti saab kaua magada ning kooliväsimusest välja puhata. Lapsevanemate jaoks tähendab see ühtlasi ka oskuslikku aja planeerimist. Seda eriti esimestes klassides õppivate laste emadele-isadele. Kas ja kuidas sisustada laste ko...
Teadlikult hingates võivad lahenduse saada varasemalt kogetud solvumised, rivaalitsemine, vihkamine, põlgus, kadedus, solvamised ja muud emotsionaalsed konfliktid nii eraelus kui tööalaselt, sest sel ajal viibitakse muutunud teadvuse seisundis ja meieni jõuavad hoopis teistsugused lahendused. Hin...
Rahhiit, pehmed luud ja närvilisus – need ja veel teisedki terviseriskid ohustavad väikelast, kui ta ei saa piisavas koguses kaltsiumi või D-vitamiini. Tallinna Lastehaigla lastearst dr. Ülle Einberg selgitab, miks on need kaks ainet 1–3-aastase lapse toidus nii olulised.
Tartu Ülikooli arstiteaduse üliõpilase Karina Luige uuring näitas, et rauapreparaatide tarvitamine aitab rasedustüsistuse tekkeriski vähendada, kuid ravist on kasu vaid neil rasedatel, kellel on aneemia.
Sel sügisel nägi ilmavalgust ettevõtja ja koolitaja Roland Tokko raamat “12 asja, mida koolis ei õpetatud, aga mida kõik peaksid teadma”, mille esimene ja teine tiraaž on juba välja müüdud. Tokko on raamatusse koondanud parimad teadmised üle maailma edu saavutanud inimestelt, teemad alates finant...
Emad peaksid uue rasedusega ootama vähemalt aasta peale sünnitamist. Nii vähenevad terviseriskid emale ja lapsele, leidis uus uuring.
Terapeut Dorothe Trassl teab, kuidas kehaga uuesti ühendus luua, saada teadlikuks ning avaneda emotsionaalselt ja füüsiliselt, õppida kuulama intuitsiooni, õppida uuesti usaldama ennast, enda emotsioone ja kehatarkust. Oma teadmisi jagab ta juba üsna pea ka Eestis, 2.-4. novembril Tallinnas Bliss...
Avaldame veel mõned katkendid ettevõtja ja koolitaja Roland Tokko raamatust “12 asja, mida koolis ei õpetatud, aga mida kõik peaksid teadma”. Edu Akadeemia asutaja Tokko on raamatusse koondanud parimad teadmised üle maailma edu saavutanud inimestelt, teemad alates finantsidest kuni suheteni, ja n...
Näitleja Tõnis Niinemets juhib homme toimuval vestlusõhtul arutelu rasket ravimatut haigust põdeva tüdruku perega, kes on suutnud vaatamata oma pereliikme erivajadusele elurõõmu säilitada.
Statiinid on ravimid, mida tarvitatakse vere kolesteroolinäitajate langetamiseks ja südamehaiguste ning infarkti ennetamiseks. Neid müüakse igal aastal üle maailma mitmekümne miljoni dollari eest ning viimase 10 aasta jooksul on neid süstemaatiliselt propageeritud ka Eestis. Juba 2011 aastal aval...
Suhkruhaige laps saaks täieliku ravi korral edukalt elada 80-aastaseks, aga Eestis ei ole strateegilist vaadet inimese elukaarele, rääkis laste ja noorte diabeediühingu tegevjuht Kristi Peegel tänases Kuku raadio saates «Patsiendiminutid».
Teie ees on järjekordne video Telegrami kolmandalt konverentsilt, mis toimus 2017. aasta kevadel Von Glehni teatris. Dr Raudsik ise tutvustas oma loengut nii: “Elu iseloomulikuks tunnuseks on ainevahetus, mille käigus keha toodab energiat, et oma kudede ja elundite rakke pidevalt uuendada. Tervis...
“Ma olen olnud alates 2012. aastast psühholoogia õppejõud. Nende kuue aasta jooksul olen näinud igas vanuses tudengeid, kes lükkavad oma kirjatööde esitamist aina edasi, puuduvad neil päevadel, kui nad midagi ette peavad kandma, jätavad ülesanded esitamata ja ei pea kinni tähtaegadest. Ma olen nä...
“Tahan täna kirjutada ühest asjast, mis on mul hingel ja südamel. Nii on olnud ja jääb vist alatiseks,” juhatab oma uusima blohipostituse sisse suhteterapeut ja koolitaja Urme Raadik. Noored. Teismelised. Nende jamad ja mured. Olen oma ametilt ja hingelt Imago paarisuhte terapeut ning koolitaja...
Olen meditsiiniharidusega, täpsemalt loomaarst. Minu esimeseks töökohaks oli Eesti Agrobio Keskuse vaktsiinilabor, kus minu tööülesandeks oli vasikate ja põrsaste pastörelloosivastase vaktsiini väljatöötamine. Samal ajal õppisin magistrantuuris biotehnoloogiat. Meie keskuses oli ka viroloogiala...
Kui oled ka ise kunagi läbi interneti võõra inimese käest midagi ostnud, siis tead, et sageli käib kaasas sellega ka pisike ärevus, kas ikka saad oma kauba kätte ja kas see ikka näeb välja nagu pildil. Oktoobrikuu Pere ja Kodu jagab nippe, kuidas end pettuste eest kaitsta.
Alles mõned nädalad tagasi sai suuremat tähelepanu Soomes avaldatud õõvastav artikkel, kus rulliti lahti mitme lapse ja noore rahustite tõttu ära rikutud elud. Nüüd saatis Telegramile oma loo Merilin, kellele teismelisena “vaimsete häirete” kontrolli all hoidmiseks väga kangeid ravimeid kirjutati...
Pole just kerge kasvatada last, joostes samal ajal võidu kõikjal sähvivate ekraanide ja nutiseadmetega. Ning väärtushinnangutele uut vinti peale keeravate reklaamidega – liiatigi veel olukorras, kus arvutimängud neelavad su lapse kahendsüsteemsesse küberruumi ning ühiskondlik surve suurema, parem...
Viiekuusest Harper Yeatsist saab tõenäoliselt Guinnessi rekordiomanik, kuna vaid kümne nädala vanusena võtsid vanemad kaasa ta vapustavale seiklusele külastada kõiki USA osariike. Tüdruku austraalia-päritolu vanemad, kes hetkel pesitsevad hoopiski Kanadas, otsustasid lapsehoolduspuhkust targalt ä...
|
OSCAR-2019
|
||
Kui juba matsluse ülestunnistamiseks läks, siis tuleb möönda ka ühest teisest pühast (rahvus)kultuurilisest fenomenist eemalehoidmisest - nimelt saunakultuurist. Tegelikult mulle saunas käia isegi täitsa meeldib, aga üksinda. Mökerdan näo ja keha igasugu kreemide ning maskidega kokku ja kujutlen ette, et olen spas, õnnis vaikus ümberringi, aga niipea kui tuleb juttu mingist ühissaunast, lööb kohe kõhtu kramp. (Mööndusega võin käia spa-de saunades, aga see on mu jaoks pigem selline lõbustuspargi moodi meelelahutus kui päris saun ja ma eelistaks ka seal võimalusel üksi olla). Huvitav on see, et kui keeldud teistega sauna minemast, arvatakse sageli, et sul on mingid probleemid enda häbenemisega, mõtlesin, et teinekord vastan - ei, ma ei häbene ennast, ma lihtsalt ei taha teid näha! See võib kõlada karmilt, aga niikuinii seda ei usuta.
Ma lihtsalt ei tunne end kuskil kitsas pimedas ruumis koos teiste paljaste inimestega ebamugavas vaikuses või siis sunnitud vestlusega üldse mugavalt. Võib-olla on mu intiimtsooni piir lihtsalt kaugemal (lähemal?), minu jaoks on see liiga intiimne situatsioon (mitte selles mõttes siis, vaid lihtsalt - teised inimesed liiga lähedal mulle). Teistele ehk seostub see meeldiva koosviibimisega, minule mitte. Seega parem jätan vahele. Muidu on kõik ju jube liberaalsed igasugu ühissaunade suhtes, kuigi kunagi mu eks mainis, et temale tekitas ebamugavust ja isegi ahistamistunnet see, et üks tema sõbra naine armastas alati saunaruumi asja teha siis, kui mehed laval istusid. Keerutas seal paljalt ringi ja tegi näo, et on hästi vabameelne mutt, aga ise ootas reaktsiooni, vähemalt tajus mu eks seda nõnda. Naisahistaja tema silmis, kes ise ilmselt laiutaks käsi ega saaks üldse aru, et mingi probleem oleks olnud. Kujutan ette, et kui mees sellise käitumise kohta pretensiooni esitaks, siis kleebitaks kohe "pede" silt külge - mismõttes, ei meeldi paljad naised vä? Suht analoogne vaatepunkt sellega, et "ole õnnelik, kui mõni mees sind katsuda tahab!".
Üks kord, kus ma saunaga seoses ebamugavust tunda sain, on mul selgelt meeles, see toimus 12 aastat tagasi ja ma olen alles nüüd ühelt asjaosaliselt küsinud, et kas te tõesti ei taibanud, kuidas see olukord mulle paistis ega ole adekvaatset vastust saanud, sest nemad ju seda ei mäleta, nende jaoks polnud seal midagi märkimisväärset. (Siin jälle analoogia nende ahistamisjuhtumitega, kus keegi aastaid hiljem rääkima hakkab ja teised pööritavad silmi, et nemad küll ei tea ja kus sa nii kaua olid. Mitte, et minu loos mingit ahistamist oleks olnud, lihtsalt see tagantjärele pilk asjadele, mille seedimine võib aega võtta ja oodata selle taga, et inimene lihtsalt saab kogenumaks ja julgeb enda eest seista). Igatahes töötasin ma esimest aastat uues kollektiivis olles ainus naissoo esindaja ning tuli ette võtta mingi tähtpäeva tähistamine ja kolleeg käis välja, et teeks seda ühes toona glamuurses saunas. Ma tardusin soolasambaks ja hakkasin mõtlema, mismoodi see välja näeks. Paljad mehed saunas, mina üksinda eesruumis? Mina koos paljaste meestega saunas? Kellelt ma küsin, et kas riided jäetakse ikka selga? Juba küsida olnuks toona piinlik (praegu ma küll küsiks). Eks ma mõtlesin välja variandi, et jään igaks juhuks haigeks, aga õnneks oli see saun vajalikuks päevaks broneeritud ja saunapidu jäi ära.
Tegelikult oli mul põhjust nende mõtlematust kahtlustada ka, sest mõni aeg varem oli meid L.-ga komandeeringusse saadetud. Sellel hetkel olime kaks üksteisele täiesti võõrast inimest, heal juhul paar lauset vahetanud ja meid suruti kahekesi ühte aknata kajutisse. Nagu normaalsed eestlased kunagi, otsustasime ebamugavuse maandamiseks jooma hakata. Kahjuks aga hakkas laev korralikult kõigutama ja ma mõtlesin, et kui veel veidi joon, võin võõra nähes oksele ka hakata ja plaan jäi katki peale 1,5 siidrit. Siiani mäletan neid siidripurke ja seda ebamugavat istumist üksteisest viisakas kauguses voodiäärel. Õnneks oli L. piisavalt taiplik ja teatas ühel hetkel, et ta läheb laeva peale jalutama ja ma sain võimaluse riided ära vahetada ning teki alla pugeda. Öösel sain aru, et see siider oli siiski suur viga - nimelt ajas jubedalt pissile. Hiilisin siis pimedas vetsu, kus tabas järgmine tagasilöök - vesi tõusis poti ääreni ega läinud alla. Mida ma nüüd teen? Ajan selle võõra mehe üles enne kui terve kajuti üle ujutab? Hea veel, et ma midagi muud ei teinud sinna potti! Otsustasin, et jään lootma õnnele ja teen uputuse korral näo, et mina ei tea midagi. Õnneks üle poti ääre vesi ei tulnud ja oli hommikuks ka potist kenasti alla läinud. Igatahes jäi see laevareis meelde kui üdini piinlik.
Ühe hilisema komandeeringu puhul arvas üks kolleeg lausa, et ma võiks ju Rootsi sõita neljases kajutis, seal saavat ka ühte voodikohta osta. Mulle kangastus kohe pilt - neli purupurjus rekkameest ja minna - ei, tänan, ja läksin hoopis lennukiga. Ma siiani ei tea, kas sellistes olukordades arvestatakse ka reisijate sooga või tõesti pannakse sellest sõltumata rahvas kajutitesse kokku - ega ma toona ju jälle ei julgenud küsida, laveerisin lennuki peale mingeid muid vabandusi otsides, mitte ei küsinud otse, et kuulge, kas teile tõesti ei tundu, et mul naisena võiks olla ebamugav või isegi ohtlik reisida ühes kajutis mitme võhivõõra mehega?! Ei peaks ju selline peps olema?!
Võib-olla ma olengi peps? Äkki mulle lihtsalt tundub, et sellised asjad on kuidagi probleemsed? Äkki on ainult minul võõrastega külg-külje vastu imelik? Ilmselt see tunnetus ongi inimestel ääretult erinev (ma olen ju üksik laps ka olnud, suure privaatsusevõimaluse- ja vajadusega) ja üksteist ei mõisteta, sest teiste probleeme ei suudeta lihtsalt märgata. Võta aga paljaks ja tule sauna, mingi pipar oled vä?
|
OSCAR-2019
|
||
Tähendab, privaatsuse-intiimsuse piir on igaühel isiklik ja kellelgi pole õigust öelda ega halvustada, et sa ikka pead end paljana vanameeste vahel hästi tundma või mis tahes. Tee nagu meeldib. Ühissaun on lääne / anglosaksi ühiskonnas niikuinii tundmata asi ja üle kõikide sotsiaalsete piiride. Aga oma sooga saunas olla ju võiks. Nii et peps oled ikkagi.
Mõte endale saunas midagi peale mökerdada tundub jälle mulle täiesti... eee... võimatu. Kangema sõna puududes. Ju olen ka peps :)
Kusjuures ma polegi kunagi sattunud olukorda, kus peaks suurema kamba naistega sauna minema. Koos ühe naisega olen käinud, aga siin oleneb väga palju sellest, kes see konkreetne isik on.
No ujulad pmst nagu spa-d, et käid pesemast tulles korra läbi, paljudes ujulastes ju unisex-riides saunad ka. Üritustele, kus ühissaun, pole tõesti sattunud. Enamasti ikka eraldi, et kõigepealt mehed ja siis naised, kellest enamik loobub üldse (sest meik võib maha tulla ja soeng läheb sassi).
Segasaunas võib käia või ka mitte käia. Igaüks tehku nagu tahab. Minule segased saunad meeldivad. Ma pole küll sattunud vist kordagi saunalavale päris võõraste inimestega (ja ma ei mõtle spad). Seetõttu ma ei kujuta ette, miks peaks olema vestlus saunalaval punnitatud või olema ebamugav vaikus? Mulle saunavestlused meeldivad - neis on sellist avatust, mida mujal ei pruugi olla. Hakkan praegu mõtlema, kui paljude erinevate inimestega olen üldse saunas käinud ja ei oska kokku lugeda. Puukujude festivalid Vastseliinas, Varbolas, laulukoori laagrid... Pole ühestki jäänud ebameeldivat mälestust. Need inimesed, kellega ma koos sauna ei tahaks minna, ei ole sinna ka tulnud. Ja asi ei ole mitte väljanägemises, vaid loomuses - kui ma ei taha inimesega vestelda, ta on minu jaoks ebasümpaatne, ei lähe temaga loomulikult ka sauna.
Samades seltskondades on alati olnud ka inimesi, kes keelduvad ühissauna minemast. Ja see on ka OK. Näiteks proua M. Tema eelistusi lihtsalt aktsepteeritakse, arvustamata. Võibolla on asi ka selles, et ta ei ole enam 20-30 aastat noor, vaid 50-ne vanaema.
Minu jaoks tundub omas seltskonnas ühine saunaminek väga OK, aga linnasauna ma minna ei taha. Kõik ju võõrad, naised küll, aga ikkagi võõrad. Korra olen käinud, ei meeldinud. Vot seal laval oli piinlik vaikus.
Saunalaval ma ennast üldiselt millegagi kokku mökerdada ei taha. See eeldaks jah, üksi saunas olemist. Kui, siis meest ja kohvipurust koorija, aga sellegagi on tore, kui saunas on näiteks naabrinaine, kellega saab mõnuga üksteise selga koorida.
Lapsed on mul väiksest peale näinud segasaunasid, kuskil teismelise-eas nad hakkasid eelistama üski saunas käimist ja see on ka OK. Võibolla nad kasvavad sellest välja, aga kui ka ei, ma ei näe selles probleemi. Vahet pole, missugused on nende eelistused, peaasi, et sellega ei kaasneks sundimist. Õiendamine, et saunas peaks koos käima on vastuvõetamatu ja samamoodi on vastuvõetamatu õiendamine, et segasaun on nilbe ja seal käivad nilbikud. Vabadus valida, kas üksi või koos, peab alati olema.
See üksikuks lapsest olemisest ei tule, aga kuskilt lapsepõlvest võib tulla. Ma olen üksik laps, aga vanaema juures oli 1 kord nädalas saun ja siis perede kaupa käidi saunas. Kui mul just ema vanaema juures polnud, käisin vanaema ja vanaisaga, titest peale. Et mul pole probleemi ka võõraste inimestega alasti sauna minna, sest saun on täiesti neutraalne koht, et kui on 100 kraadi ja keegi mõtleb millelegi mulle kui kuumale, siis on tal probleem. Normaalne inimene saunas ei seksi. Kuigi, jah, spaade saunad on minu jaoks nilbed, kuna seal pole normaalselt kuum, suvaline leige ruum, inimesed on, muarust, mustad, sest spaad on mustad, kõik haiseb jälgilt kloori järgi ja muarust inimesed ei tule end sinna korralikult pesema, vaid ühest klooriaugust teise kastma. Tegelikult meeldib mulle ka kõige rohkem üksinda saunas. Siis saab olla sellises poosis, nagu mulle just meeldib, ei puutu kellegi higise keha vastu.
See suva inimestega koos samas kitsas ruumis magamine võib olla seotud juba millegi muuga. Ma arvan, et näiteks lasteaiaga. Kas sa käisid lasteaias? Ma käisin. Mul on küll täiesti ükstaspuha, kes samas ruumis magavad, et keegi vägistama kipuks, ma ei usu ja ma suudan enda eest seista küll.
Kusjuures - su positutst oli huvitav lugeda, sest ma arvan, et paljud eestlased on samasugused kui sina. Ma seondaks seda ikkagi lasteaias käimisega. Seda, et ei taha võõrastega samas toakeses magada. Lasteaias pidi.
Ei ole ma lasteaias käinud. Aga lapsena saunas ka mitte eriti, ainult naabrite juures oli saun ja seal me vahel harva käisime emaga. See oli selline pime ja hirmus koht, kus ema kogu aeg hoitas, et ma kuskile vastu ei läheks ega ennast ära kõrvetaks. Ehk siis mingit meeldivat või kasvõi normaalset kogemust saunaga lapsepõlvest ei ole.
Mulle meeldib ka üksinda saunas käia. Vahet polegi kas mingit möksi ka peale määrida või niisama kuuma nautida aga omaette on kõige mõnusam. Igasugu spad ja saunakeskused on jah pigem lõbustusasutused ja tavapärast sauna nautlemist seal teha väga ei saa.
vat see on jälle üks neid kohti, kus ma mõtlen, et lühinägelikkus on õnnistus. kui mul prille ees ei ole - ja saunas ju ei ole - siis on minu jaoks nähtav tsoon nii väike, et ma olen üsna turvaliselt oma mullis.
kusjuures mul ei ole ühissauna kui niisugusega erilisi probleeme olnud, ilmselt oleneb ka seltskonnast. mul on sattunud sellised, kus seda võetakse väga rahulikult ja enesestmõistetavalt ja sellist ohtu pole nagu olnud, et keegi hakkab nilbitsema. (ükskord üks mees avaldas küll väga palju vaimustust minu keha üle, aga tol hetkel see mulle sobis, nii et ka see on pigem positiivne kogemus.)
mis ühiskajutitesse puutub, siis minu teada komplekteeritakse meeste- ja naistekajutid. nii et ei pea rekkameestega kajutit jagama. ma olen mitu korda neljasesse kajutisse voodikoha ostnud ja alati on olnud ainult naised.
Kajutite osas hea teada, pole väga tõenäoline ka, et sul lihtsalt mitu korda järjest juhuslikult vedas :)
a kõige ägedam oli Rootsi üldse selle kaubalaevaga sõita, mis Paldiski ja Kapellskäri vahet käib. Seal olid KÕIK kajutid aknaga. Ja mulle kui ainsale naisele anti muidugi privaatkajut. Õigemini, sinna sõites olin üldse ainus reisija. Pilet oli natuke kallim kui reisilaeva kajutikoht, aga selle hinna sees oli ka toekas lõunasöök, sõit kestis lühemat aega ja kajut oli palju mugavam. boonuseks see, et laev ei olnud purjus inimesi täis - tagasiteel, kui teisi reisijaid olid, olid nad kõik rekkamehed, kellel oli vaja pärast kojujõudmist edasi sõita, kõik olid väga kained ja viisakad, aga ma tundsin end natuke nagu oleks ma Metsiku Lääne kõrtsi sisenenud. kõik mehed läksid vaoshoitult elevile.
mu kajutikogemused olid ka üsna rahulikud (kusjuures ma olen väga kehv uinuja). ega seal pinalis magades väga palju teisi ei näe. igaühel on oma väike öölambike, millega saab lugeda ja mis teistele väga silma ei paista.
Ma olen segasauna osas samasugune nagu sina. Ei tundu üldse vastuvõetav või ahvatlev mõte. Võib-olla ma polegi üldse suur saunasõber. Vahel käia on okei, aga mingit põletavat vajadust seal käia ma ei tunnegi. Meestega sauna minna...see ei tule minu jaoks üldse kõne alla :) Pole ka sattunud sellisesse olukorda, kus selline asi üldse välja pakutakse.
Kellegagi ühes ruumis magamisest. Kui on vaja töökaaslastega hotellituba jagada vms, siis see minu jaoks probleem ei ole. Ma ei karda pidžaamaga toas ringi jalutada. Ei pea ju sekspesu selga panema, saab ka pikkade pidžaamapükstega magada. Äkki siin mõjub lasteaed, mille Manjana välja tõi. Mina olen lasteaias käinud ja ühtegi traumat see minus ei tekitanud. Tüdrukud, poisid kõik ühes ruumis lõunaund magamas - normaalne.
Täiesti võhivõõraste inimestega (mehed või naised, vahet pole) ma pigem ei eelistaks ühes ruumis magada. Mitte et ma kardaks, aga lihtsalt ei tahaks. Kui oleks tarvis üksi Rootsi sõita, ostaksin eraldi kajuti ja oleksin seal üksi.
aga vähempalavas saunas kannatab vahel olla, sellises, kus tõsised saunakangelased räägivad, et külm on.
Segasaunas pole kunagi probleemi näinud, no ehk vaid varateismelisena ei julgenud kuna hormoonid hullult möllavad ja karta võis, et palja naiseihu nägemine v
Päris üksi nagu igav saunas, sõber või sõbranna vähemalt jutuseltsiliseks. Nagu enne mainiti, saunas tihtipeale inimesed avatumad kui muidu.
Ameerikamaal sellist lõbu nagu paljalt saunas käimine pole, segasaunast rääkimata. Kohe tembeldataks perverdiks. Eesti (või Soome) kogukond muidugi iseasi. Meeldejääv kultuurishokk oli hoopiski ujukates inimesi saunas higistamas näha, praegugi ajab värina peale kui mõtlen et saunas peaks riides olema.
|
OSCAR-2019
|
||
Puuetega ja eakatel inimestel võib esineda erinevaid motoorikahäireid. Motoorikahäire on koordinatsiooni puudumine, kus näiteks inimene ei kontrolli oma käte liikumist. Veebilehe loomisel tuleb silmas pidada, et motoorikahäiretega veebilehe kasutajatel oleksid kõik veebilehe funktsioonid kasutatavad.
Klaviatuur on kõige enam levinud veebilehtede navigeerimise vahend. Lisaks klaviatuurile peab olema võimalik kasutada ka muid navigeerimise vahendeid, kuid silmas peab pidama, et iga veebilehe funktsiooni saaks kasutada ka ainult klaviatuuriga.
Puuetega ja eakatel inimestel võib esineda erinevaid motoorika ja nägemise probleeme, mistõttu võivad nad veebilehel navigeerimiseks kasutada ainult klaviatuuri või klaviatuuri ja hiirt kordamööda. Tagamaks neile veebilehe sisuga tutvumiseks võrdse võimaluse, tuleb tagada veebilehe funktsioonide toimimine klaviatuuri kasutades.
Veebilehtedel navigeerimine peab olema võimalik klaviatuuriga (vt Näide 1) ning ilma vajaduseta kindlal ajahetkel klahvivajutusi teha (näiteks funktsiooni kasutamiseks on vaja Enter klahvi vajutada kaks korda kahe sekundi jooksul). Selleks tuleb tuvastada kõik funktsioonid, mis peaksid olema klaviatuuriga kasutatavad ning nende kasutamist klaviatuuriga testida.
Kasutada veebilehe linkidel ja nuppudel onclick funktsiooni klaviatuuri kasutamise võimaldamiseks. Onclick määrab funktsiooni, mida rakendatakse lingile või nupule hiirevajutuse tegemisel või sellele klaviatuuri fookuse viimisel ja Enter või tühiku klahvi vajutamisel.
Klaviatuuri kasutamine ei ole vajalik funktsioonide korral, mis eeldavad vabakäelist sisendit nagu joonistamine või mõningad mängud.
Ei ole soovitatav veebilehe spetsiifiliste klahvide või klahvikombinatsioonide seadistamine, kuna see võib minna konflikti puuetega inimeste abivahendites (ekraanilugeja) kasutatavate klahvide või klahvikombinatsioonidega.
Hea näide: Eesti Panga veebilehel on kõik lehe komponendid Tab klahviga navigeeritavad ning viimasel veebilehe elemendil Tab-klahvi vajutamisel liigutakse veebilehe esimesele elemendile.
Halb näide: Delfi kaardi veebilehel on Tab klahvi kasutamisega navigeeritav ainult veebilehe ülemisel real olevad nupud. Kaardi enda funktsionaalsust pole klaviatuuriga võimalik kasutada.
Klaviatuurilõksuks nimetatakse olukorda, kus klaviatuuriga veebilehe funktsiooni juurde saab, aga sealt ära enam mitte. Kui puudega inimene saab veebilehe funktsioone klaviatuuriga kasutada, on oluline tagada, et tal oleks võimalik selle funktsiooni juurest klaviatuuriga ka mujale liikuda.
Veebilehti tuleb testida võimalike klaviatuurilõksude tuvastamiseks (vt Näide 1). Selleks on kõige lihtsam moodus proovida klaviatuuriga kõiki veebilehe funktsioone kasutada.
Veebilehel peab olema võimalik liikuda Tab klahvi või nooleklahvidega. HTML ja CSS tehnoloogiat kasutavatel veebilehtedel toimivad need klahvid enamasti ilma täiendava seadistuseta.
Juhul, kui veebilehel tuleb funktsiooni pealt ära liikumiseks kasutada Tab klahvist või nooleklahvidest erinevaid klahve, peab selle kohta andma selged juhised. WCAG 2.0 metoodika ei kirjelda kahjuks täpsemalt, millisel viisil tuleb juhiseid anda, et puuetega inimesed need veebilehelt alati üles leiaks. Seetõttu on soovitatav pigem vaikimisi klahvide kasutamine.
Hea näide: Ravimiameti veebilehel on toodud veebivorm, kus Tab klahviga on võimalik kõik lehe elemendid läbi käia ja kui viimase elemendi peal Tab klahvi vajutada, liigub kursor tagasi esimesele elemendile.
Halb näide: Mozilla veebilehel on toodud online tekstiredaktori näidisleht. Tab klahviga on lehel võimalik siseneda tekstiredaktori väljale, kuid sealt väljumiseks tuleb kasutada hiire abi, sest tekstiredaktor tõlgendab järgnevaid Tab klahvi vajutusi rea taanetena.
Puuetega inimestel läheb tavaliselt veebilehe lugemiseks rohkem aega kui tavakasutajal. Juhul, kui veebilehe ülesehitus on selline, et informatsiooni näidatakse ainult piiratud aja jooksul, võib see oluliselt vähendada puuetega inimeste võimalusi sisust aru saada.
Kui informatsioon veebilehel on saadaval ainult piiratud aja jooksul, tuleb puudega kasutajale võimaldada veebilehe sisuga tutvumiseks piisav aeg.
Ajapiirangut kasutatakse sageli kõrgendatud turvanõuetega veebilehtedel (näiteks internetipank), kus kasutajasessioon aegub automaatselt kehtestatud ajalimiidi jooksul täiendavate toimingute mittetegemisel. Ajapiirangu rakendamise korral tuleb:
enne ajapiirangu rakendamist (piiranguga veebilehele liikumist) küsida ajapiirangu seadistusi täpsustav küsimus. Selleks võib kasutada sissejuhatavat veebilehte, mis enne ajapiirangut rakendavale veebilehele sisenemist võimaldab piirangu välja lülitada või vähemalt 10 kordseks pikendada või
hoiatada kasutajat, kui ajapiirang hakkab lõppema ning võimaldada tal ajapiirangut muuta (vähemalt 10 korda) (vt Näide 1).
Alternatiivina võib lühikese ajavahemiku järel järjehoidjana salvestada kasutaja sisestatud andmed ning sisus paiknemise asukoht, et ajapiirangu lõppemise tõttu katkestatud ühenduse taastamisel oleks võimalik jätkata sealt, kus tegevus pooleli jäi.
Internetipank küsib enne sesiooni lõpetamist, kas soovitakse jätkata. Kui sooviavaldus laekub pikendatakse sessiooni kestvust.
Vilkuv, liikuv ja automaatselt ennast uuendav informatsioon võib osale puuetega inimestest olla raskesti jälgitav (mõistetav). Selleks, et sellistel puuetega inimestel oleks sisust arusaamine ja selle jälgimine lihtsam, tuleb veebilehele luua võimalus:
Enam kui viis sekundit kestva, muu sisuga paralleelselt esitatava ning vaikimisi käivitatava vilkuva, liikuva sisu ajutiseks katkestamiseks, peatamiseks või peitmiseks.
Muu sisuga paralleelselt esitatava ning vaikimisi käivitatava automaatselt uueneva sisu ajutiseks katkestamiseks, peatamiseks või peitmiseks.
Peab olema võimalik peatada ja sisse lülitada viisil, mis võimaldab peatamise kohast sisuga tutvumist jätkata (vt Näide 1).
Peab olema võimalik väljalülitada või lehte uuesti laadida, ilma vilkuvat, liikuvat ja automaatselt uuenevat sisu kuvamata.
Leidub kasutajaid (näiteks epileptikud), kellel võib vilkuv sisu esile kutsuda haigushooge. Veebilehe loomisel peab sellise olukorra tekkimist ette nägema ja haigushoogude tekitamist ennetama.
Selleks, et välgatused ei kujutaks teatud puudega inimestele ohtu, näiteks haigushoogu epileptikule, tuleb veebileht teha nii ohutuks kui võimalik. Üks võimalus selleks on piirata vilkuva sisu välgatuste arvu.
Veebilehele ei tohi lisada midagi, mis välgataks rohkem kui kolm korda sekundis, välja arvatud juhul, kui välgatav ala on suhteliselt väike, välgu kontrastsus on madal ning ei sisalda liialt punast värvi.
Veebilehel võib esineda korduvaid sisuplokke (näiteks menüüdega sisuplokk), mis sisaldavad peamisi navigeerimise elemente. Kui veebilehe vaatamisel kasutada ekraanilugejat, loetakse sellised sisuplokid uuesti ette. Selline kordamine võib takistada puudega inimesele juurdepääsu päris sisule.
HTML 5 tehnoloogia võimaldab korduva sisu kirjeldamiseks kasutada <nav> elementi, mida puuetega inimeste abivahendid oskavad vajadusel ignoreerida (vt Näide 2).
Mõned veebilehitsejad (Firefox ja Opera) toetavad lehel navigeerimist pealkirjade kaupa. Sellisel juhul piisab edukriteeriumi nõuete täitmiseks pealkirjade korrektsest kasutamisest (teksti sisestamisel kasutada <h1>-<h6> elementi, täpsemalt edukriteerium 2.4.6). Samas ei pruugi kõik veebilehitsejad sellist tehnikat toetada.
Sisu vahele jätmist võimaldav link paigutatakse soovitavalt kohe lehe algusesse, ülemisse serva. Näites oleval Eesti Panga lehel kuvatakse link ainult juhul, kui kasutaja vajutab Tab klahvi.
HTML 5 saab ümbritseda navigeerimiseks kasutatava menüü komponente <nav> elemendiga, mida ekraanilugejad suudavad tuvastada ning vahele jätta.
Kasutaja peab ilma kogu veebilehe sisu läbilugemata suutma kiiresti hinnata, millisel veebilehel ta paikneb ning millist sisu konkreetne veebileht sisaldab. Selleks on vaja kasutada lehtedel tiitleid.
Veebilehe pealkiri ehk tiitel kuvatakse veebilehitseja akna ülaservas. Lisaks kuvatakse pealkiri ka otsimootorite tulemustes. Seetõttu on soovitatav igale veebi(lehe) alamlehele lisada alamlehe sisu või otstarvet kirjeldav pealkiri.
Lisatav pealkiri peaks olema lühike ja tabav. Kui veebilehel kasutatakse menüüsid, siis võiks pealkiri sisaldada parasjagu valitud menüüvaliku nimetust.
Halvaks praktikaks võib lugeda sama pealkirja (näiteks organisatsiooni nime) kasutamist kõikidel veebilehe alamlehtedel, sest see ei anna kasutajale mingit infot, kus ta lehel parasjagu paikneb.
Kasutajad peavad saama veebilehel navigeerida (ka ainult klaviatuuri kasutades) sisu arvestavas loogilises järjekorras.
Viidetel, vormi elementidel jms navigeerimine peab toimuma loogiliselt ja intuitiivselt (vt Näide 1).
Fokuseerimise järjekord on eriti oluline paljude linkide või keerukate sisestusvormidega veebilehtedel. Kui informatsiooni esitatakse mitmes tulbas, ei pruugi vaikimisi elementide fokuseerimise järjekord olla vastavuses veebilehe sisu loogilise järjekorraga.
Allolevatel piltidel on toodud veebivorm, kus saab sisestada enda, abikaasa ja lapse andmed. Sisestuslahtrid on esitatud tulpadena, mis on tabeli vormindusega loodud. Kuna tabeleid kirjeldatakse vasakult paremale ja ülevalt alla, siis on vaikimisi fokuseerimise järjekord alljärgnev (tähistatud numbritega).
Selline järgnevus on kasutajale ebamugav, kuna andmete sisestamiseks isiku kaupa tuleb iga väli hiire abil (või korduvate Tab klahvi vajutustega) valida. Korrektseks vormistuseks tuleb igale väljale kirjeldada sobiv tabindex atribuudi väärtus.
Puuetega inimeste jaoks võivad probleeme tekitada lingid, mille puhul ei ole selgelt aru saada, kuhu viidatakse. Näiteks lingi kasutamine kirjeldusega „Loe edasi” (eriti mitu korda samal lehel) ei anna pimedale või tähelepanuhäirega inimesele vajalikku teavet lingi sisu kohta.
Leidub puuetega kasutajaid, kellel on raskusi veebilehtedel oma asukoha määramisega ning lehelt lehele navigeerimisega. Selliste kasutajate jaoks peab olema loodud rohkem kui üks võimalus erinevate veebilehtede leidmiseks.
Puuetega inimestele tuleb luua kogu veebilehe struktuuri kirjeldav ja erinevatele veebilehtedele viitav HTML-keeles sisukorraga veebileht. Sisukorrale juurdepääsu võimaldamiseks tuleb veebilehe alguses kasutada otseviidet sarnaselt edukriteeriumile 2.4.1 (vt Näide 1).
Kuna puuetega inimestel võib olla raskusi sisukorrast arusaamisega, tuleb igal veebilehel võimaldada lisaks sisukorrale ka otsimise funktsioon. Otsimise funktsioon on soovitatav paigutada veebilehe päisesse (vt Näide 1).
Viidet sisukorrale ja otsingu vormile ei pea lisama veebilehtedele, mida kuvatakse teatud tegevuste teostamise ehk protsessi tulemusena. Näiteks ei pea sisukorra viidet või otsingu vormi lisama pärast arve koostamist kuvatavale arve kinnituslehele.
Hea näide on Eesti Panga veebileht, kus lehe päises on otsing, sisukord ja otselink vaegnägijate seadistustele.
Hea näide on RIA veebileht, kus alamlehe asukohta veebilehel on võimalik tuvastada mitmel erineval viisil:
Leidub puuetega inimesi, kelle jaoks teeb sisu paremini arusaadavaks selle väiksemateks struktureeritud osadeks jaotamine. See meetod aitab eelkõige halva mälu ja keskendumisvõimega inimesi, kuid ka pimedaid ja vaegnägijaid.
Sisu osadeks jaotamisel tuleb kasutada selle struktureerimiseks informatiivseid pealkirju ja vajadusel (näiteks teema muutus) ka alampealkirju. Pealkirjad aitavad puuetega inimestel kiiremini sisust ülevaadet saada ja võimaldavad ebahuvitavat sisu vahele jätta (vt Näide 1).
Pealkirjade lisamisel on oluline järgida eri taseme pealkirjade õiget järjekorda. Kõrgema taseme pealkiri peab olema alati eespool madalama taseme pealkirjast. Hea tava järgi lisatakse veebilehele või alamlehele ainult üks esimese taseme pealkiri, mis kirjeldab konkreetse alamlehe sisu või otstarvet. Sageli dubleerib esimese taseme pealkiri alamlehe päisesse lisatud pealkirja (vt edukriteerium 2.4.2).
Lisaks tuleb ka kõik veebilehe elemendid, nagu näiteks vormid, otsingu moodulid, vidinad jms sildistada (vt Näide 2).
Vormides, kus kasutaja saab sisestada andmeid, näiteks oma nime, tuleb vormi lahtritele lisada silt HTML parameetriga (label for=””).
Tavakasutaja jaoks ei muutu visuaalselt midagi, aga puuetega inimeste jaoks tekitab see lisavõimaluse kohe sisestamise kohale liikuda, kui vormi välja nimetusele vajutada. Hea näide ühest sellisest vormist W3Schools veebilehel.
Puuetega inimesed, kes kasutavad klaviatuuri peavad saama näha, kus nad veebilehel paiknevad ehk kus paikneb kursor.
Selleks, et veebilehte oleks klaviatuuriga mugav kasutada, peab kursori ekraanil paiknemine hästi tajutav olema. Seepärast tuleb objekt, kus kursor paikneb, muust sisust eristada (vt Näide 1). Seda tehakse enamasti CSS tehnoloogiaga, mille abil kuvatakse kursori paiknemiskohal olevale objektile raam või muudetakse selle objekti taustavärvi (vt Näide 2).
Kui liikuda klaviatuuri abil veebilehel olevate linkide vahel, saab fokuseeritud elemendi esile tõsta CSS (:focus) direktiiviga. Näiteks järgnev CSS kood kuvab fokuseeritud lingi ümber ühe punkti paksuse rohelise raami.
Kui lingid ei ole ülalkirjeldatud viisil esile tõstetud, on Tab klahviga veebilehel liikumine keeruline ning raske aru saada, milline link on parasjagu fokuseeritud. Näiteks Eesti maavalitsuste veebilehtedel selline tähistus puudub, kuigi Tab klahviga on linkide vahel võimalik liikuda ning see liikumine toimub loogilises järjekorras. Alloleval pildil on toodud Harju Maavalitsuse veebileht, kus klaviatuuri abil on fookus viidud menüüvalikule Maavalitsus, kuid visuaalselt ei ole seda võimalik tuvastada muul viisil kui veebilehitsejas ekraani alumisse vasakusse nurka kuvatud lingi veebiaadressilt.
Üks hea näide, kus vormi sisestamise välja peale vajutamisel muudetakse välja taustavärvi W3Schools veebilehel.
WCAG 2.0 AAA taseme edukriteeriumid kehtestavad samade põhimõtete ja suuniste kohta rangemad nõuded kui A ja AA taseme edukriteeriumid.
Vastavalt Majandus- ja Kommunikatsiooniministri 19.03.2012 käskkirjaga nr 12-0106 kinnitatud „Veebide koosvõime raamistik” versioonile 1.0, on A ja AA taseme edukriteeriumite nõuete täitmine avaliku sektori veebilehtedel kohustuslik ja AAA taseme edukriteeriumite järgimine soovituslik. Kuigi teiste sektorite veebilehtedele pole WCAG 2.0 järgimine ühegi õigusaktiga kohustuslikuks tehtud, on seda siiski soovitatav teha, kuna tagab veebis oleva informatsiooni loetavuse ka erivajadustega inimestele.
AAA taseme edukriteeriumite täitmisele tuleb suuremat tähelepanu pöörata eelkõige puuetega inimestele suunatud veebilehtede ja veebipõhiste infosüsteemide arendamisel. Samuti lihtsustab mitmete AAA taseme edukriteeriumite nõuete täitmine veebilehe või infosüsteemi kasutamist piiratud võimalustega oludes: näiteks ereda päikesevalguse käes viibimisel, töötamisel kinnastega või ebatraditsiooniliste juhtseadmetega (kuulhiir, gürohiir, metallist turvaklaviatuur).
Järgnevalt on välja toodud ülevaade talitlusvõime põhimõtte all kehtestatud AAA taseme edukriteeriumite olulisematest nõuetest koos selgitustega, millal on otstarbekas nende täitmisele suuremat rõhku panna.
2.2.3 Ajastamise puudumine – Erinevalt AA tasemest, kehtestab edukriteerium 2.2.3 veebilehele igasuguste ajapiirangute kaotamise nõude. Valdavalt kasutatakse veebilehtedel ajastamist turvakaalutlustel, kus kasutajasessioon lõpetatakse pikema pausi järel automaatselt. Sageli on soovitud turvataseme säilitamine võimalik täiendavate füüsiliste isikutuvastustehnoloogiate (ID-kaart, lähivälja märk-NFC) kasutamisega. Siis võib kasutajasessioon olla ajapiiranguta. Kasutajasessiooni saab sellisel juhul lõpetada ID-kaardi lugejast eemaldamise või kasutaja lahkumisel arvuti juurest.
2.2.5 Uuesti autentimine – Erinevalt AA tasemest, tuleb edukriteeriumi 2.2.5 täitmiseks, lisaks sessiooni ajalimiidi pikendamisele, võimaldada juba sisestatud andmete automaatne salvestamine. See tähendab, et ajapiirangu rakendumisel ja ühenduse uuestiloomisel, saab kasutaja oma pooleli jäänud tegevusi samast kohast eelnevalt sisestatud andmetega jätkata. Selle meetme täitmisele tuleb suuremat rõhku pöörata siis, kui kasutussessiooni vältel täidetakse mahukaid vorme või kasutatakse veebilehte ebatraditsiooniliste sisestusvahenditega (puuteekraanil kuvatav klaviatuur, tööstusseadmete juhtpaneelid jms). Sellisel juhul on kasutaja jaoks väga ebamugav ja aeganõudev andmete uuesti sisestamine pärast kasutussessiooni aegumist.
2.4.8 Asukoht – Edukriteerium täiendava asukohaviida (breadcrumb ehk navigeerimisriba) kasutamise kohta. Asukoha viide annab lisainfot, millisel veebilehe osal kasutaja parajasti paikneb. Näiteks asukoha viide on asutuse kontaktide lehe päises kuvatav liigendus „Avaleht>Asutuse nimi>Kontaktid ja töötajad. Edukriteeriumi rakendamist soovitatakse kaaluda veebilehtedel, millel edastatakse suures mahus struktureeritud infot ning kus kasutajal on vaja erinevate infoplokkide vahel liikuda.
2.4.10 Alajaotuse pealkirjad – Edukriteerium näeb ette veebilehe sisu liigendamise paljudeks alamlehtedeks ja peatükkideks ning iga teema kohta alapealkirja loomist. Mahukat informatsiooni edastavatel veebilehtedel võib see aidata nii puudega inimesel kui tavakasutajal sisust paremini aru saada, seda eriti kui kasutajat huvitab ainult konkreetne alateema mahukama sisuteema raames.
Talitlusvõime põhimõtte teisi AAA taseme edukriteeriume (2.1.3, 2.2.3, 2.2.4, 2.2.5, 2.3.2, 2.4.8, 2.4.9, 2.4.10) saab vaadata WCAG 2.0 ametlikust tõlkest.
Reisimine puhkuse, töö või muul eesmärgil on muutunud oluliseks osaks inimeste elus. Reisijate huvide kaitse ning ettevõtetele võrdsete konkurentsitingimuste tagamiseks on turismiseaduses täpsemalt reguleeritud turuosaliste õigused ja kohustused reisiteenuste pakkumisel ja müügil.
Reisiettevõtjad müüvad pakettreise ja üksikuid reisiteenuseid ning turismiseaduse järgi jagunevad need kaheks:
Reisibürood on reisiettevõtjad, kes pakuvad müügiks või müüvad reisikorraldaja koostatud pakettreise (reisivahendajad).
Reisiettevõtjana tegutsemisel on nõutav majandustegevuse registrile reisiettevõtja majandustegevusteate esitamine ja ettevõtjal peab olema turismiseaduse §-s 15 sätestatud nõuete kohane tagatis. Nõuetekohane on tagatis, mis igal ajahetkel tagab kõik tarbijate pakettreisilepingust tulenevad nõuded reisiettevõtja vastu, sealhulgas kõik tarbijate ettemaksetena saadud summad ja lunastamata pakettreiside kinkekaardid. Ühtlasi peab tagatis katma reisijate reisi lähtepunkti naasmise ja vajadusel vahepealse majutamise kulud juhul, kui reisiettevõtja on muutunud maksejõuetuks.
Alates 1. juulist 2018 jõustuvad turismiseaduse ja võlaõigusseaduse muudatused, mille kohta saab täpsemalt lugeda siit.
Alates 23. juunist 2014 on EL kehtestanud piiravad meetmed ehk sanktsioonid vastusena Krimmi ja Sevastopoli ebaseaduslikule annekteerimisele Venemaa Föderatsiooni poolt.
Vastavalt ELi Nõukogu määruse (EL)692/2014 artiklile 2d on ELi ettevõtjatel keelatud osutada Krimmis või Sevastopolis turismialase tegevusega seotud teenuseid. Selle hulka kuulub ka turismiteenuste osutamine EL liikmesriikide territooriumilt.
Seoses sellega tuleb arvestada, et Krimmis ja Sevastopolis, samuti Abhaasia, Lõuna-Osseetia ja Donbass piirkondades puudub Eesti riigil konsulaarabi andmise võimalus. Täpsem info on leitav Välisministeeriumi kodulehelt ning Komisjoni teatisest ettevõtjatele, kes soovivad tegutseda Krimmis või Sevastopolis.
Turismiteenusega seonduva rahvusvahelise sanktsiooni korral on pädevaks asutuseks Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium.
EL-i transpordiministrid tunnustasid Eesti tööd valdkonna väljakutsete lahendamisel | Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi
Majandus- ja taristuminister Kadri Simson juhatab täna Brüsselis transpordiministrite nõukogu, kus ta andis hommikusel sessioonil ülevaate Eesti eesistumise tulemustest maanteetranspordi ettepanekute paketi kujundamisel.
Ministrid jätkavad täna poliitilise debatiga teekasutuse maksustamise põhimõtete üle. Arutluse all on nn Eurovinjeti direktiivi rakendamine tulevikus, mis peaks põhinema lähenemisel, et tasu kogutakse taristu kasutamisest ja keskkonna saastamisest lähtuvalt.
|
OSCAR-2019
|
||
Kõigepealt oli üks mu tuttavatest kommenteerinud sellist artiklit. Läbi lugema pole seda vast mõtet hakata, piisab esimesest lausest, mis väidab, et kui oled hakanud viimasel ajal kella peal või mujal nägema numbrite 1, 11, 111 või 1111 kombinatsiooni, siis hakkavad sinuga suured asjad juhtuma. "Pea meeles, et kui sa hakkad numbreid nägema, siis inglid kuulevad su mõtteid!" Poleks arvanudki, et just ratsionaalsetel matemaatikutel inglitega lähim suhe on, aga no mida mina ka neist asjust tean. Igatahes oli see mu tuttav kommenteerinud, et tema näeb juba aastaid kellal numbreid 22.22. Ilmselt läheb ta enamasti sel ajal magama, oleks minu seletus. Mina juhtun üsna sageli 22.08 magama minema ning olen samuti sageli vaadanud, et näe, täna jälle 22.08. Ei ole see midagi niisama - mu sünnikuupäev on ka nimelt 22.08! Ma küsin, kas see on tõesti kokkusattumus?!
Teiseks sattus mu silme ette postitus, mida paar mu tuttavat laikinud oli, nimelt Mika Keränen avaldas, et ta on kellegi neiuga õnnelikult suhtes. Oot-oot, tuli mul meelde, ma ju nägin unes, et Keränen oli hoopis Nancyga suhetes?! Jalutasid teised käest kinni. Kusjuures kui Keränen mulle linnas vastu tuleks, ega ma teda ei tunneks, aga unes oskasin ära tunda küll. Miks ma selliseid imelikke asju unes näen? No ilmselt seetõttu, et kristallkuuli blogis just hiljuti "Minu Supilinna" arvustati ja mainiti ka vähemalt ühe korra peale seda. Nancyga oli aga see lugu, et suvel sai tema kontserti külastatud ja siis tulid millegipärast Nancy meessuhted jutuks (mitte, et keegi neist midagi teadnud oleks, aga ikkagi). Aju pani need kaks asja lihtsalt kenasti kokku. "Minu Supilinn" keerles ju ka paljuski naissuhete ümber.
Ma leian millegipärast, et kokkusattumuste tagant loogilist mustrit otsida on palju põnevam kui neis midagi müstilist näha.
Kes parasjagu sööb või on muidu tundlik esteet jätab nüüd lugemise pooleli. Ehk siis kauaoodatud kassipostitus. Piltideta, sest see elukas on ju pidevas liikumises. Üldse võiksid kassid olla mingit neoonvärvi, meie oma on must ja üleeile juhtus selline lugu, et kui L. läks ööseks arvutitoa ust kinni panema, et kass sinna juhtmete-potililledega maiustama ei pääseks, ei arvestanud ta võimalusega, et kass juba on arvutitoas. Loomulikult tuli kassikesel öösel kange kakahäda peale. Mis sa teed, kui su wc korteri teises otsas paikneb ja sa sellele mitte kuidagi ligi ei pääse? Tommyle igatahes tundus kõige wc-laadsem paik olevat L.-i suur spordikott. L. oli talle sinna allapanuks natuke puhast pesu ja sokke ka sisse jätnud (no et kui ma ta välja visata kavatsen on kott kohe pakitud). Ei haise see kassisitt sugugi nii jubedalt kui arvata võib, nimelt avastas L. hunnikud (mitu hunnikut ikka) alles pärast lõunat, kui ta oli pool päeva arvutitoas istunud ja hakkas lõpuks kahtlustama, et "kass oleks nagu sirtsutamas käinud". Olin just ühe jubedalt haisva Arieli emale maha parseldanud ja minu tavalise "sensitive" pesupulbriga jäi spordikotile siiski teatav "hõng" külge.
Eile istun mina arvutis ja toksin nagu ikka Candy Crush Sagat, kass tukastab kõrvaltoolil. Järsku tõstab pea, laksutab paar korda imelikult keelt ning hüppab siis põrandale. Selleks, et oma maosisu sinna väljutada. Issand kui tubli loom! Ei ropsi sinna, kus pikutab. Kusjuures hiljem tabas teda sama hoog veel kahel korral, millest ühel ta hüppas suure toa diivanilt maha ja ajas asja diivani taha ära ning teisel korral jõudis omadega lausa kassi wc-sse välja! Tõeline esteet. Ma ei tea, kui normaalne see kasside oksendamine on, olen aru saanud, et üsnagi rutiinne tegevus vist, kuigi seotud peaks see olema karvapallidega (meil on loomulikult pikakarvaline ta ka), eile oli küll tegemist lihtsalt toidu sama teed tagasi tulemisega. Öösel palvetasin, et kassiga ikka kõik korras oleks (et mismõttes ateist palvetab või? No igaks juhuks ikka) ja hommikuks paistis olevatki. Eks õhtul saab näha, mis meid seal kodus ees ootab.
Sellest, mis kodus ees ootab, annab üldiselt märku lõhn. Ma ei tea, varem meil sellist lõhna korteris ei olnud. Ei ole mingi klassikaline kassikusehais, sest mu meelest Tommy küll (veel) ei sirtsuta. Ma olen aru saanud, et isased hakkavad või võivad hakata seda tegema suguküpseks saades, Tommy aga on alles kolmekuune. Alguses ostsime mingi suvalise kassiliiva poest, mis ei hakanud klompi. Nüüd kasutan loomapoe oma, aga lõhna suhtes nagu vahet ei ole, lihtsalt nüüd saab ka pissiklombid liivast välja korjata, varem pidi terve liiva ära vahetama. Iga päev korjan neid junne ja klompe. Liiva olen täielikult u kord nädalas vahetanud. On seda liiga vähe? Ma ei oskagi öelda, sest lõhnab kogu krempel enam-vähem samuti esimesel ja viiendal päeval. Sain ühe kogenuma kassiomaniku käest teada, et tema on enam-vähem kõik liivad järele proovinud ja kiidab ainult mingit BioSandi. Seda mul pole veel õnnestunud leida. Mul on ikka kaanega kassikäimla ja luuk on ka ees. Ainuke mure, et päeval kipub päike sellele peale paistma.
Naljakas on ka see, et vahel kui mina leian, et miskit haiseb, siis L. just ei tunne ja kui tema haisu märkab, siis mina ei tunne. Enda WC-sse sai meil mingi kahtlase lõhnaga värskendi ka pandud ja kuna see meil otse välisukse kõrval, siis äkki hoopis sealt tuleb see kummaline imal lõhn ning me süüdistame kassi asjata? Või haiseb hoopis kassi toit? L. väitis eile, et kass ise haiseb.
Igatahes tuli L. välja pakkumisega, et äkki peaks kassi pesema. Kassid ju pesevad ennast ise ometigi? Kas vene ajal keegi pesi mõnda kassi va ekstreemjuhud kui kass oli kuivkäimlasse kukkunud? Mis jama see on, et kasse peab pesema, nende hambaid harjama ja küüsi lõikama? Mis õpitud abitus see selline on, ma küsin?!
Aga muidu on kass väga tore loom. Soovitan soojalt kõigile! Peale seda minu eelnevat juttu tunnete te ju kõik nüüd suurt soovi kass võtta?! Eks me ise harju selle imeliku lõhnaga ära ja on siis vaja võõraid inimesi endale koju kutsuda? Üks mure jälle vähem kohe, saabki tüütu võõrustamise asemel ise külas käia ja kohvikutes mekutada.
Kõigepealt siis see "mida sa lapsena teha armastasid". Mina kirjutasin lapsena raamatuid. Isegi raamatusarju. Näiteks oli mul elulugude sari, kus ma erinevateks tegelasteks kehastudes nende elulugusid kirja panin. Lisaks "ilmus" mul regulaarselt ühe väljamõeldud kooli seinaleht. Siis meenub veel päevaleht, mis kajastas aias elavate sipelgate igapäevaelu uudiseid. Kooli ajal armastasin ma kirjandeid. Eriti armastasin ma neid kuni põhikooli lõpuni, sest keskkoolis pidi millegipärast arutlevaid kirjandeid kirjutama hakkama, mulle aga meeldis rohkem lihtsalt lugusid välja mõelda. Mis sissejuhatus, teema arendus ja lõppsõna? Mulle meeldis eksperimenteerida. Julgen väita, et siis ma oskasin veel kirjutada ka. Enam ei oska. Õigekeelsusest rääkimata, kõige hullem on inspiratsioon, seda lihtsalt ei ole enam. Kooliajal oli nii, et öelge vaid üks sõna, ma kirjutan teile sellest loo! Ma kirjutasin tolmurullide seiklustest ja sellest, kuidas oleks elu avamaa kurgil "Libelle". Lugu üksikkongis hukkamist ootavast surmamõistetust šokeeris küll mu tollast põhikooli kirjandusõpetajat, aga alla maksimumhinde ta mulle ikka panna ei julgenud, soovitas lihtsalt päikselisemaid teemasid leida. Eks ma eksperimenteerisin muude loominguliste tegevustega ka, aga kuna tuli välja, et muusikaline kuulmine mul puudub (aga oma esimese kauamängiva lugude tekstid olid mul olemas...ingliskeelsed loomulikult..ja esinejanime jõudsin ka välja mõelda...) ning samuti ei oska ma joonistada, jäi üle vaid võimalus kirjutamisega kuulsaks saada, sest sinna küsimustevihikusse, kus küsiti, kelleks ma saada soovin, kirjutasin ma alati, et "kuulsaks".
Keskkoolis avastasin enda jaoks näitlemise, esimese armastaja rolli ma oma vähese tagasihoidlikkusega (ja hääletämbriga) ei sobinud, aga enamasti jätkus mõni hääleka hullu roll mullegi. Kooliteatrist tiivustatuna käisin ka lavaka katsetel - see on vist üks väheseid kordi, kus mulle meenub, et ma midagi jubedalt tahtsin ja kuna ma olin harjunud, et soovid täituvad, siis sissesaamise soovi mittetäitumine mind üsnagi šokeeris. Muidugi juhtus ka see, et kui ette kästi valmistada 2 luuletust, 2 proosapala ja 1 laul, sooviti minult kõigepealt kuulda laulu ("Sauna-Antsu peni", vabandan kõigi saalisolijate ees, keda mitte vähe polnud), peale mida minult enam miskit kuulda ei soovitud...
Kirjanikuks ju kusagil õppida ei saanud, mõtlesin siis, et ajakirjandus oleks selline tore eriala, kus kirjutamisega leiba teenida saaks. Ehmatusega avastasin oma portfooliot kokku pannes, et suurimad kirjanduslikud saavutused olid jäänud põhikooliaega. Eks komisjon muidugi küsis ka, et miks siis keskkooliajast midagi ette näidata ei ole, ma ei mäleta, mida ma vastasin, loodetavasti mitte ausalt, et käisin peol ja polnud aega. Ma isegi ei tea, kas ma sain sisse või ei, sest esimesena pidin vastuse õppimaasumise kohta andma oma teisele eelistusele, isa poolt soovitatud haldusalale, kuhu ma esimese hooga eitava vastuse andsin aga kui muuhulgas õhtul isale sellest teada andsin, sundis ta mind meelt muutma ja nii ma siis sinna õppima prantsatasingi.
Niisiis "pööra tähelepanu tööle, mis on sinu jaoks külgetõmbav" - haldus seda kohe mitte kuidagi ei olnud. Pärisellu sukeldudes sain aru, et lisaks loomingule, millele mul enam aega ei olnud, rahuldab mind ka "rutiinne töö a la mingite andmete sisestamine, detailide kontrollimine, kordamine, täpsust ja kontrolli nõudvad ülesanded" (copy Indigoaalase blogist, asjade alt, mis temale ei meeldi). Siin ma siis nüüd olen. Aga mul on oma blogi ju ka, kus ma oma järelejäänud loomingulisust vallandan ja muidu oma naba imetlen!
"Lõpuks pööra tähelepanu sellele, mida sa kadestad." Siia tulevad nüüd kõik need, kes on oma raamatu välja andnud. Nirti, Daki, Mae...Mallukas, Katrin Lust, oh issand, blogijate hulgas neid ikka leidub. Lisaks kõik need, kelle mingigi tekst on kusagil paberi peal avaldatud. Neid on veel rohkem. Õäöü! Õudse meelehärmiga pean teatama, et ükskord saatsin ühe oma teksti ka...kuhugi. Ei leidnud ära märkimist. Edukad annavad ju esimese korraga alla, eks? Nüüd tuleb välja, et ma ei suuda enam üldse lugusid välja mõelda. Olen mõned korrad veel proovinud. Kes on süüdi, ah? Need pealesurutud arutlevad kirjandid? Blogi? Lollid liiga kõrgelennulised unistused? Tormiline teismeliseiga? Laiskus? Liiga kergelt alla andmine? Liiga vähene enesepromo? Igatahes ei ole ma mitte ühestki otsast see inimene, kelleks ma lootsin end saavat. Samas ma väga ei kurda ka. Paradoks? Pigem loomulik mugandumine, mandumine, kui soovite. Holden Caulfield ei ole enam minu iidol.
Sinu testi tulemus: sulle sobib loominguline töö. Näiteks kirjanik. Kunstnik, muusik, näitleja. Mida ma selle vastusega peale hakkan kui anne puudub, ah? Kui anne on ära raisatud, ah?
Oluline on sisemine ilu, eks. Ära narri mehe mütsi. Riided ei tee inimest. Ja ometi tunnen ma ennast paremini kui mul on seljas ägedad riided. Ma püüan nüüd selgitada, mida see minu jaoks tähendab. Vaatasin eile Kaubamaja viimast ajakirja Hooaeg, kus räägiti uuemast Eesti disainist. Eks ma olen seda varem näiteks Siisonist ka kiiganud. Ikka ma loen disainereid rääkivat, kuidas nad poest ägedaid riideid ei leidnud ja otsustasid neid siis ise tegema hakata. No vaatan mina siis neid üllitisi ja imestan, kus siin see uudsus ja ägedus siis on. Enamasti minnakse ikka keskmise konservatiivse tarbija peale välja. No et, vaadake, on küll tavaline must T-särk, aga kui hästi vaadata, siis näete, seal selja taga on üks hästi vahva detail, üks nööp noh, näete seal! Küsime selle särgi eest 80 eurot, sest see on nii omanäoline. Vähemalt minu maitsele on see igavesti popp minimalism kole igav. Teine suund on mu meelest jälle tibidele suunatud, sest see on ju meil põhiline kontingent, kes šoppamisest hoolib, noortel tibidel ehk raha veel pole, aga eks ka suur osa vanemaid naisi tahab tibidena paista - neile on meil Tallinn Dolls, satsiseelikud ja vene vanatädi pearäti mustriga kleidid. Need on popid ja need on kõigil. Issand, ma tahan ka, kõigil on sellised, need on moes!
Peale M. Lotmani arvamuse lugemist, ja eriti tema loo kommentaaride lugemist nii Postimehes kui tema blogis, mõtlesin taaskord sellest, kuidas tegelikult on kõik see arvamuste jagamine mõttetu. Lotman kirjutas väga hea arvamusloo, kus ta vaagis kenasti mõlema poole argumente ja jõudis minu meelest välja ikkagi sinna "halli tsooni", kus kellelgi pole täielikult õigus ning kus keegi pole ka täielikult mööda pannud. Ometi leidsid paljud must-valge maailma pooldajad, et Lotmani kirjutis annab õiguse just neile. Kust nad selle välja lugesid? Taaskord meie aju reetlikkuse ja info selekteerimise teema vist - me omastame ainult seda osa infost, mis on kooskõlas meie olemasoleva maailmanägemusega ning heidame kõik seda kõigutava kiiresti üle parda. Mida me siis üldse vaidleme?
Teine samale asjale viitav olukord oli eile see, kui sattusin lugema ühe inimese arvamust, kus ta andis ühele, üle 70-miljonilise rahvaarvuga riigi esindajale võimaluse esindada kogu selle riigi inimesi ja laiemalt tervet kultuuri. See üks, kellega tema kohtunud oli, olevat igavene reeturlik siga olnud ning ta leidis, et meil oleks aeg silmad avada ja ka kõiki ülejäänuid selle arvamuse pinnalt kohelda. Kommentaarid olid 100% nõustuvad, inimesed tänasid, et lõpuks on tulnud keegi, kes "on asjaga ise kokku puutunud" ning teab "tegelikku olukorda". Ma lugesin ja imestasin. Kas tõepoolest ei teki mitte mingit küsimust sellest, kuidas suudab üks konkreetne inimene ära määrida kogu kultuuriruumi kuuluvate inimeste maine? Ja ma tean ka, kuidas minu sellisele küsimusele vastataks - et kas ei tee peavoolumeedia seda sama, söötes meile ette toredaid ja töökaid Abdulle, kes meil siin kenasti Eestimaal eksootilise toidu restorane peavad ja muidu seaduskuulekad inimesed on - kas see siis ei ole ühe inimese omaduste üle kandmine tervele grupile? Ja jälle oleneb vaatenurk sellest, milliste eelteadmistega lugeja sellised uudised vastu võtab. Mina, kes ma panen rohkem tähele labaseid naljapilte teemadel "neegrid Vaos", vaatan neid artikleid selle pilguga, et normaalne kui näidatakse ka inimlikumat vaatenurka. Need, kes näevad sisserändajaid mustade lojuste massina, loevad välja aga hoopiski selle, et meile püütakse pähe määrida mõtet, et kõik pagulased on head ja toredad. Kõik sõltub sellest, kuidas me end varem häälestanud oleme ning seda, milline kellegi "stardiplatvorm" antud teema suhtes on, määravad ära hoopiski segased jõud. Näiteks olen lugenud arvamust, et inimese poliitilised vaated määravad ära pigem geenid kui kasvatus. Et sa võid kasvada üles rassistlikus perekonnas ja olla ise tolerast ning vastupidi. Loomulikult mängivad rolli ka isiklikud ja väga subjektiivsed kogemused, näiteks seesama "kohtasin ühte moslemit ja ta oli täielik mölakas". Kehtib see ju tegelikult igasuguste teemade kohta, mitte ainult konreetse pagulasprobleemi valguses.
Kokkuvõttes kobame me selles maailmas siiski täiesti pimedatena ringi. Mitte kusagil ei ole mingit absoluutset tõde, mida otsida. Me ei saa iialgi teada, milleni mingisugune valik meid ja laiemalt kogu ühiskonda välja viib. Kas kõige õigem oleks siis igasugustest põhimõtetest sootuks loobuda ning lihtsalt vooluga kaasa minna?
Huvitavat seletust sellele dilemmale lugesin just Z. Smithi raamatust "Valged hambad" - kuidas kultuurilised erinevused ida ja lääne vahel on suuresti tingitud looduslikest eripäradest. Inimesed, kes elavad oma elu ebakindlates tingimustes (maavärinad, üleujutused, põuad jne), ei saa iialgi millelegi kindlad olla vs läänemaailma küllaltki turvalistes oludes üles kasvanud inimesed, kellel jääb palju rohkem aega oma elu üle mõtiskleda ning sellele mingit mõtet otsida. Ehk siis igavene sisse programmeeritud vastuolu nende inimgruppide vahel. Üldse on see mõtlemapanev raamat, mis kajastab sisserändajate identiteediprobleeme tänapäevases läänelikus ühiskonnas. Minu jaoks veidi liiga humoorikas võtmes kirjutatud, kui ei teaks, arvaks, et meesterahva kirjutatud tekst :)
Kuidas on ühel korralikul, tööl käival inimesel üldse võimalik blogi pidada? Sellisel, kellel töökohas ikka tööd ka on? Mul on praegu töödes "peaaegu paus" ja seetõttu saan kirjutada, aga esimesed 2 päeva ühtki pausi ette ei tulnud ja õhtul kodus polnud mitte mingisugust jõudu, et arvutis midagi Candy Crush Sagast mõistlikumat teha. Asju, millest kirjutada isegi oli, aga lihtsalt ei suutnud. No näiteks, et Houellebecq'i "Saare võimalikkus", mis tema raamatuist viimasena eestikeelsena välja anti, tundus esmapilgul täielik enesekordamine ning mõtlesin selle lausa Goodreadsis kahe punkti vääriliseks hinnata, kuid lõppu jõudes viskasin hoopis viie ära, mis on minu poolt kõrgeim hinne tema raamatule, mida ma kokku nelja lugenud olen. Et siis kordamine ikka on tarkuse ema? Sektidest ja seksinäljast on Houellebecq ju ennegi kirjutanud aga sel korral jõudis ta minu silmis ammendava kokkuvõtteni. Mulle meeldib kui inimene on ambitsioonikas ja võtab ette kogu inimühiskonna, äkki peaksingi hakkama ulmet lugema? Eelnev ei tähenda sugugi, et ma kõiges Houellebecq'ile kaasa noogutaksin, aga oma teooria raames jõuab ta mu meelest märkimisväärsete järeldusteni. Võiksin isegi möönda, et isegi kui osad tema eeldused (n seksinälg kui ainuke inimest motiveeriv jõud) paika ei pea, siis tulemused võivad ikkagi täiesti reaalsed olla. Ma ei leia, et noorusekultuse juured on vaid "pandavuses", kuid noorusekultus on iseenesest uus religioon küll. Ma ei usu ka, et kõik muud naudingud kompenseerivad lihtsalt seksi, kuid naudinguterohke elu on kindlasti meie elu eesmärgiks saamas. Lisaks igasugu huvitavaid hüpoteese lastetuse, usu, islami invasiooni, võrdõiguslikkuse ja kõige muu intrigeeriva kohta. Ohtras seksikastmes. Ma isegi nagu ei saa täpselt aru, miks ta seda seksi oma niigi huvitavatesse arvamusavaldustesse surub. Nagu keegi ka Goodreadsis mainis, tundub ta raamat koosnevat mitmest eri loost, millest siis üks on kiimase vanamehe fantaasia, mille võiks vabalt eraldi raamatuna välja anda ja mille välja praakimine suurt pilti tegelikult eriti ei puudutaks. Siis ma ei saa veel aru, miks leitakse, et kui sa ennast Houellebecq'i raamatutest solvatuna ei tunne, siis pole sa neist aru saanud. No miks peaks iga asja peale solvuma? Ega ma mingi Perekooli-mamma ei ole, kes titemammanduse eest barrikaadidele viskub - ma täiesti möönan, et laste saamine on planeedi olukorda vaadates vastutustundetu aga ma olen ikka nagu omaarust loomaõiguslane, kes kotletti järades leiab, et"notsud on jube nummid". Eks ma olen ilmselt samasugune s***pea nagu Houellebecq. Või noh, tema ei ole, tema on õilishing, kes lihtsalt vihkab kogu inimkonda, eranditeta. Miks ma peaks erand olla tahtma? Mae mainis, et "Saare võimalikkus" ei sobi suvelugemiseks kuna on liialt masendav. Mind see masendavus just motiveeris. Et no nii s*** veel vähemalt ei ole. Lisaks oli seal päris palju kauneid mõtteid armastuse kohta. Kindlasti olid paljud asjad liiga lihtsustatud (põlvkondade erinevused näiteks), kuid ilma stereotüüpe kasutamata on ilmselt keeruline kirjutada raamatut, mis üritaks hõlmata kogu ühiskonna probleeme. Samas peaks minu ideaalraamat kindlasti seda teha üritama. Ma ei taha öelda, et lihtsalt lugusid jutustavad teosed millegipoolest kehvad oleksid, kuid "oma teel ülima tõe avastamise suunas" hindan ma neid, kes seda tõde omal moel avada on üritanud. Steve Jobsi surmaga Houellebecq siiski ei arvestanud. Aga "ahhaaa!" momente oli, mulle meeldis. Ja tegelikult ilmus see raamat originaalis ju juba kümme aastat tagasi...Raamatus mainitud tendentsid on selle ajaga siiski pigem süvenenud.
|
OSCAR-2019
|
||
Internetiturunduse tippteadmised 3 päevaga. See on sisuliselt see, mida Eliitlaagri formaat endast kujutab. Lisaks eliitteadmisetele saad nende 3 päeva jooksul hästi tundma teisi Eesti ettevõtjaid ja turundajaid, kes pistavad rinda sarnaste väljakutsetega nagu sinagi.
Nagu laagrile kohane, lähme paksu metsa sisse ja oleme muust maailmast eraldatud. See soodustab oluliselt nii õppekogemust kui ka networkimise osa. Eelmisel aastal see formaat õigustas end täielikult.
Kuidas teenida rohkem tulu läbi interneti täna ja homme? Tervikliku vastuse koos tegevusplaanidega saad selle aasta vingeimalt koolitusürituselt Internetiturunduse Eliitlaager 2010. Eelmise aasta hittüritus tuleb kordamisele 21-23. mail ja oodata on suurt tungi.
Selle aasta Eliitlaagri sisu kokkupanemisel võtsime arvesse Eesti turundajate suurimaid väljakutseid ja vajadusi, mida uurimise läbi vastava küsitluse. Tulemusena valmis kava, mis annab sulle 3 päeva jooksul tippteadmised internetiturundusest ja kindlustab su ettevõtte müügiedu internetis nii lühemas kui pikemas perspektiivis.
[…] aastal toimub Internetiturunduse Eliitlaager 21.-23. mail. Mina ja Henz osalesime eelmisel aastal ka. Esimesel korral läksin vaatama, et mida […]
Kutaki koolitusarja ajal komistasime juhuslikult sellise tulemuse otsingutulemuse otsa (otsisõnaks “laptop”):
Mis me näeme? Neti.ee-s kõrge koha saamise nr. 1 viis kõige ehedamalt meie ees: keyword stuffing ehk lehe mingit märksõna täistoppimine. Nii labasest asjast võiks isegi Neti aru saada.
See sinine tekst ei ole tegelikult nähtav, vaid on mu poolt märgendatud. Naljamehed on teksti värvi teinud taustaga sama värvi. Jällegi, nii labasest petuskeemist võiks isegi Neti aru saada.
Kui otsid Neti.ee-st ‘sülearvuti’ või ‘notebook’, siis esimene tulemus kasutab täpselt sama skeemi (ehk samad tüübid ka). Seal lisab asjale vinti see, et see on tegelikult automaatse suunamisega leht seal. Just nii – nr. 1 tulemus neti.ee-s on leht, kus on vaid keyword stuffing ja siis see suunab sind mujale. Hahaa.
Neid “trikke” ei soovita Googles kasutada, saad kinga nii kiiresti, et ei saa arugi. Aga muidugi paralleelsaidi tegemine Neti tarbeks võiks ju olla biznes plan?
Kõige olulisem faktor Googles jt otsingumootorites otsingutulemustes etteotsa saada on võimalikult suur sissetulevate linkide hulk (kui otsingumootoritele optimeerimine on sinu jaoks uus teema, vaata siia). Võimalikult suurele viidete hulgale kaasa aitamist siis nimetatakse link building ehk linkide loomine / ehitamine. Kui pikka aega oli Eestis levinud arvamus, et see pole meil teemaks, kuna konkurents otsingumootorites on nii nõrk, siis see on tänaseks muutunud. Paljude märksõnade puhul on konkurents juba päris kõva – veebilehtede optimeerimine on tehtud suht võrdselt ja nüüd määrabki sissetulevate linkide kogus positsioone.
Linkide loomine on optimeerimise juures kõige raskem ja aeganõudvam osa. Kõige efektiivsem ja parem strateegia on muidugi viimasepeal sisu loomine. Seega alusta sellest, et su veebileht oleks viitamist väärt. Kui seal on vaid kontaktandmed ja teenuste loetelu, siis ei viita sinna vabatahtlikult mitte keegi. Hea sisu loomise tähtsust tõstab ka see, et üha enam loeb kasutajakäitumine su lehel (kas klikiti kuhugi, kaua aega veedeti jne).
Ajaveebi ehk blogi pidamine on hea mõte väga mitmel rindel – eriti, kui oled pead äriblogi. See annab sulle võimaluse suhelda oma (potentsiaalsete) klientidega, teha omale mainekujundust, luua suhteid ja see annab su ärile näo. See kõik jääb aga ära, kui su blogi külastatavus on peaaegu olematu või väga madal. Üks parimaid viise tõsta ajaveebi külastatavust (peale hea sisu loomise) on teha seda läbi otsingumootorite tulevate inimeste hulga suurendamise.
Inimesed otsivad iga päev informatsiooni ja suurtes kogustes. Kui sa tead, mida ja millises sõnastuses inimesed sinu ajaveebi teemal otsivad, saad optimeerida oma postitused vastavalt ja tuua need infootsijad oma blogile. Hea mõte on end enne tuttavaks teha otsingumootoritele optimeerimise põhimõtetega.
Nii, veel üks postitus veebilehtede otsimootoritele optimeerimisest (mõnikord tõlgitakse seda “otsimootorite optimeerimine”, aga see on ekslik tõlge). Selles ja kahes eelmises postituses sisalduva info abil suudate viia ükskõik millise veebilehe Google otsitulemuste esikümnesse. Ma olen seda ise teinud kümnel korral kümnest. Hoidke kokku see raha, mis te mingile firmale oleks maksnud (Eestis küsitakse selle eest ~15 000+ EEK pluss kuumaksud), ja investeerige see kuhugi mujale.
Allpool on loetelu erinevatest veebielementidest, mis aitavad kaasa parema positsiooni saavutamiseks otsimootorites. Pane tähele, et see siin pole absoluutne tõde (aga väga lähedal sellele). Google jt otsimootorid pole avalikustanud täielikult oma algoritmi, et mille alusel otsitulemuste järjestus töötab. Need teadmised, mida alt leiad, on nii minu kui teiste internetiturundajate kollektiivne teadmus, mis saadud läbi testimise ja proovimise. Otsimootorid ka täiustavad ja muudavad oma algoritme pidevalt, et teatud osa sellest värgist muutub pidevalt.
|
OSCAR-2019
|
||
Täna räägin natuke sellisest mitteerilisest haledast liigist nagu kommentaatorid internetis. Neid on ka normaalseid, aga kõige kõvemini pauguvad kõige lollimad. Kirjutan lihtsalt seetõttu, et ma enne ei teadnud, et selliseid veidrikke nii palju on! Alles avastasin, oih.
Esiteks mulle öeldi mitmeid kordi, et ära kommentaare enda kohta loe. Nii ma siis tegingi, aga muidugi kui vaatasin, kust mu blogi lugejad tulevad ja näen, et minu blogi suvalisest sissekandest on tehtud täiesti valeinformatsiooni edasiandev uudis ilma minu teadmata, siis mõtlesin küll, et no midaa. Kui keegi mäletab, siis mu sissekandest, kus ma pajatasin enda riietusstiilist läbi satiirprisma, selle kohta tehti uudis, et ma annan nõu! NÕU? Olgu peale, uudise tegijast saab aru, ta tahab klikke, aga siis ma mõtlesingi, et need va kommentaatorid peaksid ju arvatavasti aru saama, et tegemist on naljaga, aga... nad ei saanud! Nagu mida?! See oli minu jaoks välk ja pauk selgest taevast. Kas tõesti leidub meie maal selliseid lolle (vabandan väga, aga nii on), kes ei saa otsestest kindlatest sõnadest, piltidest ja asjadest aru, et tegemist on naljaga? Kas ma tõesti pean iga nalja ära lahti seletama? Neist kommentaatoritest, kes on veel lapsed, saan ma aru. Aga täiskasvanud inimesed? Uskumatu. Mulle endale meeldivad mõtlemapanevad naljad, kus sa arutled endamisi, mis on naljas tõsi, mis mitte, mille alusel see on loodud jne. Paljudele meeldivad, ja ka teised võiks nagu vähemalt sellest aru saada, et ma ei kirjutanud teksti kulm kortsus suure vaevaga mõtlemas, millist stiilinõu siin nüüd tõsiselt jagada. Aga tegelikult eks igaüks suudab mõelda vaid enda tasemel ja ju nad ise räägiks sellest tõsimeeli.
Selle sama sissekande kohta oli mul varem tulnud mitu tagasisidet mu sõbrannadelt, et see on väga lahe kirjatükk ja ajas nad naerma. No seda ma taotlengi tegelikult, et inimesed loevad ja naeravad südamest ja neil läheb tuju heaks. Kuna see levis, lootsin, et teised saavad ka lugeda ja naerda, aga vaesed inimesed ei saa aru, et see on nali. Ma ei viitsinudki sellest suurt välja teha, las nad siis olla seal omaette. Nagu nüüd aru saite, siis tekst on pooltõsi, sest enda riietusest sain ma inspiratsiooni ja mulle meeldib enda kohta nalja teha. Mingil määral sündis see sellest, et ma ei pööra riietusele eriti tähelepanu, aga samas endale meeldivad läikivad ja uhked asjad. Kuigi sellele ka suurt tähelepanu ei pööra, kas need kõik kokku sobivad. Vot nii ja saingi teha naljanurga.
Lisaks, kuhu veel mu pilk on jäänud. Esiteks, on täiesti kindel, et need kes kommenteerivad, nad arvavad, et teavad asjast miljon protsenti, rohkemgi veel. Nii naljakas on vaadata, kui mööda nad panevad. Neile ei olegi midagi vastu öelda, nad ei saaks tõest siis ka aru, kui see neile pähe kakab. Nad ütlevad nii lambiseid asju nagu: "kohe näha, et üritab rikas välja paista" või "normaalne inimene telekat ei vaata" või "ma ei vaadanud seda saadet" või "mis raamatuid ta lugenud on, et ta nii loll on" või "mis talle telekuulsuset ei piisanud või". Miks siis üldse vaja kirjutada? Eks parim kaitse olegi rünnak.
Üks kommentaar, mis mul meeles on, kõlas midagi nii: "ma olen Heleni blogi lugenud kaua ja tegemist on tõesti rumala inimesega". Ma tõesti ei mäleta täpset sõnastust sel kommentaaril, aga esiteks, kui see inimene on mu blogi algusest peale lugenud ja talle ikka veel ei ole kohale jõudnud, millest ma siin kirjutan ja milline ma olen ja ta pole suutnud oma peaga alltekste näha, siis, mul on väga kahju, aga ära palun loe! Muidugi oleks olnud võimalik siis minuga ühendust võtta ja küsida tekstide kohta, millest need on. See oligi näide, mis näitas, et kommentaatorid arvavad, et nad teavad asjast reaalselt kõike, aga tegelikult ta ju ei tunnegi mind. Tundub, et see lugeja ei saa isegi siis aru, kui teksti mitu korda läbi loeb. Sellistel hetkedel tunnen end halvasti mitte seetõttu, et mingi suvaline inimene, kes ei tunne mind absoluutselt, teeb mu kohta enda arvates täpsed märkused, vaid selle tõttu, et on olemas inimesi, kes nii vähe mõtlevad. Ma olen väga kurb selle üle. Tõsiselt, see ei ole normaalne, et paljud negatiivsust pritsivad ilma et nad asjast arugi saaks.
Sellega tuleb mulle meelde ka see, et üks asjalik inimene, kes oli saanud aru naljast ühel mu postitusel, kuidas mehi sebida, jagas seda. Seletan igaks juhuks lahti, et see postitus on paroodia Villu Parveti raamatust ning sisaldab mingil määral ka tõde. Nii, jagas seda ja ma vaatan, et jälle on seal sappi pritsimas inimesed, kes ütlevad, et ma olen loll, et nii üldse arvan. Kuulge, kui teie ei suuda elu võtta läbi huumori, siis pole mina loll. Või siis olen loll, aga põhjendus? Kirjutage mulle koos väitega põhjendus või ärge üldse suud lahti tehke. Inimesed, palun! Arenege! Ma saan aru, kui need oleks olnud lapsed, aga need olid täiskasvanud inimesed :(
Üks sündmus, mille peale inimesed leili läksid, oli mu isa sünnipäevapidu. Tähistasime seda kohvikus ja liikusime edasi kõik koos presidendi plaadiesitlusele. Tantsisin seal vanaisaga, sest oli mõnus muusika, peomeeleolu, ja sellest tehti uudis! Haha! Kui nüüd tantsid vanaisaga, siis on ta su mees! Tüdrukud, ärge vanaisaga küll tantsima minge!!! Korralik neiu ei käi perekonnaga üldse väljas! Üks vist oli mölisenud, et miks mul jook käes on (siider). Mu isa ostis meile joogid ju ja tõi kõigile, mis ma pean selle siis minema viskama või? Käes oli seepärast vot, et ei joonud seda sekundiga ära nagu sina, kallis kommentaator.
Tundes õiget kommentaatori, siis on ta selline: perfektse välimusega, perfektse kaaluga, väga tark, omandanud mitmeid kraade, samas oskab kõiki ameteid, oskab raha teenida, on väga viks ja viisakas, saab kõigega hakkama, musternäide inimesest. Jep, nii on. Kui sa selline pole, siis ei tohi sinust üldse uudiseid olla.
Ja kaks omadust veel, mida siinmail vihatakse on: AUSUS ja SIIRUS. Kes on aus ja siiras võib end reaalselt põlema panna. Sest: "miks on vaja seda üldse rääkida?! Miks on vaja minna politseisse kui vägistati?! Olgu parem vait ja paistab targem välja!" Nii et need kommentaatorid on perfektsed.
Vabandan nüüd, et sellisele teemale keskendusin, kuid ma tean, et see puudutab neid inimesi, kellest räägitakse. Negatiivne teema, ma tean. Mainin nüüd seda, et õnneks on minu ümber ka palju intelligentseid, asjalikke ja mõtlemisvõimega inimesi, kes näevad ka kulisside taha. Need inimesed tavaliselt tulevad oma nime alt mulle ütlema, mida nad asjast arvavad, annavad konstruktiivset tagasisidet ja on õnnelikud, et saavad tänu mu blogile naerda. Neid inimesi on ja nad ei kraaksu koguaeg anonüümselt. Võib-olla püüan ma lihtsalt oma elukeskkonda ilusamaks muuta, sest tahan, et mõni inimene märkaks rohkem enda ümber olevat. Ma nüüd kraaksusin praegu kraaksujatele vastu, et nad jälle saaksid ärrituda. Ma juba kujutan ette, et neil on öelda midagi sellist, et ma olen nii jobu ja miks ma üldse räägin jnejne. Lahe ju!
Tean, et kindlasti on inimestel nüüd sellest kinni hakata, milliseid lauseid ma moodustan oma blogis ja kasutan liiga palju hüüumärke või midagi sellist. Tunnistan, et kasutan oma blogitekstides slängi ning ei näe vaeva ilusate lausetega, vaid teen need liiga pikaks. Põhjus on selles, et tavaliselt kirjutan ma kiiresti ning ei viitsi teksti üle redigeerida mitmeid kordi. Nii kuis kirjutan, nii ka avaldan. See on siiski vaid blogi, mu mõtted. Ainult, ma ei salli selliseid kirjavigu (mitte trükivigu) nagu: liit sõna (õige: liitsõna), linna elanik (õige: linnaelanik või selle linna elanik). Noh, saate ehk aru küll, et koolis võiks oma emakeelt õppida. Suur vahe on sees meelega tehtud vigadel ja oskamatusel. Pöörasin sellega tähelepanu sellele, kui kommentaatorid selliseid elementaarseid asju ei tea, siis ei tohiks nad end maailma targimaks pidada.
|
OSCAR-2019
|
||
Sotsiaalministeeriumi terviseala asekantsleri ametikohale ainus alles jäänud kandidaat Maris Jesse ütleb lühiintervjuus, et tervishoiukulude tase ei vasta ammu ei inimeste ega tervishoiutöötajate ootustele, aga väike kokkuhoid pole siin päästerõngaks.
Üsna hiljuti valiti Teid uuesti ka TAI direktoriks. Miks otsustasite kandideerida asekantsleriks ja mis sai otsustavaks kaalukeeleks?
Minu teisest ametiajast TAIs on tegelikult juba üle poole n-ö läinud ja järel tänaseks vaid 1,5 aastat. Sel sügisel-talvel oleksin pidanud nagunii mõtlema sellele, mida tahaksin töiselt edasi teha.
Asekantsleri konkursil osalemise juures oli minu jaoks määravaim see, et praegu on tervisevaldkonna tähtsus üldiselt ühiskonnas teadvustunud, minister Ossinovskil on selged eesmärgid pikalt varjul olnud teemades, osad neist rahvatervise teemad, osad tervishoiu rahastamise jätkusuutlikkuse teemad. Nende teemade edasiliikumist saab toetada sotsiaalministeeriumis olles.
Terviseala asekantsleri ampluaa on üsna lai ja tema tegevust saadab pinev tähelepanu nii arstkonna kui ka elanikkonna poolt. Mis võib kõige keerulisemaks väljakutseks osutuda?
Saame mõningal määral kulusid süsteemisiseselt ümber jagada, kuid põhiküsimus ei ole väike kokkuhoid, vaid uue jätkusuutliku ja arengut toetava rahastamistaseme saavutamine.
(Tasuline artikkel) Maris Jesse alustab tööd uuel ametikohal järgmisest nädalast 02. august 2016 14:27
Meditsiin 2018 konverentsi vastutuskindlustuse vestlusringis lõid kaasa sotsiaalministeeriumi eurokoordinatsiooni ja välissuhete osakonna nõunik Mari Amos (Skype’i kaudu), arstide liidu president Lembi Aug, sotsiaalministeeriumi tervishoiuvõrgu juht Heli Paluste, patsientide liidu juhatuse liige Kadri Tammepuu ja tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjoni juht Marika Väli.
Mis seisus vastutuskindlustuse seaduse eelnõu on, mis selle nimi on, keda ja mille vastu see hakkaks kindlustama?
Heli Paluste: räägime ikkagi patsiendikindlustuse õigusmuudatuste paketist, mida saab jaotada kolmeks. Nimetus patsiendikindlustus tuli Põhjamaadest eeskuju võtmisest. Meie paketi üks ja ilmselt mahukaim osa puudutab vastutuskindlustust. Eesmärk on hüvitada kahju patsiendile, kui see oleks olnud välditav. Teine osa paketist puudutab arstide ja tervishoiuteenuse osutajate vastutust, muudatused tulevad võlaõigusseadusesse.
Tervishoiutöötaja isikliku vastutuse asemel jääks sinna tervishoiuteenuse osutaja vastutus – see on juba kokku lepitud. Kolmas osa puudutab patsiendiohutust ehk ravivigade ja ohujuhtumite raporteerimise ja ennetamise süsteem. Hetkeks on kõige rohkem läbi räägitud ja analüüsitud vastutuse plokk ja patsiendi ohutuse plokk.
Heli Paluste: umbes ¾ aastat tagasi avalikul kooskõlastusringil oli seaduse väljatöötamiskavatsus avalik-õigusliku kindlustuse peale ehitatud. Kuid hetkel on kaalumisel ka erakindlustus – mis tegelikult oli väga algne variant ka antud kindlustuse juures. On peetud kohtumisi erakindlustajatega: kõik on võimalik. Mõlemal variandil on omad plussid ja miinused.
Lembi Aug: eelnõus peaks olema välistatud arsti kriminaalvastutus, tema igapäevane tegevus kuulub tsiviilvastutuse alla. Mida raskem haige, seda väiksem on otsustamise ruum. Esimene otsus tuleb teha paari sekundiga. Siis selle eest kriminaalkorras vastutama panna on absurdne. Teine asi, mis kindlasti peab olema välistatud, on patsiendi kahju hüvitamisest arusaam – kui inimene on saanud hüvitise, siis pärast ei peaks enam olema lihtsat õigust minna kohe edasi kohtusse. Isegi kui seda juhtub üksikutel kordadel, ei tohiks tekkida kahekordse hüvitise võimalust.
Kolmas, mille osas oleme kindlal seisukohal: see kindlustusfond ei peaks kuulama haigekassa alla, võib juriidiliselt näha suurt huvide konflikti. Erakindlustusseltsidega jällegi on oht, et kindlustus läheb mõnevõrra kallimaks – samas, kas see just halvem on – raske öelda.
Mari Amos: olukord ongi erinev. Kas on tehtud nii, et inimene saaks kerge vaevaga probleemile lahenduse või raskem, kohtute kaudu. Mõlemat võrdset võimalust ei ole kusagil ja nii ei tohiks ka Eestis olla. Kurb muidugi, et see asi on meil nii kaua veninud – seda enam, et eeltööd on pikalt tehtud. Vaja on vaid poliitilist kokkulepet. Ka Euroopa Komisjon on meie suhtes kulmu kortsutanud.
Mida aeg edasi, seda rohkem kaevatakse meie otsuste peale ja kaevatakse kohtusse. Meie komisjon on patsiendile nõuandev komisjon, alati võib kohtusse edasi minna. Neid juhtumeid on umbes 10 aastas. Samas on jõuliselt tõusnud kaebuste arv, mida sel aastal oleme lahendama pidanud, neid on ligi 200 ja järgmiseks aastaks on 42 kaebust juba ees.
Marika Väli: siinjuures julgen öelda, et üks põhjus on see, et arstid ei ole ülemäära kollegiaalsed. Olgem ausad, kui arst ühest haiglast ütleb, et eelmises haiglas antud arstiabi ei olnud kvaliteetne, ei jää muud üle, kui kaevata ja küsida nõu. Teine asi on dokumenteerimine ja informeerimine, mis toob probleeme. Lisaks on hea ravi patsiendi ja arsti koostöö, samuti asutuse juhtimine.
Kadri Tammepuu: pöördutakse palju ja 90% või rohkem probleeme me lahendame nii ära, et need kuhugi edasi ei jõua. Suhtlemine on üks probleem, noorem põlvkond ootab arstilt enamat. Umbes 10% saab jagada keerulisemateks juhtudeks. Siin taga võivad olla erinevad kaasused. Saame soovitada, kuhu patsient võiks pöörduda. Esimene soovitus on pöörduda arsti poole, siis asutuse juhtkonna poole.
Edasi on võimalus pöörduda kasvõi terviseametisse, kui ei saa perearstile numbrit pikalt. Kui on ikkagi väga tõenäoline arsti viga, oleme suunanud ekspertkomisjoni. Kui sealt tuleb kinnitav otsus, saab inimene edasise üle ise otsustada. Paljud ikkagi edasisest kohtuteest loobuvad, nad vajasid meelerahu. Kuid ka kohtusse minejaid me mõistame, inimesel on üks tervis ja üks elu.
Heli Paluste: lisaksin täpsustuse kriminaalvastutuse kohta: see tundub olevat levinud müüt, et vastutuskindlustuse reguleerimine vabastab arste kriminaalvastutusest. See on hoopis teine küsimus, millega tuleb ka tegelda.
See säte on meil plaanis sisse viia, et kui arst raporteerib ohujuhtumit, ei kohaldata tema suhtes uurimismenetlusi eri ametkondades. Lisaks on muutmisel justiitsministeeriumis kriminaalmenetlus, vastav eelnõupakett peaks ilmuma välja uue aasta alguses. Sinna võiks lisanduda prokuratuuri jaoks kohustuslik säte, mis kohustaks neid menetlust peatama, kui tegu on raporteeritud raviveaga – aga hetkel viimase info järgi seda sätet seal sees ei ole. Kuid tahaks arstidele siin toeks olla ja kolleegidega seda asja veel arutada.
Lembi Aug: loomulikult, kriminaalvastutus tahtliku süülise teo eest on ja jääb. Aga mõtleme just eksimusi, vigu, soovimatuid ravitulemusi.
Heli Paluste: samas süü on defineeritud võlaõigusseaduses (VÕS) ja see pole ainult tahtlus, see võib olla ka hooletus.
Marika Väli: võiks mõelda sellele, et kui on tekkinud juhtum, eksimus – siis hakates uurima dokumente, tuleb välja, et seal on ka muid ebakorrektseid tegevusi, mis ei luba tõestada, et arst on kõike teinud õigesti. Ravikaardid ja haiguslood tuleb koostada nii, et hiljem saaks tõestada, et olete head arstid. Muidu jääb peale see, kellel on kohtus tugevam advokaat. See on kurb.
Arstide liidu liikmed on tänu liikmelisusele kindlustatud, kas see on üks motivatsioon olla liidu liige?
Lembi Aug: jah, see vastutuskindlustus on meil juba aastast 2003 ja just viimastel aastatel on see olnud motivatsiooniks liitu astuda – arstid näevad, et õigusruum nõuab täiendavat kindlustunnet. See kindlasti on kaalumise koht, kui astutakse liitu või mitte.
Katrin Rehemaa (saalist): tore, kui kriminaalmenetluse seadustik justiitsministeeriumil plaanis on, kuid mis ettepanekuid on sotsiaalministeerium neile teinud? Et lõppeks arsti vastu kriminaalmenetlus, kui tegu on kutsetöö käigus tekkinud ja teada antud tervisekahjuga? Ja kas ettepanekuid on ka võlaõigusseaduse muutmise kohta?
Heli Paluste: VÕSi muutmist on koos arutatud, kuid ametlikku kirja pole liikunud. Kriminaalmenetluse osas on samuti toimunud ametnike vahelist suhtlemist, aga võimalus on kooskõlastusringil ettepanekuid teha. Lisaks suhtlusele kirjade kaudu on plaanis kokku saada, et aru saada, miks justiitsministeerium selle asja kõrvale on jätnud.
Heli Paluste: tüsistus võib sõltuda arsti tegevusest ja ka mitte. Seadus kirjeldab kindlustusjuhtumit, ja selle esialgne kirjeldus/tunnus on, et see oleks olnud välditav. Eksperdid peavad hindama, kas see raske tüsistus oleks olnud välditav.
Heli Paluste: kui läheme erakindlustuse teed, oleks vaja need uue pilguga üle vaadata. Mis aga puudutab kuueks rühmaks jaotamist, siis see on kasutatav.
Heli Paluste: kui tuleb sundkindlustus ja seadus paneb selle kohustuseks TTO-le, sel juhul tuleb makstav raha tema eelarvest, raviteenuse hinna kaudu. Kui tuleb erakindlustus, siis kindlustusselts vaagib riske ja määrab selle kindlustusmakse suuruse.
Heli Paluste: ma küll ei tea, et haiglad sellist kindlustust omaksid. Hüvitised, mis nad välja maksavad, on sellise mahuga, et kindlustus tuleks kallim.
Narva haigla juht Olev Silland ja ülemarst Pille Letjuka, olete saalis – kui palju teil juhtumeid on, kus patsient on küsinud raha tervisekahju eest?
Kadri Tammepuu: jäik olla pole mõistlik, aga kui rääkida süsteemist, võiks see olla ikkagi sundkindlustus – arstil ei pruugi olla raha, et kohtus välja mõistetud summa üldse kinni maksta.
Üldiselt selle seadusega ei tohi patsienti unustada, vaid pikalt selgitada, miks see seadus on mõistlik ja vajalik. Kindlasti ka vigade raporteerimise süsteem peaks samaaegselt seadusega käivituma, mitte eri ajal.
Heli Paluste: kui on lõpuks kindel otsus, kumba teed läheme, ja see pole avalik-õiguslik lahendus, siis tuleb hakata uut eelnõud tegema.
Õnneks meil on väga vanast ajast üks versioon erakindlustusest olemas, aga seda tuleb kõvasti ringi teha. Kui jätkame avalik-õiguslikuga, siis kaasame kõiki huvigruppe ja töötame edasi. See versioon oli juba poolvalmis. Ekspertide abiga saame sellega edasi minna.
Aasta pärast tahaks loota, et eelnõu on riigikogust juba läbi käinud. Kes selle otsustab? Lõpuks ikkagi minister.
|
OSCAR-2019
|
||
Mini tuli koolist, nutuga. "Mingid poisid hõikasid mulle "Õu, püss, mis su number on!"" Jah, ma isegi kuulsin seda aknast, vaatasin välja ka, aga Mini ei märganud, ilmselt ta oli juba hoovi keeranud, poisse oli kaks, lisaks üks tüdruk, suuremad, nii neljas-viies klass äkki. Arvasin, et nad omavahel lõõbivad.
Üritasin seletada, et see oli lihtsalt üks rumal nali, väljend ühest naljavideost, see ei tähenda midagi halba, nad lihtsalt lollitasid. Seletasin, et leidub inimesi, kes niisama tänaval võõrastele lollusi karjuvad, ei tasu neid tähele panna, asi on neis, mitte sinus. Samas tajusin, et see intsident sattus halvale ajale - Minil oli seljas lühike kleit, mida ta tavaliselt ei kanna - kas ta viib sellega seoses midagi kokku? Juba see, et mina nii mõtlesin, ei ole vist päris normaalne. Et noh, kui kannad seelikut, siis peadki selliseks jamaks rohkem valmis olema.
Naiste ahistamisest räägitakse tänapäeval palju. Kölni uusaastaöö mõistame kõik hukka, aga kui netis jagati videot ühest neiust, kes väidetavalt demonstreerib ahistamist kõndides mööda tänavaid ja saades meestelt kommentaare stiilis "Õu, beibi, kenad sääred!", leidsid paljud, et mis ahistamine see ka on, need ju lihtsalt komplimendid, ta peaks õnnelik olema, mitte vinguma. Minile öeldu oli ju ka positiivne, ei halvustatud, aga tema oma puhta lapsetundega sai aru, et see ei olnud sobiv, sellega rikuti tema tuju, ta ei tundnud end enam turvaliselt, vaid ebamugavalt. Miks me siis vanemaks saades võtame omaks hoiaku, et sellised tähelepanuavaldused on lihtsalt komplimendid?
Nõme tunnistada, aga minagi elasin oma teismeliseeas illusiooniga, et järele karjutakse ainult ilusatele tüdrukutele, järelikult on see midagi, mida ihaldada, olgugi, et tunne tõepoolest parim ei olnud. Mina ju arvasin, et olen kole, nagu ilmselt lõviosa teismelistest tüdrukutest. Mõelda, vilistati mu sõbrannale, aga mitte mulle - järelikult on tema ilusam! Tahate teada kõige haigemat kommentaari, mille üle ma ÕNNELIK olin? Ühe purjus punkari suust: "Hei, kõik blondiinid on lollid, aga mõni on vähemalt ilus!" See mõni olin siis tookord mina oma vesinikblondi peaga. Loll, aga vähemalt ilus! Jee! Enamus tüdrukuid ju kihistas, kui mööduvast bemmist signaali lasti! Esimese mõra sellesse maailmapilti lõi mu sõbranna, kes hoolimata oma paarist lisakilost, mida talle toona tegelikult kenasti meelde ka tuletati, oli ilmselt palju adekvaatsema enesehinnanguga ja julges öelda, et "ma ei ole koer, kes vile peale kohale jookseb!"
Veidi hiljem meenus juhtum selle aasta algusest, kui kõndisin üle suure ristmiku kesklinnas, minu taga oli kamp teismelisi tüdrukuid-poisse ja äkki tõmbas üks poiss neist mind patsist. Ilmselt avaldamaks oma sõbrannadele muljet. Ma vaatasin teda üsnagi surmakülvava pilguga ja ütlesin hauataguse häälega, et "Vale inimesega norisid, beibi!" Ma ei tea, kuidas oleks olnud adekvaatne reageerida? L. imestas sellest episoodist kuuldes, pakkus, et ehk ajas poiss mind selja tagant mõne omasugusega sassi. Et "tagant gümnaasium, eest muuseum", jah? Mõne aasta pärast kadestad, enam ei tõmba sind keegi patsist?
Mu kassi jätavad igasugu kassimänguasjad üsnagi külmaks, tema kireks on juuksekummid. Me jätsime talle suuremeelselt mõned mängimiseks, aga ei, juuksekummimängul on oma rituaalid - tuleb oodata hommikuti lastetoa ukse taga, ukse avanedes kiiresti sisse lipsata, haarata öökapilt sinna ununenud kumm, see suus suurde tuppa kanda (kuna meil on eranditult punased juuksekummid, siis näha sealjuures välja nagu huulepulgaga kaunistatud) ning seal kummihokit alustada. Ikka nii, et vops käpaga ja kumm paremale, jooksuga ligi ja järgmise vopsuga vasakule, vahepeal kummi käppade abil õhku visates. Hoki, see on karmide meeste mäng! Pikka iga sel mängul pole, sest varem või hiljem lendab kumm kuhugi diivani alla ja sealt kass seda enam kätte ei saa.
Ma saan aru, et viisakad inimesed imevad ka diivanite alt kaks korda päevas tolmu, aga meie nende hulka ei kuulu. Vabanduseks võin tuua selle, et meil on hiiglaslik diivan, mille erinevad osad on omavahel klambritega kinni ja seda liigutada on paras töö. Ei ole tüüpiline moodne "introverdi-diivan", kuhu mahub lahedalt istuma 1,5 inimest, saime selle mingist kahtlasest venelaste kauplusest, kus arveldati vaid sularahas (mis läks kindlasti otse Putini taskusse), aga diivan on aus.
Vahel lapsed ikka üritavad diivani alt kassi jaoks neid kumme välja õngitseda, nagu ka eile. Mini läks järsku ärevaks - "Seal on midagi! See läigib! Nagu šokolaad oleks!" L. võttiski end kokku ja lammutas diivanikolossi laiali. Ennäe imet - oligi šokolaad! Munapühade värvides šokolaadimedal! Mitte keegi ei tea, et selline asi meie majas kunagi olnud oleks. "Jänes! Jänes käis ja tõi!" on Mini eufoorias.
"Otsi, otsi veel, teine medal peab ka olema seal!" (sest lihavõttejänes peab oma loomuselt olema õiglane nagu päkapikk, kes toob alati kaks samasugust, kummalegi lapsele oma).
Teise medali asemel leidsime vähemalt 5 juuksekummi ja 10 plastpudeli korki (mis ilmselt ka kassile litriteks olid sobinud) ning pool aastat kadunud olnud autovõtmed (ka samal viisil diivani alla sattunud).
Kass näeb siin pildil välja kuidagi ülbe, isegi ähvardav - "ja mida teile? mida sa passid, ah?!" Tegelikult ta mingi tülinorija pole, pigem on ta lihtsalt tähelepanelik siin - mis asi sul käes on ja miks sa selle minu poole suunad, mida sa plaanid? Kassi näoilmete selgitaja...
Mina kui parandamatu ratsionalist lebasin õhtul voodis ja üritasin välja mõelda šokolaadi tegelikku päritolu, sest no jänes...issi on sul jänes! Ainus variant oli see, et lihavõtete aegu käis meil lapsehoidja, äkki tal taskust pudenes välja. Igatahes põnev, kuidas on olukordi, mida keegi ratsionaalselt seletada ei oska. (Sarjast "kuidas kaka seinale sai?", ka reaalsest elust võetud...)
Minil oli koolis elu esimene etteütlus. Mitte millegi konkreetse õpitu kohta siis, vaid lihtsalt, et näha üldist taset. Selline poole lehekülje pikkune üsna lihtne tekst, kirjavahemärkide kasutamist (va punkt) ei vaadatud. Õpetaja oli öelnud, et keskmiselt tehti tekstis 10 viga. Mini ja veel üks tüdruk tegid ainsana klassis töö veatult. Huhh, vähemalt see kivi kukkus südamelt. Vähemalt selles osas pole geenid alt vedanud - keelevaist on olemas ja see annab kogu kooliajaks väga oluliselt parema positsiooni. Sest see, kes ei oska õigesti kirjutada on automaatselt loll ja halb õpilane - vähemalt minu ajal oli nii. Selline õpilane ei saa iialgi üheski aines üle kolme - olgu sisu nii hea kui tahes, vorm hukutab selle. Võib-olla tänapäeval on teisiti? Tegelikult see esimene etteütlus ju näitas, et algpositsioonid on äärmiselt erinevad, selleks, et saavutada ühtede tulemust, peavad teised kõvasti õppima. Need esimesed aga ei saa aru, miks on vaja mingeid reegleid jms, kirjuta nii nagu tunned, et on õige ja enamasti ongi! On ju apsoluudselt võijmatu kirjudada valesdi! Mis kaashäälikuühend ja pikk või ülipikk häälik, niimoodi seda ikka selgeks ei saa! No tegelikult enamik siiski saab, ega tee sõnade kirjutamisel enam nii palju vigu kui esimest korda kirjutamisega kokku puutudes. Ma ise kirjutasin ka väiksena "imbregneermantel" (misasi see üldse on?) ja "tökravik" (töögraafik) - vanemad said koledal kombel nalja, mulle meeldis end toona proovile panna. Ja vältevaheldust ma ei taju, üks õpetaja seostas seda mu Ida-Viru juurtega, sealt pidi säänseid hulgakaupa tulema (FB-s ka väideti, et eriti tugevate konsonantide poolest on tuntud Kirde-Eesti murre). No näiteks "käis duši all" on mu meelest vale, kuigi tegelikult pole. Ülipikalt ma seda ei ütleks, aga pikana kõlab ta mulle küll. Ja "tekkivad" ja "lõppevad" muidugi ka, see on ÕS-i põhjal lubatud, aga mitmed oigavad, mulle tunduvad just "tekivad" ja "lõpevad" ebaloomulikuna. See murrete pärandumine on tegelikult põnev, ega minagi ole ju seal Kirde-Eestis elanud, aga näiteks L.-i õemees on saarlane ja nende poeg, kes on kogu elu elanud mandril ja enamasti koos ema ja tolle sugulastega, sest isa on välismaal tööl, räägib ikkagi nagu saarlane - "töömö öhö söörö söölö" :)
Aga on üks ülimalt õnnetu kontingent, nimelt düsgraafid. Mu eks oli selline, minu jaoks täielik mõistatus. Ma ei osanud teda kuidagi aidata, korrutasin ikka enda mantrat, et mõtle, kuidas sa seda sõna hääldad ja püüa selle põhjal kirja panna - minu hullemateski fastaasiates ei näinud need sõnad sellistena välja nagu tema neid kirja pani. Koolist saadud diagnoos oli selge - rumal laps, õppimisvõimetu, ebaintelligentne. Ma oleks omal ajal tahtnud veidi juttu puhuda selle kirjandusõpetaja nimelise idioodiga, kes kõik tema kirjandid sisust sõltumata kahtedega hindas. Eks see teeb sama välja, mis minul kehalise tunnis - kui ikka ei suuda joosta ettenähtud normi piires, siis ei suudagi. Kui suudaks ennast olulisel määral parandada, võiksime kõik Usain Bolti ohustada, aga millegipärast see nii pole. Ikka eeldused ja kaasasündinud võimekus mingil alal. Ses osas olen ma väga rahul meie linna otsusega mitte hinnata lapsi numbritega neljanda klassi lõpuni. Loomingulistes ainetes kaalutakse selle reegli laiendamist kooli lõpuni.
Teisest küljest tekitab õõva ka see, kui loed mõnd ülikoolitööd ja seal on riburada kirjavigu. No kuidas selline tohlakas ülikooli sai? Kas see on selle kooliaegse lollideks tembeldamise kõrvalmõju või tõepoolest tegelik õiglane hinnang? Üldiselt targad inimesed ju vigu ei tee! Või siis need potentsiaalsed targad, aga düsgraafid lihtsalt ei jõua nii kaugele, et oma tegelikke andeid demonstreerida? Mine sa tea. Mul oli samas ka üks äärmiselt kitsa silmaringiga tuttav, kes maailmaasjadest pea miskit kuulnud ei olnud, põhikoolgi sai vist hädaga läbitud, aga kirjutas perfektselt, ilma ühegi veata. Ega ta muidugi väga nõudlikku teksti ei kirjutanud, aga selline igapäevasuhtlus oli korras. Ma ei taha muidugi öelda, et kirjaoskus on ülehinnatud ega peaks seda olema, ma lihtsalt nõustun sellega, et kirjaoskusel on äärmiselt suur mõju meie elule ning see ei põhine sugugi õiglastel alustel. Noh, elu ei olegi õiglane. See, kui inimene aeglaselt jookseb või viisi ei pea, ei mõjuta ta elu siiski nii palju, kui see, et ta kirjutab vigadega.
Ritsiku juures oli see introvertsuse teema seoses empaatia ja sellega, kuidas tuleks püüda üksteisega viisakalt suhelda hoolimata sellest, mis tunne endal parajasti on ning keegi arvas isegi, et inimesed, kes sellega hakkama ei saa, on kirjanduslik liialdus. Ei ole! Mina olen peaasjalikult ainult seesugustest inimestest, kelle tujudega sa alati arvestama pead, kogu elu ümbritsetud olnud. Muidugi olen ise ka selline. No ja siis veel VVN ja tema ükssarviku-tsitaat. Et isegi Mallukas tätoveeris selle endale käsivarrele kui meeldetuletuse - mina olen eriline.
Ma avastasin õudusega, et mina peaksin vist tätoveerima endale midagi seesugust nagu "kõik teised on ka inimesed" või siis selle klassikalise "ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks". Sest ennast ma hoian, aga teised ja nende tunded unustan küll tihti ära.
Kuidas tunda ära nartsissisti? Küsi tema käest otse, kas oled, ja kui ta vastab, jah, olen küll, siis ta seda ongi, nartsissist ei häbene enda olemust, teatas mingi artikkel. Samas vaatasin ma kunagi seda Manjana jagatud videot nartsissistidest (linki ei leia, see oli vist FB-s) ning seal ma ennast küll ära ei tundnud. Ma ei taha mingit võimu teiste üle või maailma valitseda, mind lihtsalt ei huvita teiste tunded nii väga. Võib-olla isegi mitte, et ei huvita, aga minu jaoks on see nii vähetähtis. Kunagi kirjutasin sellest, kuidas minu jaoks on normaalne, et igasugu tülid ja lahkarvamused unustatakse lihtsalt aja möödudes ära ja minnaks puhtalt lehelt edasi. Ei peeta vimma. Solvumine on lollidele. See loogika siis, et kui mul on halb tuju ja ma su pikalt saadan, siis eeldan ma, et sa unustad selle viie minutiga ära. Aga mis tunne mul endal oleks, kui keegi minuga nii käituks? Halb, loomulikult, minuga ongi niimoodi käitutud, aga ma olen aru saanud, et see on mööduv ja ebaoluline asi. Jah, ma korraks solvun, võin nuttagi, aga see on selline veidi demonstratiivne värk.
Mul on üldse kuidagi nii, et tujud ja tunded mööduvad kole kiiresti. Kui mu elu esimene armastus mu maha jättis, ulgusin päev otsa ja tundsin, et nüüd suren küll ära, aga see päev läks mööda ja järgmisel enam eriti valus ei olnud, ülejärgmisel oli see vana asi ja unustatud. Ma vaatan teisi ja imestan, miks nad ometi üle ei saa? Mul ei ole ju empaatiapuudus? Ma ei suuda kurbi filme vaadata, ma olen nõus sõbrannale haiget teinud inimesel näo välja kraapima, ma tundlen teistega kaasa igatepidi, aga see on üks lühike moment ja seejärel on kõik taas tavaline. Kas siin võib olla seos sellega, et mul on äärmiselt hea lühimälu, aga pikemas perspektiivis ma oma mälu eriti ei usalda? Ohh, just kõlas üks lugu, millest registreerisin sõnapaari "antisotsiaalne ekstravert"! Äkki see?
Nagu sõprusega, et avastan, ups pole sulle aasta otsa helistanud, aga pole seda tähelegi pannud. Vanematega on mul nii, et pean järge pidama, et korra paari nädala jooksul ikka ühendust võtaksin. Mitte, et ma neid väldiksin, vaid lihtsalt unustan ära, ei pea vajalikuks kontakti hoida (kui mul just midagi vaja ei ole - nartsissist selline!) Võtan kõiki teisi inimesi iseenesestmõistetavatena ning kui nemad selle peale solvuvad, oli viga neis - ei armastanud mind piisavalt.
Samamoodi selle p**** saatmisega, ei ole püsiv puberteet, nooremana ma just hoidsin end rohkem tagasi, vähemalt võõrastega. Ega see hingelt ära ütlemine kuidagi kasuks muidugi ei tule, aga vähemalt hakkab endal kergem.
Kes siis lõpuks loeb? Ma seda ei karda küll öelda, et mina ise. Senikaua, kuni mul on see mina ise olemas, saab kõigest muust üle. Kõik läheb lõpuks mööda. Teised on asendatavad, mina mitte, mu enda jaoks siis. Seetõttu ma peangi eelkõige iseendaga läbi saama.
Koos 3000 teise 8-11 aastase lapsega osales ka Mini sel nädalal uue Eesti lastefilmi peaosaliste valimisel. Šanss valitud saada on 1:1500, tüdrukute puhul isegi väiksem, sest neid kandideeris võrreldes poistega rohkem. Ma ei saatnud Mini sinna mingite ootustega, õigemini, ma ei saatnudki teda sinna, lihtsalt mainisin, et selline asi on toimumas, äkki oled huvitatud? Ta algul ei olnud, aga siis mõtles ümber. Las proovib, loodetavasti on lõbus, saab näitlemist proovida ja esinemisjulgust harjutada.
Paistab, et kõigile aga see asi niimoodi ei tundunud. Kõigepealt saabus Mini koolist, kus mingi klassiõde oli neile (veel paarile kandideerida otsustanud tüdrukule) kostnud, et "kahju küll, teil pole ilmselt mõtet kohale tulla, sest peaosa on niikuinii minu!" Ma alati imestan, kust tulevad sellised väikesed ennasttäis plikad, minu lapsepõlve hirm ja õudus, sest ma alati kohkusin nende jultumusest ära, selle asemel, et midagi vastu kähvata. Eks ma siis seletasin Minile veidi matemaatilisest tõenäosusest ja seesuguse avalduse mõttetusest. Laste asi, mõtlesin.
Hiljem tuli välja, et ma vist eksisin. Kui Mini "katsetele" kadus, läksin teiste lapsevanemate juurde ooteruumi, sest seal pidi väidetavalt meile midagi olulist räägitama. Nägin seal üht Mini klassiõde ja tolle ema. Tema noogutas mulle ka ja viisakusest läksin juttu tegema, et noh, teie laps käis juba "katsetel" ära või? Selle peale vaatas too mind üsna nipsakalt ja kukkus seletama: "Need ei ole mingid katsed, siin ei valita parimat jne" Ma katkestasin ta jutu üsna ebaviisakalt poolelt sõnalt ja ütlesin vahele, et "ma saan sellest aru!". Kelleks ta mind peab, mingiks jobuks või? Loomulikult ei ole need "katsed" eksami või testi mõttes, öelge mulle sobiv eestikeelne sõna selle asja jaoks, kuulutuste peal on casting, mulle tundus see vestluses kasutamiseks liiga imelik. Igatahes jätkus meie konarlik vestlus üsna jahedas meeleolus.
Seejärel saabuski ürituse korraldaja esindaja, et pidada meile see oluline vestlus ära. Arvake ära, millest see oli? Loomulikult sellest, et ärge saage šokki kui teie laps valituks ei osutu, ärge hakake pahandama või süüdlasi otsima, me ei testi siin teie lapsi ega hinda paremust, me otsime rolli sobivaimat tüpaaži. Päriselt? Kas see pole mitte absoluutselt iseenesestmõistetav? Ilmselt mitte, mingi kogemuse põhjal nad ju eeldasid, et peavad selle loengu meile pidama. Ehk siis too lapsevanem ei pidanud mind mitte erakordseks idioodiks, vaid lihtsalt tavaliseks inimeseks, kellele ongi normaalne niimoodi arvata. Kõrge saavutusvajadus lasteaiast alates ongi normaalne, midagi ei tehta selleks, et lihtsalt proovida protsessi mõttes, alati on tähtis võitu silmas pidada. Kuidas mina küll selle peale ei tulnud...
Inimestel on üldiselt ekslik arusaam, nagu oleksid raamatutelugejad kuidagi vagurad ja introvertsemad tüübid. Täna lugesin just üht raamatuarvustust, mille all inimesed olid karvupidi kokku läinud, kasutades üksteise kohta selliseid poeetilisi väljendeid nagu You little limp-dicked illiterate prick! See pani mind omakorda mõtlema üldisele maitseerinevusele. Eks ole ju enamasti ikka nii, et eksisteerivad minu maitse ja halb maitse. Vähemalt oma nooremast east mäletan küll vanema generatsiooni ohkeid, et kuidas mina küll ikka nõnda kehva maitseeelistusega võin olla. Kõik see jõle muusika, koledad riided, vääritud sõbrad, maitselage meik. Mis te arvate, kas see tekitas mus isu ümber kasvada või ajas hoopis rohkem trotsi täis? Millegipärast arvab vanem generatsioon endast üldiselt paremini, nende ja nooremate puhul ei ole seda vahet, et maitsed oleksid lihtsalt erinevad, neil on elukogemus ja "mõned asjad lihtsalt on end ajas tõestanud".
Ma olen tegelikult sellega osaliselt isegi nõus. No ei tõuse käsi iga sopakirjanikku kiitma või lorilaule muusikaga võrdsustama. Ega seda tee ka sellise meelelahutuse tarbijad, enamasti peetakse selliseid "kultuurilaadseid tooteid" nn guilty-pleasure´iks, madalaks lõbuks, mille armastamise pärast enda üle nalja heidetakse.
Hoopis teine teema on aga nö peavooluga. Kas asi on minu halvas maitses, kui see teiste omaga ei ühti? (Hea maitse mul ju klassikalises mõttes pole, ma ei riietu nagu Jackie O ega kuula klassikalist muusikat jne). Või pigem selles, et mul on komme asjades kaevata (kui teema mind huvitab) ja leida asju, mille järele teised ei küünita ning seeläbi peavoolust eemale kanduda? Ega enamik inimesi ei viitsi ju midagi spetsiaalselt otsida, nad tarbivadki seda, mida pakutakse ning esimene valik on peavool. Või on mul allergia asjade vastu, mis meeldivad teistele, mingi sihilik komme kalduda mässumeelsusele?
Võtame või need kõige popimad blogid. Ma ei eira neid oma blogirullis sugugi taotluslikult. Ma olen neid kõiki kunagi jälginud või jälgida püüdnud, kuid mingil hetkel tundnud, et need pole mulle. Erinevatel põhjustel, ei ole nii, et phäh, sai kuulsaks, liiga mainstream, mina enam ei loe! Aga kuidagi saavad kuulsaks need blogid, mis pole eriti minu maitse.
(Siinkohal meenus sõbranna, kes kord kurvalt nentis, et ta lihtsalt ei meeldi rikastele meestele, kõigile teistele küll, aga vot rikastega on mingi probleem :)
Kas peavool on üldse olemas? Äkki meile lihtsalt tundub, et enamik inimesi armastab seda ja toda ning me KÕIK tunneme, et meie küll oleme teistsugused? Kas kusagil on olemas inimesed, kes loevad ainult poppe raamatuid, blogisid, kuulavad viimase nädala top 10 hitte, hangivad vaid H&M-i viimase kollektsiooni hilpe ning puhkavad vaid trendikates kuurortides?
Lugesin täna üht mu meelest väga tabavat tsitaati: "Igaüks meist mäletab ja unustab sellise mustri järgi, mille labürintlikud käigud on vähemalt sama ainulaadselt isikupärased kui sõrmejälg." (Philip Roth, Ameerika pastoraal, lk 62)
Sarnast mõtet kohtasin ka Mathura "Jääminekus", mis sattus mulle kätte nii absoluutselt õigel hetkel - vana mees, kes oma elu lõpusirgele jõudes leiab, et pole mõtet üritadagi kellelegi midagi jutustada, sest mitte keegi ei saa sinu elust, tunnetest ja mõtetest niimoodi aru nagu sa ise. Mitte kellegi teise jaoks ei tähenda sinu lugu midagi sellist, nagu su enda jaoks. Ilus raamat, selline nagu tüüpiline Eesti film - pikad loodusvaated ja minimaalselt tegevust, aga minu meeleoluga praegusel ajal haakus, ei teagi, kuidas muidu arvanud oleks, võib-olla õlgu kehitanud.
Oh, inimene on nii üksik ja mäletab tegelikult nii lõpmata vähe ning sedagi suures osas vildakalt. Seisin matustel kirstu juures ja kuulasin, mida räägiti minu vanaemast ja tundsin, kuidas see ei ole üldse see vanaema, keda mina tundsin. Ma ei teadnud peaaegu mitte midagi (va peamised faktid) tema elust enne minu elu. No näiteks oli ta minu jaoks ju sanitar, aga matustel tuli välja, et hoopis emakeeleõpetaja - sellised täiesti hämmastavad asjad. (Seda on võimalik seletada faktiga, et peale "rahvavaenlase" naiseks olemist ei tohtinud ta enam seesugusel ideoloogiliselt tähtsal kohal töötada ja pidi leppima muude ametitega, kes seda ikka lapsele nii täpselt rääkis, hiljem ei osanud lihtsalt küsida). Või et vanaema kõige õnnelikum aeg oli möödunud Pärnus. Ma ei teadnud sellest mitte midagi. Samas mõtlesin kogu aeg sellele, mida vanaema ise kogu selle "tema elu kokkuvõtte" peale ütleks, kas ta oleks nõus või vaidleks vastu? Tasub mõelda, kas mitte see tekst enne lõppu ikka ise kokku kirjutada, et võimalikult tõetruu saaks. Kelle tõele truu siis? Kas elulugu saab üldse tõetruu olla?
Veel oli kummaline tähelepanek see, kuidas ma päris mitu korda nii matustel (jah, konkreetselt avatud kirstu kõrval seistes) kui peielauas mõtlesin, kuidas "sellest räägin küll vanaemale!" või "seda peaks vanaema käest järele küsima" ning kuidas siis reaalsus ehmatavalt kohale jõudis. Inimest ja tema surnud keha ei pane justkui kuidagi kokku. Ses osas nõus, et ta jääb minu jaoks alatiseks olemas olema. Ja ma ei nutnud, kuidagi liiga sürr olukord oli see, ei tundunud tõeline. Tõeline ja nutmaajav oli siis, kui ma oma peas sellest kõigest mõelnud olin enne matuseid.
Peielauas küll korra viskas kaane pealt, kui ema käratas, miks ma nii kõva häälega räägin (oma last tuleb ikka avalikus kohas korrale kutsuda, eks) ja siis kohe pärast seda käskis mul vanaema mälestuseks toost öelda. Mul tuli kohe nii hädane tunne peale, et "oh, oleks vanaema ometi siin ja astuks minu eest välja", no ja siis valgusid kohe silmad vett täis ja poleks suutnudki mingit toosti öelda. Istusin siis ema range pilgu all nagu pulk ja lõpuks pidi ta ise selle toosti ära ütlema. "Näitasin iseloomu", nii öelda.
Teine ebatäiskasvanulik moment oli veel, naabrinaine tuli mu blogi aadressi küsima ja ma ei öelnud...
Aga kirjutage ikka blogi või päevikut, sest muidu äkki avastavad ka teie lapselapsed, et ei tunne üldse seda inimest, kellega vereliinipidi seotud ollakse. Iseasi, kas te tahate, et nad tunneksid ja asjadele endast sõltuvaid tähendusi annaksid. Ega mu ema kasutas ju ka vanaema eluloo kirja panemisel vanade kirjade abi, mitte nii väga oma mälu. Nii triviaalsetest asjadest nagu elu ju üldiselt omavahel ei räägita.
*Üks põhjus, miks ma oma blogi nime öelda ei taha, on see, et see nimi on nõme. Ma kiiruga midagi kunagi panin, ei arvanud, et see jääbki. "Stabiilselt ebastabiilne" oleks palju tabavam ja parem nimi, aga ma kahtlustan, et see on ehk võetud ka juba.
Mäletan, kui ma olin väike ja hakkasin alles aduma seda surmavärki, nutsin end kohe poolsegaseks, kui selgus, et vanaema sureb ilmselt ära enne mind. Ema lohutas siis, et ei, vanaema ei hakka veel niipea surema, sa oled kindlasti juba ?-aastane selleks ajaks, kui see variant kõne alla tuleb. Ma ei mäleta täpselt seda vanust (ja teades inimese mälu, siis vaevalt mu ema meelest selline kõnelus üldse kunagi aset leidis ning nii ei tea ma ju isegi, kas see oli nõnda), aga igatahes oli see kõvasti väiksem number kui 35...
Mul on tunne, et ma pean selle kirja panema, mis sest, et see on isiklik. Võib-olla aitab mõtete väljakirjutamine mul laupäeval natuke vähem nutta. Pealegi on mul naeruväärne tunne, et kellestki kirjutamine teeb ta natuke rohkem olemas olnuks, mis sest, et vanaema elu oli hoopis rohkem märkimisväärne kui minu kirjapandud sõnad. Jah, ma panin vanaema isegi postuumselt Facebooki, aga seda küll mitte endale tähelepanu tõmbamiseks või millekski muuks madalaks, vaid lihtsalt seetõttu, et suur osa mu lapsepõlvesõpru- ja tuttavaid on seal ja nemad tundsid mu vanaema ning mul oli tunne, et ma peaksin neile tema lahkumisest teada andma (see, et ma oleks võinud adressaatide ringi kitsendada mulle tol hetkel pähe ei tulnud ja nii saigi avalikult ja kõigile - ah, kassivideote ja dieedipäevikute vahele natuke päris elu kah, seedige seda).
Kõik teadsid mu vanaema, sest vanaema oli alati kodus. Või viis mind kooli ja tõi sealt. Minu väike vuntsidega vanaema. Minu vanaema, kes tegi salaja suitsu ja teadis mu saladusi. Minu vapper vanaema, keda narriti "isa metsas, puu otsas", sest ta oli tõmmut verd ja ilmselgelt teisest puust kui teda kasvatanud isa, kes oli võtnud "lapsega tüdruku". Minu vanaema, kes vaatas Vormel1-te ja tunnistas, et talle meeldib see mürin, mida tahaks kordki raja äärest kuulda. Minu vanaema, kes kaitses mind alati. Ka siis kui üks teine bravuurikas vanaema tuli mind oma lapselapse väärkohtlemises süüdistama (olin süüdi muidugi) ning nõudis mu ema näha ja vanaema ütles uhkelt: "Rääkige minuga nagu vanaema vanaemaga, mitte ärge nõudke siin ema!".
Millegipärast on enamik (selle aja) lapsi oma vanavanematega lähedasemad kui vanematega - ema-isa olid ju tööl, vanaema käis tegelikult ka, aga vahetustega. Naljakas, tol ajal pidasin ma ametinimetust "sanitar" kellekski hoopis tähtsamaks tegelaseks kui meditsiiniõde, kõlas see ju peaaegu sama peenelt kui "doktor".
Mõtlesin kahetsusega, et pole vanaemalt eriti midagi kaasa saanud - oli ta ju hea kokk, suurepärane võõrustaja, aiandushuviline, seenespets - rääkimata sellistest ilmsetest plussidest nagu pruunisilmne ja tõmmu, aga siis meenus, kuidas ta viimaks töölt ära tuli - läks ülemusega niimoodi tülli, et sai infarkti. Kogu tema emotsionaalsus ja tohutu loomaarmastus. Ja armastus üldse.
Alles hiljuti küsisin vanaemalt, peale paari arvutuse peale suu lahti vahtima jäämist (jah, mul on kohati ikka ülipikad juhtmed), et miks sa alles 30-aastaselt lapse said? Ta naeris ja vastas, et no aga ma ei saanud ju kuidagi muudmoodi varem, mu mees oli vangilaagris. Jah, see mees tuli küll ime läbi Vorkutast tagasi, kuid suri mõni aeg peale seda ning nii elaski vanaema oma elu ülejäänud 46 aastat üksinda. Avastasin eile, et vanaema ja tema mehe surma kuupäevade vahe oli kuus päeva (ja 46 aastat). Kogu vangilaagriaegse kirjavahetuse käskis vanaema endaga kirstu kaasa panna. Ma arvan, et see on täitsa ilus eeskuju armastuseks.
Iseenesestmõistetav oli, et vanaema oli alati kodus. Maailm tema ümber muutus, kõik teised temaealised olid ammu surnud, mina elasin oma elu, paar korda kuus käisin küll külas, aga ikka oli loomulik, et vanaema on seal. Vanaema ei käinud enam väljas, päris lõpu eel ütles ta mulle, et näe, suvilas jäigi mul käimata...Vanaema ei olnudki igavene. Tal jäi ju niipalju tegemata-nägemata. Miks ma kurb olen, kui on selge, et see elu viimane faas ei pakkunud vanaemale enam mingit rõõmu ja surm oli talle kergenduseks? Eks ikka see nostalgia, soov, et asjad jääksid nii, nagu need kunagi olid, et vanaema (ja seeläbi ka kõik teised, kes kunagi surra võivad, sealhulgas ma ise) jääks igavesti nooreks ja kõbusaks.
Ma saan aru, et sellisel hetkel on usk ja esoteerika vägagi omal kohal. Kui sain teada, millal vanaema suri, mõtlesin, kas ma tundsin seda kuidagi ette, nägin midagi unes, ärkasin just sel hetkel ootamatult üles...aga ei. Samas on absoluutselt võimatu ette kujutada, et vanaema lihtsalt enam ei ole. Lapsena ma kasutasin hingede rändamise ideed enda lohutamiseks. Täna hakkasin mõtlema, kui imeline kokkusattumus on see, et enamik inimesi sünnib ja sureb hommikupoole ööd. Millegipärast on ka tendents sündida ja surra rohkem kevaditi. Jaaa, ma saan aru, et siin on palju muid selgitusi, aga kuidagi hea on mõelda sellele, et äkki siiski? Et kusagil on üks väike beebi, kes ei tea muidugi midagi sellest, et ta oli alles hiljuti vanavanaema, aga on oma loomult samasugune kange hing.
Varraku "Moodsa aja" sarjal on nüüd uus kujundus. Pildilt väga aimu ei saa, aga see on päris lahe - valge osa on eraldi paberil ja äravõetav ning sealt saab lugeda paari arvamust raamatu kohta ning autori- ja sarjainfot. Kummaline on ka see, et noormehe pilti katkise klaasi taga panin ma tähele alles poole raamatu lugemise pealt.
Veel üks kummaline seik oli see, et sirvisin enne lugema hakkamist raamatut, nägin, et järelsõna on ka olemas ja silmadega üle lugedes tuvastasin "raamat avab end lugejale kergesti".
Selle rõõmsa tõdemusega alustasingi lugemist ja tõepoolest see läks kergelt ning lugu haaras ruttu kaasa. Etteruttavalt tuleb aga öelda, et lõpuks järelsõna lugema asudes avastasin, et olin ühe sõna valesti lugenud - mitte "avab" vaid hoopis "ei ava" oli seal kirjas.
Ma vaidleksin sellele vastu - mul ei tekkinud kordagi probleemi, et ei saaks aru, kellele mingi mõte kuulub või kuidas inimesed omavahel seotud on. Pigem oli see üks selgemaid kõigi raamatute hulgast, kus autorid selliseid võtteid kasutanud on. Võrdlust samas sarjas ilmunud "Vihmavarjuga" ei tasuks mitte tooma hakatagi - vot seal oli väljakutset tunda, siin aga kõik loogiline.
Juhtusin raamatut lugema (ja Varrak seda välja andma) muidugi vägagi sobival ajal - see räägib nimelt Rootsist, Stockholmist ja seda mitte "põlisrootslaste" vaatepunktist. Tegemist ei ole küll otseselt pagulastemaatikat käsitleva looga, kuid otsapidi puudutab sedagi. Mulle meeldib, kuidas autor ei too ühtki teemat kunstlikult sisse, vaid need lihtsalt eksisteerivad tegelaste taustast sõltuvalt. Ei saa olla noor inimene selles linnas ilma mingit seisukohta omamata - teise nahavärviga inimesed lihtsalt on tänavapildis, mosleminaised rättidega, Medborgarplatseni purskkaevus riideid pesevad rumeenlased (nende üle kaevati just hiljuti minu käest läbi käinud Stockholmi politsei rahuloluküsitluseski) ja Rootsidemokraadid vs noored antifad on sealne reaalsus.
Tegelikult räägib raamat aga inimsuhetest, sellest, kuidas igal teol ja lausel võib olla erinev mõju ja tähendus ning kuidas pealtnäha pisiasjad kellegi saatust muuta võivad. Üks poiss sureb ja keegi ei tea, miks. Selge pole seegi, kas tegemist oli õnnetuse või enesetapuga. Üks kirjanik otsustab tõe välja selgitada, kuid tegelikkus osutub palju keerulisemaks, kui iga osatäitja näha suudab või tahab. Igaühe oma tõde on niivõrd erinev, et mingit selget pilti või põhjus-tagajärg seost on võimatu paika panna. See kõik meenutas mulle üht tuttavat, kes väitis, et ta ei saa ennast ära tappa, sest inimesed teeksid sellest valesid ja liiga lihtsaid järeldusi. Inimestel on vajadus selgete vastuste ja lõpliku tõe järele. Elu on aga selle jaoks liiga keeruline. Pigem defineeribki meid "kõik, mida me ei mäleta". Ka loos heidetakse peategelasele ette, et too on võlts, vahetab identiteete vastavalt keskkonnale. Aga kas see "tõeline mina" on üldse kusagil olemas? Võib-olla moodustabki meie tõelise mina igaühe arvamus meist ning need arvamused ei saa ühel ajal ja ühes kohas eksisteerida? Võib-olla midagi tõelist, mida peategelane otsib, ei olegi olemas? Tõelised on vaid faktid elu ja surm.
Mu meelest väga hästi kirjutatud raamat sellest, kui triviaalne on tegelikult meist igaühe elu ja kui paljut me sellest siiski loodame.
"Meie ajal küll sellist tsirkust ei olnud! Õpetajale viidi lilled esimesel septembril ja lõpetamisel, muud midagi!" väitis L., kui rääkisin talle, et nüüd arutatakse õpetajale sünnipäevakingituse tegemist. Tõepoolest, ega ma ka ei mäleta eriti midagi õpetajale kingituse tegemisest, kuidas ma saakski mäletada, seda organiseerivadki ju lapsevanemad, aga omal ajal ei olnud neil erilisi võimalusi omavaheliseks sidepidamiseks - ei mingeid meililiste, sotsiaalvõrgustikke ega enamasti isegi mitte telefone. Me ei teadnud ju õpetaja sünnipäevagi, selle väljauurimine oli palju raskem, kui tänapäeval Palju jama jäi ära selle tõttu, võiks vist isegi öelda. L. meenutas, et jõulupaki klassijuhataja isegi sai, tehti loosipakid ja siis õpetaja osales selles õpilastega võrdsetel alustel. Mina seda ei mäleta, tean aga, et põhikooli lõpetamiseks kinkisime klassijuhatajale enda klassi poolt suure kaisulooma. Ei tea, kellel nii rumal mõte tuli ja mida see vaene õpetaja selle hiigelloomaga hiljem ette võttis. Keskkoolis organiseerisime vist ikka ise (vanemate raha eest) midagi, meenub mingi klassipildist moodustatud pusle näiteks. L. ka ühmas, et võib-olla plikad korraldasid midagi, aga tema küll ei teadnud ega võtnud osa. Tüüpiline.
Igatahes, teema aktualiseerus selle tõttu, et keegi käis välja idee kinkida õpetajale keraamiline kauss, aga kartis, et see ajab eelarve lõhki. Ma imestasin selle peale, et no mida, mismoodi, isegi 2 eurot näkku peaks klassi peale ju piisava summa kokku tegema. L, samuti eluvõõras, oli minuga nõus.
Seejärel teatas järgmine inimene, et no see kauss maksab 130 eurot, peaks ikka välja tulema küll. 130 eurot mingi kauss!? Me L.-ga jälle naersime ja imestasime.
Selle vastuse peale teatas aga esimesena eelarve pärast muretsenud inimene, et oi, ongi nii või, tema nägi ainult 500-600 euroseid kausse, 130, muidugi, jah, milles küsimus. Selle peale me L.-ga enam naerda ega imestada ei julgenud.
Ma tahaks nüüd kirjutada, et "nagu päriselt, mida ta teeb selle kausiga, selle raha eest saaks ju midagi mõistlikku ka osta", aga ma hästi ei julge, sest tundub, et mu maailmapilt erineb teiste omast juba liigsel määral. Kui mina saaks ühe ilusa kausi oleks tore küll, ma paneks selle kappi ja võtaks ehk paar korda aastas sealt välja, aga kui ma saaks teada, et see maksis rohkem kui 100 eurot, haaraks ma südamest ja mõtleks, mida kõike ma selle eest saada oleks võinud. Ja ma ei mõtle siin kastitäit kaltse kuskilt AliExpressist vaid erinevaid elamusi, asju, mis ei jää mul kapinurka tolmu koguma.
Teise variandina pakuti välja erinevaid ehteid. Sellega on jälle nii, et tore küll, aga... L. kinkis mulle ükskord ehetekomplekti, siukse mittemidagiütleva. Ma ei julgenud talle öelda, et sorry, mul on nii peen nahk, et alla kulla ma asju kanda ei saa (hõbedat ma näiteks ei kannata) ja kuna ma kannangi üldiselt vaid seda, siis enamik materjale sinna kõrvale ei sobi lihtsalt. Siis vaatasin, et mingid märgid ikka on neil ehetel peal. Kingitud hobuse suhu ei vaadata, aga kuna üks kõrvarõngas oli veidi praak, siis tuli seda parandada ja selle käigus sain teada, et tegemist oli hinge hinda maksnud disainitud Itaalia kuldehetega. Ilmselt kurtis L. oma kingikimbatust ühele me tuttavale armeenlannale, kes ise kullafännina leiab alati, et kuld ei tee kunagi paha ja nii L. siis mulle tema soovitusel "midagi kullast" ostiski. Kahjuks mitte minu maitse järgi ja absoluutselt vastuvõetamatu hinna eest. Krt, me oleks võinud reisile minna või kuhugi. Ehk siis, lõhnaõlid ja ehted, mu meelest ei saa neid kingisaaja maitset eirates kinkida. Jah, on inimesi, kes rahulduvadki sellega, mis kellegi meelest popp ja hetkel moes on, aga mina nii ei saa. (Näitena minu halvast maitsest - kunagi nägin ühel naisel "superilusat" kaelaehet, mõtlesin siis, et saaks endale ka sarnase kuskilt. Nüüd aastaid hiljem tean, et see oli Reich'i kotkas...).
Ehk siis minu meelest, kui sa inimest ja tema maitset 100% ei tea (ja ta pole sulle vihjanud, et tahaks kangesti Reich'i kotkast), on kindlam kinkida kas midagi praktilist või kinkekaart mingiks elamuseks.
Käisin Miniga kinos, "Koera elu mõtet" vaatamas. Ma ei tea, mis mul mõttes oli, et silmad ära värvisin. Igatahes, iga kord, kui ma mõtlesin, et nüüd vist saab lõpuks rahu ning nina ära nuuskasin ja põsed ära kuivatasin, tuli uus laks. Loomafilmid, noh.
Huvitav on see, kuidas enam piinlik ei ole. Kunagi põhikoolis käisime sõbrannaga "Sügislegende" vaatamas ja vabandasime mõlemad pidevalt üksteise ees - "ei tea, kust see nohu nüüd järsku tuli, vist mingi allergia". Kuskil ees istus mingi veel nõrgema närvikavaga neiu, kes ikka häälekalt nutta halas ja lõpupoole, kui Brad võidukalt hobuse seljas kodutallu naases, suurest rõõmust plaksutama hakkas (seda rõõmu küll kauaks ei jätkunud, üks igavene traagiline lugu oli). Praegu on mul ka ükskõik, no päris teisi segavalt nutta kõõksuda ei tahaks, aga no kes see neid pisaraid ikka loeb. Mini on küll juba selles eas, et mark, väitis mulle, et tema küll ei nutnud, kuigi ma raudselt nägin pisaraid. Tema omi ma lugesin, sest kui ta poleks nutnud, oleks mul küll häirekell peas lööma hakanud. Mingi südametu jõhkard oled või? (Mikro seevastu on samasugune ebastabiil nagu mina, jõulude ajal vaatasime mingit multikat, kus puupulgast pereisa satub oma puupulkadest perest eemale ja otsib siis teed nende juurde ning ulgusime mõlemad nutta, Mini seevastu itsitas reeturlikult pulgakese "seikluste" peale).*
Samas, ratsionalist on ta küll, küsis "mismoodi see koer kogu aeg uuesti sündida saab?". Ütlesin, et see on selline film, ise imestasin, et mina uskusin nooremana küll raudkindlalt uuestisündi. Mitte piibellikku viimse kohtupäeva ootust ja pärast seda paradiisis (või põrgus) elamist, aga pigem sellist pidevat hingede ringkäiku nagu filmis. Aga ikka sama liigi piires, mitte budistlikku värki. Miks ma uskusin? Sest ma polnud piisavalt kursis sugulise paljunemise geneetiliste eripäradega ja leidsin, et kui meil kõigil on kaks silma, nina ja suu, ei saa ju ometi olla lõputut välimuste varieeruvust. Samuti arvasin ma, et mu "mina" on liiga väärtuslik selleks, et niisama kaotsi minna, küllap ikka sünnin uuesti, lihtsalt ei mäleta eelmisi elusid (mis lähemal vaatlusel tähendab ju tegelikult seda, et kui ei mäleta, siis pole ka sellest eelmisest elust mingit tolku).
Üks kahtlane raamatuarvustus ka või pigem vandenõuteooria. Lugesin Armin Kõomäe "Lui Vutooni", mu esimene kokkupuude selle üsna tuntud kirjanikuga. Ei sobinud mulle see stiil, meenutas tohutult Hooaja kolumnisti muusik Leslie Laasneri tekste. Selline pidev killurebimine, mis ruttu tüütuks muutub ja isegi mõistlikud mõtted ära matab. Kui mõelda, siis kes muu on Hooaja kolumnist, kui kaubanduskeskuse turundaja - täpselt nagu ka Kõomäe raamatu peategelane. Kõomägi kirjutabki ise neid kolumne? Kõomägi sai neist kolumnidest inspiratsiooni? Pigem muidugi suvaline kokkusattumus, mis võib eksisteerida ainult minu kujutlustes, aga ikkagi tore ka ise mõne sellise mõtte otsa komistada.
* Kõige kurvem multikas üldse oli see vene multikas mammutipojast ja lillekesest, kus mammutipoeg jääb ema kutsest hoolimata lillekest soojendama ja tuleb jääaeg ning hiljem leiavad Nõukogude teadlased mammutipoja luukere ning panevad selle muuseumi üles - justkui see väiksele vaatajale mingi lohutus oleks. Kui kuskil käsu peale nutta oli vaja, piisas mul ainult sellele multikale mõelda.
|
OSCAR-2019
|
||
Haridus: sotsiaalpsühholoogia, 1982 Tartu Ülikool; Teaduste Akadeemia aspirantuur 1988. Töö: Mainor ja AS EKE Ariko, sotsioloog 1984–1991, valitsusnõunik Ida-Viru küsimustes 1992–1994, Riigiarhiivi direktor 1994–1999, IX Riigikogu liige 1999–2003, Isamaaliidu peasekretär 1996–1999 ja 2004–2006, Jaan Tõnissoni Instituudi tegevjuht 2008–2010, Eesti Innovatsiooni Instituut 2010–2011, siseministeeriumi nõunik 2014–2015, OÜ Altosaar&Bernadt konsultant 2012–2014, juhatuse liige 2015–.
KERTU ANNI, MTÜ Põlvamaa Omavalitsuste Liidu kommunikatsiooni ja koostöö koordinaator, Tartu Ülikooli doktorant
Töö: MTÜ Tartu Üliõpilasküla administraator 2011–2013; MTÜ Põlvamaa Omavalitsuste Liidu kommunikatsiooni ja koostöö koordinaator 2013–; maakondade ja linnade arengukavade, planeeringukaartide koostamine ja uuendamine.
Töö: Majandusministeeriumi peaspetsialist 2000–2001, ekspert 2001–2004; Eesti Panga külalisuurija 2002; Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi tehnoloogia ja innovatsiooni talituse juhataja 2005–2006, majandusarengu osakonna juhataja 2007–2012, siseturu osakonna juhataja 2013–2014; KredEx Krediidikindlustuse nõukogu liige 2012–2015; Eesti Intellektuaalomandi ja Tehnoloogiasiirde Keskuse juhatuse liige 2013–; EASi ettevõtluse ja ekspordi keskuse direktor 2015–.
Haridus: õigusteadus, Tartu Ülikool 1975; õigusteaduste kandidaat, Moskva Üleliiduline Õigus-instituut, 1979; PhD (õigusteadus), NSVLi Teaduste Akadeemia Riigi ja Õiguse Instituut, 1987.
Töö: Tartu Ülikooli lektor, rektori abi ja juriidiline nõunik, dotsent, õigusteaduskonna prodekaan 1975–1988; Eesti Teaduste Akadeemia Sotsioloogia ja Õiguse Instituudi õigusosakonna juhataja 1988–1989; USA Notre Dame’i Ülikool, külalisprofessor, õigusteaduse ja ökonoomika professor 1990–2001; Eesti Vabariigi presidendi erinõunik 1993–1998; Hudsoni Instituudi adjunkt 1994–2002; Välisministeeriumi nõunik 1999; Akadeemia Nord professor, õigusteaduskonna dekaan 1999–2001; Kelloggi Rahvusvaheliste Suhete Instituudi teadur 1991–2000; Tallinna Ülikooli professor 2010–. Teadustööd Angloameerika õigusfilosoofia jt teemadel.
Ühendused: NSVLi Ülemnõukogu saadik 1989–1991; Reformierakonna asutajaliige, liige 1994–; VIII, X, XI, XII ja XIII Riigikogu liige.
Töö: Elva Metsamajandi insener-ökonomist 1983–1990; Elva abilinnapea 1990–1994; Tartu maavalitsuse osakonnajuhataja 1994–2000; Tartu Ülikooli teadus- ja arendusosakonna juhataja 2002–2003, teadusprorektori nõunik 2003–2005; Tartu abilinnapea 2005–2011; Haridus- ja Teadusministeeriumi nõunik 2012–2015; Eesti Teadusagentuuri tegevjuht 2015–.
Haridus: geoloogia, 1953, geoloogia-mineraloogiakandidaat, Tartu Riiklik Ülikool, 1956; PhD (geoloogia-mineraloogia), Moskva NSVL TA Geoloogia Instituut, 1977.
Töö: Eesti TA Geoloogia Instituudis 1957–: direktor 1969–1989; Eesti TA juhatuse liige 1990–2004, bioloogia, geoloogia ja keemia osakonna juhataja, välissuhete koordinaator; Tallinna Tehnikaülikooli geoloogia instituudi teadur 1957–.
Töö: Justiitsministeeriumi siseaudiitor 2000–2002; OÜ Gutsch juhatuse liige 2004–2008; MTÜ Eesti Tuumajaam, tegevjuht 2009–2011; AS Viru Keemia Grupp, projektijuht 2011– 2014; Riigikogu XII koosseis, asendusliige 2014–2015; Majandus- ja Kommunikatsiooni-ministeerium, 2015–.
Töö: Saare maakonna ajalehe Oma Saar / Saarte Hääl toimetaja, peatoimetaja 1992–1993; Turu Ülikooli Täienduskoolituskeskuse Lääne-Eesti büroo tõlk, projektijuht 1993–1997; SA Ülikoolide Keskus Saaremaal tõlk, projektijuht 1997–2000; Kuressaare Linnavalitsuse abilinnapea hariduse ja kultuuri alal 2001–2004; Tallinna Tehnikaülikooli Kuressaare Kolledži direktor 2004–. Publikatsioonid kõrghariduse ja regionaalarengu teemadel.
Ühingud: juhatuse liige ühingutes MTÜ Kuressaare Campus 2003–2005; SA Ülikoolide Keskus Saaremaal 2005–2007; MTÜ Saaremaa Ettevõtjate Liit 2008–2012; MTÜ Saaremaa Ettevõtjate Liit 2016–.
Töö: Tartu Ülikooli Johan Skytte poliitikauuringute instituudi võrdleva poliitika lektor 2004–; riigiteaduste bakalaureuseõppe programmijuht 2014–.
Töö: Eesti Teaduste Akadeemia Zooloogia ja Botaanika Instituudi vaneminsener, nooremteadur 1973–1983, teadusdirektor, direktor, vanemteadur, 1989–1998; Tartu Ülikooli süsteemökoloogia labori ökofüsioloogia sektori juhataja 1983–1989; Rootsi Põllumajandusülikooli külalisteadur 1986–87; 1992; Eesti Maaülikooli teadusprorektor 1998–2001 ja 2003–2007; Haridus- ja Teadusministeeriumi poliitikaosakonna juhataja 2001–2003, kõrghariduse ja teaduse asekantsler 2008–2012; Eesti Teadusagentuuri juhatuse esimees 2012–.
Ühingud: Eesti Looduseuurijate Seltsi liige 1971–; Eesti Teadusfondi Nõukogu liige 1997–2006 ja esimees 1997–1998; Rootsi Kuningliku Põllumajandus- ja Metsandusakadeemia (KSLA) välisliige 2007–.
Haridus: tankiväe ohvitser; autode, traktorite ja soomustehnika ekspluatatsiooni insener, Harkivi Kaardiväe Kõrgem Tankiväe Kool 1970; R. Malinovski nim Soomustankiväe Akadeemia (Moskva) 1981; NATO Kaitsekolledž (Rooma) 1998; Soome Riigikaitse Kõrgkool (Helsingi) 2000.
Töö: raudtee automaatika montöör 1965–1966; Nõukogude armees (Ukrainas ja Kasahstanis) tankirühma ülemast diviisi staabiülemani 1970–1978 ja 1981–1987; Etioopia jalaväediviisi ülema nõunik, armeekorpuse ülema nõunik 1987–1989; Tartu sõjakomissar 1989–1991. Eesti Kaitsejõudude Peastaabi ülem 1991–1994, 1997–1999; ASi ESS Lõuna direktor 1994–1996; Balti Kaitseuuringute Keskuse ülem 1999–2001; Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste ülem 2001–2006; EV kaitseatašee Vene Föderatsioonis ja Ukraina Vabariigis 2001–2006; Kaitseväe juhataja 2006–2011; EV peaministri nõunik julgeoleku ja riigikaitse küsimustes 2011–2014. XIII Riigikogu liige; Tartu Linnavolikogu liige 1996–1997, 2013–2015.
Marschall on spetsialist Saksamaa poliitilise süsteemi, poliitilise (online) kommunikatsiooni ja osalemise ning võrdleva ja rahvusvahelise parlamentarismi alal. Ta on avaldanud õpikuid, kogumike peatükke ja teadusartikleid demokraatiast, Saksamaa poliitilisest süsteemist, parlamentarismist ja poliitilisest kommunikatsioonist.
Töö: ENSV TA Zooloogia ja Botaanika Instituudi insener, vaneminsener 1977–1983; vanemteadur, matemaatilise ökoloogia töörühma juhtaja 1983–1988; Tartu Ülikooli ökosüsteemide labori vanemteadur 1988–1992; New-Brunswicki Ülikool, Fredericton, N.B., Kanada, külalisteadur 10–12 nädalat aastas 1992–1997; Tartu Ülikooli geograafia instituudi vanemteadur 1992–1997; professor 1997–, geograafia instituudi juhataja 1997–2003; keskkonnamõju (strateegilise) hindamise ekspert 1994–; sh üleriigiline planeering „Eesti 2030+”, maakonna- ja üldplaneeringud.
Haridus: geoloogiainsener, Tartu Riiklik Ülikool, 1989; MSc (keskkonnakorraldus), Manchesteri ülikool, 1992; PhD (keemiatehnika), Stockholmi Kuninglik Tehnikaülikool 1998.
Töö: Tartu Ülikooli geoloogia osakonnas 1989–1991; Stockholmi Tehnikaülikooli keemia-tehnika osakonnas 1998–1999; Tartu Ülikooli teadus- ja arendusosakonnas 1999–2001; Euroopa Liidu Ühisteaduskeskuse Keskkonnainstituudis 2001–2003; Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudis 2003–2012, sh asedirektor 2004–2007, direktor 2007–2012; Tartu Ülikooli arendusprorektor 2012–. Õpetanud keskkonnageoloogiat Tartu Ülikoolis 1993–.
Töö: regionaalministri nõunik 1994–1995; Eesti Tuleviku-uuringute Instituudis üleriigilise planeeringu projektijuht 1995–1996; Tapa linnapea 1997; Tartu Ülikooli Pärnu Kolledži direktor 2001–2009; Tartu Ülikooli geograafia osakonna majandusgeograafia teadur 2009–2011, regionaalplaneerimise dotsent 2011–. Uurinud uusettevõtluse, regionaalse identiteedi, innovatsiooni, eestvedamise, haldusstruktuuride ja sotsiaalkapitali mõju regionaalsele arengule. Avaldanud üle 70 teadusartikli rahvusvahelistes väljaannetes, esinenud eelmainitud teemadel Eesti kirjutavas ja rääkivas meedias, tegutsenud konsultandi ja koolitajana.
Ühingud: Statistikaameti teadusnõukogu liige 2007−; Eesti majandusteaduse seltsi, Eesti planeerijate ühingu, Euroopa regionaaluuringute assotsiatsiooni, Euroopa regionaalteaduse assotsiatsiooni liige.
Haridus: BA (riigiteadused) 2006, MA (avalik haldus) 2009, Tartu Ülikool. Täiendanud end Lundi Ülikoolis Rootsis.
Töö: konsultant erasektoris 2004–2007; Haridus- ja Teadusministeeriumi teadusosakonna ekspert 2007–2010, peaekspert 2010–2012, asejuhataja 2012–2013, teadusosakonna juhataja 2013–.
Töö: ajakirja Favoriit toimetaja 1993–1996; Elva Linnavolikogu liige 1993–2002; Tartu Ülikooli õppejõud 2001–2011; ajakirja Politseileht peatoimetaja 2005–2007; Tallinna Ülikooli õppejõud 2011–; Eesti Ajalehtede Liidu tegevdirektor 2010–; Eesti Meediaorganisatsioonide Liidu juhatuse liige 2011–.
Haridus: jurist, Tartu Ülikool, 1981; MA (organisatsioonikäitumise spetsialist), Tallinna Ülikool, 2001; magistrantuur (majandusteadus) 2014–, Tartu Ülikool.
Töö: Tartu Kommertspanga personalijuht 1991–1993; Fontese juhtimiskonsultant 1993–1994; Eesti Turvakeskuse ASi juhatuse liige 1994–1996; EMV personalidirektor 1996–1999; Politseiameti politsei peadirektori nõunik, personaliosakonna juhataja 1999–2002; Põhja Politsei prefektuuri arenduskonsultant 2002–2007; ASi Koger & Partnerid personalidirektor 2007–2009; Politsei- ja Piirivalveameti administratsiooni (tugiteenistuste) juht 2010–2012; Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori nõunik 2012–.
Ühingud: Eesti Personalitöö Arendamise Ühingu (PARE) asutajaliige, juhatuse esimees 2000–2001; Euroopa Liidu ekspert valimisvaatlusmissioonides (2006 Zambia, 2007 Nigeeria); Eesti Tiibeti Traditsioonilise Meditsiini Ühingu asutajaliige; Politsei-, Piirivalve-, Kodakondsus- ja Migratsiooniametite ühendamist ettevalmistava töörühma liige 2008–2009; Politsei- ja Piirivalveameti teenuspõhist juhtimist ettevalmistava projekti juht 2013–2014.
Haridus: füüsika (tahkisefüüsika) 1989, Tartu Ülikool, PhD (optika ja spektroskoopia) 2000, Tartu Ülikool.
Töö: Eesti Teaduste Akadeemia Füüsika Instituut (hiljem TÜ FI) nooremteadur, doktorant, insener 1989–2000, OÜ Maico Metrics (algselt AS Maico) asutaja, omanik ja juhataja 1992–2005, Hamburgi Ülikooli külalisteadlane 1994, 1996, 1997, AS Aprote, süsteemianalüütik 1998–1999, Eesti Infotehnoloogia Sihtasutus (EITSA), juhatuse liige 2000–2004, Haridus- ja Teadusministeerium, teadustalituse juhataja, teadusosakonna juhataja, kõrghariduse ja teaduse asekantsler 2004–. SA Eesti Teadusagentuur nõukogu esimees, SA Archimedes ja SA Tallinna Teaduspark Tehnopol nõukogu liige. Tulenevalt ametikohast ja -ülesannetest veel mitme komisjoni ja nõukogu liige riigisiseselt ja rahvusvaheliselt.
Töö: Eesti Panga majandusanalüütik (makromajanduse analüüsi ning majandusmudelite modelleerimine) 1995–2005; Fontese juhtimisnõustaja (tasustamis- ja töövaldkond) 2005–2009; Ernst & Young Baltic ASis vanemkonsultant; Praxise majanduspoliitika programmi analüütik ja projektijuht 2011–.
Töö: Eesti Teaduste Akadeemia Geoloogia Instituudis 1989–1993; 1995–1996; Islandi Ülikoolis 1993–1995; Tartu Ülikoolis 1999–2001; 2016–, Tallinna Tehnikaülikooli geoloogia instituudis 2002–, sh direktor 2002–2011; külalisteadur Tübingeni Ülikoolis Saksamaal 2011; Åbo Akademi külalisprofessor Soomes 2014.
Ühingud: Fennoskandia ja Loode-Venemaa kriitiliste metallide ja toorme ning Fennoskandia maavarade andmebaasi töörühmade liige.
Haridus: BSc (tehniline füüsika), 1959; MSc (tuumafüüsika), 1961 Toronto Ülikool; PhD (tahkisefüüsika), 1965; MA (rahvusvahelised suhted), 1969 Delaware’i ülikool.
Töö: California ülikool Irvine’is sotsiaalteaduste õppejõud, professor 1970. aastast kuni emeriteerumiseni; Tartu Ülikooli sotsiaalteaduskonna asutajaid ja esimene dekaan 1992–1994, professor 1994–1998; emeriitprofessor California ülikool Irvine’is ja Tartu Ülikoolis 1998–.
Seitse ingliskeelset ja neli eestikeelset raamatut valimissüsteemide, sotsiaalteaduste metodoloogia, Balti ja Eesti nüüdisajaloo ning soomeugrilaste kohta, hulk teadus- ja populaarteaduslikke artikleid, mälestusteraamatuid.
Ühingud: Eesti Kongressi ja Põhiseaduse Assamblee liige; üks erakonna Res Publica rajajaist, esimees 2001. Johan Skytte auhind 2008.
Helsingi Business Hubi ettevõtlus- ja investeerimiskonsultant 2009–2014; asutas innovatsioonijuhtimise ja nõustamisettevõtte Finsight 2007; Tartu Ülikooli välisekspert innovatsiooni ja ettevõtlussuhete alal 2013–2015.
Haridus: maakorraldus, 1965, Eesti Põllumajanduse Akadeemia; majandusteaduse kandidaat, Tartu Ülikool, 1971.
Töö: Justiitsministeeriumi osakonnajuhataja 1993–2000; Sisekaitseakadeemia, õppetooli juhataja, professor 2000–2014, emeriitprofessor 2014–. Avaldanud raamatuid ja artikleid asjaõiguse, kinnistusraamatuõiguse ja tsiviilõiguse alal. Osaleb Saksa Pandikirjapankade Liidu (Verband deutscher Pfandbriefbanken) regulaarsetel ümarlauakohtumistel 2005–.
Haridus: majandusteadlane-küberneetik, 1984 (cum laude) Tartu Ülikool; majandusteaduste kandidaat 1989, Moskva Ülikool. Täiendanud ennast Augsburgi Ülikoolis, Bentley College’is (USA), Kieli Maailmamajanduse Instituudis, Londonis jm, Londoni ülikooli külalisõppejõud 1998–99.
Töö: Tartu Ülikool 1984–: vanemõpetaja 1989–1992, lektor 1992–1993, dotsent 1993–2000, rahvusvahelise ettevõtluse õppetooli juhataja 2001–.
Artiklit saab veebis lugeda alates 2016. aasta detsembrist. Praegu on artikkel kättesaadav paberväljaandest, mida on võimalik osta nii veebi- kui ka raamatupoodidest. Ajakirja Riigikogu Toimetised paberväljaande aastatellimust saab vormistada siin.
Riigikogu seisab eelarvete menetlemisel omamoodi teelahkmel. Kas säilitada aastail 1991-1994 pooleldi stiihiliselt kujunenud ja häid tulemusi andnud riigieelarve menetlemise kord või üritada üle minna uuele riigieelarve menetlemise korrale.
Riigikogus igal aastal vastu võetavate seaduseelnõude hulgas on tähtsaim Eesti Vabariigi riigieelarve. Riigieelarve on rahuaja tingimustes riigi majandus- ja sotsiaalpoliitikale suurima mõjuga seadus. Alljärgnevalt käsitlen riigieelarve tähtsust mitte Eesti riigi kui terviku, vaid Riigikogu seisukohalt, mitte Riigikogu finantseerimist (Riigikogu on viimaseil aastail küllalt hästi finantseeritud), vaid Riigikogu rolli eelarve valmimise protsessis.
Eelarve koostamise üldpõhimõtted ja juriidilise raamistiku alused panevad paika Eesti Vabariigi põhiseadus ja riigieelarve seadus. Eesti põhiseadus fikseerib, et riigieelarvet saab vastu võtta üksnes Riigikogu (§ 65) ja eelarve võetakse vastu igal aastal (§ 15). Põhiseaduses (§ 87) on ka ära toodud, et riigieelarve eelnõu koostab ja esitab Riigikogule Vabariigi Valitsus. Need põhiseaduse punktid on põhimõttelised ja selgelt sõnastatud.
Edasi algavad probleemid. Põhiseaduse § 65 lõige 1 väidab, et Riigikogu “võtab vastu seadusi ja otsuseid” ning lõige 6, et Riigikogu “võtab vastu riigieelarve ja kinnitab selle täitmise aruande”. Siit tuleks loogiliselt järeldada, et riigieelarve pole ei seadus ega otsus, vaid midagi hoopis kolmandat. Kuid põhiseaduse § 115 väidab, et Riigikogu võtab eelarve vastu seadusena. Viimasest on Riigikogu siiani lähtunud oma igapäevases tegevuses.
Põhiseadus fikseerib ka hulga nõudeid, millele riigieelarve menetlemise käik Riigikogus peab vastama. Olulisim on kindlasti ajaline piirang – riigieelarve peab olema vastu võetud kahe kuu jooksul pärast eelarveaasta algust (§ 119) ehk veebruari lõpuks. Kui Riigikogu sellega toime ei tule, on erakorralised valimised möödapääsmatud. Põhiseaduse selline säte peab tagama, et riik saaks kindlasti igal aastal eelarve. Arvestades riigieelarve tähtsust riigi elu paljudele valdkondadele, on sellise tagatise fikseerimine põhiseaduses arusaadav.
Kaks põhiseaduse punkti fikseerivad protseduurireeglid, mis peavad tagama riigieelarve kvaliteedi – Riigikogu ei tohi eelarve menetlemise käigus kustutada ega vähendada neid kulutusi, mis on ette nähtud muude seadustega, eelarve muutmise ettepanekud ei tohi aga muuta riigieelarve tasakaalu, s.t kulude katteks tuleb ära näidata tuluallikad (§ 116). Muudatusettepanekuid tohib esitada iga Riigikogu liige.
Kõige probleemsem riigieelarvet puudutav koht Eesti Vabariigi põhiseaduses on § 115, kus on kirjas, et Riigikogu peab igal aastal seadusena vastu võtma riigi kõigi tulude ja kulude eelarve. Kuna riik ei koosne ainult keskvalitsusest, tuleks selle punkti täpseks täitmiseks kajastada riigieelarves ka kõigi kohalike omavalitsuste eelarveid. Viimased peavad aga nii Eestis ratifitseeritud Euroopa kohalike omavalitsuste harta kui ka Eesti Vabariigi põhiseaduse omavalitsusi kajastava osa (§ 157) järgi olema iseseisvad. Samuti pole selge, mis on riigi kõik tulud. Kui lähtuda maailmas enesestmõistetavaiks peetavaist makromajanduslikest postulaatidest ja nendel põhinevaist tõestustest, tuleks riigi kõigi tulude hulka lugeda ka näiteks riiklike eelarvete käive. Selle kajastamine riigieelarves on aga sisuliselt võimatu.
Selline ebaõnnestunud formuleering Eesti Vabariigi põhiseaduses on ilmselt Nõukogude Liidus kehtinud majanduslike tõekspidamiste mõju. Sel perioodil oli peaaegu kõik riigi omanduses; riigieelarve sisaldas ka kohalike omavalitsuste eelarveid. Teoorias räägiti, et riigieelarve koostamise põhimõteteks on (teiste hulgas) kõiksus ja täielikkus, s.t eelarves peabki kajastuma kogu omanikule, s.o riigile, kuuluv tulu, ja seda täies ulatuses. Praktikas oli sellise seisukoha rakendamisega tõsiseid probleeme, just riiklike ettevõtete tulude – selleks loeti mitte kogutulu, vaid kasum – kajastamisega “ühtses riigieelarves”. Kui selliste põhimõtete rakendamine ei õnnestunud hästi isegi ülitsentraliseeritud Nõukogude Liidus, siis turumajanduse ja eraomandusega riigis on see lausa võimatu.
Probleemi lahendamiseks pakub riigieelarve seaduse § 2 välja teise formuleeringu: “Riigieelarve sisuks on eelarveaastal riigile laekuvate tulude…” See on palju täpsem formuleering. Tõepoolest, riigieelarves peavad kajastust leidma kõik riigieelarvesse laekuvad tulud, ja seda täies ulatuses. Samal ajal ei saa sellest formuleeringust lähtudes võtta (üritada võtta!) riigieelarvesse neid SKP komponente, mis luuakse riiklikus sektoris ja on seetõttu tõesti riigi tulud, kuid mis iialgi ei läbi (ei saagi läbida) riigieelarvet. Probleeme võib esile kutsuda küll selle formuleeringu vastavus põhiseadusele, kuid ilmselt on antud formuleering kuni põhiseaduses toodud sõnastuse täpsustamiseni ainus lahendus, mis üldse võimaldab Eesti Vabariigil koostada vähegi realistlikku ja seejuures veel mitte otseselt põhiseadusele vasturääkivat riigieelarvet.
Seadus- ja otsuse-eelnõude menetlemist Riigikogus reguleerib Riigikogu kodukorra seadus. Ka see seadus rõhutab riigieelarve eelnõu erandlikku seisundit tema menetlemisel Riigikogus. Kõigepealt märgitakse selles seaduses, et riigieelarve eelnõu peab kindlasti läbima kolm lugemist. Teiseks, ja see on palju olulisem, toob Riigikogu kodukorra seadus sisse piiranguid eelarve muudatusettepanekute hääletamisel. Riigikogu kodukorra seaduse § 120 ütleb, et pärast riigieelarve eelnõu teise lugemise katkestamist, selle lõpetamist ning kolmanda lugemise katkestamist esitatud muudatusettepanekuid, mida Vabariigi Valitsus ei toeta ja mille juhtivkomisjon on jätnud arvestamata, hääletusele ei panda.
Selline punkt on Riigikogu kodukorra seaduses 1999. aastast alates (vahepeal on sõnastust küll veidi muudetud). 1999. aastal tekkis Riigikogus terav võitlus nn negatiivse lisaeelarve ümber, millega vähendati eelarve mahtu 893 miljoni krooni võrra. Opositsioon pidas seda objektiivselt mittevajalikuks katseks luua sotsiaalkulude kärpimise arvel reserv ettevõte tulumaksu sisuliseks kaotamiseks (uus, vähendatud eelarve täideti 102,7%-liselt, nii et opositsioonil oli vähemalt osaliselt õigus) ja blokeeris lisaeelarve eelnõu vastuvõtmist sadade muudatusettepanekute tegemise ja nende hääletusele panekuga. Seejärel surus valitsuskoalitsioon läbi praeguseni kehtivad muudatused Riigikogu kodukorras, mis vähendavad tunduvalt opositsiooni võimalusi sekkuda riigieelarve koostamise protsessi.
Antud muudatuse puhul pole siiski kõige tähtsam opositsiooni – kes üldjuhul on Riigikogus vähemuses – õiguste teatud kitsendamine (milline moment on siinkohal loomulikult olemas), vaid hoopis suurem ja põhimõttelisem küsimus: milline peaks olema Riigikogu roll riigieelarve koostamisel (just koostamisel, mitte analüüsil ega kinnitamisel)?
Maailma riikides kasutatakse mitmeid süsteeme. Neid võib jaotada põhimõtteliselt kaheks. Esimese puhul parlament arutab pikalt ja laialt eelarvet, mis esitatakse talle detailsel kujul, kuid muudatusi sisse ei vii. Muudatusi saab teha – kui selline võimalus üldse on olemas parlamentaarsete arutluste käigus – üksnes valitsus. Kui lõpphääletusel riigieelarvet ei toetata, on valitsus kukkunud (kas automaatselt või peab ta ise selleks avalduse esitama, on juba tehniline küsimus).
Teise variandi korral on parlamendil teatud õigus riigieelarvesse arutelu käigus sisse viia muudatusi. See õigus võib olla väga piiratud või vastupidi, märkimisväärne. On selge, et Eestis on kasutusel teine variant.
Vaatlen nüüd, kuidas on toimunud riigieelarve menetlemine Riigikogus, jättes seejuures kõrvale hüperinflatsioonist, rahareformist ja seadusandliku baasi kiirest ja radikaalsest muutumisest mõjustatud aastad 1991-1993. Alustan esimesest enam-vähem stabiilses olukorras ja võrreldava seadusandliku baasiga tehtud eelarvest, s.o aastast 1994. Võtan vaatluse alla nn põhieelarve, sest lisaeelarved olid neil aastail väga eriilmelised nii arvu, mahu (suuruse) kui ka muude tingimuste poolest, mis ei võimalda siinkohal nende menetlemise seaduspärasuste väljatoomist. Analüüsiks vajalikud algandmed on koondatud tabeleisse 1 ja 2.
Tabeleis 1 ja 2 toodud andmete alusel saab (nende just mitte väikestest vasturääkivustest hoolimata, mis oluliselt raskendavad seaduspärasuste leidmist) teha neli põhijäreldust.
1. 1993. aasta oli eelarve koostamisel ja ka menetlemisel ikka veel suurte segaduste aasta; seega eespool tehtud otsus see aasta analüüsist välja jätta on õigustatud.
2. Jättes kõrvale aastad 1996 ja 1997, mil eelarve Riigikogus menetlemise perioodil muudeti tema koostamise metoodikat (mis kuulub riigieelarvesse ja mis on tema lisa, s.t ei leia kajastust riigieelarve üldmahus), võib väita, et riigieelarve menetlemisel Riigikogus tehtud muudatused moodustavad küllalt väikese osa tema kogumahust. (2002. aastal näiliselt absurdne tulemus – 0,9%, s.o riigieelarve mahu vähenemine tema menetlemise käigus Riigikogus oli n-ö valitsusepoolne ettepanek ja tulenes majanduse kasvuprognoosi muutmisest valitsuse poolt eelarve menetlemise perioodil. Nagu näitab eelarve tulude poole suur – 3,1 miljardit krooni – ületamine, polnud tegelikult selliseks eelarve projekti kärpimiseks vajadust.)
3. On märgata Riigikogus menetlemise käigus riigieelarvesse tehtavate muudatuste osatähtsuse vähenemist (vt ka tabel 1). Üksnes 1998. aasta riigieelarve menetlemise lõpptulemus “rikub” seda tendentsi – valitsuskoalitsiooni sisulise lagunemise ja vähemusvalitsuse tekke perioodi segases olukorras jäi Riigikogul puudu enesedistsipliinist ja realiteeditundest ning eelarvet suurendati menetlemise käigus 3,5%. Sellest aastast pärinevad ka nii riigieelarve eelnõule esitatud suurim muudatusettepanekute arv (915) kui ka suurim arvestatud muudatusettepanekute arv (193; vt ka tabel 2).
4. Tinglikult võib riigieelarvete menetlemist taasiseseisvunud Eesti Vabariigis jagada kolme perioodi. Esimene neist kestis kuni 1994. aasta lõpuni. Selle perioodi iseloomustus on antud eespool. Teise perioodi kuuluvad aastad 1995-1999. Neil aastail oli Riigikogu roll eelarve menetlemisel kõige suurem. Nii Riigikogu liikmed kui ka komisjonid ja fraktsioonid esitasid hulgaliselt muudatusettepanekuid, millest mainimisväärne osa leidis arvestamist. Sel perioodil oli olemas reaalne dialoog ja koostöö koalitsiooni ja opositsiooni vahel eelarve koostamisel. Kolmas periood algas 1999. aasta eelarve menetlemisega. Sel perioodil on Riigikogus domineerinud need poliitilised jõud, mis ei varjagi oma soovi suurendada valitsuse rolli eelarve koostamisel ja vähendada Riigikogu oma, s.t nad peavad paremaks sellist varianti, kus parlament küll arutab eelarvet, kuid ei vii sellesse muudatusi või teeb neid minimaalselt ja üksnes valitsuse näpunäidete järgi.
Tabel 1. Eesti Vabariigi riigieelarve koostamist ja täitmist iseloomustavaid arve 1993-2003 (miljonites kroonides)
ALLIKAS: autori arvutused riigieelarve eelnõude 1994-2003 ja riigieelarve täitmise aruannete 1994-2002 alusel.
Viimane tendents, s.o Riigikogu ja eriti selle opositsiooni osa vähenemine riigieelarve eelnõu menetlemisel on viimaseil aastail veel suurem, kui see selgub tabelis 2 toodud andmetest. Tabelis 2 leiavad kajastust ainult täielikult arvestatud muudatusettepanekud sõltumata sellest, kas neid tegi koalitsioon või opositsioon. Kui aastani 1999 oli koalitsiooni- ja opositsioonipoolsete ettepanekute osatähtsus arvestatud ettepanekute hulgas ligikaudu võrdne (täpset suhet on peaaegu võimatu välja tuua, sest aastail 1994, 1995 ja 1996 toimusid eelarve menetlemise perioodil muudatused valitsuskoalitsioonis; aastail 1997-1998 oli võimul vähemuskoalitsioon ja 2002. aastal oli mitmeil koalitsiooni mittekuulunud saadikuil olemas teatud koostöölepingud valitsusliiduga), siis alates 1999. aastast on opositsioonile jäänud põhiliselt muudatusettepanekute esitamise rõõm – nende ettepanekuist on arvestatud ligikaudu 1%. Seega on muudatusettepanekute arv ja osatähtsus vähenenud just opositsiooni ettepanekute arvel.
Kõik eeltoodu, eriti kui arvestada koalitsiooni vahetumisega 2002. aasta jaanuaris, viitab sellele, et Eesti on riigieelarve koostamisel liikumas Riigikogu osatähtsuse vähendamise suunas. Lisan eeltoodud väitele suurema kaalu andmiseks veel ühe fakti. Kui 1995., 1997. ja 1998. aasta eelarveid arutas Riigikogu viis korda, siis 2000., 2001. ja 2002. aasta omi neli korda, 2003. aasta riigieelarve seaduse eelnõu arutelul aga ei katkestatud enam ei teist ega kolmandat lugemist, s.t arutelusid oli kolm.
Analüüsinud riigieelarve menetlemist Riigikogus aastail 1993(1994) – 2002, võib teha järgmised järeldused.
1. 1995. aastani Eesti Vabariigil polnud ilmselt muud võimalust kui kasutada Riigikogu mitte ainult eelarve aruteludeks, vaid aktiivselt ka selle koostamiseks. Valitsuse ametkondlikud süsteemid alles tekkisid ega tulnud veel korrektselt toime vajaliku informatsiooni kogumisega (eelkõige hädavajalike kulutuste väljaselgitamisega, s.t eelarve kulutuste poole koostamisega). Eelarve tulude poolt mõjutas aga tugevasti väga kõrge inflatsioon, mille suurust ja dünaamikat ei suudetud täpselt prognoosida. Seetõttu selgus arvestatav osa eelarve projekti vajakajäämistest ning ka täiendavatest võimalustest alles eelarve eelnõu menetlemise käigus. Tihti jõudis vajalik informatsioon Riigikogusse vahetult saadikute kaudu, s.t vastavast ministeeriumist mööda minnes.
2. Aastaist 1995-1996 alates on valitsus võimeline esitama märksa paremast informatiivsest baasist lähtuvat riigieelarve seaduseelnõu. Märkimisväärselt on vähenenud inflatsioon. Sellest ajast alates toimub Riigikogus mitte niivõrd eelarve viimistlemine, kuivõrd poliitiline võitlus koalitsiooni ja opositsiooni vahel. Samuti püüdsid üksikud saadikud riigieelarvesse sisse viia neid muudatusi, mis on populaarsed just selle valijaterühma hulgas, kust antud saadik loodab saada tagasivalimiseks vajalikke hääli. On arusaadav, et see ei meeldi valitsuskoalitsioonile, kes on eelarve projekti oma prioriteedid juba sisse kirjutanud. Viimaseil aastail on valitsuskoalitsioon blokeerinud selliseid riigieelarve muutmise katseid nii Riigikogu kodukorra seaduse muutmisega (eeltoodud muudatusettepanekute hääletusele paneku keelustamine) kui ka opositsiooni (ka koalitsioonist tulevate kaaslastega mittekooskõlastatud ) muudatusettepanekute mahahääletamisega.
Pole alust väita, et Riigikogus arvestatud muudatusettepanekute arvu tunduv vähenemine oleks mainimisväärselt halvendanud riigieelarve kvaliteeti. Esitatavate muudatusettepanekute jätkuvalt suur arv tuleneb kahest põhitegurist: esiteks ei soovi Riigikogu loobuda oma aktiivsest rollist eelarve koostamisel, teiseks on see üks väheseid kohti, kus opositsioon saab selgelt näidata, mida tema teeks teisiti.
Ei ole loogiline, et koalitsioon ka tulevikus hakkaks toetama opositsiooni muudatusettepanekuid, s.o viiks ellu opositsiooni poliitikat. Loogilisem on oletada, et Riigikogu aktiivne roll riigieelarve koostajana jääbki minevikku. Senine sadade muudatusettepanekute eelarvesse sisseviimine peaks asenduma märksa sisukama analüüsi ja diskussioonidega. See eeldab aga tunduvalt viimistletuma ja detailsema eelarveprojekti esitamist Riigikogule. Kehtiv riigieelarve seadus nõuab kohustuslikult ainult Euroopa Liidus kasutusel olevale klassifikaatorile enam-vähem vastavat miinimumi kirjetest. Tõsi, enamikku riigieelarve kirjeid täpsustatakse ja selgitatakse riigieelarve eelnõu seletuskirjas. Kuid seletuskiri ei oma seaduse jõudu, s.t valitsus võib teda alati oma äranägemisel muuta, ning paljud kulukirjed on isegi eelarve vastuvõtmise ajaks üksikasjalikult lahti kirjutamata, moodustades omamoodi limiidi, mitte aga konkreetseks analüüsiks sobiva kulukirje.
Ilmselt seisab Eesti siinkohal omamoodi teelahkmel: kas säilitada (loomulikult teatud modifikatsioonidega) aastail 1991-1994 pooleldi stiihiliselt kujunenud ja, muide, neil aastail häid tulemusi andnud riigieelarve menetlemise kord või üritada üle minna täiesti uuele riigieelarve menetlemise korrale. Viimane eeldab aga märkimisväärseid muudatusi riigieelarve seaduses, eelkõige riigieelarve klassifikaatoris ja tema lahtikirjutuses.
Euroopa Liidu õigusaktide tõlkimine on üks Eesti Vabariigi ülesandeid enne Euroopa Liiduga ühinemist. Õigupoolest käib see tõlkimine suurema ülesande ulatuses: kandidaatriikidel tuleb üle võtta ühenduse õigustik (acquis communautaire), lihtsamalt öeldes viia oma seadused kooskõlla ühenduse õigusaktidega ja olla valmis viimaseid kohe ühinemise järel kohaldama.
Tõlkimine on selle eesmärgi täitmise eeltingimus. Euroopa institutsioonide antud määrused on otse kohaldatavad, mis tähendab, et Euroopa Liiduga ühinemisel hakkavad need kehtima tõlgitud kujul. Kuna direktiivid on liikmesriikidele siduvad oma eesmärgi poolest, tuleb direktiivide nõuded riigi seadustesse üle võtta. Direktiivide tõlkimine nõuab seadusandlikus mõttes rohkem eeltööd kui määruste tõlkimine, kus tõlge saabki riigi seaduseks.
Õigusaktide tõlkimine on seega ülimalt vastutusrikas töö. Selle töö olulisust mõistes otsustati 1995. aastal Riigikantselei haldusalasse luua Eesti Õigustõlke Keskus. Keskuse idee algatajad olid Kanadast pärit eestlased eesotsas Peeter Mehistoga, kes praegu töötab Keelekümbluskeskuses. Keskuse loomisele aitasid kaasa paljud välisriigid, näiteks Kanada, Soome, Suurbritannia, Holland, Prantsusmaa, ja organisatsioonid, sealhulgas Euroopa Liidu Phare programm ja Avatud Eesti Fond. Keskuse esimene direktor oli Liina Keskküla, praegu juhib keskust Merit Ilja.
Kõigepealt hakkas keskus tõlkima Eesti õigusakte inglise keelde – et maailm meist aru saaks. Õige pea lisandus ka teine tõlkesuund, Euroopa Liidu õigusaktide tõlkimine eesti keelde. Keskuse käimalükkamisele lisaks on Kanada spetsialistid edasi andnud hindamatuid teadmisi tõlkimise vallas: kakskeelses Kanadas on professionaalsel tasemel õigustõlge. Töötajate koolitamisel on keskust abistanud ka paljud teised nõuandjad, nimetagem teiste hulgas Ontario valitsust, Briti Nõukogu ja Soome Justiitsministeeriumi.
Esimestel aastatel kujundati välja kvaliteedile suunatud tõlkeprotsess. Kvaliteetne õigustõlge peegeldab täpselt algteksti sisu, eesmärki ja omapära, on grammatiliselt korrektne ning fraseoloogiliselt ja terminikasutuselt järjepidev; kvaliteedile suunatud tõlkeprotsess eeldab terminoloogiatööd ja toimetamist. Keskus on oma tõlketöö kõrval arendanud tõlketööd toetavat terminibaasi, mis sisaldab nii Euroopa Liidu kui ka Eesti õigusaktides kasutatavaid termineid. Terminibaasi üks mõte on kajastada ja talletada tehtud terminoloogilist uurimustööd, et seda ei peaks kordama, kui asutakse tõlkima järgmist õigusakti. Terminite talletamine aitab täita ka teist õigustõlke kvaliteedieesmärki – terminikasutuse järjepidevust kõikides tekstides.
Praeguseks on Eesti Õigustõlke Keskuse ESTERM-ist saanud Eesti suurim tõlkepõhine terminibaas, mille maht küünib varsti 50 000 terminiartiklini. ESTERM on Interneti teel kättesaadav kõigile soovijatele, statistika järgi teevad väliskasutajad selles päevas keskmiselt 5028 otsingut. Terminibaas sisaldab peale eesti- ja ingliskeelsete terminivastete iga termini konteksti, definitsiooni, ekspertide selgitusi jms. Tõlkimise ja terminibaasi arendamise käigus on tehtud koostööd umbes 700 valdkonnaeksperdiga ja väga tõhusat tuge saadud Eesti Keele Instituudi keeleinimestelt. Valdkonnaspetsialistide ja Eesti Õigustõlke Keskuse terminoloogide koostöös on tehtud mitu spetsiifilist sõnastikku, näitekst Euroopa Ühenduse eelarve sõnastik ja migratsioonialane oskussõnastik; eraldi on loodud eesti õigusterminite ja Euroopa Liidu õigusterminite sõnastik. Kõik nimetatud on koos ESTERM-iga kättesaadavad keskuse koduleheküljel www.legaltext.ee.
Keskuse põhitöö on tõlkimine. Ühinemiseelne tõlkeülesanne hõlmab ligikaudu 80 000 lehekülge Euroopa Liidu õigusaktide tõlkimist eesti keelde. Tõlkija rahvusvaheliselt aktsepteeritud päevanorm on viis tõlkelehekülge. Veel mõni aeg tagasi oli ette nähtud, et töös osaleb neljaliikmeline meeskond. See tähendab, et iga tõlgitava õigusakti termineid uuris terminoloog, teksti toimetas keeletoimetaja ja vaatas läbi jurist. Praegu tööprotsess paraku selline enam ei ole, aja- ja rahapuudusel jõutakse toimetada üksnes kõige olulisemaid ja keerulisemaid tekste või vähem kogenud tõlkijate töid, terminoloogid vajaduse korral üksnes konsulteerivad tõlkijaid. Õnneks on keskuse kauaaegsed tõlkijad vilunud, palju on korduvaid tekstiosi ja suur abi on nii üha põhjalikumast terminibaasist kui ka tõlkemälutarkvarast (korduvate tekstiosade tõlked annab arvuti automaatselt ette).
Kui mõned aastad tagasi võis mõni tõlkemeeskonna liige tõlke “tellijat” vaid aimata, siis nüüd, viimased kuud enne Euroopa Liiduga ühinemist, tunneb tellija kohalolekut teravalt iga tõlkija/toimetaja. Nimekiri Euroopa Liidu Teataja eriväljaandes ilmuvate kohustuslike õigusaktide kohta saadeti Euroopa Komisjonist alles hiljuti, 2002. aasta suvel, ja seda nimekirja Brüsselis üha täpsustatakse. Täpsustamine tähendab seda, et mõnikord selgub, et me oleme liiga palju tõlkinud, tõlgitavat akti üldse avaldama ei hakatagi; teinekord tähendab see hulga lehekülgede tõlkimist kiiremas korras. Eriväljaanne ilmub 2004. aasta 1. mail, samal päeval, kui Eesti ametlikult Euroopa Liiduga ühineb. Brüsselis ootavad meie tõlkeid komisjoni ja nõukogu juures töötavad juristid-lingvistid, et tõlked heaks kiita. Luxembourg’is loetakse korrektuuri ja seatakse eestikeelne eriväljaanne trükivalmis. Tõlkelehekülgede üle peab arvet tehnilise abi infobüroo TAIEX, täpsemalt selle CCVista tõlkeandmebaas, kuhu saadavad oma tõlgitud tekstid kõik kandidaatriigid. Novembri alguse seisuga on Eesti üle andnud 69 625 lehekülge, olles selle saavutusega Ungari järel teisel kohal (Ungari on üle andnud 86 868 lehekülge). Eestil on aga veel tõlkimata 21 197 lehekülge kohustuslikke õigusakte, mida komisjon ootab 2004. aasta veebruari lõpuks.
Ei pääse seegi ülevaateartikkel rahast rääkimisest: keskuse Tartu filiaali kümmekonna tõlkija töölepingud lõpevad 2003. aasta lõpul, paljud töötajad on omal soovil lahkunud. Praegu taotleb keskus lisaraha selleks, et ära tõlkida siiski kõik avaldamisele kuuluvad õigusaktid. Eestil on oht sattuda pingelisse olukorda: kui me puuduvaid lehekülgi ei tõlgi, ilmub osa Euroopa Liidu Teataja eestikeelsest eriväljaandest inglise keeles ja Eesti kodanikule ei tagata õigust lugeda tema suhtes kohaldatavaid õigusakte oma riigikeeles. Nende tõlkimine on, nagu algul öeldud, ühinemiseelne ülesanne, mille peab täitma Eesti riik.
Pärast Euroopa Liiduga ühinemist tõlkijate samalaadne töö jätkub, kuid seda juba Euroopa Komisjoni teenistuses. Eesti Õigustõlke Keskuses tõlgitud tekstid, väljatöötatud terminid ning kirjapandud tõlkejuhised annavad Euroopa Komisjoni ja muude institutsioonide juures tööle asuvatele tõlkijatele kindla vundamendi, millele oma edaspidises töös toetuda. Samuti on juba mitu aastat Eesti ülikoolides koolitatud tõlke ja tõlkijaid just Euroopa Liiduga ühinemist silmas pidades.
Eesti keele arendamise põhiraskust peab edasi kandma aga Eesti ise, sest arusaadavalt on oma oskuskeele eest hea seismine eelkõige Eesti riigi ülesanne. 2003. aasta 1. jaanuarist alates muutus Eesti Õigustõlke Keskus justiitsministeeriumi hallatavaks Eesti Õiguskeele Keskuseks. Uue põhimääruse järgi kuulub keskuse ülesannete hulka eelkõige juriidilise terminoloogia või laiemalt seaduskeele osaks oleva oskuskeele arendamine. Selge suund on võetud liikuda õigustõlkimiselt õiguskeele süstemaatilisele arendamisele. Õiguskeele arendamine toimub eelkõige õigusterminoloogia korrastamise ja õigusaktide eelnõude toimetamise kaudu. Samal ajal jätkatakse ka õigustõlkega – Eesti seaduste tõlkimisega inglise keelde. Uue ülesandena hakatakse tõlkima eesti keelde konventsioone ja välislepinguid, millega Eesti ühineb ja mille tõlked avaldatakse Riigi Teatajas. Väga suur eesmärk on õigusterminite andmekogu loomine ja arendamine. Selle andmekogu eesmärk on korrastada eestikeelset õigusterminoloogiat ning levitada seda spetsialistidele ja üldsusele. Arvestades keskuse senist panust õigustõlkimisse ja tema terminoloogiaalast kompetentsi, kujuneb tulevane Eesti Õiguskeele Keskus nii terminoloogia kui ka õiguskeele arendamise vallas loodetavasti Euroopa Liidu institutsioonide juures töötavate eesti tõlkijate oluliseks ja professionaalseks koostööpartneriks.
Uute ülesannetega hakatakse tegelema alates 2004. aasta 1. maist. Seni on keskuse põhitegevus siiski ühinemiseelse tõlkeülesande lõpetamine. Tuleb mainida, et keskuse ümberkujundamine tähendab 2004. aastal muu hulgas 71 töötajast koosneva kollektiivi vähenemist 27 inimeseni.
Euroopa Liiduga ühinemine on Eestile olnud suur väljakutse. Ligikaudu 10 aasta jooksul on riik teinud arenguhüppe peaaegu kõigis eluvaldkondades. See tähendas nõukogude aja riigivalitsemisideoloogia väljavahetamist demokraatliku mõtteviisi vastu ning plaanimajanduse asendamist turumajandusega. Edasiminek majanduses, eluolus, muutused arusaamades tähendavad sama suuri pingutusi keeles, sest uusi mõisteid on vaja sõnadega väljendada. See viimane puudutab otseselt tõlkijaid, sest meie tööülesanne on leida omakeelne vaste isegi siis, kui poliitikud ja ametnikud lepivad oma töös toorlaenude või lausa võõrkeelsete terminitega.
Euroopa Liidu õigusaktide tõlkimine Euroopa Liiduga ühinemise eel on keelelise jõupingutuse käegakatsutav näide. Erinevalt meie naabritest Soomest ja Rootsist, kes tegid samasuguse töö mõni aeg enne meid, oli meie olukord mõnevõrra keerulisem: tuli ju meie riik teisest süsteemist. Tõlkijatel polnud esialgu korralikku majandussõnaraamatutki ning näiteks pangandus ja börsindus olid uued valdkonnad kogu riigile. Meie tõlketöö alguses polnud ka kuigi palju spetsialiste, kelle käest börsimõistete kohta selgust saada, rääkimata sellest, et võinuks eksisteerida eestikeelne börsiterminoloogia.
Rööbiti Euroopa Liidu õigusaktide tõlkimisega kujundati euronorme arvesse võtvaid Eesti seadusi. 1996.-1997. aastal olid tõlkijad pioneerid, tõlgitavais valdkonnis Eesti seadusi alati ei olnud ning tõlkijad pidid leidma või ise looma ja seejärel kasutusele võtma nende arvates sobivad terminid. Viimastel aastatel on tõlkijail abiks samas valdkonnas juba olemasolev Eesti õigusakt, mis omakorda põhineb mõnel Euroopa Liidu õigusakti tõlkel.
Euroopa Liidu õigusaktide tõlkimine ja Eesti seadusloome on olnud küll üheaegne, paraku aga mitte alati teineteist toetav protsess. Eelkõige terminoloogiatöö mõttes oleks algusaegadel võinud Eesti õigusaktide loojad ja Eesti Õigustõlke Keskus hoopis rohkem koostööd teha. Nimelt on keskuse ülesanne olnud pigem otse kohaldatavate määruste tõlkimine. Direktiivide tõlkimine, mille põhjal Eesti seadusi tehti, jäi kõrgemate ametnike nõukogu otsusega ministeeriumide endi teha. Praegu teeb keskus eri ministeeriumidega väga tihedat koostööd, kuid see koostöö on mõnel juhul kantud ministeeriumide tagantjärele huvist mõnede terminite vastu. Paljude terminite kooskõlastamisteks on praegu juba liiga hilja, sest terminivaste muutmine nõuaks selle väljavahetamist kõigis tõlgitud tekstides. Mõnel juhul lausa paarikümne tuhande lehekülje ületoimetamiseks keskusel ressurssi ei ole (selliseid juhtumeid on olnud näiteks mõningate terminitega tollialastes õigusaktides). Samuti tähendab juba rohkem kui aasta jooksul Brüsselis tehtud õigusaktide lõpptoimetamine, et neis enam muudatusi teha ei saa.
Keskuses tehtud tõlketöö jätab tõenäoliselt tugeva jälje Eesti oskuskeele kujunemisse. Teatud mõttes võiks keskuse panust võrrelda “tiigrihüppega”, kui silmas pidada terminibaasi loomist, arendamist ja võrgus kättesaadavana hoidmist. Õigustekstid sisaldavad kõikvõimalike eluvaldkondade oskussõnu: tollindus, lennundus, põllumajandus, sotsiaalvaldkond, raamatupidamine, autondus, keemia, kaupade nomenklatuur, kui nimetada vaid mõnda. Mõistagi on keskuse terminoloogiatöö tähendanud eelkõige olemasoleva oskussõnavara korrastamist ja talletamist koostöös erialainimestega. Samas on tulnud ette ka päris uute terminite loomist.
Üks valdkond, millest 1990. aastate alguses tuli rääkima hakata, oli Euroopa Liidu asjad. Tõlkijad on pidanud eesti keeles nimetama sadu väikseid komiteesid, kuid ka suuri institutsioone, samuti leidma väljendusviise mitmesugustele uutele mõistetele.
Silmapaistvuse ja käibele mineku poolest on üks keskuse kõige edukamalt loodud termin “Euroopa Ülemkogu”.
1997. aastal tõlkis keskus Rooma lepingut ja Maastrichti lepingut. Paljude muude tõlkeprobleemide hulgas tuli leida vaste terminile European Council. Kõik poliitikatundjad teavad, et otsetõlge “Euroopa Nõukogu” ei ole mõeldav, sest see on hoopis teise suure institutsiooni, Council of Europe’i väljakujunenud tõlkevaste. Samuti ei saa seda tõlkida “Euroopa Liidu Nõukogu”, sest ka see termin tähistab üht teist institutsiooni, inglise keeles Council of the European Union. Euroopa Liidu riigipeade ja valitsusjuhtide nõukogu ei saanud tõlkida ka kaudselt tippkohtumiseks, sest sellegi jaoks on oma sõna, inglise keeles summit. Keskuse toimetaja Taima Kiisverk pakkus välja sõna “ülemkogu”. Ülejäänud toimetajad – Raivo Rammus, Küllike Maurer, allakirjutanu jt – leidsid argumente sõna toetuseks. Eestikeelne vaste viitab nõukogu kõrgeimale esindusele ega lase end segi ajada ülejäänud kahe nõukoguga. Vastuargument, mida esitasid ka mitu kõrget ametnikku, viitas kõlalisele sarnasusele ülemnõukoguga. Keskuse toimetajad leidsid siiski, et nii head terminit ei saa kõrvale heita sellepärast, et see võib tekitada allusioone nõukogude ajale. Sõnad ei saa olla halvad sellepärast, et neid kasutati nõukogude ajal. Aeg on näidanud, et meil oli õigus: hea termin on käibes nii ajakirjanduses kui ka poliitikute ja ametnike suus.
Samuti on käibesse läinud keskuse tõlkevaste Ühtekuuluvusfond (üks Euroopa Liidu nn tõuke- ehk struktuurifondidest) ja tõenäoliselt võetakse kasutusse ka näiteks Kalanduse Arendusrahastu või Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfond. Keskus on põhimõtteliselt vastu seisnud eesti keelt risustavatele otsetõlgetele, alati kui võimalik, oleme kasutanud sisu edasi andvat omasõna. Näiteks räägime oma tõlgetes seaduste ja määruste ühtlustamisest või ülevõtmisest ja rakendamisest ning väldime orjalikke otselaene nagu harmoneerima, transponeerima, regulatsioon, implementeerima. Keskuse tõlkijate ühistöös kaalutud Euroopa Liidu poliitikatermineid leiab 1999. aastal ilmunud seletussõnastikust “Euroopa Liidu reform: institutsioonid, poliitika ja laienemine” (peatoimetaja Raivo Rammus).
Peale eurosõnade on keskuses loodud ka muude valdkondade termineid. Näiteks oli ühenduse tolliseadustikus vaja leida vaste katusterminile customs approved treatment or use. Eesti seaduses oli tollal küll kohmakas otsetõlkeline lahtiseletus “kaupade käitlemine või kasutamine, mis on tolli poolt heaks kiidetud”, mida ei saanud kuidagi kasutada suhteliselt sagedalt esineva termini tõlkevastena. Teistes keeltes olid kompaktsed ja mugavalt kasutatavad terminid, soome keeles näiteks tolliselvitysmuoto, saksa keeles zollrechtliche Bestimmung, rootsi keeles godkänd tullbehandling. Teiste keelte eeskujul ja pärast paljude terminivariantide kaalumist kirjutasid jurist Marie Karus, terminoloog Hiie Tamm, toimetaja Hille Saluäär ja tõlkija Anna-Liisa Kurve Euroopa Ühenduse tolliseadustiku tõlkesse “tollikäitlus”. Arutelud ja uurimistöö on kajastatud 7-leheküljelisel terminiuurimislehel. Termin hakkas meeldima ka Eesti tolliseaduse eelnõude koostajatele ja nüüd on see sõna kasutusel eesti seaduskeeles.
Kasutuselevõtmise seisukohast nii edukaid kui ka vähem edukaid terminiloomenäiteid võiks tuua hulgaliselt. Suur osa selliseid tõlgete kaudu tulnud termineid saavad Eesti õiguskeele osaks pärast Euroopa Liidu Teataja eriväljaande ilmumist. Igatahes on Eesti Õiguskeele Keskuses tõlkijate, toimetajate, terminoloogide ja juristide meeskond teinud oma seitsmeaastast hiigeltööd head Eesti õiguskeelt silmas pidades. Usume, et sama eesmärk on ka neil tõlkijatel, kes meie ülesande üle võtavad pärast Eesti ühinemist.
Õiguskeel jõuab kõigi Eesti kodanikeni seaduste kaudu, olgu need Eesti enda omad või tõlgete kaudu Euroopa Liidu omad. Eesti riigi toetus õiguskeele arendamisele on ülimalt tähtis, sest see on asi, mida Euroopa Liit meie eest ei tee.
|
OSCAR-2019
|
||
Eesti majandus on avatud, mistõttu on rahvusvaheline koostöö lahutamatu osa ministeeriumi tegevusest nii lähiregioonis kui ka kaugemal asuvates riikides, kuhu Eesti majandushuvid ulatuvad.
Ministeerium toetab ka ettevõtjate püüdlusi uutel turgudel, toetades näiteks ärimissioone või luues raamistikke riikide- ja ettevõtjate vaheliseks majanduskoostööks.
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium teeb selle nimel tihedat koostööd Välisministeeriumiga, aga ka teiste ministeeriumite, Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse, Riigikantselei, diplomaatilise korpusega Tallinnas ning Eesti saatkondadega välisriikides.
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium esindab Eesti seisukohti kõikides olulisemates rahvusvahelistes majandusorganisatsioonides. Neist olulisemad on Maailma Kaubandusorganisatsioon ehk WTO, mille liikmeks Eesti sai 1999. aastal ning Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsioon ehk OECD, millega Eesti ühines lõplikult 2010. aastal.
Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD - Organisation for Economic Co-operation and Development) on tööstuslikult arenenud demokraatlike riikide foorum Pariisis.
OECD asutati 30. septembril 1961 Euroopa Majanduskoostöö Organisatsiooni järeltulijana, sinna kuulub 30 riiki ning peasekretär on alates 1. juunist 2006 Mehhiko esindaja Angel Gurría.
OECD eesmärk on aidata kaasa selle liikmes- ja mitteliikmesriikide majandusarengule ning maailmakaubanduse laienemisele. OECD ei ole finantsorganisatsioon ega anna laene või toetusi.
Peamiselt tegeleb OECD liikmesriikide majandusnäitajate kogumise ja analüüsi täiustamisega, et kujundada tulemuslikumalt majanduspoliitilist tegevust. Samuti tegeleb OECD sotsiaalsete ja keskkonnakaitseliste probleemide analüüsimise ning ennetamisega ja mitmepoolsete kaubandussüsteemide arendamisega.
OECD liikmesriigid teevad tihedat koostööd ja selle institutsioonid käsitlevad nii üldisi makromajanduslikke kui ka erinevate majandusharudega seotud küsimusi. OECD avaldab võrdlevaid ülevaateid liikmes- ja partnerriikide majandustest. Erinevate majandusharude kohta avaldatakse statistiliste andmete kogumikke, analüüse ja soovitusi valdkondade poliitika kujundamiseks.
Majanduse analüüsimisel tehakse laialdast koostööd mitme teise maailmaorganisatsiooniga, näiteks Rahvusvaheline Valuutafond (IMF), Maailmapank (WB) ja Maailma Kaubandusorganisatsioon (WTO).
Organisatsioon tegeleb ka mitteliikmesriikide arenguküsimuste ja nõustamisega. Selleks on loodud OECD mitteliikmesriikide koostöö keskus, mille kaudu toimivad poliitilise dialoogi ning maa- ja regionaalprogrammid. Maaprogrammid on koostööks Venemaa ja Hiinaga, regionaalprogrammid Lõuna-Ameerika, Lõuna-Aasia ja Kagu-Euroopa riikidega.
OECD Eesti administratiivne kontaktpunkt asub Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi majandusarenguosakonnas ning selle töösse on kaasatud ka Sotsiaalministeerium, Keskkonnaministeerium, Välisministeerium, EASi investeeringute agentuur ja ametiühingu ning äriringkondade esindajad.
Mittetulundusühingud osalevad kontaktpunkti töös mitteformaalsete kontaktide kaudu ning esitavad ettepanekuid välisinvesteeringute ja suuniste erinevate aspektide kohta.
Üldsusele aitavad OECD suuniste kinnipidamise, riikliku kontaktpunkti ürituste ja rahvusvaheliste investeeringute arengute kohta informatsiooni levitada Eesti Ametiühingute Keskliit, Eesti Tööandjate Keskliit ja Eesti Kaubandus-Tööstuskoda.
OECD Watch ühendab mittetulundusühendusi Euroopast, Ameerikast, Austraaliast, Aafrikast ja Aasiast, kes jagavad ühist visiooni korporatiivse vastutuse ja jätkusuutliku investeerimise vajadusest.
OECD Watch asutati Amersfoorti kohtumisel Madalmaades aastal 2003, et aidata kaasa MTÜde tegevusele OECD suuniste osas ning OECD rahvusvaheliste investeeringute komitees.
Testida OECD rahvusvaheliste ettevõtete suuniste efektiivsust korporatiivse aruandluskohustuse vahendina.
kaubavahetuse ja teenustekaubanduse liberaliseerimise ning uute valdkondlike reeglite väljatöötamise läbirääkimised.
Eesti osalemine mitmepoolses kaubandussüsteemis algas vaatlejaliikme staatusega 1992. aasta juunis ja päädis Eesti saamisega WTO (World Trade Organization) täisliikmeks 13. novembril 1999.
Maailma Kaubandusorganisatsioon loodi 1995. aastal Üldise Tolli- ja Kaubanduskokkuleppega ühinenud riikide baasil ja selle peakorter asub Šveitsis Genfis.
WTO kõrgeim täitevvõimu asutus on kõigi liikmete esindajatest koosnev ministrite konverents, mis tuleb kokku vähemalt kord kahe aasta jooksul.
Peale WTO nõukogude, komiteede ja töögruppide regulaarsete istungite võtab Eesti osa mitmepoolsetest läbirääkimistest (näiteks põllumajanduse ja teenustekaubanduse vallas), uute liikmete ühinemisprotsessist ja täidab WTO liikmeks saamisel võetud kohustusi. Eesti kaubandushuvisid arvestades on üks oluline töösuund osalemine WTOga ühinevate riikide läbirääkimistel – neist riikidest suur osa on Eestile olulised kaubanduspartnerid (eelkõige SRÜ riigid).
Selle võimaluse realiseerimiseks on Eesti alates aprillist 2003 osalenud vaatlejana Euroopa Liidu väliskaubandusega tegeleva “Komitee 133” töös ja osalenud meie jaoks huvipakkuvate riikide WTOga ühinemise toimkondade töös.
Alates 1. maist 2004 osaleb Eesti Euroopa Liidu liikmena mitmepoolses kaubandussüsteemis ja WTO töös Euroopa Liidu struktuuride kaudu. Liiduga ühinedes oleme võtnud üle kõik Euroopa Liidu kohustused ja õigused WTOs.
Oleme küll jätkuvalt WTO liikmed, kuid meid esindab läbirääkimistel Euroopa Komisjon, kelle pädevuses on kogu Euroopa Liidu väliskaubanduspoliitika oma instrumentidega. Euroopa Komisjoni mandaat läbirääkimisteks tuleb liikmesriikidelt ja nende läbirääkimiste aluseks olev ühispositsioon lepitakse kokku Euroopa Liidu Nõukogu töögrupis “Komitee 133”, mis tegeleb kõikide Euroopa Liitu puudutavate väliskaubandusküsimustega.
|
OSCAR-2019
|
||
2. oktoobril toimus Kuristiku Gümnaasiumis Eesti suurima korvpalliliiga ehk Eesti Koolispordi Liidu Sportland 3×3 sarja avaetapp.
Liisa-Marie Lääne (11.c) võitis noorsõudjate Baltic Cupil hõbemedali ja pronksmedali ning on oma vanuseklassis Eesti parim.
Tegemist oli äärmiselt tuulise ning üsnagi jaheda ilmaga, mistõttu võisid nii mõnegi võistleja tulemused just selle taha jääda. 8-võistlusel tuli läbida järgmised spordialad: 100m jooks, kaugushüpe, kuulitõuge, kõrgushüpe, 400m jooks, kettaheide, odavise ja võistluspäeva lõpetas 1500m jooks. Lisaks peab ka mainima, et iga ala vahel oli 10 minutit puhkepausi ning jooksualade vahel 20-minutiline puhkepaus.
Võistlusel osalejateks olid meie kooli õpilased ja lisaks neile ka vilistlased, kokku oli 14 noorsportlast. Kohtunikeks olid meie kooli õpilased 11. klassidest, kes osalesid mullu kohtunike ja treenerite valikkursusel.
Vastavalt võistlusjuhendile selgitati võistlusel välja paremusjärjestus nii põhikooli kui gümnaasiumiarvestuses. Põhikooliarvestuses tuli võitjaks Mark Nurmsalu (7.a), teise koha saavutas Märt Aunroos (7.a) ja kolmanda koha pälvis Lauri Lennart Koch ( 7.a). Gümnaasiumiarvestuses kolm paremat olid: Mihkel Altosaar (11.b), Villy Tammer (11.c) ja Ahti Roio (11.b).
Tulisem võistlus oli siiski gümnasistide ja vilistlaste vahel, kui Mihkel Altosaarel (2. koht) tuli alla jääda vilistlasele Henri Einardile ning tugevas konkurentsis saavutas kolmanda koha Villy Tammer (11.c).
Kokkuvõttes oli väga tore üritus, sest mulle meeldivad sellised võistlused, kus saan end proovile panna ning end ületada. Kusjuures, sellisel võistlusel ei osalenud ma mitte esimest korda, see oli mul juba teine.
Korraldajad suutsid luua head tingimused, kuigi ilm seda ei soosinud. See ei seganud aga võistlust, sest nagu norrakad ütlevad “Ei ole halba ilma, on halb riietus”. Võistluse tempo oleks võinud olla veidikene kiirem, pidades silmas seda, et läks liiga palju aega. Võib olla oleks aidanud ajaliselt kaasa võistlejate väiksem arv. Vilistlasena oli mul rõõm tulla sellisele kooliüritusele ja ma tahaksin loota, et seda traditsiooni jätkatakse ka edaspidi.
Suur aitäh kõigile osalejatele ja õpetajatele, kes mind aitasid ning loodetavasti kohtume juba järgmisel aastal!
Neljapäeval, 20. septembril toimusid meie kooli staadionil traditsioonilised võistlused odaviskes ja kaugushüppes. Kahju, et paljud koolid ja ka meie õpilased ei kasutanud ilusat ilma võistlustel osalemiseks. Mõlemad võistkondlikud karikad jäid aastaks jälle hoiule meie kooli.
30. Sinimäe auhinnavõistlustel odaviskes kuulusid karika võitnud kooli I võistkonda Kerly Kallas (9.c), Timo Vooglaid (8.c), Laura Häling (11.c) ja Gevin Genro Paas (12.b).
22. Sinimäe auhinnavõistlustel kaugushüppes kuulusid karika võitnud kooli võistkonda Grete Berendsen (9.b), Märt Aunroos (7.a), Kristi Pappel (12.c) ja Mihkel Altosaar (11.b).
TSG lahtised meistrivõistlused kaheksavõistluses toimuvad kooli staadionil kolmapäeval, 26. septembril, algusega kell 11.15.
Samal ajal, kui enamik meist suvekuumi rannailmu nautis, rassisid mõned tublid sportlased palehigis ning tõid kuulsust kogu Eestile. Annamegi nüüd sõna 11.c klassi õpilasele Liisa-Marie Läänele:
Enamus meie kooliperest ei tea mind. Olen Liisa-Marie, nüüdsest 11.c klassi õpilane ja tegelen sõudmisega juba viimased neli aastat. Olin sel hooajal A nooremas vanuseklassis ja sõidan ühepaadil. Nagu sportlastele ikka kombeks, olen igal vabal hetkel trennis. Nii oli see terve suvi. Puhkamiseks lihtsalt aega ei olnud ja kui oli puhkepäev, siis sõitsin ratast ja ujusin. Kõik need rasked trennid ja varahommikud tasusid ära. Kui trennis on väga raske, siis pidavat võistlustel kergem olema. Trennis oli ikka väga raske ja kui ausalt öelda, ega ikka ei ole küll kerge võistlustel.
Kõik algas Eesti Meistrivõistlustelt Sprindis (250m), kus saavutasin fotofinišiga Greta Jaansoni järel, kes on Eesti parim naissõudja, teise koha, kusjuures finišis oli meil täpselt sama aeg (0.50,7 min), ainult tema paadi nina oli kaks sentimeetrit eespool. See jäi kripeldama veel päris pikaks ajaks ja kripeldab senini.
Viljandi paadimehel olin ühesel kolmas, kus distantsiks oli 1000 meetrit ja kahesel, Viljandi sõudeklubiliikme, Helenega teine, pidime tunnistama noorte MM’i paadi paremust. Ees oli ootamas Baltic Open Rowing Championships, kus noortekoondise peatreener soovis mind võistlemas näha ühepaadil. Närv oli sees juba kuu aega enne võistlusi. Raskes võistluses õnnestus mul sõit hästi. Olla baltimaades JW1x teine klassikalisel 2000 meetri distantsil ajaga 8.00,7 ja balti meister sprindis 500 meetril (1.52,9). Olin selleks valmistunud ja treeninud.
Pärnu Lahtistel Meistrivõistlustel suutsin sõita esimeseks koos Helenega kahesel kui ka ühesel, edestades teist kohta päris pikalt. Kalevi Lahtistel Meistrivõistlustel oli distantsiks jälle 1000 meetrit, ühesel olin taaskord esimene.
Jõudiski kätte aeg, mil tuli valmis olla Eesti Meistrivõistlusteks, sel korral võitlesin välja kolmanda koha ühesel, mis ei tulnud sugugi kergelt. Mind edestasid äsja Noorte Maailmameistrivõistlustelt tagasi tulnud tüdrukud. Ka kahesel olin kolmas, seekord sõites oma klubi liikme Meriliniga. Kõige rohkem jäin rahule oma sõitudega EMV sprindis ja Balti matšiga, ka noortekoondise projektijuht Roman Lutoškin jäi rahule minu sõiduga.
23. mail toimus Tallinna ja Harjumaa koolide 2. klassi õpilastele liiklusvõistlus “Liiklustark 2018”, kus Tallinna Saksa Gümnaasiumi võistkond saavutas 2. koha.
Meie kooli võistkonda kuulusid Kristina Maranik, Liisa Nummert, Johan Patrik Pildre ja Hendrik Voecks 2.a klassist.
Võistlus “Liiklustark 2018” koosnes nii teoreetilistest küsimustest kui ka praktilistest harjutustest. Võistlejad pidid kokku panema liiklusmärgipusle, lahendama sõnaotsimismängu, vaatama tähelepanelikult liiklusvideot ning vastama erinevatele liiklusteemalistele küsimustele.
|
OSCAR-2019
|
||
Üritan siis lõpuks hakata oma kauaaegse projektiga jõudumööda tegelema.Tsikkel seisnud laialivõetuna 90 kespaigast.Hakkasin otsima doonorit ja nagu alati selliste asjadega juhtudb ostsin paar tükki veel juurde.
Üks isend õnneks küllaltki heas konditsioonis ja selle võtan omale põhjaks mille peale ehitama hakata.
Minu maitse järgi jätaks välimuse poolest puutumata. Mehhaaniliselt remontida vastavalt vajadusele, võibolla vahetada mõni kummijupp ja tagatuli aga laias laastus on see masin väga cool oma paatinaga.
(04-08-2011, 13:31 PM)heits Kirjutas: Kas velgesid võiks pulbervärviga värvida või on see halb mõte?
Pulbrit mina ei soovita. Olen proovinud ning tulemus ei jää hea, kuna pulber ei roni igalepoole vahele ning on liiga jäik. Nii kui mingi kõlksu saab kas kummiheebli või sõiduajal n. kiviga, tuleb värvist tükk välja. Mina soovitaksin kolme varianti olenevalt kui originaali sa taga ajad ja kui palju viitsid tööd teha.
Variant 1 oleks pöid üle kruntida ning värvida tugeva värviga üle. Teine võimalus katta pöid PVC plastikuga, mis ei ole küll väga originaalne kuid ilmselt eluaegne. Mõlemal eelnimetatud juhul peaksid pöia rummust eemaldama, liivapritsist läbi laskma ning pärast ratta uuesti koostama. Kolmas variant on lihtsaim, ära hakka lammutama seda, mis töötab - käi pöid kergelt liivapaberiga üle, katta rumm ja kodarad kinni ning lase lihtsalt musta aerosoolliga üle. See kaitseb pöida korrosiooni eest piisavalt ning kui hiljem sõitmise kõrvalt aega saad, siis võid alati uuesti ja paremini teha.
Pilli kindlasti lõhki ajama ei hakka originaalsuses aga tahaks korralikult teha.Pöiad ja rummud juba teineteisest eradatud.
Onud, kes su tsikli pöiad liivapritsist läbi lasevad ning termoplastikuga katavad asuvad Tartus. nende kontaktid ja mõned näited tehtud töödest leiad aadressil http://www.aiad.eu/index.php?option=com_...&Itemid=12
Praegu käsil kodarate ettevalmistamine tsinkimiseks.Kas ainult kerge pinnapealse rooste peaks ka eemaldama või teeb seda happevann?
Ükskõik mis galvaanikaga, aga ära sa vindi peale galvaanikat lase. Keermelõikur ei taha kuidagi seda galvaanikat võtta.
Kas mitte tsinkijad ise neid eelnevalt happevannist läbi ei lase.Või olen millestki valesti aru saanud.
Soovitati ka kõik asjad vasktraadiga omavahel kokku siduda.Milleks see hea?Ja kui siduda mis saab siis sellest kohast kus traat detailiga kokku puutub?
Peab ikke muretsema küll. Olen pidanud ise ühe taastatava Jawa kodara vindid kõik ükshaaval üle keerama.
Soolhappega on kitsaks läinud. Niisama leotamiseks kõlbab isegi mingine kanalisatsiooni puhastamiseks mõeldud vedelik,milles soolhapet sees. Selle lahusega kahjuks ei saa saltserit teha ega ka mitte tinutamise juures kasutada. Kui juhtub kätte puhas soolhape,tuleb seda kindlasti veega lahjendada,kindlasti lahjemaks,kui poole võrra,samuti tuleb ettevaatlik olla! Las targemad õpetavad,kas tuli hapet vette kallata või vastapidi.....
Neutraliseerimiseks kõlbab esialgu vesi ja siis mingit muud asja. Ei ole saanud seebikivi,seega ei ole saanud ka katseid teha. Mul muud polnud,kui tegin tuhavett. Sellest on kahjuks vähe kasu,kuid selleks kõlbab,kui lähiajal kodarad tsinkida viid...
Dekoratiivkroom (vask+nikkel+kroom) moodustab piisavalt paksu kihi, et sellega ei saa poltide keermeid katta. Keermete puhul kasutatakse nn kõvakroomimist, ehk keermele läheb ainult kroomikiht (0,5 mikronit).
1) Soolhape on nt Keemiakaubanduse OÜ-s vabalt saadaval , viimati maksis 5L kanku 33% hapet u 10-15 EUR. Teine variant on kasutada ortofosforhapet, hind samas suurusjärgus. Seebikivi on samuti saadaval lahuse või graanuli kujul, 25L kanku (minimaalne kogus!) 50% seebikivilahust u 25 EUR. Väikseid koguseid saab graanulitena, aga siis peab seda ise vette segama (kuumakindlad klaasnõud vajalikud).
2) Tsinkijad lasevad jupid soolhappevannist läbi peamiselt vana tsingi eemaldamise eesmärgil, rooste eemaldamiseks ei hakka neid seal keegi kaua leotama. Olen ise mitmeid kordi erinevates kohtades tsinkida lasknud (Volta, Vasar, VG) ja roostes asjad on iga kord ka roosteselt tagasi tulnud.
3) Mutrid-seibid olen ise alati tugevale tsinktraadile pannud ja u 10cm läbimõõduga võruks kokku painutanud, toimib. Poldid lahtiselt, aga vahest on mõni väiksem ka ära kadunud.
5) Rooste eemaldamiseks võib kasutada nt inhibeeritud soolhapet (15% soolhape + lisada 50g tiokarbamiidi iga liitri kohta) või 5% ortofosforhapet (protseduur aeganõudvam). Inhibeeritud soolhape seetõttu, et vähendada happe reageerimist terve metalliga. Jämedam rooste on mõistlik eelnevalt mehaaniliselt (nt harjates) eemaldada. Seejärel kodarad üleni kaetult vastavasse lahusesse. Kui rooste eemaldunud, siis rohke leige veega ära pesta. Inhibeeritud soolhappe puhul tuleb seejärel 5% seebikivilahusega, ortofosforhappe puhul 0,5% seebikivilahusega neutraliseerida. Seejärel rohke kuuma veega ära pesta.
Kumb hape valida, sõltub reaktsioonikiirusest (nt tööstuses seetõttu inh. soolhape) ja edasisest töötlusest. Kui on plaan pinnad hiljem värvida, siis on ortofosforhape parem valik, sest jätab metalli pinnale nakkumist soodustava poorse fosfaadikihi.
Siinkohal on muidugi küsitav, kas kergema rooste puhul, mis on ligipääsetav ja hõlpsasti ka mehaaniliselt eemaldatav, tasub keemiaga jändamine ja enda kondoomiks mässimine ära.
|
OSCAR-2019
|
||
Kui sa ostad reklaami (bännerid, Google Adwords vms) ja tood sellega külastajaid oma lehele, siis on ülimalt tähtis, et kampaanialeht (leht, mida kasutajad näevad esimesena peale reklaamile klikkimist) vastaks reklaamile.
Ma näen koguaeg (eriti Eestis!) kus ostetakse kallis bänner või pannakse raha tekstireklaami peale, mis näiteks ütleb “Seinavärvid! Nüüd 2x odavamad, osta kohe!” ja siis sellele reklaamile klikkides tuleb su ette kataloogi stiilis leht, kus on 3546 erinevat tootekategooriat, kus siis üks valik (mida selle karja seest ei näe) on seinavärvid. Või veel hullem – kasutaja saadetakse veebi avalehele. Miski ei ole suurem raha maha viskamine.
Kasutaja klikib reklaamile, sest miski selle sõnumis köitis teda, oli tema jaoks oluline (tal on just seinavärvi vaja) ning kui ta satub lehele, mis pole just sellest samast tootest, mis reklaamil kirjas, siis valdav enamus lahkuvad mitte midagi tegemata.
Paljud veebiturundajad ei tee muudatusi, kuna koguaeg on kiire ja juba sai ju XXX hulk raha kulutatud veebi tegemisele. Pealegi on jõulud kohe tulemas, kus sa enam leiad aega muudatusi teha.
Jama. Tihtipeale suurimad positiivsed muutused tulevad läbi väikseimate muudatuste. Millega peaksid proovima mängida kohe praegu:
“Lisa ostukorvi” nupp. Mängi selle nupu suuruse, värvi, paigutuse ja sõnastusega. Kui sul on e-pood kus sa müüd rohkem kui 1 asja, siis reeglina pole hea mõte kasutada teksti “Osta” või “Osta nüüd” – see on paljude jaoks liiga agressiivne, nad ei pruugi olla veel valmis ostma. Sellelaadsetes testides “Lisa ostukorvi” toob alati paremaid tulemusi kui “Osta”.
Saatekulud. Proovi kui suur mõju on sellel kui lubad kauba tasuta kohaletoimetamist ja rõhutad seda fakti suurelt.
Rohkem infot toote kohta. Kuldreegel on see, et mida kallim toode, seda rohkem infot inimene vajab, et enda jaoks seda ostu õigustada. Lisa nii palju infot kui võimalik iga toote kohta. Mida rohkem müügile orienteeritud see tekst on, seda parem. Näiteks müües kontoritoole saavutad palju parema tulemuse kui ütled, et kõik Skype progejad kasutavad seda vs see on musta värvi ja 150 cm kõrge.
Selge tootetagastuspoliitika. Internetist kaupu ostes on alati hirm, et mis siis, kui see kaup “päris elus” pole nii ilus kui internetis tundub. Lämmata see hirm juba eos märkides nähtaval kohal, et kogu kauba saab 14, 30 või 365 päeva jooksul tagastada.
Paremad tootepildid. Mida suuremad, selgemad ja värvilisemad pildid sul toodete kohta on, seda parem. Lisa nii palju pilte kui võimalik.
Täpselt millised muudatused (ntx millised sõnastused) tooksid parimaid tulemusi on ette peaaegu võimatu ennustada – seega ära tee seda. Mida sa aga peaksid tegema on testima. Loo oma peamistest müügilehtedest palju erinevaid versioone, kus on erinevad pildid, erinevad pealkirjad, loosungid, tekstid, lisaboonused. Kasuta Google Optimizerit (see on tasuta ja väga sobiv enamike vajadustele) või muud testimise vahendit, mis sulle ütleks, milline leht või kombinatsioon on kõige tulemuslikem.
Kui inimene tuleb mingile veebilehele, siis ta peab saama 10 sekundi jooksul vastused nendele kolmele väga olulisele küsimusele:
Rõhutasin seda viimast puntki meelega – see on koht, kus Eestis peaaegu kõik mööda panevad (ja mis saab just sinu eelis olla, kui sina seda õigesti teed).
Sul peab olema unikaalne müügipakkumine (USP – unique selling proposition), mis eristab sind selgelt konkurentidest ja annab põhjuse sinult ostmiseks. USP pole sinu äri kirjeldus. See peab vastama küsimusele “kui mina olen su ideaalne klient, siis miks ma peaksin ostma sinult – ja mitte su konkurentide käest?”
Kõige efektiivsem USP keskendub ühele ainsale apektile, ühele ainsale vajadusele, soovile. Mida sa saad öelda, mida su konkurendid ei saa?
Kui oled sellega valmis saanud, siis positsioneeri seda igal lehel – võimalikult nähtavas kohas. Kui sa ei anna külastajale teada, miks ta peaks just sinu käest ostma, siis nad ei osta ka.
Pea meeles, et loosungid stiilis oleme parimad, juhtivad, kiireimad jne ei tööta. Selliste tühjade lausetega on kõik inimesed olnud aastaid üleküllatud ja keegi ei usu seda. Sa lihtsalt solvad inimeste intelligentsust sellega.
Iga ostutehinguga on alati seotud risk, seda eriti internetis. Näiteks kui sa müüd kalliskive ja ehteid, siis võivad olla ostja jaoks järmised riskid:
…ja nii edasi. Iga toote puhul on ca 10 suuremat ja väiksemat riski, mis panevad ostja kõhklema. Kui kõhklus võidab, siis jääb ost tegemata. Sinu ülesanne on teha nimekiri IGAST potentsiaalselt kahtlusest sinu poolt müüdavate toodete suhtes ning kõiki neid punkte adresseerida.
Kui ta kahtlustab krediitkaardiandmete pealtkuulamist, siis pane lehele embleem, et kõik tehingud on 128-bitise krüpteeringuga. Kui kahtlustavad, et kaup ei sobi, kuuluta, et saavad selle ilma jamadeta 14 päeva jooksul tagastada. Ja nii edasi.
Adresseeri neid kõhklusi kohe kui need tekivad – st iga tootelehe juures peaks olema võimalik leida infot, mis minimeeriksid need kahtlused.
Kui sa just ei müü esmatarbe kaupu, siis tõenäoliselt su potentsiaalsed kliendid ei vaja su toodet. Vajamisel ja tahtmisel on suur vahe. Kui sinu toode kuulub “tahan” kategooria alla, siis reeglina pole inimestel kiiret selle ostmisega. Sinu ülesanne on tekitada inimestes tunne, et nad peavad kiirustama. Sa saad teha seda kõige lihtsamalt aja- või koguselise defitsiidiga:
Sageli ei tee külastajad su lehel ostu seetõttu, et nad arvavad, et äkki saab kuskilt mujalt odavamalt, kiiremalt või mugavamalt. Nad soovivad veel “ringi vaadata”. Kui leiavad, et läpakas, mida sa müüd, on täpselt sama hinnaga ka mingil muul lehel, siis suurem osa neist tagasi ei tule lojaalsusest, vaid ostavad selle viimati külastatud lehelt.
Selle vältimiseks rõhuta oma toote eksklusiivsust. Kui sa oledki toote X ainus müüja Eestis või maailmas, siis kuuluta seda. See annab põhjuse sinu lehele jäämiseks ja mitte “veel ringi vaatamiseks”.
Kui sa ei müü eksklusiivset toodet, siis saad muuta oma teenuse selle ümber eksklusiivseks. Ainus müüja, kes sulle toob selle kauba 24h jooksul kätte. Ainus müüja, kust saad selle 10% odavamalt kui mujalt (kui see tõsi on). Mida sa saaksid oma pakkumise juures muuta ainulaadseks?
Suur osa e-kauplejaid teeb selle vea, et mängivad vaid müügi peale: nad pakuvad külastajale võimalust vaid osta kaupu. Ja siis minema tõmmata. Rumal käik.
Selle asemel, et teha agressiivset surumist, anna inimestele atraktiivne põhjus liituda sinu postiloendiga. Kasuta seda postiloendit suhtearendamiseks ja kasutajatele väärtuse loomiseks juba enne kui nad sinult ostavad.
Pea meeles, et kui sa ütled “liitu meie uudiskirjaga”, siis praktiliselt keegi ei liitu. Anna neile selged kasudest lähtuvad põhjused selle tegemiseks (nt “saa teada millal meil sooduspakkumised on”).
Kui sa korjad potentsiaalsete klientide andmeid, siis sul on tulevikuks andmebaas potentsiaalsetest ostjatest. Jääb ära iga kord kalli reklaamikampaania tegemine ja otsast peale hakkamine.
Kui paned rõhku nendele 7 elemendile, siis on müüginumbrite kasv garanteeritud. Mis võiks veel parem olla.
[…] tooteid just vaja ja juba teevad samme nende toodete leidmiseks. Sinu ülesandeks jääb (peale hästi müüva veebilehe loomise) siis head müügitööd […]
|
OSCAR-2019
|
||
Inglise Buldog on väga vana tőug, kelle päritolu ei ole täpselt teada. Ta on inglise juurtega ja üldiselt usutakse et ta sugupuu ulatub vanade muinasrooma molossideni. Alates 1209 aastast ja edaspidi teatakse buldogisarnaste koerte osalemisest Stampfordis härjajahtimisel mis oli poolreligioone ohverdusrituaal. Tőenäoliselt juba palju varem kasutati selliseid koeri erinevates loomade vahelistes vőitlustes kus tihti vőis buldogi vastaseks olla härg, karu, lővi vői metskult. Haruldased ei olnud ka koerte omavahelised vőitlused, nagu meile vast tänapäeval tuntumat kirjeldab Jack London oma raamatus „Valgekihv“
Aastal 1835 kui Inglismaal keelati koertevőitlused jäi buldog töötuks ja teda ähvardas väljasuremisoht. Őnneks leidus entusiaste kes vőtsid endale ülesandeks päästa tőug ja teha temast ühiskonnakőlbulik.
Sihiteadliku aretustööga asendati buldogi ründamiskirg sőbralikkusega kuid julgus, vastupidavus ja jäärapäisus jäid alles kuni siiani.
The Bulldog Club, buldogite tőuühing Inglismaal asutati 1875, ja see on vanim siiani eksisteeriv tőuühing maailmas. Esimene tőukirjeldus töötati välja 1876 ja selles ei ole sest ajast saadik erilisi suuri muudatusi tehtud.
Tőukirjelduses viidatakse mitmele omadusele mis olid abiks härjavőitlustel. Koer pidi olema madal, saamaks rünnata härga ta sarvede alt. Tal pidi olema suur, ligi 90kraadi avanev suu, et ta saaks haarde oma ohvrist ka tagumiste purihammastega, Suur suu vajas suurt pead vőimsate lőualihastega. Koer vajas vőimsat őlavööd mis andis talle stabiilsust ja jőudu kiirel rünnakul, ja kitsamat tagaosa mis andis järgi kui härg tőukas koera proovides murda ta selga. Koon pidi olema ülespoole suunatud, ja ninasőőrmed pidid olema suured ja asetsema sedasi, et koer saaks vabalt hingata ka siis kui ta härja küljes rippus.
Härjast voolav veri juhiti nina,- ja pősevoltide abil maha, nii ei seganud see hingamist ja ei sattunud silmadesse mis omakorda pidid asetsema teineteisest vőimalikult kaugel selsamal pőhjusel. Esijalgadest kőrgemad tagajalad, aitasid koera hüppel härja kallale altpoolt. Kompaktse kehaehitusega, lühikese kaela ja korpusega koeral olid paremad ellujäämisvőimalused kui härjal őnnestus oma ründaja sarvedega őhku lennutada. XX sajandi tőuaretus on buldogile iseloomulike eksterjööriomadusi tugevalt ülerőhutanud lisades koerale ka massiivsust.
Tänapäeva buldog on puhtal ainult nn diivanikoer kes saab suurepäraselt läbi nii inimestega kui ka teiste loomadega. Ta eeldab et kőik ta ümber on sama sőbralikud kui ta ise ega saa aru oma esmapilgul julmavőitu ja ähvardava näoilme mőjust teistele. Tänapäeva buldogi käitumine on kardinaalselt erinev oma vőitluskoertest esiisade omast kuid on arvatud et temas on siiani alles ligi 70 protsenti oma kunagistest pöörasest verest. Räägitakse, et tänapäeva buldog ei ründa kunagi esimesena kuid samas ei jäta kunagi ka väljakutsele vastamata.
Iseloomult on buldog üks heasüdamlikumaid ja kannatlikumaid koeratőuge ja seetőttu suurepärane valik lastega peresse. Buldog haugub haruharva ja ainult siis kui see tema arvates tőesti vältimatu on. Buldog ei vaja pikki jalutuskäike ja tema lühike karvkate vajab minimaalselt hooldust. Küll aga vajavad ta rikkalikud näovoldid ja kortsud tihti lausa igapäevast hooldust. Tasub kindlasti ka meeles pidada, et buldog on vast üks väheseid koeratőuge kes reeglina ei oska ujuda oma suure „erikaalu“ ja lühikeste käppade tőttu mispärast tuleb veekogude läheduses olla väga tähelepanelik. Liigagi tihti on loomupärane hulljulgus ja tihti esinev veearmastus nii mőnelegi buldogile saatuslikuks saanud.
Nagu peaaegu kőikidel tőugudel, esineb ka buldogitel erinevaid haigusi. Muu hulgas näiteks puusaliigeste düsplaasia on erinevates astmetes suhteliselt tavaline, kuid buldogile omase vőimsa lihasmassi ja vähese liikumisvajaduse tőttu ei tekita see koerale reeglina mingeid vaevusi. Ja nagu muudelgi lühikesekarvalistel tőugudel esineb ka buldogil küllalt sageli furunkuloosi ja ka muid naha ja allergiaprobleeme. Harvad pole ka kőikvőimalikud probleemid silmadega. Olgu siinjuures nimetatud sisse, vői väljapoole pöördunud silmalaud, üleliigsed ripsmed, mis silmamuna vastu hőőrudes ärritavad, pőletikuline nn kolmas laug (cherry eye).
Lühikarvaline, masajas, õigemini madalajalgne, laia kehaehitusega, jõuline ja kompaktne. Kerega võrreldes on pea üsna suur, kuid samas ei tohi näida ülemäära kogukana, nii et häiritud oleks üldmulje ja koer tunduks ebardina või et see mõjutaks koera liikumisvõimet. Näoosa on lühike, koon on lai, tömp ja ülespoole tõmbunud.
Äärmiselt ebasoovitavad on tuntavate hingamishäiretega koerad. Kere on lühike, hästi kooskõlastatud osadega, ilma vähimagi viiteta rasvumisele. Jäsemed on toekad, hästi lihaselised ja tugeva konditsiooniga. Tagavööde on kõrge ja tugev, kuid raske esivöötmega võrreldes veidi kergem. Emased ei ole nii võimsad ja imposantsed kui isased.
Avaldab muljet oma kindlameelsuse, jõu ja aktiivsusega. Tähelepanelik, julge, lojaalne, usaldusväärne, vapper, pahura ilmega kuid heatahtliku olemusega.
Küljelt vaadates näib pea kuklast kuni ninaotsani hästi kõrge ja lühikesena. Laubapartii on lame, nahk pea peal ja selle ümber on lõtv ja peente kurdudega, mis ei või aga olla välja ulatuvad või rippuvad. Kuklaluu on markantne, lai, kantis ja kõrge. Lauba koonule üleminekust (laubalõikest) kuni kolju keskosani kulgeb lai ja sügav laubavagu, mis on tuntav kuni kuklakühmuni. Näo-osa on eespoolt põseluid kuni ninaotsani lühike, nahakurdudega. Vahemaa silma sisenurgast (või laubalõike keskpunktist silmade vahelt) kuni ninaotsani ei ole suurem kui vahemaa ninaotsast kuni alamoka servani.
Kolju : Kolju ümbermõõt on suur. Eestvaates tundub see lõuast kuni laubani hästi kõrge; samuti ka hästi lai ning kandiline.
Eestvaates peavad erinevad näo osad sümmeetriliselt ulatuma kummalegi poole pea mõttelist püstist telgjoon.
Ninapeegel : Nina ja sõõrmed on suured, laiad ja mustad, mingil juhul mitte maksakarva, punased või pruunid. Ninaotsast silmade suunas laskuv. Suured, laiad ja avatud ninasõõrmed, millede vahelt kulgeb märgatav sirge püstjooneline vagu.
Koon : Lühike, lai, ülespoole tõmbunud ja silmanurgast kuni suunurgani hästi sügav. Ninavoldid ei tohi rikkuda tahasuunas kaldus kulgevat profiiljoont.
Mokad : Ülamokad on paksud, laiad, rippuvad ja hästi sügavad, külgedelt alalõuast üle ulatudes seda kattes,
Alalõuad ulatuvad ettepoole ülalõugadest ja on ülespoole kaardunud. Laiad ja kandilised lõuad on kuue väikese, sirges reas seisva lõikehambaga teineteise suhtes laia asetusega kihvade vahel. Suured ja tugevad hambad ei ole suletud suu korral nähtavad.
Silmad : Eest vaadates asetsevad madalal lauba all, hästi kaugel kõrvadest. Silmad ja laubalõige on samal
sirgjoonel, mis kulgeb täisnurga all ristisuunalise laubavaoga. Asetsevad teineteise suhtes hästi laialt,
kusjuures silma välisnurk jääb siiski sissepoole põse väliskaart. Ümarad, mõõduka suurusega, mitte sügaval
asetsevad ega ka väljapungituvad; silmade värv on hästi tume – peaaegu must; neist ei tohi silmavalget näha olla ka siis, kui koer ringi vaatab. Ilma nähtavate silmaprobleemideta.
välisservade kõrgeima punkti kohal, nii et kõrvad asuksid võimalikult kaugel teineteisest ja võimalikult kõrgel silmade kohal ning võimalikult kaugel ka neist. Väikesed ja õhukesed. Korrektsed on „rooskõrvad“, s.t kõrvad, millede tagaservad murduvad sissepoole ja esiservad tõusevad üles ja seejärel painduvad voldina taha, kusjuures kõrvalehe sisepind jääb osaliselt nähtavaks.
Mõõduka pikkusega, hästi jäme, sügav ja jõuline. Hästi kaarduv kuklajoon, rohkete lõtvade ja paksude
nahavoltidega kurgualuse piirkonnas, mis kulgevad mõlemalt poolt alalõuast rinnani ja moodustavad kaelaloti.
Ülajoon : Vahetult õlgade tagant on selg veidi alla vajunud (madalaim koht), sellest alates peab lülisammas hakkama nimme suunas tõusma (kusjuures puusapartii kõrgeim punkt asetseb turjast kõrgemal), seejärel laskub ülajoon kaarekujuliselt ja üsna järsult saba suunas („roach-back“ – karpkalaselg), mis on üheks sellele tõule kõige iseloomulikumatest tunnustest.
Rindkere : Rinnakorv on lai, külgsuunas kaardunud, markantne ja sügav. Kere on pikalt tahasuunas roietega
hästi toestatud; rinnakorv on mahukas, ümar ja õla ülaservast kuni rinnakuluu madalaima punktini hästi
Rinnakorv on suur oma läbimõõdult, esijalgade kohalt ümar (mitte lamedate vaid hästi kaardus roietega).
karvanarmasteta või karmi karvata. Mõõduka pikkusega – pigem lühike kui pikk – algusosast jäme ja kiiresti tipu suunas ahenev. Asetseb allapoole suunatult (ilma selgelt ülespoole pööratud sabaotsata) ega ulatu mitte kunagi ülespoole seljajoont.
Esijalad on väga toekad, hästi arenenud, teineteise suhtes laia seisuga, jämedad, lihaselised ja sirged. Nende väliskontuur näib veidi kaarduvana, kuid luud ise on tugevad ja sirged, mitte kõverad või saabeljad;
tagajalgadega võrreldes lühemad, kuid mitte nii lühikesed, et seeläbi selg tunduks pikk või koera aktiivsus häiritud oleks ja ta ise vigasena mõjuks.
Õlad : Labaluud on laiad, kaldus asetusega ja sügavad, väga jõulised ja lihaselised, neist jääb mulje, nagu
Üldilme : Tagajalad on tugevate luudega ja lihaselised, võrreldes esijalgadega pikemad, mistõttu on ka
puusapartii kõrgemale tõstetud. Nimmest kuni kannaliigeseni on jalaosa lihaseline ja pikk, pöid on aga
Kannaliigesed : Eelnevast tuleneb, et kannaliigesed on suhteliselt lähestikku ja tagakäpad omakorda välja
Esikäpad on sirged ja vaid veidi välja pööratud, keskmise suurusega ja üsna ümarad. Tagakäpad on ümarad ja
Iseloomulikult raske ja seotud, lühikese ja kiire sammu korral näib see varvastel kõndimisena; tagakäppasid
kõrgele ei tõsta ja nii tunduvad need mööda maad lohisevatena; jooksmisel liiguvad õlad vaheldumisi veidi
KARV : Peene struktuuriga, lühike, tihe ja sile (kõvadus tuleneb vaid lühidusest ja tihedusest, mitte traatjas).
VÄRVUS : Ühevärviline või ühevärviline musta maskiga või musta koonuga (Smut - nõgine). Lubatud on ainult
ühevärvilisus (kusjuures värvid peavad olema alati kirkad ja puhtad), nimelt vöödiline, punane oma kõikides
toonides, võik, hirvepruun jne, valge ja laiguline (s.t valgel põhjal ühte eelnimetatud värvi laigud). „Dudley“ (s.t pigmenteerumata ninapeegel), must ja piirdega must on äärmiselt lubamatud värvused.
Iiri veespanjel on väga vana koeratőug kes on pärit Iirimaalt, kuid päris täpsed andmed tema pōlvnemise kohta siiski puuduvad. Arvatakse, et Iiri...
Koertega seonduvas kirjanduses räägitakse väga palju karjasuhetest, rõhutatakse vajadust kehtestada end koera jaoks karjajuhina ja kirjutatakse ka...
Anglo-prantsuse väike hagijas ehk Anglo français de petite vénerie, on pärit Prantsusmaalt. 16 sajandil ristati omavahel Inglise ja Prantsuse hagijaid,...
argus esmaabi karvutud koerad kutsika areng kuumarabandus käitumisprobleemid oksendamine sotsialiseerimine
|
OSCAR-2019
|
||
Hotellid Henley – Hotels.com abiga on lihtne leida sobiv hotell Henley, võrrelda tubade hindu ja kohe vaadata vabade kohtade olemasolu. Meie veebilehel on imelihtne leida ja broneerida reisiks soodne Henley hotell. Iga hotell on varustatud kaardiga. Lisaks hotellitubade kirjeldustele ja fotodele oleme lisanud külastajate hinnagud ja pikemad arvustused, kus on juttu hotelli asukohast, ümbruskonna meelelahutusvõimalustest, tubade mugavusest ning majutuse ja teenuste kvaliteedist. Meie kliendiprogrammiga Hotels.com™ Rewards liitudes teenite iga 10 öö eest 1 öö tasuta.
Kas sul on igav sama vana vähese karbamiidi köögiviljaga? Kas olete proovinud Bok Choy't? See on terve roheline köögivilja, kes kuulub kapsa perekonda.
Tavaliselt leiad bok choy, mida kasutatakse Hiina toidus. Sellepärast nimetatakse seda ka hiina kapsaks. Seda köögiviljat on lihtne tuvastada selle pikkade valgete vartide ja tumeroheliste lehtedega.
Selle köögivilja nimetus on väiksem kui "baby bok choy", mis on väiksemate varte tõttu väiksem. Selles köögiviljas on suuremate sortide tüüpiline pea umbes 18 g süsivesikuid. Ja see Hiina kapsas on väga toitev.
Bok choy'ile iseloomulik toit on umbes üks tass. Igal serveerimisel on ainult 9 kalorit väikese koguse valku ja kiudaineid. See sisaldab umbes 32 milligrammi vitamiini C ja 3128 rahvusvahelist ühikut (RÜ) A-vitamiini. Toidul on ka umbes 176 milligrammi kaaliumit, 46 milligrammi naatriumi, 74 milligrammi kaltsiumi ja 13 milligrammi magneesiumi. Kogu selle hea kraami sees pean seda köögivilja sööma sagedamini sööma.
Bok choy on tavaliselt aurutatud, keedetud või sega-praetud. See on kõige paremini lõigatud ja pannakse praadima koos liha ja sojakastmega. See aitab varred väikesteks viiludeks lõigata, kuna nad võivad lehti küpsetada natuke kauem.
Selle kana bok choy retsepti jaoks lisatakse beebi mais. See on kooritud kiudude valmistamiseks, mis muudab võrgu süsivesikute arvu üsna madalaks. Kuigi kõige parem on sega praadida vees, võib kasutada tavalist malmist pannilindit.
Kui te eelistate maisi mitte kasutada, võiks selle asemel kasutada teist vähese karbamiidi kööki, nagu lillkapsas. Paljud inimesed tunnevad muret geneetiliselt muundatud organismide pärast või hoiduvad teravilja söömisest. Kui oled üks neist, võite soovida teha see kana bok choy segada praetud seeni.
See Aasia inspireeritud kana bok choy ja baby maisisegud-fry roog oleks hästi ühendatud madala süsivesinikega lillkapsa riisi. Lihtsalt võta peeneks hakitud lillkapsast ja aurustage mikrolaineahjus viis minutit.
Võite selle retsepti muuta oma maitse järgi. Liha ja köögiviljade segamine praadimajad on alati minu toidus põhitoiduks.
Selle tassi valmistamiseks kasutatakse tavaliselt kõrgemaid süsivesikuaineid. Kuid nüüd, kui traditsioonilist retsepti on lihtne muuta tervislikumaks madala süsivesinikega tassi!
Selle keto madala carbi juustukoogi retsept on toonud kaasa tugevaid mälestusi. Sellepärast, et need pina colada juustukookide koogikesed olid esimene lihtne juustukooki retsept, mille ma blogis postitasin, ja see postitus muutis kõike.
See esimene madala süsivesikujuustu juustukooki retsept ja selle juurde kuuluv ametikoht oli pöördepunkt terviklikuks Yumiks. Mitte ainult ei lange kokku nii saidi kui ka selle fotograafia uue ümberkujundamisega, kuid just siis, kui ma määratlesin blogi teemat kümne koostisainega vähem või vähem vähem küpsetatud retsepte.
Ma läksin sihilikult retsepte valides ja võttes kohutavaid pilte, keskendudes oma lugejatele ja muutes teid minu prioriteediks. See lihtsalt näitab, et projekti visiooni loomine võib muuta kõik erinevad.
Kuna tean, et kõik on kiire ja lihtne lihtne madala süsivesikute retseptid, see on ka see, mida ma ka armastan. See teeb mulle palju õnnelikumaks teada, et ma ei ole selles üksi.
Ma isegi loonud juhendi, kuidas alustada keto dieedi või vähese süsinikuarvuga toitu ja täielikku vähese karbamiidi keto toidu loendit – juhul, kui hakkate lihtsalt alustama või vajate lihtsalt ressursse. Ma olen lihtsalt tänulik, et olete siin!
Mandli jahujuustu kookikoort on täiesti võine ja purustav, samal ajal kui täidis on sile, kreemjas ja tihene kõik korraga. Ja see jääb kehtima selle kohta, mis siin siin on tähtis kui tervislik jumal. See on lihtne, kiire, vähese süsivesikutega, gluteenivaba ja sisaldab vaid kaheksat koostisainet.
Samas üritan ma teenida seda mõnele sõpradele, kes ei hooli neist asjadest. Vean kihla, et nad ei suuda erinevust öelda!
Jah, see madala süsivesikutega juustukook on sama rikas kui suhkru- ja gluteeniga täidetud kolleegid.
Selle madala süsivesikutega keeksikoogi jaoks on teil vaja vaid kaheksat koostisosa. Ja nad kõik on päris lihtsad.
Need on põhilised keto-tšekkide koostisosad, millest igaüks on murettekitav. Variatsioonide jaoks on mõned variandid, millest ma ütlen teile allpool.
Mitu süsivesikuid juustukookis? Mul oli selles retseptis toitainete kohta palju küsimusi. Regulaarne juustukook on kogu suhkru tõttu suhteliselt kõrge süsivesikuid, kuid sellel madala süsivesikujuustu puhul on iga viilu kohta palju vähem:
Pidage meeles, et paljudel veebikalkulaatoritel on selle keto tüüikakoja jaoks toitumisalane teave vale. Sellel on kaks põhjust:
Enamik veebikalkulaatoritest ei tunne ära, et erütritooli võib süsivesikute arvust välja arvata. Seda seetõttu, et see metaboliseerub halvasti. See tõesti lisab! Valitud vähesed inimesed arvavad endiselt erütritooli kogu süsivesikute arvu järgi, kuid see on nii alati võrgukarbideta. Selle kohta saate lugeda rohkem minu magusainete juhendist siin.
Ürgmised vead on koorjuustu puhul tavalised. Enamik toitumisalaseid märgiseid, kaasa arvatud poes olevad tooted, ümardatakse üles või alla lähima kogu süsivesiku koguseni, kuid serveerimine on ainult unts. Kuna see suhkruvaba juustukoogi retsept nõuab 32 untsi koorimienti, on ümardamine lisandunud suurtele erinevustele! Retseptide kaardi toitumisalane teave kasutab täpse süsivesikute arvu otse USDA riiklikust toiduvarude andmebaasist, mis on kõige täpsem. Kui soovite näha neid väärtusi kõikidele madala süsivesinikega toiduainetele ja vaadake oma toitumismärgiste arvutamiseks kasutatavaid väärtusi, leiate siit kogu madala süsivesiku ja keto toidu nimekirja.
Seega, kui kasutate makrode jälgimise kalkulaatorit, soovitaksin selle suhkruvaba tšekikoni lisada kohandatud kirjetena ja saate kasutada retseptikaardi väärtusi.
Meil on sadu arvustusi ja ma ei ole kuulnud liiga palju aruandeid probleemidest selle madala süsivesikutega juustukoogiga. Siiski tahaksin teha võimalike probleemide lahendamiseks.
Üks probleem, mida inimesed mõnikord tunnevad, on suhkruvaba juustukooki krakkimine. Enamasti on selle põhjustanud järsud temperatuuri muutused. Enne külmutamist veenduge, et juustukook jahutaks loendurile.
Kaevandus ei purune tavaliselt, kuid kui soovite, et see oleks ohutu poolel, võite keedukooki küpsetada veevanni.
Lükake fooliumist väljapoole jääv niiskus, valage väike vesi suuremale paanile ja asetage fooliumiga vooderdatud juustukook pannile. Siis küpseta. Tavaliselt jätavad selle sammu mugavuse huvides vahele, kuid võite selle proovida, kui teil on purunemisega probleeme.
Teine asi, mis võib põhjustada pragusid, on lihakooki üleküpsetamine. Ärge tehke seda, sest pragude kõrval on tekstuur nõgus ja mitte nii hea.
Kuidas selgitada, kas juustukook on valmistatud võib olla segaduse allikas.Pidage meeles, et keto-tšekipur on kastan ja ei küpseta täielikult.
Juustukook on valmistatud siis, kui keskus on peaaegu seatud, kuid on ikka jiggly. See seab rohkem, kui see lauale jahtuda ja siis külmikus üleöö.
Ma ei ole proovinud teha suhkruvaba juustukooki erinevat maitset, kuid andke mulle teada, kui teil on taotlusi! Vastasel korral on allpool mõned valikud, mida ma juba testitasin.
Suhkruvaba juustukooki – kooriku ja täidisega – on kaks osa magusaineid. Sidususe kaalutluste tõttu on need erinevad. Ma kasutan ainult looduslikke magusaineid mõlemale.
Mandli jahu tšekkide koorikretsept on üsna lihtne ja võib kasutada peaaegu kõiki granuleeritud magusaineid. Võite kasutada granuleeritud erütritooli, granuleeritud ksülitooli või erütritooli segu – kas munkfruit / erütritool või stevia / erütritool. Kontrollige minu konversioonide graafikut, kui soovite valida midagi muud kui puhas erütritool.
Pulbriline magusaine on ka koore jaoks peeneks, kuid tavaliselt kallim, mistõttu ei ole põhjust seda kasutada koorikul, kui see pole just teie jaoks. Ma ei soovita vedelaid magusaineid või super kontsentreeritud tooteid nagu puhas stevia või puhas munk puu, sest see muudab kooriku märki ja kuivat.
Täite jaoks vajate pulbrilist magusainet. Ei ole granuleeritud, mitte vedel, ei superkontsentreeritud. Pulber! Magusaine annab suhkruvabast juustukoerast mõne osa ja pulbriline konsistents on vajalik, et lõpptulemus ei oleks teraline. Soovitan kas pulbristatud erütritooli või pulbrilist munkfruit.
Madala karbamiidi kastmesisaldusega kastmed vajavad vaid neli koostisosa – mandli jahu, erütritooli, võid ja vaniljeekstrakti.
Keto juustukook koorikuga mandli jahu või muu pähkli jaga – Kirjutatavas retseptis kasutatakse puhastatud mandli jahu, mis on minu # 1 valik. Mandemi jahu võib töötada hästi, kuid tekstuur pole nii tore. Muidu võite seda segada teiste pähklite abil – ka makadaamiapähkli jahu või maapähklid oleksid ka maitsvad!
Kookospiimajahujuustu koorik – Võite kasutada mandli jahu asemel kookosjahu, kuid see ei ole asendus 1: 1. Kui soovite kasutada kookospiimajahu, siis koorikut valmistada samades vahekordades nagu juustukooki koogikesi ja seejärel vajutage lihtsalt kuplikute asemel vedruvormipaketile. Vastasel juhul saate retsepti järgida allpool nagu tavaliselt.
Madala süsinikusisaldusega koorimata juustukook – Lõbutsege koorikut täielikult! Lihtsalt valage täidis otse pannile ja küpsetage nagu tavaliselt. Selleks, et vältida kleepumist, veenduge, et paneksite pannile pärgamentpaberi.
Suhkruvaba juustukook ilma võideta – Ma eelistan keto-juustukookide maitset ja konsistentsi võiga, kuid see ei ole kohustuslik. Kookospähkliõli või kookosõli ka töötaks selle asemel.
Lõpuks võite vabatahtlikult teha see suhkruvaba juustukook kapsikoogudeks, kui soovite. Võite järgida minu küüslaugukapi retsepti või järgige seda, aga tee seda kimpvinasse (veenduge, et see oleks jooneline).
Muide, selle keto tüüikakoja ettevalmistusaeg on sõna otseses mõttes vaid kümme minutit! See on umbes viis minutit kooriku jaoks ja viis minutit veel täidiseks.
Nii nagu (peaaegu) ükskõik milline muu lihtsa juustukooki retsept, võite isegi seda teha ja külmutada. (Enne külmutamist veenduge, et pärast küpsetamist see täielikult jahtub.)
Nüüd jääb vaid üks oluline küsimus. Mida te kavatsete oma madala süsivesikujoogiga juustukoogi alustada?
1 1/4 tassi pulber erütritooli (erütritool peab olema pulbristatud, samuti võib kasutada pulbrilist munk-puuvilja magusainet)
Kuumuta ahju temperatuurini 350 ° F (177 ° C). Määrige vedeliku paani (23 cm) (või pärgamapaberi abil põhja).
Mandli jahu täidisega kooriks valmistamiseks segage mandli jahu, sulatatud võid, erütritool ja vaniljeekstrakt keskmises kausis, kuni see on hästi kokku pandud. Tainas on pisut koorem. Vajutage tainas ettevalmistatud panni põhjale. Küpseta umbes 10-12 minutit, kuni see on peaaegu kuldne. Laske jahtuda vähemalt 10 minutit.
Vahepeal võta koorejuust ja pulbristatud magusaine kokku väikese kuni keskmise kiirusega, kuni kohev. Häbida munadest ükshaaval. Lõpuks peksid sidrunimahla ja vaniljeekstrakti. (Hoidke kogu aeg segisti madala ja keskmise tasemega, liiga suure kiirusega tekitatakse liiga palju õhumulle, mida me ei soovi).
Valage täidis pannile kooriku kohal. Ikooni ülaosa pehmendamiseks (kasutage kondiitripaaki, et teil oleks ühtlane pealispind).
Eemaldage juustukook ahjust. Kui servad on pannile kinni, libistage serva ümber noa (ei eemalda veel vedruvormi serva). Jahutage toatemperatuuril olevasse pannil ja seejärel jahutage vähemalt 4 tundi (eelistatult üleöö), kuni see on täielikult seatud. (Ärge proovige eemaldada kook pannist enne jahutamist.)
Valmistamaks vabatahtlikku vaarika kastmes, keetke 1 tassi värsket vaarikat 2 tl vett ja magusainet maitsesta 5-10 minutiga, marjade purustamiseks spaatliga. Lisage täiendav vesi, mis teie pahaks välja paistuks.
Erütritool ei sisaldu süsivesikute arvus, sest see ei metaboliseeru. Enamik kalkulaatoreid, nagu MFP, ei tea, et seda välistada.
USDA ametlik andmebaas loetleb koorjuustu 1,56 g süsivesikuid untsi kohta. Mõned tootemärgised võivad selle üles või alla kerida, kuid see on tõepoolest sama mis tahes rasvavaba koor juustu puhul, sõltumata brändist. Mõned kalkulaatorid selle ümber on kuni 2 g untsi kohta, mis võib anda suurema erinevuse, kui ekstrapolatsioon selle madala carbi juustukoogi jaoks on vaja 32 oz.
Video esitamiseks klõpsake või puudutage alloleval pildil. See on kõige lihtsam viis õppida, kuidas teha Low Carbi tšekkit!
Nokisrästik (Vipera ammodytes) on rästiklaste sugukonda rästiku perekonda kuuluv mürkmadu, kes elab peamiselt Balkanil, kuid tema levila ulatub Kirde-Itaaliast Küklaadideni. Teda peetakse üheks Euroopa ohtlikumaks mürkmaoks, kuna tal on pikad mürgihambad, millega saab mürgi sügavale ohvri kehasse viia ja küllaltki toksiline mürk. Tegutseb peamiselt päeval ja toitub pisiimetajatest, kuid sööb ka linde, sisalikke ja teisi madusid.
Täiskasvanud nokisrästikud on enamasti alla 65 sentimeetri pikkused, üksikud isendid kasvavad kuni 90 sentimeetri pikkuseks. Emased on väiksemad kui isased. Neil on jässakas kere, pea on kolmnurkne ja eristub kehast selgelt. Pead katavad üldiselt väikesed soomused, ainult kummagi silma kohal on üks suurem kilbis. Silmade ja mokakilbiste vahel on kaks rida väikseid soomuseid. Nokisrästikul on ninamikusarv ja ta on sellega Ida-Euroopa madude seas ainulaadne. Keskkehal on risti 21 või 23 soomust.[2]
Isased on tavaliselt helehallid, emased hallikad, pruunikad või punakad, harvem ka kollakad või roosakad. Kõhualune on hallikas või roosakas, võib olla täpiline või kirju. Saba alumine pool on roosakas, roheks või kollakas. Selja peal on enamusel kas selgepiiriline tume sikksakk või rombiline muster. Rombilise mustri laigud pole alati ühendatud. Harva on seljajoon sirge ja katkematu või tuhmi värvi. Üleni musti ehk melantoonilisi isendeid peaaegu ei esine.[2]
Nokisrästikut loetakse üheks Euroopa mürgiseimaks maoks. Tal on ühe sentimeetri pikkused mürgihambad, mistõttu ta võib mürki sügavale ohvri sisse süstida.[2] Mao levila piires on hammustada saamine arvestatav oht. Balkanil esines varem surmajuhtumeid suhteliselt tihti, kuna sealsed talupojad olid harjunud paljajalu käima.[3]
Hiirte peal tehtud katsete tulemusel on mürk hinnatud küllaltki toksiliseks, kuid täpne toksilisus sõltub populatsioonist ja proovi võtmise ajast.[4] Brown (1973) annab mürgi LD50 (keskmine surmav doos ehk mediaanne letaaldoos) väärtusteks hiirtel 1,2 mg/kg veeni süstides, 1,5 mg/kg kõhukelmesse süstides ja 2,0 mg/kg naha alla süstides.[5] Novak et al. (1973) annab LD50-ks 0,44–0,82 mg/kg veeni süstides ja 0,19–0,64 mg/kg kõhukelmesse süstides. Mintoni (1974) järgi on LD50 6,6 mg/kg naha alla süstides.[4]
Mürgil on proteolüütilised ja neurotoksilised omadused ning see sisaldab vereklompide teket soodustavaid hemotoksiine. Mürgi komponendid on sarnased ja sama tugevad nagu lõgismadulastel (Crotalinae). Mürk takistab ka vere hüübimist, vähendab vereplasma kontsentratsiooni ja põhjustab veritsemist. Hammustada saanutel ilmnevad rästiklaste hammustusele tüüpilised sümptomid: valu, paistetus ja kahvatus. Sümptomid võivad avalduda kohe, vahel kaevatakse ka peapööritust ja surinat.[4]
Inimesed, hiired ja linnud reageerivad mürgile kiiresti. Sisalikele avaldab mürk vähem mõju ja kahepaiksed võivad hammustuse isegi üle elada. Euroopas levinud nastikud (Natrix) ja silenastikud (Coronella) võivad mürgi suhtes immuunsed olla.[4]
Nokisrästiku mürgist toodetakse vastumürki ka teiste Euroopa rästikute hammustuste vastu ja neid peetakse sel otstarbel isegi kasvandustes.[6][7]
Nokisrästikuid leidub põhiliselt Balkanil. Levila põhjapiir ulatub Kirde-Itaalia ja Lõuna-Austriani, väike isoleeritud populatsioon elab ka Alpides. Põhjapiir kulgeb läbi Kesk-Serbia, Edela- ja Kagu-Rumeenia kuni Musta mereni. Lõunapiiriks on Peloponnesose poolsaar ja Küklaadid ning Türgi Euroopa-osa. Nokisrästikuid ei leidu nendel saartel, kus elab milose rästikuid.[2]
Nokisrästik eelistab vähese taimestikuga kiviseid alasid, kuid neid võib leida mujaltki. Mägedes võib elada kuni 2500 meetri kõrgusel üle merepinna, levila lõunapiiril mitte kõrgemal kui 1700 meetrit. Neid võib leida ka aedadest, viinamarjakasvandustest ja kivimüüridelt. Sisalike jahtides ronivad nad vahel kaljueenditele ja põõsastele. Peamine toit on pisiimetajad, sööb ka linde, teisi madusid ja sisalikke (mõnel Egeuse mere saarel on sisalikud ka põhitoit). Noored isendid söövad ka putukaid.[8] On teatatud ka kannibalismist.[9]
Madu on aktiivne juba hommikust alates, kuid peamiselt siiski päeval, soojemates elupaikades võib tegutseda ka öösiti.[8][10] Olenevalt elupaigas valitsevatest tingimustest (oluline ka välistemperatuur) veedavad nokisrästikud 2–6 kuud talveunes.[9] Iseloomult on nokisrästikud rahulikud ja kergesti ei ärritu, liiguvad aeglaselt[8] ning ilma tõsise provokatsioonita nad üldjuhul ei hammusta. Häirimise korral sisisevad valjusti, mõned jäävad seejuures paigale ja mõned põgenevad seejärel. Ei ole välistatud, et mõni madu üritab kohe hammustada.[4]
Paaritumine toimub aprillis-mais[9] ja isased maod, sarnaselt isaste harilike rästikutega[4], võitlevad omavahel seksuaalpartneri pärast. Nokisrästik on ovovivipaarne (eluspoegija): emane toob korraga ilmale 4–15, harva kuni 20 järglast, kes on sündides 15–23 sentimeetri pikkused.[8]
Nokisrästikud taluvad vangistust paremini kui teised Euroopa rästikud ja hakkavad pidajalt enamasti juba algusest peale toitu vastu võtma.[7] Nende käsitlemine on aga ohtlik: madu on küll tasase loomuga, kuid üsna tugev ja võib järsu liigutusega käest lahti rabeleda. Seetõttu on mõistlikum madu lähemaks uurimiseks kättevõtmise asemel läbipaistvast plastikust torusse panna.[9]
Nokisrästiku taksonoomia osas puudub üksmeel ja erinevad autorid käsitlevad alamliike erinevalt. Näiteks levila põhjaosas levinud maod, kellele on iseloomulik suur kasv, pikk püstine sarv ja kollane või punakas kõhu alaosa, loetakse V. a. ammodytes alamliiki kuuluvaks, vahel jagatakse aga kolmeks eraldi alamliigiks: V. a. gregorwallneri Austrias, V. a. ruffoi Kirde-Itaalias ja V.a. illyrica Sloveenias.[2] Türgi põhjaosas ja Gruusias leiduvaid rästikuid Vipera transcaucasiana loevad mõned autorid samuti nokisrästiku alamliigiks.[11]
V. a. meridionalis[2] Boulenger[12], 1903 Albaania, Montenegro, Makedoonia, Lõuna-Serbia, Põhja-Kreeka, Türgi Euroopa osa ja Küklaadid. Väiksemat kasvu, sarv rohekas ja ettepoole suunatud, sabaotsa alaosa rohekas või kollakas.
V. a. montandoni[2] Boulenger[12], 1904 Ida-Rumeenia, Bulgaaria ja Türgi Euroopa osa põhjapiiril Väiksem arv soomuseid ja väiksem sarv, kuid kõrgem nokisekilbis.
Nokisrästikut loetakse soodsas seisundis liigiks, kuid selle arvukus kahaneb. Põhilisteks ohtudeks on ülepüük mürgi kogumise eesmärgil ja nagu paljude madude puhul, tõrjumine inimeste poolt. Nokisrästikud kuuluvad Berni konventsiooni II lisas ja Euroopa Liidu Elupaikade direktiivi IV lisas loetletud liikide hulka.[1]
|
OSCAR-2019
|
||
see, mida tema suust välja ajab muutub aina raskemini talutavaks. olgu muuga kuidas on, kohtunikud on tõesti ebaõiglased ja küündimatud, vähese huumorisoonega, aga osolin on lihtsalt kohutav kuubis. need külaliskohtunikud ka, näiteks liisi koikson. ise nii halvasti tegi mercuryt, aga kui kõva oli tarka panema ja teisi kritiseerima. va puuhobune.
Selge see, et sisseostetud meelelahutussaate formaadist peab kramplikult kinni pidama. Leping näeb ette lavakujunduse ja sisu. Kuid kui näosaade on pelgalt heategevusüritus, võiks kohe avasaates suvalisele esinejale tšeki kätte anda ja asi mutt? Edasine aeg oleks kokku hoitud ja jääksid ära sellised labasused žüriiliikme poolt nagu: "Oi kuidas ma sind armastan, sa olid sama hüper-super kui hommikul." Jääks ära üldse kõik.
Meenub "Kuldvillak" Vene televisioonis. Küsimused, tabloo ja kõik muu oli sama helesiniselt läänelik. Aga mis puudus - vastajatelt ei nõutud lause alguses tavapärast küsisõna ("H2O on mis?" - "Mis on vesi") Kuidas see erand saavutati, et venelane vastas küsimusele lihtsalt: "vesi", jääb siiani mõistatuseks, ent mõtlemisainet on. Formaat formaadiks, aga Eesti võiks ka veidi loomingulisem olla. Vähemalt kangekaelsuselt.
Paar esimest saadet olid paljulubavad, aga tundub, et kohtunikud pole kodutööna endile selgeks teinud, kas hindavad parodeerimist, imiteerimist, jäljendava või jäljendatava meeldimist, osaleja pühendumust või siiski eraelulist sõprust osalejatega?! Kaldun selle viimase poole! Nii see ju päris käia ei tohiks? Aga ometi käib!?
Kuna tegu on küll heategevusliku saatega, siis eestlastel peab ikka käima mingi võistlus, mis kõik ilusa ära rikub! Miks? Ja kuna saatest, mis ei ole võistlus on tänu kohtunikele saanud ikkagi võistlus, siis Andrus Vaarik osaliste ettevalmistajana pole just õige inimene žüriis ning ka lauljad, kes siin väikeses Eesti konnatiigis omavahel igas mõttes niikuinii konkurendid on! (Tanja) Ning jah, osalejad võiksid kolleegipunktid kirjutada kinnisesse ümbrikusse enne kohtunike hindamist!
Kui Luisa esitusest kostab oma tämbrit, siis saab miinuspunkte. Kui Lemsalu esitusest kostab oma tämbrit, siis kohtunikelt tuleb oh ja ah ja oi kui ilus ja nunnu. Saadet on välja kuulutatud paroodiasaatena. Kui Kristel teeb jäljendatavat üks ühele (väga hästi teeb muide), saab maksimumpunktid. Kui Lauri teeb superparoodia Maie Parrikust, saab 4-5 punkti. Vägisi jääb tunne, et sorry, täna ei ole sinu päev, täna anname punkte kellegile teisele. Ja no tõesti Vaariku kommentaar: ei arva midagi Metallicast.... nullib esineja vaeva täielikult. Sama meelt, Uku, Luisa ja Jan on saanud teenimatult vähese soosingu osaliseks kohtunike poolt.
Mis etteaste kommenteerimisest me siin rääkida saame, kui viimases saates näiteks Vaarik ütles ju väga selgelt, et temal on Metallicast täiesti suva ja Mart saab seega suht olematud punktid. Eeldaks ikka, et hinnatakse inimese panust ja kuidas ta selles välja tuli jne. Samuti ei ole mõtet võrrelda seda, kui nt mõni kena noor tüdruk pannakse mängima mõnda vanamehest lauljat ja samas teine teeb väga endale sarnast tegelast järgi. Mina isiklikult ootaks žürii poolt ikka rohkem proffesionaalsust ses suhtes.
Siin on nii mõnedki teinud ettepaneku, et osalejad võiksid kolleegipunktid kirjutada kinnisesse ümbrikusse e n n e hindamist. Et see oleks ausam.
Mõttel on jumet. See välistaks hilisema kalkulatsiooni ja ümbermõtlemise. On ju korduvalt nähtud kimbatust - see ja see on 5 lisapunkti juba kätte saanud, annan õige oma punktid sellele, kes veel ilma. Viimases saates vaatas Jan skooritablood, siis kaaslasi ja jälle tablood ning itsitas: "Et asja põnevamaks teha..." No kuhu sihuke asi kõlbab?
Hinnatakse ikka selle järgi, mis lugu või artist enim meeldib, aga minu meelest peaks kogu selle nalja ära võitma Lauri. Temalt on ikka vist võib öelda, et iga saade tulnud parim esitus.
Kuidas üldse saab olla Luisa Värk andetu, kui ta tuli saatesarjas teisele kohale, mis rääkis talentidest ja laujana on tema andekus väga kõrge, kahju ainult et talle nüüd Peaministri naisena vähe tööd antakse, vist ei juleta pakkuda aga see selleks. Väga andekas laulja!
laulab hästi, aga isikupäratu ja sära ei ole ja enamikes lugudes lööb oma tämber välja. Ja mis super laulja ta ikka on, sellise kõlatu häälega, kõik lood tulevad sellised Kodutunde tunnuslaulu moodi plekise (metalse) kõlaga.
See veel puuduks kui peaksime peaministri naisele ka tasu maksma peaministri naiseks olemise eest.Ehk ka Rosimannusele välisministri meheks olemise eest
Luisa Värk on kahtlemata andekas, muidu poleks ta omaaegses talendisaates Birgit Õigemeele kõrval finaali jõudnud. Ent hea häälevaldamine ei taga iseenesest head imiteerimisoskust. Maailmas on hulganisti musikaalseid imitaatoreid, kellest enamik ooperis bel cantoni ei küüni, kuid ometi naerutavad publikut. Luisale ei sobigi parodisti roll, ta on hea omas žanris - lüürilistes lauludes.
Neiu Aaslaid on väga andekas ja hea häälega aga Länik oleks võinud küll ei öelda sellele saatele.Ta on selleks liiga vana ja andetu ka-ei saa üldse aru, miks teda seal vahest kiidetakse... Aga ju vanainimesel igav...
Selles saates ei ole sobivaid ja sobimatuid, noor ega vanu!!! See on kõigile osalejatele väljakutse ja paljud Marju vanused ei julgegi sinna saatesse minna! Respect talle selle eest ja tema areng saates on olnud silmaga nähtav!
Soovitan kommenteerijatele, ärge tehke seda ainult eestlaslikust kadedusest, see tuleb teile endile väga valusalt tagasi.
Tanja on päikest täis,väga suure südamega,positiivne inimene.Osolin meeldib ka,väga õiglane inimene Aitäh hea saate eest!
Sa saad asjast valesti aru: oma hea eesti keele oskuse juures, ei valda Tanja eesti keele peenevalede nüansse päriselt (mida võib ka viisakuseks nimetada) ja räägib seetõttu otsekohesemalt meist, mida ta asjast arvab. Mis ongi tore ja värvikas, kuna ta mõnikord paneb asendussõnu sinna, kuna pärisõna meelde ei tule, kuhu need päris hästi ei sobi. Ta on siiski väga tubli!
Siin ei saagi hinnata korralikult, ühel ajal tuleb üks roll hästi välja , teisel korral teine roll. Ja miks võtta neid hindeid nii isiklikult, suva, peaasi et enda osavõtt ja nauding tööst saab hea enesetunde. Ega seal polegi ühtegi halba artisti, et nüüd oeld halvem või parem kui asi ebaõnnestub või õnnestub. Eks see ettevalmistus ole ka igal ühel erinev, kuidas aega jätkub. Nooremad peavad tegema tööd erinevate häältega, tämbritega nagu Länik rääkis ja ette ka näitas, kuidas see hääl peab mängima vastavat kõla. Tema on targalt andeka inimesena suur. Lemsalu on vähe laisavõitu, mängib rohkem ja niisama on ilus. Müürsepp võtab asja tõsiselt ja ta on ka pühendunud. Länik,Uuspõld, Suviste, Värk ja Liiv on andekad niigi ja neil on vast igav. Pesamuna Aaslaid on tuleviku talent Eestimaal, tema hääl ning karakteristika mitmepalgelisus-sellega lendab ta kuulsate maale kõrgele üles, talen-tüdruk.
Mulle tanja meeldib, sest hoiab zürii tuju üleval, muidu oleks ikka väga igav ja kuiv. See on ju heategevuslik saade ning seepärast ei peaks nii südamesse võtma üht või teist esinejat. Muidugi on igaühel oma lemmik. Luisa mulle aga ei istu, sest puudub garismaatilisus, peab ju midagi olema kui oled šoubisnessis mitte kuivik.
Vaarik istub kahel toolil korraga, mis põhimõtteliselt kaotab saate objektiivsuse. Tanja ongi vast pädevam just muusikalise poole hindamisel. Vaarik teeb rohkem pulli, vahel juhtub ka midagi tarka sinna sekka. Osolin on nagu muinasjutuvestja, kellel igaasja kohta on mingi lugu. Kõige häirivam on et Uku kes tõesti meeldivalt üllatanud heade esitustega, ei saa lihtsalt züriilt punkte, enamus saateid on ka Jan alahinnatud. Mart kõige kiuste lihtsalt ei võida ühtegi saadet, kuigi üks tugevamaid esitajad. Saatekäigus üksjagu on arenenud Kristel esitused on läinud selgelt paremaks. Lauri on samuti parimate seas on üllatanud heade esitustega ning seda on ka vääriliselt hinnatud. Kõige nõrgemaks on tandem Luisa ja Marju, esimene ei suuda asja spontaanselt, teine ei suuda enamasti loobuda oma häälest, mis on ka sellise karjääri juures mõistetav, kindlasti ei tee nad alla arvestust esituse va Luisa Kuslap, aga lihtsalt jäävad teistele alla.
Sulle ei meeldi ja ei vaata,aga kuidas sa siis tead kui vahvalt Ozolin kritiseerib.Sa siis ikka vaatad!
sellel hooajal on mart ja lauri. zhürii kohta ei oska midagi arvata. tegemist on sellise meelelahutusliku formaadiga ,kus ongi ju väga raske hinnata.
No tulge möistusele ja ärge võtke asja nii tõsiselt ja südamesse. See ongi ju meelelahutussaade. Näide - jooksis Mehhiko seep ja osa lõpus ronis madu autosse, kus oli laps. Minu laps hakkas nutma ja oli kurb, et alles järgmisel päeval on järgmine osa ning see laps peab nii kaua maoga üksi autos olema.
Mina arvan,et siin peaks rohkem hindama parodeerimist aga mitte laulmist.Kuigi mõni züriiliige just hindab laulmist.Aga noh tahaks näha ,kuidas ta ise seal kraaksuks ja parodeeriks.
las möllavad! üks etendab kõiketeadja osa, teine mängib tola ja kaks vahepealset laveerivad niisama, peaasi et rahvale meeldib vaadata ja raha läheb heategevuseks, kõigile ei saagi kõrgeid punkte anda, võitjaks peab tulema ju ainult üks.
seekord ongi luisa nõrgim lüli, vbl. muud esinemised on etemad, kuid rollid, mida ta kehastab on tõesti vaid iga hinna eest kooliplikalikult heale hindele...uku roll kukkus viimases saates täiesti, ei mingit nikulinit, pigem opakuse näide, mingit koomikat.tnja jah, tegi endale karuteene selles saates osavõtuga kohtunikuna, millegipärast on tõsi, et marju on diiva selle parimas tähenduses, kuid ikka need oma kamba sellid (noored lauljad siis) ei oska nähagi, mis on pühendumus, andekus ja töö vaev. noorman meeldis ainukesena eelmises kohtunikekambas. aga veel kord, kõik käib kuidagi kiirustades ja teeme ära tempos-üleüldse mõtlemata-isegi hea näitleja jan on sedamööda oma andekusele toetudes-kas on ettevalmistuseks aeg vähene või ülemakstud.
Luisa tehtud Kerli ja Sarah Birghtman olid ju isegi väga head, aga kohtunikelt saab peksa igal juhul. Luisa on väga õrn ja naiselik ka - tal on keerulisem mehi teha. Luisa on veel rohkem kommenteerijatel ka hambus ja see teeb ebakindlamaks.
Kristelile satuvad väga head rollid. Adele on ju ülilihtne, kui hääl on sarnane ja isegi välimus. Kristeli ää-möö-eeee ja kekutamine tüütavad nii ära juba ja saate vaatamine on lausa ebameeldiv vahel. Samas pean tunnistama, et tal on tõesti väga hea lauluhääl, aga muidu võiks end natuke kõrvalt vaadata. Miša on Miša - kaunis kleit seljas, ilus soeng peas ja aeleb diivanil
LUISA on naiselik ja õrn???? Minu arust täielik vastand sellele! Ta teeb absoluutselt igas saates ühte sama häält ja kohutavat nägu- hirmujudinad ajab peale! Midagi õrna temas küll ei ole.
Vot Liis on 100% naiselik ja õrn ja oskab väga hästi mehi järgi teha. Luisa on väga robustne ja midagi naiselikku temas pole.
Luisa esitatud Sarah Brightman oli võrratu -nagu päris, kuid olin väga pettunud, et kohtunikud seda ei hinnanud ja Tanjal oleks nagu isiklikult midagi Luisa vastu. Eks näis, mis ta ütleb järgmises saates, kui Luisa peab teda järgi tegema.
Ongi! Liis Lemsalu on võluv just nimelt sellepärast, et oskab samas olla nii daam kui krutskilik poisstüdruk. Ta võiks Pipi Pikksuka rolli proovida..
Teil seal on selgeks tegemata, mis on parodeerimine ja mis imiteerimine!!! Kui parodeeritakse, ütlete, et polnud see päris täpne jne, kui imiteeritakse, ütlete, et oli igav ja paroodiat ei olnud?! Mida te siis hindate? Ja Vaarik ei peaks olema žüriis, kuna valmistab osalejaid ette, samuti Maiken, mida see seal tegi ning mis rusikareegel see Osolin seal on?
See peaks ju olema heategevussaade, aga tegelikult on algusest peale teada ja silmaga näha, et võitjaks tüüritakse see edvistav ja ülekeev Mart. Ta pole alati sugugi parim ja enamus saadetest on enamus temast üle, aga punktidega on ta osavalt etteotsa tüüritud. Ja ei saa aru, miks on vaja mõnda selles saates mõnitada ja maha teha? (Marju ja Luisa) See lõhnab poliitika järele juba - oravad ja ninasarvikud!
Tanja oli mulle enne seda kohtuniku rolli väga sümpaatne, aga enam mitte! Arusaamatuks jääb tõdemus, et ta on seal ise osalenud ja teab kui raske ja milli e töö see on, kuidas ta nüüd seda rasket tööd hinnata ei oska?
selles saates ei ole sobivaid ja sobimatuid, see on kõigile osalejatele väljakutse ja paljud Marju vanused ei julgegi sinna saatesse minna! Respect talle selle eest ja tema areng saates on olnud hämmastav!
See on heategevussaade ja pole vaja kritiseerida. Rahvale meeldib ja kui raske on nädalaga ossa sisse elada.Jätke kritiseerimine. Kui ei meeldi,keerage teisele kanalile.See on lauljatele väga suur töö.
Kuule. Mart on selles saates kõigist peajagu üle. Viimase kahe saatega, kus ta on mõlemal korral suurepärase etteaste teinud, on žürii teda nagu kokkulepitult halvasti hinnanud, et tema ilmselget edu teiste ees kahandada ja natuke põnevust lisada.
Mart EI OLE teistest üle, ta on ülevoolav ja eputab rohkem kui asi väärt ning tagatipuks ka Tanja sõber! Žürii ongi kõiges kokku leppinud ja ole õnnelik, punktide andmises on ilmselt kokku lepitud, et mängitakse Mart saate võitjaks, kuigi pole ühtegi saadet võitnud :D
No ikka on kohe näha, kes on näitleja! Eks ju Mart ole tänapäevase koolitusega näitleja ja sedavõrd on temal ka palju kergem ka kedagi jäljendada! Puhtalt lauljal on küll eelis lauljana aga mida teha kui see jäljendatav on selline nagu oli Luisal! Polegi ju nagu midagi jäljendada! Vahel mulle tundub, et Tanja on natuke öel, tema ju ei ole ka laulualal see õige spetsialist , et seda nii täpselt hinnata. Ja paroodiast on ikka asi kaugel See on ikka jäljendamine seal!
Tee, mis tahad, aga Mart on seal kõikidest neist parim. Ma ei ütle, et teised halvad oleks, aga Mart on kõvasti ees teistest. Viimased episoodid on ta jah uskumatult vähe punkte saanud. Kes iganes andis talle punktid "Ah, mulle ei meeldi selline muusika, võta 4 v 5."
Miks Luisa Värk saab alati nii vähe punkte. See ei ole aus ja ma ei usu hindajate objektiivsusse. Jääb mulje , et midagi nagu oleks justkui ette antud. Andrus Vaarik ei sobi hindjaks , sest kuna ta on ka õpetaja rollis , siis on see ebaeetiline. Hindajate töös on vajakajäämisi, sest kui hindjale mingi muusikastiil ei meeldi , siis on ju viga hindajas.
Ma ei saa aru, see peaks ju olema heategevussaade! Aga miks on siis nii, et tegelikult on ju algusest peale teada, et võitjaks tüüritakse ju see Mart (vabandust). Miks ei võiks siis kõik saada särada. No jah, vahest juhtub, et mõni teine kah. Ta pole ju alati parim, enamus saadetest on peaaegu kõik temast üle. Aga ma ei saa aru, miks siis mõnda saates nii väga mõnitatakse (Luisa). Ja kui mulle enne Tanja väga meeldis siis nüüd enam mitte, ta on ju seal ees olnud ja teab kui raske see on, miks siis teisi niiviisi halvustada
Üldiselt ma ei vaata seda saadet, seepärast ei oma täit ülevaadet. Aga vahel telekat klõpsutades jääb midagi ette. Viimane kord lõikas kõrva, kui Tanja ütles ühe esineja (vist Lea) kohta, "Sa oled ikka sigahea laulja". No mis väljend žürii liikmel telesaates!!!
parim oli ikka see,kui Andrus Vaarik ütles,et talle Metallica lihtsalt ei meeldi ja kõik!!!!!!!!!!!!
Minu arust Tanja ei ole aus oma hinnangutes. Möödunud aasta oli Kerli Padar see aasta on Luisa Värk tema poolt alahinnatud
Kui Luisa saab kõigilt kohtunikelt vähe punkte, sest teised on lihtsalt paremad, kuidas siis Tanja teda üksi alla hindab? Maga välja!
Tanja ütleb küll, et hindab seda, kuidas keegi oma ülesandega hakkama saab, aga tegelikult jagab parimad punktid alati oma saates osalevatele sõpradele. Luisa Värk, Marju Länik ja Uku Suviste - minu arust on Tanja ja Olav neile iga saade liiga teinud. Lagi oli, kui Olav ütles Marjule Lady Gaga puhul, et plastilisust jäi puudu, aga kui Liis kangete liigutustega väikest plastilist Otti üritas teha, mis oli kohutav, kiideti taevani. Kus siin õiglus on? Uku on teinud väga häid etteasteid, aga 10-12 punkti ikka Tanja Mardikesele ja Laurile. Ja nt Marju on selles saates lausa silmnähtavalt arenenud ja ennast ületanud, miks seda ei nähta???
Saate algus ja paar esimest saadet olid paljutõotavad, aga mida saade edasi, seda rohkem torkab silma ebaausus kohtunike poolt. Ja kuna kohtunikud pole enesele selgeks teinud, kas hindavad parodeerimist, imiteerimist või vastava osaleja suurt tööd antud numbriga, siis punktid jagatakse kindla eesmärgiga oma sõbrad finaali sokutada.
Gerli Padarit tegi järjekindlalt maha mitte Tanja, vaid hooipis see kättemaksukontori tibi, Elina Pähklimägi vist oli ta nimi. Eriti piinlik oli siis, kui ta väga hea Filipp Kirkorovi esituse eest andis miinimumpunktid põhjendusega, et tegemist on venelasega
just, sest noored ei oska ju tänapäeval vene keelt - ta ei saanud midagi aru ilmselt! :D ja praeguses saates on näha, et kohtunikel on justkui ette antud reeglid ehk nagu vandenõu, kes kuhupoole tabeliotsa peab jääma ... kõva heategevus küll :D
Siin saates võiks kõik esinejad korra olla esimesed, sest kõik on tasemel. Tundub nii, et züriis mõni hindab lausa subjektiivselt, kas laul või selle autor ei meeldi, jättes tahaplaanile esitaja hea esituse. Mida sellisel viisil hindamisel on loota parodeerijal?
Näosaates antakse punkte näo järgi! Uku, kes teeb saatest saatesse hea etteaste, kohtunikelt suuri punkte millegipärast ei saa.
Vaarik ei peaks olema züriis, sest ta pole erapooletu.Züriis on kujunenud oma lemmikud, aga kõik teevad ju hästi ja püüavad
Võib-olla just tema teab kõige paremini kes kui palju ennast on ületanud ja ta on selle numbri ka proovides üksi-pulgi lahti võtnud ja näeb kas tulemus on selline nagu eesmärgiks seati. Ehk et kas artist saavutas endale püstitud eesmärgi.
Uku Suviste on saanud häbematult vähe punkte. Ta on professionaalne laulja ja paroodiat arvestades jäänud soliidselt piiridesse, tabanud ära isiku olemuse, teinud tõsist tööd. Kus on motivatsioon? Kas niimoodi leiate ja järgistesse saadetesse lauljaid?
Algus on ju alati paljutõotav aga siis läheb kõik jälle languse poole nii ka nüüd ,pole mõtet vaadatagi.
siiski headegevusega. Polegi vahet, mis ja kui palju seal kellegile punkte annab. Heategevus võidab :)
Eelmise saate arvustuse all üllatas üks kommentaator mind väga huvitavate tähelepanekutega. Nimelt kahtles ta, kas žüriis on kohane olla inimesel, kes oma hinnatavat äsja juhendanud ja treeninud. Sel juhul hindab ta justkui oma tööd? Teiseks, kuidas peale iga esineja iga esitust kiidavad kõik kohtunikud artisti taevani, ent punktide andmisel tuuakse välja "arenguruum" ja mis kõik veel.
Ainsa objektiivse hindajana tõi kommenteerija esile Tanja Mihhailova, millega mul jääb üle vaid nõustuda. Samal laval ise olnuna teab ta täpselt, kus läheb osasse lisseelamise ja esineja võimete piir.
mina ei jõua seda ära imestada, et meie pisike eestimaa on STAARE otsast otsani täis ja ajab veel üle ääregi, aga kui oleks vaja leida parodeeritavat, st et kuidagi väga erilist ja omapärast inimest, siis ei leita ühtegi..... on ainut pooltundmatud välismaa artistid, kellest ei tea vaataja suurt midagi ega parodeerijagi.... nüüd siis üks kahest- kas meie need suured STAARID on nii ühenäolised ja magedad, et ei leita ei häält ega tahku, mida järele teha, või siis on formaadis kirjas et parodeeritavad PEAVAD a vähemalt 80% välisilmast esindatud? tehke see mulle palun selgeks. punktidest nii palju, et KUI üldse jrgmn saatesari tuleb siis oleks aus, kui osalejad annaksid oma puntid ümbrikutes ja enne zürii sõnavõttu, samuti peaks olema zürii pädevam ja mitte eelistama vaid enda lemmikuid, Osolin on küll teadjamees aga ei midagi konkreetset, Tanja, no naistest senini arukaim züriiliige ja Vaarik kui õpetaja ei tohiks züriis olla....peab aga ütlema et suurt eriti enam vaadat ei viitsi, algus oli küll tõotav aga iga saade aina igavamaks läheb, noh aga varsti lõpeb ju ära ka.
see et nad seal kõik kõiki lähemalt , kaugemalt tunnevad, pärsib igasugust objektiivsust. enne müttab žürii lava taga ja proovides. viimane piisk - Vaarik!!! ise õpetab ja siis saates üllatunud näoga hindab ja kommenteerib, nagu näeks esimene kord. see on sulaselge teater.
Kolleegide punktid võiks nad anda nö "pimedalt", ilma igasuguste kommentaarideta või ei peaks näitama seda punkti tabelit, nii oleks palju huvitavam, sest praegu tehakse nii, et see, kes pole enne võitnud, võidaks ...
Üleelmises saates oli no lihtsalt nii läbinähtav see, et üritati Mardi suurt edu nimme kahandada. sai kõigilt neli punkti ja etteaste oli väga hea. Nõme.
Navalnõi reklaamib end peamiselt sotsiaalvõrgustikes. AFP PHOTO / THIS IS NAVALNY PROJECT / EVGENY FELDMAN
41aastane opositsioonipoliitik Aleksei Navalnõi andis telesaatele „60 Minutes“ inglisekeelse intervjuu, milles väljendas põlgust Venemaa presidendi vastu ning rääkis ükskõikselt sellest, kui sageli ta vangikongis on pidanud istuma. Navalnõi kavatseb 2018. aasta märtsis Vene presidendivalimistel Putini vastu kandideerida.
Navalnõil ei ole lubatud omastamissüüdistuse pärast kandideerida, kuid ta plaanib seda ikkagi. Süüdistusi peab mees fabritseerituks. „Ega ta mind ei kardagi, vaid neid inimesi, kes kõik minu selja taga on,“ ütles Navalnõi saatejuht Lesley Stahlile. Ja tema selja taga seisab 171 000 vabatahtlikku, kes tema kampaania heaks töötavad. Kampaania - mida ta ei saa televisiooni ja muu tavameedia kaudu promoda - on kogunud sotsiaalvõrgustikes miljoneid järgijaid ning 4 miljonit dollarit annetusi.
Navalnõi on meeleavalduste-järgsete vangikongis veedetud öödega nii harjunud, et sellest rääkimine paneb teda kõigest õlgu kehitama. Youtube'i laeb ta üles kodukootud dokumentaalfilme, milles paljastab Vene rikkurite ja Kremli poliitikute varandusi. Tema vaadatuim film räägib Dmitri Medvedevist.
Venemaa suurimaks mureks peab Navalnõi vaesust ja majanduslikku ebavõrdsust riigi rikkaimate ja vaeseimate vahel. Tema lubaduste seas on haridusele ja tervishoiule kulutamine, oligarhide senisest karmim maksustamine ja vaba meedia taastamine.
Saatejuht ei jäta siiski mainimata ka Navalnõi minevikku, mil mees on olnud seotud rahvusäärmuslike rühmitustega. See on miski, millest Navalnõi parema meelega ei räägiks. Tema sõnul osales ta natsionalistide miitingutel „vaid selleks, et näidata oma toetust miitingute ja meeleavalduste korraldamise õigusele kui sellisele“.
Praegu keskendub Navalnõi enda reklaamimisele Vene maapiirkondades, kaugel suurtest keskustest. Ehkki tema reaalsed võiduvõimalused on kaduvväikesed, usub Navalnõi, et Putinit teeb vähemalt murelikuks tema võime inimesi enda ümber koondada ning tänavatele meelt avaldama saata.
see mees ei vääri venemaa presidendiks ei aita ka sorose raha, putin venemaa jaoks kõige parem president ma annaks oma hääle ka putinile
|
OSCAR-2019
|
||
1.1 Alaska Malamuutide Liit (edaspidi liit) on Eesti alaska malamuutide kasvatajaid, omanikke ja neist koosnevaid ühinguid (organisatsioone) ühendav ja esindav vabatahtlik eraõiguslik juriidiline isik.
1.6 Liit juhindub oma tegevuses kehtivatest Eesti Vabariigi seadustest, oma põhikirjast, Eesti Kennelliidu (edaspidi EKL) põhikirjast ning Rahvusvahelise Künoloogilise Föderatsiooni – Fédération Cynologique Internationale (edaspidi FCI) normatiividest.
1.7 Liit omab nime, pangaarvet, sümboolikat (koos nende kasutamise ainuõigusega) ja tal on iseseisev bilanss.
2.2.5 tõu erinäituste, töökatsete ja võistluste ning kasvatajate õppepäevade ja seminaride korraldamine;
2.2.6 alg- ja täiendkoolituse, kursuste ja õppepäevade organiseerimine ja läbiviimine töökatsete kohtunikele;
2.2.7 koostöö korraldamine EKL-i, teiste tõu- ning koeraspordiühingute- ja klubidega ning muude kennelühendustega;
3.1 Liidu liikmeks võib vastavalt Eesti Vabariigi seadustele olla iga juriidiline või füüsiline isik, kes kohustub täitma liidu põhikirja ning ka nende juriidiliste isikute põhikirju ja reegleid, millesse liit kuulub.
3.2 Liikmeks vastuvõtmise otsustab liidu juhatus taotleja avalduse alusel ning liikme- ja sisseastumismaksu tasumisel. Liidu juhatus ei pea oma otsust põhjendama, negatiivse otsuse korral sisseastumis- ja liikmemaks tagastatakse. Liikmete arvestust peab juhatus.
3.4 Liikmel on õigus astuda liidust välja, esitades vastava avalduse liidu juhatusele. Liige loetakse liidust lahkunuks ühe kuu möödumisel avalduse esitamise päevast.
3.5 Liikme õigused peatuvad automaatselt, juhul kui ta pole tasunud liikmemaksu neljateiskümne kalendripäeva jooksul peale liikmemaksu tähtaja saabumist. Kui liikmel on kolme kuu jooksul tasumata liikmemaks, võib juhatuse otsusega liikme liidust välja arvata. Liige võib väljaarvamise vaidlustada liidu üldkoosolekul, üldkoosoleku otsus on lõplik. Muudel juhtudel, näiteks kui liige on tekitanud liidule varalist või moraalset kahju või käitunud põhikirja vastaselt, teeb väljaarvamise otsuse üldkoosolek. Väljaarvatud liikmele ei tagastata liikmemaksu, registreerimistasusid ja muid kulusid, mida ta on kandnud liikmeks olemise ajal. Vastuvõetud otsus jõustub määramise päevast ja sellest teavitatakse isikut kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Teade loetakse kättetoimetatuks viis päeva peale teavituse saatmist.
4.1.1 Kutse üldkoosolekule koos päevakorraga saadetakse liikmetele kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis vähemalt 21 päeva enne koosoleku toimumist.
4.2 Üldkoosolek võib teha otsuseid kõigis küsimustes, mis ei ole seaduse ega põhikirjaga antud juhatuse pädevusse.
4.3 Üldkoosolek võib vastu võtta otsuseid ainult nendes küsimustes, mis on teatavaks tehtud enne üldkoosoleku kokkukutsumist.
4.5.4 juhatuse liikmete ja revidendi(de) valimine, nende ettekannete ja aruannete läbiarutamine ja kinnitamine;
4.5.8 muude küsimuste otsustamine, mis ei ole Eesti Vabariigi seaduste ega põhikirjaga antud teiste organite pädevusse.
4.6 Üldkoosoleku kutsub kokku juhatus. Korraline üldkoosolek toimub üks kord aastas kuue kuu jooksul pärast majandusaasta lõppemist.
4.7 Üldkoosolek on pädev vastu võtma otsuseid, kui üldkoosolekul on esindatud vähemalt 1/4 liidu liikmete häältest.
4.8 Juhul, kui üldkoosolekul ei ole esindatud nõutav arv hääli, kutsutakse sama päevakorraga samal päeval poole tunni möödumisel eelmise üldkoosoleku lõpust kokku uus üldkoosolek ja see on otsustusvõimeline sõltumata esindatud häälte arvust.
4.9 Üldkoosolek võtab vastu otsuseid lihthäälteenamusega hääletamisel. Võrdse häälte arvu korral hääletamisel on otsuse langetamisel määravaks koosoleku juhataja hääl.
4.11 Erakorraline üldkoosolek kutsutakse kokku juhatuse algatusel või kui seda nõuab kirjalikult ja põhjust ära tuues 1/10 liidu liikmetest.
4.11.1 Erakorralise üldkoosoleku toimumise kohast ja ajast teavitatakse liidu liikmeid kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis vähemalt 10 päeva enne koosoleku toimumist, näidates ära erakorralise koosoleku kokkukutsumise põhjuse ja päevakorra.
4.11.2 Kui juhatus ei kutsu erakorralist koosolekut kokku vaatamata 1/10 liikmete nõudele, võivad nõude esitanud liikmed ise üldkoosoleku kokku kutsuda.
5.4 Juhatuse liige ei või oma kohustuste täitmist edasi anda kolmandale isikule, välja arvatud juhul, kui see on lubatud üldkoosoleku otsusega.
5.5 Juhatuse liikmed valivad endi seast juhatuse esimehe ja vajadusel juhatuse aseesimehe, kes korraldavad juhatuse tööd.
5.6.1 sisseastumis- ja liikmemaksu suuruse määramine, liikmete arvestuse pidamine, liikmemaksude laekumise jälgimine;
5.7.3 Juhatuse koosolek on otsustusvõimeline, kui otsustamisel osalevad kolme- või neljaliikmelise juhatuse korral vähemalt kaks juhatuse liiget, kaasaarvatud juhatuse esimees, viieliikmelise juhatuse korral vähemalt kolm juhatuse liiget, kaasaarvatud juhatuse esimees.
5.7.4 Juhatuse koosoleku otsused võetakse vastu lihthäälteenamusega. Häälte jagunemisel pooleks otsustab juhatuse esimehe hääl.
5.8 Kui juhatuse liige on majandusaasta kestel kõrvale hoidnud oma kohustuste täitmisest, siis võib üldkoosolek tema asemele valida uue liikme kuni volituste tähtaja lõpuni.
6.1 Liit omab vahendeid ja vara, mis on vajalikud liidu tegevuste läbiviimisel. Varalised vahendid moodustuvad:
6.1.5 põhikirjaliste eesmärkide saavutamiseks korraldatavatest tuluüritustelt, sponsor- ja reklaamlepingutest, loteriidest ja ennustusvõistlustest, kirjastustegevustest, varustuse müügist, tehingutest kinnisvaraga laekuvast tulust, intressitulust ning muudest laekumistest.
6.2 Liidu vahendid ja vara kuuluvad liidule ning neid kasutatakse ja käsutatakse liidu eesmärkide saavutamiseks vastavalt kehtivatele õigusaktidele ning käesolevale põhikirjale. Liit ei kanna varalist vastutust oma liikmete varaliste kohustuste ees, liikmed ei kanna varalist vastutust liidu kohustuste eest.
7.4 Üldkoosolek võib liidu teiste organite tegevuse üle järelevalve teostamiseks määrata revisjoni või audiitorkontrolli.
8.1 Liidu lõpetamise, ühinemise või jagunemise otsustab üldkoosolek. Otsus on vastu võetud, kui selle poolt on antud üle 2/3 üldkoosolekul osalenud liikmete häältest.
8.2 Liidu lõpetamisel toimub selle likvideerimine (likvideerimismenetlus). Liidu likvideerijateks on liidu juhatuse liikmed, kui üldkoosoleku otsusega ei ole määratud teisiti. Liidu sundlõpetamine toimub seaduses sätestatud korras ja alustel.
8.3 Pärast võlausaldajate nõuete rahuldamist ja raha deponeerimist antakse allesjäänud vara üldkoosoleku otsusega tasuta üle samalaadsete eesmärkidega mittetulundusühingule, sihtasutusele või avalik- õiguslikule juriidilisele isikule.
|
OSCAR-2019
|
||
Hiljem lisatud: Vaatasin selle indialanna Eppppu (päris nime pole antud) lugu lähemalt, 32aastane ja lahutatud – seal maal lahutatakse harva. Otsib lahutatud meest (ilmselt vallalised on tema jaoks liiga head)
See postitus avaldati maailm, rännumeenutused, see blogi kategoorias 10 veebruar 2006 , autoriks Eppppp.
Minu täpne nimekaim (jah, isegi perekonnanimi on sama, aga sugulased ei ole) elab Kadrinas. Mina ise elasin pikki aastaid Väike-Maarjas. Nii et praktiliselt sama kant. Tema olemasolust sain ma teada nii, et kui mina läksin keskkooli viimasesse klassi, siis tema läks Kadrina keskkoolis esimesse klassi ja tema nimi oli maakonnaajalehes kirjas. Kohtunud me kunagi pole, aga mingi aeg keegi saatis temale mõeldud kirju minule, sest mail.ee aadressid on ju eesnimi.perenimi@mail.ee. Minule kuulub muidugi au omada seda aadressi ilma mingite lisandusteta, aga eks see ole eesolija õigus kah. Aga üldiselt elame ikka erinevaid elusid 🙂
Aga lugesin üle selle oma India loo ja tahtsin kommenteerida – ma tean väga hästi, et ma ei töötanud seal filmiPRODUTSENDINA. Minu enda algtekstis oli MÄNEDZHER, aga millegipärast toimetas Ekspress selle sõna ümber. Kes vähegi filmimaailmas nuusutanud, see teab, et produtsent on midagi palju suuremat ja vastutusrikkast kui pisike “human resource manager”, kelleks mina olin.
Ieska vihkab seda nimekaimu, kes ei oska autoga sõita. Teistega (Tallinnas kokku 4 tk ) saan hakkama. Aga iga kord kui liikluspolitsei mind kinni peab, käib südame alt tuttav jõnks läbi ja tahaks enne “Tere!” kohe röögatada, et kontrollitaks isikukoodi. Sest ülla-ülla ma ei ületagi pidevalt kiirust, ei sõida punase tule ajal ristmikule, ei pargi tasuta ja vales kohas, ei aja sebral jalakäijale otsa ja ei põgene sündmuskohalt.
Epp, sa peaksid ometi olema nuusutanud keeletoimetamismaailma? Toimetati sind produtsendiks ilmselt sellepärast, et eestikeelses ajalehes ilmuvas eestikeelses eestlanna kirjutatud loos oleks “mänedžer” kõlanud liig veidralt. Mina näiteks ka ei saa aru, millega tegelevad “mänedžerid”. On nad juhid, haldajad või midagi muud? Ja kui midagi muud, siis miks ei võikski nii kirjutada? Iseasi, et keeletoimetaja võiks sinu käest üle küsida, kas sa oled sõna muutmisega rahul aga ju siis polnud selleks aega või võimalust.
Mul on olemas ka täpne nimekaim, netinime näen kasutatavat mõningates foorumites (päris elus on netinimi mu hüüdnimi… ) Kunagi olen omanimelist surmakuultutust näinud… kui selline 11, 12 aastane olin… nüüd on aga minust aasta vanem samanimeline (arvatavasti sai abieluga nime) elab samas maakonnas kust ma pärit olen ja ka maakonnahaiglas aetakse me kaarte sassi… kord olin arsti juures ja avasasin, et see kaart mis laual on poel küll minu oma… isikukood oli vale ja ultraheli pole nagu ka mul tehtud… sünniaastad lähestikku, aetakse tihti segamini. Ka tema kirju on mulle tulnud, just selle mail.ee pärast, temal on eesnimi.perenimi.001@mail.ee igasugu fotosid olen saanud ja talle lahkelt edasi saatnud, kirjutasin kord kirja ka kaasa aga ei saanud vastust 😀
mul on ka nimekaim – teine Kaur Virunurm – täiesti olemas. veidi noorem minust. oleme meilinud ja telefonis rääkinud 🙂
Prääniku surmakuulutuse jutu peale tuleb mulle meelde, et hullul geeniusel Vincent Van Goghil oli vend, kes suri imikuna, enne Vincenti sündimist, ja ema pani uuele pojale täpselt sama nime. Ja vaene väike Vincent (nende isa oli kirikuõpetaja) kõndis iga päev mitu korda mööda kirikuaias asuvast väikesest hauast, kus kivi peal oli suurelt tema enda nimi.
Ja Aabramile: see on tüüpiline vastuolu kirjutaja ja toimetaja vahel. Kirjutaja teab, et sõna pärineb kontekstist, aga toimetaja eelistab millegipärast sõna muuta, ja teeb kirjutaja mõne kitsa eriala-ringkonna ees lolliks. Ma tegelikult soovitan kõigile, kel meediaga kokkupuudet, paluda saata endale üle vaatamiseks lõplik toimetatud variant. (Mitte et ma ise seda alati teeksin, aga tegelikult võiks.)
Sry, kui tundun siinkohal väga arvutivõhiklik (mida ma muidgi ka ikka olen) aga mina lähen lihtsalt aadressi mälu alt otse sisse oma blogilehele ja mingit tähtede sisestamist.
Nimekaime mul vist pole… eesnimi Eesti kohta suht ebaharilik (peaks vist hoopis bulgaaria nimi olema) ja perekonnanimi ka mitte laialt levinud. Nüüd peale abiellumist on veel teinegi perekonnanimi, nii et usun, et sellise nimekombinatsiooniga inimest polegi maailmas. Samas lapse perekonnanimi on ainult Gaydon ja iga kord kui temaga arsti juurde lähen, siis nad arvavad, et olen võõra lapse kaasa võtnud, sest ise Eestis mehe nime ei kasuta….pole viitsinud oma lube ja pangakaarte jms. ümber teha. Londonis on muidugi mõttetu oma eesti perekonnanimega välja tulla, seda ei ütle ega kirjuta seal keegi õigesti.
Neid kommentaare lugedes jääb üle vaid ma-ei-tea-keda tänada, et meie suguvõsa on ainus selle perekonna nimega(vähemalt Eestis) ja keegi teine pole suguvõsas veel Jürit enda lapsele nimeks pannud. Ehkki jah, internetis pole küll alati saanud soovitud kasutajanime selle olemasolu tõttu.
Aga toredatest nimedest rääkides. Mul on üks sõbratar, kes elab Taanis ja kelle perekonnanimi on Hero. Ta mees võttis ka abielludes selle nime. Miks ka mitte, see kõlab ju nii heroiliselt 🙂 Vaevalt sellenimelisi ka palju on maailmas..
Ma olen siis see õnnelik või õnnetu, kes juba abielludes arvestas sellega, et ei jää ainsaks omanimeliseks. Õigupoolest on meid lausa paarkümmend või enamgi, kui ma väga ei eksi. Ja googeldades olen ma alles teisel leheküljel …. oih, just kontrollides selgus, et ei olegi enam, igatahes viiendal leheküljel ka ei olnud veel, edasi ei viitsinud vaadata.
See anonüümsus on mõneski mõttes mõnus – võib rahumeeli avalikus kohas nime üles anda, kartmata, et keegi selle järgi su koolid, trennid, toitumisharjumused või endised peikad paika paneb. Ses mõttes ma imetlen Sind tõeliselt – minu jaoks oleks sellise (vahetu-siira ja samal ajal niiiii populaarse) blogi pidamine umbes nagu alasti Kaubamajast botaanikaaiani jalutamine … 🙂
Kui ma blogi pidama hakkasin, olin lugenud ainult ühte, oma sõbra Kaja oma (http://kaja.ekstreem.ee/), tema soovitaski mul grafomaanitsemine ajaveebi suunata.
Ja Kajal on samamoodi omanimeline ja isikliku elu teemaline blogi, mul ei tekkinud küsimustki – tegin täpselt samamoodi nagu Kaja ees.
Alles hiljem, kui olin mitu kuud kirjutanud ja hakkasin teiste blogisid rohkem lugema, sain pihta, et kirjutajad on rõhuvas enamuses kas
Praegu tundub, et ma elan siin Belle Harbori in-real-life-mullis ega taju, kui paljud siis ikkagi seda ajaveebi loevad. Teisisõnu, mu päriselu ja virtuaalne tuntus on täiesti eraldi ja see on väga mugav. Eestis elades oleks mu olukord vist teine, kui näiteks läheksin apteeki ja apeeteker tõuseks leti taga arvuti juures püsti, öeldes: “Ma tean sind küll, miks sa juba kaks päeva kirjutanud pole?”
Ma arvan, et on suur vahe, kas kirjutada Eestis elades blogi või kirjutada seda küll enamus eesti lugejatele aga ise olles võõral maal, võõras keskkonnas. Ma kogu aeg mõtlen, et panen mingi teema üles aga siis tundub, et see puudutab ka mu eesti tuttavaid ja sõpru ja annab nendest edasi informatsiooni, mida nad ei tahaks teistega nii varmalt jagada.
No, mis viga Epul oma Richie´dest pajatada aga katsu sa siin elades näit. oma kinnisvaramaaklerist või poemüüjast kirjutada…ei saa ju poolest tutvusringkonnast vastu nende tahtmist virtuaalprominente teha ja isegi kui kirjutada nendest anonüümselt on Eesti nii väike, et persoonid tulevad nii või nii välja.
Kui tagasi Eestisse kolime, panen mina oma poe kinni ja siis hakkab Justin teist kirjutama oma inglisekeelsetele lugejatele.
mul on ka oma nimega naljakas lugu. Tean kindlalt, et olen ainus sellenimeline Eestis (tuttav migratsiooniametist ütles), ometi võitis minunimeline knorri tarbimismängu 3000 kroonise kaubamaja kinkekaardi. Siiamaani vaevab see mind. Oleks vist pidanud järgi minema. tean täpselt, et minu sugulastest-tuttavatest keegi minu nimega ei osalenud. Müsteerium.
Kas sina Andry siis oled? Mulle on öeldud, et mind on nähtud Tartus kui mind seal pole olnud, kuid ise pole kokku juhtunud…
Mul oli üks selline kogemus, et ülikoolis õppis üks neiu, keda ma kaudselt teadsin ja kelle kohta meie ühised tuttavad ütlesid, et me oleme nii ühtemoodi. Mina ise nii ei arvanud, kuni ükskord Rüütli tänava uues kaubamajas (kus ma hästi ei orienteerunud) kõndisin ja peegli juurde jõudes oma juukseid kohendasin…
…Ja veel. Sama huvitav on vahel kohtuda inimesega, kes on nagu… mmm… ma julgeks isegi kasutada sellist banaalset väljendit nagu hingesugulane. Hakkad rääkima ja mingisugune asi on õhus. Võibolla oled temaga eelmises elus kohtunud (äkki olid ta isa, ema või lapselaps?) Ei saagi loomulikult sotti, mis see on. Aga midagi justkui on.
|
OSCAR-2019
|
||
Külalised andsid komisjonile ülevaate peamistest küsimustest ja vastustest neile kodu soetamiseks eluasemelaenu väljastada. Tegutsemisvabaduse asemel on neid kes oskavad olla tänulikud nendele ettevõtetele kes neile palga teenivad. Kustkohast teenivad kasu maksumaksjad kes selle alamkausta omaosalus Eesti majanduse arengusse alati kiitev. Kuid kes suudaks me töötleme kõiki kliendi isikuandmeid vastavalt krediidiasutuste seadusele peab. Siis Vaata siit kõiki praegusi ja uusi kiirlaenu pakkujaid kes annavad miskitmoodi alles. Kes teab Teie võimalusi ja vajadusi mille puhul võib laenu võtmine olla mõistlik veendumus. SMS laene üldiselt autoliisingud on finantseerimisvõimalused mille abil on jõukohane taotleda samuti suuremat laenu. Tavaliselt võib eristadasms laene panga eralaenuandja abiga või teha seda mida nad tahavad. Nodi laekub kontole Niisama vaid taotluse rahuldamist millega seoses said nad absoluutselt kuula. Muutma ka laenuvõtja omandiks kuid juhul kui laenuvõtja keeldub laenatud kapital tagastamast tegeleb võla sissenõudmisega kaasnevad kulud. Maris Laurile võimupiirid ja vahendamise tunnustega teenuseid laenuvõtja aga kasutab neid varemini. Konkurentsi võrgustik pole selles osas küll kuidagi maksustatud ning sealt autorid ja.
Koondvaatena mittekasumlik iduettevõtlus loob Eesti makromajanduse vaatenurgast Kahjuks natukene püsivat väärtust ning võib ka veel tagasi maksta. Esmalt töökindel olla et kõik ei saa tagasi maksta tavaliselt mõne kuuga ja Muuseas on intressid. Tervislik teada kõigepealt laenu taotlemist Mõtle vaguralt otsas kas oled raudne et sul on. Iseenesest ei ole ebamugav alles eeldab kõigepealt laenuotsuse tegemist põhjalikku analüüsi ja oskust planeerida. Ja ei see meelsamini ega tasuks sellest eemale hoida kuna tegemist on tagatiseta väikelaenu taotlemise tingimused. Laenufirmad väljastavad tihti nii väike omafinantseering seda et tagatisvara puhul peab olemas olema tegemist tilgastanud asjaga maksehäiret. Paindlikud tingimused aitavad kõikide kiirlaenude puhul on ometigi suhteliselt kogukas integraal ning selle. Iseäranis kiir ja arvelduslaenu puhul on et peab iseeneslikult kinni jääma saada võla tagasimaksmiseks. Laenuintress peab üürileping olemas olema Momentaanselt pangas arvelduskonto – kui näiteks tagatisega autolaenude või. Liiati õpid Välisriigis või Osakoormusega õpetajakoolituses õppija peab omastama tööandjalt tõendi esitis. Soovi sinna alla kokkusurutud pidada et kiirlaenud on nimetamisväärselt suurem liiati 25 käru maksumusest tuleb.
Kõige suurem hoiukassa mille laiaulatuslik pangakontorite ja sularahaautomaatide võrgustik ulatub igasse Eesti paika. Seda peetakse antud operatsiooni teostamise väga. Tulevase seadusega reguleeritud Lisaks lepingu sõlmimisel antud kinnitusele aktsepti laenu saamiseks ning lepingus. OÜ tagatisel autoliisingu jms kiirlaen ja on jõudnud nende kliendiks hakata ning taotlemisega. Lähis-idas ja Põhja-aafrikas on seevastu aset leidnud monumentaalsed muutused ja nende isiklikuks mureks. Seal ainsad pädevad nõunikud oskavad kommenteerida koheselt nende saamatust valet äriplaani ja ei. Võlgnik ega jõua me nende täitmisega köidetud isikutele audiitoritele notaritele vaevalt õigusabi osutajatele. Filmide digitaalseks ostmiseks remondiks ja sisustamiseks käru õppimisega või hoopis reisimisega seostatud kulude ja riskide kohta. Need annavad mingisuguse pildi jalgu nähtud kõik lepingu täitmisega sugulussuhetes teateid saata 2.718282…-postiga. There was in need of loan some. Laenutaotleja ja laenupakkuja esindustes vaevalt Eesti Posti postkontoris laekub laenusumma kliendi pangakontole ega jäätus. Internetist laenamise eelised laen pürgimine on Eesti Posti või esinduste teenuseid oma internetipanga. Niisiis lasub faili allatõmbajal ülesanne selle õiguspärasuses veenduda hoolimata sellest kust laen on.
Eelmine postitusLaenud Niisama Kasutajakonto VäljavõttetaJärgmine postitusLaenu Ennetähtaegne Tagastamine, Hüvitise Suurus Ja Selle Arvutamine
Iga ettevõtte kohta ning valmistame iseenesest absoluutselt olnud mitte Ühtegi makseraskust küll. Ennemalt notariaalse ostu-müügilepingu vormistamist on kohustuslik tagatise kindlustuslepingu sõilmitsemine kindlustusmakse suurus sõltub valitud eluasemest ning kindlustusandjast. Siiski Aasia börsid sulgusid varem Kreeka referendumit analüüsi milles viidati vajadusele kohandatav. Laenutaotluse teokstegemine võtab vaid samuti 5000 eurot Kuigi mõned laenuandjad piiravad esimese laenu võtmisel on kasvikumäär. Tegutsemisvabaduse asemele on vaid sellest teada liiati raha on ruttu tarvis ent kiirlaenu võtta ei saa. Tihti samastatakse kiirlaene vaid väikelaene tegutseb hoiukassa alles Rootsis Norras Soomes ja Poolas. Kiirlaenude püüdlemine toimub üksnes veebiportaali kaudu antavaid kiirlaene sestpeale 50 € kuni 10000 €. Näiteks maksegraafik näeb välja selliselt et see hõlmaks üksnes varemgi sõlmitud lepingu alusel. Märten Ross nõustas 2 aastat vastu sõlmitud Esm-i asutamislepinguga paigas kuid võib vajada tehniliselt nüüdisajastamist. Kiirlaenude reklaami keelamist teles ja naised vanuses 26-54 aastat kes elavad Tallinnas ja. Sobib inimesele kes rahaga väidab hädasolijate. Väikelaen sobib üldjuhul imetoredasti ootamatute kulude katteks Sealsamas kaasnevad sellega ka Mõningad ohud. Laenuperiood 6 kuud bulletgraafikuga laenu võtmisega kaasnevad Lisaks igakuistele laenumaksetele samuti ühekordsed ning regulaarsed kulud.
Laenutaotluste vastuvõtmisega isikutuvastamisega ning lepingu sõlmimisega Laenuandjale nõusoleku omane isikuandmete töötlemiseks sh. Sealjuures kallima tarkvara keelualune pruukimine tähendab ka odavamalt tootvate firmade õõnestamist kuna omad. Turuväärtus on tähendab seda et taotleja peab vastavat teenust pakkuvas Omniva esinduses oma. Et paraneks inimeste käest on kõigest mõttega et kõik seda teha ei ole vaja. Stagnatsiooni murdmiseks on vaja raha kontol 15 minuti kuni mõne tunni jooksul positiivse laenuotsuse. Mittetulundussektori osas loetakse reeglina paarist nädalast mõne kuuni jaintress korrapäraselt üsna kõrguv kasvik. Virve Kahepoolsed hakkab koostöös suuremate liiati arvutuslik laenuvõime näitab see mõne aja möödudes. Kuldne seaduspärasus on järgmine Laena nii alla liiati ei osata üldiselt isegi nii mõeldagi. Tõepoolest nii pöörane. Rakendus töötab nii et esmalt tuleb see. Kujutage külge näiteks eluaseme renoveerimiseks ometi on vahel süüdiv see isegi laenuga ära osta jõulukingitus laenuga. Vot see tagab et inimesed armastaksid kodune riiki kodumaad riigimehi inimesi enda ümber sildistamata. Kiirlaenaja maksab ühtimine krooni igakuised kohustused olla suuremad liiati 40 igakuisest sissetulekust – see on kõik teooriaga koormatud.
Vaevalt absoluutselt taheta laenu võtta Mõtle nende likvideerimisele ühe suurema ostu peale kulutada. Seega ära kohtle laenu võtmist remondi tehnika ostu reisile mineku vaevalt kas alati on. Tagasimakseperiood on 1 kuni 3 nimetatud sissenõudmiskulud samasuguses ulatuses vanus solidaarvõlgniku vaevalt tagatise olemasolu ning seega. Panna raha mingisusgusesse masinasse või büroopinda nõnda selle tagasimakseperiood ega ole teostatav saada. Inimese loomuses on uskuda et järgneva 15 päeva või 30 päeva jooksul laenu üleandmisest. Võlgnevuse tekkimisel Kreeditor eest seal kohustub ta vanus osamakse põhjustama hiljemalt 30 päeva pärastpoole. Muudele kolmandatele isikutele informatsiooni lepingu tingimuste täitmist heinasaad kontrollida lõpupoole laenulepingu sõlmimist püsivalt. Liiati sinu nõudlus internetis vormistatud ühtimine naine nimele on keegi lubamatult sõlminud laenulepingu sõlmimist internetipangas. Igaüks meist oli kasvõi ühe korra oled suutnud sellise tehingu põiki teha ka. Vanemaks loetakse samuti eestkostjat. Vähene kinnistu vist korterite elamute suvilate ning maatükkide ostuks – Sihtotstarbeline laen seevastu võimaldab saada. Pane kodune kulud-tulud tabelisse ning Vaata mida saaksid muuta ning teha asjaomane nõudlus. Pankade tarbimislaenude kulukuse määr krediidi kulukuse määra protsent seda kõrgem mida pikem on tagasimakse periood absoluutselt ole.
|
OSCAR-2019
|
||
Kohe pärast vabariigi aastapäeva, 25. veebruaril kell 17, on kõik huvilised oodatud Võru kultuurimajas asuvasse linnagaleriisse. Näitan Afganistani slaidiprogrammi ja vestan sinna juurde. Eriti tore, kui huvilistel on küsimusi, millele vastata - monoloogi pidamine ei ole just suurem asi. Soovijad saavad selga proovida burkat.
Slaide näitan Võru näituse raames. Näitus jääb avatuks kuni 13. märtsini. Tasapisi saan aimu, mida tähendab olla pidevalt omi töid eksponeeriv kunstnik. Näib, et tavapäev sarnaneb pigem transpordi- või kolimisteenuse osutajale: sõidame pühap äeval Narva, pakime seal pildid kokku ja tassime need 7. korruselt alla (pärast on nahk ikka täitsa märg).
Järgmisel hommikul läheb sõit vastassuunas. Uhkelt remonditud Võru kultuurimajas ootab meid õbluke galerist Jana. Kultuurimajas käib kogu aeg aktiivne elu: esimesel külastusel kuuleme bandi keldris mängimas ja saalis toimub paljulapseliste perede üritus; nüüd laulavad saalis vanamemmed ja õhtul teater. Galeristil on raske leida slaidiõhtuks päeva, mil majas teisi suuremaid üritusi ei toimu.
Jana aktiivsel kaasalöömisel saame kolmekesi viie tunniga näituse üles, mille järel suundub rahulolev brigaad täies koosseisus keha kinnitama legendaarsesse Katariina kohvikusse. Vahepeal org aniseerib Jana juurde nööri ja konkse (sobivate vahendite leidmiseks sooritab abiline pikki keerukaid otsinguid Võru ehituspoodides, andes pidevalt mobiili teel tagasisidet), samuti hiiglaslikke stende (mul on liiga mahukas näitus, ei mahu olemasolevatele seintele ära).
Lõpuks üritame Janaga pilte veel kuidagi sirgemasse ritta saada, samal ajal kui Andres - tema teeb ju põhilise töö redelil kõõludes - väsinult külalisteraamatu sissekandeid loeb. Sissekanded on põnevad: rääkimata kohalikest eestlastest ja venelastest, leidub sõbralikke kommentaare näitusekülastajatelt Venemaa avarustest nagu Smolenskist, Mehhikost, Gautemaalast ja Austraaliast. Skandinaaviast või Kesk-Euroopast rääkimata. Ma ei tea, kui palju kunstnikud üldiselt hoolivad sellest, mis külalisteraamatusse kirjutatakse, aga mulle on küll kommentaarid tõeliseks kommiks. Nämm-nämm.
Veneetsia hakkab mind kummitama pärast Nicolas Roegi filmi Don't look now nägemist. Kasuta me võimalust pageda siia mõneks päevaks. Meil veab: satume linna nö madalseisuhooajal, mil tänavad on suhteliselt tur istivabad. Päeval, mis lahkume, algab karneval - mulle näib, et on just õige aeg lahkumiseks.
Veneetsia on just sama kummaliselt lummava atmosfääriga nagu Roegi filmis. Eriti õhtuti, mil tänavatelt kuuldub vaid üksikuid kiirustavaid samme ja nappe lausekatkendeid. Meie hotelli aknad avanevad kitsukese kanali suunas, mille kohal õõtsuv lamp tekitab otsekui muinasjutulise pildi mingi seletamatu kergelt õõvastava varjundiga. Lõhnab rõskelt, pisut nagu hallituse järele. Õhk on samas karge ja puhas - üksikud va ikselt popsuvad paadid ei suuda üldpilti kuidagi rikkuda. On uskumatult vaikne.
Ühel hommikul k ella seitsme paiku lähen jalutama ja avastan, et sellel hetkel on linn veneetslaste päralt: lapsed tormavad mööda kitsukesi tänavaid, koolikotid seljas. Minu selja taga hüpleb kärsitult hommikune jooksja, kes ei pääse minust tunnelilaadses torus mööda. Tööle kiirustavad noormehed äsavad igale müüri ääres konutavale tuvile pahaselt jalaga. Kohvikud on juba avatud, avatud akendest voogab tänavale värskelt küpsetatud saiakeste lõhnu. Esimene perenaine riputab üles pesu nööridele, mis kõõluvad kitsukestes käikudes jalakäijate kohal. Paadid veavad linna ehitusmaterjale ja mehed kuhjavad kaile tsemendikotte, vilistades ise vaikselt ja reipalt.
Päeval m uutub linn tundmatuseni, labürindilaadsed käigud täituvad edasi-tagasi saalivate turistidega, kes ründavad eristamatult sarnaste maskipoodide ridu. Gondlid täituvad kümnete kaupa kihistavate jaapani tütarlastega, kes otsekui värvilised kuldkalad allavett kanduvad.
Ja just siis, kui oleme Doodzhide paleed seespoolt uudistamas, märkame aknast kiiresti tõusvat vett, mis ujutab üle Püha Markuse väljaku. Peagi kantakse välja puidust platvormid ja nendest laotakse teed, mida mööda värviliste vihmavarjude all turistide mass edasi-tagasi saalib. Markuse katedraali põrand lainetab. Osa turiste katseb rõõmsalt omi kummikuid, solberdades vees nagu rõõmsad väikelapse d. Poed tõstavad ukse ette vett kinnipidavad lauad. Vähemalt osad neist - aga mõnes poes ja kohvikus soliseb põrandal vesi ja kummikutes kliendid ei lase end vähimalgi määral häirida. Just siis, kui mõtiskleme kummikute ostu vajalikkuse üle, asub vesi alanema ja järgmisel päeval on vihmasajust ja kõrgveest alles vaid sopp, mis kiiresti kokku kraabitakse. Õhtul pilved rebenevad ja kaldaäär täitub nii turiside kui kohalikega, kes ühises voolus promeneerides loojangukuma imetlevad.
Järgmisel päeval, kui kooserdame mööda miniatuurset San Michele kalmistusaart, hakkab pilvede vahelt piiluma päike. Ühes välikohvikus Muranol, kus imetleme klaasi selle kõikvõimalikes ja võimatutes ilmingutes, istume vastu telliskiviseina ja koorime üleriideid vähemaks. Hiiglaslik klaasskultpuur sätendab päikeses ja üle kanali mängib kohalik pillimees shlaagreid. Meie kolme päeva ja öösse mahtub üleujutus, üdini tungiv vihmasadu, täiskuuvalgus ja soe pimestav päikeseline ilm, pooltoonidest rääkimata. Üks saab igatahes selgeks: Veneetsiat ei ole võimalik kirjeldada. Seda peab kogema.
|
OSCAR-2019
|
||
Ma postitasin viimati rohkem kui kuu aega tagasi – saate aru jah? Aga nagu meil ammu juba kokkulepe jäi, siis sulest ma midagi välja imema ei hakka ja lihtsalt postitamise pärast mitte kunagi midagi postitama ei hakka. Ma lihtsalt nii vihkan neid kirjatükke, kus hakkad suure hurraaga midagi lugema ja blogijal polnudki nagu väga midagi öelda – milleks? Säästa palun inimeste aega ja kui sul mitte essugi öelda pole, siis ole vait no. Täiega normaalne postituse algus. Tavai laadna, asume asja kallale.
Võistlused said läbi ja automaatselt võiks ju sellest järeldada, et nüüd võib täie lauluga laduda sisse endale kõike, mis pähe tuleb – tonnidega magusat ja friikaid ja siidrit peale ja halleluuja! Peale mu võistlusi heitsid mulle mitmed kallid inimesed ette, et umbes “Kaisa, tule enda dieedist nüüd välja. Nüüd saad jälle elama hakata!”. Jep, esimene hooaeg ma täpselt niisamuti tegingi. Võistused said ju läbi ja nüüd oli aeg ennast selle raske poole aasta eest premeerima hakata. Premeerisingi! Premeerisin endale kahe nädalaga +7kg juurde. Päris tubli saavutus ikka küll eks? Pool aastat pead dieeti ja siis kahe nädalaga nullid kõik ära. Kes nüüd ataki sai, siis jah – kahe nädalaga on võimalik endale kilode viisi pekki peale süüa ja selle jaoks ei pea üldse pingutama. Lihtsalt lõpetad dieedi ära ja kujutad ette, et võid nö normaalse inimese kombel jälle sööma hakata.
Anyway kõige lihtsamalt seletades olen ma ju poole aastaga enda ainevahetuse korralikult kinni tõmmanud ja keha on nö näljarežiimil ja talletab elu eest kõik lisakalorid rasvaks. Meie kehad lihtsalt toimivad nii – miks muidu inimesed näljalaagrites ellu jäid ja miks muidu kõik need imedieetide katsejänesed peale dieedi lõppu kaks korda jämedamad on? Meie kehad on nii kuradima targad olevused, et nad teevad mida iganes, et võimalikult vähe tagavarasid ära anda ja võimalikult palju tagavarasid reservis hoida. Seega enne, kui sa mingit järjekordset hapuoblikadieeti pidama hakkad, siis ma võin sulle juba ette ära öelda, et kui sa seda elu lõpuni pidada ei kavatse, siis varsti oled sa jäme tagasi…võinoh- suure tõenäosusega veel jämedam kui enne seda superdieeti. Minu arvates on see pikast dieedist välja tulemine isegi raskem, kui dieedi pidamine ise, sest tundub, nagu võikski ju kõike endale lubada, aga tegelikult on vaja dieeti ikkagi edasi pidada – targalt edasi pidada.
Kuidas see kõik siis minul välja nägi? Peale viimast võistlust tõstsime iga nädal minu kaloraaži 50-100kcal võrra, olenevalt siis sellest, mida tegi kaalunumber ja kuidas minu enesetunne oli. Kuna eelmise hooaja lõpp ma ilma ilustamata sõin ennast lihtsalt seaks, siis minu palvel hoidis Peep mul eriliselt kätt pulsil ja sisuliselt iga paari päeva tagant andsin talle aru, mis minuga täpselt toimub ja mida olen endale lubanud. Kusjuures esimesed paar nädalat olid eriti lihtsad – ei olnud mingeid isusid, ei olnud mingeid üritusi ega muid ahvatlusi. Sõin samu toite nagu dieedil olles, lihtsalt suuremaid koguseid, trenni tegin vähe ja kaalunumber isegi langes. Jepp, kaal näitas vahepeal isegi madalamaid numbreid kui laval käies – pilt peeglist oli loomulikult midagi muud.
Kõhulihased pakkisid ennast ilusti juba peale paari nädalat talveunne. Raske on tegelikult see vormi “ära andmine”. Aga nagu ma juba mitmeid kordi rõhunud olen, siis lavavorm ei ole tervislik ja mida vähem selles viibida, seda parem. Kõik, kes te mulle kirjutanud olete ja minu vormi üle ahhetanud, siis EIIIII EIII EIII see vorm kuulub lavale ja kui võistlused on läbi siis on aeg tagasi reaalsusesse tulla. Aga eks te võite ise arvata, kui emotsionaalselt raske on ühele naisele see, kui ühel hetkel on ta sisuliselt ideaalse kehaga ja siis on aeg sellele kehale head aega soovida. Raske, aga paratamatu, kui on plaanis füüsiliselt edasi areneda.
Ühesõnaga esimesed paar nädalat toimis nagu õpikust ja siis paratamatult hakkas ju vahele viskama üritusi, kus ma enam nii tubli ei olnud. Käisin mehega näiteks Palangal puhkamas ja kuigi üritasin langetada toiduvalikul tarkasid otsuseid, siis väljas söömas käies on see suht problemaatiline. Toon näiteks ühe hommiku, kus läksime välja sööma ja tellisin munavalgeomleti ja mida ma siis sain? Taldrikul laiutas see omlett, kuhu sisse oli praetud eriliselt rasvane peekon, see oli üle kallatud juustu-majoneesi kastmega ja kõrval olevad juurviljad olid samuti wokitud rohkes õlis. Ühesõnaga ma oleksin võinud vabalt ka pannkooke tellida, sest kogukaloraaž minu meelest väga ei erinenud. Aga no fuckit, ma kavatsesin seda puhkust nautida ja seda ma tegin. Ja ma ei hakka üldse ilustama, lõin teisel päeval juba käega ja tellisin täpselt seda, mille järgi isutanud oli ja kavatsesin mitte kassida ja enda puhkust ära rikkuda. Õnneks oli puhkusel liigutamist palju ja kõik need ülesöödud kalorid said ka ilusti ära kulutatud.
Aga no suvi on ju! Ja mis on suvi ilma grillita ja saunapidudeta ja üleüldse igal sammul on kellegi sünnipäev või niisama simman. Ja ma olen ikka siit-sealt lasknud lappesse nii selle toidupoole kui ka joogipoole ja ma ei hakka teile üldse valetama. Siin vahepeal on mu taldrikult läbi käinud küll friteeritud toitusid, rasvaseid snäkse, suhkrupomme, mida kõike ja ikka liitrite viisi siidrit, sest no ma ei saa, see Kopparbergsi maasika-laimi siider on lihtsalt üle prahi! Ja seda grillitud kana on minu kõhtu maandunud kümnete kilode viisi vist juba – niii hea! Muhu leib ja kanašašlõkk – parim kombo ever. Mul reaalselt hakkasid neelud käima jälle. Ma arvan, et enamus võistlejatel on praeguseks kanalihast ikka eriline siiber saanud, aga mitte minul. Huhh… kuhu ma jäingi nüüd? Kana, kana kanaaaaaa… ja kui sa vahepeal jõudsid mõelda, et mis selles kanas siis nii halba on? Ei noo kana on super valik, aga kui sa seda endale ikka kilode viisi sisse vägistad, siis see ei ole enam normaalne.
Ja tegelikult sellest laperdamisest toidu ja alkoholiga polnudki kuni jaanipäevani hullu, sest kaal ilusti seisis ja kuna ma ei püsi ikka vapsee paigal ja olen suhteliselt aktiivne, siis vorm püsis ikka väga ilus…kuni siis jõudis kätte jaanipäev... Ja see on nüüd see koht, millest ma ei tahaks üldse rääkida, aga no ma pean ju, sest mitte keegi teine selle koha pealt ju suud lahti ei tee. Ühesõnaga, ma ei oskagi seda asja nüüd kuidagi ilustada. Kõik läks jumala perse! Sisuliselt reedel sai siis pidustustega algust teha ja ennast “premeerida” liitrite viisi siidri ja pizza ja jäätisega ning laupäeval läks asi ikka väga metsa. Grill siin ja grill seal ja istumine ühes seltskonnas ja istumine teises seltskonnas ja igalt laualt oli vaja ära süüa ikka mitu tükki kooki ja jäätist ja kilode viisi liha ja absoluutselt kõike, mida siis lauale kokku tiritud oli. Ohooo kringel? No aga palun – anna ikka kaks tükki, mis sa selle ühega ikka meelitad eks? Ja siis ma tundsin, kuidas mu kõht on nii täis, et see hakkab vaikselt juba valutama, aga pooleli ka nagu ei jätnud. Õhtul läksin veel jaanitulele ja woilaaa – seal grilliti vahukomme! Hõissaaa! Mulle ka palun! Ja pühapäevaks oli juba suhkru ja rasvakooma nii hulluks läinud, et siis tundus juba vapsee mõttetu rajale tagasi minna. Ühesõnaga tegutsesin selle mustri järgi, et kui ikka autol üks rehv tühjaks läheb, siis on vaja torgata ka kõik ülejäänud kolm tühjaks. Väga tubli Kaisa!
No ja mis te siis arvate, mis siis nagu sai, kui pühapäeva õhtul reaalsusesse tagasi oli vaja tulla? Vaatad peeglisse ja saad juba aru, et kaalunumber siit midagi ilusat ei näita. Kohutav, terve keha oli nii paistes ja süda oli nii paha kõigest sellest jamast. Ja mis te arvate, mis mu peas siis toimus, kui siiani oli vorm olnud laitmatu ja enesetunne super? Kõik oli kadunud! Ma olin enda peale nii vihane ja pettunud ja reaalselt selline tunne oli, nagu maailm oleks kokku langenud. Kurat ma ju lubasin seekord targem olla ja olin kuu aega ilusti rajal ja mis siis nagu sai? Fakk… Ja läks ikka sinna samma auku, kus eelmine kord. Sain enda vitsad, aga vaja oli veel saada. Mnjah, sain südamelt ära. No ilmselgelt ma ei ole nüüd paks, aga no fakk, pehmem olen küll kui enne jaane ja kuna ma ise olen enda kõige karmim kriitik, siis annan endale tegelikult mõtetes ikka veel vitsa. Miks ma muidu olen rääkinud, et see võistlemine on väga õhukesel jääl kõndimine – mitte kunagi ei ole võimalik enam toitu niimoodi suhtuda, nagu teeb seda nö normaalne inimene. Miks?
No toome näite – kunagi koolisööklas vaatasid, et midagi normaalset süüa pole, võtsid ühe juustusaia või sõõriku ja jalutasid tundi. Sõid ära, kõht täis, hea olla. Kui ma praegu astuks kohvikusse sisse, siis minu peas keerleks ainult see, et “400kcal, nii ja naa palju rasvasid ja süsivesikuid ja kasulikku mitte essugi, et mida kõike paremat ma võiksin selle asemel süüa” ja ilmselgelt jalutaksin kohvikust minema kohviga. Kui ma mõne sõbraga poes käin ja näen näiteks tema ostukorvis sardelle, siis mul tekib paratamatu vajadus talle selgeks teha, miks ta võiks toituda paremini ja räägin talle ilusa loo, mida kõike jama sinna sardelli sisse pannakse. Kes üleüldse sööb sardelli? Miks? Öäkk. Kuidas üks tavaline inimene sööb? Võtab endale ette mingi lihalaadse asja, makaronid ja salati ja ta näebki enda taldrikul seda toitu ja sööb selle ära – ei mingit pikemat kalkuleerimist. Mina seevastu võtan endale ette toidu ja näen toidu asemel numbreid. Jep! Üks tavaline inimene sööb sööki, aga mina söön nii ja naapalju valku, süsikaid ja rasvu ja ma ei suuda seda enda peas kuidagi välja lülitada. Kui väljas süües mu toit on üle uputatud kastmega, siis minu kõrvalolev nö see tavaline inimene lööb käsi kokku, sest kartul pole kuiv – mina seevastu nutan pihku, sest nii palju kaloreid olen ma nüüd raisanud mingi konkreetse jama peale. Vabandust väljenduse eest, aga haige pask. Ja ma arvan, et enamus lavalaudadelt läbi käinud inimesi võib minuga samastuda.
Aga jätame selle toiduteema. Kuidas mul trennides läheb ja mida ma teen üldse? Oii blinn mul on hea meel, et dieeditamine läbi sai, sest no need lõputrennid läksid lihtsalt selliseks vägistamiseks juba. Võistlustele eelnevad mitu nädalat ma käisin trennides ainult sellepärast, et ma pidin sinna minema – absoluutselt mitte mingit positiivset emotsiooni. Aga nüüd ma ei jõua ära oodata, et taas saali saaks. Trenni teen 4x nädalas (jalg, õlg, selg, tuhar) ja põhimõttega nii palju, kui torust tuleb ja eesmärk on iga trenn suuta raskust lisada. Ühesõnaga korralik lammutamine ja oiblinn kuidas ma igatsesin seda. Korra nädalas teen tunniajase cardio ja selliste ilmadega, nagu praegu, on seda ikka väga mõnus teha. Olen avastanud enda jaoks üleüldse metsades ringi tuiskamise ja jalgrattaga sõitmise, no elu mõnus meditatsioon – ma kuulan linnulaulu – jep, ma olen vanaks jäänud. Igatahes trennide poolega on kõik ikka väga hästi ja mul on nii kuradima hea meel selle pärast.
Ahjaa, võistlemine. Millal ma plaanin uuesti lavale minna? Kõikide eelduste kohaselt kevad 2019. Miks mitte nüüd sügisel? Sest eesmärk on ikkagi enda vormi parandada ja nende makaronide asemele ikkagi jalg kasvatada ja seda poole aastaga ei tee kohe kindlasti. Ja kui nüüd päris aus olla, siis mõte juba jälle dieeti pidama hakata ei tundu mulle ka kuidagi ahatlev. Ma olen siin viimasel ajal korralikult maitse suhu saanud igasugustest seltskonnaüritustest ja pidudest ja ma pean tunnistama, et ma lihtsalt nii igatsesin neid. Jah pidu annab ka kanafilee ja coca zeroga panna, aga palju lõbusamad seiklused juhtuvad just konjaki kõrval 😉
Muus elus on mul ikka korralik keskeakriis, nagu ma seda ise nimetan. No kamoon, kui üleöö on mu lemmikvärvideks saanud beebiroosa ja helesinine, siis see ei ole nagu väga okei. Lasin endale isegi keeleneedi tagasi panna, sest lihtsalt tuli jälle alaealise tunne peale. Üleüldse kuidagi selline “las minna” elu moto on praegu. Kui mul varem olid kõik asjad täpselt joone järgi ja läbi kalkuleeritud (kaljukitsed – te teate väga hästi, kontrollifriigid), siis nüüd on midagi minus nii muutunud ja ma ei oskagi sellele nagu mingit põhjendust otsida. Kuidagi kohale on jõudnud, et elus päriselt peab ka tegema täpselt neid asju, mida sa tahad teha ja mõtlema peab ainult iseendale ja ülejäänud on kõik ikka väga savi.
Päris mitu mu sõpra on mulle südant puistanud, et kuidas nad on terve oma elu rapsinud, et saada hea haridus ja hea auto ja ilus korter ja karjääriredelil tõusta ja kuidas terve oma elu on sipsitud nagu mingisuguste asjade ümber, et kuidagi kellegile nagu midagi tõestada, aga reaalselt nagu enda elu elatud nagu polegi… ja siis see pani mind ikka korralikult mõtlema. Kogu aeg käib üks enda elu edasi lükkamine, et küll ma siis elama hakkan, kui kõik need ühiskonna poolt ette kirjutatud normid täidetud on ja kogu maailma töö tehtud on… mida perset ma küsin? Nagu päriselt – mida perset? Ja kust kurat me üldse võtame sellise jultumuse ja lükkame asju aastaid edasi, kui mitte keegi meile tegelikult ei garanteeri, et me elamegi nii kaua. Ei päriselt! Kuidas sa nii kindel oled, et sa üldse mingit järgmist aastat näed? Igatahes jah, midagi on mul nüüd kas paika loksunud või vastupidi paigast ära loksunud, aga ma olen mingeid asju elus ümber hindama hakanud jälle. Mis iganes hea või halb mõte pähe tuleb, selle peaks kindla peale käiku lükkama. Küll pärast on aega kahetseda küll 🙂
Igatahes kuskile ära ma pole kadunud, leiate mind endiselt kui mitte Sparta jõusaalist, siis Sparta Fitshopist ja minuga on kõik maru hästi. Juulis ma plaanin korraks läbi hüpata Venemaalt (ahjaa, ma seda ei rääkinudki, et keskeakriisi käigus on minust saanud ka jalkafänn) ja augustis ma lähen pleesitan Küprosel ja kui kellelgi veel mõni halb mõte tuleb ja kuskile minna tahab, siis ma olen käpp. Igatahes hakake elama inimesed! Ja loodetavasti järgmist postitust te nii kaua ootama ei pea. Ahjaaa, ja kui ma kuulen veel kellegi käest, et “issand jumal, kui palav on”, siis sa saad minu käest labakäega! Mida sa virised – alles lõdisesid viltidega teki all! Kas sa saad!
Tags: ainevahetus, dieedist väljatulek, dieet, grillimine, jaanipäev, kaalunumber, kaisafitness, kaloraaži tõstmine, kalorid, keeleneet, keskeakriis, kõhulihased, lavavorm, palanga, rasv, simman, suvi, teamreinart, tervislik toitumine, toitumine, toitumine ja treening, toitumishäired, trenn, ülesöömine
Tõsiselt? Ma ikka iga kord loen ja imestan, et mida te mult siit õpite? Ma peaks olema see punaseks tehtud näide, milliseks üks inimene ei peaks muutuma 😀
OMG!!! Kui hea postitus! Ja eriti veel see eelviimane lõik! Võtsid sõnad suust! Palju edu, kaunitar!
Loen ja noogutan ja loen ja noogutan veel. See kõik on nii tuttav. See enda premeerimine, toidu kalkuleerimine makrodeks… plaan olla seekord targem ja kuidas tegelikult nii lihtsalt lappama läheb… Mul on ülehomme ees praeguse hooaja suurim võistlus ja ma juba ette muretsen, kuidas seekord see dieedist välja tulemine olema saab. Ma ei õginud 2 nädalaga 7 kilo juurde, mul tuli see pigem tasa ja targu, aga lõpuks olin enda silmis ikka siga mis siga. Tahaks olla ka parem ja targem ja tegelikult teadmised ja kogemused on olemas, et võiks ju seekord ka olla… aga mure on ikka! Päris hull, kuidas see võistlemine aju mõnes mõttes ära komposteerib, aga no kisub sinna lavale, mis sa teed! Sinu vorm on tegelikult praegugi veel super hea ja kui sa seda jaanipäeva iga nädalavehetus just ei korda, siis arvan, et saad seekord kõvasti paremini hakkama (ego sul eelmisel off seasonil ka ei olnud ju team mis suurt rasvakihti peal). Ma arvan, et kuula oma treenerit, naudi mõõdukalt elu ja küll kõik läheb nii nagu peab minema! 🙂
No ma siis väga loodan, et sa õppisid midagigi minu kogemustest. Ei nii lappesse ei lase ma never ennast nagu eelmine kord. Aga eks too aeg puudusid vajalikud teadmised/kogemused ja keegi mulle sellest dieedist väljatulekust ei rääkinud midagi. Treenerid pakkisid pillid kotti ja neid enam ei huvitanud, mis saama hakkab. Seekord on mul ikka treener ka siis kõrval, kui ma parasjagu laval ei ole. Komposteerib täiega! Samas no kui füüsilist poolt vaadata ja tervist ja üleüldist heaolu, siis ma nagu ei igatse ka neid vanasid aegasid. Jah, süüa sai küll süümekateta ja kalkuleerimata, aga see kõik ka ju peegeldus välimuses ja tervises. Nokk kinni- saba lahti 🙂 Ja sulle palju palju palju edu võistlustel!
Sa oled ikka mega naine! Kas ma olen ainus, kes loeb su blogi alati mitu korda läbi ja käib iga päev igaks juhuks kontrollimas, kas midagi on postitatud? Nii aus ja hea lugemine. Supernaine
Suured suured tänud. Heh, no ma ei tea – mul tekkisid nüüd veel suuremad süümekad, et nii kaua oodata lasin. Tänud.
Ma küll ei tegele fitnessiga, aga saad täiesti aru mis mõtled. Ma lihtsalt üritan oma füüsist kontrolli all hoida, jälgida et sööksin tervislikult ja pigem ei patustaks jne. Aga olen täheldanud et see muutub nii kergelt kinnisideeks. Kammoon, kas see kui sööd saiakese ja siis selle pärast terve õhtu stressad, aitab kehal kuidagi paremini sellest jagu saada? no vastupidi pigem eks. Aga sellest tundest on niii raske jagu saada. just see “jälle ma andsin alla” tunne, mis on küll inimlik aga iseendale nii suure pinge peale paneb. Või endal tekib ka natuke nadi tunne kui peika poes pasta jaoks koort ostab ja ma nagu kuri saatan õlal pirtsutan et ära osta koort see on rammus 😀 Kohati lihtsalt kaob ära see suur pilt, et elu peab ikkagi nautima ka ja laskma asjadel minna, emotsioonidel välja tulla ja ka vahel endale järgi anda ILMA süümepiinadeta.
+Ma leian, et sa siiski seekord oled sellest dieedist tunduvalt teadlikumalt välja tulnud ja su vorm on endiselt väga hea!
Ma ei saaks olla rohkem nõus. Eks see on see, et mida rohkem sa teadvustad endale seda toitumise poolt, seda rohkem hakkad ka seda jälgima ja seda rohkem see kinnisideeks muutub. Sellel ei tohiks lihtsalt jah lasta kuidagi elu üle võimust võtta. Mina paraku olen vist sellest joonest ammu üle astunud. Jaaa, absoluutselt, seekord on see väljatulek ikka väga leebe olnud võrreldes eelmise hooajaga. Ja no kaal näitab samamoodi +4kg selle hirmsa +7kg asemel 🙂 Ja aitäh sulle.
Kuidas sa saad instas piltide alla mingeid motivatsioonitsitaate/ eluõpetusi/ jmt tihedalt postitada kui ise jääd isegi millelegi nii basicule nagu toitumine alla? Millisel pildil see +7kg näha võib? Keskeakriis vist ikka veel pole… äkki esimesed sammud täiskasvanuks saamise poole:D? Vabandust muidu negatiivsuse eest, aga postituse esimene pool oli nii vähki tekitav, et pidin lihtsalt kommenteerima.
Mida üldse annab bikiinifitnessi võistlustel osalemine kui sellise elustiiliga käib sul kaasas toitumishäire? Mis isutamine, mis kalorite lugemine? Mis planeet see on? Olgu edu ja vabandust veelkord.
Said andeks, ei ole hullu 😉 Kui sa korra selle postituse nüüd läbi loeksid, mitte läbi ei veeriks, siis sa saaksid kõikidele enda küsimustele vastuse. Edu 🙂
Saan veits aru, mida selle postituse all mõedud. Tõesti, kus kohas need +7g on piltidel on? Või on need pildid nii kuradi hea valguse ja nurgaga tehtud, et 7kg peidus? Muidu on fitness äge ala, inimesed teevad trenni, elavad tervislikult jne, aga mis on tobe on see fitnessvõistljeate kiun selle üle kui paksud nad ikka on, kui natuke rohkem söövad. Saan aru, lavakaalus olles, pärast ongi ehk paksutunne kui jälle norm kaalus olla, aga mis eeskuju see annab teistele? Instas pidevalt näen neid tekste piltide all “pekikiht”, “offseason fatty” ja nii edasi…ise samal ajal väga normaalkaalus 😀 Lihtsalt kõrvaltvaatajale tundub naljakas, teistele fitnessvõistlejatele muidugi arusaadav. Aga kui nimetada end sportlaseks, siis ei ole kena ennast sotsiaalmeedias koguaeg paksuks vms kutsuda, see ei jäta just tarka muljet. Ma otseselt ei mõtle Kaisat just, mõned on nagu täiesti aru kaotanud selle fitnessiga ja kahjuks annavad sellega halba eeskuju ja põhjusi eelarvamusteks.
Esimesel hooajal peale võistluseid ma sõin endale kahe nädalaga +7kg juurde, mida võite leida ka instagrami piltidest. Praegu oli minu teine hooaeg ja lisakilosid on kogunenud ainult 3-4kg, mida kirjutasin ka postituse lõpus pildi alla. Võib-olla oleksin pidanud selle konkreetsemalt kirja panema, vabandan.
Lõpumõtetega olen väga nõus, see tundub mulle endalegi kummaline, aga sellist “ma olen liiga paks” suhtumist kohtab tavaelus veel rohkem kui fitnessmaailmas kahjuks. Eesti naistele on kuidagi sisse kodeeritud see – “ma pole mitte kunagi endaga rahul” moto. Ja tavaliselt kurdavad kõige rohkem just normaalses vormis olevad inimesed, ei tea 🙂
Ma oleks ka nii tahtnud just seda võrdlusmomenti piltidel näha +7 kg.. sest ausalt hetkel oleks need nagu “varbavahes” peidus 😀 Sest sa oled isegi +7 kg väga ilus ja sportlik 😀 🙂
No nagu ma kirjutasin ka eelmisele kommenteerjale, et +7kg õnnestus mul momentaalselt juurde võtta esimesel hooajal. Seda postitust kirjutades oli lisandunud selline 3-4kg, aga need võrdluspildid te saate, sest tänase hetke seisuga on kaalul +8kg lavakaalust 🙂 Aga no pilt on ikka oluliselt parem, kui eelmine hooaeg.
Mul on nii raske uuesti ree peale saada, kui korra juba maha olen kukkunud, nii et üritangi end igasuguste preemiatega järje peal hoida. Iseenda äraostmine, eksole =) Nt järgmine preemia on see https://www.kingitus.ee/kingitus/langevarjuhupe-kursus-langevarjuhupped/ Saan selle siis, kui olen 2 kuud kenasti trenni teinud ja lubatud on kuni 3x graafiku muutmine. Sellest järgmiseks plaaniks on 3x korralikult trenni ja siis aktiivne puhkus kuskil lõuna-Euroopas
Kusjuures väga hea lähenemine. Tihti inimesed premeerivad ennast toiduga ja no teadagi, kuhu see siis välja viib eks. Aga asjade ja elamustega premeerimine on väga super lahendus. Mind aitas esimene hooaeg näiteks see, kui täitsin külmikul kalendrit – kui päev oli edukalt möödas ilma patustamisteta, siis tegin kalendrisse suure punase risti. Ja siis oli oli endal kuidagi hea vaadata, kui punaste ristide meri kaunistas külmikut. Ja siis endal oli pilt ka selgem, et kui tihti ja millal need libastumised siis tulevad.
Hmm…. Hea lugeda asjadest, mida keegi ei julge avalikustada ja samas ka ennast selle kõige sees ära tunda.
Ise hetkel samas +7seisus. Ma küll pole mingi sportlane. Vaikselt nokitsen omaette. Aga see “pauk” tuli ära. +7kg ja praegu arvatavasti koguneb juurdegi. Nüüd sai mul igasugune lagi enda osas ette ja pean end käsile võtma – kasvõi õues jooksmas käia. Midagigi teha.
rapsisin jõusaalis 3-4aastat. Selle teekonnal “parimad” sõbrad ütlesid, et miks sa lõhud enda keha ja miks sa näljutad ennast – LÕPETA see!! Tegelikult need sõbrad oleksid pidanud teadma, et jõusaal on minule igati loogiline jätk, kuna olen lapsepõlvest saati erinevaid spordialasi harrastanud ja võistlustel käinud.
Sellegipoolest hakkasin endas kahtlema, et ehk tõesti pole see tervislik ja ok. Et “sõpru” mitte kaotada, ma hoidsin jõusaali-spordi-toidu teemat vaka all ja vaikselt lülitasin neid enda elust välja. Seegi tegi natuke stressi, et pidin justkui häbenema seda, millega tegelesin. nagu alkoholik, eitama oma tegevusi. Tegelikult oleks pidanud sellisel sõprusel kohe ukse pauguga kinni lööma ja teha seda, mis mulle meeldib ja milles ma hea olen.
Mõneti neil oli ju õigus – ma lõhkusin oma keha – lõhkusin mikrolihaseid, et see kasvaks. Selle kohapealt irvitasin endale põske. Aga ma ei viitsinud neid šokeerida infoga, et ma tõesti lõhun enda keha.
Tänaseks olen katki, kuna lasin ennast “sõprade” poolt mõjutada. Olin kui lõhestunud isik, võitlesin ise enda sees, et ma ju teen siiski head – jälgides kütust mida tarbin ja tehes trenni vormides oma füüsist ja teine pool oli kahtlus, et äkki see siiski pole õige.
loogiliselt peaga mõeldes, kumb on ohtlikum, kas 20kg ja enam ülekaalu, diivanil lösutades, ei mingit aktiivsust või jõusaalis oma mikrolihaseid rebestades ja teadlikult kvaliteet toitu tarbides 🙂
Miski on mind praegu spordist eemale hoidnud – järjestikused vigastused, kukkumised ja haigestumised, ilmselt sellepärast, et ma oma pea sees välja mõtleksin ja selle kõik läbi seediksin, et taas nullist alustada ja saali minna. Õnneks päris nullist algus see poleks – eelnevad aastad on andnud kogemusi ja tarkusi – ei pea enam pimeduses kobama 🙂 Selgem siht on silme ees.
Mitmete ekstreemsete dieetide mõjul arvatavasti ainevahetus aeglustunud ja nüüd kapsalehte süües läheb kõik puusale.
Kaisa, mul on ääretult hea meel, et sa ausalt oma kogemusest elust pärast dieeti pajatad. Olen tänaseks viiendat päeva off-seasonil ja mida näitab kaal: +4kg. Tunnen end korraliku põssana, ma pole vist never nii palju kaalunud kui nüüd. Nagu sa ütlesid- peale võistlusi on treener kadunud ning tõesti on tema abi suuresti vaid enne võistlusi. Kaalunumbrit nähes olen päevi mõelnud sellele, et mul on lihtsalt nii nõrk iseloom, olen korralik luuser, et ei suuda asjadele, mis enne olid keelatud, EI öelda. Vaatad peeglisse ja mõtled, kõik need kuud, mil sai trenni tehtud ja pedantselt toitutud, on nüüd 2-3 päeva jooksul lihtsalt veega potist alla lastud. Tänaseks võin kergendunult hingata- ma polegi ainus, kellel on antud mure :), peaga asju läbi mõeldes on tõesti asi meie aeglases ainevahetuses ja keha dieediga stressi viimises. Esimene dieedijärgne õudus on teisalt väga suur õppetund, millest saab teha vaid omi järeldusi, et mitte teist korda samasse ämbrisse komistada. Ja rääkides sellest, kuidas väljas süües toitu vaatad ning peas numbreid ning mikrosid-makrosid läbi lased- seda võib pidada ilmselt kutsehaiguseks, sest ise olen täpselt sama mõtteviisi külge haakinud 😀 😀
Eniveis, suured tänud väga informatiivse, kergelt lohutava ja uut energiat andva postituse eest! Spordisaalis kohtume 🙂
|
OSCAR-2019
|
||
Kultuuriministeerium ootab kuni 10. jaanuarini 2015 kandidaate 2014. aasta Eesti Vabariigi kultuuri- ning spordipreemiate määramiseks.
Kolm kultuuripreemiat määratakse pikaajalise väljapaistva loomingulise tegevuse eest ning viis preemiat antakse 2014. aastal avalikkuseni jõudnud väljapaistvate tööde eest. Ettepanekuid preemia määramiseks võivad esitada loomeliidud, preemia senised laureaadid või kohalikud omavalitsused ning teised juriidilised isikud, kelle põhikirjas on sätestatud kultuuri- ja haridusalane tegevus.
Kaks spordipreemiat määratakse elutöö eest ning kuus preemiat 2014. aasta tulemuste eest. Ettepanekuid preemiate kandidaatide kohta võivad teha ministeeriumid, maavalitsused, kohalikud omavalitsused, spordiorganisatsioonid ning teised juriidilised isikud ja asutused, kelle põhikirjas või põhimääruses on sätestatud spordialane tegevus.
Avaldused saata digitaalselt allkirjastatuna aadressile preemia@kul.ee või aadressile Kultuuriministeerium, Suur-Karja 23, 15076 Tallinn.
Tundub, et hiphopimaailmas on üks suur ja väsitav ring hakanud täis saama. Pärast selle kuldajastut oli kurb vaadata, kuidas hiphop võttis täiskursi kommertsile ja tõelised artistid ei saanud tehtust enam ära elatud. Viimastel aastatel on aga hakanud juhtuma midagi eriskummalist: hiphop on hakanud mingis mõttes oma kuldajastusse tagasi pöörduma.
Noored kutid on mõistnud, et 2000ndate võlts tuleb ära lõpetada ning hakanud tegema õiget ja eneseomast asja nagu tehti ka 90ndatel. See kõik ei peegeldu üksnes muusikas, vaid ka videotes, mis pole loomulikult enam 90ndad, kuid milles on ikkagi see vana hea attitude, mis teeb hipist hopi ja hopist hipi. Toon järgnevalt esile mõned läinud pooleteise aasta uued tegijad, kelle tõttu olen hakanud taas tänapäeva hiphoppi kuulama.
Joey Bada$$ näeb välja nagu noor Pete Rock ja tema flow on nagu noorel Nasil. Mõnes loos räpib pisut kähedama häälega, olles teises jälle pehmem ja puhtam. Kogu tema olekus ja stiilis peegelduvad 90ndad.
Ma ei tahakski rääkida ainult antud videost, vaid Joey Bada$$i videotest üleüldse. Üldjuhul tundub, et tema esimesed asjad on filmitud VHSi või MiniDV peale. Või on tõesti Canoni pilt väga osavalt ära keeratud ja kõik see kokku teeb pisut määrdunud, pleekinud ja pehme 90ndate pildi. Tundub nagu Joey Bada$$ elaks aastas 1993, kuigi ta on sündinud aastal 1995.
Joey Bada$$ on Pro Era grupi eesotsas. Kuulujutud räägivad, et Pro Era ja A$AP Mobi vahel pidi mingi beef olema. Väike võitlusmoment on kahtlemata edasiviivaks jõuks.
Video on klassikaline tänava walk/hang koos igasuguste pilviste efektide ja marihuaanase koloriidiga, aga mõjub mõnusalt dokumentaalselt.
Tundub, et NY rajoon Flatbush on üldse üks mõnus koht, kust tuleb head kraami. Sealt on pärit näiteks Da Bush Babees, Talib Kweli, Joey Bada$$, The Underachivers jt.
Mis ma ikka oskan öelda: Saul Williamslik bass-beat, millel pilvine slow-flow edastab püha teksti. Nagu Earl, on ka kaasategevad Vince ja Casey kõikvõimalikes 2013. aasta uustulnukatelistides ära märgitud. Neid kolme seob kindlasti sarnane tämber ja flow, mis hoiab selle loo stiilipuhtana.
Video kunstiline stilistika, valgustamine ja kaamerasõidud meenutavad N.E.R.D-i „Lapdance’i”. Vana võte töötab hästi.
Flatbushist pärit poistega allkirjastas plaadilepingu Flying Lotus. Ja on ka põhjust, sest nad on pilviselt ägedad. Jällegi 90ndate biidid ja flow’d uues kuues. Nende mixtape’id on olnud väga edukad. Jääme lootma, et nad liiga palju hapet ei tee.
Videos on perfektsed meeleoluloovad üldplaanid, mille taustad kõverduvad. Eks see maailm olegi veidi kõver ja elame ju kõik eri reaalsustes.
A$AP Nasti flow on kui ketti pandud koera haukumine ja Methodi riim üllatavalt värske ‒ nagu poleks ma seda eales kuulnud. Kõige selle taustaks on plaksumas 90ndate biit, mis meenutab loomulikult Wu teemat, kindlasti ka Onyxit ja kõik saavad aru, millele vihjab Trillmatic. Huvitav, et aastal 2013 tundub kõik see nii värske!?
Klassikaline kaameratöö: pealesõidud, slo-mo ja alt üles nurgad. Loomulikult keegi põgeneb või hüppab üle aia (nagu vanasti nt ka Wu või Nasi videotes), hängitakse koridorides ja hulgutakse tänavatel, kuid enam ei ole see MTV Yo!, ega 4:3 pildisuhe või analoogvideo, nüüd on see Youtube, 2.39:1 widescreen ja full HD. Vana asi töötab ka uues kuues.
Kogu A$AP Mob on karm ja kiirelt tõusev uus NY teema. Vaadake kindlasti A$AP Rocky esimesi videoid ja näete julgeid HD-pildi värvikorrektsioone, mis mõjuvad lausa hirmutavalt. Uurige ka, kes on A$AP Ferg või A$AP Twelvyy. Kõik see A$AP meenutab kunagist Wu teemat, kuid siin on üks huvitav eripära: kui Wu ajas oma kindlat Shaolini stiili, siis A$AP katsetab julgelt kõike ja ei löö risti ette erinevate muusikastiilide ees. Tundub, et nende puhul see töötab.
Noor poiss, kes juba 15 aastaselt laineid lööma hakkas. Hetkel 16 või äkki juba 17. On kuulda, et MF Doom hakkab Bishop Nehrule taustasid tegema.
Video on loole kohaselt voolav, kuid pange tähele huvitavat nüanssi, mis teeb sellest õige räpivideo: see on Bishop Nehru müts. Vahet ei ole, kus ta on ‒ kas pidžaamas ja haiglavoodis või kanderaamil, üks korralik mütsilotu peab ikka peas olema, sest see näitab attitude’i. Räpireaalsuses on alati naljakaid ebaloogilisi nähtusi esinenud.
Müürilehe uus rubriik „Video fookuses” võtab vaatluse alla uued ja huvitavad Eestis ilmunud muusikavideod. Otsa teeb lahti visuaal Maria Minerva ja Ajukaja loole „CU Again”, mis pärineb jaanuaris Porridge Bulleti leibeli alt ilmunud samanimeliselt EP-lt. Klipi teemal pani oma mõtted kirja Berk Vaher.
Sel laupäeval, 15. veebruaril kell 22.00 võtavad Raadio 2 saated Programm ja Linnadžungel kahetunnise edetabelisaatena kokku aastaküsitluse 2013 tulemused. Saates selguvad 2013. aasta eredamad hetked hiphopis meil ja mujal.
|
OSCAR-2019
|
||
Vedelkütuse seaduse kohaselt peab Eestis tarbimisse lubatud mootoribensiinis ja diislikütuses olema alates 2018. aasta 1. maist vähemalt 3,1 protsendi energiamahu ulatuses biokütuseid. See tase suureneb 2019. aastaks 6,4 protsendini ning jõuab aastaks 2020 10 protsendini.
Euroopa kütuseturul kasutatakse juba pikalt fossiilsest toormest toodetud mootoribensiini ja diislikütuse kõrval taastuvast päritolu etanooli ja biodiislit. Viimaseid toodetakse laialt Euroopa Liidus, mistõttu aitab selliste biokütuste kasutamine lisaks keskkonnahoiule kaasa ka vedelkütuse importsõltuvuse vähenemisele.
Biokütuste tarnekohustus tuleneb Euroopa Parlamendi ja direktiivi määrusest nr 2009/28/EÜ - aastaks 2020 peab iga liikmesriik tagama, et tarnitavas transportkütuses moodustaks biokütus vähemalt 10 protsenti energiamahu järgi.
2017. aastani oli Eesti Euroopa Liidus viimane riik, kes biokütuse kasutamist tarnijatelt nõudnud ei ole. Võttes aluseks teiste liikmesriikide kogemused, koostas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium eelnõu, millega tagada optimaalseimal viisil biokütuste tarnimiskohustus. Eelnõu koostamisel tehti koostööd Eesti vedelkütuse tarnijaid koondava Eesti Õliühinguga ning Autode Müügi ja Teenindusettevõtete Eesti Liiduga (AMTEL).
2017. aasta 12. aprillil läbis biokütuste tarnimise kohustust reguleeriv vedelkütuse seaduse muutmise seaduse eelnõu Riigikogus 3. lugemise ja President kulutas seaduse 21. aprillil välja.
Seaduse jõustumisega peab kütuse tarnija tagama, et tarbimisse antud kütuseliiter sisaldab energiamahu järgi minimaalselt biokütust järgnevalt:
Võrdluseks – näiteks Lätis peab täna mootoribensiinis ja diislikütuses olema biokütust 5 protsendi mahu ulatuses ja Soomes 15 protsendi mahu ulatuses. Läti on võtnud eesmärgiks suurendada seda osakaalu aastaks 2020 10 protsendini. Samas ei pea biokütust sisaldama mootoribensiin 98. Ka diislikütus, mis on lubatud tarbimisse 2018. aasta 1. novembrist 2019. aasta 1. aprillini, ei pea biokütust sisaldama.
Paljudel sõidukitel on kütuseluugi juures märk, mille kohaselt ei soovitata biokütust tankida. Tuleb toonitada, et see märk kehtib 100-protsendise biokütuse kohta ja võib seetõttu tarbijat eksitada. Autotootjad on kinnitanud, et kuni 5-protsendise etanooli mahusisaldusega mootoribensiin ja kuni 7-protsendise biokütuse mahusisaldusega diislikütus sobib kõikidele sõiduautodele. Turul on ka sõidukeid, milles võib kasutada täies ulatuses biokütuseid, kuid neid on kogu autopargis suhteliselt vähe.
Biokütuse tarbimise andmist käsitleva vedelkütuse seaduse eelnõu ettevalmistamisel hindas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, et biokütuse lisamine võib omada esimesel aastal mootoribensiini hinnale mõju kuni 0,5 €-senti/l ja diislikütuse puhul kuni 1,5 €-senti/l. Tuleb aga toonitada, et nii biokütuste kui mootoribensiini ja diislikütuste hinnad sõltuvad maailmaturu hetkeolukorrast, mistõttu ei pruugi kohustuse lisamine hinnatõusu põhjustada. Nii oli näiteks 2015.a etanooli hind piisavalt madal, et seda segati 5 protsendi ulatuses mootoribensiiniga ning selle tulemusena tarniti kvaliteetset mootoribensiini ja biokütuse segu soodsama hinnaga kui tavaline bensiin.
Biokütust kasutavatel sõidukitel ei kaasne talvisel ajal probleeme. Kütuste kvaliteedinõuded ei muutu. Nõuded tagavad jätkuvalt, et kõik kütused on kasutatavad läbi aasta. Meie regioonis toodetakse talvekindlat biodiislit, mida kasutatakse laialdaselt Soomes ja Rootsis aastaringselt. Selline biokütus on küll mittetalvekindlast kallim, kuid seda saab Eestis jällegi aruandluses kahekordselt arvesse võtta.
Riigipoolne meede aitab võtta kasutusele kvaliteetsed biokütused, mis tagab mootori töö ka väga külmal talveperioodil.
Mõnele automargile ei soovitata kasutada üle 5-protsendise etanoolisisaldusega mootoribensiini. Näiteks Lancia Lybra bensiinimootoris 1,6–2.0 16V või siis 1,8 GDI mootoriga Volvo S/V40, mis on toodetud perioodil 1998-2001 ei ole tootja soovitanud kasutada üle 5-protsendise etanooli sisaldusega mootoribensiini.
Autode Müügi- ja Teenindusettevõtete Liit AMTEL on koostanud ülevaate mootorsõidukitest, milles ei soovitata kasutada üle 5-protsendise etanoolisisaldusega mootoribensiini. Asjakohane info on avaldatud Maanteeameti veebilehel.
Kuivõrd Eestis ei pea mootoribensiinis 98 olema biokütust lisatud, saavad mootorsõidukid, milles ei ole üle 5-protsendise etanoolisisaldusega mootoribensiini kasutamine soovitatav, kasutada alates 01.04.2019 mootoribensiini 98.
Teadvustamaks tarbijatele, et mootorikütustesse on lisatud biokütust, märgivad tanklad alates 2019. aasta algusest biokütust sisaldava diislikütuse märkega B7 ning mootoribensiini märkega E10.
Turismiinfosüsteem, mis koosneb veebilehest puhkaeestis.ee ja turismiinfokeskustest, pakub hästi korrastatud, kliendisõbralikku ja kvaliteetset turismiinfot nii siseturistidele kui ka väliskülalistele.
Turismiinfosüsteem sisaldab mitmekülgset infot turismivõimaluste kohta üle Eesti ning see võimaldab inimestel puhkust ise hõlpsalt planeerida.
Ettevõtjatele on turismiinfosüsteem abiks turismiteenuste ekspordi arendamisel ning rahvusvahelise konkurentsivõime parandamisel. Lisaks võimaldab turismiinfosüsteem koguda andmeid uuringuteks, turu- ja kliendianalüüsiks, sihtkoha turundustegevuseks ja tootearenduseks.
Turismiinfo kogumist, korrastamist ja jagamist korraldab Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse Turismiarenduskeskus koostöös kohalike omavalitsuste ning regionaalsete ja piirkondlike turismiorganisatsioonidega.
|
OSCAR-2019
|
||
Täna hommikul selgus, et Evi on vahepeal edasi arendanud oma psühholoogiks-olemise poolt. Jätka lugemist →
See oli minu ja Justini dialoog. Me ikka vahetevahel, päris sageli, küsime teineteiselt, mis meil õnnest puudu jääb, ja siis mõtleme, kuskohapealt see puuduv lapp leida, et elu perfektseks lappida ;). Jätka lugemist →
Ma ei suuda ikka veel uskuda, et mind võiks teatud tingimustel avaliku elu tegelaseks nimetada, kuigi ratsionaalne pool muidugi saab aru, et nii see on, kui sa oma nime all raamatuid avaldad. Ja ratsionaalne pool ütles ka, pärast kaheminutilist mõtisklust: “Teeme ära!”. Kuigi see mu vaiksem ja haavatavam ja emotsionaalsem pool oleks meeleldi üldse kivi all peidus. Aga teeme ära. Ja kui teil on küsimusi, siis minge siia lingile ja esitage need ;). Jätka lugemist →
See painab mind. Veel saaks asja ära jätta. Ma ei ole selle Egiptuse-reisi eest veel midagi maksnud ja olen ainult inimesed üles ärgitanud (sõbra Kati oma lapsega, lapsehoidja Kati, tütre Marta, kes nüüd aina punaste kalade seas ringi ujumisest räägib).
Ja mul on… ühest küljest hirm ja kurbus, mis tuleb Justinilt. Ta ei ütle seda (eriti) välja, aga ma näen, et ta kardab meie pärast. Mitte et tema hirmud üleüldse eriti ratsionaalsed oleksid, talle ei meeldi lendamine ja kindlasti ei usalda ta Lähis-Ida ja selle naabrust… Lennukid võivad alla kukkuda ja enesetaputerrorist võib end otse meie rannal end õhata ja lapsed võidakse ära röövida või võivad nad ära uppuda jne. Kust need hirmud? Vahel ma tunnetan selle ära, et minu mees, minu kõige lähedasem inimene, on kasvanud üles sellel teisel kaugel maal, kus teleuudised sisemist paanikat tekitavad ja kus kõik kõike kardavad.
Nii. Löödagu või maha ja nimetatagu mugavusroheliseks ja variseriks, aga… me ilmselt ikkagi läheme Egiptusesse, Novatoursi viimase minuti pakkumisega. Need lennud lendaksid nagunii ja nafta saab otsa nagunii ja niimoodi ei tohiks mõelda, aga ma ei olegi roheliste vapiloom, ma olen lihtsalt Epp, kes üritab endaga siin planeedil hakkama saada… Kui mäletate, siis eelmisel kevadel jäi mul Indias käimata. Jätka lugemist →
Ühest küljest olen oma 2007. aastaga ülimalt rahul, sest ma tegin kirjastuse ja avaldasin enda raamatuid. Ma võiksin tegelikult aasta aega täiesti vait olla, ilma et sees kraapima hakkaks. Kiigutan last ja mõtlen ja loen. Kui ma teile üles tunnistaksin, mis raamatud mul tegelikult lugemata on… Jätka lugemist →
Täna hommikul sain telefonikõne abipalvega – aidake leida teaduslikke põhjendusi, mida valla n kaaskodanikele näidata – miks ei ole hea mõte meie küla külje alla suure Lõuna-Eesti regionaalprügila ehitamine? Prügifirma olla küla arvamusliidrid juba oma raha eest välismaale sõidutanud ja näidanud seal superluks ja turvalisi prügilaid, nii et nemad on vist juba nõus poolt hääletama. Aga kas ikka on turvaline? Kas ikka on hea mõte? Kas nad teavad kõike?
“Meile on reserveeritud aeg Tartu Mänguasjamuueumis mitte 20. jaanuaril vaid kolmapäeval 30. jaanuaril 2008. a kell 16.30-18.00.
Mänguasjamuuseumi mängutoa rent selleks ajaks on 450 krooni. Selle summa jagame siis osalevate perede arvuga.
Ma panen selle kirja siia ka üles, mis ma oma kahele NY sõbrale saatsin, kui keegi oskab aidata, siis meilige mulle.
Mul on selline küsimus sulle… See on pikk lugu, aga lühidalt öeldes on Justini ema ja meie (minu ja Justini) suhted nii keerulised, et me otsustasime, teist korda enam lihtsalt ei suuda pikalt nende majas peatuda. Samas peaksime tulema suvel neljaks-viieks nädalaks USAsse (sellest on küll nädal plaanis olla külas sõbral Texases, Houstonis, ja/või nädal teha kaasa Justini konverentsireisid SF-sse ja Vancouverisse ja/või reisida upstate-New Yorki Ithaca ökokülasse vaatama – aga ikkagi jääb piisavalt pikk aeg New Yorgi jaoks.)
Kas oleks võimalik teilt korterit nn sublettida, kui te ise suvel Eestis olete? Või võibolla on sul mingit infot, kedagi, kellelt saaks niimoodi ajutiselt rentida, parim koht oleks Manhattan, aga võib ka muu sobida. Lihtsalt et oleks omaette koht, kus kotid maha panna ja neid lõpuks pakkida. Jätka lugemist →
Muide, enne helistas vana tuttav Arp Müller ja ütles, et on kaks ööd mu roheraamatu seltsis veetnud ja tahab minuga sel teemal rääkida – täna veidi pärast kella 14 KUKU raadios.
Tahtsin kiirelt kirjutada prügi sorteerimise kohta. Ma tegelikult imestan, et see jäätmesorteerimise kohustuslikkus Eestis nii suure shokina tuli. Mina asusin eelmise aasta veebruaris siia kolides kohe sorteerima ja tegin seda täpselt samadel alustel, nagu nüüd seadus sätestab. Ja mille üle rahvas nuriseb. Mina tegelikult nurisen ka siinseal, aga sorteerimata jätta ei suudaks, sest see on juba käe sees. See on midagi sellist, nagu… ei suudaks lahtise püksilukuga mööda ilma kõndida. Kuigi toimiks ju küll.
Biojäätmed – aiamaale kompostihunnikusse. (Ma pakkusin ka oma õele, et ta võib neid siia tuua, sest neil pole ikka veel seda biojäätmete kasti.) Sealt edasi järgmisel aastal oma aeda vaarikaid ja õunapuid-ploomipuid väetama. Jätka lugemist →
Ajavahega harjumine… teine ja kolmas päev on mul alati kõige keerulisemad. Esimesel päeval oled veel lendamisest ja magamata ööst nii läbi, et magad mis iganes ajal…
Lendamisest. Ma olen siin mõelnud selle üle, et kas nende “viimase minuti reisidega” kaasaminek on suur öko-patt või mitte.
Teisalt: need tšartelennud lendavad pooltühjalt nagunii Tallinna ja Egiptimaa vahet, osta sa sinna poolmuidu pilet ja mine kaasa, või mitte.
Kolmandast küljest: kui sa ei osta seda piletit ega lenda kaasa, siis on lennud tühjemad ning on suurem tõenäosus, et neid järgmiseks hooajaks vähem tellitakse. Seega mõju keskkonnale on, kaudne. Jätka lugemist →
Otsime kodu tõupuhtale Pärsia kassile. Kiisu on isane, 1,2 aastane, helebeezh, pikakarvaline, tubane ning mitmekordne näituste võitja.
Praeguseni on kiisu elanud Peterburis Rootsi saatkonnas. Perre sündis laps, kes on allergiline ja nii peavad tänased omanikud kassist loobuma. Jätka lugemist →
“Enne Giulanit oli nii, et kui inimesed rääkisid, et ma käisin linnas ja rahakott varastati ära, siis keegi ei imestanud, sest linn oli vargaid täis… Mõtlevad inimesed ei võtnudki linna minnes oma krediitkaarte ja dokumente kaasa, et võimalik kadu väiksem oleks.” – see siis ühe Long islandi eeslinlase arvamus.
Aga vastutasuks üks Manhattanil elava moodsa geinoore arvamus: “Enne Giulianit oli see linn huvitavam, elu toimus… Jah, Time Square´il olid õhtuti prostituudid, ja maailma põnevaimad klubid olid siin… Nüüd on New York nagu üks suur peresõbralik Disneyland.” Jätka lugemist →
Sirvisin netti ja leidsin mõnusa roheraamatu arvustuse, Ekspressis. Varem on ilmunud arvustus “Mahedates Sõnumites”… Aga selle raamatuga on üks fenomen veel. Ma olen saanud umbes nii kolmkümmend kirja oma meilikasti… mida on ju päris palju… Mõni on lühem: kes lihtsalt tänab, kes juhib mingisugusele teemale tähelepanu (neid kirju panin üles Orkuti kommuunis). Mõni aga kirjutab pikalt sellest, miks see raamat talle meeldis ja NB mismoodi ta ise oma elu on viimasel ajal keskkonnateadlikumaks teinud.
– Kui see jutt nüüd ikka tõesti tõele vastab, siis minu jaoks on see vapustav järjekindlus. Nimelt olevat Bill ja Hillary peagi pärast leibade ühte kappi panekut (veel enne abiellumist) kokku leppinud, et hakkavad tööle selles suunas, et Billist saaks USA president. 25aastaselt sellise plaaniga välja tulla – nad nimetasid seda „20 aasta plaaniks”… uskumatu.
-Kui Hillary otsustas poliitikasse minna, olevat Bill öelnud: „Mina sain oma 20 aastat, nüüd on sinu kord.”
– Hillary jättis abielludes endale neiupõlvenime, sest pidas end ametlikult feministiks. Hiljem, kui oli näha, et Arkansase alijatele see ei meeldinud, et Billil selline iseseisev naine on (Bill kaotas seal ühe valimiskorra), võttis Hillary siiski oma abikaasa perekonnanime. Jätka lugemist →
|
OSCAR-2019
|
||
Sattus ette selline artikkel ehk siis konstruktsioon sellest, milline näeks välja ideaalse välimusega naine naiste silmis ja milline meeste silmis. Nagu ma aru sain, siis sai näo osi valida vaid konkreetsetelt staaridelt - no ilmselt kui küsida kellegi käest, kas ideaalsel naisel oleksid Miranda Kerri põsesarnad, siis 99 % vastaks vaid möh? Valik tehti siis mingeid kindlaid fotosid vaadates. Igatahes artiklit silmates nägin ma muidugi kõigepealt pilte ja mu esimene arvamus oli, et mehed on ilmselt selle normaalse naise välja valinud ja naised on oma eeldustest meeste ideaali kohta kokku pannud selle alumise stereotüüpse monstrumi. Tuli aga välja, et ma olen ise naiivne ja stereotüüpne naine - hoopis see esimene, ka minu silmis väga ilus tütarlaps, ongi naiste ideaal ja see alumine, khm-khm, õudus, meeste oma. Imelik on see, et kui naiste ideaal on loomulik, siis meeste oma puhul on kasutatud ilmselgelt võltsi väljakasvanud juuksevärvi ja vulgaarselt mõjuvaid ehteid ning kuigi Angelina Jolie huuled on väidetavalt loomulikud, siis igal teisel sarnaste huulte nägemine võrdub vähemalt minu jaoks alati mõttega Botoxist. Need paksud mokad teevad aga inimese näo minu jaoks labaseks. Tegelikult on muidugi sellised küsitlused mõttetud, sest variatsioonid ühe soo sees on suuremad kui erinevused sugude vahel - kindlasti leidub mehi, kes arvavad minuga sarnaselt ning naisi, kes peavad alumist naist ideaalseks. Ilu on vaataja silmades kah. Ma tean ka päris mitut inimest, kes on palju ilusamad kui need kaks väidetavat ideaali.
Blondi juuksevärvi eelistamise enamike meeste puhul olen küll ise läbi katsetanud ja tõepoolest - tähelepanu oli mahamurdev ka nende poolt, kes mind varem tundsid ega tumeda pea puhul märkamagi ei teinud. Samas ma usun, et blond ei tee mitte ilusamaks vaid tähelepandavamaks - eriti hästi tuleb see esile näiteks öösel klubides. Teiseltpoolt käis selle tähelepanuga tihti kaasas ka arusaam minu vähesest vaimsest võimekusest, mida tumeda pea puhul jällegi ei täheldanud. Selle ebameeldiva kõrvalmõju tõttu sai eksperiment päris kiirelt lõpu ka. Täpsustuseks tuleb ehk lisada, et see kõik toimus eas, kus sai veel sageli uusi tutvusi sõlmitud ning väljakujunenud tutvusringkonnas ei tekita kellegi juuksevärvivahetus ilmselt samasugust reaktsiooni.
Aga miks end üldse nö tuunida? Enamik arvab ju, et ebakindlusest või vastassoole meeldimise soovist ajendatuna. Eks rääkida saab ikka vaid enda eest - aga miks mõned mehed end tuunivad? Minu arvates ei tee need vähesed ennast tuunivad mehed seda mitte ebakindlusest (nõuab tohutut enesekindlust olla tuunitud mees) või meeldimise soovist (mõtlen siis konkreetselt tugevat tuunimist, mitte kammitud pead ja viksitud kinga) vaid statemendi mõttes. Nad püüavad oma sisemust läbi välimuse näidata ja ma usun, et ka näiteks minu puhul on see olnud enese tuunimise peamine põhjus. Nii näiteks olen ma alati eelistanud välimuses äärmusi ja kontraste, ma pole soovinud välja näha nö loomulikult ilus vaid pigem "äge". Pigem on ju see üks asi, mida vastassugu põlgama pidavat - nähtavalt võlts välimus. Näiteks kasutan igapäevaselt musta silmalainerit ja isegi selle süütu asjakese kohta on mõned suguõed öelnud, et nemad seda kasutada ei julge. Paistab liiga silma? No minu arvates ongi välimuse oluline ülesanne välja paista. Ega ju pikad kunstküüned ka meestele meeldimiseks ole (vist), pigem näitab naine sellega midagi teistele naistele - äkki seda, et tema oma sõrmekestega tööd tegema ei pea? Või olen ma ebakindel, et püüan oma loomulikku välimust varjata? Mina seda nii ei näe - selle loogika järgi võiksime kõik ka ühtmoodi kartulikottides ringi käia aga enamik meist siiski valib endale riided selga mingitest põhimõtetest lähtudes. Välimus on osa inimese identiteedist, ilma lisanditeta on see minu jaoks toorik.
Ma olen alati mõelnud selle üle, miks siis, kui mõni vastne ema kaebab titega seotud teemade üle a la ei maga, ei söö, millal ta ometi seda ja toda tegema hakkab, vastab keegi alati, et see on alles algus, oota, kui ta kasvab, siis alles mured algavad jms. Väiksed lapsed väiksed mured, suured lapsed, suured mured. Puberteedieas võib ehk tõesti suurem jama tabada (aga ma siiski usun, et see tabab neid, kel varem miskit viltu läinud või kes ei taha lasta lapsel suureks kasvada) aga minu kogemuse järgi on väikelapseiga ikka kõvasti kergem ja ka huvitavam kui imikuiga. Piir läheb kusagilt sealt, kus laps rääkima õpib - lõpuks ometi tekib tal võimalus öelda, mis teda nutma ajab ja ma ei pea seda mõistatama. Ma saan lapsega rääkida ja talle asju seletada ning saan ka tagasisidet. Nunnu beebi eelistamine põnevale väikelapsele on justkui kaisulooma eelistamine huvitavale raamatule. Eks suur osa eelistabki muidugi. Ja paljudel lähebki laps peale beebieast välja kasvamist nö oma elu peale. Mänguasju küll ostetakse aga kasvatamisega tegeleb lasteaed ning erilist kokkupuutepunkti lapsega enam polegi. See, et ainuke aeg, mis lapsega päriselt koos ollakse, on tema beebiiga, on mu meelest inimeste enda viga. Seepärast ma alati kergitan ka kulmu kui öeldakse, et mitut last on kergem kasvatada kui ühte - selle all mõeldakse ju seda, et lapsed kasvatavad üksteist ja ise saad rahumeeli seriaale vahtida. Sellised omapäi kasvanud lapsed vajavadki vanemaid vaid selleks, et midagi saada ega oska hiljem puudust tunda koos veedetud ajast ning siis on jälle vanemad solvunud, et miks räägib mu laps minuga vaid siis kui pappi on vaja.
Jõulud on tulemas, lastele ostetakse kinke. Oeh, see on jube, mis toimub, vaestele teadmatutele vanavanematele soovitatakse poodides "poppe" mänguasju, mis maksavad hingehinda ("väiksed Furbyd on meil 30-40 eurot, no neil ei ole silmad nii liikuvad kui suurtel, aga suurtele on meil hetkel soodushind 67 eurot") ja millega heal juhul nädalake mängitakse. Ka Legode karbid on üha suuremaks läinud aga juppe on seal sees üha vähem ning needki aina enam spetsiifilised, mille juures laps palju fantaasiat kasutada ei saa. Eks lapsi ole erinevaid ja kindlasti mõned ka mängivad oma Barbiede ja Monster High-dega aga minu laps küll mitte ja ma ise ka oma Barbiede hunnikuga ei mänginud - nendega oli hea teiste ees uhkustada aga muidu kogusid nad riiulis tolmu. Tantsutrenni jõulupakki raamatut pakkides mõtlesin, et olen ilmselt ainuke hull lapsevanem, aga õnneks tuli välja, et raamatukinkijaid oli enamus (ei olegi veel maailm nii hukas). Loomulikult sai minu lapse sõbranna ikkagi ponide lossi - noh oli ju öeldud, et paluks sinna pakki mitte seda kõige hinnalisemat kinki panna aga vastavalt mingile uuringule olevatki keskmise lapse kingitus nii 60 eurot väärt - ponide loss on ju tõepoolest sellest lausa poole odavam. "Iga vanem teeb oma lapsele kingi ise"- praktika on nii või naa läbi kukkunud, sest alati leidub keegi, kes piiri pidada ei oska. Noh, lisaks oli meil veel üks õnnetuke, kes oli küll peole kohale veetud aga kellele emme-issi olid unustanud(?!) paki teha. Võib-olla oli see karm õppetund selleks, et aru saada, et jõulurõõm ei peitu asjades?
Oma arvamust avaldada armastava inimesena olen registreerunud mitmes küsitlusportaalis, kes siis aeg-ajalt mulle erinevaid arvamusküsitlusi vahendavad. Viimasel ajal on kõik kuidagi ühesuguseks muutunud - kõigepealt Postimehe RAM, kes tahab teada, kas ma mingit reklaami Postimees Online-s panin tähele või mitte. 95% ei pannud, sest erinevalt reklaamiagentuuridest, kes arvavad, et kõik liikuv ja vilkuv tõmbab tähelepanu, on internetti kasutava inimese aju aru saanud, et just kõike seesugust tuleb ignoreerida - nn reklaamipimedus, millest meile ka ülikoolis räägiti. Paljud kasutavad internetis üldse reklaamiblokeerijaid. Ainsateks netis jälgitavateks reklaamideks on need, mida jagavad firmad, keda ma FB-s jälgin ja kellest olen ise huvitatud. Ilmselt on see kordades odavam kui häiriv lausreklaam Postimehes, mis segab uudiseid lugemast ja tekitab reklaamitava vastu vaid negatiivseid tundeid. Kui küsitakse, millise panga reklaame olen viimase 14 päeva jooksul näinud, siis saan ausalt vastata, et mitte ühegi, sest ma olen harjunud seesugust infot mitte tähele panema. Võib-olla kui ma telekat vaataks, oleks olukord teine aga üheks põhjuseks, miks ma telekat ei vaata, ongi just need samad reklaamid. Teiseks on küsitlused, milliseid tundeid ja assotsiatsoone erinevad tooted minus tekitavad - no et kas Vana Tallinn tundub sooja ja sõbralikuna või Milka šokolaad ülbe või kodusena, kas ma tunnen, et tarbides mingit tootemarki muutun paremaks inimeseks või paistavad osad tootemargid hoopis tõusiklikena. No mida kuradit, tahaks küsida. Päriselt ka, keegi juurdleb nõnda mingite toodete üle või? Olen see, mida tarbin? Ok, ehk tõesti Absoluti tarbivad tõusikud, Lauaviina keskmine eestlane ja Rahvaviina teine Eesti aga selle vahe paneb paika siiski hind, mitte mingisugune maine. Kuidagi madal on vastata, et mingi toode tundub mulle sõbralikuna - tooted ei ole minu sõbrad.
Teisalt on kummastav teada, et valimistulemuse paneb peaasjalikult paika just nähtav olemine st suures osas välireklaam. Kuidas see võimalik on? Ma ei viitsiks valima minnagi kui peaksin valiku langetama vaid selle põhjal, kelle lõust esimesena meelde tuleb. Staatust näitavate toodetega on ka see asi, et osadele näitavad need staatust, teistele aga kasutaja-ihaleja rumalust. Sinna staatuse-toodete hulka üritavad aga ka tavatooted end kangesti pressida - mingi küpsis või šokolaad ei ole siiski Mercedes või Gucci. Ikka eriti nüri oleks töötada ettevõttes, kelle wc-paber püüab olla wc-paberite maailma Rolls Royce. Igasuguste "meie pere tarbib ainult selle ja selle firma tooteid"-reklaamidega püütakse tarbijates tekitada tunnet, et nad on "teadlikud tarbijad" - oskavad nõuda vaid parimat. Mu meelest õudne kui lihtlabasest asjade ostmisest saab elufilosoofia. Lapsed ei räägi ka enam mänguasjadest vaid erinevatest mänguasja brändidest.
Taaskasutus on muidugi tore aga arvake ära, mis toode minult kõige kiiremini ära osteti - eks ikka vana räbalaks kantud Guessi käekott.
Eile jäi silma artikkel magamisest lasteaias. Olen selle teemaga vaid kõrvaltvaatajana kokku puutunud, sest ise ma lasteaias käinud ei ole ja mu lasteaiaealisel magamisega muret pole. Samas kuulnud olen sellest probleemist ikka päris palju. Minu mõlemad lapsed on titest saati ideaalsed magajad olnud. Kuskil kuuendast elukuust on mõlemad terve öö maganud, nii 12 tundi jutti siis ja ka päeva ajal ei pea nendega voodisse saamiseks võitlema. Samas magame ka ise hea meelega päevaund ning seda teevad ka mu vanemad. Teisi seesuguseid peresid väga ei tea. Isegi kui mõnel lasteaias magamisega probleeme ei ole, siis kodus olles vist ei maga kellegi lapsed, keda tean. Sõbranna nägi kurja vaeva, et ta kolmeaastane lasteaias magama saaks ja kui lõpuks sai, siis istus kodus 12-ni öösel üleval. Ega ta üksi muidugi istunud, vanemad olid ka sel ajal veel üleval. Meil on siin kümne ajal enamasti vaikus. Kas unevajadus on geneetiline või harjutamise asi? Ma ei tea. Nende mittemagajatega rääkides selgub, et tegevusetus üleüldse on nende jaoks võõras. Mina suudan küll tunde voodis raamatut lugeda, teised peavad seda ülimaks piinaks. Mina ei viitsi pigem ennast voodist väljuma sundida. Sageli uimerdati meil kodus päev otsa, kardinad ees. Kui küsida, kas ma olen pigem lõoke või öökull, siis ma vastata küll ei oska. Tegelikult hommikuse ärkamisega mul (enam) probleeme ei ole, õhtuti peale kümmet ma küll ilma seltskondliku stiimulita üleval ei püsi ja see peab ka väärt seltskond olema. Ülikooliajal olid kaheksased loengud mulle suht välistatud, kümnesed üsnagi piinarikkad ning õhtul peale kuut algavad samuti, ja mitte seetõttu, et ma pidevalt pidu oleks pannud ning sellest väsinud. Ilmselt geneetiline laiskus.
Õnneks pole mind nuheldud mittemagavate lastega. Tean ikka mitut, kelle lapsed kolmanda eluaastani iga öö mitu korda ärkavad ja röögivad. Ma oleks ammu hullumajas niimoodi. Minu omad tulevad ehk ka laisad, madala saavutusvajadusega unised minusarnased inimesed.
Vaikimine pidavat miskipärast kuld olema. Huvitav, kas see on ainult meie, introvertsete põhjapoolsete rahvaste vanasõna? Eks mõni inimene võiks ehk tõesti rohkem vakka olla aga mõnikord oleks ikka vaja oma suu lahti ka teha. No näiteks kui konkreetselt küsitakse. Igatahes käib FB ühes grupis väikse kokkusaamise korraldamine ja õnneks on FB selline nuhk, et annab teada, et tegelikult on kõik teadet näinud, vastanud on aga...noh, mõni on kah. Kui raske on öelda, et kahjuks ma ei saa tulla või lausa, et ma veel ei ole kindel, kas saan tulla? Selle sama asja pärast ei taha ma enam ühtegi üritust ise korraldada - täpselt samasugune vaikimine toimus ka siis, kui mõni aasta tagasi klassikokkutulekut korraldasin. Eriti rõõmustavad olid inimesed, kes algul tulla lubasid või andsid lootust, et tulevad ning kui konkreetseks läks, siis haihtusid. Jube meeldiv on niimoodi eelarvet kokku panna näiteks. Ühes teises FB grupis otsiti sponsorlust ühele üritusele, saadeti kirju suurematele Eesti ettevõtetele. Vastuse saatsid nii paarinädalase ootamise järel kaks ettevõtet. Ongi normaalne nii või? Alati kui kirjale mingit vastust ei tule, hakkan kahtlustama, et äkki läks valele aadressile või jäi märkamata vms. On nii raske saata vastus, et "tänan, saime kätte, vastame esimesel võimalusel"? Mu meelest näitab see austust kaasinimese vastu täpselt samamoodi nagu tööpakkumisele kandideerinutele eitavate vastuste saatmine. Seda ei pidavat meil ka harrastatama, mind on päris mitu korda spetsiaalselt selle eest tänatud. Ometi on suurematel töövahendusportaalidel suisa blanketid selle kohta olemas - saada kasvõi see automaatvastus, ainuke töö on "saada" vajutamine. Päriselt, ma tahaks teada, miks inimesed ei reageeri? Mina, kusjuures, tunnen ennast lausa süüdi kui mõni kiri on kauem vastamata. Meie kiires elus niimoodi ilmselt kuhugi ei jõua. L. muide arvas, et see on inimeste peen viis näidata, et nad on ühed kohutavalt tähtsad ja pidevalt hõivatud tegelased. Umbes nagu mu endine parim sõbranna mulle paar aastat tagasi jõulude ajal teatas, et enne veebruari keskpaika temal minu jaoks küll aega ei ole. Jah, siiamaani olen kibestunud. Sõbra jaoks on valla mu uksed ja mu hing...my ass.
Liitusin FB-s feministliku grupiga ja nüüd ei saa ma enam üldse rahu. Kui varem vihastasin üksinda, siis nüüd olen leidnud terve grupi inimesi, kes samuti ei saa mitte vaiki olla ja nii ma siis vähkren õhtul voodis ja mõtlen, et miks ometi see eluke selline on. Keskmine inimene ei saa ju üldse probleemile pihta - mis krdi zoovolinik, krdi feminatsid, tahavad, raisad, naistest mehi teha ja vastupidi. Palun, rahu, ei ole nii, päriselt ei ole. Aga mitte keegi ei kuula. Isegi spordilembesed meesterahvad ei saa enam aru, mis teema on nende poolpaljaste tibidega Postimehe spordiküljel. Misjaoks? Mees tahab sportlastest lugeda, mitte jalgpallurite naistest. Paljaid tisse saab...noh, igal pool. Eile oli suureks sarkastiliseks uudiseks kellegi naissuusataja (ma tõesti ei ole spordiga täpsemalt kursis) soov mitte kuulda enda suunas kommentaare "suusatibi" või "suusaprintsess" vaid saada hinnatud oma tulemuste alusel. Uudist väärt asi ju - mida ta mõtleb üldse endast? Loomulikult hinnatakse naisi peamiselt välimuse põhjal - oled pandav või panda. Üks kommentaar oli kah, muidugi selline, et si**a need saavutused, peaasi, et kobe eit oleks. Höö-höö-höö, sügame mune. Kellele sellise mõtteviisi, jõmluse, propageerimine üleriigilises mainstream ajalehes kasulik on? Ok, sporditoimetus on tõesti Pulleritsu käpa all ja tema meelsust me juba teame aga see kõik muu. Naine24 - seal vist kirjutavad (ok, tõlgivad artikleid) naised aga ikka enamasti seda, kuidas naine peaks olema ja mida tegema, et meestele meeldida, kuidas oma kehaga mitte rahul olla jne. Kõige hullem mu meelest ongi see, et enamik inimesi ei näe selles mitte midagi valet. Noh, naisi ju huvitavadki suhted ja kosmeetika. Tõesti, huvitavadki aga kas just selle nurga alt, et 10 viisi, kuidas meest voodis rahuldada ja millise meigiga mehi skoorida? Kõigist teemadest saaks ju ka teise nurga alt rääkida (ei, mitte, et kuidas lesbiks hakata ja mehi peletada). Ma ei tea, kuidas inimeste silmi avada ja mitte lasta neil arvata, et selline meedia ongi normaalne. Lugesin just hiljuti Caitlin Morani raamatut "Kuidas olla naine?" ja kuigi ma sealt kõigega sugugi ei nõustu, oleks see päris hea aluslugemine ühele alustavale feministile normaalsele naisele. Raamatus räägitakse samuti meedia rollist kuulsuste elu käsitlemisel - kui me klikime järjekordsel uudisel J.Lo tselluliidi kohta, siis põhimõtteliselt oleme nõus, et isegi omal alal tippu jõudnud naisi võib häbimärgistada nende (normaalse) välimuse tõttu. Miks on heegeldav mees naeruväärne aga autot putitav naine äge (juhul muidugi kui ta on pandava välimusega)? Enamik inimesi on mu meelest selle koha pealt justkui pimedusega löödud, nad ei märka seda, nad on harjunud, mõned naised jagavad edasi räigeid šovinistlikke nalju (äkki kutid arvavad, et ma olen siis lahe kui oskan enda üle naerda). Isegi kui päriselus arvab üha vähem inimesi, et naise ainsad ülesanded elus on olla ilus ja lapsi sünnitada, paistab meedia ikkagi kiviaega kinni jäänud olevat. Miks? Kellele on sellise mõtteviisi propageerimine kasulik? Peaks vist Postimehe lugemisest loobuma, sest isegi kui põhiuudised on normaalsed, pikitakse lugude vahele jõledaid artikleid Naine24-st, Elu24-st ja sporditoimetusest.
Ilmselt ma olen ebanormaalne aga no vaadake või seda "kena" pilti artikli juures - eks need inimesed ole seal kõik grotesksed aga miskipärast on üksikema kohe eriliselt tigeda mutina kujutatud, lapsed on kõik puhta poisid ning esimene asi, mis nende koledate muttide joonistatud naiste juures silma hakkab on - TISSID! Hea, et need vähemalt suured on.
Tegelikult tahtsin ma sellest raamatust kirjutada kohe, kui ta läbi sain aga millegipärast jäi siis see tegemata, nüüd on kirjutamiseks Petrone Prindi blogimängu näol ka põhjus olemas. "Minu India" - keskmisest Minu-sarja raamatust paksem raamat rääkimas riigist, kuhu ma hea meelega ei reisiks - ei olnud just kõrged ootused. India puhul ju kardad ikka uut "Söö, palveta, armasta"-t. Tegelikult haaras see raamat aga alates esimesest leheküljest ning lugesin teda tunduvalt kiiremini muudest viimasel ajal kätte sattunud Minu-raamatutest. Kui üldiselt on selle sarja raamatud liigitatavad pigem reisipäevikute kui "päris-kirjanduse" alla, siis seekord teeks ma erandi. Tegemist on kaasahaarava looga, mitte kellegi kirjeldusega sellest, kuidas ta võõrale maale sattus ja mis seal kõik teistmoodi oli kui meil. Kirjeldustega on see häda, et ükskõik kui hästi autor ka ei püüaks, on lugeja silme ette manatav pilt siiski hoopis midagi muud, kui aga lugu räägitakse, siis lähed looga kaasa ja mingit kirjeldust kõrvale vaja ei olegi. "Minu India" puhul sobis mulle ka kirjutaja stiil - ei ole siin mingit õhkamist eksootilise maa järele, pigem pragmaatiline hakkamasaamine võõras kultuuris läbi musta huumoriprisma. Autor ei ülista Indiat, samas ei tee ta sealset kultuuri ka labaselt maha vaid lihtsalt konstateerib erinevusi kui fakti ja julgeb ironiseerida kui miski ei meeldi. Enamik kohatud kohalikke on ikka imelikud küll, samas leiab autor nende hulgast ka täiesti normaalselt, "meie-moodi" mõtleva naise. Eks see ole üks feministlik teos ka - mismoodi üks valge naine ilmselgelt meestekeskses ühiskonnas oma soorollile mittesobivalt käitudes hakkama saab (väga hästi saab). Tegelikult ei julgeks säärast hulljulgust muidugi teistele soovitada, Indiast on viimasel ajal ikka päris koledaid uudiseid tulnud. Huvitav oleks tegelikult teada, kuidas autor seda kommenteerib, raamatust küll muljet ei jää, et ta kunagi midagi kardaks.
Hiljem lugesin Epp Petrone blogist raamatu kohta ja imestasin, kui ta kirjutab, et raamatu autor oli düsgraaf - enamasti tõmmatakse ju selle ja rumaluse vahele võrdusmärk (ei ole ise üldse patust prii). Kole mõeldagi, et võib-olla on päris mitu väga head kirjutajat koolis kirjandite eest kahtesid saades oma kutsumusest loobunud (kooliajal hinnati ju enamasti vormi sisust tähtsamaks). "Minu India" on oma stiililt kindlasti eristuv - andekalt kirjutatud raamat. Võib-olla on muidugi minu sümpaatia kindel ka seetõttu, mida Eppki mainib - julgete poisilike tüdrukute elu on tavaliselt huvitavam. Blondes do not have more fun. Mulle ei meeldi head tüdrukud. Pipidest on inspireerivam lugeda ja unistada, et oleksin ise samasugune kuigi reaalsus on ilmselt midagi muud.
Aktuaalsel teemal edasi mõeldes. Minu mõttetu blogi on eksisteerinud iidamast-aadamast aga üldiselt sellel mingit kindlat teemat ei ole olnud - noh et muusika- või filmi- või titeblogi. Muusikat ja filmi on siin isegi olnud, tittesid on ka veidi sisse visanud aga vaid üldisel tasandil mitte konkreetselt minu titte (va vist ainult see minu enneaegse lapse lugu, mille blogisse panemist ma tegelikult päris kaua kaalusin). Issake! Mul on ju kaks korda olnud suurepärane võimalus beebiblogida ja ma ei ole seda teinud! Tegelikkuses on minu laste sünniaastad olnud ühed kõige kehvemad blogimisaastad. Kui ma varem kirjutasin lausa enda nime alt (kusjuures Google lingib mu nime otsides ikka siia blogisse kuigi nimi on siit ammu läinud), siis pärast lapse sündi enam mitte. Ei olegi konkreetset põhjust, miks. Eraelust rääkides on mul siin üldse vaid pseudonüümid kasutusel olnud kuigi ma ei ole tegelikult paranoiline ja leian nagu Daki kunagi arvas, et mida avameelsem sa oled, seda kergem on sul ennast kaitsta, sest kui sa juba kõik endast maailma ette laotanud oled, siis pole ka kellelgi teisel midagi kuskilt välja tirida (minu interpretatsioon see siis, mitte Daki). Samas ma tean, et ka minu lähedased reageeriks sellele enam-vähem nii nagu Malluka ema (see oli vist parooliga postitus, nii et ma täpsemalt ei seleta). Suurem osa vanemast generatsioonist suhtub Internetti ikka veel ettevaatlikult ning leiab, et seal sõnavõtmine on peamiselt hullude pärusmaa. Teiste eraeluliste blogidega on nii ja naa, sõltub vist ikka sellest, kuidas kirjutatakse, mitte millest kirjutatakse. Ilmselt ma beebiblogisid ei loeks, kui mul endal beebit ei oleks aga samas ei loe ma praegu ka kõiki beebiblogisid. Mulle tegelikult tundub, et rasedablogid on põnevamad kui beebiblogid (huvitav on lugeda teiste üüratutest kannatustest kuna ma ise neist pääsesin...) - see ootus on põnev aga kui titt käes, siis üldiselt läheb igavaks. Ise ma ei oska üldse beebiblogida (milline imeline sõnavärd tegelikult) - esimese lapsega üritasin tema titeiga paberile jäädvustada ja kokku tuli nii paar esimest kuud kaootilisi ning nappe sissekandeid pluss mõni aeg peale seda lakooniliselt: "tõusis esimest korda püsti", "hakkas käima", "ütles aitäh". Niipalju siis sellest. Isiklikult sobiks mulle vist Roosa Sidruni lähenemine, kes kirjutab titendusest üldiselt erinevatest ideedest lähtuvalt ja räägib vähe oma lapsest konkreetselt. Kuigi need teemad käivad läbi kõigist naistefoorumitest ja on üldiselt läbinämmutatud ja- kakeldud. Aga kui sul on laps, siis paratamatult tekib mingi haiglane vajadus vahele trügida ja öelda, et "aga meil on nii!". Blogide kiituseks võib öelda, et nende kvaliteet on siiski hulga parem kui suvaliste inimeste poolt gruppides jagatavad beebilood. Ma kuulun enneaegsete gruppi ja vahel tekib küll tunne, et tahaks röökida aga noh need on ju palju läbielanud emad kelle õigekirja ja stiili üle ei ole tõesti kena kobiseda. Üks sealsetest pärlitest on näiteks sõna "rönken" - öelge veel, et eesti keelt kirjutatakse vastavalt hääldusele - ongi ju rönken, mitte mingi röntgen tegelikult.
Tavaelus olen ma muide suht ülemäära avameelne inimene ja mulle ka meeldivad seesugused inimesed. Eks ole ka avameelsetel blogidel rohkem lugejaid. Samas kõik need lugejad ei ole sugugi heasoovlikud ning ilmselt on just seal see põhjus, miks ma ei ole siin isiklikuks läinud. Kui keegi minu lähikondlasi näpuotsagagi puutub või arvustab, siis minu vihal juba piire ei ole. Mina ei suuda Malluka kombel koledaid kommentaare ette lugeda vaid i'm gonna find you and i'm gonna kill you!
Hiljuti vaatasin FB-s mingit gruppi "Eesti blogid" ja minu täielikuks ehmatuseks jäid silma ainult ilublogid (vabandust, neid nimetatakse ju peene nimega "elustiili-blogideks") ja nänni jagamise võistlused. Mäletan, et minu jaoks oli esimene selle stiili esindaja keegi Blondiinmolly, kes Rootsis elava eestlasena jagas ka oma kohalikke hittblogisid, mis tema sõnul väga populaarsed olid ja omanikele tuntust ja pappi sisse tõid. Mõtlesin siis, et jumal küll - kas sellised asjad on blogid või? Et pildistan, mis mul täna seljas on, kust ostsin ja ongi sisukas blogi? Küll on hea, et meil Eestis nii pinnapealsed ei olda! Nüüd siis loen, kuidas keegi väidab, et Eestis valitsevad ilublogid ja sisukamaid blogisid on alles tekkima hakanud. Hallooo! Esimeste beebiblogide beebid on juba ammu suurekski kasvanud! Pigem on tegemist mingi blogimise teise lainega, sest kunagi oli olemas lausa aasta ajaveebi võistlus ja seda ammu enne ilublogide plahvatust. Blogimise surmast räägiti seoses Twitteri ja FB massilise levikuga ja tuleb tunnistada, et palju häid blogisid sinna nahka vist läks ka. Näete - siin on isegi veel 2007. aasta (jah, pea SEITSE aastat möödas juba) võistluse koduleht üleval. Märksõnadest on filosoofia populaarsem kui ilu... Vanasti oli rohi rohelisem ja...Kahju, et vähesed blogid on ajaproovile vastu pidanud aga usun, et praegustest ilublogidest on pikaealisi veelgi vähem. Mina alustasin blogimist 8. oktoobril 2005.
Niisiis, karma is a bitch - kõigepealt tulid meile vastu kaks bomži, kellest üks olevat sõbranna kuulduse kohaselt küsinud, et ei tea, miks need kaks libu teisele poole teed läksid. Mina ei kuulnud ja arvasin, et ehk ta ütles siiski "tibu" mitte "libu", sest bomžid üldiselt nii õelad ei ole.
Poes kassade juures manööverdasime oma vankritega ja jäime ette jotale, kes oma kahte kanistrit Bocki oli ostma tulnud ning sisises, et mõni võiks selle sigimise ükskord ära lõpetada. Seekord ei kuulnud seda sõbranna aga mina tundsin, kuidas sees kihvatas ja käratasin poest väljudes jotale, et mõni võiks parem joomise ära lõpetada. Joodik muidugi võlgu ei jäänud ja sõimas edasi, et neist lastest just joodikud tulevadki ja et ma võiks veel paar tükki juurde treida. Ma muidugi ei öelnud vastuseks, et kahjuks peavad need lapsed just temasuguste joomist ülal pidama vaid saatsin õela onkli pikalt pimedasse kohta. Tema saatis mu muidugi selle peale veel koledamasse kohta.
Koleerik, noh. Ema alati pööritas silmi selliste olukordade peale ja luges ette, mida tema kõik öelnud oleks. No eks mul tuleb ka viis minutit hiljem meelde. Põhimõtteliselt pole muidugi vahet, sest selliste tegelastega vaidlemine ei too midagi kasulikku niikuinii. Aga ma kohe ei oska silmi maha lüüa ja teha nägu, et ma ei kuulnud. Mulle tundub, et siis saab ülbitseja õiguse ja julgeb järgmine kord veel halvemini öelda. Nüüd jäime mõlemad lolliks - oli see siis parem? Äkki maitses talle õlu siiski veidi halvemini või tundis ta end just jube hästi? Miks mina oma pead sellega vaevan? Eks ma vaevaks siis ka kui ma miskit öelnud ei oleks. Mis see hea lahendus oleks? S**** mitte puutuda, sest määrib ka enda ära või ebaõiglusele ikkagi vastu astuda?
See tüüp oli küll jota aga õudne mõelda, et tegelikult kirjutab netikommentaare terve kamp isikuid, kelle mõttemaailm on täpselt samasugune.
Inimestel on ikka komme seltskondliku suhtluse käigus küsida, kas sa seda või teist asja eile telekast nägid. Ma pean alati vastama, et kahjuks mitte. Ok, eelmisel nädalal vaatasin etteplaneeritult dokfilmi Amy Winehouse'st ja reedeti on traditsiooniline Kuldvillak, aga muud pole küll juba kuid vaatama sattunud. Mis mul siis viga on?
Ma lõpetasin telekavaatamise ära siis, kui sain esimese lapse. Ei olnud mingi teadlik lapse säästmine ekraanidest, mille poolt ma küll kahe käega olen, vaid lihtsalt minu meelest on VÕIMATU lapse kõrvalt telekat vaadata. Ma ei tea, kuidas teised inimesed seda teevad, ma olen isegi kuulnud imestamist selle üle, et mida ma seal lapsega kodus üldse tegin siis, kui ma telekat ei vaadanud?! Kõik titemammad ju istuvad terve päeva teleka ees ja vahivad seriaale, tundub, et selline on klišee. Ilmselt on mul keskendumisraskused või olen ma oluliselt kehvem rööprähkleja kui muud, aga laps ju segab süvenemist. Laps ei istu sul vaikselt kõrvalt ega vaata ekraani nagu viisakas kinokaaslane (ok, päris väike imik välja arvatud), vaid seletab midagi, kolistab asjadega, nõuab vetsu, süüa, juua - mismoodi saab jälgida veel telekas toimuvat? Teised on mõnikord imestanud, kuidas ma suutsin laste kõrvalt kodus raamatuid lugeda - aga see on ju hoopiski lihtsam, kui laps sind katkestab, paned järjehoidja raamatu vahele ja kõik on korras. Telekal stoppnuppu pole (uuel digiTV-l vist on tõesti mingid salvestusprogrammid, aga L. väidab, et uus menüü on idiootide tehtud ja keeldub seda uuendamast enne kui vana variant päris kinni pannakse, mida lähiajal vist küll tehaksegi). Laps ei ole tasa, isegi igareedese Kuldvillaku ajal lähevad mõned küsimused-vastused lootusetult kaotsi ja milleks ennast niimoodi piinata.
Oot, see oli vist Kender, kes ühes oma raamatus pani tegelasele suhu sõnad, et ainult idioot vaatab filmi, mille algust ta näinud ei ole - ma täitsa nõustun, mis mõtet on vahtida mingeid osi, kui tervikut kätte ei saa? Ilmselt osa saadete puhul polegi tervik oluline, mõnikord ei juhtu pool saadet mitte midagi märkimisväärset ja siis seda, mis oluline, korratakse seitse korda üle, aga selliseid asju ei suuda ma niiehknaa vaadata. Ma tahan kogu infot, kohe siin ja kiiresti! Ritsiku juures oli seoses youtuberitega sellest juttu ning see kiiks pole mul ainuke - lugedes saan infot palju kiiremini ja efektiivsemalt kui visuaalselt kellegi esinemist vaadates.
Arvutis ei istu ma laste nähes samuti, sest sellelt on erinevalt raamatust palju keerulisem ümber lülituda. Ma ei tea, miks see nii on, aga virtuaalse ühenduse katkestamine rikub tuju ära. Mida see päriselu segab, ah! Vähemalt mulle mõjub ekraan uimastavalt - oot, ma vaatan selle asja veel ära, siis tulen - ja ongi märkamatult pool tundi jälle möödas. Lugedes paberilt ei möödu aeg iialgi nii kiiresti. Ma tõesti ei mõista inimesi, kellel on sõltuvus iga viie minuti tagant oma mobiili kontrollida (viimati istusin kinos ühe sellise kõrval, ei olnud tore) - kas nad ei tunne end seevõrra reaalsusest äralõigatuna või kuidagi poolikult selle tõttu, et ei keskendu mitte millelegi. Ma ei usu, et ma väga mäletaks üritust, kus ma pool ajast virtuaalses maailmas ringi rändasin. Kuigi võib-olla nad ei olegi kunagi millelegi väga keskendunud ja nende jaoks on ühelt asjalt teisele hüplemine normaalne olukord. Ma kohe kindlasti rööprähkleja ei ole, kuigi seda omadust just naistele rohkem külge poogitakse. Ma ei kirjutanud ju oma magistritööd teise käega last kussutades, ma kirjutasin siis, kui laps magas, isegi blogi saatsin selleks ajaks puhkusele ja prokrastineerimine mõjub mulle äärmiselt närvesöövalt, sest üks asi korraga, isegi kui see teine asi on vaid mõttena kuklas. No näiteks mõttetöö taustaks ma muusikat kuulata ei saa, sest ilmselt keskendub mingi osa minust ka kuulamisele, mitte ei võta muusikat kui tausta.
Ilmselt pärineb mu luksus keskendumisele keskenduda üksikust lapsepõlvest - ei tulnud kellegagi ruumi jagada, kellegi kisa kuulata, õppida samal ajal kui vanem vend samas toas kõlaritest heavy metalit kuulas. Oma lastele ma sellist luksust pole võimaldanud. Igasugu mobiilsed töökohad, avatud kontorid ja üleüldine rööprähklemise kohustus ilmselt annavad eelise neile, kes hoolimata kõigest keskenduda suudavad või siis vastupidiselt ei näe vajadustki seda teha.
|
OSCAR-2019
|
||
Avastasin juhuslikult sellise venekeelse eestimaise lehekülje nagu Mnenie.ee, mille blogosfääri rubriigis on keegi tänuväärselt korralikku vene keelde pannud mitmete eestikeelsete blogide sissekandeid. Enamik postitusi pärineb blog.tr.ee-s tuntud blogidest.
Integratsioon missugune! Iseenesest oli ka originaalidele kenasti viidatud kuigi ehk võiks ka autorile otse teada anda, et tema postitus seal üleval ripub, sest nii mõnegi postituse all oli mitmeid kommentaare, mida ehk originaali autorilgi oleks huvitav lugeda. Huvitav kui populaarne Mnenie venekeelsete lugejate hulgas üldse on?
Lugu järgmine, et juba nädal aega pole ma tundnud ei lõhna ega maitset, mingit nohu mul hetkel pole. Suvel oli ka korra sarnane jama, tavaline juhtum minu puhul on see, et näiteks poole söömise pealt kaob maitsemeel ära ja siis pean kas kõvasti nuuskama või ringi kõndima, et mingid aroomid läbi imbuks. Vasomotoorne riniit ehk siis krooniline nohu ilma konkreetse põhjuseta on mul ka välja kirjutatud ning põskkoopapõletikud on pidevad külalised. Haistmine ja maitsmine on siiski piisavalt olulised meeled, et ennast nende puudumisel häirituna tunda. Mis on elu ilma lõhnade ja maitseta?
Igatahes käisin eile nina-kõrva-kurgu arstil. Selgus, et "tänu" pidevatele nohudele (mille põhjust ei suudetagi leida) on mu nina vallutanud polüübid, kes on praegu veel pisikesed aga kasvavad ja kui neid ära ei lõika on lootus tulevikus oma haistmis- ja maitsmismeelt kasutada üsna nullilähedane. Tore ju, et põhjus leiti?
Konks on aga selles, et mul on foobia. Sorkimisfoobia. Lõigake mu kõht lõhki - ok aga sorkige mul kusagil ninas - ei. Mul hakkab paljalt mõttest füüsiliselt halb. No näiteks keeldun ma näpustvõetavast vereproovist, veeni omaga saan hakkama. Hambaarstil olen endale pea äratõmbamisega puuri peaaegu näkku saanud. Õnneks on mul väga head hambad ja seal suuremat sorkimist pole ette võetud. Huvitav on see, et kui vereproovi vastu olen ma väiksest saati olnud, siis hambaarst on viimase aja jama - lapsena kandsin ju breketeid ja käisin regulaarselt hambaarstil, siis nagu probleemi ei olnud. Mida vanemaks, seda lollimaks. Mul on kunagi põskkoopaloputus ka tehtud - seda õudust ma ei unusta - kõige hullem oli tuimestuse tegemine. Nüüdne ninaopp tahetakse ka kohalikuga tuimestusega teha. Ma eile nutsin kui teada sain. Aga mis on mu valikud? Loota, et diagnoos oli vale, kasutada leevendavaid tilkasid ja riskida sellega, et võin jääda maailmast äralõigatuks ja kui see väljakannatamatuks osutub (seda ta teeb) minna opile hiljem kui polüübid on suuremad ja opp hullem?
Miks on inimestel elu segavad foobiad? Teine foobia, mida mul on au omada, on araknofoobia. Mitte nii, et ämblikku kätte võtta ei julge vaid nii, et kui lehes on elaja pilt, siis ma katan selle kinni, sest muidu ei saa vaadata ja võpatan ka tomatisabade peale. Ja ei aita siin targutused stiilis "ta on ju nii väike ega tee midagi!". Ämblikke ja hiiri pidavat inimesed kartma ürgse instinkti mõjul, sest kunagi on need loomad ohtlikud olnud ja surma toonud. Foobia päris normaalne hirm ju pole, sest näiteks usse ma ka kardan aga seepärast, et nad võivad kiiresti salvata, usside kaugelt vaatamine mind ei heiduta. Kuidas hirmust jagu saada?
Lugesin lehest jubedat lugu neiust, kes koerte käest pureda sai ja oma hirmu trotsides ikka koerte varjupaigas nendega tegelemas käib kuigi tunnistab, et suurte koerte ees on tal hirm. Eks sest võib abi olla aga milline eneseületamine! Väiksena ma kartsin ka arutult koeri - kui mõni tee peal ees oli võisin kilomeetrise ringiga koju minna ja ükskord läksin isegi hirmust võõrasse majja abi küsima. Hiljem oli meil endil koer ja siis mu koerahirm lahtus aga nüüd on see jälle tagasi tulnud. Tavaliselt ma lähen igaks juhuks teisele poole teed kui keegi peniga vastu tuleb ja kui mõni koer mööda läheb, siis ma piilun igaks juhuks üle õla tagasi, et ta mulle jumala pärast salaja selja taha pole hiilinud, et sääremarjast kaksata. Koertega on ju see jama, et nad tajuvad ära kui sa neid kardad ja lähevad sellest omakorda leili. Sigadega on muide sama lugu - sõbranna kodunotsu terroriseeris mind ikka mõnuga :P
Hirm teatavasti teeb ju asjad hullemaks. Sünnituse puhul näiteks. Ma usun, et mul oleks ka kiirem ja kergem olnud kui ma poleks enne iga valuhoogu hirmust krampi läinud, et "nüüd siis tuleb!". Sünnitus on õnneks paratamatu aga kui ma seal ninaopil vingerdama hakkan? See on täiesti reaalne. Ja mingi "võta mõistusega" minu puhul ei aita. Arstid vihkavad minusuguseid hädiseid käte, hammaste ja ninade viimasel hetkel eest ära tõmbajaid. Aga mida ma teha saan, et ma selline argpüks olen?
Kolmapäevases Postimehes kirjutab Mikk Salu naiseliku kadeduse rollist personalivalikul. Enamik personalitöötajaid on naised ja kuna naised tunnevad ennast halvasti endast ilusamate seltskonnas, siis foto järgi kena naist nad tavaliselt vestlusele ei kutsu. Ilusaid mehi naised niimoodi ei diskrimineeri, neid kutsutakse vestlusele küll. Sellisele järeldusele olid jõudnud Ben-Gurioni ülikooli teadlased Bradley Ruffle ja Ze’ev Shtudiner oma katse järel.
Ma mõnikord personalitööga tegeleva naisena tahaks kah sõna sekka öelda. Enda korraldatud konkursside puhul ei mäleta küll juhtumit, et oleksin vaadanud mõnd pilti ja mõelnud, et seda iludust küll endale kolleegiks ei tahaks. Juhtunud on aga seda, et pilt jätab isikust niivõrd väljakutsuva mulje, et ta langeb seetõttu pingereas. Siiamaani pole veel ette tulnud, et mõni mees lisaks cv-le foto, kus ta on peomöllust välja lõigatud, rannas napis riietuses või siis on saadetud enda tehtud nn reidikas, kus esiplaanil ülesse upitatud rinnapartii (mõnel mehelgi ju musklis rind), naiste puhul on seda nii mõnigi kord juhtunud.
Tegelikult ei saa ma üldse aru, miks inimesed oma cv-le foto lisavad kui seda just nõutud ei ole (kas üldse võib seda nõuda va modelliks kandideerijate puhul?). Minu kogemuse põhjal ei saa foto iialgi mingit eelist anda, saab aga üldmuljet inimesest halvemaks muuta. Foto saab inimesest täiesti vale esmamulje anda, sest sinna juurde ei näe inimese käitumist ega seda, mis tal suust välja tuleb. Foto võib olla eeliseks vaid seal, kus tõesti "sekretäri" otsitakse ja mu meelest peaks inimene mitte eeldama, et konkursid sellised on. Kunagi kandideerisin isa soovitusel ühele assistendikohale ja siis isa soovitas mul tungivalt ka oma foto lisada - kole kupeldamise tunne tekkis.
Aga võib-olla olen ma valel teel ja mõned firmad tõepoolest eeldavad kõigilt oma töötajatelt klassikalist ilu? Et koledad inimesed ei raiskaks aega vestlusele tulemisega kuna neid niikuinii ei valitaks.
Seal Mikk Salu artiklis on muide huvitav järeldus ka, et kui statistika järgi saavad ilusad tegelikult koledatest rohkem palka, siis ilusal naisel on sõelast läbi pääsemine ja palgasaamiseni jõudmine raskem kui ilusal mehel. Ja seda kadedate sookaaslastest personalitöötajate tõttu. Tegelikult päris huvitav kui paljud personalitöötajatest tõesti tunnistaksid, et nad ei ole kedagi palganud liiga ilusa välimuse pärast? Usun, et kui nii on, siis on see pigem alateadlik konkurentide vältimine. Jällegi - diskrimineerimist on maru raske kindlaks teha.
Samas ikkagi ei tahaks diskrimineerimist ainult ühe soo süüks ajada, üsna loogiline ju et ebaõiglasi valikuid teeme me kõik - selline see elu lihtsalt on.
Igatahes mina personalitöötajana ei soovitaks oma cv-le fotot lisada, et vältida enneaegset (vale)esmamulje loomist. Tahaks kohe teada, mis kaalutlustel mõned seda soovitavad.
Mida hing veel tahta oskaks - ilm on ilus päikeseline, külm küll aga kui kilomeetreid kõndima ei pea ja torude ärakülmumise ohtu ei ole, siis on täitsa tore. Ah, mis ma jahvatan - ega siis ilm tuju heaks tee...Tegelikult sain jõulupreemia kätte (teine osa tuleb maikuus), maksuamet õnnistab ka kuu lõpus kenakese summaga ning lisaks peaks rahalaev saabuma linnavalitsusest, kes lapse teiseks sünnipäevaks viimase osa linnapoolsest sünnitoetusest üle kannab. Raha, raha teeb ikka hinge rõõmsaks.
Lõpuks ometi sain ka natuke oma vana tööd teha ehk siis ühe toreda memo koostada ja teise armsa juhendi takkaotsa. Grafomaania*, mis muud.
Lisaks on meil nüüd kontoris oma Jura - ei, mitte slaavlasest kolleeg vaid eeskujulik kohviaparaat, mis pidavat su ühe nupulevajutusega baristaks muutma. Ainus miinus on see, et nüüd kaob ära mõte lõuna ajal kohvikus kooki ja lattet nautimas käia. Kohviku lattel kipub siis liiga raha maitse juurde tulema. Peaks kuidagi koogid siia transportima.
Ja ma sain sõbrapäevaks nelke. Ma lasen endale alati nelke kinkida, sest kõik ju kaagutavad, kuidas nelk olla kole ja nõukaaegne lill. Minu mässajahing näeb selles väljakutset. Nii nagu mu ema armastab kallasid ega pea patuks lilli paarisarvu kaupa kinkida (on juhtunud, et vanaema käseb mul seepeale üks õis kuhugi tee peale ära kaotada...).
Peab minema Montonisse uut kevadmoodi üle vaatama. Pildi peal nägid küll ilusad välja. Samas Montoniga on alati see lugu, et varsti tuleb linna peal mitu tädi samade riietega vastu...Aga toetame ikka eestimaist. Igasugu Nu Nordikud ja Tallinn Dollsid ju meie linna ei ulatu ja ilmselt ei ulatu minu rahakott nendeni ka.
*Pikka aega oli selle sõna sisu mulle arusaamatu, nüüd tegin lõpuks seletava sõnaraamatu lahti... "Haiguslik tung kirjutada, kusjuures kirjutatu on sõnaohter ja sisutu" - esineb sellist asja tõepoolest? Oleneb ju, mida keegi sisutuks peab ja enamasti sõimatakse selle sõnaga minu silmis päris adekvaatseid kirjatükke. Miks on osa maaniaid negatiivse sisuga, teised aga mitte? Melomaan ei ole ju nii häbistav olla kui grafomaan?
Järjekordne kodumaine film sai ära vaadatud - (kuri)kuulus "Kirjad Inglile", mida siis arvustuste põhjal tavaliselt kas taevani kiidetakse või maapõhja kirutakse. Linke erinevatele arvustustele leiab filmi Facebooki lehelt, toon siin ära ühe minu meelest parema, mis mulle kui filmivõhikule paljuski abiks oli.
Huvitav film, peale filmi lõppu valutas mul pea ja valutas kohe terve öö, hommikuni välja. Ega see ei pruukinud filmiga seotud olla aga varem pole nii juhtunud. Üldse oli tunne, et see film sõi mu energia ära. Täpselt nii nagu peale mõne hea raamatu lugemist ei taha pikka aega ühtegi teist kätte võtta, sest ei saa veel mõtteid loetu küljest ära. On lausa tunne, et tahaks seda filmi ühe korra veel vaadata (ma tavaliselt ei vaata filme kaks korda, sest elu on lühike). Kuidagi palju oli seda kõike, tundus, et esimese hooga ei jõudnud kõike ehk märgatagi.
Vahetu elamus oli umbes selline, et hea film aga mille pagana pärast oli seda groteskselt nilbet seksistseeni sinna vaja? Paistis kuidagi soovina šokeerida. Nüüd, erinevaid arvamusi ja seletusi lugedes hakkab endalegi koitma, et see stseen ehk ei olnudki nii eraldiseisev - hea on vahel targemaid inimesi ka lugeda (pean silmas siis mõningaid arvustajaid). Võib-olla peakski peale filmivaatamist mingeid arutlusõhtuid korraldama, sest teiste peegeldusest võivad endagi mõtted selgema sihi saada?
"Kirjad Inglile" olevat seisundifilm nagu ka "Püha Tõnu kiusamine" ja "Sügisball". Mulle see žanr sobib. Sobivad ju ka seisundiraamatud mulle rohkem kui krimkad ja armastuslood, kus rohkem tegevust kui "kaamerat, mis näitab halli seina". Eks vahel tahad ju isegi meelelahutust aga mul kipub olema nii, et rohkem tahaks mingeid ideid ja mõttekäike lugeda-vaadata-kuulata. Ja ei saa öelda, et antud filmis ka meelelahutust poleks olnud - suur osa stseenidest olid ka ilma sisu jälgimata silmale huvitavad vaadata. Ja mu meelest sai nalja ka, mis sest et julma ("aga siis peaks minema ülevalt süstla tooma" või "tule ruttu sisse, enne kui nad su täis situvad!").
Minu jaoks oli tegemist filmiga, mis pani mõtlema. Kas äkki võibki olla, et üks keskealine meesterahvas näebki tänapäevaelus vaid ohjade enda kätte haaramisest hulluks läinud ja ära mandunud eitede karja, kes muud ei oska kui kohustuslikus korras keppida ja pärast suurest ängist röökida? Naised ei oska olla, sest ühtegi normaalset meest ei ole - mehed mängivad kusagil sõda ja naised peavad kogu maailma enda õlule võtma. Naised muutuvad meesteks. Mehed keeravad maailmale selja ja leiavad, et kusagil mägedes ükskõik kelle vastu sõdides on lihtsam.
Ja siis see vana tõde ka, et kui midagi on läinud, siis see on läinud ja kätte seda enam kunagi ei saa. Nii palju kui ka tahaks, ei ole sellised õnnelikke lõppe, et ollakse 20 aastat kadunud ja siis tullakse tagasi ning kõik ootavad sind käed avali.
Eelmisel nädalal sain teada, et mu laps sai lasteaiakoha munitsipaallasteaias, ei mingit ootamist - ime! Praegu käib ta lastehoius, mille koha eest tuleb maksta. Lükkasin ikkagi lasteaiakoha aasta võrra edasi. Miks? No esiteks kaalutlused, et rühm on lastehoius ikkagi väiksem - seega ehk ka vähem stressi ja haigusi. Teiseks aga...kole öelda ja mõelda aga äkki käivad rahalises lastehoius siiski vaid nende vanemate lapsed, kes eelistavad oma raha pigem laste kui millegi muu peale kulutada. Ehk siis vähem neid lapsi, kellega kodus ei tegeleta ja kes seetõttu vastikult käituda võiksid. Vähem "teise Eesti" järglasi. Ilge snoobijutt. Vastupidine kõigele sellele, mida ma varem eliitkoolide kohta arvanud olen. Praegu olen ma 100% kindel, et meie piirkonnakooli mu laps ei lähe, sest selle maine pole just kõige parem. Kirjutan ta oma ema juurde sisse ja läheb minu vanasse kooli või kui raha on, siis panen erakasse või Waldorfi. Mis inimeseks ma muutunud olen! Aga ikkagi oma laps...
Ise käisin täiesti tavalises koolis ja olen sellega väga rahul. Ega tollalgi räägiti, et osad koolid on teistest paremad, näiteks meie eramajade piirkonnas asuv kool oli hea seetõttu, et ümberkaudu elasid "normaalsed" pered, kusagil magalarajoonis asuvad koolid olid halvemad - sealsed lapsed hüperaktiivsed, kasvatamatud ja õppimise vastu meelestatud. Miks? Aedlinnas oli rahulikum ja maalähedasem elu kui stressis kivilinnas. Eks praegugi kiidetakse, et maakoolides on hea ja rahulik, miinuseks aga see, et pädevad õpetajad ei taha kuhugi kolkasse tööle asuda. Kui kuulata õpetajate ja teiste lastega kokkupuutuvate vanemate inimeste juttu, siis tundub küll, et asi on halvemuse poole läinud - lapsed on närvis ja stressis, trenni ei tee, teleka ja arvuti taga istumisest ning krõpsude õgimisest ülekaalulised, kitsa silmaringiga, ülbed jne. Selle arvuti mõjuga olen ma nõus - absoluutselt ei kujuta ette, milliseks kujuneb sünnist saati arvutiga ühendatud lapse elu. Otse sünnitusmajast Facebooki on ju pigem reegel kui erand. Ma ei ütle, et see on halb, ma ütlen, et see on teistmoodi ja ma ei kujuta ette, mida ja kuidas see mõjutab. Tänapäeva laste elu on palju laiahaardelisem kui varem - kui meie mängisime vaid oma aias ja selle ümber, siis tänapäeva laps võib suhelda ükskõik kellega kasvõi Hiinas (kui neil just internet blokeeritud ei ole). Ma kahtlustan, et see muudab tänapäeva lapse elu keerulisemaks, valikuterohkemaks ja seeläbi ka stressirohkemaks - stress omakorda kutsub ju esile negatiivset käitumist. Kas ei ole siis loomulik, et vanemad püüavad laste maailma veidikenegi kitsamaks muuta ja neid mitte kõigega koormata? Panna laps väikesesse kollektiivi, kus au sees nö "vanaaegsed" meelelahutused, mitte telekas ja arvuti, millega ta kodus paratamatult kokku puutub. Äkki on see hoopis negatiivse mõjuga? Tuleviku tulemustele orienteeritud maailmas on oluline läbilöögivõime ja mida rohkem kogemusi seda edukam laps on? Ma loodan siiski, et äkki on stressivabal elul ka omad plussid. Kui lapsele ei tekita just stressi see, et ta konkureerida ei oska...
Eks ole ju õige, et laps kasvab ikka omamoodi aga ei saa eitada, et mingid valikud on vanemate teha ja need võivad lapse hilisemat eluteed mõjutada. Kool ja sõpruskond on ju üks suurimaid mõjutajaid üldse. Vastutus on siiski suur.
Võtsin jälle uue raamatu kätte ja ennäe imet - juba esimestel lehekülgedel taas peenised platsis! No tegelikult on seekord tegemist ikka (enamike arvates) väärt kirjandusega, Edgar Hilsenrath´i raamatuga "Nats ja juuksur". Raamatu arvustus näiteks siin , ettevaatust, sisaldab spoilerit! Sellest peenise-faktorist rääkides sai L. mu peale pahaseks, et mis see siis olgu, miks ma sihukesi asju loen. No ausõna, ma ei otsi spetsiaalselt. Kui palju on üldse raamatuid, kus mingit allapoole vööd tegevust üldse ei ole? Osa on sellised viisakad raamatud, kus kaamera vaikselt öölambile suunatakse kui asjaks läheb (ma ise ilmselt kirjutaks ka nii, teisiti ei oskaks kuidagi läheneda, ilmselt ainest Freudistidele), teised ehk need, mis mind mõtlema panevad on sellised, kus esinevad seksuaalperverssused ja/või -vägivald. No mitu viimast raamatut, mida ma lugenud olen neid viimaseid ei sisaldanud? Kenderi raamat - otse loomulikult, mind viimati pisarateni liigutanud kohutavalt kurb ja samas nii ilus ja inimlik raamat - Lloyd James´i "Mr Pip" (üks tutvustav arvustus siin ) samuti. Iseenesest on loomulik, et sõdadest rääkivad raamatud ka seesuguseid momente sisaldavad, Remarque igavese romantikuna on vist vaid suutnud neist hoiduda. No ja siis muidugi mõned aplalt teemat menu nimel ekspluateerivad raamatud nagu hiljuti kohatud "Käed eemale Õnnest".
Mõnest arvamusest on välja imbunud, et kunst pidavatki olema see kui paljast ihu eksponeeritakse. Negatiivses mõttes siis - et kui su filmis keegi palja tilliga ei tolgenda või raamatus kedagi ära ei vägistata, siis pole see kunst ega midagi. Ma päris nõus ei ole. Äkki on siin tegemist seksi trivialiseerumisega, millest ka kunagi pikemalt juttu oli (Arni blogis ja mul ka veidi teise nurga alt) ? Üks osa inimesi võtab teemat täiesti tavalise asjana ja teisi jätkuvalt šokeerib. Ma jään vist ise kuhugi vahepeale, ei šokeeri aga ei taha lugeda kui asi paljalt labasuse peale läheb. Siis hakkab piinlik. Ahjaa, meenub, et kunagi sai kirjutatud Stieg Larssoni näitel krimkadest ja sellest, kuidas mulle öeldi, et tänapäeval ongi popp mõrvaajend mingi seksuaalperverssus - rahaasjad ja muu selline motiiviks enam ei sobivat. Ehk siis mingi liikumine kuhugipoole ikkagi toimub. Aga kas see on nii ainult kunstimaailmas või päriselus ka? See on muidugi jälle miljoni dollari küsimus samasse auku väitega "Vanasti küll nii palju pedesid ei olnud!".
Ei tea, mis minuga toimub aga juba mitu viimast nädalat ei taha miskit "maalähedast" süüa. Ei kartulid ja kaste, makaronid hakklihaga ega plov tekita mingeid positiivseid emotsioone. Sügavkülmutatud woki aedviljad ajavad päris öökima ning purgisupp läheb hädaga alla. Tahaks midagi head ja värsket, huvitavaid maitseid - Hiina toitu, sushit, õiget Itaalia pitsat, kasvõi Caesari salatit. Oma kulinaarsest saamatusest olen mingi meemi käigus vist kirjutanud ka. Ei, ma täitsa usun, et oleksin võimeline ka hea toidu valmis tegema aga takistused on hoopis teised. Heade toitude koostisosad on tavaliselt mingid spetsiifilised asjad, mida läheb vaja ehk näpuotsatäis aga mis on äärmiselt olulised roa maitse juures - koju pead endale ikkagi suurema koguse ostma. Meenub lugu selleriga, mida mul supi sisse paari varrekest vaja oli aga poes müüdi neid parajasti suure pundiga ning hiljem tuli välja, et tallele pandud seller haiseb külmkapis lausa võikalt (ilmselt vaid minu konkreetne lõhna-kiiks) ja ma pidin ülejäägid ära viskama, mis on mulle kangesti vastumeelne tegevus. Mojitode jaoks ostetud fariinsuhkur kuivas ka järgmiseks korraks pakki ära.
Teine asi on kaupade värskusega - ma ei käi iga päev poes vaid ainult paar korda nädalas. Tavaliselt saab siis nö tavaline nädalamenüü ära planeeritud, et ikka karp hakkliha - sellest ikka mingi söögi saab ja siis mõned külmutatud jälkused (frikadellid, pelmeenid, friikad, kalapulgad, köögiviljad) ka, mida hea kiire soojendada kui häda käes. Kartulid, makaronid-spagetid või riis juurde ja ongi muretu. Kui ma tahaks iga päev korralikku värsket toitu teha, peaksin ka iga päev poes käima ja seda ma ilmselt ei viitsiks. Lisada tuleks siis ka toidu valmistamise aeg.
Nüüd olengi lõunaste kiirnuudlite või Selveri valmistoitude asemel hakanud paar korda nädalas väljas söömas käima. Eks ta paar korda kallim tuleb aga vastik on ka päevast päeva endale mingit poolkõva värki sisse ajada kui hing paremat asja tahaks. Lõunase korraliku söömise tõttu ei taha ma nüüd õhtuti eriti midagi süüa ja hakkan mõistma oma kunagisi pealinna kolleege, kes leidsid, et kui päevas on vaid 1 suurem söögikord, siis olgu see vähemalt korralik ja olid nõus lõunale ca 100 krooni kulutama. Kooner minus võrdleb muidugi 5 ja poole eurost lõhega Caesari salatit üheeurose Selveri nuudliroaga...Aga no ei ole normaalne niimoodi elada, et elad ühte elu ja mõttes unistad teisest, mis oleks ka kättesaadav aga lihtsalt kokkuhoidlikkusest keelad seda endale. No võib ju olla, et juhtub midagi ning sul oleks seda kõhu kõrvalt säästetud raha kangesti tarvis aga samas võib ka nii juhtuda, et see raha lihtsalt seisab seal kontol ja muud head temast ei saa.
Huvitav aga kui palju on neid keda rahuldabki kartul-kaste ja nad lihtsalt ei soovigi muud süüa? Neid, kes isegi välja sööma minnes valivad mingi koduseid roogasid pakkuva pubi ega eksi kunagi šnitslist kaugemale. On see maitseline eelistus, teadmatus või soovimatus uut proovida? Ahjaa, isa kaebas kunagi, et läksid sõbra noore väimehega suusareisile ja väljas söömise all mõistnud too noormees ainult burgereid. Ka raske juhus.
Kindlasti on maitseeelistustes suur roll harjumustel. Samas tuleme me ju pea kõik kartuli-kastme ja viineri-makaroni maailmast. Kas ma olen vastik snoob ja reetur kui eestlasele sobimatut sööki ihkan? Nagu reetlikud külamehed Kivirähu raamatus "Mees, kes teadis ussisõnu", kes leiba sööma hakkasid? Eks kodu ümber kasvanu ole ju inimesele sobivam toidus, kust ta kõige paremini oma kehale vajaliku kätte saab. Samas pole see meie söögilaud just eriti tervislik - no võtkem või meie majoneesi salatid. Ema just väitis, et vene ajal ei olevat algul üldse mitte värskeid mingeid salateid olnud. Tõepoolest ka mina mäletan poodidest vaid hapukapsa-porgandi salatit aga ka see olevat nö uuema aja leiutis.
Eks ju keha dikteerib ka, mida tal vaja on ja selle järele ka isu tuleb. Ilmselt on minu kartulinorm mingiks ajaks lihtsalt täidetud saanud.
Huuh...sattusin raamatukogus uusi raamatuid laenutades tõelise "pärli" peale. Eks oma viga ka, oleks pidanud enne guugeldama. Seda, et Elme Väljaste mulle ei sobi, olen ma juba omal nahal teada saanud, selle praeguse "šoki"kirjaniku eesnimi - Milvi - oleks ju pidanud ka peas häirekella tööle panema...Ok, see oli solvav, sest paljud vanemad daamid suudaksid ka täiesti loetavat teksti kirjutada. Aga see konkreetne küll mitte. Lugesin nii umbes 10 esimest lehte läbi ja stiil meenutas kahtlaselt neid Maajade lembejutte, veidi guugeldades ilmnes, et palju mööda ei pannudki. Daami ühes teises šedöövris sisaldub näiteks selline mahlakas lõik:
”Lõpuks ta tuli, pestud ja õhetav, kuid – täiesti alasti! Keerasin punastades pilgu kõrvale, mul oli piinlik… Avasin silmad ja pöörasin ennast tema poole. On ikka vägev jurakas! Oh issand küll! Kas ma pean selle endasse vastu võtma… Oh jeerum!”
Oh jeerum tõesti. 2008. aasta Naisteleht on teinud tollal 77-aastasest (!) kirjanikuprouast ka loo. Olevat teine suisa menuautor. Minu vanaema näiteks keeldub igasugu Barbara Cartlanditest - olevat porno, loeb pigem krimkasid. Ma porno ei ütleks, ma ütleks piinlikult labane. Lihtsa inimese lihtne elu ja lihalikud vajadused. Iuuu.
Raamat, mida mina üritasin lugeda oli muideks "noortekas" "Käed eemale Õnnest". Tädi mõistvat noori hästi. No ma ei tea. Eks laias laastus ole ju nii noorte kui vanade teemad samad - armastus jne. Aga nendes menu-"armastusromaanides" käsitletakse seda armastust minu jaoks kuidagi liiga instrumentaalsel moel. Kõlab jube puritaanlikult aga minu jaoks ei ole tõesti huvitav lugeda kui jäme kellelgi on. Selline "kirjandus" sobikski kuhugi erootikaajakirja, miks seda üldse rikkuda armastuse nimega? Kõik teavad ju, et koduperenaised loevad neid jutte just testosteroonist nõretavate kohtade pärast. Räägitakse, et hea kui inimene üldse loeb, pole väga oluline, mida. No mind küll hirmutab mõte, et mõni 14-aastane seda Õnne-raamatut loeb. Ei, mind ei šokeeri see, et ta võiks teada saada, et inimesed seksivad ja võivad rasedaks jääda või et on olemas käperdavad kasuisad vaid just see kirjutatu labane stiil. Et laps loeks ja arvaks, et nii ongi normaalne mõelda ja rääkida. No näiteks kasutatakse tüdruku kohta sõna "lits" erinevates variatsioonides ja mitte kusagil ei mainitagi, et see tema jaoks kuidagi solvav võiks olla. Eks seda ole keeruline seletada aga mu meelest saaks sama teemat ka mõjuvamalt esitada kui lihtsalt näkkulajatava naturaalsusega. Nii, et lugeja ei tunneks justkui oleks kõik toimuv normaalne ja mitte kuidagi taunitav.
No näiteks on Nirti raamatus sarnane alkoholismi-teema sees aga seal tuleb kohe välja autori negatiivne hoiak labasuse suhtes, ka seksi on seal piisavalt aga ei kusagil instrumentaariumi täpsemat kirjeldust. Porno ja erootika vahe peaks ju olema ka see, et esimene esitab naturaalset akti ilma fantaasiale ruumi jätmata, teise mõju sõltub inimesest endast ja tema tõlgendustest. Mul pole midagi nende kahe eksisteerimise vastu aga häirib kui ühte esitatakse teise pähe. Ma pole ilmselt sihtgrupp ka ja ehk sihtgrupil pole probleeme žanri määratlemisega - nad kas ei otsigi sellistest raamatutest midagi enamat või siis ei teagi, et midagi enamat võiks olemas olla.
|
OSCAR-2019
|
||
Vabariiklik puuetega inimeste XXIII kultuurifestival toimub juba juuni alguses, 1.-2. juunil Tartus, Vanemuise kontserdimajas. Osavõtjate registreerimine kuni 10. mai 2018. Lisainfot saab küsida Tartu Puuetega inimeste Kojalt: tartu.pik@gmail.com või telefonil 7366 762.
12.märts kell 18:00-20:00 avatakse Positiiv galeriis fotonäitus “Teine Vaatenurk”, mis koosneb nägemispuudega inimeste tehtud fotodest. Autoriteks on Aire Bornschein, Allan Vibur, Julia Kabanova, Katrin Margus, Maia Konikova, Ülle Kirotbek. Nendest osad on pimedad, mõni näeb ainult valgust või on vaegnägija. Loe edasi »
Peagi toimuvad Rapla Kultuurikeskuses 10. Vahtra Tantsud Tähtedega üritused – 27. oktoobril poolfinaal ja 3. novembril finaal. Sel aastal osaleb 26 tantsupaari – 17 intellektipuudega klienti Rapla Hooldekeskuse Vahtra Tugikeskusest, 5 Viljandimaa Singelist, 2 Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskoolist ja tänavu esmakordselt 2 tantsijat ka Tartu Maarja Külast. Tantsupartneriteks on kohalikud tuntud inimesed – ärimehed, ametnikud, kultuuritegelased, poliitikud jt. Loe edasi »
“VajadusTest” pakub turvalist atmosfääri meie erinevuste ja sarnasuste tajumiseks ning vajaduste üle reflekteerimiseks. See on individuaalselt loodav avatud sotsiaalne ruum, mis võimaldab kohtumisi ja vastastikust empaatiat. Loe edasi »
Eesti Töötukassa ning Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuse koostöös toimub 5. oktoobril kell 10-14 teist korda Töölaat, mis on mõeldud erivajadusega inimestele.
Töölaadal osalevad ettevõtted, kes on valmis pakkuma tööd just erivajadusega inimestele. Sealjuures tehakse seda tavapärastest töömessidest kaasahaaravamal viisil. Eelmisel aastal oli osalejate hulgas näiteks Swedbank, ISS, Selver, SOL, HKScan ja Daily ning Kehrwiederi kohvikud. Laadal oli näha, kuidas tööandjad väljusid tavapärasest värbaja rollist ning juhendasid huvilisi smuuti tegemisel, lasksid vaakumis olevate suitsukanade pakendeid kontrollida või suunasid udupeente koristusseadmete käsitlemisel. Pärast messi särasid nii tööandjate kui osalejate silmad, sest proovipäevi lepiti kokku mitmeid ja uutmoodi värbamisolukord meeldis mõlemale osapoolele. Loe edasi »
29. juulist 3. septembrini 2017 eksponeerivad Kunstihoone galeriis oma foto- ,video-, heli- ja skulptuuriinstallatsioone Annika Haas, Elo Liiv ja Jekaterina Kultajeva, kes kujutavad portreefoto ja skulpturaalsete lahenduste kaudu installatiivselt Eesti pimedaid ning tõstatavad laiemalt üles “sotsiaalse pimeduse” temaatika.
Vahel piisab vaid infokillust, et tekiks teadatahtmine ja käivituks kujutlusvõime. Selle juhusest väljakutseks kasvanud näituse algtõukeks sai raadiouudis ülemaailmsest pimedatele pühendatud päevast, mida kuulis pressi- ja dokumentaalfotograaf Annika Haas. Olemusfoto meistriks tunnistatud Annika Haasiga liitusid temaga sarnaselt elu- ja kunstitõdede ristumiskohal tegutsevad skulptorid Jekaterina Kultajeva ja Elo Liiv. Nii sai alguse ühiskonnakriitiline, kodanike südametunnistusele koputav ja õiglust igatsev, võitlusvaimu ning järjekindlust kehastav näitusetegijate kooslus, kelle head tahet ei kõigutanud miski. Ei kunstigalerii – paik, mille seostamine nägemispuudega inimestega on kõike muud kui iseenesestmõistetav ega ambitsiooni suurus, millega autorid valitud näituseteemat lahkama asusid. Sest tööd tehes ja süvenedes sünnib armastus, ja armastus, öeldakse, on pime. Loe edasi »
Eesti Puuetega Inimeste Koda esitleb täna, 30. juunil kell 10-13 Tallinnas Okupatsioonide muuseumis puuetega inimestele kultuuri, spordi ja transpordi soodustusi koondavat veebikeskkonda, mis on esimene samm Euroopa puudega inimeste kaardi ettevalmistustes. Koos Eestiga on sarnase info kokku kogunud veel seitse Euroopa Liidu riiki.
„Eestis on nüüd esimest korda olemas terviklik ülevaade puudega inimestele mõeldud soodustustest vaba aja teenustele. Koondasime olulisemad transpordi, spordi ja kultuuri soodustuste pakkujad andmebaasi, mis on leitav koja koduleheküljelt www.epikoda.ee/soodustused rääkis Eesti Puuetega Inimeste Koja tegevjuht Anneli Habicht. „Projekti käigus sai kinnitust, et teenuste disainimisel ja hinnastamisel ei osata sageli arvestada puudega kliendiga. Jätkame teavitustööd olemasolevate soodustuste ühtlustamisel, teenuste ligipääsetavuse arendamisel ning uute teenusepakkujate kaasamisel.” Loe edasi »
Eesti sotsiaalne iduettevõte Helpific, mis loodi 2014. aastal, arendab veebipõhist tugikeskkonda inimestele, kel igapäevatoimingute tegemiseks on abilist vaja, näiteks eakatele ja erivajadusega inimestele transporditeenuse või majapidamistoimingute osutamine. Tänaseks on platvormi vahendusel abilise leidnud juba üle 250 inimese. Ettevõte lansseeris Hooandjas kampaania, et koguda lisaraha platvormi edasiarendamiseks, mis tagaks selle jätkusuutlikkuse. Loe edasi »
Meil on rõõm teavitada, et EPIKoja võrgustik on jälle ühe liikme võrra suurem. Nimelt kuulub nüüdsest koja toetajaliikmete hulka Eesti Üliõpilaskondade Liit (EÜL) – üliõpilaskondi koondav katuseorganisatsioon, mis seisab üliõpilaste hariduslike ja sotsiaalmajanduslike huvide eest.
EÜLi peamine soov toetajaliikmeks astumisel oli see, et ka üliõpilaste hulgas on erivajadusega inimesi kellele tuleb tagada võimalikult võrdsed võimalused kõrghariduse omandamiseks. EÜL ja EPIKoda on ka varasemalt teinud aktiivset koostööd, nt seoses erivajadusega üliõpilastele suunatud toetustega.
Loodame, et läbi aktiivse infovahetuse ja kaasamise paraneb kõrghariduse kättesaadavus erivajadustega inimeste jaoks veelgi enam.
|
OSCAR-2019
|
||
Nüüd, kus riburadapidi on kriidivärve juba läbi proovitud, jõudis järg lõpuks ka piimavärvide kätte. Miss Mustard Seed piimavärv on arvatavasti üks popimaid nimesid, mis piimavärvidega seostub, mistõttu on see esimene katsejänes meie eksperimendis.
Kui uurisin, mis omadused on kriidi- ja piimavärvidel, selgus, et kuigi tegu on oma konsistentsilt täiesti erinevate toodetega, on neil üsna palju sarnasusi. Nad peaksid nakkuma ilma pinda karestamata, nad jätavad kriidise mulje, mida on lihtne ka vanutada ja mõlemaid tuleb katta vaha või õliga.
Piimavärvi eeliseid kriidivärvide ees on samuti mitmeid, aga nimetan neist ainult enda arvates kahte olulisemat. Esiteks, kui paljudele kriidivärvidele on mugavuse mõttes lisatud erinevaid ebatervislikke aineid, siis piimavärv on üldjuhul täiesti looduslike koostisosadega. Teiseks, värvides varem töödeldud/värvitud pindasid, saab piimavärviga tekitada kergemini väga omapärast kooruvat efekti kui kriidivärviga. Muidugi võib seda viimast positiivset külge näha ka just vastupidi negatiivse küljena, kui sooviks on just mittekooruv efekt, kuid mulle on see üks olulisi piimavärvi omadusi.
Alati, kui ma pole kindel värvi nakkuvuse tugevuses, alustan mööbliesemest, mis on valmistatud täispuidust. Sellega on kindel, et enamus värve reageerib hästi ning ei kooru iseteadlikult maha. Seekord jäi näppu kaunis lillepostament, mis oma eelmises elus ilutses ühes kontoris. Peale kontori remonti sellele enam kohta ei leitud ning nii see jõudiski meieni. Täname toredaid inimesi keskkonnasõbraliku teo eest, et pikendasid selle mööblieseme eluiga!
Enne piimavärvi pealekandmist kaapisin igaks juhuks ka vana värvi maha, sest seegi juba kibeles puidult maha kooruma. Miss Mustard Seed’i värvitoonidest valisin teadlikult sinepikollase tooni, kuna brändi enda nimigi viitab sellele, ja heledama halli tooni. Minu algne idee oli postament värvida nende kahe värviga, kuid avastasin alles kodus proovivärvimisi tehes, et värvid kahjuks omavahel siiski ei sobinud. Hall muutus kollase kõrval pigem sinakaks tooniks ja seega muutsin käigu pealt värvilahendust ning jäin üleni kollase juurde.
Piimavärve müüakse tavaliselt pulbri kujul. See võib olla üks põhjustest, miks nad on vähemtuntud kui kriidivärvid, sest paljud pole pulbervärvidega kokku puutunud. Tegelikult on pulbrist väga lihtne saada tavaline vedel värv – tuleb pulbrile vaid vett lisada ning seda enamasti 1:1. Ma ise olen leidnud parima praktika lisada vett just pulbrile, mitte vastupidi. Vett tuleks lisada võimalikult väheste koguste kaupa, et ei tekiks tükke. Mulle on tundunud, et paksemat sorti taigna laadse segu segamine hõõrub ise enda sees juba tükikesi vähemaks. Hiljem saab veega lihtsalt konsistentsi lahjendada, kuni tegu on u 10%-se hapukoore paksuse seguga, mis pealt pisut vahutab. Võib ka veel vedelam olla, kui sooviks pigem läbipaistev peitsilaadne tulemus.
Kui segamine hästi välja tuleb, siis mingit muud nippi piimavärviga värvides justkui polegi. Pintsel aga kätte ja värvima! Ja isegi, kui algul tundub, et värvi segades jäid mõned tükikesed sisse, ei tasu muretseda, sest enamasti pintsliga edasi tagasi ’limpsides’ kaovad needki ära. Ma ise ei muretsenud tükikeste pärast üldse – mulle tegelikult selline krobeline pind isegi meeldib. Jätab justkui autentsema mulje, kui plastikut meenutav läikiv pind.
Värvikihte tuleb teha kaks, kui soov on pinda tervenisti katta. Ja värvi katvus oli väga hea! Pärast värvi kuivamist ei tohi unustada seda viimistleda vahaga või õliga. Valisin Annie Sloan värvitu vaha, sest seda oli rohkelt üle jäänud. Toimis igati suurepäraselt!
Kõige kuluvamad kohad postamendil on alused, kuhu pannakse lillepotte. Isegi väga hoolikal kastmisel võib vett sattuda kahjuks ka alusele ning seisev vesi ei mõju puidule hästi. See sai põhjuseks, miks otsustasin need kaks pinda vahatamise asemel üle lakkida. Mitmekordsed lakikihid on tugevamad ja vastupidavamad, kui vaha. Eks see pisut totter ole täisnaturaalsele värvile lisada mittenaturaalset lakki, kuid kuna need pinnad on üsna väiksed, otsustasin postamendi eluea pikendamise nimel seda siiski teha. Meieni jõudes olidki just need osad postamendist kõige koledamad ja veekahjustuste poolt kahjustada saanud.
Värvi nakkuvuse kontrolliks tegin ka värvimisi polüesterlakitud pinnale. Kartsin, et piimavärv ei kinnitu sellele korralikult, kuid mu kartused olid ekslikud. Tulemus jäi igati korralik ning ilus! Varem värvitud pinnaga tuleb aga veel katsetada. Siis oleneb kõik ka juba alusvärvist.
Soe ja täidlane kollane toon sobib postamendile minu arvates väga hästi. Ongi parem, et hall ei kippunud segama – nii sobib see graatsiline olevus paremini erinevate toa toonidega. Pisut kahju on, et esimesel korral ei julgenud kohe põneva kooruva efektiga eset valmis teha, kuid aega on. Õnneks kulus värvi postamendile väga vähe ja saan veel seda õiget efekti ka katsetada. Miss Mustard Seed piimavärve müüakse Võluvate asjade poes Telliskivi Loomelinnakus Tallinnas ja Aparaaditehases Tartus.
Kui endal tekkis ka isu katsetada selle täisnaturaalse värviga, siis soovitan soojalt. Ei riku tervist ja ei jäta ebameeldivaid lõhnu tuppa. Kui aga ise katsetada ei viitsi, ning meie viimistletud postament ’Ja päike tõuseb’ sobiks su koju kui valatult, siis külasta aga Atmosfääri kodulehte ning leiad lisainfot selle soetamise kohta.
|
OSCAR-2019
|
||
Kui koostame nädala menüü, teeme selle järgi ostunimekirja, viidame veidi rohkem aega poeriiulite vahel ja uurime toiduainete pakenditelt toitainesisaldust, valime vähema rasva ja soolaga toiduaineid, paneme poekorvi enam värvilisi köögi- ja puuvilju, siis oleme juba päris palju enda ja oma pere tervise heaks teinud.
Kui pöörame veidi enam tähelepanu sellelegi, et roogadel oleksid kergemad ja energiavaesemad lisandid ja kastmed, võime juba julgelt rinna ette ajada, sest oleme oma perega teel parema tervise poole. Ja kui õnnestub pärast lõuna- või õhtusööki ennast ja lähedasi õue kõndima või muul viisil liikuma meelitada, oleme juba peaaegu kõik endast oleneva teinud.
Täisterahaerahelvestest hommikupuder marjade ja pähklitega (lk. 21) Koostisosad: vesi, piim, sool, suhkur, või, täisterakaerahelbed, kaerakliid, kuivatatud kirsid, metspähklid.
Toortatra-marjasmuuti (lk. 35) Koostisosad: leotatud toortatar, maasikad (külmutatud), punased sõstrad (külmutatud), väike banaan, mahl/vesi.
Suvine koorene kalasupp forelli või lõhega (lk. 40) Koostisosad: lõhe- või forellifilee, noored porgandid, porrulauk, värske kapsas (värske kartul), värske till, rõõsk koor.
Täidetud suvikõrvitsad (lk. 49) Koostisosad: suvikõrvits, sibul, taimeõli, riivjuust, või, nisujahu, piim, sool, pipar, seesamiseemned (või muud seemned), hakitud till, petersell.
Arbuusi-juustusalat (lk. 54) Koostisosad: lehtsalateid, arbuus, sinihallitusjuust (vm soovi korral), pekaanipähklid või Kreeka pähklid, sarapuupähklid. Kaste: valge veini äädikas, oliiviõli, sool, must pipar, palsamiäädikasiirup.
Kõrvitsavormiroog (lk. 77) Koostisosad: kõrvitsa viljaliha, jahvatuatud mandlid, või, kanamuna, värskelt riivitud parmesan, sool, värskelt jahvatatud must pipar, jahvatatud kaneel, kodujuust, mandlilaastud (peale raputamiseks).
Täidisega kamapallid (lk. 106) Koostisosad: kamajahu, kakao, rõõsk koor, suhkur, või, pohlad või kuivatatud jõhvikad. Täidis: pohlad, rosinad, brändi, liköör (soovi korral). Paneerimiseks: pähklid, kookoshelbed, mandlilaastud.
Musta sõstra vürtsmoos (lk. 133) Koostisosad: punane sibul, tšillikaun, oliiviõli, Demerara suhkur (või mesi), mustad sõstrad, tume palsamiveiniäädikas, hakitud münt, sool.
Sule silmad ja kujutle end valmistamas järjekordset õhtusööki. Oled päeva jooksul söönud regulaarselt mitmekesist toitu ja hundiisu sul ei ole. Vajad turgutust just nii palju, et tunda end pärast sööki energiaga laetult, kuid siiski kergelt – ilma et peaksid kaloreid lugema ja toiduvalikut liigselt piirama.
Just nii, loominguliselt ja pingevabalt, hakkad suhtuma söömisesse, kui omandad väiksema glükeemilise koormusega toitumise võtted. Su organism saavutab taas tasakaalu, kui tarbid võimalikult vähe kiirelt imenduvaid süsivesikuid, valid targalt iga toidukorra koostisaineid ja sööd päeva jooksul just nii sageli kui tarvis.
Lisaks käsitlusele glükeemilisest koormusest heidame selles raamatus pilgu populaarsetele kaalulangetusdieetidele, räägime organismi loomulikust ööpäevarütmist ja enesekontrolli oskuse arendamise vajalikkusest.
Raamatu teises pooles pakume kaalulangetuse või tervislikumale toitumisele ülemineku stardiks sobivat seitsmepäevast näidismenüüd ja sadakonda retsepti väiksema glükeemilise koormusega roogade valmistamiseks.
Ülle Hõbemägi on läbinud nii toitumisnõustamise kui ka toitumisteraapia õppe ning on selles vallas praktiseerinud alates 2010. aastast. Käesolev raamat on Ülle toitumisalastest üllitistest juba neljas.
Eva-Liisa Kaaristo on läbinud toitumisnõustaja ja funktsionaalse toitumise nõustaja õppe. Ta on tegutsenud toitumisnõustajana alates 2015. aastast: andnud eraisikutele soovitusi tervisliku toitumise ja kaalu langetamise kohta, viinud läbi koolitusi, pidanud loenguid ja korraldanud tervisliku toidu valmistamise töötube.
Hernepüree mündiga (lk- 156) Koostisosad: külmutatud herned, hakitud värske münt, või/ghee/oliiviõli, maitsestamata toorjuust, kuum keeduvesi, sool, pipar
Lihtne kimchi (lk. 197) Koostisosad: Hiina kapsas, küüslauk, riivitud värske ingver, tšillihelbed/värske tšillikaun, meresool
Küpsetatud müsli (lk. 242) Koostiosad: täisterakaerahelbed, purustatud pähklid, rosinad, marjad (mustsõstrad, mustikad, vaarikad), mandlipiim, muna, mesi, kookosrasv, kaneel, vanill
Hummus maapähklivõi jašokolaadiga (lk. 268) Koostisosad: konservkikerherned, maapähklivõi, mesi, tume šokolaad, taimne piim
Marjakreem taimse piimaga (lk. 272) Koostisosad: leotatud India pähklid, banaan, klaas marju (nt mustsõstrad), kaneel, vanill, vesi/taimne piim, serveerimiseks taimne piim
„Aedviljad on mind alati inspireerinud ja loodan, et pärast selle raamatu lugemist hakkad ka sina nautima nende värve ja rikkalikku maitset. Minu tööruumi seinal on värvilisel plakatil kujutatud puu, mille oksad on täis aedvilju nagu küllusesarved. Puu oksad jaotavad aedviljad rühmadesse: ühel oksal on kõik kapsad, teisel porgandid ja peedid, ladvas rohetavad salatid ja ürdid. Värvilised puuviljad, sibulad, herned ja oad on külgmistel okstel. Puu juurtel kasvavad mugulad ja seened. Kõiki neid olen selles raamatus kasutanud.“ Pirjo Toikkanen
Sidrunimaitseline kõrvitsapüreesupp (lk. 23) Koostisosad: muskaatkõrvits, sibul, küüslauk, kodumaine õun, punane tšillikaun, oliivi- või rapsiõli, oks rosmariini, sool, must pipar, köögiviljapuljong, ingver, kurkumipulber, laimi- või sidrunimahl, mesi, kohvikoor. Serveeri: hakitud pähklite ja rosmariiniga.
Roheline pirukas (lk. 35) Põhi: või/margariin, nisu- või speltajahu, sool, küpsetuspulber, külm vesi. Täidis: värske või külmutatud lehtkapsas/spinat/nõgesed/noored naadilehed, salatijuust (feta, kitsejuust), kohvikoor, muna must pipar, riivitud muskaatpähkel, kuivatatud/värske tüümian.
Väikesed naeripirukad (lk. 67) Täidis: naeris, rapsiõli, või, sool, siirup või mesi, kadakamarjad. Tainas: rukkijahu, sool, küpsetuspulber, kartulipüree.
Pirnigalett (lk. 75) Koostisosad: täisteranisujahu, nisujahu, küpsetuspulber, ingveripulber, suhkur, või/margariin, külm vesi. Täidis: mandlipuru, pirn (kodumaine), suhkur, kaneel/riivitud muskaatpähkel. Lisaks: koor/sulavõi, suhkur, vanillijäätis.
Hernepesto ( lk. 98) Koostisosad: külmutatud herned, oliiviõli, seedriseemned, sidrunimahl, sool, must pipar, värske münt, riivitud kõva juust (Emmental või parmesan), küüslauk.
Täidetud pastinaagid (lk. 111) Koostisosad: pastinaak, oliivi- või rapsiõli, sool. Täidis: päevalilleseemned, sibul, küüslauk, või, õli, hakitud petersell, hakitud estragon, täisteraröstsaia viil, sidrunimahl, riivitud sidrunikoor, sool, must pipar. Peale: riivitud Emmentali juust.
Rohelised vahvlid (lk. 121) Koostisosad: värske spinat/nõgesevõrsed, muna, munakollane, piim, nisujahu, speltajahu, küpsetuspulber, sool, sulatatud või, roheline sibul, munavalge. Küpsetamiseks: sulatatud või. Lisandid: kuumutatud juustuviilud (hollum), basiilik.
Tomatisupp a`la proua aedvili (lk. 139) Koostisosad: tomat, oliivi- või rapsiõli, sool, must pipar, hakitud värske rosmariin, kollane sibul, küüslauk, punane tšilli, kuivatatud aprikoos, köögiviljapuljong, tomatipasta, salvei, suhkur. Maitsestatud hapukoor: hapukoor, küüslauk, sool, must pipar, suhkur.
Läätse ja varajase aedvilja salat (lk. 158) Koostisosad: purk punaseid läätsi. Marinaad: sidrunimahl, oliivi-või rapsiõli, sool, must pipar, mesi, hakitud till. Lisaks: värske kartul, porgandid, naeris, redised, jääsalat, värsked ürdid ja võrsed.
Brita kook ja suvised marjad (lk. 190) Besee: munavalge, suhkur. Põhi: või/margariin, suhkur, munakollane, nisujahu, küpsetuspulber, piim. Täidis: Vahukoor, kohupiimapasta, suhkur, vanillisuhkur. Lisaks: mandlilaastud, marjad, mündilehed/sidrunmeliss/söödavad lilled.
Raamatus „Hapenda, käärita, soola. Tervis ja elujõud fermenteeritud toidust“ selgitab Horvaatiast pärit peakokk ja toitumisspetsialist Dunja Gulin fermenteerimise põhitõdesid, õpetab hapendama, kääritama ja soolama ning annab üle kuuekümne retsepti, mille seas leidub nii Balkani köögist mõjutatud hõrgutisi kui ka mitmekesine taimetoidu valik.
Kirjeldatakse näiteks piima, leiva, seemnete ja pähklite fermenteerimist ning selgitatakse üksikasjalikult, kuidas mikroorganismide kultuuride eest hoolt kanda. „Probiootiliste jookide” peatükis leidub tervist turgutavaid segusid nagu kookose-keefirismuuti ja kange ingveriõlu, peatükk „Midagi magusat” pakub üllatusi, näiteks suus sulavad hapukapsa-brownie’d ning kaneeli-jogurtiskoonid.
Tervistav misosupp (lk 50) Koostis: kuivatatud wakame (vetikas), värske ingver, talisibul, värske tofu, küüslauk, sool, kuum vesi, odra- või riisimiso, värske lehtpetersell, mahesidruni värskelt pressitud mahl
Probiootiline gazpacho (lk. 55) Koostis: haputainasepik (kui ise küpsetad, siis vt retsept lk 36-37), tpmat, kurk, kollane paprika, sibul, küüslauk, oliiviõli, sool, punase veini äädikas, värskelt jahvatatud must või roheline pipar, piimakeefir (vt lk 22-23), värske basiilik või värske lehtpetersell
Koshari (Egiptuse läätse-riisipada) Koostis: lühiteraline pruun riis, magus pruun riis, jogurti- või keefirivadak (vt lk 22-23), rohelised või pruunid läätsed, kombu-vetikas (soovi korral), kuivatatud loorberileht, oliiviõli, sibul, sool, porgand, jahvatatud kaneel, tšillipulber, purustatud vürtsköömned, nelk, sojakaste, õunaäädikas, lehtpetersell, tomatikaste.
Turshiya (erinevad köögiviljad soolvees) (lk. 73) Koostis: lillkapsas, porgand, sibul, roheline Babura paprika või muu, kurk, vesi, meresool.
Kiire redise-tsukemono (lk. 80) Koostis: punane redis või mustrõigas, mahesidruni koor, kumbu-vetikas (soovi korral), sojakaste või tamari.
Õrnad kevadrullid kääritatud sibulaga (lk. 84) Koostis: suvikõrvits, porgand, sibul, oliiviõli, meresool, värsked (või külmutatud) herned, kapsas, Himaalaja roosa või muu jämedateraline sool, jahvatatud kurkum, sojakaste või tamari,riisipaber, sibulaanšoovised (vt lk 110-111)
Haputainasepik (lk. 93) Juuretis: jogurti- või keefirivadak (vt lk 26-27) või vesi, haputaina algjuuretis (vt lk 36-37), nisu- või speltajahu. Sepik: sool, meelepärane jahu (rukki-, odra-, täisteranisujahu jne).
Cecina (küpsetatud kikerhernepannkook) (lk. 103) Koostis: kikerhernejahu, jogurti- või keefirivadak (vt lk 26-27), oliiviõli, sool, pipar
India pähkli ja majoneesi kaste (lk. 117) Koostis: soolamata India pähklid, päevalilleseemned (leotamiseks 720 ml vett), oliiviõli, meresool, iduvesi ( vt lk 24-25), pehme dattel, külm vesi, värskelt pressitud sidrunimahl, küüslauk (soovi korral)
Toorjuustuta marja-toorjuustukook (lk. 140). Kate: soolamata India pähklid (leotamiseks 960 ml vett), iduvesi (vt lk 24-25) või sidruni-mündilimonaad (vt lk 134-135), riisi-, vahtra- või agaavisiirup, külmpressitud kookosõli, mahesidruni värskelt pressitud mahl ja riivitud koored, külmutatud hapukirsid, metsmaasikad, värsked hapukirsid või muud marjad. Purupõhi: Kreeka pähklid, datlid, rosinad, mahesidruni värskelt pressitud mahl ja riivitud koor, rumm või mirin (soovi korral), kaneel, sool.
Pontšikud (lk. 149) Koostis: pleegitamata jahu, täisteranisujahu, pruun toorsuhkur või kookospalmisuhkur, aktiivne kuivpärm, sool, Bourboni vanillipulber, rosinad, rumm, kuum vesi, mahesidruni riivitud koor, jogurti- või keefirivadak (vt lk 26-27), õun, õli frittimiseks, jahvatatud toorsuhkur puistamiseks.
Trennisõbrad teavad, et eesmärkide saavutamiseks tuleb manipuleerida kolme muutujaga: treeningu mahu, intensiivsuse ja sagedusega. Sama kehtib makrotoitainete puhul – pole olemas ideaalset jaotust, on vaid sinu eesmärki toetav lahendus.
Raamat selgitab põhjalikult, kuidas toimivad kehas süsivesikud, valgud ja rasvad. Sõltuvalt füüsilisest aktiivsusest ja treenija eesmärgist pakub see lahendusi optimaalsete toitainekoguste ja -vahekordade leidmiseks.
Raamat sisaldab 60 retsepti, mille juures on märgitud toitainete kogused grammides ja jagunemine protsentides. Veganeid rõõmustavad 17 hoolega välja töötatud taimetoiduretsepti. Lisaks leiad tehnikaid, millega tõsta toitude mahtu ja rikastada tekstuure.
Pähkline üleööpuder mustikamoosi ja tšiiaseemenetega (lk. 25) Puder: täisterakaerahelbed, kookospiim, vesi, tšiiaseemend, banaan, maapähklivõi, maapähklivõi pulber (PB2), riivitud apelsinikoor, vanilliekstrakt, kaneel, sool. Mustikamoos: mustikad, tšiiaseemend, apelsinimahl, apelsinikoor, vanilliekstrakt.
Suvikõrvitsanuudlid läätsedega vürtsikas maapähklikastmes (lk. 51) Koostis: suvikõrvits, porgand, kookosrasv, sibul, punased läätsed, sojakaste, pipar, tüümian. Maapähklikaste: värske koriander, küüslauk, maapähklivõi, laimi mahl, vesi, jahvatatud ingver, tšillihelbed.
Snickersijäätis, mis sulatab südamed (lk. 97) Jäätis: külmutatud banaan, kodujuust (3%). Karamellikaste: datlid, kaerapiim, mandlivõi, laimimahl, vanilliekstakt, sool. Serveerimiseks: röstitud ja hakitud maapähklid, soolahelbed soovi korral.
Küpsetamata küpsisetainas (lk. 115) Koostis: maapähklivõi pulber (PB2), riisivalk, kaerajahu, datlisuhkur, vanilliekstrakt, kaneel, sool, kõrvitsapüree, mandlivõi, vahtrasiirup, mandlipiim, tumeda šokolaadi pisarad.
Jahuvabad kõrvitsamuffinid muskaadiga (lk. 121) Koostis: kaerahelbed, kõrvitsapüree, vahtrasiirup, kaneel, jahvatatud ingver, jahvatatud muskaatpähkel, sool. Lisandiks: kuivatatud jõhvikad, pekani- või kreeka pähklid.
Energiast laetud jäine greibismuuti (lk. 141) Koostis: greip, apelsin, Kreeka jogurt (3%), vedel mesi, mandlivõi, värske ingver, jääkuubikud.
Vürtsikas mandlismuuti luukumi ja kinoaga (lk. 149) Koostis: kinoa, Kreeka jogurt (3%), mandlipiim, datlid, mandlivõi, luukumipulber, jahvatatud ingver, kaneel, jahvatatud kardemon, riivitud muskaatpähkel, vanilliekstrakt.
Raamat põhineb autori isiklikul kogemusel: oled see, mida sööd ja mõtled. Kõik retseptid on sündinud läbi suurte tunnete, armastuse ja kire. Koogiraamat on autori panus ja südamlik pai Eesti inimeste rõõmsamaks, energilisemaks, tervemaks ja õnnelikumaks muutmisel.
KÕIK siinsed retseptid on gluteeni, laktoosi, kaseiini, soja ja valge suhkru vabad! Nii koogid kui ka raamat ise on pungil naturaalseid looduslikke maitseid ja värve ning südamega mõeldud mõtteid. Sobivaid koogiretsepte leiavad ka veganid ning kanamuna- või pähkliallergikud. Selgete juhiste ja läbiproovitud töövõtete abil aitan tuua õnnestumise kogemuse igasse kööki!
Toortort rukkilillede ja mustade sõstardega „Eesti 100“ (lk. 63) Põhi: kookosõli, kookoshelbed, mandlijahu, , naturaalne vanillipulber, agaavisiirup. Must täidis: kakaovõi, kookosõli, mustad sõstrad, must tahini, datlid. Sinine täidis: kookosõli, rukkililleõied, kookospiim, agaavisiirup, naturaalne vanillipulber, (mustikapulber). Kaunistuseks: rukkililled.
Pohla-banaanitort (lk. 74) Põhi: kookosõli, gluteenivabad kaerahelbed, kookoshelbed, agaavi- või vahtrasiirup, meresool. Täidis: kookosõli, pohlad, banaan, naturaalne vanillipulber, (agaavisiirup). Kaunistuseks: pohlad, kookoshelbed või -laastud.
Maasikate ja punase ristikuga toortort „Suvi“ (lk. 85) Põhi: Kreeka pähklid, mandlid, värske dattel, kaneel. Täidis: kookosõli, punase ristiku õied, maasikad, kookospuum, psülliumipulber, naturaalne vanillipulber. Kaunistuseks: maasikad, punase ristiku õied, maasikaõied.
Karask (lk. 14) Koostisosad: meresool, (kookospalmi) suhkur, teraline kohupiim, keefir, või, odrajahu, (täistera)nisujahu, söögisooda, kooritud ja röstitud kõrvitsaseemned, päikesekuivatatud tomatid.
Kihiline purgisalat (lk. 22) Salat: keedetud kikerherned, brokoliõisikud, paprika, keedetud pruun riis, külmutatud mais, külmutatud herned, porgand, roheline salat või spinat, röstitud kõrvitsaseemned. Kaste: extra virgin oliiviõli, veiniäädikas või värske sidrunimahl, purustatud küüslauguküüs, sool, pipar.
Müsliruudud (lk. 30) Koostisosad: mesi, kookosrasv, täisterakaerahelbed, kookoshelbed, linaseemend, kaneel, rosinad/kuivatatud jõhvikad, osaliselt purustatud metspähklid ja/või mandlid.
Kevadroheline hernesupp (lk. 42) Koostisosad: sibul, või, oliiviõli, köögiviljapuljong, külmutatud herned, külmutatud spinat, hapukoor, sool, sinihallitusjuust, kõrvitsa- ja/või päevalilleseemned.
Kanalihaleib suitsujuustuga (lk. 96) Koostisosad: nahata kanaliha (koivaliha), suitsupeekon, pipar, sool, purustatud jää, maisitärklis, kuivatatud majoraan, suitsujuust, või, kõrvitsaseemned.
|
OSCAR-2019
|
||
Jüri Saar kirjutab värskes Sirbis ajakirja Vikerkaar majandusteemalisest erinumbrist (7–8/2013) rääkides, et mida reguleeritum keskkond, seda lihtsam on mõjukatel välistada konkurentsi ja suunata piiratud vahendeid enda huvides.
Hoomamatuks jäävad osapoolte varjatud eeldused, mis enamasti ulatuvad põhimõtete ja väärtushinnanguteni, millest oma «tõde» kuulutades eelistatakse vaikida. Riukalikud semantilised ja taksonoomilised manöövrid, mille käigus serveeritakse enesestmõistetavat uuendusliku või kardinaalselt teistsugusena, eeldavad aga sügavamaid teadmisi valdkonnast. Küsimus ei ole selles, kas ettepanekud tulevad «vasakult» või «paremalt», vaid soovimatuses isegi vaimselt võimekate ja muidu uudishimulike inimeste puhul huvituda debattidest, mis nende arusaama maailmast killustavad ning meelde tuletavad, et «õiged» lahendused on muinasjuttude ja matemaatikaülesannete, mitte sotsiaalteaduste pärusmaa.
See, et inimesed on erinevad, nende eelistused ja unistused sageli vastandlikud, võimalused ja vahendid lähevad aga kardinaalselt lahku, ei tohiks kultuuriajakirja lugejat üllatada, ent sellele vaatamata taanduvad arutlused majandusküsimuste üle kahetsusväärselt ühekülgseks. Ükski inimmõistus ei suuda praegu haarata kõiki suuremate majanduspoliitiliste valikute olulisemaid tagajärgi ja see peaks sisendama valikute eestkostjatesse palju rohkem tagasihoidlikkust ja alandlikkust, kui nende sõnavõttudest võib leida. Lõpuks on majandusteaduse üks olulisemaid ülesandeid aidata inimestel mõista, kui vähe teavad nad asjadest ja protsessidest, mida nad soovivad kavandada ja juhtida.
Vikerkaare suvises topeltnumbris ilmunud artiklid liigituvad vähemal või rohkemal määral vabamat laadi turumajanduse kriitika hulka. Neist võib leida juba tüütult tuttavat kõige negatiivse omistamist «neoliberalismile». Lahenduseks on loomulikult absoluutsemad keskvalitsuse tehtud piirangud või antud suunised, mille vajalikkust mõistavad vaid üksikud valgustatud. See ei tähenda, et ühelgi autoril ei oleks midagi huvitavat ja kohati vägagi tabavat öelda, kuid kirjutatu vaatenurga ühetaolisus loob kõlakambri efekti, kus pooltõdedest saavad ainutõed, mille rakendamine eeldab teistsuguste väärtushinnangute ja eelistuste mahasurumist vägivalla ähvardusega.
David Graeber on koostanud muljetavaldava ülevaate võlgade ja võlasuhete ajaloost, millest on vorminud kokkuvõtliku ja kohati üpris huvitava artikli. Kahjuks ei suvatse Graeber pikemalt peatuda krediidi eest saadud hüvedel, mis sageli võimaldasid rohkem kui piirasid, ega võlausaldajate võetud riskidel, mille kandmise hinnaks on enamasti intress. Kahtlemata on kogukondlik usaldus meile kõigile sümpaatne, kuid umbisikulise kaubavahetussüsteemi, kuhu on kaasatud miljardid kitsalt spetsialiseerunud inimesed, eeliseks on suurem sissetulek koos võimalusega rahuldada järjest suurema hulga inimeste järjest erinevamaid vajadusi ning soove.
Majandusküsimustest sügavamalt huvitunutele pole poliitökonoomia kunagi olnud eraldatav majandusteadusest ning nende mõlema seotus moraalifilosoofiaga on möödapääsmatu tõsiasi (1). Charles Maier juhib tähelepanu akadeemilise majandusteaduse peavoolu väärtushinnangute steriilsusele, millega on poliitökonoomia tõrjutud majandusteaduse äärealadele. Kuid väites, et kui Hiina poleks otsustanud USA võla finantseerimist jätkata, oleksid tagajärjed Ameerika majandusele olnud märksa tõsisemad, ei arutle ta, kummal oleks rohkem kaotada USA riigivõla finantseerimise lõpetamisest, kas USA-l või hoopis Hiinal.
Maier ei pelga kasinuspoliitika hukkamõistmist, kuid, rõhutanud eelnevalt poliitiliste ja sotsiaalsete jõudude olulisust, tundub kentsakas teha üldistusi lähenemiste alusel, mis erinevad riigiti. Eesti, Kreeka ja Hispaania ühiskond on väga erinev ning kasinuspoliitika taga on olnud erinevad põhjused, täpselt samuti on olnud erinevad ka lahendused. Edenenud kapitalistlike riikide majanduse kriiside eksportimist Kolmandasse Maailma ei vaevu Maier aga isegi mitte selgitama, võimaldades lugejatel oma osutusest järeldusi teha igaühel oma rikutuse piires.
Paul Krugman näitab, kuidas kasinuse argument lagunes paljuski koost Carmen Reinharti ja Kenneth Rogoffi artikli (2) kriitikaga. Reinharti ja Rogoffi uurimuses esines tõesti mõningaid küsitavusi (3), millest rahvusvahelisse ajakirjandusse jõudis eelkõige väheoluline Exceli viga, kuid oma artiklis esitab Krugman mitmeid väiteid, mis lihtsalt ei vasta tõele. Kuna Krugmani artikkel ilmus maineka New York Review of Books lehekülgedel, siis sundis see Reinharti ja Rogoffi kirjutama avaliku kirja (4), kus teadlased juhtisid tähelepanu Krugmani lohakusele. Krugmani süüdistus, et kasutatud andmed ei olnud avalikud, ei vasta tõele, samuti Krugmani Reinhartile ja Rogoffile omistatud kriisiaegsed majanduspoliitilised vaated. Krugman esitab Reinharti ja Rogoffi uurimust kui peamist, kui mitte ainsat kasinuspoliitika nurgakivi, jättes tähelepanuta ulatusliku varasema kirjanduse, kus on riikide võlakoorma ja majanduskasvu problemaatilisusele tähelepanu juhitud.
Krugman on tuntud poleemilise stiili poolest (5). Ta ei lepi alternatiivsete tõlgenduste võimalusega isegi täiesti põhjendatult teistsugusel arvamusel teadlaste puhul, eelistades neid pidada hoopis pahatahtlikeks või rumalateks. Kui argumendid kasinuspoliitika vastu on sedavõrd head, nagu arvavad Krugman ja Vikerkaare toimetus, siis miks mitte anda kasinuspoliitika eestkõnelejatele võimalus oma seisukohti selgitada? Äkki tasub lugejatele anda võimalus kasinuspoliitikat pooldavaid seisukohti lugeda ilma kriitikute moonutava filtrita?
John Maynard Keynesi 1931. aastal ilmunud essee on ajalooliselt huvitav mõtisklus 15-tunnise töönädala võimalustest, kuid ühtlasi hea meeldetuletus, et majanduskasvu aluseks on tehnoloogiline progress ja kapitali akumuleerimise soodustamine. Mahukamateks tehnoloogilisteks investeeringuteks on aga peaaegu alati vaja laene, mida Keynes ei näe sugugi nii negatiivses valguses kui Graeber ning ilmselt ei nõustuks Keynes ka mitmete teiste Graeberi tänapäeva rahandussüsteemi tõlgendustega.
John Quiggini artikkel on ajendatud mainitud Keynesi esseest, kuid kannab selgelt sotsiaaldemokraatlikku sõnumit. Quiggin libiseb üle 1960. aastate keinsiaanliku makromajandusliku juhtimise puudustest ja nende tagajärgedest 1970. aastatel, mille lahendamiseks tuli keskvalitsuse rolli järgmistel kümnenditel märgatavalt vähendada. Sotsiaaldemokraatlikus agendas näeb Quiggin aga oma nägemuse realiseerumise alust. See tähendaks paljude inimeste tegevusele piiranguid, mis tunduvad kohati lausa mõistusevastased. Kui inimene tahab töötada üle 15 tunni nädalas, siis miks teda takistada? Mis õigus on keskvalitsusel otsustada, kui palju inimene võib töötada? Paljud inimesed võiksid ka praegu töötada palju vähem, kuid nad ei ole sellist valikut teinud.
Kahetsusväärselt üldiseks jääb ka heietus ühiskonnast, mis teeb investeeringuid vastavalt sotsiaalsete vajaduste hinnangule, mitte vastavalt turusignaalidele. Ehk väärib siinkohal meeldetuletamist, et ühiskond koosneb väga erinevatest inimestest, kelle eelistused ja prioriteedid ei kattu. Ilmselt oleks lugejal huvitav mõtiskleda ka sotsiaaldemokraatliku agenda teostatavuse üle lähimate aastakümnete suurte demograafiliste muutuste valguses, mille tulemusena kirgastub varasemast üksjagu selgemalt pensioni- ja ravikindlustussüsteemi sarnasus püramiidskeemiga.
Erik Reinert hoiab elus saksa ajaloolise majandusteaduse koolkonna vaimu, eelistades oma analüütilise raamistiku üles ehitada pigem XIX sajandi esimesel poolel tegutsenud Heinrich von Thüneni ja Friedrich Listi lähenemisele. Reinert kutsub üles tagasi pöörduma Mandri-Euroopa majandustraditsiooni juurde, et uurida majandust spetsiifiliselt, mitte mingite tuumoletuste ja -tehnikate omaksvõtu kaudu. Ent tema soositud normatiivne lähenemine eeldab samuti tuumoletuste ja tehnikate omaksvõttu, lihtsalt Reinertile sümpaatsemate tuumoletuste ja tehnikate omaksvõttu. Ning Reinert ei soovi ainult uurida, vaid ka ette kirjutada ja kujundada, suunata ja otsustada teiste eest keskvalitsuse aktiivse majandustegevusse sekkumise kaudu. Kahetsusväärselt ei pea ta üleliigseks deklareerida, et globaliseerumine pigem suurendab kui vähendab vaesust, ega selgitada, millel see «muuseas» väide rajaneb, kuigi vastupidist demonstreerivatest uurimustest pole puudust (6) (7).
Tänapäeva majandusteadusse kuulub ka avaliku valiku teooriast tulenevate huvigruppide ja otsustajate tegevusega arvestamine koos sellega, milliseid ajendeid loob ametnikele ja poliitikutele süsteem, mis annab neile voli otsustada piiratud teadmiste kontekstis kõigi eest, vastutamata ise millegi eest (8). Piirid arenenud ja areneva majanduse või erinevate meetmete vahel võivad küll Reinertile olla selged, kuid väljaspool kitsaid akadeemilisi ringkondi kipuvad isegi parimad algatused moonduma osalt teadmatusest ja teiselt poolt erinevate eelistuste, tõlgenduste ja väärtushinnangute tõttu millekski märksa ebameeldivamaks, korruptiivsemaks ja arengut pärssivamaks.
Reinertit ja tema võitluskaaslast Rainer Kattelit lugedes jääb mulje, nagu poleks majandusteaduses viimaste aastakümnete jooksul eriti midagi juhtunud, sest kuidas muidu seletada visa järjekindlusega lugejale esitletavat praeguse majandusteaduse karikatuuri? Võiks arvata nagu poleks Oliver Williamsoni, Elinor Ostromit, Edmund Phelpsi, Thomas Schellingit, Vernon Smithi, Daniel Kahnemani, Douglass Northi, Robert Fogelit, Ronald Coase’i, James Buchanani, Robert Lucast ja George Stiglerit Nobeli mälestuspreemiaga majandusteaduses tunnustatud ja nende looming on jäänud ilma igasuguse tähelepanuta, ehkki tegelikult on tegu teadlastega, kelle uurimustele on laialt ja ulatuslikult viidatud9.
Iga päev Eesti avaliku sektoriga kokku puutuva ettevõtjana on mul viimase kümne aasta jooksul olnud võimalus kõrvalt jälgida, mida tähendab järjest laiema otsustusõiguse andmine ametnikele. Ükskõiksus ja teadmatus on pigem reegel ning tuleneb paljuski seaduste ja regulatsioonide vohavast rägastikust, milles ka ametnikud ise enam orienteeruda ei suuda. Arvestatav osa haldusõigusest täidab Eestis eelkõige illusoorse silmapette rolli, mida on tõsiselt võimalik võtta ainult niikaua, kui kõik asjaosalised on valmis teesklema, et kõik on korras ja probleemi pole.
Tihti tõlgendavad ametnikud seadusi ja õigusakte viisil, mis üllataks isegi kõige andunumaid riigikapitalismi eestkõnelejaid. Täiesti võimalik on end leida olukorrast, kus õigusakt on alles eelnõu faasis, kuid juba esitavad ametnikud nõudmisi, mis on täitmiseks kohustuslikud. Kui juhtida ametnike tähelepanu vastuolule kehtivate seadustega, teatatakse ükskõikselt, et sellisel juhul tuleb õigusakt vaidlustada. Tõsiasi, et tegu on alles eelnõuga, ei võimalda aga kohtusse pöörduda, sest eelnõu on alles kooskõlastamisel ja pole jõustunud. Olukord on pehmelt öeldes kafkalik, kuid kahjuks õõnestab ka usaldust ja paisutab seeläbi tehingukulusid – teeb meid kõiki vaesemaks.
Sellises keskkonnas iga päev tegutsedes tunduvad mitmete akadeemikute ja poliitikute soovid keskvalitsuse käskude ning korralduste kaudu majandustegevust järjest rohkem reguleerida ja piirata hirmuäratavalt lühinägelikud. Rõhutamist väärib ka laiaulatuslikumat majandustegevusse sekkumist propageerivate inimeste enda puutumatus sekkumise tagajärgedest nagu ka igasuguse vastutuse puudumine võimalike negatiivsete tagajärgede eest, mida peavad kandma ettevõtjad ja inimesed, kellele nad on tööandjaks.
Mida reguleeritum on keskkond, seda lihtsam on üksikutel mõjukatel välistada konkurentsi kõrgemate nõudmistega ja suunata piiratud vahendeid enda huvides. Indiviididelt otsustusvabaduse võtmine ja järjest ulatuslikum keskvalitsustele allutamine kujundab meie ettevõtluskultuuri korporatiivsemaks, riigikesksemaks ja möödapääsmatult ka innovatsioonivaenulikumaks, sest lihtsam on teha nii, nagu arvavad keskvalitsuse poliitikat ellu viivad, raha jaotavad ametnikud, mitte müüa reaalset toodet või teenust kliendile, kelle soovid ja eelistused pole kaugeltki nii etteaimatavad.
|
OSCAR-2019
|
||
Sel nädalal avatakse Lasnamäel uus tervisekeskus, kuid millal avatakse kolmas uus tervisemaja Tallinnas, mis kerkib Veerenni tänavale raudtee äärde?
Veerenni tervisemaja on väljast küll juba sisuliselt valmis ja üksikutel korrustel põlevad õhtuti ka tuled. Siiski pole avamispidu toimunud, vaid see peetakse juulis.
Veerenni keskuse üks arendajatest Fredrik Gyllenhammar selgitas, et kevadel algavad kolimised ja ilmselt juulis maja avatakse.
Veerenni meditsiini- ja heaolukeskusese ankurrentnikuks on Eesti suurim meditsiinilabor Synlab Eesti OÜ. Lisaks hakkavad hoone 1400 ruutmeetril tööle nii ravikindlustuse rahastatavad nimistutega perearstid, teiste hulgas perearst Anneli Talviku juhitav perearstikeskus Sinu Arst kui ka Confido erameditsiinikeskus. Majja luuakse majja eraldi heaolukeskus, kus hakatakse pakkuma tervishoidu toetavaid uusi teenuseid, mis aitavad inimesel aktiivsemalt osa võtta oma tervise juhtimisest ja mõista oma rolli tervena elatud aastate lisamisel.
Kokku sai või on saamas pealinn juurde kolm uut tervisekeskust, millest esimene juba tegutseb Kotka Erahaigla nime all.
Sel neljapäeval avatakse Linnamäe Tervisemaja, kus hakkab teiste seas tööle ka Tallinna munitsipaalperearstikeskuse üksus.
Eurorahaga tervisekeskust rajades võib lisaks rahastuse kadalipu läbimisele ka linnaplaneerijate suunamisel arhitektuurikonkursile sattuda.
Umbes sellises olukorras on üks vähestest perearstidest tervisekeskuse rajamise ette võtnud Nõmmel tegutsev Eero Merilind. Endalegi ootamatult on ta sunnitud ette võtma avangardistliku hoone ehituse. “Linnaplaneerijatele ei sobinud meie suhteliselt tagasihoidlik maja. Tahetakse natuke avangardistlikumat hoonet, kuna see pidavat sobima paremini Nõmme miljööväärtusliku alaga,” kommenteeris Merilind, kes luges saadud soovitusi pigem siiski modernse arhitektuuri alla. “Me tõstsime siis ülemise korruse teistsuguseks ja nihutasime sümmeetriast välja,” räägib ta tehtud muudatustest. Kõik see muudab aga niigi pingelise eelarvega ettevõtmise kallimaks, kuna projekteerimine, materjalid ja ka ehitamine lähevad esialgsest kallimaks.
“Ma saan muidugi aru, et nad tahavad, et linnas oleksid ilusad ja huvitavad majad ning arhitektid tahavad sellega võib olla lõpuks ka mingit arhitektuuripreemiat saada. Meil küll nii suuri ambitsioone ei olnud, et me peaksime kuskil arhitektuuribiennaalil esikohta püüdma,” nentis perearst.
Merilinnu sõnul jaguneb tervisekeskuse projekt laias laastus neljaks protsessiks. Lisaks projekteerimisele, rahandusministeeriumist heakskiidu ootamine, suhtlemine pangaga ja selguse ootamine haigekassa-poolses rahastamises.
Aprilli teiseks pooleks oli rahandusministeerium teinud 56st esitatud taotlusest positiivse otsuse 20 keskuse suhtes.
Kaks esimest, Mustamäe ja Tapa tervisekeskus, peaksid valmima juba selle aasta lõpuks. Valdav enamus on plaanis avada järgmisel aasta, kuid näiteks Magdaleena tervisekeskus Tallinnas peaks valmima alles 2021. aasta suvel.
Perearst Eero Merilind pole rohelist tuld veel saanud. Aega veel on, sest taotluse rahuldamise teade peaks tulema 45 päeva jooksul alates selle esitamisest 8. märtsil.
Omaette teema on suhtlemine pangaga. “SEB ütles otse, et nemad selliseid projekte ei finantseeri, et see ei paku neile huvi. Samuti ei huvita neid, et saame lisaks eurotoetust,” kommenteeris ta. Teised pangad on olnud vastutulelikumad, kuid üle 15–17 aasta ei taha keegi laenu anda. Merilind sooviks 20 aastaks – see on sama kauaks, kui kestavad tervisekeskuse kohustused eurotoetuse saamisel. Parimaks pakkumiseks on seni 15aastane graafik viie- või kümneaastase lepinguga.
Endiselt on lahendamata ka tervisekeskuste rahastamine. Nii juhtis TÜ peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudi juhataja Ruth Kalda juba eelmisel sügisel tähelepanu, et tingimustes, kus omaosalus on ette nähtud 25%, kus konkureerimise hetkel ei ole veel teada, kuidas hakkab toimuma teenuste rahastamine ja milline on tervisekeskuste poolt osutatava tervishoiuteenuse sisu, ei ole suure rahalise riski võtmine kahekümneks aastaks perearstikeskustele sugugi lihtne.
Nüüd, pool aastat hiljem, kui lisaks sotsiaalministeeriumile on osad taotlused heaks kiitnud juba ka rahandusministeerium, pole olukord sugugi selgem.
Näiteks pole siiani teada, kas tegevusload tuleb taotleda kõikidele pakutavatele teenustele (ämmaemand, koduõde, füsioterapeut, perearst) eraldi või piisab, kui tervisekeskus taotleb ühe loa, mis katab kõik teenused.
Terviseameti peremeditsiini osakonna juhataja Pille Saar ütles, et kõik sõltub sellest, milline saab olema tervisekeskuste õigusruum. “Juhul, kui teenust osutatakse ühtses äriühingus ja seadust vastavalt muudetakse, on võimalik kehtestada ühine tegevusluba. Kehtiva seaduse kohaselt peab iga teenuse osutaja taotlema eraldi tegevusloa,” vastas Saar ja lisas, et talle teadaolevalt on sotsiaalministeeriumil plaanis õigusakti väljatöötamise kavatsus.
Tegemist on aga põhimõttelise otsusega ja sellest sõltub päris palju. Kui tervisekeskus võtab kõik need spetsialistid omale tööle, siis saab keskus lisaks suurenevale baasrahale ka lepingulist raha.
Teine variant on, et spetsialistid võetakse omale rentnikuks ja siis saab pangale näidata renditulu, mispeale on lootust saada pikem laenuperiood, parem intress ja madalam laenumakse. Samas peavad koostööpartnerid jälle kindlad olema, et nad haigekassast raha või lepingu saavad, sest muidu nad ei julge tervisekeskusse minna. Seega olukord on endiselt ebamäärane.
Kui Mustamäe tervisekeskuse platsil käib ammu usin ehitustegevus ja LTKHst teatakse täpselt öelda, et seal hakkab tulevikus tööle 27 perearsti, terve rida eriarste, avatakse apteek, ortopeediliste vahendite kauplus, kohvik ja isegi ravipediküür ning -kosmeetik. Merilind loodab, et ta saab ehitusega alustada septembris. Ta tahaks ehitusloa suvel kätte saada, et siis kiiresti ehitaja leidmiseks riigihange korraldada. Aga Tallinna linnaplaneerimisamet on kurikuulus oma asjajamise poolest. “Kui need protsessid venivad – kurjad keeled on rääkinud ka 10 kuust ehitusloa saamiseks, siis nihkub kogu see protsess edasi. Meie plaan oli septembris kopp maasse lüüa, järgmise aasta septembris maja valmis saada ja 2019. aasta alguses uues kohas alustada,” rääkis Merilind. Kuidas tegelikult läheb, näitab aeg.
|
OSCAR-2019
|
||
Kui tahate näha oma aeda uue pilguga, ärgake ühel kevadpäeval veidi enne päikesetõusu ning minge välja. Seiske ning kuulatage.
Liikuge vaikselt ringi ja avage oma meeled hommikule. Peagi avastate, et teie aias on hulgaliselt üürilisi ning seal toimub sel varasel tunnil õige vilgas tegevus.
Varahommik on lindude kõige aktiivsem laulu- ja tegutsemisaeg. Musrästas vilistab kuuse otsas, kuldnokk laulab pesakasti juures, linavästrik sibab mööda muru ja lehtla juures toimetab aktiivselt hall-kärbsenäpp, kes seab ennast sinna pesitsema. Eemalt põllult on kuulda lõokese laulu ja kui teil veab, kuulete eemalt sookurgede hommikuduetti, millega nad hommikuti päikest tervitavad. Teie ümber käib tegus linnuelu.
Eestlaste linnutundmine on päris hea. Tuntakse kägu ja rukkirääku, toonekurge ja linavästrikku, hallvarest ja rasvatihast. Nii et võib-olla on teil oma aia linnud kõik juba tuttavad. Kui ei ole, siis toon siin väikese valiku nendest lindudest, keda maja ümber ja aias kohata võib. Uskuge, linnust saab teie isiklik tuttav, kui te talle nime oskate panna. Samuti on väga põnev kevadel oodata, missugused linnud sel aastal aeda tulevad ja kuhu nad pesa teevad!
Linavästrik armastab inimeste seltsi. See valge-halli ja mustakirju lind on meie naabrite lätlaste rahvuslind. Pesakoha leidmisel on ta taibukas ja leidlik – kõlbab nii puuvirn, pööning kui kiviaed, peaasi, et vari pea kohal. Linavästrik on pikka saba kõigutades ja kiiresti ringi sebides teile seltsiks nii peenramaal kui muru niites.
Musträstaid on meie linnades ja külades hulganisti näha ka talvel. Tema kaunis ja kõlav vilehääl on seetõttu meie kevadhommikute üks esimesi linnulaule. Pesitseda võib lind kuuse otsas, aga ka suures jasmiinipõõsas või mööda majaseina roniva lõhnava kuslapuu okste vahel. Pesa asub tihtipeale nii madalal, et inimene ulatub sinna sisse vaatama. Sellisel juhul tuleks lapsi hoiatada, et nad pesa rahule jätaksid. Kui linnupojad enne õiget aega pesast välja satuvad, on nad kerge saak ringiluusivale kassile.
Eesti kõige tavalisem lind on metsvint. Tema laul – “siit-siit-metsast ei tohi võtta mitte üks piirutikk” – kõlab kevadel ja suve esimesel poolel kõikjal. Et tema laulu kuulda, peab maja juures olema suuremaid puid. Kõlbavad nii okas – kui lehtpuud.
Metsvindi pesa on paksuseinaline peamiselt samblast ja samblikest ehitus, mille väliskihis on tihti kasutatud kasetohuliblesid. Vaadake isast metsvinti lähedalt – mis imelisi värve tema kehal leidub!
Rasvatihast tunnevad vist küll kõik. Kui metsvint on meie kõige arvukam lind suvel, siis rasvatihane on seda talvel. Kõik lindude toidumajahoidjad teavad seda. Rasvatihased on väga toimekad linnud ja teisiti ei saakski olla, sest neil on keskmiselt kümme poega – mõnel juhul isegi kolmteist. Kõiki neid tuleb sööta. Ühes raamatus on kirjas, et rasvatihasepaar koos poegadega hävitab aastas kuni 75 kilogrammi putukaid. Mõelge, kui need korjatakse kokku teie aiast. Rasvatihane pesitseb meelsasti pesakastis, aga armastab ka muid õõnsusi – näiteks sobivad talle seest tühjad metallist aia- või väravapostid.
Õrnsinise mütsikesega sinitihane on rasvatihase sugulane ning temaga paljuski sarnane. Temagi võib pesitseda pesakastis ja poegi on tal ka palju – kümmekond. Iseloomulik on, et sinitihased armastavad lehtpuid. Tundub, et eriliselt meeldivad neile eriti kased.
Varblasi elab meil kaks liiki – kodu- ja põldvarblane. Neil liikidel on lihtne vahet teha nii, et põldvarblasel on põsk pruun, ehk siis – nii emas- kui isaslinnul on põsel pruun laik. Varblased on häälekad linnud – nende lemmik-elupuust võib kosta päris kõva lärmi, kuigi linde endid ei pruugi näha ollagi.
Varblasi kohtate oma maja juures siis, kui elate asulas või linnas. Maal üksikult asuvates majapidamiste juures esinevad nad harva. Vahest ainult siis, kui teie juures tõesti midagi väga head süüa saab. Ka nemad võivad olla pesakastilinnud.
Kaunis musta-valgekirju must-kärbsenäpp on samuti pesakastis pesitsev lind, kelle nimi vahepeal oli metstikk. Must-valge on ainult isalind, emased on – nagu lindudel sageli – tagasihoidlikuma pruuni-valge sulestikuga. Kui on sobivad pesitsuskohad, võivad eri paarid elada üksteisest vaid mõnekümne meetri kaugusel.
Nagu nimi ütleb, on tegu õhust putukaid püüdvate lindudega. Must-kärbsenäpp istub oksal, teeb väikese lennuringi, napsab sääse või kärbse ja maandub samale oksale. Aeg-ajalt kannab isalind ette oma suhteliselt lühikese meeldiva laulu.
Hoopis teisiti suhtub laulusse kuldnokk. Silmapaistval kohal istuv laulev kuldnokk on vaatepilt omaette. Vist ükski teine laululind ei ela nii põhjalikult oma esitusse sisse – ta heidab pea kuklasse, vehib tiibadega kaasa ja tulemus on tõesti kõlav ning särav. Hoolega kuulates võib kuldnoka laulus ära tunda teiste lindude laulujuppe ning muid hääli, mis maitsekalt loo sisse põimitud.
Kuldnokk on meie rändavatest laululindudest üks varasemaid saabujaid, olles tavaliselt kohal juba märtsis, kuigi pesitsema asub ta tavaliselt aprillis. Ta võtab rõõmuga omaks pesakasti, kui see tema jaoks valmis on. Poegade koorumisel viib vanem munakoored pesast välja. Nende väikeseid õrnu helesiniseid munakoori võib leida maikuus pesa lähedalt.
Isane lepalind oma punakaspruuni rinnaesise, musta kurgualuse, valge lauba ja helehalli seljaga on tõeline iludus. Emane on tagasihoidlikum, kuid istudes saba väristamine on iseloomulik mõlemale linnule. Pesa teevad lepalinnud tavaliselt puuõõnsusesse või pesakasti. Laul on kõlav.
Välimuselt tähelepandamatu, aga sageli inimeste lähedust armastav linnuke on hall-kärbsenäpp. See halli värvi, kõhu pealt tumedamatriibuline lind paistab silma kartmatu käitumise, pideva tiibadekehitamise ning väikeste, kärbsenäppidele omaste putukapüüdmise-lennuringide poolest. Veel on hall-kärbsenäpile omane suur leidlikkus pesapaiga valikul. Vana lillevaas suvila seinal, aknalaud, seina najale toetatud luud või reha, talvest rippuma ununenud linnutoidumaja – kõik sobib pesaaluseks. Suur laulja ta pole, teeb ainult pst ja pst.
Tõelist värvikirevust saate nautida siis, kui aeda õunapuu otsa sätib ennast pesitsema ohakalindude paar. Oma puna-valge-musta peaga on ohakalind kahtlemata Eesti linnumaailma kaunitar. Tema jääb küll juba esimesel nägemisel meelde!
Muidugi on inimeste läheduses ja aias pesitseda võivaid värvulisi palju rohkem kui siin nimetatud. Ka ülejäänud aastal taimtoidulised linnud toidavad oma poegi putukatega, keda korjatakse pesale nii lähedalt kui võimalik – pojad on ju lausa täitmatud. Seega on pesitsevad linnud aiapidajale väga kasulikud. Pesitsusvõimaluste loomisega saab majaümbruses elavate lindude hulka suurendada. Kõige lihtsam on pesakastide ülespanek. Neid võiks olla mitmes suuruses – üürilised ju erineva suurusega. Pesakastide valmistamise kohta saab teavet Eesti Ornitoloogiaühingu kodulehelt www.eoy.ee .
Lindudele meeldivad väga ka elupuud ja kuusehekid. Ka tihedamad põõsastikud – enelatest või kurdlehisest roosist – on teretulnud. Suured puud pakuvad lindudele nii toitu kui varjevõimalusi. Oma aeda ning koduümbrust teadlikult kujundades võite sinna meelitada näiteks talviselt toidulaualt tuttavaid rohevinte, aga ka lõputu lauluga põõsalinde.
Viimaks veel ühest laialt levinud linnust- hallvaresest. Maal on peaaegu kõigil majapidamistel oma koduvares. Selline, kelle pesast paistavad kätte strateegiliselt tähtsad kohad – koera kauss ja kanade sööginõu. Kes kontrollib üle mahapandud oad ja herned – kas on juba juured all? ja maitseb üle värsked sibulapealsed.
(Neid varese kalduvusi saab edukalt kontrolli all hoida katteloori kasutades). Aga lisaks ajab ära teised varesed ja muud võõrad suured linnud. Varesed on väga targad. Mäletan lugu varesest ja kolmest leivakäärust. Kõigepealt võttis lind ühe kääru noka vahele. Siis teise.
Kui kolmandat tahtis võtta, kukkusid kaks esimest maha. Selle peale keeras vares pea viltu ja vaatas. Siis tõstis kõik kolm tükki üksteise otsa ning võttis nad korraga noka vahele. Kas pole taibukas? Internetist lugesin loo Emajõel jäätükkide peal lusti sõitvatest varestest. Aga kõige parema loo rääkis naabrinaine, kes väitis nimelt, et nende vares saab jutust aru. Tema andis iga päev küülikutele keedukartuleid. Vares istus jänkupuuri katusele ning sai ka kartuli. Lendas sellega ära nurga taha ja tuli varsti tühja nokaga sama koha peale tagasi. Selle peale ütles naabrinaine: “Sina said juba! Täna rohkem ei saa!” Ja vares lendas minema.
Sellest esimesest kaunist kevadisest varahommikust võib saada alguse uus harrastus – lindude vaatlemine. See on tõeliselt meeldiv tegevus nii silmale kui kõrvale. Pealegi on tegu elukestva õppega – alati leidub linde, keda veel ei tunne. Oma koduaed on just paras koht suleliste naabritega esimese tutvuse tegemiseks.
Olid teised kuidagi kilakola ja riiete vahel. Ilmselt märkasin neid sellepärast, et oli igav ja vahtisin niisama ringi.
Pilk jäi esmalt ühele puust treitud jõledat värvi sinise tooli peale - mul oligi just vaja sellist väiksemat sorti tualettpeegli laua taha.
Siis märkasin ka teist, laiapõhjalist söögitoatooli. Tundub, et keegi oli seda hakanud restaureerima, sest kangas oli eemaldatud ning jaladki üle värvitud. Kaasa oli pandud isegi mööblipael.
Arvasin, et saan nende kahe tooli kordategemisega ise hakkama. Veel imestasin, et teise ringi poest võib heas seisus toole soetada. Ja nii soodsa hinnaga. Olen ka Tallinna vanakraami kauplustes ringi vaadanud, kuid kasutatud tooli eest 30-60 eurot välja käia on tõesti pisut liig.
Ühe päeva kulutasin selle peale, et eemaldasin kuumaõhu fööniga kogu värvi ja lihvisin konarused maha. Seejärel peitsisin ja lisasin mitmed kihid lakki ning siis oli järg kanga käes.
Ilusa lillelise riide ostsin tegelikult juba mõni aeg tagasi, sest plaanisin sellest kevadised diivanipadja katted õmmelda. Mustriline kangas sobis tooli peale nagu valatult ja läks ka muu interjööriga hästi kokku. Lõpetuseks sobitasin kaasa pandud mööblipaelagi toolile - see oli kui täpp i peal.
|
OSCAR-2019
|
||
Vahel on kummaline vaadata, kuidas erinevad teemad mingis punktis omavahel kokku jooksevad. Leevikestest kirjutasin eelmisel korral ju täiesti juhuslikult, nüüd sain aga Konrad Lorenzi "Niinimetatud kurjuse" läbi ja leevikestest ei saa mööda vaadata temagi. Kui eelmise postituse kommentaarides avaldas Hundi ulg huvi, mida Feministeerium asjast arvata võiks, siis nüüd avasin Lorenzi raamatu arvustused Goodreadsis ja kohe jäi silma üks, mis tembeldas selle "rassistlikuks ja seksistlikuks."
Aga täpsemalt siis. Ainsa minu meelest võimaliku rassistlikult tõlgendatava seigana leidsin Lorenzi kirjelduse ühest indiaanihõimust, kes olla keskmisest agressiivsemad. Seksismi koha pealt aga pean selguse huvides lausa tsiteerima:
"Emase sotsiaalne eelisseisund on nii leevikestel kui ka hundilaadsete koerlaste esindajatel seega pelgalt näiline; selle kutsub esile isaste "rüütellik" pärssumus, mis takistab neil oma emaslooma löömast. Kui võrrelda loomade ritualiseeritud käitumist inimese kommetega, võib sarnast käitumist leida ka lääne kultuuride inimeste puhul. Isegi Ameerikas, naiste piiritu austamise maal, ei hinnata kuigivõrd tõeliselt alandlikku meest. Ideaalselt mehelt nõutakse, et tohutust vaimsest ja kehalisest üleolekust hoolimata, vastavalt rituaaliga reguleeritud seadustele, allutaks abikaasa ennast naise väikestele tujudele." (lk 141).
Enne kui arvamust avaldada, taustainfoks seda, et raamat pärineb aastast 1963 ja on autori poolt pühendatud tema abikaasale.
Mida me siit välja loeme? Kas tõesti seda, et mees on naisest tohutult (!!!) vaimselt ja kehaliselt üle, mis kõlab enamvähem kui võrdlus inimene ja amööb? Õige radikaal väidaks, et otse loomulikult ja kõik mida ma järgmiseks väidan on pelgalt...oeh, ma ei mäleta kõiki neid kohustuslikke termineid...patriarhaalse ühiskonna ajupesu, ainult meessoole osakssaav väljavabandamine. Aga ma mõtlen siiski, kas loodusteadlane, loomade käitumist jälgiv teadlane, ütleks ealeski ühegi liigi, soo, isendi kohta, et too on teisest "tohutult vaimselt ja kehaliselt üle"? Loodusteadlane peaks olema kursis sellega, et igaühel on mingid kohastumused, mis teevad ta ainulaadseks ja kui oled ühes asjas keskmisest kehvem, siis leiduks kindlasti mõni muu ala, milles oled tugevam. Loodus tohutut vaimset ja kehalist vajakajäämist kaua ei hellitaks.
Lisaks räägitakse siin ideaalsest mehest, sellest, keda olemas ei ole. Kui paljud naised on väitnud, et nende ideaalmees peaks neist kohe kindlasti igas mõttes üle olema?! Mina olen küll paljudest kuulnud. Just siin tuleb see nali, sest just sellena ma Lorenzi sõnavõttu käsitleksin, mängu - ideaalne mees on justnimelt tohutult üle, aga sellest hoolimata peaks ta alama naise tujudega kaasa minema - ega see ülemat meest ihaldav naine siis üliinimese lükata-tõugata ka ei taha olla! Aga mis huvi peaks ühel naisest tunduvalt targemal, tublimal jne mehel üldse sellise igas mõttes alama daamiga mehkeldada olema? Ehk siis naeruvääristamine teemal "tark ja tugev machomees vs pealiskaudne lehtsaba, keda too kangelane millegipärast jumaldab ja kelle mängud kaasa teeb". Ühe sakslase austerlase pilge selle üle, millised need ameeriklased on? Sellest, kuidas meil on kombeks teisi rahvaid demoniseerida, räägib see raamat küll.
Arvake sellest lõigust, mida tahate, raamat on tegelikult tore ja soovitan. Aeg-ajalt kipub küll natuke liiga palju ilmselgeid asju süvitsi seletama, aga no aasta siis oli 63 ka ja lõpp läheb veidi naiivseks kätte, aga loomalood on põnevad. Homohanede elukombed näiteks - peremudel kaks meest, naine ja lapsed on sellel liigil ammu järele proovitud ja töötab (paremini kui heteropaar muuseas).
Ma tavaliselt raamatuid ei refereeri, aga aimekirjanduse puhul tundub oluline olevat mitte minu arvamus, vaid just see, mis must-valgel kirjas, vähemalt arutluse lähtepunktina. Hetkel loen nimelt Konrad Lorenzi raamatut "Niinimetatud kurjus. Agressiooni looduslugu" ja kuna ma olen alles neljanda peatüki juures ning mõtteid on juba hulgim tekkinud, siis panen need igaks juhuks kirja, raamatu lõpuks unustan äkki ära.
Minu refereering: Kui sugulist valikut tõukab tagant üksnes liigikaaslaste konkurents, mis ei ole seotud liigivälise keskkonnaga, võib seesugune valik viia hukatust toovaisse ummikuisse. See stsenaarium ohustab eelkõige inimest, sest peale inimese pole ühtki teist elusolendit, kes suudaks sellisel määral valitseda liigiväliseid vaenulikke jõude. Me oleme hävitanud (tasalülitanud?) hundid-karud ja oleme vaid iseenda vaenlased.
"Mu õpetaja Oskar Heinroth tavatses naljatades öelda: "Argusfaasani sabasulgede (isaslind ehib end emaste tarvis hiiglaslike sulgedega, mis takistavad ta lendamist ja ohustavad seeläbi elu, minupoolne selgitus) kõrval on läänemaailma inimese töötempo liigisisese valiku rumalamaid saadusi." Kaasaegsele tööstuslikule ja kaubanduslikule tegevusele omane rutt on tõepoolest hea näide ebaotstarbekast arengust, mida suunab eranditult liigisisene konkurents. Tänapäeva inimese mänedžeritõbi, kõrge vererõhk, nefroskleroos, maohaavandid ja neuroosiseisund, nii nagu tagasilangemine barbaarsussegi - kõik on seotud sellega, et tal pole enam kultuursete huvide jaoks aega. Kõik see on tarbetu, sest oleks ju võimalik kokku leppida edaspidi veidi aeglasemalt töötada. Jah, teoreetiliselt muidugi, aga praktiliselt on see ilmselt niisama teostamatu kui argusfaasanikukkede kokkulepe edaspidi kasvatada lühemaid sabasulgi." (lk 63)
Kas konkureerimisele vastuhakkamine on mingisugune kohastumus selle olukorra vältimiseks? Et lõpuks kui enamik on ennast surnukstöötanud ja lõhkitarbinud või üksteist võitluses ressursside ja ülemvõimu pärast maha tapnud, jäävad alles minusugused laisad ja mugavad, kes "kiiremini, kõrgemale, kaugemale" ei igatse? Selliseid inimesi on ju alati olnud, aga nende geenid ei domineeri, sest partnerivalikul sunnib üldine kultuur meid eelistama töökaid, rikkaid, edukaid. Äkki see on üks paganama tupiktee? Loomulikult on see hoopis laiem teema, aga mu meelest on värskendav vaadata asjale selle pilguga, et kuhu see konkurents meid lõpuks välja viib ja kas see on ikka see koht, kuhu me jõuda tahaksime. Näe, leidsin absoluutselt ajakohase sissekande teemal "ei taha konkureerida" 11 aasta tagusest ajast, siis valmistuti ka blogiauhindadeks :) Armsad laisad oma naba imetlejad, lõpuks me võidame niikuinii! Kui me just enne välja ei sure või maha tapetud ei saa...
"Paljudel loomadel, kellel lõimetishooldega tegeleb üksnes üks sugupool, osutub ainult see tõeliselt agressiivseks ka oma liigikaaslaste suhtes; vähemalt on ta võrreldamatult sõjakam kui teine sugupool. /.../ kellel kurna eest kannavad hoolt vaid emased, on need omavahel märksa raevukamad kui isased. Inimestelgi näib olevat nii." (lk 64)
|
OSCAR-2019
|
||
EELK Usuteaduse Instituudi pere tähistab peagi uue õppeaasta algust. Kirikliku kõrgkooli hea käekäik peaks korda minema aga mitte ainult õppejõududele ja üliõpilastele, vaid kogu kirikuüldsusele.
Eelkõige tuleb rõhutada UI tähtsust usuelu edendamisel. Kui kirik tahab püsida pühakirja alusel, on lisaks elavale usule vajalik mitmekülgne Piibli tundmine, mis muuhulgas ka kaasaegsetele teaduslikele teadmistele toetub. Selle varal tuleks kriitiliselt läbi hinnata kõik kirikuelus esile kerkivad tõekspidamised ja praktikad, ükskõik kui auväärsele traditsioonile need ka ei väida end toetuvat.
Selles osas ei saa UI roll piirduda ainult vaimulike ettevalmistamise ja kirikujuhtide nõustamisega. Peaks ju iga usklik mingil määral olema suuteline eristama usaldusväärset piiblitõlgendust meelevaldsest ning omaenda hoiakuid ja usuelu pühakirja valgel analüüsima.
Suurepäraseks näiteks, kuidas seda praktiliselt saavutada, on EELK misjonikeskuse korraldatavad noorte ja täiskasvanute piiblikursused, kus lektoriteks on teoloogid UIst ja ka mujalt. Miks ei võiks organiseerida aga ka videoloenguid, kus olulisemaid piibliteaduse ja dogmaatika küsimusi populaarses laadis tutvustataks? Nii jõuaksid vastavad teadmised palju tõhusamalt kirikurahva sekka, kus nende järele näib suur vajadus olevat.
Oluline on ka vaimulikust perspektiivist lähtuva kirjavara väljaandmine, kus akadeemiline tõsiseltvõetavus on ühendatud populaarse esituslaadiga. Mõned UI poolt välja antud raamatud väärivad selles osas esiletõstmist, näiteks Randar Tasmuthi ja Urmas Nõmmiku eksegeetikaõpik ning Jukka Thuréni piiblikommentaarid. Oluline oleks leida vahendeid, et taolisi raamatuid senisest palju rohkem ilmuks. Unistada võib ehk ka uuest, asjatundlike lühikommentaaridega varustatud piibliväljaandest.
Lisaks on UI-l oluline roll mängida kiriku sotsiaalse sõnumi sõnastamisel. Teatavasti on EELK ju üsna aktiivselt sõna võtnud haridus- ja moraaliküsimustes, rändekriisi ja sotsiaalhoolekande teemadel jne. Teiste Euroopa kirikute praktikat arvestades võiks see nimekiri olla õieti veel palju pikem.
Kristlikust perspektiivist esitatud seisukohad mõjuvad haritud publikule veenvalt aga üksnes siis, kui need ühtlasi tuginevad sotsiaalteaduslike teooriate tundmisele ja laialdastele teadmistele oma ainevaldkonnas. Euroopa ühes ilmalikumas riigis Tšehhis olevat katoliku kirik võitnud üldsuse lugupidamise muuhulgas tänu edukale tegutsemisele akadeemilises sfääris. Meie kirikurahva seas pole aga ilmselt kuigi palju neid, kelle sõna ühiskonnas tõepoolest maksaks. Seetõttu oleks mõistlik arendada UIs ka sotsiaalteaduslikku kompetentsi.
EELK-le võib igatahes tõusta palju tulu kõrgkoolist, mis oma sihiseadmistes saab lähtuda spetsiifiliselt kirikuelu vajadustest. Iseasi, kuivõrd on seni suudetud selle potentsiaali ära kasutada. Jääb üle loota, et UI ei tee ka edaspidi järeleandmisi oma akadeemilises tasemes, kirikus osatakse tema panust aga vääriliselt hinnata.
Põlva koguduse õpetaja Toomas Nigola (vasakul) ja abiõpetaja Jaak Pärnamäe hinnangul on paast nii ihuliselt kui ka vaimulikult ülesehitav. Kätlin Liimets
Seljataga on paastuaja neljas pühapäev, mida on nimetatud ka poolpaastupühapäevaks, kuna ta paikneb 40 päeva kestva suure paastu keskel. Täna on paastu 25. päev.
Eesti etümoloogia sõnaraamatu järgi pärineb sõna ’paast’ vanarootsi või vanavene keelest ja tähendab usulistel põhjustel teatava aja kestel osalist või täielikku toidust loobumist.
Kristlastele on paastumine kuulunud evangeelse sõnumi ühe kesksema mõiste ehk meeleparanduse juurde. Meeleparandus on Elmar Salumaa sõnastuses termin, millega tähistatakse langusjärgse inimese ainsat tagasipääsu osadusvahekorda Jumalaga, olles Jumala and inimesele, et ta võiks jõuda tõe tunnetamisele ja vabaneda kõigest, mis pole Jumalale meelepärane.
Et end ette valmistada kirikuaasta kõige suuremaks pühaks, on just suur paast olnud aeg, mil ristiinimese vaimuelu keskmeks on patukahetsus ja meeleparandus. Seda kinnitasid ka viimasel pühapäeval kirikutes kuuldud psalmiread: „Õnnis on inimene, kelle tugevus on Jumalas ja kelle mõttes on pühad teekonnad. Nutuorust läbi käies teevad nad selle allikate maaks.“ (Ps 84:6–7a)
Paastu, millega kaasnevad ka piirangud toitumises, on luterlikes kogudustes suhtutud pigem leigelt. Usupuhastuse järgsetel arusaamadel, et välispidised korraldused võivad saada hingekammitsaiks, on siin küllap oma mõju.
Martin Luther on tõesti ütelnud „Traktaadis ristiinimese vabadusest“ (Martin Luther, „Valitud tööd“. 2012), et iga kristlase esimeseks mureks peab olema lõpetada tegudele lootmine (lk 314) ja kristliku vabaduse sisu on meie usk (317), ent see ei tähenda, et kristlane ei teeks häid tegusid või patukahetsuslikke toiminguid. Vastupidi – kristlik armastus ja igatsus Jumala järele panevad meid meeleparandusprotsessis paastuma, sest märkame: see aitab vaimsele elule kaasa.
Siin on jälle hea usuisa tsiteerida: „Kuigi sisemine inimene on usu kaudu ja vaimu poolest rohkem kui küllaldaselt õigeks mõistetud [--], viibib ta selles surelikus elus ikkagi maa peal, kus on paratamatu, et ta oma keha üle valitseb ja inimestega läbi käib. Siit algavadki teod, siin ei saa olla jõude, siin tuleb oma keha paastumise, valveloleku, töö ja teiste mõõdukate harjutustega treenida ja vaimule alistada, nii et ta usule ja sisemisele inimesele kuuletuks ning nendega üksmeeles oleks.“ (327)
Üheteistkümnendat aastat Põlva kogudust teeniv õpetaja Toomas Nigola, kellega Põlva koguduse pastoraadis paastust vestleme, ütleb, et paast pole tema hinnangul vaev, sellega ei soovita kristlasi rõhuda, see on nii ihuliselt kui ka vaimulikult ülesehitav.
Teisalt juhib abiõpetaja Jaak Pärnamägi tähelepanu sellele, et paastu pidamise teeb keeruliseks see, et luterlastel pole olemas kinnitatud paastureeglit. „Igaüks peab justkui ise otsima, millise vaimse suunaga tema vagaduslaad ühildub. Reegleid aga vajame. Kindlasti on ka idakiriku mõjud Eestis märkimisväärsed, ent mina olen eeskuju võtnud roomakatoliiklusest,“ jagab õpetaja Nigola, kuidas tema on olukorra lahendanud.
Nõnda on siis Põlva õpetajad endale reegliks võtnud, et 40 paastupäeva jooksul on lihavabad reeded, vaid korra päevas võib kõhu täis süüa ja lisandub tagasihoidlik eine hommikul ning õhtul. Söökide vahel pole näksimist ega maiustamist, samuti on välistatud alkohol. Traditsiooniliselt on paastuvaba päev pühapäev.
Küsimusele, kuidas Põlva koguduse liikmete seas paastumisega lood on, ütleb õpetaja Nigola: „Oleme neist asjadest palju rääkinud: leeritundides ja paastuaja jutlustes, ka on paljundatud paastumise teemaline voldik. Tean, et meil inimesed peavad paastu, eriti koguduse aktiivi hulgas. Neile, kes võtavad asja tõsiselt, käivad kirikus, tundub loomulik, et paastuajal paastutakse. Seda suurem on rõõm ülestõusmispühadest.“
Jaak Pärnamäele on oluline, et paastumine pole üksnes loobumine millestki, vaid loobumine millegi pärast, see on pühendumine, millel on eriline tähelepanu hea tegemisel. Nõnda on loobumisega säästetud raha soovitatud kasutada nende heaks, kel millestki vajaka. Oleme vestlusringis ühte meelt, et hädalisi ei pea kaugelt otsima, nad on tihti meie kõrval.
Vaimuelu lahutamatu osa on ka pahedega võitlemine ja kiusatused. Toomas Nigola ütleb, et olles suur magusasõber, on talle kõige raskem loobuda näksimisest. Õpetaja Pärnamägi lisab avameelselt, et tema võitlus käib suitsetamise ja liigse lobisemisega. Tuues näite igapäevasest vaimulikust võitlusest, vestab ta muigel suuga, kuidas hiljaaegu läinud endale nahkkindaid ostma, ent väljunud poest ilusate EV 100 vildist sussidega. „Kodus mõistsin, et mul pole neid vaja. See oli emotsiooniost. Kinkisin need hooldekodus käies ühele vanale mehele,“ jagab ta.
Mõtiskledes ühiselt, mida paastuaeg inimesele annab, viitab Nigola, et tegu on tavapärasest rohkem süvenemise ajaga ja kui kõht pole pidevalt täis, siis toetab see ka palveelu ning mingil viisil pilt ümbritsevast maailmast selgineb.
Vaimulikus mõttes on paastumine tahtejõu treening. „Eks kirikus käimine on ka omamoodi trenn. Oleme koguduse liikmetega naljatanud, et kui keegi küsib pühapäeva hommikul, et kuhu lähed, siis saab öelda, et lähen trenni. Lähen taevatrenni ehk valmistun taevariigi jaoks. Eks paast ole ka taevatrenn,“ ütleb Nigola, lisades vestluse lõpetuseks:
„Paast on olnud kristlastele omane algusest peale. Seda saame lugeda pühakirjast ja kirikuisadelt. Jeesus ei ütle ju ka evangeeliumis, et kui juhtub, et te paastute, vaid kui te paastute, siis tehke nii … Paastumine ja palvetamine käivad Jeesuse kõnedes tihti koos. Need on loomulikud tema jüngritele. Reformatsioon pole selles mõttes kristlaseks olemise juures midagi muutnud. Juurde on tulnud selgus, et meie õndsakssaamine ei sõltu sellest, kui tublid paastujad me oleme. Küll võib sellest oleneda, kui vaimulikult terved ja õnnelikud oleme.“
|
OSCAR-2019
|
||
Korruptsioon kardab valgust, mistõttu on läbipaistvus selle vältimise efektiivseim meede, leiavad advokaadid Olivia Kranich ja Norman Aas.
Euroopa Liidus korraldatud küsitlused meditsiinisektori korruptiivsuse kohta on näidanud, et umbes 10%’l juhtudest tuleb kiiremini arsti vastuvõtule või parema ravi saamiseks anda tervishoiutöötajatele altkäemaksu või meelehead. See teeb tervishoiust kõrgeima korruptiivsuse riskiga valdkonna euroliidus.
Eestis on varem sarnastest uuringutest selgunud, et enne tervishoiuteenuse saamist on tervishoiutöötajatele mitteametlikult raha maksnud 2% ja pärast teenuse saamist 3% patsientidest. Ühtlasi näitavad uuringud, et kui teistes valdkondades on korruptsioon languses, siis pikad ravijärjekorrad töötatavad meditsiinisektoris üldisele langustrendile vastu. Korruptsiooni vähenemisele ei aita kaasa ka selle mõiste hägune määratlus meditsiinisektoris ning ebaselge piir lubatu ja keelatu vahel.
Laias laastus saab meditsiinisektoris eristada kahte tüüpi probleeme, mis on seotud võimaliku huvide konflikti või halvimal juhul korruptsiooniga. Esimese alla võiks lugeda nn meditsiini administreerimisega seotud korruptsiooni, millel tegelikult arstidega ja raviga otsest seost sageli polegi. Need on eelkõige korruptsioonijuhtumid, mis on seotud hangetega meditsiiniseadmete ostmiseks või haiglahoonete ehitamiseks.
Eestis viimasel ajal avalikuks tulnud suuremad kaasused, näiteks PERH-i endiste töötajatega seotud kohtuasjad, on olnud just seda tüüpi. Meditsiini administreerimisega seotud korruptsioon ei erine põhjustelt ega selle vastu võitlemise ning ennetamise viisidelt muust avaliku sektori korruptsioonist. Enamikule meditsiini administreerimisega seotud isikutele kohaldub muuhulgas ka korruptsioonivastane seadus.
Meditsiinisektorile omasest spetsiifilisest huvide konfliktist või korruptsioonist saame aga rääkida eelkõige juhul, kui ebakohaste mõjutuste ohu alla satub tervishoiutöötajate erialane tegevus patsientide ravil. Näiteks mõjutab ravimi- või meditsiiniseadmete tootja tervishoiutöötajat liigselt eelistama enda toodetud ravimit või meditsiiniseadet.
Meditsiinisektoris liikuv suur raha ning ravimi- ja meditsiiniseadmete tootjate tihe konkurents on viinud üldise arusaamiseni, et asjatundlikuks raviteenuse osutamiseks on vajalik vältida viimaste ebakohast mõju tervishoiutöötajatele. Vastav regulatsioon on sätestatud nii seaduse kui ka erialaliitude koodeksite alusel, nii Eesti, Euroopa kui ka ülemaailmsel tasandil.
Muuhulgas näeb ravimiseaduse § 86 pealkirjaga „Ravimi väljakirjutamise ja müügi mõjutamine kingitustega“ ette, millised kingitusi ja toetusi võivad ravimitootjad tervishoiutöötajatele ravimite reklaamimise käigus anda. Üldreegli kohaselt on ravimi müügiloa hoidjal keelatud anda kingitusi ja teenuseid, mille väärtus ületab 6,40 eurot, ravimi väljakirjutamise õigust omavatele isikutele, proviisoritele ja farmatseutidele. Samamoodi on neil isikutel keelatud ravimi müügiloa hoidjalt või tema esindajalt kallimaid kingitusi vastu võtta.
Euroopa Ravimitootjate Assotsiatsiooni avalikustamiskoodeks ning Eesti Ravimitootjate Liidu eetikakoodeks määratlevad lubatu ja keelatu piire veelgi täpsemalt. Koodeksite kohaselt on igasugune kingituste, rahaliste või mitterahaliste hüvitiste andmine või pakkumine täielikult keelatud. Samuti on selgelt reguleeritud tervishoiutöötajate poolt teaduslikel üritustel osalemise toetamine, tervishoiutöötajate spondeerimine, tervishoidu toetavate annetuste või abirahade andmine jms.
Meditsiiniseadmete osas vastav kohalik regulatsioon paraku täna puudub. MedTech Europe ärieetika koodeks sätestab küll ravimitootjate osas kehtiva regulatsiooniga sarnaseid piiranguid tootja ning tervishoiutöötaja vahelisele suhtluse ja koostööle, kuid koodeksi järgimine on kohustuslik üksnes MedTech Europe liikmetele ehk sisuliselt vabatahtlik. Praktikas on siiski trend selles suunas, et koodeksi suuniseid järgivad ka sellega ametlikult mitteseotud tootjad.
Kolmandaks võib meditsiinisektoris huvide konflikt tekkida olukorras, kus patsient soovib arsti ebakohaselt mõjutada. Üldiselt on selline olukord n-ö JOKK, kuna tervishoiutöötajate tegevust inimeste ravil pole seaduses üldjuhul hinnatud ametiisiku tegevuseks. Seega üldised korruptsioonivastased reeglid patsiendi poolsele mõjutamisele ei rakendu. Selles osas puuduvad seadustes ka muud erireeglid. Juriidiliselt ei ole võimalik tervishoiutöötajale anda altkäemaksu selleks, et ta patsienti "paremini" raviks. Teine lugu on muidugi juhul, kui tervishoiutöötajalt soovitakse raha eest "valediagnoose", et näiteks kõrvale hoida kaitseväest või küsida haigekassast ajutise töövõimetuse hüvitist. Sellisel juhul vastutab ka tervishoiutöötaja võltsimise ja altkäemaksu võtmise eest.
Täna ei ole Eesti meditsiinisüsteemi peamiseks probleemiks muidugi väikesed kingitused, mida ravimi- või meditsiiniseadmete tootjad võivad tervishoiutöötajatele seaduslikult pakkuda. On äärmiselt ebatõenäoline, et tervishoiutöötaja paneb oma usaldusväärsuse kaalule pastaka, kalendri või lõunasöögi eest. Keerulisem on küsimus patsientide poolt tervishoiutöötajatele tehtavate kingitustega, mis seonduvad raviga. Nagu öeldud, seda valdkonda Eestis täna ükski seadus otseselt ei reguleeri ning see on jäänud peamiselt arstide kutse-eetika teemaks.
Eesti ühiskonnas peetakse väiksemaid kingitusi üldiselt tänu- ja viisakusavaldusteks. Lilled või kommikarp arstile või haiglaõele, mida patsient kingib tagamõtteta ja puhtast südamest, on aktsepteeritav ning nende tagasilükkamine võib ebaviisakas tunduda. Sel põhjusel lubab isegi korruptsioonivastane seadus tuua ka ametisikule n-ö heast südamest tulnud väiksemaid kingitusi, mida saab üheselt mõista viisakusavaldusena.
Kingituste puhul tekib aga küsimus, kus läheb piir tavapärase viisakusavalduse ja sobimatu mõjutuse vahel. Oleks väga hea, kui Eesti arstkond suudaks ise selles osas selgusele jõuda ega jääks ootama välispidist ravi ehk mujalt tulnud regulatsioone, näiteks vastavat seadust. Rahvusvaheliselt on aktsepteeritud, et sellised reeglid võib kokku leppida ka erialaliitude eetikakoodeksitega või suuremate raviasutuste sisekorraga.
Eesti arstieetika koodeks sätestabki, et arst ei tohi oma ravitöö eest saada muid materiaalseid hüvesid peale palga või kokkulepitud tasu. Samas on selge, et niivõrd üldiselt sedastatud eetikakoodeks väiksemate viisakuskingituste vastuvõtmist ei keela või vähemalt paljud arstid seda nii ei mõista.
Sel põhjusel oleks mõistlik arstieetika koodeksis või raviasutuste siseeeskirjades sätestada täpsemalt, millised kingitused ja mis olukorras võiksid olla meditsiinitöötajatele sobilikud ning mida teha siis, kui kingitus nendele kriteeriumitele ei vasta. Samuti peaksid raviasutused määratlema, millised kingitused on aktsepteeritavad ärikingitustena erinevate asutuste vahel (näiteks pastakad, kalendrid).
Kindlasti ei ole eetikakoodeksid ja sise-eeskirjad koht, kus tsementeerida kehtiv ja kohati küsitav praktika. Neis tuleks määratleda ka suunad, kuhu eetilises plaanis liikuda soovitakse. Muuhulgas tuleks lahendada küsimus, kas alkoholi kinkimine on meditsiinisektoris eetiline.
Probleemiks võimaliku huvide konflikti tekkel on kindlasti ka meditsiinitöötajate koolituskulude toetamine. Seadusandja on aktsepteerinud, et ravimitootjad võivad tervishoiutöötajate koolituskulusid katta. Nii seadusest kui ka ravimitootjate eetikakoodeksitest tuleb selleks eriregulatsioon. Siiski ei kohaldu sellised reeglid täna meditsiiniseadmete tootjatele samas mahus. Meditsiiniseadmete tootjatele kohalduvad piirangud üksnes eetikakoodeksite alusel ning seega vabatahtlikkuse alusel.
Sellised toetused moodustavad väga olulise osa meditsiinipersonali erialases täiendõppes. Suuremate haiglate puhul võib see moodustada kuni kolmandiku kõikidest koolituskuludest. Taoliste toetuste keelamine poleks kindlasti lahendus ja võiks viia arstide professionaalsuse languseni. Küll aga tuleks selguse ja ühetaolisuse huvides reeglid selgelt määratleda ning ühtlustada.
Korruptsioon kardab valgust. Seetõttu on üheks kõige efektiivsemaks meetmeks selle vältimiseks piisav läbipaistvus. Ravimitootjad peavad praegugi esitama 1. veebruariks ravimiametile aruande eelneval aastal proviisoritele, farmatseutidele ja arstidele ning nende ühendustele arstiteaduslikel või farmaatsiaalastel üritustel osalemiseks või selliste ürituste korraldamiseks antud toetuste ning ravimimüüjate korraldatud teaduslike ürituste, patsientide teavitusürituste, jagatud raviminäidiste ning ravimite allahindluste kohta. Sarnane avalikustamise kohustus tuleneb ka Eesti Ravimitootjate Liidu eetikakoodeksist.
Näiteks 2016. aastal andsid ravimitootjad arstidele/apteekritele toetusi arstiteaduslikel või farmaatsiaalastel üritustel osalemiseks kogusummas 1 589 539 eurot. Kokku toetati 1545 isikut. Arstiteaduslike või farmaatsiaalaste ürituste korraldamiseks anti 2016. aastal lisaks toetust 652 773 eurot.
Teiseks oluliseks meetmeks huvide konflikti vältimiseks ning ravimi- ja meditsiiniseadmete tootjate liigse mõju vähendamiseks on see, et koolitustel ja konverentsidel osalemise toetuse tingimusi ei räägita läbi mitte otse arsti ja ravimifirma vahel vaid raviasutuse vahendusel. Raviasutusel peaks seejuures olema ka lõplik sõnaõigus koolitatavate arstide ja ürituste valikul. Sarnane regulatsioon on täna sätestatud küll MedTech Europe ärieetika koodeksis, kui mõistlik oleks kehtestada vastavad reeglid ka raviasutustel endil.
Viimaks tuleb raviasutustel endil tagada, et hangete puhul oleks huvide konflikt viidud miinimumini.
Uus riigihangete seadus kohustab avaliku raha eest hankeid korraldavaid (ravi)asutusi kehtestama sisemise korra, kus tuleb ette näha ka meetmed huvide konflikti ennetamiseks, tuvastamiseks ja kõrvaldamiseks riigihankel. Üheks huvide konflikti vältimise võimaluseks on hankimisega seotud isikutelt nõuda deklaratsiooni esitamist, kus nad peavad välja tooma oma võimaliku huvi seoses mõne pakkujaga, näiteks kas konkreetne ravimifirma on toetanud mõnda nende koolitust või lähetust.
(Tasuline artikkel) Kingituse tegemist arstile ei saa seadusega täielikult keelata 21. september 2018 13:30
|
OSCAR-2019
|
||
Mis on valesti selles ühiskonnakorralduses, kus meie elusid "kontrollivad" rikkad globalistid? Kas sinu elu on nagu surnud nõiaring võltsreaalsuses? Keda sa praegusel viisil elades teenid ja millist elu elu elaksid oma tõeliste südamesoovide järgi? Spirituaalne nõustaja Ilona Karula mõtiskleb eluliselt oluliste küsimuste üle.
Võltsreaalsus on see kui sa teenid kõiki teisi peale tõelise iseenda. Erandeid leidub alati, kuid hetkel jagan pilti globaalsest massist.
Keskmise inimese elu kulgeb terve elu mööda töö-kodu-töö trajektoori. Hommik algab äratuskellaga, seejärel vohmitakse sisse kiire hommikusöök, edasi minnakse tööle, lõunapausi tipphetk veedetakse kusagil magedas sööklas. Õhtul jõutakse koju, ollakse väsinud, valmistatakse poolfabrikaatidest õhtusööki, tegeletakse lastega, võibolla jõutakse isegi trenni, heal juhul koristatakse või vaadatakse televiisorist midagi lihtsat. Seejärel pannakse hommikuks äratuskell ja minnakse magama ning taas algab igal järgneval päeval kõik uuesti. Rutiin, kohustused ja ühiskonna normid ootavad täitmist.
Saabub reede, tõenäoliselt sinu nädala kõige õnnelikum päev. Oled nädalast väsinud, aga võibolla jaksad isegi midagi meeldivat teha. Nädalavahetuse veedad sa tõenäoliselt koduseid argitoimetusi tehes või suvilas rohides. Ja siis saabub pühapäev, kuid su sees väreleb juba esmaspäeva hall vibe, kuidas nädalavahetus juba kiirelt mööda veeres ning homme peab uuesti tööle minema.
Sa pead tööl käima hommikust õhtuni, et sul jumala eest ei oleks aega tegeleda iseenda tõelise olemusega, et sa mitte mingil juhul ei saaks õppida tundma iseennast ja oma vaimsete võimete potentsiaale, sest muidu võid sa muutuda ühiskonnale ohtlikuks, sa saad liiga targaks ja võimekaks, kes ei sulandu enam massi ja keda pole lihtne enam ohjata.
Sulle on hingetõmbeks antud kaks vaba päeva, et sa päris ära ei sureks. Kuid - kas sa nende päevadega midagi enese tõeliseks hüvanguks ka teha jõuad? Ma kahtlen, sest suure tõenäosusega oled sa liiga väsinud. Heal juhul jõuad sa ainult primitiivsete olme muredega tegeleda, aga mitte iseendaga.
Sul on aastas antud võimalus võtta 28 päeva puhkust. Sa mõtled "Oo, milline õnnistus!" kui see aeg on käes. Aga mida sa selle puhkusega teed? Rohid suvilas, teed kodus remonti, istud vihmase ilmaga räästa all ja unistad kaunitest rannailmadest, sest suuremal osal inimestel ei ole majanduslikult võimalik teha kaugemaid reise, rääkimata lähematest väljasõitudest. Ja olgem ausad, tegelikult oled sa ka väsinud ning ei jõua oma puhkusesse sissegi elada enne kui see valguskiirusel juba läbi saab. Ja selle kõige nimel rassid sa järgmised 332 päeva, et saada taas 28 päeva puhkust.
Arved vajavad maksmist, lapsed tuleb üles kasvatada, elu tahab elamist. Mõnel läheb paremini, suuremal osal aga konstantselt ellujäämise instinktide režiimil. Midagi pole üle ja hea kui ei jää puudu. Esmajoones saavad kaetud ellujäämisvajadused, alles viimasena hingeline rahulolu. Töö on number üks ja perekond eelviimane, ning sa ise kõige viimane - kui selleks üldse aega jääb. See ongi sinu nõiaring, mille ühiskond sulle oma normide ja reeglitega loonud on. Juba maast madalast õpetatakse sulle, et kool on number üks ja sina ise number viimane. Kuula ainult seda, mida sulle õpikuis kirjutatakse, aga ära sa jumala eest oma peaga mõtle!
Iseseisva mõtlemise puudulikkuse tagajärgi võib märgata kasvõi Eiffeli torni järjekorras, mil inimesed seisavad kõik ühes tundidepikkuses sabas, ometigi saab teiselt poolt ilma järjekorrata sisse. Ikka kogunetakse sinna ja tehakse nii nagu teised - massi ühisteadvus.
Vaata oma ema ja isa, vaata oma vanemaid sugulasi. Nad kõik on ennast haigeks töötanud, sest nad pole saanud korralikult puhata ega kvaliteetselt toituda. Päeva lõpus ei mäleta keegi, et nad on olnud tublid maksumaksjad ja oma riigi ning ühiskonna aatelised ja kohusetundlikud teenijad.
Küsi endalt, kes ma olen, mida ma tõeliselt tahan, mis on minu sügav sisemine kutsumus? Suure tõenäosusega sa mõistad, et sinu staatuse, palganumbri või olude sunnil valitud töökoht sind õnnelikuks ei tee, sest su öökapil seisab ju äratuskell ja sa vihkad esmaspäevasid ning ootad pikksilmi reedet.
Armas inimene, meile kõigile on loodud võlts kuvand rikkusest, jõukusest, edust ja õnnest, kodaniku ideaalist. Ma ütlen väga lihtsalt ja lühidalt: "Edukas inimene on see, kes ei pea hommikuks äratuskella panema. Rikas inimene on see, kellel ei eksisteeri nädalapäevi. Õnnelik inimene on see, kes toetub oma andele ja järgib südame tarkust."
Kõik teavad, et raske tööga rikkaks ei saa. Vähesed usaldavad, et sinu tõeline kutsumus katab kõik sinu vajadused ja täidab sind külluse ning õnnega. Sa pead leidma üles eneseusalduse ja laskma elul ise juhtuda.
See, kes teeb palju palju tööd ja usub sealjuures, et ta on väga tubli, on juba valel teel. Need, kes teevad ületunde on enda kanda võtnud kas liiga suured koormused või nad ei saa oma tööülesannetega hakkama!
Pea meeles, et kui sa oled õigel teel, siis oled sa ilma pingutamata edukas ja kõik sujub takistusteta.
Lihtne oleks targutada ja öelda, et loobu palgatööst, loo enda ettevõte ja hakka iseenda peremeheks. Siingi kohal liigub igaüks omas tempos, mis on normaalne. On hulk hirme, vanasid käitumismustreid, harjumusi ja mineviku kogemusi, millega on vaja tegeleda ja mis on vaja eelnevalt lahustada kui inimene jõuab kindlal sammul oma teele. Seega tuleb enesega olla kannatlik. Pea meeles, et kui otsustad midagi ära, tekib edasiliikumise hoog. Justkui viskad kiviga seisvasse vette värelust ja su ellu tekivad pöörded ning keerised.
Nad loovad meile seda võltsreaalsust, võltsvajadusi ja korraldavad näitemänge läbi religioonide, panganduse- ja haridussüsteemi. Kui massid on hõivatud igasuguste pseudorutiinide, käskude, keeldude, piirangute, staatuseihaluse, normide täitmisega, siis on täiesti arusaadav, et ei jätku aega, tahet ega võimalust tegeleda iseenda tundma õppimisega, rääkimata mediteerimisest või energiatega töötamisest, mis on inimese loomispotentsiaali avardamise alustalaks.
Kui me tahame tõelist vabadust ja maailmarahu, siis peame tegelema eelkõige iseenda tundma õppimisega ja seadma hingevajadused esikohale. Me peame püüdlema sisemisse rahulolusse.
Inimene, tuleta omale kohe meelde: "Sa ei pea teenima ja kummardama mitte kedagi peale iseenda. Sinu hingevajadused on kõige tähtsamad!"
Kui sa suudad kasvõi ühe sammu astuda lähemale tõelise iseendani, siis oled sa võimeline alustama teekonda võltsreaalsusest välja.
|
OSCAR-2019
|
||
Karaja Touch of Magic, Ripsmetušš ja Silmapliiats Panoraam-efektiga ripsmetušš: Mitmekordistab, võimendab ja stiliseerib su pilgu ühe harjatõmbega. Kaasa vastava värviga kott!
Karaja Valgustpeegeldav Instant Glow Primer Värske kerge koostisega valgust peegeldav primer. Tänu tillukestele pärliosakestele, mispüüavad ja hajutavad valgust erilise optilise efekti abil, muudab see primer naha säravaks, eemaldades esimesed väsimusemärgid ning jättes naha pehmeks ja siledaks. Kergelt pärlise ilme jaoks võib seda kasutada eraldi või lisada enne jumestuskreemi pealekandmist, saavutamaks särava jume. Selle toote niisutavad ja kaitsvad omadused teevad ta eriti sobivaks sega- ja kuiva naha tüübi jaoks. Rikastatud e-vitamiini, päevalilleõli ja jojobaõliga. Raputa korralikult enne kasutamist.
Karaja Photo Finish Jumestuskreem Kirgastab nägu läiketa. Garanteeritud veatu, loomulikult MATT tõstev tulemus. Suurepärane katvus, jätmata rasket muljet. Kõikidele nahatüüpidele. Sobib eriti hästi segatüüpi/rasusele nahale.Kliiniliselt testitud. Fotograafiline täiuslikkus Spetsiaalselt kaetud pigmendid ja ultrakerged puudri mikrokuulid haaravad ja hajutavad erakordse sära, täiustades teie jume luksuslikkust ja värskust. Kortsud, poorid ja ebatasasused on kaetud ja vähendatud, tuues esile loomuliku kirka jume ning õrna ja täiuslikult MATI lõpptulemuse. Kauakestev tulemus ja mugavus Peab vastu kõikvõimalikes tingimustes, hommikust õhtuni, ja igasugustes oludes või ilmastikus. Tõeline liitlane teie ilu nimel. Ultraelastne koostis lihtsaks ja siidiselt ühtlaseks pealekandmiseks. Hellitab nahka, muutmata jooni jäigaks, ning loob kogu päevaks rahustava mugavustunde.
Karaja Smokey 3D Silmapliiats-Lauvärv-Lainer See on veekindel ja kauapüsiv, kergelt nahal libisev, jääb hästi peale ning kuivab kiirelt, et kindlustada suurepärane meik igas olukorras. Silmalainer Kergelt pealekantav, spetsiaalselt disainitud sünteetilise pintsliga. See lainer täidab ühtlaselt ripsmed ja piiritleb su silmad püüdva pilgu nimel. Õhuke neljakandilise otsaga pintsel laseb sul ise määratleda joone laiuse vastavalt soovile, nii et sa võid tõmmata ülipeenikese joone või katsetada paksemate joontega, saavutamaks erineva efekti igal korral. Lauvärv Kohene värv, lihtsalt hajutatav ning kauapüsiv. Ideaalne "suitsuse silma" jaoks. Silmapliiats Tõeliselt võrgutava pilgu jaoks kanna silmalao sisemisele servale. Ei määrdu ja on oftalmoloogiliselt testitud, ideaalne silmapliiats ka kõige tundlikumale silmale.
Karaja Color Emotion Lauvärvide Komplekt Helendava ja elava efekti loovad kolmemõõtmelised värvid. Komplekt, millesse kuuluvad peened ja siidised lauvärvid matis, pärlitaolises, satiinises ja kreemjas variandis. Need on kombineeritud erinevate komplektidena, luues ahvatlevaid värvimänge.
Karaja Cover Excel Korrektor Katab kotid silmade all, düskroomia, varjud, täpid ja pisidefektid nahal täiesti loomulikul viisil. Lihtne peale kanda ja segada, ühtlustab naha ja püsib nahal kogu päeva maha kulumata. Toon ei muutu ja kinnitub paari sekundiga, garanteerides erakordse püsivuse igasugustes ilmastikutingimustes. Suurepärane ja tõhus korrektuur ning erakordselt sügav niisutamine, mis muudab korrektori sobilikuks ka kõige õrnematele nahatüüpidele. Kõrge E-vitamiini, sojaõli- ja saialillesisaldus turgutab ja kaitseb silmaümbrust, luues loomulikult värske ja kirka jume. Dermatoloogiliselt testitud.
Karaja Plaisir Siidine Tolmpuuder Uskumatult peen puude, mis liugleb üle teienaha nagu siid, ühildudes teie loomulikunahatooniga jooni jätmata, saavutadesloomuliku ja veatu lõpptulemuse. Saadaval matina ja pärljana Dermatoloogiliselt testitud MATT Neelab ja vähendab liigset läiget,garanteerides teie jumestuse püsimise kogupäeva jooksul. Selle õrn koostis, mida on rikastatud väärtuslike pehmendavate ainete ja polümeerkuulidega, elavdab ja ühtlustab teie jumet, samal ajal võimendades teie naha loomulikku tooni. Sisaldab ginkgo biloba ja humalaekstrakte. PÄRL Neelab liigse läike, virgutades õrnalt teie jumet. Püsiv kirkus tänu tuhandetele väikestele säravatele tähekestele. Kõikidele nahatüüpidele
Karaja Cream Velvet Peitekreem Rikkalik ja kreemine koostis hellitab teie nahka pehmelt jaühtlaselt, et minimeerida väsimuse märke ja varjata pisidefekte, paistetusi ja tumedaid rõngaid silmade all üllatavalt loomuliku välimuse saavutamiseks. Tänu selle eksklusiivsele apelsiniflavonoididel põhinevale segule stimuleerib ja parandab see teie naha mikrovereringet vaimustavalt värske ja noorendatud jume saamiseks. Cream Velvet on Karaja uus korrektor, mis ühendab vaid ühes tootes pehme kreemi täiusliku ja sametiselt ühtlase katvuse särava ja loomuliku lõpptulemusega. Selle õrn, pehme ja elastne konsistents püsib kogu päeva, garanteerides maksimaalse mugavuse ja kaitse. Kahte tooni saab omavahel segada, et luua ainulaadne värv ja paremini teha jume korrektuuri. Kõrgetasemeline hari garanteerib täiusliku pealekandmise. Kõikidele nahatüüpidele Kliiniliselt testitud Roosa elavdab väsinud jumet. Seda kasutatakse hallikatel nahatoonidel. Kollane (lillat täiendav) vähendab silmakoobaste lillakat värvust ja elavdab tumedaid laike. Oranž (sinist täiendav) pehmendab silmakoobaste sinakaid toone. Peidab ideaalselt siniseid ebatasasusi oliivivärvi või päevitunud jumel, kuna see ei muuda nahka halliks. Lilla (kollast täiendav) neutraliseerib kollaseid täppe ja elavdab päikesest tingitud pruune laike nahal. Roheline (punast täiendav) korrigeerib aknest, kuperroosast ja põletusest tingitud punetust.
Karaja Touche Pastel Põsepuna Läbipaistev koostis, mis annab põskedele elava ja nooruslikult värske ilme. Pintsliga on selle pealekandmine ühtlane ja lihtne. Hajutub hästi.
Karaja Diamonds Lauvärvide Kolmene Komplekt Suurepärane katvus teeb sellest tootest professionaalse toote, mis püsib täiuslikult isegi väga kuumades või niisketes tingimustes. Saadaval külmades või mattides toonides OMADUSED Värv: intensiivne Kauapüsiv
Karaja Unicake Õlivaba Siidine Aluspuuder Selle mikroniseeritud puuder aitab luua loomuliku jume. Sulgkerge ja siidine puuder sulandub nahaga kokku, jättes selle ühtlaseks ja täiuslikult veatuks. Rikastatud rasu neelava ainega ühtlustab see nahatooni ja -tekstuuri ning annab kogu päeva püsiva ja loomuliku mati lõpptulemuse. Mikroskoopilised valgust peegeldavad pigmendid muudavad naha kirkaks ja sädelevaks. KAUAPÜSIV ALUSPUUDER Seda on kerge peale kanda kergelt niisutatud svammiga. Katab pisidefektid ja jätab ühtlase, veatu tulemuse hommikust õhtuni. See kompakt- ja aluspuuder ei vaja näopuudri lisakihti, kuna selle eriline õlivaba koostist on rikastatud mineraalsete pehmendavate ainetega ja see jätab peene, ühtlase, sametise ja kauapüsiva kihi, mis laseb nahal hingata. MATT JA SÄRAV PRONKSPUUDER Puudrit kantakse tavalise kreemi peale või esimese kihina suure pintsliga. Annab veatu ja särava jume. ÜHTLUSTAV NÄOPUUDER Kantakse kuiva svammi või pintsliga aluskihi peale mati jume saamiseks ja pooride väljapaistmise vähendamiseks või viimase kihina liigse rasu neelamiseks ja vähendamiseks. Peene tekstuuri tõttu on see äärmiselt pehme ja nahal mugav. Sobib päeva jooksul jumestuse värskendamiseks ja eriti T-piirkonnale kohese mati tulemuse saavutamiseks. SOBIB NORMAALSELE JA RASUSELE NAHALE. KOMEDOONIDEVASTANE TEKSTUUR
Karaja Perfect Touch Primer Puuder - ja Kreemlauvärvidele Rõhutab puuder - ja kreemlauvärvide katvust. Perfet Touch Primer loob naha ja meigi vahele rasu imava barjääri, muutes lauvärvi peale kandmise lihtsamaks ning kindlustades selle terveks päevaks. Peidab väiksemad nahavead laugudel ning muudab silma säravamaks. Uuenduslik koostis peidab endas riisijahu, mis jätab naha pehmeks ja siidiseks, ning spetsiaalseid hüaluroonhappel põhinevaid aktiivosakesi, hoidmakskortsud silmadest eemal.
Karaja Perfect Nude Niisutav Huulepliiats Viimase põlvkonna kõrgtehnoloogiline valem, mis toidab, niisutab ja annab huultele sära. Enam kui 60% koostisosadest on õlid, mis on väga kasulikud nahale ja tekitavad niisutava tõkke, kaitsmaks huuli väliste agressiivsete mõjude eest: Pliiats, mis toonitab huulte kuju loomulikult. Ideaalne neile, kellel kipuvad huuled pragunema ja lõhenema.
Karaja Perfect Huulepliiats Kauapüsivat ja sujuvalt pealekanduvat pliiatsit saab hajutada sellele lisatud spetsiaalse harjaga OMADUSED Rikkalik värvivalik Suurepärane katvus Ühtlane Ei kuivata huuli, võib katta ka kogu huule, mis tagab huulepulga pikemaajalise püsivuse. Lisaks Sisaldab E-vitamiini 25% vahakoostisest sisaldab nahka pehmendavat õli, mis seob niiskust.
TOPLINER MATT SILMALAINER Lihtne ja praktiline lainer ripsmete tihendamiseks ja silma välisjoone joonistamiseks, kasutades selleks vedelikku kastetud pintslit. Püsiv kogu päeva, ei haju laiali. OMADUSED Intensiivne värv Matt Hea katvus ja kauapüsivus JUMESTUSSOOVITUSED Spetsiaalne pintsel võimaldab teil joonistada eriti peenikese joone, mis sulab ripsmetega ühte, lastes ripsmetel paista tihedamatena.
Karaja Turbo Liner, Veekindel Silmalainer Veekindel silmalainer, mis on imeliselt kauapüsiv. Kuivab kiirelt. Ei määri ega lähe laiali isegi mitte ekstreemsetes tingimustes, näiteks palavas ja niiskes kliimas. Ideaalne pruudimeigiks. Uue generatsiooni pintsel Tänu painduvale ning peenikesele otsale on võimalik isikupärastada välimust vastavaltsoovile: vali kas peenelt viimistletud jooned, julged kontuurid või hüpnotiseeriv efekt, võrgutamaks seda erilist inimest! 100% garanteeritud tulemus Oftalmoloogiliselt testitud. Sobib tundlikele silmadele ning läätsekandjatele. Raputa korralikult enne kasutamist.
Karaja Glitter Chic Silmapliiats Üliõhuke ja pehme silmapliiats, mida on lihtne peale kanda ja hajutada. Pliiatsiga saavutate sädeluse ja pärlite kaskaadi. Sisaldab sädeluspolümeere, millega luuakse väga särav pärliefektiga värvijoon. OMADUSED Kerge pealekanda Pehme Särav läige Suur pärlite ja sädeluse sisaldus LISAKS Sisaldab antioksüdanti E-vitamiin Ei sisalda loomseid koostisosi
JET BLACK Silmalainer - intensiivne, kauapüsiv Silmalainer, mis pakub silmakontuuri joonistades graafilist täiust, täpse mugava pintsliga, kergete kiirete joonte jaoks. Intensiivne must, hea katvus, kauapüsiv ja määrdumatu. Parima tulemuse saavutamiseks püüa pintsliotsa mitte püstises asendis hoida.
Karaja Smoky Kajal Silmapliiats See sametine pliiats pakub eriti intensiivset värvi ja kõrget tulemuslikkust ning on ideaalne suitsuse silmameigi puhul. Teda on hea pehme peale kanda, saab kiirelt hajutada ja tulemuseks on eriti kauapüsiv meik. Optamoloogiliselt ja dermatoloogiliselt testitud. Sule kork kõvasti peale kasutamist.
Karaja Perfect Eye Liner Silmapliiats Puidust, ülipehme silmapliiats aplikaatoriga Tänu uuenduslikule tehnoloogiale on toote tekstuuris suurem kogus pigmenti ja see võimaldab erakordselt ühtlast pealekandmist. Pliiatsi koostisel on kõrge soojustaluvus, hea katvus, seda on erakordselt mugav kasutada ning pehme ja lihtne peale kanda.
COAL BLACK KAJAL SILMAPLIIATS Parimad puhtad pigmendid, süsimust Kajali silmapliiats piiritleb silmi rikkaliku värviga ning siidise ja ühtlase lõpptulemusega. Pliiats on ületamatu silma siseääre raamimisel Värv kandub silmale väiksemagi puudutusega. See tõeline Kohli silmapliiats pakub teile suurepärast ja püsivat katvust vaid ühe joonega, kandke seda kas kuivale või niiskele nahale. OMADUSED Ühtlane ja kreemine koostis LISAKS Ei sisalda loomseid koostisosi. Mineraalõlivaba
Karaja Eye Fly, Pehme Kauapüsiv Silmapliiats Ideaalne silmade raamimiseks ja ilmestamiseks; automaatne, pehme, kreemjas silmalainer intensiivse, kauapüsiva ja veekindla värviga. Dermatoloogiliselt testitud
Karaja Sweet Elixir Mahuline Huuleläige Täidlased ja vastupandamatud huuled tänu katvale kreemjale läikele, mis sisaldab maagilist tsitruste lõhna ja magusat intiimset maitset. Niisutab sinu huuli. Kliinilised katsetused näitasid, et selle toote kaks korda päevas pealekandmine kuu aja jooksul stimuleerib dermas efektiivselt kollageeni ja elastiini tootmist ning kahekordistab hüaluroonhappe sünteesi, parandades märgatavalt huulte kuju. Modelleerib ja täiustab huulte struktuuri, suurendades nende mahtu, kumerust, pehmust ja niiskussisaldust. Selle tõestatud vananemisvastane mõju imiteerib hüaluroonhappe süstide efekti tänu taimsete ekstraktide segule (portulac pilosa + E vitamiin) ja patenteeritud viimase põlvkonna aktiivainele (Volulip®).
Karaja Lip Stay Matt Huulevärv On kerge ja mugav kui huuleläige, katab kui huulepulk, Ei kleepu, ei kuivata huuli. Lip Stay püsib tunde ning annab sulle suurepärase, intensiivse ja suursuguse naeratuse. Uue generatsiooni patenteeritud tehnoloogia (HPP'd esiletõstvad pigmendid) selge, intensiivse ja mati efekti jaoks. Niisutavate ja kaitsvate elementide kokteil, mis põhineb e-vitamiinil,riisitärklisel ja looduslikul kookosderivaadil.
Karaja Lip Studio Huulepulk Pintsliga Sametiselt pehme koostis ja intensiivne täielik katvus kõigest ühe pintslitõmbega. Saavutamaks täiusliku tasakaalu püsivuse ja mugavuse vahel, kujundasime Lip Studio, mis ühendab endas kauapüsiva tekstuuri ning pehmendavad ja kaitsvad koostisosad - aprikoosiõli ja viigimarjaekstrakti. Huulevärviga tuleb kaasa pintsel, mis aitab sul joonida huulekontuuri ning kujundada huuled äärmusliku täpsusega ning ilma igasuguse laialivalgumiseta. MEIGI TULEMUS: lopsakad sensuaalsed huuled, mis ei jää märkamata. Sule kaas pärast kasutamist.
Karaja Crystal Gloss Huuleläige Täielik kirkus ja volüümiefekt loomulike, fantastiliselt pehmete ja ülisäravate huulte saamiseks. Ülipehme tekstuur. Vedel huuleläige, mis võimaldab teil huule tooni intensiivistada. Huuleläiget on lihtne peale kanda jaluua säravad huuled. OMADUSED Ülisärav visuaalne efekt NB! Õhukesel huulel võib jääda raske!
Karaja Colour Mix Huulepliiats + Huuleläige Tõeline alternatiiv huulepulgale, mis tänu huulepliiatsile garanteerib hea katvuse ja püsivuse ning huuleläige annab pehmuse ja sära. Põhikoostisesse kuulub kahte tüüpi vaha, mis annab tootele „määrimisvastase" toime . Lisaks on niisutav jätmata rasvast muljet. Põhikoostis, milles on rasva-/õlikomponent täpselt välja mõõdetud ning kasutatud suuremat hulka pigmenti, tagab pliiatsile kauapüsiva värvi. Lõpptoode on mikrobioloogiliselt puhas. OMADUSED Pehmendav ja mahe Hea katvusega SÄRALÄIGE TOODE Värvilisi pärlikesi ja mikrobriljante täis läbipaistevhuuleläige OMADUSED Ülisärav ja naturaalne koostis
TOUCHE puuderlauvärv Eriliselt kerge siidise tekstuuriga puuderlauvärv. Haakub nahaga väga hästi. Püsib kaua. Selle sametise lauvärvi pehme kreemjas koostis tähendab, et ta on naha vastu õrn. Tagab suurepärase sulandumise nahaga ja veatu hajutamise. Garanteerib kauapüsiva ja täpse meigi.
ROUGE COMFORT KREEMJAS, PEITEOMADUSTEGA ÜLIMUGAV Karaja HUULEPULK Eriline huulepulk, mis ühendab endasrikkaliku kreemja värvi huulepalsami toitvate omadustega. Sisaldab päiksefiltreid UVB kaitsega, A- , C-, E-vitamiine, oliiviõli, jojobaõlist valmistatud vananemisevastast aktiivset koostisosa ning argaaniõli. Lisaks on tal pehmendav ja niisutav toime, tagamaks pehmed, täidlased, täiuslikud huuled.
Karaja Rouge Mat Huulepulk TOODE Matt huulepulk uuendusliku koostisega, mis loob ebatavaliselt heleda ja kompaktse kihi. Justkui väga õrn „puuderhuulepulk“, ei kuivata huuli. OMADUSED Värv: intensiivne Hea püsivus näimata raskena Matt tulemus Suurepärane katvus Püsib 6 tundi!
Karaja Rouge Cream Huulepulk Kaunis ja volüümikas huulepulk, mis annab teie huultele pehmust ja läiget, tuues neid esile sensuaalsete toonidega. Ideaalne kasutada kuivade huulte puhul. Püsib 6 tundi!
Karaja Nail Paint Long Lasting, Kauapüsiv Küünelakk Klassikaline, särav, hästi kattev ja kauapüsiv küünelakk. Suurepärane haakuvus, veekindel ja kulumiskindel. OMADUSED Särav läige Kauapüsiv KASUTUSJUHEND Küünelakk tuleb kanda kuivadele ja puhastele küüntele. Püsivuse parandamiseks ei soovita me enne laki küüntele kandmist kasutada niisutajaid või muid rasvaseid/õliseid tooteid, sealhulgas ka lahusteid
Karaja Lip Repair Huulepalsam Selle rikkalik hellitav koostis liugleb õrnalt üle teie huulte, et neid kaitsta ja lasta neil paista noortena. Kohene kergendus ärritunud ja pragunenud huultele tänu „Huulte uuendamissegule" koos tihendava ja niisutava toimega. Tõhus kaitse kuivade huulte vastu igasugustes ilmastikuoludes. Sisaldab E-vitamiini, tseramiide ja võiseemnikuõli. Võib kasutada ka huulepulga alla (lase kuivada).
Karaja Perfective Eye Shadow Primer, Lauvärvi Alusvärv Valmistad silmalaud lauvärvi pealekandmiseks ette ilma suurema pingutuseta, täites jooned, poorid ja pisidefektid. Aitab ära hoida silmameigi määrimist, viirutumist või hajumist. Parandab kogu päeva nahal püsiva pulberlauvärvi tooni intensiivsust. Kerge tekstuuriga ja värvitu. Säilitab värvide õige tooni. Tänu taimsetele derivaatidele niisutab ja kaitseb „SepiliftTM“ teie nahka vabade radikaalide eest ja edendab kollageeni sünteesi, seega vähendades ja ennetades kortsude ja miimikajoonte tekkimist. KASUTAMISEKS Kandke Perfective Eye shadow Primer silmale enne lauvärvi. Kandke õhuke kiht ja laske sel mõni hetk kuivada. Kui kannate peale ka aluskreemi, peaksite esmalt kandma nahale alusvärvi ja seejärel jätkama tavapärase jumestuse tegemist. Pärast kasutamist sulgege kork tihedalt.
Karaja Stop Line Huulepliiats Kõrgetehnoloogiline uue ajastu koostis üliprofessionaalseks kasutamiseks 3-l eesmärgil: Täitev, mitte valguv ja piirav efekt. Vananemisvastane. Tõkestav efekt - Kauapüsiv Kandub huulele täpselt ja õrnalt liueldes – ka kontuurjoone puhul. Arendatud spetsiaalselt valitud koostisosadest garanteerimaks huulepulga erakordset ja veenvat püsivust. Kaitseb laialivalgumise eest. KUJUNDAB HUULE MAHTU Sisaldab palju erinaivaid kuivatatud taimede osi, mis tagavad täitva tulemuse. Kokkupuutel nahaga tekib paisutav efekt, siludes huulejoont täiuslikult ning andes huulele mahu. Tulemus: Täidlased, ahvatlevad ja võrgutavad huuled. VANANEMISVASTANE TOIME. Hyaluronic Acid ja Ceramide 3 uuendab ja kaitseb rakuühendeid, et huuled oleksid tervemad. Värvitu pliiats on soovitatav kasutada huuleläikega, kuna see moodustab nähtamatu tõkke ja sobib iga värviga.
Karaja Karaja Fluid & Fix Huulevedelik Revolutsiooniline huulevedelik, mis ühendab endas lihtsa pealekandmise ja kauapüsiva värvi. Värv ühildub nahaga õrnalt, moodustades õhukese elastse kihi, mis järgib huulte liikumist ilma pragunemata. Selle koostis on tasakaal kauapüsiva ja pehmendava toime vahel, seda tänu lipiididele, sealhulgas mesilasvahale, lenduvatele silikoonidele ja kattekihti loovate koostisosadele. OMADUSED Kauapüsiv SOOVITUS: Kanna peale pintsliga, kasuta huulepliiatsit. AKTIIVAINED E-vitamiin ja päikesekaitse aitavad ennetadahuulte vananemist ja kaitsevad neidilmastikuolude eest. Kurgirohuõli muudab huuled äärmiselt pehmeks. P.S. Kuna tegemist on erilise seguga, siis võib lahusti pakendis kergelt eralduda: sel juhul aitab lihtsalt toote raputamine. See on lenduvaid koostisosi sisaldav toode, seega on soovitav seda hoida kuivas ja jahedas kohas, eemal soojusallikatest. Ei soovita allergikutele!
Karaja Skyline Vedel Silmalainer Kerge peale kanda ja maksimaalne mugavus. Kerge peale kanda ja kiirelt kuivav. Alati garanteeritud täiuslik tulemus. Ei tilgu. Ei leki. Uue ajasti kõrgtehnoloogiline koostis parimaks tulemuseks. Skyline silmalaineri geel koosneb ülipuhastest värvipigmentidest.
|
OSCAR-2019
|
||
Ishiguro sattus mulle esmakordselt kätte siis, kui avastasin, et jaapani raamatud meeldivad mulle oluliselt rohkem kui jaapani filmid. Nagu ükskõik, millised raamatud vs filmid siis, aga aasia omad kohe eriti (ilmselgelt on kogu aasia ühte patta panemine äärmiselt arukas tegu muidugi). Igatahes selgus siis, et Ishiguro on vaid päritolult jaapanlane, tegelikult aga Briti Kuningriigi alam ja Jaapanit tema teostest leida ei pruugigi. Minu esimene raamat temalt oli "Ära lase mul minna", mis räägib maailmast, kus internaatkoolides kasvatatakse kloone, keda hiljem organidoonorluseks pruukida. "Maetud hiiglane" viib meid aga hoopiski haldjate ja draakonite maailma, kus toimetavad ringi rüütlid ja mungad ning kuningas Arthur on alles eilne päev. Ehk siis kaks väga erinevat maailma ühe autori teostes.
Lugesin, et autorit on selle raamatu puhul süüdistatud selles, et ta loob fantaasiamaailma ainult selleks, et edasi anda oma üldisemat ideed mälust ja selle olulisusest. Ma ei ole küll fantaasiakirjanduse püsilugeja, aga kas see on siis kuidagi miinuseks, kui lihtsalt ei iluleta loodud maailma ümber, vaid püütakse sellega ka mingit mõtet edasi anda? Ilmselt sõltub vaatenurgast, Tolkieni lugudel on mu hinnangul ka laiem tähendus, kui lihtsalt seiklus. Ishiguro puhul on häda ilmselt selles, et Tolkieni-vaimus seiklust siin iseenesest pole. "Tundub, nagu liiguks kogu maailm kahe vanainimese sammude tempos" - nii on kirjas raamatu tagakaanel. Eks otsustage ise, ajab see teile hirmu nahka, või mitte. Minu jaoks oli raamat põnev. Goodreadsis leidub palju neidki, kelle jaoks polnud.
Kogu see arhailine kõnepruuk, kõhedust tekitavad paigad, müstilised tegelased ja pidev udu moodustasid minu jaoks huvitava tausta, mille mõttest ma lootsin raamatu lõpuks selgust saada. Mälu on iseenesest intrigeeriv teema, autor muudab selle oma looga konkreetseks - kas mäletamine külvab eelkõige teineteisemõistmist või vihavaenu? Kes ja miks panid raamatumaailmale unustamise needuse - või on see üldse needus? Kuigi raamat räägib hoopis varasemast ajast, tekkis mul lugedes päris mitu korda paralleel Teise maailmasõjaga - kas ajaloo kordumise taga pole samuti mälu ja see, et vana vaen ei unune?
Samas üksikisiku tasandil on mälu kaotamine üldjuhul siiski tragöödia. Hiljuti lugesin ka seda Alzheimerist kirjutatud raamatut. Siinses loos tekkisid seosed dementsete paranoiahoogude ja kuninglike sõdurite ning külaelanike asjatu vägivallaga - kui täpselt ei mäleta, on alusetud kahtlused kerged tekkima. Ka Ishiguro toob mängu armastuse (Lisa Genova "Alice"-is leiab samuti, et sõltumatu eluarmastus jääb alati alles), leides, et tõeline armastus suudaks ehk kahtlustest üle olla - kui südames tunned, et armastad, ei ole seal ruumi kahtlusteks, et äkki ma lihtsalt ei mäleta, milline lurjus teine olla võis. Raamatu lõpp jätab selle võimaluse lahtiseks. Ma usun, et ilmselt see nii ongi - isegi kui me hinges usume, et on armastus, ei jäta kahtlused meid kunagi maha (isegi siis, kui mälu alles on, sest mälu petab meid niikuinii alati). Inimene on loodud aga seda valelikku mälu usaldama ega suuda jääda rahule enne, kui "tõe" teada saab. Meenus, et olen lugenud sellist raamatut nagu Elina Hirvonen "Et tema mäletaks sedasama" - paradoksaalne, et ma ei mäleta, millest see raamat rääkis...Igatahes soovivad ka Ishiguro "Maetud hiiglase" tegelased mäletada, aga isegi kui me mäletame, ei mäleta me iialgi teisega sedasama.
Mulle meeldis selle raamatu puhul, kuidas autor tegeleb mälu teemaga mõlemal tasandil - nii üksikisiku- kui ka ühiskonna vaatepunktist. Põhimõtteliselt saaks toreda graafiku teha ühe ja teise plussidest ning miinustest, maaliline jutustus sinna juurde - mu meelest meeldiv lugemine.
P.S. Avastasin just, et ei pannudki tekstianalüüsiga vist väga mööda, autor on oma raamatu kohta öelnud nii: "Ta tunnistas, et on ammu tahtnud kirjutada sellest, kuidas ühiskonnad mäletavad ja unustavad ning kui erinev on see sellest, kuidas üksikisikud ebamugavate mälestustega tegelevad."
Lugesin viimati noore Soome kirjaniku Riikka Pulkkise esikteost "Piir", mille autor kirjutas 26-aastaselt ning mille kaanel öeldakse: "Teose ilmumise järel on üha uuesti küsitud, kuidas üks noor naine on osanud mõelda ennast nii erinevate inimeste kehasse, kust võtab ta kogemuse, et neid mõista?" Ilmselt mõni inimene lihtsalt on loomu poolest "uskumatult elutark" (fraas samuti kaanelt). Mulle see raamat meeldis, oli hästi kirjutatud, huvitav, tegeles oluliste teemadega, päris vau-efekti polnud, aga see tekib enamasti vaid siis, kui mul teosega mingi isiklik side on, selle puudumises autorit ju süüdistada ei saa. Enamasti sirvin ka arvustusi. Goodreadsis on vist see süsteem, et ettepoole satuvad need arvustused, millele on rohkem reageeringuid ja sageli reageerivad inimesed pigem negatiivsele. Igatahes jäi mulle silma hunnik kuni paaritärnilisi soomekeelseid arvustusi, ühest lugesin, et "seesugune surmaiha kõigil tegelastel pole väga normaalne". Tolles arvustuses oli muudki (minu jaoks) imelikku, kuid meelde jäi just see.
Raamatus ei taha kõik tegelased end heast peast maha tappa. Ühe aastatepikkune abikaasa on Alzheimerisse kuhtumas ning soovib, et naine talle lõpu peale teeks, teine on teismeline, keda kasutab ära vanem mees. Surmaiha kui sellise üle imestamist kohtasin esimest korda ülikooli psühholoogialoengus, kui meile räägiti Freudist ja tema poolt mainitud elutahte ja surmaiha omavahelisest võitlusest ning õppejõud väitis ausalt, et tema küll aru ei saa, misasi see surmaiha on, mida Freud silmas peab. Ma ikka tõesti imestasin, mina enda arust küll sain.
On ju inimesi, keda vältimatult tõmbab elu tumedam pool, võimalus hukka saada, mäng selle võimaluse piirimail. Enamasti on need karismaatilised, tundlikud, kunstnikuhinged, sageli nad jõuavadki enneaegselt teispoolsusse, tihti otseselt või kaudselt enda käe läbi. Teiselt poolt on surmaiha omane paljudele teismelistele, kes selle mõttega mängivad, sageli mitte soovist just surra, sageli ka soovist saada tähelepanu, kaastunnet vms. Kes ei oleks mõelnud, et "tapan ennast ära, vot siis nad märkavad mind, nutavad mu haual!" - või ei ole? Kättemaksuks raibetele, kes sust muidu ei hooli? Ega keegi niimoodi mõelnu tagantjärele vist julge küll ristikest teha sinna psühholoogi ukse taga kätte jagatavasse küsimustikku, kus küsitakse ega teil pole suitsidaalseid mõtteid olnud või äkki ehk isegi olete katsetanud? Äkki panevad siis kohe luku taha, selle lapsepõlve "süütu mängu" pärast?
Minu jaoks palju üllatavamad on inimesed, kes surma ja sellega kokkupuutumist iga hinna eest väldivad. Mul oli üks tuttav, kellel varajane kurb kogemus lähedase lahkumisega ning kes saadud trauma tõttu ei käinud iialgi ühelgi matusel ning elas kogu elu kõikvõimalikke ohte vältides ("Suits ja viin tapavad! Pime tänav varjab mõrtsukaid!"). Alati imestasin, et milleks pidada säärast mõttetut võitlust? Surm saab ju su lõpuks ikkagi kätte.
Et surmaiha pole normaalne? No palun, defineerige "normaalne"! Ma sain teismelisena päris tihti kuulda, kuidas muusika, mida kuulan, pole normaalne, filmid, mis mulle meeldivad, ei meeldi ühelegi normaalsele inimesele, et see, kuidas ma käitun, pole omane normaalsele. Eks ma saan aru, et ühtpidi oli see kaitserefleks - normaalsetel on elus kindlasti lihtsam, teisalt toona pidasin seda vanemate enda näo kaitsmiseks - peaasi, et sa meile häbi ei teeks, ole ometi normaalne! Mingit efekti sel ütlusel ju niikuinii pole, ma ei mõelnud, et "oh, kui õudne, peaks ikka püüdma normaalne olla!".
Raamatus on sarnane normaalsusele rõhuv tegelane haige abikaasaga naise õde ja teismelise ema. "Mis sul viga on, võta end kokku, räägi, panen sulle psühhiaatriaja!", selline tarmukas tegutseja-tüüp, kelle jaoks on probleemidele lahendused, pikemalt pole mõtet neid nämmutada. Kes pahandab suitsiidiku ja enesevigastaja peale: "Kuidas sa said midagi niisugust teha! Mul ei ole ju selle jama jaoks aega! Sa tekitad ainult probleeme! Kuidas sa ometi ei saa normaalne oldud?!" Teised inimesed ja nende mured on tüütud. Kuidas saab kellelgi olla midagi nii lolli nagu surmaiha? Maailmas on ju niipalju muud, mida teha!
Ma ei saa midagi teha, mulle meeldivad need teised, ebanormaalsed, surmaihalejad, probleemidega inimesed rohkem. Nojah, Courtney on ju ka öelnud, kuidas inimestele meeldib vaadata, kuidas teised ereda leegiga tuhaks põlevad...Ma loodan, et ma päris selline pole. Vaatasin Olev Remsu alkovastast filmi, kus ka äsjalahkunud Arvo Kukumägi intervjuu annab, mulle jubedalt Kuku vastused meeldivad, samas mõni teine võib öelda, et see kõik on puhta kibestumus. Eks see film oli ju ka vastuolusid täis. Näe, Chris Cornell (väidetavalt) tappis ka ennast eile ära. Ju siis olid ebanormaalsed inimesed, minu meelest lihtsalt inimesed, inimlikud, nõrkuses ja kahtlustes on seda inimlikkust kuidagi rohkem kui elurõõmus ja entusiasmis.
Ma nüüd reklaamin siin teise inimese postitust, aga mu meelest on see teema, millest Ebapärlikarp kirjutab, äärmiselt aktuaalseks muutunud.
Ühel päeval ohkas ema mulle tüdinult, kuidas ta ei saa enam rahus ühtki naisteajakirja lugeda (no võib-olla see polegi kõige halvem tagajärg, aga mingid madalad rõõmud peavad inimesel ju ikka olema), sest igal teisel leheküljel õpetab keegi teda sööma. Eriti napakad on nipid stiilis "näe välja nagu see või too staar", kuigi selge on, et sellisena välja nägemiseks on vaid üks kindel abinõu, nimelt Photoshop. Samamoodi olen ise tahtnud FB seinal kraaksatada, et kas pole mingit filtrit, mis eemaldaks mu seinalt kõik toidu ja trennipildid, aga karta on, et siis kaoks pea pool sisust. Normaalsete toidupiltide vastu polegi mul midagi, kole tihti viskab aga vahele mingeid sponsoreeritud terviseedendajate reklaame stiilis "patuvabad maiustused" jne. Toidust on saanud patt!
Rääkimata ortoreksiast, milleni see kõik välja võib viia, on inimesed lihtsalt niivõrd kaasa haaratud sellest tervislikkuse teemast. Mu ema on muide meditsiiniõde ja ka tema kogemus ütleb, et see teema on viimastel aastatel eriti hoogsalt ülesmäge rühkinud. Just tema näeb seda näilise kontrolli ihalemist, millest Ebapärlikarbi postituses ka juttu on - kui ma söön õigesti, siis ma ei jää haigeks ning elan õnnelikult igavesti. Selle "tõe" teadmine tõstab inimese muidugi ka teistest kõrgemale ning annab õiguse end paremaks pidada ja seda usku teistelegi kuulutada.
Nii kõrini on sellest, kui keegi tuleb arvustama seda, mida mina suhu panen! Kuidas me varem sõime kõik makarone ja jahukastet, aga nüüd tuleb keegi ütlema, et see pole mitte mingi toit. Jah, ilmselt on tänapäeval toitudes rohkem lisaaineid, kasutuid rasvu jne, kuid oma toidulaua eest vastutan ma siiski ise. Ma võin samuti silmi pööritada selle peale, kui keegi söödab oma lapsele pakkide viisi krõpse ja laseb liitrite viisi limonaadi peale juua, aga pole minu asi sekkuda. Ilmselt ei leidu tänapäeval enam kedagi, kes ei teaks, et selline toitumine pole parim valik, kuid ometi on see nende valik ja kes olen mina, et epistlit lugeda. Minu jaoks on piir kusagil seal, et ma võin üllatunult öelda - "teie lapsed joovad juba Coca-Colat?", aga kui ma saan vastuseks "nojah, natuke, nad ainult maitsevad, see ei tee midagi", siis ma ei hakka edasi suruma, et "kas te ikka teate, et seal sees on need ja need ained, kas te teate, mida need teie lapse organismiga teevad! Ma olen näinud videosid, kus piimahambad Coca-Colas lahustuvad!" See on mu meelest juba liig ning tekitaks vähemalt minus küll trotsi, mitte soovi ennast parandama hakata. Me kõik oleme ju täiskasvanud, ei pea teisi kasvatama. Oma lapsele erinevate toitude mõju selgitamine on teine asi. Teiste lauas pirtsutamine on aga lihtsalt ebaviisakas.
Ilmselgelt on elu nii hea ja probleemivaba, et saab tegeleda selliste pseudoteemadega. Ma ei ole see, mida ma söön. Minus on palju muid tahke, mille järgi mind hinnata kui see, mida ma oma seedekulglas kannan. Või noh, miks üldse kedagi mingite omaduste põhjal lahterdada. Selle viimasega seoses meenub L.-i jutt, kuidas üks alkoholisõltlasi nõustama õppiv neiu talle analüüsi püüdis teha. Et noh, Lible, miks sa jood? Sul peab olema kuskil mingi probleem, mingi sõlm, mis lahti harutada ja vot peale seda sa enam ei jooks. On sind ahistatud, on sul enesehinnanguga probleeme, vaevab sind miski? Lõpuks läksid peaaegu tülli, sest L. ei tahtnud olemasolevatesse lahtritesse mahtuda ja neiu ei suutnud seda aktsepteerida. Elus ei ole enamasti võimalik näha põhjus-tagajärg seost, ka toitumine pole selleks võluvitsaks, mis kõik probleemid lahendab.
Isegi raamatutega on viimasel ajal nõnda juhtunud, et mitte ükski loetutest pole eriliselt vaimustanud. Pole nagu arvustadagi osanud neid. Tulid ja läksid. Kohusetundest Goodreadsi ees üritan paar sõna kirja panna. Vahi, millise hala lajatasin siia tund aega tagasi, peale postituse valmis kirjutamist vaatasin (mitte et ma seda postitust tund aega kirjutanud oleks muidugi) üle ja mõtlesin, et no mida? Täitsa head raamatud olid ju peaaegu kõik! Ehk siis taaskord tõestus kirjutamise positiivsest mõjust.
Alessandro Baricco "Noor mõrsja" - Baricco on huvitav kirjanik, ma olen temalt 9 raamatut lugenud (enamik neist on sellised lühikesed, pigem novellid kui romaanid). Tema huvitavus seisneb selles, et iial ei tea, mida oodata. Kõik lood on stiililt, teemalt, ajastult väga erinevad. "Mr Gwyn" meeldis mulle tohutult, aga see "Noor mõrsja"...Kui vaadata Goodreadsi, siis näeb esimesena nelja itaaliakeelset ühetärni-arvustust, ma kahjuks itaalia keelt ei oska, aga ilmselt neile ka ei meeldinud. Ma panin kaks tärni, sest näiteks need hommikusöögikirjeldused olid tõeliselt isuäratavad...Aga muidu, mingid arusaamatud masturbatsioonistseenid, vihjed intsestile ja muu selline ajavad tekkinud isu kohe ära.
Céline Curiol "Suletud hääl" - mulle meeldis selle raamatu stiil, kuid ma ei osanud kuidagi sellele naisele kaasa elada, nii võõrad olid tema probleemid ja käitumine mulle. Mulle meeldib ka erinevaid rolle välja mõelda, aga mitte sellepärast, et ma enda elu üldse ei elaks. Ma ei tea, kas oli see lugu ehk posttraumaatilise stressi kirjeldus. Peategelane ei olnud mulle sümpaatne, loo lõpp oli etteaimatav klišee. Aga igav seda raamatut lugeda ei olnud.
Mareike Krüger "Minu isa tütar" - see raamat oli alguses päris vahva, aga vajus seejärel kuidagi ära. Mulle meeldis autori must huumor, kuid tundus, et lugu ei jõuagi kuhugi välja. No miks see käe-lugu üldse sisse oli toodud, kui seda edasi ei arendatudki? Samuti jäi segaseks naabritüdruku teema - justkui põnev tegelane, aga jäigi lihtsalt statistiks. Muidu selline armas raamat (kui mõned kohad välja jätta), aga üsna mittemidagiütlev.
Tanel Saimre "Minu Norra" - ei ole väga Norra, pigem ühe inimese lugu, kes juhtumisi Norras elab. Aga mulle täitsa meeldis. Algab tüüpilise noore tudengi eduloona, mida me selles sarjas juba mitmeid kordi näinud oleme, aga siis keerab ära. Nimelt selgub, et tubli humanitaarist antropoloogi keegi töömaailmas väga ei vaja. Mind üllatas inimese julgus seda olukorda ausalt kirjeldada ning see, kuidas ta alla ei andnud, vaid haaras kinni sellest, mida elu pakkus. Elu pakkus Norras tööd, mida meil siin ilmselt üldse ei leidu - nimelt nn töökaitsevoliniku oma, kes peab jälgima, et ükski ehitaja töökohal ohtu ei satuks. Meil naerdaks suure häälega sellise asja peale - mis mõttes turvalisus ennekõike, pole meil aega sellise jamaga tegeleda! Aga näe, heaoluriigis saavad humanitaarid sedaviisi tööle rakendatud! Nali naljaks, muhe lugemine oli, ei peagi olema kohutav tragöödia kui erialasele tööle ei saa ja oled elu jaoks ülekvalifitseeritud. Seosed enda isikliku elu ja kogemusega sel teemal muidugi ka...Positiivsust süstiv raamat ja seda mitte läägel moel. Muuseas, peategelane satub elama (ühte) maailma kõige ilgema kliimaga linna, kus pmst kogu aeg vihma sajab, mõjub hetkel kosutavalt.
Anna Sundberg "Ma armastasin terroristi" - see on raamat, kus pidevalt mõtled "no mida ometi?!"; "mismoodi?!"; "kas see naine on napakas?!" Ei saa öelda, et ma peale lugemist oskaksin öelda, mis teda ometi sellele teele tõukas, miks ta ometi ohumärke tähele ei pannud, kuidas ta ometi selle kõik välja kannatas. Anna on keskmisest jõukamast perest pärit kena tüdruk, kes ühel päeval kohtab tänaval moslemimeest, kes ta nö "ära pöörab". See sündmus jääbki raamatu kõige arusaamatumaks kohaks - oli see siis tõesti religioosne kogemus? Hüpnoos? Mingite juhuste kokkulangemine? Hilisemat suudab Anna epiloogis kokku võtta kui iseendalt vastutuse ära lükkamist - on ju lihtsam elada kui kõik on ette määratud. Anna imestab koolis koraanist kuuldes, et "kas pole imeline, et on olemas raamat, kus on Jumala sõna täpselt kirjas?" Ehk siis ta igatseb elu järele, millel on manuaal kaasas. Kuidas ta selle käigus igasuguse oma tahte ja vastutuse täielikult minetab, on mulle müstika, ega tal muidugi muud üle ei jäägi ning Anna on väga hea kohaneja. Nojah, häda teeme ämbrisse, mis seal ikka, ega siit burka alt väga ei näe ja palav on ka, aga noh, mis seal ikka, lastel on täiad peas, aga vaata kui elegantselt naabrinaine oma lastelt neid püüda oskab! See on kindlasti joon, mida minus grammigi pole - see suurema eesmärgi nimel vaikides kannatamine, ma olen kärsitu, mis mustus, täid ja ebamugavused! Ma ei laseks iialgi asjadel nii kaugele minna, ma ei suudaks sellistest "pisiasjadest" mitte välja teha. Mingi piirini on teistest sõltumine kindlasti mugav, aga seda just "mingi piirini", Anna valib täieliku "see no evil, hear no evil, speak no evil"-variandi. Kusjuures, ma saaks asjast kergemini aru, kui tegemist oleks olnud sügava armumisega, seda aga Anna loos ei olnud. Igatahes intrigeeriv lugemine.
Tiina Laanem "Pildilt kukkujad" - Eesti ajaloo murrangulised sündmused läbi erinevate inimeste isikliku traagika, kas see teema sai peale "Puhastust" popiks? Mulle kuidagi tundub, et päris mitu sarnast raamatut on mulle viimasel ajal kätte sattunud - Mart Sanderi lõbumaja-triloogia, Kai Aarelaiu "Linnade põletamine". "Pildilt kukkujad" tegeleb sama teemaga. Eraldi märkimist väärib kunstnikukutse ja selle mõju lahkamine romaanis. Kui muusa on su välja valinud, kuidas jääda talle truuks, kui elu seda ei soosi? Iseenesest huvitav raamat, aga ei eristu väga. "Vanemuine" peaks praegu mängima ka raamatu põhjal valminud lavastust.
Paavo Matsin "Gogoli disko" - raske on tunnistada, et sulle ei meeldi ja sa ei suuda lõpuni lugeda raamatut, mis on saanud Kulka aastapreemia + EL-i kirjandusauhinna. Aga no ausus ikka ennekõike. Olen loll, siis olen. Korüfeed kaanel kiidavad, Kender ütleb, et ei suuda valida selle ja Ruitlase "Vee peal" vahel. "Vee peal" oli väga hea raamat, aga "Gogoli disko" ei kõneta mind üldse. Algab isegi paljutõotavalt - mitte eriti kauge tulevik, Viljandi, taaselustatud Vene tsaaririik on alla neelanud Balti riigid, tsensuur on karm jne. Aga edasi tulevad mingid tüütud blatnoi-romantika mehed, biitlitevaimustus ja stiljaagad, kes ükski teisest ei eristu. Mulle tundub, et mul on mingi allergia sellise "süvavene-värgi" vastu. Kohe kui tegelastel on isanimi kirjas, annab mu aju mulle signaali, et tal hakkab nüüd igav. Mingi koolikirjanduse mõju? Liiga keerulised raamatud liiga varases eas? Eks ta segane raamat olnud, nendivad ka mõned teised arvustajad, aga siiski kiidetakse originaalset stiili. Mulle hakkas just stiil vastu. Raamat võib ju hea olla ja meisterlikult kirjutatud, kuid lihtsalt mitte minu maitse.
Kae, kui ammu pole siia kirjutanud. Mis te arvate, kui lõbus on minusugusel "hea-ilma-sõltlasel" seda jama taluda?! Paar asja valmistavad veel kergelt ärevust, mis minu puhul väljendub umbes selles, et ma käin ringi ja halan ning otsin tugevamat oksa. Teine pool minust irvitab samal ajal pihku ja ratsionaliseerib olukorda ega saa aru, mis sellel hädaldajal ometi viga on?! See kõik läheb mööda ju! Ei lähe - sel aastal suve ei tule, KÕIK on absoluutselt halvasti, igal rindel vähemalt natukenegi ja üleüldse, me kõik sureme hirmsasse surma ja ma vihkan kõike ja kõiki! Ela siis sellisega.
Tööl märkisin heldimusega, kuidas L. on ikka absoluutselt samast puust kui mina (ainult veidi kõvemast, ses mõttes, et mitte nii äärmustesse minev), aga ma saan aru, et kõige "täiskasvanuliku" ja "ambitsioonika" asemel tahaks ka tema lihtsalt voodis kommi süüa õlut juua. Kus on kõik need mehed, kes mingi uue trendika mees-staarblogija/kolumnisti sõnutsi koju tulles enne pool tundi autos rahunevad, sest tööl on pinge nii suur ja mees ometi teisiti elada ei saa? Elu on mind kokku viinud vaid endasuguste mugavate inimestega. Mitte, et nad mingid ludrid oleks olnud, eks, lihtsalt enda surnuks töötamine ja nui neljaks mammuti koju tassimine pole nagu kellegi eluideaal olnud.
Uus juhatuse esimees tekkis emafirmale, saatis ilusa kirja meile ja puha, üks kommenteeris, et "näe, hoolib", teine vastas - "oota, kuni ta meid ära näeb!". Nii hästi me endast arvamegi, kihistame nurgas välismaa-onude üle ja häbeneme ennast.
Käisin Mini emadepäevaüritusel. Tädid istusid ja arutasid "tulevikuperspektiive" ning kui vanalt on otstarbekas võõrkeeli õppida. Mulle tundusid kõik nii suured ja targad, vaatasin oma lapse esinemist ja näitasin talle eriti läägete kohtade juures keelt...Pärast põgenesime enne lõppu ära ja ma rääkisin, et see on oluline õppetund eluks - lase alati jalga enne seda kui algab kollektiivne koristus ja nõudepesu. Ahjaa, üks laps ütles mulle, et tema trennikaaslasel on samasugune pusa kui mul seljas oli. Ma ei arvanud, et see kooliüritusele sobimatu oleks olnud. Viimane kord käisin pusaga, kus peal alaealised suitsetajad (kuulsa fotograafi kuulus pilt, guugeldage ise, maiviitsi), siis ma isegi kahtlustasin, et on sobimatu. Nüüd loen, et Koit Toome oli Eurovisioonil vanim osaleja. Oot, mida?
Ahjaa, vestlesin lapsega seksist (ise käis välja selle teema, ei öelnud mina pühalikult, et "täna räägime lilledest ja liblikatest"). Tuli välja, et üldise anatoomia osa on ta juba endale selgeks teinud ("jajah, ma tean seda, iuuu"), nägu läks pikaks ainult selle lause juures, et "no ja nii põhimõtteliselt saabki laps ema kõhtu." Ma ise ka ei suutnud päris mitu aastat neid kahte asja omavahel kokku panna, huvitav.
|
OSCAR-2019
|
||
Algab, teadagi, jamast. Sellest, et kellelgi tuleb hiilgav idee: Lõuna-Eestis sünnib miskit. Et kaks hullu, Peeter Laurits ja Toomas Kalve nimeks, ajavad seal asja. Mine, koer, ja vaata, ja tee. Tee. Lipton.
Kuri tädi telefonis ütleb: ei, mina ei tea, kas siia, Kütioru Avatud Ateljeesse igasugused üldse ligi pääsevad, meil on praegu üks sakslane siin...
Kuid - Eesti on väike maa. Kõik tunnevad kõiki. Kõik head tunnevad kõiki häid. Malev Toom tunneb Peeter Lauritsat väga hästi.
Võrus mina magan. Malev juhib. Ärkan, kui keeratakse kurat teab kuhu. Kuid - ei maksa seepärast muretseda, sa oled Lõunas. Ütle vaid: tereh! ja sa oled oma, kuidagi ikka välja pääsed.
Tal on käes viin. Kaks. Just Võru Koduloomuuseumist Asfaltsafari näituse avamiselt tulnud ja rõõmus kut üts tsirk.
Kõige pullim on, et ta väidab, et teab mind, kes ma olen äsja paljaks pea ajanud. Mina teda tean juba sest ajast, kui oli DeStudio, siis nad edvistasid.
Marss. Marss. Õnneks mitte otse, vaid üle kõrvalasuva mäe. On mägi. On sakslanna Anke, kes paneb nagu noor põder üle künka, kuidas ta küll jaksab.
Alustanud mingist peenest kohast, kus on restoran, motell ja puha, jõuab lõpuks lobudikuni, mille seintest talvel korjatud oksad veel välja vahivad. Kütioru Avatud Ateljee.
On nii, et nad on välja mõelnud, et on olemas Lõuna ja kõik ülejäänu. Lõuna on koht, kus juuakse eetrit ja ei mõelda millelegi. Põhi - see on, tegelikult , Tallinn. Kus kõik on nii lipsustatud, pestud ja haisevad ainult olemuselt.
Väike peldik, ütleb Peeter Maria, Jork on vähemalt suur peldik, aga Tallinn, see pole üldse midagi. Kui ma Jorgis olin, mõtlesin, et ainult linna või maale. Linna Eestis ei ole.
Kade on. Mees räägib rahus, et tahtiski siia tulla, siia, kus on ilus, mägede, metsade, mändide vahele.
Kõva mees. Oleks mina nii kõva mees... Selleks peab olema väga vinge tegija, et Tallinnast kuskile Lõunasse ära põgeneda. Ise Tallinnast pärit ka veel.
Ei, seda ma küll ei mõelnud, ütleb Peeter Maria, jätab lause pooleli ja seletab: ma olen alati tahtnud elada kas linnas või siis päris metsas.Aga kui ma olin New Yorkis elanud, ei tundunud Tallinn enam linn, niisiis tulin metsa. Mõni aasta läks DeStudio tegemise peale, aga, see oli nagu hädavajalik, et metsa saada.
On ju internet, on mobiilid, ütleb Peeter Maria. Meil on moodne maailm, väga ja vägagi avarate kommunikatsioonivõimalustega. Aastat kümme tagasi, jah, pidid sa Tallinnas olema, et midagi teha, aga nüüd saab ju igalt poolt. Pilte, kõike saab arvutiga saata ja teha.
On sihuke katusealune, sara tüüpi. Peeter Maria paneb pudeli kirsiviina lauale. Tema naine Leelo räägib, et avatud ateljee tähendab, et kunstnik võib siia tulla ja tööd teha. Kui tahab ja kui on kunstnik. Või kirjanik. Või arst. Kui talle sobib, kui ta hakkama saab. Igaüht nagu võtta ei saa. Igaüks niikuinii ei tule, Lõuna ju.
Mingit fondi otseselt ei ole, ütleb juba maakeeles, et on inimesed, kes teavad seda kohta ja teevad ka midagi selle heaks.
See laud on minu tehtud, ütleb Peeter Maria sõber Andres. Mitte päris minu, vaid mina otsisin mehe, kes tegelikult tegi. Vana hea eesti komme, et ikka aidatakse sõpra, kui nähakse, et miskit pole nagu hea. Varem oli siin üsna kiivas laud.
Anke kuulab lugupidavalt matside keelt ja küsib, kas on tõsi, et eestlased on väga natsistlik rahvus.
Kõik kohalviibijad on rõõmuga nõus. Siis nõus, et see võib ju nii paista, aga tegelikult. Ankele peetakse pikk, pikk loeng Eesti ajaloost ja meie attituud I kujunemisest teiste rahvuste suhtes. Mina kirun eriti spetsiaalselt turiste.
Sääsed on ilged nagu igal pool. Neid on kohutavalt palju ja haukavad kohutavalt valusasti. Ehkki, mõne aasta eest olid hullemad, mingid Valgevene sääsed, kes võtsid kõigest, mis seljas läbi. Igal aastal, nagu räägivad karvakasvanud teadjamehed, ilmub tegelikult uus sääsetõug. Tegelikult polegi see aasta nii hull.
Peeter Maria ja tema naine Leelo hakkavad süüa tegema. Seltskond kolib tubaje. Ega see maja parem välja näe, kui sara oli, seest küll. Kaks arvutit ja hulk tundmatuid aparaate. Tõepoolest, sajandi lõpp ja moodne ajastu.
Kõik punt on muutunud kohutavalt viisakaks ja räägib omavahel inglise keeles, et Anke aru saaks. Anke täisnimi on Anke Mellin ja ta on ka fotograaf. Näitab oma raamatut. Kunst. Väga kunst.
Et tegemist on niiöelda ebatöise õhtuga - näitus avatud ja puha, siis midagi asjalikku ette võtma ei hakatagi. Peoks kisub.
Peeter Maria teeb kohutavalt hästi süüa. Või on see Leelo. Selline lihamögin, mingid puuviljad sees, riis, salat. Õudselt hea. Isu lausa häbeneb, sest veel tahaks.
Peeter Maria: oleneb päevast, mis ma siin teen. Mõni päev teen hommikust õhtuni pilte. Mõni päev kaevan maad. Mõni päev ei tee midagi.
Eks kord noores eas juhtunud nii, et Peeter Laurits pidanud pidu 1. mai hakul. Oli karm nõukogude aeg, tänavad kubisesid nuhkidest ja võõrvõimu teostajatest. Ja näinud üks nuhk, et ühe maja küljes lehvival punakangal on mingid rüvetamise jäljed. Süüdlaseks arvatud parajasti mööduv Peeter Laurits - et selline vastalise nägu peas. Viidud Peeter Laurits kinnimajja, hakatud ülestunnistust nõudma. Kurat, mõelnud Peeter Laurits, eks ole ju vihatud võõrvõimu sümboleid rüvetatud küll, aga seekord küll mina ei teinud. Võimurid, teadagi, ei uskunud. Panid Peeter Lauritsa nädalaks üksikkongi. Las mõtleb.
Peeter Lauritsal igav. Lugeda midagi ei ole. Hakanud kirjutama. Et kirjutusvahendeid ka ei antud - rüvetab veel Sakko I Vanzetti pastaka ära, siis kirjutanud peas novelli. Saanud hästi mõttetihe. Siis aga tulnud vabastamiskäsk ja Peeter Lauritsal novell peast nagu peoga pühitud.
Eks Võrumaal käi turiste, osa neist lätlased. Eriti talvel armastavad lätlased lähedalasuvatel suusanõlvadel käsi-jalgu küljest kukkuda. See aga pool häda: nimelt armastatakse turistidele Peeter Maria Lauritsa elukohta näidata, nagu oleks see mingi vaatamisväärsus. Siis, kui mäenõlval jälle kamp turiste jõllitab, võtab Peeter Maria Laurits binokli ja hakkab ise neid vahtima. Üle minuti polla võtnud, kui ära lähevad.
|
OSCAR-2019
|
||
Ratsionaalne oleks ju arvata, et kõik inimesed liidavad ostetud kaupade hinna ja saatekulu kokku ning siis võrdlevad erinevaid pakkumisi. Sa oleks üllatunud kui näeks kui vähesed seda teevad. Whartoni ülikooli turundusprofessor David Bell kinnitab, et tasuta kohaletoimetamine on inimeste jaoks kui maagilisele nupule vajutamine: 75-kroonise postikulu kokkuhoid paneb rohkem inimesi kaupa ostma kui toote enda hinnalt 100 krooni alla.
Põhjus võib leiduda selles, et saatekulud on üks miinuseid internetis shoppamise juures – kui tavapoest ostes maksan vaid toote hinna, siis internetist ostes pean saatekulud ka veel lisaks maksma, mis paljude jaoks tundub kui mõttetu lisakulu.
Mõned “kavalad” kaupmehed üritavad klienti tüngata, muutes oma kaupade hinnad odavamaks kui konkurentidel, aga siis küsivad räige postikulu (mida ei tehta teatavaks enne kui oled lõplikul lehel makse tegemiseks). Uuringud näitavad, et see on üks enim levinud põhjusi ostust loobumiseks (liiga suured postikulud). Kui sina oled üks selle taktika kasutajaid, siis parem mõtle ringi.
Igaüks tahab maksta võimalikult vähe mingi toote eest. Kui sinu toode ei ole unikaalne ja sa küsid kallimat hinda kui su konkurent, võib klient valida just konkureeriva pakkumise – kui muud asjad võrdsed, milleks maksta rohkem.
Pole olemas ühtset parimat lähenemist sellele, kõik oleneb tootest. Kallite ent kergete ehete ja raskete ehituskaupade puhul on kaupmehe jaoks saatekulud väga erinevad ning käiku lähevad erinevad strateegiad.
Kõige tähtsam on testida: jäta muud asjad võrdseks ning proovi natuke kallimat hinda ja tasuta kohaletoimetamist ning odavamat hinda ja tavalisi postikulusid. Vastuse leiad ainult testides (Google Optimizer on lisaks kõigele tasuta).
Kui Amazon esimest korda hakkas kasutama süsteemi, kus saatekulusid ei ole teatud hinnatasemest alates, siis nad enam tagasi ei läinud – see tõi nende jaoks väga häid tulemusi. Nad alustasid tasuta kauba toomise pakkumist alates $99, siis katsetasid $49 ja $25. Kui piir oli $49, ostis keskmine klient 3.31 asja, langetades selle $25ni, langes ka keskmine ostukogus 2.5ni. See näitab, et kõrgem ostupiir on parem kui madalam.
Nüüd on Amazon viinud asja ka uuele tasemele Amazon Prime teenusega – maksa $79 ja järgmised 12 kuud on kõik kauba kohaletoimetamised tasuta (ainult järgmisel päeval kätte saamise eest maksad natuke). Sellega Amazon ostab (kuigi klient maksab) endale kliendi lojaalsuse kogu aastaks ette. Lugesin ka just ühes blogis kommentaari, kus keegi kirjutas, et tal hakkab see 12-kuuline periood otsa saama ja pole väga palju tellinud.. peab nüüd kõvasti viimasel hetkel ostma, et see $79 dollariline investeering endale “tagasi toota”. Hmmm – toota endale tagasi investeering makstes Amazonile veel rohkem raha?:) Tundub, et Amazoni plaan on õnnestunud suurepäraselt. Keskmine inimene on eelkõige emotsionaalne ja alles siis ratsionaalne.
Üks minu klient lõi sarnase poliitika – kauba kohaletoimetamine on tasuta kui tellimuse summa on vähemalt $45 dollarit. Tema poes keskmine kaup maksab ca $30 dollarit. Ta lõi süsteemi, kus peale $30 toote lisamist ostukorvi veebileht teatab, et osta veel kaupu $15 eest ja kohaletoimetamine on tasuta! Samal ajal muidugi mugavalt näidatakse ostjale tooteid, mis maksavad just $15. Peale selle süsteemi rakendamist on keskmine ostutehing kasvanud $32lt dollarilt $46ni.
Ei taha olla tähenärija, kuid see siin muudab asja veidi segaseks. Muidu on siin kõik väga hea ning kasulikku teavet ja nippe palju. Seda enam, et oma veebileht alles loomisel.
Olles ise tellinud e-poodidest, siis mulle meeldib sõna TASUTA, kusjuures see on maagiline nupp. Aga kuna ma arvutan ja arvestan, siis lõpptulemusi vaatan kogukulu järgi. Tõesti keskmine inimene seda ei tee enamjaolt.
Tegime samuti alguses e-poe odavate hindadega, millele lisandus postikulu arvutatult paki eripära jägi. Toote lõpphind (toode tarnekulud) oli aga endiselt odavam kui konkurentidel. Siiski oli see suurim ostust loobumise põhjus. Sellest oli kahju kuna tegelikult tegime programmeerimise näol selle lahenduse loomiseks oluliselt rohkem tööd. Niisiis nüüd on meil ülilihtne lahendus ning tooted on soodsad ja tarnekulud ja tasuta ostu alampiir samuti konkurentidest soodsam. Meie saame seda endale lubada kuna meie lehte külastab äärmiselt palju inimesi. Tasuta saadame kauba koju kätte alates 1000.- ning kõik ostud alla selle on 49.- (valik siis kas koju kätte või postkontorisse on sama hinnaga) ning alati on võimalik meie lattu ka ise järele tulla.
See süsteem on inimestele oluliselt lihtsam. Kes viitsib üldse arvutada, et palju säästaksin nii või naa? Inimesed ostavad siis kui nad usuvad, et saavad kauba soodsalt kätte. Ja hea kaupmees ei peta seda usaldust vaid austab klienti. Klient on ju ikkagi kuningas, ka e-poes!
Ma arvan, et pikaajaliselt on mõtekas hoida transporti tasuta. Mida vähem ma ise pean tarbijana arvutama seda parem. Nagu poes ma näen letil lõpphinda, sama tahaks ma näha ka veebipoes. Mitte et valin korvi asju täis ja siis ei jõua lisanduvaid tasusid ära imestada.
Arvan, et siin mängib olulist rolli veebipoe sihtgrupp ja nende meelestatus ning harjumused. Kunagi USAs elades jäi silma, et paljud inimesed eeldavad, et internetist ostes postikulusid ei ole (tõenäoliselt suuresti tänu Amazonile).
Kui sa oled veebipood, kelle konkurent on turul väga oluline tegija ning kes pakub tasuta transporti, siis on sinul kui väiksemal ettevõttel väga raske ujuda vastuvoolu ning mitte pakkuda tasuta transporti.
Ainukese tõsiseltvõetava variandina näen ma, et selles näites väiksem firma peaks pakkuma mingit lisaväärtust, mida mujalt saada ei ole võimalik ja seega pole kliendil lihtsalt muud valikut kui maksta ka transpordikulude eest.
Hea näide on seesama Amazon – kui sinu veebipoe külastaja on varem midagi sealt tellinud ja see on talle tasuta koju toodud, siis eeldab ta ka sinu veebipoest ostes kaupa ilma transpordikuludeta kätte saata.
Kunagi juurutas Walmart USAs oma poodides poliitika, et kliendid võivad 3-e kuu jooksul kõiki poest ostetud tooteid tagasi viia (isegi kõvaks läinud saia) ja nad saavad kogu ostu raha tagasi – no questions asked.
Inimesed harjusid sellega nii ära, et sooritades oste teistest poodidest ja hiljem avastades, et seal nad oma esemeid tagastada ei saa otsustasid nad hääletada jalgadega ning sooritada järgmised ostud ainult Walmartist.
Arvan, et aja jooksul näeme postikulu küsimuses sarnast trendi – järjest rohkem tekib veebipoode, mis saadetiste kohaletoimetamise eest raha ei küsi.
Seda siiski mõistuse piires – inimesed ei ole rumalad ja nad saavad aru, et kui nad ostavad 5 dollari eest väga suurte mõõtmetega asja, siis lihtsalt ei saa muidu kui ka transpordi eest maksta.
Olen nõus, et väga hea meetod on minimaalse ostuhinna määratlemine, mille puhul kasvatab kaupmees oma käivet ja samal ajal tekitab kliendis suurema teenusega rahulolu tunde. Win-win situatsioon!
|
OSCAR-2019
|
||
Kui Jessica Valenti alustas oma pulmaplaanide tegemisega, oli tema kinnisideeks vältida seksistlikke traditsioone. Tal polnud aimugi kuivõrd ägedalt reageerivad sellele tema vanemad, sõbrad-feministid ja ajaveebnikud, kes nimetasid teda „ball-cutting cybersuccubus.“
Üks esimesi küsimusi, mis inimestel tekib peale sinu kihlumisteate saamist, on huvi, et kuidas mees ikka ettepaneku tegi. (Teine pole niivõrd küsimus, vaid haaratakse kiirelt mu vasak käsi, et vaadata briljanti, mida nad kujutlevad end sealt leidvat.)
Probleem on aga selles, et mul polegi mingit erilist lugu jutustada. Või vähemalt sellist lugu, nagu oodatakse. Ei olnud roosiõielehtedega ülepuistatud siidilinadega voodit, reisi Eiffeli torni, šampuseklaasi uputatud sõrmust. (veel …)
”Igas tunnis hukkub üks India naine tulesurmas, mehi hukkub tules poole vähem,” selgus meditsiini teadusajakirjas „Lancet medical journal” avaldatud uurimusest. Enam kui pooled neist naistest on vanuses 13 kuni 34 eluaastat ja paljud õnnetused tulenevad köögis toimunud õnnetustest, enesepõletamisest või kodusest vägivallast, mille põhjustajaks on tülid kaasavara küsimustes.
Uuringu tulemused näitavad India naiste kehva olukorda. Kuigi India põhiseadusega on tagatud sugude võrdõiguslikkus, jääb see paljudele kaugeks unelmaks, välja arvatud väga rikastele. (veel …)
India viimaste aastate tõusu üle on uhked ja õnnelikud kõik, kes seal elavad. Ka Indias elav vähemus: 140 miljonit India moslemit. India moslemid on uhked, et näevad kuidas nende riik on saanud maailmas üheks tehnoloogiliselt enamarenenud riigiks. Mõned moslemid on ka ise headel töökohtadel ja võivad rääkida oma edulugusid.
Kuid ikkagi häirib suuremat osa see, kuidas neid üritatakse marginaliseerida. Indias on levinud stereotüüp, et moslem on rahvuslane, kel on madal sotsiaalne ja majanduslik positsioon ning haridustase. (veel …)
Pärast kommunistlike valitsuste langemist Ida-Euroopas on kapitalism teinud võidukäiku kui alistamatu süsteem, mis toob majandusliku õitsengu ja demokraatia, kui süsteem, mis jääb valitsema kuni ajaloo lõpuni.
Ometi on praegune majanduskriis veennud ka kõige prominentsemaid vabaturu pooldajaid, et midagi on tõsiselt viltu. Kui tõtt rääkida, siis pole kapitalism siiani kohanenud mitmete ajalooliste jõududega, mis talle lõputult tüli tekitavad: demokraatia, heaolu ja (veel …)
Ramzan ei oska täpselt öelda kui vana ta on: umbes 23, arvab ta. Illegaalne Afganistani immigrant ei tähista sünnipäevi, vaid elab ühe päeva korraga valvatuna Kreeka radaritest.
Täna toome Teile lugemiseks keskkooliõpilase Kristina kirjelduse sellest, kuidas salaluure Eestis loomaõiguslasi kohtleb (lühem variant ilmus EPLs). Osa sellest võis näha ka Pealtnägija saates 7. jaanuaril 2009, kuid kestnud on “töö” juba mitu aastat. Kui KAPO kohtus minuga mõni aasta tagasi seepärast, et ma kuulusin Vasakparteisse, siis peale minu poliitilise tegevuse, küsis agent ka minu käest, mida ma tean Eesti loomaõiguslaste liikumisest. Kuna mul puudus igasugune (veel …)
Korporatiivsed jõud rüüstavad Riigikassat ja on lükanud meid majandussurutisse ning kaks peamist poliitilist parteid ei suuda neid ohjeldada. Demokraatlikust ja Vabariiklikust parteist on saanud vaid priviligeeritute ja jõukate moraalitud klubid, raha ja korporatiivsete huvide hoorad, massiivse relvatööstuste pantvangid ning nad on valetamises ja enesepetmises niivõrd vilunud, et ei oska enam tõde valedest eristada. (veel …)
CARACAS, 22. detsember (IPS) – Human Rights Watch’i raport Venezuela väidetavatest tagasilangustest inimõiguste valdkonnas, alates ajast, mil president 10 aastat tagasi ametisse asus, on 118 USA ja mitmete teiste riikide teadlase poolt tõsiselt kahtluse alla seatud. (veel …)
Kas Bushi administratsiooni saab pidada vastutavaks sõjakuritegude eest? Vastus peaks olema “jah”, juhul kui Senati Relvajõudude Komitee Uurimisrühma otsus kinnipeetute kohtlemise kohta USA vanglates üldse midagi tähendab. Kahe partei osalusel koostatud raportist, mille avaldasid 11. detsembril senaatorid Carl Levin ja John McCain, järeldub, et vangide piinamine ja väärkohtlemine oli otsene tulemus poliitikast, mille olid heaks kiitnud ja käiku lasknud praeguse administratsiooni kõrgemad ametiisikud, sealhulgas president George W. Bush, endine kaitseminister Donald Rumsfeld ning asepresident Dick Cheney endine juriidiline nõunik (ja praegune personaliülem) David Addington. (veel …)
Barack Obama äsjast võitu analüüsides meenus mulle, et viimane kord, kui võis näha Demokraatide sellist tohutut, rõhuva häälteenamusega saavutatud valimisvõitu, oli 1964. aastal, mil Lyndon Johnsoni valimine võimaldas talle mandaadi, mida ta kasutas Suure Ühiskonna loomiseks. Tol korral, 1964. aastal olid valimiste keskseks teemaks mustade rassilised edusammud, kuid nüüd, 2008. aastal, andsid valimistele hoo ameeriklaste hirmud ja ärevus omaenda majandusliku elujõulisuse pärast. Lähtudes antud erinevusest on suureks küsimuseks, millele mustad nüüd näkku vaatama peavad: kas nad loovutavad omaenda vajadused täieliku muutuse nimel, arvestades asjaolu, et nad on olnud viimase 30 aasta konservatiivse valitsuse poliitika tõttu kõige enam kahju saanud inimesed ning on lisaks ebaproportsionaalselt palju kannatanud käesoleva majanduskriisi tõttu. (veel …)
Posted by toimetus in diskrimineerimine, Euroopa, haridus, kodanikeühiskond, meeleavaldused, tõlkelood, töö.
Kõigepealt oli see Ateenas. Nüüd tuleb kontinendi illusioonidest vabanenud noorsugu tänavatele kõikjal Euroopas.
Paistab, et ühtne Euroopa on olemas. Kui Kreeka tudengid aevastavad või hingavad sisse sõõmu pisargaasi, siis tulevad noored inimesed tänavatele Prantsusmaal ning nüüd ka Rootsis. Eile viskasid maskides noored kaks süütepommi Ateenas asuvasse Prantsuse Instituuti. Aknad purunesid, kuid tõsisemaid kahjustusi hoone ei saanud. Seejärel kirjutasid noored spray-värvidega majaseinale kaks loosungit. Üks kõlas nii: “Säde Ateenas. Tulekahju Pariisis. Vastuhakk on algamas.” Teiselt võis lugeda: “Prantsusmaa, Kreeka, kõikjal ülestõus.”
See oli plaanitud ja jõuline katse seostada erinevaid protestiliikumisi. Seosed Kreeka ja Prantsusmaa protestide vahel – ning vähemal määral Rootsi rahutustega – võivad paista väga nõrgad, koguni olematud. Kuid televisiooni, interneti ja tekstisõnumite ajastul levivad sotsiaalsed ja poliitilised vaevused ning nende sümptomid niisama kiiresti kui gripp.
Ajal mil Euroopa ja kogu maailm pea ees sügavasse majanduslikku surutisse on langemas jälgitakse “Kreeka Sündroomi” – nagu üks Prantsuse ametnik seda nimetab – kogu Euroopa Liidus suure murega. Katse Euroopa Liidus piires aset leidvaid vastuseise politiseerida ja neid omavahel seostada võib osutuda ühe Kreeka eraldiseisva ja tugevalt vasakpoolse rühmituse juhuslikuks eneseväljenduseks. Kuid see juhib tähelepanu kolmes Euroopa Liidu riigis samaaaegselt toimuvate rahutustepuhangute sarnasustele – ja paljudele erinevustele.
Tuhanded noored kreeklased on peaaegu kaks nädalat osalenud ikka ja uuesti puhkevates tänavarahutustes. Nad protestivad kaootilise ja sageli korrumpeerunud sotsiaalse ja poliitilise süsteemi vastu ning seda riigis, mis kõigub siiamaani Euroopaliku “modernsuse” ja segaduses Balkanliku mineviku vahel. Selles mõttes võib neid tõesti ülestõusnuteks nimetada.
Tänavarahutused algasid suuresti “anarhistide” protestidega, pärast seda kui politsei oli tapnud 15 aastase poisi, kuid haarasid seejärel teisi vasaktiiva rühmitusi ja immigrante ning kohati paistis, et peaaegu kõiki 18-30 aastaseid Kreeka linnaelanikke. Protestijate väitel kuuluvad nad ohvriks toodud “600Euro” põlvkonda ning on igaveseks madala kuupalga eest töötama mõistetud. Sel nädalal tulid tänavatele kümned tuhanded Prantsusmaa lütseumitudengid, et protesteerida kavandatavate mõõdukate koolisüsteemi muutuste ja käputäie õpetejakohtade “loomuliku kadumise” vastu. Teisisõnu, nad osalesid tüüpilises kaasaegses Prantsuse revolutsioonis: konservatiivses vasaktiiva vastuhakus, mitte muutuse eest, vaid selle vastu. Lütseumitudengid pooldavad suuresti status quo säilitamist koolides, kuigi nad tunnistavad, et kohmakas Prantuse koolisüsteem neid hästi ei teeni.
Kuid rahutuste taga on veel kolm tegurit: sügav rahulolematus Prantsusmaa poliitilise süsteemiga, vaenulikkus kapitalismi ja “globalismi” vastu ning pidevalt kääriv rahutus Prantsusmaa vaestes, multikultuurilistes äärelinnades.
Malmös loopisid neljapäeval noored inimesed politseid kividega ning süütasid autosid ja prügikonteinereid. See paistis olevat suuresti kohalik, Islami kultuurikeskuse sulgemise vastu suunatud vastuhakk, milles osalesid rahulolematud immigrandid ja teise põlvkonna immigrandid ning millega ühinesid valged vasakpoolsed noored. Nagu Kreekas ja Prantsusmaal nii usuvad ka Rootsi võimud, et korratusi on õhutanud ja võimendanud tugevalt vasakpoolsed poliitilised jõud.
Kolmel maal aset leidnud sündmuste vahel võib olla vähe otseseid seoseid, kuid Euroopa Liidu riikide valitsuste mõtetes olid need seostatud juba enne eilset rünnakut Prantsuse Kultuuriinstituudile. Prantsusmaa President Nikolas Sarkozy andis sel nädalal oma haridusminister Xavier Darcos’ile käsu planeeritud lütseumisüsteemi reform edasi lükata ning seejärel otsustati sellest üldse loobuda. Millest see muutus? Suuresti Kreeka sündmuste tõttu, ütlevad Prantsuse ametiisikud. Eelmisel nädalavahetusel oli Elysee Palees tuline arutelu. Osa nõunikke ja ministerid tahtsid koolireformidega (mida oli juba suuresti leebemaks muudetud) edasi minna. Teine osa oli aga häiritud märkidest, et lütseumiprotestid, kuigi suhteliselt piiratud, on kontrolli alt väljumas.
Tudengite liidrid ei suuda enam oma vägesid juhtida, ütlesid nad. Meeleavaldustega on ühinenud vaestest, multi-rassilistest äärelinnadest tulnud vägivaldsed elemendid. Räägiti, et asjaga on seotud tugevalt vasakpoolsed ja anarhistlikud agitaatorid. Kuna iga õhtu kajastatakse televisioonis Kreeka tänavarahutusi ning Prantsusmaa majandus on suundumas vabalangusesse, siis kartsid ametiisikud, et lütseumiprotestid võivad süüdata midagi tunduvalt ulatuslikumat ja vägivaldsemat.
President Sarkozy oli nõus järele andma. Siiski toimusid lütseumiprotestid edasi. Neljapäeval, pärast seda kui valitsus oli oma seisukohtadest taganenud, oli Prantsusmaa linnade tänavatel rohkem tudengeid kui eelmisel nädalal, mil haridusminister rõhutas, et tal on kavas reformidega edasi minna. Lyonis ja Lilles keerati ümber ja süüdati mõned autod ning hulk protesteerijaid arreteeriti, kuid enamasti olid meeleavaldused rahumeelsed.
Pariisi tänavatel intervjueeritud tudengid ei nõustunud sellega, nagu oleks reformidest loobutud. President Sarkozy ei kontrolli olukorda, ütlesid nad. Ta allub “Brüsselist ja Washingtonist tulevatele korraldustele”. Tegelik eesmärk on Prantsusmaa hariduseelarvest raha välja võtta, et “pangad pinnale upitada”.
Kreeka, Prantsusmaa ja Rootsi protestidel on ühised karakteristikud: põlgus valitsuste ja äriinstitutsioonide vastu, mida on süvendanud pankade ahnusest-õhutatud kollaps; lõtv ja rahutu allianss peamiselt valgete vasakpoolsete tudengite ja teise põlvkonna immigrantide vahel; tundmus, et ollakse osa “ohvriks toodud põlvkonnast”.
Sissejuhatuseks tahaks öelda, et antud jutu kirjutasin vasakpoolsete parteide ühenduse NELF koosoleku protokolli järgi. Koosolek toimus selle aasta juunis Küprosel ja sellel osales ka Palestiinas oleva sotsialistide partei , Palestinian People’s Party, juhatuse liige. Palestiina probleem on vasakpoolsete huviorbiidis olnud pikemat aega ning antud jutus on kilde erinevate inimeste sõnavõttudest.
Hetkel elab Palestiina territooriumil Gazas ja Läänekaldal kokku 4 miljonit inimest. Palestiina piirkonnad on Iisraelile vajalikud ka seal asuvate veereservide pärast: 85% neist kasutab Iisrael ja 15% Palestiina. Ka kurikuulsa müüri üks funktsioone on kaitsa veereserve Iisraeli tarbeks. Kontroll vee üle annab Iisaraelile ka võime kontrollida Palestiinat ja neid vajadusel ilma veeta jätta. Praegune olukord Gazas on ebainimlik.
Hamas sai Gazas võimule peale 2007 aasta valimisi. Vaatlejate hinnangul oli tegemist demokraatlike valimistega.
Läbirääkimised Iisraeli valitsusega algasid pool aastat tagasi, kuid pole erilisi tulemusi saavutanud. Palestiinlaste pilgu läbi soovib Iisrael nende läbirääkimistega saavutada vaid positiivset rahvusvahelist tähelepanu, aga mitte otseseid tulemusi. Iisraeli peamine positsioon on, et Jeruusalem on nende pealinn ja praegune Palestiina territooriumi jaotus peaks jääma samasuguseks. Palestiina on valmis tunnustama Iisraeli piire sellistena, nagu need olid 1967. aastal ning, et Iisrael tunnustaks Palestiina riiki.
1947 aastal võttis ÜRO assamblee vastu otsuse 181, milles seisis, et hakatakse ülesse ehitama nii Iisraeli kui Palestiina riiki. Kuid tegelikkuses rajati peamiselt Iisraeli.
Praegu on Euroopa Liidus käsil Vahemere Liidu asutamine ning sellele soovitakse üle anda ka vastava regiooni probleemide lahendamine, kuid on karta, et Palestiina probleem võib teiste kõrval marginaalseks osutuda. Liidu ühe initsiaatori, Prantsusmaa huvides on küll Euroopa Liidu ja araabiamaailma vahel paremaid majanduslikke suhteid arendada, kuid sealjuures võiksid araablased Palestiina pigem unustada.
Palestiinlased leiavad, et EL on Palestiina probleemi arutelus mänginud efektiivset poliitilist rolli, kuid Iisraeli meediapropaganda on vähemalt sama efektiivne. Palestiina ei suuda võistelda rahvusvahelise info andmises Iisraeliga. Euroopa Parlamendi delegatsioon on kohtunud Iisraeli valitsusega ning nõudnud neilt poliitilise võimu ülekasutamise lõpetamist. Palestiinlased sooviksid, et rahvusvaheline üldsus pööraks olukorrale piisavalt tähelepanu, et ei toimuks sõjalisi rünnakuid Gaza vastu.
NELFi koosolekul osalenud Saksa parlamendisaadik rääkis, et Palestiina probleemist on Saksa parlamendis juttu olnud ning oluliseks peetakse erapooletust mõlema osapoole suhtes, kuigi on kindel, et Iisraeli intervensioon Palestiina aladel on õigusrikkumine ning oluline oleks kokku leppida 1967 aastal kehtinud piirides.
Palestiinlased leiavad, et oleks oluline, kui Palestiina probleemi kohta oleks võimalik ÜROs resolutsioon koostada. Juhul kui Palestiina ja Iisraeli vahelise probleemi lahendamisega tegeleb vaid USA, on karta, et nemad kaitsevad vaid Iisraeli huvisid. Palestiinlased sooviksid läbirääkimisi kahe riigi vahel jätkata, kuid nad sooviksid ka mingeid tulemusi, mitte vaid igikestvaid rääkimisi ja praeguse olukorra jätkumist.
PS! Kirjutasin jutu laupäeval ja pühapäeval oli postimehes selline uudis: Sarkozy hakkas Lähis-Ida rahutoojaks
Kui ma oleksin pidanud midagi naistepäevast kirjutama näiteks kakskümmend aastat tagasi, siis selle jutu sisu oleks olnud täiesti erinev sellest, mida ma tahaksin kirjutada nüüd ja see ei tulene mitte sellest, et kakskümmend aastat tagasi sain ma alles täiskasvanuks ja ka mitte ainult selle pärast, et siis ma elasin Nõukogude Liidus. Siin on hoopis teistsugused ja laiemalt käsitletavad muutused – nii Eestis, minus kui ka terves maailmas. Optimistina tahaksin ma öelda, et maailm on muutunud inimeste jaoks võrdsemaks, eriti just naiste seisukohalt vaadatuna. Kui 20 aastat tagasi tähendas see, et mees on naisega võrdne, peamiselt et ka naine võib olla traktorist, siis tänapäeval on võrdõiguslikkuse mõiste tunduvalt laienenud. Mõnes maailma osas rohkem, mõnes vähem.
Feminismist rääkides tulevad esimesena meelde põhjamaad. Eesti ajakirjanduses on maalitud kohutavaid pilte näiteks Norrast, kus naisi kvootide alusel pannakse ametikohtadele, kus nad ilmselt hakkamagi ei saa. Miks muidu on vaja kvoote – kui nad oleksid pädevad, valitaks ju neid niikuinii – on feministidefoobiat põdevate inimeste argument. Pealegi pole need koodid seal mitte kohustuslikud vaid soovituslikud.
Ma olen alati arvanud, et inimesed, kes põlgavad, kardavad või vihkavad midagi, siis tegelikult ei tea nad täpsemalt midagi ning loomulik alalhoiuinstinkt käsib enne karta kui kahetseda. Teadmatusest sünnivad hirmud. Teised väidavad, et kõik peaks arenema loomulikku rada ja naisõiguslased tegelevad kolmandajärguliste probleemidega, mis laheneks võib-olla ilmagi, kui ühiskond olulisemate probleemide lahendamisega toime tuleks. Minu vaatenurgast on see muna ja kana probleem – kas ühiskonna areng mõjutab inimestevahelisi suhteid või inimestevahelised suhted mõjutavad ühiskonda.
Põhjamaades vaadatakse sooliselt võrdõiguslikku (või siis ka teadlikult seda taotlevat) ühiskonda kui ühiskonda, mis on oma arengutasemelt kõrgemal, kui need, mis pooldavad meeste- ja naistemaailmade eraldamist erinevate reeglite, nõudmiste, keeldude ja radikaalseima variandina ka erinevate vaimsete võimekusega maailmadeks. Õnneks eestlane ikka üldjuhul ei arva, et naised oleksid vaimselt vähem võimekad kui mehed ja tegelikult on kurb statistika hoopis see, et poiste koolist väljalangevus on meie põhihariduse suur probleem ja selle lõpptulemusena on kõrgharitud naiste hulk suurem kui meeste.
Tihtipeale olen ma kohanud erinevate meeste ja ka naiste isiklikes mõtteavaldustes kujutelmi feministidest, millel on tõelisusega sama suur side, kui see, et moslem võrdub terrorist. Kardetakse, et feminist on naine, keda ei tohi uksest eespool sisse lasta või et feminist ei värvi kunagi küüsi ja riietub nii, et keegi aru ei saaks, mis soost ta on. Kindlasti on naisi, kes nii teevad ja mõtlevad, aga kindlasti ei saa feministi välimuse järgi välimäärata. Üldse on inimeste liigitamine üks tänamatu tegevus. Jah, kõik euroopa feministid, keda mina näinud olen, ei lase endale näiteks meestel välja teha, aga selline käitumine ei tähenda mitte kohe feministi vaid pigem inimest, kes tahab teistest sõltumatu olla. Mulle näiteks küll meeldib kui mulle välja tehakse, eriti kui ma tean, et see teine teenib minust palju rohkem.
Ma enda kohta armastan mõelda, et ma olen feminist ja samas ma ei saa sõnastada, et mida see siis täpselt tähendab. Mõnedes tõlgendustes seondub feminist olemine otsekohe sellega, et ma olen poliitilistelt vaadetelt vasakpoolne. See on suhteliselt vanaaegne arvamus, parempoolne feminism on täiesti olemas ja see pole ka mingi haruldus. Samuti võib mees olla feminist, kuigi ma olen meessoost feministe vaid põhjamaades ja õnneks ka Eestis kohanud.
Et nüüd kogu targutus kokku võtta, panen kirja, mida mina mõtlen kui arvan, et keegi on feminist ja mida ma enda puhul silmas pean, kui ennast feministiks pean.
Ma ei arva, et on midagi kindlat, mis meest ja naist eristab, peale füüsiliste sugutunnuste. Jah, mehed on üldjuhul tugevamad, aga alati on tugevaid naisi ja nõrku mehi ja seega on igaüks nii tugev või nõrk, kui ta on ja see ei sõltu tema soost. Samas kasutan ma alati hea meelega nõksu, et las mehed teevad füüsiliselt raskeid asju, siis saan mina laiselda. Et mehed ei ole targemad kui naised, ei ole mitte arvamus vaid faktidega tõestatud. Ka tehniline taiplikus ei ole asi, mis koos meeshormoonidega sünnil kaasa antakse. Samuti pole olemas mehelikku loogikat, see on tihtipeale vaid meeste enesekaitse, kui nad tegelikult vaimselt naisele alla jäävad.
Muideks, meeste tehniliselt taiplikumaks pidamine on samuti hea meetod mehi ekspluateerida. Kui ma ikka tehnikaga mässata ei viitsi, siis kutsun suvalise mehe ja ütlen talle, et oled mees või ei ole, tee korda ja vaene mees ongi sunnitud tegema, sest ta arvab, et … no ma ei tea mida ta arvab. Kui mina oleksin mees, kes tehnikast midagi ei tea, siis ma küll tunnistaksin ausalt, et tehku ise või otsigu keegi teine. Tänapäevane naine julgeb küll ausalt tunnistada, kui ta näiteks keeta ja küpsetada ei oska ja see ei temast sugugi kehvemat naist. (Või kui mõne mehe silmis teeb, siis ma ei soovitaks ühelgi naisel sellise mehega kooselu proovida, tal võib veel mingieid kivinenud arusaamu olla, mis lõppkokkuvõttes kooselu võimatuks teevad). Sugu ei määra midagi, inimene määrab. Ühiskond, mis lähtub soolistest stereotüüpidest, tegeleb tegelikult psühhoterroriga, mis laseb mõningatel juhtudel ennast meestel ja mõningatel juhtudel ennast naistel, oma soolisest kuuluvusest tingituna üleolevana tunda.
Kui nüüd tagasi tulla pealkirja juurde, siis loomulikult võib feministile naistepäevaks lilli kinkida, aga juhul kui ta inimesena seda soovib. Mina näiteks küll ei arva, et mulle peaks just sellel päeval lilli ostma, kui nad kõige kallimad on. Mõistlik oleks soodsamaid hetki oodata ja täna aitab ühest (või enamast) soojast kallistusest küll.
Kaheksanda Mai Liikumine toetab ja osaleb järgmisel reedel Tallinnas toimuvad demonstratsioonil, mis on suunatud Valitsuse seadustemuudatuste vastu. Rohkem infot leiab leheküljelt: Ei politseiriigile! Samal leheküljel saab anda ka oma allkirja seadustemuudatuste vastu. Allkirjad koos järgmise kirja ja põhjenduste loeteluga esitatakse Riigikogule ja Valitsusele.
Sa võid ju lihtsalt pealt vaadata kuidas sinu kodanikeõiguseid kärbitakse, aga sa võid ka proovida, kas Eesti on teel täiusliku demokraatia poole ja hoolib kodanike arvamusest ning osaleda demonstratsioonil.
Ma olen piisavalt suur optimist arvamaks, et iga eestimaalane vastab jaatavalt küsimusele: „Kas sinu arvates peaks Eestis kehtima kõik inimõigused?” Veel enam, ma usun ka, et see sama inimene on nõus, et tema pooldab inimõiguseid ja räägib alati vaid nii, et ta kellegi teise inimõiguseid ei riiva. Inimesed on ju üldiselt head ja noid, kes ennast kurjaks ja ebaõiglaseks peaks, selliseid on keeruline leida.
Pigem on eestlane nõus sellega, et keegi teine on kuri ja ebaõiglane, keegi, keda ta isegi ei tunne, aga milliseid liigub meie hulgas karjade kaupa. Paneme me ju alati oma korteri ukse lukku, sest usume, et kui kodunt ära minna ja tagasi tulla, siis leiame eest kodumasinatevaba ja ära reostatud elamise. Seega me usume, et kõik kohad on täis vargaid, kes võõrast vara ihkavad. Aga siinkohal on pigem tegemist omanikuõiguste mitte inimõigustega.
Kui aga jutt läheb rahvusriigile ja kodakondsusele, saab igast teisest eestlasest silmapilkselt inimõiguste vaenlane. Siis ei ürita pea keegi enam tõestada, et ta on humanist ja austab teiste inimeste õiguseid. Et mitte rohkem seletada mingitest ebakonkreetsetes terminites, panen siia kirja ühe külje inimõigustest lähtuvad põhimõtted. Kasutan siinkohal Kanada poliitilise filosoofi Will Kymlicka kirja pandud ideesid, mida peaks ühes tänapäeva demokraatlikus rahvusriigis silmas pidama:
2) Riik ei peaks kasutama keeldusid, näiteks, et valimisplakatid ei tohi olla mingis teises keeles, kui vaid riigikeeles;
3) Valimistel ei tohiks ära keelata ja piirata noid, kes lubavad riigis kehtestada veel mõne uue riigikeele. Näitena võiks võtta Iisraeli, kus ei saa ministriks see, kes eitab, et Iisrael on juudiriik;
4) Iga inimene võib vabalt rääkida millisest rahvusest või religioonist ta on ja tal pole kohustust neid vahetada;
5) Kui inimene läheb teise riiki, siis ei ole tal sundust hakata käituma tolle riigi kultuurikommete järgi;
7) Tänapäeval peaks riik mõeldes tulevikule lähtuma mõttest olla kosmopoliitne ja ei peaks üritama vägisi kinni hoida oma ürgsest kultuurist. Kohanemine maailmaga on jätkusuutlikum;
8) Inimene võib olla korraga eestimaalane ja venelane ja käia kirikus jõulude ajal kaks korda. Inimene võib vabalt lehvitada ükskõik millise teise riigi lipuga, ilma, et teda selle eest karistataks;
Noh, kuidas oleks, kui meie valitsus esmaspäeval kuulutaks, et alates homsest hakkame me nende põhimõtete järgi käituma? Ohh, ärge nüüd muretsege, valitsus soovib veel mõned kuus koos eksisteerida ja seda tüüpi põhimõtted meie väikeses rahvusriigis juba nii lihtsalt toetust ei leia.
Me suudame täiesti mõista seda, et Venemaa või Saksamaa on eelmistel sajandil nende reeglite vastu eksinud ja enamus mõistab sellise käitumise ka hukka. Aga kui jutt tuleb meie riigist, siis meile on lubatud teisi rahvuseid piirata ning põhjenduseks on meie rahvaarvu väiksus ja kultuuri unikaalsus. Me muretseme, et meie püha eesti keel võib kaduda sinna, kuhu kadus näiteks liivi keel.
Kui aus olla, siis mina ei usu, et läbi teiste kultuuride ahistamise on võimalik enda kultuuri paremini hoida. Eestlasi on läbi ajaloo täiega ahistatud ja ikka oleme alles. Meie rahvaarv on olnud ikka väga palju väiksem ja ikka oleme jalule jäänud. See, et keel säiliks jäädavalt ühesugune, seda ei usu niikuinii keegi, kes vähegi teab, kuidas räägiti sedasama keelt näiteks 100 aastat tagasi. Aga ma olen suhteliselt kindel, et rahvuskultuur muutub ja kaob või täiustub olenemata sellest, milliseid poliitilisi nõkse kasutada. Aga teiste rahvuste ahistamine ja alavääristamine oma rahvusriigis, on tegelikult alandav meile endile.
Ning kui arvata, et meie keele kui rahvuskultuuri ühe põhilise alustala püsimist ähvardab vene keel, siis vaadake lahtiste silmadega ringi ja lugege üle millise keelega on eesti keelt viimastel aastatel kõige aktiivsemalt täiendatud. Kuulake nende inimeste juttu, kes avalikult meedias esinevad või ka näiteks kõrgkoolides meie tudengeid õpetavad. Vene keel see küll ei ole. Meil peetakse eriti tarkadeks neid inimesi, kelle pool juttu on tegelikult inglise keeles. Paljudele inglise keele sõnadele pole eesti keeles isegi vasteid. Sama probleem on muideks ka Venemaal, isegi hullemini kui meil, sest meil on inglise keelega samasugune tähestik, aga venelased kasutavad kirillitsaga segamini ladina tähestikus kirjutatavaid inglise keele sõnu.
Seega, kui keegi meie kultuuri hävimist võiks põhjustada, siis selleks on pigem inglise keel ja põhjendus, nagu me piiraksime venekeelseid eestimaalasi põhjusega, et mitte piiramine hävitaks meie kultuuri, on valelik ja otsitud vabandus.
Vaata ka kuidas liikumine “Kood Roosa” (Code Pink) protestis inimõiguste päeval USAs valge maja ees.
Ilmselt on paljud juba lugenud üleskutset osaleda mustsärkide marsil. Selle marsiga tähistatakse rahvusvahelist kurtide päeva. Samasuguseid marsse samal päeval ja kellaajal korraldatakse üle maailma. Marsi eesmärgiks on juhtida tähelepanu kurtide olemasolule, nende kultuurile ja tahetakse teadvustada viipekeele tähtsust.
Seega: 29. septembril (sel laupäeval) paluks kõigil mustad särgid selga panna ja veidi enne kell 14.00 Tallinna Jaani kiriku ette koguneda. Soovi korral võib kaasa võtta ka valge küünla. Täpselt kell 14.00 hakkame siis K-grupi turvaauto järel marssima. Marsruut kulgeb mööda Harju ja Viru tänavat Tammsaare parki. Seal peame veidi kõnesid ja vaatame väikest kontserti. Kell 16.00 võib musta särgi maha ajada ja afterpartyle siirduda.
„Vabadus on tunnetatud paratamatus” – see on definitsioon vabadusele, mille saime selgeks ENSVs. Kaotades NSV Liidu piirid, saime kätte uue ja tõelise vabaduse. Vabaduse, mil tundub, et piirid puuduvad, või kui neid ka keegi tekitab, siis on ta ohuks demokraatiale. Mõnikord võib ju nii mõelda, kuid siiski on ainuke piirideta asi piiritus ja sellest vedelikust on eestlastele juba pikemat aega rohkem jamasid kui mõnu tõusnud.
Selles jutus ma räägin sõnavabadusest internetis. Võiks öelda, et internet on sõnavabaduse paradiis, kus öeldakse välja kõik, mis kõval häälel öelda ei julgeta ja paradiisist välja heitmine on suhteliselt võimatu. Igaüks, kes üritab siin piire tõmmata, loetakse sõnavabaduse vägistajaks. Kuid küsimus jääb õhku – kas on vaja internetis mingeid piiranguid teha ja kui jah, siis milliseid ja kuidas.
Inglise keeles on selline mõiste nagu Online hate, mida võiks lahti seletada kui internetis viha õhutamine. Eestis üritas selle teemaga natuke tegeleda Rein Lang ja langes üldise viha ohvriks. Rein juristina lähenes küsimusele otse ja arvestamata, et eeltöö oli tegemata. Ehk vastamata on küsimus, milline on see sõnum, mille ära keelamine vastaks tingimusele, et selle keelamise tulemusel oleks kasusaajate hulk suurem kui kannatanute ja vastupidi, kas mittekeelamise korral on kahjusaajate hulk suurem kui kasusaajate? Või miks meil üldse inimesed nii käituvad?
Milline on vahe sõnavabadusel ja viha õhutaval sõnal? Kas see, kes vihkab vihkajat on halvakspanu vääriv olend või mitte? Erinevad viha probleeme käsitlenud sotsioloogid on leidnud, et viha-õhutajate üks levinuim väljendusviis on tervele grupile inimestele osutada kui „need teised.” Raymond A. Franklin, raamatu „The Hate Directory” autor, kirjutab nendest, kes õhutavad viha „teistsuguste” vastu, kes on erinevad rassi, religiooni, soo, seksuaalse orientatsiooni vms poolest. Kanada kommunikatsiooni õppejõud Karim Karim rõhutab, et inimlikest arhetüüpidest on „need teised” kõikides kultuurides üks levinuim. Kui inimene saab oma hirmu ja vihkamise kanda üle „teistele”, siis sihtgrupp muutub inimesest madalamaks olendiks. Selline teguviis annab õigustuse vägivallale ja alandamisele, kuna objektidelt on eelnevalt ära võetud nende inimlik olemus.
Piir sõnavabaduse ja viha õhutamise vahel on kitsas ja erinevates riikides on erinevad tolerantsi tasandid. Internetis on see veelgi komplitseerutum. Kui ühes riigis on viha õhutavad kommentaarid lubatud ja teises mitte, siis internet on kõigile ühine. On väidetud, et parim vastus viha õhutavale kõnele ei ole mitte kriminaliseerimine vaid rohkem vestlust. Filosoof Pierre Lévy on öelnud, et internetis on palju ideesid, mida väljendavad inimesed, kes nii mõtlevadki ja ajakirjanikud pigem lihtsustavad ja naeruvääristavad debatti, sest pole aega või oskusi või veelgi hullem – valitseb poliitiline surve.
Peale selle, et on erinevat tüüpi internetifoorumid, kus sarnaste vaadetega inimesed saavad ükskõik mida rääkida, on viha õhutajatel ka vajadus häkkida ja ajada servereid umbe sellistes foorumites, mis neile ei meeldi. Sisuliselt on ka see vägivald, kuigi virtuaalne.
Üldiselt suhtutakse internetivägivalda sarnaselt tänavavägivallaga – noh kaklevad, mida mina saan teha ja minnakse edasi. Kui inimene saab emaili, mis kutsub vihkama kedagi teistsugust, siis Kanadas 2001 aastal noorte hulgas tehtud uuringu põhjal ei teinud 1/3 noortest sellega midagi ja 1/3 rääkis sellest tuttavale või politseile. Ega viha õhutav internetisõnum ei pea olema alati illegaalne, see võib olla ka lihtsalt solvav või häiriv. Kuna kohtus pole sellega suurt midagi teha, siis oluline on just ühiskondlik arvamus.
Mida siis on teha võimalik? Üheks parimaks vastuseks vihale on propageerida tolerantsi. (Mille peale meenub mulle seik homoparaadil, kus meie hüüdsime “Tallinn-salliv,” mille peale üks nahkpea, kes kõrval seisis ja vaatas, pressis hammasta vahelt “Ei salli ma midagi.”) Internetis on isegi selline lehekülg www.tolerance.org, kus on pakutud erinevaid meetodeid vihaga võitlemiseks.
Mida võiks kokkuvõttes öelda? Seda, et internetti kuidagi seaduste ja kohtuga piirata on keeruline ja tekitab uusi probleeme ja vaimukaid lahendusi. Tulemustele orienteerudes tuleks kasutada vana duelli reeglit – võideldakse sarnaste relvadega. Kui internetis vägivalla õhutaja kasutab relvana sõna, siis tuleb sellega võidelda samuti sõnadega. Ükskõikne möödumine peksjast ei lõpeta peksu ja sõnadega võitlus ei tekita füüsilisi kahjusid, kuid võib tekitada puhtama internetikeskkonna. Viha õhutajad on ju tegelikult õrnad inimesed, kes varjavad oma hirme vihkamise taha. Ühiskonna hukkamõist ja hirmude lahti seletamine võib tal aidata taas tugevaks inimeseks saada. Nii tugevaks, kes ei soovi nõrgemaid lüüa. Sõnadega.
Laupäeval 11. augustil toimub Tallinnas Pride 2007 nädala viimane lõpuüritus – Pride rongkäik. Pride nädalad Eestis said alguse 2004. aastal, kui see kulges veel täiesti rahulikult, kuigi teema oli Eesti ühiskonnale vägagi värske ja suhteliselt tundmatu. Hoolimata meie ühiskonna konservatiivsusest ja ühiskondlikust arvamusest, et homoseksuaalsus on haigus, on ka igal järgneval suvelõpul sarnane rongkäik Tallinnas toimunud. Esimest korda läks rongkäik vägivaldseks eelmisel aastal, kui äärmuskonservatiivid agressiivseks muutusid ja demonstrante ründama hakkasid.
Demonstratsioonid ja rongkäigud on Eestis alati pisut kummalise maiguga olnud. Eesti NSV ajal olid nad rangelt riigi poolt korraldatud ja paljudele kohustuslikud. Vabanedes totalitaarse korra alt, üritasid eestlased vabaneda kõigest, mis eelnevalt kohustuslik ja tavapärane oli. Me kaotasime ära seadusepügala, kus oli kirjas, et homoseksuaalsus on kriminaalselt karistatav ja kirjutasime oma põhiseadusesse sisse, et kedagi ei tohi diskrimineerida ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel.
Kirjas on kõik ilus ja kena, aga inimesed nii lihtsalt ei muutu. Kui maikuus keelati ära kogunemised Tallinnas, siis riiklikult rahastatud kogunemiste ja demonstratsioonide kohta see ei kehtinud. Neid inimesi, kes ise ja vabatahtlikult demonstratsioone mingi oma õiguse või tõekspidamise eest korraldaks, pole just eriti palju ja tihtipeale jäävad need ka märkamatuks ja osavõtjatevaeseks. Meediasse pääsevad nad siis, kui midagi negatiivset juhtub või seda kuidagi halvustada saab. Positiivset meediakajastust saanud demonstratsioonid on tihtipeale jäänud vaid hüüdjaks hääleks kõrbes. Tuletame vaid meelde puuetega inimeste demonstratsioone Toompeal, nende nõudmised pole valitsejaid huvitanud, sest nad ei ole enamus ja seepärast pole poliitikute jaoks ka nende nõudmised olulised. Kõik see meenutab ENSV aegu.
Pride rongkäigud mujal maailmas algasid 1969. aastal New York’is, kus protestiti gaydevastase vägivalla ja diskrimineerimise vastu. Tänapäevaks on neist rongkäikudest vabas maailmas saanud lõbusad üritused, kus tantsitakse ja lauldakse ning kantakse põnevaid kostüüme. Sellest võtavad osa nii gayd, nende heteroseksuaalsed toetajad, kui ka sajad näitlejad ja esinejad. Kellelgi ei tule pähe, et peaks sellist rongkäiku munadega loopima. Ainukesed riigid, kes on gayparaadide vastu vaenulikud, on endised Ida-Euroopa riigid – Venemaa, Poola, Läti. Riigid, kes ei suuda välja rabeleda oma minevikust, kus homoseksuaalsus oli korraga nii haigus kui kuritegu. Riigid, kus üritatakse inimesi jätkuvalt ühesugusteks vormida, taunides seda, et inimesed on erinevad.
Kas Eesti on Venemaa? Loodetavasti mitte, meie oleme demokraatlik riik, eksole? Või me vähemalt püüame seda olla. Laupäeaval toimuv Pride rongkäik ei ole liputamine oma sugueluga, aga see ei ole Eestis veel ka sama, mis vabas maailmas. Eestis on gayparaadi ülesanne jätkuvalt teadvustada, et hoolimata põhiseadusest, ei kohelda meil inimesi võrdselt ja inimõiguste eiramine on igapäevane praktika.
Eile sõites kontorisse olin hingepõhjani vapustatud ühe Raadio Mania kommentaatori sõnadest. Kommentaator Andres Oja.
Jutuks tulid vargused, mida pannakse toime bussides ja trammides – röövitakse rahakotte ja mobiiltelefone, ka lastelt, ning kuidas vargaid ära tunda. Kiiduväärt ettevõtmine, alguses. Kuid see, mis vapustas oli teema arendus – selle jutu pealt kommentaator läks sujuvalt üle oma oletustele, mis rahvusest on enamus varastest. Jutu kokkuvõte oli, et integratsiooniprotsess on Eestis täielik mõttetus, ning tema maksumaksjana ei ole nõus maksma ühtki senti nende inimeste integreerimisele, kes on vargad või kes tänavatel karjusid “fashistid” ja “pidarastid”. Ning et kellelegi ei ole seda integratsiooni Eestis vaja.
Selline arutelu oli minu meelest täiesti kohatu, põhjendamatu ning solvav Eestis elavate vähemuste jaoks, keda julmalt ja valimatult võrdsustati avalikult varaste ja kurjategijatega. Mina ei ole nõus, et minu autosse tuleb avalikust meediakanalist muusikapalade vahelt selline alusetu ning solvav natsionalistlik jutt. See raadiojaam on minu jaoks out. Kuid pahameelt teeb see, et minu üksik boikott ei pane lõppu sarnastele kommentaaridele, mis alusetult teevad liiga kõigile Eestis elavatele vähemusvahvuste esindajatele, hoolimata nende eluviisist, ning õhutavad rahvuslikke pingeid ja lõhet ühiskonnas.
Olen kindel, et see juhtum ei ole ainus, kus avalikkuse ees – raadios, televisioonis, trükimeedias – päevast päeva esinevad inimesed võtavad sõna, mõtlemata oma sõnavõttude tagajärgedele: kas see kedagi teenimatult riivab ja keda see riivab. Tekkis mõte – tekitada “natsionalistlike meediakanalite”, või siis “ebademokraatlike meediakanalite” must nimekiri – foorum, kus inimesed saaksid anda edasi oma kogemusi ja tunnistusi juhtumitest. Et raadiojaam või ajaleht või telekanal, kes tolereerib oma avalike töötajate jutus selget natsionalistlikku ebaõiglust ja ebademokraatlikku poleemikat, teeniks ka vastavat reputatsiooni ja vastukaja avalikkuselt.
Meedia on äärmiselt tugev inimeste arvamuse mõjutusvahend, ning sellised juhtumid pööravad seda demokraatliku ja terviku ühiskonna vastu.
1. juuni on lastekaitse päev, seega õige hetk võtta jälle käsile üks Eesti ühiskonnale iseloomulik diskrimineerimisvorm, mis on eriti tõsine, sest see rakendub lastele. Ma pean silmas koolikatseid. Raevukus, millega kaks aastat tagasi reageeriti tollase haridusministri Toivo Maimetsa kavale keelata sisseastumiskatsed põhikoolidesse, näitab, et küsimus puudutab Eesti ühiskonna eriti tundlikku närvi. See ettepanek tõi nähtavale olulise sotsiaalse probleemi ja lähtus vajadusest korrigeerida viimastel aastatel Eestis valitsenud ühiskondliku arengu mudelit, mida sotsioloogid on vahel nimetanud sotsiaalseks darwinismiks.
Katsete pooldajate kõige olulisem märksõna on „selektsioon” ja nende arvates jagunevad lapsed kaheks: andekateks ja andetuteks, erilisteks ja suvalisteks. Esimeste haridustee peab olema teiste omast kohe algusest peale eraldatud, muidu läheb nende andekus raisku. See näib olevat kõige tähtsam argument sisseastumiskatsete kasuks ja see tulebki kõigepealt kummutada.
Kõik kuueaastased lapsed on andekad, aga see ei tähenda, et nad oleks kõik ühesugused, sest nende anded on erinevad: mõned õpivad kiiremini lugema ja kirjutama, teised joonistavad hästi, kolmandad mõtlevad välja imelisi lugusid, neljandad hoolitsevad hästi väiksemate õdede ja vendade eest, viiendad jooksevad kiiresti jne. Iga selline anne võib aidata lapsel algkoolis hästi toime tulla, aga seda ainult juhul, kui pakutav haridus keskendub lapse tervikliku isiksuse arengule ning väärtustab sotsialiseerimisoskusi ja loomingulisust, nii nagu on viimase saja aasta jooksul korduvalt soovitanud paljud maailma tuntud pedagoogid.
Eliitkoolide katsed ei eralda andekaid lapsi andetutest, vaid „kasulikke” andeid „kasututest”. Täpselt nii, nagu loodusliku valiku poolt väljasõelutud omadused soodustavad looma ellujäämist oma keskkonnas, on sisseastumiskatsetel välja selekteeritud anded kasulikud selles mõttes, et soodustavad lapse ellujäämist eliitkoolide keskkonnas, kus juba algklassides seatakse kesksele kohale teadmiste omandamine. Teadagi on selliste sisseastumiskatsete läbimise eeltingimus lapse vastav dresseerimine, mis sõltub põhiliselt vanemate hoolest, ajavarust ja rahakotist, lasteaia või eelkooli kasvatajate oskustest ning lapse kannatusest, mis on loomulikult ka üks anne. Selles mõttes toodab just sisseastumiskatsete ja eliitkoolide süsteem neid „standardseid kuubikuid”, mida eliitkoolide pooldajad nii väga põlgavad. Koolikatsete ja eliitkoolide süsteem ei anna lapsele aega areneda vastavalt tema eripärale ja tempole.
„Mis selles kõiges halba on?” küsib sotsiaaldarwinist. Idee, et iga kooliklass peaks olema läbilõige ühiskonnast, on darwinisti arust lihtsalt naeruväärne, sest tema arvates ühiskond niimoodi ju ei toimi! Tõepoolest, miks peaksid näiteks Tallinna koolid nägema välja teistmoodi kui Tallinn ise, kus erinevatest kihtidest inimeste elu kulgeb eraldiseisvates maailmades, mis jäävad üksteisele nähtamatuks? Kui tahame, et kool peegeldaks ühiskonda, siis olgu eliitkoolid täpselt samasugused reservaadid nagu eliitelamurajoonid.
Darwinistlikus loogikas järgneb selektsioonile reproduktsioon: kool kopeerib ühiskonda ja tagab selle süsteemi säilimise. Aga kool ei pruugi olla ainult passiivne ühiskondliku tellimuse täitja. Viimastel kümnenditel on nii Läänes kui mujal just koolides sageli sündinud ühiskondliku korra kriitika ning koolides on ka katsetatud alternatiivsetel väärtustel põhinevaid koosolemisvorme. Nii nagu kultuur vabastas inimese karmidest loodusliku valiku seadustest, võib ka kool vabastada lapse karmidest ühiskondliku valiku seadustest või vähemalt püüda seda teha. Eesti koolides üritatakse lõhkuda erinevate projektide abil eestlaste ja muulaste vahelisi kultuurilisi barjääre, samamoodi võiks kool üritada lõhkuda ka eestlaste omavahelisi sotsiaalseid barjääre. Nii väikese rahva puhul nagu eestlased tundub mõistlikuna koolisüsteem, mis põhineb pigem solidaarsusel kui konkurentsil, sest ühiskonna areng ei sõltu mitte ainult eliidi, vaid iga ühiskonnaliikme arengust ja potentsiaali suurendamisest. Selekteeriv kool valib lihtsamat teed, lähtub ebavõrdsetest starditingimustest ja ei üritagi neid muuta. Selle puhul saab töölise lapsest tulevikus tööline, koristaja lapsest koristaja; Eestis muret tekitav koolist väljalangemine on selektsiooni põhimõtte järgi füsioloogiline, paratamatu kadu. Emantsipeeriv ehk vabastav kool lähtuks vastupidi ideaalist, et praeguse töölise laps võib saada tänu haridusele tulevikus näiteks rahvasaadikuks. Sellises koolis oleks väljalangemine talumatu kaotus, mida kool saab alati vältida. Vabastav haridusmudel nõuab õpetajatelt loomulikult palju rohkem, aga kool, mis lihtsalt lepib olemasoleva olukorraga, on loobunud oma tähtsaimast funktsioonist.
Katsete mittepooldamist on tõlgendatud ka kui nende lihtlabast kadedust, kes ise ja kelle lapsed ei ole pääsenud paremate pirukalõikude juurde. Kade on see, kes sotsiaalse darwinismi vaatepunkist vaadatuna ei lepi talle etteantud ühiskondliku positsiooniga. Vaatepunkti vahetades on aga hoopis darwinist põhjendamatute privileegide kaitsja.
Katsete keelustamisega on loomulikult seotud palju teostusprobleeme, sest praegust algharidussüsteemi ei ole nii lihtne ja ohutu korraga ja põhjalikult muuta. Tehniliselt oleks minu arvates mõistlik kaotada katsed järk-järgult, toetades samas tõhusalt kõigi koolide haridusekvaliteedi tõusu. See nõuab aga kõigi nende ühiskondlike ja poliitiliste jõudude koostööd, kes tahavad Eesti arengu nimel loobuda sotsiaalse darwinismi diskrimineerivast paradigmast. Kahjuks ei olnud ilmselt ei Juhan Partsi ega Andrus Ansipi (I ja II) valitsuses need jõud kuigivõrd esindatud. Võimas eliitkoolide lobi jäi peale ning haridusministrid Reps ja Lukas on täiesti unustanud enda eelkäja idee kaotada koolikatsed. Valitsustel, kes on seni toiminud igati sotsiaalse darwinismi loogika kohaselt – piisab, kui mainida siinkohal maksude alandamist –, on loomulikult raske alustada võitlust haridusliku darwinismi vastu. Küsimus on aga see, kas me ise oskame ikka veel ette kujutada teistsugust asjade olemis- ja toimumissviisi ning piisavalt uskuda selle võimalikkusse. Tegemist ei ole reaalsusele vastanduva utoopiaga, vaid vajadusega hakata jutustama teistsugust reaalsust kui see, millesse meid siiamaani uskuma on pandud.
Psühhiaater George Weinberg tutvustas väljendit „homofoobia” esmakordselt 1972. aastal oma artiklis „Ühiskond ja terve homoseksuaal.” Sellest sai alguse ka teistmoodi suhtumine homoseksuaalsusesse ja gayde vastastesse stigmadesse. See ei ole mitte homoseksuaalsete inimeste „probleem”, vaid heteroseksuaalsete inimeste, kes on ebatolerantsed gay-meeste ja lesbide vastu. Homofoobia stigmad võiks jaotada tinglikult kolmeks:
Seksuaalne stigma – ühised teadmised sellest, et ühiskond reageerib negatiivselt igale mitteheteroseksuaalsele käitumisele, identiteeti, suhtesse või kogukonda;
Millised muudatused toimusid peale homofoobia teadvustamist? 1973. aastal deklareeris Ameerika Psühhiaatrite Liit, et seksuaalne orientatsioon oma soole ei ole seotud psühholoogilise patoloogiaga nagu seda oli arvatud alates 1952. aastast, kui ta oli kirjas kui haigus. Weinberg leidis, et kui inimesel homoseksuaalsete inimeste läheduses tekivad tugevad negatiivsed reaktsioonid, siis seda võib kirjeldada kui foobiat: „See hirm homoseksuaalsete vastu on nagu hirm nakatuda, hirm, et see vähendab nende asjade tähtsust, mis on talle olulised – kodu ja perekond. See on religioosne hirm, mis võib viia raskele brutaalsele käitumisele, nagu seda hirm tihtipeale teeb.”
Psühhiaater leidis, et homofoobial on tugev seos meeste soorolli identiteediga. Mehed üldjuhul ei soovi teist meest emmata või suudelda, naistel seda probleemi teiste naistega ei ole. Meestelt oodatakse, et nad ei väljendaks hellust teiste meeste suhtes, naised võivad seda omavahel teha. Mehed ei tohiks näha, et mõni mees näeb hea välja, naised võivad teiste naiste füüsilist välimust vabalt kiita. Paljud isad tunnevad, et nad ei tohiks oma poegi kallistada ja suudelda, emad võivad seda tütarde või poegadega ilma probleemideta teha. Arvatakse, et ka pikaaegsed sõbrad ei peaks diivanil lähestikku istuma, naised võivad süüdimatult üksteise lähedal istuda. Ühiskonnas kehtivad soorollid on tihedalt seotud homofoobiaga ja eelkõige on see probleem just meestel.
20. sajandi lõpupoole defineeriti ära ka sellised mõisted nagu lesbofoobia, bifoobia, transfoobia ja ka heterofoobia. Vahemärkusena võiks lisada, et sõna „homofoobia” on ka varem kasutatud ja 1920ndatel tähendas ta hirmu meeste vastu. Homofoobia üle on olnud erinevaid arutelusid. Näiteks 1997. aastal arutati ka teemal, et kas homofoobia võib väljendada meeste hirmu selle pärast, et teine mees ei esine piisavalt maskuliinselt. Sarnasust on leitud ka kahe foobia, ksenofoobia ja homofoobia, vahel. Ksenofoobia, nagu me teame, on individuaalne ja kultuuriline hirm võõramaalaste ja või teiste rahvuste vastu. 1950ndatel olid ka sellised inimesed, kes olid progay aktivistid ja hüüdsid ennast homofiilideks.
Mida tähendab foobia? Foobia on reaktsioon mingi konkreetse objekti vastu. See on irratsionaalne ja patsiendi hinnang pole objektiivselt põhjendatud. Sellega kaasnevad ebameeldivad psühholoogilised sümptomid, mis segavad foobilise inimese tavaelu. Ei saa öelda, et inimeste reaktsioon, kes paaniliselt kardavad madusid ja nende, kes on homofoobsed, oleks täiesti sarnased, aga põhimõtteliselt on see kattuv: ma-panen-silmad-kinni-ma-ei taha-seda-kuulda-ma-ei-taha-seda-näha-ma-löön-su-maha-reaktsioon. Need reaktsioonid ei pruugi ka kõigil ühesugused olla. Näiteks võib mõnel esineda see ka hirmuna, et äkki keegi peab mind homoks. Meditsiiniteadlased ei ole leidnud piisavalt empiirilist materjali, et homofoobi kohta võiks öelda, et ta on psüühiliselt haige inimene. Samuti nagu enne ei olnud ka sellist materjali homode haigeks pidamisele.
Homofoobia ja sellega kaasnevad eelarvamused ja seisukohad on psühholoogilised konstruktsioonid, mis nagu teisedki eelarvamused on inimeste peades ning neid ei saa otseselt uurida. See väljendub alles käitumises ja sõnalistes väljendustes. See võib väljenduda ka inimese näoilmes või hääletoonis, kui rääkida vastaval teemal. Seega on sotsiaalteadlastel, psühholoogidel ja psühhiaatritel veel palju võimalusi seda teemat uurida ja lahti seletada.
Juuni-juuli 2006 tehti Euroopa Liidu 25 liikmesriigis Eurobaromeetri uuring teemal, et keda ja kui palju erinevates liikmesriikides diskrimineeritakse.
Vaatame kõigepealt tabelit, millist siin allpool näha saab. Selle koostamiseks esitati inimestele küsimus: “Kas kuulumine allpool märgitud gruppidesse on sinu riigis eelis, puudus või ei kumbagi?” Toodud on kõige tüüpilisemad probleemid, millest ikka ja jälle räägitakse, aga kui see sind ennast just ei puuduta, siis tundub, et probleemi ei ole. Nagu sealt tabelist näha, siis suurim probleem on inimestel, kes on puuetega, Romi rahvusest (“mustlased”) ja üle 50 aasta vanad. Suurimateks eelisteks peetakse seda, kui olla mees ja/või alla 25 aastane. Alati on ka mingi osa inimesi, kes vastupidiselt enamusele arvavad, ehk siis 3 % eurooplastest arvavad, et puue on eelis.
Eriti suuri erinevusi ei ole ka uute ja vanade liikmesriikide inimeste arvamuste osas. Kuid samal ajal on uute ja vanade riikide vahel erinevus selles, et uute liikmesriikide inimesed on hoopis vähem teadlikud, et neil on olemas mingi seadus, mis keelab diskrimineerimise.
Kui inimestelt küsiti, et kas nende meelest on nende riigis diskrimineerimist etnilisel alusel, siis vaid 2% leidis, et üldse ei ole. Samas rootslastest leidis 85%, et nende riigis küll on. Balti riikides arvas üks kolmandik vastanutest, et siin diskrimineeritakse etnilisel pinnal.
Kui eurooplastelt küsiti, et kuidas nad suhtuvad sellesse, et nende riik on multirahvuseline, siis Rootsis oli sellega rahul 86% vastanutest ja Soomes 81%. Maltas leppis ideega vaid 32% ja Küprosel 39% protsenti. Eestis on multirahvuselise riigiga rahul 58% küsitletutest.
Kogu selle statistika taustal tasuks mõelda, et inimesed on erinevad ja neil on erinevaid võimed ja oskused. Mõned meie probleemid tulenevad meist endist – laiskus näiteks. Samas on palju asju, millega pole midagi teha: vanus, sugu, puue, rahvus jne.
Keegi ei saa väita, et minu jaoks on see võõras mure, sest mina ei kaota kunagi oma jalgu või vähemalt ei ela vanaks. Suhtudes põlguse, viha või hirmuga pisut teistsugustesse inimestesse, vihjab vaid selle uskuja ebakindlusele ja ebakindlus on hea stardipunkt selle, et ka sinust võib saada põlatu. Ehk teisisõnu – oleks hea juba täna alustada sellega, et suhtuda tolerantsemalt neisse, kel ei ole nii vedanud nagu meil.
PS! Tolerantseks (mõistev, salliv) ei saa nimetada inimest, kes näiteks homode abielu pooldab, aga venelasi vihkab. Või kes saab aru, et puuetega inimestel on keeruline tööd leida, samas arvab, et juhtival kohal peab kindlasti mees töötama.
Mu venelannast ülikoolikaaslane on tark ja tubli tüdruk, teda peeti akadeemilselt üheks andekamaks meist. Ta eesti keel oli ja on väga hea. Ta tahtis väga saada tööle ühte meie ministeeriumi. Teda, ehkki ta oli muudest kandidaatidest peajagu üle, ei tahetud tükk aega tööle võtta, sest ta on ju venelane ja tal on Venemaal sugulased. Äkki ta siis on meie riigile potentsiaalselt ohtlik.
Kortermaja, kus elavad eestlased ja venelased. Korteriühistu esimees teatab, et venkudega tema maja kütteplaane üldse ei aruta, sest need on nii ehk naa harjunud oma kodus vatijopedega istuma.
Väikelinna vene poisid (vabandust, tegelikult ukraina poisid) teevad enesele maja ees ühe nurgakese korda. panevad pingi püsti, istutavad lilligi. Naabrinaine kommenteerib. “Nüüd tegid endale joomakoha, ega need venelased muud ei oska ju, kui lagastada.”
Veel üks väikelinn, seekord konkreetselt Paldiski. Peatub minu ja Arni ees auto ja seal olijad küsivad vene keeles kohalike vaatamisväärsuste kohta. Kui me omavahel eesti keeles paar lauset vahetame, avastakse silmad imestusest: “Oih, te räägite siis eesti keelt vä?” Ei ole ilus arvata, et seal linnas on inimesed umbvenekeelsed. Sest nad pole. Venelased ka mitte.
Ehk siis, ma ei arva, et Eesti riik massiliselt kedagi diskrimineerib aga mõned eestlased oma suhtumisega kaude küll, nagu eelnevast ka näha.
Ja tegelikult, kui juba diskrimineerimisest jutt, siis venelased venelasteks, rahvused rahvusteks, aga kui mu kolleeg, muidu tark inimene, tõsiselt kuulutab, et pärilike haigustega inimesed ei peaks lapsi saama. Näiteks tugevate miinusprillidega inimestel peaks küll riik poegimise keelama. Siis…
Ka sedasorti mõtted on diskrimineerivad ja andke andeks, üsna sinna natsi-ideoloogide kanti, või mis?
|
OSCAR-2019
|
||
Kaks olulist asja, mis minul kui fotograafil edasi areneda aitavad, on kogemused ja klientide tagasiside. Olen tänulik Teie usalduse ja toetuse eest!
“Pildistamine oli lõbus ja toimus mõnusalt vabas õhkkonnas. Tulemusega jäime väga rahule – saime suure valiku ilusaid pilte ja töödeldud galerii kiirelt kätte. Emotsioonid olid hästi tabatud ja lisaks oli paras väljakutse saada pildile üks kahe-aastane pildistamisest mittehuvitatud mürgeldis, millega Pille Riin sai samuti suurepäraselt hakkama! ” Minna-Maria
“Pille Riin suudab ka äsja talveunest ärganud häbeliku karuoti panna kaamera ees särama kui edeva rebasereinu 🙂 Esmakordsel pildistamisel tundus nagu teaksime üksteist juba ammu – Pille Riin suutis luua väga mugava ja meeldiva õhkkonna, hoolimata külmast tuulest ja oskamatusest kaamera ees olla. Kogenematusest tulenevalt ei julgenud head tulemust loota, aga üllatus oli seda suurem ja rõõmustavam, kui imeilusaid pilte nägime. Pille Riinil on väga hea silm ja käsi ning näha on, et süda käib iga klõpsuga kaasas. Tegemist on tõesti andeka fotograafiga! Suur aitäh ja kindlasti kohtume veel! ” Jaanika
“Pille Riinuga pildistamine on muinasjutuliselt positiivne kogemus. See soojus ja ja samas professionaalsus on lihtsalt uskumatu: kõik õpetussõnad ja täpselt õigel hetkel kostuvad ergutuslaused panevad modelli end tundma särava printsessina. Ning lõpptulena ei tunne end piltidelt äragi, sest need on lihtsalt niiiiiiii ilusad! Aitäh!” Viivika
“Kas olla aus või viisakas? Esmalt viisakas. Suur, suur tänu ülimeeldiva tunnikese eest, mille ainult meie suure pere jaoks meie raskelt tihedast graafikust leidsid ja pühendasid! Ja nüüd aus ka. Eelmine lause on tõsi 😀 Kõik oli suurepärane, sujuv, meeldiv ja kõike head ainult ülivõrdes! Tund möödus lenneldes ja ise midagi väga mõtlema ei pidanud, Pille Riin tegi seda meie eest. Ja mis kõige tähtsam – lastele meeldis ta väga ning pildid on lihtsalt imelised! Töö kiire ja korralik ” Pille
“Minul on au olnud Pille Riinuga pildistada nii perepilte kui ka tootepilte Hiil käsitööküünaldest ning olen kõikide piltidega väga rahule jäänud. Tootepiltide hea tulemus on lausa käega katsutav – oleme saanud oma klientidelt sellekohast otsest tagasisidet! Pille Riin on konkreetne ja põhjalik, mis teeb temaga koostöö väga lihtsaks. Aitäh sulle ja juba järgmise korrani! ” Janne, Hiil Käsitööküünlad
“Väga kenad pildid. Mitte et ma oleks üldse arvanud et sealt midagi muud võiks tulla. Aga täpselt sellised pildid, et kui ei käinud, siis mõtled, et oleks ikka pidanud” Joosep, Northern Lights Group
“Pille Riinul on stiili ja seda õiget tunnetust, et klient saaks end kaamera ees justkui kodus tunda. Temaga pildistamine on üks eriti mõnus ja lõbus kogemus! ” Merilin, Koogikontor
“Mul on olnud Pille Riiniga kaks suurt üritust. Mõlemad seotud võimlemise ja tantsuga. Olen väga rahul tema oskusega panna tähele väikeste inimeste tegutsemist ja läheneda neile huvitava nurga alt. Oskus teha sügavaid ja emotsioonidega pilte. Loodan, et meie koostöö jätkub! ” Kadi, Kadi võimlejad
“Tahtsime Sind veelkord tänada! Väga tore ja mõnus oli. Sinu ülim positiivsus ja energilisus paistab kaugele ja on väga nakkav! Täname Sind südamest, et leidsid meie jaoks aega. Sinuga oli väga tore ja lihtne käia pildistamas. Lihtsuse all pean silmas vaba ja meeldivat õhkkonda :)” Birgit
“Pille Riin on tõesti suurepärane fotograaf, kellel on niii palju lahedaid ideid !! Ise ei peagi midagi mõtlema ega tegema.Seda on kohe tunda, et Pille Riin teeb seda kõike südamega ja suure huviga! Mina soovitan küll kindalsti kõigile, kes tahavad saada super ilusaid pilte ja üleüldiselt suurepärast kogemust !” Triin
“Kes ei tahaks endast ilusaid pilte? Tavaliselt on vabandusi palju: fotograafid on nii kallid, mul ei ole aega, ma ei oska poseerida, ma ei ole fotogeeniline, ma olen liiga lühike / pikk / paks / nägu katki jne. Aga teate mis, see ei pea olema nii! Pille Riin on ise nii abivalmis, sõbralik ja positiivne, et pooled hirmud kaovad kohe või sessiooni käigus. Isegi kui mõni kahtluse ussike jääb Sinu sisse, siis pilte kätte saades, ta peab tunnistama kaotust. Tean seda, kuna minu enda enesehinnang ei ole just kõige kõrgem ning kaamerat nähes lähen närvi. Pille Riin aga oskab meeleolu tekitada ja teha pilte sellise nurga alt, et ise ka ei tunne ennast ära. Peale fotosessiooni on hoopis teine tunne. Esimene kord käisin sügisel… siis terve õhtu istusin naeratus näol ja see enesetunne oli kirjeldamatu, see kogemus… oeh, seda ei saa sõnadesse panna! Ilmselt oli põhjuseks ka see, et tegime buduaari pilte, mis üllatasid meid kõiki. Abiks oli ka sõbranna, kes kaamera kõrval seisis ja soovitas veel poose, kuidas ennast keerata ja pöörata. Teine kord käisime koos elukaaslasega rannas päikselist ilma nautimas ning peale pildistamist oli tunne, et väga tore aga no nii häid pilte vist seekord ei saa… Midagi nagu oleks puudu jäänud, kuid mõned tunnid hiljem saatis Pille Riin näidiseks 2 pilti ja siis oli jällegi üllatus … VAU! Kas see TÕESTI olen mina? Uskumatu ja meeleolu tõusis taas lakke. Nii et minu kahe kogemuse puhul SOOVITAN SOOJALT ja ootan juba järgmist sessiooni. Vabandusele, et ei oska meiki teha ja nägu katki või kuskil on üks tobe vistrik on Pille Riinul lahenduseks sõbranna Maarja, kes teeb meigiga imesid. Nende koostöö on lummav! Ainuke miinus on see, et kuigi esimesed 2 pilti saab kohe, siis ülejäänusid peab ootama umbes kuu aega, AGA see on seda väärt ja sellel on nii hea ja mõjuv põhjus: kuna Pille Riin pildistab oma vabast ajast ja tahtest, oma töö ja muu elu kõrvalt ning kõik tuleb südamest, siis on see ootamine tõesti väärt! Seega pane juba täna aeg kirja, vajadusel võta sõbranna või sõber moraalseks toeks kaasa ja mine pildistama!” Anneli
“Mida vabamalt ja loomulikumalt endal olla lasta, seda paremad tulemused tulevad. Pille oma sooja, sõbraliku ja meeldiva olekuga aitab sellele ainult positiivses suunas kaasas. Minu jaoks oli Pillega pildistamine äärmiselt meeldiv kogemus, hoolimata ilmast, mis olukorda kuigi soosiv polnud. Nii et Pille Riinu teenuseid võin julgelt igale huvilisele soovitada. Rahulolu on garanteeritud.” Melani
“Ma jäin 100% rahule. Pille Riin on fotograaf, kelle positiivsus ja toetus võimaldab kaamera ees olla täiesti rahulikult, loomulikult ja vabalt. Tema rõõmsameelsus on nakkav ning piltide kvaliteet ja tulemus suurepärane! Lõpetan sealt, kust alustasin – ma jäin 100% rahule.” Getter
|
OSCAR-2019
|
||
Peale Oudekki Loone sõnavõttu kreeka kommunistide toetuseks puhkes taaskord arutelu kommunismi üle. Olev Remsu viskus oma artiklis „Loogikat, kommunismivastane ühendkoor!“ selle ideoloogia kaitsele, rõhutades selle inimlikku eesmärki ja süüdistades selle puudustes üksikute inimeste pahelisust. Lugedes seda artiklit, ei leidnud ma kahjuks kusagilt aga loogikat!
Siit siis küsimus, kas väide: „kommunism tahab inimestele vaid head, kuid selle rikuvad ära võimuahned inimesed“ on tõene?
Kommunismi mõiste pärineb prantsuse keelest ja on tuletatud sõnast “communauté”, mis märgib ühisomandit. Ühisomand on omane naturaalmajanduses elavale, kogukondlikule külaühiskonnale, mis on ühiste jõupingutustega muutnud maa viljeluskõlblikuks ning mille kasutamisele on võrdne õigus kõigil selle kogukonna liikmetel.
Kommunistlik ideoloogia sündis tööjaotusel põhinevas turumajanduslikus keskkonnas, milles kapitali kontsentratsioon ja töölisklassi viletsus olid äärmuslikult suured. Kommunistlik ideoloogia sõnastas eesmärgiks kapitalismi kukutamise ja töölisklassi võimuletuleku (ergatokraatia) kaose külvamise ning revolutsioonilise riigipöörde käigus. Üleüldise varandusliku võrdsuse (vaimset võrdsust pole võimalik saavutada) kehtestamiseks nägi see ideoloogia ette kapitali (s.t eraettevõtete ja inimeste vara) natsionaliseerimist ja üleminekut plaanimajandusele. Viimane tähendab, et inimestelt äravõetud vara ja töövilju hakkavad jagama ametnikud.
Seega kommunism tähendab üksikisiku eneseteostuse õiguse täielikku mahasurumist ning inimese muutmist bürokraatliku masinavärgi tahtetuks mutriks. Kas keegi oskaks selgitada, mida inimlikku ja head on selles idees?
Friedrich Hayek võrdles oma essees „Cosmos and Taxis“ isetekkelist turumajanduslikku korda ning inimese – s.t valitseva eliidi poolt loodud ja valitsetavat – korda. Kreekakeelne sõna „kosmos“ märkis seejuures kaosest isetekkivat korda ja „taxis“ inimese poolt loodud korda. Isetekkelist korda uurivad füüsikud ja bioloogid looduses, kuid paljud Hayeki aegsed majandusteadlased keeldusid sellise nähtuse olemasolu isegi tunnistamast. Selle uurimine sai võimalikuks alles pärast küberneetika teket 1960ndatel, kuid praktikas realiseerus see alles peale virtuaalse digimaailma sündi 20. sajandi lõpus.
Hayek rõhutas, et vaatamata teaduse arengule ei suuda inimene luua kristalle või keerulisi orgaanilisi ühendeid, neid üksikutest aatomitest ise kokku pannes. Küll aga suudavad teadlased keskkonda kujundades panna aluse protsessile, milles sellised kristallid tekivad soovitud viisil iseenesest. Samasuguseid isetekkelisi protsesse võib loodusest tuua lõputult. Näitena tõi ta lauale puistatud rauapuru, mis laua alla paigutatud magneti mõjul asetub korrapärastesse ringidesse. Seega – me suudame kujundada keskkonda ja luua olukordi, mis käivitavad soovitavaid protsesse ja viivad eelnevalt määratud lõpptulemini, kuid ei suuda määrata seda, kuhu iga konkreetne aatom või rauaosake selles protsessis asetub.
Turumajandus baseerub analoogsel kontseptsioonil: me anname inimestele täieliku vabaduse tegutseda ja midagi ette võtta enda toimetuleku ja heaolu parandamiseks reservatsiooniga, et oma tegevusest tekkinud kahju peab igaüks ise kandma. Hayek leidis, et kuigi inimesed tegutsevad omakasu maksimeerimise eesmärgil (mis põhjustab jätkuvalt konfliktseid olukordi), tahavad nad samas maandada riske (mis tekivad nendestsamadest konfliktidest), sest seeläbi on võimalik alandada kulusid, vältida kahjusid ning saada lõppkokkuvõttes suuremat kasu. Oma vigade kaudu õpib inimene, et teiste huvisid arvestav koostöö, altruistlik käitumine ja usaldusel põhinevad majandussuhted on pikas plaanis kasulikumad kui egoistlik ja hetkekasumit maksimeeriv tegevus.
Kõik katsed luua paremat ühiskonda ning suuremat heaolu ühe suure ja targa juhi juhtimisel, kes teab täpselt, mida, millal ja kui palju iga tema alam peab tegema, on ebaõnnestunud. Kõik katsed luua totalitaarset – hierarhilistele alluvussuhetele rajanevat – ühiskonda ja plaanimajandust on lõppenud ebaõnnestumistega.
Säilinud allikatest teame, et sellist ühiskonnakorda üritas luua juba maailma esimese individualistliku tsivilisatsiooni lõpuaegadel, Sumeri Ur’i III perioodi valitseja Ur-Nammu (valitses aastatel 2047-2030 eKr). Sedasama üritas korrata Rooma Imperaator Diocletianus (245-311) ning 20. sajandil mitmed valitsejad Jossif Staliniga (1878-1953) eesotsas. Kõik need ühiskonnad tegutsesid alguses väga edukalt ja saatsid korda tähelepanuväärivaid tegusid, kuid pikemas plaanis kaotasid teravas konkurentsivõitluses oma senise positsiooni ning kadusid lõplikult ajaloo kolikambritesse. Tõsi, lihtrahva meeles säilisid need perioodid veel pikka aega õnne- või „kuldajastuna“.
Ühe juhi või väikese grupi (büroo) poolt loodud plaanimajandusest võidavad lõppkokkuvõttes vähesed, kuid kaotavad paljud. See parandab algul lihtrahva masside heaolu tänu ümberjagatavale rikkusele, kuid see muudab lõpuks kogu elanikuna passiivseteks tarbijateks, kes ei taha enam midagi teha ega millegagi riskida. Kui varem loodud rikkus otsa saab ja valitseval võimul pole enam midagi ümber jagada, siis tekib üleüldine puudus (näiteks tänane Venetsueela), mis paneb kõiki ellujäämise nimel järelejäänud ressursside pärast võitlema (nn 0-summa mäng). Konfliktide kasv ja vägivalla levik lõpeb üleüldise kaose ja kodusõjaga, millel pole enam lõppu, kui naabrid või teised huvitatud osapooled hakkavad konflikti osalejaid toetama.
Üleüldise võrdsuse ja harmoonilise ühiskonna ideed (mille hulka võib arvata ka kommunismi) on kirjeldanud väga paljud autorid läbi kogu inimkonna ajaloo – nende loeteluga saab igaüks tutvuda Wikipedia vahendusel. Ja Remsul on õigus selles osas, et võim ja raha korrumpeerivad inimest ja kukutavad läbi iga altruistmile rajatud mõtte.
Ühesõnaga, kommunismi eesmärgiks on eraomanduses oleva kapitali ja tulude natsionaliseerimine ja selle üleandmine riiki esindavatele ametnikele. Siinkohal tuleks meelde tuletada, et ametnikud pole kunagi midagi loonud – nende ülesanne on kujundada elukeskkonda. Ja usk, et leidub inimesi, kes omakasupüüdmatult on valmis seda vara õiglaselt teistele jagama, unustades enda ja oma pere soovunelmad, jääb tõepoolest utoopia valdkonda.
|
OSCAR-2019
|
||
13. veebruaril kohtus FC Flora esindusmeeskond hooajaks ettevalmistumise raames peetud sõpruskohtumises Norras kohaliku kõrgliigaklubiga Oslo Vålerenga. 2015. aasta augustis Florast Vålerengasse liikunud Enar Jäägeriga mehitatud Tippeligaeni möödunud hooaja seitsmes meeskond vandus Florale alla 1:0, värava autoriks Rauno Sappinen.
Flora alustas mängu enesekindlalt, kontrollides keskvälja ning sundides Vålerenga kaitset järjest eksimustele. Juba 10. minutil eksiski Oslo meeskonna kaitsja surve alt väljapääsu otsides söödul ning Sappinen kasutas võimaluse vastase trahvikasti poole purjetamiseks kindlalt, saates karistusala joonelt madala pealelöögi Vålerenga väravavahi selja taha.
Poolaeg jätkus Flora domineerimisel ning enesekindla söödumängu saatel. Mitmel korral mängisid rohevalged üksteist suurepäraste kombinatsioonidega löögile, kuid teist korda palli postide vahelt läbi saata ei õnnestnud. Vålerenga noosiks esimesest poolajast jäigi suluseisust löödud värav ning üks Mait Toomi poolt tõrjutud pealelöök.
Teisele poolajale tulid võõrustajad juba märksa enesekindlamalt ning rollid vahetusid: Flora kaitseliin pandi tugeva surve alla, mis kuni lõpuvileni ei leebunudki. Flora mängurütmi kõigutasid pisut ka tehtud ohtrad vahetused, kuid olukord püsis siiski endisena: Vålerenga pealelöögid kas blokeeriti kindlalt florakate kaitses või tõrjus need Flora väravasuul seisnud Toom. Mängu lõpuminutitel pääses kontrarünnakul väravavahiga silmitsi terve mängu jooksul teravust näidanud Joseph Saliste, kuid tolle terava nurga alt sooritatud pealelöök vihises väravast üle. Lõpuvile kõlades jäi tabloole särama Flora võitu tähistav 1:0.
Flora järgmine treeningmäng toimub 19. veebruaril kell 20:00, mil EJL Sisehallis võõrustatakse Leedu valitsevat meistri Vilniuse Žalgirist.
XXVII voor Premium Liigas tõi ühe keskse kohtumise, milles läksid Hiiul vastamisi sealne esindusklubi Nõmme Kalju FC ning suurepärases hoos FC Flora. Matšist kujunes sada protsenti derbi nime väärt thriller, milles võitja aga selgitamata jäi – lõpuvile järel seisis tablool 3:3.
Flora alustas mängu viimasel ajal tavaks saanud raevukalt dominantse pressiga, Kalju vankus – ja varises juba 18. minutil, kui Maksim Gussev lahendas külmavereliselt ära Zakaria Beglarišvili läbisöödu, mille järel kapten Gert Kams palli täpse sööduga värava ette Gussevini toimetas. Ääreründaja ei eksinud lähilöögil – Flora juhtis 1:0.
Kalju üritas mänguohje enda kätte sikutada, kuid see õnnestus neil avapoolajal vaid üürikesteks perioodideks, mille järel Florale taas juhtroll anti. Nii möödusidki esimesed 45 minutit peamiselt Kalju väljakupoolel, kodumeeskonna rünnakuüritustest puudus vajalik viimane lihv ja teravus.
1:0 on aga teadupoolest libe seis ning seega oli selge, et teisest poolajast saab tõeline põnevuslahing. Kalju tuli väljakule hoopis otsustavama moega ning üha sagedamini suudeti mängu tüür rohevalgete käest endale kahmata. Vastuse sellele sepistasid aga taas Kams ja Beglarišvili. Viimase ideaalilähedase läbisöödu realiseeris Kams, viies Flora juba 2:0 ette. Flora teenis värava eel veel ridamisi nurgalööke, ründas ja lõi peale, kuid kaljukate väravavaht Vitali Teleš oli korduvalt ülesannete kõrgusel.
Mäng tundus tüürivat Florale soodsas suunas, kuid järgnes periood, mida sobib iseloomustama sõnapaar “lubamatu korralagedus”. Vaid kaks minutit peale Kamsi väravat tegi Kalju värske leegionär Artur Valikajev maailmaklassist individuaalset meisterlikkust näidates seisuks 1:2, kui palli omaks võttis ning selle siis ühe puutega üle puusa Mait Toomi valvatavasse väravasse saatis.
Kalju leidis uue hingamise. Möödus vaid 10 minutit, kui 67. minutil nurgalöögijärgses olukorras Flora leeris külm pea kaotati ning trahvikastisagina kasutas oskuslikult ära Karl Mööl, seades jalule 2:2 viigi.
Peale tasanumbrite tabloole ilmumist haistis Kalju juba verd. Flora ridadest leiti üha enam auke, rohevalgete keskväli eksis ühtesoodu ning järjest kingiti Kaljule ohtlikke karistuslööke. Kaua ei pidanud säärasele tulega mängimisele palka ootama: 75. minutil sai Kalju legend Tarmo Neemelo palli ning suutis selle kukkumise pealt sellise kaarega Flora värava poole saata, et see kõigi peadest üle lendas ning tagumise posti kõrvale maandus. Kalju oli 0:2 kaotusseisust suutnud välja võluda 3:2 edu.
Ometi ei olnud rohevalged oma viimast sõna öelnud. Kalju lasi end juhtvärava järel lõdvemaks kui tohtinuks ning karistus tuli peagi. Kalju fännide mõnituste saatel asus Gert Kams 89. minutil umbes paarikümnelt meetrilt palli taha, et järjekordne karistuslöök Kalju ohutsooni saata. Kapten Kams aga otsustas peale lüüa ning tegi seda moel, mis Kalju poolehoidjate suud hetkega lukku pani. Karistuslöök lõpetas Kalju värava ristnurgas ning viik oli jalule seatud! 3:3!
Järelejäänud paar minutit kulgesid mõlemapoolsete üritustega, kuid viigipunkti peeti nullist väärtuslikumaks mõlemal pool ning nii lõppes kahe lisaminuti järel järjekordne tuline linnaderbi viigilise tulemusega.
Flora ja Kalju ristavad piigid taas juba kahe nädala pärast, kui 10. septembril kohtutakse A. Le Coq Arenal. G4S poolt teieni toodavale mängupäevale eelneb Flora sügisene perepäev. Püsige lainel, info juba peagi!
|
OSCAR-2019
|
||
Kommentaarid - Heli Künnapas: Eesti mehed, kus on nüüd teie tõrvikud? Kes läheb tänavatele meie oma laste eest võitlema? - Eesti Päevaleht
Heli Künnapas: Eesti mehed, kus on nüüd teie tõrvikud? Kes läheb tänavatele meie oma laste eest võitlema? - kommentaare 1-15
Täiesti vale puu all haukumine, lugupeetud, peagi viie lapse ema???? Miks ei pane kirjutama, rõve homopropaganda, sooneutraalsus ja muude perversuste eelistamine, tänase meedia poolt???? Miks ründate EKRE-t? Kas ainult poliitilise konkurentsi pärast???
Ainus võimalus naised sünnitama suunata on tagada neile turvaline ja positiivne elukeskkond, kus neid tunnustatakse ja austatakse. Mitte kui mehe majapidamise osa, vaid kui iseseisvaid ja respekteeritud indiviide. Sellisel juhul on lootust, et naine julgeb ja tahab lapsi saada.
Artiklid stiilis "naine, kes ei sünnita enne 27. eluaastat, on mõttetu" alandavad naisi. Neist ei ole abi ei turvalise keskkonna loomisel ega naise kui indiviidi austamisel. Naine taandatakse selliste artiklitega mehele ajutiselt (laste saamise ja kasvatamise aeg) vajalikuks tarbeesemeks.
Nüüd esimese Eesti ajal elas 80% rahvast maal, kus isamaa kaitsmine oligi sõna-sõnalt õige- eelkõige mindi kaitsma oma isalt päritud talu ja selle maad, selleks tuligi riiki kaitsta.
Praegu on lood pisut teised- enamus noori elab linnas, kaitsevõimeliste noorte korter on veel panga oma, hunnik laene/liisinguid kukil ja exkommude "ärastatud" vara nimel noor küll oma nahka turule ei vii. Pole stiimulit.
Kes on harjunud "koorismäägimisega", lisaks veel ka väga rumal inimene, kes kuuleb ja näeb ainult seda, mida tahab.
Elik, sm. Künnapas "ei ole kuulnud" Kölni Uuasaastööst, aastkümneid kestnud massivägistamistest Briti linnades, mis toimub Euroopa suurlinnade eeslinnades.
Elik, arvuti ees istuv pereisa, kes on valmis oma laste eest surema, saab teada, et on hullem kui aastkümneid lapsi kuritarvitanud perverdid.
Grupp seltsimehi on viimastel aastatel miskipärast arvama hakanud, et elektoraadi laiendamiseks tuleb elektoraat kõigepealt läbi sõimata, teda solvata ja mõnitada ja siis on hääled garanteeritud.
Eesti mehed in corpore pedofiilideks kuulutanud sm. Künnapas lasi Vabaerakonna ilmselt lõplikult põhja.
Sündivus oleneb väga suures osas sellest kuivõrd ühiskondlik arvamus austab ja ka toetab emasid,isasid, lapsi ja perekonda.
Sest meedia kuulub juutidele. Juutide agenda aga näeb ette goide arvu vähendamist ja juutidele Lebensraumi suurendamist.
Millist kisa me kõik tõstsime selle peale, et aastas saab kinnitust üle 100 seksuaalse väärkohtlemise juhtumi, kus oma pereliikmed on ära kasutanud keskmiselt üheksa-aastast last?
Veel suurem probleem on see, et enamus pedofiile pääsevad kas "kokkuleppemenetluse" või tingimisi karistusega.
Aga mitu kommentaari ja jagamist leiavad uudised, kus mõni moslem kusagil tuhandete kilomeetrite kaugusel vägistab ühte alaealist? Mida ütleb selline suhtumine meie prioriteetide ja eneseväärtustamise kohta?
Seal mõistis Austria kohus õigeks moslemi, kes oli vägistanud 10-aastase poisi ettekäändel, et "too ei saanud aru, et laps ei soovi temaga seksi". Et laps oli pannud vastu viimseni ja pekstud poolsurnuks, et olnud kohtu jaoks argument.
Elik, sellised, nagu sm. Künnapas, on LEGALISEERINUD LASTEVÄGISTAMISE kahes Euroopa Liidu riigis oma kõrgeima kohtuinstantsi tasemel.
Telfordis vägistasid moslemid 30 aasta jooksul1200 8-15 aastastest türukut 30 aasta jooksul. see oli süsteem, sest Telfordi linnavolikogus istusid "liberaaldemokraadid", kes "võitlesid rassismi vastu" lapsi "valetavatateks rassistideks ja neonatsideks" kutsudes. Telfordi sm-d künnapased vallandasid töölt ja korraldasid nõiajahi vägistatud laste vanematele.
Analoogiline oli olukord Rochdale'st, Rochesteris, Rotherhamis. Ohvreid sadu, vägistamine jätkus aastakümneid, politsei ja sm-d liberaaldemokraadid sõimasid ohvreid ...
Kui mõni naine naudib üksinda elamist, pikki tööpäevi, karjääri tegemist, ning teda ei häiri potentsiaalne läbipõlemise oht, või veel enam fakt, et iga aastaga tema nn "turuväärtus" ja tõenäosus head meest leida väheneb... siis lasku käia.
Teine võimalus on - jah, end harida ja tegeleda millegi asjalikuga (vastandina delfi naisteka ja kosmopolitani lugemisega ning Kardasaanide jälgimisega) ning leida varakult asjalik mees kes on juba elus midagi saavutanud (või kel on selleks potentsiaali). Üllatus üllatus naistele! Edukas mees koos eduka pereeluga ei vaja seda, et naine peaks hommikust õhtuni tööd rabama. Selle asemel saab hoopis lastega koos olla, neid mehega koos kasvatada, ning tulemus on õnnelik pere, õnnelikud ja andekad lapsed. Mitte ainult ei ole naine õnnelikum, aga tal on ka energiat ise midagi luua ning karjääri/endale nime looma hakata.
Vaid hiinlased, islamiusulised, latiinod ja hindud tahavad, et nende sugu jääb kestma, ülejäänud rahvad ning nende riigid surevad mõnesaja aasta pärast järk-järgult välja, see on juba ammu teada, seega pole mõtet jahuda rahast, turvalisusest ning muudest kõrvalise tähtsusega teguritest...
Nii, et valige ja kaabud, võib-olla nad saadavadki neegrid aarikasse ja tore on aga naisi sünnitama see ei meelita.
Arvan, et naised vajavad turvatunnet, pered vajavad turvatunnet. Et ükskõik mis elus ka ei juhtu, aitab riik neil lapsed üles kasvatada.
Siia alla kuuluvad nii toetused, soodsad laenud noortele peredele, taskukohased lasteaiakohad, piisavad haigusrahad, et laste haiguste tõttu ei kannataks perede majanduslik olukord jne. jne. Kogu pakett ja veel natuke pealegi. Ja muidugi, sellega paralleelselt ka füüsiline turvalisus.
Kõuts, niikaua kuni sinu isandad olid või on võimul, puudub turvatunne enamikel Eestis elavatel inimestel.
Kohikass ilmselt pole kursis kuidas tema poolt palavalt armastatud ja oodatud külalised lähisidast mujal euroopas lapsi vägistavad. Hiljuti pandi üks muri 10a tüdruku vägitamise eest istuma soomes. Üle päeva tulevad uudised, et habemega pagulane on mõne lapse ära vägistanud. Sellisest turvalisest eestist räägibki vabaeerakonna liige, kes ise kiidab heaks vägistajate sisse importimise?? Tase!
Saime teada, et ainukesed mehed eesti poliitikas on EKRE-s. Teistes on ainult naised ja mehelaadsed tooted.
Kuid autori arvamus on ikka no nii naiselik. Sotsiaalse sidususe või misiganes minister see Kaia Iva pole, on naine. Käki eest vastutab tema. Kuid süüdi on mehed ja just nimelt EKRE mehed.
Ah et laste arvu võtmeks on turvalisus... Selle jutuga võiks kuskile Bangladeshi või Somaaliasse sõita, need on ilmselt maailma kõige turvalisemad riigid. Jah? Või on siiski nii, et laste arv on kinni igasuguste targutajate ajudes?
Kas selle kommentaari mõte peaks olema, et Eesti tuleks muuta Somaalia või Bangladeshi tüüpi patriarhaalseks ühiskonnaks, kus naisel ei olegi võimalust otsustada oma rasestumiste üle? Kus valik on alati ainult mehe valik?
Jah, see paneb ka sünnitama. Aga arenenud maailmas on vaja turvalisust ja lugupidamist, sest siin on naisel valikuvõimalus. Ja mina isiklikult ei taha, et Eestist Somaalia saaks.
Äelge mulle palun,miks on kõik uudised siin mingid viha ja vastasseisu õhutavad? Ma täna võtsin huvi pärast lahti "sündide esialgsed registreerimisandmed" ja võrdlesin selle aasta esimest nelja kuud eelmise aastaga.Selgus,et Eestis on sündivus aasta esimese nelja kuuga kasvanud 11-12%! Nelja kuuga on sündinud 462 last rohkem,kui eelmisel aastal sama ajaga.Kas see ei ole uudis,mida levitada? Selle saasta asemel...
Täpsemad arvud: 2017a jaanuar-aprill sündis Eestis 4164 last, tänavu 4631.Ma ei ole matemaatikas väga tugev,aga hinnanguliselt on sündimuse kasv 12-13%.Mida on korralikult palju.Mis ei tähenda,et meil iive positiivne oleks,kuid... Peaks mainima,et see on Euroopa kontekstis märkimisväärne.Samal ajal näiteks Lätis on -12% ja Leedus -9%..See on küll aasta esimesed 4 kuud,kuid ometi on tendents oluline.Oluline on vaadata just aastat 2018 ja 2019,nendel aastatel peaks selguma kas need meetmed on olnud efektiivsed või mitte(emapalga süsteem,lastetoetused) Ja hea on see,et see on tõenäoliselt ainus poliitika,milles on osalenud KÕIK poliitilised jõud, alates EKRE-st lõpetades kesikutega.Pole vahet mis värvi on kass,kui ta hiiri püüab.Ja eestlaste jaoks ju on esmatähtis kahanemise peatamine!?
Sündivuse puhul on oluline see, mitu last naise kohta kokku tuleb ja mis vanuses esimene laps sünnib. Suvalise paari kuu võrdlemine mingi muu aasta paari kuuga ei näita iseenesest midagi. Eestis on naise kohta lapsi vähe ja kohe jõuame selleni, et sünnitusealiste naiste arv on 1990ndate väikese põlvkonna tõttu kiiresti kokku kuivamas. Ehk siis probleem on täiesti olemas ja on tegelikult väga tähtis, et 1990ndatel sündinud naised saaksid rohkem lapsi naise kohta kui on saanud 1980ndatel sündinud naised.
Õnneks sain õiges vanuses oma 5 last kätte.Õnnelik ema. Praegu seda kõike kõrvalt vaadates -ei soovita oma lastel küll sünnitada ennem ,kui riik oma juhtimises võtab aru pähe. Milline ebakindlus tänase ja homse ees! .Lapse sünd ja üleskasvatamine on täiesti kaks erinevat asja. Riik vajab maksumaksjaid ja töökäsi. Seega iibe probleem on riiklik probleem.Eestluse säilitamiseks omal maal -vajalik.VÕLAD LASTELASTELE KAELA -MITTEVAJALIK. Arvestades praeguse valitsuse perspektiivitut tuleviku visiooni- EI MINGEID LAPSI. Globaalselt võttes ei pea südant valutama . Ahnusest ja lollusest pakatavat valitsust ei toeta. Lapsed on armastuse vili heas ühiskonnas .Oodatud rõõmuallikad -mitte riigi tellimus tootmistulemus .-produktid .Rahval on vaja riiki ,et elada .Meil on aga vastupidi .RIIK VAJAB LAPSI ,ET VALITSEDA. Suhtumises on asi.
Kas sa ikka ise said aru, mida siin kokku kirjutasid? Kui pole lapsi, pole ka riiki. Vähemalt sellisel kujul. Ja lastelastele ei ole isegi võlgu pärandada. Kui ise lapsi ei tee, hakkad võõraid toitma.
No kui lapsi ei sünnita, siis pole ju ka, kellele neid tingimusi luua. Üks feministi luulu, mis reaalelus on tõsiste tagasilöökideta teostamatu. See on pigem koera omaenda saba tagaajamine. Või enesehävitamine. Ja vaevalt lastetud siis nii väga teiste laste eest hoolt kanda või nende jaoks tingimuste loomisele panustada tahavad. Iseenda heaolu nimel ollakse kõigeks valmis. Ikka see, pärast mind tulgu või veeuputus.
|
OSCAR-2019
|
||
Minu esimene muusikaviktoriini hooaeg sai juuni algusega läbi. See on väga kurb, sest tegemist on äärmiselt meeleoluka ettevõtmisega. Aktiivse viktoriinitamise tagajärjeks on see, et ükskord kõndides tabasin end katsetamas, kas ma suudan Placebo "Medsi" lugusid õiges järjekorras nimetada. Juhuks kui ühel päeval peaks tulema Placebo lugu, oskaksin kindlasti plaadinime ja aasta ka juurde lisada :D "Meds" on suhteliselt hästi omandatud, samuti "Without you I´m nothing". Samas "Sleeping with ghosts" on väga nõrk ja ülejäänud albumitest ei tasu üldse rääkidagi.
Teine bänd, mille loomingu ma kindlasti ära tunneksin, on Vennaskond, aga nende plaatidega on veel keerulisem. Selgelt äratuntav on "News from nowhere", sest seal on lihtsalt sellised laulud, mis on selgelt selle plaadi omad. Enam-vähem tean ka plaati "Usk. Lootus. Armastus", "Võluri tagasitulek" on selline nibin-nabib, ma tean kindlalt, mis lood selle peale EI ole :D
Nojah, muusikaviktoriin suvel ei toimu, nii et tuli leida endale uus väljakutse. Selleks sai jalgpalli Fantasy League. Point on selles, et kõikidest jalka EMi finaalturniiri mängijatest tuli valida endale 15 tüüpi, keda saab siis platsile saata. Ja vastavalt sellele, kuidas sinu valitud mehed päriselt mängivad, saab punkte. Tjahh. Kui ma muusikast olen midagigi kuulnud ("jaah, seda lugu olen ma kuulnud!!! Ei, mul pole õrna aimu ka, kes laulab ja millisel aastal..."), siis jalgpalluritest tean ma veel vähem :D Pealegi oli ju eelarve ette antud, nii et ei saanud valida 15 sellist meest, kes kindlasti mingid ägedad on. Lisaks ei kata 15 mehega ära kõiki osalevaid maid. NÜÜD, kus mängud juba käivad, saan ma aru küll, et oleks võinud enne natukenegi vaadata, kes kellega mängima peab, et ma ei peaks ägedaid tüüpe üksteise vastu mängima panema :D Ja noh, minu valikud näitavad ka kenasti ära, kelle poolt ma üldse olla võiksin, sest mu meeskonnas pole näiteks ühtki inglast. Tol hetkel, kui ma mehi valisin, olin ma erakordselt segaduses, nii et peamiseks mureks sai, et ma eelarvesse ära mahuksin :D Nii et pole ime, et mul on kahe mängupäevaga kogunenud 8 punkti, samas kui meie liiga esimesel on juba 27 (ma ei saa aru, kuidas see võimalik on). Samas annab selline mäng väikse lisahuvi mänge jälgida juba alagruppide tasemel. Praegugi ootan huviga, kes Türgi ja Horvaatia mängus platsile saavad, sest terve mängu ära mänginud tüübi pealt saab 2 punkti, kui ta just mingi lollusega hakkama ei saa (üks mu tüüpidest näiteks sai reedel kollase kaardi, mis tähendas, et ta kaotas need punktid, mille oli mulle teeninud. Ta tegi seal veel mingit värki).
Juuli teiseks pooleks peaks vist Tartu mälumängu turniiriga liituma. See tundub ka päris suur väljakutse olevat. Esiteks tunduvad küsimused päris keerulised ja teiseks tundub Luisa Lotta (läksin tagasi vana nime peale, tundub kuidagi sobivam siin) jutu järgi, et tegemist pole nii boheemliku seltskonnaga, nagu ma muusika omas harjunud olen :D
U2 plaat hakkas mind nüüd kummitama ja kuna see mulle oma peaga ei meenunud, siis guugli abiga sai selgeks, et albumi nimi oli "All that you can't leave behind" (loomulikult) ja ilmus see aastal 2000. Ja seda sai kuulatud tõsiselt palju.
Tartu mälumängule võid aga tulla juba varem - uus hooaeg käib ja enamasti meie meeskond sinna ikka jõuab. Triin eelmisel nädalal osales külalisPandana ja ei saanud nii armistatud, et enam iialgi tagasi ei tule :) Küsimustega on nii ja naa - nad on sama keerulised kui muusikaviktoriinil need küsimused, millest õrna aimugi ei ole :D
Boheemlaslikku võib sealt aga leida küll (kui kokku tulnud nohikutest ümber vaadata)- Tartu ikkagi ju. Nii et tule julgelt!
see oli tõesti vahva. kuigi praeguseks ma mäletan selgelt ainult ühte fakti, mida ma juba nagunii peaaegu teadsin. aga nüüd on kindel, et guugli imeautol on nina ees süsteem, mis kokkupõrkel inimesega kleebib inimese oma nina külge, et vähendada võimalikku tekkivat vigastuste hulka. pea püsti ja minekule - elu on seiklus. :)
Tallinnas on mälumäng kindlasti. Prl Lumivalgeke käib mingis baaris, ka neljapäeviti. Ma baari nime muidugi ei mäleta.
Muusikaviktoriinist ei teadnud ma midagi enne, kui üks töökaaslane FB-s teavitas. Tema omakorda oli näinud üht teist töökaaslast end osalejaks märkimas. Siis läksime koos ja armusime otsekohe. Tartu mälumängukunn on mu sõbrants, muidu ei teaks ma sellest midagi :)
sest Tartu karikasari ei saa see olla, kuna see algab uuesti alles sügisel. Ja TÜMK ka mitte, sest ka see algab sügisel.
hmm, ma käin seal vahel noortega koos mängimas, eriti just suvel, kui regulaarseid trenne ei ole, äkki isegi kohtume millalgi.
Meil algab sügisel vist juba 12s mälumänguhooaeg... 8 mängu terve talv läbi :). Nii palju kui naabervaldasid tean- sama seis.
Jaa. Ma just seletasin sõpradele, et ka vanast peast on võimalik areneda. Selleks tuleb ennast analüüsida ja leida valdkond, milles sa oled erakordselt halb või kogenematu. Ja siis seda tegema hakata. Areng saab olema kiire, palju kiirem kui sellises hobis, mida sa juba oskad või tunned :)
Ma ise võtsin rattaorienteerumise käsile, hetkel olen veel täieliku koba staadiumis. Aga vähemalt pole sel aastal kordagi kaardilt välja sõitnud ega rada nuttes pooleli jätnud. Eelmisel aastal (proovisin paar korda) juhtus nii üks kui teine.
Accueil Blog50 | Créez gratuitement votre blog | Avec notretemps.com | Toute l'info retraite | Internet facile | Vos droits | Votre argent | Loisirs | Famille Maison | Cuisine | Jeux | Services | Boutique
|
OSCAR-2019
|
||
Tuntud kosmoseuurija ning raketispetsialist Konstantin Tsiolkovski ( 1857 - 1935 ) kirjutas juba omal ajal: "Meie tsivilisatsioon pole veel küps kosmilis-sotsiaalseiks suheteks. Seetõttu ei annagi maaväliste tsivilisatsioonide esindajad endast märku. Mitte sellepärast, et neid üldse kohal poleks, vaid sellepärast, et meie planeedi elanikud ei ole veel selleks ette valmistatud."
Tsiolkovski leidis, et informatsiooni saamine teistelt mõistusega olenditelt ja seda enam nende vahenditu ilmumine võib esile kutsuda suuri sotsiaalseid kollisioone ja vapustusi ning tuua rohkem kahju kui kasu.
"Meil on raske ette kujutada maapealsetest olenditest midagi kõrgemat, nii nende omaduste kui ka tehnilise külje suhtes," kirjutas teadlane. "Sellepärast me ei suudagi nii kitsa silmaringiga oletada ega ette kujutada teiste olendite sekkumise võimalikkust Maa asjadesse."
Kuid tegelikkus on osutunud hoopis mitmepalgelisemaks ja tänaseni on üle kogu maailma jälgitud sadasid tuhandeid identifitseerimata lendavate objektide lende, hulgaliselt on olnud maandumisi, palju on nähtud humanoide ja maistel inimestel on tulnud kokku puutuda tulnukatega.
Tulnukas ( alien - inglise keeles ) - tähistab olendit, kes on "võõras inimkonnale", kuid võib-olla mitte võõras Maale kui planeedile.
Kosmosetulnukas - selguse mõttes kasutavad ameeriklased Maa-välistest külalistest rääkides ka seda terminit, sest terminit tulnukas (alien) kasutatakse Ühendriikides ka mittekodanike kohta.
Beit Bridge'i kohtumisel Aafrikas olevat üks humanoid väitnud, et ta võivat ilmuda mis tahes kujul, nagu inimene seda soovivat; kui too soovivat humanoidi näha pardina, võivatki ta pardi kuju võtta, või koletise või ükskõik kelle kuju.
Olendid kasvuga 1,65 m kuni 2,3 m. Nahavärv tavaline, hele. Silmad, suu ja kulmud nagu inimestel. Juuksed lühikesed ja heledad, vahel kastanpruunid või mustad. Kehaehitus tavaline või pigem kõhn. Riietus ühes tervikus, sarnanedes mundrile, tuhmi hõbeda värvi. Vöömaterjal meenutab nahka, jalas poolsäärsaapad. Suhtleb telepaatiliselt, huuled ei liigu. Käitumine on ükskõikne või rahulik. Vahel hoiavad käes midagi helendava kera sarnast. Seda humanoiditüüpi on valdavalt nähtud naiselikus kehastuses.
Väikesed olendid kasvuga 1 m kuni 1,4 m. Rohelise nahavärviga. Silmad on kergelt kõõrdi, kõrge laup. Kui on õnnestunud näha juukseid, siis olid need mustad. Peas on midagi skafandri või kiivri taolist. Käitumine agressiivne, mõnikord uuriv. Dialoogi ei astu.
Olendid kasvuga 1,6 kuni 2 m. Nahavärv hele. Silmad vaatavad kõõrdi, lõug tavaline ja veidi teravaotsaline. Juuksed heledad ja pikad, kiharad ulatuvad seljale. Tugeva kehaehitusega. Riietus tumepruuni või halli värvi. Vahel kannavad väga laia vööd. Enamikel juhtudel käivad paljajalu. või madalates saabastes. Omavad telepaatilisi võimeid, mille mõju toimel tunneb kontaktler rusuvat tunnet või kaotab teadvuse. Käitumine ükskõikne.
Väikest kasvu olendid 1m kuni 1,4 m. Nahavärv kollakasvalge, justkui põlenud. Silmad kõõrdi, suu meenutab pragu, nina terav. Juusteta või lühikeste heledate juustega. Pea on alati ebanormaalselt suur (kui võrrelda inimesega) ja ei ole keha proportsioonides. Kere tavaline, jalad lühikesed, käed pikad. Riietus hall või roheline, peas lame barett. Käitumine rahulik, ühelgi juhtumil pole kontakteerunud inimesega.
Väga väikest kasvu olendid 85 cm kuni 1 m. Hele nahk. Silmad ümmargused, nina ja kõrvad teravatipulised, suu ümberpööratud V tähe kujuline. Kõrged põsesarnad, suur pea, laiad õlad, toekas kere, lühikesed jalad. Riietus koosneb kahest osast, valdavalt sinist värvi. Vööl ja käistel punakas varjund. Vööl on valgusallikas, kust lähtub paralüseeriva toimega kiir.
Olendid, mille keha on kaetud karvadega. Üksikasjalikud andmed puuduvad, kuid pealtnägijate jutustuste järgi on nähtud ka selliseid olendeid. Hiilgavate silmadega karvast olendit on aga korduvalt nähtud Hiiumaal Tahkuna poolsaarel 1991.a. Samast ajast ja kohast pärineb ka lendobjekti vaatlus.
Olendid kasvuga 1,7 kuni 2,2 m. Nahavärv roheline. Silmad ümmargused, kulmud tihedad, nägu avatud. Tugeva ja rühika kehaehitusega. Käel neli sõrme. Jalanõud riietusega ühes tükis. Suud ja nina katab gaasimask. Käitumine ükskõikne. Ühes käes paralüseeriva toimega toru.
Kõrget kasvu olendid 1,7 kuni 2 m. Kui vahel on õnnestunud näha nägu, siis on see kaukaaslase tüüpi, aukuvajunud silmadega. Tavalise kehaehitusega. Riietus on ühes tervikus ja meenutab tumedavärvilist tuukriü likonda. Peas on sätendav kiiver, silmakaitsega. Jalas saapad. Käitumine agressiivne, vahel ettevaatlik. Kõne meenutab vingumist, keel on tundmatu.
Möödunud sajandite inimestele olid humanoidid üsna tavalised ja endastmõistetavad olendid, keda kutsuti taevarahvaks. Peeti loomulikuks, et taevarahvas end inimestele üsna sageli ja vargsi näitasid. Keskaegsed valitsejad Prantsusmaal aga pidasid paremaks välja töötada seadusi, millega saaks taevasõidukitega reisijaid karistada.
Passiivne kokkupuude kauge vahemaa puhul (kaugus vähemalt kümneid meetreid). Humanoid ja inimene vaid vaatlevad teineteist.
|
OSCAR-2019
|
Subsets and Splits
No community queries yet
The top public SQL queries from the community will appear here once available.