Split (1)

train · 1.56M rows

text stringlengths 5k 186k	timestamp stringlengths 19 19	url stringlengths 14 1.55k	source stringclasses 1 value
edasiarendamisel, mis tagaksid patsiendi sujuva liikumise meditsiinisüsteemis ning aitaksid tublisti kokku hoida perearstide aega. - Jätkata igakuiste hommiku- ja õhtukonverentsidega ning kevadel ja sügisel toimuvate suuremate konverentsidega. Neile üritustele kutsutakse esinema eriarste ning see annab võimaluse perearstide ja eriarstide suhtluseks, üksteisemõistmiseks ja paremaks koostööks. - Kaasa rääkida digisaatekirjade, digiregistratuuri ja e-konsultatsiooni teenuste arengu kujundamisel. - Aidata kaasa perearsti töö suuremale väärtustamisele. Siin oleks abiks näiteks perearsti vabastamine töödest, mis tema ampluaasse ei kuulu: näiteks patsientide sotsiaalprobleemidega tegelemine. Siis jääb perearstil rohkem aega sisuliseks arstitööks, ennetustegevuseks ja oma oskuste arendamiseks. Samuti aitaks perearsti tööd väärtustada see, kui perearst saab hästi töötavate ja funktsionaalsete digitaalsete töölaua lahendustega mugavalt hallata oma patsiente ja juurde kõige väärtuslikumat – aega. Linnamõisa Perearstikeskuses perearstina töötav ja neli aastat Tallinna Perearstide Seltsi juhatusse kuulunud Reet Laidoja kinnitas, et digilahenduste teema on talle südamelähedane. Seltsi juhtides on tema eesmärkide seas kindlal kohal digisaatekirjade, digiregistratuuri ja e-konsultatsiooni teenuste arengul silma peal hoidmine, sest need on perearsti tööga lahutamatult seotud – saab ju patsiendi liikumine meditsiinisüsteemis tavaliselt alguse just perearsti juurest. “Esmatasandi meditsiin on meditsiini alustala – patsient asub tavaliselt oma tervisemuresid lahendama esmatasandi kaudu ja see, milline on patsiendi edaspidine liikumine meditsiinisüsteemis, sõltub paljuski perearstist,” kirjeldas Laidoja. Ta lisas, et kui meil on tugevam esmatasand, on ka eriarstiabi tugevam. “Kui teeme rohkem asju ära esmatasandil: otsuseid, uuringuid, analüüse, jääb eriarstil rohkem aega tegeleda kitsamate küsimusega, mis on just tema ampluaa,” selgitas Laidoja oma mõttekäiku lähemalt. Pikkadest järjekordadest eriarstide juurde pääsemisel on küll palju räägitud, kuid Laidoja arvates kasutatakse siinkohal täiesti vale terminit. “Mina räägiksin vajaduspõhistest järjekordadest. On patsiente, kes peavad kiiresti eriarstile saama ja on patsiente, kel on veidi rohkem aega oodata. Selleks, et süsteem paika loksuks, oleks vaja perearstidel ja eriarstidel koostööd teha,” nentis Laidoja. Tema hinnangul oleks hea, kui eriarst saaks patsiendi haiguslooga enne tutvuda, kui too tema uksest sisse astub ning seda on võimalik teha e-konsultatsiooni abil. Veelgi enam – peaaegu 20 aastat perearstina töötanud Reet Laidojal on ambitsioonikas eesmärk, et kõik eriarstile suunamised võiksid hakata käima läbi e-konsultatsiooni teenuse. Edasine sõltub juba konkreetse patsiendi terviseseisundist: kas eriarst võtab patsiendiga tegelemise üle või annab hoopis e-konsultatsiooni käigus perearstile juhiseid, kuidas patsienti edasi ravida, ilma et see peaks eriarsti vastuvõtule minemagi. E-konsultatsiooni teenusega liitumine on olnud nii perearstidele, eriarstidele kui ka tervishoiuasutustele vabatahtlik ja see omakorda tähendab, et kõik tervishoiuasutused ja erialad sellega liitunud pole. “Infektsioonhaigused, neurokirurgia, muud kirurgia erialad,” loetles Laidoja erialasid, mis e-konsultatsiooni teenuse kasutamiseks veel käsi pole löönud, kuid kelle liitumisest saaksid kõik osapooled palju kasu. Laidojal on hea meel, et enamik erialasid on teenusega liitunud (praeguseks 16 eriala) ja e-konsultatsiooniteenust on perearstidele vähemalt Tallinnas hakanud osutama kõik haiglad. “Ehkki e-konsultatsiooni teenuse osutamine nõuab eriarstiabiasutustes töökorralduse muutust, on teenust osutavad eriarstid mõistnud selle häid külgi ja vajalikkust,” möönis Laidoja. Praegu moodustavad e-konsultatsiooni teenuse kaudu eriarstiabisse suunamised veel väikese osa kõigist suunamistest, kuid nende arv kasvab. Laidoja leidis, et e-konsultatsiooniteenus on kasulik kõigile osapooltele – eelkõige patsiendile, kuid ka suunavale perearstile ja konsulteerivale eriarstile, sest aitab oma tööd paremini organiseerida. Siiski on vaja teha veel selgitustööd nii teenusest saadava kasu kui ka selle praktiliste kasutamisõpetuste kohta nii eriarstide kui ka perearstide seas. “Näiteks perearst ei saa saata patsiendi kohta sisutühja saatekirja e-konsultatsiooni teenusele, sest sel juhul pole eriarstil võimalik konsulteerida,” tõi Laidoja näite, et kasvuraskusi ikka veel on. “Eriarstilt ootame tagasi selget vastust, millest nii patsient kui perearst saavad üheselt aru, millised on edasised sammud patsiendiga tegelemisel ja kelle vastutusalasse ta jääb.” Omaette teema on ka digilahenduste kasutamismugavus. “Võtsin ükskord aega – mul võttis digisaatekirja saatmise protsess aega 1 minuti ja 40 sekundit. Selle aja jooksul ei saa ma aga oma tööprogrammis mitte midagi muud teha – ainult oodata. Nii et lahendused võivad idee poolest head olla, aga praktikas ei jõua infosüsteemid järele,” nentis Laidoja. “Siin on tööpõld väga lai, et infosüsteemid oleksid mugavad ja säästaksid arstile aega patsientidega tegelemiseks,” rõhutas tohter. Sotsiaalministeeriumi uuringud näitavad, et patsiendid on nii perearstide kui ka pereõdede tööga rahul. Rahulolevate inimeste arv on viimastel aastatel olnud üle 90%. Kuid kuidas perearstid ise oma tööga rahul on? Tema hinnangul on perearstid väga suure missioonitundega inimesed, kes armastavad oma tööd. Samas on neil ka väga suur oht läbipõlemiseks, sest survet on igalt poolt: patsientidelt, eriarstidelt, tervishoiu korraldajatelt, sotsiaalsüsteemilt. “Perearstides nähakse teinekord sellist jõudu, mis meditsiinis kõik probleemid ära lahendab,” muigas ta. Tõsinedes mainis Laidoja, et perearsti tööpõllule tungib päris palju tegevusi, mis tegelikult oleks sotsiaalsüsteemi pärusmaa – perearst on ju inimesele lihtsasti kättesaadav ning nii pole midagi imestada, kui lisaks otsestele tervisemuredele tuleb tohtril tegeleda ka muude küsimustega. Reet Laidoja leiab, et perearstid saavad üksteist toetada tervisekeskustesse koondumisega. “Energiat, raha ja jõudu säästvam on töötada teistega koos kui üksinda, sest võimalusi oma töö paremaks korraldamiseks ja aja planeerimiseks on rohkem,” sõnas arst.			OSCAR-2019
Üha enam kuuleme lugusid Eesti geoloogidest ja mäeinseneridest, kes kodumaise põlevkivi asemel kusagil kaugemal näiteks hoopis kulda kaevandavad. Seadsime ritta viis kõige hinnalisemat kaevandatavat maavara, et selgitada välja, kui suur väärtus on kõige raskemini kättesaadavatel maapõue rikkustel, teatas TTÜ geoloogia instituut. Kõige väärtuslikumate maavarade esikümmet valitsevad TTÜ geoloogia instituudi teaduri Rutt Hintsi sõnul haruldased vääriskivid ja metallid. “Erinevaid järjestusi on mitmeid, aga enamasti leiab kõige hinnalisemate maavara seast selliseid üliharuldasi vääriskive nagu punane teemant, grandidieriit, painiit ja serendibiit. Vääriskivide kõrval on ühed kallimad metallid aga plaatina ja roodium,” kirjeldab Hints. Kõrge turuhind peegeldab Hints sõnul nende maavarade esinemissagedust looduses. “Kuna nende ainete sisaldus maakoores on väga madal või on nende kaevandamine seotud üksikute leiukohtadega, kujuneb ka hind vastavaks,” selgitab Hints. “Tehnoloogiliselt mõjutab meid igapäevaselt kõige rohkem plaatinametallide nappus ja kõrge hind. Seetõttu on näiteks viimasel ajal hakatud intensiivselt uurima võimalusi plaatina kaevandamiseks kosmosest. Erinevalt maakoorest võivad teatud asteroidid sisaldada rikkalikult plaatinametalle - prognooside kohaselt võib üks paarisaja meetrise läbimõõduga asteroid sisaldada koguni 20-40 miljardi euro väärtuses plaatinat,” selgitab Hints. Tuntuimaks vääriskiviks olev teemant on ühtlasi täna turul ka kõige hinnalisem maavara. Kivi värv ja muud omadused mõjutavad ka selle hinda, mis võib haruldaste värvide puhul ulatuda koguni üle 300 000 euro ühe grammi kohta. Kõige kallimaks peetakse punast teemanti, mille puhul ainuüksi suurema kui 0,2 karaadise teemanti (1 gramm võrdub 5 karaadiga) ostmiseks tuleb välja käia sadu tuhandeid eurosid. Punase teemanti peamiseks leiukohaks on Lääne-Austraalia, samas on seda leitud ka Brasiiliast, Venemaalt ja Aafrikast. Maakoore all kuumuse ja kõrge rõhu mõjul tekkiv vääriskivi on eriline ka selle poolest, et koosneb ainult süsinikust. Haruldase ja hinnalise serendibiidi värvus varieerub helekollasest sinakasrohelise, hallikasmusta ja mustani. 1902. aastal Sri Lankal avastatud ja saare vana araabiakeelse nime järgi serendibiidiks nimetatud mineraali grammi hind tänasel turul on ligikaudu 300 000 eurot. Serendibiidi kaheks peamiseks leiukohaks on nii Sri Lanka troopiline vihmamets kui Mogok Myanmaris, kust on pärit ka hinnaline painiit. Mineraali piiratud leiukohti on aga avastatud ka Ameerikas, Venemaal, Kanadas ja Tansaanias. Painiit on punast värvi kuusnurkne vääriskiviga, mille värvus varieerub oranšikaspunasest pruunikaspunaseni ja mida peetakse maailmas lisaks ühele kõrgeima hinnaga vääriskivile ka üheks haruldaseimaks. Briti gemmoloog Arthur CD Paini poolt 1950. aastal Myanmaris avastatud vääriskivi sai oma nime avastaja järgi ning ka hiljem on seda leitud vaid selles samas ehk Mogoki piirkonnas, kus lisaks painiidile otsitakse avatud kaevanduse rusuhunnikutest veel teisigi väärtuslikke kivimeid ja mineraale - rubiine, safiire, spinelle jm. Täna on painiidi ühe grammi hinnaks umbes 10 000 eurot. Rohekassinine mineraal grandidieriit avastati 1902. aastal Madagaskarilt prantsuse maadeuurija Alfred Grandidier’i poolt, kelle järgi sai vääriskivi endale ka nime. Tegemist on tänaseni kivi olulisima leiukohaga Tranomaro külakese lähistel, kuhu pääseb vaid nelirattaveolise masinaga peale 60-kilomeetri pikkuse keerulise tee läbimist. Muide - viimane lõik kaevanduskohani tuleb läbida jalgsi poole päeva pikkuse matkana ning lisaks on piirkonnas ka suur risk langeda piraatide rünnaku ohvriks. Selle kõige põhjal on kujunenud välja ka mineraali hind, mis algab grammi kohta umbes 8000 eurost - ilusamad ja puhtamad kivid on aga veel kallimad. Värvi poolest punasest roheliseni varieeruvat aleksandriiti on leitud nii Venemaalt, Brasiiliast, Aafrikast kui ka Sri Lankalt, sarnaselt mitmetele teistele hinnalistele mineraalidele. Haruldane kivi on saanud nime Vene tsaari järgi ning täna on selle ühe grammi hinnaks ligikaudu 8000 eurot. Ka eestlaste seas leidub mitmeid õnnelikke, kel on avanenud võimalus väärtuslike maavarade kaevandamises kaasa lüüa. Nii näiteks töötab Lapimaa kullakaevanduses TTÜ geoloogia instituudi vilistlasi, kes iga päev maapõue sügavustes kulda otsivad. Ja kuigi teemante veel täna Eestis ei leidu, püüab maavarasid uurivaid spetsialiste koolitav geoloogia instituut välja selgitada, milliseid tooremeid Eesti üleüldse tulevikus vajab ning millised on parimad tehnoloogiad nende kaevandamiseks. Eile rahapesu ja omastamise kahtlusega kinni peetud HKScan Eesti endised juhid Teet Soorm ja Mati Tuvi saatsid avalikkusele ühispöördumise kus kinnitavad, et tegemist on ebakompetentsete, kuid üliambitsioonikate HKScani juhtide karistusoperatsiooniga nende suhtes. Kolmapäeva varahommikul toimusid meie kodudes ja töökohtades läbiotsimised. Mõne üksiku erandiga viidi toimingud läbi korrektselt ja meil puuduvad etteheited konkreetsetele uurijatele ja teistele operatsioonis osalenud riigiteenistujatele. Iseküsimus on see kas ligi kolmekümne Eesti õiguskaitsja jõuline osalemine paari inimese ülekuulamisele kutsumisel on proportsionaalne või oleks piisanud kirjalikust kutsest. Oleme seadusekuulekad inimesed ja ilmunuks kindlasti esimese palve peale kohtumisele õiguskaitseorganitega. Asja sisuliseks kommenteerimiseks vajame aega nõupidamiseks advokaatidega, kuid eitame kategooriliselt eile meile esitatud kahtlustust ja prokuratuuri poolt ajakirjanduse kaudu esitatud süüdistust nii rahapesu kui omastamise suhtes. Kõik etteheidetud tehingud ja olulisemad juhtimisotsused on läbi aastakümnete tehtud nii HKScani enda juhtorganite kui ka selle omaniku juhtorganite teadmisel ja heakskiidul (selle kohta on olemas kirjalikud tõendusmaterjalid), tõsi küll nüüdseks juba eelmiste juhtkondade teadmisel ja heakskiidul. Oluline on asjaolu, et meile esitatud kahtlustus kattub olulises osas sisuliselt sõna-sõnalt hagiga, mille HKScan on esitanud meie vastu juba käesoleva aasta veebruaris ning mille läbivaatamine on alles kohtus pooleli. Märkimist väärib ka see, et tsiviilkohtus on HKScan oma hagi nõuet selle aja jooksul üle kahe korra vähendanud. Oleme pidanud läbirääkimisi lahenduse leidmiseks ja olnud viimase aasta jooksul lähedal kohtuvälise kokkuleppe sõlmimisele. Tõsi, läbirääkimisi on saatnud ka HKScani esindava advokaadi ähvardused. HKScani esindava advokaadibüroo Sorainen vandeadvokaat Ants Mailend hoiatas meid läbirääkimiste käigus paar kuud tagasi, et kontserni nõudmisele mitteallumise osas ootab meid kriminaalmenetlus. Minu siseveendumuse kohaselt on tegemist advokaadibüroo poolt korraldatud manipulatsiooniga õiguskaitseorgani suhtes, mis tegelikkuses ei teeni kontserni, aga veel vähem Eesti avalikkuse huve. Tegemist on pretsedendiga, mis võib tabada paljusid ettevõtluses tegutsevaid inimesi, kui kabinetivaikuses suudetakse rakendada politseid oma ärihuvide teenimise ette. Oleme koos Teeduga töötanud HKScani kontsernis üle kahekümne aasta. Kui meid süüdistatakse rahapesus ja omastamises aastatel 2010-2014, siis kus olid kontserni nõukogud, teiste juhtorganite, sisekontrolli ja audiitorite silmad neil aastatel? Väidan, et tegemist on ebakompetentsete, kuid üliambitsioonikate HKScani juhtide karistusoperatsiooniga meie suhtes, mille teeb kahetsusväärseks manipuleerimine Eesti õiguskaitseorganitega.			OSCAR-2019
Lõpuks ometi on meie pere päris oma kodus. Selles samas kodus, kuhu teie kõik meid aitasite. Eile anti meile üle kõik võtmed, koodid, kiibid ja allkirjastasime viimased lepingud. Alates kella 16.20st ei pea me enam muretsema, kas me ikka tohime siin korteris olla ja ei tea kas mõni ehitaja ka veel uksest sisse astub. Nüüd me teame, et ainult meie ise saame siia sisse ja meil on olemas kõik load siin sees elada. Nüüd on veel ainult vaja, et meil ei oleks enam tunnet, justkui oleks see saate korter, vaid et me tunneksime, et see on päris meie oma kodu. Me ise tajume siin olles, et sellega on liiga suur lugu kaasas ja läheb veel aega, et ennast täiesti koduselt tunda. Aga see kolimine… oeh kolimine. Me Siimuga oleme vist maailma kõige suuremad kolijad. Me oleme isegi koos oldud aja jooksul 5 korda kolinud 😀 Rääkimata siis varasemast elust. See on nagu krooniline haigus vist. 😀 Sel korral me otsustasime, et me ei tee seda ühte kolimise päeva, vaid hakkame juba aegamööda asju korterisse viima. Meil olid ju võtmed juba saate ajast käes, aga sees ei tohtinud lihtsalt elada. Nii kui notaris saime käidud, otsustasime, et nüüd peaks kolima hakkama. Esialgu tõime umbes üle päeva auto pagasniku täie asju. Samal päeval pakkisime asjad lahti ja sorteerisime kohe ära ka. Ülearune kraam läks kas ära viskamisele või andsime ära. Alustasime pudi-padist ja dokumentidest. Umbes 1,5 nädalat enne 1.augustit hakkasime igapäev juba asju pakkima, siia tooma ja lahti pakkima. Tihti avastasime, et sõitsime isegi 2x päevas juba siia, et uusi asju tuua ja lahti pakkida. Nüüd tagantjärgi naerame, et ilmselt kolimisteenuse tellimine oleks ka odavam olnud kui meie Peetrist Laagrisse edasi-tagasi sõitmine. Me ise tundsime, et nii on lihtsam, kuna siis ei teki seda hetke, kus elame koos lapsega suure hunniku kastide otsas. Mia on selline marakratt ka, et ta ilmselt turniks kastide otsa või siis sikutaks nendest kõikvõimaliku välja ja tulemuseks oleks veel suurem kaos kui nagunii kolimistega on. Saime rahulikult igale asjale oma koha leida. Meie suureks rõõmuks suutsime oma riided ja asjad nii hästi ära sorteerida, et meil jäi üks pool garderoobist pooltühjaks. Ehk siis jäi veel uute asjade kogunemise ruumi ka, mida paratamatult vaja on. 🙂 Minul ootab üks suur kotitäis korralikke riideid, mille ma tahaksin hea meelega lihtsalt ära anda. Ja siis teine suur kotitäis riideid, mida ma proovin Sarapuu kirbukal lihtsalt müüa, kuna sain nendega heale kokkuleppele. Ma võtan juba 2 nädalat hoogu, et neid sinna ära viia, aga kuna ma nii pingsalt ootasin lihtsalt seda momenti, et oma koju saaks ja olin nii kolimise mullis, siis ma ei ole siiani oma asju sinna viia suutnud. Suure hulga riideid ja jalanõusid rikkusin ma saate käigus lihtsalt värviga ära ja olin sunnitud ära viskama. Mial on ka ülipalju asju ja väikseks jäänud riideid. Ma praegu hoian kõvasti pöialt, et mu venna tüdruk ootaks tütart, kuna siis ma saaks kõik meie imeilusad riided temale ära anda. Kuna nad ehitavad oma kodus vannituba ja peavad üleüldse terves majas remonti tegema, siis mul oleks nii hea meel, kui saaksime panustada sellega, et nad ei peaks peaaegu ühtegi beebiriiet ostma. Ja meil ei ole nende hoiustamiseks mitte mingit ruumi. Me ostsime korterile lisaks hoiuruumi ja see on maast laeni asju täis. Mia puslematid saime juba tuttavale 2 kuusele beebile ära anda. Ja praegu me otsime kedagi, kes vajaks beebivanni koos jalgade ja istmega. See on ka meil täitsa ülearu. Ostsime täiesti uuena, Mia käis selles umbes 2-3 korda ja siis hakkasime teda juba suures vannis vannitama. Ehk kui on keegi, kes seda tõesti vajaks, siis võtke meiega ühendust. 🙂 Kui me päris ausad oleme, siis me kolisime pool salaja juba eelmise reede õhtul sisse. Kuna me olime kõik oma asjad siia ära toonud ja meil ei olnud üürikorteris enam eluks vajalikke asju, siis tundus targem idee juba siia kolida, kuna siin on kõik ju sisuliselt valmis. Ja kui aus olla, siis reedel oli see päev kus ma ütlesin Siimule, et tead, ma ei jaksa enam pakkida. Palun teeme viimaste asjadega päeva pausi. Ja laupäeval me reaalselt ei toonudki mitte midagi. Pühapäeval ja esmaspäeval tõime veel üürikorterist viimased asjad ja teisipäeval lõime selle läikima ning andsime võtmed tagasi. Nüüd lõpuks ometi ei ole enam seda topeltelu tunnet, mis meid alates saate algusest on kummitanud. Justkui oleks kodu, aga ei ole ka ning samal ajal on kaks kodu. Vahepeal saate keskel oli ju lausa 3 kodu. 2 üürikorterit ja ehitasime veel siinset korterit. Lõpuks ometi on see segadus ja virrvarr möödas, me ei pea enam kolima ning Mia saab rahus oma kodu nautida. Meie ka muidugi. See üks päev rahu on olnud ülihea lihtsalt. Või noh, Mial tulevad kaks hammast korraga (lõpuks ometi tulevad tal ka hambad) ning ta on nohus ja palavikus. Seega pole päris seda rahu. Aga on vähemalt teadmine, et me oleme jõudnud päris oma koju. Nii mõnus on olnud õhtuti pärast Mia uinumist Siimuga lihtsalt kahekesi rõdul istuda, soojasid suveõhtuid küünlavalgel nautida ja jutustada. Meil reaalselt ei ole nii ammu olnud ühtegi hetke kahekesi olemiseks ja mina vähemalt tunnen, et need õhtud on olnud nii vajalikud ja mõnusad. Lisaks istusime me Mia viimase minisünnipäeva puhul. Eelmised paar tükki jäid saate ja kolimise varju ning tundsime, et viimast võiks tähistada. Ilmselt tähistamine pole päris õige sõna, pigem tähtsustada. Alates 27ndast augustist hakkame me ju ainult aastaid tähtsaks pidama. Üle väga mitme kuu oleme me iga päev kodus süüa teinud ja uuesti avastanud kodutoidu võlu. Siim mainis mulle kohe reedel muidugi ära ka, et mul on nüüd ju nii uhke köök, et söögi tegemine peaks justkui iseenesest käima. 😀 Ma küll mainisin, et nurka veel pole, aga tegelikult pean tunnistama, et oma kodus on tõesti see kokkamise rõõm nii suur. Praegu on veel see aeg, kus tuleb igasuguseid söögiideid ning tegelikult saab kodus ju palju mitmekesisemalt ja tervislikumalt süüa. Meie esimesed 6 päeva siin korteris on olnud väga mõnusad ja lähendavad. Tunnen, kuidas elu paika loksumisega oleme me ise ka muutunud üheks tugevaks tervikuks. Me naeratame Siimuga rohkem, leiame rohkem aega, et üksteisele hästi öelda või teineteist kallistada, jõuame rohkem teineteisele pühenduda. Muidugi rääkimata Mia Isabelast. Esiteks ta armastab oma tuba ja pesa. Päris ausalt. Ta on oma toas nii õnnelik nagu oleks seal mingi maagia. Ilmselt see meie suur armastus, mis me sinna panime, hõljub seal siiani õhus. Ta jookseb ja hüppab oma pessa. Mia reaalselt pakatab rahulolust ja rõõmust. Me näeme, et me tegime õige otsuse saatesse tulekuga ja oleme saavutanud selle millest unistasime – kindlustunde Miale. Ja meil endal on ka nüüd Mia jaoks nii palju rohkem aega. Avastame igapäev kui tark ja nupukas ta juba on. Kui palume tal mänguasjakastist raamatu tuua, siis ta leiab selle sealt ise üles ja toobki. Pallid on ka asjad, mille ta tunneb sekundiga ja millega ta võiks lõpmatuseni mängida. Ta tahab ise süüa ja saab kurjaks kui talle oma lusikat ei anna. Ta on kuidagi nii õpihimuline ja hakkamist täis. Iga päev üllatab millegi uuega ja teeb sellega argipäeva nii rõõmsaks. Ah, mis ma siin ikka pajatan. Iga ema teab seda maagilist tunnet ja rõõmu. 🙂 Nii me siin siis olemegi. Oma kodus ja alustame kindlama eluga. Tänu teile, armsad. Aitäh, et tänu teile on meie elus uuesti nii palju rõõmu ja rahulolu. Te olete meie südametes ja me päris ausalt ei unusta teie headust. Teemast väljas, kuid äkki ehk ütleksid, kust soetasite need ägedad magamistoa voodipadjad, mis on tumedate puudega? Need nii kiftid 🙂			OSCAR-2019
Iga kord, kui ma pean välja ütlema sõna “porno”, tunnen, et ma olen valetanud, sest Erika filmid on midagi palju enamat kui porno. Kui ma aga ütleksin, et tegu on erootiliste filmidega, võiks mind taas valesti mõista, sest erootilistes filmides on seksistseenid osavalt varjatud. Erika Lusti filmides näeb alastust ja seksi ning kõike seda täiesti varjamatult, kuid neis on sisu, kuhjaga erootikat ja kirge, mida üks tüüpiline pornofilm ei paku. Kuigi Erika on sündinud Rootsis, ei õnnestunud meil teda isiklikult intervjueerida. Küll aga sai sellise fantastilise võimaluse maailma juhtiv sekslelude bränd Lelo, nimetades Erikat feministliku porno liikumapanevaks jõuks. Pärast rahvusvahelise tunnustuse saavutamist oma esimese filmiga “The Good Girl” (2004) lõi Erika Barcelonas ettevõtte Lust Films. Hetkel loovad nad täiskasvanutele mõeldud lühifilme, mille aluseks on filmisõprade poolt anonüümselt edastatud erootilised ülestunnistused oma seksuaalfantaasiate ja seksiseikluste kohta. LELO uuris Erikalt, mis on valesti internetis laialdaselt leviva pornograafiaga ja miks on oluline luua midagi erinevat. Erika Lust: “”Ma küsiksin vastu: “Kas nn mainstream pornos on ka midagi positiivset ja mis täpsemalt?” Kõikjal kergesti kättesaadav porno on igav, inetu, täis korduseid ja šovinistlik. Me vajame alternatiive ja julgust rääkida pornost avameelselt”. Erika Lust: “Isiklikult eelistan ma ennast nimetada erootiliste filmide loojaks. See päästab mind 15-minutilisest selgitustööst teemal “Millega ma endale elatist teenin”. “Feministlik porno” on keeruline mõiste, millest tihti saadakse valesti aru. Paljud inimesed arvavad, et see on porno, kus vihased naised ahistavad ja alandavad mehi või et need filmid on lesbidest või loodud eranditult ainult naistele või et autor tahab näidata, et tegu on “paremat” tüüpi pornograafiaga. Miski sellest ei ole tegelikult tõde. Feministliku porno loojad on erineva käekirjaga ja loomulikult on osad filmid paremad ja teised halvemad, kuid neid on vaja vastukaaluks ja alternatiiviks internetis levivale šovinismiga immutatud pornole. Naised vajavad aega ja ruumi, et avastada ennast ja hakata kaasa rääkima selles žanris. Ma ei saa öelda, kuidas feministlik porno erineb laialtlevinud pornost, kuid ma saan rääkida, mille poolest minu filmid erinevad odavast ja koledast pornost. Nad on erinevad, kuna minu pornofilmid on vabad klišeedest, me ei varja midagi, meile on oluline eetika, me maksame oma näitlejatele korralikku tasu, me filmime kino tasemel, mitte tobedat seksi odaval diivanil. Minu jaoks on oluline, et näitlejaid kehastavad seksuaalseid inimesi, kuid kaasavad filmi oma tundeid ja ideid, mitte ei oleks ainult seksobjektid.” Lelo: “Kuidas erootilise sisuga teoste tarbimine ja loomine aitab naistel õppida vastutama oma seksuaalsuse eest?” Erika Lust: “On oluline, et naised suhtuksid oma naudingutesse täie tõsidusega, kuid samas näeksid, et seksuaalsust saab kujutada ka lõbusa, vahva, positiivse ja tervislikuna. Seksuaalsus on suurepärane asi, mis kaasneb inimeseks olemisega. Me oleme nii harjunud, et seksi kujutatakse vägivaldse, julma, traumaatilise ja vulgaarse asjana. On oluline näha seksi õnnelikku poolt ka! Naistele on alati öeldud, millised peaksid nende kehad olema ja kellega neid jagada tohib. Tarbides sellist erootikat, millest tahaksime ka ise osa võtta, võtame vastutuse enda seksuaalsuse eest. On oluline, et naised räägiksid oma ideedest ja mõtetest, mis puudutavad seksi… oleks juba aeg”. Erika Lusti lühifilmid sobivad vaatamiseks nii kaaslasega kui ka üksi. Ulakas Kaunitar armastab Erika filme mitmel põhjusel: 1) neis on erootikat ja kirge ning ka kõige lühemas loos on sisu, mis annab ka naisele piisavalt aega erutuse tekkeks 3) näitlejad näevad välja nagu tavalised inimesed poest, töö juurest, bussist – mõni on kõhnem, mõni kurvikam, mõni lühem, mõni pikem, mõni suuremate rindadega, mõni väiksematega. Tänu sellele ei pea naised tundma alaväärsuskompleksi, sest me kõik oleme ilusad oma unikaalsuses! 5) igaüks võib õppida enda kohta midagi uut, avastades uusi erutavaid teemasid, mida hiljem magamistoas katsetada 6) Erika Lusti filmide keskmes on inimene ja tema ihad, kirg ja erootika, mitte tunneteta suguakt, kus inimesi koheldakse kui seksobjekte ja kõik naised teevad orgasmi hetkel ühesuguseid häälitsusi. Postitanud 14.09.2013 - Daisi Kuuse teemal Blogi, Vaba teema \| Oh, kuidas ma armastan suudelda! kommenteerimine on välja lülitatud Postitanud 12.11.2013 - Ulakas Kaunitar teemal Blogi, Vaba teema \| Ulakas nädalaplaan paarile kommenteerimine on välja lülitatud Kui pidevalt kiirustada, võib juhtuda, et paljud vajalikud asjad jäävad tegemata, rääkimata armuelu jaoks hädavajalikest rõõmudest. Kas võiks olla abi graafikust, mis määratleb, millal ja milliseid naudinguid endale ja oma kallimale lubada? Postitanud 19.11.2014 - Daisi Kuuse teemal Blogi, Vaba teema \| Naine, jumalda oma meest! kommenteerimine on välja lülitatud Eile õhtul enne magamajäämist tekkis mul tunne, et ma peaksin kirjutama midagi meestest. Häbi tunnistada, aga alles täna hommikul sain teada, miks just nüüd selline mõte mulle sisse puges – täna on ju rahvusvaheline meestepäev. Oled unistanud kiirest ja tõhusast vaagnapõhjalihaste treeningust, mis ei võtaks rohkem kui 5 minutit päevas? Lelo Luna Smart Bead on nutikas personaaltreener ja mõnulelu 2in1.			OSCAR-2019
Miks siis meie vanglates ei tegeleta ümberkasvatamisega. Nõuka ajal nimetati vanglat ikka parandusliku töö kolooniaks ja vangid tegid tööd ning said ka haridust täiendada. Ühesõnaga jätkame samamoodi ja proovime nunnutada? Minul suva mis teil seal Tallinnas toimub tapke kasvõi maha üksteist, aga mina sellisel asjal küll jätkuda ei laseks. Ühel või teisel viisil. Tüüpiline sovjetlik suhtumine, pistame noored pokri, siis on probleem lahendatud. Saage aru, et kui eluaegset ei määra, siis noor saab vangist välja ja pole vaja palju mõelda kas tuleb ta sealt välja parema või halvema inimesena. Rääkisime tuttavate ja perega seda teemat, tuligi välja kaks poolt, üks pool keskendus ainult karistamisele ja teine pool mõtles kuidas päriselt midagi paremaks läheks. Selleks, et me ei oleks arenenud Venemaa vaid midagi etemat, tuleks natukene enne areneda ühiskondlikult. Miks on Norras kõige väiksem vangi tagasipòördumine ja väga turvaline? Saladuskatte all võin öelda, et nad ei keskendu karistamisele, vaid ümberõpetusele ja probleemide lahendusele ja meie kõiketeadjad teevad selle süsteemi üle nalja, sest mis vang see on, kus vangi ei peksta ja kong ei haise k*se järele... maksumaksjal tuleb ehk siiski teda seal ülal pidada odavam kui kaotada kaagi tõttu kasvõi ühe maksumaksja elu või tervis igaveseks. kas naistel siis eemaldatakse rinnad ja saadaksegi kesksoost kodanikud. Need kellel pole isamaad, vaid kodumaa. Seda sotsid naudivad. Ka naisi saab sigivõimetuks teha ja neid pätte õigustavatele vóib öelda, et tuleb taastada surmanuhtlus Pole pätti-pole probleemi Tuleb luua karmid ja vajalike tugiteenustega laagrid, kus õpetatakse distsipliini ja inimeseks olemist. Ja seal ollakse kuni eesmärk on saavutatud. Kui välja ei lasekski, siis pole ka röövida ega varastada vaja, ühiskond annab ise kinnipeetavale ülalpidamise ja peseb jalad. Geniaalne.. Täna väljub vanglast siiski reeglina kurjategija, mitte ümbersündinud inimene... Järelikult tuleb teha teisiti, ei saada vanglasse, saadame (sunni)tööle, teevad midagi kasulikku, ja kes tööd ei taha teha, läheb üldse ära võiksid olla täieliku isemajandamise peal.Kasvatavad omale toidu ise,kui peaks tekkima ülejääke,siis müüakse maha ja raha jagatakse nende vahel kes töötasid. Aga kuidas kaitsta tavainimesi nende alaealiste retside eest, keda te ümber kasvatada soovitate ( teadmata isegi, kuidas sedateha ). Seda kõike teati ka varem ja teati ka nõuka-ajal. Kuid teati ka seda, et mõnel juhul on vangla ainuvõimalik. Sotsioloog mingu ja tegelegu reaalsete noortega, kontrolligu oma teooriat reaalses elus. Siis avastab, et vahel on nii, aga vahel on naa. Ja mõni läheb allakäigutrepist alla, sõltumata ümbritseva püüetest. Kahjuks kiputakse unustama, et ka vanglasse läheb kurjategija. Ehk siis vangla ei saagi alati olema käitumist korrigeerivaks asutuseks vaid normaalseid inimesi kurjategijate eest kaitsevaks asutuseks. Kohaks, kuhu ühiskonda mittesobivad normaalsetest eraldada. Need noored on juba enne vanglasse minekut kurjategijad. Või mismoodi sa nimetad isikut, kes päise päeva ajal peksab ja röövib pealinna tuiksoones Mcdonaldsis avalikult ja jõhkralt teist turvameeste silme all? Eriti hullemaks nagu minna ei saagi vist. Ümberkasvatada? Mind absull ei huvita, mis pidi ta seal vanglas edasi kasvab, koristage lihtsalt tänavatelt ära, pistke puuri ja visake võti minema! Ja kes siis vanglasse satub? Autori arvates süütu inimene, kes alles vanglas kurjategijaks muutub. Kui kurjategija vanglasse satub, siis oleks väga rumal arvata, et sealt korralik inimene välja tuleb. Ning kasvatuse juurde kuulub karistus! 5000 aastat on tatiikaid vitsaga kasvatatud ja kasvasid normaalsed inimesed! Nüüd "lastega läägitakse" ja sirguvad sealt pätid, narkarid ja vargad! Vitsaga kasvab laps vaid siis, kui sellele eelneb ja järgneb selgitus karistuse olemusest ja miks seda vaja on/oli. Lastega tulebki rääkida, kuid enamasti piirdub see lihtsalt ,,ära enam tee" tüüpi selgitustega või samaväärse eeltööga. Jälle üks suurepalgaline tädi ajab sooja õhku suust välja. Vanglast väljub kurjategija, ei noh tere talv. Kui ta vangi pandi siis ta ei olnudki kurjategija või? Järelikult ei tohigi neid sealt välja lasta. Kuskile ministeeriumi ametisse lastekaitsjaks saamiseks tuleks lastetul ametnikul kohustuslikus korras töötada kuskil raskete noortega. Ehk siis odkab vahet yeha mis elu ja mis unistus. seda ei otsusta. Ei otsustanud enne, ei otsusta praegu ammugi! "Ebapopulaarseid" otsuseid võtavad ikka poliitikud vastu, sest nemad teavad mis moodi "õieti" elama peab ning millised on "õiged" karistused! On riike ,kus on päris lihtne endale surmanuhtlus välja teenida, kuritegevust see vähendanud suhtarvudes see üldiselt ei ole. Kõigi kuritegude eest kiirelt teiseilma saatmine vot see oleks praktiline. tänatud. Noortest narkaritest reeglina ei kasva muud kui kurjategijad. Mida nooremalt, seda vähem koormust maksumaksjale. Järelikult ei täida vanglad oma ülesannet. Paranduslikku toimet ei ole. Milleks siis kogu sega kremplit üleval pidada? Nunnutamine tuleb asendada füüsilise karistusega: vargal käsi otsast, mõrtsukale võllas. Hirm on see, mis võibolla mõtlema paneb enne kuriteo sooritamist. Praegune õigusemõistmine ei tee seda kindlasti, pigem saab kannatada kuriteo ohver. Euroopa Liidu ja liiduvälise riigi suhetest on mitu mudelit, iseasi, kas need Brexiti puhul eeskujuks kõlbavad. David Cameron oli eile Brüsselis arvatavasti oma viimasel EL-i tippkohtumisel, kui just mingi erakorraline sündmus ei nõua liikmesriikide juhtidelt suve jooksul kogunemist ja Briti peaministri tungivat kohalolekut. Ta kohtus Euroopa Komisjoni presidendi Jean-Claude Junckeriga ja ülemkogu presidendi Donald Tuskiga. Kohtumisele järgnes 27 kolleegiga töine õhtusöök, kus mitteametlik aruteluteema oli Brexit. Küllap taheti Cameronilt kuulda, millisena kujutab Suurbritannia oma tulevasi suhteid EL-iga. Kui olemasolevat vaadata, võiks laual olla mitu EL-i ja välisriigi suhete varianti. Šveits koos Norra, Islandi ja Liechtensteiniga kuulub Euroopa vabakaubandusassotsiatsiooni (EFTA). Tänu üle 120 lepingule EL-iga pääsevad Šveitsi kaubad tollivabalt EL-i turule ja Šveitsil on erinevalt EL-i liikmesriikidest õigus EL-i mittekuuluvate maadega kaubanduslepinguid sõlmida. Näiteks on Šveitsil vabakaubandusleping Hiinaga, EL-il seda pole. Ligipääs EL-i teenuste turule on aga piiratud, eriti finantsteenuste vallas. Suurbritannias on see väga oluline sektor.			OSCAR-2019
Nevirapine Teva kuulub ravimite rühma, mida nimetatakse retroviirusevastasteks ravimiteks ja mida kasutatakse inimese immuunpuudulikkuse viiruse (HIV-1) infektsiooni raviks. Teie ravimi toimeaine nimetus on nevirapiin. Nevirapiin kuulub HIV-vastaste ravimite rühma, mida nimetatakse mittenukleosiidseteks pöördtranskriptaasi inhibiitoriteks (NNRTIdeks). Pöördtranskriptaas on ensüüm, mida HIV vajab paljunemiseks. Nevirapiin lõpetab pöördtranskriptaasi toimimise. Lõpetades pöördtranskriptaasi toimimise, aitab Nevirapine Teva ohjeldada HIV-1 infektsiooni. Nevirapine Teva on näidustatud HIV-1 infektsiooniga täiskasvanute, noorukite ja igas vanuses laste raviks. Te peate võtma Nevirapine Teva’t koos teiste retroviirusevastaste ravimitega. Teie arst soovitab teile teie jaoks parimad ravimid. Kui Nevirapine Teva on välja kirjutatud teie lapsele, siis pange tähele, et kogu informatsioon selles infolehes on suunatud teie lapsele (sellisel juhul lugege “teie” asemel “teie laps“). -kui olete nevirapiini või selle ravimi mis tahes koostisosa(de) (loetletud lõigus 6) suhtes allergiline. -kui te võtate ravimeid, mis sisaldavad taimset koostisosa naistepuna (Hypericum perforatum) ürti. See taimne aine võib takistada Nevirapine Teva’t õigesti toimimast. Nevirapine Teva-ravi esimese 18 nädala jooksul l on väga tähtis, et teie ja teie arst jälgiksite tähelepanelikult maksa- või nahareaktsioonide nähtude suhtes. Need võivad muutuda raskeks ja isegi eluohtlikuks. Sellisest reaktsioonist olete te enim ohustatud esimese 6 ravinädala jooksul. Kui teil esineb raskekujuline lööve või ülitundlikkus (allergilised reaktsioonid, mis võivad ilmneda nahalööbena), millega kaasnevad muud kõrvaltoimed nagu PEATE TE LÕPETAMA NEVIRAPINE TEVA VÕTMISE JA PÖÖRDUMA OTSEKOHE oma arsti poole, kuna sellised reaktsioonid võivad olla potentsiaalselt eluohtlikud või lõppeda surmaga. Kui teil esinevad ükskõik millal ainult kerged lööbe sümptomid ilma muude reaktsioonideta, teavitage palun sellest otsekohe oma arsti, kes ütleb teile, kas te peate Nevirapine Teva võtmise lõpetama. Kui teil tekivad Nevirapine Teva kasutamise ajal rasked maksa-, naha- või ülitundlikkusreaktsioonid, ÄRGE võtke Nevirapine Teva’t enam KUNAGI ilma oma arsti soovituseta. Te peate võtma sellise Nevirapine Teva annuse, nagu teie arst on teile määranud. See on eriti tähtis esimese 14 ravipäeva jooksul (täiendavat teavet vt „Kuidas Nevirapine Teva’t võtta“). -CD4 rakkude arvu suurenemine Nevirapine Teva-ravi alguses varasemat ravi mitte saanud patsientidel (naistel üle 250 raku/mm3, meestel üle 400 raku/mm3) -varem ravitud patsiendid, kel on nevirapiinravi alguses vereplasmas tuvastatav HIV-1 tase ja suuremad CD4 rakkude arvud (naistel üle 250 raku/mm3, meestel üle 400 raku/mm3) Mõnedel kaugelearenenud HIV-infektsiooniga (AIDS) patsientidel, kellel on esinenud oportunistlikke infektsioone (AIDS-ist põhjustatud haigus), võivad varsti pärast HIV-vastase ravi alustamist ilmneda eelnevatest infektsioonidest tingitud põletikunähud ja -sümptomid. Arvatakse, et need sümptomid on tingitud organismi immuunvastuse paranemisest, võimaldades organismil võidelda infektsioonidega, mis võisid olla olemas ilma selgelt väljendunud sümptomiteta. Kui te täheldate endal mistahes infektsiooni sümptomeid, palun informeerige sellest otsekohe oma arsti. Lisaks oportunistlikele infektsioonidele võivad esineda ka autoimmuunhäired (seisund, mis tekib, kui immuunsüsteem ründab organismi tervet kude), kui olete alustanud HIV infektsiooni vastase ravimi kasutamist. Autoimmuunhäired võivad avalduda mitmeid kuid hiljem pärast ravi alustamist. Kui te märkate endal mis tahes infektsiooni sümptomeid või muid sümptomeid nagu lihasnõrkus, kätest ja jalgadest algav ning kehatüve poole liikuv nõrkus, südamepekslemine, värisemine või hüperaktiivsus, siis teavitage sellest otsekohe arsti, et saada vajalikku ravi. Kombineeritud retroviirusevastast ravi saavatel patsientidel võivad esineda muutused keharasvade jaotumises. Kui te märkate muutusi rasvkoes, võtke ühendust oma arstiga (vaata lõik 4 „Võimalikud kõrvaltoimed“). Mõnedel patsientidel, kes võtavad kombineeritud retroviirusevastast ravi võib b areneda luuhaigus, mida nimetatakse osteonekroosiks (luukoe surm, mida põhjustab luuverevarustuse kahjustus). Kombineeritud retroviirusevastase ravi kestus, kortikosteroidide kasutamine, alkoholi tarbimine, raske immuunsüsteemi nõrkus ja kõrge kehamassiindeks võivad olla mõned paljudest selle haiguse arenemise riskifaktoritest. Osteonekroosi nähud on liigesjäikus, valud (eriti puusas, põlves ja õlas) ning liikumisraskused. Kui te märkate mõnda neist sümptomitest, informeerige palun oma arsti. Kui te kasutate samaaegselt nevirapiini ja zidovudiini, palun teavitage sellest oma arsti, kuna ta võib vajalikuks pidada teie vere valgeliblede arvu kontrollimist. Ärge võtke Nevirapine Teva’t pärast HIV ülekandumise ohtu sattumist, vaid tehke seda alles siis, kui teil on diagnoositud HIV ja teil on käskinud seda teha teie arst. Nevirapine Teva ei ravi HIV- infektsioonist terveks. Seega võivad teil jätkuvalt tekkida infektsioonid ja muud HIV infektsiooniga seotud haigused, mistõttu peate jääma regulaarsesse kontakti oma arstiga. Selle ravimi võtmise ajal võite siiski HIV-nakkust edasi anda, kuigi efektiivne retroviirusevastane ravi vähendab seda riski. Arutage oma arstiga milliseid ettevaatusabinõusid kasutada, et vältida teiste inimeste nakatamist. Kui te kasutate Nevirapine Teva ravi ajal suukaudseid rasestumisvastaseid ravimeid või teisi hormonaalseid rasestumisvastaseid vahendeid, siis tuleks raseduse vältimiseks ja HIV edasikandumise takistamiseks kasutada lisaks barjäärmeetodit (nt kondoomi). Kui te võtate või teile on välja kirjutatud tuberkuloosi raviks rifampitsiin, palun rääkige sellest oma arstile enne selle ravimi kasutamist koos Nevirapine Teva’ga. Alla 16-aastaste laste jaoks, kes kaaluvad vähem kui 50 kg või kelle keha pindala on väiksem kui 1,25 m2,on olemas teised nevirapiini sisaldavad suukaudsed ravimvormid ja vajadusel tuleks neid kasutada. Teatage oma arstile või apteekrile kui te kasutate või olete hiljuti kasutanud või kavatsete kasutada mistahes muid ravimeid. Enne Nevirapine Teva võtmise algust informeerige oma arsti kõigist teistest teie poolt kasutatavatest ravimitest. Teie arst võib pidada vajalikuks jälgida, kas teised ravimid avaldavad siiski oma soovitud toimet ja vajadusel kohandab annuseid. Lugege hoolikalt kõikide teiste HIV ravimite pakendi infolehti, mida te hakkate kombinatsioonis Nevirapine Teva’ga kasutama. Eriti oluline on, et räägiksite oma arstile, kui te kasutate või olete hiljuti kasutanud järgmisi ravimeid: Teie arst jälgib tähelepanelikult Nevirapine Teva ja kõigi nende ravimite toimet, kui te kasutate neid samaaegselt Nevirapine Teva’ga. Kui te saate neeru dialüüsravi, võib teie arst pidada vajalikuks kohandada Nevirapine Teva annust. See on vajalik, kuna dialüüs võib Nevirapine Teva osaliselt verest välja pesta. Kui te olete rase või imetate last, kahtlustate endal rasedust või kavatsete rasestuda, pidage enne selle ravimi kasutamist nõu oma arsti või apteekriga. Te peate lõpetama rinnaga toitmise, kui te võtate Nevirapine Teva’t. Üldiselt on soovitatav last rinnaga mitte toita, kui teil esineb HIV infektsioon, kuna esineb võimalus, et teie laps saab HIV infektsiooni rinnapiima kaudu. Nevirapine Teva kasutamise ajal võite tunda väsimust. Olge ettevaatlik sellistel tegevustel nagu autojuhtimine ja igasuguste tööriistade või masinate kasutamine. Kui te tunnete väsimust, siis peate vältima potentsiaalselt ohtlikke tegevusi nagu autojuhtimine ja igasuguste tööriistade või masinate kasutamine. Te ei tohi Nevirapine Teva’t üksikuna kasutada. Te peate seda võtma koos vähemalt kahe teise retroviirusevastase ravimiga. Teie arst soovitab teile teie jaoks parimad ravimid. Annus on üks 200 mg tablett ööpäevas esimese 14 ravipäeva jooksul (“sissejuhatav” periood). Pärast 14. päeva on soovitatav annus üks 200 mg tablett kaks korda ööpäevas. On väga tähtis, et võtaksite esimese 14 ravipäeva jooksul (“sissejuhataval” perioodil) ainult ühe tableti Nevirapine Teva’t ööpäevas. Kui teil tekib sellel perioodil mistahes lööve, siis ärge annust suurendage, vaid pidage nõu arstiga. Nagu on selgitatud ülal lõigus “Hoiatused ja ettevaatusabinõud”, jälgib teie arst teie maksafunktsiooni testide tulemusi ning jälgib teid kõrvaltoimete nagu löövete tekkimise suhtes. Sõltuvalt tulemustest võib arst otsustada katkestada või lõpetada teie ravi Nevirapine Teva’ga. Seejärel võib teie arst otsustada ravi uuesti alustada väiksemate annustega. Võtke Nevirapine Teva tablette ainult suu kaudu. Ärge tablette närige. Te võite võtta Nevirapine Teva’t kas söögi ajal või ilma toiduta. Ärge võtke rohkem Nevirapine Teva’t kui arst on teile määranud ning on kirjeldatud selles infolehes. Käesoleval hetkel on vähe informatsiooni Nevirapine Teva üleannustamise mõjude kohta. Kui olete võtnud rohkem Nevirapine Teva’t kui ette nähtud, pidage nõu oma arstiga. Püüdke annuse võtmist mitte unustada. Kui te märkate 8 tunni jooksul annuse ettenähtud võtmise ajast, et olete jätnud annuse manustamata, siis võtke kohe vahelejäänud annus. Kui annuse ettenähtud võtmise ajast on möödunud rohkem kui 8 tundi, siis võtke vaid järgmine annus plaanipärasel ajal. - suurendab olulisel määral teie retroviirusevastaste ravimite kombinatsiooni efektiivsust. vähendab võimalust, et teie HIV infektsioon muutub resistentseks (vastupanuvõimeliseks) teie retroviirusevastastele ravimitele. Oluline on, et te jätkate Nevirapine Teva täpset kasutamist, nagu eespool kirjeldatud, kui arst ei käsi teil ravi lõpetada Kui te katkestate Nevirapine Teva võtmise rohkem kui 7 päevaks, palub teie arst teil uuesti alustada 14-päevase „sissejuhatava” perioodiga (nagu eespool kirjeldatud), enne kui te naasete kaks korda ööpäevas manustamise juurde. Nagu on mainitud eespool lõigus „Hoiatused ja ettevaatusabinõud”, on Nevirapine Teva kõige tähtsamateks kõrvaltoimeteks raskekujulised ja eluohtlikud nahareaktsioonid ning tõsine maksakahjustus. Need reaktsioonid esinevad peamiselt Nevirapine Teva-ravi esimese 18 nädala jooksul. Seetõttu on see oluline raviperiood, mille jooksul on vajalik hoolikas jälgimine teie arsti poolt. Kui te täheldate endal ükskõik millal mistahes lööbe sümptomeid, teavitage sellest otsekohe oma arsti. Tekkiv lööve on tavaliselt kerge kuni mõõdukas. Siiski võib mõnedel patsientidel tekkinud lööve, mis avaldub villilise nahareaktsioonina olla raske või eluohtlik (Stevens-Johnsoni sündroom ja toksiline epidermaalne nekrolüüs), ning on registreeritud ka surmajuhte. Enamik nii raskete kui ka kergete/mõõdukate löövete juhtudest ilmneb esimese kuue ravinädala jooksul. Kui nahalööve esineb koos iiveldustundega, peate te ravi lõpetama ning pöörduma otsekohe oma arsti poole. Esineda võivad ülitundlikkus- (allergilised) reaktsioonid. Sellised reaktsioonid võivad avalduda anafülaksia vormis (allergilise reaktsiooni raske vorm) võivad esineda reaktsioonid, mille sümptomid on järgmised: Kui teil tekivad lööve ja ükskõik milline ülitundlikkuse (allergilist) tüüpi kõrvaltoime, teatage sellest otsekohe oma arstile. Sellised reaktsioonid võivad olla eluohtlikud. Nevirapine Teva kasutamisega seoses on teatatud kõrvalekalletest maksafunktsioonis. Siia kuuluvad mõned maksapõletiku (hepatiidi) juhud, mis võivad olla ootamatud ja intensiivsed (fulminantne hepatiit) ning maksapuudulikkus mis mõlemad võivad põhjustada surma. Teavitage sellest oma raviarsti kui teil tekib mõni järgnevatest maksakahjustusele viitavatest kliinilistest sümptomitest: -allergiline reaktsioon, mida iseloomustab lööve, näo turse, hingamisraskus (bronhide spasm) või anafülaktiline šokk -ravimreaktsioon koos süsteemsete sümptomitega (ravimreaktsioon koos eosinofiilia ja süsteemsete sümptomitega) Nevirapiini kasutamisel kombinatsioonis teiste retroviirusevastaste ainetega on teatatud ka järgmistest juhtudest: Sellised häired kaasnevad sageli teiste retroviirusevastaste ainetega ning nende teket võib oodata ka Nevirapine Teva kasutamisel kombinatsioonis teiste ainetega; siiski on vähetõenäoline, et need on põhjustatud Nevirapine Teva-ravist. Võib esineda vere valgeliblede arvu vähenemine (granulotsütopeenia), mis on sagedasem lastel. Ka vere punaliblede arvu vähenemist (aneemia), mis võib olla seotud nevirapiinraviga, on sagedamini täheldatud lastel. Nagu lööbe sümptomite puhul, palun teavitage oma arsti mistahes kõrvaltoimest. Nevirapine Teva tabletid on saadaval blistrites, 14 (kalenderpakend), 60 või 120 tabletti karbis. Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.			OSCAR-2019
Aastatel 1523–1524 kirjutas Martin Luther kaks kirja „äravalitud armsatele Jumala sõpradele Riias, Tallinnas, Tartus ja Liivimaal“. Eesti suuremate linnade mainimine andis tunnistust, et Kesk- ja Põhja-Euroopa haridust ja kultuuri oluliselt mõjutanud reformatsiooniideed leidsid siinsetel aladel kõlapinda. Esimeste reformaatoritena saabusid aastal 1523 Saksamaalt Tallinna mungatõotusest loobunud Johann Lange, kes hakkas jutlustama Niguliste kirikus, ja kaplan Zaharias Hasse, kes vaatamata Oleviste kiriku patrooniks olnud tsistertslaste Mihkli kloostri vastuseisule, sai alustada tööd omaaegse Euroopa kõrgeima torniga kirikus. Uus lähenemine ja arusaam pühakirja õpetusest põhjustas vastuolu linnas tegutsevate mungaordudega, eriti dominiiklastega. Need, kes on külastanud Tallinna Suurgildi hoonet, peaksid mäletama suurt panoraammaali (Theodor Albert Sprengel, 1896), millel on kujutatud esimese luterliku jutlustaja Johann Lange vastuvõtmist Tallinna magistraadi poolt. Sarnaselt Riiaga asus ka Tallinna linnavõim Luhteri pooldajate leeri, kuigi avaliku konflikti lahendamiseks nähti parima lahendusena avalikku debatti. Kuna katoliku vaimulikud ja mungad viimasega ei nõustunud, andis linn uutele jutlustajatele loa evangeeliumi kuulutamiseks Katariina kloostri kirikus. Järvamaal asuv Anna kirik, mis üheksa kuud põrandavahetuse tõttu oli suletud, avas pühapäeval taas uksed, rekondiks kulus ligi 60 000 eurot, millest üle poole tuli eraannetajatelt. Jumalakoja taaspühitses EELK piiskop Einar Soone. Anna kirik on rahvast teeninud 237 aastat ning üheksa kuu pikkune remondipaus oli esimene kord, kui selles hoones jumalateenistusi ei peetud, vahendas “Aktuaalne kaamera”. EELK Anna koguduse juhatuse esimees Peep Heinaste märkis, et selles etapis sai nüüd vana läbimädanenud puitpõrand ära võetud, uuesti täideti põrandaalune ja kaeti paeplaatidega. Politoloog Rein Taagepera sedastab tänavuse septembrikuu Akadeemia artiklis “Maailma rahvaarvu kaks kasvujärku”, et “rahvaarv on miljoni aasta jooksul kasvanud 100 000kordseks (umbes 70 000-lt 7 miljardile)”. Inimeste piiritu kasvu tagab kultuur. Inimesed arendavad tehnoloogiat ja seni on õnnestunud tehnoloogial edeneda kiiremini kui rahvaarvul. Maakera toidab rohkem maaharijaid kui korilasi, rohkem tööstustöölisi kui maaharijaid. “Sellepärast saabki inimloomade arv kasvada kiiremini kui eksponentsiaalselt. See tähendab, et iga järgmine kahekordistumise aeg on eelnevast lühem.” Tehnoloogia – laiemalt võttes – on see, mis toidab progressiusku. Mõni võib karta, et tööstuse toormed lõpevad, näiteks, et oil peak on selja taga ning naftavarud saavad otsa. Aga seni on inimmõistus leidnud alati lahenduse, ning nõnda võidutseb veene, et avastatakse ja lastakse käiku aina uued energiaallikad. Paraku, igal ajal on olnud ka uskmatuid ja skeptikuid. Üks kirjutab: “Kõik paigad on nüüd ligipääsetavad, üdini läbi uuritud, äritegevusele avatud. Kogu hirmutav jäätmaa on kattunud võluvate taludega, haritud põllud on metsad minema tõrjunud. Me oleme maailma üle rahvastanud. Loodusjõud suudavad meid vaevu ära toita. Meie tahtmised ja nõudmised suurenevad, ent loodus ei jaksa meid enam taluda.” Eks ole – need laused võiksid pärineda mõnelt meie kaasaegselt kultuurikriitikult? Tegelikult kirjutas nii II sajandi lõpul Põhja-Aafrikas elanud Tertullianus oma teoloogilises traktaadis “De anima” (“Hingest”). Rahusooviga Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus toimuval jumalateenistusel innustavad vaimulikud õed üksteist jätkama valitud teed. Endel Apsalon Ühenduse Naised Teoloogias korraldusel toimus 7.–8. septembrini Tallinnas metodisti kiriku ruumides rahvusvaheline konverents „Reformatsiooni viljad ja väljakutsed: 50 aastat naiste ordinatsiooni EELK-s ja 500 aastat reformatsiooni“. Konverentsi jumalateenistusel Tallinna toomkirikus kõndis pidulikus protsessioonis koos peapiiskop Urmas Viilma, piiskoppide Einar Soone, Tiit Salumäe ja Joel Luhametsaga ning toomkoguduse õpetaja Arho Tuhkruga 21 naisvaimulikku ehk pea pooled meie kirikus ordineeritud naistest (EELK kodulehe andmeil praegu 44). Lisaks teenisid kaasa assessor Kadri Eliisabet Põder ja Ühenduse Naised Teoloogias esimees prof Anne Kull. Jutluses meenutas peapiiskop Viilma meie kiriku esimese naisvaimuliku Laine Villenthali ordinatsioonijumalateenistust 16. novembril 1967: „Kell 18.30 pärast jumalateenistuse algusliturgiat ja ordinatsiooni tõusis Laine Villenthal, Piibel käes, siia Tallinna toomkiriku kantslisse. Ta alustas oma jutlust sõnadega: „Ainult Jeesuse Kristuse armust seisan mina siin!““ Väga hästi korraldatud sisukail konverentsipäevil jäi kõlama seesama sõnum: naiste ordinatsioon pole naisõigusluse teema, sest kellelgi pole õigust ordinatsiooni nõuda; see on Jumala arm ja eriline kingitus ühtviisi nii naistele kui ka meestele. Konverentsi tervitasid Eesti Metodisti Kiriku superintendent Taavi Hollman ja võrdõigusvolinik Liisa Pakosta. Ette loeti siseminister Andres Anvelti tervitus, milles ta tunnustas luterliku kiriku poole sajandi tagust otsustuskindlust, mis on läbinud viiekümneaastase tuleproovi. Osalejaid oli konverentsil umbes sada, nende seas külalisi Soomest, Rootsist, Suurbritanniast, Saksamaalt, Norrast, Ungarist, Poolast ja Lätist. Silmapaistvalt palju oli kohal õppejõude Tartu ülikooli usuteaduskonnast ja usuteaduse instituudist. Kõrgetest ametikandjatest tegid osavõtu ja ettekannete pidamisega au Rootsi Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop dr Antje Jackelén ja pärast jumalateenistust peapiiskop Viilmalt EELK Teeneteristi I järgu vastu võtnud Ungari Evangeelse Luterliku Kiriku piiskop dr Tamás Fabiny. Peapiiskop Jackelén kõneles inspireerivalt reformatsioonist ja sellega kaasnevast vastutusest, kasutades märksõnu haridus, vabadus, hirm, mõistmine ja lootus. Sündmusele lisas pidulikkust esimese päeva lõpul toimunud pidulik õhtusöök koos elava muusikaga. Lauakõne „Toolist ja troonist“ pidas praegu ametis olevatest naisvaimulikest kõige pikema ordinatsioonistaažiga Haljala koguduse õpetaja Margit Nirgi. Kahel päeval peeti 11 ettekannet ja toimus arutlusring, kus jagati eri riikide kogemusi naiste ordineerimisest. Näiteks ordineeriti naine vaimulikuks Rootsis 1958. aastal, ent Soomes alles 21 aastat hiljem (1988) kui Eestis. Läti esindaja tutvustas eelmisel aastal Läti Evangeelse Luterliku Kiriku kirikukogul vastu võetud põhikirja muudatust, mille järgi saavad vaimulikku ametisse üksnes mehed. Konverents andis hea ülevaate naiste ordineerimise ajaloolisest kujunemisest ning teoloogilistest poolt- ja vastuargumentidest ja ärgitas olevat jätkuvas Püha Vaimu tegutsemises mõtestama. Liigutav oli näha Albert Soosaare poolt käsikaameraga filmitud ülevaadet Laine Villenthali introduktsiooni jumalateenistusest Pindi kirikus. Kuulates konverentsil osalejate muljeid kerkisid esile enam puudutanud ettekanded: prof Priit Rohtmetsa „Teekond naiste ordinatsioonini Eestis“, õp Anne Burghardti „Naiste ordinatsiooni käsitlemisest oikumeeniliste dialoogide raames“ ja dr Ain Riistani „Naiste ordinatsioon ja Uus Testament: mida tekst tähendas ja mida tekst tähendab?“. Laiem huviliste ring saab konverentsi hästi argumenteeritud ja erinevaid vaatenurki haaravatest ettekannetest osa veebilehe „Kirik ja teoloogia“ vahendusel. Kokkuvõtteks tahaksin jagada Kõpu koguduse õp Hedi Vilumaa tsiteeritud kirja Laine Villenthalilt 2005. aastast: „Ammuks see oli, kui seisin jutlustajana üksi meeste hulga keskel ja ordinatsioon oli mõeldamatu sündmus. Lausa uskumatu, kui kiiresti on kasvanud naisõpetajate ja -diakonite arv. Mis tuleks küll selle tänuks anda?“			OSCAR-2019
Mõtlesin ise ka tookord, et peaks arstilt kinnituse võtma ning poest raha tagasi küsima. Seda enam, et väljastpoolt Eestit toodud loomad peaksid 1 kuu garantiinis olema. Seal poes nad kohe kindlat pole olnud, kuna see poeg ise oli vaevalt poolteist-kaks kuud vana. Kui kodustele seda juttu rääkisn, siis ei olnud nad sellega nõus. Abikaasa arvas, et kas see 35 eurot on ikka seda närvikulu väärt ning seega jätsin asjajamise sinnapaika. Käisime täna Talllinna Solarise keskuse loomapoes uut vöödikut vaatamas. Müüja jutu järgi pidid olema pärit kohalikust (Eesti) pesakonnast ja 2 kuud vanad. Ainult sugu ei osanud ta öelda. Kuna nad (3 oravapoega) jooksid kogu aeg ringi, siis oli ka meil raske sugu kindlaks teha. Emane võttis järjekordse isase sõbralikult vastu, hakkas teist lausa lakkuma! See ei meeldinud aga uuele ning vaene Triibu, kes tahtis ainult head, sai käppadega vastu nina! Kuid ega Triibu sellepärast nuuskimisest loobunud - käis uuel niikaua järgi, kui sai ninaga ikka KÕIK kehaosad korralikult üle käia! Meil on nüüdseks olnud kokku juba 4 vöödikut, kuid kõik nad on erinevate iseloomudega. See uus on tõeliselt püsimatu hing. Jookseb mööda puuri ringi, vahel teeb ülepea saltosid, isegi söömisega on kiire. Loodame, et ta peagi kohaneb ning mööda puuri ringijooksmine asemel hakkab hoopis rattas jooksma. Loodan nädalavahetusel mõned pildid teha! Kuid kuna ta on meil üks armas püsimatu hing, siis on senini kõik katsetused luhta läinud! Lubasin mõned pildid teha, kuid Mikit kaamerasse saada on võimatu. Miki on natuke närviline veel: alguses kogu aeg jooksis mööda puuri ringi ja tegi saltosid. Isegi sõi jooksupealt! Panime tema saltokohtadele kolm suurt riidest kiiku rippuma ning nüüd ta neid meeletuid saltosid väga teha ei saa. Selle asemel on leidnud endale teisi tegevusi: kaevab, matab, püherdab riidest tehtud kiikudes, kiusab Triibut ja isegi sööma on hakanud aeglasemalt. Paar viimast päeva on kutsumise peale vaatama tulnud, mis pakutakse. Venitab kere nii pikaks kui saab, nuusutab pähkleid ja siis paneb plehku. Kui puuri juurest ära lähed, siis tuleb alles sööma. Paar korda on ka rattas jooksnud. Miki on oma uue koduga üha rohkem ja rohkem ära harjunud. Tunneb ennast juba täitsa koduselt! Omavahel saavad vöödikud väga hästi läbi. Triibu on leebe ja rahuliku iseloomuga, samas Miki suur energiapomm (ikka veel teeb puuris saltosid). Miki püüab juba ennast kehtestada, ronib Triibule selga. Triibu ei tee alguses sellest sahmimisest välja, aga kui asi juba tüütuks muutub, siis ajab hambad paljaks ning teeb kurja nägu. Ja vahel läheb mürgliks ka. Siis ei saa aru kus kellegi pea või saba - selline oravapundar! Paistab, et nad teineteisele haiget ei tee, see rohkem mängimise-müramise moodi. Ja kui Miki ikka kuidagi Triibut rahule ei jäta, siis poeb Triibu ühe pesaaluse peale pandud käteräti sisse ning sinna Miki talle järgi ei lähe. Teine variant on jooksuratas, sest sinna ta ka järgi ei lähe Ainuke mure on see, et Miki ei käi wc-kastis. Sirtsutab sinna, kus parasjagu on või ripub puuri küljes ning laseb puurist välja Oleme kõik variandid juba läbi proovinud: pannud wc-kaste erinevatesse kohtadesse, pissiseid salvrätitükke ning junnikesi pannud samuti wc-sse... Aga ei miskit! Kõik eelmised vöödikud on endale ise mingi nurga valinud, kus pissil käia ning siis oleme me ka sinna wc pannud. Kuid Miki ei tunnista ühtegi nurka ega ka mingit muud kindlat kohta. Ja paistab, et ka Triibu, kes varem korralikult wc käis, hakkab nüüd igale poole pissima. Ükspäev andsin talle pähklit, nuusutas seda, vaatas mulle otsa ning laskis aluse peale suure loigu. Nagu kättemaksuks, et uue vöödiku tõime! See läbi puuri sirtsutamise võite territooriumi märgistamise arvele kirjutada. Seda teevad paljud isased. Varsti läheb mööda. Minu isane vööt tegi sama. Võimalik, et ka Triibu püüab oma territoorimit märgistada. Tal on vaja ju ennast kuidagi selle sissetungijast pubeka ees kehtestada, pissilõhn siin-seal sobib selleks suurepäraselt Aitäh küsimast, Mikil läheb väga hästi! Miki on kõvasti kosunud ning vahel kaugelt vaadates ei saa enam arugi kas on Miki või Triibu. Oma käitumiselt on natuke rahulikumaks jäänud, aga saltosid teeb ikka ning puuris jooksmiseks on kindel trajektoor. Oleme pannud ta jooksuteele mõned takistused, kuid see teda ei heiduta - Miki leiab endale järgmise tee. Siis paneme meie jälle tema järgmise tee kinni ja tema leiab endale jälle uue... Ja nii päevast päeva! Nii palju on ta juba julgemaks läinud, et tuleb kutsumise peale vaatama, mis head pakutakse. Vahel ripuvad Triibuga mõlemad võre küljes ning lunivad head ja paremat! Oleks ta selle puuris ringijooksmise rattas jooksmise vastu välja vahetaks, siis oleks kõik ok. Ah jaa, wc kombeid tal ikka veel ei ole Kui toas tuli põleb, siis magab Triibu pea pesast väljas. Tal on vaja iga võõrama heli peale silmad lahti teha ja siis vaadata, mis toas toimub! Kui tuba pime, siis kolib Triibu pessa. Endal olid tal põsed paksult pähkleid täis, aga see üks oli veel vaja sinna mahutada. Kui lõpuks aru sai, et see ikka ei mahu kuidagi, hakkas seda sööma. Vahel jälle proovis, et äkki nüüd mahub. Lõpuks jooksis poolik pähkel hammaste vahel ning otsis oma laadungi matmiseks kohta. Tõsiselt armsad pildid ja ega see video idee ka halb pole, kui oleks võimalik need saltod ja trallitamised videole saada,siis kindlasti vaatajaid sellele oleks. Loodan väga, et ise saan ka endale esimesel võimalusel vöödikud, suur armastus on juba aastaga tekkinud Olen püüdnud videosid teha, kuid ebaõnnestunult. Nii nagu puurile ligemale tuled lõpetavad nad oma salajase tegutsemise ning hakkavad pähkleid lunima. Ripuvad mõlemad puuri küljes ja kuidas sa ikka muidu mööda lähed, kui midagi neile ei anna! Me oleme nad nii ära hellitanud Triibu ja Miki elavad hästi. Paistab, et enamus vöödikuid magab talveund, siis meie omad ei pea unest lugu vaid tuuseldavad rõõmsalt puuris ringi. Triibu on meil ainult natuke õelaks muutunud, ei lase enam puuri puhastada. Nii kui näeb, et ma majapidamispaberirulliga sahistan, läheb saba kohevaks ning hakkab mööda puuri meeletult ringi jooksma. Kui vanasti oli tal puhastamisest üsna ükskõik, siis nüüd, kui saaks, kargaks mulle kätte kinni. Kuna mind kätte ei saa (meil kahekorruseline puur ning ühe puhastamise ajaks on nad teises kinni ja vastupidi), siis terroriseerib Mikit. Ta arvab vist, et Miki on kõiges süüdi ja nii kui Miki talle lähedusse satub, läheb talle kallale. Ja vaene Miki on siis kuskil peidus ning vait kui sukk. Selleks, et asi väga jamaks ei kisuks on mul peale puhastusvahendite käepärast ka veel veeprits kakleja jahutamiseks Ja nii kui puur puhastatud, rahuneb ka Triibu maha ning käitub nagu poleks midagi juhtunud. Võimalik, et selline käitumine on seoses talvega. Aga eks seda näeb kevadel. Kevad peaaegu käes, kuid meie vöödikud kaklevad edasi. Asi läks lõpuks nii kaugele, et enam ei saanud neid ühes puuris hoida. Kui olen vöödikutega samas toas ja on aega neid jälgida, siis olen lasknud nad ühte puuri kokku, kuid lähema 10 minuti jooksul on kisma lahti. Kakluse täpset põhjust ei oskagi öelda. Ükskord alustab Triibu ja teinekord Miki. Ilmselt ei salli nad üksteise lähedust. Varsti peaks Triibul tulema jooksuaeg. Eks näe, mis siis saab! Oleks muidugi tore, kui nad siis rahu sõlmiksid Eile lõunast hakkas meie Triibu laulma ja sellepeale hakkas Miki ka mingit imelikku häält tegema. Varustasin ennast veepritsiga ning lasin vöödikud kokku. Ja oh imet - kakluseks ei läinudki! Rahus suudeti olla kuni magama minekuni, ligikaudu 5 tundi Innustatuna rahust ning lootuses, et nüüdseks on vöödikutel kaklused kakeldud, eile õhtul enam neid eraldi puuridesse ei pannud. Tänase hommiku esimesed 10 minutit oli tõesti rahu - kes pesi, kes kaevas saepurus. Kuid, kui need tegevused tehtud, läks jälle kismaks lahti. Seega on meie vöödikud jälle eraldi puurides. Esialgu, kui nad läbi said, siis oleks targem olnud nad ikkagi peale mõningast koosoldud aega eraldada ja nii mitu päeva proovida. Selgituseks: kui me eelmise aasta augustis Miki tõime, siis võttis Triibu ta kohe omaks. Kaklused tekkisid talve saabudes, kui Miki hakkas talvevarusid koguma, kuid talveunne ei jäänud. Vöödikud muutuvad tihtipeale talve saabudes kurjaks, kuid kevadel rahunevad maha. Nüüd paar päeva tagasi, kui Triibul oli nn. jooksuaeg (vöödikutel on jooksuaeg ainult kevadel ning kui esimese korraga tiineks ei jää, siis on umbes 10 päeva pärast uuesti) lasime nad kokku ja kuna loodame see aasta ikkagi väikesi vöödikuid saada, siis ei olnud ju mõtet neid kohe jälle eraldada. Seda enam, et nad ei kakeldnud, vaid said ideaalselt hästi läbi Uuesti kakluseks läks alles järgmisel päeval.			OSCAR-2019
A klassis laste arvestuses saavutas Hanna-Liisa Aasmaa ja Lange Linden´s Diva auhinnalise II koha ning poni arvestuses III koha. Tubli tulemus mõlemas arvestuses oli 63,667 %. L klassis poni arvestuses sõitis Hanna-Liisa Aasmaa ja Lange Linden´s Diva välja II koha, tulemusega 61,417 % 4.-5. aastaste noorhobuste arvestuses sõitis Maiken Lepiste ja Finalist välja II koha, tulemusega 8,64 punkti. Esikohast lahutas neid 0,06 punkti. Kohtunikud hindasid eriti kõrge kvaliteediliselt hobuse galoppi hindele 9,4 punkti. 5.-6. aastaste hobuste klassis tuldi koju võiduga. Maiken Lepiste ja Scott tegid suurepärase tulemuse 7,52 punkti. Kohtunikud hindasid kõrgelt hobuse sammu 8,5 punkti. M ja R klassist võtsid osa ka Maiken Lepiste ning Orchidee. Maiken jäi Orchidee R sooritusega väga rahule ning usub, et nende särvavamad hetked on veel ees ning peaks ära märkima, et, see oli võistluspaari kolmas võistlus PSG tasemel. Võistluspäeva esimeses klassis startisid lapsed ja ponide ratsanikud. Laste arvestuse võitsid ülekaalukalt Toominga RSK-d esindav Isabel Kärtner ja Goldfee. Nende suurepäraseks tulemuseks oli 68,667 %. Samas arvestuses sõitis ka Hanna- Liisa Aasmaa ja Lange Linden´s Diva, nende tubli tulemus oli 63,500 %, mis andis neile III koha. Poni klassis saavutas võistluspaar samuti III auhinnalise koha. Mõlemad tüdrukud sõitsid kaasa ka juuniorite klassi, kus Isabel Kärtner ja Goldfee saavutasid IV koha tulemusega 61,379 % ning Hanna- Liisa Aasmaa ja Lange Linden´s Diva saavutasid VI koha. Noorhobuste klassis hindasid peale Eesti kohtunike ka väliskohtunikud Soomest Inkeri Kostiainen ja Tiina Karkkolainen. 4.-5.aastaste noorhobuste ühtset head kvaliteeti näitasid väiksed punktivahed auhinnalistel kohtadel. I koha saavutas Dina Ellermann hobusel Donna Anna tulemusega 7,86 punkti, II oli Katrin Tinno ja Damberina tulemusega 7,70 punkti. Napilt III jäid Maiken Lepiste ja Finalist tulemusega 7,68 punkti. IV ja V kohta jäid jagama Maiken Lepiste hobusel First Star ja Ancelique Maasik hobusel Carbon ML. Maiken Lepiste ja Orchidee sõitsid kaasa ka R klassis. Kahjuks tulid võistluspaaril sisse mõned vead skeemis, kuid see eest kohtunike kommentaarid olid väga positiivsed. Toominga RSK alt startiv Maiken Lepiste tõi koju kaksikvõidu. Maiken startis kahel noorhobusel A klassis. Hobusel Finalist sõideti välja suurepärane tulemus 73,796 %, mis tõi võistluspaarile I auhinnalise koha. Teisena järgnes First Star samuti suurepärase tulemusega 72,963 %. Samas klassis startis ka Hanna-Liisa Aasma oma ponil Lange Linden´s Diva, kelle tubli tulemus oli 66,204 %. Üldarvestus andis neile VIII koha. Samas klassis peeti ka karikasarja punktiarvestust kuni 23- aastased noored ratsanikud, seal saavutas võistluspaar II koha. Maiken Lepiste ja Goldfee startisid L klassis, kus nende tulemus oli 62,241% ja andis neile IV koha. Ka selles arvestuses peeti karikasarja punktiarvestust kuni 26-aastaste noorte ratsanikele, selles arvestuses saavutas võistluspaar I koha. Päevad olid pikad ja osavõtjaid palju – keskmiselt 11 treeningut päevas. Marlen andis väga palju näpunäiteid ja lasi ratsanikel sooritada erinevaid harjutusi, seejuures põhjendades teoorias väga täpselt, kuidas see hobust edasi arendab ja millist mõju see avaldab. Liivaku võistluspäev oli väga tihe. Võistlused algasid juba hommikul kell 8.00. Võistluspäeva esimesed stardid tehti laste ja poni arvestuses. Laste ja poni arvestuses tuli võitjaks Hanna- Liisa Aasmaa ponil Lange Linden´s Diva, väga tubli tulemusega 63,500 %. Hanna- Liisa ja Lange Linden´s Diva treenivad alates märtsist Toominga Tallis Maiken Lepiste käe all. Laste arvestusest võttis osa ka Toominga RSK-d esindav Isabel Kärtner ja Goldfee. Seekord saavutati VII koht. 4.-5. aastaste hobuste kalssis startis ka Isabel Kärtner hobusel Fiona, tulemusega 5,940 jäädes jagama IX ja X kohta. Nii Orchidee kui ka Maikeni jaoks oli seekordne start üleüldse esimene R klassis, kusjuures Maiken jäi oma võistluspartneriga väga rahule. Toominga RSK- d esindavad Maiken Lepiste ja Isabel Kärtner näitasid häid tulemusi Kilgi Talli Koolisõidu võistlustel. Võistlustele toodi välja noorhobused Finalist, First Star ja Fiona, kellega tehti esimesed stardid võistlusspordis. Noorhobusel Scott sai kaasasõidetud ka esimene L tasemel võistlus. Tulemas on 1.- 3. juunil 2012. Marlen Vassili treeninglaager. Huvilistel palume varakult ühendust võtta telefonil: 53 817 867 või e-mailil: maiken@toomingatall.ee Isabel Kärtner ja Goldfee tegid kaasa 2 starti. A klassis laste arvestuses sõideti välja väga hea tulemus 66,125%. II ja III koha % oli sama, aga üldhinded andsid Isabelile ja Goldfeele seekord III koha tulemuse. Sõideti kaasa ka juuniorite L klassis, kus Isabel tegi oma elu esimese stardi sellel tasemel. Nende tubli tulemus oli VI koht ja 60,603%. Karikasarja laste A klassi üldarvestuses saavutas Isabel Kärtner III koha. Üldarvestus oli ratsaniku põhine, kus läks kirja ratsaniku parim tulemus. Maiken Lepiste ja Orchidee startisid avatud M klassis, kus saavutati III koht tulemusega 63,186%. Karikasarja üldarvestuses avatud M klassis saavutas Maiken Lepiste II koha. Võistlus algas varahommikul juba kell 8.00 kuna starte oli palju. Esimeses programmis tegid oma etteasted noored 4.-5. aastased hobused. Toominga RSK alt startis Maiken Lepiste kahel hobusel Saladin ja Scott. II koha saavutas Scott, väga tubli tulemusega 7,160 punkti. Scott näitas end suurepäraselt ja Maiken jäi noorehobusega väga rahule. III koht läks Saladinile tulemusega 6,790 punkti. Punkte viis alla viga skeemis, mis oli seotud hobuse allumatusega võistlusolukorras. Päeva teiselpoolel tegi Maiken Lepiste kaks starti M avatud klassis. II koha saavutas ta hobusel Skywalker, kes jäi napilt 1 punktiga alla I koha tulemusele. Skywalkeri tulemus oli 64,238%. Eesti Vabariigi aastapäeval külastas Eestit Dr. Ulf Möller, kes pidas oma kliinikut Loo tallis. Kliinikul osales 10 paari. Hobuseid ja ratsanikke oli erinevatel tasemetel. Treeningutel sai palju põnevat näha ja kuulda. Toominga RSK sportlane Maiken Lepiste tegi kena alguse uuel hooajal 4.-5.aastaste hobuste klassis. Selles klassis startis 8 võistluspaari. II ja III koht läks Maiken Lepistele, hobustel Saladin - tulemusega 7,3 ja Scott - tulemusega 6,66.			OSCAR-2019
Täna, esimesel advendipühal õnnistati Kuressaare Laurentiuse koguduses sisse uue kuue saanud kooriruum ja suvel kiriku vundamendi alt leitud hauakivi, mis on nüüdseks kinnitatud kiriku seina külge ja kaetud varikatusega.Kui Eesti kirikud on tavaliselt seestpoolt steriilselt valged, siis restaureeritud Laurentiuse kiriku kooriruum on vägagi värvikirev, vahendas Reporter.ee videolõik.Lisaks tähekujulistele mustritele on ... Vaimuliku ordinatsiooniga võrdleva usuteaduse professor Tarmo Kulmar (fotol) tähistas reedel, 13. augustil oma 60. sünnipäeva.Mitmekordse humanitaarharidusega mees, kes kopsakast kogemustepagasist hoolimata on valmis uuteks väljakutseteks, ei väsi laialdastele erialateadmistele vaatamata lisainformatsiooni hankimiseks vaimset tööd tegemast ja tõelise teadlasena ei pelga püstitada hulljulgeid hüpoteese, unustamata ... Anneli Lein asus 1. septembril 1990 tööle Jõhvi koguduse kantseleiametnikuna. Ametinimetus on nüüdseks muutunud koguduse sekretäriks, aga töö sisu jäänud suuresti samaks. Praegu peab ta ka Pühajõe koguduse sekretäri ametit. EELKs pole just tavaline, et kogudus saab palgata tööle sekretäri, seepärast on huvitav lugeda seda tööd teinud inimese mõtteid ... Mille nimel me elame ja töötame? Isegi kirikus, koguduses, vaimuliku või kaastöölisena? Uppuda on võimalik igal pool, sestap kulub õige hingamise õpetus ära igale ujujale. Eriti neile, kes pikka maad mõõdavad.Kogudustes on eriti pühade eel ja aegu tuhat tegemist. Enese või teiste seatud eesmärgid, kokkulepped ja ajakavad nõuavad täitmist. Aga – millal ei oleks meil kiire? Vaikuse ja palve keskelt ... 27. augustil kell 18.00 pühitsetakse Pärnu Eliisabeti kiriku uus orel. Pidulikul kontsert- avatseremoonial tuleb esiettekandele Mart Siimeri "Te Deum". Oreli ehitab Kriisa Oreliehitus OÜ eesotsas orelimeister Hardo Kriisaga. Kriisade firma on tegutsenud järjepidevalt alates aastast 1886. Kokku on valmistatud ligikaudu 50 orelit, millest enamus on säilinud ja asuvad Eestis. Nõukogude okupatsioon ei võimaldanud ehitada ... Halliste Püha Anna ja Karksi Peetri kiriku pastor Kalle Gaston paneb ameti maha, sest Halliste pühakoja katuse parandamine aina venib ja muud mured, millega maakoguduse õpetajal tuleb maadelda, on kurnavaks muutunud. 9. juulil kirjutas «Sakala» Halliste kiriku katuse remondist, mis pidanuks valmis olema juba 20. aprilliks, aga polnud tol hetkel veel alanudki. Olukord ei ole ka praeguseks muutunud. «Tellingud on ... Viljandi Kirikumäel kõrgub tudorgooti stiilis maakividest ja punastest tellistest kirik, mis sai nurgakivi 150 aastat tagasi. Siia käivad kokku tegusad inimesed, et hoida rahvuslikku pärandit ja edendada koguduseelu. Kaunil sügispäeval leian seitsmesaja istekohaga kirikust õpetaja Allan Praatsi ja pühapäevakooliõpetaja, viie lapse ema Jana Kaseoja. Kui mõne nädala pärast tagasi läheksin, võiksin imetleda remonditud käärkambrit, nüüd aga näen, kuidas selle lagi Arvi Ohtla käe all heledamaks muutub. Jana Kaseoja, varem koguduse sekretär, ei ole praegugi kõrvaltvaataja, vaid avab kolmel päeval nädalas diakooniapunkti ja veab ühes Liia Linkiga koguduse laste- ja peretööd. Tänu lastele ja peredele lisandub Jana sõnul koguduseellu elevust. Ugala teatri pedagoogi Silvia Soro juhatusel etendatakse kord aastas Viljandi Jaani kogudusega kahasse näidendit, kus mängivad kaasa õpetajad, juhatuseesimehed, koguduseliikmed ja lapsed. Kahel viimasel kevadel on kahe koguduse rahvas kogunenud väga menukaks kujunenud perepäevale. Lastega lavastab näidendeid muusikakooli õpetaja Anu Röömel, kes tükkidele ise muusika kirjutab. Kui muidu käib pühapäevakoolis vahelduva eduga viis kuni kümme last vanuses 2–13 aastat, siis näidendiproovi koguneb 15 last. Kogemus näitab, et kõige tulemuslikum on tundi pidada kord kuus, siis käib kohal kõige rohkem lapsi. Kogudus on olnud stabiilne, liikmesannetajaid oli möödunud aastal 314, liikmeid on kokku üle 3000 hinge. Kolmapäeviti toimuvatele keskpäevapalvustele koguneb 10–15 inimest, mis näitab, et inimesed soovivad ka nädala sees kirikusse tulla. Pühapäevastel jumalateenistustel osalejate arv on tavaliselt nelja- ja viiekümne vahel. Kirikuhoones asub ruum koosviibimisteks, nn talvekirik, kus peetakse piiblitunde, eakate koguduseliikmete tänulõunaid ja kohvilauda ning käib koos lastering. Enne valimisi kõneldi siin kristlike koguduste esindatusest kohalikel valimistel. Koerus teenides kuulus õpetaja vallavolikogusse, Viljandis on tal täitunud soov olla ainult koguduseõpetaja. Vestluskaaslased on uhked koguduse segakoori üle. Üle 20 aasta on koori juhatanud Külli Salumäe. Iga kuu viimasel pühapäeval ja suurtel kirikupühadel laulab koor kirikus jumalateenistusel. Kui koor mingil põhjusel laulma tulla ei saa, laulab Külli ise või mõni külalismuusik. Orelipingis on juba aastaid Aaro Tetsmann, kes jagab oma teadmisi ja kogemusi kultuuriakadeemia üliõpilastele. Pikaks ajaks jäädakse meenutama hiljutist reisi Londonisse, kus teeniti kaasa South Dulwichi St. Stepheni kirikus ja kus koorile organiseeriti ekskursioon Westminster Abbeysse. Lahkeks küllakutsujaks ja lauljatele tasuta reisi korraldajaks oli baltisaksa juurtega kirikuõpetaja Bernhard Georg Schünemann, kes kaks aastat tagasi osales Tartu maratonil. Koor valmistus põhjalikult ja esines uutes kostüümides. Kui Vikerraadios hommikuti õnnitlusi ette loetakse, haarab kõrv sageli õnnitlejana Viljandi Pauluse kogudust. Seda tänu Anu Eedmaale, kes nimed meediale edastab. Regulaarselt korraldab koguduse eakatele sünnipäevalastele koosviibimisi aktiivne koguduseliige Mari Sild ühes abiliste Milvi Uppini ja Helve Lindega. Sageli osaleb neil koguduseliige emeriitõpetaja Helmut Mõtsnik, kes kokkusaamistele põneva ettekande või kõnega hea tooni annab. Kindlasti võetakse Mihkel Pajupuu eestvõttel viis üles. Nimetamata ei saa jätta riigikogu liiget Helmen Kütti, kes teeb vanemate inimestega hingehoidlikku tööd ja leiab ikka aega kogudusetöös jõu ja nõuga osaleda. «Meil on palju häid töötegijaid, kes igaüks oma panuse koguduse toimimisse annab,» ütleb õpetaja. Esmapilgul tundub ootamatu väide, et kogudusel pole ruumi. Suur kirik ja mitu maja käes: diakooniamaja Paala teel, koguduse abipunkt Vaksali tänavas, õpetajamaja. Amortiseerunud hooned tähendavad väljaminekuid, aga suur osa koguduse sissetulekust kulub kirikuhoone kütteks. Õpetaja kiidab majanduslikult kompetentset juhatuse esimeest Aago Metsarit, tänu kellele on tulud ja kulud kontrolli alla saadud ja sissetulekud suurenenud. «Töötame selle eelarve piires, mis meil on. Tegeleme optimeerimisega,» sõnab õpetaja lootuses, et järgmisel aastal ehk õnnestub töötajate palka tõsta. Koguduse tulude suurendamiseks tegeldakse kinnisvaraarendusega. Surnuaia lähedale Piiri tänaval asuvale kinnistule peaks tulema krematoorium, aga ruumi on enamakski. Rendile on antud kogudusele kuuluv autopesula ja välja üüritud kaks korterit endises diakooniamajas. Õpetaja ja koguduse teeb murelikuks kiriku vilets katus. Tänu vabatahtlike suurele tööle ja Rändmeistri abile on neelukohtades sademete suurem läbijooks lõppenud. Töömehed plommisid ja toestasid neelukohtade looka vajunud sarikad. Aga vahelagi ja seda toestavad puitkonstruktsioonid on kohati peaaegu läbi mädanenud ja niiskus tungib katusest endiselt läbi. Probleeme on ka kirikutorni valtspleki kinnitustega. Kirikut ehtivad tornikesed kontraforssidel on ohtlikult viltu vajanud ja ähvardavad alla pudeneda, müüritis vajab vuukimist ja nii edasi. Õpetaja on pöördunud abipalvega kultuuriministri, muinsuskaitseameti peadirektori, maavanema, linnapea ja kohalike omavalitsuste liidu poole. Loodetavasti abi ükskord tuleb. 1860 jagunes Jaani kogudus linna- ja maakoguduseks, parun Ungern-Sternberg andis maakogudusele krundi kiriku ehitamiseks. Kiriku lõpliku projekti tegi kohaliku õpetaja poeg Matthias von Holst, kirik pühitseti 30. oktoobril 1866.			OSCAR-2019
Viin on alkoholi sisaldav jook, mis ideaalvariandis koosneb veest ja etanoolist. Viina etanoolisisaldus on 35–80%. Viina toodetakse kas viljast, kartulist või veinitööstuse jääkidest. Toiduainetööstuse haru, mis tegeleb viina tootmisega, on tuntud kui viinatööstus. Kodustes tingimustes valmistatud viina nimetatakse puskariks või samagonniks. Tärklises on polüsahhariidid, mis laguneb linnaseensüümide toimel hüdrolüütiliselt suhkruteks ja pärmiensüümide toimel kääritatakse need etanooliks: Kartulimugulates ja viljaterades on tärklisesisaldus vastavalt 20–24% ja 70%. Kääritamise protsessiga saab toota kuni 16-protsendilist alkoholi, kuna pärmiseened surevad kõrgematel kontsentratsioonidel. Rektifikatsioonil võib saada kuni 95,6-protsendilise piirituse. Absoluutalkoholi saamiseks tuleb kasutada vettsiduvaid aineid. Alkoholismi ehk organismi etanoolisõltuvust nimetatakse vahel ka viinakatkuks. Alkoholi liigtarbimise vastu võitleb karskusliikumine. Eesti aladel aeti viina kloostrites, apteekides ja kodudes. Ametlikult loetakse siin viinaajamise alguseks aastat 1485, millest pärineb esimene kirjalik dokument. Müügiks tohtisid viina valmistada ainult Suurgildi liikmed. 17. sajandil viinaajamisõigus laienes apteekritele gildide vaestele ja nende leskedele ning Rootsi kuningas Karl XI andis selle ka Tallinna habemeajajatele. Kokku toodeti Rootsi ajal viina ca 600 pange (7200 l) aastas. Sellesse aega langeb ka salaviina ja puskariajamise traditsiooni teke. 1645. aastal keelati uuendatud maakorraldusega talupoegadel viina ajada, kuid talupojad ei tahtnud sellest keelust kinni pidada. Eesti aladel hoogustus viinapõletamine pärast liitmist Venemaaga. 1765. aastal andis Katariina II välja ukaasi, mille kohaselt tohtisid viina valmistada "ainult aadlikud ja rohkem mitte keegi". Eesti mõisates oli juba 1799. aastaks 731 viinakööki (85%-l mõisatest). Aastas toodeti kuni 680 000 pange (8,2 miljonit liitrit). Viin müüdi Venemaa joogikohtades. Esimene eestikeelne õpetus viinapõletamiseks on teada aastast 1772 („Öppetus kuida wisi pölle viin tehhakse”. Friedrich Wilhelm v. Sivers. Põltsamaa. 1772, 8 lk – ei ole säilinud). 19. sajandi algusest muutus viin pidevalt paremaks. Oma panuse andis selleks Tartu Ülikooli esimene rektor Georg Friedrich Parrot, kes teatas 1801. aastal piirituse täieliku destilleerimise leiutamisest. Esimene aurujõul töötav destillaator rajati 1817. aastal maamõõtja ning mõisarentniku Andreas Lamberti projekti järgi Raadi mõisa juurde ning seal saadi 1850. aastal Eestis esmakordselt ka puhas piiritus. 1825. aastal tehti esimesed katsed kasutada viinaajamiseks vilja asemel kartulit. Paarkümmend aastat hiljem algas Eesti piiritusetööstuses enam kui sajandi kestnud kartuli võidukäik. 1830. aastatel läks Eestimaal mõisa viinavabrikutesse umbes pool mõisa teraviljast ja peaaegu kogu kartulisaak, Liivimaal mõningal määral vähem. Tähtsamaks viinapõletamise piirkonnaks kujunes Virumaa tänu Peterburi turu lähedusele. Viinaköögi praaka tarvitati härgade nuumamiseks. 1863 maksustati piiritus esmakordselt aktsiisiga. 1900. aastal kehtestati aga Balti kubermangudes Vene riigi viinamonopol. 1 Välistest piirangutest hoolimata arenes tulutoov viinavalmistamine Eesti aladel kiiresti ja edukalt, väljavedu kasvas. 19. sajandi teisel poolel veeti Venemaale kuni 90% viinatoodangust. 1870. aastail hakati viinaköökide asemele rajama moodsaid piiritusevabrikuid ja mõisate viinaköökide arv kahanes kuldaegadega võrreldes kolmandikule. Madalseis Eesti piiritusetööstuses oli I maailmasõja ajal. Keeluseaduse tõttu toodeti piiritust vaid tehniliseks, tööstuslikuks ja "eriotstarbeks". Pärast sõda, kuni Eesti Vabariigi lõpuni, oli üks suurem viinatootja Vihterpalu mõisa paruni Alfred Roseni poolt juba 1876. aastal rajatud kompanii "Rosen ja Co" – nende vabrikuhoone Tallinnas Mere puiesteel on säilinud tänini –, mis ühendas umbes pooli piiritusevabrikante. Kokku küündis selle kompanii tehaste arv 129-ni, lisaks tegutses üle Eesti paarkümmend likööri- ja peenviinatehast. Oluline osa oli Eesti Kartuliühisuste Liidul, kes ka riigi tellimusel piiritust tootis. 1938. aastal lasti Rakveres käiku Kartuliühisuste Liidule kuuluv uuendatud piiritusetehas, mis oli Balti riikides moodsaim. Selles tehases toodetud piiritus oli kangeim (98%). Saatuslikud sündmused 1940. aasta suvel tõid kaasa viinatööstuste natsionaliseerimise. Arenes lubatud piiritusetootmine, aga ka salaviina ajamine (puskar, samagonn, samakas, metsakohin, lepikuliisu jm) nii oma tarbeks kui ka müügiks. Postimees 25.05.1932 teatas järgmist. Viljandi kriminaalpolitsei oli saanud andmeid, et Holstre vallas Lintsi talu maal elutsev pops Hans Mugur pruulib salaja puskarit. Muguri juures toimetati läbiotsimine, peale ühe pudeli puskari leiti iseäranis tore jahutusaparaat, milline koosnes 8 torust ja kahest õõnsast kettast. Aparaat oli tsinkplekist tehtud, korralik plekisepa töö. Vabrik ja puskar konfiskeeriti ja Mugur antakse kohtu kätte. Soome „kuiv seadus” põhjustas salaviina veo Eestist. 15.09.1925 teatatakse: Soome tollilaev „Eckerö” konfiskeerib üheainsa päevaga viiest paadist kokku 2051 l piiritust.			OSCAR-2019
Augustus (Imperator Caesar Divi filius Augustus; sünninimi Gaius Octavius (Thurinus); varem Octavianus; 23. september 63 eKr – 19. august 14 pKr) oli Vana-Rooma keiser 16. jaanuarist 27 eKr 19. augustini 14 pKr. Augustus oli esimene Rooma keiser. Ta suri 75-aastasena aastal 14. Augustus võis surra loomulikel põhjustel, kuid on kinnitamata kuulujutte, et tema naine Livia mürgitas ta. Augustuse järeltulijaks sai tema lapsendatud poeg Tiberius. Kuigi Augustus säilitas Rooma vabariigi välised vormid, valitses ta autokraadina üle 40 aasta. Ta tegi lõpu sajandi kestnud kodusõdadele ning tõi Rooma riigile rahu, õitsengu ja suurriikliku hiilguse ajastu. Lisanime "Augustus" 'auväärne', mille järgi teda tänapäeval põhiliselt tuntakse, sai ta 27 eKr. Augustus sündis Roomas nimega Gaius Octavius Thurinus. Tema isa, kelle nimi oli samuti Gaius Octavius, pärines auväärsest, kuid silmapaistmatust ratsanikuseisusest perekonnast ning oli enne oma surma 58 eKr Makedoonia haldur. Augustuse ema Atia oli Julius Caesari venna- või õetütar. 46 eKr võttis Caesar Hispaanias sõduriks olnud noormehe ning adopteeris ta oma pärijaks. Gaius Octavius võttis siis nimeks Gaius Julius Caesar Octavianus. Kui Caesar märtsis 44 eKr mõrvati, viibis tema noor pärija Apollonias (praeguses Albaanias). Ta läks Itaaliasse ja värbas Caesari veteranidest sõjaväe. Roomat kontrollisid Caesari vabariiklastest mõrtsukad Marcus Junius Brutus ja Gaius Cassius. Octavianus sõlmis liidu Marcus Antoniuse ja Marcus Lepidusega. Need kolm moodustasid teise triumviraadi nimelise hunta ning käivitasid puhastuse mõrtsukate liitlaste seas. Seejärel läksid Antonius ja Octavianus võitlusse Brutuse ja Cassiusega, kes olid põgenenud itta. Makedoonias Philippis oli Caesari armee võidukas ning Brutus ja Cassius sooritasid enesetapu (42 eKr). Octavianus läks seejärel Rooma tagasi, Antonius aga siirdus Egiptusesse. Seal liitus ta Egiptuse kuninganna Kleopatraga, kes oli Julius Caesari endine abikaasa ja Caesari väikese poja Caesarioni (Kaisarioni) ema. Nüüd olid Rooma valdused jagatud Octavianuse (läänes) ja Antoniuse (idas) vahel. Aktioni merelahingus (Kreekas) 31 eKr lõi Octavianus oma rivaale, kes siis põgenesid Egiptusesse. Ta järgnes neile ja pärast veel üht kaotust sooritasid nad enesetapu. Aastaks 29 eKr oli 34-aastane Octavianus Rooma ainuvalitseja, ja Rooma Senat andis talle rea tiitleid, sealhulgas tribuun, konsul, pontifex maximus (ülempreester) ja Augustus. Viimase all sai ta üldtuntuks. Ta oli ka princeps (esikodanik) ja imperaator (ülemjuhataja). Selle viimase tiitli järgi hakati Augustuse valitsemist nimetama impeeriumiks. Tõsi küll, tiitel ei olnud pärandatav ning Augustus püüdis hoolikalt säilitada vabariiklikke väliseid vorme. Aastal 27 eKr andis Augustus välja seaduse nimega Pax Romana ehk 'rooma rahu,' tänu millele valitses impeeriumis üle 200 aasta rahu. Pax Romana kehtis kuni keiser Marcus Aureliuse surmani aastal 180. Augustus, kes oli tulnud võimule tänu suurele julgusele, valitses väga targalt. Vastutasuks peaaegu absoluutse võimu eest andis ta Roomale 40 aastat kodurahu ja kasvavat õitsengut. Ta lõi esimese alalise sõjaväe Roomas ning paigutas leegionid impeeriumi piiridele, kus nad ei saanud poliitikasse sekkuda. Rooma garnisoniks olid pretoriaanid, keisri ihukaitsjad. Augustus ei pidanud suuri sõdu, ta ainult nihutas Rooma põhjapiiri loomulikule piirile Doonau jõel. Kaugemal läänes lõppes katse tungida Germaaniasse kaotusega Teutoburgi metsas 9 pKr. Pärast seda aktsepteeris Augustus impeeriumi põhjapiirina Reini jõge. Idas rahuldus ta sellega, et allutas Rooma võimule Armeenia ja Taga-Kaukaasia. Partia jättis ta rahule. Rooma suubuvat tohutut rikkust kasutas Augustus selleks, et sõjaväele hästi tasuda ning neid rahulolevatena hoida, ning pealinna kaunistamisega ja suurejooneliste mängude korraldamisega, et roomlased oleksid rahul. Ta kiitles, et leidis Rooma eest tellistest ehitistega, kuid jättis selle maha marmorist ehitistega. Ta ehitas Senatile uue maja (Curia) ning rajas Apollo ja Jumaliku Juliuse templi. Samuti rajas ta pühamu Circus Maximus 'e juurde. Ta olevat Pompeis rajanud nii Capitoliumi templi kui ka teatri, panemata nende peale oma nime. Rooma valitsejad, sealhulgas Augustus, taipasid majandusest vähe. Nagu kõik keisrid, maksustas ta kõrgelt põllumajandust ning kulutas tulud sõjaväele, templitele ja mängudele. Kui impeerium enam ei laienenud ja vallutustelt enam sõjasaaki ei toodud, hakkas impeeriumi majandus stagneeruma ja lõpuks alla käima. Augustuse valitsemisaega peetakse selles mõttes Rooma vägevuse ja õitsengu kulminatsiooniks. Et põllumajandust elavdada, pani Augustus erru läinud sõdurid maale elama, kuid pealinn jäi sõltuvaks Egiptusest toodavast teraviljast. Helkivad ööpilved ehk polaarmesosfääripilved[viide?] on hõbehallid või valkjad, vahel ka kuldsed pilved, mis on nähtavad 50–70° põhja- ja lõunalaiusel suvel kesköö paiku põhjataevas. Pilved asuvad 75–85 km kõrgusel ja on nähtavad, kui allpool horisonti asuv päike neid valgustab.			OSCAR-2019
Blogipostituses Kuidas kontrollida, kas HTTPS peale suunamine on õigesti tehtud? jäi mainimata selline HTTPS jõustamise viis nagu HSTS – osaliselt taotluslikult, sest sellega eksperimenteerides ja hiljem HTTPS toimimise eest mitte hoolt kandes võib lisaks turvalisuse tõstmisele ka endale jalga tulistada. Kõigepealt ohtudest ja kasust, siis välja lülitamisest – ja kõige lõpuks ka eriti mõjusast sisselülitamisest 🙂 HSTS ehk HTTP Strict Transport Security puhul lisatakse HTTPS-päringu vastusele päis, mis paneb brauseri etteantud aja jooksul suunama kõik HTTP ühendused ümber HTTPS peale ning rangelt keelduma saidi külastamisest, kui sertifikaat on vigane (nt aegunud). Kuna 31536000 sekundit on 365 päeva, siis peab kasutaja brauser täpselt niikaua meeles, et mistahes bookmark või sellele veebile viitav link peab omaniku soovi kohaselt kindlasti korrektset HTTPS’i kasutama – ning kui vaja, teeb automaatselt 307 Internal Redirect’i. Ehk isegi kui lehel on js/css/pildid/vormid mingil põhjusel http:// URLiga, siis brauser pöördub nende poole garanteeritult HTTPSiga. Tulemuseks muuhulgas see, et HTTP peale ei leki päringud ega nendega (potentsiaalselt) kaasas käivad küpsised. Brauseris toimuva 307-suunamise teeb eriti kasulikuks see, et ta mõjub ka POST-päringutele ehk kõigile “vormi-submittidele”. Tavaline .htaccess abil tehtud suunamine (vt Kuidas kontrollida, kas HTTPS peale suunamine on õigesti tehtud?) muudab need GET-päringuteks ehk teeb katki, HSTS kasutamisel toimib kõik nagu muiste: Loomulikult tuleks sellised vormid korda teha, mitte “väikse häkiga” tööle panna (ja HSTSist pole abi, kui http:// POST-päringut proovib teha Ajax), aga vanema/suurema veebi HTTPS peale kolimise teeb see omajagu turvalisemaks. HSTS ei kaota ka vajadust seadistada veeb kasutajaid HTTP pealt HTTPS peale suunama, sest muuhulgas on selle tugi IE puhul alles versioonist 11 (vt CanIUse) ja turvakaalutlustel usaldavad brauserid seda päist ainult juhul, kui see tuleb HTTPS pealt. Igaks juhuks mainin enne sisselülitamise-näiteid ära, et välja lülitamiseks ei piisa päise eemaldamisest, vaid tuleb muuta selle max-age nulliks – ja see hakkab kasutajatele mõjuma alles siis, kui nad järgmist korda veebi külastama satuvad: Hea mõte on ka alustada lühema, nt 600 või 3600 sekundilise perioodiga – siis saab veenduda kõige toimimises ja vajadusel probleemide lahendamiseni HTTP peale naasta. Lihtsaim viis on seda teha .htaccess faili abil, sobilik rida mis lisab päise ainult HTTPS päringute puhul võiks olla selline: Kui on soov HSTSi testida ilma kõiki kasutajaid mõjutamata, võib päise seada ka PHPs – näiteks selline hsts-on-off.php: “Aga see pole veel kõik” – lisaks on võimalik sätestada, et reegel rakendub ka kõigile alamdomeenidele (oled kindel, et kõik dev./uus./staging. saidid on HTTPS peal, nüüd ja tulevikus?): Täpsemalt tuleb päise lisamise järel lugeda läbi tingimused ning täita ankeet ning jääda ootama, millal domeen nimekirja jõuab (ja seejärel järgmise brauseriversiooniga levima hakkab). Selle meetodiga jalga tulistamine saab olema eriti tõhus. Otsides preload-nimekirjast .ee seotud domeene hakkavad silma vaid google.ee, hilti.ee, elisa.ee ja mõned ilmselt valdkondlike entusiastidega seotud nagu näiteks heh.ee – ilmselgelt ei pea olema rahvusvaheline konglomeraat, et ennast Chrome lähtekoodis jäädvustada 🙂 Mõnevõrra üllatavalt ei leia sellest nimistust nt panku või riiklikke institutsioone, huvitav kas tegu on kaalutlusega (jätmaks võimaluse operatiivsemalt muuta või kasutada turvamata ühendusi, nagu nt seb.ee avaveeb) või ei tundu oluline? Küll aga on seal huvitaval moel hulk swedbank.se alamdomeene: Iga vähegi äriga seotud veeb peaks jooksma HTTPS peal – sest nii on turvalisem ja tänu HTTP/2 protokollile ka oluliselt kiirem. Tasuta Let’s Encrypt sertifikaadiga on HTTPS toe lisamine veebile äärmiselt lihtne, aga kõigi vajalike ümbersuunamiste seadistamine, otsimootorites saavutatud positsiooni säilitamine ja kasutaja jõudmine soovitud lehele vajavad läbimõeldud tegevust. 2016.a alguses testis Ahrefs blogi 10000 enimkülastatud domeeni ja jõudis järeldusele, et vaid 10% neist on HTTPS täiesti korrektselt kasutusele võtnud – probleemideks needsamad ümbersuunamised, mõne nimekuju (www-ga või ilma) mittetoimimine jms. Kuidas kontrollida, et kõik HTTPS peale kolimisega seotu sai õigesti tehtud? Ja mida üldse kontrollida? Katsetades Ahref’si poolt kasutatud tööriista sai aga kiiresti selgeks, et see ei tuvasta kaugeltki kõiki probleeme ja olukord on veel hullem. Mistõttu tegin nädalavahetuse-projektina oma tööriista – ja tänavapildist tuttavaid URLe sisse toksides sain kinnitust, et suuremad või väiksemad probleemid kimbutavad tihti ka korraliku IT-tagatoaga Eesti ettevõtteid. nad peaksid seda tegema mitte ajutise ehk “302”, vaid lõpliku ehk “301” edasisuunamisega (tõsi, Google on äsja reegleid leebemaks muutnud: 301 Redirects Rules Change: What You Need to Know for SEO) korrektselt peaksid toimima ja edasi suunama nii domain.ee kui www.domain.ee URLid (ning sertifikaat peaks sobima mõlemale) ja see peaks juhtuma ühe ümbersuunamisega, mitte nt www.domain.ee » domain.ee » https://domain.ee » https://domain.ee/et/ kogu lehe peal olev sisu – pildid, CSS, menüü-lingid, tekstis olevad viited teistele alamlehtedele – peaks kasutama HTTPSi (muidu ei kuvata aadressiribal rohelist tabalukku või põhjustavad klikid tarbetuid ümbersuunamisi) kui on kasutusel sitemap.xml, RSS või muud lahendused – ka need peaksid toimima HTTPS pealt ja sisaldama ainult HTTPS URLe lisaks peenem kraam, nagu nt veebipoe ostukorvi või kontaktivormide töölejäämine – nimelt toimivad ümbersuunamised lehe kuvamisel (GET-päringud), aga mitte andmete saatmisel serverisse (POST-päringud) Ahjah, ja tulemust peaks saama näidata pealikule kinnituseks, et töö on hästi tehtud ja võib arvele alla kirjutada … või siis peaks pealik saama selle projekti-koosolekul kurja näoga lauale lüüa. Siin see on: sisesta või kopeeri-kleebi mõne eelistatud kujul (www-ga või ilma) alamlehe URL oma veebist – nt www.zone.ee/blogi Nagu näha, käib HTTPS peale suunamine “ajutise” ehk 302 redirectiga – ning ostetud sertifikaat ei kata ilma www-ta nime (link avab SSL Labs superpõhjaliku sertifikaadi-kontrolli tööriista, mis seletab ära vea olemuse). Ümbersuunamiseks saab veebimeister lisada .htaccess faili suunamise, vastavalt soovile kas eelistades WWW-ga versiooni: Sertifikaadi-vea vastu aitab ainult uue sertifikaadi tellimine – kui tellida Zonest sertifikaat kujul www.domain.ee, pannakse sinna automaatselt kirja ka domain.ee ehk see kehtib mõlemale. Let’s Encrypt sertifikaat tehakse meie puhul automaatselt kõigile vastava serveri (või alamdomeeni) nimedele, sh kõigile aliastele. Keerulisemad juhtumid vajavad personaalset lähenemist (ülaloleva näite puhul on suurel kontsernil kasutusel mitut saiti kattev sertifikaat ja sealt on lihtsalt üks nimekuju puudu). Siit hakkab silma üks huvitav nüanss – nimelt pakub sait sama sisu nii …/uudised kui keele-tunnust sisaldavalt …/et/uudised lehelt, koodis olev canonical-silt palub eelistada ilma keeletunnuseta versiooni: Ilmselt on neil kasutusel keerulisem ümber-suunamiste loogika kui ülalviidatud .htaccess – ning lihtsat lahendust ei saa ilma seda nägemata pakkuda. Sedapuhku on nendega kõik hästi, kuvatakse vaid tähelepanekut, et pildid võetakse eraldi alamdomeenilt. Meedia hoidmine eraldi serveris oli HTTP 1.1-ajastul mõistlik võte lehe kuvamise kiirendamiseks (veebibrauser saab luua iga saidi jaoks oma ühenduse), võttes kasutusele HTTP/2 võiks olla efektiivsem kasutada ühte serveriühendust. Õnneks ei ole keeruline leida mõnda teist veebi, kus oleks reaalne probleem piltidega – antud puhul on tegemist WordPressiga, kus on ilmselt enne HTTPS peale viimist lisatud lehtedele pilte: kontrolli üle veebimootori seadistused – kas ta on ikka veendunud, et peab töötama https:// aadressi peal? palu veebimeistril kontrollida, ega juhuslikult lehe kujundusteemasse mõni http:// pole sisse ununenud enamus ülejäänud probleemidest on seotud sisusse lisatud piltidega – nende muutmiseks tuleb lehed käsitsi üle käia või paluda veebimeistril teha vastavas andmebaasis otsi-ja-asenda käsk probleemiks võivad nt WordPressi tavakasutaja-tasemel seadistatavate teemade puhul olla ka lisatud taustapilt (vaheta välja), favicon jms – selgita välja kust probleemne element tuleb ja vaheta välja Ja lõpuks – kas lehel on veebi-siseseid linke, mis viitavad vanale HTTP versioonile? Kui ümbersuunamine toimib korrektselt, siis ei ole need otseselt probleemiks, küll aga peab kasutaja brauser tegema lisapäringu: Soovitused nendega tegelemiseks on samad, mis piltide jms puhul – tegemist võib olla lehe tekstis olevate linkidega, aga üle tasub käia ka menüüd, jaluses kuvatavad teksti moodulid (lingid kasutustingimustele jms). Täienduseks: kui oled veebi HTTPS peal korralikult käima saanud, on paras aeg lisada ka HSTS-päis ehk paluda brauseritel sellel saidil alati ainult HTTPSi kasutada ning keelduda vigase sertifikaadi puhul sisu kuvamisest: HTTPS ja HSTS ehk Strict-Transport-Security Kui avastad probleemi, mida see tööriist ei tuvasta (või ekslikult tuvastab) – siis anna mulle teada peeter@zone.ee. Võid kirjutada ka juhul, kui vajad rohkem juhendamist probleemide kõrvaldamiseks, sest siis saab tekitada täpsema/põhjalikuma juhendi. Kas vastutad veebisaidi eest, mis kasutab HTTPS ühendust? Kui nii, loe kindlasti edasi ja vasta mõttes järgmistele kontrollküsimustele: Kui vastasid jaatavalt kõigile kolmele küsimusele, on aeg tegutsemiseks, sest käes on #shapokalüpsis.			OSCAR-2019
Kahekordne peaminister Mart Laar, kes äsja parlamendis teist korda ja suurte vaidlustega nimetati Eesti Panga nõukogu esimeheks, ei ole koduköögis kohvi juues põrmugi häiritud, et istub ratastoolis. See on vaimu võit mateeria üle, teab ta. Ajakirjanik Toomas Sildam käis veteranpoliitikul külas. Kas mäletete, et 18 aastat tagasi tegi teie valitsus otsuse leida investor, kes paigutaks tselluloositehasesse 825 miljonit USA dollarit... ... et edendada Eestis puidutööstuse lisandväärtuse loomist ja vähendada väärindamata ümarpalgi väljavedu? Väga hea idee ja tehas sai natuke teise kohta, kui plaaniti, Ida-Virumaale Kundasse. Investoreid oli siis juba võtta. See oli suur samm Eesti puidumassi väärtustamisel. Ega iga välisinvesteeringu pärast maksa lolliks minna. Neid on võimalik ka mujale saada, Eesti nüüd nii vilets koht ka ei ole. Ma arvan, et ei ole keeruline, aga mõtelda tuleb. Ja kui kohe võetakse sihiks, et inimesed võivad arvata, aga meie sõidame neist üle, siis läheb asi untsu, põhjalikult. Esiteks, et ei räägitud [kohalike inimestega]. Teiseks paistis ikka väga silma, et kavatseti kõigest üle sõita. Kolmandaks on see ikka väga kahtlase väärtusega idee, sest inimesed peaksid teadma, mis linn see Tartu on – Skandinaavia üks vanemaid ülikoolilinnu... Need otsused ei olnud selleks, et keegi saaks raha teenida, vaid selleks, et saaks mingi asi ära tehtud või [riigina] kuskile mindud. Näiteks arvan, et Rail Baltic on väga mõistlik, sest pakub Eestile ühe lahenduse. Vulkaanipurske ajal saavad kõik aru, miks on Rail Balticut vaja. Seda, kui isegi president Ilves ei saanud Türgist muud moodi koju, kui pidi bussiga [kevadel 2010 Istanbulist Tallinna] sõitma, [sest Islandi ühe vulkaani purse kattis taeva Vana Maailma kohal tuhapilvega ja lennuliiklus seiskus]. Siis tundsime, mida tähendab Euroopast äralõigatus. "Meil pole tulevikku vaadates eriti põhjust karta kedagi teist peale iseenda, sest kõige suuremad lollused suudame paraku ikka ise teha." Tunnete tsitaadi ära? Kõigepealt ei maksa iseennast alahinnata. Ei maksa karta. Ja kolmandaks, ei maksa liiga palju teistele mõtelda, vaid tuleb endale mõtelda. Kui teistele mõtelda, et mida nemad teevad või mida nemad tahavad, siis tehakse kõige suuremad lollused. See ongi iseenda nõrkuse ülehindamise tulemus, kui pidevalt mõtleme, mida see elevant meist arvab. Siis on vahetevahel natuke raske elada. Kui peaksite kedagi veenma, et ta tuleks siia investeerima, siis kuidas Eesti erineb Lätist, Leedust, Soomest, Rootsist? Mis on meie konkurentsieelis? Kui te niisama küsiksite, et mille poolest erineb, oleks mul raske vastata. Aga investeerimise soovi puhul mitte. Tegelesin pikalt ja pingsalt lepingu sõlmimisega soomlastega, kes tahavad minu mälestuste raamatut avaldada. Nemad saatsid mulle allkirjastatud lepingu ja palusid minu allkirjaga tagasi saata. Tegin automaatselt elektroonilise allkirja, aga nemad ei saanud seda lahti teha, sest ei tunne veel, millega tegemist. Siis tegin nagu muiste: kirjutasin paberile allkirja, skännisin lepingu ja saatsin ära. Lisaks lolluste eest hoiatamisele olete muretsenud, et "kui pole enesekindlust, läheb inimene kurjaks ja tigedaks ja solvunuks ning siis tulevadki asjad, mida pole rõõmus näha". Kust see vähene enesekindlus tuleb? Eks seda peksti 700 aastat meisse mõisatallis sisse. Esiisa ja esiisa ja esiisa ja esiisa on kuskil mõisatallis peksa saanud, nii on enesekindlust maha kraabitud. Ja tugevalt maha kraabitud. Seepärast on mõtet enesekindlust endas ikka hoida. Kõigepealt ei maksa iga asja peale ahastusse sattuda. Tuleb vaadata rahulikult, kes sa oled, mida oskad ja mida ei oska, mitte üritada ennast kogu aeg igaühega võrrelda ja eriti ennast halvemaks võrrelda. Loen aegajalt imelisi kirjeldusi, kuidas eestlased on viletsad ja me ei oska midagi teha, aga vaat kus ikka seal välismaal tehakse. Tegelikult oleme maailmas teistega samasugused, nii heas kui halvas, ei ole siin mingit erinevust. Kui vaadata, mis tuleneb ID-kaardist peale elektroonilise allkirja, siis on seal ikka väga palju muid asju... Eesti on suutnud enda väiksust ära kasutada, oleme väiksuse suuruseks muutnud ja võtnud sealt viimase välja. Mõnes mõttes on see meie uus rahvuslik imperatiiv. Jakob Hurt rääkis, et kuigi me ei ole suured arvult, peame saama suureks vaimult. Kaasaegne imperatiiv on, et põrgusse meil seda suurust vaja, et väiksus saab paremini hakkama. Maailmas, kui peab hästi palju muutma, on Eesti küll näidanud, et oleme kiiresti pööratav. Kui see oskus püsib ja ei mandu ettevaatlikusse ja poliitika tegemise õhinasse, siis läheb meil ka edaspidi hästi. See on lõputu arutelu. Kuigi praegu mulle tundub, et natuke hakkab palju olema. Kui hakkasime Eesti riiki ehitama, oli eesmärk, et riiki oleks võimalikult vähe. See oli õige eesmärk, sest olen tähele pannud, et riigil on omadus pisitasa kasvada, kui sa teda ei kärbi. Mulle tundub, et praeguseks on riiki liiga paljuks kasvanud. Vaat see on nagu Donald Trump, kes ajab rahvusvahelist poliitikat nagu ärimees, kes ta ka kahtlemata on. Aga ei ole eriti õige ajada samade meetoditega äri nagu teha poliitikat. Kui kellelgi on suhtumine, et meie oleme grupp valgustatud tarkpäid ja teised kuulaku, siis on see algusest peale läbi kukkunud. Riigireformi saab teha koos kellegagi, aga mitte kellegi vastu. Neil võivad olla head ideed, aga paraku ei hakka keegi neid tegema. Kindlasti olen kõigi riigireformi tegijatega nõus, et bürokraatiat peaks olema vähem. Praegu tundub, et haldusreform toodab lõpuks varasemaga sama palju või isegi rohkem ametnikke. Tahaksin väga loota, et eksin ja see on vaid ajutine tundmus. Üldiselt võiks ametnike arv olla väiksem, ka seadusi, keeldusid ja käskusid võiks olla vähem. Iga käsu ja keelu kohta on inimene, kes seda kontrollib. Kui keegi kontrollib, on alati võimalus, et Eesti korruptsiooniindeks kerkib jälle sinna, kust ta õnneks on langenud, mis on meie vastavate ametivõimude hea töö. Mida rohkem ametnikke, seda rohkem seadusi ja mida rohkem seadusi, seda rohkem ametnikke. See on suletud ring. Võibolla peaks alustama Eesti Pangast, vähendaks seal töötajate arvu poole võrra, nagu vist Indrek Neivelt ette pani? Ma võin mütsi ära süüa, et Eesti Panga president Ardo Hansson on kõik need küsimused põhjalikult läbi uurinud ja ka panga nõukogu on ta mitu korda selles üle kuulanud. Eesti Pangal on palju funktsioone ja on teada, kui palju inimesi nendeks vaja läheb. Ei ole mõtet arvata, et oleme nii väiksed ja viletsad, nemad seal Frankfurtis [Euroopa Keskpangas] teevad ja teavad kõike, pole meil oma keskpanka vaja. See oleks tõesti radikaalne lahendus. Eesti välisministeeriumi osa rahvuslikust koguproduktist on kindlasti suurem kui Saksamaal, mida härra Neivelt armastab näiteks tuua. Aga kui tahame riigi ülesandeid täita, tuleb teatud asjad ära teha. Tartusse viimise hind on enne mind välja arvutatud, et mis see maksma läheks. Tulemus on niisugune, et seda mõtet polegi mõtet edasi arutada. Saan aru, jutt on keskpanga turvalisusest, hoidlatest, sularahaga seotud toimingutest jne. Aga Männik pakkus ka välja, et Eesti Panga muuseumi saaks Tartusse kolides liita Eesti Rahva Muuseumiga. Eesti Panga muuseum on üks armas koht, kus on kolm inimest tööl. Mulle ei tundu, et selle kaotamine oleks suur kokkuhoid, pealegi meeldib inimestel seal käia. Kuidas kõige lihtsamalt seletada, miks on vaja Eesti Panka, kui ta ei hoia rahvusvaluutat püsti, oleme euroalas... Sama hästi võib küsida, milleks on Euroopa Liidu liikmesriigil vaja välisministeeriumi, miks parlamenti, miks on NATO liitlasel kaitseministeerium, milleks meil üldse riiki vaja on. Seda nõu annab panga president ja panga nõukogu kontrollib, kas ta seda ikka teeb, üsna tihedalt kontrollib. Seetõttu võin kinnitada, et Eesti Pank on andnud korduvat ja tugevat nõu valitsusele, lisaks annab ka meie loodud eelarvenõukogu. Meie enda istungil osaleb ka rahandusminister, Toomas Tõniste käib väga korralikult kõikidel panga nõukogu istungitel. Vaat see on juba teine küsimus. Kuna ma valitsuse liige ei ole, siis sellele küsimusele vastata ei oska. Tagasipeegeldus on nii ja naa. On olnud ka tormilise vestluse vormis, näiteks eelarvenõukogu ettekande peale. Õnneks on asjad teistmoodi. Veel ei ole hakatud niimoodi tühjadele platsidele Tallinna ümber ehitama, nagu siis. See on hea märk. Kaua see kestab, ei oska keegi öelda. Maailmas tugineb see kasv välisturgude ärkamisele. Eesti Pank on soovitanud konservatiivset joont, mida teataval määral – just teataval määral – on valitsus ka hoidnud ja päris lusti pole peetud. Aga olukord on selline, et võiks tegeleda tuleviku [reservide] kasvatamisega. Ardo Hansson on selle ideoloogia autor, et halbadeks aegadeks reservid luua ja vähemalt Eesti Pank on jõudsalt reserve kasvatanud. Kuidas tundub, kas uued krokodillid ehk majanduskriisi aegse kärpekava koostajad peaksid juba oma hambaid teritama? Need hambad peavad kogu aeg teravad olema. Tuleb püüda püsida olukorras, kus krokodillid ei peaks tegutsema. Eelmise kriisi ajal tuli kahe protsendini tõsta kaitsekulutused ja samal ajal viia Eesti eurotsooni. Nende kahe eesmärgi korraga täitmine oli missioon impossible, võimatu missioon. Mõni inimene lõi käega ja ütles, et see pole võimalik. Aga oli võimalik ja sai tehtud. Üks, kes tookord krokodillid tööle sundis, oli Eesti Pank. Mõned kriisi-eelsed panga prognoosid olid küll pehmelt öeldes mööda, mille alusel rahandusministeerium andis valitsusele soovitusi, aga siis, kui asi läks päris metsa, läks just Eesti Panga nõukogust tungiv soovitus need krokodillid käima tõmmata. Ja me tulime sellest kõigest suhteliselt hästi välja. Varsti esitate Riigikogule kinnitamiseks Eesti Panga nõukogu uue koosseisu, mis asub valima Eesti Pangale järgmist presidenti, sest Ardo Hanssoni ametiaeg saab juunis 2019 läbi. On teil juba ettekujutus, kes ta võiks olla? Kindlasti ei kavatse ma sellele ametikohale kuidagiviisi toetada inimest, kes oleks ühel või teisel kombel mingite poliittagatubade käepikendus, ei ühest ega teisest leerist. Ei. Ardo Hanssoniga alguse saanud põhimõte, et Eesti Panka juhib mittepoliitiline autoriteetne ekspert, peaks jätkuma. Euroopa Keskpanga presidendi Mario Draghi ametiaeg lõpeb oktoobris 2019. Kas Ardo Hansson võiks sellele kohale kandideerida? Ei hakka salgama, et panga nõukogus on ka seda arutatud. Aga, olles vestelnud panga presidendiga, on Ardo Hanssoni selge ja konkreetne soov jääda millegipärast Eestisse. Nii ongi. Euroopa Keskpangal on olnud suur roll Euroopat püsti hoida. Seda esiteks. Hästi või halvasti, võib vaielda, aga sellega on ka hakkama saadud, Nii julgelt ma veel ei väida. Mulle kui teada-tuntud konservatiivile ja ka Ardo Hanssonile tundusid need [abinõud] aegajalt liiga pehmed. Aga tuleb tõdeda, et Euroopas on inflatsioon natuke kasvanud ja majandus hakanud ülespoole minema. Kas varsti Riias kogunev Euroopa Keskpanga nõukogu koosolek peaks otsustama võlakirjaostude programmi lõpetamise? See pole nüüd küll kuidagi minu pädevuses. Usun, et meie Doctor Evil, nagu Ardo Hanssoni Euroopas kutsutakse, saab selle ülesandega hakkama. Sellele on lihtne seletus. Kui Euroopa Liidu eelarvest läheb üle 50 protsendi põllumajandusele, siis pole rohkem enam vaja küsidagi. Ajan ja jäängi ajama. Euroopa Liidu uues eelarvekavas mõned asjad mind ei rõõmusta, aga samm väga õiges suunas on see, et rohkem raha tahetakse anda teadusele, tehnoloogiale, innovatsioonile. Raha mõistlik kasutamine, ütleksin ma. Kui need valdkonnad saavad rohkem kui enne, siis on okei. Üks ala, mille Euroopa Liit lasi suhteliselt kiiresti vabaks, on telekommunikatsioon ja selles oleme jõudnud Ameerikale järele. Sest see on [EL-is] liberaliseeritud. Selleks, et näidata, kui lollid need on. Pool aastat hiljem tulidki põllumehed ja palusid need ära kaotada, mida ma ka suurima rõõmuga tegin. USA valijad teda praegu armastavad ja mõnda aega see kestab nii. Tööstuse puhul ilmnevad tema käitumise viljad alles mõne aja pärast. Vabakaubandusest loobumisest ei võida mitte keegi. Täpselt samasugused inimesed nagu me kõik. Olles neid väga lähedalt näinud, võin kinnitada: pole neis midagi väga erilist ei ühes ega teises suunas. Ei ole nad eriliselt salakavalad ega tõmba niite ja pole nad ka põmmpead. Kas Trump ei tõuka lõpuks Läänt Venemaaga kokkuleppimise suunas, sest USA hakkab tunduma ebakindla ja ebausaldusväärsena? Kuivõrd on eelarve tasakaal – mille teie omal ajal peaministrina käibele tõite – möödapääsmatu aastal 2018? Praegu on see veel möödapääsmatum, kuna nüüd on hirmus kihin hästi palju kulutada. Kui sellel kihinal saaks hoogu maha tõmmata, oleks väga teretulnud. See kihin lõpeb alati halvasti, sest oi kui raske on hiljem lahti saada hulgast püsikulutustest, mida muudkui luuakse. Ärme räägi püsikulutustest, räägime Eestimaa ühendamisest. Ehitame maanteed Narva, Tartusse ja Pärnu kaudu Iklasse neljarealisteks ja võtame selleks laenu? Ei võta. Valmis tuleb need teed ehitada kindlasti. See olekski hea võimalus mitte laenu küsida ja raha mujalt võtta, et siis ehitada. Mõju majandusele oleks sel juhul positiivsem [kui laenu võttes]. Sellepärast, et laen on nagu heinalaast, mis põleb kiiresti ja seejärel kaob. Mina mõtlen, kes ja mis tingimustel hakkaks seda laenu tagasi maksma, sest paljud asjad on meil praegu hästi, kuna meil ei ole tagasi maksta tohutuid laene. Teie endine majandusnõunik Kersti Kaljulaid arvab, et suur osa Euroopa toetustest on lihtsalt ära kulutatud. Aga mida arvate teie? Loogiline, sest kui tuleb palju raha, hakkavad inimesed lollusi tegema ega mõtle nii palju, kui palju peaks. Väiksema raha puhul mõeldakse rohkem, kuidas ja milleks seda kasutada. Tuleme teie personaalia juurde. "Eesti Panga Nõukogu esimehe ametikoht peaks olema täidetud tugeva finantsanalüütikuga, mitte olema sinekuur IRL-i endisele esimehele, kes on finantsmaailmas võhik." Nii kritiseeris teid EKRE fraktsiooni esimees Martin Helme. Kuidas teda lohutate? Tunnen kaasa. Just sain kätte Venemaa teaduste akadeemia majandusmedali ehk Leontjevi medali Eestis tehtud majandusreformide eest. Eks see ole päris vastus. Aga EKRE-le võiks kindlasti kaasa tunda, nende pahameel on suur ja õigustatud. (Muigab) Pärast Savisaart pole enam põhjust neid [Keskerakonda keskvõimust] eemal hoida. Kuigi Savisaare mälestusest on veel palju alles, kasvõi Tallinna linnas. Aga mõned asjad said liikuma, Reformierakond oli valitsemisest ikka väga väsinud. Kui Jürgen Ligi võtab sõna Tallinna Sadama erastamise vastu, siis olen ma natuke hämmingus. Nemad suutsid valitsuses seda kõike edukalt blokeerida nagu ka muid [riigifirmade] börsile viimisi. Ligi pahandas ka, et Mart Laari valides saame rahanduspoliitiku asemel parteipoliitiku, kes on andnud tingimusteta õnnistuse kõigele, mida tema partei teeb koos Keskerakonnaga, näiteks toetab astmelist tulumaksu. Kas toetate? Neid lollusi, mis sellel alal tehtud, on keeruline tagasi pöörata. Alkoholiaktsiisi mitte peatamine, vaid ränk alandamine – siin võiks olla üks vahend. Kas see aitab, ei tea. Eelarve jääks kindlasti vaesemaks. See tava loodi Reformierakonna valitsuse ajal ja nüüd tiksub see edasi. Mul on kuri kahtlus, et seal ei aita muu, kui veenda Lätit alkoholiaktsiisi tõstma. Aga kui neil on vähegi mõistust, siis seda nad ei tee. Kas Eesti valitsus peaks järgmise aasta eelarve tegemisel alandama kütuseaktsiisi, sest kütuse kõrge hind veab üles üldist hinnatõusu? Hilja, sest järgmise aasta eelarve põhimõtted on juba kokku lepitud. Kuigi, teatud arutelud seisavad veel ees. Tegelikult ega see paha samm oleks, minu arvates. Paraku olen siin kõrvalseisja, sest Eesti Panga nõukogu esimehel pole maksualaseid hoobasid. Kindlasti ei ole ma päevapoliitik, aga oma arvamus poliitika kohta mul on. Lõbus on kuulata etteheiteid, kus ühtedele olen liiga palju öelnud, teistele liiga vähe, kolmandate arvates olen küll palju öelnud, aga teinud seda valesti või valede inimeste kohta. Teie üks teravamaid sõnastusi lööb Reformierakonna pihta. Ja nimelt "Kunagi oli Edgar Savisaar valitsuse juht ja kõik pensionärid arvasid, et ta on asendamatu. Tuli Tiit Vähi ja selgus, et ei ole asendamatu. Siis tuli Mart Laar ja vaadati, et igaüks võib olla peaminister. Aga Taavi Rõivas tõestas, et igaüks ikka ei või..." On teil Reformierakonna vastu isiklik vimm? Ei-ei, siia tõmban suure joone vahele: seda ma ütlesin Taavi Rõivase, mitte Reformierakonna kohta. See on oluline vahe. Ma ei arva, et Taavi Rõivas oleks Reformierakond. Reformierakonna vastu teil isiklikku okast ei ole? Ei saa siiski unustada, et Isamaaliit tegi 1999. aastal elegantse comeback'i ja teie moodustasite oma teise valitsuse, kuid kaks ja pool aastat hiljem lõhkus Reformierakond koalitsiooni ja moodustas 2002. aasta algul koos Keskerakonnaga uue valitsuse. Okast ei ole. Kui poliitikas hakkaks okkaid hinge koguma, oleksid ammu surnud mees, süda okkaid täis tikitud ja muud ei mahugi. Reformierakonna suhtes ei saa vihastada, kui näed, kuidas võimulolek on neid selgelt väsitanud. Mida sa ikka vihastad. Kuidas tundub, kas nad võiksid ka aastatel 2019-2023 opositsioonis kosuda ja võimule naasmiseks valmistuda? Ma ei hakka parem ennustama. Reformierakond aga... Oleneb, kuidas nad ise arenevad. Eks me näeme, millised suured muudatused hakkavad uue esimehe [Kaja Kallase] all toimuma, kui ta lõpuks Brüsselist koju jõuab, õnne tooma ja Eesti põlve uueks looma. Eks me näeme, aga tegelikult ei tohiks tuua. Isamaa nimi eeldab, et erakond hakkab käituma poliitikas tavalises saanud reeglite ja poliitika soovitajate tahte vastaselt, ehk tegema asju, mille kohta teised ütlevad: ära tee! Isamaa ja Isamaaliit tegidki asju, mida teised soovitasid tungivalt mitte teha ning Isamaa üks tunnus oli, et kui hakati mõtlema poliitikale, läks asi metsa. Teistel võibolla mitte, Isamaal küll. Ei tohi mõelda võimalikele kaotatud häältele, see tuleb unustada, tuleb teha seda, mida me õigeks peame, sõltumata sellest, kas see toob hääli või ei too. Praegu vaatavad väga paljud teid nii, nagu oleksite tõesti Eesti Pangaga kolinud Kuu peale ja mõtlevad: halloo, Mart Laar, valimised on tulemas, meil on neid hääli vaja, millest sa räägid? Kuu peale pole ma jõudnud, aga metsa poole olen kindlasti. Selleks pole vaja Kuu peale minna, et natukene imelik olla. Piisab Eesti looduslikest tingimustest, et lähed metsa või sohu. Saan, aga olen ühte erakonda suhteliselt pikalt juhtinud just selle filosoofia alusel, mida ma kirjeldasin. Arvan küll. Kõige hullem ongi, kui hakkad mõtlema kooseluseadusele ja strateegiale, et kas selle toetamine toob või viib hääli. Kui hakkad trikitama sellise mõtlemisega, siis ongi juba halvasti ja oled omadega rabas. Mulle näib, et IRL tahtis endale hääli saada, aga tegelikult kolis nende noorem toetajaskond, eriti linnadest, Reformierakonna juurde. Ilmselt on see õige. Tüüpiline Euroopa konservatiivsus on see, et oled konservatiivne majanduses ja välispoliitikas, aga selle, mida inimesed kahekesi teki all teevad, jätad nende endi otsustada. Kas välispoliitika pärast saab tänases maailmas üldse süda rahul olla? Aga kui Eesti välispoliitika suurim eesmärk on saada ÜRO Julgeolekunõukogu ajutiseks liikmeks, siis tunnistan jätkuvalt: tundub, et eesmärkide puudus kummitab seda ala kõvasti. Kümme aastat on liiga lühike aeg. Vähemalt 20 aastat oleks vaja. Lugesin oma kõnet Eesti tulevikust, mille pidasin 2001. aastal Tallinna Tehnikaülikoolis, kus üritasin oma heade nõunike abiga ennustada, millised on Eesti teemad aastal 2020. Näiteks arvasin, et siis on üles tõusnud Tallinna-Helsingi tunnel. Aga selles panin ma mööda, et Eesti pääseb jalgpalli MM-ile. Samas, kui vaatan toona loodud geenipangale, mis hakkab nüüd tulemusi andma ja ID-kaardile, mille ümber käis koletu sõda, siis me mõtlesimegi tookord 20 aastat ette. Aga see on juba minu mälestuste raamatu teine osa. See sõltub väga palju meist endist. Et vanemad tahavad oma lapsed meie koolidesse panna, et kaugemale läinud noored tahavad tagasi tulla, et oskame kasutada maailma näinud inimesi, et hoiame oma loodust ja keskkonda eripärasena, soode ja metsadega... Siis on Eestil lootust. Sama avatud nagu praegu. Eesti on piisavalt väike ja peame teadma oma piire. Ükski Eesti valitsus ei hakka ajama mingit massimigratsiooni. Karjuda "Oleme massimigratsiooni vastu!" on mõttetu, sest seda pole keegi kavandanudki. Aga kindlasti peaks Eesti ühiskond olema mitmekesisem, avatum, sallivam, sõbralikum. See tuleb meile ainult kasuks. "Jõuluriik" on pealkiri. 24. detsembril 1918 oli Eesti riik olukorras, kus polnud mingitki võimalust, et me välja mängime. Jõulude ajal hakkas väike tulukene paistma, siis hakkas valgust tulema ja tulema, kahe nädala jooksul kõik muutus. Nagu nõiaväel, kuigi nõia väge ei olnud, meestevägi oli küll. Kõik, mis oli olnud väga halvasti, muutus väga heaks. Ma siiski pean veel ühe küsimuse küsima. Kui keeruline on harjuda sellise muutunud füüsilise olukorraga nagu teid on tabanud? Mõnes mõttes pole see üldse keeruline. Mulle meeldis enne [insulti] ringi rahmeldada ja joosta, aga teistpidi on üsna mõnus, et ma ei rahmelda ega jookse. Igal halval asjal on ka head küljed. Muidugi on minule kõige tähtsam, et ma selle paugu üle elasin. Mitte ainult see, et üldse ellu jäin, kuigi vahepeal olin natuke aega surnud ka. On suur edenemine, et ma nüüd siin olen. Arstid ja paljud teised on mind nagu jänest kõvasti kolkinud, sest kui jänest kolkida, hakkab ta trummi mängima. Mina nii kaugel veel ei ole.			OSCAR-2019
Aga see proteiinimolekul on seksikas sõna Mis nüüd trenni puutub, siis eks vanus- ja geneetika panevad ka piiri ette. Tahaks küll ilus, tugev ja tark olla aga alati see ei õnnestu. Kui ma saali lähen, siis tahan, et see oleks minu jaoks nauding, mitte ellujäämiskursus ja eks igal inimesel on ka erinevad prioriteedid ja mida vanemaks, seda rohkem ma sellest aru saan. Täna tegin kananagitsaid ja inspiratsiooni sain ma Orgu juutuubi kanalilt. Tavaline kanarind, ürdisool, munad, natukene pipart ja paneeringuks kasutasin purustatud maisikalette ja praadimiseks kookosõli. Tulid nii head, et olin ise ka üllatanud. Munad kloppisin kausis lahti, lisasin ürdisoola, natukene pipart ja õhukesed kanalõigud panin sinna sisse ja lasin külmkapis 1h selles marinaadis seista. Edasi purustasin maisikaletid paneeringuks. Väga peeneks ma neid ei teinud, kuna uhmer läks katki ja pole veel viitsinud uut seotada. Peale praadimist oli köögis mõnus maisi aroom. Tegelikult ma olen subscribenud hoopis teistsugustele kanalitele aga aeg-ajalt ikka vaatan, mis maailmas huvitavat toimub. Häbi on öelda küll aga vahetevahel vaatan isegi Rich Pianat - huvitavam ikka ju, kui lugeda "peaarendaja" mõttetut monoloogi siin? Või mis arvad? Vahel isegi vaatan steroidisõprade kanalit nimega EnhancedAthlete jms. Ma siin mõtlen, et miks inimesed teevad paikapanevaid järeldusi kellegi ühest postitusest? Näiteks Tumeriin postitas pildi, kus oli tilluke purk Nulli ja mõnel inimestel läks fantaasia kohe keema - ju ta siis seda tonnide viisi oma sisse kaanib. Krt, igav on Teil vä? Ma ei saa - muidu suhteliselt normaalselt maailma asjadest arusaavate inimeste "linkide postitamise" "etteheitest" - kui on valida, kas lugeda midagi, milles on iva ning inimese jutus on loogikat või reaalselt vajalikku teavet või kellegi oma sõnadesse pandud saunanaiste juttu, mul ei ole kahtlustki, kummast on rohkem "kaasa võtta". orgu videod =/= lingid ? Kuna ta räägib seal ise? Ise mõtles välja sisu .. ja see on hea ning vajalik? Linkides sisalduv - tihtipeale koos korralike viidetegega - on kuidagi alaväärtuslik? Mul on päris kahju neist enesekindlatest inimestest, kes teavad ise juba kõike ja tunnevad, et nad peavad enda teooriaid tõe pähe - ilma igasuguse tõestuseta - ja kogu hingest pimedalt kaitstes levitama. See näitab, et sa oled, kas oma äri peal väljas või lihtsalt self-confident prick. Vastates retoorilisele küsimusele - ei, kunagi ei ole igav. Oma 47 a jooksul ei ole sellist hetke või tunnet olnud, ma ei tea, mida selle all mõeldakse isegi mitte. "Mis põhjusel orgu kanalit keegi jälgib?" - siin oli tegemist lihtsalt küsimusega, millele vastamise asemel tuli korralik pööre- "paikapanevaid järeldusi". Kellel siis igav on. Saan aru, et instagrammi ("motiveerivad fotod", memed, ... ) tuubikanalid, esoteerika.. (mõne jaoks), pro-builderite fännisaitide (siinse keskkonna rahva jaoks) igapäevane monitoorimine on kuidagi kvalitatiivsemad kui "kuiv" jutt koos faktidega must-valgel kirjas - ja selle üle oled kuidagi uhke? Saad oma teadmised benpakulskitelt? Kuna ta on suur? Olgu siis, see on sinu valik. Kas sellele ka kunagi mõeldakse, et kust nende iidolid ja must follow tüübid oma info saavad? Millel baseerub nende maailmanägemus? Arnie kogemusel ja raamatul? Really? Ok, kui see nii on, kust tema sai need (eeldame korraks nii hullu mõtet, et ta on hea spetsialist) - nägi unes? Kasutada suuremat kogust valku - ise võib ka selleni kuidagi jõuda, selge see, aga uuringud on siiski need, mis viivad õige(ma)te järeldusteni. Toidulisandid, treeningmeetodid, jne jne - absoluutselt kõik on lõpuks seotud teadmistega, ja neid ei nähta unes (reeglina). Kõik erinevad lähenemised on saanud alguse mingist teaduse poolt uuritud teooriast - mõned inimesed jäävad neisse kinni ka siis, kui algselt lubavana tunduv hüpotees on aja jooksul, täpsemate v korduvate uuringute käigus ümber lükatud - kas siis lihtsalt lühinägelikkusest ja "aga minu peal töötab" või puhtalt et toetada millegi müüki. Aga jätkuvalt on huvitav see, et teatud teadusuuringutes aja jooksul avastatu võetakse ikka oma "kavva" - kui see sobib oma agendaga; ebavajalik kas vaikitakse maha või lausa minnakse vasuollu. Kus, sel juhul, on see PIIR, miks kohati "ma tean ise paremini, sest ma kogenud.. vms" ja osa sobib, kuna "aga uuringud näitavad, et see nii on". See ei saa nii olla, kui kasutada kainet mõistus. Aga minu pärast ei maksa "muretseda", selles osas vähemalt mitte - ja kui on olemas keegi, kes kasvõi vahelduseks saab sellest, mis ma enese jaoks leian huvitava olevat midagigi, on juba hästi. Mõnel on vaja orgusid, teistele neid, kellel ei ole väljakujunenud KINDEL PILT, KUIDAS ON ÕIGE. Ja nad on avatud ning huvituvad sellest, mis toimub maailmas, mitte ainult Tartu ja Elva vahel kellegi peas. Aga rääkides OPst, siis makrod näivad veits valgupoole kaldu olevat ses roas. Mis ilmselt sobib ka, kui muid makrosid mujal saab juurde I suck at liha pruunistamine kannatust ei ole, vedelikku tuleb liiga palju välja, et pann kuivaks jääks jne jne			OSCAR-2019
Ma jõuan viimasel ajal siia häbiväärselt harva. Kirjutamiseks on tuhat teemat, aga kuidagi praeguste elukorralduse muudatuste kõrvalt tundub aja võtmine täiesti võimatu. Tulin just “Naabrist parem” uue hooaja võtteplatsilt ja nähes ning meenutades seda, kuidas seal pidi ööd ja päevad vaeva nägema, siis sain motivatsiooni juurde öösel üks blogipostitus kirjutada. Siin ma siis nüüd olen ja mõtlesin, et jagan teiega, kuidas viimased kaks nädalat on meie pere jaoks olnud täis uuendusi ja kuidas me nendega hakkama oleme saanud. Kõik sai alguse loomulikult sellest, et mul tuli kätte aeg tööle minna. Nagu ma ühes postituses juba mainisin, siis pulmad vajavad ju korraldamist. Tegelt on meil praeguseks hetkeks lausa nii hästi, et oleme Siimuga kahe peale pulmade raha juba kokku saanud, aga ei tahtnud riskida sellega, et minu koduseks jäämisega peaksime me selle igapäevastele väljaminekutele märkamatult ära kulutama. Ehk siis tundus turvaline variant, et ka minul oleks edaspidi stabiilne sissetulek. Okei, pulmad jäägu sel korral sinnapaika, kuigi nende korraldamisega oleme vist ka juba ajaliselt jännis, kuna lihtsalt pole jõudnud tegeleda . 😦 😀 Aga siiski… töö. Kõigepealt pean mainima, et mul on jube harjumatu igal hommikul kell 6 ärgata, meikida, juuksed korda teha, sukad otsida ja ilus kleit selga panna. Minu viimased 1,5 aastat kodus nägid välja sellised: ärkasin 10 ja 11 vahel koos Miaga, panin dressid selga, juuksed kammimata patsi ja meiki nägi ka mu nägu ainult erilistel sündmustel. Siim juba lõpuks isegi kurtis, et kogu naiselikkus on ära kadunud, mille peale ütlen #mommyslife. Ühesõnaga, nüüdseks on minu igas päevas ohtralt naiselikkust. Tellisin ja ostsin endale vist liialdamata üle 20 komplekti uusi tööriideid, kuna tundsin, et tahan oma dressimoest uuesti välja saada ja tõesti kontoris ilus ja viisakas välja näha (PS, enamik kleite jäi 1-3€ vahele, kuna sattusin ühes inglise e-poes mega allahindluste peale). Ühesõnaga kodusest emmest on saanud viks ja viisakas kontori naine, kes peab üle pika aja oma ajusid ragistama. 🙂 Ja ausalt öeldes see ongi selle kõige juures niiii lahe. Ma tunnen üle väga pika aja end täisväärtuslikuna. Loomulikult on lapse kasvatamine asendamatu ja väärtuslik tegevus, ma ei laseks ka teise lapsega isal isapuhkusele jääda, vaid tahan ise seda aega endale… aga praegu, ma saan taas oma erialaseid tarkusi kasutada, kampaaniaid välja mõelda, turunduslikke tekste kirjutada ja õppida uusi programme tundma. Ma tunnen, kuidas ma olen uuesti üle päeva targaks ja arukaks muutunud ning udupeast emme ja nääklev naine, kes mõistis ainult pereelust rääkida, on nüüd unustuste hõlma kadunud. Jessss. Samas kõik see uus infotulv ja režiim on mind ka nii ära väsitanud, et ma olen reaalselt kell 20.00 õhtul surmväsinud ja lähen koos Miaga magama. Loodan, et varsti harjun sellega kõigega ära. Mia Isabela on see tubli laps, kes on nüüd 3x nädalas meil pikad päevad lasteaias ja 2 päeva on siis issiga kodus. See on taaskord tingitud muidugi sellest, et mina läksin tööle. Mul on vedanud, et mul on mees, kes on suurepärane nii elukaaslase kui ka isana. Minu esimesel töönädalal tegi ta kõik, et ma saaksin muretult sisse elada ja harjuda. Viis Mia lasteaeda, tõi ära, oli vajadusel kodus. Nad on muidugi nüüd meeletult lähedaseks ka muutunud, mida ma emana vaatan siira rõõmuga. Mia lasteaias lõunaunne jäämine oli alates esimesest päevadest ilma igasuguste tõrgeteta. Ta ju juba algusest peale ei tahtnud meiega lõunal ära tulla, vaid koos teistega teisele korrusele magama minna. Nüüd ta siis seda teebki ja magab nagu nott. Oma mõmmi kaisus ja hea olla. Me püüame talle muidugi võimalikult vara järgi minna. Siiani oleme kõige hiljem 16.30 jõudnud. Ei taha teda kohe algul liialt koormata. No ja siis me otsustasime samal ajal ka, et aitab, nüüd on Mial aeg oma voodis magama hakata. Nii me siis vedasime Mia suure voodi tema toast meie magamistuppa ja hakkasime teda selle voodiga harjutama, et hiljem nad koos Mia tuppa viia. Kuna Miale oli juba palju muutusi – emmet polnud nii palju, pikad päevad lasteaias ja oma voodisse magama harjutamine, siis me ei raatsinud kohe kuidagi teda veel teise tuppa magama viies tekitada seda tunnet, et ta on nüüd täiesti üksi. Las harjub rahulikult meiega ühes toas. Reaalsus on muidugi see, et tegelt ta ilmselt ikka tunnetab seda emme läheduse vähenemist ja magab öösiti üsna rahutult. Ta tahab loomulikult magada ainult oma voodis, kuna ta saab seal laiutada ja see on ikkagi tema, aga pahatihti peame öösel mina või Siim tema kaissu maanduma. Loodame, et varsti on tal kindlustunne tagasi ja ta saab ilusti terve öö üksi ilusti hakkama. Ja kujutate te ette, meie superissi ja mees Siim peab suutma kõiki neid suuri muutusi justkui vahendada, mulle ja Miale uue olukorraga harjumise pehmemaks teha, aga samal ajal siiski säilitada stabiilsuse oma töös ja koolis. Minu esimesel töönädalal, kus ta märtrina lasi mul keskenduda ja võttis Mia esimeste pikkade lasteaia päevade tralli enda peale, oli tal tegelikult koolis 3 eksamit – saate aru 3 eksamit!!!!. Ma ausalt ei tea, kuidas ta nendeks õppida jõudis. Aga ta ei kurtnud, vaid ütles, et teeb endast kõik oleneva, et minu harjumine oleks rahulik ja mugav. No ja muidugi andsin mina samal ajal veel trenne ka ehk siis ka õhtuti oli ta Miaga kahekesi. Ma usun, et ma ei liialda, kui ma ütlen, et minu kõrval on maailma parim mees. Minu üks ja ainus superman. No ja nagu nendest muutustest veel vähe oleks… eelmisel nädalal algas ka “Naabrist parem” uue hooaja filmimine ja ka meil on seal sel hooajal väike oma roll, millest räägin mõnes järgmises postituses. Lühidalt öeldes jäi meie süda sinna saatesse ja saatetiim meie südametesse – niiviisi me avastasimegi märkamatult, et olemegi lasknud ennast uude hooaega sisse rääkida. 🙂 Ei mingit kahetsust. Ainult et sellises elu muutvas ajas jälle uus roll juures. Niiviisi me siin püüamegi perekonnana toimida ja uue olukorraga harjuda. Kui aus olla, siis täitsa oli küll nii, et meil oli vannitoa põrandal suur hunnik musta pesu, kuna lihtsalt ei jõudnud seda enam pesta ning Mia tuba oli üks suur mänguasjade hunnik, kus oleks võinud jalaluud ära murda. Aga õnneks tuli päästev nädalavahetus, mille jooksul saime kodu uuesti korda. Sel nädalal on pidev külaliste käik sundinud meid kodu stabiilselt korras hoidma, mis tähendab, et see nädalavahetus tuleb ilmselt lihtsam. 🙂 Aga tõesti, see emme rolli, uue turundaja ameti, trennide andmise ja Naabrist parem projekti ühendamine on üks suur väljakutse, aga tundes meie peret, siis on kõik võimalik. Ainult nüüd on tõesti viimane aeg end kätte võtta ja ka pulmade korraldamine sinna graafikusse mahutada. Aga eks see sisseelamine ole natuke selline periood ja olete supersuper tublid! Jaksu ka ikka, et tegeleda piisavalt ka pulmade planeerimisega, et liiga hiliseks see ei jääks, kuid kuna teil paljud suured asjad ju paigas siis küll kõik vaikselt juurde tuleb :)). Mõnus postitus, oli tore lugeda :)) see punane kleit instagramis oli küll kohatu kleit kontori jaoks, liiga pidulik ja uhke , ülepingutatud. Kirjuta kindlasti veel igasugust infot pulmade planeerimisest. Ei oska kohe üldse kust alustada ja oleks igati abiks kogu info:)			OSCAR-2019
Ridaelamu aed võib olla kujundaja jaoks paras pähkel – kuidas varjata kodu rohelist eluruumi kõrvaliste pilkude eest, panna kinni tuuled, sobitada taimede ja inimeste soovid kokku päikese liikumisega. Uue kodu otsingutel jäi Christiansenide perele silma ridaelamu vaikses aedlinnas. Eriti meeldis neile see, et krundil oli ka “mägi” – nimelt lõppes tagaaed kõrgel liivasel seljakul suurte mändide all. Noored leidsid, et siin oleks hästi tore kasvada nende väikesel tütrel. Mõtle, talvel saaks oma aias kelgutada! Suvel jällegi on tore liivasel künkal mängida ja “metsas” kõndida. Selleks et tühjal krundil oleks esialgu veidigi silmailu, istutas perenaine maja ette mõned roosid ja sirelipõõsa. Tagaaia ühele servale pandi vaate varjamiseks elupuud, teisel pool oli naaber elupuuheki juba rajanud. Aga edasi? Kuidas jätkata, et nii ees- kui tagaaias oleks ilus ja mõnus olla? Nüüd läks vaja juba professionaalset abi. Aiakujundaja Pille-Riin Villem vaatas krundi üle ja üle-eelmisel sügisel läks töö lahti. Juba mullu kevadel tegi aed perele palju rõõmu, kui õuel puhkes kirev tulbimeri ja enelad muutusid õiekuhjadeks. Tänavu on kõik hulga lopsakam ja värvikam. Mõne aasta pärast on vaated kinni kasvanud ning aiast on saanud hubane ja privaatne roheline elutuba. Uurisime Pille-Riin Villemilt, kuidas sündis aia kujundus ja millised probleemid tuli seejuures lahendada. Ees- ja tagaaedade eraldamiseks oli arendaja püstitanud võrkaiad. Koduõuele privaatsuse saamiseks on esimene asi rajada krundi piiridele hekid. Vasakpoolne naaber oli oma aia serva juba istutanud elupuud, paraku küll üsna suurte vahedega, kuid esmapilgu varjamiseks on sellestki abi. Teisel pool oli aga lage võrkaed ja otse selle taga naabri parkimisplats. Ei ole ju mõnus koduõuel peesitada, kui mõne meetri kaugusel käivitatakse autot ja liiguvad inimesed. On oma aed ja samas ei ole ka. Lahendus. Vaate varjamiseks istutati võrkaia ette elupuuhekk. Istikud olid 1.20 m kõrgused. Eesmärk on kasvatada kahe meetri kõrgune hekk. Sellepärast nii kõrge, et ka terrassil viibides jääks vaade võõraste pilkude eest varjatuks ja seal oleks end hea tunda. Terrass on maapinnast mõõdetuna 30 cm kõrgune. Hekid on vajalikud ka teisel põhjusel – muidu oleks õuel ebameeldivalt tuuline, kuna pikk sirge tänav koos ühes rivis olevate elamutega on kui loodud tuulekoridori tekkeks. Hekid ja kõrgemad puud n-ö hakivad tuult ja nõrgestavad tema jõudu. Eesaias oli kaks suurt igavat pinda: väravast majani ulatuv kivisillutisega parkimisplats ja lage muruväli selle kõrval. Vaid terrassi ees oli noor sirelipõõsas ja väike ringikujuline roosipeenar. Ühe sellise paigutas kujundaja terrassi juurde parkimisplatsi äärde. Sinna istutati rühm tuhkruid enelaid ‘Grefsheim’, et terrassil istudes ei jääks vaatesse ainult autod ja kivipind. Mais õitsemise ajal tekib siia kohev valge õiekuhi. Lisaks enelatele õitsevad siin ka valged nartsissid. Kevadine valge õiemeri kosutab terrassil istujate silma ning seda saab imetleda ka elutoast vaadates. Roosipõõsad, mis enne kasvasid maja ees, tõsteti elupuuheki ette peenrasse. Mõned peenraroosid istutati veel juurde, et suve keskel tekiks tumeda elupuuseina taustale korralik värvilaik. Roosidel on selles kohas väga mõnus olla, sest kogu päeva paistab siia päike ja selja tagant kaitseb põhjatuule eest hekk. Roosid said kaaslasteks kollaste lehtedega jaapani enelad ‘Goldmound’, mis õitsevad samuti suve keskel. Istutati ka püsililli: hostasid, astilbesid, päevaliiliaid. Kevadel toovad peenrale rammusaid värve idahüatsindid. Tänavapoolsel küljel on piirdeks tume laudis. Et siia heledust tuua, istutati kollaste lehtedega põisenelaid ‘Angel Gold’ ja kirjulehiseid siberi kontpuu sorte. Põõsastikku täiendavad värdenelas ja harilik sirel (oli enne maja ees), mõlema õitsemine rõõmustab silma varasuvel. Ettepoole sai madalam rivi jaapani enelatest ‘Goldflame’. Põõsaste ette pandi mulda ohtralt tulpe, et kevadel, enne kui põõsad lehte lähevad, oleks siin aianurgas juba värve. Täpselt terrassi vastu üle tänava jääb naabermaja garaaž. Sellises kohas on kogu aeg liikumist, auto läheb ja tuleb, inimestel on tegemist. Terrassil olles oli see kõik näha ja häiris. Lahendus. Silmsidet garaaži ees askeldavate inimestega aitab vältida tömbilehine viirpuu ‘Paul’s Scarlet’. Puu kasvab paari-kolme meetri kõrguseks, millest täielikult piisab ebamugavust tekitava vaate sulgemiseks. Juunis kattub ‘Paul’s Scarlet’ karmiinpunaste õitega ja on siis ülimalt kaunis. Tagumine terrass on küll mõnusalt suur, kuid lõpeb ära köögiakna all. Sinna jääb nurk, kus on kogu aeg varjuline. Muru oli seal hõre ja väga sammaldunud, lisaks oli seda soppi ebamugav niita. Lahendus. Muru asendati kivisillutisega. Kivipinna elustamiseks rajati kõrvale rodopeenar. Koht oli neile väga sobiv, sest igihaljaid rodosid ei pea siin maja varjus kevadtalvel päikese eest varjutama. Ka köögis toimetades on varasuvel õitsevaid rodosid kena vaadata. Suve teise poole silmarõõmuks istutati peenrale aedhortensiaid. Tagaaia ühel serval oli tänu naabritele varjav hekk juba olemas. Teisele poolele oli meie noor pere istutanud elupuud ‘Smaragd’, aga hõredalt, puude vahelt oli elu naaberaias hästi näha. Lahendus. Terrassi kõrvale jäeti mõned kauni oksastikuga ‘Smaragdid’ alles, ülejäänud rida asendati ‘Brabantidega’, et saada naaberkrundi vahele tihe varjav müür. Selle kõrgus võib tulevikus olla vabalt ka üle kahe meetri, kuid sellist hekki on juba keerukam pügada. Pille-Riin Villem: “Tuleb endale selgeks teha, kui kõrget hekki suudate ise hooldada. Juhul kui kutsute kellegi appi ning saate kasutada redeleid ja platvorme, võib heki kasvatada ka 4–5meetriseks. Samas hakkab see varjama naabri hoovi, ning nendel kuudel, kui päike käib madalalt, jääb naabri aeda vähe päikest. Leppige heki kõrgus naabriga kokku, et ei tekiks probleeme.” Seljandik tagaaia lõpus on üle nelja meetri kõrge. Seda kattev liiv valgus kogu aeg murule. Mändide all polnud peaaegu mingit taimestikku, mis oleks liiva kinni hoidnud. Lahendus. Erosiooni tõkestamiseks istutati nõlva päikeselisse ossa madalaid kadakaid ja enelaid, mändide alla varju vähenõudlikke põisenelaid, kontpuid, ungari sireleid jm lehtpõõsaid. Põõsastik varjab ühtlasi ka vaadet naaberaeda. Nõlva jalamile istutati mustasõstrapõõsaid ja kuumaasikaid, et aias oleks midagi ka suhu pista. Mängumaja oli juba varem olemas, nüüd tehti juurde veel liivakast. Tagaaed jäeti meelega põhiliselt muru alla, et oleks ruumi liikuda. Lille- ja köögiviljapeenraid siia ei tehtud. Suvelilli ja aedvilja saab kasvatada terrassil kastides. Ümber krundi võib rajada tihedad hekid, kuid teise korruse aknast vaadates on ridaelamus kõigil naabritel oma üleaedsete elu kui peo peal. Terrassil pidutsedes või päevitades tahaks aga privaatsust. Mida teha? Lahendus. Hekki ei saa majakõrguseks kasvatada, sest siis tekib vari. Ainuke võimalus on terrass osaliselt katta kerge varikatusega. Et selle all liiga pime poleks, võib kattematerjalina kasutada polükarbonaati ehk kihtplasti. Kodu ostmisel sai suuresti määravaks krunt. Maja taga olev põliste mändidega väike kõrgendik ja fakt, et keegi ei ehita tulevikus oma elamist meetri kaugusele minu akendest. Et krunt on väike ja suhteliselt keeruline ning et saavutada maksimaalselt hea ja kaunis tulemus, ei hakanud ma algaja aednikuna katsetama eri lahendusi, vaid pidasin nõu targematega. Esmapilgul tundub, et spetsialistide kaasamine on mõttetult kulukas – et parem teen ise. Mina aga arvan, et spetsialistide abiga on võimalik hoopis kokku hoida, sest ära jäävad katsetused ja isetegija “ämbrid”. Kui sisse kolisime, oli maja ees kolm tumepunast roosi ja sirel, nüüdseks on meil aias kevadlilled, hortensiad ja teised ilupõõsad, mis üht aeda kaunistavad. Ehitasime maja tänavapoolsesse külge nn päikeseterrassi, samas aiapoolsele terrassile on ehitatud uus katus, et seda ruumi saaks vihmase ilmaga kasutada avatud toana.			OSCAR-2019
Kas teie meelest on siin midagi imelikku? Lugupeetud blondiinid, hääd valged inimesed – kas te näete siin varjatud rassismi? Pealkiri sisaldab – aga ma arvan, et tahtmatu konnotatsioonina, ma arvan, et autor tahtis viidata umbes “kaugelt maalt tullakse ka Eestisse” ja India on ju kaugel. Kuid ma arvan, et see võrdlus praeguses maailmas enam ei ole asjakohane, sest isegi kui Eestis on tõmmunahalisi siinsündinuid kahe käe sõrmedel kokku lugeda, siis Soomes ikka küllalt palju. S.t. viitamine nahavärvile on mõttetu ning ei anna soovitud informatsiooni, küll aga tekitab küsimuse, et miks see nahavärv kuidagi arsti puhul asjasse puutub. Halb pealkiri. 1. Kusjuures ühest huvitavamast aspektist — kas arstid on juhtumisi omavahel sugulased — ei olegi juttu. Kas sellest võib eeldada, et vastati reporteri küsimuse peale “Kas teie silmatorkava välimuse juures olete kunagi tajunud, et töötate võõral maal võõras kliinikus?” Millegi pärast meeldib Tartu ajakirjanikele jätkuvalt mainida, et tegeimist on tõmmude või tumedate vms inimestega. Seda mainiti ka kui avati Dolce Vita, et omanikud on tõmmunahalised. Come on, itaallased ju! Ja indialaste artiklist jällegi jäi kumama veidi tsikuse võrdlust, et maainimesed nägid ka lisaboonusena tumedanahalisi arste – habemega naisi. Tartlased, saage üle oma provintslikkusest! Kohati tundub Postimmest lugedes, nagu loeks kohalikku a la Roosiküla Teatajat, kus lehm tõi ilmale 2 vasikat – jälle millest kirjutada. Minu arvates on Tartu linnapildis ikka päris palju solaariumis ebainimlikult oranzhiks pruunistunud tüdrukuid, kelle nahavärv tumedam kui itaallastel või indialstel. dr. Märtsoni laused toonitavad ilusti:… «Külalisarstid käisid ka visiitidel ja nii mõnigi patsient nägi elus esimest korda tõmmunahalist arsti. See oli mõnele maainimesele haiglasviibimise ajal otsekui väikene lisaväärtus.» Jah, mina ka ei tea, kas on või ei ole (varjatud rassism). Esitasin küsimuse, huvitab, mida teised eestlased-blogilugejad arvavad. eks ta natuke kohatu ole just nahavärvi rõhutada. “Kaks India arsti” olnuks palju parem. Aga päris rassistlikuks vast ka ei nimetaks. On olnud palju hullemat. Meenub näiteks, kuidas pärast Eesti eurovisioonivõitu illustreeris EE persoonilugu “sõbralik žarž” niinseelikus kekslevast Dave Bentonist (ehk siis mustanahalise stereotüüp täies ilus – neeger niinseelikus, näomaalinguga, hüpleb sõjatantsu tantsida, rituaalne oda käes…). Ei mäleta, et sellest oleks mingit pahandust tulnud. Enamiku eesti rahva jaoks vist igati normaalne… Epp! Sa hakkad vaime nägema keset valget päeva. Kas peaksid seda ka rassismiks kui keegi mõne kena tüdruku kohta ütleks või (veel hullem!) kusagil lehes ilmuks artikkel pealkirjaga “Tõmmu iludus?” Vorst saab olla tõmmu ja õlu ka. Tõmmu Hiid on suurepärane jook. Aga inimesed? Ei teagi. Igatähes, mina arvan, et see on tegelikult väga hea sest, et Tartu ikka vajab rohkem spetsialistid. Inimesed saavad ikka enne tõmmud olla kui vorst ja õlu. Vaata ÕS-i: tõmmu . ▪ Tõmmu nahaga v tõmmu+nahaline v tõmmu+nahkne, tõmmut verd v tõmmu+vereline inimene. bot: tõmmu käpp (püsik), tõmmu riisikas. zool: tõmmu+lendlane (nahkhiir), +silmik (liblikas), +-vesipapp (lind) Õlu on tegelikult tume, Tõmmu Hiid on mu arust ikka nimi, pole kuulnudki, et niisama öeldaks “tõmmu õlu” ja vorsti kohta ka mitte. Võib-olla muidugi kuskil kandis öeldakse ka… Ei tea, mind see pealkiri küll ei häiri. Noh, “Arstid Indiast” oleks korrektsem küll muidugi, aga no nad on ju tõmmud ka. Ma esialgu mõtlesin, et tegu mõne laulu pealkirjaga 🙂 Artiklit läbi ei lugenud, aga pealkirjas küll midagi rassistlikku ei näe. Mustanahalist (mitte tõmmut) inimest nimetan siiamaani muuseas ka neegriks, nägemata selleski midagi halba ja solvavat. Kas olen ainuke? minu meelest on täpselt nii kirjutatud nagu asjad on: nimelt ONGI ju eestis veel palju inimesi, kes tumedanahalisi nähes ehmatuvad v6i kohmetuvad ning täpselt seda ongi artiklis mainitud. eesti jaoks oleks märksa valem olnud nendest arstidest kirjutada ning nende välimus/rahvus ja eestlaste reaktsioon sellele täiesti mainimata jätta… Noh, rassism rassismiks… mina ühena neist arstidest oleks pisut, nii õige pisut häiritud, kui mu puhul nahavärvi märgatakse. Mitte “2 maailmatasemel arsti” vms. Umbes nagu ei tahaks ju keegi lugeda endast lugu pealkirjaga “2 pikajuukselist ametnikku koostasid seaduse seletuskirja” 😉 Pealkiri pole tõesti kõige õnnestunum, aga konkreetse loo autorit ma rassismis, avalikus või varjatud, küll ei kahtlusta. Helde taevas. Samas, artikkel ise räägib ikka artsitööst, mitte arstide nahavärvist. Seetõttu on pealkiri päris totter. Nii et rassismi ei näe, aga pealkiri pole isegi mitte artikliga seotud. Samas, ja see ei ole üldse mitte väike asi, oled sa selle rassismiteema(mida ei ole) ise nüüd üles tõstnud. Ja see on minu arust sama suur totrus, vabanda väga. Valged inimesed on rõhutatud poliitilise korrektsuse ise massidesse viinud ja üle tähtsustanud, just samasuguste asjadega. Kuidas mõjuks artikkel skaibiloojatest a la “Blondide poiste võidukäik”? (Ma ei tea, kas nad on tegelikult blondid või mitte.) Või mistahes muu professiooni kajastav artikkel läbi välimuse prisma? Mina arvan, et absoluutselt kohatu pealkiri, mis enamusele siinmail ei näi kuidagi veider, aga ma ei kujuta ette ühtegi teist arenenud riiki, kus sellise avaldamine kõne alla tuleks. See pole kahjuks sugugi ainus näide kohalikust meediast, vaid seda võib kohata igal sammul. Isegi kui enamus väidab, et nad pole rassistid, suunab selgesõnaline ja avalik viide muule nahavärvile paratamatult mõtted faktile, et tegemist on “võõrastega”. Mille peale eestlane kohe järgmisena mõtleb: ootoot, äkki peaks teda kuidagi põlastama, kartma, vihkama, naeruvääristama, äkki ta ikkagi on vaenlane. Kas siis ajakirjaniku poolt on vale nentida ilmselget – et tegemist ON muu nahavärviga kui meil tavaks linnapildis näha? Erinevalt eelmisest kommenteerijast ei tule minul minul küll esimese asjana pähe, et tegemist on võõrastega, kelle suhtes peaks koheselt eriarvamuse kujundama. Eesti muide ongi väike põhjamaine riik, kus tumedanahalised tõmbavad tähelepanu ja ma ei näe mitte midagi halba selles kui ajakirjanik ilmselge tumedanahalisuse fakti ära mainib. Vastasel juhul jõuame lõpuks lombitaguse suurriigi jaburdusteni, kus varsti ei tohi kassi kohta ka enam kass öelda, vaid teatud tüüpi neljajalgne koduloom, kes vastab xxx omadustele. Minu arvates taiesti kohatu pealkiri, mitte selle tottu et rassismile viitaks, vaid just selle tottu et naha varvile kui fyysilisele karakteristikule viitab mis mingit kasulikku informatsiooni ei anna arstide voi nende paritolu kohta. Samuti oleks voinud oelda “kaks lyhikese-kasvulist arsti” voi “kaks tumeda-juukselist arsti.” Selle artikli pohifookus ei olnud nende valimusel. Arstide India paritolu mainimine oleks olnud palju informatiivsem ja sobivam. Minu arvates on terve talupojamõistus seal, et tumedanahaline saab ütelda siis, kui sa kirjeldad teda kellelegi, kes peab teda selle järgi ära tundma. Samas, kui kirjutada artikkel välisriigist N-linnakesse tulnud inimestest, siis ei ole oluline nende spetsiifilised välised karakteristikud, isegi siis kui need on ebaharilikud. Noh, tegemist on Postimehega, kus mind ei üllataks ka pealkiri “Tartu Maakohtusse asus tööle kaks blondi prokuröri”. Mina turtsatasin seda pealkirja lugedes naerma – et no mis mõttes. Rassisimiks ei tahaks nimetada, aga tobe on küll. Nagu eelpool juba viidatud “kaks pikajuukselist ametnikku” jm. Minu kohta on üks kord mu tööga seoses kirjutatud “väikesekasvuline sale naissuhtekorraldaja” (õnneks mitte päris meedias, vaid blogis) ja siis ma olin küll üsna häiritud. Meilisin kirjutajale, et asi poleks olnud teistmoodi, kui ma oleksin pikk ja kogukas mees. Ning ta ta võttis selle välimusele ja soole viitamise kenasti maha, vabandades, et see oli lihtsalt olnud tema esimene assotsiatsioon minust meesterahvaste keskel. Eks sellel arsti-artikli kirjutajal oli samasugune esimene assotsiatsioon indialastest põhjamaalaste keskel – küsimus ongi selles, kas selle esmamulje väljatoomine mingis kontekstis on põhjendatud või mitte. “1. Kusjuures ühest huvitavamast aspektist — kas arstid on juhtumisi omavahel sugulased — ei olegi juttu.” Vaevalt, et on. Idamaades kirjutatakse tihti peale passi vaid ees- ja isanimi. Nii et ilmselt on mõlema mehe isal sama eesnimi. Hõimunimesid ehk meie mõistes perekonnanimesid ei kirjutata. Ja see on äärmiselt levinud (kuigi muidugi mitte igalpool!). Kas välimuse eripära väljatoomine on halvustamine? Siinkohal meenub Riigikohtu “rongaema” kaasus mul koheselt. Eestlane on juba olemuselt ju iriseja ;), aga rassismi ma selles viidatud pealkirjas tehtud väljaütlemise taga küll kummitamas ei näe. Rassismi ilming mu meelest ehedal kujul oli nt. üks USA kaasus, mis lubas maineka kõrgkooli stipendiumu “värvilisele” tudengile, ning kui selgus et komisjoni väljavalituks osutus samuti tumeda nahavärviga isik, aga päritolult hindu, leiti äkki kiiresti, et tegemist on siiski stipendiumiga, mis mõeldud täpsemalt aafrika päritolu ameeriklastele, mitte hindudele… vaat see on diskrimineerimine imho. Pigem võiks lugeda selgelt diskrimineerivaks (soolisel alusel) väljendiks “Naisautojuht tegi avarii” vrd. “Joobes juht põhjustas avarii” sest esimene viitab isiku soole, teine mitte… ja on halvustav. aga sõnast “tõmmu”, isiklikus võtmes, mulle tegi see pealkiri ses mõttes tõsiselt nalja, et meil maal oli minu lapsepõlve ajal lehma nimi Tõmmu ja nii mitu lehma järjepanu (ju siis vanaemal olid loovuse või mäluga laisad lood)… esimese raksuga lugedes tekkis seos lehmaga ja nii mõtlesin mina et misasja, veterinaarid harjutasid inimkliinikus kätt… Diskrimineerimise ja nii mõnegi teise hirmu puhul elab aga imho suurim tont meie endi valulävel kõõludes me peas ja esitab asjatuid küsimusi… vahel võiks tal lihtsalt lasta vaka all ollagi ja asjade üle huumorivõtmes muiata, nagu inglased teevad 🙂 Naer on ikka terviseks, aga asjatu muretsemine kohe üldse mitte. Tõmmu kohta tõmmu öelda on igati OK! Halvustav oleks olnud: “murjanist tohter” või koguni “ruberoid” või “tõrvapapp”. Paraku kasutatakse ka neid väljendeid omavahelises kõnes tihti, peavoolu meediasse pole need veel õnneks jõudnud. Tumedanahaline ja neeger õigel kohal eesti keeles öelda on igati korrektne ja ei väljenda halvustavat suhtumist. Ma ikka mõtlen vahel, et kahju, kui meie lapselapsed ei julgegi laulda “Küllap väikestel neegripoistel Aafrikas/ on sõrmed mustad ja magusad kui šokolaad…”			OSCAR-2019
Isadepäeval, 11. novembril valis Eesti Naisliit aasta isaks näitleja, lavastaja ja pedagoogi Lembit Petersoni (pildil), kes on kuue lapse isa ja kolme vanaisa. Saaremaa naiskodukaitsjad kuulutasid eelmisel reedel esimest korda välja Saare maakonna aasta isa, kelleks sai õpetaja Rene Reinsoo. Isadepäeval, mil eriliselt mõeldakse isadele ja isa rollile ühiskonnas, tunnustatakse Eesti aasta isale lisaks ka mitmel pool mujal tublisid mehi, kel laste jaoks ehk tavalisemast rohkem aega jätkub. Lembit Peterson, tänavune aasta isa, on katoliiklane. Ajakirjanikele intervjuusid andes toonitas ta lisaks pere toetusele ka taevase isa erilist hoidmist. Oma pere lastega tegelemise kõrvalt leiab aasta isa aega ka teiste laste jaoks, koolitades Theatrumi juhtimise kõrval Vanalinna Hariduskolleegiumi gümnaasiumis noori näitlejaid. Et isa on lastele eeskujuks, tõendab tõsiasi, et mitu Petersonide pere last on valinud näitlejakutse. Kihelkonna, Kärla ja Mustjala koguduse õpetaja Rene Reinsoo (pildil) on kolme tütre ja ühe poja isa. Kirikutööle lisaks on ta Kihelkonna vallavolikogu liige, volikogu sotsiaalkomisjoni ja kooli hoolekogu liige. «Pere suuremad lapsed on juba rohkem oma käe peal (õpivad gümnaasiumis) ja väiksemad on veel kodus,» ütles Rene Reinsoo Eesti Kirikule, kui tuli juttu enese jagamisest paljude ühiskondlike kohustuste ja pere vahel. «Enamik ühiskondlikke ameteid ei nõua ju igapäevast tööd,» täpsustas Reinsoo. Et värske tiitel ka kohustusi kaasa toob, seda on Saare maakonna aasta isa juba kogenud: «Täna (esmaspäeval. –Toim.) sain kutse Kuressaare Noorte Huvikeskusse, et osaleda kolmapäeva õhtul pereteemalises vestlusringis. Lubasin minna.» Aasta eest deklareerisid kogudused oma põllu- ja rohumaad. Nendele deklareeritud maadele, mis on aktiivses kasutuses, on võimalik taotleda Põllumajanduse ja Informatsiooni Registrite Ametist (PRIA) ühtset pindalatoetust. Ühtset pindalatoetust saab taotleda põllumajandusega tegelev füüsiline või juriidiline isik, seltsing ning muu juriidilise isiku staatuseta ühendus, kes harib maad õiguslikul alusel, st on maa omanik või omab kehtivat rendilepingut. Taotluse esitamisel tuleb maaharijal kaasa võtta isikut tõendav dokument. Kui taotluse esitab keegi teine, mitte taotleja, siis peab tal olema ette näidata taotleja poolt kinnitatud lihtvolikiri. Toetust saab taotleda vähemalt 1,00 hektatrile, ühegi põllu suurus ei tohi olla väiksem kui 0,30 ha. Põld, millele toetust taotletakse, peab asuma põllumassiivil, mis on kantud PRIA põllumajandustoetuste ja põllumassiivide registrisse. Kõigi pindalapõhiste toetuste taotlusi võetakse vastu PRIA piirkondlikes büroodes 2.-27. maini. Hilinenud taotluste vastuvõtmise aeg on 28. mai kuni 21. juuni. Hilinenud taotluste puhul vähendatakse toetuste väljamakstavat summat 1% iga hilinenud tööpäeva kohta. Ühtse pindalatoetuse saamiseks peavad põllukultuurid olema külvatud hiljemalt 15. juuniks; rohumaad niidetud või karjatatud enne 31. juulit v.a heinaseemne põllud ning käesoleval aastal rajatud rohumaa; hiljemalt 31. juuliks peab niide olema ära veetud või hekseldatud; nõutud tegevused peavad olema visuaalselt tuvastatavad; kasutusest väljas olevale maale tuleb külvata põllumajanduskultuur või rajada mustkesa 1. juuliks või teha mehhaaniline umbrohutõrje 31. juuliks. Taotlusel esitatud andmeid on võimalik muuta, parandada või täiendada kuni 15.06.2005 ehk viimase külvikuupäevani. Taotluse andmeid saab osaliselt tagasi võtta kuni kohapealsest kontrollist või vigadest teatamiseni või toetuse määramise otsuse tegemiseni. Toetuse määramise või taotluse rahuldamata jätmise otsustab PRIA peadirektor halduskontrollide tulemusi arvestades. Otsus vormistatakse peadirektori käskkirjaga hiljemalt 1. detsembriks. Toetus makstakse välja ajavahemikul 1. detsembrist 2005 kuni 30. aprillini 2006. Täiendavat informatsiooni saab otsetoetuste büroost telefoninumbritel 737 1330, 737 1375 ja 737 1376. Väljasõit Tallinnast Estonia teatri eest. Tutvume Rakvere kirikus Kriisade ja Väike-Maarja kirikus Normanni oreliga. Lõunasöök Kolka küla kalarestoranis. Torma kirikus tutvume Walckeri ja Iisaku kirikus Voiti oreliga. Kontsert Iisaku kirikus kl 19 (organist Ines Maidre). Tagasisõit Tallinna. Väljasõit Tallinnast Estonia teatri eest. Suure-Jaani kirikus tutvume Kriisade ja Viljandi Pauluse kirikus Knaufi oreliga. Lõunasöök Heimtali mõisas. Karksi kiriku Kessleri orel, Valga kiriku Ladegasti orel. Kontsert Valga kirikus kl 19 (organistid James David Christie ja Andres Uibo). Tagasisõit Tallinna. Väljasõit Tallinnast Estonia teatri eest. Kullamaa kirikus tutvume Tantoni oreli ja Karuse kirikus Hermanni oreliga. Sõit praamiga Virtsust Kuivastusse. Lõunasöök Kaali trahteris. Kihelkonna kiriku Steini orel, Valjala kiriku Normanni orel. Kontsert Valjala kirikus kl 19 (organist Peter van Dijk). Tagasisõit Tallinna. Kõikides külastatavates kirikutes toimuvad lühikesed orelikontserdid – u 15 min. Reiside sihtpunktides (Iisakus, Valgas, Valjalas) täispikad kontserdid. Reisi jooksul tutvustatakse külastatavaid oreleid, orelimeistreid, kirikuid ning kultuuriloolisi paiku. Reisijuhiks ja giidiks on orelimeister Ago Tint. Sõidu maksumus (sisaldab kontserdipiletit, lõunasööki, kohvilauda enne kontserti ning sõidukulusid): Virumaa reis 600 kr, Lõuna-Eesti reis 600 kr,			OSCAR-2019
Maynard James Keenan (sündinud James Herbert Keenan aprillil 17, 1964) on laulja, laulude kirjutaja, muusik, produtsent, veinivalmistaja, ja näitleja. Algselt Ohiost, Keenan veetis keskkooli ja kolledži aastat Michiganis. Pärast teenivad armees 1980-ndate alguses, ta õppis Kendall College of Art and Design Grand Rapids. Ta kolis Los Angelesse, California 1988 jätkata karjääri sisekujunduse ja määrata ehitus. Moodustas ta bändi Tool Adam Jones varsti pärast. Keenan on tuntud laulja multi-plaatina ansamblid Tool ja A Perfect Circle, kellega ta on välja neli ja kolm stuudioalbumit, vastavalt. Sisse 2003 ta lõi Puscifer kui pool projekti, rahastamise ja vabastades oma esimese stuudioalbumi oktoobris 2007. Kuna tõusis kuulsus, Keenan on tuntud erak, kuigi ta ei tekivad toetada heategevuslikke. Lisaks oma muusika karjääri, ta on täitnud improvisatsioonilise stand-up komöödia ja ventured tegutseb. Ta on praeguse omaniku Merkin Vineyards ja seotud veinikelder, Heeroldikepp Cellars, ja on osa omandiõiguse Stronghold Vineyards, kõik asub Arizona, kus ta elab. Teistest äriettevõtteid, ta on partner Los Angeles restoran Cobras & Matadors, ja omab toodete turult välja ja orgaaniliste turul Cornville, Arizona, Viimasel featuring degusteerimisruumi oma veine ning toidu kohus. Inspireerituna Bill Murray tulemuslikkuse 1981 komöödia film Stripes, Keenan liitus USA armee, kavatsusega võttes G.I. Bill fondi tema unistus käivad kunstikoolis. Selle punkti, ta oli elanud Ohio, Michigan, New Jersey, New York, Oklahoma, Kansas, ja Texas. Ta esialgu teeninud sõjaväes kui edasi vaatleja enne õpib Ameerika Ühendriikide sõjaväeakadeemia ettevalmistav kool (West Point Prep School) pärit 1983 kuni 1984. Lisaks täites rangelt matemaatikas ja inglise õppekava, ta jooksis murdmaa meeskond ja laulis lõbu klubi. It was during his time in the military that he adopted the sobriquet "Maynard" kapriis. Ta oli eristada põhi-ja täienduskoolitus, kuid langes nimetamiseks West Point ja selle asemel otsustas edasi tegeleda muusika karjääri, sest tema pettumus kolleegidega’ väärtused ja kuna ta teadis, West Point ei talu tema teisitimõtlemise. Pärast lõpetamist oma ametiaja väkke, Ta õppis kunsti Kendall College of Art and Design Grand Rapids, Michigan. Sisse 1988, ta kolis Los Angelesse, kus tema armastus loomade sundis teda harjutada sisekujunduse lemmiklooma kauplustes, enne kui ta sai kiiresti vallandati ja asus tööle seatud ehitus. Children Of iganenud dünastia, või sagedamini nimetatakse C.A.D., oli alternatiiv rock bänd, mis loodi 1986 Grand Rapids, Michigan. Algselt koosneb Maynard James Keenan vokaal, basskitarr, ja trumli masin programmeerimine Kevin Horning kitarri, nad välja sõltumatu kompaktne kassett õigus küüsi 1986, salvestatud Keenan elutoas. Bänd läks peaaegu märkamatuks ajal oma aega koos, kuigi huvi bänd tõusis pärast Keenan sai kuulsaks kui laulja Tool, A Perfect Circle, ja Puscifer. Kuigi Küüned on hästi piraat Internetis kaudu MP3 formaadis, Dog.House on tunduvalt haruldasem. Maynard teine bänd, ta mängis bassi. Bänd oli välja kaks albumit enne jagamine peale. Väike kontrollitav teave on kättesaadav TexA.NS, kui bänd recieved vähe tähelepanu. Praegu tähelepanu bänd on pisut tõusnud tänu huvi Maynard, kuigi bänd veel ei ole kõrgelt. Pärast kolimist Los Angeles, Keenan met Adam Jones, kes oli kuulnud teda laulmise kohta demo kolledžis. Muljet Keenan on vokaal, Jones tegi ettepaneku, et nad moodustavad bändi. Kuigi vastumeelselt esimesel, Keenan kokkulepitud ja, sisse 1990, Tool moodustati. Esiküljega poolt Keenan, võimaliku rivistuse ka kitarrist Jones; tema naaber, trummar Danny Carey; ja bassist Paul D'Amour, kes hiljem asendatakse Justin kantsler. Aasta oktoobris 1996, bänd välja oma teise stuudioalbumi, Aenima. Album oli sertifitseeritud kulla kümme nädalat, saavutatud topelt plaatina kümme kuud, ja võitis Grammy auhinna parima Metal Performance 1998. Pärast vabastamist album, Tool algas pikaajaline õiguslik lahing oma etikett, Volcano Records (endine loomaaed Records), üle lepingurikkumistega. Pärast seda õiguslik lahing, mille tulemusel uue kolmeaastase diskograafiaid, liikmete Tool otsustas aja maha võtta. Ajal katkestusi, bändiliikmed olid outspokenly kriitiline peer-to-peer failide jagamise võrgustike, tõttu negatiivne rahaline mõju kunstnike sõltub edu rekord müük. Ajal intervjuu NY Rock 2000, Keenan märgitud, "I think there are a lot of other industries out there that might deserve being destroyed. Need, kes saavad haiget MP3 ei ole nii palju ettevõtteid või äri, kuid kunstnikud, inimesed, kes üritavad kirjutada laule." Järel 10,000 Päeva, Tool on ühe albumi ülejäänud kohustuse täitmiseks oma rekord lepingu. Kuigi on vähe teavet saadaval plaanid selles albumis, bänd on pidevalt tööd oma viienda stuudio vabastamist. Tool on töötanud umbes Keenan ja tema kõrval projektid alates 1999, alustades loomise A Perfect Circle, mis on viinud mitmete aastate projektide. Seoses tuleviku tööriist, Keenan märgitud 2007 Intervjuu Spin, "We’ll make music together until one of us is dead." Nad hoiavad läheb, "Are you working on another Tool album?" Ma olen nagu ema lauale. Ma olen, nagu, sünnitada laps, ja sa küsid minult, kas ma lähen on teise lapse. Mitte praegu, arvatavasti. Kas tõesti ei tunne seksimise praegu, Mul on kuradi beebi. Olen siin lõhkemiseni my ass; me püüame selle. See on meie uus laps; me soosida see, arendada ning näitab seda maailma. Vaatamata oma edu, tuleviku Perfect Circle on ebaselge. Tänane katkestusi, osalt Keenan kohustustega Tool; Howerdel teatas mai 2006 intervjuu MTV, et supergrupp töö sõlmiti esialgu. Pärast enam kui kaks aastat alates ilmavalgust, Keenan küsiti staatuse Perfect Circle ajal intervjuu Revolver. Ta märkis,: Tegelik probleem voolava Tool ja A Perfect Circle samal ajal oli nad mõlemad tegutsevad samal viisil. Nad on nii rändetendustes Lindid etikett, veel töötavad endise lepingu järgsete mentaliteet. Nii et ma arvasin, et see oli aeg lasta Perfect Circle minna nüüd ja lase Billy uurida ise. See on karm mees, kes seni oli olnud kitarri tehnik [jaoks tööriist] olemisega bänd pretendeeriv, Kuulus laulja ja võttes elada, et vari. Oluline oli Billy minna ja teha oma asja ja tõesti uurida oma heli ja lasta inimestel kuulata, mida tal öelda on ja kuidas ta seda omal, ja siis me võtame ja teha mõned Perfect Circle värk. -Maynard James Keenan, Revolver, Detsember 2007 Kui küsiti, aastal intervjuus Spin samal kuul, võimalusest teise Perfect Circle album, Keenan märgitud, "Maybe, kunagi, laulu soundtrack. Aga album? Ei. Aasta hiljem, detsembril 9, 2008, blabbermouth.net teatas, et Keenan oli välja kuulutatud Pulse Radio, et tema ja Howerdel on kirjalikult uue muusika Perfect Circle. Keenan ütles ka, et bänd ei kavatse jätkata täiemahulist universaal, või isegi kirjutada ja salvestada uue albumi. Selle asemel, they will focus on "one or two songs at a time", mis tõenäoliselt vabastatakse Internetis. Sisse 2006, Puscifer contributed the song "The Undertaker (Puhtam Mix)" et soundtrack Underworld: Evolutsioon, where "Renholder", moniker jaoks Danny Lohner loodud liikmete Perfect Circle, is the reversal of "Re: D Lohner". Keenan rahastatud ja välja esimese stuudioalbumi, "V" Kas jaoks Vagina, aasta oktoobris 2007. Loodud reisibuss, Mitmes hotellis tuba, ja erinevates stuudiotes üle kogu riigi kui Keenan tuuritanud koos tööriist, album on radikaalselt Keenan osamaksu Tool ja A Perfect Circle. Tim Alexander, Parim tuntud trummar rokkbänd Primus, oli külaliseks muusik poolt album. He called Puscifer "trancy and hypnotic" and a "total 180 from Tool". Album kritiseeriti kui unfocused ja puudu kirg ja luureandmeid olemas Keenan eelmise töö. Puscifer on ka riided liin, koos kauba müügil on bändi kodulehel. September 16, 2008, Keenan uuendatud puscifer.com blogi, revealing that the first ever Puscifer store would be opening "hopefully" aasta oktoobriks 1 Jerome, Arizona. Okupatsiooni väike ruum eespool tattoo salong, pood avatakse oktoobril 3, 2008. Lisaks kaup saadaval bändi poe, Keenan on kättesaadav ka kohapeal röstitud kohvi, kunst, ja piiratud väljaanne kollektsiooni. Puscifer toimis jätkuvalt koos uueneva rivistus kogu 2009 kell kohti ümber Southwest. Aga, In november 2009 intervjuu, Keenan märgitud: "Efforts to confine our beloved enigma to the Southwestern United States have been thwarted. Me oleme sunnitud üle igasuguse piiri tuua müra itta ja jagada oma spetsiaalse kastmega. Kuigi ametivõimud soovitan teil olla valmis kõigi ja kõik võimalused, me lihtsalt soovitame saabuda õnnelik ja näljane."			OSCAR-2019
Umbes kuu aega tagasi oli Eesti ajakirjanduse poolt üles puhutud järjekordne paanika – 14% Eesti elanikest joob radioaktiivset põhjavett. Mistahes tegevus annab meile mingi kiirgusdoosi. Söömine, hingamine, lihtsalt keskkonnas viibimine. Ka vee joomine. Küsimus on, kui suur see doos on ning millised ja kui suured riskid sellega kaasnevad ning kuhu me tõmbame endi jaoks piirid. Me soovime, et ametkonnad kannaksid meie turvalisuse eest hoolt, oleksid professionaalsed ja tõmbaksid selgelt sellised piirid ka kraanivee suhtes. Paraku on nii, et kui me tõmbame piiri efektiivdoosi 0.1 mSv/aastas juurde (arvestades, et keskmise kaaluga inimene joob 2 liitrit kraanivett päevas), siis tõesti umbes 14% Eesti kraaniveest ei vasta kehtestatud normile. Samas peetakse normaalseks, kui inimene aasta jooksul saab radioaktiivsuse efektiivdoosi 5 mSv – seega, juues normile vastavat vett, ta ei saa üle 2% sellest doosist ning juues 3 korda normi ületavat vett saab ta 6% sellest normist. Tallinn-Tartu maanteel pidev sõitmine ning suitsetamine näiteks on väga palju suuremad riskid kui radioaktiivsuse suhtes ülenormatiivse kraanivee joomine. Mis ei tähenda seda, et me peaksime sellega leppima. Kui norm on 0.1 mSv/a, siis peavad veega varustajad sellest kinni pidama. Peamine aga on, et me poleks teadmatuses. Igal inimesel on õigus teada, mis kvaliteediga vett ta joob. Näiteks Tartu Veevärk toob oma kodulehel välja sotsiaalministeeriumi määrusele vastavad kvalieedinäitajad, vt http://www2.tartuvesi.ee/?mm=9100124&sm=0. Nõudke infot oma joogivee kvaliteedi kohta ning kui saate andmed, võime koos analüüsida, mida see teile tähendab! mis muuhulgas räägib veest tervisliku toitumise seisukohast. Seal on ka alljärgnev radioaktiivsust käsitlev ülevaade. Sotsiaalministeeriumi tellimusel valminud uuringu kohaselt tarbib umbes 14 protsenti eestlastest Lääne-, Põhja- ja Kirde-Eestis maapõuest pumbatud kambrium-vendi veeladestu vett, mille radioaktiivsus ületab kehtestatud norme. Kui täiskasvanud inimese keskmise veetarbimise järgi arvutatud efektiivdoosi norm on 0,10 mSv/a, siis mõnes kohas ulatub see tasemeni 0,95 mSv/a. Lubatust kõrgema radionukliidide sisaldusega vett tarbib 184 000 inimest, mis on 14% Eesti elanikkonnast. Tegu on loodusliku nähtusega – radioaktiivsus on vette sattunud kivimitest. Reostus kambrium-vendi vett mõjutanud pole, sest selle eest kaitseb 70 meetri paksune savikiht. OÜ Eesti Geoloogiakeskuse hüdroloogia osakond koostas 2001. a Keskkonnaministeeriumi tellimusel rakendusliku uurimistöö „Kambrium-vendi veekompleksi põhjavee radionukliidide sisalduse määramine ja selle vastavuse hindamine EL joogiveedirektiivi 98/83/EÜ nõuetele Lääne- ja Põhja-Eesti suurematel veehaaretel I etapp“. Töö käigus võeti veeproovid 15 kambrium-vendi veekompleksi avavast puurkaevust Lääne- ja Põhja-Eesti suurematel veehaaretel ning määrati U-238, U-234, Ra-226, Po-210, Pb-210, K-40 ja Ra-228 sisaldust. Saadud analüüsitulemuste põhjal arvutati esmakordselt põhjavee tarbimisest tulenevad efektiivdoosid, mis valdavalt ületasid joogivee kvaliteedinõude piirsisalduse. Antud uuringu analüüsitulemused kinnitasid looduslike radionukliidide kõrgendatud sisaldust kambrium-vendi veekompleksi põhjavees. Aastased oodatavad efektiivdoosid, mis arvestasid inimeste keskmist joogiveetarbimist 2 liitrit päevas, ületasid piirsisaldust 2-7 korda. Määratud efektiivdooside aritmeetiline keskmine tulemus täiskasvanud inimesele oli 0,31 mSv/aastas. Kõrgema efektiivdoosiga vee tarbimine suurendab vähki haigestumise riski, kuid oluline on, kui suur on eri viisidel inimeseni kanduv efektiivdoos kokku. Eesti põhjavee komisjoni poolt koostatud teatmikus “Eesti põhjavee kasutamine ja kaitse” on kirjas: “Joogiveega saadav efektiivdoos üle 0,2 mSv aastas, arvesse võttes ka toidu ja õhuga lisanduvat kiirgusenergiat, põhjustab Ameerika teadlaste hinnangul vähki haigestumise riski suurenemist.” Tõenäosus, et efektiivne doos 1 mSv põhjustab tavalisel inimesel surmaga lõppevat vähki, on 0.005% ehk siis haigestub 1 inimene 20000-st (International Commission on Radiological Protection. Recommendations of the International Commission on Radiological Protection. ICRP Publication 60. Annals ICRP 21. Oxford, UK: Pergamon Press, 1991). Lineaarset mudelit kasutades – kui doos tõuseb 0.1 mSv võrra aastas, siis tähendab see, et haigestub surmaga lõppevasse vähki täiendavalt 1 inimene 200000-st. Võrdlusena, et eri radioloogilistel uuringutel võib inimene saada efektiivse doosi 0.02 – 10 mSv. Veel võrdlusena, et näiteks meessoost suitsetajate puhul haigestub oma eluaja jooksul kopsuvähki üks inimene kuuest, naissoost suitsetajate puhul üks inimene üheksast. Mittesuitsetajate puhul aga 1 mees 77-st ning 1 naine 71-st. Meid ümbritsevad paljud riskid. Samas on ka selge, et kui näiteks Põhja-Eestisse, kus niigi juuakse tavalisest radioaktiivsemat C-V vett, planeeritakse tuumajaam – tõuseb efektiivne doos veelgi. […] Eestis joogivee reostust ravimitega kartma ei pea, kuna meil selliseid suletud ringe ei teki – veevarustuses kasutatakse põhjavett ning näiteks Tallinna puhul puhastatud Ülemiste järve vett, puhastatud heitvesi aga juhitakse Soome lahte. Eestis on joogiveevarusid piisavalt, vajadus reostunud pinnavee puhastamiseks joogiveevarustuseks puudub. Probleeme siiski on, näiteks fluoriga ja kõrgendatud radioaktiivsusega. […]			OSCAR-2019
Alan Mathison Turing OBE FRS (23. juuni 1912 London – 7. juuni 1954 Wilmslow) oli inglise informaatik, matemaatik, loogik, krüptoanalüütik, filosoof ja bioloogiateoreetik.[1] Turing oli väga mõjukas teoreetilise informaatika valdkonna väljakujunemisel, formaliseerides muuhulgas algoritmi ja arvutatavuse mõisted Turingi masinaga, mida peetakse arvuti eelkäijaks, ning sõnastades Churchi-Turingi teesi.[2][3] Teda peetakse teoreetilise informaatika ja tehisintellekti isaks.[4] Teise maailmasõja ajal töötas Turing Bletchley Parkis Suurbritannia koodimurdmiskeskuses, täpsemalt Briti valitsuse kodeerimis- ja šifreerimiskeskuses (Government Code and Cypher School, lühendatult GC&CS), mille töö tulemusena toodeti Ultraks nimetatav luureinfokogum. Turing juhtis mõnda aega Majas 8 asunud osakonda, mis tegeles Saksa mereväeside krüptoanalüüsiga. Ta aitas Saksa šifrite murdmise kiirendamiseks välja töötada mitmeid seadmeid ja tehnikaid, sh sõjaeelse Bombe-meetodi edasiarendused ja elektromehaanilise masina Enigma masinate seadete väljaarvutamiseks. Turingi kaaluka panuse tõttu kodeeritud sõnumite murdmisel õnnestus liitlasvägedel teljeriike võita mitmetes olulistes lahingutes, sh Atlandi lahingus.[5] Pärast sõda töötas Turing Londonis Briti rahvuslikus füüsikalaboratooriumis (National Physical Laboratory), kus võeti ette universaalse arvutusmasina ehitamine. Turingi 1945. aastal valminud tekstis "Proposed Electronic Calculator", mis sisaldas ka ACE tehnilist lahendust, pakuti esimest korda välja salvestust kasutava programmiga elektronarvuti (an electronic stored-program digital computer) üsna terviklik kirjeldus.[6] Aastal 1948 liitus ta Max Newmani arvutilaboriga Victoria University of Manchesteris, kus aitas välja töötada Manchesteri arvutit[7] ja hakkas huvituma matemaatilisest bioloogiast. Tollal populaarse vaidluse tõttu, kas masin võib asendada inimest, sõnastas ta Turingi testi, mille abil saab otsustada, kas tehisintellekt suudab mõelda nii nagu inimene. Alan Turing mõisteti 1952. aastal süüdi homoseksuaalsuses. Vanglasse sattumise vältimiseks nõustus ta hormoonraviga. Turing jäeti ilma turvapääsmetest ja võimalusest töötada valitsuse heaks krüptograafiakonsultandina GCHQ-s, Valitsusside Peakorteris.[8] 7. juunil 1954 Alan Turing suri. Tema surma asjaolud ei ole päris selged. Üldiselt arvatakse, et ta sooritas süüdimõistmisega kaasnevate ebameeldivuste tõttu enesetapu tsüaniidiga mürgitatud õuna süües.[9] Seevastu Turingi ema ja Turingi-uurija professor Jack Copeland oletavad, et surma võis põhjustada ka eksperimenteerides juhtunud õnnetus.[10] Pärast arvutiteadlase John Graham-Cummingi algatatud internetikampaaniat[11] palus Briti peaminister Gordon Brown 2009. aastal Briti valitsuse nimel ametlikult vabandust Alan Turingile osaks saanud kohtlemise eest.[12][13][14] Kuninganna Elizabeth II andis Turingile postuumselt armu ja tühistas süüdimõistva otsuse 24. detsembril 2013. aastal.[15][16][17] Alan Turing sündis ja kasvas Inglismaal, kuid tema vanemad elasid 1926. aastani valdavalt Indias.[18] Turingi isa Julius Mathison Turing (1873–1947) töötas India Tsiviilteenistuses, tema ema Ethel Sara Turing (sünd Stoney) (1881–1976) oli Madrase Raudtee peainseneri Edward Waller Stoney tütar. Nad kohtusid ja abiellusid Indias.[19] Kui pere jäi Chhatrapuris Orissas, tollases Briti Indias[20][21] elades teise lapse ootele, soovisid tulevased vanemad, et nende laps kasvaks üles kodumaal. Seetõttu pöördusid nad tagasi Inglismaale ja asusid elama Londonis Westminsteri linnaosas paiknevasse Maida Vale'i.[22] Maja, kus Turing 23. juunil 1912 sündis, on märgistatud sinise tahvliga.[23][24] Hiljem asus sinna hoonesse hotell The Colonnade Hotel.[20][25] Turingil oli ka vanem vend John. Kuna laste isa oli endiselt tsiviilteenistusega seotud, sõitsid nende vanemad pidevalt Hastingsi[20] ja India vahet. Pojad jäeti ühe erusõjaväelase ja tema naise hoole alla Inglismaale. Märgid Turingi suurtest vaimsetest võimetest avaldusid juba varases nooruses.[22] Cambridge'is asuv King's College, kus Turing õppis aastatel 1931–1934. Sealne arvutiruum on tema järgi nimetatud Kui Turing oli kuueaastane, panid vanemad ta St Michaeli kooli St Leonards-on-Sea's, aadressil Charles Road 20. Kooli direktriss märkas tema annet juba varakult, nagu ka mitmed tema hilisemad õpetajad. Aastal 1926, kui Turing oli 13-aastane, läks ta 16. sajandi keskel asutatud ja 19. sajandil poiste internaatkooliks muudetud Sherborne'i erakooli (Sherborne School), mis asub Sherborne'is Dorsetis. Tema esimene koolipäev uues koolis sattus 1926. aasta üldstreigi päevale, mil ühistransport ei liikunud. Sellele vaatamata oli Turing otsustanud esimesel päeval kindlasti koolis kohal olla ning sõitis üksinda jalgrattaga Southamptonist umbes 97 kilomeetri (60 miili) kaugusel asuvasse Sherborne'i, peatudes ööseks ühes võõrastemajas.[26][27][28] Turingi loomulik kalduvus matemaatika ja teiste reaalainete poole ei jätnud Sherborne'is mõningatele, klassikalist haridust (kreeka ja ladina keel, filosoofia jms) olulisemaks pidavatele õpetajatele head muljet. Kooli direktor kirjutas vanematele, et nende poeg peaks püüdlema "harituse" poole. Kuid kui ta peaks jääma puhtalt "teadusspetsialistiks", siis polevat tema koht selles erakoolis.[29] Sellest hoolimata jätkas Turing endale meelepärastes ainetes suurepäraste tulemuste näitamist ja suutis 1927. aastal lahendada juba väga keerulisi ülesandeid, ilma et oleks isegi elementaarset matemaatilist analüüsi õppinud. Aastal 1928 sattus tollal 16-aastane Turing esmakordselt lugema Albert Einsteini töid. Vähe sellest, et ta nende sisu mõistis, ta suutis nende põhjal tuletada ka Einsteini kahtlused Newtoni seaduste osas, kuigi neid tekstis selgelt välja ei olnud toodud.[30] Sherborne'is õppides sai Turing lähedaseks sõbraks veidi vanema kaasõpilase Christopher Morcomiga, keda on nimetatud ka tema esimeseks armastuseks. See sõprus mõjutas Turingi edaspidist elu väga palju. Morcom suri ootamatult 13. veebruaril 1930,[19] ainult mõni nädal pärast viimase semestri algust. Talle sai saatuslikuks veiste tuberkuloos, millesse ta oli nakatunud lapsena haige lehma piima juues.[31] Oletatakse, et lähedase sõbra surm purustas Turingi usu jumalasse ja temast sai ateist. Ta võttis omaks veendumuse, et kõik nähtused, sealhulgas inimese aju töö, on olemuselt materialistlikud.[32] Siiski säilis temas usk hinge surematusesse.[33] Pärast Sherborne'i lõpetamist jätkas Turing 1931. aastal õpinguid Cambridge'is King's College'is. Seal omandas ta 1934. aastal esmaklassiliste tulemustega bakalaureusekraadi matemaatikas. Väitekirja eest ("On the Gaussian Error Function"[34]), milles ta tõestas tsentraalse piirteoreemi, võeti ta 1935. aastal King's College'i liikmeks. Turing oli siis kõigest 22-aastane.[35] Turingi liikmeks võtmist ei seganud ka tõsiasi, et ta osutas ise oma väitekirja eessõnas, et talle oli jäänud märkamata Jarl Waldemar Lindebergi tõestus sama teoreemi kohta 1922. aastast.[36] 1928. aastal juhtis saksa matemaatik David Hilbert tähelepanu otsustusprobleemile (Entscheidungsproblem). 1936. aastal avaldatud monumentaalses töös "On Computable Numbers, with an Application to the Entscheidungsproblem"[37] reformuleeris Turing Kurt Gödeli 1931. aastal saadud tulemused tõestamise ja arvutamise piiride kohta ning asendas Gödeli aritmeetikapõhise formaliseeritud keele formaalsete ja lihtsate hüpoteetiliste seadmetega, mis said hiljem tuntuks Turingi masinatena. Ta tõestas, et sellised masinad suudavad teostada iga mõeldava matemaatilise arvutuse juhul, kui see esitatakse algoritmina. Järgmisena tõestas ta, et Entscheidungsproblem jääb lahendita, näidates kõigepealt, et Turingi masinatel on peatumisprobleem lahendamatu: algoritmiliselt ei ole võimalik otsustada, kas konkreetne Turingi masin üldse kunagi seisma jääb. Turingi tõestus avaldati natuke aega pärast Alonzo Churchi analoogset tõestust lambda-arvutuse abil, kuid Turing ei olnud oma tööd kirjutades Churchi tööga kursis.[38] Turingi lähenemine oli oluliselt mõistetavam ja intuitiivsem. See oli ka uuenduslik, sest selles võeti kasutusele "universaalse masina" mõiste (tänapäeval tuntud kui universaalne Turingi masin). Idee seisnes selles, et selline masin võib täita ükskõik millise teise masina ülesandeid ehk on tõestatult võimeline arvutama kõike, mis on üldse arvutatav. Turing kirjutab oma mälestustes [Siia on vaja viidet!], et ta oli pettunud selle, 1936. aastal ilmunud töö vastuvõtus. Nimelt oli ta seal lisaks muule kasutusele võtnud ka määratavate numbrite (definable numbers) mõiste, kuid sellele reageeris ainult kaks inimest: Heinrich Scholz ja Richard Bevan Braithwaite. 1936. aasta septembrist kuni 1938. aasta juulini õppis Turing suurema osa ajast teadusinstituudis Institute for Advanced Studys New Jersey osariigis Princetonis Alonzo Churchi käe all. Lisaks matemaatikale õppis ta ka krüptoloogiat ning ehitas kolm astet neljaastmelisest elektromehaanilisest binaararvude korrutist.[39] 1938. aasta juunis sai ta Princetoni Ülikoolist doktorikraadi oma väitekirja "Systems of Logic Based on Ordinals" eest.[40] Selles töös tutvustas ta järgarvude loogika (ordinal logic) kontseptsiooni ja võttis kasutusele suhtelise arvutamise (relative computing) mõiste, milles Turingi masinat täiendati niinimetatud "oraaklitega", mis võimaldasid uurida probleeme, mida Turingi masin ise lahendada ei suutnud. Cambridge'i naastes kuulas ta Ludwig Wittgensteini loenguid matemaatika alustest.[41] Neil tekkisid tulised vaidlused ja erimeelsused, kuna Turing kaitses formalismi ja Wittengstein väitis, et matemaatika ei avasta ühtegi absoluutset tõde, vaid leiutab neid.[42] Samal ajal asus Turing poole kohaga tööle Briti valitsuse kodeerimis- ja šifreerimiskeskusesse (Government Code and Cypher School, lühendatult GC&CS).[43] Turing oli Teise maailmasõja ajal Bletchley Parkis üks peamistest Saksa šifrite murdjatest. Ajaloolane ja sõjaaegne koodimurdja Asa Briggs on öelnud: Alates 1938. aasta septembrist töötas Turing osaajaga Briti valitsuse kodeerimis- ja šifreerimiskeskuses, mis oli Briti koodimurdmisorganisatsioon. Koos kogenud koodimurdja Dilly Knoxiga keskenduti Enigma krüptoanalüüsile.[45] 1939. aasta juulis Varssavis toimunud kohtumisel andsid Poola Šifribüroo esindajad brittidele ja prantslastele edasi neile teadaoleva info Enigma rootorite juhtmestiku ja dešifreerimismeetodi kohta. Varsti pärast seda asusid Turing ja Knox välja töötama töökindlamat meetodit Enigma sõnumite dešifreerimiseks.[46] Poolakate meetod tugines ebakindlale indikeerimisprotseduurile, mida sakslased tõenäoliselt muuta võisid ja 1940. aasta mais ka muutsid. Turing kasutas üldisemat, spikripõhist dešifreerimist (crib-based decryption), mille tarbeks koostas ta esialgse funktsionaalse kirjelduse bombe'i jaoks. 4. septembril 1939, päev pärast seda, kui Suurbritannia oli Saksamaale sõja kuulutanud, kandis Turing endast ette Bletchley Parkis, oma sõjaaegsel ametikohal.[47] Kirjeldus bombe'i kohta oli esimene viiest suurest krüptoanalüütilisest saavutusest, millega Turing sõja ajal hakkama sai. Teised neli olid Saksa mereväe indikeerimisprotseduuri deduktsioon, bombe'ide töö tõhustamine statistiliste meetodite abil (niinimetatud Banburismus), Lorenz SZ 40/42 rataste ülekandeseadistuste äraarvamise protseduuri väljatöötamine ja sõja lõpu poole kaasaskantava turvalise kõne skrambleri (koodnimega Delilah) loomine Hanslope Parkis. Turingil oli Bletchley Parkis ekstsentriku maine. Kolleegid tundsid teda hüüdnime Proff järgi ja tema uurimus Enigma kohta (Treatise on Enigma) oli tuntud kui "Profi raamat" ("The Prof's Book").[48] Ronald Lewini sõnul olevat Turingiga koos töötanud krüptoanalüütik Jack Good kirjeldanud Turingit järgmisel moel: „ Iga aasta esimesel juuninädalal tabas teda kohutav heinapalavik ja jalgrattaga tööle sõites kandis ta õietolmu vältimiseks sõjaväe gaasimaski. Tema jalgrattal oli üks viga: kett jooksis kindla intervalli tagant maha. Selle asemel, et lasta ratas ära parandada, luges ta, mitu korda pedaalid ringi käisid, ja peatus õigel ajal, et ketti käsitsi kohendada. Veel ühe veidrusena pani ta oma tassi ketiga radiaatori toru külge, et seda ära ei varastataks. “ Bletchleys töötades jooksis Turing, kes oli andekas pikamaajooksja, mõnikord tähtsatele koosolekutele 64 km (40 miili) kaugusele Londonisse[50] ja seda veel maailmatasemel ajaga. Tema isiklik rekord maratonijooksus (2:46.03) oli ainult 11 minutit aeglasem kui 1948. aasta suveolümpiamängude võitjal.[51] Aastal 1945 nimetati Turing sõjaaegsete teenete eest välisministeeriumis Briti impeeriumi ordu ohvitseriks, kuid tema tegelik töö jäi aastateks saladuseks.[52] Mõne nädala jooksul pärast Bletchley Parki jõudmist[47] oli Turing koostanud kirjelduse elektromehaanilise masina kohta, mis suutis Enigma koode murda efektiivsemalt kui Poola bomba kryptologiczna. Uue seadme nimi tuletati poola seadme nimest. Väikeste lisadega, mida soovitas matemaatik Gordon Welchman, sai bombe'ist üks peamisi automaatseid tööriistu, millega Enigma koode murti. Jack Good arvas: „ Turingi kõige olulisem panus oli minu arvates bombe'i krüptoanalüütiline masin. Põhimõtteliselt seisnes tema idee ühe loogikateoreemi kasutamises, mis treenimata kõrvale tundub üsna absurdne; nimelt et vastuolust saab kõike järeldada. “ Bombe otsis võimalikke õigeid Enigma kombinatsioone sõnumite dešifreerimiseks (rootorite järjekord ja asend, kommutatsioonipaneeli seadistus). Selleks kasutati spikrit (crib): krüpteerimata teksti fragmenti, mis võis sõnumis tõenäoliselt sisalduda. Bombe proovis kõiki võimalikke kombinatsioone (mida oli 1019, allveelaevade nelja rootoriga versiooni puhul 1022)[54] ja teostas spikrit aluseks võttes elektriliselt rea loogilisi deduktsioone. Kui tekkis vastuolu, kombinatsioon välistati. Kuna enamiku kombinatsioonide puhul tekkis vastuolu, jäid lõpuks järele vaid mõned variandid, mida uuriti lähemalt.[55] Esimene bombe rakendati tööle 18. märtsil 1940 ning sõja lõpus oli neid juba üle kahesaja.[56] Turing otsustas ette võtta ülimalt keerulise probleemi Saksa mereväe Enigma näol, "sest sellega ei tegelenud mitte keegi ja nõnda oli see probleem vaid minu päralt".[58] Turing lahendas põhiosa mereväe Enigma indikaatorite süsteemist, mis oli keerulisem kui teiste Saksa väeliikide Enigmadel, 1939. aasta detsembris.[58][59] Samal ööl mõtles ta välja järjendstatistika meetodi mereväe Enigma lahtimurdmiseks, mis sai nimeks Banburismus. Abraham Wald nimetas seda tehnikat hiljem järjendanalüüsiks. Turing ise ütles, et "ma ei olnud kindel, et see praktikas töötab, tegelikult polnud ma päris kindel enne, kui see mõned päevad töötanud oli".[58] Ta leiutas mõõtühiku ban tõesuse mõõtmiseks. Banburismus suutis teatud Enigma rootorite järjestused välistada ja lühendas sellega aega, mis kulus kombinatsioonide läbiproovimiseks bombe'iga. Aastal 1941 tegi Turing abieluettepaneku kaastöötajale Maja 8-s, matemaatik Joan Clarke'ile, kuid kihlus kestis lühikest aega. Turing tunnistas kihlatule, et on homoseksuaalne, kuid väidetavalt viimast see avaldus eriti ei häirinud. Turing otsustas, et ei saa abielluda ja katkestas kihluse.[60] Turing läks 1942. aasta novembris Ameerika Ühendriikidesse[61], kus ta töötas koos Ameerika mereväe krüptoanalüütikutega mereväe Enigma kallal ja bombe'i ülesseadmise juures Washingtonis. Lisaks aitas ta Belli laboratooriumis turvalise kõne seadet välja töötada.[62] Ta naasis Bletchley Parki 1943. aasta märtsis. Tema äraolekul oli Maja 8 juhiks tõusnud Hugh Alexander, kes oli olnud tegelik juht juba mõnda aega, sest Turingile pakkus igapäevaasjade korraldamine vähe huvi. Turingist sai Bletchley Parkis krüptoanalüüsi konsultant. „ Kaheldamatult oli Maja 8 edu aluseksTuringi töö. Algusaegadel oli ta ainus krüptograaf, kes pidas probleemi [Enigmat] piisavalt tähtsaks, et sellega tegeleda. Vähe sellest, et ta koostas põhiosa Maja olulisematest teoreetilistest töödest, ta jagab Welchmani ja Keeniga ka bombe'i leiutamise au. Absoluutselt asendamatuid inimesi justkui poleks olemas, kuid kui keegi oli Maja 8 jaoks asendamatu, siis oli seda just Turing. Pioneeride töö kipub alati unustusehõlma vajuma, kui töö rutiinseks ja seetõttu justkui lihtsaks muutub. Paljud meist Maja 8-s tundsid, et ülejäänud maailm ei mõistnud kunagi Turingi panuse tegelikku väärtust. “ Turing töötas 1942. aasta juulis välja Turingery tehnika (mida naljatledes nimetati turingismuseks)[64] Lorenzi šifrite vastu, mida kasutasid uued Saksa Geheimschreiberi masinad. See oli rootoritega šifreerimisseadmega teletaip, mille kohta Bletchley Parkis kasutati koodnime Tunny. Turingery oli meetod Tunny rootori rataste asendi väljauurimiseks.[65] Turing tutvustas Tunny kallal töötanute meeskonda Tommy Flowersile, kes ehitas Max Newmani juhtimisel Colossuse arvuti. Colossus oli esimene programmeeritav digitaalne arvuti, mis vahetas välja varasema lihtsama seadme (Heath Robinson). Selle suurem kiirus lubas efektiivselt rakendada statistilisi koodimurdmistehnikaid.[66] On ekslikult väidetud, et Turing oli Colossuse loomisel üks võtmeisikuid. Turingery ja Banburismus kindlasti aitasid Lorenzi masina krüptoanalüüsi juures,[67] kuid Turing ei olnud Colossuse loomisega otseselt seotud.[68] Pärast Ameerikas Belli laboratooriumis töötamist[69] hakkas Turingit huvitama telefonikõnede elektrooniline šifreerimine ning sõja lõpu poole asus ta tööle Salateenistuse raadioluureosakonda (Secret Service's Radio Security Service) Hanslope Parkis. Seal süvendas ta insener Donald Bayley kaasabil oma teadmisi elektroonikast. Koos konstrueerisid nad kaasaskantava turvalise kõne seadme koodnimega Delilah.[70] See oli mõeldud erinevate rakenduste jaoks, kuid seda ei saanud kasutada koos kaugsideraadiotega. Et Delilah valmis üsna sõja lõpuosas, ei jõutud seda praktiliselt kasutusele võtta. Turing demonstreeris seadet ametiisikutele, šifreerides ja dešifreerides sellega ühe Churchilli kõne, kuid Delilah't ei võetud kasutusele.[71] Turing oli Belli laboratooriumi konsultant ka SIGSALY loomise juures. See oli turvalise kõne seade, mida kasutati sõja lõpuaastatel.[72] Aastatel 1945–1947 elas Turing Londoni eeslinnas Richmondis[73] ja töötas Briti rahvuslikus füüsikalaboratooriumis (National Physical Laboratory, lühendatult NPL) ACE (Automatic Computing Engine, automaatne arvutusmasin) loomise kallal. Ta esitas 19. veebruaril 1946 teadustöö, mis sisaldas esimest detailset kavandit salvestatud programmiga arvuti jaoks.[74] Von Neumanni mittetäielik "First Draft of a Report on the EDVAC" oli ilmunud veidi varem, kuid oli oluliselt vähem detailne ja NPL-i matemaatikaosakonna superintendandi John R. Womersley sõnade kohaselt "sisaldas ideid, mis kuulusid dr Turingile".[75] ACE oli paljulubav projekt, kuid saladusteloor, mis kattis sõjaaegset tööd Bletchley Parkis, põhjustas viivitusi ning Turing kaotas usu projekti. Ta võttis akadeemilise puhkuse ja naasis 1947. aasta lõpus Cambridge'i. Tema eemaloleku ajal ehitati valmis Pilot ACE (lihtsustatud versioon ACE-st) ja selle esimene programm käivitati 10. mail 1950. Kuigi Turingi ACE-d ei ehitatud kunagi valmis, võlgnevad paljud maailma arvutid, näiteks Ameerika Bendix G-15, sellele palju. Saksa arvutipioneeri Heinz Billingu mälestuste kohaselt toimus 1947. aastal Göttingenis kohtumine, omamoodi kollokvium, kus osalesid John R. Womersley, Turing, Arthur Porter ja mõned saksa teadlased, nagu Konrad Zuze.[76] Sellel kohtumisel tekkinud ideede vahetusest sai alguse arvutite uurimine Göttingenis. Alan Turingi osalemine sellel kohtumisel ei ole siiski päris kindel.[77] Aastal 1948 sai temast Manchesteri Ülikooli matemaatikateaduskonna lektor ja aastal 1949. sealse arvutilabori asedirektor. Ta töötas ühe varaseima salvestatava programmiga arvuti Manchester Mark 1 tarkvara kallal ja tegeles ka üldisemate probleemidega. 1950. aastal ilmunud töös "Computing Machinery and Intelligence" tõstatas Turing tehisintellekti küsimuse ja sõnastas katse, mis hiljem on saanud tuntuks Turingi testina. Katse mõte on anda hinnang tehisintellekti tasemele. Idee seisnes selles, et arvutit saab tõeliselt intelligentseks lugeda siis, kui inimvaatleja ei saa vestluse järgi aru, kas ta suhtleb inimese või masinaga.[78] Selles töös pakkus Turing, et täiskasvanu mõistuse simuleerimise asemel võiks simuleerida lihtsamat lapse mõistust ja seda siis õpetada. Internetis on levinud Turingi katsele vastupidine katse, niinimetatud CAPTCHA test, mille eesmärk on aru saada, kas kasutaja on inimene. Aastal 1948, töötades koos oma endise juhendatava David Gawen Champernowne'iga, hakkas ta kirjutama malemänguprogrammi arvutile, mida polnud veel olemaski. Aastal 1952 seda programmi ka katsetati, kuid kuna selle jaoks piisavalt võimsat arvutit ei olnud, siis simuleeris Turing ise arvutit. Iga käigu jaoks kulus tal pool tundi ja mängu käik salvestati.[79] Programm kaotas Turingi kolleegile Alick Glennie'le, kuid olevat väidetavalt võitnud Champernowne'i naist. Turingi poolt välja pakutud Turingi test oli oluline ja talle omaselt provokatiivne panus tehisintellektiga seotud probleemide uurimisse, mis on tähtis ka tänapäeval.[80] Aastal 1948 leiutas ta uue, tänaseni kasutusel oleva meetodi maatriksvõrrandite lahendamiseks.[81] Ta valiti 1951. aastal küllaltki noores eas Kuningliku Seltsi liikmeks.[82] Turing töötas alates 1952. aastast kuni surmani 1954. aastal matemaatilise bioloogia, täpsemalt morfogeneesi kallal. Ta avaldas 1952. aastal sel teemal artikli "The Chemical Basis of Morphogenesis", esitades oma hüpoteesi mustrite moodustumisest.[83] Enim huvitasid teda Fibonacci lehemustrid ehk Fibonacci arvude esinemine taimede struktuuris. Ta kasutas valemeid (reaction–diffusion equations), mis on keskse tähtsusega mustrite moodustumise uurimisel. Tema hilisemad tööd jäid kuni 1992. aastani avaldamata, aga avaldati siis koguteoses "Collected Works of A. M. Turing". Tema panust sellel alal loetakse teedrajavaks.[84] „ Menzies teadis, et Turing oli aktiivne ja agressiivne homoseksuaal; see oli selgunud üsna pea pärast tema Bletchley Parki tööleasumist. Kuid kuna ta ei häirinud oma kolleege ja oli võimalik, et ta oli ainus mees Menziesi teenistuses, keda sai nimetada asendamatuks, jätkati tema teenete kasutamist ... 1944. aasta alguses tekkis kahtlus, et Turing oli mees, kes lähedal asuva tööstuslinna Lutoni avalikus raamatukogus koolipoisse ahistas. Kuigi mingeid süüdistusi ei järgnenud, otsustati, et korra ja distsipliini tagamise huvides tuleb ta eemaldada, kuid mitte enne, kui tema töö saab tehtud. “ Turing kohtus 1952. aasta jaanuaris Manchesteris kino ees Arnold Murrayga. Pärast ühist lõunasööki kutsus Turing Murray nädalavahetuseks enda juurde ja kuigi Murray võttis kutse vastu, ei ilmunud ta välja. Nad kohtusid uuesti Manchesteris järgmisel esmaspäeval ja Murray nõustus Turingit koju saatma. Mõni nädal hiljem külastas Murray uuesti Turingi maja ja jäi nähtavasti ka ööseks.[86] Kui Murray aitas kaasosalistel Turingi majja sisse murda, teatas viimane sellest politseile. Uurimise käigus tunnistas Turing Murrayga seksimist. Sellel ajal oli homoseksuaalsus Ühendkuningriigis illegaalne[87] ja mõlemaid süüdistati õigusakti "Criminal Law Amendment Act 1885" paragrahvi 11 alusel jämedas ebasündsuses.[88] Turingile anti valida: ta kas läheb vangi või saab tingimisi karistuse ning lepib hormoonraviga libiido vähendamiseks. Ta nõustus keemilise kastreerimisega östrogeenisüstimise teel.[82] Pärast süüdimõistmist kaotas Turing oma turvapääsmed ning tal ei lastud jätkata tööd krüptograafiakonsultandina Valitsusside Peakorteris (Government Communications Headquarters, lühendina GCHQ). Samal ajal valitses ärevus spioonide ja homoseksuaalsuse ärakasutamise osas nõukogude agentide poolt.[89] Seda enam, et hiljuti oli Cambridge'i viisiku kaks liiget, Guy Burgess ja Donald Maclean jäänud vahele kui KGB topeltagendid. Turingit ei süüdistatud kunagi spionaažis, kuid tal keelati rääkida oma sõjaaegsest tööst Bletchley Parkis.[90] Turingi koristaja leidis tema surnukeha 8. juunil 1954, kuid ta oli surnud päev varem. Lahkamine tuvastas, et surma põhjustas tsüaniidimürgitus. Kui surnukeha leiti, lebas tema voodi kõrval pooleldi söödud õun. Proove küll ei võetud,[91] kuid mürgitatud õuna söömist on peetud kõige tõenäolisemaks mürgi manustamise viisiks. Surma põhjuste selgitamiseks algatatud uurimise tulemusel leiti, et Turing oli sooritanud enesetapu, ja ta tuhastati 12. juunil Wokingi krematooriumis.[92] Turingi ema väitis järjekindlalt, et tema poja surm oli õnnetus, mille põhjustas Turingi lohakus labori kemikaalide hoiustamisel. Biograaf Andrew Hodges on pakkunud, et Turing lavastas oma surma asjaolud tahtlikult nii ebaselgeks, et jätta oma emale võimalus enesetappu mitte uskuda.[93] David Leavitt on arvanud, et Turing lavastas stseeni 1937. aasta filmist "Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi", mis oli Turingi lemmikmuinasjutt. Ta viitas asjaolule, et Turing nautis eriti stseeni, kus kuri nõid kastab õuna mürgi sisse.[94] John Graham-Cumming algatas 2009. aasta augustis petitsiooni, mis kutsus Briti valitsust Alan Turingilt postuumselt vabandust paluma homoseksuaalsuse eest karistamise pärast.[96][97] Petitsioon kogus tuhandeid allkirju.[98] Peaminister Gordon Brown tunnustas petitsiooni ja esitas 10. septembril 2009 vabanduse, kus kirjeldas Turingi kohtlemist "kohutavana":[99] „ Tuhanded inimesed on koondunud, et nõuda tunnustust Alan Turingile ja tema kohutava kohtlemise tunnistamist. Kuigi Turingit koheldi vastavalt tollastele seadustele ja me ei saa aega tagasi keerata, oli temaga tehtu täiesti ebaõiglane. Mul on hea meel, et mul on võimalus öelda, kui kahju mul ja meil kõigil on temaga juhtunu pärast .. Niisiis, Briti valitsuse ja kõigi nende nimel, kes elavad vabana tänu Alani tööle, on mul au öelda: meil on kahju, sa väärisid palju paremat. “ William Jones lõi 2011. aasta detsembris e-petitsiooni,[101] mis nõudis Briti valitsuselt Turingi karistuse tühistamist:[102] „ Me palume Tema Majesteedi Valitsusel tühistada Alan Turingi karistus "jämeda ebasündsuse" eest. Ta mõisteti 1952. aastal süüdi "jämedas ebasündsuses" teise mehega ja sunniti läbi tegema nn "organo-teraapiat" ehk keemilist kastratsiooni. Kaks aastat hiljem, kõigest 41-aastasena, tappis ta end tsüaniidiga. Alan Turingi tõukas kohutavasse meeleheitesse ja surma rahvas, kelle päästmiseks ta nii palju ära tegi. See jääb Suurbritannia valitsuse ja ajaloo häbiplekiks. Amnestia võib seda kahju mõnevõrra parandada. See võib olla vabanduseks paljudele homoseksuaalsetele meestele, kes ei ole nii tuntud kui Alan Turing, kuid keda karistati samade seaduste alusel. “ „ Postuumset amnestiat ei saa Alan Turingi puhul sobivaks lugeda, kuna Turing mõisteti reeglite kohaselt süüdi teo eest, mis tol ajal oli kriminaalkuritegu. Talle oli teada, et tema tegu on seaduste vastane ja et tema üle mõistetakse kohut. On traagiline, et Alan Turing mõisteti süüd viisil, mis nüüd tundub julm ja absurdne – eriti veel arvestades tema suurt panust sõja võitmisesse. Sellegipoolest nõudis tollane seadus karistamist ja on pikaajaline poliitika, et selliseid otsuseid aktsepteeritakse ning selle asemel, et muuta ajaloolist konteksti ja püüda parandada asju, mida ei saa parandada, tuleb tagada, et sellised ajad enam ei korduks. “ Tähtaja lõpuks 23. novembril 2012 oli petitsioonile allkirja andnud 37 400 inimest.[101] Juhul, kui allkirju oleks kogunenud vähemalt 100 000, võinuks Alan Turingi küsimuse tõstatada parlamendi alamkojas.[102] Kuninglik Selts avaldas varsti pärast Turingi surma (ajal, kui tema sõjaaegsed tööd olid veel salastatud) tema biograafia: „ Kolm enne sõda ilmunud märkimisväärset tööd kolmel väga erineval matemaatilisel teemal annavad aimu saavutustest, mis oleks võinud tulla, kui ta oleks kriitilisel hetkel asunud mõne suure probleemi kallale. Töö eest välisministeeriumis nimetati ta Briti impeeriumi ordu ohvitseriks (inglise keeles Officer of the Most Excellent Order of the British Empire (OBE)) “ Alates 1966. aastast on Arvutustehnika Assotsiatsioon (Association for Computing Machinery, lühendatult ACM) välja andnud Turingi auhinda, mida antakse isikliku panuse eest arvutitehnika arengusse. Seda peetakse arvutimaailma suurimaks auhinnaks ja võrdäärseks Nobeli auhinnaga.[105] Turingi biograaf Andrew Hodges avas Turingi 86. sünnipäeval 23. juunil 1998 tema sünnikohas ja lapsepõlvekodus ametliku sinise märgi.[106][107] Turingi 50. surma-aastapäeva mälestuseks avati 7. juunil 2004 mälestustahvel tema endises kodus Hollymeade'is Wilmslow's Cheshire'is.[108] Ajakiri Time valis Turingi 100 kõige tähtsama 20. sajandi inimese hulka tema panuse eest arvutite arengusse. Ajakiri märkis: "On fakt, et igaüks, kes toksib klaviatuuri ja avab tabelarvutus- või tekstitöötlusprogrammi, töötab Turingi masina kehastusega."[32] BBC üleriigiline küsitlus paigutas Turingi 100 suurima briti hulka.[109] The Princeton Alumni Weekly koostas 2008. aastal nimekirja kõige mõjukamatest Princetoni Ülikooli vilistlastest läbi ajaloo ja Alan Turing platseerus Ameerika presidendi James Madisoni järel teisele kohale.[110] Saint Vincent ja Grenadiinid andis 13. märtsil 2000 välja margiseeria, millega tähistati 20. sajandi suurimaid saavutusi. Ühel neist, pealkirjaga "1937: Alan Turingi digitaalsete arvutite teooria", on äratuntav Alan Turingi portree, taustaks nullid ja ühed.[111] Surrey Ülikoolis avati Turingi 50. surma-aastapäeva puhul 28. oktoobril 2004 pronksist skulptuur, mille autor on John W. Mills ja mis kujutab Alan Turingit, raamatud kaenlas, läbi ülikoolilinnaku minemas.[112] Bletchley Parkis avati 19. juunil 2007 tema elusuuruses kuju. See on valmistatud Walesi kildast ja kaalub 1,5 tonni. Kuju autor on Stephen Kettle, kes valmistas selle ameerika miljardäri Sidney Franki tellimusel.[57] Turing oli üks neljast matemaatikust, keda käsitleti 2008. aasta BBC dokumentaalfilmis "Ohtlikud teadmised" ("Dangerous Knowledge").[114] Apple'i arvutite logo peetakse tihti ekslikult austusavalduseks Alan Turingile ja õunast võetud ampsu viiteks tema enesetapu meetodile.[115] Nii logo autor[116] kui ka Apple on sellist seost eitanud.[117] Turingi Teise maailmasõja aegsed tööd pandi 2011. aastal oksjonile. Kartuses, et dokumendid ostab mõni erakollektsionäär väljastpoolt Suurbritanniat, korraldas National Heritage Memorial Fund kampaania raha kogumiseks. Oksjon paberite üle kestis 11 tundi ja fondil õnnestus need ära osta. Dokumendid asuvad nüüd Bletchley Parkis.[118] Manchesteris, kus Turing elu lõpu poole töötas, on teda mitmel moel meeles peetud. Aastal 1994 nimetati osa maanteest A6010 (Manchesteri linna keskmine ringtee) "Alan Turingi teeks" (inglise keeles Alan Turing Way). Osa teest kulgeb City of Manchester Stadiumi juurest, kus jalgpalliklubi Manchester City FC oma mänge peab. Ühte selle tee silda laiendati ja see kannab nüüd Alan Turingi silla nime (Alan Turing Bridge). Alan Turingi mälestusmärk avati Manchesteris tema sünnipäeval 23. juunil 2001. See asub Sackville'i pargis, Manchesteri Ülikooli Whitworthi tänava hoone ja Canal Streeti geipiirkonna vahel. Monument kujutab arvutiteaduse isa pingil istumas.[119] Istanbuli Bilgi Ülikool korraldab igal aastal teoreetilise arvutiteaduse konverentsi "Turingi päevad".[121] Stanfordi Ülikool nimetas ainsa Polya Halli matemaatikahoone loenguruumi 1960. aastate alguses Alan Turingi auditooriumiks.[123] Aasta 2012 kuulutati Alan Turingi aastaks ja selle raames toimus üle maailma paljude ülikoolide juures üritusi tema elutöö tunnustamiseks.[126] Turingi sajanda sünniaastapäeva tähistamist koordineeris Turingi sajanda sünniaastapäeva komitee (Turing Centenary Advisory Committee, lühidalt TCAC), kes organiseeris Alan Turingi aastat, terve aasta kestnud ülemaailmset ürituste sarja, millega avaldati austust Turingi elutööle ja saavutustele. Komisjon koosnes laiast inimeste ringist Manchesteri Ülikoolist, Cambridge'i Ülikoolist ja Bletchley Parkist. Komisjoni juhtis S. Barry Cooper, Alan Turingi vennapoeg Sir John Dermot Turing oli komisjoni aupresident.[127] Erinevaid üritusi korraldati kogu maailma riikides: Ameerika Ühendriikides, Brasiilias, Hiinas, Tšehhis, Filipiinidel, Uus-Meremaal, Iisraelis, Hispaanias, Šveitsis, Norras, Itaalias, Portugalis, Saksamaal ja Eestis. Kaks põhiüritust olid juunis toimunud kolmepäevane konverents Suurbritannias Manchesteri Ülikoolis, kus keskenduti Turingi saavutustele matemaatikas ja koodimurdmises, ning Turingi sajanda sünniaastapäeva konverents Cambridge'is, mida organiseerisid Cambridge'i King's College ja Association Computability in Europe (CiE).[128] Eestis tähistati Turingi juubelit 13. juunil Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudis toimunud seminariga.[129] Julian Wagstaffi ooperit "Turingi test" ("The Turing Test") etendati Edinburghi lavadel 2007. aastal ja oktoobris käidi sellega Ühendkuningriigis turneel, millega tähistati Turingi 100. sünniaastapäeva.[131] Ooperi tegevus toimub lähitulevikus ja räägib andekast doktorandist Stephaniest, kes on kistud kahe teadlase vahelisse rivaalitsemisse. Kumbki üritab ehitada maailma esimest tõeliselt intelligentset arvutit.[132] ↑ "Koopia 24. detsembril 2013. a allkirjastatud armuandmisdokumendist". https://cryptome.org. Failitüüp: PDF. Kasutatud 31.12.2013. Inglise keel. ↑ Denes Kattago. "Arvutiteadlased tähistavad Tartus IT isa Alan Turingi 100. sünniaastapäeva". Forte, 12. juuni 2012. Kasutatud 12.06.2012. Inglise keel.			OSCAR-2019
"Forrest Gump" on ilmselt film, mida pole vaja tutvustada - kuus Oscarit, sellega kaasnenud kõmu ja tüütuseni korratud "elu on kui shokolaadikarp" on ilmselt pea kõik seda lugu ära vaatama sundinud. Eks kippus omaaegne haip ju tüütamagi, kuid see ei vähenda fakti - tegu on vägagi korraliku filmiga. Siiski, lühidalt - Forrest Gump on lihtsa meelega Alabama poiss, kes vaatamata madalale IQ-le ja lapsepõlve füüsilisele puudele suudab oma elukest nii läbida, et see mitte vaid ei lõiku igal sammul USA ajaloo tähthetkede ja-tegelastega, vaid kes ka ise ümberkaudsete elu igati mõjutab. Ja seda paremuse suunas. Mäletan hästi, kuis meiegi maa kõiketeadvad kriitikud "FG" sisu ja mõtet lausega "kui oled loll, aga sul on kiired jalad, siis lööd elus läbi" kokku võtma kippusid. Muidugi, Gumpi elu pole vaid geniaalne kiirvaade 20. sajandi teise poole USA ajaloole, see on ka igati sobiv American Dreami illustreerima. Siiski ei ole minu arvates filmi põhiidee üleüldse mitte säärane. Arvasin selleks siis, kui film kinosid külastas ja arvan nüüdki - eelkõige teistele mõeldes ja kaaskondlastele head tehes on ka su enda elu enam väärt. Tõestatud, muuseas. Ma tunnen selliseid inimesi. Robert Zemeckis näitab taas kord, et ta pole mitte ainult üks maailma tipplavastajaid, vaid ka üks parimaid arvutiefektide kasutajaid. Vahest isegi parim. Ka siin filmis on neid päris palju, kuid tavapärasest erinevalt ei karga siinsed digilisandused vaatajale karjudes näkku. Tõenäoliselt ei pane tavavaataja enamust neist üldse tähelegi. Filmis on nad vaid selleks, et LUGU paremini jutustada ja tuua ekraanile seda, mida reaalselt üles võtta kas raske, ohtlik või üldse võimatu. Pinksipall või amputeeritud jalad on vast kõigile märgatavad, kuid pisidetaile, mille arvutusmasinlikku päritolu ei aimakski, on siin igal sammul. Kõik see on hoopis midagi muud kui küberkollid ning seetõttu ka vähemalt minusuguse silmis hoopis enamat väärt arvutinõidus. Kiitma peab ka osalisi. Tom Hanks, too kunagine koomik ja nüüdseks juba tüütuseni auhinnatud, ent vaieldamatult andekas näitleja, oli peaossa absoluutselt õige valik, nagu ka Sally Field ema, Robin Wright elu poolt räsitud sõbranna ja Gary Sinise ohvitseri rollidesse. Tegelikult on kogu film äärest ääreni äärmiselt hästi castitud, sealhulgas ka kõik lapsed, kes siin filmis pärisnäitlejaile suurt millegagi alla ei jää. Mis mind "Gumpi" juures veel võlub, on vaat et perfektne stsenaarium. Zemeckis olevat seda Hanksile kirjeldanud kui "lugu, mis rikub absoluutselt kõiki filmitegemise reegleid, mida tema teab". Ja nii see suuresti ongi, filmis lugu nagu polekski, on vaid minategelase jutt ja seda illustreerivad filmilõigud. Samas on aga kõik see ju paganama huvitav. Viis, kuis viiteid ajaloolistele isikutele ja sündmustele on filmi sisse põimitud ning kuidas lihtsameelse Forresti jutt enamasti toimunust vaid pealiskaudse pildi annab, jättes tegelikult toimunu vaataja välja raalida, on äärmiselt sümpaatne. Väga mõnus on vaadata filmi, mis oma vaatajat ei alahinda. Esimesel kettal on niisiis 141 minutit pikk film ise, jagatuna (kõigest) 19. peatükiks. Kuigi kombeks saanud, et topeltplaadilt leiab kuulata nii DD kui DTS-helid, on siin siiski ainult esimene neist. Kuid seda enam on ruumi pildil, mis on päris hea, vaatamata, et vahel üliharva võib näha ka märke filmi vanusest - valmimisaasta 1994 on ju siiski ürgaeg... :-) Heliga tegelikult on ka seotud väike probleem - teadlikult tagakõlareid mittekasutav ja "retrolik" ekraani ankurdatud kõlapilt tekitas algul kõmu, nagu oleks seegi DVD ilmunud vigase heliribaga. Siiski, just säärasena oligi asi planeeritud. Kaks kommentaari on ka esmakettal kuulata, mõlemad väärt trackid - ühel Zemeckis koos produtsent Steve Starkey ja kujundaja Rick Carter rohkem filmi vormist, teisel produtsent Wendy Finerman enam sisust ja aluseks olnud raamatust rääkimas. Ilmselt tuleb leida aeg ja need mõlemad läbi kuulata. Teisel kettal on lisad. Filmi ilmumisaegne dokfilm "Through the Eyes of Forrest Gump" annab päris hea ülevaate kinotüki sünniloost, valgustades muuhulgas ka legendaarse lendleva sulega avastseeni loomist. Ülejäänud spetsefektidel on peamenüüs aga omaette alajaotus - "Seeing Is Believing". Üheteistkümne vaadeldud katke seast leiab ka kaks, mis filmi ei jõudnudki - Forresti põrkumise Martin Luther Kingi ja politseikoertega ning pinksimängu tollase USA Hiina saadiku Bush seenioriga. Viimase toormaterjaliks on leitud lõik, kus partnerist pinksiäss tulevast presidenti palliga õrna piirkonda tabab. Kahtlemata kahjurõõmus kraam ameeriklasel vaadata, kuid filmis leidununa vast siiski liialt päevakajaline gag niivõrd ajatu filmi kohta. Päris hea, et välja jäeti. Veel leiab siit põhjalikud lõigud tegelaste vanust ja olusid osavalt muutnud grimmi valmimisest - "The Magic of Makeup", alati nii olulisest ja samas märkamatust helikujundusest - "Through the Ears of Forrest Gump" ja tegevuspaikade loomisest - "Building the World of Gump". Siis veel ekraanitestid nii peategelaste kui lapsnäitlejatega (kelle seas ka Gump juuniorit mänginud pisike Haley Joel "A.I. see dead people" Osment). Muidugi ei puudu ka paar treilerit, üks neist - esilinastusaegne - ka üpriski pikk ning lõpuks galerii, mis seekord tõeliselt kvaliteetne ja meeldiv pildirida vaadata on. Kui lisadest veel midagi leida oleks soovinud, siis biograafiaid - alati oleks huvitav teada, millega ka vähemtuntud asjaosalised veel hakkama on saanud. Ka ei oleks olnud paha pisike lõik loo muusikalise kujunduse kohta - oli ju filmis kasutatud poppmuusika üks olulisemaid ajastumeeleolu taastajaid. Laulude valik sai ju niivõrd geniaalne, et ilmunud soundtrackplaat tegi tollastes tabelites päris korralikult ilma. Kahjuks pole sellest sõnagi ja muusikahuviline peab lood ja esitajad ise lõputiitritest identifitseerima. "Forrest Gump" on minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt üks kõigi aegade perfektsemaid filme. Omal ajal ehk liialtki haibitud lugu on ajaproovi väga edukalt üle elanud ja jõudnud nüüd väärikalt DVD-le. Soovitan soojalt. Viimasel ajal pole Hollywood kuigi palju gangsterifilmide paroodiaid ekraanidele toonud, seda lihtsal põhjusel - pole midagi parodeerida. Kui Mahvia omal ajal kogu sajandi ristiisade pluss nende copycatide materjali pooleteise tunni sisse kokku mätsis ja ikkagi korralikult naerutada ei suutnud, löödi käega, sest Scary Movie-tüüpi paroodiate korjeala on kahtlemata laiem, umbes nagu aborigeenide karjamaa. Kopsakad kassanumbrid julgustavad aga igati vanu situatsioone uues kuues esitama. Sam Mendes (American Beauty) tegi aga risti vastu kõigile neile, kes klassikalist maffiafilmi seda välja ütlemata surnuks pidasid, kannapöörde. Korjas kokku kaldale uhutud mehe, veteran Newmani, andis Jude Law`le maniaki välimuse ja tegumoe ning tõi kaamera ette uustulnuk Hoechlini, mistõttu lõpuks magus ühepajatoit valmima pidi. Filmi kõvakübara all peitub tegelikult üsna lihtne lugu sellest, kuidas ühes maffiaperekonnas raske tööga leiba teeniv pereisa (Tom Hanks isiklikult) oma teismelise poja (Tyler Hoeclin) enese teadmata mõrtsukatööd pealt nägema sõidutab. Samas hindab maffia ristiisa (Paul Newman) enda armukadedast täiskasvanud pojaraasust (Daniel Craig) enam Hanksi, kelle ta põhimõtteliselt üles kasvatanud on, ning see suhtepundar leiab peagi lahenduse veelgi enamas tinapuistamises, mis viib läbi ülejäänud kahe filmitunni suurema osa tegelaste abikaasadest leseseisusse. Et asi veel igati põhjalik ja magus oleks, siis on kogu krempel ajastu hõngu peegeldavalt pruun, nagu jõupaberisse mässitud ameerika unelm, mille näilise puudumise kompenseerib poliitiliselt igati korrektne ja kurjustsiluv lõpplahendus. Ometi on see inimlikult mõistetav samm, mitte rahvuslik jõuline karjatus nagu juhtub kuulma filmides Pearl Harbor, Behind the Enemy Lines, Air force one ja veel reas patriootilist vaimu kandvais teostes. Kui mässumeelne alternatiivlõppu ihkav seltskond välja arvata, siis loodab tegelikult iga kodanik sisimas, et paha saaks filmi lõpuks oma karistuse, kui vastupidist just kuidagi hästi ära ei põhjendata. RTP-s tegelikult peale Law tegelaskuju puhast kurjust ei esine, ülejäänud teevad oma tegusid inimlike nõrkuste ajel, ikka selleks, et asju kas enda või kellegi teise jaoks paremaks muuta. Hanks on hea nagu ikka, paraku ei ulatu tema võime karakternäitleja laial võimalusteskaalal eriti kaugele eelmistest tegelaskujudest, ehkki Depp poleks oma piiritust ümberkehastumisvõimest hoolimata antud rolli sobinud. Newman on klassik ja näitlemine on tal veres samapalju kui Säästumarketis käimine ühel eesti soost kodanikul, nii et siit pole ebaõnnestumist oodata. Craigi tegelaskuju on hea, aga vajaks rohkem tegevusruumi ja Jude Law esitab oma maniakaalset fotograafist killerit nii hästi, et hiljem lisadelt tema molu nägemine ikka veel vastikust esile kutsub. Samas taas kord liiga kasinalt liikumisvabadust ja seepärast ka natuke pealiskaudne karakter. Hoechlin saab oma osaga üllatavalt hästi hakkama, arvestades seda, et ikkagi esimene kord tal ja kõisugu silmapimestavat staarisära kogu ümbrus täis. Ja seda, et Jennifer Jason Leigh vaid mõned minutid ekraanil seikleb, ent oma nime siiski tähtsamate osatäitjate eesotsast leiab, seletab ainult see, et ta on üks vähestest naisosalistest. DVD lisadest suurimat materdamist vajab ehk Making of… dokumentaal, mis võiks käesoleva üle keskmise filmi kohta olla siiski enamat kui kaleidoskoopiline pilt stiilis sigrimigri. Me tegime seda siin ja seal ning õppisime teineteiselt paganama palju. Filmi valmimise kohta ei saa tegelikult suurt midagi teada, küll aga kuuleme kiidulaulu kui hästi see või teine hakkama sai. No kuulge. Meil on filmi vaatamise ajal silmad peas ja tutvustava reklaamklipi oleks kahekümne minuti asemel ka umbes 120 sekundi sisse ära mahutanud. 11 kustutatud stseeni koos Mendesi kommentaaridega ei selgita siiski, mispärast just need välja jäeti, sest kohati oleks need sündmusi paremini tervikuks sidunud arvan ma. Mendesi kommentaar filmile on paraku veel kuulamata, aga seda põhjusel, et esimesel proovikorral lihtsalt silmalau taga imetabasem maailm ootas. Näitlejate biograafiad on täpselt sama kuivad, filmisõbrale taas kord läbinämmutamiseks ja pildigalerii sisaldab lihtsalt rida olulisemaid ja vähemolulisemaid kaadreid filmist. Lisad, mille sisse ära ei upu ja ilma milleta tõenäoliselt üsna palju plaate poelettidele oma teekonna lõppu ootama jääks. Kohati põnev, kohati stiilne ja isegi kaasaelama kutsuv DVD filmiga RTP on just paras kingitus iseendale kui sul on DVD-kogus spetsiaalne riiul filmidele, mida vaadata kord ühe aasta tagant või isegi harvem.			OSCAR-2019
Russalka mälestussammas on Venemaa keisririigi soomuslaeva Russalka hukkumisele pühendatud mälestusmärk Kadriorus Tallinnas. Selle autorid on skulptor Amandus Adamson ja arhitekt Nikolai Thamm noorem.[1] See on esimene eesti skulptori loodud monument Tallinnas ja üldse Eestis.[2] Tallinna sadamast väljunud soomuslaev Russalka läks tormisel Soome lahel põhja 7. septembril (ukj 19. septembril) 1893. Lisaks komandörile hukkus 11 ohvitseri ja 166 meremeest[3], nende hulgas kuus meest Eesti- ja Liivimaalt: ohvitser Gerhard Maier; madrus Juhan Anton Saugast (sünd. 1869); puusepp Mihkel Salong[4][5] Saaremaalt Kärlast ja kokk Jüri Malm Harju-Jaani kihelkonnast Kehrast (sünd. 1869); masinist Ernst Wolf (sünd. 1871) ja Peter Raus (sünd. 1865) Riia kreisist[6]. Ellujäänuid ei olnud. Uppunud Russalka leiti üles alles 110 aastat hiljem, Eesti Meremuuseumi käivitatud otsingutel 2003. aasta juulis. Laev oli vööripidi 30 meetri ulatuses põhjamudasse tunginud ja seisis peaaegu püstloodis 74 meetri sügavusel. 19. septembril (vkj 7. septembril) 1899 algatasid Siimeoni kirikus meremeeste hingepalvest osavõtjad mõtte püstitada hukkunud meremeestele mälestussammas. Tallinna sadama ülem kontradmiral P. Wulff rääkis sellest mõttest mereministeeriumi juhatajale Peterburis, kes selle heaks kiitis. Ta esitas keiser Nikolai II-le palve lubada samba püstitamiseks korraldada üleriigiline korjandus. Jaanuaris 1900 sai Wulff mereväe peastaabist teate, et korjanduse korraldamine on lubatud. Moodustati vastav komitee Wulffi juhtimisel. Sama aasta aprillis alustati korjandust. See osutus edukaks ka eestlaste hulgas. Üle riigi saadi kokku 61 000 rubla. 1901. aasta alguseks valmis komitee palgatud arhitektil Nikolai Thammel mälestusmärgi kavand. Töö teostamine usaldati skulptor Amandus Adamsonile. Adamsonil valmis mälestussamba mudel ühe kuu jooksul. Ingli kuju modelliks kasutas Adamson oma 22-aastast majapidajannat Julie-Lisette Rootsit, kellest sai hiljem Tiit Made vanaema. 11. juulil 1901 esitas kontradmiral Wulff samba kavandi keisrile, kes selle heaks kiitis, nagu ka samba paigutamise koha Tallinnas: Kadrioru lossi eest algava promenaadi tipus, mere ääres. Et sammas hästi mõjule pääseks, tuli linnavalitsusel osta kaupmees Pfaffilt 1500 rubla eest juurde täiendavalt mereäärset maad. Adamsonile maksti kavandi elluviimise eest 10 000 rubla, arhitekt N. Thamm sai 2000 rubla, 9000 rubla maksti Peterburi tehasele Morand ingli kuju, reljeefi ja teiste pronksdetailide valamise eest ning 20 000 rubla Soome firmale Graniti raudkivide eest. Tallinna 1. gildi kaupmees Christian Rotermann võttis aga enda kanda kõik samba aluse valmistamisega kaasnenud kulud. Russalka mälestussamba püstitamine läks kokku maksma 67 159 rubla. Samba nurgakivi pandi pidulikult 20. septembril (vkj 7. septembril) 1901.[1] 1901. aasta juulis alustatud monumendi graniitosa ehitamine võttis aega terve aasta. 2. augustil ( vkj 20. juulil) 1902 pandi kohale ingli pronkskuju ning kolm päeva hiljem vaatas samba üle isiklikult keiser Nikolai II koos suurvürstist kontradmiraliga. Mõlemad jäid väga rahule. Monument oli peaaegu valmis, kuigi tellingud olid veel eemaldamata. Tööd viidi kiiresti lõpule ning sammas avati suure pidulikkusega Russalka hukkumise üheksandal aastapäeval 7. septembril (uue kalendri järgi 20. septembril) 1902.[7] Avamispidustused algasid kell 12.30. Juba hommikul kogunes rahvast murdu. Kooliõpilased olid tulnud klasside kaupa. Samba juurde oli üles rivistatud sõjavägi, lahel seisid sõjalaevad Mogutši, Kompass, Sekstan, Svetlana, Asja ja Artelštšik. Kohal olid vaimulikud, sadamaülem kontradmiral Wulff, Eestimaa kuberner kammerhärra Bellegarde, Eestimaa rüütelkonna peamees parun von Dellingshausen, Tallinna linnapea von Hueck, mälestussamba komitee liikmed, hukkunud meremeeste omaksed ja teised kutsutud võõrad. Kell 12.30 saabusid kinnistes tõldades mereministeeriumi juhataja kindraladjutant admiral Tõrtow ja mereväe peastaabi ülem viitseadmiral Avellan Peterburist Svetlana komandöri Nilovi ja kadunud Russalka komandöri venna, kontradmiral Jaenischi saatel. Pärast seda, kui mereministeeriumi juhataja oli paraadi komandörilt raporti vastu võtnud, käis ta tervitusmarsi saatel sõjaväelasi tervitades sõjaväerivi eest läbi. Siis asusid kõik aukandjad kooripuldi ette ja pöörasid pilgud mälestussamba poole. Tuli pühalik silmapilk. Sadamaülem Wulffi suust tuli käsk: "Kate maha!" ja marsi saatel langes kate samba ümbert. Sõjavägi andis au, orkester mängis keiserlikku "Kolj slaven naš gospodj" ja sõjalaevad tulistasid aupauke. Sellega oli mälestussammas avatud. Järgnes palvus, mida toimetasid Aleksander Nevski katedraali vaimulikud: ülempreestrid Siimeon Popov ja Karp Tiisik ning kuus preestrit ja kaks diakonit. Palvuse järel tuli mälestussamba pühitsemine ja õnnesoovimine. Samba jalamile pandi rohkesti pärgi. Lõpuks toimus veel sõjaväeparaad ja siis läksid pidulised laiali. Kell 15.00 algas mereväe klubis pidulik einevõtmine ja sellega lõppes Russalka mälestuspäev.[7] Sammas seisab umbes 4 meetri kõrgusel kaljusid või laineid kujutaval soklil. Samba ees on tumehallist graniidist laevanina, samba taga lai punasest graniidist trepp, mis viib platvormile. Viimase trepiastme vastas, monumendi sambal, on pronksist bareljeef, mis kujutab Russalkat tormisel merel. Bareljeefi kohal on graniiti raiutud venekeelsed sõnad: Russalka hukkumispäeval 7. septembril 1893. aastal. Bareljeefi all on pronksist loorberipärg kahe lindiga. Platvormi ääristavatele rahnudele, mida ühendab malmivalu kett, toetuvad 10 malmist kahuritoru, laevaninas olevale rahnule kaks malmist ankrut. Ligi 9 meetri kõrguse punasest graniidist samba tipus on umbes 4,5 meetri kõrgune pronksist ingli kuju, kes osutab õigeusu ristiga Soome lahele, laevahuku oletatava koha suunas. Taies on klassitsistlikus stiilis ning selle eeskujuks on tõenäoliselt Samothrake Nike. Ingli modelliks oli kunstniku juures koduabilisena teeninud 17-aastane Paldiski neiu Juuli Rootsi (Julie-Lisette Rootsi, abielus Made; 4.01.1878 Pallaste mõis – 12.10.1947 Tallinn).[2][8] Mälestussammast ümbritsev graniidiga sillutatud ala kujutab ilmakaari näitavat kompassi. Ümber selle ala seisavad omavahel ketiga ühendatud madalad malmpostid (kokku 16), mille sise- ja väliskülgedele on kinnitatud malmplaadid 165 hukkunud madruse nimega, ketiga seotud küljepooltel on neil väike ankrureljeef. Nende vahel asetsevad neli kõrgel soklil malmist laternaposti, mille soklite külgedel on ketihoidjatena kõrgreljeefsed lõvipead, sise- ja välisküljel aga reljeefne tsaarikotkas, mis oli algselt osaliselt kullatud. „ "Russalka" on A. Adamsoni arvuka monumendiloomingu kordaläinuim teos, milles õnnelikult ühinevad kujurile iseloomulik elav ja dünaamiline käsitluslaad ning mälestussamba kompositsiooniline lahendus suurepäraselt valitud asukohaga mere kaldal. Romantiline üldmeeleolu seostub hästi mere avarusega; ilmastiku, aasta- ja päevaaegade vaheldumine loovad sellele järjest uusi variatsioone. "Russalkal" on rida igale heale monumendile vajalikke omadusi. Õnnestunult on leitud proportsioonid tahutud graniitplokkidest aluse ja pronksist inglifiguuri vahel, kogu samba siluett on ilmekas ja väljendusrikas. Tänu oskuslikult valitud asukohale pargipuude ja merekalda piiril pääseb ta hästi mõjule maastikus ning liitub samas sellega harmooniliseks tervikuks. Monument on hästi vaadeldav nii kaugelt kui lähedalt. Jutustavad detailid: laevahukku kujutav reljeef, võitlust tormiga markeeriv sokkel jmt pakuvad pidepunkte vaatajaile, kes üldmuljele illustratiivset lisa otsivad.[9] “ „ Monumendi juures on eriti õnnestunud graatsiline inglifiguur, millel vaatamata suurusele on kergust ja hõljuvust. Skulptor käsitleb suurepäraselt ingli õhukest, pehmetes voltides langevat rüüd, mis tagasihoidlikult toob esile kehavormid. Suure tasakaalutunde ja ilusa siluetiga on antud ingli astuv poos ja graatsiline kätehoiak.[10] “ Venemaa keisririigi mereministeeriumi egiidi all rajatud Russalka mälestusmärk läks Eesti Vabariigis Kohtu- ja siseministeeriumi valdusse ning võeti 1925. aastal ühe esimese mälestusmärgina riikliku kaitse alla. Ministeerium ei olnud monumendi hooldamisest eriti huvitatud ning pärast pikki vaidlusi Tallinna linnaga jäi see viimase mureks. 1930. aastate lõpul olid monumenti ümbritsevad laternad sedavõrd halvas seisukorras, et need asendati 1939. aastal vaasidega. Monument sai Teises maailmasõjas tugevasti kannatada. Nõukogude ajal mälestusmärk küll taastati, kuid paljud detailid asendati odavamatega. Laevahukku kujutav pronksbareljeef sai sõja ajal mürsukildudest vigastada ja otsustati anda sõjatööstusele ümbertöötlemiseks, kuid pronksisegu ei osutunud ümbervalamiseks sobivaks.[11] Vigastatud reljeef leiti pärast sakslaste lahkumist Mäekalda tänav 16 maja hoovist.[12] Säilinud osa ja fotode järgi modelleeris skulptor Paul Horma 1945. aastal vana reljeefi täpse koopia.[2][12] Pronksivalu teostati ETKVL-i Kopli Masinatehases 1946. aastal ning see kaalus 270 kilo. Bareljeef taasavati 27. juulil 1946.[12] 2005. aastal taastati mälestusmärki ümbritsenud ilmakaari tähistav ringvöö ning neli ühe tonni raskust ja üle seitsme meetri kõrgust laternat. Malmist laternapostid koos laternatega rekonstrueeriti fotode järgi A. Sildre jooniste alusel ja teostati Peterburis.[2] Nõukogude ajast pärit terratso- ehk mosaiikbetoonplaatidest ilmakaari tähistavat lagunenud ringvööd ei hakatud parandama. Selle asemel telliti ehtsast graniidist plaadid – samasugused, nagu seal alguses olid olnud. 2005. aastal andis Eesti Post välja Amandus Adamsoni 150. sünniaastapäevale pühendatud esimese päeva postkaardi (FDC), millel on kujutatud fragmenti Russalka mälestussambast.[13] ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Mälestussammas «Russalka» kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 21.09.2013) ↑ Russalkal oli 178 meremeest, neist 12 ohvitseri. Väljaarvatud madrus Ivan Prunski, kelle surnukeha koos laevast pärit esemete, pealisehitise tükkide ja paadiga Soome randa uhuti, jäid teised meremehed kadunuks ja läksid arvatavast kõik Russalkaga põhja. ↑ 7,0 7,1 Uuemad sõnumid. Üleüldised teated. Tallinnast. Russalka mälestusesamba avamine. Eesti Postimees, 12. september 1902, lk 462–463.			OSCAR-2019
Laupäeva hommik algab kokku neljale Naksakale ja Kärutajale (eelmisel päeval bussis toimunud hääletuse järgi osutusid nendeks Elbe, Eveliin, Sille ja Taavi) teistest mõnevõrra varem. Nimelt on täna kutsutud iga rühma 2 esindajat Europeade´i komitee vastuvõtule Suomen Joutsasse, kus võõrustavad meid Turku linnapea, Europeade´i „boss“ ja veel üks inimene (kes ta küll oli, seda teada ei saanudki). Et vastuvõtt pidi algama kell 10, siis pidime ööbimiskohast ühistranspordiga teele asuma hiljemalt kell 9 täies rõivastuses. Ja et päris täpselt me siiski ei teadnud, kuhu suunduma peame, siis väike ärevus oli ikka sees ka. Bussis olles hoidsime silmad-kõrvad lahti ja see tuli ka kasuks, sest nägime, et Itaalia rühma esindajad olid koos oma giidiga, kes ilmselgelt peaks ju teadma, kuhu minna. Õige bussipeatuse juures ta isegi lausus üle bussi: “Reception!“. Ja see tähendas, et meilgi vaja bussist maha astuda. Hoidsime end nüüd kindlalt nende selja taha. Ühel hetkel see giid aga peatus ja oli veidi nõutu õige asukoha leidmise suhtes. Meie ei hakanud aga ootama, mis ta välja mõtleb ja suundusime sinnapoole, kus arvasime, et see vastuvõtt peaks aset leidma. Sel hetkel olime juba jõe ääres, kus asusid ka 2 suuremat laeva. Nähes, et me kuidagi läbi väravate kuskile edasi minna ei saa, jäime veidi mõtlikuks. Mõtlesime siis igaks juhuks inimese käest, kes meile vastu tuli (kes juhtus olema samuti üks giididest), küsida teed Suomen Joutsasse. Ja oh seda imet.... me tegelikult olimegi juba selle „ees“. Suomen Joutsen osutus selleks samaks üheks suureks laevaks, mille ees me praktiliselt seisime. Kohalejõudmise mure murtud, võtsime istet Suomen Joutsan`i lavaesisel pingil. Peatselt hakkasid kogunema ka teised rühmad. Vastuvõtutseremoonia algas suht väljakuulutatud kellaajal. See kätkes endas laeval kätlemist, kingituse üleandmist (meie rühmad kinkisid Minna Sahvri käsitöö marmelaadid), ringkäiku laeval ja seejärel väikest suupistet klaasi šampusega. Võõrustaja kinkis omalt poolt A4 mõõdus Europeade´i tunnusplakati (mille me küll hiljem ringkäigult tulles vaikselt tagasi sokutasime). Sel ajal kui istusime ja nautisime päikest ning šampust suupistetega, randus meist mõnikümmend meetrit eemal vesibuss. Meie giid oli esimesel päeval ka midagi maininud, et sellega saab sõita viimasest esinemiskohast esimesse, mis oli sealjuures ka meie järgmiseks sihtkohaks sel päeval, kuhu pidime suunduma. Taavi oli vesibussi nähes kohe krapsti püsti ning läks asja uurima. Hetke pärast viipas meile kutsuvalt, et me nüüd ruttu vesibussile tuleksime. See võttis suuna täpselt sinnapoole, kuhu meil olnuks vaja hakata ka mõne aja pärast kõndima. Jalad kiiresti seeliku alt välja ja vesibussis me hetke pärast olimegi. Tore oli see sõit. Mis siis, et nii lühike. Maha pidime minema nö poole maa peal vastaskaldal. See aga meid ei morjendanud, sest aega meil oli ja saimegi jalutades aega parajaks lüüa ja jäätist nautida. Ja loomulikult poseerida, sest nii mõnigi klõps sai meist tehtud :). Jõudsime oma esinemispaika umbes 11.30. Kuna ülejäänud tantsijad, kes said täna natuke pikema hommiku veeta, pidid kohale tulema 12.15-ks, siis jõudsime nautida teiste maade gruppide esinemisi, tantsida Humppat ja juua jääkohvi. Tantsud esitatud, oli aeg suunduda lõunasöögile. Kõhud täis söödud, jäi veel umbes tunnike aega parajaks lüüa linna peal. Seejärel suundusime rongkäigu alguspaika. Et oma ettenähtud punkti jõuda, sai veidi ka niisama kõnnitud, sest mingit täpset viita selle kohta ei olnud, kuhu keegi minema peaks ning äkitselt lõppesid ka numbrid otsa ja meie kohanumbrit ei paistnud kuskilt. Koht lõpuks üles leitud, jäime rongkäigu algust ootama. Rongkäik ise edenes kiirelt ja kogu tee Eva eestvedamisel tantsides. Kui tee läbitud, suundusime muruplatsile istet võtma ja keha kinnitama. Sellega sai päeva nö ametlik osa läbi. Õhtu polnud aga kaugeltki mitte veel sündmuste poolest läbi. Tantsuriided ööbimiskohas mugavamate vastu vahetatud, naasime European Village´sse (seal asus nn pealava), et võtta veel viimast mõnusast meeleolust, mida korraldajatel ja esinejatel pakkuda oli. Kella 20.00ks oli välja kuulutatud Humppaa ühistants, millega sooviti purustada maailmarekord ning millest me loomulikult kõik osa võtsime. Et sellel laval pidid esinema kella 22.30 paiku Pilistvere Pillimehed (nendega olime koos nii bussiga tulles-minnes kui ka esinemistel ja ööbimiskohas), siis võtsime (loe: Heili, Janelle, Mari ja Eveliin) oma „kohustuseks“ ka nende viimast esinemist vaatama-kuulama minna. Kohad võtsime sisse loomulikult kohe lava ees :). Seisma me seal ei jäänud, vaid õige tantsija hing sees, näitasime mitte-eestlastest kaasaelajatele, kuidas muuhulgas ka kaerajaani tantsida. Samal moel saime ka ise ühe Leedu tantsu selgeks. Tantsuõhtu oli väga meeleolukas ja meeldejääv ning kestis meie jaoks südaööni. Selleks ajaks olime enne kõik omavahel kokku leppinud, et hakkame oma bussiga kodu (ehk siis kool, kus ööbisime) poole sõitma. Koju jõudes pugesid enam-vähem kõik ka kohe oma vooditesse (loe: õhkmadratsitele). Päev oli olnud sündmusterohke ja meeldejääv.			OSCAR-2019
1. Kolmandal lugemisel on Riigikogu liikme Evelyn Sepa algatatud tolliseaduse muutmise seaduse eelnõu (577 SE), millega täiendatakse tolliseadust analoogselt kaitseväeteenistuse seaduses ja politseiteenistuse seaduses sätestatud regulatsiooniga, mille kohaselt tolliteenistuse staaži hulka arvatakse sooduskorras kolmekordselt teenistuse aeg tolliametnikuna alates 1990. aasta 22. oktoobrist kuni 1994. aasta 31. juulini, kui isiku tolliteenistuse staaž on kokku vähemalt 20 aastat. Eelnõu puudutab algataja kinnitusel 400 isikut, kellest 200 töötab hetkel jätkuvalt maksu- ja tolliametis 2. Teisel lugemisel läheb lõpphääletusele Res Publica fraktsiooni ja Isamaaliidu fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse “Riigikogu uurimiskomisjoni moodustamine maavahetustehingute uurimiseks” eelnõu (1058 OE), mis näeb ette Riigikogu uurimiskomisjoni moodustamise riigi poolt tehtud kaitstavat loodusobjekti sisaldavate kinnistute vahetustehingute asjaolude uurimiseks. Eelnõu algatajad on seisukohal, et arvestades maavahetustehingutega väidetavalt tekitatud kahju suurust ning täitevvõimu tegutsemisvõimetust sedalaadi tehingute jätkumise takistamiseks, on Riigikogu uurimiskomisjoni moodustamine põhjendatud. 3. Esimesel lugemisel läheb lõpphääletusele majanduskomisjoni esitatud Riigikogu otsuse “Eesti Arengufondi nõukogu liikmete nimetamine” eelnõu (1090 OE),millega nimetatakse Eesti Arengufondi nõukogu liikmeteks järgmised Riigikogu liikmed ning ettevõtluse ja üldsuse esindajad: Tõnis Lukas, Jaan Sven Männik; Indrek Neivelt, Mart Opmann ja Erik Terk. 4. Esimesel lugemisel on Eesti Reformierakonna fraktsiooni ja Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud isikuandmete kaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu (1078 SE), mis suurendab Andmekaitse Inspektsiooni sõltumatust ja annab viimasele õiguse kontrollida isikuandmete kaitstust ka riigisaladust sisaldava teabe töötlemisel juhul, kui selline kohustus tuleneb välislepingust, Euroopa Liidu õigusaktist või seadusest. Andmekaitse Inspektsiooni sõltumatuse tagamiseks on eelnõus täpsustatud inspektsiooni peadirektori ametist vabastamise põhimõtteid. Välja on pakutud lahendus, mille kohaselt vabastab Andmekaitse Inspektsiooni juhi ametist Vabariigi Valitsus justiitsministri ettepanekul, olles eelnevalt ära kuulanud Riigikogu põhiseaduskomisjoni seisukoha. 5. Esimesel lugemisel on põhiseaduskomisjoni algatatud erakonnaseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse erakondade rahastamise kontrolli põhimõtete muutmiseks eelnõu (1060 SE), mis näeb ette erakondade rahastamist kontrolliva järelevalvekomisjoni moodustamise. Eelnõu kohaselt hakkaksid komisjoni kuuluma riigikohtu esimehe poolt nimetatud üks esimese ja üks teise astme kohtunik, õiguskantsleri nimetatud nõunik, riigikontrolöri nimetatud riigikontrolli ametnik, samuti riigiprokurör, kaitsepolitsei ametnik ning maksu- ja tolliametiametnik. Komisjonil on eelnõu kohaselt õigus teha erakondadele nende rahastamist puudutavaid ettekirjutusi juhul, kui erakond ei ole õigeaegselt esitanud oma tegevuse aruanded või on esitanud valeandmeid; kui annetuse näol ei ole tegemist annetaja isikliku panusega; kui erakond on vastu võtnud keelatud annetusi või sularahaannetusi üle lubatud määra. Ka on komisjonil õigus teha erakondadele ettekirjutusi rikkumiste kõrvaldamiseks ja ettekirjutuse täitmata jätmise korral määrata sunniraha kuni 100 000 krooni ulatuses. Keskkonnakomisjonis – jäätmeseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu (1044 SE); keskkonnatasude seaduse muutmise seaduse eelnõu algatamine; looduskaitseseaduse ning keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmise seaduse eelnõu (927 SE); piiriveekogude ja rahvusvaheliste järvede kaitse ja kasutamise konventsiooni muutmise seaduse eelnõu (1029 SE). Põhiseaduskomisjonis – riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse eelnõu (1054 SE); püsiasustusega väikesaarte seaduse, riigiteenistujate ametinimetuste ja palga- astmestiku seaduse muutmise seaduse eelnõu (1081 SE); valitsuse esitatud dokumendi „Euroopa võrdsete võimaluste aasta 2007 riiklikud prioriteedid Eestis” arutelu, arvamuse andmine ELAK`le; maavanema järelevalve pädevust puudutavate kirjade arutelu; demokraatlik-rahvuslike jõudude koostöökoja kiri karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu (1050 SE) teemal, arutelu. Istungi juhatab sisse väliskomisjoni esimees Enn Eesmaa, seejärel teeb komisjoni aseesimees Marko Mihkelson ülevaate väliskomisjonis toimunud kuulamistest ja nende käigus esile kerkinud küsimustest, aga ka ENPA raportist „Oht energiatarnete kasutamiseks poliitilise survevahendina”. Välisministeeriumi poliitika planeerimise osakonna peadirektor Raul Mälk räägib energeetika välis- ja julgeolekupoliitika aspektidest, Euroopa Komisjoni Eesti esinduse juht Toivo Klaar – Euroopa Komisjoni k.a 10. jaanuaril avaldatud meetmetest Euroopa energiapoliitika kujundamiseks ning Eestimaa Looduse Fondi nõukogu liikme Rainer Nõlvaku ettekande teema on „Eesti energia 2012”. Isutngist toimub otseülekanne Riigikogu veebikeskonnas. Klikka avalehel lingile “vaata (Windows Media)”. Kell 10.30 – Riigikogu esimees Toomas Varek kohtub ODIHRi (OSCE Demokraatlike Institutsioonide ja Inimõiguste Büroo) valimisvaatlejate Gerald Mitchelli ja Jonathan Stonestreetiga.			OSCAR-2019
Praegu siis võiks küsida endalt, kas see on seaduslik. Kui teil on kunagi varem ostetud dieet tablette Saaremaal Eesti enne või olete tegelikult rääkinud inimesed, kes on tegelikult ostetakse neid enne, siis võiks kogenud või kuulanud mõned üsna küsitav asju. Näete, samas palju toitumine tablett tegijad võiks arvata, et nende kulud on riskivaba ja ka usaldusväärne, tegelikkus on; nad pole tavaliselt. Nad pole mitte ainult kahjulikud, kuid nad on ebaseaduslik. Seega, ostes neid internet-- või whatsoever-- on tehtud keelatud. Siiski, kui tegemist on Phentermine, sa ei pea kunagi muretsema scammed või käib osta toidulisand, mis tegelikult ei ole turvaline või ei ole tõesti seaduslik. See dieedirežiimist tablett on mitte ainult seaduslik Saaremaa Estonia, aga see on 100% turvaline ja 100% efektiivne ilma ebameeldivaid kõrvaltoimeid kuidagi. See dieet pillid on tehtud laborites Usa USA, mis on lubatud FDA. Mõtle, et FDA on väga ranged seadused ja nende ülesanne on tagada töötajate ohutus ja turvalisus ning ka inimeste tervist, samuti võid mugavalt näha, et see dieet pill on 100% turvaline. Et lisaks ühtegi mured ja kahtlused, mida võib vaja kõrvale, Phentermine ei valmistatud tooted, millel on täpselt sama keemilise moodustavad nagu amfetamiin. Puudub nõue, mis iganes, et stress üle kunagi kogeda ebameeldivaid kõrvalmõjusid. Võib-olla olete ikka ettearvamatu kohta, kas Phentermine on riskivaba kasutada ja tõhus? Noh, mõtle sellele, et kliendid Saaremaal Eesti, kes on tegelikult kasutatud toote valiti ta kõige tõhusam dieet pillid, mis saab hangitud käsimüügist ja see on väga lihtne näha, et see dieet pill on tõeline pakkumisi. See rasvapõletuseks narkootikumide liigitatakse anorectic-- maakler, mis vähendab inimese isu. Viagra soodustab vabanemist meeles kemikaale, mis kontrolli oma meelt ohjeldada oma söögiisu, nii et sa end täis ja ka vähem sööma. Teie kalorikulu saab vähendada ravimi võimet imendumise vähendamiseks aspekti nagu tärklis ja ka rasva füüsilise keha, nii et nad ei metaboliseerita. Slendering narkootikumide Saaremaal on Eesti kasutanud koos dieedi ja ka teostada protokolli konkreetselt näha teid oma meditsiinitöötaja hoida liigsed kilod maha. Toitumine plaan pill peaks lisaks olema täiustus kokku kaalulangus strateegia kui sa oled mitu liigsed kilod üle oma tüüpiline sihtkaal. Kadumas naela ja ka nende säilitamise off võib olla kõige raskem takistusi oma body-- eriti, kui see tähendab, et pead reguleerima oma isu. Mis umbes 155 miljonit isikud vanuses üle 20 ülekaaluliste või rasvunud, nähes teie toitumine on oluline ka üleriigiline probleem. Dieet supplements-- considereded kui kiire, ajutise lahendusena kehakaalu loss-- on rahva kasutada üksikisikute Saaremaal Eesti. Viagra, rasvumusevastased meditsiin, on arst-ettenähtud toitumine pillid, mis on considereded vastumürk rasvunud või ülekaalulisust kaasaaitamine alistama nälga. Amfetamiin moodi pill on lihtsalt soovitatav kasutada neid, mis on oluliselt suurem füüsiline kehamassiindeks (KMI) kui tavaline massiiv nende vanust, samuti tõus. Viagra kehakaalu vähendamine pillid soovitatakse ajutise kasutamise, mis ei ole suurem kui 12 nädalat. Seega rasvunud isikute Saaremaa Estonia vaja teada summa liigsed kilod nad võivad kaotada selle aja jooksul ja ka just see, mida nad peavad tegema seda. Keegi võiks pakkuda konkreetseid lahendusi selle küsitluse. Võib öelda lihtsalt one-- Phentermine on võimas anorexigenic ravim, mis vähendab söögiisu ja parandab ainevahetust. Tõhusust Phentermine rasvapõletuseks tabletid on tegelikult kontrollitud kliiniliste uuringute käigus ka pärast aastatepikkust efektiivset kasutamist seda ravimit ravis liigne kaal Saaremaa Eestis. Iga keha on eriline ja ka võiks vastata erinevalt Phentermine. Ka sama füüsilise keha võiks teistmoodi reageerida Phentermine eri ajavahemikel. Alguses kasutades Phentermine kaalulangus pillid Saaremaa Estonia, kliendi keha kohaneb toimeaine, mistõttu kõrvaltoimeid võib toimuda (näiteks unehäired, seedetrakti häire ja tunne stress ja ärevus). Üldiselt on enamik Phentermine kõrvaltoimeid ei ole äärmuslik ja läheksite oma. Viagra stimuleerib hüpotalamuse nääre, mis haldab osa oma perifeerse närvisüsteemi, samuti kontrollida oma nälga, une tsüklit, samuti sisetemperatuur tasandil. Otsene mõju algab sisemuses inimaju stimuleerimise neerupealised, mis omakorda põhjustab norepinefriini vabanemist (vastutab "lahinguväli või väike" reaktsioon) ja lõpuks samuti väheneb söögiisu. Teisene efekt toimub pärast inimese aju viimisega adrenaliini, mis põhjustab rike rasvhapped salvestatakse füüsilise keha (kõhule rasva) ja paratamatult sulavad need gaasi. Peamine mõju on isu vähenemine küll, mis on, miks on nii populaarne. Viagra in Saaremaa Estonia müüakse kas tahvelarvutid või laiendatud vabastavad kapslid, mis on nii läbi suu. See ettenähtud arvestatakse olla nii tõhus, et see tavaliselt ette nähtud ainult lühikest aega, tüüpiliselt ulatudes 3-6 nädalat samuti mõnes olukorras niikaua 3 kuud. Pärast soovitatud muster on soovitatav võtta aeg maha. Kogu selle aja ümber palju inimesi Saaremaal Eesti valida, kas kasutada üle-leti asenda Phentermine, et hoida oma tulemusi teinud oma tsükli. Mustrid on oluline küll, mis on osalt asjaolust, nagu mistahes ravimit, see on võimalik tekitada olulist sõltuvust. Kaalulangus ei ole võimalik katse kiire, lihtne ja kerge. See võib öelda selliste kaalus juurde, ei kaota ta. Et oleks võimalik kaotada mitu koormusi lbs. igavesti üks peab mõistma põhjuseid seisundi ja ainus meetod tõhus kõrvaldamiseks. Arvestades, et see on kontrollitava aine omandaja ilma sertifitseerimine võib olla natuke raskem võrreldes palju ravimeid. Mitu Interneti veebilehtede pakkuda tasuta kohtumisi, et aidata otsustada, kas see ravim on õige. Hinnanguid Online näidata, mida tüüpiline retsepti Phentermine tundub nagu nii saad teada, kui sageli seda ravimit tuleb võtta, ja kui palju annuseid võib pidada teatud füüsilise keha mõõtmed. Kui saan seda ravimit Internetis kui säästab sa hetkel raha, nagu ka alanduse külastavad oma meditsiinitöötaja saada ettenähtud mida nad ei suutnud arvata. Liigne kehakaal samuti rasvapõletuseks Saaremaal Eesti on kahtlemata kõige tüüpilisem probleeme mingil samuti sa ei pruugi olla planeeritud tahes kaalulangus programmi. See on siis, kui tuleb hakata huvituma Phentermine. Ravimit kasutada kehakaalu alandamiseks ammu. Käesoleval ajal ei ole tuntud kui teised ikkagi on laialt kasutanud by suur kogus inimeste ülekaalulised.			OSCAR-2019
GLS juhtimiskonverents tõi 9.–10. novembrini Tallinnas Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku Toompea keskuse saali puupüsti huvilistest täis. Kokku tulid erinevate kirikute liikmed ja ka kirikukauged inimesed, keda ühendas soov saada videokonverentsil maailmatuntud kõneisikutelt hüva nõu, kuidas oma tegevuses senisest tulemuslikum olla. Teiste hulgas viibisid konverentsil näiteks peapiiskop Andres Põder ja Rannamõisa koguduse õpetaja Aare Kimmel. «Need loengupäevad ei anna üksnes teadmisi, vaid mõjuvad ka vaimule värskendavalt,» kinnitab õp Kimmel, kes jõudis konverentsile juba mitmendat aastat. Kimmeli meelest on päris ohtlik jääda «suletud ringi», kuulutama vaid oma sõpruskonda ja koguduse keskele, sest siis võib professionaalse arenemise asemel toimuda teatud stagnatsioon, jäädes justkui mulli sisse «arvad, et oledki maailma parem jutlustaja ning kogudusejuht ja enam paremaks minna ei saa». Aga arenguruumi on igal juhil, ka vaimulikul, on Kimmel, kes ise saanud GLS juhtimiskonverentsilt hea impulsi ametialaselt edeneda, kindel. Ta tõrjub oletuse, nagu ei kõnetaks teise kultuuri- ja keeleruumi esindajad meie inimest. «Kui mõne ettekandja stiil võibki jääda võõrastavaks, siis sõnum on ometi üks ja seesama ning on väga õpetlik kuulda, kuidas maailma tipptegijad seda edastavad,» rõhutab Rannamõisa koguduse õpetaja. Vaimulik, kes soovib oma tööks leida uusi ideid, peab GLS juhtimiskonverentsi suurepäraseks võimaluseks. Et kuulda, mida on öelda oma ala parimatel asjatundjatel, ei pea kodumaalt lahkuma ega võõrkeelt valdama, sest Ameerika Ühendriikides Chicagos toimunud konverentsil peetud ettekanded on tõlgitud ning jõuavad videokonverentsina enam kui 80 riigi, k.a Eesti inimesteni nende emakeeles. Projektijuhina aastaid juhtimiskonverentsi Eestisse vahendamisega tegelnud Henri Lehtsaar julgustab Eesti Kiriku vahendusel kõiki, kes veel kõhklevad, osa võtma 16.–17. novembrini Tartus Salemi kirikus toimuvast konverentsist. «Julgustan tulema kõiki, mitte üksnes vaimulikke, sest videoesitlusse tulevad ettekanded pakuvad päris kindlasti kasulikku teavet igas eluvaldkonnas tegevatele inimestele,» rõhutab Lehtsaar. Väärikalt vaikne, süvenenult mõtlik – sellisena elab Urmas Taniloo (53) kaasa oma seitsmendale oreli eriala õpilasele, kes Tartu Pauluse kirikus lõpueksamit mängib. Inimlikult soe õpetajasüda loodab parimat, absoluutse kuulmisega interpreedi- ja helire˛issööri kõrv aga tabab iga väikseimagi helinüansi ja kõlavärvi. Tõesti mitmekülgne on see mees, kes olulise lülina annab edasi Eesti orelimängu grand old man prof Hugo Lepnurme traditsioone organistide keskmisele ja nooremale põlvkonnale. Lõuna-Eesti koloriitseimale kontsertorganistile ja oreliõpetajale Urmas Taniloole annab leiba ka helireissööri amet. Urmas Taniloo: Väga musikaalse kirikuõpetaja Ain Eenmaa juures Häädemeestel, Juurus ja Simunas tohtisin klaveriõpilasena orelit puutuda, sest tema oli meie sugulane. Mäletan, et kord tõi isa Poolast tõeliselt hea esitusega oreliplaadi. Eks sellised seigad tekitasid ka huvi. Tallinna Riiklikus Konservatooriumis (TRK) olin prof Lepnurmel esimene oreli eriala õpilane üle pika aja koos Tiit Kiigega. Vahepeal laius pikk periood, mil oreli kui kirikupilli õpetamine põhierialana TRKs polnud lubatud. Seetõttu olen rõõmus, et mu huvi leidis kasvamiseks soodsa aja ja pinnase. Aga minugagi juhtus TRKs õppides niisugune lugu, et kui 2. kursusel Simuna kirikusse tahtsin esinema minna ning koolis ettevaatamatult sellest rääkisin, siis kutsuti direktori jutule ja öeldi: «Te kas lähete kirikusse esinema või jätkate õpinguid meie koolis!» Kontsert jäi ära, kuigi kava oli valmis ja Simunas kõik kokku lepitud. Ma ennast nii heaks õpetajaks ei peakski, sest õpilasi ja praktikat on vähe – sel kevadel lõpetab seitsmes eriala-õpilane Aleksandr Arusoo mu 28 õpetamise aasta jooksul. Üks eriala lõpetaja umbes nelja-viie aasta tagant pole just palju. Õpilaste arv sõltub ju riigi poliitilisest ja kultuurilisest olukorrast: nt nõukogudeaegse oreliehitusbuumi ajal 1970ndate lõpus 1980ndate alguses tahtsid paljud õppida. Õpilaselt eeldan sedasama, mida endaltki: ajastu stiilitundmist – see on põhiasi – ja vormi kooshoidmist, et muusika püsiks ega jääks seisma. Rangelt jälgin õiget istumist ja kehahoidu, sest vale hoiakuga võib muusika ära rikkuda. Püüan anda võimalikult mitmekülgset õpetust: orelikõlade tundmist, ornamentikat, ansamblimängu- ja saateoskust, soolomängus eri ajastute ja stiilide tundmist, tehnilistest oskustest rääkimata. Väga palju sõltub õpilase tasemest ja kontaktist temaga. Prof Lepnurmelt õppisin TRKs üldinimlikkust ja rahulikkust. Neid omadusi püüan õpetajana endaski kanda. Arvan, et iga oreliõpetaja peaks olema ka ise muutuv ja arenev muusik. Üks tudeng küsinud kord prof Juri Lotmanilt, miks ta eelmisel aastal teist juttu rääkis. Lotman vastanud: «Ega ma linnuke ole, kes igal kevadel ühtmoodi laulab!» See vastus iseloomustab ka minu suhtumist orelimängu ja -õpetamisse. Töösfääris on minu jaoks põhilisteks kolm valdkonda: interpreeditöö (orelisolistina, aga palju ka ansamblisti ning kooride, vokaalsolistide ja instrumentalistide saatjana), helire˛issuur ja õpetamine. Muu elu keerleb ümber 4,5aastase poja Joonase – tema on mu elu keskpunkt ja mõte. Seega, orel on väga oluline, kuid mitte ainus tähtis asi mu elus. 1978. aastal alustasin tööd Vanemuise Kontserdimaja organisti ja orelihooldajana ning olin sealse 47 registriga Rieger-Kloss oreli, mis on suurim ja kõige laiemate mängutehniliste ja kunstiliste võimalustega kontsertorel Lõuna-Eestis, sünni juures selle ülespaneku esimestest faasidest peale. Oreli puhul huvitab mind kõik: ehitusest-hooldusest muusika tegemiseni. Esimesele kohale asetub siiski interpreeditöö. Suuri soolokavasid valmib aastas üks ning repertuaari valin orelimuusikat renessansist kaasajani, kindlasti ka eesti muusikat. Näiteks aasta tagasi avastasin väliseestlase Juhan Aaviku «Palve orelile», «Pastoraali orelile» ja «Sonaadi». Neid olen mänginud ise ja soovitanud ka õpilastele. Abikaasa Pillega koos oleme esitanud orelimuusikat neljale käele ja kahele orelile. Helisalvestus aga on mu eluaegne hobi. Alustasin 15aastaselt, lugesin palju sellealaseid raamatuid ja staeerisin Eesti Raadio Tallinna ja Tartu stuudiotes. Eesti Filharmoonia Kammerkoori, RAMi, TAMi, Ellerheina, Kurekella jt saatjana reisides uurisin lähemalt ka nende salvestustehnikat. Urmas on rahulik ja hästi aupaklik nii õpilaste kui kolleegide vastu. Inimesena on ta soe ja sõbralik, interpreedina suur Bachi-spetsialist. Kindlasti on tema näol tegemist Lõuna-Eesti ühe kogenuma ja koloriitsema kontsertorganisti ja juhtiva oreliõpetajaga. Tuuliki Jürjo, Narva Aleksandri koguduse organist, helilooja ja muusikapedagoog: Õpetajana oli Urmas ühelt poolt inimlik ja mõistev, teiselt detailideni nõudlik ja range, õpilasele lähenemiselt paindlik ja loov. Kunagi polnud tunnis hirmu ette mängida, samas tundsin alati, et peab endast maksimum andma. Eesti oreliõpetuse järjepidevuse hoidmisel kannab ta väga tänuväärset osa: juba see, et nõukogude ajal leidus inimene, kes julges minna oreli taha istuma, on eriline. Ta on väga väärtuslik õpetaja, vahepealne lüli vanema ja noorema põlvkonna vahel.			OSCAR-2019
Tikril oli 6igus. Paanikaks polnud p6hjust. K6ik l2ks nii nagu minema pidi, kui mitte paremini. J6udsin 6igeks ajaks lennujaama ja isegi osa raha j2i alles. See oli yks mu suurimaid muresid. Eks te v6ite Tikri blogist lugeda, mis ma viimased kolm p2eva teinud olen. Ma pole konditsioonis, et pikalt ja laialt siin hetkel muljetada. Tahaks magada ja terveks saada. Seadsin seej2rel sammud muusika poodi, kust ma viimane kord Green Day ja Natasha Bedingfield (kirjutatakse nii v?) plaadid ostsin, lootuses, et 2kki j22b veel midagi odavat silma, kuid sealt poes ma midagi ei leidnud. V2hemalt on olemas, kui peaks tulema tahtmine kuulata. V2ga v2ga t2nulik olen nende eest. Palju kodusem on olla. Ma sain oma vanaemalt ja vanaisalt t2na synnip2eva kaardi juba :). Nii tore nii tore nii tore. Yleyldse on viimasel ajal k6ik juhtumised ja seiklused toredad. Ma ei tea, mis mul viga on, aga ma olen kogu aeg positiivses meeleolus. V2lja arvatud siis, kui k6ht on tyhi, kuid seda v2ga tihti 6nneks ei juhtu. Ärkasin telefoni helina peale kolmveerand 10. Iiris arvas, et täna oleks hea päev kinno minna ning leppisime kokku, et kella kaheteist paiku saame Londonis kokku. Reaktiivlennuki kiirusel olin 20 minuti pärast juba riides ja pestud ja mukitd ning astusin toast välja. Ilm oli ilus ja päikesepaisteline. Soe. Muidugi ei olnud see samasugune põhjapool. Kuid sellest räägin sutsu hiljem. Rongijaama jõudsin poole 11 paiku. Tavaliselt on parkla pühapäeva hommikuti tühi, kuid mingit tropid otsustasid täna seal laata korraldada. Kõik kohad olid koledaid neoonseid putkasid täis, kõik rääkisid mingis sogases keeles ja rahvas tuias ees seal, kus mul sõita vaja oli. Parkimiskohti praktiliselt ei olnud. Lõpuks parkisin kuskile tee äärde puu alla. Sobis. 10:35 sõitis rong välja. Enda üllatuseks ma isegi jõudsin sinna peale :). Tavaliselt kestab sõit 50 minutit. Täna sõitsin poolteist tundi. Meil oli vaja suur ring sisse teha, sest raudteel toimusid remonditööd. Hullu polnud midagi, lihtsalt kopa viskas ette. Loomulikult kella 12ks ma kinno ei jõudnud. Poole üheks jõudsin. Kui ma metroost välja astusin, puhus hirmus tuuleiil ja tõstis mul seeliku üle pea. Päike paistis, aga soe ei olnud ja tuul oli väga väga tugev. Ja ma polnud just külma ilma moodi riides. Inimesed tulid vastu mütsid peas ja sallid kaelas. Mina olin paljasääri. Vähemalt see on mingis mõttes inglaslik. Külma ilmaga hilpharaka moodi riides käia. Loodan ainult, et haigeks ei jää. Läksime Iirise ja Kayga vaatama Ninja kilpkonnade filmi. Ma isegi ei tea, mis selle täpne pealkiri oli. Kunagisest hirmpopulaarsest Teenaga Ninja Turtles multikast/sarjast uus versioon tehtud. Lastefilmi kohta oli mu meelest sutsu vägivaldne, kuid muidu täitsa vaadatav. Sõin kinos rahus oma hotdogi, millele eelnevalt ketšupist ning sinepist mustrid peale tegin ja tundsin end mõnusalt. Iirisel oli küpsist ka. Couldnt be any happier kuni jalad hakkasid külmetama. Peale filmi otsustasin, et mul on vaja nüüd kuskile poodi minna sukkpükse ostma. Kay läks ära koju ja Iiris jäi minuga. Marks & Spencerist sain endale hallid tuusad sukad. On ju ilusad Iiris? Väga rahul olen ja palju soojem oli olla. Nextist leidis Iiris endale bling bling kingad, mis arvatavasti loosi lähevad niipea, kui neiul mingisugune rahaline olukord tekib ;). Tütarlaps seejärel teatas, et selle suve MUST HAVE on valged teksad. Oli kuskilt kuulnud. Mina siis saingi valgete teksade omanikuks. Mis mulle nende juures aga väga lõbustav tundub, on see, et sildi peal on kirjas, et need on 13 aastastele pikkadele tüdrukutele. No jah. Mul on riideese, mis on mõeldud pikkadele. JEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEE. Lahe :). Ja need püksid isegi ei ole pikad mulle. Päriselt ka ei ole. Film läbi, tuli kohvi isu. Astusime sisse kuskile suvalisse baari. Pange siinkohal tähele, et kell oli 6 õhtul ja ma tahtsin kohvi ning mingi jorss baarileti taga, kes ise parajalt vintis tundus olevat ning minust ikka omajagu noorem, küsis mult dokumenti. Esimene kord, mil seda tehtud on, Inglismaal olemise jooksul. Mitte kunagi mitte üheski klubis ega kohas pole keegi selle vastu huvi tundnud ning nüüd kui minnakse päise päeva ajal kohvi jooma, on seda siis vaja. Eh, kohvi seal isegi ei müüdud. Tüüp pakkus õlut. No kamoon, ma pidin pärast veel auto rooli istuma ju. Astusime uksest välja ning läksime Starbucksi. Ostsin oma tavapärase caffe latte, lisain vanilli suhkrut peale ning olin väga rahul:). Ütlesin Iirisele bye bye ning hakkasin vaikselt kodu poole liikuma. Rongi sõit oli jälle sama pikk, ma oleks igavuse kätte kõngenud, kui mul poleks mu Ipodi kaasas olnud. Magama nüüd. Homme peab sutsu tööd ka tegema. Hommikul pean ainult M. kooli viima. Pereema viib E. arstile. Too kurdab kõhuvalude üle viimasel ajal. Läksin magama täna kell pool 6 hommikul. Kohati mul lihtsalt ei ole und. Ma isegi ei mänginud ühtegi arvutimängu, mitte midagi ei teinud. Aeg-ajalt juhtub, et ma ei maga. Ma peaks enda jaoks välja mõtlema mingi huvitava tegevuse, mida teha, kui ma ei maga. Et see aeg raisku ei läheks. Siis on ka samas midagi oodata. Tavaliselt ma lihtsalt soovin, et ma viibiksin juba unedemaal, sest keset ööd ärkvel olla on siiski suht ebameeldiv. Kuid kuna minuga seda just viimasel ajal tihti juhtub, siis peaks selle aja enda jaoks meeldivaks tegama. Aga ma ei tea veel kuidas. Markide kogumisest ei tuleks vast midagi välja. Tegelikult võiks ju kirjutada. Aga ma ei oska. Ma ei oska isegi blogi kirjutada. Mu ema teab vast minu kirjutamisoskusest rohkem rääkida. Tema enamus mu kirjandeid valmis tegi. Pole midagi hullemat, kui sa oled huvitatud millestki, mida sa teha ei oska. Ma tahaks ka maalida, ma tahaks laulda, klaverit mängida. Kahte viimast ma kunagi isegi oskasin. Roostes olen. Ma pole ennast peale keskkooli kuidagi moodi harinud. See häirib mind, sest kunagi ma olin väga aktiivne laps. Elu lihtsalt veereb mööda. Tõsi on, et mul on tore ja lõbus olla. Ma olen tegelikult rahul. Lihtsalt arendada end oleks vaja. Njah. Ega lood ei ole nii lootusetud. Ma olen tunduvalt targem fotograafia ning vene keele koha pealt :). Kevad on käes:). Päike paistab, tuul on natukene jahe, kuid õhus on kindlasti tunda kevadet. Täna tundsin end nagu väike kevadlaps. Panin ruudulise miniseeliku selga ning erksa sinise topi peale ja sõitsin õues tõukerattaga. Midagi paremat ei osanudki soovida. Hämmastav, kuidas ilm võib tuju hetkega muuta. Päikese mõju on nii suur, peaasi, et väga palav ei hakkaks :). Enamus on kindlasti praeguseks juba aru saanud, et ma olen lõpuks ometi filmi ära ilmutanud. Hoiatan kohe ette ära, et midagi suurt selle filmirulli pealt ei tulnud ning rahul olen ma maksimum nelja kaadriga. Ehk Kanters annab andeks ;). Viimane kord, kui ma pilte blogisse panin, siis kurtsite, et need on liiga tillud. Kas nüüd on parem? Alustame siis sealt, kus pooleli jäime. Londonist. Tower Bridge. Kergelt öeldes suur suur sild. Omaette elamuse annab üle silla jalutamine. Sealt võib lausa kõike näha. 142 jalga kõrge, disainitud Barry ja Jonesi poolt ning valmis sai ta 1894. aastal. Keskelt sild avaneb, et lasta läbi suured laevad ning seda heliseb ka kell peatades kogu liikluse. Pild on suht.. shyt. Pime oli ja mul polnud statiivi. Mis teha. Ei mäleta, mis peatus see oli, kuid selline näeb Londoni tuub seest poolt välja. Ainult et tavaliselt on seal rohkem rahvast. Too hetk ainult mina ja Iiris puhkasime seal, jalad olid vässud. Järgmine peatus oli Camden Town. Kultuurišhokk. Aga väga väga mõnus. Tegime pilte just Tikrile mõeldes. Ma võin kihla vedada, et sul hakkab siin meeldima :) Ja see nägi lihtsalt lahe välja. Need pildid ei ole midagi erilist. Et seda kõike kogeda, peab kohal olema. Rahvamass on tohutu ja muusika valjem kui rock kontserdil. Toit.. mmm.. toit on ka hea. Üleüldse on Londonis hiinakas ette ja hiinakas taha. Või siis kebab. Take out on populaarne, kuid ka maitsev. Kas pole näost aru saada või? :P Ja Londoniga oli selleks korraks ühel pool. Ma olen seal peale turisti kehastamist muidugi korduvalt käinud ja taga nutnud, et mul digikas oleks, kuid pole hullu. Pildistamine lihtsalt kättevõtmise asi. Ma olen oma blogis korduvalt Horshamit maininud. Minu lemmik kohalik linnake, Starbucksi ning ägedate poodidega. Kuradi ilus on seal ka. Panen mõned valitud pildis siia üles ka. Enda tehtud ikka ;). Alates tänasest olen üksi kodus. Terve nädalavahetuse. Homme lähen võib-olla Londonisse vaatama filmi Premonition. Pühapäeval kammin mõned spordipoed läbi, sest ma otsustasin, et mul on vaja tõukeratast. Jah. Hm, Londonist vast leiaks ka. Näiteks sellist. T6siselt hea meel. Lapsehoidmine lapsehoidmiseks eks ole, kuid t2iskohaga lapsevanem kyll olla ei tahaks. Minu uni on selle jaoks liiga armas. T2na 88sel kell kolm otsustas M. et tal silm valutab ning kuna vanemaid polnud kodus, siis mina ju ometigi enam magada ei saanud. Hiljem oli lapsel uni l2inud ning iga 15 minuti tagant oli vaja kysida, et kas on hommik juba. No t6esti, v2ljas on kottpime, mis hommikust sa r22gid. Ytlesin talle siis, et enne pole mingit hommikut, kui mu telefon piiksuma hakkab. Kas see vastus rahuldas teda? Ei! 15 minutilistest intervallidest said kyll 20 minutilised, kuid uudishimu, et kas ikka on juba hommik, ainult t6usis. Sama asi juhtus ka p2ev enne, siis oli ta silmavaluga yleval kell 5 hommikul. P6him6tteliselt pole ma kaks 88d korralikult maganud ning kui ma oleksin lapsevanem, oleks neid magamata 8id ilmselt veelgi rohkem ja see masendaks mind. Saja protsendiliselt v6in 8elda, et ma ei ole lasteks valmis. Eks neid ole veel, aga unise peaga ja valutava kehaga on suht raske meelde tuletada asju, millest ma kunagi kirjutada tahtsin, eriti siis, kui need on kaua aega tagasi juhtunud. Muideks, on minust j2lle Simsi s6ltlane saanud. Oman ma nyydseks originaal Simsi ning kolme lisa paketti. Esimesest generatsioonist. Sims 2-te minu arvuti keeldub m2ngimast, seet6ttu lepin Sims yhe ja tolle lisadega. Mul on siis Hot Date, Superstar ning Unleashed versioonid. V2ga rahul olen ka.			OSCAR-2019
Postituse teen ma sellepärast, et erinevus rikastab: Pr. Moran on saanud rohkelt auhindu, seega on probleem ilmselgelt minus; kõik loetud arvustused räägivad sest raamatust kui vaimukast, naljakast ja vajalikust. Inimesed arutlevad, mitte kas, vaid millises vanuses peaks laskma tütrel seda lugeda. Kui soovite, et teie tütar loeks feministliku kirjandust valige Pipi Pikksukk või kasvõi Tuulest viidud. Kui feminism oleks partei ja mina selle juht, siis ma viskaks raamatu autori sealt välja. Sest ta rikub naiste mainet. Ja see teeb mind väga kurjaks. Ma ei tea, kas see on seotud kultuurilise eripäraga? Ma olen lugenud ja kuulnud, et enne kristluse jõudmist valitses Eestis matriarhaat. Mulle meeldib seda uskuda. Et meil on feminism geenides. Enamik mu välismaistest (mees)juhtidest on varem või hiljem jõudnud tõdemuseni, et eesti mehed on küll väga ägedad, aga eesti naine on kapitalisti jaoks kullatükk! Naised on targad, nutikad, meister-multitaaskijad, leidlikud. Näevad suurt pilti ja perspektiivi ja ei hala iga tühja asja pärast. Mitte räpased ja saamatud alkohoolik- narkar ahelsuitsetajatest finantsiliselt kirjaoskamatud hädapätakad (Ja te imestate, et teile ei taheta anda raha ja võimu?!), nagu portreteerib pr. Moran ja mis on saanud naisteajakirjanduse trendiks. Sa ei pea seda õigustama, selgitama, huumoriga võtma. Ega meeste normatiivide järgi võrdlema ja sellesse taustsüsteemi paigutama. Las nemad elavad oma elu. See, et me mõtleme suhteid välja või mõnele meist meeldivad kingad võimidaiganes, see ongi normaalne. Nii peabki elama. Ja see, et mõni lihtsameelne vaevab pead vahatamise või olematute püksikutega. No mis siis ikka. Mõni inimene võitleb ka homode vastu ja teine leiutab igiliikurit. Seda ei saa ju ometi pahaks panna ja kogu inimsoole laiendada. Ma nimetan seda stiili naisteajakirjade- blogistiiliks. (Jah, ma ise patustan ka, aga see on mu erablogi ja ma ei küsi selle lugemise eest raha.) Sa teadlikult krutid, et iga lause oleks vaimukas. Et iga lause oleks klikitav. Ma olen avameelne ja üritan provotseerida. Eestis lisanduvad sinna veel anglitsismid. Ja kui sa ikka veel aru ei saa, kui oluline see on, siis ma kasutan Caps Locki. SAID ARU? Peamine, mis mind häirib on idee, kontseptsiooni puudumine. Miks see raamat on kirjutatud? Mis on selle eesmärk? Õige vastus on, et eesmärki polegi. Selle stiili eripära ongi rääkida iseendast. Sellest, kuidas minul ja minu sõbrannal oli. Need pole memuaarid, need pole case-study "mida teha kui" (mis tegelikult võiks olla, sest nii mõnigi teema raamatus oli selline, kus võiks jagada lisaks kogemustele ka seda, mida sellest õppida oli). Ma laiendan oma kogemuse tervele inimkonnale. Ma pole suur ajakirjalugeja, kuid vahel juuksuri juures loen. Ja ikka tugev 20 aastat on meedias ja kirjanduses avameelselt räägitud menstruatsioonist ja abordist. Kas see on halb lastetuba ja vulgaarne. Või on see animaalne ja naturaalne "tegelik elu" oma eheduses? Mu blogi püsilugejad ilmselt juba teavad, et ma olen konservatiivne snoob. Minu isiklik vastus on see esimene. Minu meelest pole see isegi mitte esimese maailma probleem, vaid nullmaailma oma: juurelda lehekülgede kaupa, kuidas ikkagi nimetada oma suguelundeid. See on tegelikult mõnusalt paradoksaalne, kuidas ennast feministiks nimetav autor kirjutab raamatu sellest, kuidas ta on olnud sunnitud kogu elu arvestama ja kohanema ühiskonna ja meedia poolt seatud ettekujutusega "õigest naisest". Ta tunnistab raamatu lõpus, et enam ta nii ei tee. Aga mitte kõige kohta. Ta käitub endiselt ka täna, kuidas "peab". Vaadates seda hulka on ilmselge, et naised millegipärast vajavad kiitust, lugusid, õpetusi ja juhiseid....Suhtlemist ja kommunikatsiooni selle sõna kõige laiemas tähenduses. Ma ei tea seda, Aga nagu ma ülal kirjutasin, siis äkki ongi osa sellest uus norm. Me ei peakski selle vastu võitlema, vaid võtma seda osana loomulikult elust? Mingi osa minust on ka 100% unisex maailma vastu. Mulle meeldib see võim, mida naiseksolemine annab, Järgmine kasvav segment maailmas on seeniorid, kas ja kuidas hakkab see mõjutama tänast ilusa-kõhna-noore naise turgu? Jah, neil teemadel on räägitud tüdimuseni, aga kuna nõudlus ei näi vähenevat, siis ilmselt on ikka vähe. On tore, et pr. Moran jagab oma kogemusi. Ta võiks seda teha pisut parema stiili ja vormiga. Uh, ma ka enne jõule lugesin nii palju kiitvaid ja ülistavaid hinnanguid.... just täpselt nagu sa kirjutad, et ainus küsimus ongi, millal täpselt selle peaks tütre kapi ääre peale poetama... kusjuures...kui ma nüüd õieti mäletan, siis otsustavaks hääleks otsuse tegemisel sai just Mae Lenderi blogi....vat, ja seejärel palusingi mehel kaks eksemplari "miniatele" kingiks ära osta...ja see oli Suur Viga.,,,sest kui selle siis oma kätte sain ja pistelise kiir ülevaate tegin, pidin shoki saama, see polnud üldse "minu". Lausa vastu hakka. Mulle jälle see raamat väga meeldis :) Caitlin ei jätnud kuidagi saamatut või hädapätaka muljet. Ta hakkas 16-aastaselt ise endale palka teenima ja kolis kodust välja, igati võimas ju Sellistel puhkudel ma ikka mõtlen, et kui mõni vilets raamat tingib kirgliku ja hästi argumenteeritud (negatiivse) arvustuse, siis PÄRIS raisatud need puud ehk ei ole, mis paberiks tehti. Mulle tundus selle raamatu puhul ka, et ideed, millest räägiti, olid kohati väga õiged (ja osadega ma ei nõustunud üldse), aga kogu see stiil seal ümber...meenutas jah Bridget Jonesi. Ja lõpuks on ikka nii, et meelde ei jää mitte ideed (mida normaalne inimene niigi jagab) vaid ikka need trussikud ja kehakarvad. Aga eks ma vist olen ka snoob. Võib-olla on põhjus ka selles, mis keeles loeti. Vulgaarne on ta kindlasti ja pooltel juhtudel kehitasin ma ka arusaamatuses õlgu, aga ma arvan, et mõne inimese, keda juba ainuüksi sõna "feminism" hirmutab, paneb see ehk asjadesse rahulikumalt suhtuma. Ja lõpetuseks. Kõik naised ei ole tugevad ja enesekindlad ja oma arvamusega ning neile on vaja kedagi endasugust Halb lastetuba kindlasti, kui mõelda,millises keskkonnas ta kasvas. Ei saagi nõuda USA lõunaosariikide viisakust, briti aristokraatiast rääkimata. Ja lisaks. Kõik naised ei ole targad, tugevad ja enesekindlad. Neile on vaja kedagi endasugust, kes asju mõista aitaks. P.S. Tuulest viidud oli minu jaoks täiesti arusaamatu raamat, lugesin seda puhtalt sellepärast, et kõik sõbrannad lugesid ja olid vaimustunud. Ainuke tegelane, kes mulle seal meeldis, oli Melanie. "Tuulest viidud" ma soovitakski lugeda ainult täiskasvanutel. Kui see armastuseteema enam nii oluline pole, siis saab keskenduda sellele, miks see raamat hea on: see on raamat sõjast, muudatustest, kohanemisest, reeglitest, maailma kadumisest ja ellujäämisest.			OSCAR-2019
Eestpalves on Inglise kiriku Yorki provintsi Chesteri piiskopkond ja piiskopid Peter Forster, Nigel Stock (Stockporti piiskop) ning David Urquhart (Birkenheadi piiskop). Palvetame, et misjoni- ja teenimisalgatused suudetaks ka ellu rakendada ning nad kannaksid head ja igavest vilja. Samuti on eestpalves Soome Evangeelse Luterliku Kiriku Kuopio piiskopkond ning piiskop Wille Riekinen. Tere tulemast missio tänunädalaleJeesus Kristus on seesama eile ja täna ja igavesti! Heebrea 13:8Head sõbrad! Tere tulemast missio tänunädalale Läänemaale! Meil seisavad ees huvitavad päevad: kohtumised kogudustes, eriilmelised jumalateenistused ja kontserdid, konverents, lauluraamatu ühine läbilaulmine, laste- ja noorteüritused ning palju muud. Ühtekokku sadakond üritust 10 päeva jooksul!Me ... Kristlik noortefestival «Mina usun» 11.–14. augustini Pilistveres toetus neljale päevateemale: Piibel, Jumal, Jeesus, Püha Vaim. Päevad, mida omade keskel Jäpeks (2004. aasta päevade moto «Järgmine peatus – Taevas» järgi) kutsutakse, kujunesid hoolimata vihmasajusest ilmast kohale jõudnud umbes 200 kirikunoorele käesoleva suve meeldejäävamaiks. Sõnum ja sihtgrupp on samadTegemist on EELK ... Laupäeval on taasiseseisvumise aastapäev. See on päev, mil võime olla rõõmsad ja tänulikud. Et meie rõõm ja tänulikkus oleksid kohased – et meie pilgud ei koonduks asjakohatult iseenda suutmisele ja vägevusele –, on põhjust küsida, kui tähtsad on ise seismise jaoks teised.Kui laps teeb esimesi samme põrandal või kõnes, proovib ta takerdumisel ikka ja uuesti. Ta teeb seda ise, aga mitte ... Mäletan, kui viisteist aastat tagasi ilmus Postimehe esilehele foto avarii läbi teinud kiirabiautost, ohkas nii mõnigi sõber, et selle päevalehe kollastumine on alanud. Teatud mõttes nii läkski, objektiiv jõudis «sündmuskohtadele» üha lähemale ja tõi lugejateni üha operatiivsemat informatsiooni. Hinge sülitavaid autoreid on täis kogu meele lahutamise meedia ja tundmatuid ... Milline oli selle suve tähtsaim otsus?Kapten mag Gustav Kutsar, kaitseväe vanemkaplan:Tähtsama otsuse tegin ühe näpuliigutusega eile (2. august. – Toim.), kui vajutasin SAIS keskkonnas virtuaalnuppu «Tule õppima», et asuda sügisest taas koolipinki. Tegelikult ei toimunud midagi hetketunde ajel, tegemist oli kõigiti kaalutletud otsusega, mida plaanisin aegu, võib öelda isegi aastaid.Igatahes olen kõigi eelduste ... «Teeme koos!» selle aasta projektid koosInimressursi arendamise rakenduskava prioriteetse suuna «Pikk ja kvaliteetne tööelu» meetme «Kvalifitseeritud tööjõupakkumise suurendamine» raames laekus esmaspäevaks EELK projektile «Teeme koos!» selle aasta voorus üksteist taotlust. Euroopa Sotsiaalfondi vahenditest SA Innove kaudu finantseeritavat projekti iseloomustades ütles diakooniatalituse juhataja ... Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku (EKNK) piiskop Ago Lilleorg näeb kiriku aastapäeva eel suurimat vajadust uute töötegijate koolitamise järele ning rõhutab, et kirik peab tooma igal ajal inimesteni armastust ja lootust.EKNK tähistab augustis oma 20. sünnipäeva. Kuidas on kolmandasse kümnendisse astuva kiriku tervis?Kirikul läheb hästi. Meil on üle Eesti 32 kogudust ning mitmed tööharud, mis on ... Juuli lõpupäevil kogunes Kadrinasse üle paarikümne Viru praostkonna noore, et saada osa ühisest laagrikogemusest ja leerikoolist.Sisutihe ja läbimõeldud programm sisaldas loenguid, palvusi, sportmänge ning muusika kuulamist. Jutu- ja mõtlemisainet jagus ka väikerühmadesse.Laagri tegevuse jaoks saadi rahalist toetust kohaliku omaalgatuse programmist.Laagrisse jõudnud siinkirjutajat võttis trepil vastu noor, kes ... Järvakandi Pauluse kogudus tähistab 21. augustil kiriku valmimise 15. aastapäeva, külla oodatakse sõpruskoguduste esindajaid.Väike, 33 liikmesannetajaga kogudus ootab sõpru Soomest Juva kogudusest ja Saksamaalt Waabsi kogudusest külla, koos osaletakse Läänemaal missiol «Laul ja vabadus», ütleb koguduse hooldajaõpetaja Mihkel Kukk.Pühapäeval oodatakse koguduse liikmeid ja külalisi ... Järva praostkonna vikaardiakon Jaanus Tammiste (38, fotol) jätkab teoloogiaõpinguid sooviga jõuda kord preestriordinatsioonini.«Kõik ei ole veel paika loksunud, aga põhiliselt olen siiani olnud tegev just Järva-Peetri koguduses, olin siin ametis ka õpetaja Lea Heinaste abilisena alates 2009. aastast jutlustajana,» räägib Eesti Kirikule kolmainupühal praostkonna vikaardiakoniks ordineeritud mees ise. ... Teie olite tol ajal ilma Kristuseta, kaugel eemal Iisraeli kodakondsuse õigusest ja võõrad tõotuselepingule, teil ei olnud lootust ega Jumalat siin maailmas. Nüüd aga Kristuses Jeesuses olete teie, kes te varem olite Jumalast võõrdunud, saanud lähedaseks Kristuse vere läbi. Sest tema on meie rahu, kes on mõlemad liitnud üheks ja lõhkunud maha vaheseina – see tähendab vaenu – oma ihu kaudu, kui ta muutis kehtetuks käskude Seaduse, et luua eneses need kaks üheksainsaks uueks inimeseks, tehes rahu, ning et lepitada Jumalaga mõlemad ühesainsas ihus risti kaudu, surmates risti peal vaenu. Möödunud pühapäev paastuaja keskel kandis vanakiriklikku nimetust laetare (rõõmustage), tänast nimetatakse Ps 43 alguse järgi judica (õigusemõistmise) pühapäevaks. Kust see õigus siis leitakse? Laulik vastab: «Läkita oma valgus ja oma tõde, need juhatagu mind, need viigu mind sinu pühale mäele ja su hoonetesse, et ma tuleksin Jumala altari äärde, Jumala ette, kes on mu ülim rõõm, ja tänaksin kandlega sind, oh Jumal, minu Jumal!» Palvekorras enne jumalaarmu vastuvõtmist on «Õigeusu palveraamatus» palve: «Inimesearmastaja Valitseja, Issand Jeesus Kristus, mu Jumal! Ärgu olgu see püha õhtusöömaaeg mulle süüks, ehkki ma olen kõlbmatu, vaid hinge ja ihu puhastamiseks ja valgustamiseks ning tulevase elu ja kuningriigi pandiks. Aga mulle on hea Jumala ligi olla ja panna Issanda peale oma pääsemise lootus.» Inimesel pole hea üksi olla, s.t Jumalast kaugel, sest ta ei tea siis, mis on õige ja õigus. Sedasama ütleb ka apostel tänases kirjas: on üks õigus, üheks saanud õigus Kristuses. Kui varem on mõistetud kuidagi teisiti, siis siit alates enam mitte. Ja ei loe see, mida arvatakse (arvamusi on tõepoolest palju, kuid on üks tõde ja õigus), vaid see, mis on usu kese. Nõnda pole siinne üksnes mineviku tekst, ainult tollastele efeslastele, vaid ka meile praegu ja siin. Muidu Kristus suri ja tõusis surnuist ilmaasjata. Püha Paulus rõhutab sama, mida tegid juba prohvetid – väline märk ei tee õigeks, ei tee Jumala rahvaks –, ja ta ei ütle seda kedagi järele korrates, vaid on selle tee läbinud. Saulina on ta olnud ülimalt püüdlik seaduse järgija, valeõpetuse väljajuurija, õiguse eest seisja; väga edukas ja väga andekas, tipptegija omal alal. Ja näib, et see ülim püüdlikkus välises seaduses, perfektsus murenes Stefanuse märtrisurma juures, kus ta nägi või aimas midagi muud – et seal ei seisnud mees, käsutahvlid käes, vaid südames. Seda ei saanud temalt võtta – selle, mida võtta saab, oli ta andnud – ja siis jääb ainult Jumala õigus. Ju ta oli võtnud eeskujuks Jeesuse: «Sellepärast Isa armastab mind, et ma jätan oma elu, et seda jälle võtta. Ükski ei võta seda minult, vaid ma jätan selle iseenesest. Mul on meelevald seda jätta ja mul on meelevald seda jälle võtta. Selle käsusõna ma olen saanud oma Isalt.» Vaadakem selle pilguga armulauda. Kuni sinnamaani saad veel olla «kaugel» ja küsida: kus siis? Nüüd aga tuleb arm väga ligidale, mitte üksnes juurde, vaid sisse – seda me sööme ja joome, Kristust enesesse. Arm teeb pühakirja tekstid olevikuliseks: olete saanud lähedaseks Kristuse vere läbi. Vaen on otsas, on rahu, on uus inimene. Sellepärast öeldakse palves pärast jumalaarmu vastuvõtmist: «Minu Looja, kes enese tahtel andsid mulle toiduks oma ihu, mis on kõlbmatuid põletav tuli, ära põleta mind, vaid mine läbi mu liikmeist ja luist, sisemusest ja südamest ning põleta ära kõik mu eksimuste ohakad! Puhasta mu hing, pühitse mu mõtlemised, kinnita mu liikmed ühes luudega, valgusta mu viis meelt, naeluta mind oma kartuse külge. Varja, kaitse ja hoia mind iga hingehukkava teo ja sõna eest! Puhasta, pese ja ehi mind! Paranda, õpeta ja valgusta mind! Tee mind sinu ainsa Vaimu eluasemeks, aga mitte patu eluasemeks, et minu eest, kes olen pühast õhtusöömaajast osasaamise läbi saanud sinu kojaks, nagu tule eest põgeneks iga kurjategija ja patuhimu …»			OSCAR-2019
Tartu Maratoni rajameister Assar Kütt tutvustas ERR-ile, kuidas näeb välja korraliku maratoniraja ettevalmistus. "Klassika jälg on ikkagi neli sentimeetrit sügav ja selle jaoks, et maapind vastu ei tuleks, peab kokkupressitud lund olema 6-7 cm," tutvustab Kütt, kes sättis juba kell kaheksa hommikul rajamasina töökorda, et 4000 inimest saaks end Tartu suusamaratonil proovile panna. Raja valmistamiseks on usin töö käinud juba mitu nädalat. Kütt on ka ise Tartu Maratonist osa võtnud. "Viimati võistlesin ise 1983. aastal ja sain seitsmenda koha, kusjuures see on meie peres kõige kehvem koht. Minu isa on Tartu Maratoni ära võitnud ja vennas on neljandana lõpetanud," rääkis Kütt, kes tänu tööle pole suusatamise jaoks enam aega leidnud. Selleks, et üks korralik Tartu suusamaratoni rada valmida saaks, peab rajameister kõigepealt sõitma 63 km Elvasse ja tegema neli rada ning pärast Otepääle tagasi. Niiviisi kaheksarajaline rada valmibki. "Rasket ei ole selles ametis midagi," ütles Kütt. "Lihtsalt sõidan ja naudin. Puhas rõõm ju, kui ainult lund. Lisaks on pinge, et rahvale hea raja valmistamiseks lund ka ikka jätkuks." Aga hea raja saladus ei peidu üksnes rohkes lumes. Ettevalmistusi hakatakse tegema palju varem. "Alguses teen palju eeltööd. Kui lund on vähe ja maa on ebatasane, siis läheb aega selle silumiseks ja aukude täitmiseks. Kui lund hakkab tulema piisavalt, saab põhja siledaks ja nii hakkab rajakvaliteet kasvama." Rajameister Kütt teab täpselt, millest räägib, sest on Tartu Maratoni suusarajaga tuttav aastakümneid. "Ma pärisin selle ameti oma isalt," jätkab Kütt. "Terve maratoniraja on välja töötanud minu isa. Kui see veel Tartus toimus, siis tegime Tartupoolset otsa. Olen lapsest saati isaga kaasas käinud ja võtsin nüüd selle ameti üle." Iga puu ja põõsas on samuti Küttile tuttavad, sest hooldab rada aastaringi. Millest peitub aga tema töö võlu? "Ikka inimestele naudingu pakkumises. Need inimesed, kes tulevad siia suusatama, on pidevalt suusatamas käinud ja teevad vahet, mis on hea ja mis on halb." Rajameister Küttile on väga hea raja eest ka tänu avaldatud. "Inimesed kiidavad eriti siis, kui sumpavad lumes ja näevad järsku, et tuleb rajamasin ja teeb neile ilusad jäljed." Ringvaatel käis külas Eeva Esse, kes on Raadio 2 saatejuht ja toimetaja. Ta alustas suusatamist selle aasta alguses ja võistles kohe Vasaloppetil. Kui nüüd päris aus olla, siis ega see normaalne ei ole. Ma alustasin lume peal suusatamisega jaanuari keskpaigas, kui lumi maha tuli. Tehnikat hakkasin harjutama oktoobris rullsuuskadega ehk mul oli teatav põhi all. Ma arvan, et umbes 150 km sai rullidega sõidetud. Ma olen varem ka ikka suusatanud, aga see ei ole olnud eesmärgistatud tegevus. See on olnud pigem suusad alla, üks ring, veremaik kurgus, aga seekord oli eesmärk olemas. Sest miks mitte? Et iseennast proovile panna sõna otseses mõttes. Vasaloppet on alles esimene etapp ja kui sellised asjad ära teha, siis sa oled sellises olukorras, kus sa enam mitte kunagi ei saa endale öelda, et sa ei sa millegagi hakkama. Sest kui sa oled juba selliseid asju teinud, see annab sellise poweri iseendale, et teha asju päris jõuga. Õige küsimus. See on tõsine teema ja ma mõtlesin selle peale palju. Kaalusin pikalt, kas osalen ehk lühemal distantsil, aga ma käisin uuringutel, kus öeldi, et kõik on korras. See andis kindluse sisse, et võin minna võistlema. Tegelikult läksin ma ikka läbima distantsi ja ennast proovile panema. Seda ei saa päris nii öelda, aga ma saan sinu irooniast aru. Seal rajal oli kaheksa vahepeatust ja seal ma olin rohkem kui tund. Eks ma seal neid kukleid sõin ja taastusin, sest reaalselt mul oli kõht nii tühi. See ei ole ju normaalne, et inimene nii kaua sõidab. Meie pundis üks naisterahvas, kes alla seitsme tunni sõitis ja hõbemedali sai, ütles, et ta paaris vahepunktis võttis spordijooki ja vett ja alles 85 km peal läks kõht tühjaks. Kehal ei olnud viga midagi, keha on noor ja ma kõige halvemas vormis ka nüüd ei ole. See oli rohkem vaimselt raske, et iseennast sundida seda lõpuni tegema. Ma tunnen enda puhul, et jalad olid mul tugevad tänu jooksutrennidele, aga ülakeha ma ei ole treeninud. Hommikul üles ärgates käed olid ikka valusad makaronid, aga see läks üle. Jaa. Ma valisin oma tempo normaalselt, mul lõpuks oli energiat ülegi, aga nutt tuli kurku siis kui finišit oli silmapiiril nägema hakkasin, sest siis saad aru, et ma tegingi selle ära. See on hetk kui sa paned endale peegli ette ja ütled, et kui sa saad sellega hakkama, siis saad kõigega hakkama. Sinu hullumeelsus jätkub kolme kilomeetri ujumisega, 30 km jooksu ja 300 km rattasõiduga. Eriti huvitav on see, et sa ei oska ujuda ka? Ega ma ära ei upu. Püsin vee peal, kusjuures minu olukord on parem kui Jüri Muttikal, sest ta ei oska kohe üldse ujuda. Mul on see probleem, et üks kilomeeter on ülesvoolu vaja jões ujuda. Seal ei pruugi ka eriti häsit edasi liikuda. See pole tegelikult nii itraagiline, vaid võtame ala korraga. Olen Indrek Seiga esimese trenni ära teinud ja kui tehnika saab paika, siis see on tehtav.			OSCAR-2019
Iga kord püüab ta kellegagi kohalolijaist üles võtta teema "kui lollid ja laisad on eestlased". Algul suhtusin asjasse huumoriga, kuid nüüd, mil sellesse korrapärasesse monoloogi on lisandunud fraas, et "venelased on palju toredamad", tunnen üha enam, et tema sõnavõtud on mind häirima hakanud. Ma ei taipa, kellele ja milleks taolist teemaalgatust vaja on! Fakt, et mina lastega olen tavaliselt mängutoa ainus eestlane, räägiks nagu selle kasuks, et äkki mulle? Samas see, et ma alati kohe, kõne algustaktidest peale end demonstratiivselt mõne teise tegevuse poole pööran, ei näi teda häirivat. Nii et võib- olla on tal hullemgi kavatsus. Äkki üritab ta ühte ja sama korrutades ka teistes sama arvamust kinnistada- nii nagu reklaamipsühholoogiagi ette näeb? Kuid ikkagi- milleks? "Eestlased ütlevad iga asja peale "ei viitsi"", kuulutas ta viimati võiduka näoga (justkui olnuks äsja sellekohase küsitluse lõpetanud) ühe tagasihoidliku soomerootsi isa poole pöördudes. "Venelased aga hõõruvad innustunult käsi, lausudes rõõmsasti "davai, teeme ära!"" Soomerootsi isa heitis minu poole kõhkleva pilgu, pomises kohmetult naeratades midagi "thjah´i" ja "näh´i" vahepealset (see on häälitsus, mis tuleb tavaliselt siis, kui ei osata kuidagi reageerida) ning tegi tütrele ettepaneku pissile minna. Rootsi isa aga ei lasknud end sugugi häirida, ta julgustav naeratus ja tualetti järeleviipav liigutus lubasid hiljem teemat jätkata. Eriti tunduvad seda isasrootslast häirivat eesti mehed. "Ma ei saa neist üldse aru! Kuidas naised sellistega ometi abielluvad?", küsib ta ikka ja jälle kaeblikul toonil. Mis nimelt talle eesti mehe juures kõige häirivam tundub, jääb siiani paraku segaseks, kuigi ma selle koha peal alati kõrvu püüan kikitada. (Khmm, mul ju kah eesti mees... saaks äkki infot, mis kole häda seda tõugu siis pureb, et ta Rootsi kuninga alama silmis lausa abiellumisvääritu paistab.) Kord pöördus too isa näpuga vibutades ühe venelanna poole, kelle abikaasa on samuti rootslane ning lapsed mängukoolis isa keelt ja kultuuri õpimas käivad. "Sina peaksid rootsi keele kiiresti selgeks saama. Venelased on andekad." Tundsin, kuidas mu käsi ralliautot, mida parasjagu laste rõõmuks põrandal veeretasin, üha kõvemini pigistada püüdis. Ilmselt oli see alateadvuses haaranud ütlejal kõrist! Kahjuks ei ole mu rootsi keel ei ole nii rikas, et kõiki kõnealuse papa väljaöeldud mõtteteri ühe jutiga upakile lükata. Keelebarjääri tõttu kusagile poole peale toppama jääda pole aga minu stiil. Kui juba, siis peaks võitlus (loe: väitlus) kestma viimse veretilgani! Pühapäeval oli kiriku kohvilauas üks vanemapoolne soomerootsi paar. (Nende rootsi keel oli nii võimsa soome aktsendiga, et mõtlesin pärast tükk aega, et vestlesingi nendega soome keeles!) Sel paaril oli suur mure. Nad nimelt leidsid, et eestlased ahistavad venelasi. Miks, küsisid nad, peavad vene lapsed hakkama eesti keeles õppima? Miks, tundsid nad veel huvi, pole Eestis kakskeelsust, nagu neil Soomes? On olemas kaks eri mõistet- keelsus ja meelsus, hakkas mu sõber P. (rahvuselt rootslane) ajal, mil mina veel mõttes sõnu ritta seadsin, innukalt selgitama. Tõsi, alustama peaks meelsusest. Kuniks venelased õpivad oma õpikutest oma ajalugu, mis salgab julmalt maha kõik selle, mille tõttu eestased neid kunagi "vabastajateks" pidama ei hakka, pole eriti oluline, mis keeles nad seda teevad. Kehalise kasvatuse õpetaja purssimine "tjana mjangime jalgpalli", ei muuda meelsuses midagi. Niisiis tuleb tunnistada, et alustatud on tõepoolest valest otsast- ja kahekümne aasta jooksul pole sellest aru saadud! Tädi ja onu ei saanud aru. Nende jaoks taandus kõik siiski ainult keelele. Ja loomu(a)likele instinktidele- nad vahtisid virila ilmega liual lebavaid võileibu, kindlasti tahtnuks kumbki veel ühe võtta, kuid kuna seda ei olnud viisakas teha, kuni P. meie maa muukeelsete meelsusprobleemi lahti seletab, mis neid tegelikult üldse ei huvitanud, ohkasid nad pikema pausi tekkides ühest suust, pobisesid midagi seosetut a´la "see on raske probleem", ringutasid- ja lahkusid. Mõistsin korraga, et see paar pole ainus omasugune. Inimesed ei viitsi, ei vaevugi mõistma. Usutakse, mida kirjutavad ajalehed, mida räägib telekas. Nii on mugav. Ja mõttetu. Jah, miks mitte. Tänane põlvkond pole ju oma siia sündimises kuidagi süüdi. Intelligentse inimese puhul ei mängi rahvus mingit rolli. Räägin heameelega vene inimesega vene keeles- see on ju mulle heaks keelepraktikaks! Selles osas pole mingit probleemi. Minu puhul mu vanaisa mäletuse pärast. Tema pärast, kes alati vintis peaga "Üks kask meil kasvas õues" laulis- ning poole pealt nutma hakkas. Kas praegu kujutaks keegi end ette kodunt väljatõstetuna? Kes ikka ja jälle oma Pärnu vangilaagrist põgenemise lugu jutustas- ja alati ühe koha peal pooleli jäi, käega viskas ning vaikides kaugusse vaatas. Kes metsavennana mu vanaemaga kurameerimas käis ning ühel päeval pukrisse tagasi pöördudes kõik kaaslased surnuks tulistatuna leidis. Kes seisis keldris silm silma vastu läbiotsijaga, kes selmet teda otsemaid maha lasta, üles minnes teatas, et "seal pole kedagi". Sekundid surmaga silmitsi. Palju valu, ahastust, pisaraid. Keelsuses pole asi. On meelsuses. Mind võttis lausa tummaks eelmises mängukooli tunnis ühe rootsi ema esmapilgul süütuna näiv küsimus "kas täna saite ilusti üles?"- meil nimelt on tihti probleeme õigeks ajaks kohalejõudmisega, lapsed armastavad hommikuti pikalt magada. Tundsin ärgates sabakondiga ära, et täna mul lihtne ei ole (ehh, nagu saaks ühtegi minu päevadest lihtsateks liigitada! Ütlen siis parem nii: tundsin täna algava päeva mitte tava- vaid komplitseeritult raske tulevat.). Hetk hiljem selgus, et mul oli õigus. Plikad olid ise voodist välja roninud, allkorrusele tatsanud ning haukasid nüüd näljaste nägudega seitset kääru leiba korraga, purukest suunurkadest pudisemas mis kole. Ülalkorrusel hüüdis Jossike, kes ise voodist välja ronida ei julge (kuna ükskord jäi enne maaühendust kuhugi kinni) "mina kaa, mina kaa!". Hommikusöögiks pakutud tatrapuder, mille puhul tavaliselt "veel, veel!" hõigatakse, seekord peale ei läinud. Läks alla. Laua alla nimelt. Juba hommikusöögilauas ütlesin oma tavapärast lemmikfraasi "emme ei ole koristaja" oma sada korda! Sellest hoolimata küürutasin hiljem lapiga laua all ja lugesin tatrateri, mis ei tunnista ei tolmuimejat ega põrandalappi, ükshaaval üle, tundes selle tegevuse üle haletsusväärset alandatuse tunnet, sest mu triokene lõi sellal sealsamas oma tavapärast hommikutantsu. Einoh, mis on linnukestel muret, ausõna! Mõni hetk hiljem, kui päev oma tõelist palet näitama hakkas, pidin oma tolle hetke kadedate mõtete pärast kibedat kahetsust tundma- sest mis viga oleks mul olnud hommikust õhtuni laua all tatrateri mustrisse seades mediteerida, trio rõõmsasti kõrval kepslemas! Idüll missugune! Mõtlesin täna juuksed püsti peas mööda maja tormates välja, miks ma ei salli muusikale, operette ega massidele mõeldud vabaõhukontserte. Lärm, inimesed, lärm on see võtmesõna! Ma ei talu nimelt absoluutselt kisa! Etendused, mille võimendus on nii põhja keeratud, et ma oma naabrilt kellagi küsida ei suuda, on minu puhul täiesti välistatud. Kellaaega on inimesel alati õigus teada! Tänagi soovisin päris tihti kiigata, mitu ringi peab veel kella pikem osuti tegema, et lühem kümneni jõuaks. Üritasin küll kõigest väest järje peale saada, kuid trio oli mu´st pidevalt sammu võrra ees (loe: likvideerisin alles eelmist sigadust, kui teises maja otsas juba järgmist sepitseti). Ilmataatki ei soosinud mind. Enne lõunauinakut, kui vihmamärg rohi lõhnas nii kutsuvalt väikesele sümpaatsele jalutuskäigule, toppisin triole küll kummikud jalga, kuid kilepükse mitte. Ja kui ma siis vaimusilmas nägin end oma kolme pisikesega tärganud puulehekesi imetlemas ja vihmaussikesi uudistamas, siis tegelikkus pakkus mulle viie minuti pärast vaatepilti porilombis kaelani äramökerdunud kolmest järeltulijast, kellega muud peale polnud hakata, kui otsemaid krattipidi tuppa lohistada (kohutava kisa saatel muidugi). Nördimus sai jätku õhtupoolikul, kui läksin uuele katsele. Sedapuhku küll targemana, kuid et taevas just sel hetkel, kui olime õue jõudnud, sentimeetriseid raheteri hakkas pilduma, olin sunnitud seekordsetki allajäämist tunnistama, trio tuppa kamandama ning siis juba märksa karmima- nimelt õhtuse jonni-, kisa- ja märatsusrahe- oma kõhetutele õlgadele sadada laskma. Ühel heal hetkel istusin tugitooli taga peidus, hoidsin näppe "tsurr" asendis, jõin morsiklaasist ahnete lonksudega punast veini ja juurdlesin, millest see küll tuleb, et päevad nii erinevad on? Kindlasti sisemisest häälestatusest- ma ju mõtlesin juba ärgates, et päev tuleb eriti raske. Kindlasti ka minu energiavarudest, millest sõltub suuresti mu kannatlikkus ja rahulik meel. Aga ometi on veel miski... Tuba oli rahulik, lapsed mängisid vaikselt, Veiko nautis diivanil päevauudiseid, teda ei torkinud keegi. Mina kössitasin aga tugitooli taga põrandal. Nagu koer... See tunne, mida tundsin, kui Joss mind märkas, valjuhäälse hõike kuuldavale tõi ning sellega ka teistele mu asukoha reetis, võis sarnaneda vendade Voitkade omale nende tabamise hetkel pärast kahtekümmet aastat metsas redutamist. Kuulge, mul oli "tsurr", kiunatasin nutumaiguga suus- aga see ei veenud kedagi. Elu on hoopis midagi muud. Nii tõdesid Voitkad arreteerimisel, ja tõdesin ka mina salkus juuste ja räsitud olekuga oma peidikust välja ronides. Elu pakub parasjagu vürtsi, veidike soola, väheke magusat. Kõike nii nagu on tervislik. Kellelegi ei anta rohkem, kui ta kanda suudab. Väikeste laste emadele ei ole vaja selgitada, miks. Nemad noogutavad arusaavalt juba enne, kui olen lause lõpetanud- jaa, teame-teame, see magus oma aeg! Veikolegi olen seda korduvalt selgeks teha püüdnud, kuid paraku vaatab ta mind ikkagi kahtlustava näoga, et räägi-räägi, tegelikult oled internetisõltlane. Meeste aju on vist selle koha pealt teistsugusena üles ehitatud, et mingi piirini ta nagu tajub, kui raske on väikeste lastega päev päeva kõrval üht ja sama rutiinset elu elada. Siis tekib aga mingi lühis-"bzzzzt"- ja algab lõbus targutamine teemal, kuidas "oma aega tuleb planeerida, siis jõuab kõike ja aega jääb ülegi". Braavo, tahaksin sellistel puhkudel käsi plaksutades hõigata. Õnne ja rahulolu valem on nüüd leiutatud! Millegipärast ei soovi aga leiutaja mulle selle reaalset toimimist kunagi ette näidata. Sestap pean küll oma jõuetust ja läbikukkumist tunnistama, hüpates selle kinnituseks päevast päeva kui nõiaringis jänes, üha uuesti üllatudes, et ei olegi olukorra peremees- kuid teise tarkust asju paremini sättida mul õpetuseks võtta ei ole. Peaksin õigupoolest orelit harjutama. Teise manuaali kõige vaiksemal registril, mis on pedaaliga kopeldatud. Mille vaevukuuldavate helide mulin muudab ka virtuoosseima karakterpala monotooneks unelauluks ning niigi painava väsimuse väljakannatamatuks. Peaksin õigupoolest keeli õppima. Öökapil kutsuvalt lebav raamat lubab mu inglise keele sõnavarale õige pea tublit täiendust- kui ma ta vaid avaksin! Rootsikeelne põnevik julgustab taas võõrkeelse ilukirjandusega tutvuma. Kogu keeleõppe-virna alla on aga end peitnud algajate hispaania keele materjal, tundes otsekui piinlikkust minu viimatisest püüdest kolm päeva järjest tulutult ühtainsat sõna pähe õppida! "Pealtvaataja" oli see sõna- ning ma ei mäleta seda jälle! Selle viimase pärast ma praegu keeli ei õpigi. Mina telekat ei vaata. Minu meelest on see ajupesumasin! Kõige kohutavam on olla külas, kus televiisor taustaks lõugab ja puudub igasugune võimalus seda välja lülitada- kui just ei taha pererahvaga tülli keerata. Õnneks jääb mu tutvusringkonnas selliseid peresid järjest vähemaks. (Olen mõnikord ahastusest ikkagi piiksatanud kah, et kas telekas peab tingimata käima. Muide, tõelised fännid lihtsalt ignoreerivad seda küsimust, nad ei suuda telkut välja lülitada!) Arvan siiski, et reklaamipauside ajaks peaks iga inimene kohustuslikus korras harjutama kätte "hääl maha" nupu valiku. Kui mina juhuslikult sellal, kui Veiko diivanil oma järjekordset ajude-sodiks-laskmise filmi naudib, köögis toimetan, ja harjumuspäraste plahvatuste asemel järsku ilmselgelt ajukääbikutele suunatud meelas sonimine ehk telereklaam algab, röögatan otsemaid "hääl maha"! Usun, et olen noil hetkil poolelioleva actioni naiskangelase moodi, sest V. kuuletub vastuvaidlematult. Spordiuudised võiksid samuti "hääletu" reziimil etenduda. Ma siiani ei suuda mõista, mis kasu on kellelegi sellest, kui entusiastliku häälega reporter tulistab välja rea suvalisi spordisündmusi, mis minu ega kellegi teise elus midagi paremaks ega halvemaks ei muuda ning mis viie minuti pärast jäädavalt unustatakse (sest aju on ju targasti ehitatud!). Veiko aga minu arvamust ei jaga. Ta võtab puldi enda kätte ning keeldub kategooriliselt "hääletu" reziimivalikust. Ta kõrvad ahmivad reporteri väljapurskuvaid sõnu ning silmad on naelutatud sinise ekraani külge, kus eesti laskesuusataja parasjagu kuuekümne neljandana finišeerub. Seejärel laseb ta end telepildil kanda Austraaliasse, kus rida tundmatuid ujujaid liblikujumises maailmarekordit üritavad- ning katsugu mõni laps sel ajal häälitseda, sajandiksekundiga purustamata rekord on sel juhul kindlalt kolmikute süü! Kui asi jõuab leedu juunioride käsipallikoondise võiduni norrakate üle, tunnen oma taluvuse piiri ületunud olevat ning põgenen. Mõt-te-tu, ma ütlen, täiesti mõt-te-tu! Ajalehti ma ka eriti ei loe. Meil käib Eesti Ekspress. Selle sirvin nädalaga läbi. Mu armas ämm küll arvab, et elame täielikus infosulus ning haarab alati, kui lapsi hoidma tuleb, kaasa ka oma lemmiklektüüri- "Õhtulehe". Vahel pudeneb kotist vanemaidki numbreid lisaks- ikka selleks, et sealt mulle midagi tähtsat ja allajoonitut (ning vahel vägagi veidrat) ette lugeda. Vanainimese jaoks on lihtsate lausetega kirja pandud rämpsajakirjandus väärtuslik aja veetmise ja maailmaga kontakteerumise vorm. Mul pole mõtteski seda oma kriitikaga rikkuda, kuigi nõia ints ja galojan ei kuulu kindlasti mu absoluutsete lemmikute hulka. Aga ju nad siis kellelegi meeldivad, kui selline väljaanne ilmub. Sobiv kaminasse tule hakatuseks! Heidan põgusa pilgu Facebooki. Viimasel ajal on seal igavaks läinud, sest paljud "sõbrad" armastavad üles laadida mingeid mõttetuid linke, mida ma niikuinii mitte kunagi (okei, peaaegu mitte kunagi) ei ava. Imestan, kuidas on inimestel nii palju aega ja tahtmist interneti avarustes ringi tuuseldada, et seda kõike üles leida! Ja kuidas nad nii kindlameelselt usuvad, et nende "leid" ka teisi huvitab? Maandun oma armsas voodis. Tõmban teki kaelani. Pööran mõnusasti külili. Panen päevikusse kirja päevasündmused. Ning siis hakkan... lugema! Ma ei oleks iial osanud arvata, et see "klõps" nii konkreetselt käib. Kusjuures ega teistel käinudki, ainult temal, Jossikesel! Selle teemaga on jamamist olnud rohkem kui rubla eest. Püüdsin nii hea kui halvaga, sisemuses tiksumas üha tuure koguv närviline rahutus. Mis see siis olgu! Sellal, kui mõned trio eakaaslastest väidetavalt juba loevad, kirjutavad ja ülejäävat aega peastarvutamisega sisutavad, oleme meie ikka nagu tited! Ikka treenime üht ja sama! Harjutasin. Harjutasin. Just, mina harjutasin! Joss ignoreeris seda täielikult. Ja praegu saan aru küll, miks. Sest "klõps" käis minu tahtmisest täiesti sõltumatult. Õudne, kui palju vanemad oma lastele peale võivad pressida. Õudne, kui palju seda ise olen teinud. Ühes perefoorumis on just praegu arutelu laste söö(t)mise teemal. Selle taustal meenub mulle, kuidas ma kunagi Lisanni sööma sundisin. Arstide arvates nägi ta nimelt pidevalt kole niru välja ning nad arvasid vist, et ma näljutan teda. Mäletan selgesti ühe Lastehaigla arsti otsekui möödaminnes esitatud kahtlusevarjundiga küsimust, kas ma lapsele ikka liha annan- noh, ta oli siis viiekuune. Võtsin kuulda mõistuse häält ja lisasin liha menüüsse siiski mõni kuu hiljem, taibates, et arst vist ikka päris täpselt ei süvenenud meie vanuse ja kaalu vahekorda. Eks seal ole palju lapsi ka, jõuad sa siis kõike meeles pidada! Ometi mõjus mulle pidev näägutamine halvavalt ning kui ma poleks meile laenatud beebikaalu ära andnud- minu jaoks viimasel hetkel- oleksin nende numbrite vahtimisest-võrdlemisest vist hullunud. Kaalumine ning sellest tingitud toidutoppimine muutus otsekui sõltuvuseks. Otsisin üha uusi mooduseid, kuidas Lisannile kohustulikku pudelitäit rinnapiimaasendajat sisse saada. Vahel aitas linasse mähkimine. Vahel süles söötmine. Enamasti ei aidanud mitte midagi... Oi, kuidas ma seda nüüd kahetsen! Nüüd, mil Lisann sööb teistega võrdväärselt või vahel vaata et rohkemgi, kuid on ometi samasugune Pöial-Liisi, kui toona- milleks seda traumat talle ja mulle ometi vaja oli? Üks helge moment ehk ometi veidi õigustab mu toonast käitumist- kogu eelmainitud olukord nimelt sundis mind toidu-teemaga rohkem tegelema, kui mulle sünnipäraselt omane on. Mul on siiralt hea meel, et lastele "õiged" maitsed kätte suutsin juhatada! (Teen siinkohal väikese kõrvalpõike ja imestan, kuidas minust, kel nii ema kui vanaema kulp käes sündisid, toiduteema kõigist maailma teemadest tähtsaim oli/on ja viitsimist-pealehakkamist köögis vabatahtlikult keeta- küpsetada jagus/jagub, kuidas ometi minust kõik kokandusega seonduv nii kauge kaarega mööda on läinud? Ei, ma ei ütle, et ei oska süüa teha. Oskan küll. Kuid ma teen seda sellepärast, et on vaja. Mitte sellepärast, et soovin.) Näiteks Joss on praegu oma menüüst praktiliselt kõik piimatooted välistanud. Ma aktsepteerin seda. Väide, et vaid piimatoodetest saab kaltsiumi, on lollus! Sellises vanuses nad veel tunnevad, mis nende kehale hea on, ütles meie pere mitte-arstist "toitumisekspert". Selles vanuses nad veel tunnevad. Karm, mis?			OSCAR-2019
Hoburiistad.ee e-poodi haldav ettevõte Hoburiistade Varustuse ja Hulgimüügi OÜ (reg.nr 10420306, KM nr EE100209617, aadress Sõpruse pst. 145 B, Tallinn, 13417 (edaspidi Müüja) ja klient, kes vormistab Hoburiistad.ee e-poes tellimuse ja identifitseerib end sisestades tellimusele oma isikuandmed (edaspidi Ostja), sõlmisid käesoleva kasutuslepingu. 1.1 Hoburiistad.ee on Müüja poolt loodud internetipood mille vahendusel toimub toodete ja teenuste müük Ostjale interneti kaudu. 2.1. Lepingupooled juhinduvad omavaheliste suhete reguleerimisel võlaõigusseadusest ning teistest Eesti Vabariigi seadustest ja muudest õigusaktidest ning E-poe Kasutuslepingus kokkulepitust. 3.1 E-poes kuvatavad tooted on laos olemas. E-poes kuvatud toodete saadavus võib muutuda tehniliste probleemide tõttu lao või E-poe programmides. 3.2 Kui toode puudub laos siis võtab E-poe töötaja Ostjaga ühendust ning pakub välja võimaliku tarneaja või toote asendamise samaväärse teise tootega. 3.5 Ostja valib välja soovitud tooted kohustub sisestama tellimuse täitmiseks nõutud andmed (perekonnanimi, eesnimi (juriidiline isik - ettevõtte nimi, ettevõtte registri number ja käibemaksukohustuslase registrinumber, kontakttelefon, kontakt elektronposti aadress, kättetoimetamise aadress, postiindeks) ning tasub toodete eest vastavalt kas ettemaksuarve või arve alusel. 3.6 Ostja kohustub esitama vormistamisel tõesed andmed, mis on vajalikud tellimuse täitmiseks. Müüja ei vastuta täitmisel Ostja poolt esitatud ebakorrektsetest andmetest tingitud tellimuse mittetäitmise või mistahes sellest tulenevate tagajärgede eest. 3.7 Müük toimub siis kui Ostja on kinnitanud tellimuse ning on tasunud selle eest ettemaksuarve või arve alusel. 4.2. Müüjal on õigus igal ajal muuta e-poes kuvatavaid hindu. Kui e-poes on muudetud hindu peale Ostja poolt tellimuse esitamist, siis kohustub Müüja tarnima Ostjale vastavad tooted tellimuse hetkel kehtinud hindadega. Ostjal ei ole õigust nõuda hinnavahe kompenseerimist. 5.1.1 Peale tellitud kaupade tasumist, toimetatakse kaubad Ostjani SmartPOSTi pakiteenuse vahendusel 1-10 tööpäeva jooksul . 5.1.2 Peale tellitud kaupade tasumist, toimetatakse kaubad Ostjani Omniva standard pakiteenuse vahendusel 1-10 tööpäeva jooksul. 6.1 Kui Ostja soovib tellimuse esitamise järgselt ja enne lepingu Müüja poolset täitmist lepingust taganeda, siis kohustub Ostja sellest võimalikult kiiresti Müüjale kirjalikult teatama. Kirjalik teade tuleb saata elektronposti aadressile hoburiistad@gmail.com. E-maili tuleb märkida tellimuse number, millest soovitakse taganeda ning lisada Ostja kontaktandmed (eesnimi, perekonnanimi, tellimuse esitamise kuupäev, kontakttelefon). 6.2 Kui taganemisavaldus jõuab Müüjani peale Müüja poolset lepingu täitmist, siis toimub lepingust taganemine vastavalt E-poe Kasutuslepingu peatükile „Tagastusõigus”. 6.3 Müüja kannab Ostjale tasutud summa tagasi hiljemalt 30 päeva jooksul alates lepingust taganemise soovi kätte saamisest. 7.7 Ostjapoolsel lepingust taganemisel ja kauba tagastamisel ei kuulu tagastamisele kohaletoimetamise teenusetasu. 7.8 Juhul kui peale toote tagastamist ilmneb, et toode ei vasta E-poe Kasutuslepingu punktides 7.1 – 7.4 toodud tingimustele, siis ei raha Ostjale ei tagastata ning tagastatud toode jääb Müüja juurde hoiule. Hoiustamise või Ostja toote tagastamisega seotud kulud katab Ostja. 8.1 E-poest müüdud toodetele kehtib võlaõigusseaduses §-s 218 lg 2 sätestatud 2-aastane pretensiooni esitamise tähtaeg. 9.2 Tellimuse esitamisel Ostja poolt sisestatud Müüjale teatavaks saanud Ostja isikuandmed kantakse kliendiregistrisse ning kasutatakse müügiteenuse osutamiseks ja kauba pakkumiseks Ostjale. 9.5 Ostja isikuandmeid, mis on vajalikud kauba vahendamiseks Ostjale edastatakse posti- või pakiteenust osutavaile ettevõttele. 9.8 Hoburiistade Varustuse ja Hulgimüügi OÜ-l on õigus loovutada ja pantida Ostjaga sõlmitud ostu-müügilepingust tulenevaid nõudeid kolmandatele isikutele. Hoburiistade Varustuse ja Hulgimüügi OÜ-l on õigus nõuda Ostjalt Ostjapoolsete maksetega viivitamisel sisse ka Ostjaga sõlmitud ostu-müügilepingust tulenevate nõuete sissenõudmisega kaasnevad kulud, sealhulgas kulud õigusabile ning inkassoteenusele. 9.9 Ostjal on õigus kontrollida teda ennast puudutavaid isikuandmeid samuti neid muuta või kõrvaldada andmed registrist. 9.10 Ostja annab Müüjale nõusoleku saata müügipakkumisi tellimuse esitamisel sisestatud elektronposti aadressil. 10.1 Müüjal lasub vastutus toote müügihinna ulatuse. Müüja ei võta vastutust defektiga toodete poolt tekitatud mis tahes kahjude eest. 10.3 Ostja vastutab ise kõikide kasutamist eeldavate seadmete tarkvara andmesidesüsteemide muretsemise ja korrashoidmisega seotud ning samuti muude e-poe Teenuse kasutamisest põhjustatud kulutuste eest. 10.4 Ostja vastutab täielikult e-poe Kasutuslepingust vastasest, seaduse või heade tavade vastasest e-poe kasutamisest tekkinud kahjude eest Müüjale, teistele Ostjatele või kolmandatele isikutele. 11.1 E-poe Kasutuslepingust ja kasutamistingimustest tulenevad erimeelsused Ostja ning Müüja vahel lahendatakse vastavalt Eesti Vabariigis kehtivatele õigusaktidele. Kokkuleppe mittesaavutamisel lahendatakse erimeelsus Harju Maakohtus. 12.2 Tellimuse esitamisel märkides linnukesega vastavas aknas „Nõustun Hoburiistad.ee veebipoe kasutamise tingimustega” nõustub Ostja, et on tutvunud Kasutuslepingus toodud tingimustega, neist aru saanud ja nõustub Kasutuslepingus toodud tingimustega.			OSCAR-2019
Võõrkeeleõpetajate liidu viieaastane tegevus on vilja kandnud - erinevate võõrkeelte õpetajate koostöö on saanud reaalsuseks ja toimib. Eesti Võõrkeeleõpetajate Liit kutsub oma liikmeid. võõrkeeleõpetajaid, koostööpartnerid, toetajaid ja mõttekaaslasi 5. aastapäeva konverentsile Tallinna Õpetajate Majas. Avaettekannetega võõrkeeleõpetajatele olulistel teemadel esinevad Piret Kärtner (HTMi keeleoskonna juhataja) ja Tõnu Tender (HTMi keeleosakonna nõunik). Eesti Võõrkeeleõpetajate Liidu juhatuse esimees Ene Peterson teeb tagasivaate liidu viieaastasele tegevusele sõnas ja pildis. 1) Tunnivälised tegevused õppekava toetajana (projektõppe, õuesõpe, õpetajatevahelise koostöö võimalused tunniväliste tegevuste läbiviimisel). 2) Aktiivõppemeetodid (sugestiivõpe, rühmatöö dünaamika, aktiivvõppe meetodite rakendamine õppeainete lõimimisel). Konverents lõpeb piduliku vastuvõtuga, kus tunnustatakse tublimaid liidu liikmeid, aktiivseid liidu üritustel osalejaid, koolitajaid, liidu tegevuse toetajaid ja koostööpartnereid. (Algus EK nr 44, 14. nov.)Esimesel jumalateenistusel polnud kogudusel veel oma õpetajat ning teenistuse ja jutluse pidas naisjutlustaja Kat-ri Kukkonen. Umbes paari aasta pärast saadi koguduse vaimulikuks Narvast õp E. Kull. Petroskoi ingeri kogudus loeti kuuluvaks EELKsse, kes pidi kogudusi varustama vaimulikega. Õp E. Kullile seati kohalike võimude poolt mitmeid kitsendusi. Ta võis kohal käia vaid paari kuu järel, saabudes hommikul ja lahkudes sama päeva õhtul. Kui mõne aasta pärast määrati talle veel eriti kõrge tulumaks, mida tal polnud võimalik tasuda, tuli koguduse õpetaja ametist loobuda. Kogudust teenisid siis naisjutlustajad: Katri Kukkonen, Maria Kajava, Katri Kurki, Liisa Haakana ja veel teisedki. Erakordne sündmus oli Petroskoi koguduse elus 1976. a, mil kogudust külastas Moskva loal Soome peapiiskop koos piiskoppide Aimo Nikolaineni ja Paavo Kortekangasega. Kirik ja selle ümbrus oli tulvil rahvast, inimesed olid liigutatud, et neid, riigi poolt represseerituid ja vaenatuid, oli tulnud tervitama nii kõrge ja auväärne külaline nagu Soome peapiiskop. Kui siis Martti Simojoki jutlusega alustas, puhkeski rahvas valju häälega nutma, nõnda et ka jutlustajal endal oli raskusi oma ülesande täitmisega. Seejärel pidi kogudus toime tulema ilma õpetajata, kuni 1979. a kevadel EELK peapiiskop Edgar Hark ja õp Tiit Salumäe käisid Petroskoi kogudust külastamas ning teenimas. Pärast teenistust oli E. Hargil vastuvõtt kohaliku usukultusvoliniku kohusetäitja juures, kes käitus üleolevalt ja ei arvestanud koguduse soovidega. Ja siis lõi äkki E. Hark rusikaga lauale, öeldes: «Kas te ka teate, kellega te räägite? Olen praegu küll EELK peapiiskop, aga Suurest Isamaasõjast võtsin ma osa Punaarmee kaptenina.» Kõik muutus ühe hetkega – nii venelasest voliniku käitumine E. Hargi suhtes kui ka Petroskoi koguduse vajaduste ning soovidega arvestamine. Mõne nädala pärast sain ma kutse saabuda peapiiskop E. Hargi vastuvõtule. Seal esitati mulle küsimus, kas ma olen nõus minema Petroskoi koguduse hooldajaõpetajaks. Vastasin, et olen valmis minema kas või homme. Minu motivatsioon seejuures oli järgmine: olin elanud Soomes kolm ja pool aastat, õppinud kolm aastat Helsingi ülikoolis usuteadust, oskasin soome keelt. Meeleldi oleksin teeninud mõnd soomekeelset kogudust. Pealegi olin juba koolipoisist peale käinud Soomes matkamas, olin Eesti vabatahtliku – soomepoisina – võtnud osa Soome Jätkusõjast 1944. a, mu esimene abikaasa oli soomlanna. Üle 30 aasta polnud mind lubatud käia Soomes. Ida-Karjala oma järvede, metsade ning kaljudega meenutas igati mulle nii lähedast Soomemaad. Ja nõnda ma teenisin peale Hageri koguduse ka ligi 1000 km kaugusel olevat Petroskoi ingerisoome kogudust 12,5 aastat, kuni Nõukogude Liidu kokkuvarisemiseni, Eesti taasiseseisvumiseni ning Ingeri kiriku taastumiseni (01.01.1992). Petroskoi koguduse elus kujunes tähtsaimaks sündmuseks endise kirikuhoone kohale uue kiriku ehitamine 1982.–1983. a (kirikusaal oli 125 m² suurune). Kiriku pühitses sisse peapiiskop E. Hark 1. advendil 1983. a. Soome tolleaegse peapiiskopi J. Vikströmi tervituse tõi ning jutlustas selleaegne Turu toomkiriku toompraost Jukka Paarma (praegune Soome peapiiskop). Kiriku õuele sai hiljem ehitatud ka kogudusemaja, mille EELK peapiiskop Kuno Pajula pühitses 1990. a. Esimese toreda uue kiriku projekti tegi Eesti arhitekt, mitmeid defitsiitseid materjale tuli tuua Eestist ja ka kogudusemaja ehitustöölised olid Eestist. See kõik ei meeldinud tolleaegsele kohalikule ministri õigustega usukultusvolinikule Valentin Poršnjakovile. Venelased tegid uue ehitatava kiriku projekti, materjalide transpordiga oli raskusi ja soomlaste kingitud kirikukell tuli kirikust oma kohalt ära viia. Ehitusperioodil kiusas volinik kogudust ja pildus kaikaid kodaraisse niipalju, kui ta iganes sai. Karjalasse asutati veel mitmeid uusi ingeri kogudusi – Kontupohjas, Pitkärantas, Sortavalas, Karhumäel, Aunuse linnas ja veel teisteski paikades. Moodustati Karjala praostkond, kus praostina ja ühtlasi ka Pitkäranta koguduse õpetajana teenis Reino Letonsaari Soomest. Paari viimase aasta jooksul on toimunud Petroskoi kesklinnas ingeri kogudusele uue kaasaegse kiriku ehitamine. Käesoleva aasta 28. oktoobril toimus kõigis Soome kirikutes korjandus Petroskoi uue luteri kiriku ehitustööde lõpuleviimiseks, et uus pühakoda võidaks sisse pühitseda 2009. aasta sügisel. Ingerimaal aga oli tähtsaks sündmuseks 1977. a koguduse asutamine Puškino linnas. See olla saanud võimalikuks Soome presidendi U. Kekkoneni heade suhete taustal Kremliga (L. Breþnev). Võeti kasutusele endine saksa koguduse kirik, kus viimati oli olnud autokool. Peamiselt talgute korras tegid koguduseliikmed enne kiriku sissepühitsemist kapitaalremondi. Puškino kogudust teenisid algul õpetajad EELKst, Tiit Salumäe ja Harri Mõtsnik, hiljem Gorbatšovi perestroika lõpuperioodil aga õp Arvo Survo. A. Survo kujunes oma võimete ja annete ning Soomega sõlmitud sidemete põhjal Ingeri kiriku taastamise keskseks isiksuseks. Ühiskonna suurimaks haiguseks pidas ema Teresa inimese puhul tunnet, et teda ei vajata. Just selleks tehakse Eestis diakooniatööd, et keegi ei tunneks ennast tarbetuna. Assessor Joel Luhametsal oli hea meel tervitada Pilistvere diakooniapäevadele jõudnud sotsiaalminister Maret Maripuud. 24. ja 25. augustil olid diakooniapäevadele Pilistverre kogunenud oma ala asjatundjad, et üksteiselt õppida, jagada kogemusi ning saada ka ise tuge. Konsistooriumi diakooniasekretäri Kadri Kesküla sõnul olid päevad mõeldud eelkõige koguduste diakooniatöötajatele. «Et saada kokku, üksteiselt õppida, kogemusi vahetada ja jõudu leida.» Arutleti vastvalminud diakoonia arengukava ning kirikutes diakooniatöö elavdamise üle. Assessor Joel Luhamets nentis, et ei saa teha diakooniatööd, kui n-ö oma peres pole asjad korras: «Diakoonia ei hakka väljaspool kogudust toimima, kui oma liikmed pole hoolitsetud.» Diakooniatööd tehakse mingil kujul igas koguduses: kodukülastused, eakate sünnipäevad, hooldekodude külastamine, hingehoiuvalve, leinas inimese abistamine ja ka praktiline abi igapäevaelus. Ometi oleks professionaalsema tulemuse saamiseks vajalik ka koolitus. «Kiiresti muutuv maailm ja keskkond nõuab meilt kui koguduse liikmetelt ja töötegijatelt kogu aeg enesearendamist, eelkõige professionaalsete töötegijatena,» leiab UI diakoonia projektijuht Vaike Salveste. Diakooniat tuleks ennekõike väärtustada kirikus. Paljud töötegijad ei oska seada oma tegevusele diakoonilist sihti. Kirik võiks toetada diakooniaprojekte ning teha koostööd erinevate organisatsioonidega. Koostöös riigiga võiks luua ka haiglate ja hooldekodude kaplanaadid. Samuti võiks kogudus olla partneriks kohalikule omavalitsustele sotsiaalsete teenuste pakkumisel. Diakooniapäevade külalisena rääkis sotsiaalminister Maret Maripuu, kelle arvates on ligimese teenimine kristlike väärtuse kaudu, hoolimata sellest, et meie maailm on väga palju muutunud, jätkuvalt oluline: «Just kirik on olnud teerajaja ühiskonnas nõrgemate abistamisel. Nii on kahe tuhande aastaga kogutud pagas tõeliselt aukartust äratav. Ka siis, kui Eesti sai taas iseseisvaks, oli kirik see, kes ulatas abikäe inimestele. Kahjuks toob maailm juurde üha uusi probleeme. Elanikkond vananeb, lapsi ei sünni piisavalt juurde, kiired autod põhjustavad õnnetusi.» Üheks suureks mureteemaks tänases Eestis on minister Maripuu sõnul alkohol. «Väljakutse riigile ja ühiskonnale on, kuidas muuta inimeste suhtumist ja käitumist. Kuidas noorte puhul saavutada seda, et cool on olla kaine,» selgitas ta. Suureks väljakutseks ühiskonnale nimetab ta HIVi ja AIDSi. Kuidas teadvustada haiguse levikut ja probleemi, mis ümbritseb meid kõiki. Kõiki lahendusi ei jõua ka ministeeriumis välja mõelda, ja oma valdkonna spetsialistide ideed on teretulnud.» Ministri sõnul on Eestis praegu kõige suurem puudus inimestest, kes leiaksid aega ja tahtmist teisi aidata. Hindan kiriku tegevust diakoonia- ja sotsiaaltöö vallas väga heaks. Erakordne on Tallinna diakooniahaigla töö. Me peame nägema olukordi, kus diakooniatöötajad saavad riigile pakkuda teenust. See, millest eakad kõige rohkem puudust tunnevad, kui neil endal lapsi pole või suhted nendega on katkenud, on hingehoid, toeks olemine ja märkamine. Ma arvan, et neid koostöövõimalusi on palju. Kiriku diakooniatöö tegijate puhul olen veendunud, et nad teevad tööd südamega. Abivajajale annab kosutust iga hea sõna ja aeg, mis temale pühendatakse. Kõige tähtsam seejuures on, et inimene tunneb ennast vajalikuna. Meie elanikkond vananeb. Tahame parandada hoolekandeteenuste kvaliteeti ja kättesaadavust, mis on just see valdkond, kus diakooniatöötajad on suureks abiks olnud. Laste- ja Noorsootöö Ühendus korraldab koos Järva praostkonnaga 17. oktoobril Koerus sügisese lastepäeva teemal «Aardejaht». Kohtume kl 10.30 Koeru keskkoolis Aruküla mõisa ruumes. Taliharjapäeval, 14. jaanuaril jagati Kodila põhikooli saalis Rapla valla kultuuripreemiaid Valla Vedur, teiste laureaatide hulgas pälvis tunnustuse õpetaja Mihkel Kukk. Rapla koguduse õpetaja Mihkel Kukke autasustati 2006. aasta valla kultuuriauhinnaga seoses tema panusega valla vaimuellu. Kuna Rapla vallas ja linnas on kirik «keset küla», siis koondub mitu kultuurisündmust just pühakoja müüride vahele. Seega on vaimulik olulisi vaimuelu vedajaid. Mihkel Kukk on Eesti Kirikule antud intervjuus tagasihoidlik: «Ma ei võta seda preemiasaamist väga tõsiselt. On ju loomulik, et õpetaja seisab hea ka kohaliku vaimuelu eest. Ma ei arva, et seda peaks eraldi autasustama.» Valla kultuuriauhind, mida antakse välja kolmandat aastat, omistatakse üksikisikule, ühendusele või ettevõttele, kelle tegevus piirkonna kultuuris on olnud silmapaistev. See on aastaauhind, millega tunnustatakse kultuurilisi algatusi, loomingulisi saavutusi ja jätkusuutlike traditsioonide hoidmist. Auhinnaks on koos tunnuskirja ja rahalise preemiaga klaasist ese, mis kannab nime Valla Vedur. Teisel nelipühal, 25. mail seati Tartu Pauluse kirikus ametisse Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) lõuna piirkonna piiskop Joel Luhamets. Jumalateenistusel seadsid piiskop Luhametsa ametisse EELK peapiiskop Urmas Viilma ja assisteerisid peapiiskop emeeritus Andres Põder, piiskop Einar Soone ja piiskop Tiit Salumäe.			OSCAR-2019
Näete siis mida rahval vaja, noo mine tea võibolla lähima kuu jooksul tuleb soov.ee lehele mõni elektrilise sundvendiga mask müüki... seega tasub silm peal hoida kuulutustel ; Ja kindlasti on lähipäevil lisandumas veel helitehnikat ja muudki huvitavat. Aga enne maske tuleb kogu eelnev kraam ära osta, muidu saab internet täis... Minimaalne, millega ise rahul oleks, oleks kasvõi 3m-i sajaeurone http://www.parem.com/pildid/4kaitsev/3mtmask.jpg Liiga valusasti on viimane, seitsme aasta tagune liivapritsiga toimetamisest maast leitud põskkoopa põletik meeles. Aga kui tahta juba luksimat värki ja filtreid, millest sitahais ka läbi ei tule, siis peab välja käima 600.- kuni 1000.-€ ja vaatama scotti märki kandvate asjanduste poole. Ma senini paremaid pole proovinud. Suristasin ka kättejuhtuvatest asjadest pritsi kokku, kuna poeliiva polnud kohe võtta, sai liivakast läbi sõelutud ja pritsi katsetama hakatud. Sammuti oli V2 Metabo ja 300L paaki aga kompa pidi kogu aeg käima mis minule tundus kahtlane kui tahtsid suuremat pinda puhastada. Nüüd kasutan 5mm poedüüsi ja suuremat kompat tootlikusega 780L/min (mitte sisse imavat õhku 780, vaid väljuvat). Ja nüüd kahetsen juba, et ei võtnud veel suuremat kompat. Aga täiesti öö ja päev on teha isevalmistatud liivapritsiga tööd ja väikese kompakaga, või poe liivapritsiga ja suure kompakaga. Poe omadega ei saagi neid kodukootuid asju võrrelda, üks on liivahammustavate inseneride koostatud palju €€€ maksev tööriist ja teised on meie tehtud, käepärastest vahenditest valmistatud abivahendid, üks vägevam, kut teine Riietuse kohapealt kasutan gaasimaski taolist värvija maski ja ülejäänu on juba igaühe fantaasia teha, kuidas liivatormist pääseda... Ksf! Janka on meile väga toredaid asju presenteerinud. Tänan! Keegi ilmselt ei kahtle, et need kallid ja ilusad asjad ka head on. Ainult et nende hinnasildile on üht-teist piimaga kirjutatud. Kui see nüüd kuuma triikrauaga üle lasta, võib lugeda: sa pead seda asjandust 25 tundi ööpäevas töös hoidma ja teiste käest raha küsima! Ehk siis profitegevus. Pole nagu hobinokitseja rida (kui just hobi finantseerimiseks kuskilt koskedena raha ei voola). Võtame offtopicuna "paralleelmaailma" - keevitamise. Mulle makstakse keevitamise eest stabiilselt 5 eurot aastas. Mask maksis 1000 krooni. Maski tasuvusaeg pea 13 aastat, gaasi, traadi, elektri jne kuludest ei räägigi... Puht finantsiliselt arvutades totaalne häving, mõistlikum oleks profile maksta. Aga mis elu see oleks? Aga puhume veel udujuttu. Juba mainisin, et suhtun sellesse autoklaasi uduvastasesse vahendisse skeptiliselt. Alguses oli hää, pärast läks hullemaks kui töötlemata klaas. Olen ka nii vana "taat", et mäletan ka tsiviilkaitset ja gaasimaske. Pulgaga klaasile kolm triipu ühte pidi, kolm teist pidi, ja siis laiali hõõruda. Eks siin aitavad katsed eespool loetletud vahenditega (seep, fairy). Konkreetsel juhul lisandub nüanss, et veidi tolmu satub ka maski sisse ja klaasile moodustub kena mikstuur... Mõtlesin, et peaks varuklaasid kasutusele võtma, pleksiklaas ei maksa ju suurt midagi, vahetamine sekundite mäng. Ja siis "läbipaistmatud" klaasid pesta ja kuivatada, mitte kuivalt puhtaks hõõruda. Kas tänapäeval mingit keemilist lahendust pole välja mõeldud? Näiteks lopudad paaki millegi lahusega? Seda ta on. Näiteks maagaasi puhul ei odoreerita juba ammu ülekandetorustikus olevat gaasi (odarant lisatakse jaotusjaamades) aga lõhna viskab ikka (maagaas, mis on 97% ulatuses metaan, on lõhnatu). Ühel härral oli au saada enda valdusse tühje 200l odorandivaate, millel oli põhja peal veel natuke sees. Geniaalne mõttesähvatus sundis teda odoranti kasutama muttide peletamiseks ja nii ta selle leeme mutiaukudesse valaski. Pärast olid õunad puu otsas odorandi maitsega ja kaevuveest parem ei räägi... Mina lasin kompressoril rahumeeli haiseda (ca aasta aega haises). Kuid samas olemas kokkupuude ka palju hullema "haisupommiga". Gaasile lisatakse odoranti ikka väga marginaalses koguses. Aga mina sain ka, nagu eelmainitud härra, enda käsutusse tühjad odorandi vaadid. Tegin hoovi peal korgi lahti ja panin kiirelt kinni tagasi. Viisin vaadid elamisest mitmesaja meetri kaugusele ja lasin ilma korgita pool aastat või rohkem seista. Selle ajaga muutusid huvitaval kombel täitsa "söödavateks"... Pärast läksid juba kütused sinna sisse ja häda midagi. Nii et aeg teeb ka oma töö nagu ikka. Mis ei tähenda, et ksf! Marko soovitust ei võiks järgida. Ise küll ei kasuta kodukootut pritsi aga sellega nokitsemise kogemused vast on abiks ka iseehitajatele. Omast kogemusest võin õelda, et kui lasta pritsis sees olev rõhk alla 8 atm töö tegemise ajal, hakkab otsa düüs kiiremini kuluma ja prits ka rohkem liiva sööma. Otsa tüüs valitakse ikka töö täpsuse, kompressori võimsuse ja muudel sellistel põhjustel, kuna see on ikka kõige peenem koht kogu ahelas mis tekitab pritsimiseks surve. Vastavalt düüsile, döödeldavale materjalile ja töödeldava pinna kvaliteedile valitakse vastava jämedusega liiv. Mina soovitaksin liiva kogust reguleerida kuulkraaniga (pritsi alla) kuna teatud pinnakatete puhastamiseks on tarvis ebanormaalselt palju liiva ja kui niiskus kipub pritsini jõudvat siis saab vahel liivatüüsi (kuulkraani) puhtaks lasta. Ja kui ei viitsita liiva läbi sõeluda siis kuukraani "pilu" ummistumiselt saab grammike kraani avada ja siis norm. asendisse tagasi keerata ja edasi töötada. Algselt oli 4mm, paremal on näha, et 6mm polt läheb lõdvalt sisse, jääb ruumi ülegi Liiva on läbi käinud umbes 200...300 l vahemikus. Need portselandüüsid on raharaisamine. Soovitan soojalt osta karbiidist düüs (tungsten carbide). Hobikasutajale parajas suuruses 3-4mm auguga düüs maksab Eestis ca 45 eurot ja kuskilt e-bay või amazoni kaudu maksab taoline ca 25 eurot. Mingi 2 tonni liiva laseb karbiiddüüsiga läbi vähemalt, enne kui lehtrisse kulub. Ja minu kogemuste puhul kuluvad düüsid kiiremini madala rõhuga lastes (loe kompressor on lahja), suurema tootlikusega ja rõhku hoida suutva kompressoriga pritsides ei kulu düüs nii ruttu. Oskab keegi öelda kas Tallinnas on kuskil liivapritsi kambrit müügil mida reaalselt käega katsuda saaks? (15-03-2018, 13:02 PM)qwerty009 Kirjutas: Oskab keegi öelda kas Tallinnas on kuskil liivapritsi kambrit müügil mida reaalselt käega katsuda saaks? Mitu tsüklit saab klaasipuru läbi lasta (enne, kui liiga peeneks läheb) ning milline fraktsioon oleks kõige parem? http://pritsikeskus.com/product/klaasipuru/ Kui effektiivselt sooda värvi eemaldab? Saab seda korduskasutada või muutub liiga peeneks puruks peale üht korda?			OSCAR-2019
Õ paistis alati silma oma hea maitsega. Loodus on andnud talle modellivälimuse. Sellega teenis isegi natuke raha ja oli seega ka moevaldkonnas nö sees. Me kõik õppisime koolis õmblema, aga temal tuli see kuidagi eriti hästi välja. Kõik nukud olid viimase trendi järgi riietatud ja minu pulmakleit on tema õmmeldud. Peale keskkooli, aga, läks õppima majandust. Karjäär peale kooli on olnud üsna kirju. On müünud, ostnud ja turundanud. Muu hulgas ka suures moeettevõttes. Tead, mul on üks uudis, ütleb Õ. Ma hakkasin uuesti õmblema. Disainin ise, muretsen materjalid ja olen juba päris mitu eset oma kollektsioonist maha müünud. Võtan hetkel vaikselt ja rahulikult, näis, kuidas minema hakkab. Niipea, kui käsi kandis, hakkas T joonistama. Lasteaia parim, klassi parim, kooli parim, auhinnad... Suured seinasuurused teosed ja tundidepikkused nokitsemised multikate kallal: kaader kaadri haaval, Arvutis ja pliiatsiga. Aga kooliks sai hoopis keelekallakuga kool. Ning keskkoolis veetis ühe suve Prantsusmaal Disneylandis tööd tehes. Ilmselgelt sai selle suvega keele suhu, õpetajate lemmikuks ja edasine valik tundus loogilisena filoloogia. Kui baka läbi, tundus, et .. pole nagu ikka see. Et õpetada ei taha, tõlkida ei taha ja toimetada ka mitte. Järelemõtlemiseks valis Kanada. Et saaks prantsuse keelt praktiseerida... :) kohapeal, aga, kandideeris tööle graafiliseks disaineriks. Ja sai selle koha, sest.... oli varem töötanud Disneylandis, mis tundus tööandjale nii äge ja oluline.... :) Ja nüüd töötabki alal, millest oleks pidanud alustama. Tead, ütleb T. Ma olen nii õnnelik. Ma ootan igal hommikul, et saaks alustada tööd. Prantsuse, hispaania, rootsi ja vene keeleoskused annavad ainult plusspunkte. Kohalikud oma riigikeeli just eriti hästi ei räägi ning Kanadas on ka teiste keelte praktiseerimiseks mõned immigrandid :) Ja kirutud koolimatemaatika on saanud hoopis teise tähenduse. Ma tõepoolest vajan kraadide ja nurkade arvutusi, ütleb T. K oli korralik ja tark ja tubli tüdruk. Matemaatika- füüsika eriklass, kuldmedal, ülkoolis cum laude. Nagu me kõik tol ajal., käis ka K muusikakoolis. Aga ülikooli läks õppima eesti- ja soome filoloogiat. Õpetajaks ei saanud. Töötas aastaid erinevate juhatuste sekretäri ja assistendina. Väga hinnatud ja väga hästi makstud spetsialist. Alati kui kohtusime, ajas ta inimesi närvi sellega, et kogu aeg ümises. Mulle ka meeldib laulda, aga no kogu aeg... Tegin kaks aastat tagasi otsuse ja tulin töölt ära. tegelen rahvamuusikaga. Olen mitme ansambli koosseisus, kontserdid, välismaal käime tuuril. Juhendan paaris kohas muusikaringe ja olen juba mitu laulu kirjutanud. Aga õppima läks ehitust, See polnud päris see ja nii tegeles M aastaid hoopis müügi ja ostuga. Tundus, et edukalt. Aga ikka tahaks muud. Siis muutus IT popiks. Omal ajal, ülikoolis sai õpitud ainult Basicut. Asi tundus huvitav ja õige.... ja nüüd ongi M seal, kus peab. IT. Ma tunnen neid inimesi nn lapsest saadik. Ja ma olen neile " kogu aeg öelnud", et nende õige kutsumus on just see ja mitte miski muu. Aga kes mind kuulab... :) Vahel peab minema ringiga, et jõuda lõpuks ikka sinna, kuhu oli vaja. Mis mind kurvastab, on hoopis see. Et mina näen teiste inimeste kutsumusi. Aga enda oma ei näe ja mitte keegi ei tule ka mulle ütlema, et ...naine... sa oled täiesti vales kohas. Sa peaksid tegema hoopis seda.... Või ongi ikkagi nii. Et mõned inimesed teavad sünnist saadik, kes nad on. Teised peavad käima selleks läbi pika tee ja ringiga, et jõuda algusesse. Kolmandad teavad, aga ei saa/oska/taha/pole võimalik seda muuta elatiseks. Või siis traagilisem variant. Kutsumust tead, aga annet ja võimeid ei piisa. Jajah. Ma olen enam-vähem sünnist saati teadnud, et minust saab kunstnik. Isegi kunstikoolis käisin. Aga ikka olen koristaja. Joonistav, maaliv, kujusid saagiv koristaja. Enda näitele tuginedes tundub mulle, et on olemas grupp, kelle nn eesmärgiks ongi olla "koristaja"(ehk siis teha midagi, mis pole ei loominguline ega ka edumeelne). Ma ei ole küll koristaja, aga kõik need helged ideed ja lootused ühest-teisest-koilmandast on nendeks ka jäänud ;) Ja ei saa sugugi öelda, et ei oleks proovinud(teispool maakera on käidud jne). Ja no päevade lõpuks, nii väga kui optimistid ka arvata ei taha, siis tervikus on vaja ju kõike. "Puhtamaid" ja "mustemaid" asjapulki. Kindlasti tuleb mängu veel ka juhus või saatus. Ehk siis kindlasti mõni klaverimängija jääb tulemata/olemata, temast mitte olenemata põhjustel ja nii mõnigi osav jutumees lööb lained alal, millest ta tegelikult võiks eemale hoida. Ehk siis esineb ka segunemist, üsna suure tõenäosusega. Omamoodi aitab sellele lõhkisele künale kaasa minu äärmuste lembus, pidev soov vastanduda ja üsna järjepidev heas ning halvas mõttes rahutus. See pole selline edumeelse inimese rahutus, kes muudkui maailma enda loominguga täidab ja seda naudib. Pigem võiks öelda, et see tunne on vist jah, mitte rahutus vaid "kohatus" - kuskil pole nagu "päris-see". Oma elu jooksul olen viibinud põgusalt kohtades, kus olen kogenud äratundmist, aga no need on nii võimaluste piirest väljas olnud, et...on selge, et ka see polnud minule määratud :) Mulle väga meeldib teatud tüüpi elukutsete inimesi kõrvalt vaadelda. Naudin nende ülimat pühendumist ja see tundubki kohati just see "õige". Aga tee või tina ei ole minust taolist inimest saanud ja vaevalt ka kunagi saab. mul on samamoodi tunne, et ma ei tea, mis on minu "see" - aga vastupidisel põhjusel. seisan maailma ees nagu Tuuli Botik tunniplaani ees ja oigan "oi, kui palju huvitavaid õppeaineid!" aeg-ajalt satub ette tegevusi, mis ei tee mind õnnelikuks ja mida tahaks vältida, aga kõike seda, mida tahaks, tahaks, tahaks, on palju rohkem. rohkem kui ühte ellu mahub, tundub. Ma olen sellest juba aimu saanud, et ilmselt sobiks mulle selline nn ristärisuunaline tegevus, kus oleks natukene siit ja natukene sealt. Nt IT miksitud mingist servast humanitaariasse, vms. Aga selliseid xlob tüüpi asju ei liigu eriti. Ikka otsitakse puhtalt IT inimest, kes küsib suurt palka ja seda valdkonda, mis tegelikult suuri pingutusi tehes jaksab vbla Eesti keskmist maksta kui seda. aga mida aeg edasi, seda kindlam ma eneses ses osas olen, et see kannapööre taas kunagi tuleb. Korralike benefitsidega elu on tore aga niisama ei tule midagi ja see hind, mis selle eest "maksad", on vahel hullumeelne. Ok, sageli. Kuidagi ei jaksa enam ja üha enam küsid, kaua veel ja milleks. Eh?? Itis on aina rohkem vaja inimesi, kel koos itt ja miski muu - juhtimine, disain, juura, keel... Kaur, Kui itt vajab juurat, siis ta palkab juristi, kel on vastav haridus. Ma ei mõelnud seda ju. Keeleoskust ostetakse sisse jne. See pole päris see. Pigem seda, et sul on kogum oskustest ja kogemustest, unustad ära kõlavad ametinimetused ja liigud edasi sellelt baasilt, nn oskuste mapiga. Viimane Sirp oli ses teemas päris hea lugemine, soovitan lapata.			OSCAR-2019
Propaaniballooniga seoses- see pagana hais kaob alles siis anumast kuigivõrd ära kui mingi tonn liiva sealt juba läbi on käinud. Vale vastus, kui teha korralik pesu saab ohutult lõigata ja keevitada ja ei haise seal midagi, ignoreerimisel on muidugi tagajärjed. Propaani ballooni lõikamisel olen selle ennem veega täitnud ja kui läbilõige on tehtud (säde juba ballooni sisse jõudnud) siis olen ballooni küllili keeranud ja rahulikult edasi lõiganud, samal ajal kui vesi seest välja jookseb. Pritsil pole viga, mina olen sealt läbi lasknud mitu tonni liiva (kasutan ainult uut liiva ja selle sõelun ka ennem pritsi minekut läbi) ja ennem mind on sealt ka mitu tonni läbi käinud. Düüside koha pealt pole kohanud paremaid düüse, kui need "säästumarketi" omad, kuigi mõned aastad tagasi pidasid nad paremini vastu ja maksid vähem!!! Kui kedagi veel huvitab, siis kompressor toodab 1250 liitrit minutis vahemikus 8.5-10.5 Atm, pritsi töösurve 8-9 Atm kompressorist pritsini kõik trassid vähemalt 16mm sise läbimõõduga (va. filtrite, regulaatorite sisendid-väljundid) Düüsi ei lase kuluda üle 5mm, kuna siis lihtsalt tootlikus langeb liialt (kompressor suudab toota ja puhkab isegi vahel aga düüs pritsib liiva liialt laiali) Liivatamise ajal seljas "teletupsu" ülikond (ühekordne kaitseülikond), maskik kasutan vana keevitus maski, millel käib tavaline klaas ette. Hea on ka see "säästumarketi" riidekott aga sellele pole mõistliku hinnaga klaasi saada. Keevitus maskile ka vaja lisada koti taoline ollus ümber, et liiva liialt kraevahele ei jooksek. Üks pisike tähelepanek, kui polnud veel endal seda suuremat kompressorit. Kui töösurve on madal, siis kulub düüs tunduvalt kiiremini. Ja kas kolmese düüsiga liiva väheks ei jää? Ma ise siin proovin erinevaid ja kõige suurema tootlikkusega paistab olevat 6-7 düüs, siis puhastab ka migdagi.... Düüs käib vooliku otsa kust tuleb liiva-õhu segu välja. Düüsi ots kulub lehtrisse ja siis pole enam liiva juga nii jõuline ja täpne kui uue düüsiga. Pigem kaob ära liiva joa täpsus/teravus, kuna düüsist on alles jäänud 2/4, kuna düüsi ava on kulunud lehtisse ja lõhikeseks(uus düüs ca. 3cm pikk ja liiva juga hea täpne/jõuline) Tuttav kasutab samasi düüse(kui õieti mäletan siis kõige jämedamat) pritsil, kus õhk suunatakse läbi liiva. Düüside kaugus ja läbimõõt paneb paika liiva koguse mis välja pritsitakse. Paar päeva tagasi katsetasin pritsida 6 bar. survega (pritsimise ajal manomeetri näit pritsil). Tootlikus oli pea poole halvem kui 8 bar. survega. Aga üks on kindel, et kui pole korraliku kompressorit ja filtreid siis ei toimeta ükski liivaprits ilma tõrgeteta. Ma ise tegelen ainult velgede puhastamisega, kinnises kabiinis. Kabiin ja muud jutud on juba sobivaks ümber ehitatud, nüüd oleks vaja veel korralik düüs ka leida. Praegu kasutuses see "säästumarket" tüüpi püstol. Jooksu velgede puhastamisega saab 6-st düüsist 8-ne Huvitav kas selline: http://cedo.ee/index.php?page=298&action...roup_id=44 düüs kestaks kaua? Meil tööl suurel tööstuslikul puhastuskapil on välimuselt suht samasugune ots ja see kestab küll igavesti. Ja kompressorile tuleks normaalne paak ka vahele panna. Kompressor küll 680l/min ja toidab ära küll, aga õhu paak on ainult 88 liitrit... Nii, sokutan siis enda kogemused ka siia. Prits siis tehtud nagu paljudelgi, propaani balloonist. Kuna jäi natuke arusaamatuks kuidas oleks parem ballooni õhuga täitmine ja liiva survestamine sai sisendid tehtud nii ülesse (Saab ka paaki hiljem suruõhust tühjendada) kui ka alla. Mis võiks siis kasutuse aegu segada liiva, et see ennast põhja kinni ei "pakiks". Loomulikult ülemine on kraaniga eraldatud. Tänane testimine näitas, et pritsi tootlikus on eeskujulik kui ainult kompressorid suudaksid hoida pritsile etteantud rõhku. Kahe kompressori peale on tootlikus ca 900l/min mis on vähe, et hoida vähemalt 8bar survet. Lisaks kaesin kaudselt ka otseseid rahalisi kulutusi - ca 140eur + enda tööaeg ca 2 päeva (kui teha, siis korralikult) + Liivapritsi visandamine mõttes + juppide toomine poodidest (ka päälinnast) Endalgi on pritsi puhul olnud probleeme tootlikkusega kuna alati ei ole kruvikompressor garaasis, siis probaani balloonist on tehtud vahepaak kuhu kolm-neli väiksemat ühe-kahe kolvilist komburat uhavad survet sisse, seal on viidud otse ilma kiirliiteid kasutamata 3/4 hüdrovoolikuga surveliin pritsini. Kiirliited on teinekord parajad pudelikaelad. Liivaks olen kasutanud sõelutu liiva 0.6-0.8, vahest ka kuni 1.0 või 1.2mm. Ega minulgi katsetades olid mõlema kompressori survepaagid plus veel üks lisapaak järel. Kokku võis olla sinna 445l alla mahuteid. Kui sa surud 500L mahutist või 50L mahutist läbi kõrre õhku 9 bar-ise rõhu all, siis pole kogusel vahet. Läbi läheb ikka sama kogus õhku. Kui nüüd elimineerid need kitsaskohad, siis võimsus kasvab oluliselt, kuna õhku mahub rohkem ühes aja ühikus läbi. Et tsüklitest lahti saada on vaja võimast kompressori. Vahepaagid ja lisamahutid ei oma tegelikult tähtsust sellise tööjuures. Tsitaat: Kui nüüd elimineerid need kitsaskohad, siis võimsus kasvab oluliselt, kuna õhku mahub rohkem ühes aja ühikus läbi. Votvot, kuna ma olin hetkel rahul pritsi tootlikusega, siis ennem ei eemalda kui on sobiv kompressor, just selle viimase põhjuse pärast - tsükliline töö. Ainuke miinus mis ma sellel hetkel näen (Teoreetiliselt) on suurem kondentsi teke just nende "paisudüüside" pärast. Siinkohal julgen soovitada rentida see kruvikompressor üheks päevaks mis töötab diisli pealt ja teete oma töö ära. (surve 10 bar. ja tootlikus 10 m3 min.) Enamus aega töötab tühikäigul mis teeb kütuse kuluks umbes 5 liitrit tunnis või alla selle. Ise kasutasin kunagi samamoodi kuni õnnestus saada omale kruvikas ja eelpool nimetetud Säästumarketi liivaprits toimetab väga eduliselt mille soetasin nii umbes aasta tagasi ja läbi tutvuste alla 200€ Täiendaks veel seda teemat natike. Sai täna siis katsetatud pritsiga erineva fraktsiooniga liiva kuna on endal sellega veel suht tume maa. Rahule sai jääda peenemaga kuna jämedam ummistas kohati 3mm düüsi ja jättis metalli tunduvalt karedama. Olen läbi eespool presenteeritud aparaadi nüüdseks ca 200 liitrit liiva ajanud. Toimib päris kenasti, otseselt kurta ei saa. Aga - intensiivsema töö peale kippus püti alust kolmikut kinni kittima. Põhjus selge: niiskus. Mis siis valesti on? Liiga kehv niiskusfilter? Maksis mingi 40+ eur (filter/regulaator/õlitaja), ei tihanud kingituseks kallimat välja pressida. Või peaks filter olema vahetult aparaadi küljes? Mul ta "toki" otsas, peale seda tuleb veel hulk meetreid voolikut. Sellisel juhul jääb see niiskus, mida filter ei eralda, voolikusse, mis on suhteliselt väikese ruumalaga. Vahetult püti küljes hajuks siis suurema ruumala peale? Või kuidas seda soovitust (filter vahetult püti külge või võimalikult lühike voolik peale filtrit) seletada? Või on süüdi oma laiskus? Aeg-ajalt peaks filtrit tühjendama. Selleks tuleb voolik kiirliitest lahti võtta ja rõhu langemisel avaneb kondensaadiklapp automaatselt. Vahel laseb välja päris suure törtsu vett, ehk peaks sagedamini tühjendama? Rõõmu ka. Eespool uurisin, et millised kondoomid kodanikud liivapritsijad endale pähe tõmbavad. Ja küsisin Antehnika maski kohta. Lõpuks sai see mitmendal katsel ära tellitud. Mitmendal sellepärast, et alati, kui ma tellimiseks hoogu võtsin, oli see tootevalikust kadunud Et kodustele natuke pulli teha, kehastusin pangaröövliks: Ja ülla-ülla! Selle maski sees on kiiver, mille külge peakott kinnitub trukkidega. Täitsa hää asi, ei tule liiv juustesse. (Varem töötasin keevitusmaskiga, nägu oli kaitstud, aga pealagi mitte.) Veidi tolmu ikka läbi tuleb, sest külgedel ja taga on võrguga õhuavad. Ilma ei saa, õhk peab liikuma. Ja nüüd jõuan ka ühe puuduse juurde: jahedama ilmaga kipub hingeõhk klaasile kondenseeruma, mis halvendab nähtavust. Mida selle vastu teha? Olen kord autol esiklaasil proovinud uduvastast vahendit, aga kokkuvõttes läks isegi hullemaks Klaasi siseküljele määrida natuke vedelseepi, sampooni, fairyt vms ja seejärel paberiga suurem mant maha hõõruda. Nii ei lähe klaas väga uduseks vaid klaasile tekivad veetilgad. Mul pole absoluutselt meeles, mis firma asjaga siin tegemist oli, aga selle maskiga näiteks käib kaasas vööle riputatav akupakk, mis ühte tükki monteeritud veel filtrite ja puhuriga. Maski ja vöökraami vahel on muidugimõista voolik, mis kutil üle vasaku õla tagumikuni jookseb ja seetõttu pildile jäänud pole. Igavesti kallis asjandus, aga kogu komplekt sigamugav, kerge ja filtreeritud värske õhk on väegade mahe asi seal klaasi taga . Seebilahust udu vastu kasutati juba sõja ajal, seega asjakohane soovitus. Vendiga maske kasutavad ka pulbervärvijad ja liivapritsijad, hinnad tõesti vene keeles Tsiviilkaitse propageerimise aegadel oli selleks otsatarbeks väikses spetsiaalses pinalis pulgake, mis lõhnalt meenutas majapidamisseepi. Aga sundventilatsioon on mu kogemuste põhjal siiski nii sissetungiva tolmu kui klaasile tekkiva udu vastu parim vahend.			OSCAR-2019
Tänane postitus on küll pigem nagu memuaaride vestmine, sest möödunud nädalavahetus oli igas mõttes korralik hullumeelsus. Mingi taevane vägi tahtis me Skuupi tiimi tõsiselt proovile panna, aga õnneks meie juba alla ei anna ja leiame kõigele asjaliku lahenduse. Jõudsime ka järeldusele, et oleme kolmekesi Jaanika ja Mirjega ikka 100% "The Powerpuff Girls" tiim! :D Isegi juuksevärv klapib!! Alustame siis kuskilt algusest... No ma isegi ei tea, mis päeva nende memuaaride alguseks võib lugeda, aga paneme paika esmaspäeva, mil sai selgeks, et neljapäeval peab olema meie mündiroheline unistus (loe: karavan) sõiduvalmis ja minema Hiiumaale! Esmaspäeval oli karavan veel aga sellises seisus, et vahepeal tundus see mõte täiesti võimatu. Kui aus olla, siis tundus see mõte võimatuna ka veel neljapäeva õhtul kell 9. Ärge nüüd jumala eest arvake, et me seda karavani alles tegema hakkasime. Meil ootab see töömeeste kätt töökojas juba veebruarist saadik, aga kahjuks võetakse vahele karavane, kelle omanikel on välja käia kohe meeletuid summasid. Seega lükati meie armas Skuup alati kõrvale ootama. Saame ka sellest tegelikult täitsa aru, sest töökojas on ainult üks tööline ja kuidagi peab ka teenima raha. Lõpuks saime aru, et pigem teha ise, kui loota teistele ja nii me hakkasimegi kolmekesi seda armast karavani remontima. Pesime ja küürisime selle puhtaks ning tõmbasime mündirohelise värviga üle. Viimasena ehtisime kere veel valgete mummudega! Viimasel õhtul aga koondasime kõik jõud, ning meie armas Uno ja firmaomanik tegid tööd 20h jutti, et karavan liikuma saada. :) Alguses oli kõige suuremaks takistuseks karavani müügiluuk, mida ootasime juba nädalaid ja nädalaid. Lõpuks ei tulnud selle kohta mingit infot ja enam isegi firma ei vastanud telefonidele. Viimaks tehti luuk ise ja selleks läks aega ainult paar tundi!! Oleks siis võinud kohe sellest alustada. Vahetasin karvanil veel ise ära rehvid ja puurisin metalli auke. Meil käis Jaanikaga töökojas ikka korralik töö. Samal ajal oli Mirje A4 suuruste nimekirjadega 2 päeva järjest poeringil, et saada kõik vajalik. Mirje ostis veel vahetult enne väljasõitu meile ka auto, millega hakata Skuupi vedama, kuid kahjuks saatsime selle kohe remonti. Kolmapäeva õhtul läksime õhtul töökojast koju lootuses, et auto saab homseks valmis ja saame neljapäeval murevabalt sõitma hakata. Neljapäeva hommikul (loe: väljasõidu päeval) läksime Jaanikaga jälle töökotta ja saime aru, et asjadega on ikka päris kiire. Siiski ei läinud me paanikasse ja ootasime häid uudiseid Mirjelt, kes oli teises töökojas, kus parandati meie autot. Vahepeal tuli aga otsustav hetk ja tegime ära tooraine tellimuse, mis küündis 500-600 euroni ja saadeti Hiiumaale, seega oli meie sinna minek otsustatud. Millega ja kuidas me sinna minema hakkasime, oli veel kõik aga lahtine. Praegu seda lugedes võib tunduda, et kuidas me küll suutsime sellise suhtumisega olla, aga me pidime lihtsalt lootma, et kõik läheb hästi. Alla andmine ei tulnud kõne allagi. Lisaks teadsime, et mingi kõrgem jõud meid siiski hoiab ja seda tunnistasimegi meie Jaanikaga, kui nägime koguaeg igal pool korduvaid numbreid. Näiteks suutis Jaanika vaadata 4-5 korda päeva jooksul kella just sellisel hetkel, kui kellaaeg oli näiteks 12:12 või 15:15 jne. Kõige suurem kokkusattumus oli muidugi see, kui kell näitas 17:17 ja akuprotsent oli samal ajal 34%, ehk 17+17=34. Vaatasime ka inglinumbrite seletajast nendele kordustele tähendusi ja tundus, et selle järgi peaks meil kõik laabuma. Siiski helistas meile üsna pea Mirje, kes teatas, et autot korda ei saa ja pidureid sellel hetkel ei ole. Seega muutus ühe ainsa hetkega seis selliseks, et meil polnud ei autot ega valmis karavani, kuigi Hiiumaale minek oli kindel. Nii me hakkasimegi läbi helistama kõiki tuttavaid ja sõpru ning otsima kärukonksuga autot, millel oleks ka võimsust rasket karavani vedada. Tundus täiesti võimatu missioon. Enne seda olime just Jaanikaga rääkinud, et sõiduautoga veel sõidab kuidagi ära, aga bussiga pole ma kunagi sõitnud, rääkimata karavanist, mis selle taga hakkab lohisema. Nii on autorongi pikkus parajad 8-9m. Mirje jutust saime aga alguses aru, et tegemist on tavalise autoga ja nii läksimegi rõõmsalt seda Hüüru otsima. Kui nägin, et hoovis seisab suur Volkswagen Transporter, pidi mu süda saapasäärde vajuma. Samas polnud meil ka muud valikut. Seega hüppasingi julgelt rooli. Enne karavani juurde sõitma asumist kirjutasin veel Jaanikale sõnumi, mille peale teine hoopis kaameks läks, sest olin ju öelnud, et bussiga ei sõida :D Mina sain õnneks bussiga kohe sõbraks ja tegelikult polnud hullu midagi. Kõik on tahtmises kinni, aga tahtmist mul juba jagub. Eriti veel SKUUPi projektiga, sest see on tõesti asi, mida tahan teha. Töö töökojas veel ei lõppenud ja üsna pea saime aru, et kell 21.00 me liikuma ei saa hakata. Tööpindugi hakati sisse sättima alles 22-23 õhtul. Mina magasin veel poolteist tundi ja kui kell oli saanud 4:20 võis sõit pihta hakata. Pühkisin Statoili XL suuruses kohviga endal une silmast ja vajutasin gaasi põhja. Olgu-olgu, tegelikult liikusime "tasa sõuad, kaugele jõuad" kiirusel. :D Kartsin kõige rohkem praamile sõitu, aga taaskord laabus asi kenasti. Vedasime praamile isegi tekid ja padjad kaasa, seega see 1,5 tunnine sõit oli vist kõige kiirem 1,5 tundi mu elus. Hiiumaale jõudes vihma lahinal sadas ja meie tuju sellest natuke kehv, sest tegemist oli ikkagi väliüritusega. Viisime karavani oma kohale ja ise sõitsime Mirjega toorainele Kärdlasse järele. Sellel hetkel me veel ei suutnud isegi seda kogust silme ette manada. Kokku oli seda vist 250 kg kandis :D Tegime ära esimesed ettevalmistused ja hetkel, kui saime luugi lahti, tuli selline paduvihm, et kõik voolas luugi vahelt sisse, sest üleval ääres ei eksisteerinud veel mingisugust tihendit. Õnneks oleme taibukad tüdrukud ja appi sai võetud vana hea MacGyveri teip, mis teenis meid ilusti kogu folgi aja. Esimene õhtu oli väga kehv ilm ja vähem rahvast kui lootsime. Siiski olid kõik meeletult toredad ja andsid väga head tagasisidet. Tore, et läheme inimestele korda ja eelistati süüa ikka sooja suppi ja salatit, mitte rasvas praetud pihvi. Erilise menukina läksid ka mu "kookose-chia puddingud", mida osteti lõpuks lausa 8 kaupa. Tegin kokku 7 laari, ehk umbes 140 portsjonit. Nimelt olime tõstnud kauba välja laadimise ajaks meie porolonist mardratsid auto katusele ja sinna need jäidki. Nii olidki need magama mineku ajaks vihmast läbi vettinud. Jällegi lahendasime asja lihtsalt ja loogiliselt. Tõmbasime prügikotid madratsite ümber ja sinna tekid peale. Uni oli nii magus, et ei saanud isegi midagi aru. Teisel päeval olime sööki valmis pakkuma juba hommikul kella 9st. Kahjuks oli aga telkimise ala meist kaugemal ja inimesed hommikul meieni ei jõudnudki. Õnneks osutus salat juba lõuna ajal valituks. Õhtul meelitas rohkem rahvast kohale imeline JÄÄÄÄR, kelle igast kontserdist olen enam kui vaimustuses. Õnneks tuli seekord kontsert tasuta kätte :D Kahjuks oli rahvast siiski oodatust vähem, seega jäi meile kätte üpris palju toorainet, mida ei saanud jätta ka järgmisteks kordadeks. Nõme, et ilm sellise vihmase triki tegi, aga samas saime teada oma valupunktid ja murekohad. Oleks kõik need sekeldused Viljandi Folgil juhtunud, siis oleks päris hull olnud. Siis märkasime platsil aga siginat-saginat ja saime aru, et kokku korjatakse voolujuhtmeid. OOTA!! VOOLUJUHTMEID!! Meie karavan vajab ju voolu, sest külmikud õhust ja armastusest ei tööta!! Nii oli oht, et oleksime jäänud ilma ka toorainest, mis muidu oleks külmikus säilinud järgmise ürituseni. Ega siis midagi, külmikuuksi me ei paotanud ja õnneks külm püsis neil koju jõudmiseni sees. Lootsime saada pühapäeva hommikul 8:30 praamile, kuid kõige kiiremal hetkel otsustas streikima hakata meie karavani ühenduskonks! Täiesti lõpp, haagis ei haakunud lihtsalt auto konksu taha, sest mingi süsteem oli lihtsalt kinni kiilunud. Aeg aga tiksus ja külmikud sulasid. Sellel ajal, kui Mirje üritas hipist habemikuga kärukonksu parandada (loe: peksis konksu kiviga ja kivi läks ka pooleks) , käisime meie Jaanikaga tanklas, et osta generaatorile, mida me veel kordagi kasutanud polnud, õli ja bensiini, sest kes teab, kauaks me seal Hiiumaal veel kükitama oleksime pidanud. Õli valimine võttis ka aga kauem aega kui lootsime, sest me ei teadnud, mis õli sinna sisse läheb. Nii me lugesimegi Olerexi müüjatädiga koos saksa keelset kasutusjuhendit, et asi välja selgitada. Väga kannatlik tädi oli, sest me juba rääkisime talle eelnevatest "üleelamistest" :D Kui me tagasi jõudsime oli hipivend juba püksid jalga saanud ja kiviga peksmise lõpetanud. Jah, ta tuli meile aluspükste väel appi :D :D Lõpuks tuli välja, et vajutada tuli üht pisikest nuppu ja konksu saigi lihtsalt konksu otsa. Oh seda eelnevat jamamist :D Üritasime seda generaatorit ikkagi käima saada, aga kahjuks ei õnnestunud meil seegi. Kütus millegi pärast ei pumbanud ja tõmba mis sa tõmbad, käima see ei läinud. Õnneks suutis meie hipimees konksu ära parandada ja hakkasime praami järjekorda sõitma, endal külmikud sööki täis. Kui sadamasse jõudsime, nägime, et järjekorras pole kummalisel kombel ühtegi autot. Kella vaadates saime aru, et kell on 10:00 ja praam on väljumas. Tegime sadamatöölisele silma ja õnneks lasti meid veel kiirustades praamile. Kahjuks aga mu karavan ei liikunud nii kiiresti, kui nad oleksid seda soovinud. :D Kui me poleks sellele praamile saanud, oleks tooraine olnud metsas ja järgmine oleks tulnud alles 11:45. No ma usun tõesti, et keegi juhib meie tegemisi nii, et kõik laabuks. Suunaga Tallinna poole sõites möödus meist nii mõnigi auto, kuid üks juht näitas hoogsalt näpuga meie karavanile. Meie veel naersime autos, et ehk näitas kui äge ta meil on, aga oh ei! Tähelepanelikumalt tahavaatepeeglisse vaadates nägin, et meie müügiluuk oli täitsa lahti ja nii me lasime teadmata kaua mööda maanteed lahtise luugiga ringi :D Jäime siis tee äärde seisma ja leidsimegi hetke ise ka söömiseks. No küll on mõnus, et tervislik toit käepärast võtta. Tegin salatid kokku materjalist, mis olid meil GN-nõudes valmis hakitud ja no supermaitsvad said! Lõpuks jõudsime ikka õnnelikult tagasi Tallinnasse ja jagasime omavahel natuke toorainet ära, mida edasi säilitada ei saanud. Mina muidugi küpsetasin osadest porganditest mõnusa koogi ja 1 kast porgandeid läks täna veel ka loomaaeda loomadele maiustamiseks. :) Muide, lõpuks saime töökojas generaatori ka tööle :D Me lihtsalt ei vajutanud Hiiumaal enne käima tõmbamist ON nuppu sisse :D Naised...... Kui sa tahad meie supervahvat karavani oma silmaga näha ja maitsta minu valmistatud salateid ja magustoite (ilma suhkruta), siis tule nädalavahetusel Pärnusse! :) Laupäeval pesitseme "Rõõmsate laste festivalil" ja pühapäeval oleme juba Pärnus Aia tänaval Galerii Centrali Moealleel. Kui sinna ei jõua, siis alates järgmisest nädalast vurame ringi mööda Tallinnat ja alates neljapäevast pesitseme Viljandi Folgil! :) Kui näed meid sõitmas, siis tee kindlasti pilti ja jaga seda oma instas/facebookis, kasutades hästagi #skuupfood, nii garanteerid endale magusa üllatuse. :)			OSCAR-2019
Treenimispaik on avalik, tasuta ja kõigile kättesaadav. Välijõusaal leiab kasutust pikemas perspektiivis ning annab Eesti elanikele võimaluse olla kehaliselt aktiivne ja parandada tervist. Seltsi 2016. aasta üldkoosoleku otsusega on mänguväljaku uuendamine pühendatud EV100 puhul kingituseks külaseltsile. Eesmärk on luua lastele rikastatud ja turvaline mängukeskkond. Põltsamaa jõe kallasrada on kaunis kingitus Eesti Vabariigile, kõigile tema elanikele ja külalistele, mis põlistab väärika ajalooga Põltsamaa linna ühe ammu oodatud miljööväärtusliku elamuse. Soovime, et Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks saaks meie 90aastane seltsimaja uued aknad ja soojustatud seina. Jööri küla peab selleaastast jaanipäeva oma külapargis lehvivate lippude all. Panime lipud lehvima oma kaunis külapargis. On ju rahvusmuusika ja kammermuusika Eesti kultuuri lahutamatu osa. Hiiurootslaste mälestuseks ning Hiiumaa, kui ka Eesti kohaliku muusikaelu elavdamiseks loob kohalik helilooja uue teose. Ajalooline rongkäik, mis kajastab Türi lugu läbi 100 aasta - paberivabrikust tänapäevani. Lavastatud ajastustele vastavalt, osalevad vallakodanikud, tehnika, asutused ning ettevõtted. 21. juulil 2018 a. peab Käesla kogukond EV100 sünnipäeva. Selle puhuks soovime kinkida kogukonna noorematele lasteatraktsioonid Käesla külaväljakule. Türi looduskaitse selts istutas EV100 raames Türi kultuurimaja juurde pihlaka.Pihlakas on eestlaste rahvuspuu ja tema viljad on söögiks lindudele. EV 100. sünnipäeva ja Suuremõisa küla asutamise 160. aastapäeva tähistamiseks teeme paremaks külakeskuse, mis on kogukonna elus oluline koht. Selleks on kavas renoveerida vana pritsukuur. Ettevõtmine on seotud Eesti ajaloo ja tulevikuga. Meie rahvuskivi paekivi kasutamine ehituses on sümboolse tähendusega ja selliste ehitusnäidete säilitamine erakordse väärtusega. Vilivere külamaja on kingitus meie kogukonnalt Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks. Kingitus on pärand järglastele, mille valmimisse panustavad kõik kogukonna liikmed. Vaidasoo küla oli üks 73 õnnelikust, kes sai kogukondade EV100 taotlusvoorust toetust. Saame viia ellu pikka aega mõeldud mõtte: uuendada küla bussiootepaviljonid, mis tänaseks on väsinud. Viisu küla paneb EV100 projekti raames mälestuspingi F. R. Kreutzwaldile, kelle sünnist möödus 215 aastat. Leevi kogukond on uhke uue, peaaegu omal kätega loodud mängu- ja virgestusala üle. Eesti 100 ja sada last mänguväljakule on, mille poole püüelda ka meie väiksel kogukonnal. Kodulooline näitus ühe Eesti Vabariigist palju vanema maja viimsest 100 aaastast koos Eesti Vabariigiga ja selle avamisüritus, mis ongi pühendatud Eesti Vabariigi 100.sünniaastapäevale. Legendaarne lõõtsameister Heino Tartes sai, just Eesti juubeliaastaks, valmis oma 100. lõõtspilli. Ev100 tähistamiseks mängitakse sellel 100 tantsulugu. Statistikaametil ilmus Eesti Vabariigi juubeliks „Eesti Vabariik 100. Statistiline album“, mis võtab kokku Eesti arengu olulisemates valdkondades peaaegu 100 aasta jooksul. Atraktiivse kuju tegemine Kamaris, mis olnud 50 aasta jooksul Eesti suurim tõulinnukasvatus. Piirkonna atraktiivsuse tõstmine. Hariduse andmine182 aasta jooksul. Möödub 80.aastat Eesti esimese presidendi külaskäigust Hiiumaale. Presidendi auks korraldatud rahvapeol Putkaste mõisahoovis oli koorilaulu kõrval võrdväärselt esindatud ka rahvatants. Kingitusega „100 maaelu toetamise näidet“ soovib maaeluvõrgustik esile tuua inimesi, kes on Eesti maaelu arengukava toel aidanud meie maaelu Laulame Eesti Vabariigi 100. juubeli tähistamiseks ka Eesti heliloojate teoseid koos Eesti kooridega LONDONI EESTI SELTS ja ESTONIAN FOLKS International kingivad Eestile rändava näituse Londoni eestlaste rahvariietest ja rahvatantsu põnevast ajaloost. Väikese Lindi kaluriküla lapsed saavad, EV100 tähistamiseks, endale kodukihelkonna rahvarõivad, et neid uhkusega kanda nii koduküla pidudel kui ka laulupeol. Tartumaal elav nooruslik pärimushuviliste seltskond kutsub 22 eesti rahva mänge mängima koolikaaslasi, sõpru, pereliikmeid. Puhkealale püstitame lipumasti, et lipupäevadel ja pidulikel sündmustel saaks meie küla keskel lehvida kaunis trikoloor. ÕF sEst – ehedad Eesti ehted!Meie ehteid kandes on alati kaasas killuke Eestimaad, sest igas ehtes on kübeke Eestit. Eestil on sünnipäev ja kui me kingime talle lilli siis loomulikult Eesti metsades ja aasadel kasvavaid õisi! Ilmatsalu Huvikeskus ja Ilmatsalu Põhikool tähistavad EV 100. sünnipäeva koos. Meie poolne kingitus sajandaks juubeliks on Tantsudepidu. Missugused soomlased on aidanud üles ehitada Eestit? Soome saatkond on kogunud kingituseks Eestile galerii, mis on meie ühise ajaloo varamu ja infoallikas. Maakogu on meie kõigi ühine kingitus Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks. EV100 pidulik tähistamine toimub juubeliaasta mihklipäeval 2018. Kunstistuudio Bastor näitus "EESTI VANASÕNAD" Tallinna Keskraamatukogu võõrkeelse kirjanduse osakonnas Kunstistuudio "Bastor" esitleb näituse vaatajatele maalikunsti teoseid, mida ühendab teema Eesti vanasõnad. See näitus on pühendatud Eesti Vabariigi 100-le sünnipäevale. Eesti Vabariik on saja-aastane. Mida kinkida väärikale sünnipäevalapsele? Läbi aegade on viidud lilli. Kose kunstikool tähistab EV100 tähtpäeva välinäitusega kaunitest õitest. Sindi linn soovib püstitada Julius Friedrich Seljamaale oma sünnilinna mälestusmärgi. Auavaldus laieneb lugupidamisena kogu Eesti riigile EV100 puhul. Eesti Vabariik on püsinud lisaks oma rahva visadusele ka rahvusvaheliste liitlaste toel. Eesti kultuuri on sada aastat hinnatud, ala hoitud ja tundma õpitud kaugeimaiski maailma nurkades. Luua isamaaliste eestlaste järeltulevat põlve. Eesti kodu ja riik saavad läbi kasvatuse teha rohkem, et meie kodanikud tajuksid mineviku, oleviku ja tuleviku rolli eestluse arendajatena. Ülemaalimsete eestlaste koduleht ja portaal kuhu kuuluvad Eesti organisatsioonid, gruppid, üritused ja sündmused. Korraldame Tallinna heakorrakuu raames Eesti Vabariigi 100. sünnipäevale pühendatud Eesti suurimad rannatalgud ning moodustame talgulistest rannaalale EV 100. Eest, Läti ja Leedu Vabariigid tähistavad 2018. aastal oma 100. sünnipäeva. Sel puhul vaatavad ajas tagasi mitte ainult Balti riigid vaid ka Balti diasporaakogukonnad. Hektor Light toetab EV100 konkursi võitnud draamasarja "Pank" valmimist. Seriaal asetab fookusesse ühe riigi, kahe panga ja terve rea inimeste võidud ning kaotused. Pähklinäpp on üks Eesti haruldasemaid metsloomi. Hea looduses liikuja, leia ta üles ja anna temast teada, et tunneksime kodumaa loodust paremini ja teaksime hästi hoida.			OSCAR-2019
Juubeliaastaks valmis lasteaias 24 väikelapse Tartu-Maarja rahvarõivakomplekti ja uued riided tantsisime sisse koos kogukonnaga 19.aprillil folkloorsel peol. Tänavu, Eesti juubeliaastal tähistab Haeska küla Läänemaal oma 740. aastapäeva. Väärikad sünnipäevad mõlemad ja väärikas saab olema ka tähistamine. Agnes sündis 27.05.1918 ja jäi eestlaseks temale antud 98 eluaasta ja 66 päeva jooksul. Alati, viimati 2016 juulis Pika Hermanni poole vaadates, oli ta õnnelik sinimustvalge üle. EV 100. sünnipäeva aastal kingivad „Metsaotid“ 100le Türi linna klienditeenindajale enda valmistatud kaelaehte. Mere lähedus on miski Eestile igiomast ja eripalgelised merevaated toovad välja meie mererandade ilu. Fotonäitus „Mitmepalgeline meri“ toob mere mitmele poole. Mindvalley noortepäeva "Sinu erakordne elu" välis- ja kodumaised eeskujud jagavad eesti noortele (vanus 14-20) inspiratsiooni nende elutee valikuteks! Suveniirpostkaartidel saavad kuni 7 väliseesti seltsi tutvustada oma kahte üritust, mida on plaanitud EV100 auks korraldada. Postkaardid on kakskeelsed - eesti keeles ja seltsi kodumaa keeles. Loksa muusikakooli vilistlaskoor ja sõbrad kingivad Eestile 100. sünnipäevaks kontserdi „Õitse, kasva, ela!“. Projekti raames pildistavad lapsed ja pered sünnipäevalast Eestimaad. Kingituseks valmib Pelguranna lasteaia 4-7 aastaste laste "100 Klõpsu ehk Lapse Oma Eestimaa". Kingime Eestile peo, kus võimleb 2500 beebit, last, noort ja nii kuni avnuseni 75+.Taustaks kõlab Eesti heliloojate looming, meeleolu loob Eesti Kaitseväe orkester. Vabatahtlikud päästjad ehk priitahtlikud pritsimehed olid juba 100 aastat tagasi ärksad eestluse kandjad, kohaliku kultuuri- ja seltsielu edendajad ning turvalisuse tagajad. Portreelood ja fotomaterjal 100 Supilinna perest annab ülevaate sellest, kes on need, kes elavad Supilinnas just sel ajal, kui EV saab 100-aastaseks. Pakume oma kingitust EV100 kingituste tegijatele ja meie ajalehe kaudu Tartu linna venekeelsele lugejaskonnale. 2019. aastal möödub 70 aastat märtsiküüditamisest, mis mõjutas väga paljusid eesti peresid. Kuigi traagiline, on see sündmus Eesti 100-aastases ajaloos oluline meeles pidada. Reval Etno 2018. a suvelaagri ligi poolsada Eestiga seotud osalejat-õpetajat soovivad sünnipäeva-aastal minikontserttuuril Lõuna-Eestis kinkida Eestile 100 minutit muusikat. Eesti juubeli tutvustamine muusikavideo kaudu, kus 100 väikest ja suurt akordionimängijat üle Eesti esitavad U. Naissoo loo „Mu kodu“. Eestimaa puhas loodus on suur kingitus. Jagame seda väge ja rõõmu mahedate, pidulike maitseelamustega - Eesti terviseks! Ajakirjas Reisimaailm on tutvustatud rubriigis "Eesti turism 100" turismiga seotud inimesi, tänu kellele on Eesti turism arenenud ja saavutanud rahvusvahelislt hea tuntuse. Pühendatud EV 100 sünnipäevale ning Hiiumaal, Saaremaal ja Läänemaal sündivatele lastele. Jäädvustab Eesti paradiisisaarega seotud inimeste unikaalse loomingulise pärandi ja pärimuse. Loodav installatsioon kingitakse Emmaste Vallale, Eesti Vabariigile ja inimestele avaliku ruumi rikastamiseks. 100 õunapuud Urvaste koguduse vanasse õunaaeda, millest 80 on juba istutatud 2017.a kevadel - ikka EV100 egiidi all. Puude küljes on sildid istutaja, kooli ja õunasordi nime ning EV100 logoga. IDA põneva ja vaheldusrikka raadioprogrammi moodustavad Eesti ühiskonna tegelased, kelle looming ja silmaring on lai ning kes tutvustavd Eestit nupukate elanikega riigina Piirsalu küla ajalugu on osake Eesti Vabariigi ajaloost. Piirsalu küla ajalugu kajastav vabaõhuetendus annab edasi ka Eesti Vabariigi ajalugu. XXIV Võru pärimustantsu festival tähistab 2018. a Eesti Vabariigi 100. aastapäeva mitmete ühistantsimistega. Kõik need ettevõtmised kannavad nime „Tantsime Eestile" Rahvakultuuriga tegelev MTÜ Hanila Laulu- ja Mänguselts soovib jäädvustada Eesti laule, tantse, pillilugusid – 100aastastest kuni tänapäevani ning seltsi 15. sünnipäevani 14.02.2019. EV 100 juubeliaastal kantakse erakorralise ettevõtmisena, Eesti organistide kingitusena ette 12 Eesti heliloojate orelisonaati. Aktiivseid lasnamäelasi koondav ühendus MTÜ Lasnaidee kingib EV 100 raames Eesti riigile Laagna kogukonnaaia, mis toob kokku kohaliku elanikkonna, soodustab koostööd ja kogukonna teket. Lasteabitelefoni 116111 teavituskampaania „Aga mina Hoolin ja märkan“ rändnäitus ja 100 vestlusringi Valmib laste piltide põhjal rändnäitus hoolimisest ja märkamisest. EV100 raames toimub lastega 100 vestlusringi hoolimisest ja märkamisest ning tutvustatakse lasteabitelefoni tööd. Eesti Spaaliitu kuuluvad ravi- ja heaoluspaad kingivad Eesti vabatahtlikele päästjatele 100 spaapaketti. Eesti esimene koerte veospordi võistlussari innustab eestlasti nautima nädalavahetust pere ja lemmikloomade – koerte – seltsis, propageerides sportlikku elustiili kolmel etapil. MTÜ Kinoonud soovib anda oma panuse EV100 tähistamiseks, andes välja kogumiku, mis sisaldab valikut Eesti tudengifilmidest, koos kommentaaridega. Rahvusvahelised Väntorelite Suvepäevad Tartu2018 kontserdid, pühendusega Eesti Vabariigi 100. sünnipäevale 2018. aasta Väntorelite Suvepäevade kontserdid on väntorelimängijate rahvusvahelise kogukonna muusikaline kingitus Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks. Esitatakse 100 pala väntorelitel. Iga meie kooli õpilane teeb enda kätega tehtud, kingituse Eestile. Valisime kingituseks laevad, mille purjedele saab kirjutada Eestile häid soove ja puu, kuhu kinnitada palveid. Soovime kinkida Rõuge vallas Hüti külas olevale Eesti kodu mälestuskompleksile meie ajalugu ja metsavendade elu tutvustava seiklusraja. "Teeme Ära" korraldab EV 100. sünnipäeval ülemaailmset koristuspäeva, mille raames saavad prügist puhtaks ka Eestimaa metsad ja rannad. See on eestlaste kingitus kodumaale. Eesti 100. sünnipäevaks valminud kogumik "Rõõmsalt tere!" toetab lastes viisakuse kasvatamist ja rahvusväärikuse kujundamist. Aktiivse tervise Stuudio ReetTer, MTÜ, reg. kood 80059059; Reet Pool (psühholoog ja tervisevõimlemise treener MTÜ Aktiivse Tervise Stuudio ReetTer juht) Avalikud terviseloengud on läbi viidud eesmärgiga toetada omapoolselt tublit ning praegustele majanduslikele raskustele vastu pidavat eakat Eesti inimest. Sari alustatud 2016.a. ning jätkub. Selle kingitusega soovib Tartu Kõrgema Kunstikooli mööbliosakond anda oma väikese panuse EV100 raames tehtavate kingituste hulka. Eesti Vabariigi 100. sünnipäevale pühendatud mobiiliäpp võimaldab väikelapse vanematele muretuma liikumise avalikus ruumis ja tõstab perede heaolu tuleviku Eestis. Eesmärk on Eesti mustlaste osavõtt Eesti Vabariigi 100.juubeli tähistamisel, kuna mustlased on oluline rahvusvähemus Eestis, mis langes II Maailmasõja ajal Holokausti ohvriks. Raamat on pühendatud Eesti Vabariigi 100ndale sünnipäevale ja ilmub 2018. aastal. Kingitusega talletame Järvamaa elu suunanud protsessid viimase saja aasta jooksu. 2018. aastal möödub sajand Vabadussõja algusest. Raamatu väljaandmisega tähistame 100 aasta möödumist omariiklust kindlustanud murelahingutest Järvamaal. Battle of Est toimub tänavu 18. korda. Alustasime 100 osalejaga Eestis. Täna on BOE Põhja-Euroopa suurim tantsusündmus, kus osaleb 25 riiki 1000 tantsijaga. Ka 100. sünnipäev pole võimatu! Mastery Koolitus OÜ on EV100 puhul hoidistanud Eesti erinevate tarkade inimeste mõtted ja rullinud Eestimaa Tarkuste Hoidisesse! Kingitusena rajatakse 100 peenart kaheksa kodumaise tera- ja kaunviljasordiga, mis õpetab nii külvajaid kui külalisi tundma erinevaid põllukultuure ning mõistma, kuidas tuleb toit meie lauale. EV juubeliaasta puhul kingib Anvol OÜ 100 eesti-teemalist puslet erinevatele noortekeskusetele ja huvikoolidele üle Eesti. Noored on Eesti tulevik! Kultuuripäevade EV 100 - eri raames salvestatakse Eesti sünnipäeva auks video, mis liidab endast vana seto leelo-ning tantsutraditsioonid modernse kaasajalise tantsustiiliga.			OSCAR-2019
Draakon kuulub Hiinas heatahtlike müstiliste olendite hulka, kes toob kaitset ja külvab edu. Draakoni energias aastad on lasterikkad, inimesed soovivad sel perioodil abielluda, teevad karjääri või käivitavad uusi projekte. 23.jaanuaril algav Draakon kannab endas yang Vee energiat, mis on pidevas kulgemises nagu suur lai jõgi. Selline energia on harjunud tormakalt, ettevaatusabinõusid järgimata edasi liikuma. Nüüd sõltub palju sellest kuidas sa algavaks aastaks oled ette valmistanud. Kas tead kellena ja kuhu tahad jõuda? Kui jah, siis ära kõhkle, korrigeeri plaan ja vii see ellu. Analüüsi oma praktilisi vajadusi ja võimalusi. Sinu jõupingutused võivad tuua uskumatut edu. Kuid tea, et tegutseda tuleb kiiresti, sest viivitades, kasutab sinu õnnelikku võimalust keegi teine. Uskuge või mitte, kuid turg on hakanud stabiliseeruma. See toimub küll aeglaselt, kuid selle seeme on juba 2011. aasta novembris istutatud. Tõepoolest nüüd löövad välja mädapaised, mis on meie sees olnud juba pikemat aega. Nendega tuleb tegeleda, ravida ja olulised muutused läbi viia, et enam neid ei tekiks. Vesi kannab endas ravimise, puhastamise energiat. Seega kaks järgnevat Vee (2012-2013) energias aastat tegelevad haiget saanud energia puhastamisega ning alles seejärel saab hakata taastuma korralikult. Kuna 2012. aasta on oma olemuselt yang ehk aktiivne, siis praegu ei tohi meeleheitlikke samme teha, vaid osata intuitiivselt antud hetkega enda jaoks võimalikult soodsalt kaasa minna. Suured olulised, otsused, muutused saavad toimuda alles yin energias ehk 2013. aastal. Puhastamisperioodi jooksul läheb paratamatult osa ettevõtmisi, ideid hingusele, sest neis puudub eluenergia, osad vastupidiselt tõusevad esile – see on elu seadus. Kõik yang Vee elemendi alla kuuluvad energiad on suurte üles-alla kõikumiste meelevallas. Eriti oluline on see aladele, mis on seotud kommunikatsiooniga. Samuti tekitab segadust Vee energiaga seotud raha liikumine, likviidsus. Seda enam, et raha energia on jätkuvalt surutise all (juba kaks aastat), kuna Tule energiat, mis pehmendab raha jäärapäisust pannes selle ringlema, on viimased kaks aastat ja ka alanud aastal puudu. Seega raha energial on liikumisega raskusi. Kuna sel aastal tekib paratamatu vastasseis (ka yijing’st lähtuvalt) Vee ja Maa elementide vahel. Kus Vee energia (suur Vesi) surub suurt Maad (suur Mägi) enda alla, toob see omakorda kaasa loodusõnnetuste võimalikkust, mis on eelkõige seotud kas maa või veega ja kuna tegemist on yang aastaga, siis ei ole need väikesed. Seda enam et Draakon armastab suursugusust nii heas kui halvas. Kui peagi mööduvat Metalli aastat iseloomustasid teravad esemed, mis tõmbas ligi suuri rahutusi koos sõjaliste veriste konfliktidega, siis 2012. aasta on olemuselt küll rahutu, kuid suuri sõjalisi koldeid ja puhanguid see ei võimenda. Kuna Draakon on seotud võimu ja juhiga (Hiina Draakon – keiser), siis on tegemist suurte juhtide aastaga, mil on palju valimisi ja juhtide poolt tehtud otsuseid ja nende tõuse ja langusi, ka poliitilisi reforme, edusamme jne. Vesi esindab ka luuret – seega kontroll inimkonna üle suureneb, samuti maailma ja universumi uurimine. Vesi esindab heategevust – aasta, mil pöörame üha enam tähelepanu üksteise aitamisele ja heale, toetavale tegevusele. Viimasel kahel aastal (Metalli energias aastatel) oli vastasseis Metalli ja Puu elementide vahel, mis tõi kaasa keskkonna katastroofe, kuid 2012.a. peaks keskkonna olukord paranema, sest Vee energia hakkab keskkonda puhastama ja seeläbi toetama. Kuna Vee energia asub Maa peab, siis kahjuks ei ole see Vesi alati puhas. Seega on olemas oht „mustast veest“ (üldjuhul inimeste poolt loodud mustast veest) tingitud viirushaiguste levikule. Vee energia on seotud neeru-ja immuunsüsteemiga, suguorganitega ja kuseteedega (neeruhaigus, neerukivide, suguhaigused, kuseteede häired, viirused ja bakterid). Aastat mõjutav Maa energia on seotud rakkudega, häiritud rakkude tekkega. Kuna täielikult puudub Tule element, siis häiritud on ka vereringe ja süda. Feng shui’st tuntud aja tsüklilisuse põhimõttest lähtuvalt on inimkond praegu kaheksandas perioodis, mis esindab (bagua teooriast lähtuvalt) Teadmisi, tööd iseendaga eluvaldkonda. See periood algas 2004.aastal ja kestab kuni 2024. See eluvaldkond on eriti oluline laste jaoks – seega on võimendatud kõik lastega seonduv. Meie jätkusuutlikkus või vastupidi jätkusuutmatus. Meie laste (füüsiline, vaimne, hingeline) kvaliteet, laste elu kvaliteet. Lapsed on kõrgendatud tähelepanu all nii heas kui halvas mõttes. Seega on meie ülesanne juurida välja kõik see, mis takistab inimkonda olla kvaliteetselt jätkusuutlik (pedofiilia juhtumite avastamine, laste ektreemsed käitumised, aga ka laste vastu suunatud vägivald, nt.Norra, Hiinas mürgitatud piimapulber, ka ohtlikud mänguasjad, rohkearvulised õnnetused lastega jne). On laste ohutuse tagamise, laste nõustamise, toetamise ja üldse heategevuse periood. Väikelastele mõeldud tooted ja teenused on samuti tähelepanu all. Neid ettevõtmisi ootab kas suur võit või suur kaotus. Vee energiat iseloomustab emotsioonidest – hirm ja arm. Seega jätkub inimkonna hirmutamine, pakkudes aeg-ajalt lohutuseks ka armu. Maa energia kannab endast mõtiskluse, sissepoole pööratud inimese energiat. Ja nüüd ei tohi inimene jääda oma hirmutatud mõtetega üksi. Meie eesmärk, igaühe eesmärk on keerata nupp skaalal hirmarm, armu ehk armastuse ja headuse poole. NB! Allpool on antud lühimärgusõnad aastaloomade enrgiate kohta. Lisan, et feng shui teadmistest lähtuvalt on inimese elukäigu kujundamisel olulised kaks märki. Meie loomuse looja ehk aastamärk (mida üldjuhul teatakse) ja meie saatust juhtiv päevamärk (mis saadakse analüüsi tulemusena). Seega kui tead oma aasta- ja päevamärki, siis loe mõlema kohta käivat infot. Rotile tõotab aasta edu töös ja armuelus. Äriasjad võtavad hoogu. Haara võimalustest kinni ja kasuta õitsengut tuleviku ehitamiseks. Tiigrile ei too aasta rahu ja stabiilsust. Hoidu riskantsetest investeeringutest, kuid otsustades tegutse viivitamatult. Jänest ootab tegevus. Sa võid tunda ärritust ja stressi, kuid sinu pingutusi märgatakse ja tunnustatakse. Lammast ootab päris hea aasta. Ole ettevaatlik muudatuste suhtes, kasuta oma kogemusi ja tekkinud soodsaid võimalusi. Ahv on aktiivne ja võid parandada oma sotsiaalset staatust ning saada head sissetulekut. Anna endale piisavalt aega puhkamiseks. Kukel on hea, kuid ebastabiilne aasta. Koged ärialast edu ja perekondlikke rõõme. Kujunda välja isiklik elustiil, unustamata seejuures puhkust. Koerale on aasta keeruline, sest oma seisukohtade ja positsioonide nimel tuleb võidelda. Hoidu konfliktidest. Kasuta sel aastal kaitsena Kuke märki, kulonit – kanna seda alati endaga kaasas. Seale on aasta heatahtlik. Töötulemused on head ja saavad ülemuselt positiivse hinnangu. Ka kodus on kõik hästi.			OSCAR-2019
Ma olen vahel mõelnud, et kui ma elaks üksi, oleks kaks võimalust a) kas ma nälgiks surnuks või b) oleksin varsti 100-kilone, kuna sööksin ainult siis, kui kõht on tühi ja kuna siis on juba hilja midagi valmistada, siis ahmiks igasugu rämpsu. Mulle meeldib süüa teha. Aga mulle ei meeldi välja mõelda, mida. Eriti olukorras, kus su pere lemmiksöögiks on " ükskõik mida". Kuna ma olen õhtusöögi pidanud välja mõtlema vähemalt 8395 õhtul, siis vahepeal suutsime ahastuses proua survel luua peres traditsiooni, et nädalavahetusel võtsid kogu selle teema enda peale teised. Aga millegipärast hääbus see ülimalt meeldiv komme... peabki uuesti asja jutuks võtma. Ei saa öelda, et retsepte pole. Internetis on neid miljoneid, kui mitte rohkem. Lisaks loendamatud retseptinurgad ja raamatud. Aga otsida ei viitsi- ja ma ei taha ka, et midatehaõhtukssüüa oleks mu päeva keskne teema. Ja need retseptid, mis näkku karjuvad, väga sageli ei kõneta. Kõik on juba olnud. Teed sa õhtuks pilaffi või paellat või risottot. Kõhus lõppeb kõik ikka kana ja riisina. Retsepti võimalus on anda uudne maitseaine idee või kui väga hästi läheb, siis mõni tehnoloogiline nipp. Vanasti oli Nipiraamatus üht-teist, aga vist on nad toimetajat vahetanud vms, nüüd on vaid salatid ja pirukad. Ma ei taha süüa iga päev saia-pirukat. Ja salat on minu jaoks soojema hooaja söök. Kuigi meil köetakse piisavalt, tahaks ma ikkagi aeg-ajalt ahju järgi panna ja sooja toitu süüa. Aitab vingumisest, otsustasin, mis tähendab, et retsept ei kõneta; Plaan oli osta "Jamie Oliveri 30 minuti road" ning teha sealt lihtsalt tuimalt ja järjest kõik läbi. Aga see raamat oli otsas ning pidin ostma " 15 minuti road". Midaiganes. Integratsioon on Inglismaal igal juhul vilja kandnud: minu jaoks on selles raamatus liig palju Lähis-Ida roogi. Tõsi, Yorkshire puding on siiski ka. 15 minuti saladus seisneb vokkimises, pisikeseks hakitud koostisosades ja ilmselt eelaurutatud riisis. Vähemalt minu täistera-riis küll nii kärmelt valmis ei saa. Tatart selles Briti raamatus ei tunta, kus-kussi ja kartulit on näpuotsaga. Peamine lisand on riis ja selle juurde midagi aasia-araabia-aafrikapärast . Mul kulus kööki sisenemisest kuni lauseni "Sööma!" u 20-40 minutit, Nii, nagu tavaliselt õhtusöögi valmistamiseks. Kas 15 min on reaalne? Tegelikult on. Juhul, kui teed neid 2. või 3. korda ja tehnoloogia on selge või siis juhul, kui oled erinevalt minust normaalne inimene, kes suudab meelde jätta retsepti ja töö käigu. Aga see pole oluline. Mul on aega küll ja pean neid retsepte nagunii enda jaoks kohandama, kuna mu kodupoest puuduvad näiteks harissa, okra, tikka-pasta, hosini- kaste ja muud põnevad lisandid. Päris hulluks ka minna ei taha ning paari portsu pärast kappi arusaamatute nimedega kraami koguda, tundub imelik. Rahakotile mõjub selline eksperiment nagunii karmilt: kiire valmistusaeg eeldab kvaliteetset toorainet. Raamatu pluss, neile, kes kaalu jälgivad, on roogadele lisatud toiteväärtused. Minu jaoks oli parim nipp, mis õppisin- enne, kui midagi üldse alustad, pane vesi keema. Kui aja peale kokkad, on lihtsalt hämmastav, kui kaua läheb ainuüksi vesi keema! Ma väga kahtlen, kas midagi neist hõrgutistest jääb mu igapäevasesse menüüsse. Ja ma loobun ka eksperimendist, kogu see raamat nö läbi süüa. Nad on selleks pisut liiga eksootilised ja üksluised. Mu poissmehest sõber on sama raamatut proovinud ja öeldnud, et umbes tunniga saab keskmine retsept valmis. Poissmehel on muidugi raskem kui sul. Sina vaatad "tikka pasta", ja mõtled "millega seda asendada saab". Sest sa tead, mis see on. Poissmehe jaoks ei helista sõna "tikka" üldse mitte midagi ja ta on sunnitud selle poest ära ostma, sest tal ei ole aimugi, kas see on maitseaine, kaunvili või mingi jook... Lisaks on poissmehel täpselt 1 lõikelaud, täpselt 1 nuga, täpselt 1 pott jne. Aga köögiraamatud on head asjad. Järgmisena anna see mehele kätte (on sul ikka mees?) ja ütle, et nüüd on tema võimalus raamat läbi kokata :) Aga kuna tal on ( nagu Sa ka näites kirjutad) vähem kogemusi, siis kulub tal aega ja nõusid ja ruumi kordades rohkem kui mul. Seega ma teda nädala sees väga eksperimenteerimas näha ei taha:) ( aga ehk mõtlen kunagi ümber): mul on hea pliit Ja kann on ka. Ja üldiselt polegi see teema. Aga kuna ma võtsin aega- et kas saab 15 minutiga, siis oli see üllatav Mul on ka see "poissmehe probleem", et ma tõesti ei saa aru kui vajalik mingi koostisosa toidus on ja kas seda saaks millegagi asendada, sest enamik poppe retsepte sisaldab mingeid imelikke aineid, mida mu meelest poodides isegi ei müüda. Või siis müüakse kiloses pakis ning retseptis on nõutud kogus "näpuotsatäis". Õudselt tore oleks, kui kapist kõik need peened tooted kohe võtta oleks kui isu tekib, aga alati tuleb selliste toitude jaoks enne mööda poode jooksma minna, sest ühest poest ei saa raudselt kogu kraami kokku. Ma tahaks sellist rakendust (vist isegi midagi on olemas), kuhu sisestan ained, mis mul reaalselt olemas on ja siis saan vastu mingi retsepti. Esimene guugliotsing andis kätte sellised vastused, äkki mõnest on asja. Ingliskeelsed; sest ma oletasin, et väga ägedast marmiton.org lehest ei ole keskmisele eestlasele kasu, sest see on prantsuse keeles. A kui kellelegi pr k sobib, siis www.marmiton.org ja tuleb mis ludiseb. Hea, kui poest saab. Mõned kokaraamatud sisaldavad osiseid stiilis "peotäis sügisel purki pandud hõlmikpuu lehti..." - Anni Arro vist hiilgas sellega, raudselt on muid sarnaseid kah. Siis on meil virn Lähis-Ida kokaraamatuid (Ottolenghi ja teised), mina loen neid kui lihtsalt hiina keelt, naine aga laseb sõbrannadel kohapealt asju tuua ja siis küpsetab. A jah, kogemus on vajalik, muidu võtab ka tavaline kartuli keetmine aega (kui palju vett? kas külma või keevasse vette? kas peab tükkideks lõikama??) ja keskmine retsept muidugi eeldab, et sa kartulit keeta juba oskad ja et hõlmikpuu lehtede purk on ka külmkapis juba ootel. Mu jaoks nii Jamie kui paljudes teistes välismaa päritolu kokaraamatutest pole mitte see, kust ma leian tikka või hosini pasta- no mõnes peenemas poes ikka on-, vaid see, et kust ma tean, kas see asi mulle üldse maitseb? Selleks peaks kõiki neid eksootilisi asju vastavates riikides või nende riikide kohapealsetes rahvusköögirestoranides enne söönud olema, aga ma pole! Kuna ei tahaks viit hirmkallist purki kastmekest või vürtsi osta, et nad võibolla aasta pärast prügikasti visata, jäävad sellised asjad katsetamata. Viimati ostsin paki garam masala maitsesegu, mille maitse oli mulle isegi suht vastuvõetav, aga pere tegi kõverad näod ja pakike leidis uue kodu ühe taimetoitlasest tudengi köögis. Ma olen garam masalat vikipeedia õpetuse järgi ise kokku seganud, see tähendab, et kodus on vaja rohkem puhtaid maitseaineid, aga teisest küljest saab neid puhtaid maitseaineid mitmeks eri seguks kombineerida, millest mõni peaks maitsema isegi pirtsakale perele - tähendab, vähem äraviskamisohtu. Valmis jahvatatud segud kipuvad nagunii õudselt ruttu ära lahtuma ja on lõpuks kõik lihtsalt mõrud.			OSCAR-2019
19. oktoobril kell 19 annavad ühiskontserdi Tarbatu Laulukoor ja Eesti Maaülikooli meeskoor Gaudeamus. Kaastegev Elke Unt klahvpillil. Dirigent Lauri Breede. Repertuaaris on Vene, Lääne ja Eesti kooriklassika, Tuudur Vettiku „Kuu“, orjade koor Verdi ooperist „Nabucco“ jne. Kaheksa aastat kestnud ulatuslikud renoveerimistööd on Tartu Pauluse kirikus lõpusirgele jõudmas, nii et kogudus loodab õpetaja Joel Luhametsa kinnitusel teise advenditeenistuse nüüd tuhatkond kirikulist mahutavas poolvalmis kirikusaalis pidada. Praost, assessor – Tartu Pauluse kogudusele ennekõike ikka oma õpetaja – Joel Luhamets rõhutab, et jumalakoda olgu ilus, korras ja hoitud. «Kirik Jumala koduna võiks olla kaunim minu kodust, aga kindlasti ilusam kõrtsist ja ... EELK piiskopliku nõukogu koosolek arutas oma 11. novembri koosolekul piiskopi ametivande temaatikat. Ühehäälselt võeti vastu ametivande tekst. Kuna uue peapiiskopi valimise järel tuleb valida ka uus kirikuvalitsus ehk konsistoorium, siis otsustati selle valimiseks kokku kutsuda erakorraline kirikukogu 13. jaanuaril 2015. Kantsler Urmas Viilma (fotol) kõneles muudatustest raamatupidamises ja ka sellest, kuidas praostkondade raamatupidamist ühtlustada konsistooriumi omaga. ... Lugematutest Hollywoodi filmidest nähtud stseenid loovad valimiskampaaniast ettekujutuse, kus propagandamasinad jahvatavad intensiivselt ja eesmärk osutuda valituks pühendab abinõu. Kampaaniatiimi staabi seinal on suuremõõduline kalender, kust vastavalt valimispäeva lähenemisele ühekaupa lehti rebitakse; samuti on seinal suurelt ja punaselt kirjas, kui arvuka valijaskonnaga konkreetne kandidaat arvestada saab, ning uue poolthääle «ära rääkimiseks» pole üksi vaev liiast. Nii ... Eeloleval nädalal on Tallinna oodata peapiiskop Andres Põderi 65. sünnipäeva ja emerituuri siirdumise tähistamisele külalisi Lätist, Leedust, Soomest, Saksamaalt, Inglismaalt ja Rootsist. Laupäeval, 22. novembril kell 14 algab tänupalvus Tallinna Püha Neitsi Maarja Piiskoplikus Toomkirikus, kus kirikuinimesed saavad anda tänu oma peapiiskopile. Andres Põder on avaldanud soovi, et lillede ja kingituste asemel saab teha annetuse Mustamäe kiriku ehitamise toetuseks EELK ... Peaminister Taavi Rõivas kohtus Stenbocki majas Eesti Kirikute Nõukogu presidendi Andres Põderi, asepresidentide Philippe Jourdani ja Meego Remmeli ning täitevsekretär Ruudi Leinusega. Hinnates valitsuse ja kirikute nõukogu ühishuvide protokolli rakendamist, leiti, et senine koostöö on sujunud väga hästi. Rõivase hinnangul on kirik teinud tänuväärset tööd ühiskonna tihedama lõimumise ning üksteisemõistmise nimel. Peaminister Rõivas ütles, et valitsus on jätkuvalt huvitatud ... Soome luterlik kirik on meie lähinaaber. Sageli ka selline naaber, kelle poole heidetakse kadestavaid pilke. Vaadates, kuidas tehakse Soome kirikus tööd, tekib mul sageli tunne, et meil on neilt nii mõndagi õppida. Sageli pole küsimus üksnes rahas ja töötegijate hulgas, vaid ka suhtumises inimestesse ja soovis neid teenida. Kuid kuidas on korraldatud Soome kiriku vaimulik töö? Millega tegelevad kirikuõpetajad? Millised on kiriku vaimuliku töö peamised sihid? Kuidas toimuvad ... «Joh. Tamvergi oratooriumi «Taavet ja Koljat» peaproovil «Estonia» kontserdisaalis neljapäeva ja reede õhtul, mis läks täie ansambliga – sümfoonia orkestri, koori, oreli ja solistidega helilooja isiklikul juhatusel, selgus, et see meistritöö rahuldab suuremadki kunstilised nõuded. Maestro R. Kull, kes reede õhtul kuulas pealt peaproovi, avaldas otsekohest vaimustust uue helitöö suhtes. Oleks lõpmata kahju, lausus R. Kull, kui niisugune suurepärane helitöö ühekordse ettekande järele läheks arhiivi tolmuma, nagu meie oludes see tavaliselt juhtub. Asi on seda väärt, et teda kantaks ette korduvalt ja et teda kuuleksid kõige laiemad rahvahulgad.» Nii kirjutas Päevaleht 8. detsembril 1934. Mis see on? Reklaam? Kas püüd lihtsameelsele lugejaskonnale midagi «pähe määrida»? Sest kes on too Tamverk? Viis aastat tagasi Artur Kapi juures konservatooriumi lõpetanud noor 28aastane helilooja? Jaa, Artur Kappi ja tema oratooriumit «Hiiob» me muidugi teame, aga Tamverk? Kuid tuntud muusikamees Raimund Kull soovitab kuulama minna! Äkki ongi see Tamverk ja tema «Koljat» väärt kohaleminekut? Umbes nii võisid arutleda meie vanaisad-vanaemad, kes muidugi tol ajal kõik puha kiriku liikmed olid, Päevalehte lugedes. Oli see nüüd Raimund Kulli soovitus või lihtsalt huvi meie kodumaise vaimuliku muusika vastu, kuid Estonia kontserdisaal oli 8. detsembri õhtul pilgeni täis. Tõsi küll – Johan Tamverk polnud tõepoolest veel laiemalt tuntud. Seni oli ta kirjutanud vaid vähemaid palu, peamiselt laule. «Taavet ja Koljat» oli tema esimene suurvorm, kirjutatud solistidele, meeskoorile, orelile ja sümfooniaorkestrile. Sisu aluseks oli muidugi pühakiri, mille alusel Peeter Sink oli teinud oratooriumile teksti. Nagu arvata võis, polnud muusikas veel tunda väljakujunenud isikupärast helikeelt, kuid see polnud ka silmatorkavalt mõne suurhelilooja mõju all, vaid tugines headele klassikalis-romantilise perioodi eeskujudele. «Modernistide» (s.o impressionistide ja ekspressionistide) mõtetest hoidus Tamverk eemale. Ilmutas oskust ja leidlikkust saavutada lihtsate abinõudega mõjuvaid tulemusi. Vaheldusid soolod ja koorid, kus meeskoor võis täiel määral avaldada oma võimeid mitte ainult kõlaliselt ja ilmeka tõlgitsemise suhtes, vaid koori oli kasutatud võimaluste piirideni, kus kontra oktavi sib helises nagu orelil. Helilooja kujutlusvõime avaldus kõige jõulisemalt sõjakas vilistide kooris «Põgene, Iisrael», kus ei puudunud dramaatiline element. Sama võis öelda «Iisraeli võidukoori» kohta, mille pikk ja keeruline fuuga oli ka kõige tugevamale koorile kõvaks pähkliks. Selle varju kippus jääma isegi lõpuapoteoos – koraal oreli ja orkestri saatel «Üks kõrge varjupaik on ta». Kooridele vastandusid soolopartiid, mis olid peaaegu kõik käsitatud retsitatiivselt. Ainult Taaveti laul kandle saatel moodustas midagi ariooso-taolist. Esitajad olid meie tollased tipud. Kaastegevad olid meie tugevaim ja arvukaim, ligi 200-liikmeline Tallinna Meestelaulu Seltsi koor ja Estonia sümfooniaorkester. Selge ja kõlava häälega täitis jutustaja osa Karl Viitol. Koljati partii sobis hästi Bernhard Hansenile. Vaid Taaveti partii polnud selle osa täitjale Karl Otsale päris mugav. Autor osutus ka kindlakäeliseks dirigendiks, kes suutis luua meeleolu eleegilistes vahemängudes (vilistide lein) ning anda tarvilikku hoogu avamängudes ja kooriosades. Mida arvasid aga asjatundjad, kes tuttavad kompositsioonitehnika kõige suuremate peensustega? Artur Lemba hindas kõige rohkem vahemängu (vilistide lein) ja lõpukoori, kuid polnud rahul oratooriumi esimese osaga, mille muusika kohati oma marsilaadsuse ja isegi valsilikkusega ei sobinud vaimuliku muusika stiiliga. Juhan Aavik kiitis koore, mis olevat tehtud meistrikäega, ja arvestades helilooja noorust, ennustas talle suurt tulevikku. Artur Kapp ütles oma endise õpilase kohta, et ««Taavet ja Koljat» on vastuvõetav, kuid võiks veel parem olla. Ei meeldi esimene osa… Kontrapunktile võin kiitust jagada. Meeskoor ühes Taaveti soologa teises osas on kenad, samuti lõpukoor». Anonüümseks jäänud välismaa asjatundja pidas teost ebaühtlaseks, milles on kordaläinud, kuid ka värvituid osi. Parimaiks pidas ta koore, vähem oskust oli heliloojal orkestri käsitamisel. Kokkuvõttes ta leidis, et Johan Tamvergilt «võib oodata tulevikus häid asju». Ei tea, kuidas võtaks Johan Tamvergi oratooriumi «Taavet ja Koljat» vastu tänapäeva kuulaja? Vilistid algatasid taas sõjakäiku iisraellaste vastu ning iisraellased kogunesid Sauli juhtimisel vastulööki andma. Taavet oli karjapoiss, kelle isa käskis tal Sauli sõjaväes olevatele vendadele toitu viia. Taaveti sinna jõudes väljus vilistite sõjaväest hiigelkasvu Koljat, keda võites saanuks vilistid Iisraeli orjadeks. Taavet läks Sauli juurde ning andis nõusoleku kahevõitluseks Koljatiga. Saul keelas teda, aga Taavet põhjendas end – ta olevat löönud maha nii lõvi kui karu. Taavet valis oma võitlusvahendiks kivid. Kui Koljat oma vastast nägi, hakkas ta naerma, ent kiiresti võttis karjapoiss Taavet kotist kivi, lingutas selle otse Koljati laupa ning hiigelvastane kukkus. Taavet surmas väledalt hiiglase tema enese mõõgaga. Vilistid põgenesid hirmsat lugu nähes. (1. Saamueli raamat pt 17.)			OSCAR-2019
Siuru rühmituse tegevus langes kokku Eesti Vabariigi loomisega, mis sai teoks kõigest 5 kuud hiljem. Ühel või teisel moel kajastus nende loomingus ka oma riigi ootus ja lootused tulevikule. Soovime kinkida karstialale EV100 temaatilise turismimarsruudi, mis põimib omavahel looduse ja meie esivanemate ajaloo, et luua täiendavad põhjused Kuimetsa looduskaitseala külastada. Kauneid ja tähendusrikkaid ausambaid/mälestusmärke on üle Eesti palju, kuid paraku ei pöörata nende puhastamisele palju tähelepanu. Meie eesmärk on taastada nende algupärane ilme. Soovime pakkuda oma külalistele väikest üllatust, võimaldades tuletorni külastada igal 100-ndal pileti soovijal külastada tuletorni tasuta! Meie raamatu(külm)kapid on pilgupüüdjad, jututeemad, kohtumispaigad ja panus lugemiskultuuri. Igaüks saab laenutada raamatu ja selle pärast tagasi tuua ja/või uue raamatu asemele panna. Revüülavastus „Forever Young“ on pühendatud Eesti Vabariigi 100. sünnipäevale ja räägib kirglikult kuuma ja irooniliselt vaimuka loo armastusest ja vabadusest, iseseisvusest ja isepäisusest. "Randevuu. Kohtumispaik Tartu" on Tartu Linnamuuseumi kingitus Eesti Vabariigi sajandale sünnipäevale. Läänesaarte Kammerorkester kutsub kuulama kevadiselt meeleolukat kontserti Saaremaale!Kontserdi avateosena kõlab E. Mägi "kuus Eesti Rahvaviisi" keelpilliorkestri seades. Tahame Salajõe Külaseltsiga 2018. a suvel talgute korras setete eemaldamise teel taastada Salajõe karstiala suurima tõusuallika sellisena, nagu see oli enne kuivendustöid Niibi rabas. See on nimekiri 100-st Eestile kõige paremast iseloomulikust asjast. Kingitus valmis kogu eesti rahvale 100. aastapäevaks. On levinud arvamus, et meie naised on kauneimad maailmas, samuti on just Eestis suurim tippmodellide arv ühe elaniku kohta. On see pelgalt kokkusattumus või on selle taga peidus mõni saladus? Eesti muld ja Eesti sada. Kingime Eestile 100 tonni mulda! Kutsume kõiki armsaid eestimaalasi üles Eesti juubeliaastal kompostima vähemalt ühe kompostikasti mulda. Vanalinna päevade programmi loome 100 märgilist sammu, mis mahuvad ajavahemikku 1918 – 2018. Igal päeval on kindel ajajärk. Kingime Sveitsis kahele ohusolevale linnuliigile 100 pesakasti Eesti 100 puhul, sümboliseerimaks kaitset mida vajavad kõik väikerahvad ja sümboliseerimaks eestlaste looduslähedust. Eesti tulevik sõltub eestlastest, andekatest hetkel veel lastest. Kunsti projektiga aitame üles leida annet ja arendada talenti ka neil lastel, kel juurdepääs huviringi piiratud. Kuuendat korda saame kokku Ida-Saaremaa erinevatel külaplatsidel, et ühiselt laulda tantsida kohalikku folkloori ja seekord, viimasel kokkusaamisel, just pühendusega EV 100 sünnipäevale . Kingime EV100 sünnipäeva puhul looduses tähistatud matkaraja peredele ja lastele tervislike eluviiside ja õuesõppe harrastamiseks Kostivere kandis Jõelähtme vallas Õpime lastega kõige ilusamaid kodulaule- ja tantse ning tahame seda rõõmu jagada neid koos esitades. Neid lauldes tunneme, et kõige rõõmsamad oleme just oma kodus oma pere keskel. Kõik, mis on seotud Eesti Vabariigi elanike heaoluga, on ühtlasi ka kingitus oma riigile, et see püsiks vähemalt järgmised 100 aastat. Matsalu Kool loodi 1918 ja raamat annab ülevaate sündmustest kuni aastani 2018, mis on läbilõige 100 aasta jooksul toimunust. Eesti moodustab pindalalt kogu maailmast 0,09% ja rahvaarvult 0,02%. Argo Moor on öelnud kuldsed sõnad: "Kultuur sünnib inimese kohtumises maailmaga." Kohtume siis sellega! Jüri Raamatukogu soovib juubeliaasta puhul tunnustada tänukirja ja kingitusega oma usinamaid lugejaid."Rahvas algab raamatust." - Hando Runnel Lavastuse aluseks on "Kevade" ja "Suvi" filmid, kuid sündmusi esitame läbi 100 erineva eesti filmi, ehk paneme kokku 100 Eesti filmi, aluseks on tuntuimad Eesti teosed. Soovime kinkida Eesti Vabariigile 100. sünnipäevaks kolm kontserti Järvamaa erinevates paikades, kus mängitakse Eesti klaverimuusikat. Raamatusse on koondatud andmed, pildid ja päritoluga seotud lood 100 tänase Raplamaa piiresse hangitud tuletõrjeauto kohta. Skaudid soovivad tähistada Eesti Vabariigi 100. aastapäeva, jagades omahäid mõtteid ja soove Eestile ning tehes oma isamaale mõeldes veel rohkemheategusid. Kõne, mille kandsin ette Eesti Vabariigi 100. aastapäeva aktusel Los Angelese Eesti Majas, on pühendatud väliseestlastele kõigis maailma nurkades. Soovime üheskoos võimaldada Eesti Vabariigi juubeli tähistamise perioodil 100 noorele osalemist 4nädalases Eesti-siseses õpilasvahetuses. Soovime hoogustada merekultuuri arengut Eestis. Seepärast pühendame 2018 navigatsioonihooaja, selle üritused ja kaasnevad investeeringud kingitusena Eesti Vabariigile! Jäädvustame Lääne- Nigula vallas 100 vallaelanikku fotodel ja samuti nende lood, mis on mõjutanud kogukondade elu ja tegevust. Eesti Vabariigi 100ndal sünnipäeval teeme meie riigile kingituse – anname kõigile inimestele üle maailma võimaluse õppida eesti keelt ükskõik millal, kus iganes ja täiesti tasuta. MLA Viimsi Lasteaiad Uus-Pärtle maja lapsed ja õpetajad punusid Eestile kingituseks 100 triibulise kaltsuvaiba. Projekti eesmärgiks on lapse tervikliku arengu väärtustamine läbi mängu, mängu kaudu õppimine ja erinevate elukutsete tutvustamine koostöös täiskasvanuga. Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva puhul on Eesti Energia kogunud kokku oma juhtidelt 100 juhtimismõtet. Mõtted kingitakse nii Tööandjate Keskliidule kui ka ülikoolidele. Eduka riigi aluseks on õnnelikud inimesed. Vabaerakond teeb kingituse kogukondadele, et inimesed kõikjal Eesimaal saaksid oma kodukoha veelgi armsamaks teha ja sellest õnne ning rõõmu tunda. Koostöös Ainaži kultuurimajaga sündis mõte tähistada Eesti 100. sünnipäeva käsitöö näitus-müügiga. Seega tutvustame Eesti käsitööd naabritele. Teeme korda kunagise võidutule altari. Leiame, et tegemist on unustatud aardega, mis Eesti Vabariigi pidupäeva puhul taas tähelepanu väärib. „Teeme ära“ Maailmakoristus 15. septembril 2018 on Eesti suurim juubelikingitus maailmale. Koristuspäevast võtab osa enamik maailma riike. EV juubeliaastal ilmub uus majandusõpik, mille abil saavad targemaks Eesti koolinoored, aga miks mitte ka kooli juba lõpetanud inimesed. Targad kodanikud on Eesti peamine taastuv ressurss. Põlvamaa lasteaedade ja vabariigi Lepatriinude lasteaedade laste loovtööde näitus pühendusega Eesti vabariigi 100. aastapäevale Eesti sajandaks sünnipäevaks on Tallinna Ungari Instituudi ja Mihály Munkácsy nimelise Eestimaa Ungarlaste Ühingu koostöös valminud juubelivideo. Eestis on kusagil peidus vähemalt 100 žonglööri. Selle kingiga leian eestist üles 100 inimest kes oskavad žongleerida 3 palliga ning paneme nad ühte videosse. Eesti ehituskeemia kaubamärk PENOSIL panustab eesti sporti, annetades igalt vabariigi juubeliaastal ostetud PENOSIL Premium Gunfoam ehitusvahult osa summast Eesti Maadlusliidule. Eesti autorite luule, mis südame tuksuma ja hinge helisema paneb on kindlasti seda väärt, et seda teatakse ja tunnustatakse rohkemate inimeste poolt, mitmetes teistes riikides. Mida ühtehoidvamad on Eesti pered, seda tugevam on Eesti riik ja seda ka järgmise saja aasta jooksul. EV 100 puhul soovin, et vähemalt 100 peret leiaksid koosmängimisest rõõmu. Eesti Vabariik on saja-aastane. Seda, milline on see riik ja selles elavad inimesed täna, on mõjutanud must miljon suuremat ja väiksemat sündmust. Millised on Sinu 100 aastat?			OSCAR-2019
1.1 D päike on Regentum OÜ poolt hallatav müügi – ja teeninduskeskkond (edaspidi: D päike), milles osutatakse alljärgnevaid teenuseid ja müüakse alljärgnevaid tooteid: 1.1.1 D päike kaubamärgi all tegutsevate päevitussalongide (edaspidi iga üksik päevitussalong: Salong, mitmuses: Salongid) poolt Salongides ja interneti veebilehel aadressil http://www.dpaike.ee/ (edaspidi: dpaike.ee) tasu eest pakutavad päevitusteenused (edaspidi: Teenus); 1.1.2 D päike kaubamärgi all tegutseva ja dpaike.ee e- poes müüdavad ja päevitamiseks ja nahahoolduseks kasutatavad tooted (edaspidi Toode). 2.1 D päike Teenuse kasutamiseks on vajalik registreeruda D päike kasutajaks interneti teel dpaike.ee kaudu või Salongis vastava tasuta kliendikonto (edaspidi: Konto) loomise teel. 2.2 Registreerumise ajahetkest loetakse registreeruja D päike kliendiks (edaspidi: Klient), kes tõendab oma Kliendiks oleku staatust ID kaardiga või selle puudumise korral Salongis väljastatava kliendikaardiga (kaart lisatasu eest). 2.4 Kliendiks loetakse automaatselt kõik isikud, kes omavad kehtivat D päike, Päike ja Päikesekiir kliendikaarti, mille olemasolu korral piisab Teenuse ja Toote ostmiseks D päike.ee kaudu sisse logimisest (esmakordsel kasutusel on vajalik autoriseerimine ID kaardiga). 2.5 Kontole sisse logimiseks Facebook ´i või google+ kontode kaudu tuleb D paike.ee kaudu esimesel korral sisse logida ID kaardiga. 3.1 Teenuse eest tasub Klient dpaike.ee kaudu kasutades tasumiseks vastavat pangalinki või tasudes Teenuse eest kaardimaksega või sularahas Salongis, laadides enda poolt soovitud summa oma Kontole. 3.2 Toote eest tasub Klient dpaike.ee kaudu kasutades tasumiseks vastavat pangalinki või tasudes Toote eest kaardimaksega või sularahas Salongis. Toote eest tasumiseks saab Klient kasutada ka punktis 3.1. sätestatud viisil Teenuse kasutamiseks Kontole laaditud vahendeid. 3.3 Vahendeid, mis on Kontole teenuse kasutamiseks laetud D päike (s.o. mitte kliendi enda) poolt mõne soodustusena, Toote eest tasumiseks kasutada ei saa, vaid saab kasutada üksnes Teenuse eest tasumisel. 3.4 Iga üksiku Teenuse või Toote osas loetakse D päike poolne Teenuse osutamise või Toote tarnimise kohustus saabunuks üksnes juhul kui Teenuse eest tasumiseks või Toote soetamiseks on debiteeritud Kliendi arvelduskontolt Teenuse eest tasumiseks või Toote soetamiseks vajalikud rahalised vahendid või on Klient Teenuse või Toote eest tasunud Salongis sularahas. Tooteid või Teenuseid enne Kliendi arvelduskonto debiteerimist ei broneerita (s.h. näiteks dpaike.ee ostukorvi lisamisega). 3.5 Kliendikontole kantud rahalised vahendid aeguvad juhul kui Klient ei ole Kontot kasutatud 3 (kolmel) järjestikusel aastal. 3.6 D päike ei tagasta Kontole laetud rahalisi vahendeid mistahes põhjusel ning mistahes tingimustel, välja arvatud Kliendi tervislike vastunäidustuste korral päevitamisele seda kinnitava meditsiiniasutuse tõendi esitamisel. 3.7 D päike poolt müüdava Teenuse või Toote hind on veebilehel märgitud vastava Teenuse või Toote juures või Salongis eksponeeritavas Toodete vitriinis või Teenuse hinnakirjas. Müügikampaaniate puhul näidatakse Teenuse või Toote juures ära nii tavapärane hind kui ka kampaaniahind. 4.1.2 vastava kliendistaatuse ja soodustuse hinnakirjajärgsest Teenuse hinnast: Püsiklient 10 %, Premium klient 20% ja Vip klient 40%; 6.1 Teenuse kasutamisel salongis toimub kabiinide broneerimine ja seansi kasutamine vastavalt elavale järjekorrale. 6.3 Juhime tähelepanu sellele, et viimane seanss peab algama maksimaalselt 15 minutit enne salongi sulgemist, mil on võimalik päevitada maksimaalselt 6 minutit. 6.5 Teenuse kasutamise aega on võimalik broneerida kuni 7 (seitse) päeva enne Teenuse kasutamise soovitud aega. 6.6 Ühe korraga on võimalik teha ka mitu broneeringut. D päike hoiatab seejuures, et kahe päevituse vahele tuleb sõltuvalt Kliendi nahatüübist jätta minimaalselt 48-72 tundi. 6.7 Broneeritud aja kasutamiseks tuleb jõuda Salongi vähemalt 15 (viisteist) minutit enne broneeritud Teenuse kasutamise aja algust. Vastasel korral (seansile mitte ilmumise või hilinemise puhul) teenus tühistatakse ja raha ei tagastata. 6.8 Teenuse kasutamiseks tuleb Salongis esitada klienditeenindajale Kliendi ID kaart või D päike kliendikaart. 6.9 Broneeritud Teenuse kasutamise aja tühistamine ei ole võimalik, muuta saab üksnes Teenuse kasutamise aega ja Salongi, milles soovitakse Teenust kasutada. Muudatusi saab teha kuni 24 (kakskümmend neli) tundi enne broneeritud Teenuse kasutamise aja algust. 6.10 Teenuse kasutamise aja muutmisest tulenev võimalik vahe Teenuse hinnas kantakse Kliendi kontole Teenuse kasutamise aja muutmisel või debiteeritakse Kliendi Kontot hinnavahe ulatuses sõltuvalt selles, kas Teenuse osutamise aja muutmisega kaasneb hinnatõus või hinna alanemine. 7.1 Toodete ostmiseks tuleb dpaike.ee e-poest välja valida sobivad tooted ning lisada need ostukorvi. Ostukorvis olevaid tooteid saab vaadata, ostukorvist eemaldada, koguseid muuta või tellimus vormistada, klikkides nupul „Vaata ostukorvi“. Olles valitud tooted ja kogused üle vaadanud, tuleks klikkida nupul “Mine kassasse”. 7.2 Kassa lehel tuleb ostjal täita nime, aadressi, e-posti ja telefoni väljad. Informatsiooni täpsusest sõltub kauba kiire ja tõrgeteta kohale toomine, mistõttu soovitame kontrollida, et kõik andmed oleksid korrektselt sisestatud. Kassa lehel on võimalik valida ka tarne ja arve jaoks erinevad aadressid. 7.3 Järgmisena valige kassa lehelt sobilik saatmis- ja makseviis, mille täpsemad kirjeldused on välja toodud allpool. Kui kõik andmed on kontrollitud, vajutage tellimuse kinnitamiseks nuppu “Esita tellimus”, mille järel suunatakse ostja vastavalt valitud maksemeetodile kauba eest maksma pangalingi kaudu, krediitkaardiga või D päike kliendikontol oleva rahaga. Õnnestunud makse korral saadetakse tellimusse märgitud e-posti aadressile kinnitus eduka tellimuse kohta. 7.4 Müüja jätab endale õiguse loobuda tellitud kaupade müügist, kui toote hind või omadused ei vasta tõele inimliku eksituse või tehniliste probleemide tõttu süsteemis, tellitud kaup on laost otsa saanud või kui ostja ei vasta käesolevate e-poe kasutustingimuste nõuetele. Sellisel juhul võtab müüja ostjaga ühendust ja tagastab tasutud summa või pakub välja asendustoode. 7.5 Kui ostjal tekib toodete või tellimuse vormistamise kohta küsimusi, saab need esitada müüjale e-posti aadressil info@dpaike.ee. 8.2 Juhul kui tellitud kaupa ei ole võimalik teele lähetada 5 tööpäeva jooksul, lepib D päike klienditugi Ostjaga kokku sobiva tarneaja. 8.3.1.1 Itella SmartPOSTi pakiautomaadid asuvad erinevates kaubanduskeskustes üle Baltikumi. SmartPOSTi pakiautomaadid on avatud nii kaua, kui on avatud kaubanduskeskus, kus pakiautomaat asub. Kui pakk on SmartPOSTi pakiautomaadis kohal, saadetakse ostja mobiiltelefonile kinnitav sõnum kapikoodiga, mille alusel saab paki automaadist kätte. SmartPOST hoiab pakki automaadis 7 kalendripäeva alates mobiiltelefonile uksekoodi saatmisest. 8.3.2.1 DPD kullerteenusega on võimalik kaup tellida otse koju või tööle. Kuller toimetab paki kätte esmaspäevast laupäevani ostjale sobival ajavahemikul (9.00-17.00 või 17.00-21.00). Ostjale saadetakse paki kättetoimetamise päeva hommikul paki saabumise täpne kellaaeg SMS-sõnumiga. Kuller helistab ostjale üle 15 minutit enne kohale jõudmist. Kui esimesel korral ei õnnestu pakki ostjale üle anda, lepib kuller vajadusel kokku teise aja. 8.3.3.1 Valides kauba tarneks „Tulen ise järgi“, tuleb kliendil tulla kaubale järgi 1 nädala jooksul aadressil Tartu mnt 80D Tallinn, E-R 9-17. 9.1 Juhul, kui ostja soovib tellimusest loobuda ja müüja ei ole tellimust jõudnud veel teele panna, on võimalik tellimus tühistada. Tellimuse tühistamiseks tuleb esimesel võimalusel vastavasisuline soov saata e-posti aadressil info@dpaike.ee , tuues välja tellimuse numbri ja makserekvisiidid (oma nime ja arveldusarve numbri). 9.2 Ostetud kaup on ostjal võimalik 14 päeva jooksul kasutamata kujul tagastada ning kauba eest raha tagasi saada või see välja vahetada muu toote vastu, andes vastavast soovist tähtaja jooksul teada aadressil info@dpaike.ee, tuues välja tellimuse kinnituse numbri ja makserekvisiidid (oma nime ja arveldusarve numbri). Tagastatavad tooted tuleb tagasi saata 30 päeva jooksul tagastamisest teatamisest ning tagastamisega seotud kulud kannab 10 euro ulatuses ostja. Raha kantakse tagastatud toote eest ostja arveldusarvele 30 päeva jooksul alates kauba tagasi laekumisest. 9.3 Tagastusõigus ei kohaldu, kui toode on kasutatud, see ei ole originaalpakendis või kui pakend on rikutud. Samuti ei kohaldu tagastusõigus suletud pakendis kaupadele, mis ei ole kõlblikud tagasisaatmiseks tervisekaitse või hügieenilistel põhjustel ning kui need on pärast kohale toimetamist avatud (kreemid jm hooldustooted). Sellistel juhtudel ei tagasta müüja ostjale kauba eest raha, ei võta toodet tagasi ja toimetab selle uuesti ostjale. 9.4 Kui toode tagastatakse, sest müüja on saatnud vale toote, siis kompenseerib müüja lisaks ostusummale ka kauba tagasisaatmisega seotud kulud 30 päeva jooksul arvates tagastamise soovi kohta teate saamisest. 9.5 Juhul, kui ostjani jõudnud toode on saanud transpordi käigus vigastada või ei vasta kättesaamisel oma kirjeldusele, on ostjal võimalik esitada pretensioon kahe kuu jooksul puuduse ilmnemisest. Pretensiooni esitamise õigus on ostjal kahe aasta jooksul kauba kättesaamisest ning müüja poole tuleb pretensiooniga pöörduda kahe kuu jooksul puuduse ilmnemisest. Müüja ei võta vastutust kauba puuduste eest, mis on tekkinud kauba otstarbele mittevastava kasutamise või rikkumise tõttu. 10.1 D päike e-poe lehekülastuste ja tellimuste vormistamise käigus kogutud infot ja isikuandmeid käsitletakse kooskõlas isikuandmetekaitse seadusele ning neid ei avaldata kolmandatele osapooltele. 10.2 D päike e-pood kogub Tarbija isikuandmeid kliendikonto loomisel ja/või tellimuse vormistamisel. 10.4 D päike e-pood kasutab isikuandmeid Tarbijale teenuste osutamiseks, edasi arendamiseks ja personaliseerimiseks. Nimetatud teenuste all tuleb eelkõige silmas pidada teenuseid dpaike.ee veebisaidil. Tarbijatele kaupade müüki ja personaliseeritud pakkumiste korraldamist. 10.5 Tarbija annab D päike e-poes andmeid sisestades vastava kinnitusega õiguse koguda ja töödelda Tarbija isikuandmeid ning edastada logistikapartnerile kauba kohale toimetamiseks vajalikke andmeid. 10.6 Elektrooniliste isikuandmete kasutamine otsepostituseks toimub ainult siis, kui Tarbija on selle jaoks andnud nõusoleku D päike e-poes. 10.7 Ostjal on igal ajal võimalik loobuda e-postile saadetavatest pakkumistest ja uudiskirjadest andes sellest meile teada e-kirja teel või järgides pakkumisi sisaldava e-kirjas toodud juhiseid. 11.1 D päike e-pood kasutab oma veebilehel ajutisi küpsiseid, et tagada lehe tõrgeteta toimimine. Küpsised on väikesed failid, mis teisaldatakse kasutaja arvutisse ja mida veebiteenuse osutamisel kasutatakse sessioonide säilitamiseks. Nende eesmärk on mäletada ning abistada veebilehe kasutajat. 11.2 Küpsised sisaldavad informatsiooni, mis ei ole personaalselt identifitseeritav. Neid kasutatakse näiteks ostja määratud valikute salvestamiseks, statistika koostamiseks ning tuvastamaks, kuidas e-poe külastajad veebilehte kasutavad. See info võimaldab arendada veebikeskkonda veelgi kasutajasõbralikumaks ja esitada veebilehtedel külastajaspetsiilist infot. Kasutajad võivad oma veebilehitsejates keelata küpsiste vastuvõtmise, ent see võib põhjustada tõrkeid veebilehtede külastamisel. 12.1 Regentum OÜ – l on õigus D päikese arengust tulenevalt ning D päikese parema ja turvalisema kasutamise huvides käesolevaid Müügtingimusi muuta ning täiendada, millest teavitatakse dpaike.ee kaudu; 12.2 Müügitingimuste muudatused ning täiendused jõustuvad vastava muudatuse või täienduse avaldamisest dpaike.ee kaudu. 12.3 Kui Klient edastas oma tellimuse enne muudatuste jõustumist, kohaldatakse D päike ja Kliendi vahel tekkinud õigussuhtele Kliendi poolt tellimuse edastamise ajal kehtinud tingimusi.			OSCAR-2019
“Laulude raamatusse” (“Shi-jing`i”) kogutud laulud jutustavad legendaarsest Hou-tsest (Vürst hirsiterast), kes viis Zhou suguharu läänepoolseist mägedest Wei jõe orgu. See oli peamiselt karjakasvatusega tegelev rändsuguharu. Kasvatati veiseid, hobuseid, lambaid ja sigu. Erilise tähtsusega oli hobusekasvatus, millest annab tunnistust asjaolu, et zhoulastel oli hobuse jaoks 22 nimetust. Karjakasvatuse kõrval säilitas oma tähtsuse ka küttimine. Põlluharimine oli juhuslikku laadi. Siirdudes kohalt kohale, puhastasid zhoulased külviks maapinna põõsapadrikust, kui aga saak oli korjatud, liikusid uutele kohtadele. Suguharupeaks oli "kung". Tema juures oli sugukonna ülikkonna esindajatest koosnev vanematenõukogu. Ülikkond hakkab kogukonnas esile kerkima. Asudes elama Wei orgu, sattus Zhou suguharu looduslikesse tingimustesse, mis soodustasid paikseks muutumist. Peale steppide ja metsade oli seal häid põlde maaharimiseks, jõgedes külluses kalu ja mägedes metalli. Põlluharimine hakkas zhoulaste majapidamises pikkamööda vallutama esikohta. Juhti (kungi) peeti suguharu majanduse, muuhulgas ka põlluharimise juhtijaks. Juht võttis osa lõikuspüha pidulikust talitusest ja näiteks “Bambusannaalid” jutustavad, et “kuningas maitses suve neljandal kuul esimesena nisu (esimesi viljapäid)”. Zhou suguharu liikus mööda Wei jõge pikkamööda ida poole ja hõivas põlluharimiseks soodsad maad. Zhou keskuseks sai Hao linn (praegu Xi'an). XIII sajandil hakkas Zhou tungima Shangi dünastia valdustesse. Et kaitsta oma piire vaenulike barbarlike suguharude vastu, pöördus Shangi keiser (wang) sageli Zhou kungi poole, kes sõdis nomaadide vastu ja sai selle eest Shangi keisrilt autasu (too andis Zhou valitsejale tiitli (xi bo) – Lääne valitseja. Esimeseks xi bo'ks sai Tse Li, kelle pojast Chang'ist sai hiljem Shangi vastaste hõimude koalitsiooni initsiaator. “Bambusannalid” jutustavad, et Zhou kungile kingiti maid, kallist nefriiti ja orje. Zhou suguharu siirdumine paiksele põllumajandusele, mis võimaldas suuri rikkuse kuhjumisi ja Shangi keisrilt saadavad kingid põhjustasid Zhou suguharus sugukondliku aristokraatia terava eraldumise rahvamassidest. Alatised sõjad nõrgestasid sel ajajärgul Shangi riiki, sisevastuolud temas teravnesid. “Shijingi” legend jutustab: “Nimekad ja sugukonna eesotsas seisjad teostavad üks teise järel kuritarvitusi ega rakenda süüdlaste vastu kohaseid abinõusid. Vang püüab koguda üha suuremaid ja suuremaid varusid ja äratab sellega enda vastu viha”. Jätkusid barbarite pealetungid millega kaasnesid rahutused. Viimane Shangide dünastia keiser Zhòu Xīn (mitte ajada segi Zhou dünastiaga) kurnas rahvast suure maksukoormaga, vasallid läksid üle mässajate poole, keda juhatab Wu Wang, Zhou hõimu juht või pealik. Kasutades Shangi riigi nõrkust, organiseeris Wu Wang suure armee, läks üle Huanghe ja põrkas (???) Mu-ö (???) orus kokku Shangi viimase keisri armeega. Nomaadide toetusel lööb Wu Wang 1027. eKr Zhòu Xīni sõjaväed puruks ja keiser tapab enda meeleheitel. Nagu jutustab legend, põgenes Zhòu Xīn oma pealinna, kus ta, sulgedes enda lossi “Hirvetorni”, põles ära koos oma aaretega. Niivisi 11. sajandil eKr purustas Zhou hõim Shangi riigi. Wu Wangist saab Zhou dünastia rajaja, kelle valitsemisel riik elab saavutab taas õitsengu. Lääne-Zhou riik hõlmas suurema osa Põhja-Hiinast. Ida-Zhou riigi ajal (8.-3. sajand eKr) keskvõim nõrgenes ja käis kohalike valitsejate võitlus. Eriti äge oli see 5.-3.sajandil eKr, mil Hiina oli jagunenud 5–7 riigiks (Zhanguo ehk võitlevate riikide aeg). 6.-5. sajandil eKr (teiste andmete järgi 650. aasta paiku) võeti kasutusele raud. Hakkas kujunema maaeraomandus (mis vormistati 4. sajandil eKr Qini riigis Shang Yangi reformidega). Tekkisid hiina traditsioonilise ideoloogia põhivoolud: konfutsionism (zhu-jia), taoism (dao-jia), legism (fa-jia), moism (mo-jia, Mo Di) ja nominalism (min-jia) + yin-yang-jia. Keisrid lasevad kaevata kanaleid, ehitavad tamme ja kuivatavad soid. Harimiseks võetud maa jagatakse vana harjumuse järele väikesteks kvadraatideks, mis omakorda jaotatakse üheksaks ühesuuruseks osaks. 8 osa antakse põllumeestele, üheksas osa haritakse ühisel jõul ja on valitsejate omandus, kes seal kasvanud vilja kohe tarvitavad või hiigelaitades alal hoiavad ikalduse või uputuse puhuks. Valitsuse dekreetidega reguleeriti kalapüügi- ja jahiõigus ning ühise karjamaa tarvitamine. Arenes siidikasvatus. Maad katab teedevõrk, õitseb kaubandus. Suuremail teesõlmil korraldab valitsus järjekindlalt turgu, annab välja turukorra-, kaubavahetuse- ja teisi määrusi. Seatakse sisse üldine sõjaväekohustus meestele 16–65 a. vanuseni. Asutatakse koole ja ülikoole. (ENE Koole oli Hiinas juba II aastatuhandest eKr. V.sajandist eKr mõjutas haridust Kong Fuzi õpetus. Koolis õpetati umbes 10 õppeaasta vältel hieroglüüfkirja, eetikat, muusikat, kalligraafiat ja filosoofiat.) Umbes 112. eKr avatakse nn. Siiditee Hiina ja Kesk-Aasia vahel. Umbes 105 a leiutatakse Hiinas paber. Zhou riiki valitses kuningas (wáng 王), kelle võim hiljemalt 8. sajandist eKr oli vaid sümboolne. Tegelik võim oli nominaalselt kuningale alluvate feodaalsete maaisandate käes, kellest suurem osa kuulus pärusaadlisse. Hilisemas hiina ajalookirjanduses on usutud, et Zhou riigi haldus oli korraldatud ideaalset valitsust ja riigikorraldust kirjeldava teose "Zhou kombed" ("Zhōulǐ" 周禮 / 周礼) järgi, mida tänapäeval peetakse siiski suhteliselt hiliseks utoopiliseks kirjelduseks.[1] Zhou riigi halduskorraldus oli feodaalne. Maad, mis ei allunud otse kuningale (wáng 王), olid jagatud eri tähtsusega lääniisandate ehk maaisandate (hiina keeles zhūhóu 諸侯 / 诸侯) vahel, kelle lääne nimetati riikideks (h.k. guó 國 / 国). Zhou riigis jagunesid lääniisandad viieks järguks:[1] Iga maaisand pidas üleval kuningliku domeeni eeskujul organiseeritud, kuid sellest väiksemat haldusaparaati. Maaisandad pidid regulaarselt kuninglikus õukonnas audientsil käima. Kuningas kontrollis maaisandate tegevust kuninglike inspektorite (dàfū jiàn 大夫監 / 大夫监) abil.[1] Väidetavalt sai Zhou riigi kuningas nõu usaldusväärsetest hõimlastest koosnenud Vanemate (zhǎnglǎo 長老 / 长老) nõukogu käest, kes jagunesid kaheks kategooriaks:[1] hariduse, moraali, äritehingute, põllumajanduse, metsanduse ja kaevanduste eest vastutav ning kohalike omavalitsuste üle kontrolli korraldav "maaamet" (地官 dìguān), mille üle valitses haridusminister (司徒 sītú) riituste, taigade ja nendega seodnuvate kommete täitmise eest vastutav "kevadeamet" (春官 chūnguān), mille üle valitses riitusteminister (宗伯 zōngbó) sõjandusasjade eest vastutav "suveamet" (夏官 xiàguān), mille üle valitses sõjaminister (司马 / 司馬 sīmǎ) 60 varustamise ja ehitusprojektide korraldamisega tegeleva allameti eest vastutav "talveamet" (冬官 dōngguān), mille üle valitses tööminister (司空 sīkōng)			OSCAR-2019
Viimastel päevadel on minu poole korduvalt pöördutud palvega, et ma annaksin olümpiamängude võimaliku boikoteerimise kohta kommentaari. Nt täna helistati venekeelsest Postimehest. Mulle oli see teatud mõttes ootamatu, kuna seda tüüpi problemaatika jääb väljaspoole minu tegevus- ja huvialasid. Meenus nõukaaegne anekdoot: mehelt küsitakse, kes nende peres otsustab tähtsamaid asju. Ta vastab, et loomulikult tema. Kas ta otsustab, kuhu kooli lapsed panna, kuhu nad suvel saata, kus nad ise suvitavad jne? Ei, nende pisiasjadega tegeleb naine. Tema aga otsustab, kas Brežnevil on mõtet Nixoniga kohtuda või mitte. Pean tunnistama, et mul pole antud küsimuses seisukohta, ja seda mitte informatsiooni puudumise pärast. Ma võin ise tuua rohkemgi argumente boikoteerimise kasuks kui selle kõige entusiastlikumad pooldajad. Kahjuks suurem osa nendest pooldajatest ei näidanud üles analoogilist aktiivsust Pekingi olümpiamängude boikoti küsimuses. Samas, eks inimesed arenevad ja ma pean tunnistama, et kui sain teada Anvar Samosti petitsioonist, oli mul hea meel, et sellise initsiatiiviga on lagedale tuldud. Pärast põhjalikku kaalumist otsustasin aga, et allkirja ma siiski ei anna. Olukord inimõigustega on Venemaal tõepoolest väga halb ja küüniline, kasutaksin isegi sõna 'vastik' (kavatsen eraldi kirjutada homofoobia ja pedofiilia teemadel). Karta on, et pärast olümpiat halveneb see olukord veelgi. Ajaloolised reministsentsid ei ole ka vähetähtsad. Et tšerkesside genotsiid tipnes just Sotšis, on õigeaegselt meelde tuletanud Andres Herkel. Mitte üksnes koht, aga ka aeg on omamoodi sümboolne: 21. mail täitub 150 aastat Sotši tapatalgutest. Kuid siingi on probleemiks see, et sugugi mitte kõik tšerkesside organisatsioonid ei Venemaal ega muudes maades ei seisa ühemõtteliselt boikoti eest. Osad näevad selles hoopis võimalust meelde tuletada rahva traagilist ajalugu ja seda sündmust, mida nii mõnegi autori seisukohalt tuleb pidada moodsa ajastu esimeseks genotsiidiks (praegu tunnistab sellist kvalifitseeringut ainult Gruusia). Muidugi mulle meeldiks, kui Eesti välispoliitilised otsused juhinduksid kõik selgetest moraalsetest põhimõtetest. Kuid see ei tähenda, et iga kord kui sellised orientiirid puuduvad, on tegu amoraalse või kuidagi teisiti taunitud sammuga. Ma arvan, et Andrus Ansipi Sotši-sõit kuulub just sellisesse valdkonda. Kui Andrus Ansip liituks nende riigijuhtidega, kes otsustasid Sotši olümpiat boikoteerida, poleks mul talle ühtegi etteheidet. Kuid ma ei saa talle etteheiteid teha ka praegu. Eesti boikoteerimine ei oleks eriti märgatav sündmus ja ma ei usu, et see kedagi Venemaal eriti kurvastaks. On selge ka see, et midagi otseselt võita selle visiidiga ka ei ole. Võib-olla pikemas perspektiivis mingi kasu võib siiski tulla. Aga samas ei tea ka. Las siis ise otsustab, kas tal tasub kohtuda Brežneviga või mitte... Venemaa propagandamasin produtseeris järjekordse sensatsiooni. Tagasihoidlik kapo tehnik olevat aastaid olnud Venemaa superagent, kes nurjas ameeriklaste Venemaa vastu suunatud aktsioone ning informeeris FSBd kapo ja CIA tegevusest. Kõik andmed, mis jõudsid kapo peadirektori lauale, olevat samaaegselt sattunud Moskvasse Lubjankale FSB peadirektori lauale. Wow! Lausa Bond, Abel-Fischer, Zorge ja Mata Hari ühes isikus. Kõige rumalam, mida sel puhul teha ja mida paraku teatud määral on juba tehtud, on hakata seda soperdist ajakirjanduses tõsiselt analüüsima, veel vähem mingeid komplekse põdema. See oleks täpselt see, mida saatetegijad taotlesid. Järjekordselt olen üllatunud eesti ajakirjanduse naiivsusest (oma viga, oleksin pidanud juba harjuma), mis läheb vaenuliku propaganda õnge ning tituleerib igasuguseid sulisid ja kaabakaid ekspertideks. Nii on tituleeritud Igor Korotšenkot -- eruohvitseri, kes saadeti amoraalse käitumise pärast Vene armeest erru (peab ikka kõva amoraalsus olema) ja kes nüüd esitleb end meedias sõjanduseksperdina, tegelikult aga toitub FSB laualt pudenevatest raasukestest. Lihtsalt meeldetuletuseks: ta oli üks nendest, kes teatas, et tal on tõendeid selle kohta, et Malaisia reisilennuki tulistasid alla ukrainlased. Hiljem esitatud tõendid olid nii primitiivne võltsing, et neist taganesid isegi Venemaa diplomaadid. Eriti kohatu on aga, kui seda vusserdist hakatakse kasutama valimisvõitluses. Ma ei tea, mis eesmärgiga hakkas endine kapo direktor, hiljem aga sotside liider Jüri Pihl mustama Raivo Aegi. Pealegi selgus, et süüdistused on alusetud, igatahes mingit dokumenti tal esitada ei ole ja arhiivides seda samuti ei leidu. Arusaamatul kombel mängib siin Pihl FSBga kokku: nimetatud saatest oligi suur osa pühendatud Raivo Aegi diskrediteerimisele, eriti seoses sellega, et ta osaleb Riigikogu valimistel. See, et vene propaganda näeb Aegis nii ohtlikku vaenlast, on minu silmis hoopis talle tasuta reklaam. Siiski on ühes mõttes see saade Eestile kasulik. Üldiselt ükski luure oma agente ise vabatahtlikult ei avalikusta. Eriti väärtuslikke. See, mida praegu Puusepaga tehti, näitab ühelt poolt, et erilist väärtust tal ei olnud, kuid teisalt, et FSB on poliitilistel eesmärkidel valmis oma agente paljastama. Mis tekitab siin külmutatud agentuuris rahutust. Vrd kas või Vladimir Pooli tänast kommentaari. Äkki tasuks seesama Vladimir Pool, nagu ka Rein Sillar ja teised KGB juhid, kes siiamaani on omertàst rangelt kinni pidanud, kaposse kohvile kutsuda ning küsida, kas tõepoolest on mõtet jääda koeralikult ustavaks asutusele, kes oma endiste töötajate suhtes suurt ustavust üles ei näita. Tänapäeval on ilmselt keeruline eristada ajakirjanduse naiivsust lugeja "suhteliselt madalast keskmisest maitsest" (lugeda: (uudis)himu kõmu järele, umbes nagu kalduvus uskumatuid lugusid tuttava hämmastamiseks edasi rääkida, samas naiivselt isegi püüdes seda sel hetkel pisutki uskuda/kogeda), mille poole teatud temaatika abil orienteerutakse. Kohati on see kergem, kohati raskem. Mind isiklikult segab vahet tegemast see kui tõsise näoga seda mõlema puhul tehakse, ehk siis küsimus formaadist. Mulle tundub, et Jüri Pihli juhtum langeb samasse gruppi ühe eelneva riigireetmises süüdistamisega (ikka sellise korraliku lahmakaga), ehkki poliitilised taustsituatsioonid on pisut erinevad. Sümbolite tõhususest on kirjutanud strukturaalantropoloogia klassik Claude Lévi-Strauss, et iseloomustada "metsiku mõtlemise" mehhanisme ja vastava ühiskonna sotsiaalseid praktikaid. 21. sajandi küberruum lähtub suurel määral kõige arhailisematest semantilistest mudelitest. Neid on aktiivselt kasutatud ka moodsas propagandasõjas. Ma tahan tuua kolm näidet, kuidas sümbol kehtestatakse, kuidas võideldakse tema väärkasutuse vastu ning kuidas vaenulikke sümboleid neutraliseeritakse. Me olime selle sümboli loomise tunnistajad. Putinil oli vaja konsolideerida Venemaa rahvas mingisuguse sümboli ümber, mis poleks ei rahvuslik ega ideoloogiline, vaid üksnes suurriiklik. Georgi lindil ei olnud mingit seost vene rahvuslusega ja, mis eriti oluline, see ei olnud selgelt seotud ei punase ega valge Venemaaga. Selliste sümbolite puhul on aga oluline, et kui tahes uudsed nad ka poleks, konstrueeritakse neile soliidne genealoogia, mis lubab sellega seostada rikkaliku semantika. Lätteid leiutati palju, kuid kõige tähtsamad olid tsaariaegne Georgi ordeni lint ning võidu eest Suures isamaasõjas jagatud medali lint. Algul hakkasid neid linte jagama putinimeelsed noored (kes said neid tsentraliseeritud korras), hiljem on neid jaganud lausa riiklikud struktuurid, väljaspool Venemaad koguni saatkonnad. Peab tunnistama, et tegemist on väga eduka projektiga ning paljud inimesed, kes veel paarkümmend aastat tagasi ei teadnud Georgi lindist midagi, leiavad selles tõepoolest parima väljenduse oma identiteedile. (Minult on korduvalt küsitud, kas venelased kannavad Georgi linte eestlaste ärritamiseks. Ei, põhiline on uhkus ja julgus väljendada oma identiteeti, see, et eestlased ärrituvad, on lisaboonus.) Sümbolid on pühad. Pühadust tuleb aga kaitsa rüvetamise eest ja teotajaid karistada. Alljärgnev tekst on aga nii ehe, et ma ei raatsi seda ümber jutustada, täpne tsitaat on parem (selgituseks vaid, et tegu on kunstinäitusega "Me võitsime"): Politsei likvideeris 9. mai eelõhtul natsiuru Venemaa südames -- Moskvas. Ekstremismivastase operatiivkeskuse töötajad pidasid kinni kunstniku ja sulgesid näituse, kus olid välja pandud eksponaadid, mis solvavad Suures isamaasõjas osalenute ja nende järeltulijate mälestust ja samas propageerivad Donbassi rahuliku elanikkonna mõrtsukate uusi "väärtusi". Jne samas vaimus. Kõige huvitavam, et sama teleprogramm demonsteerib neid eksponaate suure mõnuga. Siin minultki mõned näited. Siiski oli antud näitus, mis kuulub aktsionismi valdkonda, meelega provokatiivne. Pühade sümbolitega on aga nii, et selle üle, kas neid rüvetatakse või mitte, saab otsustada vaid kõrgem võim. Novorossiiski lähedal tantsisid tüdrukud sõjamemoriaali lähedused. Huligaanid said karistuseks 15 päeva. Võiks arvata, et Venemaal on tekkimas puritaanlik pööre, kuid asi on sellest kaugel. Erinevalt Brežnevi ajastust iseloomustab Putini valitsemisaega ennekõike agressiivne labasus. Georgi lintidega kaunistatakse erootikakaupu (pilte ei hakka siin tooma), võib leida Georgi värvides stringe, rääkimata siis sandaalidest jne. Sakraalne võim peabki olema irratsionaalne ja mõistetamatu, nagu olevat öelnud Göring: "Mina otsustan, kes siin on juut." Nii ka Putini režiim otsustab pidevalt, mis on püha ja mis on pühaduse rüvetamine. Nimetuse 'vatnikud' pakkusid välja liberaalsed naljahambad, tähistamaks agressiivset ja võimutruud elanikkonda. Enne seda tähendas see vaid vatikuube, ilma mingi hinnangulise tähenduseta. Siis aga tekkis hulgaliselt karikatuure stiilis: (rikutud vene keeles): varastada -- varastage. Aga näe võitu puudutada ei tohi, russofoobsed raisad!!! Võit -- see on püha... See nimetus levis eriti seoses Krimmi vallutamise ja Ida-Ukraina okupeerimisega. Nüüd sõimavad ukrainlased niimoodi kõiki moskvameelseid venelasi. Väga tugeva vastupropagandakäigu tegi Putini režiim 9. mail. Teiste väeliikide hulgas defileerisid paraadil uhked opoltšentsõ (kodukaitseväelased), seljas vatikuued. See tekitas sotsiaalmeedias tohutut entusiasmi, nagu näiteks: "Vatnikud, georgi lindid, opoltšentsõd -- täiskomplekt, braavo!" Praeguselt Venemaalt on vähe, mida õppida. Kuid peab tunnistama, et vähemalt üht asja oskavad nad hästi. Ja see on propagandasõda.			OSCAR-2019
Muinasaja lõpuosas oli Eesti ala tihedalt asustatud, elanike arvu hinnatakse ligi 150 000 inimesele. Tekkis rohkesti uusi külasid ja talukohti. Eesti maastikku ilmestasid mitme põlvkonna jooksul samas kohas püsinud põlispõllud, kuid jätkus ka alepõllundus. Jaht ja kalapüük olid taandunud tagasihoidlikuks kõrvaltegevuseks. Mets oli külakogukonna ühiskasutuses. Metsast saadi vajalikke tarbepuid ehitusteks ning töö- ja majapidamisriistade valmistamiseks, samuti küttepuid. Mets oli inimestele oluline ka varuna, laiendamaks põlde ja heinamaid. Sõna „kirves“ on vanades ürikutes esinenud ka mõõtühikuna. „Kirve“ all on mõistetud ilmselt seda metsahulka, mis on arvestatud üheadralise majapidamise keskmiseks normaalarveks saraskonnas, ilma et see oleks kuidagi seotud pinna või puuhulga mõõduga. Esimeste pühade kohtade tekkimisest maastikul võime rääkida hiljemalt alates sellest, mil surnuid hakati matma väljaspoole asulaid selleks spetsiaalselt eraldatud kohtadesse. Kindlasti austati ka muid loodusobjekte, mis millegi erilisega silma paistsid, nagu teatud mäed, metsasalud, puud, veekogud, kus osati tunnetada üleloomuliku väe lähedust ja ilmutust. Pühad paigad on tihti asunud kogukonna territooriumi piirialadel, kus lõpeb haritud maa ja algab muu maailm, looduslik ja sotsiaalne välisring. Looduse pühakohti on peetud ohtlikeks ja isegi ebapuhasteks, millega seostub arusaam nende eraldatusest ja piiratusest. Paikade eristaatust ja puutumatust rõhutavad sajad pärimustekstid, mis nõuavad rituaalset käitumist, taburikkujaid ähvardab haigus ja surm. Mets asus väljaspool tuttavat, kodust maastikku ning sisaldas endas ootamatusi ja ohtusid. Rahvaluules loob nende kahe ruumi vastandamine pingeid, mis leiavad muistendites väljenduse kokkupõrgete näol metshaldja, näki ja teiste looduse valitsejatega. Rahvalauludes ja muinasjuttudes saavad seiklused enamasti ikka alguse kodust eemal, võõral territooriumil. Rahvajuttudes toimub tihtipeale metsa isikustamine, loodusvaldkonda kujutatakse mõtleva ning tegutseva olendina. Metsa kehastab sel juhul mõni elusolend, kehatu haldjas või eksitaja. Inimlikud eksimused ja õnnetused kirjutatakse kellegi teise arvele; inimene ei eksi ise vaid keegi eksitab teda, ta ei upu ise vaid näkk uputab. Juhtumist saab kellegi tahtlik tegu, loodusest saab aktiivne tegutseja, kes võib inimest ohustada. Igast sajast haldjajutust ühesainsas lõpeb metshaldjaga kohtumine inimesele hästi. Õigete käitumisreeglite tundmine võimaldab aga kriitilisest olukorrast välja tulla. Metsa minnes tuli luua vastavate tavade abil vastastikuse mõistmise ja austamise alusel seisev vahekord, mis seisnes põhimõttel „nagu mina muile, nii muud minule“. Metsa astudes peab teda tervitama, lahkelt kõnetama, et ta hoiaks metsas viibijat hädaohtude ja õnnetuste eest. Mets oli inimese kaitsja, abiline ja toitja, samas ei tohtinud metsa pahandada ega usaldada. Vanasõna ütleb: „Metsa ega magajat ei või uskuda.“ Millest see tuleb, et metshaldjaga kohtumine enamjaolt halba toob, selle üle tasub mõelda. Mall Hiiemäe kirjutab kogumikus „Mets ja inimene (1996) järgnevalt: „Tänapäeva metsakasutaja peab tihtipeale ennast looduse valitsejaks, endisaegsed arusaamad teda ei piira ning metshaldja nägemisega on nii nagu vanas rahvajutus: „Algijas eland Perila kuusikus. Siis olnud mets veel suur ja paks. Pärast raiutud metsa hõredamaks ja palju puid kuivand, siis algijas kadund ära“ (Harju-Jaani 1929).“ Sõdade ajal on läbi aegade metsast abi ja pelgupaika otsitud. Häid näiteid metsa kaitsvast osast on Henriku „Liivimaa kroonikas“. Kui piilurid tõid teateid ristirüütlite lähenemisest, põgeneti kas linnustesse või metsadesse. Ristirüütlid leidsid tihti eest tühjad külad, isegi loomad olid viidud metsadesse ja soodesse. Ka lahinguplaanides võis mets olla hea abiline. Ümera lahingu (1210) võitsid eestlased sellega, et pagesid näiliselt üle Ümera, peitudes tegelikult metsadesse ja rünnates jõe ületanuid ootamatult. Halliste sõjakäigu ajal põgenesid eestlased jälle metsadesse. Kroonikast ilmneb, et sakslased kartsid Liivimaa ja Eestimaa metsi ega julgenud nende sügavusse minna. Sakslased liikusid suurtes rühmades linnusest linnusesse, püüdes vältida nende relvastusele sobimatuid metsi ja soid. Eestlased ja liivlased kasutasid aga meelsasti metsaradu. Pelgupaikadel puudusid tavaliselt kunstlikud kaitseehitused, ligipääsu raskendasid looduslikud tingimused. Eelistatuimaks pelgupaigaks olid raba- ja soosaared, kus oldi peidus otsese hädaohu möödumiseni. Rahvasuu on sellistele kohtadele andnud mitmesuguseid nimesid nagu Kukelinn, Luuasaar, Kirstumägi jne. Pelgupaiku on teada üle kogu Eesti territooriumi. Vääri, E.,1996. Mets läänemeresoome rahvaste keeltes ja rahvaluules. Mets ja inimene. Teaduste Akadeemia Kirjastus. Turbakihtidesse mattunud iidsed palkteed – rahvapäraselt soosillad, on üks soode põnevamaid saladusi. Inimloomus ei ole leppinud sooalade ligipääsmatusega. Eestis on nii arheoloogia kui rahvatraditsiooni andmetel seni teateid ligi kaheksakümnest vanast sooteest. Tavaliselt olid palkteedel puud tüve poolt läbi raiutud libamisi, ladva poolt aga ristisuunas. Omaaegsete kirvemeeste jõulisusele osutavad jämedad palgid, mis on tihti langetatud paari-kolme löögiga. Eesti alal avastatud sooteed on üsna sarnased. Puitsillutis on rajatud teesihile ristisuunas asetatud ümarpalkidest või lattidest. Kui lähedusse jäi kõrgemat mineraalmaad, esines kidurate soomännitüvede kõrval ka jämedamaid palke. Sagedamini on lisatoestus piirdunud siiski vaid palksillutise alla korratult loobitud roigaste ja okstega. Sellised väga lihtsa ehitusviisiga teesillutised võisid aga olla hämmastavalt suure kandevõimega. Teise maailmasõja päevil olla niisugused teed suutnud kanda isegi tanke. Eesti rahvatraditsioonis on soodes asuvaid palkteid tihti seostatud pelgupaikadega. Sõdade ja rüüstamiste ajal tuli talurahval sageli kasutada varjumispaiku, mis paiknesid eraldatud soosaartel, kuhu pääses vaid mööda puitteed. Pärast soosilla puitsillutise mahaladumist vajus see osalt pehmesse turbapinnasesse, õige pea kasvas palkide vahelt läbi sootaimestik ja aja jooksul ka turbakiht. Nii muutus soopinda peitunud palktee aegamisi salateeks, mille täpset asupaika ja kulgu teadsid vaid vähesed asjasse pühendatud. Näib, et 18. sajandist alanud pikemast rahuperioodist alates on ka Eestis sooteid enamasti juba samal eesmärgil kasutatud – eelkõige juurdepääsuks sooheinamaale. Oma roll on sooteedel olnud ka tänapäevaste maismaateede võrgu väljakujunemisel. Mõnegi tänapäevase maantee soist ala läbiva osa aluseks on olnud varasem palksillutis. Eesti seni teadaolevaist vanim, Kata Heinasoo sootee, pärineb 3–4 sajandist pKr. Muinasaja lõpust pärinevad Mustamäe palkteed, võimalik, et ka mitmete linnamägede juures mainitud, ent seni veel uurimata sooteed. Suurem osa Eestis uuritud sooteedest pärineb keskajast. Neid kasutati eeskätt Liivi ja Põhjasõja süngetel aastatel. Allikas: Liiders, A. 2003. Metsa säästva kasutusega seotud rahvatraditsioonid -ülevaade ja tegevussuunised. MTÜ Eesti Metsaselts Muinasajal peeti mesilasi metsas kasvavate puude õõnsustes. Selle aja mälestusena on meie keelde jäänud sõna mesipuu. Algselt tähendas see sõna-sõnalt kasvavat puud, mille sees on mesi. 1939. aastal ilmunud monograafias “Metsmesindus” kirjeldab F. Linnus üksikasjalikult andmeid vanadest võtetest ja tööriistadest, mille kohta tal õnnestus andmeid koguda. Mõnikord asusid mesilased looduslikes puuõõnsustes, kuid enamasti olid õõnsused inimese tehtud. Mõnel omanikul võis olla metsas sadu mesipuid. Tarupuuks valiti kõige sagedamini vana tugev mänd, harvematel juhtudel kuusk või tamm. Puutüvesse raiuti kõverateralise tarutuuraga 3-6 meetri kõrgusele 1 meetri kõrgune pesaruum. Lõunakaares paiknev suuauk kaeti 2-3 suulauaga, millesse jäeti lennuava. Suuaugu ümber löödi raudkonkse või riputati puutõlv, et karud ligi ei pääseks. Hõlbustamaks tarupuude jälgimist, püüti õõsi teha võimalikult lähestikku asuvatele puudele. Tarupuude valimisel eelistati kohti, kus kasvas kanarbikku, mida peeti parimaks meetaimeks. Meevõtmisel peletati mesilased tarupuust välja kas suitsu või koputamisega. Peret peeti, kuni mesilasema jäi vanaks, harilikult 4-5 aastat.			OSCAR-2019
Oleme jõudnud haigekassa seaduse muudatusteni, mis tagavad poliitiliste otsuste jõustumise. Kuulates ametnikke, siis on selge, et seaduse muudatusi oodatakse väga, sest siis pole enam hiljem võimalik midagi muuta ning see tagab teatava kindluse. Poliitikute poolt liiguvad mõtted stiilis “meie otsustasime ära, teie näidake nüüd tulemusi”. Erinevaid osapooli pole piisavalt teavitatud, milliseks tervishoiu olukord muutub pärast seaduse muudatuse jõustumist. Tervishoiutöötajad on pigem kartlikul ja äraootaval seisukohal seaduse muudatuste osas. Haigekassa seadus muutub, rahastamine laieneb ja samas ka tegevused koonduvad. Teoreetiliselt luuaks parem baas otsuste tegemiseks. Praktikud tunnetavad, et nüüdsest läheb tekk laiemaks ja oma poole tõmbajaid saab olema lihtsalt rohkem. Haigekassa on suurim “teenuse ostja”, kuigi peaks olema teenuse toetaja ning vahendaja. Hindade määramine ja nende üle jagelemine, teenuste ostmine ning arvete väljastamine ja kontrollimine võtavad ebaproportsionaalselt palju ressursi, selle asemel, et seda kasutada teenuse osutamiseks. Oleme hetkel olukorras, kus tegelikult mitte keegi ei usalda mitte kedagi. Päriselt nagu keegi ei peta ja otse ei valeta. Samas kui ette võtta paari kuu tagune info ja võrrelda seda tänasega, siis on näha mitmeid vigu. Nõustume Arstide Liiduga, et esitatud ja kasutatavad lisarahastuse summad peavad olema korrektsed. Kord kolm miljonit ühel real ja seejärel “kogemata” teisel real ei ole ilus. Kiirabi on suhteliselt kindel, et “raha ühte potti panek halvendab kindlasti kiirabi olukorda”. Samas ei tea ju täpselt mitte keegi, mida sisuliselt selline rahade ümberkorraldamine muudab. Teoreetiliselt võiks tervikpilt ja ühine eelarvestamine olukorda parandada kõikide osapoolte jaoks. Samas pole meil kellelgi selles osas piisavalt positiivseid kogemusi ega usaldust – ei poliitikute ega ka ametnike vastu. Usaldusega on juba paraku nii, et lihtsalt lubadustega seda ei teki. Ühe õnnestunud otsusega samuti mitte. Vaja on nii aega, kannatlikkust, kaasamist kui ka korduvat selgitustööd. Tervishoiusüsteem vajab reformimist, kuid otsustes tuleks leida tasakaal ja piisav põhjendatus erinevate valdkondade sisulisteks muudatusteks ja eelarve otsusteks. Täna oleme olukorras, kus kass (loe: haigekassa seaduse muudatus) on olemas, aga praktiliselt mitte keegi ei tea, kas üldse või kuidas see kass hiiri püüab. Palju räägitud Soome arstide põuas tuuakse äärmusliku näitena arsti, kes käib ääremaale tööle lennukiga, kuid tööjõupuudus ja suured palgasoovid võivad varsti olla ajalugu, kirjutas soomlaste Taloussanomat. Paar aastat tagasi Eestist Soome tööle läinud arst Mare Liiger on meedias avaldanud, et tema netopalk on 6500-7000 eurot, pluss 350 eurot taksokaart, pluss korter - kokku ligi 8000 eurot kätte. Liiger töötab Kagu-Soomes Kouvolas. Tervisekeskuste kunagine suur arstipõud on leevenemas, kuid kohati on puudus endiselt terav. See peegeldub ka palgaerinevustes. Soome Arstide Liidu tööturu-uuring näitab, et pikk ja põhjalik koolitus ning vastusrikas töö ei taga tipp-palka kõigile arstidele. Palgaskaala alumises otsas olevad arstid, kellel on alla kolmeaastane töökogemus, teenivad kuni 4500 eurot kuus. Regulaarse tööajaga teenitav suurim tasu ulatub vähemalt 7200 euroni. Kui tervisekeskuse arst on töötanud rohkem kui 25 aastat, võib tema palk tõusta kuni 9500 euroni. Näiteks erasektoris töötervishoiu valdkonnas teenib täisajaga Soome arst umbes 5300-10 000 eurot. Kõrvalises Kuhmo meditsiinikeskuses on umbes 20 praktikal olevat arsti. Ükski neist ei ela selles piirkonnas, vaid nad teevad kuus mõnepäevaseid tööotsi. "Kuhmos on puudus arstidest suur. Karjuv puudus on eriarstidest ja ka taastusraviarstidest," ütleb tegevdirektor Kimmo Piirainen. Ta räägib, et Kuhmos, Vuokattis ja Suomussalmis tegutsev meditsiinikett on palganud taastusraviarsti Helsingist, kes lendab iga kahe nädala tagant Vuokattisse. "Puudus taastusraviarstidest on Kainuus masendav, meil hoolitseb kogu Kainuu eest üks inimene. Nüüd lisandub erameditsiini poolel veel üks, kes töötab kaks korda kuus kahe päeva kaupa," ütleb Piirainen. Kainuus olev tööpakkumine ilmus kolmes ajalehes ja mitmes tööotsinguportaalis. Tuli üks pakkumine, palgasooviga 12 500 eurot kuus, lisaks taheti reedeid vabaks ja tööpäeva kestuseks 7,5 tundi. Piirainen leiab, et 12 000eurone palk võiks olla arstil, kes staaži poolest hakkab lähenema pensionile ja saab boonuseid. Kuid ta on kuulnud ka 8000 kuni 9000 euro suurusest alustava arsti palgast. Palgasurve on üldiselt vähenenud, sest arstide arv tõuseb aasta-aastalt. Möödunud sügisel selgitas arstide liit välja, et vakantsete töökohtade määr tervisekeskustes oli 3,5 protsenti. "Riigis üldiselt hakkab puudus arstide järele kaduma," ütleb arstide liidu teadusuuringute juht Jukka Vänskä. "Piirkondlikke erinevusi on endiselt ja näiteks Kainuus on arstidest teadaolevalt puudus." "Puudus on leevenenud, sest arstlikku väljaõpet on viimase 20 aasta jooksul järjepidevalt suurendatud," ütleb arstide liidu asepresident Hannu Halila. "Olukord võib muutuda isegi selliseks, et suurenenud koolitus toob peagi kaasa arstide ülepakkumise." Tööhõive- ja majandusministeeriumi tööhõivebaromeeter maalib Soome arstide tööjõupuudusest siiski süngema pildi kui arstide liidu uuring. Selleks on mitu põhjust, millest üks võib olla, et arstid kasutavad harva avalikku tööotsimisteenust. Kuid Pirkanmaal ja Põhja-Pohjanmaa suuremates linnades näib üldarstide puudus olevat baromeetri järgi vähenenud. Seal on arstide töökohtu ligikaudu sama palju kui taotlejad. Pealinna piirkonnas on baromeetrite järgi aga arstidest endiselt puudus. "Pirkanmaa piirkonnas on olukord hea," kinnitab Tampere sotsiaalameti juht Kati Myllymäki. "Helsingi piirkonnas on arstide nõudlus palju suurem, kuigi ka Tampere on ilmselgelt migratsioonipiirkond ja mõlemad on ülikoolilinnad. On näha, et need, kes tulevad mujalt Tamperre õppima, jäävad sageli siia ega naase oma kodupiirkonda." Palkade kohta muidugi küsitakse, kuid Myllymäki sõnul nad nende üle suuri läbirääkimisi ei pea. "Ma arvan, et kogu Pirkanmaal on üsna sarnane palgatase. Loodetavasti ei pea me hakkama palkade kaudu võistlema." Arstide liidu andmetel on Pirkanmaal üldarstikeskustes keskmine töötasu 5600-5700 eurot, samas kui Kainuus on see 6800-6900 eurot. Välismaal töötamise mõtet mõlgutavate meedikute arv on aastate jooksul vähenenud. Kui 2016. aastal küsis Eesti terviseametilt dokumendid välismaale tööle minekuks 67 meedikut, siis 2015 oli nende arvuks 145. Võrdluseks: 2014. aastal küsis dokumente välja 187 meedikut. Meditsiiniuudistega kevadel rääkinud meedikutele Soome tööd vahendavad ettevõtted nendivad, et võrreldes eelmiste aastatega pole suuri muutusi. "Nii nagu varasematelgi aastatel, on ka sel aastal meie poole pöördutud töövõimaluste uurimiseks, samuti on olnud huvi soome keele kursuse vastu," kirjeldas Soome tööd vahendav ettevõte Meditalo OÜ personalikonsultant Helis Iida märtsis. Meedikute huvi säilimist samal tasemel Soomes töötamise suhtes kinnitas ka Attendo regioonijuht Kalev Lepp. Miks otsustavad meedikud minna tööle välismaale? "Soov teistsuguste kogemuste järele lähima naaberriigi meditsiinisüsteemis ja teisalt Soomes arstidele makstav kõrgem palk. Noortel on peamiseks teguriks paremad teenimisvõimalused ja Soome läheduse tõttu on võimalik kas või ainult nädalavahetuste valvete tegemine. Soomes ollakse väga paindlikud erinevate tööajavormide suhtes," loetles Iida. Samas ei tundu paljudele Soomes töötamine lõpliku lahkumisena, vaid see on n-ö üks eluetapp.			OSCAR-2019
Nüüd on vist jälle see koht, kus ma tahaks ennast tühjaks karjuda ja kõikidele naisahvidele piki kukalt tõmmata. Kes te kurat olete printsessid ah? Kes sa kurat oled, kes sa enda ego upitamiseks teist mutta taod? Sa oled sõna otseses mõttes sitapea! Ja kui su nõrk süda hakkab jälle lööke vahele jätma, sest mu sõnade kasutus on nii kuradima labane või sobimatu, siis kaabi minema siit lehelt! Sest ma hakkan praegu sinust rääkima ja sa võid jälle solvuma hakata. Jah, ma tean, et kõik blogid on täis seda, kuidas ennast peab armastama ja kuidas naised võiksid üksteisele olla parem toeks ja inspireerida, mitte teist liigikaaslast mutta tampima, aga mina sulle seda nii ilusalt ei räägi. Peale selle, et jõusaalis kuuleb igasugu põnevaid “imenippe” toitumise ja treeningute kohta, kuuleb seal garderoobis nii palju sopaseid sõbrannade vahelisi jutuajamisi teemadel “Kati on läinud nii paksuks”, “Nägid, kuidas tal pekid üle rippusid?”, “Mai vahetas meest, on ikka lis”. Ja siis ma joon seal enda BCAA lõppu ja istun ja vaatan neid kahte ussi kuju võtnud naist ja ma üritan aru saada, et kuidas nad ise paremad on? Ja teate, ei olegi! Kaks lödevat masendunud näost halli naist sikutavad endale juba ammu kitsaks jäänud teksapükse jalga ja kiruvad ja vannuvad. Ja täna ma enam ei viitsinud olla ükskõikne, sest see kuradi ussitamine ei istu mulle enam. Ja ma küsisin neiudelt konkreetse küsimuse: “Kas te olete ise kuidagi paremad?” Ja vaikus… vaatasin kulmu kergitades neile otsa ja vaikus… kerge punastus ja kõik. Läksin pesema. Ma usun, et tänase päeva teema olen neil mina, aga jätab külmaks. Tervitan neid kahte, kes ennast ära tundsid. Okei, miks mul ära kammis? Sest see oli umbes saja viiekümnes kord, kui ma pean sellist jama kuulama ja ma scrollisin eelmisel õhtul Instagrami, kus ma täiesti puht juhuslikult sattusin ühe neiu profiilile (las ta isik jääda saladuseks), kellel on reaalselt pikkust oma 175cm ja ta kaalus max 40kg. Jep, ma sain ise ka šoki. Ma arvan kõik ta sõbrad/tuttavad saavad aru, et sellel neiul on tõsine probleem, kuigi ta ise seda enda piltide all avalikult tagasi ajab. See selleks. Ma lihtsalt huvi pärast vaatasin kommentaare ta piltide all ja süda läks pahaks. “Rõve”, “Vastik vaadata”, “Hakka sööma!”, “Vastikult peenike”, “Mine ravile!”, “Kole”, “Pole naiselik” jne. Halloo? Me saame kõik aru, et olukord ei ole kiita ja sellel tüdrukul oleks abi vaja, aga sa päriselt arvad, et sinu sapine kommentaar aitab teda kuidagi? Tal on toitumisprobleemid sinusuguste väärakate pärast, kes ta enesekindluse mutta on tagunud ja sa päriselt arvad, et sinu targutamine aitab teda kuidagi? Mis sa arvad, miks üks noor neiu üldse ennast näljutama hakkab? Selle pesekukkunud ühiskonna pärast. Kes sa kurat oled – inimene või ahv? Ega ma isegi muster lillelaps pole. Mul ajab ka südame täis, kui lennukis mu kõrvale istub tugevalt ülekaalus inimene, sest ma ei kannata, kui keegi ähib ja puhib mu kõrval, ma tahaks ju ka niimoodi istuda, et keegi mul seljas ei ela, aga mida ma siis teen? Peaks sellele ülekaalulisele tädile siis näpuga näitama ja talle selgeks tegema, et ta on paks? Sa arvad, et ta ise pole juba sellest aru saanud? Arvad, et tal peeglit pole kodus ja ta ise tunneb ennast mõnusalt? Kahtlen. Ja kuidas see mu olukorda siis parandaks? Ühesõnaga tavalise inimese arvates üks haigelt lihastes, suur ja kole naine. Aga minu ideaal – no mis ma teen?… Ja sellisele kuvandile vastab siis emm… Eestist ma küll kedagi ei tea? Ühesõnaga ma peaks võtma enda südameasjaks, et kõik eesti naised ikka saaksid aru, kui koledad nad on, sest nad ei vasta minu ideaalile. Sest mina olen ju jumal ja minu sõna on seadus ja mina kannan krooni. Sa saad aru, kui haige jutt see on? Aga sa ikkagi pritsid neid sapiseid kommentaare ja klatšid sõbrannaga Mari taga, sest too oli juurde võtnud või mis veel hullem – alla võtnud! Aga liiga palju alla võtnud. Ja kui meel eriti mõruks läheb, lähed annad ka Marile teada, mis sina tema kaalunumbrist arvad. Aga ole nüüd hea ja mine seisa sinna peegli ette. Võta see särk seljast ja vaata endale päris ausalt otsa. Kas sa oled täiuslik? Võta see roosa prill nüüd eest ära. Sa oled täiesti tavaline naine ja sinus ei ole mitte midagi erilist… võiks olla – aga ei ole… Ja vaata nüüd uuesti… Miks seal seisab enesekindla ja kauni naise asemel ahv? Kas sa päriselt tahadki see ahv olla? Ma olen oma elu jooksul kaalunud küll 50kg, küll 75kg, olnud pikkade ja lühikeste juustega, olnud tatoveeritud ja tatoveerimata, olnud pesulaud ja olnud Pr. Pamela, olnud lihastes ja kõõlus, olnud see kõikvõimalike tuuningutega tibi kui ka hall hiir dressides. Ma olen olnud seda kõike… ja mis ma aru olen saanud? Sa oled ikkagi kellegi jaoks liiga üks või teine. Liiga paks, liiga peenike, liiga musklis, liiga pikk, liiga lühike, liiga bimbo, liiga kole, liiga ükskõik mis. Aitäh kõigile, kes on mulle seda mu eluperioodidel meelde tuletanud, sest mul endal pole peeglit. Teate naised, mis muudab teid ilusaks? Enesekindlus… See, kui sa suudad jätta oma ego kõrvale ja märgata teises naises midagi ilusat. Kui sa suudad teises naises näha tavalist naist, mitte konkurenti. Kui sa suudad teiste puudustele tähelepanu juhtimata ise särada. Kas sina suudad? Kui sinu kõrvale seisab sinust targem ja ilusam naine, siis kas sa vajud lössi ja võtad ussi kuju või suudad sa sellelt naiselt äkki midagi õppida? Kas sa peidad alati oma mehe silmad, kui seltskonda tuleb teine naine või sa pead endast piisavalt lugu ja lähed saad selle salapärase naisega parem tuttavaks? Tags: ahvid, enesekindel naine, enesekindlus, enesekindluse puudumine, inimene või ahv, klatš, madal enesehinnang, naisahvid, naised on ussid, näpuga näitamine, olivia pohankova, printsess, sitapea, sõbrannad, taga rääkimine, toitumine, toitumishäired, toitumisprobleemid, ussitamine Ilmselt räägid ketukee-sest, mulje jäi vähemalt selline. Tüdruk on eluaeg sellise kehaehitusega olnund ning kuna tunnen teda ka isiklikult, siis tean kui palju see tüdruk sööb, igatahes rohkem kui meie kaks kokku 😀 ja sööb ka tervislikult ning üritab toitumisega juurde võtta, aga kui keha ikka koostööd ei tee siis ei saagi. Neiu oli just alles rase ning isegi siis ei võtnud palju juurde ja kõik jäi sünnitusmajja… kuid jah, need kommentaarid on väga haiged, nõustun sinuga. Vabandust, ei tea kellest jutt, aga tahaksin öelda, et mitte ükski söömishäirega inimene ei ütle seda välja, et ta tegeleb sellega või et tal oleksid sellised mõtted. Nad kõik (anorektikud, buliimikud) ajavad tagasi, isegi väga-väga lähedaste inimeste ees (ema, boyfriend). Ja nad ei pea paljuks teeselda, et söövad palju. See, mida nad söövad tublilt sinu ees, võib olla nende päeva või nädala ainus korralik toidukord. See, et peenike inimene õige kalorite hulgaga ajapikku juurde ei võta, on sama jama jutt, kui et paks inimene ei võta alla kuigi “ta ju ainuuult nälgib koguaeg”. Kui süüa regulaarselt ala- või ülekaloraažis, siis ei ole võimalust, et keha ei tee seda, milleks ta mõeldud on. Sel juhul on tõsiasi ikka see, et inimene hindab oma kaloraaži vajadust ja tarbitud kalorite hulka järjepidevalt valesti. Peenike normaalkaaluline kiitleb, et võib kõike süüa, kui tegelt tal saabki isu või kõht täis üldiselt oma alakaloraaži juures. Paks vannub, et peab korralikult dieeti, aga tõstab iga päev liiga suured portsud või siis eksib iga päev mõni lisamaiustus suhu, ja tegelikult on ta alati ülekaloraažis. Tunne võib ju peenikesel olla päriselt, et on nagu palju söödud ja milleski ei piira end. Samamoodi võib paksul tunne olla, et räigelt piirav dieet on käsile võetud, aga millegipärast kaal ei lange. See on selline subjektiivne hinnang oma kaloraažile. Tegelt tahtsingi öelda ainult seda, et 99.99% anorektikutest varjavad oma tegelikku toitumist ja mõtteid väga kiivalt ka väga lähedaste eest. Ja võõramate inimeste seltskonnas teeseldakse seda enam, et nad söövad hässsti normaalselt. Ma mõtlesin tükk aega, mida vastata ja sa võtsid mu sõnad suust… võinoh, kirjutasid tegelikult isegi sellest veel paremini. Absoluutselt nõus ja kirjutan alla. Kahjuks nii on. Super! Nõustun Sinuga täielikult. Ka ise kuulen sporidklubides tihtipeale selliseid kommentaare ja tundubki, et eestlane elab ja teab teiste elust rohkem kui iseenda omast…kahjuks. Mulle meeldib Sinu julgus asju ilustamata välja öelda..sellist enesekindlust ja ausust, mdia neist postitustes leiab kohtab harva, ja just see et tegemist pole “ninnunännuniiilusjatore” jutuga, tebe sellest blogist kindlasti tõelise naudingu lugemiseks, kaasa mõtlemiseks ja ka arutamiseks või iseenesega dialoogiks. Instagram on tõesti täis nii-öelda piitspeenikesi kui igasuguseid isehakanud trenniteadlasi ja perosnaaltreenereid -no anna abi! Vahets mul on endal, kes ma ei pea end mingiks asjatundjaks vaid harrastajaks (ja tetaud treeneripabereid ma küll oman-see selleks)lausa valus vaadata kuidas ühte või teist harjutust tehakse ja veel hullem kui sa tuled tõesti “ilusamalt”-täis make up trennisaali ja siis sa ei tee muud kui istud nt seljapingi peal ja lihtsalt chatid või scrollid mööda news feede ja IG. Milleks? Aga veelkord Sinu blogi on super koht, mis pekas just neile fitness”stardile” kohustuslik lugemine olema. Kiidan ja soovin edaspidiseks julgust öelda ja julgust kirjutada! Mul on nii hea meel, et sa selle kommentaari siia lisasid. Mul on mõttes tuhat asja, millest kirjutada, aga alati taob kuklas see häirekell, et “kuidas küll teised selle nüüd vastu võtavad”, sest ma ei taha asju pehmelt kirjutada, ei taha ilustada enda mõtteid. Ei ole ainult naised nii õelad. Mehed kohati isegi hullemad. Mulle nt siin hiljuti üks meesisend kirjutas, et no milleks see õlg nii suureks pressida, naisele ei sobi. Okey. Ütlesin, et minu keha – mulle meeldib. Siis paar päeva hiljem – jälle. Isssssand sa oled nagu Hulk varsti, ambaal. Pakkusin talle lahenduse – kui ei meeldi siis on olemas unfollow funktsioon lausa, Kasuta seda palun! Ja no vahel on tõesti tunne, et käid mitte jõusaalis vaid lasteaias. Naised itsitavad, näitavad näpuga ja kui küsivalt lõpuks otsa vaatad siis tehakse nägu, et mina ei ole midagi teinud. Olin paugu otsas, kui puu käis. Antud teema on nii päevakohane, et jube kohe. Inimesed, toetage üksteist, mitte ärge närige teiste hinge seest! Kuule mul tekkis nüüd tõsine huvi su pilte näha. Sheerid mulle äkki enda instagrami/facebooki? No seda, et mina ebanaiselik-hulk-liiga lai- liiga suur – liiga palju muskleid olen, seda ma tean juba ammu. Kummaline, et siis kui dieet peale tuleb, siis olen liiga kõhna-kondine-väike. No ei olegi võimalik meele järgi olla kunagi. Kusjuures täna hommikul just vaatasin Youtubest soojenduse ajal ühte videot, kus üks vend rääkis, et me kõik teeme trenni mingi eesmärgiga, vahet ei ole, kas siis alla saada, juurde saada, muskleid ehitada, tugevaks saada, vahet ei ole! Me kõik oleme jõusaalis mingi eesmärgiga ja selle asemel, et üksteisele jalga taha panna, me võiks üksteist rohkem toetada… ja siis ma lihtsalt kuulasin ja mõtlesin et FUCK YEA! Nagu mis inimestel viga on? Taas kehtibki see, et inimesed oskavad näha, mida teavad. Ja see , millega ei olda rahul iseenese juures, projitseeritakse teistele.			OSCAR-2019
Mõeldes meie kallile kodumaale tekkis soov teha armas kingitus. Meie toredad töömesilased harjutavad käsitööoskusi - valmistame trikoloorivärvides võtmehoidjaid. Soovime aidata Eesti puudustkannatavaid peresid Linnamäe lihatoodetega, et kõik saaksid tähistada Eesti 100. juubelit väärikalt. Uhkusega võime teatada, et koostöös lapsevanematega valmis meie värske retseptiraamat„ARUHEINA LASTEAIA 100 HOIDIST” Maalitud pilt lõuendile Eesti lipu värvides. Pildi pealkirjaks “Pidulik Kuu” All paremas nurgas maalitud EV100. Kingime koostöös vallavalitsusega vallarahvale EV100 raames Jõelähtme Vabadussamba platsile stendi, mis tutvustab samba ajalugu, Vabadussõjas langenud- ja puuduvaid 11 mehe nime, VR kavalere Kingime oskuste festivali "Noor meister 2018" kaudu Eesti Vabariigile 100. sünnipäevaks 100 uut noort meistrit. Lääne-Tallinna Keskhaiglale kuuluv Pelgulinna sünnitusmaja on andnud omapoolse panuse, et aidata siia ilma palju uusi rõõmsaid ja tublisid ilmakodanikke. Osad neist on siin kaardil. 100 kodumoosi eakatele, kes elavad hooldekodus, et silmad säraksid ja Eesti juubel oleks väärikalt magus. Üleilmakooli õpilased paarikümnest riigist tervitavad Eestit sellega, et kirjutasid, mis neile Eestis meeldib, mis on nende jaoks head Eesti asjad. Soomes tegutsev Eestikeelse Hariduse Selts on korraldanud kuus aastat kirjutamisvõistlusi Soome eesti lastele. Selle aasta võistluse teema oli "Minu maa". Tallinna Tervishoiu Kõrgkool kingib Eesti Vabariigile 100. juubeli puhul 1000 elustamiskoolituse läbinud inimest, et tõsta elanikkonna teadlikkust esmaabi andmises ja õpetada elustamisvõtteid. Meie kooli kingitus Eestile on ühistööna valminud 100-realine luuletus, mis on ka filmitud nii, et iga rida esitab erinev õpilane, kooli töötaja, lapsevanem. Sada värssi, sada inimest. Tähistame 14.07.2018.a. Kõnnu kooli 100 sünnipäeva. Toimub koolikokkutulek. Paigaldame külaplatsile EV 100 sünnipäevaks lipumasti ja ilusa Külakiige! Kingitusena EV100 puhul kirjutasin ühe luuletuse lähiajal ilmuvas luulekogus, kasutades vaid juba alates Uurali perioodist pärit eestikeelsete sõnadega. Eesti Vabariik tähistab oma 100. sünnipäeva. Suurepärane idee on astuda oma koduuksest täpselt 100 sammu ja jäädvustada see, mis meid ümbritseb. Eestimaa on ilus! Armastuskirjade kogumik on Eestimaa südames asuva Paide kingitus Eesti Vabariigile 100. sünnipäevaks. Teekond. Raamat, mis kirjeldab kahe inimese, Ly ja Raivo Uukkivi, 35-aastast kooselu ja pisut rohkemgi Õppetöö eesmärgil on valminud üle 100 õppefilmi perearsti protseduuridest. See langeb kokku meie riigi suure tähtpäevaga. See on kingitus meie perearstidele ja patsientidele. Eestist pärit ja maailmas tunnustatud klaveripedagoogi prof Arbo Valdma kingib EV 100. sünnipäeva puhul Eesti muusikakoolide (kaveri-)õpetajatele tasuta loenguid. Kodanikuühiskonna Sihtkapital (KÜSK) kingib Eesti Vabariigile sada muutust ja muutuste loojat ühiskonnas, milles kõigis on KÜSKil oma roll mängida. Meie kool on pühendanud sellel õppeaastal mitmed algatused ja sündmused Eesti Vabariigi esimese sajandi möödumise tähistamisele. Arhiivraamatukogus koostatud näitus „Eesti Vabariigi aastapäevi“ annab ülevaate Eesti riigi järjepidevusest 100 aasta jooksul. Nõgiaru Lasteaed kingib Eestile ühistöö „Meie 100 soovisammu”. Ühistöö valmis koostöös lastega, lapsevanematega ja lasteaia töötajtega ja nende peredega. EV sünnipäeval võiksid kõik eestimaalased võimalusel kanda rahavariideid. Kahjuks ei ole neid paljudel noortel ja lastel. Meisterdame ise pabernukud ja riietame need rahvariietesse. Soovime lihtsustada riigi poolt toetatud abivahendite süsteemis orienteerumist heategevuslikus korras loodud interaktiivse kodulehekülje ja äpi abil. Võru politseipere valmistas EV 100. sünnipäevaks kaks lauamängu, mis tutvustavad nii väiksematele kui suurematele huvilistele meie Eestimaad. Oleme vabariigi sajandaks sünnipäevaks valmistanud kollektsiooni tekstiilist mänguasju, mis on valminud käsitööna, taaskasutust väärtustades ning kannavad juubeliaasta märgistust. Mis sünnipäev see oleks ilma magusata!? Kas sina teed vahet sõprade Soome ja Eesti magusal maitsel? Proovime seda koos kolmapäeval, 21. veebruaril Tampere Majas! Omniva on üks vähestest ettevõtetest, kellel on õnn suurel juubelil pidutseda koos Eesti Vabariigiga. Selle tähistamiseks anname välja EV100-le pühendatud postmargikomplekti. Kingime EV100 puhul Eesti lastekodude ja lastekülade lastele seiklusrikka linnatuuri Tallinn City Tour HOP-ON HOP-OFF bussiga ja külaskäigu Tallinna populaarsematesse muuseumidesse. Amazon'i Alexa teab Eesti fakte ja vanasõnu ning õpetab ingliskeelsele kasutajaskonnale eesti keelt. Seda kõike tänu Eesti 100 Alexa äpile. Politsei luuleklubi viis läbi konkursi teemal „Sada aastat, sada …“, mis pühendati seekord just nimelt Eesti Vabariigi 100. sünnipäevale. Esitatud tööd on kingituseks kõigile eestlastele! Kirjutasin oma lapsepõlvest raamatu, mille sain trükist kätte 24 veebruaril 2017. Raamat "Varjudes lõhnavad valgused" ongi minu kingitus Eesti Vabariigile! Lugeva lapse seljatagune on tugev kui tammepuu! Innustame lapsi rohkem lugema ja elame oma lugemisaktsiooniga kaasa Eesti 100 tamme tammikute rajamisele. EV100 puhul mõeldakse, mida kaasmaalastele kinkida. Reisida saab kodus ja võõrsil. Reisimine avardab silmaringi. Reisilt koju tagasi tulles mõistad paremini oma kodu väärtust. Kõnnime Pärnust, Eesti Vabariigi väljakuulutamise hällist, Pilistverre, Eesti Vabariigi taastamise alguspaika 20.–25. juulil 2018.			OSCAR-2019
AFI on ettevõttena uus, kuid sellega seotud inimesed digitaalse ja affiliate turunduse maailmas vanad kalad. Olles üheks internetiturunduse valdkonna eestvedajaks ja algatajaks Eestis, olen selles vallas tegev aastast 2005. Töötasin aastaid võtmepositsioonidel Eesti esimeses internetiturunduse agentuuris altex marketing. Seda kuni agentuuri müügini aastal 2014. Sellesse perioodi jäi ka agentuuri tegevuse vastavusse viimine kõrgete Google poolt seatud standarditega ja esimese Eesti ettevõttena Google Adwords Qualified Company sertifikaadi omandamine. “Tõnisel on põhjalikud teadmised veebiturundusest, eriti tulemuspõhisest reklaamist ja analüütikast. Ta on usaldusväärne, kompetentne ja tulemustele orienteeritud ning õpib kiiresti. Hea ja tõsiseltvõetav partner, kellega koos töötamist julgen soovitada!” “Oma 20-aastase kogemuse juures digiturunduse maailmas võin sellised inimesed, kes on olnud 100% usaldusväärsed, ausad ja usinad, hoides kinni kokkulepetest ja lubadustest, kokku lugeda ühe käe sõrmedel. Kui olete otsustanud teha Tõnisega äri, võite olla kindlad, et tema on üks sellistest inimestest. Tõeliselt austustvääriv mees, kellega on rõõm koos äri teha.” “Olen Tõnisega aastaid koostööd teinud, sh affiliate turunduse, PPC, SEO ja teistes valdkondades. Tema professionaalsus, suhtlusoskus ja tulemustele orienteeritus avaldavad mulle jätkuvalt muljet. Samuti on silmapaistvad tema detailidele orienteeritus ja kulude ning projektide juhtimise oskus. Tema juhtimisel aitas nende meeskond tagada meile stabiilse kliendivoo ja nad olid meile tõeliselt väärtuslikuks partneriks.” “Tõnis on Eestis tuntud digitaalturunduse ekspert. Tema juhtimisel on affiliate turundus jõudnud siinsele turule. Kui Teie eesmärgiks on positiivne ROI, on Tõnis õige mees, kellega rääkida.” Rando Rannus, Kaasasutaja, Smart AD “Koostöö Tõnisega on olnud alati väga produktiivne ja lihtne. Tõnis on äärmiselt tulemusele keskendunud ja pakkunud alati parimaid kättesaadavaid lahendusi. Kui kliendi eesmärgiks on saada kätte enda jaoks õige sihtrühm õigel ajal – siis leitakse alati just Teie jaoks parim lahendus või luuakse see spetsiaalselt Teile…:)” “Tõnis on positiivne ja kliendikeskne. Ta on andud väärt tagasisidet, kuidas affiliate prorgrammid seestpoolt toimivad ja kuidas affiliate partnereid motiveerida. Juhtides igapäevaselt 4Finance turundust, tegin Tõnisega pidevalt koostööd, kui ta Baltikumi juhtivat affiliate võrgustikku eest vedas. Tema positiivne suhtumine ja professionaalsus tegid koostöö hõlpsaks ning võimaldasid pidevalt nii meie (kui ka tema) äril kasvada.” “Olen Tõnise ja tema töödega tuttav aastaid. Tema töö vastab ka kõige kõrgematele ootustele ja pärineb terviklikul arusaamal uuest meediast.” “Olen Tõnisega töötanud seoses mitmete digitaalturunduse projektidega Eestis ja Leedus. Meie koostööd ilmestavad sellised sõnad nagu efektiivne kommunikatsioon, usaldus ja kõrge kompetents. Tõnis on tänase päevani minu parimaks kontaktiks Eestis teemadel, mis puudutavad digivaldkonda. Soovitan Tõnist kindlasti kõikidele ettevõtetele, kes planeerivad sisenemist Eesti turule.” “Tõnis Hinnosaar on üks affiliate turunduse valdkonna loojatest Baltikumis. Tõnis on olnud aastaid meie usaldusväärseks partneriks performance turunduse vallas ja on alati pakkunud esmaklassilist teenust. Ta omab sügavaid teadmisi erinevatest online turunduse valdkondadest ja on alati abivalmis ning aus. Soovitan kasutada Tõnist ja tema ettevõtte teenuseid.” Svea-Elen Peters, Turundusdirektor, Ajakirjade Kirjastus AS Analüüsi on huvitav lugeda ja see on oma hinda väärt. On palju asju, mida saame selle väärt info alusel kohe ette võtta.” Rain Rannu, Kaasasutaja, Mobi Solutions & Fortumo Tõnis on alati olnud hingega asja juures ja võimeline tõlkima ka keerulise tehnilise jutu selgeltmõõdetavataks tulemusteks. Minu Aqrises veedetud aja jooksul oli Tõnis minu peamiseks kontaktiks internetiturunduse teenuste osas Altexis.” “Tõnis kuulub Eestis kogenud Internetiturundajate hulka, kes on aastaid suutnud pakkuda head koostöö kogemust. Annan kindla soovituse ka Tõnise uuele ettevõtmisele affiliate turunduse valdkonnas, ettevõtet nimega AFI tasub mitte ainult silmas pidadada, vaid ka neilt pakkumisi võtta!” Hanno Kindel, CEO, OMD Eesti “Tõnis on tugev turunduse professionaal, kel on laidaldane online- ja affiliate turunduse kogemus. Ta on üks affiliate turunduse valdkonna rajaja Baltikumis ja tuntud ekspert selles valdkonnas. Tõnis on vastutustundeline ja eesmärgist lähtuv isiksus ning toetav meeskonna mängija. Mul oli rõõm koos Tõnisega Tallinna Ülikoolis töötada, kuhu kutsusin ta külalislektorina loenguid andma. Kursusel osalenud tudengid hindasid tema praktilisi kogemusi, toetavat suhtumist ja kompetentsi kõrgelt. Soovitan Tõnist kui tugevate oskustega eksperti igale organisatsioonile, kes vajavad online ja affiliate turunduse ekspertteadmisi.” “Reklaami avaldajana olen Tõnisega suhelnud aastaid erinevate meediakampaaniate teemal ja tema kõrgeid teadmisi online meediast kinnitavad alati intelligentselt püstitatud küsimused. Tõnise suhtlus on alati südamlik ja temaga äri tegemist soovitan kõigile.” “Tõnis on esinenud mitmetel Pärnu Konverentside korraldatud konverentsidel. Ta on digitaalturunduse ekspert, suurepärane avalik esineja ja ilmestab oma esitlust alati päris elul põhinevate näidetega. Soovitan tema ekspertiisi selles valdkonnas kindlasti kasutada.” “Tõnis on turunduse ja reklaamimaailmas vana tegija. Kiire mõtleja ning kärme tegutseja, just see mida müügiedenduses vaja. Alati kuulab kliendi lõpuni ära ja siis teeb suu lahti ning siis on juba tark endal kuulata, soovitan.” “Tõnis on innovatiivne, iseseisev mõtleja ja veebiäris tõeline professionaal. Ta pole mitte ainult võimeline looma uusi ideid, vaid need täiel määral ja edukalt ka ellu viima.” “Tõnis on kogenud, kliendikeskne, andmetele toetuv ja lahendusi otsiv turundaja. Ta omab põhjalike turuteadmisi nii konkurentide kui ka tõusvate trendide seisukohast. Tõnis oli üks võtmefiguuridest juhtimaks Eesti turundusvaldkonda internetiturunduse poole, mis on aidanud teda saamaks üheks juhtivaks internetiturunduse (eriti affiliate turunduse) eksperdiks Eestis. Ma nautisin nii tema kui ka mitmete tema poolt palgatud inimestega koos töötamist. Ta on tõesti üks Eesti internetiturunduse pioneere.” “Tõnis on kogenud affiliate turunduse ekspert. Üle 10 aasta tagasi oli Tõnis üks esimesi internetiturunduse eksperte Eestis ja on aastate jooksul jaganud meiega oma teadmisi ning aidanud digiturunduse valdkonnal kasvada.” Brit Mesipuu, CEO & asutaja, Milos “Tõnisega on väga lihtne koostööd teha ja ta on üks parimaid digimaailma strateege internetiturunduse valdkonnas, kellega ma olen kokku puutunud. Ta on konstruktiivne, analüütiline ja tulemusele orienteeritud. Eestis on ta olnud üheks affiliate sektori trendi loojaks.” Aleksander Tõnnisson, Kaasasutaja, CEO, Buildit “Tõnis on väga lojaalne, naeratab isegi rasketel aegadel ja tema võime saada läbi väga erinevate inimestega teevad temast esmaklassilise tiimimängija.” “Tõnis on oma lähenemises veebiturunduses ja meeskonna juhtimises väga professionaalne. Koostöö temaga oli meeldiv.” Henri Laupmaa, CEO, Fundwise “Olen töötanud Tõnisega nii partnerina kui ka kasutanud tema teenuseid oma ettevõtte turunduse parandamiseks. Ta on tark, avatud mõtteviisiga ja professionaalne online turunduse ekspert, kes on alati kursis viimaste arengutega ning oskab alati vastata Sinu küsimustele (seejuures õigesti :) ).” Toomas Tepomes, Veebimüügi juht, Eesti Energia “Mul oli mõned aastad tagasi rõõm koos Tõnisega erinevaid üritusi organiseerida ja turundada. Tõnis tegi koolitajana suurepärast tööd (Google Analytics, affiliate turundus jne.) ja hea heameelega töötaksin koos temaga ka tulevikus. Ta on sõbralik ja professionaalne inimene, kellega on kerge suhelda ning ta püsib alati kindlalt kahe jalaga maapeal.” “Tõnis toob projektidesse sädemed, mis panevad protsessid käima. Ta on entusiastlik kaas-looja kõigis tegemistes, milles otsustab osaleda. Tema ettevõtmised laabuvad sujuvalt tänu oskusele määrata ja rakendada väärtusi, mis on jätkusuutlikud ja effektiivsed. Tõnis püsib kindlalt oma visioonis ja teeb rasket tööd saavutamaks eesmärke, mis annab omakorda rohkelt indu ülejäänud meeskonnale ja teeb temast suurepärase eeskuju teistele. Tema soojus ja sõbralikkus panevad inimesed naeratama ja temaga koos töötamine on puhas rõõm.” “Jäin koolitusega väga rahule. Tõnis Hinnosaar on väga suurte teadmistega mees. Tänud väga hea koolituse eest!” Annika Ülem, Müügijuht, Hotel Braavo “Tõnise koordineeritud SEO konsultatsiooni läbiviimise tulemusega jäime rahule ja oleme avatud koostööle ka edaspidi..” Geroli Peedu, Projektijuht, Arengudivisjon, Riigi Infosüsteemi Amet, www.eesti.ee			OSCAR-2019
Kogu kool on kaasatud kaerajaani õppimisse ja tantsimisse. Valmivad 100-sekundilised õppevideod, mida õpetajad saavad kasutada tunnis siis, kui lapsed on väsinud ja vajavad aktiivset vahepala. EV juubeli puhul Layher Baltic paigaldas koos Lasnamäe Linnaosa Valitsusega ja Adelante Tellingud OÜ-ga Peterburi tee äärde huvitava installatsiooni. Eriliste vajadustega lapsed ja nende vanemad ühingust „Eriline Maailm” loovad lühikest animatsiooni filmi Eestist. EV100. sünnipäevaks valmis ajatelg , alates Eesti esmamainimisest kuni 24.02.2018. Samuti valmis Paldiski -300 ajatelg. Igal hommikul mängib Paldiski Põhikoolis ja Paldiski Ühisgümnaasiumis üks laul, mis on Eesti muusikasse jälje jätnud. Jaan Künnapi fotonäitus „GRAVÜÜRID VALGUSEGA“ Ravila Mõisas 10.02.-01.04.2018 on pühendatud Eesti Vabariigi 100. sünnipäevale. "Enel Lepiku fotonäitus „Eesti Naise hingus” 10.02.-01.04.2018 Ravila Mõisas on pühendatud Eesti Vabariigi 100. sünnipäevale. Soome kodutekstiilitootja Vallila lõi spetsiaalselt EV100 jaoks Tallinna vanalinna piltidega graafilise lahenduse, millega on nüüd kaunistatud ka Prismades saadaolevad kodumaised tooted. Rahvakultuuri Keskuses Eesti Vabariigi 100. sünnipäevale pühendatud loengusari eestlaste mõttemaailma kujunemisest Omaloomingu konkursi eesmärk on ärgitada lapsi õpetaja abiga mõtlema, mis sümboliseerib hästi meie kodumaad ja mida võiks 100-aastane Eesti tulevikus vajada. Tulemuseks on kingitused Eestile. Ringkäigul külastavad lapsed 7 kuul 7 erinevat verstaposti, mis asuvad lasteaia majas ja Martna külas. Igal verstapostil on 7 erinevat lugu või tegu inimeste panusest kodumaa 100 aastases ajaloos. ÜKS naeratus võib korda saata ime! Kingime EV100 juubeliaastal üheskoos sajale lastekodus kasvavale lapsele nägemisrõõmu ja seda vaid SINU naeratuse eest! Eestlaste saunatraditsioonid on ammu tuntud, E-tekstiil tahab EV100 tähtpäevaga seoses saunarahvale pakkuda EV100 logoga saunalina. Iga müüdud saunalina kohta kingime ühe väikse rätiku lastele. Rajame Virve külaplatsile mereäärse trepi ja avame trepi kogukonnaüritusega pidulikult 23.06.2018. Pühendame ürituse Eesti Vabariigi 100. aastapäevale Eesti Vabariigi lipuvärvid sinine, must ja valge toon on tutimütsidel esindatud ning muudavad mütsist patriootliku aksessuaari igaks aastaajaks. EV100 juubeliaastasse jääb Tammsaare 140. sünniaastapäev. Palju eestlasi elab välisriikides. Lugemiskett aitab tihendada sidet kodu- ja väliseestlaste eri põlvkondade, organisatsioonide vahel. Eesti eri paikades toimuv kogu pere kontsertetendus kutsub rändama sõnadeta muusika ja kunsti maailma. Selgub, et elul Eestis ja klaveri sees on nii mõndagi ühist. Meie grupp (kutsume end klubi123-ks) tahab kinkida Eestile 100. sünnipäevaks 100km. Plaanime matkata sellel aastal kõik 100km ja teha seda üheskoos. Kingime Eestile Lüliti nimelise kogukonna ja omavalitsuse koostöömudeli, mis aitab oma kodukoha eluolu paremaks muuta. Loodame olla eeskujuks teistele omavalitsustele ja kodanikeühendustele. Audru Kooli algklasside õpilased kirjutavad omaloomingulised luuletused Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva auks. Valgustisalong Moodne Valgustus tähistab Eesti vabariigi 100. sünnipäeval oma 25. tegevusaastat. Kingituseks Eestile loome ainulaadse EESTI 100 valgusti. Meie rahvusvärvid (sinine, must, valge) on Eesti riigist lahutamatud ning arv 100 on igati sümboolne. Fernanda sünnipäeval 21.veebruaril toimub Jõgeva aleviku lasteaias (2km Jõgeva linnast) EV100 pühendatud kontsert ja pingi avamine. Aste alevik ja Lääne-Saaremaa piirkond saab EV100-ks uue rekonstrueeritud klubihoone. Uues klubis hakkavad tegutsema raamatukogu, noortekeskus ja rahvamaja. Igal Jõuluajal võiks Presideni lossis ehtida kuuse Eesti lipu värvides käsitsi kootud jõulukuulidega. Herbaarium on Nõlvaku Lasteaia perede ja õpetajate koostöö projekt, mille eesmärgiks on tutvustada Eesti puhtas looduses kasvavaid taimi ja innustada inimesi teadlikult kodumaa looduses liikuma. Kohvik "Rukise" ja peakondiiter Marju Männiku kingitus Eesti Vabariigile on EV100 juubelitordi konkursi võitnud tort "Muraka-kodujuustu tort rukkileiva ja köömnenapsuga" Lapsed joonistavad Eestile sünnipäevakaardid. Töötoas valmistavad lapsed sojavahast lõhnaküünlad ja meie võlume nende joonistused kleebisteks küünaldele. Väärikas kingitus Eestile. AS PepsiCo Eesti kingib Lõuna-Eesti Haiglale Billibed fototeraapia süsteemiga beebivoodi ja Viljandi Haiglale Bilicocoon fototeki. 14.02.2018 viiakse Pärnu koolides läbi 100 robootikatundi. Projekti märksõnaks on #EV100 ning sellega soovitakse kinkida Eestile rohkem tehnoloogiateadlikke noori. Kutsume kõiki kaasa lööma! Fotoalbum „Eesti maa ja inimene 21. sajandil" - fotograaf Luca Berti vaade 21. sajandi Eesti maaelule ja -inimestele. Itaalia fotograafi Luca Berti kõrgetasemelised mustvalged fotod esitavad Eesti maaelu 21. sajandil nähtuna võõra pilgu läbi. See on aus ja poeetiline dokument meie ajast. Benita Kodu elanikud soovisid teha Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks tervist edendava kingituse. Eesti Vabariik saab 100. aastaseks, millest 10 aastat on väärikat vananemist Benita Kodus. Toome kogukonna peale kokku eraisikud, ettevõtjaid, vabaühendustes tegutsejaid, aga ka omavalitsustes või nende asutustes toimetajaid, et üheskoos välja mõelda ja teha midagi erilist. Eesti Vabariigi riigikeel on eesti keel. Soovime anda oma panuse, et meie riigikeelt räägitakse ja kirjutatakse korrektselt. Tehtud! EV100 sünniaastapäeva puhul kingime Vormsi lindudele 100 pesakasti, mis pannakse koos üles RMK metsa. Me korraldame Eesti ja ka meie naaberriikide kooliõpilastele võistluse internetikeskkonnas täppisteaduste valdkonnast, mis on pühendatud Eesti Vabariigi 100. sünnipäevale. Kuna eestlasi on vähe siis on iga eestlase elu väärtus Eestile ja miks mitte kinkida võimalus elada. Olla doonor on kõige lihtsam viis päästa eestlasi. Eesti Vabariigi juubeliaastal korraldab Nelja Nurga Galerii Kärdlas läbi kevade ja suve vabariigile kingituseks Hiiumaaga seotud ja erinevast loominguvallast inimeste ühisnäitused ja kontserdid. Põlva Gümnaasiumi Õpilasesindus pühendab mängu "Eesti armastab meid" Eesti Vabariigi 100. juubelile. Seoses EV100 juubeliaastaga annab Rõngus asuv Pillimuuseum välja raamatu, mis tutvustab 100 eestlaste jaoks olulist pilli. Hobimuusikute kooskäimiseks luuakse Rõngu Priitahtlike Pillimeeste Punt. 2018. aasta Tartumaa tantsupidu VABA SADA toimub 18. märtsil 2018. aastal A. Le Coq Sport spordimajas Tartus ning on meie rahvatantsijate kingitus Eesti Vabariigile 100. sünnipäeva auks. Doonorlus nädal, mille tulemusena on plaanis saada 100 või enam inimest EV100 raames verd annetama, tehes sellega kingitus Eestile ja päästes nii mõnegi inimese! Luha Lasteaia lapsed viltisid koostöös õpetajatega 100 Eestimaa looma ja lindu ning rääkisid sellest, mida nad Eestile 100. juubeliks soovivad ja mille üle nad Eestimaal uhkust tunnevad. Haapsalu Põhikooli ühise ettevõtmise käigus meisterdas koolipere oma maja akendele Eesti Vabariik 100 auks pühendatud pühadekuused. Selle žestiga tervitame alanud juubeliaastat! Perekond on rahva püsimise alus ning iga laps ja lapse öeldud sõna on kingitus. Oma kingitusega väärtustame peresid ja lapsi ning koostöös valmib midagi lustakat ja toredat. Volvo Estonia ja Neste Eesti viivad 2018. aastal liiklusohutuskoolituse Peatu, Vaata, Lehvita enam kui 1000 lapseni läbi 100 koolituse. Eesmärgiks sõbralikum ja turvalisem Eesti. Kohtumiseni! "Eesti 100. Audru aastad" - 360 lk-line ilukirjanduslik kõvaköiteline värvitrükis raamat, autorid: Helgi Roots, Sirje Suurevälja Raamat kajastab kronoloogilises järjestuses aastate kaupa elu-olu Audrus aastatel 1918-2017. Materjal on esitatud paralleelselt Eesti Vabariigis ja kogu maailmas toimunud tähtsündmuste valguses. Iga Ristiku Põhikooli klass teeb Eesti Vabariigile sünnipäevakingi. Iga klass valib ühiselt tegevuse, millega vääriliselt tähistada Eesti riigi 100. aastapäeva täitumist.			OSCAR-2019
Pungil saal täis juba eelnevalt emotsionaalselt ülesköetud kohalikke elanikke. Karjumine, plakatid. Närvis arendajad. Arendaja avalike suhete korraldaja, kes lõpuks vastu ei pea ja lausa hüüab: “Kuidas te ometi nii lollid olete?” Täiendavat õli valavad tulle emotsionaalsed avalikud pöördumised, mille käigus kogutakse kümneid tuhandeid allkirju. Riigiametnikud ja kohaliku omavalitsuse juhid on krampis – nad soovivad ühest küljest suurendada ettevõtluse konkurentsivõimet ja omavalitsuse tulubaasi, teisest küljest aga peavad arvestama kohalike elanike arvamusega. Valijad ju lõppkokkuvõttes. Pole kahtlustki, et suur osa arendusprojekte tegelikult parandab kohaliku elu kvaliteeti – loob uusi töökohti, suurendab maksutulusid kohalikule omavalitsusele ja elanikkonna kriitilist massi ning seeläbi ei lase kohalikul elul välja surra. On üleriigilise tähtsusega projekte, mille tegemata jätmise korral kannatab kogu ühiskonna heaolu. Kuid vahetult arendusprojekti naabruses elavad inimesed kardavad kaotada kõike seda, mis neil on juba olemas. Neile meeldib kõik sellisena nagu see hetkel on – pole vaja rohkem liiklust, meeldib metsik loodus, isegi uute laste tulek kohalikku kooli võib tunduda hirmutavana. Harjumustes peitub jõud. Harjumuste säilitamise sildi all on arendusprojekti vastastel väga lihtne saavutada kohalike elanike tugi – palju lihtsam kui arendajatel leida pooldajaid. Loomulikult on ka tõsiseid ja lubamatuid ohte, nagu tugev keskkonnanorme ületav müra, reostunud või kuivanud kaevud jne – kuid jutt on projektidest, mille keskkonnamõjude hinnang ei ole lubamatuid ohte tuvastanud. Selgelt on inimesi, keda projekt mõjutab tugevalt ja palju enam kui teisi. See aga ei tähenda alati, et kõige enam mõjutatud inimesed on automaatselt kõige suuremad vastased. Kõige tähtsam on, et kohalikud elanikud näeksid projektis ja saaksid projektist reaalset tulu. Mõnede inimeste jaoks on arendusprojektid võitluseks hea ja kurja vahel. Paljudes arenenud riikides hinnatakse tugevamini arengu ja kasvu vajadust ning muutusi planeeritakse nii, et keskkonnamuutused oleksid talutavad. Eestis kujundavad väärtushinnanguid ikka veel enam kui kahe aastakümne tagused emotsioonid – just tänu fosforiidisõjale taasiseseisvus Eesti ilma inimohvriteta. Lisaks on väga lihtne luua ettevõtjatest kuvand kui vereimejatest ja ärikatest, kes püüavad töörahva ja keskkonna arvel rikastuda. Tõsiasi, et riigikassa täitub ainult ettevõtjate poolt loodavast lisaväärtusest ja makstavatest maksudest, ei jõua paljudele Eestis ikka veel kohale. Viimase paari aastakümne jooksul on kogu maailma arenenud riikides tekkinud ka ideoloogia, mille kohaselt maal on tegelik väärtus, mis on suurem kui inimeste soov seda kasutusele võtta. Keskkonna säilitamine on selle ideoloogia kohaselt muutunud eraldiseisvaks moraalseks põhimõtteks, mis on tähtsam kui majanduskasv ja inimeste heaolu suurendamine. Eraldi staatuses on loomulikult maa-alad, mis on riiklikul tasandil võetud looduskaitse alla või seal esineb looduskaitsealuseid objekte, taimi või loomade elupaiku, kultuuriväärtusi jne. Jutt on maadest, kus arendustegevus on lubatud. Vajalik on määratleda ja eristada arendusprojekti vastaste väärtushinnangud – kas nad on põhimõtteliselt vastu keskkonna muutmisele üldse või on nad arusaamal, et igasugune ettevõtlus, mis keskkonda mõjutab, peaks olema keelatud ning ettevõtjatel ei tohi lubada mitte midagi teha. Arutlus peaks viima erinevate väärtushinnangute võrdluseni – kas tahamegi jääda hiigelsuure tööpuudusega riigiks või peaksime ikka arenema ka? Kas arendusprojekt hoopis ei võimalda säilitada kohalikku elu – kooli, apteeki, kaubandusvõrku? Mul oli võimalus küsida meie loodusteaduste õpetajate käest, keda oli saalis umbes 70, kas nad oskavad nimetada ühe Eesti ettevõtte, mil on nende silmis positiivne maine. Peale väikest paust tõusis üks käsi: ’Skype.’ Kas veel mõni? Peale pikemat pausi tõusis ka teine käsi: ‘Räpina paberivabrik.’ No nüüd on meil siin küll nagu Pipi viktoriin – summeerisin olukorra. Pipi palus nimetada kaks inimest, kes on surnud, ning üks oli Karl XII ja teine üks vanaproua, kelle nime ja aadressi ma kahjuks ei mäleta. Tohutu hulk opositsioonist arendusprojektidele luuakse väärarusaamade ja liialdatud hirmu levitamise kaudu. Ühtede teadlaste arvamustest valitakse välja teatud lõike ja väljendeid, teised on valmis ütlema oma ekspertarvamuse mitte vastava eriala spetsialistina ning probleemiga põhjalikult tutvumata. Sageli viidatakse küll reaalsele võimalikule keskkonnamõjule, mis aga on projekti kontekstis täiesti ebaoluline või puudub hoopis. Info saajad ei tee sageli mingit vahet – kampaania autor ütles, teadlane kinnitas sellest mingit osa, järelikult on arvamus põhjendatud. Kahjuks ka arendajad ei tee sageli mitte midagi selleks, et enne projekti tutvustamist teaduslikku taustinformatsiooni levitada. Seaduses ei ole seda ju nõutud, avalike suhete korraldus on NIMBY suhtes lapsekingades. Avalikesse suhetesse panustamine võib tunduda ettevõtja jaoks ka ebaoluline lisakulu. Kui aga kogu teaduslik informatsioon ja arenduskontseptsioon tuuakse välja alles avalikul arutelul, siis inimesed tunnevad, et keegi on nende eest otsused juba ära teinud. Inimesed soovivad ise olla kaasatud juba algusest peale ja väga lihtne on õhutada kollektiivset solvumist, kui seda pole tehtud. Projekti kohta käiva informatsiooni esitamine avalikel aruteludel on sageli liiga teaduslik, kuid mis veel tähtsam – ei arvesta reaalsete hirmudega, mis inimestel on. Ootamatult tulnud küsimustele ei osata piisavalt lihtsalt ja selgelt vastata. Sageli ka ei oska või ei julge inimesed neid tegelikult huvitavaid küsimusi küsida. Just seetõttu on vaja kõik hirmud eelnevalt ära määrata ja ettekandes käsitleda. Kurvem on lugu, kui uuringud ongi läbi viidud ebakvaliteetselt. Meenub ühe prügila rajamise keskkonnamõjude hinnang, kus vähempakkumise teinud keskkonnafirma lootis saada kõik andmed arhiividest, kuid lõppkokkuvõttes tehti järeldused põhjaveereostuse kohta ainult nende kihtide baasil, mis kuulusid prügila rajamise käigus eemaldamisele. Loomulikult kukutati kogu projekt täiega läbi ja prügila jäi rajamata. Pole mõttetumat kulutust arendaja jaoks kui finantseerida ebakvaliteetset keskkonnamõjude hinnangut. Vastuseis projektile võib tekkida ka täiesti projektist sõltumata. Mõned kodanikud osalevad aruteludel lihtsalt selleks, et tunda ennast tähtsana või õigustada oma rolli kogukonna juhina. Kui selgub, et erilisi tugevaid argumente arendusprojekti vastu nagu polegi, valitakse ja vaidlustatakse tähtsusetuid fakte ja tõlgendusi ning viiakse kogu protsess emotsionaalse vastasseisu tasandile. Sellise rünnaku vastu aitab vaid emotsioonidele vastutulek, st vajalik on anda sellistele inimestele võimalus end tühjaks rääkida, aur välja lasta. Kõige hullem on eomtsioonirünnaku ohvriks langenuna vastata ise samasuguse rünnakuga. Kui projektil puuduvad kohaliku elanikkonna hulgas pooldajad, siis on midagi väga valesti – kas on tõepoolest eeltöö täielikult tegemata või siis on projekt tõepoolest keskkonnavaenulik ning keskkonnamõjude hinnang on ebakvaliteestelt läbi viidud ja puuduvad planeeringud. Pooldajate tekkeks on vajalik veenmisoskus. Arendajad kasutavad sageli loogilist faktide ja lahenduste esitamist, oponendid toetuvad emotsionaalsetele rünnakutele, survestamisele, kollektiivsele süütundele, hirmudele, ettevõtjast kui vereimejast kujutelma loomisele. Arendajatel peab olema väga hea läbirääkimisoskus. Tuleb osata leida kompromisse, anda piisavalt järele, jõuda ühisotsusteni ja need dokumenteerida. Vajalik on osata vastuseisu tõlgendada, sorteerida see põhjuste järgi. Vastus, mis on ebaõigelt hinnanud küsimuse tekke põhjust, võib probleeme hoopis juurde tekitada kui lahendada. Projekti vastaste hulgas on inimesi, keda projekt tõesti oluliselt mõjutab ning kellele on kindlasti vaja projekti eelnevalt tutvustada, läbi rääkida. On põhimõttelisi vastaseid, keda ei huvita ühiskonna heaolu kasv. On elus pettunud inimesi, kes põhimõtteliselt ettevõtjaid ei salli. Ning on enesenäitajaid, keda projekti sisu ja mõjud tegelikult üldse ei huvitagi. Peamine on leida projekti pooldajad ja nendega sageli suhelda ning peamised vastased, kellega pidada läbirääkimisi. Samuti on vajalik otsustajaid teavitada, et läbirääkimised toimuvad ning kui ilmnevad tulemused, siis sõlmida kokkulepped ja ise teavitada vajaduse korral ka avalikkust. Kas lisaks NIMBY, LULU, NIABY, BANANA, CAVE sarnastele mõistetele on olemas mingi üldtuntud vaste ka suhtumistele “kaevame maa seest välja müüme maha saame rikkaks küll keegi tagajärgedega tegeleb”, “ostame vanainimese käest odavalt metsa võtame maha ehitame majad asemele”, “ehitan jõe kaldale keeluvööndisse sauna vald ei tee niikuinii midagi” ning muudele sarnastele suhtumistele? Usaldust on raske võita ja kerge kaotada, mulle isiklikult meeldib kodanikuaktiivsus ning vajadus kõik planeeringud lõpuni läbi mõelda. Täiesti olemas on YIMBY liikumised, kus kohalikud inimesed ise planeerivad oma arenguid, peamiselt küll puudutab see elamurajoone. Ka Hiiumaalt tuli teade, et kohalikud on võtnud initsiatiivi tuuleenergia kasutuselevõtu osas. Loomulikult on vaja kõik planeeringud läbi mõelda. Samas kas me oleme valmis ka tunnistama suhteliselt kiiresti, et kampaaniavärk kümnete tuhandete allkirjadega oli tegelikult sümboolne ning istume nüüd ilusasti kokku ja arutame, kas on mõtet ikka midagi arendada ka – või kuulutame kogu terriotooriumi oma majast 50 km raadiuses looduskaitsealaks… Ja mõne aasta pärast kolime linna, sest pole enam kooli, apteeki jne.			OSCAR-2019
Kui mina oleksin president Ilves ja sõbraliku naaberriigi president Putin õnnitleks mind iseseisvuspäeva puhul, soovides paljurahvuselisele Eestile õitsengut, siis tänaksin ma teda südamlikult ja sooviksin omakorda paljurahvuselise Venemaa rahvastele iseseisvumist ja õitsengut, vene rahvale aga seda, et Venemaa aladel leiduks kas või killuke maad, kus vene inimesed saaksid tunda end selle maa peremehena. Eile helistati mulle Vikerraadiost, küsiti arvamust kirgikütva näituse kohta. Ütlesin, et näitust pole näinud, aga sellise reklaami peale kavatsen minna (helilõik on siin). Kuna olen alati seisnud sõnavabaduse eest, ei näe ma mingit põhjust võimude sekkumiseks kultuuriprotsessi. Kõik, mis pole keelatud, ei ole keelatud, ja holokausti käsitlemine ei kuulu Eestis õnneks seadusega reguleeritud asjade hulka. Teine asi on viha õhutamine, aga seda võib teha ka ilma holokaustita. Ja üldse, lõpetage jama, kas tähtsamaid asju pole teha? Vahepeal aga lugu edenes ja tundub, et paljudel inimestel pole tõesti tähtsamat teha. Alla Jakobson, kes vist ise näitust polegi näinud, esines mitu korda nördinult Eesti Juudi Kogukonna nimel, protesteerides eriti selle näituse kahe eksponaadi vastu. Eesti sõber Efraim Zuroff ei suutnud nii pidulikul puhul samuti vait olla. Asjasse sekkus kultuuriminister Urve Tiidus ning isegi Europarlamendi liberaalide fraktsiooni esindaja Urmas Paet. Üldiselt ma väldin juuditeemadel sõnavõtmist, kuna olen selle koha pealt topeltstigmatiseeritud. Antisemiidi jaoks olen ma järjekordne kobisev juut, "õigete" juutide jaoks olen kristlasena diskvalifitseeritud. Täna oli mul võimalus vestelda sel teemal kahe Tartus elava juudiga. Kumbki ei olnud näitust näinud, kuid üks oli pettunud ja solvunud, kuna on teemad, mille üle nalja ei tohi teha (küsisin, miks, vastus oli, ei tohi ja kõik). Teine aga oli nördinud näitusevastase kampaania pärast ja ütles, et saab nüüd hästi aru "tavalisest homost" kooseluseaduse kirgede keerises: aktivistid mõlemalt poolt saavad tähelepanu ja võitleja aupaistet, aga tavainimene (antud juhul juut) jääb kahe tule vahele. Mina ei tunne ennast kahe tule vahel, aga kirgedele vee peale tõmmata tahaks küll. Räägiks kõigepealt natuke asjast üldisemalt ja siis tuleks tagasi Tartu näituse juurde, mida ma täna spetsiaalselt külastasin. Küsimus, kas holokausti üle tohib nalja visata, ei ole uus. Seda on korduvalt tõstatatud nii juutide kui antisemiitide poolt, viimased eriti aktiivselt sellel millenniumil. 2006. aastal kuulutas Iraani ajaleht Hamshahri ilmsel valitsuse toetusel välja rahvusvahelise holokaustiteemaliste karikatuuride konkursi. See pidi olema vastus Taani 2005. aasta karikatuuriskandaalile (Muhamedi-teemalised karikatuurid ajalehes Jyllands-Posten). Konkurss tekitas teatud elevust, kuid oodatud nördimuspurset ei tulnud. ÜRO peasekretär Kofi Annan keeldus Iraani-visiidi ajal näitust külastamast ja soovitas vaenu mitte õhutada. Protestisid mõned juudiorganisatsioonid, kuid ühegi riigi valitsus ei võtnud sel teemal üldse sõna. Põhiline vastuväide seisnes selles, et üks asi on irvitamine religiooni üle, teine asi inimeste tapmise üle. Eurooplasena aktsepteerin sellist seisukohta, kuid ajaloost tunnen ka teistsuguseid: neid, kes mõnitavad meie jumalaid, tuleb tappa, aga vaenlaste hukkamine võib pakkuda palju nalja (lihtsalt antropoloogiline meeldetuletus). Hoopis huvitavam idee tuli Iisraelist, kus karikaturist Amitai Sandy ja kirjanik Eyal Zusman pakkusid välja konkureeriva võistluse parimatele juudi antisemiitlikele karikatuuridele. Nende sõnul on juudile solvav, kui mingi iraanlase meelest oskab ta teha antisemiitliku karikatuuri paremini kui juut. Sandy väitis, et nimelt juudid võivad "joonistada kõige parema, kõige teravmeelsema ja kõige solvavama judofoobse karikatuuri, mis on kunagi loodud"; iraanlased pole konkurendid. I koha võitis Aron Katzi "Viiuldaja katusel", mis illustreerib juutide väidetavat seost 9/11 rünnakuga. Konkursile esitati mitusada tööd, nende kunstiline tase oli väga erinev, kuid mõned olid tõesti vaimukad. Naerdi kõigi juutidele omistatud omaduste üle. Ükski teema polnud tabu: esitati karikatuure, kus juudid on räpased sead, kus nad valitsevad maailma, kus nad kontrollivad kogu meediat, kus nad joovad kristlaste ja araablaste verd, aga naerdi ka juutide välimuse üle (eriti said ninad), rahaahnuse üle ja loomulikult ka holokausti üle. Araablasi diskrimineeritakse isegi siin. "Vabanda, Said, kuid mittekoššerliha nad siin vastu ei võta." Gaasikambri järjekorras lahutatakse meelt Iisraeli antisemiitlike karikatuuridega. Nendel kolmel on palju rõõmsam olek kui teistel. Võrreldes nende kenakeste piltidega, mille lõid, kordan, juudid ise, tunduvad Tartu näituse problemaatilised eksemplarid päris süütuna. Probleeme tekitasid kaks teost, mõlema autoriks Artur Żmijewski, kes spetsialiseerub provokatsioonidele ja publiku šokeerimisele. Selles mõttes on esimene, "Kullimäng" üldse lahja. Filmitud kahes kohas, mingi maja keldris ja Auschwitzi gaasikambris. Algab nii, et tühja keldriruumi tuleb algul üks alasti vanem naisterahvas, siis teised inimesed, kõik alasti, ja hakkavad mängima kulli. Kõigil on lõbus. See, mis peaks šokeerima, on loodetav vaataja kognitiivne dissonants selle lõbusa mängu ja holokausti vahel. Kuid see tekib vaataja peas, aga mitte ekraanil ega ka mitte võtteplatsil. Alustada võib kas või sellest, et kõik osalejad on silmnähtavalt mittejuudid (ma ei ole eriti hea juudi välimääraja, aga siiski nähes ringilippavaid paljaid blondiine on mul raske neid kuidagi juutidega assotsieerida). Edasi, igaüks, kes vähegi ajalugu tunneb, teab, et mehed ja naised eraldati (pidi ju olema saun ja segasaun polnud Auschwitzis ette nähtud). Võib-olla selle teose (mille kvaliteedi osas on mul suured kahtlused) parim õigustus ongi see, et ta suudab tekitada nördimuslaviini. Kui vähe on meil vaja, et aktiveeruks holokaustimälestus. Teine teos on palju šokeerivam, kuna on väidetavalt dokumentaalne. 92-aastane Auschwitzi üleelanud Józef Tarnawa laseb end pehmeks rääkida ja värskendada oma tätoveeringut 80064. Mees palub seda mitte teha, ütleb, et niigi on hästi näha, siis ei ole enam ehtne jne. Kuid režissöör Artur Żmijewski on halastamatu ja vanamees alistub pealekäimisele, lastes tätoveeringut uuendada. Lõpus ei ole ta sugugi õnnelik, räägib, et on nagu mingi mööbliese. Ühes intervjuus ütleb režissöör, et muidugi ta lasi end pehmeks rääkida, kuna ta sai selle eest 500 eurot ja enne filmimist oli neil sõlmitud leping. Siin on sõnum palju ebamäärasem ja võib-olla mitmetahulisem ning selle analüüsimiseks ei ole praegu õige koht. Juhin valvsa Juudi Kogukonna tähelepanu sellele, et kusagil pole öeldud, et tegu on juudiga. Tema väljanägemises pole midagi semiitlikku ja režissöör ütleb samuti, et ta ei tea, mis rahvusest see mees on ja mis tähtsust sel on. Äkki peaks protestima hoopis Poola kogukond? Palun mind mitte valesti mõista. Ma ei taha sugugi öelda, et suurtesse tragöödiatesse peaks suhtuma pilavalt või kergemeelselt. Saan hästi aru neist, kes on nördinud. Kuid nende nördimusel oleks suurem kaal, kui nad ei kuulutaks seda avalikult. Vähemalt minu meelest oleks nii väärikam. Ma toon ühe paralleeli, mis on seotud karikatuuriskandaaliga. On teada, et ortodokssetel juutidel on inimese kujutamine veel suurema keelu all kui moslemitel. Miks siis nt Charlie Hebdo islamivastased pildid tekitasid moslemite seas nii raevuka reaktsiooni, aga judaismivastased juutide ja eriti ortodokssete juutide hulgas mitte? Konsulteerisin sel teemal ja selgus väga huvitav ja minu meelest päris väärikas seik. Juutide (st ortodokssete juutide) keeld inimkeha kujutamise osas puudutab mitte üksnes kunstnikku (ei tohi sellist asja teha), vaid ka vaatajat. Kui ortodoksne juut näeb kaugelt mingit pilti ja talle isegi ainult tundub, et seal võib olla inimkujutis, pöörab ta pilgu ära ja ei vaata sinnapoole. Ning põhjus, miks karikatuurid ei tekita pahameelt ortodokssetes juutides, on lihtne: nad ei vaata neid. Rahu inimestele, kelle tahe on kuri, ja lõpp kättemaksule, üleskutsetele karistada ja noomida. Kuritegude arv ületas kõik piirid ja inimese mõistus ei suuda neid enam haarata, loendamatu on märtrite hulk. Seepärast, oo Jumal, ära kaalu nende kannatusi oma õigluse kaaluga. Issand, ära pööra piinajate vastu halastamatut süüdistust, et nõuda neilt õudsat tasu. Tasu neile teisiti: las timukad, reeturid, nuhid ja kõik kurjad inimesed saavad kasu oma kuritegudest, ja andesta neile nende ohvrite julguse ja ohvrimeelsuse nimel. Las jääda jõusse headus ja mitte kurjus.			OSCAR-2019
"Viva, Brasil - ikka ju õiglane, kui turniiri parim meeskond võidab," kirjutas Andres Vaher 2002. aastal Yokohamast, kus Brasiilia oli tulnud maailmameistriks. Finaalis kohtuti Saksamaaga ning on hämmastav tõdeda, et kahe peale kokku kaheksakordsed maailmameistrid polegi enne tänast mängu rohkem MMidel kohtunud. Meenutagem siis ees ootava mõõduvõtu eel toonast õhtut Jaapanis. Sakslased edenesid finaali 1:0 võiduga Lõuna-Korea üle, ent kaotasid play-off'ide teise kollase kaardi saanud keskväljakahur Michael Ballacki. Brasiillased olid enne finaali võitnud nii Kostariika, Hiina, Belgia, Inglismaa kui ka Türgi (kes alistati nii alagrupiturniiril kui poolfinaalis) vastu. Väravate vahe oli Lõuna-Ameerikla meeskonnal muljetavaldav 16:4. Sakslastel polnud aga põhjust Brasiilia väravakahureid karta, sest nende trumprelvaks oli enne mängu turniiri parimaks mängijaks valitud kapten Oliver Kahn – jätkuvalt ainus väravavaht, kes MMil selle au osaks on saanud. Ometi hakkas eurooplaste mäng just sellest kõige ebatõenäolisemast kohast lekkima. Kui esimesed tund aega olid finalistid ragistanud vaid väravaraame, siis 67. mänguminutil saatis Rivaldo 20 meetrilt teele kauglöögi, mis pidanuks Kahnile olema lihtne saak. Maha põrganud pall lendas aga vastu sakslase rinda, libises ta käte vahelt välja ning Ronaldo oli seal, et see väravasse susata. Tosin minutit hiljem mängis sambamaa ründestaar taas Saksamaa kaitsjad üle ning lükkas palli püüdmatult tagumisse posti – 2:0 ja Brasiilia võitis oma viienda MM-tiitli. Järgneval kahel turniiril tulid sakslased pronksile, samas kui brasiillaste tee lõppes juba veerandfinaalides. Nüüd ootab aga ühte ees taas finaalmatš. Miroslav Klose plaanib anda endast kõik, et see oleks Saksamaa, sest ründaja oli platsil ka 2002. aasta finaalis ehk temal on maksta vana võlg! "Orel on ainus pill, mis võib täna kõlada täpselt nagu aastal 1500 ja ikka veel kasutuses olla." \| Õhtuleht VILUNUD ORELIKUNSTNIK: Organist, õppejõud, helilooja ja produtsent Andres Uibo pakub, et on elus mänginud 350–400 orelil – Eestis, Venemaal, kõikjal Euroopas, Jaapanis ja Iisraelis. Tema põhipill on aga üle 30 aasta olnud Niguliste muuseumi-kontserdisaali orel. Mati Hiis Kuigi suuremaid vileoreleid ostetakse praegu miljonite eest, on Eesti ühe tuntuma orelikunstniku Andres Uibo sõnul hoopis hinnalisemad – vaat et hindamatud – sajanditevanused pillid, olgugi üsna väikesed. "Neid ei saa tänapäeval mitte millegagi asendada ja nende kaudu saab ajas tagasi rännata." Olengi vaikselt hakanud "Melodija" vinüüle kollektsioneerima sarjast `Eesti orelid`. Hugo Lepnurm, Rolf Uusväli jne. Oreliga seoses meenub mulle alati Hugo Leppnurm. Kohe mitte ei võtnud mu lapseaju kinni, kuidas ta esineb "Estonias"--ja järgmine päev kirikus. Eestlanna Kirsti elab perega juba aastaid Miami Beachis Florida osariigis. Ehkki praegu oleksid Florida ranniku inimesed niigi valmistunud iga-aastaseks tormihooajaks, siis Texast ja Louisianat laastanud orkaan Harvey tekitas parajat hirmu tõenäoliselt kogu USA-s. Floridalased võtavad seega olukorda tõsiselt. Õhus on pinge, kuid siiski mitte paanika. „Õnneks elame kõrgel korrusel, seega võimalik veeuputus maapinnal meid ei mõjuta,“ räägib Kirsti. Ka on olukorda pisut rahulikumaks muutnud see, et Irma ei ole enam viienda, vaid kolmanda kategooria orkaan. Rahvas suundus eelmistel päevadel poodidesse, et hädavajalikke tarbeid kokku osta. Bensiinijaamades olid meeletud järjekorrad, sest inimesed ostavad kütust kokku. Korralikku käivet teevad ka ehituspoed, kust kliendid viivad välja elektrigeneraatoreid ja hunnikute viisi laudu - nendega lüüakse aknad kinni. Tormieelne Florida võib ootamatule külalisele välja näha nagu kummituslinn, tegelikult on kinnilöödud akende taga hämaruses orkaani ootavad perekonnad. Kirsti jagab minuga pilti ühe tema tuttava Facebookist. Pildil on täiesti lagedad poeriiulid, millel on näha vaid kaks toodet: hot dogi kuklid ja kummikarukesed. „Selline vaatepilt oli eile ka minul,“ kirjeldab Kirsti enda poeskäiku. Siiski õnnestus tal leida hädavajalikud toiduained. Kirsti ostukorvis olid tuunikalakarbid, kohalik suitsuvorst, supid, konservid, leib, täisterasnäkid, kauasäiliv piim, hommikusöögikrõbinad ja muidugi mitu pudelit vett. Miami Beach jagab elanikele tasuta liivakotte, et veetõusu korral barrikaade ehitada. Miami linn ja selle külje all asuv Miami Beach on jaotatud viieks tsooniks. See ala, mis jääb otse vee äärde, kuulutati eile võimalikuks evakuatsioonialaks. Hommikul kell seitse välja antud teade kinnitab, et Irma on võtnud suuna otse Florida peale. Tänavad on inimtühjad, ainus elu on veel eelmainitud kauplustes ja bensukates, kust viimaseid riismeid kokku ostetakse. Kohalik valitsus hoiatab inimesi veel ühe ohu eest - nimelt kraanad. Neid on laiemas Miami piirkonnas kokku üle saja. Võimas tuul võib need ümber ajada ja kõrvalhoonetesse kukutada. Ehkki olukord on tõsine, on Kirsti sõnul ilmselge, et floridalased on tormihoiatustega harjunud. „Näha on, et inimesed valmistuvad 3-4 päeva ette,“ ütleb ta.			OSCAR-2019
Elise Nemliher Spirituaalsuse arengu toetamine koolis – Eesti ja Inglismaa õppekavade sisuanalüüs ja võrdlus MA (US) O. Schihalejev Tanel Meiel Eesti Kaitseväe veteranide religioossete veendumuste muutus peale sõjateatris viibimist MA (RU) R. Karo Paula Mauer Transtsendentaalne stiil filmikunstis ja Avo Paistiku lühianimatsioonid MA (RU) A. Riistan Helen Haas Kristlusesse konverteerumise motiivid ja tagajärjed Türgis Buca baptistikoguduse näitel MA (RU) E. Süld Nazari Goudin Seksuaalsus judaismis ja juudi religioosse seadusandluse dünaamilisus intiimsuhete reguleerimisel MA (RU) A. Põldsam Toomas Erikson Tartu Aleksander Nevski kiriku ja koguduse ajalugu 1940ndatest aastatest kuni koguduse sulgemiseni ja taasavamiseni MA (RU) R. Altnurme, T. Schvak Margus Suvi Diakooniatöö tutvustus EELK koguduste kodulehekülgedel ja sotsiaalmeedias MA (US) K. Soom Eleri Soidla Mängude kasutamine usundiõpetuses: õpilaste hinnangud lauamängu mõju kohta nende motivatsioonile MA (US) O. Schihalejev, A. Sooniste Nele Dresen Richard Maurice Bucke'i 1872. aasta kogemus ning kosmilise teadvuse teooria kujunemisraamistik Nikita Ivanov Ängi tähendusest ja tähtsusest Paul Tillichi filosoofilises teoloogias ja Thomas Mertoni müstilises teoloogias Grete Palksaar Usundiõpetust õppinud ja mitteõppinud õpilaste erinevused usuliste motiivide äratundmises ja nende kriitilises analüüsis Eesti menukirjanduse näitel Helene Toivanen Ikoon õigeusu teoloogia vahendajana: kolme kirikupüha ikooni analüüs MA (usut) A. Burghardt, O. Schihalejev Marek Kahro Ekraanireligioon: populaarsete filmide ja telesarjade mõju Eesti noorte uskumustele MA (rel uuring) L. Altnurme Albert Kampe 17. sajandi lõpu eesti- ja lätikeelsete piiblitõlgete interdistsiplinaarne võrdlus Ii 40 ja 1Pt 3 põhjal MA (rel uuring) K. Ross, M. Lepajõe Hele Kulp Kogudusest eemale jäämise põhjused EELK Tallinna Toompea Kaarli Koguduse ja Seitsmenda Päeva Adventistide Tallinna I Koguduse liikmete kogemusjutustuste näitel MA (rel uuring) L. Altnurme Liisa Veber Digitaalantropoloogia: visuaalne, auditiivne ja narratiivne religioonikäsitlus loopõhistes arvutimängudes MA (rel uuring) A. Riistan Kaire Piir Kristlike teemade kajastamine ajalehtedes Postimees, Eesti Päevaleht ja Maaleht aastatel 1991 ja 2012 MA(rel uuring) K. Soom Lauri Liiders Budism uususundina Eestis Triratna Budistliku Kogukonna näitel MA (rel antrop) L. Altnurme Evija Leiaru- Kuldsaar Jehoova tunnistajate retseptsioon usu mõjust sotsiaalsetele suhetele MA (usut) O. Schihalejev Liisi Tõnisson Jumal kui armastus. Christoph Schwöbeli trinitaarne teoloogia ja Eberhard Jüngeli õigeksmõistuõpetusele orienteeritud teoloogia MA (usut) T.-A. Põder Karl Hein Jürgen Moltmanni teoloogia kui vastus Lynn White'i keskkonnaeetilisele religioonikriitikale MA (usut) A. Kull Carolina Pihelgas Meieisapalve eesti rahvausundis: lausung ja lausumine (M.J.Eiseni rahvaluulekogude põhjal), MA (rel antrop) E.-H. Västrik Helen Viilup Mooses ja Vana Testamendi prohvetite kutsumislugude vormi- ja motiivilooline võrdlus MA (usut) U. Nõmmik Lee, Kristi Nelipühi kiriku noorte arusaamine Jumalast ühe koguduse näitel MA (rel antrop) O. Schihalejev Aleksandra Sooniste Projekt- ja probleemõpe põhikooli teise ja kolmanda astme usundiõpetuse tundides MA (usut) O. Schihalejev Marika Lillepõld Kaplanaadi roll kinnipeetava taasühiskonnastamisel Tartu vangla näitel 2002-2010 MA (rel antrop) K. Soom Indrek Peedu Kohastumuslikud religiooniteooriad, nende eelduslik ateism ja üks evolutsioonilisele epistemoloogiale toetuv alternatiiv MA (rel antrop) R. Karo Indrek Pekko Luterlaste usuline maailm religioonisotsioloogiliste uurimuste põhjal MA (usut) L. Altnurme Raivo Prank Mõõgateramiku inskriptsiooni tõlgendusvõimalustest. Eesti alalt leitud 8.-13. sajandi I poole kaheteralised mõõgad MA (rel antrop) M. Friedenthal, A. Mäesalu Taavi Liias Religioosne propaganda ja selle mõju terrorismivastase sõja näitel MA (rel antrop) A. Kilp Virge Loo Taoismi mõju Hiina 5. sajandi maaliteooriate kujunemisele Gu Kaizhi, Zong Bingi ja Wang Wei esseede põhjal MA (rel antrop) M. Läänemets Silja Härm Eestikeelne piiblialane kirjandus religiooniõpetuse perspektiivist: ülevaade ja juhatusi kasutajatele mag theol O. Schihalejev Jako Kull Integraalse traditsiooni metafüüsikast (kristlike ja sufistlike näidete varal) MA (rel antrop) A. Kull Jonas Jakobson Kümme didaktilist kõnet Õp 1–9. Didaktiliste poeemide struktuuri ja semantilise parallelismi analüüs vajalike võrdlustega MA (usut) U. Nõmmik Triin Lill Lapse individuaalsete iseärasustega arvestamine lasteaia kontekstis. Ühe lasteaia päeva näitel MA (usut) O. Schihalejev Helina Mändmets Religioonipsühholoog Werner Gruehn’i elukäik ja teadustegevus MA (rel antrop) T. Lehtsaar Mariina Viia Tsistertslased Eestis XIII sajandil: religioossuse tüüp ja praktilised väljundid mag theol M. Lepajõe Marja-Liisa Küttis Väärtuskasvatus uues riiklikus õppekavas ja koolielus. Ühe kooli näitel MA (usut) O. Schihalejev Signe Uustal Naistevastane lähisuhtevägivald lähtuvalt kristlikust religioonist MA (rel antrop) A. Kull Toomas Schvak Tallinna Nõmme Ristija Johannese õigeusu koguduse ja kiriku ajalugu aastani 1960 MA (rel antrop) R. Altnurme, A. Sõtšov Asta Isak Terrorism minevikus ja tänapäeval. Kahe monoteistliku usundi, judaismi ja islami terrorismi võrdlev analüüs MA (rel antrop) P. Roosimaa Eva Jansen-Mann Ülevaade Saksa praostkonnast ja baltisakslaste usuelust Eestis kahe maailmasõja vahelisel perioodil MA (usut) U. Petti Marita Paas Eestikeelne harduskirjandus 18. sajandil ja 19. sajandi esimesel poolel MA (rel antrop) R. Altnurme Kristel Neitsov Martin Lutheri psalmilaulude retseptsioon Lübecki ja Tallinna lauluraamatute näitel MA (usut) U. Petti Naatan Haamer Mehe roll ja toimetulek rolliootustega. Kuidas mees end tänapäeva Eestis tunneb ja millised võiksid olla eluga toimetuleku võimalused MA (rel antrop) A. Riistan Siiri Rebane Tallinna Mauricius Gotlandi Petruse kirjutises Stommelni Cristina elu. Editsioon ja tõlge mag theol M. Lepajõe, A.Selart			OSCAR-2019
Võttis osa: nimekiri registreerimislehel lisatud protokollile (Kiviõli linn, Lüganuse vald ja Sonda vald) Tervitussõnavõtuga esineb Kiviõli linnapea Nikolai Vojeikin, kes ühtlasi edastab Aseri vallavolikogu otsuse, millega viimane hakkab liitumisläbirääkimisi pidama Viru-Nigula valla ja Kunda linnaga. Otsuse tegemisel viidati sellele, et valla elanikud käivad tööl pigem lääne kui ida pool ning inimeste seas läbi viidud küsitlus näitas, et liitumist eelistatakse just Viru-Nigula ja Kundaga, aga mitte Kiviõli piirkonnaga, mis oleks olnud alternatiiv. Vastuseks eelmisel koosolekul kõlanud Lüganuse ettepanekule suurendada ühinejate ringi, otsustati üheselt, et seoses Aseri valla väljalangemisega, ühinejate ringi ei laiendata ning edasi minnaksegi kolme osapoolega – Kiviõli linna, Lüganuse valla ja Sonda vallaga. 4. Keskkond ja maaelu Tänasel koosolekul keskendutakse põhiprintsiipide ülevaatamisele nende täiendamisele ning olulise eristamisele ebaolulisest. OTSUSTATI: Teha eesmärgiks, et alushariduse õpetajate palgatasemed ühtlustatakse 2 aasta jooksul, eesmärgiks on viia 4 aasta jooksul palgatase vähemalt 85%ni üldhariduskoolide õpetajatele riiklikult kehtestatud alammäärast. Sonda vallavanem – Tuleb tagada võimalikult kvaliteetne alusharidus, mis oleks samas ka kodulähedane. Sonda vallavanem – Vähemalt kooli esimene aste tuleb säilitada olemasolevates asukohtades, gümnaasiumi osa jääb Kiviõlisse. Tähelepanukoht on ikkagi erivajadustega lapsed, kui palju neid on? Kas on vaja erivajadustega laste lasteaia rühma? Tuleb analüüsida vajadust. Sonda vallavanem – Vajadus on kindlasti olemas. Tuleks luua lasteaiarühm ning võiks mõelda ka esimese kooliastme peale, siis toimuks sujuv üleminek alghariduselt alusharidusele. Erivajadustega lasteaia rühm tuleks luua olemasolevate lasteasutuste baasil nt Sonda Kooli või Erra Lasteaeda, kus on selleks ruumid olemas. Tuleb teha avatud koostööd kutseõppeasutustega ja ettevõtetega, tuleb panustakse täiskasvanute täiendkoolitustesse ja ümberõppesse. H.Uustalu – Tuleb panustada piirkonna (olemasolevate) muukeelsete inimeste kaasamisse haridusellu (puudutab ka noorsootööd). Toimub arutelu, kuidas panustada noorte vaba aja veetmisesse ning välitingimuste arendamisse. Üheselt leiti, et tuleb panustada traditsioonilistesse, juba välja kujunenud üritustesse. OTSUSTATI: Lisaks siseruumidele panustakse noorte vaba aja veetmisel ka välitingimuste arendamisse, 4 aasta eesmärgiks on korrastada olemasolevad ja võimalusel välja arendada vähemalt 1 uus väliatraktsioon, mis on noorte enda poolt välja valitud. Lisatakse spordi eriala olemasolevale huvikoolile. Noorsootöö viiakse ühtse juhtimise alla, mis võimaldab efektiivset ja tulemuslikku koostööd. Säilitatakse Maidla huvikoolis pakutavad erialad (muidugi juhul kui on nõudlust), kaalutakse huvikooli ühendamist Kiviõli Kunstide Kooliga M.Laan – Järgmiseks korraks tuleks korrigeerida investeeringute poolt, teha täiendused ning vaadata uuesti üle, mis läheb välja, mis jääb. Antud valdkond on struktureeritud kahte rühma: sotsiaalteenused- ja toetused ning tervishoid. Kohtumisel osalevad peamiselt kõigi kolme omavalitsuse sotsiaalvaldkonna spetsialistid. Kõigepealt vaadatakse üle eelmisel kohtumisel kirja pandud punktid, mida arutelu käigus täiendatakse. Iga omavalitsuse esindaja toob välja nende jaoks vajalikud, olulised ja arendamist vajavad valdkonnad, mis tuleks kindlasti ühinemislepingusse kirja panna. MÄRKSÕNAD: Teeninduspunktid, et inimestele lähedased sotsiaalteenused peavad jääma kohapeale (tänastes kohtades), et ei tekiks kaugenemist. Sotsiaaleluruumide väljaehitamine (Kiviõli linn ja Lüganuse vald). Kindlasti vajalik sotsiaaltransport (Lüganuse vald ja Kiviõli linn). Sotsiaalvaldkonna töötajatele tuleb välja töötada toimiv motivatsiooni süsteem. Maidla piirkonna päevakeskuse arendamine. Kiviõli esmase tervisekeskuse arendamine, ühine perearstikeskus. Hoolekande teenuste kohapealt arendada koostööd erasektoriga. OTSUSTATI: Sotsiaalteenuste ühtlustamine toimub kõrgema taseme suunas. 2016 aasta lõpuks valmib ühtne sotsiaalteenuste eelnõu esmane tööversioon (Kristel Petrova eestvedamisel). Loodava valla ühtne sotsiaaltoetuste maksmise kord rakendatakse hiljemalt 01.01.2018, uue ühtse korra järgi. Toimub aktiivne arutelu kinnisvara haldamise teemal, kõikide omavalitsuste esindajad on nõus, et kinnisvara haldamine tuleb viia ühtse juhtimise alla, mille tulemusel tehakse ettepanek luua täiesti uus üksus kogu kinnisvara haldamiseks. HEAKORD: Arutleti, kuidas loodava valla suurel territooriumil niitmist paindlikult lahendada. Leitakse, et kõige soodsam tuleb muruniitmist teenusena sisse osta. OTSUSTATI: Järk-järgult liikuda selle poole, et minna kogu piirkonnas üle muruniitmise teenuse sisseostmisele. Toimub arutelu soojuse teemadel. Kiviõli vol. esimees tegi eelmisel koosolekul ettepaneku soojamajandus ühtse juhtimise alla viia. Kas see on võimalik, kuna piirkonnad on nii erinevad? Kiviõli linnapea: Kiviõli sõltub 90% ulatuses eraettevõttest (Kiviõli Keemiatööstusese OÜ-st), peaks mõtlema riskide maandamisele. Kas nt hakkepuidu katlamaja? Leida üks hankija? Lüganuse vallavanem: piirkonnad on kõik nii erinevad, ühist selget pidepunkti pole, kuigi nii Püssi kui ka Kiviõli jäävad nii kauaks, kuni on kortermaju kaugküttepiirkonnaks. Tuleb leida mingi lahendus. OTSUSTATI: Tuleb leida võimalus pakkuda elanikele võimalikult stabiilseid ja soodsaid küttevõimalusi. Suund tuleb võtta taastuvenergia poole. Sonda valla maanõunik – Sonda vallas on elanikele korraldatud jäätmevedu tasuta. Tahame seda jätkata. Toimub arutelu, mille käigus leiti, et tuleks minna üle ühtsele jäätmeveole, kui piirkond peaks liiga suureks jääma, siis võib piirkonna ka kaheks jagada. OTSUSTATI: Transpordi korraldamise poolepealt otsustati lähtuda tarbijate vajadustest ning avalike teenuste korraldustest. Tellitakse spetsiaalne projekt bussiliikluse paremaks koordineerimiseks ning ühes sellega selgitatakse välja tarbijate vajadused. Toimub arutelu, mille käigus kerkis esile mõte luua ühine teehoiukava, mille järgi tegutseda. Teehoiukava võiks olla viis ja enam aastat kehtiv. OTSUSTATI: Moodustada ühine töögrupp (majanduskomisjonid teevad koostööd). Teede võrgu arendamiseks koostada 2017 aastal teehoiukava. Kergliiklusteed kokku panna ühte projekti, teha üks tervikprojekt. A. Needo visandab eskiisprojekti olemasolevate kergliiklusteede kohta. Toimub arutelu. Ühiselt leiti, et vee-ettevõtte peaks tegelema kogu piirkonna vee- ja kanalisatsiooniga. OTSUSTATI: Ise oma ettevõtet ei looda. Ühisveevärgi- ja kanalisatsiooniteenuse korraldamine toimub vee-ettevõtja(te) poolt. TURVALISUS: Kiviõli linnapea – Oluline on koostöö riiklike institutsioonidega (politseiga). Kiviõlisse tuleb paigaldada kõik uued valvekaamerad. Lüganuse vallavanem – Tuleb toetada ja elus hoida vabatahtlike tuletõrje- ja merepääste organisatsioone. Oluline teema, tuleb mõelda ennetus tegevusele. OTSUSTATI: Turvalisuse tagamiseks teha koostööd riiklike institutsioonidega sh abipolitseinikega. Tuleb teha riskianalüüs. Toetada ja elus hoida vabatahtlike tuletõrje- ja merepääste organisatsioone. Piirkonna jaoks on kriitilise tähtsusega ettevõtluse mitmekesistamine, selleks panustatakse turismisektorisse, sh Kiviõli seiklusturismikeskusesse, Aidu veespordikeskusesse, Sonda elamuskeskusesse “Ajavagun”, Lüganuse loomekastelli, Purtse kalasadamasse jt objektidesse ning ühiste koostöövõrgustike väljaarendamisse. Kiviõli linnapea – Tuleks luua ettevõtlusinkubaator (ettevõtluse tugistruktuur, mille eesmärgiks on tõsta alustavate firmade läbilöögivõimet ja elavdada piirkonna ettevõtlust infrastruktuurining nõustamisteenuste pakkumise kaudu). OTSUSTATI: Jätkatakse haridusprogrammiga „Ettevõtlik kool”. Olemasolevad vabad ruumid ja kinnisvara tuleb ära kasutada, kui võimalik võtta kasutusele ettevõtluses. Toetada jagamismajandust. Vaadatakse investeeringute tabelit. Kõik kolm omavalitsust toovad välja investeeringud, mis on plaanis teha lähimal ajal või lähevad käiku enne ühinemist. OTSUSTATI: Juhtrühma lähevad investeeringute algsed pikemad nimekirjad, seal vaadatakse need uuesti üle. M.Laan – Lüganuse ettepanekul lisati keskkonna ja maaelu komisjon, kelle valdkonda kuuluksid Uus Kiviõli kaevandus, Aidu korrastamine, keskkonnatasud, ääremaastumise vältimine jms. Lüganuse vallavanem – tuleb moodustada keskkonna komisjon, panna paika prioriteedid ja töötada välja kompensatsiooni mehhanism. Tuleb olla arendaja ja keskkonna vahel, et ei tekiks mingisuguseid nn otse kokkuleppeid elanike ja arendajate vahel. Tuleb tagada kaevandusalade arendajatega pooleliolevate projektide lõpuleviimine (Vana-Aidu karjääri ala sulgemine, veevarustuse rajamine Ojamaa kaevanduse ääres jm). Oluline on tagada pidev koostöö kaevandusalade arendajatega ja teha kõik vajalikud uuringud, koostöös ettevõtetega tagatakse keemiatööstuse mõjude pidev seire. Sonda vallavanem – Tuleb kehtestata printsiip: need piirkonnad, kust toimub ressursi kaevandamine või kus toimub selle töötlemine saavad 50% ressursi- ja saastetasust konkreetsete mõjude leevendamiseks, 50% läheb omavalitsuse üldiseks arenguks. Uues üldplaneeringus tuleb näidata ära, kuhu saab rajada elamuid ning mis osad jäävad kaevanduste aladele (Maidla-Savala alad, Uus-Kiviõli alad jne). MÄRKSÕNAD: Kaevandusalade arendajad. Keemiatööstuse mõjude pidev seire. Veevarustus/vee kvaliteet.. Lõhkamistööd. Uus üldplaneering. Keskkonna spetsialistid (keskkonnakomisjoni moodustamine). Kompensiatsiooni mehhanismi väljatöötamine. OTSUSTATI: Uues loodavas omavalitsuses tuleb tööle võtta vastava ala spetsialistid, et tagada keskkonnaalade kompentents. Tuleb tagada pidev koostöö kaevandusalade arendajatega. Sonda vallavanem – Tuleb tähtsustada külavanemate positsiooni ning kaasata külavanemad otsustusprotsessidesse, anda neile rohkem õiguseid. Külavanemate institutsioon tuleb ühinemislepingus ära reguleerida. Võiks ära kaardistada tühjad elamud, ühineda “tule-maale” tegevustega ning pakkuda võimalusi potentsiaalsetele uutele elanikele			OSCAR-2019
Kuigi vennad Siim ja Kristo Ausmees on harrastussportlaste ringkonnas tuntud ennekõike „Meie Liigume“ triatlonisarja eestvedajatena, on see siiski vaid üks paljudest tegemistest-toimetustest, millega need hakkajad mehed Eesti rahva elu, tervist ja õnne edasi viivad. 1062 startijat, 146 võistkonda, 111 last – need on vaid mõned numbrid mullusest „Meie Liigume“ rahvatriatlonisarja statistikast. Kas selline populaarsus uue sarja vastu tuli teile endilegi üllatusena? Siim: kui sarja esimene etapp Moostes hakkas kätte jõudma, oli päris hea tunne, et 100 osaleja piir täis sai. Hiljem hakkas jalg aga natukene värelema, kui Kurepalus juba üle 270 osaleja startidesse tuli. Kas inimeste sedavõrd suur huvi sarja vastu ei viita äkki mingisugusele tühimikule Eesti harrastusspordis, mille täitmisega „Meie Liigume“ triatlonietapid suutsid edukalt algust teha? Siim: minu arvates on Eestis pigem harrastusspordiürituste üleküllus. Küll aga võib tühimikuna vaadelda seda, et keegi ei olnud ühegi rahvatriatlonisarja korraldamist varasemalt niivõrd suurelt ette võtnud. Muidugi on juba aastaid toimunud Eesti karikavõistluste sari, mille raames ka rohkelt igamehetriatloneid korraldatud, kuid tavainimest võib nimetus „karikavõistlused“ või „meistrivõistlused“ natukene ära hirmutada. Eks omamoodi huvi „Meie Liigume“ sarja vastu suurendas ka asjaolu, et üritustest osavõtt oli tasuta ja osalejatel oli võimalus võita auhindu. Kristo: tühimiku täitmine oli kindlasti see, et läksime võistlustega kohtadesse, kus varasemalt taolisi ettevõtmisi ei olnud toimunud. Tundub, et see meeldis osalejatele. Siim: „Meie Liigume“ idee sündis 2013. aasta alguses. Naljaga pooleks öeldes hakkasid naised meie varasema projekti „Mehed Liikuma“ peale nurisema, et miks ainult mehed liikuda saavad, meie tahame ka. Sellest kõik alguse saigi. Leidsime, et mõistlik oleks korraldada üritusi kogu perele. Ja juba aprillis tulidki südamenädala liikumisüritused, sealt edasi triatlonid, Tartu- ja Viljandimaal toimuvad rattasõidud jne. Kristo: Eks see „Meie Liigume“ oli asjade loomulik käik meie järkjärgulisele arengule spordi- ja terviseliikumise vallas. Siim: 2013. aastal toimus „Meie Liigume“ egiidi all tegelikult üle 40 liikumis- ja spordiürituse. Kuna triatlonisarja üritused olid nende hulgast kõige suuremad, siis tänu triatlonile on ka „Meie Liigume“ avalikkusele kõige enam silma jäänud. Kristo: kuigi viimase kümne aasta arengud on positiivsed, on eestlaste tervisenäitajad endiselt ühed madalamad Euroopa Liidus. Siin on kahtlemata palju sotsiaalset, kultuurilist ja ajaloolist tausta. Me saaksime ise palju rohkem ära teha, et tervemad olla. Sealhulgas ka aktiivselt liikudes. Siim: Tartu Ülikooli sotsiaalteaduskond andis politoloogia ja avaliku halduse eriala lõpetajale päris hea „üldharidusliku“ baasi. Samas ei sega haridus ette võtmast huvitavaid tegevusi, millega oma päevi sisustada. Mind isiklikult rutiin tapab ehk teisisõnu ma ei suudaks aastaid teha ühte ja sama asja. Tänu sellele olen ennast ka erinevates valdkondades harinud – näiteks lõpetasin 2013. aastal Luua kooli loodusretkejuhi erialal, olen õppinud graafilist kujundamist jne. Kuulusid pikka aega ka Tõrva linnavolikokku ja hetkel oled linnavalitsuse liige. Kuidas hindad Tõrva linn arengut, liigub see õiges suunas? Siim: Tõrva on üks tore Lõuna-Eesti linn, kus tehakse palju ja kus toimub palju. Tõrvakana võin julgelt öelda, et tegemist on tõesti ühe kaunima väikelinnaga Eestis. Tõrva linna areng liigub minu arvates õiges suunas, kuid arengu piduriks on inimeste lahkumine. Võime ju sporti edendada, ehitada spordiobjekte jne, kuid mingil hetkel ei ole lihtsalt enam nende kasutajaid. Ja see ei ole ainult Tõrva probleem. Tõrva linna areng liigub õiges suunas ka triatloni mõistes, kuna alates 2012. aastast on Tõrva nende linnade nimekirjas, kus korraldatakse triatlonivõistlusi. „Meie Liigume“ Tõrva krosstriatlon on minu arvates nende kahe aastaga saavutanud triatlonisõprade seas päris hea maine. Kui seame eesmärgiks väikelinnade ja maapiirkondade arengu riigi tasandil, siis kas sport võiks osutuda üheks efektiivseks vahendiks selle eesmärgi täitmisel? Siim: sport ja sporditegemine üksi ei päästa. Maapiirkondade ja väikelinnade ellujäämise võti on ikkagi töökohad ehk põhjus, miks mitte ära minna. Kui sport, terviseliikumine, spordikeskused jne suudaksid luua ja säilitada maal töökohti, siis võiks tõesti rääkida spordist kui võimalusest maapiirkondade arendamiseks. Siim: minu jaoks Vend suure tähega. Autoriteet, mõttekaaslane. Inimene, kellele toetuda ja kelle käest abi küsida. Kristo puhul imestan eelkõige seda, kuskohast võtab ta aega ja tahtmist teha igapäevaselt arstitööd, korraldada ühiskondlikke asju, sportida aktiivselt ja toimetada kahe lapse ja abikaasaga. Kristo võiks minu arvates olla etalon, kes näitaks, kuidas mõistlikul viisil jagada ennast töö, hobide, ühiskondliku elu ja perekonna vahel. Kristo: ma kutsun Siimu tihti promootoriks. See ilmselt väljendab nii mõndagi. Ma ise olen oma natuurilt pigem käivitaja ning kui asjad kusagil venima jäävad, siis minu huvi asjaga edasi tegeleda väheneb. Sellisel hetkel on Siim tugi, kes kõik mõtted ideedeks kujundab ja lõpuni korraldab. Siim on üks kolmest inimesest, keda ma usaldan 100 protsenti. Siiamaani on meie bioloogiline, sotsiaalne ja kultuuriline tegutsemine hästi toiminud. Siim: tundub, et sport on geenidega kaasa tulnud. Kadunud vanaisa Uno oli nõukogude ajal aastaid Eesti Kergejõustikuföderatsiooni esimees, korraldades Eestimaa spordielu. Nagu Siim juba ennist mainis, tulite te alguses välja „Mehed Liikuma“ projektiga. Kas on õige väita, et „Meie Liigume“ liikumissari kasvas välja just sellest projektist? Kristo: „Mehed Liikuma“ oli ja on selgelt suunatud ainult meestele ja nende tegemistele. „Meie Liigume“ on aga kogupereettevõtmine, kus isad saavad koos laste ja naistega tulla üheskoos sportima ning aktiivselt oma vaba aega veetma. Mäletan ähmaselt uudist, kus iga projektiga “Mehed Liikuma” ühinenud mees oli sõlminud iseendaga kaalulangetamise osas kihlveo. Kuidas selle kihlveo sisu täpsemalt välja nägigi ja kas kellelgi tuli ka n-ö kukrut kergendada? Siim: „Mehed Liikuma“ projektiga liitunud mehed panid liitudes kirja oma eesmärgi, mis võis olla seotud tervise ja tervislike eluviisidega. Kiri läks ümbrikusse ja see avati aasta möödudes pärast projektiga liitumist. Tavaliselt mõnel klubiõhtul. Kihlvedu ei pidanud seejuures olema rahaline. Kristo: nii mõnigi mees täitis endale seatud eesmärgi, nii mõnigi mees selleni aga ei jõudnud. Viimased pidid tegema seda, mida olid varasemalt trahvina kirja pannud. Mitmel juhul oli selleks tõepoolest ka rahaline „trahv“, mis läks „Mehed Liikuma“ projekti hüvanguks. Tervisesportlaste arv on vaatamata kõigele siiski tuntavalt kasvanud. Mis on teie arvates selle positiivse nähtuse peamisteks põhjusteks? Siim: eks üleriigilised kampaaniad hakkavad inimestele ehk kuidagi mõjuma. Üleüldine meelsuse muutus, jälgitakse rohkem tervist jne. Siim: sarjas osalejate arvu on plaanis kindlasti suurendada ja loodame, et osaluskordade arv tõuseb sinna 1500 lähedale. Lisaks möödunud hooajale on tänavu kavas pakkuda ka pikemate distantside läbimise võimalust, mis peaks omakorda rohkem starti meelitama ka ala tõsisemaid harrastajaid. Siim: kõige raskem on see, kui üritus on lõppenud ja tuleb hakata asju kokku panema. Osalejad lähevad rõõmsa meelega koju ja kedagi tegelikult ei huvita, kes need aiad ülesse sättis või kes need rattahoidjad kokku paneb. Kristo: minu arvates on jällegi keeruline ettevalmistusperiood. Eriti esimesel hooajal, kui kogemusi vähe ja koostööpartnerid kuu enne ürituse toimumist „minema kõnnivad“. Õnneks on kodumaal aga palju häid inimesi, kes nõu ja jõuga alati appi tulevad. Kas üritustel, kus te koos korraldaja rollis olete, on omavahel välja kujunenud ka kindel tööjaotus, mille eest üks või teine hoolt kannab ja vastutab? Kristo: eks ülesanded on ikka jagatud, kuid kuna triatlonivõistluste korraldamise meeskond ei ole suur, siis vajadusel ollakse operatiivselt valmis tegema ka kõiki teisi asju. Siim: minu ajada on tavaliselt kõik triatloniüritusele eelnev – suhtlen omavalitsusega, kujundan reklaammaterjale, saadan teateid ja reklaame, registreerin osalejaid, komplekteerin meeskonna jne. Koos Kristoga paneme üritustel eelnevalt paika ka logistika ehk mille eest keegi meeskonnas vastutab, millal keegi kohale saabub ja kuidas keegi sündmuspaigalt lahkub. Siim: „Meie Liigume“ rahvatriatlonisari ei ole üles ehitatud suure kasumi jahtimisele. Mulle meeldib tuua järgmine näide: kõigile tuntud triatleet ja „Meie Liigume“ rahvatriatlonisarja peakohtunik Andres Kübaral on naine ja kolm last, kes kõik tahavad triatlonitel osaleda. Kui perekond Kübar peaks nüüd käima kõikidel „Meie Liigume“ sarja võistlustel, maksma osalustasu, samuti transpordi, söögi ja joogi eest, siis arvan, et perekond Kübar ei käiks meie sarja kõikidel võistlustel osalemas. Kristo: „Meie Liigume“ sarja üritused ei ole tõepoolest üles ehitatud sellele, et teenida nende pealt suurt tulu. Tulu peab olema piisav, et katta meeskonna, inventari, transpordi, ajavõtmise jms seotud kulud. Ometigi vajab niivõrd ulatusliku liikumissarja käigus hoidmine kahtlemata ka finants- ja inimressursse. Kuskohast te need leidnud olete? Siim: inimeste osas moodustavad põhimeeskonna meie endi pereliikmed, lisaks veel mõned head sõbrad. Kõik vajalikud inimesed on töösse rakendatud ja nii me seda sarja korraldamegi. Sõpru ja pereliikmed tunned ja tead – võid olla kindel, et omaloomingut ei tehta ega võeta asja poolikult. Siim: meeldib nii rattaga sõita kui ka ujuda. Ja ehkki jooksmine ei ole kunagi meeldinud, saab triatloni raames ka seda tehtud. Suurim triatlon on minu jaoks senini olnud 2012. aasta Pühajärve TriSmile 33,3 igamehetriatlon. Igasugused massispordiüritused mulle tegelikult ei istu, kuid triatloniga on kuidagi teistmoodi. Veel on hakanud meeldima ka pikamaaujumine. Olen viimastel aastatel käinud päris mitmel avaveeujumise üritusel ja nendega senimaani väga rahule jäänud. Kristo: Talvel on minu alaks suusatamine – hetkel on eesmärgiks omandada Worldloppet Master tiitel. Palju sellest puudu enam ei ole, tuleb käia veel väljaspool Euroopat suusatamas. Soojal aastaajal on põhilisteks tegevusteks rattasõit ja jooksmine. Siim: eks igal spordialal on tõuse ja langusi. Praegu tundub, et triatlon on nii Eestis kui ka maailmas tõusvas joones arenemas. Samas ei ole niivõrd suur triatlonispetsialist, et hakata siin pikemaid tulevikunägemusi konstrueerima. Siim: juhul, kui „Meie Liigume“ sari peaks ka kümne aasta pärast toimuma, siis on tegemist Eesti suurima rahvatriatlonisarjaga, mille etapid toimuvad kõikides Eesti maakondades. Sari on tuntud ka väljaspool Eestit. Kristo: ma arvan, et selle sarja raames korraldatakse hiljemalt 2017. aastal Eestis ka üks suurem rahvusvaheline triatlon. Kümne aasta pärast mina enam aktiivselt sarja korraldamisel ei osale, aga sari ise on tõusnud üheks vabariigi suurimaks annuaalseks rahvaspordisarjaks. Kristo: minu suurim õnn on vaba aeg ja lähedaste tervis. Õnne peab püüdma ja hoidma, seda soovitan kõigile lugejatele.			OSCAR-2019
Ida-Euroopa kultuurist said „Dissidentluse biennaalil” osalejad päris põhjaliku ülevaate. Kõige mahukam oli ilmselt biennaali filmiprogramm – kokku näidati üle viiekümne filmi, neist ligi pooled Tšehhoslovakkia päritolu ja veerand Nõukogude Liidu toodang, tegemist rohkem või vähem alternatiivsete kunstiliste filmidega, millest mitmed kodumaal keelatud. Populaarne oli ka biennaali muusikaline programm, mis koosnes protestilaulikute kontsertidest ning avangardmuusika esitustest. Samizdat’i-fenomeni lahkas põhjalik ja informatiivne näitus Correri muuseumis, mis lisaks paberkandjatele andis ülevaate ka ajalooliste sündmuste amatöör-ülesvõtetest. Näitus „Uus kunst Nõukogude liidust. Mitteametlik vaatenurk” pakkus väidetavalt mahukaima ülevaate põrandaalusest nõukogude kunstist, mis seni Läänes korraldatud. Algselt oli kuraatoritel kavas koostada näitus kogu Ida-Euroopa avangardkunstist, kuid seoses idabloki boikotiga tuli piirduda juba Lääne kogudes leiduva kunsti ning dokumentatsioonidega ning seega keskenduti nõukogude, peamiselt Moskva, põrandaalusele kunstile. Kuraatorid Enrico Crispolti ja Gabriella Moncada vältisid programmiliselt näituse pealkirjas mõistet „dissidentlus”, rõhutades sellega, et tegemist on avangardkunstiga, mis elab omas maailmas ja oma reeglite järgi ning mille valikul ei ole poliitilised argumendid olulised. Kuraator Crispolti sõnul on raske anda sisu mõistele „kultuuriline dissidentlus”, kuid veel raskem on teha seda kujutava kunsti kontekstis, mis on oma väljaütlemistes kahtlemata palju vähem poliitiline, kui näiteks kirjandus seda võib olla. Tema arvates on märksa huvitavam käsitleda tervikut – avangardkunsti maailma tema paljususes, sisepingete ja dialektikate rohkuses, reaalsetes vastasseisudes sealpool bürokraatlikke ja poliitilisi piire ning raame –, kui näha selles keelatud, opositsioonilist, emigreerunud kunsti. Näituse eesmärk oli seega välja tuua just võimalikult erinevaid kunstnikupositsioone, mis mitteametlikus nõukogude kunstis eksisteerisid, rõhutada nende erinevusi Lääne avangardide otsingutest ning samas leida ka viimaste mõjutusi. Eesti kunstnikest esitati näitusel Ülo Soosteri maale. Näituse avamisega kaasnes konverents „Ida-Euroopa avangardid ja neo-avangardid”, kus sõna võtsid teiste seas ka emigreerunud kunstikoguja Aleksander Gleser, kriitik Igor Golomstock, kunstnikud Ernst Neizvestnõi, Lev Nussberg ja Aleksandr Melamid. „Documenta 11 põhineb viiel platvormil, mis püüavad seletada kultuuri hetkeasukohta ühes tema kokkupuutepunktidega teiste ülemaailmsete ja keeruliste teadmispõhiste süsteemidega.” „Postkoloniaalne problemaatika” oli 2002. aastal esimese documenta mitte-eurooplasest juhi, Nigeerias sündinud Okwui Enwezori esitatud teemaalus. Ühes kuue erinevast rahvusest kaaskuraatoriga tõmbas ta tähelepanu globaliseerunud maailmale, laiendades oma eelkäija, Catherine David’i interdistsiplinaarset projekti. Kokku oli esindatud 116 kunstnikku ning nende tööd kajastasid näituse-eelselt peetud nelja rahvusvahelise konverentsi – platvormi – aluseks olnud kõneaineid: „Teostamata demokraatia” (Viin, 15. märts – 20. aprill 2001; Berliin, 9.–30. oktoober 2001) „Katsetused tõega: üleminekuperioodi õigusemõistmine ning tõe ja lepituse menetlused” (New Delhi, 7.– 21. mai 2001) „Créolité ja kreolisatsioon” (Saint Lucia, 13.–15. jaanuar 2002) „Piiramisrõngas: neli Aafrika linna, Freetown, Johannesburg, Kinshasa, Lagos” (Lagos, 16.–20. märts 2001). Selle taustal omandas „Platvorm 5”, st Kasseli näitus ise, dokumentaalse iseloomu ning üheks documenta 11 määratluseks sai: „Kunst on teadmise loomine”. Documenta-Halle’s olid peamiselt esindatud poliitilise fookusega projektid, näiteks nagu india multimeediarühmituse Raqs Media Collective – Fareed Armaly ja Rashid Masharawi – Internetiprojekt, kus oli kasutatud filmi- ja arhiivimaterjali, et seista Iisraeli ja Palestiina konfliktis oma kultuurilise identiteedi eest. Teine näide on Park Fiction, mis ühes kohalike elanikega võttis tagasi avaliku pargi Hamburgi St. Pauli linnaosas. Rühmitus Iglooic Isuma Production kandis Põhja-Kanada innuiidide teadmistepagasi, mida kunagi levitati suusõnaliselt, üle telesaadetesse. Tähendusväli „Kujund ja keel” oli teadmise loomise kontseptsiooni mõistes oluline: Ecke Bonk esitles vendade Grimmide sõnastikku, Frédéric Bruly Bouabré arendas spetsiaalse tähestiku, mis põhines tema emakeele, Côte d’Ivoire’il kõneldava bete keele pilttähestikul. Kulturbahnhofis, kultuurikeskuseks ümber ehitatud kohaliku raudteejaama osas olid peamiselt välja pandud arhitektuuri-, linnakeskkonna- ja linnautoopia-teemalised teosed. Tüüpiliseks näiteks sellest olid Constant’i 1960ndate projektist „Uus Babülon” pärit maalid ja mudelid. Thomas Hirschhorni monument luuletajale ja filosoofile George Bataille’le, mille kallal kunstnik töötas koos töötute noortega, oli interaktiivne vahelesekkumine linnakeskkonna sotsiaalsetesse tingimustesse. Projekt paigutati ettekavatsetult töölisklassi elurajooni Kasseli põhjaosas. Fridericianumi muuseumis esindatud kunstnike poliitiline pühendumus oli vägagi ilmselge. Näitusel käsitleti mitmeid problemaatilisi teemasid: inimõiguste rikkumisi näiteks Leon Golubi maalides; naiste rolli islamimaades Mona Hatoumi installatsioonis; ülemaailmset migratsiooni Chantal Akermani videos; ning etnilisi konflikte näiteks dokumentaalfilmirežissööri Eyal Sivani töös, mida oli näidatud juba varem ka „Platvorm 2-l” New Delhis. Kunstniku arhiiv, mida kehastas näiteks Chohreh Feyzdjou installatsioon, andis tunnistust nii isiklikust ja ühisest mälestusest kui ka hübriidsest olukorrast. Samuti näidati 1960ndatel ja 1970ndatel tegutsenud tuntud kunstnike töid, näiteks Dieter Rothi kaootiliselt vohavat teost „Lauavaremed”. Viimaks avati ka uus suurejooneline näitusepaik kasutuna seisnud Bindingi pruulikojas. Labürintjas valge kuubi-laadne arhitektuurimoodustis võimaldas luua üle kolme tuhande ruutmeetrilise näituseruumi. Ulatuslikud fotoseeriad, video- ning filmiteosed ja installatsioonid pakkusid siin ohtralt üllatusmomente. Üheks näiteks Georges Adéagbo töö, Aafrika püharuumi stiilis tehtud fetišitekogu või Yinka Shoibare teatritrupp kolonialismi teemat käsitlevate kujukestega. Umbes kuuskümmend protsenti kõikidest näitusel olnud töödest oli loodud spetsiaalselt documenta 11 jaoks. „Globaliseerumise ajastul ... esindavad kaasaegsed ettevõtmised ... nii esteetilist kui ka poliitilist jõudu”: Catherine David, esimene naine, kes juhtis documenta näitust, andis 1997. aasta documenta’le teadlikult intellektuaalse funktsiooni, kutsudes üles kriitilisele suhtumisele hetke poliitilistesse, sotsiaalsetesse, majanduslikesse ja kultuurilistesse probleemidesse. Võttes arvesse väljakuulutatud uuendusi ja X-iga logo, kahtlustasid kriitikud koguni, et kahtluse alla seatakse documenta institutsioon ise. Kuid oluliseks elemendiks kahekümnenda sajandi viimase documenta juures olid ka nn tagasivaated kunstiajaloolise tähtsusega töödele, mis andsid ülevaate kaasaegse kunsti revolutsioonilistest lähenemistest. Nende hulgas olid sellised tööd nagu Marcel Broodthaersi „Kotkamuuseum”, mida oli juba documenta 5-l näidatud, ning Gerhard Richteri „Atlas”, mida ta alustas 1960. aastatel ning mis koosnes suurest kogust kunstniku visuaalset mälu väljendavatest isiklikest ning ajaloolistest fotodest. Michelangelo Pistoletto objektid esindasid üht arte provera olulist eeskõnelejat; Hélio Oiticica ja Lygia Clarki tööd meenutasid kultuurilist ja poliitilist optimismivaimu Ladina-Ameerikas ning eriti 1960. ja 1970. aastate Brasiilias. Jätkates retroperspektiive, demonstreeriti elektroonilisel andmetöötlusel põhinevat ning Internetis tehtud kunsti, millekunstilised meediumid võivad osutuda tulevikus oluliseks. Oranžeriis seati üles kõrgel tehnilisel tasemel Hybrid Workspace’i nimeline meediastuudio, et töötada sotsiaalsete, poliitiliste ja kultuuriliste küsimuste informatsiooniviitadega. Documenta 10 interdistsiplinaarset lähenemist kajastas raamat „PoliitikaPoeetika”, mis hülgas teadlikult traditsioonilise näitusekataloogi vormi, ja ennekõike ainulaadne üritus „100 päeva – 100 külalist”. Kunstnikud, luuletajad, filosoofid, sotsioloogid, teatri- ja filmilavastajad ning urbanistid muutsid Documenta-Halle elavaks diskussioonifoorumiks. Suur hulk külalisi saabus mitte-lääneriikidest, kus loovad kunstnikud väljendavad end rohkem kirjanduse ja filmi kui kujutavate kunstide kaudu. Sellel laiaulatuslikul manifestation culturelle’il oli ka oma filmisektsioon, mida näidati Bali kinos. Võrreldes arvukate videoteostega, jäid traditsioonilised kunstivormid, nagu näiteks maalikunst, tahaplaanile. Olulisi uuendusi sel documenta’l oli Kasseli linn ise ühe näituseteemana. Parcours viis Kulturbahnhofist – kultuurikeskuseks kohandatud kohaliku raudteejaama osast – läbi jalakäijatetunneli ning mööda Treppenstrasse’t traditsioonilistele näitusepaikadele Friedrichsplatzil ja Karlsaue pargis. Selle raja sümboolset algust märkis Lois Weinbergeri maha pandud raudteerööbas sitke umbrohuga, mis tavaliselt vohab eeslinnades. Kunstilise lisandina ääristasid teed kommunikatsioonivahendid, mida on tavaks kasutada tänapäeva suurlinnades. Videoekraanid, plakatiseinad, reklaamitulbad, vaateaknad ning heliinstallatsioonid tekitasid kontrasti Kasseli tavapärase sõjajärgse ilmega, mida tõlgendati kui „tänapäeva rusu”. Sarnast urbanistlikku lähenemist kasutati ka ühes Karlsaue pargis olevas töös: Martin Kippenbergeri metroovõrgustikuskulptuur „Kaasaskantav metroosissekäik” sümboliseeris urbanistlikke ja globaalseid võrgustikke. Selle installatsiooni paarikud paiknesid Dawsonis (Kanadas) ja Syros (Kreekas). Lõpuks oli documenta 10 tõeliseks publikumagnetiks Carsten Hölleri ja Rosemarie Trockeli „Maja sigadele ja inimestele” Karlsaue pargi murul; esmapilgul oli töö idülli võrdkuju – inimene lebamas maas emise kõrval. Kriitiline assotsiatsioon evolutsiooniteooria ja kasumile orienteerituse vahel, s.t brutaalselt intensiivne kariloomade kasvatamine, tabas häirivalt ajastunärvi. „Kehast-kehani, kehadeni”: oli leitmotiiv, mida kasutas Belgia kuraator Jan Hoet, et kirjeldada 1992. aasta documenta 9-l näidatava kunsti eksperimentaalset loomust. Näitus väljendas kaasaaegse kunstikeskkonna segadusseajavat mitmekülgsust, ilma et oleks üritanud pakkuda omapoolset süstemaatilist struktuuri või normatiivset hinnangut. Näitusel domineerisid tööd, mis väljendasid ennast läbi füüsilisuse või reaalsusega suhestuva füüsilise kogemuse. Jan Hoeti nägemuses üritas kaasaegne kunst vastandada eelkõige subjektiivseid, meelelisi kogemusi üha kasvavale virtuaalsele maailmale. Bruce Naumani videoinstallatsioon „Inim/sotsiaal”, mis oli üleval Fridericianumi keskel, näitlikustas seda lähenemist. Raseeritud pea, mida nägi kuuelt ekraanilt ning mis pöörles lakkamatult – mõnikord tagurpidi olles – ümber oma telje, väljutas ka intensiivset akustilist agressiivsust. Charles Ray hüperrealistlik kujude grupp, milles ta kujutas iseenda koopiaid orgial osalemas, andis edasi väga teistsugust füüsilist kogemust. Aga kunstnik ise märkis: „Tegelikkuses seksuaalsust ei toimu. Kehad on nagu ühe tantsukella peen mehaanika.” Oma tohutu populaarsuse võlgnes näitus aga mängulisele lähenemisele kaasaegsele kunstile, mis väljendus muuhulgas selles, et kõrvalprogrammide keskseteks kunsti ja elu metafoorideks olid poks, džäss ja pesapall. Näiteks Flatzi töös, kes asetas külastaja poksija või võitleja rolli teoses „Kehakontakt/Füüsiline skulptuur nr 5”, või filmi- ja videokunstniku Stan Douglase tribuudis džässile. Seekordne näitus laienes uutesse ruumidesse rohkem kui ükski varasem documenta: Ottoneumi loodusloomuuseumi, Karlsaue pargi ajutistesse paviljonidesse ja äsjaehitatud Documenta-Halle’sse. Näitusega elustati ka väliruumid ja linn. Jonathan Borofsky „Taevasse kõndiv mees” Fridericianumi ees muutus documenta 9 silmapaistvaks embleemiks, mis andis märku progressiivsest optimismist. See töö oli nii populaarne, et linnal õnnestus koguda piisavalt annetusi selle äraostmiseks. Mo Edoga saavutas samasuguse publikupopulaarsuse oma tööga „Lootuse majakas”, mis ehitati näituse ajal kogutud ajupuudest. Kunstnik pidas maha elavaid diskussioone documenta külastajatega ja lasi oma majakal kõrguda ilma kindlaksmääratud plaanita. Ilja Kabakovi „Tualett” oli aga rõhuv: installatsioon näitas ühe vene suurpere piiratud ja alandavaid elamistingimusi. Documenta 9 „kollektiivset mälu” majutas Fridericianumi Zwehrenturm. Väikestes tornitubades kohtasid külastajad prominentseid laenatud töid järgmistelt kunstnikelt: Jacques-Louis David, James Ensor, Paul Gauguin, Alberto Giacometti, Joseph Beuys, Barnett Newman ja James Lee Byars. Nad tähistasid moodsa kunsti ajaloos alguspunkte ning uusi lahknemisi. Samal ajal illustreerisid tööd Jan Hoeti nihutuspõhimõtet, mille all pidas ta silmas nihet vaataja perspektiivis, võimaldades tal kogeda objekte väliselt positsioonilt. Näiteks muutis Guillaume Bijl lähedal asuva kaubamaja klaasfassaadi vahakujude väljapaneku sissekäiguks. Kujudeks olid Beuys, Arnold Bode ja tema abikaasa ning iroonilisel kombel ka Jan Hoet ise. Ebaharilik tõlgendus muuseumi teemal kerkis esile aga Neue Galerie ruumides. Galerii alalise kollektsiooni, mis oli aastakümnete jooksul orgaaniliselt kasvanud, paiskasid segi installatsioonid ja üksikteosed, mille autorid olid Joseph Kosuth, Gerhard Merz ja Zoe Leonard, ja ka Rodney Grahami teos Vendade Grimmide muuseumis. Kunstilise juhi Jan Hoeti väsimatu ettevõtlikkuse ja kavala PR-kampaania tulemusena kogus documenta 9 rekordarvu külastajaid. „Kunst saab uue ajaloolise ja sotsiaalse dimensiooni”: võttes niisuguse kontseptsiooni oma teoreetiliseks aluseks, oli documenta 8 eesmärk kaardistada viis, kuidas kunstnikud pöördusid sotsiaalsete teemade poole. Näituse kuraator oli, nagu ka documenta 6 puhul, Manfred Schneckenburger. Fridericianumis, Oranžeriis, Karlsaue pargis ning ülejäänud linnas esitles ta kaasaegse kunsti positsiooni autonoomia ja sotsiaalpoliitilisuse vahekorras olevana. See tähendas, et documenta 8 muutus oma loomult väga avalikuks. Mitmed installatsioonid Karlsaue pargis ning linna olulistes kohtades näitasid, kuidas kommenteeris kunst avalikke teemasid 1980. aastate lõpul. Tadashi Kawamata piiras Teises maailmasõjas hävitatud Garnisonskirche vohava puuplankudest konstruktsiooniga, märgistades sõjakaotuse uue teadlikkusega. Ian Hamilton Finlay neli Suure Prantsuse revolutsiooni aegset giljotiini võtsid samuti teemaks ajaloolise teadlikkuse: „Vaade templile” lõi Karlsaue pargi baroksete ning klassikaliste kujude vahele visuaalse hirmutelje. Krzysztof Wodiczko „Projektsioon Martin Lutheri kiriku tornile” pakkus õhurünnakute käigus hävitatud kirikust uuendatud versiooni. Kontrastiefekti lõi Charlemagne Palestine’i teos „Jumal karu” – hiiglaslik kaisukaru, mis ühendas mänguliselt ja irooniliselt popkunsti ikooni Andy Warholi ning laste fantaasiamaailmad. Fridericianumis oli üleval arvukalt töid, mis väljendasid selgelt utoopiliste ideaalide kadumist kaasaegses kunstis: sõda, repressioon, oht ja holokaust olid sealsed rasked teemad. Leon Golubi „Kaebelaulu” seeria naeruvääristas ebainimlikke poliitilisi süsteeme ning riigipoolset ebaõiglust. Oma võimsa installatsiooniga „Jätkuvus” demonstreerisi Hans Haacke Fridericianumi fuajees seost rahvusvahelise kapitali ja repressioonide vahel. Jeff Walli „Jutuvestja” näitas suurendatud piltidega slaidiprojektsiooni „Põlisameeriklased”, mille tegevuskohaks oli trööstitu mäenõlv kiirtee silla all. Niimoodi nimetuna esindavad nad vähemlaste inimgruppi omaenda maal. Mäletamine ja anonüümsus olid teemaks ka Christian Boltanski töös „Les Archives”: kolmsada viiskümmend portreed tundmatutest inimestest elektripirnide kumas lõid seose laagrite või surnuaedadega. Manfred Schneckenburger valis installatsiooni „Isahirv välgusähvatuses”, et näidata klassikalises mõttes skulptorina Joseph Beuysi, kes oli aasta varem surnud. Beuysi täpsetel instruktsioonidel põhinenud objektide paigutuse eesmärk oli luua ruum ilma mäluta, ruum, mis muutub külmaks. Keskne roll anti näitusel performance’ile kui erinevate kunstide ristumispunktile. Lilli Fischeri performance’id „Nuustikuralli” ja „Luuatants” kuulusid kunstniku tööderühma „Väliuuring”, kuhu olid kogutud joonistused, fotod, käsikirjad, aktsioonid ning objektid. Samal ajal uuris Rachel Rosenthali tunniajane performance „Racheli aju”, kuidas tajuda igapäevakogemusi nii, et saavutada tasakaal intellekti, instinktide, primitiivsete emotsioonide ning kõrgema teadvuse astme vahel. Üles oli seatud ka video- ja audioraamatukogu, kus võis kuulata või vaadata linte – see ilmestab hästi documenta 8 žanripiire ületavat iseloomu, mille näiteks oli ka üks John Cage’i töö. Kasutades keelelisi ja muusikalisi elemente lõi tema heliskulptuur „Essee” helipildi Henry David Thoreau’ kaheksateistkümnele värsile teosest „Essee kodanikuallumatuse talitusest”. Roman Signer, keda tunti kunstiringkondade lõhkamiseksperdina, hakkas tööle documenta 8 lõppaktsiooniga. Oranžerii ette hunnikutesse laiali loobitud kolmest tuhandest paberilehest moodustunud joon tekitas murule juhuslikke mustreid – loodi meditatiivne kogemus, mis lasti aga kolme minuti pärast üksteisele järgnevate ehmatamapanevate paukude saatel õhku. „Vabastada kunst erinevaist sundustest ning keerdudest, millesse ta on takerdunud”: sellise eesmärgi seadis endale Rudi Fuchs documenta 7 kuraatorina 1982. aastal, loobudes teadlikult teoreetilistest kontseptsioonidest. Kaasaegset kunsti tuli taas esitleda traditsioonilisel moel, muuseumis. Vabamalt kasutati vaid väljas asuvaid alasid, kuigi just viimastega jättis documenta 7 kõige püsivama jälje. Joseph Beuysi töö „7000 tamme” tegi nii kunsti- kui ka urbanistikaajalugu. Kõigepealt kuhjas Beuys Friedrichsplatzile 6999 kiilukujulist basaltsammast. Seejärel istutas ta Fridericianumi ette seitsmetuhandenda samba kõrvale esimese tammepuu, käivitades nõnda, nagu ta ise seda nimetas, oma sotsiaalse skulptuuri. Edasi jäi Kasseli elanike ülesandeks istutada veel 6999 puud, mis kõik oleksid paaris ühega nendest 6999 basaltkivist. Beuysi performance „Rahujänes koos lisanditega”, mille käigus sulatati Ivan Julma kroon küülikukujuliseks, pidi omakorda aitama koguda raha „7000 tamme” projekti jaoks. Kuigi samal ajal toimusid ulatuslikud protestid, oli siiski kasvamas huvi ka sotsiaalse skulptuuri vastu ühes valmidusega selle heaks annetada. Documenta 8 avamisel oligi seega Joseph Beuysi lesel ning tema pojal Wenzelil võimalus istuda esimese puu kõrvale viimane, seitsmetuhandes. Teine documenta 7 töö, mis on jäänud avalikku ruumi, on Claes Oldenburg’i kaheksa meetri kõrgune „Maakirves”. Selle skulptuuri lähtekohaks on humoorikas kujutluspilt: Herakles, keda on kujutatud Kasseli linna silmatorkaval baroksel maamärgil, oleks justkui visanud oma maakirve otse Fulda jõe kaldale. Rudi Fuchs tahtis kohelda kaasaegset kunsti väärikuse ja austusega. Friedrichsplatzi esitlusel ilmestas seda Daniel Bureni installatsioon lippude, tuules laperdavate vimplite ning klassikalise muusikaga, mis rõhutasid näituse pidulikkust. Lisaks toonitas Luciano Fabro baldahhiin Fridericianumi sammastega sissekäigu juures hoone arhitektuuri väärikust veelgi. Suursuguste kaunistuste kasutamine jätkus ka siseruumides. Fuajees tervitas külalisi James Lee Byarsi kuldne sammas ning järgmises ruumis sätendas kontseptuaalkunstniku Jannis Kounellise installatsiooni kuldne sein. Kunstiteoste esitlusviisi aluseks Fridericianumi muuseumis, Oranžeriis ning Neue Galerie’s oli dialoogipõhimõte. Tööd ei olnud jaotatud mitte temaatilise või kunstilise konteksti järgi nagu tavaliselt, vaid olid vastavalt teisenevatele tingimustele pidevas muutumises. Näiteks Richard Longi teose „8 kiltkiviringi” lihtne geomeetria peegeldas Anselm Kieferi maalide vormi, mis asusid kiviringide taga oleval seinal ning olid ringidele maastikulaadseks taustaks, luues neile omamoodi müütilise aura. Maalid – eriti Neue Wildeni omad, kes oli näituse üheks peamiseks fookuseks – sattusid kohati kummalisse kombinatsiooni skulptuuridega. Disleri ja Salomé maalid moodustasid näiteks dünaamiliselt värvilise tausta Jonathan Borofsky liikuvatele kujudele teoses „Haamerdavad mehed”. Ka ei keskendutud ühelegi konkreetsele tähtteosele – kõigi kolme näitusehoone vahel oli kunstiline kogemus jaotatud külastajate jaoks võrdselt. Küll oli aga Fuchs paigutanud kunstnikud, keda pidas kaasaja suurkujudeks – A. R. Pencki, Sigmar Polke, Gerhard Richteri, Hanne Darboveni jt – Fridericianumi esimesele korrusele. Documenta 7-l võttis suundumus gesamtkunstwerk’i poole, mis on documenta’dele alati omane olnud, klassikalise kuju Itaalia lavastaja Carlo Quartucci ekspressiivses teoses „Ooperisüit –Didone”. Jannis Kounellise loodud lavaseadega kohandas see ladusalt bel canto traditsiooni balletietteastete ja ekstravagantsete teatridekoratsioonidega. Milline staatus ja asukoht on kunstil meediaühiskonnas? Selle küsimusega formuleeris documenta 6 kuraator Manfred Schneckenburger näituse teema. Nii nagu Harald Szeemanni kontseptsioon documenta 5-le, lähtus ka Schneckenburgeri meediumipõhine kontseptsioon teoreetilisest alusest, mis oli kriteeriumiks tööde valikul. Schneckenburger määratles 1970ndate teise poole kunsti suuremas osas meediumikriitilisena. Niisiis oli documenta 6 mitmete eraldi näituste summa: joonistustele, utoopilisele disainile, kunstnike raamatutele, tehnoloogilisele vahendile – nagu video, eksperimentaalfilm ja mängufilm – pühendatud sektsioonid näitasid viimaste aegade vahendite mitmekülgset arengut. Documenta 6-le sai osaks suurejooneline rahvusvaheline avamine, kus Nam June Paiki, Joseph Beuysi ja Douglas Davise performance’e näidati satelliidi vahendusel ka eetris. Nam June Paiki ja Charlotte Moormani performance’ist „TV-tšello” sai omamoodi legend, kui teose ettekandmist Kasselis näidati otsesaates televiisorites üle terve maa. Fotograafia ajaloolisele arengule oli pühendatud suur sektsioon Oranžeriis. Teiseks peamiseks näituse fookuseks olid maalid, mille teemaks maalikunst, ning Ida-Saksamaalt, s.t Bernhard Heisigilt ja Willi Sittelt pärit sotsiaalrealistlikud maalid ärgitasid elavat vaidlust. Laialdaselt oli kasutatud avalikku ruumi. Heaks näiteks sellest on teos „Raamistiku konstruktsioon”, mille püstitas Friedrichsplatzile kunstnikerühmitus Haus-Rucker-Co: teos oli kombinatsioon arhitektuurist ja läbikäidavast skulptuurist, eesmärgiks ärgitada külastajaid tundma oma ümbruskonnaga teadvustatud seost. Manfred Schneckenburgeri horisontaalse skulptuuri kontseptsioon leidis ideaalse toimumispinna Karlsaue ulatuslike pargialade näol. George Trakase „Union Pass” koosnes kahest eraldi sillakonstruktsioonist, millest üks oli terasest ja teine puust, ning mis korreleerusid Karlsaue pargi ajaloolise barokse teljega. Pargi tagaotsas moodustas kunstlikult loodud ja veega täidetud kraater üllatava sildade ristumiskoha. Horst Baumanni „Laserkeskkond” ühendas linna tähtsamad kultuurimonumendid punaste ja roheliste kiirtega: barokse Oranžerii Karlsaue pargis, Zwehrenturmi klassitsistlikul Fridericianumi muuseumil ning Heraklese kuju Wilhelmshöhe pargis. Kõige vastuolulisemad tööd olid välja pandud Friedrichsplatzil. Ameerika maakunstniku Walter de Maria töö „Vertikaalne maakilomeeter” tekitas protestilaine juba ajal, kui seda alles nafta puutorni abil valmistati. „Maakilomeeter”, millest on nähtaval ainult ülemine, umbes kuuediameetrilise läbilõikega messingist ristlõige, palub vaatajal ette kujutada ühekilomeetrist varrast maa sisse pistetuna. Selle kõrval tundus Richard Serra „Terminal” koletusliku provokatsioonina. Neljast üksteise vastu toetuvast roostes terasplaadist koosnev konstruktsioon lõi äärmiselt ebastabiilse, häiriva mulje ja tekitas ohtralt vastalisust. „Kaheldes reaalsuses – kujundimaailm tänapäeval”: documenta 5, mis toimus eelmainitud pealkirja all 1972. aastal, oli esimene documenta, millele määrati programmiline juhatus, mille eest vastutas – taas esmakordselt – üksainus koostaja, kuraator Harald Szeemann. Szeemann plaanis alguses asendada senise printsiibi „100-päevane muuseum” „100-päevase sündmusega”, kuna hilis-kuuekümnendate uus aktsioonikunst paistis peegeldavat taganõutud kunsti ja elu ühisust. Viimaks ta siiski loobus oma plaanist koostada puhtalt aktsioonikunstile pühendatud programm. Selle asemel oli ta ühes oma meeskonnaga välja pannud entsüklopeedilise kogumiku visuaalmaailmadest. Aktsionism, kontseptuaalne kunst ja eriti tema isiklikult eelistatud „Individuaalsed mütoloogiad” olid kombineeritud fotorealistlike maalide ja skulptuuridega, ühes arvukate nähtustega igapäevamaailmast – reklaamindus, poliitiline propaganda, utoopiline disain, triviaalrealism (kitš), sotsiaalne ikonograafia, religioosne rahvakunst ning vaimsete häiretega inimeste kunst – mis moodustasid „Kujundite paralleelmaailmade” sektsiooni. Kunstnik Bazon Brock lisas oma didaktilisse audioslaidiesitusse ka audiovisuaalse eessõna, kus arutleti selle üle, kuidas „käsitleb kunst näitliku valdkonnana reaalseid probleeme meie elus”. Selles kontekstis iseloomustas sektsioon „Kunstnike muuseumid” programmi tervenisti. Järgides Marcel Duchamp’i 1941. aasta teose „Muuseum kohvris” eeskuju, segati muuseumivormis avalduvad kunstiteoste esitluse võimalused ühte üksikute kunstnike reaalsusekogemustega: oma „Hiiremuuseumis” kombineeris Claes Oldenburg miniatuurseid kitšiesemeid suurte skulptuuridega. Marcel Broodthaers vaatles irooniliselt kotkast kui erinevates kultuurides laialt levinud võimusümbolit. Näituse pealkirjas välja kuulutatud reaalsuses kahtlemist kehastas uus Ameerika ja Euroopa realism. Visuaalselt sädelevad pildid reprodutseerisid silmapaistvalt banaalset või esoteerilist, kasutades õlivärve, klaaskiudu või polüestervaiku: neoonreklaamid, keskmine ameerika perekond, kõrgklassi traavlid, armastajatepaar, armetud New Yorgi slummielanikud. Ed Kienholzi elusuurusest skulptuuriansamblist „Five Car Stud” sai peamine vaatamisväärsus; kunstniku viis kujutada noore mustanahalise mehe jõhkrat kastreerimist esitas mõjuvõimsa süüdistuse rassismi suunas. Sektsioon „Isiklikud mütoloogiad” oli sisse seatud Neue Galerie’sse ja Fridericianumisse. Harald Szeemann oli leiutanud selle mõiste, et kirjeldada kunstnike viisi „paigutada nende kõige isiklikumaid märke, signaale ja sümboleid intellektuaalse ruumi raamesse”. Näite keskkonnast kui „ruumistatud psühhogrammist” lõi skisofreenilise kunstniku Adolf Wölfli rekonstruktsioon psühhiaatriapalatist. Paul Theki installatsioon „Laev, püramiid” demonstreeris analoogseid kinnisidee põhimõtteid, esitledes tundlikku looduse-, elu-, surma- ja vaimsusetsüklit. Ètienne Martin kudus oma isiklikud mõtisklused rüüks teoses „Keep”. Fridericianumi ümarsaalis oli välja pandud Mario Merzi „Iglu. Ringkäik”, Richard Serra massiivne ja keeruline terasskulptuur, pakkus külastajatele põnevat ja uutmoodi ruumilist kogemust. Aktsioonikunsti ja performance’ite küllus näitusel andis documenta 5-le imetlusväärse ja täielikult innovaatilise ilme. Hoides ülal oma laiendatud kunstimõistet, esitas Joseph Beuys oma teose „Otsese demokraatia kabinet”, kus ta pidas näituse saja päeva jooksul külastajatega arutelusid. Jannis Kounellis lõi viiulimängija ja baleriiniga tableau vivant’i, ning James Lee Bryars kui tagasivõtmatu hetke poeet etendas Fridericianumi frontoonitud portikuselt oma töö „Kutsudes saksa nimesid”. Kuigi algselt paistis documenta 5 näitust ümbritsevat skandaal nii radikaalsete parempoolsete kui ka progressiivsete rühmituste arvukate kriitikute ja protestiaktsioonide tõttu, on näitus siiski tänase päevani kõrge au sees. „Seni kõige noorem documenta”: 1968. aasta ürituse hüüdlause tõi esile documenta 4 kavatsuse esitleda kõige hiljutisemaid sündmusi kunstis. See jäi viimaseks Arnold Bode koostatud documenta’ks ning seekord oli talle toeks kahekümne kuuest uuest liikmest koosnev documenta nõukogu. Seekordne nõukogu oli võtnud eesmärgiks hääletada näituste ja kunstnike üle demokraatlikult. Uus kord tekitas aga ägedaid sisekonflikte ning mõned astusid lausa tagasi. Kõige vastuolulisemaks teemaks kujunes idee, et rahvusvaheline näitus peaks seekord olema orienteeritud traditsiooni asemel innovaatilisusele. Veelgi enam, aasta 1968 tähistas mitmeid protestiaktsioone, nii et näituseinstitutsioonid ja nende kommertsialiseerimine seati kahtluse alla ühes „kodanliku” kultuuriga üldiselt. Ka avamisel esines proteste. Fluxuse kunstnik Wolf Vostell hakkas eeskõnelejaks noortest kunstnikest koosnevale aktsioonirühmitusele, kes muutis pressikonverentsi häppeningiks. Punaste lippudega varustatud tudengite tõttu ei saadud avamispäeval ametlikke avakõnesid pidadagi. Viimase aja uue kunsti silmatorkavaks näiteks sai Oranžerii ees olev Christo vapustav õhutoru „5600 kuupmeetrine pakend”. Kriitikud ja üldine avalikkus tõstsid teose documenta legendi staatusesse ning pärgasid selle igasuguste leidlike nimedega, nagu vorst, salaami, rullpraad, hiigelsigar, seksivärin ja hiidfallos. Vaimustust tekitas ka teose põnev püstitamisprotseduur: kilest ümbris kukkus ikka ja jälle kokku ning ükskord isegi lõhkes, enne kui see suudeti oma õigesse püstisesse asendisse sättida. Fridericianumi ja Alte Galerie oli aga vallutanud uus ameerika kunst oma suureformaadilisusega. Popkunsti tähtsamate tööde seas leidus Tom Wesselmanni „Suur ameerika akt nr 98” ja „Suu”, Roy Lichtensteini „Suur moodne maal”, James Rosenquisti Viis slaidi, Andy Warholi „Elektritool” ja „Marylin”, ning Claes Oldenburgi „Hiiglaslikud piljardikuulid”. Esindatud olid ka uued kunstitrendid, nagu colour-field, maalilisejärgne abstraktsioon, hard-edge ja minimalistlik kunst – viimase näiteks oli Robert Morrise massiivsed klaaskiust skulptuurid, „L-kujundid”, ja Sol LeWitti virtuooslikud tektoonilised formatsioonid „Erinevat tüüpi kuupide variatsioonid”. Ameerika kunsti tugev kohalolu sünnitas seekordse documenta epiteedi „Americana”. Varasemast laiemalt oli kasutuse alla võetud ka Oranžerii-esine vaba ala. Vastupidiselt eelmistele documenta-näitustele ei funktsioneerinud seekord skulptuurilavana mitte Oranžerii varemed, vaid avatud maastik. Teras-skulptuuride installatsioonid ja tehnoloogilised, kineetilised objektid lõid ka Alte Galerie’s hilis-kuuekümnendate jahedalt elegantse õhkkonda. Välja pandud keskkondlikud tööd mõjusid harjumatult: kunstilised ja katsetuslikud ruumid rõhusid vaatajate tunnetele, ergutades neid füüsiliselt ja muutes nad seega osaks teosest. Joseph Beuysi esindas näitusel sümbolitega üle kuhjatud „Kosmose skulptuur” ning kõrvalruumis ründas Kienholzi keskkondlik teos „Roxy” košmaarse elavpildina kaasaegset ameerika elu. Seeriatoodete sektsiooniga väljendati ideed, et seeriates toodetud objektid aitavad kunstil levida ühiskonnas märksa laiemalt. Kunstipedagoogil Bazon Brockil olid ka sotsiaalpoliitilised eesmärgid. Ta oli esimene, kes seadis documenta’l üles Külastajatekooli. Kasutades action teaching’i meetodit, mille Brock ise leiutanud oli, püüdis ta külastajatele selgeks teha, millised on kaasaegse kunsti väljendatud muutunud suhted reaalsusega. Meedias domineerinud pealkirjad, kõrvuti artiklitega Kasseli kunstinäitusest, tõid selgesti välja 1968. aastat iseloomustanud poliitilise teadvustuse kasvu: külm sõda, Vietnam ning Martin Luther Kingi rassistlik atentaat. „Kunst on miski, mida loovad tähtsad kunstnikud”: see oli 1964. aasta documenta 3 keskne idee. Kuigi 1960. aastate alguses ei pidanud enam paika lähtepunkt, et abstraktne kunst on ainus autentne stiil, püüdsid Arnold Bode ja Werner Haftmann ühes oma suure asjatundjate meeskonnaga siiski üleval hoida abstraktsiooni kui rahvusvahelise keele tähtsust. Küsimuses, kuidas kunstnikud maailmale vaatasid, toetusid korraldajad seekord täielikult loojaisikutele ja nende individuaalsetele seisukohtadele. Suurtel meistritel lasus ülesanne anda ajaloole sisu. Esimest korda pärast sõja lõppu avati restaureeritud Alte Galerie (praegu Neue Galerie) kunstiesitluseks just kolmanda documenta’ga; esitletud olid tööd Beckmannilt, Kirchnerilt, Kandinskylt, Mondrianilt jt. Esimesel korrusel oli väljas suurepärane valik joonistusi kahekümnendast sajandist. Fridericianumi muuseumi vapustavad installatsioonid kajastasid Bode nägemust moodsast kunstimuuseumist. Loosung documenta’st kui „sajapäevasest muuseumist” formuleeriti esimest korda 1964. aastal. Pealkirja all „Pilt ja skulptuur ruumis” katsetas Arnold Bode äärmiselt ebakonventsionaalsete paigutustega. Sam Francise „Baseli Kunsthalle trepisüviku jaoks loodud kolm seinamaali” (1956/1957), mida poleks tõepoolest teose jaoks kavandatud koht suutnud täiel määral eksponeerida, olid käesoleval documenta’l keskseks ja hästi vastu võetud eksponaadiks. Arnold Bode paigutas need külastajate peade kohale kuusnurksele seinakonstruktsioonile huvitavasse vastandusse. Sarnasel viisil rikastati külastajate kunstikogemust ka Ernst Wilhelm Nay töödega. Kunstniku töö „Kolm kujundit ruumis” (1964), mille Bode oli riputanud laealusele kallakule, rütmilisele ja kõikuvale konstruktsioonile, moodustas justkui moodsa pühaliku arhitektuurielemendi, mille eesmärgiks oli vapustada külastajaid emotsionaalselt ja visuaalselt. Sama kehtis ka Emilio Vedova maali-installatsiooni kohta „I Plurimi di Berlino” („Absurdne Berliini päevik”) (1964), mis kuulutas ideed keskkonnast kui uuest kunstivormist. Hiljutisi kunstisuundumusi kajastasid sektsioonis „Aspektid 64” näiteks Ellsworth Kelly suured colourfield-stiilis maalid, Morris Louisi kallatud värvi tehnikaga (poured-paint) tööd, ning näited ameerika popkunstist. Siiski ei omistatud ei popkunstile – heaks näiteks Robert Rauschenbergi „Telg” (1964) – ega ka teistele igapäevaelul ja -esemetel põhinevatele kunstivormidele seda tähtsust, mida nad oleksid väärinud, arvestades nende olulist kohta tolle aja kunstielus. Andes järgi hiljutistele arengutele, seadis Arnold Bode ilma documenta nõukogu toetuseta viimasel minutil sisse ka vilkuva, kõriseva ja pläriseva „Valguse ja liikumise” sektsiooni Fridericianumi pööningul. Seal esitleti näiteks Jean Tinguely kineetilist objekti „Number 5” (1960), Harry Krameri „Automobiilset skulptuuri” (1962–1964) ja Saksa „Zero” rühmituse „Valgusruumi” (1964). Oranžerii-esine ala oli taas avatud skulptuuridele. Nagu documenta 2 puhul, oli ka seekord Henry Moore’i loomingul keskne koht. Kasutades vaheseinu ja õlgkatuseid, lõi Bode varemeis arhitektuuri ja pargi maastiku vahel õhustiku, mis laskis skulptuuridel nende täies hiilguses esineda. Documenta 3 peamiseks vaatamisväärsuseks osutus joonistuste valik. Alte Galerie’s eksponeeritud viissada tööd kajastasid selle kunstimeediumi arengut impressionismist tänapäevani. Staatliche Werkkunstschule’s välja pandud tööstusdisaininäitus, trükised ja joonistused tõmbasid kokku korraldajate plaanitud kõikehõlmava vaate kunstile ja kultuurile. Kuigi nii eksponaatide kvaliteet kui ka nende esitlusviis ärgitas tulist avalikku vaidlust, annavad nii mitmedki rahvusvahelise ajakirjanduse väljalõiked tunnistust documenta 3 tekitatud ülemaailmsest tähelepanust. Esimese, 1955. aasta documenta õnnestumine tegi võimalikuks ürituse kordumise neli aastat hiljem. Documenta GmbH kui valdusettevõtte rajamine tähistas näituse institutsionaliseerumist ning seda, et näitus sai nüüd toimuda korrapäraselt iga nelja aasta tagant, nagu teatas oma avakõnes ka toonane Kasseli linnapea Lauritz Lauritzen. Teist documenta’t plaaniti veelgi suurejoonelisemaks, kui oli olnud esimene, ning näitusele eelnenud ootusärevust lisasid ajakirjanduses ilmunud artiklid. Nii mõnedki artiklid käsitlesid laiajooneliselt ettevõetud restaureerimistöid Fridericianumi muuseumis ja barokse Oranžerii varemetes – häving, mis oli Teise maailmasõja aegse pommitamise tulemus. Friedrichsplatz oli täis lippe ja plakateid, et reklaamida tulevast ambitsioonikat projekti. Oranžerii ees olevad öiselt valgustatud skulptuurid kasvatasid omalt poolt vaimustavat õhkkonda veelgi, ning see valguse-varju etendus kanti suurejooneliselt ette ka näituse pidulikul avamisel. Arnold Bode, kes oli ühes Werner Haftmanniga taas documenta juhtimise enda kanda võtnud, tegi oma kavatsused selgeks: esitluse eesmärk oli ületada lõhe asjaarmastaja ja eksperdi vahel. Näituse teema, „Kunst pärast 1945. aastat”, oli seotud Werner Haftmanni teooriaga, et kunst on muutunud abstraktseks, mis tekitas tollal ägedat vaidlust ja kriitikat. Tänu Haftmanni suunavatele põhimõtetele ja Bode kujunduslikule juhtimisele võttis documenta 2 selge positsiooni tollases aktuaalses väitluses kaasaegse kunsti üle. Abstraktsele kunstile oli Fridericianumi muuseumis pühendatud laialdane väljapanek; peamiselt tõsteti esile art informel’i ja tašismi. Kaasaegse kunsti kunstilis-ajaloolisi aluseid tutvustasid sektsioonid „Kahekümnenda sajandi kunsti meistrid” ja „Kahekümnenda sajandi skulptuuri eelkäijad”. Klee, Kandinsky ja Picasso maalid määrasid töödevaliku kunstilise kriteeriumi, ning paigutades Pablo Picasso teose „Naine pisarais” (1937) vapustava visuaalse efektiga ruumirivi otsa, anti nii teosele klassikalise moodsa kunsti ikooni staatus. Eriti väljapeetult oli tutvustatud ameerika kunstnike töid sektsioonis „Kunst pärast 1945. aastat”. New Yorgi moodsa kunsti muuseumi, Porter A. McCray juhtimisel tehtud valiku tagajärjel nähti documenta 2-s eelnooti nähtusele, mida tajuti kui ameerika kunsti sissetungimist Euroopasse. Ameerika tööde suureformaadilisus hämmastas nii näitusekülastajaid kui ka organisaatoreid. Jackson Pollockile, Nicolas de Staelile, Willi Baumeisterile ja Wolsile – neli kunstnikku, kes olid surnud 1945. ja 1959. aasta vahel – oli igaühele pühendatud eraldi näituseruum laialdase töödevalikuga. Fridericianumi ülemise korruse ruumid olid aga, vastupidi, seatud labürindisarnaselt. Skulptuur pälvis documenta 2-l uue asukoha. Karlsaue pargis asuva Oranžerii esine avatud ala pakkus Bode „kunsti ja varemete” idee jaoks ideaalseid tingimusi. Ossip Zadkine töö „Hävitatud linn” esitlemine oli eriti tähelepanuväärne näide sõja poolt hävitatud hoonete ette paigutatud skulptuuriansamblitest. Skulptuurid, muuhulgas Henry Moore’i, Henri Laurens’i ja Norbert Kricke tööd, lõid vapustava mulje, paigutatuna Oranžerii teatraalse fooni ja avatud pargiala ulatuslike väljade vahele. Viis, kuidas Arnold Bode otsustas esitleda Picasso maali „Kümblejad”, tõi näitusesse mängulise, humoorika tooni: Bode paigutas figuurikompositsiooni purskkaevu keskele, mida kasutasid ka külastajad. Ajakirja Magnum eriväljaanne kajastab tolle aja tüüpilist vastuvõttu, luues julgeid võrdlusi abstraktse kunsti ja konkreetse reaalsuse vahel, toetamaks didaktilisel moel teooriat, et moodne kunst on realistlik. Seekord oli aga avalikkuse seisukoht documenta 2 puhul polariseerunud just ilmselgelt abstraktse kunsti poolele asunud käsitluse tõttu. Näitusele sai osaks nii täielik hukkamõist kui ka entusiastlik heakskiit. Documenta ajalugu on ühe julge idee edulugu. Kui 1955. aastal tõi Kasselis toimunud rahvuslik aiafestival linnale suurt avalikku tähelepanu, tekkis Arnold Bodel võimalus oma nägemus tegelikkuseks muuta. Tema sooviks oli tutvustada kahekümnenda sajandi Euroopa kunsti olemuslikke jooni kunstiavalikkusele, kelle natsirežiim oli ära lõiganud kõikidest rahvusvahelistest arengutest. Samuti taastada moodsa kunsti mainet, mille olid natsionaalsotsialistid mõistnud hukka kui „mandunud kunsti”. Lehmbrucki skulptuuri „Põlvitav naine” esitlemine esimese documenta keskse teosena oli sümboolne – 1937. aastal olid natsid kuulutanud töö „nurjatuks häbiplekiks”. Näitus toimus sõjas hävinud ja ajutiselt ülesseatud Fridericianumi muuseumis. See 1769. aastal valgustusaja vaimus ehitatud klassitsistlik hoone oli esimene avalik kunstigalerii Euroopa mandril. Sümboolne oli ka tõik, et documenta toimus kõigist võimalikest kohtadest just siin, kümme aastat pärast Teist maailmasõda, kehastades Euroopa kultuurielu taastamist Lääne-Saksamaal. Kasselis documenta eeskujuks olid kuulsad klassikalise moodsa kunsti ühisnäitused, ennekõike 1913. aastal New Yorgis peetud „Armory Show”, kus tähtsamaid eksponaate oli Wilhelm Lehmbrucki „Põlvitav naine”. Esimesele maailmasõjale eelnenud ja järgnenud klassikalise avangardi ühisnäituste üle domineeris printsiip, mille kohaselt eksponeeriti kunstiliikumisi ja -suundumusi osana rahvusvahelisest kunstipanoraamist. Samuti lähtus Arnold Bode kohalikust traditsioonist, 1920ndatel Kasseli Oranžeriis toimunud moodsa kunsti näitustest, millest ta oli ise osa võtnud nii omaenda töödega kui ka valikukomitee liikmena. Lähtudes teooriast, et Saksa kunstipublikul on kultuurilises sfääris õppida veel nii mõndagi, esitles Arnold Bode oma meeskonnaga, kuhu kuulus kontseptuaalse nõuandjana ka kunstiajaloolane Werner Haftmann, ajaloolise ülevaatliku näituse Fridericianumi sissekäigus. Näitusel olnud fotod antiiksest ja varakristlikust kunstist lõid ajaloolise, kultuurilise ja siiski ajatu vundamendi moodsale kunstile, millega resoneerusid fotograafilised portreed klassikalise avangardi meistritest. Näituse peamise raamistiku moodustasid sellised põhilised kunstivoolud nagu ekspressionism, futurism, konstruktivism ja kubism. Välditi realistlikke suundumusi, kuna Haftmann võitles teooria eest, et kunst jätkab arenemist abstraktseid teid pidi. See idee kajastus eriti selgelt esimese korruse skulptuuriruumis ja viimase korruse suures maaliruumis. Fritz Winteri maali „Kompositsioon sinise ja kollase ees” kõrvutiasetamine Pablo Picasso tööga „Tüdruk peegli ees” sümboliseeris Saksamaa ühteliitmist rahvusvaheliste kunstisuundumustega. Fridericianum kehastas oma ajutises restaureerimisjärgus Arnold Bode kunstiteoste esitlemislaadile ideaalset ruumi. Teosed olid üles pandud töötlemata seintele ja krohvimata betoonpindadele, luues nii põnevaid pingeid. Bode töömeetodite sensatsiooniline efekt tulenes osaliselt kahe tollal väga levinud materjali kasutamisest, milleks olid Heraklithi paneelid, vaheseinte jaoks kasutatud ehitusmaterjal ja Göppingeri plast, plastkate, mis rippus pikkade siiludena avade ees, filtreeris päevavalgust ning tõi nähtavale seinapinna vaod. Avalikkuse vastukaja esimesele documenta’le oli ülevoogav ning ka ajakirjandus ei hoidnud kiitusega kokku. Näituse ootamatu edu – 100 päeva jooksul käis 130 000 vaatajat – kinnitas Arnold Bode esitlemislaadi suurejoonelisust ning tekitas soovi korrapäraselt peetavate moodsa kunsti ülevaatlike näituste järele. Sarjas "Arhiivid tõlkes" toimus teine näitus ajavahemikul 23. november 2007 - 24. veebruar 2008. Selleks oli Eha Komissarovi kureeritud "Virtuaalne documenta". 1955. a avati Saksamaal Kasselis esimene documenta - kunstinäituste sari, mida tänapäeval tuntakse iga viie aasta tagant toimuva maailma juhtiva kaasaegse kunsti foorumina. Vahemikus 1955–2007 on korraldatud 12 documentat, mis on jäädvustanud ennast kunstiajalukku Lääne kaasaegse kunsti arengut enim mõjutanud näituseformaadina. Nõukogude Eesti jäi arusaadavalt sellest avangardkunsti kõige kesksemast rahvusvahelisest foorumist kõrvale ning tervelt Nõukogude Liidu territooriumilt ei leia me teateid documenta toimumiste kohta. Eesti koostöö documentaga algas alles äsja. Kunstiajakiri kunst.ee võttis osa "Documenta 12 magazines" nime kandvast satelliitprojektist, mis pakkus "Documenta 12" ürituste raamides valikut kaasaegse kunsti ajakirjadest. Sarjas "Arhiivid tõlkes" genereeris Kumu documenta tegevust ja kunstnikke tutvustava virtuaalse arhiivi. documenta diskursuse mahukus sunnib tegema valikuid. "Virtuaalne documenta" Kumus rajanes näituste ülevaadetel, trükistel, video- ja auditeostel ning kaasaegse kunsti probleeme käsitlevatel intervjuudel. Näitus pööras erilist tähelepanu Harald Szeemanni kureeritud documenta 5-le (1972), millest on saanud kaasaegset kunsti tänase päevani mõjutanud legend.			OSCAR-2019
Lapsed on pühendanud enda tehtud regilaulu Eesti Vabariigi 100. sünnipäevale ja on seotud Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva tähistamisega lasteaias. Naerul on suur mõju nii psühholoogiliselt kui ka füüsiliselt ning teeb õnnelikuks. Soovime jagada vastupandamatut ja nakatavat laste naeru, mis rõõmustab Väikese Päikese iga päeva! Midrimaa Huvikooli lapsed kingivad Eestile 100.sünnipäevaks 100 öko laualippu, mis on valmistatud jääkmaterjalidest. Eesti naisühendused kingivad EV100 puhul kõigile 24. veebruaril 2018 sündivatele lastele EV100 albumi. Mõeldes meie kalli Eesti 100 sünnipäevale, valmistasime oma rühma kaunistamiseks lastepärase vaiba, mis on heaks õppematerjaliks eesti rahvussümboolika tutvustamiseks väikestele lastele. Tegusate inimeste initsiatiivil sündis sel aastal Luminori koor. Vabariigi aastapäeva puhul astus koor esmakordselt üles ning esitas tähtsa pidupäeva puhul kolm isamaalist laulu. Niplispits on vana käsitöötehnika, milles valmistatakse pitse. Eelkõige on nendega kaunistatud rahvarõivaid. Muuseumites leidub tuhendeid esemeid, mille üheks kaunistuseks on niblatud pits. Luulekogu sisaldab 1878. aastal ajalehes Sakala avaldatud värsse, mille rahvuslik paatos väljendas ning aitas ühtlasi ka luua meeleolusid, mis viisid 40 aastat hiljem Eesti Vabariigi sünnini. Pärnu ettevõtete tasuta jaotatav Kalendermärkmik 2018. Esikaanel foto Pärnu ca 100.a. tagasi ja EV 100 logo. Kalendris vabariigi aastapäeva tähistamise sündmused. Mastery Koolitus ja Eesti lennufirma Nordica kingivad EV100 puhul kõigile Eesti Vabariigi 100. juubelipäeval ehk 24.veebruaril Nordica lennuga Eestisse saabujatele ühe Eesti tarkusetera 24.veebruaril jagame Tallinnas Toompeale lipuheiskamisele tulnud inimestele ning paraadi külalistele laiali 1000 Eesti mõttetera ja vanasõna. Positiivne mõtteviis on hea elu aluseks! 65-aastane Tallinna Endla Lasteaed soovib kõigile Eesti 100. aastapäevaks õnne videotervituses, kus lapsed laulavad muusikaõpetaja Kersti Kuuse enda loodud lugu "Eestimaa" Loote Ultrahelikeskus sai valmis Eesti 100. sünnipäevaks OSCAR testi Ultrahelihaigusloo eestikeelse versiooni Loote Ultrahelikeskuse meeskond koos oma partneritega tõlkis eesti keelde sünnieelse skriiningprogrammi, mille väljavõtteid saame sellest aastast pakkuda beebiootel emadaele oma emakeeles HEAD EESTI VABARIIGI SÜNNIPÄEVA!Maarja-Magdaleena Gildi meistrid kingivad Eestile 100 erinevat oskust sünnipäeva aasta jooksul.Elagu ilus Eesti ja püsige meiega! EV100 auks on Tuleviku Lasteaias 2017/18 õppeaasta Eesti Lasteraamatu aasta, mille kaudu väärtustame Eesti lastekirjandust. Meie kingitus Eestile on seotud õppeaasta teemaga - laste raamat 100 Eesti kutse kampaania tutvustab piktogrammidega veebruarist novembrini 100 põnevat kutset ning kutsub üles neid ära arvama. www.facebook.com/kutsekoda Näitus "100 Kanutis konserveeritud eset" tutvustab mitmetasandiliselt Kanutis läbi Eesti Vabariiga aja konserveeritud esemeid. Soovisime kinkida EV 100 puhul Eestile kujunduse mis koosneks 100 valgest lõngast heegeldatud lumehelvest sinisele kangale .Kujundus sündis koostöös kõigi töötajate ja lastevanematega. Eesti keel on ilus keel, sest selles keeles on imelised sõnad. Kõige kaunimalt kõlavad need sõnad eestlaste suust. Maarja küla elanikud valmistasid 100 sini-must-valget lindu, mis saadetakse teele üle kogu maailma meie sõpradele teatama Eesti sünnipäevast. Esimesed 20 lindu on juba Austraalias. Tantsuklubi Rosa Verde tantsijad soovivad Eesti Vabariigi 100.sünnipäeval ärgitada kõiki tegelema tantsimise või üldiselt liikumisharrastusega. Võru Gümnaasiumi rahvatantsurühm Hopser tantsis talvisel Suurel Munamäel tantsu "Põhjamaa", näidates nii oma armastust kodumaa vastu. Eesti trikoloori värvides käsitsi valminud esemed Facebooki grupis. Kogume kokku EV 100 raames tehtud käsitöö Pärnumaa Erivajadusega Laste ja Noorukite ühing kingib Eestile 100. sünnipäevaks kunstiteraapia projekti „Iga päev on tähtis, iga inimene on oluline!" Eesti Vabariigi ajaloos on rongid kandnud olulist rolli. Asetame EV100 logo EVR Cargo Eesti rööbastel liikuvatele veduritele ning paneme vedurid 24. veebruaril vahepeatustes laulma. Sini-must-valge maal õues maja seinal -kõiki külalisi tervitamas ja teavitamas- Eesti Vabariik saab 100 aastaseks. Maal on joonistatud meie lipuvärvides ja alla on tehtud väike silt, et see suur sini-must-valge maal on tehtud Eesti Vabariigi 100 auks ja tähistamiseks. Eesti Vabariigi juubeliaastal teeme kingitusi üksteisele ja iseendale, aga kummardust väärivad kindlasti ka erilised kohad, millel on oma vaim sees. Näiteks Tartu ja selle vaim. Eesti ja Soome 100. aastapäeva puhul püstitame Tallinnasse, Rotermanni kvartalisse ausamba Eesti ja Soome rahvaste sõprusele! Kodumaisel Taxigo taksoäpil on kingitus EV100 tähistajatele. Erinevad taksofirmad teevad juubelipäeval u 500‒1000 TASUTA sõitu. Õpilaste ühistööna valminud lilledest valmis Eesti 100. sünnipäeva nädala tähistamiseks koolis ilus temaatiline kompositsioon, mis ilmestab meie näitust ja koolimaja. Tallinna Spordi- ja Noorsooamet ja EV100 kutsuvad kõiki kuni 26-aastaseid noori valmistama kingitusi, et tähistada Eesti Vabariigi 100. juubelit. 21. veebruaril kell 18.00 toimub Vene Kultuurikeskuses Eesti Vabariigi 100. aastapäevale pühendatud pidulik kontsert „100 minutit sõprade ringis“ 24.veebruaril pildistame erinevaid kohti Rassi külas, soovituslikult ka kõigist elamutest. Seejärel valime koos välja 100 iseloomulikumat pilti ja 100 aasta pärast samast kohast uuesti! Riigipea kutsus kõiki noori Eesti 100. sünnipäeva puhul kaasa mõtlema ja meie riigile sünnipäevakõnet kirjutama. Võru Gümnaasiumi noorte kirjadest valmis e-kogumik "Ma Sulle kirjutan...". Eesti Vabariik 100 sünnipäevanädalal saab alguse järgmised sada aastat kestev ja kõiki kaasav loov rahuprotsess, pealkirja all "Rahu Algab Minust!". Raamat "EE Eesti edulugu" käsitleb Eesti lähiajalugu ja tänapäeva ning on mõttes ja südames pühendatud nii Eestile kui ka minu (vabariigiga samal hetkel sündinud) isale, Martin Kasele Eesti Vabariigi juubeli auks küpsetan sada juubelileiba, sest leib on alati olnud eestlase peamine toit. Must leib on see, millest tunneb puudust iga kodumaast kaugel viibiv eestlane. Eesti Maaülikooli geomaatika õppetoolil on soov kinkida Eesti Vabariigile sünnipäeva puhul vähemalt 100 piirimärki. Kingitusena EV100 puhul kingib Haabersti Linnaosa Valitsus kõikidele Haabersti lasteaedadele 100 Eesti käsilippu. Mustamäe Linnaosa Valitsus väljendab oma tänutunnet – Eesti 100. sünnipäevaks annab linnaosa vanem Lauri Laats üle kõigile linnaosa asutustele kunstniku kujundatud ja raamitud hümni. Võru Gümnaasiumis toimub 23.02 kontsertaktus, kus avatakse koolimajast leitud ja konserveeritud Eesti lipp. Lipu korrastamine ja taasavamine on meie kingitus Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks. Ülenurme Gümnaasiumi 8A klassi õpilased Karel Keis ja Karl Andreas Punsite teevad loovtöö raames fotonäituse, pildistavad 100 erinevat isikut. Näitus avatakse 23.02.2018 Imeilus luuletus Eesti Vabariik 100 kingitusena India mehelt Zaffar A Shawlilt. Tallinna vanalinn, meri, kadakad ja liivarannik Läänemaal võlusid ta südame.			OSCAR-2019
Hiljutiste presidendivalimiste ajal tõusis taas teemaks riigimehelikkus, sest riigipea amet kehastab juba oma idee poolest riigimehelikkuse põhimõtet. President peaks olema poliitilises vallas see, kes seisab ülalpool osahuvisid. Mulle sai nonde presidendivalimiste käigus selgemaks üks asi: päris paljud inimesed käsitavad presidenti sellena, kes kehastaks Eesti riiki ja kellega saaks ühtlasi samastuda. Ehk siis presidenti tajutakse sellena, kes annaks inimestele võimaluse samastuda Eesti riigiga. Ja seda võetakse väga kirglikult ning isiklikult. Ka seda valimiskogu läbikukkumist ja hilisemat skepsist Kaljulaidi suhtes sai sellele taandada: igaüks tahtis sellist presidenti, kellega ta saaks samastuda, aga ükski kandidaat otsekui polnud selline, kelles piisavalt palju inimesi tunneks ära selle Eesti riigi, kellega nad saaks end identifitseerida. Aga kui asi on nii, kuhu jääb siis inimeste isiklik samastumine Eesti riigiga? Kas see on tõesti nii kaotsi läinud, et me otsime kedagi, kes meie eest, meie asemel kehastaks Eesti riiki? Teoloogias on olemas selline mõiste nagu «üldine preesterlus», s.t et iga usklik on preester, tal on otsesuhe Jumalaga, ning vaimulik on üksnes teatavas ametis töötegija. Kui nüüd käsitleda meie usku oma riigi vajalikkusse teatava tsiviilreligioonina, kas ei anna see kirglik rahulolematus iga konkreetse kandidaadiga tunnistust sellest, et meie demokraatlikus «tsiviilreligioonis» on see nn üleüldise preesterluse kontseptsioon nõrk? Otsekui oleks president see, kes võtab enda kanda riigi rolli, otsekui saaksime me riigiga suhestuda vaid selle ühe isiku kaudu. Kas pole siis nii, et riik peaks kehastuma kõigis oma kodanikes? Kõik kodanikud vastutavad ju oma riigi ning seda riiki moodustava ühiskonna edenemise ja hea käekäigu eest. See on küsimus sellest, kas me ise kodanikena oleme piisavalt riigimehed. Kui jah, siis oleks meil lihtsam võtta presidenti kui üht meie hulgast, üht kodanikku, kellega me ühiselt koos seda riiki kehastame. Riigimees on definitsiooni poolest poliitik, kes peab erakondlike ja kildkondlike huvide kõrval või asemel silmas ühist hüve. Ühine hüve on hüve, mida ühiskond tervikuna taotleb. On ilmselge, et ükski inimene ei saa kehastada seda tervikuna, ei saa seda tervikuna vallata. Ja see on oluline, kui tahame riigimehelikkust mõista. Riigimees on teadlik, et tema võimed ja maailmavaade on vaid üks tahk sellest ühisele hüvele lähenemisest. Samas ei tähenda see mingisse lõtvusse või relativismi kukkumist või muutumist marionetiks. See tähendab just nimelt oma võimete ja vaadete rakendamist ühise hüve nimel ehk siis «anda oma parim». See on arusaamine, et hoolimata asjaolust, et sa ei valda kogu tõde, oled inimlikult piiratud oma võimete ja maailma mõistmise vinkliga, on sul ometi vastutus. Seepärast on riigimehel ka selge maailmavaade, ta pole ujuvate vaadetega konjunkturist ja oportunist. Nende kahe pooluse üheaegsus ongi riigimehelikkus – pidada meeles, et ükski inimene pole täiuslik ega valda kogu tõde, kuid seejuures teostada oma piiratud osa selles maailmas võimalikult täielikult. Ja see pole asi, mida oodata ainult presidendilt, see peaks olema iga kodaniku püüe. Sest kui president on üks kodanikest, siis on ka iga kodanik potentsiaalne president. President ei ole rahva isa või ema, vaid esimene võrdsete hulgas, üks kodanikest. Ainult sõnavabadusega demokraatlikus ühiskonnas, kus oma vaateid ja ideid saab vabalt levitada, kus nende üle saab diskuteerida ja polemiseerida, neid omaks võtta ning kõrvale lükata, ning kus seda sisemiselt vastuolulist polüfooniat peetakse paratamatuks (sest ainult nii, aktsepteerides, et tõde või ühine hüve on meile antud vaid hulga peale paljude tahkudena), on meil kõige suurem võimalus, et me ei jäta mingit olulist osa sellest ühishüvest tähelepanuta. Nõnda esindab ka presidendi positsioon mitte riiki kui tervikut, vaid kodanikku. See on vaba ühiskonna üks n-ö metafüüsiline postulaat – riiki ei kehasta riigipea, vaid iga selle kodanik, ja riigipea on üks kodanikest. Aga see on poliitika ja riigijuhtimise sfäär. Kindlasti saab seda omaduste ja väärtushoiakute kogumit üle kanda ka mujale. Loomulikult eeldab see teatavat suhet ühise hüve sfääriga, ühiskonnaga, sooviga anda midagi ühiskonnale, kaaskodanikele, ligimestele. Teha oma tööd vastutustundlikult, kuid alati meeles pidada, et ükski inimene pole tõe ega hüvede ainuvaldaja. Õpetaja, kes avaldab õpilastele suurt mõju, kuid võimaldab neil kujuneda omaette isiksusteks; teadlane, kes isikliku uudishimu rahuldamise kõrval püüab oma uurimistööga anda midagi ühiskasulikku (mitte ainult rakenduslikus mõttes, vaid ka ühiskonna parema enesekirjelduse, enesemõistmise jaoks – see viimane on humanitaarteaduste ülesanne); ametnik, kes ei muutu mugavaks bürokraadiks ega arenda avalikus ametis erahuve, vaid peab silmas avalikku edenemist ning lahendab küsimusi inimlikult; loomeinimene, kes pakub inimestele keele, mille abil nad saavad endast ja ühiskonnast rohkem aru või suudavad ennast ja maailma paremaks ja vabamaks muuta; ärimees, kes oma kasumi kõrval peab oluliseks ka oma tegevuse mõju keskkonnale ja ühiskonnale; arst, kes on võib-olla riigimehelikkuse kvaliteetide parim näide poliitilisest sfäärist väljaspool; sõdur, kes on oma ameti valinud selleks, et olla kaitsja, mitte ründaja. Ühesõnaga, vastutustundlik ja oma töösse loovalt suhtuv inimene, kes teab oma piire, kuid püüdleb oma võimete ja annete teostamisele kuni oma piirideni – mitte vähem. Aga on veel üks taust. Sest riik või üks kindel ühiskond pole veel see kõige olulisem. Olulisim on see, et me oleme inimesed, ühiskond on alati viimses instantsis inimkond. Olla riigimees või samade kvaliteetidega muul alal tegutseja tähendab olla inimene selle mõiste parimas tähenduses ja täiel määral. Teada, mis on inimene – teada, et inimene on mõistatus, et ta pole kunagi valmis, ta on pidevalt tõe poole teel, hüve poole teel, ja mitte keegi pole lõplikult päral, kuid me oleme selles seisundis kõik ühiselt, igaüks isepidi ja isemoodi. Viia ennast täide võimalikult täiel määral, kuid ühtlasi tegutseda selle nimel, et teised saaks sedasama teha. Viimasel ajal on Eesti ja teised piiririigid haaratud protsessi, kus nad on pandud sundvaliku ehk dilemma ette. Rahvusvaheliste suhete teoorias kasutatakse sellise olukorra analüüsimiseks julgeoleku dilemma mõistet. Sellega on võimalik seletada riikidevaheliste suhete vastastikmõju. Näiteks ühe riigi kaitsevõime tugevdamine toob kaasa teise riigi relvastumise, kuna too riik võib seda pidada ründerelvastuseks ning soovib enda julgeoleku tagamiseks oma relvajõude suurendada. Meedias esitatakse argumente, millega põhjendatakse kaitsekulutuste suurendamist või relvastuse paigutamist siinsesse regiooni. Inimestele tundub see protsess hirmutav ning paneb küsima, kas Eesti ei peaks sellest loobuma ning hoopis neutraalne olema. Selles ilmnebki dilemma vastuolu: tegemist on sundvalikuga, kus ühe või teise valiku tegemine ei lähtu enda soovidest ega ideaalolukorrast. Ekslikult loodetakse, et neutraalsuse valimisega Eesti nagu pääseks relvajõudude kuhjumisest siinses piirkonnas. Neutraalsus pole aga julgeoleku garantii riigi vastu, kelle viimaste aastate käitumisest nähtub, et ei austata teiste riikide territoriaalset terviklikkust või varasemaid kokkuleppeid. Kui riigi neutraalsust kujutleda ilma relvastuseta olekuna, siis hirmsaim näide, mida olen kuulnud relva puudumise kohta, on 2011 Norras toimunud Utøya saare juhtum, kus hästirelvastatud massimõrvar Breivik võis vabalt jätkata tulistamist kaitsetute noorte pihta, kartmata, et ta ise võiks kellegi kuuli ette sattuda. Mäletan, kuidas üks tookordne ekspert kahetsusega nentis: oleks seal noortelaagris keegi relvaga olnud ja vastutule avanud, poleks nii suurt kannatanute arvu olnud. Kokku surmas mõrvar ühe tunni jooksul 69 noort. Tookord piisanuks ühest relvast, et tapja oleks pidanud kaitsesse tõmbuma ja tulistamise katkestama. See on teine oluline argument relvastuse debatis, kui väidetakse, et mida Eesti sellest võidab, kui siia järjest liitlaste üksusi paigutatakse – nagunii ei suudaks need koos Eesti kaitseväega ületada idapiiri taga olevaid väegrupeeringuid. Meenutades terrorirünnakuid, kus grupp terroriste valimatult tulistas kontserdikülastajaid või hukutas muul viisil rahumeelselt kulgevaid inimesi, näeme, et terroristide eelis tulenebki sellest, et tsiviilisikud on kaitsetud. Vaid üksikud juhtumid on lõppenud teisiti. 2015. aasta augustis puhkusel viibinud USA õhuväelane Spencer Stone oli parajasti tukkumas Amsterdami-Pariisi rongis, kui ta müra peale ärkas. Ta pööras pead ja nägi, et ühel mehel on automaati AK-47 meenutav relv, mis on kuidagi kinni kiilunud ning ta üritab seda töökorda saada. Rahvuskaartlane Alek patsutas talle õlale ning ütles: «Lähme. Jookseme ta maha!» Stone oli esimene, kes terroristini jõudis. Ta sai rüseluse käigus vigastada. «Relvastatud meest oleks saatnud edu, kui mu sõber Spencer poleks püsti tõusnud. Ma tahan, et seda võetaks kui õppetundi. Palun võtke praegusel terrorismiajal alati midagi ette. Ärge lihtsalt istuge ja vaadake,» lausus tudeng Sadler hilisemal pressikonverentsil, kui nad võtsid Prantsuse presidendilt vastu Auleegioni ordeni. Ma ei arva, et on aeg rahvas relvile kutsuda, kuid soovitan toetavalt suhtuda nendesse, kes Kaitseliidu kõikvõimalikel koolitustel ja õppustel käivad. Need, kes on käinud palverännakul pühal maal, võisid näha, kuidas iga laste või koolinoorte gruppi saatis relvastatud isik. See on sealse julgeoleku keskkonna poolt esitatud tingimus. Kas relvastuse ja vägede kontsentratsioon ka kunagi peatub või viib tingimata plahvatuseni? Teooria ütleb, et enamasti päädib see protsess teatavas jõudude tasakaalu punktis. Põhjus, miks võime oma kaitsejõude ja riigikaitset usaldada, on fakt, et Eestil on suuremasse kaitseallianssi kuuludes riikide kogusummana rohkem relvastust kui mistahes üksikul riigil. See teadmine mõjub piisava heidutusena potentsiaalsele rünnakuplaane koostavale kindralstaabile. Ent ebakindlus julgeoleku sfääris paneb ümber hindama seniseid seisukohti. Kui aastakümnete eest kaheldi ajateenistuse mõttekuses, siis praegu on mitmes riigis ajateenistus taastatud. Kindlasti soovitatakse ka eesti peredes noormehi pigem ajateenistusse pürgima kui sellest hoiduma. Lisaks on võimalus riigikaitsesse panustada Kaitseliidu, Naiskodukaitse, kodutütarde või noorkotkaste organisatsioonide kaudu. Nendes valikutes puudub alul nimetatud dilemma. Vastupidi: nendest õhkub kaitsetahet, mida tasub alati kõigil kodanikel toetada. Rakvere Kolmainu kogudusel on tore traditsioon korraldada oma eakatele koguduseliikmetele kord kuus kirikulõuna. Istume keskpäeval paariks tunniks maitsekalt kaunistatud kohvilaudade ääres, kus oma naiskomisjoni valmistatud suupisted, tee, kohv kenasti ootamas. Ja muidugi annavad hubasust juurde pimedal ajal süüdatud küünlad. Alati on ka keegi külaline (ette ei öelda, et oleks üllatus). Sel korral, Martin Lutheri sünnipäeval rääkis meie armastatud õpetaja Tauno Toompuu suurmehe väga kirevast ja omapärasest elust. Näitas ka slaide. Saime palju huvitavat teada, millest meil varem aimugi ei olnud. Kohaliku raamatukogu töötaja Marju Saluste kõneles eneseabi raamatutest. Lõpuks laulsime klaveri saatel lauluraamatutest. Ühine laulmine ja sõbralik vestlusring hoiavad eaka inimese vaimselt terve. Siinkohal siiras soovitus: ärge jääge üksinda koju nukrutsema! Otsige kaaslaste seltsi – aeg läheb kiiremini. Ja kaugel see kevadki enam. Palju reipust ja vastupidavust, küll see pime aeg kord lõpeb! Meelestame end ise positiivselt. Tartu Raekoja platsile on «kasvanud» taas romantiline jõulueelne kiigemets ja pühapäeval, 1. advendi pärastlõunal süttisid kaunistused jõulupuul ja raekojal. Esimese advendiküünla süütasid Tartu praostkonna praost Ants Tooming ja linnapea Urmas Klaas. Kuigi tuul nõudis hoolt leegi hoidmisel, tuldi sellega toime. Ei tea, kuidas tuulega mujal Eestis hakkama saadi, aga küllap leidis sarnane advendialguse üritus aset väga paljudes Eestimaa paikades. Siseneme jõuluootuse aega, valmistame oma südameid ette rõõmuks ja lootuseks Issandas. Vaid mõned päevad enne 1. advendipühapäeva, eelmisel kolmapäeval sai alguse veel üks rada: ametisse astus Jüri Ratase juhitud valitsus. Uue valitsuse moodustasid Eesti Keskerakond, Sotsiaaldemokraatlik Erakond ning Isamaa ja Res Publica Liit. Mitte kaua aega tagasi ei kujutanud paljud ette sellist valitsuse kooslust ja küllap on palju neid, kes siiani kahtlevad. Külastasin eelmisel nädalal MTÜd Iseseisev Elu, kus juhataja Maire Koppeli kabineti seinal oli huvitav lõuend. Ühel aastate eest toimunud ühingu sünnipäeval oli kokku kutsutud koostööpartnerid ja ka linnaisad. Hiljaks jäid kaks poliitikut: keskerakondlasest Vladimir Šokman ning Isamaa ja Res Publica Liidust Jüri Kõre. Kõik pidulised said võimaluse maalida, ent järele oli jäänud vaid üks puhas lõuend. Hilinejatel oli erinevaid võimalusi, ent ühine otsus oli, et lõuendit jagatakse. Nüüd kaunistabki MTÜ Iseseisev Elu juhataja kabineti seina maal, millest pool katab sõnum, et häid lambaid mahub palju … ja teist poolt lillekimp koos heade soovidega sünnipäeva puhul. Ühingu juhataja Maire Koppel jutustas seda kui head näidet, kuidas esmapilgul võimatu võib võimalikuks saada. Anname siis meiegi uuele valitsusele võimaluse teha edasiviivaid otsuseid ja aidata kaasa Eestimaa arengule. 24. novembril toimus Kadriorus president Kersti Kaljulaidi kohtumine EELK peapiiskopi Urmas Viilmaga. Peapiiskopi sõnul oli tema tervitusvisiidi eesmärgiks tutvuda presidendiga ning anda ülevaade Eesti kirikuelust, kirikute omavahelisest oikumeenilisest koostööst ning EELK panusest Eesti ühiskonda. Kohtumine oli Viilma kinnitusel meeldiv ja positiivne. «Olen väga rõõmus, et president Kaljulaid ei näe kirikul ainult tseremoniaalset rolli, vaid on teadlik ka kiriku igapäevasest panustamisest sotsiaal- ja hoolekandetöösse,» kinnitas peapiiskop. Eriti tõstis president esile kiriku tööd tänavalastega ning pagulaste abistamisel. Üheskoos tõdeti, et kiriku ja riigi koostöö võimalusi tuleks kindlasti edaspidistel kohtumistel arutada. Kohtumise lõpul kinkis peapiiskop presidendile kaks raamatut. «Usk vabadusse» (2011) annab ülevaate kiriku rollist Eesti iseseisvuse taastamisel, äsja ilmunud kogumik «Kuhu lähed, Maarjamaa?» (2016) aga religioossest maastikust tänapäeval. Kohtumine leidis äramärkimist ka Eesti ajakirjanduses. Evelyn Kaldoja heitis Postimehe veebilehel 25. novembril kirikule ette pealetükkivust oma erihuvide kaitsmisel. Peapiiskop Viilma lükkas need süüdistused tagasi. «Meil ei ole presidendiga vastastikku mitte mingeid etteheiteid ega erimeelsusi,» rõhutas ta. President ise kohtumist peapiiskopiga avalikult kommenteerinud ei ole. Eesti Kirikute Nõukogu esitles 22. novembril Muugal Meremeeste Majas kogumikku «Kuhu lähed, Maarjamaa?», kus analüüsitakse sotsioloogilise uuringu «Elust, usust ja usuelust 2015» tulemusi. Mahukas 500-leheküljeline 46 sotsioloogi, teoloogi, kultuuriloolase ja ajaloolase artiklist koosnev kogumik on kolmeosaline, igaüks omaette raamatu mõõtu. Raamatu toimetaja EKNi teadur Eerik Jõks ütles esitlust avades, et ehkki artiklite autoreid on 46, on tegelikult sellesse raamatusse, kus arutletakse nüüdisaja misjonitöö võimaluste ja kirikuelu tuleviku üle, panustanud ligikaudu 300 inimest, kes kõik tänusõnad teeninud on. Omapoolse tervituse tõi EKNi president emeriitpeapiiskop Andres Põder. Toimetaja Eerik Jõksi sõnul arutlevad kogumiku autorid selle üle, milline on eesti inimese hingelaad ja kuhu Eestimaa vaimulikus plaanis teel on. Raamatus saab kummutatud müüt, et eestlased on kõige ateistlikum rahvas Euroopas. Vastupidi, eestlased on vaimsusele pürgiv ja seda otsiv rahvas. Küsimus on selles, kuidas see avaldub. Uuringust «Elust, usust ja usuelust 2015» selgub meie hulgast lahkunud sotsioloogi Andrus Saare mõte, et religioossus ei kao, isegi mitte ei kahane, vaid lihtsalt muutub. Raamatu esimest osa, uuringu «Elust, usust ja usuelust 2015» tulemuste analüüsi tutvustas Liina Kilemit. Teine osa räägib missioloogilistest võimalustest tänapäeva Eestis ja seda tutvustas Ingmar Kurg. Kolmas, kõige emotsionaalsem osa kannab pealkirja «Eile nägin ma Eestimaad» ja sisaldab kokku kuusteist esseed kahelt välisautorilt ning neljateistkümnelt EELK ilmikult ja vaimulikult teemal «Minu unistuste kirik». Sellest rääkis peapiiskop Urmas Viilma, kes ka ise ühe artikli autor on. Järgnenud elavas ja küsimusterohkes arutlusringis, mida juhtis Kaisa Kirikal, arutlesid Andres Põder, Liina Kilemit, Ingmar Kurg, Urmas Viilma ja Eerik Jõks teemadel, miks Eesti inimene peaks kirikusse tulema, kuidas julgustada inimest küsima religiooni teemadel, kuidas tuua noori kirikusse jpm. Rõhutati, et kirik peab teenima kogu rahvast, astuma oma müüride vahelt välja ja olema rahva keskel. Kinnitust leidis teadmine, et tänapäeva kirik on kogukonnakirik. Sisukas teos pakub lugemisrõõmu ja mõttearendusi pikaks ajaks nii vaimulikele kui kiriku kaastöölistele, nii usklikele kui ka neile, kes alles otsivad teed Jumala juurde.			OSCAR-2019
Paf loodi juba aastal 1966. aastal Ahvenamaal. Alates aastast 1999 pakub Paf erinevaid kasiino- ja õnnemänge ka internetis. Paf on lisaks ka heategevuslik ettevõte, suunates suure osa oma kasumist heategevusse ja pakkudes mängijatele erinevate lisaauhindade ja Club Paf reiside näol palju lisandväärtust. Tegu on väga usaldusväärse õnnemängude ja meelelahutus portaaliga, mille mänguportfoolios on slotimängud, videopokker, live-kasiino, suur valik online bingomänge, spordiennustus ja pokker. Iga eelpool loetletud mängukategooria teevad atraktiivseks iganädalased promod, kus mängijatele loositakse välja ohtralt väärtuslikke auhindu. Paf veebileht on lihtne ja disainitud nii, et selle kasutamine ja kasutamiskogemus on ühtmoodi sarnane nii arvutis kui ka nutiseadmetes. Menüü on lihtne ja kõik mängud kiiresti leitavad. Eraldi on välja toodud kampaaniate ja võitjate lehed, kust saab kiire ülevaate käimasolevatest erikampaaniatest ja auhindadest. Võitjate lehel on välja toodud kõik eelnevate kampaaniate võitjad, viimatised suurimad võidud, kuulsuste allee (jackpotide võitjad) ja kasiinoturniiride võitjad. Paf kasiino uued mängijad saavad peale konto avamist eksklusiivse võimaluse teenida 20€ pärisraha. Selle saamiseks tuleb teha spordipanus ükskõik millisele spordisündmusele, ükskõik mis summas. Kolme päeva jooksul peale spordisündmuse tulemuse otsustamist, saadetakse mängija Paf sõnumite postkasti link, millele klikkides lisandub kontole 20 eurot. Iga Paf kasiino klient saab osa ka Paf kasiino käibeboonusest. Selle saamiseks tuleb sissemaksel sisestada boonuskood BONUS100. Käibeboonust saab summas kuni 100€, sõltuvalt sissemakse suurusest. Käibeboonus erineb tavalistest kasiinoboonustest. Käibeboonuse aktiveerimisel ei muutu sissemakstud summa boonusrahaks, ega lisata sinu kontole boonusraha. Kui oled sissemakstud summa slotimängudes 30 korda läbi mänginud, lisandub sinu kontole automaatselt käibeboonuse summa (kuni 100€). Käibeboonuse summa lisandub kontole pärisrahana, mille võid kasvõi kohe soovi korral välja maksta. Sisse- ja väljamaksete tegemiseks pakub Paf internetipanga ülekandeid (SEB, Swedbank), VISA krediitkaardi makseid ja e-rahakoti Skrill makseid. Paf laseb korraga aktiivsena hoida vaid üht sisse- ja väljamakse võimalust. Kui olete näiteks valinud vaikemeetodiks Skrill e-rahakoti ja soovid oma maksete vahendajat muuta, lukustub väljamaksete funktsioon turvaperioodiks, milleks on üks nädal. See tähendab, et järgmine väljamakse on võimalik teha alles peale nädalase turvaperioodi möödumisel. Paf kasiino slotimängude valikus on peamiselt Netent, Microgaming ja Paf mängustuudio mänguautomaadid. Paf on üks väheseid kasiinosid, kes toodab ise oma mänge, seega leiab siit hulgaliselt mänge, mida ühestki teisest kasiinost ei leia. Mänguautomaatide kõrval pakub Paf 15 erinevat videopokkeri mängu, millest mitmel on ka kasvav jackpot. Veel kuuluvad valikusse erinevad live-kasiino mängud (blackjack, rulett, baccarat, casino hold’em), õnnemängud (kraapekaardid, keno), bingo (5 erinevat bingotuba, erinevate lisafunktsioonide ja jackpottidega). Loomulikult ka pokker, spordiennustus ja live-ennustamine. Paf.com klienditugi on avatud iga päev kell 10-18 Eesti aja järgi. Klienditoega saab ühendust võtta e-maili teel aadressil support.ee@paf.com või tasuta telefonil 800 0100 390. Kahjuks puudub Paf kasiinos live-klienditugi. Paf mobiilikasiino on peaaegu et üks ühele sarnane arvutiversiooniga. Kogu veebisaidi funktsionaalsus (sh. kõik kasiinomängud, promod, bingo jne) on nutiseadmetes kättesaadav, seega väga mugav koht, kus mobiilsete seadmetega oma meelt lahutada. Mobiilikasiino töötab kõigi tuntud mobiilibrauserite ja operatsioonisüsteemidega, nagu näiteks Android, iOS ja Windows Phone. Paf eraldi VIP programmi ei paku, sest Pafi jaoks on kõik kliendid VIP-id. Kõigil on võimalus osaleda nädalapromodel ja võimalus võita Club Paf reis. Aeg-ajalt saadab Paf ka aktiivsetele klientidele tasuta kutseid erinevatele live-spordisündmustele ja õhtusöökidele. Sõltuvalt mängija aktiivsusest ja mänguhuvidest, teeb Paf kõigile ka personaalseid pakkumisi. Personaalseid pakkumisi saab näha Minu Paf leheküljel. Paf on üks vanimaid ja tuntumaid põhjamaade hasartmängu ettevõtteid ja samuti pikalt tegutsenud ka Eesti turul. Kindlasti on tegu ühe suurima ja usaldusväärseima online kasiinoga Eestis. Kuigi slotimängude valikus pakutakse põhiliselt vaid Netent, Microgaming ja Paf Game Studio mänge, siis valiku üle ei saa nuriseda. Slotimänge on tõepoolest palju. Eriti atraktiivseks teeb Paf mängulehe aga parim valik lõbusaid bingo- ja õnnemänge. Need mängud on saadaval vaid Paf lehel ja ühestki teisest teadaolevast mänguportaalist neid ei leia. Ilmselt pole Eestis ühtki teist kasiinoportaali, mis pakuks iga nädal niivõrd palju erinevaid kampaaniaid. Kampaania pakkumisi ja loosimisi jagub igas mängukategoorias. Olgu selleks siis kasiino, bingo või spordiennustus. Väljamaksed teostatakse kiirelt ja sõltuvalt maksemeetodist võib alati kindel olla, et hiljemalt järgmisel päeval on raha sinu kontol.			OSCAR-2019
Priority Passi liikmekaart, mis võimaldab kasutada ärikliendi ooteala rohkem kui 700 lennujaamas üle kogu maailma Mastercard World Elite krediitkaart on oma isiklike teenuste ja eelistega saanud kvaliteedi ning privileegi sümboliks kõikjal maailmas. Kaardiga on võimalik teha krediidilimiidi ülekannet ja kasutada omavahendeid. Mastercard Concierge on Mastercard World Elite'i tugiteenus, mis võimaldab Teil välismaal pöörduda ööpäev läbi isikliku assistendi poole. Selleks, et oma isikliku assistendiga ühendust võtta, helistage Mastercard World Elite infokaardil olevale telefoninumbrile. teave: üksikasjalik info ja nõuanded reisisihtkoha, välisriikide ärietiketi, reisiks vajalike dokumentide ning ilma kohta; reisimine: reisi, hotelli, lennu ja autorenditeenuse broneerimine, mitmesuguste reisilahenduste (näiteks tšarterlennud ja jahisõidud) korraldamine; kingituste ostmine ja kohaletoimetamine: assistent leiab Teie lähedastele ning koostööpartneritele parimad kingitused; üritused ja visiidid: üritusekorraldajate kontaktandmed, kui vajate abi eriürituste organiseerimiseks; äriteenused: teave assistentide, sünkroontõlke ja teiste teenuste kohta, valdkonnamesside toimumisajad ning seal osalemise võimalused. Kõigil nendel juhtudel kirjeldab Mastercardi isiklik assistent Teile üksikasjalikult eri valikuid, teenusehindu (sealhulgas kohaletoimetamise tasu ja muud lisatasud), kohaletoimetamise tingimusi ja (vajaduse korral) lisasamme. Mastercardi isiklik assistent saab vormistada ka broneeringuid ja tellida kulleriteenuseid, tasudes nende eest Teie nõusolekul Teie World Elite'i kaardiga. sisaldab tasuta kindlustuskaitset ka kaardi valdajaga koos reisivale abikaasale või elukaaslasele (isikule, kellega kaardi valdaja on vabaabielus) ja kahele alla 18-aastasele (või alla 22-aastasele, kui õpib statsionaarses õppes) lapsele. arstiabi- ja ravimikulud, mis tekivad reisil ootamatu haigestumise või õnnetusjuhtumi tõttu, sh terrorismi tagajärjel. Kui arsti ettekirjutusel tuleb haige toimetada erakorraliselt elukohariiki, siis hüvitatakse ka sellega seotud kulutused; reisi pikenemise kulud, kui kindlustatu ei saa meditsiiniabi kindlustusjuhtumi tõttu planeeritud ajal elukohariiki naasta; lähedase inimese reisikulud (kuni viis päeva) kindlustatu külastamiseks välismaal, kui on toimunud meditsiiniabi kindlustusjuhtum; kulutused, mis tekivad ootamatutel põhjustel reisiplaani muutusest tingitud lennupileti vahetusel samasse sihtkohta. Samuti hüvitatakse kulutused, mis tekivad lennupiletite vahetusel seoses reisi ära jäämise ning lennust või jätkulennust maha jäämisega; kulutused, mis tekivad väljalennu üle 4-tunnise hilinemise tõttu. Hüvitatakse hädavajalikud elamis-, transpordi- ja majutuskulud. Kindlustusandja hüvitab ühe kindlustusperioodi kohta ühe kindlustusjuhtumi; kolmandatele isikutele ootamatult ja ettenägematult tekitatud varalised või isikukahjud, mille seadusjärgne hüvitamise kohustus on kindlustatud isikul. Vastutuskindlustusega hüvitatakse ka õigusabi- ja kautsjonikulud. Tutvuge reisikindlustuse kindlustusteenuse teabedokumendiga, mis annab ülevaate kindlustusteenusest, selle tingimustes sätestatud peamistest piirangutest ja välistustest, World Elite reisikindlustuse tingimustega R400/2018, milles on kirjeldatud kindlustusjuhtumite ja – kaitsete täielik loetelu ning kahjuhüvitiste väljamaksmise piirangud ja välistused, ning hüvitise piirmääradega. Vajaduse korral pidage nõu asjatundjaga PZU klienditeeninduse numbril (+372) 622 4545. Kindlustusjuhtumist palume teatada PZUle telefonil + 372 662 4545 (24H), e-posti teel seb@pzu.ee või kodulehe kaudu. Mastercard World Elite’i krediitkaardiga kaasneb rahvusvaheliselt tunnustatud Priority Passi liikmekaart. Priority Pass on maailma suurim ärikliendi ooteala kasutamise programm – see annab ligipääsu viie kontinendi 700 lennujaama ärikliendialale, kus saate nautida rahu, vaikust ja värskendavaid jooke. Mastercard World Elite’i krediitkaart võimaldab pääseda programmi Priority Passi ärikliendialale lisatasuta kaks korda aastas ühel inimesel või kord aastas kahel inimesel. Konkreetse ärikliendiala võimaluste kohta saate teavet otse lennujaamast või saates numbrile +44 76 2480 9977 SMS-i lennujaama kolmetähelise koodiga, mille leiate lennu broneerimise teabest ja oma pardakaardilt. Tänu eelisjärjekorras turvakontrollile säästab Mastercard World Elite’i krediitkaart lennujaamas Teie aega. World Elite’i kaarti tuleb näidata turvakontrolli eelisjärjekorra töötajale. Eelisjärjekorras turvakontroll kehtib Teile ja Teie ühele kaaslasele. Platinum Clubi kaardi võivad saada üksnes valitud − seda ei ole võimalik osta ega taotleda. Kaarte väljastab Estravel ainult enda algatusel ja koostöös tunnustatud partneritega. SEB privaatpanganduse klientidel on see eelis. võimalus kasutada Tallinna lennujaama ärikliendi ootesaali (juhul, kui lennupiletid on ostetud Estravelist); Tellitud kaardi saate kätte kuni kümne pangapäeva jooksul SEB peamaja (Tallinn, Tornimäe 2) 15. korruselt privaatpanganduse osakonnast. Kaardi minimaalne krediidilimiit on 3000 eurot ja maksimaalne krediidilimiit Teie ühe kuu netosissetulek, kuid mitte rohkem kui 32000 eurot kuus. Krediit on intressivaba kuni järgmise kuu maksepäevani, mil tuleb tasuda eelmise kuu tehingute eest. Kõik kaardi teenustasud lähevad kasutuslimiidi arvestusse (näiteks sularaha väljavõtt, kuutasu, limiidi muutmine jms). krediidilimiit 10 000 eurot, mis võetakse täissummas iga kuu kohe kasutusele ja makstakse igal järgneval kuul tagasi ühe maksega; SEB Mastercard World Elite’i krediitkaardi taotlemiseks võtke palun ühendust SEB privaatpangandusega e-posti teel või helistades telefonil +372 665 6200. Mastercard World Elite’i kaardiga saate kaasa eeliste kasutamiseks vajalike telefoninumbritega infokaardi, Priority Passi liikmekaardi ja reisikindlustuse.			OSCAR-2019
Viimasel ajal arutame Justiniga intensiivselt meie tuleviku üle. See on väsitav, aga see on paratamatu. Me ei saa ajas ette rutata, aga me saame oma tundlad lahti hoida ja omavahel mängida läbi võimalikud variandid. Sest tulevikku on ikkagi ainult üks, meil on kaks tütart kasvatada ja elukeskkonna valik on ülioluline otsus. Selleks ajaks, kui Marta kooli läheb, peaksime me teadma – see annab meile kaks-kolm aastat, ja üürileping Tartus lõppeb suvel 2010. Võimalusi on umbes ehk kuus-seitse. Kui Justin jätaks alles sama töö, mis tal praegu on, siis saaks ta elada kus iganes maailmas. Üks neist kohtadest on muidugi ikka Tartu. Üks on Vancouver. Sellepärast ta tahtiski, et ma kaasa tuleksin – et kas ka mina arvan, et see on linn, kus on “see midagi”. Jah, seal oli ka minu jaoks see miski, mille pärast ma sellesse linna armusin: mäed ja rannad ja mets ja pisikesed kohvikud ja raamatupoed ja imesõbralikud inimesed. Lisaks Kanada korralik haridus- ja tervishoiusüsteem. (Ainult et tegelikult on see linn muidugi nii kaugel meie perekondadest, Eestist ja New Yorgist…) “See on koht, kus ma tahaks elada…” Nii on ta mulle oma korduvatel tööreisidel telefoni õhanud. Ja muidugi tean ma, kuidas SF on hipide, boheemide ja ökoinimeste paradiis jne. Ootused on olnud kõrgele pekstud. Eile õhtul aga oli siin nii kohutavalt tuuline ja kõle ilm, kõndisime mööda tuulekoridoridest tänavaid ja ma aina virisesin: tuul puhus lapse mütsi minema, mis pagana unistuste linn see on! Pole ime, et Mark Twain siin oma surematu tsitaadi pillas: “Kõige külmem talv, mida ma oma elus olen kohanud, oli SF suvi!” Praegu just lendas aknast üks lind mööda. Naljakas ja kõhe on siin 18. korrusel olla, eriti teades, et “see linn sisuliselt hävines 1906. aasta maavärinas…” Üks asi, milles ka Justiniga oleme ühel meelel, meie oleme oma elupaiga valimisel esimese kahe korruse inimesed. Heake küll, hotellis ju võib vahel ka taeva all ööbida (kuigi isegi siin on keset ööd see teadmine kuklas vaikselt tagumas, et maapinnani saamine oleks raske…), aga igapäevaselt elama sellisesse kõrghoonesse me ei tuleks. Ma tahaksin, et mul oleks elukutsevalik ka tehtud. Tunnen, et olen teelahkmel. Olemas on head alged saada päris kirjanikuks (jättes sisuliselt maha teiste kirjastamise, võttes aja maha ja süvenedes olemas olevatesse kirjutamise-ideedesse). ja samamoodi on olemas head alged saada päris kirjastajaks (jättes sisuliselt maha ise kirjutamise…). Muidugi saab neid kahte kuidagi kombineerida, aga raske on. Ma jõuan tagasi selle ideeni, et peaks leidma endale partneri (kas osaniku või palgalise töötaja, see polegi nii tähtis), kes mu ideid kirjastada aitaks, olles ihu ja hingega selle töö juures ja olles usaldusväärne… Mitte tehes seda esmajoones raha pärast, mitte üritades mind tüssata, ja saades selle eest samas tegelikult päris hea raha… Ja andes mulle aega kirjutamiseks. Ja üldse, ideed tulevad, tulevad, tulevad. Vahel tahaks oma kõrvad ja silmad kinni katta ja süveneda, aga see poleks siis vist mina. Mina olen ju see, kes maailma ahmib ja ideid (taas)toodab ja siis need unustab, sest uued tulevad peale. Vancouveris oli näiteks meie kõrvaltänaval hästi toreda auraga pood, “Ten Thousand Villages” (http://www.tenthousandvillages.com), see on poodide võrk, kus müüakse õiglase kaubanduse ehk “fair trade” kaupa. See pood on nagu omaette eksootiline maailm, kaugetelt maadelt on sinna toodud pisikesed kividest tehtud ehted, lapsekätega valmistatud õnnitluskaardid… Nõud, maitseained, shokolaadid, veidi mööblit, veidi riideid, kotte jne… Iga asja juures on kirjas, kelle käte poolt ja kus see on tehtud. Selle eest on tollele inimesele makstud õiglast töötasu ja toode on valmistatud minimaalse keskkonnakahjuga. Poes on “Pukumayo presents world music” plaadid ka müügil ja sama muusika ka mängib. On õrn eksootiline lõhn ja on tunne, et iga ostuga oled sa lunastanud mingisuguse võla… Seal poes tundsin, kuidas see ühildub ühe teise minu ideega. Nimelt raamatupood-kohvik. Maailma suurlinnades on igasugused ühend-ideed väga populaarsed (ma pole vist kirjutanud New Yorgi lillepood-kohvikust ja lõngapood-kohvikust?) See võiks meil olla samasugune õiglase kaubanduse ideed tutvustav ja kaupa müüv pood, kus oleks saadaval ka fair trade kohv ning shokolaad sealsamas laudade -toolide taga näkitsemiseks (ja fair trade-öko ainetega tehtud maiustused ehk kah, aga võibolla ka mitte.) Lisaks oleks seal müügil raamatud… kasutatud raamatud… Edasi jookseb mu idee kahte: kas see oleks Eestis või kusagil mujal. Kui see pood oleks Eestis (Tartus), siis kas seal peaks olema (ainult) eestikeelsed raamatud? Või toimiks just inglisekeelsete kasutatud raamatute pood? Ostaks ja tooks mujalt maailmast inglisekeelseid. Saaks oma raamatuostu kirge rahuldada. See oleks minu lemmikraamatute pood. Reisimisest ja eksootilistest maadest ja keskkonnahoiust ja teatud valitud ilukirjanikud ka. Muidugi sobib ka eestikeelset kirjandust, aga valikuliselt, ikka sellesama nurga alla. Ja klientideks oleksid nii eestlased kui turistid. Kas keegi tahaks näiteks Tartusse sellist fair trade poodi-raamatupoodi-kohvikut teha? Kui see keegi on olemas, siis mina ja Justin võiks näiteks partneriteks ja varustajaks hakata ;). Arvestades, et Justini töö viib teda nagunii kogu aeg maailma erinevatesse kohtadesse konverentsidele ja kohtumistele, siis – see oleks täiesti teostatav. Pakkumine on tõsine, võtke ühendust! Raamatupood-kohvik on lahe idee. Olen minagi mõelnud, miks Eestis ei ole sellist. Eastonis Pennsylvanias on üks imearmas poeke, müügil kasutatud raamatud ja palju ning põnevaid. Sealsamas kohvilett, mitmet sorti kohvi nagu ikka USAs, rikkalik valik bageleid täidistega ning ka miskit lõunatoitu. Hästi hubane boheemlaslik koht, sisustus ja kogu miljöö väga omapärane ning mõnus. Seal võiks tundide kaupa aega veeta. raaamtupood-kohvik on mu aastatepikune unistus ja ma pole seda kunagi p2ris maha matnud. aga arvuta sa, kuidas arvutad, ts otsaga kokku see pood ei kipu tulema 🙁 nii et ootan, et kunagi v2ga rikkaks saaksin, et v6iksin endale selliste 2ri omamist lubada. Üks projekt aga, mis mulle õudsalt meeldiks, oleks see, kui keegi võtaks tõsiselt käsile eestikeelsete e-raamatute kirjastamise ja levitamise. Sel alal valitseb totaalne must auk. Ja kui keskkonnasäästlik idee see oleks. Epp, lähtu elukohavalikus laste huvidest. Neil peaks mingiks eluperioodiks, näiteks kooliajaks, olema kindel elukoht. No aga siis tuleb hakata lasteraamatutepoe-mänguväljakuga endale kliente kasvatama, kes tahaksid ka suuremaks saades tulla pood-kohvikusse 🙂 Aga selliseid poode pole meil sellepärast, et kasvatus ei luba söögi kõrvale raamatut lugeda (või raamatu kõrvale saia pudistada), mälestustes on mingi koolis loetud lugu sellest, kuidas enne raamatu kätte võtmist tuli teha näpujälje proov, et näpp rasvane poleks… Tallinnas Pärnu mnt-l oli ka kunagi lillepood-kohvik. Kohvik küll polnud suurem asi, aga mina küll käisin, sest lillepoes oli SUPER istuda. ENam seda küll pole… Ma kujutan ette, et Tartus võiks küll raamatupood-kohvik toimida, sest siin on ju meeletu hulk nö “kodutuid” rahutuid tudengeid (sh eluaegseid) ja täiesti olemasolev kohvikuskäimise harjumus. Kuivõrd see raamatupoe pool end ära tasuks, ei oska hinnata, aga kui rõhk oleks kasutatud raamatutel, mille vähemalt ise saaks enne läbi lugeda 🙂 … Tere, Epp! Küsin siin ühe täiesti teemasse mittepuutuva küsimuse ja nimelt – kas teil on kunagi mängumaja maha põlenud. Nimelt väidab seda täie kindlusega minu väike tütar. Ja “Epu ema ütles, et ostame uue maja.” Aga raamatupood.kohvik on ülilahe idee. Saksas raamatupoodides käies olen alati imestanud, et miks seal on võimalus istuda raamatuga nurka ja lugeda, aga kuskil ei ole võimalus juua samal ajal kohvi. Ehk siis, ta on hakanud rääkima sündmusi, mida pole olnud, kus aga kordub majapõlengu motiiv, fraasid epu maja ja epu ema. Ma siis igaks juhuks kirjutan sellest. Kui küsisin, kus see maja siis maha põles ja kas inimesed olid kodus, ütles ta, et kedagi polnud kodus. nad sõitsid (vist rongiga) ära. kui ma küsisin, kas lastetuba ka põles, siis ta ütles suure inimese loogikaga ja nagu etteheitvalt, et kuidas siis mina ei tea: emme, neil ei olnud lastetuba, lapsed olid juba suureks kasvanud. Ja nüüd, kuu aega hiljem rääkis ta uuesti, kuidas “kõik olevat ära sõitnud”, ja “nad pidid sõitma bussiga, aga epu ema ütles, et nad läheks rongiga”. Ja kui ma küsisin (nagu meenutades), kas maja põles maha, siis ta ütles – “ei, mängumaja põles maha, aga epu ema ütles, et see ongi väga vana maja ja väga väsinud, ja ostame uue maja. ja siis viidi vana maja ära.” Ma kahjuks ei ole jõudnud veel NOP’i, nii et parandage mind, kui praegu segast peksan, aga kas mitte seal ei ole ühes hoones koos ökopood ja ökokohvik? Mirjam – jah, on küll Tallinnas need kaks su nimetatud kohvik-raamatupoodi (uute raamatute poodi). Võiks olla hubasemad ja vanemate raamatutega jne. m – kas sa arvad, et su laps on nn indigolaps, kes mäletab minevikku vms? Minul on maja põlenud küll, aga see polnud mängumaja, ikka päris. Kui sa siin blogis paned otsingusse “Hannes Tamjärve”, siis peaks see postitus välja tulema. Helle – sellepärast see ongi suur vastutus, et me mõtlemegi nii: kus me Marta koolimineku ajaks elama jääme, seal peaks ka elama niikaua, kuni lastel koolid läbi. Ideaalis võiks see nii olla. Eks näis, mis ja kus saab… Naljakas kokkusattumus: avastasin just täna Kadriorus uidates NOPi ja nüüd loen siin sellest! Ole tõeliselt sümpaatne kohake! Eesti mahemaasikatega ja puha! Mirjam – Apollo Kehrwieder pole absoluutselt see – igav, ebamugav, olematu lugemis-sirvimisvalikuga, rääkimata Rahva Raamatu Bestsellerist, mis tegelikult üldse raamatupoest eraldi – kõle ja rohkem nagu enesenäitamise koht. Loodetavasti Sa ikka tead, et enamus New Yorgi koole ootaksid Martat juba mõne nädala pärast – 2. septembril. Kalifornia (ja Kanada) koolide vanusepiir on tavaliselt augustis, nii et läheksite järgmisel aastal. Kindergarten ei ole muidugi kohustuslik, aga vähemalt meie koolis 95% lapsi käivad K-st kuni 12-ni koos. Teises klassis (st 2010) hakkavad juba igasugused riiklikud eksamid peale. Kui tõesti 2-3 aastat mõelda mõtlete, siis pigem jääge juba Eestisse (koolisüsteem parem niikuinii!) 🙂 Kas Tartu Wilde mitte polnud algselt selline raamatute ja kohviku sümbioos? Mõttel on jumet nagunii, kuigi väiksed raamatupoed (ketistamata, ma mõtlen) surevad ju välja kõik tänapäeval. Ja mitte käibepuudusse otseselt, vaid suured jaemüüjad ei viitsi neid enam varustada. Kas sul on kogemus, et keegi on sind kirjastamise alal tüssata püüdnud? Mul kohe kuklakarvad tõusid ärevalt, aga no ei, mina ei võta omaks :-)! Inimese töölevõtmine on problemaatiline, eriti kirjastamises, kus ei ole praegu kõige paremad päevad. Kirjastaja palk aga on vähemalt 15 tuhande kandis kätte — suur kulu, mis ei pruugi sulle ära tasuda. Sa võid loota, et keegi ei tee seda ainult raha pärast, aga ilma rahata ka ei tee ju nagunii. Ühes Peres ja Kodus (pole 100% kindel) oli juttu laste raamatukogust, kus on neile palju võimalusi ajaviitmiseks loodud. Oli vist Rootsis (?) ja kõikide pisikeste lemmikkoht 🙂 Kuidas seda kohvikut-raamatupoodi muidu ühildada? Ikka peab klient raamatu ostma enne, kui ta selle kõrval kohvi juua saab? Kohviplekid raamatutel pole just kuigi isuäratavad 😀 Mina pagen Tallinnas alati võimalusel Viru keskuse Rahva Raamatusse, kus on Bestseller kohe kõrval. raamatud ja brüleekreem – võrratu kooslus! Ei pea enne ostma, ikka poe raamatuid saab lugeda ja sirvida. Mina olen sellistes raamatupoodides kyll mitmel pool ilmas k2inud. Kui kunagi julgesin ühes raamatutega seotud asutuses piiksatada, et seal peagi avatavas kohvikus võiksid olla raamatud (nagu Apollos, Ristiisas või kus iganes), siis vahtisid “kallid kolleegid” mind nagu pidalitõbist. Kissu mainis juba seda va kasvatust. Teatud põlvkonnal ja kontingendil on see eriti karm, noorematel võib-olla vähem. Ma ise pole muidugi ka päris kindel, kas tahaksin raamatukohvikust osta kellegi menüüjääke sisaldavat raamatut:) See tähendaks aga poepidajale teatud kahjusid – ta peaks osa raamatuid müüma allahinnatumalt või ei saa neid üldse ärida. Kui oleks hästi popp koht ja korralik käive, siis poleks sellest probleemi, aga ma pisut kardan, et Tartu-suguses linnas võib tekkida raskusi. Minul näiteks on selle NOPiga tõsine probleem. Armas maja – jah. Mõnus toit – jah. Aga nimes lubatud orgaanilisust ja praktilisust ei ole. Kohviku poolel on enamus sisust ja nõudest IKEA hiinas tehtu, mis ei ole kuidagi orgaanilise või fair trade või mis iganes muu ideaaliga, mis mind sinna majja vedas, kooskõlas. Toidu orgaanilisusest ei tea midagi, aga leti taga on näha Aura mahla ja Alma piima, mis ei ennusta head. Poe poole jätkub sama – puuviljadest ei ole minu seal käimiste ajal midagi peale banaanide orgaaniline olnud. Sealjuures on kuidagi veider, et ma pean poes, mille nimes on “O” “orgaanlisena” lahti seletatud, iga asja kohta uurima, kas on orgaanline ja kuulma, et ei ole. Muuga on sama – Rakvere sink, suurtöötuste jogurtid, sekka ka mahetooteid, aga lisaks kõik ka märkimisväärselt suurema juurdehindlusega, kui mujal. mulle meeldis vanasti tartu linnaraamatukogu all kohvikus istuda. Ilusti kesklinnas, uskumatult odav kohv ja tavaliselt olid seal ainult mingid vanad habemikud (kes, ok, natuke liiga palju suitsu j2rgi l6hnasid) malet m2ngimas Ja raamatukogu kah sealsamas. Siin Amsterdamis n2gin ykskord yhes baaris/kohvikus raamaturiiulit: v6ta vabalt, reisi, vaata netist lehekylge ja kui oled l2bi lugenud, poeta kuskile sarnasele riiulile. Igasugust kraami oli seal, alates krimkadest ja l6petades 20. sajandi alguses v2lja antud inglisekeelse Musket2ride versiooniga. Tookord ma sealt midagi kaasa ei v6tnud, kuigi kohvi k6rvale sirvisin kyll. M6tlesin, et kust ma ikka teise sellise riiuli leian, ja tegelikult ei olegi leidnud. Aga m6te on ise v2ga hea. Kahjuks on nii, et kui on ilus ja mugav, siis see tasuta ei ole. Kohvikus ilma kohvi ja saiakest ostmata raamtut lugeda eriti ei lasta (olen proovinud), aga samas, oma yhte tassi kohvi v6id hea poolteist tundi n2pu vahel keerutada. Maksev klient ikkagi! Ja mis veel: kohviku lauad ei ole piisavalt suured, et sinna raamat, kohvitass ja v6ib-olla saiataldrik ka 2ra mahuksid. No ei mahu lihtsalt. aga sarnane kohvik avati tallinna vanalinnas… ma lugesin küll vaid lehest (linnaleht ilmselt), et raamaturiiul, kust võid võtta ja asemele tuua ja lugeda ja samal ajal kohvikus olla			OSCAR-2019
Ooo.. ütlevad inimesed kadedalt, kui neile sellest räägin. Kutsu mind järgmisel korral kaasa, kui lähed. Üks sõber, kes õpib hispaania keelt, pani südamele, et ma ta kindlasti Hispaaniasse kaasa kutsuks. ja kuna mul see plaan oligi, siis naljaviluks kutsusingi. Ja minu hämmastuseks, ütles ta kohe jah. Sa ei saa üksireisimise eelistest ilmselt aru enne, kui oled selle vähemalt korra läbi teinud. Ja tegelikult. Ma arvan, et igaüks peaks vähemalt kord elus reisima üksi. Me üldiselt teame, mida me ei taha. Aga vähemalt minu jaoks on oluliselt keerulisem teadmine, mida ma tahan. Reisid öeldakse olevat suhteproov. Ja isegi kui suhted on head ja korras, siis sellest, kui palju me tegelikult teeme oma elus kompromisse, saad aru siis, kui neid ühel hetkel enam tegema ei pea. Need on imepisikesed ja täiesti ebaolulised asjad. Ei midagi põhimõttelist, ei midagi häirivat. On nagu on. Ja tehes neid iga päev mingi valiku või kompromissina, sa ei tule selle pealegi, et on olemas ka variant b. Kas ööbida motellis või hotellis. Kas ruumi sisenedes tuleb telekas sisse lülitada või läheb reis nii, et kui sult küsitakse- kas ja milline telekas oli, sa ei oskagi vastata. Kas kliimaseade või aken pärani lahti ? Kas hommikusöök hotellis? Kus süüa ja mida: kas turvaline ja tuttav mac või midagi eksootilist. Või hoopis poest midagi süüa osta. Kas bassein või meri. Kas päevitamine või kultuur või midagi kolmandat...Kas ööseks kardin ette või mitte. Mis kell tõuseme. Kas sa tahaksid poodides käis- saame siis mingi paari tunni pärast kokku? ei-ei, ma ei taha poodidesse. Kümme minutit hiljem: kuule, ma ainult korraks vaatan sinna sisse. Kompromissid sõbraga algasid kohe esimesest hetkest. Meil oli kokku lepitud eelarve. Aga kui mina sättisin selle maksimumiks, siis tema mõistis seda rahana, mis tuleks kindlasti ära kulutada. Kui mul oli mõttes nädal, siis selgus, et tal on lapsed ja see ja teine... ja üle kolme päeva ei saa. Ma olen oma elus käinud reisidel suurte gruppidega, kus isegi pissipeatuste tegemine nõudis hääletamist ja tõi kaasa suuri vaidlusi. Väga raske on reisida inimestega, kel on kogu aeg mingid vajadused ja soovid ja tahtmised ja arvamised. Aga väga raske on ka reisida inimesega, kel on alati kõigest ükskõik. Aga see kõik ei ole tegelikult ju oluline. Nagu öeldud. Elu koosneb pisikestes ebaolulistest otsustest ja valikutest. Sa unustad need ja naudid hetke siin ning praegu. Mõni aeg tagasi oli teemaks oma arvamus ja kehtestamine ja kõik see muu. Reis on nüüd see näide, kus tujutsemine, virisemine ja oma tahte pealesurumine ei tee kedagi õnnelikuks. Oluline on otsida kompromisse, koostööd ja ühisosa. Nii et kõigil oleks hea, tore ja naljakas. Me mõlemad olime varem Barcelonas käinud. Ja mingil eelmisel aastal sain ma ühtäkki ka aru, et ma ei jaksa enam käia muuseumites ja kirikutes ja katedraalides. Ja kujutad ette. Kõik olid välja müüdud!!! Surfates avastasin veel ühe mõnusa asja eatwith.com. Asja point on selles, et kohalik tüüp kutsub enda juurde sööma. Kõlab väga põnevalt. Ja muuseas, Tallinn ei ole sellega liitunud. Kui ma peaksin töötuks jääma, siis peaks täitsa tõsiselt kaaluma... Aga. Ka need olid kõik välja müüdud!! Ausalt? Ma soovitan seda tegelikult ainult siirale kunstihuvilisele. Paljureisimise üks miinus on kogemused. Kui oled olnud väga lahedates muuseumites, siis ainult sildid ja pildid tundub kuidagi... igav. Päris mööda külgi see kogemus siiski maha ei jooksnud. Ma sain palju targemaks. ma näiteks ei teadnudki, et Picassol on olnud ka nn Köleri periood. Ja üldse, tüüp oli väga vaimukas. Mul on õigesti käitumisega probleeme, aga tõesti osa taieseid lihtsalt ajasid naerma. Sellistes kohtades tekib alati ka igivana küsimus ja dilemma. Kui palju on kunsti tähendus kriitikute poolt nn otsitud, kui palju oli kunstnikul mõttes mingi kontseptsioon või idee. Või.Ta lihtsalt lõbutses. Ning ka see, kuidas vaadates üksikuid teoseid me kaotame konteksti. Just hilisemast, kubistlikust perioodist. üksinda, nii nagu me tavaliselt neid pilte näeme, mõjuvad nad.... huvitavalt... Näitusel näed, et tegelikult on selle taga terve seeria. Terve tuba on täis üht motiivi, selle variatsioone. Ja sa saad aru. Et ta on võtnud mingi teema ja mängib ning katsetab ruumi ja varjude ja valguse ja värvidega. Ning see muutub arusaadavaks, talle tekib taha lugu. Hiljem, otsisin tasuta wcd ja sattusin juhuslikult ühte moodsa kunsti galeriisse. Keegi härra oli üles pannud oma teose. Hämaras ruumis olid ekraanid ja torud ja müra. Kuna seal oli hea jahe, siis tükk aega istusin ja üritasin aru saada. Aga kuna autor ei olnud oma kontseptsiooni kirjalikult jaganud, siis jäigi segaseks. See oli maagiline ja vapustav. Toimus ühe kiriku kabelis. Kujutlege, soe suveõhtu, kivimüürid, purskkaev, küünlad, vein ja imeline muusika. Ja viimasel õhtul hotellis saime tasuta privaatkontserdi. Susana Torregrosa esitas klassikalisi hitte. See on hästi kummaline. Terve hotellitäis rahvast. Tasuta kontsert. Katuseterassil, kenal suveõhtul, Ja peale meie mitte üks inimene... Natuke kahju oli lauljannast. Aga samas oli tore ka, sest saime isikliku kontakti ja mõned soovilaulud. Annan veel sellise soovituse. Kui olete Barcelonas ja väsinud ja nii. Siis otsige üles raamatukogu. Sealne sisehoov on väike armas oaas selles kiires ja kuumas linnas. Ma olen ikka aastatega pehmoks muutunud. Barcelonas on väga palju inimesi, kes on endale voodi ehitanud otse tänavale. See selleks. Aga suurel osal neist inimestest magab seal kõrval koer. Miks see nii on? Mu sõber arvas, et turvamiseks? Samas nägime ise olukorda, kus üks napsine mees hakkas üht tänavanaist tüütama. Naine sai väga kurjaks ja läks pea kallale. Tema koer, selline suur ja korralik, pikutas samal ajal rahulikult edasi, korra haigutas. Ehk siis, palun öelge mulle, et nad ju hoolitsevad oma koerte eest. Toidavad neid. Ja neil koertel ei ole seal paha olla?... Kolm sõna olmest ka. Barcelona hinnad olid üllatavalt... soodsad. Täiesti tõsiselt. Täpseid hinnavõrdlusi ei oska esitada. Aga sellist vaeseks jäämise tunnet, kui nt Stockholmis või Amsterdamis, kui möelda viimaseid reise, ei tundnud. No kujutage ette. On wc, kus on pott ja dušš. Ja kraanikauss asub... magamistoas, voodi kõrval. terve see reis sai veeretatud teooriaid, kuidas võis selline mõte küll tekkida. See et pliit on diivani kõrval, on kaasajal ja uutes kodudes ilmselt juba norm. Aga. Tõusta ühel hommikul. Ja mõelda. Hmmm... teeks midagi ägedat. Tõstaks kraanikausi voodi kõrvale. Et kui inimene käib vetsus, siis pärast käsi pestes saab juba sõbraga suhelda. Ja hommikune hambapesu, samuti, võib ju olla kollektiivne toiming. Veepritsmed? Hotellis on ju koristaja.... Ja teine mõte mis tekkis. Üsna harva õnnestub saada hiline check out või varasem sisseregistreerimine. Lennuk lendab ikka oma aegadel. Aga hotellid üle maakera elavad endiselt mingis oma rütmis. Kell 12 saad toa ja kell 12- 15 kao ära. Ja nii on hotellides üle maakera tuba, kus saab hoida oma pagasit, pungil kohvreid täis. Huvitav, kas tõesti mitte kunagi mitte keegi pole mõelnud, et ... äkki teeks jooksva arvestuse. Inimene maksab nt 24 tunni eest. Algab see siis millal algab ja lõppeb millal lõppeb. Kui lennuk läheb kell 4 hommikul, siis palun, maga südamerahus nii kaua kui tahad ja kui jõuad kell 7, siis koli kohe sisse. Mulle endale veel selline mõttetu meeldetuletus, et ära mitte kunagi enam kasuta lennufirmat Vueling. Mõttetu tegelikult, sest ma elan Eestis. Ja lendan sellega, millega saab. Mitte sellega, mis meeldib. PS. Kui sa jõudsid siia google otsinguga ja tahad tegelikult lugeda Barcelonast, siis loe Krsi või Elisabethi blogi, Hmm. Ma ei tea, kus sa töötad / töötanud oled. Aga selliste "tahan-kuulan-transistori" reiside jaoks sobivad hästi komandeeringud. Ma just tulen reisilt. Üleeile saabusime. Kaks nädalat. Kolm autot, kolmteist inimest. Mitte midagi polnud ette planeeritud; kõik ööbimised ja söömised ja tegevused leidsime jooksvalt. Ei mingit probleemi! Ei mingit vaidlust "mina tahan borši aga siit ei saa ja üldse!" Lapsed muidugi arvasid üht-teist, aga nendega siis kas arvestati (mõistlikes piires) või ei ja kogu lugu. Nii et - sul on õigus - "oma" inimestega reisida on kerge. Paljudes on üldse 14.00 check-in. Hilist annab ka tellida, ma Riias alati kasutan aga varasemat - ei. Neil on vaja aega koristamises, nagu ma olen aru saanud. Hotellis olen ma teinud nii, et checkin sisse aga asjad panen neile hoidu, siis linna. Hullem on nt spas, kus põhimõtteliselt inimesed ikka lähevad protseduuride pärast. Ja siis see jabur kellapiirang... Ma reisin viimased 6-7aastat kogu aeg üksi, nüüd viimasel kahel on erareisid ristilastega aga nendega on nii tore, ainult ühise aja leidmine on vahel keeruline. Valamu magamistoas - väga lahe! Sööd voodis näiteks rasvaseid pirukaid, pärast hea näpuotsi ja musi loputada, ei pea linasse pühkima:P Hotellidel käib tubade koristamine nende kolme tunni vahelisel ajal, mis check outi ja chek ini vahele jääb. Lisatasu eest saab tellida hilist check outi, varajast check ini üldiselt ei võimaldata, kui just kindlasti vabu tube hotellis pole. Aga tavaliselt on hotell välja müüdud suures osas, seega nad ei tule vastu selles osas. Lihtsam on tõesti oma kohver tasuta sinna hoiule jätta. Ma olen mõned korrad üksi reisinud. India on koht, kus nautisin üksi reisimist, kohalikega tekkis lähedasem kontakt ja sai omas tempos kulgeda. Samas citybreakidel eelistan kellegagi koos olla, et üksi restoranis sööma ei peaks. Kõige muu osas saan üksi hakkama, aga üksi süüa on igav. Mis kasu on ilusast ja heast toidust, kui seda kellegagi jagada pole. Üksi veini juua on ka kurb. Tavaliselt lähengi mäkki hoopis, kui üksi olen. Ma olen ka seda meelt, et reisida võiks pigem "oma inimestega". Olgu või tüütud aga vähemalt tead, mida saad. Aga oskus üksinda reisida ja isegi üksinda elada tundub paljudele mõistmatu olevat. Mulle ei meeldi üksi reisida kaugemale kui Tallinnasse. Tahaks ju muljeid jagada kellegagi. Ju ma siis olen iseendale nii vilets kaaslane. Hotelli sisseregamise reeglite põhjused on siin juba üles loetud - koristaja tahab ju ka koju minna, mitte passida, et kellegi järel kell 4 öösel koristada. Väikestes külalistemajades on ka adminn ainult kindla kellaajani tööl ja siis ajab närvi küll, kui ei anta teada, et tuleme nt kell 22 õhtul ning telefoni ka ei võeta. Koristamise teemal. Et miks neil 8 tunnised tööpäevad olla ei võiks. Miks on parem 10 inimest,kes 3 tunniga kõik valmis peavad saama kui nt 5 inimest kes töötavad jooksva graafikuga 8 tundi? Ei saa aru. Aga ju seal on mingid nüansid mida ma ei tea. Ehk on niimoodi hoogtöö korras kuidagi rohkem sünergia. vähemalt su konkreetsete arvandmete puhul on vahe ilmne: 103 on 30, 58 on 40 töötundi. Ilmselt kajastuks see erinevus ööbimise hinnas, mis kajastuks klientide hulgas jne. oletades, et küllap on ka turul oma kaupa müüa tahtvate inimeste hulgas tegelikult öökulle, siis võiks olla kasvõi õhtuturg. ja kasvõi samas kohas, kus on hommikuturg, aga teise personaliga, teiste müüjatega. kus käiksid minusugused, kellel on raske enne nelja kodust välja saada, aga tõenäoliselt veel rohkem tööinimesi, kelle tööpäev lihtsalt ei luba enne nelja turu peal käia. ja müüksid-töötaksid need, kelle jaoks kell kaheksa lõppev tööpäev pole mingi probleem, seevastu hommikul kella kaheksaks kohaleminek oleks ületamatu pingutus. Ma lisan veel. Et paljuski on seal taga mu meelest mõttelaiskus. Nt Viljandis on hotell kus pole üldse adminni. Ja ka välismaal olen olnud sellistes,et võtme saad kätte koodiga seifist. Ja adminn töötab rahulikult e- r kl 8- 17. Kõik elus ja rahul. Viimati ootasime lennujaamas check inni sabas 1, 5 tundi. Ainult üks neiu teenindas. Ma küsisin endalt vähemalt 4 korda. Kui palju ometi maksab elektroonilise check inni programmi tegemine vs sõitjate aeg, närvid ja selle neiu töötasu... Sama ka selle koristamisega. Seinal on reeglina silt, et iga päev ei korista, aga seda tehakse ikkagi. Miks ? Miks peab aega raiskama linade toppimisele jne. Pangu robot põrandat imema, neiu vahetab seni voodipesu ja peseb tualetid ja tehtud. Ja seda iga 3 päeva tagant. Hotell = öömaja, ma mõtlen selliselt siis. Kui asjad saab hoidu anda, pole ju hull? Üks koristaja on terve korruse peale ja tuttav kunagi väitis, et tal olid pikemad kui 8h vahetused. Ahh, ega vahet pole. Aga nt selle reisiga tõsteti meid kl 12 välja ja lennuk läks 24. Ikka saad kempsus riideid vahetada ja basseini ääres tukkuda ja nagu ma kirjutasin siis kontserti kuulata. Uus rahvas tuleb tuppa kell 14 sisse ja neile ei saa öelda, et oodake kella 24ni. Muidugi kui hotell on pooltühi, pole probleemi, aga tipphooajal, kui toad on välja müüdud, ei mängi välja. Ei ei ei. See on hoopis teine loogika siis. Kodulehel on teade: check in 8 - 20 vabade kohtade olemasolul. Sisesta saabumise ja lahkumise kellaaeg. Sisestad kl 7 ja 23. Tuleb vastus Saate toa kell 9.00 ( sest meie koristaja alustab kl 8 ja eelmine klient läks kl 22 ära) . Loomilikult ei ole 100 tuba kogu aeg valmis. Aga kl 9 on parem kui 12 või isegi 15, nagu mõnes kohas. Aga nagu öeldud.Sageli paistavad asjad kaugemalt lihtsad, aga reaalses elus on 100 põhjust miks ei saa :) :) Muide, nüüd tekkis mul kahtlus, et su kirjeldatud süsteem oleks enamiku klientide jaoks liiga nõudlik. et enamik inimesi tunneks, et küsimus, mis kell nad saabuda ja lahkuda tahavad, on liiga keeruline ja nad paneks kodulehe klõpsti kinni ja otsiks sellise, kus neile keerulisi küsimusi ei esitata. vähemalt Facebooki edu oma varasemate analoogide ees seletatakse osalt sellega, et FB ei jäta kasutajatele liiga palju võimalusi. Annab kindla blanketi ette (niivõrd-kuivõrd) ja see teeb inimeste elu lihtsaks. mp3-formaadi võidukäik olevat teine näide sellest, et inimesed eelistavad lahendust, mis pole küll sama hiilgav kui mõni teine, aga millega ei ole liiga palju jama. "Lennuk läks kell 24" ei ole maailmas normaalne. Enamik Euroopat on üksteisest ühe lennu-hüppe kaugusel. Sõidavad kas hommikul (seitse välja, kaheksa kohal) või õhtul pärast tööpäeva lõppu. Kell 24 lendavad odavfirmad (ma saan aru, et lollidel kellaaegadel on lennujaama teenused odavamad?) või mingid keerulised mitmelennulised skeemid. Meie, eestlased, oleme Euroopa lennukorralduse mõttes mingid imelikud ääremaalased ja erijuht, kelle järgi ei tasu oma äriprotsesse seada. Teenindus ei ole alati ratsionaalne. Meil oli reisil sihuke lugu. Läksime kõrtsi, 13 nagu meil oli. Suur kõrts, kliendid söövad, aga teenindajaid ei kusagil. Istume maha - ei kedagi. Võtame ise menüüd - ei kedagi. Ootame - ei kedagi. Lõpuks lahkusime. Ikka ei kedagi. Mina jäin viimasena lapsi pissitama ja kui ära tulin, siis nägin, et teenindajad tulid tagatoast ja piilusid ettevaatlikult meie ruumi poole, et kas me juba oleme ära läinud. Miskid kohalikud plikad ilmselt, ehmatasid välismaalaste kamba peale ära ja otsustasid meid lihtsalt minema oodata... Kui on nõudlust kell 23 checkouti või kell 0800 checkini järele, siis need teenused tuleks ja oleks. See, et neid ei ole, tõestab, et ju siis pole piisavalt vaja. Lennukite osas sajaga nõus. Nagu ma kirjutasin. Ära kunagi lenda vuelingi ja ryanairiga :).airbaltic on ka saast aga online teenused on korralikud. Üksi on mõnus jah reisida :) Aga hotellide sisseregamise koha pealt on mul enamasti vedanud- isegi enne ametlikku check-ini algust olen pea alati toa kohe kätte saanud, või äärmisel juhul pidanud pool tunnikest ootama (nt ükskord jõudsin hotelli hommikul 8 paiku, aga ikkagi sain toa kätte nii, et jõudsin käia vahepeal vaid pooletunnisel jalutuskäigul ümbrusega tutvumas). Väljaregamise puhul paljud hotellid pakuvad võimalust raha eest tuba pikendada, no seda varianti ma ei ole ise kasutanud. Aga lisaks koristajate graafikutele tähendaks 24 h süsteem ka palju täitmata tube, sest eelnevate ja järgnevate inimeste graafikute klappima saamine on päris keeruline. Oskan veidi sel teemal kaasa rääkida, sest mu ema majandab toateenijatega. Suur osa toateenijaid alustab päeva vara (8-9). Ja hakkavad kohe tegema jooksvalt vabanevaif tube. Ette on nähtud 20 minutit lihtsale toale, , aga algajatel ja muidu uimastel võib ka tund kuluda. Profid teevad kiiremini ja peaksid tegema päevaga 20 tuba. Vahel tapavad end ja teevad 50, sest pole piisavalt tegijaid. Kõige kiirem tööaeg on see paar tundi check outi ja ini vahel, sest paljud lahkuvad ikka viimasel minutil ja uutel klientidel on õigus toale välja reklaamitud ajal. Toateenijad jätkavad siiski koristamist kuskil 4-5ni, kuna õnneks siiski osa kliente saabub hiljem ja alati pole täis maja ehk kohe uusi tulemas. Väike osa toateenijaid saabubki alles tööle lõuna ajaks ja siis on päris õhtuni igasuguseid segadusi likvideerimas. Ma arvan, et logistiliselt oleks väga keeruline kogu hotelli klientide tulekuid ja minekuid paindlikult klapitada, kuigi võimalusel tullakse ikka vastu. Ka tööjõudu on keeruline nii planeerida, sest alles viimasel minutil saab selgeks, mitu tuba müüdud on. Lisa sellele nt ootamatu suur kogus õhtul tulijaid-minejaid. Neil on niigi stressirohke ja madalapalgaline pühi ja nädalavahetusi hõlmav töö. Hotellide kohta ei oska öelda, aga olen töötanud adminnina hostelis. Meil pidi koristaja lisaks tubadele ka üldruume kasima. Tööpäevad hooajal mõnikord 10-tunnised ja loomulikult kõik nädalavahetused. See töö ei ole lihtne. Suures hotellis on see kindlasti veel sada korda rängem. Päris väikestes majutusasutustes on aga üksikute tubade koristamine ja hommikune söögitegemine adminni töö, mis tähendab, et ikka on ora p****s ning mõnigi rahulolematu klient tuleb susisema, miks adminn letis ei ole ja miks tuba veel koristatud pole. Mind ei veena argumendid "graafikut on raske teha" ja "kes oskab planeerida".See graafik ei saa olla keerulisem, kui erakorralises meditsiinis või kauplustes või kus iganes. Ma arvan, et õigus on Kauril (ja kui vaadata seda väikestki valimit siin) puudub nõudlus. Inimestele meeldib istuda kohvri otsas ja vahetada kempsus riideid. Sest nii on. Hiljuti kuulsin raadiost numbreid, et Pärnus ööbis ca 300 000 turisti ja seal on ca 6000 voodikohta. Need on ikka väga nutused numbrid. Tundub mulle. Aga ju on ettevõtjad rahul ja nad ei oota paremat Jah, see on kaks suurt hotelli. Ja nende 6000 koha keskmine täituvus on ilmselt väiksem kui suure päris-hotelli oma. Ma ei tea nüüd kohe mis kosta. Ma olen suht palju tööreisidel käinud ja pole kunagi pidanud kohvrite otsas istuma nagu sa kirjutad. Kasutame reisikorraldajat ja alati on edastatud aeg, millal tuleb kohal olla ja millal lahkuda, nemad panevad kogu plaani paika. Kuigi jah, ärireisi puhul enamasti lähedki hommikul kohe kontorisse ja sealt lennujaama, riideid enam ei vaheta. Hilised ja varased saabumised jäävad reisikorraldaja klattida, ei ole kuulnud, et kellelgi oleks jama olnud. Meil igal nädalal kontorist keegi lendab :) Oi siis Sul on lihtsalt vedanud. Mul kipub see viimasel ajal lausa osa reisist olema. Ka tööreisidel			OSCAR-2019
Aeg on jälle ühe postituse jaoks, mis kuulub osakonda “Teismeline Liis” ja seekord puhun tolmu pealt vanadelt bändidelt. Nagu pea igale teismelisele kohane, oli muusika mu jaoks väga oluline. Kõik sündantlõhestavad armulaulud ja mässajatele kohased lood kirjeldasid ju “täpselt minu elu”!!! Mulle muidu ei meeldi üldse youtube‘is käia (välja arvatud, kui vaja One Directionit stalkida), aga vahel tuleb meelde mõni vanasti täiega meeldinud lugu. Ega siis muud midagi, kui YT lahti ja… kaon sinna maailma lihtsalt tundideks. Üks video viib teiseni ja lõpuks avastad end vaatamast, kuidas mehekäed 20 minutit järjest üllatusmunasid lahti teevad. Viimane on mu aegade lemmikuim video, muideks :D Täna sattusin jälle nostalgitsema ja mõtlesin ka teile jagada, missugust muusikat ma noore(ma)na kuulasin. Kohati on mu muusikamaitse nii naljakas, sest mulle meeldib tohutult rokimuusika, olgu see siis punk või pop või midagi muud. Kergemad metali lood lähevad ka alati peale…ja siis on selline õrn Liis, kes jumaldab poistebände. Mida imalam, seda parem :D Just viimaste kohta selle ülevaate teengi. 1. Kes saaks unustada mu ammust lemmikut Backstreet Boysi? Mina mitte! Nende laule kuulan ma ka praegu väga hea meelega. BSB fännamine oli mu lapsepõlve üks meeldejäävamaid aegu. Mina ja mu kolm sugulast muutsime isegi palkonni nendepühamuks :D Loomulikult oli N scync meie vihavaenlane (salaja kuulasime neid ikka). Kuigi mulle väga meeldivad ka nende algusaja lood (natuke üledramatiseeritud lovey-dovey), siis nende uue tulemise muusika on palju.. küpsem ja mõnusam. Näiteks “Incomplete“. 2. B3 fänn olin ma tegelikult üsna vähest aega, sest pärast paari hitti üks läks minema ja asemele võeti suure suuga kutt, kes mulle üldse ei meeldinud. B3 puhul oli algselt tegu The Bee Geesi koverbändiga. Nende “You win again” on endiselt üks mu lemmikutest. 3. O Town on üks neist paljudest bändidest, kel oli samamoodi paar head hitti ja siis vajusid nad unustusehõlma. Okei, tegelikult oli mul vanasti tohutus koguses lemmikuid, kes olidki tegelikult ühe-hiti-imed. A mis siis. O Towni “All or nothing” on mu arust ikka veel ilus laul ja kui esimesed noodid kõlama hakkavad, tuleb kohe kurb igatsus peale. 4. Koos BSBga kasvas mu vaimustus viieliikmeliste bändide vastu. Üheks nendeks on Inglise-Iiri Westlife. Ma olin ikka väga #solvunud, kui Brian McFadden otsustas jeed tõmmata. Nagu, get a grip, eks. Seda enam, et ta soolokarjäärilaulud polnud üldse niiii head. Selle bändi lemmiklauluks on mul ilmselt… “Flying without wings“. 5. Inglismaaga jätkates, siis suur fänn olin ka 5ive‘il. Tõele au andes hakkasin neid kuulama üsna nende karjääri lõpus. “Closer to me” on endiselt üks aegade kurvemaid videosid. Just seetõttu, et sellega kuulutati bändi laialiminekust. Pluss mulle tohutult meeldivad sellised koduvideo-stiilis tehtud muusikavideod. Mõni aeg tagasi oli Inglismaal mingi teleshow vms, millega siis toodi vanad 90ndate bändid jälle kokku esinema. 5ive nende seas. Ülihuvitav oli kuulata, kuidas nad rääkisid ajast, mil olid kuulsuse tipul. Mida see nende eraelu ja lähedastega tegi, mis suhted olid neil tegelikult omavahel ja millised elud on neil nüüd. Ma olen päris tihti (rohkem, kui tunnistada tahaks) mõelnud selliste bändide peale, et… liikmed elavad praegu normaalset elu, käivad tavalisel tööl, aga samas 10-20 aastat tagasi olid reaalselt staarid, meri oli põlvini, šampus voolas ojadena ja fänne oli miljoneid… Nagu kuidas astuda sellisest uhkest elust tavaellu? Kas neil on vahel kurb ka, et enam kuulsad pole? Või on hoopis õnnelikud, et elavad nüüd tavaelu? Nii palju küsimusi. 6. Tahaksin ära mainida ka S Club 7-i. See pole küll päris poistebänd, aga ikkagi. Neil olid alati nii rõõmsad ja mõnusad lood. Pluss oma telesari, mille iga osa lõppes random etteastega :D “S Club Party” tekitab mus alati suvetunde. Isegi, kui väljas sajab lund nagu praegu. Ja omg, kuidas ma sain unustada hitid nagu “Don’t stop moving” või “Bring it all back” :D 7. Üks paari-hiti bände, mille kaht lugu kuulasin ma lõpmatuseni, oli B4-4. Ma ei oskagi neid kuidagi kirjeldada, sest ega ma neist midagi ei mäleta. Ühed olid seal kaksikud ja lugu “Go go” kuulasin ma umbes tuhat korda. Ja isegi tantsusammud olid peas. Praegu vaatan seda videot üle ja oh my god, miks?? Korralikud Jersey Shore’i kutid :D 8. Kõige paremad jätsin viimaseks. Kuna mu sugulasel oli megapalju saksa kanaleid, siis enamik mu muusikamõjutustest tuligi just sealt. Ta ostis tihti ka Saksa ajakirju nagu “Bravo” või “Popcorn” ja viimase üheks kaanepildiks oli… Tokio Hotel. Noo, armastus esimesest silmapilgust. Kuigi ma saan öelda, et olen ka eelnevate bändide fänn, siis peale BSB pole ma ühtki teist nii hullult fännanud, kui Tokio Hoteli. Mul oli isegi nende pildiga üleõlakott, millega koolis käisin. Nende stiil (nii muusika, kui riietus) mõjutas päris palju ka mind. Mind ajas tollal (ajab praegugi) tohutult närvi, kuidas inimesed ei suutnud nende välimusest mööda vaadata, sest ma olen tänaseni arvamusel, et nende tollaegsetel lauludel on väga hea sisu ja sõnum. Okei, esimesed laulud olid kohati naiivsed, lapsikud ja mitte nii.. arenenud, samas mõte oli neil samamoodi hea. Hilisemad lood olid aga mu arust kõik nii on point. Lisaks tüüpilistele tiinekate probleemidele puudutasid nad ka päris palju ühiskonna valupunkte, näiteks enesetapud või hüljatud-unustatud lapsed. No näiteks “Spring nicht” või “An deiner Seite” või “Vergessene Kinder” on endiselt niiiii head! Kahjuks nende uus stiil ei meeldi mulle üldse ja albumiga “Zimmer 483” (mille originaal mul ka kodus olemas on- ainus plaat, mida alles olen hoidnud) lõppes ka nende suur fännamine. Või mine tea, sain suureks ehk :D 9. TH avas mu jaoks ukse saksa muusikasse. Olin seda keelt 6ndast klassist saadik õppinud, seega enam-vähem sain kõigest aru, aga tahtsin rohkem. Hakkasin tõlkima laulusõnu, artikleid… kõike, mida nende kohta leidsin. Ostsin iga kuu “Bravo” ja “Popcorni” ajakirju (omg, 40 krooni eksemplar) ning nendest avastasin üha uusi bände. Näiteks Nevada Tan. Nende stiil meenutab kõige rohkem ehk Linkin Parki oma. Kutte oli kokku kuus ja lisaks tavapärastele instrumentide mängijatele olid esindatud ka räppar ja DJ. Kuigi nende laulud olid kohati väga agressiivsed, olid ka need ülimalt heade mõtete ja sisuga. Praegu kuulasin-vaatasin videod üle ja nende stiil on midagi sellist, mis on ka praegu mu lemmikuks. Ma täitsa imestan, miks laulud “Revolution“, “Vorbei” ja “Ein neuer Tag” mul iPodis pole… 10. Kuigi mõtlesin ainult poistebändidest kirjutada, siis Saksa muusikast juttu tehes ei saa ma üle ega ümber naiste koosseisust Tic Tac Toe. Tegid samamoodi sellist.. meloodilist räppi. “Spiegel” on ülimahe lugu, kuigi klappidest kuulates ajab iga kord see tulistamise koht võpatama :D 11. Tulles tagasi poistebändide juurde, siis üheks lemmikuks oli ka Overground. Saksa kanalitel jooksis mingi reality, kus siis võistlejatest moodustati kaks gruppi- naistebänd ja poistebänd ning nood siis hakkasid omavahel omakorda võistlema. Neil olid ka sellised.. tüüpilised tsipa imalad lood, aga armsad sellegipoolest. No näiteks “Schick mir ‘nen Engel” või “Der letzte Stern“. 12. Kuigi Saksa muusikat tehakse mu arust enamjaolt just nende emakeeles, siis kes saaks samas unustada Touche‘d ja nende “This goodbye is not forever” lugu? Ma mäletan nii hästi, kuidas ma ei teadnud selle laulu sõnu (tol ajal ju polnud nii, et internet lahti ja kerge otsing) ja laulsin õues ennastunustavalt: “Discod aiiis not forever”, ise samal ajal mõtlesin, et miks nad discost laulavad… :D 13. Üheks lemmikuks oli ka Natural. Tegid ka sellist mõnusat kerget muusikat. “Will it ever” ja “Let me count the ways” on ühed neist lauludest, mida ma aaaalaaatii YTst üles otsin, kui nostalgiahoog peal. Kuigi tegu on Ameerikas moodustatud grupiga, tuli nende edu just Saksamaalt, kus nad siis päris asjalikud olid. Ma muidu Saksa muusikute eludega end kursis hoida ei viitsinud (peale Tokio Hoteli omade), siis seda tean küll, et põhilaulja oli abielus Sarah Connoriga. Nad tegid koos ühe laulu, mis iseenesest oli armas (“Just one last dance”), aga selle video oli lihtsalt nii naljakas. Tegevus oli keskkoolis, aga nad kõik nägid nats liiga vanad selle jaoks välja. Pluss veel see, et Sarah oli sel ajal rase ja kuigi seda üritati riiete/kaameranurkadega ära varjata, siis juba sellest teadmisest piisas, et videot mitte tõsiselt võtta :D 14. Ja viimasena tooksin ma välja veel US5‘i, mis on üsna sarnane One Directionile.. kuigi viimasel on kaasahaaravamad laulud. US5 ja Tokio Hotel troonisid edetabeleid samal ajal ja ma mäletan küll, mis võimuvõitlus kahe (tegelikult nii erinevat stiili bändi) fännide vahel käis :D Ja kuigi arvestades, et US5 peaks olema just mulle väga meelt mööda, ei võitnud nad kunagi mu südant. Neil olid head laulud, mida ma meelsasti kuulasin, aga see oli ka kõik. Ilmselt seetõttu, et nende “Just because of you” video oli nii silmnähtavalt BSB “Everybody” koopia ja ma jäin ikka algversioonile truuks :D Samas mu tollane parim sõbranna fännas neid täiega ja eks ma tema kõrvalt natuke kaasa neile elasin :D Iiigaljuhul, see on üks väike peatükk sellest, mis muusikat ma teismelisena kuulasin. No, et päris aus olla, pean ikka mainima, et lisaks sellistele tantsulistele poistebändidele olid suurteks lemmikuteks Limp Bizkit, Linkin Park, Sum41, Simple Plan… Aga nemad tulid juba natuke vanemas eas. Seoses nende fännamisega tundsin alati, et pean neid kaitsma inimeste eest, kes vaatasid neile peale ja ütlesid “fui”. Samas just see suhtumine naljakal kombel oli see, tänu millelele ma ise selle bändi avastasin. Olime tolleaegse sõbrannaga ka üsna Tokio Hoteli “vastased” ja niisama moe poolest ilkusime, et näevad välja nagu tüdrukud. Kuni ühel hetkel vaatasime mingit Durch den Monsuni paroodiat ja pidime häbiga tõdema, et kuule, päris hea lugu on ju tegelikult. Ma arvan, et ei läinud nädalatki, kui olin kõik eelnevad eelarvamused maha jätnud ja kõiki lugusid teadsin. Siiani considerin seda üheks suurimaks wake up calliks oma elus, sest ma fangirlisin neid ikka pikki aastaid. :D Jaaa, see kaitsmisevärk oli sama. Mind ajas nii närvi, et inimesed isegi ei arvustanud muusikat vms, aga umbes, et üks lauljatest on emotatt, järelikult on nõme bänd. Eriti häiriski seetõttu, et lood iseenesest olid neil ülihead, arvestades seda, kui noored nad olid. Aga samas oli neil ikka tohutult hulle fänne ka, ma pole peale 1directioni selliseid hulle nänud :D Ma ka uusi lugusid vahel kuulan, aga pole seda suurt vaimustust, et niii vinge. Kuigi Billi välimus on ka kõvasti ülevõlli läinud, meeldib praegune tema stiil mulle rohkem :D Päris palju päris tuttavaid bände, oh seda noorust. Õnneks ma väga paadunud fänn ei olnud, ei stalkinud ega kogunud artikleid. Aga 8. klassi pinginaaber oli mul ikka BSB ja N`Synci poiste paadunud fänn. Kuna ta inglise keel ei olnud väga hea ja minul oli siis ta palus mul enda jaoks laulusõnu tõlkida, et ta aru saaks millest ilusad poisid laulavad. Mõlemale kasulik diil- tema sai teada laulude sisu ja mina harjutada inglise keelt. Ma muudel ka nii paadunud fänn polnud, aga nii 10-13 aastasena BSB ja siis 15-16 aastasena Tokio Hoteli asju kogusin küll :D Kusjuures jaa, mu enda saksa keel muutus ka ikka väga heaks just tänu sellele, et nii palju tõlketööd tegin. Ilmselt tänu sellele hakkas see keel üldse rohkem meeldima :) Oeh, mul on ikka vahepeal kahju, et ma selline tõsine läbi ja lõhki fänn pole olnud. Muidugi olen ma plaate ostnud, postreid seinale riputanud aga tundub, et mingi selline tase mida hetkel oleks huvitav meenutada, jäi saavutamata. Teismeeast on siiski kindlad bändid meeles. Eestist meeldis Terminaator. Vanad laulud ja minu fänniperiood lõppes Nagu Esimene Kord plaadiga. Sellega mis nad peale NEKi on teinud, ma väga kursis ei olegi. Aga sai kontserditel (mitte väga palju) käidud, jopel oli Juulik peale õmmeldud ning sai ka fänniseltskonnaga tutvutud. Teel ratsatrenni testisime sõbrannaga teineteise mälu, lugedes laulusõnu ette ja teine pidi ära arvama, et kust siis pärit on. Head mälestused igatahes. Ja samal ajal vihkasin kogu hingest Smilersit (Sel-Seller oli solisti hüüdnimeks) :D Aga jah, Termikas on vist ikkagi kõige minu niiöelda “fännatuim bänd” olnud. Välismaalt aga Simple Plan (ma sain ju nendega isegi intervjuud teha enne kui nad Eestisse tulid. Küll telefoni teel aga ikkagi sigalahe!!!), Good Charlotte (kahjuks kontserdi ajal ma veel nii palju neid ei olnud kuulanud kuigi kontserdil käisin), Sunrise Avenue (Fairytale Gone Bad olen lõpmatuseni kuulanud) ja Avril Lavigne (tema on eelmainitutest mul endiselt kõige rohkem playlistis). Mingi moment kuulasin palju ka Eminemi ja teda austan siiani, kuigi kuulan harva. Gümna ajal tuli juurde ka Korn, SR-71, Skillet, Clawfinger, Soil jne. Tokio Hotelist ei saa ka mööda. Sõbrannade seas oli rohkem selliseid suuri fänne, ise aga hindasin teatud laule ja need on mul ka momendil telefonis olemas. Rette Mich ja Spring Nicht siis kõige lemmikumad. No bsb-ga oli mul kerge neid fännama hakata. Ma vanasti tegin kõike, mida vanemad sugulased ees tegid :D Ja siis meil olid neljakesi salakoosolekud, kuulasime nende laule ja saatsime fänniaadressile lugematuid kirju (äärmiselt vigases inglise keeles muidugi). Kusjuures.. ma pole ühtegi Eesti bändi vist fännanud. Okei, kui ma 10ndas klassis olin, lõi laineid Bedwetters ja Slide50, aga see oli ka rohkem..sõpradega kaasa minemine. Erinevatel suvekontserditel sai käidud küll ja seda mäletan, et Termikal oli alati ülikihvt lavashow ja terve rahvas laulis kaasa. Kedagi otseselt ma ei sallinud, aga samas ühtki Eest esitajat ei fännanud ka :D OOO JAA SIMPLE PLAN! Kui ma parasjagu poistebände ei kuulanud, oli mul playlistis alati Simple Plan, Good Charlotte, Sum41, Sugarcult ja Avril. Siis kui mul TH vaimustus tuli, kaldusingi rohkem natuke sinna pungiliku ja rokilikuma muusika poole. Simple Plani “Untitled” on ühe mu järjejutu inspiratsiooniks olnud ja ooeh. Mälestused :D Tekitasid minus huvi, et milline see Bill nüüd välja näeb. Ja noh olgem ausad, päris hea välimusega on :D Kuidagi juba loomulikult ilusad näojooned. Tal ja sellised hästi peened näojooned. Praegune stiil meeldib mulle ka, aga samas (nagu talle kohane) viskab ikka üle võlli oma ehete ja tatoveeringutega :D Ooojaa, “Warum” oli niiiii suur lemmik, ma ei tea, kuidas selle ära sain unustada :D Mulle hakkasid osad N synci laulud isegi meeldima, aga peale paari tantsuloo olid neil kõik nii aeglased ja imalad mu arust :D Bsb järgi sai ikka tantsida ka :D Noh jah, suuur osa olidki kuulsad ainult Saksamaal või siis tegidki ühe hiti ja siis.. kadusid ära. Saksa sati muusikakanalid olid tol ajal kõva sõna :D			OSCAR-2019
Lahkame keerukat ent elulist e-posti võltsimise juhtumit, mis lõppes kannataja jaoks märkimisväärse rahalise kahjuga. Soovitan seda analüüsi lugeda kõigil, kes e-posti teel arveid saadavad või vastu võtavad. Loetu võib säästa teid peavalust ja raskelt teenitud raha kaotamisest. Esmalt kirjeldan meie tragöödia osapooled. Algses kirjavahetuses oli neid kolm: Eesti ettevõtja (Müüja), tema partner Hiinas (Tootja) ning klient Aasias (Ostja). Osapoolte vaheline suhtlus käib kogu aeg e-posti teel ‘Reply To All’ meetodil ehk et iga järgmine kiri adresseeritakse kõigile kirja päises mainitud aadressidele. Algab kirjavahetus tavalisest ärisuhtlusest, lepitakse kokku mida ja kuhu saata, täpne transpordiviis ja muud taolist. Osalisi on lõpuks kirjavahetuse To (adressaat) ja Cc (koopia) ridadel palju. Ühel hetkel jõutakse nii kaugele, et Eesti ettevõtjast Müüja koostab Ostjale ettemaksuarve, kus on loetletud kauba hind ning transpordikulu. Ostja saab arve kätte, maksab selle ära ja jääb kaupa ootama. Mida ei tule, on kaup. Kui Ostja pöördub lõpuks Müüja poole selgitusnõudega, saab ta vastuseks, et viimane pole raha näinud ja seetõttu kaupa väljastanud. Juhtus see, et meie kurbmängu neljandal osapoolel – Kurjategijal – oli õnnestunud üle võtta kas Müüja, Tootja või Ostja juures mõne kirjavahetuses osalenud inimese postkast. Kelle oma täpselt, ei ole teada ega antud kontekstis ka oluline. Mis järgnes, on aga šokeerivalt lihtne. Kurjategija sättis ennast osapoolte kirjavahetuses vahemeheks, napsas Müüja poolt Ostjale teele pandud arve, muutis selle rekvisiidid ja saatis selle ise Ostjale edasi. Kuna muus osas oli arvega kõik korras ning see saabus eksisteeriva kirjalõime käigus, koos varasema kirjavahetuse koopiaga, mitte kahtlaselt eraldi, kandis klient tellimuse summa Kurjategija kontole. Täpsemalt on arve väljastajaks märgitud küll ettevõte ise, kuid saaja pangakonto asub ühes Inglismaa ühistupangas ja kontoomaniku nimeks on märgitud keegi “Mr X”. Arve muu osa – arve read, maksmisele kuuluv summa, ettevõtte logo jne, olid muutmata ja ehtsad. Esimeste kirjade päised näevad välja nii (aadressid on siin ja edaspidi muudetud, ostja.tld tähistab kliendi domeeni, müüja.tld Eesti ettevõtte domeeni ja tootja.tld Hiina tehase domeeni, numbrid #1,#2,#3 jne. tähistavad erinevaid isikuid): Selliseid üsna paljude osapooltega kirju liigub kõikide osapoolte vahel palju. Muutuvad vaid aadresside asukohad kirja päises – kord on mõni aadress To, kord From real, vastavalt siis konkreetse kirja saatmisele. Kirjade liikumise logides on kõik samuti korras ja seda senimaani, kuni saabub üks kummaline kliendipoolne kiri. Täpsemalt näeb logirida välja nii: Nagu näha, on meiliteenusepakkuja GMX avanud ühenduse meie MX serverisse ning saadab Eesti ettevõttest Müüja kolmele esindajale kirja. Saajate näol on tegu siis nende aadressidega, mis asuvad kirja To ja Cc ridadel. Mis aga võiks kohe tähelepanu äratada on saatja aadress, mis varasemates kirjades on alati olnud kujul “ostja_1@ostja.tld”, aga nüüd on hoopis “ostja_1.ostja@mail.com”. Lisaks on teenusepakkujaks GMX, mitte kliendi senine tavapärane ISP. See kiri sisaldab aga kogu eelnevat samas lõimes toimunud vestlust ja aadressiridadel on olemas kõik seotud osapooled, seega Müüjale midagi kahtlast selles ei tundu. Samuti Cc real olnud Tootja esindaja vastab kirjale (ka tema ei märka midagi kahtlast) ja kogu vestlus käib edasi nagu tavaliselt. Samas kui vaadata edaspidise vestluse osapooli, siis on pilt drastiliselt muutunud. Nimelt on selles kirjas Eesti e-posti aadressid ja Hiinas asuva Tootja aadress korrektsed, aga kõigi Kliendi esindajate aadressid, nii From kui Cc väljadel on muutunud kujule “ostja_N.ostja@mail.com”. Kuna kirjavahetus käib edasi ‘Reply To All’ meetodil, siis edaspidi jäävad kirjavahetuses kõikide kliendi esindajate aadresside asemel juba võltsitud @mail.com aadressid. Mitte keegi toimunud viga ei märka ja suhtlus käib endiselt edasi. Kurjategija ei hoia mail.com aadressidele saadud kirju vaka all ja saadab laekunud kirjad ilusti Ostja aadressidele edasi, kuid ka seal on toimunud omad muudatused. Nendes kirjades, mis Ostjani jõuavad, on Ostja aadressid õiged, kuid muudetud on Müüja ja Tootja aadressid. Kusjuures, löödud on üsna laia lauaga, sest Eesti inimeste domeeniks määrab Kurjategija @europe.com ja Hiina Tootja aadressis saab @asia.com. Sisuliselt võib öelda, et ründav pool hakkab proksiks Ostja, Müüja ja Tootja vahele teostades nö Man In the Middle rünnaku. Kirjad jõudsid kõik kohale, kuid seda läbi GMX serveri, kus ründaja omas kõiki vastavaid @mail.com, @europe.com ja @asia.com aadresse ja täielikku kontrolli kirjade sisu üle. Ründaja eesmärk oli jõuda nii kaugele, et Eesti ettevõtja Müüja väljastaks Ostjale arve. Siis napsas ta selle vahelt, muutis ära ja edastas muudetud kujul Ostjale. Edasi polnudki muud teha, kui oodata rahalaeva laekumist. Kuna esimene võltskiri tuli Ostja poolelt, siis kahtlustaks, et Ostja postkast oli häkitud. Samas seda sajaprotsendilise kindlusega väita ei saa, sama hästi võis see ka ükskõik milline teine osapool olla, aadressaate käis tänu vestluse ‘Reply To All’ iseloomule kirjavahetusest läbi ju palju. Samuti ei ole teada, et kuidas esimese võltskirja lõime istutamine täpselt käis. Kas see oli 100% võltsitud, st selle koostas ründaja ise või oli see kuidagi vahelt võetud, ehk selle kirjutas klient, kuid ründaja muutis seda enne kohale toimetamist endale sobivaks. On ka võimalik, et häkitud oli hoopis Hiina Tootja postkast ja IMAP’i kaudu vahetati seal Ostja poolt saadetud legitiimne kiri ära võltsingu vastu. Igatahes on fakt, et ründajal oli ligipääs mõne osalise kirjakastile, sest ainult nii sai ta tekitada selle esimese võltsitud Reply kirja, mis sisaldas ka sama lõime eelnevate kirjade sisu. Konkreetset häkitud postkasti aga vähemalt meile kätte saadavate tõendite alusel siiski välja tuua ei saa. Võib ju mõelda, et kui rumal saab keegi olla, kui maksab valele arvele nii palju raha. Kuid arvestada tuleb, et tegu oli rahvusvahelise äriga, kus eri pooled asusid maailma eri külgedel ning üksteise tavadest on raske aru saada. Lisaks, kuna kirjade ümbersuunamise ja arve väljastamise vahele jäi tervelt nädal aega Kurjategija vahendusel peetud meilivahetust, siis arve saamise hetkeks oli klient tarnijatega juba mitmeid kirju @mail.com ja @europe.com aadresside kaudu vahetanud, seega ei olnud need aadressid enam päris võõrad. Konkreetsel juhul on kahju juba tehtud ning raske on uskuda, et jalutama läinud ülekannet enam tagasi pöörata saaks. Selle konkreetse pettuse eest ei kaitse mitte ükski spämmi- ega viirusetõrje (ükski kiri ei olnud masspostitus ega sisaldanud viiruseid). Kirjade võltsimise vastu võiks teoorias aidata SPF või DKIM reegel, aga kuna Kurjategija ei võltsinud aadresse, vaid vahetas need julmalt enda omade vastu, siis mingit hoiatust nende meetmete poolt ei oleks tekkinud. E-posti klient võiks ju olla võimeline tuvastama, et adressaadid on lõime edenemise käigus vahetunud ja seda kuidagi ka hoiatuseks välja kuvada, kuid ka see kõlab lihtsamalt, kui tegelikult teostada saaks, nii et vähemalt praeguste võimaluste juures taolisi pettusi tehniliste vahendite abil ära hoida ei ole sisuliselt võimalik. Asja teeb raskemaks ka see, et paljud meilikliendid ei kuvagi üldse aadresse, vaid ainult saatjate nimesid. Ainukene asi, mis oleks osapooli aidanud, oleks avaliku võtme krüptograafia kasutamine kirjade terviklikkuse ja autentsuse kontrollimiseks. Kui Eestis asuvate osapoolte vahel oleks selle teostamine ravuslikku PKI taristut kasutades lihtne, siis rahvusvaheliselt kahjuks veel nii ei ole. Ainus mida kohe praegu teha saab, on olla ise tähelepanelikum. Ostja peab alati 100% veenduma, et saabunud arve peal on kõik korrektne ning viimase hetke muudatustesse arve numbris või muudes saaja atribuutides tuleb suhtuda äärmiselt skeptiliselt. Müüja peab hoidma silmad lahti anomaaliate suhtes oma kirjavahetuses ning olulisi kirju saates mitte kasutada Reply või Reply To All nuppu, vaid alati kas aadressi käsitsi sisestades või kontakti valimisega aadressiraamatust. Ühtlasi soovitame (eriti rahvusvalhelises!) äris mitte kasutada üldkasutatavaid e-posti identiteete nagu @hot.ee, @online.ee, @mail.com, @gmail.com ja suhtuda nende kirjavahetusse tekkimisse äärmise ettevaatlikkusega. Selliste aadresside kasutamisel on kirjavahetuse osapoole tuvastamine sisuliselt võimatu ja teise osapoole asemele hüppamine äärmiselt lihtne. Usaldusväärses tippdomeenis ettevõtte enda nimele domeeni puhul on vähemalt mingitki abi registrite ja registripidajate tehtavast autententimistööst ning WHOIS protokollist. Autor Andris ReinmanPostitatud 10. november 2016 Rubriigid Zone.ee BlogSildid e-post,turvalisus,võltsimineTõestisündinud lugu e-posti võltsimise tõttu kaotatud rahast kohta on 6 kommentaari Probleemid SORBS.NET-i, ühe kurikuulsama DNS põhise e-posti saatjate „musta nimekirja“ pidajaga, põhjustasid eile ülemaailmset kaost e-posti liikluses. Kuna häiritud oli ka selliste suurte teenusepakkujate nagu Google ja Yahoo töö, võib oletada, et häiritud oli miljonite e-posti kasutajate kirjavahetus. Probleemidest saime oma osa eile ka meie ja meie kasutajad.			OSCAR-2019
Infole orienteeritud Kaksikute märk on sodiaagi esimene mentaalne märk. Kaksikute Päikesega inimene vahendab objektiivselt mõtteid ja fakte, eelistamata neist ühtki ja kiindumata oma seisukohtadesse. Ta on paindlik ja vajadusel võimeline oma arvamust muutma, sageli ei kujunda ta seda üldse välja, eelistades teiste arvamuste vahendamist. Kaksikute Päikesega inimene on uudishimulik, ratsionaalne, objektiivne, suudab olukordi analüüsida emotsioonidevabalt. Ta on enamasti hea kõneleja ja kirjamees ning loeb palju, õppides sageli elu jooksul selgeks mitu ametit. Verbaalsetele võimetele lisandub tihti käeline osavus. Negatiivse poole pealt võivad Kaksikud olla liiga püsimatud, kergesti tüdinevad ega suuda oma ettevõtmisi lõpule viia. Sõnaosavust võib ta kasutada ka omakasupüüdlikel eesmärkidel. Kuu Kaksikutes viitab võimele saada oma emotsioonidega kontakti nendest rääkides või neid lahti kirjutades. Emotsioonid ja meeleolud vahelduvad Kaksikute Kuuga inimesel kiiresti, minevikust ei hoita nostalgiliselt kinni, uudishimu kannustab edasi. Reaktsioon on kiire, uutes olukordades tunneb end turvalisemalt, kui saab asja kohta võimalikult palju infot koguda. Kriitilisel hetkel suudab emotsioonid kõrvale jätta ja kiirelt tegutseda [1]. Merkuur Kaksikutes viitab äärmiselt ratsionaalsele inimtüübile, kel on suur suhtlusvajadus ja kes võib tänu mitmekesistele teadmistele olla huvitav vestluskaaslane. Aeglasematele mõtlejatele võib Kaksikute Merkuuriga inimene tunduda pinnapealne, kuid ta omandabki uut infot kiiresti. Tihti teeb mitut asja korraga. Negatiivse poole pealt mõtleb kiiresti ka ümber ning suudab sõnaosavust kasutada endale kasulikult [2]. Veenus Kaksikute märgis näitab, et inimese kiindumused ja sümpaatiad on muutlikud. Samamoodi on rahaga, see tuleb ja läheb ning tagavaraks palju ei koguta. Kaksikute Veenus märgib head huumorisoont, ta väärtustab flirti, suhtlusoskust ja teravmeelsust [3]. Marss Kaksikutes armastab samuti suhelda, kuid mitte niisama vesteldes, vaid pigem sõnadega duelli pidades. Võib kergesti ärrituda, kuid viha lahtub kiiresti. Energiat annab vaheldus ja kiire tegutsemine. Vajab pidevat liikumist või intellektuaalseid väljakutseid [4]. Jupiter Kaksikute märgis viitab väga mitmekülgsetele intellektuaalsetele huvidele, inimene armastab palju reisida, ennast ja teisi harida ning võib olla edukas äritegevuses. On oma põhimõtetes üsna paindlik [5]. SaturnKaksikute märgis viitab väga ratsionaalsele, hoolika sõnavalikuga inimesele, kes väldib emotsionaalseid väljaütlemisi või siis ei julge end üldse väljendada [6]. Uraan liikus Kaksikutes viimati ca 1942–1949. Sel ajal sündinud inimesed on originaalse mõistusega uute teaduse-, kirjandus- ja hariduskäsitluste eestvedajad, samuti teevad uuendusi elektroonika ja sidetehnika alal [7]. Neptuunliikus Kaksikute märgis viimati ca 1888–1901. Selles vahemikus sündis palju kirjandus- ja luuleandega inimesi, kel oli elav fantaasia ja oskus oma mõtteid näitlikult edasi anda. Praktiline vaist võis neil olla nõrgem [8]. Pluuto Kaksikute märgis oli inimestel, kes sündisid vahemikus ca 1884–1914. Nad pühendasid palju energiat teadmiste kogumisele, et olla võimupositsioonil, ja neil oli palju uusi ideid, mis hävitasid vanad tõekspidamised. Neil võis olla telepaatilisi võimeid [9]. Masin (ladina machina, vanakreeka mēchanḗ) on mehaanilist liikumist rakendav seade, mis muundab energiat, tööobjekte või informatsiooni, et inimese kehalist või vaimset tööd asendada või kergendada.[1] Energiamasinaid liigitatakse energia muundamise suuna järgi jõumasinateks (annavad mehaanilist energiat) ja muundamismasinateks (muundavad mehaanilist energiat teist liiki energiaks, näiteks elektrigeneraator). Jõumasinad muundavad mingit liiki energiat töö- või muundamismasinate käitamiseks sobivaks mehaaniliseks liikumiseks. Jõumasinad jagunevad omakorda primaarseteks jõumasinateks (muundavad vahetult looduslikke energiavorme, näiteks tuulemootor, hüdroturbiin) ja sekundaarseteks jõumasinateks (kasutavad muundamismasinast saadavat energiat, näiteks elektrimootor). Tehnoloogiamasinad muundavad tööobjektide kuju, omadusi või olekut; niisugusteks masinateks on näiteks metallilõikepink, kudumismasin, teemasin, põllutöömasin. Infomasinad teisendavad informatsiooni selle kasutamiseks sobivasse vormi, näiteks kirjutusmasin, trükimasin, printer, plotter, tehnoloogiaprotsessi kontroll- ja juhtimismasin. Tänapäeva masinad kujutavad endast mehhatroonikasüsteeme, kus mehaanilised, elektroonilised ja infotehnoloogilised allsüsteemid tagavad tervikliku tööprotsessi. Masinate olulisteks koostisosadeks on mehhanismid, mis muudavad üht liiki liikumist teiseks. Mehhanism koosneb detailidest, mis on ühendatud koostudeks. Detail on masina niisugune osa, mille valmistamine ei nõua koostamisoperatsioone. Geomeetrilise konstruktsiooni poolest võivad detailid olla lihtsad (mutter, liist jne) või keerulised (väntvõll, tööpingi kere). Koost ehk sõlm on toode, mille elemendid on omavahel ühendatud neetliite, keevisliite, keermesliite, liimliite vms teel. Inimkonna vanemaid masinaid, kus esines töövõlli pöörlemisliikumine, paindelemendiga ja vibupingutusega hõõrdülekanne, kus puututi esmakordselt kokku laagrite, nende kulumise, elementide tugevuse, jäikuse jms. probleemidega, oli ligi 6000 aastat tagasi leiutatud vibupuur. 4000 aastat tagasi leiutati ratas ja lohisti asemele tuli käru. Kaevupöör, pottsepakeder, käsikivi ja plokiratas näitasid, et inimene eelistas oma mehhanismides pöörlemisliikumist. Vana-Kreeka filosoofid Platon ja Aristoteles kirjeldasid kolm ja pool sajandit eKr metalltappe, hammasrattaid, vänti, võlle, liitplokke. Archimedes (287–212 eKr) kirjeldas tigukonveierit, millega tõsteti vett; Vitruvius (1. saj eKr) aga samaks otstarbeks kasutatavat koppkonteinerit. Renessansiaja kirjanduses kohtab köis- ja rihmülekandeid, keermeid, sidureid. Leonardo da Vinci (1452‒1519) joonistas ristuvate telgedega kruvihammasrattaid, veerelaagreid, kette jpm. Aurumasina leiutamine 18. sajandi lõpus viis masinate tootmisele masinate abil. Tööpinke käitati esialgu pikkade laealuste võllide ja lamerihmülekannete kaudu. Puitelemendid asendusid metalliga. Kui vesiratta võis omal ajal ka silma järgi valmis teha siis masina ja selle elementide konstrueerimiskunst tekkis Boulton-Watti aurumasinate tehases, kus James Watt alustas täpsete jooniste tegemist 1788. aastal. Tehnoloogid eraldusid konstruktoritest ja joonised muutusid tootmise põhidokumentideks 19. sajandi teisel poolel. 19. sajandi 70ndail arendati jalgratta leiutamise käigus välja veerelaagrid ja kettülekanne. Eelmise sajandi alguskümnendeil alanud autode suurtootmine, eriti Henry Fordi konveiertootmine, rajas masstöö traditsioonid ja vastava konstrueerimisstiili. T-mudelit toodeti aastatel 1908‒1927 lihtsatest töökindlatest detailidest üle 15 miljoni eksemplari. Seejuures värviti kered hulk aastaid ainult mustaks. Selle arvu ületas alles Volkswageni "põrnikas" 1972. aastal. Põrnika puhul jõuti osaliselt masinate koostamiseni masinate abil. Sajandivahetuse neetliide asendus enamasti keevisliitega ja näiteks autode puhul automatiseeritud punktkeevitusega.			OSCAR-2019
See otseselt midagi uut ei olnud, sest nad alati söögi ajaks tulevad kohale, kui kutsume. Nad teavad, et enne sätime ja toimetame söögi endale valmis, siis kutsume nad sööma ja beebi vaatab neid samal ajal kui me endale sööki serveerime. Eve Maarile on see tegevuses hoidmine, et ta laseks meil toimetada köögis ilma kärata. Aga muidu rohkem nad sellele käsklusele ei viitsi enam eriti reageerida. Enne sööki, kui kõhud ja krõbinakausid on tühjad, siis nad tulevad kohale küll, lootes konservi saada. Pibi ei ole seda kordagi teinud, Pets vahepeal tegi maiuste peale istu käsklust. Pets reageeris isegi sõna „Istu” peale ja tahtis maiust, aga lõpuks ei tahtnud seda enam üldse. Pibile sai määrdejuustu ostetud, sest ta sööb imelikemaid asju ja ta nuias ja nuhis seda rohkem kui muid maiuseid, kuid istu trikk siiski nii ei toiminud. Sai ostetud uusi erinevaid maiuseid „Istu” õpetamiseks, aga ükski neist ei motiveeri piisavalt. Süüa neid nagu tahaks, aga trikki teha ei viitsi. Petsile võib olla mõjub kanatükiga proovimine. Nendega on kõige põhjalikumalt senini tutvunud meie laps Eve Maari. Kassid justkui ei märka selle olemasolu. Vanasti käis ainult salaja puuris magamas, kui olin ööseks teise tuppa läinud ja hommikul ta sealt kähku välja jooksis. Puuris nad käivad söömas, eriti Pets. Käivad ka koos, nii et võitlus on selle pärast, kumb enne sisse sööma saab. Peab teisele ostetud puurile ka koha leidma. Kassikoolis käimisega kaasnenud edusammud: -Pets läks puuri sööma, tegin talle pai, ta ei ehmatanud ja võtsin käe ära ja tegin teisi asju edasi -Pets tuli pai küsima või lootis midagi puurist leida, nurrus ja kõndis minu ja lapse juures. Asusin teda paitama, Eve Maari vaatas Petsi ja mind ja Pets läks paide saatel puuri, tegi mõned ampsud ja tuli kohe välja. Endiselt on mul sama tunne, et teda puur panna siis kui vaja on, ei saa. Et sellega kaasneb ilge draama. Kui veab, siis saan ta nii puuri, et teatud aja ei anna kummalegi süüa ja siis panen puuri süüa ja siis ta läheb sinna söögile järgi ja siis ma panen selle ukse kinni, et midagi vajalikku teha…. Kassikooli raames trikkide õpetamise hetkel jätan vahele, kuna palju tegemist on töö , väikese lapse ja koduste asjade kõrvalt. Hiljem võtan uuesti ette- siis kui lapse uni on paremaks läinud ja mul seeläbi kurnatus väheneb ja mahti tagasi tuleb. Hetkel tegeleme ka lapse une korrastamisega, et tema magaks ja laseks meil magada ja ma saaks puhanumana parem inimene olla kõigile. Muidu on kihvt kiisudega toimetada eriti lapse seltskonnas – äkki kasvab talle sealt midagi külge 🙂 Kiisud ka naudivad beebi jäägitut tähelepanu, naeru ja armastust nende suunas, aga mitte kilkamist ja kisa eriti ka mitte. Pets teinekord küll tuleb kõvasti nutva Eve Maari juurde, justkui lohutades vms. Pibi mängib temaga niisama ja laseb ennast nätsutada ja tuleb tema peale soojendama, kui ta magab. Nii saan ma beebi kõrvalt vajadusel ära minna ja laps magab edasi, kiisu kaisus. Kiisudele trikkide õpetamine ja muu selline on muidu just sobilik tegevus lapse kõrvalt- kui kassid vähegi lapsi armastavad (õe lapsed ei armasta). Järgmised kassikoolis aset leidvad sammud: PUURITREENING. Teen Petsile pai tema puuris olles, kui ta sööb. Kui ta enam ei võpata ja ära ei jookse, alustan ukse sulgemisega 30ks sekundiks. Kas kasse on võimalik treenida? Meie usume, et kasside treenimine on teostatav! Seda muidugi täpselt nii palju, kui kass ise tahab! Pildil on näha kassidele paigaldatud üks riiulitest, kus algul käis ainult kiisu Pibi. Hiljem õppis Pets ka riiulile hüppama. Miks me seda usume? Meie ema on alati öelnud, et tegelikult kassid oskavad ja tahavad inimestega koos elada. Ehk et kassid kohanevad inimestega. Kasside treenimine kiirendab vastastikust eludega kohanemist. Näiteks kassid lähevad samal ajal magama, kui ülejäänud pere (kuigi nad on ööloomad), on kujunenud rutiin koos lõunat ja õhtust süüa ja enne magama mineku aega (kellaajaliselt) jooksevad kassid oma jooksutiirud ja mängivad oma mängud ära! Teinekord vajavad kassid veidi suunamist, et kooselu oleks lihtsam või omandatud oleks elu põhioskused (näiteks sotsialiseerimine või puuris olemine). Samuti annab see kassidele ja omanikele tegevust, ajaviidet ja selle käigus võib ka lõbusaid asju õpetada (kassile- käpa andmist). Seda kõike pakub kasside treenimine. Selleks, et teada saada, kas ikka on võimalik ja kuidas kasside treenimine võimalik on, lähevad lemmikloomahoid.ee hoidjad Triinu Laigna ja Kärt Kann Kassikursusele! Esitame endale uue väljakutse, et kuidas saada paremini hakkama oma kiisudega. Nii saame hiljem vajadusel aidata ka klientide kiisusid 🙂 Kassikursuse kasside treenimise raames esialgsed plaanid on: Triinu õpetab kassile Pibi (videos olev kiisu) ja Petsile “Istu” ja Petsiga alustab puuritreeninguga. Pibi hakkab osa saama traksitreeningust. Lemmikloomahoidja Kärt alustab oma kassidega puuritreeningut. NB! Väikelapse vanematele on traksides kiisu jalutamine boonus! Lastele meeldib loomi vaadata, nendega mängida ja hiljem ilmselt siis nendega tegeleda. Lisaks lahutavad loomad lastel meelt, lapsed tänu loomadele naeravad rohkem nutmise/jonnimise asemel ning vähenevad ka võimalikud allergiad. Kas panna lemmik hotelli või kutsuda talle hoidja külla, loe meie postitusest “Miks peaksin lemmikloomahoidja palkama?“ Suvel puhkuse reisi planeerides ära unusta oma lemmikut! Kodust ära sõites kutsu appi lemmikloomade hea hoidja! Nii saab su kullake olla oma kodus, kus on tal vähem stressi, tuttav keskkond ja rohkem liikumisruumi kui lemmikloomahotellis. Kassid tunnevad oma kodus end kõige turvalisemalt. Oma kodus olles on neil vähem stressi, kui hotellis, kus on võõrad kassid, lõhnad ja inimesed. Kui Sul on mitu lemmiklooma, siis lemmikloomahoidja kutsumine tuleb odavam, kui hotelli panemine. Me võtame tasu teenuse osutamiseks kuluva aja järgi, mitte lemmikute arvu järgi. Näed oma lemmikut, kui igatsed teda. Lemmikloomade hea hoidja teeb loomadest pilte, mida ta avaldab sotsiaalmeedias või saadab Sulle selle ülevaate privaatselt. Head uudised! Lemmikloomade hea hoidja artikkel ilmus juunikuu Eesti Naises. Eesti Naise ajakirjanik Anne Metsis tundis huvi lemmiklooma hoidja töö vastu ja võttis meiega ühendust. Rääkisin talle ära, kuidas tavaliselt töönädal välja näeb. Ajakirjanik ja fotograaf käisid osadel visiitidel kaasas lemmikloomade hoidjaga- nendes kodudes, kelle lemmikute omanikud olid selleks loa andnud. Suurepärased pildid lemmikloomade hea hoidja loo tarbeks tegi fotograaf Kristjan Lepp. Mõned omanikud lubasid oma kullakesest kirjutada, aga pilti ei lubanud teha. Kokkuvõtteks jõudsime kahe lemmiku juures pildistada ja ajakirjanikega koos külastust teha, kuna lapsel tuli uneaeg. Algselt oli plaanis Basili ja Dotty juures ka pildistamas käia. Hea lemmikloomade hoidja juunikuu Eesti NaisesTeised päeva jooksul aset leidnud visiidid jutustasin Annele ning samuti tutvustasin talle Wittoryot ja Hansu koos akvaariumi kaladega, kuulsus kassi Basili ja teist kuulsat kassi Dottyt ning sai räägitud Hüüru koertest. Lemmikloomade hea hoidja loo esimese lehe piltidel on Prints Albert ja koer Becca. Koer Becca on alandliku iseloomuga koer, kes laste nähes muutub rõõmsaks ja mänguliseks. Miks eelistada Lemmikuhoidja teenust? Lemmikutehoidja külastus tähendab, et loomal on vähem stressi ja rohkem ruumi oma koju jäädes. Lemmikloomahoid.ee pakub: tellides lemmikuhoidja enda kiisusid/koeri külastama septembriks, oktoobriks või novembriks, saad -10 % soodustust teenuse hinnast.			OSCAR-2019
Eile, kui pererahvas suusatamast tuli, avastasime, et kassid on end kuidagi vannituppa lukustanud ning seal igavese segaduse korraldanud. Poti lill oli akanlaua pealt ümber aetud ning kogu põrand paksult mulda täis. Siis olid nad sinna samasse veel kusenud ning mega kallis taldrik, mis ka enne aknalaual oli, oli nüüd põrandal ja katki. Ja kes selle kõik ära koristama pidi? Mina loomulikult. Sest eks ta kaudselt oli ju minu süü, et need kaks nõmedat kassi sinna üldse kinni jäid. Kuigi ma võin vanduda, et enne, kui ma jooksma läksin, oli see uks lahti. Kuda mõlemad kassid sinna sisse said ning ukse enda järel kinni lükkasid, ma ei tea, kuid see ei kõla ka võimatuna. Igal juhul oli esimene kokkupuude pererahvaga peale nende kolme päevast puhkust negatiivne ning ülejäänud päevaks sulgusin oma tuppa ning ei tulnud üldse välja enam. Ei tahtnud mitte kedagi näha. Nii vastik oli. Täna hommikul tahtsin vara välja minna Daniela juurde. Läksingi just peale seda, kui C. koju tuli ning ma siiski pidin teda korra nägema ning tere ütlema. Söötsime parte täna Epsomis ja vedelesime niisama. Kui ma õhtul koju tulin, siis avastasin, et auto akna peal on mingi teade. Tegin teate lahti. Trahv !!! No mille kurdagi eest? Mul oli ju parkimispilet??? Hommikul ei olnud rongijaamas muide mitte ühtegi vaba kohta. Korduvalt on sealsed töötajad ka öelnud, et kui kohti ei ole, pargi tee äärde. Nii on seda sadu kordi varem tehtud ning tehti tänagi. Aga nüüd tuleb välja, et enam nii ei tohi. Sest see on teistele liiklejatele ebamugav! Ei olnud see auto seal mitte kellelgi ees. Kui nõme, et sulle öeldakse, et sa tohid seda teha ning siis vinnatakse sulle 50 naelane trahv selle eest kaela. 50 faking naela !!! (70, kui kahe nädala jooksul ära ei maksa). Nagu mul oleks seda niisama lihtsalt vabarahana võtta. Nii vihale ajab, tahaks hullult kuskile kaevata, aga ei ole vist mõtet. Peab selle alla neelama ja ära maksma. Aga jobud on nad seal ikkagi kõik. Ja ma olen praegu nii super mega tige ja õnnetu igasuguste asjade pärast ning vihasena lähen magama ka. Nädalavahetused mööduvad viimasel ajal nii jube kiiresti. Alles oli reede õhtu ning juba hakkab pühapäev otsa saama. Aeg tõttab ning mulle ei sobi see. Absoluutselt mitte ning nii mõneski mõttes. Laupäeval käisime Londonis. Covent gardenis niisama ja isegi Londoni trantspordi muuseumis, hehe. Sattusime ühte ägedasse poodi, kus olid nii ägedad riivid. Noh, need, millega saab juustu riivida jne. Kui ma järgmine kord Eestisse tulen, ostan ühe koju kaasa. Õhtul läksime baari ning klubisse ning koju jõudsime alles kella viieks. Oi oi, öösel oli nii kuradima külm. Ning taksojuht oli ka jopski. Tuli meile järgi külma autoga (ütles, et oli just voodist tõusnud ning meie tema esimesed kliendid) ning viis meid koju pea terve tee külmas autos ning aken oli tal ka veel lahti. Kui kohale jõudsime, siis hakkas tiba soojemaks minema, aga siis oli juba hilja. Siis pidime ju jälle õue minema. Aga õhtu oli tore. Sain jälle kaks uut tutvust juurde ning lõbus oli. Kell kolm öösel kubises Londoni kesklinn inimestest nagu oleks keskpäev. Jalutasin külmas koos just tulelt tulnud hot dog'ga ning tundsin end vägagi hästi. Palju pole vaja, pisikesed asjad on need, mis õnnelikuks teevad. Heheee, issand, kui nalja see mulle hetkel teeb. Hommikul ei olnud üldse nii lõbus. Ma ei tea, mis juhtus, ma arvan, et snooze nupu asemel panin ma äratuse hoopis kinni. Seda pole küll kunagi varem ette tulnud ning ma arvatavasti oleks südamerahuga lõunani maganud kui E. poleks tulnud uksele koputama. Nimelt olid nemad juba tükk aega üleval olnud ning tahtsid mind üllatada ning riides olla juba enne, kui ma neid äratama lähen. Aga kuna ma panin kõik pluusid eile peale pesu kuivatisse ning jätsin nad ka sinna, siis polnud neil ühtegi särki, mida selga panna. E. tuligi uurima, et kus kõik pluusid on? Ma ütlesin, et need on kuivatis. Avasin silmad. Kuradi kahtlaselt valge oli väljas. Kompisin käega, et telefoni leida. Mis kell on? 8:00 !!! Vaatasin uuesti, on jah kaheksa :-s. Pool tundi tagasi oleks pidanud juba tõusma. Oi, ma pole kunagi nii kiirest üles tõusunud ning riidesse pannud. Asjalood polnudki tegelikult kõige hullemad. Lapsed olid üleval, rõõmsad ja riides ning meil oli aega 20 minutit, et veel kiirelt juuksed patsi panna ning midagi süüa. Pigem olin ma ehmunud, et sellisel asjal üldse juhtuda lasin. Mitte meelega muidugi. Naljakas väike seik :) Aga eile oli Valentini päev. C. ning S. olid õhtul väljas ning nautisid kontserti. Mina istusin kodus ja valvasin lapsi. Hästi tore eksole ;). Aga pole hullu midagi, lähen õhtul Daniela juurde ning homme Londonisse. Vaja mingeid asju ajada ning kui pimedaks läheb, siis lähme kuskile baari vms. Kui keegi Londoni eestlastest vaba on ning tahab, siis võib helistada ja v-olla saame kokku ka. Näete selle inimese ka ära, kes viimasel ajal kogu mu aja ning tähelepanu endale haarab, haha. Hetkel mul polegi midagi teha. Tegelikult pean vist korra Horshamis käima ning need päikeseprillid ostma. Ainult päikest ei ole täna. Dorkingis pean ka käima, homseks on vaja parkimispiletit. Auto teeb mul mingit kahtlast häält. Rääkisin S'le ka ning esmaspäeval läheb too kontrolli. See tähendab, et ma pean pühapäeva õhtuks koju jõudma. Küll jõuab ka. Järgmine nädal on lastel half term ehk koolivaheaeg. Ma töötan ainult kolmapäeval. Reedel lähevad kõik Shveitsi suusatama neljaks päevaks. Mul on vaba maja ning eks te võite ära arvata, mis siin saama hakkab. Ma täitsa ootan seda. Aga mitte nii palju, kui ma ootan homset päeva. Sest homme saab ilus olema :) Ma olen täiesti sõltuvuses shokolaadi pingviinidest. Ma võiksin neid süüa lõpmatuseni ning süda ei läheks mitte kunagi pahaks. Iseenda üllatuseks ei ole shokolaadi allergia ka välja löönud, see on hea märk, võib rohkem süüa :D. Mulle on shokolaad alati nii kohutavalt meeldinud, kuid olid ajad, mil ma nii palju maiustada ei tohtinud. No need ajad tunduvad möödas olevat :D. Teine asi, mis mulle meeldib on martsipan. Aga seda ma lõpmatuseni süüa küll ei saa, vastik hakkab pikapeale :( Täna on teisipäev ning ma vedelen niisama kodus. Päike paistab ning täitsa suvi on. Ma magasin täna kohutavalt kaua, kella kaheni, piinlik on. C. tuli kontrollima kell 2, kas ma ikka elus olen ning küsima ega ma ei ole M. kooli kingi näinud. Nägin küll reedel, kui ta nendega koolist koju tuli, aga praegu pidavat need kadunud olema. Ajasin end viisakusest püsti ning aitasin siis otsida. Leidsin kingad õuest trampuliini (:P) juurest üles. C. oli jube õnnelik. Ta arvas, et peab täna kingashopingule minema, aga nüüd ei peagi. Huvitav, kuidas keegi ise selle peale ei tulnud, et õue vaadata :-s shrugs. Pühapäeval läksin Epsomisse. Olime Danielaga terve pärva õues, käisime parte söötmas ning kiikusime laste mänguväljakul kuni päikeseloojanguni. Siis hakkas külm ning läksime paariks tunniks tuppa ning kella üheksa paiku seadsime sammud kino poole "Definitely, maybe"t vaatama. Polnud suurem asi film, 8 naela selle peale teist korda küll ei raiskaks. Kesköö paiku läksime pubisse teistega kokku saama. Tutvusin veel paari uue inimesega ning jõin kiirelt klaasi veini (me jõudsime sinna 10 minutit enne sulgemisaega). See klaas laksas kiirelt ära ka. Ah jaaa.. pulli pärast jõin ma ka kinos enne ühe Smirnoff Ice'i joogi :P. Polnud kunagi varem kinos alkoholi tarbinud ning nüüd saab selle oma "Asjad, mida peab ära tegeme enne, kui olen 24" listist maha tõmmata ;). Enne, kui ma edasi kirjutan, teen väheke selgitustööd. Danielal on kolm korterinaabrit. Üks mustanahaline tüdruk (She), veel üks tüdruk (Jan) ning poiss (Bo). Viimased kaks on suhtes ning elavad koos ühes toas. Teistel on siis eraldi toad. Igal juhul, kui me pubist välja tulime, jooksime Bo'ga võidu koduni. Mina võitsin, hehe !!! Pulli pärast jooksime kiirelt tuppa ning panima ukse nii lukku, et Jan. ning Daniela sisse ei saaks. No me tegime ainult nalja, aga nad said vist tiba vihaseks. Igatahes mõtlesime meie, et võiks veel juua ning otsustasime pudeli rose kasuks. Bo'le see meeldib, aga ta ei julge kunagi seda avalikus kohas juua, sest ta on värvilt roosa. Too gay, haha. Jan. sai natuke kurjaks, sest Bo. oli juba täitsa täis ning nad hakkasid kaklema ja oh seda draamat küll. Oli palju pisaraid ning ukse paugutamisi, kui ma lõpuks otsustasin ära magama minna, siis seda ka teha ei saanud, sest draamatsemine oli esmatähtis ning kui inimesed mul kõrvaltoas karjuvad, siis on väga raske uinuda. Seetõttu ma ei maganud eriti ööl vastu esmaspäeva ning tänane sissemagamine on õigustatud. Eks ole :P Esmaspäeval Daniela avastas, et ta on oma rahakoti kuskile ära kaotanud. Närvi ta üldse ei läinud, sest ta on vana rahu ise. Mina oleks küll paanitsenud. Jalutasime siis tagasi pubisse ning hiljem kinno, et küsida, kas keegi on seda näinud, kuid ei midagi. Läksime Starbucks'i ning ostsime Marks and Spencer'ist kaasa porgandeid ning vorstikesi ning võileiva ning chillisime niisama keskväljakul. Pärast käisime korra kaubamajas, sest ma suutsin oma päikeseprillid ära lõhkuda ning mul on uusi vaja, sest muidu ei saa autoga üldse mitte sõita. Leidsin paari, mis mulle meeldis, kuid jäi seekord ostmata, sest kallid olid. Latt oli juba seatud ning odavamaid enam ei tahtnud. Tahtsin neid ning need ma saan, kui palgapäev tuleb (mis on homme). Nii ma siis olen siin omaette täna. Varsti lähen teen teed ning vaatan, mis lapsed räägivad. Pole näinud neid kaks päeva. Naljakas, kuidas ma neist lausa puudust tunnen. Homme peab jälle tööle hakkama ning sedapsi läheb kuni reedeni välja. Laupäeval tuleme Londonisse. Päeva ajal, kui ilus ilm on käime Camdenist, kuigi ma ei tea, mis seisus see peale tulekahju üldse on. Õhtul siis välja pubisse/baari. Niimoodi see elu siin läheb. Ei kurda. Tikker, sa oled mulle sellest laulust palju rääkinud.. (on ju see laul).. juba kuid ja kuid tagasi ning alati ma mõtlen, et peaks seda kuulama.. No täna jõudis see päev lõpuks kätte.. Kuradmine hea laul on... Sooooo brittish :D Kolimise kohta ei saanud täna mitte midagi uut teada. Söömas käisime küll, kuid sellest ei lausunud keegi sõnagi. Kaine autojuhina ei saanud juua ka :(. Igasugused sümbolid ning hieroglüüfid mind ei köida ja midagi värvilist ja suurt ma ka ei taha. Kindlasti peaks tatuuuu olema kuskil, kus igaüks seda ei näe. Eksponeerida pole vaja. Ei suuda otsustada ning õnneks ei peagi. S´l on kolm tatoveeringut selja peal. Kõik hiina hieroglüüfid, mis tähendavad tiigrit, madu ning hobust (vastavalt sellele, mis aastal C. ning lapsed sündinud on). Laseks endale kukla peale roti joonistada ? Heheee, idee !!! Tegelikult on tatoveeringud tänapäeval nii levinud, et väga paljudel inimestel on need olemas. Hunnikute viisi on neid, kel keha lausa maalitud. Igasugu värvilisi usse ja draakoneid täis. Neid, kellel ainult üks v paar enda jaoks väga tähtsa tähendusega märki on, on ka tuhandeid. Enese märgistamine on muutunud massiliseks. Kui võtta suvaliselt tänavalt 10 noort poissi/tüdrukut, siis tõenäoline on, et kaheksal neist on tatoveering. Äkki on ilma tatuuta hoopis originaalsem ??? Ägedam? Huvitavam? Intrigeerivam? Ma tulin Inglismaale 2007 jaanuaris. Siis elas minu pere suures kollases majas. Me kolisime täiesti uude majja juulis. Nad ise planeerisid ja ehitasid, tegemist on väga pro majaga, ainuke miinus, et sõiduteele liiga lähedal ning aed väike. Neid fakte silmas pidades oli neile ammu selge, et igaveseks siia elama ei jääda. Aga no nii, paariks aastaks ikka. Möödunud on 6 kuud. Seitsmes jookseb. Ning täna käis meie maja vaatamas kinnisvaraagent, kes seda kohe kohe müüma hakkab. S´l on juba järgmine elukoht ka vist välja vaadatud, täpselt ma ei tea, mis värk on, sest otseselt pole keegi mulle midagi öelnud, kuid eile oli kuulda, et S. ostab täna uue maja juba ära ka ning varsti hakkame meie jälle kolima. Nii palju siis paarist aastast. Mina pole üldse õnnelik, ma ei taha kuhugi kolida, mis sest, et uuel majal on bassein ning tenniseväljak. Mulle meeldib siin ning nii hea ja privaatne on. Võib muidugi loota, et nad ootavad kolimisega nii kaua, kuni ma ära lähen, kuid see on ka konks ju. Millal ma üldse lähen? Ja tegelikult ma ei usu, et nad ootavad. Loodetavasti õnnestub mul homme selle kohta midagi täpsemalt välja uurida. Nimelt läheme me kõik homme õhtul sööma ning kui mul üks jook juba sees on, siis olen oma uudishimulike küsimustega julgem ka. Mul on kodus hetkel hästi palju kommi. Viimasel ajal olen kuidagi tihti kinno sattunud ning sealt siis kottide viisi magusat koju tarinud. Ega hullu polegi, kuid varsti lööb shokolaadi allergia välja. Siis on asi kole ning praegu ei ole vaja kole olla. Võib mõne veel ära ehmatada, hehe. Viimane film, mida kinos vaatamas käisime oli "Over her dead body". Päris naljakas oli, kuid piletiraha mu meelst väärt ei olnud. Peale selle istusid meie kõrval kamp kolmeteist aastasi nolke, kes üldse vait ei mõistund olla. Küll neile tundus üks ja teine asi nii hirmnaljakas, et itsitasid terve filmi aja. Ma tahtsin midagi nende poole visata, kuid kommidest hakkas kahju :(. Kinost veel nii palju, et järgmine nädal lähme arvatavasti vaatama filmi "Definately, maybe" ja varsti peaks "Juno" ka välja tulema. Need on kaks filmi, mida kindlasti näha tahaks. Ja niiviisi need asjad siis lähevad. Pole millestki kirjutada, kirjutame siis filmidest. Keegi võiks The L Wordi viienda osa ka juba üles riputada. Ma tahaks seda nii näha.. treilerid olid huvitavad, aga samas ma lubasin Danielale, et ma ei vaata seda üksi, vaid me vaatame seda täna õhtul koos, aga ma ei tea, kas ma jaksan oodata. Rasked, rasked valikud. Ma käisin eile Londonis. Speakers Corner`l. Tavaliselt kogunevad sinna erinevad kõnemehed, kes räägivad millest iganes. Eile oli valdavaks teemaks usk ning usk mind ei huvita. Ma usun, et on olemas mingi ülemvõim või midagi sarnast, usun, et keegi vaatab aeg-ajalt (siis, kui talle endale sobib) ülevalt alla ning mängib meiega nagu oleksime kõik lihtsalt puust sendimeetri pikkused nukud. Kui tuju tuleb, keerab ta meie elud kas perse, muudab huvitavamaks või teeb mõne erilise nuku hoopis väga õnnelikuks. Muidugi ei ole see nii sõna otseses mõttes. See on nii meie endi meeltes ning tegelikult on igaüks ise oma õnne sepp ning mingit Jumalat või muud ollust, keda erinevad rahvused kummardavad ei ole olemas. Kui midagi maailmas juhtub, siis juhtub see ükskõik mis muul (teaduslikul) põhjusel, välja arvatud sellel, et Jumal tahtis nii ja nii on tegelikult meile kõigile parem. Nagu selles raamatus - "Mees, kes teadis ussisõnu" (mega hea raamat btw) - Johannes a la külavanem, kes paavstiga (väidetavalt) maganud oli (homondus oli üleüldse raamatus kuul, irw), ütles, et Jumal lasi imiku ära tappa ning see oli talle hoopis õnnistus. Rüütli laps oli Jumalale nii armas, et ta kutsus ta kõige kiiremas korras enda juurde ning pani istuma oma põlvele. Jeeeeeeee rait, tegelikult oli laps valel ajal vales kohas ning tema kõri lõigati läbi, sest hullumeelsel Ülgasel polnud muud mitte midagi parajasti teha. Jumalaga polnud sel mingit pistmist. Jumal ei öelnud talle, et mine ja tapa see laps. Seda tegid hoopis hiiekoerad.. haha.. Inimesed, lugege seda raamatut.. Aga olgu. Eilsest veel. Nägin Tikrit :D. Tema on ikka samasugune ja ikka sama kallis, hehe. Istusime kohvikus. Ma jõin white chocolate mochat vahukoorega, jube hea oli. Sõin mingit pitsa taolist asja. Tikker jõi piima, teine klaas oli vastik. Pärast istusime tema pool ning panime pilte plaadile. Kui ma õhtul Daniela juures olin, siis me vaatasime ka neid pilte. Seal on mõned kaustad, mis on ikkagi tühjad, et kõiki pilte programm ära ei kõrvetanud. Oli mingi jama, aga ma võtan tühja DVD kaasa järgmine kord, kui tulen, siis paneme need, mis mul puudu on uuesti plaadile :). Ma ei tea, millal ma järgmine kord Londonisse satun, oletan, et märtsis. Kui enne mitte, siis kolmas märts on ju Uh huh her´i kontsert :D. Im sooo excited. Hehe. Ja siis ma teen vaikselt tööd. Siin läheb kõik hästi. Viimasel ajal olen ma palju kodust ära ning ei näe lapsi enam nii tihti ning mida harvemini ma neid näen, seda sõbralikumad nad minu vastu on, naljakas. Ma mõtlen, et äkki jään septembrini. Tundub, et ma teen seda jälle.. !!!			OSCAR-2019
janagnezdovaIluBlogi, blond, blond vs brünett, brünetist blondiks, igapäevaelu, Ilu, juuksed, juuste hooldus, juuste värvimine, laura ivanov, olaplex10 kommentaari Eks ma pean ise ka olema tark ja arvestama sellega, et saatesse minek, blogi pidamine ja üsna populaarne Instagrami konto teevad iga minu suurema otsuse ka võõrastele märgatavaks ja seetõttu kaasnevad ka negatiivsemad kommentaarid. Ja eile õhtul ma siis märkasin tänu tuttavale, kes mind tag’is, et ka Elu24 on minu muutusest miniartikli kirjutanud ja enda facebooki lehel selle kommenteeritavaks pannud. Kuna arvamusi on erinevaid, siis ma mõtlesin, et ma kirjutan omalt poolt, miks minu arvates oli blond vahelduseks õige valik ja miks mina seda hetkel armastan, hoolimata sellest, et ma ei ole veel saanud lõpptulemust, mida soovisin. Oleme veel selle poole teel. 😉 Ma olen juba viimased 7 aastat olnud mustast üks toon alla tumepruunide juustega olnud. Ainus, mida julgesin vahepeal ette võtta, oli tuka alt juuste punaseks värvimine. Juba 7 aastat juuksuris käies olen ma enda juukseid sisuliselt ainult värskendanud ja pole kordagi seda tunnet saanud tunda, et oh, kohe on nii ilus tunne ära tulla, kuna tegelikult pole ju midagi muutunud. Tukka ma lõigata ei taha, kuna see ei sobi mulle absoluutselt. Juukseid lühemaks ka ei raatsi lõigata. Aga hirmus tahtmine mingisuguse muutuse järgi oli. Kuna ma kunagi 9ndas klassis olin juba blond, siis pidasime Siimuga aru ja otsustasime, et võiksin blondi uuesti täitsa katsetada. Kõikvõimalikke erksaid värve on ka nii tumedasse juuksesse nagunii keeruline saada ja nii ma siis otsustasin, et kui muutus, siis kohe korralik. Ja kui aus olla, siis hetkel ma tunnen küll, et see otsus õigustas end ära ja see on ilus vaheldus, missest, et ei ole tavapärane tumepruun. Täitsa armas on vahelduseks lugeda kommentaare, kuidas me oleme Siimuga nagu Barbie ja Ken. Me ei ole Siimuga tegelikult väga kaua koos olnud, aga ka tema on selline vaheldust otsiva hingega nagu mina (tõstsime nädalavahetusel koos elutoa ja köögi ümber, kuna tundsime, et võiks vaheldus olla toas 😀 ). Ja kui mina hakkasin rääkima, et ma tahaks midagi uut ja juustele vaheldust, siis tema toetas kohe seda otsust. Võtsime ju koos selle otsuse vastu, et proovin selle blondi uuesti ära. Noh, parem ikka ise blondiks värvida ja talle vaheldust pakkuda kui muretseda, et äkki mees otsib mujalt vaheldust. 😀 (Loodan siiralt, et saite naljast aru 😉 ). Nii nagu mina, sai ka tema igal värvimise korral väikese ehmatuse, kuna algul oli nii harjumatu, aga me mõlemad harjusime iga etapiga paari päevaga ära ja meile hakkas hele meeldima. Kui ma olen temalt küsinud, et kumb parem oli, kas blond või brünett, siis on ta ikka vastanud, et ta ei tea kumb paremini sobib, aga hele on väga ilus ja sobib ka. Ja kui ma olen küsinud, er kas värvin tumedaks tagasi, siis on ta alati eitavalt vastanud. Minumeelest ongi nii, et tema ega ka kõik teised ei peagi alati mõtlema, kumb värv paremini sobib, peamine, et uus värv lihtsalt ka ilus oleks. Vähemalt mina olen koduse emana märganud, et minu endine teravus on päris hoolega vähenenud ja olen aina enam udupea. Eks see on väga lihtsalt põhjendatav ka – lapse kõrvalt (vähemalt üliaktiivse Mia) on üsna keeruline leida aega, kus millelegi täielikult keskenduda või millegi üle põhjalikult juurelda, kuna alati tuleb midagi vahele (laps tahab mängida; kukub kusagile; pead valvama, et ta ei kukuks; järku potsatab sülle raamat, mida koos vaadata; lapsel tekib soov koos tantsida või palli mängida jne jne). Ja nendel hetkedel kui Mia magab, siis tuleb koristada, süüa teha või siis minu puhul tantsutrupi asjadega tegeleda (uusi koreoid mõelda, esinemise asjadega tegeleda, trenne ette valmistada, tüdrukute muresid kuulata jne). Ehk siis polegi tõesti sellist aega, et teha midagi sellist, mis end arendaks ja teravust kasvataks või noh, vähemalt hoiaks. Ja niiviisi ma siis märkangi tihti, kuidas ma olen udupea ja ei saa nendel vähestel teravust vajavatel hetkedel eriti tihti just asjadele pihta. Tavaliselt läheb ikka aega. NB! Enne koju jäämist olin ma üsna terav ja ükski olukord ei olnud minu jaoks keeruline, alati leidsin üsna lihtsalt ka esmakordselt ette tulevatele asjadele lahendused (noh, et te ei arvaks, et ma mingi rumal tšikk olen). Ja nüüd siis mul ongi vahva end välja vabandada nende vanade heade juuksevärvi naljadega: juuksevärv hakkab mõistusele ka mõjuma, ma olen blond ja ei peagi aru saama jne. Loomulikult ma ei arva, et tegelikult blondid oleksid rumalamad või kuidagi vähem võimekamad, kõik on ikka inimeses endas kinni, aga praegu on see hea võimalus end läbi nalja välja vabandada. Ma olen end tegelikult alati nooremana tundnud kui ma tegelikult olen. Võib-olla on põhjus selles, et kõik minu tantsutüdrukud on aastaid nooremad kui mina, aga kunagi ei ole kõrvaltvaatajad sellest aru saanud. Nüüd kui ma hakkasin juukseid heledamaks värvima, olen saanud korduvalt kommentaare, et sain 10 aastat kohe vanusest maha, paistan noorem jne. Isegi poes energiajooki ostes palus poemüüja mul korralikumalt talle otsa vaadata, et minu vanuses põhjalikult veenduda. Muidugi olen ma näinud ka kommentaare, et blond teeb lapselikuks ja on leitud, et see nooremaks tegemine on just halb. Aga öelge mulle, millal enne on üks naine olnud õnnetu selle üle kui ta näeb noorem välja? Ma olen väga õnnelik, et 25-aastaselt uurib poemüüja mind väga põhjalikult, enne kui ta mulle energiajooki müüb. Ja ma oleks väga õnnelik, kui ma näeksin 35-aastaselt välja 25. Minumeelest on lausa uhke paista noorem kui ma olen. Ühesõnaga, ma tean, et kõigil on oma arvamus ja paljude meelest mulle võib-olla kohe üldse ei sobi hele, aga tahtsin lihtsalt öelda, et ma ise olen praegu nii rahul, isegi hoolimata sellest, et me ei ole veel lõpptulemust saavutanud. 🙂 Iga muutus vajab harjumist, samamoodi vajas hele isegi minu jaoks, kuigi ma näen end ju igapäev peeglist. Ilmselt varsti tundub nii mulle kui ka kõigile teistele, et ma justkui olekski koguaeg hele olnud ja nii sobibki mulle. Kohe kui olen oma lõpliku soovitud tulemuse saavutanud, siis kirjutan sellest vahvast blondeerimise teekonnast koos suurepärase juuksuri Laura ja lemmiku juuksehooldustoote Olaplexiga ja lisan juurde pildimaterjali igast etapist. Ehk on teil, kes te ka sellist pöörast muutust planeerite, minu teekonnast midagi õppida. Saate lugeda, mida vältida, mida kindlasti kasutada ja kuidas üks või teine etapp minu juustele mõjus. Mulle meeldis tume, mulle meeldis ka vahepealne ja mulle meeldib väga ka praegune blond! Minu arvates sobivad sulle kõik värvid. Olen ka selle poolt, et vaheldust peab olema. Ja muidugi kõige tähtsam on see, et sa ise rahul oled 😊 Niii hea on ka sellist tagasisidet saada. 🙂 Aitäh! 🙂 Õnneks ma olen hetkel rahul jaaa. Oli küll hirm, et äkki ikka blond ei meeldi, aga praegu täitsa meeldib. Oiiii, nii lahe, et Sa minu blogisse oled ka jõudnud ja et meil siin sarnased juukserännakud on. 🙂 Ma oleks nii õnnelik kui ma saaks teada, kes end E tähe taha varjab 🙂 Minu arvates sobib ka sulle blond, teeb su rohkem säravamaks, toob su silmade ilu esile ja teeb su nooremaks, kuigi olgu vanus mis tahes, sa oled ja jääd alatiseks säravaks kaunitariks. Ja tähtis pole arvamus loeb see kuidas sa ise end tunned. Minu arvates sobis tume või.üruun juuksevärv sulle imeliselt. Blond on kuidagi.. mitte sinu 😀 aga see vaid minu arvamus 😊 Children don’t need more things. The best toys a child can have is a parent who plays with them. Tb to my little babygirl birthday 🙈🌿 #tb #miaisabelapalm #birthday #mommyslife #pürcosmeticsestonia #pürcosmetics #mineralmakeup			OSCAR-2019
Inimene jätab oma ema ja isa ja hoiab oma abikaasa poole, kõlab õpetussõna ning sellega tuleb ainult nõustuda. Ma olen järjest lugenud blogidest ja portaalidest ja juhtunud nägema ( halbu) filme sellest, et inimestel on probleem: tahaks pidada kodus või palmisaarel omaenese jõule, aga ei saa. Peab minema vanemate juurde. Ja üsna sageli on vanemad veel lahutataud, seega kokku 4 kohustuslikku külaskäiku. Ma mõistan kui küllasõit pole majanduslikult võimalik. Saaremaalt Võrru ja sealt Narva on päris karm teekond. Aga kui need mossitamised on pigem seetõttu et minu ja meie jõulud... siis ei saa ma aru. Ilmselt tuleb see vanusega, kui sa tajud, et su vanemad pole igavesed. Ühel päeval on see päev, kui sa oledki siin maailmas täiesti üksi ja võid pidada täpselt selliseid pühi nagu tahad. Ühel päeval on su lapsed suured ja sul jääb üle ainult kahetseda, et neil polnud iga-aastast külaskäiku vanaema juurde. Kui su mees tahab ilmtingimata jõuluks oma vanematekoju, siis on kindlasti midagi, mida sina väga tahad. Täiskasvanud inimesel ei tohiks olla nii raske end korraks kokku võtta ja mõned ebamugavused ja veidrused ära kannatada. Teha kompromisse ja leida endas need killud, mis muudavad sõna "pean" sõnaks "tahan". Ja kui ikka mitte kuidagi ei saa ega taha. Siis tuleks seda öelda. Ja kutsuda vanemad hoopis endale külla? Näiteks. See on äraütlemata kurb ja neil hetkil saan ma (taas)aru, kui tohutult õnnelik inimene ma tegelikult olen. Minu jaoks olid jõulud- emadepäev jne uued pühad, millele pidin tähenduse ja sisu leidma alles täiskasvanueas. Ehk on see põhjus, miks minu jaoks pole eluliselt oluline pidada jõule kodus. Mul on siiani keeruline leida jõuludele sisu. Vabade päevad üle olen ma ülirõõmus, aga kuidas kolm päeva järjest pidutseda? Seda ma ei oska. Aastavahetus on konkreetsem. Midagi saab läbi, Kokkuvõtted, uue õnne valamine, ilutulestik. On olnud erinevaid aastavahetusi rahva keskel, külas, kodus. Pidu-tants ja trall. Või telemaraton. Ja nii ongi huvitav, et on igal korral erinev. Mu lapsepõlves käisime pühade ajal alati tiiru vanavanemate juures. Mu vanemad on mõlemad pärit suurest, kokkuhoidvast perest, Ja nii sai alati enne aastavahetust, või peale seda, kolm pidu. Kodus ja ühe ja teise vanaema juures. Tegelikult oli pidusid neli. Täditütrel on sünnipäev 1. jaanuaril ning üsna mitu aastat algas aasta seal mängides, samal ajal kui millegipärast väsinud täiskasvanud oma jutte teises toas arutasid. Ja viies, aastavahetus, oli reeglina kodus. Kuni me saime suureks ja meie pidu oli juba kusagil mujal.. Ma ei tea, ehk oli see mu vanemate jaoks tüütu kohustus. Sõita jonnivate ja oksendavate jõnglastega sadu kilomeetreid. Aga meil, lastel, oli lõbus, Me suhtleme onu-tädilastega siiani väga tihedalt. Kui ma sain oma pere, vedas mul jälle. Mu kadunud äi ja ämm, imelised ja toredad inimesed, elasid mu vanematega ühes linnas. Vahel pidasime pidu kõik koos, vahel päev siin ja teine seal ja kolmas omaette. See oli loomulik ja vahva. Iseasi, kui mul oleks olnud 7 last, siis oleks ma vast teisiti mõelnud. Aga minu pisikese perega tundus isegi pisut napakas: kuusk ja jõuluvanatamine ja kaua me ikka süüa jaksame... kui palju rahvast kogunes, oli see kõik kuidagi pidulikum ja tähendusrikkam. Ja lapsed said suure kambaga mängida. Minu ja mu õe pere leiame siiani ühe päeva, et pidutseda kogu oma suure ringiga, meie vanemad ja tema elukaaslase omad. Kuna ma siiani ei tea, milline on see "õige" päev, siis leiame ühise, kõigile sobiva, nende kolme päeva seast. Te olete nüüd täiskasvanud. Ja täiskasvanuks olemise juurde käib ka andestamine, mineviku minnalaskmine. Nõus. Tean, et olen olemas perekondi, kus tõepoolest üksteisega kuidagi läbi ei saada ja jõululauaski läbi lillede lõrisetakse ning mul on samuti kohutavalt hea meel, et ma ise midagi seesugust pole kogema pidanud. Mul mees on selline jõuluviriseja, et miks peab ja tema ei taha, samas teeb ta kõik kaasa. Mulle tundub selline vingumine lapsik, no kannata ära see väike asi, kasvõi laste pärast, ei ole vaja nende jõulumälestusi mürgitada. Mulle üldiselt meeldivad mitmeti mõistetavad kommentaarid. Seekord, Kaur, palun täpsustavat vihjet, mis suunas seda lugeda. Teadagi on see kimbatus kinni minu arusaamises, mitte Sinu poolt kirjapandud mõttes. Mis siin mõista? Blogijanna avaldab kirjutise, mille iga lause algab "mina arvan, et teie kõik peaks ...". Mulle läks see ilmselgelt täpselt pihta ja ma vihastasin. Tahan, mossitan; tahan, blogin sellest; ja kui ei taha, ei kuula kellegi jutlust sellest, et aeg on loetud ja mossitamine halb. Kui vihastasid, siis pole hullu. See on inimlik. Ma mõnikord mõnda blogi või kellegi postitust lugedes muutun ka tõredaks, et tahaks kohe sitasti ütelda, aga siis läheb üle. :) Kallis Kaur, oleks äärmiselt veider ja kummaline kui ma MINU blogis ei avaldaks MINU arvamust ning üritaks olla keegi teine, kes ma tegelikult pole. Nagu Konn all kirjutab - "inimsuhted on keerulised". Ja kui annad nõu (või avaldad nõuandvas vormis aravamust), olgu see "armasta oma ligimest" või "ära himusta naabri naist" või "ära tee aborti", leiad igal juhul kellegi, kellel see kaane pealt ära lööb. Sest ta on proovinud armastada või mitte himustada ja see on halvasti välja tulnud. Mu jaoks on jõulud aasta kõige ebamugavam aeg just tänu vanemale generatsioonile. Mingit lihtsat rohtu selle vastu ei ole ma/me leidnud. "Jätke jonn ja jätke viha" lähenemine ei ole seni töötanud. Ei ole ka ette näha, et tulevikus töötaks. Blogisid on mul vähemalt kaks (kurinurm & iiida @ blogspot.com), aga sealt püüan ma elu närvilisema poole välja jätta... Alati ei õnnestu. Aga muidu, eks püüame rahulikult võtta, aitäh! Kui sul on lisaks su varasemale sissekandele veel häid mõtteid, mida Lissabonis teha ja kus võiks just jõulude ajal huvitav / hea olla, siis anna teada, eks :) A ja. Soovitus oma lähedasi armastada, sest neid ei ole sul palju ja neid ei pruugi sul olla kauaks, on tegelikult äärmiselt omal kohal... ainult et miks peab selleks valima just äraneetud jõuluaja? Ma leian ka, et igaüks teab ikka ise, mida ta peaks või ei peaks. Lapsed võivad oma isaga koos ka vanavanemate seltskonda nautida ja pole ilmtingimata maailm lõppenud sellest, et ema, kes on neljaks kooli jõulupeoks järjeks valmistunud, sel õhtul rahulikult kodus klaasi veiniga lõõgastub. (Ja vastupidi muidugi ka, kui isa kodus lõõgastub) Või kui ongi kompromiss, et ühel aastal jõululõuna ühtede vanematega ja teisel aastal teiste vanematega ja ei jõuagi igal aastal igale poole. Eeh. Meite majan probleemi pole. Just enne jõululaubat om ämma sünna, sis peame jõulu ka õkva är. Õigel päiväl traavime mu emä puule nink asi vossem. Mu ema räägib teab mitmendat aastat, et tema poleks üldse solvunud, kui me õdedega tahaksime jõule oma pere seltsis veeta. Siiani pole kaks meist kolmest vedu võtnud :D Ei kavatse ka. Süsteem on aastaid paigas - ühel korral 24. detsembril meie vanemate juures ja 25. detsembril siis abikaasade juures. Ja järgmisel aastal vastupidi. Ma ausalt ei kujutaks teistmoodi ettegi. Kui siis ainult, et oleme igal aastal õigel õhtul minu vanemate juures ;) See kõik sõltub inimeste vahelisest suhtest. On pered, kes peavad ühendust ja teised, kes ei kohtu isegi kui elaksid kõrval tänaval. Pealegi tundub, et mida aeg edasi seda isekesksemad ja hingelt vaesemad me oleme. Kahju. Meie peres on traditsioonide osas sellel aastal muudatus. Muidu oleme alati jõuluõhtul minu isapoolsete vanavanemate juures ning järgmisel päeval ema omade juurde sõitnud. Sellel aastal ei ole meil mehega aga väga suurt tahtmist saja kompsuga busside ja rongidega sõita Tallinna poole, seega kutsusin enda vanemad ja õved meie poole jõule tähistama. Vanavanematega peame vast piduliku Skype kõne :D Mina jälle ei ole oma vanematekoju oodatud. Praegu elab seal õe pere ja meie ema. Ema käib ise mul külas. Õde võtaks mind ja mu lapsi vastu küll, aga õemees mu peale millegipärast kõige parema pilguga ei vaata. Inimsuhted on keerulised. Lihtsam on lapsepõlvekoju mitte trügida. Selle asemel tuleb mu ema mulle ise külla ja teeme tiiru ka surnuaeda küünlaid süütama.			OSCAR-2019
See RE-da kuukuv idaimmigrant tunneb Eestis ennast paremini kui ta tunneks end oma ajaloolisel kodumaal! See muidugi ei tähenda seda,et ta kriisiolukorras "when push comes to shove" Eesti riigile lojaalseks jääks. Kuidas siis nii.. Tallinna bussi ja trammisõit sõit on ju Tasuta ja juht teeb tasulist tööd. Ka see töö peaks olema tasuta. Bussijuhid elavad palgapäevast palgapäevani sente lugedes, samas kui linnapea sõber ütleb, et on sooja kohta hea palgaga vaja ja saab ülemakstud ametikohale koheselt! Tekib küsimus - mida kuradit hakkab see idanaaber meie bussivõrgustikuga tegema, et saab isegi riigi kõige tähtsamast inimesest kõrgema palga? Tähelepanuväärne on hoopis viis, kuidas KE linnavõim reformierakondlastega oma "sängi" vooderdab ... Uus koalitsioon tulekul? No aga president ongi meil nagu rohkem üks ikoon, mõttetu ametikoht millele püütakse siiski mingi rakendus leida. Lisaks, TLT vajab juhti, presidendi puhul aga president vajab kantseleid ja residentsi jne... Lööks äkkikokku siis ka kogukulud. Ei oska arvata, kui palju TLT juhist selle raha eest tolku on, aga kindel on see, et presidendile, tema lugematutele suure grupi turismi reisidele ja tema aparaadile kulutatud rahad on 90% lihtsalt minema visatud. presidendil on esindus ja näpuga viibutamise funktsioon, seda teame kõik. See on avalik. ma tahaks pelgalt palganumbri lehvitamise kõrvalt ka muud infot. Näiteks kui suur oli konkurss, mille poolest oli valitu teistest parem, mis haridust - oskusi eeldab ametikoht, missugune on uue juhi nägemus edasiarengust, miks otsustati just tema palka tõsta 1000 euriku võrra, missugune vastutus kaasneb antud ametikohaga jne. äkki ongi üliinimene kes on siiani oma andeid tagasihoidlikult vaka all hoidnud. Sel juhul pole see palk nii suur midagi, kuigi igal pool mujal va teatud poliitilised ametikohad pead ränka vaeva nägema aasta läbi ja siis saad 15 eurot palgatõusu, kui sedagi. Noh, tuleb välja, et presidendil on veel ruumi, kuhu palka tõsta. Ega eeskujuks ei saa ju võtta madalamat palka? Vot sellised palganumbrid veavadki eesti keskmise üles ja siis on statistiliselt hea öelda, et keskmine palk tõuseb. Kui riigiametnike palkade aluseks oleks miinimumpalk, mitte keskmine, see veaks palkasid üles, aga seda ei juhtu, sest miinimumpalk on fikseeritud ja keskmist võib vastavalt vajadusele liigutada kui palgatõstmise aeg kätte jõuab. Las siis riik paneb palgad paika vastavalt ametikohtadele nagu see oli vanasti. Pole salatsemist, pole kadedust, kõik on läbipaistev ja arusaadav. Ametiühing on meil täielik jama. Ma ei usu, et keegi siinsetest kommenteerijatest oleks keeldunud sellisest palgast ükskõik kellelt isegi kui sellelt oleks pidanud maksma mingit obrokit ükskõik kellele. Artikli eesmärk on üles kütta kadedust ja poliitilist materdamist. Millegipärast arvan, et kõik kohe kindlasti ei läheks sellele töökohale, sest see eeldaks mingit ettevalmistust sellisel kohal töötamaks. Ja loomulikult eetiline aspekt- mina isiklikult ei suudaks sellises kohas päevagi kaasa noogutades kõige seal toimuva idiootsusega nõus olla. Eesti riigis ega pealinnas ei toimu valitsusega enne midagi positiivset kui need ikka korraliku suurpuhastuse läbi teevad. Praegu võiks iga kolmanda palgale võetud tööjõust ilma igasuguse hoiatuseta paranduslike tööde kolooniasse saata, nagu vene aeg pätte, vargaid ja loodreid ümberkasvatada üritanud asutust nimetati. Kesikud ja oravad in corpure. Villi, võid mind moraalijüngriks kutsuda aga sellistele kohtadele lähevad ainult tegelinskid, kes on ükskõiksed rahva suhtes. Ütlen ausalt, et mina selline ei ole ja juudaseeklit ei kõiguta mind. Ole mureta, see rohkem vastu saamine on näiline ja paremal juhul ajutine. Umbes nagu kala saab kalamehe käest rohkem kui vastu annab... Borodits oma osaühing mittu aastat jai võlgu kõikidele ja oli kiiresti müüdud...!!! Pärast see “ärimees-tankist ” läks politikusse . Kas on noormalne et endine äri-tankist nüüd juhib TLT ? Kurb lugu kui iga sektoris on selliseid nagu Deniss ! Täiesti haige kui hulluks on ametnike varastamine. Kust kurat tuleb selline palganumber riigis, kus miinimumpalgaks on määrarud 500 eurot???!!! Ja siis imestatakse, miks inimesed ei taha sellele riigile eriti makse maksta! Esita küsimused keskerakonnale, tegemist on antud otsuse taga poliitilise KESKERAKONNAGA, mitte abstraktsete ametnikega. Ja loomulikult tuleb seda riista pakkuda koos treenitud ja lihastes kehaga. Sellist rämpsu ei taha ükski naine , isegi naisele peale makstes. Kumba peale kulub rohkem maksumaksja raha? Kas selline summa oli eelarves ettenähtud?Kes jagab,poob ja laseb?Kus positsioonil siin asetseb valija? Erinevalt presidendist on TLT juhi tööl ka mingi resultaat. Normaalne, et saab rohkem palka, kui otsustuskorras ametisse määratud puhtalt esindusametnik. Gruusia ülestõus 2008 aastal , sama ka Ida-Ukraina mässu alustasid ikka kohalikud ja palusid Venemaa abi.Seda Eestis tõlgendatakse küll eestlaslikult teisite, vene sõjaks gruusias ja Ida-Ukrainas. Venemaa pakkus ju, teha Ida - Ukrainas referendum, küsimuses, kas Venemaa aitas kohaliku rahvast ebavõrdsuse vastu kehtiva võimu eest. Normaalne inimene kes veidigi mõtleb, milline maailma suurimaid sõjamasinaid-sõjaväge Venemaa omab, mis oleks mõne tunniga need mõlemad riigid 100% vallutanud kui täisvõimsusel oleks sõjamasina tööle pandud. Venemaa tegevteenistuses on üle miljoni sõjaväelase, mobilisatsiooni korral, üle 30 miljoni. Mai ei hakka üleslugema Venemaa tanke, lennukeid, rakette, kahureid sõjavaevu, mida on rohkem kui Euroopa riikides (ilma NATO`ta) kokku. IDA-Ukraina mässu alustasid emissaarid venemaalt. Vaata nende isikute tausta, mitte ükski neist ei tegutsenud kohapeal antud hetkel. Ukraina mässu alustasid juudid Jewnited Statesi saatkonnast korraldatuna ja juhituna, eesmärgiga haarata võim riigis. Kiievis see ka õnnestus. Ida-Ukrainas see mäss aga ei õnnestunud juutide ebapopulaarsuse tõttu kohalike elanike seas, mispärast Kiievis võimu haaranud juudid saatsid mässu pealesurumiseks Ida-Ukraina rahva vastu tankid. No kes oleks arvanud, et reform erineb kesikutest. Tegelikult siiski erineb, vähe rohkem tahavad pappi. Reform võtab oma ridadesse igasugust saasta vastu. Ja üritab isegi seda edutada. Nüüd peaks vastust kandma see reformar, kes oli see juhtiv hääl boroditšit oma ridadesse võttes.			OSCAR-2019
Kohaliku omavalitsuse volikogude valimistel osalevad esmakordselt noored alates 16. eluaastast. Alaealistele valimisõiguse andmine eeldab nii üldhariduskoolidelt kui ka kutseõppeasutustelt suuremat valmisolekut tegeleda valimiste ja poliitilise agitatsiooni küsimustega, et tagada haridusasutuste õppetöö ja kasvatustegevuse neutraalsus. Kooli soov tuua valimised noortele lähemale ning selgitada riigi toimimise põhimõtteid on väga teretulnud. Valimiste eel võib koolitundides õpilastega arutada, mida tähendavad kohalikud valimised ning millised on omavalitsuse volikogu liikmete volitused ja võimalused. Kool saab kutsuda õpilasi üles kasutama oma hääleõigust ning kujundama kodukoha tulevikku. Oluline on rõhutada, et õpilased on oma valikutes vabad ning et on igaühe otsustada, kas ja kelle poolt ta hääletab. Kool on õppe- ja kasvatustööks mõeldud ning poliitiliselt neutraalne keskkond. Valimisea langetamine pole seda printsiipi muutnud. Seetõttu peavad haridusasutused hoiduma mistahes tegevusest, mis võib õppetöö ja kasvatustegevuse neutraalsuse kahtluse alla seada. Neutraalsuse põhimõttega on kooskõlas poliitikute osalemine koolitundides, kus nad tutvustavad oma tööd näiteks riigikogulase või poliitikuna, kui külastus ei lange ajaliselt kokku valimiskampaaniaga. Valimiste eel põhikoolides ja gümnaasiumides ning kutseõppeasutustes aineõpetuse raames valimisteemade käsitlemisel tuleb lähtuda heast maitsest ja tervest mõistusest. Neutraalsuse põhimõttega on kooskõlas õpilastele kõiki erakondi võrdselt käsitleva informatiivse funktsiooniga tutvustusürituse korraldamine (Õiguskantsler 2015 - http://www.oiguskantsler.ee/et/lasteombudsmani-avalik-poordumine-haridusasutuste-poole). Kui kool tahab anda poliitilistele jõududele võimaluse tutvustada oma poliitilist platvormi (mitte tööd poliitikuna, riigikogulasena, volikogu liikmena vms), siis tuleb seda teha tasakaalustatult ning anda kõikidele poliitilistele jõududele oma vaadete tutvustamiseks sarnased võimalused näiteks väitluste, diskussioonide vms toel. Arusaamatuste vältimiseks ja kooli poliitiliselt neutraalse keskkonna kaitseks soovitame koolijuhtidel selgelt määratleda põhimõtted, mis on valimiste ajal koolis lubatud ja lubamatu, võttes aluseks ka siin esitatud soovitused. Põhimõtted võiks rääkida läbi nii koolipere kui ka lapsevanematega. Need tuleb teha kõigile teatavaks ja kättesaadavaks (nt kooli kodulehel). Printsiipide väljatöötamisel peab arvestama, et koolis toimuva eest vastutab direktor. Kooli direktor vastutab oma tegevusega tööandja ees, kelleks on munitsipaalkooli puhul kohalik omavalitsus ja riigikooli puhul Haridus- ja Teadusministeerium. Haridusasutuses ei tohi toimuda kandidaate, valimisliite või erakondi reklaamivat tegevust (näiteks voldikute või reklaamtoodete jagamine, erakonna liikmete värbamine, allkirjade kogumine jne). Need põhimõtted kehtivad kogu kooliperele, sh õpetajatele ja õpilastele, ning lapsevanematele. Samuti kehtivad need põhimõtted koolide ametlikes e-kirjalistides, sotsiaalmeedia- ja muudes sarnastes kanalites. Koolijuht ja töötajad saavad piirata kooli ja kooliterritooriumile sisenevate inimeste ringi, sest koolil on vastutus tagada õpilastele ja õpetajatele vaimselt ja füüsiliselt turvaline õppekeskkond ning poliitiline neutraalsus. Seetõttu võib kool seada tingimusi ka koolis valimisagitatsiooni tegemisele ja sealhulgas reklaamtoodete jagamisele. Koolil on lubatud rentida ruume (valimisteemaliste) reklaamürituste korraldamiseks, kui üritused toimuvad õppetöövälisel ajal. Üldiselt võib kool kutsuda poliitikuid õppe- ja kasvatustöö raames õppetundidesse oma tööst rääkima. Kooli ülesanne on tagada, et tegemist oleks sisulise panusega õppetöösse vastavalt õppekavale. Kindlasti pole lubatud koolipere värbamine poliitiliste jõudude liikmeteks õppetöö ajal. Vähemalt kaks kuud enne valimisi ei peaks kool enam ka õppetundide raames korraldama õpilaste eraldi kohtumisi poliitikutega, sest ajastus ja avalikus ruumis aktiveerunud valimiskampaania ei võimalda poliitikutel enam esineda valimiskampaaniast lahus. Sama kehtib poliitikute osalusel või juhtimisel korraldatud ürituste kohta (näiteks poliitiku kaasosalusel toimuv ja/või poliitilise jõu poolt toetatud väljasõit, muuseumikülastus jmt). Koolijuhil on õigus otsustada, et sel perioodil ei toimu poliitikute etteasteid ja külastusi koolis üheski vormis. Kool võib ka viimasel kahel kuul enne valimisi korraldada mitme poliitilise jõu esindatuse ja vabatahtliku osalusega informatiivseid arutelusid, üritusi, infostende jmt eeldusel, et: 1) Kool teeb kõik endast oleneva, et tagada selliste ürituste, stendide jms aktiivne tasakaalustatus – asjakohaste poliitiliste jõudude tasakaalustatud esindatus ja ürituste tasakaalustatud modereerimine. 2) Üritus võib toimuda tundide järel, kuid ei tohi toimuda tundide ajal ega vahel ning peab olema õpilastele vabatahtlik. Koolil on soovi korral õigus tunniplaani ümber korraldada, et kõik soovijad saaksid koolipäeva järel üritusest osa võtta, kuid päeva ümberkorraldamine ei tohi luua olukorda, kus õpilased on survestatud üritusest osa võtma. 3) Kool teavitab seal toimuvatest ja valimistega seotud üritustest kõiki koolipere liikmeid ja lapsevanemaid ning avaldab ürituste kohta informatsiooni kooli kodulehel. 4) Valimisteemalisele üritusele kutsutud kandidaatidele tuleb meelde tuletada, et koolis ei tohi uusi liikmeid värvata või valimismeeneid jagada. Visuaalsele reklaamile tuleb eelistada erakonna seisukohti sisuliselt tutvustavaid teavitusviise. 5) Kui koolijuht kahtleb, kas üritus või materjal sobib kooli, tuleb tal langetada otsus, mis toetab kooli poliitilist neutraalsust. Kool peab vältima tegevust, mis võib õppe- ja kasvatustöö neutraalsuse kahtluse alla seada. Kool teeb kõik endast oleneva, et valimisteemalistel üritustel saaksid oma vaateid esindada kõikide valimisliitude ja erakondade kohalike nimekirjade esindajad. Kui tasakaalustatud üritust ei ole võimalik korraldada, tuleb see ära jätta. Valimisüritusele kutsutud eri maailmavaadete esindajate seas on soovitav eelistada neid, kes ei õpi ega tööta selles koolis. Kui koolidirektor või muu koolitöötaja ei tohi ametipositsiooni enda või kellegi teise valimiskampaania jaoks ära kasutada. Ta peab eristama oma rolle koolitöötaja ja kandidaadina või aktivistina – koolis keskenduma õppe- ja kasvatustegevusele ning piirduma sellega. Kui direktor kandideerib valimistel, peab ta sellest teavitama kooli pidajat. Kui õpetaja kandideerib valimistel, peab ta teavitama direktorit. Eesmärk on vähendada rolli- ja huvide konflikti ohtu. Kui õpilane kandideerib valimistel, ei tohi ta ära kasutada oma kooliõpilase positsiooni oma poliitiliste vaadete aktiivseks propageerimiseks kaasõpilaste seas (näiteks vahetunnis valimistoodete jagamiseks jne). Õpilastele kehtivad samad reeglid nagu koolitöötajatele – tuleb eristada oma rolle õpilasena ja kandidaadina. Õpilasesindustel ja nende liikmetel tuleb tagada õpilasesinduse tegevuse poliitiline neutraalsus, s.t õpilasesinduse liikmed ei tohi kasutada oma rolli ja nende kasutusse antud ressursse ära enda või kellegi teise valimiskampaania hüvanguks. Lapsevanem peab arvestama noore arengust tulenevate võimalustega ning sellega, et noorele on seadusega antud õigus hääletada ja otsustada. Kui põhiseadus annab 16–17-aastastele noortele õiguse hääletada, siis on neil õigus saada ja tõlgendada infot iseseisvalt, lapsevanema juhendamiseta. Kui koolis on noorte valimisvalvurite projektis osalevaid noori, siis maksab ka neid teavitada, sest üks nende ülesannetest on jälgida, kas noortega käitutakse seaduspäraselt ja eetiliselt. Lisaks on nende ülesanne anda teada noorte mõjutamisest valimiste ajal. Täpsem info on noorte valimisvalvurite kodulehel (http://www.enl.ee/et/noored-valimisvalvurid). Kui eelnevast ei ole abi, siis tuleb pöörduda kooli pidaja – munitsipaalkoolis omavalitsuse, riigikoolis Haridus- ja Teadusministeeriumi poole. Lisaks: Agitatsiooni puhul hääletamisruumis või hääletamisruumi viivates ruumides tuleb kõigepealt pöörduda hääletamist korraldava jaoskonnakomisjoni poole. Kui probleem ei lahenenud, tuleb sellest teavitada riigi valimisteenistust.			OSCAR-2019
Annustamine. Tablette võib võtta vedelikuga enne sööki, söögi ajal või söögikordade vahel. Retardtabletid tuleb alla neelata tervelt. Võimalusel tuleb TEGRETOLi kasutada monoteraapiana. Ravi tuleb alustada väikese annusega, mida optimaalse toime saamiseni aeglaselt suurendatakse. Kui on saavutatud adekvaatne kontroll krampide üle, võib annust vähendada vähima toimiva annuseni. Retardtabletist vabaneb toimeaine ühtlaselt aeglaselt, mistõttu neid võib manustada 1...2 korda ööpäevas. Üleminekul tablettidelt retardtablettidele võib osutuda vajalikuks annuse suurendamine. Vanematel inimestel tuleb ravi alustada ettevaatlikult, algannus peab olema väike. Epilepsia. Täiskasvanul manustatakse ravi algul 100...200 mg 1...2 korda ööpäevas; annust suurendatakse aeglaselt kuni optimaalse ravitoime saamiseni. Tavaliselt on sobivaks annuseks 400 mg 2...3 korda ööpäevas (rasketel juhtudel isegi 1600...2000 mg ööpäevas). Lapsele manustatakse 10...20 mg/kg ööpäevas, jagatuna mitmeks üksikannuseks. Alla 4-aastasele ravi algul 20...60 mg ööpäevas; annust võib suurendada ülepäeviti 20...60 mg võrra. Üle 4-aastasele lapsele ravi algul 100 mg ööpäevas, mida võib nädalaste intervallidega 100 mg võrra suurendada. 1...5-aastasele 100 mg 2...4 korda ööpäevas. 5...10-aastasele 200 mg 2...3 korda ööpäevas. 10...15-aastasele 200 mg 3...5 korda ööpäevas. Kolmiknärvi neuralgia ja glossofarüngeaalneuralgia. Annustamine on individuaalne, algul on soovitatav manustada väike annus (100 mg), seda järk-järgult suurendades. Annust suurendatakse järk-järgult kuni valu kadumiseni - tavaliselt 200 mg 3...4 korda ööpäevas (mõnel juhul on manustatud kuni 1600 mg ööpäevas). Võimalusel tuleb annust järk-järgult vähendada vähima toimiva säilitusannuseni. Alkoholi abstinentsisündroom. Keskmiseks annuseks on 200 mg 3 4 korda päevas. Rasketel juhtudel võib annust paari esimese päeva vältel tõsta (nt kuni 400 mg 3 korda päevas). Deliiriumi korral ei ole soovitatav karbamasepiini kombineerida uinutite ja rahustitega. Ravimi plasmakontsentratsiooni tuleb regulaarselt jälgida. Ravi tuleb lõpetada 7...10 päeva vältel, annust järk-järgult vähendades. Krooniline valu diabeetilise neuropaatia korral. Keskmine ööpäevane annus on 200 mg 3 korda päevas, erandkorras võib manustada kuni 400 mg 3 korda ööpäevas. Vastunäidustused. Ülitundlikkus karbamasepiini või sarnase struktuuriga ainete (nt tritsüklilised antidepressandid) suhtes. AV-blokaad, ülejuhtehäired, anamneesis luuüdi depressioon või intermiteeruv porfüüria. Manustamine koos MAO inhibiitoritega. Segatüüpi krambihoogude korral tuleb karbamasepiini kasutada ettevaatlikult, sest võib suureneda generaliseerunud krampide tekkeoht. Seisundi halvenemisel tuleb ravi TEGRETOLiga katkestada. TEGRETOL-ravi ajal on harva tekkinud aplastiline aneemia ja agranulotsütoos, seetõttu tuleb enne ravi ja ravi ajal regulaarselt kontrollida verepilti, samuti maksafunktsiooni näitajaid (eriti eakatel ja maksahaigusega patsientidel) ja jääklämmastiku sisaldust. Patsiente tuleb informeerida võimalikest hematoloogiliste kõrvaltoimete varajastest sümptomitest, samuti naha- ja maksareaktsioonide sümptomitest. Palaviku, neeluvalu, lööbe, suuhaavandite, verevalumite, petehhiate või hemorraagilise purpuri tekkimisel peab patsient koheselt arstiga konsulteerima. Transaminaaside ja alkaalse fosfataasi aktiivsuse vähene suurenemine plasmas ei nõua ravi katkestamist; hepatiidi tekkimisel tuleb ravi koheselt katkestada. Kergemad nahamuutused on tavaliselt ohutud ning mööduvad spontaanselt päevade või nädalate jooksul. Raske nahareaktsiooni korral tuleb ravi katkestada. Kui ravi TEGRETOLiga tuleb katkestada järsku, siis üleminek teisele antiepileptilisele ravimile tuleb teha sobiva ravi foonil (nt diasepaam veeni või rektaalselt, fenütoiin veeni). Rasedus ja imetamine. Patsiendi rasestumise korral, kui ravimi kasutamine on hädavajalik, tuleb manustada võimalikult väikesi annuseid (eriti raseduse 20...40 päeval). Teiste ravimite (sh krambivastaste) manustamisest koos karbamasepiiniga tuleb hoiduda. TEGRETOL-ravil olevaid rasedaid naisi tuleb jälgida. Karbamasepiini on seostatud loote skeleti arenguhäiretega (spina bifida, suulaelõhe, südamerikked), kuid epilepsiahaigete naiste lastel on ka üldiselt sagedamini arenguhäireid täheldatud. Patsientidele tuleb soovitada antenataalset skriiningut, et välja selgitada loote võimalikke väärarenguid. Antiepileptikumid võivad põhjustada foolhappe defitsiiti, eriti raseduse ajal. Seetõttu on soovitatav enne rasedust ja raseduse ajal täiendavalt foolhapet manustada. Antiepileptikumide manustamisel emale võib vastsündinul tekkida hemorraagia, mille vältimiseks on soovitatav emale raseduse viimastel nädalatel ja vastsündinule manustada K-vitamiini preparaate. 25...60% karbamasepiini kontsentratsioonist plasmas eritub rinnapiima. Imik saab umbes 10% epilepsiahaige lapse annusest. Imikul võivad tekkida kõrvaltoimed (ülemäärane unisus, ülitundlikkus karbamasepiini suhtes). Kõrvaltoimete tekkimisel tuleks rinnaga toitmine lõpetada. Kesknärvisüsteemi häired. Sageli on esinenud pearinglust, ataksiat, uimasust, halba enesetunnet; harvem peavalu, kahelinägemist, akommodatsioonihäireid, nüstagmi, tahtele allumatuid liigutusi (treemorit, orofatsiaalset düskineesiat, koreoatetootilisi häireid, düstooniat, tikke); üksikjuhtudel okulomotoorseid häireid, kõnehäireid, perifeerset neuriiti, tundehäireid, lihasnõrkust. Psüühikahäired. Üksikjuhtudel hallutsinatsioonid (visuaalsed või akustilised), depressioon, isutus, rahutus, agressiivne käitumine, psühhoos. Nahareaktsioonid. Allergilised nahareaktsioonid, sh nõgestõbi; harva eksfoliatiivne dermatiit ja erütrodermia, Stevens-Johnsoni sündroom, süsteemse erütematoosse luupuse sarnane sündroom; üksikjuhtudel toksiline epidermolüüs, valgustundlikkus, multiformne ja sõlmeline erüteem, naha pigmentatsiooni muutused, purpur, sügelus, akne, higistamine, alopeetsia, hirsutism. Maksafunktsiooni häired. Alkaalse fosfataasi või transaminaaside aktiivsuse suurenemine; harva hepatiit ja kolestaatiline või parenhümatoosne ikterus; üksikjuhtudel granulomatoosne hepatiit. Seedetraktihäired. Iiveldus, oksendamine; harva suukuivus, kõhulahtisus või -kinnisus; üksikjuhtudel kõhuvalu, glossiit, stomatiit. Ülitundlikkusreaktsioonid. Harva hilist tüüpi palavikuga kulgev allergia (seerumtõve tüüpi), lööve, vaskuliit, lümfadenopaatia, liigesvalu, leukopeenia, eosinofiilia, hepatosplenomegaalia. Võivad tekkida ka teiste organite (nt kopsud, neerud, pankreas, müokard) funktsioonihäired. Üksikjuhtudel on tekkinud anafülaksia, aseptiline meningiit müokloonuste ja eosinofiiliaga. Ülitundlikkusreaktsiooni ilmnemisel tuleb ravi katkestada. Kardiovaskulaarsüsteemi häired. Harva ülejuhtehäired, üksikjuhtudel bradükardia, rütmihäired, AV-blokaad teadvuskaoga, kollaps, krooniline südamepuudulikkus, hüper- või hüpotensioon, südame isheemiatõve süvenemine, tromboflebiit, trombemboolia. Endokriinsüsteemi häired. Hüponatreemia, tursed ja kehakaalu suurenemine, vähenenud plasma osmolaarsus antidiureetilise hormooni taolisest toimest, mis üksikutel põhjustab veeintoksikatsiooni koos letargia, oksendamise, peavalu, segasuse ja neuroloogiliste häiretega; üksikjuhtudel günekomastia ja galaktorröa, spermatogeneesi häired, libiido muutused, impotentsus, kilpnäärmefunktsiooni häired (L-türoksiini sisalduse vähenemine ja TSH sisalduse suurenemine, tavaliselt kliiniliste nähtudeta), luumetabolismi häire (võib põhjustada osteomalaatsiat), üldkolesterooli-, HDL-kolesterooli- ja triglütseriidide sisalduse suurenemine. Neerufunktsiooni häired. Üksikjuhtudel interstitsiaalne nefriit ja neerupuudulikkus, sagenenud urineerimine või uriinipeetus. Hingamissüsteemi häired. Ülitundlikkus, mis avaldub palaviku, düspnoe, pneumoniidi või pneumooniana. Koostoimed. Maksa ensüümsüsteemi induktsiooni tõttu võib karbamasepiini manustamisel väheneda järgmiste ravimite kontsentratsioon plasmas: klobasaam, klonasepaam, etosuktsimiid, primidoon, valproehape, alprasolaam; glükokortikosteroidid, tsüklosporiin, digoksiin, doksütsükliin, felodipiin, haloperidool, imipramiin, metadoon; peroraalsed kontratseptiivid; teofülliin, varfariin. Fenütoiini sisaldus võib suureneda või väheneda, mefenütoiini kontsentratsioon võib suureneda. Karbamasepiini kontsentratsioon plasmas suureneb järgmiste ravimitega koosmanustamisel: makroliidid (erütromütsiin), isoniasiid, kaltsiumikanalite blokaatorid (verapamiil, diltiaseem), dekstropropoksüfeen, viloksasiin, fluoksetiin, tsimetidiin, atsetasolamiid, danasool, tõenäoliselt desipramiin ja nikotiinamiid (täiskasvanul ja suurtes annustes), mistõttu võib olla vajalik TEGRETOLi annuse vähendamine. Isoniasiidi hepatotoksilisus võib suureneda. Metoklopramiidi, trankvillisaatorite või neuroleptikumidega (haloperidool, tioridasiin) koosmanustamisel suureneb neuroloogiliste kõrvaltoimete oht. Karbamasepiini kontsentratsiooni plasmas võivad vähendada fenobarbitaal, fenütoiin, primidoon, teofülliin, tõenäoliselt ka klonasepaam ja valproehape. Valproehappe, valpromiidi ja primidooni toimel võib suureneda karbamasepiini muutumine aktiivseks metaboliidiks. Furosemiidi või hüdroklorotiasiidi samaaegne manustamine võib põhjustada hüponatreemiat. Karbamasepiin võib vähendada mittedepolariseerivate müorelaksantide (pankuroonium) toimet; nende annuseid tuleb vajadusel suurendada ning jälgida, et neuromuskulaarne blokaad ei lõpeks enneaegselt. TEGRETOL-ravi ajal nõrgeneb peroraalsete kontratseptiivide toime. Efektiivse kontratseptsiooni säilitamiseks peaks hormonaalses rasedusvastases preparaadis östrogeenisisaldus olema vähemalt 50 µg. TEGRETOL võib vähendada patsiendi alkoholitaluvust; seetõttu on soovitatav ravi ajal alkoholi vältida. Alkoholiga koosmanustamisel on kesknärvisüsteemipoolsete kõrvaltoimete oht suurem. Kesknärvisüsteem. Desorientatsioon, somnolentsus, agiteeritus, hallutsinatsioonid, kooma; nägemishäired, düsartria, nüstagmid, ataksia, düskineesia; algul hüperrefleksia ja hiljem hüporefleksia, psühhomotoorsed häired, müokloonused, hüpotermia. Kardiovaskulaarsüsteem. Tahhükardia, vererõhumuutused, rütmihäired, ülejuhtehäired, EKGs QRS-kompleksi laienemine, minestus. Laboratoorne leid. Hüponatreemia, võimalik metaboolne atsidoos, hüperglükeemia; kreatiniinfosfokinaasi aktiivsuse suurenemine. Ravi: spetsiifiline antidoot puudub. Maoloputus ja aktiivsöe manustamine, sümptomaatiline ravi intensiivravipalatis kardiomonitooringu ja elektrolüütide sisalduse korrigeerimisega (hüponatreemia oht!). Krambihoo korral manustada bensodiasepiini (nt diasepaam), teist antikonvulsanti (nt fenobarbitaal) või paraldehüüdi. Ettevaatust hingamise pärssumise suhtes! Soovitatakse hemoperfusiooni aktiveeritud söega. Hilinenud ravimi imendumise tõttu võivad sümptomid korduda ja raskeneda 2. ja 3. päeval pärast üleannustamist. Omadused ja farmakokineetika. Karbamasepiin on iminostilbeeni derivaat, mis keemilistelt omadustelt on sarnane tritsükliliste antidepressantidega. Epilepsia ravis kasutatakse karbamasepiini järgmistel juhtudel: partsiaalsed krambid (lihtsad või komplekssed) sekundaarse generalisatsiooniga või ilma, generaliseerunud toonilis-kloonilised krambid (grand mal). TEGRETOL toimib idiopaatilise kolmiknärvi neuralgia korral valuvastaselt, vähendab suurenenud krambivalmidust ja leevendab alkoholiabstinentsisündroomi (ülierutuvus, treemor, kõnnakuhäired jm), samuti on leitud mõningast toimet uriinihulga ja janutunde vähendamisel magediabeedi korral, maania ravis ja maniakaal-depressiivsete häirete profülaktikas monoteraapiana või kombinatsioonis teiste ravimitega. Karbamasepiini toimemehhanism ei ole täielikult selge. Ta stabiliseerib ülestimuleeritud närvimembraane, vähendab sünapsides ärritusimpulsside levimist. Võimalik, et üheks toimemehhanismiks on Na+-kanalite blokaad. Karbamasepiini antiepileptilise toime aluseks on tõenäoliselt glutamaadi vabanemise vähenemine ja närvimembraanide stabiliseerimine, maaniavastase toime aluseks dopamiini ja noradrenaliini vabanemise inhibeerimine. Karbamasepiin imendub suhteliselt aeglaselt ja täielikult, toit imendumist ei mõjuta. Biosaadavus on peaaegu 100%, retardtabletil 15% vähem. Maksimaalne kontsentratsioon plasmas saabub 12 tunni pärast, retardtableti korral 24 tunni pärast. Plasmavalkudega seondub ravim 70...80% ulatuses. Tserebrospinaalvedelikus ja süljes esineb 20...30% ning rinnapiimas 25...60% karbamasepiini plasmakontsentratsiooniga võrreldes. Karbamasepiin läbib ka platsentaarbarjääri. Eliminatsiooni poolväärtusaeg pärast ühekordset manustamist on 36 tundi; korduval manustamisel on poolväärtusaeg maksaensüümide autoinduktsiooni tõttu 16...24 tundi. Manustamisel koos maksaensüüme indutseerivate ravimitega (fenütoiin, fenobarbitaal) on poolväärtusaeg 9...10 tundi. Karbamasepiin metaboliseerub ulatuslikult maksas, 40% eritub glükuroniididena, millest on farmakoloogiliselt aktiivne ainult karbamasepiinepoksiid (võib moodustada 30% veres tsirkuleerivast toimivast karbamasepiinist). Ainult 3% ravimist eritub aktiivse vormina (muutumatult ja epoksiidina). Pärast ühekordset 400 mg annust leiti 72% eritunud ravimist uriinis ja 28% sapis. Maksafunktsiooni raske häire korral võib ravimi metabolism aeglustuda. Lastele on kiire metabolismi tõttu vajalikud suuremad annused.			OSCAR-2019
Kaarmise liivakarjääris avastati pühapäeval sinna toodud ehitusprügi, mis remondi käigus tekkinud. Prügisokutajat hakkab otsima keskkonnainspektsioon. “Me käime aeg-ajalt seal ATV-ga sõitmas, aga pühapäeval olime Kaarmisel lihtsalt autoga ja olin täiesti šokeeritud, kui seda vaatepilti nägin,” rääkis prügihunniku avastanud Signe Metsmaa. “Keegi on lihtsalt oma ehitussodi sinna maha kallanud, aga mul oli kiire ning seepärast ei jõudnud sorteerida ja vaadata, kas seal on mõnel asjal nimi või aadress peal.” Metsmaa sõnul on karjääris käidud paar korda sõiduauto käruga, maha on jäetud klaasidega aknaraamid, uks, klaasvilla, tuuletõkkeplaate ja elektrijuhtmeid. “Keegi teeb remonti ja on võtnud tagasi minnes liiva ka käru peale,” rääkis ta. “Selline avastus on minu jaoks Kaarmise karjääris esmakordne. Oleme juba aastaid sealkandis käinud ja kõik on olnud korras. Viimati käisime küll talvel, aga see hunnik on seal natuke aega olnud ja on näha, et pole eile toodud.” Keskkonna infotelefonilt 1313 öeldi Saarte Häälele, et mainitud reostuse kohta ei ole neile veel informatsiooni edastatud, kuid ajalehelt saadud sõnum antakse keskkonnainspektsiooni inspektoritele edasi. Muidugi kallatakse ja täiesti õigustatud kodaniku protest. Palun vaadake, mis maksab näiteks ühe liitri ohtliku kemikaali äravedu jäätmejaamas? See peaks olema ühiskonnale suur teene, et see sinna üldse saada ja selle eest küsitakse veel tavaliselt kodanikult sellist raha, mis on lausa naeruväärne. Ja siis me veel imestame, et elame “kaugele” arenenud e-riigis ja endiselt käib meie prügikäitlus nagu nõukaajal — ikka metsaalused kamarajura täis. Volli, kõik oma väiksed kogused kodumajapidamises tekkinud kemikaale saad tasuta ära anda, kui oled ametlikult sisse kirjutatud saaremaa valda. Need maksame Sulle kinni meie ise, maksumaksjatena omast taskust. Ohtlikke jäätmeid saab ära viia tasuta aga sellel on piirang, mis pole üldse suur. Seega ei maksagi imestada, et garaažis hobi korras tekkinud õlipotsikute hulk ületab selle normi ikka pika puuga. Tee omale seadused selgeks ja siis tule maksumaksja rahast rääkima nagu mina sinna üldse ei panustakski! Volli, ega tasu neid õlitopse jääkidega koguda, vaid vastalt ära viia. See, et siin kiunud, on Su oma viga kui õigel ajal ei oska viia, siis maksa. Huvitav, kes ostab omale praegu värve nii palju remondiks, et neid peale remonti 10 ja enam kilo järgi jääks. 10 kilo ohtlikke ehitusjäätmeid pole mitte midagi. Ilmelt pole kodanik ups kunagi ehitustegevustega kokku puutunud ja ei tea, et õige mehe käed on kogu aeg õlised. Sa oskad vast vaid arvutiekraani klaasipesuvahendiga nühkida ja siis selle kenasti prügikasti sokutada. Kes ikka mehisem mees on, see puutb ka kemikaalidega enam kokku. Ups’ga pole ju mõtet vaielda. Kui inimene on pime ja loll, siis tasubki igalt inimeselt loota vastavalt tema võimetele. Elame ju ikkagi vabas ja õiglases maailmas ja igal ühel ongi õigus olla loll. Lisaks ei tea Ups ka seda, et ohtlik jääde ei ole ainult õli ja värv vaid ka enamik kodukemikaale, mis üle jääb ja kuhugi ei kõlba. See väike kogus, mis tasuta ära anda saab on ju olematu. See kogus peaks olema piiramatu. Sinna tuleks ju raha investeerida — mitte tasuta bussisõitude jaoks, mida mitte kellelgi vaja niikuinii ei ole. Lisaks on enamikel meist ka oma elu, ilmselt sulle väga võõras mõiste. Seega ei hakka mina seepärast linna sõitma, kui teen muruniiduki õlivahetuse ära ja tekib pool liitrit õlijääki. Selle koguse saab palju kiiremini ja lihtsamalt merre, maha või kuhu iganes puu alla sokutatud, kui jäätmejaama viidud. See tee ei peaks olema lihtinimesele niivõrd keeruline ja aeganõudev. nõukaajal väheamlt olid prygilad igas kylas ja kevadel toodi konteinerid tasuta kyladesse. Praegu veavad RMK ja Teeme Ära talgulised igal aastal tohutult metsast uut prahti välja ja sellele enne ei tulegi l6ppu kuni prygi ära andmine muutuks inimestele kättesaadavamaks nii asukohtade kui hinna suhtes. Müts maha ausalt nende eest, kes enne Teeme Ära aktsiooni prügihunnikud juba valmis tassivad. See peaks olema ohusignaal riigile üldises mõttes, mitte nendele prügipanijatele. No kui inimesed omale kümnete kilode viisi kodukeemiat kokku ostavad ja seda kasutada ei oska, siis mure saaks olla vaid mõistuses, mida pole! Kui ühe õige mehe käed on igapäevaselt õlised, ei tähenda seda, et tema vana õli jäägid peaks kinni maksma maksumaksja, mitte ta ise, kes selle õlivahetusega raha teenib! Jutt ei olegi kümnete kilode viisi kodukeemia ostmisest vaid selle ülejäägist vanadest perioodidest. Ilmselt pole sa korralikus veneaegses garaažis käinud, kus on tonnide viisi vana kraami ja ka muud sodi. Mis sa korterilapselt ikka loota tahad. Ja sa ei saa endiselt aru, et jutt pole ainult värvidest ja muudest pottidest. Kuhu panna oma vana autoaku, tulekustutid, ÕLIGA määrdunud esemed jne. SELLE KÕIGE EEST TULEB MAKSTA! Ja täiesti alusetut hinda ainult selle nimel, et meil kõigil oleks hea olla. See peab ju olema valla ülesandeks juhtida, mis siin enam rääkida. Siis pangu kasvõi see 3 senti selle värvipurgile otsa, kui ta niivõrd ohtlik on aga selliste jäätmete äravedu olgu piiramatus koguses TASUTA. Sinu viga on see, et sa ainult lahmid — ei loe ega süvene vaid ainult lahmid. Ketrad oma värvipottide ümber ja süüdistad inimesi justkui nemad oleks patused seeläbi, et vald ei saa omadega hakkama. Süvene asja! Mine loe mõni raamat vahepeal läbi ja hari end. Ehk vaatad mõne tegijama mehe garaaži ka korra ja näed, et seal ei ole ainult kinnised ja uued värvitopsikud Bauhofist ostetud vaid ka palju määrduvamat kraami. Kas said maja koos garaažiga päranduseks ja nüüd tahad tasuta sellest vanast pasast, mis sellega tavaliselt kaasa tuleb, lahti saada. Tunne lõpuks rõõmu oma pärandi üle, Sa oled nüüd rikkaks saanud, ole õnnelik, mõtle, et oled nüüd individuaal maja omanik ning tee see väike panus oma paisuvast paksust rahakotist ja vii garaažist sinna kogunenud ohtlikud jäätmed ilusasti jäätmejaama. Kui sa oled pime ja sul pole päriselust maitsetki suus, siis mille hea pärast sa siin koterdad ja ainult sõnu ritta paned? Mine ja avasta maailma ja kogu mõtteid, siis tuleb sealt klaviatuuri pealt ka midagi targemat — lõpuks, ehk. Hea oleks teada, kus sa pesitsed ka, siis tean kuhu kõik oma ehitusjäätmed edaspidi viia ja kuhu õli laiali piserdada. :) Suur maksumaksja. Ise pole elusees töödki teinud, istud ainult arvutis ja kommenteerid samal ajal kui täiskasvanud inimene tööl peaks olema. Häbi olgu sul! Kui inimene ei adu, miks jäätmekäitlus PEAKS (mitte võiks) tasuta olema, siis on küll sellest inimhakatisest kahju. Sinu loogika järgi võiks ju lastetoetused ka ära kaotada — maksumaksja raha ju ikkagi? Ärme üldse kuluta midagi, vaatame kaugele me jõuame. PS. Mida see, ups õigupoolest tähendab? ups, et ma sõna võtsin või ups, et ma siia ilma üldse sündisin? Nimega oled siis ka üsna täppi pannud. Hämmastav lugeda Volli kommentaare.Kui seadus ei meeldi siis viingi rõõmsalt oma koduse pasa metsa alla.Olen Upsiga sama meelt,ei pea korjama aastate viisi seda jama.Kui on raha remondiks ei löö ka prügimäele minek jalgu alt.			OSCAR-2019
Selle aasta detsembris loobub 10 aastat anglikaani kiriku peana kirikut ja rahvast teeninud Rowan Douglas Williams peapiiskopiametist. Williamsi kirikupeaks olemise perioodil on lahendamata eriarvamuste kuhil anglikaani kirikus aina kasvanud ning peapiiskop on ise öelnud, et löögi all ei ole mitte tema persoon, vaid ootused peapiiskopi ametile. Walesist pärit Williams on alati lugu pidanud akadeemilisest mõttest, ta alustas oma karjääri pärast filosoofiadoktori kraadi omandamist samuti Cambridge’is ning ordineeriti vaimulikuks 1978. aastal. Tema kitsam huvi on olnud kirikuisad ja kristlik vaimsus. Williamsi senine vaimulikukarjäär on olnud silmapaistev, ta on töötanud ka kaplanina ning teeninud piiskopina Monmouthis ning olnud Walesi peapiiskop. Tema abikaasa Jane on teoloog ning õppejõud, neil on kaks täiskasvanud last. Noorpõlves liberaalsete vaadete poolest tuntud Williams on kohandanud oma seisukohti ametile sobivamaks. On ka arvatud, et peale anglikaani kiriku laialivalguvuse on peapiiskopile saanud komistuskivideks naiste piiskopiks pühitsemise küsimus ning homoseksuaalsete piiskoppide võimalik ordineerimine olukorras, kus nad soovivad kooselu samasoolise partneriga avalikult praktiseerida. Williams on peapiiskopina hoidnud selged kiriku seisukohad Ühendkuningriigi ametliku poliitika suhtes ning püüdnud lähendada eri religioone. Ta on poeet, kes on ühes oma raamatus kirjutanud, et iga kord, kui ta lõpetab oma mõtete paberile panemise, tundub, et keegi teine on seda juba kusagil mujal ja palju paremini teinud. «See on raske küsimus minu jaoks, aga ma kujutan ette, et väga vabastav paljudele teistele.» Sel nädalalõpul, 18.–19. novembril toimuvad Tallinnas EELK diakooniapäevad, kus peetakse konverentsi ja tutvutakse teiste tehtuga. EELK Usuteaduse Instituut on sel aastal kasutanud traditsioonilist diakooniakonverentsi vormi sooviga anda enam võimalusi omavaheliseks aruteluks ning praktikaga tutvumiseks. Diakooniatöös proovitakse mõtestada ja mõista siinses ühiskonnas olemasolevaid probleeme ning aidata kaasa nende lahendamisele. Vaadatakse, kas ideed on leidnud oma koha ka EELK diakoonia arengukavas, kes on diakooniatöö tegija ja ideede tegelik teostaja ning kuidas arendada koostööd kohalikul ja rahvusvahelisel tasandil. Peale ettekannete (Eesti areng ühiskonnapoliitilisest vaatenurgast; professionaalide ja vabatahtlike koostöö; EELK diakoonia arenguprogrammi käekäik) saavad kohalviibijad osaleda reedel, 18. novembril algusega kl 11 EMK Balti Misjonikeskuses peetaval päeval ka rühmatöödes, kus arutletakse erivajadustega inimeste võimaluste üle, vaadatakse diakoonia arengulukku, küsitakse diakooniatöö professionaalsuse ja vabatahtlikkuse järele ning vaadatakse, kuidas sujub koguduse koostöö kogukonnaga. Laupäeval, 19. novembril kl 9 alustatakse Peeteli kirikus avapalvuse ja piiblitunniga ning seejärel saab iga registreerunu osaleda talle huvipakkuvas rühmas, kellega külastatakse teatud kindlat diakooniateenust pakkuvat asutust – nii on kavas minna AIDSi tugikeskusesse, Kristiine sotsiaalkeskusesse või lastekeskusesse Tähetorn. Diakooniakonverents ja sellele järgnev seminar on pühendatud EELK Usuteaduse Instituudi 65. aastapäevale ning viiakse läbi koostöös konsistooriumi diakooniatalitusega. See pühapäev kannab nimetust rogate – paluge. Me ei kujuta ette kristlast, kes ei palvetaks. Olgu see siis traditsioonilistel aegadel, mis puudutavad hommiku-, õhtu- ja söögipalveid, palveid jumalateenistusel või eestpalveid kellegi eest. Aga rohkem palvetame kindlasti oma südame sunnil. Palve peab olema see, mis seob meid Jumalaga. See on nagu kahekõne, kus me pöördume Tema poole ja ootame vastust. Tihti on aga selle vastusega nõnda, et see võib tulla kohe, aga ka aastate pärast. Siin vajame suurt kannatlikkust ja ka tarkust, et seda õigel ajal tähele panna. Tänane kirjakoht annab meile juhise, kelle eest palvetada. Apostel ütleb siin, et palvetada tuleb kõigi inimeste eest erinevates olukordades. Nii enda, omaste, sõprade kui ka vaenlaste eest. Mäletan nooruses okupatsiooniaega, kus riik usku ja kirikut vaenas, aga palvetama ta eest ikka pidi. Ei tea, mida ütlesid nende kirikuliste südamed, kes olid valusalt haiget saanud, ja paljudel vaimulikelgi olid veel selged mälestused Siberist. Ega kirja kirjutamise ajal teisiti olnud. On see ju kirjutatud ajal, mil olid alanud kristlaste tagakiusamised. Küllap oli selle pärast paljugi nurinat koguduseliikmete keskel. Aga koguduse vanemale antakse see juhis ning põhjendatakse seda vaikse ja rahuliku eluga. Tänapäeval võime ütelda, et näiliselt me elame sellist elu. Aga kui asjale sisuliselt läheneme, siis näeme, et see ei ole kaugeltki nõnda. Kui palju probleeme on meil kodus, töökohal, koolis ja igal pool mujal. Kunagi pole vajatud arstlikku hingeabi nii palju kui tänapäeval, iial enne pole apteegid müünud nii palju rahusteid kui praegu. Kuuleme tihti ajakirjanduses väidet, et ühiskond on kriisis. Inimestele lubatakse pudrumägesid ja häda siis, kui see osutub heleroosaks unistuseks. Seepärast on vahel raske mõista, miks iga väikese lubaduse peale, mis kohe alguses tõena ei paista, kohe tormi jookstakse. Palvetada tuleb ka osata. See ei tohi olla egoistlik, kuigi hädades selliseks muutub. Mäletan üht grotesksemat lugu, mida vanavanemad mulle rääkisid. See juhtus1941. aasta sõjakeerises, kui venelased taganesid ja Stalini käsul tuli vili põlema panna. Neil saatuslikel päevadel palus üks suure talu perenaine oma väravas põlvili Jumalat, et see tema vara päästaks. Talle halastati ja kõik jäi alles. Aga siis paar aastat hiljem tuli ühel hommikul üks naine väikese lapsega selle värava taha, et paluda kruusikest piima. Küsiti raha, mida hädalisel paraku polnud, ja piim jäi lapsel saamata. Siin võime küsida, mis oli selle palve hind. Kas see palve, millele vastati, ei muutunud irooniaks. Kas ei ole tihti nii, et kui meid aidatakse, tuleb meilgi kedagi aidata, vahel selle eest hinda küsimata. Kiri räägib elamise jumalakartusest ja aususest. Kui need olid meil kunagi sünonüümid, siis praegune ühiskond seda nii enam ei hinda. Jumalakartus on saanud mõisteks, millest ei saada paljudel kordadel enam aru. Püütakse olla niisama ausad ja edukad, lülitades oma elust välja Looja. Palvetamine tundub mõnelegi võõramana kui posijate ja tervendajate imetrikid. Sellel aastal ühtib rogate-pühapäev emadepäevaga. Inimese elu põhitõed pannakse paika kodus. Sellest, milline on vanemate suhtumine, tuleneb tihti ka järglase eluviis. Selles ongi ema rolli suur vastutus kasvatada oma lapsi nii, et neist sirguks väärikad inimesed. Ka jumalakartusel on kodus suur osa. Siin elatakse ju tõeliselt. Kui inimene väljas olles võib teiste ees ennast paremani näidata, siis kodus ta seda kaua ei suudaks. Ta on siin selline, nagu ta on, elades välja oma rõõmud ja mured. Ning nüüd saab avalikuks ka see, milline on meie südame meel. Kas päevad mööduvad süüdistustes ja tülides või valitseb neis üksmeel, rahu ja armastus. Kuid armastus on ju Jumal ja ilma Temata oleme tühi õhk, mis ühel hetkel mõttetuks muutub. Leides armsa Jumala Tema vahemehe Jeesuse Kristuse läbi, on meile Tema arm ja halastus kingitud. Ja seda muidu, ilma «piima eest raha küsimata». Meil on Lunastaja, kelle poole võime saata oma palved ja soovid. Meil tuleb Ta oma südamesse vastu võtta, uskudes, et Ta ka meie eest on kord patud kandnud. Mida võime siis veel tahta, teades, et Tema läbi on kõik ja ilma Temata ei ole midagi.			OSCAR-2019
1.1 Laupa Põhikooli (edaspidi: kooli) kodukord on õpilastele ja koolitöötajatele täitmiseks (PGS § 68 lg 1; PGS § 74 lg 1). 1.2 Kooli kodukord on avalik dokument, millega saab tutvuda kooli veebilehel ning asub ka õpilastele nähtavas kohas kooli infostendil (PGS § 69 lg 1, lg 2). 2.5.6 Aineõpetajate konsultatsiooni- ning järelevastamise tundide ajad on üleval kooli veebilehel ja õpilaste stendil. 2.8.1 Kogu kooliperel on kohustus hoida kooli vara, hoolitseda koolimaja ja selle territooriumi puhtuse eest. 2.8.2 Koolimajas peavad korda õpetajad, igal korrusel üks õpetaja. Korrapidamine toimub vastavalt ajakavale, mis on õpetajate toas stendil. 2.9.2 Kooli sööklat teavitavad puudujatest selleks määratud õpilased igast klassist peale esimest tundi. 2.9.3 Koolis võimaldatakse õpilastele oodet. Oote maksumuse kehtestab söökla õppeaasta alguses. Raha tasutakse eelneva nädala lõpuks kooli kantseleisse, tasaarveldamine toimub vastavalt tegelikule söögikordade arvule. 3.2 Õppekava läbimiseks vajalikud õpikud, tööraamatud, töövihikud saab õpilane õppeaasta alguses aineõpetajalt. 3.3 Õpilane paneb õpikutele, töövihikutele ja vihikutele ümber kattepaberid ja kirjutab sisse oma nime. 3.4 Õpilane hoiab korralikult talle välja antud õppevahendeid, lõhkumise korral parandab rikutud õppevahendi, kaotamise korral hüvitab või asendab need kokkuleppel lapsevanemaga seaduses ette nähtud korras. 3.5 Õpilane tagastab õppeperioodi lõpus enne klassitunnistuse kättesaamist (või koolist lahkumisel) õpikud (välja arvatud tööraamatud, töövihikud) õpetajale. 3.6 Lõpuklassi või koolist lahkuv õpilane saab ringkäigulehele allkirjad siis, kui kõik õpikud ja muu kooli vara on tagastatud. 3.7 Klassijuhatajal, aineõpetajatel ja kooli juhtkonnal on õigus kontrollida laenutatud õppekirjanduse olemasolu ja korrasolekut. 4. Kooli ruumide, rajatiste, raamatukogu, õppe-, spordi-, tehniliste ja muude vahendite tasuta kasutamise kord õpilastele õppekavavälises tegevuses 4.1 Kooli ruumide, rajatiste, õppe-, spordi-, tehniliste ja muude vahendite tasuta kasutusse andmisel lähtutakse PGS § 40 lg 2 ja kooli põhimäärusest, need on õppekava toetavateks tegevusteks tasuta. 4.2 Kool annab rajatisi, ruume, õppe-, spordi-, tehnilisi ja muid vahendeid kasutamisse lepinguga. Leping võib olla suuline või kirjalik vastavalt pooltevahelisele kokkuleppele. Lepingu koolipoolseks esindajaks on direktor. Õpilaste ja koolitöötajate vaimset või füüsilist turvalisust ohustavate olukordade ennetamise, neile reageerimise, juhtumitest teavitamise ning nende juhtumite lahendamise kord 5.1 Võõrastel on koolimajas liikumine lubatud ainult kooli juhtkonna (direktor, õppealajuhataja) loal. 6.1.1 saada kooli juhtkonnalt ja õpetajatelt teavet koolikorralduse, õppimisvõimaluste ja hindamise kohta; 6.1.7 kasutada klassivälises tegevuses tasuta oma kooli rajatisi, ruume, õppe-, spordi-, tehnilisi jm vahendeid; 6.2.1 Õpilane juhindub oma käitumises õigus- ja haldusaktidest, samuti headest kommetest ja tavadest ning riiklike õppekavade üldosas sätestatud alusväärtustest, mis on detailsemalt lahti kirjutatud kooli õppekavas. Kui õpilane kahtleb, missugust käitumisviisi valida, pöördub ta, vältimaks nõuete rikkumist, abi saamiseks õpetaja poole. 6.2.2 Õpilane peab käituma eetiliselt ning järgima üldtunnustatud väärtusi, kõlbluspõhimõtteid ning üldkehtivaid moraalinorme. 6.2.4 Õpilane peab lugu kaasinimestest ja oma koolist, on viisakas, täidab lubadusi, ei naeruväärista kedagi, ei kiusa ega narri. Õpilane tunneb rõõmu liikumisest, loovast eneseväljendusest ja tegevusest, hoiab puhtust ja korda. Õpilane järgib kõlbelisi tõekspidamisi ning häid käitumistavasid. 6.2.5 Õpilane ei tohi omada ega tarvitada tubakatooteid, alkoholi ega narkootikume. Neid tegevusi käsitletakse haldusõigusseaduse rikkumisena. 6.2.7 Kui õpilane on tekitanud koolile materiaalse kahju (lõhutud mööbel, inventar jms) on lapsevanem kohustatud selle koolile hüvitama. 6.3.1 Õpilane tuleb tundi õigeaegselt vastavalt oma klassi tunniplaanile ning on valmis kella helisedes tundi alustama. 6.3.3 Õpilane võtab iga päev kaasa tundideks vajalikud õppematerjalid ja töövahendid ning ei kasuta luba küsimata teistele kuuluvaid asju. 6.3.4 Õpilane õpib igaks tunniks. Kui õpilasel on kodune ülesanne tegemata, teavitab ta sellest õpetajat tunni alguses ja põhjendab tegemata jätmist. 6.3.8 Õpilased vastutavad oma töökoha korrasoleku eest; hoiavad puhtust klassiruumis, ei joonista ega kirjuta laudadele, ei lõhu mööblit jms. 6.3.9 Kehalisest kasvatusest vabastatud õpilane viibib tunni ajal oma klassi juures ja täidab õpetaja poolt antud ülesandeid. Pikemaajalisel vabastusel on vajalik eriarsti tõend konkreetsete soovitustega. 6.3.11 Mobiiltelefon lülitatakse tundide ajaks välja (või hääletu peale) ja hoitakse koolikotis. Muidki elektroonilisi vahendeid (nutitelefon, kalkulaator, süle- või tahvelarvuti, MP3-mängija jms.) tohib kasutada ainult õpetaja loal. 6.3.13 Kaasõpilasi ja koolipersonali häirivaid esemeid võib õpetaja võtta hoiule ja tagastada koolipäeva lõpus. 6.3.13 Kaasõpilasi ohustavad esemed (terariistad, pürotehnika, tikud jms) ja keelatud ained (alkohol, tubakatooted jms) tagastatakse ainult lapsevanemale. 6.4.5 Õpilane ei jäta koolikotti vahetunniks koridori seina äärde, vaid viib selle järgmise tunni klassi oma kohale. 8.1.5 õpilaste tunnustamist puudutavad käskkirjad vormistatakse klassijuhatajate, aineõpetajate või teiste kooli töötajate ettepanekul. 9.3 Tunnist väljasaatmine (seejärel vestlus, hoiatus, probleemile lahenduse otsimine, fikseerib klassijuhataja, õppealajuhataja) koos kohustusega viibida õpetaja määratud kohas ja saavutada tunni lõpuks nõutavad õpitulemused. 9.9 Õppenõukogu otsusel ajutine õppes osalemise keeld koos kohustusega saavutada selle perioodi lõpul nõutavad õpitulemused. 9.10 Tugisüsteemi väljatöötamine klassijuhataja, lapsevanema, lastekaitsetöötaja ja õppeala- juhataja koostöös. 9.12 Soovitus lapsevanemale õpilase suunamiseks erialaspetsialisti poole (psühholoog, logopeed, pereterapeut, psühhiaater). 10.1 Õpilaspilet on õpilase koolis õppimist tõendav dokument, mis antakse õpilasele välja õpilase arvamisel kooli õpilaste nimekirja. 12.4 Kooli esindavatel üritusel osalevate õpilaste nimekirja esitab vastav õpetaja õppejuhile hiljemalt 2 päeva enne ürituse toimumist. Vastav nimekiri pannakse õpetajate toa stendile. 12.5 Kooli juhtkonnal on õigus õpilase osalemine üritusel keelata halva õppeedukuse ja käitumise korral. 12.6 Lapsevanem on kohustatud õpilase puudumisest ja selle põhjusest teavitama klassijuhatajat puudumise esimesel päeval (e-kooli kaudu või telefoni teel). Lapsevanem esitab klassijuhatajale tõendi lapse koolist puudumise kohta hiljemalt teisel päeval pärast puudumise lõppemist. 12.7 Kui lapsevanem ei ole puudumise päeval kooli puudumisest teavitanud, võtab klassijuhataja ühendust lapsevanemaga puudumise põhjuse selgitamiseks e-kooli kaudu või telefoni teel. Kui koolil ei õnnestu teisel päeval lapse puudumise põhjust välja selgitada, teavitab kool kohaliku omavalitsuse spetsialisti lapse koolist puudumisest. 12.9 Pikemaajalisel kodustel põhjustel puudumise korral (perereisid) tuleb see eelnevalt kokku leppida aineõpetajatega. 12.8 Õppepäeva jooksul võib õpilane koolist lahkuda vaid klassijuhataja, direktori või õppejuhi loal. 12.9 Põhjusega puudumiseks loetakse puudumist, mille kohta on vanema või arsti tõend, kooli juhtkonna või vastava aineõpetaja luba. Kõigil muudel juhtudel on tegemist põhjuseta puudumisega. close Warning: Can't synchronize with repository "(default)" (/hepforge/svn/laura does not appear to be a Subversion repository.). Look in the Trac log for more information.			OSCAR-2019
Mu maja kõrval on kool. Kuna ilmad on olnud suht ilusad, siis näen igal hommikul, kuidas poisid alustavad kehalise tundi ( loe: hakkavad jalkat mängima ). Nende õpetaja. Keskealine eesti mees on tõeline motiveerimisguru. Idioodid. Sitapead. Värdjad. Ajulääbikud. Sõber saatis seitsmesed kaksikud jooksuvõistlusele. Tüdruk võitis pika puuga ja oli väga õnnetu. Emme, miks kõigil on nr 1 rinnal ja kõik said diplomi ja šokolaadi... mina ju võitsin?! Vennas oli tagaotsas. Ergutame, tüüp ainult naerab ja imestab siiralt. Miks ma peaksin kiiremini jooksma. Kõik saavad ju šokolaadi. Üks isa viib rattaga igal hommikul lapsi lasteaeda. Tütar on pisem ja istub pulgal. Poiss suurem ja oma rattaga. Igal hommikul on see nututee. Poiss ei jõua järele. Nutab. See küsimus, miks lapsed ei tee (või ei taha teha) sporti on niivõrd laialivalguv (ja miljoni kombitsaga) teema. Sinu näited on kõik väga head. Mina toon omalt poolt selle küsimuse, mis omal ajal maksa keema ajas:"Kuidas sina ei saa, kui TEMA saab?". Ei saagi - iga laps ei saa, täpselt nagu iga täiskasvanu ei saa. Muuseas - minu kooliajal oli kehalise kasvatuse tund üsna sarnane. Poisid mängisid igal võimalusel õues jalgpalli, tegid muidu asju (pallivise, kettaheide jne) põhimõtteliselt kuni suure lume tulekuni ja mõnikord isegi siis, sest poiste kehalise õpetaja moto oli, et riietus on vale, mitte ilm. Kehaline on tunnina muutunud mõnusaks. Hinnatakse arengut, arvestatakse iga lapsega eraldi. Mu füüsiliselt üsna andetud lapsed armastavad kehalist. Olen õpetajatega suhelnud ja see, mida ma neilt kuulen (ja mida lapsed kinnitavad), meeldib mulle väga. Lasteaeda sõidetakse kõikvõimalike ratastega asjadega. Vanema venna ratta pulgal. Rulal. Tõuke- ja jooksuratastel. (Rulluiske pole täheldanud.) Keegi pole kuri.. Mu laps (kehaliselt ka andetu, kuid siiski liikumist väga armastav laps ja ma üldse usun, et algselt kõik lapsed armastavad liikumist, kuni neile ses osas mõnd kompleksi ei tekitata) jälle vihkab lasteaia võimlemistune, sest võimlemisõpetaja on laisk vana kõva häälega kärkida armastav mutt. Istub terve tunni ühes saali nurgas ja röögib laste peale. Minu oma hakkab röökimisele kohe vastu ja tekib nõiaring. Just mõni päev rääkisime lapsega ja ta (viiene!) ütles kasvataja kohta nii: "Ise ta on paks ja sunnib meid sporti tegema. Muudkui räägib, vähem kommi, vähem kommi. Ta peab rohukõrrepeenike olema, siis saab sundida meid sporti tegema!" Aga, ma olen mures, sest mina, kes ma lapsena olin kergelt ülekaaluline, vihkasin keka tunde südamest, viilisin terve kooli aja igal võimalikul moel. Praegu ma teadlikult spordin igal võimalusel lapsega koos ja näen, et ta naudib täiega ja siis kurat - lasteaias tehakse talle see vastikuks. No - pole normaalne. Kuna mul oli eile kodukontor ja lõunapausi ajal jalutasin maakoolist mööda, siis just märkasin, et kõik jooksid - tüdrukud kambas ja poisid oma kambas. Õpetaja oli vana rahu ise, ütles, et soojenduseks ei ole vaja võistelda, rahulikult sörkige. Ilm oli ilus ja lapsed tundusid nautivat. Joostes mõtlesin veel näiteks sellele, et miks täisksvanud inimene, kes otsustab hakata harrastama suusatamist, TEGELIKULT suusatada ei oska. Olenemata sellest, et ta on koolis aastaid suusatanud. Selleks, et suusamaratoni läbida ja mitte keset seda ära surra, tuleb tal uuesti hakata õppima tehnikat. Nullist. Miks? Sest mitte ükski kehalise kasvatuse õpetaja ei õpetanud last õigesti suusatama! Peaagu kõik kehalise tunnid olid aastaid sellised – vahetad riided, koguned rivisse, jooksed mingid ringid, koguned uuesti rivisse, loed kaheks ja siis pannakse sind saali rahvaste palli mängima. Õpetajad ise seal saalis siis enam ei viibinud. Neil oli oma kehkaõpside tuba, kuhu suunduti kohvi jooma ja pläkutama. Iga faking tund! Jah, nii oli. Kui professionaalne! Õpetajad Kadre ja Toomas ja kes iganes, kes tuli juurde või vahetus, kõik olid täpselt samasugused. Imelik tegelikult, sest tegemist oli ju omal ajal NOORTE inimestega, kes ülikoolist kehakultuuriõppest just tulnud ja motivatsiooni ja professionaalsust peaks nagu olema. Õues joosti kehalises lihtsalt ringe või anti jalgpall kätte ja mängi. Reegleid loomulikult ei seletatud, rääkimata õigest palli löögitehnikast. Talvel suusad alla ja jälle ringe tegema. Ujumistunnid olid õpetajate jaoks natuke ebameeldivamad, vette päris omapea lapsi jätta ei saanud, pidi juures “passima”. Põhimõtteliselt peale ujumistundide olid õpetajad kohal vaid siis, kui tehti kohustuslikke hinde peale asju – hüppenöör, 60m, 400m, kõhulihased, poom, kits ja veel mõned asjad. Mina eeldaks kehalise kasvatuse õpetajalt, et ta ÕPETAB lapsi jooksma, oma jõuvarusid hindama, hingama, suusatama, ujuma, poomil kõndima, kitse hüppama, palli mängima jne jne. SELETAB, mis milleks kasulik on, MIKS peab tegema enne sooja, venitust jne. Miks ÜLDSE liigutama peab jne. Kui laps ei julge kitse hüpata, siis teda õpetatakse ja julgustatakse, mitte ei mõnitata ega laota kahtesid. Kehalise kasvatuse tund oli meie noorte õpetajate jaoks, kelle ma tagant järgi p*rse tahaka saata, vaid võimu näitamise koht. Kust neil see üleolevus üldse tuli? Miks peaks KEHALISE kasvatuse õpetaja olema laste vastu üleolev? Mitte keegi neid ei austanud, paljud aga kartsid. Kas nüüd 13-15 aastat hiljem on nendel inimestel mõistus tagasi koju tulnud? Kas aeg parandab pedagoogi? Mu õpetajad olid head, alati tunnis kohal, pallimängude reegleid ikka seletati ja muud ka. Aga ikkagi oli kehaline üks vastikumaid tunde, sest ma ei ole füüsiliselt väga võimekas. Jälestan jooksmist siiamaani (olin alati klassi viimane). Õnneks ei olnud mul kehalise hinne kunagi alla nelja, mis sest, et normide järgi oleks pidanud selge 2 olema. Nii et õpetajad on ikkagi inimesed :) Mul muud õppeained olid neljad-viied, sellega ikka arvestati. Nüüd olen endalegi üllatusena esimest korda elus sportlaste hulka jõudnud - laskesport on täpselt paras minusugustele uimerdistele. Minu kooliskäimisest on möödas juba üle 20 aasta, minu õpetajad on pensionil, aga ega siin palju (paremuse poole) muutunud pole. Tütar kurdab, et kehaline on nõme, õpetaja karjub ja sunnib ikka rabelema, kuigi tal toss juba täitsa väljas. Pärast tuli muidugi välja, et tütrel aneemia, tema sundimisel ei saagi mingit tulemust olla. Käisin siis õpetajaga rääkimas, jutuajamisest tuli küll välja, et ta oli isegi märganud, et lapsele orienteerumine ja suusatamine sobib. No miks siis mitte arvestada lapse eripäradega ja teha terve aine jäledaks? Ma saan aru, et ainekava jms, aga kui türduk keset hüppenööriga hüppamist istub maha ja ütleb, et ei jaksa enam püstigi seista, siis pole ju ometi vaja karjuda? Ratastega käime kodukandis matkamas, laskmas käime koos (plika on sellekandi parim vibulaskja), nii et päris lõpuni ei ole kehalise tund füüsilise tegevuse vastu vimma tekitanud. Hea seegi. Et oleks ka teistsuguseid näiteid. Poiss 2. klassis, nüüd on kehalised õues olnud 2 tundi järjest. Ilmad suht sandid olnud ja raske mingit eriti suurepärast tegevust välja mõelda. Niisiis kõnnitakse/sörgitakse 20 min ühele suurele mänguväljakule, lastakse pärdikud sinna turnima nii umbes üheks koolitunniks ja seejärel tempoka kõnniga kooli tagasi. Ülimalt lihtne ja geniaalne lahendus. Keskmisel lapsel on samas suht passiivne kehalise õpetaja, selline kes loeb suusaringe ja veab kriipse vihikusse. Seega kuidagi seal targemaks ei saa ega arene (õnneks muidugi vähemalt on rahulik ja heasüdamlik õpetaja), sellest hoolimata ei ole mumeelest spordiala milles tüdruk oma kooli/klassi ei esinda - jalgpallist suusatamiseni, teeb seda hea meelega. Nii lasteaedades kui koolides on arenguvestlused. Ja lastevanemate koosolekud. Ma tean, ma just täna käisin ühel. Kui ühel lapsel on ühe aine või ühe õpetajaga mure, siis saab seda ju arenguvestlusel arutada ja mingi plaani teha - sest selleks arenguvestlus ju ometi on. Kui tervel klassil või rühmal on mure (õpetaja istub nurgas ja karjub), siis panevad vanemad seljad kokku ja see õpetaja leiab teise töö. (Suusatamine on aga lootusetu, seda vähemalt linnakoolis tõesti selgeks ei saa. Ei saagi saada ja tuleb leppida.) Minu kunagises koolis on täpselt sama kehalise kasvatuse õpetaja, kes seal oli 11 aastat tagasi, kui mina selle kooli lõpetasin ja mitte miski seal muutunud ei ole. Ebapärlikarbile lisaks, et ka jooksmist tuleb õpetada, ka jooksmisel on nt õige tehnika. Mitte nätaki nätaki täistallaga maha ja hing kinni nagu meie omal ajal. Oi kuidas see õpetaja oma kibestunud oleku ja saamatusega pani mind sporti vihkama ja tekitas kohutavaid komplekse. Ainult et nüüd olen ma jooksmisega tegelenud, tehnikat õppinud, hingamist õppinud ja jooksen poolmaratone, tema on sama kibestunud ja saamatu õpetaja edasi. Ma arvan, et ei kirjeldata vaid oma lapsepõlve, lihtsalt koole ja õpetajaid on erinevaid ja mõned on ikka samasugused nagu vanasti. Samal ajal on suur rõõm lugeda, et on ka väga tublisid ja mõistlikke kekaõpse! Rõõm nende laste pärast, kes liikumist armastama mitte vihkama õpetatakse ;) Miks lapsevanemad selle kibestunud õpetajaga midagi ette ei võta? Kardetakse, et uut ei saa kusagilt? Aga ehk saaks olemasoleva kuidagi... leebemaks ümber rääkida? Minu laste koolis on ka kehaline tore. Normid on küll olemas, aga need on individuaalsed. Sügisel saavad kõik lapsed näiteks 60m jooksu eest viied. Kevadel saavad samal distantsil viied need, kelle aeg on sügisesest jooksust parem. Teised saavad neljad. Muid hindeid ei panda, kui lapsel kehalise riided seljas ja terve tund korralikult kaasa teeb. Suusatamisest. Kooli suusatunnid toimuvad Trummi spordikeskuses. Topelttund, koolist viib sinna tellitud buss kord nädalas. Üks suusatajast isa pakkus end iga kord kaasa, grupp tehti pooleks, osavamad suusatajad sõitsid õpsiga ringe, kobamad võttis see isa endale sappa, õpetas tehnikat. Lihtsalt suurepärane, kõik vanemad olid rahul :)			OSCAR-2019
Dokumendi digitaalseks allkirjastamiseks ID-kaardiga on vaja kaardilugejat, tarkvara saab tasuta ning selle paigaldamist arvutisse nõustab eestikeelne juhend. ID-kaardiga dokumendi allkirjastamiseks on esmalt tarvis ID-kaardi lugejat, neid müüvad arvutipoed üle Eesti. Osale arvutitest on kaardilugeja juba ka sisse ehitatud. Välise ID-kaardi lugejaga suhtlemiseks peab arvutil olema vaba USB-port, selle leiab igalt uuemalt arvutilt. Vajadusel tuleb lisaks osta USB-hub, mis jagab ühe USB-pistiku mitmeks. Müüakse ka COM-pordiga kaardilugejaid, mis sobivad vanematele arvutitele. ID-kaardi ja digitaalallkirja kasutamisel on arvuti eelistatud operatsioonisüsteemiks Windows 98/2000/XP, teiste operatsioonisüsteemidega ei pruugi ID-kaardi kõik võimalused, sealhulgas ka digitaalne allkirjastamine toimida. Nimekiri rakendust toetavatest kaardilugejatest asub ID-kaardi kodulehel www.id.ee. Kuid kindluse mõttes võib enne kaardilugeja ostmist ka poest järele uurida, kas nende poolt pakutav seade ikka toetab Eesti ID-kaarti. Ainsana on mainitud veebilehel mustas nimekirjas kaardilugeja Todos Argos Mini II, millega võivad raskustesse sattuda eriti just Windows XP kasutajad. Digitaalseks allkirjastamiseks vajaliku klient-programmi arvutisse paigaldamise protsess on eestikeelne. Kannatust tasub varuda installeerimise lõppfaasis, allalaetud failide paigaldamine kõvakettale võib võtta mitu minutit. Kui ühe komponendi paigaldamiseks on kulunud rohkem kui viis minutit, tuleks aga veebilehe id.ee andmetel teha brauserilehele värskendus (vajutades klaviatuuril näiteks klahvi F5). ID-kaardil on kaks sertifikaati, millega on seotud ID-kaardi elektroonilised funktsioonid: elektrooniline isikutuvastus ning digitaalallkiri. Nende tarbeks on ID-kaardil kaks PIN-koodi, digitaalallkirja andmiseks on vaja pikemat koodi nimega PIN2. Digitaalallkiri on pikk numbrijada, mis on unikaalne iga kasutaja ja iga dokumendi puhul. Kui vajalik tarkvara on arvutis olemas, võib failile digitaalallkirja anda isegi hiire paremklikiga (vaata pilti all). Järgmisena avaneb klientprogramm DigiDoc. Failide allkirjastamine käib konteineri põhimõttel. Konteinerisse lisatakse allkirjastatavad failid ning seejärel saab ID-kaardi omanik need digitaalselt allkirjastada, sisestades oma PIN2 koodi. Konteineri saab salvestada failina või kohe e-kirjaprogrammiga edasi saata. Avatud konteinerist on näha, kes ja millal on konteiner digiallkirjastanud. Konteinerile saavad digiallkirja anda erinevad inimesed eri aegadel (näiteks kui fail on läbi käinud mitme inimese arvutist). Digitaalallkirja seaduse järgi on digitaalselt allkirjastatud dokumendil sama väärtus kui kirjalikult allkirjastatud paberil ning riigiasutused on kohustatud seda tunnustama. Sarnaselt DigiDoc klientprogrammiga saab dokumente allkirjastada ka DigiDoci portaalis Sertifitseerimiskeskuse veebiaadressil digidoc.sk.ee. Selleks tuleb eelnevalt ID-kaarti kasutades sisse logida (vaja läheb koodi PIN1), laadida vajalikud dokumendid portaali, allkirjastada ning tõmmata konteiner arvutisse või saata portaali kaudu see teisele isikule. Edasisaatmiseks on vaja teada isikukoodi. Portaali kaudu on võimalik kontrollida ka saadetud konteineri allkirja kehtivust, kui DigiDoc-programmi arvutis pole. Ka ID-kaarti ei lähe allkirja kontrollimiseks vaja. Eestis on väljastatud üle 900 000 ID-kaardi, seega on enam kui kolmveerandil Eesti kodanikest ID-kaart olemas. ID-kaardi kasutusvõimalused laienevad üha. Algselt utoopilisena tundunud digiallkirjastamine on jõudu kogumas ning ehk tuleb kunagi aeg, mil allkirja andmiseks pastapliiatsit pintsakutaskust välja võtma ei peagi. Teadke, et ID-kaardi abil antav digitaalallkiri on võrdne omakäelise allkirjaga ja sellega kaasneb ka vastutus. Kandke kaarti endaga alati kaasas. Kui kasutate ID-kaarti arvutis, ärge arvuti juurest lahkudes jätke seda mingil juhul kaardilugejasse. Sulgege pärast ID-kaardi kasutamist kõik programmid. Kui kasutasite ID-kaarti internetis surfamisel, sulgege kindlasti brauser (Internet Explorer, Netscape vms) pärast seda, kui olete kaardi kasutamise lõpetanud. Tööalastest muutustest tingitud stressi saab leevendada avatud suhtlemisega, töötaja isikliku elu probleemidest tingitud depressiooni suhtes on tööandja aga võimetu. Mitu aastat depressiooni all kannatanud inimesega koos töötanud Estomatic Grupi juhatuse liige Priit Vimberg oskab lahendada töötajate tööalaseid pingeid, kuid on võimetu lahendama töötaja eraelulisi probleeme. Isiklikust elust tingitud stressi ja depressiooni peab ta tööalasest hullemaks. "Inimene kaob ära, ta ei taha hommikul üles tõusta, eluisu on kadunud," kirjeldab Vimberg töötaja depressiooni tunnuseid. "Samas oli töö ainuke asi, mis seda inimest elus hoidis - ta väitis, et tööle jõudmise hetk on tema jaoks see kõige õnnelikum hetk." Töötajal olid eraelulised probleemid ja tal ei olnud selge, kuidas emotsioonidega toime tulla. Ta oli enne Estomatic Gruppi tulekut olnud ravil, sai rohtusid ja teadvustas endale, mis probleemid tal on ja miks need on. Siiski esines perioode, kus silme ees lõi mustaks ja kõik oli suva. "Ta oli tohutult geniaalne töötaja, tohutu potentsiaaliga, mul oli väga kahju, et ta oma tunnetega kõik untsu keeras," räägib Vimberg. Hiljuti tuligi see töötaja ise omal soovil ja andis lahkumisavalduse. Praegu on inimene "offline", kuid Vimberg loodab, et asi lõpeb positiivselt ning uks on tema jaoks ka tulevikus avatud. Vimbergi sõnul tuleb sellisel juhul asjast ka ülejäänud kollektiiviga rääkida, muidu võib neil tekkida küsimus, miks juhtkond ei tee midagi. Vimberg oli küsimuse ees, kui kaugele töötaja eraellu peab tööandja minema ja kas ta üldse peab seda tegema. Ta hoidis kaks aastat töötajaga seda töösuhet üleval, vestles ja jõi iga kolme kuu tagant temaga õlut. Tagantjärele ei pea töötajaga õlle joomist heaks mõtteks, sest alkohol on depressiooni süvendav tegur. Neil vestlustel inimene tunnistas oma probleemi, sai kõigest aru, kuid ei suutnud olukorrast välja tulla. Sõprustasandi kontaktid jäid ainsaks, mis me teha saime, ütles Vimberg. "Tööandja võimuses ei ole kedagi ravile saata, ta võib seda ainult välja pakkuda," märkis Vimberg. "Antud juhul käis inimene ravil, aga asi oli ikka täiesti käest ära." Depressioonis töötajat peaks käsitlema kui igat teist töötajat, kellel on töövõimetusleht ja seetõttu puudub töölt. Kui töötaja on töövõimetuse tõttu puudunud töölt üle nelja kuu järjest või üle viie kuu kalendriaasta jooksul, võib tööandja töötaja töölepingu lõpetada TLSi N 86 p 9 alusel sellest ette teatades vähemalt kaks nädalat. Arsti poolt pandud diagnoos või väljastatud tõend võib teha tööandja olukorra keerulisemaks. Arsti diagnoosi kohaselt võib töötaja tervise halvenemine olla ajutise või püsiva iseloomuga. Tervise halvenemisel ajutise iseloomu tõttu peab tööandja töövõimetuslehe alusel viima töötaja üle teisele tööle või kergendama viimase töötingimusi. Samas püsiva tervise halvenemise puhul peab tööandja võimaluse korral pakkuma töötajale teist tööd või selle võimaluse puudumisel võib tööandja töölepingu lõpetada TLSi N 86 p 4 alusel mittevastavusel tervise tõttu. Kui töötaja puudub töölt ja tal puudub töövõimetusleht, on tööandjal alus töötajat distsiplinaarkorras karistada, sh ka lõpetada tööleping TLSi N 86 p 6 alusel esmase jämeda töökohustuse rikkumise tõttu. Tööandja peab aga olema veendunud, et töötajal ei ole sel ajal töövõimetuslehte. Sekkumisega on teine lugu. See mängumaa, osa abist ja peegeldamisest võiks jääda siiski arstile-psühholoogile. Seda juba pelgalt selle pärast, et erapooletule inimesele on end lihtsam avada. Isiklik info jääb salastatuks. Mitte et tööandja ja/või kolleeg sihilikult kuritarvitaks saadud teavet. Siin on teised aspektid. Tööandja ei saa olla lõpuni toetav, ja aktsepteeriv, kui isiklike probleemide jada kestab pikka aega. Seda veel eriti juhul, kui mitmed töötajad kollektiivis on pinna jalge alt kaotanud. Ka tööandja on pelgalt inimene, kelle põhiroll on siiski teine. Näiteks peab ta märkama, mis toimub töötajate töökohustuste muutmisel ning leidma vajaduse hetke rahulikult rääkida. Depressioonis inimese ravile suunamine saab toimuda delikaatse mõjutamise teel. Minu nägemus arsti ja inimesena on: tugev on see, kes küsib professionaalset abi. Kui ma hoolin oma lähedastest, siis ei lase ma argusel (kartusel end avada) üle pea kasvada, vaid küsin abi! URL: http://www.sekretar.ee/uudised/2006/10/02/juht-vajab-depressioonis-tootajaga-suheldes-kannatlikkust			OSCAR-2019
Misjonikalendri väljaandmiseks oodatakse eeltellimusi, et teada, kui palju kalendreid trükkida. Misjonikalender kajastab seekord eesti misjonäride tööd eri riikides ja rahvaste seas. Kuupäevaliselt on märgitud suuremad kirikuüritused. Kalendri hind jääb ilmselt 20 ja 30 krooni vahele. Piisava huvi korral on mõte kalender välja anda ka vene keeles. Kalender ilmub 1. advendiks. Eeltellimusi oodatakse kiiresti aadressile mk@eelk.ee. Rapla koguduse õpetaja Mihkel Kukk lendas koos abikaasa Anneliga Kanada läänerannikule Vancouverisse novembri lõpus, et kuus kuud teenida sealset eestlaste Peetri kogudust. Kohale jõudes ootas neid Peetri kirikus ees üllatus: violetsel kantslipõllel ilutsev suur kukk. «Kunagi varem pole ma kuke sümboli kohal jutlustanud,» kirjutab Mihkel Kukk. Esimesi muljeid vahendades kirjutab Mihkel Kukk, et Vancouverit peetakse üheks kaunima asukoha ja parema elustandardiga linnaks maailmas. Perekond Kuke kasutada on mugav korter südalinna lähedal, samuti auto, sest vahemaad on pikad. «Sügis on siin kuidagi märkamatult kevadeks üle läinud. Lund nägime kesklinnas vaid ühel päeval enne jõule, kuid mägedes on seda palju ja kaua. Esimesi lumikellukesi märkasime tänaval 31. jaanuaril ning mõnes aias õitsevad roosid väljas talv läbi,» kirjeldab Mihkel Kukk paikkonna loodust. «Kuigi sügis ja talv on siin küllalt vihmased aastaajad, on meie õnneks tänavu olnud päris palju ka päikesepaistelisi ilmu. Kui just ei saja, on linna peal mõnus ringi käia, ainult mäed ei paista siis pilvede seest välja. Talvel hoiab Kaljumäestik ära põhjast tuleva külma ning suvel ei lase Vaikne ookean siin liiga palavaks minna. Hämmastas see, kui kergelt inimesed riides käivad. Pole harvad juhused, kui mehed tulevad talvel lausa lühikestes pükstes tänaval vastu. Kohalikud ütlevad, et Vancouveri soe ja niiske kliima on väga sobilik looduse ja naiste jaoks, sest mõlemad püsivad kaua värsked ja lopsakad.» 1960ndatel ehitatud Peetri kirikuga on kokku ehitatud ruumid kohalike eestlaste kooskäimisteks, mida kutsutakse Eesti Koduks. Ka keldrikorrus on täies mahus välja ehitatud. Seal asuvad suur söögisaal, raamatukogu, eesti täienduskool ja arhiiviruumid. Vancouveri kogudus tellib ka kaks eksemplari Eesti Kirikut kodumaalt. Mihkel Kuke sõnul jääb üks koguduse kantseleisse ja teine allsaali lugemislauale, kus pühapäevase kirikukohvi või muul ajal saavad inimesed seda vabalt võtta ja lugeda. Peetri kogudus asutati 1950 ning õpetajateks on olnud Manivald Heinam (1950–1963), Helmut Evald Piir (1964–1976), Thomas Vaga (1978–1987), Karl Laantee (1989–1992) ja Walter Johanson (1992–2011). Praegu ootab kogudus vaimulikke Kodu-Eestist. Peetri kirikut kasutab algusest peale jumalateenistuste pidamiseks ka õigeusu kogudus. Lähim eestlasest preester Stefan Pettai elab aga Lõuna-Kalifornias ja tema jõuab Kanada läänerannikule heal juhul vaid paar korda aastas. Oma kirik on ka baptistidel, see valmis juba 1956. Sealgi on viimastel aastatel käinud vaimulikud külakorda Eestist. Praegu teenib juba teist aastat Heldur Kajaste. Kolmandas Vancouveri eestlaste pühakojas, 1960ndate keskel ehitatud ja nüüdseks oma tegevuse lõpetanud nelipühi kallakuga Kodukirikus sai oluliseks töösuunaks eestikeelsete vaimulike raadiosaadete edastamine. Praegu tegutseb hoones hiina kristlik kogudus. «Peetri koguduses on praegu toetajaid sadakond. Maksimaalselt on olnud neid ligi 500. Liikmemaksu kui sellist siin ei ole. Igal jumalateenistusel on korjandus, kus inimene paneb ümbrikusse oma nimelise annetuse, mis arvestatakse tema kirikumaksuks. Jõululaupäeval oli kirikus 119 inimest, kellest pea pooled ei osanud eesti keeltki. Kuna jõuluõhtu jumalateenistusel on palju laulu ja muusikat, siis ei takistanud see neid seal osalemast,» kirjutab Mihkel Kukk. «Tore komme on see, et kõigile kirikus olevatele lastele antakse koguduse poolt jõulupakk. Jumalateenistusel oli inimesi isegi kaugelt Kaliforniast. Kohtasin seal ka tuttavaid Eestimaa eestlasi, kes olid mõneks ajaks tulnud õppima USAsse ja pühadeks saabunud Vancouverisse sugulaste juurde. Kirikulisi on pühapäeviti 30 ringis ning reeglina on jumalateenistuse järel ka kirikukohv. Kogudus on teinud erikorjandusi puudustkannatajate jaoks Eestis. Tihe side on neil heategevusega tegeleva Rakvere koguduse esimehe Karl Mäesepaga, kelle onu Karl Toming on Vancouveri koguduse nõukogu liige,» kirjeldab Mihkel Kukk koguduse tegemisi. Mihkel Kukk imetleb koguduse vitaalseid vanaprouasid. Täiesti tavaline on, et 90aastased ja vanemad sõidavad veel suurlinnas autoga ringi. Üks neist on 25. veebruaril 90aastaseks saav Peeter Põllu (1878–1930) tütar Mai Veemes, kes on olnud aastaid ka ustav Eesti Kiriku lugeja. Mai on olnud siin pühapäevakooliõpetaja ja kuni selle aasta jaanuarini ka koguduse nõukogu liige. 1944. aastal põgenes Helmi Põld (1882–1969) kuue lapsega Saksamaale, kust siirduti edasi Kanadasse Vancouverisse. «Huvitav on see, et Põldude kolm tütart abiellusid siin kõik ühe pere kolme poisiga,» teab kohalikku ajalugu uurinud Mihkel Kukk. «Üks neist, Helme, abiellus õpetaja Helmut Piiriga. Viimane olla naljatamisi öelnud, et tema pani sellele kombele piiri peale.» Vancouveri koguduse täiskogu valis nõukogu uue koosseisu 27. jaanuaril, mis õnnistati tööle 3. veebruaril. Eesti Vabariigi aastapäeva tähistavad kohalikud kogudused (luterlased, õigeusklikud ja baptistid) tavaliselt ühiselt. Tänavu kogunetakse 24. veebruaril Eesti ühendatud baptistikirikusse. Jutlustab Mihkel Kukk, kes teab öelda, et sel teenistusel saab olema muusikat ja ilmselt võtab sõna ka Vancouveris resideeriv aukonsul Harri Jaakko. Pärast seda on allsaalis pidulik aastapäevalõuna. 3. märtsil on aga Eesti Kodu saalis vabariigi 95. aastapäeva pidulik aktus, kus külla tuleb Marina Kaljurand, Eesti suursaadik USAs, Kanadas ja Mehhikos. Seal esinevad kohalikud eesti laulu- ja tantsurühmad ning järgneb kohvilaud.			OSCAR-2019
Annely Akkermann astus IRList välja. Mõistan tema tundeid, ehkki mitte lahendust. Mul endal on needsamad etteheited erakonnale ja veel rohkemgi. Püüan need hästi lühidalt formuleerida. 1. Valimisliit koos Keskerakonnaga, millel on kehtiv leping Jedinaja Rossijaga. Analoogilisest lepingust on lahti öelnud isegi kõige venemeelsem Läti poliitik Nils Ušakovs. Kui me kordame mantrana, et hea Jüri ei ole seesama mis halb Edgar, siis võiksime ajada selja sirgeks ja öelda: hea Jüri, ütle lahti sellest häbiväärsest lepingust. 2. Maksusüsteemi solkimine. Eesti riigil oli ja on palju arenguruumi erinevates valdkondades, kuid lihtne ja loogiline maksusüsteem oli põhimõtteliselt hea. Seda oleks pidanud muutma ettevõtjasõbralikumaks, vähendades nende maksukoormust, kuid mitte maksude lihtsuse ja läbipaistvuse arvelt. 3. Aktsiiside tõus ja ennekõike läbimõtlematu alkoholiaktsiisi tõstmine. Seda tehti kahel eesmärgil: a) rahva kainestamine, b) riigikassa täitmine. Ma ei tea, kuidas kainusega on, valitsus esitab optimistlikku statistikat, kuid minu enda ja mu tuttavate tähelepanekud Lõuna- ja Kagu-Eestis ütlevad vastupidist: inimesed hakkasid rohkem ja hasartsemalt jooma. Riigikassa täitmisega ei ole asjad ka paremad. Kuid mulle on siin palju olulisem mitte materiaalne, vaid moraalne aspekt. Seadused ja valitsemise poliitika peavad soodustama inimeste ausat ja patriootlikku käitumist. Eestis aga on minister Ossinovski ühe liigutusega lükanud inimesed halli tsooni. Ja IRL ei takista seda. 4. Riigieelarve tasakaalust väljaviimine. Omal ajal tahtis Isamaa liider Mart Laar viia eelarvetasakaalu nõude isegi Põhiseadusesse. Siis tundus mulle, et ta pingutab üle. Tasakaalus eelarve on tähtis põhimõte, kuid mitte dogma. Teatud tingimustel võib teha olulisi tulevikku suunatud investeeringuid, mis ajutiselt viivad eelarve tasakaalust välja. Praegu aga suunatakse see raha populistlikult tarbimisse. See ei ole investeering, mis tooks tulevikus kasu, see raha lihtsalt kulutatakse ära. See on keskerakondlik poliitika: elada praegu tulevikupõlvkondade arvelt. Ja meie läheme sellega kaasa. 5. Olen täiesti nõus sellega, mida Annely kirjutas teise samba likvideerimise kohta. Siin on kaks halba asja korraga. Esiteks, teise samba kehtestamisega võttis riik endale oma kodanike ees teatud kohustused. Nendest loobumine õõnestab riigi usaldusväärsust. Teiseks oli teine sammas iseenesest hea mõte, kuna sellesse panustab nii inimene ise kui ta tunneb ka riigi toetust. Samuti rikuti lubadusi kolmanda samba maksustamise osas, mis pole ka hea. 6. Osa inimesi ja ennekõike töötavad pensionärid tunnevad ennast õigustatult petetuna. Selle kompenseerimiseks pakub valitsus jällegi puht keskerakondlikku lahendust: ühekordset valimiseelse pensioni tõusu. Mille arvelt? Eks ikka laste ja lastelaste arvelt. Need kõik on väga tõsised asjad ja ma ei ole nende üle sugugi õnnelik. Mida ma siis ise sellises erakonnas veel teen? Asi on selles, et kõikide puuduste ja vigade kiuste on IRL siiski Eesti parim erakond ja mis võib-olla veel tähtsam, Eesti vajab vastutustundlikku erakonda, mis väljendaks normaalseid isamaalisi konservatiivseid vaateid, laskumata ei vasak- ega parempopulismi. IRLil ja selle liikmetel on palju häid ideid. Need tuleb läbi töötada ning selgelt formuleerida. Mis puutub aga tehtud vigu, siis need tuleb parandada. "pöördun Teie poole seoses artikliga, mis avaldati täna Postimehe arvamusportaalis ja pisut varem Teie blogis. Kahetsusväärselt sisaldab Teie artikkel faktiviga ja valeväidet Estonian Celli aadressil ja loodan, et meievaheline kirjavahetus ning suhtlus aitab need kommunikatsioonivead parandada. Esmalt faktiveast. Estonian Cell ei ole tselluloositehas. Tootmistehnoloogia, mida ettevõte kasutab, on puitmassi kemitermomehaaniline purustamine, mitte Kraft-tehnoloogia sulfaatmeetod, millele viitate oma artiklis. Need on põhimõtteliselt erinevad tehnoloogilised protsessid. Palun teil lugeda lisa siit:http://www.estoniancell.ee/ee/1314/keskkond . Teiseks, valeväitest. Estonian Cell ei ole lasknud solki Kunda lahte. Tehasest keskkonnaloa kohaselt merre jõudev puhastatud heitvesi on tervisele ja keskkonnale ohutu ning selle kvaliteet vastab keskkonna kompleksloa normidele. Ettevõttel on kohustus võtta tehasest väljuva heitvee kvaliteediproove igapäevaselt. Nii keskkonnaagentuur kui ka Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudi teadurite poolt eelmisel aastal teostatud merekeskkonna seire raport, mis jõudis Estonian Cellini möödunud aasta lõpus, kinnitab, et ettevõtte heitveel puudub negatiivne mõju Kunda lahe põhjataimestikule ja –loomastikule. Samuti ei ole ületatud raskemetallide kontsentratsiooni piirnorme ning puudub heitvee mõju vee ja setete hapnikusisaldusele." Mul on alati hea meel oma vead parandada ja nii ka siin. Nimetasin Estonian Celli tselluloositehaseks, lähtudes sellest, et see toodab (muude asjade hulgas) tselluloosi. Samas minu postituse fookuses ei olnud üldse Estonian Cell, vaid Tartusse planeeritav tehas. Lauri Raid juhib õigustatult tähelepanu sellele, et Estonian Celli tehnoloogiline protsess ei rajane sulfaatmeetodil, vaid on hoopis keskkonnasõbralikum. Kui juba nende projektide võrdlusest läks, siis Estonian Celli kasuks räägib ka see, et toormaterjaliks on haab ning seega ei suurendata okaspuude raiet. Kuid jällegi, minu mure on seotud Tartusse planeeritava tehasega. Samuti pean vabandama, et nimetasin Estonian Celli heitvett solgiks. Kuid ma ei taha siiski nõustuda sellega, et siin üldse mingit probleemi ei ole. Lehes avaldatud fotol on näha reostust. Minu point oli aga, et ka sellistel keskkonnasõbralikel ja igati kiidetud ettevõtetel võib juhtuda ettenägematuid asju ning Emajõe reostus on hoopis midagi muud kui merereostus.			OSCAR-2019
Uue online kasiino konto loomisel ei tea me kunagi ette, millega tuleks arvestada. Tihti leitakse end olukorrast, kus peale konto avamist või sissemakse tegemist selguvad asjaolud, millega oleksime soovinud eelnevalt kursis olla. Kuna kõik Eestis lubatud kasiinod on meie poolt järele proovitud, siis oleme kokku pannud terviklikud kasiino ülevaated ja tutvustused, et teha uue online kasiino valimine Sinu jaoks võimalikult lihtsaks. Eesti kaughasartmängu turg on reguleeritud ja hasartmängu korraldusluba antakse vaid rangete nõuete täitmisel usaldusväärsetele ettevõtetele. Siiski on Eesti kasiinoturg muutunud ettevõtjate seas populaarseks ja uued hasartmängu pakkujad avamas järjest uusi kasiinosid, mille vahel mängijatel on valida. Kuigi kõik Eestis litsentseeritud ja lubatud kasiinod on usaldusväärsed, tasub kindlasti tutvuda meie online kasiino ülevaadetega. Kasiino ülevaated annavad sulle kogu info iga kasiinosaidi kohta – olgu selleks siis siis kasutajamugavus, tarkvara, kasiino boonused, kasiino mängude valik, sisse- ja väljamaksevahendid, mobiilikasiino olemasolu või hinnang klienditoele. Meie kasiino ülevaated toovad sinuni kõikide Eesti kasiinode plussid ja miinused. Kui sind huvitab millised on peamised aspektid, mille põhjal meie kasiino ülevaated kirjutatud on, siis oleme need punktid ka allpool välja toonud. Need on põhipunktid, mille järgi meie kasiino üleevaated on loodud. Loomulikult oleme välja toonud ka iga kasiino eripärad ning hinnangu selle põhjal, millise mulje vastav kasiino meile jätnud on. Uus kasiino ja esimene mulje sellest on alati väga tähtis. Kasiino mängude leitavus, kasiinoleht, disain ja selle kasutajamugavus – need on esimesed asjad, mis hakkavad kohe silma. Nende ja muude märkimisväärsete aspektide põhjal koostatakse ka parimate kasiinode nimekiri. Pole kahtlustki, et uue online kasiino otsimisel ja valiku langetamisel on kasiino poolt pakutavad boonused üks esimesi asju mida otsitakse. Atraktiivsed kasiino boonused hõlmavad endas boonusraha ja tasuta spinne populaarsetel slotimängude. Meie kasiino ülevaated toovad sinuni täielikud boonus pakkumised, mitte ainult tervitusboonused. Uue mängija boonus pakkumised koosnevad tavaliselt mitmest sissemakse boonusest ja heldest tasuta spinnide pakkumisest. Järgmine tähtis faktor ülevaadete koostamisel on kasiino mängude valik. Mida rohkemate kasiino tarkvara tootjate mängud on valikus, seda suurema hulga klientide mängueelistusi suudetakse täita. Tänapäeval eeldab iga mängija kiiret ligipääsu sadadele kasiino mängudele, kuhu kuuluvad näiteks klassikalised mängud, modernsed videoslotid ehk slotimängud, lauamängud nagu blackjack ja rulett, tihti peale ka eraldi live kasiino. Järjest enam on online kasiino mängijate seas muutumas populaarseks ka bingo, kraapekaardid ja muud lotomängud – teisisõnu traditsionaalsed mängud, mis on loodud pärismaailma jaoks, kuid on nüüdseks levinud ja väga nõutud ka online kasiinodes. Kõik Eesti kasiinod pakuvad progresseeruva jackpotiga mänguautomaate. Progresseeruvad online kasiino jackpotid töötavad samal põhimõttel nagu maapealsetes kasiinodes. Iga progresseeruva jackpotiga tehtud slotimängu panusest läheb teatud osa jackpoti auhinnafondi. Tuntumad jackpot mänguautomaadid on mänguarendaja NetEnt poolt loodud Mega Fortune, Hall of Gods, Arabian Nights ja Microgaming poolt arendatud Mega Moolah, The Dark Knight. Jackpotid algavad paarikümnest eurost ja suurimad neist võivad ulatuda kümnetesse miljonitesse eurodesse. Pole mingi uudis, et nagu kõikide muude tegevustega nii on ka Eesti online kasiino juba päris suures osas kolinud nutiseadmetesse. Mobiilikasiino pole enam kaugeltki uus nähtus ja õigupoolest ei kujutaks üht korralikku netikasiinot ilma funktsioneeriva mobiilikasiinota enam ettegi. Eestlased sünnivad nutitelefon ja tahvelarvuti käes ja seega pole ka imekspandav et kasiino mängude mängimine jooksult või diivanil lesides on täiesti normaalne tegevus. Oma kasiino ülevaadetes anname põhjaliku ülevaate iga Eesti netikasiino ja selle mobiilikasiino funktsioonidest. Vaatleme põhjalikult kuidas toimib mobiilikasiino laialt kasutatatud platvormidel nagu iOS ja Android ja kas mobiiltelefoni abil on võimalik ka sissemakseid teha. Mitmed kasiinod on koostanud lausa eraldi pakkumised mobiilikasiino mängijatele. Mobiilikasiino mängijad saavad tihti boonused ja tasuta spinnid, mida tavapärase online kasiino veebivariandis ei pakutagi. Meie kasiino ülevaated on ka heaks abivahendiks mõistmaks erinevate kasiinode reegleid ja boonus pakkumiste tingimusi. Enamus mängijate probleemidest tekib just eelkõige seetõttu, et pole tutvutud kasiino reeglite ja tingimustega. Loomulikult ei saa seda ka kasiino mängijatele pahaks panna, sest ilmselgelt ei jõua keegi tänapäeval pakutavate online teenuste laialdase valiku ja mahu juures kõigi tingimustega tutvuda. Üldiselt pole online kasiinodele määratud kindlaid piiranguid pakkumiste reeglite osas ja seega võivad just kasiino boonuse ja tasuta spinnide kasutamise tingimused ja põhimõtted online kasiinode puhul olla erinevad. Suurem osa Eestis lubatud online kasiinodest on üles ehitatud just Eesti mängija vajadusi ja mänguharjumusi arvestades. Kasiino mängude valik ja boonused on kokku pandud samuti eestlaste mängimis harjumusi silmas pidades. Meie lehel olevad kasiino ülevaated ja tutvustused on ausad, läbipaistvad ja põhjalikud. Eesti online kasiinod pakuvad eestikeelset kliendituge ja ka suurem osa kasiino mängudest on eestikeelsed. Kasiino valikust olenemata rõhutame veelkord, et kõik Eestis litsentseeritud online kasiinod on usaldusväärsed ja saadud kasiinovõidud on maksuvabad.			OSCAR-2019
Kommentaarid - Vadim Štepa: Telegramm minevikust. Venemaa kordab kseroksitega võidelnud Nõukogude Liidu viga - Eesti Päevaleht Vadim Štepa: Telegramm minevikust. Venemaa kordab kseroksitega võidelnud Nõukogude Liidu viga - kommentaare 1-10 Ent Roskomnadzorile on põhimõtteliselt tähtis, et nood paikneksid füüsiliselt Venemaa territooriumil. Ilmselgelt kujutlevad Vene ametnikud informatsiooni mitte baitide joa, vaid mingi paberkartoteegina, mida on võimalik käega katsuda ja luku taha panna. See käib ju enamvähem kokku euroliidu ametnike fantaasiatega - mida teenusepakkujad vahel teineteise võidu takka toidavad... See kommentaar on sisestatud anonüümse kasutaja "cop" poolt ja on seetõttu nähtav ainult anonüümsete kommentaaride kaustas Nagu sm. Ungern on aru saanud, õnnestus "Rozkompozoril" kinni panna kõik, kaasa arvatud iseesnnast, välja arvatud "Telegrammi".. Arvan, et samasugune tsirkus nagu USAs FBI korraldas, väites et ei saa kuidagi muudmoodi iphonedesse kui läbi kohtuordeni. Muidugi sai ja saab ka edaspidi. Lihtsalt oli vaja teatrit teha selleks, et lollid usaldaks oma infot rohkem iphones hoida. Sama siin ilmselt telegramiga, et nüüd kõik tõttavad kasutama, kuna pealt ei saa lugeda. Nii uljalt ei tohiks seda hukka mõista kui varsti USA ja EU googlet ja facebooki reguleerima hakkavad. Igasugused krüpteeringud on ka paljudes lääneriikides keelatud. Telegrami krüpteeritud andmevahetust on kasutanud järgmised terroristid: Peterburgi metrooplahvatus, Prantsusmaal preestri kõri läbilõikajad, Pariisi terrorirünnak 2015 nov. Täpselt samat asja aetakse ka Euroopas, krüpteeritud andmeside peab olema eriteenistustele ligipääsetav. Sarnaseid artikleid leiab kõikide suuremate lääneriikide kohta. Või keegi tõesti arvab et mingi tehnoloogiafirma läänes ei tee eriteenistustega koostööd ? Vägistatute kiirabi. Nelja haigla seksuaalvägivalla kriisiabikeskused pakuvad kannatanutele abi ööpäev läbi - kommentaare 1-19 Kui tihti sina ühskondlikult kasulikku tööd tasuta käid tegemas? Kui alla 8 h päevas, siis miks peaks ajakirjanik rohkem tegema? Suured katoliiklased ja usuisad tulekul. Kas sellepärast nüüd haiglad teevad tõsiseid ettevalmistusi? Paavst lubas ju erru minna suurest süütundest, mida katoliku preestrite tegude eest, nüüd ei teagi, kas tuleb siia või ei tule. Eesti Kohtusüsteem on omadega täitsa P.- ja tuleb täielikult ümber teha mitte vaadata juba 30-aastat on teda vaadatud igast küljest nii ülalt kui alt ja peaks sealegi selge olema ,et see ei kõlba kuhugi nagu Eesti Põhiseaduski on PÕHK Vägistajale peab olema surmanuhtlus, mitte lihtsalt vangistus. Miks mina pean neid ülal pidama? Eestis on vaja taastada surmanuhtlus, käigu kanni see eu. Mis riik see Eesti on! Artikli järgi järeldub ,et isegi uhked oleme ja peaasi et sexvägivald toimuks muidu mõtetu tegevus ju! Õige on siiski "mõttetu", sest "-tu" liidetakse omastavale käändele. Kõige lihtsam on abi leida EKI kodulehelt, näiteks keeleabi.eki.ee/index.php?leht=4&a ct=2&vld=24 Vägistamised olevat kõik valesüüdistused, räägitakse. Seda ka räägivad, et naistele meeldib isegi väljapekstud hammastega meestele mõnuasju teha. Pöördu aga julgelt politseisse, kulla vägistaja! Anvelt,Vaher ja Reinsalu soovitavad sotsiaaltöölise poole pöörduda,nende arvates ongi see ainuke pääsetee.Õiguskaitseorganid on siin võimetud ja inimesi ei jätku. Ehk nagu aru saan, siis meil puudu oma laternate tänav. Äkki see hoiab selliste asutuste pikad, pikad, pikad numbrivõtuga järjekorrad poole lühemad või siis rohkem lühemad. Kahju muidugi, et sellist jama üldse juhtub. laternate tänaval tegeletakse seksiga. vägistamises pole aga peamine seksuaalakt, vaid ohvri alandamine, dehumaniseerimine ja enda kontrollile allutamine. seksiga on see sama palju seotud kui teisele elektrišokkide andmine elektritöödega. Appikene! Arvuti ju nagu käepärast? Mõttetu ei ole mingi ma- ega ta-tegevusnimi!!! Vaid on omadussõna, tu-liitega. Vägistamine ei ole üldse aksepteeritav ja mulle kui mehele on arusaamatu, kuidas mõni mees võib vastu tahtmist toimunust mingit mõnu tunda või kuidas üldse nii madalale laskuda saab... Naine ei ole süüdi kunagi, muidugi kui vägistamine aset leidis- vääravaldusi on ka ja mitte väga harva. Küll aga võiks naised olla rohkem alalhoidlikumad ja mõelda enda turvalisusele- ei ole vaja ennast liiga täis juua, minna kaasa tundmatu taust ja iseloomuga mehega, tarvitada võõras kohas ja seltskonnas narkootikume. Ja enda jooki tuleb jälgida või veel parem- ise endale jooke osta. Siis ei teki lisaks joogile mingi aine lisamise võimalusele mõne idioodi peas mõtet a'la- näed tegin jooke välja, nüüd Sinu kord mulle midagi vastu anda. Selliseid on ja mitte väga. Kahjuks. Ei saa olla selline nn heaoluühiskonna lilleke kes arvan.et kõik on head ja ilusad. Ei ole. Ka kena kesta ja ilusa jutu varjus võib peidus olla pervert, julmur, jne, jne. peab liikuma hilisel ajal ja ebaturvalistes kohtades. Mis kell suletakse supermarketid? Kell 23.00. Töötajad ei saa teist koduteed valida, sest see oleks pikem ja vahest veelgi ebaturvalisem ja viimasele bussile tuleb jõuda. Tuleks teha mingi seletav uurimus, et mõista, milles on põhjused. Kas tänavatel liiguvad mingid vägistajate kambad või joovad noored naised ennast ööklubides nii pildituks, et pärast ei mäleta, kas vägistati neid või vägistasid nemad ise. põhjused peituvad seal, et inimesel on psüühika nii häiritud, et tal on soov teist alandada ja talle piina valmistada, ning ta arvab, et see on okei ja lubatud. miks nii on läinud, on individuaalne. paljud vägistajad on ise vägivallaohvrid olnud.			OSCAR-2019
Seekord algas kõik sellest, et vanaema oli alati tahtnud Norrasse minna ja mina olin juba ammu lubanud, et ma lähen kaasa, kui minekuks läheb. Alguses (see oli juba mõne aasta eest) oli plaan minna bussireisile, ja ma arvasin vapralt, et mis see siis ära ei ole. Ma olen bussireisil enne ka käinud. Ühe korra. Ja vanaema on vana bussireisihai, nii et ma mõtlesin, et küll ta mu eest hoolitseb, kui vaja. Aga kui me olime kokku leppinud, et suvel 2011 me siis läheme ja et vanaema võib reisi ära broneerida, siis muutusin veidi ärevaks… meenutasin oma ainsaks jäänud bussireisi (aastavahetus 1999/2000, Praha) ja otsustasin, et I’m too old for this shit. Õnneks helistas samal päeval vanaema ja kurtis sama, nii et polnud raske saavutada kokkulepet, et teeme hoopis roadtripi rendiautoga. 23. aprill. Väljalennuni 5 nädalat. Vanaema saab sünnipäevakingiks lennupiletid ja väidab, et tal ei ole reisile midagi selga panna. 15. mai. Väljalennuni 12 päeva. Vanaema väidab, et tädi (minu tädi, tema noorem tütar) oli talle helistanud ja küsinud, kas tal on reisiks asjad pakitud. Vaatame esimest korda Norra kaarti ja mõtleme, kas peaks hakkama mõtlema, kuhu õieti minna. 21. mai. Väljalennuni 6 päeva. Vanaema näeb unes, et mind röövitakse reisi ajal ära – tõmmatakse autost välja ja viiakse minema ja ta ei saa midagi teha, sest ta ei tea, “millist nuppu peab vajutama, et auto sõitma hakkaks ja saaks taga ajama hakata.” Lohutan, et Norras pole inimröövidest kuulda olnud. “Seda Osamat ei või teada,” arvab vanaema. “Ta pidi nüüd ju surnud olema,” meenutan. “Ei, ma mõtlen seda teist ikka, kes elus on. Obama!” Vanaema on Silmaringi reisijuhist leidnud mõned muuseumid-kirikud ja mina Lonely Planetist mõned teed-kivid, mida tahaks näha – tundub, et kuigi meil polnud eriti plaanis planeerida, hakkab siiski tekkima mingi plaan. 25. mai. Väljalennuni 2 päeva. Nutikas lutikas laenas suusad… laenan kokku hulga matkavarustust, ostan mõned turistieined ja teen esimese katse asju pakkida. Loobun raskel südamel pooltest kingapaaridest, mille kavatsesin kaasa võtta. Niipalju siis glamuurist:( (Ah et mis matkavarustus? Kokkulepe on selline, et võimalusel, st kui ilm lubab, ööbime telgis. Niisiis telk, magamiskotid, magamismatid, priimus.) Vaatan esimest korda Norra ilmateadet. Sellel teel, mida mööda ma tahtsin sõita, on täna 3 kraadi külma. Vanaema käib juuksuris ja pediküüris ja uurib, mis ma lennukisse selga panen. Laenan veel veidi matkavarustust, sest eile laenatud varustus võtab kotis liiga palju ruumi. Säästetud ruumi kasutan ära ühe paari kingade tagasisokutamiseks. Glamuur on jälle meiega! 27. mai. Esimene päev. Kogu kaasavõetud glamuur mahub täpselt pagasilimiidi sisse ära – lubatud on 220 kg, minu seljakott kaalub 19 ja vanaema kohver pluss telk 18 kg. Vanaema pajatab järjest reisilugusid – autos teel lennujaama sellest, kuidas ta häälega (vanaema ütleb “autostopiga”) Armeenias käis, lennujaamas sellest, kuidas ta ükskord terve Kihnu-Pärnu lennu ära ostis (ja millal see oli? Ta väidab, et vanavanaema oli siis juba 90 ligi, aga samas olevat onu Leks olnud elus ja elanud Pärnus. Ja onu Leksi mina isegi ei mäleta. Miski siin ei klapi.) ja lennukis oma Vietnami-reisist. Avisest saame kaasa ka meeldiva noormehe, kes meid alustuseks kohe lennujaamast hostelisse juhatab, eesti keeles ja sõiduraja täpsusega! Arutame, et peaks talle mingi ilusa nime panema. Tom? Hostel on nummis äärelinnas, sirelid õitsevad (kodus veel ei õitsenud) ja kõik on nii ilus. Ja me oleme oma neljases toas kahekesi. Teeme tatrapurtu ja joome teed, kell on kümme õhtul, väljas on valge. Bliss! 28. mai. Teine päev. Käin hommikul vapralt jooksmas, sest ilm on nii selge ja soe. Leian fjordiäärse tee (jahisadam! rand!) ja hiljem ka ühe vaatetorni. Kohalikku elusloodust esindavad mingid väga suured linnud (haned?) ja üks väga suur nälkjas. Liiga palju mägesid on siin ainult. Esimene turismipeatus: vabaõhumuuseum. Vaatame oma esimest püstpalkkirikut (väga muljetavaldav) ja siis turnime jalavaeva kokkuhoidmise eesmärgil alla ühest erakordselt järsust mäest. Mäejalamil lösutab 16. sajandist pärinev vesiveski, mille kohta vanaema reipalt nendib: “näe, ma ei olegi siin KÕIGE vanem!” Veel vaatame kristiinalauritsatütreliku olemisega keskaegseid hooneid, lihtsalt vanaaegset bensiinijaama ja siis üht kortermaja, kus iga korter on erinevast aastakümnest. Norrakad on ikka hästi elanud vähemalt viimased 130 aastat. Igal perel on elutuba, söögituba, magamistoad, teenijatuba… Aga käimla on õue peal ja kuiv- ja KAHEKORRUSELINE! Igal korteril on oma boks. Veel käime läbi kodumasinate näituselt, kus minu lemmik on punane Opeli külmik aastast 1959. Rohkem me vabaõhumuuseumi ei vaata, sest nii palju nüüd ka ei ole vaja kõndida. Kon-Tiki muuseumist jääb papüüruslaeva ja balsaparve asemel kõige eredamalt meelde Oscar – see filmiauhind, jah. Me pole seda varem elusast peast nägema juhtunud. Ilm läheb vastikuks ja vihma hakkab tilkuma, seega välistame Vigelandi pargi ja Holmenkolleni ja lähme hoopis Nasjonalgallerietisse kunsti vaatama. Loodame Munchi “Karje” ära näha (kui seda parajasti ära varastatud ei ole) ja linnukese kirja saada, aga läheb paremini: Lucas Cranach vanema maali “The Golden Age” (1530) jääme mõlemad huviga vaatama – nii palju paljaid inimesi, nii naisi kui mehi. “Aga ühtegi nokut pole,” nendin. Vanaema: “Ma vaatasin sama, aga ma mõtlesin, et ma ei saa ju tütretütre kuuldes nii öelda!” * saalitäis prantsuse impressioniste – Monet, Manet, Cezanne, jne – nad võibolla ei MEELDI meile, aga vähemalt me TEAME, kui kuulsad ja tähtsad nad on. Linnuke! Kokkuvõttes jääme galeriiga väga rahule. Vihm pole järele jäänud, aga pärast seda elamust ei tihka me ühtegi teise muuseumi enam minna. Lähme hoopis huupi kaardilt valitud kaubanduskeskusesse (mis boonusena osutub Kristiine keskuse asemel Rotermanni kvartaliks), sööme jäätist, joome kohvi ja räägime vanaema pulmakleidist. Muude asjade hulgas. Õhtul lähme külla E-le ja J-le, saame seal hästi süüa ja suurepäraseid soovitusi Norra vaatamisväärsuste osas. J põhiline soovitus on kindlasti minna Geirangeri fjordi vaatama. Tulemusena planeerime oma (niigi üsna väheplaneeritud) marsruudi ümber; lisaks fjordile lubavad erinevad reisijuhid meile hulgaliselt “hingematvaid” kurve ja koskesid. Õhtu meelelahutuslikumas osas meenutame põhjalikult Kardemoni linna röövlite lugu (nelja täiskasvanu ja kahe lapse peale saame süžee enamvähem kokku ja Youtube’i abil selgub, et etenduse laulud on eesti ja norra keeles täpselt samad) ja selgitame välja vastuse mind ja vanaema vaevanud küsimusele, kas Oslo Gardermoeni lennujaam ongi seesama Kardemon. (Ei ole.) Osa parkimiskviitungeid kaob õhtuks ära, aga päeva jooksul oleme parkimisel kulutanud kõvasti üle 200 NOK. Hea, et meil Oslo kesklinna rohkem asja ei ole! 29. mai. Kolmas päev. Hommikul ärgates on ilm ilus! Ma olin juba arvestanud, et sajab edas ja et Vigelandi park ja Holmenkollen jäävad teiseks korraks. Alustamegi siis Vigelandist. GPS (kellele Tomi nimi siiski külge ei jäänud; sel päeval püüame teda Toivoks ristida) juhatab meid armsasti kuhugi pargi tahaserva kõrvaltänavale, kus saame tasuta parkida ja põhilise skulptuurigrupini on imevähe kõndida. Kohe esimese sepisvärava juures nendime, et eelmisel päeval kunstimuuseumis kurdetud nokupuudust siin küll karta ei ole… ainult selle osas oleme eriarvamusel, et milline kehaosa siis nüüd täpselt see õige on. Ah, las ta jääb. (Ausõna, kogu ülejäänud reisi jooksul puudutame me seda nokuteemat veel ainult ühe korra, pärast teistkordset Vigelandi pargi külastust. Me ei mõtle KOGU aeg ainult sellest!) Järgmine peatus. Holemnkollen. Suusahüppemäe otsa viib lift ja tipust näeb kogu maailma. Trepist käia tuleb ainult kümmekond sammu; vanaema ronib vapralt üles, aga alla juba veidi vähem vapralt:) Suusamuuseumis saan teada, et nad ehitasid 2011. aasta MMiks uue torni! See ei olegi seesama torn, mida ma eelmine kord Oslos käies nägin ei näinud, sest nii paks udu oli. Holmenkolleni piletimüüja hääletame üksmeelselt esimeseks ilusaks meheks, keda Norras näinud oleme. Ja kui sügavalt ta mulle silma vaatas! Selleks ajaks, kui Holmenkollenilt lahkume, on tuhande bussiga saabunud miljon turisti. Kui meie tulime, oli seal alla 10 inimese! Ka edaspidi sel reisil lõikame suurt kasu (ja lühikesi järjekordi) oma kaunist kombest hommikuti väga vara tõusta. Nüüd oleme Oslo ja selle lähiümbrusega küll ühel pool. Analüüsin eelmisel päeval E juures paikapandud marsruuti – ja sisestan GPSi järgmiseks sihtpunktiks Åndalsnesi. Sinna on pea 500 km… otsustame, et eks näe, kuhu õhtuks jõuame, ja hakkame sõitma. Ilm on pilve läinud ja sadama hakkab enne, kui Oslost välja jõuame. Päeva väljakutse: leida priimusele gaasi. Peatume seega peaaegu kõigis bensiinijaamades, mis teele jäävad; sobiva gaasiballooni leian umbes kuuendast. Ühest vahepealsest ostame burksi ka, sest gaasi puudumisel ei saa ju priimusel lõunat keeta. Kuna sadade kilomeetrite kaupa järjest sõita on tüütu (ehkki vaated on väga kenad), otsustame tee peal paari kirikut vaadata. Eesimene satub olema Ringebu püstpalkkirik – väga fotogeeniline kirik väga fotogeenilise surnuaiaga, kõik imekaunil taustal muidugi. Selle päeva sõit viib meid Holmenkolleni, Gjøviki ja Lillehammeri kaudu Gudbransdaleni oruni ja seda – ja hiljem Lågeni ja Rauma jõgesid – mööda Åndalsnesi. Sest sinna me tõesti õhtuks jõuame! Kuigi terve tee on tegelikult elumaaliline, ahhetame viimased paarkümmend kilomeetrit lakkamatult lumiste mäetippude ja orgu langevate koskede üle. Leiame kohalikus kämpingus narivoodi ja kööginurgaga pisikese (ei, väga pisikese) majakese. Püüan õhtusööki valmistada, aga ei saa elektripliidist jagu (see läheb soojaks, aga mitte kuumaks) ja võtan ette päeva väljakutse nr 2: ostetud gaasiballoon (vt väljakutse nr 1) priimuse külge ühendada. Juhend osutub kasutuks; mõistatan iseseisvalt, seni, kuni vanaema elektripliidiga läbi räägib. Võidame mõlemad – toit saab siiski toas valmis, aga õues õnnestub ka priimus süüdata. Kuue tikuga:P 30. mai. Neljas päev. Åndalsnesi kämpingu värava eest algab 5 km pikkuse terviseraja tähistus – lähen jooksen. Minu telefon mõõdab ringi pikkuseks küll kõigest 4.4 km, aga tõuse on teel piisavalt, nii et ma ei kurda. (Sellest puudujäänud 600 meetrist tuleb jama alles hiljem:). Piima ei õnnestu kämpingust hankida, aga kohvi ja pudru jagu koort antakse meile tasuta. Siis tangime Statoilis (et oleks Norra tunne) ja sõidame Trollstigenit mööda üles. Mis on muidugi võimas. Corsa tuleb ülesronimisega vapralt toime ja kurvid on täpselt nii hingematvad kui lubatud. Siis läheb tee jälle allamäge, sõidame praamiga üle fjordi, käime poes koort ostmas ja teeme ühes kenas kohas kohvipausi. Kahjuks on jube tuuline, nii et kõik peale vee keetmise tuleb teha autos. Aga kohv saab hea! Jälle mäkke ja siis jälle alla, seekord Ørneveienit mööda Geirangeri. Kui jaksaks veel ahhetada, siis ahhetaks:) (ikka need hingematvad kurvid ja imelised vaated alla fjordile). Geiranger ise on armas külake, mille eksistentsi ainus põhjus on ilmselgelt fjordi mööda saabuvad hiiglaslikud kruiisilaevad… Ostame postkaarte ja lähme pooleteisttunnisele laevasõidule fjordil – osutub heaks ideeks, sest neid koski ja taluhooneid seal kallastel teisiti poleks näinud, teid seal ei ole. Talude kohta käivad lood on muljetavaldavad – kus kasvatati aprikoose, kus käis kuningapaar hõbepulmi pidamas… Pärast istume šokolaadikohvikus, kus kuum šokolaad on küll pigem kakao, aga jäätise kiidab vanaema heaks ja sisekujundus (väliskujundus ka, tegelikult) on imeline. Omanik on üks rootsi mees, kes ilmselgelt elab mu unelmate elu – pidada šokolaaditehast ja -kohvikut sellise fjordi ääres, what’s not to like? Vanaema varastab sealt kohvikust tassialuse. Päeva lõpuks on tunne, et ühtegi vaadet (vanaema ütleb “peisaaži”) ei suuda aju enam vastu võtta. Aga igatahes oleme me kõige nähtuga väga rahul ja eriti tänulikud J-le selle fjordisoovituse eest. Õhtuks jõuame Lomi ja seame end sisse inimtühja kämpingusse jõe äärde. Maja on meil seekord mugavustega, aga sellevõrra ka eelmisest kallim. * vanaema loeb kaarti [märkus veebruarist 2015: siin on lugu pooleli jäänud. kui nüüd mäletaks, kuidas see kaardilugemine tal välja kukkus – võime julgelt eeldada, et see oli priceless…]			OSCAR-2019
Evolve ülevaate tegemisega oli mul üks väga selge probleem – ma astun välja täielikult enda mugavustsoonist ja võtan mängu, mille suguseid ma pole sallinud aastaid. Evolve on saanud väga suurte ootuste osaliseks, seda mitte küll minu poolt, kuid kogu mängu väljatuleku ümber toimunu tõttu. Mängu arendaja on Turtle Rock Studios, kes on viimase kolmeteistkümne aastase tegutsemisaja jooksul saanud olemuselt hakkama seni kahe asjaga. Nad on teinud mõned kaardid Counter Strike ja Half-Life 2 (Deathmatch) mängudele, millest minul pole isiklikult sooja ega külma, kuid teine saavutus on natukene rohkem märkimisväärne – Left 4 Dead mänguseeria. Õigemini küll, koosöös Valvega (õigemini sel hetkel Valve omanduses) said nad täiesulatuses käe külge panna mänguseeria esimesele osale ning Left 4 Dead 2 puhul anti neile võimalus arendada mõlemad DLC pakid – The Passing ja The Sacrifice. Seega minule on ennast antud stuudio tõestanud, et mänge nad oskavad hästi teha. Jõuame nüüd õudseima osani – mäng Evolve. Evolve on esmapilgul ülimalt lihtsa ülesehitusega mäng. Sul on kaart, kus on neli tegelast erinevate relvadega ja üks tegelane, keda nad tulistavad – kõlab lihtne, mis? Tegelikult asi päris nii pinnapealne ei ole ja süvenedes hakkame nägema huvitavaid muudatus. Enne kui selgitan lahti, mis need on, siis vaatame üle, milliseid mänguviise üldse pakutakse: Hunt – Kütid peavad tapma koletise enne kui viimane areneb kolmandasse järku ja hävitab kaardi jõuallika. Rescue – Kaardile on laiali jaotatud vigastatud tegelasi, kelle kütid peavad päästma, tohterdama ja toimetama turvalisse kohta, enne kui koletis kütid maatasa teeb. Defend – Kütid peavad enda parajasti kütust tankivat tähelaeva kaitsma koletise ja tema minionite rünnakute eest. Need on siis viisid, kuidas saad mängida Evolve oma sõprade, võõraste ja/või bottidega. Kui seda lugedes siin, tekib tunne nagu poleks väga innovaatilisuse ja põnevate mänguviisidega Turtle Rock vaeva näinud, siis see on igati õigustatud tunne, sest sama mõte tekkis ka minul, seda mängu mängides. Tekib tunne nagu oleks tüübid Californias maha istunud ja arutanud, kuidas muuta maailma ning seejärel jõudnud järeldusele, et teeme nii nagu on erinevad mängud juba aastaid teinud – ei midagi uut. Ma ei ütle, et see just halb asi on, sest see on ju aastaid töötanud, kuid 2014 E3 esitluse ajal, käis minu kõrvadest korduvalt läbi sõnad nagu „uus“, „enne nägematu“, „innovaatilisem shooter seni“ ja nii edasi. Kahju… äkki leiame selle innovaatilisuse mängu tegelastest? Igale tegelasele on mõeldud välja ka pool-põhjalik taustalugu, mis koosneb peamiselt klišeedest ja mõttetutest faktidest. Vaheklippide hääle näitlemisega võib peaaegu rahule jääda, kuid nende eesmärk ja lugu jääb mulle arusaamatuks, need oleks võinud samahästi kui olematud olla. Lähme nüüd kõike põnevama osa juurde – KOLETISED (Soovitan taustaks panna The Adams Family OST peale): Goliath – liikuv ja vastupidav, kõige tugevam just käsivõitluses. Kolmanda arengutaseme saavutamiselt äärmiselt keeruline jagu saada, just nimelt vastupidavuse ja liikuvuse koostöö tõttu. Kraken (Tegemist ei ole Captain Jack Sparrow sõbraga) – talle meeldib võidelda kaugelt ning küttide lähenemisel, lihtsalt ära lennata. Wraith – hiilimise põhimõttel toimiv koletis, kelle võimete arsenali on pea kõige keerulisem selgeks saada. Nüüd kus ülevaade kollidest ja inimestest on olemas, vaatame üle kiiresti mängu graafilise ja heli poole. Playstation 4 peal jookseb mäng väga kenad 60 kaadrit sekundis, seda 1080p juures. Mäng ja kogu maailm näev välja väga hea. Vahel natukene külmana mõjuvale maailmale annab lõpliku tunde Jason Gravesi poolt komponeeritud muusika, mees kes on võitnud lugematul arvu auhindu Dead Space seeria muusikalise poole eest ja viimaste teoste hulga kuuluvad ka mängud Tomb Raider, Murdered ja The Order: 1886. Minule on just mängu väljanägemine, detailsus ja muusika see, mis paneb mul seda plaati sisse panema ja pulti kätte võtma, kõige muuga kahjuks, mina subjektiivselt rahule ei jäänud… Peale kahe kiire õpetuse tegemist, paisatakse Sind, kas siis mitmikmängija või soolo mänguviisi, mis tundub kuidagi kiirustamine, arvestades kõiki nüansse erinevate karakterite vahel. Ma ei hakka peituma selle taha, et koletistega olen ma üritanud mängida kõige vähem ja rohkem ma ei proovigi seda kunagi – miks, sest ma pole kunagi olnud huvitatud seda tüüpi mängudest, nagu alguses sai selgeks tehtud ja see on lihtsalt LIIGA raske minu jaoks. Kui sukeldud sõpradega mängumaailma, siis tuleb koletiseks panna inimene, kes temaga oskab väga hästi ringi käia, vastasel juhul on tegemist täiesti mõttetu mänguga. Ma ei ole enne mänginud nii vastuolulist mängu kui seda on Evolve. On hetki, kus ma mõtlen, et miks ma üleüldse peaksin seda mängima, tegemist on täiesti kasutu asjaga. Hiljem aga satun kokku inimestega, kes teevad suurepärast koostööd, koletis on tark, kaval ja ohtlik, Gravesi muusika lööb kõrvaklappides ja pinge on suurem kui Kuuba kriisi ajal. Siit aga probleem – proportsionaalselt viiest tunnist ühe, sain mängida tundega nagu keegi hoiaks mul relva kuklas ja loeks sekundeid, ülejäänud aja võtaksin kokku paukpadrunite võrdelise ärevusega. Evolve on mäng, mis võib olla kohati parim online shooter, mida olen mänginud ja järgmisel hetkel variseda kokku kui Rooma Impeerium ning vajuda unustusse liiva alla. Ma arvan, et just nendel põhjustel on mäng saanud ka väga erinevaid vastakaid arvamusi üle maailma. Väga pikalt kaalusin, kuhu poole siis mina lõpuks kaldun. Evolve on minule kui loto, oleneb kellega ma parajasti mängima satun, kord on Ta hinne 4 vääriline, kord on 10. Seekord ma surun emotsioonid heast ajast, mil seda mängisin läbi ja ütlen, et mäng väärib kõike seda, milleks Ta loodud on, kuid samas tuletan meelde, et Ta ongi ainult loodud seek & destroy shooter’ks. Kas soovid proovile panna enda oskused kinni püüda mutanteerunud koletis või hoopis hävitad need kes jahivad sind? Nüüd on sul see võimalus ! Jagame ära ühele õnnelikule täispika promoversiooni mängule EVOLVE. Selleks ei ole sul vaja teha muud kui vajutada “Meeldib” Meie Facebook lehel ja kirjutada kellena soovid mängu mängida.			OSCAR-2019
Käisin Viimsi Fertilitases Dr Kauri juures operatsioonil 17.01.2018. Tänaseks on minu operatsioonist möödas pea 7 kuud ning seda tähtpäeva võtan ma vastu 34 kg kergemana. Otsus minna operatsioonile ei tulnud kergelt ning esimene konsultatsioon Dr Kauriga aitas mind oma otsuses palju – kadusid paljud hirmud ning teadmine, et saan sünnitada teise lapse, ehk et mingeid meditsiinilisi näidustusi sellele ei ole, sai määravaks. Teenindus haiglas oli alates hetkest kui sisse astusin laitmatu – inimesed olid abivalmis, viisakad ja kordagi ei pidanud tundma ebameeldivust või pilke, mille osaks inimesed kardavad saada. Diskreetsus ja professionaalsus saatis kogu seal veedetud aega ning Dr Kaur on lisaks sellele, et ta on arstina hinnatud professionaal, ka inimesena meeletult soe ja tore. Sain koju minnes kaasa kogu vajaliku info, sh toitumisnõustamise bariaatriaõelt, vitamiinide nimekirja ja B- vitamiini süstid 3 kuuks. Ma ei soovita seda operatsiooni kui kosmeetilist vahendit, et saada saledaks, vaid kui viimast vahendit, et end väljapääsmatus olukorras aidata. Täna olen õnnelik, planeerime teist last ja depressioon, mis mind kaaluga seonduvalt valdas, on taandunud praktiliselt nullini ! Aitäh kogu Viimsi Fertilitase meeskonnale ning eesotsas Dr Kaurile. Esimese 2 nädalaga saab kõige raskem periood aga läbi ja kiire kaalulangus aitab meeleolu üleval hoida Olen poole oma elust võidelnud ülekaaluga, katsetanud nii omal käel dieedipidamist kui Kaalujälgijate ning Figuurisõprade programme ning Kaalujälgijate rühmas osalemine on andnud ka tulemusi: maksimaalne kaalulangus oli 16 kg. Aja jooksul on need kilod aga alati tagasi tulnud ja muidugi rohkem ka. Minu probleem on ikka olnud liiga suured toidukogused ja pidev näljatunne. Minu otsusele minna maovähenduslõikusele eelnes päris pikk, ca aastane periood kui kaalusin poolt- ja vastuargumente. Erinevat infot, edulugusid ja ka mitte nii rahulolevate inimeste lugusid leiab palju nii netiavarustest kui oma tuttavate käest. Selleks ajaks kui otsustasin, et nüüd tuleb see asi ikkagi ette võtta, oli minu otsus juba päris kindel. Peamine argument oli tervis: kõrge vererõhk ning algavad liigesemured. Välimus ei ole sugugi vähetähtis argument, aga ma ise ei pidanud seda peamiseks. Julgen kindlasti soovitada Kaalukirurgia Keskust, sest teenindus ja suhtlemine on suurepärane, personal on väga meeldiv ja dr. Kaur kindlasti üks kõige toredamaid arste, kellega on üldse elus kokku puutumist olnud. Kõige raskem periood on muidugi kohe peale lõikust: esialgu on joomine ja söömine harjumatu ja vajab hoolikat jälgimist. Esimese 2 nädalaga saab kõige raskem periood aga läbi ja kiire kaalulangus aitab meeleolu üleval hoida. Mina kaotasin kaalu enda meelest päris kiiresti: 30 kilo kadus 4 kuuga. Edasi on toimunud stabiliseerumine, kadunud on veel mõned kilod. Toidu kogused on endiselt väga väikesed eelnevatega võrreldes, kuid lõikusjärgsel perioodil olnud raskused vedelike neelamisel on kadunud. Enesetunne on väga hea, muidugi annab sellele tuge muutunud välimus: kui varem kandsin nr 46 riideid, siis nüüd on suurusnumbriks 38-40. Ebameeldiv kõrvalnähtus, mis sellises mastaabis kaalulangusega sageli kaasneb, on juuste välja langemine. Minul avaldus see 4-5 kuud peale lõikust ja kestis umbes kuu aega. Mingeid spetsiaalseid juuste välja langemise vastaseid vahendeid ma ei kasutanud, võtan ikka neid toidulisandeid ja ravimeid, mida Kaalukirurgia Keskusest kaasa saadud juhised ette näevad, söön üsna proteiinirikast toitu. Lõikusest möödunud aja jooksul on normaliseerunud vererõhk. Mulle üllatuseks on see protsess olnud aeglasem kui eeldasin, aga nüüdseks on vererõhk siiski stabiilselt normaalne. Huvitaval kombel on ära kadunud liigesevaevused, mida varem ei osanud üldse seostada ülekaaluga. Nimelt andisd liigesed, sh sõrmeliigesed end tunda peale koormust, näiteks aiatööde järel. Enam midagi niisugust ei ole. Mao lõikust kaaluvatele inimestele julgen kindlasti soovitada konsultatsiooni Kaalukirurgia Keskuses, sest uuringutel põhinev objektiivne info aitab selgitada mitmeid probleeme, millega inimesed võivad olla kokku puutunud ja mis tekitavad hirmu. Olen ise kuulnud mitmeid “hirmulugusid” kuidas lõikuse järel on inimestel pidevad valud, enam ei saa harjumuspärast toitu süüa, nahka on palju üle jne. Mina ei ole kogenud mingeid valusid. Täpselt samamoodi süüa muidugi enam ei saa, aga eks see olegi ju operatsiooni eesmärk. Minu jaoks on peamine vahe siiski kogustes, mitte toidus endas. Toit peab muidugi olema tervislik. Hetke seisuga olen kaotanud -62kg ja olen väga rahul, tundub et see langeb natuke veel. Enam ei mäletagi pisiprobleeme, mis esimese paari kuu jooksul olid, vb kõhulahtisus vms, praegune enesetunne kaalub selle kõik ülesse. Oleks võinud seda operatsiooni teha juba varem, aga olen ka nüüd rahul, et see tehtud sai. Dr Kaur on siiani parim arst keda ma näinud olen. Kõik see suhtumine ja üldine proffessionaalsus kogu haigla personali poolt oli väga meeldiv. Vereanalüüsid on tehtud ja toitumisnõustaja vaatas üle ka ja oli rahul. Elu on päris palju muutunud, enam pole seljavalusi ja tööl jooksen ka mööda treppe nagu noor hirv:-) Tere . Olen 38 aastane mees ja minu operatsioon toimus jaanuaris 2017. Minu tipp kaal oli 183 kg. Tänaseks on minu kaal 103 kg ja loodan saada peagi 100 kg peale. Kohtusin DR ILMAR KAUR´iga augustis 2016 kus mulle selgitati väga põhjalikult operatsiooni eesmärke ja riske. Sügisel sain diabeedi diagnoosi ning oli lootus et see operatsioon aitab haiguse kontrolli alla saada . Tänu operatsioonile sain nii diabeedi kui ka vererõhu kontrolli alla ning ka teised vereproovi näitajad on korras . Kohtudes DR . KRISTEL JANVEST´iga selgitati mulle väga põhjalikult toitumist nii enne kui ka pärast operatsiooni . Kõik küsimused said vastused . Operatsiooni päevaks oli kaal ´´tänu´´ diabeedile langenud 155 kg peale . Operatsiooni järgselt oli harjumatu süüa kuna kõht sai kiiresti täis . Nüüd söön asju mida ennem ei söönud (nt. kala , puu – ja juurviljad mida sõin väga vähe ) . Organism annab väga hästi märku toidu kohta mis talle sobib mis mitte. Minu enesetunne läheb iga päevaga järjest paremaks-ma liigun ja jõuan rohkem kui enne . Inimesed kes otsustavad minna sellele operatsioonile peaks ennem väga hoolega endale selgeks tegema millega tegu kuna TEGEMIST EI OLE ILUOPERATSIOONIGA . Operatsiooni järgselt võib jääda nn. rippuv kõht või rippuvat nahka !!!! Mina ei kahetse , et sellle operatsiooni ette võtsin . Kui kellelgi tekib tahtmine minult otse midagi küsida siis e-maili aadress on: Lisan siia endast pildi , piltide vahe on aasta ja kaks kuud . AITÄHH DR .ILMAR KAUR KOOS OMA SUUREPÄRASE MEESKONNAGA !!! Üldiselt on hästi läinud. Siiani on ka kaal iga nädal langenud. Eelmine nädal tekkis esimene seisak. Küllap sellest, et pole saanud regulaarselt külma tõttu spordiga tegeleda. Loodan, et kaal langeks veel no umbes 10 kg, siis võiks rahule jääda ja keskenduda selle säilitamisele. Praeguseks olen kaotanud esialgsest kaalust 31 kg. Hea on see, et magusat eriti süüa ei saa, kohe hakkab päris korralik kõhuvalu. Ja ei saa ennast silmini täis õgida, nagu vanasti. 🙂 Tore on, et kõik kitsamaks tehtud riided on jälle parajad ja eks nii mõnigi kompliment on ka tehtud. Igati kordaläinud ettevõtmine. Kahetsen ainult seda, et varem asja ette ei võtnud. Lisaksin veel, et olen teenusega väga rahul, eriti kiidaks dr Kauri. Sellist suure tähega Arsti pole näinud ja tõenäoliselt ei näe ka. Soovitan kõigil kes on mõelnud antud operatsioonile see lihtsalt ära teha. Kogu informatsiooni, loe ja uuri ning tee ära. Kindlasti tee endale selgeks mis operatsioonile sa lähed ja miks. Kaalukirurgia keskuse tiimilt saab vastuseid igale tekkinud küsimusele. Tasulise operatsiooni eeliseks on väga kõrgtasemel meeskond ja suurepärane teenindus enne operatsiooni ja selle ajal ja järel. Kõigi sinu murede, valude ja probleemidega ja küsimustega tegeletakse kohe. Samuti ei pea ootama oma elu muutusega aastaid vaid saad sellega kohe pihta hakata. Minu elu on antud operatsioon muutnud ja teeksin igal kümnel juhul selle uuesti läbi. Olen kaotanud kaalu 8 kuuga 50 kilo! Enam ei ole igapäevaselt tegutsemise motivaatoriks söök, mis enne pideva nälja tunde pärast oli nr 1. Nüüd söön selleks, et jõudu oleks rohkem liikuda. Kõik selle operatsiooni miinused on mitmekordselt ületatud plussidega. Minu kõige suuremaks hirmuks enne operatsiooni oli taastumine ja rippuma jääv nahk. Valisin operatsiooniks Sleeve-i. Peale operatsiooni oli ainult 3 päeva kus oli nn keerulisem aeg, peale seda pole kordagi olnud ühtegi probleemi. Võtab ainult veidi aega et mao suurus jõuaks ka sinu ajuni, et nii palju toitu ei vaja. Aga kui see ükskord sinna jõuab siis sa ei saa enam kunagi aru et miks inimesed üldse nii palju söövad. Rippuma jääva nahaga ei ole ka olnud suurt probleemi, kuigi jah on märke et see on olnud kunagi veidi rohkem pingul kui praegu Õnneks on ka selle vastu “rohtu” kui peaks kedagi häirima jääma. See operatsioon ei tee sind modelliks aga tunned ennast kümneid kordi paremini! Anna kaal hakkas tõusma 3-4 klassis. Lapsena ei pööranud ta oma kasvavale kaalule tähelepanu. Ema küll püüdis teda suunata tervisliku toidu poole, aga Annale maitses ikkagi rasvane ja magus. Anna oli juba lapsena särav isiksus, julge ja aktiivne ning üksikud kommentaarid tema kaalu teemal teda ei seganud. Mingit otsest kiusamist kaaslaste poolt ta oma kaalu tõttu ei kogenud. Kaalule hakkas ta tähelepanu pöörama umbes 15-aastaselt, kui märkas, et poistele meeldisid rohkem veidi saledamad tüdrukud. Loe kogu lugu 5 kuud peale operatsiooni, olen kaotanud 28 kilo. Võib-olla pole seda väga palju aga minu jaoks on see müstika. Kaalun hetkel 66 kilo ning väga palju rohkem kaalu kaotada ei tahakski (kuigi on selge, et kaalulangus siiski väikselt jätkub). Esimestel päevadel peale operatsiooni polnud mu enesetunne just suurepärane. Kaks lonksu vett juua oli ebameeldiv ja isegi valuline. Arvasin, et see ei muutu kunagi ja see ongi hind, mida pean ilu eest maksma. Aga ei. Paar esimest nädalat läks harjumiseks ja näpuga juhendist järje vedamiseks ning kõik hakkas paika loksuma. Toidukogused olid loomulikult minimaalsed. Iga amps üleliia andis endast märku ning minul ei tekkinud kordagi probleemi, et oleksin ülesöönud. Sama oli õigete toitude valimisega. Keha lihtsalt teadis, mida tasub suhu panna, mida mitte. Suvised grillipeod ei tekitanud mingeid probleeme, sest kõht sai paari ampsuga täis ning rohkem lihtsalt ei tahtnud. Korra sain tõsise kõhuvalu kui teadlikult endale ise haiget tegin – sõin värskekapsahautist ja sinna peale peenralt värskeid herneid. Nii rumal ma enam kunagi ei ole. Liha osakaal menüüs on väga väike. Söön suppe, juurvilju jne. Isegi mineraalvett sobib mulle väikeses koguses juua kui soov tekib. Seda, milline muutus on toimunud minu elukvaliteedis ei oska ma ilma emotsioonideta kirjeldada. Kõik on ülivõrdes. Komplimente tuleb uksest ja aknast. Teen järjepidevalt vastupidavustrenni (EMS), hakkasin suvel golfi mängima. Kogu aeg on rõõmus olla. Tõesti, väljalangevad juuksed on probleem aga loodan, et järjepidev vitamiinide manustamine aitab ka selle vastu. Igal juhul on kaalukirurgia minu elu üks parimaid otsuseid ja vaieldamatult on see mu kõige paremini kulutatud raha (raha, mis kulub garderoobi väljavahetamisele on küll ka muljetavaldav). Kuna olen kuni viimase raseduseni elanud saleda inimese elu, siis viimased 7 aastat olid minu jaoks kohutavad. Peale rasedust võtsin alguses tasapisi alla. Ühest hetkest enam kaal ei vähenenud, ülekilod olid aga veel endiselt olemas. Proovisin omal käel erinevaid dieete ja isegi kaalulangetamiseks mõeldud plaastreid ja tablette. Tulemuseks kaal kokkuvõttes ainult tõusis. Hakkasid tekkima tervisega seotud probleemid. Tuttavad ja sõbrad juhtisid tähelepanu mu muutunud välimusele. Kuna oma jõududega ma kaaluga toime ei tulnud, otsustasin maovähenduse kasuks. Saatuse tahtel sai minu kirurgiks dr. Kaur, kes on parim ja meeldivaim arst üldse. Operatsioon möödus eriliste probleemideta. Taastumine võttis pisut aega kuid polnud midagi ületamatut. Tänaseks päevaks on operatsioonist möödas 6 kuud ja kaalukaotus on 35 kg. Rippuvat nahka mul õnneks kuskile tekkinud ei ole ja figuuri muutused fantastilised. Olen väga õnnelik rahul, et selle otsuse tegin, sest elu ilma ülekaaluta on palju kergem ja helgem. Operatsioonile minnes olin oma tippkaalus, ehk kaalusin 125 kilo. Ma pole kunagi nii palju kaalunud, isegi mitte rasedana. Ja see sai otsustavaks faktoriks. Kartsin operatsiooni väga, ma ei olnud kindel kas olen selleks valmis, kuid samas mõistsin et ma võibolla ei saagi kunagi oma söömishäiret kontrolli alla kui ma ennast ei piira äärmuslikult. Operatsioon möödus ilusti, taastumine oli kiire. Kõige keerulisem oli aeglaselt söömine ja täiskõhutunde tunnetamine. Tihti peale oli kõht tühi ja ampsasin kiiresti, mis tekitas nii halva enesetunne, et pidin oksendama. Ma pole vist elus nii palju oksendanudki, kuid õppisin toitu mäluma ja võtma aega söömiseks. Nüüdseks on opist möödas 5 kuud, ja olen langetanud 32 kilo, tasapisi liigun edasi, kuid elutempo tõttu pole suutnud veel treeningutega alustada. Olemine on mõnus, komplimente sajab igalt poolt, ma ei häbene enam ennast, söön vähem ja tervislikumalt. Ainuke mure on juuste välja langemine, seda on üsna palju, kuid loodan, et see varsti üle läheb ja võin jälle lahtiste juustega käia. Alustaks siis juttu sellest, et kaalu langus on hetkeks 69 kg 154 kg pealt 85 kg kuhu on jäänud pidama nüüd viimaseks 2 kuuks. Läinud on väga hästi ja elus on toimunud totaalsed muutused. Kui pikemalt rääkida, siis ei oodanud ma seda, et kaal iseenesest langeks vaid asusin ka korrigeerima toitumist ja treeninguid. Hetkel treenin igapäevaselt ja viimased 6 kuud Jaapanis Brasiilia Jiu-jitsut. Kuna mu keha katavad paljusti tätoveeringud kartsin naha välja venimist kuid kõik on enamvähem tagasi tõmmanud. Motivatsiooniks teistele “See on elu parim otsus mida teha ” Lihtsalt raske on sõnadesse panna seda mida ma tunnen, lisan ühe ennem ja pärast pildi ka. Ennem pilt on tehtud 7 päeva ennem operatsiooni ja teine pilt 8,5 kuud peale operatsiooni.			OSCAR-2019
Mobiilirakendusi testiva idufirma Testlio asutaja ja tegevjuht ning aasta Eesti noor ettevõtja Kristel Kruustük (28) sattus IT valdkonda juhuslikult, kuid vaadates tagasi tehtud valikutele, on ta väga rahul sellega, mida tänaseks saavutanud on. Seepärast oli ta nõus oma mõtteid jagama ka Edasiõppijale. Kristel, oled lõpetanud IT Kolledži süsteemide arenduse eriala. Sel ajal ei olnud see väga levinud valik tüdrukute seas. Kuidas selleni jõudsid? Kuna olin gümnaasiumis reaalklassis, siis teadsin, et valin pigem reaalkallakuga karjääri. Kuid kindel siht puudus. Veetsin suve õe juures Londonis, kus töötasin ettekandjana. Selle aja jooksul suhtlesin paljude õe tuttavatega, kes töötasid IT-vallas. Nad veensid mind, et IT-valdkonnas on suur võimalus karjääri teha, seal on lõputud võimalused ja palju erinevaid rolle. Otsustasingi anda paberid sisse IT Kolledžisse. Tõesti, enne seda, arvasin, et IT on nn pika patsi poiste ala, kuid see arusaam muutus kohe esimesest koolipäevast. Sel ajal oli tüdrukuid IT Kolledžis üpris vähe ja seetõttu olid kõik väga abivalmid ja toetavad. Olin ise pigem selline keskmine õpilane, kes sai oma asjadega hakkama. Tegelikult oleksin pidanud veel rohkem õppimisele pühenduma, sest nüüd tagantjärgi mõistan, kui väärtuslik aeg see oli. Minu hobide hulka kuulus korvpall, lisaks asutasin IT Kolledži esimese bändi. Samuti võtsin osa ja aitasin korraldada mitmeid üritusi ning kuulusin üliõpilasesindusse. Alates teisest kursusest asusin kooli kõrvalt tööle tarkvara testijana. Teadsin selgelt, mida tahan – saada parimaks tarkvara testijaks. Teadsin, et selleks tuleb kõvasti pingutada ja veel rohkem kogemusi omandada. Loobusin oma mugavast elust Eestis ja läksin tööle välismaale, et ennast mujal proovile panna. Usun, et tegin õige valiku. Sinu ettevõte Testlio testib suurklientide, nagu näiteks Microsoft, Strava, Lyft ja Salesforce, tooteid. Sinu alluvuses töötab tänaseks enam kui 60 inimest nii Eestis kui ka USA-s. Kuidas Sa selle kõigeni jõudsid? Kas oli keeruline noore inimesena ettevõtet luua? Tegelikult ma kunagi ei mõelnud sellele, et minust võiks saada ettevõtja. Mulle lihtsalt meeldis tarkvara testimise maailm. Kuna igapäevase töö käigus leidsin testimises erinevaid probleeme, millele polnud veel lahendusi leitud, otsustasingi need ise luua. Kui aus olla, siis ei olnud keeruline oma firmat teha. Ma tegelikult ei mõelnudki sellele, kui loomisele, vaid tahtsin pigem lahendada testimise probleemi ja selle käigus tekkiski ettevõte. Ettevõtlus nõuab väga kõrget valuläve ja stressitaluvust. Tavaliselt nähakse ettevõtluses kohe finantsvabastust, aga nii roosiline see ei ole. Üheksast viieni tööpäevad asenduvad hoopis 24/7 tööajaga. Ettevõtluse toimimiseks on vaja väga head tuge, näiteks kaasasutaja, tiim ja partnerid. Üksinda ei ole see reaalne ega jätkusuutlik. Ettevõtja jaoks on kõige vajalikum oskus suure pildi nägemine. Kuna meil on tiim ka San Franciscos, siis tavaliselt on mu õhtud pikemad. Samuti reisin väga palju Eesti ja USA vahet. Minu päevad on tavaliselt väga hektilised ning tegevused on üsna seinast seina, näiteks kohtun Testlio juhtkonna ja tiimiliikmetega, suhtlen meie testijatega või klientidega, teen ettekannet mõnel konverentsil või annan intervjuusid. Lisaks tegelen igasuguste muude jooksvate probleemide lahendamistega. Nädalavahetusel püüan puhata – tavaliselt pühendun klaverimängule või ratsutamisele. Mul on väga armas hobune Rockefeller. On äärmiselt oluline võtta aega ka töövälisteks asjadeks. Millega peaksid tänased noored tööle kandideerides arvestama? Kuidas valid inimesi Testliosse tööle? Praegustele noortele soovitangi rohkem kannatlikkust ja järjekindlust. Kindlasti ka seda, e tuleb olla avatud uutele teadmistele kõikides eluetappides. Juhiks on võimalik õppida, aga see nõuab väga palju distsipliini ja kannatlikkust. Enda tiimi valin inimesi ambitsiooni ja teotahe järgi, nad peavad oskama näha kogu tervikut ja mõistma, mis on tema töö suurem eesmärk. Kõige olulisem on, et kõik töötajad kannaksid ettevõtte väärtuseid, milleks Testlio puhul on committed, spirited ja responsive. Soovitan neil teha tööd ja mitte liiga kergesti alla anda. Ükski asi ei tule elus lihtsalt ja ei ole olemas ühtset edu valemit – kõik jõuavad selleni oma teed pidi. Kuid kindlasti peab olema kirg selle vastu, millega tegeled. Tee selgeks, millised on sinu huvid, ole uudishimulik ja avastamishuviline. Minu soovitus on, et ära ennast vaeva pigem sellega, mida oleks saanud teisiti teha, vaid mõtle sellele, mida saad homme paremini teha. Sisenedes mõne aasta pärast tööturule, on see kindlasti midagi muud kui täna. Seetõttu tuleb juba praegu valikuid tehes mõelda, millistel ametialadel on töötajate vajadus kõige suurem – nii on vähem karta, et õpid erialal, kus tööd on raske leida. Kutsekoja OSKA ja Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi tööturu-uuringu andmetel jääb aastaks 2025 Eestis tööealisi 43 000 võrra vähemaks. Kõrgharidusega spetsialistide ja kutseharidusega oskustöötajate osakaal suureneb: 46% töötajatest peab olema kõrgharidus ning igal kolmandal kutseharidus. Kindlasti on veelgi jõudsamat arengut oodata IT-valdkonnas, sest multimeedia ja IT põimuvad üha rohkem meie igapäevategevustega. Aastaks 2020 vajab eesti tööturg juurde aastas keskmiselt 1,5 korda rohkem IT-oskustega spetsialiste. Ühiskonna vananemine suurendab nõudlust tervisetoodete ja -teenuste järele. Kõige enam on vaja juurde nõustajaid, hooldustöötajaid, isiklikke abistajaid, tugiisikuid, tegevusjuhendajaid ja õdesid. Ehituses jääb puudu insenerierialalõpetajatest ning haridusega oskustöötajatest, näiteks kütte-, ventilatsiooni-, jahutus-, veevarustuse- ja kanalisatsiooniinseneridest. Transpordis ja logistikas on puudu juhtidest, tipp- ja oskusspetsialistidest. Seoses tehnoloogia arenguga kasvab strateegilise juhtimise tähtsus. Vaja on hanke-, tarneahela- ja logistikajuhte ning transpordiplaneerijaid. Toiduainetööstuses on tulevikus juurde vaja tehnolooge, tootearendajaid ning kvaliteedijuhte, tööstusinsenere, hooldustehnikuid ja mehhatroonikuid. Jätkuvalt hõive suurenemist oodatakse ka kutse, teadus- ja tehnikategevustes. Senisest vähem on tulevikus vaja meistreid ja töödejuhatajaid, lukkseppi ja viimistlejaid. Töökohad vähenevad avalikus sektoris, sh seoses õpilaste arvu vähenemisega ka hariduses. Kuid õpetajate kõrge vanus tagab ikkagi vajaduse haridustöötajate järele. Kuigi põllumajanduse ja toiduainetööstuse erialade lõpetajaid on tuleviku tööjõuvajaduse katmiseks piisavalt, ei asu suur osa neist valdkonna ettevõtetesse tööle. Seetõttu on neid ikkagi tööturul tarvis. Sama on pagarkondiitrite ja aednikega. Hetkel koolitatakse rohkem ka mootorsõidukite juhte ja keretööde tehnikuid. Langust mõjutavad eelkõige tehnoloogia suurem kasutuselevõtt ning rahvastiku vananemine. Mõnikümmend aastat tagasi tundus võimatu, et tööd saab teha töökohast eemal. Kuid nüüd on paljudes ettevõtetes paindlik tööaeg ja võimalus töötada kodukontoris. Loomulikult jääb alles ametikohti, kus ilma füüsilise kohalolekuta hakkama ei saa, kuid üleüldine mõtteviisi muutus on vajalik igal pool. Üha enam tööandjaid palkab töötajaid selle põhjal, et nad mõistaks oma töö tähtust suures süsteemis. Töötaja peab olema uudishimulik, soovima ennast arendada ja katsetada. Peab oskama näha oma töö tulemuslikkust. Töö ei ole koht, kuhu inimene peab tulema, vaid töö on koht, kuhu inimesed tahavad tulla. Üha enam pakutakse vabakutselisena oma teadmisi mitmele ettevõttele korraga. See annab võimaluse olla iseenda peremees. Projektipõhisus võimaldab teha tööd hoolimata aja- ja asukohapiirangutest. Globaliseerumine toob kaasa vajaduse tunda teisi kultuure, rääkimata keeleoskusest. Erinevad karjääriportaalid kirjutavad sidusoskustest, mida läheb tulevikus tarvis igal töökohal. Näiteks ei saa hakkama ilma sotsiaalse intelligentsi, kultuuridevahelise kompetentsti, kompuutermõtlemise, uue meedia keeleoskuse, disainmõtlemise, infomüras toimetuleku ja virtuaalse koostöö oskusteta.			OSCAR-2019
Näidustused. Nina limaskestade turse ja hüpersekretsiooni lühiajaline sümptomaatiline ravi allergilise riniidi korral. Annustamine. Toimeainet aeglaselt vabastavast tabletist vabaneb loratadiin koheselt, sisemises kihis asuv pseudoefedriin aga vabaneb aeglaselt, võimaldades seega manustamist üks kord päevas. Täiskasvanud ja üle 12-aastased lapsed: Üks CLARINASE tablett üks kord päevas, klaasitäie veega tervelt alla neelata. CLARINASE tablette võib võtta olenemata söögiaegadest. Ravimit ei tohiks kasutada patsiendid, kellel on olnud raskusi tableti neelamisega või kellel esineb teadaolevalt ülemist gastrointestinaalsüsteemi kitsenemist või kõrvalekaldeid söögitoru peristaltikas. Vastunäidustused. CLARINASE tabletid on vastunäidustatud neile, kellel on esinenud ülitundlikkust või idiosünkraasiat ravimi komponentide või adrenergiliste ainete suhtes. CLARINASE tabletid on samuti vastunäidustatud patsientidel, keda ravitakse samaaegselt MAO inhibiitoritega või 14 päeva jooksul pärast ravi lõppu, samuti kitsa nurgaga glaukoomi, uriinipeetuse (kuseteede obstruktsiooni), raske hüpertensiooni, raske koronaararterite haiguse ja hüpertüreoosi korral. Ettevaatust! Sümpatomimeetilisi aineid tuleb tarvitada ettevaatusega patsientidel, kellel esineb glaukoom, eesnäärme hüpertroofia või põiekaela obstuktsioon, südame-veresoonkonna haigused, silmasisese rõhu tõus või suhkrutõbi. Sümpatomimeetikumid võivad esile kutsuda kesknärvisüsteemi (KNS) stimulatsiooni, ärrituvust, krampe ja/või kardiovaskulaarset kollapsit koos kaasuva hüpotensiooniga (vererõhu langusega). Raske neerupuudulikkusega haigetele tuleb määrata väiksem algannus, kuna neil on loratadiini kliirens langenud: soovitav algannus on 1 tablett ülepäeviti. 60-aastastel ja vanematel patsientidel põhjustavad sümpatomimeetikumid suurema tõenäosusega kõrvaltoimeid nagu segasus (segasusseisund, orientatsioonihäired, desorientatsioon), hallutsinatsioonid, krambid, KNS depressioon ja surm. Seega tuleb olla ettevaatlik vanematele inimestele modifitseeritud toimeajaga prepraatide määramisel. Ravimi kuritarvitamine ja ravimsõltuvus: Loratadiini kuritarvitamisele või ravimsõltuvusele viitavad andmed puuduvad. Nagu teised KNS stimuleerivad ained, on pseudoefedriinsulfaat potentsiaalselt kuritarvitatav, suured annused võivad olla toksilised. Ravi kiirel katkestamisel võib tekkida depressioon. Rasedus ja imetamine. Andmed CLARINASE ohutu kasutamise kohta raseduse ajal puuduvad. Seega tuleb ravimit kasutada vaid juhtudel, kus potentsiaalne kasu õigustab võimalikku riski lootele. Kuna loratadiin ja pseudoefedriin erituvad rinnapiima, on vajalik otsustada, kas lõpetada imetamine või katkestada ravimi tarvitamine. Kõrvaltoimed. Kliinilistes uuringutes olid CLARINASEga kõige sagedamini seotud kõrvaltoimeteks peavalu ja suukuivus. Harvem esinenud nähud olid unisus ja unetus, mida esines samal määral ka platseebo ja teiste uue põlvkonna antihistamiinide kontrollrühmades. Harvaesinevad nähud, esitatuna esinemissageduse kahenevas järjekorras, olid: pearinglus, väsimus, isutus, närvilisus, iiveldus, ninaverejooks, riniit, pisaranäärmete funktsioonihäired, asteenia, hüperkineesid, kõhukinnisus, südamepekslemine (palpitatsioonid), tahhükardia, janu, agiteeritus, ärrituvus, köha, düspnoe, ninalimaskesta ärritus ja farüngiit. Välja arvatud mõnedel juhtudel esinenud tugev peavalu, olid CLARINASE kasutamisega seotud kõrvaltoimed enamasti nõrgad või mõõduka raskusega. Loratadiini turustamise käigus on harvadel juhtudel ette tulnud alopeetsiat, anafülaksiat ning maksafunktsiooni häireid. Turustamisjärgselt on väga harvadel juhtudel teatatud ümmarguse CLARINASE modifitseeritud toimeaine vabanemisega tableti võtnud patsientidel mehaanilisest seedetrakti ülemise piirkonna obstruktsioonist. Paljudel juhtudel oli neil patsientidel varasemalt esinenud raskusi tableti neelamisega või oli esinenud ülemist gastrointestinaalsüsteemi kitsenemist või kõrvalekaldeid söögitoru peristaltikas. Koostoimed. Nagu psühhomotoorsete käitumise uuringutes kindlaks tehtud, ei avalda loratadiin samaaegsel manustamisel alkoholiga potentseerivat toimet. Kliinilistes uuringutes on leitud loratadiini plasmakontentratsiooni tõusu selle samaaegsel kasutamisel ketokonasooli, erütromütsiini või tsimetidiiniga, kuid ilma kliiniliselt oluliste (sh elektrokardiograafiliste) muutusteta. Teiste maksa ainevahetust pärssivate ravimite kombineerimisel loratadiiniga tuleb olla ettevaatlik, kuni vastavad koostoime uuringud on lõpule viidud. Sümpatomimeetiliste ravimite manustamine patsientidele, kes saavad monoamiini oksüdaasi (MAO) inhibiitoreid, võib esile kutsuda hüpertensiivseid reaktsioone, sh hüpertensiivse kriisi. Sümpatomimeetikumid võivad vähendada metüüldopa, mekamülamiini, reserpiini ja upsujuure (veratrum) alkaloidide antihüpertensiivset toimet. Samuti võib esineda koostoimeid beeta-adrenoblokaatorite ja sümpatomimeetikumide vahel. Pseudoefedriinsulfaadi ja südameglükosiidide samaaegsel kasutamisel võib tõusta ektoopiliste erutuskollete aktiivsus. Antatsiidid tõstavad ja kaoliin vähendab pseudoefedriinsulfaadi imendumiskiirust. Ravimi toime laboratoorsete analüüside näitajatele: antihistamiinide manustamine tuleb katkestada umbes 48 tundi enne nahatestide läbiviimist, kuna nad võivad pärssida või vähendada võimalikke positiivseid reaktsioone dermaalsetele reaktiivsusindikaatoritele. In vitro pseudoefedriinsulfaadi lisamine kardiaalset kreatiin-fosfokinaas MB isoensüümi sisaldavale seerumile inhibeerib progressiivselt ensüümi aktiivsust. Täielik inhibitsioon saabub 6 tunni möödudes. Üleannustamine. Tänini ei ole CLARINASE üleannustamist kirjeldatud. Üleannustamise puhul tuleb viivitamatult rakendada üldist, sümptomaatilist ja toetavat ravi, jätkates seda nii kaua kui vajalik. Nähud võivad varieeruda KNS depressioonist (sedatsioon, apnoe, tähelepanuvõime langus, tsüanoos, kooma, kardiovaskulaarne kollaps) kuni stimulatsiooni (unetus, hallutsinatsioonid, treemor, krambid) ja surmani. Muude nähtude ja sümptomitena võivad esineda eufooria, erutus, tahhükardia, südamepekslemine, janu, higistamine, iiveldus, pearinglus, kohin kõrvus, ataksia, nägemishäired ja hüper- või hüpotensioon. Stimulatsioon tekib eriti tõenäoliselt lastel, väljendudes atropiini-mürgistuse taoliste nähtude ja sümptomitena (suukuivus, fikseerunud, dilateerunud pupillid, õhetus, hüpertermia ja seedetrakti häired). Sümpatomimeetikumid suurtes annustes võivad põhjustada pearinglust, peavalu, iiveldust, oksendamist, higistamist, janu, tahhükardiat, prekardiaalset valu, palpitatsioone, urineerimishäireid, lihasnõrkust, pinget, ärevust, rahutust ja unetust. Mõnedel patsientidel tekib toksiline psühhoos koos meelepetete (delusioonide) ja hallutsinatsioonidega. Mõnedel tekivad südame rütmihäired, tsirkulatoorne kollaps, krambid, kooma ja hingamispuudulikkus. Loratadiini ja pseudoefedriinsulfaadi kombinatsiooni suukaudsel manustamisel on LD50 hiirtel umbes 600 mg/kg ja rottidel umbes 2000 mg/kg. Ahvid taluvad ühekordset annust kuni 240 mg/kg. Ravi: kui patsient ei ole spontaanselt oksendanud, tuleb oksendamine esile kutsuda. Eelistatud on farmakoloogiline oksendamise esilekutsumine oksejuure siirupi manustamisega. Oksendamist ei tohi esile kutsuda teadvushäirega patsiendil. Oksejuure toimet saab kiirendada füüsilise aktiivsuse ja 240 360 ml vee joomisega. Kui 15 minuti jooksul oksendamist ei järgne, tuleb oksejuure annust korrata. Vajalikud on ettevaatusabinõud aspiratsiooni vastu, eriti lastel. Oksendamise järgselt võib makku jäänud ravimijääke üritada adsorbeerida aktiivsöe vesi-suspensiooni manustamisega. Kui oksendamine ebaõnnestub või on vastunäidustatud, tuleb teha maoloputus. Valiklahus maoloputuseks on füsioloogiline keedusoolalahus, seda eriti lastel. Täiskasvanutel võib kasutada kraanivett, kuid tuleb jälgida, et enne järgmist instillatsiooni oleks eemaldatud nii palju vedelikku kui võimalik. Osmootselt toimivad lahtistid tõmbavad vedelikku soolde ning võivad seega olla kasulikud soolesisu kiierel lahjendamisel. Loratadiin ei ole hemodialüüsil eemaldatav; ei ole teada, kas loratadiin elimineerub peritoneaaldialüüsil. Pärast esmaabi tuleb patsient jätta arstlikule jälgimisele. Üleannustamise nähtude ja sümptomite ravi on sümptomaatiline ja toetav. Stimulantide (analeptikumid) kasutamine ei ole lubatud. Hüpotensiooni raviks võib kasutada vasopressoreid. Krampide raviks võib kasutada lühikese toimeajaga barbituraate, diasepaami või paraldehüüdi. Hüperpüreksia ravi, eriti lastel, võib nõuda leige veekäsna või hüpotermilise (jaheda) lina kasutamist. Apnoe ravis toetatakse hingamist. Pseudoefedriin on üks Ephedra looduslikest alkaloididest ning kasutatav suukaudse vasokonstriktorina. Pseudoefedriin on järkjärgulise, kuid kauakestva dekongestiivse (turset alandava) toimega, soodustades ülemiste hingamisteede tursunud limaskesta kokkutõmbumist. Ülemiste hingamisteede limaskesta dekongestsioonis osaleb sümpaatiline närvisüsteem. Farmakokineetika. Loratadiini ja tema aktiivse metaboliidi, deskarboetoksüloratadiini plasma eliminatsiooni poolväärtusaeg on pikk (vastavalt umbes 8 ja 28 tundi). Vanematel patsientidel oli nii loratadiini kui deskarboetoksüloratadiini eliminatsiooni poolväärtusaeg umbes 18 tundi. Kroonilise neerufunktsiooni häirega patsientidel ei erinenud loratadiini ja tema metaboliidi eliminatsiooni poolväärtusajad oluliselt (p<0,05) tervetel patsientidel registreeritud väärtustest (vastavalt 7,6 ja 23,9 tundi). Hemodialüüs loratadiini ja tema aktiivse metaboliidi farmakokineetikale mõju ei avalda. Kroonilise alkohoolse maksakahjustusega patsientidel olid loratadiini ja tema aktiivse metaboliidi eliminatsiooni poolväärtusajad vastavalt 24 ja 37 tundi ning kasvasid koos maksakahjustuse raskusega. Kuigi pseudoefedriini plasma eliminatsiooni poolväärtusaeg on umbes 7 tundi, võimaldab CLARINASE toimeainet aeglaselt vabastav tablett pseudoefedriinsulfaadi manustamist üks kord päevas. Loratadiini ja pseudoefedriini biosaadavust/bioekvivalentsust toimeainet aeglaselt vabastavates tablettides demonstreeriti võrdlevalt konventsionaalse loratadiini 10 mg tabletiga, mida manustatakse 1 kord päevas ja pseudoefedriini 120 mg kaheastmeliselt toimeainet vabastava tabletiga, mida manustatakse 2 korda päevas (12-tunniste vahedega). Deskarboetoksüloratadiin oli samuti bioekvivalentne. CLARINASE tablettide annustamine koos toiduga tõstis oluliselt (p<0,05) loratadiini biosaadavust, avaldamata seejuures mõju aktiivse metaboliidi farmakokineetikale või biosaadavusele. Koos toiduga manustamine põhjustab väikese (keskmiselt 7%), kuid olulise (p<0,05) tõusu maksimaalses pseudoefedriini plasmakontsentratsioonis, omamata sealjuures mõju toimeainet aeglaselt vabastavate tablettide biosaadavusele. Järelikult ei ole toiduga koos manustamisest tulenev plasma pseudoefedriinsulfaadi kontsentratsiooni tõus arvatavasti kliiniliselt oluline. Manustamine koos loratadiiniga ei mõjutanud pseudoefedriinsulfaadi biosaadavust. Samalaadselt ei mõjutanud koos pseudoefedriiniga manustamine deskarboetoksüloratadiini farmakokineetikat, kuigi see põhjustas nõrga (8%) loratadiini biosaadavuse tõusu. See tagasihoidlik efekt ei olnud hinnangute kohaselt siiski kliiniliselt oluline. Määrati toimeainet aeglaselt vabastava tableti sisemise kihi koostisosa pseudoefedriinsulfaadi biosaadavus. Tulemused näitasid tugevat, lineaarset (üksühest, 1:1) korrelatsiooni pseudoefedriinsulfaadi in vitro dissotsiatsioonikiiruse ja in vivo imendumise vahel, õigustades seega ravimvormi, mis võimaldab pseudoefedriinsulfaadi annustamist üks kord päevas. Prekliinilised andmed ohutuse kohta. Loratadiini ja pseudoefedriinsulfaadi toksilisus: Akuutsed, üheannuselised uuringud näitasid loratadiini ja pseudoefedriinsulfaadi tablettide madalat toksilisust. Akuutsed suukaudsed DL50 väärtused ulatusid umbes 600 mg/kg hiirtel kuni umbes 2000 mg/kg rottidel. Ahvid talusid ühekordseid doose kuni 240 mg/kg. Loratadiin/pseudoefedriinsulfaadi tabletid ei olnud toksilisemad kui nende individuaalsed komponendid ning registreeritud nähud olid seotud peamiselt pseudoefedriiniga. Loratadiini ja pseudoefedriinsulfaadi tablette manustati rottidele ja ahvidele suu kaudu 3 kuu vältel. Loratadiini ja pseudoefedriinsulfaadi tabletid olid hästi talutavad rottidel annuses 200 mg/kg/päevas, mis ületab soovitatud kliinilise annuse 40 korda. Samuti olid ahvidel päevased annused 50 mg/kg/päevas hästi talutavad. Ahvidel registreeriti raske toksilisus annuses 125 mg/kg/päevas ning seda seostati pseudoefedriini komponendi toimega. Teratogeensus, mutageensus ja kartsinogeensus: Manustatuna küülikutele organogeneesi staadiumis, ei olnud loratadiini ja pseudoefedriinsulfaadi kombinatsioon teratogeenne. Annused kuni 150 mg/kg/päevas (30 korda üle soovitatud kliinilise annuse) ei häirinud rottidel tiinuse kulgu ega embrüo eluvõimet. Loratadiini ja pseudoefedriinsulfaadi kombinatsioon ei mõjutanud otseselt embrüo eluvõimet ega järglaskonna arengut küülikutel doosides kuni 120 mg/kg/päevas (24 korda üle soovitatud kliinilise annuse). Teratoloogilised, mutageneesi ja kartsinogeneesi uuringud näitasid, et loratadiin ei ole teratogeenne, mutageenne või kartsinogeenne.			OSCAR-2019
Jaak Juskega kadunud Eestit avastamas: Eesti kunagine suurim vabrik Kreenholm oli justkui omaette linn - Forte Keset Narva jõge asuval Varesesaarel seisavad täna tühjana Eesti omaaegse võimsaima vabriku tootmishooned. Kreenholmi manufaktuuri tööstusasula moodustab Narvas lausa omaette linnaosa. Sel aastal möödub 160 aastat Kreenholmi manufaktuuri ehituse algusest, 145 aastat seal toimunud esimesest streigist Vene impeeriumis ja 100 aastat Narva taasliitmisest Eestimaaga. 1856. aastal omandas Joala mõisale kuulunud Kreenholmi saare Bremenist pärit Moskva kaupmees parun Ludwig Knoop ning alustas vabriku rajamist. 30. aprillil 1857 pandi saarel nurgakivi esimesele tootmiskorpusele. Ehitus edenes kiiresti, juba 1858. aasta 10. oktoobril lasti käiku esimesed ketrusmasinad. 1862. aastaks valmis aga kogu esialgne tootmiskompleks. Kreenholmi manufaktuur oli tolle aja kõige kaasaegsem tööstusettevõte Venemaal ning suurim tekstiilivabrik toonases Euroopas. Ajamiks vabriku 800 ketrusmasinale kasutati vesirattaid, mis ülekandevõllide ja rihmade süsteemi kaudu käitasid ketrusmasinaid. Hiljem asendati vesirattad turbiinidega, vesi juhiti turbiinidele mööda selleks otstarbeks ehitatud kanaleid. 1870. aastal ehitati manufaktuuri juurde "Uus ketrusvabrik" (Новопрядильная фабрика). 1876. aastal ehitati aga kolmekordsed tootmiskorpused ümber neljakordseteks. 1884. aastal valmis Joala vabrik. 1899. aastal ehitati Georgi vabrik ning lõpetati Joala vabriku laiendamiseks mõeldud juurdeehitus. Kreenholmi vabrik oli toonases mõttes tõesti väga kaasaegne ettevõte. Vabrikuruumide kogupindala ulatus 1906. aastal 495.972 ruutmeetrit. Suured tsehhiruumid olid kuni 4,5 meetrit kõrged, vahelaed toetusid metallkonstruktsioonidele. Kõigis vabrikuruumides oli ventilatsioon. Eriti tolmustele töökohtadele paigaldati lisaks veel kohtventilatsioon. Õhus leiduvat tolmu püüti veel eriliste õhuniisutussüsteemide abil, sest puuvillatolm on tule- ja plahvatusohtlik. Kogu vabrikus oli sisseseatud automaatne tulekustutussüsteem. Kui ruumis tõusis temperatuur teatud tasemeni, rakendusid tööle pumbad, mis juhtisid kustutusvee mööda torusid tsehhides asuvatesse veepihustitesse. Ruume puhastati mitu korda päevas. Kõik tootmishooned olid ehitatud mittepõlevatest materjalidest - paekivist või tellistest. Hooneid köeti keskkütte sarnase süsteemiga, tööruumides oli veevärk ja kanalisatsioon. Lisaks tootmishoonetele kuulusid Kreenholmi hoonetekompleksi veel mitmed historitsistlikkus stiilis valdavalt vabriku arhitekti Paul Alischi projekteeritud rajatised, mis moodustasid terve omaette asumi. Kõigepealt pikad 2-4-korruselised tööliskasarmud. Hoonetes olid väikesed toad 2-3 inimesele ja ühisköök. Meistritele, ametnikele ja direktorile olid ettenähtud eraldi uhkemad majad, kus elutingimused olid vastavad positsioonile vabriku hierarhias oluliselt paremad. Kreenholmi kangrute jaoks rajatud kahest kirikust olen juba kirjutanud. Muide, enne sõda olid need uhked pühakojad ühendatud Kiriku tänava tänaseks kadunud sirge sihiga. Töölislinnakus oli veel oma algkool, muusikakool, haigla, saun, pesukoda, lastesõim, kauplused, pagaritöökoda, turg, telegraafipunkt, politseijaoskond, pritsimaja ja isegi kitsarööpmeline raudtee. See 20. sajandi algusaastatel ehitatud raudtee kulges mõne kilomeetri kaugusel asuvasse turbarappa. Turvast kasutati aga katlamaja kütteks. Nii toimis Kreenholm sisuliselt omaette linnana ning liideti Narvaga ametlikult alles 1917. aastal. Vabriku hooned said suuri purustusi Teises maailmasõjas. Samas oli manufaktuuri taastamise ja taaskäivitamine pärast sõda üks esimesi ülesandeid. Kui Narva südalinn seisis veel pikalt varemeis, sai võimas tööstus mõne aastaga taas töökorda. Vabriku asumisse kerkisid stalinistlikud hooned. Nõukogude aja lõpus 11 000 inimesele tööd pakkunud manufaktuur sulges 2010. aastal lõplikult uksed. Tuhandete töökohtade kadumine tekitas Narvas tõsiseid sotsiaalseid pingeid. Võimaluse korral käige vaatamas Kreenholmi saarel kõrguvaid võimsaid vabrikuhooneid ja jalutada sealsamas saare kõrval Joala, Kose, Kalda ja Haigla tänavate ääres asuva Kreenholmi asula vanade elu- ja ühiskondlike hoonete juurde. Muide, kuna nende ehitamisel võeti omal ajal eeskuju Inglise töölismajadest, kasutati maju nõukogude ajal mitmel korral mängufilmides Inglismaa olustiku kujutamisel. Täna on linna üheks sümboliks Kreenholmi Georgi ja Joala vabriku tornidega võimsad hooned, samuti Kreenholmi kõrge veetorn, millel asuv suur kell näitab narvakatele aega 1900. aastast. Vanad tehasehooned ja töölisasumi rajatised on arhitektuurimälestistena kaitse all. Esile võiks neist tuua veel 1913. aastal Romanovite dünastia 300. aastapäevaks avatud Narva linnahaigla vana hoone (arhitekt Aleksander Vladovski). Aga ka Kreenholmi direktori Schowcrossi 1875. aastal ehitatud neorenessanss-stiilis kauni puitelamu (Kose 4). Samuti tööliskasarmute prügipõletusahju (Haigla 6) ning uhke stalinistlikus stiilis hoonena 1957. aastal ehitatud Kreenholmi klubihoone (Joala 8), mis kandis nõukogude ajal ühe 1872. aasta streigi aktivisti Vassili Gerassimovi nime. Aga terviklikult säilinud vanas töölisasumis on vaatamist veel väga palju. Kreenholmi pikas ajaloos on keeramisel uus lehekülg. Vana tööstussaar ja selle ümbrus, kokku 30 hektari suurune ala on saamas Rootsi omanike käe all kaasaegseks meelelahutuskeskuseks. Kreenholmi alalt on lammutatud kõik nõukogudeaegsed hooned ning alles on jäetud vaid muinsuskaitselaused ajaloolised tehased. Kreenholmil on tähtis roll ka Eesti töölisliikumise ajaloos. Vabriku tööliste streik 1872. aasta augustis ja septembris oli esimene omataoline terves toonases Vene impeeriumis. See ei jäänud vabriku pikas ajaloos viimaseks korraks, kui Kreenholmi kangrud oma õiguste eest seisid. Kui täna moodustavad Kreenholm ja Narva ühe linna, siis saja aasta eest kuulus Narva Peterburi kubermangu, Kreenholmi piirkond aga Eestimaa kubermangu alla. 1917. aasta sügisel toimunud referendumil otsustasid narvakad taas Eestimaaga ühineda. 15.-17. juuni: nädalavahetus toob häid videomänge soodsalt või suisa tasuta – Quake Champions, Nintendo valik jt - Forte Aga see pole kaugeltki ainuke tore pakkumine, mida sel nädalal leida võib. Nädalavahetusepakkumistega saab lähemalt tutvust teha siin, kirjutab ajaveeb M Kuubis. Nintendo eShopis on hetkel käimas E3 2018 soodusmüük, kus on võimalik Switchi või 3DS-i mänge kuni 50% soodsamalt osta. Kogu progress mängus jääb ilusasti alles, kui peaksid hiljem täisvariandi soetama. Octopath Traveler ilmub Switchile 13. juulil. E3 2018 raames pakub Ubisoft kuni 18. juunini võimalust omale tasuta soetada For Honor Starter Edition arvutile. Logi oma Uplay kontoga sisse ja naudi mängu. Pakkumise leiad Ubi lehel. Lisaks on käimas Klei nädalavahetuse soodusmüük, kust saab ülisoodsalt Don’t Starve'i soetada, ja Croteami 25 aasta juubeli soodusmüük. Sony teatas tänavusel E3-messil, et lisas juuni PS Plusi mängude hulka veel ühe, mille PS4 omanikud saavad tasuta alla laadida – Call of Duty: Black Ops III. Kui sind aga huvitavad hoopis 2K mängud, siis pakub Humble sulle võimalust kokku panna oma isiklik 2K Bundle erinevatest 2K mängudest. Kui sulle meeldivad cyberpunk-stiilis mängud, siis GOG.com’ist leiab neid tavapärasest soodsama hinnaga. Vaata GOG-i lehele.			OSCAR-2019
pane arvuti kinni. tõmba klaviatuuri juhe korpus küljest. oota 15 sekundit. pane juhe korpuse külge tagasi. pane arvuti käima Edasi aga soovitab arvutitohter pigem osta uue arvuti ja jätta see nö hädaabiks – tal on juhe natuke katki, klaviatuur katki ja kõvakettal on ka viga leitud ja ta teeb õhku tõusva lennuki häält. Arvuteid ei saa usaldada. Viimasel ajal aina kuulen inimestelt, kuidas nad on oma andmed kaotanud. Eriti ei tohi usaldada sülearvuteid, eriti kui neid vedada ringi. Ja kogu selle teema suhtes (jätta üks arvuti ja osta uus…) on südametunnistus must ja meel mõru. Kui palju ohtlikke jäätmeid üks arvuti tekitab ja kui palju maavaru kulutab. üks arvuti. Ma nägin kusagil seda statistikat. Katsun siis võimalikult kvaliteetse võtta. Arvutitohter soovitab HP-st ringiga mööda minna ja valida kas Dell või Ordi. Minu arvuti oli just HP… Pidas vastu 1,5 aastat. Justini sülearvuti on Dell, ilma ühegi veata pidanud vastu 3 aastat. minul on suht igasugu hädade vastu aidanud see, et võtan juhtme küljest ja teen tagant akukorpuse lahti, võtan aku välja, hoian mingi minutikese ja panen siis tagasi. siis juhe külge, arvuti tööle ja siiani on alati uuesti käme hakanud, olgu siis asi kinnikjooksmises või hiire kinnijooksmises või klaviatuuri tõkkes (on seda ka olnud). See on muidugi ajutine lahendus. Dell on tõesti üks kvaliteetsemaid, paraku ka tänu sellele üks kallimaid. Ka Acer on kvaliteetne. Neid kahte julgen soovitada kindla südamega. Lenovo/IBM on ka küllaltki töökindel, meil on siin tööl enamus läpakaid just ThinkPad’id. Neil on tugev korpus, aga visuaalne külg pole just maailma ilusaim. HP’st soovitan ka mina suuuure ringiga mööda minna, odavama otsa Fujitsu-siemensid on kah parajad mustad augud. Kohe kindlasti ei soovita Desknote’i, sellega seoses olen ainult jamasid näinud ja kuulnud. Kui kõvaketta viga on oluline, saab kõvaketta ära vahetada. Andmete kaotamise vastu on üks kodune abinõu arhiiv välisel kõvakettal — ostad välise kõvakettalugeja (ühendatav usb-porti) ja tagavarakõvaketta, teed sinna aegajalt kallimast varast koopia. Mul on ka sülearvuti (ordi), mis teeb lennuki häält — külma ilmaga. Sooja ilmaga kuumeneb üle ja lülitab end välja. Tõenäoliselt vajaks sisemus tolmust puhastamist. Epp, sa võta sellel poisil sabast kinni, kes sulle täna helistas ja ütle, et sul on uut vaja. Tal on sõber R. kes teab asjast kõike 🙂 Väline kõvaketas on “must”, kui sul ei ole kuskilt võtta korralikku regulaarselt hooldatavat peegeldusega võrguketast. Sest mitte ainult lapakad ei sure ära, vaid tavalised lauaarvutid ka. Ma olen oma elus suutnud kolmel PC kõvaketta tuksi keerta ja ma ei teinud format c: 🙂 Kusjuures kaks neist kandsid Delli firmamärki. Tegelikult kõikse töökindlamad on Macid, see kajastub hinnas ka, ohvkoos. Mac? Mina ise mõtlesin ka esimesel hetkel, aga mu arvutitohter väitis, et tema kogemustel on inimesed alguse väga hädad, kui nn tavaliste arvutite pealt Macile üle lähevad, sest kõik tuleb uuesti õppida ja harjuda. Ja mulle meenub endale ka varasemat Macivastast juttu, näiteks exceli failid olla aeglased ja teiste saadetud word ei tule lahti, peab olema rtf-ks salvestatud jne. Teisest küljest läheme nagunii järgmisel nädalal USAsse ja sealt saaks süleMaci osta. Ja Microsofti-korporatsiooni vastu on ju ilus võidelda (mitte et Apple poleks korporatsioon? 😉 Kolmandast küljest oleks nagu Eestist parem osta, siis saab arvutitohter kõik juba korda teha (folderid ja viirustõrje vanast arvutist ümber tõsta), Lilly, meil on küll see süsteem olemas, väline kõvaketas, kora nädalas tuleb sinna uued asjad panna (st sünkroniseerida). Aga muidugi, ühe nädalaga suudab inimene päris palju tööd teha… Selle võib selle süsteemiga ikkagi kaotada. Paraku. Nii, arvutitohter saatis esimese pakkumise, mis ta minu vajaduste jaoks otsis (see olevat piisavalt kõva korpusega, nagu ma mainisin) – kui viitsite kommenteerida. Mac’i kasutajana võin öelda, et harjumiseks läheb 2 nädalat kindlasti (ja pärast seda ei taha PC-d kasutada). Word’i failid tulevad lahti kui neid pages avada ja teistele saadetavaid faile saab eksportida word, excelisse, powerpointi jne. Lisaks on Macil kaasas kõik eluks vajalikud programmid jms. Kuid hooldus jätab soovida, kui miskit juhtub…sest hooldemehi on 1 ja kui see on ära…siis otsi tuult väljal. Minul on Ordi Enduro. Et ma aga asjatundja ei ole, siis ei jaga ma mõhkugi sellest, mis Su pakkumises kirjas on, ma pakun, et minu oma on Sulle pakutava 2 aastat vanem vend 🙂 Mina olen oma omaga rahul. Nojah, peale umbes aastast kasutamist läks DVD lugeja/mängija/kirjutaja katki, ent see parandati garantii korras ära. Modem ei tööta algusest peale, ent kuna sissehelistamisega teenust ei kasuta, siis nii ta on jäänud. Ainuke viga on see, et hinged vannuvad ajale alla, üks hind logiseb ja on kuidagi lahti vmt :S Sama viga muide kurtis ka üks tuttav, kel sama arvut. Aga muidu on tore ja tubli 🙂 Ahjaa, aku ei kesta ka enam nagu nooruses – siis vältas tõesti 2 tundi nagu lubatud, nüüd 2 aastat hiljem napp tunnike. Mine Ordi poodi Tartus (Küüni tänaval vist) ja lase endale soovitada. Loed seal oma vajadused ette ja siis pakuvad sulle. Kui sul on palju väljas liikumist, kus voolu ei saa, lase soovitada parema akuga variante (Ordi Enduro 8490BFPlus näiteks, 15″). Mul omal on nii Dell (tööarvuti) kui Ordi (eratarbeks) ja olen mõlemaga rahul. Eelistaks 14-tollise ekraaniga, et oleks kergem ja mugavam kaasas tassida. Ma ei tea, kuidas on Delli järelteenindus Tartus, aga Ordi on Tartu firma ja alati saad kiiret abi sealt. Kui aku kestvus ei ole oluline, siis Ordilt julgeks soovitada veel Enduro 5796XL (14″), hind ilma tarkvarata 9500.-, ise valid, kas ostad Win XP või mõne Vista sinna peale, kuidas harjunud oled. Vaata http://www.ordi.ee ketas väike, isegi kahe duumaline prose on natuke liiga väike, mängida kannatab ja kui ordist osta, siis kindlasti osta 180 eekiga aasta garantiid juurde… Odavklassi arvuti tundemärk on 1-2 aastane garantiiaeg – korralikel arvutitel on garantiiaeg 3 aastat! Muud suuremad tootjad teevad nii ühtesid kui teisi – ehk siis nii Lenovo, HP kui teiste sortimendist leiab nii ühtesid kui teisi ja tegelikult polegi suurt vahet millist kaubamärki arvuti kannab. Ma ei saa kuidagi jätta soovitamata hankida arvuti, mille OP-süsteem on Windows XP (või Vista versioon, mille litsents lubab downgrade’t XP-le) hoolimata suurest kampaaniast pole Vistal ühtegi tõsist eelist, mis kaaluks üles ressursinõudlikkuse ja kasutusebamugavuse) on uus ja väga ilusa disainiga sülearvuti. ekraan 17 tolli, suur klaviatuur ka. sisseehitatud kaamera.. kahjuks on tal see Windows Vista versioon, aga selle saab ümber vahetada arvutis.Windows XP vastu. Mõni patsiga poiss ameerikas teeb ära alla 200 dollari eest.Hind nii 800 dollarit. ordi on hea(?) ja odav, kuid selle ostmine on nagu loto. võib ok masina peale sattuda ja samas teine kooleb kohe ära. ordi puhul on väga soovitatav lisagarantii. teeb enda elu kergemaks. minu kogemus on, et 1,5 aasta jooksul suri emaplaat, kõvaketas ja kirjutaja ära 😛 sinu valikus tuleks tähelepanu pöörata, kas läpa on rohkem kaasavedamiseks ja mobiilseks tööks. sel juhul on 15,4″ kohmakas ja aku võiks kah üle 2h pidada. eriti arvestades, et see väheneb ajaga tunduvalt. Kui arvesse võtta seda, et sa liigud Ameerika ja Eesti vahet, siis on võib-olla targem võtta selline läpakas, millel on teenindusi mõlemas riigis. Ordi on ainult Eestis… Anu nõuanne odavklassi arvuti kohta on väga õige – odav asi on ka väiksema kestvusega. Kuskilt peab ju see väiksem hind tulema ja arvutite puhul tuleb kehvematest komponentidest. Äriklassi läpakad on tsiba kallimad, aga need kestavad. Ja kuna sul on siiski vaja kestvat ja vastupidavat läpakat, siis kas on mõtet riskida odavklassi läpakaga? Ma ei julgeks Ordit osta, kuigi kogemused puuduvad. HP ütles mul üles 3 aastaga – seda teed ei lähe enam iialgi. Odavaim süle-mac maksab vist umbes 17000, see on tõenäoliselt kvaliteetne ja ma arvan, et ümberharjuminee ei võta kuigi kaua aega. Mina otsustasin sel suvel uut läpakat ostes Delli kasuks (XPS M1530, 16 000 kr, aga odavaimast macist oluliselt võimsamate parameetritega) ja seni ei kahetse (HPst igas mõttes parem). Sinu jaoks tõenäoliselt liigagi võimas mudel, aga Delle on ka palju odavamaid. Ja garantii on sellel arvutil 3 aastat, nii et loodan parimat. Ahjaa, sellel mudelil on Vista ja seda ei soovitatud XP vastu vahetada – polevat sobivaid draivereid kõigile asjadele. See nagu seni ainus puudus… Olen Delli erinevaid sülearvutimudeleid kasutanud viimased 8 aastat. Äriklassi arvutid on tõesti kallimad, kui nt Ordiga võrrelda, aga garantii on 3 aastat ja probleeme ei ole praktiliselt olnud. Nii et julgen Delli soovitada, lisaks on Max123-s alati superhea teenindus 🙂 Minul on viimased 4 aastat mac – väga hästi töötab. Alguses läks harjumisega veidi aega (eriti raske oli PC’d kasutada kui juhtusin võõra arvuti taha), aga praegu on kodus Mac ja tööl tavaline ja pole probleemi. Plussid – hästi vaikne on, viiruseid pole siiani olnud, kõikide failidega saab hakkama. esimesed aastad sai teda päris kõvasti ringi veetud (Tartu-Tallinna bussid jne) – alles sel suvel tegi ventilaator häält, aga see tõenäoliselt vajab kassikarvadest puhastamist. Varuosa on Eestis kallis. Kui kunagi uue arvuti ostan (kas läpaka või lauaarvuti), siis kindlasti Maci. Ja peale selle on ta ilus. 🙂 Ordiga on kohe üks häda: kui läheb väljaspool Eestit katki, ei saa garantiid (ega hästi ka tasulist remonti). Suurtel firmadel on esindused igal maal, kerenumbri järgi võetakse garantiisse. Ma julgen vabalt Mac’i soovitada. Isegi minu ema sai selle väga kiiresti selgeks. Mac’i arvutitel on see hea külg, et kõik vajalikud programmid tulevad kaasa. Office (Excel, Word jne) jaoks on mõttekas osta Microsofti poolt müüki antud MacOffice ja kõik asjad toimivad. Need failide mitteavanemise jutud on kõik pärit ajast kui Mac’le veel Office’t ei tehtud. See on vana informatsioon. Failide ümbertõstmine Mac’i on lihtsam kui failide üle tõstmine ühest PC arvutist teise. Viirusetõrjet ei ole üldse vaja ümber tõsta. Mac arvuti puhul kaovad ära kõik need probleemid, mis Sul viirustest tulenevalt varasemalt olid. Mac on “plug and play”. Eriti mugav on Mac just nendele inimestele, kes arvutitest liiga palju ei tea – kunagi ei pea muretsema, et kuidas ma nüüd siis printeriga ühenduse saan kui ma ei tea kus kohas driverid on, sest asjad lihtsalt töötavad. Või wifi ühendused – Mac teeb Sinu eest praktiliselt kõik asjad ära. Mac läpaka üheks meeldivamaks küljeks pean seda, et seda ei ole võimalik voolujuhtmele komistades laua pealt maha tõmmata, sest voolujuhe kinnitub magnetiga. Mac’l on palju selliseid pisiplusse, kõiki ei hakka mainimagi. Igatahes – kui Sul peaks olema võimalus, siis palu kelleltki nädalaks Mac laenuks. Saad ise näha, mis kasutamismugavust puudutab. Odavad HPd (u.10 000) on jah täielikud õudused ja ma ei soovita säärast kellelegi. Mina ja kolm tuttavat ostsid 2006. aasta suve lõpus Photopointi tohutute kampaaniate käigus 10 000 ringis olnud HPd ja kõigil neljal on need praegu nii läbi kui üldse olla saavad. Minul näiteks töötab läppar ainult lauaarvutina, aku ei pea ilma juhtmeta üldse (mitte, et peab natuke, vaid kui juhtme tagant võtan, on pilt eest) ja juhe peab olema ühes kindlas asendis, et ära ühenduks. Lisaks sellele on läbi ventilaator ja kõige esimese asjana hakkasid klahvid täiesti seletamatutel põhjustel lahti tulema. Tuttavatel enam-vähem sarnased hädad, mõningate variatsioonidega (nt kuumeneb poole tunni jooksul üle ja viskab pildi eest, st saab arvutit kasutada veidi vähem kui pooltund korraga, pärast seda tuleb puhkust anda). Ise plaanin järgmiseks osta Ordi. Keskkonna aspektist pole asjale mõelnud,a ga seda tean küll, et alla 10 000.- arvutit enam elus 3aastase järelmaksuga ei võta. Sest see arvuti ilmselt lihtsalt ei pea nii kaua vastu 😀 delli arvuteid seevastu soovitan soojalt. latitude d505 teenis mind nii pea viis aastat ja teenib praegu mu ema edasi, nüüd olen juba pea aastake precision m4300 peal ja ka igati vonks, mitte midagi ei saa ette heita. “Näiteks tuleks välja mõelda võimalused, kuidas ma saaksin teatud netikülgi niimoodi blokeerida, et ma ise neid enam lahti teha ei oskaks.” pea segi endiselt… Olin juba üsna kindel, et võtan ikka ära selle Ordi, aga kui Kessu seda ikka surmavaenlasele ka ei soovita… Mhm. Ja üks sõber ütleb, et ära osta kallist, sest kallid lähevad ka katki ja siis on kahju suurem, teine ütleb, et ära osta odavat, odav läheb katki… mõtle, kui suure Ö-jalajälje Sa maha jätad, kui taas USA vahet sõidad ja 1,5 aasta vanuse läppari uue vastu vahetad!! 🙂 Jah, ma tean, aga kui sa teaksid, kui palju reise ma ainult plaanin fantaseerimise mõttes ja siis need ära jätan.. Arvutimees (kelle igapäevane töö on eraisikute arvutite parandamine) väidab, et IBM teeb ka kehva tööd. Põhimõtteliselt jõudsime pika jutu jooksul selleni, et – igasuguse arvuti ost on loterii. Hind ei pruugi küll seda tagada, et arvuti katki ei lähe. Loodan, et sul peab see vastu. Ise olen juba aastaid väga kõrge kvalifikatsiooniga itimeestega suhelnud. On Mac’i veendunud kasutajad (peamiselt graafikud või inimesed, kes soovivad pisut eputada), on veendunud IBM’i ja äriklassi (rõhutan äriklassi) HP’de kasutajad. Ordid, fujitsu- siemensid etc arvutid pidid olema täielik saast. Vabandust, aga nii see tundub olevat ka, vähemalt selle põhjal, mida mu tuttavad oma compudest räägivad.			OSCAR-2019
...Kirjandusteadlased Jaak Tomberg ja Neeme Lopp vestlesid Müürilehe palvel kujutlusvõime ja tuleviku saatusest. Kas tulevik... ...Läinud nädalal ilmutas väikeplaadifirma Frotee oma viienda helikandja, milleks on Jaak Jürissoni kuue looga instrumentaaltsükkel.... ...Toomela, E. (2013). Intervjuu: Jaak Lõhmus. – Müürileht, 13. aprill URL (kasutatud august 2014) http://www.muurileht.ee/intervjuu-jaak-lohmus... ...väljendusvormides. „Etüüde nüüdiskultuurist 4. Katsed nimetada saart: artikleid fantastikast” Koostanud Jaak Tomberg, Sven Vabar Tartu... ...maailma, põhjustasid või ei põhjustanud diskursusenihkeid, laialdasi ühiskondlikke debatte, torme veeklaasis jne. Jaak Tomberg avaldas... ...ole paremat vestluskaaslast kui Jaak Lõhmus, „Eesti film 100” peakorraldaja, ideegeneraator ning üks intelligentsemaid ja... ...saab vaid nõustuda Jaak Printsiga[6], sest on ju tõsiasi, et oleme lubanud vaba ringutusruumi sõnavägivallale,... ...sarnastest ettevõtmistest saab, on kaugelt kõrgem kui see, mida on võimalik rahas mõõta. Jaak Tomberg... ...kasutatakse sarnast poeetikat, kuid erineva intensiivsusega. Sama väidab ka kirjandusteadlane Jaak Tomberg[1]. Realismi ning teadusulme... ...Kaspar Jassa lehitseb kasutamata kirjandust, Jaak Tomberg postuleerib inimest, kellel jääb puudu raamatust ning eesti... Kirg ühes elujanu ja maailmavaluga moodustab poeetilise terviku. Yves Saint Laurent’is oli seda kõike. Maagiline, sisemiste pingete poolt juhitud hing, kelle ellu kuulusid armastus, kunst ja alkohol. Oma geniaalsuses, ilus ja müstilisuses lõi ta nii palju, saates elu mööda põletavas kiiruses. Olgu õige, vale või liialt tervistkahjustav – see oli tema tee. Peod, kirglikud afäärid ja modellidest sõprusringkond aitasid tal toime tulla traagiliste minevikusündmuste sünteesi ja iseendaga. Teisalt kandsid meelemürgid teda veelgi enam sõltuvuse rüppe. Eemale iseendast ja reaalsusest – paralleelmaailma, kus eksisteerisid mood ja pidustused ilma kindla lõpu, keskpaiga või alguseta. Tõeline elu virvarr. Osalt inimhinge üksilduse kurbloolisusest ja talendi allakäigust, teisalt armastusest ja kirest lähtudes, maalib linateos pildi Yves Saint Laurent’ist. Suurejoonelised stseenid, näitlejate poolt hästi tabatud maneerid ja kõnepruuk ning kohatised viited kollektsioonidele loovad kauni visuaali ja heliga eluloolise draama. Erinevalt märtsis linastunud filmist „Yves Saint Laurent” on fookus 1970ndail ja hilisemail aastail. Yves elab juba lahus oma pikaajalisest elukaasasest Pierre Bergést, on kogunud karjäärialaselt enamiku suursaavutustest ja justkui triivib edasi vahel kiiremas, vahel veidi aeglasemas tuules. Nii nagu voolab Yves’i elu, voolab ka film, kõikudes kusagil aja ja ajatuse, tuleviku, oleviku ja mineviku piirimail. Kogu ajas rändamises on omamoodi võlu. Muutused kangastuvad selgemalt ja tuletavad meelde, et aeg ei peatu mitte kellegi, ka maailmakuulsa disaineri ees. Selline on elu magusvalus poeesia. Ehk peitubki just üles-alla kihutavais emotsioonides, tundlikkuses ja hingesügavuses Yves’i enda ja tema elu võlu. Ta justkui pendeldaks ajas, soovides, kuid suutmata seda peatada. Kinolinal võimendatud piinatud geeniuse konseptsioon tuleb eriti selgelt esile lõhes, mis valitseb kahe maailma vahel. Seistes oma armsamaga keset rikkusega üle puistatud tuba, täis õrnust ja armastust, on Yves oma parimas vormis – täis kirge ja valmidust võtta elu endasse. Teisel hetkel seisab ta hotelli administratsioonis, paludes tuba Mr. Swanni nimele. Mitte ainult soovist jääda tundmatuks, vaid paralleelitõmbamisest Marcel Proustiga. Oma villas Château Gabrielis, kus Yves 70ndatel elas, nimetas ta toad Prousti seitsmeköitelise epopöa „Kadunud aega otsimas” tegelaste järgi. Tema enda tuba kandis Mr. Swanni nime. Nii dramaatiliselt, valusalt või melanhoolselt nagu nägid maailma Prousti karakterid, tajus seda ka Yves. Nii vastuoluline, tundeküllane ja muutuv nagu oli Yves’i elu, on ka linateos. Paneb mõtlema, kas eluloofilm Yves Saint Laurent’i sarnasest inimesest saabki jätta tuimaks. Huvi- või teemakaugele inimesele võib linateos tunduda ehk veidi liiga ühekülgne. See on siiski film Yves’ist: kaks ja pool tundi täis mehe elu, ilu ja valu. Tema nägusaid armsamaid, kellest olulisim on Jacques de Bascher – Yves’i elu kirglikem armastus, keda justkui valatult kehastab Louis Garrel. Armastuse kõrval on aga ka pikki üksildusstseene, detailseid arutelusid Yves Saint Laurent’i kui brändi üle ning ajalooliselt autentseid steene ja võttepaiku. Igal sammul üritatakse viia vaataja lähemale Yves Saint Laurent’i loomuse mõistmisele. Kui üldse kunagi on võimalik täielikult lahti harutada lugu mehest, kes varjas end ikoonilise moemaja taga. Antud juhul tuleb ka aduda linateose mängufilmilikkust. Tegu ei ole tõega. Ehk vaid tõe representatsiooniga. Paljude olukordade kattumisele vaatamata näib „Saint Laurent” siiski autentsem ja tasakaalustatum kui eelkäija. Glamuurile on toodud vastaspool, ehk lisatud ka veidi nostalgiat. Nii moodustubki „Saint Laurentist” nostalgilis-poeetiline tagasivaade ühe mehe elule, tema kirglikkusele, armumistele ja enesehävituslikule elustiilile, mis kõik kokku loob lummava terviku. Veneetsia filmifestivali peaauhind on olnud kiitustemäe kõrgeimaks tipuks, kuid vapustavalt pealkirjastatud „Tuvi istus oksal ja mõtles eksistentsi üle” pole siiski kindlasti kõigi tass teed. Tragikoomika Bergmaniks ristitud Anderssoni maailm on rõhutatult kõle, täis kaameid ilmeid, krüptiliselt nappe mõttevahetusi ning pikki napilt sisustatud interjöörides filmitud, kuid ülidetailselt komponeeritud stseene. Taanlane Kristian Levring on lavastanud Metsiku Lääne loo pealkirjaga „Päästmine”. Teose tegelased on kahjuks õhukesed kui paber, mistõttu on vaatajal nende vererohkest loogulangemisest suhteliselt suva. On märgiline, et kõige huvitavam tegelane filmis on Eva Greeni keeleta Madelaine, kes sõnagi ei räägi. Oh kui mitu korda on südikas Green end keskpäraste filmide parimaks osaks mänginud.			OSCAR-2019
Viimasel ajal on vanajumal mu meelekindluse proovile pannud. Alalõpmata taban end mõtlemast, et maksan praegu justkui mingit kosmilist võlga või teen ettemaksu… – Herilasepesa majaprao sees, akent enam ahti teha ei saa, sest just akna juurest algab pragu, tagaaias ka õieti olla ei saa… kõik saame nõelata, väike Anna isegi kaks korda. (Kas oodata talve või kutsuda kohale mürgimees?) – Aa, ega üks ilma teiseta jää… Sipelgad on leidnud tee allkorruse toanurgast majja ja ronivad oma rongkäiguga mööda tube ringi. Halloo, meie ju elame siin! – Reisikindlustuse agent on olnud rumalalt hoolimatu ja mulle tõelise majandusliku käki kokku keeranud. Kui ma USA-s kuu tagasi hambavaluga maadlesin, siis võtsin agendiga ühendust ja küsisin, kas hambad lähevad kindlustuse alla. Ta vastas, et jah, kui on esmaabi. Ja jättis ütlemata, et “…limiidiks on 2000 krooni”. Miks ta selle mulle ütlemata jättis?! (Ja kas ma hakkan kindlustufirmaga protsessima või ei? Olen seda nüüd mitu päeva homse varna lükanud. Mul on alles ta meil, kus ta mulle väidab, et hambaravi hüvitatakse, aga muidugi on neil olemas oma imepisikese trükiga kindlustuspoliis. Ehh, ma olen selles kindlustusfirmas olnud aastast 2000 oma elukindlustusega, ja tahtsin seal just Karksi maja kindlustada. Olen enamikul oma reisidest alates aastast 1998 end seal kindlustanud, siiani pole vajadust olnud mingitki hüvitist välja võtta… Usk kindlustustesse on mul nüüd tugevalt kõikuma löönud. Kas kaotaksin protsessimisega lihtsalt aega või oleks mul võimalus hüvitist saada?..) – Ja aknafirma, kellelt maikuus aknad tellisime ja ettemaksu maksime, ja kellele ma olen juuni algusest saati helistanud (küll oli niiiii kiire teiste klientidega, küll oli Soomes tööl, küll lubas kohe tagasi helistada…) – on pankrotti läinud! Saan lõpuks noormehe korra kätte, sellesama noormehe, kes oli firma ainuomanik, nagu ma nüüd äriregistrist järgi vaatasin, ja kes uljalt meil maikuus aknaid mõõtis ja sõbrahinda lubas. “Oi, ärge muretsege, ma teen selle töö ikkagi teile ära!” teatas ta nüüd, kui ma oma ettemaksu tagasi tahtsin. “Helistan homme!” Ja muidugi on tal telefon nüüd välja lülitatud. Piinlik ja vastik on aina uuesti helistada üritada. – Pesumasin läks katki. Ostsin selle aasta tagasi sõbrannalt, kes olevat seda paar kuud enne mind kasutanud. Aga garantiipabereid ei ole. Ja pesumasinaparandajal on viis päeva järjekord. Panin end järjekorda. Ja pesumasin juba haiseb, sest vett ei saa seest välja. – Mõnes muus olukorras tunduks, et aasta tagasi ostetud veekeedukannu katkiminemine on traagika, aga praegu ajas see mind hüsteeriliselt naerma. Kann on otsustanud end ise sisse-välja lülitada ja mulistada iga natukese aja tagant. Märkasime seda siis, kui pärast kahepäevast reisi koju tulime… ilmselt oli ta nii 48 tundi järjest mulistanud! – Ahjaa, ja Anna tagus mu vana mobiili surnuks. Ostsin poest uue telefoni ja eranditult kõik inimesed, kellega sel õhtul rääkisin, kurtsid, et nende kõned kajavad vastu. Hakkasin loogiliselt kahtlustama, et mu uus telefon on vigane. Viisin poodi tagasi: “Kas saab ümber vahetada?” (Jah, vahel olen ma küll nagu ärahellitatud ameeriklane, kes arvab, et poodides on klient kuningaks.) – “Ei saa, võite aga oma telefoni meile jätta, kui meie juhataja homme tuleb, siis ta testib telefoni ja saadab vajadusel garantiiremonti. Helistame teile tagasi!”- “Kas ma asendustelefoni ei saagi?” – “Ei.” Nojah, ostsin seepeale uue telefoni, sest ilma neil päevil ei saa. Ja pood ei helistanud ega helistanud, käisin uuesti kohapeal, uus müüja ei teadnud mu sinna jäetud telefonist midagi, aga kirjutas mu numbri üles ja lubas helistada… Kolm päeva hiljem helistatigi. Minu telefonil polevat juhataja sõnul mitte midagi viga (mh?) ja ma võin talle järele tulla. – “Aga ma ei vaja seda telefoni, kas ma saan selle eest siis poes midagi muud, kui ma raha tagasi ei saa?” – “Ei, kahjuks mitte!” – Vahepeal kustus Justinil arvutis heast peast üks kataloog ära. See kuulub maagia valdkonda. Kohale kutsutud arvutidoktor suutis osaliselt faile taastada ja isegi vist tema ei saanud aru, kuhu see kataloog siis kadus. – Arvutidoktor soovitas meil aga ära vahetada arvuti juhtme, sest see oli natuke katki. Esimene kord poodi minnes võtsin naiivselt ainult juhtme kaasa, et kiirelt samasugune asemele osta. Teine kord olin juba targem, võtsin arvuti kaasa, poes kirjutasid nad üles igasuguseid numbreid arvuti tagant ja ütlesid, et teevad arvutifirmale (HP-le) hinnapäringu ja helistavad mulle tagasi. Kui ma kahe päeva pärast uurisin, kas saab juba hinnapäringu, siis selgus, et ei saa – vaja on veel mingit numbrit, mis olevat ainult ostukviitungi peal. Otsisimegi kviitungi üles ja viisime poodi. Ja teate! Nüüd on jälle neli päeva möödunud ja ma pole ikka veel isegi seda hinda teada saanud. “Pärast hinna teadasaamist peate poodi tulema ja ettemaksu tegema ja siis tuleb kahe nädala pärast juhe.” Arvutidoktor muide hoiatas, et kui juhet ära ei vaheta, võib see lõppkokkuvõttes arvuti kõvaketta kokku kärsatada. (Meil on ostetud backup-süsteem, kuhu arvutite sisu korra nädalas laadime, aga ma juba aiman, et ka see võib katki minna…) – Ahjaa, see pole veel kõik. USAs kallilt ära parandatud kaks hammast hakkasid uuesti valutama. Homme lähen Eestis hambaarsti juurde. Hakkasin närvide rahustamiseks sorteerima raamatuid. Ja kui keskkonnaraamatuid vaatasin, tuli meelde, et ma laenutasin veebruarikuus keskkonnaõhtul võõrastele inimestele oma raamatuid ja nad lubasid need tagasi tuua. Pooled tõid ja pooled ei toonud. Võibolla pean õppima lihtsalt seda vana tõde, et elu on sebra. Valge triibu järel tuleb must ja musta järel jälle valge. Karm värk. Mis arvutisse puutub, siis helista ise HP esindajale, see on Abobase Systems AS Tallinnas Mustamäe tee 55, tel. 6549000 (üldtelefon, suunavad sealt remondiosakonda või kuhu vaja). Pane kõik numbrid (läpaka alt ja arve pealt ja üldse kõikvõimalikud) valmis, siis nad arvuti margi järgi ütlevad, kas seda on kohe saada või peavad kuskilt tellima. Kui on vanem läpakas, siis peavad tellima ja lähebki aega (väike Eesti, midagi niisama lattu seisma ei võeta!). Aga üks vahendaja jääb vahelt ära ja saad kiiremini abi. Täpsusta ka, kas katki on toiteadapter või juhe, need käivad koos ja on kaks erinevat asja tavaliselt. Natuke abiks ehk… Ma peaks sulle vist mainima, et kõik sinuga juhtuv on täiesti tavaline Eesti elu. Muidugi see veekeetja – hmm, kõikuva elektri süü aha eesti energia oma viga ei tunnista… Mobiile lihtsalt eestis ükski esindus tagasi ei võta. Meil läheb kõik läbi garantii ja sedagi tavaliselt korda kolm jne. Lisaks isegi mina, peaaegu võihik mobiilidest tean sulle öelda, et see telefoni jama on pärit kas kuulari membraani klapist või kehvemal juhul, mis tavaliselt elisas esineb, vananenud süsteemi tarkvarast… Kuna su pesumasin saba pani, siis tundub, et sul on seal elektriga suurem probleem – abiks oleks ehk Eesti energiale mainimisest. Kuid hoiatuseks – mitte mingil juhul ära hakka kohe nende käsu peale midagi välja vahetama. Ennem sebi kuskilt mõni tuttav elektrik ja siis alles… Arutage see asi läbi. aga selle telefonipoe osas ära asju nii jäta, võid küsida tarbijakaitsest nõu, aga nad peavad sul võimaldama telefoni tagasi anda ja selle raha eest midagi muud sealt poest osta. Sipelgate vastu aitab lehtpuutuhk. Meil oli aastaid tagasi sama jama, terved hordid marssisid mööda maja ringi. Proovisin igasuguseid mürgiseid möginaid, ei midagi. Lõpuks üks vanakooli mees soovitas tuhka, kuhjasin seda terve vundamendiserva täis ja sipelgad panid plehku. Samamoodi olen neid aiast välja saanud. Herilaste vastu aitab paraku ainult Raid või Cobra. Talveks ära neid jäta, sest pesa elab talve uhkelt üle ja kevadel on sama jama. Pealegi nad närivad puidu saepuruks. See musta triibu lugu on paraku õige, kui hakkab kraavi poole vedama, siis tükk aega. Aitab ainult võime selle üle nalja heita. Mina saan pesumasinasse jäänud vee välja nii, et lasen terve väljalaskevooliku madalamale (ja vesi voolab nt pesukaussi). Kui masin on tühi, siis hakkab pump jälle tööle. Teine variant on selle karvafiltri kaudu. Võibolla on su masin sarnase põhimõttega? Minu telefon hakkas kajama peale seda kui korra oli aastase poja suust läbi käinud, võtsin korpuse lahti , kuivatasin sülje ära ja nüüd on kõik korras ( enne seda üritasin veel kõiki mulle helistajaid veenda, et nende telefonid on korrast ära :)) Kindlustusega protsessimine, kui tingimustes see 2000 see on, ei tasu. Allkirjaga lepingul kinnitame, et oleme tingimused teada võtnud ja see et neid tegelikult lugeda sõlmimisel ei jõudnudki, ei loe. Elektriga võib teil tõesti miskit lahti olla, äkki majas mõned juhtmed lähevad periooditi lühisesse, niiske koht või halb ühendus, või hiired.. Herilased kaovad varsti ära, meie ka vaevleme ja terassil ei saa enam külalisi vastu võtta ning aknaid a ups, poiss jõudis kommentaari ära saata enne kui tahtsin lisada, et teepuuõliga tupsutamine on herilase nõelamisele kõige parem. Sipelgate välja meelitamiseks on mitmeid rahvatarkusi, kasuta otsingust, endal kogemus puudub. Ja kui tundub, et enam hullemaks minna ei saa, siis tegelikult saab ikka… minul käivad jamad ka ikka karjakaupa, kord ajab see naerma, siis nutma ja siis ahastusse. Mulle meeldib kellegi öeldud lause, et väiksemaid jamasid võtan kui indulgentse selle eest, et suuremaid jamasid ei tuleks. Eestlastel on ütlemine, et üks õnnetus ajab teist taga. Kui seda seaduspärasust poleks märgatud, siis vaevalt, et nii ütlema oleks hakatud. Vene psühholoog ja esoteerik Anatoli Nekrassov ütleb selle kohta, et inimene elab madalatel vibratsioonidel ja tõmbab seetõttu endale ligi madalatel vibratsioonidel juhtumeid, ehk siis õnnetusi, haigusi jne. Aitab see kui saad neist madalatest vibratsioonidest välja, ehk siis mingi tugeva positiivse laengu või juhtumise, mis siis omakorda tõmbab ligi positiivset. Või nagu psühholoogid soovitavad – mõtle positiivselt! Aga kaotada pole ju midagi, ainult võita! Edu sulle positiivsete elamuste ja meeleseisundi otsinguil! 2000EEK hambaravihüvitist on isegi rohkem kui minu Ameerika-sõidu reisikindlustusel – tol oli 1200EEK, nagu ma nördinult avastasin. Ei, mul ei läinud seda vaja, aga 1200EEK eest ei saa isegi Eestis hambaarstilt suurt midagi, Ameerikast rääkimata. Heh, kui asjad katki lähevad, siis tähendab see uut etappi elus. Näiteks mu sõbrannal läksid katki pesumasin, külmkapp, veekeedukann ja veel midagi tol suvel, kui ta vanemast lapsest sai koolilaps ja ta mehest lahku läks. Ja samal sügisel sai ta ka ise uue töö. Ma soovitaks sul teha suurpuhastus oma elus (ja kodus?) aga sipelgad ei salli piparmünti ega kaneeli. Mul on ka tunne, et nad tulevad (rinnapiimalõhna või siis mähkmete) peale. Ehk siis ühes kortermajas tulid nad ISEGI lapse hälli ja just sellesse korterisse, kus oli 3kuune imik. Herilaste vastu aitab väga hästi öösel tehtud mürgirünnak pesale. Olen seda ise korduvalt kasutanud, kui maal elasin. Pesumasinast peaks vooliku kaudu ikka vee kätte saama küll. Isegi kui masin ei ole “kuskil kõrgemal”. Viimase otsa peab nagunii alt sellest puhastamise-august võimistanüüdongi välja laskma voolata. Ega remondimees ei hakka ka parandama masinat, milles on vesi sees. Üldiselt on muidugi nõme meil see kodumasinate garantiiremont, tegijaid on liiga vähe. Mul on jäänud mulje, nagu oleks Tartus selle peal enam-vähem kaks meest, kellest üks töötab ainult äripäeviti kella viieni. Viimati kui ta mul käis, lubas uue peaumasina ukse tuua. Siiamaani toob. Ei tea, kas peaks otsima hakkama. Aga üldiseks lohutuseks, musta triibu järel on valge jah. Ja ehkki täna on päris kõhe ilm, paistab ometigi päike! Kas su veekeedu kannul ei ole nuppu mille sisse lylitamisel kann hoiab vee keedetuna st kohe kui temperatuur langeb teatud kraadini siis lylitab end ise sisse ja keedab vee uuesti ara. Meil on selline kann ja ma ei teadnud sellest algul midagi kui siis ema kylla tuli ja teadmatusest sellele nupule vajutas ja kann mutkui keetis ja keetis seda vett vahetpidamatta. See on selle jaoks et kui kylalised tulevad siis on head kohe keedetud vett kohvi voi tee tegemiseks votta – minu meelest selline looduse raiskamine ja taiesti ylearune ‘lisand’. Tuletõrjujad ütlevad, et see keedukann on üks tuleohtlik masin. Soovitav üldse pistikust välja võtta kui ei kasuta. Ilma et oskaksin teaduslikult või mitteteaduslikult seletada – olen näinud et asjad kipuvad katki ja untsu minema siis kui ise oled väsinud ja liimist lahti, mõtted sünged ning ümbritsev loodus reageerib sellele omal moel. Parim rohi- võtta asju huumoriga ning mitte südamesse meelde tuletada, et nii kaua kui lähedased ja sõbrad terved, kodu , töö olemas siis saab muust saab üle. Rahaliste kaotustega on see, et kui kauaks põdema ei jää, siis leiab ka kaotatud raha tee Sinu juurde tagasi. Päikest Anonile: tuletõrjujad ütevad ka, et teleka, videomaki jmt peab seinast välja kraapima, kui kodunt ära lähed. Mul läks korter remondi ajal töömehe kellraadiost põlema ja päästeametist käis üks kuri tädi mind instrueerimas. Ütles, et ma ei oska üldse elada. Ainult külmkapp tohtivat pidevalt seinas olla, voila! mul lähevad lambipirnid alati just siis läbi, kui ma kohutavalt väsinud ja kõigest tülpinud olen. ju ma siis ammutan lambipirnisähvakust energiat. Muidu ei oskagi lohutada, kuidagi palju jamasid on lühikese ajal peale sattunud jah. Äkki tõesti on elektrisüsteemil midagi viga? Ja täiesti OT jutt — soetasin suvel Eestis käies su õunaraamatu, loen seda ja hirrrmus põnev on, tõeline page-turner. Vahepeal ei usuks, et nii naiivseid tütarlapsi olemas on, aga kardetavasti on. Muidugi võib kõik olla kokkusattumus, aga sel suvel olen ma ise ja mu tuttavad puutunud tavalisest palju rohkem kokku sellega, kuidas elektroonikaseadmed – telefonid, telekad, arvutid – ütlevad äkki lihtsalt üles. Ja mitte ükshaaval, vaid konkreetselt nii, et kui mobla lolliks läheb, siis paar päeva hiljem ei võta arvuti enam pilti ette jne… üheaegset karmavõlga on raske uskuda, aga äkki hakkab loodusel/Jumalal tõesti mõõt täis saama? Või siis saab seadmeid lihtsalt liiga palju ja lained ei suuda enam üksteise kõrvale ära mahtuda, vaid hakkavad üksteist tapma? Aga pidin veel lisama, et sebraelu jutt on väga armas. Ja tuttav. Tõeliselt südamelähedane. Räägin ise seda pidevalt. Selle võlu seisneb selles, et pärast musta triipu tuleb alati valge. Nii et ära muretse, suure tõenäosusega enam hullemaks ei lähe, nüüd hakkab ikka juba paremuse poole minema. Usu. 🙂 Ja minul on ka vastupidine kogemus. Kui ma mustast punktist üle sain (ehk siis pärast pikka mõõnaperioodi uskusin, et saan ühe suure töö kaelast ära), siis süttis meil lambipirn, mis mitu päeva polnud põlenud, taas põlema. Ja TULIUUS pesumasin, kellega/millega ma olin eelmine päev pahandanud, läks järgmisel päeval lambist käima, kui ma tall ütlesin – no oled nüüd normaalne, hakka tööle, ja talle sõbraliku müks andsin. Oehh, eks ta ole,.. osaliselt ongi selline Eesti elu ja ka öölaulupidu tehti,e t rahval silmad kinni panna ja suu ka.. mingiks ajaks. Et keegi ei märkaks, kuidas tegelikutl asjad ei toimi! Selliseid juhtumisi, mu ema helistab mulle iga päev ja räägib oma seklustest eesti ametnikega, ärimeestega jne. Pole kunagi arvanudki,e t halb õnn 🙂 Veel – Eesti Energiaga suhtlemine võib kujuneda ebameeldivaks kogemuseks, nii et kui juba tuju paha, siis ei soovita. Samamoodi lasevad kuude viisi ennast oodata, lähevad lepingu tähtajast üle. Me isegi tegime nendega lõpuks päris kurja häält… monopolide värk. Loen, et seda firmade “helistame teile esmaspäeval ise uuesti…” juttu räägitakse ikka igal pool. Ma enam ei võtagi seda kui lubadust vaid kui head-aega, külastage-meid-jälle formaalsust. Me ootasime oma kraanikaussi kuu aega nii, et üks müüja pani tellimuse kirja, pidid helistama meile, ei teinud seda. Kohale minnes oli uus müüja, kes muidugi ei teadnud asjast midagi…ja nii see ring käis. Lõpuks tegi asi juba nalja ja päris lõpuks saime kraanikausi ka ikka kätte 😀 Meil oli sarnane lugu, kui oma majja sisse kolisime. Korraga hakkasid streikima veekeedu kann, makk, telefon, tv-kaart, arvuti, dvd-mängija ja ka külmkapp. Kahtlustasin elektri kõikumisi või vaime. Praeguseks on osad asjad taas korralikult tööle hakanud, osad maha müüdud/ära antud ja osad välja vahetatud. Võta nüüd kinni, millega tegu oli. kunagi Eestist ostetud mobiil ei hakanudki Taivanis olles häält tegema, kuigi käis siin 2 x spetside käes remondis. kõik paranes aga Eestis olles, kui olin 3 päeva indiaanilaagris veetnud Lendava Kotka käe all. tahtsin Sind lihtsalt õnnitleda uue raamatu väljatulemise puhul! seda oli hea tunne Apollos veel laupäeval käes hoida; nüüd olen Gaoxiongis läbi pika ootamise Amsterdamis ja seikluste Manilas tagasi. tervitan! Aga yldiselt – kui mina panen tàhele, et mu elus on “must triip”, s.t. kòik asjad kaovad àra ja làhevad katki, siis ma vòtan seda signaalina “sa oled endale jàlle liiga palju kohustusi vòtnud, luuserda nyyd pool pàeva kuskil ja mòtle selgeks, mida sa òieti tahad ja vajad ja millest saad àra ytelda”. Ylevàsinud inimesed teevad vigu ja need kajastuvad eriti tehnikas. Tere tulemast! Õnn on see, et sul on siiski suht väikesed probleemid. Pesumasin saab korda, osta uus keedukann, mesilastele kutsu tõrjuja, otsi üles sipelgate käigurada majja ja lase sinna vahtu ette jne. Su probleemid on täiesti ületatavad 🙂 Ja telefoniga oli Sul tõesti jama, siis ka, kui mulle selle kassi pärast helistasid. Jubedalt kajas tagasi 🙂 Firmadest tagasihelistamisega on jah nii nagu ta on. Mina tellisin näiteks ühe spetsiifilise toote eelmise aasta detsembris. Lubati varsti helistada. Nüüdseks olen neile kaks korda helistanud, nad VEEL ei ole valmis saanud. Õnneks ette ei maksnud ja enam eriti ei ootagi 😀 mõtlesin siin mitu päeva selle EE jutu peale…no juttu ei oska kommenteerida aga kui me ei hindaks EE piisavat prohvessionaalset ajakirjandulikku vaadet siis me ei loeks ka seda 😉 aga tahan öelda, et see on üks väheseid kordi, kus ma näen, et see mees ei suutnud sarnasust oma joonistuses interviueeritavaga leida 🙂 Aga üldiselt oli jah sarnasus väike mu meelest, aga fanaatiline hullusäde silmis oli küll tabatud ;), nagu Justin ütles.			OSCAR-2019
Lambist lastakse alla reisilennuk. Siis on meedia tagajalgadel, et Eestisse julgeb tulla inimene, kes arvab valesti. Ja tagatipuks deklareerib kodanik, et ta keeldub tarbimast asju, milledele on märgitud kirillitsas toote nimetus... Olgu, siin on mitu probleemi. Kas mul on õigus jätta kutsumata endale külla inimene, kes mulle ei meeldi? Mina arvan, et jah. Arvaku ja olgu oma kodus selline nagu tahes, aga oma kodus ei pea ma taluma näiteks patsidega tüdrukuid, kui ma neid mingil põhjusel ei salli. Kas on õige laiendada kõik Venemaa sigadused ja karistada nende eest kõiki vene keelt emakeelena rääkivaid inimesi? Minu meelest mitte. Seda enam, et mõned neist on igati ontlikud Eesti kodanikud. Enamik neist elab oma igapäevast elu ja ei saa mitte kuidagi mõjutada Venemaa, kui riigi, otsuseid ja tegevust. Meid ei loksuta teadmine, et akadeemiline maailm on varsti täielikult ingliskeelne ja et Tallinna kesklinn ja reisisadam elavad soome keeleruumis. See on eetiline ja normaalne. Klient on kuningas. Ja Eesti liiga väike ja kõik need teised tõed. See, et ca 400 000 Eestis elavat inimest saavad lugeda pakendil olevat infot talle mõistetavas keeles, ei ole eetiline. See, et Eesti riik pole suutnud toetada 20 aasta jooksul venekeelse toimiva usaldusväärse meediakanali teket. Et pole olnud piisavat nõudlust ning et ainus toimiv reklaamikanal on PBK. Ei ole eetiline. Kas ärimees peab lõpetama kaupade ekspordi Venemaale, mitte ostma teenuseid ja kaupu Vene kapitalilt olevatelt ettevõtetelt? Et mitte toetada kurjust ja valet? Ilmselt ei ole sellele küsimusele õiget vastust. Sest iga riigi, iga ettevõtte taga on Inimesed. Lihtsad inimesed. Ja ma tõesti ei tea, kas on õigust karistada neid, kuna meie vaated ei kattu nende inimeste valitsejate vaadetega. Ning kust jookseb see piir. Kas Mistrale, millega tehakse ilmselgelt kurja, ei tohi müüa. Aga rõivaid ja toitu tohib? Meie endi venelasi ei tohi kiusata. Kõikidesse inimestesse, sõltumata nende soost, rassist või rahvusest tuleb suhtuda lugupidamisega. Inimesed ei vastuta oma rahvuskaaslaste sigaduste eest. Ma saan aru, et on naiivne loota, et Venemaa muutuks normaalseks. Aga täiesti meie võimuses on, et inimesed, kes elavad Eestis on meie poolt, et nad saavad tasakaalustatud uudiseid ja armastavad oma praegust kodumaad. Meeldib või mitte, aga eksport ja äri on majanduse alus ning mootor. On teatud eetilised piirid, mida ei tohi ületada. Aga piimapaki markeerimine venekeelse sildiga ei ole minu jaoks see eetiline piir. Info edastamine kliendile talle arusaadavas keeles ei ole see eetiline piir. Nojah, kellel vene keel mis assotsiatsioone põhjustab. Minul meenuvad kõigepealt tänavatel revolutsioonilisi laule röökivad nn lüpsik-valjuhääldid. Elagu Kommunistliku Partei XVIII kongressi otsused, hurraa! Siis meenuvad kodulinnast arvukad ohvitseride hordid, kel polnud kunagi kavas okupeeritava rahva keelt ära õppida. Tõele au andes peab küll möönma, et neist vaid osa olid otseselt vaenulikud. Sõjaväest ja vene matist parem ei räägigi. Kokkuvõttes - ma räägin ja loen seda keelt vabalt. Suudan selles keeles oma erialal kõrgkoolis loengut pidada. Aga kas tahan? Vahel, kui tahan, siis keeran ise mõne vene kanali peale. Kuid mulle on ebameeldiv, kui see keel mulle vägisi selga sõidab. Isegi vale raadiot kuulav bussijuht võib trigerdada ebameeldivaid mälestusi. Venemaa ei muutu normaalseks. Paraku need, kes on ühel teatud perioodil üles kasvanud, ka enam mitte. Minu jaoks on vene keel okupandi keel. Kaubamajades kõlav vene keel häirib ja riivab mind täiesti otseselt. Meie riigiametites räägitav vene keel aga on suisa sigadus. Oh kui hea lugemine oli! Just lugesin täna Hargla seisukohta venelaste ja piimapaki asjus, tõesti hakkas häbi, et olen eestlane.... Ok, oleks mingi ilkuv delfikommentaator, aga see mees peaks ju kübegi intelligentne olema? Aga näed, ei ole mitte! Panna ühte patta terrorism, vene keel ja vene inimesed.... no ei ole sõnu! Aga seda meeldivam oli blogi lugeda, aitähh! Jälgiks ka edaspidi, väga huvitav lugemine! Marika Ka minul oleks lisada meenutusi ja emotsioone, mida kirjeldab Anonüümne. Ometi olen ma tõmmanud suhtumises kusagile ajajoone. Ei viitsi uurida rahvaloenduse andmeid, kuid kindel see, et üha rohkem on vene keelt kõnelevate kaasmaalaste hulgas neid, kelle sünnimaa, see ainuke, on Eesti. Meie, eestlased peaksime peeglisse vaatama, et mõista, miks pole see osadele neist saanud kodumaaks. Vene keel ja partei kongress???? Inimesed, te olete end minevikku istutanud. Ma just rääkisin kuu aega järjest iga päev vene keelt. Nii et mul seondub vene keel värskelt lõppenud ja üliägeda puhkusega. Parteist vaid niipalju, et meile lähim mäetipp oli "Kommunistliku partei 19. kongressi nimeline mägi". Tulge olevikku, suhelge teiste inimestega ja käige maailmas ringi, saate lapsepõlvetraumadest lahti!!! Ja Venemaa on täiesti normaalne, omast imperialistlikust vaatenurgast muidugi. Nende arust pole meie nuku-rahvus-riik normaalne, sellist nähtust ei tohiks moodsas maailmas eksisteerida. Nii et igaühel oma normaalsus.			OSCAR-2019
Seal kus kohtuvad poliitikud ja internet, hakkavad reeglina laastud lendama. Seekord pillub pilpaid laiali protsess nimega “Brexit”. Hetkest, mil keskmine Suurbritannia valija otsustas end Euroopa Liidu küljest lahti haakida ning saareriigi vööri ulgumere poole keerata, tekkis paljudel eurooplastest internetihuvilistel küsimus, mis saab brittide poolt registreeritud EU-lõpulistest domeeninimedest? Aluseks asjaolu, et Euroopa Komisjoni regulatsiooni Nr 733/2002 artikli 4(2)(b) järgi võivad .EU domeene registreerida vaid isikud, kes resideeruvad Euroopa Liidus. Sel nädalal on Euroopa Komisjon otsustanud selleteemalistele oletustele lõpu teha. Nimelt on komisjon välja andnud kommünikee (https://ec.europa.eu/info/sites/info/files/notice_to_stakeholders_brexit_eu_domain_names.pdf), milles väljendatakse seisukohta, et Suurbritannia lahkumise järel Euroopa Liidust, 30. märtsil 2019, ei ole brittidel enam õigust registreerida või pikendada .EU domeeninimesid. Kui otsus puudutaks vaid uute domeenide loomist, oleks olukord küllalt sirgjooneline, kuid komisjon ütleb selgelt, et mõjutatud on ka eksisteerivad domeenid, mida samuti enam pikendada ei tohi. Britid va võrukaelad on aga registreerinud kõvasti üle 300 000 EU-lõpulise domeeninime, mis moodustab ca 8% kõigist .EU domeenidest. See on märkimisväärne number. Mida brittidel selles olukorras teha, kus nende ettevõtte või organisatsiooni interneti-identiteet käest võetakse? Esimene ja robustseim variant on kiiresti loobuda .EU domeeninime kasutamisest, kaks aastat on piisavalt pikk periood mille jooksul on võimalik uus identiteet edukalt kehtestada. Kui otsus tehtud, siis venitamine ei oleks kindlasti kasulik, kuna uue domeeninimede leitavusel ja usaldusväärsusel otsingumootorite silmis on kuuldavasti ka ajaline mõõde. Teine variant on leida endale Euroopast partner, kelle nimele domeen ümber registreerida. On täiesti kindel, et sellist teenust on peagi valmis pakkuma nii mõnedki advokaadibürood või registripidajad. Kolmas variant on oodata ja kannatada, sest poliitikutele kohaselt on komisjon loomulikult endale lahti jätnud taganemistee – otsust võivad mõjutada edasiste läbirääkimiste käigus sõlmitavad lepped. Ei ole sajaprotsendiliselt välistatud, et läbirääkimiste käigus astutakse suuremeelselt mõned sammud tagasi. Neljas variant on pikendada oma domeen kohe 10-ks aastaks ära ja siis rahulikult oma võimalusi kaaluda. Isiklikult on mul raske ette kujutada, et domeene, mis on kümneks aastaks pikendatud, hakataks enne registreerimisperioodi lõppu kustutama. .EU tippdomeen on ühendanud Euroopa Liitu ühtseks digitaalseks turuks juba enam kui 10 aastat. Tähistame seda registreerides .EU domeene erakordselt soodsatel tingimustel. 7. detsembril 2005. aastal tekkis Euroopa Liidus esmakordselt võimalus registreerida .EU domeene. Tol hetkel said selle privileegi osaliseks kaubamärkide omanikud. Mõned kuud hiljem, 2006. aasta aprillis, järgnes sellele valjem stardipauk, mis tõi domeenid ka laiema avalikkuse käeulatusse. Võidujooks domeenidele oli erakordselt aktiivne ja viis nende koguarvu juba esimese aasta lõpuks miljonitesse. Nii seob .EU tippdomeen Euroopa Liidu 500 miljonit elanikku üheks suureks digitaalseks turuks juba enam kui 10 aastat ning sellest on saanud üks ühendusesisese e-kaubanduse alustalasid. Nimelt pakume ettevõtjatele, kel on mõtteid ja ambitsioone Euroopa Liidu ühisturu suunas, aga puudub veel konkreetne tegevuskava, võimalust reserveerida oma .EU identiteet pikemaks ajaks erakordselt soodsatel tingimustel: 1. detsembrist kuni 9. detsembrini on kõigil huvilistel võimalik registreerida endale .EU domeen 10 aastaks hinnaga 24€. 10. detsembrist pakkumine muutub ja aasta lõpuni saab domeeni samaks ajaperioodiks registreerida 36€ eest. Võttes meie kampaaniast osa, saavad ettevõtted kindlustunde, et ambitsioonide vormumisel konkreetseks tegevuskavaks, on vajalik interneti-identiteet kindlasti olemas. P.S. Ühtlasi tasub vist meelde tuletada, et Zone Virtuaalserveritele saab liita aliaseid ilma täiendava teenustasuta. Nii on peale registreerimist võimalik .EU domeen lisada olemasoleva .EE kõrvale ilma täiendava kuluta. 2006. aasta aprillis avanes kõikidel soovijatel võimalus registreerida domeene Euroopa Liidu tippdomeenis EU. Alljärgnevalt avaldame ülevaatliku graafiku .EU domeenide registreerimisega seotud viimase kaheksa aasta tähtsamatest verstapostidest. Zone tähistab .EU sünnipäeva väikese kingitusega – uue .EU domeeni registreerijatele kehtib soodushind 5.49 eurot. Euroopa Liidu tippdomeeni .EU haldaja EURid on avaldanud statistika domeenide registreerimise geograafilise jaotuse kohta. Statistika kohasel valib 65% registreerijatest endale teenusepakkuja oma asukohariigist, 18% valib teenusepakkuja muust riigist Euroopa Liidus ja 17% leiab teenusepakkuja väljastpoolt Euroopa Liitu. Kohalikele registripidajatele lojaalseimad on Saksamaa, Poola ja Leedu registreerijad. Vaadates oma statistikat võin öelda, et ka eestlased eelistavad valdavalt kodumaist teenusepakkujat, kuid nagu näha, siis mitte päris nii palju, et sakslastele, poolakatele või leedukatele ära teha 🙂 Igaks juhuks tuletan meelde, et Zone.eu keskkonnas on käimas sooduskampaania, mille raames maksab EU domeeni registreerimine 89 krooni ja see hind sisaldab juba ka käibemaksu, kasutage võimalust.			OSCAR-2019
Aku - aku on muidu mitu bet, Kombineeritud võimaldab meil ühendada mitu sündmuste kohta ühe pileti. Võitja on selline kupongi korrutamisel määr taim toote kohta kõiki kursusi. Need vahendid võimaldavad meil suured võidud, aga tingimus on tabanud kõiki sündmusi. American kursused - sellist tüüpi nimetatakse "+" või "-". +200 Tähendab, et kiirusega 100 saame 200 j kasumit. Nurk - see on mõiste, mis tähendab, et kasutusel uusim spordi informatsiooni, mõlemas valdkonnas ja kättesaamatud allikatest, et paremini prognoosida tulemusi. Ante-post - panused tehtud enne tähtaega, näiteks. Enne algust Champions League kihlvedude seatud bet lõpliku võitja. Aasia händikäp - Aasia händikäp eeldab, et kohtumine algab kohe ekstra või miinuspunkte meeskond. Selline lahendus loob "paremad tingimused" teoreetiliselt nõrgema vastase spordivõistlusi viia oma võimalusi lõplik võit. Tegutsemine nõrgem meeskond, nii et on esirinnas alustada puude vastu lemmik. Omakorda tugevam meeskond algust mängu on, et korvata kahju, mida pakuti meile kihlvedude. Veel puuet. Toetavad - me peame tegelema temaga kui valikut saame palju taimi ja nende kursuste lühendada võrreldes tulemusi. Beard - isik, tavaliselt sõber või tuttav, et kihlvedusid, ja tema identiteet ei ole teada teiste obstawiającym ja kihlvedude. Ennustused büroo - vana terminoloogia tänapäeva maapealse kihlveo kauplused, kasutatakse eriti Briti saartel, kus see on tavaliselt öelnud, et nende kontorid on ettevõtted nagu William Hill ja Ladbrokes. Bismarck - mõiste slängi seotud kihlvedude, mis analüütikute kasutada kihlveo ettevõtted. Tähendab "lemmik bet" - kadunud, mis on allikas kasumit pöök. Kihlvedude - inimene, terve ettevõtte või asutusega professionaalselt tegeleb spordikihlveoteenuste. Inglise sõna pärineb dwuczłonowego kihlvedude mis lõdvalt tõlgitud tähendab raamat - tehases; tegija - selleks isik teeb kihlveo, mis on nende laekumist. Tere boonus - need on ekstra raha, mis pakuvad kihlveo ettevõtted meelitada uusi kliente. Need on saadud maksmise eeskirjades määratud boonus tagatisraha. Kasvatajarühm Cup - muidu tuntud "aretajad cup", maineka aastane rassi 1 kraadi hobuste, toimub igal aastal erinevas kohas. Kanada - see on ennustus, mis sisaldab 26 muud taimed 5 valdkonnast: 10 kahekohalist tuba, 10 kolmekordseid, 5 ja 1 quad reedel. Panustada loetakse tabanud vähemalt 2 mängud peab ulguma võidud. Raha tagasi - see on ennustus, mille kihlvedude jaoks kohustavad meid maksma raha, kui sa kaotad. In vaba tõlge tähendab "raha tagasi". Maksimaalne tootlus määrab kihlvedude määrustes. Ringiga ümbritsetud mängu - spordisündmus, mis kursusi võib olla piiratud, kuna piiratud erinevad põhjused, nagu ilm või kinnitamata kuulujutte meeskond. Comeback boonus - boonust, mille eesmärk on veenda klienti, kes olid juba saanud boonust õigus uutele mängijatele ja kaotatud raha tagasi pöörduda mängu kihlvedude. Seisukord rassi - see on hobuste võidusõit, kelle kehakaal / tulemus sõltub mitmetest tingimustest m.in hobune rassi, vanuse, soo, sõidu tüüp. Õige tulemus kihlveo - taim, kelle jurisdiktsiooni tulemus tuleb ette, eriti populaarne mängijad ümbritseva palli tõttu piiratud arvu tulemusi. Kaaned - (hääldatakse. Kowerować) on viis kihlveo, mille puhul kõrvaltoime mängija, andes tagasi mõned või kõik investeeritud raha. Näiteks me mängisime dekreedi 4 üritusi. 3 neist lõppes edukalt. Mängib vastupidises suunas neljandal korral coverujemy otsustas mitte mänginud kupong AKO. Muidu selline tegevus on nn terrorismivastase taim. Death match - see valik kehtib ettevõtted, kus vähemalt kaks osalejat saab panna samasse asendisse. Juhul Niisuguses olukorras määra on jagatud pooleks see tähendab, et 50% won, 50% kaduma. Koer - termin, mida kasutatakse kõige sagedamini tennis, mida kohaldatakse mängija, kes ei ole lemmik mängu. Draw no bet (DNB) - inglise tähendab "teha - no bet". See on omamoodi Aasia händikäp, mis puhul tie koosolekul kaotab tehase ja tagastamise määr, mille eest ta mängis. Teisisõnu, kui kallutada meie meeskond võita - win kui te juhtida - me kaalul tagastatakse, kui nad kaotavad - kaotada. Iga Way - need on vaid mõned keerukamad ennustused. Iga-viis ennustus koosneb kahest teisi taimi sama kiirusega. Tegelikult seisneb selles, et üks neist ettevõtetest viitab võitja ja teised hõivata teatud kohas. Lemmik - lemmik, mis võib olla mängija või meeskond, kes / mis vastavalt kihlveokontor on paremad võimalused võita. Tasuta Bet - tüüpi boonus pakub meile kihlvedude. Koosneb andmisel taim ilma ohtu teatud summa. Kui ma võidan raha on meie arvele, kui te kaotate kõik panused tagastatakse meile. Fix - inglise on võltsitud, ettemääratud, seada. Sest parandused laialt usutakse, et see vastaks või olukordadest, et saada rahalist kasu. Forest bet - bet enamkasutatavad traavivõistlused, mis hõlmab määramine kahe esimese punkti õiges järjekorras. FT - lühend Full Time, mis tähendab lõppu tavalisel ajal. FT ennustused ennustused tavalisel ajal ja va ületunnid. Ennustused vahetus - on koht, kus mängijad saavad endale isekeskis, mille vahetus tasulises (komisjonitasud) mängivad rolli ja funktsioone usaldusisik. Tegemise spordikihlvedude vahetada maksud vahendustasu võidusumma turul. Kui Typer puhaskahjum turul, kaotades vaid oma panused. Goliath - muidu tuntud "suur panus". See koosneb 247 ennustused 8 osa: 28 kahekohalist tuba, 56 kolmekohalist, 28 kuue voltide 8 siódemkowych ja 1 kaheksa. Et saada toetust tuleb võita oma panuse vähemalt 2 valikuid. Greenbook - see on olukord tekib tavaliselt kihlvedude vahetust, kus iganes tulemuse saame kasumit või halvimal juhul läheme "null". Tasa - on tüüpi ennustus eesmärk on kompenseerida vahetus võistkonda erinevates spordi potentsiaali. See seisneb selles, et kui üks meeskonnad mängijad peetakse üldiselt tugevamad kui teised, kihlvedude, ette, et nõrgemad ära, mis on krediteeritud alguses mängu. Head to Head - Panuse tüüp pea pea tegelikult duelli kahe klubi või mängija. Sellest võib järeldada, et konkreetse turniiri nagu Grand Prix Speedway võistelda üksikute mängijate või meeskonnad võistlevad liiga kõik hooaja, siis istu kõrgemal positsioonil viimistlus konkurentsi. Heinz - need on 63 taimed sisaldub 6 valik - 15 kahe-, kolme- 20, 15 quad, 6 ja 1 szóstkowy reedel. Vähemalt 1 bet tuleb võita, et saada tagasi. HT - akronüüm Half Time, mis tähendab, pool mänguaega. Enamik spordikihlvedude pakkumist kihlveo HT või HT / FT, mis on tingitud keskel mängu ja pool / lõpus. Insider - konfidentsiaalse teabe lekke, mis on lekkinud vereringlusse näiteks. Pealt öeldes mängija. Kursused - need on numbriline tegurid, serveeritakse iga võimalikku lahendust, mis määravad proportsionaalne võimalusi saada eriti spordisündmus. Hinda korrutatakse omavahel ja maksumäär on võimalik ja me pöördume arvutada oma potentsiaali võidud. Loe kursused kihlvedude. Contra - taim, mis annab meile kompenseerida kasumi või kahjumi, sõltumata tulemusena viimane sündmus. Swift kood - see on 8-kohaline kood, mille kihlvedude identifitseerib finantsasutus, st. Panga, kus meil on konto. Eriti vajalik ülekandega välisriigi pangast. Nõuannete müüja League - on sellega seotud inimesi, kes võistlevad kord nädalas või kuus tsüklit. Nõuannete müüja liiga võitjad on sageli premeerida. Livebetting - nad on kihlvedusid "live" käimasoleva ennustused, mida saab panustada at palju online kihlvedude. Seda tüüpi kihlveod on väga populaarne, sest võimet toetada järelevalve muid taimi tingitud varem. Livebetting Online kihlvedude pakub meile võimaluse vaadata kasutades sageli livestreamingu bet. Loe taimed elavad. Limit - kasutatakse eelkõige professionaalsetele mängijatele, spetsialistide kihlveo. Kihlvedude olukorras sagedase ja suure võitis mängija piirata oma konto, et ta võiks panna max näiteks. 50 või 100 zł. Selline tegevus on vähendada kahjusid kihlvedude. Teisisõnu, see on ülempiir kiirus, millega saame üles mängima. On ka piirangud panuse, et suudame luua selliselt, et mitte muutuda sõltuvaks bukmacherki. Lucky 15 - süsteem, mis koosneb 4 tüüpi ja 15 taime, st ühe ennustuse iga 6 paarismängus 4 double kombinatsioone ja üks neljakordne kombinatsioon. Kihlvedude marginaal - see on tasu, et sündmused, mis pakkus bet. Mis kasvav populaarsus sündmuste marginaal neile on madalam. Marginaal on erinevalt kehtestatud bet ja üldiselt varieerub vahemikus 10-15%. Veel marginaal leiad siit ... "Masówka" - see on tüüpi massiliselt mängis tipsters. Tihti nad lõpuks kaotada kõik üllatusena ning valides teda. Kui oled asetanud enamik inimesi "masstootmine" kihlvedude, et vähendada võimalikku kadu vähendatakse seda tüüpi muidugi. Lähis - on mitu üksust sektsioonis milles iga võimalusi tulemuseks võidab isegi üks kupong, ja lisaks võib põhjustada tulemusena võitnud kaks piletit. Loe keskel. Minimaalne sissemakse / tühistamine - kehtestatud kihlvedude eeskirjades väikseim võimalik rahalisi vahendeid nad vajavad, et peame suutma deponeerida või lahkub / kontol. Moneyline - Ameerika tüüpi bet võita. Seda tüüpi rajatis toob see mida meeskond või mängija on võidukas. Moneybookers - väga mugav allikas panuse online kihlvedude. Turvaline ja mugav e-rahakoti, kust raha võtta saab koheselt üle kihlvedude. Üle - sõna otseses mõttes "ülevalt". Viitab summa võrra, väravaid lüüa, kollased kaardid, kogus vead, tasuta peksab jms Väljaandja kihlvedude. Haara "üle" mängida, et see arv on ületatud. Oddsmaker - isik töötab ettevõtte kihlvedude väljaandmise eest vastutav ja kontrolli kursused sündmus, muidu tuntud Spordiennustuse analüütik. Võõras - tähendab võistleja või võistkonna, mis prognooside kohaselt kihlvedude pole võimalust võita, ja muidugi avatud on alati väga kõrge. Rotation - vajalik maksmine ja boonus. Koosneb pannes teatud arvu ennustused eeskirjad koefitsiendid, et oleks võimalik avada boonus. Patent - määratleb seitse ennustused hõlmavad kolme ossa. Iga osa sisaldab 1 ühekordne, 3 kahekohalist ja 1 kolmekohaline. Double Chance - taim tuntud ka kui "toel". See põhineb kahe võimaluse võita või joonistada, joonistada või kaotada. Arengupartei - väga populaarne mängijad mängu süsteem, mis põhineb järkjärgulise tõusu rikke korral, kuni jõuate win. Progressioon kasutatakse peamiselt muutes juhib valitud meeskonnad jalgpalli ja jäähoki. Avalik Bet - kohtumine väga populaarne ja tihti ümbritseb näiteks. Real - Barcelona. Kihlvedude kasutavad sageli huvi kohtumine, teadlikult alahinnata kursused suurendada kasumit. Reload boonus - boonust tagasipöördumist, mille eesmärk on meelitada seda jälle tagasi mängu pöök. Suunatud peamiselt mängijatele, kes on juba kaotanud palju raha. Single - lihtsaim, kuid pidada parim viis kihlveo. Koosneb kohta, et bet tulemus ainult üks sündmus, nii et meie võiduvõimalused on sõltuvalt liigist loomisest 33 - 50%. Super Heinz - esindab 120 taime, mis kuulub 7 lõigud, sealhulgas 21 kahekohalist tuba, 35 kolmekohalist, 35 neljakordne, 21 reede, 7. kuue voltide 1 seitse. Abi - osakonna ettevõte kihlvedude teenindavad kliente. Uurib kaebusi, taotlusi, kaebusi hoiuste väljavõtmine, asula maksedokumendid ja kaubandusettevõtteid. Surebet - loomine, et sõltumata tulemusest toob meile võidu. Surebety saame tavaliselt võrreldes vahetuskursi erinevused erinevate kihlvedude ettevõtted. Trading - mänguviis, mis tugineb loomine ja ennustuskombinatsioone et sõltumata tulemusest annab meile surebets (kasum), otseses mõttes kauplemise tähendab kauplemine kihlveo. Loe Trading. Teaser - on spetsiaalset tüüpi bet, mis võimaldab teil muuta puude või line eespool / alla, et suurendada võimalusi võita. Seda võimalust saab kasutada, kui teil on panustada vähemalt kaks mängu. Nõuannete müüja - on kogenud typer, mis annab oma ennustused vähem kogenud mängijad tasuta või tasu eest. Valuebet - loomine "väärtus", peetakse kogenud mängijad tasuv, sest kiirus sellel kohtumisel on väga kõrge (sageli liialdatud). Väärtus bet nimetatud ka kui ootamatult kõrge määr meeskond, et teoreetiliselt on parem kui teie vastane. Yankee - tähendab 11 ennustused hõlmavad 4 osast sealhulgas 6 paarismängus 4 kolmekohalist ja 1 neljakordne. Saagikus - on parim määraja efektiivsust ja just see, mida tasemel toob typer. TULUMÄÄRAGA nimega teenitud raha investeeritud raha. See arvutatakse järgmiselt: Special bet - bet ei ole seotud maailma spordis. Need on ennustused poliitika- ja meelelahutus jms. Presidendivalimised auhinna Eurovisioonil. Süsteem ennustused - kihlveo süsteem on selline, mis annab meile võimaluse vigu. Loe tehases süsteemi. Live-ennustused - need ennustused, mida saab panustada oma eluajal ja koefitsiendid ei muutu proportsionaalselt sündmuste kulgu mängu.			OSCAR-2019
1. jaanuarist 2010 algab majandusaasta aruannete Äriregistrile esitamisel üleminek seniselt paberkandjal esitamiselt või pdf-failide üleslaadimiselt spetsiaalses aruandluskeskkonnas aruannete loomisele ja kinnitamisele. Raamatupidamise Toimkonna andmetel tekib 31. detsembril 2009 lõppenud majandusaasta elektrooniliste aruannete esitamise kohustus ainult osadel äriühingutel, sihtasutustel ja mittetulundusühingutel. Ühingud, kes esitavad konsolideerimisgrupi aruandeid või likvideerimis- ja lõpparuandeid vastavalt Eesti heale raamatupidamistavale või IFRS kohaselt koostatud majandusaasta aruandeid, esitavad kuni 01.01.2012 oma aruandeid PDF-failina (neile ei ole vastavaid aruandlusvorme seisuga 01.01.2010 veel loodud ja need on vaja eelnevalt välja arendada). Avaliku sektori ühingud, kes esitavad saldoandmikke Rahandusministeeriumi saldoandmike infosüsteemi, esitavad majandusaasta aruande Äriregistrile PDF-failina senikaua, kuni riigi poolt luuakse infotehnoloogilised võimalused andmete edastamiseks saldoandmike infosüsteemist Äriregistrile. Elektroonilise majandusaasta aruande (EMA) esitamise muudatused ei kohaldu füüsilisest isikust ettevõtja majandusaasta aruandele ning välismaa äriühingu aruandele, mis esitatakse filiaali juhataja poolt registrile avaldamiseks. Raamatupidamise aastaaruande vorme saab täita ja muuta käsitsi või oma raamatupidamissüsteemidest andmeid importides (kui vastavaid süsteeme selleks kohandatakse). Eristatakse äriühingutele kehtivaid vorme ning sihtasutustele ja mittetulundusühingutele kehtivaid vorme. Äriregistri süsteemis toimivad teatud aruande osade vastavuse (valemite) kontrollid. Aruanne allkirjastatakse ja sellele lisatakse audiitori järeldusotsus samas keskkonnas. Aastaaruande näitlikud vormid leiab EV Raamatupidamise Toimkonna kodulehelt. 2. Vormide täitmisel on EMA täitjal võimalik esitada lisaks eelmise perioodi lõppbilansile ka eelmise perioodi algbilanss, kui ettevõte korrigeerib eelmise perioodi algsaldosid mõjutavat olulist viga või muudab arvestuspõhimõtteid tagasiulatuvalt. 4. Ariühingu vormid sisaldavad nii osaühingu kui aktsiaseltsile omaseid kirjeid. EMA täitmisel antakse täitjale ette kirjed olenevalt sellest, kas tegemist on osaühingu või aktsiaseltsiga (N: osaühingu puhul bilansis ainult osakapital nimiväärtuses). 5. Vormide täitmisel määratleb äriühing, milliseid vorme ta soovib kasumiaruande ja rahavoogude aruandena esitada (vastavalt kas skeem 1 või 2 ning kas otsene või kaudne meetod), samuti, kas ta esitab koondkasumiaruande või mitte. Koondkasumiaruande esitamisel genereeritakse see vorm kasumiaruande järele samale lehele. Sihtasutused ja mittetulundusühingud valivad rahavoogude aruande skeemi (tulemiaruande skeem vastab RTJ-le 14). 6. Lisade esitamine on vabatahtlik, st aruandekohustuslane otsustab, kas tulenevalt raamatupidamise seadusest ja RTJ-idest tuleb tal vastav lisa täita või mitte. Samas on aruandekohustuslasel võimalik genereerida ise täiendavaid lisasid ning sisestada sinna tekste, tabeleid ja jooniseid. 7. Mitmete lisade puhul on vajalik lisa valimise juures määratleda, millist arvestuspõhimõtet kasutatakse ning vastavalt sellele valitakse vastava lisa vorm. (N: kinnisvarainvesteeringute lisas tuleb valida õiglase väärtuse meetodi vorm või soetusmaksumuse meetodi vorm). 8. Etteantud lisade vormides võib lisada täiendavaid kirjeid, kui need lisavad informatiivsust ja loetavust. Täiendavaid kirjeid saab lisada ridadesse, uusi veerge lisada ei ole võimalik. 9. Kõigi lisade lõpus on teksti sisestamise võimalus. Tekst on võimalik sisestada nii juhul, kui täidetakse ka vastav tabel, või ka ainult teksti kirjutamiseks. 10. Arvestuspõhimõtete lisas on eraldi tekstiväli erinevate varade, kohustuste, tulude ja kulude liikide kohta, mis vastava lisa genereerimisel kuvatakse eraldi lõikena. Aruande koostaja valib, millised lõigud ta soovib täita. 11. Käesolevaga avaldatud aruande lisade näidisvormides väljatoodud viited on näitlikud, aruande koostamisel on kõigile lisadele võimalik viiteid lisada (sh võib korraga esitada viite mitmele lisale). 12. Lisasid ning ridasid ja tulpasid, samuti põhiaruannete ridasid, kuhu EMA täitja numbreid ei sisesta, aruande genereerimisel ei kuvata. Seetõttu on aruande lisade numbrid ka näitlikud, sest süsteem moodustab ja nummerdab lisad täidetud informatsiooni alusel ning ei moodustata ega nummerda lisasid, mida ei ole täidetud. 14. EMA teisel esitamisaastal kuvatakse eelmise aasta võrdlusandmed automaatselt, samas jääb võimalus neid parandada, kui võrdlusandmetes on toimunud muutusi. 15. Materiaalse põhivara lisas on võimalik aruande genereerimisel kuvada veergusid Masinad ja seadmed ning Lõpetamata projektid ja ettemaksed kahel moel. Kui täidetakse alamveerud (st Masinad ja seadmed puhul veerud Transpordivahendid, Arvutid ja arvutisüsteemid ning Muud masinad ja seadmed), siis aruande genereerimisel on võimalik kuvada kõik täidetud alamveerud ning koondveerg (N: veerg Masinad ja seadmed, kus süsteem kuvab need alamveerud kokku). Samuti on võimalik ka ainult veergu Masinad ja seadmed täita, ilma alamveerge täitmata. 16. Ettetäidetud vormide kasutamine on seotud defineeritud taksonoomiaga, mille alusel on võimalik koostada üleriigilisi päringuid. Täiendavate lisade sisestamine (ise uute lisade loomine) ei võimalda kasutada antud andmeid süsteemi päringutes. Tulevikus on kavandatud taksonoomiaga seotud andmete ülekandmine Statistikaametile riikliku statistilise informatsiooni koostamiseks. Kui andmeid pole taksonoomia elementidena sisestatud, need edasi ei kandu. Seetõttu on oluline kasutada võimaluse korral etteantud vorme ja vaid vajadusel lisada neile alamkirjeid (täiendavaid ridu olemasolevate ridade detailiseerimiseks).			OSCAR-2019
Hei! Pikk aeg möödas, aga sain lõpuks sulepea uuesti kätte võtta ja ammu olen oodanud selle arvamuse kirjutamist. Assassin’s Creed Unity on juba oma jagu aega väljas olnud ja Ubisoftil on palju aega olnud see glitchidest ja buggidest koosnev mäng mängitavaks muuta. Kas see glitchidest kubisev, kuiva ja maitsetu stoori ja crashide rikas mängupirukas on/oli meie raha väärt? Kuigi mäng oli ja ikka veel on osaliselt katki ja jätkuvalt igav, ei saa ma jätta andmata kiitust Ubisoftile ühe kõige ilusama settingu eest, mis tänapäeval mängumaailmas ringleb. See mäng on nii lummavalt ilus, Pariis on tohutu ja tõesti, see elab. Ärme ka unusta, et AC unity andis meile ka senisest parima parkour süsteemi. Ronimine mööda kaunist Pariisi oli tohutult lahe ja tihti leidsin ma ennast lihtsalt Arno libedat ja mugavat koreograafiat imetlemast. Mängu ilu loomulikult ei muutnud tõsiasja, et ma paar korda oleks tahtnud oma dualshock’i läbi teleka ekraani saata ja oma majast bulldozeriga üle sõita, aga tõesti, AC unity on mäng, mille ostu ei peaks keegi kahetsema( Eriti, kui sul on plaan ACU alles nüüd osta, tänaseks on enamus glitchid parandatud). Me kõik teame, kui ilus ja palju potentsiaali tegelt AC unityl on ja millise edasisammu Ubisoft tegi oma sammuga tagasi AC juurteni ning suure AC seeria fännina olen seda harva ja alati väikses koguses teinud, aga seekord ma end tagasi ei hoia: #JeSuisGlitched – Ubisoft tappis Unity ja CSI: Mkuubis lahkab laipa. Läbi maapinna kukkumised? Konsooli crashimine ja/või kokkujooksmine? Need on ühed näited sellest, kus mu konsoolil oli tarvis end välja lülitada ja mängu progress poolikuks jätta. AC Unity pakub sellist special feature’t kõigile! Mind paneb tõesti imestama, kuidas sai Ubisoft selle mängu välja lasta? Nad ju proovivad mängu, enne kui välja lasevad! Kas siis tõesti arvasid, et lasevad nii katkise versiooni välja ja parandavad kõik DAY1 patchiga ära? Pigem, milline oli mäng ilma mingisuguse uuenduseta? Ja vabanduseks? Saime AC Unity Dead Kings tasuta? Hahaa! See on minu isiklike mängude repertuaarist kõige kehvem DLC, mida üldse tean! Halastust ! Halastust! Jõhker, setting pidigi masendav olema… Aga stoori? Dead kings stoori oli nii kohutav ja nii halb. Ma ausalt öeldes lootsin, et (kuigi sajandid ei klappinud, aga ehk oleks olnud mõni ”Rift’i glitch”) stoori tuleb raudse maski loost või mõni spinoff seal suunas. Aga ei, meil on 10 aastane, kes meile missioone annab. Ubisoft tõesti lihtsalt viskas missioonid ja kõik vastused meile näkku. Kui muidu oled harjunud AC’s mingit huvitavat pöördepunkti nägema, siis dead kingsi huvitavaks pöördepunktiks olid lõputiitrid. Päriselt? Nüüd? Sellega lõppes? Jumal tänatud, et ma selle eest maksma ei pidanud. Ja AC unity enda stoori? Juba teist tiitlit järjest ei progresseeru ”tänapäeva” lugu üldse. Kas nad on siis tõesti ise ka nii nõutud nagu mina ja ei kujuta ette, kuidas võiks asi jätkuda? Teist korda juba filler AC seerias. Oleks siis, et saaks natukenegi infot sellest, mis edasi toimuma hakkab. Mida teeb Juno? Kehastub sellesse vuntsidega Jaani black flagist? Ja kas hakkabki edaspidi olema nii, et protagonist olen mina ise? Mängus mu tegelane(õigemini, FPMina) ei räägi sõnakestki ja oleksin nagu koomas patsient v animuses olev halvatu kellel pole kas kõnevõimet või skaipi? Või kas tõesti loodab Ubisoft, et tulevikus hakkavad mängijad ise dialoogi teesklema? Pariisi stoori on ka nii igav, et võinuks olemata olla. Ma olen Bellec’iga mitu kuud vangis ja treenin temaga ja ta kutsub mind ikka veel pisspotiks? Mul on nimi olemas ju! Siin võinuks olla koht, kus saan ise talle hüüdnime vastu panna: Molestache, Snot Mop, Cookie Duster, Upper Lipholstery, Lip Toupée jne. Nimekiri on lõputu. Aga jah, stoori tõesti, ei vii meid kuskile ega paku huvigi. Sealjuures veel igavad ja rasked missioonid (eriti esimesel läbimängimisel), kus ma lihtsalt soovisin, et missioon läbi saaks ning ma absoluutselt (erinevalt varasematest AC mängudest) ei oodanud järgmist cutscene’i, kus pidanuks toimuma huvitavad dialoogid. Ma teadsin juba ette ära, et tuleb cutscene, mida peab vaatama, et aru saada mis toimuma hakkab aga mida heameelega ei vaataks, sest see on liiga igav, et jälgida ja pühenduda viitsiks. Ainuke huvitav koht tegelt stooris, oli stooriga ”mitte nii väga otseselt vaid pigem natuke kaudselt mis tegi kuidagi asja siiski otseseks” seonduv easter egg: See oli siis, kui kuninga kabinetis kohtusid Napoleon Bonaparte’ga. Mõlemad otsisime sealt midagi ja meile anti aimu, mida otsis ja mille leidis Napoleon. Mäletate, kui Arno veel otsis dokumente ja Napoleon leidis laeka, kust paistis kuldne valgus talle näkku? Jep, leidiski Eedeni õuna, mida oli varasemalt mainitud AC2’s. Ma jubedalt terve mängu vältel tahtsin avada Ezio ja Connori kostüümi. Arvake ära, kuidas see läks? Just nimelt, AC Unity Companion App. Veel tüütumat viisi fänni sundimiseks nende mõttetut äppi proovima ei saa olla. Miks neid ei avatud mängijatele kehva väljalaske eest? See olnuks kõvasti parem lohutusauhind olnud, kui Dead Kings… Paarkümmend hoonet aeglaselt laadivas äpis ja siis üritad leida logosid hoonete küljes? Ei aitäh! Altairi kostüümi avasin ära, aga Connori oma avamiseks tuli vist lvl 13 vms saavutada… veelkord, ei aitäh. Veel üks väga tüütu aspekt, mis Unity’sse lisati. Kuidas kellelegi onju? Mõnele meeldis, mõnele ei meeldinud. See oli nii totralt tehtud süsteem. Mäletate, varasemalt said stooris kellegi relevantsega tuttavaks ja ta õpetas sulle esimeste peatükkide jooksul vajalikud skillid ära ja olid prii tegema kõike, mida õpetati ja mis meeldis? Ja oleks siis vähemalt kuidagi võimalik kõik skillid ära õppida enne mängu lõppu. Ei, otsustati anda skill point’id peamiselt ainult stoori missioonide läbimise eest. Osaliselt oli võimalik neid saada ka The heist ja coop missioonide eest, mis oli ka totra süsteemi pälvinud selle jaoks. Esmalt tuleb teha ära missioon ( mille eest saad nt ainult 1/4 punktidest) ja teised pead leidma keset missiooni, mis btw on suvalt lihtsalt kuskile peidetud. Mäng on kindlalt väärt proovimist ja taasmängimise väärtust jagub. Kui sind ei hirmuta lahja stoori ja paar glitchi aga oskad hinnata tõeliselt ilusat ning gigantset Pariisi ja soovid üliägedal viisil mööda selle linna ehitisi ronida, siis Assassin’s Creed Unity on täpselt sinu mäng!			OSCAR-2019

Subsets and Splits

No community queries yet

The top public SQL queries from the community will appear here once available.