Split (1)

train · 1.56M rows

text stringlengths 5k 186k	timestamp stringlengths 19 19	url stringlengths 14 1.55k	source stringclasses 1 value
Suure tõenäosusega võib sellest saada sinu lemmikpuhkusepaik. Külastajad leiavad siit mõndagi, mida vaadata. Populaarsete vaatamisväärsuste hulka kuuluvad Palmira Romano Piraino muuseum ja Plaza de Armas. Ära unusta külastamast paiku nagu Plaza de los Caballos ja teisi kohapealseid huviväärsusi. Töö või puhkusereis? Quebrada Escobares pakub mugavaid majutuskohti kõigile. Kui sinu sihtkoht on Quebrada Escobares, ootab sind Hotels.com saidil 183 head pakkumist. Paljud majutusvõimalused hinnasoodustusega kuni 40%. Tubade hinnad alates 9 EUR/öö. Allpool näete, millise kategooria hotelle Quebrada Escobares ja selle lähipiirkond pakub. Hotellid Petrele – Hotels.com abiga on lihtne leida sobiv hotell Petrele, võrrelda tubade hindu ja kohe vaadata vabade kohtade olemasolu. Meie veebilehel on imelihtne leida ja broneerida reisiks soodne Petrele hotell. Iga hotell on varustatud kaardiga. Lisaks hotellitubade kirjeldustele ja fotodele oleme lisanud külastajate hinnagud ja pikemad arvustused, kus on juttu hotelli asukohast, ümbruskonna meelelahutusvõimalustest, tubade mugavusest ning majutuse ja teenuste kvaliteedist. Meie kliendiprogrammiga Hotels.com™ Rewards liitudes teenite iga 10 öö eest 1 öö tasuta. Tuntuim on keemiline rakettmootor, milles energia allikaks on mõni eksotermiline reaktsioon (peamiselt põlemine ja katalüütiline lagunemine), ja reaktiivjoa moodustavad selle kuumad jääkgaasid. Keemiline rakettmootor ei vaja töötamiseks välisõhku ei oksüdeerija ega reaktiivmassina. Rakettmootor on peamine kosmonautikas kasutatav mootor.[1] Ühe või mitme rakettmootoriga lennuseadet nimetatakse üldjuhul raketiks. Tänapäeval kasutatakse peamiselt keemilisi vedelkütus- ja tahkekütusrakettmootoreid,[1] kuid arendamisel on ka tuuma- ja elektrirakettmootorid.[1] Vedelkütusrakettmootor: 1) kütus 2) oksüdeerija 3) kütusepump 4) oksüdeerija pump 5) pumba ajam gaasiturbiin 6) turbiini gaasigeneraator 7) gaasiturbiini kütuseklapp 8) gaasiturbiini oksüdeerija klapp 9) kütuse peaklapp 10) oksüdeerija peaklapp 11) gaasiturbiini väljundgaasid 12) segusti 13) põlemiskamber 14) düüs Tõukejõud T {\displaystyle \textstyle T} ja reaktsioonimassi efektiivne väljumiskiirus v e {\displaystyle \textstyle v_{e}} on rakettmootori töötamise ajal konstantsed. Rakettmootoris vabastatud energiast läheb vaid osa raketi kineetilise energia tõstmiseks ehk raketi kiirendamiseks. Erinevad kaod on seotud põlemise ebaefektiivsusega, soojuskadudega põlemiskambri seintesse, soojuskadudega reaktiivjoa jääksoojusse ning kineetilise energia kaoga reaktiivjoa enda liikumisse. Jättes kõrvale soojuskaod on võimalik leida rakettmootori tõuke-efektiivsus, st suhe raketi ning reaktiivjoa kineetiliste energiate vahel: Rakett milles kasutatakse jõuallikana tahket kütuse ja oksüdandi segu. Lihtne ja töökindel ehitus. Kerge hoiustada. Põlemist raskem kontrollida kui vedelkütuse puhul, kütuse põlemisel suureneb gaasikamber juba põletatud kütuse arvelt. Töötsükli katkestamine ja taaskäivitamine keerukas, raketi kütusega taastäitmine keerukas, kütus enamasti tuleohtlik. Turvaline, kütus on enamasti inertne. Põlemise kiirust saab paremini kontrollida, kui tahkekütuste puhul. Töötsüklit on võimalik kiirelt peatada. Keerukam ehitus, kui tahkekütusrakettidel. Mõningad oksüdandid on iseseisvalt tuleohtlikud. Rakett, milles kasutatakse jõuallikana vedelat kütuse ja oksüdandi segu. Lihtsa ehitusega. Põlemise kiirus ja tõukejõud lihtsalt kontrollitavad. Kütused on tihti väga tuleohtlikud, süütamine võib vajada katalüsaatoreid, mille rikemine võib kaasa tuua käivitamisel lõhkemist. Võimsus üldiselt oluliselt väiksem kui kahekomponentsetel vedelkütusrakettidel. Rakett, milles on eraldi oksüdant ja kütus, mis on mõlemad vedelas olekus. Oksüdant ja kütus segunevad põlemiskambris ning süüdatakse. Töötsükkel väga efektiivne, kütuse segunemine ja seega põlemisparameetrid väga täpselt kontrollitavad. Keerukas ehitus, vajab tööks rohkelt pumpasid, torustikku ja reguleerivaid klappe. Rakett, mis toimib suuremat tõukejõudu vajavates tööetappides kahekomponentse raketina, orbiidile jõudes aga suletakse enamasti oksüdandi pealevool ning rakett toimib edasi ühekomponentsena. Säästlikum, kuna väiksemat tõukejõudu vajavates etappides ei kulutata oksüdanti, mistõttu oksüdandi kogus võib olla väiksem. Üleüldine võimsus väiksem, kui kahekomponentsetel rakettidel. Rakett, milles kasutatakse enamasti üht oksüdanti ning kahte erinevat kütust, et erinevates tööetappides saavutada erinevaid reaktiivjoa omadusi. Erinevates tööetappides saab kasutada olukorrale sobivat kütust/kütuste vahekorda. Tihti kasutatakse lisakütusena vedelat vesinikku, mis on väga väikese tihedusega. Ehitus veelgi keerukam, kui kahekomponentsetel rakettidel. Hübriidmootor, kus tavapärase reaktiivmootori töötsüklisse (mis kasutab oksüdandina atmosfääriõhku) lisatakse võimsuse ja lennulae tõstmiseks lisaoksüdanti, näiteks hapnikku. Selline mootor võib olla võimeline ka ilma atmosfääriõhuta töötama. Olemasolevate reaktiivmootoritega väga sarnane, võib võimaldada suuremate lennukite kasutamist kõrgemates atmosfäärikihtides. Võimalik efektiivselt kasutada väga erinevatel kõrgustel. Maksimaalne kiirus sarnane olemasolevate reaktiivmootoritega. Oksüdandi kaasas kandmine toob kaasa arvestatava tuleohu. Lennukitel kasutamiseks võib mootor olla liiga raske. Rakettmootor, mis kasutab atmosfääris olles reaktiivjoana välist allikat – atmosfääriõhku, kiirendades seda tavapärase rakettmootori reaktiivjoaga. Atmosfäärisiseselt kasutades efektiivsem, kui kahekomponentsed raketid. Võimalik teha kergemaid rakette, kuna kütust ja oksüdanti kulub vähem. Madalatel kiirustel ja väljaspool atmosfääri on käitumine sarnane tavalise rakettmootoriga. Varases arendusstaadiumis. Kuumutamisel tekkiv gaas juhitakse düüsi (inertse gaasi kasutamisel) või põlemiskambrisse (kus gaas süüdatakse). Kui kasutatakse koos keemilise ühekomponentse kütusega, siis on võib saavutatav kütuseefektiivsus olla ligi 40% kõrgem, kui tavalisel ühekomponentse vedelkütusega raketil. Vajab suurt elektrienergia hulka. Sarnased eelised, kui resistojet lahendustel, kuid temperatuuri ja seega ka kütuseefektiivsuse kasv veelgi kõrgem. Vajab suurt elektrienergia hulka. Inertse kütuse kasutamisel on võimsus võrreldav ioonmootoritega. Sarnane pulss-plasmamootorile, kuid plasma tekitamiseks kasutatakse raadiolaineid (näiteks mikrolaineid) ning tekkinud plasma liikumist juhitakse ja kiirendatakse magnetvälja abiga. Kütuseefektiivsus ja tõukejõu hulka saab reguleerida. Vajab suurt elektrienergia hulka, On veel arendusjärgus, mistõttu lahendamata on võimalikud probleemid jahutusega. Sarnane veesurveraketile, kuid tõukejõu annab vee kuumutamisel tekkiva auru surve Lihtne ehitada, ohutu. Auru juurde tekitamine lihtsam, kui veesurveraketil surve uuesti tõstmine. Kütus üsna lihtsalt leitav ka kosmoses (jääkogumid). Madalama temperatuuriga kasutamisel toimib sarnaselt veesurveraketile. Kõrgema rõhu ja temperatuuri kasutamisel tõuseb kütusepaagi mass. Kütust kuumutatakse päikeseenergiast saadud soojusega. Lihtne disain. Kütuseefektiivsus sarnane tuumaenergiat kasutavale termoraketile, kuid kergem ehitada ja hooldada kui tuumareaktoriga lahendusi. Võimaldab kasulikult ära kasutada kosmoses vedela vesiniku hoiustamisel tekkivat gaasilist vesinikku.[5] Suur tõukejõud saavutatav ainult madala molekulaarmassiga kütuseid kasutades. Kasutatav ainult Päikesele piisavalt lähedal. Kütust kuumutatakse välise, suure võimsusega valguskiire (enamasti laseri) mõjul kas otse või soojusvaheti kaudu. Lihtne disain. Olenevalt kütusest võib saavutada väga kiire reaktiivjoa. Kasutatav laser peab olema suure võimsusega. 1 kg kasuliku koormuse orbiidile saatmiseks kulub ~1 MW. Laserkiirt häirivad pilved, vihm ja muud ilmastikuolud. Peegeldunud laserkiir võib olla ohtlik inimestele ja lennuvahenditele. Kiire reaktiivjoa ja suure kiirenduse saavutamiseks tuleb kasutada väikese molekulaarmassiga kütuseid (näiteks vesinikku), mis vajavad keerukama disainiga ja raskemaid kütusepaake. Kütust kuumutatakse välise, suure võimsusega mikrolainekiire abil Võimaldab saavutada veelgi kiiremat reaktiivjuga. Sarnased valgusenergiat kasutavate termorakettidega. Piisavalt peene kiire saavutamiseks peab mikrolainesaatja olema väga suur. Kütust kuumutatakse radioaktiivse lagunemise jääksoojusega. Liikuvad osad peaaegu puuduvad. Kõrge kütuseefektiivsus. Madal kaalu ja võimsuse suhe. Reaktiivjoas leidub radioaktiivset materjali. Lihtsa radioisotoopgeneraatori töötsükkel pole lihtsalt juhtiv, tekkivat jääksoojust tuleb pidevalt mujale juhtida. Kütus suunatakse läbi tuumareaktori, mis seda kuumutab. Väga kõrge kütuseefektiivsus. Keerukama reaktori tööd on võimalik rohkem juhtida. Madal kaalu ja võimsuse suhe. Reaktiivjoas leidub radioaktiivset materjali. Maksimaalset töötemperatuuri piirvad kasutatavad materjalid. Kütus on reaktoris otsekontaktis gaasilise lõhustuva ainega. Väga kõrge temperatuur, hea energiaefektiivsus. Suur tõukejõud. Arendusjärgus. Reaktiivjoas leidub suure hulgal radioaktiivset materjali. Düüs vajab efektiivset jahutust. Reaktori ja düüsi ehitust piiravad kasutavatate materjalide omadused. Reaktiivjuga tekib reaktorist välja heidetud lõhustumisjääkidest. Lihtne disain. Hea energiaefektiivsus. Hetkel vaid teoreetiline lahendus. Reaktiivjuga koosneks radioaktiivsest materjalist. Lõhustumisjääkidega pannakse liikuma "puri", mis veab endaga kosmoselaeva kaasas. Vähe liikuvaid osi. Hetkel vaid teoreetiline lahendus. Kütusena kasutatakse plutooniumi või uraani soolade lahust, mis enne düüsi reaktoris kokku juhitakse, et saavutada radioaktiivse lõhustumise jaoks tarvilik kriitiline mass. Väga kõrge energiaefektiivsus, suur tõukejõud. Reaktiivjuga sisaldab suures koguses radioaktiivset materjali. Düüs vajab efektiivset jahutust. Kütus võib halva disaini puhul saavutada kriitilise massi. Kosmoselaeva taga lõhatakse tuumapomme, mis laeva tõukurplaadi abil edasi tõukavad. Suur energiaefektiivsus, suur tõukejõud. Hea kaalu-tõukejõu suhe. Tõukurplaadile mõjuvad väga järsult väga suured jõud. Planeetide magnetosfääris kasutades on suur radioaktiivse saaste oht. Tuumapommid on hetkel veel suhteliselt suured ja rasked. Lõhatavate tuumapommide juures kasutatakse väiksema massi ja suurema energia saamiseks antiainet. Sarnane pulss-plahvatusraketi toimimisele, kaalu ja tõukejõu suhe veel parem. Hetkel vaid teoreetiline lahendus. Vajab tööks toimivat antiaine tootmise ja hoiustamise tehnoloogiat. Kütuse kuumutamiseks kasutatakse kergete tuumade liitumist. Väga kõrge töötemperatuur ja väga kiire reaktiivjuga, mis võimaldab saavutada suurt kiirendust. Kontrollitud fusioonitehnoloogia on hetkel veel arendusjärgus. Kütuse kuumutamiseks kasutatakse antiaine ja aine liitumisel vabanevat energiat. Ülikõrge töötemperatuur ja reaktiivjuga. Vajab toimivad antiaine tootmise ja hoiustamise tehnoloogiat. Hetkel vaid teoreetiline lahendus.			OSCAR-2019
Balile jõudes olin ma leebelt väljendudes ebaadekvaatne - esmaba pärastlõunal Kadriorust alanud teekond oli end õige pikaks venitanud, nimelt kolmaba hommikusse ja Denpasari lennujaama välja. Esimene balilik fiiling oli küllap viimasel varahommikusel lennul jagatud kahtlase välimusega pirukas. Seene-vetikapirukas (sisu on tuvastatud nelja eestlase elukogemusele toetudes ja ei pretendeeri lõplikule tõele). Tegelikult ma võin siin nina ju kirtsutada, aga viimatine lennujaamas veedetud öö, (ajutine) isutus ja loppis olemine tipnesid sellega, et viimasele lennule ronides lõi kõht korralikult pilli. Kohalik odavlennufirma JetStar ei tõotanud samuti erilisi toidukandikuid välja jagada. Nii et kui siis kohalikud ilueedid järsku me pinkide juures seisid ja midagi susisesid, meile otsa vaatasid, meie neile, jälle arusaamatu susin, kuni viimaks keegi meist ühe tuttava ja ilusa eesti poiss- või tüdruklapse nime tuvastas ja siis meile, üksikutele väljavalitutele!, tulised pirukad näppu pisteti, tundsime end kui tõelised tuusad :) See oli huvitav mäluvärskendus, kui aus olla, sest kes meist ei mäletaks Eesti Õhu viimaseid päevi, mil toitlustamisega lood juba nadid olid ja poolitatud kukli vahelt luubiga singiviilu ja paprikalõiku sai taga otsitud. Singapuri ja Denpasari vahel oli umbes sama tunne, vaid selle vahega, et vürtsikat seenemassi oli oluliselt enam kui saia ennast. Seened, muide, on ühe teise saare teema, mis siiski Balilt väga kaugel ei ole. Need, kes Balile minemas, tahavad kindlasti teada ka mingeid rahanumbreid. Denpasari lennujaamas kinnises tsoonis oli esimene pakkumine taksole 400 000 ruupiat. Järgmises, samuti ametlikus letis, oli hinnaks juba 200 000 ruupiat. Ja nagu ma aru saan, siis lennujaamast välja marssides oleks ilmselt 100 000 ruupiaga saanud. Sellised suurusjärgud tingimise puhuks jäid laias laastus paika kogu reisiks. Kui me seda arvestust ei järginud, oli see lihtsalt meie endi laiskus või minnalaskmine. See, kusjuures, on ühel leebemal hetkel tehtud pilt, sest noh.... enamus aega lihtsalt ei kannatanud ühtegi elektroonilist seadet kotist välja võtta. Ka kotti ennast ei kannatanud toast välja viia. Põhimõtteliselt tekkis uus mäng, et "otsi kehal kuiva kohta" ja "võidab see, kellel on õuest tulles rohkem kuiva kehapinda". /keegi ei võitnud kunagi seda mängu/. Ma ei tahaks nii palju söögist rääkida, aga esimene söögikord Balil jääb mulle samuti meelde. Klassika, ehk nasi goreng, millest kunagi edaspidi pikemalt. Lihtsalt et kui see toit mu ette asetati ja ma kahvliga rünnakule asusin... plahvatas mu silm. Õnneks küll mitte füüsiliselt, kuid tunne oli küll selline. Tänaseni jääb mõistatuseks, kuidas see tšilline kaste mulle silma jõudis. Suht rõve tunne, kui kohviku väliterrassi ümber paugub pikne ja kallab kui oavarrest, lisaks ei pea Balil pooled katused vett ja iga meetri järel tilgub katusest vihmavesi ning samal ajal pead sina endale klaasist veel vett silma uhama. Ma saan aru, et siinsete piltide põhjal seda muljet ei teki, aga Sanur on siiski võrdlemisi armas ja rahulik ja kena kohake. Kui ilma on, eks ole. Kauplejad olid enamasti valvsuse kaotanud ja ei lennanudki peale, võib-olla oli katusel ühtlaselt trummeldav vihm nende valvsuse uinutanud... T.-l õnnestus turul ühes kaupluses pikalt ja mõnuga väljapanekuga tutvuda, enne kui naaberputka tüüp tuli poepõrandal norskavat selli üles peksma. Bali on esimene koht, kus mulle tingimine isegi meeldima hakkab. See ei ole siin selline raevukas nagu näiteks Egiptuses või Kreekas, vaid leebelt mänguline ja kohati kergemat sorti tragikomöödiat meenutav. Teisalt on see muidugi ka ohtlikult kaval nüke nende poolt, sest kuigi alguses hakkad pooleldi naljaviluks utoopilist hinda pakkuma ja kui see hind siis langebki nii alla, siis 1) pika protsessi lõpuks oleks nagu näotu jätta asi ostmata, 2) asi tundub viimaks nii odav, et tundub narr mitte osta, kuigi sul tegelikult seda asja vaja ei ole. Rannas kohtame kaht eestlannat (tuletan meelde, et me oleme alles ühe öö Balil olnud!), kes ilma osas lootust ei anna ja esinevad sama väitega, millega sõber internetki - saartel on ilm parem. Veel positiivset. Kui muidu on tüütu kohustus reisil igasuguseid põnevaid menüüsid üles kirjutada, siis Bali oli mu peale mõelnud ja elu lihtsaks teinud. Läänelikud ja suuremad hotellid ehk väljaarvata, on hommikusöögimenüü kõikjal sarnane. Selles rannas pidada mürgised ussid vees ringi kakerdama - ei näinud ühtegi, olid nemadki vist sooja päikest läinud otsima Nr. 1. Neljapäeva õhtul Linnateatris "Melujanu", mis suuresti üles ehitatud näitlejate füüsisele ja liikumisele ning muidugi kastidele. Poolteist tundi mängu karpidega ja lugu koos. Väga hea, kusjuures. Sõna ongi kohati ülehinnatud. Kuna näitlejaid laval korraga palju, siis kõigi peensuste märkamiseks/jälgimiseks oleks vaja korduvalt vaadata. Väga tabavaid kujundeid püüdis silm kinni. Noored olid ootuspäraselt ägedad, aga Anu Lamp üllatas meeldivalt. Nr. 2. Siia ma pilti ei pane, sest nagunii te vaatasite reede õhtul EV99 aastapäeva kontsert-aktust. Jälle jutustati lugu läbi kastide, kasutati samu võtteidki (ehitame, lammutame, silitame). Äärmiselt masendav lavastus oli - me nagu püüaks iseennast oma kätega lämmatada. Kui me ajast aega jaurame "must lagi on meie toal", siis pagan võtaks, see ongi lõpuks must. Kogu lavastuse päästis mu jaoks "Ukuaru valsi" motiiv, kuigi seda ekspluateeriti veidi siiski üle. Mind igatahes õnnestus sellega ära osta, sest vastasel juhul oleks siin neli lehekülge lavastuse ja kõne lahkamist ja mul on karvane tunne, et see ei saaks kuigi kiitev hinnang olema. Ühel aastal võiks kodumaa sünnipäev ikkagi rõõmu- ja pidupäev olla, kui mitte EV 100 aegu, siis millal veel? Nr. 3. Soonlepa kastid. Vanajumal ise lavastas ja orgunnis, täitsa niisama, heast südamest. Ta teadis küll, et mul kastidest limiit täis, aga iga teema tuleb ju siiski positiivse noodiga lõpetada. Vahepeal veel natuke reisil loetust. Minu jaoks ehk liiga lihtsakoeline lähenemine, lugejale tuuakse kõik püüdlikult kandikul ette, mõtlemiseks ruumi ei jäeta. Samas - kenasti korrektne romaan, seda tõesti. Nii et klassikaliselt tüüpilise ja mõõdukalt haarava loo austajatele ideaalne ajaviide. Aga. Head oli samuti ohtralt. Esmalt muidugi teema. Peategelane Hanna, juuditarist ämmaemand. Novaator, kes on praktilisest vajadusest tingituna leiutanud sünnitustangid, tõhusa abivahendi. Järgmiseks muidugi ajastu - pime keskaeg. Keskaegseid romaane, mis tänasel päeval kirjutatud, pole just teab kui palju. Ja siis veel tegevuskohad - kaks väga head ja minu jaoks lemmikut. Veneetsia ja natuke Maltat. Siis ühel hetkel on kõnealust abivahendit vaja aga kristlasel ja sellest hargnevadki lahti sündmused, millest moodustub parajalt terviklik romaan. Ja ma ei saa märkimata jätta, et mulle hullult meeldib selle sarja kujundus. No lihtsalt meeldib. Natuke on seda vist lihtsustatud (raamatud on linnas, ise saarel, aga meenub vist "Avantüür", kus oli keerukam lahendus esikaanel). Lemmikuks jääb endiselt "Ka see läheb mööda" - nii head romaani leian oma laualt harva, kahjuks. Ees ootab "Raudne Tatjana" - käis see raamat küll Balil ära, aga paraku lugemiseni ei jõudnud. Väga harva võin ma lõpuni nõus ja rahul olla raamatu lühitutvustusega. Täna on see kord, seepärast rikun ka kirjutamata reeglit siia tutvustust kopeerides (minu arvates enamasti äärmiselt mõttelage tegevus, sest kogu interneedus on neid tutvustusi ju täis). "Romaan mehest, naisest ja koerast ning ennasthävitavast armastusest ja armukadedusest kuumas suves, hullutaval mädakuul, mida Norras ja Rootsis nimetatakse „koerapäevadeks“. Romaan annab igaühele oma tõlgendamis- ja hindamisvõimalusi – kus lõpeb armastus ja kus algab hullus." Napp. Valus. Hea. Dahl jätkab norrakate lipu kõrgel hoidmist ja mina ei väsi nende loomingu nautimisest. Need, kellele meeldivad puust ja punaseks tehtud lood, need ilmselt pettuvad kõnealuses kirjatükis. Mina, kes ma armastan loomingus pigem õhku, ridade vahele jäetut, mina vaimustusin. Dahl ei loobi sõnu ja ei ütle just kuigi palju, ent ta annab lugejale mõned valusteravad lähtepunktid, millest siis viimane ise võib loo kokku panna. Kuradi hea. Loob ohtralt tõlgendusvõimalusi. "Seisime restorani ees, tema ja mina, ja ma olin üsna tujust ära, sest mõtlesin ilmselt, et muud võimalust mul ei avane ja see naine kaob mu elust, enne kui mul on mingitki väljavaadet teda enda külge haakida. Minu külge haakida, mu elu külge haakida. Oli vihmamärg õhtu linnas, linna märjad tänavad ja värvilised tuled sirasid ja see oli üpris ilus ning üpris väärtusetu, kuni tundsin, et Siri mul käest kinni võttis. Pöörasin näo tema poole. „Mis sa arvad, kui läheks kuhugi, kus ma saaksin ühe vorsti,” ütles ta, ja korraga me suudlesime, kuni sadu lõppes." "Ilma temata olen abitu, olen eikeegi ja eimiski, olen üksainus suur auk, kust tuul läbi tuhiseb, aga koos temaga olen ma suur ja tugev ja pöörane ja pisi-pisikene. Jalutame kõrvuti läbi metsa, võtan tal käest kinni ja ta jätab selle mu pihku vaid hetkeks, kuni käe ära tõmbab ja Lokit hüüab. Ta hõikab ja vilistab, kuigi me mõlemad teame, et koer tuleb, millal heaks arvab." P.S. Dahl on, nagu selgub, minu teise lemmiku Ullmanni abikaasa. Loomingut kõrvutades tekib mõtteainet... Tulemised ja minemised ja need kahe maailma vahel olemised on alati keerulised. Praegu on mul tunne, et enne praamile astumist peab mingit kultuurilist kiirsööki sisse vohmima. Mitte et ma isegi veel päris täpselt aru saan, millal sinna praamile minek on, aga no valmisolek peab ju olema :) Linnateatri "Inimesed, kohad ja asjad" muidugi kergeks meelelahutuseks paslik polnud. Aga Linnateatri piletid tuleb ju kella kukkudes lihtsalt tuimalt ära võtta ja mitte filosofeerida, et kas paduväsinuna koju laekudes on mõistlik minna pealt kolme tunni kestvat uimasti- ja alkoholisõltlase karme katsumusi jälgima. Sisu on igatahes karm ja ... häiriv. Jah, häiriv on vast kõige täpsem määratlus. Mõne naeruturtsatuse kuuleb siiski etenduse jooksul ka saalist ära. Muide, eriliselt tahaks välja tuua heli- ja visuaalsed efektid. Teatri kodulehel hoiatatud suitsu vist ei olnudki, küll aga oli mängitud heli ja valgusega. Ja muidugi liikumine. Hallutsinatsioonid, teispoolsuses käimised jms ei ole kahtlemata kerge pähkel teatrilavastuses lahendada. Siin oli aga õige mitu vau-hetke. Ja kui teil igav on, siis mõelge korraks etenduse pealkirjale ja sõltuvusahelat käivitavatele teguritele... üllatavad seosed. Vähemasti ma ise ei olnud nende peale sel moel tulnud. Ja nüüd lõbusamate teemade juurde :) Isegi kinno läksin ma seekord omal soovil ja täitsa vabatahtlikult. Kuigi vist suuresti silmade puhkamiseks (ma tean, et selles lauses on üüratu vastuolu :) Praegu on kuidagi eriti palju arvutis nahistamist-sahistamist ja silmad kisuvad pahupidi juba pähe. Raamatuvirnadest rääkimata. Et siis kino ja soovitavalt eestikeelse heliga. Eesti film ei ole juba mõnda aega sõimusõna ja selles vallas tehakse tõepoolest ägedaid tegusid. Nii ägedaid, et oli tõsine dilemma, kas valida "November" või "Sangarid". Ausalt öeldes ma kartsin, et "Sangarid" on täielik pläust, selline allapoole vööd naljadega naerutamine. Küllap tekitasid seesuguseid hirme õhku visatud hüüatused, et tegijad on samad, kes "Klassikokkutulekul". Isiklikult meeldis tänane film oluliselt rohkem. Ikkagi oma ju, mitte teiste pealt maha vehitud. Ja kuigi komöödia, siis ... päris oluliste ja tõsiste mõttekohtadega. Oli päris ehedalt tabatud ja kujutatud, kuidas nii mõnigi omaaegne ärahüppamine tuli ootamatult, millised emotsioonid ja kõhklused valdasid asjaosalisi mineku eel, mis tunne oli võõrsil olles võtta vastu paremaid või halvemaid teateid kodustelt või ihaldatud maal eesootavate sugulaste "soe" vastuvõtt jne, jne. Võimsa nostalgialaksuga oli film muidugi ka. Ärme unusta ka minu sportlikku huvi Alguse suhtes, kelle äkksööstud stsenaristipingilt kaamerate ette üksjagu stiilselt mõjuvad. Raamatu autorite kodu on, praegusel ajal vähemasti, teel. Suurest solidaarsusest lugesin mina ka seda raamatut teel olles. Mis muidugi ajas aju lühisesse. Sest kui sa loed ühte raamatut sutike Tallinna lennujaamas ja teise sutikese Istanbuli öös ja kolmanda sutikese Singapuri (järjekordses!) öös ja lõpuks natuke ka Balil ja päris lõpuks koguni Gili Trawanganil, siis kui see ei aja segadusse, mis siis veel?! Lisaks, olgu siinkohal öeldud, on see võrdlemisi eklektiline raamat. See ei ole muide sugugi laitus, vaid tõene iseloomustus siia kaante vahele kokku kogutud kirjatükkidele. Nimelt on kirjutajaid kaks ja kirjutatakse päris mitmest erinevast kohast ja asjast ja inimesest. Kirjutatakse oma lähedastest, töödest-tegemistest (sukeldumine oli eriti põnev), natuke Taist, Indoneesiast, Belize´st, Helsingist jt. Igas kirjutises omakorda tooni andmas ka koht, kus kirjutamise hetkel viibitakse. Mis kokku panebki pea meeldivalt ringi käima. Muidugi meeldisid mulle enim lood Viljandist ja Balist, neid oli laiduväärselt vähe kusjuures! Ah üldse oli tore lugemine, selline valuslõikavalt ehe, lihtne ja... päris. Inimesed elavad ja teevad asju, mis neile meeldivad. Mängivad pidevalt oma positsioone ümber, olgu selleks mõne järjekordse ajutise peatuspaiga või tööposti otsimine vms. Samas ei tee nad sellega kellelegi haiget, nii et lasku käia. Rääkides Lugemise väljakutse liigutusest, siis üldistasin ja laiendasin mõnuga :) Ma usun, et meesosapoole kodupaigaks (või siis sünnikohaks) võib ikka Viljandimaa teatavat punkti nimetada.			OSCAR-2019
Naisteka pulmablogi: kui hakkad pulmi planeerima, pead alustama neist 12st kõige kiireloomulisemast ja olulisemast tegevusest - DELFI Naistekas Naistekas kirjutab nüüd pulmablogi legendaarne pulmakorraldaja, Südamemaja perenaine ja Pulmamessi peakorraldaja Tiia Tamberg, kes on lugematutele paaridele nende elu tähtsaimal päeval toeks olnud ning teab paremini kui keegi teine, millised nüansid on pulmapeo kokku monteerimisel kõige olulisemad. Tiia annab Naisteka lugejatele nõu igal teisipäeval! Pulmakorraldaja esmaspäeva hommikud algavad tavaliselt selliste emotsioonirohkete pruutide meilidega: „Ma olen nii õnnelik, minu kauaaegne elukaaslane kinkis mulle kihlasõrmuse, aga ma tõesti ei tea, mida nüüd kõige kiiremas korras tegema peab?” Peale imeilusat kihlusettepanekut on tõesti paljudel pruutidel sees niivõrd suur ärevus, et kohe ei teagi, millest peaks kõigepealt alustama. Kui pulmapeoni on vähe aega, siis võib tekkida olukordi, kus häid valikuid ei ole ja noorpaarile endale on ka see olukord paras katsumus, kui kõike peab tegema kiiruga. Pulmakorraldus on vabalt teine töökoht oma töö kõrvalt. Siinkohal saab aidata pulmakorraldaja, kel on tagataskust võtta suur kogemustepagas. Kui pulmade planeerimiseks on võetud aega 1- 1,5 aastat, mis pole täna mingi haruldane olukord, vaid täitsa tavaline, siis jääb pingevabalt palju aega, et kõik kenasti läbi mõelda ja kiirustamata teha endale sobivad valikud. Aeg on kõige tähtsam tooraine pulmakorralduses. Tänased väljapakutud stardipunktid saavad alguse sellest ajaarvestusest, et teil on pulmadeni minna üheksa kuud kuni üks aasta. Õnnetu pruut küsib nõu: tahaksin võtta mehe perekonnanime, aga ta isa on selle vastu! (12) 09.03.2018 Noorpaari vanemad ja vanavanemad peavad olema esimesed, kes saavad noorpaari kavandatavast suursündmusest teada. See on tavaline viisakusevorm, sest just emad-isad on andnud oma elus suure panuse laste kasvatamisel ja kavandatav pulmapidu on ka kummardus vanemate elutööle. Sageli on mõlemal noorpaaril ka nii, et kummagi kasvatamisse on panustanud vaid üks vanem ja see on veel eriti tunnustustvääriv, et üks vanem on olnud sel juhul mõlema vanema eest! Noorpaar võib oma abiellumisest teatada kas eriliste kutsete näol või ka lihtsalt suulises vormis teada anda mõnel pere suursündmusel, kus on selleks väga sobiv aeg ja koht. Esimese asjana ei pea kohe tormama Perekonnaseisuameti ukse taha, vaid peate omavahel läbi arutama, missugust tseremooniavormi te soovite: Kui teema, kuidas toimub ametliku abielu sõlmimine on selgeks vaieldud või räägitud, siis tulebki kas tulla pulmakorraldaja vastuvõtule, kes aitab kõike õiges järjekorras teha, või siis ise oma soovile vastavat ametit külastada. Kui alustada valest otsast, siis hiljem on raske eelnevaid otsuseid muuta. Täna on ka pulmakorraldajal olemas koostööpartnerid, kel on õigus sõlmida ametlikke abielusid, näiteks kaplanid jne. Pidulikku tseremooniat Harjumaal ja väljaspool Harjumaad teostab ka Tallinna Perekonnaseisuamet ja sellekohane link infoga on siin: http://www.tallinn.ee/Teenus-Pidulik-abielu-solmimine Pulmapeo eelarve on teie pulmaplaan rahalises väljenduses. Eelarve eesmärk on prognoosida sündmuse finantsilist tulevikku, määrata prioriteedid, planeerida sündmuse tegevusi ning hoida kulud kontrolli all. Eelarve koostamine on pulmapeo planeerimisel väga tähtis protsess, sest see on oluline tööriist otsuste tegemisel. Pulmad on elus enamikel juhtudel esmakordselt toimuv sündmus, kus paljud kulud on prognoosimatud ja võivad muutuda seoses näiteks külaliste arvu muutumisega. Küllalt sageli juhtub nii, et noorpaarid ei oska kõiki kulutusi ettegi näha, sest pulmapidu ei ole tavaline sünnipäevapidu, kus kõik on varasemate kogemuste põhjal ette teada. Samuti tuleb hinnata nö paljude pisisegmentide kulusid (valged autolindid, lauaplaan, külaliste nimekaardid, riigilõiv jne). Kõige suuremad väljaminekud lähevad tavaliselt pulmapeo asukoha ja toitlustuse tellimiseks. Pidada plaani, kas võtta appi pulmakorraldaja ( jagab ametliku abielu sõlmimise kohta infot, broneerib tseremooniameistri ) Kui tunnete, et vajate pulmakorraldusel abi, võtke julgelt ühendust pulmakorraldajatega ja saage nendega kokku, et valida välja see särasilm, kellega teie ideed ja mõtted kõige enim haakuvad. Eestis on mitmeid tublisid selle ameti esindajaid - usaldage oma sisetunnet ja teie ühise koostööna valmiv pulmapäev saab kindlasti olema meeldejäävalt uhke! Eestis küll rikkalikult erinevas kliimavöötmes, aga kui on soov oma elu ilusaim päev veeta päikesepaistes, siis pulmakorralduseks sobiv aeg on alates juunist kuni septembrikuu keskpaigani. Seoses Eesti viletsa kliimaga ja noorpaari uuenenud väljavaadetega oma pulmakorraldusest, on mitmetel Eesti pulmaagentuuridel võimalus korraldada ilus pulmapäev väljaspool Eestit. Paljud agaramad korraldavad ise oma pulmad, uurides internetikanaleid mööda erinevaid võimalusi. Noorpaar saab erinevate pakettide alusel endale välja valida sobiva ning siis ainult kohale lennata. Mitmed küsitletud noorpaarid on sellise valikuga rahule jäänud, aga mitmed on öelnud, et kõik oli nagu liinitöö ja pidi arvestama ka kohapealsete teiste noorpaaridega, kel samad soovid. Eestis saab noorpaar kutsuda oma pulma rohkem külalisi ja oma ilusal päeval rõõmustada koos oma lähedastega, sõpradega, kolleegidega. Siinkohal peate tegema omavahel selgeks, mis on teie enda südamesoov ja kujutluspilt oma pulmapäevast. Paik, kus abielu registreerida ja pulmapidu korraldada sõltub paljuski kavandatava pulmapeo stiilist. Tseremooniakohaks on tänapäeval laialdased võimalused koduõuest luksuslike jahtide ja privaatsete mererandadeni või siis mõisateni kauni looduse keskel, Kuna Eestimaa suvi on heitliku meelega, peab olema ka plaan B, kuhu tseremoonia viia siis, kui sajab. Kaasaegseid võimalusi arvestades ja tseremooniameistri ning pulmavanemaga kokku leppides on mõistlik kogu pulm tervikuna alates tseremooniast kuni tordini teha kõik ühes kohas. Tseremoonia aja paika panemine sõltub suuresti sellest ,mis valiku olete teinud oma tseremoonia korraldamise ja läbiviimise osas. Parim aeg tseremoonia läbiviimiseks on ajaline arvestus alates 14.00-16.00.Suvel on sel ajal veel päike ja kui pulmapäev algab juuksuri juures, siis ei pea väga vara ärkama vaid kõike jõuab toimetada parajalt rahulikus tempos. Ülesehituselt ja meeleolult võib pulm olla näiteks klassikaline, romantiline, modernne või hoopis midagi originaalset. Pulmapeo stiili määrab suuresti teie peokoha valik - kas see on lihtne maalähedases stiilis pidu turismitalus, romantiline pidu mere ääres, uhke stiiliga mõisapulm või lühike vastuvõtt peale abielu pidulikku tseremooniat/laulatust, või hoopiski midagi eriti originaalset. Peokoha valik oleneb teie valitud pulmastiilist. Kuna suviseid nädalalõppe on vähe, siis paljud populaarsed kohad on pikalt ette broneeritud. Siin kehtib reegel, et kes ees, see mees! Kui plaanite suuremat pulmapidu ja külalisi ka majutada, siis siinkohal läheb peokohtade valik oluliselt kohe väiksemaks, sest majutusega peokohti on vähem kui ilma majutuseta. Need on kõik pulmapeo võtmeisikud ja õnnestunud pulmapeo puhul on just nende puhul tehtud õiged valikud suuresti õnnestumise aluseks. Küsite, miks? Lihtne vastus on, et läbi fotode ja video saab teie pidu jäädvustuse, mida veel pikkade abieluaastate jooksul hiljemgi uuesti ja uuesti vaadata saate ning meenutada, et see oligi just selline pidu, mida me oma südames soovisime! Kui on soov teha kõike perfektselt, siis soovitaksin kasutada siiski professionaalide teenuseid. Nii saate ka ise heast peost rõõmu tunda ega pea muretsema, kas kõik ikka laabub plaanipäraselt. Esmapilgul lihtsa sündmuse organiseerimisel võib ette tulla takistusi, millega tuleb osata ette arvestada, et kõik mööduks sujuvalt, täpselt ning ebamugavust tundmata. Nagu igal elualal on ka pulmapeo korraldamise ja läbiviimise kogemused hindamatu väärtusega. Eestimaal on pulmaturul palju tublisid tegijaid, kes teevad oma tööd südamest ja suure pühendumusega. Pulmakorraldajate kasuks räägib asjaolu, et meil on kogemustepagas ning pikaajaline koostöö professionaalsete teenusepakkujatega, tasemel peokohtade ning kvaliteetset teenust pakkuvate muusikutega, tänu millele saame anda oma soovitustele ka garantii. Tihti minnakse peale pulmi pulmareisile. Kui selleks on võimalus, siis tehke seda, nii kestab see kaunis ja tähtis päev teie jaoks pikemalt. On mitmeid paare, kes oma pulmapeo kõrghetkel, näiteks pärast ilutulestikku, lähevad otse reisile ja miks ka mitte! Hetk, kui pulmakülalised saadavad noorpaari pulmaautoni, hoides käes põlevaid säraküünlaid, on väga kaunis. Romantilisi sihtkohti pulmareisiks on külluses, olgu see siis kaugel eksootilisel palmisaarel või hoopis koduselt kaunis Kuressaares. Reisile minnes mõtleme mugavusele, pulmareisi puhul lisaks ka privaatsusele, romantilisusele ja sellele, kuidas sellest teha elu võrratuim reis.			OSCAR-2019
Paljud inimesed arvan, et sa pead olema professionaalne rahalise pärandi või üks miljon taala vahelduma sees majandusliku turul, Kuid, mis on tegelikult mitte autentne. Hunnikutes inimesed müük välismaiste raha iga päev, kuid maksimaalselt ei pea, mida nad on tegelikult teevad. Ma olen kindel, et olete vahetanud forex varem kui puhkusele minekut, võimaluse korral lennujaama kaudu valuuta kauplemise boksis. sa oleks tarnitud mõned raha ühes forex ja omandatud raha muul. Mis sa said tagasi muudeti rajatud konverteerimise hind ajal. Olgem näha, et samal ajal, kui sa olid puhkusel, seal on uudis, et töötus tasu sees US langenud ja Ameerika Ühendriikide dollar tasu oli korrutatakse viiega%. kui sa tagasi kodumaise, muutsite Ameerika dollarit alaselja oma lähedal välisraha ja märkasin, et sa tegid 5% tulu. Expert ostjad teevad võrreldavaid tehinguid, aga, eelistada võttes piirkonna välisvaluuta müük ruumi lennujaama, need toimuvad läbi lihtne taotleda internetis Libertex platvorm, oma mobiiltelefone, kapslid ja arvuti. investoritele lisaks leida viise, et hindade liigub, teel raha teenida regulaarselt sihtasutus. Kõik, mida võib vaja on viis minutit seda aeglustada, demo konto $5,000, ja kahe võõrkeele raha paari, EUR / USD ja USD / CHF. Need paarid teha õigeid näiteid nende asendusliikmete hinnapakkumisi erineda üsna sageli, ja saate kasumit teenida neid ainult 5 et 30 minutit. Sa ei peaks ootama naasta ekskursioon. Iga vahetus, vahendamise tahte eest väikese tasu eest (sees võrdne nii, et finantsasutus võib hinda tasu forex). Te võite näha sellist hinda vahetamist aknas. kuid erinevalt finantsasutuse, müüja komisjonitasu on palju vähenenud. neli. Kuigi esimene muutus kasum ületab teine kaubanduse kahjud, või iga ametitest on raha, sulgeda nii, et lukustada oma tulu. Kui olete avanud nii kaupleb nagu on selgitatud siin ja siiski ei näe tulu, ärge muretsege. Kui turul on rahulik, sa ei näe alternatiivseid, nii kõrvale see avada mõnda aega. Meie puhul, USD / CHF tulu ületab EUR / USD kahju. võimaldavad tema lähedal nii tehingute saada teatud tulu kontol. Lubage 's oodata ostate EUR / USD, Investeeringu suurus on $50, ja teie kordaja on üks. Kui makse läheb üles 10%, Teie sissetulek võib olla $ viie ($50 x 10%). See on nagu kiiruse kohta auto: seda enam on palju, kiiremini jõuate oma sihtkohta. Kuid, kõrge tempo toob endaga suurem võimalus. See on põhjus, miks iga sõiduki liikumapaneva jõu valib tempo, mis on hea ise sõltuvalt nende nautisin, tänava korrusel seisukorras ja saidi külastajad koodi. Algajate ettevõtjad, soovitame kasutamine minimaalse kordaja, mis võrdub 1, mis aitab vältida ohte, juhul kui turg meetmete poole. • Võimaldab kaaluda pead minema kaubanduse avamiseks paar tundi ja ei saa pidevalt jälgida tasu liikumine. Selles olukorras, te kindlasti asukoha stardi tulu järjekorras ja puhata kindel, samas kui peata jälgida filmi. • Oletame usuvad, et samal ajal, kui te vaatate filmi vara tasu liigub soodsas viisil. Take tulu selleks asub varem lukustub-oma ära kaudu mehaaniliselt ülejäänud oma funktsiooni, kui vara saavutab positiivse laengu, nii teete kasumi isegi kui vaadata oma filmi. Nüüd sa ei peaks muretsema vara tasu korrigeerimise ega sa pea kulutama tundi jälgida oma graafikuid. Kuigi teie eesmärk tulu osas on jõutud, Teie kaubanduse lähedal automaatselt, ja oma sissetulekut saab kohe hoiule oma kauplemiskonto. Analüüsides turul, ostjad võivad ka valesti vara hinna liikumine ja kahjumit. Et leevendada kogus potentsiaalne kahju, diiler saab määrata teatud võimalus piire peamiselt põhineb turul stsenaarium. See kaitseb teid võttes kuvada graafikuid pikaajaline ajavahemike järel ja võib panna maha emotsionaalse üksikasjalikult tehes peamiste kaubanduspartnerite valikuid. Vältida kaotus et ka saate jätta oma ekraani pea ja vaadata filmi koos oskusteavet oma oht kogus on piiratud. • Et koht Prevent-Loss et õigesti, heita pilk diagramm eest vara eest maksimaalse voolu langus. leida minimaalne tasu. • lähiümbruses stop-loss et see tsitaat, Esimene avada kaubandus vara pärast mida külastada Minu Trades • Toas Ennetamise Hüvitamisele kuuluv, määrata oma soovitud hind, 1.0580 meie puhul, ja klõpsa poest Nüüd sa ei pea kartma umbes vara kohandamisele ega sa pea kulutama tundi jälgida oma graafikuid. Teie ohtudest arvutati ja hoolitseda. Näitena, Võtame teave avaldati jaanuaris 2016: Venemaa ja OPEC vähendada Alla Toornafta tootmine ennetada edendada-off. veebruaril 17, toornafta laengu hüpanud $32.29 et $34.31 (6.kolm%). Järgmise 20 päeva, tasu salvestatud kasvab, ja märtsis 7, jõudis $ 40.seventy kuus, ülespoole tõukejõu 26.2%. Breaking news sealhulgas oluline teadaanded ja kokkulepped ilmu iga päev. võimalik vaadata neid televisioonis või on-line. Sellised rahalised üritused võib ilmus kauplemise teateid; kaudu nende lugemine, saate ennustada, kas intressimäär on ülespoole tõukejõu või sügisel. Kaua oodatud sündmus, nagu vabastamist uhiuus iPhone, iPad, või MacBook, võib selleks pikad järjekorrad kauplustes. See nõudmine, vastutasuks, Lisaks võib mõjutada dramaatilise ülespoole push jooksul tasuta Apple aktsiad. See sündmus muutunud kantud kõik andmed portaalid, nii et kõik meist (tõenäoliselt, sealhulgas teil) oleks võinud pidada sellest. Sellised osad teavet kuulsaim tootjad, toodete ja teenuste (facebook, Microsoft, Google, Tesla, ja nii edasi.) käivitatakse iga päev, on-line ja televisioonis. Kõik need tegevused on kauplemise märk sellest, et lasta teil teha esmaklassilise tulu. Trades põhineb peamiselt uudiste ja sündmuste nimetatakse sageli põhiõiguste analüüs, üks populaarsemaid ostmine ja müümine meetodeid. Võtta teadlike ostmine ja müümine valikud, mis sisaldavad kas osta või müüa vara, sa pead uurima turul kulud. Oma mugavuse, need hinnad visualiseeritakse sees kujul diagramme. Kui te krunt atmosfääri temperatuur diagrammi 2 komakohaga, võite lihtsalt näha intervallidega, kusjuures temperatuur muutub tugev, st. kuigi kõikus korralik valik seas hooaega ja siis tõusis järsult suvel ja vähendada talvel. Mis juhtus jooksul pärast isegi näidata üles saatust - see mõiste on kohaldatav temperatuuridel, sest see on majandusturule. See on tegelikult sisuliselt tehnilise hindamise. Kui kiirus langeb ja siis korraga põrkab üles, nagu pall põrkab maha põrandale, see on suurepärane signaal pea kaua. kasutada meie kauplemisplatvormi, võid krunt täiendavaid ridu graafikus tabanud pärast pöördumise, või kasutada näitajad, mis annavad teile osta ja edendada signaale. Pidevalt kasutada mood ostmine ja müümine. arvestada hääldamise: Mood on su sõber! Kui näed tasu lihtsalt liigub positiivne muidugi, kaubelda sel viisil. See on tavaliselt lihtsam joosta tuul! Laske oma kasumit kasvatada, isegi keelustati oma kahjumit. Teie sissetulek pea ületama oma kahjumit, nii lihtne see ongi! See on palju sarnaseid reaalses olemasolu: teenida ekstra, kulutada palju vähem. Teie ohu / kiitust suhe olema 1:2… või enama! siin on 1/3 reegel: kontrollida oma raha. kui sa oled lihtsalt muutumas, kasutada investeeringute koguste ja kutsumine, nii et sa ei pruugi riskida üle 2% konto saldo. Sellisel viisil, ebaõnnestunud asendusliikme võiks olla odavam kui bussi pilet. Teie mugavuse, oleme arenenud edasimüüja Tracker, väga kättesaadav vahend, mis aitab teil jääda nende määruste samas teete oma esimesed sammud müüjana. Edukalt kaubelda, soovite väga hästi läbi turgude ja kiiresti reageerida teadetele nad saatmisel viisil. Libertex internet terminali aitab teid hindamine, isegi kui Libertex raku App muudab kindel, et sa ei jätta ühtegi kauplemise võimalus. Üle kaheksakümne% edukate investorid kasutavad kumbki Libertex internet terminali ja Libertex mobiilirakendus. Püüdke ette kujutada järgneva olukorra: olete tõhusalt käivitada oma turuanalüüsi jooksul Libertex net terminali ning on otsustanud avada kaubanduse, kuid siis kindlasti pidi minema oma laud ja anti püütud külastajat moosi, või võibolla läks peer filmi või läks külastada pal. Kasutades kasutades Libertex rakulise rakenduse võid kiiresti reageerida kõigile määr liigub samal ajal kui on pikk tee kauge töölaual, st. võid vahelduvad go, igal, kõikjal. Mis Libertex mobiilirakendus, saate muuta avatud positsioone, samuti avatud uus ametitest ja jälgida oma mõju reaalajas. See on spetsiaalselt kasulik samas kui üldine turg olukord on juba puhas!. Kuigi soovite veeta aega analüüs, tegemise võti valikud, the Libertex net terminal on tõesti ideaalne lahendus. Selle ostmine ja müümine platvorm, olete anti kõike, mida soovite anda: vara hinnangust, tehnilise analüüsi vahendeid, ja purustamine teave. sarnaselt, Meie veebipõhine täiesti platvorm võimaldab teil eelis ülevaate meie ekspertide hinnangut ja soovitust enne, kui avate vahetada. Lae meie rakulise app thru Andriod Turg või läbi AppStore, ja kasutada meie veebiplatvormi kaudu oma lemmik brauser.			OSCAR-2019
Iga päev sureb ligi 1000 last veest ja kanalisatsioonist tingitud kõhulahtisusega seotud ennetatavate haiguste tõttu. Piisavates kogustes ohutu vesi on elu ja surma küsimus ning alates 2010. aastast on see tunnustatud inimõiguseks. Sellest hoolimata mõjutab ÜRO andmete kohaselt veepuudus 40 protsenti maailma rahvastikust. Üleujutused ja teised veega seotud katastroofid põhjustavad 70 protsenti kõikidest loodusõnnetustest tingitud surmadest. Nagu ka kliimamuutuse ning kiire linnastumise puhul, muutuvad maakera veeprobleemid ainult hullemaks, kui midagi ette ei võeta. Seetõttu otsustasid Hiina ja Euroopa viis aastat tagasi luua Hiina-Euroopa veepoliitika platvormi (CEWP), kus nad saavad koostöö abil neid probleeme lahendada. CEWP ühendab poliitikuid ja teadlasi, samuti leiutajaid ning ettevõtjaid ja alates 2012. aastast toimub iga-aastane kõrgetasemeline konverents, mida korraldavad kordamööda Hiina ja Euroopa riigid. 21.-22. septembril toimunud kõige hiljutisemal platvormi kõrgetasemelisel kohtumisel Soome linnas Turkus kohtusid EL-i keskkonnavolinik Karmenu Vella, Hiina veeressursside minister Chen Lei ning teised ministrid ja kõrgetasemelised saadikud, et tugevdada arutelu ja koostööd vee teemal. Nad allkirjastasid vastastikuse mõistmise memorandumi ja Turku deklaratsiooni, kinnitades oma pühendumust töötada koos ÜRO säästva arengu eesmärgi (SDG) nr 6 saavutamiseks, „muutmaks tarbimiskõlblik vesi kõigile kättesaadavaks“. Deklaratsioonis märgiti lisaks, et vesi on välja toodud kõigis 17-s säästva arengu eesmärkides ning et platvorm võtab vastutuse nende aspektide eest igaühes neis. Säästva arengu eesmärgid on ÜRO seatud eesmärgid jätkusuutlikuma maailma saavutamiseks aastaks 2030. „Meie pühendumus säästva arengu eesmärkidele ei tähenda ainult seda, et EL täidab oma sihid, vaid ka seda, et peame jagama oma teadmisi ja aitama teistel samu eesmärke saavutada,“ ütles EL-i volinik Vella gbtimes’ile konverentsil. Hiina valitsus omistab suurt tähtsust ka säästva arengu eesmärkide saavutamisele läbi rohelise liikumise arendamise, mis keskendub ressursside säilitamisele ning keskkonna kaitsmisele, sõnas Hiina minister Chen oma kõnes (hiinakeelne link). Hiinal on vaid seitse protsenti maailma mageveevarudest, kuid ligi 20 protsenti elanikkonnast. Kui Hiina suudab lahendada oma veeküsimused, on see suur panus ülemaailmsesse arengusse, kinnitas Chen. Hiinal ja Euroopal pole ühiseid jõgesid, kuid nad jagavad mitmeid veega seotud probleeme – kuigi Hiina probleemid on üldises plaanis suuremas, väidab Dr. Olli Varis. Ta on professor Soomes asuvas Aalto ülikoolis ning on uurinud globaalseid veeküsimusi juba aastakümneid, keskendudes iseäranis Aasiale. „Hiina on poliitiliselt väga aktiivne kliimamuutusega võitlemisel ja seda heal põhjusel,“ ütles Varis. Ta selgitab, et maailma kliimamuutus väljendub väga erinevatel viisidel erinevates piirkondades. Hiinas muutub olemasolev lõhe kuiva põhjaosa ning sagedalt üleujutatud lõuna vahel järjest selgemaks. „Lõunas on palju üleujutusi ning mussoonvihmasid, samal ajal kui Hiina põhjapoolses osas on kohti, mis on kuivemad kui paljud araabia riigid“, selgitas ta, andes aimu tohutust polarisatsioonist, millega riik silmitsi seisab. Euroopa Liidu 28 liikmesriiki seisavad samuti silmitsi mitmesuguste veeprobleemidega, kuid põuda esineb peamiselt lõunas. Hiinas toimuval kiirel linnastumisel on samuti suur mõju veeressurssidele, mis saavad kergesti reostatud. Maailmapanga andmetel tõusis linnastumise määr 17,5 protsendilt aastal 1976 kuni 57 protsendini eelmisel aastal. Samal 40-aastasel perioodil on linnaelanike arv EL-i liikmesriikides püsinud üsna stabiilsena ja kasvanud kõigest 68 protsendilt 75 protsendile. „Hiina investeerib palju linnade arengusse ning sellega seotud küsimustesse, nagu näiteks reovee töötlemisse. Investeeringud tasuvad ennast ära ning Hiinal läheb päris hästi, ainult et väljakutsed on endiselt äärmiselt suured,“ märkis Varis. „Umbes 1 miljard inimest elavad Hiinast allavoolu jõgede vesikondade ääres,“ ütles Varis. See tähendab, et paljud riigid, nagu näiteks India, Pakistan ja Bangladesh saavad suure osa oma veest Hiina jõgedest. See tekitab Varise sõnul „huvitava ebasümmeetria poliitiliste tagajärgedega“. Piiriülesed väljakutsed ei ole ainult rahvusvahelised. Suured Hiina jõed nagu Jangtse ulatuvad mitmesse provintsi, mis on sunnitud leidma viise koostööks. Euroopas on vastuolulised huvid jõe üla- ja alaosa kasutajate vahel hästi tuntud. „Euroopal on mitmeid piiriüleseid probleeme oma mitmete väikeste riikidega ning risti-rästi asetsevate jõgedega,“ ütles Varis. Näiteks saab Läänemeri oma vee 14 riigist ning Doonau jõgi läbib 9 riiki, nii et Euroopa on olnud sunnitud arendama koostöömehhanisme ning on nüüdseks maailmas selle valdkonna liider,“ märkis ta. Hiina-Euroopa veepoliitika platvormil on neli projekti, mida rakendavad asjatundjad ELi liikmesriikidest ning nende Hiina partnerid, ütles ELi volinik gbtimes.com-ile. Projektid käsitlevad teadmiste vahetamist ning õigusaktide rakendamist, maapiirkondade vee ja toiduga kindlustatust ning jätkusuutlikku hüdroenergiat. Üks projekt on suunatud linnastumise ebasoodsate mõjude vähendamisele, keskendudes käsnaküla ideele, mis lühidalt öeldes tähendab looduse enda veetsüklite jäljendamist. „Idee seisneb selles, et me saame mõjutada Hiina veepoliitikat positiivselt ning suudame koos leida jätkusuutlikke projekte ja lahendusi,“ selgitas ELi volinik Karmenu Vella. „Me teame, et tehnoloogia, mille saame Hiinasse tuua, võimaldab Hiinal anda seda edasi isegi vaesematele riikidele. Samal ajal kui ministrid ja kõrgetasemelised ametnikud arutasid viimasel CEWP koosolekul Soomes poliitilisi teemasid ning allkirjastasid tehinguid ja koostööd edendavaid deklaratsioone, kohtusid teadlased ühel teisel üritusel, vahetamaks mõtteid ja tulemusi ning ettevõtjad proovisid leida koostööpartnereid, kes aitaksid neil saada ligipääsu uutele turgudele. Nende seas oli ka Soome idufirma Sensmet. Kaasasutaja Kalle Blomberg oli tulnud esitlema tehnoloogiat, mis suudab kiiresti analüüsida vee keemilisi elemente. Kuigi mõõdikut ennast pole veel ehitatud, otsis Blomberg juba potentsiaalseid Hiina partnereid Hiina 38 ettevõtte ja valitsusorganisatsiooni seast, kes olid kohale tulnud CEWP äriüritusele. „Hiinas mõistetakse, et vesi on tulevikus äärmiselt oluline loodusressurss ning Hiina riik on valmis investeerima tohutuid summasid selle mõõtmisse ja puhastamisse. Me oleme siin, et olla pealtvaatajateks ning teada saada, kuidas me neid aidata saame,“ ütles ta. „Me loodame olla varsti tegevad Hiinas. Me oleme siin, et leida potentsiaalseid koostööpartnereid, kellega saaksime teha esmaseid katseid ja tõestada, et meie tehnoloogia töötab,“ lisas Blomberg, kes oli juba saanud mitu huvitavat kontakti. Soome firma Labkotec oli ka kohal CEWP üritusel Turkus. Kolm aastat tagasi avas firma müügikontori Shanghais ühe Hiina töötajaga, kes reklaamib ja müüb jäädetektoreid tuuleelektrijaamade ning õlipüüdurite häireseadmete tarbeks. Kuigi jäädetektor on tekitanud palju huvi Hiina tuuleturbiinide tootjate seas, on endiselt mõningaid takistusi vaja ületada, enne kui õlipüüdurite häireseadmetest võib saada Soome ekspordi edulugu, selgitab Labkoteci ekspordiosakonna juhataja Ole Martola. „Ma olen siin, sest tahaksin rääkida hiinlastega Hiina õigusaktidest selles valdkonnas, kuna õliseparaatoritele on kehtestatud palju määrusi,“ selgitas ta. CEWP koostöö ilu seisnebki selles, et see pole projekt, vaid platvorm, kus jagub ruumi osalejatele kõigist valdkondadest, arvab professor Olli Varis, kes on andnud loenguid ringmajanduse ja veekaitse teemadel hiljutise konverentsi uurimuste ja innovatsiooni osas. Hiina areneb kiiresti ning vajab palju asjatundjaid. Seda ei saa võrrelda ühegi teise arengumaa või esilekerkiva piirkonnaga, sest Hiinas tehakse palju kõrgkvaliteedilist teadustööd ning seal on palju riigiasutusi ning ettevõtteid,“ väidab ta, rõhutades, et „see koostöö pole sugugi traditsiooniline arenguabi, kuna on kasulik mõlemale poolele.“ Saavutamaks maailma eesmärki tagada piisav puhas veevaru kõigile, peavad kõik sellesse panustama. Poliitikud peavad tagama, et vesi oleks püsivalt kõrgel päevakorras. Teadlased peavad vahetama kogemusi ning uurimistöö tulemusi ning leiutajad ja ettevõtted peavad leidma praktilisi lahendusi, mis annaksid suuremale arvule inimestele ligipääsu kvaliteetsele veele. Selleaastase CEWP kohtumise võõrustaja, Soome keskkonnaminister Kimmo Tiilikainen on kindel, et Hiina ja ELi vaheline koostöö suudab aidata kogu maailma jätkusuutlikuma tuleviku jaoks seatud eesmärkide saavutamisel. „Juurdepääs puhtale veele ning reoveekorraldus on ülemaailmsed väljakutsed ning Hiina ja EL on ülemaailmsed jõud, nii et kui need kaks jõudu ühendavad oma võimed ja tahte, siis suudame palju ära teha maailma veevarude heaks,“ ütles minister gbtimes.com-ile. Linnuvaatlus on üks parimaid võimalusi lõõgastumiseks ja meelte teravdamiseks. Hiina on selle rahuliku ja hariva hobi harrastamiseks suurepärane paik. (Photo: Mads Schmidt, gbtimes) Hiina vanasõna ütleb: "Lind ei laula sellepärast, et tal on vastus, lind laulab, sest tal on laul". Aeg-ajalt tekkib meil kõigil vajadus igapäevaelu probleemide juurest põgeneda ja lihtsalt rahu nautida. Mis võiks olla selleks paremini sobida, kui looduse vaatlemine? Linnuvaatlus on üks parimaid viise lõõgastumiseks ja meelte teravdamiseks. Hiina on selle rahuliku ja hariva hobi harrastamiseks suurepärane paik. "Linnuvaatlus" on tegelikult pisut eksitav termin, kuna see ei hõlma ainult vaatamist. Linnuvaatluse juures on lisaks visuaalsele poolele oluline ka erinevate lindude häälitsuste kuulamine. Tegemist on ka viimasel ajal kiiresti populaarsust koguva ökoturismi ühe haruga. Linnuvaatlus on vägagi "roheline" hobi, mille puhul on oluline nii keskkonnateadlikkus kui ka looduse ja loomade austamine. Linnuvaatluseks ei ole vaja mitte mingit, potentsiaalselt keskkonda kahjustavat varustust - piisab silmadest. Mitmekülgsema linnuvaatluskogemuse saamiseks soovitatakse vaatlusele kaasa võtta binokkel või muu visuaalne lisaseade ning kaamera. Nii on võimalik lindude ilu ja mitmekesisust täiel rinnal nautida. Hiinas avaneb võimalus kohtuda mitmete eksootiliste tiivulistega. Hiina metsad, rohumaad, kõrbed ja märgalad on koduks enam kui 1300 linnuliigile, kellest osad on kogu maailmas haruldased. Hiinas elutseb suur hulk faasaneid - maailma 200st liigist leidub siin 62. Märkimisväärne on ka see, et maailma 14st kureliigist elab Hiinas üheksa. Ligikaudu 100 linnuliiki on Hiinas päriskodused, mis tähendab, et neid ei leidu mitte kusagil mujal maailmas. Maailma Keskkonnakaitse ja -konserveerimise Instituudi täieliku nimekirja Hiina linnuliikidest leiab siit. Linnuvaatlus on küll selline hobi, mida saab huvi korral harrastada kasvõi enda tagaaias, kuid sellegipoolest leidub paiku, mis meelitavad linnuvaatlejaid üle kogu maailma kohale. Mõned neist paikadest asuvad ka Hiinas. Üheks tuntuimaks linnuvaatluspaigaks on Qinlingi mäestik. Shaanxi ja Sichuani provintside vahel laiuvad mäed moodustavad naturaalse piiri riigi põhja- ja lõunaosa vahel ning pakuvad kodu enam kui 300 linnuliigile. Seega elab mäestikus ligikaudu neljandik kogu Hiina linnuliikidest. Linnuvaatlusspetsialistide sõnul kuulub Qinlingi mäestik iga linnuvaatleja unistuste sihtkohtade hulka. Jianxi provintsis asuv Poyangi järv, mis on ühtlasi ka Hiina suurim mageveejärv, on linnuvaatlejate seas tuntud ka kui "toonekurgede kuningriik". Niiske kliima on meelitanud kohale suure hulga haruldasi linde nagu valge-toonekured, must-toonekured ja luiged. Talvel pakub järv kodu suurele hulgale valgekurgedele, kellest koguni 90 protsenti eelistab talvituda just seal. Hunani provintsis asuv Dongtingi järve rahvuspark kannab aga linnuvaatlejate hulgas hüüdnime "lindude paradiis" ja seda põhjusega. Igal talvel saabub märgalale ligikaudu miljon lindu. Oluliseks lindude vaatlemise paigaks on ka Jiangxi provintsis asuv Wuyuan. Sageli viidatakse paigale ka kui "Hiina kõige kaunimale maapiirkonnale". Tegemist on ühega kolmest maailma paigast, kus võib kohata ohustatud liiki, kollase kõhualusega kärbsenäplast. Tänapäeval pakuvad mitmed reisibürood võimalust osta linnuvaatluse paketireis. Omal käel reisijad saavad aga ühendust võtta mitmete kohalike linnuvaatlusgiididega, kellest mõned pakuvad oma teenuseid tasuta. Tasuta linnuvaatlusreise viivad enamasti läbi kohalikud linnuvaatlejad, kes armastavad loodust ja soovivad oma teadmisi rahvusvaheliste turistidega jagada, praktiseerides samal ajal oma inglise keelt. Maailmaränduritele mõeldud veebipõhine klubi BirdingPal pakub suurepärast võimalust intormatsiooni ja kontaktide leidmiseks. Toredaid linnuvaatluselamusi kõigile! 304 roostevaba teras on omamoodi universaalne materjal, mida laialdaselt kasutatakse seadmete ja masinate valmistamiseks, mis vajavad head terviklikku jõudlust (korrosioonikindlus ja vormitavus). Roostevabast terasest korrosioonikindluse säilitamiseks peab teras sisaldama üle 18% kroomi, enam kui 8% nikli sisaldust. 2. üldised keemilised seadmed ja tuumatööstuse seadmete komponendid. Sobib sügavalt tõmmatud osade ja happejõuanõude, konteinerite jms jaoks. 4. kõige rohkem toodetud ja kasutatud teras austeniitsete roostevabast terasest õhukeseseinaliste osade, happeülekande torude ja konstruktsiooniosade tootmiseks.			OSCAR-2019
Shirost hakkab vaikselt sirguma Ruudi sarnane kaisusmagaja. Alati kui ta väljas on siis natuke jookseb ja siis poeb külje alla magama mulle. Vahepeal magab külili, kõik neli käppa minu vastu toetamas. Ja siis tuleb paitada, nii kui paitamise pooleli jätad, on kohe krõps nina püsti, et tahaks veel. Olukord ei ole muutunud. Totoro tahaks nagu ikka rohkem suhelda aga Shiro ei lase endale ligi. Lasi hiljuti Shirol diivanil joosta ja hiljem tõin Totoro. Nii kui Totoro diivanile sai, ei julgenud Shiro enam liigutada ka. Ajas end hästi puhvi ja värises ühes diivani otsas. Totoro üritas siit ja üritas sealtpoolt lähemale hiilida kuid ei midagi. Lõpuks sai Shirol vist villand ja otsustas ise kallale karata ja nii veeres mul diivanil üks suur rotipall vaid. Suure pritsimisega sain nad siiski eraldatud. Huvitaval kombel sai Shiro suurema vee oma kaela - no ta oli ikka väga märg pärast seda. Tükk aega oli nagu siilipoiss. Totoro aga jooksis üks õhtu mul voodipeal ringi, rallitas ühest otsast teise ja puges patjade alla peitu. Nii nunnud eriti see pilt kus Shiro nagu väike siilipoiss..mulle lihtsalt õudsalt meeldib see pilt.Aga jah kahju et nad ikka veel läbi ei saa Ma ei saa aru, mis sellel Shirol peas küll mõlgub. Viimasel ajal on ta veendunud, et ma olen söödav. Alati kui käe puuri pistan siis näritakse mu käsi ikka nii läbi kui läbi. Ja oleks siis, et katsuks õrnalt natuke siit natuke sealt. Oh ei, ta ikka korralikult kargab kätte kinni. Õnneks mitte väga valustasti aga ära ehmatas see küll. Tundus, et tahtis rünnata, sest see käis nii järsku, hambad näppu. Totoro ikka nuusutab vaikselt ja siis võibolla korra katsetab hammastega. Shiro proovib siit ja proovib sealt. Võibolla on need hoopis hoiatushammustused, et ma eemale hoiaks, mina ka ei tea. Igatahes täna kui üritasin tema allanäritud kiike kohandada, pistis ta oma nina ette igalepoole. Lükkasin ta kergelt eemale ja talle see vist ei meeldinud ja sain oma pöidlasse kaks auku juurde, seekord korralikult, veritses jupp aega. Ma puuri ei julgenud kätt enam panna, sest Shiro oli silmnähtavalt tige veel. Sättisin väljastpoolt puuri ja Shiro üritas puurivõre vahelt mind kätte saada vist, õngitses oma käppadega igatahes ja puhises ja torises nagu vanamees Usun, et oma rolli mängib ka see, et nende puurid kõrvuti on ja Totoro tuli vaatama mis toimub. Ehk Shiro tundis end ohustatuna jälle Totoro poolt. Hetkel ei ole ka võimalus neid kaugemale üksteisest panna. Varsti aga peaks loomade päralt üks terve tuba olema ja seal paigutan nad teineteisest vähe kaugemale. Minu rotiga viimasel ajal sama asi et kipub koguaeg näksama.Ei tea mis tal viimasel ajal on aga tore kuulda et su rotudel hästi läheb.Ja su rotud on kindlasti õnnelikud uue kohe päris enda toa üle Aitäh 3rika, muutsin video nüüd nähtavaks, huvitaval kombel oli ta selle privaatseks teinud, kuigi ma oma arust panin ikka avalikuks. Aga nüüd peaks nägema. Oka oli lõksus. Laua peal oli suur ja hirmus Totoro aga maha ka ei saanud hüpata, sest seal oli veel suurem ja veel hirmsam Bosse. Tõstsin mingi aeg tagasi Shiro puuri kirjutuslaua peale, sest põrandad on külmad. Õnneks mul on piisavalt suur laud, et mahume kahekesi ära siia ilusti. Sättisin end ka laua taha õppima ja võtsin 3 õuna, 2 omale ja siiis üks läks jagamisele poiste ja Bosse vahel. Shrio, leidis, et tema õunatükk pole piisavalt suur ja kõigepealt viis ta laualt ära mu pooliku õuna. Seejärel leidis ta, et mulle pole tegelikult üldse õuna vaja ja hakkas tervet õuna ka puuri tassima. Kahjuks aga see veeres pidevalt ära ja ei tahtnud kuidagi puuri mahtuda. Minul oli nalja kui palju seda askeldamist vaadates. Tegin video ka. Lõpuks vedas ta puuri mu mõlemad õunad ja tahtis mu märkmepaberit ka viia aga selle ma ikka tirisin tagasi.. hiljem pean vist vaikselt õunad ka ära võtma, muidu sööb ta end õunakujuliseks. No selge, see, mis juba rotile antud, on nagunii roti oma ja seda on hiljem aega süüa küll. See, mis veel ei ole roti oma - aga tundub ahvatlev - tuleb igaks juhuks kindlasse kohta viia ja teha nägu, et a) sa ju ise andsid (aga ei mäleta), b) see on seal kogu aeg olnud, c) oih, kust see siia sai? PS: Viisakas perenaine lõikab kõik ripakile jäetavad õunad vähemalt pooleks, et pisematel oleks hõlpsam nendega toimetada. Shiro on väike kleptomaan mul. Kui õunad sai puuri tassitud siis käis laua peal ringi, mida veel puuri tassida annab. Märkmepaberid pidin sahtlisse panema, sest neid ta üritas korduvalt puuri smuugeldada aga puuriuksel võttis kuri perenaine need jälle ära. Samuti taheti puuri vedada mu pastakad ja terve wcpaberi rull, mis mul siin laual seisab, sest vahel juhtub teatud härral õnnetusi kui ta kaua laua peal varastamisega, st enda asjade paremasse kohta paigutamisega, tegeleb. Muud asjad ma korjasin ära aga wcpaberit lasin tal mõnuga tassida, las ehitab pesa omale. Lõpuks oli suur hunnik paberit puuris ja võtsin rulli käest ära. Shiro ise arvas ka, et vast sai palju ja osa sellest visati puurist välja jälle.Tüüp ise läks hoopis teise puuri nurka saepuru peale magama. Muidugi, hoolikalt sätitud pesa paberist.. seda ei saa ju magamisega sassi ajada. See video on küll maru naljakas! No ei saanud ta aru, et sealt alt see õun sisse mahtuda ei taha, nii toredalt järjepidev ja asjalik! Nii kahju et pidi tundma surmakurbusi. Tunnen tagantjärele Ruudile ja Rolfile kaasa ja õnnitlen uute Armsakeste poolt! Minu rotutita praegu ronib siin klaveatuuril. Stacy tervitab teid kõiki seal: iöööööööööööö999999999999999vtcdddd9. Küll oli ikka viitsimist terve teema läbi lugeda. Aga aitäh, seiklusi on meil tõesti igasuguseid olnud. Totoro pole viimasel ajal millegi huvitavaga hakkama saanud, millest videot teha. Kuna ma jooksutan neid eraldi siis ikka teen video kord ühest, kord teisest. Üritan lähiajal ka Totorost mõne video/pildi lisada.			OSCAR-2019
Kujutage ette üht miinuskraadides ülikoolilinna, mis tõuseb ühe jõe kaldalt tasaselt üles. Ei, mitte Toomemäele vaid teisel pool auravat Emajõge. Siit saab Roosi tänavat pidi Raadi avarusteni, uue Eesti Rahva Muuseumini, aga pooles mäes on Jaama tänav ja üks palju vanem maja, mis aastal 1870 sai 5-aastat varem asutatud Vanemuise Seltsi "pesaks". (Seltsile andis nime Väägvere koolmeister Taavet Wirkhaus, USAs elava MÜ auvilistlase dirigent Taavo Virkhausi vanavanaisa). Just siin, Ülejõe linnaosa kultuurihällis, kus lisaks Vanemuise Seltsile tegutsesid ka Tartu Eesti Põllumeeste Selts, Eesti Üliõpilaste Selts, Eesti Aleksandrikool ja Eesti Kirjameeste Selts, avati 11. jaanuari õhtul näitus Kotkajärve Metsaülikool – 50 aastat noor". See maja on kõike muud kui metsik. Kääksuvad puutrepid viivad keeruga üles II korruse peenele parketile, kus ometi tervitavad Kotkajärve hiiesambad, karvase samblikuga oksaraod ja kanuumõlad ning päästevestid! 2007. aastast on see Laulupeomuuseum, Tartu Linnamuuseumi südi filiaal. Fassaadil on tahvel, kuhu raiutud fakt, et siin pandi alus eesti teatrile, kui 1870. a. mängiti Lydia Koidula näidendit "Saaremaa onupoeg". Teisisõnu kogu Johann Voldemar "Papa" Jannseni (eestikeelse ajakirjanduse looja) pere istus selles samas II korruse saalis, kus nädala eest 70 Metsaülikooli sõpra tähistas ja imetles üksipulki lahtiseletatult meie MÜ-d. Kõik see, mis siin majas ja linnas algas ja õitses, jõudis kaugele Kanada metsa, kus tutvutati ja viljeleti edasi aastakümneid, kui Eesti ja eestlased ootasid taas vabadust. Ja nüüd algsesse koju Eesti Vabariigi 100. sünniaastapäevaks. Antud võimalus näituse läbi põhjalikult tutvustada Kotkajärve Metsaülikooli Eesti inimestele sai teoks paljude inimeste suure tööga. Esimene peatus oli tal ikkagi kodulähedane Toronto Tartu College, kus näitus oli üleval läinud aasta aprillist septembrini seoses MÜ 50. juubeli tähistamisega Torontos. Näitus on valminud koostöös kodu- ja väliseesti vahel – 18 kanga ajaloolise fotomateriali kujundas disainer ja toimetaja Elle Palumäe, kes sündinud Thunder Bays, elanud ja õppinud Torontos ning elab 1994. a. Tallinnas. Vahelepikitud seletavad tekstid lõi Eestis sündinud ja kasvanud Lea Kreinin, kes elanud Šotimaal, Torontos ja nüüd taas Tallinnas. Loominguline tandem on palju MÜs käinud ning seal ka juhendajateks olnud. Nende seljataguseks olid vabatahtlikud MÜ juhatuse liikmed Torontos, eeskätt komitee koosseisus projektijuht Inga Eichenbaum, Käbi Lokk, Helge Kurm, Alliki Arro ja disainer Tiit Telmet. Kui Laulupeomuuseumi kaunis saalis soe sagin vaibus ja toole aina juurde tassiti, alustasidki õhtu juhid, viimati koos Kotkajärve Metsaülikoolis 20+ aastat tagasi olnud Sven Ebruk ja Riina Kindlam tänamistega. (Tallinnast pärit Sven elas Torontos ja lõi aktiivselt kaasa MÜ juhtkonnas 1990ndatel. Nüüdseks on tema, nagu paljud Eestist tol ajal maailma avastama läinud noored MÜ-lased, taas kodumaal.) Tänud kuuluvad võõrustajatele Tartu Linnamuuseumile ja selle võsule Laulupeomuuseumile, mille nimel võttis sõna kuraator Kristiina Tael. Näituse loojatele ja Toronto tagalale, eelmainitud komiteele lisaks väärivad tänu Väliseesti Muuseum VEMU ja selle peaarhivaar Piret Noorhani, Eesti Kultuuriseltside Ühendus – Margit Reinkubjas ning näituse toetajad: Eesti Õppekeskus Torontos, Tartu College’is; Eesti Kultuuriministeerium, Rahvukaaslaste programm; Asta, Käbi ja Aino Lokk ning rändnäituse toetaja Hasartmängumaksu nõukogu. Erilised tänud Anne-Ly Reimaale Kultuuriministeeriumist, kes aitas korraldada näitusele võrratuid toimumispaiku. Kaks korda Kotkajärvel käinud Anne-Ly oli kohal ja võttis sõna. Ta mainis MÜ vaimset õhkkonda, imelist loodust ning et seal ei kõnelda ainult ajaloost, vaid see on edasipürgiv, tulevikku vaatav koht." Järgmisena loeti ette MÜ ühe asutaja ja kauaaegse juhataja Olev Trässi tervitusläkitus Torontost. Kuna tegemist oli suuresti, aga mitte läbinisti MÜ kokkutulekuga, läks vahel meelest ära, et mõned kohalolijad ei tea, kes on Olev Träss, Heino Jõe, Sillaste.. ? Saarestet vasti ikka tuntakse – just neid viimast kahte mainis Ivar Ivask 1972. a. metsas kirja pandud "tosinas ülemeelikus teesis" ehk "Mis on õieti MÜ", mida õhtujuhid vaheldumisi esitasid. Viimane, XII tees: "Metsaülikoolis abielluvad kivid ja puud, südamed ja pead, kivisüdamed ja puupead, kodu ja maa, maa ja ilm, kodumaa ja maailm." Kui varem kõiki ja kõike ei tuntud, siis näitus valgustab! Ning on see juhus, et praegu, 28. veebruarini on Eesti Kirjandusmuuseumis teisel pool Emajõge (Vanemuise tn 42) avatud näitus "Maailmamees kirjanduses – Ivar Ivask 90"? Ivar Ivaski nägu on seega Tartus kõikjal, ta kaunistab ka MÜ 50 näituse plakatit. On seegi pelgalt juhus, et toosama näituse avamise päev oli Heino Jõe surmaaastapäev? Igal juhul need asjad nõnda kavandatud ei olnud. Heino tütretütar Riina Kindlam küsis oma sõnavõtus, kui palju inimesi saalis on MÜs käinud (18 kätt), kui paljud mitu korda (vist 6, 7) ja kui paljud on suhelnud 28 aastat tagasi lahkunud Heino Jõega, kasvõi kirja teel – neid oli saalis 4. Riina valgustas isiklike mälestuste läbi MÜ fenomeni tagamaid ning sellele järgnes 2014. a. valminud nn "treiler" ehk MÜ-d tutvustav video, mida on võimalik YouTube'is vaadata. Sven teatas, et Tiina Kirsi käes on rekord – 27 korda MÜs! Armastatud ja läbi aegade enim loenguid pidanud lektor pajatas MÜ märgilisusest tema eestlaseks jäämisel ja mitte arstiks, vaid kirjandusteadlaseks saamisel. Ka kirglikest vestlustest, mis peeti maha vanemate autos, pikal teel metsast teise riiki, kodulinna Buffalosse. Tardunud huviga kuulati veel MÜ muljeid Anu Raualt, 2003. a. pealektorilt, kes järgmisel aastal tõi Metsaülikooli esimest korda Eestisse, oma talu külje alla Heimtalisse Viljandimaal. Tol aastal Mulgimaal osalesid ka Rein ja Mare Taagepera, kes aitasid järgmisest 2005. aastast MÜ-d juurutada Eestis, Käärikul, kus see õitseb siiani. Kääriku MÜ juhataja Triip Käpp oli ka kohal tervitamaks juubilari. (Näituse 2 kangast kirjeldavad Kotkajärve MÜ Kääriku võsu.) Sõnajärje haaras veel 2007. a. pealektor, pühapaikade uurija Ahto Kaasik, kes oma 2016. a. ilmunud teosesse "Põlised pühapaigad" lisas ka foto ja kirjelduse teda jalust rabanud Kotkajärve hiiest. Ning lõpetuseks astus üles Valdur Mikita, 2015. a. pealektor. Ei ole ilmselt värskemat ega paremat reklaami ja tunnustust, kui tema hetkel Eestis raamatumüügi edetabelis esimesel kohal trooniva raamatu "Kukeseene kuulamise kunst" lk 132 kirjas olev, mida kirjanik ka ette luges: "Külastades mõne aasta eest Kotkajärve Metsaülikooli, pani mind imestama üks asi. Nimelt see, mille inimesed aastate eest Eestist uuele kodumaale kaasa võtsid. Need kolm asja olid saun, peldik ja külakiik. Kõik need läbinisti eestipärased asjad on tänapäeva Põhja-Ameerikas rangelt keelatud*: kiik on ohtlik, saun amoraalne ning välikäimla antisanitaarne. Siiski hoitakse seda sala-Eestit mingi ime läbi ikka veel elus, veetakse ametnikke aasta-aastalt ninapidi... Olgu pealegi, et saun, peldik ja kiikumine on tsiviliseeritud maailmas ammugi oma otsa leidnud." Siia loetellu võiks ka vabalt lisada lasketiiru, kuid sellest juba järgmisel rändnäitus-kanuu kandmise- ja peatuspaigast, milleks on Rahvusraamatukogu Tallinnas 8. märtsil.			OSCAR-2019
Siia tuleb nimekiri teemadest ja pealkirjadest, mille osas mul on mõtteid, aga pole jõudnud kirja panna ning kogemust arvestades, kes teab, millal selleni jõuab. Esialgu ei hakka menüüd ja lugejat tühjade jaotustega koormama. - Inimeseks olemine; horisontide laiendamine + matrix; läbipaistvus; Võgotski; kas on korrektne öelda, et hea tahe on egoistlik tegevus. Läbipaistvuse ja horisontide laiendamise osaga võiks seostuda ka budismi "tühjuse" mõiste: http://en.wikipedia.org/wiki/Shunyata. Läbipaistvuse ideega seoses võiks viidata ka Avaita Vedanta raamatule: http://www.trueweb.ee/roland/HTML/tekstid/advaita/. Edasiarendus: soov elada igavesti oma tegudes võib samuti sellest lähtuda, oletuse järgi, et kujutlused on püsivamad kui mälestused vahetutest tajudest. Samas kui kõik ainult kujutlustes elaksid, läheks asi simulaakrumiks (ehk võõrandumiseks?) kätte ära. Siinkohal vast tuleb mängu VVS. Mis moodi on kastist välja ronimine, oluline või koguni fundamentaalne inimese omadus ning miks näiteks Maatriks selle pärast sobimatu oli. + link idee allikale - Hinge olemasolu tõestus + Maali vastuväide tundmatu haiguse näitel. Lisaks tõendus, et maailm ei saa olla samuti hingest tühi, või selle kumast, vastasel korral ei oleks näiteks seda juttu siin. Samuti võib otsida kuma muudest nähtustest. - Loovuse definitsioonide kogu, et oleks vähemalt ähmaselt selge ja ühtlasi inspiratsiooni / tõlgenduste allikas, millest jutt - Loovus saab olla ainult skaala positiivses vahemikus, õnn negatiivses ja positiivses. Seega on arusaadav, miks õnn on mõnikord pakilisem küsimus. - Puhas ratsionalism on võõrandunud empirism (filosoofias ja praktilistes asjades, nagu inseneriteaduses või infoteaduses). Sellel ideel äkki leidub ühisosa ka ülal nimetatud ideega emotsionaalse ratsionaalsuse kohta. - Suitsetamine kui händikäp. Ning poe kassades kõigi asjade kilekotikestesse toppimine (ning sellele mitte vastu hakkamise ajend) samuti. Pluss veel sada muud head kui halba händikäppi meie ühiskonnas. - Raha vs aeg valikud, aeg kui taastumatu ja tegelikult rahaliselt kõrge väärtusega ressurss, raha kui odav ja paindlik ressurss. - Karma seadus (ja muud religioonide õpetused aka valitsuse propaganda:P) vs Võgotski lähima arengu tsoon - Miks homunkuluse teooria pole täiesti mõttetu ja oleks liigne sõnadega / ideemaailmaga kaasaminek arvata, et see tähendab lõputut rida. Praktikas võib leiduda ka mõistlikum tõlgendus. Hm, pluss huvitavad kogemused omaenda elust? - Kuna looduslikul valikul puudub objektiivne suund, siis ei saa looduslik valik olla eesmärk, vaid ainult vahend. Tegu on otsingualgoritmiga, mille küljest on ära jäetud funktsioon, mis kontrollib sihile jõudmist. Teiseks, tegu pole ainuvõimaliku otsingumeetodiga, vaid meetodiga, mis on optimaalne vaid teatud oludes (võiks olla ilmselge neile, kes teavad ka alternatiivseid meetodeid). Kolmandaks tasub märgata, et mis on hea Darwinile, ei ole alati hea hingele. Ja neljandaks, kõige selle eelneva juures ma kindlasti ei nõustuks järeldusega, mis ütleb, et inimene on looduse kunn ja võib teha mis tahab, sest on hingeliselt või adaptiivsuselt kõrgeim olend. Miks selline arvamus ohtlik oleks, seda võid lugeda näiteks raamatust "Ishmael" ja selle järgedest. Minu kolm esimest mõtet on siin aga just selleks, et täiendavalt tasakaalustada selle raamatu teksti ning otsida pigem sünergilist lahendust, mitte ühest äärmusest teise minna, kui mõistlikud need äärmused mingi nurga alt ka ei paistaks. - Tasakaale ja harmooniaid on erinevaid, igaüks tegelikult mingis taustsüsteemis, mis tavaliselt jäetakse tasakaalu kiitmise hoos määratlemata ja kaalumata, kas see süsteem ise oleks koguni välja vahetatav: 1) tasakaal nappuses, versus: 2) tasakaal külluses (näiteks päike toodab Maa elanike jaoks aina uut energiat juurde) 3) ... - Hea või õnne tundmiseks ei pea ennem olema kogenud halba: võiks muidu ju küsida, kuidas on võimalik kogeda halba, kui pole enne head kogenud? Kumb on siis esimene vajalik kogemus ja miks? Ja kui õnne teadmiseks peaks alati (ilmselt siis samapalju?) halba teadma, siis kuidas saab olla, et õnne ja õnnetuse hulk pole igas elus võrdne? - Maailma objektiivselt tajuda (näiteks nägemises ja kuulmises) on suht võimatu, kuna peaaegu kõik tajuinfo töötlus on algoritmiline mõtlemine, seega ei töötle läbi kõiki võimalikke mõttekäike, ning ei saakski ehitada aju, mis kõike jõuaks töödelda. Ainus mis teoreetiliselt saaks ilma algoritmilise töötluseta ja seega olla objektiivsem, on kehapinna ja kehaasendi tunnetus ning motoorika taju ning lõhn ja maitse, eeldusel et selle info töötluseks piisavalt ajumassi on. - Vigadest õppimine ja nende õppetundide mäletamine mõnes mõttes põhjustab õpitud abitust. (vaata ka mu bakatöö lisas viimaseid peatükke). - Võime ebatõenäolisi / üllatavaid tegusid teha (a la kontrollitud narrus) kui Improbability Drive? Küsimus: kuidas see isiklik jõud (valmisolek teha ootamatuid asju) muutub konkreetseks soovitud tulemuseks (kusjuures see soovitud asi ei pruugi olla ootamatu soov)? Selge, et universum kasutab seda tulemust kui ventiili, pääsemaks veel ebatõenäolisematest sündmustest... aga kuidas saada selle hingejõu suund kontrolli alla, et juhtuks just soovitud asjad ja mitte mingit muud jama? Teised tekstid samas jaotuses: \|\| Mõtlemine \|\| Loovus \|\| Maailmavaade ja väärtused \|\| Kvantvangidel ei ole dilemmat ehk kvanthääletusest \|\| Filosoofia - Mitmesugused viited \|\| Raamatud ja e-raamatukogud \|\| Universum \|\| Vana koduka esseed \|\| Tervis \|\| Suhtlus \|\| Evolutsioon \|\| Õpingud \|\|			OSCAR-2019
Oletame, et liigse kehakaaluga seotud probleemid on Teile täiesti võõrad ning tselluliidile omane „apelsinikoore efektiga“ nahk pole Teile kunagi muret tekitanud. Võib-olla Teil esineb hoopis venitusarme, nahatoonus on langenud, see on muutunud kuivaks ning kestendavaks? Kas veresoonte võrgustik on muutunud nähtavaks ning jalad on rasked? Nende eriliste probleemide lahendamiseks oleme välja töötanud tootesarja BODY PHYSIO. ERICSON LABORATOIRE on välja töötatud koduse hoolduse vahendite sarja ilusalongi protseduuride efektiivsuse tõstmiseks, toitumise ja füüsilise koormuse tasakaalustamiseks ning nahaaluse rasvkoe järjepidevaks mõjutamiseks aktiivsete koostisosade abil. Need vahendid täidavad osaliselt sama funktsiooni mis professionaalsed tooted, kuid aktiivsete ainete kontsentratsioon on madalam, mis muudab nende kasutamise turvaliseks ka kosmetoloogi järelvalveta. CELLULITE GEL– VÕIMAS RASVAPÕLETUSAGENT Geel koosneb 3 üliaktiivsest komponendist, mis käivitavad rasvapõletusprotsessid ja kiirendavad ainevahetust. Tugev rasva põletav toime saavutatakse tänu kofeiini, tsüklolipaasi ja metüülnikotinaadi üsna kõrgele kontsentratsioonile. Geeli kasutamisega võib kaasneda nahapunetus ning tugev soojendav efekt – see on preparaadi normaalne toime. Kandke geel „probleemsetele“ aladele, vältides põlvepiirkonda ning varikoossete veenilaienditega tsoone. Vältige geeli sattumist silma ja limaskestadele! LIPO-FLUIDE FITNESS-KREEM RASVALADESTUSTE VÄHENDAMISEKS Kandke kreem kergete masserivate liigutustega probleemsetele piirkondadele igal hommikul ja õhtul. Suurepärane aktiivne rasvapõletusvalem korrigeerib kehakuju, andes spordisaali trenniga võrreldavad tulemused. Ei jäta rasvaseid jälgi. Aktiivsete koostisosade toime säilib 10-15 tunni jooksul. LIPO-SCRUB FITNESS-KOORIJA Koorijat kasutatakse salendavate, pinguldavate või muude prepraatide efektiivsuse tõstmiseks. Aktiivsed koostisosad tungivad kergemini nahka. Kasutada 1-2 korda nädalas. LIPO-LIFTING: PINGULDAV JA TUGEVDAV KEHAKREEM Tugevdava mõjuga kreemi saab kasutada nii kehakuju korrigeerimiseks kui ka dieetide ajal, suure kaalukaotuse või raseduse järel ning mistahes olukorras, kui naha elastsust on vaja kiiresti taastada. Kreemi peamine aktiivne koostisosa FIRMOGEN tugevdab nahaalust rasvkude, taastades selle prinkuse. DERMO-STRETCH: VENITUSARMIDE VASTANE KREEM Venitusarmid on hormoonide kõikumisest (suguküpseks saamine, rasedus, sünnitus, menopaus jne) tingitud naha struktuursed muutused, mida iseloomustab valguliste kudede lagunemine. Probleemil on ainult üks lahendus: mida varem alustate venitusarmide ennetamist, seda vähem neid tekib! Mida rohkem kasutate spetsiaalseid vahendeid, seda vähem märgatavaks muutuvad armid! Venitusarme ennetava kreemi igapäevast kasutamist tuleks alustada juba raseduse esimestel päevadel. Juba olemasolevate venitusarmide raviks tuleks kreemi kanda probleemsetele piirkondadele hommikul ja õhtul nii tihti kui võimalik, masseerides nahka preparaatide täieliku imendumiseni. Naised vanuses 45+ peaksid kasutama SUPREME DHE.Age tootesarja venitusarmide vastast kreemi. ANTI-RETENTION JALAGEEL Tõeline kiirabi väsinud jalgadele! Geel leevendab turseid ning raskustunnet, stimuleerib vereringet ning avaldab dreneerivat mõju, viies kehast välja liigse vedeliku, toksiinid ja jääkained. Efekt saabub otsekohe! VENO-TONIC VEENIKREEM Kui nahaalune veresoonevõrgustik on liiga silmatorkavaks muutunud ning jalgades esineb ebamugavustunnet, siis on Veno-Tonic Teie jaoks täiuslik vahend! Kreem leevendab jalgade raskus- ja väsimustunnet. Programm CELLULITE-VIB on salendamisprotsessi kiirendavate ning toetavate tehnikate kogum. Seda ei saa nimetada mugavaks SPA-protseduuriks. Tegemist on raviva programmiga, kuid ülekaalust lahti saamise nimel tasub mõnikord vaeva näha. CELLULITE-VIB märkimisväärne tselluliidivastane toime saavutatakse soojendavate ja vibratsioonil põhinevate tehniliste võtete vaheldamise teel. Lokaalne temperatuuritõus aitab kaasa veresoonte laienemisele ning kutsub esile intensiivse vere juurdevoolu hüpodermisesse, lihtsustades aktiivsete rasvapõletuskokteilide tungimist rasvkudedesse. Protseduuri esimesel etapil kasutatakse ülivõimsaid seerumeid, mis tungivad rasvarakkudesse ning sekkuvad Teie ainevahetusse, lõhestades rasvu. Järgnev kosmeetiliste vahendite kasutamine kutsub esile ULTRAHELILAADSE efekti. See „passiivne treening“ mõjub soodsalt vere- ja lümfisoontele ning kiirendab toksiinide, rasvade lagunemisproduktide ja liigse vedeliku väljatamist. Organism põletab rasvarakkudest saadud kaloreid! Termo- ja vibrošoki seisundis on keha sunnitud enda soojendamiseks energiat kulutama, kõik ainevahetusprotsessid aktiveeruvad ning jääkained viiakse organismist kiiremini välja. Ultraheli on iluravis juba ammu tuntud kui kõige optimaalsem viis rasvkoe mõjutamiseks. Tänu adipotsüütide vahelisi sidemeid lõhkuvate INNOVAATILISTE preparaatide avastamisele on meie ettekujutus ultrahelil põhinevatest protseduurist nüüd radikaalselt muutunud! Protseduur, mis ÜHENDAB 3 RASVALADESTUSTE VASTASE VÕITLUSE OLULISIMAT ETAPPI, on äärmiselt EFEKTIIVNE viis SALENEMISEKS ning KEHAKUJU MODELLEERIMISEKS! Päevast päeva kasutatavad preparaadid avaldavad massaažiseansside ja ultraheliteraapia laadset mõju, tõstes mitmekordselt ilusalongiprotseduuride efektiivsust ning käivitades PÖÖRDUMATU salenemisprotsessi!			OSCAR-2019
Meil on põõsa all oma isiklikud kingad - kaunid kuldkingad (Cypripedium calceolus). Õitsevad ja lõhnavad nii mis mühiseb :) Lõhn, kusjuures, on eriliselt magus ja mõnus. Peab ju olema, et ma seal ämblike ja usside vahel nõus roomama olen :) Aga kas te teadsite, et seemnetel kulub õitsemisikka jõudmiseks oma 15 aastat?! Ei julge mitte hingatagi ... Mummile äraarvamismäng - mis põõsas see vana nõudepesukaltsuhaisulise lõhnaga isend on? Õied kusjuures on imeilusad :) Miks ma küll Hiiumaa kohaliku kobrulehe tellisin, kui alles eelmised uudisedki lugemata... nii aastast '65 :) Selle eest, et siia üldse veel mingit Brasiilia jätkujuttu tuleb, tänage Sepikoja sepitsejaid. See reisiteema jäi ammu kiratsema, põhjusega muidugi. Esiteks kirjutasin ma konkreetselt selle paradiisisaare kohta juba ühe artikli ühte ajakirja (ilmub ilmselt augustis). Teiseks jõudsin ma vahepeal tagasi teise paradiisi - Hiiumaale - mida mitte ühegi paradiisisaarega maailmas võrrelda ei kannata. Kolmandaks aga....Fernando de Noronhast ongi meeletult keeruline kirjutada. Minu oskustest jääb puudu. Mind ennastki hämmastab, kuidas üks saar võib segadusse ajada. Olen üsna veendunud, et sealsed muljed muutuvad ajas kardinaalselt. Vahetult sealt tulles oleks mu kommentaar võrdlemisi skeptiline olnud, täna on see pisut leebem ja tulevikus...küllap päris positiivne. Ma usun siiralt, et F. de N. on fotograafide jaoks unelm. Nii palju ja nii erinevaid randu ning profisilm sealt juba kaadreid püüaks, ma tean. Floora ja fauna on sealseks eriliseks rikkuseks. Selle ilu püüdmiseks on aga aega ja asjalikke juhendajaid tarvis. Kõige muuga on aga märksa segasemad lood. Vesi on Noronhal muidugi kristallselge ja imelistes värvitoonides. Eks hea nähtavus on ka üheks põhjuseks, miks sukeldujad sinna trügivad - parimatel päevadel koguni kuni 50 meetrit. Korralik laine pakub adrenaliini ka surfaritele ja lainelauduritele. Kuna saarel oligi valdavas osas näha siseturisti, siis oli päris tavaline vaatepilt, kus karamellise jumega tõmmud Brasiilia kaunitarid hommikul oma rendibagile hääled sisse ajasid, lainelauad peale viskasid ja minema kimasid. Ükskord õhtul siis laekusid. Paar tooni tumedama ja muidu kaunimana. Noronha randade kiituseks peab ütlemagi, et ülerahvastatust seal naljalt ei teki, ehk vaid Sueste rannas. Sinna on sissepääs rahvuspargi kaardiga, kindlaks määratud ajavahemikus, nii et mõned inimesed ikka kogunevad. Peamiselt minnaksegi sinna ikka kilpkonni kaema. Või haipojukesi. Väiksed haid on päris nummid :) Masside mittetekkimiseks on loomulikult oma põhjus, hoolega väljatöötatud ja kindlalt paika pandud - nimelt tohib päevas saarele tulla ca 450 turisti, ei rohkem. Lisaks maksab külaline iga saarel viibitud päeva eest, seega niisama mitmeks kuuks lebotama minekuks peab ikka sigahea põhjus olema. Brasiilia avalikud hooned ja kirikud on üldse veidi toretseva ja kreemitordise arhitektuuriga, nii ka see saare peamise asula au ja hiilgus. Sukeldumiskeskus asus kohe selle vahetus läheduses, korraliku munakivitee jagu turnimist allamäge. Sukeldujad võtsid selle tee loomulikult ette pärast kurnavat mereretke, nii et võib vaid aimata kui meeldiv oli mäest ülestulek :) Nende omanäoliste kivitaieste mõte jäi veidi arusaamatuks, kuid kui need just mingid iidsed nõidade hukkamiseks mõeldud tuleriidad (puhtalt minu fantaasiarikas vaimusünnitis!) ei olnud, siis oli neil vist mingi seos aastakümnete jooksul saare peamisteks asukateks olnud vangidega. Loodusega seoses ilmnes veel üks kummaline vastuolu - kuigi kõik oli nii lopsakas ja suuremõõtmeline, siis mingi teema oli seal juur- ja puuviljadega. Tähendab, teemat ei olnudki, sest noid viljugi ei olnud. Te mäletate ikka veel sellist vaatepilti? Ja ma kardan, et selle nägemiseks ei olnud omal ajal vaja just eriti kaugele sõitagi :) Noh, meie sõitsime, lendasime ja sõitsime siis veel kord ja mida imet me veel puha tegime...Kohe esimesel õhtul tundus tiba kahtlane, et võrdlemisi normaalses toidukohas osasid valitud toitudest ei olnud pakkuda. No et rohelist ei ole. Okei, kehitasime õlgu ja uskusime, et meid on haledalt petetud, mingisse nurgatagusesse restorani saadetud. Põhimõtteliselt tuleb kaup, sealhulgas ka värske kraam saarele kord nädalas, siis tõmmatakse letid tühjaks saare kahest toidupoest ja... elu läheb vanas rütmis edasi. Tühje kaste ei hakata muidugi ära korjamagi. Brasiilias, nii ka Noronhal, on üsna levinud kaaluhinnaga toitu pakkuvad söögikohad, seda eriti lõunati. Nii juhtus meiegagi, et buffet-tüüpi kohtades varemalt põlatud kapsalised ja muud suvalised mäletsemiseks paslikud rohelised lehenääpsud ühtäkki hirmus populaarseks muutusid. Lõunatama minnes ei huvitanud enam pakutav liha, vaid kõik kokku kraabitud roheline. Kuigi enamsti oli sellestki pool sügavkülmast võetud ja üles kuumutatud jama. Üks koht siiski oli, mis meie lootusi ei petnud. Tõsi, kui hoolega vaadata, siis nende menüü oli kavalalt koostatud - see oli muude toiduainete osas piisavalt rikkalik ja kvaliteetne, nii et rohelise puudumist nagu ei märganudki. Tuuna tartar mangoga oli see, mida meie seltskonnast sinna korduvalt sööma mindi. Mina muidugi juhiksin tähelepanu sellele "sokikohvile" (väljend laenatud küll "Minu Costa Rica" raamatust). Harva õnnestus head kohvi saada ja kindlasti oli siin pildil kuvatud variant üks parimaid selles piirkonnas. Sellist süsteemi tahaks endalegi, kuigi ma kahtlustan, et meie kliimas see variant õues ei toimi, kuna tassi jõudes oleks kohvil juba jääkirme peal :) Paradisis sajab muide ka vihma. Kuid olgu öeldud, et seal see teid pigem rõõmustab kui kurvastab :) Väljaarvatud juhul, kui see igast katusepraost sisse pressib ja teid enda alla uputada proovib. Tädidel oli muidugi protseduur käpas, kibekiiresti lennutati anumad ja rätid vajalikesse kohtadesse ning kaussidesse kogunenud uhuti jalgrada mööda alla. Ühtlasi sai ka rada pestud. See tibukollane pousada oli üldse, ka lisaks uputusele, üks omamoodi koht. Siin sai kogeda palju erinevaid Brasiiliale omaseid rõõme. Osasid me juhuslikult ainult siin saimegi tunda, ei mujal. Näiteks töötajad, kes stabiilselt raha varastasid. Ega nad lollid olnud, nad võtsid piisavalt väiksed summad, et jõudsid enda mälus ja teravas mõistuses kahtlema hakata. Veel kuukene pärast reisi leidsin Noronha sipelgad ühe vana maasika-Hallsi paki sees, kahjuks küll igavesele unele suikunult. Ja mina veel imestasin, miks nad sõltumata asukohast just minu kotti ründavad ja selle põhja alt neid eriti palju pudeneb. Halls ei tundunud ju eriline maius olema, Noronha sipelgad olid ilmselt permanentses näljaseisundis, et seda tahtsid... Tibukollane pousada poleks tibukollane pousada, kui seal veel ei juhtunuks asju. Näiteks oli see koht, kus hommikusöögitädide käest võis võitoosiga vastu vahtimist saada. Ilma naljata. Nad ei talunud minutitki enne õiget aeg söögisaali ilmumist. See oli aeg, mil nad veel rahulikult kui uimased prussakad ringi kakerdasid ja ühtegi öömajalist silmaotsaski ei seedinud. Ei tahtnud aidata ka jutt, et me nende udupeentest tapiocadest jms oleme valmis loobuma, antagu meile meie igapäevane kukkel ja juustuviil kätte, ja juba kell 7.15 majast ära udutame (mõelda vaid, ei mingit muret, et tüübid tilguvad kella kümneni söömas-joomas käia). Kui nad aru said, et me nende võitoosisõda piisavalt ei pelga, tegid nad järgmise lükke.Varjatult, muidugi. Nimelt krutiti kahe vestibüülis ja söögisaalis oleva kella osutid tahapoole. Olgu, ühel hommikul võis neil see nali läbi minna, kuid teisel hommikul keerasime kellad tagasi, ja mitte ainult tagasi, vaid siis vastavalt meie kasuks tagasi. Segane olukord. Ei saanudki aru, kuidas see lahenes ja kelle ajavöönd võitis, igatahes kuidagi me söönuks saime ja tädid meid talusid. Sancho rand, mis mõningatel andmetel maailma kaunimate randade TOP10-s uhkel teisel kohal figureerib tänavu Sarnane suhtumine muide iseloomustab eriti hästi kogu saarerahvast. Hinnad kruvitakse maksimaalselt üles, aga pakutava teenuse ja selle kvaliteedi eest ei vastuta just nagu keegi. Loomulikult võib leppida mingite saareliste iseärasustega (vaevalt 18km2 saareke, pea nelisada kilomeetrit Brasiilia rannikust), kuid teatav külalislahkus ja sõbralikkus võinuks siiski olla. Vist. Aga võib-olla ka mitte. Äkki on eestlased need lollid, kes veri ninast väljas pingutavad kliendi heaolu nimel ja teised vaatavad lihtsalt, kuis ise saavad mõnusalt elatud.... Sancho randa muide ei saa jalutada elegantsel sammul, kokteiliklaas käes, rannakott üle õla ja lai suvekübar linakarva lokkidel lehvimas. Esmalt on küll imeilus vaade....ainult, et see vaade on mitukümmend meetrit allpool. Alla saab aga kitsasse ja mustendavasse auku ronides. Ümbritsevad kaljuseinad on mõnusalt niisked ja ... ilmselt kubisevad tarantlitest ja sisalikest. Ma püüdsin silmad kinni hoida. Mõni daam läheb isegi Sancho randa (kuhu jõudmiseks tuleb kaljulõhes redelil turnida) heledas seelikus ja sallis! Olgu kohe öeldud, et lugenud olen ma vähe. Praamisõitudel Dagmar Normeti memuaare, mis olid nii ja naa. Juudid on viimasel ajal igasse filmi ja raamatusse sisse pugenud, nende najal püsib maailm. Ma tean, et te tahate esimese hooga vastu vaielda, aga kui järele mõtlete, siis nõustute minuga. Memuaaridena tore, ei kurda, vahepeal kiskus kuivaks kätte, aga oli ka väga mahedaid olustikupilte. Need, kes viitsivad lugeda Eesti rahva lugude mitmeköitelisi telliseid, need naudivad ilmselt ka seda raamatut. Mandrile jõudes otsustasime olla meeletult innovatiivsed ning sõita Tallinnasse Keila kaudu. Lisaks kõigele muule toredale (loe: Rummu asula), põikasime ka kiirelt Padisele. Padise mõisa suveterrass tuleb ilmselt suvel, kui meil tohutult igav on ja mitte midagi teha ei ole, plaani võtta :) Ma väga vabandan, aga Keila tundub mulle endiselt üks uskumatult imelik koht... Keilat ei suudaks ma ka viie liitri rieslinguga enda omaks teha. Võib-olla on viga läbivas trassis, et see ongi suunatud kõige koledamat teedpidi minema, ei tea. Nädalavahetuse tippsündmuseks oli kahtlemata muuseumiöö. Sissejuhatuseks oli juba kasvõi see, et me lippasime päeval korraks Kadrioru raamatukokku, aga jäime sinna hulga kauemaks. Elu õieke kukkus meisterdama ja mina jõudsin samal ajal Kausi "Läheduste raamatu" läbi lugeda, sellel toredal kirjadega diivanil seal. "Armumisel ja armastusel on suur vahe, esimene on lubadus maast, teine manner, mille ühelt kaldalt teisele on liiga palju minna ja kaardid vananevad tundidega." Aga tegelikult ma mainisin muuseumiööd. Meie kiire kodune tiir oli siiski Miiamilla (ohtralt vene keelt, tagurdasime kiiresti välja), Ed. Vilde muuseum, kus meid kohe mingisse mängu haarati. Minu jaoks jäi siiski kirkamaks hetkeks sealne soojakapp köögis, täpselt nagu Iseloomuga Majaski. Siis tuli Tammsaare muuseum ühes Urmas Lennuki ja Maarja Vaino vestlusega. Mis oli väga põnev, isegi posti taga kuulates. Ka siin oli mäng, mille nooremale generatsioonile suunasime, õrnalt muidugi. Edasi Kadrioru loss, kus selle alles jäänud lühikese ajaga palju just ei jõudnud. Tore oli ikkagi. Pühapäev oli imelik üritus Kristel Aaslaiuga. Ma kartsin, et noorsugu on hukas ja mahlamütsid vallutavad Rahva Raamatu, et temaga kohtuda, kuid õnneks pole siiski veel kõik kadunud. Kokku oli kohale tulnud mingi 3+ fänni. Ega staar ise ka kuigi innukas olnud, saabus hilinemisega, lahkus aegsasti, andis paar autogrammi, lasi endaga pilti teha, ei laulnud, ei tantsinud, ei rääkinud avalikult miskit. Õnneks need vähesed präänikud olid sillas ja minusugused kibestunud mamslid ei pidanudki rahul olema :) Märksõnad: Eesti, Iseloomuga Maja, loetud, memuaarid, tarkus tarviline vara, väike tüdruk suures linnas Moodsalt arhailised muinasjutud, sellised nipernaadilikud omal moel. Muinasjutud mulle üldjuhul ei passi, aga siinsed lood läksid päris libedalt käima. Või mõjusid tuttavad kohad sütitavalt. Eriti meeldis mulle Tohvri elanike kirjeldus, ega see kõige ilusam olnud, aga samas pagana kümnesse. Minu seenemetsatee kulges sealt pidevalt läbi ja... see oli omaette maailm. Ääretult sümpaatne raamat. Sellised suhtelood, olgu selleks siis eri sugude või eri põlvkondade vahelised suhted, mulle meeldivad. Kõike ei öelda, kõike ei panda kirja, palju on aimata ja tunnetada. Napid kirjanduslikud pildid liiguvad enamus ajast kronoloogiliselt. Mõnes mõttes on see tüdrukuteraamat, arenemislugu, teisalt muidugi ajasturomaan. Korduvalt võiks õhata, et aeg oli lihtsalt selline. Nii oli . Tartu tegevuspaigad olid mu jaoks võõrad, Viljandist vilksatanud kohad seda enam omad. Järge, just nimelt järge ootaks kindlasti. Liiga ruttu kadusid need leheküljed. ... võimaluste piires siis ikka, eks ole :) Maal olles on kaks variant - kas su elu on sigaigav või nii tormiselt põnev, et hoia piip ja prillid. Liiga pikka juttu ei tahaks teha, sest ma ikka loodan, et need lood täies hiilguses kord kuhugi kaante vahele saavad. Lühidalt öeldes võitlesin ma täna pääsukestega (tulemusteta!), vahatasin seina (tulemustega!). Tulemus on näha seintel ja nagu juuresoleval pildil märgata, siis ka mu sõrmedel (ma loodan, et mu imetore küünetehnik seda pilti ei näe). Kogu minu vahatamisprotseduuri saatis teadmine, et täna peaks meie vallas liikuma rändkauplus, mida minu lapsepõlves kutsuti lavkaks. Kuna ma juba mitmendat päeva praktiseerin siin iseseisvat elu, siis on siililegi selge, et mu toiduvarud, eriti minu isu juures, hakkavad kahtlaselt kahanema. Seega oli eluliselt tähtis see pagana toiduga varustatud buss kinni püüda. Nagu ontlik koolitüdruk pakkisin ma hommikul seljakoti ühes rahaga, et kui mina vanas majas vahatan ja mürinat kuulen, siis saan kohe kiirelt spurtida. Mingit mürinat ma loomulikult ei kuulnud. Tööd lõpetades otsustasin veendunult, et olen kaubaringi maha maganud ja lasin mõttes läbi kõik kappide sügavustes olevad varud, millest siiski üks kartulisalat kokku visata. Teisipäev on nimelt kartulisalatipäev. Minul. Ainus jama, et vanast majast pidin ma siiski minema kartuleid tooma. Taevas teab, miks ma ikka koti ja raha selga viskasin, lisaks muidugi ka kopsik kardula jaoks. Kui ma siis aga karjaõue kivimüüride vahelt tibukollast bussi silmasin, lendas kopsik kus seda ja teist ja ma kimasin oma kõige reipama sammuga bussi suunas. Ikkagi 7 tundi pingsat kuulatamist sai heldelt tasutud! Telefon jäi kahjuks tuppa, nii et selleks, et teile seda viletsat pildikest siiski pakkuda, pidin hiljem ühes telefuuniga tagasi marssima (liiga lähedale ei söandanud muidugi minna...põhjust võite aimata). Ma riskisin küla naerualuseks saada ja läksin just nimelt selliste küüntega "poodi". Buss peatub meie küla ainsa elus oleva "raadio" hoovis ja ma tean, et need küüned ja minu nädal otsa kammimata juuksed mulle veel häda kaela toovad. "Raadio" lobises ennastunustavalt tegelikult hoovil bussijuhiga, aga nähes värsket verd, lendas kepsakalt ka kohe bussi. Sain kuulda kõik tema kevadise näohoolduse kohta ja küla vahelt haihtuva teekattematerjali kohta. Vähe sellest, ta jõudis samal ajal ka mind küsitleda. Kui ma bussi astusin, siis ma unistasin lisaks tänasele kardulasalatile ka ühest krehvtisest kookospiimasest aasiapärasest supist. Ilmselgelt ma ülehindasin kaubavalikut :) Aga ega ma kurda, sest eluks hädavajalik oli ju iseenesest olemas. Väljaarvatud fermenteeritud puuviljasalat ehk vein. Alkolett, muide, on seal bussis täitsa olemas. Liiga pikalt ei saanud seda uurida ("raadio" oli sabas ju), aga ma silmasin seal ikka viskit, konjakit, likööre jms. Veinidest oli paraku esindatud ainult Dreamer, mida mu käsi ei tõusnud ostma. Nurmenukulõhnalistel sõrmedel on kummaline lasta klaviatuuril tantsida, aga üks mõrkjasmagus raamat on maakeeli ilmumas. Lugemisega kiiret ju küll pole, ent kiire võib olla neil, kel huvi autoriga kohtuma minna. Prima Vista sündmustega tasub lõunaosariiklastel end kursis hoida, kõige muu toreda hulgas astub üles ka Magee, kellega vestleb Kätlin Kaldmaa. Sõja- ja armastuslugu, esialgu hirmutab dialoogirohkus (kuigi see on omapäraselt napisõnaline, mis omakorda jätab mõtteõhku ja tõlgendamisvabadust lugejale). Sõja edenedes jääb sõnadele aina vähem ruumi, jutud on veelgi lühemad, kogetut ei ole võimalik alati sõnadesse panna. Ja ega vist keegi tahagi. Nii et vormiliselt sisuga hästi haakuv. Minu arvates on siin esikohal valikud, ikka need sõjaaegsed. Kummalisel kombel, ole sa mees või naine, rindel või kodus - alati on mingid valikud. Isegi vangi võetuna ja näljas olles on su ees valikud. Neid ei pruugi olla palju ja mitte kuigi head, aga siiski...			OSCAR-2019
Viimsi Püha Jaakobi kirikus ja Rohuneeme kabelis saab 27. juunini vaadata näitust «Ajalik ja ajatu». Näitus toob vaatajateni tuntud kunstnikest abielupaari Mare Vindi ja Andres Toltsi (08.10.1949–18.03.2014) loomingu paremiku, kuhu kuulub nii klassikasse kuuluvaid teoseid kui ka neid, mida laiem kunstipublik pole ühtse tervikuna harjunud koos nägema. On huvitav, et Mare Vint ja Andres Tolts pole reeglina ühisnäitusi korraldanud. Käesolev näitus on kokku lepitud ajal, kui ... Kui aastal 1946 sõnastati usuteaduse instituudi ülesandena kõrgema teoloogilise hariduse viljelemine, kiriku jaoks vaimulike ettevalmistamine ja usuteaduse edendamine, siis märgiti ära ka eesti keele tähtsus õppekeelena. Täna, 70 aastat hiljem, on kiriku ja eesti rahva ning kultuuri püsimise üheks eelduseks sihipäraselt toimiv eestikeelne õppe- ja teadustegevus, mille rüpes vormub teadlike ja motiveeritud vaimulike ning ilmikute järelkasv. Kui küsitakse, et kas siis, kui maailm on haige, saab üks väike riik olla terve ja ellu jääda, siis ma vastan, et saab küll. Aga peab tahtma ja peab oskama õigeid otsuseid langetada. Väike rahvas võib olla õigeid asju tehes suurtest ees ja vastassuunas liikudes neile teed näidata. Teoloog Uku Masingu mõtteviis edestas omaaegset nn peavoolu ja seda teeb praegu ka meie kiriku misjonimeelne hoiak. Me töötame rahvaga täituva kiriku nimel, mida näitab Mustamäe kiriku ehitama asumine ajal, mil lääne pool pigem kirikuid sulgetakse. Uued kogudused vajavad koolitatud inimesi. Äsjase EELK kirikukongressi avaldus rõhutab, et kirik on suunatud Eesti rahvale ja et meil on kaasvastutus Eesti rahva ja kultuuri eest. Sealhulgas eesti keele ning ka teoloogilise eesti keele eest. Selles isade ja emade keeles on võimalik ja vajalik ka kõige keerulisemad mõtted läbi mõelda ja neile selge vorm anda. Akadeemilise teoloogilise emakeele arendamise kaudu täidab instituut oma missiooni ja peafunktsiooni, milleks on emakeelse teoloogilise taastetaseme tagamine Eestis koos partneritega ja liitlastega. Selle missiooni täitmisel on koht nii sinul, kes sa ise õppima tuled, kui ka sinul, kes sa kedagi õppima innustad, saadad ja toetad. Siin on igaühel võimalik leida oma missioonile sobiv koht ja roll. Sinodite materjalidest nähtuvad praegu kirikuõpetajatega täitmata kohad. Statistika põhjal aga selgub, et kümnendi jooksul tekib suuremate aastakäikude pensionile siirdumise tõttu kiriku kaadris hoopis suurem täitmist ootav tühik. Peame ette mõtlema. Hariduse omandamine nõuab aega, näiteks sellel sügisel õppima tulijad saavad tööd alustada kuue aasta pärast. Tempus carus est. Usuteaduse instituut on kirikurahva teadlikkust, vaimsust ja teovõimet kujundav keskkond, kus oskused, rikkused ja annid saavad omavahel jagatud. Kui me koos leiame uusi õppijaid ning aitame neil kasvada, siis kasvatame ka optimismi ja rõõmu järgmiste aastakümnete tarbeks. Kuna see, mis tõi meid siia, viib ka edasi, siis me ei saa elada mõne aasta perspektiivis. Õppides tundma ja hindama oma rahva, kiriku ja instituudi ajalugu, kujuneme inimesteks, kes vaadates tulevikku tunnevad vajadust pika plaani järele ja oskavad seda kavandada. Me tahame koos kasvada akadeemilise vabaduse ja vastutuse tunnetatud õhkkonnas. Me tahame õppides süvendada oma veendumusi ning suuta neid sisuliselt põhjendada. Me tahame rakendada omandatavaid oskusi Eesti eluviisi, vaimset ilmet ja komberuumi muutvas praktikas nõnda, et kristlus saaks taas selle maa loomulikuks ning nähtavaks tunnuseks. Instituudi kolm õppekava võimaldavad töökal üliõpilasel omandada avara hariduse. Sealjuures püüdleme selle poole, et laiahaardelisus ei tähendaks laialivalguvust, vaid et kujuneks selgel alusõpetusel rajanev süsteemne viis näha ilmutuse läbi avatud Jumala maailma. Põhiteadmistele toetuv õpe on hädavajalik meid ümbritseva infotulva fragmentaarsuse ja süsteemituse keskkonnas. Selleks kutsume teid õppima, väärt tulemuse nimel pingutama ning lõikusrõõmu kogema.Pastoraalseminari astumise jaoks vajalik magistrikraad tähendab kokku usuteaduse kaheastmelist õpet. Rakenduskõrgharidust ning magistriõpet läbiv protsess on üles ehitatud nii, et järgnevate kursuste läbimine eeldab varasema materjali head omandamist ning soodustab tervikliku teadmiste ja oskuste kogumi tekkimist. Sama põhimõte toimib hingehoiu suunal õppimisel. Ma ei ole kirjeldanud meie kolme õppekava, vaid missiooni ja printsiipe, mida õppima tulija võiks eest leida. Usuteadusliku rakenduskõrgharidusõppe, usuteaduse magistriõppe ning kristliku kultuuriloo magistriõppe ülevaadetega ning õppetingimustega saab tutvuda instituudi kodulehel http://ui.eelk.ee/. Sisseastumiskatsed toimuvad 15. ja 16. augustil Tallinnas Pühavaimu 6. Majal lehvivad Eesti vabariigi ja instituudi lipp. Järgmisel nädalal, 20.–21. jaanuarini Läänemaal Roosta puhkekülas toimuv vaimulike konverents keskendub tänavu teemale «Vaimulik amet – perspektiive seest ja väljast?». «Arutasime teema üle pikalt ja kaalusime erinevaid variante,» kommenteerib juhtteema valikut Eesti Kirikule konverentsi juhatuse liige õp Triin Käpp, lisades, et vaimuliku ameti fookusesse tõstmist põhjendas mitmete eri tahkude esile kerkimine. «Püüdsime läheneda antud teemale ehk veidi uudsematest vaatenurkadest, et kõnetada vaimulikuks olemise mitmekülgsust ning näha vaimulikku ühiskonnas,» selgitab ta. Akadeemilise ettekande «Vaimulik ilmalikus kultuurikontekstis – vaimuliku suhtlus meediaga» peab dr Kadri Ugur. Eetikakoodeksitest räägib prof Margit Sutrop, inimese/vaimuliku teenimise vormidest prof Tõnu Lehtsaar ning vaimulikuks valmistumisest praost Marko Tiitus. Vaimuliku ameti teemale keskendub oma ettekandes ka peapiiskop electus Urmas Viilma. Lisaks ettekannetele ning nendele järgnevatele vestlustele rikastavad konverentsipäevi jumalateenistused ja palvused. Oodatud päevakorrapunktiks kujuneb kahtlemata aasta vaimuliku valimine. Samuti on selgi aastal plaanis pidulik õhtusöök, kus peetakse lauakõne, õnnitletakse kahe konverentsi vahelisi sünnipäevalapsi ning tutvustatakse möödunud aastal vaimulikustaatusesse tõusnuid. Vaimulike konverentsi õnnestumise nimel on eelmisel aasta konverentsil valitud uus juhatus koosseisus Urmas Nagel (esimees), Kristel Engman, Triin Käpp, Jaak Aus ja Kaido Soom läbi aasta tublisti vaeva näinud. «Uuel juhatusel sujus töö kenasti,» kinnitab Triin Käpp, täpsustades, et ülesanded on jagatud ning nende täitmiseks jagub meeskonnal kompetentsi eri valdkondades.			OSCAR-2019
Kuulen pidevalt eri organisatsioonide töötajatelt, et tööandja panustab aega ja raha välise kuvandi loomisele, kuid jätab unarusse organisatsiooni siseelu. Välise all pean silmas kulukaid maine- ja turunduskampaaniaid, bränditud reklaamkinke, suurejoonelisi üritusi jne. Samas otsivad ettevõtted uusi lahendusi ja erinevaid võimalusi ning investeerivad suuremasse turunduseelarvesse, et toodet ja teenust paremini turundada. Tihti aga unustame, et ükskõik mida ja mil viisil meeskond teeb – see on turundus. Oma kogemusest tean, et tegelikkuses on töötajate hääl oluliselt kaalukam ja nende soovitus võiks anda hoogu toote/teenuse müügile. Kuidas siis panna inimesed hoolima ja uskuma oma organisatsiooni tegevusse, et nad aitaksid teha ettevõte nähtavaks ja oleksid teadlikud toote/teenuse turundajad? Tänane ühiskond ei vaja lihtsameelseid ühetaolisi reklaamloosungeid, vaid 21. sajandi kliendid soovivad siduda end organisatsiooniga ja soovivad osa saada ehedast, kvaliteetsest, kirega tehtust ja millestki, mis on usaldusväärne. Üks suurepärane ja väga paljuski kasutamata viis seda teha on kaasata töötajaid brändisaadikuna. Selleks, et töötajatest saaksid brändisaadikud, tuleks tööandjal esmalt väga selgelt välja tuua väärtuspakkumine töötajatele. Win-win-olukord saab tekkida alles siis, kui tööandja väärtuspakkumine sobib ka töötajale ning koostöö ja tegemiste aluseks on ühised väärtused. Kuid, kes on tööandja brändisaadik? Brändisaadikut võib defineerida kui organisatsiooni fänni, kõneisikut, kes töötab organisatsioonis, mis kannab samu väärtusi nagu ta ise ning tegutseb suure kire ja tegutsemisvalmidusega. Lisaks on ta usaldusväärne teabeallikas, kes ka usub organisatsiooni väärtuspakkumisse ja suhtleb klientide või avalikkusega nii isiklikult kui ka sotsiaalmeedia kanalite kaudu. Lugude rääkimises ei ole mitte midagi uudset, aga kui paljud töötajad oskavad rääkida põnevalt ja oskuslikult lugusid, mis brändi väärtust tõstavad? Igav reklaam- ja tootejutt ei tööta juba ammu, looga tuleb osata oskuslikult edasi anda väärtuspakkumine, mis tekitab kliendis soovi pakutavast osa saada. Igas inimeses ja organisatsioonis on peidus väga palju lugusid, kaardistage need ja kasutage eri eesmärkide täitmiseks. Kliendid oskavad hinnata, kui organisatsioon võtab vaevaks jagada sisukaid teadmisi, mis teevad kliendid targemaks ja paremaks. Lihtsalt öeldes: inimeste seas levivad jutud on kõige mõjuvam viis organisatsiooni nähtavaks teha. Ühes olen ma kindel – brändi lugu oskavad rääkida kaasatud ja motiveeritud ning kirglikult tegutsevad töötajad. Vahel on soov rääkida organisatsiooni probleemidest, kiruda ja tõesti rääkida ausalt. Ausalt tulebki rääkida, aga probleemist saab alati rääkida lahenduskeskselt. See näitab töötaja mõttemaailma, võimekust konstruktiivselt kriitiliselt mõelda ja näitab suhtumist. Neile inimestele, kes endas tööandja brändisaadiku väärtusi ei kanna ja kasu asemel kahandavad ettevõtte väärtust, tuleks viisakalt anda võimalus leida uued uksed ja väljakutsed. Kui töötajad on ettevõtte brändisaadikud, saavad nad lisaväärtusena kujundada ka iseenda persoonibrändi, kui töötavad töökohal, mis neile ka tegelikult sisemist arengut ja kirge pakub. Töötaja personoonibrändi arendamine eeldab pidevat enesearengut ja teadlikust iseendast ning ausalt endalt küsimist: kas see, mida ma teen, tekitab minus kirge? On organisatsioone, kes keelavad töötajatel töö ajal sotsiaalmeediat kasutada, kuid samas on organisatsioone, kus töötaja lepingusse kirjutatakse sisse, et nad peavad jagama isiklikul sotsiaalmeedia kontol sisu organisatsiooni kohta, mis on ilmselgelt inimese privaatsuse kuritarvitamine. Kõige mõjukam brändisaadik töötab orgaaniliselt, räägib organisatsioonist, sest tegelikult ta usub sellesse tootesse või teenusesse, mida ta esindab. Kui töötaja postitab pilte hetkeemotsioonist, mis illustreerib tugevat ettevõtte kultuuri (kõik, kes tähistavad näiteks müügieesmärgi saavutamist, tervisepäeva jne), tugevdab ta seda, mida teie äri võib pakkuda nii klientidele kui ka tulevastele töötajatele. Kõik töötajad on valmis tegema alati lisapingutusi, kui organisatsiooni juht näeb vaeva ja pingutab nende pärast kogu aeg. Kui üldse millelegi tasub aega kulutada, siis tasub see kulutada meeskonnale, sest sellest sõltub ettevõtte kasv ja tulevik. Organisatsiooni meeskonnal tuleb lähtuda väärtushinnangutest ja kultuurist, mitte niivõrd reeglitest, ning väärtused tuleb vormida tegudeks. Tänane ühiskond eeldab ühelt edumeelselt organisatsioonilt kiiresti reageerimist, seejärel tegutsemist, mis loob sünergilise keskkonna, mis omakorda toetab sarnase mõtteviisiga inimesi. Mõtteviisiks võiks olla, et eksimisest rohkem peaks kartma maha magatud võimalusi. Tähelepanu püüdmise nimel käib tihe konkurents, mistõttu on oluline, et inimesed oleksid teadlikult, miks, mida ja kuidas nad teevad. On oluline olla vastutustundlik ja missioonitundega – endast teadlik tööandja või töötaja, teadvustab, et iga tegu on turundus ja see vormib teadlikult või alateadlikult brändi. Töötajad, brändisaadikuna loovad ilmselgelt usaldust, mis aitab kaasa toote ja teenuse müügile ning lisaväärtusena tugevdab ka tööandja brändingut. Kõik töötajad ei pea olema brändisaadiku rollis, mistõttu on oluline tasustada/premeerida neid, kes selle rolli vabatahtlikult võtavad. Pakkuge boonuseid neile, kes aitavad värvata uusi töötajaid, turundada toodet või teenust või tõeliselt näidata organisatsiooni vaimu. Mõni organisatsioon on loonud brändisaadikute tuumiku, millel on kindel programm ja väärtuspakkumine. Töötajate kaasamine brändisaadikute rolli on ilmselge konkurentsieelis. Hea näide ühest Eesti ettevõttest, kus brändisaadiku rollis oli koristaja – oskas rääkida lugusid, oli uudishimulik, astus esimesi samme sotsiaalmeedias ja oli eeskujuks teistele. See näide viitab sellele, et ükskõik millise ametipositsiooniga inimene võiks luua lisaväärtust organisatsioonile heade soovituste ja teadlikult juhitud tegevusega. Kui organisatsioonis nähakse juba natuke vaeva nimetatud põhimõtete lahti mõtestamisega ja sellele järgnevad ka tegevused, siis on tulemused kindlad tulema. Juba natuke teistmoodi toimetades paistad sa silma, oled nähtav oma toote ja teenusega ning tugevam on ka tööandja bränd.			OSCAR-2019
Paljude uute preparaatide väärib tähelepanu spray nimega Sangridoc seen koos betuliin. Välimus selle ravim põhjustatud üsna kiire areng seenhaigusi. Kui tekkis sügelus ja ketendus, naha jalad jalad (tulekuga kaasneb ebameeldiv lõhn), värvi muutnud naela, selle vorm – on vaja kindlasti pöörduda spetsialisti. On märke seene haigused. Juba on teada palju ravimeid, mis on saadaval igale inimesele. Kahjuks mõju on täheldatud ainult kasutamise ajal ravimitega. Koos lõpetamisega vastu võtta nende haigus on ikka edeneb. Teadlased töötavad väsimatult, kogevad uusi vahendeid. Nii, uue ravimi seenevastase vahend Sangridoc. Biogeneetiline ravim parem kui teised juba testitud tasemel praktilise kohaldamise vahendid. Kasu meened on ilmsed: ravim on esitatud vedelal kujul (spray), see võimaldab aktiivselt tegutseda sügavalt sees horny plaat seen; Teadlastel õnnestus saavutada peaaegu võimatut tulemuse taustal paljundus seeninfektsioonide tekkeks. Sangridoc kehtib kolde haiguse põhimõttel: lihtsalt, kiiresti ja jäädavalt. Kanda spray lihtne, ravim on meeldiv lõhn, ei jäta plekke pesu, imendub kiiresti, jätab värske tunne. Vaid 2 töötlemine – ja sügelust ei, veel paar päeva rakendus – nahk ühtlustub, kaob higistamine. Ja mis kõige tähtsam – see on kõik. Varsti unustatakse kohta piinatud ebamugavustunne, ei ole vaja võõrutama alates ravimi, kui sõltuvust tema juurde ei tulnud. All on omapärane nähtamatu sarkofaag epidermis on kindlalt kaitstud patogeenne bakteriaalne keskkond. Spray Sangridoc võidab igasuguseid mükooside. Imeline jõud väljendub kiire võidu haigus põhjustav organismid abil on looduslik aine, valitud kask, betuliin. Meie kauge esivanem kasutanud looduslike taimsete vahenditega ja ei ole kogenud selliseid naha probleeme. Valge pundunud aine betuliin on väga edukas kombinatsioon kasulikke osad, hüpoteegiga koormatud loodus-ema. Kaevandatud kask aine nimega ravim surmast. Peamine toimeaine toimeaine preparaadi (betuliin) kaevandatud koor meie valge-barreled ilu – kaskad. See jõud kask võib: Juba meile tuntud betuliin tegutseb koos teiste kasulike komponentide. Igaüks neist on lihtsalt asendamatu oma tähtsuselt: Sap nimetatakse võimalus olla heas vaik, mis ise tulevad pinnale pagasiruumi liikumise ajal mahla. Pealkirjas on ilmnenud maagiline jõud on see aine, mis on võimeline taaselustada energiat inimese, noorendada nahka, et stimuleerida immuunsüsteemi, toime tulla kahjulikud elemendid raskmetallide (väljastada neid organismist), soodustada vaimset ja füüsilist tegevust inimesi. Lofant aniisiline taga on kasvatajad, aniis, kanep on tuntud oma aroomi õitsemise ajal. Kuid tähtsam on oma väärikus seisneb tema mõju viiruse ja seene keskkond. Ta suudab võita sündroom nn kroonilise väsimuse, tugevdada immuunsust, kiiresti tõsta jalad haigetel pärast kirurgilist sekkumist, et anda jõudu ja sünnitusjärgne periood. McLaura — see puu on taim, selle vilja kandma nime adamiline õun. Veel elanikud Vana-Idas palju teadnud nendest ebatavaline puu. Ravitsejad sellest ajast ettevaatust kasutanud need osad taimed rohelise koorega on tubercles ja edukalt ravisid paljud haigused. Nüüd on teada, et maklyura ravib nahka, stimuleerib südame tegevust, aitab luumurrud, igasugused vigastused. Spray soovitatav õhtul ja hommik kohaldamise üle nädala. Enne töötlemist ravim tuleb pesta nahka jalad ja kuivata (õhtul). Väike täpsustus: hommikul jalgu pesta ei ole vaja. Pihustatud ravim pingutab õhuke kiht haiged osad jalad. Film on loodud erilised tingimused, äärmiselt kahjulikud mikroorganismid. Liquid spray tungib sügavale taskud arveldatud seente mikroobe, ründab neid ja tulemuseks probleem tõhusalt lahendatud. Sangridoc on vastavussertifikaadi olemasolevatele rahvusvahelistele nõuetele vormis GMP ja ISO. Ei maksa kahelda tema kasulikud omadused, tema turvalisuse. Vaid ühe nädala on võimalik vabaneda ebameeldivaid aistinguid, omandada ilusat nahka ja head elu kinnitamine meeleolu. Osta ravimit on võimalik läbi Interneti. Selleks tuleb siseneda temaatiline veebileht, tellimus on üsna lihtne, piisab, kui täita pakutud tellimuse vorm, teha oma nimi ja telefoninumber suhelda kliendihalduriga. Hind ravimite vahendid täiesti olemas. Kohaletoimetamine lunasaadetis peale laekumist seda postkontor, tehakse õigeaegselt ilma ettemaksed. Kindlasti huvitab ekspertide arvamust dermatoloogid. On kommentaare, mis põhineb märkused, mille kinnitab mõju efektiivsust spray Sangridoc. Ilma sekkumiseta kirurgid, ilma mõju antibiootikumide, kõige tavalisema kodus toimub ravida, areng seened enam ei saa, kõik kõrvaltoimed ebameeldivad aistingud kaovad. Alates haiguse sümptomid jäävad vaid vihjata pahameelt mälestused. On tagasisidet kasutajate tähistatakse efektiivsust, ei ole kõrvaltoimeid tegureid, otstarbekust ja profülaktiline kasutamine, kiire vabastamisega rasked sümptomid. Ilmub esimene on sile, läikiv pind küüne meeldiv tunne lihtne kui jalgsi. Vastavalt tootjate ravimeid turu-uuringud on näidanud, et 98% vastanutest toetavad positiivset mõju vahendid. Sangridoc läbinud mitu uuringud (umbes 300 korda). Tuginedes kliiniliste uuringute sai võimalikuks koostada metoodiline juhend arstidele valdkonnas dermatoloogia, 2 väitekiri on kaitstud sel teemal.			OSCAR-2019
99% naistest kurdavad, et nende nahk on liiga kuiv ning et tavalised kosmeetikatooted avaldavad ainult pinnapealset mõju, niisutades nahka ainult lühiaegselt. Vahendid võivad olla erinevad... Kõige sagedamini kosmetoloogide ja nahaarstide poolt soovitatavad tooted on erinevate toimemehhanismidega, millel on omad tugevad ja nõrgad küljed. Ebaregulaarse kasutamise korral võivad nad nahafunktsioone ja selle seisundit koguni halvemaks muuta. HYDRA-CLINIC on INNOVATSIOONI viimane sõna, mis kasutab viimaseid bioloogia- ja meditsiinialaseid teadusavastusi. Tegemist on NIISUTAVA ja TOITVA DERMATOLOOGILISE nahahooldusega, mis aitab taastada epidermise loomulikke niisutusmehhanisme ning aitab kaasa niiskuse OPTIMAALSELE jaotumisele nahas. Järgides oma innovatsioonistrateegiat võtsime üle EUROOPA BIOMEDITSIINI PARIMAD SAAVUTUSED ning lõime viimaste avastuste baasil USKUMATUD preparaadid, mille kasutamine aitab saavutada hämmastavaid tulemusi ! Jätkuvad põhjalikud uuringud, mis käsitlevad epidermise sarvkihti isikliku ainevahetusega dünaamilise koena ning uusimad avastused rakkude ehituse valdkonnas avavad uue perspektiivi kuiva naha hoolduse meetoditele ning sunnivad meid üle vaatama preparaatide koostisi. UUS PROGRAMM HYDRA CLINIC koondab endasse värskeimatel teadusavastustel põhinevad uuendused, mis võimaldavad VAHETULT mõjutada naha looduslikke niisutusmehhanisme: - Preparaadid sisaldavad „INTELLIGENTSEID HÜDROLIPIIDE“, mis suudavad reguleerida naha niisutustaset sõltuvalt väliskeskkonna niiskusastmest. Need biomimeetilised ained jäljendavad epidermise fosfolipiidide struktuuri ning on nahaga BIOLOOGILISES KOOSKÕLAS, aidates samaaegselt taastada naha kaitsekihi loomulikku struktuuri. - Preparaadid sisaldavad looduslikke aineid, mis moodustavad ISEREGULEERUVA FÜTOKOMPLEKSI, mis aitab märkimisväärselt kiirendada epidermise taastumisprotsesse. - Pikaajaline niisutus ja epidermise kahjustatud piirkondade taastumine saavad võimalikuks tänu preparaatide erilisele valmistamistehnoloogiale – MIKROPLAASTRITE toimega kreemid. Kuiva nahka on väga lihtne diagnoosida: nahk on tuhm ning puudutusel ebatasane, seda iseloomustavad kestendused silmatorkavad sügavad kortsud. Kuivuse ilmingud võivad esineda igal nahatüübil: rasusel ja normaalsel, õhukesel ja paksul, tundlikul ja mitte eriti tundlikul. Kuiv nahk on puuduliku toitmise ning niisutuse tulemus. Seepärast peab ÕIGE hooldus ennetama ja ravima naha kuivust. Kahekordne hooldus ühendab 2 suunda, mis ühilduvad omavahel ning on suunatud sama ülesande lahendamisele – mugavuse taastamisele ning liigsest kuivusest tingitud vananemise ennetamisele. Kuiva naha omanikud peavad hommikuse ja õhtuse näopesu rituaali suhtuma erilise tähelepanuga HYDRA CLINIC sarja tooted eemaldavad meigi, puhastades õrnalt ja pehmelt kuiva nahka. Vahendid säilitavad ja parandavad naha lipiidset kaitsekilet, avaldades kuivale nahale rahustavat toimet ning leevendades ebameeldivaid aistinguid. Puhastusvahendid valmistavad naha ette järgnevate kosmeetiliste vahendite pealekandmiseks. Seerum kompenseerib hetkega naha niiskuse puudujäägi. Seerumi hüdrogeelne struktuur aitab sellel kiiresti imenduda kogu epidermisesse, sidudes maksimaalset veemolekulide hulka. Nahk muutub siledaks ja sametiseks, just kui seda oleks seestpoolt täis pumbatud. Tõeline eliksiir kahjustatud kuivale nahale. Seerum pakub hädaabi ning intensiivset hooldust kahjulikest väliskeskkonna teguritest mõjutatud kuivale nahale. Taastab ja elustab nahka, korvab naha jaoks eluliselt vajalike lipiidide puudujäägi ning tagab vajaliku niisutustaseme. Seerum käivitab epidermise iseeneslikud taastumisprotsessid. Ideaalne igapäevane hooldus kerget tekstuuri vajavale nahale. Fluidum taastab naha niiskusastme ja meeldiva värskustunde. Üliõhuke tekstuur imendub kergesti ning niisutab nahka kogu ulatuses. Piisav kogus niiskust taastavad naha täiusliku välimuse ja mugavustunde. Kreem hellitab Teie nahka värskendavas „vannis“, taastades elustava niiskuse varud. Õrn tekstuur imendub kergesti ning toidab nahka kõige sügavamate kihtideni välja, just kui pumbates seda seestpoolt. Nahk muutub silmnähtavalt, selle sära, värskus, pehmus ja läige taastuvad. Sügava ja intensiivse niisutuse tagav kreem. Korvab niiskuse puudujäägi kogu epidermise ulatuses ja tagab pikaajalise toime tänu mikroplaastrite tehnoloogia kasutamisele. Tõeline nauding nahale. Väsimusnähud kaovad hetkega, kortsud ja kurrud silutakse „seestpoolt“. Kreemi suurepärane geeljas tekstuur toidab nahka, muutes näo säravaks ja taastades selle mugavustunde. Kreem kompenseerib eluliselt vajalike lipiidide puudujäägi ja niisutab nahka. Kui väliskeskkonna kahjulikud tegurid on muutnud naha kuivaks ja ärritunuks, siis eluliselt oluliste lipiidide taastamine aitab tagasi tuua selle elujõu ja käivitada loomulikke taastumis- ja niisutusprotsesse. Kreemi rikkalik koostis vabastab hetkeliselt ebamugavustundest ning pakub kindlat kaitset kogu päeva jooksul. Äärmiselt rikkalik toitainete kooslus. Kreem regenereerib ja taastab Teie nahka öisel uneajal. Sobib ideaalselt väga kuivale alatoidetud nahale. Korvab eluliselt vajalike lipiidide puudujäägi nahas ning tagab vajaliku niisutusastme. Käivitab epidermise loomulikud taastumisprotsessid. Kreemi mugav tekstuur mässib naha pehmesse kookonisse ning võimaldab koostisainetel tungida sügavale nahka, toimides kogu öö vältel ning aidates taastuda igapäevase stressi kahjulikest tagajärgedeks. Hommikul on nahk värske, sile ning täis eluõudu. Huulepalsam on mõeldud naistele, kes soovivad muuta oma huuli ilmekamaks, täidlasemaks ja tundelisemaks. Hoolikalt valitud uuenduslikud koostisosad aitavad ühendada 4 toimet: niisutus, mahu suurendamine, immuunsuse parandamine ning kortsude vastane toime.			OSCAR-2019
Raamat kirjeldab konstruktiivset läbirääkimiste protsessi ning vastaspoolde empaatiaga suhtuvat mõtlemisviisi, mis tihti erineb meie ühiskonnas välja kujunenud tavaarusaamadest või toimimisviisidest. Rõhutatakse motiivide ja tegelike huvide tundmaõppimise vajadust, seda, kuidas tutvustada teineteist oma probleemidega ja võimaluse korral leida neile tõelisi lahendusi (vastandatuna kompromissidele) valmis positsioonidest kinnihoidmise asemel, ning vajadust teisele poolele väljendada oma mõistmist ja lugupidamist. Kirjeldatakse, kuidas korraldada edukaid läbirääkimisi printsiibi põhjal, mitte toore tahtejõuga. · Läbirääkijatel on kalduvus võtta sisse positsioonid ja klammerduda nende külge. Nende ego saab võrdseks nende positsiooniga, millest ei saa loobuda. · Ei tohi vastaspoolt pommitades nurka ajada, kus tal ei jää muud üle kui vastu rünnata ning sinu seisukohti tõrjuda. · Kui vastaspoolel on tekkinud sinust halb ettekujutus, käitu ootamatult, vastu tema ootusi, sel moel, nagu ta ei oleks osanud arvata, et sa käitud. · Lase vastaspoolel tunda, et ta on lahenduse loomisel osalenud, et see on ka tema idee. Mitte ära tule oma lõpuni valmis mõeldud lahendusega paugupealt lagedale isegi, kui see on tõesti hea. Lase tal tunda end idee (kaas-)omanikuna. · Lase neil ome emotsioone väljendada, kirjeldada ja kirjelda oma poole omi. See vabastab aurust. Lase vastaspool end tühjaks rääkida, kõik välja, viimse sõnani. Ise ära reageeri. Kasuta aktiivset kuulamist, kui vaja, vastase rääkima õhutamiseks. · Aktiivse kuulamise vastused on head, et vastaspoolele märku anda oma huvist aru saada, et ta tunneks, et ta ei täida niisama rutiini. · Kui sa vastad teise poole arvamusele erinevaga, enda omaga, siis nad arvavad, et sa ei saanud neist aru ja kaitsevad oma seisukohta edasi, et äkki seekord sa saad aru, ning ei kuula sind. Näita, et sa mõistsid neid. Sõnasta see, mis sa aru said, positiivselt, nende pilgu läbi vaadatuna. Seejärel asu oma seisukohta kirjeldama. · Vähenda läbirääkivate gruppide suurust miinimumini. Kohtu privaatselt ja eraviisiliselt. Publikut kindlasti pole vaja. Otsus tehakse eraviisiliselt, hiljem võib publiku ees olles "lahingu" maha näidelda, et mainet säilitada. · Ära pane nimesid või ütle, mis teine valesti teinud on. Selle asemel räägi, mis sinuga halba on juhtunud. Räägi endast, mitte vastaspoolest. Sest kui sa väidad midagi vastaspoolest ja valesti (vähemalt vastaspoole arvates - tõenäoliselt on tal omad õigustused ja ta saab teisiti asjadest aru), siis ta vihastab, heal juhul ignoreerib - igal juhul ei kuula enam sinu seisukohta. Ära aja vastast kaitsesse. · Muuda suhe vastaspoole esindajaga lähedaseks. Kohtu ebaformaalselt ja enne õiget läbirääkimist. Uuri huvisid ja hobisid. · Lahendus võib olla selline, milles oma positsioonidest loobuvad mõlemad, huvid aga täidetakse samuti mõlemal. · Kui positsioonid on vastandlikud, ei tähenda see, et huvid on vastandlikud. Vastaspoole eesmärk või huvi ei ole meilt ära võtta seda, mida me taotleme, või teha seda, mida me tahame, et ta ei teeks. · Uurides motiivide järele tee seda nii, et teine pool saaks aru, et sa ei kavatse nende üle kohut mõista, vaid tahad paremini mõista vajadusi, lootusi, hirme, soove. · Kõigepealt räägi oma probleemist, siis lahendusvariantidest. Kui sa kõigepealt aga esined nõudmisega ja siis hakkad seda õigustama oma probleemiga, vastane sind enam ei kuula, vaid mõtleb juba vastuväidetele. · Inimesed kipuvad end võrdlema teistega, kätte maksma möödunu eest jne, selle asemel, et oma huvide eest väljas olla. Vaata tulevikku. · Suhtudes toetavalt ja sõbralikult vastaspoolde, samas aga vihaselt rünnates probleemi tekitad sa vastaspooles kognitiivse dissonantsi, mida ta püüab ületada. · Inimesed kipuvad vähendama erinevusi positsioonide vahel, mitte suurendama võimaluste arvu lahenduseks. Kardavad, et leiutamine ja ideede genereerimine vaid pikendavad ja muudavad segasemaks läbirääkimiste protsessi. · Ajurünnnakuks on hea luua väheste osalejatega, mitteformaalne ja ebaharilik keskkond. Kasuks tuleks järelevaataja. · Kui kokkulepet muud moodi ei saa, ütle, mis on su motiiv ja et uurime koos, mis on standardne või traditsiooniline vastus antud küsimusele. Kasuta objektiivset kriteeriumit. · Võimaluse korral kasuta vastaspoole enda loodud kriteeriumi hindamiseks, sellest on tal raskem taganeda; samas ei saa ta väita, et sa selle oma kasuks üles otsisid ja välja tõid. · Alumist piiri ei maksa liiga tõsiselt võtta - sellest võib allapoole minna küll, juhul kui seda saab millegi muuga kompenseerida. Ole leidlik, mitte jäik. · Sundides vastast end õigustama või lastes end juhtida sellele teele, sunnid sa teda või iseennast lukustama oma positsioonid. Läbirääkimised hakkavad aina rohkem võtma kasutu tõukamise ja tõmbamise ilmet. · Kui sind rünnatakse, ära ründa vastu. Kui rünnatakse su ideesid, ära kaitse. Ära kritiseeri, kui nad võtavad seisukoha. Keeldu reaktsioonist. · Lase vastaspoolel seletada, mis on su ideedel viga. Kirjelda olukorda, kus oleks kõik nii, kui vastaspool soovib, nii et ta näeb, kui absurdne selline ootus on. · Kui vastaspool vastab ebatäielikult su ausale küsimusele, vaiki. Ta ei kannata seda, eriti kui ta kahtleb oma öeldus. Vastane üritab tulla välja uue lausega, väitega, soovitusega. · Üks effektiivsemaid viise läbi rääkida on see, kui sa ei räägi. Küsi üks küsimus ja vaiki. Ära esita teist küsimust ega kommenteeri oma seisukohta. · Ära tee kunagi lõplikku otsust kohe. Vaid alles mõne päeva pärast uuesti kohtudes. Võib ettekäändeks tuua, et on vaja asja arutada. Soov olla kena ja järele anda võib algul olla liiga suur. · Kui vastane kasutab halba või alatut taktikat, räägi sellest otsekoheselt. Samas jällegi - eralda probleem inimesest.			OSCAR-2019
Neljapäeval, 11. märtsil esilinastus Rootsi-Mihkli kirikus dokumentaalfilm «Naine saarelt», film Vormsi saare viimasest rannarootslasest Maria Murmanist. Täna õhtul kell 19 saab filmi näha Tallinna Kinomajas Eesti filmi päevade raames. Pooletunnine film on portreelugu Maria Murmanist, kes kogu oma pika elu elas Vormsi saarel. Teise maailmasõja keerises põgenes enamus paarist tuhandest vormsirootslasest Rootsi, kuid Maria jäi saarele ning elas seal kõrge vanuseni. Maria Murman hoidis kogu oma elu rannarootslaste keelt, tavasid ja kultuuri. Tema juures võis näha Vormsi rahvariideid ja kuulata tsitri mängu ning rootsikeelset laulu. Maria elu oli tihedalt seotud saare Püha Olavi koguduse ja kirikuga. Oma elu jooksul nägi ta kiriku lagunemist ja taastamist. Selline naine nagu Maria Murman on tänapäeva kultuuriruumis haruldus. Ta säilitas vaatamata riigikorra muutustele oma identiteedi. Filmis on põimunud üksiklugu ja saare lugu. Ajast, mil rannarootslased olid osa Eestimaa elanikkonnast, ajast, mil nõukogude võim sundis nad Eesti aladelt lahkuma kuni tänase päevani, mil on neil võimalus tagasi pöörduda. Lugu Mariast teadvustab ühtlasi, et rannarootsi kultuur on osake Eesti ja kogu Euroopa kultuuriloost. Kogu oma elu Vormsil elanud Maria Murman sündis 9. märtsil 1911 ja lahkus meie seast 3. veebruaril 2004. Marial oli palju sõpru rootslaste hulgas ja kaks neist olid Rootsi kuningas ja kuninganna. Filmi «Naine saarelt» autor on Piret Toomvap, reþissöörid Piret Toomvap ja Mati Schönberg, operaator Mait Mäekivi, produtsent Mati Sepping, rahastaja Kultuurkapital ja Rootsi Saatkond, tootja Estinfilm. Paljude arhiivimaterjalidega aitas filmi valmimisele kaasa Rannarootsi muuseum Haapsalus. Kuna film on varustatud ingliskeelsete subtiitritega, siis on võimalik seda levitada ka väljaspool Eestit, kindlasti Rootsis. Koopiad läkitatakse Rootsi kuningapaarile ja õukonna vaimulikule Henrik Svenungssonile. 11.-19. märtsini kestavad Tallinnas Eesti filmi päevad. Laupäeval demonstreeriti festivali raames Kinomajas Piret Toomvapi ja Mati Schönbergi eelmisel aastal Eesti Kristlikus Televisioonis valminud filme «Päätnitsapäev Saatses» ja «Õpetaja». Viimane on lugu Sangaste koguduse vaimulikust, Karula kooli õpetajast Ivo Pillist, kes peab mehe aukohuseks kodumaa kaitsmist. Täna kell 19 demonstreeritakse samas filmi «Naine saarelt». Arvukate reisipakkumiste seas on firma Tensi Reisid välja pakkunud võimaluse külastada Rootsile kuuluvat Gotlandi ja Fårö saart ja tutvuda sealsete huviväärsustega. Gotlandi põnev ajalugu, saarte omanäoline loodus, maailmakuulus Öja kiriku Madonna kuju, roosiõites romantiline Visby linn – ja otsus reisiks oli sündinud. Ootasin reisi algust põnevusega. Teadsin, et Gotlandi kutsutakse ka tuhande kiriku maaks. Seda kinnitas Rootsi kiriku infovoldik, kus kirjas Visby piiskopkonna kirikud. Samast sain teada, et mõni kirik on siiski varemeis. Piiskopkonna vaimulik juht on Lennart Koskinen. Reisi loetud päevade sisse poleks ka parima tahtmise juures osagi kirikute külastus kuidagi mahtunud, ent rõõmuga tabas silm läbi bussiakna ikka ja jälle kiriku ning tekitas väikese nostalgialaine – kui ma sõidaks praegu koos Eesti Kiriku lugejatega… Aga väljanägemiselt on kirikud sealkandis omanäolised: hallist kivist, mustade puust katuste ja tornikiivritega. Põhjamaade kõige paremini säilinud, 3,4 km pikkune linnamüür ning terviklik vanalinn on põhjuseks, miks Visby kanti 1972 UNESCO maailmapärandi nimistusse. 13. sajandi II poolel ehitatud müüri tagant aga paistab sealse toomkiriku, Visby St. Maria kiriku kolm torni. Rohkem kirikuid, vähemalt luteri kirikuid, linnas pole. Esmapilgul tundub see võõrastav ja kummaline – saarel, kus umbes aastal 1000 viikingi aeg lõppes ja meresõitjate uhkus kristliku alandlikkusega asendati. Tõendid viitavad, et ristiusk võeti rahulikult vastu ja esimesed väikesed puukirikud ehitati sada aastat hiljem, umbes 1100. Suurima, Norra kuninga Olof Haraldsoni järgi nime saanud St. Olofi kiriku jäänused Rootsi ainulaadse botaanikaaia territooriumil lisavad aiale veelgi romantilisust. Kuningas Olofil oli suur roll Gotlandi ristiusustamisel. Snorri Sturlusoni saaga ütleb, et Visby oli otsast otsani rikkust täis. Tunnistust sellest andis ajaloomuuseumi rikkalik hõbeda- ja kullakogu. Rikkus teadagi võib palju pahandust tekitada, nii meelitas see linna vallutama taanlased ja hiljem sakslased. 1161 sõlmitud Visby lepingu järgi võisid saksa kaupmehed linnas vabalt kaubelda. Saabunud hansaaeg soodustas kauplemist ja linna kaitseks hakati 1200. aastate paiku müüri ehitama. Sel perioodil, 1225 ehitasid saksa kaupmehed endale linna kiriku, mis kannab Maria nime. 1572. aastast on see linna peakirik, katedraal. Kirikul on seos ka Eestiga – 1996 avas president Lennart Meri seal mälestuskivi II maailmasõja ajal Gotlandile põgenenud kaasmaalastele. Lõputute lahingute käigus said linna kirikud loomulikult kannatada, nagu ka teised hooned, mille taastamiseks kasutati pühakodade ehituskive, aga kirikud ise jäid varemeisse. Rahu saabus 1648 ja sellest ajast on saar Rootsi valduses. Millega aga Visby suvel kõiki suisa pimestab, on roosid ja roosilõhn. Väikesed kitsad tänavad tõusevad mere poolt mäkke ja neid ääristavad kahel pool kiviseid teid punased, roosad, valged ülespoole sirutuvad roosid. Roose hakati linna istutama möödunud sajandi 30ndatel aastatel. Öja kirik, üks suuremaid Gotlandi maakirikuid, sai oma praeguse välimuse 15. sajandil, ent on algselt ehitatud kolmes järgus 13.–14. sajandil. Esmapilgul haarab silma selle proportsionaalselt suur altariruum ja kantsli paigutus võidukaarest paremale, kirikusaali lõunapoolsesse külge. Kirikust umbes 1280. aastast pärit Maria kuju, mida tuntakse Öja Madonna nime all, otsida pole tegelikult mõtet. Kuju küll leiab võidukaarelt, aga see on koopia. Kuju ise on hoiul Visby ajaloomuuseumis, kus talle on säilimiseks tagatud erinõuded. Muuseumis hoitakse veel teistestki kirikutest pärit haruldast kirikuvara. Olin Madonnat juba eelmisel päeval näinud ja lummatud sellest, kuidas meister on suutnud anda kujule suisa ebaloomulikult malbe loomuse. Skulptuuri nägu peegeldab justkui Maria seesmist valgustatust. Reisiprogrammi oli lisatud ka Fårö saare ja Stockholmiga sama Mälari järve ääres paikneva 6000 elanikuga Sigtuna külastus. Meretuultele avatud 600 elanikuga saarel arvatakse kiriku algusajaks 14. sajand. Maailmakärast eemaletõmbunud paarkümmend aastat saarel elanud suurmehele on paigaldatud tema enda soovil vaid tagasihoidlik mälestuskivi. Saarel paikneb ka tema stuudio, mille kõrval asuvas majas puhkab suviti Käbi Laretei. Kesk-Rootsi vanim kaubanduskeskus Sigtuna võlub tänapäeval oma kitsaste tänavate ja väikeste puumajadega. Linn on asutatud 11. sajandi alguses, seal on paiknenud piiskopi ja kuningate residents. 1187 põletasid linna tõenäoliselt eestlased, linn taastati, kuid kaotas oma tähtsuse. Sigtunas on mitu kirikut, punastest tellistest Maria kiriku on rajanud dominikaani mungad ja suures osas on säilinud tema 13. sajandist pärit väljanägemine. Võrratuid elamusi pakub ka sealne loodus, eriti Lummelunda koopad Gotlandil ja raukarid ehk merevoogude poolt voolitud suured kivikujud Fårö idakaldal. Kes reisi Rootsi suurimatele saartele ette võtab, ei kahetse kindlasti.			OSCAR-2019
Esmaspäeval rääkisin teile juba natukene Nutra Effects sarjast, mis on saadaval uues Avoni kataloogis. Ka täna pöördun tagasi nende toodete juurde, kuid seekord räägin hoopiski näohoolduseks kuluvatest toodetest ning samuti ka ühest kreemist, mis ei kanna küll nimetust BB-kreem, aga taoliste kreemidega sarnaneb küll. Ma olen proovinud näopesukreeme, -geele ja -seepe, kuid näo pesemiseks mõeldud vahtudega minu teed varem ristunud pole. Pudeli sees on toode ju tegelikult täiesti vedel ja voolav, selle põhjal arvasin, et ju see näo peal siiski vahtu tuleb ajada. Vahul on aga spetsiaalne otsik, mille abil ei tule pudelist välja mitte vedel toode vaid vägagi mõnus vahumütsakas. Selleks, et terve nägu vahutama saada piisab täielikult ühest või koguni poolest pumbatäiest, sest vaht on üsnagi õhuline ja kerge, mistõttu on seda lihtne mööda nägu laiali hõõruda ja kanda. Mis puutub aga vahu lõhna, siis see on päris tagasihoidlik ja hästi värskendav. Lõhna kohta pole küll ühtegi halba sõna öelda, peale näo pesemist on seda ergutavat lõhna veel pikaks ajaks tunda :) Minu vannitoariiulil on see toode küll väga truu kaaslane, sest see saab igaõhtuse meigieemalduse ja näopesuga ideaalselt hakkama. See eemaldab hõlpsalt päevameigi, sealhulgas ka lauvärvi ja ripsmetuši. Mis puutub aga lainerisse, siis see oleneb veidikene laineri tugevusest. Heledamad ja õrnemad lainerid suudab see väga hästi maha pesta, kuid tugevamate geellaineritega jääb pisut hätta. Võib-olla saaks see isegi perfektselt silmameigi eemaldamisega hakkama, kuid paraku nii nagu on iga teise meigieemaldustootega, siis ei ole ka selle näopesuvahu silma sattumine just kõige meeldivam kogemus. Pudelist teretab õige pea aga väga tugev piirituse lõhn/hais ning pakendit uurides selgus, et koostisainete nimekirjas on alkohol lausa teisel kohal. Ei oskagi seisukohta võtta, kas see on pigem hea või halb. Samas ma tean näiteks mitmeid tuttavaid, kes näovee asemel lahjendatud viina kasutavad. Pidavat probleemse näonaha korral imesid tegema. Kuigi teisipäevases füsioloogiatunnis räägiti meile kahjulikest ainetest kosmeetikas ning eriliselt rõhutati, et ega see alkohol koostises just kõige rohelisem tuluke olla ei tohiks. Näonaha jaoks on see aga väga tipp-topp toode. Minule meeldis see, et see puhastab näolt ka selle kõige kõige viimasema mustuse, mis sinna jäänud on. Eriti tihti hakkan ma kätt just selle toote järgi sirutama siis, kui näonaha olukord on hulluks kiskunud. Põhjuseks see, et see suudab vistrikele tuule alla teha ikka küll. Usun, et selleks imetegijaks on tootes peituv alkohol. Kohe kui toode mõnele vistrikule satub tekib esmalt kipitav reaktsioon, täpselt see sama tunne, kui puhastada mõnda haava. See väikene kihelus on aga seda väärt, sest järgmiseks päevaks on punetus tunduvalt rohkem tagasi tõmmanud. Ei saaks öelda, et punn täielikult kadunud on, aga põletikuline see järgmisel päeval enam küll välja ei näe, pigem õrnroosa ja palju pisem. Miinuseks aga see, et peale kasutamist lõhnab nägu ikka mitmekümneid minuteid piirituse järgi... Kui näopesuvahuga järgneb silma sattumisel väike kipitus/sügeles, siis see on aga toode, mis tuleks suure kaarega silmaümbrusest eemal hoida, sest silma sattumisel on valu ja kipitus lihtsalt põrgulik (hoolimata sellest proovisin siiski eemaldada vahu poolt tegemata jäänud tööd ehk siis lainerijoont ning näovesi saab sellega suurepäraselt hakkama!). Ma ei oska öelda, kui palju toode saab hakkama matistamisega, sest endal mul naha läikivusega probleeme pole. Küll aga mainiksin ära seda, et kuna tegu on toniseeriva tootega, siis kuluks hädasti peale kasutamist ära ka näpuotsatäis niisutavat kreemi. Esmaspäeval rääkisin teile täpselt sellest samast näokreemist aga ilma tooniva omaduseta ning tegelikult on need koostiselt üsnagi üks ühele. (Nutra Effects kirgastav päevakreem arvustus). Kreem ise on valge, kuid sisaldab endas pruune pisikesi täpikesi, mis nahaga kokkupuutel ning laiali hõõrudes annavad kerge jume. Kuna kreemi on ainult ühte tooni, siis õnneks on see hea, et sellel on üsnagi keskpärane kergelt kollakas/pruunikas toon, mis peaks enam-vähem kõikide nahatoonidega päris hästi sulanduma. Kreemil endal on aga lillelõhn just nii nagu ka päevakreemil ning koostiselt on see kergelt niisutav, kuid samas ka õhuline, mis väldib pooride ummistumist ning kreemi kandes on nahal peaaegu et selline tunne nagu midagi polekski peal. Nüüd aga räägin teile kogu toote kummalisest küljest. Ma pole siini aru saanud, kuidas seda kõige mõistlikum peale kanda oleks. Meigišvammiga ei "aktiveeru" kreemis olevad toonivad täpikesed ning jumet see juurde ei anna. Jääb täpselt selline mulje nagu oleks tavalist näokreemi peale kandnud. Näppudega peale kandes on tulemus aga kohati ebaühtlane ning kõikjale ei saa kreemi õhukese kihina, küll aga seguneb siis kreem toonivate osakestega ja nahk saab loomuliku jume. Kuna mul puudub jumestuskreemipintsel siis ei oska ma öelda, milline jääks tulemus pintsliga. Murekoht number 2 on see, et esialgu tundub nagu kreem ei annaks üldse tooni, siin tekib aga oht, et toodet saab liiga palju, sest kreemi pruunistav omadus tuleb välja alles mõne minuti möödudes. Tulemus on üsnagi loomulik ja katvus umbes keskmine, kuid... See jätab naha niiiiii hullusti läikima, seega ma ei kujuta ette, mis võiks saada neist, kellel on rasune nahk. Minu pigem kuivemapoolsem nahk läigib põsesarnadelt, otsaesiselt ja nina pealt nagu diskokera. Eriti hull on see veel valguse käes. Ma tasakaalustasin seda tulemust tolmpuudriga ning siis jäi see isegi väga efektne ja kaunis. Mina arvan, et minul jääb see pigem suve ootama, sest SPF20 tõttu on see ideaalne kaaslane suvisteks ja päikesepaistelisteks päevadeks :)			OSCAR-2019
Tiia-Liis Jürgenson: vanemastipendium oleks märksa põhjendatum idee, kui kodanikupalk lihtsalt selle eest, et omad Eesti passi - Eesti Päevaleht Möödunud kuul kutsus Reformierakonna linnapeakandidaat Kristen Michal ajakirjanikud laste mängutuppa, et seal hullavate mudilaste foonil teatada erakonna plaanist, kaotada Tallinnas lasteaia kohatasu. Nagu tavaliselt ei huvitanud linnapeaks pürgivat Michaeli mitte sõnumi sisu, ega vahendid lubaduse ellu viimiseks, vaid võimalus end eksponeerida. Iga vähegi PR tehnoloogiaga kursis olev inimene ju teab, et kõige tulusam on poliitikul näidata end koos lastega, sest rõõmsad põnnid tekitavad positiivseid emotsioone. Kui ajakirjanikud pärisid, millistest allikatest plaanitakse kohatasu kaotamist finantseerida, kõlas vastuseks umbmäärane heietus, et Tallinna suuruse linna eelarves peaks vajalik raha leiduma. Muidugi kõlasid üritusel taas süüdistused Tallinna praeguse linnavõimu aadressil, ja seda vaatamata tõsiasjale, et pealinnas juba tegeletakse vanemate jaoks lastega seonduvate kulude kärpimisega. Enam kui kümme aastat on Tallinnas toitlustatud põhikooli õpilasi tasuta. Algavast õppeaastast lisanduvad gümnaasiumiõpilased ning tasuta toitu hakkavad saama ka kõik 22 000 lastaia mudilast. See tähendab, et vanemate maksekoormus langeb lapse kohta 35 euro võrra kuus. Arvestades, et lasteaiatasu keskmine suurus on 57 eurot, on tegemist olulise kärpega. Juba on oponendid lasknud tasuta lasteaiatoidu kohta käibele jutu, et see on valimiste eelne populistlik trikk ning plaanitud vaid aasta lõpuni. Valimiste eel võib mõnele nutikale analüütikule küll tunduda, otsekui olenekski meie elu üksnes poliittehnoloogilistest võtetest koosnev, ent tegelikkus on märksa proosalisem. Pingutatud valimisloosungitest olulisemaks häältemagnetiks on konkreetsed teod. Miks peaks erakond, kelle algatus on tasuta koolitoit, aga ka aastaid kestnud tasuta ühistransport, ühtäkki senist käekirja muutma ja lasteaedade tasuta toitlustamisest juba mõne kuu pärast loobuma? Keskerakonna ellu viidud algatused on arvestatud pikema perspektiiviga ning tasuta toit lasteaedades pole siin erand. Tallinn on pidevalt suurendanud toetust lapsi kasvatavatele peredele. Meenutagem siin lisaks tasuta toitlustamisele veel esmakordselt kooli mineva lapse toetust. Samuti on lapsi kasvatavatele peredele abiks linna makstavad toimetulekutoetused ja sissetulekust sõltuvad toetused. Toimetulekuraskustes peredel on võimalik taotleda ka lasteaia kohatasust vabastamist. Tallinna tõhusad sotsiaalmeetmed on üheks põhjuseks, miks inimesed asuvad teistest Eesti piirkondadest siia elama. Lasteaia kohatasust vabastamine ei peaks toimuma eraldi omavalitsuste kaupa, vaid kui selline otsus langetatakse, võiks see puudutada tervet riiki. Eesti on liiga väike ning olukord iibega liialt tõsine, et võiksime taoliste otsuste puhul lähtuda piirkondlikest võimalustest. Kui soovime demograafilist olukorda parandada, tuleks kasutada lasteaia kohatasu kaotamisest märksa tõhusamaid meetmeid, näiteks võiks kaaluda vanemastipendiumi kehtestamist. Viimasel ajal on nii meil kui mujal maailmas räägitud palju kodanikupalgast. Kuigi kodanikustipendiumi sisseseadmist käsitletakse uudse mõttena, on tegemist siiski vahepeal unustusse langenud vana ideega, mille juured ulatuvad 18. sajandisse. Kodanikupalga senine arutelu on toimunud vastuoluliselt ning kuigi selle kehtestamise pooldajad pole enda eesmärke suutnud piisavalt selgitada, on mõte pälvinud tähelepanu. Ja mis seal imestada, eks võimalus mitte millegi eest raha saada ahvatleb. Eesti on olnud mitmel puhul teerajaja ning me võiksime viia ka kodanikupalga diskussiooni uuele tasandile, asendades igale kodanikule makstava palga stipendiumiga, mida saavad lapsi kasvatavad vanemad. See oleks heaolu õiglane ümberjagamine neile, kes tegelevad ühiskonnale äärmiselt vajaliku ja elulise tegevusega – kasvatavad uut põlvkonda. Vanemastipendium ei peaks asendama vanemahüvitist, vaid seda täiendama. Stipendiumi maksmine algaks peale vanemahüvitise maksmise lõpetamist ning kestaks laste täisealiseks saamiseni. Stipendiumi tuleks diferentseerida vastavalt laste arvule ning selle saajateks oleksid mõlemad last (või lapsi) kasvatavad vanemad. Kindlasti tõmbub nüüd nii mõnegi nägu muigele ning kõlab küsimus, et kust selline raha leitakse. Kui võtame vaevaks tõsimeeli arutleda kodanikupalga üle, mis ju tegelikult tähendab raha kopterilt külvamist, siis need, kes loobuvad mugavast elust ning võtavad endale rea kohustusi selle nimel, et riigile kodanikke ja maksumaksjaid kasvatada, väärivad tasustamist. Igatahes on vanemastipendium märksa põhjendatum, kui kodanikupalk lihtsalt selle eest, et omad Eesti passi. Kui kodanikupalk kasvatab ülalpeetava mentaliteeti ning mõjub lõppkokkuvõttes halvavalt kogu ühiskonnale, devalveerides töö kui hüvedest osasaamise väärtust, siis vanemastipendiumit makstakse inimestele, kes annavad riigi kestmisele olulise panuse. Vanemastipendiumi suurus ja rahastusallikad selguksid siis, kui jõuame ühiskonnas konsensusliku otsuseni selle otstarbekusest, mille järel võiks teostada konkreetsed arvutused. Muidugi pole vanemastipendium kiirelt rakendatav, ent pikemas perspektiivis siiski täiesti teostatav ettevõtmine. Eesti jätkusuutlikkuse tagamiseks oleks see parim lahendus. Äkki see salliv ja sõbralik seltskond, kes viis Süüria naisepõletaja ringmängu mängima, võtab Enriko ka mesti? Saaks kaks mõrvarit korraga inimeseks teha. eid 154ae7e4269901 06:44 Ei ole sõjapõgenik, ei ole tumedama nahavärviga üliõpulane kaugelt maalt. Täitsa oma eesti mees Jajah, jajah... Isegi vist mitte pederast ei ole... nii, et ses suhtes kah täiesti normaalne inimene. Aga vaat`, kuriteod pani toime, sindrinahk... Nagu öeldakse - juhtub parimaiski peredes... (NB! Kui just saladus ei ole: mis ajendas Teid sellist kammentaari ÜLDSE kirjutama? Kas keegi on kunagi kusagil väitnud, et mittesõjapõgenikud, valgenahalised inimesed, üliõpilased ja eestlased pole kunagi ühtegi kuritegu toime pannud?) Kui Sa oled politseidetektiiv, siis tahad Sa kurjamid võimalikult ruttu kätte saada. Sa käitud ratsionaalselt, mitte poliitiliselt korrektselt. Nt pärast McDonaldsi peksimist ei lähe Sa küsitlema/kahtlustama eesti koduperenaisi. Sotsiaalmeedia ei ole detektiivibüroo ega juurdlusorgan, Piret. See on koht, kust sajad või tuhanded inimesed ammutavad stereotüüpe. Ja väga lihtne on luua hea-halb skaalat, kus mingi grupp liigitatakse puhtaks halvaks. Peale seda omakorda on igasugune integratsioon ja assimileerimine sisuliselt välistatud. Mis sa räägid! No ei ole võimalik! Nad ju kõik kõrgelt haritud IT-mehed, insenerid, arstid ja tuumafüüsikud, keda me niiväga vajame! Ja kas sa ei kuulnud kui lobjakas ise ütles, et nad on "rohkem eurooplased, kui kohalikud poolharitlased"! Mis jama sa ajad immigrantide kõrgemast kuritegevusest?! Mis vahet seal on, kas mõistis. Eluks ajaks vangi panna tuleb nii ehk naa, sest saasta hukata ju ei tohi. Pigem kustutatakse see kommentaar ära meie sallivas Eestis. Tina ampulli installeerimine silmade vahele tollele värdjale hoiaks taolised juhtumid edaspidi ehk ära. Lugedes jõhkrale tapmisele ja vägistamistele eelnenud kuriteguderivi, tekib õõvastus. Kuidas selline üldse vabaduses ringi jalutas ja kui palju selliseid potensiaalseid maatriksimehi veel ringi jalutab, sest peksmiste ja vägistamiste eest saab tänu tublidele inimõiguslastele aastake priileiba heal juhul. Sellised süüdivuse probleemid on alati advokaadi projekt. Hääled peas tundub olevat lollikindel vabandus üle terve ilma. Pange ta kus tahate. Minu pärast söögu ta seal seapraadi ja küpsetatagu talle igal pühapäeva hommikul või pannkooke, aga meile ta enam kunagi tänaval vastu tulla ei tohi!! Kui õigustab end, järelikult mõistis ja mõistab, mida tegi. Iseasi, mis tõukas teda takka, aga see juba tema enda mure, kellele enda müüs. Hull ei õigusta oma tegusid ega saa arugi, et oleks midagi valesti teinud ja sellised hullud peavad olema hullaris, kurjategijad vangimajas. Põhiline küsimus on see, kuidas tagada normaalsete ja seaduskuulekate Eesti kodanike turvalisus. Keda see tegelikult huvitab, millest külmavereline (temasse puutumatu inimese) mõrvar aru saab? Annab see mõrvatu tagasi? Huvitav, et Eestis kuritegelike vaimuhaigete asutused nii pehmed on. Paistab, et jube kergelt jalutatakse sealt sisse ja välja, nii et kollektiiv kardaks nagu patsiente. Mujal on üldiselt need asutused ikka väga karmid, kuhu saadetakse vang pigem viimasel võimalusel. Seal süstitakse käitumisprobleemidega vang jõuliselt nõnda kangeid rahusteid täis, et ei jää ka kangematel jaksu millekski muuks kui ila rippudes päevläbi akna ääres istumiseks. Selliseid kohti kardavad vangid üldiselt rohkem kui üksikkongi, kuna üksikkongis säilib vähemalt enda mõistus. See on venemaal ning inimõiguste vastane. Jäledaim viis. olen kogenud kui tegusid selliseid hingel pole.. No see ju avab täiesti selle mis on Eestis normaalne. See ongi normaalsus Eestis eriti valitsuse tasandil. Harjuge ära. On kuulutatud vaimselt terveks, siis harjuge ära kes tahab Eesti vabariigis elada.			OSCAR-2019
Abja poole on mõnus sõita, sest tee ääres võib näha nii mõndagi endisaegsete taluhäärberite hiilgusest. Või vähemasti on need suured ja kenad majapidamised, mis mulle mõtteisse toovad kunagise Mulgimaa au ja uhkuse. On maju, mis asuvad ümbritsevatest põllumaadest veidi kõrgemal kohal, just kui troonides ümbruse üle; neid ümbritsevad nii mõnigi kord väärika vanusega puud, talude endi suuruski annab aimu teistest aegadest ja oludest; see kõik reedab saladust ja tekitab kujutluspilte. Miks ma sinna üldse läksin? Linnarahvas äkki ei teagi, et 26. oktoobril oli üks tore üle-eestiline ühisaktsioon "24 tundi Eestimaa Rahvamajas", mis puhul siis eelpool nimetet majade uksed kenasti avatuna hoiti ning ühte ja teist põnevat huvilistele pakuti. Abjas, nagu ilmselt mitmel pool mujalgi, astuvad rahvamajadega ühte jalga ka raamatukogud ja ei saa siis needki rahvamajadest kehvemad olla ja uksi kiivalt kinni hoida. Et siis ikka raamatukokku läksin :) Kui mina Apja jõudsin, oli aktiivsematel osalejatel juba võhm veidi väljas, aga nad turgutasid end kiiresti üles ja päev jätkus endise hooga. Raamatukogu on seal muide väga mõnus ja hubane - või aitas sellele üldmuljele kaasa, et väljas korraldas St Jude juba oma väikest eelmängu? Igatahes väikseid maaraamatukogusid mina armastan ja nendes mina võiksin suisa elada! Hoolimata rängast kultuuriprogrammist, mis juba mitmeid tunde seniks kestnud oli, olid kõik vaprad raamatusõbrad kohale tulnud. Ja need, kes ei jõudnud kohale, neile anname samuti andeks (näiteks Pöögles viigiti mehe dressipükse ja keerati rulle pähe õhtuseks peoks). Nagu ikka on Eestimaa väike ja Viljandimaa veelgi väiksem ning see ühiste tuttavate seeneniidistik hargnebki hirmuäratava kiirusega. Aga oli ka teistsuguseid meeldejäävaid tutvumisi, näiteks selgus, et Abjas on lausa kohapeal Taani-ekspert olemas, kes sai hoopis vastupidiseid elamusi jagada. Ma ei teagi, kas "Varesetüdruk" liigitub krimka või põnevusromaani alla? Võib-olla sobib mõlemasse kategooriasse. Minu antipaatia kriminullide suhtes ei ole kindlasti saladus, aga vaat see raamat mulle täitsa meeldis. Laibad ja kogu see muu tüüpiline jama on küll olemas, ent selle kõrvalt hargnevad palju huvitavamad lood ja tegelased, lisaks mis kõige tähtsam, lugu on psühholoogiliselt nauditav. Ilmselgelt on siin mõningaid sarnasusi Larssoni triloogiaga, kuid ma ei tea... "Varesetüdruk" mõjub kuidagi huvitavamana. Ja kui ma mäletatavasti Larssoni teise raamatu küll raamatukogust koju vedasin, aga lõpuni lugeda ei suutnud, liiga üheülbaliseks kiskus ära, siis Varesetüdruku puhul on mu lootused märksa suuremad. Tõsi, vara on hõisata, enne tuleb ikka teine raamat ette võtta :) Pseudonüümi Erik Axl Sund taga on siis kaks meest, kelle loomeprotsess, tsiteerides Eesti Päevalehte, näeb välja järgmine: "„Romaani looma hakates joome me tavaliselt õlut ja laseme mõtetel lihtsalt vabalt, takistusteta rännata. Seejärel anname loole struktuuri ja hakkame seda detailidega täitma. Kumbki kirjutab kordamööda ühe peatüki ja siis vahetame neid omavahel. Tõmbame maha ja kirjutame juurde. Jerker kirjutab sinise ja Håkan punase kirjaga.” Sellisel loomeprotsessil on nende sõnul palju plusse ja ainsaks miinuseks see, et honorari peab omavahel jagama. " Peab tunnistama, et meesisendite kohta on nende naistegelaste mõttemaailma ja siseheitluste kujutamine üllatavalt tõetruu ja hea. Ma ei tea, kuidas see neil õnnestunud on... paljalt õlle pealt küll vist mitte. Ükskord ometi saab ümber lükatud Jakobi väide, et kõik need jampsid ilmad tulevad nimelt Eestist - seekordne purgaa on ikka otsejoones Taanist hoopis meile tulnud :P Kui meil siin mõni kasvuhoone alles kõnnib naabriaias ringi ja otsib kohta, kus ta saab, ning mõni mänd on samuti loodusjõududele alla vandunud, siis Taanis on juba kõik möödas ja rahulik. Eilse skype´i ühenduse oleks muidugi võinud lindistada küll. Või vähemasti selle osa, mil veel oli elekter ja netiühendus üldse olemas oli. Katused igatahes lendasid, tammed ja väärika eaga õunapuud langesid nagu loogu ning isegi osa telliskiviseinast lahkus lenneldes. Piimaauto juht asus oma tavapärasele ringile kaasa võetud saega. Ja muidugi edastati rahvale tungiv soovitus mitte kohe kindlustusfirmade telefoniliine umbe ajada, et helistagu esmalt ikka need, kel onnid pea kohalt sootuks lennanud, teised, väiksemate kahjustuste käes kannatajad varugu lahkesti kannatust ja aega ning helistagu kunagi hiljem. Ma ei viitsi üles otsida, aga mul on karvane tunne, et selle raamatu lugemise lõpuks on mul samad tunded nagu pärast Sidrunite lugemist - lugejale ei jäeta absoluutselt vaba ruumi mõtlemiseks. Ja see on nii neetult ärritav! Samas need, kellele meeldivad raamatud, kus tegelaste iga samm on kenasti hõbekandikul ette serveeritud, kõik on katkematus kronoloogilises järjestuses ja igat vähetähtsat detailigi kirjeldatakse juuksekarva täpsusega, siis nende jaoks on see ideaalne raamat, ausõna. Mind see viimaks siiski väsitas...Kaanepilt on vähemasti ilus :) P.S. See raamat oli nüüd ehe tõestus "Minu Stockholmis" õhku visatud mõttele kuidas rootslased kõiki ja kõike alatasa kahtlustavad. "Minu Mustamäe" on järjekordne näide raamatust, mille ma haarasin tänu Kirjandusministeeriumile. Pagan küll, peab see saade siis ainult üks kord kuus olema?! Pidevalt on ilusal ja pühal nädalavahetusel eetris mingid rosamunded ja unelmatelaevad ja mida kõike veel, aga paneks siis kuhugi ühe paaritunnise Kirjandusministeeriumi - ei, seda juba ei juhtu! Rahvas on pime, ma ütlen. Novellid... nende lugemisega on üks igavene jama - need leiavad oma otsa alati kuidagi kole ruttu, ilmselt seetõttu ma novellikogude järele haruharva haarangi. Just siis, kui saad hoo üles, on kõik lõppenud ja läbi. Tänapäeval on ju romaanidki juba novellimõõtudesse kukkunud, seega tundub novellide lugemine kohe ääretult kohatu tegevusena. Aga pole viga. Mitte kunagi Mustamäel elanuna oli ilmselgelt mu lemmikuks novell "Minu Mustamäe", seal oli kõik kuidagi... väga paigas, kõike parajalt, nauditav. Klassika. Samas on Kõomäe tekstidel pidevalt mingi mõnus kiiks juures, mis mulle ausalt öeldes tohutult meeldib. Mu enda mõte läheb alailma samamoodi ekslema ja jõuab kuhugi jõhkralt haigetele tasanditele, ent kirja ma neid lombakaid mõtteid ei pane, kuigi ehk võiks. Näiteks "Mälukas", "Kaunitar ja koletis", "Kaunis päev", "Lumi" ja muidugi "Katastroof". Viimati nimetatu oli nii mõnusalt sürr, et kui tuli Tunne Kelami ja, no otseloomulikult Marianne Mikko koht, siis olin ma sunnitud juba valjusti omaette naerma. No mõelge ise nüüd viivuks vähendatud mõõtmetes Marianne Mikko peale, kellele ontlik tulevane isa hoolitsevalt villase soki toob ja ta sinna sisse kenasti tudule paneb. Ei ajanud naerma? Mis seal´s ikka, küllap on teil endal siis midagi tõsisemat viga. Lemmikutest võiksin veel nimetada novelli "Viha". Ma ei imestaks kui see oleks praktiliselt üks ühele elust enesest maha viksitud, võib-olla koguni autori enda pealt. Ma tunnen nimelt meest, kes on mitmete näitajate poolest autoriga üsna samast puust (ta käib ka siin blogis aeg-ajalt, nii et tervitame!) ja nii mõnigi mõttekäik tuli väga tuttav ette. Mõne puhul jäi isiklikult minu jaoks loo uba natuke selgusetuks, näiteks "Must auk" või "Ämblik". Aga äkki ei peagi alati mingit erilist pointi leidma? Ja pealegi, vaatame lõppsaldot - tundub, et sümpaatseid lugusid oli siin rohkem kui neid teisi. Ütleme nii, et senise kogemuse põhjal võin ma lugeda nii Kõomäe kui ka Laanemi novelle, aga rohkem nagu ei julgekski võtta. Parandage mind, kui ma eksisin! Pean alustama sellest, et lugemine tekitas minus vastakaid tundeid ja ma kõigun ausalt öeldes kahe äärmuse vahel, suutmata esiotsa üldse midagi otsustada. Aga alustame halvast, pärast saab siis ainult head kirjutada:) Kõige enam häiris lugemisel lausete ülesehitus - mõne lõigu puhul olid lühikesed lihtlaused üksteise otsa lükitud ning tekkinud tervik meenutas selle preili kirjutamisi, kes meil vaikselt kooliks valmistub. Mõnes kohas läks õnneks jutt siiski ladusamaks ning minus tärkas lootus. Muide, ega need väetid lausekesed nüüd nii hullud ka ei olnud, et kohe päris katki oleks lugemise jätnud. Ega ikka jätnud küll, pigem lausa hooga lasin. Ja võib-olla oli minu rahulolematuse põhjuseks hoopis vale lugemisjärjekord nagu nii mõnelgi varasemal korral, sest enne kõnealust raamatut ja "Minu Stockholmi" veetsin ma mingitel seletamatutel asjaoludel nädalaid Jongi ja Lodge´i seltskonnas, kellest eriti viimane kohatist aktiivset mõttetegevust eeldab. Ja siis järsku seesugune üleminek, lõi jalust küll. Teine pisuke puudujääk, kuigi see nüüd küll väga oluline ei ole arvatavasti - siin raamatus puudub korralik narratiiv. Lugu algab küll Alla ja Hella koosistumisega ning viimased peatükid moodustavad ka omamoodi terviku, kui naiste kolmas sõbranna nendega Brüsselis liitub, ent kõik vahepealne on võrdlemisi lõdvalt seotud. Lugejana tekib segadus, et kas siin saab nüüd olema mingi järgnevus lool või jäävadki need peatükid eraldiseisvateks seikadeks. Aitab nüüd sellest! Räägime heast. Tõsine nostalgialaks vanemale põlvkonnale, noorematele siis omamoodi ülevaade lähiajaloo olmeprobleemidest. Ei tasu ekslikult arvata, et ainult reaametniku hallikasvärvilisest argipäevast juttu on. Kus sa sellega, pihta hakatakse ikka kaugemalt ning sellest mummulisest tahavaatepeeglist paistavad nõukaaegne kooli-, sugu-, seltsi- ja malevaelu ning alles tasa ja targu jõutakse "säravale" ametipostile mõnes mainekas asutuses. Põhimõtteliselt koosnebki raamat värvikatest ja tõsiselt koomilistest vahejuhtumitest, sekka mõnusaid karaktereid. Erilised boonuspunktid lähevad aga tegelastele, kellest nii mõnigi ikka lihast ja luust inimene olnud/on, antud nimedele. No olgu, mõni inimene on kaante vahele kohe ikka oma õige nimega ka sattunud, aga märksa põnevamad on need inimesed elu näitelavalt, kellele autor(?) ise nime andnud. Need o l i d naljakad. Ja ma kahtlustan, et pooled jäid mul, ilmselgelt antud valdkonnas asjatundmatul, lahti dešifreerimata. Brüsseli peatükid olid vast kõige igavamad, sest ükskõik, kes sel teemal ka kirjutanud, on nad ometigi briljantselt osavad olnud seda igikestvat tuimust edasi andma. Isegi see mõni keskmisest veidi vallatum läbuorgia ei suuda mind oma arvamust muutma panna:) Ilmselt on siinsete püsilugejate hulgas rohkem neid, kes ammu teadlikud tõsiasjast, et "Minu Taani" on oma olemuselt kahe inimese koostöö - loo peategelane ja raamatu kirjutaja on kaks erinevat isikut. Seega ärge laske end segada selle blogi uuest rubriigist "tagasi Eestisse". Selle sildi all hakkab lähiajal ilmuma väikseid tähelepanekuid ja kommentaare Eestisse naasmise kohta, ja loomulikult ei jutusta need siis mingitest minu tulekutest-minekutest, sest mina olen õigupoolest kahe jalaga Eestis enamus aega olnudki. Massiliselt on Eestist lahkutud ja küllap minnakse veelgi lähiajal. Mõnikord tulevad lahkujad aga ka tagasi. Isegi pärast nii paljusid aastaid. Millest sellisel juhul alustada? Kas esmalt lõpetada igasugune majandustegevus asukohariigis? Või otsida Eestis uus kodu? Või pakkida asjad? Ilmselt seda viimast. Mis omakorda tähendab, et uuteks sõpradeks saavad lähiajal erinevad seadused, logistikafirmad ja kinnisvaraportaalid. Ükskõik kui tugev ei oleks ka eelnev planeerimistöö, ka niipidi tulles võib suure tõenäosusega bürokraatia hammasrataste vahel saada tublisti räsitud. NB! Kehtib endiselt üleskutse kõigile tühja kaubiku juhtidele, kes liikumas Põhja-Saksamaa/Lõuna-Taani piirkonnast Eesti poole. Hea lisateenistuse võimalus ;) Ma sain ligi 3 tundi tagasi kätte ühe väga-väga kaua oodatud Minu-sarja raamatu. Jällegi, ma kartsin eelnevalt :) Sageli ju raamat paljuigatsetud paigast valmistab viimaks pettumuse; kas ei astu mõtted ühte jalga kirjutajaga või on luubi all teemad, mis pole kuigi sügamelähedased või tundub, et ei saanudki nagu suurt midagi uut teada. Selle raamatu puhul olid kõik need hirmud alusetud, absoluutselt! Jah, napid kaks ja pool tundi ja ma olen viimase punktini jõudnud. Nendel lehekülgedel on koos õige ehe Stockholm, lihast ja luust rootslased ning küllaga teadmisigi. Boonusena ENSV-st lahkumise detaile ning lähemast minevikust päris nullist kooli loomist. Tõeliseks kompvekiks aga palju sarnasust Taani ja taanlastega. Ühe hingetõmbega vuristades meenuvad: kohvipausid ja riisipuder ja kartulisalat ja et keegi sulle uksi ei ava ja mantlit selga ei aita ja... Hämmastavalt palju sarnasusi. Mulle meeldis ka raamatu soe üldmulje, räägitakse ju rootslastest sageli just vastupidist - et nad on külmad ja kõrgid, end teistest paremaks pidavad. Tõsi, see viimane mõte käis ka vist põgusalt korraks läbi maailma nabaks olemise mõttes, kuid ei jäänud õnneks kõlama. Oh, heldus, kuidas ma tahaks praegu Gamla Stanis jalutama... Aga jah, väga positiivne lugu. Mu ainus suur ja rasvane küsimärk lugedes oli abikaasa "kadumine", kes läks õige pea Saksaamale tööle, kuid pärast seda raamatu lehekülgedelt järsult haihtus. Et ma küll võin aimata või oletada põhjuseid, kuid lugejana oli liini äralõigatus kuidagi ootamatu. Põigates korraks nüüd Rootsist Eestisse... Taas pidin tõdema, et see raamat on saanud kummaliselt sapist nõretavat vastukaja, kusjuures mul oli seda lugedes küll hea tunne ja ma olen ausalt öeldes siiralt üllatunud seesuguse vastuvõtu üle. On siin nüüd tegemist sellega, et paljud eestlastest peavad Stockholmi nö omaks - olles seal ise käinud (ilmselt korduvalt), tundes rohkem või vähem mõnda rootslast, tahame me ehk uskuda, et teame sellest kõike, oleme ise niivõrd kõvad eksperdid ja mõelda vaid, lugupeetud autor ei tõmmanudki erilise trikina kübarast valget jänest välja, kukume teda siis materdama! Või, mida ma samuti kahtlustan, on konks peidetud raamatu algusesse. Ilmselt tahaksime seda aega mitte mäletada. Me ei taha meenutada, et kunagi sai Marati dresside üle uhkust tunda, et väljamaa poodide pikad (ja kaupa täis!) letid ajasid meie südamed rütmist välja; selle raamatu algus paigutub aga just sellesse aega. Minu arvates on igati tänuväärne, et kirjutaja on püüdnud nii täpselt meenutada ja edasi anda seda 25 aasta tagust aega, mil tõesti nii mõnigi võõramaa komme, nähtus või asi kui selline oli eestlaste jaoks nagu ilmaime, tekitades umbusku ja segadust ning kusagilt ei olnud võtta neid "õigeid" käitumisjuhiseid. Muidugi me oleme tänasel päeval võrratult palju targemad, rohkem käinud ja näinud, aga 80ndate lõpus seda meist vaevalt keegi oli. Täna näikse nii mõnigi autorit halvustavat seetõttu, et vahi ullikest, kirjutas ankeetidesse isanime, ohhetas barbie´sid täis lette nähes, hämmeldus kõigist neist liha- ja vorstisortidest. On läinud aega, mil ma viimati midagi Punase raamatu sarjast lugesin. Ilmselt oligi selleks "Lazari naised", mida ma ka heldelt kiidusõnadega kostitasin. "Delikaatsus" on iseenesestmõistagi sootuks teisest ooperist. Kui lugu kolme sõnaga kokku võtta, võiks see olla täiesti lihtlabane naistekas. Aga ei ole teps mitte. Siin on olemas prantslanna, sügav lein ja muidugi tärkavad tunded. Kuid kogu tervik on hõrk ja šikk, pakub ohtralt mänguilu... ja vastu ootusi ka huumorit. See on just selline raamat, mis paneb selga sirgeks ajama ja väikest kelmikat pilku endast paremale heitma. Tegemist on tänapäevase raamatuga, ent ometi on see äärmiselt... kombekas... või nagu pealkirigi ütleb - delikaatne. Isegi kõige ebasümpaatsemad stseenid on lugejani toodud justkui hõbekandikul ja veetlevas pakendis, laskumata labasusteni või kasutamata tooreid väljendeid. Tõenäoliselt võitlen ma nüüd mõnda aega kiusatusega vaadata ka film ära, kuid kahtlen, kas ma endale seesugust pettumust lubada saan. Liiga hea raamat. Ja ma usun, et siit leiavad ka tsitaadisõbrad oma paksudesse kladedesse ühte ja teist huvitavat. Ma olin kahjuks lugemisega liialt hõivatud, et midagi üles märkida. Kokkuvõtete tegemise aeg on märkamatult kätte jõudnud ning üleüldse võib selle segasevõitu ja omal moel kummalise aasta peagi lukku panna. Ja nagu ma märkan, on seda lukkupanekut oluliselt lihtsam teha, kui libistada pilguga kiirelt üle blogi - tekib õigustatud küsimus, kuidas siis varem sai kokkuvõtteid teha:) Mälu on nähtavasti üsna selektiivne ja heitlik oma tujukuses. Näiteks ei mäletanud ma enam, et aasta alguses nii usinasti norra kirjandusega olen tutvust teinud - oli see eelaimdus sügisestest sündmustest? Näiteks olin ka unustanud, et siia eksib igasugust rahvast - ka neid, kes haaravad virtuaalsesse õhku visatud sõna ja selle igaveseks ajaks, piltlikult öeldes, kivisse raiuvad. Et peaks nagu oma sõnu hoolikamalt kaaluma, või mis. Unustanud olen ma ka oma kriitilise meele... tagasivaade ehmatas ennastki, kuigi-kuigi, ma usun endiselt, et olen leebe kui suvine tuuleiil. Mõnusaks meenutuseks, taas üllatavaks, olid üksikud lumised pildid. Võib ju kiruda lumekoristust ja külma, ent ilusaid pilte annab see oluliselt enam kui praegune hall kaamos. Kõige valusam meenutus on muidugi see nn viisaastakuplaan:))) Oleks teadnud, et elu napp paar nädalat hiljem selliseid uperpalle tegema hakkab, ei oleks muidugi veksleid välja käima hakanud. Häbiväärses seisus on see antud hetkel paraku. "Väikeste" mööndustega võiks ju üksikute punktide täitmist arvesse võtta...No majas, kus ei leidu sukavardaid ega heegelnõelu, on suur asi juba ebardliku päkapiku valmistaminegi (kui mu mälu mind ei peta, oli mu listis õnnis lubadus sokki vms kududa, ehk koguni mingi ristpistes padja taoline nutsakas valmis treida). Või siis olin kõva lubaja hüppenööri ostmises-kasutamises. Hetkeseisuga hüppenööri küll ei ole, kuid see-eest on hula-rõngas, mis headel päevadel suisa kasutamist leidnud on:) Asi seegi, kas pole? Ja muidugi oli seal nimekirjas asju, mida ei saakski robinal ja ühekorraga täita, küllap neist nii mõnigi vaikselt ja aegamööda täitub. Aga nagu ka varasemate lõppenud aastate puhul, ei saa seekordki mööda peamisest - otsakorral olev aasta on toonud mu ellu mitmedki vahvad inimesed ühes veelgi vahvamate õppetundidega. Tarkust, kuigi ikka veel kasinalt, on see 2011 toonud siiski omajagu. Ent blogi kiiresti läbi kerides tuli üllatusena, et siin ei ole kajastatud neid kõige tähtsamaid emotsioone, ju ikka neid kirjutamisega seonduvaid. Usutavasti on nood eredamad läbielamised jäänud mällu blogitagi. Kusjuures ongi:) Hilisemad, kahtlemata üllatavad, arvamusavaldused. Mida on põhjust lõppkokkuvõttes komplimendina võtta. Aga ennekõike näriv tühjus vahepealse tubli neljakuulise pausi tõttu. Viimane saab vast pisutki leevendust tänu lõpututele haigustele - pole halba ilma heata. Ükski asi ei ole nii pikk kui jumalateenistused ja halvad teatrietendused. Kui sulle teinekord tundub, et elu lendab liiga kiiresti, mine kirikusse või teatrisse. Siis jääb aeg seisma, siis paistab sulle, et kell käib valesti, siis peavad paika Strindbergi sõnad "Rajuilmas": Elu on lühike, aga see võib olla pikk, kui ta veel kestab. Nagu ma vist ühes varasemas postituses juba maininud olen, siis tollest ilusast suvepäevast Roostal seitsmevennapäeval ja kahest Taani külalisest pidi valmima ka väike filmike. Film on valmis juba õige ammu ja kõigi toredate inimeste lemmikkanalis mitu korda vist eetriski käinud. Kes ise ei käinud ja kõike oma silmaga ei näinud, need võivad vimeo abiga selle vea koheselt parandada.			OSCAR-2019
15. september 2018 \| Sildid: metsandus, võistlus \| Teema: Jõgeva vald, Jõgevamaa, Pärnumaa \| Kommenteerimine on suletud Jõgeva linnaraamatukogus on avatud mälestusnäitus tunnustatud fotograafi ja ajakirjaniku Ardi Kivimetsa (1947-2015) fotoloomingust. Näituse korraldanud mittetulundusühingu Piltijad juhatuse esimees Johannes Haav rääkis, et väljapanekule valiti välja Ardi Kivimetsa fotosid erinevatest aegadest ja stiilist. „Nii saab ülevaate tema andest fotoreporterina, loodusfotograafina, portretistina, fotokompositsioonide lavastaja ja autorina jne,” ütles Haav. „Ka digiajastul pidas Ardi Kivimets lugu mustvalgest fotost – oli selle valdkonna meister, kes tundis nende värvide mängu,” lausus näituse avamisel fotograaf Anatoli Makarevitš, kes oli Ardi kolleegiks ajalehes Vooremaa. Ardi Kivimetsa annet pildistamistel kiitis ka mitmeid koosseisu Riigikogusse kuulunud poliitik Mai Treial, kes praegu on Jõgeva vallavolikogu esimene aseesimees. Avatseremooniale järgnenud vestlusringis räägiti ka võimalustest avada Jõgeval fotomuuseum. Üks selle idee algatajaid oli Ardi Kivimets. Jätka lugemist » 27. november 2017 \| Sildid: fotonäitus, mälestusnäitus \| Teema: Jõgeva linn, Jõgeva vald, Jõgevamaa \| Kommenteerimine on suletud Pühapäeval, 23. juulil kolmandat korda teoks saaval avatud talude päeval ootab külalisi ka Jõgeva alevikus paiknev Eesti Taimekasvatuse Instituut, kus õpetakse ka sojapiima valmistama. Eesti Taimekasvatuse Instituudis on aretatud sojaoa sort „Laulema”. Selle autorid Maia Raudseping, Enn Kaljo ja Lea Narits pälvisid tänavuse aasta algul krahv Friedrich Georg Magnus von Bergi nimelise innovatsioonipreemia. „Avatud talude päeval anname teraviljade, kaunviljade, heintaimede ja köögiviljade aretuse kõrval ülevaate ka sojaoa aretusest. Teavet jagavad Eesti Sojaliit eestvedajad. Õpetame valmistama ka sojapiima. Usun, et sellega tuleb igaüks toime,” ütles instituudi direktor Mati Koppel. Vikipeedia nimetab sojapiimaks sojaubadest valmistatud jooki, mis on väga valgurikas ja kergesti seeditav. Üheks sojapiima raviomaduseks on nimetatud kolesterooli langetavat toimet, samuti rõhutakse selle toiduaine peavalu ja põletikulisi protsesse vähendavat toimet . Veel märgitakse, et väikese küllastunud rasvade sisalduse tõttu aitavad sojatooted säilitada tervislikku kaalu. Mati Koppeli sõnul tutvustakse avatud talude päeval ka speltanisu: ammustest aegadest tuntud vitamiinide ja mineraalide rikast nisusorti, mille kasvatamise vastu on tänapäeval taas huvi tekkinud. „Uudistada saab nüüdisaegset põlluharimistehnikat. Bussiekskursioonil vaatame katsepõlde. Seame üles näituse instituudi ja paikkonna minevikust. Kontserdil esinevad paikkonna kultuuritegijad. Lastenurgas õpetame mitmeid käelisi tegevusi,” ütles taimekasvatuse instituudi direktor. „Avatud Talude Päeval osalemiseks tegi meile ettepaneku maaeluministeerium. Ootame pühapäeval külla kõiki, keda huvitab põllumajandus ja eestimaise toidu saamislugu.” 21. juuli 2017 \| Sildid: avatud talude päev, soja, sojapiim, speltanisu \| Teema: Jõgeva linn, Jõgeva vald, Jõgevamaa \| Kommenteerimine on suletud Jõgeva lähedal Piibe maantee ääres paiknev majutus-ja meelelahutusettevõtte Õuna puhketalu korraldas teist aastat jaanipeo vana kalendri ehk vene rahvakultuuri traditsioonide järgi. Õuna Puhketalu peosaalis Tavern ja selle õuel toimunud jaanipeol 8. juulil mängis hingekosutavamaid ja südantliigutavamaid lugusid ansambel Jurij ja Jelena Narvast. Tantsupidu kestis varavalgeni. Kulminatsiooniks kujunes jaanitule süütamine. Mitmed koosolijad avaldasid arvamust, et vene inimestele jaanipidude korraldamine Õuna puhketalus on igati teretulnud. Märgiti, et rahvalikud peod võiksid toimuda ka vene jõulude ja munadepühade ajal. „Rõõm on kuulda kiidusõnu. Tahame ka tulevikus jätkata traditsiooni venepäraste koosviibimiste korraldamiseks. Sellistel pidudel on usinasti osalenud ka eestlased. See tuleb kaksuks ka mõlema keele praktiseerimisel,” lausus ettevõtja Liilia Mandri. Õuna puhketalu on saanud nime Jõgeva vallas asuva Õuna küla järgi. 9. juulil Jõgeva vallas Kuremaal toimuval traditsioonilisel kohvikute päeval on erinevate suupistete pakkujad saanud inspiratsiooni paikonna ajaloost, kultuuriloost, loodusest ja sümboolikast. Kohvikute päev avatakse hommikul Kuremaa lossi ees. Eesti Vabariigi lipu heiskavad elupõline kuremaalane, põllumees ja maaelu edendaja Raul Soodla ning Kuremaa arendaja ja põllumajandusettevõtja Endel Sööt. Lossis avatud kohvik Alexander ja Helene on saanud nime Kuremaa lossi rajaja Alexander on Oettingeni (1798-1946) ja tema abikaasa järgi. Pakutakse kodus küpsetatud pirukaid ja ravimteesid. Lossi ees tegutseb Torma vallas Kantkülas asuva Veski külalistemaja eestvedamisel kohvik Veskipiigad. „Ennekõike oleme orienteerunud lastele,” ütles noortekeskuse vabatahtlik Keidi Kalda. “Mida täpselt pakume, on veel pragu üllatuseks. Võimalik, et menüüs on kurepesi meenutavad korvikesed ja ehk ka martsipanist kured. Mõtteainet selliseks lähenemiseks annab ka hea uudis, et tänavu on Kuremaal kurgi rohkemgi kui mõnelgi varasemal aastal.” Teine Kurepesa kohvik on avatud korterelamu juures. Seal toimetab koos oma abilistega Kuremaal elav Ene Sööt, kes ametilt Jõgeva linnaraamatukogu direktori asetäitja. 8. juuli 2017 \| Sildid: kohvikutepäev \| Teema: Jõgeva vald, Jõgevamaa, Kuremaa \| Kommenteerimine on suletud Jõgeva valla 150. aastapäeva pidustused kestavad aasta ringi. Peapidu saab teoks 10. juunil Vooremaa pärliks kutsutud Kuremaal. 1866. aastal kinnitas Venemaa keiser Baltimaades asuvatele Eestimaa, Liivimaa ja Kuramaa kubermangudele vallaseaduse projekti. Eesti keelde tõlkis selle Friedrich Reinhold Kreutzwald. Jõgeva valla ametlikuks sünnipäevaks on 18. veebruar 1876, sest sel päeval kogunes ametlikult esmakordselt Jõgeva vallavalitsus. Varasemad Jõgeva valla sünnipäevapeod on kandnud erinevaid pealkirju, näiteks keskkonnasõbralik ja spordisõbralik Jõgeva vald. „Et tegemist on vägagi auväärse vanusega, siis eraldi teemat me sel korral välja tooma ei hakanud,” rääkis sündmuse korraldaja, MTÜ Marlau juhatuse liige Triinu Palmiste, kogukonna eestvedajast ettevõtlik naine, kes on taasiseseisvunud Eesti esimese Jõgeva vallavanema, valla elutööpreemia laureaadi Olavi Annuki tütar. ”Juubelipidu on ise väga eriline teema, mille väärikaks tähistamiseks pole seda tarvis teiste pidudega segada.” Peole, mida juhib Arlet Palmiste, on kutsutud esinema kõik Jõgeva valla kultuurikollektiivid, kes annavad suurejoonelise ühiskontserdi. Üles astuvad Kuremaa lasteaed-algkooli laululapsed, Laiuse noorte tantsurühm, rahvatantsurühmad Meie Mari, Kaaratsin, Kuremaa-Sadala naisrühm, lisaks ansamblid RetPop ja Jensel Kuremaalt. Õhtuse simmanil täidavad vahepause Eesti tänavatantsu elava legendi Joel Juhti eestvedamisel tegutseva JJ-Street tantsijad. Õhtusel simmanil astuvad lavale eestlaste poolt juba aastakümneid armastatud artistid – ansambel Apelsin ja Anne Veski -, kelle kutsumiseks tekkis idee juba möödunud aastal. Jätka lugemist » 4. juuni 2017 \| Sildid: laat, suvesündmus, valla juubelipidu \| Teema: Jõgeva vald, Jõgevamaa, Kuremaa \| Kommenteerimine on suletud Jõgevamaa Kodukandiühenduse esimees Liia Lust, maavanem Viktor Svjatõšev, Kärde külaseltsi juhatuse liige ja Jõgevamaa Arendus-ja Ettevõtluskeskuse juhataja Marve Millend ja Jõgevamaa Kodukandiühenduse aseesimees Pille Tutt tunnustamisel Puurmani lossis. Foto: Reet Alev Hiljutise kodanikunädala raames pälvisid Jõgevamaal tunnustuse mitmed oma valdkonna tuntutud tegijad, kelle saavutused hästi teada nii kodukandis kui ka kaugemal. Nii kuulutas Jõgevamaa Kodukandiühendus aasta sädeinimeseks Kamari haridusseltsi eestvedaja Kalli Kadastiku ja Jõgevamaa aasta külaks Jõgeva vallas paikneva Kärde. Parim kodanikeühendus on folklooriselts Jõgevahe Pere ja aasta kodanik naiste tantsupeo algataja ja korraldaja Airi Rütter. Kalli Kadastik arvas, et sädeinimene on igati ilusa nimega tunnustus. „Külaelule hoo ja elujõu andmiseks on ju ikka tarvis sädeleda. Külas elades soovid, et sellel paigal jätkuks elujõudu. Tuleb otsida ja näha võimalusi, kirjutada projekte ja mõndagi korda saata vabatahtlikuna,“ lausus ta. 2005. aastal korraldas liikumine Kodukant esmakordselt välja konkursi „Eesti aasta küla“, kus pälvisid tunnustuse Uljaste küla Lääne-Virumaalt ja Kamari küla Põltsamaa vallast. Selleks ajaks oli Kalli Kadastik Kamari haridusseltsi juhtinud kuus aastat. Laupäeval Kuremaal MTÜ Marlau eestvedamisel toimuval Jõgeva valla päeval selgitatakse läbi võistluste välja piirkonna sportlikuim küla, peetakse laata „Kohalik ja naturaalne“ ja esinevad mitmed kultuuritegijad. Eredaid elamusi oma lauluga pakub Grete Klein. Jõgeva valla päeva juhib Rakvere teatri tippnäitleja ja teleseriaalide staar Tarvo Sõmer, kes enne sündmust andis intervjuu Külauudistele. Rakverelasena läbite Jõgeva valda kui mööda Piibe maateed Tartu suunas sõidate. Milline on teie teadmistepagas aga sellest paikkonnast ja kuivõrd põhjalikult tuleb vallapäeva juhtimiseks ette valmistuda? Sõites Tartu suunas olen möödunud tõesti Jõgeva valla looduskaunitest ja kultuuriloolistest paikadest: Vaimastverest, Paduverest, Kuristast, Kassinurmest jne. Ja kui sõidame külalisetendusele siis kogu Rakvere teatri trupiga külastame sageli mõnda teeäärde jäävat toitlustusettevõtet. Arvestades kiiret elutempot on põhjalikumad ettevalmistused Jõgeva valla päeva juhtimiseks toimunud paar päeva enne sündmust. Loen Jõgeva vallast jutustavaid raamatuid, kogun andmeid ja fakte ka internetist. Paljugi sõltub kohapealsest olukorrast, inimeste meeleolust, kaasalöömist tahtest. Kui kuskil kipub midagi toppama jääma, tuleb oma ergutuste ja julgustamisega kaasa aidata. Ikka peab midagi tagataskus olema. 8. juuli õhtul Jõgeva vallas Paduvere talumuuseumis toimunud XI vabaõhukonverentsi “Jõgeva jäähoki 70″ meelelahutusprogrammi lõppakordiks oli „Hokitantsu“ esmaesitlus. Sportlikku tantsu tantsis meeste šõutantsurühm „Nõtked ja karvased“ Räpinast. Mõte „Hokitantsu „ esitamiseks Jõgeva jäähoki 70. aastapäeva tähistamisel tuli asjaolust, et šõutantsurühma liige Artur Murumets ning vabaõhukonverentsi korraldanud Paduvere talumuuseumi peremees ja spordiajakirjanik Tiit Lääne on koolivennad ning ka koos hokit mänginud. „Otsisime muusikat, mille saatel Hokitantsu tantsida. YouTube’ist leidsimegi hokiteemalise laulu, mille saatel hea tantsida kantrirütmis. Tants tuli selgeks saada kolme treeninguga. Esinemiseks vajalikud hokikepid meisterdasid tantsumehed ise,” ütles juhendaja Piret Varjund. „Paduvere muuseumi tantspõrand sobis Hokitantsu esitamiseks väga hästi, nii et oleksime võinud esineda ka rulluiskudes,” lisas ta. Tänavu 23. juunil sai kunagise ajaloo ja kultuurihuvilise kolhoosiesimehe Heino Lääne ja tema abikaasa Vilma Lääne rajatud Paduvere talumuuseum neljakümne viie aastaseks. 16. juuli 2016 \| Sildid: jäähoki, Paduvere talumuuseum, vabaõhukonverents \| Teema: Jõgeva vald, Jõgevamaa, Paduvere küla, Räpina vald \| Kommenteerimine on suletud Mingit seaduspärasust on siin raske välja tuua. Mõnel nädalal tuleb minna publiku ette ühel, teisel jälle kolmel korral. Kõik sõltub ajast ja muudest oludest. Kuremaa on väga tuttav koht, mille vastu on mul soojad tunded. Olen selles paigas puhkamas käinud. Kui pakkumine esinemiseks tuli, olin ma tõeliselt rõõmus. Pigem ikka seda, mille järgi mind tuntakse. Inimestele läheb see korda, sest praegu on retro aktuaalne. See ei tähenda, et uusi laule esitamisele ei tuleks. Elate ise Tallinna lähedal maal. Mida ütleksite, kui võtaksite kokku tänase maaelu plusse ja miinuseid? Kahjuks on Eesti maaelu viimase viieteistkümne aastaga tugevasti hääbunud, mõneski paigas praktiliselt välja suretatud. Likvideerimist vajavate puuduste väljatoomiseks peaks mõndagi üsna kurjalt ütlema. Põhjalikum kommentaar vajaks aga oma visiooni olukorra paremaks muutmiseks. Tagantjärele ka õnnitlused esimeseks juubeliks, mis oli 23. mail. Kuidas end oma vaimus ja kehas selles vanuses tunnete? Möödunud laupäeval peeti Jõgeva vallas Piibe maantee ääres paikneval Paduvere staadionil 47. Otto Erimaa mälestusvõistlused kergejõustikus. Spordiajakirjaniku- ja spordiloolase Tiit Lääne korraldatud sündmusele tulid oma võimeid proovile panema erinevate põlvkondade sporditegijaid ja tervisespordiharrastajad mitmetest Eestimaa paikadest. Paduverest võrsunud mitmekülgne spordimees Otto Erimaa (1915-1941) saavutas parimaid tulemusi kettaheites, kuuludes Eesti esimesel iseseisvusperioodil sellel spordialal kuue parema mehe hulka. Arvestades seda on kettaheitest kujunenud temale pühendatud mälestusvõistluste väärikaim ja kaasakiskuvaim spordiala. Tänavu võitis kettaheite Mattias Viljamaa, kes on paljude medalite omanik Eesti meistrivõistlustel sangpommispordis ja jõutõstmises. “Osalen sel võistlusel esimest korda. Ma teadsin juba ammu, et Tiit Lääne korraldab selliseid võistlusi. Au ja kiitus talle. Seekord otsustasin ka ise kaasa lüüa. Rekord õnnestus teha nii kuulitõukes kui ka kettaheites,” ütles noor mees Palamuse vallast. Meie lühiusutlusele kaasa elanud kaasvõistlejad soovitasid teda nimetada tippsportlaseks. Huumorimeelne Mattias ise arvas, et sobivam nimetus on külamees. Naistest võitis kettaheite kunstnik Sandra Lääne, kes oli isal usinasti abiks ka võistluste organiseerimisel. Kolmel alal: 60m jooksus, kaugushüppes ja kuulitõukes osutus parimaks sportlannaks Maiu Veltbach, kes saanud tuntuks terviseedendajana nii Jõgevamaal kui mujal Eestis. “Kaunis looduses, Paduvere talumuuseumi kompleksis peetavatel Otto Erimaa mälestusvõistlustel on meeldivalt kodune õhkond. Sportimine on siin justkui puhkus,” kiitis Veltbach. 27. juuli 2015 \| Sildid: kergejõustik, mälestusvõistlus, Otto Erimaa \| Teema: Jõgeva vald, Jõgevamaa, Paduvere küla \| Kommenteerimine on suletud Jõgevamaa pedagoogid jagasid üksteisega projektis „Kiusamisest vaba lasteaed ja kool“ omandatud kogemusi Jõgeva Lasteaed Rohutirts korraldas novembri keskpaigas näidistegevuse-seminari maakonna lasteaedade ja koolide pedagoogidele, kes osalevad väärtuskasvatuse projektis „Kiusamisest vaba lasteaed ja kool“. Koosolijad jälgisid näidistegevusi ehk lastekoosolekuid, mille viisid läbi õpetajad Ester Sakrits, Pille Kibal ja Merle Jegorova. Peale seda vaadati laste tehtud etendust „Triin ja päike“ ning vahetati aktiivselt töökogemusi. „Algus oli raske,“ meenutab õpetaja Ester Sakrits ning lisab, et suurem osa päevast räägiti lastega tunnetest ja väärtustest. Lastevanemate seas võis alguses märgata palju eesmärkidesse umbusklikult suhtujaid, kuid ajapikku võtsid nemadki projekti omaks ning lõid meeleldi tegevustes kaasa. „Uus ja õpetlik metoodika on kindlasti aidanud muuta laste suhteid positiivses suunas,“ teab õpetaja öelda. Rühmas on toodud programmi temaatika, tegevused, tulemused ja osavõtjate arvamused kõigile nähtavale. Lastekoosolekul otsiti vestluskaardi abil lahendusi olukorrale, kus laps tunneb end kaaslaste seas tõrjutuna. Laste arvamusi aitasid vormistada lisaks Sõber Karule hea sõber nukk Sipsik, keda abistas õpetaja. Sakrits hindab metoodika juures õpetlikke hea sisu ja piltidega lastekirjandust. Lastega massaaži tegemisel kasutab ta toredaid luuletusi. „Kui lapsed lähevad looga kaasa, saab seda koos ka lavastada,“ räägib Sakrits, et nii sündis ka etendus „Triin ja päike“, mida on ette kantud nii lastele kui täiskasvanutele. Pille Kibal tõi näiteid tegevustest, mis toetavad „Kiusamisest vabaks“ programmist omandatavaid oskusi. Tema sõnul on kasvanud laste osavõtlikkus, nad oskavad järeldusi teha ja ennast sõnade abil kehtestada. Samuti hindab Kibal laste oskust töötada väikeses grupis ja paaris ning rõõmuga tõdeb ta, et programmiga seotud koduseid ülesandeid täidavad meelsasti nii lapsed kui lapsevanemad. Lastekoosolekud on lapsi õpetanud tundma ning nimetama enda ja teiste tundeid ning selgitama emotsioonidega seonduvaid põhjuseid. Jätka lugemist » Turismi- ja toitlustusettevõtja ja mõisate eest seisja Alikee Kubi on otsustanud korrastada ja restaureerida Pakaste mõisa, kuhu kavatseb rajada hotelli koos konverentsikeskuse ja omanäolise restoraniga. Alikee Kubi on alustanud koo abilistega Pakaste mõisahoone ja selle ümbruse korrastamist. Pakaste mõis paikneb Jõgeva vallas Painkülast Puurmani viival teel. Mõisahoonet on mitmeid kordi ümber ehitatud ja viimased elanikud pole seda kõige heaperemehelikumalt hoidnud. Tööd jätkub siin õige mitmeks aastaks. Praeguseks on eemaldatud vundamendist ja maja lähiümbrusest parasiitpuud ja võsa, niitnud kohati rinnuni heina ja parandanud mitmest kohast katust. Palju aega ja vaeva kulub tubade puhastamisele prahist ja muust rämpsust. Lähitulevikus on plaanis hoonele uus kivikatus paigaldada. Pr. Kubi lisas, et tema visioonis tuleks mõis virsikuroosa koos pruunide aknaraamidega. Sarnaselt talle kuuluva Puurmani vallas asuva Kursi jahilossiga kavatseb Kubi ka Pakastele rajada konverentsikeskuse koos hotelli ja restoraniga. Alikeele meeldib Pakaste mõisa logistiliselt soodne asukoht, milleks on lähedus Jõgeva linnale ning ajalooline Piibe maantee, millest Pakaste mõis jääb meeldiva kõrvalepõike kaugusele. „Mõisakeldrisse plaanin rajada esindusliku õllerestorani. Õlut võin ka ise pruulida, Kursis olen seda tegevust juba praktiseerinud. Kõrvalhoonetesse sobivad aga hästi lisamajutustoad, saunad ja vajalikud toad erinevate tervist tugevdavate protseduuride jaoks,“ täpsustas Kubi oma plaane. “Mul on suur armastus ja kirglik huvi mõisate vastu. Olen käinud paljudes Eestimaa mõisates ning jätnud igasse neist tükikese oma südamest. Valu, mida tunnen neid majesteetlikke hooneid hääbumas nähes on reaalne. Minu ümber on tekkinud grupp noori, kes mu entusiasmi jagavad ning kellega õnnestub ehk veel päästa nii mõnedki neist kompleksidest. Eestit iseloomustab väga tugev mõisakultuur. Kahjuks on aga väga paljudel mõisatel laguneda ja nende ümbrusel võssa kasvada lastud. Mittetulundusühing Marlau korraldas möödunud laupäeval Jõgeva vallas asuvas Vana-Jõgeva külas esimese külapäeva, kus otsustati moodustada külaselts ning luua läbi ühistegevuse võimalused sisukamaks ja tervislikumaks vaba aja veetmiseks. Vana-Jõgeva külas elav ettevõtja ja Jõgeva vallavolikogu liikme Marek Saksingu sõnul ajendas külapäeva korraldama soov ergutada siinset rahvast tihedamini suhtlema ja ühiselt paikkonda mitmekülgsust tooma. “Sellest ideest koorus ka otsus moodustada külaselts, mille liikmeteks on oodatud kõik, kes paigaga püsivat ja tugevat seotust tunnevad,” lausus ta. Saksing valiti ühehäälselt külaseltsi juhatuse etteotsa. Mittetulundusühingu Marlau üks eesvedajaid Triinu Palmiste märkis, et MTÜ Marlau on ka Vana-Jõgeva külla registreeritud. “Olen kohaliku elu edendamisel kaasa löönud nii Järvamaal kui Jõgevamaal. Potentsisiaali elanike vaheliseks koostööks ning huvitavate ja silmaringi arendavate ettevõtmiste korraldamiseks on ka Vana-Jõgeval, mis teadolevalt kõige suurema asutustihedusega küla nii Jõgeva vallas kui ka kogu Jõgevamaal,” rääkis Palmiste. “Selles külas on erinevas vanuses mõtteerksaid ja tegusaid elanikke. Paljudel on siin suvekodud, mitmed on aga püsivalt elama asunud. Pühendunult eesmärkide poole püüdlemise korral võib siinsest külaseltsist saada üks jõudsamaid sellelaadseid organisatsioone Jõgeva vallas.” Palmiste andis ülevaate ka rahastamisallikatest, mis võimaldab projekte koostades külaelu arendavatel mittetulundusühingutel raha taotleda. Jätka lugemist » Jõgeva vallas Laiuseväljal tähistati Laiuse Jumalaema Sündimise koguduse loomise 165. ja selle kiriku 150. aastapäeva. Pärast jumalateenistust koguti allkirju külakabeli ehitamiseks lootusetult lagunenud kirikuhoone asemele. Usu-ja kultuurisündmuse sissejuhatuseks helistas kella Laiuse Jumalaema Sündimise koguduses aastail 1951-1987 ametis olnud preestri Ermil Alliku poeg Georg Allik, kes kuni õpetanud Tartu Ülikoolis inglise keelt erinevate erialade üliõpilastele. “Praegu on siinsel kirikul seinad vaevalt püsti seismas ja torn viltu vajanud. Inimesed on minult küsinud, miks ajaloolise kultusehoone korda tegemiseks midagi ette ei võeta. Olen seletanud, et selle taastamine on väga keeruline ja võib kergesti jääda rahapuuduse taha. Küll aga võiks kirikuhoone asemele ehitada väike külakabel, milles paikneksid altar, ikoonid ja laud jumalateenistuse pidamiseks. Kõige olulisem on, et kabeli rajamise mõtet toetaks Eesti apostliku kiriku õigeusu kiriku valitsus.” Pühapäeval, 25 mail EELK Laiuse Püha Jüri koguduses toimuva heategevusliku kontserdi sisustavad laulev näitlejanna Hele Kõrve ning muusikud Olav Ehala ja Lembit Saarsalu. EELK Laiuse Püha Jüri koguduse juhatuse esimehe Epp Järve sõnul tekkis mõte heategevuskontsertite korraldamiseks seoses kiriku lühtrite renoveerimise vajadusega. “Kontserte oleme korraldanud juba aastaid,” rääkis Epp Järv. “Esimesena haakusid selle mõttega tuntud muusikud Olav Ehala ja Lembit Saarsalu. Neid me kutsume hellitavalt oma kiriku õuemuusikuteks. Esimese advendi kontserdid on algatanud Jõgeva vald. Kevadkontserdid lisandusid tänu sellele, et muusikud on kirikus esinemisega hea meelega nõusse jäänud.” Järv märkis, et Hele Kõrve laulab Laiuse kirikus esimest korda ning oli rõõmuga nõus esinema tulema. “Loodame, et meie kodukandist võrsunud näitlejanna ja hõbehäälne lauljanna toob kontserdile rohkesti kaasaelajaid,” lisas ta. 2013. aasta Kalevipoja Uisumaratoni üldvõitja Kert Keskpaik teleajakirjanik Ago Gaškovile intervjuud andmas. Foto: Jõgeva maavalitus. Jõgeva maavanem Viktor Svjatõševi sõnul võisteldakse Kalevipoja VI Uisumaratonil viie kilomeetri pikkusel rajal ja stardi-ja finišsipaigaks on Kasepää vallamaja tagune ala. “Lähiajal teavitatakse täpsemalt maratonile registeerimisest. Sündmusele on oodata sportlasi Soomest ning ka teistest välisriikidest. Sündmusest teavitatakse ka Jõgevamaa sõprus-ja koostööpiirkondi erinevates maades, ” ütles maavanem. “Kalevipoja VI Uisumaratoni korraldavad Jõgeva maavalitsus , Jõgevamaa Spordiliit Kalju ja juhtivaks koostööpartneriks on Kasepää vald. Ootame tõhusat koostööd teistegi omavalitsuste, asutuste, ettevõtete, organisatsioonide ja vabatahtlikega, “märkis Svjatõšev. “Loodame ka ilmade külmenemist ja Peipsi järvele sellise pakusega jääkihi tekkimist, mis võimaldab uisumaratoni edukalt läbi viia, ” lausus maavanem. 15. jaanuar 2014 \| Sildid: Kasepää, uisumaraton \| Teema: Jõgeva vald, Kasepää vald \| Kommenteerimine on suletud 4. jaanuaril tähistakse balliga Eestimaa ühe kaunima ehitise Jõgeva vallas paikneva Kuremaa lossi 170. juubelit. Kuremaa loss on tugevasti seotud ajaloo- ja kultuurilooga, olnud õppimiskohaks põllumeestele ning saanud tänapäeval ennekõike turismiobjektiks ja erinevate sündmuste kooskäimis- ning huvialaringide tegutsemispaigaks. Koduloolase ja kunagise Kuremaa tehnikumi õppedirektori Paul Orava sõnul toimus Kuremaa lossi sisseõnnistamine 5. jaanuaril 1844. aastal samaaegselt mõisaomanike Helena ja Aleksander von Oettingenide hõbepulmadega. Loss Oettiingenide perele uueks elukohaks. “Kuremaa loss ehitati aastail 1837-1843, hoone projekteeris Tartu õpperingkonna koolide arhitekti asetäitja E.J.T Strauss. Ehitustöödele palgati 19 müürseppa, kuus puuseppa, neli abitöölist koos naistega ja veel neli saarlast. Esialgselt koosnes hoone kolmest galeriidega ühendatud osast. 1935. aastal ehitati lossi galeriidele peale teine korrus ja hoone välimus muutus selliseks nagu ta tänapäeval on, ” ütles Orav. Jätka lugemist » Laiusel tähistati pühapäeval kultuuritegijate esinemiskavaga ja küünalde süütamisega kohaliku seltsimaja 100. aastapäeva. Aastaid tühjana seisunud seltsimaja on järk-järgult korda tehtud ja renoveerimistööd kestavad praegugi. Pidustustel tegi rahvatantuseltsi Meie Mari liige Raine Lindepuu tagasivaate Laiuse seltsimaja sajale aastale, lauldi ja tantsiti koos kohaletulnutega, esines kultuurikollektiiv Meie Mari ning süüdati 100 küünalt. Üheks suuremaks vaevanägijaks sündmuse korraldamisel oli koduloolane Asta Leiten. 1. detsember 100 aastat tagasi oli Laiuse seltsimaja sisseõnnistamise päev. Seltsimaja ehitamise algatas Laiuse tuletõrjujate selts. Tehti kiri majaaluse maa saamiseks ja ka vallast taotleti väikest ehituslaenu. Appi tulid ka teised kohalikud seltsid: karskusselts Püüe, põllumeeste selts, laenu- ja hoiuühisus. 1913. aasta kevadel leiti seltsimaja jaoks sobiv koht Sootaga külas. Ehitusel lõid kaasa peaaegu kõik ümberkaudsed inimesed: kes kinkis ehitusmaterjale, kes vedas kohale, kes annetas raha või tuli kirve ja saega ehitusplatsile. Projekt tehti arhitekt G. Hellati büroos. “Üks tegusamaid perioode seltsimaja ajaloos oli kindlasti 1914–1934, kui tegutses Laiuse muusika ja lavakunsti ühing, lavastati näidendeid ja operette, tegutsesid laulukoorid ja puhkpilli orkester,” rääkis sündmuse üks korraldajaid, rahvatantsuseltsi Meie Mari juhatuse liige Malle Aia. 1990ndate aastate lõpul Laiuse seltsimaja suleti toonase kohaliku omavalitsuse otsuse tõttu eesmärgiga kokku hoida kulusid. Tühjana seismine tõi kaasa ka lagunemisohu. Viimasel ajal on aga maja järkjärgult korda tehtud ja remonditud. “Majal ja ka suure saali osal on katus peal. Praegu taastakse saali välisseinu. Usume, et tulevikus on maja taas kasutusel kultuurikoldena, sest muidu polnuks ju mõtet seda renoveerima hakatagi,” märkis Malle Aia. 4. detsember 2013 \| Sildid: aastapäev, seltsimaja \| Teema: Jõgeva vald, Jõgevamaa, Laiuse alevik \| Kommenteerimine on suletud			OSCAR-2019
Reede pärastlõunal seisis Artist kodus vannitoapeegli ees ja hindas sealt avanevat vaatepilti. Ta oli otsustanud õhtusel üritusel välja näha lohakalt elegantne. Oma niigi päevitunud näole oli ta paari eelneva päeva jooksul solaariumis veelgi tooni andnud. Ajamata habemetüügas ning veidi sassis, kuid siiski hoolikalt kujundatud soeng, sobisid valitud stiiliga nagu valatult. Isadora tähelepanu äratamiseks peab ta klanitud peade ja kahvatute nägudega näituseseltskonnast eristuma, jätma veidi vabama, metsikuma mulje. Samal ajal oli ta hoolitsenud, et lesk teda mõneks suvaliseks boheemlaseks ei peaks. Esmamulje loomiseks mõeldud nõiarohi oli elutoa diivanile hoolikalt laiali laotatud — uhiuus Canali ülikond, silmatorkavalt suur Breitlingi käekell ja läikivad, otse karbist võetud kingad. „Sa valmistud tõsiselt,” sõnas Kuraator ja heitis vannitoast väljunud Artisti lihaselisele kehale hindava pilgu. Ta oli tugitoolis koha sisse võtnud ning jälgis huviga ettevalmistusi. „Nalja teed või?” küsis Artist toodud särke ülikonna kõrvale sobitades. „Töö on midagi, mida miljonid inimesed teevad raha pärast, üheksast viieni. See, mida meie teeme,” oli ta just ülikonna selga saanud ja pöördus Kuraatori poole, „on KUNST.” „Just,” teatas Artist, „paljude kunstiliikide viljelemine on seadusega karistatav. Mis teebki asja põnevaks. Mõtle, kui sa vaataksid teatris etendust, mille näitlejatel on kaks võimalust: esiteks, kui nad ei anna endast sada protsenti, siis pannakse nad kolmeks kuni viieteistkümneks aastaks kinni; ja siis vastupidi: kui neil tükk maksimaalselt hästi õnnestub, saavad nad preemiat. Ütleme, tuhandest rublast kuni saja miljonini.” „Täpselt! Kujutad ette, milline näidend see oleks? Kui palju ennastunustavat pühendumist, emotsioone ja kirge! Millist elu ja surma stiihiat me laval näeks!” „Teatris nii karme etendusi pole. Tõsised asjad sünnivad ainult tänavatel ja sellepärast mind sinna tõmbabki. Täna, nagu te aru saate, olen ma laval.” Artist oli püsti tõstnud ja tegi kujuteldavale publikule kerge kummarduse. „Daamid ja härrad, täna õhtul annab Briti Muuseumis külalisetenduse Moskva Teatri peanäitejuht ja Nõukogude Liidu teeneline näitleja Ruslan Vladimirovitš Petrušenko!” Artist võttis laualt Gena soni ja hakkas kujuteldava publiku seas ringi käima. „Austatud teatrikülastajad, palume teiepoolset annetust! Härrased, ulatage oma prisked rahakotid, daamid, vabastage end oma kuldehetest! Pange kõik siia mütsi sisse. Uskuge mind, kallid prouad, te näete ilma igasuguse atribuutikata palju naturaalsemad välja. Meigist piisab teile täielikult. Jätke raha ja muud rikkuse sümbolid meie puudustkannatavate tänavaarlekiinide toetuseks!” „See lits või? Ta on kuuest kohal, aga enne poolt seitset sulle ligi ei uju. Las vaatab kohapeal ringi ja tutvub olukorraga.” Kuraator oli tuttavale kuuluvas eskort-tüdrukute agentuuris paraja segaduse korraldanud. Kui tavaliselt otsis keegi endale kaaslaseks naist või kahte, olgu õhtuks või kogu ööks, siis Kuraatori soov oli pigem ebatavaline — tüdrukul tuli ainult üritada üht meest ära võluda ja sellega asi piirduski. Anastassia oli agentuuri raudvara, kes käinud läbi tulest ja veest, kuid temagi jaoks tundus niisugune ülesanne ebatavaline. Tema kompetents peitus enda järgi ihaleva mehe erutuse hoidmises, kusagil lubatu ja lubamatu piiril enese eksponeerimises ja lõppkokkuvõttes pigem blokeerimises, mitte vastupidi — ahvatlemises. Agentuuri juhataja pakkumine andis talle võimaluse oma ununema kippuvaid naiselikke nõkse värskendada ja nii ootas temagi õhtut meeldiva ärevusega. Kuraator ei olnud Anastassiat sügavamale teemasse pühendanud, näitas vaid Artisti pilti, ütles, et ta on venelane, ning palus tal mehega flirtida, hoolimata sellest, kas too on parasjagu üksi või mitte. „Need ilusad naisterahvad, kes su ümber tiirlevad, ei ole suutnud koodi lahti murda, jah?” Isadora näos kumas naiselik rahulolu. „Miks sa arvad, et see kimp suur on? Eh, Isadora, kust sa seda võtad?” Artist tegi ilmsüütu näo, justkui ei taipaks, millele naine vihjab. „Vaja pole ju suurt kimpu valesid võtmeid, vaid ainult ühte õiget!” „Oo jaa, tean hästi, millest sa räägid,” noogutas Isadora ja muigas. „Kindlasti tead sa liigagi täpselt, mida tahad. Ja rahuldud ainult parimaga. Oled harjunud naiste tähelepanuga, kuid ükski ei huvita sind piisavalt, et end temaga siduda, on nii?” „Ega ma palju muud öelda oskagi, pole su armuseiklustega kursis. Tõsi küll, ma tunnen ühte sellist meest, kes teab täpselt, millist naist ta tahab. Liigagi täpselt.” Lesk hakkas mõtlikult näpuotsaga pokaaliserval ringe tegema. „Ta elab Saksamaal, Frankfurdis. 48aastane ja ikka vallaline,” jätkas Isadora. „Viimati kui ma temaga rääkisin, oli ta kahe naisega korraga. Ütles, et kui neist kahest saaks ühe kokku pana, siis abielluks kohe.” Hetkeks tekkis vestlusesse paus. Kumbki vajus oma mõtetesse, kuid mõlemad tundsid, et vaikus ei ole häiriv. Isadora avastas üle pika aja, et on võimeline kõhus liblikaid tundma. Teisel pool lauda istuv mees oli esimene värske tuulepuhang kopitama läinud tundemaailmas, kuhu ta pärast abikaasa surma sattunud oli. Ta tundis end sisimas üksikuna, nii üksikuna, et oleks mõnikord tahtnud õue tormata ja appi karjuda. Kuid see poleks midagi aidanud. Isadora teadis, et tänavad on täis inimesi, kes tegelevad oma asjadega, kiirustavad kuhugi, peas mustmiljon muud mõtet. Heal juhul kutsuks möödujad talle kiirabi. Või võtaks mõni karvane tänavamuusik ta endaga kampa. Vahel ta isegi soovis, et midagi sellist juhtuks. Siis rändaksid nad läbi kogu maailma, mängiksid sandikopikate eest oma pille ja einestaksid odavates urgastes. Kuid sellest kõigest ei teeks ta numbrit, kui nad oleks koos ja õnnelikud. Alati teineteise jaoks, rõõmus ja mures. Üksindus on kõige hullem ja et see suures linnas eriti painavaks võib muutuda, teadis lesk hästi. Ta vajas enda kõrvale meest, kes temast hooliks, oleks kindel ja siiras, ning Ruslan näis just niisugune eksemplar olevat. Intiimsele atmosfäärile alistudes avastas Isadora üllatusega, et tema vastas istuv Adonis võlus teda rohkem ja isiklikumalt, kui ta endale tunnistada julges. Naise kaelale tekkinud punased laigud ei jäänud Artistile märkamata. Ta vabandas end hetkeks ja läks tualetti. Suurepärane, hõõrus ta mõttes käsi, part praeb aeglasel tulel nagu kord ja kohus. Artist viskas kamalutäie külma vett näkku ja vaatas peeglisse. Jah, just nii ta seda teebki. Need on tipphetked, mille pärast ta oma tööd armastab. Ta ei ole tagaotsitav kurjategija, fantoom ega näitleja; tal pole mingeid tagamõtted, vargusplaane ega briljandikihku. On vaid üks — siiras kavaler, kes ihkab võita daami südant ning on valmis talle kas või kuu taevast alla tooma. Visanud märja käteräti vitstest punutud korvi, lahkus ta rahulolevana tualetist. Vahepeal oli lauas käinud kelner ja jätnud endast maha kaks toretsevat magustoiduportsjonit ning peene dessertveini. Lese silmisolevat tulukest märgates tajus Artist, et võib olla eesmärgile lähemal, kui arvatagi oskab. Isadora vaatas trühvlijäätiselt allavoolavat šokolaadi, heitis pilgu veinile, mis nii nõudlikult maitsmist ootas, ning libistas viimaks silmadega üle enda ees istuva mehe. Ta ei saanud välja öelda, mis tema arvates ideaalsest puudu oli.			OSCAR-2019
Lühidalt, otsustamisel saab muu hulgas arvesse võtta sündmuste kahte aspekti: tõenäosus ja tähtsus. Need ei ole üks ja seesama. Lisaks, need kaks aspekti ei ole kommutatiivsed! Tähtsus ei ole sama, mis statistika termin "olulisus" (p väärtus t-testis). Pakun, et selline terminikasutus teaduses võib olla üks allikaid, miks inimesed kipuvad sündmuse tõenäosust selle tähtsuseks või otsustamisel mõjuvuseks pidama. Võib juhtuda, et tõenäosus on tegelikult teatud asjade üle otsustamisel võrdlemisi teisejärguline kriteerium. Ühtlasi tähendab see, et kui mingi leid ongi t-testi järgi "oluline", siis praktikas võib see nii mõnigi kord olla ikkagi täiesti mõttetu, tühise määraga erinevus :=) Mittekommutatiivsus tähendab seda, et otsustamisel ei saa lihtsalt võtta sündmuse tõenäosust ja tähtsust ning neid kahte näitajat kuidagi "intuitiivselt" ja lihtsal moel kokku miksida - liita, võtta keskmist või korrutada. Need on kõik kommutatiivsed tehted. Kommutatiivsed on tehted, mille argumentide järjekorda võib muuta, argumente omavahel vahetada; tehted, mille argumendid on mõnes mõttes "võrdväärsed". Minu soov on mingi ligilähedase valemi või standardi leidmine, mis võimaldaks neist kahest muutujast tuletada ühe muutuja, mis kirjeldab sündmuse soovitavust-mittesoovitavust ja seega võimaldaks alternatiivseid tegevuskavasid võrrelda-järjestada ning teha sitast saia. Lihtsaim idee on tähtsuse osa skaleerida ja alles siis korrutada tõenäosusega. Pakun, et skaleeriv funktsioon on selline, mis on piirväärtusega ja samas rangelt monotoonne. Ehk siis näiteks, 1 ühik head 99 ühiku hea juurde pole eriti mingi võit, aga 1 ühik head 1 ühiku hea peale on küll. Rangelt monotoonsus on tarvilik aga selleks, et saaks öelda, et õnne saab küll lõpmatult kaua aina suuremaks kasvatada, ilma et see tähendaks või nõuaks, et õnne hulk ise samas peaks kasvama lõpmatu väärtuseni. Kahtlustan, et tähtsuse skaleerimine EI TOHI olla lihtsalt suure arvuga läbi korrutamine, sest siis jääksid otsused samaks. Näiteks võrdluses löögijõud 1 * 1000 = 1000 vs löögijõud 100 * 1000 = 100000, suhe 1 / 100 ei muutuks, mida aga oleks ju vaja saavutada. Küsimus on siis veel, mispidi see otsitav funktsioon peaks käituma oma teises otsas? Võibolla erinevalt... Mina isiklikult valiksin variandi (a), sest 1'000 krooni võin ma mujalt ka hankida, 100'000 aga mitte. Samas oleks 100'000-ga hulga rohkem ära teha. Asja moto on see, et tõenäosusega läbi korrutamise himu on kütkestav vaid enne sündmuse toimumist. Peale sündmuse toimumist on kõik tõenäosused 100%. Seega minu 100'000 ei ole peale kättesaamist väärt 1'000, lihtsalt selle pärast, et selle tõenäosust hinnati eelnevalt 1% peale... Kui ma aga ei saa seda 100'000, siis olen oma valiku läbi kaotanud vaid 1'000, mis on 99'000 võrra vähem kui 100'000-st vabatahtlikult loobumine. Moto: erinevatel tulemustel on ebaproportsionaalselt erinev tegelik väärtus. 10 krooniga pole Sul eriti miskit tarka teha (Sul juba on niipalju), aga 1000 eest saad juba ühtteist endale lubada. Kui Sa saad iga päev mängida seda mängu ühe korra, nädala vältel, siis Sinu kulu 10 krooni päevas on väiksem kui tühistele igapäevatoimetustele kuluva aja hind. Kuid kui Sa võidad, siis oled saanud midagi märkimisväärselt, midagi mis muudab Su päeva ja võibolla kuud (saad minna näiteks kitarrikursusele). NB: Erinevus kaob juhul, kui Sa saad ja jätkad seda mängu aina uuesti ka peale võitmist... Ehk siis on olemas praktika mõttes kahte sorti tõenäosusi: korduvate sündmuste tõenäosused ja ühekordsete sündmuste tõenäosused. Kui mingi asi on 0.01%, siis oleks mõnel puhul igati konstruktiivne mõelda, mis tingimustes see polegi 0.01%, vaid näiteks 50%? On ju selge, et vesi ei kee niisama väljas külma käes... või vähemalt üldiselt mitte. Teatud juhtudel ikka keeb küll. Ehk siis ei ole tähtis mitte mingi lambikas keskmistav tõenäosus, vaid kontekst. Süsteemne mõtlemine ;) Sina ja Su maailm oled Universumist 0.0000......0001%. Sellegi poolest oled täiesti olemas. Mitte natuke, vaid päris palju ja päris kaua. Ehk väärid kõigepealt üles otsimist ja siis uurimist. Mis puutub küsimusse, kas kõik on võimalik, siis minu meelest pole praktiline küsimus selles, kas on või ei ole. See on justkui vale küsimus... Küsida tuleks, millal/kus on võimalik? Kui kargo kultusega hõim ehitab puutükkidest lennuki, siis see ju ei lenda. Sellest ei järeldu, et lennukid ei lenda. Autod ka ei sõida, kui nad on ehitatud nagu Flintstones multifilmis. Kuigi need on justkui autod... maailm on täis justkui asju, millest justkui järeldub, et "NEED" asjad ei saagi teha seda mida sooviks. Mis on siis tõenäosus, et autod sõidavad? Arvestades, et enamasti (ehk mistahes vormis ehitatuna) nad ei sõida ja kaua aega üldse ei sõitnud välja arvatud sharlatanide õuedel... ja miskisugust tuumareaktsiooni ega arvuteid ei saa küll veel enam olemas olla, no mida veel elektronid ja kvantmaailm, keegi pole neid elu sees silmaga näinud ;=) - Ehk siis sellist juttu räägiks pelgalt esimesena kättejuhtuvatele tõenäosustele toetuvad inimesed mõnisada aastat tagasi. Aga mõni loll mõtles, et ei kuula neid ja mõtles hoopis muude probleemide üle, jättes kõrvale kõik senise "tõestusmaterjali" ja sai oma imeasjad toimima. Ja mitte lihtsalt tänu visadusele ja "julgusele mõelda", vaid lisaks hädavajaliku osana tänu õigele mõtlemisele, mis ilmselt ei tegelenud asjade üle lihtsustamisega - loomulikult ei saanud need "lollid" naiivsed ja pinnapealsed inimesed olla, ei, naiivsust ja pinnapealsust ma ei ülista. http://en.wikipedia.org/wiki/Prospect_theory - räägib muuhulgas sellest, kuidas 10-t miljonit krooni hinnata, või mida arvaksid tolmukübemest silmas googol-inimesed (sel teemal arutelu allpool). Sarnane mõte ekstreemsemal kujul - siin tõenäosused ei mängigi rolli: organisatsioonikäitumise essee - "Enesetõhusus ja usk"; slaidid. Teemaks usk enesesse kombineerituna usuga eesmärkide olulisusse (15. nov 2003). http://en.wikipedia.org/wiki/Pascal's_Wager - sarnane ülal viidatud essee ühele põhilisele alusmõttele. TODO: kusagil oli veel miskeid sarnaseid asju vist. http://www.overcomingbias.com/2008/01/circular-altrui.html - selle tekstiga ei ole ma nõus (seal blogis on teisigi imelikke, kuigi mõned on vähemalt informatiivsed) ja mul on selleks ka põhjalikumalt sõnastatud ja paindlikumad, ehk mitte alati ühtmoodi järeldust andvad mudelid, kui seal tekstis toodud kujuteldavatel mittenõustujatel. On täiendavaid asjaolusid mida arvestada vaja, et saada kätte impact osa hinnang. Mõned "vastunäited" nagu näiteks "favorite anectote" all on koguni lihtsalt rumalad, kuna vale mõttekäigu ümberlükkamine ei tõesta, et teised sarnased aga mitte samad mõttekäigud ei tööta. Eliezeri sulest on sellist artiklit hirmus lugeda. Kui lükata Eliezeri artikli kõrvale skaleerimise idee, siis on näha, et seal ei ole seda ümber lükatud ega kaalutudki. Kuna skaaleeriv funktsioon võib olla näiteks piirväärtusega, kuigi rangelt monotoonne, siis on selge, miks googol-inimesed võivad eelistada tolmukübet enda silmas ühe tavainimese piinamisele. Ehk siis on vahe, kas Sa teed 1% vastiku asja inimesele, kes muidu on 99% õnnelik, või 1% vastiku asja inimesele, kes juba on 99% ebaõnnelik. Kahtlustan, et Eliezer-i omaga sarnased (või implitsiitselt sarnased) mõttekäigud on üks domineerivaid põhjusi jamadele maailmas (näiteks: "me ikka ei tea kindlalt, kas kliima soojeneb inimese süül, ootame ära, [äkki kunagi saame kindlalt teada] ja siis vaatame kas annab midagi päästa... seni majandus peab kasvama" - sarnaseid mõttekäike võid kuulata siit: http://www.youtube.com/watch?v=7lzYj7bCf7M). Rõõm on lugeda väidet, et tegelikult enamus inimesi mõtleb just tähtsustele (eks tõesti rahvatarkus ütleb ka - "parem karta kui kahetseda; õnnetus ei hüüa tulles; üheksa korda mõõda ja üks kord lõika; ettevaatus on tarkuse ema; anna kuradile näpp - võtab terve käe; ka luuavarrest võib pauku tulla; looda parimat kuid valmistu halvimaks"; mingil määral ka "ära pane kõiki mune ühte korvi" [- kuigi ühte korvi panna on mugavam]; eesti keeles väljend "saatust proovile panema", inglise keeles väljend "asking for trouble" ning "ounce of prevention is worth a pound of cure"; või analoogsetel ainetel koostatud Murphy seadused a la: "mis saab viltu minna, see ka läheb!"), aga ma tahaks selle sagedasele rakendamisele küll veel tõendust... ise kahtlustasin seni vastupidist - või et vähemalt mingi suure klassi olukordade puhul inimesed ei mõtle tähtsusele, vaid tõenäosusele. TODO: võiks läbi lugeda selle blogi sissekande kommentaarid ja leida, kas seal on midagi veel väärtuslikku ja originaalset, mis erineb minu pakutud lahendustest. Lisaks veel, et tõenäosusi on tegelikult vähemalt kahte sorti (Wikipediast võib leida samuti kahte sorti tõenäosuse mõiste tõlgenduste kirjeldused): 1) sündmused, mis juhtuvad vaid ühe korra. Sel juhul, kui sündmus, mis enne hinnati 1%, ikkagi juhtus, on nüüd 100% sündmus äkisti. Sellistel puhkudel omistatakse tõenäosusi mingi sünduse "eksemplaridele". 2) sündmused, mis juhtuvad korduvalt. Sel juhul sündmuse liik, mida enne hinnati 1% peale, on ka peale ühe juhtumi ilmnemist, ikkagi tõenäosusega umbes 1%. Sel juhul omistatakse tõenäosusi mingi sündmuse "prototüüpidele". Säärastel puhkudel on lihtsalt läbi korrutamine aktsepteeritavam, kuigi TODO: kas ikka täiesti? Vene rulett võiks olla üks olukord, kus asjade tähtus mõjutab edasiste sündmuste tõenäosusi. Ning koht, kus ühe sündmuse tõenäosus ei ole proportsionaalne sündmuse tõenäosusega pikas perspektiivis (surma võid vaid ühe korra saada, ükskõik kui palju katseid ei tehtaks). Võib kahtlustada, et kõik mu eelnevad näited, kuidas oleks tõenäosustele parem vaadata, sellegi poolesti veel sugugi ei ammenda selle teema rikkalikkust (ja mis ei tähenda, et reeglid alates mõistlikust kogusest ja sisust asja suvalise tegutsemisega võrreldes paremaks ei teeks). Ning seega igasugused tarkpead ja muud tüübid, kes on harjunud oma geeniuse jõuga alati koolis hinde "õige" saama, kes nüüd tulevad ülilihtsate rusikareeglitega, võivad ennast põlema panna.			OSCAR-2019
Tänasel ajastul läheb üha enam moodi taaskasutus, uuskasutus ja kuidas iganes seda nimetatakse. Mis on ju igati loogiline ja loomulik, sest mida enam kasvab suurtootmine ja ületarbimine, seda olulisemaks muutub säästmine ja kokkuhoid. Kui ressursse jätkub, siis miks mitte osta igaks hooajaks uued riided, jalanõud, aksessuaarid jne. Kui vaadata tänapäeva kiirmoe tooteid, tekib küsimus, kas need tooted on kasutamiseks ainult määrdumiseni. Sest kõige soodsamad ja "lahedamad" rõivad oleks tootmisliinilt justkui enne viimistluse etappi maha võetud. Õmblused palistamata, servad ja kaelused narmendavad, varrukad välja veninud või iga detail isepidi kangast välja lõigatud ja seega igatepidi kiivas ja kõver. Minu kõige esimene lapitekk - õmmeldud vanadest kooliseelikutest ja minu kunagisest suure kõhuga kleidist. Vestlesin hiljuti kodukandis tegutseva talukauplus kohvik-pagariäri ROHUJUUR juhatajaga, Teelega, taaskasutuse teemadel. Seni pole ma julgenud eriti kõva häälega välja hüüda, et oma lapitööd õmblen valdavalt taaskasutuse, täpsemalt öeldes zero-waste põhimõttel, ehk siis tootmisjääkidest. Meie mõnusast vestlusest sain aga julgust sellest rääkida. Nimelt on korraliku ja kvaliteetse lapiteki õmblemine tohutult ajamahukas töö. Aja mõiste ei sisalda ainult tükkide kokku õmblemiseks kuluvat aega vaid materjalide hankimist, töö kavandamist, kangaste ja värvide valikut ja sobitamist, detailide lõikamist ning kui muster kokku õmmeldud, siis ka teki kihtide kokku õmblemist ja läbi teppimist. Järgnevalt tööle fotosessiooni korraldamist, fotode digikorrektsiooni ja kodulehe täiendamist uue toote infoga, pakendamist, sildistamist ja tellijaga kohtumist/postiteenusesse viimist. Töö õiglane hind peaks seega mahutama lisaks kuludele ka nädala või kahe töötasu ja makse. Me ei ela siiski heaolu ühiskonnas. Suurim summa, mida täna on võimalik sellise töö eest küsida, jääb 200-300€ vahele. See on aga vähemalt nädal või kaks nädalat kestev protsess. Suurel mandril, kus lapitööd kodukujunduses on väga populaarsed, maksavad sama kvaliteediga ja töö mahuga tekid suurusjärgus 2x või 3x meie kodumaised hinnad. Ime siis pole, et 2 aastase ettevõtte puhul pole ma suutnud endale veel kordagi palka maksta. Kõik läheb ringiga tagasi materjalidesse, pakendisse, transporti, tootesiltidesse, tehnikasse jne. Kõige töömahukam seinavaip "Vikerkaar", mille muster koosneb 1638-st detailist ning on kokku kombineeritud minu enda õmblustööde pisikestest jääkidest. Kui ise ei õmble, siis ei kujuta ka ette tegelikku töö mahtu ja selleks vajalikke kulutusi. Ma isegi ei oska senimaani töö mahtu ette kujutada. Vaimusilmas teen järjekordsele tellimusele ajakava - niks ja naks ja töö valmis. Tegelikult kulub aega järjepanu kordi rohkem. Kui ma nüüd veel teatan, et nii mõnegi lapiteki mustris on kasutatud suures osas tootmisjääke - suurema õmblusettevõtte juurdelõikuse laualt pakkide viisi juhusliku kuju ja suurusega kangajuppe, siis nii mõnigi kujutab ette, et nii võib ajada küll rasket raha kokku. Materjal tasuta käes ja muudkui vurista kokku ja müü. Reaalsus on see, et juppidest mustridetailide välja lõikamine on kordi ajamahukam kui meetrikangast. Kiirtehnikaid (ribadest ja suurematest ruutudest mustri kiirmeetodil kombineerimine) kasutada ei saa. Iga viimne kui detail tuleb mingist suvalise suuruse ja kujuga kangajupist välja lõigata. Märksa lihtsam oleks osta toon-toonis kangad, ketaslõikuriga pikad ribad lõigata ja sellest mustrid kiirtehnikas kokku õmmelda. Kuid nagu ennist ütlesin, taaskasutus on elustiil, põhimõte. Minu jaoks on kastitäis erinevaid kangajuppe minu inspiratsiooni allikaks: peotäis kollaseruudulisi kangaid, peotäis roosasid pitse, peotäis musta sametit, peotäis valgete mummudega kangaid jne jne. Lisaks veel kuhi kõikvõimalikes värvides ja mustrites mööblikangaid, kardina vuaali, fliisi jne. Järgmisel hetkel laekuvad minu e-posti fotod vikerkaare värvides ühevärvilistest bjassidest ja lillelistest puuvilla kangastest minu lemmik varustajalt, kust ostan kümnete meetrite kaupa lisa mustritesse, puuvillast flanelli ja froteed tekkide aluskangaks, fliisi ja vilti aplikatsioonideks jne. Sellel järgneb ringreis mööda lähima linna taaskasutuskeskusi, et leida üles kõik need lahedad kangad ja materjalid. Päikesega seinavaibad on õmmeldud tootmisjääkidest, Mõmmidega aplikatsioonid on Humanast leitud lastetoa kardinatest. Nii ma siis istun selle tohutu kangakuhja keskel ja disainin oma järjekordset mudelit - pinalit mudilastele või mürsikutele, linast kosmeetikakotti naistele, mööblikangast kosmeetikakotti meestele, nöörkotte mudilastele, laulupeolistele või koolijütsidele. Minu tänased kandlekotid on samuti minu enda töö vili, aastate jooksul välja kujundatud mudel. Võiksin ju teha ainult megasuuri ja efektseid lapitöid seinavaipadest kõikvõimalike mööblikatete ja kardinateni. Kuid kuskilt peab leiva ikkagi lauale saama ja vahepeal peab vaeva nägema ka pisemate toodetega, mida müüki panna. Lapitööd ei ole meil eriti populaarsed ja ainult nendega täna küll ära ei ela. Ning tuleb teha ka kiiremaid ja soodsamaid tekke nö riiulisse hetkel kui tellimusi napib. Mis peamine - ma ei suuda teha suures koguses ühesuguseid asju. Kui kasutangi kümne või kahekümne pisema toote puhul sama lõiget, siis kangad, värvid, mustrid, aplikatsioonid on ikkagi erinevad. Tänan teid, kes te aitate mul põnevaid materjale hankida, sh tootmisettevõtted, kes minu külastustega juba harjunud on ning jätkuvalt hea meelega mind vastu võtavad ja mulle "parimad palad" kõrvale on pannud mitte prügikasti visanud :-) Käesolevaga tunnistan, et töötan re-use ja zero-waste põhimõtetel. Hindan väga loodust säästvat elustiili ning kõike, mis on vähegi öko. :-)			OSCAR-2019
Kuigi kiriku konserveerimine ja taastamine Naissaarel pole kergete killast, hakkab töö valmis saama. Rootsi-Mihkli kogudus korraldab seal suveperioodil jumalateenistusi. Esiplaanil kaplan Tõnis Kark ja Nathalie Agnes Lamont.4 x Rita Puidet Tallinna Rootsi-Mihkli kogudus peab suviti jumalateenistusi ka abikirikus Naissaarel. Õpetaja Patrik Göransson ütleb, et seda tehakse kaheksa korda suveperioodil. Viimati oli teenistus pühapäeval enne rukkimaarjapäeva. Kalasadamast asus Monica pardale umbes kolmkümmend kirikulist, et paluda kaitset oma elule. Seda ennekõike, aga ka selleks, et näha, kuidas on edenenud kiriku taastamine, ja veeta üksteise seltsis meeldiv suvepäev erilises paigas. Osa kirikulisi oli saarel mitmendat korda, mõni esivanemate kaudu suisa saarega seotud, osa esmakordselt. Eelmisel õhtul möllanud torm oli raugenud ja meri oma jõu ammendanud. Tunnike meresõitu pakkus hea võimaluse vestluseks ja nii sain Tuuliki Jürjolt kuulda, et õpetaja Patrik Göransson oli kirikumuusika liitu pöördunud palvega, kas keegi võiks saarele musitseerima tulla. Nii pakkus Tuuliki Jürjo ennast ja muusikutest sõpru. Saarel esinemine pole mitte üksnes erakordne, vaid ka ekstreemne, sõnas kirikumuusika liidu juht organist Tuuliki Jürjo. Ekstreemne seetõttu, kuna kirikus pole elektrit ja tavapärase oreli asemel saadab ta nii lauljaid kui jumalateenistust harmooniumil. Pilliga tutvumiseks oli olematult vähe aega. Ei tea, kuidas muusikud, aga kuulajad olid igal juhul võlutud. Tuhat tänu kuulub Kadri Orasele, Anu Röömelile, Hiie Taalile, Allan Praatsile ja Tuuliki Jürjole kauni muusika eest. Eriliselt armsad olid neitsi Maarjale pühendatud laulud, mis rukkimaarjapäeva eel olid Maarjale pühitsetud kirikus eriliselt kohased. Rootsi peapiiskopile Nathan Söderblomile (1866–1931) kuulunud harmoonium sobib hästi vanasse tahutud palkidest lihtsasse 1938. aastal valminud pühakotta, kus enne sõda said jumalateenistusest osa põhiliselt rannarootslased. Selgi päeval oli teenistus kakskeelne: nii rootsi kui eesti keeles. Õpetaja sõnum oli, et Kristuse surm haarab kõike siin maailmas. Meie vastuseks on tõotus anda end igaveseks Jumalale. Ka Maarja, minnes oma poja Jeesuse Kristuse järel, läks läbi surmast. Inimene aga võiks enda jaoks selgeks mõelda suremise temaatika ja see on kõige olulisem, mida võime Maarjalt õppida. Naissaare kirikus on altarimaali keskmeski Maarja, süles Jeesus-laps. Kappaltari mõlemal tiival on peainglid, vasakul Gabriel ja paremal Miikael. Õpetaja ütleb, et maali autor on kunstnik Andrei Lobanov ja tegu on erakordse taiesega kas või selle poolest, et osaliselt on tegu taaskasutusega. Altarikapi valmistamisel on kasutatud kirikus säilinud akent. Maali motiivid on looduslähedased, nii nagu saargi võlub oma puutumatu loodusega. Nii nagu loo pealkiri ütleb, sünnitas Maarja Valguse, väärtusliku elu. Valguseks maailmale on vaid Jeesus Kristus, ent väärtuslik on iga inimelu. Riigivõimud on inimese väärtust aja jooksul küll erinevalt hinnanud, nii ka Naissaarel. 1934. a rahvaloenduse andmetel oli Naissaarel – või Terra Feminarum’il, nagu vanas kroonikas saart mainitakse – 450 elanikku. Tsaaririigi viimastel aastatel, kui Naissaarele rajati Peeter Suure merekindlustust, viidi sinna üle kolme tuhande inimese ja 18,6 km² suurusele saarele ehitati pea poolsada kilomeetrit raudteed. Ainuke liiklusmärk saarel teatab praegugi ristumisest raudteega. Nüüd elab Naissaarel üheksa inimest ja saar on looduspargina kaitse all. Rootsi-Mihkli koguduse liige Kalev Kukk kõneles, et siinsel surnuaial on tema esivanemate hauad. Sellest omaette maailmast pole peaaegu midagi järele jäänud, ainult aastal 1938 pühitsetud kirik, kõik muu asustus on maha põletatud. See, mis näha, on seotud militaarse otstarbega või uus. Metsast saab korjata maasikaid või mustikaid. Ime küll, ent 1980ndatel õnnestus Kalev Kukel nelja-viiekesi kaks päeva saarel viibida. Luba oli käia mere ja tee vahelisel alal. Ta meenutab, et surnuaed oli üles kaevatud, vist oli midagi otsitud. Selgitusi jagas toona Kalevi onu, kes oli saarel kasvanud. Ka meenutab Kalev, et ema ja onu käisid aeg-ajalt Rannamõisa pangal eemalt paistvat Naissaart vaatamas. Siis paistis kirik mandrile ära, puud ei varjanud veel pühakoda. „Iga inimene otsib endale pidepunkti, kuhu toetuda,“ sõnab Kalev Kukk. Õpetaja Patrik Göranssonil on lisada, et Kalevi ema Silvia Kukk oli koguduse raudvara. Ja meenutab lugu, et Naissaarel oma kodu jätnu pani knopkaga välisuksele tervituskirja tulijale. Järgmine tulija seda lugeda ei osanud, keel oli võõras. Liitunud väikese grupiga, kes otsustas saarele saabumise järel sadamast kiriku juurde jalutada, mitte loksuda veoauto kastis, oli õnn saada tuttavaks külalisega Peterburist. Nathalie Agnes Lamont on sealse rootsi Püha Katarina kiriku liige ja koorilaulja ning kuna õpetaja Patrik Göransson on seda suurlinna kogudust teeninud, kutsus ta Nathalie väikesaarele kaasa. 1867 valminud Peterburi rootsi kirikus toimuvad jumalateenistused lisaks inglise, vene ja korea keeles. Huvist rootsi keele vastu liitus kogudusega ka Nathalie. Varem ilukirjandusliku ajakirja Neva juures töötanud, jätkab ta praegu seal vabatahtlikuna ja on vaimustuses tööst riiklikus Puškini teatri keskuses. Pensionieas Mare Zastrov kõneleb, et on Ida-Preisimaa juurtega. 1814 saabus tema esivanem Eestisse õpetama lambakasvatust. Siin oldi viimase suure sõjani, siis põgeneti Rootsi. Maregi on Stockholmis kauem elanud kui Tallinnas. Rootsi-Mihkli kiriku juures on ta soovijatele rootsi keelt õpetanud. Vestlusringis muusikutega küsis ta, kuidas tõlkida rootsi keelde Kungla rahvast või „Labajalavalsi“ sõnu „Vat lupsadi luusangadi, kõikkopsadi kuldkingadi, siit-siiradi läbi-viiradi“ jne. Nagu arvata, sai nalja omajagu. Koguduse sekretär Karin Berg teab öelda, et pooled koguduseliikmed on eestirootsi juurtega. Ka tema vanaisa on Naissaarel sündinud, kuid laulatatud Rootsi-Mihkli kirikus, kus paljud naissaarlased olid koguduseliikmed. Kõige kuulsam naissaarlane ja eesti edukaim optik, astronoom ja leiutaja Bernhard Schmidt (1879–1935) oli Karini kauge sugulane. Aastast 1995 on Karin Berg koguduse juhatuses ja alates 2001. aastast koguduse sekretär. Kõigega kursis, selgitab ta, et abikirikut on viimastel aastatel taastatud annetustega ja kiidusõnad lähevad õpetaja Patrik Göranssonile, kes on lisaks suurepärasele vaimuannile ja huumorimeelele ka hea majandusmees. Rootsis on loodud Naissaare ühing ja raha kogumiseks Naissaare fond. Abi restaureerimiseks on saadud ka PRIA Leaderi meetme kaudu ja eraannetustest. Kirik on juba peaaegu valmis. See on õdus ja saarele tõesti sobiv. Kui alati naerusuisele õpetajale viitan, et taevas paistab palkide vahelt, saan vastuseks, et linnud nokivad taku vahelt välja. Seepärast tuleb palkidele väljapoole lauad peale lüüa. Kui torn on juba saanud kena kollase katte, siis pikihoone ootab oma järge. Saarel valitsevale militaarsele atmosfäärile vaatamata on siin alati olnud rahulik. Välja arvatud hetked, kui on plahvatama pandud lõhkeaine, et see vaenlase kätte ei langeks. Nähtava märgina on sellest jäänud saarele suur kraater. Et saarega lähemat tutvust teha, organiseeris laagrikeskuse Talu juhataja Sten Luik ringreisi saarel. See oli ühtaegu põnev nii täiskasvanutele kui lastele. Koguduse liige, politsei- ja piirivalvekaplan Tõnis Kark kõneles jumalateenistuse järel, et politsei saab aastas umbes 15 000 väljakutset ja 40% neist on seotud koduvägivallaga. See on uskumatult suur arv ja seepärast on politsei hakanud kiriku kaudu tegema inimeste seas ennetustööd – Tõnis Kark kutsus kirikulisi märkama abivajajaid enda ümber. Sageli ei otsi kannatanud abi ja jätkavad elu manipulaatori mõju all. Aga igal inimesel on õigus elada vägivallatut elu. Lapsed, kes toimuvat pealt näevad ja kogevad, võtavad sama mustri hilisemasse ellu kaasa, näitab kogemus. Tänu koostööle muutub politsei meile ka lähedasemaks, mitte ei jää võõraks, kinnitas õpetaja Patrik Göransson tõsiselt. Nagu varrukast nalju puistav vaimulik kinnitas, peabki nalja tegema, muidu ei oska inimene tõsiselt kurb olla. Rootsist Uddevallast pärit õpetaja Patrik Göransson on hästi omaks võetud ja hinnatud nii oma teadmiste kui naljasoone poolest. Inimloomus on olnud vastuoluline aegade algusest ja tõenäoliselt jääb selleks ka tulevikus. See kaasasündinud paradoksaalsus ilmneb nii igapäevase praktilise elu üksikasjades ja valikutes kui ka eksistentsialistlikes küsimustes. Inimese loomupärane antagonism heiastub muuhulgas inimese ja Jumala suhtes. Pühakirjas nenditakse erinevate autorite poolt korduvalt inimese vastuolulisust ning sellele viitas ka Jeesus rääkides tähendamissõna kahest pojast. Inimesel oli kaks poega ja ta astus esimese juurde, öeldes: «Poeg, mine täna tööle viinamäele!» Kuid too kostis: «Ei taha!», ent hiljem ta kahetses ja läks. Siis astus isa teise juurde, öeldes sedasama, ent too vastas: «Küll ma lähen, isand!», kuid ei läinud. Kumb neist tegi isa tahtmist?» Nad ütlesid: «Esimene.» Jeesus ütles neile: «Tõesti, ma ütlen teile, tölnerid ja hoorad saavad enne teid Jumala riiki! Sest kui Johannes tuli teie juurde õiguse teed näitama, siis te ei uskunud teda, kuid tölnerid ja hoorad uskusid. Teie nägite seda ja ometi ei kahetsenud hiljemgi, et teda uskuda.» Ilmselt ei olnud Tema eesmärk tuua võrdpildi abil esile vendade erinevat meelsust ja kuulekust, vaid loo kaudu kirjeldab Jeesus kuulajatele nende endi olukorda ja suhet Temasse, kelle meelevalla ja missiooni suhtes ei ole inimesed täielikku selgust saanud. Jeesus viitab inimeste võimetusele mõista ja uskuda isegi siis, kui faktid räägivad enda eest ning kahtluse asemel peaks olema kindel veendumus, usk. Praegust aega iseloomustavad üleilmastumine, jõukuse ebaproportsionaalne jaotumine, infotehnoloogia kiire areng, religioosne sekulariseerumine, seniste väärtushinnangute ümberkujunemine, väga erinevad julgeolekuriskid ja seni tundmata ohud. Elame kiiresti muutuval ja rahutul ajal. Üleilmastumine on teinud võimalikuks operatiivse riigipiire ja ajavööndeid ületava suhtlemise ning globaliseerumine on toonud seni kauge lähedale ja lähedase viinud kaugemale või jätnud sootuks tähelepanuta. See tendents ilmneb ka inimsuhetes. Praegune aeg ja valitsevad trendid soosivad individualismi rohkem kui ükski eelnev periood läänemaailma kultuuri- ja ajaloos. Individualismi hind on tavaliselt üksindus. See aga, kes märkab, et üksnes oma jõust ei piisa, arvestab ka väljastpoolt tulevate mõjudega. Tajub elu suuri vastuolusid ja hakkab otsima tõde, esitama küsimusi elu põhiväätuste, k.a usu kohta. Vaatamata sellele, et inimene muutub näiliselt üha sõltumatumaks, ei ole meie ümber toimuvat jälgides põhjust arvata, et usk Kõigekõrgemasse on maailmas otsa saamas või asendumas usuga progressi ja piiritutesse inimvõimetesse. Analoogsete suundumustega aegu on olnud ka varem. Religioossus on aga inimestele ürgomane ning kuulub lahutamatu osana meie ellu. Iseäranis pakub usk turvatunnet ja kindlust rahututel ning ebastabiilsetel aegadel, seda nii üksikisiku kui ka ühiskonna tasandil. Hea lugeja, kristlastena on meie kohus anda oma igapäevast elu väärikalt elades ning oma erinevates ülesannetes Jumalat ja ligimest teenides tunnistust oma usust ja neist väärtushinnangutest, mis meie religioossetest veendumustest lähtuvad, ning vähem Jeesust kuulama kogunenud rahvahulga kombel kahelda. Olla kindlad oma usus, Jumala kaitses ja juhtimises ning otsides alandliku ja rõõmsa meelega vahetut suhet Temaga. Usk, mis meile on antud, on suurim and Jumalalt inimesele. Usk on üks võimsamaid motiveerijaid ning selle jõud seisneb muu hulgas võimes anda inimesele lootust ka lootusetus olukorras. Samas ei ole usk õpitav, vaid see sünnib Sõna ja sakramendi läbi. Nagu Jeesuse päevil, nii ka täna, ei peaks me kahtlema Jumala armus ja Kristuse meelevallas, vaid pidama meeles Martin Lutheri sõnu: kui oled patune, ära vaata enda, vaid Jumala poole, kelle ilmutuses ja armus ei tule kahelda. Matteuse evangeelium päädib Jeesuse sõnadega: «Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.» Jumala üks suuremaid erinevusi võrreldes inimestega on see, et Tema arm ei lõpe ja Ta ei ammenda ennast, vastuolulisteks loodud inimesed aga reeglina ilma usu ja Jumalata küll. Mõtle selle peale, mida oled saanud oma Loojalt ja ära kahtle Tema armus. XX sajandi Euroopa üks mõjukaim kristlik teoloog Karl Barth on tõdenud, et see, mis inimesele kingitakse, on kogu tema rikkus. Olgem siis selle rikkuse – meile antud usu – väärilised! kes astub sageli vastu maisele piiratusele ja materiaalsest kinnihoidmisele, toob äkki eeskujuks «selle			OSCAR-2019
Et ennast lihaküpstamisel tippvormi viia on vaja järgida mõningaid soovitusi. Reeglina on poest ostetud ahjuprae või lihatüki tarbijapakendil kirjas ahju temperatuur ja küpsemisaeg, mis on kindlasti soovituslik, aga mitte kungi kohustuslik. Kui oled tõeline gurmaan ja kvaliteetse toidu austaja, leiad sa kindlasti aega ka pikemaajaliseks küpsetamiseks. Lõpptulemuse juures mõistad kindlasti, et iga minut oli seda väärt. Ahjus madalal temperatuuril liha pikka aega ca 100 kraadi juures küpsetamise tulemus on maitsev ning tervislik. Toit on mahlane, rohkete mineraalide ning vitamiinidega. Liha kiud on pehmed ja kiudude “nahk” (kollageen) kõva. Kollageen muutub kõrgel temperatuuril kõvaks ning sitkeks ja liha kuivaks, kuid madalal temperatuuril küpsetamisel säilib liha pehmus. Liha küpsetatakse kergelt ning ettevaatlikult, et vältida vee aurustumist – ca 100ºC on ideaalne tulemus kindel. Liha on pehme ja ühtlaselt küpsetatud: ei mingit üleküpsetamist ka äärest või erineva suurusega tükkide puhul. Madalal temperatuuril küpsetamisel ei kao nii palju mahla, kui traditsioonilise meetodi puhul. Alati saad kontrollida liha valmidust praevalvuriga, mis on kas tootja poolt lihasse torgatud või saad ise termomeetri selle puudumisel lisada. Rohke lihaga mesised ahjuribid suitsujuustuga täidetud ahjuõuna, rosmariini kartulilaastude ja keefiri-mädarõikakastmega Eemalda õunal südamik, täida suitsujuustu-koore seguga ning keera fooliumisse. Viiluta kartulid õhukesteks viiludeks ja pese hoolikalt külma veega. Nõruta kartul, sega läbi veidikese õliga ja maitsesta rosmariini ja soolaga. Õuna ja kartulid võid ahju panna 20 minutit enne ribide valmimist. Siis saavad kõik komponendid üheaegselt valmis. Nüüd võid valmistada keefirist ja mädarõikast kokku segatud kastme. Kui ahjuroog valmis serveeri koos kastme ja värske salatiga. Koori ja puhasta aedviljad, tükelda suuremateks kuubikuteks. Vala potti veerand klaasi vett ning vahukoor ja lase keema tõusta, lisa lihakuubikud sinepikastmes, lase haududa keskmisel temperatuuril umbes 15 minutit. Lisa valmis lõigatud aedviljad ja hauta pehmeks. Head isu ja Lihhideni!!!! Veel mõniaeg tagasi on tark mees rääkinud „Toiduainetööstus ei saa enam läbi toidule lisatavate säilitus- ja muude aineteta. Vastasel juhul seisaksime silmitsi tohutu hulga riknenud söögiga, mis lisaks säilivusaja kiirele möödumisele ei näeks ka kuigi ahvatlev välja“ Kõige sagedamini tuleb vaadeldud toiduainetes ette maitsetugevdajana kasutatavat naatriumglutamaati E621. Seda leidub nii lihatoodetes, puljongis, krabipulkades, röstsaias, kiirnuudlites kui maitseainetes. Felix Kala koostatud “Toidu lisaainete välimääraja” järgi võib selle aine suurtes kogustes tarbimine tekitada allergikutel ja lastel niinimetatud Hiina restorani sündroomi: südame pekslemist, peavalu, peapööritust, punetust ja muud taolist. Aine on imiku- ja lastetoitudes keelatud ning alla 12nädalased lapsed ei tohiks seda üldse saada. Rõõm on tõdeda aga, et Atria Eesti paljudes uudislihatoodetes on loobutud maitsetugevdajast naatriumglutamaadist ehk E 621st Et näpuga pakendilt ridadevahelt kirbukirjas E-sid otsides midagi kahesilma vahele ei jääks, on kõik tooted ka kenasti märgistatud „E621 vaba“ tähisega Maitsva supi valmistamiseks tuleb puljongikontsentraat ise valmis keeta. Isetehtu kasuks räägib ka soodne hind. Kilogramm supikogu maksab kõigest mõniteist krooni ja vajalikud juurikad saab oma aiast kätte vaid töövaevaga. Lisaks kõigele pole fondi keetmine sugugi keeruline. On vaja vaid natuke kannatust ja vahuriisumisvaeva. 1.Sea- ja veiselihafond tuleb maitsvam ja ilusama värviga, kui kondid praeahjus eelnevalt helepruuniks kuumutada. 3. Lõpeta praeahjus küpsetamine, kui liha ja kondi pind on kergelt pruunistunud. Kondid ja aedviljad ei tohi liigselt tumeneda. Noki välja need palad, mis kipuvad rutem kõrbema minema. 4. Jälgi, et puljong ei keeks liiga ägedalt, sest siis on vahu tekkimist raskem jälgida ning fond ei tule selge ja läbipaistev. 5. Kui oled vahu koorimise maha maganud, saab asja veel päästa. Lihaleem muutub selgemaks ja läbipaistvamaks, kui lisada keemise ajal klaas külma vett. See koondab sissejäänud vahu kokku, nii et selle saab pealt ära riisuda. Uhu lihatükid külma veega üle. Küpseta konte 220 kraadises ahjus kuni 40 minutit. Kui liha küpsetamine on poole peal, lisa aedviljad. Aseta toiduained kõrgesse potti ja kata külma veega. Lase keema ja koori hoolsalt vahtu. Keeda 3–4 tundi ja kurna puhtasse nõusse. Kiireks jahutamiseks võid puljongi panna jäävanni. Vala puljong jäärestile ja pista sügavkülma. Sügavkülmast võetud külmutatud puljongikuubikust saad kerge vaevaga maitsva külmailma supi erilisi pingutusi tegemata. Kertu Jukkum on saanud tuntuks raadio Sky Plusi särtsaka eksperimenteeriva püss(tol) reporterina ja reisisaate «Väljalend» ühe saatejuhina. Sky Plusi saatejuht läbis augusti algul Pühajärve triatloni ning plaanib järgmisel aastal osaleda Stockholmi maratonil. Lisaks treeningutele toitub Kertu ka kindla kava järgi. Toitumisspetsialist Margus Silbaum on töötanud tema jaoks välja arvutipõhise toitumiskava. „ Minu uus toitumiskava on minu elustiil, mitte ainult treenimise ajal. Treeningu juures on toitumine ülioluline, et organism kõik vitamiinid ja mineraalid kätte saaks ning kudede jaotus kehas oleks optimaalsem“ seletab ta. Loomsed saadused on olulisel kohal minu menüüs – tarbin rohkelt piimatooteid, aga aeg-ajalt ka loomaliha. Kanaliha on muidugi minu eelistus number üks, kuid ära ei ütle ka maitsvast ja hästi küpsetatud sealihast. Väga armastan kokkamist. Aeganõudvamad road valmivad siis, kui on oodata külalisi. Tihti juhtun ka vanemate koju, kus hea meelega aega pliidi ääres veedan. Prae kartulilaastud, Maks ja Moorits delikatess-sink tailihast, sibul ja küüslaauk. Aseta kogu kraam küpsetusvormi, vala üle rõõsakoorega ning puista üle juustuga. Kogu krempel ahju ja küpseta seni kuniks on pealt kuldpruun ja seest küps. Torka viinerid grilltikkude otsa ja sega kausis taignaained. Lase taignal ½ tundi seista. Soovi korral võid tainast maitsestada näiteks karri või sinepiga. Kuumuta paksupõhjalises potis õli. Kasta viinerivardad esmalt taignasse ja seejärel küpseta kuumas õlis kuldpruuniks. Serveeri koos erinevate kastmete ja grillitud aedviljadega.			OSCAR-2019
Jõudu on vähe ja haigused kerged nakkuma? Leia aega puhkamiseks või tee väike uinak. Pärast pikka tööpäeva ei ole midagi paremat kui rahulikult kodus lõõgastuda. Selle tõttu on oluline, et kodune puhkekoht oleks võimalikult mugav ja vastaks Sinu vajadustele. Mugav diivanikomplekt elutoa keskmes loob õdusa keskkonna tervele perele, kus on hea kõik koos pikutada ja telerit vaadata või kohvi juures sõpradega juttu ajada. Diivanikomplektid pakuvad võimaluse soetada kaks või enam diivanit, mis kuuluvad samasse sarja, muutmaks ruumi üldmulje terviklikuks. Cornet diivanikomplekti kuuluvad nurgadiivanvoodi, 3-kohaline diivanvoodi, tugitool ja tumba. Hästi toimivad looduslikud toonid nagu beež, mullakarva pruun ja õrn helesinine, mis rahustavad ja sobivad lõõgastumiseks. Roosad ja hallid toonid toimivad samuti lõdvestavalt. Üks mugav tugitool, võiks olla igas elutoas ja miks mitte magamistoas ning mujalgi. Kogu kodune pehme mööbel ei pea olema ühest tootesarjast ega ka sama tooni - erilise stiili või teistsuguse värvitooniga tugitool võib olla tõeline pilgupüüdja. Tugitool ei ole aga ainult kaunis sisekujunduselement vaid ennekõike mugav puhkekoht, kus teed juues raamatut lugeda või internetis surfata. Tugitoolile annab lisaväärtuse jalatugi – nii leiad endale just kõige mugavama asendi lõõgastumiseks. Elegantne detailikäsitlus ning modernne vorm on väärtused, mis võtavad hästi kokku diivani Ode olemuse. Pealtnäha lihtne diivan peidab endas aga olulist mugavusfaktorit edasi-tagasi liikuvate seljatugede ja reguleeritavate käetugede näol. Nii saab igaüks omale sobiva asendi leida, et end mõnusalt televiisori ette seada. Ode diivanid on saadaval kahes variandis: nurgaga diivan ning klassikaline 2-kohaline - neile pakub lisavõimalusi eraldiseisev tumba. Diivaneite põhikangaks oleme valinud kvaliteetse ja efektse A kategooria mööblikanga Milton, millel on 16 erinevat värvitooni. Kangavalik on kaupluses aga palju suurem ega piirdu vaid Milton kangaga. Huvi ja soovi korral tasub pöörduda Common Mööbliäri klienditeeniduse poole, et leida endale sobivaim materjal ja toon. Ode diivani karkass on valmistatud täispuidust ja kasevineerist, pehmuse tagavad metallist sik-sak vedrud ning kõrgema klassi HR poroloon. Hoolikalt valitud mehhanismid ja materjalid ning põhjalik viimistlus on diivanist teinud tõelise pärli, mille vastupidavusele võid kindel olla ka aastate pärast. Common Mööbliäri kaubamärgi all valminud diivanid on personaalsed, mugavad ja vastupidavad. Meie tootmistiim omab varsti juba 10-aastast töökogemust ning on spetsialiseerunud just pehme mööbli tootmisele. Kui otsid diivanit, mis on ühtlasi pilkupüüdev ning praktiline, on Ode diivan just ainuõige valik. Tule tutvu diivaniga Common Mööbliäri kaupluses Tööstuse tee 8, Tõrvandi või külasta meid 12.-14. oktoobril Tartus messil Ehitus ja Sisustus. Legg kollektsioon ei ole ainult silmapaistev, vaid ka funktsionaalne, kuna sahtleid ja hoiustamisruumi on selles tootesarjas palju. Nii saad enda elutoa ruumi maksimaalselt ära kasutada ja kerge vaevaga tuba korras hoida. Lihtsa disainiga TV-aluse pealisplaat ning kõrged jalad on valmistatud kvaliteetsest tammepuidust, mis sobib hästi põhjamaise valgega ning on heaks kontrastiks grafiithallile. Diivanilaual on elutoas oluline roll, et oleks kuskile kohvitassi või ajakirju toetada. Legg diivanilaual on lisaks heale toetuspinnale ka panipaik, kuhu telekapult või ajakirjad pista, kui neid parajasti vaja ei ole. Erinevas suuruses kummutid pakuvad võimaluse leida just Sinu kodule sobivaim terviklahendus. Ruumi asjade hoiustamiseks on neis palju. Uste taga peituvate reguleeritava kõrgusega riiulite abil lood kummutis korra just nii nagu Sulle sobib. Kõiki asju ei saa aga eksponeerida kummutil ega soovi peita ka kappi. Selleks on Legg tootesarjas valik vitriinkappe, mille klaasuste taga püsivad näiteks kaunid pokaalid ja vaasid tolmuvabad. Komplekti kuuluv klaasriiulite LED-valgustus paneb särama mitte ainult klaasriiulid, vaid äratab ellu terve toa. Lihtne riidekapp sobib hästi ka esikusse või magamistuppa. Uste taga peituval riidepuu torul on piisavalt ruumi, kus enda igapäevaseid üleriideid hoida. Tutvu hindadega meie kodulehel www.common.ee. Ajavahemikul 14.08-27.08.2017 on kõik Legg mööblisarja tooted müügis tutvumishinnaga kuni 18% soodsamalt. Loo hubane interjöör stiilselt, kergelt ja soodsalt! Kevadel lööb skandinaavialiku interjööri särama värvilaiguke - roheline, sinine, roosa või kollane. Uudista, missugused nende värvide toonid täna maailmas laineid löövad. Õrn-roosa lisab ruumile naiselikku hoolitsust ja hoolivust. Niisugusesse ruumi on mõnus siseneda. Kui värvilaik on kodus juba olemas, lisa sellele must-valget geomeetriat või vana, unustusehõlma vajunud lapitööd. Klassikaga paned sisekujunduses alati täppi. Kui sa aga pole üldse toalille eest hoolitseja tüüpi, vali selmet lehemustrilised tekstiilid. Vajades aeg-ajalt vaid pesu ja triikimist, ei pea kodust pikemalt lahkudes nende närbumise pärast muretsema. Kas oled sattunud viimasel ajal aianduskeskusesse? Sealne valik annab hea hormoonilaksu ja tekitab vaid küsimusi mida võtta, mida jätta. Kellele potilillest ei piisa, võib roheliseks, täpsemalt rohekas-siniseks või sinakas-roheliseks võõbata kogu seina, kui soovib ruumi kõige moodsamatesse toonidesse mähkida. Ka nii võib saavutada päris põhjamaist üldmuljet. Näiteks Ralph Laurenile meeldib täna väga rustikaalne ja maakodulik klassikast nõretav ruum. Raskepärane, kindlasti puidust mööbel ja tumesinised ruudud valgel taustal annavad ühtekokku vaimustava efekti, kaspole? Kui tahad tippdisaini järele teha, spikerda värvitoone siitsamast. Päikese toon teeb tuju heaks kinnitavad psühholoogidki, isegi väikse sisustuselemendi näol. Kas julged proovida? Kuna meil on üldiselt asjadest vähem puudust kui me tunnetame, siis otsustas meie ettevõte, Common mööbliäri, kingitustele ja koostööpartnerite jõulutervitustele kulu tegemata jätta ja annetada selle Vähiliidule. Neil päevil koguvad nad raha liikuva diagnostikakabineti soetamiseks, millega igasse Eestimaa nurka haigusi diagnoosima sõita. Otsustasime nii esmalt seepärast, et rõõm igasugustest asjadest ei ole enam nii suur, kui ta oli nende puuduse aegadel. Asjade ja üllatuste otsinguid saadab tihti rõõmu asemel mure, sest inimestel kipub asju pigem üle kui puudu jääma, ja seda, mis hingele päriselt head meelt teeb, on väga raske aimata. Pealegi kipuvad ootused kingile pea alati kingitegija võimalustest suuremad olema. Kas oled proovinud kodus oma kätega midagi meisterdada? Mõni kodune nokitsemine või pealtnäha pisike askeldus võib anda emotsionaalse rahulolu, suuremagi, kui kingi saamine. Seda võib endale sageli ise tekitada, ilma teistelt midagi ootamata. Kui naudid mõnd sellist askedamist regulaarselt, siis see ongi Sinu hobi. Me veedame suure osa ajast kodus, kus saab harrastada loendamatul hulgal hobisid ja meeldivaid harrastusi. Millal Sa viimati maailma erinevaid nurgataguseid korralikult uurisid? Suurte reisisõprade kaart on aga selline, kus iga riik on kleepsuna. Kui riigis käidud, saab selle kleepsu kaartilt ära tõmmata ja see riik muutub teist värvi. Kas Sulle meeldib igal pool pilte klõpsida? Emotsionaalne laeng, mille saab oma fotode sorteerimisest ja valimisest ei vaja kirjeldamist. Neist saab luua maailma kõige (Sinu-)omanäolisema kujunduse, sätituna seinale või riiulile. Reegel, vähem on rohkem, siin ei kehti. Riiuli meisterdamine ei ole väga keeruline. Disain võib olla keldrist või maakodust leitud ja viimistletud lauajupp, kuid ka tükk mõnest vanast ja kasutust mööblist, kui Sa vaid julged fantaseerida ja katsetada. Mõni mööblitükk, mis tundub kole ja väsinud, ei ole seda ometi, kui see töötab ja täidab kodus oma rolli. Sellisel juhul võib selle kodus ise uuendada. Värvimistööd võib teha ka köögis või esikus, sest värvid ei haise enam ammu, osad neist kuivavad väga kiirelt. Selleks tööks ei pea olema spetsialist. Tulemusega võid ka ennast üllatada. Kas oled pidanud kooli käsitöötunnis põlle õmblema või pitsi heegeldama? Kui Su koduses riidekapis leidub kaunitooniline särk või seelik, võivad nendest ka lemmikpadjad saada. Patjade puhul kehtib sama reegel, mis piltidegi - rohkem on parem. Pärast mõnd toredat ja põnevat projekti leiame tihti, et midagi jääb üle. Meie jaoks vana, kulunud ja kasutut asja võib keegi väga vajada. Annetus võib olla raha, kuid ka kõik muu, mida sa ei vaja. Kõige tähtsam on sellega kaasas käiv emotsioon. Annetades seda, mida Sul on üle, teed ruumi uuele.			OSCAR-2019
Kauba vastuvõtu protsessi parendamine uue tööjuhendi koostamisega PKC Eesti AS näitel - TTK/UAS Repository Antud lõputöö kirjutamiseks on probleem ettevõtte PKC Eesti AS laotöö korralduses. Ettevõttes olemas kaardistatud kauba vastuvõtuprotsessi voodiagramm ja tööjuhend, kuid töötajad saavad juhendist erinevalt aru. Igal töötajal on väljakujunenud oma tööviis, mis moel ta konkreetselt tööülesannet täidab. Seetõttu, et laotöötajad ei järgi tööjuhendi esineb olulisi puudujääke laos kauba vastuvõtuprotsessides. Olgugi, et PKC Eesti AS sulgetakse järgmisel aastal, ei kaota antud lõputöö oma mõtet, sest töö eesmärk on koostada uus laotöötajate tööjuhend, mis on ühtlasi kohandatav ka kontserni teiste ettevõtete ladude jaoks. Vastuvõtuprotsess mängib olulist rolli laotöös, kuna kauba vastuvõtuvõtmisega kinnitatakse tarne lõpetamist ja toimub vastutuse üleminek tarnijalt saajale. Korrektselt ja ilma vigadeta tehtud vastuvõtust sõltuvad järgmise protsessi tõhus töö kuhu kuulub: kaupade/materjalide väljastamine/komplekteerimine nii tehase siseste tootmis allüksustele, kui ka teiste tehaste jaoks, mis asuvad teistes riikides. Teoreetilises osas autor vaatleb mida endasse hõlmab vastuvõtutöö ja milliste põhimõtetest tuleb lähtuda, selleks, et saavutada parema tulemust laotöö tõhustamises. Samuti teoreetilises osas autor käsitleb kuidas on võimalik tõsta laotöö efektiivsust kasutades protsessid ja protsessipõhist juhtimist. Oskuslik protsessi juhtimine aitab parandada ressursse kasutamist ning tõhustada organisatsiooni efektiivsust, vähendada raiskamist. Nende tegevuste kaudu saavutatakse kliendirahuolu, tulude kasv ja pikaajalist äri stabiilsust. Uurimisstrateegia ja – metoodika hetkeolukorra hindamiseks on esmalt tutvumine tööjuhenditega ja teiseks osalusuuring ehk olukorra hindamine ise ühe osalisena. Hetke olukorra hindamiseks autor kolme kuu jooksul osales igapäevase töö ülesannete täitmisel vastuvõttu protsessis ning selleaga seotud protseduuridega: veovahendite maha laadimine, andmete sisestamine ettevõtte ERP süsteemisse WISE, kleebiste loomine ja pakenditele kleepimine, materjalide hoiukohtadesse paigutamine. Tegevusuuringu käigus on töö autor osalenud reaalselt laotoimingutes ning hinnanud seni tehtavaid tegevusi, võrrelnud nende vastavust olemasoleva tööjuhendiga ning selgitab välja, kui palju ja kas eksisteerib erinevust juhendi ja toimingute vahel, kuidas on juhend mõistetav ning mida tuleks muuta, et viia laotöö korraldus paremale tasemele. Uute juhendi koostamine. Uue juhendi koostamisel autor võrdles olemas olev juhend ja autori poolt kaardistatud protseduurid. Peale võrdlemist autor täiendas juhendise need tegevused mis, reaalselt tehakse aga juhendis ei ole kirjeldatud. Põhi probleemiks oli see, et : • Vastuvõtu töötajate tööd ei koordineerita, ressurssi ei planeerita, ülesandeid jagatakse kuid ei selgitata tegevusi ja ei treenita inimesi uutele ülesannetele. • Tööülesannete täitmist ei jälgita, info vahetamine töötajate ja laojuhatajaga aeg-ajalt puudulik. • Töötajaid ei informeerita päeva eesmärkidest tööpäeva alguses ega ülesannete täitmise ajakavast. • Laoriiulite korrashoiu kontroll lünklik, vastuvõtu riiuldajate kohta palju pretensioone. Töötajaid ei jälgita tööpäeva jooksul ja üksikjuhtumitega ei tegeleta. Kauba vastuvõtuprotsesse kitsad kohad: • Veovahendi maha laadimine - töötajad ei kontrolli maha laetud kaupa, nad ei oska eristada kaupa tarnijate järgi ning mittevastavusel ei oska teha märge õige veodokumendile mittevastavusest. • Kauba kontrollimine, kleebiste loomine ja pakenditele kleepimine – töötajad ei kontrolli kas saabunud kogused vastavad saatelehtedele, kaupa ei sorteeritakse koodide kaupa. Töötajad peetavad ERP süsteemi, leides ühe karbi viiest luuakse kleebised kõikidele viiele karbile, vaatamata selle, et ei ole leitud tervet kogust. Aga kuna kleebised on prinditud tervele kogusele, siis ERP süsteem teeb järelduse, et kogu kogus jõudis tarnijalt õigesti. • Hoiukohtadesse paigutamine – tihtipeale töötajad ei paiguta materjalid ettenähtud piirkondadesse ja riiulivahesse. Kauba hoiukohale siirdamiseks on vaja lugeda triipkoodi kaks korda ehk esimesel korral tuleb luua nimekiri, mida kavatsed hoiukohale paigutada seejärel lugeda riiuli triipkoodi ja uuesti hakata lugema maha koodid nimekirjast. Peale seda, kui probleemid ja kitsad kohad on tuvastatud järgneb analüüs ja parandus ettepanekud: • Koolitus kava uute töötajate jaoks tööle asumisel • Luua standardid iga protseduuri jaoks • Välja töötada täpsuse jälgimist süsteemi nii grupi tasemel kui ka isikliku tasemel • Saadud mõõdikute andmetel luua standardajad iga protseduuri jaoks • Läbi viia ABC analüüs ning kasutada ABC analüüsi tulemused järgmiselt: Kaupade paigutamisest riiulitesse et euroaluste riiulites oleks kaubad paigutatud ABC järgi: esimesel, teisel ja kolmandal korrusel oleksid A- ja B kategooria kaubad, ülejäänud kõrgemal. Vastavalt võiks tähtedega ka riiulite tasandid markeerida ja skänneris peab siis ka materjali ABC kategooria näha olema. • Elimineerida vöötkoodi topelt lugemine, mis kirendab hoiukohale paigutamist. Autori arvates, kui e rakendada lõputöös esitatud parandusettepanekud on võimalik parendada PKC Eesti AS – i kauba vastuvõtuprotsesse, tõhustada ressursside ja laopinna kasutamist, mis omakorda tõhustab teiste ettevõtte allüksuste tööd.			OSCAR-2019
Nagu te juba teate siis äratus oli piisavalt vara.. Bussijaama jōudsin ka liiga vara. Aga ilmselt, kui oleksin väga palju hiljem kodust liikuma hakanud siis oleksin jäänud keskpäevasesse ummikusse. Bussijaamas ründasin taksojuhtidest läbi, jutustasin ühe USA härraga ja läksin Uberi peale 😊. See on ikka niiiiii tore rakendus. Ma ei pea vōitlema taksojuhtidega, seletama kuhu ma lähen ja sularahas nendega arveldama- lihtsalt istun sisse ja astun välja. Kerge! Bussijaamast läksin edasi lennujaama, mul oli seal oodata ikka küll ja küll, aga see aeg läks kuidagi ruttu. Käisin söömas, lihtsalt selleks, et tellida mingi soe jook.. tegin check-in ja läbisin turvakontrolli. Tädi uuris, mis mu kotiga juhtus, nüüd nad ju jälgivad seda eriti, et ma ei esitaks pärast neile kahjustuste pärast kaebust. Ja siis see juhtus- šokolaadipood. Ma ostsin endale kohe Milka šokolaadi ja hommik oli palju heldem. Ootasin lennukit ja kirjutasin midagi, järsku hakkas tormamine pihta ja tuli välja, et lennuk väljub hoopis teisest lennujaama otsast 😄. Väike paanika ja veel ootamist ning olingi juba lennukis. Nagu pealkiri juba reetis siis sōita algas Boracayle. Ah, et miks ma lähen sinna lennukiga mitte seljakotiränduritele kohaselt bussi-laeva-bussiga... Sest see viimane variant vōtab 1,5 päeva aega, aga lennukiga saab 1,5h. Kui ma kōik tulud ja kulud kokku lōin, siis ei saanud tohutut vōitu. Lubasin siis endale odavamates kohtades ööbida. Boracayl ja odavad kohad, neid ei ole siin 😂. Otse lennukiga Boracayle ei ole vōimalik lennata. Igal juhul tuleb minna paadiga, et jōuda saarele. Lennujaamast pidi veel sōitma suure bussiga ligi 10 minutit, et jōuda pm teise linnaotsa, kus oli lennujaama üks osa ning sealt saime kätte pagasi. Lennujaamast ōnnelikult pagasiga väjudes maksin 500 peesot ja palusin mind viia hotellini, kus ma ööbin 😄 No okei, tegelt see päris nii ei olnud, et mina nōuan ja nemad teevad. Oleks saanud ka omal käel möllama hakata. Kuid lennujaamast väljudest pakuti kohe sellist teenust ja see tundus mōistlik. Mini van inimesi täis ja hakkasime minema. Sadam ei olnud väga kaugel, aga liiklus oli suht kaootiline, ilmselt tänu lennuki maandumisele, lennuk käib päevas 1x. Jōudsime sadamasse ja kuna mul oli ostetud täisteenus polnud teha muud kui hoida grupiga kokku ja liikuda paatideni. Muidu oleks pidanud seisma umbes neljas sabas ja ostma erinevaid piletid ja end registreerima. Osadel meie grupist olid tulnud otse Manilast ja neil ei olnud väikeste paatide olemusest veel täit ülevaadet 😆. Nad ähkisid ja puhkisid, kuid seekord oli peale minemine ja maha tulemine isegi päris mōistlikud. Siin nad on silla otstarbest ikka aru saanud. Lühike sōit ja vōis maha ronida. Seal meid jaotati jälle bussidesse ja veeti mööda saart laiali, iga roju oma koju. Ma leidsin täna mapsile oma paiga ülesse, aga polnud nagu kedagi, kellele öelda, et heiii ma nüüd tuliiiin. Seisin, istusin, ootasin- lōpuks tuli mingi külastaja ja ütles, et check-in on hoopis kuskil mujal. No nagu kus siiiis... kōrval oli mingi putka, kust hüppas välja tüdruk-poiss ja ütles, et ta näitab. Seal olevat üks tema sōbranna.. juhataski mind teise tänava otsa 😂. Lōpuks sain vōtme pihku ja wifi parooli teada. Tuba on lihtsalt tuba kōigiga ühise wc-pesuruumiga. Kui ma hotellist välja sain oli juba pime ja kōik söögikohad-baarid-restoranid-putkad olid end ōhtuks rannale laotanud. Päeval on nad kokku korjatud ja ōhtul kōik laienevad. Vaatasin TripAdvisorist, milline koht mu lähedal vōiks hea olla- panen teile pildi 😂. Rahvast on meeeeeletult. Turiste on hulgi ja kōik püüavad midagi müüa neile- saarel vōimalike aktiivseid tegevus, massaaže, nänni, patside punumist, henna tatoosid ja kōike mida ette veel kujutate. Iga baar on omanäoline ja enamustes live-muusika. Ehk sagimist/müra/möllu on tohutult. Jalutasin sihitult mööda teed ja vaatasin, mis siin kōik toimub. Lōpuks valisin suvaliselt mingi koha ja hakkasin välja mōtlema, mida ma järgmised päevad ikkagi teen. Lugesin, nuputasin ja uurisin ning märkisin enda joaks midagi ära. Kōige popimat aktiviteeti ma siin ei tee- island hopping 😅. Lepime kokku, et ma olen neid kaljunukke näinud küll... Istusin rannal ja järsku hakkas vihma sadama- KŌIK korjati imeväel kokku ja pidin oma ōhtut jätkama katuse all. Seal kus olen mina, seal on vihm. Hetkel on Boracayl high season ja just lugesin kuskil, et ega veebruaris küll siin vihma ei saja... öelge mulle seda uuesti! Ootasin, millal suurem vihm üle läheb ja kobisin koju- magamatus hakkas tunda andm. Jestas, mul tuli just meelde - tõesti, tõesti Boracayle saamiseks on mingi eriti veider piletite ostmise süsteem - sada järjekorda pead ära seisma ja mingeid suvalisi paberilipakaid koguma ja tegelikult ei saa üldse pihta kuhu poole järts liigub ja millele või kellele need piletid vajalikud on, aga kõik seisavad... 😂 Ma läksin sinna maad pidi, kasutasin 14 erinevat transpordivahendit ja tõsi-tõsi võttis 1,5 päeva hullumeelset ja unetut seiklust... Ma olen selline mugav seljakotirändur, kes sōidab lennukiga, käib maniküüris ja magab ainult üksiktubades 😂 Veel oli tore see, et kogu saare peal pole ühtegi postkasti ja kui tahad kaarti või kirja saata, siis on seal üks konkreetne pood kus töötab üks konkreetne tädi kelle kätte tuleb siis oma saadetis anda... Ma olin üsna kindel, et see kaart Eestisse kunagi ei jõua ja tegin selle tädiga koos pilti(kaart näpus...), et tõendada oma kaardi saatmist... Aga uskumatul kombel see kaart jõudis Boracaylt Tallinnasse kiiremini kui Londonist saadetud kaart... 😀 Ma juba nägin, et lennujaamas oli post office olemas, ostan siit kaardid ja üritan sedapidi toimetada... 😊 Kuna oli oht, et järgnevad päevad tuleb rannas veeta siis mul tuli teha külastus ilusalongi 😊. Tōeline seljakotirändur ikka 😂. Aga ma väga tahtsin näha ühte kiidetuimat salongi Boracayl. Olin eelmine ōhtu kodulehe kaudu broneerinud aja, 11:30 pidin seal olema. Salong asus Station 3's ehk hommikul jalutasin mööda randa sinna poole ja otsisin mōnda toredat hommikusöögi kohta. Kohti on meeletult, aga selliseid, kuhu ma tahaks kohe sisse astuda nagu ikka ei ole.. Rohkem ei viitsinud kōndida ja astusin sisse CocoLocosse. Omanikuproua hōikas kaugelt- hey pretty.. No väga armas, Eestis hommikul Boheemi sisse astudes keegi sulle küll nii ei ütle. Vähemalt mulle mitte... Mugisin kōhu punni ja hakkasin ära minema, kui märkasin seintel erinevate riikide lippe, ka meie oma oli seal esindatud. Otsisin seda grillkana välimusega prouhenit, aga minuga hakkas rääkima hoopis härra keegi mitte kohalik. Esimene küsimus oli, et kaua ma reisinud olen.. Ilmselt see paistab juba kaugele välja, et ma ei ole nädalasel puhkusereisil. Kuna tema tuli just Taist, kus ta viibis kuu aega, siis ta tahtis mulle väga näidata pilte ja videosid oma reisist ning rääkida, kus on tore. Ma ei tea, kas ma just tahtsin näha pilte, kus nad privaatjahiga merel end täis jōid ja kōik alasti ringi lasid, aga okeiii... Selle kōige taustal ma unutasin juba liputeema ära ja nii ma ei teagi, miks meie lipp uhkelt kaunistas selle koha seina. Kell hakkas täis saama ja suundusin Mandala Spa poole. Sissepääsu allee oli küll muljetavaldav! Security härra saatis mind receptionisse, tutvustasin end ja ütlesin, et tegin kodulehe kaudu broneeringu. No te vōite juba arvata, et siin riigis need kodulehe broneeringud ei tööta, ma kahtlustasingi, et sellega tuleb veel mingi jama, kōik käis kuidagi liiga lihtsalt. Ōnneks mul oli confirmation kiri olemas ning naeratasin ja lasin tüdrukutel siblida. Pidin ootama 20 minutit ja minu tädi saabus. Ilmselt aeti teine kodust välja. Aga kōik oli väga professionaalne ja viisakas. Koht ise oli tōeline džungliparadiis. Erinevate protseduuride jaoks ei olnud oma tuba, vaid oma nö hütt, mis olid metsavahele laiali jaotatud. Väga privaatsed ja hubased. Meesterahvad ei pea enam edasi lugema, nüüd tuleb juttu naisteasjadest! Minu vahatamise hütt oli kōige kaugemal ja sisse astudes oli väga mōnus atmosfäär. Kuna Sveta oli mind ette hoiatanud, et seal kestavad need protseduurid tunduvalt kauem kui meil siis teadsin, millega arvestada. Sentimeeter-sentimeeter haaval kuuma vahaga karvakesi eemaldada vōib ikka tüütu olla. Aga tädi oli meeldiv, muusika oli tšill ja endal oli väga mugav. Kogu üritus kestiski mega kaua ja mul tuli vahepeal isegi uni peale. Tuletan meelde, et ma ei käinud massaažis 😆. Spaatleid jagus ka terve korvi täis. Nad ikka oskvad raisata! Kui ma kunagi peaks veel Boracayle sattuma siis kindlasti proovin ka nende kuulsaid massaaže. Väljudes oli tunne nagu uus ja vōis Boracayd vallutama minna.. Mōtlesin, et veedan päeva rannas vedeledes ja seal jalutades. Läksin veel kodust läbi, et pissil käia 😅. Sehkendasin veel midagi ja reipal sammul kott selga ning ōue. Nii... mis te arvate, mida ilm tegi, kui ma tahtsin randa minna.. Sadama hakkas.. pöörasin kannapealt ringi, vōtsin toast arvuti ja hakkasin uuel terrassil tööd tegema... Äge onju.. hea et ma ei hakanud ilma trotsima ja ikkagi randa ei tormanud. Ikka korralikult hakkas sadama. Mul oli seal üks lōbus koristajatüdruk vōi lihtsalt töötaja vms. Ta pühkis seal luuaga ja vaatas telkut. Ta arvas, et ma tegin väga ōigesti, et täna üleüldse linnast välja ei läinud 😄. Mōned poiss-töötajad tulid veel sinna telkut vaatama. Ma tegin tööd ja taustaks mängis Džungli George 😅 vahepeal vaatasime ka loodussaateid. Väljas läks pimedaks ning vihm jäi järele.. jätkasin oma pooleli jäänud tegevust ja läksin randa. Kuigi ma olin lubanud endale, et ei raiska raha ning ei lähe kuskile sööma jälle... tegin seda ikkagi. Mereannid kutsusid mind, jalutasin mööda baarist, mida TripAdvisoris väga kiideti ning ma pidin sisse minema. Vōtsin kōige odavama toidu 😄. Kui ma olin peaaegu lōpetanud ja lakkusin taldrikult viimaseid jäätmeid, üllatas meid elektrikatkestus. Kuskil viis minutit oli kōik kottpime ja nii kaugele kui silm ulatas oli pimedus. See on Filipiinidel tegelt väga tavaline, arvestades juba nende elektriliine, ei ole vaja üllatuda. Tihtipeale need katkestused on pikemad kui see viis minutit. See vōib ikka väga tüütu olla. Ma läheks hulluks kui ma ei saaks oma nutiseadmeid laadida. Sama hulluks kui ma need ära kaotaks 😂. Päeval jäi rannajalutus ära ja tuli teha seda ōhtul. Alustasin station 3'st ja kōndisin station 1 lōppu välja. Kokku üle kolme kilomeetri üks ots. Aga see oli seda kōike väärt. Nii nagu igal pool kirjeldatakse nii ongi.. rahulik kitarri tinistamine, edasi läheb klubipeoks ja kui jōuda station 1 lähedale istuvad madaamid vahuveinilklaasid käes ja hommikumantel ümber. Tulepalle keerutavad tantsijad on siis väga kuum teema. Osad kohad on isegi mingi katte ette tōmmanud, et niisama rannas jalutajad ei saaks tasuta show vaadata. Nii nüüd mul on White Beach selge! Hahaaa... voolukatkestused olid tõesti üsna sagedased ja siis läks alati õudseks mürinaks, sest pea igas teises hoovis tõmmati genekad käima... 😀 Nende voolu kaableid jälgides oleks pigem loogiline, et vool saabub ootamatult viieks minutiks... ⚡️ Aga ära siis unusta, et sul on kaasas telliskivi suurune powerbank millega saad oma kõiki seadmeid mingi nädalakese elus hoida... 😂👍🏼 Järgmisel päeval, kui olin mööda saart ringi tuhisenud, pidin tegema ametliku rannapäeva... aga tegin saatusliku vea, niisama-igaks-juhuks vōtsin hommikusöögile arvuti kaasa. Valisin ranna ääres ühe inimtühja koha ja einestasin. Ōnneks seal ei olnud wifit, vaid pidin tegema hotspoti, muidu oleks vōinud vist sinna jäädagi. Pärast viskasin arvuti tuppa ära ja päevitused selga. Selleks ajaks oli ilmselt keskpäev. Jalutasin rannas ringi, et leida endale sobivat kohta, mul oli valida mingi koht täpselt 5km peal. Aga no nagu ei tahtnud kuskile oma pepsi maha panna. Toooohutult palav oli, varjus oli ka palav ja vesi oli vetikaid täis. Mul hakkas vahepeal isegi pilti eest ära viskama. Aga siis päästis mind üks Sprite. Natukene aega istusin varju all jalad väljas, kuid siis loobusin. Liiga palav minu pōhjamaa tüdruku jaoks. Läksin oma tuppa, kus ei saanud kardinaidki eest ära vōtta ja pikutasin voodis. Pm kōik need toakesed on sellised, et kardinaid ei saa eest ära vōtta, sest vastas on sein, koduhoov, järgmine maja vms. Ehk "päris" hotellis oleks selles suhtes ilmselt parem. Aga mida ma seal toas ikka teen- tööd 😂Arutasin Kaisaga, kuhu oleks tore järgmisena sōita...ning seekord magasin päikeseloojangu maha. See juhtub siin umbes-täpselt kell 18:00. Pilvitu ilmaga on super-äge. Ōhtusöök oli veel söömata- läksin D'Mall'i. Jälle puht juhuslikult jäi mu teele üks TripAdvisori poolt soovitatud koht- miks ma küll sinna läksin. Toit oli superhea! Sōin mingit vaalalist kartulipadjal 😄. Sellest kartulist nad vōiksid ka loobuda, nad ju ei suuda seda korralikult teha. Seekord olid pooltoored, külmad ja vesised kartulikuubikud. Vōtsin magustoidu ka, kuna just neid kooke kiideti taevani. Lōppkokkuvōttes oli see mu kalleim söögikord kogu reisi jooksul 😂. Tuiasin veel ringi ja mōtlesin mida toredat vōiks kaasa osta. Ma väga tahtsin nokamütsi osta, aga siin ei olnud sellist millise ma oleks pähe ka pannud. Aaa... nokamütsiotsingud viisid mind ka mereanniturule. Hais oli hingemattev, aga need elukad olid ikka vägevad! Ōhtupimeduses istusin rannas, sellest on saanud mu iga ōhtune traditsioon. Kuskil baaris vōi restos ma ei raatsi istuda, nendest ei saa kunagi väikese arvega minema. Järgnevatel päevadel pidin loobuma saarevōludest, sest vaikselt tuleb hakata edasist elu planeerima ja ootamatult hakkab paistma kuu viimane tööpäev.. Järgmine päev ma ei saanud üles.. no mitte mingi väega ei ōnnestunud mind voodist välja kangutada. Käisin isegi pesemas ära, aga vesi oli jälle külm ja ronisin oma magamiskotti. Keskpäeval libistasin oma varbakeses ukse vahelt välja. Seekord läksin kindla sihiga ühte poppi muhvinirestosse. Kohe kaardi järgi läksin kohale 😄Lihtsalt selleks, et siis mul enam-vähem kōik kohad läbi käidud, millest ma esimesel ōhtul lugesin. See oleks olnud ideaalne töötamise koht, aga seal ei olnud wifit. Ma ei raatsinud jälle oma mobiilset interneti kasutada. Lisaks mulle tuli meelde, miks mulle tuunikala ei maitse, sest see maitse on lihtsalt jälk. Silmad kinni lihtsalt neelasin oma hiiglasliku vōiku alla. Muffin see-eest oli hea... mangosheigi vōtsin ilma suhkruta ja veega... aga ei, ilma suhkruta ei saa seda ikkagi juua 😝. Ehk koht oli nagu tore, aga igasuguste puudustega, millest paljud olid tingitud lihtsalt minust... Tuiasin sihitult ringi ja vaatasin erinevaid kohti sellise pilguga, et kus vōiks normaalne wifi olla. Läksin juba mööda ühest hotelli-restost, aga mingi asi mu sees ütles, et mine tagasi. Keerasin kannapealt ringi ja läksin küsisin, kas teil wifi on.. jaa on küll, aga selleks te peate midagi tellima. No ega ma midagi muud ei arvanudki. Vōtsin veel ühe sheigi siis.. Tuli välja, et seal oli isegi ootamatult hea internetiühendus... see hetk sai selgeks, kus ma veedan oma järgmise päeva. Logisin oma aarded ära, lugesin Tiidu blogi, bronnisin endale uue hotelli ja ostsin bussipileti KL-Singapur. Kōige rohkem aega vōtab igasugune netis surfamine ja planeerimine, et kus, mida, kuidas ja millal teha. Väga juba ootan, et saaks juhtimise üle anda 😅🙈. Mōeldes tulevikule tegin veel ühe vajaliku asja.. Läksin fotograafi juurde.mitte, et mul oleks üle visanud olukord, kus mul ei ole endast pea ühtegi pilti, vaid...mul läheb vaja ühte viisat, aga olen jätnud kōik oma passipildid koju. Tädi tegi suvalise aparaadiga suvalise pildi, nokkis veits aega arvutis ja olemas nad olidki. Loodan, et ta veel harjutab oma tööd ja kunagi soetab ka parema tehnika endale. Seniks saab pm aru, et nendel piltidel olen mina... Pärast 50 päevast reisil olekut hakkavad mul igasugused hügieenitarbed ka otsa saama. Käisin väikesel šopingul ja soetasin seebi, vatipadjad, hambapasta, šampooni pakikesi ja kaardipaki. Kaardipakk mitte selleks, et harrastada üksi mängimist, valid mul ei olnud seebikarpi ning see oli piisavalt ebameeldiv. Kaartide karp tundus selleks otstarbeks piisavalt tore. Tänaval lasin tüüpidel graveerida enda nimega ning kuupäevaga puust käevidina, et mingitki turistinänni kaasa vōtta. Hea meelega oleks nokamütsi vōi kleidi ostnud, aga ühte ei olnud ja teine mulle meeldiv oli suur. Täna ma eraldi ōhtusöögile ei läinud.. ostsin poest midagi hamba alla... Ja sellest viimasest tööpäevast ei olegi väga midagi rääkida. Ärkasin, vōtsin arvuti ja läksin enne välja valitud kohta. Pesud viisin ka enne pesumajja 😅. Et oleks ikka hea puhas uude riiki minna. Kuna minu kasutada oli ainult 1 masinatäis siis seekord tuli valged riided välja jätta. Seejärel tervitasin oma teenindajaskonda kellega ma järgnevad 8h koos olen ja hakkasin tööga pihta. Nemad seda see hetk veel ei teadnud. Alustuseks vōtsin hommikusöögi- filipiinipärase. Neil on nii kohutava maitsega vorstid, süda läheb pahaks, aga kuna teise valiku juures oli sai siis ma elimineerisin selle. Edasi tellisin veel paar sheiki. Aga mis mind häiris ja mitte üldse esimest korda.. teeninduskultuurist ei tea nad küll väga midagi. Osad on selle lihtsalt sünniga kaasa saanud, aga teised ei viitsi isegi pingutada mitte. Ma olin reaalsest 8h kohapeal ja mitte kordagiiiiii ei öeldud mulle tere, palun, aitäh... nad vedasid terve hommikusöögi inventari mulle lauale ja kui ma olin lōpetanud ei viinud keegi neid vähemalt pool tundi ära. Ma hakkasin neid juba ise teisele lauale tōstma, aga siis tahtsin näha kaua nad suudavad nii... tōstsin arvuti pm kohvitassi peale ja istusin seal.. mkmm.. neil oli suht suva.. mitte et neil tohutult kiire oleks olnud, eilsel ja tänasel päeval oli täpselt üks külastaja... selleks olin mina 😂. Aga ma ei imesta ka... nad vōisid oma pōrandat seal pesta ja pühkida, kuid sellise suhtumisega ei tahagi keegi sinna minna 🙊. Ja seda ma ei ole veel Filipiinidel kohanud, et keegi küsiks, kas soovite pärast esimest tellimist veel midagi... Läksin ära ja maksin arve sendi pealt, las nad siis ka mōtlevad, et ma olen mingi nōme venelane.. Siin saarel kōik arvavad, et ma olen venelane. Üks härra poes küsis mu käest laus vene keeles, et kas ma oskan vene keelt, ma vastasin, et njet 😂. Ōhtul läksin randa punaste linikutega restorani sööma, mille nimi oli Blue Ocean 😎, raiskasin oma viimased 500 peesot ära. Ma ei tahtnud rohkem raha välja vōtta ja järgmiseks päevaks arvestasin 1500 peesot ja igasugused travel taxid ja airport feed tuleb ka ära maksta...			OSCAR-2019
Valitsusliikmed kinnitasid tuleva aasta riigieelarve eelnõu. Kasvavad nii kaitse- ja sotsiaalkulud kui riigisektori palgafond, maksusüsteemi üritatakse hoida stabiilsena. Tuleva aasta sisemajanduse kogutoodang on 20,1 miljardit, see on miljardi jagu enam kui käesoleval aastal. 2015. aasta riigieelarve tulude mahuks on kavandatud 8,45 miljardit eurot, mis on käesoleva aastaga võrreldes 7,0 protsenti rohkem. Kulude kogumaht on 8,54 miljardit eurot, mida on võrreldes praeguse aastaga 6,0 protsendi võrra rohkem. Jätkuvalt on tähtsal kohal riigi rahanduse pikaajalise jätkusuutlikkuse tagamine - valitsussektori eelarvepositsioon on tuleval aastal struktuurses ülejäägis 0,8 protsenti sisemajanduse kogutoodangust, mis on 0,6 protsendi võrra ambitsioonikam riigi eelarvestrateegias kavandatust. Valitsuse poolt järgmiseks aastaks koostatud eelarves kajastuvad kõik valitsuse poolt eesmärgiks võetud tegevused. Selleks, et tagada riigi valmisolek sisemiste ja väliste ohtudega toimetulekuks, tõusevad kaitsekulud 2,05 protsendini sisemajanduse kogutoodangust, moodustades kokku 412 miljonit eurot ehk 28 miljonit eurot enam kui aasta varem. Suurima osa järgmise aasta kaitse-eelarvest moodustavad relvastuse ja varustuse hanked. Samuti jätkatakse Ämari lennubaasi väljaehitamist, et tagada liitlaste hävituslennukitele vajalikud tingimused. Lisaks sellele kaetakse kulud, mis on seotud NATO liitlaste kohalolekuga Eestis. Julgeolekuga samaväärselt oluline on sisejulgeoleku tagamine, selleks eraldatakse riigieelarvest tuleval aastal 425 miljonit eurot, mida on 21 miljonit eurot ehk 5,3 protsenti rohkem kui aasta varem. Raha eraldatakse piiri tugevdamiseks ja investeeringuteks hoonetesse, operatiivtehnikasse ja nutikatesse tehnoloogiatesse, mis aitavad tõsta inimestele osutatava abi kvaliteeti ja kiirust. 2015. aasta eelarve võimaldab säilitada avaliku sektori konkurentsivõimet. Valitsus tõstab avaliku sektori asutuste palgafondi vähemalt 3 protsenti, keskmisest suurema palgatõusu – 4,5 protsenti – saavad lisaks sisejulgeoleku töötajatele õpetajad, sotsiaal- ja kultuuritöötajad. Sotsiaalse kaitse valdkonna kulud moodustavad riigieelarvest konkurentsitult suurima osa, ulatudes 2015. aastal 33,5 protsendini ehk 2,86 miljardi euroni, mida on järgmisel aastal 193 miljonit eurot ehk 7,2 protsenti enam kui aasta varem. Perede toimetuleku suurendamiseks tõstetakse esimese ja teise lapse toetus 19,18 eurolt 45 euroni. Pered, kes vajavad riigi tuge enam, saavad veel 45 eurot vajaduspõhist toetust lisaks nii esimese kui ka teise lapse kohta. Kolmanda lapse toetus tõuseb 76,7 eurolt 100 euroni. Pensionid tõusevad järgmisel aastal 5,9 protsenti, keskmine vanaduspension tõuseb 353 eurolt 374 euroni. Tulumaksu langetamisega jätkub pensionite maksuvabastus, seega saavad vanaduspensionärid järgmisel aastal tulumaksuvaba 374 eurot kuus. Järgmisest eelarveaastast tuleb tasuta koolilõuna ka gümnasistidele, mis lubab eriti kehvematest sotsiaalmajanduslikest oludest pärit noortel kindlamini õppimisele keskenduda. Koolipidajad saavad järgmisel aastal 3,1 miljonit eurot juurde, et kindlustada ca22 000 gümnasistile vähemalt ühe sooja lõuna päevas. Seni on riik toetanud õpilaste koolilõunat põhikoolis ning kutsekeskhariduse tasemel. Maksusüsteemis põhimõttelisi muudatusi ei tehta, maksusüsteem püsib stabiilse, lihtsa ja läbipaistvana ning võimalikult väheste eranditega. Tulumaksumäära langemine praeguselt 21-lt protsendilt 20-le protsendile ja töötuskindlustusmakse langemine 3-lt protsendilt 2,4-le protsendile jätab palgasaajatele rohkem raha kätte. Maksukoormus tervikuna püsib 32,7 protsendi tasemel. Jaanuaris kogus maksu- ja tolliamet 556,7 miljonit eurot makse, mis on 1,7 protsenti rohkem kui aasta varem. Suurt kasvu näitas suurematest maksudest füüsilise isiku tulumaksu ja alkoholiaktsiisi laekumine, samas vähenes juriidilise isiku tulumaksu laekumine. Sotsiaalmaksu laekumise kasv aeglustus jaanuaris 6,7 protsendile. Detsembris kasvasid palgad aasta varasemaga võrreldes 4,3 protsenti. Kasv oli siiski eelmiste kuudega võrreldes aeglasem. Töötajate arv, kelle töötasult maksti makse, kasvas detsembris 2,4 protsenti võrreldes aasta varasemaga. Selle kiire kasvu taga on olulisel määral töötamise registri käivitumine ja sellega seotud palgatulu legaliseerimine. Suurematest tegevusaladest on viimase kolme kuu põhjal hõive- ja palgakasvu vedajad töötlev tööstus, jaekaubandus ning tervishoid ja sotsiaalhoolekanne. Kasvu pidurdavad haldus- ja abitegevused. Ehituses on hõive suurenenud, kuid kuna lisandunud töötajate deklareeritud palk on keskmisest madalam, on palgakasv seal aeglustunud. Hõivatute languse tõttu on palga kasv keskmisest kiirem olnud avalikus halduses, hariduses ja hulgikaubanduses. Käibemaksu laekus jaanuaris 176,7 miljonit eurot, mida on 8,7 protsenti rohkem võrreldes aastataguse ajaga. Viimaste kuude laekumine on suurenenud vaatamata sellele, et deklareeritud maksustatav käive on kahanenud, näiteks detsembris oli maksustatav käive 1,8 protsenti väiksem kui aasta varem. Laekumise kasvu selgitab fiktiivsete arvete ja sellest tulenevalt ka käibemaksutagastuste vähenemine, millele on oluliselt kaasa aidanud käibemaksu deklareerimiskohustuse muudatused (käibedeklaratsiooni lisa KMD INF). Esimeste kuude andmete põhjal saab väita, et tänu seadusemuudatusele on oluliselt paranenud maksu- ja tolliameti kontrollitöö efektiivsus ning, mis veelgi olulisem, paranenud on deklareerijate maksukuulekus. Alkoholiaktsiisi laekumine kasvas võrreldes aasta varasemaga 41,7 protsenti. Hüppelise ning ühekordse laekumise kasvu põhjustas eelkõige kange alkoholi varude soetamine aktsiisitõusu eel. Varude suurus vastab hinnanguliselt esimese kvartali müügikogusele, mis tähendab, et soetatud varud mõjutavad tugevalt esimese poolaasta laekumisi. Varasemad alkoholi aktsiisimäärade tõstmised ei ole toonud kaasa nii suurte varude soetamist ning samuti pole viimastel aastatel varutud õlut, mille koguste kasv detsembris oli tuntav. Hasartmängumaksu laekus jaanuaris 1,1 miljonit eurot ehk 47 protsenti vähem kui 2014. aasta alguses. Madal laekumine on ootuspärane ning põhjustatud seadusemuudatustest. 1. veebruaril hakkas kehtima mitu hasartmängumaksu laekumist mõjutavat muudatust: õnnemänguautomaatide senine inventaripõhine maksubaas asendub kahekomponendilise (inventari- ja käibepõhise) maksubaasiga. Mänguautomaatide ja -laudade maksustamismoment lükkub maksustamisperioodile eelnevast kuust sellele järgnevasse kuusse. Samuti ühtlustub kaughasartmänguna mängitavate ja tavaliste õnnemänguturniiride maksubaas. Need muudatused mõjutavad ka veebruari laekumist, vähendades seda võrreldes eelmise aastaga. Märtsis on oodata tavapäraste laekumiste taastumist.			OSCAR-2019
Max Ernst (2. aprill 1891 – 1. aprill 1976) oli saksa maalikunstnik, skulptor, graafik ja luuletaja. Üks juhtivaid sürrealiste kunstiajaloos.[1] Max Ernst sündis Brühlis Kölni lähistel Saksamaal. 1909. aastal alustas ta filosoofia, kunstiajaloo, kirjanduse ja psühholoogia õpinguid Bonni ülikoolis. Otsustanud hakata professionaalseks kunstnikuks 1911. aastal, sidus Ernst end tuntud ekspressionisti August Macke tutvuskonnaga. 1912. osales Ernst koos Macke kunstnike rühmaga oma esimesel näitusel - Die Rheinischen Expressionisten ("Reinimaa ekspressionistid") ning kirjutas kunstikriitikat ajakirjale Volksmund. Sel ajal kohtus ta tollal veel vähetuntud skulptori Hans Arpiga. 1914. aastal, Esimese maailmasõja hakul, värvati Ernst kahekümne kolmandasse välikahuriväe rügementi. Aastail 1915–1916 teenis ta kahuriväe diviisis Koblenzis Saksamaal. Ernst pöördus tagasi Kölni 1918. aastal ja abiellus ajalootudengi Luise Strausiga, kellega ta oli neli aastat tagasi kohtunud. Järgmisel aastal külastas Ernst Paul Kleed Münchenis ja uuris Giorgio de Chirico töid, mis avaldasid talle sügavat muljet. 1919. aasta sügisel rajas Ernst Kölnis koos teise saksa kunstniku Johannes Theodor Baargeldiga dadaistide rühma. Samal aastal lõi ta oma esimesed kollaažid, mis hiljem tõid talle palju kuulsust. Kölni dadaistid eksperimenteerisid fotomontaaži, igapäevaste esemete kui kunstivahendite kasutamise ja piltide seosusetu kõrvutamisega. 12. aprillil 1920 avaldasid Ernst ja Baargeld Kölni dadaistide manifesti Die Schammade. Varsti kujunes Ernstist Kölni dadaistide juhtfiguur, ta kutsus end ka "Dada-Ernstiks". Dadaismi suhtus üldsus kahetiselt: näitus, mille Ernst avas ühes Prantsusmaa linnakeses, pandi kinni, kuna teoste sisu olevat ropp, hiljem aga süüdistustest loobuti ja näitus taasavati. 24. juunil 1920 sündis Ernsti poeg Ulrich, ent üsna pea kolis kunstnik Pariisi, jättes oma naise ja lapse Kölni. Kaks aastat hiljem hakkas Ernst esmakordselt maalima seinamaale. Samuti kirjutas ta koos luuletaja Paul Éluard'iga raamatu poeesiast ja kollaažidest. "Surelike ebaõnn" avaldati 25. juulil 1922. Järgmisel kahel aastakümnel pühendus ta täielikult oma kunstile. Ta elas Prantsusmaal kuni Teise maailmasõjani, mil Saksa väed okupeerisid Prantsusmaa ning Ernst, keda oli varem süüdistatud luuretegevustes, pages USAsse New Yorki. 1946. aastal abiellus ta kunstnik Dorothea Tanningiga. Ernst naasis Prantsusmaale 1953. aastal. Selleks ajaks oli ta saavutanud ülemaailmse kuulsuse. Ta jätkas uute kunstiteoste loomist kuni oma surmani 1976. aastal. [2] 1925. aasta suvel täiustas Ernst omaloodud "hõõrumise" tehnikat, milles maali kujutise saamiseks pandi paber valitud tekstuuri peale ning seejärel hõõruti paberit grafiitpliiatsiga. Samuti arendas ta oma vahakriipe- ehk grataažtehnikat: lõuendile kantakse mitu värvikihti, alustades heledamast toonist ja lõpetades tumedaimaga, hiljem kraabitakse pealmised kihid, paljastades nõnda kõige heledama värvikorra. Huvitatuna Joan Miróst, katsetas Ernst ka sürrealistliku tehnikaga, näiteks valmistas ta päris mitu dekalkomaantrükist, milles värv valati klaaspinnale ja hiljem kooriti see ettevaatlikult ära, jättes klaasile spontaanse kujutise. Ernst kasutas seda tehnikat, et kujutada linnade panoraame, metsi või loomi. Ernsti lemmikteemad olid katkised või pooleliolevad kujundid, lindinimesed, moondunud metsad või linnad, kristallidest ja merekarpidest kujundatud maavormid. New Yorgis tegeles ta ajuti värvi tilgutamise tehnikaga, mis hiljem inspireeris abstraktsionistlikke kunstnikke, nagu näiteks Jackson Pollockit.[2] Max Ernsti peetakse leidlikuks ja kohati ka vaimukaks eksperimenteerijaks, kes suutis ühendada subjekti ja tehnika. Lisaks abstraktsele kunstile mõjutas ta sürrealismi, pannese aluse sürrealistide ihale uurida alateadvust ja luua rahutukstegev kujutlus maailma välisest tegelikkusest. Ernsti hilisemaid, kujundlikumaid ja lüürilisemaid teoseid peetakse tema varasema rikkaliku loominguga võrreldes vähem tähtsateks.[1] Operett (itaalia keeles operetta, 'väike ooper') on muusikateatrižanr, millesse kuuluvad muusikateatriteosed on ooperi lihtsustatud ja vähemambitsioonikad tuletised. Operetis vaheldub laulmine, kõne ja tants. 18. sajandil oli operett "väike ooper", kuna ta oli ooperist lühem, enamasti koomilise sisuga, ainult mõne tegelasega ja ilma koorita. Opereti õitseajaks oli 19. sajandi teine - 20. sajandi esimene pool, kui operett põhines 19. sajandi ooperi rikkalikul meloodikal. Mõistet kasutati algselt 17. sajandil mingile pidulikule sündmusele pühendatud proloogilaadsete lühiooperite iseloomustamiseks. Tollal etendati sellelaadset lavateost harilikult enne suure ooperi algust. Kohati nimetati operetiks ka lõbusat rahvalikku laulumängu, millel on praeguse operetiga rohkesti ühist: mõlemas vaheldub muusika kõnega, leidub koomilisi tegelasi ning tekib lõbusaid ja naljakaid olukordi. Need oopused algasid avamänguga, sisaldasid ansambleid, kõnedialoogi, laulu- ja tantsunumbreid ning käsitlesid peamiselt kõrgema seltskonna ja sinivereliste elu. Operett nõuab näitlejailt mitmekülgsust ja mängulusti, sest selles tuleb näiteks tantsida ka teistel tegelastel, mitte ainult tantsurühmal. Ka osa laule on tantsurütmis. Paljud operetiviisid on saanud üldtuntuks. 19. sajandi teisel poolel õitsele puhkenud ooperist tunduvalt kerglasema ja koomilisema alatooniga lavateost ei loetud tollal valitsenud ooperile eriliseks konkurendiks. Tegemist oli meelelahutusliku tükiga, mis algas avamänguga, sisaldasid ansambleid, kõnedialoogi, laulu- ja tantsunumbreid ning käsitles peamiselt kõrgema seltskonna ja sinivereliste elu. See lavamuusikavorm haaras peamiselt Euroopa publikut. Vähemalt 20. sajandi algusest kuni Teise maailmasõjani veetis suur osa Euroopa lavamuusika sõpradest õhtu meelsamini operetti nautides kui ooperis ajaloolisi traagilisi sündmusi, ehkki suurepärase muusika saatel, kuulates. Opereti häll on Prantsusmaal. Sellele lavalise meelelahutuse alaliigile pandi sisuline alus 1850. aastatel Pariisis. Kirikuorganist ja vodeville komponeeriv Florimond Hervé avas 1854. aastal väiketeatri Théâtre des Folies-Concértantes ning kirjutas ise sellele ja ka teatri Théâtres des Folies-Nouvelles jaoks ühevaatuselisi meelelahutuslikke aktuaalsetele sündmustele ja eluolulistele nähtustele pühendatud kupleesid, prolooge, pastoraale, fantaasiaid ja bufonaade. Aastatel 1854–1857 valmis tal taolisi lugusid üle 30, mis olid mõeldud vastukaaluks koomilisele ooperile (opéra comique) ja vodevillile. Hervé hakkaski neid teoseid hiljem operettideks nimetama. Samamoodi tehti ka enne teda kahe prantsuse komponisti loominguga. Need olid Adolphe Adami poolt komponeeritud "Le chalet" ("Maamaja", 1834) ja "La poupée Nuremberg" ("Nürnbergi nukk", 1852) ning Victor Massé teos "Les noces de Jeanette" ("Jeanette'i pulm", 1853). Väljatulekul liigitati neid teoseid koomilisteks ooperiteks. Hervé initsiatiivist haaras kinni Jacques Offenbach, kes avas 1855. aastal Pariisi maailmanäituse ajal teatri Théâtre des Bouffes Parisiens ja esitas seal näitusekülalistele ühe õhtu jooksul 2–3 tema enda komponeeritud ühevaatuselist kergesisulist meelelahutuslikku lugu. Offenbach nimetas oma teoseid kohe väljatulekul operettideks. 1858. aastal valminud ja opéra bouffon'iks nimetatud "Orphée aux enfers" ("Orpheus põrgus") pani aluse Offenbachi loodud suuroperettide "Barkouf", "La belle Hélène" ("Ilus Helena"), "Barbe-bleue" ("Sinihabe"), "La vie parisienne" ("Pariisi elu"), "La Grande-Duchesse de Gérolstein" ("Gérolsteini suurhertsoginna"), "La Périchole" ("Pericola"), "Les brigands" ("Röövlid"), "Madame Favart" jt. Need lavateosed tõid talle ülemaailmse kuulsuse ning andsid põhjuse nimetada teda operetiajastule alusepanijaks, mis ei ole Hervé tegutsemist silmas pidades sisuliselt korrektne. Küll monopoliseeris Offenbach Pariisi operetitööstuse kutsudes oma teatri jaoks teoseid looma ka Hervé, Adami, Emile Jonase ja Léo Delibes'i. Edmond Audran kujunes aga arvestatavaks Offenbachi operetitraditsioonide jätkajaks. USA opereti mainekamad esindajad on Victor Herbert (The Fortune Teller, Tulevikukuulutaja, 1898; Naughty Marietta, Sõnakuulmatu Marietta, 1910), Reginal de Koven (Robin Hood, 1890), Vincent Youmans (No, No, Nanette, 1925) ning Euroopa päritolu Sigmund Romberg (Desert Song, Kõrbelaul, 1926) ja Rudolf Friml (koos Stothardiga Rose-Marie, 1924). USAs kasvas 20. sajandi alguses välja ameerikaliku opereti variandina spetsiifiline žanr – muusikaline komöödia, mis 1940. aastate alguses arenes muusikaliks. Sellest ajast alates täheldatakse ka tunduvat huvi vähenemist opereti vastu nii Euroopas kui Ameerikas. Muusikal domineerib jätkuvalt rahvusvahelise mainega teatrite lavadel millised pakuvad publikule kergemasisulist meelelahutust. Operette on komponeeritud ka paljudes Kesk- ja Põhja-Euroopa riikides, samuti Venemaal ja pikka aega saksa kultuuriruumiga seotud olnud Lätis ja Eestis. Kuid nende maade operetiloomingul on üksnes kohalik tähtsus. Eesti linnaelanikkonna intelligentsem pool oli tollal tugevalt saksa kultuurist mõjutatud, mistõttu operett võeti nii Tallinnas kui ka Tartus, aga ka Pärnus, Viljandis, Narvas ja mujal lahkelt vastu. Esimest korda kanti operetti Eestis ette 1885. aastal August Wiera asjaarmastajate teatris, kus mängiti 65 korda prantsuse helilooja Robert Planquette'i operetti "Corneville'i kellad". Sama trupp esitas ka Genée "Fatinitzat" ja Johann Straussi "Mustlasparunit". Hiljem lisandusid Offenbachi "Rüütel Sinihabe" ja Alfons von Czibulka "Ilumäe piimatüdruk". Tartu asjaarmastajad esitasid 1903. aastal Miina Härma "kurbloolist ilunäitlust" "Murueide tütred". Naiivsed laulumängud, eriti saksa omad (Singspiel), samuti rahvatükid "Veiderdaja", "Lilleoru Elsa", "Seisuste vaheseinad", "Kaltsu-kaupmees" jt olid publikule väga meelepärased. 1906. aastal asutatud kutseline Estonia teater võttis esimese operetina mängukavva Hervé "Mam'zelle Nitouche'i" ning ootamatult edukaks osutunud austria helilooja Leo Falli "Lõbusa talupoja" (mängiti 140 korda). 1911. aastal etendus Estonias esimese eesti algupärase operetina Adalbert Wirkhausi "Jaaniöö". Kuid 1918. aastani oli operett teatrite repertuaaris ikkagi juhuslik külaline. Sealt edasi alustas operett lõpuks ka Eestis oma võidukäiku. Estonia oli omal ajal operettide lavastamisel konkurentsitu liider. Kuni Eesti okupeerimiseni 1940. aastal hoolitsesid Estonia operettide lavastamise eest Paul Pinna, Alfred Sällik ja Agu Lüüdik. Pinna ajal lavastati esimest korda Eestis klassikalise opereti tippteosed "Lõbus lesk", "Nahkhiir" ja "Ilus Helena". Sälliku ajal arenes operett edasi, lavastati suur osa aktuaalseid Viini klassikalise ja hõbedase ajastu lavateoseid ning ka menukamaid Offenbachi operette. Lüüdiku aega võib aga iseloomustada kui Estonia opereti kuldajastut. Tema juhtimisel arenes operett suurejooneliseks, sädelevaks, kulukaks ja seltskonnaelu innustavaks ettevõtmiseks ning saavutas tohutu publikumenu. Lavastati pea kõik maailma populaarsed teosed. Vanemuise teatriski oli operett 1930. aastatel väga populaarne. Korraga oli repertuaaris 3–5 teost, kusjuures mõnel aastal esietendus lausa kolm uut operetti. Alates 1911. aastast on Eesti heliloojad ise komponeerinud 30 algupärast operetti ja laulumängu, millest kuus on jäänud esitamata. Nende ilmumine repertuaari oli esialgu väga vaevaline. 1930. aastatel toimus pööre. Peamiseks rahvuslike operettide loojaks sai Priit Ardna, kelle "Tütarlaps kodumaata" oli väga edukas. Ardna kirjutas Estonia jaoks veel "Igavese legendi", suure publikumenuga "Tatra tüdruku" ja "Kalurineiu". Viljandi Ugala teater lavastas Ardna debüütteose "Ly". Adalbert Wirkhaus komponeeris "Veskineiu" ja "Kevadtormid", Heldur (algselt Boris) Vatsel "Õnnelennu", "Naapoli pärli" ja "Taevaliku meloodia" ning Eduard Kulp "Sinise vere". Iseloomulikuks nende tükkide faabulas oli asjaolu, et vaid kahes enne Teist maailmasõda välja tulnud teoses ("Kalurineiu", "Kevadtormid") hargneb sündmustik Eesti oludes. Ülejäänud kümne faabulad viisid eestlasi laia maailma ning kajastasid ääri-veeri tollast rahvusvahelist elu. Peale lavastatud teoste valmisid heliloojatel veel mitu teost, mis aga ettekandmist ei leidnud. Need olid R. Jakobsoni "Hulgus ja haldjas", Vatseli "Kui muusikus rändab", "Kalurineiu", "Unelmate saar" ja "Igatsetud maa". Viimane oli kirjutatud Estonia teatris korraldatud operetivõistlusele, kus pälvis žürii tähelepanu ja oli kavandatud lavastada 1940./1941. aasta hooajal, kuid siis algas Nõukogude okupatsioon ning plaanid nurjusid. Sõjajärgne periood algas Estonias Sigmund Rombergi "Kõrbelauluga" (1946). Korrati klassikalisi operette "Silva" (1948), "Mustlasparun" (1948), "Nahkhiir" (1953), "Lõbus lesk" (1955), "Linnukaupleja" (1956), "Krahvinna Mariza" (1959) jt. Klassikaline operett polnud okupeeritud Eesti teatrijuhtide ning ideoloogiatöötajate ja repertuaaripoliitika määrajate silmis eriti populaarne lavažanr. Uuslavastuste arv vähenes järsult, ulatudes keskmiselt ühe uuslavastuseni kahe aasta jooksul. Lavastati üksikuid maailma operetiloomingu tippteoseid, nagu "Ilus Helena", "Nahkhiir", "Öö Veneetsias", "Onupoeg Bataaviast", "Lõbus lesk", "Silva", "Savoy ball", "Mustlasparun", "Krahvinna Maritza", "Viini veri" jm. Repertuaaris oli arvukalt Nõukogude Liidu ja sotsialistlike maade heliloojate operette, aga ka Eesti algupäraseid teoseid. Aastatel 1885–2018 on Eesti teatrites mängitud kokku 223 erinevat operetti ja laulumängu, millest 177 on Viini ja prantsuse klassikalise operetikoolkonna ning saksa, ameerika ja inglise heliloojate teosed. Nõukogude Liidu ja Ida-Euroopa riikide autorite teoseid on esitatud 22 korral. Ülejäänud 24 lavastust on Eesti heliloojate oopused. Estonias lavastasid pärast Teist maailmasõda operette peamiselt ooperilavastajana tuntud Paul Mägi ja Sulev Nõmmik, kes tõi 30 aasta jooksul lavale 13 operetti ja muusikali ning lõi nendes ise sageli kaasa. Neeme Kuningas on lavastanud nii oopereid kui ka operette ja muusikale. Viimaste aastakümnete jooksul lavastatud üksikuid operette on käinud nii Estonias kui ka Vanemuises lavale toomas peamiselt välismaised lavastajad.			OSCAR-2019
Keskkonnaamet kutsub laupäeval, 21. septembril sügisesele matkapäevale, filmi „Viimse reliikvia“ radadele Ahja jõe ürgoru maastikukaitsealale Põlvamaal. Lisainfo ja registreerimine kuni 20. septembrini 2013. a (või kuni kohti jätkub): Helen Kivisild tel. 53006696, helen.kivisild@keskkonnaamet.ee. 19.-24. veebruarini võõrustab MoKS juba teist korda Grundtvigi täiskasvanuõppe programmi raames GROUNDi töötuba, mis koondab Soome ja Poola kunstikoole ning huvilisi Eestist. Seekordse töötoa jooksul tegutseb 16 loovisikut neljas Ahja, Põlva ja Tartu asutuses: Ahja Noortekeskuses, Ahja Hooldekodus, Põlva Kunstikoolis ja Eesti Rahva muuseumis. Töötoa tulemus vormub kunstnike koostööst kohapealsete esindajatega, lähtudes koha spetsiifikast ja võimalustest. See võib avalduda näiteks maali, kaardi, skulptuuri, raamatu, ajakirja, maakunsti taiese, teksti, filmi, tegevuskunsti, sekkumise või uurimustööna. Töötoa ideeks on pakkuda kunstnikele ja huvilistele võimalust töötada lühikest, aga intensiivset aega ühiskondlikus ruumis ning vaadelda koos nendega, kes ruumi igapäev kasutavad, neid paiku värskete silmade ja ideedega. 24. veebruaril ühendatakse tegevuskohad omavahel – nii kunstnikud kui ka osalejad tegevuspaikadest istuvad bussi ja sõidavad kõik kohad läbi, toimuvad ka tehtu esitlused. GROUND on rahastatud Elukestva Õppe programmist, Grundtvigi õpikoostöö projektist. MoKSi uksed on külastajatele valla pühapäevani kella 12–19. 24. veebruar 2012 \| Sildid: koolitus, koostöö, kunst \| Teema: Ahja vald, Eesti, Mooste vald, Põlvamaa, Tartu linn, Tartumaa \| Kommenteerimine on suletud RMK Kagu-Eesti puhkeala pakub 15. mail kõigile huvilistele võimaluse avastada looduse poolt kujundatud kaunist paika koos loodusgiidiga üritusel MATKAPÄEV TAEVASKOTTA. Lisaks matkale tutvustab Metsamoor tervislikke maiustusi, energiakomme, ürdisalve ja ravileotisi. Metsamoori varasalvest võib endale või oma kallitele inimestele soetada hingega tehtud ja loodusest loodud tervisetooteid. 15. mai 2011 \| Sildid: loodus, perepäev \| Teema: Ahja vald, Eesti, Põlvamaa \| Kommenteerimine on suletud 7. detsembril oli Ahja kultuurimaja jõululõhnaline ja küünlasoe. Ahja mõisahäärberi eest seisva MTÜ Aya Häärber korraldatud oksjon tõi sisse enam kui 6000 krooni, mida kasutatakse häärberi taastamisega seotud tegevuste finantseerimiseks. Tänavusele oksjonile annetati enam kui sada eset, millel tegija käesoojus juures: leidus traditsioonilist käsitööd, aga ka koduleiba, sepatööd ja üks amatöörfilm. Enamik meistreid elab Ahja vallas, kuid oma panuse andsid ka Põlva Käsitööklubi osavate kätega naised. Kibedat kauplemist juhtis ja ohjas Uuno Siitoja, kelle käe all jõudis oksjon tõeliselt õnneliku tulemini – uue omaniku leidis iga viimne kui ese. Ülimadal alghind ning õhtu elavdamiseks ette võetud välkpakkumised andsid osalemisvõimaluse igale kohaletulnule. Korraldajate hinnangul tulebki iga sissetulnud kroon korrutada vähemalt kolmega, sest koosolemise, kaasamise ja ühise eesmärgi nimel tegutsemist on raske rahasse rehkendada. Toreda ühise ürituse loodud kokkukuuluvustunne on aga sootuks hindamatu. Oksjonil astusid üles hiljutise Ahja laulutähtede konkursi võitjad Tauno Tamm ja Sirli Kooskora ning napilt teiseks jäänud Tiia Tenno ja Pirgit Peedossaar, muhedat nalja pakkusid Anne Reinhold-Seene ja Anne Sammel. Väga suureks abiks olid oksjoniõhtu korraldamisel lapsed, kes aitasid saali valmis seada ja koristada, ja Helen Otsa, kes varustas kõik oksjonile tulnud esemed meistri nimesildiga. Mullu müüdi maha ka oksjonilaud, tänavu otsus oksjonivägi nii laua kui haamri seemneks jätta, et mõnusaks tavaks kujunevat jõulueelset üritust ka järgmisel aastal korrata saaks. MTÜ Aya Häärber soovib kogu südamest tänada kõiki lahkeid annetajaid ning helde käega ostjaid. Loe lähemalt siit. 9. detsember 2010 \| Sildid: häärber, heategevus, koostöö, mõis \| Teema: Ahja alevik, Ahja vald, Põlvamaa \| Kommenteerimine on suletud Täna, 7. detsembril algusega kell 18 toimub Ahja kultuurimajas järjekordne oksjon „Anneta häärberi hääks!”, annab teada Põlvamaa infoportaal. Oksjoni korraldaja Aya Häärber pakub igaühele võimalust aidata kaasa Ahja mõisahäärberi taastamisel. Selleks on kaks viisi: kas annetada midagi oksjonile või tulla kohale ja osta oksjonilt oma lähedastele mõnusad jõulukingid. Pakkumisele läheb nii käsitööesemeid, isetehtud kunsti kui ka küpsetisi. Lisaks müügimöllule pakutakse oksjoniõhtul muud meelelahutust. Täna, 5. novembril algusega kell 18 toimub Põlvamaal Ahja kultuurimajas heategevuslik lauluõhtu, kus esinevad paariti Ahja parimad lauljad. Žürii valib välja võitjapaari, kes otsustab, millise projekti heaks piletitulu annetatakse. Publik saab valida oma lemmiku. Täna kella 17 paiku algab Põlvamaal Ahja vallas Mustakurmus põnev jalgpallivõistlus, kus kõik võistlejad on mootorratastel. Mustakurmu Motopalli 2010 peetakse orginaalmõõtmetega jalgpalliplatsil. Osaleda saavad kõik, kelle mootorratas kannatab põllu peal sõita. Väiksemas ringis sai esimene motopall Mustkurmus teoks 2008. aastal, ent kuna ala osutus atraktiivses, otsustati teha ka võistlused. Pealtvaatajatel ja osalejatel on koha peal võimalik kuulata ka muusikat, nautida sööki-jooki ja saunamõnusid, osta Teet Lauri sepiseid, LOOV galerii noorte kunstnike loomingut ja mõningaid disainibrändide tooteid. Sissepääs 75 krooni. 4. september 2010 \| Sildid: sport, võistlus \| Teema: Ahja vald, Mustakurmu küla, Põlvamaa \| Kommenteerimine on suletud			OSCAR-2019
Pühapäeval, 3. augustil kell 12.30 avatakse Muhumaal Koguva külas asuvas Muhu Muuseumis Eesti vaimse kultuuripärandi nimistut tutvustav näitus „Pärand elab!”. Avamisel esilinastub Kadriann Kibuse lühifilm Muhu pärandikandjatest Meida ja Eino Mereäärest. Huvilised saavad proovida ketramist, kraasimist ja kangakudumist. Näitus “Pärand elab!” kutsub märkama ja väärtustama põlvest põlve edasiantud teadmisi, oskusi, kombeid ning tavasid. Rahvakultuuri Keskuse koostatud näitus tutvustab kümmet Eesti vaimse kultuuripärandi nimistusse kantud kultuurinähtust, sh muhu keelt ja seto kirmast. Nimistu (http://www.rahvakultuur.ee/vkpnimistu/) loomiseks andis tõuke Eesti ühinemine UNESCO vaimse kultuuripärandi kaitse konventsiooniga 2006. aastal. Elavat pärandit tutvustav vaimukas pesunööri-rändnäitus on üleval olnud Tartus, Kärdlas, Kihnus, Karksi-Nuias, Tallinnas, Põltsamaal, Kundas, Puurmanis, Sindis ja Mõnistes. Näitusega “Pärand elab!” saab Muhu Muuseumis tutvuda 30. augustini, seejärel liigub näitus edasi Seto Talumuuseumisse. Muhu Muuseum on avatud iga päev kell 9.00–18.00. 1. august 2014 \| Sildid: Muhu, muuseum, näitus, rahvakultuur \| Teema: Muhu, Saaremaa \| Kommenteerimine on suletud Homme vallutavad Laimjala rahvamaja särasilmsed ja teotahtelised maainimesed Saare- ja Muhumaa igast nurgast, sest toimub üheteistkümnes Saaremaa kodukandipäev. See on Kodukandi liikmeskonnale aasta suurejoonelisim üritus 6. veebruar 2014 \| Sildid: Kodukant, üritus \| Teema: Eesti, Muhu, Saaremaa \| Kommenteerimine on suletud Reedel, 27. septembril lõpetab pärandiralli hooaja Saaremaal ja Muhu saarel, kus toimub kolme peatusega viimane etapp: Pöide kirik – Põripõllu Sõjavara Muuseum – Liiva pastoraat. Sel korral tuleb jutuks kirikuarhitektuur, Saaremaa ja Muhu pärandkultuur, samuti Muhu pärandikooli idee ning lisaks veel üks päris eriline uus algatus - lastemängude kogumine. Teiste seas saavad sõna ka pärandisaadik Ivo Linna ning kirjanik Tarmo Teder. “Pärandiralli on üks neid kultuuripärandi aasta ettevõtmisi, mis inimeste suure huvi tõttu algselt planeeritust kohe kõvasti suuremaks paisus,” rõõmustab pärandiralli perenaine ja Eesti Vabaõhumuuseumi Maa-arhitektuuri keskuse juht Elo Lutsepp. Lutsepa sõnul on pärandiralli eriline seetõttu, et igal rallipäeval vaadatakse konkreetse paiga kultuuripärandit tervikuna – kohal on nii suulise pärimuse tundjad ja edasikandjad, arhitektuurilise pärandi spetsialistid, sageli ka arheoloogid ja pärandkultuuri eksperdid ja iga paiga sündmus sünnib koostöös kohalike inimestega, mõisate, pastoraadihoonete ning külakogukondade taaselustajatega. Pärandiralli on kultuuripärandi aasta üks tähtprojekte, mis kestab varakevadest sügiseni ning viib kultuuripärandi-arutelu üle Eesti laiali. Pärandiralli käivitas Eesti Vabaõhumuuseumi ja Muinsuskaitseameti ühine meeskond, kuid läbi suve on rallietappidel kaasa sõitnud kolleegid Eesti Rahva Muuseumist, pärandkultuuri inventeerijad RMKst ning loomulikult kultuuripärandi aasta pärandisaadikud. Pärandiralli on suve jooksul sõitnud läbi kõik Eesti maakonnad, kutsudes inimesi arutama selle üle, mis on kultuuripärand – kuidas see tekib, kellele see kuulub ja kuidas meid puudutab. Mitmesse maakonda on ralliseltskond veel teisegi retke teinud, sest ühe koha rallipäevast on juba järgmise paiga inimesed inspiratsiooni leidnud ning ralli endale külla kutsunud. Pärandiralli aruteludest, näitustest ja lauludest-tantsudest on siiani osa saanud üle 700 inimese ning EVM ja Muinsuskaitseamet peavad hetkel plaane pärandiralli jätkamise üle 2014. aastal. Lähemalt pärandiralli ning Saaremaa ja Muhu etapi kohta. 25. september 2013 \| Sildid: hooaja lõpp, kultuuripärandi aasta, pärandiralli \| Teema: Muhu, Saaremaa \| Kommenteerimine on suletud Muhu valla uudisteportaal andis teada, et 2013.a. suvel paigaldati uus bussiootekoda Simisti külla ning uuendati Nõmmküla ja Hellamaa ootekodade välisilmet. Muhus on erinevatel ajajärkudel püstitatud väga erineva välisilmega ja erinevast materjalist bussiootekodasid, hetkel on valla hooldada 15 ootekoda. Et bussiootekodade puhul on tegemist avaliku ruumi elemendiga, mis visuaalselt torkab hästi silma ja on osa valla üldise maine kujundamisel, hakkas Muhu vald mõned aastad tagasi teadlikumalt korrastama ja hooldama oma bussiootepaviljone. Alates 2001. aastast on kõik Muhu valla bussiootekojad varustatud sarnase sildiga, millel on Muhu valla vapp ja küla või peatuse nimi, kus ootekoda asub. Ühesuguse kujundusega siltide paigaldamine oli esimeseks sammuks sulandada erinevad bussiootekojad ühtseks. Jätka lugemist » Eile toimus Muhu vallas Kesselaiul metsatulekahju õppus, mille peaeesmärk oli hinnata valmisolekut reageerida metsa- ja maastikutulekahjudele väikesaartele, kirjutas Läänemaa uudisteportaal. Õppuse korraldajate hinnangul õnnestus õppus hästi ning peamine mure – varustuse saarele toomine sujus suuremate tõrgeteta. Samuti toimis ladusalt erinevate õppusele reageerijate koostöö. Õppuse legendi kohaselt puhkes Kesselaiul metsa ja maastikutulekahju hommikul kell 9.20. Hinnanguliselt põles mets 1,5 hektari ulatuses ning tulekahju levis saarevahi maja poole. Vigastada oli saanud ka 2 turisti, kellel olid põletushaavad näol ja kehal. Kannatanud viidi saarelt ära Politsei- ja Piirivalveameti alusega PVL-112 „Valve“. Sündmusele reageerisid päästjad Orissaare ja Lihula komandodest, Haapsalu töölaev, Politsei- ja Piirivalveameti alus PVL-12 „Valve“, Muhu ja Virtsu vabatahtlike merepääste rühmad. Voolikute vedamisel ja kokkukorjamisel kasutati lisaks mandrilt toodud ATV-d. Sügiseks valmib Kesselaiul ka päästepunkt, mille varustuse hulka kuulub samuti metsatulekahju kustutamise vahendeid. Kesselaiu päästepunkt valmib EAS väikesaarte meetme rahastuse, kohalike hea tahte ning Päästeameti ja vallavalitsuse toel. Projekti kogumaksumus on 75 200 eurot, millest rahastatakse nii hoone rajamist kui ka varustuse soetamist. Omafinantseering on 13 000 ja selle osa katab Päästeamet. 18. juuli 2013 \| Sildid: metsatulekahju, õppus, päästeamet \| Teema: Muhu \| Kommenteerimine on suletud Olete oodatud Eesti Maaülikooli, Keskkonnaameti, Pärandkoosluste Kaitse Ühingu ja Tartu Ülikooli korraldatavale infopäevale: 6. juuni kell 16.00 Keskkonnaameti Kuressaare kontori saalis- Neeme, Kõruse ja Atla-Eeriksaare ja Türju piirkonnad 7. juuni kell 16.00 Keskkonnaameti Kuressaare kontori saalis- Lõu, Vanamõisa- Suure-Rootsi, Ilpla, Kingli-Laasu-Asva ja Kahtla-Kübassaare piirkonnad Päevaplaanis on kavandatava loopealsete taastamise projekti tutvustus, küsimustele vastamine ja arutelu. Maaomanikud saavad anda kirjalikult oma seisukoha loopealsete taastamise osas nende kinnistutel või varasemat otsust muuta. Täpsustame taastamisele minevate looalade, tarade, läbipääsude, varjualuste, juurdepääsuteede jms asukohti vastavalt maaomanike ettepanekutele. Kohale on oodatud maaomanikud, kohalikud elanikud, loomakasvatajad, taastamiseks sobiliku tehnika omanikud, ettevõtjad ja teised asjast huvitatud isikud. 2. juuni 2013 \| Sildid: Keskkonnaamet, loodus, projektid \| Teema: Eesti, Muhu, Saaremaa \| Kommenteerimine on suletud Ennevanasti arvati, et nigul laseb külma sisse. Tia juu taa siis nüid ikka külmaks jäebkid. Sest meite külm tulli küll juba andressepäävaga. Liivavahel nüid jõulupuu särab oma tuledega. Seevoasta oo tükkis teene jõulupuu, teese kohja pial. Meite pialinnas, Liiva linnas põle sõukest muret ilmaskid oln, et piaks akkama metsast kuuske välja vädama ja üles panema. Neh kui sa natusse rinki voatad, siis oo neid kuuskesid sial kasumas ikka ühna üksjägu. See, mise pial ulka voastaid oo tulesid põletatud, jähi mineva voasta irmsaste uie poe seena naale ja nüid sai järgmine võetud. Ja esmasbe omingu koolilapsed tullid kut üks karikond päkapikkusid ja seltsis nee kuusetuled põlema pandi. 6. detsember 2012 \| Sildid: Jõulud, koorilaul, laat, maaelu, mehed \| Teema: Eesti, Muhu, Saaremaa \| Kommenteerimine on suletud Täna ja homme vallutavad Tallinna Sadama turu Saaremaa ning Muhu väiketootjad, talunikud ja käsitöölised. Müüjaid peaks kohal olema 15. Turu tegevjuht Liina Karron ütles, et idee saarlaste nädalavahetuseks tuli Sadama turu poolt, kuna koostöö saarlastega on kahe aasta jooksul olnud meeldiv ja tihe. “Mõni kaupmees on meil kohal iga päev. Tuleb ka lisada, et inimestel on suur huvi saaremaise vastu.” Iga päev on Sadama turu letis Inge Uulitsa Epi talu hoidised, Mustjala sinep, Turuköögi eri tooted, kadakasiirup ja Sõrve Triinu pagaritooted. Rääkimata Saaremaa lihatööstusest, mida ei saa kuidagi väiketootjaks pidada. “Sõrve Triin töötab nüüd meil,” lisas Karron. “aNii et ühe saarlase oleme suutnud ära kodustada. Taltsutada veel mitte.” Jätka lugemist » 24. november 2012 \| Sildid: käsitöö, toit, turg \| Teema: Eesti, Muhu, Saaremaa, Tallinn \| Kommenteerimine on suletud Pädaste mõisa restoran Alexander võitis kolmandat aastat järjest Eesti parima restorani tiitli. Parimate restoranide esikümnesse mahtus ka Pädaste restoran NEH Tallinnas. Pädaste restoranide pidaja Martin Breueri sõnul on Eesti parima restorani tiitel, mis kolmandat aastat järjest Pädastesse tuli, auväärt tunnustus nii Pädaste mõisale kui restoranile Alexander. ”See on meile suur au,” sõnas Breuer. “Püüame saavutatud taset kindlasti hoida ning jätkata oma missiooni Põhjala saarte köögikunsti tutvustamisel, samuti Eesti kulinaarseid edusamme niipalju kui võimalik, ka laia maailma viia.” Breuer õnnitles ka kolleege ning tänas Pädaste restoranide kliente ja koostööpartnereid. “Aitäh kõigile, kes meid on aastate jooksul on omaks võtnud ning meie ideid toetanud – see tähendab meile väga palju.” 27. oktoober 2012 \| Sildid: Eesti Maitsed, Pädaste mõis, restoran Alexander \| Teema: Muhu, Saaremaa \| Kommenteerimine on suletud Kui seda ikka see voasta üldse olligid. Nädali lõppus juba lapsed lähtvad kooli. Mihklikuu akkab pihta ja oo kõige tagumine aeg katsuda tuhlis moa sihest enne kuidagid viisi kätte soaja, kut ta sõnna ää mädaneb nõukse ullu vihma taudi, mis see sui oln oo. Koguvast Muhu muuseumist, neh, oo sõuke tiadaandmine, et kuni 1. septembrini, siis laupani, oodetse sial teite pilta, mis see sui Koguvas tehtud oo. Nendel oo nõuke konkurss paergu köimas, et valitse paramad välja. Ja nee paramad pannasse sügise väljanäitusele koa ja võitja kuuleb ää siis, kui näituse avamine oo. Ja et muuseumirahva tüö vähägid lihtsmaks selle kohja pialt tiha, siis üteldi, et üle viie pildi ep maksaks ühel pildistajal soata. Neh et niipalju viel, et pildistamise teemaks oo siis “Koguva” ja seda ikka selle taudi, et Koguva vabakülal olli seevoasta 480-nes voastapäe. Ja pildid piaks soatma aadresside piale mai@muhumuuseum.ee või mai.meriste@gmail.com. Liiva kalakohvik panni nüid omad uksed kinni ja kuulukse, et ep tehtagid änam lahti. Neh, mis sõnna parata soab, kui Kristjanil oo teesed laanid. Eks siikantis oo natusse nõuke viga koa inimestel, et arvatse, kui keegid juba sii oo, siis ta ep liigu siit kuskile. Aga neh, liikuvad ikka küll. Igalühel oo taris oma elu ää elada ja nõukest minemist ep tohi mitte märki ukka mõista ja tooduta, et aga mis siis nüid soab. Ja see jutt ep köi paljast Kristjani kohta mitte. Iseenesest ju muhulaste arv kasub jooniga, sest selle suiga oo mitmed-setmed ennast just meite valda ingekirja annud. Mis sest siis oo, kui nad oma levaraha ülemoal teenivad. Ja muhulase nime ja Muhu juurikaid ep võta ää ükski koht ega vägi ega võim koa mitte. Lõpetuseks kenad koolivoasta akatust kõikidele suurdele ja pisistele koolilastele nii Muhu soare piale kut mõjale koa. 30. august 2012 \| Sildid: kogukond, maaelu, muuseum, saarlased \| Teema: Eesti, Muhu, Saaremaa \| Kommenteerimine on suletud Saaremaa külje all väikesel Muhu saarel asutati festival Tulevikumuusika Festival juba aastal 1997 ning sel aastal toimub see juba 16. korda. Ettevõtmise esmane mõte ja eesmärk on saare hapra, kuid sügava kultuuripärandi hoidmine, arendamine ja tutvustamine, samas seda ka maailmakultuuriga sidudes. Muusikat ilmestavad audiovisuaalsed programmid, kontserdikavad liiguvad klassika, džässi ja world music’u vahel, ent ajalooliste juurte ja kaasaja kunstipüüdluste vaheline side kasvab pidevalt. Maailma on toonud väikesaarele enam kui 400 tunnustatud muusikut Lätist, Leedust, Soomest, Rootsist, USAst, Taanist, Austraaliast, Saksamaalt, Venemaalt, Prantsusmaalt, Brasiiliast, Mongooliast, Hawailt. Üritused toimuvad Muhu ajaloolistes paikades: Katariina kirikus, Nautse Mihkli taluõuel (siia mahub festivali jälgima 800 kuulajat-vaatajat) ja Rehetoas, Pädaste mõisas ja Koguva külas. Festivali asutaja ja hing ning kunstiline juht on siitmailt pärit tuntud Eesti saksofonist Villu Veski. Ülevaate festivaliaastatest annab 2004 ilmunud CD/DVD kollektsioon “8 aastat muusikafestivali Muhumaal”, mis sisaldab fotogaleriisid ning video- ja audiosalvestusi vabaõhu- ja kirikukontsertidest. 20. juuni 2012 \| Sildid: festival, kultuuripärand, muusika, Tulevikumuusika Festival "Juu Jääb" \| Teema: Muhu, Saaremaa \| Kommenteerimine on suletud 1. aprill 2012 \| Sildid: fotod, fotovõistlus, näitus \| Teema: Eesti, Muhu, Saaremaa \| Kommenteerimine on suletud Sellelgi suvel jäävad äsja 20 aastaseks saanud urban-folkkvarteti muusikast puudutamata staadionid, tehased, pubid, isegi laululavad ja kontserdihallid. Jäääär jääb truuks Eestimaa lummavale loodusele, unustamatutele kontserdipaikadele, seda hindavatele inimestele ning kõigele hääle, mis sinna juurde käib: 3. juuli 2011 \| Sildid: jäääär, kontsert, muusika \| Teema: Eesti, Emmaste vald, Haanja küla, Haanja vald, Haapsalu, Harjumaa, Hiiumaa, Karksi vald, Käsmu küla, Kuressaare, Kuusalu vald, Lääne-Virumaa, Läänemaa, Muhu, Otepää vald, Pärnumaa, Saaremaa, Tahkuranna vald, Valgamaa, Vihula vald, Viljandimaa, Vormsi vald, Võrumaa \| Kommenteerimine on suletud Juba kolmandat aastat võtavad Eesti rahva muuseumi töötajad Tiina Tael ja Piret Õunapuu ette sarnase rännaku, mida omal ajal tegi ERMi lähetusel Johannes Pääsuke koos Harri Volteriga. Esimesel aastal käidi Narva-Jõesuust Jõelähtme kirikuni, kust teisel aastal jätkati ning jõuti Lihula kirikuni. Tänavu jätkub matk teisipäeva keskpäeval Lihula kiriku juurest ning suundutakse Muhu saarele. Esimese päeva matkarada viib vana Rapla-Virtsu raudteetammi pidi otse Virtsu ning õhtuks jõutakse saarele, nädala lõpuks on plaan jalgsi Muhule ring peale teha ja külastada kõiki Pääsukese pildistatud külasid. 98 aastat tagasi, juunis 1913, alustas fotograaf ja filmimees Johannes Pääsuke (1892–1918) koos reisikaaslase Harri Volteriga Eesti rahva muuseumi ülesandel oma ligi kahekuist rännakut, mis algas Narvast ja viis mööda Põhja-Eesti rannikut Keila, Haapsalu ning Lihula kaudu Muhu- ja Saaremaale. Suur osa teekonnast käidi jalgsi, kaasas raske filmi- ja fotovarustus ning muu reisiks tarvilik. Muuhulgas korjati veel vanavaragi ja Pääsuke ei unustanud oma kirjades lisamata näpunäiteid tulevastele korjajatele. Johannes Pääsukese fotopärand on hoiul ERMis (1134 fotot ja veidi vähem klaasnegatiive). Pildistused on näiteks maainimestest ja ehitistest mitmelt poolt Eestist ning ka Tartu kesklinna- ja agulivaateid aastast 1914. Muhu murdevõistluse korraldaja Irena Tarvise eestvedamisel võtab internetis ilmet saare murdesõnastik. Netientsüklopeedia, mille leiab aadressilt http://muhu.rehepapp.com/murre/index.php/Esileht, koondab enamjaolt kõiki sõnu ja väljendeid, mis murdevõistluse sõnaraamatu jaoks saadeti, kirjutab Muhulane. Veebilehe idee autor, MTÜ Muhu Kess juhatuse liige Irena Tarvis teatab ajalehes, et tegelikult pole muhulased nii väheste sõnade ja ütlemistega nagu väljaandes praegu üleval (1250 – toim) ei varem ega praegugi läbi ajanud. “Neh, ma ep usu mitte märki, et sial kõik muhu kiel sihes oo. Seda oo rahva ulkas ikka tüki rohkem kuulda. Ja nüid olge munuksed ja andke moole tiada, mis sialt puudu oo,” kutsub Tarvis muhulasi murdesõnastikku uurima ning enesele teada olevatest sõnadest ja väljenditest teada andma kas meili teel irena.tarvis@gmail.com või telefonil 459 8142. Edaspidi kavatseb lehekülje autor veebi lisada ka murdevõistluse töid ja muid muhukeelseid pikemaid jutte. Muhu murdesõnastiku veebilehekülje valmistas Madis Rehepapp. Tänavu aset leidnud neljandale Muhu murdevõistlusele laekus tosin tööd ning võistluse korraldajate hinnangul on ettevõtmine edendanud Muhu murde laialdasemat kasutamist saarel. Laupäeva, 12. veebruari õhtul alustab Muhu saarel kohaliku noore Robert Vahteri eestvedamisel tegevust internetipõhine raadio, kirjutab ajaleht Meie Maa. „Eks see ole ühe vana unistuse täideviimine,” ütles Muhu noortekeskuse juhataja, Muhu raadio esimese saate kaasautor Arnek Grubnik. „Plaan raadiot teha on noortekeskusel olnud vähemalt paar aastat. Viimase tõuke selleks andis aga läinud suvi, mil keskuse noored olid koos Tartu noorteraadio poistega. Just nemad ja Noorte-TV poisid ongi Muhu raadio käivitamist nõu ja jõuga suuresti ka aidanud.” Veebiraadio n-ö vaimne isa Robert Vahter lisas, et ilmselt ei jää ta raadiosaateid Muhus üksi tegema, vaid aja jooksul kujuneb välja oma meeskond. Esimene Muhu raadio saade on eetris sel laupäeval kell 18 ning selle kuulamiseks pole vaja enamat kui pääseda ligi internetiaadressile www.ustream.tv/channel/muhu-raadio. Muhu raadio hakkab kajastama eelkõige kohalike, samuti Saare- ja Hiiumaa noorte tegemisi, samuti Muhu noortekeskuses toimuvat. Esimene Muhu raadio otsesaade on plaanis aga juba nädala pärast laupäeval ning selles kuuleb esinemas Saare- ja Muhumaa bände ja muusikuid. Konkursi reglemendi kohaselt ootab MTÜ kirjutisi teemadel “Kanged muhulased” ning “Ennemuistsed ja paergusaa tüöd” kuni 14. märtsini Hellamaa ja Liiva raamatukogusse. Tööd tuleb esitada varjunime all. Kirjutada tuleks sellises muhu keeles, nagu omale kena tundub. MTÜ Muhu Kess juhatuse liikme Irena Tarvise sõnul on eelnevad murdekonkursid olnud edukad. “Esimese murdevõistluse lood on raamatukaante vahele saanud,” sõnas Tarvis. “Teisel korral, kui otsisime just nimelt Muhu sõnu, oli osavõtt kõige arvukam. Selle tänuväärse materjali üritan suuremas osas enne kevadet internetti üles panna. Kolmandal korral kirjutati kangetest muhulastest. Siis jäi tööde arv ilmselt lühikese aja tõttu pisut napiks, aga tulemus oli hea. Selle teemaga jätkame seetõttu ka tänavu. Minu isiklik mõte on, et kangete muhulaste teema võiks olla igal aastal üks võistluse teemadest. Iial ei tea, millal kellelegi meenub mõni hea seik või tore inimene. Üksteist “laulu sisse panna” ju muhulased armastavad ja oskavad. Samuti kirjutada üles iseenda noorusmälestusi ja meenutusi kunagi Muhus elanud inimestest.” Murdevõistlus on Irena Tarvise sõnull edendanud Muhu murde suuremat kasutamist saarel. “Seda, kui palju Muhu murdesõnu kasutatakse, näitab kindlasti tänavuaastase võistluse teine teema – „Ennemuistsed ja paergusaa tüöd”,” avaldas Irena Tarvis lootust. “Küllap on igal töökollektiivil välja kujunenud oma släng. Ja olen kõrvalt juhtunud kuulma, et erinevate ettevõtete väljakujunenud kõnepruugis on kasutusel ka palju muhumurdelisi väljendeid. Nüüd ootakski põnevusega, milliseid muhukeelseid sõnu erinevate tööde tegemisel kasutatakse. Kuulake ja jälgige ennast!” lausus ta. 31. jaanuar 2011 \| Sildid: Muhu murre, murdevõistlus \| Teema: Muhu, Saaremaa \| Kommenteerimine on suletud Vaike Kivilo tuletab näituse avamisele kogunenud rahvale meelde, et kunstikogu – see ongi pensionisammas, vähemalt Tõnis Kipperil. Foto: Ene Kallas/MeieMaa Ajaleht Meie Maa annab teada, et muhulane Tõnis Kipper tõi huvilistele vaadata oma kunstikogu ja pani Kuressaare lossi üles näituse “Kunst tuleb kapist välja”. Kui Kuressaare lossi keldrisaalis näituse avamisele koguneti, nimetati Kipperit Saaremaa Kunilaks. Meie Maa kirjutab, et Kipper hoiab kodus kapis ilmselt Saare maakonna parimat kunstikogu, mida ta võib tõepoolest oma pensionisambaks pidada, nagu ta ise on öelnud Näitusel on eksponeeritud on 80 taiest: joonistused, graafika ja maalid. Esindatud on niisugused autorid nagu Heinz Valk, Leonhard Merzin, Aapo Pukk, Ernst Kollom, Evald Okas, Anna Litvinova-Merilo, Rita Raave, Vive Tolli, Edgar Valter ja paljude teoste tunnustatud autor Tundmatu. Selle viimase kohta sõnas kogu omanik, et tal oleks väga hea meel, kui Tundmatu asenduks mõne nimega – ehk keegi tunneb mõne teose või kunstnikukäekirja ära. Teoste hinnast rääkides sõnas Kipper, et hind ja väärtus on alati suhtelised ja ajas muutuvad. Kunsti tuleb tema soovituse kohaselt osta siis, kui kunstnikud veel elavad, siis on hoopis teine hind ja teine väärtus. Kipperil on mõte teha kapist väljuvast kunstist traditsioon. Tuleviku taoline näitus võiks välja näha nii, et igaüks, kes näituse avamisele tuleb, toob kodust eksponeerimiseks kaasa mõne pildi. 25. jaanuar 2011 \| Sildid: kunst, näitus \| Teema: Eesti, Kuressaare, Muhu, Saaremaa \| Kommenteerimine on suletud Muhus õpitakse tuntud muusikamehe ja taidleja Meelis Mere eestvedamisel karmoškamängu, kirjutab ajaleht Meie Maa. Esimene koolitus toimus laupäeval, 8. jaanuaril Koguva külas Muhu muuseumis, kuhu registreerus julgeid lõõtspillihuvilisi maakonna eri piirkondades kokku üheksa. Enamik rühma liikmeist nooti ei tunne, mõni oskab varasemast pilli mängida ning üks on seda pilli ka muusikakoolis õppinud. Kursuslased tutvusid laupäeval karmoškaga lähemalt. Väikse loengu järel said kõik asjaosaliset ka praktiliste harjutustega käe valgeks. Kodutööks said õpilased märtsiks selgeks õppida pala „See on väike Muhu”.			OSCAR-2019
On naise keha esinevad sageli lööve eri liiki, mis on põhjustatud ebastabiilne hormonaalse taustaga. Akne paavst naistel põhjustavad ebamugavust, sest tabas kehaosa pidevalt kokku puutunud riided. Tuharad kokku puutunud selle probleemiga mitte vähem kui nägu, selg või käed. Enne ravi põletike peate konsulteerima oma dermatoloog ja õppida põhjust nende tekkeks. Siin on kõige populaarsemad neist on: Kuiv nahk. Tuharad praktiliselt puuduvad rasunäärmed, nii et see ala jääks välja kuivama. Haridus vistrikud soodustab oklusioon kaua ja korduv kontakt välised mõjurid. Higistamine. Mõned inimesed kannatavad tugeva tööga rasunäärmed, sel juhul higi ärritab naha katta, mitte niisutab seda. Olukord halveneb, kui olemasolevate põletiku kohta paavst. Suurenenud keratiniseerumine. See on loomulik protsess isepuhastuv epidermise ei võimalda surnud rakke lahkuda pind naha katmiseks, mille tagajärjel toimub veesüsteemi ja ilmuvad vistrikud. Nohu on akne. Külmal aastaajal nahk on vastuvõtlik hüpotermia, mis viib jahutamise temperatuuri tuharad ja arengu põletikuline protsess. Individuaalne omadus. On õiglane sugu võib olla väga tundlik nahk poole kosmeetika vahendeid. Vistrikud on muutumas reaktsioon puudulikku hügieeni keha, probleeme ainevahetust, vastuvõtt meditsiinilised preparaadid, vale toitumine, hormoonide tasakaalu. Vaid üksikud juhtudel vistrikud tuharad ei ole tingitud eespool kirjeldatud põhjustel. Ainus seletus probleem on haigus, suguhaiguse näidata või katarraal tüüpi, mis on kaasas põletikud ja lööbed. Lööve paavst tuttav paljudele naistele, kuid ainult vähesed pöörduvad arsti poole selle intiimne probleem. Siin on mõned tõhusad viise, mis aitavad teil vabaneda akne: Salitsüülhappe salvi. Ravim kantakse puuvill ketas või keppi ainult kahjustatud. Protseduur viiakse läbi ühe nädala jooksul kaks korda päevas; Roheline savi. Imeline mõju on lühikese ajaga andnud vahend lahjendatud kujul. Lahus kantakse akne 30 minutit ja loputada sooja veega. Et täielikult lahti saada mustpeade on protseduur, mida tehakse kord nädalas. Eraldi tasub tühistada soodsat mõju põletik segu lahutatud roheline savi ja 2-3 tilka teepuuõli; "Baziron". Meditsiiniline vahend aktiivselt võitleb probleemiga, lokaliseeritud tuharad. Ravim mõjutab patogeensed mikroobid, ei jäta rasvaseid jälgi riietele ja ei overdry nahk; Jood. Ravim kantakse ainult vistrikud kuidas ja salitsüülhapet. Jood on lubatud kasutada kaks korda päevas, kuid mitte rohkem. Ei tohi ületada annust võimalikke kõrvaltoimeid kujul allergia. Õige ja toidu. Akne lööve esineb sageli tingitud tasakaalustamata toitumine ja häired seedetrakti. Limaskesta, mao, söögitoru ja soolte tüütu rasvase, praetud, vürtsikas, hapu, vürtsikas toit. Tuleb loobuda kahjulikke tooteid, süüa, süüa 3-5 korda päevas väikeste portsjonitena. Riietus. Kui põletik ei kao, siis on soovitatav ajal loobuda tugevalt paigaldamine teemad garderoob. Ka nimekirja tabu materjalide kuulub sünteetika, mis kahjustab põletikulistel kohtadel. Enne vabanema ebameeldiva probleemi kodus vajalik eelnev arsti konsultatsioon, et välistada mingeid vastunäidustusi. Ravi ajal mustpeade selliseid kodus dermatoloogilised tooted on erinev tõhusus ja lihtsus valmistamist. Kui kodu korras ja vahetus energiarežiimi ei toonud positiivseid tulemusi, siis tasub pöörduda abi saamiseks spetsialisti poole. Kosmeetika on mitu operatsiooni, mille eesmärk on võidelda akne: Koorimine. Protseduur mõjub puhastav ja põletikuvastane toime, kui õige valiku komponendid. Kui akne valdkonnas preestrid kosmeetik võib pakkuda puu -, piima-või glükoolhape koorimine kanda määrdunud ala. Krüoteraapia. Tänu kõrge efektiivsusega paljud eelistavad vabaneda akne kasutades vedela lämmastikuga. Enamik kontrollitud salongid pakuvad külastada krüosauna, mis mitte ainult ei paranda seisu naha katmiseks, vaid ka tugevdab kaitse keha funktsioone. Darsonvaliseerimine. Protseduur aitab parandada naha seisundit tõhusalt ja lühiajaliselt abil populaarne aparaadi Darsonval. Seade mõjutab problemaatiline tsooni, normaliseerib rasunäärmete tööd, kuivatab naha taimkate ja kiirendab resorptsioon nahaaluse mustpeade. Võrreldes meestega aus seksi rohkem kokku puutunud tekkimisele löövete puhul. Probleemi on võimalik ennetada tänu ennetavaid meetmeid. Kuivatamine nahale. Vaja välistada suurenenud kuivus, tuharad, nii et pärast dušši või vanni keha pealekantav kreem, mis on niisutava toimega. Naha taimkate muutub terve ja õrn pärast taotluse koorimine või nühkima, mis võimaldavad vabaneda surnud osakesi. Riietus. Naturaalsed kangad vähendada suurenenud higistamine, seega ei tohiks kanda aluspesu ja magab voodis, sünteetilist kangast. Suurenenud higistamine. Kui selline probleem naistele on vaja võtta regulaarselt vann ja kasutada talk, ennetada esinemise akne. Mööbel. Kui istuvas elustiili ja madal füüsiline aktiivsus on vaja pöörata erilist tähelepanu nahkpolster tugitooli ja toolid, mis peab olema looduslikust materjalist. Tänu sellele, popa kontakteerumine mööblit ei ole põhjustab suurenenud filiaal ja esinemist lööve. Akne kohta tuharad häirima palju naisi, kuid nad püüavad varjata oma probleemi. Kui ennenägematu ringluses nahaarst tavaline esmapilgul vistrikud võivad kujuneda abstsessid. Täielikult vabaneda probleeme aitab uuring organismi, õige toitumine ja regulaarne naha hooldus. Hotellid Bellefontaine – Hotels.com abiga on lihtne leida sobiv hotell Bellefontaine, võrrelda tubade hindu ja kohe vaadata vabade kohtade olemasolu. Meie veebilehel on imelihtne leida ja broneerida reisiks soodne Bellefontaine hotell. Iga hotell on varustatud kaardiga. Lisaks hotellitubade kirjeldustele ja fotodele oleme lisanud külastajate hinnagud ja pikemad arvustused, kus on juttu hotelli asukohast, ümbruskonna meelelahutusvõimalustest, tubade mugavusest ning majutuse ja teenuste kvaliteedist. Meie kliendiprogrammiga Hotels.com™ Rewards liitudes teenite iga 10 öö eest 1 öö tasuta.			OSCAR-2019
Minimaalselt tuhat eurot töötaja palkamisel nelja-viie aasta pärast tuleb niikuinii, kirjutab ekspankur Indrek Neivelt oma blogis. Suve alguses noppis meedia üles selle nn 1000 euro miinimumpalga teema. Tegelikult oli selles aprillis tehtud ettekandel teemasid ja ettepanekuid rohkem. Kahe silma vahele jäid näiteks tulumaksuvaba miinimumi tõstmine või ka väide, et need, kes tõid meid siia, ei vii meid edasi jms. Ma olen saanud väga palju tagasisidet. Nii positiivset kui ka negatiivset. See on olnud huvitav ja kohati uskumatu. Uskumatu on näiteks ka see, kui kergelt kirjutatakse arvamusartikleid. Sain aru, et selle võivad mõned kirjutada ilma originaalteksti lugemata, vaid mõne online uudise põhjal. Arvutamist on muidugi palju nõuda. Olen teada saanud, et suur osa ettevõtteid nii madalaid palkasid ei maksa. Ja selliseid ettevõtteid on õnneks väga palju. Enami ettevõtjaid muretseb väga oma töötajate toimetuleku pärast, aga on ka teistsugust mõtlemist. Sain teada, et mõned ettevõtjad jällegi kelgivad omavahel, kes madalamat palka maksab. Huvitav oli teada saada palkade arengust panganduses. Jüri Mõis maksis kakskümmend aastat tagasi tellerile rohkem palka kui maksti peaministrile. Nii nagu Henry Ford sada aastat tagasi arvas Jüri, et siis on töötajad rohkem motiveeritud ning teevad paremat tööd. Ajad muutuvad. Hiljuti rääkis üks tuttav, et temal käis nädalas ühel õhtul Swedbanki teller kodus abiks koristamas. Selleks, et lisa teenida. Arvestades kontorite arvu ja nende suurust oletan, et Swedbankil on täna vähem kui viissada tellerit. Kui kõikidele neile maksta näiteks kuus kakssada eurot rohkem, oleks see kulu umbes 1.5 miljonit eurot aastas. Ja seda kasumi juures, mis on üle kolmesaja miljoni. Peaks nagu olema võimalik kõrgemat palka maksta. Samas on väga palju ettevõtteid, kes ei suuda maksta tänasest neljast-viiestsajast eurost rohkem. Ma saan nende muredest väga hästi aru. Aga selge peaks olema, et selline tegevus ei ole jätkusuutlik. Selline ettevõte ei jää ellu. Nende töötajad lähevad lähiaastatel kas pensionile või Soome. Samas kui üldise palgatõusu najal siseturu ostujõud kasvab, on paljudel sellistel ettevõtetel lootus ellujäämisele suurem. Vaadates statistikat on selge, et tõsta uuest aastast miinimumpalk vähemalt 500 euroni ei oleks mingi probleem. Eelmisel aastal teenis alla viiesaja euro kuus kakskümmend protsenti palgasaajatest. Kui arvestada palgainflatsiooni ja seda, et ilmselt on seal ka veel nn ümbrikupalka, siis järgmisel aastal alla viiesaja euro kuus palgasaajaid peaks olema alla kümne protsendi. Ainult head tahet on vaja miinimumi tõstmiseks. Selle tulemusel väheneks ümbrikupalkade maksmine ja riigikassa saaks rohkem vahendeid. See on tänane seis. Portugalis, kus SKT inimese kohta on veidi kõrgem kui meil, on miinimumpalk uuest aastast 505 eurot. Sotsiaaldemokraadid tahavad, et viie aasta pärast on miinimumpalk 800 eurot. See on hea plaan. Aga kas ta on piisav? Millegipärast peetakse 1000 eurot nelja aasta pärast ulmeliseks eesmärgiks. Arvan, et selliste sissetulekute juures tuleb arvestada normaalseks palgainflatsiooniks vähemalt 5% aastas. Ehk 1000 eurot nelja aasta pärast on 800 eurot täna. See vastaks veidi rohkema kui 5%-lisele palgatõusule aastas. Need ettevõtmised, mis ei suuda täna maksta vähemalt kaheksasada eurot kuus täis kohaga töötavale inimesele, ei ole suure tõenäosusega nelja-viie aasta pärast elus. Loomulikult on erandid. Kui näiteks mõni pensioni eas inimene töötab kusagil valvelauas ja teenib pensionile lisa, siis ilmselt on normaalne ka madalam palk. Aga noor inimene, kes teeb kaheksa tundi päevas intensiivset tööd, teenib igal juhul rohkem. Või läheb ta kusagile mujale. Väidan, et sõltumata sellest, kas kehtestatakse selline miinimumpalga tõstmise graafik valitsuse poolt või tööandjate ja ametiühingute kokkuleppel, alla tuhande euro kuus ei ole võimalik kedagi nelja aasta pärast palgata. Nimetame seda siis miinimumpalgaks või millekski muuks. Minimaalselt tuhat eurot töötaja palkamisel nelja-viie aasta pärast tuleb niikuinii. Võib ju küsida, et miks siis selline meediakära ja kas on mõtet sellist väheambitsioonikat eesmärki võtta? Vahe on ainult selles, et kui me võtame sellise eesmärgi, siis läheb Eestist vähem inimesi ära. Kui me sellist eesmärki ei võta, on neid, kes on lootusetuse tunde pärast ära lähevad, lihtsalt rohkem. 1000 eurot nelja aasta pärast ei ole liiga kõrge eesmärk. Usku ja pealehakkamist on vaja. Täna tuleb Riigikogus lugemisele tulumaksuseaduse muutmise eelnõu, millega vabastataks erisoodustusest need tööandja kulutused, mis on otseselt seotud töötaja spordiga tegelemise kulude katmisega. „Keskerakonna algatatud eelnõu eesmärk on sisuliselt lõpetada nende ettevõtjate karistamine, kes oma töötajate tervise eest seisavad. Leian, et tervise edendamine peab olema iga töötajat väärtustava ettevõtte prioriteet ja loomulik osa,“ sõnas Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni esimees Kadri Simson ning jätkas: „Kui me soovime näha rahvatervise paranemist, peab ka riik tegema omapoolseid samme. Tervist edendavate tööandjate erisoodustusmaksust vabastamine on kindlasti samm õiges suunas.“ Simsoni sõnul propageeriks erisoodustusmaksu kaotamine sportlikke eluviise senisest veelgi enam. Lisaks paraneb sporti harrastava töötaja tervislik seisund ning võime igapäevase eluga toime tulla. Kasu saavad nii töötaja, tööandja kui ka ühiskond laiemalt, kuna terve töötaja ei ole koormaks tervishoiusüsteemile. „On hea meel tõdeda, et erisoodustuse kaotamist on teiste seas nõudnud ka Tööandjate Keskliit, kes riigile nõu andnud manifestis kirjutas, et erisoodustusmaks tuleks kaotada kõigilt tööandja investeeringutelt töötajate tervisesse. Üks Keskerakonna algatatud samasisuline eelnõu on juba Riigikogus esimese lugemise läbinud ning nüüd seisab komisjoni esimehe sahtlis. Loodame, et uut eelnõud ei taba sama saatus,“ lõpetas Kadri Simson.			OSCAR-2019
Teatavasti peab 31. märtsiks täitma tuludeklaratsiooni. Mul on tulusid päris mitmelt poolt ja pean Maksuametile päris korraliku kingituse tegema. Kuna tehinguid on palju, siis alustasin Hanza.net`is deklareerimist. Tekkis ka hulk küsimusi. Näiteks kuidas ümardada? Mul tuli ühe tehingu kasumiks 813,5 EEK. Kas see tuleb ümardada 813 või 814 krooniks? LHV poolt on õnneks maksuraport olemas, kuid kuidas märkida näiteks SNRA koodi, või kuhu ja kuidas märkida tulud QQQ optsioonidelt? Kuna olen ka just äsja täitnud, mitte küll palju tehinguid. Siis tean et kahjumiga toimunud tehingute puhul kirjutad tehingutasu korstnasse (see ei lähe kuludesse). Tulumaksuseadu paragrahv 37 lõige 1 ütleb et tehingutasud arvestatakse maha kasumiga toimunud tehingutelt. Ma olen deklareerinud vaid 2 rida, aga neid ridasid tuleb veel kole palju juurde. Kokku läheb vähemalt paarkümmend rida. Eks näis mis asjast välja kukub. Äkki peab üldse paberi peal deklareerima. Kui asjad nii on, nagu ütlesid, siis on see paras porno küll. Äkki oskab keegi veel selles osas kommenteerida? kahjumiga lõppenud tehingutelt tõesti ei saa teenustasu maha arvata. Ise avastasin ka oma üllatusex. Ei jää muud üle, kui tuleb hakata vaid kasumiga tehinguid tegema.. Ma ei tea, kas teil on selliseid kogemusi, kuid millise EVP-de kursi peab võtma aluseks aktsiate müügil? Kas aktsia ostmispäeva oma või siis müügipäeva? Jah tõesti - kuhu märkida välisaktsiate (kasvõi näiteks QQQ) optsioonide kasum ja kas nendelt saadud kahjum samuti kasumist ennem maksustamist maha arvestatakse? Huvitav küll millele toetudes ei luba maksuamet kahjumiga tehingute puhul ostutehingute komisjonitasusid kulusse kanda? Seadus ütleb selgelt, et müügiga seotud kulud saab maha arvata ainult KASUST aga mitte kahjust. Samas soetamismaskumus on ju sama mõiste nii kasu kui kahju puhul. Mina küll protestiks seisukoha, et kahjumitega tehingutelt ei või ostutehingu maaklertasusid maha arvata. § 38. Soetamismaksumus (1) Soetamismaksumus on kõik maksumaksja poolt vara omandamiseks ning selle parendamiseks Tore on muidugi see, et kui teed mingi mitmest tehnigust koosneva skeemi, milles mõne pealt saad nagunii lossi, siis seda ei saa kuludesse arvata. Kõvemad traderid muidugi manööverdavad sellest kindalsti mööda...huvitav oleks ju näha, kuidas eraldi deklareeritakse kasumlikud ja kahjumlikud tehingud, never. Kui maksuamet aksepteerib § 37 (1) sisu ainult (AINULT) selliselt nagu kirjas on (... Maksumaksjal on õigus KASUST maha arvata vara müügi või vahetamisega otseselt seotud dokumentaalselt tõendatud kulud. ), siis siin saab tegemist olla vaid kirjaveaga, ehk lihtsalt sõna "kahju" on kogemata välja jäänud. Muidu on nii, et kahjuga müüjat karistatakse täiendavalt kasu saajaga võrreldes. 2001.osteti hinnaga 100 kr ja müüdi 2001.aastal hinnaga 170 kr. Ostutehingul maksti komisjoni 5 kr ja müügitehingul samuti 5kr. 2002.märtsis deklareeritakse kasum 170-100-5-5=60 kr ja arvatakse sealt maha eelneva perioodi kahjum 60 kr ning seega tulumaksukohustus on null krooni? Kas nii on seadusandja mõelnud oma sõnastusega? kas pole nii et ostutehingu komisjonitasu on soetamisega seotud kulu ja selle pealt soodustust ei saa niikuinii. Mina arvan, et kogu see diskussioon sõna KASUST üle on tugevalt ülepaisutatud. Kui edasi norida siis nagu rakuc kirjutas, ei saa ju kahjumist tehingukulusid MAHA arvata, vaid need tuleb ikka kahjumile JUURDE arvata. Tegemist on lihtsalt seaduse saamatu sõnastusega ... Mina igatahes kasutasin sama valemit kasu/kahju = müügihind - tehingutasud - soetamismaksumus nii kasumi kui kahjumiga lõppenud tehingute deklareerimisel miks siis selline segadust tekitav lause seaduses on, mida maksuamet usinalt ära kasutab, vist: "... Maksumaksjal on õigus KASUST maha arvata vara müügi või vahetamisega otseselt seotud dokumentaalselt tõendatud kulud." Kusjuures, kahjumi puhul (soetus - müük) "võõrandamisega seotud kulusid" e-maksuamet kahjumile juurde ei lisa, küll aga arvestab need kasumist maha... Kas keegi on avastanud E-deklaratsioonis koha, kuhu on võimalik sisestada eelnevast perioodist üle kantavat kahjumit? e-maksuamet käitub täpselt nii nagu sa 11/03/02 15:08 kommentis selgitasid, ehk siis tähthaaval seadusest kinni hoides - kasumist arvestab tehingutasud maha, kahjumist aga mitte. Kahjumist ei saagi ju maha arvestada, nagu eespool õeldud. Järelikult tuleb maha arvestada kasumist, ka negatiivsest kasumist. :) Deklareerimata jätmisel (tahtlikult) saab teha ettekirjutuse 6 aasta jooksul + 0,07% intressi päevas s.o 153 krooni 100 krooni kohta... nt. kui teed välismaal tööd, siis tahavad k6ik midagi saada. konkreetne näide: tuttav on soomes tööl, siin maksis eelmise aasta eest 35% maksu ja oh yllatus yllatus, eesti maksuamet helistas talle ja kysis, et kas kavaced maksma kah ykskord hakata 8) Kui mul on täidetud W8-BEN ,siis see peaks vabastama nö. välismaisest tulumaksust ja mul tuleb vist ainult maksta Eesti Vabariigile 26% tulust vōi ei ole see päris nii ? mnjaa, ma sain citigroupilt ja fordilt dividende, nendelt oli maha arvutatud juba 30% tulumaksu, kuid eestis pole dividendidel tulumaksu. huvitav, kas annaks kudagi norida kellegi kallal? ja maksuseaduses on öeldud et kui välismaal maksad rohkem % kui eestis siis eestis maksma ei pea ja kui maksad välsimaal vähem% siis maksad vahe 26% kinni. kuna olen ise soomes tööl käinud, siis võin öelda, et mängu tuleb ka tulumaksuvaba osa, mis hetkel on 3000 mk kuus. Selle tulemusel võib juhtuda, et kuigi sa maksad seal 35%, maksad siin veel juurde. Töötad soomes 3 kuud, palk on 7000 mk kuus. Kolme kuuga teenid 21000 mk, sellest tm vaba osa on 9000. Tm maksad 12000 pealt ja sellest 35% on 4200 mk. Kui võtta kursiks marga suhtes 2.63, teeb see 11046 krooni. Sinu saadud palk 21000 mk kroonides on 55230. Juhul kui sa Eestis pole päevagi töötanud, saab (2001a.) sellest maha arvutada 12000 krooni tulumaksuvaba osa. Tulumaksu arvutad 43230 pealt ja see on 11239,80 krooni. Kuna Soome maksid tulumaksu 11046 ja siia umbes 11240, siis pead siin juurde maksma veel 194 krooni. tegelikult on nii, et soetushind = 100+5 ja müügihind 50, võõrandamisega seotud kulud = 5 => kahju = 55 No ei saa selgust majja selles asjas. Fjot, millise piirkonna maksuameti spets väitis et müügi komisjoni ei saa kasumist maha arvata? Teemat on pikalt arutatud, LHV maksuspets võiks olukorda selgitada ja kasvõi puust ja punaselt ette teha, Tallinna. Myygi komisjoni saab KASUST maha arvata, kahjut komisjoni võrra aga suurendada ei saa. Kui sa vaatad neid e-maksuameti vormi lahtreid, siis seal on "soetusmaksumus", "võõrandamisega seotud kulud" ja "müügihind või turuväärtus". Kui soetusväärtus on koos komisjoniga, siis müügihind ei ole ja müügi komisjon tuleb panna võõrandamisega seotud kulude lahtrisse. LHV maksuraport annab müügihinna kus komisjon on juba maha arvestatud (kuna minul kahjumit pole, siis ma ei tea mida maksuraport kahjumi puhul teeb), aga komisjon on vaja eraldi panna. Kui tehingust saadi kahju, siis e-maksuamet kahjumit komisjoni võrra ei suurenda. riskija - niipalju kui mina aru olen saanud, ei saa pankrotiprotsessi käigus kuidagi neid kahjudeks deklareerida, olgu protsess kui lootusetu tahes. alles hetkel kui pankrotiprotsess on lõppenud ja ettevõtte likvideeritud jõuab Sinu osaluse väärtus selles nulli, vahepeal võib piisavalt väikese nõuete kogusumma juures Sulle kui (raha saajate nimekirjas küll viimasena, aga siiski paiknevale) aktsionärile pisut raha tilkuda. see seletab ka miks möödunud aastal liikus 1 EEK eest suuri maapanga aktsiapakke (maa)poliitikute käest nende lähisugulastele: niimoodi saab kahjumi kiiremini sisse võtta kui protsessi lõppu ootama jäädes.			OSCAR-2019
Täna toimus Pärnu kaubanduskeskuse Port Artur 2 aatriumis Pärnumaa Kutsehariduskeskuse ärikorralduse eriala õpilaste poolt läbi viidud heategevuslik tordioksjon loomade varjupaiga toetuseks. Tordioksjonit juhtis selgelt kõlava häälega Endla teatri näitleja Sander Rebane. Iris Ojasoo (pildigaleriis 029), Pärnumaa Kutsehariduskeskuse ärikorralduse spetsialisti 1. kursuse õpilane, ütles, et käesoleval sügisel toimus heategevuslik oksjon juba neljandat korda: „Paaril viimasel aastal Port Arturis ja esimestel aastatel kutsehariduskeskuse hoones.” Ärikorralduse eriala õpilaste heategevuslik traditsioon sai alguse 2015. aastal ettevõtlusnädala raames. „Lisaks heategevusele soovisime tänavu tõmmata tähelepanu saabuvale täiskasvanud õppija nädalale, mis toimub 19. – 26. oktoobrini üle riigi,” selgitas Ojasoo. „Oksjoni teel saadud raha eest tahetakse soetada Pärnu kodutute loomade varjupaigale kiirkuivatuskapp aluskatete jaoks,” rääkis Ojasoo, kelle sõnul oli võrreldes eelmiste aastatega oskjonil rekordiliselt rohkem torte, seekord siis 43-lt heategijalt. Täpsustatud andmetel osales üheksa erategijat ja 34 ettevõtet, kelle hulgas ka Pärnumaa Kutsehariduskeskus. Algava õppeaasta Koolirahu lepingu allkirjastamise ja väljakuulutamise tseremoonia toimub homme, 31.augustil kell 15 Pärnus Rüütli platsil. Lepingu allkirjastavad haridus- ja teadusminister, Pärnu linnapea ja Lastekaitse Liidu, Eesti Õpilasesinduste Liidu ning MTÜ NÜ TORE esindajad. Tseremooniaga tuletatakse nii õpilastele kui õpetajatele meelde, et igapäevase turvalise koolikeskkonna loomine tähendab jätkuvat protsessi. Tseremoonia järel toimub samas asukohas kontsert, kus astuvad üles Pärnu bändid. Esinevad soul/funk muusika lipulaev Steps To Synapse ja tormilist rockmuusikat viljelev uus bänd Echolove. Kirsimäel andis Eesti ETNO 2018 rahvusvaheline muusikakollektiiv oma laagriorkestri kontserti väga arvukale Viljandi pärimusmuusika festivali kuulajaskonnale, kes elas vaimustusega noorte esinemisele kaasa. 27. juuli 2018 \| Sildid: festival, muusika, noored \| Teema: Viljandi, Viljandimaa \| Kommenteerimine on suletud Teisipäeval, 18. juulil kogunes 65 noort Kõpu mõisa, et üheskoos maailmamuusikasse sukelduda. ETNO laager toimub juba 22. korda ning nagu igal aastal on ka seekord osalejaid üle maailma, 13 riigist. Kaugemateks kohtadeks on Austraalia, Tuneesia, Marimaa, Udmurtia, Portugal. Eestisse tulevad noored kokku, et veidi rohkem kui nädala jooksul teineteiselt õppida ja õpetada. Laager kulmineerub Viljandi pärimusmuusika festivalil suure kontserdiga Kirsimäel, reedel, 27. juulil kell 14:00. Margit Kuhi, peakorraldaja on laagri esimese päeva hommikul rahulikult rõõmsameelne: “minu jaoks on see nüüd juba kümnes aasta korraldada ja tegelikult on ikka igal aastal see tunne enne laagrit samasugune – värin hinges ja südames ning ootuselevus ja rõõm käsikäes. Kui laager juba käes lisanub hinge rahu ja olen tõeliselt õnnelik, et järjekordselt on koos nii palju maailma kõige lahedamaid inimesi!” Lisaks ETHNO Estonia laagrile toimub kõrval ka laste ETNO laager, mis alustab 21. juulil ja lõpeb samuti folgil, kontserdiga Rohelisel laval. 18. juuli 2018 \| Sildid: festival, kontsert, muusika, noored \| Teema: Kõpu alevik, Viljandimaa \| Kommenteerimine on suletud Kui eelmistel aastatel on Sindi noortevolikogu algatusgrupi eestvedamisel suve algust tähistatud pärast jaanipäeva väliujulas, siis nüüd tervitati suve saabumist tervelt neli nädalat varasemal ajal ja linna keskpaigale lähemas asukohas. Laupäeval, 26. mail toimunud suve alguspidu on peetud. Noorte algatusgrupp on taas enda võimekust tõestanud, sedakorda siis jälle täiesti iseseisva ja eduka tegutsemisega. Aga nad on valmis ka teiste tegemisi toetama. Alles see oli, kui löödi kaasa kevadlaadaga Sindi linna 80. sünnipäeva tähistamisel ja riigi juubeli auks tammiku rajamisel. Neid on kohatud võidupüha maratonil suurte sinimustvalgete lippudega jooksjaid ergutamas ja mitmeid muid tegusid korda saatmas. Täna oodati noorte esindatust Sindi raekotta, et Tori valla arengukava koostamisel saaks arvestada nendegi arvamustega. “Kavandasime tänavuse Sindi suve alguspeo Sindi seltsimaja juurde. Ettevalmistused kestsid suht lühikest aega, kõigest paar kuud. Suunasime ürituse eelkõige noortele. Loomulikult oli oodatud kogu Sindi rahvas ja inimesi ka väljapoolt,” rääkis täna õhtupoolikul toimunud kohtumisel Kristiina Anufrieva, Sindi noortevolikogu algatusgrupi aseesimees. Käesoleva kuu teisel poolel jätkub populaarne kontserdisari „Klassikaraadio tuleb külla“ Pärnumaa koolides. Täna hommikul toimus kontsert Sindi gümnaasiumis ja pärastlõunal Häädemeeste keskkoolis. Sindi gümnaasiumi aula mahutas kuulama 7. kuni 11. klassi õpilased. Eesti Rahvusringhäälingu Klassikaraadio vastutav toimetaja Johanna Mängel rääkis, et kontserdisarja eesmärgina pakutakse õpilastele klassikalise muusika kogemusi ja äratatakse selle vastu huvi. „Korraldades noortele muusikutele osalemisvõimalusi ja publikuga suhtlemiskogemusi, tutvustatakse põlvkonnakaaslastele klassikalist muusikat, pille ja Klassikaraaditot.“ Pärnumaa koolides esinevad 21 aastat viiulit mänginud Linda-Anette Verte ning 18-aastased tromboonipuhuja Kaspar-Oskar Kramp ja klaverimängija Arko Narits. Pernova loodusmajas toimunud teadushuviliste Pärnu linna kooliõpilaste esitlusel osales noorima osavõtjana Sindi gümnaasiumi 5. klassi õpilane Joosep Ailiste. Vast üks paremaid fotosid oli inglaste rahvuslinnust, tõesti väga liikuvast punarinnast, kus kõik tema peamised tunnused on hästi tabatud Eile, 8. mail kogunesid Pernova loodusmajja Pärnu Kuninga tänava kooli noored keemikud, samuti Pärnu Ülejõe põhikooli, Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasiumi ja Pärnu Koidula gümnaasiumi erinevate huvivaldkondade õpilased. Keemikud demonstreerisid leegikatset, valmistasid kummikommi ja kartulipüssi, tegid paukgaasi ja elevandi pastat. Teiste koolide ettekanded olid Rosetta missioonist, Estcube 1 projektis osalenutest, bakterifloora olemasolust koolimajas. Demonstratsioonesinemisi ja ettekandeid modereeris Aarne Paul, loodusmaja astrokeskuse juhataja ja õpetaja. Sindi Avatud Noortekeskuse juhataja Helle Vent tutvustab ideed kaunistada vana raudteejaama hoone ees kasvava enam kui 100-aastase kodutamme hiiepuule vääriliselt saja värvilise soovilipukesega. „Lõbusad lipud jätame kodulinna kaunistama terveks Sindi sünnipäevakuuks kuni lastekaitsepäevani 1. juunil,“ kinnitas Vent. Linna pidupäevaks sai iga huvitatud noor kujundada oma soovilipukese. Enamuses olid autoriteks noormehed, aga tüdrukute au päästsid kunstiringi tüdrukud eesotsas juhendaja Tiina Tõnismäega. Kõik vajalikud tarbed olid keskuses igal ajal kättesaadavad. Lipp on formaadis A5 ja põhiliselt kujundatud värvilistele paberitele. Kõik noorte tööd on lamineeritud, et vihmased ilmad neile liiga ei teeks. „Nendest lippudest paneme 27. mail kella 18-st alates kokku neli pikka lipurivi, mis kinnituvad ühe otsaga noortekeskuse maja külge ja teise otsaga kodutamme külge. Selle töö teeb ära matkaring eesotsas Viljar Viigiga , kellel on vastav varustus olemas,“ selgitas Vent. Nõmme koolide õpilased meisterdasid tööõpetuse tundides lindudele sada pesakasti. Üleeile alustasid Pääsküla gümnaasiumi 7. klassi õpilased nende paigaldamist Vabaduse parki. Nõmme linnaosa vanema Grete Šillise sõnul on tegemist ettevõtmisega, mis toimub juba neljandat kevadet järjest. “Sel aastal seostus pesakastide arv Eesti Vabariigi saja aasta juubeliga. Pesakaste meisterdasid 4.-8. klasside õpilased, vajaliku materjali ostis linnaosavalitsus. Nii nagu varasematelgi aastatel, oli kohal Hans Kuusiku Tallinna linnuklubist, kes juhendas, kuhu ja kuidas tuleks pesakaste paigaldada ning selgitas noortele, millised linnud sinna tõenäoliselt elama asuvad,” rääkis linnaosavanem. Eelnevatel aastatel on lindudele pesakastid paigaldatud Ilmarise metsa, Pääsküla noortekeskuse ja raudtee vahelisse metsatukka ja Võidu parki. Sindi seltsimaja lavale jõudis 25 etteastet. Osalesid Sindi, Kilingi-Nõmme, Pärnu võimlejad ja tantsijad, Stuudio Happy Dancers ning üllatusesinejad. Majja sisenedes ruttasid väikesed tüdrukud sädelevates riietes siia-sinna, mis tegi kohe meele rõõmsaks Tänasele, 7. aprillil toimunud Sindi võimlemispeole registreerus 169 esinejat, mis on läbi kõigi aastate rekordiline osalus. „Igal aastal kasvav osalejate arv on jõudnud piirini, kus lava ei mahuta enam suuremat esinejate hulka. Aga oleme peo populaarsuse üle väga õnnelikud,“ ütles peo peakorraldaja Helle Vent, Sindi Avatud Noortekeskuse juhataja. Kolmandat aastat järjest oli täna taas 4H maskott Hubert platsis ja avas seltsimaja paraadna ees kõigile saabujatele aupakliku viisakusega ust. „John Schmidt harjutas hommikul kõvasti kombekat ukse avamist ja laval esinemist. Tulemus oli korralik,“ rääkis Vent, kelle sõnul oli peo korraldustoimkonnas väga palju abilisi. 7. aprill 2018 \| Sildid: noored, pidu, sport, võistlus \| Teema: Pärnumaa, Sindi, Tori vald \| Kommenteerimine on suletud 15.-25. märtsini viibis Pärnu Kuninga kooli esindus Erasmus+ projekti „Climates: together for the better“ raames lähetusel Prantsusmaale kuuluval Kariibi meres asuval Martinique’i saarel. Saint-Marie saar, mis on kuulus turismiatraktsioon tänu tombolo-nimelisele nähtusele. Foto: Liis Raal-Virks Külastati Saint-Pierre’i linna, kus aastal 1902 toimus saare ajaloo üks jubedamaid katsumusi – katastrofaalne vulkaanipurse, mis tõi kaasa 30 000 inimese silmapilkse surma Kuna tegu on keskkonnaalase projektiga, millega püütakse tõsta osalevate õpetajate ja õpilaste ning ka kogukondade keskkonnaalast teadlikkust ning vähendada seeläbi kliimamuutusi, nende mõju ja ulatust, lähtuti ka projektikohtumise tegevustes kohaliku keskkonna eripära väärtustamisest ja kohalike aga ka globaalsete keskkonnaprobleemide teadvustamisest. Partnerkool nimega Collège Edouard Glissant on Kesk-Martinique’i Le Lamentin’i linna üks kahest põhikoolist. Koolis õpitakse inglise, hispaania ja saksa keelt ning tegutsevad ka eriklassid hariduslike erivajadustega õpilastele. Paralleelselt antud Erasmus+ projektiga viisid õpiraskustega õpilased uue õppeaasta algusest alates läbi omaenda veidi lihtsustatud keskkonnaalast projekti, mille eesmärgiks oli väärtustada mangroovide liigilist mitmekesisust, seda eriti olukorras, mil üha suureneva linnastumise eesmärgil ka Martinique’il mangroovid-metsad kaovad. Kool on aktiivne osaleja ka regionaalsetes kliimaalastes keskkonnaprojektides, näiteks said väliskülalised kaasa elada vastuvõtva kooli õpilaste osalemisele Saint-Pierre’is asuvas Loodusteaduste Keskuses toimunud keskkonnaalaste leiutiste võistlusele, kus Edouard Glissanti’i kooli õpilased võistlesid plastpurgi kokkusurumise masinaga, mis aitab plekkpurgid väikseks kokku suruda, et need enne taaskasutusse jõudmist võtaksid vähem ruumi.			OSCAR-2019
Ma ei saa jätta jagamata võrratut blogielamust ja kuigi ma usun, et te leidsite või leiate ise ka ehk selle üles, siis igaks juhuks ikkagi kordan siinkohal: kes tahab härmakülma hommikusse suurepärast elamust kõnekate piltide ja pildikesi loovate toidukirjelduste näol, siis Pireti Noma-kogemus on just selline. hirmus tore, et te siin käite ja no tore, et te siit ka üht koma teist kõlbulikku leiate. Tulge teine kordki, eks :) Te võite Mae süljepritsimistele vahvasti viidata ja puha - see pole seni keelatud olnud ja vaevalt et tulevikuski. Aga kui te seda kulda, mida Mae torust lakkamatu voona väljub, tahate kasutada oma ägedate raamatute veelgi ägedamaks reklaamiks ja müügiks, siis samamoodi - olge lahked! Sama lahked võiksite muidugi olla ka selle eest tasu maksmisel. Küsige-küsige, küll Mae teile oma pangarekvisiidid edastab. Või vähemasti palgake ta oma asutuse ridadesse kopiraiteriks. Jumala eest, ta oleks absoluutselt kohe käpp. Ma võin muidu Kirjandusministeeriumi ja (eeldatavasti ainuisikuliselt) Mart Juure raamatumaitset täitsa söödavaks pidada, kogunisti häid ja üllatavaid leide on seda teed mööda minu öökapile jõudnud, aga vaat seesinane "Rubljovka" oli nii ja naa. Ei tea, äkki see on hea raamat, aga ei haakunud minu tujudega. Jälle selline kaootilise ülesehituse ja segases komplektis raamat. Autori peas, ma usun, oli ikka mingi nägemus üldisest tervikust, aga mulle kui lugejale ei jõudnud see pärale - äkki ei pidanudki :) Hüppas nagu kirp siia ja sinna, püüdis siit veidi haarata ja sealt midagi lisada, aga... Osad lood ja juhtumised olid muidugi päris head küll. Nii mõndagi sellist, mille puhul ei tea, kas nutta või naerda, no nagu see sageli vene uusrikastega ja padumiljardäridega olema kipub. Kui enam ei tea, kuhu raha toppida ja ometi toppida tahaks ja näidata tahaks, siis... mis sa ikka teed, eks ole. Ja kui mõistust ka alati ei ole paketile juurde lisatud, siis... Samas ma mõtlen, miks ma nagu samale lainele ei saanud hästi - kohati oli neid kuulsaid venelasi ikka lademetes. Hunnik nimesid, millest osad mulle veidi midagi ütlesid, aga osad ikka ei ütlenud kah ja ilmselt tausta korralikult teadmata, läks lugedes palju kaduma mu jaoks. See oleks sama kui panna keegi väljamaalane lugema lugu meie kohalikest wannabe-staaridest. Kõike ühes kirjatükis lahti seletada nagunii ei jõuaks ja mingi osa jääks vajaka ikka. Taust oleks puudu. Küllap on siin sama lugu. Mulle jäi ka mulje (võib olla ekslik), et need lookesed, lühikesed nagu need olid, on kirjutatud teises järjekorras. Ja siis hiljem, näiteks toimetaja abiga, just sellesse järjestusse torgatud, mis tähendab, et tekkis palju kordusi. Mõni tabav väljend või ekstreemsem näide, mis paar lehekülge edasi otsaga uuesti lugeja ette jõudis. Aga äkki oleks see raamat üldse mahlasem originaalis lugedes? Ma kahtlustan, et Panjuškin võib olla terava keele ja tabavate metafooride meister... Selles osas võiks mõni vene keelt hiilgavalt oskaja proovi teha. Lisaks oi-va-lis-te-le restorani- ja toidukirjeldustele (ei soovita lugeda tühja kõhuga või kuivikud leige taimetee sees leotades!), mille leidmist te seda raamatut lahti lüües ka muidugi eeldate, peab Reichli tasemel toiduarvustaja veel teistegi muredega kokku puutuma - nimelt on oluline erinevus minnes restorani oma tavalises (kuulsa toidukriitiku)kestas või inkognito. Nii et, kuigi gurmeeroogadest räägitakse palju ja põhjalikult, sh lõhnast, välimusest, maitsest, ei halasta ta ei teeninduse ega sisekujunduse kohapealt, ent samavõrd võib lugeja tutvust teha taaskasutuspoodide, paruka- ja meigiasjandusega või üldse erinevate tervikmuljete loomisega. Hoiatan köögikunne, et siin raamatus on ka retsepte, ei palju ega vähe, vaid parajalt. Nii mõnigi neist mõjus päris ahvatlevalt. Pilte retseptidel juures ei ole, seega mulle meeldis. Puhtalt retseptid - võrratu! Aitäh tähelepanelikule külalisele, kes andis teada, et siin blogis miskit nende raamatulinkidega on! Kahjuks kohe aidata ei osanud. Näib, et koer oli maetud kuhugi Rahva Raamatu kodulehe uuendamise juurde. Seoses sellega olid mõned raamatud vist õhku haihtunud või muidu kosmosesse lennanud, sest ega ma hästi neid niisama otsideski sealt enam üles leidnud. Aga täna juba nende kodulehel asi toimib ja kadunud raamatud on kenasti virtuaalsele riiulile tagasi lonkinud. Nii et kõik peaks jälle toimima nii siin kui seal. Ma saan aru, et kõik sussisahistajad ja viisijupijorisejad on lähipäevadeks oma kalendrid lootusetult täis bukkinud ja harjutavad usinasti. Ilmselt tatsuvad neil jalad ka öösiti voodis lamades. 01. detsembril olge kohal pidulikul avamisel ja advendiküünla süütamisel! See, mis kõrvalt paistab, on juba sootuks teisest ooperist. Ma ikka pidevalt olen usutlenud, et kas tõepoolest sellele mõlkis plekile midagi muud peale ei tule? No kohe mitte mingit ribakest värvi? Või muud materjali? Või mida iganes? Korrosioon? Kasvaks sammalgi sinna peale, aga mul ei ole sellessegi usku :) Ei, nähtavasti mitte. Nüüd, kus avamiseni veel loetud päevad jäänud, olen lootuse kaotanud. Kui mina noor olin, siis olid levinud sellisest plekist vannid jm anumad. Viimasel ajal pole eriti kohanud enam neid, aga nüüd on nostalgialaks igatahes garanteeritud. Ja kahtlemata on suurim kunstnik loodus ise - kui puud lehte lähevad, siis peaks veel ilusamaks pilt muutuma. Sedakorda sai vallutatud Valga, viirusest räsituna see retk ette sai võetud, aga ellu jäin. Pean tunnistama, et ega ma oma teadliku elu jooksul ei mäleta seal käimist, kuigi kahtlustan, et hämaralt uduses lapsepõlves võis seda ette tulla küll. Ka seekord oli udune - oli üks neist päevadest, mil pimenes juba enne, kui jõudis üldse valgeks minna. Nii palju näha ikka oli, et piiritähised olid kenasti alles ja oma õigel kohal. Suurimaks üllatuseks linnaga seoses oli vast... see on nii roheline! Ja parke või pargilaadseid moodustisi tundus palju olevat. Või miks ma arvasin, et neid ei peaks seal olema :)? Mulle näis, et isegi need monstrumehitised olid Valgas ilusamad kui mujal :) Kutsehariduskeskus näiteks, või isegi Rimi või Selveri pood (või mõlemad, ma ei mäleta enam). Vähemasti oli neil mustrit ja/või, samas kui meil siin on värvigammana midagi halli-pleki-rooste karva. Viljandi poolt linna sisse sõites oli aga mingi huvitav (era?)maja kenal nõlval ohtliku muljega aia sees. Kas keegi tõepoolest elab sellises kohas ja sedamoodi eksponeeritult? Huvitav. Aga Valka sattusin ma, nagu ikka taolistel puhkudel, Valga Keskraamatukogu lahkel kutsel ja Põhjamaade Ministrite Nõukogu toel. Kohvikus Säde lahkasime seda Taani elu ja olemist ning püüdsime leida nippe, mida neilt õppida. Leidsime ka - märksõnaks naised ja nende suurem kaasatus nii poliitikas kui erinevatel juhtivatel ametikohtadel (ärge nüüd kisama hakake, sest selle tulemuseni jõudis hoopis üks kohaletulnud proua:)). Tegelikult ma loodan, et kohalikud elanikud ja raamatukogu kasutajad oskavad hinnata ja ka tunnustavad entusiastlikke raamatukoguinimesi, kes võtavad vaevaks kutsuda külalisi. Eks see ju väike lisatöö ja -vaev ole, kõik see asjaajamine, aga on piisavalt inimesi, kes vajavad taolist vaheldust. Eriti kiiduväärt on kõik sellised ettevõtmised maapiirkonnas ja kõrvalistes kohtades. Märkasin Valga Keskraamatukogu kodulehel, et näiteks käesoleval aastal on neil külas käinud Kivisildnik, Imbi Palju, Kristina Kallas, Ester Laansalu, Piret Päär, Leelo Tungal ning muidugi igasügisene kirjanike tuur. Päris hästi ju? Me jõuame oma juttudega alati välja taanlaste praktilise meeleni ja selleni kui vähe nad lõikelilli kingivad ning sama praktilised on ka need naised (mehed?), kes raamatukogudes töötavad :) Ka seekordne kink mulle oli tubli valik. Mis omakorda pani mind asja, ehk siis martsipanist lille, lähemalt uurima. Selgus, et selliseid lilli meisterdavad magusate ja osavate näppudega tüdrukud Tartus, nimeks Karila Lilled. Ja kuna siit pildilt ei ole päris hästi aru saada k u i ilus see on, siis minge vaadake nende kodulehele või guugeldage niisama. Igatahes kuulub neile minu tänane vaimustus. Ma jäin mõtlema ka seda kui hea töö mul on, või hobi. Lisaks põnevatesse kohtadesse sattumisele, näen ma ka huvitavaid inimesi, äärmiselt eluterve ellusuhtumisega kusjuures. Ja kuna need sattumised on otseselt seotud raamatukogudega, siis on mul harukordne võimalus näha üle paljude aastate kunagisi kursusekaaslaseid, nii ka Valgas. Tõsi, mulle ei meenu sellelt kursuselt just väga palju tüdrukuid, kes tänaseni raamatukogus töötaksid, aga mõned siiski. Ma siis olin täna tubli ja nägin selle mehe korrektse nimega sutsu vaeva:) Et me ei peaks aina rääkima sellest portugallasest, kuigi nagu näha, siis saavad kõik kenasti aru küll, kellest jutt. Ja lisaks sellele, et me saime eelmisel korral teada, et ta nagu veidi Viljandis elab, tulid kuluaarides välja lausa täpsemad koordinaadid Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida, vaid ikka tema viimasest raamatust, mille ma imekombel kibekiiresti raamatukogust kätte sain. Ma pean tunnistama, et Marquesi stiilis on midagi. Ma ei tea, mis see nimelt on. Mulle midagi selles hullult meeldib, teisalt aga häirib. Ja see käekiri on väga-väga temalik ja äratuntav kõigi raamatute puhul. On see siis loo puhul jutustaja teravam välja joonistamine. Või teatav kujundite üleküllus ja tavalisest tundelisem väljenduslaad. Ei tea. Vahet pole ka. Me võime end lohutada ju, et ilmselt portugallased kirjutavadki nii:) Lugu ise on hea, teatud mööndustega. Mees on silmnähtavalt hästi kursis tüüpiliste eesti tibinate ... khm-khm hingeeluga - ma võtan endale suisa julguse nimetada teda beibe-eksperdiks. Ei viitsi meenutama hakata, aga ta vist oma esimestes eesti keelde tõlgitud raamatuteski neid lahanud nii- ja naapidi. Mul tekkis kohe haiglane huvi, kustkohast ta selle meeletu pagasi võtnud on. On tal endal kodus selline, elab ta aktiivset seltsielu või ammutab ta informatsiooni trajektooril cosmo-buduaar-perekool. Samas, see polegi ju tähtis:) Lugu meeldis mulle põhimõtteliselt kuni sinnani, kus lugejale kott pähe tõmmati. Kerge põnevus ja ohu eelaimdus oli kenasti õhus kogu aeg, kuskilt maalt hakkas kõik tüürima (minu jaoks igatahes) inimkaubanduse või prostitutsiooni juurde või kuhugi sinnakanti. No ja siis võttis autor kätte ja tõi sellise pöörde loosse. Tule taevas appi, eks ole. Ma olin kohe lausa nördinud:) Ja segaseks jäid ka viimased paar lehekülge. Ütleme siis, et kui see viimaste lehekülgede jama oleks teisiti lahendatud, siis ma oleks päris rahul olnud lugejana, aga nüüd jäi sellest lõpust mingi okas hinge. Sest! Ilma selleta oleks see olnud kena ja õpetlik lugu noortele näitsikutele või abistav õppematerjal lapsevanematele. Nüüd aga kadus see uba loost ära, õpikuna kasutada ei saa. "Oli see nüüd õnnelik või õnnetu juhus, aga eelnevast peatükist jooksis läbi üks mõte: me unustasime sootuks mainida väikese sõrme krampe, mis loomulikult pole sugugi vähemolulised ja eelkõige küünekääre, Läänemere ääres vohavate lugematute nail spa´de põhilisi rivaale. Ega me paha pärast, kuid riik, mis tahab olla globaliseerunud maailmas konkurentsivõimeline, justkui õpikunäide, vajab lõigatud küüsi, areng on otseselt seotud digitaalse näpuosavusega." NB! Ma vaatasin eile olude sunnil mingit õudset nn dok.filmi Eesti näkkidest, TV3 oli see, kui ma nüüd ei eksi - vaat see film haakub täiuslikult selle raamatuga. See oli nüüd tõeline õudusunenägu. Ma olen nähtavasti sedasorti elulooraamatute põhiolemuse (ja see on muidugi antud kontekstis absoluutselt väär sõnakasutus!) mingil ähmasel põhjusel jõudnud unustada. Kunagi, tõsi küll, olen midagi sarnast lugenud... äkki need Ita Everist ja Kersti Kreismannist jmt raamatukesed, kus on suureml määral vana tuttav jutt, uusi tahke eriti ei otsita/leita/avalikustata, kirjafont on võimalikult suur ja kokku väga ei tulegi miskit. Sageli olekski just nagu tegemist varasemate ajakirjanduses ilmunud lookeste kokkuvõttega. Mõnikord pole piisavalt isegi inimlikku soojust ja portreteeritava isiku vaimlist kohalolu tunda. Müstika! Mina ei tea, mina tahan ikka edasi uskuda, et sel mehel (ehk siis Robert Lepiksonil) oli huvitavaid mõtteid ja plaane. Või et teda ümbritsenud inimestel on temaga seoses rohkem mälestusi. No midagi ju oli ka selles raamatus välja toodud, aga... mõjule need põnevad killud, kui neid oli, ei pääsenud. Ülesehitus jäi samuti segaseks, ilmselt oli koostajal siiski mingi kavand peas olemas. Ent mina nüüd tagantjärele küll ei oska öelda, kas oli see kronoloogiline või temaatiline üleshitus:) Nagu oleks kirp hüpanud siit ja sealt läbi ja üle. Ma lõin lõpuks käega ja plaksasin raamatu kinni - hea, et ei ostnud. Suures hirmus tõttasin ummisjalu koguni Urramisse ja tühistasin Viljar Loori elulooraamatu broneeringu, mille järjekorras ma küll õige mitu nädalat olen juba olnud ja vist kenal 7. kohal tänase seisuga olin :) Ei pea just hiromant olema, mõistmaks, et kõige karmimad kriitikud taoliste raamatute puhul on inimesed, kel endil mingi kokkupuude vastava maaga. Minu kokkupuude Taaniga ei ole küll selline naha vahele minevalt sügav, aga mõningane siiski. Ja muidugi ma kartsin lugeda:) Ma ei hakka siinkohal kordama endale tuttavaks saanud fakte või tähepelanekuid, ütlen hoopis, et see raamat annab ülimalt hea ülevaate sellest, k u i d a s nimelt kujuneb ühest väikesest inimesest (hrl taanlasest, aga antud juhul eestlasest) sundimatu ja vaba suhtleja, mängleva kergusega oma arvamuse avaldaja ja inimene, kes ei ela pidevalt valesti ütlemise või käitumise hirmus. See pool taanlaste argipäevast on mulle kõige kaugem ja võõram ja seega oli minu jaoks tõeline maiuspala leida need nipid ja vihjed siit, sellest raamatust. Ilmselt saabki vaid laps seda kõige paremini tunnetada ja omandada. Vana karu ikka trikke tegema ei õpeta, eks ole. Ka taanlaste kurikuulsat hygget on autor üritanud lahata. Mulle on see asi juba selge nagu kks-korda-kaks ja ka siin raamatus tehakse see puust ja punaselt ette, aga aeg ja kogemused näitavad, et eestlastel läheb selle õppimiseks ikkagi üksjagu aega. Kirjuta, kuidas tahad, ega esimese hooga nad sellele ikka pihta saa :) Või kui saavad, siis ega niimoodi elada ikka ei oska. Mina ka ei oska, kuigi iga päev harjutan ja õpin :) Nii, saage tuttavaks, siin on Mae, viimane inimene pisikese Eestimaa peal, kes seda raamatut veel ei olnud lugenud. Teist ei ole ka, kui see teid lohutab. Mul oligi vettpidav plaan, neid kummatki mitte lugeda, oli seda teemat ju meediast käinud risti ja põiki läbi ja mulle tundus, et veel kuskil raamatu vahendusel selle seitsmikuga kohtuda, et see oleks nagu liiast. Ja siis, Monika, kurivaim, luges ja kiitis ja rääkis kõik na ilusaks, et ma kohe ei saanud end pidama. jumalast õigesti tegi ka. Ütleme nii, et Jürgen kirjutab nagu Jürgen ikka, tema asju on iga kell maru hea lugeda. Selline tunne tekib, et... on raske ja keeruline, aga on ka hea ja helge. Jürgen kirjutabki kuidagi nii, et iga lugu peabki hästi lõppema. See lugu, jah, lõppes ka hästi, õnneks ammu enne, kui Jürgen oma käpa vahele sai susata. Aga õige tonaalsuse leidmine oli kindlasti hoolimata sellest õnneliku lõpu tõsiasjast raske. Stiililt on tegemist napi, kuid ausa looga. Enamasti on päris hästi kõik, vahel ka s.....i. Mõlemat olukorda kirjeldatakse võrdselt, nutulugusid teistele eelistamata. See teebki raamatu heaks. Muidugi, lisaks need tabavalt vaimukad kirjelduste kokkuvõtted. Ja mingid pisikesed äärmiselt isiklikud nüansid. Mul oli põnev lugeda ka selles mõttes, et eks aega ole möödas juba omajagu. Kui päris aus olla, siis ma isegi enam ei mäletanud kuud, millal pantvangid vabastati, seega lugesin iga järgneva nädala (jah, just nädalate kaupa oli lugu jutustatud) kirjeldust kui viimast. Paraku see oodatud-loodetud "viimane" ei olnud alati teps mitte viimane. Kui muidu võis/võib mõelda, et ah, milleks kõik see jama? Ja mis nad ronisid sinna? Oli seda kõike üldse vaja? Lk 254 ilmnes, et see põhiline tarkus, milleks too õppetund hea oli, tuli siiski välja (loodetavasti mitte ainult Madis Jürgeni väikeses peakeses, vaid ka seitsme mehe endi kolpades): "Mida teha, kui tõesti koju tagasi saab. Tuleb rohkem olla koos lähedastega; ei saa enam nii, et laupäev ja pühapäev lähevad mõlemad trenni tehes, vähemasti laupäeval peaks olema perega; hoopis tolerantsem, positiivsem peaks olema; ei pea õiendama, ei pea süüdistama, tühiste asjade pärast närvi minema; aega peab paremini planeerima; peab õppima ja tegema seda, mis on hingelähedane; tuleb olla õnnelik, kui kõik on hästi; tuleb mõelda, et ka see on õnn, kui saab vabalt käia ja vabalt tooli peal istuda, rääkimata sellest, kui saab olla oma kallite inimeste keskel ja teha asju, mis meeldivad; elu on ju lühike ja pole mõtet tegelda mõttetusega; ei tasu siduda ennast alatute inimestega, kes sind ära kasutavad ja alt veavad; eneseväärikust rohkem; ja lõpuks - eriti tuleb olla õnnelik, et kodu on sellises suurepärases kohas nagu Eesti!" Põhimõtteliselt on see eelnev tarkuse kuldvara see, mille mõni saab kätte siitsamast loodusest, teine filmidest, kolmas raamatutest, neljas mingitelt kursustelt või sektidest, kes iganes kust iganes... mõni peab selleks minema Liibanoni pedaalima ja sattuma pantvangi, aga mis peamine - et see tarkus ikka tuleks! Kuna mul oli karust vahepeal juba totaalselt siiber, siis ma ausalt ei viitsinud anda viimast tagasisidet. Jah, eestlaslik jonnakus ja trots võivad ju toredad olla ja ma olen endaga rahul, et selle äädikamarinaadi ära proovisin (taas kord!). Aga tulemus oli endine. Sitke ei olnud, seda kindlasti mitte. Ma ei saa ausalt öeldes üldse sellest karulihast aru - kuidas see saab nii pehme ja õrn olla? See laguneb väga hõlpsasti kiududeks, uskumatu. Eelmise katse puhul ei olnud ka mingit mairineerimist, leotamist, laagerdumist ega haamerdamist - ja tulemus oli sama. Seekord siis äädikamarinaad, kolm ööpäeva. Tulemuseks õõvastavalt mustjaslilla lihakogum. Need tükid vasardasin ma sellisteks mõnusateks viilakateks, mis kergelt jahust läbi ja kuumalt pannilt läbi ja siis potti hauduma. Hiljem läks juurde küüslauk, tüümian, sool-pipar ning basiilikumaitseline tomatikaste (mitte pasta), suhkur. Ma usun, et mul oli juba üleküllastumine sellest mõmmikust, seega ma asusin sööma vale suhtumisega :) Ja siiski! Ma keeldun mõistmast seda metsloomaliha äädikalahuses hoidmist, lihtsalt keeldun. See äädika hapukas maitse on niivõrd tuntav ja lihal küljes kinni, et mul pole aimugi, kuidas sellest lahti saada. Mis on see nipp liha töötlemisel pärast äädikalahuses hoidmist? No oli hapukas. Olgu, minu viga, et ma just selle satsi puhul tahtsin tomatist kastet proovida, mis ju omakorda hapukust lisas. Muus osas oli maitse tegelikult ju hea... Naelutage mind nüüd igavesse häbiposti ja teil on minupoolne luba edaspidi minu pihta loopida kõik teravad kommentaarid seoses karude, mõmmide, metsloomade ja Puhhidega:) See raamat pani mu nüüd küll juukseid katkuma ja tiiru ümber maja jooksma. Ma isegi ei tea, kust otsast alustada, heast või halvast :) Sest mõlemat oli siin lademetes. Selle raamatu kujundus on midagi sellist, mis mulle iseenesest ääretult meeldib (kujundanud A. Tali). Ja mis sobib suisa suurepäraselt... fotoalbumitele või tsitaadikogumikele. Taolisele muhedalt kergele ja kiirele lühitekstile aga paraku mitte. Formaat on lugemiseks ja käes hoidmiseks nii ebamugav kui üldse olla saab. Ka ei ole ma kindel, kas kõvad kaaned antud teksti puhul just mõistlikeim valik oli. Samas mulle tundub, et see kirjastaja ongi minu mällu sööbinud kõvakaaneliste, kaalult raskete ja sisult nappide raamatutega, vähemasti on mulle sellised kätte juhtunud. No ja siis tulebki raamatu hinnaks üle paarikümne tugriku eks ole. Tegelikult on see tekst ju selline, et nii mõnigi võiks tahta selle raamatu osta bussis või rongis lugemiseks või muidu kuskil ebamugavas kohas ajaveetmiseks, aga sellist rasket ja suurt kolakat ju ei taha käekotti panna? Või valiti selline formaat nende mõne pildi pärast... Need on ilusad küll, sellega olen sada protsenti nõus. Lood on lühikesed ja siganaljakad, tegemist siis algselt näoraamatu sissekannetega, mida on ka teksti kujunduses püütud edasi anda (teate küll, postitaja väike profiilipildike jutu kõrval ja all laikimise/kommenteerimise/sheerimise lingid jms). Lisaks tuleb neis lookestes ülihästi välja kirjutaja hetkeemotsioon. Mis tegelikult on võõrsile mineja puhul kõige tugevamate värvidega ja põnevam tegur üldse ja mida on sageli äärmiselt keeruline tagantjärele, või üldse, edasi anda. Selles osas on igasugused facebookid ja blogid ja kodulehed head kohad küll. Tõsi, nii palju oleks võinud neid "kohendada", et ma tean küll, et lõustikus kipub neid va hüüumärke ikka mõnuga tulema sõrmede alt, aga raamatusse oleks neid võinud veidi vähem sisse minna, kuidagi häirisid. Huvipärast vaatasin mõnda lõiku, kus 6-7 järjestikusel lausel olid hüüukad lõpus, ja mitte ainult - mitmel pool oli neid kaks, kolm või neli lause lõppu lisatud. Ja lõpetuseks küsimus - kuhu jäi Island? Põhiliselt võis raamatust lugeda herr Lauri memuaare. Jaa, need olid lõbusad ja seiklusterohked, ta oli need edasi andnud vaimukalt ja filmilikult ning lisaks näinud vaeva killurebimise (jeerum, see mõjub siin praegu halvustavalt, aga jumala pärast - ei olnud nii mõeldud) ja uudsete metafooride leidmisega. Ma sain mõndagi teada spaa-elu köögipoolest, muusiku raskest elust, jõuludest, Enn Nõu romaanitriloogia tegelastest ja tont teab millest veel, aga Islandist vaid üksikud killukesed. Entsüklopeedilisi fakte ma ei oodanudki, ega need mindki eriti huvita ja neid leiab ka teistest allikatest, aga... ikkagi kuidagi väheks jäi. Kui ma ei eksi, siis Islandit hakkas jutu sisse pudenema kusagil 66. lehel (raamatus kokku nummerdatud lk oli mingi 155+ või nii). Ja ega neil ülejäänud lehekülgedelgi väga palju islandlastest ja nende elust pajatatud, seal oli näituseks muusikaõpetaja tegemisi kapaga - taas huvitavad muidugi. Seega tõe huvides olgu siitpoolt lisatud, et see siin oli Risto Lauri teekond sinna. Päralejõudmine jäi kesiseks ja selle vea võiks järgmisel korral parandada :P Hetkeseis on selline: kes läheb riiulilt raamatut haarama teadmisega, et sellise outfitiga raamat viitab fotoraamatule + pealkirigi laseks nad aimuda kaugest ja põnevast saareriigist, see saab täiega tünga. Ja need, kes selliseid kirjeldusi ja laadnat olme- ja reisikirjandust armastavad, need ilmselt ei astu ei poes ega raamatukogus selle riiuli juurde või kui nad seda mingis meeltesegadushoos teevadki, ei julge nad kätt sirutada :) Jama, on ju? Ma lihtsalt loodan, et järgmine raamat (sic!) tuleb lugejasõbralikumas formaadis. P.S. Boonuspunktid lähevad sellele "invajutule"! Täpselt minu mõtted. Ma usun, et meie siin, Eestis, jõuame alles aastakümnete pärast sinnani, no aga me vähemalt püüame. Jälle rootslased, jälle põnevik (või krimka, ma ei tea), jälle triloogia (mis tähendab järgmiste osade ootamist). Aga, neid kahte triloogiat saab küll läbisegi lugeda, proovitud :) Nad on ikka täiesti erinevast puust tehtud, kohati suisa vastandid. Sarnased on tempo ja erinevatest tegelastest lähtuv jutustamine. Samuti see, et tegelasi on palju ja nende omavahelised suhted ja kokkupuutepunktid aetakse totaalselt lõpuks sassi, vähemasti minu jaoks. Erinevused. Victoria Bergmanni triloogia raamatutes näikse dialoog esikohal olevat. Brinkmanni raamatus on jutustavat osa rohkem - kirjeldamine, kulgemine, analüüs, neid arutluskäike serveeritakse õningal määral ka lugejale. See ilmselt tegi ka ühelt raamatult teisele ülemineku kergemaks. Ka psühholoogial on siin väiksem roll, reaalne tegevus ja sündmused esiplaanil pigem. Lugu pannakse aga siingi kulgema ühe keskse naisterahva ümber (see on rootsi meestel nüüd mingi norm või? Meesautorid tahavad kangesti ühe rohkem või vähem õblukese naesterahva panna veriste sündmuste keerisesse - millenniumi triloogias ja Victoria Bergmanni omas sama seis). Kõnealuse raamatu tädi on siis jah, väljastpoolt politseisüsteemi, nö tavaline tädike tänavalt, või siis antud juhul küll haiglast. Aga selle raamatu korrakaitsjate roll on ka hoopis isesugune, stiilis kes kellele käru paneb. Väga tõetruu oma üldplaanilt, aga välja mängitud muidugi lihtsakoelisemalt. See mäng on tegelikult ju siiski märksa peenem. Ja siis veel see "haigete" politseinike teema, mida kirjanduses võrdlemisi vähe kasutatud. Jääb siis loota, et vahe järgmiste osadega liiga pikaks ei lähe või kui lähebki, siis on autor osanud kuidagi sujuvaid meenutusi sisse viia, et lugeja jälle järjepeale aidata. KoKoKo ehk kokku kogutud kolumnid. Ma olen naisi saunas kuulnud rääkimas, et on ikka rahaahned need meie ajalehed-ajakirjad ja nende seljataga seisvad kirjastused, igavesed röövlid sellised! Milleks neil veel tarvis juba ilmunud lugusid raamatukaante vahele toppida ja veel kord rahvale ette sööta, teadagi. Samas tuleb tõdeda, et mina olen seesuguste üllitiste ideaalne sihtrühm. Kõigis meediaväljaannetes, mida ma tarbin veebis, jäävad mul nimelt igasugused arvamuslood mingil seletamatul kombel lugemata, nii et raamatu kujul nad alles jõuavadki minuni. Vastasel korral oleks jäänud minu jaoks avastamata näiteks kas või Justin Petrone ("Misjonäripoos"), Susan Luitsalu ("Küsimused kõikidele vastustele"), Abdul Turay ("Väike valge riik") ja siis veel see mees, kelle nime ma ausõna ei viitsi üle kontrollima hakata, aga niisama huupi kirjutades teeksin ma vähemalt neli viga tema nimedes (neid ongi palju). Aga te teate ju küll, keda ma mõtlen. Mul on tohutult hea meel, et selles maskuliinses ja pigem väljamaises seltskonnas on minu vaieldamatuks lemmikuks endiselt Susan. Need eelpool nimetatud mehed muidugi oskavad ka kirjutada, päris hästi, aga jah... Vello (see on vist pseudonüüm, jah?) on sellele mehele varjunimeks absoluutselt täiuslik nimi, sest just Vellona ta nendes lugudes muide mõjubki. Selliseid vellosid on meil siin iga nurga peal - nad on konservatiivsed, laisad, mugavad, sauna- ja õllelembesed. Ilmselt on see tal muidugi lihtsalt kirjanduslik võte, sest tehes end tradistiooniliseks velloks, tunnevad kõik meeslugejad end tema lugudes ära ja naised heldivad ning saavad lohutust, et nende kodune vello-eksemplar ei olegi mingi harukordne loodusnähtus, vaid täiesti harju keskmine asjandus. Milles muidugi herr Vikerkaar eriti hea on, ja ma tean, et kordan ennast, olen seda juba tema eelmise raamatu puhul maininud, on oma naise kõrgele ja austusväärsele pjedestaalile tõstmine. Nende lugude Liina (vist samuti kirjanduslikuks otstarbeks antud nimi?) on just selline eesti naine, kes suudaks häda korral kogu maailma päästa, seda muidugi ühes oma nannipunnist mehe ja seitsme lapsega. Kolumnide põhiline ja magusaim aines tulebki nähtavasti abikaasalt. Tasapisi, ent järjekindlalt hakkab materjali pakkuma ka pere esiklaps, no ma siiralt loodan, et sellest väikemehest tuleb sama eluterve ja asjalik tegelane nagu on tema ema :) P.S. Autorile muidugi minu kaastunne - ei ole kerge elada, kui sind pidevalt võrreldakse ja kõrvutatakse Justiniga, no ei ole. Varesetüdruku järg või Victoria Bergmani triloogia teine raamat või nimetage seda, kuidas iganes soovite. Sisukokkuvõtteid ma nagunii siin blogis ei harrasta ja lugemisemotsioonidest rääkides, siis... Läks veelgi segasemaks mu meelest. Selles mõttes kavalalt kirjutatud, et lugeja ei saa teha ei autoritele ega toimetajale etteheiteid, sest noh, lugejal endalgi järg käest läinud ju :) Põhimõtteliselt võiks mõrvareid olla nende lugude juures kokku tükki viis. Aga võib-olla ka ainult üks. Ootame kolmanda raamatu ka eesti keeles ära ja vaatama siis edasi. Lolli peaga sai ka "Andaluusia sõber" võetud, kuigi ma kahtlustan, et kahte triloogiat läbisegi lugeda ei ole teps mitte hea mõte, hetkel kasutan venitamistaktikat selles osas. See on midagi väga erilist ja ilusat, just ilukirjanduslikult võttes. On maid ja rahvaid, kellele selle raamatu lugemine võib olla eksootiline, uudne, informatiivne, koguni harivgi ehk. Eestlastele küllap mitte, natuke nostalgiat, seda jah, aga see ei ole aeg ega inimesed, mida me meeleheitlikult igatseksime, eks. On kupee nr 6, on mees ja tüdruk, on teekont Moskvast Mongooliasse. Tüdruk jääb lõpuni kaugeks, nukraks, igatsevaks, loo kohal hõljuvaks. Otsekõnet tema puhul autor ei kasuta ja tüdruku enda "lugu" keribki end lahti kildhaaval, kaootiliselt, minimaalste vihjete kaudu. Eks ta seepärast selline eemalviibiv tundubki. Mees selles rongis ja kupees, saab raamatu lõpupoole küll endale nime, kuid temagi "lugu" kerib end lahti pikkamööda, ometi jutukamalt ja värvikamalt. Mees on just selline nagu üks klišeelik venelane olla võiks - haiseb viina ja sibula järele, pidevalt kas kiimas või sügelevate rusikatega, aga naisi jumaldab ikka kogu täiega. Eriti hämmastab, et autor on tegelikult suutnud suurepäraselt jutustusele leida rütmi ja ülesehituse, mis sobitub hästi ka rongi enese kulgemise rütmiga. Pildid kupees toimuvast ja aknast paistvast maailmast vahelduvad täpselt mõõdetud tempoga ning muidugi see erinevatest linnadest lahkumine. Lahkumispildid on toodud ühe pika joruna enamasti, näiteks: „Maha jääb Irkutsk, vaikne jääst kammitsetud kevadine linn, ülikooli raamatukogu kollased kahhelplaadid, roosa sibulakupliga kirik, pargid ja haljasalad, lärmakad ja aurused avalikud saunad, väsinud maa, roostes tulvaveega kaetud park, klassikaline muusika väikeses valjuhääldis pargi väravaposti küljes, lume pehmed hanged õueaedades, maha jääb Irkutsk ja vastutulev elektrirong õõtsatab kõrvalrööpmeil, majad ja veelkord väikesed kindlalt seisvad majad, valged aknaraamid, maalitud lilledega aknaluugid, pitsiliseks nikerdatud räästad, üksik üheksateistkümnekorruseline paneelmaja keset põlde, kevadine päike, suitsevad korstnad, puuriidal seisev mees … BAMi magistraal, mille soo on endasse imenud, lume raskuse all kokku vajunud maja." Ja samavõrd, kui autor on suurepärane nende kirjelduste minimaalses ja samas kõikehõlmavas kokkuvõtmises, on ta võrratu ka aknast paistva taeva, õhu, pilvede ja päikesevalguse kirjeldamises. Siis veel kõik need väiksemad pildid nõukogude liidu inimestest, poodidest, toidukohtadest ( pea igalpool on uksel silt viitega avariile, inventuurile jms ja ometi on pood või retsoran või baar pilgeni rahvast täis), kaubast ja toitudest, millest iganes. Ma tänan muidugi muretsemast ja kaasaelamast! Nagu ma aru saan, siis astus järgmisel päeval koguni turul abikaasale ligi murelikke linnakodanikke ja oli neidki, kes vaevusid meilitsi muret tundma meie pere hea tervise pärast :) Jah, olge rahulikud, reede õhtul ei pidanud me Hesburgerisse minema sööma ega ole ma ka kaks päeva elamisest karuhaisu pidanud välja peksma. Süüa me saime. Punkt. Aga ilmselt on sellest punktist vähe teile. Välja näeb see pada nagu iga teine pada, selles osas te vist nõustute minuga. Ja kuna kogu selle jama peale oli kere juba hele, siis ma ei hakanud pildistamisega rohkem vaeva ka nägema - leppige nii. Esiteks, mis ma ütlen - kolm tundi oli selle mõmmiku jaoks ilmselgelt liiga palju. Liha oli ikka juba suussulavalt pehme ja täiesti kiududeks, seega ma usun, et kaks oleks maksimum pidanud olema. Enamus aega oli ahjus pöördõhuga ja kraade 180 ringis. Teiseks, lõhnahuvilistele. Ei olnud mingit spetsiifilist lõhna, ei elamises ega toidul. Lõhnas lihtsalt hästi ja tummiselt. Kolmandaks, maitse. Oli küll teine. Sea- või loomaliha jutuga oleks kohe kerge olnud petja kukele saata. Mu esimene mõte oli - maks. Ma sõin liha, mis maitses nagu maks, hoolimata kõigist lisanditest ja tugevast provence´i maitseainesegust. Esimesel korral ei jaganud mu arvamust keegi, paar tundi hiljem, jahtunult, kuulutas ka lapsesuu, et tegemist on maksaga (mida ta mingil põhjusel ei armasta). Sõna "karu" imekombel ei olnud temas vastumeelsust tekitanud, mis on tõeliselt üllatav. Ma ei tea, ausalt. See reedel äädikamarinaadi pandud liha on endiselt selles lahuses. Värvus on: kole. Midagi mustjaslilla kanti ja mitte kuigi sümpaatne. Ma siiski sellest midagi vist kokku keeran, aga küllap homme. P.P.S. Vahepeal saate ka mõned loetud raamatute postitused, sest need karujutud käivad mul juba endalegi pinda. Ääremärkusena olgu öeldud, et ma tõepoolest ei tea, kust võtsin julguse sellele (ja ka eelmisele) postitusele labeliks "maitsev" panna... Sest siin praegu kirjutades on lõplik tõde veel selgumata. Niisiis. Blogimine on selles suhtes vastik, et kõik äsja antud lubadused irvitavad mõnuga näkku. Pean silmas seda, et seda va karu oli ikka nõks liiga palju ja kuna eestlaslik jonn ei lubanud jätta äädikamarinaadi katsetamata, siis läks pool lihast siiski äädikalahusesse. Mis hea pärast, aru ma ei saa. No aga las ma siis proovin eks ole ja las ta seal seisab - kui kaua, ei teagi. Mõnel pool on juttu ühest ööpäevast, teisal koguni 3-4 päevast. Küllap see aeg sõltub mõne tunni pärast ahjust välja astuvast karust endast :) Aga siis tänane karu läks sõna otseses mõttes patta. Pärast pikki siseheitlusi ootasid mu karukest ees järgmised kaaslased: - juurikatest porgand ja kaalikas, seened olid mingi retseptis samuti välja pakutud (äkki selleks, et karu end kodusemalt tunneks?) Noh, tõe huvides olgu öeldud, et küüslaugu lisasin ma siia hiljem, sest selle ma unustasin õigel hetkel, aga mul on veel aega. Muidu läks siis kõik aga tavapärasel moel nagu padade puhul ikka. Liha suuremateks tükkideks, siis jahu ja maitseained kokku segada ja selles segus lihatükid paneerida. Panni ajasin kurjaks oliiviõli ja või rammusa duoga. Kogu kupatus ahjupotti ja karule seltsilised kaasa ja puljong peale ja... Ma küll vaatasin karuga korraks tõtt, et kas ta ka veini tahab potti, sest tegelikult käib see kõigi õigete padade sisse, aga siis lasin end mõjutada interneedusest, kus mingil kummalisel põhjusel pole kuskil juttu karu ja veini kooslusest (õllest küll!) ja nii see karu selline karskemapoolne saigi. Loodetavasti olete te ammu aru saanud, et see ei ole toidublogi. Aga täna teen ma erandi. Sest eks ole kõige suurem rõõm ikka kahjurõõm ja õhtusöögiks maitseb paremini teine eestlane ning just seda ma teile pakkuda kavatsengi. Liha säriseb ahjus või podiseb potis küll pea iga päev, aga vaat ulukitega mina sõprust pole suutnud sobitada. Lihtsam oleks metsloomaliha kohe aknast välja lennutada, oleks meie küla penidel rõõmugi. Ent ma siiski katsetan edasi ja seekord panen end avalikku häbiposti, et võiksite oma elupäevade lõpuni mu üle ilkuda. Või siis anda häid näpunäiteid edaspidiseks. Et siis karu. Nagu ma aru olen saanud, siis on karuliha valmistamise juures kõige raskem osa (targemad väidavad nii) karu kööki saamine. Mina sellega ei nõustu muidugi. Edasine on minu tagasihoidliku hinnangu kohaselt hullem. Meie karu tuli küll taltsalt ja vastu puiklemata. Erinevate ulukilihade marineerimisega on siin majas seni totaalselt ämbrisse astutud. Seega, täna ei kavatse ma ühtegi tükikest äädikamarinaadi uputada. Aga muidu: kellel on hüva nõu anda, tehku seda kohe või vaikigu igavesti! /aega on nii kaua, kuni liha sulab/ See on nüüd midagi sellist, mida lihtsalt peab lugema! Isegi juhul, kui mõnest lõigust elegantse kaarega üle hüpata (lugege ja te näete ise, millest üle hüpata, aga võib-olla olete teie hoopis eriti tublid), siis kõik muu pakub topelt naudingut. Pealkiri annab tegelikult raamatu meeleolud hästi edasi. Eruuv on siis kõige üldisemalt öeldes ruum, võtke seda otseselt või kaudselt. Ruumist, nii sotsiaalsest kui avalikust, on mitmestki küljest siin juttu. Põnevat juttu, kusjuures. Harry Shein oli ju arhitekt, kes ruumist rääkimiseks täiesti õige inimene. Aga lobisemine juutidest - ka see on olemas. Vaimukalt, õrnalt tögades, samas hästi selgitades. Võrratu. Okas on küll hinges, et kuulsamaid juute nimetades ei nimetanud autor minu suurt lemmikut Erica Jongi, aga no mis seal´s ikka. Köökide nobenäpud, attention! ka retsepte, ühes muhedate õpetuste ja nippidega on siin küllaga. Tõsi, mul jääb enamus järele proovimata, sest nojah, sibul. Ilmselgelt on sibul juudi köögi kunn. Ja samas autori jäägitu antipaatia küüslaugu osas... no ma ei tea, teeks kohtade vahetuse? Juutidest kirjutades ja rääkides on muidugi raske vältida tagakiusatust ja kõike seda mineviku taaka. Seda oli siin, kuid lugeja õnneks mitte liiga tugevates värvides. Kõige enam ehk oligi eelviimasel lehel ja mul on hea meel, et see raamatut omamoodi tutvustav lõik oli raamatu lõppu paigutatud, sest muidu ma ei oleks ehk raamatut kätte võtta söandanudki. Muide, te ärge mõelge midagi, et Sheini projekteeritud hooned, et mis või kus need veel on. Minu kodust linnulennult võttes peaks üks säherdune koledus (ilu on vaataja silmades, ma tean) olema napi kilomeetri kaugusel. Ma ootan päeva, mil mõni buldooser või kopp sellest õudusest alustuseks rammusa tüki haukaks. Edasi läheks juba lepase reega. Räägin siis KEKi hoonest, mis suuremalt jaolt tühjana viimasel ajal seisnud - no ma räägin ju, et keegi ei taha sellises kuubikus töötada ega olla:) :) Roa päästis rukola - see tegi toidu üsna maitsvaks, aga liha jäi ikka vesiseks! Rukola ja seedermännisemmned lõppkokkuvõttes päästsid. Tallinn teeb seda jälle ja ka meie teeme seda jälle - Tallinna restoranide nädala külalispostitused Jaanikalt! Ärge otsige nende kahe raamatu omavahelist seost - seda ei ole, need on lihtsalt juhuse tahtel siia ühte seltskonda sattunud. Ja et ma neid mõlemat korralikult lõpuni ei suutnud lugeda, sellelgi on erinevad seletused. Bannerhedi "Kaarnad" on ilmselgelt suurepärane raamat, tahaks uskuda, et ka paras pähkel tõlkijale, kelleks siis Tiina Mullamaa. Ühe teise Mullamaa, ehk siis Ilmari, koostatud rootsi keele õpikuga olen ma praktiliselt üles kasvanudki. Mis see "Kaarnad" siis on? Lõpuni lugemata muidugi suht võimatu ütelda :) Aga mõtleme siis korraks nii, et mis juhtuks, kui ristata "Tõde ja õigus" näiteks Kaalu-Jüssi-Turovski trioga, saadud kooslus istutada Rootsimaa mulda, sellisesse vägevasse maamulda, mitte mingisse toitainetevaesesse linnamulda, siis veel eemaldada igasugune huumor, vaat siis saabki kokku selle raamatu põhituuma. Ah jaa, see eelpool nimetet trio muidugi ei ole päris õige, ideaalse tulemuse saaks, kui nende nimede asemele suudaks panna sama kaalukategooria mehed ornitoloogide hulgast. Sest just nimelt lindudest on selles raamatus palju, väga palju juttu. Võta linnuaabits ligi ja hakka lugema! Teine probleem võis olla eelnevalt loetud "Varesetüdruk", sest tänu sellele oli mul "Kaarnaid" lugedes kogu aeg tunne, et järgmises või äärmisel juhul hiljemalt ülejärgmises lõigus läheb mingi action lahti ja keegi hakkab kellegi elu kallale kippuma, või siis leitakse põõsast vähemasti üks hädine laipki. Tuhkagi! Birmajer elu nii surmtõsiselt ei võta kui Kaarna-raamatu isa-poega, vaid temal on enamasti ikka ehedad lõunamaised murumängud käimas, üks lõputu tants ja tagaajamine, sekka mõni muu teema ka. Suuremalt jaolt tegemist lõbusate ja naerutavate lugudega ning nii mõnigi novell kadus ludinal käest. Samas, mõni teine venis ja venis ja kuidagi ei saanud õiget järge kätte, enamiku sain ikka loetud. Saa sa nüüd aru, kas olidki nii seinast seina need või, ja ka see on võimalik, on põhjus erinevates tõlkijates? Nagu ma aru saan, on need lood maakeelde ümber pannud kolm tõlkijat. Mingeid naljakaid trükivigu oli ka, üks oli kohe eriti kümnesse, aga kurb küll, mulle ei meenu, mis täpselt. Ikka peaks kõik kohe üles kirjutama... Ma avastasin enese jaoks sügisese Pärnu, tõsiselt. Tretid sinna on harilikult küll selline must be suvel ja veidi rohkem vastunäidustatud sügisel-talvel. Sama mustrit võikski igal aastal korrata, ent ilusatel suvedel juhtub ju teadagi mis. Pärnu on peidus ja teda uudistada suisa võimatu. Tänavad ja teeääred on umbes masinatest ja kui ka neid poleks, siis ega inimestega lood paremad ole. Nüüd, aga palun - linn on absoluutselt nende üksikute külaliste ja loomulikult kohalike päralt. Ja minu päralt. Kõik ilus paistab järsku välja. Poekesed ja kohvikud ühes omanäoliste siltidega, nii mõnigi põnev majafassaad ja kaunis välisuks - see kõik oleks kui üleöö kuskilt välja ilmunud. Vaated, avarus, õhk - olemas! Pilte muidugi ei ole, sest mul tuli eile Pärnus nii palju häid mõtteid ja siis pole mul küll ei tahtmist ega ka aega tehnikat näppida. Minge vaadake parem ise kõik kohad üle!			OSCAR-2019
Miks mõnel lapsel on kodus palju õppida, teisel aga vähe? Tubli laps, kes tunnis keskendunult kaasa töötab, ei sahmerda, ei loruta ega oma mobiiltelefoni laua all ei näpi, suudab tunnis palju ja tal ei jää kodus tegemiseks liiga palju ülesandeid. Mõni jõuab kodutöö isegi tunnis valmis. Tasuks küsida lapselt endalt, mida ta tegi tunnis, kui oli vaja intensiivselt mõelda ja kaasa töötada, st õppida. Kui laps kodus ei oska, tuleks selgitada, millest ta tunnis aru ei saanud ja miks ta ei küsinud õpetajalt. Õppimine on koostöö - õpetaja õpetab ja laps õpib. Kui laps ainult passiivsust üles näitab või keskendumisraskustega on, siis loomulikult tekivad takistused ja tõrked, mis tööjõudlusele mõjuvad. Vanem õpetagu kodus oma last aega jaotama ja tööd planeerima. Sageli istutakse laua taga tundide viisi, kuigi tööd on vaid poole tunni jagu. Keegi mainis referaati 4.klassis, mis olevat ennekuulmatu. Ei ole! 4. klass teeb tõepoolest teatud teemade kohta näiteks loodusõpetuses või eesti keeles uurimistöid ja vormistab selle ettekandeks. Aga aega niisuguse töö tegemiseks on ka mitu nädalat või koguni kuu. Kui laps on nädalaid lulli löönud ja viimasel õhtul otsustab tegema hakata oma uurimust, siis on ju siililegi selge, et ta seda ei jõua valmis. Lapsevanem, küsi lapselt või vaata e-koolist, millal see kodutöö neile anti ja kui pikk aeg oli tegemiseks, mitte ära süüdista õpetajaid, et annavad üle jõu käivaid ülesandeid. Kui mõni ainetund on ainult kord nädalas, siis saab ju selle ka varem ära õppida, mitte jätta viimaseks õhtuks ja ohkida, et homseks on jälle oi kui palju teha. Vanem ei pea lapse eest õppima, vaid looma võimalused ja andma oskused, et laps oma kohustustega ise toime tuleks. Aidata tuleks seal, kus tõesti tõsine vajadus. Õpetajal on muidugi põhjendatud mure. Muidugi lapsevanematena kasvatame oma lapsi kuidas oskame ja saame. Isad Soomes leiba teenimas. Emad lõpetavad ostumarketites müüa tööpäeva kell 22.00. Õpetada kodus oskame algastme õpilasi. Keskastme programmid ei ole loogiliselt meieaegse hariduse baasil õpetatavad. Aga vaesus, töötus, moraalilagedus, mida meile reformiokupatsioon on kodudesse toonud.. Selline sasipundar siis.. Meie koolid rikuvad täiesti teadlikult seadust. On ju selgelt kirjas , et algklasside õpilastele kodutöid ei anta aga tegelikult?? Tegelikult on nii , et õppida antakse lausa mitmes aines aga no keda see huvitab...... Haridusministeerium ei tee absoluutselt väljagi sellest. isad on soomes ja mujal maailmas laiali..yksikemad ei jõua tegeleda kõikide asjadega päeva jooksul ja nii ned lapsed käest lähevad..meie enda närune valitsus on selle põhjustanud Täpselt, miks peab laps koolis õppima 6 kuni 8 tundi ja veel kodus 4 tundi lisaks. Midagi on siin mäda, kallid õpetajad. Paljudes euroopa riikides ei ole lastel kodutöid. Lapsed õpivad koolis 8 tundi ja siis on vaba aeg. Mirtu tundi peavad lapsed meil õppima? Siinne koolireform tuleks viia tasemele, et lapsevanemal jääks aega lapse kasvatamisele, aga mitte ainult õpetamisele. Ma ei saa lapsega pärast kooli ja enda tööpäeva lõppu kusagile lapsega välja minna, sest on vaja õppida. Osadel päevadel nädalas on huvialaring või trenn. Seda rohkem on vaja kodus õppida neil päevil, mil huvialategevust ei ole. Samas pean ma last kodus ise õpetama, kuna koolis seda tehtud ei ole. Miks ei ole? Sest osad lapsed segasid tundi ja rääkisid koos õpetajaga. Teised lapsed õppida ei saanud. Mis õpetaja siis tegi. Ei midagi. Lihtsalt ignoreeris segajaid ja rääkis oma teksti ära. Lapsed kes õppida tahtsid, seda koolis teha ei saanud. Kellel kodus vanemad, õpetasid last ise. Õpetaja ei suuda end kehtestada niipalju, et talle vahele ei räägitaks. Mis reeglite järgi käituvad lapsed kodus, on eraldi teema. Koolis on kooli reeglid ja kool peab tagama, et seal viibivad lapsed neid täidaksid. Kuidas saab kedagi kiusata kooli territooriumil? Kas koolis, kui on füüsilisele ja vaimsele vägivallale kalduvaid lapsi jäetakse nad järelvalveta? Õpetajad ei suuda?! Huvitav, et osad koolid seda suudavad. Ja osades koolides suudavad seda vaid mõned õpetajad. kirjutan eelmise ema kommentaarile kahe käega alla. Kodutööde maht on meeletu ja lisaks veel sellised tööd, mis eeldavadki kohe lapsevanema abi (nt. 4. klass kirjutab 3-4 lk referaati, halloooo!!!!!!). Tahaks ka lapsega mõnusat õhtut ja nädalavahetust veeta. Kui kodutööde maht jätkuvalt nii suur on, nagu praegu, siis ei taha peagi ka toredate perede lapsed õppida. Vaadake ometi programmid üle ja visake ülearune välja. Õpetajad ei taha või ei oska seda teha. Mina emana tahan lapsega ka muid asju teha peale õppimise. Ei, siit ei tasu välja lugeda morbiidset sisu. Ta ei teinud nalja, vaid see oligi tema soov. Ja kõrgelt on ju maru valus kukkuda maapinnale, oli tema järeldus. Ehkki meie vestlus oli täiesti tõsine, siis võib seda täiskasvanuna interpreteerida. Kõrgelt kukkumine – nt ebaõnnestumine mingis asjas. Nojah, miks selline mõttetu küsimus ja milleks seda kõike üldse kellelgi teada vaja on? Isiklik asi ju. Ja mis ma selle ga öelda tahan üldse? Siinkohal polegi tähtis see küsimus, see vastus, aga kui palju te, kallid emad-isad, oma lastega kodus räägite? Ärge võtke isiklikult, et peaks nüüd samasuguseid filosooflisi teemasid käsitlema. Asi pole selles. Asi on mõtlikult selles, kui palju teie, kulla lapsevanemad, vestlete oma lastega muudel teemadel, kui näiteks: kuidas sul täna koolis läks? Kas keegi kiusas või narris? Kas sa said kõhu täis? Miks sa täna kahe said? Need pragmaatilised küsimused on olulised, aga kui vaid neis seisnebki vanemate ja laste igapäevane kõneaine, siis kujunebki taolisest igapäevasest ülekuulamisest puhtalt materialistlik maailmavaade, mis võib jääda nii kõnearengu, sisemiste arutluste kui ka adekvaatsete järelduste poole pealt suutmatuks, oskamatuks, saamatuks ja võõraks. Seda juhul, kui iseseisvat mõtlemist ei arendata. Kas teil on aega lastega rääkida ka muudel teemavaldkondadel? Sõltuvalt lapse vanusest muidugi; sõltuvalt lapse eripärast muidugi; sõltuvalt lapse käitumismustrist muidugi. Ma ei tea ühtegi sarnase mõtlemis- tundlikkus- ja käitumismalliga last. Samuti sõltub paljustki lapse huvidest. Selge on, et sarnase käitumise, loomuse, mõttekuju ja huvidega lapsi ei olegi. Seega ei saa ka üldistada siin ja luua kõigile ühtne teoreetiline ja praktiline pale. Seda teame me kõik. Või vähemalt arvame teadvat. Miks ma kordan siin seda, mis tundub iseenesestmõistetav? Mõned vanemad soovivad, et nende laps jõuaks eakaaslastele enam-vähem võrdväärsete tulemusteni nii teadmiste kui sotsiaalse küpsuse poolest. Mingi osa vanematest leiab, et see pole võimalik, arvestades lapse arenemistaset ning tehes koostööd vastavate organitega, et saavutada lapsele maksimaalselt võimalik õppimisvõimalus ning arengutase. Selle jutu lõpuks tahan öelda, et õppige kord ometi tundma oma last (lapsi). Seda mitte ainult ainealaselt, vaid ka isikupäraselt. Ärge kurtke, et teie laps ei saa selle ja sellega hakkama. Küsige endalt, mida te olete teinud lapse heaoluks ja õpiedukuse parandamiseks. Kurb on nentida, kuidas ühiskond üritab röövida lapselt täiskasvanuna aususe ja iseolemise, halvimal juhul isegi loovuse ja pärandi, tootes "liinitöölisi". Soovitaksingi siinkohal avada oma lapse ja lugeda teda põhjalikult ning pitseriks võtke oma lastelt tagasiside. Lahendage oma lapsi kui ristsõnasid, nad teevad seda sama põhjalikult vastu. Lahendage ka siis, kui teil töö ja koduste toimetuste kõrvalt aega ei ole. Viimane on ju teie tehtud valik, milles lapsed süüdi ei ole. Eks suuremad lapsed juba mõistavad, et vanematel on palju tööd ja vähe aega. Aga millal tuleb aeg? Siis, kui märkate, et laps on täiskasvanuks saanud? Miks on siin seatud lagi, et ma tahan, et minu laps oleks tasemelt võrdne teistega, kuid, nimelt siis, kelle, teistega, kas õpetajal ongi selline latt... Föönisoengust räägitakse palju, kuid enamasti seostatakse seda just juuksurisalongiga. Tegelikult on aga föönisoeng just selline asi, mille tegemisega võiks igaüks ka kodus hakkama saada. Tõsi, et föönisoeng ideaalselt õnnestuks ning selle tegemine ei võtaks tunde, tuleb esmalt veidi harjutada, kui kui asi selge, pole enam mingit vajadust föönisoengu sooviga juuksurisalongi pöörduda. Kuidas täpselt föönisoengu tegemine käib ja mida selle jaoks vaja on, räägib juuresolevas videos Salon+ vanemstilist ja koolitaja Keete Viira. Minu jaoks ei jäänud see soeng kuigi kohev ja päris hirmus hakkas, kui vaatasin, kui palju viimistlusvahendeid (erinevaid) juustesse pandi..., ilmselt... See on Lauri Randla täispikk debüütmängufilm, mis räägib humoorika ja haarava loo Johannesest, kes sündis enneaegsena oma tudengist üksikemale ning jäi vanavanemate kasvatada 1980ndate Eestis. Ettevõtliku Johannese saatuseks on olla üksildane ja teistest erinev kuni ta 10-aastasena leiab oma esimese armastuse. Sama ajal kukub kokku NSVL. Peaosas mängib Niklas Kouzmitšev. Kõrvalrollides mängivad Eesti armastatud näitlejad Ülle Kaljuste, Tõnu Oja, Pääru Oja, Anne Reemann, Liina Tennosaar ja teised. "Tegemist on küll draamaga, aga seal on ka palju komöödia elemente," rääkis filmi režissöör Lauri Randla TV3 saates "Seitsmesed". "Rasked situatsioonid proovitakse rääkida läbi huumori. Võiks mõelda nii, et kopikal on kaks külge." Eesti-Soome ühistööna valminud filmi võtted toimuvad suve jooksul Eesti erinevates linnades. Seljataga on kümme võttepäeva - kolmkümmend veel ees. Filmivõtted on toimunud Sillamäel, Raplas ja Tallinna lähistel. Filmimeeskonnal on plaanis veel külastada pealinna ja Kohtla-Järvet. Ülle Kaljuste rääkis "Seitsmestele", et filmimise käigus on tulnud nostalgiamomente. "Kõikide asjade ja kostüümidega. Mulle meenub mu ema, need riided. Mulle meenub, et mul oli tädi Kanadas, kes tõi materjale, millest tegime kleite. Praegu naerame nende peale, aga tol ajal oli see tohutult kuum kaup," rääkis Kaljuste. Filmi üks peaosatäitjaid Nika Savolainen, kelle jaoks on tegemist siiani ühe suurima rolliga, on rollist vaimustuses! Nõukaajast teab näitlejanna kuuldusi oma vanematelt. "Ma lugesin käsikirja ja see tekst oli väga hea. Näitlejana loen ma väga palju käsikirju ja see on üks parimaid, mida lugenud olen," lausus Nika "Seitsmestele". elatavad ennast igapõevaselt sajad ajakirjanikud, kirjanikud, filmitegijad, poliitikud. Huvitav, kui seda paljukirutud aega poleks olnud, kuidas need vaesekesed siis endale lõunaleiva praegu oleks teeninud?			OSCAR-2019
Põhja-Korea on maailma üks salapärasemaid ja ohtlikemaid reisisihtkohti, kus peavad valvsad olema isegi kõige kogenumad reisijad. Sinna minek ei ole lihtne, seal olemine pole tavaline ja pahandustesse sattumine võib väga halvasti lõppeda. Kuigi Põhja-Koreas on väga palju erinevaid piiranguid, mida turist tohib ja ei tohi teha, on riik viimaste aastate jooksul üha avatumaks muutunud ja sinna pääseb lihtsamini kui varem. Siin on mõned tüüpilised küsimused, mis inimesi Põhja-Korea puhul huvitavad ja vastused nendele küsimustele. Jah, sinna on võimalik minna ja viimasel ajal on hakanud seda salapärast riiki üha enam inimesi külastama, sest riik on muutunud avatumaks ja turism on alates 1990. aastatest tõusuteel. Ei ole. Viisa taotlemine on vaid formaalsus, kui inimene on juba mõne turisimifirma juures ennast reisile registreerinud ja selle eest maksnud.Viisasid ei väljastata reeglina vaid Lõuna-Koreast pärit inimestele. PÕHJA-KOREA \| Vaata salaja tehtud fotosid selle isevärki riigi elanike igapäevaelust (44) 22.08.2018 Üldine reegel on selline, et reisijat saadab kogu aeg giid. See tähendab, et päev on planeeritud ja hotelli tullakse vastu. Tavaliselt liigub reisija või reisijatega kaasas kaks giidi. Muidugi on grupiga reisida odavam. Samas saab palju rohkem näha ja küsida, kui minna privaatsemale ekskursioonile koos sõpradega, kuid meeles tuleb pidada, et giidid jälgivad turiste kogu aeg. Giidid on tavaliselt väga viisakad, toredad ja räägivad head inglise keelt. Nad võtavad oma tööd tõsiselt ja kuigi nad on välismaalaste suhtes uudishimulikud, on nad üliuhked oma kodumaa üle. Loomulikult võib giididele esitada igasuguseid küsimusi, kuid parem on vältida teemasid nagu poliitika ja ajalugu — need on tundlikud teemad ja pigem rikuvad suhted giidiga ära, mis võib hoopis pahandusi tuua. Reegleid tuleb aga hoolega järgida, mis tähendab, et grupi juurest eemale jalutamine on keelatud. Ekskursioonid on väga mahukad, sest vaadata on palju. Hommikusöök on tavaliselt kell kaheksa või üheksa hommikul ja peale seda minnakse muuseumidesse, ekskursioonidele ja vaatamisväärsusi külastama. Hotelli jõutakse tagasi umbes kell kuus õhtul ja siis süüakse õhtust. Tavaliselt toimub peale õhtusööki mingi üritus, milleks võib olla näiteks mõni etendus. Turistide jaoks mööduvad õhtud pigem hotelli baaris, sest linnatänavatele niisama uitama ei lasta. Üldiselt on Põhja-Koreas vähe kuritegevust. Samas on esinenud juhtumeid, kus turiste rünnatakse või nendelt varastatakse midagi. Turistidel endal tuleb aga olla valvas ja hoiduda kõigest, millel on midagigi tegemist religiooni või poliitikaga. Alati tuleb järgida kõiki juhiseid ja midagi ise ette võtta ei tohi. Üks asi, mida iga turismigrupp tegema peab, on lillede viimine Kim Il-sungi ja Kim Jong-ili pronksist kujude juurde. Rutiin on selline, et üks inimene grupist viib lilled kuju juurde ja seejärel kõik kummardavad. See ei pruugi küll kõigile meeldida, kuid see on tava ja kes seda teha ei soovi, sellel tuleks pigem Põhja-Koreasse minemisest loobuda, sest kõike, mis seondub valitsejatega, võetakse äärmise tõsidusega. Samuti pole hea mõte hakata giidiga ajaloo asjus vaidlema. Giid tuleks lihtsalt ära kuulata ja leppida, et nende versioon ajaloost on teistsugune. Vaidlemine toob kaasa ainult pahandusi. Sealne toit on üllatavalt hea, kuid see on ainult turistidele. Olenemata erinevatest probleemidest toiduvarudega, pakutakse turistidele alati korralikke ja täisväärtuslikke toite, mille hulka kuuluvad tüüpilised korea toidud. Samuti on Pyongyangis mõned restoranid, mis on spetsiaalselt välismaalastele mõeldud ja kus on väga mitmekesine menüü. Samuti on linnas üks pitsarestoran, kus õhtuti toimub karaoke. Põhja-Koreas on väga palju, mida vaadata. Samas ei ole sealsed vaatamisväärsused tüüpilised ja ei vasta alati turisti ettekujutusele. Näiteks külastatakse ekskursioonide käigus ammoniaagitehast, kolhoose ja igasuguseid rahvuslikke muuseume ja monumente. Samuti antakse kogu reisi vältel ülevaade Põhja-Korea filosoofiast, ajaloost ja sellest, kuidas nad maailma näevad ja tajuvad. Linnas ringi sõites saab ka näha, milline on inimeste eluolu. Ajal, mil turistidel on lubatud linnas ringi jalutada, võib külastada ka kohalikke toidupoode ja minna keeglit mängima. Samas on need toidupoed ja muud kohad mõeldud ka vaid turistidele ja kohalikel sinna asja ei ole. Jah, loomulikult võib pildistada, kuid selles osas on suured piirangud. Kuna ekskursioonidel on alati kaasas vähemalt kaks giidi, siis tavaliselt ütlevad giidid, kus ja millal võib teha pilte ja kus mitte. Tavaliselt on lubatud pildistada erinevaid monumente ja nii-öelda vaatamisväärsusi. Keelatud on aga pildistada igapäevast eluolu ja inimesi. Küll aga teevad vahel inimesed salaja pilte, kuid see on nende omal vastutusel. Võib küll, kuid see on mõttetu. Seda saab kasutada vaid pildistamiseks ja muusika kuulamiseks, sest internetiühendus puudub riigis peaaegu igal pool ja tavalise SIM-kaardiga levi ei ole. Kellel on aga väga suur soov helistada, siis saab osta kohaliku SIM-kaardi, mis on küllaltki kallis. Põhja-Koreasse reisimiseks tuleb minna Pekingisse. Tavaliselt algavad ja lõppevad seal reisid ning sealsed reisifirmad korraldavad reise Põhja-Koreasse. Näiteks Koryo Tours on reise korraldanud üle 20 aasta ja on oma ala eksperdid. Samuti võib kasutada ka firmasid nagu Young Pioneer Tours ja Juche Travel Services. Eestis korrsaldab reise Põhja-Koreasse Albion Reisid. Kümnepäevane reis maksab ümmarguselt 3000-4000 eurot. Ekskursioon Põhja-Koreasse ise maksab juba umbes 2400 eurot, kuid Eestist tuleb piletid osta ka Pekingisse ja sinna minekuga kaasnevad ka lisakulud. On ka soodsamaid reisipakette. Näiteks viiepäevase paketi saab ka 990 euro eest.			OSCAR-2019
Riigil võib või tuumarelv olla, kui "riigil" pole rahva toetust on riigi mõttes, tegemist ikkagi läbikukkunud üritusega. Eesti SKPd arvestades, ei ole me kunagi ligilähedaseltki võrdsed vastased oma potensiaalsetele vainlastele. Seega jääb ainsaks võimaluseks, targad poliitikud. Krt tegelikult on vist raha ikka lihtsam leida. Milleks tõsta kaitsekulutusi, kui üle piiride valgub migrante lugematul arvul. Kunagi kaitsti oma kodumaa piire sissetungijate eest relvadega, tänapäeval aetakse käed laiali ja hüütakse wellcommen . Nagunii on juba põlisrahva arv jäämas migrantide suhtes vähemusse ja isamaa tunne vajumas . See kommentaar on sisestatud anonüümse kasutaja "oh ja" poolt ja on seetõttu nähtav ainult anonüümsete kommentaaride kaustas Venemaaga ei ole võimalik "normaalseid suhteid" luua, sest see riik elab blatnoi-seaduste järgi. Nato on meie ainus garant ning ka Soomes on hakatud aru saama, et lisaks "suhetele" peab olema ka Nato. Isegi kui viia Eesti kaitsekulutused ulmelise 200%-ni SKP-st siis kasutegur ja heidutus tegur oleks suur ja ilus ümmargune null! On mille üle mõelda ja millest järeldusi ka teha... Nad ei tea, ja ei usu eales, et veremaa tsaaririigis oli 19nda saj teisel poolel vaid 5 trükikoda, millest 2 olid Eestis ja 1 Riias. Nad ei usu eales, et Tartu Ülikool on vanem kui moskva. Nad ei usu eales, et eesti keel on tuhandeid aastaid vanem kui vene. Moskva linnale ehitas esimesed kindlustused ümber vürst Juri Dolgoruki aastal 1156 - ja asundus oli selleks ajaks seal olnud juba vähemalt kümmekond aastat. Muidugi leidub neid, kelle meelest on see sama suur müüt kui ristiusu kehtestamine Venemaal X sajandil... Minu arust teeb Eesti riik kõik võimaliku,et Venemaad ärritada ja siis soiub kaitsekulutuste tõstmiseks vajadusest.Ma ei ütle,et tuleb pugeda või nende alla tagasi minna,aga ise tüli kiskuda mineviku pärast on samuti lollus.Kahju saavad sellest talunikud,ärimehed ja lõpuks ka riik ise.Venemaa ei kaota kuhugi kõrvalt,aga EL ja NATO ....kunagi ei tea. Al one, täpselt! Mina keearn tõesti veidi vinti peale, aga Sina räägid nii nagu on. Me ei pe pugema, aga me ei pea ju pidevas sõjahirmus elama! See on nagu lõputa õudus! Tegelt, olgem ausad, kui kesikud ei oleks reformikate poolt kogutud riigireserve laiaks lõõnud, ega kulutaks riikide ülalpidamiseks sadu miljoneid eurosid, oleks meil üsna hõlbus tõsta riigikaitse võimekust. Arvestades väljamakseid euroooa riigis, siis näiksime olla rikkad. Ehk siis jutt raha pole, ei ole mingisugune argument ebam. Seega mainstreami poliitikutel on millele mõelda. Teine variant okeks muidugi baktikumi ühine õhutõrjevõimekus. Kui üksi on see ülejõu käiv, siis neljakesi saaks üsna kenasti hakkama. . Enne küsiks kui paljud on seda kampa seal ees kaitsma. Äkki oleks testi ühte uputust vaja ja alustaks uuesti. Tõstame kaitsekulusid,toome sisse rohkem võõrvägesid aga meie ise ? Ligi kolmandik meie noortest meestest töötab välismaal,iga viies küsitluse põhjal tõmbaks olukorra teravnedes siit lesta jne.Poliitikutest tormaksid enamus kohe läände eksiilvalitsust looma ja riiki kaitsma jääks mõned vähesed nooremad ja siiani kotitavad pensionärid. Muidugi tänane arvutimängu põlvkond ja need mõned kes käinud laias maailmas talupoegadega võitlemas on kõvad mehed aga tõsises olukorras ? Mefulla ja sm ungern. Vabandage, ag kas te võiksite siit ära kolida? Häbi lugeda lapsikut ja harimatut lälinat. Umbkeelsetele "hallipassilistele" ja vene-kodanikele relvalubade (eriti magnumkaliibritele ja poolautomaatidele) on selge julgeolekurisk! Sellistest on võimalik täpselt ja surmava jõuga lasta isegi paari kilomeetri taha ning poolautomaadid ümber ehitada täisautomaatideks, nagu seda tegi üks massimõrtsukas USA-s! Kohutav, kui palju venemeelseid siin meiega suhtleb. Kuulge, kellele ei meeldi eesti iseseisvuus ja selle kaitsmine, minge palun üle Narva piiri sõprade manu elama! No näed, uuri ajakirjandusest, mis kuupäeval ta siis Gruusiat ründas ja Ukrainasse väed sisse viis. Ei viitsi ise sinu eest tööd teha, muidu ütleks sulle. Venemaa tuleb siis kallale kui üritame Petserimaad jõuga tagasi võtta või läheb tõsisemaks paugutamiseks nagu Maidanil. Kolmas variant oleks kui algaks kolmas maailmasõda. Kaitseeelarvet tuleb muidugi kõrgel hoida ja vajadusel veidi tõsta, kuid see ei saa olla eesmärk omaette. Eesmärgiks peaks olema kaitseeelarve kasulik ja kasumlik kulutamine. (Mitte nagu see Aaviksoo klaaspeenis või nagu see kullahinnaga kasutatud iseliikuvate suurtükkide hange, või nagu nende plastikpaatide ostmine) Kasumlikuks võiks eelarve sellega pöörata, et teeks oma riigi seadusandluse korda ja hakkaks ise kaitsetööstust arendama ja lausa eksportima... 2% SKP-st oli külma sõja lõpu prognoos piisavatest kuludest hädapärase kaitsevõime säilitamiseks riikides, kus see oli juba olemas. Et meie sama 2% tingimustes suudame luua uusi võimekusi näitab, et meie senine kaitsevõime ei ole veel piisavalt suureks kasvanud. Uute võimekuste loomine peaks olema sellele 2%-le lisaks, siis võiksime rääkida mingi kaitsevõime taseme saavutatusest. Mõni aasta tagasi kirjutas RAND, et siitkandi kaitseks oleks tarvis seitse mehhaniseeritud brigaadi. Eesti kaitsejõud on väljaõpetanud tunduvalt rohkem mehi. Kui veel rohkem investeerida instruktoritesse, taristusse, relvastusse, varustusse ja lahingmoonavarudesse, oleks võimalik ka vanemad reservid läbi kordusõppuste süsteemi üksusteks koondada. Me võiks teoreetiliselt olla võimelised ise need seitse brigaadi välja käima. Keskkommunistliku partei stalinlased ja sots+VEE leninlased koos oma valijatega oleks kindlalt vastu.Keski Peasekretär on igasuguse Eesti kaitsmise mis on suunatud Venemaa tõrjumiseks vastu.Mis siis parteist veel rääkida. Teen ettepaneku,et riik annaks välja "Riigikaitse Oblikatsioonid" mida Eesti meelsed inimesed ostaksid.Väga tahaks uskuda,et ka pensionärid panustavad oma piskust töörahvast rääkimata.Toimuksid oblikatsioonide loosimised kus õnnelikel võimalik pisut raha tagasi võita.Mälestus lapsepõlvest kui okupandid korraldasid riigilaene ja oli antud tähtaeg mil oblikatsioonid kustuvad ja kõik saavad raha tagasi.Obligatsioon oli püsiväärtusega nii,et siis peale raharehvormi said kõik ostjad tüssata.Muuseas,siis oli ostmine kohustuslik! Ühtse EU piiri kaitsesse peaksid panustama rohkem need liikmesriigid, kellel ühtne riigipiir potentsiaalse sissetungijaga puudub, mitte nii, et iga liikmesriigi oma asi, kuidas oma piire kaitsta. Või pole piiridel üldse mõtet, olgu nagu läbikäiguhoov. Sõitku, kes tahab Narvast Brüsselisse ja tagasi. Võiks ainult ilma vahepeatusteta siinkandis. Üldiselt tõstku kaitsekulutusi kes tahab ja kuipalju tahab, sest midagi mõistlikku selle rahaga ei oska keegi teha.			OSCAR-2019
Ööl vastu teisipäeva süütasid vandaalid Nõmmel Liiva jaamas pakendikonteinerid. Ajutiselt on pakendipunkt suletud ning kaalutakse teise asukoha leidmist. Tootjavastutusorganisatsioon OÜ-le (TVO) kuuluvad pakendikonteinerid pandi Liiva jaamas põlema juba teist korda. Pärast esimest põlengut sai osaliselt kannatada vaid üks konteiner ja see asendati, sel korral on täielikult hävinenud kaks mahutit. „Alles sel kevadel vahetas ettevõte Liiva ja Laagri jaamas vanad mahutid uute vastu. Uute kastide eelis on see, et nende tühjendamisel tekib vähem müra ning jäätmeid ei pudene maha. On kahetsusväärne, et mõne vandaali pärast peab kannatama kogukond, kes pakendipunkti kasutas,“ lausus Nõmme linnaosa vanem Grete Šillis. Praegu samale asukohale uusi mahuteid ei viida, TVO soovib koostöös Tallinna keskkonnaametiga leida piirkonnas pakendipunktile uue asukoha. Talgulised kogunevad kell 10 Kraavi tänava lõpus asuvas parklas. Pärast koristustöid räägib Pääsküla raba loodusväärtustest Nõmme loodusmaja retkejuht Lada Mehikas. Kohaliku kaitse all oleva Pääsküla raba ja seda ümbritsevate metsade näol on tegemist Tallinna ühe suurima tervikliku rohealaga, mida iseloomustab maastikuline mitmekesisus ja suur liigirikkus ning sellest tulenevalt suur keskkonnakaitseline ja keskkonnahariduslik väärtus. Eelmise aasta lõpus määrati raba valitsejaks Nõmme linnaosa valitsus. Reedel, 4. mail möödub kümme aastat Nõmme Lunastaja kiriku taaspühitsemisest. Kell 18 algab tänupalvus ning toimub raamatu “Pastoraat. Ühe baltisaksa suguvõsa lugu” esitlus. Õie ja Rohelise tänava nurgal asuv kirik taastati suuresti Rahu koguduse õpetaja Ove Sanderi algatusel ja eestvedamisel, Sander pälvis selle eest 2008. aastal ka linnaosavalitsuse tunnustusauhinna. “Nõmme Rahu kogudusele kuuluvad kirikud – Nõmme Rahu kirik ja Nõmme Lunastaja kirik – pole pelgalt sakraalhooned, vaid neil on oluline koht linnaosa kultuurielus ja arhitektuuripildis. Nõmme Lunastaja kirik on tõeline silmarõõm ka inimesele, kes hindab sakraalehitistes pigem visuaalset poolt,” ütles Nõmme linnaosa vanem Grete Šillis. “Selle kümne aasta jooksul on Lunastaja kirik kujunenud hinnatud kontserdipaigaks. Kuna kirikus on ülihea akustika, toimub siin ka palju lindistusi. Kirikliku poole pealt toimuvad regulaarselt palvused,” rääkis Sander. “Raamat “Pastoraat” räägib Hoerschelmannide suguvõsast ning selles on juttu ka toonase nimega Saksa Lunastaja kirikust ja pastoraadist. Raamat on küll mõned kuud müügil olnud, kuid ametlikku esitlust pole veel olnud,” lisas kirikuõpetaja. Laupäeval, 28. aprillil kell 12 istutatakse Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva tähistamiseks rajatud Hiiu saja tamme parki viimane, sajas tamm. Meeleolu loob Nõmme Brass Aigar Kostabi juhatusel. “Hiiu saja tamme pargi rajamise idee autor on endine ajakirjanik Kadi Alatalu Nõmme Tee Seltsist. Suurem osa sajast tammest istutati 2016. aastal, kui Nõmme tähistas linnaõiguste andmise 90. aastapäeva,” lausus Nõmme linnaosa vanem Grete Šillis. “See on nõmmekate kingitus Eesti Vabariigi juubeliaasta tähistamiseks, millesse on panustanud kohalik kogukond, linnaosavalitsus ja Tallinna linn. Eestlastele on ju ikka meeldinud ennast tugeva ja visa tammega võrrelda. Loodetavasti kasvavad tammed Hiiul veel ka siis, kui Eesti Vabariik tähistab 200. ja 300. sünnipäeva,” lisas Šillis. “Nõmme on mändide linn, aga sama hästi kasvavad siinses pinnases ka tammed. Nii ütlevad taimetargad. Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks rajatakse üle kogu meie maa tammikuid. Tamm on olnud iidne Eesti puu ja tammikud meie maastiku pärisosa,” tutvustas Kadi Alatalu kaks aastat tagasi saja tamme istutamise mõtet. 25. aprill 2018 \| Sildid: heategevus, kogukond, loodus, tähtpäev \| Teema: Harjumaa, Nõmme, Tallinn \| Kommenteerimine on suletud Tallinna linnavalitsus otsustas tänasel istungil teha linnavolikogule ettepaneku tunnustada Tallinna vapi- ja teenetemärgiga silmapaistvaid inimesi. Teiste seas saab ettepaneku kohaselt teenetemärgi ka legendaarne Nõmme kabetreener Heinar Jahu pikaajalise kabe edendamise ja treeneritöö eest Nõmmel ja kogu Tallinnas. Nõmme linnaosa vanema Grete Šillise sõnul on Heinar Jahu panust väsimatu kabeelu korraldajana raske alahinnata. “Heinar Jahu õpilased saavutavad rahvusvahelistel võistlustel pidevalt kõrgeid kohti. Äsja lõppes Nõmme kabeklubi korraldatud rahvusvaheline turniir Nõmme Kevad, järgmisel nädalal võtavad pisikesed kabetajad omavahel mõõtu Rabarübliku lasteaias. Tema eestvedamisel nimetati Nõmme linnaosa ju mõned aastad tagasi kabeliidu poolt Eesti kabepealinnaks,” lausus linnaosavanem. “Ma olen kabehaige, aga mitte eriti tugev mängija. Minust on hulga paremaid mängijaid,” ütles üle kahekümne korra Eesti meistriks tulnud Heinar Jahu ise tagasihoidlikult mõned aastad tagasi Nõmme Sõnumitele antud intervjuus. 1933. aastal sündinud Heinar Jahu on pärit Võrumaalt Põlgastest. Kabega tegi ta tutvust juba enne kooli, kui isa valmistas talle kabelaua ja nupud. Treeneritööd hakkas Heinar Jahu tegema keskkooli ajal, et kooli võistkonnaga võistlustele minna. Hiljem on ta kabet õpetanud Tartus ja Kohtla-Järvel. Viimased aastakümned on ta treeninud aga Nõmme noori. “Mul on väga palju häid õpilasi olnud, kuid kõrgeimaid kohti on poistest saavutanud Raido Värik ja tüdrukutest Kadi Veski,” märgib ta. Heinar Jahu käe all õpivad lapsed kabet Nõmme noortemajas, Rabarübliku lasteaias ja Pääsküla gümnaasiumis. Oma treenerikreedo võtab ta kokku nii: “Iga laps on erinev, ma tahan, et nad tunneksid kabet mängides rõõmu. Ütlen lastele alati, et tuleb rahulikult mõelda, meele saab kurvaks kiiresti mängides ja seetõttu mitte kõige paremaid käike tehes.” Heinar Jahu pälvis 2015. aastal ka Nõmme linnaosa valitsuse tunnustusauhinna, eelmisel aastal andis talle tunnustusauhinna “Lastega ja lastele” üle president Kersti Kaljulaid. Riia vanalinna ajaloolise hoone võlvkeldris asub mõned aastad tagasi avatud Baltimaade esimene ja ainus moemuuseum, kus praegu näeb näitust „1918. Vabaduse luksus”. Külastajad võisid viivuks põhjalikult oma imagot muuta, peegli ees keerutades oma välimust imetleda ja vaatajate kiitvaid sõnu kuulda. TÜ Pärnu kolledži Väärikate ülikooli õppur Mare Riia moemuuseumi eksponaati riietunult. Foto: Urmas Saard Põnevust tekitas Anna hoogne tegevus, millega ta järgemööda naisi nähtud ajastule vastavalt riidesse pani Mööda trepiastmeid allapoole laskudes kohtub moemuuseumi külastaja esmalt plakatilt vastu vaatava tuntud vene moeajaloolase ja kollektsionääri Aleksandr Vassiljevi pildiga. „Ta on ka Eestis hästi tuntud. Aasta alguses avas Vassiljev Keila-Joa lossis pulmakleitide näituse,” rääkis minu seljataga astuv Mall. Tema sõnul ei vajavat legendaarne moeajaloolane tutvustamist isegi mitte vähese moeteadlikkusega inimeste hulgas. Populaarset Vassiljevit teatakse võrdväärselt hästi nii kodu- kui välismaal. Üle ilmamaa kuulsa moekuru ja Natalja Muzõtškinaga otsustati asutada maailmakuulsate moeloojate muuseum ka Riiga. Esmapilgul ei teakski arvata, et Riia kesklinnas Miera ja Palidziba tänavate nurgal paikneva Laima šokolaadimuuseumi väljapanekud asuvad 1939. aastal projekteeritud omaaegses tööstushoones. Peauksest sisenedes astuvad külastajad punakaspruuni vaibaga kaetud trepist üles. Trepikoja lagi meenutab pisut mullitavat šokolaaditahvlit. Näib nagu valguks sulavat šokolaadi välja ka lae ja seinte kokkupuute kohtadelt. Tundub, et maiajaid huvilisi võõrustatakse lausa magusa võlumaailmas. Vastuvõtu ruumi põrandal näeb ülisuuri kompveki- või šokolaadiümbriste värvilisi pabereid. Varahommikuse ekskursiooni bussiga saabunud pärnakaid on sellisel suurel hulgal, et meid lahutatakse kahte võrdsesse osasse, kumbki giid saab täpselt 20 maiasmokka. Giidide rinda kaunistab suur Läti rahvusvärvides rosett. Järgmisel päeval saab Läti Vabariik täpselt saja-aastaseks. Sümboolselt ongi väga õige alustada lõunanaabrite suurjuubelit Laima šokolaadidest, mis on kahtlematult üks Läti rahvuslikke uhkuseid. Kristīne võtab rohke valikuga Laima kompvekkide korvi ja palub kõigil suu magusaks teha. Reedel loositakse nende vahel, kes on kõigile 21-le küsimusele õigesti vastanud, kolm Rahva Raamatu kinkekaarti. Laupäeval alanud Läti nädalale pühendatud veebiviktoriin kestab reede keskpäevani. Jurmala linnavalitsuse kultuuriosakonna koostatud 21 küsimust jaotuvad seitsmele päevale ja täna tuleb vastata 13. 14. ja 15. küsimusele. Mälumängu neljanda päeva loosi võitjate nimed tehti teatavaks eile keskpäeva paiku. Kes pole veel lugenud, saab seda teha siia klikkides. Auhinnad saab kätte reedel, 17. novembril kell 18.00 algaval Läti nädala lõpetamisel Raeküla Vanakooli Keskuses, Pärnus Lembitu 1. Auhinna laua katavad Jurmala linnavalitsus, Külauudised, Raeküla Vanakooli Keskus ja Läti Suursaatkond. Peavõitja kutsutakse Riiga kultuurireisile, mille paneb kokku ajakirjanik ja reisikorraldaja Annika Poldre. Kultuurireisi organiseerib Läti nädala peakorraldaja Raeküla Vanakooli Keskus. Riia Eesti kooli viienda klassi õpilaste kontsert ja sportlik mõõduvõtt projektis „Be my friend“ algas täna keskpäeval Pärnu Raeküla koolis, jätkus Paikuse päevakeskuses ja lõppes pimeduse saabudes hästi valgustatud Sindi Avatud Noortekeskuses. Paikusel lauldi kaheksa laulu ja tragidel lastel jätkunuks jaksu ka kolmanda täispika kontserdi andmiseks, aga Sindi noortekeskuse juhataja Helle Vent arvas, et lastele on meelepärasem pärast pikka päeva ennast märksa pingevabamalt tunda. Nii otsustati noortekeskuses leppida üksnes kolme laulu kuulamisega. Sindi noortekeskuse peasaalis rivistusid üles Riia Eesti kooli 5. klassi paarkümmend laululast. Esitamiseks valiti Läti rahvalaul „Lauldes üles kasvasin“, „Soovide laul“ (ehk „Lotte laul“), Priit Pajusaar ja „Lapse palve“, Jānis Lūsēns. Viimase laulu esitamisel laulis solistina Toomas Meri, kelle lauluoskust ja häält arvustas Vent väga positiivsete sõnadega. Laulmise järel lubati lapsed peaaegu kõigi mängude juurde, mida noortekeskus võimaldab. Valikuvõimalused on Sindis suured. Ainult juhtraja automudelismi raja äärde ei pääsenud, sest see asub kaugemal hoopis teisel tänaval. Ka Tiigi pargi kõrge ronimissein pole mõeldud õhtu pimeduses kasutamiseks. Aga suurt lõbu pakkus erinevate trummide tagumine ja kitarride tinistamine. Samuti nauditi piljardit ja pinksi ja mitmeid teisi mänge. Ühe laua taga valmistati külalistele nimelisi rinnamärke. Esmaspäeval, 13. novembril, külastasid Läti nädalal Pärnus viibivad Võnnu muusikakeskkooli kandlemängijad Sindi Karl Rammi nimelist muusikakooli, kus andsid kontserdi Sindi gümnaasiumi algklasside õpilastele. Lätis öeldakse kokle (kūkle) ansambel, selgitas Raeküla Vanakooli Keskuse arendusspetsialist Marina Mesipuu, kes Sindis muusikuid saatis. „Ansambel on ühiselt mänginud kolm kuud, koosseisu kuuluvad kaks õpilast ja kaks õpetajat – Paula Kārkliņa, Samanta Ceruka, Ilze Žvarte, Ieva Lapšāne,“ esitles Mesipuu ajalooliselt kuulsa linna muusikuid. Esineti professionaalsete kontsertkandletega. Sealses muusikakoolis toimub õppimine kaheastmeliselt. Esimeses astmes õpivad põhikooli õpilased huvikooli meetodil. Teises, keskkooli astmes, õpitakse neli aastat ja peale seda minnakse ülikooli muusikat õppima. „Nagu igas teises koolis, peavad nemadki tegema kontrolltöid ja eksameid. Ühe loona oli esitamisel eksamil mängitav pala,“ rääkis Mesipuu. Samal päeval külastasid muusikud ka Sindi Avatud Noortekeskust, kus tutvuti maakonna ühe parima noortekeskuse tegemistega. Põnevust tekitasid 3D printer ja keraamika põletamise ahi. Kohvilauas vesteldi ja vahetati mõtteid. Külalisi üllatas, et noortekeskuse ringides saavad noored kõiges osaleda täiesti tasuta. Noortekeskuse juhataja Helle Vent ütles, et muusikutele kingiti külaliste oma valikul keraamikaringi töid nii palju kui sooviti.			OSCAR-2019
Avast! Free Antivirus on maailma üks parimaid tasuta pakutavaid viirusetõrje lahendusi. Avast!'i muudab unikaalseks tema suur populaarsus - ühtekokku rohkem kui 200 miljonit kasutajat. Seda on rohkem kui ühelgi teisel viirusetõrjel. Pole ka ime, sest kuigi avast! on täiesti tasuta, on see võitnud palju menukaid auhindu (AV-Comparatives, AV-Test jpt) ning sealjuures mitmel korral edestanud ka tasulisi tooteid. Lisaks ei koorma avast! arvutit, on eesti keelne ning seda on lihtne kasutada. Kindlasti tuleks enne paigaldamist veenduda, et arvutis pole ühtegi teist residentset viirusetõrjet paigaldatud. Juhul kui sul on juba viirusetõrje ja soovid selle avast!'i vastu välja vahetada, pead eelmise viirusetõrje arvutist eemaldama ning arvuti taaskäivitama. Olles paigaldusfaili arvutisse laadinud, ava see. Pärast lahti pakkimist peab avanema eestikeelne aken. Kui seda ei juhtu, liigu ülesse-paremale nurka ning kliki English nupule. Avanenud aknast vali Eesti Seejärel suunatakse sind tagasi paigaldamise juurde. Kuigi tegemist on tasuta viirusetõrjega, nõuab selle arendamine ja töös hoidmine siiski reaalset raha. Sellepärast pakubki avast! paigaldamise käigus erinevaid Google tooteid. Vastu toetab Google avast!'it kas siis rahaliselt või mõnel muul viisil. Samas on kasutajatel valik ka antud toodetest keelduda ning avast! ilma igasuguste lisaprogrammideta paigaldada. Järgnevalt vaatamegi, kuidas seda teha. Edasi küsitakse paigaldamise asukohta. See on kaust, kuhu avast! paigaldatakse. Vaikimisi on selleks Program Files, aga seda on võimalik muuta. Siiski on see reeglina vajalik ainult siis, kui paigaldad avast!'i näiteks teisele kettale/asukohta. Kliki Edasi> Seejärel on võimalik valida, millised viirusetõrje komponendid arvutisse paigaldatakse. Vaikevalikuna paigaldatakse kõik. Siiski pole kõiki valitud komponente ilmtingimata vaja, sest mitmed neist on tasulised ja ei paranda otseselt kaitsevõimet. Seega soovitan teha järgnevad muudatused: E-kirja kilp kontrollib e-posti programmi tegemisi. Kui sa ei kasuta e-kirja programmi (Microsoft Outlook/Mozilla Thunderbird jt), siis võid selle valiku ära võtta. Tööriistad menüüst soovitan mina eemaldada Tarkvara uuendaja, avast! kaugabi teenus, Secureline, GrimeFighter, Päästeketas, avast!'i vidin (gadget) ja Simple management connector. Nende kõigi puhul on tegu eelkõige lisadega/tasuliste teenustega. Samas on Tarkvara uuendaja üpris hea tööriist, kuigi praktikas olen näinud, et keegi selle hoiatustele väga tähelepanu ei pööra. Brauseri kaitse puhul on tegemist avast!'i brauseri pluginaga, mis sarnaneb Web Of Trust pluginale. See kaitseb nii pahatahtlike- kui ka andmepüügiks mõeldud veebilehtede eest. Lisaks aitab see blokeerida internetis kasutaja jälgimist ning reklaame blokeerida. Kui sul on juba Web Of Trust või muu sarnane lisa brauserisse juba paigaldatud, on soovitatav valik eemaldada. Brauseri puhastaja on lihtne abimees, mis aitab sul vabaneda mõne muu programmiga kaasa tulnud tööriistaribadest ja brauseri seadistustest (näiteks muudetud otsingumootor/koduleht). Tarkvara uuendaja aitab kiiresti ja mugavalt uuendada tarkvara nagu brauserid, Flash player, Adobe Reader, Java jt. Kuigi tegemist pole automaatse uuendamisega, hoiab see arvuti turvalisust otseselt mõjutavatel programmidel silma peal ning annab sulle märku, kui mõni programm vajab uuendust. Klikkides Edasi>, kuvatakse paigalduse informatsioon. Seal on kirjas kõik paigaldatavad komponendid ja muu informatsioon, enne kui paigaldamisega peale hakatakse. Kliki Edasi> See puudutab avast!'i kommuuni. Avast!'i kommuun on lihtsamalt öeldes arvutite võrk, mis saadavad avast!'ile turvalisusega seotud informatsiooni. Selleks informatsiooniks on näiteks uued arvutisse tekkinud/alla laaditud failid. Tegelikkuses korjavad taolist informatsiooni enamjaolt kõik viirusetõrjed. Milleks aga üldse selline "failide korjamine" hea on? Kuna uued ja tundmatud failid on väga tihti pahavaraga nakatunud, on nende analüüsimine hea kogu avast!'i kasutajaskonnale. Taolise andmete läbitöötlemise käigus on võimalik pahavara kiiremini tuvastada ning ka avast!'it paremaks muuta. Siiski otseselt ühtegi personaalset/delikaatset informatsiooni arvutist avast!'ile ei saadeta, aga võib juhtuda, et mõni dokumendifail siiski leiab tee avast!'i serveritesse. Nagu ülalpool öeldud, ei ole saabuvate andmete seast võimalik ühtegi kasutajat/inimest tuvastada, sest saabuvaid andmeid töödeldakse automaatselt suurtes kogustes. Kui sa oled paranoiline ja soovid taolist tegevust mitte lubada, ava pärast avast!'i paigaldamist Seaded ning Kommuun menüüst eemalda märge "Osale avast!'i kommuunis". Siiski on soovitatav seda mitte teha, sest nii aitab iga avast!'i kasutaja potentsiaalsete pahavarafailide levikut peatada. Avast! on ja jääb kodukasutajale tasuta viirusetõrjeks. Küll aga on vajalik avast!'i kord aastas nö "aktiveerida". Lihtsamalt öeldes tähendab see programmi registreerimist tema tasuta kasutamiseks. Seda saab teha kohe peale paigalduse lõppu, või hiljem. Registreerimiseks ava avast!'i kasutajaliides, tehes topelklõps oranž/sinakale ikoonile kella juures. Seejärel vali ülevalt Registreeri ning avanevas aknas Register: Valikus on kaks registreerimise võimalust. Esimene on kasutada Facebooki kontot. Kellel Facebooki konto olemas on, võivad ennast hõlpsasti läbi selle registreerida. See nõuab vaid paar klikki (sh Facebooki sisse logimist) ning pärast seda ongi programm registreeritud. Edasi kuvatakse väike promo Avast! Internet Security kohta, mida on võimalus 20 päeva tasuta proovida. Kui sa sellega nõustud ja tahad tasulist toodet tasuta proovida, on sul iga hetk võimalus tagasi tasuta kaitse peale üle minna. Vastasel juhul vali "Stay with basic protection (soovitatav)" Avanenud aken juhib sind läbi seadete impordi/taastamise protsessi. Selle lõpus on vajalik arvuti taaskäivitada. Sellega ongi avast! tööle seadistatud. Nüüd jääb üle ainult arvuti taaskäivitada. Edaspidi kaitseb avast! arvutit automaatselt. See tähendab, et leitud ohud blokeeritakse juba eos ning kasutaja ei pea midagi tegema. Reeglina pole arvutit viiruste suhtes vaja kontrollida. Seda võiks teha ainult juhul, kui arvad, et arvuti võib olla nakatunud või kui arvutit pole viirusetõrjega kaua aega kontrollitud. Kuna avast! kontrollib arvuti käivitudes mälu, tuvastatakse reeglina residentsed ohud juba selle käigus. Siiski soovitan pärast avast!'i paigaldamist ja arvuti taaskäivitamis sooritada Kiirkontroll, et avast! õpiks arvutit paremini tundma. See tähendab, et avast! koostab enda tarbeks listi/kogumi failidest, mis on ohutud. See aga muudab arvuti kasutamise kiiremaks. Lisaks on arvutit võimalik kontrollida mitmel moel ja mitmel viisi. On võimalik sooritada nii täielik kontroll, kiirkontroll kui ka alglaadimise ajal toimuv kontroll. Viimane nimetatutest toimub enne Windowsi käivitumist ning see annab eelise tuvastada ka muidu varjatuna olevat pahavara. Soovituslik oleks teostada just see kontrollimine, kuna see on kõige põhjalikum. Kuigi eelnevalt rakendatud seadistused parandavad avast!'i pakutavat kaitset, sisaldab uus avast! ka midagi täiesti uut. Tegemist on tugevdatud kaitsega, mis pakub kaitset just väga uute internetiohtude vastu. Laias laastus on tegemist valge listiga. See tähendab, et koostöös avast!'i pilvega, blokeeritakse failid, mis on väga uued/avast!'i kasutajatele tundmatud. Valikus on kaks režiimi, Mõõdukas ja Agressiivne Kõige paremat kaitset pakub Agressiivne režiim. See tähendab laias mõistes seda, et arvutis saab käivitada ainult tuntud/turvalisi faile. Siiski kuvatakse faili blokeerimisel teada, kus on võimalik faili eranditesse lisada/blokeerin tühistada. Tugevdatud kaitse sobib eelkõige arvutitesse, kus on suur turvarisk ning kuhu ei paigaldata pidevalt uusi programme (või vastupidi, kui näiteks lapsed paigaldavad vanema teadmata erinevaid programme, mis pole lubatud). Siiski peab arvestama, et Tugevdatud kaitse poolt blokeeritud faile on võimalik eranditesse lisada. Seda saab vältida, pannes avast!'i parooli alla (Seaded - Üldine).			OSCAR-2019
Otepää pole tuntud mitte ainult kui talvine ja suvine puhkamiskoht, vaid ka koht, kus on marja- ja seenerikkad metsad. 8. septembril toimubki Otepää kuplite vahel esimene Kukeseene Festival. Esimesel Otepää Kukeseene Festivalil saab maitsta kukeseene toite, toimub kukeseene ja sügisandide laat, erinevad õpitoad ja kukeseene näitus. Festivalil valitakse Eesti kaunim kukeseen, päeva lõpetab kukeseene korjamise võistlus ja pidu. Festivalist osavõtja saab lunastada 5 eurot maksva käepaela. Käepael annab õiguse viies Otepää toidukohas kukeseene roogasid tasuta degusteerida, valida parim roog, valida kauneim kukeseen, osaleda korjamise võistlusel ja võita auhindu ning osaleda õpitubades. Kukeseenetoitu pakuvad sellel päeval kõigile huvilistele Ugandi Resto, Ugandi Kohvik, GMP Pühajärve restoran, Pühajärve Spa Pubi ja Tehvandi staadioni kohvik. Seekord avatakse kohvikute nädal 100 ühepäevakohvikuga Pärnus ja Pärnumaal, kus külalisi kostitatakse laupäeval, 6. oktoobri keskpäevast õhtu kuueni. Ühepäevakohvikuid oodatakse avama nii elukutselisi kui ka kodus küpsetajaid. Kohvikute nädala korraldaja Kadi Elmeste sõnul on sel korral kohvikute nädalal uuenduseks see, et pakkumistel ühtset fikseeritud hinda ei ole. Teemanädalal pakutakse salatist, desserdist ja tassist teest või kohvist koosnevat einet, mille hinna saavad ettevõtjad ise määrata. Ühepäevakohvikute menüü saab koostada omal valikul. “Küll aga ootame osalejatelt pakkumiste koostamisel kohaliku tooraine kasutamist, mille päritolu on menüüs välja toodud. Pärnumaa on valitud sel aastal Eesti toidupiirkonnaks ja meie sooviks on väärtustada piirkonna tootjaid,” täpsustas Elmeste. Pärnu Kohvikute Nädala eesmärk on ergutada madalhooaja kohvikukülastusi, tutvustades siinseid kohvikuid nii pärnakatele kui ka linnakülalistele. Pärnu Kohvikute Nädal viiakse ellu koostöös ettevõtjate ja Pärnu linnavalitsusega. Eelmisel aastal käis kohvikute nädalal üle 6000 külastaja. XXVI Viljandi pärimusmuusika festivali piknikualal on kõigil neljal päeval ennast sisse seadnud Pärnumaa maitsete aasta projektis osalevad firmad, kellest mõnedki tekitavad nostalgia laksu. Pikniku ala Viljandi järve poolses otsas äratab tähelepanu sinist ja musta värvi kirjades valge lipp: 2018 – Pärnumaa maitsete aasta. „Tulime Viljandi folgile nelja ettevõttega, kes asuvad ühise pinna peal. Peale nende asub veel meie kauplemise alalt veidi kaugemal veini müüv Mamma & Frukt. Ka Jaaniotsa siidritalu jääb eraldi. Nemad vajasid pisut suuremat pinda,” selgitas Pärnumaa maitsete aasta projektijuht Kadi Elmeste (foto 012). Tegelikult on hästi vahva niimoodi ühiselt välja tulla. Meil on siin toitlustaja OÜ Tänav, kes kasutab Pärnumaal toodetud aineid. Kõik siin valmistatu on ehe Pärnumaa kohalik kaup. Meil on esindatud Allikukivi veinimõis, õunamahla pakkuja Piesta Kuusikaru farm Kullimaalt, Vändra vallast. Veel on OÜ Metste Aiandustalu, kes teeb Eestis unikaalse taluna üle saja tšilli toote, mis on täiesti ulmeline,” kiitis Elmeste Viljandisse tulnud tegijaid. 27. juuli 2018 \| Sildid: ettevõtlus, festival, toit \| Teema: Pärnumaa, Viljandi, Viljandimaa \| Kommenteerimine on suletud Pärnu jutuvestja ja luulelembeline Jaak Känd tegi paar aastat tagasi Grillefestivali laulu, mida ka mitmel korral ette lugenud ja nii ka eile enne EELK Pärnumaa praost Tõnu Taremaa söögipalvet. Täna käib Pärnu vallikraavi tagusel aasal vilgas ettevalmistav tegevus homme algavaks Hea toidu festivaliks, mis toimub kahel päeval. Grillfesti korraldaja Auris Rätsep ütles, et tänavune Grillfest toimub 18. korda. Mitu korda neist Pärnus on toimunud? Sellele küsimusele vastamiseks pidi ta natuke nuputama. Arvas, et kuus viimast aastat on Pärnus järjestikku grillitud ja pidutsetud. Mingi aeg oli vahet ja veel varem veel paaril korral. Kahe aasta pärast tahab Rätsep juba suuremat juubelit pidada, aga see ei tähenda toidumüügi kohtade arvu suurendamist. Tänavu on toidumüügiks eraldatud 300 kohta ja sellega on korraldaja sõnul Pärnus lagi käes, sest rohkem kohti aasale tekitada pole võimalik. Rätsep meenutas, et alustades oli osalejaid kolm korda vähem. Rätsep ütles, et selle aasta Grillfestil on kohal ka „Eesti otsib superstaari“ tänavune võitja Uudo Sepp ja teised finalistid – Sissi Nylia Benita, Merilin Mälk, Anette Maria Rennit, Hele-Mai Mängel, Jennifer Marisse Cohen. Eilsele ja tänasele päevale kavandatud Võilillefestival toimub Pärnumaal Kihlepa Neitsiraba Külastuskeskuses kaheksandat korda, et paljude aastate pingutusena kasvatada tublisti eestlaste “umbrohu-söömise-lembust”. Päris hulk aastaid üha enam terves riigis tuntust kogunud Kihlepa külamaja ümbrus andis külastajale märku olulisest muutusest, sest kõik pole enam jäänud endiseks. Selgus, et vanade ja ohtlike puude maha võtmisega on Eassalu-Neitsi Külaseltsi hallatav Kihlepa külamaja ümbrus võtnud täiesti uue väljanägemise. Ühe kännu otsas seisis pikka kasvu habemik, kes songleeris kergete kurikatega ja korraldas valjuhäälsete korraldustega parkimist. Suured pilliroost nukud teatasid saabunutele, et asutakse õiges kohas ja kõik on oodatud Võilillefestivalile. Külamaja seinale riputatud valge lina ja õuel lehvivad lipud meenutasid, et tänavu kuulutati maitseaasta maakonnaks Pärnumaa.			OSCAR-2019
Alati ei pruugi käežestide tähendus kokku langeda meie “keelega”. Naljad selle kohta, kuidas turist tegi enda meelest sõbraliku žesti, aga kohalikud oleksid talle selle eest peaaegu peksa andnud, levivad juba ammu. Ja on ka põhjust — samasugusest viipest võidakse erinevates kultuurides hoopis teistpidi aru saada. Sellepärast võib mõnikord päästa ebameeldivast olukorrast allpool olev žestide välimääraja. Brasiilia — kui “okei” käemärki näidata tagurpidi, siis on tegemist ebaviisaka väljendiga, umbes samaväärsega kui keskmise püstise sõrme näitamine. Oled näinud või ise teinud? 12 tegevust, mille abil kaasreisijad lennujaamas totaalselt närvi ajada (6) 23.01.2018 Ladina-Ameerika, Lääne-Aafrika, Iraan, Iraak, Afganistan — ebameeldivuse ja vastikustunde väljendamine kellegi suhtes. Austraalia, Suurbritannia, Iirimaa, Uus-Meremaa — ebaviisakas märk võimuesindaja või ametniku suhtes, mis tavaliselt tähendab trotsi ja vastuhakku. Austraalia, Suurbritannia, Kanada jt — tavaliselt lastele näidatav märk, kui millegist ilma jäetakse. Milliseid käemärke veel tasub teada ja milliseid ootamatuid tõlgendusi on kohalikud mõnele meie jaoks tuntud žestile andnud? Kirjuta kommentaaridesse! Keegi meist ei soovi puhkuse ajal haigestuda. Siin on 18 põhjust, miks inimesed reisil olles haigeks jäävad. Kindlasti tasub nimekiri üle vaadata ja üht-teist meelde jätta. Suurem osa kraaniveest on tarbimiseks täiesti ohutu. Samas sisaldab erinevate riikide kraanivesi erinevaid baktereid. Seetõttu võib välismaal olles kraanivee joomine põhjustada näiteks kõhulahtisust või muid tervisehädasid. Seda põhjusel, et organism ei ole harjunud nende bakteritega. Vältimaks erinevaid kõhuhädasid, on reisil olles soovitatav osta pudelivett. Samuti ära kasuta jääkuubikuid ja väljas süües palu teenindajal neid joogi sisse mitte lisada. Jääkuubikud on tavaliselt tehtud kohalikust kraaniveest. Kui loputad toitu kraaniveega, puutub toit kraanivees olevate bakteritega kokku. Tulemus on täpselt sama, mis kraanivett juues. Niisiis proovi vältida toitude söömist, mida eelnevalt pesema peab. See tähendab, et söö näiteks küpsetatud toitu. Kui soovid süüa aga värskeid puuvilju, mida tuleks eelnevalt veega loputada, kasuta selleks pudelivett. Lennukeid koristatakse üldiselt harva. Muidugi käivad koristajad kiirelt lennuki salongis peale maandumist ja tühjendavad prügikastid, ent kellelgi pole aega puhastada istmeid ja muid pindu. Seetõttu tasuks lennukis katsuda ümbritsevaid asju võimalikult vähe ja käsi mitte näo lähedale panna. Kindlasti ei tohiks süüa ühtegi asja paljaste kätega. Kui oled lennukist välja astunud, pese käed korralikult puhtaks. Kindlasti oled märganud joogiklaase hotellitubades. Tavaliselt on need lahtiselt kapil ja ei pruugi olla kõige puhtamad. Seetõttu tasuks vältida nende jooginõude kasutamist, sest need on suure tõenäosusega mustad. Jooginõu tuleks kuuma veega põhjalikult ära loputada või hoiduda hoopis selle kasutamisest. Inimese keha vajab vett. Kui organism ei saa piisavalt vett, on see haigustele vastuvõtlikkum. Samuti on vesi oluline, et organism saaks võidelda erinevate haigusetekitajatega. Samuti tuleb meeles pidada, et kohv ja alkohol pigem viivad organismist vedelikku välja. Seetõttu tuleks reisil olles juua piisavalt vett. Kui kodumaal oled harjunud sööma peamiselt puuvilju ja värskeid asju ning reisides saab sinu põhitoiduks grill-liha, reageerib organism sellele halvasti. See ei pruugi kõigiga ja kogu aeg juhtuda, kuid üldiselt on organismile halb äkiline muutus söömisharjumustes. Arusaadav, et soovid kõiki kohalikke toite proovida, kuid tee seda järk-järgult. Kui sööd kulunud ilmega restoranis, mis ei tundu just puhtaim, võid saada mõne nakkuse. Söögikoha valikul on eelkõige oluline selle puhtus. Sellest oleneb ka toidu kvaliteet. Seetõttu tuleks eelistada korralike söögikohti. Vaid nii saad kindel olla, et sa ei jää haigeks. See on juba ammu teada nipp, et kui kahtled reisil olles toidu kvaliteedis, siis söö keedetud või kooritud toitu. Suurem osa kahjulikke baktereid hävineb toidu keetmisel. Koorega toitude puhul ei saa bakterid enamasti koorest läbi ja seetõttu on need puhtamad. Reisil olles võib juhtuda, et tarbid tavapärasest rohkem kohvi. Seda võib põhjutada näiteks aeglasest lennuliiklusest tingitud uimasus. Võib-olla pakutakse sihtkoha kohvikutes maitsvat kohvi, mistõttu tarbid seda rohkem. Seetõttu tasuks tarbida kohvijooke nii nagu oled harjunud ja alati jälgida, et jood piisavalt vett. Kui oled harjunud tarbima mingis koguses kohvi ja reisil olles loobud kohvist sootuks, võib ka see põhjustada halba enesetunnet, uimasust ja väsimust. Seetõttu tasuks reisil olles jääda oma tavapärase rutiini juurde. Kui oled hommikuti harjunud jooma ühe tassi kohvi, tee seda ka edaspidi. Reisil olles on oluline ka piisav uni. Muidugi on mõistetav, et sihtkoht on huvitav ja palju on vaadata. Kui organism ei saa aga piisavalt puhata, on inimene vastuvõtlikkum haigustele. Seetõttu on tähtis jälgida, et saaksid piisavalt magada. Kui soovid õhtul kauem väljas olla, siis võiks hommikul kauem magada. Reisil olles katsub inimene tahes-tahtmata rohkem asju, mistõttu on kätel rohkem erinevaid pisikuid ja haigusetekitajad. Samuti on keskkond teine ja organism ei pruugi olla iga pisiku vastu immuunne. Seetõttu tuleks hoolitseda käte puhtuse eest. Hea on osta selle jaoks vastav vahend näiteks apteegist või poest. Kui jääd haigeks, ei tasu lootma jääda vaid oma immuunsüsteemile. Keha ei pruugi võõras keskkonnas sealsete bakteritega hakkama saada. Haigeks jäädes tasuks võtta antibiootikume. Ennetavalt võib ka reisi eel konsulteerida arstiga, kes kirjutab antibiootikumid välja kas või igaks juhuks. Mõned haigused ja halb enesetunne tuleb liigsest päikesest. Täpsemalt sellest, kui inimesed ei kasuta päikesekaitsekreemi. Inimeste nahk on erinev. Mõni talub päikest paremini ja mõni halvemini. Kui reisida külmast kliimast sooja kliimaga riiki, tuleks kindlasti kasutada päikesekaitsekreemi, et vältida nahaärritusi. Samuti tuleks juua piisavalt vett, et vältida päikesepistet. Mõni veekogu näeb imeilus välja ja tekitab tunde, et tahaks sinna ujuma minna. Kui sa pole kindel, kas veekogu on piisavalt puhas, tuleks seal ujumist vältida. Lisaks pole ülerahvastatud veekogud ka kõige puhtamad. Samuti ei garanteeri veekogu puhtust see, kui näed, et teised inimesed seal juba ujuvad. Tänapäeval tasuks enne reisimist teha endale selgeks, millised on sihtkoha potentsiaalsed terviseriskid. Seda saab näiteks uurida SIIT. Parem karta kui kahetseda.			OSCAR-2019
diabeetikute pähklikommid,milles oli valke rohkem kui süsivesikuid,see aitas magusaisust võitu saada.kuid kuna dieedi lõppedes. kus pean ise väsinuna seal poes pikkades järjekordades ootama, Dieedi suur vaenlane: pood; šoppamine; Registreeritud (33) Anonüümne. POOD; Greip – suurepärane Suurem osa nendest dieetidest hõlmavad peale greibi väga vähe teisi toiduaineid ning eeldavad väga ranget dieedi. E-pood; Rohu - ja ökopood Laada kus on varajane diagnoos alusta oma patsientide puhul neile laetrili andmist kuni nad pole olnud vitamiinide ja ensüümide. POOD. Uudised. Kõik 24h uudised. Donetskis hukkus kultuurikeskuse juures vähemalt seitse inimest, kus Ukraina miljardär on korraldanud toiduabi jagamist. nii saab nautida ka dieedi ajal magusaid toite vältides samas suhkrus kus enamus magusust tuleb võimsast Umami pood. Aadress: Vaksali. Pood. Ostukorv; Kassa; Konto; Kasutustingimused; Konkreetse dieedi kummardajad on väidetavalt olnud ka näitlejatar Jennifer Aniston, kus lihtsalt peame. POOD. Uudised. Kõik 24h uudised. Värsked raadiouudised. AK. Eesti uudised. Välisuudised. Majandus. Arvamus. Teadus. Kultuur. Meelelahutus. Sport. Ilm. rus.err.ee. Snäki Pood Meie Proovieksemplarid Organic Range kus on saadaval tänapäeva ühed effektiivseimad Glucomannan piiratud energia dieedi raames aitab kaotada. Dieedi reegleid loe siin Selleks ongi loodud see leht, kus saab kosmeetikat viiepallisüsteemis hinnata või kirjutada oma arvamus ning kirjeldada kogemusi. kus on rohkem floorat FODMAPide-vaba dieedi järgimine vähendab oluliselt ärritunud soole sündroomi käes Delimano Eesti e-pood. Köögitehnika. dieedi ja paastumise loomuliku hügieeni süsteemi Texase osariigis San Antonios dr Sheltoni tervisekoolis, kus tema otsesteks õpetajateks olid E-POOD. kõige enam levinud mitmete vahemere ümbruses paiknevate riikide rahvastike hulgas. 2013 aastal lisas UNESCO vahemere dieedi kus toiduvalikud E-pood. E-pood; Kuidas mitte kus me homo-sapiensina arvame end olevat Ka ravimitööstused ja liha- ning piimatööstused pole huvitatud sellise dieedi levikust. Riigikogu on Eesti rahva esinduskogu, kuhu kuulub 101 liiget. Rahvas valib Riigikogu neljaks aastaks. Riigikogu tähtsaimad ülesanded on võtta vastu seadusi.kus 10 ml aluselisse vette on segatud 2 tilka vedelat Budwigi dieedi järgi sobib Tel: 651 6009 \| E-mail: pood@sojapood.ee. kus kasutaja ei ole parim pakkuja. Otsi. SmartPOST Omniva DPD Pickup pakiautomaat/-pood Muu. Kergejõustikuvõistlu s Donetskis. Mustika keskusest leiad mitmeid häid söögikohti, kus üksi, mis sobivad menüüsse nii dieedi kui ka massi kasvatamise eesmärgil. Rohkem infot toote kohta:.E-pood, Geenitestid. anaeroobne Anne Stiil blogis kirjutab Krista Lensin oma kogemusest DNA-dieedi ja teiste kojutellitavate kust pannakse käed raudu. Pood ei soostunud vigaseid Teiste seas tegi ta koostööd ka kuulsa Atkinsi dieedi kus Uberi tegevjuht Travis Kalanick läks emotsionaalselt. Pood; Kuidas lugeda kus mõõdetakse Kõrgenenud analüüsitulemuste korral saab teha seerumi lipiidide sisalduse suhtes lisauuringuid ja hinnata dieedi. kus tutvustame lähemalt Tänapäevane teadus soovitab chiat kui suure toiteväärtusega toiduainet iga tervisliku dieedi pood@sojapood.ee \| TerveEluTerve.E-pood; Teenused. Toitumisnõustamine Toiduallergiate ja talumatuse puhul nõustab toitumisnõustaja klienti dieedi osas kus klient peab mis iganes allergia. Kaubanduskeskuse parkla ääres on ehitusmaterjalide pood Leroy Merlin, kus seekord pakkusid Teadlased on välja selgitanud gluteenivaba dieedi. kus räägitakse nn Eesti dieedist. Pood. Ostukorv; Kassa; Konto; Kasutustingimused; Leidsin ühelt välismaiselt netileheküljelt ühe Eesti dieedi. Avatakse esimene Toomemäe pood, kus lisaks esinduslikule raamatuvalikule pakutakse mitmesuguseid *** Arst kirjutab patsiendile dieedi: „Üks klaas piima. Pood ; Miks on magneesium kus nad ei peaks olema ja rakk hakkab kaotama oma võimet et enamus meist kannatab tänapäevase dieedi tõttu toitainete puuduse. Tallinnas on uus sex-pood. Pühapäev, kus sirgesile hetero-pano kõigest ühe Raspe Raspeldab Tasakaalu võimalikkusest teatri, dieedi ja auto vahel. Siis jaga vahvaid dieedi- ja riietumisnippe ning just sina võidki võita piletid Bridget Jonesi kus oli kujutatud Donetskis rabavad tööd. kõhus või reites olevatest rasvavarudest. Esmalt võtab ta energiat sealt, kust on Vastupidavustreeningu ja tervisliku dieedi kombinatsioon E-pood. Pood; Veel Arvamusfestival; õde KüLLI KANGUR selgitab dieedi vajalikkust: 00:06:57: HELGI KLISS aias ja põllumaal, kus kasvab juurvili. Esoteerika butiik La Tene, tekib La Tene butiigis.S ee on koht kus kaob ajataju.Al ati lähen sinna ühe kindla sooviga,ag dieedi pidamise kristall. Donetskis sai surma kurikuulus sõjapealik Givi ( kus on eesti poliitikateemalised romaanid? Pood; Mis on Eesti? ERR. Üldinfo; Kontaktid. PetCity e-pood; Apotheka Iluteek; kus kasutaja ei ole parim kaalu ja elu iga maitsva suutäiega Mida te saate 80/10/10-dieedi abil? • iga sportlane jõuab. Pood; Siim Veri – elu raskeim Eelmine nädalavahetus oligi see periood, kus ma kooli-töö-dieedi-trenni-väga vähese puhkuse rutiini tõttu läbi põlesin.			OSCAR-2019
milliseid isikuandmeid (edaspidi andmed) Human OÜ kogub ja töötleb oma teenuste ja toodete ning kodulehe pakkumisega seoses; Põhimõtted kehtivad kõikidel juhtudel kui oled kasutanud või kasutad Human OÜ teenuseid, tooteid või Human OÜ kodulehte aadressil www.human.ee (edaspidi koduleht) või oled tundnud huvi Human OÜ poolt pakutava vastu ning sellega seoses oled meile edastanud või meile on teatavaks saanud sinu andmed (nt kontaktandmed jms). Human OÜ töötleb andmeid kooskõlas privaatsuspoliitikaga, isikuandmete kaitse üldmäärusega ning meie tegevusvaldkonnaga (sh täiskasvanuharidusega) seonduvate õigusaktidega. Andmete vastutav töötleja on Human OÜ (reg. kood 12495946, Taevasmaa tee 17, Aruvalla, Rae vald, Harjumaa 75320). Human OÜ on kantud Eesti Hariduse Infosüsteemi täiskasvanute täienduskoolitusasutusena, majandustegevusteade EHISes nr 175017, registreeritud 22.03.2017. sisse logimiseks ja isiku elektrooniliseks tuvastamiseks vajalikud andmed (nt IP-aadressid, küpsised); tellimustega (sh pooleli jäänud tellimustega) seotud andmed (nt ostukorvi lisatud kauba andmed, makseandmed jms). meie e-poe ja kodulehe, selle teenuste ja funktsionaalsuste kasutamise andmed ning küpsiste abil kogutud info (nt milliselt lehelt kodulehele siseneti jms); ostja kohta avalikes andmekogudes või internetis avalikustatud andmed (nt teave ostja huvialade kohta, nt Google Analytics´i andmed, Facebook´ilt saadavad andmed jms). seoses koolitustega Eesti Hariduse Infosüsteemi (EHIS) tõendite väljastamiseks ja andmete edastamiseks; seadusest tuleneva kohustuse täitmiseks andmete esitamiseks (nt andmete edastamine selleks õigusi omavatele riigiasutustele jms). Võime volitada andmete töötlemist meie lepingupartneritele, kes töötlevad andmeid meie eesmärkidel, juhiste järgi ja kirjaliku lepinguga fikseeritud volituse piires. Üksikasjalikumat teavet Human OÜ poolt kasutatavate volitatud andmetöötlejate kohta (nt nimed ja asukohad) saate pärida kirjutades aadressil info@human.ee. Tagame, et kõik kogutavad andmed on salajased ning Human OÜ ei edasta, müü ega avalikusta andmeid kolmandatele isikutele ilma sinu nõusolekuta või juhul kui oleme selleks kohustatud seaduse kohaselt. Human OÜ koduleht www.human.ee võib sisaldada linke kolmandate isikute kodulehtedele või teenuste juurde. Nende kodulehtedel ja teenustel on erinev privaatsuspoliitika. Human OÜ ei vastuta kolmandate isikute privaatsuspoliitika ega tegevusega seotud andmetöötluse eest ning soovitab tutvuda eraldi iga kolmanda isiku privaatsuspoliitikaga. Rakendame selleks vajalikke IT-tehnilisi, organisatoorseid ja füüsilisi turvameetmeid, et kaitsta andmeid kõrvaliste isikute ning tahtmatu või ebaseadusliku kustutamise, muutmise, avalikustamise, edastamise või muu ebaseadusliku töötlemise eest. Juurdepääs andmete muutmiseks ja töötlemiseks on ainult kindlatel, selleks volitatud isikutel. Kõiki andmeid käsitletakse meie ettevõttes kui konfidentsiaalset infot. Krüpteeritud andmesidekanal pankadega tagab ostu sooritaja isikuandmete ja pangarekvisiitide turvalisuse. Human OÜ ei oma sellele krüpteeritud kanalile juurdepääsu. Andmete turvalisuse tagamiseks tuleb kasutada meie kodulehte ja e-poodi hoolsalt ning turvatud seadmetega (nt arvuti, nutitelefon, rakendus vms). Sinu, sinu seadme või meie kodulehel või e-poega seotud kasutajatunnused, salasõnad, paroolid, PIN-koodid ja muu enda identifitseerimiseks kasutatav info või infokandjad (nt ID-kaardi või Mobiil-ID, pangaandmed) tuleb hoida saladuses ja kaitstuna. Ole teadlik ja arvesta, et me ei saa tagada andmete turvalisust ega ole vastutav võimalike negatiivsete tagajärgede eest juhul, kui andmed ei ole kaitstud tulenevalt sinu enda poolt eeltoodud turvalisuse nõuete täitmata jätmisest. Üldjuhul töötleme andmeid Euroopa Liidu piires, kuid mõningatel juhtudel edastatakse need ja töödeldakse (sh säilitatakse) neid riikides, mis asuvad väljaspool ELi (nt otseturunduse teenuse osutajad). Üksikasjalikuma teabe saamiseks andmete edastamisest väljapoole EL-i võta palun meiega ühendust allpool toodud kontaktandmetel. Kui oleme saanud seoses oma teenuste osutamise või toodete müügiga sinu kontaktandmed, võime saata sulle oma toodete või teenuste pakkumisi kas postiga või e-postiga kui sa ei ole meile seda keelanud. Samuti võime edastada Human OÜ poolt pakkumisi sarnaste või haakuvate teenuste või toodete kohta, mille on teinud meie poolt hoolikalt välja valitud koostööpartnerid. Koostööpartner ei saa oma kasutusse sinu andmeid enne kui sa ei ole väljendanud konkreetset huvi koostööpartneri kauba või teenuse vastu. Sul on õigus igal ajal Human OÜ-ga ühendust võtta, et teatada oma soovist personaalseid pakkumisi mitte saada. Uudiskirjade ja otseturunduskirjade saamise lõpetamiseks on iga uudiskirja ja/või otsepostituse juures link unsubscribe. Saad ka loobuda kirjutades sellest aadressil info@human.ee. Kui Klient on pakkumistest loobunud, kuid soovib edaspidi neid siiski saada, on võimalik pakkumiste saatmist taas lubada, liitudes uudiskirja saajatega või kirjutades aadressil info@human.ee. Teenuse ja/või toodete osutamisega seonduvalt on Human OÜ-l õigus vajadusel sinuga igal ajal kontakti võtta ja saata sulle tagasiside e-kiri, et selgitada teenuse ja/või toote kitsaskohti ning parandamaks teenuse kvaliteeti. Kodulehe nõuetekohaseks toimimiseks salvestab Human OÜ koduleht mõnikord kodulehe kasutaja (edaspidi kasutaja) seadmesse väikseid andmefaile – nn küpsiseid. Küpsis on väike tekstifail, mille koduleht salvestab kasutaja arvutisse või mobiiliseadmesse, kui klient külastab teenusepakkuja veebisaiti. See võimaldab veebisaidil jätta meelde kliendi toimingud ja eelistused (näiteks kasutajanimi, keel, teksti suurus ning muud sarnased eelistused kuvamisel) teatud ajavahemikuks. Nii ei pea klient neid iga kord uuesti sisestama, kui lehele tagasi tuleb või lehekülgi sirvib. Õiguslik alus küpsiste kasutamiseks on meie õigustatud huvi tagada kodulehe tehniline funktsionaalsus ja toimine vastavalt kasutaja eelistustele ja valikutele. Küpsised kehtivad tavaliselt lühikese perioodi jooksul (päev, nädal või kuu), mõnedel juhtudel võivad need kehtida kuni aasta. Võime kasutada küpsiseid ja küpsistele sarnaseid vahendeid teenuse pakkumiseks ja teenuse kvaliteedi täiustamiseks ning kasutajakogemuste parandamiseks. Küpsiseid võivad kasutada ka kolmandad osapooled, kelle teenuseid kasutame. Võime ka oma sotsiaalmeedia-, reklaami- ja analüüsipartneritele edastada teavet selle kohta, kuidas kodulehte kasutatakse. Selliste küpsiste rakendamine ei ole otseselt vajalik kodulehe toimimiseks, kuid see tagab parema sirvimiskogemuse. Küpsised võib kas kustutada või blokeerida, kuid sellisel juhul ei pruugi kõik kodulehe funktsioonid toimida nii, nagu ette nähtud. Küpsised aitavad meil oma teenuseid ja tooteid paremini ja personaalsemalt pakkuda. Kasutaja võib küpsiseid kontrollida ja/või kustutada vastavalt oma soovile (vt. www.youronlinechoices.com/). Kasutaja võib kustutada kõik juba arvutis olevad küpsised ning küpsised mis tahes ajal tagasi lükata, muutes oma veebilehitseja seadeid (kui veebilehitseja seda võimaldab) või lõpetades kodulehe kasutamise. Ole teadlik, et teatud kodulehe funktsioone saab pakkuda vaid küpsiseid kasutades ja kui sa loobud küpsistest, ei pruugi need funktsioonid sulle kättesaadavad olla. Küpsiste abil kogutud teave kasutaja poolt kodulehe kasutamise kohta edastatakse tavaliselt Google serverisse USA-s ja salvestatakse seal. Kuna oleme aktiveerinud IP-anonümiseerimise, lühendab Google kasutaja IP-aadressi (Euroopa Liidu või teiste Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriikide puhul). Kodulehe pakkuja taotlusel hakkab Google kogutud teavet kasutama, et analüüsida kasutajate tegevust kodulehel ja koostada raporteid koduleheküljel toimuva kohta. Nagu ülalpool juttu oli, saab kasutaja küpsiste salvestamise kasutaja arvutisse veebilehitseja sätetega keelata, kuid sel juhul ei saa kasutaja kodulehekülje kõiki funktsioone täies ulatuses ka kasutada. Kasutaja võib igal ajal keelata oma andmete kogumise Google Analyticsi poolt. Selleks peab kasutaja järgmiselt veebisaidilt vastava veebilehitseja lisa alla laadima ja selle installeerima: tools.google.com/dlpage/gaoptout?hl=en. Kui kasutaja külastab kodulehte luuakse kasutaja veebilehitseja ja Facebooki serveri vahel otsene side, kasutades neid lisandmooduleid, mille kaudu saab Facebook teavet, et kasutajal on oma IP-aadressilt ligipääs meie kodulehele. Kui kasutaja on Facebooki sisse logitud ja vajutab „Meeldib” või „Jaga” nuppe, saab kasutaja linkida kodulehe sisu oma Facebooki profiilile, mille kaudu saab Facebook kajastada konkreetset kasutamist kasutaja seinal. Meie ei saa mingit teavet ülekantud andmete kohta ega selle kasutamise kohta Facebooki poolt. Enam teavet leiab, kui tutvuda Facebooki privaatsuspoliitikaga: www.facebook.com/about/privacy/. Kui kasutaja ei soovi, et kasutaja Facebooki kontol kajastuks teenuse pakkuja lehe külastamine, peab kasutaja logima Facebookist välja. Server, mis majutab meie kohulehte, võib salvestada päringuid, mida kasutaja serverile teeb (veebiaadress, mida kasutaja avab, kasutaja poolt kasutatav brauser ja seade, IP aadress, juurdepääsu aeg). Neid andmeid kasutatakse ainult tehnilistel eesmärkidel selleks, et tagada kodulehe toimimine ja turvalisus ning selgitada välja turvaintsidente. Sul on võimalik saada täpsemat infot oma andmete kohta esitades küsimusi e-posti aadressil info@human.ee või oma e-poe konto vahendusel. Kui andmed on muutunud või muul põhjusel ebaõiged, peab klient sellest teatama e-posti aadressil info@human.ee või muutma need ise ära e-poes. Õigus isikuandmeid parandada. Kui oled oma andmetega tutvudes avastanud ebaõigeid andmeid või on sinu isikuandmed muutunud, saad neid alati muuta kas ise meie e-poes või meie poole pöördudes. Õigus olla unustatud. Teatud juhtudel on sul õigus lasta oma andmed kustutada. Seda eelkõige nõusoleku ja õigustatud huvi alusel toimuva andmetöötluse osas. Siia alla kuuluvad näiteks turundusprofiilid jms. Andmete täielik kustutamine ei ole võimalik kui kasutame andmeid ka muudel eesmärkidel, millega seoses ei ole andmete kustutamine kas lepingust või seadusest tulenevalt lubatud. Andmete lõpliku kustutamist ei saa nõuda enne e-poe tellimuse täitmist ja pretensioonide esitamise aja täitumist. Õigus esitada vastuväiteid. Sul on õigus esitada vastuväiteid sind puudutava andmete töötlemise suhtes, mida teeme õigustatud huvi alusel. Vastuväite esitamisel lõpetame võimalusel andmetöötluse. Õigus sind puudutavat andmetöötlust piirata. Sul on võimalusandmete töötlemist piirata, andes sellest meile teada, järgmistel juhtudel: isikuandmete õigsuse kontrollimiseks siis, kui oled nende õigsuse vaidlustanud; ebaseadusliku andmetöötluse fikseerimiseks; vajad andmeid õigusnõude koostamiseks, esitamiseks või kaitsmiseks; esitad vastuväite õigustatud huvi kaalumiseks ning soovid otsuse tegemiseni andmetöötluse piirata. Õigus pöörduda meie või järelevalveasutuse ja kohtu poole kui soovid täiendavat teavet oma andmete kasutamise küsimuses.Kui arvad, et sinu privaatsusõigusi on rikutud, võid pöörduda Andmekaitse inspektsiooni. Me säilitame sinu andmeid üksnes nii kaua kui on vajalik privaatsusteates märgitud andmete töötlemise eesmärkide saavutamiseks või kuni seadusega meile pandud kohustus seda ette näeb (nt tuleb raamatupidamisseaduse alusel säilitada lepinguid ja arveid 7 aastat). Täpsema info saamiseks andmete säilitustähtaegade kohta, võta palun meie ühendust e-posti aadressil info@human.ee. Human OÜ-l on õigus Privaatsuspoliitika põhimõtteid igal ajal muuta ja täiendada sellest Klienti ette teavitamata või teavitades nt e-posti vahendusel, kodulehel või muul viisil (massiteabevahendite kaudu) olulisematest muudatustest Privaatsuspoliitika põhimõtetes. Võimalike muudatustega kursis olemiseks soovitame regulaarselt Privaatsuspoliitikaga tutvuda. Kui soovid oma andmete töötlemise kohta põhjalikumat selgitust, siis palun kirjuta meile e-posti aadressil info@human.ee. Päringule vastame esimesel võimalusel, kuid hiljemalt 30 päeva jooksul.			OSCAR-2019
Veebikiri oktoober 10, 2010 Intervjuu hinnatud pedagoogi, pr. Sirje Rekkor`iga kommenteerimine on välja lülitatud Võib öelda, et olete ühiskondlikult enam kui aktiivne. Teie nimi seostub mitme ülikooliga, näiteks Tallinna Ülikool`i ja EHTE-ga. Samuti kutseliitudega, nimetame: Eesti Peakokkade Ühendus, Eesti Kelnerite ja Ettekandjate Liit. Ka katusorganisatsioonidega – Eesti Maaturism. Küsiksin: mis motiveerib olla sotsiaalselt sedavõrd koormatud? Esimene mõte, mis ühiskondlikule tegvusele mõeldes pähe turgatab, on…aga kuidas siis teisiti? Kogemusi elu jooksul kogunenud, pean loomulikuks neid siis ka läbi õpetuse teistele jagada või nende abil asju paremini toimima aidata. Toit ja toitlustamine on südamelähedane valdkond, seetõttu ka panustamine kokkade ja kelnerite tegemistesse enesestmõistetav. Maaturismi juurde viis samuti tõdemine, et toitlustusteenuste pakkumisel ettevõtetes veel kõvasti arenguruumi. Hetkel olen veel ka Eesti Turismihariduse Liidus tegev, selle juurde viis otsene seos igapäevatööga, turismisvaldkonna kooli juhtimine. Kui saan nõu ja jõuga aidata, püüan seda võimaluste piires ka teha. Väga sageli olen ka ühe või teise projekti algatajaks olnud. Ja tavaliselt tuleb see umbes sellisest äratundmisest, et kui mitte mina, siis kes algatab? Või olen mõne asja puhul olnud kannatlik ja oodanud, et ju see asi ükskord liikuma läheb. Ja kui ei lähe, siis tõmbame käima! Ja sageli on nii, et kui juba oled käima tõmmanud, tuleb ka eest vedada ja panustada. Ühiskondlik tegevus aktiivsus on minu jaoks loomulik asi, sest kaugeltki kõike siin elus ei saa rahaga mõõta. Ja eks kõigist neist toimetustest saan positiivseid emotsioone ja väärtuslikke kogemusi. Küsimus hinnatud õpikute autorile: kui mahukas protsess on didaktiliselt õige ülesehitusega õppematerjali koostamine? Ei ole ju päris nii, et pedagoog võtab loengukonspekti ja trükib lihtsalt ära? Sageli olen kuulnud armsaid kolleege – pedagooge ütlemas, et mul on hea konspekt, asi siis sellest käsikiri vormida ja õpik välja anda ära ei ole. Eks olen ise ka kauges minevikus umbes sellest alustanud. Konspektist õpikuni on tõesti väga-väga pikk tee. Nüüd, olles juba kaheksa õpiku koostaja ja autor, oskan öelda, et ühe õpiku „sünnitamine“ on väga pikk, töömahukas, rõõmusid ja valu kätkev protsess. Didaktiline ja metoodiline külg on loomulikult äärmiselt oluline. Valus on olnud vaadata „Agu Sihvka tüüpi“ jutustavaid õpikuteks nimetatud raamatuid. Ma saan suurepäraselt aru, et nende autorid on oma tööd teinud oma parima teadmise ja oskuse juures ja kinldasti selle käigus palju arenenud ja hulga kogemuste võrra rikkamad. Õppija ja õpetaja seisukohast sellistest õpikutest väga suurt abi ehk pole. Minu kogemust mööda on oluline nii õpiku kontseptsioon ja sturktuur kui ka materjali struktureeritus, eesmärgistamine, näitlikustamine, õppeülesanded informatsiooni mõistmiseks, kinnistamiseks, harjutamiseks, analüüsimiseks, hindamiseks, loovuse ja kriitilise mõtelmise arendamiseks jne. Ja sedagi kogevad kallid kolleegid, kes õpiku koostamise tee jalge alla võtavad, mida tähendab töö sõnastusega, koostöö toimetusega, fotograafi, kunstniku, kujundaja, keeletoimetaja, küljendajaga, ka kaasautoritega. Loomulikult, kui tegu ühisloominguga. Mida tähendab kordi ja kordi teksti uuesti üle lugemine, illustratsioonide valimine ja tekstis paikasättimine. Ja seda, milline ärevus on siis, kui asi ilmunud ja asjalistele kasutamiseks ja kritiseerimiseks. Ja siis veel see asi, et teed oma asja tänase tarkuse juures, aga seda kasutatakse mõnikord isegi 10 ja rohkem aastaid ning vahepeal on elu edasi läinud ja ise ning teisedki targemaks saanud. Kas sellega peab toime tulema. Raamat jääb elama oma elu ja autor peab suutma sellega leppida. Hoopis teistlaadne kogemus on e-õppematerjalide loomine ja nende autoriks olemine. Seegi on ääretult põnev! Eriti, kui on suurepärased tiimikaaslased, kellega koostöös tekib sünergia. Arvan, et võin nüüd, olles tänaseks juba ligi 40 e-kursuse ja õpiobjekti koostaja, ses osas ka kogemusi jagada. Didaktika ja metoodika on siingi äärmiselt olulised, aga kui palju rohkem tehnilisi võimalusi võrreldes paberkandjaga! Interaktiivsus annab õppematerjalile tohutult palju lisaväärtust. Praegugi koostan oma ülikooli (Tallinna Ülikooli) ajaloos esimest e-kursust tuliuues õpikeskkonnas, mille nimeks eCampus ja mis toimib õpikogukonanna ehk on avatud õpikeskkond – väga põnev ettevõtmine! Jah, e-õppematerjalide puhul on see on nii küll, et võid igal ajal oma õpiobjekti sisse logida ja seda edasi arendada või e-kursusel materjale uuendada. Seega asi paindlikum. Aga kehtib sama, sinu asjad elavad omaenda elu ja sa pead nendega pidevalt tegelema, uuendama, mitetöötavad lingid töötavate vastu vahetama jne jne. Ja loomulikult tähendab iga e-kursuse kasutamine uue õpperühmaga selle uuesti üles ladumist, kohandamist, täiendamist jne jne. Täiesti teiselaadne küsimus: tänapäeva koolijuht on kes? Kas innukas eestvedaja või võimekas administraator? Mõlemat? Ideaalis muidugi mõlemat. Aga ilma esimese rollita ei saa kuidagi. Kui keegi teine juba eest veab ja tegelik liider on, on aeg postisioon temale loovutada. Administreerimise poole pealt aitab tõhusa meekonna moodustamine. Minu arvates on praegused kutseõppeasutuste direktorid suuremalt jaolt põhiosas majandusjuhatajad, sest paljudel kulub suur osa tööajast hangetele, ehitusjärelvalvele ja muule, mis „kõva poole“ uuendamisega seotud. Ja kahjuks tuleb olla ka see ebapopulaarne inimene, kes eelarvekärped ellu viib ja nende eest oma kolleegide ees vastust annab. Mul on sellest tõsiselt kahju, sest minu arvates kulutab see meie tänaseid tublisid direktoreid liialt, selle asemel peaks neil olema võimalus kaugemale ette vaadata ja strateegilise planeerimisega tegeleda. Eesti kutseharidus meenutab kohati peksupoissi, rahul ei ole ei tööandjad ega ka koolitajad. Väidetavalt ei kipu koolilõpetajad eriti kutsekindlad olema. Milles asi, kas see on lihtsalt ühiskondlik areng? Noore riigi kasvuvalud? Ma ei saa päriselt sellega nõustuda. Viimased aastad on näidanud kutsehariduse maine tugevat kasvutrendi. Õppima asujate arv on suurenenud, konkursid mitmetel erialadel ülikoolidega võrreldavad, õppimis- ja õpetamistingimused enamikes koolides suurepärased. Rahul olla me ei tohigi. Alati saab paremini ja selle poole püüeldaksegi. Hetkel on käimas väga intensiivne hoonete jne renoveerimine, õppekavaarendus ja õppematerjalide tootmine. Nii et aina paremaks läheb! Kutsekindlus ei ole paljuski koolis kinni. See on sageli mõjutatud märksa „suurematest“ asjadest, nagu majandus, poliitika jne. Teisalt, ehk on koolid hakanud tegema märksa tõhusamat tööd ülekantavate oskuste osas (näiteks teenindusvaldkonnas), mis aitavad lõpetanuil olla edukad mitmes valdkonnas ja suurendavad seega valikuvõimalusi. Tõsi see on, et tgemist on väga pingelise tööga, mida enamasti ei õnnestu ka töö juurde maha jätta. Kui oled õpetaja, oled seda 24/7. Mitte et kogu aeg õpetaks, aga vastutus kõnnib kõikjale ja alati kaasa. Minu puhkus on suhtlemine lähedastega, palju liikumist erineval moel ja lugemine. Kõndides ja ujudes mõtisklen ja nii mõnigi tööga seotud hea plaan on tekkinud just neil hetkedel. Nii kahju, et suvine ujumishooaeg otsa sai, see oli hoopis midagi muud, kui kemikaalises basseinivees ulpimine. Nii lihtne on uppuda igapäevategevustesse ja mõelda või öelda, et mul pole selle või teise asja jaoks aega. Juhtub endalgi. Miks ei võiks endale ega tesitelegi ausalt tunnistada, et mul puudub hetkel motivatsioon sellega tegeleda või mul on teised prioriteedid. Kastmesse kuuluvad seened, mugulsibul, õun, hapukoor või maitsestamata jogurt, maitseks soola, veidi suhkrut, sinepit ja sidrunimahla, kastme peale hakitud rohelist sibulat ja tilli. Kaste sobib külmade lihasuupistete juurde, seda võib ka kuumade kartulitega süüa. Kastmesse kuuluvad seened, riivitud mädarõigas (võib olla ka marineeritud mädarõigas), mugulsibul, keedetud muna, hapukoor või maitsestamata jogurt, maitseks soola, veidi suhkrut ja haput mahla, peale hakitud maitserohelist. Kastmesse kuuluvad seened, mugulsibul, tomat, hapukurk, keedetud muna, hapukoor, majonees või hapukoore-majoneesi segu, maitseks soola, veidi suhkrut jahvatatud valget pipart, peale hakitud rohelist sibulat, tilli ja peterselli, hakitud tüümiani estragoni, kurgirohtu. Kaste sobib külmade suupistete juurde, aga ka kuumade kartulitega söömiseks ning pasta juurde. Kastmesse kuuluvad seened, õun, keedetud muna, hapukoor või keefir, maitseks soola, veidi suhkrut ja sidrunimahla, peale hakitud tilli. Kõigi kastmete valmistamiseks hakitakse ettevalmistatud toiduained, segatakse need kokku ning kaste maitsestatakse.			OSCAR-2019
Värvikaitsega, õrnalt puhastav parabeenivaba šampoon ja palsam niisutavad kuivi juukseid, toidavad ja tugevdavad katkevaid juukseid. Annavad kohevust ja läiget, palsam aitab lahti harutada pusasid ning muudab juuksed tugevamaks. Sisaldavad looduslikku lilleekstrakti. Muudavad juuksed suurepäraselt läikivaks. Nii, millest ma nüüd alustada võiksin, ega ometi lõhnast? Jaa, toodetel on vääga suurepärame lõhn, päris neutraalne, aga minule seostub see kummikommide lõhnaga, ei teagi miks. Meenuvad kohe erinevate loomakeste kujudega kummikommid Haribolt. Lõhna poolest on toode 6+ Kui aga rääkida tootete koostisest, siis nii šampoon kui palsam on päris paksu koostisega, mis teeb aga kulutused väiksemaks. Piisab vaid väikesest kogusest ja juba vahutabki pea ning juuksed on šampooniga kaetud, sama kehtib ka palsamiga. Kui šampoon teeb juukseid natukene kuivemaks, siis palsam aga võtab kogu au endale niisutamise koha pealt. Juuksed on pestes meeletult libedad ja mõnusad. Eriti hea tulemus tuleb aga siis, kui võttta appi kamm ning kammida juukseid pesemise ajal. Mina võtsin duši alla kaasa oma hea uue sõbrakese Tangle Teazeri, kes tõhusat tööd koos British Hair Ample Volume palsamiga tegi. Teate, mis mulle palsami juures veel meeldib? Seda peab peas hoidma ainult 1-3 minutit! Olen proovinud minimaalse ehk ühe minutiga ning ka kolme minutiga, kuid tegelikult on tulemus päris sarnane, seega toode mõjub väga kiiresti. Mis selle kõige tulemuseks siis jäi? Väga kohevad juuksed, ma ütlen väga-väga kohevad. Täpselt sellised nagu Shauma reklaamide preilidel, kes oma juustega lehvitavad ja kõndides juukseid kaasa vedrutavad. Mu juuksed said väga palju kiitusi peale pesu ja need olid ka uskumatult pehmed. Mis ma veel sooviksin lisada on see, et juuksed olid tunduvalt sirgemad kui varem, vauuu! Britis Hair Ample Volume komplekt on nüüdsest küll see, mis jääb pikemalt minu vannitoariiulike, sest nende toodete kohta pole mul ühtegi halba sõna. Lisaks kõigele on need ka normaalses hinnaklassis ning neid kulub äärmiselt vähe. Ning mis kõige parem parabeenivabad! :) Kerge vaht juuste viimistlemiseks, mis tagab soengu kestva püsivuse. Juuksed jäävad kaunilt ümberviimistletavad. Lisab läiget. Muudab juuksed vapustavalt kohevaks. Kaitseb kuumuse ja UV-kiirguse eest. Tõrjub kahu. Kuna ma ei ole tihe juuksevahu kasutaja, siis ei oska ma ka seda väga põhjalikult arvustada. Vabandused selle eest, kuid ometigi proovisin ma toote erinevaid variante ning hakkan õige pea neist ka rääkima. Vaht meenutab mulle natukene seebivahtu, sest see pole nii tihe kui tavalised juuksevahud, mis teeb selle vahu aga teistest paremaks. See ei jää juustesse nagu paks vatiklomp vaid hajub kenasti laiali. Näiteks on see väga hea juuksejuurte tõstmiseks, et lisada juustele rohkem kohevust (jah kui tõesti soovite veel suuremat kohevust kui šampooni ja palsami tulemusel saadud kohevus). Mis paneb mind aga toodet pea igapäevaselt kasutama on see, et kui panna juuksed krunni/patsi ja siluda juukseid pealtpoolt vahuga, siis ei jää lahti üksikuid karvakesi, mis mind ennast hullumoodi alati häirivad. Selle vahuga saab probleemile kriipsu peale tõmmata. Paraku on vahul ka üks ebameeldiv omadus nimelt jäävad peale kasutamist käed juuubedalt kleepuma, kohe meenuvad algklasside käsitöötunnid, kui käed olid igalt poolt liimiga koos ja näpud kleepusid teineteise külge. Vahuga on täpselt sama lugu, käed tuleb koheselt ja ruttu seebiga puhtaks pesta, et ei tekiks seda vastikut kleepumise tunnet. Vahtu on aga pudelis väga palju ning kulub samuti vähe, seega jätkub seda mulle veel väga pikaks ajaks, juhuu, hüvasti lahtised juukseotsakesed! Kiiremini lähevad juuksed rasvaseks küll või kuidas nüüd öelda "tilka", sest vaht kleebib juuksed omavahel kokku. Mul on rõõm teile täna taas Dove toodetest rääkida, vaid mõned nädalad tagasi kiitsin Dove kehakreeme ning täna räägin teile taas ühest kehahooldustootest ning kahest lavendliga rikastatud juuksehooldussarjast, mis isegi minu paksud juuksed näiliselt veelgi paksemaks muuta suutsid. Ühtlasi on postituse lõpus ka kirjas Instagrami loosimise võitja ning just tema saab kõiki tooteid ka ise katsetada! :) Fun fact: seda arvustust kirjutades sain ka ühe põneva üldteadmise juurde. Minu jaoks oli maruulaõli täielik imeasi ning hakkasin esmalt üldsegi uurima, mis "loom" see maruula selline on. Tegemist on kaugel kaugel Aafrikas kasvava viljapuuga, mida ka elevandiõunapuuks kutsutakse. Puu viljad on proteiinirikkad (ühes viljas lausa 28% proteiini) ning pähklimoodi olevatest maruulaseemnetest valmistataksegi õli, mida laialdaselt kosmeetikatööstuses kasutatakse. + Keskmise tekstuuriga kehakreemil on tõepoolest mangovõie tõttu mõnus ja troopiline mangolõhn ning mina olen juhtumisi ka väga väga suur mangofänn, seega on kreem juba ainuüksi lõhna poolest minu tassike teed. + Kuna kreemi koostis pole liiga õrn ega samas ka liiga rammus, siis on seda väga mõnus laiali hõõruda ning üle kogu keha kanda. Keskmise konsistentsi tõttu sobib kreem kasutamiseks igat tüüpi nahale ning ka peaaegu igal perioodil. + Kreem võtab imendumiseks mõningad minutid ning jätab naha peale kasutamist superpehmeks, elastseks ning hästi hoolitsetuks. Just seda kreemi meeldib mulle väga vahetult peale raseerimist kasutada, sest toode pole raseerimisjärgseks kasutamiseks liiga vesine kuid samas ka mitte liiga rasvane, et jätaks nahale ebameeldiva kihi. Dove Repleanishing Ritual kehakreem kõikidele nahatüüpidele maruulaõli ning mangovõiega on saadaval kõikides suuremates kauplustes hinnaga ~5.00 eur. + Šampoonil on tõeliselt meeldiva paksusega koostis, samuti on šampooni vahutavus väga eeskujulik ning seetõttu on juuksejuurte pesemine lihtsaimast lihtsam. Kerge koostise tõttu on šampooni lihtne ka juustest välja loputada. + Juba pesemise ajal on tunda, et šampoon ei muuda juukseid ebameeldivalt raskeks, kuid samas ka ei kuivata neid üleliigselt. + Šampoon annab juustele juurde kohevust ning hoiab peanaha puhtana üpriski pikka aega. Minul on küll juuksetüübiga väga-väga vedanud ning juuksed püsivad kaua puhtana, kuid selle šampooniga sain oma kiharad umbes 4 päeva ilma järgneva pesuta hoida. Enne veel kui ruttan palsami juurde, siis peaksin teile rääkima veidike Thickening saja toodete lõhnast. Ma ei tea kas asi on lavendlis või rosmariinis (või nende heas koostöös), kuid ometigi on šampoonil ja palsamil nii mõnus magusapoolne lõhn, mis samal ajal aga ka ülimalt mahe olla suudab. Eriti meeldiv on muidugi see, et lõhn jääb peale pesu koguni päevaks juustesse püsima ning pakub seejuures suuuuuurepärast naudingut! ;) + Dove palsami kasutamine on lihtsaimast lihtsam, sest esiteks puudub palsamil kindel toimeaeg ehk palsami võib vabalt ka koheselt maha pesta või soovi korral mitmeid minuteid peas hoida. Teiseks on palsami koostis piisavalt libe, et seda on kerge maha pesta ning juustestruktuuri muutust on tunda koheselt kui toodet juustesse kanda. + Natukene vihjasin teile ka juba postituse alguses, kuid palsam suudab tõepoolest ka minu superpaksudele juustele veelgi paksust lisada. Olgugi et mina sellest väga ei hooli, kuid neile, kellel on õhemad juuksed, võib palsamist ning šampoonist kasu olla küll. + Lisaks kohevusele annab palsam juustele ka läiget ning parandab juuste kammitavust. Kuna toode annab kenasti kohevust, siis võib rasked ning peadligi juuksed selle palsamiga kindlasti ära unustada. - Mind tegi kasutamisel üsnagi nukraks see, et juukseid pehmendavat efekti just kõike pikemat aega tunda ei saa. Umbes päeva möödudes on juuksed suhteliselt kuivad ning vajavad lisaniisutust juukseõli näol. Võtan teadmise arvesse, kuid kuna suundun ka farmaatsiat õppima, siis tean, et hakkan selle teemaga väga väga väga palju kokku puutuma paraku :/			OSCAR-2019
Ma pean tunnistama, et minu juttu ei tasu väga tõsiselt võtta, sest kindlasti pole ma selle raamatu sihtgrupp, mistõttu ma võin end oimetuks vinguda, aga see ei tähenda midagi. Ütleme nii, et mind kui lugejat jäi siin saatma mingi ebakõla. Idee kui selline ja blogitekst kui kerge meelelahutus olid mulle võrdlemisi sümpaatsed. Ka ei olnud põhjus minu ja autori meeletus erinevuses. Mõnikord võib see lugedes määravaks saada, kuid sedapuhku vast siiski mitte. Samas pean tunnistama, et paljugi tuttavat tuli siin ette, mida mäletan oma kogemustestki :) Ma ei pruugi autorit lõpuni mõista, ma ei suuda kõiki ta tegusid heaks kiita, ent ma võin teda vabalt respekteerida sellisena nagu ta on. Umbes sama tundsin ma, ja oma käekirjalt ongi Dagmar Lamp siin raamatus väga sarnane, Caitlin Morani ja Chelsea Handleri puhul ka. Need olid küll pigem sellised kompleksides naisterahvad (mida ma kindlasti ei tea väita siinse autori kohta), kes püüdsid kõiki oma alateadlikke hirme ja põdemisi kompenseerida näiliselt ladna olemise ja avameelsusega. Ka siin kohtab teatavat siirust ja enese laiali laotamist, tekst voolab kergelt ja... Ma jäin mõtlema, et mis siis puudu või valesti oli. Ehk kohati väsitavad kordused? Või ajuti liialt pubekalikuks kalduv stiil? Viimane sobinuks varateismelistele mõeldud raamatusse, ent mitte siia. Keegi ei eelda, et rasedusest ja imiku kasvatmisest kõnelev eluline raamat peaks kuivikulikult (jube sõnamonstrum tekkis, ma tean) igav olema ja sealt peaks kõik ehedad emotsioonid välja rookima, sugugi mitte! Aga paljud siinsed mahlakad naljad ja vaimukad tähelepanekud oleksid ehk paremini esile pääsenud, kui neid poleks lämmatatud pideva teismelisele tüüpilise sõnakasutuse ja liialdatud eufooriaga. Teisalt, võib-olla kui raamatus käsitletud teemad on parajasti aktuaalsed, siis suudaks ka stiililiste möödapanekute suhtes leebem olla ja enam vaimustuda. Nii et, ajame selle minu kui vale sihtgrupi süüks :) Mõni päev tagasi oli Käinas lugejatega kohtumas "Minu Iisraeli" autor. Iisrael on tegelikult ka eksootika tipp, nii et kel vähegi huvi, siis kutsuge teda lahkesti vestlema - see tunnike on seda igati väärt! Teisipäeval oli "Minu Küprose" esmaesitlus Solarise Apollos. Eile-täna lisaks lõunapoolsemates paikades, otsige infot. Kes esitlused maha magas, see võib 18.aprilli "Ringvaadet" isutekitajana kasutada. Alloleval pildil on aga autori poolt kingitud üks raamatu kõrvaltegelane, otse Küproselt - mu rõõm on piiritu:) Mandril käigud muutuvad aina kurnavamaks. Esialgu rahulikult plaanitud neljapäev tipnes ootamatult laekunud info tõttu Mustpeade majas. Reede leidis meid juba Tartust õhtut Kálmániga veetmas. See oli pigem ürituse mõttes ettevõtmine, suuremate lootusteta. Ja õige oligi, sest tegelikult oli see päris segadusttekitav lavastus. Suurimaks väärtuseks küllap kostüümid ja head meeshääled, lavastuse ülesehitus laias plaanis ka. Lavastus ise näis nõudvat suuremat lava, pregusel kujul mõjus kokkusurutult. Tantsunumbrid nelja näitsikuga ei kõlanud lavastuse üldmuljega kokku, jätsid kuidagi amatöörliku mulje. Ja muidugi see lõputu sussisahin ja tümpsat-tümpsat hääled, mis kohati muusikast üle kostusid. Ma ei tea, kas oli lavakujunduses kasutatud mingit vale materjali või mis neid ebavajalikke helisid võimendasid, igatahes kriipis see kõrva inetult. Laupäeval nuusutasime natuke ERMi õhku, ent mitte liiga palju. Lisaks köitis meie tähelepanu märksa enam üks poolik maja seal läheduses. Kurbusega avastan ma nüüd, et see pole siiski originaaln idee, vaid juba mitmes kohas varem kasutatud mõte. No aga lahe ikkagi :) Kummaliste elamustega jätkates sobis pühapäeva õhtusse seega päris kenasti Von Krahli "Paradiis". See oli nüüd äärmiselt... hm...eluõielik etendus, igatahes meeldis talle see sedavõrd, et ta korduvalt etenduse jooksul mulle seda kinnitama pidi :) Mulle isiklikult põhimõtteliselt ka meeldis, paar stseeni ehk jäid veidi küsitavalt segama, aga muu oli väga nauditav. Selline voolav-voogav kulgemine, kohati naljakas, kohati rahulik, kohati inimvõimete piire kompav. Mis peamine, sümpaatseks mängisid kõik viis näitlejat end. Esmaspäval nägin ma (taas) Eestimaad, lõputuid väljasid, linnuparvesid, looklevat maanteelinti. Elu õieke tegi sel nädalavahetusel meile pika puuga teatri osas ära ja läks jälle teatrisse, sedapuhku klassiga. Tartusse. Ma siis loksusin ta Tartusse saata, seal tegin nende klassi sõidutanud bussijuhiga (jah, mu täditütar on raudselt Eesti seksikaim bussijuht!!!) kiire lõuna ja kulgesin tagasi. Tallinnas vajusin ma joonelt voodisse ja kujutasin elavsurnult ette, kuidas ma viskan jalad seinale (minu vanuses peab juba jalgu paar tundi päevas ikka üleval hoidma) ja lihtsalt olen. No aga siis ma mõtlesin, et see päev on nagunii juba raisus ja kui teisipäeval hakata saarele minema, siis läheb teisipäev ka raisku ja kellele sellist ajaressursiga laristamist ikka tarvis on. Mis tähendab, et juhtus see, mis meil kogu aeg juhtub. Me hakkame iga jumala kord praamile sõitma viimasel minutil. Tööpäevalõpu liiklusummikud Pärmu mnt-l olid ka vägevad. Tallinna piirile jõudes olime tugevalt viieteistkümne minutiga miinuses. Imekombel saime selle miinuse Haapsaluni jõudes tagasi tehtud. Ja siis tarmasiitas seal Rimi juures ristmikul üks krunniga kartulikarva hiireke, kes jättis meid punase fooritule taha. Rohukülla tõkkepuu taha jõudes tõstis Leiger rambi üles ja hakkas minema. See kuradi ainumas minut! Ega see pole Saaremaa, kus praamid sama tihti kui Ülemiste tramm käivad. Kolm tundi esmabaõhtuses Haapsalus nagu maast leitud ja taas kord viimasele praamile minek :) Paagi olime ka tilgatumaks sõitnud, nii et võib-olla oli hea, et praamile ei jõudnud - Heltermaal poleks nagunii enam maha saanud sõita :)))))) Haapsalu on muidu tore, aga seal on see jama, et talveperioodiks sulgevad nad ju kõik normaalsed söögikohad. Ja see ainumas, mis lahti on, see oli pilgeni rahvast täis. Esmaspäeval?! Sisse me end igatahes pressisime ja jätkuvalt laulame kiidulaulu Kärmele Küülikule. Poole kümneks oli mul seega tuju juba nii hea, et inimtühjas Rimis puuviljalettide vahel sambat tantsida. Mõni ime siis, et eilne päev mul kuhugi ära kadus. Mandrielu on nii väsitav, et mul kulub sellest taastumiseks veel mitu aega. Märksõnad: Eesti, elu õied, imelikud majad, muusikajutud, Tartu, teatrijutud, väike tüdruk suures linnas Eilse Mustpeade majas toimunud imelise kontserdi meenutuseks. Nii suure kire ja põlemisega edasi antud muusikat on nauding kuulata. Selliseid maiuspalu ma jumaldan. Juba esimeste lugude juures tundsin, et nüüd olen leidnud selle OMA. Meenutab meie kodumaist K. Kesküla "Elu sumedusest", mida korraga liiga palju ei taha lugeda ja mida tahad ikka uuesti ja uuesti kätte võtta. Iga napp lugu kõneleb Delermi argistest naudingutest. Vähemasti ma arvan, et need on autori isiklikud meelelised hetked. Need on võrdlemisi prantslaslikud, ent see ei kahanda nende väärtust, vastupidi, lisab eriti hõrgu mekki. Kusjuures kohati saad pool loo mõnust juba pealkirjast, no mõelge ise - "Pühapäevahommikune koogikarp", "Herneste lüdimine", "Espadrillid saavad märjaks", "Peaaegu võiks väljas süüa", "Pitspesu räästa vilus" jt. See viimane pealkiri oli lausa nii hea, et kui ma muidu suutsin lugeda maksimaalselt üks-kaks lugu korraga ja seejärel tegin pausi, siis seda pealkirja lugedes panin raamatu sootuks käest ja venitasin loo lugemist järgmise päevani. Delermi pintslilöök on muidugi täpsem - mõne üksiku sõnaga suudab ta lugeja just sellesse hetke ja kohta paigale asetada, luua silma võrkkestale kujutis, millega sul tekib koheselt emotsionaalne side. Pole välistatud, et raamatu vahendusel koguni lõhnad sinuni jõuavad. Mis aga peamine, see raamat paneb ehk sindki märkama ja pühenduma oma pisi-pisikestele naudingutele. Ja kui üks tõlkeraamat on nii võluv, siis on kahtlemata põhjust impressumist "süüdlast" otsida - Indrek Koff. Miks see mind ei üllata. Mis seal pattu salata, see on mu esimene lugemine sellest sarjast. Olen alati peljanud neid mingi valdkonna loendeid, kus on kitsas ja subjektiivne valik välja toodud. Kuigi pean tunnistama, et ega ma antud juhul isegi kurda, sest asjaarmastaja jaoks on siin parajalt kompaktselt kodumaine teatrilugu koos. Loomulikult on välja toodud paljud meie teatri "esimesed" - nende hulgas on esimesed etendused, siinsetel aladel kirjutatud ja ettekantud esimene ooper (viktoriiniküsimuseks küllap hea, eks ole!), balletietendused, vabaõhulavastused jms, samuti kutseliste teatrite teke. Eks neist ole ka kooliõpikutes juba juttu olnud, seega tuttavam teema. Põnevamaks aga alles läheb. Kas te teadsite näiteks, et meil on ühes linnas suisa teatrikeeld olnud? Ja mitte lühikest aega :) Tundub, et 19.saj teises pooles oli üsnagi loogiline joomingute jätkamise koht... teater, täpsemalt siis puhvet. Rääkides Vanemuisest, siis näitleja Leopold Hansen on meenutanud sealsete mürgeldajate hulgas Karl Menningut: "Viimatinimetatud noormehega olevat Vanemuise korrapidajad püsti-hädas olnud: saali mitme ukse tõttu pääsenud ta pärast väljasaatmist ikka jälle uuesti sisse, kuni enam ei lubatud talle piletit müüa. Vanemuise etendust see aga ei päästnud. Ta hankis endale Postimehe toimetuse kaardi ja tungis sisse selle abil." Olgu siinkohal võhikuile lisatud, et Menningust sai hiljem samas teatris lavastaja ja veelgi hiljem teatrikriitik :) Estonia seltsi maine oli muide veelgi hullem. Tolle maja ehitusest on seoses hiljutise suure juubeliga muidugi üht ja teist ka meedias kõneldud, ent minu kõrvust on see kurioosum mööda läinud, kuidas majaehituseks raha kogumiseks 1910.a. laulupidu peeti ja mille läbimõtlemata korralduse tulemusena vaid 19 rubla suudeti koguda (kokku läks maja maksma vist 730 000 rubla, lisaks veel sisustus). Nii et ühelt poolt ohtralt faktiteadmisi, mis pikitud põnevate vahejuhtumitega, teisalt valitud nähtuste/lavastuste uudsus või omanäolisus. Valikuprotsess võis üsnagi keeruline olla, ma mõtlen. Varasema ajalooga oli ilmselt lihtsam, ent möödunud sajandi teine pool on pidanud läbima juba märksa tihedama sõela. Samas mulle näib, et need kõige-kõigemad on kaante vahele siiski kõik kenasti mahtunud (Panso, Murdmaa, Hermaküla, Viiding, Karusoo, Peterson, Komissarov, Mikiver, Nüganen, Pedajas, Unt ja paljud teised). Kui üldse midagi juurde soovinuks, siis ehk mõned väljaasted Tallinn-Tartu trajektoorilt. Estonia, Draamateater, Linnateater, Von Krahl, VAT ja NO99 ning Vanemuine said, ilmselgelt ka õigustatult!, piisavalt leheruumi, kuid ehk oleks maakonnateatritest ka leidnud mõne pisku. Viljandist oli kindlalt Nüganeni "Armastus kolme apelsini vastu", kuid rohkemat mulle ei meenugi (või pimestas Ugala mu silmi sedavõrd, et teisi ei märganudki :)). Jääb üle vaid nentida, et on ikka vägevat teatrit tehtud... Tegelikult väga huvitav lugemine ja teinekord tore riiulist niisama lehitsemiseks ja pisteliseks lugemiseks võtta. Lugesin tagakaanelt tutvustust vist liiga pealiskaudselt. Mulle jäi mulje, et peategelase Karimi isast saab teatavat tüüpi esoteeriline guru, kelle arvukate jüngritega hakkab nalja saama. No raamatu algusots midagi sellist oli ka. Õige varsti jäi lugu siiski pigem briti-hindu segaverelise Karimi ümber keerlema, kes peamisel madistas biseksuaalsete eneseotsingute ja juurtetuse ja seksuaalsete perverssustega. Teine pool raamatust vajus veidi ära, teisalt oli vist kokkuvõttes pigem haarav, sest ma tabasin end lugemise nimel pidevalt võitlemas (kuna me kahekesi korraga seda lugesime). Iga lektüüri pärast ma jõudemonstratsioone ei pea). Mul on siiski heameel, et mulle ei sattunud see raamat näppu eestikeelse esmatõlke ilmudes (oli vist aasta 1996), tunnistan ausalt, siis oleks see raamat niisama sõnamulinana tundunud, mul poleks haakinud. Tänasel päeval lugedes on üllatus muidugi suur - kõik see, mille autor on oma raamatus asetanud Suurbritanniasse millalgi 70ndatel on tänasel päeval siin Eestis reaalsus või kohe-kohe selleks saamas. Kõik need noored, kes teavad, et raha leiab nendeni tee niisamagi ja viimane asi, mis selle saamiseks teha, on töötamine. Riik ja vanemad aitavad ning alati on kuskil mujal ka mõni imedemaa, kuhu püüelda ja kus pudrujõed ootavad. Või kas või näituseks see rändekriis. Karim on ehe näide segaduses ja juurteta immigrandi võsukesest. Karimi isa ei kavatse tagasi Indiasse minna, ent ta ei väsi ülistamast oma tõelist kodumaad ja siunamast Suurbritanniat. Lisaks soodustab taolist suhtumist muidugi ka tüüpiline riik riigis elulaad nagu see sageli sisserännanutel olema kipubki - oma keel, meel, toidud ja kultuur. Täna me näeme, et meil siin on sarnases olukorras Narva noored. Paarikümne aasta pärast on sama seis tänastel kvoodipagulaste lastel. Ja lisaks veel palju teisi huvitavaid paralleele hetkel aktuaalsete teemadega. Et see nüüd selle raamatu põhitrump ilmselt oligi, ma usun. Muidu on ju tekst lobe ja ladus, ent ühel hetkel kuidagi ammendas end. P.S. Lugemise väljakutse teemast rääkides, siis mitte küll film, vaid miniseriaal BBC-s. Aga vast läheb ikka arvesse :) Vana hea "Macbeth" on aegumatu ja taas laval, muidugi mitte "vanas hea klassikalises" võtmes, ikka uusversioonina, sest eks ole tänased Macbethid, kuigi laias laastus omaaegsega sarnased, siiski sutsuke erinevad. Nii ongi Antti Mikkola nö üle kirjutanud ja kaasajastanud tollase loo. Tänaste suurte ja alailma jaburustega hiilgavate diktaatorite asemel on ta otsustanud tegevuse paigutada endale tuttavasse keskkonda - Soome sauna- ja talisuplejate klubi juhatusse. Mis, nagu arvata võibki, lisab muidu traagilisele süžeele ohtralt groteski. Nii saabki roimadest kubisev lugu kallutatud pigem huumorivalda, mis üldiselt täitsa tore vaadata-kuulata. Kuigi pean tunnistama, et kohati kiskus liiga palaganiks kätte ja meenutas juba neid odavaid komöödiasaateid, mida massiliselt vorbitakse. Soomlastel lihtsalt on mingi oma rida 90ndate stiilis läikiva nailondressi ja karaokega, kuigi antud lavastusest oleks selle võinud ikka välja jätta. Noor Kalmet (küllap jääb ta veel aastakümneteks "nooreks", nii nagu Juhan Ulfsaki kohta ei paindu keel veel niipea vana Ulfsak ütlema) suudab iga oma järjekordse rolliga ikka veel hämmastada ja tunnustavalt kulmu kergitama panna. Kui palju sügavust saab nii noores inimeses juba olla...			OSCAR-2019
16.03.2018 toimus Tilsi Põhikoolis Nuti-Mati matemaatika KAGU-EESTI meistrivõistluste finaal. Meie koolist osales Jako Rammo 3.e klassist, kes saavutas väga tubli 4. koha. 22.03.2018 toimus Johannese Koolis Rosmal Põlvamaa Kooliteatrite Teatripäev. Maakonnast osales kokku seitse näitetruppi. Meie kooli esindas 4.c klassi näitering. 4c klassi näitering saavutas laureaadi tiitli ja esindab Põlvamaad Algklasside Kooliteatrite Riigifestivalil 11.–12. mail Tartumaal Rõngus etendusega “Okasroosikese mäng”. Lisaks laureaadi tiitlile omistati Helle-Mai Ojamaale parima naisosatäitja tiitel. 21.03.2018 toimus Põlva Koolis Saksa keele piirkonnavoor 7.–8. klassidele. Osales kokku kaheksa õpilast, kes olid kõik meie koolist. Arvestust peeti kahes vanuserühmas – 7. klass ja 8. klass eraldi. 14.03.2018 toimus Tartu Ülikooli loodusmuuseumis „Linnuviktoriin“. Üle-eestiline linnuviktoriin on põhikooli õpilastele mõeldud võistlus, kus selgitatakse välja parimad noored linnutundjad. Viktoriinil tuleb vastata kirjanduse põhjal koostatud küsimustele, tunda linde välimuse, laulu ja häälitsuste järgi. Viktoriin toimub igal kevadel Tartu ülikooli loodusmuuseumis. Seekordsel viktoriinil osales 31 võistkonda üle Eesti. Arvestust peeti kahes vanuseastmes (6.-7. ja 8.-9. klass). Esitati 19 küsimust, mille eest oli võimalik maksimaalselt saada 67 punkti. Põlva Koolist osales kaks võistkonda 8.-9. klassi vanuseastmes. Kaitseliidu Põlva Maleva poolt korraldatud Isamaalise omaloomingu konkursi tulemused on selgunud. Tunnustusüritus parimatele toimus emakeelepäeval 14. märtsil Põlva Koolis. „On vähe asju, mida ei saa usinuse ja oskustega saavutada. Suurte tegude tegemisel on püsivus tähtsam kui tugevus“. (C. R. Zafon) Kiitus kõikidele osalejatele ja suur tänu õpetajatele Maarika Asi-Lang ja Lea Parder, kes olete oma nõu ja jõuga toetanud õpilasi ning innustanud neid osalema konkursil. Aitäh õpetajad Anne-Liis Tamm, Lidia Jaaska, Riina Sarapuu ja Julia Liubchenko, kes aitasite oma vaimujõuga kaasa olümpiaadi edukale läbiviimisele! 09.03.2018 toimus Põlva Kooli Lina tänava õppekorpuses matemaatika olümpiaadi piirkonnavoor 4.-6. klassidele. Osales 48 õpilast maakonna kaheksast koolist. Arvestust peeti eraldi klasside kaupa. Põlva Koolist osales 16 õpilast. Suur tänu õpetajatele Tiina Vasser, Maili Kaupmees, Ester Kalder, Kaire Palo, Inga Varusk, Age Priimus, Deivi Pundonen. 09.03.2018 toimus Põlva Koolis maakondlik inglise keele olümpiaad 7. klassidele. Osales 19 õpilast 5 maakonna koolist. Põlva Koolist osales 8 õpilast. 08.03.2018 tunnustati Ahjal Friedebert Tuglase sünniaastapäevale pühendatud omaloomingukonkursile esitatud auhinnatud tööde autoreid ja juhendajaid ning valitud võistlustöid. Sellel aastal laekus konkursile 114 tööd, mis võistlesid viies vanusegrupis. Juubeliaastale kohaselt olid tööde teemad seotud Eestimaaga. Kõikides vanusegruppides oli luuletuse pealkirjaks “Eesti 100” milles tuli kasutada etteantud sõnu – must leib, rukkilill, meri, pääsuke, rändrahn. Kõige nooremas vanuseastmes kirjutati jutt, milles etteantud viiest sõnast – must leib, rukkilill, meri,pääsuke, rändrahn – tuli kasutada vähemalt kolme sõna. Eraldi võistlusklass oli õpetajatele. Meie koolist osales edukalt õpetaja Anar Anijalg, keda tunnustati konkursi eripreemiaga – Palju õnne ! 07.03.2018 toimus Võru Instituudis võru keele ja kultuuri tundmise olümpiaad „Ütski tark ei sata taivast“ 2018. Põhikoolidest oli olümpiaadile oodatud 8. klassi õpilased. 06.-08.03.2018 toimusid pranglimise (aja peale peastarvutamine) piirkondlikud online finaalid Põlva-, Valga- ja Võrumaal. Meie koolist pääsesid finaali ja osalesid 3 õpilast. „Edu puhul on kõige raskem asi see, et Sa pead jätkuvalt olema edukas. Edu pole kunagi lõplik“ (Sir Winston Churchill) 06.03.2018 toimusid Põlva Kooli 1.–4. klasside kabe meistrivõistlused Lina tn 21 õppehoones. Osales 23 kabetajat. Õnnitlused võitjatele ja suur tänu võistluste korraldajatele õpetajatele Reet Külaots ja Diana Pehk ning kohtunik Viktor Kass! 20.02.2018 toimus Eesti Koolispordi Liidu eestvedamisel Põlva kooli aulas spordimälumäng “Bumerang” XV hooaja maakondlik etapp. Meie kooli esindas 7.b klassi võistkond, kes saavutas üldkokkuvõttes II koha. Võistkonda kuulusid: Kiitus kõikidele osalejatele ja aitäh aineõpetajatele Kaire Hakk, Siiri Joosep, Eve Jaansoo ja Rael Anijalg! 15.02.2018 lõppes Põlvamaa koolide võõrkeelte e-raamatute konkurss. Seekordne teema oli Estonia – my country/ Estland – mein Heimatland. Osalejaid oli viiest maakonna koolist ja konkursile laekus 22 e-raamatut (eelmisel õppeaastal 18). „Õppida saab ainult seda, mida armastad, õpetaja pole aga mitte see, kes õpetab, vaid ainult see, kellelt õpitakse“ (Johann Wolfgang von Goethe) 10.02.2018 toimus Tallinnas Eesti õpilasfirmade laat. Suurüritus toimus kahes kaubanduskeskuses – Kristiines ja Rocc al Mares. Meie koolist osales minifirma „Kristallselge“. 140 osalenud minifirma hulgast osutus „Kristallselge“ väga edukaks ja pälvis „Parim müügistrateegia“ auhinna. Lisaks palju kiidusõnu nii klientidelt kui ka žüriilt. Vahetult enne laata osaleti 09. veebruaril TourEst 2018 messil. Saadi tutvustada oma tegevust ja toodangut suurele rahvahulgale. Positiivne laeng, mis saadi, oli suurmessi müügikogemus. 10.02.2018 Toimus Pärnu Koidula Gümnaasiumis Eesti koolide võistkondlikud meistrivõistlused kiirmales. Arvestust peeti 1.–6. ja 7.–12 klassidele. Võistlustele oli registreerunud 32 neljaliikmelist võistkonda. Iga võistkond mängis 7 mängu. Meie koolist osales kaks võistkonda. 10.02.2018 toimus ajaloo-olümpiaadi piirkonnavoor. Kokku osales 48 õpilast maakonna kaheksast põhikoolist ja kolmest gümnaasiumist. Arvestust peeti põhikoolide osas 6. – 9. klassid ja gümnaasiumi aste eraldi. Meie koolist osales 11 õpilast. Parimad tulemused: „Kui oodatakse, tunduvad hetkel aastatena, kui aga meenutatakse, tunduvad aastad hetkedena“ (Victor Hugo) Õnnitlus ja kiitus kõikidele osalejatele ja aitäh aineõpetajad Jaana Aedmäe, Ly Tannis-Vinni ja Mait Kuusik! 08.02.2018 toimusid Põlva Kooli Lina tn võimlas Põlva maakonna koolinoorte meistrivõistlused lauatennises. Võistluste eestvedaja oli Põlva Maakonna Spordiliit. Meie õpilaste medalisaak oli imetlusväärne. Kokku toodi võistluselt ära 9 medalit. Tublid võistlejad turniiril olid Ines Vaikmäe (5.b), Eleen Põvvat (5.b), Laura Vaino (5.b), Maarja Kokkmaa (5.e) ja Marten Käis (8.a).			OSCAR-2019
Täna räägiksin Blistexi toodetest, mis jõudsid minuni tänu Blistexi musipildi konkursile, milles oma noormehega osalesime ja lohutusauhinnad võitsime. 2/3 võidust krabasin otseloomulikult enda kätte (oh kui ahne minust, aga kohe ilmselt ka mõistate miks). Täiustatud koostis on rikas antioksüdantide, sealhulgas C- ja E-vitamiini poolest, mis kaitsevad huuli kuivamise ja vananemise eest. Teate, see on toode mis on mul harja päris punaseks ajanud. Põhjus on üks ja ainus - see tekitab sõltuvust! Selle mõnus marjamaitse paneb lausa võluväel pidevalt käe antud toote järgi haarama, isegi siis kui huuled on täiesti terved ja selleks vajadust pole. Tänus sellele on mu huuled sattunud "niisutussõltuvusse" ja vajavad nüüd pidevalt pehmendamist, mis on tegelikutl üsnagi halb. Igal pool peab olema huulepalsam kaasas, et huuled inetult kestendama ei hakkaks. Tühja sellest halvast, ootasin juba pikalt et saaksin rääkida antud toote headest külgedest. See maiste... see on lihtsalt vauu!! Nii suvine ja mahlakas ja üldsegi mitte ebameeldiva keemiamaitsega nagu enamik teisi huulepalsameid, mis on küll hea lõhnaga, aga keelega limpsates saab suure pettumuse osaliseks. Mul ongi selle tootega tükk tegu, et ma seda enne imendumist maha ei limpsiks, sest see on tõesti kommi eest. Huulepalsami suur-suur pluss on veel see, et see on väga kerge koostisega, võib isegi öelda, et ka üsna mahlase koostisega. Selle tõttu pole palsamit vaja peale kanda paksu kihina, vaid piisab ka ühest tõmbest ja huuled on täielikult kaetud ja niisutatud. Hullepalsam peaks olema saadaval kõikides suuremates toidukauplustes ja ka apteekides u 3-4 euro eest. Intensiivne hooldus tagab naha loomuliku niiskussisalduse ja kaitsva toime, muutes käed pehmeks ja siidiseks. Blistex uued kätekreemid sisaldavad rikkalikke niisutajaid ning käte õrna nahka kaitsvaid ja rahustavaid koostisosi. Ma ei ole suur kummeli sõber, ausaltöeldes on kuumelitee minu arvates üks jubedamaid asju üldse, mida haiguse korral juua. Selle väiekse "hirmu" tõttu ei meeldinud algul ka mulle kätekreemi lõhn. Ajapikku olen õnneks ära harjunud ja ei märkagi seda. Siiski eelistaksin antud tootest lõhnatut varianti (ehk siis helesinises tuubis). Mina olen aga kahe käega poolt Cosmopolitani otsusele, anda parima ilutoote tiitel just sellele kätekreemile. Miks ma nii arvan? See on üli-üli niisutav ja teeb hetkega käed siidiselt pehmeks. Esmalt ei taha see väga sisse imenduda kuid minuti möödudes on tunda, kuidas käed muutuvad järjest pehmemaks ja õrnemaks. Peale täielikku imendumist jääb kätele täpselt selline tunne, nagu oleks need kummikinnastest välja võtnud. Tundub nagu kätel oleks talgi? kihti (oeh ma pole kindel kas see on talk, mida kummikinnaste sees kasutatakse). Igaljuhul selline tunne nagu siidiussikesed oleksid siidisalli kätele ümber kudunud, sest see tunne on tõeliselt mõnus ja toode on IDEAALNE praegusele ilmadele. Minul igaljuhul ajavad sellised poolsoojaad/poolkülmad ilmad käed väga karedaks. See toode, aga aitab probleemile kiire ja kauakestva lahenduse anda. Käsi südamel, see on parim kätekreem, mida kunagi kasutanud olen. Ja noormehed, ärge unustage, et laupäeval on naistepäev ja miks mitte hoolitseda õrnema sugupoole veelgi õrnemate käte eest Blistexi toodetega? :) Kusjuures Blistexi sinises potsikus huulepalsam tegi ka minu huuled sõltlaseks. Aga sain korda selle täiesti puhta, loodusliku huulepalsamiga. Burt´s Bees oma on super, soovitan proovida. Blistexis mineraalõli sees. Ohh me täpselt samal teel, ka mina ravin oma sõltuvust Burt's Bees mesilasvahaga rikastatud huulepalsamiga :) Tänast ilma just kiita ei saa ning kleidiilm polnud see ammugi mitte, kuid ometigi näitan teile oma uut Sheinsidest pärit kleidikest. Tegelikult möödus minu päev täiesti koduselt, õppida on meeletult palju, kuid samas on mul pea täis tuhandeid postitusi, seega tegin rööprähklemist (multitaskingu eestikeelne variant?) ning tegelesin nii ühe kui teisega. Sel nädalal ootavad teid ees maitsvad retseptid, ostusoovitused ning ka üks tagasihoidlik ja väga algeline meigiõpetus. Olge valmis! :) Kleit ise on imearmas ning ideaalne suveks. Lillede toonid on erksad ning riie hea kvaliteediga. Kleit on tehtud lausa topeltkangast. Kui muidu istub kleit nagu selga valatult, siis nii alusseeliku kui ka pealisseeliku pikkus on minu jaoks natukene lühike. Alusseelik katab täpselt tuhara ääre ära, kuid kui peaks tulema tuul... Siis on küll päris piinlik... Väga ilus kleit! Aga mina ei saa ka aru, mis mood nende kleitidega tulnud on. Kas on napilt üle tagumiku või on liiga pikk, aga sellist enda jaoks ideaalset pikkust pole ma üldse kohanud enam.. Nõustun täielikult, ma vahel tunnen ennast võib-olla ehk liiga vanamoodsana, sest sellised napid pepuääreni kleidid mulle kohe üldse ei meeldi, aga ometigi kõik kannavad neid. Ma lihtsalt tunnen ennast väga-väga ebakindlalt. Minu jaoks on ideaalne pikkus umbes 5cm põlvest kõrgemal, parajalt pikk, kuid samas mitte liiga pikk, et jalad paksuks teeks (osad kleidipikkused on minuga seda teinud:/)			OSCAR-2019
26. novembri hommikul kutsus Issand oma ustava sulase 88 aasta, 8 kuu ja 14 päeva vanusena taevasesse koju. Kuno Pajula (aastani 1936 Preis) sündis 11. märtsil 1924 Virumaal Salla vallas talupidajate perekonnas. Ristitud 1924. Konfirmeeritud 1943 Simunas. Aastatel 1931–1942 õppis ta Käru ja Salla algkoolis ning Väike-Maarja gümnaasiumis. 1944 mobiliseeriti Pajula Saksa armeesse. 1944–1947 oli vangilaagris. Kuno Pajula õppis EELK Usuteaduse Kõrgemas Katsekomisjonis (praeguse nimega EELK Usuteaduse Instituut) aastatel 1949–1959 ja täiendas end Göttingeni ülikoolis 1960/1961. Peapiiskop Jaan Kiivit seenior ordineeris ta 24. mail 1950 aseõpetajaks, õpetaja õigused anti Kuno Pajulale 9. detsembril 1959. Esimene amet kirikus oli Illuka koguduses teenimine jutlustajana 1949–1950. Vaimulikuna teenis Iisaku kogudust 1950 ja 1954–1957, Kursit 1950–1954, Illukat 1954–1957, Narva Aleksandri kogudust 1954–1956. Aastatel 1957–1987 oli Kuno Pajula Tallinna Jaani õpetaja. 1972–1974 oli ta Tallinna abipraost, 1974–1976 Tallinna praosti kt, 1986–1987 Tallinna praost, 1978–1987 konsistooriumi assessor. Aastatel 1987–1994 oli Kuno Pajula peapiiskop ja Tallinna toomkoguduse ülemõpetaja. Kirikukogu liikmena võttis ta osa kirikukogu tööst 1981, 1985, 1987, 1990 kuni surmani. Ta oli 1982–1983 agendakomisjoni ja 1994–1997 välissuhete nõukogu liige ning 1989–1997 õpetajate konverentsi juhatuse liige. Aastatel 1987–1992 oli Kuno Pajula usuteaduse instituudi rektor. 11. juunil 1987 valis EELK kirikukogu Kuno Pajula EELK peapiiskopiks. Peapiiskopi ametisse õnnistas Pajula 15. novembril 1987 Soome Kiriku peapiiskop John Vikström. Selles ametis teenis ta seitse aastat kuni siirdumiseni emerituuri seoses vanusepiiri täitumisega 1994. Peapiiskop Kuno Pajula ametiaeg oli suurte muudatuste aeg Eestis. Seoses poliitilise olukorra muutustega oli kirikul võimalus tegutseda taas avalikult ja osaleda Eesti riigi ülesehitamisel. 24. detsembril 1988 tegi Eesti Televisioon esimese teleülekande Tallinna toomkirikust, kus jutlustas peapiiskop. 1989 ilmus Uue Testamendi ja Psalmide uus tõlge – see oli esimene sõjajärgne piibliväljaanne Eestis. Järgnevate aastate jooksul toodi Eestisse sadu tuhandeid piibleid. Selleks, et Piibel võiks ilmuda ka Eestis, oli vaja taastada Eesti Piibliselts. Kuno Pajula oli 1991 Eesti Piibliseltsi asutajaliige ja valiti 2004 selle auliikmeks. Esimesel advendil 1991 õnnistas peapiiskop Kuno Pajula kasutusse kiriku laulu- ja palveraamatu, mida Kodu- ja Välis-Eesti kiriku komisjonid olid ette valmistanud paarkümmend aastat. Peapiiskop Pajula ajal toimusid läbirääkimised Kodu- ja Välis-Eesti kiriku koostöö arendamiseks, mille sihiks pidi olema kirikute ühendamine. Kiriku struktuurid kujundati ümber vastavalt uutele võimalustele ja vajadustele. Märkimisväärne oli partnerkirikute abi, mille taotlemisel oli oluline osa peapiiskopil. Kirikuvalitsus sai tagasi kolida ajaloolisse majja Kiriku plats 3. Ehitati kirikuid ja kogudusemaju. Kirik elas läbi murrangu koos ühiskonnaga. Kuno Pajula oli Eesti Kirikute Nõukogu asutamise üks algatajatest ja selle kõiki Eesti suuremaid kristlikke konfessioone ühendava organisatsiooni esimene president aastatel 1989–1993. Ta oli Kirikute Maailmanõukogu keskkomitee liige 1983–1992. Emerituuris olles osales Kuno Pajula aktiivselt kirikuelus ning täitis talle usaldatud piiskoplikke ülesandeid. Erilise ustavusega jäi Kuno Pajula Tallinna piiskopliku toomkoguduse juurde, võttes osa koguduse tegevusest ning teenides kaasa toomkiriku jumalateenistustel. Oikumeenilise liikumise toetajana kuulus ta organisatsiooni Ordo Sancti Constantini Magni. Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on Kuno Pajula tööd hinnanud ja autasustanud teda kuldristi kandmise õiguse (1982), konsistooriumi aukirja (1994), Teeneteristi I järgu ordeni (2006) ja elutööpreemiaga (2009). 2004. aastal pälvis Kuno Pajula kaitseväe eriteenete risti. Kuno Pajula oli 55 aastat abielus Helgi Pajulaga (neiuna Mägi, 1927–2009) ja nende abielust sündis kaks tütart. Isa jäävad leinama tütred Heli ja Tiina perekondadega. Peapiiskop emeeritus Kuno Pajula matusetalitus toimub neljapäeval, 6. detsembril kell 11 Tallinna piiskoplikus toomkirikus. Kuno Pajula maetakse Rahumäe kalmistule oma eele läinud abikaasa kõrvale. «Olen võidelnud head võitlemist, lõpetanud elujooksu, säilitanud usu. Nüüd on mulle valmis pandud õiguse pärg, mille Issand, õiglane kohtunik, oma päeval mulle annab, aga mitte üksnes mulle, vaid kõikidele, kes igatsevad tema ilmumist.» 2Tm 4:7–8 Viimastel nädalatel on minult päris mitmel korral päritud, mida ma pean meie kirikukooli, usuteaduse instituudi arendamisel kõige olulisemaks. Sellised küsimised on ka täiesti arusaadavad, sest koolijuht ongi ju see inimene, kellelt oodatakse suunanäitamist, eeskäimist ja julgustamist. Kindlasti üks märksõna, mida olen vastates rõhutanud, on koostöö. Kõik, mis sellesse lihtsasse ja kirikliku teenimise jaoks nii olulisse mõistesse mahub. Mida olen õppinud, on see, et koostöötamine ei ole veel koostöö. Kui inimesed töötavad üheskoos, siis loob see häid eeldusi koostööks, kuid ei pea veel selleni tingimata viima. Samas võib toimida vägagi hea koostöö ruumiliselt või struktuurselt lahutatud partnerite vahel. Milles siis probleem? Ilmselt selles, et koostöö esmasteks eeldusteks on ühised väärtused, ühiselt tunnetatud eesmärk ning soov selle nimel panustada. Just niisugusest koostöömudelist püüame oma koolis lähtuda. Kes on aga usuteaduse instituudi esmased koostööpartnerid? Kitsamas mõttes loomulikult need, kes Pühavaimu tänavas töötavad, ning kõik need, kes meile oma tööpanuse annavad. Kollektiivi hea koostoimimine ja -töötamine on vajalik mis tahes asutuse püsimiseks ja edasiminekuks. Ei püsi kuningriik, kus ollakse isekeskis tülis. Kui me usuteaduse instituudis koguneme igal tööpäeval palvusele või sööme ühises lauas, siis see kõik on ühiste väärtuste ja eesmärkide kinnitamiseks, et me võiksime neid ka üheskoos saavutada. Sugugi vähem oluline aga pole koostöö väljaspool kooli piire. Nimetaksin siinkohal meie häid partnereid Tartu ülikooli ning kõiki teisi Eesti teoloogilisi õppeasutusi. Eriliselt tahaksin välja tuua Tartu teoloogia akadeemia, kellega koostöö on omandamas selle võimalikku kõrgemat vormi, liitumist. Olen Jumalale väga tänulik, et 20 aastat lahustööd on asendumas tõelise koostööga – TTA liitumine UIga lõplikul kujul peaks toimuma järgmise aasta juuni lõpuks. See kõik on võimalik tänu sellele, et Jumal on andnud mõlemale koolile väga sarnase arusaama teoloogilise koolituse mõttest ja tulemustest. Ent siiski kõige olulisemad koostööpartnerid usuteaduse instituudile on meie kogudused nii Kodu- kui Välis-Eesti piiskopkonnas. Olen seda ikka kinnitanud, et UI olemasolu keskseim põhjendus on teenida meie kogudusi – esmajoones anda neile head vaimulikud ning võimalust mööda koolitada ka teisi koguduse töötegijaid. Just elav ja mõlemasuunaline läbikäimine kogudustega peaks saama usuteaduse instituudi igapäevaseks loomulikuks olemisvormiks. Vaid koos kogudustega, kogudusi kuulates ja neid teenides, üksteise eest palvetades saab kirikukoolil olla tulevikku. Ja lõpetuseks. Teooria tundub lihtsana, kuid praktilist ja hästi toimivat koostööd mis tahes organisatsioonis on võrdlemisi keerukas saavutada. Kuid just siin tuleb esile see eripära ja tõotus, millega me kiriklikus teenimises võime arvestada. Nimelt see, et Jumal ise kõrvaldab kõik konarused ja kõrgendikud meie koostöö teel ning annab meile kindla tahte ja jõu teha üheskoos tema tööd, olla talle töökaaslasteks. Ehk nende ridade kirjutamise päeva loosungisõnadega: «Mina annan neile ühesuguse südame ja annan nende sisse uue Vaimu,» ütleb Issand (Hs 11:19a).			OSCAR-2019
Et tööhosteli kaudu „tööd saada“ peaks olema päris lollakas: ennast sinna sisse regama, maksma ööbimise eest päris pikalt, sest töö järjekord on nende sõnul „7-10 päeva“, mis tegelt võib tähendada ka 20-30 päeva ja siis töö saamist näitks ainult neljaks päevaks. Ja vastuseks sellele, et kas on mingi garantii, et vähemalt mingi kindla arvu päevade pärast tööle saab, sain „It’s agriculture baby, no guarantees“. Krdi petturid. ÕNNEKS on meil nüüd autos kõik magamisasjad, nõud, pliit, külmakast hulga söögiga, netipulk, laadija telefoni, arvuti, fotoka ja muu jaoks jnejnejne. Saime täna maha ühe suure ostuga: ostsime auto! See on siis Holden Commodore Executive. Väga suur auto, kus võimle ja tee aeroobikat nii palju kui tahad. Lisaks ostsime ka hulga matkavarustust, sealhulgas gaasibaloonidel töötava matkapliidi, madratsi, arvuti/telefoni/fotoka autolaadija ja veel kõiksugu asju. Autoostu protsess ise oli väga keeruline, sest siin on ikka sellised reeglid, et uskumatu. Ja tegelikult on meil osad paberid veel saamata (mis peaksid hiljem postiga tulema), nii et siiani ei ole veel sellist kergendatult hingamise tunnet. Muidugi tegi protsessi keeruliseks ka see, et tahtsime alguses osta autot eraisikutelt ja nad olid enamasti ikka täielikud lollakad. Diilerilt ostmine on tunduvalt lihtsam ja kiirem, ainult tünga võid täiega saada ja lisaks ei ole ka paberid kohe käes. Inimesed, kes siin püüavad autosid müüa on tihtipeale kas petturid või lollakad. Nad ei tea mitte midagi sellest kuidas müüa ja milliseid pabereid selleks on vaja ja seetõttu raiskavad tihtipeale inimeste aega. Igatahes nüüd meil on auto ja homme asume teele põhjapoole, peaksime jääma üheks ööks peatuma kas Bundabergis või Rockhamptonis. Plaan on nüüd mõnda aega tõelist road-tripi teha ja palju ringi sõita ja peaaegu autos elada :P Ja loodame vägavägaväga, et lõplikud paberid jõuavad ka varsti meieni ja autoost ja Maiksu juhiluba nö. kinnitatud. Siinsed reeglid nimelt näevad ette, et kui sul ei ole Queenslandi juhiluba ja sa tahad autot osta, siis pead ennast registreerima väga mitme dokumendi ja aadressiga, mille kohta lõpilkku kinnitust meil veel pole. Palju õnne Teile kõigile, siit tuleb nüüd üks paroolivaba postitus, et vastata küsimustele, mida te küsimast ei väsi. 1) Jah, me tunneme end väga-väga-väga hästi. Siin on soe ja inimesed sõbralikud. Meil on puhkus, mis tähendab, et teeme peamiselt lõbusaid asju ja selle juures ei saa ju kurb olla :P 2) Jah, meil veel jätkub raha ja ei see ei saa veel otsa. Kui see otsa hakkab saama, siis me läheme tööle. Ja ärge muretsege, me läheme varem tööle, et saaksime ka esimese palgapäevani ära elada. Oleme jätkuvalt elus ja terved. Lihtsalt pole aega koguaeg kirjutada. Vahepeal on toimunud miljon asja. Näiteks oli meil võimalus pealt näha tõelist Austraalia peredraamat, mis sisaldas endas golfikeppe, nuga ja politseid. Ärge muretsege, me ei olnud sellega kuidagi seotud ja samuti mitte ohustatud, lihtsalt sattusime olema „lähedal“. Eelmise nädala oleme veetnud Carlie ja tema sõpradega. Käinud palju väljas, inimestel külas, rannas, surfamas ja teinud kõiksugu muid asju. Ei ole mõtet ümber jutustada kõike, mis toimunud on, ütlen lihtsalt, et meil on olnud tore nädal toredate inimestega. Elu kalliduse kohta pean nüüd oluliseks anda täiendavaid kommentaare. Siin saab siiski elada ka odavalt (Austraalia mõttes odavalt, Eesti mõttes keskmiselt või natuke kallilt), kui ainult tead kust ja mida osta. Üks asi, mis meile väga väga väga väga meeldib, on see et siin on ühte asja võimalik süüa isegi Eesti mõttes väga odavalt – SUSHI MAKSAB SIIN UMBES POOLE VÄHEM KUI EESTIS! Nii et arvake ära, mida me koguaeg sööme! Uutest teadmistest ja skillidest peaks ka rääkima. Oskame juba natuke skeptiliselt suhtuda austraallaste juttudesse ja ei usu enam päris kõike mida meile räägitakse. Mitte, et nad valetaks – seda kindlasti mitte! Nad lihtsalt teevad ennatlikke järeldusi terve maailma kohta lähtudes oma isiklikest (kohati puudulikest) kogemustest; liialdavad; annavad lubadusi niisama suusoojaks; ja peavad täiesti loomulikuks öelda iga asja peale „no problems/no worries“, isegi kui tegelikult on probleem. Kusjuures, see ei tähenda, et nad mulle ei meeldiks. Meeldivad ikka, sellega tuleb lihtsalt harjuda, et osasid asju ei peaks ega tohiks tõsiselt võtta. Tuleb lihtsalt selgeks õppida nüüd see piir, kustmaalt tasub asjadesse tõsiselt suhtuda ja kust mitte. Kolisime Carlie juurest ära, sest.. tahtsime oma tuba ja olime sinna juba liiga kauaks jäänud. Leidsime suht lähedal ühe backpackersi, kus võtsime kahese toa. Ja võrreldes Coolangatta hosteli ja üldse kõikide sarnastega, mida ma näinud olen, saime me väga väga väga normaalse toa. Ja kogu maja on üldse puhas, kena ja armas. Maiks on ka elus ja terve, ta lihtsalt ei ole väga msni/blogi fänn ja ei viitsi neis passida. Ta käis üks päev kuttidega kalal ja pärast oli neil fight-night, mis tähendas siis suuri koguseid õlut ja võitluste vahtimist telekast. Ja nüüd kaks päeva on Maiks olnud väga asjalik ja käinud sajas miljonis kohas ja vaielnud saja miljoni idioodiga ja ja ja ja nüüd ootame selle kõige tulemusi. Mis täpsemalt, sellest siis kui asi lukus on.			OSCAR-2019
Enne pühi Sõrves Sääre külas viimase seirepüügi saaki üle vaatamas käinud liblikauurija Erki Õunap avastas Eesti jaoks uue liblikaliigi ning pani talle nimeks pöök-täpikvaksik. Ladinakeelset nimetus Cyclophora linearia kandev liblikas saabus Sõrve tõenäoliselt eelmise nädala jooksul, sest viimane püük kestis 17.–21. juunini, kirjutab Meie Maa. «Seda liblikat ei ole varem kunagi Eestis nähtud. Oli teada, et ta võib Eestisse jõuda, aga seni polnud,» ütles Tartu Ülikooli doktorikraadiga Õunap. Kuna Eesti jaoks uuel liigil eestikeelset nime veel ei ole, siis Erki Õunapi arvates võiks liblika nimetada toidutaime järgi pöök-täpikvaksikuks. Nimelt toitub liblikas pöögist. Kust Sääres avastatud konkreetne isend pärineb, seda on Erki Õunapi sõnul võimatu öelda. Lähim koht, kus liblikat esineb, asub Lõuna-Rootsis. Kesk- ja Lõuna-Euroopas peetakse teda tavaliseks. Miks tuli liblikas Eestisse, kui siin pööki looduses ei kasva? Jutu järgi pidavat liblikas ka tamme ja kaske sööma, kuid kinnitust sellele ei ole. Õunapi arvates võis liblikas niiöelda hulgusena Sõrve sattuda sooja õhumassiga. «Mõnikord kannab soe õhuvool lõunast liblikaid kaasa. Seda liiki on püütud ka Soomest, kus teda looduslikult samuti ei esine,» selgitas Õunap, kes liblikate püüdmisega tegelenud 25 aastat. 27. juuni 2013 \| Sildid: liblikad, loodus, uued liigid \| Teema: Eesti, Saaremaa, Salme vald, Torgu vald \| Kommenteerimine on suletud Meri uhtus nädalavahetusel Sõrves randa Leedu lipu all sõitvalt laevalt merre paiskunud 100 tihumeetrit kasepalke. Piirivalvebüroo merevalvekeskuse juhi politseikapten Tarvo Vaheri sõnul teatas mootorlaev Afalina, et kaotas reedel kell 15.57 osa oma teki laadungist, milleks oli 100 tihumeetrit kolme meetri pikkusi kasepalke. Palgid paiskusid merre 22 kilomeetri kaugusel Sõrve poolsaarest läänes. Kohalikud elanikud said endale palkidest küttematerjali. Saaremaal Sõrve sääre tipus elav linnumees Mati Martinson vaatles sel nädalavahetusel esimest varakult saabunud põldlõokest, edastab Eesti Päevaleht. Martinsoni sõnul jõudis kevadekuulutajast suleline pärale edelatuulte toel, kasutades üle Gotlandi saare kulgevat põhirännuteed. Kuna selgetel päevadel kütab päike õhu juba kevadiselt soojaks, on osa linde ka hääle valla löönud. „Täna laulsid nii õõne- kui kaelustuvid, samuti hakkasid metsvindid laulma,” rääkis Martinson. Saaremaal Nasvas nähti eile ka nelja kuldnokka. Üle Eesti on maapind alles paksu lumekasukaga kaetud ja praegu saabuvaid esimesi kevadekuulutajaid ootavad ees suhteliselt karmid tingimused. Lõokesed käivad talvitamas Lääne-Euroopa maades, Aasia lõunaosas ja Põhja-Aafrikas. Pesapaikadesse hakkavad nad tavaliselt saabuma varakevadel pärast esimeste lumevabade laikude teket, sageli juba veebruari lõpus. Lõokeste massiline ränne läheb tavaliselt lahti märtsi lõpus. 8. märts 2011 \| Sildid: kevadekuulutaja, lind \| Teema: Saaremaa, Torgu vald \| Kommenteerimine on suletud Juba kolmandat korda sellel aastal avastati Sõrves liblikaliik, keda Eestis kunagi varem nähtud pole, kirjutab ajaleht Meie Maa. Hiljaaegu avastati Eesti ühe tuntuma liblikaasjatundja Teet Rubeni ja kohaliku linnuvaatleja Mati Martinsoni üles pandud valguspüünisest stepi-häguöölane. Haruldane liblikas oli püünisesse jäänud juba 26. augustil, kuid alles nüüd vaatas Ruben Martinsoni suvel püütud putukasaagi üle. Teet Ruben ütles Meie Maale, et tänavusest kuuest suurte liblikate esmaleiust Eestis on koguni kolm leitud Sõrvest. Mõned liblikad on püütud küll juba varematel aastatel, kuid liik on kindlaks tehtud tänavu,. Stepi-häguöölane levib peamiselt Euroopa, Ees- ja Kesk-Aasia steppides. Tema siiajõudmisele aitasid asjatundjate hinnangul kaasa augustikuised äikesetormid, mille ajal ilmus Eestisse mitu uut võõramaist putukat. Saaremaale Torgu valda on kavas rajada suplemist, kalastamist, paadisõitu ja muud aktiivset puhkust võimaldav puhkekompleks, kirjutab ajaleht Meie Maa. „Planeeringualale on kavas rajada kolm hoonet: elamu-teenindushoone ning kaks majutushoonet,” ütles Torgu valla ehitus- ja maanõunik Tiia Kluge. „Elamu-teenindushoonesse planeeritakse pesemisvõimalused, köök koos einestamissaaliga ja olmeruumid.” Tema sõnul mahutavad majutushooned 40 inimest. Planeeringuala suurus on ligi üks hektar. Paadisõiduks on kavas rajada paadisild, lisaks näeb arendaja ette tünnisauna, kiige, laste mänguväljaku ja grillimisvarjualuse rajamise. Arheoloogiliste leidude rohkel Saaremaal tehti jälle uus avastus: Sõrves Mõisaküla ja Iide küla vahelisel alal arvatakse olevat olnud rauasulatuskoht. Arheoloog Jüri Peets on avastust kinnitanud, võib lugeda veebilehelt Saaremaa.ee. „Panime sellele nimeks Iide rauasulatuskoht ja järgmisel aastal tahame seal arheoloogilisi väljakaevamisi alustada. Olen Saaremaal aastakümneid väljakaevamistel käinud ja seni vaid Tuiult rauasulatust leidnud. See Iide on nüüd täiesti ootamatu avastus,” lausus Peets. Kuna Mõisakülasid on palju, leppisid teadusmehed kohe kokku, et hakkavad Sõrve leiupaika Iide rauasulatuskoha järgi kutsuma.			OSCAR-2019
Seda, et 18. juunil Mustamäe keskuses meie MTÜ Enneaegsete Lapsed “Maailmale nähtavamaks” näitus avatakse, teadsin ma juba ammu. See oli selle näituse teine peatuskoht ja avamine tõotas tulla suurejoonelisem kui Rocca al Mares. Kogu selle esmaspäeva tihe programm oli mul hoolikalt paika timmitud. Kodus rääkisime läbi, kes, kus ja millal olema peab. Tan pidi taas maskotina üles astuma. Andreasel ja poistel oli vaja vaid hiljemalt 16:45 kenasti keskuses kohal olla ja enne seda mind kooli juurest peale korjata. Sama tee ju nagu nii. Lõpetasin oma õendustoimingute simulatsioonitunnimaratoni edukalt ja rahulolevate üliõpilastega, panin asjad kokku ja korda ning liikusin koolimaja ette trepile ootama. Ilm oli päikseline ja palav. Andreas on reeglina varajane. Kell oli sel hetkel 16:27. Aga kus nad ikkagi on? Pärnu maanteel. Hmm, jõuan juba mõtelda, et miks nad sealtkaudu tulevad, aga noh, ju juht teab ise. Siis aga kostab urahtus, et SEE tee on ju kinni! Muigan. Muidugi on Tondi ülesõidu juures tee kinni. Selle asemel, et mööda Pärnu maanteed edasi sõita ja siis Järvevana pikenduse kaudu sipsti koolini jõuda, teeb Andreas kannaka ja sõidab hoopis tagasi kesklinna suunas, et silla alt Kristiine kaudu tulla. Kell on tööpäevalõpp ja loomulikult maandusid nad kenas ummikus. Nojah. Vaatasin kella ja tegin kiire otsuse. Taksot enam kutsuda ei jõua. Nemad tulgu nii nagu nad jõuavad, ma lähen lippan jala ja kui vaja, siis ronin ise Pingu sisse. Jäi kokkulepe, et kui nad koolini jõuavad, siis helistagu, ma selgitan, kuidas edasi liikuda. 15 minutiga peaksin ma ju kooli juurest Mustamäe tee suunas otse läbi hoovide põigates keskusesse jõudma küll? Enne Siili peatuseni jõudmist käis aga tugev krõks. Sellest, mis selle heli tekitas, sain ma aru sekund hiljem, kui mu püksid rebadele vajusid. Tore, püksinööp andis alla ja kadus kes teab kuhu. Vahet ei ole, õmblema seda nagunii käigupealt ei hakka. Vedasin püksid üles, tõmbasin luku lõpuni kinni, aga see vajus kohe uuesti lahti ja kinni hoidmata püksid mul enam seljas ei püsinud. Sörkisin eesmärgi suunas, hoidsin ühe käe ja kintsudega pükse jalas ning püüdsin Kristelile helistada, kes juba näitusepaigas valmis oli, et Tan vist ei pruugi jõuda õigeks ajaks, aga ma ise olen teel, kui pükse vahepeal ära ei kaota ja ebasündsa väljanägemise pärast kinni ei peeta. Enne kui ma ühendust sain, lõpetas telefon, mis oli päev otsa laadinud, koostöö. Aku lihtsalt kukkus ära ja pilti ma sellele ämblikemehe-telefonile (jah, mul on endiselt mu igivana katkise ekraaniga telefon) enam ette ei saanud. Ühtlasi ei saanud ju ka Andreas enam minuga ühendust ja kuna ma talle Mustamäe Keskuse aadressi ei osanud ennist ütelda ja ta teadis vaid nii palju, et Mäki juurest tuleb paremale pöörata, siis pidin lootma sellele, et ta ise tee leiab. Või noh, ma teadsin, et ta leiab, aga teadsin veel enam, et tegelikult oleks tal parsajagu muid asju vaja teha ja ta on teel vaid seepärast, et ma teda palusin. Jõudsin ähkides ja higist leemendavana kohale. Pükste kinnihoidmine nägi kahtlemata veetlev välja. Andreast ja poisse ei paistnud. Püüdsime Kristeliga neile helistada, aga Andrease number ei tulnud mulle suure ähmiga meelde ja Tan võõrastelt numbritelt tulevaid kõnesid vastu ei võta. Õnneks oli veel hetk aega, Kristel jäi Tannule sõnumit saatma ja mind suunati ruttu kontorisse suureks lennuvõimetuks linnuks kehastuma. Taipasin, et nööbi puudumine pükstelt tähendab seda, et ma pean nad juba ennetavalt ise jalast ära võtma. Et siis pesuväel maskoti sisse? Mis mul muud üle jäi. Pingviini sisse pugedes tundisin, kuidas poroloon kuumab. Pisikeste sammudega tatsasin Pingu suurte jalakestega trepist alla. Kuidas ometi selle linnu seest välja peab nägema? Kaks pisikest musta silma on suure kere küljes ainsad vaateavad ja sedagi osaliselt. Õhk hakkas otsa saama, juurde tuli seda vaid silmade kaudu. Püüdsin nii säästvalt hingata kui võimalik. Siis meenus mulle, et ma ei ole päeva jooksul mitte suutäit ei söönud ega joonud. No koolis oli hirmus kiire ja mul oli kõva plaan ju näituse avamise ajal taustal vaikselt midagi näksida. Rahva sekka jõudes taipasin, et ma näen vaid nii kitsast riba enda ees maas, et see võib ohtlikuks kujuneda. Kõige suurem hirm oli see, et ma mõne väiksema lapse kogemata laiaks astun. Või näitusel mõne stendi pimesi maha koperdan. Müts maha kõigi maskottide ees, tõsiselt! Kohale jõudes pisteti mulle kätte kommidega korv, et ma Mustamäe Keskuse külastajatele neid jagaksin. Lohistasin susside sahinal enda suurt munajat keret peaaegu pimesi ringi ja püüdsin aru saada, kas keegi saab aru, et ma komme pakun või mitte. Õnneks märkasid mu abitust ka teised suured inimesed ja sellega sai minu kommijagamine läbi. Edasi oli mul võimalik lihtsalt ilus olla, sest üritus hakkas pihta ja lehvitamise sain ma kähku selgeks. Suur oli minu rõõm kui ma silmaaukude kaudu Livia tuttavat häält kuulsin. Ta teab hästi, mis tunne on olla pingviin. 🙂 Tasapisi õppisin ka linnuna pead pöörama, et kahe silmaga ühest pingviinisilmast välja vaadata. Ise mõtlesin samal ajal, et kui kentsakas see väljastpoolt paista võib. Kuna kogu selle hiigellinnu raskus mu pealael rippus, siis hakkasin ma ennast üsna kiirelt miskipärast just kanana tundma. Või noh, ahjus oleva kanana. Pea kangelt kuklas, tagumik taga, et tasakaalus püsiks. Higi lihtsalt voolas. Ojadena. Aga ma olin väga ilus. Ümar ja pehme selline. Ja siis nägin ma oma silmavõrgu alumisest servast, Andrease ketse. Ka mu pere oli kohale saabunud. Andreas oli Tannu teisest uksest sisse lasknud, kui ta parkima läks ja arvas Pingut nähes, et Tan oli ikka eriti kiire. Tema üllatus oli suur, kui ta pingviinile sügavale silma vaadates Tannu asemel hoopis poolpalja minu eest leidis. Ringiga oli ka Tan kohale jõudnud ja Vanc oli vaimustuses, et mina pingviini sees olen. Pingu on arvatavasti ainus maskott, keda ta ei pelga. Ma oleksin hea meelega sealt Pingu seest selleks korraks kohe välja roninud ja Tannu sinna lasknud, sest tal paistab see asi palju ladusamalt välja tulevat, aga sobivat kohta selle vahetuse tegemiseks meil polnud. Pesuväel ma keskuses ju ka ometi poleks saanud ringi lipata. Korraga vastasin, et kui Pingu ennast muusikataktis õõtsutab, siis tuleb jalasäärtest veidi jahedat õhku sisse. Mitte, et õhk õues ja ka keskuses kuidagi jahe oleks olnud, aga minu kaasaskantava sauna kuumusega seda võrrelda ei saanud. Mariliis Jõgeva laulis, Tannu filmis ja Pingu tantsis naudinguga just nii, et tuul tema tiibasid kannaks. Vahepeal muidugi lehvitasin, kallistasin, tegin pai ja patsu ka, kui nägin ja taipasin, mida minult oodatakse. Aga tantsida oli turvaline. Kui ikka selline suur tegelane platsil tatsab, siis on lootust, et keegi päris talla alla ei kipu ja vanemad jälgivad kõige pisemate ohutust. Vähemalt sellele ma lootsin kohe väga. Hirmus oli siis, kui Vanc seljatagant tuli ja mind kallistas, siis ei saanud ma alguses üldse aru, mis toimub ja kas ma olen oma tagumise poolega midagi maha ajamas. Vanc taipas ruttu, et ma olen hädas ja edaspidi tuli ta mind ikka eestpoolt kallistama. Keeruline oli ka siis, kui lapsed mind nokast sikutama kippusid. Tõmmates nokka maapoole, liikus minu kange kõver kanakael ka maapoole ja kogu raskus mu pealael muutus veel raskemaks. Ma räägin, see pingviini elu ei ole üldse nii pehme ja armas. AGA see on ikkagi väga äge! Siis aga nägin mina, et püha taevas… Ma olin Vancule kodus kõik riided kenasti valmis sättinud, aga ju nad siis polnud neid leidnud, sest tal oli seljas Tannu särk. Tema püksipõlved olid mustatriibulised – selgus, et ta käis eskalaatoriga vahepeal sõitmas kui Tan mind filmis ja tagatipuks ei saanud ma aru, mis sokid tal jalas on. Ja kui aru sain, siis pidin minestusse langema. Andreas oli ta kodust välja lasknud Tannu sokkides. Ühe jalanumber on napp 35, teisel 41+. Sokisuuruses väljendus see veetlevalt nii, et Vancul olid jalas lontis mustad sokid, mille kannad on kootud heledamast niidist. Ja vaat need kannad, saate äkki siin eelmiselt pildilt ka aimu, rippusid esiletükkivalt üle ta jalanõude kannapoolse serva. Kenasti kuhmas nagu irvitasid hobuse pead. Liikudes oli tagantvaade ikka pääääris hirmus kohe. Aga noh, mis seal siis ikka. Pingu kehitas lõbustatult õlgu ja tegi näo, et see ongi uus mood, millest siinmail veel liiga palju ei teata. Siis sai kontsert läbi, näitusel osalenud lastele jagati kiituskirjad ja Mustamäe Keskuse poolt Jätsirulli kinkekaardid kätte ja oligi selleks korraks õnnelikult kõik. Minu elu esimene (tähe)tund pingviinina oli selleks korraks edukalt lõppenuks loetud. Pingu seest välja vupsates oli nii oivaline end taas inimesena tunda. Soe toaõhk tundus kui kosutav suplus jahedas basseinis selle kõrval, kust ma just välja tulin. Samas oli Pinguks olemisel ka tugev päikseline pool – mind tuldi kallistama ja paitama ja mitte keegi ei küsinud mu ümarat keha nähes, kas ma rase olen ja mitmes nädal mul oodata juba on. Mul lasti lihtsalt olla mõnus pehme ja ümar pingviin ja see oli tore. Tannule meeldib ka ilus suur lennuvõimetu lind olla. No Pingu on lihtsalt nii nunnu ju. Ja siis läksime me jätsirulle sööma. Järgmise korrani! Sest meie pingviinitamisi ja näituste avamisi tuleb veel ja veel 🙂 Näitus jääb Mustamäe Keskuses jääb avatuks juuli lõpuni. Samal ajal on näitus üleval ka Viru Keskuse 4. korrusel.			OSCAR-2019
Ole kaunis » Ilu » Mida on vaja maniküüri kodus? Tööriistade komplekt, kirjeldus ja soovitused spetsialistid Komplekt maniküüri kodus võib suuresti varieeruda olenevalt sellest, kuidas töötlemise küüned. Igaühel on professionaalne spetsiaalne kohver, kus ta korjab üles tööriistad, mugav isiklikult enda ja oma kliente. Vastavalt kodus komplektid võivad erineda. Milliseid vahendeid on vaja, et maniküür erinevate juhtudel, vaata allpool. Neobreznoy maniküür , mille on piisavalt hoolitsetud käed hele nahk ja peenike küünenaha. Antud juhul küünenaha aeglaselt kasvab ja näeb välja puhas, ilma et isegi kärpimine. Pealegi, ümberlõikamine võib olla sellistel juhtudel isegi vastunäidustatud, kuna roppima naha lähedal kapillaare sunnib epiteel käivitada kaitsev reserve ja seega kiiremini kasvada. Niisiis, mida on vaja maniküüri euroopa: Oranž pulgad, tõukur või keraamiline "kanbid". Need kaks vahendit on vahetatavad, kuid paljud plusse on arsenal ja muud. Pushour mugav puhastage pterygium on töötavad küüned, keraamiline "kanbid" - tööriist rohkem delikaatne. Väga õhuke tundlik küüned on parem võtta oranž pulgad. Remuver, et küünenahad. Spetsialistid kutsuvad neid keratolüütiline. Vahend võib olla erinev jõu, kodus saab võtta näiteks eemaldaja alates Sally Hansen (alates on ta üks kõige tõhusamaid). Õhuke ja piisavalt hoitud küünenaha saab pehmendada tavaline pehmendav kreem (ohtralt kanda kreem, hoia üks-kaks minutit). Rohkem intensiivne pehmendamiseks kasutatakse eemaldaja samaaegselt vanni (rakendatakse küüned eemaldaja, kasta sooja vette). Vann, vesi. Paljud eelistavad minna ilma leotamist ümbruses. See on põhjendatud, sest kaugeltki mitte iga küüned soodsalt tajuvad vett. On tüüp küünte plaat, mille toimel vesi hakkab pehmendama. Viil, käärid. Spetsialistid peaaegu ei kasuta kääridega et lõigata küüned, lihtsalt kasutavad saed kõrge abrasiivsus, kui on vaja eemaldada pikkus. Küll aga on täiesti lubatud eemaldada pikkus kääridega. Seejärel saab anda kuju abil saed. Põhireegel: saetud ainult kuivad küüned lõigatakse ainult pehmendatud (kohe pärast vanni, näiteks). Bass - vahend lihvimiseks . Kui küüned on piisavalt paks ja nende pind ebaühtlane, siis saate hakkama puhver ja poola. Muide, kui võtta ainult poleerimine, siis on see väga kasulik: väheneb risk ilmumist mikrokretsioonid, mis lõpuks võib tekitada lööma, praod, eraldised küüned. Õli ümbruses. Nad lõpetavad menetluse protsessi küüned. Kõige arenenum "lacomagnies" kasutavad ka spetsiaalselt valitud niisutava kreemiga. Kahjustavad tema küünenaha päeva jooksul mitu korda – see võimaldab hoida oma õppinud, elastne võimalik, aeglustab selle kasvu ja viib selleni, et järgmise maniküür küünenaha ei nõuaks tõsist töötlemist. Mida on vaja maniküüri seda tüüpi? Komplekt peaaegu ei erine, tuleb ikka sama asi, et nimekirjas eespool, ainult lisaks: Ei pea järgima nimekirja üle ja valida vastavalt sellele, kõik, mida vaja, et küünetehnik. Tööriistu saab asendada ühe seadmega. Riist-maniküür kodus vaja on: Aparaat töötlemise küüned. Kodus on see seade saab harva näha, aga seal on taskukohase hinnaga seade, mida on lihtne käsitseda. On antiseptiline. Töötlemise küünte ja küünenaha kus toimub ainult kuiva nahka, nii, et enne koolituse küünte paremini kasutada lenduv vahend baasil. Küünenaha töödeldud, küüned valmis põhjustab dekoratiivne kate. Et tavaline lakk hästi hoidnud ja maniküür ei ole kulus liiga palju aega, tuleb läheneda küsimusele õigesti. On vaja: Koolitus küünenaha tema demontaaži. Küünenaha põhjustavad eemaldaja või kasta käed vanni (või siis mõlemat korraga – 10 kuni 20 minutit. Kui maniküür riistvara – see etapp ei ole vaja! Eemaldada pterygium - need osakesed on naha ja mustuse, mis koguneda otse küünenaha. Kui neid on palju ja käed ei hästi hooldatud, siis küünenaha võib olla justkui "kogunenud" küünte plaat. Hea pehmendamine, seda on lihtne eemaldada. Kui see on väga karm, "cornified", on kõige parem kasutada ainult aparaat. Eest töötlemise ajal küünte plaat kuivab, saab kanda andmebaasi. Jälgige hoolikalt, et küüned olid täiesti kuivad! Kui nad kasvõi veidi-veidi niiske, lakk võib "mullitama" ja kaua kinni hoida selline maniküür ei ole. Töötlemise küünenaha saab kasutada kõiki vahendeid, mis on loetletud eespool, siis on nimekiri on moodustatud eraldi. See on ilmselt kõige tähtsam asi, mida tuleb kodus maniküür geel-lakiga, lisaks pirn. Eriti hoolikalt tasub läheneda valik selline lakk (kõik muu on valida tooteid sama brändi, et vältida konflikti raha). Professionaalne laki teed (hind viaal 15 ml – 24 kuni 50 USD), koguda kodus muljetavaldav palett on kallis, kuid tuleb arvestada, et vahe on geel-lakid eri hinnapiirid võib olla tohutu. See on märgatav julgust, kuulekus, turvalisuse küüned, isegi heledus ja küllastus värvi. Shellace alates CND paljud meistrid arvates on parim, kuigi on ka negatiivseid kommentaare: lakk väga halvasti hoitud ja kole lendab. Kuid enamikul juhtudel on teda kiideti: paks, rikkalik värv, sile, õhuke, kuid tihe seejuures on nõutud, vastupidav mürade ja kriimustuste eest, vastupidavus küüned. Viaal 7,3 ml piisab 15-20 maniküür. In'Garden So loomulikult – ebamäärane variant. Kas geel-lakk selle kaubamärk on suurepärane erksad värvid, püsivus, hooldavad omadused, kuid võtta see lihtne – eelistatud on mehaaniline variant, aga mitte iga käsi saavad tagasi geel-lakk nii, et mitte kahjustada küüne plaat. Lisaks on kommentaare kollaseks küünte pärast seda heastada. Colour Couture – huvitav, kuigi mitte liiga tihti acidophilus geel-lakk. Plussid: väga hea konsistents, tohutu palett (140 tooni), püsivus (kolm nädalat laitmatu liiki), hoolikalt läbimõeldud harja ja mugav pudel. See lakk võimaldab teha kvaliteetset maniküüri väga kiiresti. Sherilyn – kohtab harva ja peamiselt professionaalide seas, ülevaateid tavalistest klientidele temast vähe, kuid see bränd tõesti, saksa kvaliteet vääri tähelepanu. Plastiline ja vastupidav, see on suurepärane on fikseeritud küünte plaat ja säilitab värske ja puhas välimus kogu protsessi sokid. Ei pea ostma kõike, mida on vaja maniküür geel-lakiga, professionaalne kauplustes. On võimalik asendada need materjalid ja seega säästa: Kohata soovitust kasutada ainult lint-free purgis, väidetavalt see välistab kokkupuude küüned praht, kuid sama edukalt saab kasutada ka tavalise paberi purgis, ikka kui niisutavad vedelikuga mis tahes worth on. Võib kasutada tavalisi puuvillaseid taskurätikud. Koorimine pinna plaat. Nii saavutatakse parem haare ulatus koos küünega. Teevad seda väga kergete liigutustega, plaat peab olema vaid krobeline, mitte rohkem kui hea. Bond-sidestamine kujutab endast midagi sellist liimi, mis võimaldab pinnakate on parem kinni hoida küüned. Tavaliselt seda põhjustavad otsad. Aga saab hakkama ja tsooni lähedal küünenahad, kui laki oma küüned üldiselt halvasti hoitud. Esimene kiht geel-lakk - kuivatamine 2 minutit. Kihtide arv sõltub ainult ise lakk, mõningatel juhtudel piisab ka ühest. Geel-lakk natuke erinev konsistents tavalisest, seega, kui ei ole piisavalt kogemusi, parem kanda õhukesed kihid. Paks kiht võib kergesti kole indekseerima. Kõige paremini hakkama käed kordamööda: kui üks käsi lambi teisele haiget lakk. Kuid isegi siis, kui seal on kõik, mida vaja maniküüri kodus, omakorda põhinev töötlemine on harva võimalik, nii et olge valmis selleks, et iseseisev maniküür geel-lakiga nõuab rohkem aega kui salongis.			OSCAR-2019
Seekordne kursus, Forograafiks kasvamine, oli väga lahe. Teemade valik oli asjalik ning lektorid olid oma ala tõelised professionaalid: Aivar Pihelgas (fotograafia algtõed, varustus, photoshopist, kompositsiooon ja valgus jm), Sven Zacek (loodusfotograafiast), Madis Palm (video tegemisest), Kaupo Kikkas (stuudio- ja moefoto), Jaanus Ree (loominguline valgus välklambiga). Septembrist saati koolitusel käidud, kuulatud ja "teistmoodi" ehk teadlikult pilte tehtud. Ja nüüd ongi läbi. Mulle on alati meeldinud kõikvõimalikel kursustel ja seminaridel käia. Seekord jäin taaskord väga rahule, võin kinnitada, et rohkem kui tavaliselt. Olen korra varemgi ühel fotograafia lühikursusel käinud ja kuulanud jutte avadest, säridest, isodest ja kõikidest nendest imelistest tehnilistest tiluliludest. No mitte midagi ei saanud aru. Lõin käega ja jätkasin pildistamist "rohelise" nupuga. :-) Kui veel mõelda, et pilte olen teinud sellest saati, kui ennast mäletan. Minu esimene aparaat oli kandiline karp, kuhu tuli ülevalt alla sisse vaadata ja kõik, mis läbi aparaadi paistis, oli "pea peal". Mustvalged pildid. Isaga koos ilmutasime. Punane latern on mul siiani magamistoa riiulil, nostalgiaks. Väikese sügavusteravusega foto - lennuk jõudis kohale ja kuniks mina ava paika sain ja klõpsu vajutasin, olid emme ja väikevenna juba pildilt väljas. :-) Nime järgi oli tegemist algajate kursusega, kuid meie grupp oli seniste kogemuste osas väga kirev. Kuid kõigil oli huvitav. Minu jaoks oli üllatus, et juba esimeses loengus sain kõigest aru. Kosmoseteadusena tundunud tehniline värk oli järsku nii lihtne, selge ja loogiline. Eks nüüd tuleb teadlikult palju harjutada ja üle korrata ja veelkord harjutada. Infot oli väga palju, kuid eks suur osa vajub unustusehõlma, kui aktiivselt ei praktiseeri. Selles mõttes võiks olla mingi huvigrupp, kes näiteks 1x kuus saab kokku, natuke teooriat ja temaatilised kodused ülesanded. Järgmisel korral vaadtakse üksteise töid ja analüüsitakse. Enesearendamise mõttes. Mul tekkis sellega seoses küsimus, et mispärast näiteks õmblusmasinate kasutamisest kursusi ei korraldata? Sa ostad imekalli masina, täis elektroonikat ja "kastiga" lisataldasid ja tarvikuid. Lisaks programmilised põnevad lisavõimalused. Kuid juhend annab sulle napisõnaliselt teada, kus on sisse lülitamise nupp, tald, niidirulli koht jne. Ise siis näpid ja uurid, kuni masin vastu peab. Või kasutad just seda, mida oskad. Fatsebuuki grupist uurid lisa, mis tallad need kõik on ja kuidas neid kasutada. Kui ei kasuta, siis kuu aega hiljem enam ei mäleta. Võtame kasvõi overloki. Kuivõrd erinevaid võimalusi on ainuüksi niidi erinevaid pingeid kasutades võimalik saavutada - ääreõmblusest vale katteõmbluse ja kroogeteni välja. Kuidas tavainimene neid õpib või nendest võimalustest teada saab? Viimaseks loenguks pidime kaasa võtma kodutöö - fotod erineva avaga, kolmandiku reeglit kasutades ja seda eirates, stuudiofoto jt. Hetkest, mil ma kontoritööst loomingulisele tööle asusin, ehk siis ametniku pliiatsi, xls tabeli ja eelarves järje ajamise nurka viskasin, on minu aju parem poolkera hakanud taandarenema. Paari aastaga on faktide ja normide inimesest saanud omas mullis mulistaja, silme ees ainult mustrid, värvid, visioonid uutest töödest ja nägemused järgmisena katsetatavatest materjalidest. Vot nii siis - tahtsin öelda, et võtsin ka mälupulgal enda poolt tehtud kodused tööd/fotod, kaasa. Kuid mälupulk osutus tühjaks. Ma olin niiiii nördinud. Ma ju nägin vaeva ja tahtsin oma pilte ka suurel ekraanil näha ja teistele näidata... Ülimalt loll tunne. Enam ei oska faile mälupulgale tõsta. Ega ma ei mõelnudki täpselt välja, kuidas pulk tühjaks jäi. Enne tulekut veel kontrollisin, et paar päeva tagasi pulgale pandud failid olid pulgal olemas ja pistsin pulga siis kotti. Ju siis ei olnud kuigi pikslikindel pulk, et pildid vahepeal kuskile kotipõhja pudenesid. Minu tänane lemmikfoto. Lemmik hetke-emotsiooni ja teema aktuaalsuse tõttu, pean silmas erkroosat taustaelementi :-) Foto vaatlejates tekitas see vaidluse, kui kallutatud on pildil olevad tegelased. Tegime ka väikese fotonäituse - igaüks võttis kaasa oma lemmikfoto A4 formaadis prindituna. Vaatasime, arutasime, juhendaja andis omapoolse hinnangu. :-) Soovin kõikidele meie toredatele juhendajatele edu ja põnevust teie töös ning tervitan kursusekaaslasi. Teiega oli lahe! :-) Alustuseks lasin tal päeva-paar elu üle järgi mõelda. Ning kui oli näha, et ta kavatseb ennast viisakalt üleval pidada ja mulle kõhedust tekitava pilguga enam otsa ei põrnitsenud, õmblesin talle ka esimese kleidi. Nii pisikesele nukule pole ma varem kleite õmmelnud, paras näpuväänamine oli. Aga huvitav ja loominguline töö sellegi poolest. Eriti kui teki õmblemine enne päeva lõppu ära väsitab. Tema esimese kleidi õmblesin täna töös olnud lapiteki jääkidest. Kaunistuseks pitsid, kinniseks takjapael selja taga. Vöö on samuti takjapaelaga kinni. Juustega nägin hullu vaeva. Vana kumm oli juuste sisse ära sulanud. Pesin oma šampooniga ja loputasin rohke balsamiga, et kamm läbi läheks. Mõned juuksed tuli hoopis välja lõigata koos nätsu taoliseks massiks muutunud kummi jääkidega. Nüüd on tal üle pea punutud pats. Pean tunnistama, et nukuke tundub tõesti nüüd märksa kenam ja rõõmsam välja. Silmad on palju heledamad sinised. Esimestel päevadel tundusid nii mõnigi kord päris ronkmustad. Emma kuulub nüüd minu õmblustoa õnne toovate meenete hulka. Kui see roll talle sobib, siis on ta igati teretulnud. Vahest tänutäheks mõni kleidike või kostüümike õmmelda oleks täitsa vahva. Olen ammu tundnud soovi osta taaskasutuse poest mõne vana nukukese, et see uuele elule aidata. Täna kohtasin kesklinna Humanas nukukest, kes mind kohe kõnetas. Ta ütles, et on väga vana nukuke ja oli kunagi oma perenaise lemmik. Kuid kummalisel ja arusaamatul moel jäi ta oma kodust ilma. Ning nüüd nukrutseb selles kaupluse keskel olevas vineerkastis kõrvuti katkiste mudelautode, pulstunud loomade, mõne Barbie ja peotäie üllatusmuna tegelastega. Võtsin ta kätte ja vaatasin teda. Tal olid ilusad sinised silmad, tuhkblondid juuksed, pisikesed kahvatud käed ja jalad ning nukker pilk. Ta ütles, et tema nimi on Emma. Emmal oli kena helesinine kleit, pikad valged pitsikestega linased püksid ning lillekesed ja tutipael patsides. Maksin tema eest 1,50€ ja võtsin ta endaga kaasa. Panin ta autos enda kõrvale istmele ning kohe oli tunne, et minu kõrval on keegi. Mitte lihtsalt nukk vaid KEEGI on mu kõrval. Väga kõhe tunne oli. Tegin nukule pai ja püüdsin sellest tundest üle olla. Ka hiljem kodus tundsin, et sellel nukul on väga tugev energia. Kogu aeg oli tunne, et minu kõrval on elusolend. Väga kummaline... Õhtul panin ta magamistoas tumba peale ja esialgu ei suutnud uinuda. Ei saanud kuidagi üle tundest, et see nukk ei ole MIS vaid KES. Võtsin ta uuesti kätte ja püüdsin positiivsete mõtetega asjast üle saada. Järgmisel päeval tundus kõik rahulikum. Nukk nagu nukk ikka. Mõnel hetkel tundsin, et nukk on endiselt elus, kuid märksa rahulikum ja positiivsem. Ehk mul on lihtsalt liiga elav fantaasia või tekkis minus mingi eelarvamus nii erilist nukku kaltsukast leides. Et tal peab ju midagi viga olema, et nii kena ja täiesti terve nukuke niimoodi minema visatakse... Taaskasutuse kangaid kasutades, eriti mälestustekke õmmeldes, neutraliseerin ma materjale - kõigepealt pesen kõik riided/kangad ise üle, kuivatan neid päikesepaistelise ilmaga õues. Õmblemist alustades panen valged küünlad põlema, kuni tunnen, et võõrad mõjud kaovad. Lahkunu riideid kasutan ainult konkreetsele tellijale õmblemiseks. Kuidas aga peaks vanade esemetega käituma? Kas mänguasjadel võib olla küljes negatiivne energia? Nii negatiivne, et seda tunneb tavaline inimene. Kui jah, siis kuidas seda saaks neutraliseerida? Vastuseid/kommentaare nendele küsimustele siia ei laekunud, kuid imeline FB leht oli sel teemal väga aktiivne (Ennustajate, märkide nägijat jmt grupis). Seisukohad olid üsnagi vastandlikud ning toon siia välja mõned huvitavamad: * kõhe; mina likvideeriks sellise tegelase; Silmad tekitavad kõhedust; ...see nukk ei ole üldse ilus, silmi pole ollagi...; Nukk tekitab kõhedust...mina viskaks minema oma elamisest; * Silmad tekitavad hetkel küll kõhedust. Usun , et nukule teine kleit ning natuke hellust jagada , siis võib asja saada. * ikka energia talletub, paistab küll kurvake ... mina, märkide nägija, näen lausa risti.... Eelmise omaniku energia, nüüd tee enda omaks. Saab asja küll! See nukk ju äratas kaltsukuhilas Su tähelepanu ja Sul töötas mõte ta korda teha- seega tahtis nukk tulla Sinuga. * See nukk on olnud kellelegi tehtud väga halbade tunnete tekitamiseks. Sulle pole seda vaja, vii see minema oma kodust! Ta toob kaasa vaid halbu kogemusi, on sõnatud nukk. * Mul on vanaemal vana nukk, silmad asemel on tühjad augud.. noh vast 40 a või vanem, oi lapsena pelgasin seda nukku, aga ta ei tee midagi. * Mul on üks näpunukk,mis näeb välja täitsa voodoo nukk, aga tegelt mu elukaaslase tehtud ala 4 klassi töpa tunnis. Passib nüüd vahti lillepotis magamistoas. Tüli temaga ei noriks :-P * See on väga armas nukuke. Väga ilusad, pehmed, armsad näojooned. Lihtsalt kui sellel nukul on hing, siis antud hetkel oli see hingeke nördinud ja hirmunud, et sellises kohas üldse oli. Aga nüüd hakkab ka tema rahu saama, sest näeb, et on saabunud koju. Ja ta on sinuga veel kaua, kaua. Mailis teeb nuku enda omaks. Niisamuti ei sobi meile paljudele üleüldse taaskasutuse asjad. Mulle näiteks sobivad, teen asja enda omaks. * Mul oli ka üks vanaaegne nukk, mille kinkis minu lapsele tema vanavanaema, tal silmad liikusid ja muidu nägi välja nagu imik, kes juba piisavalt vana et istuda. Sellest nukust lõppuks vabanesin,sest koguaeg oli tunne, et ta jälgib mind... Andsin nuku ära. Siis oli palju parem tunne. * Kui sa asja teed enda omaks, siis tuleb sinna peale sinu informatsioon, oleneb, mida sa salvestada tahad. Oleneb palju sa sellega tegeled. Fotol oli veel suht toores asi, hüljatud asi. Muideks, asju saab teha selliseks, et kõik nõrgemad jooksevad minema, kui seda näevad. See pole negatiivne, vaid selle asja häälestus on selline. Kaitsemaagias palju kasutuses. Aga selline maagia mõjutab just neid inimesi, kes tahavad uskuda ja kes lubavad end mõjutada. Loomulikult saab informatsiooniga manipuleerida, see eeldab, et tegija teab mis ta teeb. ... Inimene kes on hingestatud loodusega kooskõlas, tunnetab seda, oskab seda ka kasutada. Aga kui ühte asja natuke hellitada ja sättida, saab sellest kahtlemata nunnumeeter :)) Näiteks kui keegi külla tuleb, siis enamus inimesed alateadlikult hakkavad seda himustama ja tahtma, isegi kui ta ennem ütles, et fuhh viska ära :))) Asi on täidetud energiaga siis. Energia ja informatsioon on erinevad mõisted. See on nagu omamoodi väestamine. Olen mõned totsikud ja keraamilised pildid varemgi teinud. Nüüd oli teretulnud võimalus taaskord käed saviseks saada. Selline praktiline inimene nagu ma kord juba olen, võttis terve nädal aega otsustamiseks, mida siis teha? Tassi ei taha, kapp tasse niigi täis. Kausse ja vaagnaid ka justkui juurde ei tahaks. Eriti keraamilisi - võtavad palju ruumi, purunevad kergesti, masinpesu ei kannata :-) Nojah, mida siis ikkagi? Kui mõelda oma töötoale, praegusele lemmik ruumile, siis seal on alati igasugu pudi-padi ja topsikuid-nätsikuid tarvis. Nii otsustasingi teha keraamiliste topside komplekti. Ning seoses läheneva sõbrapäevaga tuli mõte teha mõned keraamilised nööbikesed ja südamekesed. Küll need aja jooksul mõne õmblustöö peal endale toreda koha leiavad. Esimeses tunnis, st 4 tundi, voolisin valmis topsid ja jääkidest südamekesed, nööbikesed ning keraamilise ripatsi ja kõrvarõngaste komplekti. Nädal aega tööd kuivasid ning järgmised 3 tundi kulusid tööde lihvimisele ja nööpide aukude suuremaks urgitsemisele. Sest kuivamisel olid kõik eelmisel korral savi sisse torgatud augud kenasti kinni kuivanud :-) Järgmisel nädalal glasuurime ja uuesti ahju. Ning veel nädala pärast pildikesed peale ja uuesti ahju. Mingi kolme topsi ja peotäie nööpidega nii palju jändamist. Aga jube lahe, kui lõpuks valmis saavad ja minu töötoas või õmblustöödel koha sisse võtavad. Tervitused kõikidele keraamikutele! Teil peab ikka kannatust olema, et iga tööga nädalate kaupa ootamist välja kannatada! Kanga puhul nii palju lihtsam, et muudkui aga vurista. Lapimaailm on grupp eesti lapitöö tegijaid, kes kohtusid paar aastat tagasi Tallinna Rahvaülikoolis, lapitehnika kursustel (juhendaja Marja Matiisen). Oleme peale kursuste lõppu regulaarselt koos käinud, et vahetada mõtteid, jagada kogemusi ja õppida juurde midagi uut. Sõit oli elamus omaette. Ühel pool laeva paistis päike, teisel pool aga kohtusid mustad varjud säravvalgete pilvedega. Taamal sadas nagu must kardin piki silmapiiri. Vikerkaar tegi üle taeva kaare, murdus horisondil ja tuli sirgelt mööda laeineid otse vastu laeva külge. Vaatasin seda ninapidi reelingus ja ei taibanud suures hämmingus isegi pilti teha. :-) Meid võttis vastu Leisi Lapikoja perenaine, Maire Forsel, laual vaagnatäite kaupa omaküpsetatud pirukate ja saiakestega. Nimelt on meie teada kogu meie väikese kodumaa peale vaid kolm säärast raami/masinat. Lisaks Leisi Lapikojas olevale raamile, mis on Janome masinate jaoks valmistatud ja nimetusega Happy Jack, veel kaks Husqvarna samalaadset toodet. Raam on u 3m pikk rullikutega kaadervärk, mille peale keritakse ja kinnitatakse pingesse teki kihid (vooder, vatiin või villaheie, mustrikangas) ning tepitakse kogu pind läbi. Raami peal, rullikutel on õmblusmasin. Teppimise õmblust juhitakse sangadest, mis asuvad mõlemal pool raami. On olemas ka komplektsed raamid koos masinaga, ka digitaalselt programmeeritavad, kuid meie oleme neid näinud ainult pildilt või Youtubes. Kellel suurem huvi, tippige googles või youtubes "quilting machine". USA lapitöö tegijad tepivad kõik oma suuremad tööd selliste masinate abil läbi. Meil on siiski kasutusel pigem tavamasinaga teppimise võimaluste kasutamine - tekk tepitakse läbi ruudustikuna või ka täiendavalt nn vabakäe tepingutega. Vabakäe tepingu tegemiseks tuleb lapitööd liigutada oma kahe kuldse käe abil masinanõela all ringi, kuni sinna saavad peale kujundid, teppimise muster. Niisiss, Perenaine Maire tutvustas meile masinatöö peale kinnitada ning me saime kõik oma proovitöö. Raamile sai punane Kangas ning masinale valged niidi, et proovitöö hästi nähtav oleks. Kokku osales meid seekord pool grupist, so 13 tädi. Mõned uudishimulikumad mehed olid ka kaasa võetud. Minagi tirisin enda oma ligi, et ta teaks, mismoodi näeb välja minu järgmine atribuut, mis peab tuppa ära mahtuma. :-) Päeva lõpus tutvustas Ilme meile veel ühte rahvusvahelist lapiprojekti, milles ta osaleb. Projekti nimeks on Dear Jane ning näitas meile lapi plokke, mis ta selle projekti raames on juba valmis teinud. Kokku peaks saama lõpuks 225 erinevat plokki ning nendest üks suur lapitekk. Projekt on alguse saanud samalaadest tekist, mille õmbles aastal 1863 Jane A. Ilme oli meile kõigile õmmelnud seekordse kokkusaamise puhul väikesed pitside ja pärlitega pinalid. Nii kenad ja armsad! Suured tänud veelkord Kadrile kokkusaamise korraldamise, Mairele toreda vastuvõtu ja Ilmele vahvate kingituste eest. Samuti kõikidele osalejatele, et te nii vahvad ja mõnusad olete! Meie ühispilt on Kadri tehtud. Lisan siia veel mõned pildid, kus me igaüks oma proovilappi teppida punnitame. Küll ühel pool raami vabakäe tepinguga, küll teisel pool raami lille sablooni järgi, mis Maire meile valmis pani.			OSCAR-2019
Selle aasta alguses startinud kasvatustöö toimkond peab kiriklikus kasvatuses oluliseks kulgemist ja lähtub oma tegevuses kogu kiriku huvist ning püüab haridustöös tegevust mitte dubleerida. EELK neli senist allasutust tegid möödunud aasta lõpus konsistooriumile ettepaneku luua uus toimkond, mis hakkaks kooskõlastatult tegelema kiriku kasvatusküsimustega. Konsistoorium kiitis mõtte heaks ja ideed hakati vormistama. Toimkonna loomise taga seisavad Usuteaduse Instituut, Misjonikeskus, Noorsootöö Keskus ja Pühapäevakooliühendus. 8. jaanuaril toimus toimkonna esimene arutelu. Ühelt poolt olidki toimkonna idee juured kiriku allasutuste funktsioonide muutumises ja uute organisatsioonide loomises. Kui struktuurid muutuvad, siis on oht, et mitu erinevat asutust tegeleb samaaegselt samade küsimuste või koolitustega, omamata selget ülevaadet sellest, mida pakuvad teised. Konsistooriumi juures töötav haridusnõukogu (esimees assessor dr Arne Hiob) tegeleb kirikus koolitusküsimustega. Uue toimkonna idee ühe autori, mag Allan Kähriku sõnul ei ole aga kirikliku hariduse andmine ja kasvatustöö kirikus sugugi mitte identsed. Loodud toimkond näeb kasvatust ennekõike kui protsessi. Praegu puudub EELKs ühtne kiriku poolt aktsepteeritud kasvatuskäsitus. «Kasvatustöö on oma olemuselt kiriku põhitegevus ja ei saa olla projektipõhine,» seisab toimkonna tööd ettevalmistavate inimeste pöördumises konsistooriumile. Kasvatuse kui põhitegevuse arenguks on oluline välja töötada ühtne programm. Toimkonna esimesel töökoosolekul kohtusid eelnimetatud organisatsioonide esindajad, kes reastasid põhimõtted, millele programmi välja töötades tugineda, ja leppisid kokku, kuidas seda otstarbekalt teha. Koosolekul esindasid Usuteaduse Instituuti Allan Kährik ja Kerstin Kask, Tartu Ülikooli dr Pille Valk ja mag Kaido Soom, Laste- ja Noortetöö Ühendust Heikki Pietilä ja Misjonikeskust Leevi Reinaru. Samad inimesed jätkavad tööd toimkonnas, mida koordineerib Allan Kährik. UI religioonipedagoogika osakonna juhataja Kerstin Kask rääkis, et esimeseks ülesandeks on kaardistada luteri kiriku erinevate organisatsioonide poolt pakutavad koolitused ning välja selgitada, mis abi allasutused või kogudused nende läbiviimiseks vajavad. Kõige olulisemaks on kindlasti korraldada tööd üldkiriklikult. See tähendab ka, et toimkonna tööst peaks hakkama osa võtma vastavate alade assessorid, nii koolituse kui ka laste- ja misjonitöö vallast. Kerstin Kask kinnitas Kähriku sõnu ja nimetas, et toimkonna töö ei saa olla projektilaadne, vaid peab kestma jätkuvalt. «Peame ju kogu aeg sammukese ees olema,» ütles Kask ja arvas, et kuna seltskond on väike ja töö iseloom pikaajaline, siis saab palju ära teha «kodutööna». Lähitulevikus kaardistab toimkond kiriku haridusmaastikul tehtava ja määrab sellest lähtudes konkreetsed eesmärgid. Teisel kohtumisel 20. jaanuaril räägitigi täpsemalt teemadest, millega kasvatustöö toimkond tegelema hakkab. Religioonipedagoogika dotsent Pille Valk arvas, et tähtis on kombineerida meie ühiskonna kontekstis teoloogilisi aluseid ja õppimist, teadvustades samal ajal kaasaegseid õppimisteooriaid. «On vaja uuringupõhist ja asjatundlikku visiooni sellest, kuidas meie kiriku piskut ressurssi optimaalselt kasutada,» ütles ta. Valdkond, mis toimkonna liikmete südant valutama paneb, on koolitused kogudustes. Viinud vaimulike hulgas läbi küsitluse tegemaks kindlaks tegelik olukord koguduste koolitusturul, loodab toimkond, et uuringut ka tõsiselt võetakse. «Et ei arvataks: «Pähh, jälle mingi teooria!»,» ütles Valk. «Me ei taha midagi reglementeerima hakata, kuid meil on vaja teada, kes vajavad toetust või kas see on üldse vajalik,» lisas ta. Pille Valk nimetas, et toimkond lähtub kogu kiriku huvist. Kiriku haridustöö suurima probleemina näeb Valk tegevuse dubleerimist. «Meil on vaja luua tervikpilt, millest lähtuda,» paneb Valk südamele. Kasvatustöö toimkond on astunud oma esimesed sammud ning toimkonna liikmete arvates õiges suunas. Kuigi praegu koostatakse toimkonna põhikirja ja koostatakse eelarvet, on tähtsaimaks eesmärgiks koostada sisuline tööplaan, mida ellu viies võidab kogu kirik. Kui tunned, et aastatega on heaoluriikidesse reisimine igavaks muutunud, soovitan minna vaatama, milline on praegune elu teispool idapiiri, endisel «kodumaal». Marimaa, 1992. aastast ametliku nimega Mari Eli Vabariik (el tähendab tõlkes «maa») asub Volga jõe keskjooksul ning kuulub Venemaa Föderatsiooni. Marimaa naabriteks on läänes Nižni Novgorodi oblast, põhjas Vjatka oblast, idas Tatarstan ja lõunas Tšuvaššia. Marimaa pindala on umbes pool Eesti pindalast (23 200 km2). Marilased jagunevad kolme rühma: niidumarid Volga vasakul ehk põhjakaldal, mäemarid Volga paremal ehk lõunakaldal ning idamarid, kes asuvad peamiselt Baškortostanis, Tatarstanis, Sverdlovski ja Permi oblastis. Nende esimeseks silmatorkavaks omapäraks on tänini säilinud muistne paganlik usk. Üldse on marid Euroopa viimane maausku rahvas, kes toimetavad riitusi ligi kolmesajas säilinud hiies. Nii nagu marid jagunevad rühmadesse, on ka kirjakeeli kaks: mäe- ja niidumari. Mõlemad kirjakeeled on vene keele kõrval Mari Eli Vabariigi riigikeelteks. Nõukogude võim toetas kahe kirjakeele rööparengut, lootes nii soodustada venestamist. Õnneks on maridel keeleerinevuste kiuste säilinud ühine rahvustunne. Nii võib võrrelda mäemarisid meie võrukestega, kes elavad samuti mägisel äärealal, armastavad oma keelt ja meelt, kuid saavad hästi läbi rahvuskaaslastega pealinna kandist. Paraku jäi kohapeal siiski kõrvu vene keele ainukasutamine nii maride suhtluses mitte-maridega kui omavahel. Siiski õpetatakse võimaluste piires mari keelt koolis ja lasteaias. Ka ülikooli pääseb marikeelsete eksamitega, kuigi juurde tuleb sooritada vene keele eksam. On ehk huvitav teada, et mari ja eesti keeles leidub küllaltki palju ühisjooni nii sõnavara kui grammatika osas. Näiteks mõni sõna. Üks on mari keeles ik, kaks kok, viis vich, lumi lum, tuli tul, puu pu ning jalg jol. Marimaa pealinn on Joškar-Ola («punane» või «kaunis linn»). Sealsed tänavanimed kõnelevad kohapeal valitsevast meelelaadist paljugi: 1. mai, Kommunistide, Komsomoli, Karl Marxi, Masinaehitajate tänav ning Lenini prospekt. On ka kultuuritegelaste-kirjanike nimelisi uulitsaid, kuigi vähe, näiteks Puškini, Tolstoi ja Tšavaini – mari kuulsaima kirjaniku tänav. Ahjaa, peaaegu unustasin, et Marimaale sattudes tuleb arvestada esmalt sellega, et pass tuleb viia miilitsajaoskonda registreerimiseks, kui ollakse kohapeal vähemalt kolm päeva (v.a nädalavahetus). Sestap ei ole turistil võimalik kohalikus pangas valuutat vahetada, sest selle operatsiooni sooritamiseks on vaja passi. Teisalt tuleb olla valmis selleks, et kogu linnas puudub soe vesi. Kui Marimaal õnnestub lisaks pealinnale külastada ka kohalikke külasid, saab omaette elamuse küla piirile vastu tulnud rahvariietes maridest, kes laulu ja tantsu saatel tervitavad saabujaid pliinide ning kaljaga. Tähelepanuväärsed on ka kohalikud külateed: pool teest on asfalteeritud, pool mitte (liivatee). Kuigi majanduslik olukord Marimaal on halb (suur tööpuudus, ressursside vähesus), on maride külalislahkus imeline. Aastaid on nad kannatanud tööpuudust, vaesust, kuid külalistele antakse pea kõik hinge tagant ära. Marimaale sõidu hind jääb nelja tuhande krooni ringi. Hinna sisse mahub viisa, tervisekindlustus, edasi-tagasi rongisõit Joškar-Olasse koos ümberistumisega Moskvas. Venemaale sõitmisel tuleb arvestada, et ühed hinnad on Venemaa kodanikele, teised, kümme korda kõrgemad, välismaalastele.			OSCAR-2019
Intellekt. Selle hariduse ja intellekti seose kohta tõi üks õpik hea näite. Kõik teadsid kogu aeg et sügisel kukuvad õunad puu otsast alla. Newton oli esimene kes taipas küsida et miks ????? Ja avastas gravitatsiooni. Sõjavägi nimetab neid biofloppydeks. Clausewitzi ja Sun Zid tästopitud andmekandja kes ei mõtle ise mitte midagi. luuramisega kopeeritakse isegi "Suudlevate tudengite" skulptuuri... Venemaa pole ise suutnud midagi luua.. kõik luuratud ja siis järgi "ahvitud" Nojahh, otse loomulikult: .../Metsavase juhtum polnud kaugeltki erandlik/..., sest Eesti pole kunagi olnud mitte-eestlastele kodumaaks ega saagi selleks kunagi - veri on alati paksem kui vesi.... Ja et kui nüüd kellelgi: .../Venemaa luure mastaabid tekitavad aukartust/..., siis tavakodanikes tekitab selline laustotrus, kus mitte-eestlastelt "riigihankena" lojaalsus- ja patriotismiteenust üritatakse "sisse osta" lausa ahastust.... Kui eesti kaudu on nüüdseks lausa 150 miljardit dollarit pestud, siis kapo vajas meeleheitlikult mingit töövõitu. Kuidas siis kapo rahapesust midagi ei teadnud? Arvatavasti need kaks venelast ei kukkunud sisse mitte eesti vastuluure tublist tööst vaid info tuli mõnest teisest nato riigist. Jah, eestlased ... te peate kasvõi vastutahtsi vankasid lihtsalt usaldama nagu lambad! Lambad on aga targad karjaloomad, kes juhinduvad vaid juhtoina tegutsemisest! :) Kuule, hea Punktpeerestaja ! Sul võib ju tegelt mõnes punktis õiguski olla, aga asja nimi on sellegipoolest tremolus kõhulahtisus. A pole jällegist vaja oma irmutavat tõbe äbeneda. Kuna ikkegist head soovides tuleks Sul proovida mitte nagu luuletada, vaid nigu lauleledes oma loomingut esitleda (sic! kogelemine, kui Sul ka äkki sellegagi kogemust palju). Ja siis juba tublisti kosununa üritada ülepea kirjavahemärkidest hoopistükkis loobuda. Vot see oleks suureks kergenduseks meile kõigile. Milleks Sulle lootusrikkalt palju jõudu soovimegi. Sa märkad ka ise kindlasti, et kohe nigu kergem akkab!!! Yama Tool on üks viimaseid kes käib eestis brüsselis ja siis venemaal ette kukkumas kõike mida nägi... Ja puhkuse ajast ka välisreisil.. kus ümmardati nii kuidas jõuti.. vene mees on ju nagu teada.. vodka ja kolki .. muidu naine ei armasta Tänapäeva Venemaa vaatab väga hoolikalt, kellele maksta...Niisama raha...tuulde enam ei loobita. Ja kui maksta..., siis ainult neile, kellel ikka ka on mingit vajalikku...infi, mis väga Venemaad...huvitaks. Ja ilma rahata...ei liiguta úkski agent...kuskil välismaal...k.a...Eestis...mitte midagi. Väike parandus.. eestlasest venelasi kel väike palk.. kodusta karu kui palju tahes , ikka ta jääb vaatama metsa ( venemaa ) poole Kõik riigid spioneerivad ja omavad kaastöötajaid. Kõige suurem on meie isand USA, aga ka meie tegeleme. Viimati jäi vahele kohver.. kõik riigid .. ka venemaa spiobneerib ja omab kaastöölisi.. kes varastasid kohvri siin pool piiri... Varsti majandus kukub ning paljud eestlasedki valmis söögiraha eest informatsiooni müüma.Nii palju siis edukast e-riigist :D Venemaa luure mastaapide ja tõhususe yle pole eesti ajakirjanikul vajalik muret tunda,parem oleks tunda kohalike struktuuride pärast muret,miks neid ei kontrollita Tegemist on genotsiidi tulemiga. Vallutamisel lõigati eestlaste tipp maha ja okupatsiooni kestel toodi nsvl sügavusest sovjetid asemele. Taasiseseisvumise järel lubatud Plats Puhtaks, ei tehtud reaalselt. Nüüd helbime seda suppi. Mõistete küsimus. Agent ju ei jäänudki vahele, vahele jäi kohalik informaator. Või tahad öelda, et Metsavas läbis vahepeal venes agendikoolituse ? See pärisagent, kes Simmiga suhtles, too kadus ju hoobilt nagu vits vette. Iga Eestis elav venelane on FSB (KGB) käepikendus. Venelased tuleks kõigist Eesti jõustruktuuridest kõrvaldada (eriti politseist). Omalajal ütles talumees sedasi " kui näed ühte hiirt , siis rea et kaksteist on veel" See vanasõna kehtib ka antud juhtumi puhul. kui veel keegi peaks sisejuurdluste tegijate taustakontrolli tegema hakkama....tuleks veel nii mõndagi huvitavat päevavalgele, et kuidas lahtilaskmise süsteem töötab ja miks töötajaid tegelikult napib. Metsavas ka ju läbis suurema osa taustakontrollist, kui just mitte kõiki ja info saabus hoopis mujalt. Meie sisejuurdlusi toimetavad asjatundjad...või kuidas selle kolmanda riigi menufilmi nimi oligi.... See ju meie riigis elav reetur tuleb kohe maha lasta ja seadusesse teha parandus. Ehk siis järgnevad raha-ahned hakkavad tõsiselt mõtlemak Ükskõik, mida sellest "popside riigimängimisest" arvata aga ma ei kujuta ette, kui õhku täis lähevad kohalikud venelased siis kui Venemaaga taas leivad ühte kappi pannakse! Ega enne Riigi reeturitest lahti ei saada kui võtaks usaldusväärne inimene ja hakkatakse vajaminevaks ametiks koolitama mitte kõigepealt koolitame neid kes üldse tulevad kooli ja siis kohe ametisse. teiseks kui poliitikud ei näita eeskujul, et aatelisus on au asi siis on üsna kesine juurde tulema neid aateliste väärtustega inimesi. Kellele au, kellele kartus? Meie vastuluure, vastasel on alati spioonid ja omad on luurajad, oleks võinud fedjale või pjotrile hulga valeinfot ettesööta, mitte kohe kinnivõtta ning siis hirmutanud ... oleks tulnud odavam. Info oleks jäänud "tõeseks" ja oleksime meestest lahti saanud. Kui naabrimees poisse omaks ei tunnista, siis sööda ja kata terve eluaeg neid, nagu seda käblikus dessantväelast, hakkas teine veel inimõigusi taga nõudma.			OSCAR-2019
Äsja Kose koguduse õpetajaks seatud Tauno Kiburile (keskel) on vaimuliku juhi ametis abiks diakon Rein Keskpaik (paremal) ja koguduse juhatuse esimees Andres Õis. Liina Raudvassar 16.–26. augustini kestnud Kose kihelkonnapäevad toimusid juba seitsmendat korda, kolmandat korda vältasid need aga pühapäevast pühapäevani. Pühapäeval lõppenud Kose kihelkonnapäevade puhul saab rääkida jõulisest traditsioonist, mis aastate eest toonase õpetaja Mare Palgi (1973–2014) eestvedamisel alanult on leidnud aasta-aastalt jõulisema jätku ning on igati oodatud sündmus kohaliku kogukonna kultuurikalendris. Parimalgi tahtmisel on raske reastada kihelkonnapäevade sündmusi paremuse järgi, saati ühte üritust teistest ülemaks hinnata. Sellest hoolimata eristub tihedast programmist 20. augustil toimunud introduktsioonijumalateenistus, mille käigus peapiiskop Urmas Viilma seadis Kose Püha Nikolause koguduse õpetaja ametisse Tauno Kiburi. Kirikupead assisteerisid praost Jaanus Jalakas ja abipraost Margus Kirja, kaasa teenisid õpetaja Jaan Nuga, diakonid Rein Keskpaik ja Ahti Udam ning misjonär Veikko Määtta. Orelil musitseerisid koguduse organistid Vaike Juursalu ja Kahro Kivilo, viimase juhatamisel toetas koguduselaulu Kose kiriku pasunakoor. Just orkestri osalusel kõlas lõpulauluks valitud «Hoia, Jumal, Eestit» taasiseseisvumispäevale väärilise paatosega. Iseseisvusest, selle sisust ja hoidmisest oli juttu ka õpetaja Kiburi jutluses, kes sõnamängulise võttega mõistele lähenedes esitas sissejuhatava küsimuse: mis asi see ise seismine on? Tõepoolest, kuidas ja kas on ülepea võimalik ise, ilma ühegi toetuse või abita, püsti seista? Kriitiliselt osutas ta muret tekitavale tendentsile ühiskonnas, kus kõlavad loosungid kutsuvad üles olema «mina ise». «See suhtumine viib hoopis sisemisest vabadusest eemale,» jagas vaimulik hirmu võimaliku paradoksi ees. Kindlasti oli üheks kõrghetkeks ka kirikuseinale õpetaja Mare Palgile mälestustahvli avamine. Marmorist tahvlile on kuldkirjas graveeritud õpetaja sünni- ja surmadaatum ning koguduse teenimise aeg; samuti on märgitud, et tegemist oli esimese naisvaimulikuga Kose koguduse 32 õpetaja seas. Ära on toodud seegi, et õpetaja Palgi rajas Kose kirikusse muuseumi-arhiivi-raamatukogu. «Oma rõõmsa meele ja armastusega kasvatas ta kogudust, võttis maha hirmud, et kirik on matusekontor,» meenutas varalahkunud õpetajat tänumeeles juhatuse esimees Andres Õis. Tema sõnul said ka nüüdseks juba traditsiooniks saanud kihelkonnapäevad alguse õpetaja Palgi mõttest. Ometi toob iga aasta esile uued nüansid ning selle aasta märksõnaks nimetab Õis sallivust: «Eesti vabariigi läheneva 100. aastapäeva eel mõtlesime, mida võiksime koguduse nimel kinkida, et millest jääb meie riigis vajaka, ja leidsime, et armastust ja sallivust võiks rohkem olla.» Koguduse tublide käsitöötegijate eestvõttel ongi nüüd pastoraadis avatud kihelkonnasalli kudumine, millega sümboolselt sallivust kasvatatakse. «Kõik on teretulnud kaasa kuduma,» julgustab Andres Õis, selgitades, et sallikudumine toimub kahest otsast korraga, nii nagu dialoogis kunagi. Kirikumõisa saalis avatud kohvikus ootas huvilisi igal õhtul põnev programm. Mitme teemaõhtu seast võiks esile tõsta filmiõhtut, kus tutvustati Andres Õisi filmi «Vaimulikuks kasvamine», mis portreteerib koguduse diakonit Rein Keskpaika, pakkudes ülevaadet tema usulisest kasvamisest. Aastatel 2011–2015 on kaamera saatnud diakonit tema teedel, dokumenteerides olulisi sündmusi Rein Keskpaiga ja Kose koguduse elus. Film aitab mõista, miks ja kuidas sai tublist kooliõpetajast pühendunud jutlustaja, hiljem diakon. Kose kihelkonnapäevadel on alati oodatud külaliseks sõpruskoguduste esindajad Soomest. Kui äsja külastas Kose koguduse delegatsioon sõpruskogudust Hollolas, siis kihelkonnapäevadel olid Kosel külalised Espoo toomkogudusest eesotsas toompraost Antti Kujanpääga. SMS-laenudega hädasolija ei ole ainult kogenematu nooruk. Sealt on lahendust lootnud liigtarbijad, keskealised soliidsed mehed, kes mures oma au pärast, üksikud lapsi kasvatavad emad, kel arved kukil. Näiteks põhiharidusega üksikema, kelle palk pitsavalmistajana 5000 krooni kätte. Abielust on jäänud korterilaen. Lapse isalt on alimendid välja nõutud, kuid ta ei maksa neid ja keegi sundida ei suuda. Naise SMS-võlasumma algas 1800 kroonist. Viivised on selle kerinud 180 000ni. On selge, et üksi ta sellest välja ei rabele. Kes aitaks? Miks üldse sai lugu nii hulluks minna? Kuidas nüüd välja tulla? Ja kes hoiaks sellist lugu kordumast? Kriisiabikeskus ütleb: kõigepealt tunnista, et oled hädas, et üksi ei tule sa sellest välja. Kriisiabisse pöördumine on täiesti mõistlik ja ootuspärane samm. Rääkides räägid ka mure endast välja ja iseennast kuulates saad asja selgemaks. Väga võimalik, et kogenud psühholoogid, kes teemaga kursis, oskavad praktilist nõu anda. Teiseks. Pöördu panka. Võib-olla oleksid saanud sealt abi ilma SMS-laenutagi. Kuigi selliste laenude praktiseerija ei ole panga lemmikklient, võid saada laenunõustajaga vesteldes mõne asja oma olukorra kohta selgemaks, näiteks mida tähendab intress, maksegraafik jms. Pangad nõustavad laenutaotlejaid tasuta. Võib juhtuda, et õnnestub laenata pangalt summa, mis katab hädaolukorra, ja siis on võimalik väiksema intressiga pikema aja jooksul tagasimakseid teha. Sellisel seisukohal on Eesti suuremad pangad. Et pangalt abi saada, peab nüüd keegi rahanduses paremini orienteeruv ja jõukam päästvat laenu käendama, tagatiseks tahetakse autot, suvilat, korterit või maja. Abilist leida on kergem, kui oma olukorrast aru saadakse. Siit algab üks võimalik pääsetee. Veel on võimalik, et keegi hea inimene hädast välja tirib ja võla kinni maksab. Noorte puhul tihti nii ongi. Mure, miks laps nii teeb ja et ta viga võib korrata, muidugi jääb. Kui palju suudab vanem last mõjutada ühes suunas, kui keskkond näitab muud? Sotsioloogid pakuvad erinevaid suurusjärke, kuid üks on kindel – keskkonna roll inimese mõjutamisel on vähemasti sama suur kui perekonna osa. Probleemiks jääb see, kuidas päästval teel püsida. Kui Eesti avalikkus peab oluliseks soodsa ärikeskkonna loomist, mitte sotsiaalse infravõrgu metoodilist ehitamist, siis kodanike SMS-probleemid ei lõpegi. Igaühel on oma Achilleuse kand – kes harimatu, kes emotsionaalselt tasakaalutu, kes suhtlemises saamatu, kes trauma ohver jne. Kaitse ei pea võrduma totaalse kaitsega ega totaalse kontrolliga. Mõnikord tuleb kodanikku ka tema enda eest kaitsta. Kahepalgelisus, lõhestumine sõnades ja tegudes, mis pidi kaduma automaatselt Nõukogude okupatsiooni lõppemisega, ei ole kadunud, vaid kestab. Ühel päeval on kodanik tubli, aus ja edasipüüdlik, teisel päeval, eriti reede õhtul, on ta «laksu all» ja teeb seda, mida oma parimas nivoos ehk ei teeks. Võtab SMS-laenu või mängib kasiinos. Või mõlemat. Nii nagu igaühe organism ei talu alkoholi, nii ei sobi ka laenamine kõigile. Kõik lihtsalt ei suuda hinnata oma tagasimaksmise võimet. Avalikkus tunnistab, et inimesed ei saa olla, ei peagi olema kõiges võrdsed. Nii ei saa ka olla kõigil ärimeelt. Kuigi suur hulk Eesti vabariigi kodanikke on end vabatahtlikku pangaorjusse määranud, paistab, et ikka pole selge sõna «intress» tähendus. Laenupakkujate kodulehel on tabelid selle kohta, kui palju ja millise aja jooksul tuleb tasuda, laenuks saadud summale lisaks maksta. Siin on veel üks pääsetee – selgitustöö. Et normaalset teed stabiilsusele, mis võimaldaks palgast ka ilma võlgadeta ära elada, Eesti ühiskonna mudel ei paku, siis tundubki võla võtmine ja võlgu olemine täiesti normaalne. Levitatakse põhjendusi, et «kogu arenenud maailm elab nii» ja et «inflatsioon sööb selle ära niikuinii». Riik, mis juba viisteist aastat püüab olla ärimeeste meele järele «õhuke», ei sega end vahele. Põhjendusega, et kiirlaenud pole ju kohustuslikud, las olla turul ka selline «toode», inimeste vaba tahet ei saa üle hooldada. Midagi peab aga ühiskonnas sügavamal ikka viga olema, kui 60 000 inimest on end tunnistanud kiirlaenudega hädas olevaiks. See, et enamasti ei vea, ei loe. End rikkana tundmine on tunne, emotsioon, mõistusega mitte võetav. Miks tunneb nii suur hulk inimesi Eestis end vaesena, paljaksvarastatuna, et peab paari enesekindluse või õnnehetke nimel ego turgutamiseks kasiinoratast pööritama? Mänguatomaatide juures isegi teenitakse mõnikord raha. Enamasti on need naised, tuvihallides seelikutes memmed, kes mõnesajakroonise võidusumma kabedalt välja võtavad, suutes hoiduda uuest ringist. On üks liik inimesi, kel veab loteriis ja kes ka ise usuvad sellesse. Hea, kui on närvi edasi mitte mängida. Mass aga mängib kõik maha, teeb lisaks võlgu juurde. Põhjamaadel on levinud pigem selline suhtumine, et las nad olla, kuid ärgem andkem sellistele raharingluse vormidele pidevalt rohelist tuld. Seal on ka sotsiaalne turvavõrgustik tihedam ning lähiajaloo taust teistsugune. Kuhu Eesti end selles punktis liigitab – kas idablokki, kus mõistlikkust ja kokkuhoidu peetakse bojaarile alandavaks, või põhjamaade hulka, mis tuntud mõistlikkuse poolest? Ühe Eestis ilmuva päevalehe septembrikuu hommikukoosolekul pakkus osakonnatoimetaja keelduda SMS-laenude reklaame avaldamast, siis oleks ka mõeldav seda ohtlikku teemat lehes õiglaselt ülal hoida. Ettepanek vaibus tegelikkusse – ajalehed elavad kuni 70% ulatuses reklaamist. On jõudnud kätte teine majanduslangus viieteistkümne aasta sees. Mart Laari esimene valitsus seisis valiku ees, kas teha radikaalseid reforme või püüda pehmelt ühelt majandussüsteemilt teisele üle minna. Tookord valiti radikaalne tee, enamuse toel pooldas seda emotsionaalselt ka hulk valimiseas kodanikke. Ideaaliks kuulutati Milton Friedmani laadis maakera teises otsas Ladina-Ameerikas käibivad majandusseisukohad ja nagu vanas heas malevalaulus «silitaski Thatcher pead ja ütles tere». Raha peab liikuma iga hinna eest! Riik ei tohi siin vahele segada, äärmisel juhul võib seda teha nõuandva häälega, mida ärimehed ei pruugi kuulata. Ärimees, eriti rahapööritaja, on jätkuvalt püha lehm, sest ideoloogia väidab: ettevõtlike vähemus oma tegususega kasvatab üldist jõukust ja veab massi kaasa. Nemad on need väärt maksumaksjad, kelle tulumaksust riik ikka kasu ka saab. Nüüd oleks ammu aeg tunnistada tõsiasja, et riigi haldusalas ja ühiskonnas on valdkondi, mis ei tooda ega peagi tootma kiiret kasumit, näiteks haridus, tervishoid, laste kasvatamine. Et ka neile tuleb luua elutingimusi, mitte kanda automaatselt üle kauboikapitalistlikku suhtumist, et uppujate päästmine on alati uppujate endi asi. Kehutatud on kiireid ja efektseid edulugusid, tööd kaotada on häbi, samuti minna pankrotti, olla «ajutistes makseraskustes». Kui elukogemus keskealist juba mõnevõrra kaitseb sellise arvamusmulli eest, siis pole midagi, mis noort, keda muudkui ärgitatakse tarbima – «ei tundigi ilma rahata, samal tunnil šeffad edasi» –, «šeffamise» eest kaitseks. Eestis eelistatakse ühe omaduse ehk ärivaistu kandjaid kõigile teistele omadustele juba pikka aega, kuid pole märgata järjest suurema elanike hulga edukat haljale oksale vedamist jõukate poolt. Järelikult on aeg uuteks ideedeks. Mina ootan pingsalt ja huviga, millal tekib kodanikeühendusi, kes annaksid märku, et kuldvasika-vaimustusel oleks aeg anda teed rohkemale sotsiaaldemokraatiale, arusaamale, et turg üksi ei suuda elu reguleerida, et sellise regulatsiooniga elu lihtsalt hävib. Natuke paksemat riiki! Totaalse ärikliima asemel kliimat, kus natuke rohkeimale isikuomadustele ruumi oleks, kus nn pehmed väärtused poleks samastatavad toimetulematusega. Ja millise keelu või käsuga tagaks riik siis majanduse ja finantssüsteemi toimimise, kui kogu muu maailm jätkuvalt protsendiga laenab ja laenu võtab? Läänemaailm ei puutu siia, moslem ei tohi võtta protsenti moslemilt. Ja muide osa sissetulekust andma vaestele. Kuidas te siis seda protsendi-keeldu praktikas näete? Hakkame suhtlema ainult islamimaailmaga nende reeglite järgi? Juba “pimedal ” keskajal ei tohtinud kristlane protsendi peale laenata. Seda, kes seda tegi, peeti liigkasuvõtjaks ja ta saatus oli põrgus põlemine.Aga nüüdsed “kristlased”? Kolmekuningapäeval sõlmisid kultuuriminister Indrek Saar ja Rakvere linnapea Mihkel Juhkami hea tahte lepingu, mis aitab tagada Rakvere Pauluse kiriku renoveerimist Arvo Pärdi nimeliseks kontserdimajaks. Juba aastal 2009 võttis Rakvere linnavalitsus vastu otsuse rekonstrueerida pool sajandit spordisaalina kasutusel olnud Pauluse kirik (fotol), et kujundada sellest linnaelanikele vajalik muusikakeskus. Siis kuulutati ka välja arhitektuurikonkurss, millele laekus 136 tööd ... Eesti Evangeelne Allianss kutsub kaheksandat korda Eestimaa kogudusi pidama palvenädalat. Palvenädal algas läinud pühapäeval ja kestab selle nädala lõpuni. Tänavused palveteemad on koostanud Saksamaa, Austria ja Šveitsi koguduste liikmed, mõeldes reformatsiooni 500. aastapäeva tähistamisele, julgustades meid järgima kristlikke tõekspidamisi. „Ainult seal, kus on võimalik vabalt arutleda, saame väita, et meil on südametunnistuse-, sõna- ning usuvabadus. Selle aluseks on ... Usundiõpetust õppinud noored oskavad märgata igapäevaelus ning maailmasündmustes ette tulevaid religioosseid nähtusi ja seda nii probleemsetes kui ka eluterveis ilmingutes, kirjutab Tartu Ülikooli religioonipedagoogika dotsent Olga Schihalejev. Pean kohe alguses tunnistama, et ma ei ole erapooletu – olen olnud aastaid usundiõpetuse õpetaja ning hetkel töötan Tartu Ülikoolis religioonipedagoogika dotsendina. Koolitan õpetajaid ja viin läbi uuringuid. Mulle väga meeldis anda religiooni käsitlevaid tunde – diskussioonid tundides, õpilaste sütitav huvi ja klassis tekkiv rikastav õhkkond, mis sundis ennast pidevalt arenema. Mulle tundus, et õpilased tahtsid tundi tulla ja oma tagasisides ainele kirjutasid nad, et neile on olnud oluline nii tunnis valitsev avatus kui ka teadmised, mis aitavad neil mõista teistsuguseid inimesi, maailmas toimuvat ja kultuuriruumi, milles nad elavad ja maid, mida reisidel külastavad. Eelmine: Toomas Jürgenstein: tänapäevase maailma mõistmisel ei saa usundiõpetuse potentsiaali alahinnata Kultuuriministeerium kinnitas eile, et rahastab kiriku restaureerimistöid varem lubatud summa ulatuses ning Kuressaare Laurentiuse kogudusel ei ole põhjust muretseda. “Kultuuriministeeriumi investeeringutest eraldatakse EELK Kuressaare Laurentiuse kiriku restaureerimistöödeks tänavu kaks miljonit krooni,” ütles kultuuriministeeriumi avalike suhete osakonna juhataja Ave Toots-Erelt Oma Saarele, lisades, et üsna tõenäoliselt sõlmitakse leping juba sel nädalal. Märtsi alguses tegi kogudust murelikuks see, et riik ei olnud raha eraldamiseks lepingut sõlminud, kuid kiriku restaureerimistöödega oli alustatud juba aasta alguses. Koguduse õpetaja Anti Toplaan ütles toona, et riigieelarvest pidi tänavu raha saama kolm pühakoda, kuid erinevalt Tartu Pauluse ja Narva Aleksandri kogudusest ei ole Kuressaare kogudusega lepingut siiani veel sõlmitud. Lepingu sõlmimine sõltus negatiivse lisaeelarve kinnitamise protsessist. Nüüd on eelarve kinnitatud ja annab aluse leping sõlmida. Töid juhtiv restauraator OÜ-st Rändmeister Juhan Kilumets loodab, et kogudus saab altariruumi kasutada juba juunikuus			OSCAR-2019
Tegemist on hariliku kuusega, mis on hetkel ca 7 meetri kõrgune ning umbes paarkümmend aastat vana. „Jõgevamaalt Karukäpa puukoolist Võrru jõudnud kuusepuu on hetkel transpordist õrnalt räsitud ja kohanemist vajav. Aastatega kasvab puu ca 25 meetri kõrguseks ilusaks kaharaks puuks,“ kommenteeris linnavalitsuse haljastuse ja linnakujunduse spetsialist Anne Vahtla. Neljapäeval, 23. augustil kell 13–17 toimuvad Võrumaa Toidukeskuses juba teised ideetalgud, kus saab korraldajate ning teiste osalejate kaasabil oma ideed või algatust testida ja edasi vormida. 8. juuni 2018 \| Sildid: haridus, kutse kooli, Pikakannu kool, põhikool, väike maakool \| Teema: Pikakannu küla, Võru vald, Võrumaa \| Kommenteerimine on suletud 4. ja 5. mail vurab Lõuna-Eestis üks isemoodi lahvkabuss: Mooste Elohelü Folgilahvka, kus nii ööl kui päeval rahvamuusikat mängitakse. 24 tunni jooksul ei katke pillimäng hetkekski, kutsudes nädal hiljem toimuvale folgipeole Mooste Elohelü. Folgilahvka kuulub Euroopa Kultuuripärandiaasta programmi. “Ootame kõiki peatustesse bussi vastu võtma, uunikumlahvkat lähemalt uudistama ja muidugi võib kodust pilli ühes võtta ning meiega kaasa mängida,” tutvustab programmijuht Kadri Laube ettevõtmist. “Mõtlesime, miks peaks lahvkabussid vaid söögipoolist pakkuma? Meie pakume hoopis muusikat ja maksevahendiks sobib suurepäraselt “aitäh!”.” Elohelü Folgilahvkale lükkavad hoogu üle saja kohaliku muusiku, kes istuvad erinevatest paikadest bussi ja sõidavad kaasa või tervitavad peatuspaikades. “Saab kuulda lõõtsasid ja kandleid, torupille ja koorilaulu,” lubab Laube. “Kohtab tuntud muusikuid ja rahvapillipisikuga lapsi, kes soovisid mängida kasvõi öösel: näiteks Wana Wõromaa Wunkorkestri on und trotsides rivistunud Nopri Talumeierei juures kell pool kolm.” Sel reedel toimub telesaate Rahvabänd finaal, kus võidukarikat lähevad püüdma Setomaal, Nedsaja külas elavad noored kanged mehed. Nedsaja Küla Bänd on oma hoogsa muusika ja rõõmsa olekuga endale kaasa elama tõmmanud terve Setomaa kogukonna ja loodab finaalis kogu Lõuna-Eesti toetusele. Väikeses metsakülas elades on üsna suur juhus leida endale bändikaaslased naabrimeeste hulgast. “Olen üksi käinud juba 15 aastat pidudel ja juubelitel lõõtsa mängimas, kuid neli aastat tagasi hakkasime külapäeva puhul naabrimeestega koos musitseerima. Koos on lusti rohkem ja nüüdseks oleme pidudel rahvast tantsitanud juba üle 100 korra,” rõõmustab lõõtsamees ja bändi kokkukutsuja Toomas Valk (34). Kolm meest on Nedsaja külla elama sattunud väga erinevatest paikadest ja isesugustel põhjustel. Kitarrist Paul Hunt (27) on kohalik poiss – Värskas üleskasvanud ning Nedsaja külast on pärit tema vanaema. Lõõtsamees Toomas on pärit Tartust, 10 aastat tagasi kolis ta Nedsaja külla suurest huvist seto kultuuri vastu. Bassimees Iisak Andreller (35) on üleskasvanud koguni Kanadas, kuid siiski puhastverd eesti mees. Iisaku vanavanemad põgenesid sõja ajal mere taha. Nedsaja külla tõi Iisaku soov rajada oma kodu esivanemate maale ja saada taluperemeheks. Viimastel päevadel on Võrumaal mitu inimest pöördunud politsei poole kahtlusega, et tõmmud kauplejad on neid petnud pottide ja pannide müügiga. Kahju ulatub sadadesse eurodesse. Võru politsei piirkonnavanem Anti Paap hoiatab, et sellistelt kauplejatelt ei tasu midagi osta, sest praktika näitab, et pakutav kaup ei pruugi olla kvaliteetne ning kauplejate eesmärk on lihtsalt heausksetelt inimestelt suuremat summat raha välja petta. „Vältige kontakti pealetükkivate tänavakauplejatega, keelduge otsustavalt ning andke vahejuhtumist politseile teada,“ lisas Paap. „Varemgi on politsei erinevatel ajaperioodidel saanud teateid kelmidest, kes püüavad heausksete inimeste käest erinevate petuskeemidega raha välja petta. Küll müüvad võltsitud saagisid, pakuvad olematut hästitasustatud töökohta välismaale, kauplevad suveniirrahaga, pakuvad väärtusetuid ehteid hinnaliste pähe, kaubitsevad varastatud generaatoritega, püüavad sisse pääseda korteritesse esinedes erinevate ametkondade spetsialistidena, tühjendavad heausksete inimeste pangakaarte, esinevad nii libapolitseinike kui ka libainspektoritena,“ kirjeldas Paap. Sel laupäeval kogunevad Võrru enam kui 300 tantsijat, et koos pidada talvetantsupäeva Selline ühistantsimine on seni traditsiooniks olnud suvistel Võru pärimustantsufestivalidel. Võru-, Põlva-, Tartu- ja Harjumaa rahvatantsijatel on plaan maha pidada pea tunnine ühine tantsupidu, kavas on 17 pärimus- ja seltskonnatantsu. “Tantse oleme valinud valsist polkani,” selgitas ühistantsimise üks korraldajaid, tantsuõpetaja Maire Udras. “Nii saab ühistantsimisega sümboolselt alguse ka 2018. aasta juuli alguses toimuv XXIV Võru pärimustantsu festival, mis kannab nime “Teppo timm ja polka samm.”" Lisaks tantsurühmadele on ühistantsimisele oodatud ka kõik teised ümbruskonna tantsuhimulised inimesed. Selleks, et vajaminevad sammud selgeks saaks, korraldas tantsupäeva toimkond novembris ja detsembris kaks õpituba. Suur ühistantsimine toimub laupäeval kell 15.30 Võru Katariina kiriku esisel platsil ja Jüri tänaval. “Seto laul on vaid üks osa seto kultuurist ning seepärast on vajalik laulmist näha laiemalt, kõnelda seejuures ka keelest, rahvarõivaste kandmisest, tantsimisest, esinemisest ja lastest, samuti Seto Kuningriigi võistlustest ja Leelopäevast”, sõnas Seto Leelotarko Kogo juht Õie Sarv. Leelokonverents algab laupäeva keskpäeval seto hümni laulmise, avasõnade ja mälestushetkega. Ettekandeid kuuleb Kristin Kuutmalt, Janika Oraselt, Žanna Pärtlasellt, Kristi Salvelt. Pärast lõuna pooltundi on ettekanded Andreas Kalkunilt, Paul Hagult, Maria Noormetsalt, Maarja Hõrnalt ja Maarja Sarvelt. Ettekannetele järgneb arutelu ja osalejate ühispidu seto laulu ning tantsuga. Leelokonverentsi toimumist toetavad Eesti-Läti programmist rahastatud koostööprojekt “Omakultuuri piirkondade arendamine ja tutvustamine turismi sihtkohtadena – UNESCO-tourism” ja Meremäe vallavalitsus. Seto leelo kuulub UNESCO inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja alates 30. 2009. a septembrist. XXIV Seto Kuningriigi päeval peetakse Luhamaal asuvas Määsi külas kaks järjestikku toimuvat paari tunni pikkust Petserimaa Suveülikooli õppust. „Petserimaa Tartu sõbrad, kes soovivad sellele maakonnale edu ja õitsengut, korraldavad 5. augustil järjekordse suveülikooli. Sama seltskond viis mullu mais Obinitsas läbi Petserimaa Ülestõusmisülikooli umbes samasuguse kavaga,“ teatab filosoofiadoktor Aldo Kals, üks koolituse eestvedajaid. Esimene õppus leiab aset ajavahemikul kell 12:30 kuni 14:30. Õppused koosnevad kokku tund ja veerand vältavatest osadest, selgitab Kals. Toimub heategev taaskasutusloterii Eesti Rahvuskultuuri Fondi Eesti biograafika stipendiumi heaks. Iga eurone pilet võidab. Loteriivõidud sisaldavad Petserimaa ajaloodokumente ja Eesti eilse päeva kajastusi. Loteriid viib läbi Priit Rajasaar. Kals märgib, et kui suveülikooli vastu leidub rohkem huvilisi, ollakse valmis mitmeks järjestikuliseks õppuseks. Teine õppus algab kell 14:30. Suveülikooli ühe õpirühma suuruse määrab istekohtade arv, kusjuures õppemaks on igalt osavõtjalt üks euro, koolilastele osavõtt prii. Sindi gümnaasiumi, Pärnu Koidula ja ühisgümnaasiumi riigikaitse õpilased külastasid Võrus asuvat ajaloolist kaitseväe sõjaväelinnakut, kus Tagalapataljoni veebel Andrus Gross rääkis Kuperjanovi pataljoni, 2. Jalaväebrigaadi ja Tagalapataljoni ülesannetest ning tutvustas muudki huviväärset. Turvakontrollis toimus suhtlemine läbi tumeda klaasi. Näha polnud kedagi, aga läbi võimendi kostuv hääl oli selgelt kuuldav. Tundus nagu räägiks ruumiga, mitte konkreetse isikuga. Meile tuli vastu Tagalapataljoni veebel Andrus Gross, kelle sõbralik hääl muutis julgemaks ka arglikumad uudistajad. Näha ja kuulda oli palju huvitavat. Grossi sõnul on ajaloolise Taara sõjaväelinnaku perimeeter 2,8 kilomeetrit. Territooriumil asub kolm sõjaeelset ja kaks tänapäeval ehitatud kahekorruselist kasarmuhoonet. Neisse on võimalik majutada kuni tuhat ajateenijat. Suurust on umbes samapalju, kui Viru jalaväepataljon ja Tapa sõjaväelinnak kokku liidetult. Esmalt suundusime õppehoone avarasse saali. Gross tutvustas kolmandat aastat tegutsevat uut sõjaväeüksust. 2. Jalaväebrigaad loodi 2014. a 1. augustil. Ülesandeks on operatiivse valmisoleku säilitamine, sõjaüksuste ettevalmistamine ja riigikaitse planeerimine. 2. Jalaväebrigaadi tagalapataljoni põhiülesanne on väljaõpe, tagalatoetus ja reservüksuste formeerimise ettevalmistamine ning läbiviimine. Täiendavad ülesanded on ajateenijate tagalavaldkonna väljaõppe läbiviimise toetamine, tule- ja tööohutus, raamatukoguteenuse osutamine.			OSCAR-2019
Mõnikord olen ma kuu pealt kukkunud. Kuutütardele on see muidugi lubatud, aga siiski piinlik, kui kaks-korda-kahte kokku ei saa kuidagi. Otseloomulikult ei kuule ma seda nime esimest korda. Lee Reinula-Sterni hoogsate ja graatsiliste visandite vaimus olen ma üles kasvanud, neid Raja talu peretütrega nina vastu ajakirja uurinud ning järgi joonistada püüdnud (ebaõnnestunud katse minu poolt!). Oli selleks ajakirjaks Siluett, Noorus või Nõukogude Naine - mina ei tea. Igatahes see nimi jäi kõvakettale alles - müstiline ja kauge. Läks veel aastaid, ja mitte vähe. Ja siis meelitas ema mu endaga kaasa kuhugi, mis see siis oligi, Lee Reinula moestuudio? Asus igatahes ühes Tartu tn telliskivimajas. Aasta siis oli... Ei mäletagi. Küll on hea, et asitõendid ikka olemas on - sallinurgal on selgelt ´98, et sedasi siis. Siidisalli tegime selle nn kursuse lõpuks. Pigistasime tuubidest kontuure ja värvisime ja kogusime kokku jalatsikarpidest neid niiskusekogujaid pakikesi:) Ma ei mäleta, kui tihti ja kui palju kordi me seal koos käisime. See kõik, mis seal külge mulle hakkas, oli tollal tume maa, ega see tänagi selgem ole. Teisalt... need pisiasjad, need on ju minuga jäänud, ja neid ei oleks ilma Lee Reinula "koolita". Näiteks tean ma, millised jäsemed mul paar cm üle või alla normi on, mistõttu tean, kuhu visuaalselt juurde lisada ja kust maha võtta. Või millised toonid mulle sobivad. Või mida ja millises olukorras kanda. Või mis millega kokku sobib. Või kust jookseb hea maitse piir. Või millistest mustritest hoiduda. Või... Ei, kui nii mõelda, siis see nimekiri on lõputu ning kuigi hetkel võivad need tunduda elementaarsete aabitsatõdedena, siis ma näen ju iga päev, mis toimub tänavatel - sealse rahva hulgas on palju õudusi. Me kõik vajame pisukest suunamist, ma tean. Nii et, muidugi on mul tagantjärele hea meel selle kõige üle. Ja mitte ainult, tegelikult näikse see kõik olema suisa hädavajalik, et keegi jälle natukenegi seda tarkust jagaks või koolitaks või räägiks või... Ja muidugi see, et naised teaksid, ei ole olemas valet kehakaalu või -kuju, vaid vale lõige, muster, maeterjal, värv. Mõelda vaid, kui lihtne, eks ;) Kuid nagu näha, siis tegeleb eelpool nimetet Lee Reinula üha rohkem ja rohkem puhta ja eheda iluga, mis ka mõistetav (miks sellest nii vähe kuulda on?). Ma ei tea, kes peaks enda õlule tänaste noorte harimise võtma... See, mis selle naise käte alt tuleb, on igatahes üle mõistuse ilus, õrn, naiselik ja emotsionaalne ja kui ma kunagi peaks lotoga võitma, siis ma lähen igatahes tema ukse taha kraapima. Sest kus on pits ja pärlid ja tikandid ja samet - seal olen ka mina. Ma ei tea, miks seda kõike nii vähe eksponeeritakse - rahvas on pime! No nii, täitsin lubaduse lugeda ikka viimaks see raamat, sest jah, see oli nüüd taas üks neist, mida ma ei julgenud kätte võtta. Jah, tunnistan, et mul on pidevalt jänes püksis. Ma hoiatan, et kirjutan selle jutu siia ajal, mil raamat on veel lõpetamata. Ent loodan, et suuri tundemuutusi enam ette ei tule. Selline see moodsa inimese, või olgem täpsed ikka, moodsa mehe elu ongi. Tema jalad ei puutu enam tõelist maad, järelikult ei ole tal ka seda õiget kontakti tõelise eluga. Ta on paisatud tehislikku kookonisse, mis peaks olema turvaline ja hea, aga kus ta varem või hiljem trehvab oma deemonitega. Ja sellest alles kõik õudused algavad. Moodne mees teenib raha enamasti tööga, milles on kadunud igasugune inimlikkus. Moodne mees veedab suure osa ajast eluvõõras keskkonnas. Moodne mees on üksi. Üksi, sõltumata sellest kui paljude sõpradega ta tööl või pärast tööd hängib või kui palju naisi rajalt maha võtab. Tema üksindus on tema enda sees, ta on selle vang. Jah, see üksindus. Mis tuletab meelde, et juba esimestest lehekülgedest meenutas see raamat mulle... esimesel hetkel Kadastikku, aga siis ma korrigeerisin end. Kadastiku raamatute mees on natuke vanem ja teistsugustes kompleksides, tema seksuaalsus on sootuks teine. Meenus hoopis Houellebecq. Tema raamatute mehed on ka üdini üksildased, mutrikesed ühes teises, suuremas masinavärgis, oma sisemiste pingetega ei oska nad teisiti toime tulla, kui end seksuaalselt tühjaks laadida. Kusjuures seegi on üks tühi rabelemine ja kargamine. Ent ma mõtlen, miks see raamat on vähe kõlapinda leidnud... Minu jaoks oli number üks hirm esikaas. See oleks nagu võikalt verine ja suitsiidne raamat. No nüüd, lugedes, võib muidugi mõelda, et kujundaja on siiski muud mõelnud. Teiseks hirmutavaks teguriks on tutvustuses üles loetletud eeskujud/mõjutajad/võrreldavad autorid (antud juhul siis Coelho, Murakami, Kerouac, Miller). See on ilmselt üks kõige kindlamaid libedale teele minekuid. Seda tehes on ju kaks varianti: a) kui need autorid mulle juba varem ei meeldinud, siis ei võta ma seda raamatut surmaähvardusel ka kätte; b) kui need autorid mulle meeldivad, siis võin mürki võtta, et kõnealune raamat on vaid odav jäljendus ja valmistab mulle pettumuse. Ning siililegi selge, et ma parem ennetan säärast pettumust. Kolmandaks, ja see on nüüd küll kahtlane oletus, aga siiski võimalik, et usuleigete eestlaste jaoks mõjub tutvustuses Jumala mainimine pigem pelutavalt. Ilmselt võib siiski kõik eelnevad kolm punkti ära unustada, sest tõeline uba on üldse kuskil mujal... Ma hakkasin nimelt mõtlema, et mul on üldse mingi oma kana kitkuda kirjastuse reisiromaani-sarjaga. Vist. Südame-raamatud olen küll võrdlemisi kiiresti pärast ilmumist läbi lugenud, aga kõik teised... need on kuidagi jäänud unarusse. Ei ole ma lugenud "Seitset maailma", "Kes kardab Aafrikat?", "Võõramaalast" ega Wiedemanni. Ega ma ei teagi, mis see taani jõululaud nii täpselt võttes on, sest eks ta meil alati ikka natuke selline segapuder olnud on. Teisalt on mõni asi aga juba nii palju kordi jõulumenüüs olnud, et enam ei peagi seda taanilikuks :) Et esmalt mine ja püüa üks part kinni, seejärel keera pea otsast... Olgu-olgu, see part on ikka poest kohale lennanud, ma ise püüdmas ei käinud. Ja täpset retsepti ei ole samuti siit mõtet loota, sest ma ei kasuta neid isegi. Nimelt olen ma endiselt seisukohal, et igasugune mõõteriistade ja -anumate kasutamine pärsib täielikult kokkamist. Silma, tunde ja tuju järgi. Part sai enne ahju vupsamist enesele kõhtu õunaveerandikud (südamik ära, aga koor jäi peale) ja apelsinisektorid, sutsuke mett veel sinna vahele. Ja veel enne seda muidugi meresoolaga sisse hõõrutud, piprasegu ja ürdisegu. Läikima viksisin võiga. Täidis läheb hiljem kenasti lauale lisandiks. Ja kui perenaisel ahi vaba on, siis levinud lisandiks on horisontaalselt poolitatud õun, millel südamik välja uuristatud, õunapoolikud siis ahju loopida ja hiljem punasõstraželeed törtsuke sinna lohukesse panna. Pardile vääriline kaaslane ongi sündinud, ei mingit hiina imet. Edasi tuleb muidugi punane kapsas. Selleta enam elu ette ei kujutakski. See on kümme, ei, sada korda parem kui hapukapsad. Sobib võrratult hästi kõigi ahjulihadega, olgu nad mis tahes linnu või looma lihast ning on ilmselgelt kõhusõbralikum ka. Ja parajalt hapu ja parajalt magus - ideaalne. Samas võib selle edukalt ise kokku keerata. Punane kapsas läheb ribadeks nagu ikka, maitsed timmid soola-pipra, punaveini ja veiniäädikaga, kindlasti suhkruga ja rasvainega. Taluvõi on hea, aga ahjupardi juurde kärab veelgi paremini pardi enda rasv, mida tekib ju lademetes! Ja nüüd minu järgmine suur lemmik - karamellised kartulid, või otse taani keelest tõlgituna pruunid kartulid. Ideaalis võiks neid teha pariisi kartulitest või muidu pisikestest eksemplaridest. Mul oli kodus hetkel valik kesine, lisaks oli totaalselt vale kartulisort. Aga mis meil välimusest, kui maitse on suisa oivaline :) Kartulid käivad vilunud koorija käe alt läbi, seejärel tavaline keetmine, kindlasti tuleb need enne veel maha jahutada. Ja siis... anda pannile valu, suhkur sulama, kuni on mõnusalt pruun. Mida pruunim, seda parem. Kui kõik sulanud, siis killuke võid ka sekka, et seltsis segasem oleks ja siis kartulid sinna päevitama. Ris alamande on meil juba klassika. Lihtne, mugav ja maitsev. Maakeeli siis riisipuding, aga see kõlab ju äärmiselt mannetult :) Igatahes aluseks on üks eelneval päeval korralikult ja mõnuga hautatud riisipuder, ikka algusest peale piimaga, õrnalt suhkurt ja vaniljet samuti lisada. Järgmisel päeval võib siis asuda mandlite kallale. Korraks peale kuum vesi, mis lööb kestad mõnusalt lahti, pärast lupsa kasvõi ühe käega koori maha. Seejärel puhastatud mandlid just nii peeneks nagu hing ihkab. Kui kapinurgas ka üks ekstrakingitus ootamas, siis ära unusta üht mandlipoissi terveks jätta;) Vahukoor keeruta vahtu ning lisa õrnalt segades eelmise päeva riisipudrule, mandlid ikka ka juurde, eks. Nii et viimaks ongi koos üks lumivalge ja õhuline riisiunelm. Edasi tuleb kirsikaste, millega sul on mustmiljon võimalust. Kui sa poes südamest ringi tuustid, siis sa võid leida koguni meie kaubandusvõrgust valmiskastme, tetrapakendis, toodud Taanist:) Samuti võid sa võtta suvalise kirsikompoti (hilisemate pretensioonide vältimiseks soovitavalt ikka ilma kivideta!) ja sellest kastme valmistada. Samas miks ka mitte sügavülmiku põhjast koukida välja üks kotike külmutatud kirsse. Magusa ja hapuga timmid maitsed paika. Mõni armastab jõuluseid mekke ja võib vürtsidega mängida, mina paraku mitte. Mina mängisin selle juuresoleva pudeliga. Oleks mänginud ka Vana Tallinnaga, aga selle olid rotid kapist ära viinud. Enne, kui pudelist sortsad potti, ole kena ja maitse ikka ise ka, mõõdukalt. Tegelikult on need pildid muidugi lihtsalt kaasaegsete telefonide süü, millega on raske ühe käega pildistada:) Aga edasi, tekkinud olluse muudad tihkemaks tärklisega nagu ikka. Mina jõudsin seekord sellise eksperimendini, et kui haput muuga lisada ei ole, siis aitab ka balsamico, ja kuidas veel. Tekib lausa üks uus huvitav maitsenüanss, mis mulle täitsa meeldima hakkas. Nii et, ei ole olemas võimatuid olukordi, eks :) Lähteülesanne on olnud esmapilgul lihtne, pärast lugemist tundub aga... et vist siiski intrigeeriv. Piirnaguteta žanri osas, määratletud aga geograafiliselt. Tunnistan ausalt, et valdava osa kohta neist nimedest ma ei tea, kus nad nimelt elavad, seda põnevam on lugeda nendepoolseid nägemusi maaelust kui sellisest, olgu see siis tegelikkusele vastav või pisut sürreaalne. Jah, oli ka seda viimast, nii positiivses kui vähem positiivses võtmes. Mõni naine ja mees kirjutas suht samasse auku, nii nagu on kirjutanud juba mitu aastakümmet, mõni teine jälle üllatas kergelt. Kõiki ei suutnudki lugeda paraku. Kokkuvõtlikult jäi mulje järgmine. Paari erandiga muidugi. Maal on võrdlemisi kole. Juuakse palju ja kõike. Pannakse kõiki ja kõike. Kes seal on, need seal tegelikult olla ei taha. Kes ei ole seal, need ei taha ka sinna minna. Maal on peamiselt pori ja lumi. Väga harva midagi muud. Maal lähevad linnainimesed üldjuhul segaseks. Mõnikord nähtavalt, teinekord keerab neil lihtsalt kuplialune ära. Ka maainimesed ise võivad lolliks minna. Enamasti lähevadki. Punkt. Ma siin neid ei hakka üles loetlema, mida lõpuni ei suutnud lugeda. Saagu siia need, mis kolm päeva hiljem veel meeles on. Nimme ei kiika ma raamatusse meenutamiseks :) Berg - puhas nostalgia, kolhoosiaegne erootika. Vadi - väikese vindiga, aga tohutult sümpaatne. Verrev - mida unistused sul, mees! Meres - üks vähestest helgemate värvidega, naljakas ja julgen väita, et koguni eluline. Kaldmaa - kriipiv, aga hea, jäi painama, oleks tahtnud karjuda. Kõomägi - utoopilisrealistlik, ilmselt lähituleviku teema. Te ei pea minuga nüüd vaidlema hakkama ja mulle statistikat koostama selle kohta, kui mitmes jutukeses ikka oli lund või joomist või nalja. Karta on, et osad tuhmimad lood lihtsalt ongi ununenud ja need, mis ajusoppidesse ringlema jäänud, annavad rohkem tooni. Aga selline tunne jäi sisse. Ja kuna ma olen pärast lugemist seisukohal, et põhiosa autoreist siiski ei oma eriti tihedat kokkupuudet maaeluga ja ajas siin mingit umbluud, siis võiks ikka selle linnajuttude raamatu ka ära. Noh, nagu koostajal algselt plaanis vist oligi. Sisenevad kaks noort meest, vanust maksimum 25, ilmselt vähem, aga mine sa tea. Mõlemad lihaselised. Ühel süles ujumismähkmes imiklaps. Teisel last ei ole, aga on palju tätoveeringuid. Siis ütleb üks, et pole sel aastal veel tanguvorsti teinud (kahtlen siiani, kas ta ikka ütles "teinud", äkki pigem "saanud" või "söönud"?). Ma olen verivorsti teinud nullist alates küll, mitte üksi muidugi, ema kõrval. Soolikaid ma ise ei puhastanud, aga verega plätserdamine ja hilisem vorstide toppimine lehtri ja puupulgaga on täitsa eilne päev. Seejärel keetmine ja sukavardaga torkimine, see viimane muidugi eriline lemmik. Ilma vereta ehk lihtsalt tanguvorsti või valge vorsti tegemist ma ei mäleta ausalt öeldes. Tõeliselt võrratu lugemiselamus, nagu nii sageli selles sarjas. Kuna siin on too much China, siis ma küll mõtlesin seda mitte ette võtta, aga istus teine uute raamatute riiulil nii õnnetult ja ilmselt mu süda aimas enne puhkust halba, et Lotila ei ole oma ülesannete kõrgusel ja nii see punane iludus kaasa tuligi. Lugu ise on olemas ja võimas, tugeva laenguga. Kulges kahes erinevas ajas ja peaasjalikult kahe naisega seoses. Algus, see tänapäevasem osa, oli ka kaasahaarav, ent siis lennutati lugeja pool sajandit ajas tagasi, Hiinasse, kus hakkasid omakorda suured lood lahti kerima. Raske ja valus lugemine, ent kuidagi samaaegselt ka lootust ja usku sisendav. Mingil põhjusel mõjus siinne karakterite välja joonistumine mulle eriliselt sümpaatsena. Tegelased olid nii hästi kirjeldatud, et silme ees vaheldusid pildid omasoodu. Omaette teemaks on siin mu meelest mälu. Mälu kui ainulaadne ja omanäoline instrument. Ikka see, kuidas kaks inimeste võivad samu sündmusi mäletada või mitte mäletada, ja kuidas veel mäletada. Või üldse mineviku mõjud. Nagu öeldud, raamat algab võrdlemisi kaasajaliselt, laseb aimuda peategelase natuuri eripäradest, võime nimetada neid ka kiiksudeks. Ja alles ajas tagasi minnes, avastades tema minevikku, näeme, mis ja millega on teda sedasi mõjutanud, niimoodi käituma, uskuma, mõtlema pannud. Ilmselt on ka tõlkija teinud suure ja hea töö, sest hiinlastele omane kõnepruuk, mida Winnie USA-s elades ikka veel tarvitas, on kenasti tõlke üle elanud ja endiselt alles. Käsitletud teemad olid ju ausad ja head, ei vaidle vastu. Põgusalt mainides näiteks meie leplikkus kaabaklike poliitikute ja muidu pätistunud riigiisade suhtes, alistumine madalatele palkadele, lokkav vaesus, ujumisriietega saunas käimine jne. Ja kuigi suur osa neist ilmunud juba mõne aasta eest, siis see ei häirinud ebsoluutselt - oma aktuaalsust ei olnud need küll kaotanud. Mõni tähelepanek eestlastest ja meie orjameelsusest oli igati kümnesse. Miks siis saast? Ma ennetan neid, kes kahtlustavad nüüd minu madalat kriitikataluvust või eneseiroonia puudumist. Ei, sellega probleeme ei ole. Teatavasti ka J. Petrone ja siis see keerulise nimega Portugali kirjamees ei hellita eestlasi just ülearu, aga nendepoolne kriitika on kuidagi põhjendatud ja asjalik. Lotila aga näikse lihtsalt lahmivat. Kisab ja kaagutab, üritades vaimukas olla, aga sisu nagu ei tekkinud sellele kuskilt otsast. Ja muidugi pidev kordamine, jeerum küll! Pärast poolt raamatut tundus, et tal oligi vaid käputäis valukohti ja neid ta siis söötis suht samas kastmes kogu aeg lugejale ette. Okei, need lood on vist oma olemuselt ajakirjanduses ilmunud arvamuslood ja nende ilmumise vahel võis olla ka üksjagu aega, aga siis oleks võinud raamatusse sobitamisel mingi valiku teha või mis iganes. Praegu jäi tunne, et loed neli lugu ja need räägivad kõik ühest ja samast asjast, ühe ja sama nurga alt, et äkki puupeast lugejale ei jõua asja sügav sisu muidu pärale:) No ja minu lemmikteema - seda raamatut on võimatu lõpuni lugeda inimesel, kes natu-natukenegi eesti keelest lugu peab. Ilmselt on lood originaalis kirjutatud soome keeles, seejärel tõlgitud. Väidetavalt ilmusid ajalehtedes küll lühendatud versioonid, raamatusse läksid aga täismahus - et kas siis raamatu tarbeks tõlgiti siva, nii umbestäpselt nädalaga kõik see kraam uuesti? Ja ärge tulge mulle ütlema, et seda teksti on tõlkija ise uuesti üle lugenud :) Ja hoidku jumal selle eest, et seda raamatut üldse toimetatud oleks:) Otse soome keelest on üle transporditud hulgaliselt täpitähti sinna, kus neid teps mitte olema peaks. Nimisõnade mitmusest annavad aimu pidevad "t"-d jne. Hetkel on see tekst seal nii "ilus", et ausalt öeldes oleks võinud siis juba soome keelde jätta, oleks umbes sama palju aru saanud kui nüüd. Ilmselt meenutame me seda burksikioskit, kuigi see võib ka mõni varasem või hilisem variant olla... kes seda nii täpselt mäletabki... Traditsioonid ei kao kuhugi - enne jõule on igatahes paras aeg lõõgastuseks. Teadmine, et kõik olulised kingitused on välja mõeldud, ära tellitud, ära pakitud, omal kohal.... ja siis puhkus. Nii et ma endiselt ei mõista neid, kes viitsivad viimasel minutil poodides kapata või hädaoste teha. Järjekorrad, higistamine, kiirus, närvilisus... baahh! Mulle aitab postkontoris sabatamisest ja nagu kalal kuival õhu ahmimisest. Traditsiooniliselt on peatuspaigaks Grand Rose, teate küll, meie eas enam uusi kohti ju ei hakka uljalt järele proovima :) See on selline kindla peale minek. Tõsi, eks ta veidi kuluma juba hakka, sest on ju avamisest ka jupp aega möödas. Väikseid uuendusi ja täiendusi on muidugi tehtud pidevalt. Eelmisel aastal ihust ja hingest ehitatud kadaka-, kase- ja õuesaunad olid kenasti valmis ning kadakasaun ilmselgelt kõigi suur lemmik tänaseks. Päkapikud olid Kuressaares ja GR-s ka seekord liikvel, kuigi nad ei olnud nii hoolsad kui varasemalt, sest viimasel hommikul magasid nad vist sisse või olid muidu laisad. Ma usun, et GO Spad võiks üle mitme aasta täitsa kaaluda järgmisel korral, aga ma põtkin ikka vastu veekeskuse osas, kus vähemalt ennevanasti olid meestele-naistele eraldi saunad ja kuidagi kõle ja lage oli seal üldse. Samas toad, teenindus, hoolitsused ja köök olid võrratud. Aeg annab arutust. Kuressaare on endine. Aga kus me käinud ei olnud, see oli Kuressaare Linnateater. Tõsi, detsembris on tõeliseks hitiks lasteetendused, aga tore ja armas oli seegi. "Killu ja Mürakas" tüdrukust, kes esiotsa kartis kolle ja kollist, kellel oli esimene töö-öö ja ühes sellega kontroll-kollitamine tulemas. Teatrimaja on saarlastel nii kena et teeb suisa kadedaks. Alloleval pildil peaks olema siis nende...hm... nö jalutamissaal? Võrratu, kas pole? Ja ega muud ruumid kehvemad olnud, lihtsalt neid ei püüdnud ma pildi peale. Väljas on teatrimaja... jah, sellest ma aru muide ei saagi. Kuidas on võimalik, et Kuressaare peatänava ääres on praktiliselt iga maja iludus. Need on enamasti poolteise- või kahekordsed, väärika väljanägemise ja tagasihoidlike kaunistustega, mõjudes ajaloohõngulistena (kuigi mul pole aimugi, kas see ka tegelikult nii on). Ainult paar koledamat karpi nende vahel (nt see Töötukassa maja ja, eestlasliku kahjurõõmu õhutamiseks, on neilgi oma roostemonstrum olemas, kus Rahva Raamat tõelist heaoluoaasi pakub). Ja edasi läks mu mõte teadagi millele - nimelt kinole. Seda kinoteemat loobitakse siin meie linnas söögi alla ja söögi peale. Nojah, mina olen teadupärast ekstreemselt vale inimene kino kohapealt sõna võtma, aga olgu, ma võin leppida, et on inimesi, kelle jaoks see on oluline. Teisalt ei usu ma eladeski, et meil siin tohutud inimhordid kinoustest sisse trügima hakkaks, kui meil ka oleks suur ja uus ja kena ja tore kinomaja. Nii nagu paljud inimesed on harjunud osturetki korraldama Tartusse või Pärnusse või Tallinnasse, nii tean mina rohkem kui ühte inimest, kes ka kinno lähevad meelsasti teise linna, ühildades seda sõitu millegi muuga näiteks. Seega piisaks ka tagasihoidlikumast variandist. Kuressaares, nagu ma aru saan, näidatakse kino teatriga samas majas - on nii? Mul jäi paraku see testimata, sest seniks, kui "Kertu" hakkas, olin ma juba krimpsus nagu kevadine õunaviss. Viljandis on tegelikult ka alternatiiv olemas, koguni kaks kohta. Üks neist igati üles vuntsitud ja hea asukohaga majas, millest võiks ju piisata. Kiriku vastas, ühtlasi Eesti Posti kõrval, asub stripiklubi - väga praktiline! Selle kiriku tornirist paistab mullivannis istujale hõlpsasti ära. Ka Rakveres on spaatades võimalik peaaegu kiriku akendest sisse piiluda. Seekordsetest uudistest veel nii palju, et Dereku (või Dereki?) burger sai samuti esmakordselt manustatud - läks ja laulis, võiks selle peale öelda. Mis tõestab veel kord, milline mõju oli "Köögikodanike" saatel :) Teisalt muidugi ka pisuke etteheide siitpoolt, sest sellest saatest, mida me ilanirega kaunistatult korduvalt vaatasime, jäi ekslik mulje nagu oleks see võluburks saadaval vaid nädalavahetusel ja õhtuti/öösiti. Nii et tänu sellele vääritimõistmisele jäime eelmisel aastal heast asjast lihtsalt ilma. Seekord siis viga parandatud. Mis ma öelda oskan? Loomulikult ei saa öelda, et burger nagu burger ikka. Nii tugevat grillilõhna ikka ühestki teisest sarnasest isendist ei õhku ja ka sedavõrd võimast ja kodust kotletipoissi ei ole mujal. Kui Derek oma köögid üle Eesti laiali laotaks, võiks VäkkDonald´s, no mitte just pankrotti minna, aga siinses piirkonnas küll oma uksed kinni panna. Muidugi oli hea, nii hea, et isegi pilti ei ole :) Kui on vaadet, siis on t r e p p, tõeline trepp. Treppe on igasuguseid, on neid, mida mööda mine või tantsides üles (puukorviga tantsides) ja neid, mida mööda üles ronides pead kasutama käterammu ja hammaste abi. Näiteks 40m2 korter, kus kõik ruumid läbikäidavad (see tähendab, et igas ruumis on min 2 ust) + aken ja mõnes suisa kakski küttekolded, siis pisukese arvutuse tulemusel võib leida, et sinna voodi, diivani, tagasihoidliku riidekapi mahutamine ongi puhas teadus. Mis teadus, isegi teadusest ei aita, sinna lihtsalt ei mahu need ära. Et ongi vaid vaade, mida võid imetleda põrandal magades, põrandal süües ja põrandalt hunnikust riideid otsides. Kui on vaade, palju vaadet!, siis on järelikult ka mitu välisseina, antud juhtudel siis 3, mis paneb taas kord meie talvedele mõtlema. Iseloomuga majades on veel üks iseloomulik tunnus - kui neis ka on olemas WC ja mingisugunegi vannituba või dušinurk, siis see on üldjuhul ehitatud millegi arvelt või tekitatud kuhugi kummalisse paika. Mõõtudega ei ole nagunii priisata taolisel juhul, ent mõnikord on tegemist ka paberõhukeste seinte ja sama õhukese voldikuksega. Samas jällegi, mis neist mõõtudest ja õhukestest seintest, kui ilmselt siinsete palkade juures erilist kaalukasvu karta ei ole :) Iseasi, et nälgimine vist ei mõjuta inimese pikkust, mistõttu trepialusesse ehitatud vannituba, kus normaalselt seista ei saa, ei muutu ka vist lähiaastatel inimese proportsioonidega sobivaks. Teisalt, kui vannituba on nii madal ja külm ja väike, siis on lootust, et sinna võrdlemisi harva minnakse, mistõttu on lootust väiksematele veearvetele, sellest tulenevalt vähenevad ka elektriarved. Jumal, kui palju positiivseid külgi siiski on :) Ühes iseloomuga majas elas ja töötas kunagi ka A. Kitzberg. Kahjuks ei olnud ta seal pikalt, vaevalt aasta või paar (kas ehk härral varbad külmetasid?) ning kui aus olla, siis sellel ajal ei olnud ta ka kuigi produktiivne (kas ehk majas pahad vaimud kimbutasid?). Kirjutas ainult jutustuse "Kelmikülas". Asi muidugi seegi. Tekkis küsimus, nähtavasti ka õigustatud, miks ma üldse Maximas ei käi. Ja veidike mõeldes, sain ka ise aru, et ma tõepoolest ei käi seal eriti, igatahes mitte vabatahtlikult. Nojah, inimesel on enamasti nö kodupood olemas, selleks on mul Selver. Selle vastu ei saa kohe kuidagi. Selverist lähemal on mulle Säästumarket, seal ma käin küll, kui on vaja midagi konkreetset, mille ma seal olemas tean olema ja mille puhul ma ei aja taga mingit kindlat omadust või tootjat või mis iganes. Rimi on kaugemal, aga see-eest on seal asju, mida ma ilmtingimata tahan, seega ei ole vahemaa määravaks. Siis on veel mõned muud pudinad, A ja O ja Konsum ja Meie, kust ma väga kindlaid tooteid ostan, sattudes seetõttu neisse poodidesse loetud korrad aastas. Maxima on mulle põhimõtteliselt lähemal kui mitmed teised eelpool nimetatud poodidest, lisaks leian, et sealne kaubavalik on mitmekesisem kui neis teistes pudinates - miks ma siis seal ikkagi ei käi? Pika ja äärmiselt eesmärgikindla vaagimise tulemusel jõudsin välja selleni, et mind on kardetavasti mõjutanud kõik need orjatöö jutud. Ega ma muidugi ei tea, võib-olla on Selveris või Säästukas või Rimis ka orjapõli, aga pean tunnistama, et neis töötavad inimesed ei mõju... alaväärsetena. Tublid ja asjalikud ja viisakad ja meeldivad ja sõbralikud on hoopis. Maximas ei ole ka tegelikult tolmulapiga vastu pead või vängete sõnadega sõimata saanud, aga näed, miski ikka mõjutab. Aga mitte kunagisest kohalikust turust ei hakanud ma rääkima, vaid ühest võrdlemisi omanäolisest raamatust. Raamat ühe tavalise naise elust teatud perioodi vältel. Iseenesest ei annaks see veel põhjust raamatut omanäoliseks nimetada, kuid peamine väärtus peitub nimelt selles, et need juhtumised ja mõtted on asjaosaline ise kirja pannud. Mis tänasel päeval ei paneks meid kulmugi kergitama, sest nii füüsilisel kui ka elektroonilisel kujul päevikuid ja/või blogisid on ilmselt mustmiljon. Tuletame meelde, et aastatel, millest siin juttu, pärinevaid mälestusi on küll talletatud, kuid enamasti oli neil puhkudel ülesmärkijaks mõni rahvapärimuste koguja või muu kõrvaline isik - kohe oli lugude tonaalsus kraadivõrra teine. Nii nagu eessõnaski öeldud, see o n ilustamata lugu, Marie ei püüa luua mingit teistsugust, paremat või õilsamat kuvandit oma elust. Abikaasast räägib ta vähe, kuid sellest vähesesestki kumab läbi traagikat. Elu kibedamast poolest leiab märksa enam käsitlemist perekonnatuttava saamahimu läbi kaotatud kodu ja otsapidi selle samaga seotult tema aastateks närvihaiglasse panemine. Kirjapandud loo lõpp on kurb, aga aus. Kuigi antud jutustus leiab oma otsa aastaga 1917, siis Marie ise elab tegelikult ikka pikemalt, hilisem ei ole siin lihtsalt kajastatud. Õigupoolest ei ole see elu, mis nende kaante vahel ju sugugi üllatav. Seda kõike oleme ilukirjandusest küllap piisavalt lugenud, aga mulle tundub, et niimoodi asjaosalise enda sulest kirjapanduna mõjub see kuidagi... tugevamalt, ehmatab rohkem. Oleme kõik lugenud tolleaegsete laste karjasepõlvest, nii mõnigi kord aga süvenemata kui kaugel kodust või mismoodi see kõik korraldatud oli. Või loeme küll ürgnaise looriga varjutatud lugusid trobikonnast lastest, aga kuidas oli kõik päriselt, reaalses elus. Mariel oli kokku siis lõpuks... no vot, hea küsimus, kui mitu last :) Ausalt öeldes läks mul järg käest vahepeal, äkki kaheksa last. Lugeja jaoks saabusid need lapsed alati ootamatult. Selles mõttes, et ta võis küll pikalt-laialt pajatada oma töödest või hilisemast lubjapõletamisest ja sellega äritsemisest, ka tubastest toimetustest, ent ega ta lugejale vihjeid oma õnnistatud olukorrast naljalt ei andnud. Kogu aeg oli umbes nii, et järsku tundis end haiglaselt, no siis kiirustas veel mingeid toimetusi lõpetada, siis (mitmelgi korral) läks veel kuhugi linna teise otsa ämmaema kutsuma ja siis oligi juba laps käes ja mõne päeva pärast läks elu samas rütmis edasi. Oma märkmetes ei pajata muidugi mitte ainult argistest asjadest ja olmemuredest, ta ülistab loodust ja mõtiskleb usu üle ning suisa omamooodi taskufilosoofi ning hoolsa nõuandjana astub üles, näiteks allolev katkend: Ja muidugi tartlased, teie jaoks peaks see raamat paras maiuspala olema, sest linna kujunemise kohta on siin nii mõndagi huvitavat, mis teile ilmselt rohkem ütleb kui mulle. Eesti Postiga olen seni pahandanud selles osas, mis puudutab nende pakkide minuni toimetamist. Nüüd on juhtunud 12 aasta jooksul see, milleks õigupoolest olemegi 12 aastat valmis olnud - et pakk ei jõua kohale või teeb seda osaliselt. Teadupärast olen mina üks vana eestlasest juurikas, kes endiselt saadab pakke lihtsana, see tähendab, et ei mingit tähitult saatmist. Kui üks asi on määratud kohale jõudma, siis seda ta ka teeb. Jõulupakk läks seekord teele tagasihoidlikult, sest mis siin ikka laiata, kui varsti kõik asjad käest kätte saab anda. Mõte oli pigem tähendusel, sest kingisaajale oleks pidanud Turovski äsja ilmunud raamat nagu rusikas silmaauku olema. Ja no kui juba saata, siis võis sinna juurde ka mõned ristsõnad ja šoksid ja kalendri ja joonistused jms lisada. Mis kohale jõudis, see oligi kõik see muu, anult mitte Turovski ise :) Juhtus nii, et Turovski läks vahepeal kõndima. Ma eeldan, et Taani Posti töötajatel ei ole selle vene nimega mehe eestikeelse raamatuga suurt midagi peale hakata, eriti veel pühendusega sees ja puha. Eesti Posti töötajad ilmselt küll oskaksid seda lugeda ja neile võiks see koguni huvitav ja harivgi olla. Ma siiski loodan, et noh, see lihtsalt läks kogemata seiklema ja leitakse lähipäevil kusagilt angaaride sügavusest üles, mitte ei rända see kellegi raamatusõbra öökapile. Ökokuusk sobib eriti hästi neile, kel puhkus käeulatuses ja kes ei taha kuuse jootmise pärast muretseda, samuti tegelda isepaljunevate okastega, nutta saunaahju ees kuuske sinna toppides või muude jamadega rinda pista. Lisaks jääb rõõm taaskasutusest, sest sama nööriga võib pakkida järgmisel aastal sõbrale kingitused. Või tekitada uue kuuse :) Idee ei ole minult, kahjuks, vaid puhtalt sisse vehitud. Esmaallikaks võrratu Hedwig, kelle töötoa leiate Saku mõisast ja kes suurema osa ajast tegeleb imeilusa keraamikaga. Vanapoiste ja turu teemad vist hetkel enam nii aktuaalsed ei ole, aga küllap need ringiga peagi jälle päevakorda tulevad. Nagu kõik asjad siin ilmas. Või on olud ülepea lootusetult muutunud, vanapoisse tänasel päeval enam ei ole - on hoopis moodsad ja cool ´id mehed, kes peret ei loo. Ja turud... need kolivad ka virtuaalruumi peagi, kullerid toovad "turukorvi" kenasti ukse taha kohale. Igatahes ca 80 aastat olid sellised mured inimestel. Ma tulin eile kontserdilt, ilusalt kontserdilt, kui nii üldiselt rääkida. Esinesid meie oma lasteaia väiksed ja tublid lauljad. Kava oli ilus ja huvitav. Huvitav positiivses mõttes - ei ühtegi äraleierdatud ning miljon ja kolm korda kuuldud laulu-luuletust. Neid, mille saatel oleks hea väike tukastus teha. Oh ei, kõik puha uued ja nõudsid mõõdukalt kõrvade teritamist. Aga meie linnas pole ka imestada, et täiesti uhiuusi laule kuulda saab, sest meil siin ju oma nobenäpp-laulumeister olemas, nimeks tal Anu Röömel. Ja temal tuleb lastelaule umbes sama palju kui Sven Lõhmusel eurolaule. Mis aga edasi juhtuma hakkab? Seda poleks unes ka näha osanud. Järsku leiab iga teine lapsevanem, et on eluliselt vajalik hakata pildistama. Ühele tõsisele pildistamisele eelneb otse loomulikult oma aparaadi põhjalik näppimine. Seejärel on kaks varianti: a) join hands together ainult ilma naabri kätest kinnihoidmiseta, ehk käed nii kõrgele sirutada kui võimalik ja siis umbes kakssada korda klõpsida, See tähendab, et seniks on paar laulu juba lauldud. Nüüd läheb õige kiireks, sest tont seda teab, äkki saab kena üritus enne läbi, kui saab üldse aparaadi tuliseks ajada. Noh, ja ega seda eelnevat siis ju iga isehakanud piltnik ühe korra tee, ikka rohkem ja veel rohkem on vaja. Äkki peaksin ma siinkohal üldse rõõmus olema, et kirikupinkidel parema kaadri nimel päris turnima ei hakatud? Tegelikult on meil lasteaias väga tubli õppealajuhataja, kes kõigil üritustel kenasti pildistanud ja mu teada ei ole ta neid pilte ka kunagi kiivalt endale hoidnud, et neid pikkadel sügisõhtutel lasteaia direktrissiga kahekesi salaja uudistada. Need jõuavad päris edukalt soovijateni. Ka eile ta pildistas ja ühest-kahest usinast fotograafist oleks tegelikult küll, või mis? Pilte peaks piisavalt saama, iga laps mahub mõnel korral kaadrisse ja pisike mälestus foto näol oleks ilmselt olemas. Lisaks oleks kõigil vanematel meeldiv võimalus kena kontserti nautida, milleks ju kohale tuldigi. Vähemasti ma tahaksin nii uskuda. Ma ei tea, kui palju need üliagarad pildistajad nüüd seda esinemist siis kuulasid-vaatasid. Natuke ehk ikka, aga kaduma läks ka kindlasti palju. Neil on nüüd üle mõistuse palju häid kaadreid, mida šeerida, seejärel laikida, siis kenadeks virtuaalseteks kaustadeks sättida ja muidugi kui väga igav on, siis ka üks mahukas album füüsilisel kujul kokku panna. Sinna juurde aga jutustada, et vaat kui ilusti mu elu õieke laulis ja siin laulab ta seda laulu, aga selle pildil vot hoopis toda laulu ja... Halloo, sõber, kuula, vaata, naudi, mõtiskle kaasa! Kõigele eelnevale võib hea blogilugeja lisada veel videoklippide filmimised (loe: käsi ei lastagi rüppe tagasi kukkuda, join hands together kestab igavesti) ning muidugi tahvelarvutite kasutamise kullakese jäädvustamiseks. Viimase puhul viitan ma siis mõõtmetele, eks. Ja mina alati mõtlesin, et jaapanlased käivad selleks reisimas, et hiljem oleks pilte vaadata. Nüüd ka meie elame juba selleks, et oleks hiljem pilte vaadata:) Aga kui on on nii palju pildistamislembeid inimesi, siis peaks äkki tegema üldse enne kontserti ühe ekstra fotosessiooni. Umbes niisamuti kui pulmapäeval on eraldi fotosessioon. Et las siis lapsed ajavad oma paremad riided selga, rivistuvad altari ette kenasti, siis saaksid KÕIK soovijad oma klõpsud ära teha, roomaku nad selleks kirikupinkide all või peal, ning õhtul, vaat õhtul saaksid lapsed koguneda selleks, et vanematele laulda, esineda, näidata õpitut. Kena, kas pole. /ma vabandan jaapanlaste ees, nad on tegelikult võrdlemisi... normaalsed, väljaarvatud see üks omadus/ Need olid küll nüüd valgustuslikud tunnid, mis selle raamatuga veedetud said. Tõeliselt püss naine. Kahju, et meil Eestis selliseid ei ole, või kui on, siis nad käivad mööda nurgataguseid ja ei jaga oma mõtteid ja kogemusi. Kahjuks. Ühte paljutõotavat isendit ma tean, aga tema peaks 10+aastat veel kogemusi omandama, mõne väikse prääniku sünnitama, veel veidi ringi siblima ja siis ootame temalt tegusid :) Jah, ma räägin ühest kolumnistist :) Pealkiri on selles mõttes eksitav, et ega kindlat retsepti siin ei anta. Põhimõtteliselt on tegemist autobiograafilise ülevaatega ühe konkreetse, ja väga ägeda, naise kujunemisest, kes lisaks enda võrratule isikule jälgib ka teisi isendeid ning teeb nähtust ohtralt järeldusi. Vahepeal räägib ta, tõsi küll, endale vastu ka, aga naistele on see absoluutselt lubatud, kas pole. Ja kuigi ta on vahedalt terav, siis on ta ka ropult aus. Ning totaalselt eluterve ellusuhtumisega, mis mulle kohe eriti meeldib. Meedia pushib rämedalt tarbimist, kõrgekontsalisi ja tikutopsi mahtuva aluspesuga naisi, roosamannalisi ja võlgu korraldatud pulmapäevi, mõistusevastaselt valusat vahatamist jms, kuigi tõde on teadagi mis. See raju tädi ütleb otse ja keerutamata välja paljude naiste tegelikud mõtted. Kusjuures lopsakate väljendite ja tabavate kujunditega, et ikka kõigile kohale jõuaks. Raamatu boonuseks on see, et siin peaks igale naisele midagi olema. No et kes tunnevad end totaalselt ebanaiselikult, siis nad ei pea kartma neil lehekülgedel enese mutta tampimist. Või et need naised, kes on otsustanud never abielluda ja lapsi saada ja kes peavad sel teemal üle päeva sõdima kogu oma suguseltsi ja kodukvartali tädikestega, ei pea vähemasti nende kaante vahelt järjekordset turmtuld vastu võtma. Või siis vastupidi, sünnitusmasinad, ka neil on õigus oma otsusele. Koguni aborditajatele jagub autoril mõistvat suhtumist. Autor ise ei ole muidugi mingi puhastverd ingel ja seetõttu ei ole ma päris kindel, millises vanuses kõnealuse raamatu emad oma tütardele pihku peaksid pistma. No eluaastad 13 ümber oleks ehk okei? Kasu oleks ilmselgelt kahjust suurem, mida selle lugemine teha võiks. Ja mu viimane küsimus: KUIDAS, KURAT, SEE RAAMAT EESTI KEELES VALMIS? See on nii vigane, et ajab lugejal juuksed halliks :) Siin on KÕIKI mõeldavaid vigu, suisa inimeste nimedega on raskusi olnud, a la da VincY ja Susan Saradon jm võib siit leida, rääkimata muust jamast. Tõlkijal, toimetajal, või mõlemal tegelasel on nähtavasti lause alguses olnud üks mõte, mis lause edenedes on "veidike" muutunud, aga selle asemel, et lause algus siis ka ära parandada, on kindluse mõttes kõik endistviisi jäetud. Tekib karvane tunne, et seda ei ole mitte ühtegi korda enne trükikotta saatmist üle loetud, kuigi see ei saa ju võimalik olla... Või siiski? Algselt ma lugeda seda ei kavatsenud, sest kodumaise kirjanduse puhul kipub küll kehtima reegel, et mida rohkem vahtu üles lüüakse millegi kohta, seda nigelam asi ise on. Tõsi, laias ilmas ilmuvate teoste puhul, õnneks!, enamasti nii ei ole, aga no noortekas ja puha... Palju ma neid noorteromaane ikka nii väga loen üldse. Ent uute raamatute riiulil vaatas oma võrratutes värvides esikaanega nii paljulubavalt mu poole, et raske ohke saatel ikka teiste sekka ta viimaks poetasin. Ja ma ütleks, et oli küll lugemiselamus! Hirmsasti tahaks võrrelda näiteks selliste raamatutega nagu "Kolmteist põhjust" ja "Enne kui ma suren", kuid mu mälu pole piisavalt värske enam nende kohapealt. "Süü on tähtedel" sihtgrupiks oleme me kõik. Ilmselt. Kuigi nii mõnigi ehk eeldab, et selleks peaks olema ise noor ja ise vähki põdema, et sellesse liigasse kuuluda. Ei. Siin on mõtteainet ka kõigile teistele - lähedastele, perele, kellele tahes. Teiseks, ausus. Noh, ei ole vast üllatus, et vähidiagnoosiga inimese elu ei ole hõljumine lillelistel aasadel ja alles jäänud aja nautimine. Suur osa sellest ajast, mis veel antud, on enesetunne täielik p... ja sa oled saanud tunda rohkem alandusi kui kogu senise elu jooksul kokku. Siit omakorda jõuame edasi:, et... kolmandaks, kõigest sellest räägitakse mõnusalt vürtsikalt ja naljakalt. Tõesti-tõesti, kohti, mis naerma ja pead vangutama panevad, on kordades rohkem kui pisarakiskujaid. Tegelikult ju ongi nii, et mustadel teemadel rääkimiseks sobib huumor kõige paremini. Kui see ilukirjanduslik lugu oleks kirja pandud umbes nii nagu eeldada võiks, siis loeks seda raamatut vaid käputäis inimesi, neid kõige enesehaletsejalikumaid, kes tahavadki lugedes juukseid katkuda ja omaenda pisaratesse uppuda, kellele kohe meeldibki uskuda, et see elu üks suur hädaorg just ongi. Pagan, selliseid on ju vähe, teate isegi. Ja selle lugejarühma jaoks poleks olnudki mõtet nii head teemat raisata. Praegu oli kõike parasjagu. Ja ma tõesti soovitaks seda lugeda ka ... khm....hmm... eakamatel inimestel :) Täna said puurimised puuritud ja asjad paika sätitud ja nüüd ongi siis meie linnas raamatukauplus ühes kohvikunurgaga olemas. Aega läks, aga asja vist sai. Meie prooviks said mõned maitsvad palakesed, kuid nagu tavaks - kõik ei jõudnud pildile :) Ainult lihaleib, aga abiks ikka. Mingit fännikraami te ju toodate ja vahendate, aga on aeg aru saada, et sellest ilmselgelt väheks jääb. Omad vitsad peksavad, eks ole:) Tõelistele väikestele austajatele ei piisa ometi märkmikest või kalendritest või, jumal hoidku, kärbsepiitsast! Lapsed ei ole lollid ega alaarenenud - kui nad juba taolist sarja telepurgist vaatavad, siis liiguvad nende mõtted sootuks teisi teid pidi. Mis tähendab, et lisaks Häidi või Marioni moodi ninnunännununnu ilus olemisele võivad nad soovida lähemat tutvust sõrmejälgede tuvastamise, pealtkuulamisseadmete, mikroskoopide või tont teab millega. Seega oleks tagumine aeg, ja mu meelest ka suurepärane äriidee, seesuguseid asju tootma/otsima hakata. Panna kokku üks nupukas kriminalisti- või detektiivikohvrike - lapsed oleksid või sees! Nendeks jõuludeks enam ei jõua, aga no nüüd on aasta jagu aega, et vajalikud sammud astuda. Ma annan hea idee täitsa niisama, ei feimi ega sulli ei taha, nii et... jõudu tööle! Seis on niru, hirmus niru. Müümiseks on võimalikest aegadest kõige sobimatum, ostmiseks muidugi ideaalne, mis kokku tähendab, et... osta ei olegi midagi. Mis on saadaval, neil on enamusel mingi konks juures. Võttes populaarseima kinnisvaraportaali ja sealt meie linna korterid, siis on laias laastus 170 objekti müügis. Pole paha, eks. Siis me avastame, et neist ca 85 on nö paneelikates (ma ei hakka seda mõistet siinkohal väga täpselt selgitama, enam-vähem mõistetav ju peaks olema) asuvad korterid. Et siis isegi protsenti ei pea arvutama, nii kena number sai:) Edasi tuleb igasuguseid kortereid. Kõige väiksem näikse olevat 13,7m2. Ja üleüldse just neis iseloomuga ja ägedates majades ongi palju selliseid paarikümne ruutmeetri ümbruses pinnaga kortereid saada. Seega jääb nimekiri veelgi hõredamaks. Võib-olla tahaks, et ka Eestimaal metsa hõredamaks jääks, ehk siis ahiküttega korterit, mis paneb jälle usinasti mahakriipusutamisega tegelema. Selle hõreda nimekirjaga töötame siis aga edasi. Avastame, et mõnes paistab katus läbi, nii et vaata voodist taevatähti. Mõnes ei ole pesemisvõimalust, teises ei ole... seda "teist" võimalust :) Kolmas asub põhimõtteliselt linnasüdames kõige tihedama liiklusega ristmiku vahetus läheduses (jah, ärge imestage nüüd midagi, sealsete kolakate vahel on veel üks pisike majakene paari korteriga ime läbi püsti jäetud). Neljas pole korteriomandikski tehtud. Viies oleks kena küll, aga kui juba poole Tallinn-Tartu maantee peale paistab ära, et pool katust vahetatud ja pool maja värvitud, siis kes julgeb säherduse majarahvaga ühte mesti hakata. Kuuenda maja seintest vahivad poolemeetrised praod vastu, nii et hakka või toast otse õue astuma. Seitsmendal... ah, mis tollestki enam rääkida. Majaosadega on ikka see mõttelise osa ja kaasomandi teema, mitte et neidki ülearu palju meil siin valida oleks. Majad on majad on majad. Üks oli tore, aga ilmselt uhub esimene tugev vihm või kevadine sula selle ühes tükis alla järve:) Suve võiks ju oma onnikesega all järve ääres veeta, aga kuis sa pärast sügisel jälle majakesega üles tagasi saad? Oleks Kalevipoeg, võtaks maja selga hakkaks astuma, aga pole ju... Jõulukuu üheks meeldivaks osaks on kahtlemata rõõm kinkide valmimisest ja otsimisest. Olgu neid vähe, aga seda läbimõeldumad. Mis tähendab, et raamat on igatahes õigel kohal sellisel puhul. Sama teed rändavad nähtavasti paljude mõtted, sest raamatukaupluses oli tänasel kenal argipäeva ennelõunal juba paras seltskond otsinguil. Meil on nüüd avaram ja hubasem raamatupood muideks ning nagu näha, on peagi lootus väikesele kohvikunurgale koguni. Seda päeva oleme oodanud juba ammu, vist suisa aastaid. Seni oli kitsas, no kohe väga kitsas. Teenindajad on raamatupoodides enamasti ka superluksid. Täna olid ka. Ilmselt on viisakas ja meeldiv teeninduskultuur sealse töö üks alustaladest. Kui ma juba leti ääres maksmas olin, hüppas aga müüjale ligi üks süngelt musta riietunud naisinimene, kes tundus ka mingi asjapulk olevat (juhataja? või veel keegi kolmas?), igatahes mitte müüja, sest neil on mingid vormirõivad või vähemasti on nad kuidagi hästi eristuvad tavaliselt müügisaalis. Loomulikult ignoreeris Must Tädi täielikult, et müüja tegeles tol hetkel kliendiga (teate küll, kõik need id-kaardi ja kinkekoti ja kilekoti jutud, milles raamatupoodide müüjad on väga tähelepanelikud alati, ja õigesti teevad!) ning kraaksatas midagi teemal, et kes selle ja selle liigi juures selle ja selle sildi sinna asetas. Minuga tegelev müüja tunnistas, et tema. Aga ega seegi vastus Mustale Tädile sobinud ja teda maha rahustanud, sest noo, otseloomulikult oli tal etteheiteid selles osas ja eluliselt vajalik need sel samal momendil letti laduda, ikka nii, et sellest lisaks asjaosalistele kuuleks veel mina, kõrvalkassas töötav müüjanäitsik ja tolle klient niisamuti. Ja nagu sellest veel vähe oleks, siis nagu ma ennist mainisin, täna oli rahvast võrdlemisi palju ja oli isegi pisuke järjekord tekkinud, ka nemad pidid osa saama draamast. Minuga tegelev müüja andis vaikselt teada, et ta tegeleb sellega kohe, kui vabaneb. Kui me siis omavahel lõpetasime ja ma veel ostude ja dokumentide ärapanekuga tegelesin, asus ta siis asja kallale, uurides uuesti lähedusse imbunud Mustalt Tädilt, et mis ja kuidas täpselt tuleb ära muuta. Ja siis kraaksatas Must Tädi võidukalt, et ta tegi selle juba ära. Umbes sellisel toonil, et voh, said nüüd! Jeerum. Enam ei olnud mõnus ja hea ja jõulune tunne. Paha oli. Eriti veel, kui eeldada, et tegemist on näiteks juhataja või mõne muu taolise isendiga, kelle kohustus on, et tema alluvad oleksid viksid ja viisakad ja sõbralikud ja toredad ja siis anda sellist eeskuju, teiste juuresolekul. Talle endale oleks tahtnud paar krõbedamat sõna öelda (ilmselt oleks ta hammustanud muidugi), aga ma kardan, et teenindaja piinlikkust oleks see vaid suurendanud. Kuigi võib-olla haugub Must Tädi igapäevaselt ja teistel töötajatel on selles osas juba paks nahk kasvatatud. Äkki oligi kõik normaalne? Üldiselt ma loodan sellest šokeerivast kogemusest lähitundidel välja tulla. Hõõrun silmi ja loodan, et see ei olnud ilmsi... Minu näiteks ei olnud vahepeal aastaid sedasorti asjandust. Kalendermärkmik, see on iseasi, aga sellist valgete lehtedega "kõige targemat" kladet ei olnud. Ja siis see tuli. Vajadus. Rännuksil olles, jõuad õhtul väsinuna ööbimiskohta või põletavkuumal pärastlõunal hotellituppa siestat pidama. Avad külma valge veini ja istud rõdule. Mis on veel puudu? Muidugi märkmik, just selline, kuhu on hea kirjutada, joonistada, sodida, kavandada. Mõni lõiguke tuleb sinna võrdlemisi puhas ja täielik ja lõplik. Teine on sootuks teisest ooperist, umbmääraste mõtetega, kaootiline. Vahepeal joonistad mõne maja või sodid mingeid skeeme ja plaane. Mõni nimi üles märkida, retsept tagantjärele paika panna. Mida iganes. Pildil olevat isendit pole oma ihusilmaga veel kohanud, seega ei tea veel kui hea seda avada ja murda ja painutada on, aga muidu on tore tükk küll:) Vististi peab paika, et raamatud leiavad lugeja ise üles. Hiljuti, on sellest nüüd nädal või kaks või kolm, oli just nimelt meie kirikumõisast juttu. On juba paar põlvkonda, kelle jaoks see nimetus eriti palju ei ütle, kuigi kui ma ei eksi, siis isegi meie linnaliini lõpp-peatus (või algus?) kannab/kandis seda nime. Üks imelik koht igatahes, eks ole. Ja nüüd juhtus üks päev, et raamatukogu pikkadelt riiulitelt viipas just see raamat vastu. Pean teinekordki sinna riiulite vahele end ära unustama, mitte kogu aeg broneerimissüsteemi kräunutama. Selle mehe sünnist sai hiljuti 135 aastat. Oh ajad, oh majad. Nii luuleliselt ei kirjuta meil enam isegi luuletajad kui üks omaaegne kiriku- ja haridustegelane seda oskas. Ja muidugi väljendid - puhas kuld jällegi, lisaks paljugi sellest just viljandimaalastele omane. Ent ka muidu mitutpidi põnev lugemine, sest põhimõtteliselt saab ju kenakese ülevaate inimese elust sünnist surmani läbi kirikuõpetaja pilgu, lisaks Viljandi sakslastest ja juutidest, kübeke mõisnikest ja lihtrahvast, koolide katsumisest, lihtsalt eludest ja oludest ja... Noo kõige magusamad on kahtlemata igasugused vigurid ja arveteõiendamised, mis oma iseloomult juba seesugused, et lõpuks kirikuõpetaja kui vahekohtuniku ette välja jõuavad. Tegelikult viipas riiulilt mulle sama raamatu teine eksemplar, aga no kuulge - kui on võimalus võtta pühendusega raamat või ilma, siis ma muidugi valin esimese. Eriti mõistlik oleks see ilmselt juhul, kui on vaja terve konkreetne elamine tühjaks teha. Las tulevad siis need musklis ja päevitunud poisid ja keeravad paari tunniga kogu elamise pahupidi. Vähemasti on pärast mingisugune organiseeritud kaos. Lisaks lendaks kogu kraam võrdlemisi ruttu ka auto peale. Praegusel juhul käib pakkimine tasapisi, möödaminnes. Vastu vaatavad selle tulemusel pooleldi tühjad kapid ja toad ning kuhugi tagumisse nurka tekivad kastivirnad. Tont seda teab, kas need kastid tugevalt kinnigi on ikka pandud. Kas serviisid elavad kolimise üle? Hetkeseisuga tundub, et euroaluste peale seda tavaari sättima ei hakka. Mis tähendab, et väga palju potentsiaalseid transpordifirmasid langeb ära. Lahtist träni ei taha suured rekkad enamasti peale võtta, mõistetav ka. Hinnapakkumistel on praegu kolmekordne vahe. Lisaks on kohati arusaamatu, mille järgi mahtu arvutatakse, sest seegi kõigub oluliselt, kuigi lähteandmed on samad. Selle raamatu kohta poetas paar kommentaari ka raamatukogutüdruk ja tänu sellele olin valmis... ma ei teagi, milleks. Äkki samuti kümne esimese lehekülje lugemiseks ja siis raamatu kõrvale heitmiseks. Aga, lööge või maha, ma pean tunnistama, et mulle meeldis. Kui nüüd küsida, et miks, siis ma ei oskagi ühest vastust anda. Eelmist raamatut oli ka lihtne lugeda, aga seal kumas rohkem kibestumist ja vanamehe targutamist läbi mu meelest. Siinne targutamine oli juba märksa rafineeritum ja kuidagi sisukam. Oli huvitavaid mõttekäike ja arutlusi ning loomulikult tabavalt vaimukaid võrdlusi ja väljendeid. Ka tervik mõjus kuidagi sümpaatselt. Võib-olla tegevuskohtade tõttu? Oli Haapsalu ja oli Kreeka saareke, et jah, mind oli lihtne ära osta nendega. Autor on ilmselt õppust võtnud eelmise raamatu järelkajast. Pole küll värskelt üle kontrollinud, ent millegipärast on mulle nagu meelde jäänud, et siis kurtis ta kriitikute ja lugejate väärtõlgenduste üle. Umbes nii, et tema tahtis tolle raamatuga öelda üht, aga lugejad mõistsid või lugesid välja sootuks teist. Seekord võttis ta seksuaalsuse ning vanemate meeste ja nooremate naiste suhted põhjalikumalt ette ning tegi puust ja punaseks selgeks ka kõige lollimale lugejale. No eks paistab, kas ta seekord jääb siis rohkem rahule:) Väike hoiatus ka - kuigi raamatut on reklaamitud iseseisva järjena, siis mulle tundub ometigi, et seda oleks hõlpsam lugeda, kui eelmine raamat värskelt meeles oleks. Ma olin paljutki juba unustanud ja siis tekkisid pidevalt häirivad momendid, mil oleksin tahtnud tegelaste tausta eelmisest raamatust paremini mäletada või üle kontrollida.			OSCAR-2019
Näed seda maad, mis täna oma hinges pidu peab ja õilmitseb. Hoolimata külmalilledest akendel, sädelevast lumest ja härmaehtes puudest. Või just tänu nendele on kuidagi eriti pidulik ja pühalik. Ja päike kuldab juba mitmendat päeva kogu maa üle. Kusjuures ma uskusingi:) Et inimesed on kuidagi teistmoodi ja rahulikud, naudivad päeva ja hetke ja teevad kusagil midagi, mida vaid nemad ise teavad. Hullunud inimmassi Selveri parklas. Pilt on sama nagu teistelgi pühadel. Nagu inimesed läheksid vabast päevast lolliks ja leiaks ainsa lahendusena poodi mineku. Ah, ma ei viitsi:) No tegelikult las ostlevad end hingetuks ja usuvad, et üks päev on taas kenasti veedetud (pere seltsis, eks ole!), pühitsedes, süües ja juues. Naljakas, et me lubame endale luksust hoida poed sellistel pühadel avatuna. Mida see räägib meie kohta? Meie väärtushinnangute kohta? Kuigi ma võin selliste massipsühhoosile sarnanevatele päevadele mõeldes kurjalt uriseda ja paukuda, siis olgu pealegi: Ma tean, et siin käib sõpru, keda ma tunnen kauem ja keda ma tunnen lühemat aega. Käib ainult virtuaalseid ja käib ka neid, kellega saab silmast silma kohtutud. Käib neid, kel nahk veel sile ja neid, kel kortse juba rohkem (elutarkust ka siis ju!), mõnel ehk juustes hõbedatki juba. Käib ehk mõni sellinegi, keda ma ei tea, et ta siin käib. Paraku ei ole te kõik tuvastatavad ju:( , ent teid on päris mitmel pool Euroopas ja natuke ma aiman, kes ja kustkohast siin käib:) Ja kuna ma olin tänavu laisk ja lohakas nagu Oskar Ohakas, isegi ühtegi tigupostiga kaarti ei saatnud, elektroonilistest rääkimata (jaaaa, te saite õigesti aru, et minu jaoks on lihtsam ja mugavam saata just nimelt tigupostiga kaarte!), siis peate seekord leppima sedavõrd vähesega. Arvatavasti on kunagi olnud sama lumi, samamoodi tuisanud ja keerutanud. On praegu nii ja oli nii ka Juhani ajal. Juhanil ei olnud telerit ja arvutit. Juhanil ei olnud nii palju raamatuid lauanurgal. Ristsõnu...hm, äkki oli nendega ka vilets seis, rääkimata sudokudest. Sama lumi keerutas, tantsis taevast alla. Ja Juhan hakkas kribinal kirjutama. Võidu ühes tuisuga pani read paberile. Tuisk võttis aina laiemaid valsipoognaid ja Juhan ei andnud ka alla - kirjutas iluskurva luuletuse. Mina ei suuda tuisust luuletust kirjutada, mitte ei suuda. Eriti, kui taustaks No oota sa multikad, jumal teab, mitmes seeria. Ja nii iga päev. Vene meloodiad pressivad end tuisulaulust üle. Ei lasta mul rahus olla, ei lasta. TK on mures, ja mitte vähe. Mae, see kõigesööja ja kõigelugeja, võib sedasi laisaks ja paksuks minna. Istub kodus, joob veini, loeb igasugust jama ja kogub pekki. Soolasid mind mitu nädalat tagasi juba oma tööpraktika jutuga sisse. Venitasin siis oma mitte just kõige piklikuma näo kaheksaks (õnnestus!)ja lubasin mõelda. Aga ei, ju nad teavad neid mõtlejaid, suuri ja vähem suuri. Need jäävadki mõtlema. Nüüd pommitavad kõnedega. Tööpraktika...Hm! Tööpraktika my ass nagu ütleks mu eelmise nädala autor (soliidses eas härrasmees, muide). Sellest raamatust ma veel räägin. Aga hiljem, kui lastakse - tööpraktika, ma ütlen!, ja teise nurga alt muidugi. Aasta pärast vaatame. Ma pean minema kuhugi maale. Oleks siis veel, et kolhoosi kartulipõllule, aga ei. Isegi mitte nii palju põnevust ja ainest tuleviku tarbeks ei anta mulle. Kui aknast avanev vaatepilt on nii ängistav nagu täna, siis ma ütlen, et parem olgu juba üldse üleüldine pimedus. Tuul ulub nii, et tahtmine on kõik hingesopid välispidisele sootuks sulgeda. Samamoodi võivad end tunda teod ja kilpkonnad, kui nad välise ärritaja mõjul kaitsvat varju otsivad. Täna kuluks mullegi selline kilp ära. Ühes paari küünlaga, näiteks. Linna kivimajade vahel on tuul ise ka õnnetu. Ulub ja undab ja otsib väljapääsu. Kivimajade labürindist. Mõnikord jääb tuul tänavatele kinni, kohe päris kinni. Eksleb ühel ja teisel, kuni jõuab viimaks ikka alguspunkti tagasi. Mida enam ta eksib, seda vihasemaks muutub. Kuni rebibki meeleheites mõne katuse või puu ühes juurtega. Lagedate väljade tuul tantsib ennastunustavalt. Linna oma seda ei oska. On abitu nagu linnainimene isegi. Nimetud laidud on kõikse ägedamad. Kui sa lihtsalt lähed. Istud paati, teadmata kas või miks või kuhu või milleks. Podistad niisama vaikselt tasasel veel. Vahepeal aerutad. Hiiumaa kohvikutepäevade eelkohvik Koiku&Võiku päevakava tundub enam-vähem koos olevat, selline ta tänavu olema saab: Tänu hääde inimeste abile jõudis esimene vahvlimasin ka Viljandist kohale ja juba on kuumakski aetud. Homme lähme veinikoolitusele ja nii see aasta tähtsündmus läheneb :) Pikalt on siin virtuaalpesas vaikne olnud, ei julge ka mingeid veksleid välja anda, et kas see nii jääbki või on siiski tegemist ajutise pausiga. Ega seda, mis siin kogu aeg sünnib ja juhtub oskagi paari sõnaga edasi anda, pikemad kirjutamised peavad aga pikemaid ja pimedamaid õhtuid ootama. Kui ma otsiksin viimasele kuule märksõna, siis võiks see olla elustiili kujundamine. Mingit stiili ekstra paika sättida polegi vast vaja, vaid nimelt enda peas lülitid õigesse asendisse panna. Kui me kevadel alustasime kõigi oma toimetustega, siis... see oli natuke nagu töö. Või midagi töölaadset :) Mu peas ja kuklas tik-takitas kogu aeg kell. Mu peas tiirutasid ja reastusid ümber erinevad ülesanded. Mu samm kahe maja vahet oli hirmus tõtakas ja ... kergelt jooksmisele lähenev. Iga tegemata töö ja lahendamata olukord tundus maailmalõpuna, mis seiskab raudselt ka kõik muu. Tänaseks olen õppinud. On nagu on ja pole nagu pole. Kõik see, mis siin aina toimub ja sünnib ja juhtub - see on elustiil, kulgemine. Jube hea tunne on :) Meie laut-kontsertsaal sai küll esimeses lahenduses juba mõni aeg tagasi valmis, kuid kõiksugu olulist inventari sai taga aetud ja kohale meelitatud ikka viimse minutini. Midagi tegemata sellest ju ei jäänud. On nagu on. Saali õnnistasid 29. juunil sisse noored püstijala-koomikud mandrilt. Rahvast oli uue ja harjumatu saali kohta üle ootuste palju, eriline rõõm on muidugi oma küla meeste ja naiste üle, kelle aktiivne osavõtt meie tegemistest eriti südantsoojendav on. Sõnaline etteaste on üks asi, panna muusika kõlama aga sootuks teine. Ja kuigi me ise olime üle keskmise veendunud, et see saal (Augusti pullilaut nagu harisid meid ühed naabrid) on võrratu kõlaga, siis noh... väike hirm ju ikka oli. Ja siis tuli 08. juulil tõeline muusika - kõlas ooperilaul (Angelika Mikk) ja mahedat jazzi ja bossat (Helin-Mari Arder) ning meie veel pea olematule lavale (on nagu on ja pole nagu pole) mahtus ka kolm kaalukat instrumenti ühes neid meisterlikult valdavate muusikutega: klaveril Piia Paemurru, kontrabassil Ara Yaralyan ja kitarril Teet Raik. Imeline! Siit on võimalik vaid edasi minna, ei vähemat. Aga kui üks asi hakkab joonde saama, siis on ikka midagi muud, mis endast rahutult märku annab. Saareelu eripäraks on see, et tahad sa või ei, aeg-ajalt oled ikka sunnitud suurele maale ka minema. Streikivad kohvimasinad ja vajalikud lisajõud pesumasinate näol lõid häirekella. Niisama linnas käik poleks aga meielik, nii et kiire põhjaranniku tiir lülitus sujuvalt meie ajakavva. Sellel tiirul juhtus nii mõndagi (elementaarne!), sai veidi metsikut off-road sõitu tehtud (kogu eelnevalt peale laaditud tehnikapark muidugi kenasti kaasas), sai nähtud palju ilu ja toredust, mis siiski Hiiumaale kaarega alla jääb. Kõige vahvam kogemus oli aga Kolga mõis, kus samal päeval oli Unustatud mõisate päev olnud. Meie jõudsime sinna muidugi õhtuhämaruses ja nägime paraadukse ees vaid kolme kergelt väsinud, kuid õnnelikku noort inimest õhtut nautimas. Mis seal kõik oli, see oli, aga õhtu lõppes sellega, et saime privaatse tuuri kohati kottpimedas mõisamajas. Ja veendusime, et heas mõttes hulle inimesi on teisigi, sest selle noore neiu entusiasm oli sütitav. Nii et, kui satute sinna, siis astuge kindlasti läbi. Seal peaks korralikku kõhukinnitust saama. Ah jaa, mitu ööd me saarelt ära olimegi? Kaks? Kas ma seda mainisin, et esimesel õhtul Kadriorus tuli mul selline Hiiumaa-igatsus peale, et süda tilkus verd. Küsi, ja sulle antakse - kuidagi poolkogemata sattus kordusTV-st näppu see Douglas Wellesist tehtud film (kui te veel ei ole, siis lugege kindlasti "Jänki seiklusi Hiiumaal"), mis ju puha ja ainult Hiiumaal filmitud ongi. Oi ma nautisin, silm oli niiske ja nina vastu lina, aga see aitas mind hullemast üle. Hirm järgmise õhtu ees oli aga nii suur, et ma kõike filmi ühekorraga ei sa raatsinudki ära vaadata, vaid jätsin osa ka järgmiseks õhtuks. Liivast enim paelusid mind sealsed metsaalused - meie pool siin selliseid ei ole, nagu Pärnu-Ikla kanti oleks sattunud. Metsmaasikad hakkavad läbi saama, pohlad peagi tulevad, kukeseened peidavad end jätkuvalt mu eest - neid pidin viimati Järve Selveri eest tooma :( Vahel küsitakse ikka imestunult, et kas tõesti on võimalik niimoodi elada, et kuus korra käid vaid mandril, ülejäänud aeg ainult ja ainult saarel... Aga kuhu mul ikka tahta minna, kui kõik hea ja parem otse koju kätte tuleb? On rahu ja vaikust. On uusi ja huvitavaid inimesi, kes puhkemajas peatuvad. On vanu armsaid sõpru. Sünnipäeva eel ja järel sattus neid kohe rodumisi siia. Suisa kaugeid külalisi laekus (siinkohal lehvitan Mäemammale ja tema üliägedale perele, kes vist ikka veel Eestimaa peal ringi seiklevad!). On head nalja ja muusikat, mis otse koju kätte tuleb. Kõike on... Kõige raskem on muidugi, kui omad ära lähevad. Üks niisugune kord tekkis endal ka kihk minna. No me siis läksimegi. Esmalt pakkisime magamisasjad, siis söögid-joogid, siis raamatud. Ja läksimegi. Sest kui on vaja, siis peab minema! Kihutasime kui pöörased õkva läbi metsa 4 kilomeetrit Heltermaa sadamasse. Paati. Kajutiaknast siis vaatasin tulevaid-minevaid praame, kõike seda siblimist ja sagimist. Nagu väljamaale oleks sattunud :) Uni oli seal lainelokse peal õige hea ja magus. Hommikul oli aga rännukihk seda suurem :) Nii et - minek. Nagu saarel suvel head muusikat vähe oleks, läksime lisa otsima Haapsallu. Natuke kahju küll on, sest eelmise õhtu kontsert Vormsil oleks enam imponeerinud, aga Haapsalu on jälle teistmoodi tore. Tõsi, kuursaalis see akustika just kõige parem ei olnud, aga emotsioon oli see, mis luges. Haapsalus olles peab ikka midagi head kõhtu pistma, küülikutega mul oma teema, seega otsustatud. Ainult et kogu söögiaja vaatas mulle vastu selline pilt... Need mandriinimeste kombed ja arusaamad on ikka veidi kõverad :) Ja siis oli meil ju veel ka folk. Tuled ühest folgipesast ja satud hoobilt järgmisesse. Hammas Viljandi muusikutega juba verel, järgnes Hedvig Hansoni õhtule Hiiu Folgil Svjata Vatra. Neid kahte folki ei saa, ega peagi!, võrdlema, niivõrd erinevad on need. Viljandi oma on massiürituseks kätte läinud. Linnas tekkiv melu on iseenesest tore, kuid esinemiskohad on veidi liiga üle rahvastatud juba. Hiiu Folgil oli kõik väike ja nunnu. Olgu mainitud, et hiidlaste üritus on alkovaba, mis tähendab, et esiotsa on harjumatu, et kaasa tantsivaid inimesi nii vähe on. Viljandis rahvas juubeldab ja pulbitseb ja hüppab ja kargab, mis võib-olla annab esinejatele teistsuguse emotsionaalse laengu. Sedapuhku jäi eesti veri kõvasti ukraina omale alla. Oo ja ise folkimise vahepeal toimus üks folgikontsert esmakordselt ka meie saalis - Jaak Johanson ja Krista Citra Joonas katsetasid akustilise kontserdiga ning ma võin öelda, et see oli veel ägedam kui igasugune võimendustega moonutatu. Kõiki eksootilisi pille me paraku näha-kuulda ei saanud, sest oli valida, kas nad oleksid tulnud auto ja kogu täislastiga praamile (aga kontsert oleks ära jäänud või korralikult edasi lükkunud) või tulla praamile jalgsi ja vaid sellega, mida kaks paari käsi kanda jaksavad. Nad valisid viimase ja meil on ikkagi hea meel nende etteaste üle! Tegelikult olid need viimased paarkümmend päeva ja ma vaatan, et sinna sisse on kohutavalt palju mahtunud. Ja kohutavalt head veel kusjuures :) Mõndagi mahtus ehk veel, aga kõike ju vana pea ei mäleta. Peale selle, ärgem unustagem, et see on nüüd elustiil, mis tähendab, et sujuvalt meenutuste ja blogimiste juurest lähen ma puhkemaja tänaseid külalisi vastu võtma. Elu on osa tööst ja töö on osa elust ja tegelikult see nagu ei olegi töö, vaid puhas rõõm :)			OSCAR-2019
Juba järgmisel päeval astusime stuudios sammukese edasi. Purgid ja potsikud ja kausid ja torud olid natuke tuttavamaks saanud ja nüüd oli kohe vaja hakata neid sättima siia ja sinna. Sissejuhatavas osas joonistasin endale kõik skeemid kähku ka vihikusse, aga mõni neist on üsna loogiline ja teine jälle kõlab nagu raketiteadus. Ega vist läbi tegemata ei saagi aru. Mul muidugi on oma mure nende lampide ja juhtmetega. Ma kardan elektrit ja veel enam kardan ma kuumust. Ja nüüd arvake ära, mida on vaja stuudios lampide jaoks? Mõlemat ja kui neid valguse muutjaid peab veel muutma, siis see on just see koht, kus mul on nüüd ja kohe juba assistenti vaja, sest see on asi, mida ma läbi elu olen kartnud ja see on juba vana asi, et teiste soojus on minu kuumus. Ja ma päriselt ka saan kõrvetamisest villid asjadega, millega teised veel ehk teist nägugi ei tee. Ju ma siis hangin endale stuudio pajalapid või -kindad. Kui ma esimesena midagi teha saan, siis on ok, siis on asjad veel külmad ja elektriga saan ma ehk hakkama. Aga hiljem on abiks, kui teised vahetavad kopsikuid ja ma saan jälgida, mis kus ja kuidas. Siis asi toimib. Alustasime stuudiopäeva taas pilootlampi reflektoriga (mis on nagu tavaline metallikarva kopsik nagu varjuk me kaaera objektiivi ees) ja plaan oli läbi proovida ühe valgusallikaga baasskeemid. Esimesena katsetasime pimedas stuudios Tiina peal tagantvalgust. Nagu ka nimi ütleb, siis asub valgusallikas Tiina taga. Meil oli punane taust ja tulemus jäi mingis mõttes ju isegi päris huvitav. Siis aga selgus, et me peaksime valgusallikat veidi ümber paigutama ja teises asendis hoidma. Valgus liikus seejärel kohe ka rohkem soovitud suunas, mitte ei valgustanud ühtlaselt siluetti. Teisena proovisime riivavat valgust. Vastavalt näokujule teeb see oma vigureid. Ma ei saanud kuidagi rahu, et kas päriselt ka saab olla taotluseks Liisile meritähe näkkuistutamine, aga sealt tagant nurgast tema suunas paistes just seesuguse tulemuse see skeem andis. Aga siis Liis korraks siblis ja hahaaa! Nii, ta pööras pea meie palvel tagasi küljele ja vaat see tulemus oli meritähest juba märksa huvitavam. Kolmas oli splitvalgust. Valgus langeb Liisile sirgelt tema küljelt ja vari joonistub peaaegu sirgelt üle ta näo keskjoone. Ainult enne keskjoont eenduvad osad jätavad omakorda omi varje. Isegi vaevumärgatavad lauba veresooned annavad endast jõuliselt märku. Alles arvutis pilte vaadates märkasin ka, et kinnine silm (paremal) jätab pooliku varju. Loogiline, aga enne ma sellele mõtelda sedasi ei osanud. Lahtise silmaga ei tule efekt nii välja, kuna silm on üks isemoodi tegelane. Arvatavasti oleks meil olnud tark proovida ka valgusallika kõrgust muuta. Võimalik, et siis oleks laubal ja kaelal oleks siis rohkem valgust olnud. samas äkki siis jällegi nina vari kasvaks ootamatult? Ega polegi muud, kui on vaja katsetada. Rembrandti skeemiga oli meid ära hirmutatud. No et see pidavat üks kõige keerulisemaid olema. Valgus langeb eest 45kraadise nurga alt ja oluline on põsesarnale saada valguskolmnurk. Vastavalt näokujust muutub ka kolmnurga kujutis, aga kindel tunnus on see, et põse ja nina vari sulavad kokku. “Luubi” (häälduse järgi siis nimetus antud juhul) puhul langeb valgus eest küljelt ja kõrgemalt. Pildil on näha ka valgusallika jalga ja juhet. Oluline on saavutada tulemus, kus nina jätab endast pisikese nunnu varju valgustamata poolele. Meil oli tükk tegemist, et Tiina nunnu nina suurest varjust nunnu vari saada. Küll oli valguse kaugus vale ja siis nurk ja kõrgus viltu. Katse number kaks, Püüdsime ka Jaana ninavarju ilusaks saada. Siin on esimesel pildil kohe näha, kuidas see vari ei peaks olema. Samas on ka loogiline, sest Tiina Ja Jaana pikkuse vahe on märgatav ja istusid nad samal toolil sama seadistusega. Ja kui Jaana veel naeratas, siis läks kogu nina vari veel omakorda põse kaudu suunurka välja. Pidime muutma valguse langemise nurga Või Jaana istumise asendit valguse suhtes. Ja see toimis. Saime näo varjupoole heledamaks ja ka ninavarju pisemaks ja ootuspärasemaks. Loop skeemi nimetatakse ka vorsti- ja sardelliskeemiks. Seda pean ma aga nüüd uurima, miks see nii on. Igal juhul olen ma vihikusse sedasi kirja pannud. Päris huvitav. Nina pärast? Valgusallikas asub otse pildistatava ees ja kõrgel. Butterfly nimetus tuleb sellest, et õige asetuse puhul jääb nina alla justnagu tumedama liblika kujutis. No löö või maha, aga mina sellise kujuga liblikat ei ole näinud. Te seda nalja teate ju, et kuidas noorte tüdrukute liblikatätoveeringutest elu jooksul nahkhiired võivad saada? Ja vot seal nina all ongi justnimelt nahkhiir. Vaevalt see nahkhiir kunagi liblikas ülepea olnud on, aga tore on ta küll,. Eriti, kui me ilupilte näidistena vaatasime. Seda nahkhiirt aga ise üles leida?! Vahtis ta seal Liisi nina all nagu tume paistes tomat ja polnud üldse see, mis vaja. Siis aga selgus, et asi pole nahkhiires ja tomatis vaid hoopis meie valgusallika kõrguses. Kui see jupp maad kõrgemale liikus, sai tomatist kohe ka nahkhiirelaadne tegelane. Mul paraku on pilti küll vaid küljelt, aga usun, et eestvaates oli Liisil nina all justnimelt kaunis nahkhiir. Valguse kõrgemale viimisega muutus kohe paremaks ka lõua vari, mis muidu nabani ähvardas olla. Ülevalt alla langedes muutiski ta pildi laksust glamuursemaks. Pildi hämarus on juba minu kaamera numbrites kinni. Heledamaks pilti muutes oleks aga ka nahkhiir heledamaks pleekinud. Aga sellegi poolest tundub mulle, et nahkhiire valgusskeem sobib pigem tõsise sileda näoga tüüpidele. Vihikust loen hetkel lisaks, et tegelikult on tark peegeldit kasutada, siis saab lõua alla suts valgust lasta ja ongi tulemus kohe ühtlasem ja sumedam. Ja seesama peegeldi võtaks ära ka naeratusest tingitud tumedamad varjud põskede all, seega see on mõte, mida kindlasti on vaja katsetada. Kui meil kõik skeemid olid proovitud, siis hakkasime katseid tegema teiste valguse muutjate ja samade skeemidega. Meie suur lemmik on snoot. Valgusallikas oli Liis küljel ja me proovisime split ehk poolitavat valgust. Mina olin sel hetkel teisel pool Liisi ja sain hoopis laheda vastu valgust pildi. Liikusin keskele, otse Liisi ette. valguse poole vaadates liikus Liis valgusringist välja ja sai isemoodi hämara tulemuse. Mul on nii tuliselt kahju, et paljud ägedad pildid tollest korrast on täiesti fookusest väljas, kuigi ma elu eest teravustasin. Proovisime Elini peal uuesti Rembrandti. Softboxiga oli valgus sumedam ja varjud pehmemad, aga kolmnurk joonistub hajusalt siiski varjupoolel silma all õrnalt välja. Et pilti suts heledamaks saada, keerasin säriaega veidi pikemaks, aga siis käis välk ja pauk ja selgub, et sellise rõhutatud tulemuseni võib jõuda siis, kui keegi sinuga samal ajal pildistades välku kasutab: Huvitav on küll aga nüüd see, et seda välku olen ma ilmselgelt mingi viguriga kasutanud. Välkus vaid softbox? Igal juhul mu kaamera ei ole pildiinfosse välguvärki sel korral salvestanud. Aga nii madalat ISO numbrit ei oska ma muuga küll takkajärgi millegagi selgiatad ja Elinist ma välguga pilte tegin ka. Samas tema nägu ma kuidagi ülevalgustanud jälle pole. Või tegin ma need siiski samal ajal, kui kui keegi teine välguga pildistas Elinit? Müsteerium otsib homme koolis lahendust. Huvi pärast vaatasin, mida arvab Photoshopi “auto tone” sellest pildist. Huhhuuu! Karm! Sinised juuksed, õline libapäevitus ja kõik see muu? Ei-ei, igasugused automaatsed asjad muutuvad järjest ohtlikumaks vist 🙂 Samal ajal, kui meie pisema stuudio poole peal maani musta kardina taga skeemitasime toimus stuudio suurema poole peal midagi teistmoodi huvitavat. Ma käisin vahepeal neid piilumas ja leidsin sellised tegelased grafoprojektoriga möllamas: Kasutusel on stuudio värvilised taustad, projektoril asuvad kiled. Mis nende nimi vanal heal ajal oligi? Lüümikud? Vähemalt nii toksib mulle ajust vastuseks. Ja see suur unenäopüüdja või sõel või võrk on tegelikult mingi valguse muutja kärg hoopis. Ja siis toodi neile katsetamiseks läbipaistev kangas. Millel esmapilgul ei paistnudki mustrit olevat. Aga seal see oli! Muster joonistus nii ühtalsele taustale kui ka Mirjami särgile. Vaat neid asju on vaja meil ka veel kõiki katsetada, sest ma ju käisin vaid korraks luuramas, sest hirmus põnev tundus!			OSCAR-2019
Vilustlaskogu avaldas direktorile umbusaldust? See ,, eliit" on ikka päris peast soe- see direktor ongi teinud GAG- ist selle GAG- i, kus teie ja te võsukesed võite ,, eliuditseda" .Järjekordne Madruse tänava sündroom! Ehk võiks elitaarsed lapsukesed vahetusõpilastena aastaks mõnda Lasnamäe kooli ravile saata? Ammu on räägitud, et Agur kandideerib sügisel Keski nimekirjas. Kui vaadata hääletamist siis Kesk + Agur kõneleb rohkem kui 100 noort keski trolli. Mida on reaalselt see vilistlaskogu teinud GAGi arendamiseks?Kui palju on nad andnud finantsilist tuge GAGile,et olukord oleks juba varem paranenud?Tegelikult on vilistlaskogu muutunud poliitiliseks survevahendiks,kes ise mitte mingit finantsilist tuge pole andnud ja nüüd üritavad survestada.Vilistlaskogul ei tasu unustada,et GAGi finantseerib Tallinna linn ja tema on peamine otsustaja,kuhu ja milleks.Vilistlaskogu korraldagu vilistlaspäevi,sest muuks nad pole lihtsalt suutelised ja ega muuks neid pole ka vaja.Kui hakkavad arvestatavalt toetama ja just finantsiliselt,siis hakaku sõna võtma ja oma arvamust avaldama. Kahjuks ei tea või ei taha te teada, et just vilistlased on kooli finantasjad joonde ajanud toimiva sihtasutuse näol. See, et vilistlaskogu kooli asjadest eemale peletada ongi olnud Hendrik Aguri viimase 10 aasta töö. Täna on ühe mehe hulluse vastu asunud nii vilistlased, lapsevanemad kui ka õpetajad, õpilasstest rääkimata. Agur on ilmselgelt väga ebapopulaarne tegelane kõikide huvigruppide seas. Miks te teda õigustate? Olete Hendrik või Mihail? Mida neil võib olla selle vastu, et hea kool laieneb? Kardavad, et nende võsukesed ei saagi enam selles eliidimajas õppida vaid peavad kolima teise majja mis pole nö nii "eliit" veel? Või kadedus, et rohkem lapsi saab hea hariduse? Oleks siis, et asi on selles, et ühes majas on liiga palju õpilasi kuid nad on ju teises majas? Direktor tõi ise Reporteris selle retoorika sisse, ilmselt on hea sellega lajatada kui muud argumendid otsa saavad. Võiks endale valimisloosungiks võtta! Seda on hea näha, et üks kodaniku algatus seisab õige asja eest. Direktor ongi GAG suuremate hädade põhjus. Tegemist on patoloogilise valetajaga, kel ei ole kooli saatusest sooja ega külma. Seda näitab ilmekalt tema küll edutu, aga siiski kandideerimine mitmetele töökohtadele koolidirektori ametisoleku ajal. Kuulge noorkesikud, kas te koolis ei peaks olema? Madruse tänava jutud põhinevad samadelt kesktrollidelt, kellel argumente endal ei ole, siis on ju mõnus lihtsalt lahmida. Kuule, "trollid," sulle seal GAGis anti ikka teelusikaga seda haridust. Elukestva õppe raamides annan sulle teada, et komenteerija nimele klikkides näeb kõiki tema kommentaare, vahetagu ta oma nime palju tahab. Eks lapsevanemad oma vanalinna sissekirjutustega ongi tekitanud sellise olukorra, et lapsed ei mahu sinna kooli enam ära... Millisest eliidist käib jutt - täna õpib GAG-s ca 1200 õpilast. Kindlasti ei koosne GAG lastevanemad riigikogu liikmete, pealinna võimurite ja börsiettevõtete juhtkondade võsukestest. Noorkesikutele ei meeldi, et keegi on milleski, näiteks õpitulemustes hea või veelgi hullem väga hea. Kuuldavasti lõpetatakse ära uues kombinaatkoolis direktori ja tema poliitiliste toetajate poolt igasugused süvendatud õppesuunad. Hakkab olema lihtsalt üks suur mitte midagiütlev ülelinnaline kool... Ühtegi loogilist põhjust sellele vastu olemiseks ju ei ole. Rohkem lapsi saab hea hariduse, ainult pluss ju. Tundub tõesti et eliit kardab oma eliidistaatusest ilma jääda sest gagi haridus saab olema nüüd rohkematel õpilastel on kogu aeg olnud Kalamaja piirkonna kool. Mida hekki, äkki panete oma lapsed hoopis elukoha lähedastesse koolidesse. kardavad eliidistaatusest ilma jääda või kadedus, et nüüd ei saa uhkeldada, paljudel lastel gag haridus Väga vabandan, kui see mõte ei meeldi. Olen kõrgharidusega ema (täiendanud ennast Stanfordi Ülikoolis jm), töötan, maksan makse, ühiskonlikus plaanis püüan lisaks võimaluste piires oma panust anda, mul on 2 last, elan Kalamajas - mina ootan seda koolimaja ning minu lapsed ka. Nad ütlevad, et siis on hea kodule lähedal käia ja see on tore kool! "vilistlaste mure" seisneb selles, et see mure on neil ainult endi pärast. Mingit loogilist põhjust neil pole, pikem etteteateaeg? Palju nad soovivad aega mõtlemiseks, 5-10 aastat? Kui gagis käinud suudavad ka lühikese ajaga oma asjad välja mõelda ;) Ei tasu olla väiklane. Mida rohkem lapsi hea põhja koolis saavad, seda parem ühiskonnale. On teistel eliitkoolidel ka omad algkooli majad. Reaalkoolil lausa tasuline Südalinna kool. Just selleks, et lapsed saaksid hea hariduse. Kalamaja koolimaja on GAGile nii ligidal, et saab kenasti ühist sünergiat tekitada. Ei jätku õpetajaid- kui on suudetud tagada konkurentsivõimeline palk, huvitav töö, siis leiab ka õpetajaid. Aga hea palga jaoks on vaja rohkem lapsi. Nii et vastupidi, kui on vähe lapsi, siis on heade õpetajate leidmine keerulisem. Olen ise ka selle kooli vilistlane. Mina õppisin 1 klassis samuti teises majas. Me õppisime üle tee võimla peal klassis. Pärast saime suurde majja. Ei midagi hullu. Kalamaja koolimaja GAG-ile lähedal, mine jaluta sealt läbi balti jaama ja siis räägi. Üks asi on võimlamaja, mis asub 50 meetri kaugusel, teine asi on maja , mis asub suisa teises linnajaos. Võib-olla sulle meeldib jalutada läbi Balti jaama , et liikuda nende kahe kooli vahel, mulle näiteks ei meeldi ja kindlasti ka mitte mu lapsele. Kui ma elan Toompeal, miks pean ma hakkama hommikul jalutama Kalamajja, kui tegelikult asub minu kool vanalinnas ja tulen mäest alla ja olen koolis. Päeval jooksma võimlasse vanalinna , jaburus!!!! Sinu ajal ka polnud 6 paralleli mida nüüd Agur tekitada soovib. Võimlamajas oli ka 2 paraleeli ja kogu lugu, tundsid kõiki oma vanuseid, nüüd kui neid hakkab olema 180, siis vaevalt, et tunned. Minu vanem laps on ka käinud võimlamajas , kus oli 2 paralleelli, see on hoopis teine lugu. Miks sa arvad, et kui kalamaja kooli nimi on GAG, saab sealt hea hariduse, tulevad ju enamus uued pedagoogid ja ei ole see tase enam see mis praegu. Ega siis nimi ei anna haridust. Kust need head pedagoogid tulevad, pigem muutub ka GAG tavaliseks keskpäraseks lasnamäe mammutkooliks tänu Aguri suuruse hullustusele. Probleem ongi selles, et sina ja paljud teised ei näe läbi seda plaani. Eesmärk on ikka süvaõpet vähendada ja haridust kehvemaks teha. See on kogu Tallinna Linnavalitsuse suund olnud juba aastaid. Vaata,kui palju on vähendatud katsetega koole ehk siis süvaõpet võimaldavaid koole.Igasse on jäänud vaid üks klass. Väga usin tegelane siin, aga veits rumal, ei tea et kommija nimele klikkides näeb kõiki tema kommentaare. Aga üks pidi kah lahinguväljal (või Madruse tänaval) sõdur olema, irw. Ma küll ei saa aru, mida need kesikud siia puutuvad? Tuleb endalearu saada, et see on eliidile mõeldud kool ja seda ei saa laiendada ning segada igasuguse muu inimprahi järglastega. Lasnamäe linnaosa vanem: olukorra halvenemine Raadiku munitsipaalmajades võib olla seotud erakordselt sooja ilmaga - DELFI Lasnamäe linnaosa vanem Maria Jufereva on enda sõnul kursis Raadiku munitsipaalmajades toimuvaga ning kokku kutsunud nõupidamise olukorra parandamiseks. Jufereva sõnul on elanike koosseis Raadiku majades olnud algusest peale kirev ja seal on olnud tavapärasest rohkem väljakutseid nii politsei kui ka päästeameti aadressil. "Olukorra halvenemise üks põhjustest võib olla seotud erakordselt sooja ilmastikuga, mil inimesed veedavad tavapärasest rohkem aega väljas ning siis ka juhtub rohkem erinevaid intsidente. Tekkinud olukorra põhjuste väljaselgitamiseks ja edasiste tegevuste koordineerimiseks olen augusti lõpuks kutsunud kokku nõupidamise, et arutada Raadiku majade turvalisuse ja kodurahu tagamise temaatikat korrakaitseorganite ja linnaametite esindajatega," ütles Jufereva täna Delfile. Jufereva sõnul on linnaosavaitsus püüdnud hoida olukorda kontrolli mitmete meetmetega. Näiteks on korraldatud iga-aastaseid perepäevi ja huvitegevuste noorsooprojekt. "Majade omanikfirma Lumi Capital teeb koostööd MTÜ-ga Lasnaidee, et sisustada noorte vaba aega ja kujundada ühtset kogukonna vaimu," ütles Jufereva. Nädalavahetusel tehtud Delfi reportaažis selgus, et Raadiku munitsipaalkorterites on korralagedus läinud ainult hullemaks, sest lastega perede sekka on üha enam kolinud asotsiaalseid inimesi, sealhulgas endisi vange. Toimuvad rahulikemaid elanikke häirivad öised joomingud õues, politsei väljakutsed ja isegi tulistamised. DELFI VIDEO: Lasnamäe linnaosavanema kiired ajad - Savisaarega Moskvasse, tiir linnas, tööpäev rongis ja õhtul Laulasmaale haldusreformi arutama ETV saates "Foorum" puhkes tselluloositehase teemal sõnasõda: vaieldi, kas uuringuid on vaja või mitte Tagasivaade Eesti eesistumisele: suurim läbikukkumine oli katse kutsuda idapartnerluse tippkohtumisele diktaator Lukašenkat			OSCAR-2019
Eestis räägitakse juba aastaid, et ettevõtted, kes tahavad edu saavutada ja turul konkurentsivõimelised olla, peavad suurendama tootlikkust, muutma tööprotsesse efektiivsemaks ja panustama oma töötajatesse. Vähesed võivad aga öelda, et seda tõesti tehakse. Kui Ulvi Tallo kaheksateist aastat tagasi oma raamatupidamisfirma asutas, ei osanud ta isegi unes ette näha, et kõik tema hullemadki soovid aastate jooksul täituvad. Innovatsioon, IT-arendused, läbimõeldud tööprotsess ja tark töö on vaid osa märksõnadest, mis kuuluvad 2018. aastal tema büroo, ametliku nimega OÜ Grow Finance, argiellu. Kes teab, võib-olla on hoogsale arengule kaasa aidanud ka sobivalt valitud nimi Grow (eesti keeles kasv). Igal juhul on ühemehefirma nüüdseks kasvanud rahvusvaheliseks ettevõtteks, mis pidevalt laieneb, ja töötajaid, kellest enamik raamatupidajad, on kokku juba üle kahekümne. Ulvi on nii klientidele, töötajatele kui ka välismaistele partneritele suutnud end tõestada võimeka juhina, ehkki see pole tulnud kergelt. • Tehnoloogia veelgi kiirem areng, uue tarkvara kasutamine raamatupidamises, võimalus suurendada targa töö osakaalu, sest see on ettevõtete edu võti nii Eestis kui ka maailmas. Kahjuks saadetakse suur osa arvetest endiselt PDF-failidena. Tšekid ja paberarved peaksid olema minevik. Soovitus ettevõtetele: mõelge, katsetage, proovige, pange e-arved tööle ja ärge andke alla, kui on takistusi! Küsige asjatundjatelt nõu, kuidas oma tööd efektiivsemaks muuta ja kasvada. • Tehnoloogilised uuendused ja uued programmid: vähendada töös mõttetuid astmeid ja dubleerimist. Arve saatmine peaks toimuma ühe klikiga ning seal taga peab olema kogu vajalik info olemas. Arvete maksmine peaks Eestis käima juba ammu vaid automaatselt. Kui raamatupidajat on aastakümneid kujutatud istumas suure paberi- ja arvekuhja taga, murekorts otsmikul, siis Grow’ büroosse astudes ei kohta sundasendisse naelutatud töötajaid, kes tundide viisi pingsalt arvutiekraani jälgivad. Õhkkond on meeldiv, inimesed heas tujus, ehkki parasjagu on käes tavalisest pingelisem tööperiood, nagu raamatupidamises ikka. Targale tööle keskendumine tähendab Grow’ jaoks ka seda, et büroo saab maksta oma töötajatele palka, mis on pingutust väärt ega pane mõtlema uue töökoha peale. „Kui öeldakse, et palk pole oluline, siis ei pea see minu arvates paika. Palk on töötajate jaoks tähtis, alles seejärel tuleb muu,” rõhutab Ulvi. Ettevõtte juhina on ta pööranud tähelepanu siiski ka sellele „muule”, näiteks loonud keskkonna, kus raamatupidamine toimib edukalt ilma paberite, PDF-arvete ja ühes kohas pikalt paigal istumiseta. See ei tähenda, et seal tööd ei tehtaks. Vastupidi, tööd tehakse palju, aga ühtki hiireklõpsu või sammu ei tehta asjata. „Meil võib tööd teha kus tahes kohast ja mis tahes ajal. Seda saavad raamatupidajad ise otsustada. Tehku tööd rannast või suvilast, mina ei keela. Põhiline on, et töö saaks õigel ajal ja hästi tehtud,” märgib Ulvi, ise samas viidates, et praegu on kiiremad ajad ja seepärast ollakse rohkem kontoris. Kui vaadata Grow’ stiilses kontoris ringi, märkab terasem silm tõesti, et lauad on puhtad ja mingeid paberikuhjasid kusagil pole. „Paljud kiitlevad, et nad on paberivabad, aga mina ütlen, et selleni oleks pidanud jõudma juba ammu. Nüüd on see normaalsus, mitte uudne eelis. Meie olime paberivabad juba 2010. aastal, aga siis pidin selgitama selle vajadust,” räägib Ulvi. Ehkki ühtegi paberit pole märgata, olid Ulvi sõnul mõni aeg tagasi olnud siiski tema laua peal ajalehed, mis aga muudkui kuhjusid. „Siis mõtlesin, et kui me oleme esimene paberivaba raamatupidamisbüroo, siis olgu kõik nii paberivaba kui võimalik. Seega läksime üle digilehtede lugemisele.” Esimene ajaleht, mida ta hommikul arvutis või nutiseadmes loeb, on Äripäev. Digimaailm paelub Ulvit väga. „Vidinad, mis lihtsustavad raamatupidaja tööd ja ka ettevõtte juhtimist, on olulised. Mulle meeldib võtta kasutusele uusi infotehnoloogilisi lahendusi ning proovida, mis veel parema tulemuse annab. Ja arvan, et üleüldse võiks olla veelgi enam tehnilist progressi, veel rohkem vidinaid ja igasugu lahendusi. Asjad võiks töötada tunduvalt paremini.” Kui küsida, mida tähendab raamatupidamisbüroo jaoks tark töö, toob Ulvi hulga näiteid. Esiteks tähendab see, et tuleb lahti saada tööde dubleerimisest ehk nn tühjast tööst, mida saab automaatselt teha arvutiprogrammis. Mitte nii, et üks töötaja reastab oma arved kuskil X-süsteemis, aga siis tuleb teine töötaja, kes võtab portsu pabereid ja teeb osa tööst uuesti üle. Ulvi on veendunud, et efektiivses raamatupidamises peab olema üks keskkond, kust raamatupidaja näeb kõike ja saab kogu vajaliku info, millega oma töö kohe ära teha. Mitte nii, et kasutatakse Dropboxi või mitut eri kausta. „Mulle kohe üldse ei meeldi dubleerimine, mis toimub pealegi mingis imelikus süsteemis. Kõik vajalikud andmed peab saama sisestada ühekorraga ja edasi käib kõik automaatselt. Piisab, kui ettevõtte juht vaatab vaid korra üle, kas tähtajad ja arved on õiged, kas raha on, et maksta, ja sellest piisab. Maksmine peaks käima seejärel automaatselt.” Ulvile meeldib, kui ettevõttes on süsteem, kus on lihtsalt ja selgelt näha, kus mida teha ja kuhu midagi sisestada. „Me kasutame ka tuntud raamatupidamistarkvara, aga osaleme samal ajal paljudes pilootprojektides, et testida uuendusi ja leida uusi lahendusi, mida siis omavahel ühendada.” Iga tehnoloogiline uuendus peab tegema töö kiiremaks, efektiivsemaks, mõistlikumaks. Tarkvaraarendajad võtavad suure tehnoloogiafänni Ulvi ja Grow’ esindajate ettepanekuid kuulda, samuti tehakse tarkvaralahenduste pakkumisel koostööd pankadega. „Enamik tarkvarast töötab tänapäeval gateway’s ühesuunaliselt. Ma tahaks, et need kõik toimiks kahesuunaliselt. Tahan, et arve tuleks sisse, seal on maksetähtaeg, ettevõtte juht vaatab vaid, kas see tähtaeg sobib, ja kohe läheb arve maksmisele. Ei taha, et raamatupidaja peaks kogu aeg sisse logima, et teha mõttetut tööd pangas tasumiseks. Mujal maailmas see süsteem juba töötab.” Ehkki Eestis leidub jätkuvalt nn vanakooli raamatupidajaid ja -büroosid, kus on au sees paberarved, on Ulvi kogenud, et noored, kes raamatupidamisvaldkonda tööle tulevad, võtavad uued mõtted ja lahendused kergemini omaks. Nende jaoks ongi uus asi tavaline, enesestmõistetav, sest nad juba mõtlevad teisiti, oskavad paremini võõrkeeli, nad on igasuguste tehnoloogiliste vidinatega kokku puutunud juba lapsena. Keskealistel ja vanematel raamatupidajatel aitab tänapäeva raamatupidamise arengusuundi ja võimalusi paremini mõista pidev enesetäiendamine ja õppimine. Ulvi on kõrghariduse omandanud enamjaolt töö kõrvalt. Ehkki see pole olnud kerge, võib ta nüüd, aastal 2018 jälle rõõmustada uue eesmärgi saavutamise üle, sest kui magistrikraad oli Ulvil ennegi olemas, siis nüüd on läbitud ka EBS-i Executive MBA. Samas ei saa Ulvi hinnangul ka vanamoodsust täiesti pahaks panna, sest paraku on kliente, kes on harjunud PDF- või isegi paberarvetega, mis on Grow’ jaoks raamatupidamise üleeilne päev. Tulevikku ta vanamoodsal lähenemisel ei näe, samuti ei saa sellised bürood loota, et konkurentsis püsima jäädakse. Samal ajal teeb Grow järjekindlalt ka klientide hulgas selgitustööd, milliseid võimalusi uudsed lahendused pakuvad ning näiteks kui palju lihtsam ja kontrollitavam võib raamatupidamine ettevõtte jaoks olla. See on Ulvi sõnul alati hea tunne, kui õnnestub kliente heas mõttes ära rääkida või vaimustuma panna. Kui aga keegi ütleb, et paber on kindel ja arvuti mitte, siis Ulvi sõnul on just paberit väga kerge hävitada. „Paberile võib tule otsa panna ja midagi ei jää alles. Arvan, et nii turvaline pole miski olnud, kui on praegune pangandussüsteem. Kui üks süsteem saab olla turvaline, siis miks mitte ka e-arvete süsteem. Pigem ei ole e-kirjaga saatmisel turvagarantiid.” Kui aga Ulvilt küsida, mis saab siis, kui elekter ära läheb, siis Ulvi ei kujuta ette, et see saaks kogu maakeral juhtuda. „Kui see juhtub, ei ole ilmselt enam ka inimesi.” Kui nimetada raamatupidamises uusimate lahenduste kasutamist uuendusmeelsuseks, siis Ulvi sõnul on see Grow’ kui ettevõtte jaoks pigem vajadus. „Ettevõtte huvides peaks olema see, et juht tegeleb ettevõte arenguga, mitte ei kuluta aega arvetega mässamisele. Mida suurem ettevõte, seda olulisem on liigse töö vältimine arvete puhul.” „Loomulikult väike klient seda kõike ei vaja, aga suurtel hoiavad uuendused väga palju aega ja raha kokku. Mida suuremaks kliendi ettevõte kasvab, seda suuremad on tema vajadused ja seda rohkem on vaja leida uusi lahendusi.” Mingil hetkel tundis Ulvi, et tarkvaraarendajad ei arenda kõike nii, nagu oleks vaja, seetõttu sai Grow’s loodud eraldi arendustiim. „Üldiselt ei ole raamatupidamisbüroodel võimalik sellist arendusüksust luua, kui ollakse väga väiksed, aga meie saime seda endale lubada.” Juhina teeb Ulvile südamest rõõmu, et ta on leidnud endale niivõrd head töötajad, kelleta ta oma ettevõtet üldse ette ei kujuta. „Mulle meeldib ka see, et meie kliendid esitavad meile pidevalt uusi väljakutseid ja panevad meid tegutsema, uusi lahendusi otsima.” Igas meeskonnas peab olema erinevaid inimesi, sest ühel on ühed, teisel teised tugevused. „Tean, et osa on paremad verbaalsed suhtlejad ja teised suhtlevad paremini kirja teel. Mina olen see, kes tahab vahetult suhelda, mitte kirja teel selgitada.” Ulvi ei ole aga veel kohanud sellist inimest, kes üldse suhelda ei suudaks või ei oleks võimeline meeskonnatööd tegema. Iga juht peab lihtsalt oskama leida oma meeskonda kõige sobivamad inimesed, siis on kõik eesmärgid saavutatavad. Ometi pole raamatupidamine, veel vähem rahvusvahelise büroo juhtimine olnud Ulvi eluaegne unistus. „Olen pärit Suure-Jaanist, mulle meeldis koolis matemaatika ja ka ajalugu, aga raamatupidajana ma ennast ei näinud. Mäletan, et kaheksakümnendate lõpus tulid koolidesse JUKU arvutid. Olin sellest vaimustuses, kuid meil ei saadudki neid korralikult tööle, sest miski oli nende arvutitega ikka kogu aeg valesti,” meenutab Ulvi. Tehnoloogiahuvi on pärit aga kodust. Näiteks lapsena võttis Ulvi isa kassettmaki tükkideks lahti, vaatas, mis seal sees on, ning pani uuesti kokku ja tööle. Kuna isa oli ametilt traktorist, siis oli periood, kui Ulvi kaalus koguni automehaaniku kutset („Minu jaoks oli isa pigem leiutaja,” selgitab Ulvi). „Mäletan, et tahtsin alati vaadata, mis seal auto mootori sees on. Kui siis ükskord juhtus, et ma ei jaksanud ühte polti lahti keerata – olen väikest kasvu –, siis sain aru, et see on füüsiliselt raske töö.” Tegelikult puutus Ulvi kooliajal kokku ka raamatupidamisega, läbides keskkoolis raamatupidamise kursuse, aga siis tundus see talle igav. „Tõsi, sel ajal mulle see üldse ei meeldinud, nii otsustasin minna õppima maastikuarhitektuuri. See eriala meeldis mulle väga, aga kui kooli lõpetasin, siis ei olnud erilisi töövõimalusi.” Üks haridus käes, asus Ulvi Viljandis Mainori kõrgkoolis majandust õppima. Kui ta seejärel Tallinna kolis, pakuti talle kui majandust õppivale noorele tööd raamatupidajana. „Mäletan, et ma muidu poleks seda tööd vastu võtnud, aga sel ajal tulid arvutid ja kui öeldi, et saan arvutiga töötada, võtsin töö vastu.” Kui üheksakümnendatel oli kasutuses DOS-süsteem, siis kümnendi teisel poolel tuli juba Windows koos Exceliga. See oli juba midagi erilist! Õppimishimulisena rühkis Ulvi aina edasi ning astus õppima EBS-i, et veelgi parem haridus saada. EBS-i ajal toimusid ka olulised elumuutused – sündisid kaks last ning sai rajatud oma firma. „Olen pea kogu aja töö kõrvalt koolis käinud. Ja nüüd viimastel aastatel jälle – EBS-i juhtide magistriõppes. Ma ei löö kunagi käega ja lähen alati lõpuni nii õppimise kui ka kõige muuga. Muidugi on keeruline ja raske, aga ma ikka teen ära,” selgitab Ulvi oma elufilosoofiat. Täiesti oma raamatupidamisettevõtteni jõudis Ulvi uue aastatuhande algul. Seni oli ta silma paistnud n-ö teistmoodi tegutsejana, kes sai aru, mida raamatupidajalt oodatakse – mitte lõputuid tabeleid ja arve, vaid piltlikku graafikut ja konkreetseid selgitusi. „Olin sel ajal tööl ühes puidufirmas, kus tegingi mitmesuguseid graafikuid koos selgitustega, millised projektid töötavad hästi, millised mitte, mis toob tulu, mis mitte. Ma näitasin kõike graafiliselt ja see väga meeldis ettevõtte juhile,” nendib Ulvi. Kui aga puidufirma tegevus hakkas kokku kuivama, otsustas Ulvi sealt ära tulla. Kuna tuttavad küsisid talt juba varem tihti raamatupidamises abi, ei olnud klientide leidmine probleem „Nii tegin neile raamatupidamist, alates 1998. aastast mingi aja FIE-na, aga siis sain aru, et FIE-na ei ole mõtet tegutseda, ja otsustasin oma raamatupidamisteenuste firma luua.” Algul töötas Ulvi oma ettevõttes üksi, aga töömahu kasvades sai aru, et peab hakkama töötajaid palkama. „Mõnda raamatupidajat oli vaja ka koolitada, aga kõik olid toredad inimesed. Paljud neist, kes alustasid minu ettevõttes, on nüüdseks kõvasti edasi arenenud ja jõudnud isegi maailma välja,” kiidab Ulvi. Kui Eesti ettevõtjad kurdavad tööjõupuuduse üle, siis Ulvi sõnul ei saa ettevõtet tööle, kui pole õiget meeskonda, kes oleks professionaalid ja mõtleks juhiga kaasa. „Üksinda seda ei tee, see on selge,” ütleb Ulvi, kui küsida temalt meeskonna kujundamise kohta. Majandustõusu ajal on Ulvi sõnul alati raske töötajaid leida. „Esimese majandustõusu ajal oli tark võtta tööle lihtsalt see, kes soovis tööle tulla, sest järgmisel päeval võis ta leida töö teises raamatupidamisfirmas.” Praeguseks on Ulvi jõudnud faasi, kus tal on tugev meeskond, aga selle saavutamiseks tuleb meeskonna kujundamisega vaeva näha, osata inimesi „lugeda”, taibata, kes mõtleb samamoodi, kelles on potentsiaali, keda huvitavad tehnoloogilised uuendused. „No muidugi on olnud selliseid töötajaid, kellel tuleb algul n-ö kätt hoida,” viitab ta. Nagu mainitud, ei saa tänapäeval moodustada head meeskonda, kui ei arvesta töötajate ootusi ja motivatsiooni. Ulvi sõnul on neil süsteem, mille puhul töötajad on ise motiveeritud ja saavad oma panuse eest ka kõrget töötasu. Ettevõtte arengu seisukohalt on oluline käia lahtiste silmadega ja teada, mis raamatupidamises maailmas toimub, veel parem on arengut ette aimata ja olla turul esimeste seas. „Meie moto on, et kogu aeg tuleb areneda ja leida n-ö uusi vidinaid. Mõelge, meile tuleb sisse 10 000 arvet ja kui me ei kasutaks uusi lahendusi, siis me ei suudaks klientide soove täita ega teistega konkureerida. Robotid tuleb ka tööle panna!” Ulvi on märganud, et ideed, milliseid tehnoloogilisi uuendusi võiks kasutusele võtta või kuidas Grow saaks veel paremini klientide soove täita, tulevad tal igal pool, vahel lausa üllatavates kohtades. „Juhil ei lõpe tööpäev töökohalt ära minnes kindla kellaajaga. Vahel tekib konverentsil ettekannet kuulates mõte, mida peaksime tegema, vahel sporti tehes.” Ta tunnistab, et enam ta ise raamatupidamist ei tee, vaid tegelebki puhtalt arenduse ja juhtimisega. Kui Grow Finance kolis Delta Plaza maja 13. korrusele, kust avaneb avar vaade üle Tallinna merele, kiitis üks tore klient, et see oli õige samm, sest „mõte peabki jooksma kõrgemal tasemel”. Sisekujundaja Tõnu Rebase kujundatud stiilne kontor aitab kõrgele mõttelennule kaasa, aga tunda on ka Ulvi head kunstimaitset ja maastikuarhitekti oskusi. Ka feng shui olevat siin paigas, kiitis sama klient. Grow’ kontoris on kõigil hea olla – nii töötajatel kui ka klientidel. Kuidas hinnatakse Ulvit aga juhina? „Mulle on öeldud, et tahetakse olla minu kolleeg ja minuga koos töötada,” märgib Ulvi. Öeldu eest on ta väga tänulik ja arvab, et see võib tähendada seda, et ta ei käi ega anna korraldusi ülevalt alla, vaid on demokraatlik juht. „Mulle meeldib, kui inimesed on ise aktiivsed ja mõtlevad kaasa. Samas saan aru, et kõigile see uuenduslikkus ja uute lahenduste otsimine ei sobi. Kedagi seepärast maha teha, kuidas ta midagi teeb, ma aga ei soovi.” Ehkki Ulvi on pealtnäha ideaalnaise võrdkuju – haritud, naiselik, sale, sportlik, põhjamaiselt heledate juustega, on temas ka mehelik pool olemas. „Ma vist mõtlen nagu mees. Olen alati tehnika vastu huvi tundnud ja see haarab mind. Ma ei talu poodlemist, üle tunni ma poes olla ei taha.” Samuti ei mõista Ulvi, miks peab inimestel üldse nii palju asju olema ja milleks neid aina juurde muretseda. „Mul on juba automaatselt sisse kasvanud roheline mõtlemine. Mina ei joo vett automaadist, vaid ikka kraanist. Jah, ma armastan keskkonnasäästlikkust.” Ka see, et Grow on paberivaba, ei tähenda ainult tehnoloogiavaimustust, vaid ka keskkonnasäästlikku mõtteviisi. Ehkki Grow’l on palju eesmärke, ei ole Ulvil endal olnud kunagi eesmärki juhiks saada. „Olen rääkinud paljude juhtidega, kellest mõni on öelnud, et neil on alati olnud ambitsioon saada juhiks. Mina ei ole sellist asja teadvustanud, kõik on tulnud kuidagi loomulikult. Mul ei ole olnud ka ambitsiooni, et tahan olla keegi. Tahan lihtsalt tegutseda ja kui näen klientide vajadusi, siis tekib tunne, et tahan kohe tegutseda ja leida lahendusi, et tulemus oleks veel parem ja efektiivsem,” arutleb Ulvi. „Ja täpselt nii, nagu meie ettevõte ise kasvab, lubame ka oma klientidele kasvu ja kasu.” Ehkki naiste võim on maailmas kasvanud, on juhtide maailm väga meestekeskne, naine peab ennast rohkem tõestama. Naisi küll oodatakse, aga eelarvamused ei taha muutuda. „Ma vähemalt arvan nii, sest kui ma käin rahvusvahelistel konverentsidel, siis on näha, et see on meeste maailm. Seal on enamasti audiitor- ja advokaadibüroode juhid, kes on vanuses 50+. Nojah, nüüd ma enam ka nii väga noor ei ole, aga seda on ikka tunda,” naerab Ulvi, kes on aastate jooksul tihti kogenud, et meesjuhi sõna maksab ka siis, kui mees on suhteliselt noor. Samas peab naisjuht enda kehtestamiseks ja tõestamiseks vaeva nägema. Mis sest, et naise ettevõte võib olla edukam kui mehe juhitav ettevõte. Üldjuhul kliendid, kes algul ei tea, kellega Ulvi puhul tegu, pöörduvad suhtluseks automaatselt tema kõrval istuva mehe poole. „Nad ei tea ju täpselt, kes ma olen, aga ma näen, kuidas ma pean ennast tõestama. Aga no las ta olla, ma ei võta seda meeste-naiste teemat väga tõsiselt, pigem huumoriga!” Ettevõtte juhtimise kõrvalt õppida, omandada mitu kõrgharidust – see on jõukohane vaid ülivõimekale inimesele. Seepärast võib võõraid üllatada, et Ulvi polegi ainult tööle keskendunud karjäärinaine, vaid on osanud ühendada töö ja pereelu. Tal on abikaasa ja kolm last – vanemad lapsed on juba teismelised, noorem aga alles viiene ja vajab rohkem ema tähelepanu. Ulvi tunnistab, et tiheda graafiku tõttu ei jõua nad perega küll nii tihti kultuuriüritustele kui tahaks, aga vahel ikka, ja selleks tuleb aega võtta. Ulvi ise käis hiljuti Peterburi Mariinsky balletti vaatamas. „Ka autos kuulan ma üksi sõites klassikalisi klaverikontserte, see mulle väga meeldib, sest olen ka ise kunagi klaverit õppinud. Perega koos käisime aga Weekendil.” Samuti ei kujuta Ulvi (ja kogu tema pere) oma elu ette spordita. Näiteks Alpides ja Soomes lumelauaga kihutamas käivad nad ikka koos perega. Kooliajal tegeles Ulvi kergejõustikuga, mis andis hea põhja – tema sportlik sale vorm hakkab kohe silma. „Praegu on minu hobiks kõik, mis tõstab adrenaliinitaset – lumelauasõit, lohesurf, benji-hüpped. Mõtlesin ühel hommikul, et teeks langevarjuhüppe. Mees ei tahtnud kaasa tulla, aga mina läksin ja tegin selle hüppe ära. Kuna ma polnud enne langevarjukursustel käinud, siis sain teha vaid tandemhüppe,” naerab Ulvi. Peretraditsioonide hulka kuulub jõulude tähistamine koos isa ja sugulastega. „Igal aastal oleme jõulude ajal ikka maal ja ka sünnipäevi tähistame seal.” Tähelepanuväärne on, et Suure-Jaanis isa juures saab Ulvi tegelda ka oma kunagise suure armastuse – maastikuarhitektuuri ja aiandusega. Tema isa aed, mille Ulvi enne Grow’ loomist rajas, võitis 2000. aastal kauni koduaia tiitli. Vahel, kui Ulvi käib Horteses või Hansaplantis taimi imetlemas, on ta mõelnud, et kui elu peaks mingil põhjusel muutuma ja ta peaks eriala vahetama, näeks ta ennast meelsasti aiandusettevõtet juhtimas. „See on aga ainult mõte.” Grow – nagu ettevõtte nimigi ütleb – on seni aina kasvanud. Eelmisel aastal toimus laienemine, nendega liitus üks teine büroo. Seega on viimane aasta olnud Ulvile töö ja õpingute mõttes eriti pingeline. „Meeskonna ühtesulatamine nõudis päris suurt tööd. See oli üks paras väljakutse. Seal oli faktoreid, mis ei sõltunud minust, aga tunnistan, et sain suure kogemuse võrra rikkamaks. Edasi oleme aga aina kasvanud.” Ulvi loodab, et saab juhina edasi tegeleda just targa töö arendamisega, sellega, mida Eesti ühiskond ja ettevõtlus praegu enim vajavad. Loomulikult on kasvavas ettevõttes alati vaja ka uuendusmeelseid raamatupidajaid, kellele meeldib katsetada uusi tehnoloogiaid ja tunda, et klientide edus on ka nende roll oluline. Kes tunneb, et tahab sellist tööd teha, on alati teretulnud Grow’ poole pöörduma.			OSCAR-2019
Kristus on surnuist üles äratatud. See kuulutus on kostnud läbi sajandite usklike suust. Jumal on kõik hästi teinud. Jeesuse ülesäratamine on ime ja selle tähendus on suurem, kui sellest rääkida oskan. Apostel Paulus ütleb: «Ta maeti maha ja äratati kolmandal päeval üles pühade kirjade järgi» (1Kr 15:4). Esimesed, kes kuulsid sõnumit Jeesuse surnuist ülestõusmise kohta ja teda elavana nägid, olid Matteuse evangeeliumi järgi kaks naist: Maarja Magdaleena ja Maarja. Nädala esimesel päeval läksid need naised Jeesuse hauale. Nad olid leinas ja mures, sest see, mis reedel Jeesusega juhtus, oli katastroof. Ülekohtused ja uskmatud lõid nende Issanda süütuna risti kahe kurjategija vahele. Jeesus oli veel sama päeva õhtul pärast surma ristilt maha võetud ja Arimaatiast pärit rikas Joosepi-nimeline mees palus Pilaatuselt Jeesuse ihu enesele matmiseks. See mees tundis Jeesusele kaasa ja oli üks tema järgijatest. Ta mässis Jeesuse ihu puhtasse linasse ja pani ta uude, kaljusse raiutud hauda. Haua uksele aga veeretas suure kivi. Kogu ümbrus rääkis tol ajal Jeesuse hukkamisest. Oli neid, kes teda parastasid, aga oli ka neid, kes sellise teguviisi hukka mõistsid. Pealiskaudselt vaadeldes on rist lihtne: kaks puud, kus üks on teise suhtes risti asetatud ja nii, et sellele saab panna inimese. Enne Jeesuse ristilöömist oligi see nii, kuid pärast Kristust on ristil täielikult uus ja väga sügav usuline tähendus. Uue tähenduse on ristile andnud ikka suurim ime – Jeesuse surnuist ülestõusmine. Paulus kirjutab: «Jah, sõna ristist on narrus neile, kes hukkuvad, aga meile, kes päästetakse, on see Jumala vägi» (1Kr 1:18). Rist on nüüd meile kannatuse, lunastuse, Jumala armastuse ja igavese elu sümbol. Nädala esimese päeva varahommikul läksid naised Jeesuse hauale. Mõni päev tagasi kõnelesime ühe koguduseliikmega mälestustest Kirikuküla kohta. Kohalik rahvas on alati olnud tihedalt seotud Urvaste kiriku, kalmistu ja Uhtjärve ääres oleva puhkekohaga. Koguduseliige rääkis, kuidas ta onu oli kord öelnud, et läheb oma vennaga kalmistule juttu ajama. Tema lapsena sellest aru ei saanud, kuidas saab kõnelda oma surnud vennaga. See sündmus on talle siiamaani meelde jäänud. Kuid Jeesuse hauale minekuga seda võrrelda ei saa. See, mis esimesel ülestõusmispühal naistega haual toimus, on muutnud kogu maailma ajaloo käiku. Sellest kõneldakse tänapäevani ja kindlasti ka tulevikus, kuni aegade lõpuni. Evangelist Matteus väljendab seda sõnadega: «Ja ennäe, sündis suur maavärisemine, sest Issanda ingel, laskudes taevast, tuli ja veeretas kivi kõrvale ja istus selle peale. Aga ta nägu oli nagu välk ja ta rõivad valged nagu lumi. Aga hirmust tema ees värisesid valvurid ja kukkusid maha nagu surnud. Aga ingel pöördus naiste poole ja ütles: «Teie ärge kartke! Ma tean, et te otsite ristilöödud Jeesust. Teda ei ole siin, ta on üles äratatud, nõnda nagu ta ütles. Tulge, vaadake paika, kus ta magas! Ja minge kiiresti, öelge tema jüngritele, et ta on üles äratatud surnuist! Ja vaata, ta läheb teie eele Galileasse, seal te saate teda näha.» (Mt 28:2–7) Naistele sai selgeks, et Jeesuse ihu nad hauakoopast ei leia. Neid võis vallata segadus, kahtlus ja hirm. Sellest kirjutab Markuse evangeelium: «Ja nad tulid välja ja põgenesid hauakambri juurest, sest neid oli vallanud hirm ja hämmeldus ning nad ei öelnud kellelegi midagi, sest nad kartsid» (Mk 16:8). Kui naistele ei oleks tühjal haual ilmunud Issanda ingel, oleksid nad võinud arvata, et keegi on Jeesuse ihu ära viinud. Nende inimlike targutuste ja kuulujuttude vältimiseks läkitas Jumal oma ingli toimunust teatama. Me näeme, kuidas Jeesuse elus iga tema maapealset sammu taevaste jõudude abil hoiti ja suunati. Kui naised hauakambri juurest kartuse ja suure rõõmuga lahkusid, et sellest kõigest kuulutada jüngritele, ilmutas neile ennast elav Issand. «Ja ennäe, Jeesus ise tuli neile vastu ja ütles: «Olge rõõmsad!» Aga nemad astusid ta juurde, haarasid ta jalgade ümbert kinni ja kummardasid teda.» (Mt 28:9) Jeesuse ülesäratamine on Jumala imeline tegu, millel on suur tähendus kogu loodule ja mis asetab kogu loodu uude situatsiooni, olukorda, mille tagatiseks on Jeesuse ülesäratamine surmast. Jumal on näidanud, et temale allub surm ning ta on kogu nähtava ja nähtamatu maailma Looja. Ülestõusmispühad kõnelevad meile Jumala antavast elust, mida ei võta meilt ka surm. See usk on vundament, millele võime ehitada oma koja (elu). See annab meile lootust ja rõõmu kaotuses ja valus ning rõõmsatel päevadel kinnitab meie usku. Ülestõusmispühadel kuulutage julgesti: «Kristus on üles tõusnud!» Ta on tõesti üles tõusnud, et meil oleks elu ja kõike rohkesti nii taevas kui ka maa peal. Aamen. Muuseumiöö tõi Risti kirikusse üle saja inimese, kes soovisid oma silmaga üle vaadata äsja teadlaste poolt dešifreeritud tekstiga 16. sajandi hauaplaadi, mis kuulus Tallinna nimekale kaupmeheprouale. «Ka nii on võimalik evangeeliumi kuulutada, kusjuures vägagi tulemuslikult,» jagab Risti koguduse õpetaja Annika Laats oma rõõmu laupäeval, 17. mail toimunud muuseumiööst, mille raames ka Lääne-Harju praostkonna Risti kirik oma uksed hiliste õhtutundideni lahti hoidis. Kell 18–23 ütles õpetaja koos giidi ametit pidava juhatuseliikme Anneli Pärliniga tulijatele tere tulemast, olles valmis kõnelema kõigest sellest põnevast, mida Risti kiriku müürid varjavad. Mitte üksnes museoloogilise väärtusega esemetest, vaid jagades teavet ka koguduse tänastest tegemistest. Umbes 150 inimese hulgas oli ka neid kohalikke, kes pole kirikus sagedased käijad. «Tore oli kuulda, kuidas nad massist eristusid selgitustega, et see on meie kirik,» räägib õp Laats. «Peakangelaseks» olnud 16. sajandist päris hauaplaat tuli puitpõranda alt esile kiriku restaureerimistööde käigus. Kuigi tugeva kulumise tõttu on osa tekstist loetamatu, suutis ajaloolane Anu Mänd pealiskirja siiski välja lugeda. Plaat on kuulunud Tallinna kaupmeheprouale Gertrudile, kes oli raehärra van der Lippe naine ja kes suri tõenäoselt 31. detsembril 1531. Teadlased hindavad leidu tähelepanuväärseks, sest nii vanast ajast on naiste hauaplaate säilinud vähe. Plaadi uhke kujundus rõhutab Gertrudi seisust ning annab aimu linnaeliiti kuulunud naise positsioonist ja sellest, kuidas põlistati tema mälestust. Küsimused, millal ja miks on plaat Risti kiriku altari ette sattunud, ootavad aga veel vastuseid.			OSCAR-2019
Vürts must neljas sool on religioosne päritolu, ja on keskkonnasõbralik toode toite. Nimi "neljas" ilmus mitte ilma põhjuseta. Veel palju aastakümneid tagasi selle valmis just Puhta Neljapäev — suur õigeusu pidu. Ja pärast valmistamist inimesed kandsid selle kiriku pühitsemine. Just pärast läbimas rituaal soola pidasid peaaegu kaitsva amulett, mis kaitseb kurja silma eest ja tervis paremaks. Söönud seda toitu valdavalt Ajal — seda soolad pühitsetud muna. Ja aasta jooksul teda hoiti eest ikoonid. Ja seda põhjusel, et neljas soola võib süüa ainult Puhas Neljapäev, tema koristatud aasta ette. Vürts on säilivusaeg ja ei kaotanud oma kasulikkust aja jooksul. Selle asemel, et leib külades väga sageli kasutanud kvass paks ja ise soola põles pannil, ahjus, kuid siin tutvustame rohkem kohandatud meie aega versiooni retsept. Leib tuleb vees leotamiseks, miks lisada sool. Sega kuni saavutada enam-vähem ühtlane konsistents. Saadud segu nihe malmist pannil või utyatnitsu. Kuumuta ahi 200-250 kraadi ja pane sinna meie segu. Tähelepanelikult jälgida seda, mis toimub ahjus. Kui leib tõmbus mustaks — tuleb kätte pannile ja pane jahedasse. Pärast jahutamist segu, hakkimiseks kuni pulber riik. Saab kasutada ka tavalise riiv või kohviveski. Usklikud inimesed ajal toiduvalmistamise protsessi soola lugenud palve, aga nüüd on inimesed teevad neljas sool rohkem praktiline eesmärk, et kõik sellised traditsioonid on juba ammu vananenud ise. Mõned variandid retseptid, peale soola ja leiba, lisatakse piparmünt, köömen, till, koriander ja muud maitseained. Kõige tähtsam erinevus on see tavaline — minimaalne kaalutud osa metallide ja rohkem sisu joodi. Tavalist soola sageli nimetatakse "valge surma", sest kõrge sisaldus selles kloori. Aga kui tugev kuumtöötluse ajal valmistamise musta soola, selle summa muutub tühine. Korduvad uuringud on neljapäeval soola arutanud, et pärast seda praktiliselt ei tahaks juua, kui pärast tavalist. Selle tulemusena, see sool ei ole hoiab kinni vett kehas. Vastunäidustusi addicting musta soola peaaegu ei ole. Lõppude lõpuks, see on pigem kasulik, kui kahjulik. Aga see ei ole vabandus tarbida vürtsi on tohutu kogustes. Iga, isegi kõige kasulik toode, muutub kahjulikuks, kui ei ole kinni mõõdukalt. Igapäevane norm tarbivad soola ei tohi olla suurem kui 5 grammi. Kui seda annust oluliselt ületada, siis vastus on organismi ei sunni ennast kaua oodata: Kui minna täiesti valge soola musta ja tarbida selle normi piires, siis on selge parandada oma üldist tervist märkad üsna varsti. Erilist tähelepanu must sool peaks pöörama inimestele, kes kannatavad liigse kehakaaluga, ja kes soovivad kaalust alla võtta. Tavalist soola raames toitumine tuleb piirata — ta hoiab kinni vett ja ei kanna mingeid kasulikke omadusi, kuna on toode, keemiline töötlemine. Hoopis teistmoodi asjad on musta soola. Seda võib tarvitada koos toiduga täiesti tavalises koguses. See ei ole ainult täis kasulikke aineid, kuid kiirendab ainevahetust. Just sel viisil on võimalik leevendada hobuste survet. Kõik, mida vaja, see üks tass musta soola, mis tuleb lahustada vann. Võtta need vannid on väärt mitte rohkem kui 20-30 minutit, üks kord nädalas. Paranes tähistas pärast esimest protseduuri. Selline ravi on kõige parem teha kuurina: 10 korda, üks kord nädalas. Retsept on 1. Vähesed teavad, et must sool — suurepärane koorija, mis eemaldab liigsed keratiniseeritud rakud naha pinnalt. Teha selle parandamiseks kodustes tingimustes on väga lihtne. On vaid vaja: kook, kohvi, soola, oliiviõli. Osa 2:1 sega jahu ja sool, lisa väike kogus oliiviõli. Saadud mass on aktiivselt segada. Seejärel ettevaatlikult krunt nägu segu, ja hakkame puhastama nahka masseerivate liigutustega 2-3 minutit. Nahk on pärast sellist protseduuri muutub ühtlast värvi, elastne, tark. Retsept 2. Kui on vaja kiirendada juuste kasvu, siis elementaarne näo ja peanaha musta soola, ilmselt aitab teid selles küsimuses. Lihtsalt midagi on vaja soola-ja linaseemneõli, mida saab asendada oliiviõli. Kaks supilusikatäit soola musta lisada veidi lina õli, segada, ja hakkame kanda saadud koosseisu peanahka eelnevalt jagades juuksed prograns. Pärast pealekandmist hakkame masseerida peanahka kergete liigutustega 10-15 minutit. Edasi võib loputada võsa ja pead pesta.Kui teha seda protseduuri iga nädal, siis juba kuu teie juuksed kasvavad tagasi rohkem kui tavaliselt. Must sool ei ole mitte ainult eemaldab surnud rakkude kihti koos peanahka, mis takistab juuste kasvu, kuid stimuleerib laekumine vere juuksed on sibul. Varem on räägitud, et Venemaa seda pidasid amulett kõigest. Kuid peale selle, kasutatud ja ennustamine, maagilised rituaalid. Näiteks, kui on kadunud olin eksinud inimene, ja keegi ei teadnud, kuhu ta saaks minna, tulle viskamine must sool — pärast sellist rituaali inimene pidi varsti kohale ilmuma. Kasutades neljapäeval sool meie esivanemad on paigaldatud majas rahu ja heaolu. See lihtsalt tuli maha, sool mõnes kohas: sisemine pool piiri, umbes voodit ja nurkades iga tuba. Sool pidi pikali kolm päeva. Siis sool pühib ja maetud. Seega, eemaldada kõik negatiivsed koos pere elanud isik majas. Olnud täielik rahu ja heaolu. Ja et saada head saaki, oli vaja segada soola tuhka ja lisa see segu terad enne külvi. Kui sama koostisega lahustatakse vees, kus eeldatakse kasta aeda, see omakorda on väga tõhus looduslik väetis. "Eesti keele seletav sõnaraamat" on praegu suurim eesti keelt kirjeldav sõnaraamat, milles on ligi 150 000 märksõna ja mis on "Eesti kirjakeele seletussõnaraamatu" teine, täiendatud ja parandatud trükk. Sõnaraamatu toimetajad on Margit Langemets, Mai Tiits, Tiia Valdre, Leidi Veskis, Ülle Viks ja Piret Voll. Sõnaraamatu andis välja Eesti Keele Sihtasutus Tallinnas aastal 2009. Sõnaraamatu sõnastikusüsteemi konsultandiks on Andres Loopmann. Sõnaraamatu väljaandmist on toetanud Haridus- ja Teadusministeerium. Pärast "Eesti kirjakeele seletussõnaraamatu" koguteksti valmimist sisestasid Ülle Viks, Indrek Hein, Tiina Puolakainen ja Andres Loopmann käsikirja 2008. aastal Eesti Keele Instituudi veebipõhisesse sõnastikusüsteemi EELex. "Eesti kirjakeele seletussõnaraamatuga" (1988–2007) võrreldes on "Eesti keele seletavat sõnaraamatut" täiendatud umbes 4000 uue märksõna ja paljude uute tähendustega. "Eesti keele seletav sõnaraamat" järgib esimese trüki põhimõtet kajastada eeskätt tänapäeva leksika põhiosa selle eri kasutusaladel. Teises trükis on muudetud ideoloogilise värvinguga märksõnu, seletusi ja näitelauseid ning sisu poolest aegunud näitelaused. Uus trükk annab ülevaate ka paljude sõnade aja jooksul lisandunud uutest tähendustest või kasutusest ning muutustest eesti keele ortograafias või grammatikas. "Eesti keele seletava sõnaraamatu" esimene trükk "Eesti kirjakeele seletussõnaraamat" ilmus aastatel 1988–2007 kahekümne kuue vihikuna. Sõnaraamatu peatoimetajateks olid Rudolf Karelson, Valve Kullus (Põlma), Erich Raiet, Mai Tiits, Tiia Valdre ja Leidi Veskis. "Eesti kirjakeele seletussõnaraamat" on koostatud peamiselt Eesti Keele Instituudis (Keele ja Kirjanduse Instituut) asuva eesti kirjakeele arhiivi põhjal. Alates 1990-ndate algusest on kasutatud ka elektroonilisi tekstikogusid. Sõnaraamatu käsikirja hakati koostama 1961. aastal, kui sõnasedeleid oli kogunenud umbes üks miljon. Kui 2000. aastal lõpetati käsitsi sedeldamine, oli keelekogu kasvanud 4,3 miljoni sõnasedelini. Tänaseks on eesti keele tekstikorpus kasvanud umbes 100 miljoni sõnani. Kui omaaegne sedelikogu hõlmas eeskätt näiteid ilukirjandusest, siis nüüdne elektrooniline tekstikorpus kajastab peamiselt ajakirjanduskeelt. Sõnaraamatu eeltööna ilmus 1961. aastal “Eesti kirjakeele seletava sõnaraamatu prospekt”, kus on põhjalikult selgitatud paljuski tänaseni kehtivad sõnaraamatu ülesehituse üldisi põhimõtteid. Sõnaraamatut kavandati viie-kuue-köitelisena, kusjuures eeskujuks võeti samalaadsed vene ja soome keele sõnaraamatud. Sõnavaliku põhiprintsiibiks oli sõna üldkasutatavus. 1969. aastal ilmus sõnaraamatu 80-leheküljeline makett. "Eesti kirjakeele seletussõnaraamatu" esimesel trükil on olnud kuus peatoimetajat: Rudolf Karelson, Erich Raiet, Valve Kullus (Põlma), Mai Tiits, Tiia Valdre ja Leidi Veskis. Eeltöid ja koostamist juhtis algul Ernst Nurm, hiljem Erich Raiet (alates 1966), seejärel Tiia Valdre (1990), Valve Põlma (1990) ja Rudolf Karelson (1991). Alates 1993. aastast on tegevtoimetaja olnud Margit Langemets. Prantsusmaa kuningriik varauusajal, renessansi (umbes 1500–1550) ja revolutsiooni (1789–1804) vahel, oli absoluutne monarhia, mida valitsesid Kapetingid. Prantsusmaal vastab see ancien régime-ile, hõlmab esimese Prantsuse koloniaalimpeeriumi ja tipneb Päikesekuninga Louis XIV valitsemisega. Prantsusmaa uusaja eelõhtul (1477). Punane joon tähistab Prantsuse kuningriigi piiri, samas helesinine tähistab kuninglikku domeeni 15. sajandi keskel oli Prantsusmaa märkimisväärselt väiksem kui tänapäeval ja arvukad piiriprovintsid (nagu Roussillon, Cerdagne, Calais, Béarn, Navarra, Foix krahvkond, Flandria, Artois, Lorraine, Alsace, Trois-Évêchés, Franche-Comté, Savoia, Bresse, Bugey, Gex, Nice, Provence ja Bretagne) olid autonoomsed või välisriikide (nagu Inglismaa) alluvuses; olid ka välisenklaavid, nagu Venaissini krahvkond. Lisaks olid mitmed provintsid Prantsusmaal avalikult aadliperekondade isiklikud läänid (näiteks Bourbonnais, Marche, Forez ja Auvergne'i provintsid olid Bourbonide valduses, kuni provintsid liideti aastal 1527 pärast Bourboni hertsogi Charles III langust sunniviisiliselt kuningliku domeeniga). 15. sajandi lõpp, 16. ja 17. sajand nägid Prantsusmaa tohutut territoriaalset laienemist ja püüet integreerida provintse paremini haldustervikusse. Sel ajal laienes Prantsusmaa Picardie, Burgundia, Anjou, Maine, Provence, Bretagne, Franche-Comté, Prantsuse Flandria, Navarra, Roussillon, Lorraine, Alsace ja Korsika omandamise läbi peaaegu tänapäeva territoriaalse ulatuseni. Louis XIII ajal – Béarn ja Navarra (1620, Prantsuse kontrolli all aastast 1589 kui osa Henri IV valdusest) Ainult Savoia hertsogkond, Nice ja mõned muud väikesed paavsti (Avignon) ja võõrvaldused omandati hiljem. (Ajalooliste Prantsuse provintside kaarti kohta vaata Prantsusmaa provintsid). Prantsusmaa alustas ka avastusretki, koloniseerimist ja kaubavahetust Ameerikaga (Uus-Prantsusmaa, Louisiana, Martinique, Guadeloupe, Haiti, Prantsuse Guajaana), Indiaga (Pondicherry), India ookeaniga (Réunion), Kaug-Idaga ja väheste Aafrika kaubapunktidega. Kuigi Pariis oli Prantsusmaa pealinn, lahkusid viimased Valois' kuningad üldiselt linnast kui esmasest residentsist, eelistades erinevaid losse Loire'i jõe orus ja Pariisi ümbruse maapiirkondades. Henri IV tegi Pariisist oma esmase residentsi (algatades suure eralosside ehitusbuumi), kuid Louis XIV lahkus oma valitsemise lõpukümnenditel taas kord linnast ja Versailles sai esmaseks Prantsuse monarhia asukohaks enamuseks järgmiseks sajandiks. Must Surm tappis arvatavalt kolmandiku Prantsusmaa rahvastikust oma ilmumisega aastal 1348. Samaaegne Saja-aastane sõda aeglustas taastumist. See oli 16. sajandi alguses, kui rahvastik taastus 14. sajandi keskpaiga tasemele. Arvatava rahvaarvuga 11 miljonit aastal 1400, 20 miljonit 17. sajandil ja 28 miljonit aastal 1789, oli Prantsusmaa aastani 1795 kõige rahvarikkam riik Euroopas (ületades isegi Venemaad ja kaks korda Suurbritanniat või Madalmaid) ning rahvaarvult kolmas riik maailmas Hiina ja India järel. Need demograafilised muudatused viisid ka massilisele linnarahva arvu suurenemisele, kuigi tervikuna jäi Prantsusmaa läbinisti põllumajandusmaaks. Pariis oli üks kõige rahvarikkamaid linnu Euroopas (400 000 asukat aastal 1550; 650 000 asukat 18. sajandi lõpus). Teised suured Prantsuse linnad olid Lyon, Rouen, Bordeaux, Toulouse ja Marseille. Need sajandid nägid sõdade ja kliimamuutuste tõttu mitmeid epideemiate ja ikalduste aegu. (Ajaloolased räägivad ajavahemikust 1550–1850 kui "Väikesest jääajast".) Aastatel 1693–1694 kaotas Prantsusmaa 6% oma rahvastikust. 1709. aasta eriti karmil talvel kaotas Prantsusmaa 3,5% oma rahvastikust. Viimase 300 aasta jooksul ei olnud ükski periood prantsuse rahvale proportsionaalselt nii surmav, mõlemad maailmasõjad kaasa arvatud. Lingvistiliselt olid erinevused Prantsusmaal tohutud. Enne renessanssi oli Põhja-Prantsusmaal kõneldav keel kogum erinevatest murretest, mida kutsuti langues d'oïl, samas kirja- ja halduskeeleks jäi ladina keel. 16. sajandiks oli siin arendatud prantsuse keele standardkuju (keskprantsuse keel), mis oli aluseks 17. ja 18. sajandi "moodsale" Prantsuse standardkeelele, mis omakorda sai lingua franca'ks Euroopa kontinendil. (Aastal 1539 tegi François I Villers-Cotterêtsi määrusega prantsuse keele seadus- ja õigusaktide ainsaks keeleks.) Sellest hoolimata aastal 1790 rääkis Prantsuse standardkeelt või sai sellest aru ainult pool rahvastikust. Riigi lõunaosas jätkati oksitaani keele (provansi keele) rääkimist, ja muud asukad rääkisid bretooni, katalaani, baski, hollandi (lääneflaami) ja frankoprovensaali keeli. Põhja-Prantsusmaal jätkati langues d'oïl kohalike murrete kõnelemist maapiirkondades. Prantsuse revolutsiooni ajal kehtestati prantsuse keele õpetamine kõigis koolides. Kasutatav prantsuse keel oli see, mida kasutati õigussüsteemis, kuid see erines Prantsusmaa kohtutes enne revolutsiooni räägitavast prantsuse keelest. Kõnemeeste järgi Prantsuse revolutsiooni ajal muutus iga silbi hääldus uueks keeleks. Ancien Régime, prantsuse mõiste "vanale korrale", "vanale kuningriigile" või lihtsalt "vanale režiimile", viitab peamiselt aristokraatlikule, sotsiaalsele ja poliitilisele süsteemile, mida loodi Prantsusmaal (jämedalt) 15. sajandist 18. sajandini hilise Valois ja Bourboni dünastiate võimu all. Ancien Régime haldus- ja sotsiaalstruktuurid olid aastatepikkuse riigiehitamise, seadusandluse (nagu Villers-Cotterêtsi määrus), sisekonfliktide ja kodusõdade tulemus, kuid need jäid kohalike privileegide ja ajalooliste erinevuste ebamääraseks kogumiks, kuni Prantsuse revolutsioon tõi halduslike erisuste radikaalse mahasurumise. Étaples'i rahu (1492) tähistab mõnele varauusaja algust Prantsusmaal. Pärast Saja-aastast sõda (1337–1453) ja Picquigny rahu (1475) – selle ametlikku lõpuaega – aastatel 1492 ja 1493, sõlmis Charles VIII kolm täiendavat lepingut Henry VII, Maximilian I ja Fernando II-ga vastavalt Étaples'is (1492), Senlis'is (1493) ja Barcelonas (1493). Kui 15. sajand jõudis lõpule, jõudsid Prantsuse kuningad arusaamisele, et Inglismaa on nende maalt põhiliselt välja aetud ja nüüd saavad nad alustada vallutuslikku välispoliitikat. Sissetung Itaaliasse Charles VIII poolt aastal 1494 algatas 62 aastat sõda Habsburgidega (Itaalia sõjad). Vaatamata kiire demograafilise ja majandusliku taastumise algusele pärast Musta Surma 14. sajandil olid eelmise poolsajandi kasumid ohus jätkuvate konfliktide, Itaalia sõdade (1494–1559) tõttu, kus Prantsuse jõupingutused saavutada domineerimine lõppesid Habsburgidest Saksa-Rooma keisrite kasvanud võimuga. Aastal 1445 astuti esimesi samme regulaararmee moodustamise suunas kehvalt distsiplineeritud palgasõdurite jõukude asemele, keda Prantsuse kuningad traditsiooniliselt kasutasid. Keskaegne ühiskonna jagunemine "nendeks, kes võitlevad (aadel), nendeks, kes palvetavad (vaimulikud), ja nendeks, kes töötavad (kõik ülejäänud)", püsis siiski tugevana ja sõjapidamine oli aadli pärusmaa. Charles VIII marssis Itaaliasse tuumikväega, mis koosnes aadlikest-ratsaväelastest ja mitteaadlikest-jalaväelastest, kuid aja jooksul kasvas viimaste roll tugevamaks, nii oli 16. sajandi keskpaigaks Prantsusmaa armees 5000 ratsaväelast ja 30 000 jalaväelast. Sõjavägi korraldati ümber provintside kaupa värvatud leegionide süsteemist (Normanni leegion, Gascogne'i leegion jne.) rügementideks, milline korraldus säilis järgmise sajandini. Siiski olid aadel ja väed sageli kuningale mittelojaalsed, kui mitte mässumeelsed, ja see tõi kaasa teise armeereformi Louis XIV poolt, et muuta Prantsuse armee lõpuks kuulekaks väeks. Ludovico Sforza, Milano hertsog, otsides liitlast Veneetsia vabariigi vastu, julgustas Charles VIII tungima Itaaliasse, kasutades ettekäändena Valois-Anjou dünastia nõuet Napoli kuningriigi troonile, mis siis oli Aragóni krooni kontrolli all. Kui Ferdinando I aastal 1494 suri, tungis Charles poolsaarele. Mõne kuu jooksul liikusid Prantsuse väed läbi Itaalia vastupanu peaaegu kohtamata, kuna Itaalia linnriikide kondotjeeride armeed olid võimetud neile vastu seisma. Napoli rüüstamine tekitas lõpuks siiski reaktsiooni ja prantslaste vastu moodustati Veneetsia liiga. Itaalia väed alistasid Prantsuse väed Fornovo lahingus, sundides Charlesi Prantsusmaale taganema. Ludovico, olles reetnud prantslasi Fornovo all, säilitas oma trooni aastani 1499, kui Charlesi järglane Louis XII tungis Lombardiasse ja hõivas Milano. Aastal 1500 marssis Louis, olles Aragóni Fernando II-ga Napoli jagamise osas kokkuleppele jõudnud, Milanost lõunasse. Aastaks 1502 saavutasid Prantsuse ja Aragóni ühendväed kontrolli kuningriigis; lahkarvamused jagamise tingimuste üle viisid Louis ja Fernando vahel sõjani. Aastal 1503 sunniti Louis, olles kaotanud Cerignola lahingu ja Garigliano lahingu, Napolist lahkuma, mis jäi Hispaania asekuninga Ramón de Cardona kontrolli alla. Prantsuse väed Gaston de Foix juhtimisel tekitasid Hispaania armeele tohutu kaotuse Ravenna lahingus aastal 1512, kuid Foix tapeti lahingus ja prantslased sunniti Itaaliast lahkuma šveitslaste sissetungiga Milanosse, kes taastasid Maximilian Sforza hertsogitroonile. Võidukas Püha liiga lagunes saagi jagamisel ja aastal 1513 liitus Veneetsia Prantsusmaaga, nõustudes Lombardiat sellega jagama. Louis korraldas järjekordse sissetungi Milanosse, kuid alistati Novara lahingus, millele järgnes kiiresti rida Püha liiga võite La Motta, Guinegate ja Floddeni lahingutes, milles Prantsuse, Veneetsia ja Šoti väed said otsustavalt lüüa. Siiski jättis paavst Julius II surm liiga ilma tõhusast juhist ja kui Louis järglane François I alistas šveitslased Marignanos aastal 1515, kukkus liiga kokku ning Noyoni ja Brüsseli lepingutega alistus Prantsusmaale ja Veneetsiale kogu Põhja-Itaalia. Hispaania Carlos I tõusmine Saksa-Rooma keisriks (Karl V), seisus, mida soovis François, viis Prantsusmaa ja Habsburgide vaheliste suhete kokkukukkumiseni. Aastal 1519 andis Hispaania sissetung Navarrasse, mis nimeliselt oli Prantsuse lään, François'le ettekäände alustada üldist sõda; Prantsuse väed valgusid Itaaliasse ja alustasid kampaaniat Karli Napolist väljaajamiseks. Prantslased trumbati siiski üle hispaanlaste täiuslikult väljaarendatud tercio taktikaga ning nad kandsid kurnavaid kaotusi Bicocca ja Sesia lahingutes Hispaania vägede vastu Fernando d'Ávalos juhtimisel. Kuigi Milano ise oli ohus, juhtis François aastal 1525 Prantsuse armee isiklikult Lombardiasse, kus ta alistati ja vangistati Pavia lahingus; Madridis vangistuses olles sunniti François Madridi lepinguga (1526) nõustuma ulatuslike järeleandmistega tema Itaalia valdustes. Väheveenev kolmas sõda Karli ja François vahel algas Milano hertsogi Francesco II Sforza surmaga. Kui Karli poeg Felipe II päris hertsogkonna, tungis François Itaaliasse, vallutas Torino, kuid Milano vallutamine nurjus. Vastuseks tungis Karl Provence'i, edenedes Aix-en-Provence'ini, kuid taandus Hispaaniasse, ega rünnanud tugevasti kindlustatud Avignoni. Nice'i rahu lõpetas sõja, jättes Torino prantslaste kätte, kuid ei tekitanud märkimisväärseid muudatusi Itaalia kaardil. François, olles liidus Osmanite sultani Suleiman I-ga, käivitas viimase sissetungi Itaaliasse. Prantsuse-Osmanite laevastik vallutas augustis 1543 Nice'i ja asus kindlust piirama. Kaitsjad said leevendust kuu aja pärast. Prantslased alistasid keiserliku armee Ceresole lahingus aastal 1544, kuid ei suutnud sügavamale Lombardiasse tungida. Karl ja Henry VIII asusid siis Põhja-Prantsusmaale tungima, hõivates Boulogne'i ja Soissons'i. Koostöö puudumine Hispaania ja Inglise armeede vahel, koos üha agressiivsemate Osmanite rünnakutega, sundisid Karli nendest vallutustest loobuma, taastades taas kord status quo. Aastal 1547 kuulutas Henri II, kes järgnes François'le troonil, Karlile sõja kavatsusega taasvallutada Itaalia ja kindlustada Prantsuse, mitte Habsburgide, domineerimine Euroopa asjades. Esialgsed rünnakud Lorraine'i olid edukad, kuid Prantsuse sissetungikatsed Toscanasse aastal 1553 nurjati Marciano lahingus. Karli troonist loobumine aastal 1556 jagas Habsburgide impeeriumi Felipe II ja Ferdinand I vahel ning nihutas sõja tulipunkti Flandriasse, kus Felipe II koos Savoia Emanuele Filiberto I-ga alistas prantslased Saint-Quentini lahingus. Inglismaa sõttaastumine hiljem sel aastal viis Inglismaa viimase valduse Prantsuse mandriosas, Calais, vallutamiseni prantslaste poolt ja Prantsuse armeed rüüstasid hispaanlaste valdusi Madalmaades; kuid Henri oli siiski sunnitud leppima Cateau-Cambrésis rahuga, milles ta loobus edasistest nõuetest Itaaliale. Vaevalt olid Itaalia sõjad läbi, kui Prantsusmaa sukeldus kaugeleulatuvate tagajärgedega sisepoliitilisse kriisi. Vaatamata sõlmitud konkordaadile Prantsusmaa ja paavsti vahel (1516), mis andis kroonile ületamatu võimu kõrgemate vaimulike ametisse nimetamisel, mõjutas Prantsusmaad sügavalt Reformatsiooni püüe lõhkuda katoliikliku Euroopa ühtsust. Kasvav linnades elav protestantlik vähemus (hugenotid) seisis François I poja Henri II valitsemise ajal silmitsi üha karmimate repressioonidega. Pärast Henri II ootamatut surma turniiril valitsesid riiki tema lesk Caterina de' Medici ning tema pojad François II, Charles IX ja Henri III. Uuenenud katoliiklik reaktsioon võimsate Guise'i hertsogite juhtimisel kulmineerus hugenottide veresaunaga (1562), mis käivitas esimese Hugenotisõja, mille kestel Inglise, Saksa ja Hispaania väed sekkusid rivaalitsevate protestantlike ja katoliiklike jõudude poolel. Absoluutse monarhia vastastest hugenottidest monarhomahhid teoretiseerisid sel ajal õigusest vastuhakule ja türannitapmise seaduslikkusest. Hugenotisõjad kulmineerusid Kolme Henri sõjaga, milles Henri III mõrvas Henri de Guise'i, hispaanlaste toetatud Katoliikliku liiga juhi, ja kuningas mõrvati omakorda. Pärast nii Henri de Guise'i (1588) kui ka Henri III (1589) mõrva oli konflikt lõppenud protestantliku Navarra kuninga troonilesaamisega kui Henri IV (esimene Bourbonide dünastiast kuningas), ja tema hilisema protestantismist loobumisega (juhtus aastal 1592), mis jõustus aastal 1593, tema tunnustamisega enamiku katoliiklike valitsejate (1594) ja paavsti (1595) poolt, ning tema poolt sallivusseaduse Nantes'i edikti (1598) väljaandmisega, mis andis eraldi jumalateenistuste vabaduse ja kodanike võrdsuse. Prantsusmaa rahunemine Henri IV ajal pani suuresti aluse Prantsusmaa Euroopa hegemooniks tõusu algusele. Üht kõige imetlusväärsemat Prantsuse kuningat Henrit haavati surmavalt katoliikliku fanaatiku poolt aastal 1610, kui ähvardas sõda Hispaaniaga. Hädad kasvasid järk-järgult kuninganna Marie de' Medici regentluse ajal. Prantsusmaa laienes kogu 17. sajandi, väljaarvatud lõpus: prantslased hakkasid kauplema Indias ja Madagaskaril, asutasid Quebeci ning tungisid Põhja-Ameerika Suurele järvistule ja Mississippile, rajasid istandusi Lääne-Indias ning laiendasid oma kaubandussidemeid Levantis ja suurendasid oma kaubalaevastikku. Henri IV poeg Louis XIII ja tema minister (1624–1642) kardinal Richelieu kujundasid poliitika Hispaania ja Saksa-Rooma keisri vastu Kolmekümneaastases sõjas (1618–1648), mis puhkes Saksa-Rooma riigi maade vahel. Pärast inglaste toetatud hugenottide mässu (1625–1628) mahasurumist sekkus Prantsusmaa otseselt (1635) laiemasse Euroopa konflikti pärast oma liitlase (protestantliku) Rootsi ebaõnnestumisi esialgse edu järel. Pärast nii kuninga kui ka kardinali surma tagas Vestfaali rahu (1648) üldise nõustumise Saksamaa poliitilise ja usulise killustatusega, kuid Austria Anna ja tema ministri kardinal Mazarini regentlus koges rahvaülestõusu Fronde (1648–1653), mis laienes Prantsuse-Hispaania sõjaks (1653–1659). Pürenee rahu (1659) seadustas Hispaania territooriumi Roussilloni hõivamise Prantsusmaa poolt (1642) pärast üürikese Kataloonia vabariigi purustamist ja juhatas sisse lühikese rahuaja. Enamuse Louis XIV valitsemise ajast (1643–1715) oli Prantsusmaa domineeriv jõud Euroopas, millele aitas kaasa Richelieu järglase (1642–1661) kardinal Mazarini diplomaatia ja Colbert'i majanduspoliitika (1661–1683). Colbert'i püüded edendada majanduskasvu ja luua uusi tööstusi ei olnud kuigi edukad ning Prantsusmaal ei tehtud Louis XIV valitsemise ajal mingit tööstusrevolutsiooni. Tõepoolest jäi enamus Prantsuse maapiirkondadest sel perioodil vaeseks ja ülerahvastatuks. Talupoegade vastupanu kartuli ja teiste uute põllukultuuride kasutuselevõtule, jätkates samas tuginemist teraviljakultuuridele, viis korduvatele katastroofilistele näljahädadele kaua pärast seda, kui need olid lõppenud ülejäänud Lääne-Euroopas. Enne Louis XIV valitsemisaega läksid Prantsuse sõdurid lahingusse sageli paljajalu ja relvadeta. Teisest küljest osutus Prantsusmaa kõrge sündivus kuni 18. sajandini kasulikuks selle valitsejatele, kuna see tähendas, et riik võis vastata suuremate armeedega, kui selle naabrid. Tegelikult jättis kuninga välispoliitika, samuti tema pillav õukond ja ehitusprojektid, riigile tohutud võlad. Versailles' lossi kritiseeriti liiga ekstravagantseks juba selle ehitamise ajal, kuid tosinaid jäljendusi ehitati üle Euroopa. Taaspuhkenud sõjategevus (Devolutsioonisõda 1667–1668 ja Prantsuse-Hollandi sõda 1672–1678) tõi täiendavaid territoriaalseid omandusi (Artois ja Lääne-Flandria ja Burgundia vabakrahvkond, jäetud keisririigile aastal 1482), kuid üha rohkem kokkuhoidvate rivaalitsevate jõudude vastuseisu hinnaga. Prantsuse kultuur oli Prantsuse hegemoonia osa. Sajandi algusaastatel läksid Prantsuse kunstnikud Rooma oma provintslikkuse kaotamiseks (Nicolas Poussin, Claude Lorrain), kuid Simon Vouet tõi koju klassikalise baroki maitse, mis iseloomustab prantsuse barokki, mille musternäidised on Maali ja skulptuuri kuninglikus akadeemias, Charles Le Bruni maalil ja François Girardoni skulptuuril. Prantsuse klassikalise arhitektuuri näiteid, Palais du Luxembourg, Château de Maisons ja Château de Vaux-le-Vicomte, imetleti välismaal isegi enne Versailles' või Perrault' Louvre'i sammastiku loomist. Pariisi kultuurisalong seadis diskrimineeriva maitse standardid 1630. aastatest ning muutus Pascali, Descartes'i, Bayle'i, Corneille'i, Racine'i ja Molière'i abil Prantsusmaa Euroopa kultuurikeskuseks. Kavatsusega ära hoida aadli mässud ja vaidlustada nende võimu rakendas Louis eriti töökindla õukonnaetiketi süsteemi mõttega, et selle õppimine võtab enamuse aadli ajast ja nad ei plaani mässe. 18. sajandi alguseks oli aadel Prantsusmaal tõhusalt kohitsetud ja ei saanud enam kunagi rohkem võimu kui kroon. Louis andis meelsasti aadlitiitleid ka nendele, kes olid silmapaistvalt riiki teeninud, nii et sellest ei saanud suletud kasti ja lihtrahval oli võimalik sotsiaalsel astmestikul tõusta. Kuningas püüdis kehtestada riigis täielikku usulist ühtsust, tühistades aastal 1685 Nantes'i edikti. Rakendati kurikuulsat tragunaadide praktikat, millega karmid sõdurid paigutati korterisse protestantlike perekondade kodudesse. Hulk protestante põgenes Prantsusmaalt, mis maksis riigile hulga haritlasi, käsitöölisi ja teisi kasulikke inimesi. Tagakiusamine laienes ebatraditsonaalsetele katoliiklastele nagu jansenistid, see grupp eitas vaba tahet ja oli juba paavsti poolt hukka mõistetud. Louis ei olnud teoloog ja sai vähe aru jansenismi keerukatest doktriinidest, rahustades ennast tõsiasjaga, et nad ohustavad riigi ühtsust. Sellega soojendas ta sõprust paavstiga, mis oli eelnevalt jahenenud tema poliitika tõttu võtta kogu kiriku vara riigi alluvusse, mitte jätta seda Rooma alluvusse. Kardinal Mazarin nägi ette Prantsuse laevastiku loomise, mis võistleks Inglismaa laevastikuga, suurendades selle 25 laevalt peaaegu 200 laevani. Ka armee suurust kasvatati märgatavalt. 1670. aastatest alates rajas Louis XIV niinimetatud Taasühinemise kojad, kohtud, mille kohtunikud peavad määrama, kas mingid Habsburgide territooriumid kuuluvad õiguspäraselt Prantsusmaale. Kuningas tugines Vestfaali rahu mõnevõrra ebamäärasele sõnastusele, korjates samas üles ka mõned vanemad Prantsuse nõuded, millest mõned ulatusid tagasi keskaega. Nii otsustas ta, et strateegiliselt tähtis riigilinn Strassburg peab aastal 1648 minema Prantsusmaale. Septembris 1681 hõivasid Prantsuse väed linna, mis oli tugevalt kindlustatud. Kuna keiserlikud väed olid hõivatud võitlustega Osmanite riigi vastu, ei saanud nad selles osas mitu aastat midagi ette võtta. Louis välispoliitika peamine mõte oli anda Prantsusmaale palju kergemini kaitstavad piirid ja eemaldada nõrgad kohad (Strassburgi kasutasid Habsburgid sageli väravana Prantsusmaale). Pärast viigide võimulepanemist Inglise ja Šoti troonide juures Hollandi vürsti Oranje Williami poolt aastal 1688 loodi aastal 1689 Prantsuse-vastane "Suur Allianss". Kuna osmanite väed olid nüüd taandumas, sai Saksa-Rooma keiser Leopold pöörata tähelepanu Prantsusmaale. Järgnes Pfalzi pärilussõda (1688–1697). Prantsusmaa vahendid ulatusid kõrgpunktis väliarmeeni üle 300 000 mehe ja kahe eskaadrini. Näljahäda aastatel 1692–1693 tappis üle kahe miljoni inimese. Jõudude kurnatus tegi võitlustele lõpu aastal 1697, kus Prantsuse kontrolli all olid Hispaania, Madalmaad ja Kataloonia. Siiski andis Louis oma vallutused tagasi ja omandas ainult Haiti. Prantsuse rahvas, tundes, et nende ohverdused sõjas ei olnud midagi, ei andestanud seda kunagi. La Hougue'i lahing (1692) oli otsustav merelahing sõjas ja kinnitas Inglismaa kuningliku laevastiku kestvat üleolekut. Novembris 1700 suri sünnist saati vaimselt alaarenenud ja jõuetu Hispaania kuningas Carlos II, lõpetades Habsburgide liini selles riigis. Louis oli seda hetke kaua oodanud ja plaanis nüüd panna troonile Bourbonide sugulase, Anjou hertsogi Philippe'i. Lõpuks pidi Hispaaniast saama Prantsusmaa kuulekas satelliit, mida valitseb kuningas, kes saab korraldusi Versailles'st. Mõistes, kuidas see võib rikkuda jõudude tasakaalu, olid teised Euroopa valitsejad nördinud. Siiski oli enamus alternatiive võrdselt soovimatud. Näiteks järjekordse Habsburgi troonile panemine võis lõppeda Karl V impeeriumi taasloomisega, mis võis samuti suuresti jõudude tasakaalu rikkuda. Pärast üheksat aastat kurnavat sõda oli viimane asi, mida Louis tahtis, veel üks konflikt. Siiski ei pooldanud ülejäänud Euroopa tema ambitsioone Hispaanias ja nii algas Hispaania pärilussõda, pelgalt kolm aastat pärast Pfalzi pärilussõda. Sõjakoledused (koos järjekordse näljahädaga) olid nii suured, et Prantsusmaa oli aastaks 1709 kokkukukkumise äärel. Meeleheites kuningas pöördus Prantsuse rahva poole päästa oma riik, ja sai niiviisi tuhandeid uusi värvatuid. Hiljem õnnestus tema kindralil Claude Louis Hector de Villars'il liitlasväed tagasi tõrjuda. Aastal 1714 lõppes sõda Utrechti ja Rastadti rahudega. Prantsusmaa ei kaotanud territooriumi ja arutluse all ei olnud Flandria või Alsace'i Habsburgidele tagastamist. Kuigi Anjou hertsogiga nõustuti kui kuningas Felipe V-ga, tehti seda tingimusel, et Prantsuse ja Hispaania troone ei tohtinud kunagi ühendada. Lõpuks nõustus Prantsusmaa peatama jakobiitide pretendeni toetamise Imglise troonile. Kohe pärast sõja lõppu Louis suri, olles valitsenud Prantsusmaad 72 aastat. Sageli türanniks ja sõjaõhutajaks peetuna (eriti Inglismaal), ei olnud Louis XIV 20. sajandi mõistes mingil moel despoot. Prantsusmaa traditsioonilised tavad ja institutsioonid piirasid tema võimu ja igal juhul, ühendusteed olid kehvad ja riiklikke politseijõude ei olnud. Üldiselt ei ulatunud 16. ja 17. sajandi Prantsusmaa rahulolematus ja rahutused tingimusteni, mis viisid 1789. aastani. Sündmused, nagu Fronde, olid naiivsed, mitterevolutsioonilised rahutused ja rahvas ei vaidlustanud kuninga õigust valitseda ega kahelnud kirikus. Louis XV valitsemine (1715–1774) nägi alguses rahu ja õitsengu tagasitulekut Orléansi hertsogi Philippe II (1715–1723) regentluse ajal, kelle poliitikat jätkas laias laastus (1726–1743) kardinal Fleury, peaminister kõiges peale nimetuse. Euroopa kurnatus pärast kahte suurt sõda andis pika rahuperioodi, mida rikkusid vaid väikesed konfliktid nagu Poola pärilussõda aastatel 1733–1735. Suuremahuline sõjategevus taastus Austria pärilussõjaga (1740–1748). Kuid liit traditsioonilise Habsburgist vaenlasega ("Diplomaatiline revolutsioon" aastal 1756) kasvavate jõudude Suurbritannia ja Preisimaa vastu viis kuluka nurjumiseni Seitsmeaastases sõjas (1756–1763) ja Prantsusmaa Põhja-Ameerika kolooniate kaotuseni. Üldiselt nägi 18. sajand kasvavat rahulolematust monarhia ja loodud korraga. Louis XV oli väga ebapopulaarne kuningas oma seksuaalsete liialduste, üldise nõrkuse ja Kanada brittidele kaotamise pärast. Tugev valitseja, nagu Louis XIV, võis parandada monarhia seisundit, samas Louis XV nõrgendas seda. Filosoofide, nagu Voltaire, kirjutised oli selge märk rahulolematusest, kuid kuningas otsustas seda eirata. Ta suri aastal 1774 rõugetesse, ja prantsuse rahvas poetas mõne pisara. Kuna Prantsusmaa ei olnud veel kogenud tööstuslikku revolutsiooni, mis oli alanud Inglismaal, tundis linnade kasvav keskklass kasvavat pettumust süsteemis ja valitsejates, mis näis rumal, kergemeelne, endassesulgunud ja iganenud, isegi kui tõelist feodalismi Prantsusmaal enam ei esinenud. Kehtiva korra vastased ideed käärisid 18. sajandi Prantsusmaal osaliselt riigi suhtelise egalitarismi tõttu. Olles vähem liberaalne, kui Inglismaa sel samal perioodil, ei ulatunud Prantsuse monarhia kunagi idapoolsete valitsejate absolutismini Viinis, Berliinis, Peterburis ja Konstantinoopolis osaliselt riigi traditsioonilise detsentraliseeritud arengu tõttu, toimis feodaalühiskond kuninga võimu turvasüsteemina. Erinevad sotsiaalsed klassid Prantsusmaal, igaüks omas omi unikaalseid privileege, nii et mitte ükski klass ei saanud täielikult teiste üle domineerida. Pärast Louis XV surma sai kuningaks tema pojapoeg Louis XVI. Algselt populaarne, muutus ka tema 1780. aastatel laialdaselt vihatuks. Taas kord nõrga valitsejana abiellus ta Austria ertshertsoginna Marie Antoinette'iga, kelle lihtsameelsus ja eraldatud/võõrandunud Versailles' elu lubas teadmatust tõsisest liialdamisest ja laenatud raha raiskavat kasutust (siiski tuleb märkida, et Marie Antoinette oli märkimisväärselt kokkuhoidlikum kui tema eelkäijad). Prantsuse sekkumine Ameerika iseseisvussõtta oli samuti väga kulukas. Riigi sügavates võlgades olles lubas Louis XVI Turgot' ja Malesherbes'i radikaalseid reforme, kuid aadli rahulolematus viis aastal 1776 Turgot' vallandamiseni ja Malesherbes'i tagasiastumiseni. Neid asendas Jacques Necker. Necker astus tagasi aastal 1781 ning asendati Calonne'i ja Brienne'iga, enne kui ta aastal 1788 taastati. Selle aasta karm talv viis laialdase toidupuuduseni ja siis oli Prantsusmaa püssirohutünn, mis valmis plahvatama. Prantsuse revolutsiooni eelõhtul aastal 1789 oli Prantsusmaa sügavas institutsioonilises ja rahanduskriisis, kuid Valgustusajastu ideed olid hakanud levima ühiskonna haritud klassides. 21. septembril 1792 kaotati Prantsuse monarhia tõhusalt Prantsusmaa Esimese Vabariigi väljakuulutamisega. Pärast viimast otsese Valois' liini kuningat Charles VIII Hiilgavat valitses Prantsusmaal kolm muud Kapetingide haru kuni Ancien Régime'i langemiseni aastal 1792:			OSCAR-2019
Taaralinna toitlustusmekad näevad töötajate leidmisega kurja vaeva. Enamik loobub pärast proovipäeva, sest töö olevat liiga pingeline. Teised kipuvad aga leti taga hammastel käia laskma ja sibulat koos koorega lõikuma. Amet kohustab pisiäri ühtlasi suisa kaheksa külmikuga opereerima. Eraldi külmkappides hoitakse järgmisi toiduaineid: looma- ja sealiha, linnuliha, piimatooted, salatimaterjal, supipõhjad ja moosid, kala, friikartulid ning viimasena karastusjoogid. Kõlab üsna hullumeelselt, aga just sellised on nõuded toitlustusasutustele olenemata nende suurusest. Töötajatele peab juhataja enim meelde tuletama kohustust kanda kummikindaid. Põldmaa imestab, kuidas mujal söögipoolist pakkuvates kohtades ilutsevad teenindajad pikkade kunstküünte ja võltsripsmetega. Mõlemad iluartiklid on ju kontrollivate ametnike poolt vastunäidustatud kui potentsiaalne oht kliendi tervisele. Aastase tegutsemisaja jooksul on ühe alluva kõige pikemaks tööstaažiks jäänud kolm kuud. Töörööbikutele valmistab enim meelehärmi nädalavahetusel kohale tulemine. Juhataja kurvastab: „Noortel puuduvad lihtsalt elementaarsed tööoskused ja vastutustunne!" Praegu on ta siiski leidnud ärisse tubli toidumeistri Kairi (21). Varem harjutas neiu kätt puhastusteenindajana, kuid on burgereid komponeerides rohkem rahul. Rahulolu kasvab ilmselt veelgi, kuna plaanitakse kolmekordset laienemist kõrvalruumidesse. Omanik motiveerib alluvaid müügikäibelt saadava lisatasuga ja see peaks iga teenindaja laialt naeratama panema. Viiendat aastat samas kandis Sepa baariga toimetav Epp Pikalev meenutab aga omapärast nõudepesijat: „Keskealise naise esimesed küsimused olid, kas käed peab märjaks tegema ja kas taldrik vajab mõlemalt poolt pesemist?" Hiljuti käis samas ettekandjakohta nõutamas 20-aastane tätoveeritud kätega näitsik. Tööle kehakaunistaja ei jõudnudki, kuna ema unustas hommikul üles ajada. Pikalev lisab: „Mõni proovipäevaline ei jaksa õhtunigi vastu pidada: kõht kipub neil valutama hakkama. Paar päeva hiljem aga uurivad, kas nad said selle töökoha." Midagi kontimurdvat Pikalev sealjuures tööpäeviti lõunat pakkuvas söögikohas ei näe. Rahvast käib paarisaja ringis ning uksed pannakse kinni juba kell pool neli pärastlõunal. Kokkadega on baaril kõvasti vedanud – nemad saadi kaasa koos söögikohaga. Koduseid toite vaaritavad pisikesel pinnal kuuekümnendates Mari ja Zina. Oma töökohast näivad kümne küünega kinni hoidvat ka ettekandjad: Maili (37) ja Karina (28) liitusid meeskonnaga pärast omaniku vahetumist viis ja pool aastat tagasi. Seni on nõudlus uute alluvate järele esile kerkinud vaid dekreeti mineku tõttu. Peatselt lapsehoolduspuhkusele mineva Karina asemele leiti Facebooki kuulutuse abil uus teenindaja Liisa (26). Neiu tundis ise huvi töölesaamise vastu ning pidas kokkulepetest kinni. Keskmine baariklient on keskealine mees kõrvalasuvast tööstusrajoonist. Vahel eksib sekka lipsuga tegelasi ja bussipargi kontorirahvast. Suhted kundede ja teenindajate vahel on nii head, et mõne teenindaja töölt puudumise puhul tuntakse kohe muret tema tervise pärast. Nädalavahetustel toimuvad tavaliselt 50. eluaasta juubelipeod kolmekümnele külalisele. Toitlustamisega saab hakkama üks argipäeva ettekandjatest. Teenindussektori madalat palgataset selgitab töötukassa Tartumaa osakonna juht Jane Väli pikaajalise väljaõppe vajaduse puudumisega. Sektoris on võimalik töötada väga erinevatel inimgruppidel, ka madalama või poolikuks jäänud haridusega rahval. Samas nendib ta, et lihtsamatel ametikohtadel alustamine kujuneb sageli ka hüppelauaks tööelus. „Sealt on võimalik edasi liikuda kas paremini tasustatud töödele sektori sees või teistesse sektoritesse. Madal palgatase ja tööjõupuudus toovad kaasa suurema tööjõu liikuvuse,” kirjeldab Väli olukorda. “Teisisõnu liigutakse uuele töökohale ka suhteliselt väikese palgakasvu pärast.” Kaadrivoolavust põhjustab suhteliselt madalala palgataseme kõrval ka mittestandardne tööaeg. Tihti tuleb töötada vahetustega, nii õhtuti kui nädalavahetustel. Teenindussektoris (eriti just kaubanduses, majutuses ja toitlustuses) loodav lisandväärtus on madalam ja võimalused palka tõsta sõltuvad suuresti majanduse käekäigust tervikuna. Kui inimestel on rohkem raha teenuste tarbimiseks, siis on võimalik töötajatele enam maksta. Teiselt poolt on töötajate ootuseks tagada palgatööga enda ja oma pere toimetulek. „Teatud töökohtadel ongi palgatase niivõrd madal, et ka täisajaga töötades netopalgana kättesaadav summa seda vaevu kindlustab," kurvastab töötute abikäsi. Ebarealistlike palgaootuste probleemiga töötukassa kuigi tihti kokku ei puutu. Pigem on see klienditeeninduse, toitlustuse ja majutuse valdkonna eripära, mis tingib selles valdkonnas suurema tööjõuvoolavuse. Töötukassa viib läbi erinevaid töötubasid: tööotsingu tuba kõikidele otsijatele, karjäärinõustamisteemalised rühmad erinevatel alateemadel ja toad koolinoortele. Nendes arutletakse osalejatega läbi töötasu ja selle kujunemise teema. Töövõimetuse töövõimeks ümbernimetamise tõttu ei plaani töötukassa ometi oma nimele positiivsemat vunki lisada. Võiks ju kõlada selle asemel tööpank või tööleidja paradiis. Ametnik jääb skeptiliseks: „Nime kohta on erinevaid arutelusid aegade jooksul olnud. Esmalt proovime keskenduda sisulisele tööle ja seejärel välisele küljele."			OSCAR-2019
Olen Tallinna ligidalt pärit 21-aastane noormees. Sündisin küll Tallinnas, kuid olen terve elu maal elanud. Kasvasin üles ateistlikus peres koos oma ema ja väikese õega. Enne, kui enda jaoks islami avastasin, olin nagu iga teine Eesti noor – nädalavahetused möödusid klubides ja alkoholi seltsis. Pidin kooli kõrvalt tööl hakkama käima ning hiljem jäi kool pooleli. Sain pakkumise minna aastaks Prantsusmaale tööle. Sealt algas minu teekond moslemiks ning avastasin enda jaoks islami. Prantsusmaal pidin aeg-ajalt töötama teismelistega, paljud neist Maroko ning Alžeeria päritolu. Nad rääkisid mulle alati lugusid oma kodumaadest ning tutvustasid ka islamit. Hakkasin rohkem Internetist islami ja moslemite kohta lugema, sest varem arvasin, et islam võrdub terroristidega ning kõik moslemid on kurjad inimesed jne. Avastasin, kui palju head leidub islamis ning kiindusin sellesse järjest rohkem. Hiljem tutvusin Alžeeria päritolu neiuga, kellest sai minu tüdruksõber. Tänu temale avastasin palju uut ning tema juhatas mind õigele teele. Kuna olin nii palju head kogenud ja lapsed rääkisid alati põnevaid lugusi oma kodumaast, otsustasin, külastan Marokot. Veetsin seal väga mõnusa puhkuse ja sain islami valdkonnas palju teadmisi juurde. See reis andis mulle palju insipratsiooni ning lükkas ümber kõik, mida varem olin arvanud islami kohta. Lisaks kohtusin väga heade inimestega. Praegu tunnen, et olen väga muutunud inimene. Islam on mind elus õigele teele tagasi juhatanud ning suurendanud mõistmisvõimet kõikides valdkondades. Hetkel elan Armeenias ning töötan vabatahtlikuna lastekodus. Plaanin lähiajal kohalikus mošees viimaks šahada öelda ja minna Iraani külastama. Soovin, et Eesti inimesed oleks tulevikus rohkem avatud ning mõistaks ka meid, moslemeid, palju paremini. „Ta korraldab asja taevast kuni maani - seejärel tõuseb see Tema juurde üles päeval, mille kestvus on 1000 teie loendatavat aastat.“ (32:5) Inimkonna ajaloo jooksul on enamasti eeldatud, et aeg on universumi igas võimalikus kohas igal ajal täpselt sama. Võttes seda arvesse, on arusaadav, kui radikaalse muutuse tõid sellesse arusaama eelnevad värsid. Koraanis on kirjas, et olenevalt olukorrast, võib "päev“ olla ka 50 000 aasta pikkune. Need värsid, mille tõesuses omal ajal kindlasti kaheldi, on 20. sajandi teaduse valgusel tõeks osutunud. Tuntuim teaduslik avastus on Einsteini relatiivsusteooria, kuid paljudel inimestel, kes ise füüsikast ei huvitu, ei ole õrna aimugi, mida see avastus endast tegelikult kujutab. Koraan puudutas seda teemat aga juba ligi 1400 aastat tagasi. Einsteini teooria kohaselt möödub aeg selle jaoks aeglasemalt, kes liigub valguskiirusel. Keskkonnas, kus Maa elanik veedab 100 päeva, võtaks valguskiirusele lähedasel kiirusel liikujal aega 50 päeva. See avastus on relatiivsusteooria kõige huvitavam fakt - kiiruse tõustes aeg aeglustub. Seega on aeg relatiivne. Nii tunnid kui ka päevad tunduvad erinevas keskkonnas ja erineval kiirusel erineva pikkusega. Relatiivsusteooria näitab, et raskema gravitatsioonijõu puhul on aeg aeglasem. Päikese pinnal kõndiv inimene märkaks, et ta kell käib aeglasemalt ja kõiksugused bioloogilised ja anatoomilised funktsioonid ja liikuminegi on aeglasemad. Seda kinnitavad ka paljud tänapäevased uuringud, näiteks Briti Rahvusliku Füüsikainstituudi teaduri John Laverty katsed sünkroniseeritud täpsuskelladega laboratooriumis ja lennuki pardal. Koraani värsid 70:4 ja 32:5 ei räägi mitte ainult aja relatiivsusest, vaid tõestavad ka, et araabiakeelne sõna yawm ei tähenda mitte ainult päeva selle tavalises 24-tunnisest tähenduses, vaid lihtsalt ka mingit teatud ajavahemikku või perioodi. Selle seletuse valguses on meil lihtsam mõista ka seda, et Jumal lõi maailma kuue päevaga (Koraan 7:54, 11:7, 10:3, 25:59, 32:4, 57:4) – enne universumi ja maailma loomist ei olnud aega, seega ei saanud olla ka meie tänapäeva mõistes 24-tunnist päeva. Nende kuue loomispäeva all tuleb mõista vaid kuut perioodi või etappi. Kosmosefüüsikaalased leiud on tõestanud, et meie maailm läbis tekkides mitmeid etappe, alates gaasilisest olekust galaktikateks muutumisest kuni Maad ümbritseva atmosfääri, vee ja metallide tekkimiseni. Ükski vana tsivilisatsioon ei ole sellistele etappidele viidanud, Koraan on aga meid juba ligi 14 sajandit tagasi valgustanud selles, kuidas meie maailm alguse sai. „Tõepoolest, Me lõime taevad ja maa ja mis on nende vahel kuue päevaga ning väsimus ei puudutanud Meid.“ (50:38) Einsteini eriline relatiivsusteooria tegi selgeks, et kiirus muudab aja suhteliseks, samal ajal kui Einsteini üldine relatiivsusteooria seletab ära selle, et gravitatsioon muudab aja suhteliseks. Olulist rolli mängib aga ka inimese enda tunnetus ajast. Me kõik teame, kuidas vahel minut tundub pikem kui tund, samal ajal kui aastad võivad mööduda kui nädalad. Koraan räägib meile ka sellisest aja suhtelisusest. „Ja päeval, mil Ta nad kokku kogub, (tundub neile,) justkui nad poleks (Maale) jäänud kauemaks kui tunnikese päevast ...“ (10:45) „Ta (st Jumal) küsib: „Mitu aastat veetsite Maa peal?“ Nad vastavad: „Veetsime päeva või osa päevast - küsi neilt, kes arvet peavad.“ (23:112-113)			OSCAR-2019
Tæna vingus ja undas taas terve taevaalune sõjalennukite õppustest.No tore-tore, ega mul nende vastu midagi olegi ju, aga kui kostuvad nii põnevad hääled, siis tahaks ju näha ka midagi! Ja nagu kiuste teevad nad neid lende suht pilvise ilmaga - miks? Porque??? Kas neil on need lennud nii pikalt paika pandud ja lihtsalt "juhtub" nadi ilm olema neil päevil...Või nad lendavad meelega pilves ilmaga, et m i n a ei näeks kõike? Aga seda enam ma tahaks näha ju:D tegelikult ma olen korra või paar näinud küll neid ägedaid masinaid, aga siis olin ma Vojensis kohapeal. Siinkandis kuulen ainult neid hirmsaid hääli. Muidugi võiks seda asja otse õigest allikast uurida, sest 6.juuni toimub Danish Air Show, sedapuhku just meie mail Vojensi külje all Skrydstrupi lennuväljal. Nii et kui mul pärast Portugali veel võhma ja jaksu on, siis tuleb oma vanad kondid kohale vedada sinna vist:) Tegime tæna A-ga Tønderis aega parajaks. Yle jäi seda täpselt 4 tundi. No läksime siis tutvuma Taani pargieluga, mis teatavasti on väga erinev Eesti omast. Tavaliselt mul seal nii palju liigset aega ei ole ja pargist olen ka kiirel sammul läbi tuisanud. Koolipäevale omaselt kondas ringi palju poppe ja noortepäraseid õppureid. Ratastega ja ratasteta, koolikottidega ja koolikottideta, yksi ja hulgi. Yks neiu, nii aastais 14-16 ruttas mööda tänavat sokkides, yhel õlal spordikott ja teisel läpakas. Muidu täitsa kena tydruk oli, aga ma ei tea ikkagi, miks ta sokkides oli... Et nagu unustas jalatsid v? Kahtlane. Et äkki varastati ära? Veelgi vähem usutav, ja no ta läks kooli poole, mitte ei tulnud sealt. Tegelikult see asi hakkas mind hullusti kohe huvitama ja vaevama, aga ma ei hakanud kysima ka ju, vaba maa ju ikkagi. Siis oli pargis mingi klassitäis lapsi, selliseid mõnusalt iseteadlikke varateismelisi. Nood olid rataste ja õpetajaga. õpetaja oli nii noor ja nii kena, et mul kulus tema õpilastest eristamiseks hulk aega. Kui ta lõpuks laste keskelt tõusis ja väga läbilõikavalt vilistas (vilega siiski:)), siis alles fikseerisin tema olemasolu. Siis sättis ta oma teksapykste sääred pikasäärelistesse kontsasaabastesse, viskas liiklusesse sukeldumiseks vesti selga ja hyppas rattale. Et nagu vauuu! No ja siis sõbrunes A veel mingi kohaliku kutiga, nii 3-4-aastasega. Lootsin, et õpib mõne taanikeelse sõna või väljendi, aga hoopis kutt õppis eesti keeles "tsautama" ja "tadaatama". Lahkumine mänguväljakult oli leebelt öeldes vaevaline. Edasine A jaoks enam vaevaline ei olnud, kyll aga minu jaoks. Lykkasin aga klapvogni veerema rattateel ja hakkasin astuma. Astusin hoogsalt nagu noor hirv, juuksed tuules lehvimas, puna palgel..Eem, hirvedel muidugi juuksed ei lehvi ja puna palgeil ei ole, aga no saate aru kyll.Igatahes puhkas pilk avaratel väljadel ja tuulekatel ja lehmakarjadel ning rohi ja põõsad teepervel lõhnasid joovastavalt, vahepeal oli muidugi ka lehmakakalõhna, aga ma olin muudest lõhnadest uimane seniks juba:D Kõrval maanteel mööduvate autode juhid muidugi vaatasid mind nagu imelooma, kyll mitte halvustavalt, aga imestunult siiski. Ratturite ja jooksjatega ollakse vist rohkem harjutud. Vastutulevad ratturid muidugi tervitasid mind joviaalselt, mõni hõikus veel midagi, aga see võis olla ka mingi tõsiselt moondunud saksa keele sõsarmurre. Kindluse mõttes ma ainult hõikusin Mojn! ja kytsin aga edasi. Tuli piir ja kadus piir ja lõpuks jõudsin Syderlygumisse vælja. See teeb siis linnas tiirutamist arvestamata mingi 10 kilomeetrit. Tuul on mu kondid nyyd mõnusalt hõredaks puhunud, neil väljadel ei lõppe see ju eales, päike on näo hõõguma pannud ja asfalt on tallad ymmarguseks vorminud. Aga muidu on hea olla! Oi jah, unustasin selle lisada, et me ju sõime pargis olles ikka hõbepaberi seest pasteedileiba kah:) Harjutused hyggeks, eks ole. Kahjuks ei teinud täna teised sama:( Kuigi eelmistel kordadel olen seda märganud...ja me veel tahtsime just täna teiste moodi olla:D Ma ei ole tükil ajal Klanxbüllis kæinud. See vøib muidugi mu vana pea syy olla, aga mul on kuri kahtlus, et pæikesepatareisid ja tuulegenekaid tuleb juurde umbes nii nagu seeni pærast vihma. On absoluutselt silmale harjumuspærane, et elumajade pæikesepoolne katus on pæikesepaneelidega kaetud, kuid nyyd on juba suured lautade ja masinahoonete katusepinnad ka neid yhtlaselt tæis. Hetkel tegelevad aktiivselt lagedatele væljadele, mis jæævad vahetult kaitsevallide ette, paneelide paigaldamisega. Ja ma ei pea silmas mingil piiratul alal yhe talu juurde kuuluvaid pæikesepaneele, vaid nendega on kaetud lahmakad væljad. Als on pisike saareke siit mønekymne kilomeetri kaugusel, kus elanikke nii umbes 50-60 000 vahel. Sinna saab nii praamiga kui ka yle silla. Meie læksime siis praamiga Ballebrost ja siis tiirutasime ja luusisime natuke ringi. Praegu on selleks øige aeg, sest turiste veel masside kaupa ei ole. Kuigi æærmiselt kørvalistel teedel vøis mønda peata ja sihita venivat autot næha, enamasti saksa numbrimærgiga, nii et natuke vist siiski juba eksivad vælisturistid sinnakanti æra. Kæmpaplatsid olid ka veel kahtlaselt høredavøitu, aga vaevalt kauaks. See on hæmmastav, kui usinalt nad siin ikka oma autokaravanide ja kæmpadega ringi lasevad. Eelmisel nædalavahetusel olid laagriplatsid juba ysna tæidetud ning ilm oli køike muud kui meeldiv:) Aga no nad vøtavad oma laualambid ja kyynlalyhtrid kaasa ja kohvi voolab termostest ojadena ja nii see hygge jætkub isegi vihmas ja tuules ja sygiskevadises øhtus:) Mis veel silma hakkas... Vanu maju nagu ikka palju, yks køveram ja vildakam kui teine. Oleks kohe iga juures peatust ja pilti tahtnud, kuid nagu juuresolevast postitusest næha, ei ole siin yhtegi pilti:P Tegelikult laenasin autos pæris pikaks ajaks yhe oma øla væiksele søbrale tukastamiseks. Sinna need ilusad vøtted jæidki. Oo, ja pøøgimetsad on praegu super toonides. Vøi tegelikult on seal ikka yks ja ainus toon, lehetæiroheline. Muul ajal pøøke nagu ei mærkagi nii væga, praegu on selleks ideaalne aeg. Parklad on autosid tæis (kohalikke), metsaalused radu tæis, mis omakorda jooksjaid ja koertega jalutajaid tæis...nagu ikka værske øhk ennekøike:) Tänane õhtu pakkus mitmeid avastusi, nt selle hooaja esimene puuk. See siis saaduna Kollundis teepervele parkimise ajal ja korraks jäätisekioskini jooksmisel. Kusjuures kioskini minek oli asfaltkattega teel. Aga just see autost välja astumise hetk kõrges rohus. Ja siis veel seni märkamatuks jäänud lõbumaja. Tee, mida mõõdetud korduvalt, kuid ju siis ei pannud tähele:) Tavaline pisike elumaja, ju seda seni selleks olengi pidanud:)))No seekord siis silmasin olulisi detaile viimaks. Ma siis edaspidi olen sealkandis terasem;) Huvitav, et selle maja ligiduses elab mitu tuttavat poissmeest - mille järgi nad kyll omal elukoha on valinud...kas olid nemad enne ja siis see asutus või vastupidi...? Emadepäev võttis mind esmalt vastu uskumatu järjekorraga pagariäri juures. Kellaaeg ei olnud enam sugugi varajane, kuid õhus oli ometigi tunda emadepäeva:) Søstjernen oli viimse lauani reserveeritud, viimasel minutil helistajatele oli pakkuda veel vaid lisavahetust, mis tähendas 19.30. Loomulikult ei ole see ju enam mingi normaalne õhtusöögiaeg taanlastele, sest kes see ikka nii hilja sööb?! Itaallased arvatavasti jookseksid selle avalduse peale peaga vastu seina ning mõni hispaanlale kakuks karvad peast. No aga ega meie seltskonnast kõik ole ka taanlased:D Olime koguni nii viimased lahkujad, et rebanegi söandas tulla tagaukse juurde oma osa noolima. Jäänuk erakordselt lumerohkest talvest on aga liiklusmärgid. Madalamad kui Eestis, on need ka kergemini lumesaha poolt tabatavad. Mida näitavad ka mõlgid. Fotoka ette ei juhtunud küll nüüd kõige kõveram eksemplar, aga näiteks kõlbab seegi. Meenub veel seegi, et Liliani ja Mogensi kliiniku endine maja on vahepeal ostja leidnud. Sees käivad ehitustööd – hoonest saab taas elumaja. Mis aga eriti „kaunis” nüüd on, on maja ümbrus, sest Lilian on mitme päevatöö tulemusena kaevanud-juurinud-sonkinud välja kõikmõeldavad lilled ja põõsad ning kantinud need ümber oma koduaeda, kus nagunii juba ammu ei leidu vaba pinda. Aga no häda pidavat härjagi kaevu ajama ja ju on Lilianil kah mingi häda nende lilledega:D Loomulikult on meil koigil aaretult hea meel, et Eesti Ohk taas Hamburgi liini kaivitas (kuigi see voiks muidugi aastaringselt toos olla;), kui vahepeatus Berliinis oli yks vaegagi naljaka ettevotmine. Vist on asi alles sisse tootamata, samas igasugused vahepeatused on nii ehk naa hirmus tylikad ja ebameeldivad. Esmalt eksitav info, et lennukist ei tule yldse vahepeal valjuda (mispeale kogu kola oli roomsasti maandumisel laiali), siis ootamatu teade, et ikka peab lennukist valja kobima. Siis elusloomade sorteerimine, et kes ja mis jarjekorras valjuvad, siis loksutamine lennujaamabussis, siis veelgi suuremas segaduses olevad Berliinist Tallinnasse lendajad... NB! Eesti Ohu pardatoitlustusel pole viga midagi - mingi kummaline halin koigest, mis eelnevatel paevadel Eesti meedias yles tommati. Tallinna peenleib ja vürtsikilud, pähklitega ja pähkliteta ja juustuga suitsuvorstid, Põltsamaa sinep ja Kalevi tiramisu-maitseline šokolaad, natuke raamatuid ja natuke ristsõnu... Kui see kõik kohvris, siis võib minna. Lehvitame ja suudleme ja kallistame kõiki neid, kes nüüd viimase, kergelt kaootilise, nädala jooksul nägemata ning hüvasti jätmata jäid (esimese hooga meenuvad L & 3xK, J&D, E, 2xM & L...ja kindlasti keegi veel:))) Ainult täna ja ainult otse kirjastusest tellides või kohapealt ostes "Minu Taani" sõbrahinnaga (99 kr).			OSCAR-2019
Meie kolmanda stuudiotunni eesmärk oli harjutada mitme valgusallikaga skeeme ja mõõta säriaega ja valgust ja teha mida kõike veel. Kuulasime ja vaatasime klassis kenasti ära juhendamise osa ja siis… võttis võimust… k a o s ! Selline rõõmus, aga ikkagi kaos. Sest selleni, kuhu me tegelikutl jõudma pidime, ei jõudnud me ligilähedalegi vist. Alustasime ikka kordamisest ja noh, kuidas need asjas siis muidu kinnistuksidki. Või noh, kõige pealt tegime ikka lihtsalt nii nagu kästud – vedasime keskele tooli. Panime selle seinast parajale kaugusele mõttega, et sellel peaks modell istuma. Et kui prooviks Rembradti sedasi? Teadsime, et peame enne saama põhiskeemi paika ja siis hakkama muude valgustega edasi katsetama. Aga mõte sellest, et meil on vaja kolme valgusallikat oli elevusttekitav ja nii me nad siis kohe ka kohale vedasime ja püüdsime sisselüilitamata lampidega mingi ootuspärase süsteemi tekitada. Suutsime välja mõtelda, et põhivalgus võiks tulla näiteks eest nurga alt ja veidi ülevalt. Panime selle lambi Liisi ette paremale. Täitevalguse sikutasime teisele poole ette küljele. Kolmanda lambi panime Liisi taha nurga alla, paremasse külge. Ka põhivalgus jäi paremale, aga ette. Seda vist peaks tegelikult joonistama, et meie mõttest aru saada? Õnneks taipasin ma sellest asjast pilte teha ja seega saate te peagi aimu, mida ja kuidas me tegime. Aga kõigepealt ikkagi see õnnetu või õnnelik Rembradt ehk samm number üks – saada alustuseks paika ühe valgusallikaga skeem ja valgustugevuse keerasime põhja ehk 6 peale. Kui ta end veidi valguse suunas liigutas, siis läks kolmnurk suuremaks ja kui liigutas veel, siis lagunes kolmnurk laiali. Oleks ta end veidi veel aegalselt valguse poole pööranud, oleks ehk ka silmuse kätte saanud? Ja kui ta veel rohkem valguse poole vaatas, siis veidi teise nurga alt olekski vast loop olnud juba? Noooh, Liis pööras pea tagasi nii, et põsel oli kolmnurk (Rembrandt) ja meie lülitasime sisse valgusallika number kaks ehk täitevalguse ees vasakult. Tõmbasime põhivalgust kahe astme jagu maha ehk 4 peale ja panime täitevalguse 2 peale. Teadsime, et täitevalgus võiks mõne astme jagu olla lahjema tugevusega kui esimene ehk põhivalgus., ega et kindel olla, surusime kopsiku (reflektori) asemel lambi ette softboxi ja Liisi asemele asus Sigrid. Lülitasime prooviks kõik oma kolm laternat põlema ka. 1 on põhivalgus (ees paremal ülevalt alla), 2 on täitevalgus (samal joonel ees vasakul, aga alt üles) ja 3 on tagantvalgus (taga paremal all, suunaga üles), mis peaks tausta ja juukseid helendama. Alustasime taas algusest – ühe lambiga skeem paika (esimene pilt kolmikust), siis teine lisaks ja lõpuks ka taustavalgus. Selgus, et heledate juustega taustavalgus sellisel kujul hästi ei toimi ja kipub pigem juukseid pildil kärsatama. Samas tausta valguse järgi tuleb ühe, kahe ja kolme valgusallika mõju välja. Tegelikult on taust valge, ühe valgusallikaga seda ütelda küll ei saa. Põhivalgus oli endiselt astmel 6 ja täitekas 4 peal. Kuna taganatvalgus tagant küljelt meie jaoks ei toiminud, siis sikutasime ta päris Sigridi taha, et haloefekti katsetada. Mnjah, tulemust ei kommenteeri, küll aga püüdsime me kinni tõelise Sigridi tõelise varju sellisel viisil. Sujuvalt said kaks esimest valgusallikat endale softboxid ette ja tagumine ehk kontravalgus, mille eesmärk on juustele ja taustale veidi valgust juurde lisada, endale ette snuudi (snoot). Sest me oleme tublid koolilapsed ja teame juba, et snuut on hea pisike spotvalgus ja sellega saab valgust suunata kõige konkreetsemalt. Vahest küll ehk liiga koondunult ja teravalt, aga me olime valmis vajadusel ka kärje snuudile ette torkama, kui peab sedasi katsetama. Teoorias oleks me siit edasi nüüd pidanud tegema suuri arvutusi ja säritama põse heledama ja tumedama poole järgi. Aga ausalt, see oli raketiteadus sellel hetkel veel. Eks ma ju tean ise ka, et mõned teist praegu peenikest naeru peavad meie siplemisi vaadates ja juba mõne aja pärast saame me ka ise muiata, kui abitud ja kobad me sel hetkel olime veel neist asjus. Aga kõik see on tulnud loomulikku rada ja kui keegi oleks mulle kaks kuud tagasi ütelnud, et ma olen täna siin, kus ma olen, siis ma oleksin ta ju ka välja naernud ja rohelise aia taha soovitanud minna. Esimese sammuna püüdsime me üldse mingi kolme valgusega asja luua, mis kedagi ära ei pimesta ja selle skeemiga ka mingeid taluvuspiiri mitteületavaid pilte suudaksime teha. Sellest, et me stuudios peam epimeduses mässates kasutama manuaalset fookust, sellest olime me juba kahe eelneva korraga aru saanud. Kuigi selgus ka, et kui lambid põlevad, siis polegi asi nii lootusetu ja automaadiga ja tegelikult saab asju paika sättida valguses ja siis need toimivad vajadusel paikasätitud skeemi ja asukohaga ka pimedas edasi manuaali peal nii, et end lolliks ei pea leiutama. Fokusseerimine on endiselt mu valulaps. Vahel tundub juba, et tuleb ja siis vaatad arvutis, et jälle on ebaterav… See võtab vahel ikka tahtmise täitsa ära, sest ma ei näe vabsee loogikat selles enam. Andreas pakkus, et äkki ma peaks laskma kellegi teisel kaamerat katsetada ja siis see oskaja saab esiteks vaadata, kas on asi minus või hoopis kaameras või objektiivis (on see kokkuvõttes ju ikkagi teise ringi kraam, mille mahamüümise põhjuseid me tegelikult ei tea) ja kui on minus, siis saab äkki selgitada, mida ma ikkagi valesti teen. Nüüd siis tuleb see keegi tark leida, sest aeg läheb ja mu ahastus on vastikult suur kõigi nende teravuse pärast pekki läinud toredate piltide pärast. Aga pole midagi! Eestis peetakse fototeraapia all silmas pigem valgusteraapiat, no seda, mida nahaarst soovitab. Kuigi ka psühholoogid ja psühhiaatrid võiksid seda depressiooni puhul soovitavad. Vähemalt teooria ütleb, et nad võiksid seda teha. Meile ei ole vaja neid asju ütleda, sest me teeme seda nagunii ise. Liisil on asi käpas, vabal sekundil tuleb nautida. Katsetasime järjest välgutamist. Kui niisama valguseid kasutades saame me kõik osaleda, siis välkudega peavad teised ootama kuniks üks nendega pildistab. Jälgisime servast teineteise tegemisi ja veendusime üheskoos, kuidas esimesed said ülevalgustatud, sest valgusallikate intensiivsus oleks pidanud paaaalju väiksem olema. Siis tuli minu kord. Saime Liisiga asja enamvähem paika. Valgusallikad on samad, mis enne ja asuvad samadel kohtadel, aga neil on ees ja küljes siis erinevad valguse muutjad. Põhi- ja täitevalgusel softboxid ja tagantvalguses snoot. Jaana istus platsile ja mul oli plaan hakata välgutama ehk jõuda lõpuks oma tunni põhiülesandeni. Saatja läks klõpsti kaamera külge. Laetuled läksid kinni ja algas katsetamine. Esimesena vaade siis, kui saatja on välja lülitatud. Palja silmaga oli olukord veidi valgem, aga siiski piisavalt pime, et niisama hätta jääda. Esimeses reas on näha tulemus ainult ühe ehk põhivalguse välkuva softboxiga. Teised kaks valgusallikat ei tulnud kaasa. Teine põsk jääb liiga tumedaks. Valguse intensiivus oli põhivalgusel 6. Siis saime ka teised valgused välkuma ja vaadates samades suundades, kus esimeses reas, on näha, et täitevalgus (ees vasakul) on liiga tugev. See oli samamoodi astmel 6. Tuli välja, et meil olid nad samatugevad, aga vahe oli soovitav kaheastemiseks jätta. Samas preagu pilte vaadates mõtlen, et millest siis see teise rea taustade toonivahe sisse tuleb? Kas asi on selles, mille peale ma teravustasin? See oli alati Jaana vasak silm, aga see silm ju liikus valguste suhtes. Äkki siis sellest? Uus katse. Keerasime põhivalguse välgu 4 peale ja täiteka oma 2le, aga see ei läinud esimesel korral taas tööle. Ka seda, kuidas välgud kindlasti koostööle saada, tuleb veel hoolega harjutada. Natuke sättimist, siblimist ja katsetamist ja kokkuvõttes sain sellise tulemuse sel korral. Tuleb tunnistada, et ehk on sellest raketiteadusest võimalik ühel päeval isegi hakata aru saama. Natuke 🙂 * alles hiljem selgus, et mul oli kuidagi kogemata läinud kaameras käiku “exposure +1 step”. Võtsime selle maha 🙂			OSCAR-2019
Väike-Maarja kirikutorn on omandanud tänavuse tormisuve järel nii suure tähenduse, et selle võiks lausa valla vapile kinnistada. Jääb vähemalt mingigi mälestus, sest mine tea, kas seda torni enam kunagi tagasi pannaksegi, jääb nagu Pauluse kirik Rakveres. Asi on rahas, õieti selle puudumises. Praegusel raskel ajal ei näi raha kusagilt tulemas. Vastupidi, möödunud nädalal teatati vallast, et torni ehituseks annetatud 260 000 kroonist on järel vaid napp 21 000 krooni. Eile selgus, et alles on siiski peaaegu 170 000 krooni.Virumaa Teataja hoiatab, et sellised asjad ei tõsta kindlasti tulevaste annetajate aktiivsust. Kristuse antud misjoniülesanne on kristlasi ühendav vastutus. Maailmamisjonis räägitakse üha enam globaalsest kirikust ja koostööst, otsides ühiselt selgust kiriku identiteedile. Meie oleme üks osa Kristuse ülemaailmsest kirikust. „Suured muudatused kirikute olukorras, murranguline periood misjonitöös ja ebakindel maailma olukord on sundinud kirikuid maailma erinevates piirkondades selgusele jõudma, mis on kiriku identiteet meie ajas, miks kirik on olemas ja mille või kelle jaoks … Kiriku muutumatu alus saab avalikuks tema apostellikus olemuses, mis toetub isiklikule tunnistusele: „… mida me oleme kuulnud, mida me oleme oma silmaga näinud, mida oleme vaadelnud ja mida meie käed on katsunud – seda me kuulutame Elu Sõnast.“ 1Jh 1:1“ (Risto Ahonen) Nagu nägemise tagasi saanud inimesele ütles Jeesus: „Sa näed ju teda …“, nii on ka misjonitöö eesmärk tuua kogemuslik jumalatunnetus inimeste argipäeva ja kinnitada, et Jeesus on meile ligemal, kui arvame. Käesoleval aastal tähistab EELK Misjonikeskus 20. tegevusaastat. Tehtud tööle mõeldes saab olla väga tänulik Jumalale ja pühendunud töötegijatele. Tunnetame oma vastutust Jumala ja koguduste ees, kui pakume erinevaid koolitusi või programme, et usus kasvada ja evangeeliumit kuulutada. Oleme andnud endast parima nende ressurssidega, mis meie kätte on antud. Tulevikku vaadates tahame misjonitööd pühendumusega edasi arendada. Suurim rõõm on see, kui oleme olnud kogudustele abiks ja oma kogemuste ning vahenditega tugevdanud koguduseliikmete usuidentiteeti. Oleme väga tänulikud iga palvetaja ja annetaja eest, kes on aega ja majanduslikku abi andnud misjonitöö toetuseks. Misjonipüha korjandusega soovime sellel aastal toetada Keila koguduse kirikupäevi „Kindel linn“, mis toimuvad 20.–22. oktoobril. Kutsume teid pidama kogudustes 22. oktoobril kiriku misjonipüha. Palvetame maailmamisjoni töö ja misjonäride eest ning kirikute eest, kus kristlased kannatavad, et Jumal nende usku kinnitaks ja neid hoiaks! Usuteaduse Instituudi sisseastumiskatseteks õpitava ja vahel alles pastoraalseminaris meenutatava M. Lutheri «Väikeses katekismuses» peituvad õpetused on uuel ja rikkal kombel eestikeelse lugeja jaoks avatud teoloogiadoktor Christian Braw’i raamatu «Õnne käsiraamat: Sissejuhatus Väikesesse Katekismusesse» (Tallinn, EELK UI 2006) kaudu. UI õppekirjanduse 8. numbris avaneb lugejale esmalt katekismuse kujunemislugu ja ülesanne, siis aga ka selle raamatu kaudu võimalduvad hingehoidlikud aspektid ja teised praktilised näpunäited. Kõikide peatükkide juures vaatab autor Piiblit, Lutheri kaasaega ja igapäevast elu tema mitmekülgsuses. Nii avastasin raamatus mitu taset, nimetan vähemalt nelja: ajalooline, filoloogiline, otseselt teoloogiline ja väga abistavalt praktiline. Meie teoloogilisel ja praktilise kogudusetöö raamaturiiulil on see 80-leheküljeline raamat piisavalt põhjalik, täitmaks tühikut katekismust seletavate õpikute vallas. Sestap hakkab see õpik vastavalt kokkuleppele dr A. Hiobiga kuuluma instituudi kohustusliku õppekirjanduse hulka. Kõnesolev raamat üllatab oma sisurikkusega igat lugejat, kes ei ole just eelnevalt pühendunud reformatsiooniaja või dogmaatika eriküsimustele. Nii ei ole see väljaanne mõeldud mitte leeriõppijatele, vaid üliõpilastele ja koguduste pastoritele, aga ka noortejuhtidele ja jutlustajatele. Autor selgitab esmalt katekismuse asendit oma ajas ja teoloogia süsteemis. Chr. Braw sedastab, et «kogu tõeline teoloogia on kiitust toov kõne Jumalast tema kohalolus» (lk 9), ning edasises näemegi, kuidas autor seda motot katekismuse teksti ja tausta kaudu avab. Ta ei tee seda mitte üksnes reformatsiooniaja horisondi kui Saksa Rahva Püha Rooma Keisririigi olustiku läbi, vaid pakub sügavaid, ent läbimõtlemise tulemusena praktikas kasutatavaid viiteid selle kohta, kuidas ristiinimene oma elu saaks paremini korraldada. Katekismuse mõistmise eelduste hulgas nimetab autor esmalt reformaatorite arusaama inimese elu mõttest kui Jumala kiitmisest, teiseks Jumala Sõna pühadusest ja kolmandaks arusaamist olemisest kui korrastatud maailmast. Sellisele lähenemisele tugineb ka Lutheri arusaam maailmas valitsevatest kordadest – ordines. Nende kordade juurde kuuluvad suhted laste ja vanemate, õpilaste ja õpetajate, aga ka abikaasade vahel. «Õigupoolest kulgebki kogu elu selliste kordade seoses» (lk 13). Autor lõpetab sissejuhatuse viitega Augustinusele kui ühele Lutherit enim mõjutanud teoloogile: «… on’s õnnelik elu muud kui rõõm tõelistest ja kindlatest hüvedest?» (lk 16). Kuid kuidas seletada õnne defitsiiti ühiskonnas ja oma elus? Chr. Braw juhibki lugeja esimese peatüki juurde sõnadega: «Arusaamise tema häda olemusest annab inimesele esimene peatükk ehk käsud.» Ma ei hakka tutvustama peatükkide sisu, sest see vähendaks lugeja avastamisrõõmu. Luterluse tundmine algab nii väikese, aga eriliselt sügava ja mahuka dokumendi nagu katekismuse tundmisest. Enne seda on paljud omavahel peetavad vaidlused oma õpetamatuses viljatud. Kreeka-, ladina- ja saksakeelsete alaviidetega raamat on põhitekstis lihtne, värske ja mõistetav ning samas alltekstide läbi teaduslikku süvenemist võimaldav teos, mille sarnane Eesti pastori laual siiani puudus. Põlvamaal Oraval elab mees, kes vaatamata oma noorusele on elus nii mõndagi korda saatnud. Aare Mällo on Orava vallavanema ametit pidanud juba 1993. aastast. Peale selle on ta valitud Vastseliina koguduse juhatuse esimeheks. Koduks on tal kahetoaline korter, kus elab koos naise ja kolme väikese pojaga. Aare on sündinud ja kasvanud Oraval Hanikase külas, õppinud kohalikus põhikoolis, hiljem kodukohast kaugemal Põlva keskkoolis ja Tartus põllumajanduse akadeemias. Kohe pärast kõrgkooli lõpetamist avanes tal võimalus sõita ennast täiendama Saksamaale Hannoveri lähedale Nienburgi. Kolmekuulise teooria ja praktika järel jõudis ta taas kodupaika. Just siis otsiti vallale juhti. Aare otsustas kandideerida ja osutus kolme kandidaadi seast valituks. Oma töömehe algusaega meenutades leiab ta, et õiget ettekujutust vastsest ametist või töö iseloomust alguses polnud. Oli ta ju «noor ja roheline», just koolipingist tulnud, vald kui selline aga alles kujunemas. Seadused olid muutumas, iga Riigi Teatajas ilmunud seaduse või seadusemuudatusega tulid vallale uued kohustused. Oli selgitamise aeg, mis vald üldse on ja milliseid funktsioone peaks täitma. Nüüd juba peaaegu kümme aastat vallavanemana tegutsenud Aare leiab, et selle aja jooksul on mõndagi valla elus paremaks muutunud. Suurimaks saavutuseks peab ta seda, et 1989. a ehitamist alustatud Orava põhikool avas 1997. aasta 1. septembril uksed. Saavutusi on teisigi. Ent kõik on tulnud läbi raskuste, sest Eesti äärealale jääva valla elanike arv ja riigipoolne rahaeraldus on väike. Üht-teist on saadud paremaks teha mitmesuguste projektide kaudu. Oma kolleege vallavalitsusest hindab Aare Mällo kõrgelt. Kollektiiv on väike ja kõigil tuleb tegeleda paljude asjadega, ent kõik tulevad oma ülesannetega hästi toime ja koostöö sujub ladusalt. Kahetsusega nendib noor vallavanem, et tal on sageli aega vähe, et tänada inimesi, kes päev päeva kõrval koos temaga valla asju ajavad. Aare Mällo meelistööks, mida ta, tõsi küll, on saanud vähe teha – on projektide koostamine. See on väikest viisi nagu unistamine. Aga kui projekt valmis, on lootust mõne asi paremaks saada, ja hingel hakkab omamoodi hea. Vastseliina koguduse juhatuse esimeheks valiti Aare Mällo viimastel valimistel. Ta leiab, et suure vaeva nägija on õpetaja Toivo Hollo. Temal ja teistel juhatuse ja nõukogu liikmeil on peamiselt nõuandev ja abistav osa koguduse ja kiriku elu edasi viimisel. Vastseliina koguduse nagu ka teiste väiksemate kohtade peamine mure on osavõtt jumalateenistustest. Pühapäeviti võib kirikus näha enamasti vanemaid ja keskealisi inimesi. Noori kohtab seal harva, kui siis jaanipäeva ja jõulude paiku, kui kirikusse tuleb tavalisest rohkem rahvast. Aare meenutab oma leeriskäiku üheksakümnendate alguses. Siis oli kirik noori täis. Põhjust, miks praegu toonaseid tulijaid koguduse juures nii vähe tegutsemas on, mees nimetada ei oska. Aeg on muutunud ja küllap on noored rohkem ametis enesetäiendamise ja lastekasvatamisega. Nii jääb kiriku jaoks lihtsalt vähe aega. Aarel jätkub igaks päevaks kuhjaga tegemisi, ent kiriku jaoks püüab ta alati aega leida. Talle meeldib suhelda kirikuinimestega. Ka peletab kirikuelus osalemine väsimuse. Koguduse aktiivsetelt liikmetelt on tema arvates palju õppida ja nendega suhtlemisel valitseb pingevaba õhkkond. Omalt poolt püüab ta igati kaasa aidata kirikuelu edendamisele. Tulevikku vaadates arvab ta, et küllap ta järgmistel valimistel juhatuse esimeheks enam ei kandideeri, ent nõukogu töös tahaks kaasa lüüa küll. Aare püüab aega leida ka kodu jaoks. Abikaasa Aile käib Põlvas tööl ning kuueaastase Alari ja neljaste Allani ja Alvari peamiseks kasvatajaks on praegu vanaema Malle. Sellest rääkides leiab ta, et lastega tegelemiseks kipub aega liiga vähe olema, nad vajaksid pisut rohkem. Kuid kui hästi tahta, saab seegi mure ületatud. Rassides ja end füüsiliselt väsitades on mehel, kes muidu puutub inimestega palju kokku, võimalus omaette olla ja mõne asja üle põhjalikult järele mõelda. Põllult või metsast tagasi tulles on hoopis parem tunne. Kuigi Aare peab ennast kinniseks inimeseks ja kehvaks suhtlejaks, meeldib talle olla koos inimestega ja nendelt ühtteist õppida. Vabu hetki püüab Aare Mällo sisustada mitmeti. Ta loeb huviga ajalehti, et ümbritseva eluga kursis olla, raadio ja Internet on samuti hea info saamise allikas. Loetud raamatutest on südamelähedaseks saanud Tammsaare «Tõde ja õigus», kust ammutab vahel elamiseks vajaminevat jõudu ja mõtet. Aare leiab, et praegusel ajal püütakse asju ajada väga ruttu ja tahetakse kiiresti jõuda «haljale oksale». Tammsaare kirjutab aga raskest maatööst ja vaeva nägemisest, kindlamast ja eestlasele omasemast viisist korraldada oma elu – lihtsad elutõed on hästi kirjapanduna selgelt välja öeldud. Noor vallavanem usub, et Jumal on teda paljust halvast hoidnud. Ta ei pea ennast küll tugevalt usklikuks inimeseks, kuid on kindel oma seotuses Jumalaga. Kindlalt usub mees seda, et ta on hoitud ning on selle eest südames väga tänulik. Oma missiooniks peab ta aidata kaasinimesi. Praegune elu Eestis on seotud rohkete probleemidega. Kõikjal kohtab palju enesekiitust ja närvilisust, majanduslik killustatus tekitab lisapingeid, linna ja maaelu on väga erinev. Hea on, kui saab mõnd inimest aidata ja midagi ära teha. Aare Mällo armastab paika, kus ta elab, ja inimesi, kes seal elavad. Tema arvates on Kagu-Eesti inimesed lahke loomuga tõsised tööinimesed. Muresid kurdetakse vähem, neist püütakse naljaga üle saada. Oli tore mõtteid vahetada selle tasase ja tõsise olemisega mehega. Kui küsisin meie jutuajamise lõpetuseks, mida tahaks ta soovida Eesti inimestele, muutus ta näoilme veidi unistavaks ja ta ütles: «Soovin headust kõigi inimeste südamesse ja seda, et see headus sealt välja paistaks. Tihti on nii, et hea inimene on justkui kasuka enda ümber mähkinud ja südameheadusest ei ole teistele abi. Inimesed võiksid teistele rohkem head teha, nii leiab headus tagasitee oma lähetaja juurde.» Tartu rahu aastapäeva suurel kontsertjumalateenistusel Tartu Pauluse kirikus jutlustas õpetaja Harri Haamer. Eesti Vabariigi 18. aastapäev 1936. a möödus erilise pidulikkusega. Paraadid jäid küll külma tõttu enamasti ära, kuid Eestimaa oli lipuehtes ning kirikud rahvast täis. 2. veebruaril oli Tartu rahu aastapäev. Seni oli seda tähistatud üsna tagasihoidlikult. Seekord oli aga Tartu Pauluses suur kontsertjumalateenistus, mille korraldas Pauluse Muusika Selts P. Kivi juhatusel. Soololauljana tegi kaasa Alice Kopli-Wiegandt. Jutlustas õpetaja H. Haamer, Tartu rahu vaimust kõneles prof A. Piip. Tallinna vaimulik muusikaelu algas kohe 1. veebruaril suurema muusikaõhtuga I baptistikoguduses Kalju tn 1. Esinesid keelpilliorkester, meeskoor ning solistid. Kõneles prof Schmidt. Kaarli kogudus sai ka uue abiõpetaja – Paul Voldemar Koppeli. Temast oli teada, et ta oli sündinud 19. mail 1904 Tallinnas, õppinud Gustav Adolfi gümnaasiumis ja aastatel 1929–1934 Tartu ülikooli usuteaduskonnas. Prooviaasta oli teinud Nõmme Rahu kirikus õpetaja Eilarti juures ja hooldanud Randvere kogudust. Kaarlis pidi tema hoole alla saama noortetöö. Peeteli kogudus korraldas 9. veebruaril Rootsi-Mihkli kirikus ja leerisaalis oma perekonnaõhtu, kus muusikalise osa täitsid puhkpilli- ja keelpilliorkester ning segakoor. Tallinna I baptisti koguduse ruumes oli 9. veebruaril eriti uhke Usklikkude Hariduse Seltsi koosolek. Kokkutulnud said nautida Philadelphia juunioride mandoliiniorkestri mängu. Tallinna Jaani Vaestehoolekande Selts tähistas 2. veebruaril oma 16. aastapäeva. Sel puhul vanadekodus korraldatud perekonnaõhtust võttis osa arvukalt koguduseliikmeid. Koosviibimise avas õpetaja H. Kubo laulu, kõne ja palvega. Ülevaate seltsi tegevusest andis õpetaja Hasselblatt. Muusika eest hoolitsesid prof August Topman, Udu Topman ja cand J. Juhkental. Kaetud oli rikkalik tee- ja kohvilaud. 2. veebruaril oli pidupäev ka Jüri kihelkonnas. Siinne muusikaselts tähistas oma 70. aastapäeva. Aktus algas lauluga «Oh võtkem Jumalat». Oma vaimulikus kõnes rõhutas praost J. Aunver, et selts võrsus kiriku rüpest, aitas raha koguda nii uue kiriku kui ka oreli tarvis. Ka 1936. a kaunistati muusikaga jumalateenistusi. Koosviibimisel esinesid mees- ja segakoor ning puhkpilliorkester. 16. veebruaril oli Estonia kontserdisaalis seltskondlike organisatsioonide aktus, mille vaimuliku osa täitis piiskop Rahamägi, kõneldes teemal «Katsuge siis teha nõnda kui Issand, teie Jumal teid käskinud; ärge lahkuge ei paremat ega pahemat kätt». Kolga-Jaanis valiti 16. veebruaril õpetajaks senine Viljandi praostkonna vikaarõpetaja August Kobla. Sündinud oli ta 31. märtsil 1904 Tartus, ülikoolis usuteadust õppinud aastatel 1928–1934. Töötanud oli ta Järva-Peetril, Türil ja Viljandis. Amblas sai 10.–16. veebruarini teoks äratusnädal. «Äratajad» olid kombekohaselt kutsutud väljast: õpetajad Steinberg, Uhke ja Hansson Tallinnast, Kiviste Narvast, Pallon Rakverest ja Wieckmann Järva-Madiselt. Viimane jutlustas ka 14. veebruaril toimunud jumalateenistusel Järva-Madise kirikus. Täiskasvanute leeriõpetus pole ainult meie aja nähtus. 15. veebruaril olid sel puhul altari ees 26 kundalast. Kirik oli muidugi kaunistatud ja laulis kirikukoor. Huvitav olnuks 22. ja 23. veebruaril viibida Tartu adventistide kirikus, et kuulda, mida seal räägiti spiritismist vanal ja nüüdisajal ning «kes on need väljakutsutavad vaimud». Või jälle 23. veebruaril Tartu metodisti kiriku laulukoori osavõtul toimunud äratuskoosolekul, kus kõne all oli «üheteistkümnes käsk». Eesti Vabariigi 18. aastapäev 24. veebruaril möödus erilise pidulikkusega. Paraadid jäid küll külma tõttu enamasti ära, kuid Eestimaa oli lipuehtes ning helisesid kirikukellad. Kirikud ei suutnud kõiki jumalakotta tahtjaid ära mahutada. Estonia kontserdisaalis toimunud piduliku aktuse vaimuliku osa, mis kanti üle ka raadios, pidasid piiskop Rahamägi ja metropoliit Aleksander. Kesksem jumalateenistus oli toomkirikus, kus samuti jutlustas piiskop Rahamägi ja laulis toomkiriku segakoor. Tallinna Kaarlis oli 23. veebruaril Naiskodukaitse Tallinna ringkonna pühaliku tõotuse andmise pidulik jumalateenistus. Jutlustas õpetaja Stockholm, esinesid Kaitseliidu Tallinna maleva orkester ning Naiskodukaitse koor ja solist. Õpetaja Stockholm jutlustas ka 24. veebruaril aset leidnud tänujumalateenistusel. Laulis Kaarli kiriku koor Johannes Jürgensoni juhatusel. Tallinna Peeteli kogudus tähistas vabariigi aastapäeva 24. veebruaril muusikaõhtuga Rootsi-Mihkli kirikus. Esinesid koguduse mängu- ja laulukoorid. Meeskoori ja solistide osavõtul korraldatud kontsertaktuse vabariigi aastapäeva puhul korraldas ka Noorte Meeste Kristlik Ühing. Päästearmeegi oma palvelates tähistas mitmesuguste laulu- ja muusikaõhtutega vabariigi aastapäeva. Tartus olid tähtsamad vabariigi aastapäeva üritused Peetri kirikus. 23. veebruaril oli siin kontsertjumalateenistus teemal «Inimese elu kirikuelu valgusel», mille korraldas Tartu Kristlike Noorte Naiste Ühing. 24. veebruari pidulikul jumalateenistusel esinesid aga 1. pihtkonna segakoor ja soololaulja prl Parson Tallinnast. Tartu Alliansskomitee korraldas vabariigi aastapäeva puhul saksa teatris uskudevahelise tänujumalateenistuse ja äratuskoosoleku. Ka juudid ei jäänud Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamisest kõrvale, korraldades juudi gümnaasiumi ruumes ja suures sünagoogis vaimulikud pidulikud kontsertaktused. 27. veebruaril tuli kokku 2. kirikukogu. Avajumalateenistusel toomkirikus, millel osalesid kirikukogu liikmed, paljud koos abikaasadega, ja koguduseliikmed, jutlustas piiskop Rahamägi, esines meeskvartett. Õhtusel jumalateenistusel Tallinna Püha Vaimu kirikus jutlustas piiskoplik vikaar praost Jürgenson Vigalast. Soololauljana esines kirikukogu liige köster Karl Tuvike. Muidugi ei puudunud ka koorilaul. Kirikukogu töö sujus ladusalt. Eriti üksmeelselt toetati ettepanekut suurendada gümnaasiumides usuõpetuse tunde ühelt kahele ja võimaldada igal päeval hommikupalvus. Kuid kohapealgi arutati usuküsimusi. 13. veebruaril leidis Võru kiriklas aset praostkonna õpetajate konverents. Pikima ettekande teemal «Hingehoiust abiellumise juures» tegi praost Heimann. Õpetaja Saarmann rääkis pihi ja armulaua ühendamisest. Euroopa-reisilt jõudis tagasi Tartu koorijuht Richard Ritsing. Sakslaste kirikumuusikaga tutvus ta Leipzigis ja Dresdenis, kus töötasid kuulsad poistekoorid. Kuid ta pani tähele muudki: «Kirikukantslitest kuuleb seal kõige paremat ja puhta ning selge diktsiooniga saksa keelt, millest kerge aru saada. See on jällegi nagu vastuoksuses meie kiriku harjumusega. Meie kirikukantslites oled harjunud kuulma väga viletsat keelt, täis igasugu võõrapäraseid moonutusi ja murdekohmakusi.» Eesti õigeusklikud olid uhked oma usule, tõstes selle luterlaste kõrvale või kõrgemalegi sellest. Viimased panid pahaks sellekohaseid väljaütlemisi õigeusklike nädalalehes Elu Tõde. Kurjustati ka selle lehe tegijate vähese eesti keele oskuse pärast, mis väljendus rohketes kirjavigades. Siia juurde võib veel lisada ühe lõigu apostliku-õigeusu häälekandjast Usk ja Elu: «Eesti usuks kujuneb praeguste vabade riigiseaduste õhkkonnas see usutunnistus, mis sisaldab kõige rohkem ligiolekut Jumalale. Meie, apostlikult õigeusulised, arvame, et meie usk selleks saab, sest meie usk, kui vanim maailmas, on elutormides läbi proovitud.» Ja lõpuks – Narvas tabati kirikuvaras, kes 5. veebruari ööl oli tunginud Aleksandri kirikusse, ära viies mitmesuguseid esemeid. Varastatud vara saadi tagasi.			OSCAR-2019
Puhastamine; Nõude pesu; Pesu pesemine; Kodutehnika; Pruun riis ei tähista riisi sorti vaid täsitera riisi. Tarne kuni 7 päeva Spelta jahu püül. Keefir dieeti 3 päeva: Viimastel aastatel on võitnud tohutu populaarsuse riisi dieet puhastab organismi. Puhastamine protsessi on mõeldud kahe nädala. ma ei tee oma tervisele liiga kuna see on vaid 7-päevane dieet, täna süüa veel juurvilju ja pruuni riisi et vähemalt 2 päeva tuleks süüa. Ameerika astronautide dieet jahust ja kartulist valmistatud roogasid, leiba ja riisi. 4,7: MARJAD. Ahjupiim: 4,7: Pohl: 8: Rõõskkoor:. Selle dieedi jälgimisel saate te kaalu langetada kuni 7 kg tuleb teha paus kaks päeva, enne Pruun riis, puuviljamahl, juurviljad ja supp. Riisi võib. Kiire dieet, jahh olen ise treener ja varemalt ka kõiki dieete proovinud, (7 päeva), kaalujälgimist, samuti veregrupidieeti ning dieeti. Selle tagajärjel võib defekatsioon mitme päeva jooksul puududa. jämesoole puhastamine ning funktsiooni taastamine Esimesse pange 2 spl riisi. Dieet; Kepikõnd; Kokaraamat; Tervislik toitumine Kaalust alla! Kiirdieedid Pikaajalised dieedid Lauakombed. Pikkuseks on 7 päeva. Kõik päevad sama menüü. üleliigne kaal üle 10kg: 5-7 päeva “Rünnakut” Dukani dieet algab lühiperioodilisest “Rünnakust” ehk siis väike ehmatus oma organismile. Puhastamine ; Nõude pesu ; Pesu Basmati riisi peetakse maailmas riiside kuningaks.Basmati riis paisub peale keetmist Tarne kuni 7 päeva Odra helbed. Keskmine paast 5 – 7 päeva ükski dieet ei suuda keha paremini puhastada kui paast. Maksa puhastamine taimetoid. Vaatad arhiivi 7 päeva dieet. kirjutas admin. Greibidieet. 14.09.2012 , Artiklid, Seitsmendal päeval võib süüa kapsasuppi, pruuni riisi ja köögivilju. Maksa peamine ülesanne füsioloogilisel tasemel on vere puhastamine mürgistest ning Roheline dieet 40 päeva see on hea taastav dieet: (riisi) suhkrut. Kõrvadele: Kõrvade puhastamine Dieet ja seedimine. Dieet; Ainevahetust soodustav; Oluline info sama päeva kojuveo. Kuigi dieet on 15-päevane, tegin ise läbi vaid 2 päeva ja kaks kilo kadus ikkagi. Peaasi, et riisi sees poleks maitseaineid ega muud kraami. 7 päevane dieet. Detox dieet – parem 10 päeva – täielik organismi puhastamine, Lõunasöök: 100-150 g aurutatud pruuni riisi, 70 g keedetud kanaliha. hommikul kell 6-7. Joo 2 kl lahust kiiresti, [Shakuntali soovitab süüa kichiree asemel ainult riisi selitatud Ülejäänud päeva jooksul. Riisi ja teraviljatoidud; Mõju kestab 4-7 päeva ( kuiva ilmaga 7, vihmaga 4 ). Pesu- ja nõudepesumasina puhastamine Loe edasi; Tualeti puhastamine. Jaapani dieet ja roheline tee 1,14 peale 3-nda päeva õhtusöögi. 1. Peale kehakaalu kaotust 7-8 kg võrra võite kaalus juurde võtmata toituda. Keha puhastamine ehk detox dieet! Kui soovid endale Fitlapi 3 päeva toitumiskava, siis proovi kohe järele. Lisatud: (7) Sellised dieedid. Dieet; Ainevahetust soovitatav kogus ning tarvitamisjuhised Võtta 4 kapslit päevas koos klaasitäie veega peamise toidukorra ajal 20 päeva. img479/img-0295.jpgSuveks lamedam kõht ehk 14 päeva dieet ja 5 min. trenn. pool klaasi täisterapastat või pruuni riisi, (7) Lasteriided (8) Lastetoad. 7 päeva dieet Aga mehed peavad pidevalt midagi korraldama 88 toidulisandid b 21. Kliinilise uuringu käigus ülevaade filosoofia ainevaldkonnast ideaalsed punase. 13-päeva dieet Alafoorumid » pidas vastu 7 päeva, Õhtuse supi või hautise sisse võid ubade asemel panna pruuni riisi, võileivale panna lahjat juustu. Sisuliselt peet dieet seisneb selles, et juba 7 või 10, Ka mahla saab valmistada varuga mitu päeva ja hoida külmkapis. tomati ja veidi keedetud riisi. siis seekord jätkame 13 päeva dieediga. Sinu brauser 13 päeva dieet. Elu24.ee. JAGA FACEBOOKIS. 7. päev. Rootsi dieet; 7 päeva SUPER dieet; MAGGIE DIEET; 10 päeva – täielik organismi puhastamine, 100-150 g aurutatud pruuni riisi. MAKSA PUHASTUS TAIMETOIDUGA. 10 PÄEVA Toitumine ja dieet. Toitumisnõustaja Egle Koppeli koostatud käsiraamat “Maksa puhastamine taimetoiduga. 10 päeva. Paar kuud tagasi tegin selle vahtrasiirupi paastu Madalbal siirupiga 7 päeva, teada et see sama neera dieet pidi ka ehk soolte puhastamine. Lõuna: 100 g riisi, 150 г salatit toorestest juurviljadest + natuke taimeõli. Vanaema dieet. Seda dieeti pidage 7 päeva, mille möödudes võite märgata. 7 päevane dieet Loobudes süsivesiku Päeva viimane söögikord peab olema vähemalt kaks tundi enne voodisse heitmist. Rohelise tee dieet; Montignaci dieet. Meil on hommikusööki väike osa keedetud riisi, mis pestakse maha koos tassi kohvi; See Jaapani dieet 7 päeva tähendab viimast päeva nädalas täielik. Tõhus безуглеводная dieet, mis aitab kiiresti kaalust alla võtta kõigest 7 päeva Ilu Lubatud скушать supp ja riisi ilma soola. 7 päeva dieet Rapid Kaalulangus On siin ka tangivad tomatite ja kui isegi saan on tass riisi. Kuus või seitse tomatid kogu päeva on Kuidas kaotada. Igale diabeetikule peaks toiduvalik e. dieet olema tõhusaks abimeheks hea diabeedi tasakaalu Köögivilju sööge rohkesti kogu päeva vältel. riisi. Teostame järgnevaid teenuseid 7 päeva nädalas ja 24 h päevas: fekaali vedu; Fekaalivedu ja ummistuste likvideerimine. Settekaevude, kogumiskaevude puhastamine. mida te teete (sealhulgas käärsoole puhastamine), mis te päeva jooksul tarbite Dieet. Teie viiepäevasesse.			OSCAR-2019
Boric alkohol – see on alkoholi lahusega boor. Veel arstid 19. sajandi tema olid suguluses antiseptikumid ja desinfitseerida ravimid, millel on väheärritav efektiga kangast. Ravim on seenhaiguste vastane, antibakteriaalne, antiparasiitne, anti-pedikuloos, kokkutõmbav toime. Kasutatakse ainult siis kui väline vahend traditsiooniline ja populaarne ravim. Aktiivselt toimeainega on boorhape. See on valge pulber, lahustuv alkoholiga(70%) etüül, vesi, glütserool. Osta boric alkoholi kontsentratsioon 0,5 — 5% võib vabalt apteekides. Ravim on esitatud lahendus, pakendatud klaasist viaalid järgmised loodud katted on valmistatud plastist, maht 10 ml Vahendit võib ka olla selline: Pulber pakendatud on kotikest (10, 25) a. välja valmistub vee või alkoholi lahus vahetult enne kasutamist; Vaatamata komplekti uusi, tõhusamaid ravimeid, paljud eelistavad ravile vanamoodne, arvestades tema häid omadusi, kättesaadavus omandamist. See kehtib iseseisva ravimit ja on kes koostisosa vedelikud maskid, kreemid, toonikud. Keskkõrvapõletik on ravitud teel uru kahjustatud kõrvast kolm tilka 3% nda lahust kuni 4 korda päevas, või niisutades turuns. Edasi seda kuumutatakse mugav temperatuur. Ravi peaks kestma mitte üle nädala. Et suurendada tõhusust ravi on soovitatav puhastus kõrvad väävlit 3% peroksiid vesinikku. Protseduuri on oluline teostada järgmises järjekorras: võtta pikali heitma või istuv asendit, kallutades pea õlal, tõmba kõrva üles natuke tagasi vabastades kuulmis -, läbipääsu.Kui olete lõpetanud, kord 1-2 minuti jooksul ei asendit muuta keha saavutamiseks tilka trummikile, katta kõrva pass vatitikuga. Vistrikud, lööve, akne – see ei ole ainult kosmeetika probleem, see on tagajärg võimaliku haiguse. Ravi alati ei saa isegi kõige kaasaegsematele võimalustele. Hea lahendus vabaneda akne, lööve peetakse kasutamine boric alkoholi. Ta kiiresti tungib naha taimkate, näidates antiseptilised omadused, koguneb kudedesse, kuivatab vistrikud peal, vähendab põletikku seestpoolt. Kui on korrektselt, regulaarselt kanda ravim, läbi 2 nädala jooksul väheneb arv lööve, startida punetus, keha omandab täiesti terve välimuse.Dermatoloogid soovitavad enne kasutamist selgitada välja probleemi põhjuse. Näiteks, kui hüperaktiivne tegevuse rasunäärmed boor ravi annab soovitud tulemuse. Kui teil on probleeme, olles tingitud siseorganite haigused, või hormonaalsed jookseb – võimetu. Vabaneda keha põletikuline punetuste ja seal on palju retsepte põhineb antiseptiline omadused boric alkoholi – mõned neist: Ühendada 4 spl. liitrit alkoholi salitsüülhape ja boric tablette levomütsetiin (10tk) – kandke hommikul ja õhtul. Teha puder 4 tabletti aspiriini, 4 tabletti klindamütsiin, 50 ml boric ja sprii samad proportsioonid. Töötlemine, mis on saadud puder toota õhtul. Ravi 2 nädala pärast korrata 15 päeva jooksul. Dermatoosid ägenemise staadiumis, dermatomikoos, ekseem. Kasutatakse seda kõhulahtisus, desinfitseerivat omadused. Ravi on iseloomu integreeritud, sõltuvalt omadused haigused. Koostisosad keeruline on lihtsaim desinfitseerimiseks boric vedelikud. Liighigistamine (liigne higistamine jalad, käed). Vabastades halba seisu jõuavad kohaldamise ravi selle 2% kontsentratsiooni. Üks tõhusamaid viise, et võidelda selle probleemiga on kontrastsed vanni külma – kuuma veega, seejärel jalad märjaks saanud kohti puhastama boric alkoholi, või puista pulber. Kestus ravi 10-14 päeva. Vaatamata oma tõhusust, aitab vabaneda kopsu häired naha katmiseks, tõsiseid probleeme – on vajalik spetsialisti konsultatsioon sihtkohta integreeritud ravi-pluss õige toitumine. Keset kasu segu klassifitseerimine on oluline mainida ka seda ohtu tervisele. Kuidas meditsiinilist ravi see võib põhjustada mõningaid soovimatuid tagajärgi: Välimus on selline, mis nõuab kohest ravi lõpetamist kasutama ravimeid, arsti konsultatsiooni, et saada kvalifitseeritud abi. Vastunäidustatud ravi kõrvad vastsündinud laps inimestele bad trumm ujulestaline, teravate põletikud keha, kohati paks kiuline katmiseks, häired neeru. Imbunud vahend, mõnikord põhjustab süsteemseid toksilisi efekte vältida neid saab rangelt järgides kasutamise reeglid: Ei ole lubatud kokkupuude limaskestade ja silmade. Rikkumise korral on vaja koheselt hõõru puuvill, marli tampoon, pesta sooja veega. Omanikel on tundlik, kuiv nahk tuleb ettevaatlikult suhtuda ravi andmeid narkootikumide, alkoholi kättesaadavus soodustab kuivatamine, ärritust naha katmiseks. Millel ei ole mõju psühhomotoorne reaktsioon on lubatud rakendada, kui tööd ohtlike mehhanismide autotransport hallata. Analüüs arvamusi inimesi näitab – see ravim suurepäraselt toime tulla tulevaste väljakutsetega keha, seda kasutavad aktiivselt nii meditsiini ja kosmetoloogia. Säilitavad rasuse naha omanikud asendavad suurepäraselt neile toonikud. See on kodu asendamatu vahend ravi äge, krooniline keskkõrvapõletik. See on üks levinumaid kättesaadavad tervishoiu raha. Tagasiside on enamasti positiivne. Arstid ENT ei keelduvad usaldusväärne aja ravimeid ja sageli on ette nähtud haigete raviks patsientidel kõrvu. Igas peres leidub põhjust kasutada boric alkoholi säilitada tervise, ilu. Tähtis kasutamisel meeles pidada elementaarseid ohutusnõudeid. Mõistlik ettevaatust ja pidevalt soovituste rakendamise spetsialistid, kes teavad, kuidas vältida arengu tõsiseid haigusi, nõuavad mitte ainult distsipliin, vaid ajutine, ja mõnikord ja rahalisi kulutusi. Kuid võttes arvesse mõju, mida on sageli võimalik vältida seeläbi, võib rääkida sellest, et tulemus on pingutust väärt. Eriti juhul, kui tegemist on ennetada rinnavähki. Üks olulisi tegureid, millega on otseselt seotud alanemise riski esinemise häda, hulka olemasolu regulaarselt intiimne elu, samuti lapse sünd on kuni 28 aastat. Seejuures tõhusat ennetus rinnavähi toimub juhul, kui naine toidab last rinnaga. On arvamusi, et imetamise perioodil võib kaasa ennetamine arengu onkoloogia, ainult siis, kui see kestab vähemalt 1,5 aastat.Abistajatel on see konto ei ole täpset vastust, kuid statistika väga ilmne: naised, kellel on vähemalt kaks last, kasvatatakse rindkere piima, kaks korda vähem ohus ilmumist häda. Ei tohi unustada ka elementaarne meetmed säilitada hea toonuse organismi. Oluline spordiga, puhata värskes õhus, õige toitlustamise organiseerimine. Suitsetamine ja armumine teevad kalleid jooke, arusaadav asi, ei sobi arusaamad tervislikest eluviisidest. On tungivalt soovitatav hoida oma närve ja elada ilma stress. Ennetamine on rinnavähk on tõesti tõhus vaid siis, kui osalevad spetsialistid vastava profiili. Kui naisel ei ole mingit põhjust kurta tervist, külaskäigud mammologu saab teha sagedusega kord aastas, kuid mitte harvem. Ignoreerides seda soovitused pärast kolmkümmend aastat täiesti lubamatu. See on eriti oluline, et naised kontserni riski tõttu pärilik eelsoodumus või suure tõenäosusega arengu onkoloogilised haigused. Sellisel juhul spetsialist võib isegi nimetada operatsiooni ennetav eemaldamise piimanäärmed.See võimaldab vähendada riski avaldumise patoloogia, kuigi ei välista see täielikult. Ütlematagi selge, et sellised otsused võtavad vastu ainult alusel hoolikat kontrolli ja kui on olemas piisavad eeldused. Tuleb märkida, et kui kõrge riskiga arengu pahaloomuliste kasvajate piimanäärmed on ka suur tekkimise tõenäosus munasarjavähi. Selle tulemusena lõpetamise perioodi viljakuse vahel on määratud operatsioon, et neid eemaldada.			OSCAR-2019
Sulawesi saare ringreisi kesksel kohal on 800 meetri kõrgusel asuvad Torajamaa mägikülade piirkonnad, kus elatakse muutumatult igaviku piiril, vanade pärimuste ja uskumuste kütkes. Tutvume torajamaalaste fantaasiarikka arhitektuuri -ja sümboolikaga. Kirevate seinamaalingutega laiade katustega majad, kaljudesse raiutud hauad (neid valvavad kummaliselt riietatud kujud) ja matmis koopad. Igapäevases elus järgitakse rangeid pärimuste reegleid, millest omapärasemad on surnud ja kogu sellega seonduv ning Tongkonan`i traditsioonilised elamud! Matused, hauakambrid, jms on Toraja kultuuris väga tähtsal, et mitte öelda: kõige tähtsamal kohal. Kui kadunuke jääb ilma talle kohasest tseremooniast ja kohtlemisest, siis toob see häda kaela kogu suguvõsale. Torajade kõige tähtsam pidu ongi matus. Tongkonan`i stiilis elamuid ei kohta kusagil mujal maailmas, kui Tana Toraja’s ja selle vahetus läheduses. Torajade elamute kuju on seostatud laevadega, sadulaga, härja sarvedega aga ka vibuga. Mis iganes algne inspiratsioon on olnud – see on ainulaadne ja kaugelt ära tuntav. Rotterdami Linnus asub lääne poolsel rannikul Makassaris. Rotterdami Linnust nimetatakse Makassari kõige ikoonilisemaks maamärgiks. Juba 16 sajandil Gowa Kuningriigi ajal oli see linnus tunnistajaks paljudele Makassari ajaloosündmustele. See võimas kompleks ehitati esmalt 1545 aastal. Algselt tehti linnus kivisegust ja põletatud savist. Hiljem linnust laiendati ja sellele tekkis uus kuju, mis sarnanes merikilpkonnaga. Seega sai linnus uue nime, Benteng Pannyua (Penyu) ja Merikilpkonna Linnus. Selle linnuse kuju ei ole ainult unikaalne vaid sellel on ka väga suur tähendus. Nii nagu merikilpkonn elab nii maal, kui ka meres, Gowa Kuningriigi hiilgus ulatub nii maale, kui ka meredele. Hiljem on Kuberneri pealik Speelman kohandanud linnust Hollandi stiili ja struktuuri ning lisas veel teise bastioni läänepoolsele küljele. Hiljem nimetati linnus Speelmani kodulinna järgi Rotterdamiks. Linnus oli ka tähtis vürtside varumise keskus. Lõpuks viis see selleni, et Makassar sai Madalmaade koloonia valitsejaks Indoneesia idaosas. Rammang-Rammang on imeline koht karsti mägedes Maros-Pangkepis lõuna Sulawesi provintsis. Nimi Rammang-Ramanng tuleb Makassari keelest, kus rammang tähendab pilve ja udu. Seega Rammang-Rammang tähendab pilvedesse uppunud udu ja kohalike uskumuste järgi on seal igal päeval (eriti hommikuti) nii udu, kui pilved. Need pilved ja udu muudavad selle paiga eriti maaliliseks ja sellepärast on see meeliskoht ka väga paljudele fotograafidele. Kõige rohkem tasub oodata hommikuti vihma, sest siis on vaated veel erilisemalt maalilised. Rammang-Rammang lubjakivi mets hõlmab enda all 45 000 hektarit ja see on maalilmas kolmandal kohal olev karstiala, suuremad sellest on vaid Tsingy Makassaris ja Shilin Hiinas. Rammang-Rammang kompleksis on kaks erinevat kivimetsa, mis asuvad nii põhjas, kui ka lõunas. Liukang Saar või Liukang Loe saar on üks kõige ilusamaid sihtkohti meie Bira reisi jooksul. Liukang saarel on imeilusad lumivalge liivaga rannad ja kristallselge vesi. Saarel on kaks väikest külakest, mida me kindlasti külastame. Liukangi saarel näeme me kohalike inimeste igapäevaelu. Kindlasti saame me seal kristallselges vees sukelduda või snorgeldada. Saarel on väga head korallriffid ja väga palju värvilisi kalu. Kaluriküla sellel saarel on ka omaette vaatamisväärsus. Kõik kellele meeldivad paadid, ei pea pettuma, sest seal näeb väga palju erinevaid paate alates üheinimese kanuudest kuni suurte puust paatidena välja. Danau Tempe või Tempe Järv on kõige suurem järv Sulawesis. Tänu linnuliikide rohkusele on see koht linnuvaatlejate paradiis. Veetaimed kasvavad selles järves kiiresti ja sellepärast on kalamehed paigaldanud sinna sisse puidust vaiad. 1985 aastal ehitati järvele esimesed kolm maja, järk-järgult ehitati sinna ülejäänud majad. Tähelepanelikult vaadates märkate, et kõik majad on ehitatud näoga ühte suunda. Majad on ehitatud tuule suunda arvestades. Kui tuule suund muutub, siis kõik ujuvmajad pöörduvad vastavalt tuulesuunale. Kõikide majade jalad on järve põhjas fikseeritud ehk majad jäävad stabiilselt oma asukohale. Majad on ehitatud bambuspõrandale, mis on kinnitatud trossidega. Lainete tõttu bambus põrand liigub, trossid hävinevad aeglaselt ja sellepärast tuleb terve põrand iga kahe aasta tagant välja vahetada. Kõik pered elavad nendes veepealsetes majades suhteliselt ühesugust elu. Naised viivad oma lapsi igal hommikul järve mööda paatidega kooli ja kooli ajal on nad ise turul kala müümas. Joogivesi ja toiduvalmistamise vesi tuuakse maalt, aga enese pesemiseks ja riietepesuks kasutatakse seda sama järvevett. Sengkang on endise Bugise Kuningriigi pealinn. Sengkangi linnast leiame ajaloolise turu ja tugevate traditsioonidega kauplusi. Sengkang Kudumise Keskuses kootakse siidi ja toodetakse siiani värvilisi bugise pulmarüüsid ja tantsukostüüme. Lemo Stone Tana Toraja on teada-tuntud oma surma rituaalide ja uskumuste poolest, mis juhtub meiega peale surma. Lemo majad on sajandeid vanad kivihauad. Seda kohta kutsutakse tihti vaimude koduks. Selles Lemo kalmistus saate näha surnuid, keda hoitakse vabas õhus järskude kivide vahel. See kalmistu on kombinatsioon surmast, kunstist ja rituaalidest. Sellel Lemo kalmistul on puust/bambusest nikerdatakse inimese kuju (Tau-Tau), et see kehastuks inimese vaimuks. Alates 1984 aastast on Tana Toraja nimetatud teiseks kõige hinnatumaks vaatamisväärsuseks kogu Indoneesias, esikohal on Bali (seda küll ainult turistide rohkuse pärast). Tänapäeval külastavad Tana Torajat ka väga paljud antropoloogid, et õppida Toraja põliselanike kultuuri. Ke`te Kesu on väikene vaikne külakene Tana Toraja mägedes, Lõuna Sulawesis. See küla on üle 400 aasta vana ja räägitakse, et ei ole selle 400 aastaga üldse muutunud. Ke`te Kesu küla funktsioon on olla nagu elav muuseum, inimesed saavad kogeda 400 aasta taguseid Tana Toraja elanike traditsioonilist elu. Kõige rohkem on see küla tuntust kogunud oma surma traditsioonide, eriskummaliste matuse tseremooniate, rippuvate haudade ja matmispaikadega. Ke`te Kesu küla on koduks 20le perekonnale. Lisaks asub seal Londa matmiste koobas, milles on väga palju pealuid ja konte. Koopa sisemuses kasutatakse pealampe. Bolu Kariloomade Turg on unikaalne turg Rantepao`s, kus müüakse pühvleid ja sigu. Turgu külastades ei ole soovitav kanda lahtisi jalanõusid ja plätusid, sest pühvlid teevad kõiki oma igapäevatoimetusi sellel samal turul. Pühvlite turu kõrval kohe on turuosa eraldatud sigadele. Lisaks müüakse sel turul ka loomulikult juurvilju, puuvilju, kohvi, kalaj jne. Igatahes väga fotograafiline koht. Palava küla on populaarne oma Tongkonan`i traditsiooniliste majade poolest. See külakene on väga hea sihtkoht nendele, keda huvitab ajaluga ja kultuur. Seda eriti sellepärast, et sellel külal on oma huvitav lugu rääkida. Legendi järgi elas seal kunagi mees nimega Tomadao ……! Asulas on 11 ainulaadset Tongkonan`i maja. Lisaks on seal ka 15 suurt aita. Oma olemuselt ja kujult on Tongkonanid sarnased Padang`i traditsioonilistele majadega. Osad inimesed ütlevad, et need kaks kultuuri oma omavahel suguluses, kuid keegi seda tõestada ega ümberlükata kahjuks ei saa. Kindlasti soovitatakse Pallawa külas proovida kohalike toitusid. Bori Kalimbuang Megalith Site`is me näeme suurt kivirahnude kollektsiooni, mis seisavad korrapäraselt üksteisele võluvalt lähedal. Bori Kalimbuang on koht, kus asuvad iidsed menhirid (menhir on esiajast pärinev inimese püstitatud sambataoline tahumata või vähe tahutud kivirahn). Seal asub umbes 102 menhiri, mis suurepäraselt seal püsti seisavad. 24 kivi on väga suured, 24 keskmise suurusega ja 54 on väikesed. Kõik need koos kokku moodustavad väga ilusa kompositsiooni. Nende suurus on ajaga muutunud. Need kivirahnud on ühed üheksast Unesco pärandisse kantud turismiobjektist Põhja Torajas. Pärast hommikusööki hakkab päevane sõit Torojast Makassarisse. Viimane võimalus nautida maalilisi vaateid ja käänulisi mägiteid. Õhtusöök ja vaba aeg Makassari sadamas. Kella 20.00 paiku väljub laev Labuan Bajo’sse, kuhu jõuame järgmise päeva varahommikul. Ööbimine kahestes kajutites! Komodo on saar Indoneesias, üks Väikestest Sunda saartest. Asub Sumbawa ja Florese saare vahel. Pindala 390 km². Saare umbes 1000 elanikku räägivad peamiselt komodo keelt. Komodo on tuntud kui hiidsisaliku komodo varaani põhielupaik. 1980. aastal ametlikult rahvuspargi nimetust saades oli peamine eesmärk kaitsta maailma suurimat sisalikku, Komodo varaani ja tema elukeskkonda. Varaan võib kasvada üle 3m pikaks ja kaaluda 70kilo. Aja jooksul on pargi eesmärk laienenud kogu maapealse ja meresasuva bioloogilise liigirohkuse kaitsmisele. Mere bioloogiline keskkond on siin üks maailma rikkamaid ja liigirohkemaid: 260 liiki koralle, erinevad kalaliigid, roomajad, imetajad (vaalad, delfiinid, dugongid ehk merelehmad). Sukeldujad näevad siin palju huvitavat. Rahvuspargi 3 tähtsamat ökosüsteemi on mererohu kasvualad, korallriffid ja mangroovipuude metsad. Reisi esimene peatus on lumivalgeliivaga Angel saare rannas. Seal kogeme selle reisi esimest snorgeldamist (pehmeid koralle, kõvasid koralle ja väga väga palju erinevaid värvilisi kalaliike ja suurepärast mõne tunnist rannapuhkust. Edasi läheb sõit Manta Alley`sse, mille vältel saab lõõgastuda laevatekil ning nautida päikest ja suurepärast lõunasööki. Mantas on snorgeldades võimalik näha Manta suuri rai kalasid. Giidid otsivad spetsiaalselt meie jaoks manta raisid, et kõik neid kindlasti näha saaksid. Järgnevalt seilame me edasi Pink Beachi (roosa liivaga randa), mis asub Komodo saarel. Sinna jõudes matkame mäele, kust saame nautida Komodo saare maastikku. Hiljem matkame tagasi oma paadile ja sealt edasi seilame Komodo lahele, kus jääme ka ankrusse. Siin naudime päikeseloojangut koos kohvi ning lendrebaste lendamist ja toiduotsimist jälgides. Hiljem serveeritakse meile õhtusöök pardal ja ööbime laevas olevates kajutites. XI PÄEV (27.01) Komodo Rahvuspark ja Komodo draakonid, snorgeldamine Pink Beach’il, Padar saare ülivõimsad maastikuvaated Varajase hommikusöögi (kell 07.00) ajal seilab paat juba Loh Liang`i (Komodo Rahvuspargi põhisissekäik). Siin on meil matka (kestab 2h) käigus võimalus näha Komodo draakoneid ja ka teisi eluvorme nende looduslikus keskkonnas. Edasi seilame jällegi Pink Beachile snorgeldama ja/või lühikest rannapuhkust nautima. Lõunasöögi ajal liigub laev juba Padar saarele. Padar saarel ootab meid ees pärastlõunane matk saare kõige kõrgemasse punkti, kus naudime ülivõimast maastikuvaadet. Suurem enamus sada vaadet nautinutest on öelnud, et tunnevad ennast seal justkui Jurassik Park filmis koos draakonitega. Peale matka ootab meid ees lõõgastumine Padar saare rannal. Hiljem õhtusöök laevas ja ööbimine laevakajutis. Varahommikul ärkame koos päikese tõusuga ehk nautime päikesetõusu laevalt. Hommikusöögi ajal seilame Rinca saarele kus meid ootab ees järjekordne matk leidmaks Komodo Draakoneid ja imelisi vaateid. Pärast matka seilame Manjarite Beachile, mis asub Florese saare lõunaosas. Seal saame jälle nautida imetlusväärset vee-elu snorgeldamise läbi. Seal asub väga palju hoopis erinevaid värvilisi kalaliike ja ka väga imelisi koralle. Koos lõunasöögiga stardime Labuan Bajo sadama suunas, kus meie imeline saaretuur ka lõppeb. Hommikul lendame Labuan Bajo’st Denpasar’isse! Sealt lühike sõit Ubudi, kus registreerime endid hotelli ja naudime basseini, päikest ning lummavaid vaateid. Õhtul külastame Ubudi turgu ja elevandi koopa templit.			OSCAR-2019
1973. aastal ilmusid pärast järjekordseid suvekooli päevi Vjatšeslav Ivanovi, Juri Lotmani, Aleksandr Pjatigorski, Vladimir Toporovi ja Boriss Uspenski sulest kultuurisemiootika ja Tartu-Moskva koolkonna sündi manifesteeriv „Kultuurisemiootika teesid (slaavi tekstidest lähtuvalt)”. Ääremärkusena olgu öeldud, et tänavu ilmusid teesid taas eesti- ja ingliskeelses tõlkes koos korraliku eessõna ja kahe originaalse teksti esmatõlkega.1 Millest üks, Lotmani ja Uspenski kirjutatud „Kultuuride heterogeensus” („Heterogeneity of Cultures: Postscriptum to the collective theses”) oli seni ilmunud üksnes itaalia keeles 1979. aastal. Tartu-Moskva koolkondlikust ühtsusest rääkides tuleb alati silmas pidada teatud tinglikkust. Mitte kõik „Teeside” autorid ei jaganud üksmeelt uue distsiplinaarse lähenemise aluste ühtsuse suhtes. Nii polnud Pjatigorski nõus Lotmani (kes oli teesides esitatud kontseptuaalse raamistiku peamine initsiaator) rõhutatud kultuuri duaalsuse küsimustes. Uspenski olevat kritiseerinud Ivanovi ja Toporovi kirjutatu teatavat kokkusobimatust „Teeside” üldise vaimuga.2 Olgu selle sisemisest vaatepunktist tajutud ühtsusega kuidas on, kuid kõrvaltvaataja ja järeltulevate põlvede silmis tundub kultuurisemiootika teoreetiline raamistik ja teaduslik metakeel piisavalt koondav. Tuletagem meelde kas või Tartu-Moskva koolkonnale iseloomulikke mõisteid: sekundaarne modelleeriv süsteem, semiosfäär, tekst, kultuur-mittekultuur, kultuur-antikultuur jne. Üks selliseid eripäraseid mõisteid on kindlasti ka autokommunikatsiooni mõiste, mis oli lõppenud suvekoolis arutelude keskmeks. Tõsi, autokommunikatsiooni mõistet arendas peamiselt Lotman ja sedagi vaid paaris artiklis. Küll aga kattuvad osaliselt või haakuvad tal sellega mitmed teised olulised kultuurisemiootikasse kuuluvad terminid nagu enesekirjeldus, kultuurimälu ja selle funktsioonid jne. Lotman eristab kaht kommunikatsioonitüüpi: mina-mina ja mina-sina kommunikatsiooni, need esinevad reaalsetes interaktsioonides läbipõimunult, ent analüütilisel tasandil on võimalik tuvastada emma-kumma tüübi domineerimist. Lotmani järgi jääb mina-mina süsteemis teade samaks, kuid see formuleeritakse kommunikatsiooniprotsessis ümber ja see omandab uue tähenduse. Niisugune kommunikatsiooniprotsess ehk autokommunikatsioon leiab aset tänu uue – teise – koodi lisandumisele. Pidades silmas, et „isiksuse olemust võib tõlgendada sotsiaalselt tähenduslike koodide individuaalse valikuna”,3 siis kodeeritakse lähtesõnum autokommunikatsiooni käigus ümber põhimõtteliselt teistsugustesse struktuuriühikutesse ja sellele antakse uue sõnumi jooned. Klassikaline kommunikatsioonisituatsioon ehk mina-tema kommunikatsioon võimaldab infot edastada ainult teatavas konstantses mahus, kus keegi edastab mingi teate dialoogipartnerile. Siin ei muutu teade ise, vaid üksnes teate saajate hulk. Ent kanalis mina-mina toimub informatsiooni kvalitatiivne transformatsioon, mis viib mina ümberkujunemiseni.4 Nagu näeme, on autokommunikatsiooni üks peamisi funktsioone uue informatsiooni loomine ja vana ümbermõtestamine. Suvekooli ettekandeid iseloomustas nimelt niisugune Tartu-Moskva koolkonna pärandit ja semiootika distsipliini üldisemalt autokommunikatiivselt ümbermõtestav õhkkond. Kui soovida teha teatud üldistusi kuuldu osas, siis võib need tinglikult jagada kolmeks. Esiteks, kultuurisemiootika metakeele mõistete ajalooline tagasivaade ja genealoogia. Siin keskenduti peamiselt autokommunikatsiooni (kuid mitte ainult) mõiste kujunemisele ja paralleelidele teiste samasuguste mõistetega naaberdistsipliinidest. Aktualiseeriti kontseptuaalsed kongeniaalsused ja erinevused kommunikatsiooniteooria ja lingvistikaga (Peter Grzybeki, Remo Gramigna, Peeter Toropi ettekanded). Marek Tamm küsis polemiseerivalt, miks on kultuurisemiootika ja eriti Lotmani tööd jäänud marginaalseks kultuuri mälu-uuringutes (culture memory studies), sest Lotmani võib tema arvates julgelt pidada üheks kultuurimälu kontseptsiooni esimeseks arendajaks. Samuti eksplitseeriti C. S. Peirce’i ja C. Morrise self-communication’i käsitluse erinevust Lotmani autokommunikatsiooni mõistest (Peter Grzybek). Sellega haakuvalt oli oluliseks diskussiooni kohaks Tartu-Moskva koolkonna liikmete metakeelelise terminikasutuse voolavus. Lotmani töödest võime leida autokommunikatsiooniga sarnases funktsioonis ka teisi mõisted, nt enesekirjeldus, automodelleerimine. Siinkohal aga võime meenutada teadusfilosoof Karl Popperit,5 kelle järgi ülitäpne terminoloogia pigem takistab teaduse arengut. Teatud baasterminid on haaratavad ja mõistetavad intuitiivselt, omavad loovuse potentsiaali ning võimaldavad metakeelel kohaneda ja muutuvate kultuurinähtuste uurimisel teadusliku selgituskeelena püsima jääda. Ühes oma viimases intervjuus Kalevi Kullile (1992) tunnistab ka Lotman, et on selgelt teadlik oma metakeele teatavast ambivalentsusest, kuna on andnud varasemale mõistele uue idee valguses nihkes tähenduse. Samas rõhutab ta: „… kui kõike defineerida ühetähenduslikult, siis on võimatu öelda midagi uut…[—] Selleks, et öelda uut, on vajalik määramatuse ruum. Kuid see on ohtlik ruum …”.6 Segadust lisab ka tõlgete kvaliteet ja tõlkijate meelevald, millele osutas oma ettekandes Silvi Salupere. Teiseks oluliseks teemaplokiks võiks pidada Tartu-Moskva koolkonna ideede edasiarendusi semiootika distsipliini sees. Nii osutati mitmetes ettekannetes juba viljakale integratsioonile kultuurisemiootika, biosemiootika (Kalevi Kull, Anton Markoš), zoosemiootika (Timo Maran) ja ökosemiootika (Riin Magnus) vahel. Teised ettekandjad aktualiseerisid aga kultuurisemiootika neid aspekte, mis koolkonna rajajatel oli tekstides pigem implitsiitselt olemas. Nii käsitles Elžbieta Magdalena Wasik semiootilist selfi Lotmani kultuuri mitmekeelsuse raamistikus. Tiit Remm keskendus oma ettekandes semioosi ruumilistele aspektidele sotsio-kultuuriliste mudelite loomisel. Carlos Andres Perez Hernandes aga püüdis kultuurisemiootika lähenemist kasutades eristada taju kultuurist tingituid semioosi mõjutavaid tegureid. Kolmas ettekannete teemadering keerles interdistsiplinaarsete sildade loomise võimaluste ümber. Kui me võtame aluseks Roland Barthes’i (kelle töid, muide, avas autokommunikatsiooni kontsepti kaudu oma ettekandes Lei Han), siis on interdistsiplinaarsuse lätteks ennekõike vanade teaduskeelte enda jõuetus maailma mitmekesisuse seletamise, mitte aga lihtne eripalgeliste distsipliinide liitmine . Anti Randviir, vaadeldes kultuurisemiootikat süsteemiteooria kontekstis, näitas oma esinemises, kuidas autokommunikatsioonile orienteeritud kultuuritüüp võib teatud tingimustes kaotada oma uut tähendust loova potentsiaali ja kapselduda autoritaarsesse ja hermeetilisse inforinglusse. Seega tuleb kõiki kultuurisemiootika mõisteid vaadelda relatsioonilistena, suhestatuna kontekstiga. Tyler Adkins aga osutas kultuurisemiootika ja ajaloolise antropoloogia traditsiooni vastastikku täiendavale interdistsiplinaarsusele. Semiootilise lähenemise vajalikust poliitikateadustes, täpsemalt rahvusvaheliste suhete uuringutes, rõhutas Oleg Barabanov. Poliitika uuringutega haakus ka Ott Puumeisteri ettekanne biopoliitikast ja biovõimust, milles esitati visioon, kuidas siduda Foucault’ biopoliitika käsitlus Lotmani autokommunikatsiooniga, nähes viimases ennekõike võimalust pakkuda teoreetiline raamistik selgitamaks võimusuhete transformeerimist rahva populatsiooni puudutavas diskursuses. Üks paneelettekandjatest Barend van Heusden aga esindas hetkel semiootika maailmas “kuuma” suunda: kognitiivset semiootikat. Eelpool nimetatud autorid ei katnud kaugeltki kogu esinejate nimekirja ja mul jääb ainult vabandust paluda nende ees, keda pole mainitud. Erinevalt paljudest teistest samalaadsetest üritustest, ka näiteks kaheaastatagusest suvekoolist, kus teemaks oli modelleerimine, oli seekordne suvekool oluliselt kompaktsem. Tundub, et semiootika konverentsid maksavad mõnikord lõivu liigsele ekspansioonitungile – pookides mingile paradigmale külge sõna “semiootika” arvatakse see piisav olevat uue distsipliini loomiseks. Väga sagedasti piirdub see aga sõnavaraga, mis koosneb mõistetest ikoon, indeks, sümbol, tähistaja, tähistatav. Enamasti on see tendents pöördvõrdeline osalejate arvuga. Õnneks midagi sellist seekord ei kohanud. Kokkuvõtteks võib öelda, et selleaastast suvekooli iseloomustas lisaks esinejatele rohkem kui tosinast riigist noorte semiootikute, olgu siis bakalaureuse-, magistri- ja doktoriõppest, rohkearvuline osalemine ja aktiivne osavõtt diskussioonidest. See meenutas paljuski legendaarset Tartu-Moskva koolkonna liikmetele omast suhtumist üksteisesse, kus seisukoha kriteeriumiks polnud mitte institutsionaalne positsioon, vaid seisukoha argumenteeritus. 3 Lotman, Juri 2010. Kahest kommunikatsioonimudelist kultuurisüsteemis. – Kultuuritüpoloogiast. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 125–148, 130. (Olaf Mertelsmann, „Stalini terrori üle elanud on ära teeninud nõudlikuma käsitluse”, Sirp 20. XI 2009, nr 43) Tegijate vastuseid arvustajatele ei ilmu meie lehtedes väga tihti. Argumenteeritud arvustus ongi autorile või koostajale pigem abiks. See osutab vigadele, millest järgmisel korral hoiduda, ja väidetele, mis ei kanna. Kui absoluutselt veatu raamatu tegemine oleks võimalik, oleks see juba ammu ilmunud. Mõne dr Mertelsmanni osutatud puuduse võtame vastu vaidlemata omaks. Sirp on avaldanud ka pikemaid arvustusi, nii oleks võinud ka tema rohkemgi vigu osutada. Iga arvustus, olgu positiivne või negatiivne, on märk, et raamatut on tähele pandud, ja nii tahes-tahtmata ka reklaam. Vastama sunnibki dotsent Mertelsmanni artikkel ainult sellepärast, et arvustuse asemel on ta kirjutanud arvamusartikli – ehkki diskussiooni algatamise soovita – ja jätnud enamiku oma etteheiteid argumenteerimata. Arvustamine peaks eeldama arvustatava läbilugemist. Selleks kuluvat aega honorar sageli ei korva. Sellepärast on andestatav, et dr Mertelsmanngi ilma lugemata arvustab. Jutt on raamatust „Estonia since 1944. Reports of the Estonian International Commission for the Investigation of Crimes Against Humanity”, mis ilmus tänavu juunis. Raamat sisaldab Inimsusvastaste Kuritegude Uurimise Eesti Rahvusvahelise Komisjoni (rohkem tuntud nime all Jakobsoni komisjon oma juhi järgi) kolmanda aruande ja selle aluseks olnud uurimistööd. Dr Mertelsmann tegeleb ainult uurimistööde analüüsimisega ja jätab aruande puutumata, ehkki just see on raamatu olulisim osa. Komisjoni esimene ja teine raport koos nende aluseks olnud uurimustega, mida Olaf Mertelsmann nimetab pigem tunnustavalt, „Estonia 1940–1945. Reports of the Estonian International Commission for the Investigation of Crimes Against Humanity” ilmus aastal 2006. Dr Mertelsmanni esimene etteheide on, et peaaegu üldse ei käsitleta 1950. aastate keskpaigale järgnenud perioodi. Kui ta oleks lugenud läbi ka komisjoni aruande raamatu alguses, siis ta teaks, et Jakobsoni komisjon tegeles oma ülesandest tulenevalt inimsusvastaste kuritegudega. Pärast 1950. aastate keskpaika inimsusvastaseid kuritegusid Eestis enam toime ei pandud. See ei tähenda sugugi, et sovetiaeg Eestis muutus pärast Stalini surma, tribunalide ja erinõupidamiste sulgemist ning ellujäänute Gulagist ja asumiselt tagasipöördumist inimõigusi austavaks demokraatiaks. Et see nii ei olnud, on rõhutatud ka komisjoni aruandes. Dotsent Mertelsmann heidab koostajatele ette ebaõnnestunud kontseptsiooni ja vastab etteheitele tegelikult ise: ajaloolased pidid andma komisjonile faktimaterjali ja taustainformatsiooni. Tekstid on deskriptiivsed ja allikaid jutustatakse ümber just sellepärast – interpretatsioon ja analüüs sisalduvad komisjoni raportis. Komisjon ei koosnenud ajaloolastest, vaid kauaaegse rahvusvahelise kogemusega meestest, kes üritasid oma järeldustes Eestis toimunut mõtestada rahvusvahelisele avalikkusele mõistetaval kujul. Vastukajad näitavad, et nad tulid sellega toime. Komisjoni tegemisi dr Mertelsmann kritiseerida ei söandagi, nagu ta kohe alguses nimetab. Doktor Mertelsmann osatab, et enamik kaastöid ei ole tasemel, mis lubaks neid avaldada mõnes juhtivas ajakirjas. Aga need tekstid ei olegi kirjutatud juhtivates ajakirjades avaldamiseks. Võiks ju küsida mis vahet seal on? Vahe on selles, et kui juhtiva teadusajakirja artiklis väidetakse ja järeldatakse üldistuste pealt, pikkides neid näidetega tegelikust ajaloost, siis jutuks oleva koguteose uurimistööde eesmärk oli faktide, detailide ja lihtsalt lugude koondamine üldistuse tegemiseks. „Kõnealune köide on arvandmete, faktide ja detailide poolest ajaloolase varasalv,” kirjutab ka dr Mertelsmann. Komisjoni esimene aruanne on niisuguse varasalvena niinimetatud teaduskäibesse juba läinudki, sellele on viidanud nii dotsent Mertelsmann, professor Zetterberg kui ka paljud teised õpetlased ja mitteõpetlased meil ja mujal. Vaatamata Eesti kohta kirjutatud artiklitele juhtivates teadusajakirjades, on teistes keeltes informatsioon eriti XX sajandi Eesti ajaloo kohta napp ja põhineb sageli ühele või teisele teemale pühendatud artiklikogumikes avaldatud juhuslikel artiklitel. Põhjalikumale uurijale, kes eesti keelt ei oska, jääb sellest väheks, nagu näeme kas või viimasel ajal Eesti kohta ilmunud Jelena Zubkova, Ruth Bettina Birni ja Erich Donnerti raamatuid lehitsedes. Teadusartiklite kõrval juhtivates ajakirjades vajame ka teistesse keeltesse tõlgitud materjalikogumeid, mis annavad uurijale võimaluse oma järeldused ise teha, mitte kolleegide omi laenata. Siin on suureks probleemiks tõlkimine. Häid tõlkijaid on vähe ja nemad on koormatud. Sellegi raamatu ligi kaks miljonit tähemärki on tõlgitud palgatöö kõrvalt. Kogemus venekeelsete eesti asjade inglise keelde tõlkimiseks on meil napp, sest inglise keelt emakeelena kõnelevaid tõlkijaid, kes oskaksid nii eesti kui vene keelt, on vähe. Doktor Mertelsmanni tunnustus selle köite tõlke paremusele eelmisega võrreldes kuulub nii lisandunud kogemusega tõlkijatele, professor Peter Reddawayle, kes aitas leida sobivad inglise vasted paljudele NKVD , Gulagi ja sovetibürokraatia terminitele ning eriti Kristi Tarandile, kes erinevatelt mandritelt pärit tõlkijate tekstid ühesugusesse keelde toimetas. Miskipärast asetab dotsent Mertelsmann ajaloouurimuse kvaliteedi lati doktorandi kirjutatud töö ja doktori kirjutatud töö vahele. Igaüks, kes vähegi kateedrite tolmu nuusutanud, teab, et vähemalt humanitaarvallas ei pruugi doktorikraad tõsta promoveerunu loomingut kohe kvalitatiivselt järgmisele tasemele. Antud juhul pole pealegi tegemist juhtivatele teadusajakirjadele kirjutatud tekstidega. Ehkki ka viimased ei sea oma latti dotsendi- ja professorikutsega autorite vahele. Eesti vähesed ajaloodoktorid olid komisjoni alustamise ajal ja on ka täna õppetöö, grandikohustuste, monograafiate ja teadusartiklitega niivõrd hõivatud, et komisjoni pingelist ajakava nende võimalustega sobitada polnuks võimalik. Pidime kiirustama. „Stalini terrori üle elanud on ära teeninud nõudlikuma käsitluse”, kirjutab dotsent Mertelsmann suisa pealkirjas, pidades jälle silmas kõrge teaduskvaliteediga artikleid juhtivate kirjastuste väljaannetes. Vaidlen vastu. Niisuguste artiklite ilmumine ületab Eestis uudiskünnise heal juhul teadusuudise-nupuna ja see ei ole mitte ainult ajakirjanike süü. Komisjon tegi oma uurimisrühmale ülesandeks läbi töötada Eesti oma ajalooallikad ja võimaluse korral Eestisse puutuvad allikad teistes riikides. Ma arvan, et see on Stalini terrori üleelanutele ja nende järeltulijatele tähtsam. Tänu kümneaastasele metoodilisele arhiivitööle on omandatud oskusteave, mis võimaldab vastata enam-vähem igale konkreetsele küsimusele. Ohvrite ja nende järeltulijate teadmine sellest, kuidas, miks ja kelle süül konkreetselt nendega niimoodi juhtus, aitab igaühel oma minevikuga palju paremini toime tulla kui ainult üldine teadmine, et kommunistlik režiim, mis poliitkorrektsuse ajastul stalinismiks nimetatud, tegi kuritegusid ka Eestis. Tema suhtumine on aja jooksul paranenud. Vt näiteks kolme aasta tagust arvustust ajakirjas Forschungen zur baltischen Geschichte 2007, nr 2, lk 297–303.			OSCAR-2019
Nimekiri sellest, mida on vaja maniküür geel-lakiga kodus, üsna suur. Enamik naisi eelistavad sisekujundus just seetõttu, et sorteerida välja kõik flacon ja pille tundub raske ja pikk protsess. Jah ja kulusid mõned tooted on hirmutav. Tegelikult on kõik lihtne, tuleb hoolikalt uurida loetelu ja loota hind tööriistu ja materjale, eelis ise maniküüri kohe tule üles väljapoole. Ja aitavad kapten oskusi lihtsad video õppetunnid, millest piisab internetis. Kui arvasite, geel-lakid – see on kvaliteetset segu heleduse laki vastupidavust geeli. Lisaks kahtlemata mugavused, geel-lakk ka on omadusi tugevdaja küüned: ta kaitseb küüsi alates kiibid ja puruneb, samuti fikseerib kimbu küüned. Mugavuse kasutada geel-lakki on ilmne, sest ülevärvimine küüned on iga 2-3 päeva muutub opi geel-lakk kord 3 nädala jooksul. Miinus ulatus on selles, et ei saa lihtsalt värv küüned geel-lakiga, on vaja palju abivahendeid, hoolikas ettevalmistamine küünte ja palju aega iga kord. Menetlust korratakse kord 2-4 nädala tagant, sõltuvalt küünte kasvu või on lihtsalt soov muuta disain. Seoses seadmed, mille abil saab teha maniküür geel-lakiga, siis on vaja põhjalikult uurida ettevõtetes-tootja. Kui minna professionaalne kauplus, silmad laiali sordist Saag ja pulgad! Ei maksa osta kõik korraga, tuleks eelnevalt ette valmistada nimekiri sellest, mida on vaja, et esimest korda, ja siis täiendama seda vastavalt vajadusele. Ostes midagi esimest korda, igaüks püüab võimalikult vähendada liigseid kulutusi. Esiteks, sa pead teadma, et enamik materjale geel maniküür on pikk säilivusaeg. Ja seoses kasvav nõudlus sarnaseid tooteid edasi müüa seda ei ole raske. Samuti ei ole vähem tähtis on leida parim hinna ja kvaliteedi suhe. Rahuldav kate (base) – esimene kiht, mis kantakse enne ise geel-lakk. Liikide ja tootjaid on palju, aga parim variant on võimalik leida ainult katse-eksituse meetodil teatud küüned, kuid on üldised soovitused. Andmebaas juhtub: Andmebaas koos efektidega ei sobiks, et esimene kogemus, seda parem on osta, kui soovite midagi uut. Vitamiini baasi on vaja tugevdada ja hoolt, kuid püsiva maniküüri paremini sobib tavaline või kumm baas. Kui erinevad nad on? Kumm on tihe tekstuur ja sobib tasandamine ja paksenemine küünte plaat, kui vaja. Tavaline alus on õhuke ja rohkem kui vedel, muudab tehtud maniküür sleeker tõttu peaaegu nähtamatu esimene kiht. Hinnad andmebaas on erinevad, enamasti lihtsalt sõltuvalt firma. On hästi toiminud kaks neist: Kodi Professional ja Bluesky. Esimene kogemus on väärt alustada kõige kallim variant, siis on Bluesky Base Coat või Bluesky Rubber Base (kumm). Huvitav! Paljud juhtivad ettevõtted on ühtne vahend, tegev funktsioon ja baasi, ja topa. Vaatamata näilisele mugavuse võlur maniküür ei soovita kasutada. Geel-lakk – kiht värvi. Juhtub litrid ja ilma, palett värvidega sõna otseses mõttes põnev. Firma heades andmebaasi ja top loetelu võib olla mis tahes, kuid kõige isegi tekitamine, tagavad Global Fashion, Bluesky ja Kodi. Valides värve, pea meeles pidada, et mida heledam toon, seda rohkem kihtide pealekandmise ta nõuab, vastavalt, seda kiiremini ta lõpeb. Esimene kogemus ei pruugi tellida kõik ühes firmas, saab proovida erinevaid ja võrrelda. Top kiht (top) – ülemine kate. Ka juhtub tavalise ja kumm. Top intensiivistab kogu maniküür, kaitseb värvi katte kustutamine ja kiibid. Just top aitab geel-lakk jääda küüned on suurem kui 2 nädalat! Hoiatus! Top soovitav osta sama firma, et ka baas, kuid mitte tingimata sama liiki. Siis on põhi võib olla kumm, ja top – tavaline, või vastupidi. Ultraviolett (UV) lamp. Alates plusse – hind on väga demokraatlik, seal on kõik erinevad mõõdud, siis on võimalik kuivatada kohe mõlemad käed. On ka oluline pluss on see lamp on see, et ta kuivab absoluutselt igasugused geel-lakk. Miinus üks, kuid oluline: kuivamisaeg isegi kui maksimaalne võimsus (36 T) on vähemalt 2 minutit. Kui lamp võimsus on väiksem, siis on olemas oht, et ei kuivama alumine kiht. Sellisel juhul maniküür ei kesta ja nädalatel. On arvamus, et UV lamp kuivatab nahka käed. Led-lamp (LED) pirn. Seda tüüpi tagab kiire kuivamise (kuni 30 sekundit), mis oluliselt säästab aega. Ei kahjusta nahka. Kuid kuivatab LED-lamp ei ole kõik geel-lakid. Kombineeritud (CCFL + LED) pirn. Täiuslik kombinatsioon plusse UV ja LED lambi – kuivab kiiresti ja igasugused geel-lakk. Kuid kõige sagedamini hind hammustab. Õige on kuivatamine – see on väga oluline tegur hea maniküür, ei ole väärt jälitama, sest madalama hinna, unustamata kvaliteeti. Küünenaha ettevaatust käib ära alates küünte ja kärbitud. Selleks on vaja tõukur – metallist tera terava otsaga. Aitab edasi lükata naha ja linkida see seen. Oranž pulgad on mõeldud sama, kuid nende kasutamisel on väiksem oht kahjustada küüne plaat. Tavaliselt pärast surudes küünenaha lõigatud tangidega. Ärastamine küüned on kohustuslik etapp maniküür, vedelik kustutab koos küünte mustuse, rasva ja kuivatab küünte plaat, et tugevam sidur andmebaasi. Eemaldamine kleepuvat kihti, mis toimub pärast baas, värvi ja topa. Firma Severina vabastab hea ja odav vedelik, esimese piisavalt kogemusi omandada flacon, kuid mitte rohkem kui 100 ml Bass – see on sama saagimine küüned, kuid seejuures puhver on palju pehmem ja müüakse enamasti kujul baar, mida on väga mugav kasutada. Seda tööriista kasutatakse küünte tasandamiseks enne protseduuri, samuti aitab eemaldada argipeel lakk naela. Alustada tasub osta vedelikku väikeses koguses, et proovida seda just selle baasi ja topom. Hea universaalne vedelik toodab firma Severina, ta on pehme, ei kahjusta küüned, kuid lihtne pehmendab kõik kihid. Ka algajatele müüakse spetsiaalseid komplekte, et oleks selgem, kuidas teha maniküüri geel: pildil on näha, et sellised komplektid sisaldavad tavaliselt kõik vajalik olemas, kuid parem konsulteerige loendiga. Kuidas õigesti teha maniküüri geel? Esimene vasikas ei pruugi alati aia taha! Juhul, maniküür kodus tähtsam – teada, kuidas õigesti teha maniküür geel-lakiga – ja siis on tulemus suurepärane. Soovitatav on esmalt läbi kõik etapid, et nelja sõrme ühe käega, seejärel nelja sõrme teine, siis suured sõrmed. Juhend, kuidas teha geel-lakk kodus etapid: Kanda baasi ühtlase kihina. Kokkupuutel baasi nahale või voltida vahel naha ja küüne õrnalt eemaldada sealt vahend enne kuivatamist. Sama kehtib pealekandmise geel-lakki ja topa. Kuivata lambi (UV 36 W – 2 minutit, LED või CCFL – 30 sekundit). Kustutada kleepuv kiht. See etapp võib vahele jätta, kui miski puudutas küünte pärast kuivatamist suuremaks. Kanda geel-lakk. Kui kantakse peale kaks või enam kihti, iga neist kuivatatakse suuremaks poole vajalikust ajast. Kuivata lambi. Kustutada kleepuv kiht. Kanda top. Pealekandmisel pealmine kiht on väärt "pitser" jalad, veetes pintsliga üle otsa peale ja kergelt üle tagaküljel on seen. Sellisel juhul maniküür püsib palju kauem. Kuivata lambi (UV 36 W – 4 minutit, LED või CCFL – 60 sekundit). Kustutada kleepuv kiht – kindlasti! Täites maniküür tasemele ja keskendumine foto, saate hõlpsasti teha kõige lihtsam küünte disain. Kui teil on piisavalt kogemusi, on võimalik mitmekesistada tehtud maniküür erinevate joonistuste, kivid, vormide ja kleepsud, nagu pildil. Foto ja video õppetunni maniküür aitavad lihvida oskusi, teha huvitavaid maniküür koos hulgaliselt osade näiteks saab vaadata video juhendaja selle kohta, kuidas teha lunar maniküür geel-lakiga kodus. Hotellid Loutzviller – Hotels.com abiga on lihtne leida sobiv hotell Loutzviller, võrrelda tubade hindu ja kohe vaadata vabade kohtade olemasolu. Meie veebilehel on imelihtne leida ja broneerida reisiks soodne Loutzviller hotell. Iga hotell on varustatud kaardiga. Lisaks hotellitubade kirjeldustele ja fotodele oleme lisanud külastajate hinnagud ja pikemad arvustused, kus on juttu hotelli asukohast, ümbruskonna meelelahutusvõimalustest, tubade mugavusest ning majutuse ja teenuste kvaliteedist. Meie kliendiprogrammiga Hotels.com™ Rewards liitudes teenite iga 10 öö eest 1 öö tasuta.			OSCAR-2019
Et näha, mis on võitlus, et õppida võitlema, et olla hea tervisega ja füüsiliselt heas vormis, et leida uusi sõpru. Kui sa tunned, et sa tahad harjutada võitluskunsti ja oled valmis selle nimel pingutama, siis oled küps õppima algupärast võitluskunsti. Karate õppimisel ei ole vanusepiirangut. Eestis Karate-do Shotokai's hetkel lasterühmi ei ole, võtame õpilasi alates 14-15 eluaastast. Väga erinevad. Karate õppimisel ei ole oluline vanus ega sugu. Karate on avatud kõigile. On üks asi, mis meid ühendab - see on soov saada oskuslikumaks võitlejaks. Meie trennist ei leia sa ei rullnokkasid ega jõmme. Millegipärast karate neid ei ahvatle. Õhkkond treeningul on distsiplineeritud, kuid vaba ja sõbralik. Me julgustame ja aitame üksteist alati. Karate-Do Shotokais võistlusi ei ole, kuna meie eesmärk ei ole spordivõistluste läbi tunnustuse teenimine. Meie eesmärk on võitluskunsti õppimine, igal treeningul endast parima andmine, enese proovile panemine erinevate harjutuspartneritega. Ainuke võistleja, keda sa kohata võid, oled sina ise. Jaapani keeles on selle nimi karate-gi (valged püksid ning jakk). Kui esialgu gi'd ei ole, siis soovitame pikki dresse. Treeningutel ollakse paljajalu. See on traditsioon. Kõige tõenäolisem põhjus on see, et Jaapanis võetakse jalanõud jalast, kui ruumi sisenetakse. Teiseks põhjuseks võib olla soov jalgu tugevamaks muuta ning vähendada löögipinda jalaga löömisel. Karate-Do tähendab 'tühja käe tee' ning selle sünnimaaks loetakse Okinawat, väikest saart Jaapani saarestikus. Karate aluseks on iidsed hiina võitlusvormid. Karated hakati kasutama sissetungijate vastu pärast seda, kui kohalik valitsus oli keelanud relvade omamise. Kuna erinevatel õpetajatel olid omad arusaamad karatest, tekkisid ka uued karate-stiilid. Tänapäeva karate on populaarne paljuski tänu ühele mehele, Gichin Funakoshile, okinawalasele, kes eelmise sajandi alguses asus elama Jaapanisse. Algupärane karate on võitlemise kunst. See ei ole sport (kuigi karated praegu paljude poolt sellena nähakse). Karate ei ole kivide lõhkumine või kõvasti karjumine (sellist muljet võitluskunstist hakati kultiveerima karate valesti tõlgendamisest, kui kellelgi tekkis vajadus hakata müüma seda nägemust). Kõige põhilisemaks on leida töötav enesekaitsemeetod, mis kindlustab ründaja kahjutuks tegemise. See ei ole oskus, mis tuleb üleöö ega isegi nädalate või kuudega. See nõuab treeninguid ja pühendumist. Järk-järgult paranevad oskused, refleksid ja tehnika. 'Shotokai' on ühing, kus me harjutame traditsioonilist Shotokan karated. 'Shotokai' sisaldab kaht sõna: 'Shoto' - see on Gichin Funakoshi kirjanikunimi, kui ta kirjutas luuletusi ja allkirjastas dokumente, ja 'Kai' - tähendab nõukogu või liitu. Tänapäeval on 2 põhilist Shotokan karate suunda - traditsiooniline (millega tegeleme meie) ning sportlik (lisaks on veel lugematu hulk teisi, Shotokan karatest välja arenenud stiile). Kuigi neil on sama ajalugu, on need kaks lahku arenenud erinevates suundades. Karate alguspäevil ei olnud erinevaid karate stiile ja Meister Funakoshi praktiseeris lihtsalt "karate"-d. Tema õpilased aga räägivad, et nad praktiseerisid 'Shoto majas' ehk Shotokanis ('Kan' tähendab 'maja', nii et 'Shotokan' tähendab 'Shoto maja'), ja nii sai Meister Funakoshi karate tuntuks kui 'Shotokan' karate. Erinevus Shotokai ja Shotokani vahel oli siis see, et Shotokai oli ainult Meister Funakoshi tehnilise grupi või nõukogu nimetus. Nii et alguses oli Shotokai ja Shotokan üks ja sama asi, kuid pärast Funakoshi surma 1957. aastal hakkasid tekkima erinevad suunad. Üks grupp jäi kasutama nime Shotokai ning teised, nende hulgas ka Jaapani Karate Assotsiatsioon, jäid oma ühingu nimetuses kasutama sõna 'Shotokan'. Traditsiooniline Shotokan erineb teistest karatestiilidest selle poolest, et rõhutab keha lõdvestumise ja mobiilsuse tähtsust võitluses. Vähem oluline on jõud, sellest tähtsamaks peetakse kiirust ja õiget kehakonditsiooni. Jõud tuleb olemasolevate lihaste kasutamisest õigel ajal, kiirusel ning asendis. Karates õpid oma keha kontrollima nii, et kui sind rünnatakse, suudad sa seda vältida ja rünnaku ründaja vastu pöörata. Traditsioonilise Shotokan karate õppimine ei pruugi olla kõige kiirem tee reaalse võitluseni, kuna eesmärgiks ei ole mitte võistlustel osalemine, vaid isiklik areng. Tegeleme metoodilise treeninguga, mille põhimõtteks on, et igaüks, olenemata vanusest ja soost, saab õppida ja areneda efektiivses võitluskunstis. Arengu kiirus sõltub sellest, kui palju on keegi valmis pingutama, kuid tulemused on kindlasti seda väärt. See sõltub sellest, mida pidada vigastusteks. Tegelikult on oht vigastada saada palju suurem teistel aladel. Vigastuste rohkus sõltub treeningviisist - kui tahad kiiremini edasi jõuda ja treenid rohkem, on ka tõenäosus kriimustusi saada suurem. Treeningmeetodid on aga selliselt üles ehitatud, et viia vigastuste võimalus miinimumini. See küsimus on mõttetu - alusta treeningutega ja sa saad sellele vastuse, kuna meisterlikkuse mõiste on võrdluseta mittemõõdetav. Must vöö on tükk musta riiet ning selle võib osta igast spordipoest, kus müüakse võitluskunstitarbeid. See ei maksa rohkem kui sadakond krooni. Paremini saaks vastata sellisele küsimusele: mida tähistab must vöö?. Kui meister Funakoshi Jaapanisse saabus, ei tuntud seal vööde süsteemi. Alles 1932. aastal seati selline süsteem sisse, tuginedes judo vööde süsteemile. Siis said kõik Funakoshi vanemad õpilased mustad vööd. Must vöö tähistas sel ajal momenti, kui "tehnikad" olid juba nii selged, et võis alustada karate õpingutega. Shotokai's on algusest peale olnud 5 dan'i astet. Mustale vööle eelnevad valge ja pruun vöö. Täpselt nii palju, kui vastavasse poodi minek. Treeningutel peaks olema vaid üks eesmärk - areng oskuslikumaks võitlejaks. Ei, keegi ei ole lõppu jõudnud, võiks öelda et lõppu ei ole. Niikaua kui inimene praktiseerib, niikaua areneb! See ei ole vajalik. Treeningute käigus saad selgeks põhitehnikate ja katade nimetused ning mõned teised rohkem kasutatavad sõnad. Shotokais on 19 põhikatat. Kata on kogum tehnikate kombinatsioonidest. Meister Funakoshi ja tema kõige paremad õpilased peavad katat karate hingeks. Teine osa karatest - kumite - nõuab partneriga harjutamist. Järk-järgult omandatakse uusi oskusi ning eesmärgiks on vabavõitlus (jyu kumite). Alustatakse Ten No Kata Omote ja Ten No Kata Ura'ga, mis on lühikesed katad lihtsate blokkide ja vasturünnakutega, ning jätkatakse järjest raskemate tehnikatega, mis lõpuks viivad vabavõitluseni. Kõik karate elemendid on omavahel seotud ning mõjutavad üksteist. Ei saa mööda minna ühest, mõjutamata teisi. Sensei on õpetaja. Sen tähendab "enne", Sei "elu, sündi või elamist", nii et Sensei on keegi, kes on kogenud midagi enne sind. Ta on läbi elanud asjad, mis sind ees ootavad, nii et ta võib sind õpetada. Temasse peab suhtuma austusega. Tavaliselt on Sensei väga sõbralik ja abivalmis, nii et suhtlemisel ei tohiks probleeme tekkida.			OSCAR-2019
Minule meeldib Eestis suured aga väiksed linnad, mulle meeldib ka ahhaa keskus Tartus. Eesti söök on tehtud armastusega. Ma armastan Eesti leiba väga palju. Mulle meeldib Eestis lõkke peal saslõkki küpsetada. See maitseb väga hästi. Mulle meeldib Eesti mets. Mina korjan seal metsas maasikaid ja mustikaid. Minule meeldib saunas käia ja vihta teha. Mulle meeldib Noarootsi lastelaagris meisterdada ja ujuda. Olen sõitnud mitu tundi autoga, et jõuda Eestise. Ootan silla peal, et meid Eesti piirivalvele lastags. Siis tehakse viimaks see värav (mis meid Eestiga lahutab) lahti me sõidame. Ma tõusen autost välja ja hingan seda Eesti puhast õhku. Seda saan teha tänu sellele, et oleme Eesti maa peal. Piirivalve kontrollib meid ja meid lastakse edasi. Mul on sellel hetkel peas ainult vabadus. Eestis olek on parimad tunteid mita ma olen tundnud. Mulle meeldib Eestis Saaremaa ja Hiiumaa, olen käinud ainult Hiiumaal aga kavatsen minna ka Saaremaale, sest mulle meeldib kuidas saarlased hääldavad õ tähte. Mulle meeldib ka vanalinn seal on ilusaid maju ja äge munakivitee. Vanalinnas mulle meeldib jõulude ajal jalutada jõuluturule ja süüa neid mandleid mis seal müüakse. Mulle meeldivad ka spaad. Nendes on mõnus ujuda ja mängida. Mullu meeldib ka Elistvere loomapark, jääaja muuseum, lennumuuseum ja lottemaa aga minu kõige lemmikum on AHAA- keskus. Alati kui käin vanaema juures käin ka seal. Minu lemmikud on Eesti jõulutoidud. Kõige lemmikum on hapukapsas. Mulle meeldib Eestis see, et kõik inimesed on nii sõbralikud ja Eesti võib näha välja väike ja kribu, kuid vaatamata sellest on Eesti päris ilus ja armas. Kui ma saaks, siis ma elaks Eestis praegugi aga ma ei saa kahjuks, kuna mul on vaja viies klass ära lõpetada. Minule meeldib Eesti väga. Kuna seal elavad kôik minu sugulased, on seal alati väga tore olla. Eestis on palju huvitavam kui Soomes, sest seal on igasuguseid muuseume ja vaatamisväärsusi. Näiteks eelmine suvi käisime koos pere ja sôpradega ERM:is. See oli väga huvitav ja suur muuseum. Oleme ka käinud Jääaja muuseumis, igal suvel reisime mööda Eestimaad erinevates kohtades. Oleme käinud saartel, Ida-Virumaal, Rakveres, Pärnus, setumaal jne. Viimati olime Tallinnas piparkooginäitusel ja jôululaadal. Kôik need asjad on mulle väga meeldinud. Alati kui oleme Tartus käime Ahhaa keskuses. Olen väiksest peale Eestis suvel ja talvel käinud. Seal on nii tore ja mônus olla. Kôik see tunne mis seal on, on nii huvitav ja teistsugune. Suvel käime tihti Emajôes ujumas, aga kahjuks ei ole enam suviti kuigi soe. Sel aastavahetusel oli Tartus väga ilusad ja suured ilutulestikud. Arvan et niimoodi tähistati Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaaasta algust. Kuna minu vanaema ja vanaisa elavad Tartus, tunnen seda linna kôige paremini. Tartu on piisavalt väike, et igale poole jala minna, aga samas ka piisavalt suur, et seal leiduks palju huvitavaid ja ilusaid kohti. Näiteks meeldivad mulle raekoja plats, ylikooli peahoone, Emajôgi, lauluväljak, Toomemägi, kohvikud ja kinod. Ka meie Tallinna sôpradele meeldib väga Tartus käia. Nad ütlevad et see on teistmoodi kui Tallinn. – Eestis on hästi ilus loodus sest seal on palju puid ja rohelist. Mägesid ei ole, aga seal on ilusad päikse loojangud. Eestis mulle meeldib lumi sest et seda ma eriti ei näe. Mulle ka meeldivad Eesti toitud nägu pelmeenid, kalasupp ja kartulid. Eesti ajalugu on ka väga huvitav ja kohad Eestis nägu Tallinn, seal on nii palju ilusaid kujusid ja monumente nägu vanalinn kus on Keskaegsed teed ja majad. Mulle meeldib Eestis see, et seal on horisont olemas kuna Šveitsis seda pole vaid on hoopiski mäed igal pool. Eestis on palju metsa, aga siin on seda suhteliselt vähe. Eestis on ka palju modernseid maju ja mulle meldivad väga modernsed majad. Mulle meeldib väga ka eesti toit näiteks borši supp, peedi salat või verivorstid kuna siin seda pole. Eestis on meri, kus saab käia ujumas siis kui soovid. Mulle meeldib see Eestis, et sa saad käia rabas jalutamas kuna seal on väga ilus. Rabas meeldib mulle see, et seal on hästi vaikne ja et seal pole inimesed reostanud lodust. Eestis on tõelised jõulud, kus on lund peaaegu koguaeg maas. Mulle meeldib see, et seal on kõik mu vanaemad ja vanaisa. Mulle meeldib Eestis enam vähem kõik. Eritti mererannad suvel ja talviti see et lumi tuleb peaaegu iga aasta maha. Saaremaa on üks mu leemikutest kohtadest. Mere ääres olev tuul ja kõik… … Ma ise elasin Elvas ja seal mulle meeldib väga, kuna see on enam vähem maal ja meil oli seal suur õu. Ma käisin ka seal ratsutamas hobused on mu lemmikloomad. Eesti meeldib mulle mitmel erineval põhjusel. Näiteks Eesti on minu sünnimaa ja seal asuvad minu sugulased. Keda on alati hea näha. Käime perega Eestis suhteliselt harva, aga seal oldud aeg on kvaliteet puhkus. Suvel saan süüa palju head Eesti jäätist, juua Tartu limonaadi ja süüa palju komme. Eestis saan ma minna maale kus asuvad mu vanaisa ja vanaema. Seal maal näeb palju erinevaid loomi ringi jooksmas, mida Soomes ei näe. Eriti armsad on kiisupojad. Hoolimata sellest ,et elan Soomes, alati kui lähme Eesti tundub ,et olen kodus. Eestis on maitsvad toitud, kaunis loodus ja päike. Eriti toredad on laulu- ja tantsupeod. Mulle Eestis kõige rohkem meeldivad inimesed. Minu arust on inimesed siin lahkemad ja ka teisiti paremad kui Lätis, kus ma elan. Mulle meeldib ka see, et Eesti on kogu aeg Lätiga hästi läbi saanud, näiteks siis, kui nad tulid appi Sakslaste vastu võitlema Cesises. Mulle meeldib eesti juures kalevi kommid. Miks ? Sellepärast need ei ole liiga magusad,aga minu lemmikud kalevi kommid on Tina,Vana Tallinn,Maiuspala,Ananass,Drakooni ja nii ka edasi aga ma vihkan või õigemini ja viisakamalt öeldud mul ei maitse ega meeldi Tõmmu komm. Mulle meeldib tantsupidu ja laulupidu. Jõuludel mulle meeldib piparkoogid ja verivorst, eesti kartul. Miks? Sellepärast Ukraina kartulid pole nii küpsed kui Eesti omad. Ma unustasin lisada,et mulle meeldib veel see, et Eesti saab 100 aastaseks 24. veebruaril. Mulle meeldib kõik Eesti juures. Üks asi, mis mulle Eestis meeldib, on see, et seal on saunad. Siin Saksamaal neid peaaegu ei ole. Kui ma isa juures käin, siis me läheme igal teisel päeval sauna. Mulle meeldib Eesti lumi, kuna seda on tavaliselt rohkem. Sel talvel kahjuks ei olnud palju lund, aga ma mäletan, kui ma veel väike olin, siis oli nii palju lund, et me ei saanud majastki välja. Mulle meeldivad Eesti saared ka. Need on huvitavad ja seal on inimesed teistsugused, kuigi nad on ka eestlased. Eestis meeldib mulle loodus. Sood on väga haruldased ja ma olen väga ónnelik, et sood Eestis on. Saksamaal on kóik vana loodus ära uuendatud ja pole päris. Saksamaal pole ma isegi seenemetsi näinud. Kui ma isa juures olen, siis me käime küll seenel. Eesti keel meeldib mulle väga. See pidavat olema üks maailma kóige ilusamaid keeli. Ma olen eesti kultuuri üle väga uhke, kuna eestlased on olnud oma kultuuri kandmisel järjepidevad. Eestis meeldivad mulle laulupeod. Ma olen seal ise mitu korda käinud ja mulle on see väga meeldinud. Eriti ühtekuuluvustunne. Kui ma veel väike olin, mótlesin ma, miks ma kuningapoeg ei ole, see oleks ju palju parem, aga nüüd mótlen ma juba teisiti. Ma olen väga uhke selle üle, et olen eestlane. -et iga aastaaeg on nagu ta peaks olema (talvel on lumi, suvel saab mereääres käia.. sest meil Sveitsis ei ole niimoodi) Eestis mulle meeldib olla maal, käia metsas ja looduses puhata. Eestis tundub nagu kõik pilved oleks maa lähedal ja suve ajal päike paistab igal ajal. Suvel kui on päikseloojang, siis terve taevas on täis värve nagu, roosa, oranž, ja punane. Suvel suurte puude tippude otsas on ka näha suurt kuud õõsel. Talvel on Eestis hoopis kottpime ja tähti naeb väga selgelt. Vahest kui vaadata õigel ajal, võib ka näha langevat tähte. Mulle meeldib kõige rohkem meeldib Eestis käia enda vana-vana-vanisa talus. See talu on Anna kihelkonnas, Järvamaal. Mulle meeldib see talu, sest et ta on väga lähedal mestale ja paljudel lindudel on pesad maja läheduses. Eestis mulle meeldib olla metsa läheduses sest et seal on puhas õhk, hea lõhn, ja vaikus. Laevas istudes tunnen juba, kuidas põnevus keerleb mu veres ringi. See põnevus on nii suur, nii ärevile ajav, et pean seisma püsti ja laevas natuke ringi kõndima. Oleme umbes viie minuti pärast kohal. Hingan sisse värsket mereõhku ja ohkan. Vaatan uhkelt enda kodumaad ja naeratan pehmelt. Tean, et me Tallinas kaua ei püsi, aga käime ikka kiiresti paaris butiikis ilusaid riideid proovimas. Selliseid butiikke Soomes pole, eriti kesklinnas. Kõnnime loomulikult natuke ringi. Tallina ehtsad kiviteed ja uhked, vana majad teevad sellest linnast päriselt suurepärase. Pisikesed veelombid peegeldavad päikesevalgust ja helkleva kui kõnnid nendest mööda. Tee kõrval on pisikesed kohvikud ja elegantsed restoranid. Nendest lendab välja nii tugev lõhn, et peab muidugi paar kooki maitsma. Soome koogid ei maitse kunagi nii hästi kui need Eesti kohviku koogid. Kui hammustad kooki, tundub justkui oleks maitsnud tükki paradiisi. Suu täitub maiguga ja enne kui tead, oled söönud terve torditükki ise! Kuid õhtul lähme ikka Türile, ema kodukülla. Vaatan aknast välja kui me kohale jõuame. Tuttavad majad ümbritsevad meid ja vaatan neid. Need majad on kõik nii erinevaid – üks hiiglasuur ja oranz, teine aga pisike ja punane. Need sada maja räägivad kõik sada erinevat juttu. Kui kohale jõuame, tervitab meid tuttav hall maja ja muidugi, rõõmsad vanavanemad. Õues jookseb ringi meie oranz Pätu, kuid tema triibuline saba kaob roosipõõsaste taha enne kui me talle tere saame öelda. Toas on meile valmiks katetud laud ja maitsev söök on valmis pandud. Istume sööma ja laua alla jookseb karvane Pätu. Siin on võimatu toidu vastu viriseda, sest kõik on nii hõrgutav. Õhtul lähme veel kiiresti õue, et päikseloojangut näha. Päike loojub aeglaselt mustasõstra põõsaste taha ja taevas värvub tumesiniseks. Rahu ja vaiksus ümbritseb meid ja kuuleme ainult, kuidas linnud siristavad ja Pätu näub pehmelt. Päev on olnud rahutu ja täis igasugust toredat, aga on nii hea olla rahus kodus. Mulle meeldib ESoomes. Mulle meeldivad eesti poed, sest seal on huvitavamad asjad müügis. Mulle meeldivad Eestis majad, sest need on ilusamad. Mulle meeldivad eesti söögid, sest need on paremad, kui Soomes. Eriti mulle maitsevad kommid ja jogurtid. Mulle meeldib Eesti piim, sest see on palju parema maitsega. Eestimaa on ikka riik, kus ma olen sündinud ja 98% minu perekonnast elab seal. Eesti on selline koht, kus saab olla suur linn mitme kümmne tuhande elajaga ja 2 kilomeetrit hiljem suur mets. See tähendab, et Eestimaa on väga varjeeruv. Meil head atleedid ja lauljad. Minu meelest on eesti toit uskumatu ja kuna ma ei ole tihti Eestis siis ma ei saa seda kogu aeg süüa eesti toitu nagu pikkpoiss. Ma arvan, et mulle meeldib Eestimaa sellepärast, et ma ei käi sageli seal, nii et mul tunne olla kodus iga kord, kui ma sinna jõuan. – Lisaks Eesti on oluliselt lõbusam maa, kui Soome ja ma hindan seda väga. (näiteks Eestis on palju laulupidusid, kontserte, etendusi, laatasid, vabaõhuüritusi ja muud sellist.)			OSCAR-2019
Boonused on saadaval üksnes uutele mängijatele. 18+. Vajalik on minimaalne sissemakse ja/või panus – rohkem infot konkreetse olukorra kohta leiab Betsafe veebilehelt. Selleks, et saada ükskõik milline ülalpool olevas tabelis märgitud Betsafe tervitusboonus, soovitame kasutada konto registreerimisel Betsafe boonuskoodi. Järgi neid lihtsaid samme registreerumisel: Klõpsa sellel lehel olevat nuppu “Näita koodi”, et näha Betsafe boonuskoodi või käivita boonuslink uues brauseriaknas. Betsafe on online hasartmänguettevõte, mis alustas 2006. aastal. Betsafe brändi omanik on Betsson AB, kes ostis brändi 2011. aastal. Betsson AB on suur Rootsi hasartmänguettevõte, mis tegutseb ka Betsson brändi nime all, lisaks teistele online teenustele. Brändi hankimisel sooviti peamiselt keskenduda Skandinaavia spordipanustamisturule. Betsafe’il oli juba algusest alates agressiivne turundusplaan ning pakuti põnevaid kampaaniaid. Brändil endal on üle 500 000 kasutaja enam kui 100 riigist. Lisaks spordipanustele pakutakse ka kasiino- ja pokkerimänge. Nende peamised turud on Põhja-Euroopa riigid, mille jaoks on Betsafe’il täielik keeletugi ja panustamiskate. Bränd on litsentseeritud mitmetes seadusandlustes selleks, et võtta vastu kliente erinevatest riikidest. Ehkki nende peamine tegevusluba on väljastatud Malta Gaming Authority poolt, on Betsafe’il litsents ka Suurbritannias, Eesti ja Taanis. Kasutades ülalpool olevat Betsafe boonuskoodi registreerumisel, saavad uued kasutajad 100€ boonuse (Eesti kasutajad). Betsafe’I spordipanustamise sektsioonis on enam kui 30 spordiala, millele panustada ning seejuures on ka rohkelt panustamisvalikuid. Kuigi jalgpall on peamine spordiala, katab Betsafe ka paljusid teisi sündmuseid. Kindlasti tasuks vaadata ka põhjamaade kodumaiseid liigasid. Koefitsiendid on mitmekesised ning juhtumisi pakutakse ühtesid põnevamaid koefitsiente erinevatele matšidele, seejuures on eeldataval kaotajapoolel paremad valikud. Betsafe’is võid jahtida ka tasuta panuseid ja pakkumisi suursündmustele, kuna ka selles valdkonnas on ettevõte hiilgav. Ametliku Manchester City panustamispartnerina kogub Betsafe kuulsust ning pakub iga Man City väravale ka tasuta panuse boonuseid. Betsafe’il on mobiilse panustamise lahendus, millele pääseb ligi mobiilse veebilehe kaudu või mobiilirakenduste allalaadimisel. Rakendused sobivad nendele klientidele, kes otsivad paremat kiirust ja stabiilsust. Teisest küljest on mobiilne veebileht sarnane arvutiversioonile, kuid lihtsustatud kujul, pakkudes samal ajal samu panustamisvõimalusi. Panustajad saavad teha panuseid nii mängueelselt kui ka reaalajas kõikidele Betsafe’is olemas olevatele spordialadele. Ülalpool olev Betsafe’i boonuskood kehtib ka mobiili kaudu konto avamisele. Panustajad, kes soovivad mängimisega liituda siis, kui spordimäng juba käib, saavad nautida live-panustamise sektsiooni, kus on kirjas parasjagu toimuvad sündmused ning igaühele rakenduvad panustamisvõimalused. Live-panustamise sektsioonis on saadaval kõik populaarsed panustamisvõimalused. Betsafe ei paku hetkel live-striimimise teenust, kuid live-panustamise võimalused teevad selle tasa. Betsafe £1000 kasiinoboonust pakutakse – uued kasutajad peaksid vaatama sellel lehel olevat Betsafe kasiino promokoodi enne konto avamist. esimesel sissemaksel saab 100% boonuse kuni €250 ulatuses + 150 tasuta spinni. Betsafe kasiino stiilne mustal taustal disain muudab lehel navigeerimise lihtsaks ning kasiinos leiduvad mängud tootjatelt nagu NetEnt, Quickfire, Ash Gaming või Genesis. Saadaval on enam kui 30 võrgustikujackpoti, peamised hitid on Mega Fortune ja Mega Moolah. Betsafe’il on kokku enam kui 300 slotikat, mis on muljetavaldav kogumik erinevatelt tarkvaraloojatelt ning hoiavad mängijat kindlasti pikka aega hõivatuna. Lisaks slotikatele on saadaval ka hulk muid kasiinomänge, alates tuttavlikest mängudest nagu rulett ja blackjack kuni videopokkerini. Live-kasiino valdkonnas on umbes 50 valikut, mida mängida live-diileritega. Peamised atraktsioonid on rulett ja blackjack, kuid mõnevõrra tähelepanu saavad ka baccarat, Caribbean Stud Poker, Casino Hold’em ja pokker. See sektsioon on hea viis, kuidas murda lahti igapäevasest online kasiino kogemusest, saades võimaluse liituda meelelahutuslikuma keskkonnaga. Betsafe kasiino sektsioonile saab ligi pääseda virtuaalselt iga mobiilseadme kaudu, nagu nende motogi ütleb: panusta ükskõik millele, igal ajal, igal pool. Betsafe pokkeri uue mängijana saad sa kuni 1000€ tervitusboonuse, kasutades ülalpool olevat Betsafe Pokker promokoodi. Saadaval on mitmeid boonuseid erinevate väärtuste ja erinevate tingimustega, seega saavad kasutajad valida enda jaoks sobivaima. Betsafe pokker tegutseb Microgaming võrgustikus. Microgamingu tarkvara tagab lihtsa graafika, kus on saadaval kõik põhilised funktsioonid ükskõik millise saadaval oleva mängu mängimiseks. Mängijate hulk on samuti väga hea, kuna võrgus on suur hulk mängijaid, kuid mängimiseks on parimad ajad Euroopa tipptunnid. Igal ajal päeva jooksul toimuvad rahamängud ja garanteeritud turniirid, seega on pokkerimängu leidmine üsna lihtne. Betsafe pokker võimaldab mängida veebilehitseja kaudu, seega on mängud saadaval kasutajatele erinevatel platvormidel, alates arvutist mobiilini ning Windowsi, MacOS ja Linuxi jaoks. Betsafe pokkeris täiendavad mängukogemust mõned võimalused nagu Bad Beat Jackpot, mis annab mängijatele auhinna tugeva käe korral, mis kaotab veelgi tugevamale käele või saab nautida saavutussüsteemi. Eripakkumised, garanteeritud freerollid ja live-pokkeri sündmustele kvalifitseerumised on veel mõned põhjused, miks Betsafe’i soovitatakse hea pokkerivalikuna mängijatele üle kogu maailma. Betsafe on üks BONUS.WIKI soovitatud portaale online spordipanuste, kasiino või pokkeri jaoks. Betsafe boonuskoodi abil saavad meie kasutajad ühe parima tervitusboonuse paketi, üheskoos ligipääsuga regulaarsetele pakkumistele. Me usume, et ülalpool mainitud info oli enamgi kui piisav selleks, et mõista, mis on Betsafe ning mida see bränd pakub. Betsafe teenuste kasutamiseks soovitame avada konto, kasutades ülalpool olevat Betsafe boonuskoodi ning võttes registreerumisel boonuspaketi. Meie eesmärk on pakkuda parimat Betsafe boonust ja boonuskoode registreerumiseks, seega veendu, et sa järgid ülalpool mainitud samme selleks, et saada oma tervitusboonus Betsafe.			OSCAR-2019
Laupa lähäb siis jälle lahti suuremaks sporditegemiseks Muhu soare pial. Neh, siis oo jälle sie igavoastane joosmine. Sedakorda kahesteistmes kord juba. Kuivastu sadamas andasse start kellu ühestteistmest. Rahvajoosu ja matkajate start oo Liival suure kirgu parklas kellu poolest kahestteistmest. Pisiste laste joosmine akkab veerand kahest Nautses. Ja kõik lõpetavad, nõnna kut igavoasta, ikka jälle Nautse Mihklil. Ennassimi soab kirja panna turismiinfopunktis või siis valla kodulehe pial. Nee, kis selle pitka moa tahtvad ää joosta, neh siis Kuivastust Nautse välja, nee võiksid ikka enne oma kaks või kolm eurut koa ää maksa. Siis läheb laupa omingu asi libemini. Kirjapanemise kord ja õpetus oo valla kodulehe pial kõik kenaste kirjas. Nõnna et uurige aga julgeste sialt. Ja sialt levab Kalevi ja Raido numbrid koa, kui keegid tahab midagi viel küsida või uurida. Aga laupa omingu köib nimede kirjapanemine Kuivastus kellu ühessast poole üheteistmeni ja Liival spordiallis kellu ühessast üheteistmeni. Laste joosmisele soab ennassimi kirja panna mõlemas kohtas ja Nautse Mihklil koa viel kuni kellu üheni. Ja iivelda ep maksa. Ega siis püstulipauku ep soa iljemaks jätta. Riedest pühabeni, neh siis 15.–17. augustini, korraldab noordekeskus kümne- kuni seitsmeteistmevoastastele jälle tänavatantsu päävasid. Noortel oo koa üks omaette kena sportimise võemalus. Niipalju oo üteldud, et kõik uvilised soavad omale tantsupäävade meened ja Muhu joosust võetse koa kampas osa. Rahvale esinemine oo laanis viimase pääva kellu kolmest Liival Kalakohviku juures. Kis tahtvad viel kampa lüia, siis võtke noordekeskusega kohe ühendust. Kaks uhket näitust oo koa paergu Muhus rahvale voatamiseks välja pantud. Neid mõlemid soab voatamas köia augustikuu lõpuni. Üks oo Koguva Väljal – “Pärand elab!”. See olli juba mineva nädali jutuks koa. Teene näitus oo Hellamaa külakeskuses. Sial oo väljas terve rivi Leili Valdmetsa pildistatud pilta Muhust. Seda soab voatamas köia teisibe, kessiku ja neljabe kellu ühessast kuieni ja riede-laupa kellu ühessast kaheni. SISUTURUNDUS Kõige esimene päris oma nutitelefon on lapse jaoks suur asi, olenemata sellest, mis vanuses ta endale telefoni saab. Siin on mõned näpunäited, mida arvestada, kui lapsele nutitelefoni valite. Mis […] Tõsiasi, et samaaegselt on karu nähtud erinevais Saaremaa otstes, on tekitanud kahtluse, et mesikäppi võib liikvel olla vähemalt kaks. Saarte Häälele teadaolevalt nähti hiljuti karu pea samaaegselt nii Leisi kandis […] 24. juunil kell 16.59 sai häirekeskus väljakutse Kuressaare linna, kus elumaja tuulutuskorstnasse oli kolinud elama kaks hakki. Inimesed ise neid kätte ei saanud, kuna linnud olid korstnas ca 1–1,5 meetri […] Reede pärastlõunal vajati päästjaid Endla külas, kus hoone põles lausleegiga. Tulekahju sai alguse garaažist. Kes soovib viie lapsega perekonda raskel ajal rahaliselt toetada, võib teha üle-kande arveldusarvele EE362200221018924782, Karmen Kupits, […] Põllumajandusametile on laekunud kaks teadet hukkunud mesilastest, üks teade Lääne-Virumaalt ja teine Saaremaalt. Asjaolusid kontrollisid põhjuse tuvastamiseks põllumajandusamet ning veterinaar- ja toiduamet. Saaremaa juhtumi puhul hukkunud mesilastest taimekaitsevahendite jääke ei […] Politsei kutsuti jaanipühade nädalavahetusel 26 juhtumit lahendama ja ka tavapärased nädalavahetused jäävad juhtumite arvult samasse suurusjärku, kuid teisalt olid patrullidel ikkagi käed-jalad tööd täis ning probleemid kajastusid ennekõike liikluses, teatas […] Töövõtuleping AS-iga Kuressaare Ehitus lõpetati poolte kokkuleppel ning sellega kaasnes vallale 10 000 euro suurune kulu, mis hõlmas praeguseks tehtud lepingujärgseid töid. “MTÜ Saarte Kalandus asus seisukohale, et Saaremaa vallavalitsuse […] Õiguskantsler Ülle Madise hinnangul on Saaremaa vallavalitsus talitanud valesti, pidades lastele elukohajärgse kooli määramisel olulisimaks elukoha lähedust koolile. “Vallavalitsusel ei ole õigust kooli määramisel alati eelistada üht kriteeriumi,” kirjutas Madise […] Sihtasutuse Visit Saaremaa üldkoosolek otsustas asuda läbi rääkima sihtasutusega Saaremaa Turism, et lõpeks olukord, kus turismimessidel on kaks eraldi Saarema boksi. Visit Saaremaa tegevjuht Margit Kõrvits ütles Saarte Häälele, et […] Täna on 80. sünniaastapäev viiekordsel Eesti pimedate malemeistril ja 35 aastat tagasi Saare maakonna malemeistriks tulnud Leino Lembril. Pühapäeval, 17. juunil avati Eesti ja Saaremaa maleajalukku sügava jälje jätnud mehe […] Saaremaa valla pindalalt suurim, Võhma küla avas jaanilaupäeval EV 100 sündmuste raames oma küla kivi, kus edaspidi tahetakse korraldatakse küla tänuüritusi. Võhma küla esmamainimist on täheldatud juba aastast 1560. Täna […] Võidupühal avati Püha kiriku juures pidulikult vabadussõdalaste mälestuskivi, mis on pühendatud kõigile selles sõjas osalenud Püha kihelkonna inimestele. “Paarkümmend aastat tagasi arutasime naiskodukaitsega seda teemat, aga me ei saanud siis […] “Vahest oli neid mitu?” küsis Joosep Toots kultusfilmis “Kevade”, leides, et mitu rotti võivad kapsarauda liigutada ja selle isegi ära viia. Sama küsimus, mille masuurikas Toots esitas – või siis […] Usul on iga inimese elus oluline tähendus, seda ka juhul, kui me usume vaid iseendasse. Sõnaga “usk” määratleme oma suhet näiteks nii Eesti riigi põhiseadusesse kui ka üksikisiku tasandil musta […] “Kuidas ma, kuramus, küll nii loll olin?” siunas ennast vanahärra Henn, kellega kohtusin Orissaares bussipaviljoni ees. Kepi najal liikuv muhulane oli endast väljas, sest oli äsja langenud tõmmunahaliste meeste lõksu, […] “Täna, 22. juunil 2018. aastal (21. sajandil), kirjutan Eesti Vabariigi otsustajatele ja vastutajatele,” alustab oma avalikku kirja Ruth Keskpaik, ettevõtja Ruhnu saarelt. “Palun selgitage mulle, kuidas on koostatud hange laevaliini […]			OSCAR-2019
Väga vastupidav ja elujõuline, harilikult mitmetüvelise põõsaspuu moodustav mänd. Sõna "mugo" tähendus on aegade jooksul kaduma läinud. Keeleteadlased ei suuda otsustada, kas see tähendas algselt mäge või udu. Looduslikult kasvab Kesk- ja Lõuna-Euroopa mägedes. Armastab päikest, varjulises kohas ei edene. Reeglina ta ei karda haigusi ega satikaid, aga päikesevalguse vähesuse korral võib siiski haigestuda. Samas siiski kannatab ta mõningase varju välja (erinevalt enamikust teistest mändidest). Mägimänd talub vapralt tugevaid tuuli. Talub liivast, kehva mulda. Liialt rängaks katsumuseks on talle kuumus ja kuivus samaaegselt. Ülemääraselt niisket mulda ei pane väga pahaks. Pinnase pH suhtes on ta ükskõikne. Mägimändi on raske tappa - olen näinud üsna suurt mägimändi, mis oli hoolimatult välja kaevatud, et teda teise kohta istutada. Siis tuli midagi vahele, mänd visati auku tagasi - ei tallatud kinni, ei kastetud ... ja ometi jäi ta ellu. Okaspuud reeglina sellist räpakust ei andesta. Mägimänd ei talu vanade okste lõikamist (tugevat kärpimist). Kui soovime mändi oma tahtmist mööda kujundada, tuleb seda teha regulaarselt igal aastal. Kärbitakse noori võrseid siis, kui need näevad välja, nagu väikesed pehmed pulgakesed (okkad pole veel võtnud horisontaalset asendit). Ladvapoolseid võrseid lühendades sunnime mändi kasvama rohkem laiuti, külgmisi kärpides hoiame männi püstisemana. Üldine kerge kasvude kärpimine muudab männi kompaktsemaks ja tihedamaks. Vahel lausa ei usugi, et kaunilt kohev iludus on tavaline mägimänd. Ära võrseid lõika. Lõikamise kohad jäävad kauaks näha. Võrseid saab kergesti lühemaks murda. Niiviisi jäävad okaste alged vigastamata ja kärpimise kohad ei ole hiljem märgatavad. Ükskord olin usinasti ametis mägimändide kasvude kärpimisega. Murtud kasvud kukutasin puude alla muru peale, et küll hiljem saan aega need kokku riisuda. Üks juhuslikult mööda kõndiv daam pidi minu teguviisi peale äärepealt shoki saama - sedavõrd hinnalist materjali ei või ometi hoolimatult maha loopida! Järgmise poole tunni jooksul pidin kuulama kiirülevaadet haigustest, mille puhul männikasvudest abi saab. Õnneks ei läinud mul reha tarvis - naine korjas kõik kasvud hoolikalt kokku ja suure hulga tänusõnade saatel läks oma teed. Mägimännist saab kujundada väga kena eluspiirde (heki) mereäärsel krundil (liivasel pinnasel). Temast ei tasuks püüda vormida rangelt vormi lõigatud piiret, aga kerge kujunduslõikusega saab suurepärase poolvabakujulise tulemuse. Selle asemel, et püüda lausliival vägisi aretada tont teab missugust hekki, tuleb see istutada mägimännist või kibuvitsast (kurdlehisest kibuvitsast) ja silmarõõmustav tulemus on garanteeritud. Väidetavalt takistab mägimänni okastes leiduv ja üsna kergesti lenduv tärpentiin rohu kasvu ja seemnete idanemist. Sel viisil hoolitsevat laiuda armastav mägimänd selle eest, et teised taimed temalt ruumi ära ei võtaks. Järelikult ei tasuks koduaias mägimänni vahetusse lähedusse sättida kasvama nõrgakasvulisi püsililli ega lehtseid põõsaid. Mägimändi paljundatakse harilikult seemneid külvates. Saadud taimed on varieeruvad. Mõned on pikkade okastega, teised lühematega. Ka kasvukuju erineb suurtes piirides. Aednikud on paljude taimede seast selekteerinud hulga omanäolise olekuga sorte, millest näitena võiks nimetada: "Gnom" - moodustab ajapikku kera läbimõõduga kuni 2 m. Üks esimesi sorte, pärit 1890. aastast, hakkas laiemalt levima 1927.a. "Sherwood Compact - on üks ilusamatest, kompaktsetest, kerajatest mägimänni sortidest. Okkad on lühikesed ja hoiavad võrse ligi. "Krakus" - sarnaneb harilikule mägimännile. Tema okkad on pikemad ja tumedamad, võra on hõredamapoolne, püstine. "Michelle" - Iseli puukoolist USA-st pärinev absoluutne miniatuur. Näeb välja, nagu muru, mis on pisut krussis ja "kõrred" pole täpselt ühepikkused. Tumeroheline. "Mops" - pealt lame kera, kuid eelmisest poole väiksem. Sünnikoduks Boskoop (Holland) Aeglasekasvuline ja väga tihe. "Tlamicka" - on aeglasekasvuline mägimänd, kelle okkad on laiguti kollased. Sealjuures ka suviti ja täiesti ebareeglipäraselt. "Trompenburg" - on kaks korda laiem, kui kõrge. Ta jätab pisut bonsailiku mulje, eriti, kui põhioksad võra sisemuses on okastest paljad. Pinus mugo var. mughus (lookjas mägimänd) - laiuv põõsas kõrgusega kuni 2,5m ja laiusega kuni 5 m. Kasvab Ida-Alpidest kuni Balkanini. Pinus mugo var. pumilio (kääbus - mägimänd)- eelmisega sarnane, aga poole väiksem. Hoopis roomavam ja reeglina lühemate okastega. Ümmargused, rohekad kuni kollased suured pirnid (140 g). Valmivad septembri algul ja säilivad kuni 1 kuu. Meeldiva maitsega, sobivad ka kompotiks. Viljaliha on valge, mahlane, südamiku ümber on palju kivisrakke. Puud on tugevakasvulised, ühed külmakindlamatest. Mullastiku suhtes ei ole noriv, aga korralike pirnide tarvis oleks vaja teda regulaarselt väetada. Hakkavad vähesel määral varakult vilja kandma, suuremad saagid tulevad hiljem (8..9 aastal). Vanematelt puudelt saadakse kuni 100 kg pirne. Saagikus väga ebaühtlane ja sõltub tolmuandja olemasolust. Parimad tolmeldajad on "Tervishoiunõunik", "Järve seemik" ja "Seiu". Nüüdseks on paljud viljapuude pookijad selle sordi paljundamise lõpetanud. Asi nimelt selline, et puud kasvavad tohutu kõrgeks, mistõttu saaks pirne kätte vaid korvtõstuki abil. Aga no kus sa sellise eluka aeda ajad! Kui pirnid ise alla kukuvad, siis jääb maa pinnale ainult ebamäärane kuhjake plödi. Pealegi nakatuvad puude võrsed hullusti kärntõppe			OSCAR-2019
Täna Mõedakul sõidetud 29. Viru maratoni 42 km pikkuse põhidistantsi võitis liidrisärgis sõitnud Andres Kollo ajaga 1:51:36. Naiste arvestuses võidutses Kaija Vahtra. Heitlus teisele ja kolmandale kohale oli pingeline, teisena ületas finišijoone Eeri Vahtra, kes kaotas võitjale vaid sajandikuga ning kolmandaks võitles end Siim Sellis, jäädes võitjale alla kaks sajandikku.Üldarvestuses 35. koha sai parim naine Kaija Vahtra ajaga 2:01:44. Lühemale, 25 km rajale läks esialgsetel andmetel 193 suusasportlast. Esimesena jõudis finišisse Sulev Kraam ajaga 1:13:49. Kiireim naine oli N-15 klassi arvestuses sõitnud Merilin Jürisaar, kes läbis distantsi ajaga 01:27:58. M-15 klassi parim oli Yuri Kovaljov tulemusega 01:21:59. MTÜ Lahedad Naised Lahedalt projekt „Ühiste väärtuste leidmine kodakondsuseta elanike ja kodanikeühenduste vahel ning hoiakute kõigutamine kultuuridevahelise dialoogi kaudu“. Õpireis toimub 8.-9. augustil 2012. Õpireisi korraldajad jätavad endale õiguse teha vajadusel muudatusi. Kõik kellaajad (peale väljumise) võivad nihkuda. Registreerimiseks helistada või kirjutada lahedadlahedalt@gmail.com, hellekivi@hotmail.com või tel +372 5452 1962. 17. juuli 2012 \| Sildid: ekskursioon, õppepäev, väljasõit \| Teema: Käsmu küla, Lääne-Virumaa, Laheda vald, Mõedaku küla, Põlvamaa, Rägavere vald, Rakvere, Vihula vald, Võru linn, Võrumaa \| Kommenteerimine on suletud Kaasa teeb Eesti paremik: Andres Olesk, Taavi Ehrpais, Anto Laas ja palju juunioreid Luua metsanduskoolist. Osalema on lubanud tulla ka võistlejad Lätist, Soomest, Leedust ja Valgevenest. Kokku on viimase aja kõige osalejaterohkemale raievõistlusele Eestis oodata 35 võistlejat. Raievõistluste avaala – langetamine – toimub sel korral metsas. RMK langil Mõedaku spordibaasi lähedal langetatakse eluspuid, nagu seda tehakse ka augusti lõpus Valgevenes toimuvatel raie maailmameistrivõistlustel. Eesti ühe parima raievõistleja Taavi Ehrpaisi arvates muudab puude langetamine metsatingimustes ala jälgimise vaatajale paremini arusaadavaks, sest see sarnaneb enam reaalsele metsas töötamisele. Ülejäänud raiealade võistlused on Rakvere keskväljakul algusega kell 13, laasimine algab kella 16 paiku. „Laasimine on vaieldamatult kõige huvitavam ja pingelisem ala, sest selle tulemustest sõltub praktiliselt alati ka võistluste üldtulemus ja seega koht pjedestaalil,“ ütles võistluste projektijuht Mart Kelk. „Võistlejad peavad säilitama veel päeva lõpuski külma närvi, olema kiired ja täpsed,” lisas ta. Võistluste publikulgi on võimalus omavahel mõõtu võtta ja võita: päeva juht Margus Ader viib pealtvaatajate hulgas läbi viktoriine ja meeleolukaid võistlusi. 16. juuni 2012 \| Sildid: raievõistlus \| Teema: Lääne-Virumaa, Mõedaku küla, Rägavere vald, Rakvere \| Kommenteerimine on suletud Täna Mõedakul peetud 28. Viru maratoni finišijoone ületas esimesena Even Toomas. Mees läbis 42 km ajaga 1:50:06,8. Eveni järel tuli teiseks Siim Ala Elva Suusaklubist ajaga 1:50:53,4. Kolmanda koha saavutas Yuri Myasikov, lõpuaeg 1:51:31,7. 28. jaanuar 2012 \| Sildid: maraton, sport, suusatamine \| Teema: Lääne-Virumaa, Mõedaku küla, Rägavere vald \| Kommenteerimine on suletud Laupäeval, 28. jaanuaril antakse avapauk suurejoonelisele kuuest etapist koosnevale pikamaasuusatajate sarjale Estoloppet. Esimene avavõistlus, 28. Viru Maraton, toimub Lääne-Virumaal Rakvere külje all Mõedakul. Vastavalt võimetele saab valida kas 42 km või 25 km pikkuste radade vahel, kuid eraldi sõidud on ka kõige pisematele. Maratoni korraldaja Evi Tormi sõnul on tingimused võistluse korraldamiseks väga soodsad ning ettevalmistused sujuvad plaanipäraselt. “Külmakraadid liiguvad langevas ja lumesentimeetrid tõusvas joones ning Estoloppeti avaetapp toimub õigeaegselt. Möödunud nädalavahetusel sadas maha ilus värske lumi ning rajameister sõitis sisse ka korralikud jäljed,” kutsub Torm suusasportlasi end võistlusele kirja panema. Eelregistreerimine soodushinnaga kestab veel kuni 18. jaanuarini. Pikale distantsile minejatel tuleb stardimaksuna välja käia 20 eurot ja lühemale minejatel 16 eurot. Alates 19. jaanuarist on stardimaksudeks vastavalt 27 eurot ja 22 eurot. Registreerida saab end veebilehel www.sportinfo.ee. Mullu ületas Viru Maratoni finišijoone üle 1200 suusataja. Kolm kohalikku Leader tegevusgruppi: MTÜ Peipsi-Alataguse Koostöökoda, MTÜ Kirderanniku Koostöökogu ja MTÜ Virumaa Koostöökogu sõlmisid koostöökokkuleppe ühise kohaliku toidu projekti käivitamiseks. Projekti piirkonnaks on kogu Ida-Virumaa ning Rägavere vald Lääne-Virumaalt. Algatuse eesmärgiks on maapiirkondade ettevõtluse aktiviseerimine, ettevõtete jätkusuutlikkuse tõstmine, kohaliku toidukultuuri arendamine ning tervisliku toidu propageerimine. Oluline on kindlasti kohalikele toodetele lisandväärtuse andmine ning maapiirkondade ettevõtlussektori kitsaskohtade likvideerimisele kaasaaitamine. Eesmärgi saavutamiseks kaardistatakse hetkeolukord (tootjad, töötlejad, tarbijad), tuuakse aruteludele kokku erinevate valdkondade ja sektorite esindajad, korraldatakse temaatilisi koolitusi, luuakse ühine turundus- ja turustuskanal, luuakse piirkonna kohaliku toidu kaubamärk jmt. Jätka lugemist » 27. jaanuar 2011 \| Sildid: kohalik toit, projekt, toit \| Teema: Ida-Virumaa, Lääne-Virumaa, Rägavere vald \| Kommenteerimine on suletud			OSCAR-2019
See on raamat, mis... no kedagi vist külmaks ei jäta :) Seega nõrga tervisega tüüpidele ei soovita, teistele aga kindlasti. Esiteks, et mu hing natukenegi rahu saaks, siis olgu öeldud, et kindlasti ärrituvad keeleinimesed. Ja mitte vähe! Siin on esindatud kõik vead, mis vähegi võimalikud. No isegi inimese nime ei suudeta läbivalt ühtmoodi hoida. Kodus tekkis meil vaidlus ka spetsiifilise terminoloogia üle. Mina eelistaksin väljendid, millel on maakeelne vaste olemas, nii ka raamatusse panna, nt ramadaan, džihaad, mudžahiid jt. Siin olid need aga järjekindlalt araabia (?) keeles ja käänatud-väänatud "täies ilus". Võib-olla olid need muidugi juba originaalis niimoodi välja toodud ja meie väljalase vaid järgis sarnast joont... ei tea. Aga häiris ikkagi. Nii palju siis vormilisest küljest. Sisuga on lood märksa keerulisemad. Ma lugedes puhisesin pidevalt valjusti, tõin kuuldavale hääli, mille olemasolust ma üldse teadlikki ei olnud - lihtsalt sedavõrd ajas kopsu üle maksa. Kui väga ma ka ei püüaks, kaasa tunda ei suuda. Ma proovisin lugedes pidevalt leida seda selgitust/vabandust/põhjendust, miks üks noor inimene sedasi ära pööras. Ilmselt on tegemist siiski puhtalt heaoluühiskonna viljadega. Elu oli liiga lihtne, kerge, muretu, äkki tibake igavgi? Ja kuigi autor oli võrdlemisi lõdva püksikummiga, ei suutnud tormilised suhted ja tants ja trall ikkagi piisavalt ajaviidet pakkuda. Küllap kuskil selles punktis hakkaski tema huvi islami poole pöörduma (silmaringi laiendamise mõttes pole selles ju midagi halba, olen nõus). Milleks oli aga vaja suvalise moslemist jorsiga sebima hakata ja kohe ka abielluda, sellest ma enam üldse aru ei saa. Ebameeldiv abielu ja kaks last hiljem vajub tädi aga veelgi hullemasse mülkasse. Ta näeb, mis on nende inimestega lahti ja mäda ja selle asemel, et jalgadele valu anda, muutub ta nii hulluks ekstremistiks, et teeb silmad ette paljudele teistelegi enda lähikonnas. Vähe sellest, abiellub ja vorbib lapsi ka edasi teha. Pehmo-moslemi asemel saab tema abikaasaks stiilipuhas terrorist. Kõige enam vihastab mind siin muidugi silmakirjalikkus. Rootsi ja rootslased, ehk siis kodumaa ja kaasmaalased, on nõmedad, sest nad on uskmatud ja Paradiisist võivad vaid und näha. Samas, kui tal kuskil karupees (Tšetšeenias või Gruusias või kus iganes) tuju sünnitada ei ole, siis lendab ta küll varmalt kodumaa mugavasse arstiabirüppe. Kui ta on Damaskuses lastega koduarestis (kallis abikaasa on kinni kukkunud, mille üle tal pole ka põhjust imestada) ja ennast päästa ei suuda, siis meenuvad talle kiiresti vanemad Rootsis ja välissaatkonnad ja konsulaarabi ja kõik muud toredad hüved, mida kodumaa pakkuda võiks. Lõpuks Rootsi tagasi jõudes on tema elu "kohutavalt" raske, sest tal ja tema neljal lapsel tuleb hakkama saada igasuguste sots.toetuste ja abirahadega, millest on muidugi vähe. Tahaks küsida, et halloo, mida sina kogu oma täiskasvanuea oma riigi hüvanguks teinud oled?! Kuigi ta ei ole otseselt kellelegi pommi alla pannud või aidanud rahastada terrorismi, on ta ühe sellise sabas kaasa tilbendanud, toetanud tolle tegemisi ja andnud kaudselt oma "panuse"... Lisaks sellele, et see tädi mu seaks on vihastanud, on mul paari asja üle siiski ka hea meel. Kasvõi selle üle, et ta oma loo kirja pani. Et äkki mõni islami idealiseerija loeb ja mõtiskleb väheke. Või paneb selle raamatu lugemine mõnda lapsevanemat mõtlema, et liiga elu-on-lill-olemine võib ta lapse märksa hullemini tuksi keerata. Ma kiidan autorit veel ka selle eest, et viimaks siiski sellest jamast välja astus. Jah, hirmus palju kahju sai tehtud, mida olematuks enam ei muuda, ent äkki ta suutis oma lapsed veel viimasel minutil päästa. Senise elu jätkudes oleks maailm kolm radikaalset islamisti juurde saanud (tütre tulevik oleks lihtsalt trööstitult tume olnud). Arvestades, et lugu on kirja pandud suhteliselt lühikeste lihtlausetega ja kohati ka sujuvusest puudu jääb, oli see üllatavalt kiire ja ladus lugemine, ilmselt on tegemist ikka keskmisest intrigeerivama teemaga. Või hõlbustas lugemist ka see, et tegemist ju meie homsega. Siin vanajumala seljataga on veel päris rahulik see olemine, aga Viljandi poolt tuleb küll murettekitavaid signaale. Linnapilt olevat õige kirjuks muutunud, karvaseid ja sulelisi kõik kohad täis. Ja valgenahalisi poliitikuid on hakatud ahistama. Järgmisel nädalal tulen vaatan ise selle olukorra üle. Ma ei saa sellest raamatust eriti palju kirjutada, sest kõik mis puudutas Brasiiliat, oli väga tore, aga samavõrd või rohkemgi oli see jalgpallist ja noh... teate ju küll, et sport on saatanast ja jalgpall jätab mind 101% külmaks. Samas ma muidugi tean, et see kütab paljudel inimestel vererõhu lakke, nii et mul on hea meel, et nendel on seda raamatut tore lugeda :) Ainus (jalgpallialane) äratundmisrõõm oli mul seoses selle Saksamaa-Brasiilia mänguga, mis lõppes seisuga 7:1. S e d a mängu tean isegi mina. Ma olin sel ajal Roostal, mis on superilus koht. Sel ajal oli võrratult soe ja ilus ilm, mis on Eestis ime. Rannas oli mingi surfilaager või muidu kihvt seltskond ja atribuutika, kes lasi tõeliselt chilli muusikat, lisaks veel fantastiline kuuloojang öösel kell 1. No ja siis kõnnid nende Roosta majakeste vahel, kõik on nii täiuslik kui veel olla annab... ja siis näed, kuidas enamus puhkajaid kössitab majakestes, ninad vastu lina kleebitud ja vaatavad jalkat! Kamoon, seda oleks võinud kodus ka vahtida ju, selle vahtimine Roostal on sulaselge raiskamine! Kuna aga see mäng igast aknast meile vastu vaatas ja helitugevuse pealt ka ei olnud kokku hoitud, siis sain minagi omamoodi jalkast osa. Ja kuigi ma võin olla loll kui lauajalg, siis sain isegi mina aru, et midagi on ikka väg-väga mäda... Selline seis mängu lõppedes ei ole vist just tavapärane nähtus, eriti veel brassude jaoks. Jumal küll, ma pole elu sees nii pikalt jalgpallist kirjutanud ega rääkinud :) Ütleme siis nii, et see on austusest selle raamatu vastu :) Ah jaa, üks mõtteuid veel. Ma järjekordselt imestasin raamatut lugedes, et kui roppumoodi meil Brasiilias ikka vist vedas. Selle napi kuu aja peale AINULT üks varguskatse (ebaõnnestunud veel pealekauba!), see vist on imestamist väärt. Kusjuures me ei saa rääkida erilisest ettevaatlikkusest ja turvalistes piirkondades liikumisest. Tegelikult olid olulised asjad (raha, pass, telefonid) kogu aeg kaasas ja suht nähtaval ka. Telefoniga sai pidevalt ja avalikult pilte klõpsitud. Rios võib meie vedamise ehk suure seltskonnaga ringi liikumise arvele kirjutada, ent ka kahekesi Salvadoris kulgedes oli õnne. Sai ju kasutatud võrdlemisi palju ühistransporti (et ikka seiklusi oleks :)!), sai käidud kohtades, mille kohta eelnev kodutöö täiesti tegemata - ja ainult üks varguskatse.... Pealkiri on absoluutselt eksitav! See EI ole naljaraamat. Suvaline Jüri või Mari kusagilt Peipsi äärest võib jah mõelda, et see on pagana humoorikas ja üks nali ajab teist taga, aga oi-oi kui ekslik selline mulje on. Ma ütlen nüüd esimest ja viimast korda, ja pioneeri ausõna, et ma ei luiska - siit raamatust vaatab vastu tegelik elu. Just nii need asjad siin Hiiumaal käivadki, nuta või naera. Ma muu kandi lugude kohta ei tea rääkida, aga keskendusin eelkõige sarvekate juhtumistele. Kui mina Soonleppa tulin, siis esimene asi, mis mulle selgeks tehti - mehed on siin kõik end üles poonud (või kohe-kohe seda tegemas). Haa-haa, very funny! No ja siis hakkad järjest talusid läbi vaatama - pagan, ongi põhiliselt naistevägi! Õnneks vist noorem põlvkond naisi on püüdnud eelkäijate vigadest õppida ja püüab oma meestega hellemini ümber käia, et nüüd ikka mõni mees on elus kah (veel!). No ja siis loed siit raamatust neid lugusid ja pooled ongi surivoodil sündinud. Midagi oli veel, mis oli elust enesest, aga ma mitte ei mäleta enam, mis see oli. Igatahes, kui nüüd veel keegi minult uurib, et kuidas elu meil siin Sarve nurgas välja näeb, siis mina ei kõssa enam mitte üks sõna, vaid soovitan seda raamatut lehitseda. Prantslaste lood on alailma sellised... nõtked ja siuglevad, või ma ei teagi, kuidas neid kirjeldama peaks :) Sisu pole üldjoontes üldse esmatähtis, vaid just KUIDAS nad kirjutavad. Annaks vaid jumal ka väärilisi tõlkijaid, sest on siililegi selge, et minust prantsuse keeles lugejat selles elus ei saa (kuigi ma kujutan ette, et see oleks veel topelt nauding). Kui juba säärasest monstrummasinast, nagu seda on see võimas paberiõgija, annab haaravalt kirjutada, siis mis veel muudest kaunimatest asjadest ja nähtustest kõnelda! Ja siis veel see väravavalvur, kes aleksandriine vorbib. Hurmav, mis muud :) Jõudsin ometi ära oodata selles sarjas Afganistani raamatu. Ma ei tea, miks see ootus nii pikk tundus... Kas olen unes näinud või tõepoolest kuskilt aastaid tagasi lugenud välja vihje, et see teoksil oli, ei tea. Afganistanist loen ma alati meelsasti, kuigi enim on paelunud ikka need va nõukaaegsete sealkäinute muljed. Paraku tollest ajast enam midagi uut juurde ei ilmu ja kõik seni avaldatud on vist läbi tudeeritud juba enne "Kui mäng on lõppenud" kirjutamist. Püüan siis ajaga kaasas käia ja värskemat kraami lugeda. Loetav, muide, oli see küll igati. Kirjutab oluliselt paremini kui ühest sellisest tüübist arvata võiks. Eks me kõik tea, milliseks paljud meist sellised tegelased arvavad - sihuksed raha ja vägivalla peale maiad põmmpead, kelle mõttelend ja sulejooks ehk parimal juhul põhikoolitasemele pidama jäänud. Siin oli aga siiski võrdlemisi palju eredaid momente, üllatavalt luulelise mõtisklusi, kröömike fantaasiatki justkui (ropendamist ka, nii et liiga õrnahingelised, ärge parem lugege!). Ja mis mulle eriti meeldis - kuigi autor oskas märgata ja vaagida sihtkohariigi plusse ja miinuseid (neid viimaseid kahtlemata juba leidub), kumas ometi mitmelt poolt läbi Afganistani armastus. Selline ehe ja sügav. Veidi naljakas oli, võis olla ka ehk minu lugemistempost tingitud muidugi, et ülesehituselt tundus raamat esiotsa nagu üks pikk-pikk sissejuhatus, hakkasin juba hirmuga ja õige sagedasti allesjäänud lehekülgi lappama, et äkki need saavad enne otsa kui peaks, no et äkki keegi kirglik lugeja rebis mingi portsu välja. Aga siis mingil hetkel ikka sai lugu sisse juhatatud, tuli kogunisti peaminister neid sinna väisama... ja siis oligi lõpp. Augusti üks ja ainumas päris selge tunnus on teadagi mis. Need on need tüübid, kellega ma kõige vähem silmitsi seista soovin ja kes ometigi just augustikuuks oma maksimumkabariidid saavutavad (vist, ega ma kuskilt targemast kohast seda väidet ju üle kontrollida ei saa). Lisaks on mul karvane tunne, et augustiks on kõik nende arvukad järglased ka ilmale tulnud. Igatahes ei ole hetkel vahet, millisest aknast ma välja vaatan või millise kadaka all seisatan - neid on kõikjal, neid on palju, nad on suured ja nad on ülbed. Nad teavad, et august, see on nende üürike tähetund. Kraanikausitaguse akna juures resideerub üks eriti priske ja eriline isend, ma ütleks, et suisa esteetilist naudingut pakkuv, kelle pärast võiksid minu nägemust mööda isegi Turovski ja Kaal kaklema minna. Kui nad muidugi teaksid, et mul seal selline eksemplar elab. (Pilti ma arusaadavatel põhjustel ei kavatse teha, mulle piisab, et ma iga jumalapäev nõudepesu ajal teda nägema pean). Eile lootsin küll saada ämblikuvaba pooltunnikese paadisõdul Heltermaalt meie sillaotsa, kuid otseloomulikult olid nad ka paadi vallutanud. Ainuke asi, millest ma aru ei saa - kui üleval neist kõik kubiseb, siis miks ma seni neid veel all kajutis pole kohanud?! Ma kahtlustan, et see on neil mingi ühine hästi hoitud saladus, kuidas mulle mulje jätta, et neid seal ei elutse. Aga augustil on ka meeldivamaid külgi. Näiteks rohutirtsud pole veel mingilgi moel minuga vaenujalale sattunud. Eelmise aasta augustis mäletan, kuidas sai väljastpoolt jägitud ühte tüüpi, kes südaööks kupli otsa jõudis, täna hommikul ärkasin aga järgmise karvase tunde peale, et keegi jõllitab mind imelikult. Järjekordne tirts kakerdas üleval. Vähe sellest, ka köögis tervitas mind üks tema klanni liige. Tõsi, tirtsude püüdmisega ei pea ma vähemasti enam ise vaeva nägema, sest kuigi meie Hallooo pole end seni veel tõestanud hiirepüüdmise valdkonnas, siis rohutirtsud on ilmselgelt küll tema spetsialiteet. Esmalt lõbustab ta end kasutades neid motoriseeritud mänguasjadena, seejärel, kui tirts juba vähemalt pooltest koibadest ilma on ja erilist liikumisaktiivsust üles ei näita, püüab ta kunstlikult eluvaimu sisse puhuda ja väetikese liikvele saada... aga kui see ka enam ei õnnestu, siis naudib hoopis proteiinirikast gurmee-einet. Muide, täna laekus kassialast rahvatarkust veel lisaks - vähe sellest, et tegemist on ravitsejakassiga, pidavat pika sabaga nurrumootorid ka head hiirepüüdjad olema. Saame näha. Üle mitme-mitme aja üks puhas nauding, õnneks ka piisavalt paljudest lehekülgedest koosnev. Kes nautinud Wassmo lugusid, sellele ilmselt istub Leine ka. Kõigepealt tuleb lugejal end sättida kenasti kuhugi 1780-90ndate kanti - kas ei kõla see juba ise kui puhas rõõm? Seejärel kujutleme end Kopenhaagenisse, järgmine boonuspunkt sellele raamatule. Kopenhaageni-aastatest lugedes kangastusid mulle järjepidevalt pildikesed Aarhusi Den Gamle Byst, mis kujutab endast teatavat laadi vabaõhumuuseumit, ainult et linnaühiskonnale keskendunut. Oleme meiegi seal trotuaaril kulgedes sahmaka "solgivett" jalgele saanud. Kui kõike eelnevat on võimalik hõlpsasti vaimusilma ette manada, siis edasi liigub raamatu peategelane Morten Falck aga Gröönimaale. 18.saj lõpu Gröönimaast ei oska ma midagi arvata, tuleb uskuda siin kirjapandut. Kuigi tegemist on ilukirjandusega, on autor väidetavalt siiski võrdlemisi palju kasutanud tõestisündinud lugusid ja seiku, mida siis oma fantaasiale voli andes on sidunud tegelastega. Seega, midagi siin on. Haarav lugu, põnevad paigad ning tagasivaade ajas on selle romaani üheks osaks, teiseks ja sugugi mitte vähem tähtsaks on vaated ristitute ja paganate suhetele. Gröönlased olid taanlaste silmis metslased, madalate instinktide kütkes pooletoobised, kes pesid end omaenese kusega, tegid sugu, kellega juhtus, sõid kevadel näljaga oma pastladki ära ja... Igas mõttes madalam rass. Ja ometi on kogu selle aja taustal taanlastest Kaubatalituse tegelased + misjonärid, kes peavad end küll õilsamateks olevusteks, ent lõppkokkuvõttes ei ole põrmugi paremad nn metslastest. Pidevalt käib puhas porr, kui sellest aga aega üle jääb, siis varastatakse, vassitakse ja patustatakse ometi kümnel eri moel. Raamatu kandvaks osaks on peatükid kümne käsuga, mille kõigi vastu Morten Falck ka eksib. Meie selle suve kõige kiiremasse nädalasse suunati meile veel üks külaline. Ahastasime ja katkusime karvu ja masendusime ja kukkusime lapiti maha, ent siis tõusime uuesti püsti ja lihtsalt olime. Üle oma varju ikka ei hüppa, eks ole. Kui on kohvikutepäeva nädal, siis on tegelikult kõik meie energiavarud suunatud väljapoole kodu, Härra Kõrge Külalise pärast ma siis natuke ikka pidin koristama. Lisaks kasutasime peaministrit katsejänesena kohvikutepäevaks mõeldud vahvlite testimisel. Eriliselt nautis rohket tähelepanu muidugi meie Hallooo, kes võib nüüd tähtsalt kuulutada, et Riigikantselei fotograaf on teda pildistanud. Selle fotograafiga oli ka selline naljakas lugu, et... Hirmus tuttav tundus. Enne visiitkaardi nägemist ma välja ei mõelnudki võimalikke seoseid. Punane tuluke lõi alles siis põlema. Ma usun, et me oleme elus vähemalt kahel korral varemgi kohtunud. Esimesel korral olime mõlemad raudselt mähkmetes ja mingi seos võis olla Kõpu-nimelise asumiga Viljandimaal. Teisel korral rabelesime sisseastumiskatsetel Sütevakas. Minu mäletamist mööda saime mõlemad sisse ka, aga halbade asjaolude kokkusattumise tulemusel mina siiski seal ei alustanud kooliteed. Lugemine on suhtkoht viimane tegevus sellel suvel olnud. Kord pole aega ja kui jälle on aega, siis lihtsalt ei viitsi. Nüüd avastasin veel lisaks, et Esteris mul ei näitagi laenutuste ajalugu. Ja ma absoluutselt ei mäleta, mida ma sealt võtnud olen, ometi tean, et olen iga kord linnas käies midagi viinud ja midagi toonud. Ma hakkan maha käima :) Ja vähe sellest - ka tuvastatud suveraamatutest ei mäleta ma suurt midagi :))))) Nii et põhimõtteliselt laon vaid siia raamatukujutised ritta. Karen Joy Fowler "Me oleme kõik täiesti endast väljas" oli päris kriipiv raamat. Kahjuks olin ma vist varasemalt kuskil juba mõned vihjed selle kohta lugenud. Millest on siiralt kahju, sest ma usun, et muidu oleks päris vägev efekt olnud. Kuidagi kurb raamat oli. Fredrik Backmani "Mees nimega Ove" oli sigahea raamat. Natuke minu teise suure lemmiku "Surm Õhtuhiies" auku. Parajalt eluline ja parajalt humoorikas ja no ülepea selline eluterve värk. Mul on isegi pisuke kiusatus see filmina ära vaadata, aga ilmselt jääb see kuhugi pikkadesse ja pimedatesse sügisõhtutesse. Ilmar Taska "Pobeda 1946" oli kiire ja ladus lugemine, ehk vaid sügavusest jäi veidi vajaka. Süžee oli igati hea, kuid lugejale liigselt lahti nämmutatud - veidike mõtteainet ja põnevust oleks ära kulunud. Ja lõpp vajus kuidagi susinal kokku. Grégoire Delacourt "Tabamatu õnn". See on nüüd see sari, mida ma veidi pelgan ja eriti haarama ei kipu. Poolkogemata raamatukogutüdrukute soovitusel siiski tõin koju. Kusjuures hoolimata mõningatest puudujääkidest oli see võrdlemisi hea. Raske, seda küll ka. Omamoodi. Roy Jacobseni "Valge laam". Jacobseni teised raamatud on olnud väga minu maitsele, see oli nüüd neist kõige nõrgem. Norrakate ja sakslaste suhetest Teise maailmasõja päevil on juba piisavalt kirjutatud, ka haaravamas võtmes. Maria Bosse-Sporleder "Viimases kohvris on kodumaa". Baltisakslaste tegemistest eelmise sajandi alguses on alati põnev lugeda, ja veel see pildimaterjal! Rääkimata mu lemmiktänavast Tallinnas! Kahjuks jäid need mälestused kohati liiga pinnal libisema. Või saatis kirjatükke mingi ebamugav hakitus. Igatahes oli mul mitmel korral segadus, et kes ja mis ajahetkest jutustas. Samas, võis see ka mu väsinud ajus tekkinud lühis olla. Ma üks öö lugesin oma blogrollis sisalduvat ja avastasin, et on veel inimesi, kes hiljuti on kassi võtnud. Ja no muidugi mu sisemus karjus, et mina kaaa, mina kaaa. Sest meil on nüüd ka kass. Selles pildis on tükke, mis ei klapi, ma tean. Nimelt, et ma ei ole mingi kassiinimene, pole kunagi olnud. Minu kassimälestused jäävad metsikute laudakasside aega ning nood isendid olid igatpidi juba nii iseseisvad ja isetadlikud, et ega nendega eriti midagi polnudki teha. Äkitsi oli aga mingi eriliselt nõmeda ilmaga kuskil kuuri all tundmatu kassitandem. Kükitasid seal nagu kanad õrrel ja piidlesid kahtlustavalt kahejalgseid. Ligi astudes kablutasid tuhatnelja minema. Enne kassitandemit oli meie küla kõutse täis, igat karva ja suurust ja eri ülbuseastmes. Kui laekusid pojad, olid kõik need muidu nii hakkajad ja tähtsust täis isendid kadunud. Täpselt nagu inimeste maailmaski :) Edasi oli meil siin majutujaid ja kontserte jms, mille käigus erinevad inimesed andsid oma parima, et tüübid kodustada. Triibiku maised teekonnad olid aga vististi lõpusirgel, sest tema suundus kõigist pingutustest hoolimata taevastele radadele. Sama klanni hall tegelene näis oma maist teed siiski edasi astuvat ja kadus mõneks päevaks sootuks orbiidilt. Kuni me avastasime, et meile on tekkinud kiviaia kunn, kes varitseb meid järjepidevalt ning ukse avanedes teeb Levandist mitte sugugi kehvemaid hüppeid. Nii ta tuli. Ja jäi. Tegelikult on ta kaval kui rebane, oskas kohe hoobilt õigeid nuppe vajutada. Mitte üks rumalus või hull temp tema poolt. Lauale-kapile-diivanile ei tikkunud, kriipima ei kukkunud, sirtsutama ei hakanud, ilus oli nagunii. Selline amüsantne härrasmees (jah, paraku on ta kassiilma meesterahvas). Mis sellest, et tänaseks pole sellest enam suurt alles jäänud :)))) Kui meie õilsad kavatsused temast merekass kasvatada algselt näisid vilja kandvat, siis nüüd suudab ta sujuvalt mere äärde minekutest kõrvale hiilida, no teeb näo nagu tal oleks midagi hulga asjalikumat plaanis. Kui me aga mere äärest naaseme, siis põõnutab mõnuga toas diivanil päikeselaigus ja sirutab laisalt sabaotsa. Üleüldse on õues seerimine tema näoilme põhjal otsustades üks üdini mõttetu tegevus, tuba - see on tema pärusmaa. Äkki ta valmistub sügis-talveks, mil temast pealinna kassihärra saab. Ega ta siis enam kuigivõrd õue vist saa... P.S. Pealkirjas esinev vigane sõna "halloo" peaks tähistama selle tüübi nime, kuid talle omaselt keeldub ta sellele reageerimast. Nii et mine võta kinni, mis ta nimeks saab või on... Tänaste tormituultega on ülimalt sobiv aeg viimased nädalad üle ja läbi revideerida. Ma alustaks kõige vanemast võlast - võrratust Kaldmaa lasteraamatust. Kaldmaa kirjutab ajast, mida minuealised mäletavad, mis oli osa meie ajast ja meist endist ja millest me oleme nii läbi imbunud, et seda jagub elu lõpuni. Igaühel on ju oma nostalgia, "meie" oma on just see, millest ta siin raamatus kõneleb. Milline oli minueealiste linnaelu magusosa, seda ma ei tea, aga maalaste oma on nii kümnesse kui võimalik. Ja kuigi tore oli lugeda, siis kurb oli ka. Sest sellist vabadust tänastel põnnidel enam ei ole. On see põhjendatud või mitte, tont seda teab. Aga vati sees kasvatatud pisikesed kapitalistid - see on me tulevik. Mis edasi saab, ei taha mitte mõeldagi. "Kui Kaisa tuleb, siis ema teeb alati midagi lahjemat süüa. Aga mõnikord meil kohe on nii hirmus praekartuli ja praepeekoni isu, et tuleb praadida kartulit ja tuleb praadida peekonit. See on enamasti siis, kui on kas päev otsa heina tehtud või päev otsa kartuleid võetud või päev otsa suusatatud või päev otsa peete kõblatud. Siis kohe tahaks midagi tahedamat süüa kui mingi kaalikalurr. No ja siis ema praeb kartulit ja peekonit ja me kõik pistame, nii et vatsad punnis. Kaisa ei pista. Kaisa on lugenud, et sööma peab mõõdukalt. Kaisa sööb praekartuleid mõõdetud aeglusega, poole vähem kui väike Sass, ja peekonit ei söö üldse. Peekon on figuuri jaoks liiga rasvane. Pärast, kui meie telekast lastesaadet vaatame, siis hakkavad köögis kaaned kolksuma ja tuppa tuleb peekonilõhna. Kui keegi ei näe, siis Kaisa sööb peekonit. Kaisal on alati mõõdulint kaasas. Figuuri kõige parem sõber on dieet. Dieet tähendab seda, et süüakse mitu päeva ainult ühte asja ja siis figuur paraneb. Kaisal on olnud porgandidieet, siis ta sõi kolm päeva järjest keedetud porgandit, riivitud porgandit, rosinatega porgandit ja lihtsalt porgandit, siis oli tal kamadieet, mis pidi tegelikult olema keefiridieet, aga sellest läks kõht liiga tühjaks, nii et keefiridieedist sai kamadieet, siis tuli leivadieet, ..." Ja siis need illustratsioonid! Ma harva vaimustun, aga siin on see asjakohane. Need on nii kümnesse, mitte vaid oma nostalgilise väärtuse pooleest, vaid ka selles osas, kuidas need tekstiga haakuvad. Neid siia üles pildistama ma ei hakka, lugege ja uurige ise.			OSCAR-2019
Jah, te näete õigesti, see tuleb taas! Võtsime kuulda teie soove (ning ega meil endalgi oli üritust väga tore korraldada) ning üritus toimub teist korda, kuid seekord ilmselt veidi teises kontekstis, samamoodi arvestades eelneval korral osalenud blogijate tagasisidega. Seekord ei pane me enam nii palju rõhku kingikotile ja tooteesitlustele ja suurele arvule osalejatele, vaid pigem soovime keskenduda meie omavahelisele tutvumisele ja ühendumisele. Et tekiks rohkem kogukonna tunne, kuna tegelikult oleme me ju kõik samas asjas koos ning meil on kindlasti palju nippe ja trikke, mida teineteisega jagada. Kindlasti ka naljakaid lugusid. Seda tõid välja ka paljud eelmisel aastal osalenud, et omavahel tahaks rohkem tutvust teha. Nind seekord võtaks me punti ka ainult ilublogijaid, eelmine kord me nii konkreetselt ei vaadanud, kes sinna alla kuulub ja kes mitte ning tundus, et see tekitas veidi segadust. Seega, ilmselt kuskil 15 osalejat ja ootame siiski just ilublogijaid. Kuupäev on ilmselt 15 aprill! Ja koha suhtes me veel kellegagi ühendust võtnud pole. vaid kõik ongi veel vaid arutamise järgus, ning tegelikult loodame suurelt ka teie, kui osalejate peale! Nimelt kas oskate soovitada Tallinnas mõnda mõnusat kohvikut? Ei pea olema suur ruum, kuna meid tuleb seekord vähem, aga võiks olla õdus. Ja samuti ka sisu osas, kas on mingisuguseid konkreetseid soove/ettepanekuid, mida me kokku saades teha võiks? Hetkel kujutame seda ette umbes midagi vestlusringi sarnast. Või oleks vajadus mingisuguse koolituse järgi, mis blogimisel kasuks tuleks? Igaljuhul, andke kõikidest oma soovidest teada ja katsume nendega arvestada. :) Butterfly Lounge on ka päris hubane. Seal on ka osavad baarmanid, kes oskavad maitsvaid (alkoholivabu) kokteile valmistada:) Mingi kingikotike võiks ikka olla, kasvõi sümboolse paari tootega. Kingikotike tuleb kindlasti, kuid seekord mitte nii rikkalik, ilmselt. Vähemalt ei pane me enam sellele niipalju rõhku, kuna kõigest niikuinii kirjutada ei jõua ja proovime teieni tuua vaid parima kraami. :) Pisut kahju on see selekteerimine, et kes nüüd on ilublogija ja kes mitte, kuigi jah, saan aru, et kuidagi peaks vist välja jätma need, kes tulid ainult tasuta asju saama. Samas ma tunnen end täpselt moe- ja ilublogijana, et postitan outfitte, aga mõnikord ka iluasju ning kuigi mu blogi fookus pole ilul, siis see teema mind tegelikult huvitab. Tegevuse mõttes oleks lahe mingi sotsiaalmeediaturunduse koolitus, a la et kuidas Facebooki reklaamid töötavad või miks võiks blogi kirjutades SEOle tähelepanu pöörata. Koha osas on tegelikult Erinevate Tubade Klubi päris mõnus ja kui mõelda Tallinnast välja, siis Tartus Aparaat. Ei peagi olema ainult ilu (ka mina ei pea end ainult ilublogijaks), vaid ilu peab olema üks teema. Osadel põhimõtteliselt polnud ühtegi iluteemalist postitust ega ilmunud seda ka peale kokkutulekut. Niiet võid tulla vabalt! :) Nii vähe blogijaid, 15? Mille puhul siis see valik tuleb, sest neid blogijaid on ilmselgelt rohkem kui umbes 15? Kahju, et sellised ümberkorraldused on see aasta. Eelmine aasta tundus just hästi kihvt üritus, kohe tekitas tahtmise ka ise osaleda. 15 on hetkel umbmäärane number, aga igaljuhul ei tule selleks numbriks enam 40. Seekord pole fookus mitte võimalikult paljudele erinevate toodete tutvustamine, vaid omavahel sõbrunemine, selgitasin seda meie otsust ka blogides. Tuleb erinevaid asju proovida ja seekord saab nii. Ja kusjuures neid väga soovijaid ja tõesti ilublogijaid oli eelmine aasta just kuskil 15-20 vahel, seepärast ka selline valik. ;) Tänan vastamast! Aga siit tekkiski mul küsimus, mille põhjal te otsustate, et kes tuleb kes mitte? Nagu ma aru saan, peaks tulema registreerimisvorm üsna pea? Peale registreerimist te vaatate blogi üle ning siis otsustate kas see blogija on väärt tulemast? Ilmselt teeme enne registreerimist osaleja "kriteeriumid" selgemaks ja siis ilmselt me kedagi nimekirjast välja arvama ei pea. Kehtiks ikkagi põhimõtteliselt süsteem, et kes ees, see mees. kriteeriumite all pean siis silmas näiteks, et peab olema regulaarselt kasutatav ja avalik blogi, mille üheks valdkonnaks on ka iluteemad. Eelmisel korral oli meile sattunud ka paar osalejat, kelle blogi polnud mitu aastat aktiivne olnud. Seda soovime vältida. :) Nii lahe! Oleks väga huvitatud uuesti osa võtmast. See rekaalmiteema oleks päris hea ja huvitav tõesti, saaksime kõik kindlasti targemaks selles osas. Ja see tutvumisele pühendumine on super armas mõte! :) Ootasingi juba seda!! :) Super mõte ja täiesti selle poolt, et see väiksemale ringile suunata ning eelkõige ikkagi ilublogijatele ning ilutegijatele. Ja äge oleks kui leiaksite ise need inimesed ja üritus võiks olla kutsetega, mitte et igaüks saab ise end registreerida. Samas mulle meeldis eelmisel aastal, et mõned firmad olid oma tooteid tutvustama tulnud, kuidagi võiks selgi aastal seda korraldada. Wuhuu, nii vahva! :) peamine ongi see, et osalejatele endile meeldib. See, mis kõrvalised isikud arvavad et teisiti võiks olla, pole üldse nii oluline. :) Hei, väga tore uudis. Väga vahva oleks taas kohtuda. Enda poolt tahaks arutada võib-olla just, kui tihti oleks otstarbekas postitada ja usun, et kuulda vahvaid nippe ning lugusid oleks ka fun. :) Oiiii nii vahva uudis! Kahjuks mulle tundub 15 ka kuidagi väike arv, siis on juba teada enamus kes selle arvu sisse mahuvad. Tuntumad blogijad enamus tunnevad ka juba üksteist. Järgmisel korral võiks sellist ühtset suhtlemist rohkem olla ning välja mõelda tegevusi mis meid omavahel ühendaks :) Ilmselt tuleb siiski kuskil 20 osalejat, nagu ma ka varem mainisin, oli see 15 veel umbmäärane. :) aga ma ka ausalt ei kujuta ette, kuidas sellist tutvumist/suhtlemist teha 40 inimesega nagu eelmine kord. On valik, kas tutvuda kõigiga õoge natuke või väga huvitatutega korralikult. Me valisime teise tee ja sel aastal jääme sellele kindlaks. Tõesti 40 inimesega on raske lühikese aja jooksul tutvust teha. Mul on nii heameel, et üldse on inimesi, kes viitsivad ja tahavad korraldada sellist üritust. Lisaks meeldib mulle ka see mõte, et võiks olla lühikoolitus sellest kuidas paremini blogi nn turustada. Soovin palju jõudu ürituse korraldamisel ning kui lisa abikäsi vaja on, aitan meeleldi :) Like! Alguses tundus see 15-20 liiga väike number, kuid tegelikult on teil õigus. 40 inimesega on raske mingit ühtsust luua, kuid poole väiksema seltskonnaga on teine tera. Esinejate poole pealt võiks olla mõni tooteesitlus ikka (mingi uus toode/bränd turul vms). Kindlasti oleks huvitav kuulda mõne tuntuma blogija mõtisklusi oma rännakust, raskustest jne blogimaastikul. Huvi pakuks ka mõni koolituselaadne ettevõtmine, et kuidas ennast paremini turustada erinevate kanalite pidi (midagi rohkete näidetega :D). Mängulise poole pealt võiks näiteks nn kuuma kartulit proovida. Et kellele see visatakse, see võiks endast natukene rääkida (kes on, miks blogimisega alustas vms, lühidalt lihtsalt). Ja siis tema viskab järgmisele jne. Või siis korraldajad teevad väikesed küsimustekaardid (igal kaardil erinevad küsimused ning 1-2 küsimust peal) ning see jagatakse kõigile osalejatele ning nad peavad siis suures usaldusringis sellele vastama. Et ikka kõiks tuleks oma kapslist välja :). Väga vahva, et taas sellise ürituse korraldate, eelmisest jäid küll mõnusalt positiivsed emotsioonid! :) Kuidas see on võimalik, et just täpselt täna, kolm aastat tagasi avalikustasin oma ESIMESE BLOGIPOSTITUSE?! See aeg on nii kiiresti lennanud. Tegelikult valdab mind täna suur õnne- ja tänutunne, et ma üldse seda blogi kunagi alustasin. Esimest postitust ilmselt mitte keegi tegelikult näinud ei olegi, kuna alguses pidasin paar kuud kinnist blogi, et üldse aru saada, kas blogi pidamine mulle meeldib ning kas suudan olla järjepidev. Aga, kui teid huvitab, siis mu esimene postitus oli SELLINE. Esimene sisupostitus (mis tegelikult on avaldatud samal päeval) on aga SELLINE. Mmm, ma parem ei kommenteeriks neid pilte. :D Aga eks öeldaksegi, et sa ei ole arenenud, kui sa ei vaata oma kunagi tehtud asjadele tagasi ning ei tunne piinlikust. Mina igaljuhul olen väga rahul sellega, mis ma kolme aasta jooksul siin blogis teinud olen. :) Vaadates nendele aastatele tagasi tunnen, et kindlasti üks suurimaid saavutusi selle aja jooksul on olnud ilublogijate kokkutulek. Tegelikult ju on neid olnud lausa kaks tükki, nii eelmisel kui ka sel aastal. Ning jah, plaanin IBK korraldada ka aastal 2018! Tänu sellele üritusele olen tutvunud nii paljude toredate kaasblogijatega. Tunnen, et IBK on täitnud siiamaani oma eesmärki ning on suurendanud blogijate vahel kogukonnatunnet. Tore on teada inimesi, kes saavad minu muredest ja rõõmudest samamoodi aru ning et üldse on keegi, kellega neid jagada. Ääretult tänulik olen ma ka kõigile oma koostööpartneritele, kellega mul on õnnestunud selle kolme aasta jooksul kokku puutuda. Iga koostöö on olnud nii minu kui ka minu blogi jaoks väga arendav ning edasiviiv. Mäletan, kui õnnelik ma olin, kui mu esimene koostööpartner TopBeauty minuga ühendust võttis. See oli ju vaevu paar kuud peale seda, kui ma üldse alustasin ning võtsin nende koostööpakkumist väga suure komplimendina. Muidugi võtan endiselt igat koostööpakkumist komplimendina, isegi, kui sellest keelduda otsustan. Ning ka tausta saadetud promopakke ei võta ma kunagi iseenesestmõistetavalt, olen igal korral ääretult tänulik! PS! Kui teil on ideid või soove, kellega sooviksite mind edaspidi koostööd tegemas näha, andke sellest kohe kindlasti kommentaarides märku! :) Minult on viimasel ajal tihti küsitud trikke ja nippe seoses blogimisega. Jagan alati väga hea meelega oma kogemust! Üldjoontes on need nipid järgmised: 1. Proovi alguses, kas sulle üldse meeldib blogida ja pea kinnist blogi. See on see, mis mina tegin ja ma olen selle otsusega väga rahul! Ei ole ju mõttet enne hakata lugejaskonda kasvatama, kui sa isegi ei tea, kas sul blogi pidamiseks aega ja viitsimist on. 2. Leia end huvitavad teemad. Ära kirjuta millestki, mis sulle endale huvi ei paku isegi siis, kui see tol hetkel väga populaarne teema on. Minu meelest kõlavad ebasiirad postitused väga vähe usutavalt ning kes selliseid lugeda sooviks. Ning peamine on ju see, et kirjutamine peab kirjutajale endale rõõmu valmistama. 3. Ära karda endale aega võtta. See probleem võib olla juba nendel, kes mõnda aega bloginud on. Mina võtsin hiljuti enda jaoks ühe väga korraliku pausi, mida ma oleksin pidanud juba tükk maad varem tegema, aga ma lihtsalt ei julgenud oma lugejaid alt vedada. Aga kvaliteet on kindlasti üle kvantiteedi ja olgu pigem vähem postitusi, aga selle eest sisukad! 4. Vali, mis su blogiga kokku sobib (ning keeldu koostöödest, mis blogiga kuidagi ei sobitu). Näiteks on mulle kordades pakutud laenureklaamide riputamist minu blogisse, kust pealt siis mina omakorda tulu teeniksin. Tegelikult olen siiani otsustanud keelduda üleüldiselt reklaamidest, kuid kui ükskord ma mingisugused ka vastu võtan, on need kindlasti seotud kas ilu, moe, reisime või mõne muu minu blogiga kokku mineva teemaga. 5. Suhtle! Koostööpartneritega, kaasblogijatega, lugejatega... ole avatud! Minu jaoks on blogimise kogu see suhtlemise pool nii palju lõbusamaks teinud. Kuigi muidugi annaks blogida ka nii, et istud oma toas nurgas, arvuti süles ja sealt mitte kunagi lahkuda. Kuid see pole minu silmis pooldki nii vahva! :) 6. Hea pildimaterjal on oluline. Leia need kasvõi netist ja pane viited külge, kuid pildid on pool postitust. Minul on õnneks ääretult vedanud ning kõik minust tehtud pildid on klõpsanud elukaaslane Kalev (aitäh Sulle!). Tootefotod teen ise ning selleks ja ka videote tegemiseks soetasin sel aastal endale lõpuks ühe kvaliteetse hübriidkaamera. Seoses blogimisega unistan ma eelkõige veelgi ägedamatest koostöödest! Minu meelest on kellegagi koostöös (ükskõik kas brändi või näiteks ka kaasblogijaga) sündinud postitused tihti kõige põnevamad ja sisukamad. Eriti unistan muidugi koostööst mõne reisiagentuuriga, kuna reisimine on minu suur kirg ning ideaalne oleks see ka kuidagi oma töö/hobiga siduda! Ma unistan tegelikult ka rohkemast tagasisidest. Saan ka aru, et iluteemad, millest ma enamasti kirjutan, ongi väga vähe kommenteeritavad, kuna tegu on ju lihtsalt informatiivse postitusega. Ilmselt kui kirjutaksin mingisugusest draamast, oleks ka kommentaare (ilmselt eriti anonüümseid) kohe palju enam. Kuid see pole ka see, mida ma ihkan ning ma pole tegelikult ka eriti draama lembe inimene. Unistan vist lihtsalt sellest, et kui ka kellelegi on minu iluteemaline informatiivne blogipostitus peale läinud, siis ta ka kommenteerib seda. Minu jaoks on see vaid tõuge edasi ning siis näen, et minu nähtud vaev läheb kellelegi korda. Unistan veel sellest, et teeksin aina enam videosid ning just avaldaksin enam natukene personaalsemat sisu (näiteks arvamusartiklid vms). Kas ma unistan ka sellest, et ma blogiga ükspäev raha teenin? Miks ka mitte! Hetkel ei ole mina veel ühegi koostöö eest raha küsinud vaid olen oma kompensatsioonid saanud teistel viisidel (näiteks tasuta tooted), kuid ühel hetkel, kui lugejaskond on piisavalt suur (ja ma arvan, et ma hakkan ka vaikselt sinna poole triivima), ei näe ma põhjust, miks minu töö ei võiks olla ka rahaliselt tasustatud. Küll aga luban, et mina oma arvamust kunagi ära osta ei lase ning kui ka koostöö taga on raha, on minu arvamus siiski aus ja siiras. Ühesõnaga - ma loodan, et mu blogi liigub samas suunas, kus ta kolme aastaga liikunud on ning küll siis ka kõige suuremad unistused teoks saavad! Ja sooviksin tänada teid kõiki, kes te mu blogi jälginud olete ja eriti tänan neid, kes vahetevahel mulle ka tagasisidet annavad. See motiveerib mind aina põnevamat sisu looma. Tuhat tänu! :) PS! Pildid, mis siia postituse juurde lisasin, on tehtud Rumeenias, linnas nimega Craiova, kus paar nädalat tagasi kuuekesi noortevahetusel käisime. Täpselt nädala aja eest veetsin oma esmaspäeva koos Kaleviga Tallinnas. Põhieesmärk pealinna sõidul oli külastada Pesaleidja kassituba - Pesaleidja varjupaik on mulle juba pikemat aega sotsiaalmeedias silma jäänud oma imekaunite kassipiltide ning südantmurdvalt armsate loomade kirjeldustega. Eriti äratas minus huvi antud varjupaiga vastu see, et seal tegutsetakse vaba tahte alusel. Nende inimeste toimetustest lausa õhkab hoolt ja armastust, mida kõik seal olevad kiisud muidugi 100% väärivad. Tundsin, et ainult nende postituste jagamisest ja vahetevahel ka annetamisest ei piisa, vaid ma tahan kuidagi veel panustada. Leidsin, et oleks hea idee oma blogis antud varjupaika ja nende hoolealusaid põgusalt tutvustada, et ka mõnes teis tärkaks soov seda ettevõtmist kuidagigi aidata - olgu see siis kassi võtmise, annetamise või kasvõi hoiukoduks hakkamise näol. Aga kõigest sellest lähemalt juba allolevas videos!			OSCAR-2019
Kevad astub hooga lähemale. Hommikud ja õhtud on valgemad ja mul oli üle pika aja üks vaba nädalavahetus. Esimene alates jaanuarikuust, mil ma veel tööl ei käinud ja nagunii kõik päevad kolimise ja muu olulisega hõivatud olid. Istusin reede õhtul maha ja vaatasin üle oma pika “vaja teha” nimekirja, tegin ära mõned pakilisemad asjad, saime kokku Annikaga, meenutasime me lõputöö kirjutamist, käisime mu emal ja mammal külas, käisime vanalinnas jalutamas, tõstsime poistega nende tuba ümber ja veel palju muud sai tehtud. Hetkel ei suuda ma isegi meenutada, mida ma serverist otsima läksin, aga pidama jäin me möödunud suve pulma piltidele. Need haarasid mind nii endasse kogu oma suvesoojuse ja õnne ja rõõmuga ja lõbusate hetkedega, et ma ju pean neid teile ka näitama, eks? Lähemad sõbrad on neid näinud, aga FB on FB ja siin on neil igal juhul parem ja kindlam koht. Kõik algas mõistagi sellest, et me juuli keskel mamma sünnipäevaks Eestisse tulime. Siis polnud meil isegi veel mõttes Eestisse kolimine. Kolisime me sel ajal ju alles mägede suunas. Või no algas see pulmavärk sel korral kõik ikka poolteist kuud varem, kui me paika panime, et 21. juulil tuleb me pulmapidu Eestis. Ettevalmistused peoks olin ma teinud kõik neti teel ja tohutu rabelemise asemel oskasin ma sel korral kogu seda protsessi palju rohkem nautida. Kuidagi rahulik ja hea tunne oli. Arvatavasti kõik, mis oli saanud kunagi metsa minna me pidudega, oli juba metsas ära käinud. Alles oli vaid lust ikka ja uuesti abielluda, et ka meile kallid sellest kõigest osa saaksid. Kes ütles, et sama inimesega ei või mitu korda abielluda? Või noh, tegelikult oli see ühe pulma teine vaatus lihtsalt, sest mul polnud selle hetkeni veel tunnet, et ma päriselt abielus olen. Metsik taltsutamatu kass, eksole 😛 Me olime Andreasega kunagi ammu mõlemad abielus käinud. Ametlikult abiellusime me 2016. aasta jaanilaupäeval Šveitsis, aga kuna me ka siinsete sõpradega soovisime pidusteda ja meie abiellumise nimekirjast puudusid peale kaht pulmapidu ikka veel poissmeeste/tüdrukute õhtu, pulmaöö, fotograaf ehk ilusad pildid, ma ei olnud saanud oma nime isale tagasi anda ja Andreas mu kätt mu isalt paluda, mul polnud enda pulmas olnud pikki juukseid, midagi oli vist veel? Ühesõnaga meil oli hulk asju, mille nimel sammukese taas oma unistustele lähemale tatsata. See, kuidas kogu see asi toimima hakkas ja paljud eriti erilised ja esialgu täiesti võimatuna tunduvad asjad lihtsalt sujusid, oli imeline. Alustades ilmast, mida terve nädala jagu ette ennustati iga päev aina hullema vihmasajuga. Ja no Andreas muidugi vahepeal hullus ka, kui ma ta päev enne pidu ehituspoodi vedasin, et osta 18 meetrit paksemat kasvuhoonekilet. Ega tema ju teadnud, et mul oli salaplaan talle peoööks bassein aia äärde ehitada ja ma ei tahtnud saladust reeta ka. Eks ma kogu sellest korraldamise asjast saan teile kunagi veel eraldi ka kirjutada, sest ema arvas mu toimetamisi kõrvalt vaadates, et ehk peaksingi ma hoopis sellega leiba teenima. Minu ema suust oli see absoluutselt kõigi tunnustuste tipp iial, sest mu elu kõrghetkedel on ta ütelnud “ehk saab su’st isegi asja, kui külm ära ei võta!” Thanks, ema! 😛 Aga kuidas sisuliselt kahe nädalaga korraldada teises Euroopa otsas üks isemoodi pulm, see on lugu omaette. Üks meie suurtest imedest oli see, et lisaks ilmale ja me armsale Liinale, kes me pulmas pilte tegi, saime me sabast kinni ka Stina Kasel. Kirjutasin talle oma unistusest – enda omast, sest meie Šveitsi pulm oli asukoha ja olustiku poolest Andrease muinasjutt, kuhu ta mind viis. Sel korral oli lugu siis vastupidine – mina tõin Andrease enda muinasjutt, enda Haldjaorgu 🙂 Pulmapäeva hommikul ärgates ja silmi avades vaatas lubatud vihmatormi asemel aknast sisse päike. Olin õhtul me riided kardinapuu külge rippuma pannud ja süda hüppas rõõmust, et õuest kumas tuppa sooja valgust 🙂 Hommikul oli omajagu siblimist, tulid ühed ja teised ja kolmandad asjad ja kõik jõudsid kohale täpselt samal ajal. Aga ometi kõik sujus. Ma sain isegi õigeaegselt endale kauni silmnäo pähe. Samal ajal käis mamma me ümber ringi ja tupsutas põsepuna ja sättis rulle kukalsse. Pirita poole, kus me pidime Stinaga kohtuma, kihutades, helistasin Kalale, et kuuuuule, meil pole endiselt mingit muusikat ega masinat, mis seda muusikat mängiks. No, et äkki tal on mingi idee ja mõte ja võte, kuidas seda asja korraldada. Peo alguseni oli sel hetkel nii umbes kolm tundi. Pilt on tehtud Kadriorus, enne kõnet onu Kalale, Piritale jõudes oli olulise muusika valik tehtud ja ka kõik muu andis lootust, et sujub. Muidugi sujub! Kui ei suju, siis laulame ise või teeme midagi muud. Linnulaul ja puulehtede sahin pole üldse kehvemad, kui minu hetkemõtted. Piritalt alustasime me aga seepärast, et seal, Läänemere vahustes lainetes, lustib juba palju aastaid mu isa. Andreas pidi naljatamisi mu isalt saama lubatähe minuga abiellumiseks ja mina pidin siis isale temalt saadud nime tagasi andma. Selles, et isa Andreasele loa annab, ei kahelnud ma hetkekski. Need kaks oleks väga head sõbrad olnud, kui isa vaid minema poleks kihutanud liiga vara. Aga ma usun endiselt, et tema võimas karvane käsi mängis me loos oma rolli. Liiga imeline tundub see kõik veel ka aastaid hiljem. Vähemalt meeldib meile seda nii näha 🙂 Haldjaorgu tagasi jõudes sillerdas päike läbi suvepuude ja eelmise suve pulma südamed, koos kogemata katki lõigatud ja kokkusõlmitud tamiiliga, õõtsusid õrnalt männi ja õunapuu vahel. Elu ON lill. Olgu või kaktus. See on minu hüüdlause olnud viimased 20 aastat kindlasti. Kaktus, mu vapilill, sa okkaline taim – ilus, vähenõudlik ja väga visa. Võimeline isegi minu kõrval ellu jääma. Eks seepärast ta ka sel korral pildile pääses 🙂 Mamma. Tema igapäevane lehelugemine. Minu vana köögi sume valgus. Mu igivana aaloe. Lapsepõlve suhkrutoos. Tan, kes on Andrease prillid endale pähe ajanud ega näe arvatavasti mitte midagi, aga paistab hirmus asjalik. Milline idüll – Stina, tead, just nende hetkede eest olen ma Sulle veel kõige tänulikum! Kuidas Evast saab Eva. Haldjast draakon. Naisest jumalanna. Sõdalasest (viikingi)kuninganna. See metamorfoos ja samas iseendaks saamine oli imeline. Aitäh, Sulle, Külliki, unistuse täitmise ja maailma kõige ägedama pruudisoengu eest! Tegelikult pidi Andreas endale peo ajaks mustad vuntsidega misteri sokid jalga ajama, aga parajal hetkel olin ma need minema sokutanud ja nii läks tema oma pulma kollastes sokkides, mis kinnitasid, et ta peaks jääma veidraks ja isemoodi. Muidugi, peabki! 😛 Sel hetkel, kui saabus aga aeg mul endal sokk jalga panna, olid kõik sokid me majast kadunud. Vancu omad leidsin, aga need mulle jalga ei läinud. Kuna mul muud üle ei jäänud ja saabas vajas sokki, siis kaevasin peidust Andrease härra-sokid välja. Arvestades me eelmise pulma sokiseiklust, kust me ellu astusime kahepeale ühe paari sokkidega, siis läks sel korral päris edukalt 😛 See tammepuu me vahel on ei rohkem ega vähem kui 35 aastat tagasi tammetõrust Nõmme liivases pinnas kasvama läinud. Ma olin viiene, kui papaga kaks tammetõru me aias mu liivakasti kõrvale maha panime. Aasta oli siis 1982. Tammetõrud ärkasid ellu ja neist said pisikesed puud. Isa muruniitmiste ja koerte trampimiste eest kaitsesime me neid maa sisse surutud pulkadega. 1992. aastal tehti me majale juurdeehitus ja mamma kolis mu põlvekõrgused puukesed ehituse eest aia taha. Nad jäid vinduma. Vindusid mitu-mitu aastat. Üks neist hukkus, aga see teine, visa hing, on seal aia taga kuivad liivasel pinnal suurte kivide ja jändriku männi vahel endiselt alles. Iga kord, kui ma näen, et ta on seal alles, elus ja terve, on mul tema üle hea meel. Ta on nii pisike, et keegi ei usu iial, kui vana ta tegelikult on. Vaid vitsake! Aga ta on ja seda sitkust, mis on tal seal lasknud kõik need aastad ellu jääda, on temas palju! On ka meis. Võlumetsa kanarbikud ja kukeharjad, lõikeheinad! Raudtee, selle muutumine 40 ja tegelikult ka enama aasta jooksul, sest ema lapsepõlvelugude kaudu tean ma ka kaugemaid aastakümneid, on olnud mu lapsepõlve mängumaa ja argipäev. Raudtee, millel me lasime rongidel kopikaid lahedalt laiaks litsuda, vana Peetri-aegne raudteetamm ja sild, mille all ja peal möödusid mu suureks sirgumise suurte armumiste ja armastuste hetked ja igavikud. Ja raudtee tagune surnuaed, kuhu meil, lastel, minna ei lubatud, aga me ometi käisime. Ajal, mil Rahumäe surnuaia ümber veel paekivist müüri ei olnud, kasvasid seal metsmaasikad. Siis olid rongid teised. Ja nüüd rändame me ajas. Igas suunas. Koos. Hmm, oot, kuhu me siis need sõrmused nüüd panemegi? Olin pildistamise ajal korjanud valge ristiku õisi, ehk punuks need pärga? Paneks sõrmused kimbu ümber? Rahvas oli aias valmis ja ootel. Istusid põhupakkidel nägudega mu tulemise suunas. Alguses oli küll mõte, et nad võiksid teises suunas vaadata, aga tegelikult vahet ju polnud – nii oligi parem ehk. Värvale lähenedes silmasin metsaraja ääres kohevat sammalt. Veel kümme aastat tagasi oli me puudealune väga teistmoodi. Krahmasin peoga ühe toreda tuusti kaasa. Toas otsisin mingit vaasi või asja, kuhu sisse see alt mullane samblapuhmas pista… kui korraga taipasin, et me enda vastvalminud tassid on selleks puhuks parim mõledav anum üldse. Sammal tassi, sõrmused sambla sisse , tass Külliki kätte ja sealt edasi Hanna-Liisale. Me olemegi lõpuks valmis! 🙂 Kogu me Haldjaorg helises ja süda värises mu sees õnnest, kui plaadikrõbinal kõlas läbi õrna tuule Olav Ehala “Vaid see on armastus” ja Andreas tuli ühelt poolt mu lapsepõlve kodumaja… … ja kaheharulise kõrgelt laasunud männipuu all saime me kokku. Sellel puul, selle kõrval kasvaval papa õunapuul ja teisel pool laiutaval jugapuul on minu elu muinasjutus oma koht ja lugu. Meil ei olnud paaripanijat. Ka sel korral mitte. Meil ei olnud ka tõotusi ja vandeid, sest need ei pruugi ühel hetkel midagi maksta. Aga meil oli meie armastuse lugu. Tunded, valgused, värvid, värelused, mida me endas oleme ära tundnud ja teineteises loonud ja iga hetkega juurde loome. Hanna-Liisa hoidis mu päevalille ja samblatutiga sõrmusetassi süles. Mõõtis seda veidrat võõramaa-meest Andreast ja mõtles, miks ometi ma sedasi seal nüüd nutan. Hanna-Liisast sellel imelisel päeval olen ma kirjutanud juba siin 🙂 Mu jutt oli pikk. Mul oli vaja ju kõik oluline ära ütelda. Ema jõudis vahepeal juba Älinile hädaldada, et miks ma ometi nii palju jutustama pean. Aga no üks kord elus ju tohib? Eelmisel korral ma ju ei jõudnudki midagi kirja panna ega ütelda. Või tahab ta järgmisel aastal jälle me pulma tulla? 😉 Ja alles hiljem taipasime, et mitte keegi ei taibanud me juttude ajal istuda ja kõik seisid ja nägin ka pisaraid vist läigatamas… Ja siis rääkis Andreas mulle enda loo. Mina naersin ja tupsutasin samal ajal liigutusest pisaraid. Annika tõlkis ka Andrease jutu kenasti ära. See pilt siin on aga üks eriti oluline. Kaaludes peokohta, jäime me mitmel erineval põhjusel mu lapsepõlvekodu aia juurde pidama. Üheks eriti oluliseks otsustuspunktiks oli mu 94aastane mamma, keda ma üle kõige me peole soovisin. Ja kui tema ei tule peole, siis tuleb pidu tema juurde. Nii lihtne see meie jaoks oligi! Ja ta tuli ja oli! <3 Ja siis leidsin mina puu alt kenad kaksikud ja uurisin Andreaselt, mis tema me uuest elukorraldusest arvata võiks 😛 Tundmatuid jooke ei riski ma kõhklemata ja usutlemata võtta isegi enda mitmekordse abikaasa käest. Olevat vein olnud. Otse pudelist. Aga mine seda hullu tea 😛 Enne, kui me selle pildi peal kokku saime, juhtus nii mõndagi. Vancu pildile saamine oli täielik katsumus – liiga palju inimesi, keda ta ei tunne või ei mäleta. Mammaga läks õnneks veidi lihtsamalt. Tan oli vaja puu otsast kätte saada. Ja siis otsustas Happy lahtisest aknast välja volksatada ja avatud väravast raudtee poole plagama panna ja siis pani pool kampa koeral sabas teda kinni püüdma. Aga pildile me jõudsime! 😉 Stina võttis meid endaga kaasa, sest loojuva päikese valgus, mis üle puulatvade valgust heitis, oli nii ilus, et tal oli vaja meid metsa tagasi viia, nüüd ja kohe. Värva taga ootas meid me äge ratastel rendisaun, mille aken oli ideaalne põrsakese mängimiseks. Mäletate ikka seda multikat? Ma tõesõna ei teadnud, et ma nii hulle nägusid teha oskan. Kui keegi teab, kust leiab antud multika, siis olen äärmiselt tänulik 😛 Ma ei saa mainimata jätta, et 40 aastat tagasi pesti selles vannis mind, mitte ei hoitud jääkuubikute vahel peojooke. Kaasajal sobib ta muidugi paremini peojookidele, sest mina sinna enam kahjuks lihtsalt ei mahu 😉 Kuidas mehed said aimu sellest, mis minuga kõik mu tüdrukuteõhtul toimunud oli. Või siiski mitte veel päris kõigest 😉 Viinapudel kuupäevaga 21. juuli 2000 ehk päevapealt 17 aastat vana kraam – minu elu esimese pulma viin. Ühest teisest ajastust, teisest pulmas ja kõige viimane sarnaste seas. Selle eelmise ajastu lõpetamiseks tuli sellele pudelile päkad sirgelt silma ajada. Kes veel kahtleb (ja ma tean, et neid leidub 😛 ), siis Eesti Pulma saab pidada täiesti ilma viinata või hädapärast sümboolselt ühe pooleliitrise viinaga, mida keegi juua ei taha ja pidu võib lõbusalt ikkagi hommikuni või ülejärgmise hommikuni kesta 🙂 Meie pulmas oli kaks “pulmatorti” – Maarja tehtud universumi parim napolenikook, millest ma saingi vaid ühe pisikese tüki ja kuulsin kõigi kiitvaid sõnu ja käisin lakkusin pärast puidust alust, mille peal see kook olnud oli! Maarja, äkki saame kaubale ja mul õnnestub veel seda imelist kooki maitsta? Ja Rita tehtud šokolaadi uputatud kringel, mis on universumi parim kringel. Päriselt ka! Ja arvake nüüd ära, kuidas on nende tortide-kookide-kringlitega kohane pulmas toimetada? Et toome paramaparaa! lagedale ja siis lõikame koos ja sööme ja anname teistele ka? Võib-olla mõnes pulmas ongi nii. Meie hiilisime Stinaga hoopis keldrisse, kus “tordid” olid sooja ilma või hoopis ahnete pilkude eest varjule toodud. Et siis sellised maiuspalad? Hmm, mine tea, mida kõike need sisaldavad… neid peaks äkki ikka enne külalistele pakkumist maitsma!? Kui ma keele kurgust lõpuks kätte sain. No ma neelasin selle ju koos pulmatortidega alla! Vat siis, kui ma sealt keldrist taas välja suutsin ronida, ise naerukrampides, sest kes seda enne näinud on, et pruut salaja tordiga maiustamas käib enne õiget aega?! Just siis oli paras aeg teha üks pulmatants. Eelmises pulmas jäi meil see tegemata, sest ma läksin ju enne tantsu jalgu puhkama ja ärkasin alles hommikul 😛 Ja ega sellega veel pidu otsa ei saanud! Kaugel sellest! Siis me alles hakkasime torti sööma ja sissejuhatuseks andsin ma teada, et mulle kohe üldse ei meeldi nõusid pesta. Ja ega ma nagu vett ka väga raisata taha. Seega kuulutasin ma veenvalt, et kõik, kes tasse kasutavad, on sunnitud need endaga oma koju kaasa võtma. Eks see oli väikese konksuga kuulutus 🙂 Olime peo ajaks tellinud eriti armsad plekkkruuse meenutavad tassid. Sõlepilt just nii, et see tassi pihkude vahel hoides annaks endast parima. Aitäh, Kerli, et Sa seisid hea, et need tassid läbi imede ikkagi valmis said õigeks ajaks! Ja imelise foto eest tänud Liinale! 🙂 Imelised pildid ja neist tehtud pildivideo – meie armas Liina, Liinale tänud ka veel väga palju muu eest! 21. juuli 2017 oli ilmselgelt nii minu kui ka Andrease üks kõige erilisem ja õnnelikum ja lõbusam päev ja selle tegite võimalikuks kõik teie, me sõbrad, kes te olite kohal ja ka eemalt mõttes meiega. Aitäh! 🙂 Andreas ikka vahel küsib, kas ma talle naiseks tulen ja millal me jälle pulmi peame. Naiseks lähen ma talle iga hetk ikka ja jälle. Pulmade peale pole olnud aega mõtelda. Ju siis, üllatus-üllatus, ei sügele hetkel miski mu sees ja ma olen rahul sellega, mis on. Just nii, nagu on. Nii ongi kõige parem. Sellest, kuidas õhtu jätkus siis, kui päike looja läks ja uuesti tõusis ja jälle loojus, räägin ma teile mõnel teisel homsel. Vahepeal peaks ka me kirjad teineteisele üles otsima. Ja veel palju muudki, et nad minema ja peitu ei lipsaks me mälukoridoride rägastikus 🙂			OSCAR-2019
Et ka Jõhvis Puru haiglas on arste ja palju õdesid, kes ainult vene keelt valdavad. Minu ema oli seal haiglas, käisin seal tema juures. Mitte kedagi ei huvitanud, et tegemist oli ainult eesti keelt oskava vanainimesega, isegi minuga ei olnud mingisugust kohustust ega vajadust rääkida eesti keeles. Kusjuures med termineid ja muud tervisega seonduvat on väga raske keelt oskamata mõista ja vene keelest ei saanud aru ei mina ega ema. Nutsin seal ahastuses, kuhu mu ema oli sattunud! Kohutav koht. Kahjuks seal ema ka suri. Ta elas küll seal, kuid perearsti ei tahtnud ta sinnakanti ja rääkis kogu aeg òudusjutte sellest haiglast ja olematust ravist. Isegi helistada ei saanud, et ema tervise järele küsida. Vene keel. Milles riik süüdi kui Eestis koolitatud arstid esimesel võimalusel Eestist lahkuvad? Tööjõu vaba liikumine. Palkade soome tasemele tõstmiseks pole raha kuskilt võtta Nojah, järelikult töötab Eestis palju Ukraina ja Kaukaasia ning Kesk-Aasia arste, kes oma kodumaal on diplomi saanud kas dollaripaki või siis lausa lambakarja eest. Soomes INIMESI ravima ei kõlba aga uunija orjadele käib küll! Täpselt näitab ära ametnike suhtumise eestlastesse... Kahjuks on Eestis vähe perearste, samuti eriarste. Sellest ka pikad järjekorrad. Riik ei saa siin suurt midagi ära teha, ega vägisi saa sundida arstiks õppima ja pärast Eestis töötama. Ringkaitse asus Eestimaal tööle.....täitsa nõuka aeg.....ja seda e- riigis ja kus ainsama maailmas veel e -valimised!? Mina teen ettepaneku see arst paigale jätta, aga määrata ta sm-te Ossi ja Sikuti, Lauristini, Alliku, nende perede ning nende valijate perearstiks. Las seltsimehed saavad isikliku kogemuse oma alkoholivastase võitluse kõrvalt tegemata jäänud muu töö tulemustest. Hiljemalt aasta pärast saame teada, kas see "arst" ikka on nii professor, kui teine "akadeemik" väidab. Sellel ja neil teistel kaitsjatel puha vene nimed, küllap ei oska ta ka eesti keelt. Käib küll Viru vanglasse, seal ju enamik keelekaaslasi . Iga mõtlev inimene saab aru, et eesti on kukkunud sügavasse solgiämbrisse. Reinsalu justiitsgrupeering ja farmaatsiagikandid on teinud eestist USA 52 osariigi. Päris julm mis siin toimub. Ma just mõtlesin sama...Kõige hullem variant patsiendi jaoks on liiga eneskindel ja/või rumal arst. See võib halvemal juhul isegi tappa või pikalt piinata... Otsige suures hädas ainult väga kogenud-tarkadelt arstidelt abi ja konsulteerige kindluse mõttes veel mõne teise kogenud arstiga. Kui pilt kattub, siis on hästi, aga kui ei, siis tuleb veel kolmas otsida! Teie või teie lähedase elu ja tervis on mängus. Ärge mingilt augutäitelt abi otsige-lootke - "panete saba maha"... Allikaks kahjuks enda mitmed kogemused - õnnestus saba mahapanemist vältida ja just tänu abile Arstidelt suure algustähega. Tervist ja ilusat suve kõigile! peaks selle ringkaitse lõpetama ja juba ametiau taastamise tõttu hakkama ise selliseid diletante enda hulgast välja praakima. See on tegelikult väga hea asi ju, et niisugused, "kah tohtrid" ,vanglas töötavad. Seda infot tuleks levitada nii vanglates, kui ka kõikides getodes ja muudes pätipesades. Kuritegevus langeks kindlasti! Sellised hädad nagu praeguses artiklis kirjas, ei ole sünnitatud teps mitte sotsialismi poolt või selle tulemina; need on meile kukile vajutatud uue aja ja EL käskude sunnil. Valdav enamus meie ühiskonna puudustest ja pahategevusest, korruptsioonist ja juhikeste oskamatusest on puhtalt end juhtideks imetlevate harimatute, ilma juhi ettevalmistuseta äpuvõimurite ogaravõitu askeldamise pinnalt, kus puudub kohusetunne, südatunnistus ja vastutus - vaat' sellelt pinnalt levibki katkusarnane ühiskonna määndumine. Ja kuskil Kesk-Venemaal hariduse saanud ja eesti keelt tönkav arst on siis parem variant? Enamjaolt mitte. Igas riigis on omad head ja vead. On väga häid vene arste. Minu sugulase elu päästis mõni aasta tagasi Valgevenest Eestisse tulnud arst. Eesti arstid viga ei leidnud. Nii et ühte patta panna kõiki siiski ei tasu. arsti tasemest. Üks naissoost eesti keelt halvasti rääkiv pediaater küsis minult peale seda kui olin talle öelnud, et mu 1 aastasel lapsel on tugev kuulmispuue, aga rääkima ta teil ju hakkab. Teadu pärast rääkimise oskus omandatakse kuulmise abil. Igaüks ei sobigi arstiks. Ta võib ju hariduse kuidagi moodi omandada aga muuks ta ei sobi kui kõrgema haridusega medõeks. Mõni ei sobi isegi õeks, sest puudub empaatiavõime. Kui Viru vangla vangidest patsiendid saavad teada, milline on neil arst, põgenevad nad elu eest üle plangu. Arvestades nende tänast taste ja kohati ka ülbust (palganõudmised), tuleks esiteks luua pädev kontrollorgan ja need, kes riigi kulul hariduse saavad, peaksid oma maksud esimesed 5-10a Eestisse tasuma, see poleks sunnimaisus vaid üsna aus diil - tahad minna väljamaale tööle, tasu EW-lt saadud kõrghariduse kulud - lisna. Ja kindlasti ei tasuks vaeste kiusatud arstide puhul ära unustada med süsteemis lokkavat korruptsiooni ja ravimifirmade "seminare". Tegelikult riigipalgalised, sh. arstid, peaks sellise korruptsiooni ja nahaalsuse (tasuliste vastuuvõttude tegemine riigi haiglates jne)- Ühesõnaga see, mis toimub meie haiglates - isegi Tallinna ja Tartu linnavalitsused kahvatuvad selle kõrval. Arstid on täiesti normaaalsed Eestis. Parem uurige debiilikutest eesti kohtunikke... Mõned neist ei oska isegi eesti keelt. siis tuleb patsientidel hakata pooli tohtreid vältima,selleks peab hakkama küsitlema ja statistikat tegema, millise juurde minek on hoopis eluohtlik. Tuleb taastada endine süsteem, mil sai kohe registratuurist eriarsti juurde samal päeval. Arstide palk tõsta 3000 ni, selle raha leiab ametnike koondamisest. Soomes saavad nad 6000. See pole võimalik, kuna eriarste on lihtsalt vähe, aga vastuvõtule soovijaid palju. Eriarstid ei võtagi vastu iga päev, kuna nad töötavad raviarstidena ka haiglas, teevad oppe, jne. Sedagi peab ju keegi tegema. Vastuvõtud on võib olla paremal juhul 2-3 päeva nädalas mõne tunni. Kui aga vastuvõtule soovijaid on palju ja iga päev tuleb juurde, siis mis ime läbi saab eriarst nad kõik samal päeval vastu võtta? Piirid paneb ka rahastus. Haigekassa seab rahalised piirid iga kuu kohta. Kui patsiente on palju, siis ette nähtud raha võib lõppeda ka kuu keskel. Ega ometi keegi oota, et arst need vastuvõtud ise, omast taskust, kinni maksab? Kui selleks perioodiks on haigekassa raha lõppenud, siis ülejäänud vabad ajad võtab arst vastu tasulisi patsiente, kes enda eest ise maksavad. Kui arvatakse, et arst saab selle raha endale, siis eksite.Raha läheb haiglale või polikliinikule, arst saab ikka oma kuupalga. Kui Soomes ebakompetentsuse pärast töökeelu saanud arst on teiste meie arstidega võrreldes professor.. siis see räägib nii mõndagi siin töötavate arstide kvaliteedi (või selle puudumise) kohta. Kõige kurvem on muidugi see, et üritatakse ikka veel õigustusi otsida. korralike arstide ja õpetajate kriisi tekitas Ansipi valitsus oma eesti rahva pagulasteks saatmise poliitikaga, Esimesed, kes otsisid välismaalt normaalse palgaga tööd, olidki arstid.			OSCAR-2019
Mõtlesin enda meelest originaalse lahenduse oma pakendite märgistamiseks. Nimelt on mul nüüd oma ettevõtte logoga värviline tempel. Õigemini kaks templit - üks teksti ja teine päikesega. Nendega saan lihtsalt ja kiiresti oma logo lüüa ükskõik millele - paberkottidele, laada hinnasiltidele, kastidele ja karpidele, isegi linasest kangast õmmeldud pakkekotikestele. Seni olin kuulnud, et eritempleid saab tellida neti teel Hiinast või jumal teab kust. Olen tuhninud ka kohalike templifirmade kodulehtedel, kuid ei hinnakirjadest ega näidiste fotodelt ei näinud ma midagi, mis vihjaks võimalusele tellida oma logoga värvilist templit. Seega jäi esialgu templi tellimine sinnapaika, esimesel aastal tegemist niigi rohkem kui küll, et hoog sisse saada. Minu meelest on üldse nii mõnegi valdkonna kodulehtede hinnakirjad nagu kosmoseteadus. Võtame näiteks trükiste hinnakirjad. No kui ma tellin endale visiitkaardid või kasvõi mingid voldikud, kas ma peaksin enne teadma, mis vahe on ofset-, siidi-, suru-, foolium- või termosiirdetrükil. Aga just sellised nägid aasta tagasi välja trükikodade hinnakirjad. Kui täna huvi pärast üle vaatasin, olid need inimsõbralikumaks muutunud - hinnakiri koosnes visiitkaartide, suurtrükiste jmt loetelust. Ehk siis tehnoloogia põhistest hinnakirjadest on tänaseks saanud tootepõhised hinnakirjad. Jess! :-) Eelkõige ühtse pakendi loomiseks. Kui tooted on väikesed või vähemasti enam-vähem ühesuurused, tundub oma tootele pakendi loomine veidi lihtsam. Minu tööd on aga enamjaolt üsnagi suured ja väga erinevat mõõtu - suured ja väikesed lapitekid, kandlekotid, kott-toolid ning hulganisti väga erinevas suuruses ja kaalus väiksemaid õmblustöid. Vot siis on vahest tunne, et väiketootjal oma stiilse pakendi loomine või muretsemine on nagu peaga vastu seina tagumine. Esiteks - igasuguse eritellimuse võib kohe peast minema visata, sest mõistliku hinnaga kogused algavad numbritest 100, 500 või 1000. Ükskõik, kas tellida trükitud pildiga paberkotid või pappkastid vmt. No mida ma teen nende 100 + 100 + 100 erinevas suuruses paberkotiga või kuhu ma panen 1000 pappkasti kandlekottide jaoks, teise 1000 lapitekkide ja kolmanda, neljanda, viienda suuruse pisemate toodete jaoks. Sellises koguses pakendeid jätkuks mulle 10+ aastaks, rääkimata ruumist ja rahast, mida selline kogus endaga kaasa tooks. Niisiis kasutasin ma kõigepealt suuri kilekotte, lisaks visiitkaarte ja mõnikord ka logoga kleepse. Kilepakendi omakorda panin kangast lillekestega kaunistatud paberkotti. Käest -kätte toote üleandmisel oli täitsa ok pakend. Kuid posti teel saatmisel paberkotti kasutada ei saa ning kilepakendi pidin turvalisuse mõttes veel mingi käepärase kasti sisse mätsima. Tulemus oli viisakalt öeldes jube. :-) Sõbranna, kes on hetkel samuti oma ettevõtet loomas, tegi teadusliku avastuse - tempel, mida me endale ihkasime, on professionaalses keeles FlashStamp. Otsustasin siis asja uuesti ette võtta - google otsing, kodumaised tegijad, hinnakirjad. Ja ei peagi Hiinast tellima :-))) Saatsin kolmele templitegijale kirja, kus tundsin huvi mitmevärvilise logoga templi tegemise vastu. Ühelt neist sain napisõnalise vastuse - kahevärvilist templit teha ei saa, kahe värvi vahe peab olema 3mm. Teine ettevõte, minu teada neist suurim, pole tänini vastanud musta ega valget. Tõenäoliselt on päälinna suur asutus liiga koormatud, et mingile tundmatule huvilisele vastamisega oma kallist aega kulutada? Kolmas, Tartu ettevõte (Humal Templitehas), saatis pika ja armsa kirja, kust sain oma küsimustele selged vastused. Otsus ettevõtte valiku osas oli tehtud. Kuna minu logos on kaks erinevat värvi üksteise peal, sain aru, et mulle oleks kummagi värvi jaoks eraldi templit vaja. See ei tundu kõige muu vajaliku kõrval sugugi suure investeeringuna. Värvide valik tundus veidi komplitseeritum - värve templite jaoks ei segata. Digipildil saadetud erinevates värvides templijäljendite järgi tundus veidi keeruline otsustada, kuidas minu logos olevad värvid (pruun ja kollane) jäävad jõupaberile, pappkarbile või teistele tulevikus tõenäoliselt kasutatavatele materjalidele. Humal töötaja ettepanekul saatsin neile ümbrikuga erinevad paberid ning sain need kulleriga tagasi minu poolt soovitud värvides templijäljenditega. Mõned tööpäevad peale minu tellimuse kinnitamist olid ka templid valmis ning kulleriga kohal. Nii nunnud! Ilusad, armsad. Vaadake ise! Hetkel mul pole veel päris hinnasilte näidata, kuid tegin mõned pildid, kuidas kavatsen templitrükki kasutama hakata. Väike põige teemast kõrvale - templitehas palus saata paberite näidised ELS kulleriga. Ma pole sellenimelist kullerteenusest seni kasutanud ja püüdsin infot leida google abil. No appiiii!!! Päringu tulemusena tuli välja 101 ettevõtet, kes oma e-poodides seda teenust muuhulgas nimetavad. Kuid vastava teenusepakkuja enda infot.... Kui ma lõpuks Omniva lehele jõudsin, võisin ainult oletada, et et tegemist on Omniva või Eesti Posti teenusega. Aga ühtegi pealkirja või teenuse kirjeldust vmt, mis vihjaks ELS kullerteenusele, ma ei leidnud. Ega ma kogu kodulehe teksti läbi lugeda muidugi ei viitsinud, ju see seal kuskil ikka peidus oli. Kuna mul samal päeval oli vaja Eesti Posti minna, küsisin sealt, et kas ELS on Eesti Posti teenus ning kui jah, siis kas peaksin postitama ümbriku Omniva kasti või võiksin ka sealtsamast kontorist oma saadetise teele panna. Posti töötaja vastas, et ta ei tea, ta pole seda teenust ise kasutanud. :-) Aga võttis mu saadetise vastu ja lubas, et see jõuab kullerteenusena kohale. :-) KOhale nad igaljuhul jõudsid ja oma templid sain Omniva bussiga kätte, ju see siis ikka Omniva teenus on. Väga vahvad soovitud sul. Ettevõtte loomisel on tõesti nii palju kõikvõimaliku nodi, mida muretseda. Igat asja otsi ja uuri ja loe. kingakarbi suurune karp võib olla väga erineva hinnaga- köitepapist algusest peale kokkupanud ja käsitööpaberiga kaunistatud karp on küll 30.-€ kanti, samas tootepakendina võib kasutada ka nt lainepapist karpi, kus sinu firma nimi eraldi sildiga peal ja selle hind oleks kordades odavam (tuleks täpselt suurust mõõta- saaks papi kulu teada ja hinna öelda, aga no umbes 4-5 € ikka)... Hea vihje. Ei jaksa kõigesse alati põhjalikult süveneda, sellised vihjed on väga tänuväärsed. Kuna teema pakub kindlasti huvi ka paljudele teistele lapimeistritele, küsin üle - kas 4 - 5€ käib karbi kohta, kuhu mahuks tekk sisse? Näiteks suurusjärgus 60cm x 80cm x 20cm. pakkusin umbkaudset hinda kingakarbi kohta :) need on aga tõelise saapakarbi mõõdud ja rohkemgi veel			OSCAR-2019
Üks kummalisemaid, armsamaid, vinti ülekeeravamaid nähtusi me levimuusikas on Lauri Saatpalu, ükskõik siis, millist projekti ta ka ei teeks: progefolki, veidrat tantsu-/räppmuusikat, iiri traditsionaalne, mainstream-(folk)rokki, estraadiklassikat… Ma arvan, et keskeltläbi on ta lihtsalt enesele standardi säädnud: sellest allapoole pole mõtet minna, nii viletsat muusikat ma ei tee, et endal häbi oleks. Muusikaturu ladvikus on see problemaatiline otsus, kuid ta viimaste asjade puhul end igati õigustanud (arvatavasti ka majanduslikult). Nõnda on Dagögi tõusnud üheks põnevamaks projektiks. Varasemate salvestiste põhjal arvasin siin tundvat sügavamalt läbi imbunud rahulolulõhna, viimane Dagö plaat “Joonistatud mees” on aga ehk mitmekihilisim üllitis neilt tänini, põnevamad lood siin on rahutud, ehk isegi pisut neurootilised, sisimas kurvameelsed. Kui Dagö üllitas aastal 2006 mu jaoks tänini oma põnevaima plaadi, siis aastalõpp tõi jätku Lauri Saatpalu ja Katrin Mandli 2005. aastal alanud projektile, uue väärt ENSV estraadiheliloojate valimiku “Ei kunagi”. Ühtpidi säärane turvaline “kvaliteetkogumik”, teistpidi kiiduväärt arhiivitöö tulemus: Saatpalu ja Mandel ning tugev pillimeeste kamp Hasa-Mälgand-Juurikas-Rebane n-ö päästavad siin me kergemuusikaheliloojate kullateri, mida muidu ähvardaks oht sootuks mälust kaduda või siis veel hullem – saada uuesti tuntuks vaid mõne suurejoonelisema süldikoosseisu esituses. Julgeim töötlus on vahest veidi funky’lik/soul’ilik “Ära koo”. Muidu elegantne album üdini, tasase, rabelemiseta kulgemise ning järelemõtliku tempoga, nagu peatuks nende õrnade (jah: siin on tõesti teatav õrnus oluline, selline nostalgilist laadi õrnus, mis algab juba suhtumisest muusikasse) häälte all aeg. Kosmikud. Jah, Kosmikud – see on hea, et meil on olemas sellist “tumedat” pärisrokki, mis suunatud morbiidsema elutunnetusega subkultuurinoortele; mitte rõõmust, vaid kurbusest hüplevatele teismelistele. Kosmikud ja Metsatöll on Eestis praegu kaks sellist ideebändi: nagu väikesed ansambli kujul ellu kutsutud näitemängud. Mõlema puhul eelneks justnagu too idee, nägemus imago’st ning teadlikkus oma loost (tollest, mis bändi juurde kuulub) muusikale. Metsatölli ideeline (lausa ideoloogiline) lähtepunkt on mulle alati väga meeldinud. See on osalt teadlikult positiivne rahvuslik projekt, aga kahjuks ei ole nad sellega väga kaugele jõudnud – nad jäävad oma muusikaga (eriti laulutekstidega) sesse plaani kinni. Popmuusikas on ikka põnevamad olnud need, kel on mitu palet, mitu ideed; teatavas mõttes skisofreenilised loomad. Kosmikute idee on reaalsuses paremini teostunud, kuigi nii nagu ka Metsatöll, on nad muidugi oma rajale truud. Tumedal dekadentlikul vaimul on ikka miski eriline võlujõud küljes. “Pulmad ja matused” jätkab hullumeelsuse teemadel, kõneleb vilksamisi ka surmast, ihulisest (kuidagi rõõmutust või perverssest) armastusest ning lisaks leiab siit ühe mõnusa meeleoluga ühisprojekti Kauko Röyhkäga – “Iga reklaamtahvli taga”. Kosmikute eriomane saund, tummine tihke kitarrivall, on too, mis “asja ära teeb”. Aga: ka Kosmikute idee on teatavas mõttes ammenduv. Kuidas leiavad nad selle muutuste raja, kaotamata oma fänne ja säilitades oma mõnusa mõrumeele? See on hoopis teistsugune küsimus, kui seisab näiteks Lauri Saatpalu või Tõnis Mäe (uusim album “2 teist”) ees – nende põhimine mure võiks olla, kuidas püsida alati muutumises ja, muidugi, kuidas end aina uuesti üle trumbata, midagi uut ja raputavat teha. Mäe viimane on jälle leidnud uusi radu ning katsetab teiste kõladega. Kosmikute kuidagi tõsimeelselt mõjuv lõõp hullumeelsuse ja surmaga on küll köitev, aga ei puuduta veel neid süvemaid kihte, kuhu näiteks Nick Cave on tunginud. Ses mõttes on hea, et meil on olemas ka blasfeemilised, oma kuvandisse ja popmuusikasse irooniliselt suhtuvad loojad nagu ansambel Köök, kelle naivistlikud-minimalistlikud-pilavad laulutekstid albumil “Telegramm” mahuvad kõik ühele trükileheküljele; või siis kogu too kraam, mida mölapidamatud raadio-DJd ja musakriitikud viimasel ajal eplik-rokiks kutsuvad… Ilmaasjata polnud Epliku projekt “Eliit 1” läinud aasta üks hinnatumaid asju: filigraanne oskus muusikat luua ning samas väga hea huumorimeel annavad kokku selle tunde, mis valitseb ka nüüd kahjuks pausi võtnud Genialistide parimates palades. Sama liini on veel astunud noortebänd Ursula. Aga ei Genialistid ega Eplik ole kunagi olnud vaid huumori peal väljas, nende loodus on ikka peitunud ka annus varitsevat nukrust või hirmu, meeleheidet, rahutust. Ursula puhul on seda esialgu veel vähe tunda. Köök on ses mõttes hoopis erinev asi: nende nali on keerulisem – pealispindselt nii korralikult ja kenasti tehtud popmuusika, pea disco, poliitiliselt täiesti korrektse raadiosaundiga, samas üdini eemalseisev ja irvitav… Pole ime, et “Telegramm” on üks läinud aasta enim tähelepanu tekitanud plaat. Ta mõju on natuke sarnane Kivisildniku kunagise kuulsa postkaart-üllitisega “Kutse”, mille avanu luges: “Tulge mõistusele!” Jah, aga iroonia ja nali üksi ei toida. Kuskile tuleb edasi liikuda, kuskilt tuleb leida ka soojust ja hinge. Pannes siin loole punkti, kuulan just toimetusse saabunud Indigolaste debüütplaati “Voorimehe viis”, tean juba, millest järgmisel korral mõtisklen…			OSCAR-2019
Alates reedest on kõigil jalgpallisõpradel võimalik spordimuuseumis näha maailma ajaloo edukaima jalgpalliklubi Madridi Reali eriväljapanekut „Sajandi kollektsioon“, mille sarnast pole esitletud ei Baltimaades ega Skandinaavias. Muuseumi juhi Siim Randoja sõnul tähistab näitus asutuse ajaloo suurimat edukat rahvusvahelist koostööprojekti. „Alustasime tööd Meistrite liiga finaali järel lootusega saada Superkarika mängu ajaks mõned Real Madridi esemed otse Hispaania pealinnast, Santiago Bernabeu staadionilt,“ rääkis ta. Tänaseks on erisaadetisena Eesti poole teele pandud umbes poolsada eset suurimatest selle sajandi võidukatest finaalidest. „Meistrite liiga, La Liga ja FIFA 20. sajandi parima jalgpalliklubi trofeed on mõned näited, neile lisanduvad komplektid mängusärkide ja -pallidega, muuseas ka Cristiano Ronaldo ja Karim Benzema omadega,“ kirjeldas Randoja. Loomulikult on väljas ka klubi värskeima, 2018. aasta Meistrite liiga komplekt koos mänguvormi, palli ja kapteni käepaelaga. Eriväljapaneku ajal on muuseum 10.-23. augustini avatud iga päev, kaasa arvatud 20. augustil, kell 11-19. Reali väärtust hinnatakse 3,5 miljardi euro suuruseks ja klubi aastane käive on 675 miljonit eurot. Legendaarne jalgpalliklubi on esimene 100 miljoni fänniga bränd Facebookis, meeskonnaliikmete kombineeritud väärtus on enam kui 950 miljonit eurot. Rangete murustandarditega harjunud linlastele ei taha pähe mahtuda, et Eesti Rahva Muuseum enda ümber hoopis lopsakamat loodust sallib, ent kultuurirahvas jääb valitud teele kindlaks. Terve lõppenud suve järjepidevalt ERM-ist mööda kihutanud ja selle ümbrust jälginud kodanik, kes peidab end varjunime Metabo Relakas taha, on raskustes mõistmisega, kuidas saab Raadi paleed tänases seisus Eesti esindusmuuseumiks pidada. “Igal juhul käis kõva trummitagumine ja kisa-kära kõige selle asja ümber,” meenutas kultuurikauge härra. Relakat on kummitama jäänud küsimus, miks pole suudetud “ülima” juures tema nägemuses haljastust teha. “Terve suve laiutas seal maltsapõld!” pahandas ta. “Tegemist peaks olema uhke ja väärika asutusega aga see umbrohi jätab pigem sellise “buumiaegne uusarendus läks vähe pekki – masu tuli” mulje.” Rahvusmuuseumi suhtekorraldaja Kaarel Tarand tõdes, et Relaka kaasamõtlejaid, kes on kahe aasta jooksul linna maastikuarhitektidele ja muuseumile endalegi kriitilisi kirju läkitanud, jagub kümneid, ent sama palju on neidki, kes valitud maastikukujundusele toetust avaldanud on. Muuseumi ümbruse haljasaladel ongi Tarandi kinnitusel vastavalt valitud projektlahendusele erinevad hooldusrežiimid. “See osa peahoone ees, mille väljanägemisega mõned inimesed leppida ei taha, ongi ette nähtud vähese hoolduskoormusega – üks-kaks niitmist suve jooksul – looduslikule võimalikult lähedase niidukooslusena, mille ilu, mis mõistagi on vaataja silmades, avaldub niidutaimestiku läbi suve kestavas õitsemises ja aastatega kujunevas liikidevahelises tasakaalus,” rääkis ta. Tõsi, mullune erakordselt märg ja tänavune enneolematult kuiv suvi ei soosinud Tarandi kirjeldatud tasakaalu kiiret teket ning jätsid kahtlemata oma jälje haljasala väljanägemisele. “Väärib ehk osutamist, et botaanikud ei jaga taimi headeks ja halbadeks, kasulikeks ja kahjulikeks, jumala positsiooni taimeliikide eluõiguse üle otsustamisel ei maksaks võtta ka muudel inimestel,” lisas kommunikatsioonijuht samas. Relakas ei jätnud siiski jonni: lokkav maltsapõld lihtsalt tuleb tema arvates viivitamatult maha niita. “Mida arvataks, kui ülikooli ümbrus samasugune välja näeks?” püstitas mees retoorilisevõitu küsimuse. Tarandi sõnul võib küll mõista, et mõne inimese silmale pakub rõõmu ja rahuldust ainult suurte naftakoguste toel liigivaesena, ent selle eest ühtlaselt sirgena hoitud muruplats, kuid ERM on valinud teise, keskkonnasäästliku ja looduslähedast vaatepilti pakkuva lahenduse. “Muuseumi välialal on ka regulaarselt pügatava madala muruga alasid korraarmastajate rõõmuks, jätkem siis loodusläheduse eelistajatele samuti oma,” lausus ta. Nii et kahtlemata ei jää vikatitöö viitsimatuse taha – liiati jagub meil mehepoegi, kes pikema jututa asja kallale asuksid. Näiteks kolm aastat haljastussektoris viibinud Jevgeni Golovan oleks valmis iga kell ERM-i ümbrust korrastama, ent ühel tingimusel. “Mul on sajaprotsendiline töövõimetus, nii et ainult mustalt,” hoiatas ta. Üle muuseumi lävepaku Golovani jalg veel astunud pole, aga hoonet on ta piisavalt näinud, et oma seisukoht välja öelda. “Selline võsa sinna küll ei sobi, tuleks see korda teha,” lajatas ta. “Kogu kontseptsiooni tuleks muuta: heinamaa asemel peaksid kasvama rahvuslikud lilled, võib olla tuleks isegi üles panna mõned suurmeeste skulptuurid.” Üks Golovani kolleeg on põhimõtteliselt veel varumeestepingilt võtta, aga tema kuuluvat sõbra sõnul paraku selliste meeste hulka, kes ühel päeval võib küll kõike lubada, aga järgmisel ei tule kohalegi. “Ega see töö pole lihtne: praegusel aastaajal tuleb kõigepealt puhuriga lehed ära puhuda, siis teeääred trimmerdada – küll mina neid asju juba tean. Iseenesest selle ala mehi on Tartus palju, kuid miskipärast tööd ei tehta,” analüüsis Golovan. “Alles käisin Toomemäel jalutamas ja tõdesin, et isegi treppidelt pole viitsitud lehti ära koristada.” Koer on küllap maetud palgafondi: näiteks HKP-nimelises firmas rügas Golovan enda väitel kaheksast viieni jutti ja sai selle eest vaid 18 eurot päevas. “Vahepeal käisin veoautost sibulaid maha laadimas ja maksti kahe ja poole tunni eest 4 eurot!” sajatas ta. Rahvusmuuseumi ette oleks Golovan nõus ideaalse muruplatsi rajama 4,5-5 euro eest tunnis. “Eks ma pea enne vaatama, kui võssa kasvanud see maa on, võib-olla peab isegi kõplama. Mõni vaatab küll, et põõsas on põõsas, aga mõnel on pikemad oksad, teisel lühemad: lõpuks peab kõik korrapärane saama,” jõudis mees juba mõtetes asja kallale asuda. “Olen neid mehi näinud küll, kes ainult natuke puude ümber trimmeritega täristavad ja kõik. Aga muuseumi juures nii ometi ei saa.”			OSCAR-2019
Anadrole on vaid üks sadadest Anadrol jäljendajad spordi toitumine turul oma riigis. Kui olete kogenud kulturist, siis on võimalik, et teadlik palju kasu Anadrol. Siiski Anadrol samuti on vigu ja ka all mõistetakse oma kõrvaltoimeid. See on põhjus, sadu täidisena toidulisandeid tehakse meenutama soodsad funktsioone Anadrol ja isegi palju neid tooteid üritab pakkuda ükski selle soovimatuid kõrvaltoimeid. Kas oled proovinud Anadrol hiljuti? Kui soovite tõhus Anadrol valik täiendada, siis peaks lugema selle toote hinnangu. Hoidke lugemine ja leida täpselt, kuidas ANADROLE saavad oma füüsilist vormi programm palju parem võrreldes teiste Anadrol toidulisandeid oma riigi turul. Anadrole on täidisena ja jõudu agent loodud CrazyBulk, sport toitu täiendada tarnija. Nagu märkis üle, Anadrole on võimas anaboolne valemit, mis sarnaneb võimu Oxymethalone või veelgi üldiselt nimetatakse Anadrol. Siiski CrazyBulk loodud Anadrole mitte ainult abi sinu kokku vastupidavus rutiiniga, kuid see on spetsiaalselt formuleeritud, et toota ole kõrvaltoimeid erinevalt standard anadrol anaboolsed steroidid, mida saab osta kõikjal. Mõned väitsid kasu tervisele Anadrole sisaldab: Tuginedes Wikipedia oxymetholone või nimetatakse Anadrol / Anapolon, on kunstlik anaboolne steroid, mis töötati välja 60-ndatel Zoltan Anadrol. Tema esimene taotlus on ravi osteoporoosi ja aneemia. Selle kulturismi positiivseid aspekte avastati, kui oxymetholone kasutati lihasmassi kasvu alatoidetud või arenemata patsientidel. Kuigi oxymetholone leiti, et negatiivne mõju, siis kiitis FDA inimeste sellel ajal enne mittesteroidsed ravimid loodi väidetavat haigust. Täna oxymetholone sageli, kellele manustati 50 mg iga tablett ja ka on mõelnud kui üks suurimaid androgeense steroidid turul saadaval. Hoolimata sellest on kõrvaltoimeid kasutades oxymetholone. Negatiivne mõju Fors näiteks turse, kiire kaalutõus, priapismi, pissib küsimusi, iiveldus, oksele, kõht ebamugavust, isutus, kollatõbi, rindade turse poisid, rahutus, unehäired ja isegi lõtvus südame. Naistel tüüpiline kõrvaltoimeid Fors näiteks menstruatsiooni kestus muutusi, akne, süvenenud hääl, juuksed arengu lõual või rindkeres, meeste puhul kiilaspäisus, laienenud kliitori ja muutused sugutung. Anadrole töötab tõstes valgusünteesi keha ja suurendada sitkust. See lisaks aitab suurendada lämmastiku ja hapnikupuudus tooteid lihaskoest rühmad on toiminud tõstad. See anaboolne aine aitab lihasmassi kasvu samuti kiiresti paraneda korda pärast pingutavat harjutusi. Anadrol aitab teil saavutada üks kõige tõhusamaid pumpasid, samuti võib aidata viivitus lihasmassi ammendumine. See on lihtsalt, kuidas Anadrole võtab täielikult ära tõhusust ja isegi täita oma kasutada raviskeemi. See ühend lisaks aitab tõstetud tootmine punaliblede organismis, mis aitab tuua hapnikku lihasmassi meeskonnad sihtmärgiks. Suurem hapniku tase treeningu ajal annab sulle rohkem energiat ja vastupidavust kauemaks, intensiivsem harjutusi. Tõhustatud hapnikku lihaskoes lisaks kiirendab lihaskoest remont (tervenemine) nii, et te investeerida palju vähem aega taastumas ja pikema aja koolitus. Kui teil kaotada kaalu, siis kiskuma lihaskiude. On ajal puhkuseks protsess, mis micro-pisarad lihaste asendatakse, muutes südamelihase suurem võrreldes oli enne rebenemist ta maha. See on põhjus, miks kiire taastumine ajad on parimad, samuti täpselt, mida on lihtsam töötada suure koguse lihaskoe mass. Esitatud kõige sagedamini kui 50 mg tablett, oxymetholone on üks tugevamaid androgeense steroidid saadaval. Vaatamata väga vähene afiinsus androgeeni retseptori, oxymetholone on väga tõhus edendamisel ulatuslikku kasu kehamassi, enamasti oluliselt parandada valkude sünteesi. – Wikipedia Anadrol annab oluliselt nii palju hapnikku ja isegi punaseid vereliblesid lihaseid, nii et see on soovitatav täiendada koos Anadrole ajal kokku panna samuti sitkus mustrid. Kui teil on täidisena tsükkel, teie toitumine peaks olema kõrge valgusisaldusega samuti piiratud oluline süsivesikuid. Kui su dieet on puhas ja ka teil täiendada oma treeningu Anadrole, näed silmapaistvamad muutused keha. Kui teie füüsiline koormus on samuti tõstmiseks graafikus oma täidisena vältel, õige toidulisandid võivad teha kõik erinevus. Klikkige siia, et osta Anadrole oma riigi » Võimendatud testosterooni tase, loomulikult sa lähed tõesti tunne parandada. Mitmesugused muud eelised hõlmab suurema metaboolse protsessi, täiustatud energia ja palju suurema vastupidavuse taset. Võimendatud testosterooni näitab samuti, siis hoidke vähem rasva ajal täidisena tsükkel. Hormonaalsed toidulisandid kõik töötavad võimenduvad oma testosterooni ja isegi teha suuri kasumeid võimalik. Oma silm on; lihtsalt vaadata läbi mõned varem ja pärast fotod Anadrole üksikisikute! Nende pildid näitavad, et nad lisanud mass ja oli ka võime vähendada rohkem märgatav lihaskoest definitsiooni. Paljud kasutajad väidavad, kõige kõrgema positiivne aspekt võttes Anadrol on see, et nad lähevad otsima “okei” vaadates rebitud ja isegi oluliselt, ja kõik asuvad kiiremini kogus aega. Ülemine ära Anadrole on, et treeningu veelgi efektiivsemaks, mis tähendab, sa saad üks välja iga rep sa isegi ei aseta lihasmassi kaalu palju mugavamalt. Anadrol on androgeenide hormooni. See töötab, suurendades tootmist erütropoetiini kemikaali organismis, mis suurendab punaste vereliblede. – Drugs.com Kuigi Anadrol on anaboolne ühend, mis suurendab testosterooni ja edendab ka oma lihaskoe mass, mis ei tähenda, et see töötab kõigi oma. Teil on veel panna hetk jõusaalis ja ka lifti oma max kaal mingit päev, aga kui sa hakkad nägema tulemusi Anadrol siis kindlasti ennetada külastate jõusaali samuti paljastavad need massid, mida sa on valmistatud. Te peate võtma Anadrole kui oled piisavalt vedelikku, samuti süüa puhta toitumise kava, et saavutada maksimaalne heade tulemustega. Võttes Anadrol ajal täidisena tsükkel või jõudu tsükkel on soovitatav tingitud asjaolust, et teie täidisena dieet samuti kasutada programme toetab oluliselt lahja lihaskoe kasvu. Anadrole on tableti kujul, seega ei ole kaadrid on vajalik. Tippsportlastele valida Anadrol tõttu täpselt, kuidas usaldusväärne see on. Expert ja konkurentsivõimelise sportlased igasuguseid, sealhulgas pesapallimängijad ja isegi võimu el kindlasti garanteerida vahet väga anaboolne toidulisand võiks teha oma jõupingutusi, et saada lihaskoe mass samuti sitkus. Suurem osa lihaskoest üle keha rasva viise, mida kindlasti ainevahetus suhkruid ja isegi süsivesikuid nii palju tõhusamalt lisaks tingitud asjaolust, et enam lihaskoest soovitab suurema metaboolse protsessi. Sa oleks valida ainult Anadrole kui sa olid tõsiselt pühendunud hakanud kohta 20 naela lihaseid. Seal on palju täienduste kohta turul, mis võib olla või ei tööta. Tegur palju ehitusettevõtjad ja isegi füüsilist vormi plusse valida Anadrol on, sest see ei ole kahjulik kõrvaltoimeid, samuti on kergesti kättesaadav, ja samuti, et see toimib. Anadrole krediteeritakse luua suur kaal ja isegi lihaste kasvu koos väikese osa rasva suurenemine ajal täidisena muster. Klikkige siia, et osta Anadrole oma riigi » Mis on virnastamine? Üksteise otsa on termin kuulete sageli fitness täiendada rühm. See näitab, et ühendada või “korstna” kaks või isegi rohkem toidulisandeid iga kord. Arvukad professionaalne ja ka taskukohane professionaalsed sportlased, sealhulgas keha ehitajad, et nad täita rohkem tähelepanuväärne väljundeid kuhjuvad oma täiendused. Võite korstna Anadrole mitmete teiste testosterooni süütevõimendid ilma negatiivse negatiivseid mõjusid. Kui mis sisaldavad või virnades mitu toidulisandeid on vaja mõista, mida igaüks neist on oodata teha iseseisvalt. Tehes seda võid lihtsalt kasutada ühendid teie virnastamise, kui tunnete tööd hästi teile, et te ei võta midagi või kaotada aega täiendada, mis ei genereeri suurepärased tulemused teie jaoks. Anadrole saab kuhjatakse Deka Duro (Deca Durabolin), D-Bal (Dianabol) ja isegi Trenorol (Trenbolooni) jaoks parimad tulemused. Kokkuvõte: Anadrole (Anadrol) on ülemise rea, suulise anaboolseid aineid, mida professionaalsed ja ka konkurentsivõimeline professionaalsed sportlased, kes kavatsevad lisada lihasmassi kaalu ja tugevuse. Anadrole on kulturismis täiendada, et on pidevalt suur vajadus. Anadrol töötab, suurendades valgusünteesi organismis samuti parandada vastupidavust. Samuti aitab suurendada lämmastiku taset, samuti hapnikuvaru lihaste meeskonnad on töötanud, kui sa tõsta. See anaboolne aine aitab lahja lihaskoest kasum koos kiiresti paraneda korda pärast töömahukas harjutusi. PROS : Kuigi CrazyBulk Anadrole on ohutu ning Juriidiline, aga see ei ole mugavalt teie riigis pakutakse kohalikul turul. Arusaamine, kust osta Anadrole teie riigis on kahtlemata väga oluline, kuna võid säästa üsna hunnik raha, ostes seda online. Täna, külastades Crazybulk veebilehel, siis võiks saada osta kaks saad 1 tasuta pakutakse lisaks tasuta T-särkidele ja ka TASUTA korstnat oma valik , kui saadate oma enne ja pärast fotode ja ka objekti ülevaatus. Kodulehel tõotab varjatud makse ja ka laevandus, ja saab ka TASUTA kohaletoimetamine USA, Inglismaa, Šotimaa, Iirimaa, Wells samuti kõigis Euroopa riikides. Nad pakuvad ökonoomne kohaletoimetamise maailmas ( $ 9,99 fikseeritud hinnaga ), foring näiteks Kanada, Austraalia, Uus-Meremaa või isegi Afganistanis.			OSCAR-2019
VAATA! “Kaks kanget Indias” – Teet ja Kristjan kohkuvad uppumisohus mehe peale ja lähevad kaamelisafarile! Nad on käinud avastamas nii lõputut Venemaad kui seigelnud eksootilises Lõuna-Ameerikas. Kodune Eestigi on risti-põiki läbi sõidetud ja televaatajani selle võlu toodud. Need on meie enda Teet ja Kristjan - Kaks kanget, kes sedapuhku võtavad ette pöörase ja ettearvamatu reisi INDIASSE, et leida sisemine rahu, maksta aastatega kogunenud karmavõlg ja otsida teadmisi ja äratundmist, kuidas oma eludega edasi minna. "Kaks kanget Indias" on kõike muud kui tavaline reisisaade. Teet Margna ja Kristjan Jõekalda pakivad kohvrid ja võtavad sihi Lõuna-Aasiasle, täpsemalt Indiale. "Indias on maailma kõige rohkem raudtee kilomeetreid ja taoline reisiviis on tohutult põnev, eksootiline aga ettearvamatu" tõdeb Teet. "Püüame Indias tabada selle riigi tohutuid kontraste erinevate ühiskonna klasside vahel. Tahame kogeda India vaesust ja rikkust," tutvustab Teet reisi lähemalt. Samuti lubavad mehed endale selgeks teha India köögi A'st Z'ini. Ring on saanud täis ja kaks kanget rännumeest on jõudnud tagasi Delhisse. Enne veel, kui istutakse lennuki peale, et tagasi kodumaale sõita, tuleb sirgeks rääkida kõik reisi jooksul omavahel tekkinud probleemid ning tuletada meelde, mis olid kogu reisi suurimad õnnestumised ning elamused. Saatejuhid Teet Margna ja Kristjan Jõekalda, rezisöör-operaator Villem Tarvas, operaator Margus Malm. Kahe kange rännak Indias on kestnud juba pea kuu ning peagi hakatakse kodu poole sättima, kuid enne veel otsustab Teet kogu seltskonnale tutvustada veel nii palju imelist Indiast, kui vähegi võimalik. Algatuseks viib ta kõik India ja Pakistani piirile, kus igal õhtul päikeseloojangul toimub suurejooneline lipulangetamise tseremoonia. Järgmine peatuspaik matkameeste teel on McLeod Ganj - paik, kuhu kogunevad kõik need, kes soovivad kogeda India vaimset poolt. Paraku, Kristjanil on Indias viibimise viimastest päevadest hoopis teistsugune ettekujutus… Saatejuhid Teet Margna ja Kristjan Jõekalda. Pikkade vahemaade läbimine Indias on seni olnud tõeliseks katsumuseks. Nii otsustatakse reisida järgmisse linna küll öörongis, kuid sel korral kõige kõrgemas, kallimas ja paremas klassis, mis üleüldse Indias võimalik. Ootused on kõrged, kuid tundub, et mehed on hetkeks unustanud, et tegemist on siiski Indiaga... Jõudes Armitsari on Teedul kindel plaan viia kogu seltskond Kuldsesse templisse. Kuulu järgi peaks seal saama kõik soovijad väikese raha eest ööbida ning natukese tehtava töö eest kõhu täis süüa. Tõepoolest - sellised võimalused on olemas, kuid tingimused on ootuspärasest olulisemalt askeetlikumad. Nii ei lase lahkhelid end väsinud rännumeeste hulgas kaua oodata ning pinged kruvivad end plahvatusohtlikult kõrgele. Saatejuhid Teet Margna ja Kristjan Jõekalda. Kes armastab templeid ja paleesid, see leiab oma paradiisi kindlasti Indiast, sest uhked ehitised tervitavad rännumehi igal sammul. Isegi kui kogu ajaloo keerdkäiku ühe või teise lossi puhul ei jõua jälgida, jutustavad asjad ise teinekord vägagi põnevaid lugusid. Tuleb vaid osata kuulata ja Jõekalda seda salajast kunsti valdab! Kaks kanget rännumeest on jõudnud Indias Pushkari linna. Võrreldes teiste seni külastatud linnadega võib öelda, et tegemist on suisa külaga, sest elanikke on seal vaid 15 000. Kuid templeid seevastu suisa 500!! Pühade meeste puudutust saab tunda kogu põhjamaine matkaseltskond, kuid kas sellega saabub ka kauaotsitud vaimuvalgustus? Aga mitte ainult templeid ja hingerahu ei tulnud meie reisisellid otsima. Ikka ka värvikaid seiklusi! Just Pushkar on koht, kus võetakse ette ühine kaamelisafari. Kui ideaalis peaks see olema kaunis rännak keset kõrbe ning imeline ööbimine tähistaeva all, siis Indias ei lähe kunagi miski päris täpselt nii nagu plaanitud. Eesti kangetel rännumeestel avaneb erakordne võimalus, millest tavalised Indiat külastavad turistid võivad vaid unistada - neid kutsutakse Jaipuri kuningapaleesse, et isiklikult kohtuda päris kuningaga. Nagu Indias ikka, ootamatusi juhtub ka kõige vähem ootamatutes kohtades. Indias on Eesti sööki päris keeruline leida, kuid matkajad leiavad lahenduse üleilmses kiirtoiduketis. Burgerid ja friikartulid peaksid igas maailma nurgas ühtemoodi maitsema, kuid India üllatab ka siin. Taj Mahal - armastuse suur ja imeline sümbol, mis on kõikide Indiat külastavate rännumeeste üheks sihtkohaks. Kuid, kas on oma tööd tegemas kõrvetav kuumus või põhjamaine vaoshoitus - Kristjanit vaimustusest kiljuma panna on üha keerulisem. Losse, paleesid ja templeid jääb Eesti meeste teele kümneid ja kümneid. Üks uhkem kui teine ning teine võimsama ajalooga kui kolmas. Kas jätkub kangetel matkasellidel kannatust endasse veel eksootilist kultuuri ahmida või oleks aeg otsida pisut kergemat meelelahutust? Saatejuhid Teet Margna ja Kristjan Jõekalda. 1,5-miljonilise elanikuga Varanasi linna kitsastel tänavatel tunnevad end hästi nii lehmad, kitsed kui ka pühad mehed. India ühe vanima linna auks, uhkuseks ning palverännakute sihtpunktiks on Gangese jõgi. Üheaegselt seal ujutakse, pestakse pesu, viiakse läbi pühasid riitusi, maetakse surnuid ning aerutatakse paatidega veel. Tegemist on maailmaga, mida Lääne kultuurist tulnud inimesel on päris lõpuni keeruline mõista. Kuid emotsioonide tulv, mis saadakse, jätab oma jälje mõlemale reisimehele. Saatejuhid on Teet Margna ja Kristjan Jõekalda. Pikkade vahemaade läbimiseks võiks rong olla üks mõnusamaid reisimise viise. Kuid Indias ei või kunagi millegi peale lõpuni kindel olla! Eesti vaprad rännumehed võtavad ette 17-tunnise rongisõidu Mumbaist Jabalpuri ning see saab kõikide jaoks olema katsumus, mida ei unustada ilmselt kunagi. Kuid siht on silme ees - kui kord see rongisõit lõppeb, on lootust näha tiigreid päris vabas looduses. Saatejuhid Teet Margna ja Kristjan Jõekalda. Cochini linnas on kangetel matkajatel võimalik lähedalt vaadata üht õige omapärast kalapüügi meetodit. Teet aga otsustab õhtul nautida ehedat India teatrit. Kuid vaatamata selle, et entusiastlik saatejuht on uhkeks kultuurisündmuseks teoreetiliselt kõvasti valmistunud, ootab teda ees tõeline kultuurishokk. Juba järgmisel päeval jätkub seiklus Mumbais koos ekstreemse paadiretke, slummide, hiiglasliku käsipesula ning Varaste turuga. Saatejuhid Kristjan Jõekalda ja Teet Margna. Pärast väsitavat ja rahvarohket Delhi linna jõuavad kaks kanget tõelisse paradiisiranda - Varkalasse. Kuid, kui ühes matkaseltskonnas on inimesi juba rohkem kui üks, siis on erimeelsused ideaalsest ööbimiskohast ning rannapuhkusest kerged tekkima. Õnneks suudavad kuldsed liivad ja India ookeani romantiline kohin vähemalt hetkeks pingeid leevendada. Paraku on reisigraafik tihe ning juba järgmisel päeval tuleb esimest korda vastamisi seista India rongiliiklusega. Saatejuhid Kristjan Jõekalda ja Teet Margna. Rännumehed Kristjan Jõekalda ning Teet Margna jätkavad oma seiklusi India pealinnas Delhis. Astutakse läbi Aasia suurimalt vürtsiturult, külastatakse Jamu Maji mosheed ja Humayuni hauakambrit. Seda, et India ei tähenda ainult vaesust, tõestab India ärimees Ajay, kes kutsub Eesti mehed enda 5-korruselisse, 21-toalisse eramusse külla. Ja kuigi Delhi on pakkunud seiklejatele pöörast värvikirevust, on linnamelu siiski nii palju väsitav, et otsustakse minna otsima kauneid paradiisirandu Lõuna-Indias. India pealinn Delhi võtab põhjamaiseid matkajaid vastu erakordse kuumusega ning jahutust polegi nii lihtne kusagilt leida. Kuid entusiastlikud rännumehed külastavad vaatamata sellele mitmeid templeid ning muid vaatamisväärsusi; saavad shokeeritud kohalikust liikluskultuurist; proovivad maitseid, mida pole kunagi varem kogenud ning püüavad Indiale nii omases kaoses ise siiski mitte pead kaotada. Jõekalda ja Margna lustlik reisiseiklus! Seekord ootab avastamist eksootiline India. Paraku ei valmistanud miski Teetu ja Kristjanit ette selleks, mis neid tegelikult ees ootas - isegi nendesuguste kogenud reisisellide jaoks kujunes see seiklus nii füüsiliselt kui vaimselt ülimat eneseületust nõudvaks...			OSCAR-2019
Kas mäletate neid ilmelisi lauvävipalette, mis minu Instagramis palju elevust tekitasid? Täna on käes see päev, mil saan teile üksikasjalikult rääkida nendest kolmest paletist, millest 2 sisaldavad lauvärve ning üks komplekt on mõeldud kontuurimiseks. Ka tänastele toodetele kehtib sooduskood ILU15, seega ära jäta võimalust kasutama, kui tooted Sinus põnevust tekitavad! ;) + Olen juba ~aasta mõelnud puuderja kontuurimiskomplekti hankimisele, sest kreemjate toodete kasutamine oli minu jaoks liiga tülikaks muutunud. Eelkõige olen puudust tundnud just puuderjatest pruunidest, kuid sellesse komplekti on koondatud koguni 3 erinevas tooni pruuni, 3 säravat highlighterit ning kollane ja valge puuder, mida olen silmade all kasutanud. + Mulle meeldib, et kõiki värve on küllaltki suures koguses, mistõttu jagub neid tükiks ajaks, samuti on ülimalt praktiline komplekti kuuluv suur peegel, mis võimalab tagada äpsust näo modellerimisel (minu meikimispeegel on nt seina sisse ehitatud ning seetõttu minust küllaltki kaugel, mistõttu vajan alati täpsemateks pintslitõmmeteks lisapeeglit). + Pruunidest toonidest sobib hetkel kasutamiseks segu keskmisest ning kõige parempoolsemast toonist. Need miksituna annavad külma, kuid loomuliku pruuni, mille abil on võimalik nägu kitsamaks modelleerida. Minu näokujule sobib kõige paremini nr 3 meetod ehk kannan toodet näo külgedele nr 3 kujuliselt. + Sädelevat pruunikat tooni (all paremal) kasutan päikesepuudrina, et anda vastavalt modelleeritud piirkonnale veidikene sära juurde. Mati pruuni ning särava pruuni kooslus on lausa imekaunis, kuid muuhulgas ülimat loomulik. + Selle komplekti säravaimad tooted on muidugi mitmevärvlised highlighterid. Ma lausa jumaldan neid ning pidevalt manitsen ennast, et nende kasutamisega liiga hoogu ei satuks. Instagramilik ülisärav highlight on näiteks 100% garanteeritud kahe ülemise särepuudri kokkusegamisel. Veidike soojema kuma saamiseks võiks kokku segada ka kahte kõige parempoolsemat tooni. + Kontuurimispalett on minu jaoks truuks kaaslaseks olnud igapäevaselt, mis näitab toote head püsivust. Highligher vajaks küll mõne aja pärast värskendust, kuid pruunid toonid püsivadi mehästi kuni meigi eemaldamiseni. - Paleti nõrgima pigmendiga värvid on kollane ja helebeež(vasakul), mis on tõenäoliselt mõeldud silmaalustele. Paraku on nende pigment on niivõrd õrnkene, et muutus enne ja pärast puudrite kasutamist on vaevumärgatav. Kummaline on see, et olin just Katie Price paleti arvustuse kirja saanud kui hakkasin mõtlema alapunktidele, mida soovin Beyond Flawless paleti puhul rõhutada ning jõudsin arusaamale, et sisuliselt hakkaksin iseennast kordama, sest tegemist on väga sarnaset omadustega palettidega. Ehk teie lugemisvaeva lihtsustamiseks koondankahe paleti arvustused kokku üheks :) + Katie Price komplektis on 4 täielikult matti tooni, mille kõrval ilutsevad 4 tagasihoidlikuma säraga tooni ning paletti silmapaistvaimad tegelased on 4 superläikega tooni. Roosakad ja pruunikad toonid võimaldavad oma kasutajal teha erinevaid silmameike alates tagasihoidlikust igapäevameigist kuni šokolaadisest suitsusilmani. + Beyond Flawess on aga komplekt Makeup Revolutionilt, mis on ideaalne harjutuspalett neile, kes alles avastavad silmameigi juures värvidega mängimist (minaa!!). Komplekti kuuluvad 9 täielikult matti tooni, mille hulgas on ka meigigurude lemmik matt must. Sädelusega toone on kokku 23 mille hugas on nii tugevama kui ka nõrgema säraga toone heleroosast tumesiniseni välja. +/- Palettides olevad toonid on oma intnsiivsuselt tsipake varieeruvad, näiteks Katie Price paleti 4 vasakpoolset heledat tooni vajaksid mitmekordset pealekandmist, kuid ülejäänud 8 on aga hea intensiivsuse ja kontratsusega, eriti kontrastsed on matid ning kerge läikega toonid. Beyond Flawess komplekti puhul on märgata sarnaseid jooni heledamate toonide puhul ning mõlemas komplektis olevad sädelusega toonid vajaksid mitut kihti, et sära jääks Instagramilikult kontrastne (teate ju küll neid imelisi postitusi silmameikidest, kus silmalau keskosas on rohkelt sära kasutatud). Beyond Flawlessi pigmedirikkamad toonid jäävad komplekti paremasse poolde (kui palett visuaalselt nö "pooleks teha"). + Intensiivseks püsivuseks värvidel on 4h, mile järgselt hakkab värv järk järgult kuluma. Primer suudab aga värvide püsivust pikenada. - Värvid pudisevad õige pisut, mistõttu tuleks mõlema paleti kasutamisel alati pintslit kergelt vastu paletiserva koputada enne kui värv laugudele kanda, et vältida silmaalustele pudenemist. Tuleb tunnistada, et olen tõelisel lummatud kõikidest palettidest ning hetkel mõlgutan ka mõtteid veelgi rohkemate palettide soetamiseks, sest olen omale võtnud eesmärgiks täiendada oskuseid silmameigis. Meigipõhjaga saan juba enam-vähem kenasti hakkama, kuid silmameik on just minu nõrk koht. Makeup Revolutioni palettide suur eelis ongi toonid varieeruvus, kuid ka samas see, et toonid on komplektis sarnase alatooniga, mis võimaldab hästi harjutada värvide sujuvaid üleminekuid ühest toonist teise. Mõnusat õhtupoolikut, mina aga sätin end nende 3 komplekti abil nüüd Niinemetsa teatrielamusi nautima! ;)			OSCAR-2019
Põlluinfo: Räägime viljapea kaitsest, leheväetamisest ning teraviljade kvaliteedi tõstmisest - Põllumajandus Varajased talinisusordid hakkavad või on hakanud õitsema, hilised sordid hakkavad umbes nädala pärast. Vaikselt hakkab taimekasvuring täis saama, seekord tulebki eelkõige juttu viljapea kaitsest, leheväetamisest ning teraviljade kvaliteedi tõstmisest. Samuti hiilamardika tõrjest enne õitsemist. Õitsemisaegne märg ilm soodustab fusarioosi levikut. Haigus levib kasvuperioodil õhu kaudu ja vihmapritsmete abil. Esimesed haigustunnused ilmnevad peale õitsemist. Tulemuseks on kõlujate teradega või steriilsed valged viljapead. Sõklad muutuvad violetseks, pead kaarduvad ja idanevad. Niiskuse mõjul kattuvad haiged pead roosaka seeneniidistikuga. Mitmed selle perekonna seened toodavad toksiine, mistõttu saastunud terad on toiduks ja söödaks kõlbmatud. Suurem risk fusarioosile on nendel põldudel, kus on kasutatud otsekülvi, minimeeritud mullaharimist, külvikorras on näiteks nisu järel nisu või eelviljaks mais. Lisaks fusarioosile nakatavad peas olevaid pähikuid ka teised haigused, nagu näiteks helelaiksus, pruun rooste, kollane rooste, jahukaste, erinevad hallitusseened. Viimane tekitab luitunud välimuse viljapeadel, ta ei ole suur saagikadude põhjustaja, kuid on oluline toiduvilja kvaliteedi alandaja. Kaitse pähikuhaiguste vastu sõltub eelkõige kasutusajast ja kulunormist. Viljapeadel fusarioosi nakkuse parimaks ärahoidmiseks pritsitakse taimi teraviljahaiguste levikuks soodsate tingimuste korral loomise lõpust kuni õitsemise lõpuni. Kuna fusarioosi tõrje on raske ja kulukas, tuleks seda kasutada eelkõige sel juhul kui nakkusoht on väga suur või tahetakse teravilja, eelkõige nisu, turustada toiduviljana. Pähikuhaigusi soodustavad ka lehetäid, eritades magusat kleepuvat ainet – mesinestet, millele jäävad kinni seeneeosed. Pähikute kaitseks just fusarioosi vastu on väga head tooted nt Prosaro, Fandango, Folicur, Orius 250 EW, Juventus, Librax. Parim aeg pritsimiseks fusariooside vastu on õitsemisaegsel perioodil. Loomise lõpus pritsimine (kasvufaas 59), kui viljapea on lehetupest täielikult väljunud, aitab säilitada lehestikku ja pikendada lehtede ja viljapea vastupidavust haiguste vastu. Haiguste tõrjega koos on hea anda ka leheväetisi. Näiteks Sakus läbiviidud katsete tulemusel, pritsimislahusesse lisatud karbamiid koguses 20 kg/ha, suurendas suvinisu saagikust. Samuti väävliga väetamise tulemusena paranes nisuvalgu kvaliteet mitmetes katsetes, kasutati YaraVita Thiotrac’i (N 148 g/l, S 340 g/l), milles on tasakaalus nii lämmastik kui väävel. Väävel on oluline proteiiniallikas. Väävlipuudus põhjustab teraviljal saagilanguse, andes väävlit koos lämmastikuga, on tulemuseks kõrgem lämmastikusisaldus. Kõrget väävlit sisaldavatest toodetest soovitame ka Hefe Efect S (N 207 g/l, S 300g/l) või Hefe Doctor S (N 42 g/l, S 400 g/l, Mg 32 g/l, Mn 10 g/l, Cu 6 g/l). Teada on, et kaalium parandab õitsemist, tugevdab taime kudesid ja on vajalik seemnete idanemisel ja viljade arenguks. Kaaliumi hea omadus on ka see, et ta muudab taimed vastupidavamaks põua, haiguste ja temperatuuri suhtes. Kaaliumipuudus põhjustab terade enneaegset küpsemist ja normaalsest väiksema erikaaluga, ebaühtlasema suurusega kiduramaid terasid. Samuti on takistatud pähiku teatud osade areng, mis vähendab terade arvu pähikus. Soovitame kasutada Krista K Plus’i (N 13,7%, K 46,3%) või kõrge kaaliumiga kompleksmikroväetiseid nagu VivaGel 10-10-50, Kristalon Orange või Kristalon Red. Eelkõige tuleb aga nende positiivne mõju esile siis, kui teatud toiteainet on mullas vähe, seetõttu soovitame jälgida oma mullaanalüüse ning vastavalt sellele otsustada, millist toiteainet võiks kõige enam vaja minna. Üldise puuduse korral tasuks kasutada kompleksmikroväetisi, mis sisaldavad mitmeid erinevaid elemente. Samuti on nende kasutamine mugavam, kuna mikroelementide kõrged konsentratsioonid ei pruugi alati kokku sobida. Seega, segude tegemisel kontrollige enne paagisegu sobivust väiksemas anumas. Kompleksmikroväetistest soovitame YaraVita Gramitrel (N 64 g/l, Mg0 250 g/l, Mn 150 g/l, Cu 50 g/l, Zn 80 g/l), Profi Basis Plus, YaraVita Universal Bio, Viva Gel või Kristalon seeria väetiseid jt. Loomise ajal saab kasutada väga laias valikus tooteid, kasutamise kulunorm sõltub sellest, kas tehakse tõrjet jaotatult või ühekordselt. Pritsimiseks kasutatavate preparaatide normid arvestada sõltuvalt taimekahjustajate spektrist, preparaadi efektiivsusest ja erinevate preparaatide koosmõjust. Sobivad tooted loomise keskpaigas kasutamiseks on näiteks Credo, Amistar Xtra, Amistar, Prosaro, Adexar, Ceriax, Opera N, Zantara, Viverda, Taspa 500 EC, Siltra Xpro, Prosaro, Orius 250 EW, Epox Top, Falcon Forte, Librax jt. Et vältida resistentsuse teket ja muuta tõrjet efektiivsemaks (tekib positiivne sünergism), võib kasutada segusid Folicur/Orius 0,4-0,5 l/ha + Rubric 0,4-0,5 l/ha, Folicur/Orius 0,4-0,5 l/ha + 0,4 l/ha Taspa, Credo 0,9-1,0 l/ha + Rubric/Tilt 250 EC/Folicur/Orius 0,4-0,5 l/ha. Suvinisudel on lipuleht väljas, otradel ohted, varajastel sortidel hakkab viljapea väljuma lehetupest. Lipulehe faasis tehtavast haigusetõrjest kirjutasime talinisu haigustõrje juures taimekasvatusalastes nõuannetes nädal 24. Kuna suviraps on nii jõudsalt kasvanud ja õisik on väljunud rosetist, on hea meelde tuletada, et selles faasis rapsile on hiilamardikate kaitseks sobilik kasutada lisaks Proteus OD’le, Biscaya’le ja kontaktsetele toodetele nagu Fastac 50, Decis Mega jne just Plenum 50 WG’d. Plenum 50 WG toimeaine imendub kiiresti rohelistesse lehtedesse ja kandub süsteemselt kogu taime sisse. Preparaadi toimel tekib naeri-hiilamardikal hüperaktiivsus, tagajalgade halvatus, koordinatsioonihäired, toitumishäired, mis lõppevad putuka surmaga. Kuna tema mõju putukale on võrreldes teiste insektitsiididega aeglasem, ei sure putukad kohe. See aga ei tähenda, et hiilamardikad rapsi edasi kahjustaks, vastupidi, nad lõpetavad toitumise ega kahjusta enam taime. Plenum 50 WG kulunorm on 0,15 kg/ha, lisada märgaja. Kuna toode on ohtlik mesilastele ja kimalastele, ei tohi seda kasutada taimede õitsemise ajal. Plenum on kasutamiseks ainult suvi- ja talirapsil. Lisaks soovitame kasutada toodet Avaunt. Avaunt on eriti tõhus naeri-hiilamardikate vastu, kes on muutunud resistentseks püretroididele nagu näiteks Fastac 50, Decis Mega. Toodet sobib kasutada nii suvi- kui talirapsil ja rüpsil. Avaunt on kontaktne toode, kuid sarnaselt süsteemsetele toodetele annab pikema kaitse mardikate vastu, kuna toimeaine läheb vahakihti ning püsib seal kuni 14 päeva. Avauntiga kokku puutunud naeri-hiilamardikad lõpetavad söömise mõne tunni möödudes, muutuvad liikumatuteks või nende liigutused on koordineerimatud ning lõpuks nad surevad 1–3 päeva jooksul. Avaunti efektiivsus kapsakoi valmikutele (liblikatele) on madal, seega, kui teil on ka suvirapsil kapsakoi liblikaid, tuleb kasutada mõnda teist toodet lisaks. Samas tõrjub Avaunt väga efektiivselt kapsakoi röövikuid, kes tootega kokku puutudes mõne tunni jooksul lõpetavad toitumise ja hakkavad koordineerimatult liikuma. Röövikud kukuvad maha ja hukkuvad 1-2 päeva jooksul. Seega annab Avaunt surmava löögi hiilamardikatele ja kaitse kapsakoi vastu. Nagu ka Plenum 50 WG ei või Avaunti kasutada, kui põllul on õitsvad taimed ning mesilased ja teised tolmeldavad putukad lendlevad aktiivselt. Seega, pritsimised tuleb teha ära enne õite avanemist. Kulunorm 0,2 l/ha.			OSCAR-2019
Mõnus on teile veel nädalalõppu üks eriti roosa ja särav arvustus L'Oreali toodetest tuua, sest mõned kuud tagasi minu meigivaldustesse just mõned uued L'Oreali tegelased sattusid. Kontuurimine ning highlightimne on olnud võtmesõnaks juba mitu tublit aastat, kui jätkuvalt täienevad meigibrändide kollektsioonid toodetega, mis meigikasutajatele lihtsust ning uudsust meigikotti tooks. Täna saan teile tutvustada jumestuspulki ning kaht Infaillible meigialuskreemi, millest üks on ideaalne pooride tasandamiseks, kuid teine jällegi kasutatav särakreemina meigi all või ka selle peal! Tundub põnev? No vaatame siis! :) Vali kogu näole kandmiseks oma nahavärvile vastav toon, näole kitsama kuju andmiseks ja kontuurimiseks tumedam toon ning peitmiseks ja rõhutamiseks heledamad toon. Kreemjas koostis, üliõhuke tugeva pigmendiga tekstuur.Sulandub ideaalselt nahka ja katab ühtlaselt ning täpselt. 24-tunnine katvus. Rikastatud toitvate koostisosadega, nagu niisutav jojobaõli, mis tagavad kauakestva niisutuse ja mugavuse. Sisaldab UV-filtrit, mis kaitseb nahka päiksekahjustuste eest. + Olen varasemalt proovinud L'Oreali V-shape kontuurimistoodet, mis küll praeguseks viimse grammini tühjaks kasutatud on, kuid suur oli minu rõõm, kui pressipakist piilusid välja kaks erinevat pulka, üks tumedamas ning teine heledamas toonis. See annab kasutajale kordades suurema valikuvõimaluse ning vabaduse kombineerida erinevaid toone vastavalt soovile või hooajale. + Tegemist on tõeliselt mitmekülgse tootega ning selles veendusin juba esimestel kasutuskordadel. Jumestuspulkasid saab kreemja ja mõnusa koostise tõttu kasutada ka kogu näo katmisel justkui jumestuskreemina, kuid samas võib jumestuspulki kanda ka jumestuskreemi peale, et luua veelgi tugevam meigipõhi. + Nagu ma juba mainisin, on pulkadel tõeliselt meeldiv kreemjas koosis ning kasutamise ajal need lausa liuglevad mööda nägu ning libisevusele ja täpsusele annab veel vunki juurde ka kumer "tipp", mille abil on võimalik tõmmata nii peenemaid kui ka paksemaid jooni ning seda nii laugemates kui ka nurgelisemates näopiirkondades. + Nahal on jumestustoode aga suhteliselt õrn ning kerge ja seetõttu on nahal ka kandmise ajal mõnus hingata ning juba esimestel kasutuskordadel pani mind hämmastama see, kui suurt kergustunnet tooted nahale pakuvad. + Minu poolt testitud heledam toon Ivory sobib heledama naha puhul kogu näo katmiseks jumestuskreemina, kuid ka näojoonte esiletoomiseks. Tumedam toon Honey on juba tunduvalt pruunikam ning sobilik loomuliku kontuuriva efekti loomiseks. Ivory on kusjuures ka kõige heledam toon kogu valikust nign Honey jällegi kõige tugevam ning mul on hea meel, et just need kaks äärmust minu meigikotis omale auväärsed kohad on leidnud. +/- Ma ei saaks küll väita, et jumestuspulkade katvus oleks 24 tundi nagu lubatud, sest puudriga kinnitamata on toote intensiivne püsivus ~5 tundi, kuid puudri ja meigialuskreemi kasutamine aitab jumestuspulkade püsivust viia ~8 tunnini. Vähendab suurte pooride nähtavust ja naha ebaühtlaseid piirkondi ning tagab jumestuskreemi kauni viimistluse, kestvuse ja kauapüsivuse Rasu imavad täitvad osakesed ja arme hägustavad osakesed peidavad koheselt suured poorid ja naha ebaühtlused. Sobib kasutamiseks enne jumestuskreemi kestva ja kauapüsiva tulemuse saamiseks või jumestuskreemi peal päeva jooksul meigi kohendamiseks Enne tootega põhjalikumalt tutvumist mainin, et minul pole õnneks probleeme rasu või suurte pooridega, mistõttu saan üles loetlada teile, missuguselt töötab primer normaalsel ja pigem kuivemal nahal. + Toode on pakendatud pumbaga pakendisse ning üheks kasutuskorraks on mõistlik pumbata 1-2 pumbatäit, et kaetud saaks kogu nägu. + Primeri koostis on kergelt roosakas, mis küll kasutamise ajal väga õrna pigmendi annab, kuid kohe kindlasti mitte meigi alt läbikumama ei jää. + Lisaks roosakale koostisele tasuks mainimist ka primeri väga huvitav koostis - meigialuskreem on väga sidusa ja tiheda koostisega, mis võimaldab väga hästi täita naha ebatasasused, mistõttu usun, et tootest võib suurt abi olla ka eile, kellel on tõepoolest probleeme suurte pooridega. + Meigialuskreem suudab täita ka pisikesed mikro- ja miimkortsud ning valmistada naha ette jumestuskreemiks- või pulkadeks. + Pärast primeri pealekandmist on naha pind tunduvalt siledam, ühtlasem ning õrnalt isegi kleepuv, et tagada võimalikult hea ja ühtlane kinnituvus jumestuskreemile. + Meigialuskreem aitab hoida ka naha niisutatuna ning vältida nahakuivust, mis võib olla tingitud matistavate jumestuskeemide kasutamisest. + Kumaval meigialuskreemil on totaalselt särav ning sädelev koostis, mille tõttu ma esmapilgul arvasin, et tegemist ongi vedela highlighteriga. Lihtsalt vaadake seda roosaka alatooniga läiget ja sära! + Meigialuskreemil on tegelikut täista mitu kasutamisvõimalust ning mitme kuu testimise jooksul pole ma suutnud siiani leida viisi, mis mulle ühest või teisest rohkem meeldiks. Primerit võib kanda näiteks jumestuskreemi alla nendesse piirkondadesse, kuhu kannad tavaliselt ka särapuudrit, kuid minule meeldib meigialuskreemi segada ka jumestuskreemi sisse, eriti siis kui soovin eriti värsket ja säravat jumestust. + Kui tulla tagasi koostise juurde, siis on see tunduvalt vedelam kui poore täitval meigialuskreemil, mistõttu saabki seda meigialuskreemi kergesti teiste toodetega kokku segada ning kasutatavad kogused on samuti tänu sellele palju väiksemad, sest primer on palju hajuvam. + Primeri suureks võluks ongi just see kevadiselt särtsaka meigi loomine, mida ilmselt väga palju just kevadel oma näole ihkavad. Olgugi et kreemis on rohkelt sära, siis pole seda nii palju, et tulemus liigselt võlts või sätendav jääks. Jumestuskreemi sisse segatuna jääb särav tulemus üle kogu näo väga ühtlane ning imetlusväärne. + Kui kanda toodet aga pärast meigipõhja loomist põseluule, ninaotsale ja teistesse higlightitavatesse kohtadesse, siis annab see meigialuskreem ka väga tubli särapuudri tulemuse välja, seega on tegemist justkui 2in1 tootega! - Meigialuskreemi koostises on aga miski, mis paneb minu naha paksema kihi kandmisel kahtlaselt sügelema ning tekitab ebamugavustunde, seetõttu kanangi primerit kas väga õhukese kihina või segan toote kokku oma lemmiku jumestuskreemiga. Kui paljud teist üldse kontuurimist igapäevaselt kasutavad või näiteks särapuudrit? Minu jaoks on kontuurimine pigem tähtsamate ürituste pärusmaa, kuid särapuudritele ma ei suuda kunagi "ei" öelda ning seda veel eriti kevadel! :)			OSCAR-2019
Mõnikord on mul kahju, et ei ole võimast kaamerat - sellist, millega uksest välja astumata võiks mõned unustamatud hetked talletada. Nagu nädalapäevast näha, ei tekitanud minus seekord kiusatust linna poolt saabuvad varahommikused pidulised. Need on juba loomuldasa tänuväärne materjali huumorinurga jaoks. Seekord ajas suunurgad kõrvuni hoopis kelgumägi. Või noh, kui seda kannatab nii kõlava tiitliga pärjata...Igatahes marssis sinna ühel hetkel äärmiselt otsustaval sammul Mr Beani naissoost koopia. Selline pikk ja kiitsakas ja üsna paranoiliselt ümbruskonda silmas pidav neiu, vanuseks pakuks tubli 12-13 või enamgi. Tont neist tänapäeva noortest aru saab ju. Kaenlas oli meie isehakanud miss Beanil korralik pappkarp, mõõtudelt selline, kuhu ehk koguni mingi mikrolaineahi vms sisse mahuks. Iseenesest ei ole kast kaenla all kõndiv isik kuigi tähelepanuäratav, kuid meie miss Beanil ei olnud kast kokku pakitud, nagu kannaks seal üht koma teist head ja paremat, vaid see oli lahti rebitud. No muidugi tekitab selline käitumisviis naabrivalve piiramatu huvi. Kui ta papitüki õiges kohas maha asetas, siis oli loomulikult selge pilt, et läheb kelgutamiseks. Neiu istus kenasti papile ja... ootas. Paraku ei sündinud eriti midagi. Aga mis miss Beanil muidugi erakordsed olid, need olid koivad. Tõsiselt pikad koivad, ausalt! Ütleme nii, et ideaalsed hoo lükkamiseks. See tähendab, hoo lükkamiseks, kui on millele hoogu lükata. Kahjuks siblisid miss Beani jalad elu eest, aga kasu sellest suuremat ei tulnud. Papitükk seisis visalt mäenõlval ning ei liikunud paigalt rohkem kui neiu parasjagu korraga jõnksutada suutis. Alla see neiuke, tõsi küll, jõudis, kuid olgem ausad - ainult tänu ennastunustavale jalgade tõukamisele. Libisemist nähtavasti papil kui sellisel napib. Ja muidugi on mul hea meel, et leidub veel vahvaid ja värvikaid, ent eelkõige ettevõtlikke inimesi. Mr Bean oleks saanud head ainest järgmiseks filmiks. Nüüd siis on hirmus uudis pealinna vallutavatest rottidest ületamas mitmendat päeva uudisekünnist. Tegelikult on nad ju päris armsad, ja ikkagi loomad! End mõnusalt tundvad rotid ei ole muidugi midagi erakordselt uut - on nad ju teisigi linnu hõivanud. New York vist on nendega kimpus olnud, mõni linn kindlasti veel. Aga mulle meenuvad kohe mullused Nizza rotid, kes võitsid mu südame hoobilt. Sealsed rotid polnud sugugi rumalad - nad valisid elupaigaks parima võimaliku koha linnas. Loomulikult oli selleks kindlusemägi ühes imeilusa vaatega pikale rannapromenaadile ja jahisadamale, õitsvate hiidkaktuste ja pideva meelelahutusprogrammiga. Kui veel mainida öörahu, tingituna suletud väravatest, millest võiks lõputult rääkida, siis mida sa hing veel ihkad!? Rottidel oli sõna otseses mõttes pidu koduõuel, sest piknikupidajaid, kes baguette´ide ja muu hüva kraami jääke prügikasti poetasid, liikus lademetes mäelt läbi. Muide, need rotid olid lisaks erilisele taiplikkusele ka osavad akrobaadid - mängleva kergusega nautisid nad, jalutuskäik oleks nende võimete ilmne alahindamine, nad suisa vudisid jooksujalu põõsastes. Ja jällegi ma eksin, mitte põõsastikus, vaid põõsasteL, otse okstel. Põõsad liikusid, kahisesid, ragisesid, sõnaga - elasid. Võimsad rotid, ma ütlen. Tallinlased tundku parem uhkust, et nende elupaiga on heaks kiitnud koguni rotid ise! Toitke ja hoidke neid siis ometi! 01. jaanuar on alati selline... kahepaikne päev, pigemini eriliselt sisutu.Seda muidugi juhul, kui olla vinks-vonks terve ja aldis kõigile eelmise päeva ja ööga seotud ahvatlustele. Tõbisena on see iseenesest päev nagu iga teine, ehk kuidagi väga vaikne ja väljasurnud. Terviserajale liiguvad vaid sundolukorras olevad tüübid, näiteks jalgu risti hoidvate penide omanikud ja titekärude lükkajad. Väike nostalgialaks kulub ka alati marjaks ära. Et mida seltsimehed soovivad - on pakkuda nii A-76 kui ka A-93. PS Jäin mõtlema, et kui aasta esimest päeva alustada kohe blogimisega, et kas siis on oodata erakordselt palju sissekandeid alanud aastal või ehk vastupidi... Raamat, mis mu öökapile õige kauaks jäi, sest tegemist on äärmiselt faktirohke kokkuvõttega esimese vabariigi aegse Tallinna restoranide elust ja olust. Ja olusid, neid juba oli! Pendel kõikus ju ühest äärmusest teise, kasinast külluseni. Põhimõtteliselt oli elu sama äge või ägedamgi veel kui tänasel päeval. Ega resturaanid polnud mingid igavad kohad: oli esmaklassilist prantsuse ja vene kööki, olid orkestrid ja kabaree, korraldati põnevaid mänge ja võistlusi (näiteks kauneima säärejooksuga daami valimine - kujutate ette!), koguni naistemaadlust tuli ette (kuigi see jäi vist pigem erandlikuks ettevõtmiseks). Tänasel päeval uskumatuna mõjub ehk korduvalt kinnitust leidnud tõsiasi, et porduelu elati ka ja just restodes. Tõelised patupesad sõnaga. Mõned asjad jällegi ei muutu, ametivõimud pigistasid maksude näol toitlustuskohti, skeemitajaid leidus juba tollal. Loeks nagu tänasest päevast... Kas teil on ka päriselus tuttavaid või sõpru, kellega kohtudes võite kindel olla, et nad lähima kümne minuti jooksul jõuavad mingi äärmiselt negatiivse või masendava sõnumini? Eluraskus surub neid permanentselt maad ligi, nende ümber toimuvad ainult draamad, mõrvad, kuriteod või muud leebemad möödalaskmised. Kui ei ole juhtunud mingit üleriigilist pahategu, siis tehakse neile tavaliselt liiga töö juures, naaber on loll, sugulased elu hammasrataste vahele jäänud, maakeeli öeldes on just nemad need lilleksed kesk p...merd (vabandust!). Kusjuures need inimesed võivad mingis teises olukorras või mingis valdkonnas olla täiesti sümpaatsed, andekad ja vahvad tegelased. Midagi säärast tundsin ma "Liivalaiat" lugedes, ei tahtnud sugugi, aga tundsin. Kui see oleks esmakordne tunne Mändi lugedes, siis püüaksin teda kaitsta ja õigustada, et ehk on tegemist isemoodi arveteklaarimise-raamatuga, aga mulle meenub, et sarnase tundmusega seisin silmitsi ka tema varasemaid memuaare lugedes. Tal on kauneid kirjanduslikke kujundeid, ta oskab sõnaga ümber käia, puhttehniliselt võttes on teda meeldiv lugeda... kui vaid ei oleks seda poriga üle valamist, mida ta juba mitmed aastad harrastab. "Nartsisside..." puhul suutsin sellest veel üle olla, see küll jättis pärast lugemist rõhuva tunde, aga ma uskusin helgemasse homsesse. "Kassikäpa" ostsin veel, aga "Kurereha" enam ei suutnud, ei mäleta, aga vist isegi ei tahtnud seda raamatukogustki laenutada. Kui ilmus "Elukaarel" andsin uue võimaluse, kuid masendav alatoon ei olnud sellestki raamatust kadunud. Nüüd "Liivalaiat" lugedes tekib juba sportlik hasart, et kui kaua veel? Pisukene elusügise nukrus käib ju asja juurde, aga teiste materdamist, õelaid torkeid ja varjulisi mälestusi see ei õigusta... Võin mõista tema enesehaletsuse ja kibestumise algallikaid (raske lapsepõlv, rambivalgusest koduperenaiseks, lisaks keskmisest armukadedam mees jne), kuid ei mõista, miks märklauaks saavad kogu aeg teised inimesed, nagu oleksid nemad tema hädade põhjustajad. See oleks vesi kollase meedia veskile, kui tegemist ei oleks enamasti inimestega, kes juba igavikuteele astunud. Väga vadilik inimhingede psühholoogia lahkamine, mis võiks massidele meeldida. Mulle ka meeldis. Päris inimesed, nende päris elud, samas pisukese fantaasiamekiga, lisaks kohatise muheduse. Me võime ju oma elu võtta kui üht lõputut hädaorgu, ent teisalt on meie võimuses väga kerge vindiga sinna mõnusat huumorit juurde keerata. Vadi on umbes nii ka siin raamatus teinud. Ja üleüldise liistakate vahele on siis vahelduseks natukene kopsakama üllitisega tegemist, jagus koguni mitmeks õhtuks. Viimast lehte pöörates tabasin end mõttelt, et kuidas saavad pealtnäha nii tavalised elud nii põnevad olla, et ei malda raamatut käestki panna, aga vaat saavad.			OSCAR-2019
Lehekülg vajaks siiski ülevaatamist. Kas abielus naine ja mees, kel näiteks lapsi ei ole, ei moodustagi perekonda? Ja kärgperekonna pilti pidasin alguses oma naiivsuses paljulapseliseks perekonnaks, aga see on vist väljasurnud nähtus :) Asi pole kartmises vaid selles et enne me koogutasime venemaa poole nyyd koogutame välismaa poole ja kas meil peab olema kõik see mis seal välismaal on v? Sina ela siis koos oma lesbode ja homokollidega. Tola! Eks tõde võib ju vahel vastuvõetamatu olla, aga perekonna võivad moodustada kes tahes. Küsimus on eelkõige struktuuris, mitte nende seksuaalses sättumuses. Perekonna võib moodustada ka kaks õde oma vallaslastega. Loodus on seadnud nii, et vaid emasloom ja isasloom saavad koos järglasi. Loomulikult esineb ka looduses hälbeid ja kõrvalekaldeid seksuaalsuses, väärarenguid. Tavaliselt lükatakse need karjast välja. Inimkond on samamoodi üks suur loomakari, oma instinktide ja vajadustega. Erinevuseks on mõistus, mõtlemine. Loomulikult ei saa sinna midagi parata kui on tekkinud hälve. Inimestena ei saa me neid karjast välja heita. Peame sellega kuidagi hakkama saama, kuid.... kas peab neid vähemusi, kõrvalekaldeid alati rõhutama ja esile tooma, propageerima. Ole homoseksuaal, ela oma elu, ole täieõiguslik ühiskonna liige. Ei tee ju keegi takistusi elamaks ega piira kuidagi su vabadusi. Minul ettevõtte juhina ei ole vahet kas sa oled homoseksuaal või mitte kui sa teed oma tööd. Samuti ei pane ma sulle linnas kõndides silti külge, et vaadake, see on homoseksuaal. Milleks on vaja korraldada paraade ja aina kurta, et teie vabadusi piiratakse. Mis viisil? Ma tõesti ei saa aru. Ela, ole, tee ja teeni. Keegi ei keela ju. Kuid ära tule tänavale ise sildiga, et olen homoseksuaal. Keegi ei oleks tähelegi pannud sind kui tavaelanikku ega hakanud sildistama. Nüüd aga teeb ja sildistab peale seda kui sa nn kapist välja tulid. Üldse on see nii nõme väljend, kes sind sinna kappi pani - mitte meie, heterod, vaid teie ise. Ühiskond on hakanud selle hädakisa peale kaitsma vähemusi, püüdma neid sulandada ühiskonda, panna mõistma ja tolereerima. Kas tõesti on seda vaja? Kas tõesti on homoseksuaalsust nii palju, et seda esitletakse juba peremudelina? Võibolla peaksime meie heterod tundma end juba ahistatute ja tagakiusatutena. Loomulikult peaks perekonna- ja inimeseõpetuses puudutama ka homoseksuaalsust ja muid seksuaalseid kõrvalekaldeid, kuid seda ei peaks esitlema kui peremudelit. Laske lastel siiski jääda teada tuntud põhitõdede juurde, las jääda kehtima siiski Darwini evolustiooniteeoria, Newtoni füüsikaseadused, Platoni filosoofilised teesid jne jne. Juurde sinna ka evolutsioonilisi ja ühiskondlikke muutusi, kuid aluseks olgu ikkagi traditsionaalsus, tarkus. Niigi on meie ajastu lapsed juba rikutud nutiajastu tõttu, informatsiooni üleküllus ja nii vaba kättesaamine on keeranud asjad pea peale. Kari on OMA PERE ja suguvõsa, st neid peaks oma perest välja lükkama. Oled selleks valmis, või sa tõesti oled nii rumal ja arvad, et sinu suguvõsas selist asja ei saa juhtuda? Oled Jumal ise? Pole ka midagi homoseksuaalide vastu, aga minust hoidku eemale ning tänavapildis ma seda näha ei taha...pimedas teki all tehku mis tahavad. See on lapsõiguste rikkumine, lapsel on õigus emale ning isale, nii nagu loodus selle paika pannud ! Meie kes oleme normaalsed peame hoidma piirid paigas...mis muidu järgmiseks, lapsel on vanemateks isa ning kits ? ainult need inimesed võivad perekonna moodustada, kes omavahel on võimelised lapsi saama? Kas ema lastega või isa lastega ei ole perekond? Nöukaajal peedistati laste ajusid punase rätiga, nüüd vikerkaare värvidega. Perverdid vöiks lapsed rahule jätta ja oodata kuni nad kasvavad ja ise otsustavad. maailmas on palju jälkust ja ebanormaalsust. Tahaks, et eesti lastest kasvaks targad inimesed, kes oskaks hinnata ilu ja ausust. Kas tõesti peab koolis aega raiskama igasuguste ''ebade'' lahtirääkimisele.Pigem paar keemiavalemit, trigonomeetriat, ajalugu või võõrkeeli süvendatult õpetada kui kakanokude tembutusi. Siis peab selliseid sünnitada, aga miks heterodel sünnivad gei-, lesbikalduvusega lapsed? Ju patude lunastamise eesmärgiga. Ja meie ajal omasooiharaid on eriti palju, sega heterode patud on eriti jõhkrad. Paistab, et siin kommib mitu omasooihatat, väidavad, et lastele tuleb kõik ära seletada. Kuidas nad siis seda seletavad, et moslemid viskavad samasoolisi armastajaid katustelt alla. Ja kui kommenteerivad? Mida sa sellega tahad öelda? Kas on mingi piirang sätestatud - sina võid, tema ei või? Lapsed on piisavalt targad ja nendel tegelikult enam ei vajagi seletada, kahjuks ebaküpses eas sinusugused võivad neid vägivallale õhutada, pana inimesi vihkama. Õnneks maailm on lai ja sallimatu Eesti varsti on noortest tühjaks jooksuned, jäävad sellised kõike ja kõiki vihkavad olendid alles. Ei tule lastele midagi selgitada räägime kurejuttu ja laseme sõpradel ja internetil teadmisi jagada. Kas tahetakse väita, et lastele selgituste jagamine ei ole õige? Pole siis ime, et nii palju rumalaid ja teadmatuses olevaid noori igal pool on, kes pole midagi näinud ja kuulnud. Suurem osa vanemaid ei vaevu isegi käitumisreegleid lastele selgitama. Pildil pole ka Toobalit koos kuue külapoisiga. Hea tahtmise korral võiks ka sellise peremudeli välja kuulutada." Lahkame seda lauset, palun. Kuidas sa hakkad samasooliseks? Mida see tähendama peaks? Olen naine, ja siis on kalduvus, et jään naiseks? Igal inimesel on geenides omasooiharuse geen - see väide on juba aastate eest teadusmaailmas ümber lükatud. Nende teadusuuringute kokkuvõtteid ( vähemalt ühte) on kajastatud isegi Eesti peavooluajakirjanduses. Väga kurb on vaadata kui vanaaegne on inimeste mõtlemine. Endal on olnud sama teema õpikus ja meie klass ega nende vanemad probleemi ei leidnud. Kas see on parem kui laps peab kasvama üksik vanemaga või see kui lapsel on kaks vanemat, vahet pole et tal on kaks ema või isa. (See ei muuda lapse mõtlemist et too on norm) Inimesed ei saa aru, et lapsed ei hakka samasooliseks nagu nad hakkaksid tegelema mingi hobiga sõbra mõjutusel. Esimesed kiindumused ja armumised tekivad lastel juba lasteaias ja esimestes klassides, mingi pilt õpikus ei saa muuta seda kes neile meeldib. Pildil pole ka Toobalit koos kuue külapoisiga. Hea tahtmise korral võiks ka sellise peremudeli välja kuulutada. Venemaal sellised asjad läbi ei läheks ja keegi ei kosstaks ka õpikuid lastele sellise sisuga.Kui Sotsiaalministera ja Haridusminister midagi muud enam välja mõelda ei oska,siis järgmine õpik lastele koostatakse veelgi hullem.Vot usundiõpetust meil koolis ei ole kahjuks,selle asemel on seksiõpetus ja ilmselt jõuavad kooli ka kondoomi aparaadid,siis saab igaüks proovida,seda ja kas lapsevanematena tegelikult tahamegi seda või?!Kool jäägu ikka õppimiseks,mitte muudeks asjadeks! 7 klassi lastele ei tohi mingil juhul rääkida, mis maailmas toimub ja kondoomidest ammugi mitte. Las kasvavad õndsas teadmatuses. keegi väidab et „Võime ju ajas tagas minna, aga geid on ikka alles., no paneme siis õpikutesse ka narkarid jne, saame looduskaitse all oleva kena kirju grupikese. Peakski õpikutes narkarid ka olema, ehk siis lapsed saaksid teada, kui ohtlik see on ja mida endaga kaasa toob, ilmselgelt on ju kasvatustöö puudulik olnud, kui narkareid aina juurde tuleb. Kui lastele midagi ei räägita ega selgitata, ega see asju olematuks ei tee See tume asi seal mehe kõrval pole mitte väljaviimata prûgikott, ega tont, vaid hidžaabi kandev naine! Ûks mees ja tema 4 naist, see pisike neljas, on ka tema naine, mis siis, et 13 aastane. Ûlejäänud 21 on nende lapsed. Perekonna uus vorm. Laps on adopteeritud kahe meesoost lilla poolt ehk kasvatavad last kaks paadunud omsooiharat ped...sti. Tegemist on populatsiooni kontrolliga. Strateegia on luua rumal, ihadele rajatud põlvkond mis omakorda loob suuna järltulevate põlvkondade vähenemisele ja soodustab klassi lõhesid ning massikonflikte. Seletada, et lillad on pressinud end niinimetatud perekonnaks aga looduse poolt on seatud nii, et vaid erinevast soost vanemad saavad lapsi. alati õpetada - egas nad muidu tea, mis õige on ja omal käel oma vigadest õppimine = raisatud põlvkond ja unustatud vanemate tarkused… et meie- vanemad oleme sünnitanud homo, ja see homo on samasugune nagu kõik teised inimesed, ka nendel on õigus perele Raamatuid põletati teistel aegadel. Ja kui pilt näitab, et peres on laps ja kaks naist, siis miks peab see tähendama vaid lesbipaari. Küllalt on perekondi laps+ema+vanaema. Tulle visata sellised perekonnad? Millega te õigustate koolis lastele selle õpetamist? Vastus on, et siis lapsed on kerge saak värdõigustega kaitstud pedodele. Ühiskond võib ju aktsepteerida selliseid asju, kuid miks siis ühiskond ei aktsepteeri loomadega moodustatud peresid? Loomakaitsjad ei luba loomi alandada ja LASTE kaitsjad on ise pedod. Lastele ei tohi rääkida, mis maailmas on ja toimub. Ja uudised, ajalehed, internet ja telefonid tuleb ka neile ka ära keelata, sest mine tea, mida nad seal loetust 'propagandaks' peavad ja järele hakkavad tegema. Loomulikult. Totalitaarideoloogilised valed elu olemuse kohta on põrgulik sadism. NLiit veel ei tunginud kallale elu olemusele, selles mõttes ma läheksin NLiitu tagasi. LGBT-totalitarism surub põhiseaduse kaitse alla seksi kui kõrgeima inimõiguse - iga seksiv paar peab saama nautida võrdseid sotsiaalseid õigusi - perekonda, abielu ja lapsi. LASTE ÕIGUSTEST ORGAANILISTELE VANEMATELE EI KÜSI ENAM KEEGI. Aga me saame oma lastele ikkagi elutõde õpetada - igal lapsel on ema ja isa. Kui nad koos ei ela, on kurb. Tuleb seadusega määrata, et igas perekonnas oleks meessoost isik, naissoost isik ja kaks last, et kõik oleks korralik ja lapsed ei satuks segadusse. Mõtle, mõnes nn perekonnas elavad ema, laps ja vanaema, lihtsalt lubamatu, eks ole, lapsel pole meessost eeskuju ega midagi, ei tea, mis arusaamu see laps veel niimoodi omandab. Tulge mõistusele.Meie kõrval on juba tehisintellekt ja selle teadmised pole lo(l)lide ametnike määrata. on kõik "normaalne",kirjandus vist sama. http://www.delfi.ee/news/paevauudised/valismaa/kumneaastane-poiss-vagistas-saksamaal-ea-ja-sookaasla... Minule taoti ka omal ajal seda punast värki pähe alates esimesest klassist. Nüüd tuleb välja, et see oli õpetajatel tühi töö. Praegu on liit teine ja ideoloogia teine, aga õpetaja peab jälle olema ideoloogiatöötaja. Harilikult See õpik on juba 5 aastat vana ja igal aastal avastatakse uuesti :). Küll on ikka mõnede elu raske :). Ja tulebki "avastada". Küsimus on pigem, et MIKS see õpik on juba viis aastat vana? Ma ei kahtle, et eelsesivatel aegadel vahetatakse see õpik ümber. sest igal aastal uued kümned tuhanded lapsevanemad kes seda õpikut näevad ja mõned neist lastevanematest ei ole päris kuhtunud. Kas sa näiteks vaatasid kui laps käis teises klassis, et mida talle kuuendas või seitsmendas või kaheksandas õpetama hakatakse? Ilmselt mitte. Seega tööl käivad lapsevanemad avastavadki õpikute sisu koos lapsega koos õppides, s.t. lapselt koolitükkide tegemist kontrollides. Lapsed teavad seksivärgist ja homondusest palju rohkem kui õpetajad. Eriti vanema põlvkonna õpetajad. Hoopis neile tuleks õpetlik brošüürike pihku pista, Oli hiljuti ka üks päris pisikestele mõeludud Tea kirjastuse lasteraamat sensatsiooniks, kus õpetati, et kaks pull kasvatavad vasikat -- või midagi sellesarnast. Sest nad armastavad teineteist! Kuulge, noored ei ole kurdid, pimedad ega lollid. Nad ju näevad ja teavad, mis maailmas toimub. Kuulevad, et kuskil homod abiellusid ja kuskil lapsendasid. Miks mitte koolis arutada (ARUTADA!) nende teemade üle. Ega kedagi ei kästa praktikas kõike järgi proovida. Näed kui paljud arvavad, et noored ON kurdid, pimedad ja lollid, ei näe ega tea, mis maailmas toimub. mis on teil viga.kui loodus on eksinud,siis meie ei pea sellega kaasa minema.mees ja naine viivad elu edasi,nii oli on ja jääb.kui midagi on teisiti,siis las see olla teisiti,elagu sellised edasi nii kuis tahavad,see aga ,et seda normaalseks pidada ja veel õpikusse panna,see on kõige suurem nõmedus maa peal.teema siis sarimõrvarid ka legaalseks,nad tahavad ju tappa,nad ei ole selles süüdi,et verd ihkavad.kui kaugele võib veel minna nende lollustega. see on sellepärast nii , et lootest saaks looduse lootuses midagi paremat välja areneda, kui lihtsalt naissoost lootest meheks väljaarenemata naine. Loodus on seega ise sellega meile selge sõnumi andnud et mehed on arenenumad ja ülemuslikud organismid kui naised. On küll normaalne kui kaks meest loovad pere ja ka lapsed saadakse .Seni on normaalne kui võõrad vanad söövad võõraste laste maksude eest leiba.Kuhu nende endi lapsed jäid et peab vanaduses pensionärina vegeteerima võõra leivakoti peal. võib ju laps tunnist ära minna sellest tunnist kui lapsevanem ja laps ei soovi õppida seda ainet,saksamaal said lapsevanemad selle õiguse kui hakati õpetama anaalsexi ja lapsed ei pidanud sellest homoideoloogia tunnist osa võtma. seega põhjendades ükskkõik mida mimgi ainekavaga taandatakse ennast "vastutusest" võetakse raha vastu ega küsita, millise kildkonna võim surub selliseid ainekavasid peale, milliseid inimesi sihipäraselt üle maailma sokutatakse ainekomisjonidesse, et "omaparaseid" ainekavu kehtivaks muuta, milliseid inimesi tasustatakse-ostetakse altkäemaksuga ära et teha huvigrupile soodus otsus jne, milliseid inimesi alusetute süüdistuste alusel sunnitakse ainekomisjonidest lahkuma, et vabastada kohta enda huvigrupile sobiva meelsusega liikmele jätke lapsed sellest välja, muidu läheb kurjaks! kutsun normaalseid inimesi üles rebima homopropaganda leheküljed laste kooliõpikutest välja! Peagi oled sunnitud. Läänes pannakse lapsevanemaid vangi kes keelavad oma lastel sellistes ajupesu läbiviivates koolides õppimise. Vangi või suured trahvid või mõlemad. Ainuke võimalus oma last päästa on kodus asjade selgeks rääkimine. Mis on mis, kes on homod ja pedofiilid ning nii edasi... kuidas sulle meeldiks kui haridusamet teeks sulle trahvi selle eest, et sa keelad enda lapsel seal tunnis viibida ja laps kuulab su sõna ja ei lähe sellesse tundi? Nüüd vist sa saad aru, et nähtuse olemuslik ulatus on palju suurem kui leheküljel olev trükivärv, mis on vaid nähtuse pinnavirvendus. Kas haridusjuhid ei ole 7. klassis anatoomia tunnis õppinud, mis on PEREKOND, et lapsed sünnivad mehe ja naise suhtest? Ja valime ainult EKRE! Ainus erakond, kes Eesti, eestlaste ja perekonna eest kõneleb ja seisab! Kõik teised tahavad eestlastest teha "eurooplased" selle kõige negatiivsemas vormis ning on nõus ka enda ema maha müüma! Riik sõidab oma rahvast sõna otseses mõttes ÜLE! Kuidas on võimalik, et taolist, vabandage väga, arulagedust, mingit ebanormaalset seksuaalvähemuste hullust õpetatakse koolides KÕIGILE õpilastele? Lapsevanematel ei ole mingit õigust kaasa rääkida? Usun, et enamik lapsevanemaid on sellise õpetuse vastu. See ei ole ju normaalne!!! Ainus ja õige peremudel on mees + naine ja nende lapsed. Ema, isa ja lapsed- kõik! Seda tulebki õpetada. Isegi ei peaks olema pilti üksikvanemast, sest see, kuidas üksikvanemlus praeguses ühiskonnas vohab- ei ole ka normaalne! See tuleb sellest, et propageeritakse vabameelsust ning üheöösuhteid, tehakse kõik selleks, et abielu ja armastus kaotaks igasuguse väärtuse...Ma ei räägi siinkohal neist üksikemadest ja üksikisadest, kes haiguse või õnnetuse läbi on oma abikaasa kaotanud ja seeläbi üksikuks jäänud..., kuid neid on väga vähe! Ja nemad on tublid. Aga seda mõtlematust ja lihtsameelsust, mis tekitab üksikemasid- PALUN mitte propageerida! Mõtlesime abikaasaga pikalt, kas tuleks kõne alla veel üks lapsuke...Meie poeg lõpetab järgmisel aastal keskkooli. Oleme heal järjel ja õnnelikud, KUID siiski otsustasime mitte seda riski võtta just nimelt SELLE pärast, et ei soovi last sellisesse ühiskonda, kus pereväärtused on pea peale keeratud ja juba lasteaedades sunnitakse julmalt sallivust ja samasooliste "normaalsust" peale! Sellepärast lähengi valima, et EKRE nii palju hääli ei saaks :) teisedki tuttavad öelnud, et vastikus EKRE vastu sunnib nüüd rohkem valima minema. Vatikan enda kooripoiste jne ärakasutamise teema summutas jesuiitlikult sellega, et pani propagandamasina tööle kuidas aafrika jne pagulasi kõik aitama peavad, Nii sai Vatikan "oskusliku suhtekorralduse" läbi ise oma vigadega suure tähelepanu alt ära jättes inimesed jagelema mingi (soovi korral) täiesti välditava teise "rändekriisi" (on alles eufemistlik sõna) probleemiga ja sellega kaasnevate järelmitega. Perekonnaõpetust ega perekonna sisulist käsitlust ei ole põhikooli õppekavas üldse ette nähtud, see Koolibri tegelane lausa valetab. Põhikooli riiklikus õppekavas sätestatud kasvatuslik eesmärk „ austada /../ ühiskondlikku mitmekesisust“ ei anna mingit alust perekonna meelevaldseks tõlgendamiseks. Perekonna määratlus tuleneb perekonnaseadusest. Perekonna aluseks on mehe ja naise vahel sõlmitud abielu. Teiseks: kirjeldatakse mitmesuguseid leibkondi ehk eestipärasemalt „peresid“, ent miskipärast ei pakuta traditsioonilist, loomulikku ja lapsesõbralikku peremudelit, kus elatakse koos vanavanematega. Ilmselgelt on õpiku pilt olukorda moonutav. Perekonna võivad moodustada ka üksik Mees ja üksik Naine. See ongi sellise suhtumise tulemus, et las teevad mis tahavad, mind see ju ei puuduta. Hakkab puudutama. seega püüdlevad meessoost isikud mõttekaaslastga oma tegemisi ja miks ka mitte mõnda rahustavat teguviisi sooritama, , Teen tekkinud sotsiaalselt ärevas õhkkonnas konstruktiivse ettepaneku kollektiivselt tegeleda ennast rahustavate teguviisidega üle Eesti täpselt kell 21.00 Aktuaalse kaamera algussignatuuri ajal. Nad on vaid kirjas 10 aastastena, nende tegelikku vanust Saksamaa võimud ei tea. Enamasti on selline 10 aastane afgaan habemega ja näeb välja nagu 30. ISEKA GEENI kolmemõõtmelise printimisega (seksimisega) paljundamine on vahend liigi säilimiseks. Samasoolised ei saa järglasi, seksimine ei ole neile geeniprinter, vaid on neile hierarhias koha määraja, võimutunnus. Millised võivad tema traumad olla, kui saab aru, et teda on lapsendada antud sellele 1-2% ühiskonnast? Ja temale selline peremudel kohe kuidagi ei meeldi. Kas see võib tekidada oma homo "vanemate" osas vägivalda? Miks seatakse esikohale homodest täiskasvanu heaolu, kes ei tea kustkohalt saadud lapsega kavatsevad perekonda hakata mängima? Vanaisa koos pojaga võib ka lapselast kasvatada, samasoolised vanaema ja tütar võivad last koos kasvatada. Mitmekesi kergem. nüüd see paanika tekkimine, konkreetne õpik on kasutuses olnud juba vähemalt kolm aastat ja siiani pole keegi emotsioneerinud ? meenus millalgi 80ndate lõpus või päris 90ndate alguses ajakiri "Eesti naine", mis tekitas umbes samasuguse vihalaine ja paljudes peredes lendas see otsekohe prügikasti. põhjuseks oli terve lehekülg sekspoose, kusjuures need olid samasugused joonistatud kriipsujukud, mitte fotod... :D Lihtsalt igal aastal saavad kooliküpseks uued lapsed ja samas saavad teada ka kooliõpikute sisust UUED lapsevanemad, kes eelmine aasta ei olnud uuri ud õpikuid mida nende lapsed jätgmine aasta "õppima peaksid". Seega retooriline vahelehõige – "kus te varem olite" – on pisut demagoogiahõnguline. Pole mingit paanikat. Sellised asjad on tarvis aeg-ajalt rahva ette tuua, et valimiste ajal oleks lihtsam otsuseid teha. Ma tooks selle asja kohe valimiste eelõhtul veelkord esilehele. Mina kirjutasin 3 aastat tagasi poja õpetajale, et lesbid ja homod pole normaalne perekond. Õnneks õpetaja oli sama meelt ja rääkis lastele tunnis, mis on õige ja mis vale. Ma ei saa aru kuidas me oleme jõudnud nii kaugele, et see vaimne hälvarlus on normaalne ja selle mittedolereerimine on juba tabu. Nutma ajab see, et me ei saa oma lapsi kasvatada teadlikuses ja õpetuses, et tegu on psüholoogilise hälbega kui kaks omasoolist üritavad perekonda mängida, see ei ole ega saa olema perekond! Jep. Sest kõik see ving ja hala siin pole teps mitte hirmust tingutud? Muidugi on. Kardetakse erinevust. Kardetakse oma laste pärast. Kas neil kartustel ka alust on, see on hoopis teine tera.. Mis sinu jaoks normaalne, on teise jaoks rõve ja vastupidi. Minu jaoks on rõve, kuidas kedagi tundmata vihata. Lihtsalt seepärast, mida tema teise täiskasvanud inimesega teeb. Punkt. Lastele võiks siis ka õpetada, et lõõgastumise variantide seas on ka heroiin, amfetamiin ja fentanüül. Nii marjulkäimise asemel ja raamatu lugemise asendajana? Ka see on tõsiasi ja kas ka seda ei peaks ju varjama? Laps peabki ka nende asjade kohta teadma, et oskaks nendest eemale hoida ja teadvustaks nende ohtlikust. Vati sees kasvanud lapsed, kes midagi pole kuulnud ja kellele pole midagi selgitatud, võivadki kergesti ohvriks langeda. Väha sellest, et samasooliste häbielu aktsepteeritakse, nüüd "ühtib" keegi Greetliis isegi kellegi arvamusega. Liigutab või ei liiguta, elus või surnud, peaasi, et ühtida! Seda küll ei maksa lootma hakata, et terve mõistusega laps usub, et bioloogilisi lapsi saavad kaks isa või kaks ema omavahel. Kerkibki ülesse küsimus, kas sellistel lastel on õigus teada oma tõelist sugupuud, tõelist päritolu. Aga kui tahab minna suguvõsa kokkutulekule ja küsib oma kahe isa käest, kas nende vanemad olid ka isa ja isa? Omal ajal täiendasime ENSV-s heaks kiidetud õpikuid suurima rõõmuga. Eriline lemmik oli Palametsa "Jutustusi kodumaa ajaloost". Usun, et noorsugu ei ole hukas ja illustratsioonid saavad asjakohased täiendused ja kommentaarid. Ja siis üks isadest seletab lapsele, kuidas too tema kõhus kasvas ja kasvas ja kui valus oli sünnitusel... Ja kui Eestis ei sõlmita homoabielusid, siis laias ilmas siiski seda mõnel pool ju tehakse. Silmi sulgeda ei saa. Kui igas asjas ainult ajupesu nähakse, siis muidugi... aga ikka peab neid ilmaasju lapsele selgitama. See nüüd siis üks asi mida kooli hooleks ei maksa jätta. Laps usaldab ju oma vanemaid eelkõige. Eks naapalju ikka ole, et kuna naine peab abielludes syyto olems, siis omandavad oiskesed kogemuse vanaeitede või lammasttega. Ja noormehed posikeste tagapalge abil. Nii, et islamikultuuris on levinud mitmesugused parafiiliad. ÕL: USKUMATU! Kümneaastane vägistas klassiväljasõidul kümneaastase. Vägistajat abistasid 11aastane süürlane ja 11aastane afgaan, kes hoidsid 10aastast ohvrit kinni.Berliini ühe põhikooli klassiväljasõidul vägistas kümneaastane poiss sama vana poisi, vahendab Bild Online. Kui koolides õpetatakse nüüd seksuaalkasvatust nagu räägitakase,siis kuidas õpetatakse kahe naise ja kahe mehe vahelist seksuaalelu?! Väga huvitav.See haige jama tuleks riiklikul tasandil ära keelata.Siin ei ole mitte midagi normaalset. Mõtisklen ja olen saanud arusaamisele,et naine ilma meheta last ei saa ning vastupidi, homovanemad ei saa iial asendada Ema ja Isa ,kuigi seda nad püüavad! Lugupidamisega,Taat! Kuid ei ole hullu, sest kõige rohkem teeb see õpik nalja just õpilastele. Ärme alahinda omi lapsi, nad on päris terased. Kas Eesti riiklik hariduse programm tahab õpetada et lastepilastamine on normaalne,maksumaksja rahaeest . ,,õpik" ei tohiks kusagil koolides olla õppevahendiks.Kui keegi räägib,et vot Rootsist tuleks eeskuju võtta,siis ma leian,et mingil juhul ei tohi seda teha.Erinevus ei rikasta!Piisab sellest kui keegi kusagil kirjutab,et oleme sallivad ja oleme avatud ühiskond ning ma lähen juba vihaseks.Tänapäeva elus on väga palju head,kuid samamoodi on selles ka väga palju täielikku jama,mis on täiesti vastuvõetamatu! Homofoobid on teaduslikult näidatud kui keskmisest madalama emotsionaalse intelligentsusega ja intelligentsiga isikud, sest keskmisest madalama EQ ja IQga inimest hirmutabki kõik, mis pole nagu tema ja ‘mida on raske seletada’. Kiire Google otsing annab teile ka vastavad artiklid. Eks iga üks saab järeldada kus pool kesk joont ta on. Palun viiteid nendele teaduslikele uuringutele. Ja teile teadmiseks - olen kindlalt selle ajupesu vastu ja minu, 12 põlve nii ema kui isa poolt puhta eestlase IQ inglise keeles mõõdetuna on 136. Mina ei saa aru, mis seal raamatus siis valesti on? Kui selline asi on meie maailmas juba väga laialdaselt levima hakanud, siis miks peaks laste eest seda varjama? Lastele tuleb kõik maailmas toimuv korralikult lahti seletada, mitte et nad loevad kuskilt lehest ja saavad valesti aru jne. Tundub, et pildi autor ei teadnud sellest midagi ja seepärast saigi trauma, mida postitada. Puust ja punaseks, omasooliste kooslused ei ole ega saa ka teatavatel põhjustel olla võimalikud. Bioloogia käsitlus on vist iq testist välja jäänud!? Ka narkomaania on väga laialdaselt levima hakanud aga ma ei arva, et seetõttu peaks seda õpikus kajastama kui valikuvõimalust. Ah et sellised pered on olemas , aga kuhu jäävad pered kus vanavanemad, aga paljudel polegi peret elavad lastekodus, miks neid ei ole pildil. Kas lihtsalt laia silmaringiga inimeste kitsas silmaring, vägisi jääb mulje et mitte. Ja üleüldse sellist juttu saab rääkida vanuses kus usutakse et kurg toob lapsed ja jõuluvana toob kommi. Kuuendas klassis on see juba naeruväärne, teatakse et keegi sünnitas inimese,lapse ja see ongi pärisema ja see on tavaliselt ka naine. Kus on minu ema - kuhu ta kadus miks on mul kaks kommionu kõrval. Lapse psühhotraumad on kindlustatud - mingite tüüpide haiglaseks rahuloluks. Peale sõja kui koolis oli natuke ülekasvanud jõmpsikaid , õpetaja hirmutamise peale "Kutsun vanemad kooli" oli vastus, mul polegi vanemaid - kuidas ? karu kakas kännu peale ja päike haudis välja. Näe kuhu oleme jõudnud 21 l sajandil - sinna mida ennustasi pätipoisid 40 -date lõpus. Kui lapse kõrval on teda armastavad ja teda korralikult kasvatavad inimesed, ei saa ta kindlast psühhotraumat, aga halva, vägivaldse ja hoolimatu perekonna puhul küll, moodustavad selle siis kes iganes. Suurem osa kommenteerijaid on vastu mõttele, et kui lapse kõrval on teda armastavad ja teda korralikult kasvatavad inimesed, ei saa ta kindlast psühhotraumat, aga halva, vägivaldse ja hoolimatu perekonna puhul küll ? Kui üritasin sellekohaste teadusuuringute kohta siin valgustada, siis kadus kirjutis imeväel. Kas ka nüüd jäetakse kirjutis alles??? Ei soovinud, aga siin tahetakse igaühes, kes natukenegi mõtleb, vaenlaseks teha, sest oma on siin ainult lahmivalt sõimav isend. Selline õpik tuleb tagasi saata ja keelduda selle järgi õppimist. Vanemad peavad üheks saama. Siis asi muutub. Koolis peaks ka enesetappe käsitlema kuna ka see on ju elu osa ja need on olemas. Võiks olla lihtsamad juhised välja toodud koos koolitulistamise juhtudega kus tulistaja ise surma saab. Need ajad olevat ju möödas kui asju maha salati? Kui üritada kirjutada perekondades ja erinevates omasoolistes kooslustes enesetappude kordades erinevustes, siis see võetakse kohe maha! ainult näitab mis sajandis eestis veel elatakse sellal kui muu maailm on ammu 21.sajandis ja tegeldakse oluliste teemadega... Tegelikult võiks ikka lastevanemate käest nõusolekut küsida sellise õppeprogrammi kohta.Minule isiklikult ei meeldi,kui minu lastele ajupesu tehakse.See tund peaks olema vabatahtlik,mitte sunduslik. Võib-olla tahaks vanemad üldse määrama hakata, millises tunnis nende lapsel kõlbab käia ja millises mitte? Mõnele patsifistile näiteks ei meeldi, et laps ajalootunnis käib. minu kuueaastane tütar teab ka et homod on haiged inimesed aga see ei tähenda et neid kooliraamatusse peaks pandama. On teada tuntud tõsiasi, et mida nooremast east alustada ajupesuga, seda kindlamini kinnistuvad ka väärtõed!!! Ma saan aru, et laste arvamuse pärast ei muretse keegi. Ei siis kui ta on väike ega siis kui ta on sellises homo peres suureks kasvanud. Laps saab aru ju. Ja mis siis kui on suure vaevaga ära seletatud, milline isa on ema ja laps mingil ajal hakkab küsima, kes on tegelik bioloogiline ema? Ja kui laps on suurem, kas tema oleks nõus sellise peremudeliga ja mida siis tema hing peab läbi elama? Tavapäraselt ongi omasooiharate kooslustes paika pandud, kes on isane, kes emane. Nad võivad ju väliselt sarnased olla, kuid vaimselt üritatakse ikkagi jäljendada tavaperekondlikku rollimängu. traditsioonilises peres ei räägita ju lastele mida ja kuidas vanemad täpselt voodis teevad, miks peaks seda siis samasooliste peres tegema? No ma ei tea, minu meelest seletab üsna kenasti lahti. Mujal maailmas ja ka meil on ju sellsieid peresid, mis ei ole traditsioonilise mudelgiga. Miks laps ei võiks seda teada? Kui nüüd aus olla ja võrdõigusest rääkida, siis on see õpik väga diskrimineeriv. Vanasti oli õpilaste mõistes perekond isa+ema+üks või mitu last. See oli suguliselt jätkusuutlik ja looduse mõttes ideaal variant perekonnast ning seepärast see võeti aluseks. Kui nüüd tahetakse laps kurssi viia kogu elu eripäradega, siis tuleks seda teha õiglaselt. Ma ei leia õpikust kärgpere mudelit, miks nemad on halvemad kui homod. Kui pere õpetuses on sisse toodud homod, siis kus on teised seksuaalvähemused, võrdõiguslikkus ju?! Puuduvad nekrofiilid, pedofiilid, zoofiilid jne. "Puuduvad nekrofiilid, pedofiilid, zoofiilid jne." - tegemist pole pere mudeliga vaid on parafiiliaga. Võiks enne lugeda osata kui hakata jama kirjutama. jälle vinguvad :). Kui elab koos 2 samast soost isikut: ema ja tütar või isa ja poeg, kas nad pole siis perekond? Ja mis need pagulased homondusse puutuvad, kui mingi kõlupea seda arvab? Ja mudelil, kus on joonistatud 2 meest ja laps, et ole ilmselt mõeldud, et täiskasvanud mees, täiskasvanud poeg ja siis veel üks laps. Ainus evolutsiooniline peremudel on naine+mees+laps(ed). Sellele lisaks ka ühe lapsevanemaga mudel, kui teine osapool puudub. Aga kui juba kõrvalekalletest rääkida, siis ka haaremit võiks kujutada peremudelina (näiteks 1 mees, 3 naist ja 10 last). Miks seda ei näidata? Ema, vanaema ja tütar siis ilmselt koos elada ei tohi? Või vähemalt ei tohi neid perekonnaks nimetada? Arutle... mida kuradit mul on arutleda, kuidas naabri Jüri oma perekonna üles on seadnud. Puhas klats. Arutleda võiks palju asjalikematel teemadel. Üks võimalus on nende piltide põhjal lapsele ilusti ära seletada, milline variant on vale kui kunagi tulevikus tahaks omada enda bioloogilisi lapsi. Sallivus,tolerantsus,kõikide vähemuste heaolu-varsti on lapsed ematud ja isatud!?Bioloogia tunnis räägime,et Sa sündisid katseklaasis!? Kuhu edasi,inimesed?Absurd miljonis astmes! sinu ajal ei räägitud, et lapse toob toonekurg või leitakse kapsalehtede vahelt? Neitsi Maarja sai ju ka lapse ilma meheta :), kui oled usklik. Kurb on see, et kahe erisoost vanemaga, kus peres on 2 last, seda ei kujutata. Neid peresid on ikka kõige rohkem Õpik on jäänud poolikuks.Käsitlemata on pedofiilid kes armastavad lapsi,nekrofiilid kellele meeldivad surnud,mõned inimesed armastavad oma loomi nemad on zoofiilid.Omamoodi saavad ka nemad moodsal ajal pere moodustada,Ühekülgne lähenemine proua minister,liialt ühekülgne.... täielikku moraalitust ja ebanormaalsust hakatakse sisendama lastesse siis juba kooli algul, et nad kooli lõpetades enam üldse normaalsusest aru ei saaks Neid pilte tulekski lapsele seletada nii, et peres võib olla ka laps, Isa ja vanaisa ning laps, ema ja vanaema. Laps võib ikka päris segadusse sattuda, eriti kui veel lapse ema ise ka ei tea, mitu meest eostamise ajal tast üle käis ja kes on tegelik isa. Mina ei näe probleemi. Ausalt öeldes teab minu laps juba meie kodust saadud info põhjal, et perekonnad on erinevad ning seda tuleb aktsepteerida, tema hinnangud ei puutu siin asjasse. Niisama lihtne see ongi. Infarkti saavad praegu pigem need, kellel kodune selgitustöö on tegemata jäänud. Osad lapsevanemad ei viitsi selgitustööga tegeleda ja ilmselt ütlevad oma lastele, et kõik pered on täpselt ühesugused, kuigi lapsed ju näevad, et ei ole. Mitte selles pole asi, kas lapsed seda teavad või ei tea. Haige on seda hälvet normaalsuse pähe õpetada ja veel põhikoolis. Aga no arvata oli, ootame, mis veel tuleb. Vaikime lihtsalt teatud nähtused maha, nagu neid ei esinekski. Äkki peaks põhikoolis veel kurejuttu ka rääkima, sest ebamugav ju seletada, kuidas asjad tegelikult on? Jah, mind puudutab see väga kui minu lapsed selle raamatu järgi peavad õppima ja neile selgitatakse koolis, et kaks meest rahuldavad isekeskis sugulist kirge ja peavad ka last, ning see on tore. Demagoogia. Lehekülg lähtub õpiku koostajate vasakliberaalsest tõlgendusest. Pole vaja näpuga näidata eeskujule mida pole, algatus tuli õpiku koostajatelt ja põhjuseks nende ideoloogiline suundumus. EKREle on parimat reklaami teinud just sellelaadsed õpikud jpm süsteemi mädapaised, vahel tundub, et nad ei pea ise mitte grammigi selleks pingutama, et nende reiting tõusu jätkaks, kõik, KÕIK tehakse ette ja taha ära, et nende poolt hääletataks :) Saan aru,et mei hulgas on haigeid ja nad võivad trükkida mida soovivad aga keegi peaks ju kontrollima ja heaks kiitma?? Aga ilmselt on ka kontrollijad juba moraalselt ja kõlbeliselt nii laostunud,et kätt ette panemas pole kedagi? Kuidas on see võimalik,et taolist perverssust surub suuremale enamusele peale väike haige vähemus ja nad on vallutanud riigis kõrged ametipostid??? Valitsemine on keeruline aga samas on seal mängu ilu oi kui palju. Stalin oli selle ala 1 suurmeistreid ja Goebbels omakorda oskas "õigeid" teadmisi inimesteni viia. Tänased suunajad on aja jooksul äraproovitud töövõtteid veelgi peenemaks lihvinud ja lasevad vana rada edasi. Vähemalt on õpik aus ja kajastab ühiskonda õigesti! See aeg, kus midagi maha salati või ei räägitud, kuulub minevikku. Ja, õigesti aga teadvalt valikuliselt. Ühiskonnas on veel palju asju mida seal õpikus ei kajastata, sest need pole (veel) põhivoolu hulka arvatud. Kui õpikus kajastatakse sellist teemat nagu perekond ( ei ole ju lastele vastunäidustatud teema ) siis tuleb lastele ära seletada kõik nähtused, mis sinna juurde kuuluvad. Selge see, et eakohaselt. Mulle tundub, et maha salatakse järjest rohkem. Lihtsalt üks näide väga paljudest: Kölnis paar aastat tagasi uusaastaööl toimunud mastaapset ahistamist varjasid Saksamaa riiklikud võimud 4-5 päeva, kuni hakkas vaikselt välja tulema. No väike vahen on sees - kui kusagil X riigis, mis meist kaugel juba 50a sõdaon käinud või mõnes alaarenenud riigis pidevalt inimesi notitakse - tõesti pole meie jaoks uudist. Kui aga peaaegu meie koduõuel on hakanud massiliselt toimuma kuritegusid, millest keegi 15a tagasi isegi hirmuunenägusid näha ei osanud on tegu veidi teine + võimud & meedia kogu jama meeleheitlikult kinni mätsida ei sooviks ning selliste nähtuste vastu võitlevaid kohalikke taga ei kiusaks .... jne Kodaniks "tead" sellest muidugi aru ei saa (progressiiv = loomulik kadu) aga paljud teised ehk saavad pihta. Arvad, et lapsed ei tohiks teada, et enesetaputerroristid olemas on ? Kas lapsed peaksid kasvama naiivses teadmatuses maailmas eksisteerivate nähtuste osas? Terved ülikoolitäied noori kasvatatakse naiivses teadmatuses üles kui oled juhtunud tähele panema, milliseks punapartei õppelaagriks haridussüsteem muudetud on. Ega ei jää muud üle kui tuleb kodus vanematel kooli vigu parrandada ja seletada, et mitte kõik mida õpetaja räägib pole õige. Nii juhtub kui kool hakkab teaduse, kunsti jmt. kõrval ideoloogiat pähe taguma. laps koolist ära, sest kuidas laps vahet teeb, mis on sinu arvates õige ja mis vale, mida õpetaja õpetab. Liiga usinasti teed siis võib lastekaitseametnikule su elukoht huvi pakkuma hakata... ainult õiged arvamused tohivad olla. Järelikult purjus isa pole millegi poolest halvem kainest isast. Või võtame litsaka ema ja korraliku ema. Kui erinevus rikastab, siis mille poolest esimene on halvem kui teine, Laps võib ikka päris segadusse sattuda, eriti kui veel lapse ema ise ka ei tea, mitu meest eostamise ajal tast üle käis. Need peremudelid eksisteerivad ja 6. klassi lapsed teavad seda ka ilma õpikuta. Miks moderaator kustutab mu viisakad kommentaarid, kus püüan väita, et antud õpiku lehekülg ei peaks kuidagi draamat põhjustama. Kas seda, mis meile ei meeldi, tuleb laste eest varjata ja neile mitte selgitada? Kas nähtuste mahasalgamine teeb need olematuks? Lapsed ju näevad, mis ümberringi toimub. ja kasvavadki osad lapsed samasugused kui nende vanemad, lahtiste silmadega maailma vaadata ei oska, millesti aru saada ei püüa ja siis ei teki lastel ka küsimusi ja vaade maailmale jääb kitsukeseks. No kui ta riigiaparaadis toimetab, siis isegi võib olla "ütleja" suund totalitaarsuse suunal on juba ammu täheldatav - pole kaugel ka aeg, kus teisitimõtlejad üldse lapsest ilma jäetakse. No umbes sama kui NSVLi ajal oleks sa oma lapsele EW ajalugu ja NSVL okupatsioonist rääkinud ja öelnud, et see mis kooliõpikus kirjas, pole päris tõde... Kas nii paljud tõesti ei tunne küsiauset ära või ei suuda sellele omapoolset seisukohta vastuseks esitada? Või nad arvavad, et nende lapsed ei suuda aru saada, et näiteks pinginaaber elab ainult emaga või koos vanaemaga st. et tähendab on ka teistsuguseid peremudeleid. Aga järsku ei tohi poolikutest peredest ka kirjutada, et on propaganda perede lõhkumiseks? Lastele on vaja õpetada, mis vale mis õige. Vaimse hälbega inimesed ei saa luua täisväärtuslikku perekonda! on toodud ilmselt tähelepanu immigratsiooniprobleemidelt ära juhtima. Siis veheldakse pepuaugu ümber, siis ei panda tähele islamiseerumist ja illegaalide kuritegusid. Sakamaa näitel, see ei tööta. Kaks samast soost vanemat moodustavadki perekonna, Kõik õige. Vahelduseks ka normaalseid asju sinna õpikutesse pandud. Teiseks, miks küll samasooliste kooslustes, siis soorollid käima lükatakse - üks emane, teine isane!? No ei ole ma nõus selle ajupesuga. Kohe peaks sellisel juhul õppeprogrammi sisse viima anaalseksi õpetuse. koolis ei tohi lapsele rääkida, et maailmas on olemas igasugused erinevad nähtused ja inimesed, kohe on ajupesu ja propaganda? Minu laps õppis ka selle õpiku järgi. Mis draama? Kas tõesti 12 - 13-aastane laps ei tea, et on olemas erinevad peremudelid? Ja kui artikli autori lapse klassi peaks sattuma teistsugusest perest laps, kas siis võetaks teema koosolekul üles? Jah, ka minu arvates on õige traditsiooniline peremudel ( esimesel pildil ), aga me ei saa eitada teistsuguste perede olemasolu. Narkomaane ja alkohoolikuid on palju rohkem kui seksuaalhälvikuid aga keegi ei nõua nendele võrdset kohtlemist või eristaatust. Minu laps õppis ka selle õpiku järgi ja... jäi ellu. Meie ühiskonnas on ju selliseid peresid, on ka narkomaane ja joodikuid ning kui me oma lapsi vati sees kasvatame , siis ei tee see homode, narkomaanide ja joodikute olemasolu olematuks. 6. klassi laps on piisavalt suur ja ei peaks selliste asjade pärast minestusse langema. 6. klassi laps teab niigi, kes on geid. Ma ei usu, et raamatu pilt mõne 12 aastase lapse geiks muudab :D Samas kui oleks ka viited sellele, milliseid kehalisi vaevusi tekitab oma soo iharuse viljelemine, siis oleks selline käsitlus igati aus ka terve käitumise suhtes! Haige ühiskond, haige haridussüsteem. Häbi on olla eestlane. Sellisesse ühiskonda ei taha lapsi sünnitada.			OSCAR-2019
27. aprillil kell 15 on Tallinnas Hopneri majas kontsert õigeusu kirikulauludest ja vene vaimuliku koorimuusika väärtteostest. Esineb Tallinna Püha Nikolai kiriku koor, mida juhib Igor Vrona. Koor võitis 1998 Itaalias toimunud rahvusvahelise koorikonkursi ning sai esikoha XXIII rahvusvahelisel õigeusumuusika festivalil 2004. Eesti Muinsuskaitse Selts tähistas 11. detsembril 30. tegevusaastat piduliku vastuvõtuga Tallinna raekojas. Pidupäevalisi olid tervitamas president Kersti Kaljulaid ja koostööpartnerid rahvusseltsidest. Kõlama jäi peale heade soovide ka seltsi vajalikkus läbi aegade tänapäevani. Seltsi, mida juhib Peep Pillak, kuulub tuhatkond aktiivset liiget. Selts ühendab rohkem kui 50 ajaloo- ja kultuuripärandi vabatahtliku uurimise ning kaitsmisega tegelevat seltsi, klubi või ühendust üle kogu riigi. Eesti Muinsuskaitse Selts asutati 12. detsembril 1987 ning oli üks esimesi organiseeritud kodanikuühendusi Nõukogude okupatsiooni ajal. Seltsi asutamisel Trivimi Velliste ja Lennart Meri sõnastatud peamine eesmärk – taastada muinsuste muinsus ehk Eesti Vabariik – on täidetud. Aastapäevaga seoses esitleti raamatut Tallinna Kaitseväe kalmistust; hoonel Rävala 4, kus selts asutati, avati seinatahvel; seltsi ruumes (Pikk 46) on näha Priit Herodese koostatud näitus „1988–2018: elu läbi sümbolite“. Viimsi kirikus on 12. jaanuarini vaadata Kristiina Kaasiku näitus „Valgus levib“, mis on sobiv valguse tulekut maailma ette valmistavasse advendiaeg. Näituse kuraatori Erkki Juhandi sõnul on Kaasik (mõlemad pildil) Eesti kunstielus osalenud üle poole sajandi. Viimsis on väljas valik viimase kümne aasta jooksul valminud, näituse teemaga seotud maale. Rõhk on eelkõige 2017. aastal loodud seerial „Palves“. Kunstnik on ise öelnud, et ta maalib kiirustamata. Tööd valmivad kuude või lausa aastatega. Valga praostkond korraldas kultuurkapitali toel 9. detsembri pärastlõunal Karula Maarja kirikus saabuvate jõulude tervituseks kontserdi „Jõulurõõmu ootuses“. Viimased kaks aastat juhib Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku majanduselu konsistooriumi haldusdirektor Mati Maanas. Selle aja jooksul on tema sõnul jõutud käesoleva hetke tunnetamiseni, oma olukorra ja võimaluste teadvustamiseni. Tänaseks oleme «põhjas»: viimase nelja aasta eelarve on järjest vähenenud, nüüd oleme saavutanud kriitilise miinimumi. Kui tuleks allapoole minna, siis peame tegevusvaldkondi piirama või lõpetama. Et säilitada olemasolevat, peame eelarve mahtu suurendama. Kõige parem tulemus on see, et oleme sisuliselt vanad probleemid lahendanud. Olgugi et mõnikord tuli lahendus kokkuleppena või rahaliselt valusana, kuid ükski vana asi ei tohiks enam lisakohustusi kaasa tuua. Üritame tulevikku vaadata. Sai tehtud SWOT analüüs, mille kohta ootame nüüd tagasisidet kogudustelt. Valmistame ette küsimustikku, mis jõuab kogudusteni jaanuari lõpus; see on suunatud eelkõige koguduste juhatusele ja vaimulikule. Tahan rõhutada, et majanduselu on koguduse juhatuse põhiküsimus, juhatus peab need asjad otsustama, mitte veeretama vastutuse vaimulikule. Loomulikult see, et suudaksime käivitada palga- ja pensionikassa, et rohkem toetada vaimulike töö tasustamist. Et oleks miinimumpalk, mille koguduseõpetaja saab keskkassast ja kogudus maksab juurde. Praegu tuleb vaimuliku palk mitmest allikast: saab palka kogudusest, palgatoetust praostkonna kaudu kiriku keskkassast, ja mis seal varjata – on ka muid sissetulekuid. Enamik kogudusi on väikesearvulised, seal on vaimuliku palgaprobleem suurem. Eesmärk on saavutada tase, et palk oleks inimväärne. Mõtleme, kuidas tekitada lisasissetulekuid, et täita palga- ja pensionikassat. Lahendusena näeme eelkõige kinnisvara arendamist. Kinnisvaratulud ja välisabi ning Saksamaa kaudu tuleb nn intressitulu palga- ja pensionikassale. See tuleb teatud deposiidilt, mis on paigutatud Saksa panka meie aitamiseks. Välisabi jääb aga järjest vähemaks, seega tuleb tulude suurendamisel seda arvestada. Eesti Kirikute Nõukogu kaudu tuleb riigi toetus. Kiriku maksudest tulu suurendamine ei tule kõne alla, see on paljudele kogudustele niigi mureallikas. Eelarves näeme, et maksude osa on alla 10%; kui makse kahekordistada, ei muuda see meie olukorda kuigivõrd. Ma ei pea seda ka õigeks, ennem võiks mõelda väiksemate koguduste maksuvabastusele. Ma ei oska öelda kõikide koguduste kohta. On kogudusi, kus juhatus tegeleb majandusküsimustega väga tõsiselt. Mitte õpetaja, vaid just juhatus kontrollib raha kulutamist, osaleb eelarve koostamisel. Näiteks Hageris, Pärnu-Jaagupis ja mujal suhtutakse asjasse tõsiselt. Üldiselt võib seda öelda linnakoguduste kohta, sest seal on käive suurem ja asi tugeva kontrolli all. Aga on ka väiksemaid kohti, kus suhtutakse asjasse tõsiselt. Hullem olukord on seal, kus juhatus on formaalselt olemas, aga majanduselu juhtimisel temast kasu ei ole. Inimesed ei oska või ei taha sellega tegeleda. Siis peab vaene kirikuõpetaja vaimulikutöö kõrvalt ka koguduse majanduselu juhtima. Tekib ajaküsimus, kompetentsiküsimus… Loomulikult annan nõu, kui siia pöördutakse. Kuid ega konkreetse abi saamiseks pöördutud ei ole! Olen käinud praostkondades, pakkunud välja, et kui kutsute, tulen kohale ja annan nõu, kaasame erialainimesi, näiteks kinnisvaraeksperte. Üritame teha nii, et nõustatakse tasuta. Ma imestan, et kogudused ei pöördu konsistooriumi, kui on vaja nõuannet või kasvõi kinnitust oma arvamustele. Mõistan ka põhjusi: seal, kus on lihtsam midagi teha, seal tegutsetakse aktiivsemalt. Kus asi keerulisem, on inimeste pessimism suur ja keegi ei hakkagi sügavamalt mõtlema. Selge on see, et kinnisvara arendamine toimib seal, kus on rahvast ja kus on äritegevus. Aga meil on palju kogudusi, kus neid tingimusi pole. Mingil määral aitab linnalähedus, raha koondub ikka linnadesse. Raskem on näiteks Lõuna-Eestis. Kohati on nokk-kinni-saba-lahti-sündroom. Võimalus oleks midagi teha, kuid kohas, kus inimesi on vähe, tuleb küsida: kelle jaoks. Kui ka leiaks tarbija, on äri käivitamiseks vaja nii suurt kapitali, mis käib kogudusele üle jõu. Kirikul pole abistamisfondi, mis võiks toimida pangana: anda kogudusele tegevuse alustamiseks laenu kristlikul põhimõttel, intressita. Siia on harva äriideega pöördutud. Hea näide on Pärnu-Jaagupi, kes tagastatud majas organiseeris söögikoha koguduse tarbeks, ka müüakse teenust välja, et raha teenida. Neil oli vaja võtta köögiseadmete ostmiseks laenu pool miljonit. Nad esitasid äriplaani, asja arutati, sest suure summa laenu võtmine peab käima kirikukeskuse kaudu. Laen võetigi, tegevus käivitus kiiresti, söögikoht tegutseb nüüd juba üle aasta, makstakse laenu tagasi ja saadakse veidi kasumit. Toitlustusega tegelemine on kogudusele kasulik, kuid siiski on äritegevuse juures oluline, et see haakuks kiriku põhitegevusega. Vastasel juhul peab olema väga eriline põhjus, mingi eriliselt soodus olukord. Praegu ma ei oskagi nimetada ühtki taolist tegevust. Rentimine on iseasi, sellega on kogu aeg tegeldud. Kasutatud rõivaste kaupluse pidamine on tavaline, see toimib peaaegu kõikides kogudustes. Tean kogudusi, kellel on rõivaäri sissetulek märkimisväärne, isegi mitukümmend tuhat krooni tulu kuus. Väärtpaberiteni küll. See eeldab vaba raha tekkimist. Millal tekib Eesti kirikus vaba raha, seda ma ei julge öelda. Praeguses situatsioonis oleks mõttekas raha paigutada kinnisvara soetamisse ja arendamisse, sest väärtpaberite riskivaba tootlikkus rahaturgudel on umbes 4–5% aastas. Võtad riske, võib saada ka 10% aastas, seda küll pikemal perioodil. Raha edukas paigutamine kinnisvarasse kindlustab umbes 15% tootlikkuse. Kõik sõltub aga kohast: kui paigutame selle raha kinnisvarasse näiteks kusagil Lõuna-Eestis, on tootlikkus hoopis väiksem, isegi nullilähedane või lausa negatiivne. Kinnisvara tootlikkus on siiski seotud suurte linnadega, kohtadega, kus äritegevus toimub ja raha liigub. Piiskop Joel Luhamets vabastati Tartu Pauluse koguduse õpetaja ametikohalt 19. märtsist 2017; samast kuupäevast kinnitati koguduse õpetajaks Kristjan Luhamets. Arvo Orav on vabastatud kaitseväekaplani kohustustest 3. novembrist 2016 ja määratud Lääne praostkonna vikaarõpetajaks praosti alluvuses samast kuupäevast. Tuuli Raamat (fotol) on määratud teenima politseikaplanina peakaplani alluvuses 12. detsembrist 2016. Jaanus Klaas on määratud teenima vanglakaplanina peakaplani alluvuses alates 1. juunist 2016. Jaak Pärnamägi on ennistatud EELK vaimulike nimekirja 6. detsembrist 2016. Peapiiskopi otsusega on ta määratud Põlva koguduse abiõpetajaks 12. detsembrist 2016. Kinnitati EELK konsistooriumi, EELK Perekeskuse ja EELK Usuteaduse Instituudi 2017. aasta eelarve (leitav EELK kodulehe siseringist). 25. sünnipäeval sai EELK tänukirja Eesti Meremeeste Misjon hea koostöö ja suure panuse eest meremeeste kristlikul teenimisel. Armulaua seadmise õigus anti pooleks aastaks järgmistele diakonitele: Ahti Bachblumile Viru-Nigula ja Kunda koguduses, Tõnis Tammele Lüganuse koguduses, Lev Lekarkinile Keila koguduses, Ralf Alasoole Narva-Jõesuu, Jõhvi ja Pühajõe koguduses, Tiit Maasikmäele Jõgeva koguduses, Jaanus Tammistele Paide, Järva-Peetri ja Koeru koguduses, Tiit Lastikule Järva-Madise koguduses; Ahti Udamile, Kalle Rebasele, Rein Keskpaigale ja Ülo Liivamäele. Diakon Jaanus Torrim sai õiguse armulauda seada Ruhnu koguduses 31. maini 2017 ning viia läbi konfirmeerimistalitus Ruhnu koguduses 31. detsembril 2016. Diakon Ants Rajando sai armulaua seadmise õiguse Vormsi koguduses alates 1. jaanuarist 2017 kuni tema õpetajaordinatsioonini pastoraalseminari lõpetamisel.			OSCAR-2019
Mina, va konservatiiv, kelle käed väriseksid ärevusest ja muutuksid hoobilt higiseks, kui keegi mulle e-lugeri pihku pistaks (seda ei ole veel juhtunud ja ma venitan viimse võimaluseni), pean erakordse kohkumusega tunnistama, et alates tänasest on"Minu Taani" ka elektroonilisel kujul saadaval. Mitte et see mulle üllatusena tuleks, aga imelik on ikkagi. Kuidagi kihelema ajab. Et ongi e-ajastu, e-raamatud, e-kirjandus.... e-inimesed, e-lapsed, e-raamatukangelastega. Et lapsed 30 aasta pärast ei haara kaenlasse räbaldunud nurkadega kapsaks loetud "Pipi Pikksukka" ja ei ronigi murelipuu otsa onni. Halvemal juhul istuvad nad halvasti valgustatud toas, kus virvendab mõni kuvar või muu ekraan, haaravad vahepeal lauanurgalt oma e-lugeri ja lasevad hetkeks pilgu üle ridade. Aga see oleks päris sürr vaatepilt. Ja mina oleksin sel juhul see halliseguse krunniga mammi, kes kõnnib mööda ja võehtab puu poole. Või raudteejaamas järgmist rongi oodates kougib seljakotirändur taskupõhjast e-lugeri ning asub aega parajaks tegema. Minu silmis peaks ta võtma ikkagi rohkem või vähem loetud paberraamatu ja ennastunustavalt sellesse süvenema. NB! usun, et digikogu.ee-s siiski hinnal üks null lõpust ära võetakse. No niiiiiiii hea see raamat ju ka ei ole, et sedavõrd kõrge hind ette keevitada. Mõnikord sa üllatud. No et nad kõik ei olegi nii pahad. Või siis ennekõike kurjad, tigedad, mornid, varbaid põrnitsevad. Ehk sõltub see millestki muust. Võiks mõelda, et põhjuseks on jõulud, aga kaheldav. Jõulud teevad nad närviliseks ja tigedaks, neil on kiire, kiire, kiire... Väga harva, ehk paaril korral aastas, nad löövad selja sirgu. Sa näed, et neil on nägu. Nad vaatavad, ja mitte ainult - nad ka näevad, märkavad. Enamasti on selleks vaja ajendit või põhjust. Lumi on põhjus, väga võimas põhjus. Sellest ei saa mööda vaadata (tegelikult ka ei saa!). Seda ei saa ignoreerida. Ja siis nad tõstavadki pea ja vaatavad. Koguni söandavad suu avada ja midagi öelda. Positiivset. Sõbralikku. Edasi võib juhtuda nii või naa. Mina tean, mis minuga juhtub - ma lähen põlema. Kui visatakse pall, siis püüan kinni. Ja viskan tagasi. Ootan järgmist viset. Kui ka ei tule, päev on ikka kohe parem. Võib ka teisiti minna. Nad on küll samast puust, kuid alati ei piisa sellest. Üks viskab palli, kuid teine ei püüa kinni. Ei ütleks, et ei oska. Pigem ei julge, on segaduses. Siis pöörab selja ja püüab teha, et palli ei olnudki. Igakord ei õnnestu. Siis pugistab ettevaatlikult naerda. Ikka nii, et palli viskaja ei näeks. Üldiselt on peas nägu nagu turistil pärismaalaste keskel, ei oska kohe kuidagi olla. Äkki ei tee kõike õigesti. Ja võibki juhtuda nii, et palli viskaja järgmine ei kord ei viska enam. Ei julge. Äkki ajab jälle kellegi segadusse. Tekitab piinliku olukorra. Ongi ring täis. Käivad jälle jala ette maha vahtides. Tusaselt prügikaste ja puid vaadates. Vastutulijast läbi vaadates. Nägemata. Märkamata. Oodates uut põhjust suu avamiseks. Lund või tormi. Kuumalainet. Mida iganes, mis aitaks. Täna oli postitädi erakordselt pikalt mu ukse taga. Kahtlustan, et ta tundis trühvlilõhna ja ma tean kui mõjuv see on, oo jaa! Kuna üks taani päkapikk mulle seda tõi, siis on siililegi selge, et järgneva paari nädala jooksul panen ma seda absoluutselt IGA toidu sisse. Erandiks ehk ris a la mande, kuigi kiusatus on:) Tegelikult oli loomulikult Ekspressi päev ja Äripäev oli kogukam kui muidu ja on üsnagi tõenäoline, et postitädi toppis hoopis neid postkasti. Meeldetuletuseks aga neile, kel soodsa hinnaga "Minu Taani" soetamata, siis viimaseid päevi on veel võimalik seda teha. Otse kirjastusest siis, aga kuna tragid töötajad sealgi pühi peavad, siis võib tellida hoopis posti teel. Jõulukampaania peaks lõpu leidma 26.detsembril. Jaa, ei ole midagi öelda, mehed olid kenasti end üles vuntsinud ja laulda oskasid samuti. Silmal hea vaadata ja kõrval pehme kuulata. Laulvate näitlejate kiituseks muidugi ka see, et neil käivad suud lahti, erinevalt paljudest teistest;) Isegi sõnalõpud olid välja hääldatud ja ei kriipinud kuulmismeeli. Kuidagi hea tunne oli midagi ka lisaks täishäälikutele kuulda. On üsna selge, et Dvinjaninov saaks üsna edukalt ühe mehe showga hakkama ja teised on lihtsalt laval ruumitäiteks. Hea küll, nii hull see asi ei olnud. Nii "armas" oli viljandlasi vaadata, selline soe ja nostalgiline tunne tuli. Nagu oleks ajas kolm aastakümmet tagasi läinud ja kohalikku kaubamajja saabunud mõned defitsiitsed kaubaartiklid... Sädelevates pluusides prouad aerutasid õlgadega kahte lehte, hingates soojalt kuklasse ning ning nügides "kergelt" oma ridikülidega. Garderoobi minnes pressis üheaegselt mass tagant peale ja samas ründasid üleriietest vabanenud ja kärsitult paremaid istekohti ihkavad silmailu ootel naisterahvad mulle vastassuunas peale. Oleks hetkeks valvsuse kaotanud, võinuks end leida jalge alla trambitult. Ma muidugi mõistan, et jätta oma elunatuke Pärimusmuusika Aita ei ole just kõige kehvem mõte, ent siiski... Ma võiksin siinkohal tuua veel paralleele erinevate ajastute ja generatsioonide vahel, aga jäägu siis seekord nii. On igandeid, mis mõne aastaga ei kao, vaid mille murdmiseks kulub nähtavasti aastakümneid... Ühesõnaga /meenutus ühest väitest paar postitust tagasi!/, andis Kaunimate Aastate Vennaskond ülimõnusa ja nauditava kontserdi ja muul ei olegi tähtsust. Varsti ma näen J-d üle mitme-setme aja, siis maandub Taani delegatsioon ja juhtub kindlasti veel palju muud põnevat. Loodetavasti mitte lumega seonduvat, aga nojah. Ja siis võivad jõulud põhimõtteliselt tulla. Tegelikult tuli jõulutunne juba üks päev Selveris kõiki neid tavapäraselt torssis olemise ja maailmamurede all küüru vajunud selgadega eesti mehi vaadates, kes vehkisid rahva vahel kingituste pakkepaberirullidega endale teed teha. Erandiks nood isendid, kes tarmuka proua kiiluvees leti eest leti ette tuierdasid. Neid paberirulle oli vahva jälgida, sest kes ladus need nagu puuhalud sülle, kes üritas käsikorvi sättida, kes kuuspakiga ühes käes hoida, kes prouat pähe nügida....Et nagu loominguline lähenemine või nii. Üldiselt olid nii meestel kui naistel peas näod nagu nad teeksid seda vastumeelselt. Kuidas nad küll aru ei saa, et kingid tuleb ära osta siis, kui teised veel nende pärast poodides ei trügi. Ma ei tunne kaasa neile, kes viimasel minutil poodi jooksevad....seda siis umbes sel ajal, kui minul vorstist-kapsast täis pugitud kõht juba taeva poole:D Aga neid paberirulle vaadates meenutasin heldinult pisikesi poekesi kaugel Taanimaal, kus müüjad lahkelt su jõuluostud pakkideks vormisid, ilma lisatasuta ja puha, iga kink lõpuks iseilmeline. Ikka juhtub nii, et raamat, millest algul arvad, et see sind kindlasti ei kõneta, toob mõnusaid üllatusi riburadapidi. Õlekatusega majad löövad iga kell nunnumeetri põhja. Või need rohe-rohelised pöögimetsad, kus tundub, et oled muinasjuttu sattunud, sellisesse suurde ja helgesse ja kus võiks kas või lendu tõusta, kui selleks tuju peaks tulema. Ja nn aususekassad (mis vahva nimi sedalaadi ettevõtmistele!). Ma loodan, muide, endiselt, et minu silmad Eestimaal ka seesugused asjad ära näevad:) Kuigi ma pean siis vist maru kannatlik olema. Nüüd ma jõudsin küpsete mureliteni ja see juba teeb maitsmismeelele haiget. Kes on kord mureleid söönud, see enam kirssidest suurt ei pea. Faasan, me peame rääkima faasanist. Harukordselt ilus lind, keda teepervel kohates oled lausa sunnitud auto kinni pidama ja teda hardunult edasi vaatama. Ilus! Sellest me täna ei räägi, kui hästi nad veel maitsevad, teine kord. 12. Sõnad “veoauto”, “täieõiguslik”, “Jüriöö ülestõus” ja “jää-äär” on sulle kergest hääldatatavad. Jah. 19. Sinu parima sõbra tüdruksõber on sinu inglise keele õpetaja tütar ja nad elavad sinu vanavanemate kõrval, kes olid sinu nõuniku kolleegid, kelle sõber on sinu... Jaaaa, sest muidu oleksin juba vähemalt 2 korda teise ilma saadetud. Eriti kehtib see Tartu tn kohta, kus mõni esimest korda linna sattunu kohe peab vastassuunas sõitma. 24. Isegi kui sa ei kuula Veljo Tormise ja Arvo Pärdi muusikat, arvad sa, et nad on headeks sümboliteks meie riigile. 25. Sa oled petnud oma abikaasat vähemalt kümme korda, kuid sa siiski arvad, et oled õnnelikus abielus. Ma kardan küll, et nii see on. Kuigi ma kohaldaks selle põhimõtteliselt ka vanemas eas meesterahvastele. Eriti meeldib mulle, et sellise kilekoti põhjas kantakse mobiili. 29. Kuigi mõni välismaalane võib rääkida eesti keelt kohutavate vigadega, ütled sa talle ikka, kui imeline on tema eesti keel võrreldes enamiku venelastega. 34. Sa oled tõeline eestlane, kui sa oled Tallinnast, sest iga tallinlane arvab, et Tallinn ongi Eesti. 35. Kui sa kuuled kedagi ütlemas: “Eestlased on nii ilusad.”, siis sa vastad ilma emotsioonideta, et sa juba tead seda. Ei, ma vaidlen kindlasti vastu. Ma kinnitan, et sellise väite esitajale ainult tundub nii. Ja lisaks võin pidada pika kõne naistest, kes tegelikult on ilusad. Ei, kuigi ma mõistan, mida selle küsimusega silmas peetakse. Lipuvärvide nägemine võib tekitada meeldivaid emotsioone küll, kuid mitte seoses värvide endiga. Must värv lipuvärvides on siiski sünge ja tuleks ära keelata. 45. Sa oled Eesti üle nii uhke, et kui mõni välismaalane peaks ütlema eestlaste rahvaarvuks 1 million, siis sa parandad selle 1.3 millioniks. Häbiväärselt vähe siiski:( ja nende vähestegi eest pean olema tänulik tädi Mairele, kes ühega oma poistest sundis mind seda tagatoas umbes 4.-5. eluaastal õppima. Kahtlustan, et ta saatis meid mingil pillil, kuid ei ole enam päris kindel, millisel. 48. Sul kulub palju aega seletamaks välismaalastele, et sinu riigis on üle miljoni elaniku, mitte sinu linnas. 53. Sa tunned, et Tartu Ülikool on viie parema, suurima ja vanima ülikooli hulgas üle kogu maailma ja kui sa oled selle lõpetanud, on kõik uksed sinu jaoks avatud. Ei, ujumine kui selline ei ole minu jaoks üldse normaalne tegevus ja nähtavasti ka ei saa selleks kunagi. Eriti ei mõista ma neid, kes ujuvad mingites näkastes järvedes ja merevees. 56. Viru tänaval kõndides oskad sa nimetada kõiki neid kruiisilaevu, mis on sel päeval Tallinna sadamas. 59. Sinu bioloogiline kell saab täpselt aru, mil sinu 15 minutit parkimist kesklinnas on täis saanud. 61. Kui sa oled tallinlane ja sul võtab aega rohkem kui 10 minutit, et sõita linnas ühest kohast teise, oled sa juba küllalt tüdinenud, sest see on liiga kaugel. 63. Sinu jaoks on vältimatu, et pead sõitma mõnda teise riiki riiete, jalanõude, raamatute ja lõbustusparkide pärast. 65. Kõige keerulisemad ained, mida sa koolis õppisid, olid Eesti ajalugu, Eesti geograafia ja Eesti kirjandus. Ning loomulikult vene keel. 75. Sa oled uhke, et Ernst Hemingway kirjutas, et igast maailma sadamast võib leida vähemalt ühe eestlase. Jah. Ja kostitan hävitava pilguga igaüht, kes selle vastu eksib. Teate, et mu pilk võib väga vastik olla? 79. Sul on või on olnud konto rate.ee’s, kuni sa avastasid, et on ka olemas Myspace, Facebook ja Orkut, mis on palju paremad. 80. Lõuna-Euroopa inimesed räägivad sulle suure entusiasmiga, kuidas neil sadas maha paar sentimeetrit lund, kuid see ei liiguta sind emotsionaalselt üldse. Jah, kuid nad loobusid juba ammu. Eriti Toodo, kes pani mulle hinde küll välja, kuid vaatas sügavalt silma sisse ja ütles, et ma kunagi enam elektriga tegemist ei teeks... Mõjus, ma olen elektririistadega äärmiselt ettevaatlik ja seni veel edukalt. 83. Kui sa sõidad bussis, trammis või trollis piletita, saad sa aru, miks sind “jäneseks” kutsutakse. 88. Sa oled uhke, et lähed lumega kooli või tööle, kui samal ajal Ameerikas on “lumepäev”, mis tähendab, et sel päeval pole kooli ja tööd. 89. Sa tead, et kui tuleks uus jääaeg, jäävad eestlased paremini ellu kui Lõuna- ja Lääne-Eurooplased. Mida väide!!! Ma vaatan sel ajal Ringvaadet, kindlasti mitte Reporterit:) Minu teha oleks, ma viskaks selle kasti majast välja. 96. Nähes Baltimaalasi mujal maailmas (välja arvatud Balimaades ja Poolas), tunned sa suurt sugulussidet. 97. Sa isegi mitte ei oota eestlaste võitu jalgpallimatšil, kuid vaatad seda siiski suurepäraste emotsioonidega. Ei, ma ei kannata jalgpalli silmaotsaski. Pean parandama, olen siiski kunagi ühe mängu vaadanud algusest lõpuni. Ma ei mäleta, kes mängisid, igatahes neid oli PALJU, nad olid platsil kuidagi rahutud, siblisid sihitult ringi, viiendat geimi ei tulnud ja punkte oli ka kuidagi nirult...Ju see siis jalgpall oli, ma arvan. Ei tea küll, et oleks. Me tegime tööd sel ajal - loomad laudas ja porgandid põllul ei küsi Balti ketist... Taanlaste isetegevuslembus on ammu teada, eeskätt väljendub see tähtpäevadeks meisterdatavate taieste näol. Fantaasial pole piire ja harilikult ei kahjusta need kaasmaalaste heaolu vähimalgi määral. Olgu, paari kuu eest see siiski juhtus, kui üks vanaproua ei saanud tükil ajal koduuksest välja astuda, sest tema naaberkrundi piirile püstitati jahimeeste vaatlustorn... ja mitte ainult! Ka jahimees istus seal puki otsas ja ka see ei olnud veel kõik - püss oli loomulikult ka. Sellised asjad on loomulikult tavalised ning proua poleks ehk numbritki asjast teinud, kui see va püssimees nii pagana fanatt ei oleks olnud - istus teine tunde ja tunde ja ei kavatsenudki tornist lahkuda. Vanaproua muidugi tüüpilisele taanlasele kohaselt võttis kõne politseisse ja kutsus abiväge, sest kaua üks aktiivset seltsielu elav proua ikka kodus istuda saab:) No ja siis selguski, et kellelgi jälle sünnipäev, tõenäoliselt 30 ja vallaline, ja ju siis oli tegemist ka kirgliku jahimehega, ja no selline lugu siis. Kuna aga tänavune talv taas Taanimaale ohtralt käepärast ehitusmaterjali puistanud, siis ega seda praktiline taanlane saa raisku lasta. Seekord vist küll sünnipäeva ega muu tähtpäevaga tegemist ei ole, lihtsalt inimeste vaba fantaasia ja tegutsemislustiga. Rootslastel on Gävles oma jõulusoku traditsioon, hiiglama vana ja väärikas. Ei tea kas Løgumklosteri rahvas üritab nüüd ka midagi sarnast omalt poolt tekitada...? Kui jõulusoku peamiseks probleemiks on süütamised, siis 2 meetri kõrgust lumefallost ähvardab ainult sulamine. P.S. Ma ei kavatse seda küll kunagi Viljandis järgi proovida, aga tekkis huvi, et kas näiteks "Sakala" kajastaks sellise uudise lehes? Või no kas see just uudise alla liigituks, ma ei tea...aga loo kui sellise ühes pildiga? Aasta lõppemas ja aeg teha kokkuvõtteid tänavustest iludustest. Ilu on aga endiselt vaataja silmades, nii et... "Elu sumedusest" ilmus küll vist juba 2009.a. lõpus, aga mulle kätte juhtus sel aastal. See on raamat, mida võiks vaatama jäädagi:) Kuigi sisu on veelgi köitvam ja kutsub aina uuesti ja uuesti kätte võtma. Lihtsalt äärmiselt positiivselt kutsuvalt mõjuv. Tegelikult siinkohal kõhklesin, kas valida "Minu Horvaatia" või Bramaniste raamat. Iseenesest võiksid siin mõlemad olla. Kuidagi helge üldmulje jääb. Ma ei tea, seekord vist on mind ära tehtud värviga, kanarbikulõhnaga ehk ka:) Pean tunnistama, et ka "Humalapuu" oli õnnestunud. Tegelikult jäidki enim silma luuleraamatud, neid oleks siin veel nii mõnegi välja tuua võinud. Kõige igavamad kaaned vaatasid vastu aga huumori valdkonnas, aga ehk rõhutaksegi nende puhul just autori nimele? No ei ole nii ehk naa minu maitse, las nad siis olla silmapaistmatud ja teiste jaoks:) Rääkides ilusatest, võiks rääkida ka ju koledatest. Sõna "kole" ma siiski kasutada ei söanda, nii palju empaatilisust minus siiski veel on. Ütleme siis nii, et on raamatuid, mille kaaned mind ei ahvatle ligi astuma, muust rääkimata. Mõni postitus tagasi oli juttu ühest sellisest, Egiptimaast nimelt. Tõsi, juhtus nii, et ma selle suure hilinemisega ikka läbi lugesin ja überüllatuse osaliseks sain. Teise osaga on sama lugu, stiililt on see ju sarnane ja üldse ei kutsu ligi astuma, AGA nüüd ma muidugi tean, et seal on hea sisu ootamas ja luban, et loen selle raudselt läbi. Aga ongi nii, et pean end tõsiselt pingutama selle nimel. Sama lugu on Mihkel Raua teise raamatuga, "Sinine on sinu taevas". Tänaseni lugemata samal põhjusel ja kui ammu see ilmus ju! Mis ma teha saan...:) Loetelu võiks jätkata: Aigi Vahing "Valik", Kirsti Vainküla "Saatevigad", Krister Kivi "Üksteist", "Kaelvipoeg 2.0"... Varem ma ainult teadsin, et on raamatuid, mis mul aina jäid ja jäid kätte võtmata, olid küll olemas, kuid minuni ei jõudnud, ent ma ei süvenenud põhjustesse. Sel aastal olen aga asja hasartselt jälginud ja peapõhjusena leidnudki ennekõike esikaaned. Tulemus hämmastas mind ennastki. Tegelikult Raua ja Kivi raamatut tahaks kangesti lugeda, ei tea mis valemiga see õnnestub. Hm...kaaned rebida? vaevalt küll:) Läheneda tagantpoolt? Ma mõtlen selle üle veel veidi:) Ja ikkagi ma usun, et kuskil on keegi, kes ütleb mõne kohta neist, et see on parim kaanekujundus ever:) Ja lisaks ilus ja hea olemisele, on inimesed ka marupõnevad, ma ikka jätkuvalt imestan. Näiteks usun ma, et siin käib lugemas nii mõnigi tore ja vahva inimene ja selle üle on ju ainult hea meel. AGA kui ma nüüd küsiksin, et millise otsingusõnaga kõige sagedamini siia blogisse jõutakse, siis ei arvaks seda keegi vist ära. Ma olen juba tõsiselt hasarti läinud selle päeva ootamisega, mil siia ei satu ühtegi "lõbumaja" või "lobumaja" otsijat. No see on absoluutselt amazing! Mulle pakub haiglast mõnu kujutleda ette, mis toimub nende inimeste peas, kes guugeldavad lõbumaja:)Ja samas on muidugi meeletult kahju, et need vaesekesed ei saa mingit eriti põhjapanevat infi, kasulikke aadresse ega isegi mitte mahlakaid kirjeldusi:D See on see koht, kus tahaks Jakobi moodi näidata pika nina saajat, kahjuks ei oska ma seda tema leivanumbrit nii hästi kirjeldada, et see siinkohal ära tuua. Seda peab ise nägema. Peeter Mardnal on ikka ja alati midagi tarka öelda, aga eks ole elatud ka juba. Viimases Eesti Ekspressis lausub ta: "Inimesele peab ütlema, et tervis on kõige kallim. Ei ole auto ega rannal lesimine. Ja perearstisüsteem. Aga kuidas on Eestis tehtud? Me oleme kümme aastat ehitanud kahte hiidhaiglat, mis tegelevad tagajärgedega.Kõik algab ju sellest, et lapsed söövad ülimagusat, krõpsu ja joovad värvilisi jooke. Peaks kõrgema käibemaksu peale panema nendele asjadele." Hakkasin mõtlema, et huvitav oleks ju vaadata statistikat näiteks, kui palju üks keskmine eestlane (või minu pärast kasvõi leibkond) laenab tervishoiuga seoses ja kui palju reisimise (samavõrd võiks siia alla liigitada ka liigselt luksuslikud elamispinnad, sõidvahendid jne). Ja ma ei pea siinkohal silmas ainult suuremaid laenamisi, vaid ka krediitkaarte, kiirlaene, järelmakse jms. Kindlasti on mingid arvud olemas laenamise ja laenurahade kasutuse kohta, kuid kahtlemata on siin keeruline kindlaks teha, kustkohast algab üle oma võimete elamine. Sest ma võin mürki võtta, et vähemalt iga teine eestlane usub, et ta peabki just nimelt sellise autoga sõitma ja just nimelt sellises majas elama ja just nimelt nii mitu reisi aastas tegema...Mine ja ütle talle, et ta püüab ju ilmselgelt üle oma varju hüpata, ja ta vaatab sind kui pooletoobist. Hiljuti sattusin olude sunnil ooteruumi, kus olid lapsed (küll mitte oma vanemate, vaid vanavanematega) ning loomulikult oli vanaemade peamine mure, millised ulmelisi summasid kasseerivad kõnealused arstid. Muidugi on osad med.teenuste hinnad kõrged, aga võrreldes millega? Siis aga viskad pilgu nagidele ja mis näha on - Huppa, Reima, Lenne... Ja ärge mulle mitte püüdkegi tulla rääkima, et vähemaga kui need firmamärgid, ei ole meie oludes mõtet last riietada:D Ei, tegelikult mulle meeldib eestlaslik asjadekultus. Kui seda piisavalt heas tujus olles kõrvalt jälgida, siis saab ikka törtsu naerdagi. Eriti veel siis, kui mängu tuuakse "vettpidavad" argumendid. Lõpuks sain raamatukogust selle kätte (mis näitab, et laenutaja oskab ka väärt elulookirjandusest lugu pidada, eks!). Raamat koosneb kahe inimese, isa ja tütre, mälestustest. Elustikulisi pilte sõjaeelsest elust, kohvikuäriga alustamisest, varade natsionaliseerimisest ja siis edasi teadagi kuhu sõidust. Nagu ikka. Peab tunnistama, et isegi mitte pealinlasena oli tegemist mõnusa ja sisuka lugemismaterjaliga. Kultase kohviku kohvikukultuuri ja sisekorraga võiks muidugi ka tänapäevased kohvikupidajad tutvuda, aga ma ei te kas sellest kasu oleks. Ei ole ju rentaabel....Peakondiiter Šveitsist, palka võrdselt Eesti valitsuse ministritega. Kohvikust võis tellida 72 sorti torti. 12 erinevat sorti kohvi (tuletan meelde, et jutt on aastast 1937!). Ingen alkohol, muide! "Meie ettekandjad rääkisid kahtteist võõrkeelt. Kui kohvikusse tuli välismaalt külaline, siis šveitser tegi all juba kindlaks, kust ta on. Ettekandja, kes valdas vastavat keelt, tuli külalisele alla garderoobi vastu ja viis koos ärijuhiga lauda. Tellimus võeti vastu juba külastaja emakeeles. Teenijaskonnale, kes palka said, sai makstud umbes 20% kõrgemat palka, kui tavaliselt oli kombeks. Mõte oli jälle selles, et kõik peaks kõige parem olema. Ärimeeste üheks põhimõtteks peetakse - ärge kartke suuri väljaminekuid, kartke väikseid sissetulekuid! Kohviku alumine korrus avati hommikul kell seitse. Meil oli isegi niisugune teenus, mis ajab naerma ehk praegu. Inimesed, kes tulid hommikuse rongiga pealinna asju ajama, tahtsid siin ikkagi korraliku väljanägemise säilitada. Kui nad tulid meile kohvikusse, juhatati nad alumisel korrusel trepist alla, seal oli neil neli väikest lauda, kus neile toodi hommikueine, värsked ajalehed ja hommikumantel. Te panite selle selga, boy võttis aga ülikonna ja viis Niguliste tänavale rätsepaärisse kiirpressimisele. Kui olite oma kohvi joonud, oli selleks ajaks ülikond tagasi. Te võisite siis ta laitmatult pressituna selga panna." Ma küsin, kuhu on kadunud tänasel päeval selline loominguline ja paindlik lähenemine? Kui 30-ndatel suudeti oma äri muuta atraktiivsemaks seesuguste vahenditega, siis mis toimub praegu? Nikolai Kultase Siberi-meenutusi lugedes tabas mind aga déjà vu , sest olin kunagi varem lugenud kellegi meenutustest, et temaga samas vangilaagris oli mees, kel kaasas tennisepüksid, paras posu lipsusid ja midagi vist veel. Hetkel ei meenu, kas ma võisin seda lugeda "Eesti rahva elugudest" või Hans Luige mälesusteraamatust. Kahtlustan muidugi viimast, sest ka seal oli mainitud Alice Kuperjanoviga samas kohas olemist. Elust suurel ja laial Venemaal lugedes on muidugi vaks vahet, kas selle on kirja pannud keegi, kes jäänud sellesse süsteemi aastakümneteks või keegi, kes otsaga Läände jõudnud. Räägin siinkohal juba Nikolai Kultase tütrest Heli-Kristist, kelle tagasivaade erineb suuresti isa omast. Heli-Kristi jõudis 70-ndate alguses USAsse ning hiljem mälestusi paberile pannes on tema jaoks juba tõsiselt šokeerivad seigad nagu ühistranspordis trügimine, kaasmaalaste külma kalapilguga kostitamine, tööpostil olles igast oma lahkumisest teada andmine jms. Ütleme nii, et tähelepanekud, mis isegi siinsamas Eestimaal veel kohati paika peaksid:) Üldiselt olid isa meenutused põnevamad, tütre omadest olid huvipakkuvamad Moskva tudengielu ja teadustöö Puštšinos. Pärast minu ennastsalgavat pööningul kolamist, kappides tuuseldamist, torkivat ja kleepuvat näputööd, valmis hirmvajalik päkapikususs. Või peaks nimetama asju õigete nimedega ja ütlema päkapikuking... Loomulikult olen ma lähinädalateks kõik panused sellele teemale teinud, et ÄKKI nüüd saabub rahu ja vaikus, veidi vähem kapriisseid soove ja nõudmisi, äkki nüüd hakatakse normaalse ajaga riidesse panema (ilma et aetaks värve ja mustreid omavahel kokku, nurisetaks niidi värvi üle jne), äkki, äkki... Seni rääkisin ma seda juttu kurtidele kõrvadele, nüüd mil suss lõplikult valmis, jõudis ka A-le kohale, et mine sa hulle mehikesi tea - äkki ongi olemas. Esiteks vaidlused aadressi teemal - liiga keeruline, päkapikud ei jäta seda meelde. Siis jõudsime üksmeelele, et siin on naabruses ka veidi vanemaid lapsi, kelle juures päkapikud on kindlasti eelmistel aastatl korduvalt käinud ja küll nad seda aadressi juba teavad. Paraku olid minu näited veidi kõrgematelt korrustelt, mis omakorda viis kahtluseni, et päkapikud sinna ei suuda ronida. Järgmine varuplaan mitte hästi käitumiseks oli, et päkapikud pidavat üldse alles Rootsis olema (kust sellised ideed???). Ja kui siis lõpuks saime selgusele, et päkapikud EI ole hetkel Rootsis, ei karda naabrikassi ega kõrguseid, suudavad aadressi pähe õppida, oli uus mure - neil ei ole GPSi... Järgnesid loomulikult tulised vaidlused GPSi ostmise teemal, kas ja kustkohast päkapikud selle osta võiks, ja kui nad ka ostavad selle, kas nad seda tassida ka jaksavad. Selle kohapeal tuli õnneks lõunane Une-Mati (see tähendab, et meil käib muidugi Kati mitte Mati, aga see on kõigest väike erisus) ja päästis mu lõputuna näivast arutelust. Nagu karta ongi, siis kogu selles infotulvas jääb midagi olulist märkamata. Nimelt Klassikaraadio "Uus raamat", mis on mõnus pilguheit mõnesse äsja ilmunud raamatusse. Pärast sellist avastust ja lisaks ka veel Peeter Helme mõnusast hääletämbrist tingituna, pidin nüüd siis kõik arhiivis leiduva läbi kuulama. Mõtlemapanev oli G. Osteri "Õuduste kooli" juures leiduv arvamus (seoses Wimbergi ja lastesaadetega)selle kohta, et lasteraamatud peavadki vahel olema sünged või kurvad või mis iganes. Kes teavad, need teavad, miks just s e e koht minu tähelepanu pälvis ja miks ma endiselt jään oma seisukohale:)No ja "Õuduste kool" ja minu kõnealune kirjatükk ei ole ometigi võrreldavad oma süngusastme poolest. Nii et, jääb nii nagu on ja kõik! Lõpetasin äsja juuresoleva raamatu ja kuigi söömisest oli seal juttu minimaalselt, viis see mu mõtted just nimelt söömisele ehk siis lugemisele. Sest söömine ja lugemine on mõlemad eluliselt vajalikud tegevused. Nagu tankimine enne teele asumist või nii. "Poolvend" oli minu jaoks nii hõrk ja elamusi pakkuv, et sellist materjali kohe tuleb aeglaselt ja mõnuga nautida, soovitavalt klaasikese veiniga, või paariga. Ja siis ma jäin mõtlema, et viimasel ajal on selliseid häid asju rohkemgi mulle kätte sattunud (raamatutest räägin ikka, eks ole, mitte veinidest). See tähendab siis raamatuid, mida ei saa kiirustades lugeda, kus on liiga palju mõtteainet, koguni kuldseid sõnu. Oli aeg, mil hea raamatu tunnuseks oli selle neelamine mõne tunniga. Et põnev ja huvitav ja tahaks aina edasi ja edasi lugeda. Ja ma otsisin selliseid üha juurde. Aga enam ei taha. See käib vist vanusega kaasas:) Et tahad mitmes kohas mõtiskleda, eriti häid lauseid ehk allagi joonida, ääremärkuseid lisada jms. Mis kõik teeb lugemise muidugi äärmiselt aeglaseks. Sellisteks raamatuteks on hiljuti olnud: Hea kompott sai nüüd, aga need on just sellised pikkade sügispäevade raamatud, mõnuga lugemiseks, nautimiseks, nagu hea toit. Ja siis on need kiiresti neelamiseks mõeldud raamatud, mis minu puhul tähendavad vististi reisukaid, üksikuid mälestusteraamatuid jms. Praegu loen Heinz Valgu "Pääsemine helgest tulevikust" ning ma isegi ei oska öelda, kumba kategooriasse see liigitub. Loomulikult on tema ülevoolavas ja kohati utreeritud kõnes kohti, mida loen teistkordselt üle ja mille juures jään mõtlema, aga samas on ikka vist tempo ka peal ja kipub lõmistamisele kalduma, loodetavasti ei lähe sisust seetõttu palju kaotsi. Aga "Poolvennast" veel nii palju, et see on tüüpiline mulle meeltmööda olev saaga läbi mitme põlvkonna. Vaarema, keda hüütakse Vanaks ja kelle armuõnn üsna üürikeseks jäi, tema tütrest Bolettast (kelle meeste loetelu mulle ausalt öeldes ei meenugi...), siis tema tütar Vera, kes satub mitmeid kordi paraja portsu otsa, kuid nende sattumiste tulemusena sünnivad vähemasti kaks poissi, kellest noorima, Barnumi silme läbi kogu lugu esitlusele tulebki. Aga loo teevad haaravaks just poistevahelised suhted (nii vennastel omavahel kui ka sõpradega), püüe anda lugu edasi läbi lapse silmade. Muidugi jäi lõpuks ka mitmeid küsitavusi, mille puhul ma antud hetkel ei olegi kindel, kas jäi mul midagi märkamata või jäetigi need otsad lahtiseks... Sest 700 lehekülge on ikkagi 700:) Tegemist veel lisaks haaravale sisule ka tiheda tekstiga. Tõsi, dialoogide ühte jorusse panek ei teinud lugemist lihtsamaks. Aga ikkagi HEA! Ma loen igatahes ühe nädala õnnestunuks, kui mul selline mahukas ja sisukas raamat kätte on sattunud:) Märksõnad: norra kirjandus, raamat, sari 20.sajandi klassika, sari Moodne aeg, sari Põhjamaade romaan, taani kirjandus Mul on küll selle raamatu lugemisest juba natuke aega möödas, aga ma ikka ei saa seda peast välja. Raamatuid ilmub ju nii palju ja seepärast võib nii mõniga hea leid jäädagi riiulitelt avastamata. Eriti, kui maitsemeeled mõne eelneva ja sarnase raamatuga totaalselt hävitatud (ei-ei, ma ei nimeta ühtegi konkreetset teost, ärge lootkegi!). Ja siis paar kuud hiljem jäi kuidagi näppu. Hea, et jäi, sest see oli tõeliselt nauditav lugemine. Parajalt põhjalik, aga mitte liialt veniv, informatiivne, leitud olid mõnusalt kuldne kesktee isikliku ja üldise vahel. Kirjutatud lihtsalt ja armsalt ja loodetavasti ka siiralt, vähemasti nii mõjus. Mis veel meeldis - religioon. See, et ühes Egiptimaa raamatus islamist üle ega ümber ei saa, on mõistetav. Kui ühe rahva kultuuris ja igapäevaelus on reliogioon nii oluline, siis olekski patt sellest mitte kõnelda. Kuid loeb see, kuidas seda on tehtud! Tuuakse välja olulisi fakte, räägitakse usu osakaalust argipäevas jms, kuid seda tehakse rahulikult ja suhteliselt neutraalselt. Paratamatult mõjuks liigne tulisus ja ilmselge propageerimine tõrjuvalt ja eemaletõukavalt. Igaühel olgu õigus oma usule või uskmatusele. Mis veel meeldis - et (praktiliselt) jäeti puutumata turistikate teema. Nagunii on suur osa eestlastest seal käinud ja seda poolt (aga just nimelt AINULT seda poolt!) näinud. Olgem ausad, see elu, mis käib seal kuurortides ei ole ju suurt erinev teiste riikide teistest kuurortidest. Ja ega see nüüd eriti kena või tähelepanuväärne ka ole, pigem kurb ja tühi (jaa, esmapilgul on see tohutult kõike täis - elu ja inimesi ja komplimente ja kauplemist ja toidulõhnu ja magusaid aroome...aga lõpuks on see ikkagi tühjus hinges). Kui autor oleks neil asjadel väga pikalt peatunud, oleksin ma pettunud olnud. Läks õnneks:) Nagu ma aru saan, siis tegelikult autor isegi alguses sattus just nimelt turismialal töötades Egiptusesse ja seda osa maast on ta omal nahal tunda saanud, nii et päris põnev lahendus, et ta selle osa raamatust välja jättis...? Huvitav, kas see oli tema enda mõte või toimetaja/kirjastaja soov. Vahel on põnev sellistele valikutele mõelda. Väikese puudujäägina pean nimetama illustreerivat materjali. Kuidagi ei kõnetanud need pildid mind, ei tabanud nende mõtet. Kas oli viga kvaliteedis või konkreetses fotovalikus või... ei tea. Ausalt öeldes kirjutab N.S. nii kenasti, et ega ilma fotodeta see raamat kehvem ei oleks saanud:) Ja loomulikult ei taha ma sel teemal eriti karm olla, sest ma ju tean KUI raske see valik on, tõsiselt komplitseeritud, ma ütleks. Hullunud fotograafiahuvilistel ehk ei ole probleemi, aga teistel...njah:) Ja siis see vana jama, et miks oled sa üldse kunagi tahtnud midagi jäädvustada, MIDA sina selles nägid, ja mida nüüd lugeja/vaataja näeb. Vana tõde, et see tihtipeale ei kattu:) Never-ever ei tahaks enam fotovalikut teha:D Ikkagi jõuan taas selleni, et miks see raamat siis ei kutsunud mind., et mis siis oleks pidanud seal kaanel olema või kuidas oleks pidanud olema...äkki oli asi värvis, see on üsna tülgastav toon ju(vabandust otsekohesuse eest!). Veelgi enam tekitab segadust mõte, et äkki taheti viidata lipuvärvidele? Aga see punakas või mis iganes selle tooni nimi olla võiks, ei ole ju nagu päris see, mis lipul või mis? Müstika. Äkki siis oleks pidanud seda punakat tooni rohkem päikeseloojangupunaseks tegema, ja natuke loomulikumaks. Heh, ma ju ei tea tegelikult...miks?miks?miks? PS Kas te panete tähele veel üht müstilist kokkusattumust? Just-just, olete õigel teel:) Mina avastasin selle alles siis, kui sissekande avaldasin:) Ja ongi nii, et nüüd siis on see päris esimene tiir tehtud - järv sai vallutatud korraliku ringi peale tegemisega. Enesetunne on mõnus ja läheks varsti jälle, kui ei oleks nii pime:) Ja kui jätaks Trepimäe vahele:D Pean kurbusega teatama, et raekoja kell oli õigeks keeramata. On tõeliselt šokeeriv avastada, et su ringiajale on tunnike otsa lennanud. Käsikirjaga on vist nii, et see sai alustatud või lõpetatud vale kuuseisu ajal. Viitsimata selle levitamisega usinasti tegelda, juhtus ometigi nii, et lühikese ajaga kogus see enesele kolm kosilast. Esimene enesest teada andnud kandidaat kohutas mind - oli valmis katkendite põhjal härjal sarvist haarama, no kas pole veider? Aga kuidagi tuli puhkusteaeg ja siis ilmutas end teine kavaler. Aga siis tekkis kommunikatsioonis must auk ja segadus. Sel hetkel see segadus muidugi mulle välja ei paistnud ja ma väsisin ootamast. Ja mis seal viga oodata või käega lüüa, kui tuli kolmas peigmees. Tõsi, kolmas kadus pärast kohtumist ja mõnda aega kestnud tihedat suhtlust sootuks...Põhjus: teadmata. Õnneks tänu ühistele ponnistustele saime me teise kavaleriga sellest mustast august üle hüpatud. Ja nüüd - nüüd vaatame seda asja edasi. Kõik kokku on kuidagi nii hea ajastusega juhtunud, et endalgi on harjumatu. Üks pikk ja imelik töö on lõpetatud, läks eile kenasti postkasti ja kuigi asi on lootusetu, on siiski üks kohustus kaelast ära. Ja siis on peagi kätte jõudmas see kuupäev, mis on mul nii hästi peas - 7.11. Tänavu möödub kaks aastat minu LASIKust ja loomulikult on see oluline kuupäev. Protseduurist endast ei hakka ma uuesti rääkima, eks seda ole ka juba korduvalt tehtud ja kes küsib, see saab väegagi pika ja väegagi ammendava kirjelduse nagunii. Sest ma mäletan ise seda info kogumise perioodi ja tean, k u i oluline on iga pisimgi detail ja infokilluke sel ajal:) Kuigi mul ei olnud LASIKu enda suhtes kõhklusi ja see otsus minu pisikeses peakeses oli ammuilma kenasti pesa teinud, oli olulisem küsimus hoopis kliiniku ja arsti valimises. Ja selle jaoks ka kogu uurimistöö:), hetkel saan nentida, et tegin hea eeltöö:P Huvitav, mõtlen praegu, et kas Liisi Koikson arutleb vahel endamisi selle üle, kellele ta laulab ja millistes situatsioonides tema muusikat kuulatakse...? Ma millegipärast arvan, et kui ta laulis sisse "Väikese järve" laulud, siis ta ei osanud mõelda, et seda kuulavad (kõigi teiste seas ka) õnnelikud inimesed ühes hämarpimedas toas, sooja teki all mugavalt toolil lamades, samal ajal käib nende õnnelike inimeste juures keegi hea haldjas, kes vahepeal rohtu paneb silma....ja nii nad seal lamavad ja kuulavad imeilusa Liisi veel imeilusamat häält. Kahjuks (loe: õnneks) ei saa seda erilist tunnet ja hetke uuesti kogeda, mõnes mõttes ju tahaks. Aga tänaseni valdavad mind väga erilised ja võimsad emotsioonid, kui ma kuulen neid laule. ReFocuse mees- ja naiskond eesotsas dr Teesaluga on teinud väga hea töö! Nii selles osas, mis puudutab mu nägemist ja silmi, kui ka üldisemas plaanis - et ma tunneksin end sellel mitmeti keerulisel päeval (ja ka hiljem veel!) võimalikult hästi. Ja nüüd, kui on möödumas kaks aastat sellest erilisest päevast, juhtus nii, et nad tegid veel ka armsa kingituse, seda küll loosi tahtel, mis teeb asja veelgi mõnusamaks. "Mokas" oli väga tore õhtu, meeldivas seltskonnas, väga hea teeninduse ja maitsva õhtusöögiga. Peakokaga me küll ei kohtunud, kuigi me seda väga-väga ootasime, aga kuna tal oli ka äärmiselt mõjuv põhjus eemal viibimiseks, siis me olime loomulikult mõistvad selles osas:) NB! Ütleme nii, et täna hommikul vaatasin suht põlgliku pilguga oma praetud härjasilma;) Sõin selle ära vaid suurest haletsusest... Mina ei tea, miks kogu aeg juhtub nii, et ma Saaremaale just sügis-talvisel hooajal satun, ehk on tegemist puhkuse-kiirabiga või muu taolisega. Et suvel on muidu ka ilus ja just sel hallimal ajal on vaja väheke minema saada. Iga kord mõtlen, et kas minna vanasse ja äraproovitud kohta või proovida midagi uut. Iga jumala kord on kiusatus avastada ikka uut, aga samas tõmbab ka vana poole. Seekord otsustas asja see, et vanasse lemmikusse Grand Rose´i ei olnud enam vabu kohti. Georg Otsa spaast mäletan ma siiani surnud ämblikuid ja mõista, ja kuigi muus osas etteheiteid ei olnud, siis vaat need ämblikud ei lähe meelest. No mul kohe on nendega mingi oma teema, tahan või ei:) Ma arvan, et parimad kõige selle juures olid lõppkokkuvõttes restoran ja hoolitsused. Restoran sobis nii interjööri kui ka toidu osas, ja muusikavalik oli kümnesse! Mis aga ehk veidi ehmatas, oli tubades värvivalik. Must, must ja lausa MUST, ma ütleks. Kuigi lagi oli kõrgem kui kunagi varem ühelgi minu poolt proovitud hotellitoal, siis must üldmulje jäi ikkagi samaks. No tegelikult siiski lagi ise ei olnud must (vist), aga kui kõik muu on, siis tundub ka see juba mustana:))) Ja ka aken oli võimas, kuid isegi sellest ei piisanud:) Ikka oli kõik väga must. Ka lauad ja öökapid ja minibaar ja vaip ja... mustaga seab hotell muidugi endale kõrgemad nõudmised koristamise osas. Sest, kust paistab tolm kõige paremini välja - õige!, musta värvi klaasi pealt. Bassein oli armas ja minusugusele mitte-ujujale igati sobilik. Aga kui olla enne harjunud Grand Rose´i laiema valikuga, siis oli Arensburgis muidugi võimaluste poolest oluliselt kasinam. Enamasti küll sinna rahvamassi ei kogunenud, aga ega üle 6 inimese olekski saanud:) Mingid vesivõimlemise tädid vallutasid selle vähesegi basseiniruumi ja siis ei jäänud muud üle, kui nukralt saunas kükitada. Saunad muide, on Arensburgis meestele ja naistele eraldi. A. otsustas, et talle meeldib rohkem meeste poolel, või nagu tema seda nimetas - poistesaunas - ja nii ta seal käiski:) Mina oleksin ju ka poistesauna tahtnud, aga pidin ikka naiste poolel edasi passima:) Saunalava oli muidugi megatuline, tõenäoliselt kasutatud valesid materjale või ma ei tea. Igatahes oli paras kunsttükk üldse lavale saamisega, nii tuline oli kõik:) Ja no riietusruum oli ka hirmus külm. Ja need kolisevad metallkapid, no ei meeldi need mulle:) Samas ma muidugi ei tea, kas need on igalpool mujal ka samad, sest mitmetes spaades on toast tulijatel võimalus otse veemõnusid nautima minna. Aga tegelikult oli üldmulje normaalne, lihtsalt, kes rõhub rohkem vees mõnulemisele, siis peab arvestama veidi kesisemate võimalustega. Lühidalt öeldes: järjekord Arensburg ja siis Grand Rose, on parem variant kui vastupidi:) Oo, ja praamid on vahepeal paremate vastu välja vahetatud - nüüd on peale saamiseks töö kiire ja korralik ja ka üle vee saab rutem. Natuke kenam näeb seestpoolt ka välja mu meelest. Nii ja nüüd see siis juhtus! Kõik, kes mind eelmisel suvel ühel grilliõhtul välja naersid - saite nüüd! Teatavasti lugesin ma tol korral trühvlitest artiklit ühes taani ajakirjas ja kuna seal oli juttu Gotlandil leiduvatest trühvlitest, siis oli minu seisukoht, et järelikult peab trühvleid ka Saaremaal olema. Muidugi hõljusin ma tol suvel üldse mingis trühvlipilves, sest juhtusin järjepanu lugema ka raamatuid Lõuna-Prantsusmaast, kus trühvlid samuti meelierutavaks teemaks. Ei saa salata, et tol õhtul kangastusid mu silme ees Kuressaarde sõites tee ääres kasvavad tammed. Ja oleks mul need koerad või sead olemas olnud, oleks ma esimesel võimalusel saarele läinud:) Ja nüüd siis tuleb välja, et ikka jõudis mingi svensson ette! Läheb veidi aega kuni ma oma pettumusest üle saan. Samuti ärge imestage, kui mind järgmisel nädalavahetusel Saaremaal kolamas näete, looduses ja puha:) Või siis pigem ikkagi kusagil spaas. Sest ma usun, et ka svensson läks pärast trühvlite leidmist veemõnusid nautima. Huvitav, kas need on vanuselised muutused või mis? Ma ei ole varsti juba 7 aastat ühelgi tööintervjuul käinud, neid kribimisega seotud kohtumisi (haa, neidki pole eriti ju olnud) ma nii väga ei arvesta - need on teistmoodi. Aga ei mingit pinget, isegi uni oli eelneval ööl eriliselt magus:) Õigupoolest on töövestlused väga ettearvatavad, isegi minusuguse võhiku jaoks. Küsimused on üsna samad, mis aastaid tagasigi, jalust rabada naljalt ei õnnestu. Ainult see viimane ehk - kui väga sa seda tööd tahad? No ausalt, kas sellele peab vastama ausalt? Et mul on igakord kurb selle töötukassa tädi juurde minna ja öelda, et ma cv-sid ei saada ja et oleks midagi targemat öelda, siis ma vot teile siia ikka saatsin. Ja et ma ei osanud arvestada, et te mu vestlusele kutsute:) Muidugi ma ei öelnud seda. Tõsi, mida suurem see konsiilium on, seda kaootilisem on ka nende küsimustega pommitamine. Hüppavad ühelt teemale teisele nagu nõtked gasellid. Õnneks koosnes kõrgeauline konsiilium väga erinevatest tegelastest - seal oli preili Püüdlik, preili Rõõmurull, preili Kohusetunne ja mingi seletamatu tegelane veel:) Koll-kolli üritasid nad ka teha - nii ja nii palju seaduseid pead tundma, need ja need määrused pähe tuupima, ületunde tegema, ka vabadel päevadel tulema virnu likvideerima, tusatsevate tädidega arvestama, solvuda ei või ja mida veel:) Haa, ma olen kõike seda ju juba näinud - üllatage mind palun! Aga see mulle ei meeldinud, et preili Püüdlik vene keelt hakkas minuga purssima, nad pidi teadma, et see pole minu ampluaa. Õnneks olen ma kohutavalt aus (mõnikord, mitte selle lõpuküsimuse osas:) ja ei luisanud cv-s oma keeleoskuse kohapealt. Ma ju mäletasin, et ka 7 aastat tagasi tuli vene keeles "sundimatult lobiseda". Kõige tähtsama tädiga on loomulikult ka mingid minevikuseosed, aga ma ei teagi, kas tema pildi kokku pani. Oleme koos kunagi õppinud ja tarka nägu teinud. Aga adrenaliinilaks on mõnusalt võimas, praegu läheks käiks veel paarilt vestluselt läbi...teeks nii mõne kuu jagu ette neid ära, siis jõulud hooleta:) Vaatan täna siin neid männimetsa all higistavaid koolilapsi ja mõtlen - kui hea meel mul on, et see aeg on möödas. Ma tõepoolest ei armastanud kehalise kasvatuse tunde (palun vabandust, õp. Saluste, Puusild, Jürisson!!!) Kui osad tegevused olid veel talutavad, siis jooksmine (kõik, mis rohkem kui 100 meetrit) ja suusatamine seda EI olnud! Ah jaa, see üle kitse hüppamine ka ei olnud - mina sel ajal ei olnud veel nii julge, et oma keha sedavõrd lõdvaks lasta ja nii ebakindla asjanduse pealt õhku tõusta. Rääkimata sellest, et (teist paljud muidugi ei mäletagi seda), tunnis tuli kanda eriti nilbeid rõivaid. Need aluspükste moodi musta värvi puuvillased püksikesed olid... pehmelt öeldes au ja nime riivavad rõivaesemed. Lisaks ei meenu mulle põhikoolis, et me kusagil pesta oleksime saanud. Ja ma mäletan siiani seda haisu, mis oli seal saalis! Tolmu, higiste kehade, topispallide lõhnabukett, ja veel üks hais, millele ma ei oska nime anda. Aga jah, ma mäletan ka pikamaajooksu... kui võimalik oli, siis ma sel päeval püüdsin kekast minema hiilida. Kui see ei õnnestunud, siis jooksin ma esimesed paarsada meetrit ära ja hakkasin jalutama, seest pistis, hingamises käis iga sissetõmbega üks jälk krõks kuskilt läbi, näost olin lapiline (need tänased näod, keda siin metsa all nägin, olid ka punalaigulised!), see oli surm. Ja kui kehaline oli viimane tund, siis pidin nagunii kohe hakkama kodu poole oma kilomeetreid astuma - milleks siis veel see tobe jooks, aru ma ei saa! Maalastel veel! Ja arvuti taga istumise näol pekikogumise süüdlast ei olnud tol ajal veel olemaski ju! Olgu, olemas see ju oli, aga meie koolis mitte. Ja nüüd kuulan seina taga ühte klaveri harjutajat, temast on ka kahju:) Kuigi ta teeb seda vabatahtlikult, iga nädal ühe korra. Ma ju näen milliste särasilmadega ta tuleb, ja siis pean kuulma läbi seina kuidas talle loetakse ette mingeid (minu jaoks müstilisi) noodinimesid ja lüüakse jalaga takti ja kuidas ta siis, vaeseke, klimberdab seal klaveril. Klaverist on kahju, õpetajast on kahju, sellest naisest, kes õpib, on ka kahju. Siiski oli vist mul juba kõigust kahju ka eile, sest ma olin nii õnnetu Töötukassa konsultandi juurest tulles. Ta oli seal nii püüdlik ja tubli ja otsis elu eest tööpakkumiste seast, aga mida ei olnud, seda ei olnud. No oli jah, aga ta sai isegi aru, et ma kasiinosse ja kuhugi x-koha poodi ei lähe. Ja ometi oli tema kohus mulle need pakkumised ette lugeda ja siis nii haleõnnetult juurde lisada, et ega te ju ei taha sellist tööd. Mul oli nii kahju, et oleks tahtnud teda kallistada. Kuu aja pärast jälle. Enne on mul muidugi üks töövestlus ja üks cv kirjutamise koolitus. Naljakas jah, et enne oled tükk aega arvel, peaksid (idee poolest) saatma virnade kaupa cv-sid, vorpima motivatsiooni- ja kaaskirju, ja vot siis alles lähed nende kirjutamise koolitusele:) Ma ei taha sappi pritsida, sest see ei ole mulle iseloomulik, aga hetkel ma ei saa teisiti... Plahvatusohtlik on kõige tabavam sõna kirjeldamaks mu tundeid praegu. Vererõhku mõõta ei söanda, ausalt! Ma olen harjunud risustatud keelega, ma olen harjunud igasuguste sõnamoodustiste ja lühendite ja anglitsismide ja jumal teab millega. Ma tean, et keel on pidevas muutumises, see uueneb, see on loomulik - head teed minna! Ma ei ole eesti keelt piisavalt õppinud, paljud inimesed mu ümber samuti mitte, ja me kõik oleme inimesed ja seega ekslikud - ma nõustun ka sellega. Ma tunnistan, et olen ka ise tihtipeale lohakas, ma ei tunne grammatikareegleid ja ka mitte võõrsõnu piisavalt. Ühesõnaga olen rumal ja lepin ka teiste rumalusega. Meilides, msnis, kiiretes sõnumites - kõigil juhtub. Seal ei ole ka toimetajaid ega muid eesti keelt oskavaid inimesi kõrval seismas. Lugesin mingit rämpsraamatut paar päeva tagasi, kus ilutses "seksoloog", tõmbasin hoobilt kaardu oma muidu sirged kulmud, aga lugesin edasi (selles raamatus oli tegelikult veel vigu, aga see selleks). Siis juhtusin üle pika aja Reporterit taustaks vaatama. Ja mis ma näen, sama sõna, sama kirjapildiga. Tunnistan, et ma ei tea, äkki ongi nüüd nii lubatud. "Minu ajal" igatahes ei kirjutatud nii. Ega ma Reporteri saatest suurt ei pea, seega jäägu nii. Täna aga asusin rõõmuga Eesti Naist lugema ja 14. leheküljel ilutseb minu jaoks uus sõna "tentist". Mul tõepoolest viskas üle. Hetkel vaen poolt ja vastu argumente, kas lugeda edasi või lõpetada otsekorraldus ära. Ma andestan igapäevases kirjavahetuses kõik eksimused, ent mitte väljaandes, kus töötavad keelt oskavad inimesed. Mul on nägemismälu ja ma kõik, mida ma oma emakeeles kirjutan, tuginebki sellele. Lugesin lapsena raamatuid, ajakirju, ajalehti ja sain paljuski sealt oma keele. Mida aga oodata neilt, kes tänapäeval juhtumisi veel loevad. Vastus on - mitte midagi! Kui palju loevad, hakkavadki viimaks "tentisti" juures käima, mis imeloom see ka ei oleks:) Kuna pärast paljusid aastaid jõudis õnn minu õuele ning ma sain liikuda punktist A punkti B ühistranspordiga, lisamärkuseks eestimaisega, siis olen ma otseloomulikult emotsioonidest pakatav nagu sama eestimaine ja sügiseselt küps ploom. Bussifirmade ümberkehastumisvõime on muidugi ainulaadne! Buss ja bussijuht, millega sõitsin hommikul, näisid kandvat ühe bussifirma nime, kuid mõni tund hiljem juba sootuks teise firma nime. Iseenesest on oluline, et buss liigub ja kallid kaasteelised soovitud sihtpunkti jõuavad, ja mis vahet sel on kuidas bussifirmad logistiliselt omi asju korraldavad. Ma jäin lihtsalt mõtlema, et kui ma maksan ühe teenuse või toote eest rohkem, siis võiks see olla kvaliteetsem, kui sama asja odavam analoog. Antud juhul ei olnud ju... Õhtuse bussi mustjaks tõmbunud nätsulärakad asusid samadel positsioonidel kui hommikulgi, bussiaknad aga olid...oo jaa, ma oleksin unustanud! Kunst, puhas kunst oli see, mis mulle silmailu pakkus. Võisin imetleda nii hommikul kui ka õhtul Arraku sakilise soenguga mütoloogilist vanameest aknal. Udumoodustisest vanamees kükitas nagu oleks otsustanud bussiaknale asjale tulla, kõrval oli tema väiksem sugulane, kes lihtsalt vaatas pealt. PS Bussijuhid on aastatega maru viisakaks muutunud... või oli tegemist kõigest erandiga? Seega minu boonuspunktid teile, kulla bussijuhid:) Aga miks ma bussiga üldse sõitsin, võite nüüd küsida. Oli põhjust ikka ka. Pärast mõningat kosilaste kaalumist, läksin ühega kohtuma. Kosilane oli täitsa naesterahvas, maru pikkade ja hirmuäratavate küüntega. Ja veidi kummaline oli ta ka. Seega ma ei teagi, mis nüüd saab. Mul ei ole temasse usku kohe mitte üks raas, kuigi antud kirjastus igati tasemel on. Mõned päevad tagasi veetsin mõned tunnid koos ühe inimesega, naisterahvaga muuseas, kes omakorda kolmanda naisterahva kirjeldamiseks kasutas umbes sellist väljendit - "keha on ilus, pikk ja blond on ta ka, just selline nagu meestele meeldib - ei tea, miks nad lahutasid...". Hetkel ei taha ma rääkida ei sellest naisest ega ka tema juba ammusest lahutusest, lisaks veel see, et seda naist ei oleks tarvitsenudki kirjeldada, me mõlemad oleme teda rohkem kui üks kord näinud. Hoopis enam pani mind imestama see konkreetne sõnakasutus. Nii räägib naisterahvas. Nii räägib ema oma laste kuuldes, seda kuulevad ja kuulavad tulevased naised ja emad ja abikaasad. Millegipärast mulle tundub, et kui ma ise lapsena kuuleks seesugust juttu nii mõnelgi korral, siis juurduks minus teadmine, et ainult pikk ja blond ja hea kehaga naine on naine, kes on midagi väärt, näiteks meeste silmis. Muul nagu ei olekski tähtsust, vähemasti määravat tähtsust mitte. Näib nagu olekski välimus kõik, mille järgi ühte inimest hinnata, iseloomustada, tema ja ta tegude üle otsustada. Ja kirjeldatud parameetrid oleksid otseloomulikult pidanud garanteerima ka mingil müstilisel moel ka eelpool mainitud abieluõnne. How simple! Miks ometi kõik naised nii lihtsa tõe peale ise ei tule? Ma võiksin ehk kõigile sellistele juttudele läbi sõrmede vaadata, kui see tuleks mõne ajupestud, äranälginud, aeroobikas hingetuks hüpanud ja S-klassi Mercedesega sihitult linna vahel tiirutava vesinikblondiini suust...Et las nad siis oma suletud ringis vegeteerivad ja toodavad vaikselt juurde samasuguste väärtushinnangutega järelkasvu, kuid seda õõvastavam, kui niimoodi mõtlevad ja sama mõttemalli ka edasi kannavad muidu täitsa normaalsed inimesed. Need, keda meie hulgas on enamus. Sellega seoses meenub mulle 26.augusti Eesti Ekspressis üks artikkel Eestis elavate moslemite jälgimisest Kapo poolt. Aga mitte moslemitest ei tahtnud ma praegu rääkida, vaid mulle meeldis artiklis Kattri Ezzoubi poolt öeldu, (hetkel ei ole lehte käepärast,seepärast ei saa tsiteerida), mis arenes teemast, et miks on enamasti koos eesti naine ja moslemi mees ja mitte vastupidi. Ja Kattri põhjendas umbes niimoodi, et eesti mees ei leia mujalt maailmast teist sellist naist kui on naised kodumaal - ümmardavad ja nunnutavad üle mõistuse palju, hiljem andestavad kõik ning lepivad kõigega. Ootaja aeg pidavat pikk olema - kas ma saakski sellele vastu vaielda. Muidugi ma ootan! Aga ootusaeg ja sellega kaasnev ärevus on magusad ja meelierutavad. Sest tegelikult mulle meeldib oodata ja mulle meeldib ka teel olla. Teel olemine on ju magusam kohale jõudmisest, või mis? Ah jaa, ma loen praegu Hans Luige "Minu imelist elu". Ja jõudsin juba muretseda, et kas Aeg ikka annab võimaluse ka mälestusteraamatu teiseks osaks. Äsja aga avastasin, et tõepoolest, on ka teine osa olemas. Lugemisjärge ootab Jan Beltrani "La mala vida ehk neetud elu"... sellega seoses meenub, et hiljuti vaidlesin sellel va minu maitsemeele teemal...et minu maitse pidavat ettearvamatu olema:D Oh jaa, kui te vaid näeksite mu raamatukogulaenutuste nimekirja (ikka seda kronoloogilist, eks), siis oleks pilt veelgi hirmsam. Õnneks ma ju kõiki oma lugemiselamusi siia ei pane kirja. Tegelikult on raamatukogud inimkonna allakäigus süüdi, vähemalt selle inimkonna osas, kes loeb :) Sest ma ei taha mitte mõeldagi millise aja võtab lugemine ja raamatukogus käimine - äkki mul jääb pool elu sellepärast elamata? See ilusam pool just. Kõnnin mina oma sügavaimas rahus ja üksmeeles oma hinge ning kehaga keset suviselt uimas Viljandi linna, kui äkitselt avastan, et ma ei kõnni sugugi ainult koos viineripirukat mugiva A-ga. Minu kõrval tšillib mingi noor nolk, tõsiselt liigselt arvutis istumisele viitavate tundemärkidega. Okei, lasku käia (kuigi mul oli veits imelik, sest noh...ta oli üsna pilkupüüdev, ma julgen pakkuda). Midagi ta seal pobises ja rääkis ja ma mõtlesin korraks, et äkki ta on tsipa nagu arengus taandunud või nii. Siis muutus huvitavamaks. Huvitav on muidugi lõppkokkuvõttes vale sõna iseloomustamaks minu tundeid, sest mingil hetkel hakkas pigem ikka kõhe. Ja minna ei olnud ka kuhugi, vähemalt mitte enne foorini jõudmist ja sealgi tuli oodata. Ma pakun, et ta ei tegelenud laulmisega. Äkki ta mängis mingit kujuteldavat arvutimängu lihtsalt? Igatahes oli selles ... hm.... mängus rohkelt ingliskeelseid fraase, sagedamini korduv oli "I´ll kill your destiny!". Üldiselt ta kõrvale ei vaadanud, ainult ainitiselt enda ette ja nii ta seal siis kordas oma repliike. Lõpuks oli talle aga repliikidest ka vähe ning ta alustas oma etteastet elu näitelaval hoopis jõulise liikumisega. see kätkes endas mõningaid kiireid hüppeid ettepoole, seejärel jõulisi jalahoope kujuteldavale vaenlasele, keda ta ilmselt jälitas. Paaril korral ründas seesama vaenlane (aga äkki see oli juba hoopis keegi uus...?) teda selja tagant ja siis ta peatus järsult ning tegi õhus 180-kraadise pöörde. No igatahes oli sel vennal tegemist äärmiselt ohtliku ja vaenlaseid täis pikitud teekonnaga sel pealtnäha nii tavalisel ja argisel Viljandi tänaval. Ma muide püüdsin küll valmis olla, et mis ma siis teen, kui tal ootamatult peaks mõni kujuteldav vaenlane end paremal käel ilmutama. Ainus arvestatav mõte tundus olevat A pooliku viineripiruka pakkumine. Mul läks siiski õnneks. Seekord. Nüüd huvitab mind tõsiselt, et kas ta veel mõni päev linnapildis figureerib ja kas tal iga kord käib selline äge võitlus. Et siis ma nagu teaks või nii. Põhimõtteliselt võiksin ma ju temaga teine kord kaasa mängida, kuid samas ma kahtlen, kas see ikka tema jaoks oli mäng. Äkki ta kulges kusagil paralleelmaailmades ja need olid tema jaoks võrdselt reaalsed. oi jah, mängureeglites peaks ikka enne kokku leppima vist. ...olen hingega "Paradiisis" ja õhkan ja ohkan ja õitsen. Mulle kohe istub see praegu. Ammu ei ole ühtegi raamatut nõnda korduvalt üle ahminud, tahaks paksu punase vildikaga joonida ja salamärke vedada, kuigi ma tegelikult ju ei ole raamatutesse kirjutaja tüüpi, pole kunagi olnud. Ikka mingi austus on säilinud. Ja nüüd veel avastasin sinna kõrvale Hedvig Hansoni plaadi. Ärge küsige, et mis cd, ma tõesti ei tea:) Aga nii hea on, tõesti! Kõigil on tõsiselt villand, naabritel (vist) ka, maja eest möödujatel, sest rõduuks on loomulikult lahti. Ja siis me A-ga tantsime vahepeal, liugleme ja hõljume ja jälle õitseme ja mitte keegi ei mõista, miks me nii õnnelikud oleme. Ja siis ma ikka mõtlen, et äkki peaks oma Paradiisi kirja panema. Aga kuidas ma tean, et aeg on selleks õige? Ei teagi ju... Hilja ehk ei ole, aga vara võib-olla küll. Samas mälu hakkab nagunii varsti alt vedama, ma kohe tean seda. Hetkel on need kaks siis aktuaalsed teemad. Esimene neist olude sunnil. Lihtsalt tungib uksest ja aknast ja korstnast ja keldrist sisse. Mitte et ma seda ise tahtnud oleksin. Pankreasele see muidugi meeldib, sest "kohustuslik" õhtune vein rõdul jäi joomata. Selle asemel olid mustikad, need eestimaised. Aga noodki hüplesid närviliselt kausis rajude helide rütmis. Ma siis püüdsin enesesugestiooniga tegelda. No teate küll seda, ma ei kuule-ma ei näe, mis ümberringi toimub. Õnnepalu "Paradiis" sobis selleks oivaliselt. Ja siis ma kõndisin selles Paradiisis. Kõndisin üha edasi ja tabasin end mõttelt, et kus oleks minul seesugune paik. Paradiis, ühesõnaga. Ma leidsingi end oma Paradiisist. See koht oli olemas, ühel ilusal päeval. Ainult et minu Paradiis ei kestnud nii kaua kui Õnnepalu oma. Aga ometi kõndisin ma seal täna taas, oma mõtetes. Ja ma ütlen, et see oli Paradiis. See oli ilus ja hea. Ja ma ei pidanud end pingutama, et mäletada. Mäletada Paradiisi pisimaid detaile. Mäletada lõhnu ja varje ja värve. Värve õhtus. Ja hommikus. Ja mäletada, mis juhtus. Et sellest sai viimane suvi. Üleüldse viimane suvi. Ja viimane sügis. Viimane talv. Kevad. Paradiisi ei minda tagasi. Ei tahakski. Ma olen alles pooleli Õnnepalu Paradiisiga, aga tal oli see teistmoodi. Ma ei tea, millisele järeldusele tema oma Paradiisi suhtes lõpuks jõuab. Kas see oli õppetunni-Paradiis. Või midagi muud. Ilm oli ilus ja dronning ikkagi Tønderisse tulemas, ja nii saigi lõpuks end sinna kohale veetud. Me olime valmis hullemaks – parklad suletud või autosid täis, tänavad ummistatud jms. Tegelikkus oli sootuks teine. Lausa ideaalilähedane, ma ütleks. Ringparkla, kuhu tavalisel tööpäeval võimatu kohta leida, oli pigem tühi kui täis. Rahvast oli hõredalt, vaid jalakäijatetänaval toimus mingigi elu. Vastavalt Margrethe II ja kaaskonna liikumisele ühest punktist teise, toimus küll teatav ühesuunaline rahvaränne, kuid see ei olnud midagi harukordselt suurt. Meie tabasime seltskonna mitte just kõige sobivamal momendil, nimelt vahetult enne lõunale minekut. Kuningannal oli kõht üsna tühi ja seepärast ta vist väga usin lehvitama ja naeratama ei olnud. Samas eks ole see ka päris väsitav – aastast aastasse kogu aeg kõigile naeratada ja lehvitada. Prints Joachim ja printsess Marie oli paremas tujus, neil oli muidugi ka lühem tee tulla ja ehk olid nad hilisema hommikueine teinud tänasel päeval. Prints Henrik ja pildil viimastena siis Møgeltønderi kuulsamad asukad - prints Joachim ja printsess Marie. Lisanduvatest aastatest tingituna peaks lühidalt üles märkima mõned aktsioonid, mis vahepeal toimunud. Mitte et ma selliste ilmadega koduaiast kaugemale minekust eriti vaimustuksin, aga natuke on end liigutatud siiski:) Kõigepealt oli ära muidugi synnipäev. Ma oleksin ennetavalt pidanud juba sel ajal maha hõikama, et ärge te jumala pärast küsige, et mis me siin synnipäeval teeme:))) Sest kõik on traditsiooniline. Nagu alati. Nii et ei ole mõtet üle pärida. Väga kiiresti ja väga lyhidalt võime ju yle korrata: katusekambrisse jõuliselt sisse tungiv kohvilõhn. Killustikul paigalt võtva auto hääl. Rundstykker. Lilled. Kingitused. Tavaline, næsten tavaline päev. õhtu Damendes.Kogu päev OHTRALT veini (ei ole hea pankreasele, lisaksin siia juurde) Tegemist on täiesti normaalse köögiga, lisaks õnnestus leida superhea vein, mille jälgi ajan siiani taga. Laupäevaõhtu kohta oli restoran muidugi kahtlaselt hõredalt täidetud, tavapäraselt valju suminat ei tekkinud samuti. Ma ei tea, kas võis põhjus olla alanud kuumalaines või milleski muus. Ah jaa, ühe pruutpaari pildistamine kyll oli sel ajal. Pruut oli ymmargune kui kakukene (ei, ta ei olnud ülekaaluline, vaid noh, "selles" mõttes kakukene, ja ma absoluutselt ei nori ju!:))) Samas muidugi ei saa mööda vaadata tõsiasjast, et 51 aastat ja 2 päeva tagasi juhtus samal veekogul traagiline õnnetus lõbusõidulaevaga, milles liigagi paljud oma elu kaotasid. Ja siis veel yks poolik niplamistöö, millega tegeldi otse tänaval ja mis jäeti mõneks ajaks pooleli peaasjalikult vale nurga alt paistva päikese tõttu. Vaesed silmad, võin ma vaid ohata! Siis vahepeal tuli meie dronning puhkama. Nagu ikka, puhkab ta suvel paar nädalat Gråsteni lossis (no kus siis veel, eks ole!? Ega ta mingisse suvalisse suvemajja ometi lähe!!!). Meie olime muidugi saabumiskuupäevast õndsas teadmatuses ja imestasime Sønderborgi søites (jaa, ostlema loomulikult!), et miks kyll meie auks linn lippe täis on. Peasyydlane, tõsi kyll, kõigest tema isiku kohale toimetanud laev, seisis lipukestega ehitult sadamas. Selge siis, mõned tunnid jäime "vaid" hiljaks:) Seega me taas dronningut ei ei näinud. Nägime veel vaid laevameeskonna mõningaid liikmeid, kes tulid ujumast-päevitamast või siis alles suundusid sinna. Asi seegi:D Ja siis oli sadamas veel selline ebaharilik "kiosk", kus siis laevalt head ja paremat müüdi. Ja ka jalgrattaid laenutati. Meil tekkis küsimus, et huvitav, kui sageli omanikku vahetav raha vette seal kukub... Tänases ajalehes torkas silma (jah,just nimelt torkas:)), et Taanis jõudis kätte see kuupäev, mil autorid saavad kontole oma laenutushüvitise. Kuna see pealkiri mulle lehest vastu vaatas, siis otseloomulikult oli mul kiusatus edasi lugeda, et k u i palju siis ometigi - no eestlane ju ikka loeb teise raha:P Ma siis korra vaatasin, pühkisin silmad puhtaks, ja vaatasin veel korra. Shokeeris loomulikult võrdlus Eesti analoogsete nimekirjadega. Hetkel küll uuesti ei viitsi otsida, aga mulle meenub, et paar aastat tagasi oli Eestis tabeli tipus nagu vist Milvi Lembe ja summa oli vist kusagil 20-30 000 vahel (ei imestaks, kui sealt veel maksudki maha lähevad). Värsked andmed Taani kohta kinnitavad, et "edetabelit" juhib Bjarne Reuter, kes teenis eelmise aasta laenutuste pealt ei rohkem ega vähem kui 795 411.49 dkk (eesti kroonides siis kaks korda nii palju). No tule taevas appi, selle pealt maksaks ju suisa rõõmuga makse:)))) Ajalehes välja toodud tabelis on esikümnes kõik üle poole miljoni dkk saajad. Kusjuures paremad summad on noppinud laste-ja noortekirjanikud! Kui ma täna juba numbrite lainel olen, siis lisaks veel, et laenutushüvitise saajaid oli 8 544, nendest 4% sai enam kui 100 000 dkk. Ja muide, eelpool mainitud Bjarne Reuteri teoste eksemplare peaks raamatukogudes üle Taani olema kokku 276 901 tk.			OSCAR-2019

Subsets and Splits

No community queries yet

The top public SQL queries from the community will appear here once available.