Split (1)

train · 1.56M rows

text stringlengths 5k 186k	timestamp stringlengths 19 19	url stringlengths 14 1.55k	source stringclasses 1 value
Sarnaselt kõigi mõtlevate inimestega pole ka Kaalep vastandlike äratundmiste painest kogu elu vabanenud. Kuidas olnuks tal võimalik lahendus leida, kui inimsoo arengulooline tervik pole seda anda suutnud? Seisneb siht vaimuinimese kokkuvõtlikus iseloomustamises, siis ennekõike tuleks juhinduda teadusliku lähenemisviisi vastandist. Tõsiteadus alustab üksikasjade tundmaõppimisest, et siis kitsa kandvusega üksiktulemuste najal jõuda suuremate üldistusteni või isegi terviku piiritlemiseni. Kuid üldmulje andmisel vaimuinimesest tuleb toimida äraspidiselt: esmalt peab olema ettekujutus keskmest, mille ümber kõik ülejäänu koondub, ja alles sellest tulenevad üksikud omadused, terviku mitmekesistajad. Ain Kaalepi puhul ei kaasu keskme määratlemisega raskusi. Selleks saab olla ainult sõna, olgu siis väikese või suure algustähega. Õieti need kaks kuuluvad ühte: esimese viljelemisele pühendunu esineb möödapääsmatult ka kõike hõlmava koondtähise teenijana, olgu ta ise sellest teadlik või mitte. Ain Kaalep, igati endastmõistetav, on seda teadnud juba algusest peale. On teljena esinev „sõna“ kord paigas, siis jääb vaid peatuda selle esmasel iseloomustajal, selgusel. Teadagi oleneb sõnaline tähendus mitte ainult ütlejast, vaid ka kuulajast ja seepärast viib täpsuse taotlemisel eesmärgini ainult selgus. Läbipaistvuse eelistamisele osutavad juba raamatute pealkirjad; „Ao-“, „Järve-“ ja „Klaasmaastikud“ – ei arvaks keegi, et säärastele avasõnadele saaksid järgneda tuunja hämu luulendused. Ajuti tundub, et selgus võimendub suisa heleduseks. Mulje mõjub nii pealetükkivalt, et paneb küsima, kas seda põhimõttelist jaatamist pole viimati põhjustanud erilised asjaolud. Me ju kõik kaldume iseäranis väärtustama asju, millest oleme ilma jäänud. Raskusist pääsenule ja ellujäänule, nii-öelda teist korda sündinule omandab elu erakordse tähenduse. Kujutlus inimestest, kes pärast uuesti sündimist püüavad igat elupäeva võimalikult väärtustada, on muutunud peaaegu üldkäibivaks. Uuestisündi pole luuletaja kogenud, aga ellujäämist ehk küll. Igatahes polnud ta nõus oma tuttavaga, kelle meelest, maise hädaoru tumedust arvestades, polnud kuigivõrd tähtis, kummal pool okastraati olla. Kaalep nimelt võis isiklike kogemuste toel kinnitada, et „on ikka vahe küll“. Aga luuletajalt pärineb teinegi, sedapuhku pigem naljatlevat laadi enesehinnang: temalt, Kaksikute tähtkuju all sündinult, polevat mõtet oodata, et ta pühenduks jäägitult mingi ainulise eesmärgi saavutamisele. Lõvi, nojah, too olevat sihikindel ja oma eesmärgi poole rühkiv, aga Kaksikul jäävat säärasest järjepidevusest vajaka. Õnneks osutub tähtkuju osatähtsuse määr nii selgusetuks, et me kogu tähelepanu tohime suunata maisemat laadi kujundajaile. Aga nende puhul ilmub sootuks teistsugune häda: jäävad Kaksikud lähenematuiks oma määratlematus ühesuses, siis siinpoolseid tegureid ei lase loendada nende hõlmamatus. Ain Kaalep lõpetas 1943. aastal Treffneri gümnaasiumi ja astus ülikooli, mille lõpetas 1956. aastal – kes suudaks eritlevalt näidata, mida kõike kolmteist vahepealset aastat sisaldavad? Ja seepärast tuleb piirduda märksõnaliste kokkuvõtetega: oma tervikluses olid nood aastad „Aomaastike“ s.t lootustandva alguse aeg. Neid lõpetava kroonina tuleb „Homerose ajajärk“ (luuletajalt endalt pärinev väljend). Paremat ühtekuuluvust kui need kolm – agu, algus ja Homeros – ei oska nagu soovidagi. Nüüd tuleb vastu teema „Viiekümnendate aastate Tartu kultuurielust“, millel luuletaja on kord ettekande pidanud. Teadagi on tollest ajast säilinud ka otsatu hulk ajalehti, kuid nood sõnumitoojad, kahe jalaga oma kaasajas, on talletanud õige isevärki teavet. Kultuuri nime väärsema väljenduse sai vaimuelu hoopis üksikasjus, mis on tuntud tagantjärele: Ain Kaalep ei saanud ülikoolis õppida, August Annist ei saanud seal õpetada ja kõnealuste asjaolude kokkusattumise tõttu ilmus eesti keeles Homerose „Ilias“. Tõlkija oli siis 61 aastat vana, 62aastane Karl Reitav, asendamatu konsultant, lähenes oma lõpusirgele, toimetaja aga oli – kolmkümmend neli. „Odüsseia“ ilmumine 1963. aastal märgib ühtaegu „Homerose ajajärgu“ lõppemist ja keskendumist vähem nõudva tegevuse algust. Eepose ilmumisele eelnenud aastaks on autoril esimesed luulekogud avaldatud, temast saab kirjanike liidu liige ja kõigele krooniks lisandub sellele püüdlus teenida endale elatist „kutselise literaadina“. Et säärast otsust saadab kohustus pühenduda lühiaegsetele juhutöödele, on vist arusaadav ka seletusteta. Küll esines ka suuremaid ettevõtmisi (praegu öeldaks: projekte); kes siis ei teaks, et klassikalise, iseäranis kaugminevikulise kirjanduse osas on eestikeelsete tõlgete nimistu kõike muud kui täielik? Olukord oli nii halb, et puudus andis end tunda isegi õppevahendite tasandil. Nii said teoks antoloogiad ammusest kirjavarast ja ette tuli muidki üritusi, mille teokssaamisel mitmed asjaosalised kaasa aitasid. Aga suurte koguteoste valmimine, ilmumisest kõnelemata, nõudis aastaid. Niisiis polnud selgust, millal võidakse nende eest ainelist hüvitust saada. Kõige tõhusamalt soodustas taskuraha teenimist ajaleht. Luuletajaid leidus maailmakirjanduses nii ohtralt, et lähemal vaatlemisel võis nende seast alatasa leida sääraseidki, kellega seostuvad tähtpäevad väärisid äramärkimist. Ja oli tähtpäev kord kätte jõudnud, siis ju ajalehe toimetus käitunuks kohatult, kui ta oleks loobunud võimalusest daatumit vääriliselt tähistada. Siitpeale võtavad alguse minu „pool sajandit“. Olen algusest peale tundnud huvi Lääne-Euroopa kirjanduse vastu ja see ennekõike seletab ka tähelepanu, mida ma kuuekümnendail aastail pöörasin Edasi luuleveerule. Täiendused tõlgitud palade all: „hispaania keelest Ain Kaalep“, „itaalia keelest Ain Kaalep“ jne mõjusid kuidagi eriliselt, et mitte öelda lummavalt. Koguni üks ilmutus pudenes tõlgete sekka: Ungaretti „Mälestused“. Kui 1981. aastal tõlkijale mainisin, et see oli ilmunud koos Quasimodo luuletusega, siis ta parandas viivitamatult: „Montale, mitte Quasimodo, Montale.“ Mälestused, tarbetu lõpmatus … / Ent endamisi ja üheskoos vastu merd, / mis on muutumatu / keset lõputut mühinat. Tõlge on mu mäletamisvõimes tervenisti alal hoidunud, aga täpsuse eest ei vastuta. Muutumatul kujul säilitab neid ridu Edasi luuleveerg. Itaalia keelest tõlgitu pidi küll luuletaja kavatsust mööda „Peegelmaastike“ kolmanda köite põhisisuks kujunema, kuid teatavasti algasid kaheksakümnendail aastail uued ajad, mille jooksul, muule lisaks, muutus oluliselt ka suhtumine tõlkeluulesse. Pärast „Homerose ajajärku“ muutub peatööks antiikkirjanduse antoloogiate koostamine, tõlkimine ja redigeerimine. See oli juba „Järvemaastike“ aeg : plekist kompvekikarp heletas aia ääres ja võidukal toonil kuulutas Pindaros: „Ma tulen ja toon teile rikkast Teebast selle laulu / kui sõnumi nelirakendist mille all müdiseb maa.“ Toodud tsitaat pärineb luuletusest „Õhtu Pindarosega“ ja omas laadis on see pala kõige esinduslikum. Ei leia paremat lugeja, kes Kaalepi elutööle otsib ilmekat näitlikustajat. „Õhtu Pindarosega“ on välja peetud kahes plaanis: vanakreeka luuletajalt pärinevate tsitaatide vahele, mida ühtekokku koguneb üheksa, põimib autor pildikesi kuuekümnendate aastate tõelusest, milles lähiminevik vaheldub kõige päevakajalisema ainesega. Esindatud on niihästi „hõbedase gloobuse“ ilu, mis sai tuntuks esimestele kosmoselendudele järgnenud aastail, kui ka tundide eest juhtunud „autoõnnetus Simone de Beauvoiriga“. Kuulus kirjanik (ja teda saatev Jean-Paul Sartre) on siin tõepoolest käinud. Kaalep mäletab, kuidas Andres Ehin sel puhul tõlgina tegutses. Selline kahesus, nagu ennist juba osutatud, sobib näitlikustama luuletaja elutööd: nagu kuuekümnendate aastate tõelus ilmub luuletuses Pindarose taustal, nii koondub loomingu mosaiikne tervik maailmakultuuri sügavuste tagapõhjale. Autor ise on seda väljendanud pealkirjaga ühele oma raamatuist – „Maavallast ja maailmakirjandusest“. Esikohale pandul pole mõtteski end suurest tervikust paremaks pidada, kuid niisama vähe oleks alust kahelda esimese ja teise ühtekuuluvuses. „Laulu luulest laulsid kord Horatius ja Boileau. / Laulu luulest laulis ka too / tundmatu sõnaseadja maarahva tütarde killast,/ kes istus ilumäel ja üle käis sõnasillast.“ Sisulist paljukihilisust täiendab vormiline mitmekesisus; seda tõsteti esile juba „Aomaastike“ ilmudes. Ootuspäraselt mõjus tollastes oludes meelepäraselt ka värsside jaatav häälestus, mis oli kõike muud kui teeseldud. Igatahes poleks raske näidata, kuidas rõhuasetus mõistuspärasusele toob möödapääsmatult kaasa ka jaatava üldhoiaku. Ollakse kord vaimustuses sõna võimalustest, siis hoolivus keele, inimmõtte kandja suhtes kaasub sellega iseenesest. Mõtlemine, keele kõige tõhusam looja, suudab oma nime väärilisena esineda alles siis, kui ta lakkamatult pühendub üha uute valdkondade allutamisele. Aga kuidas omistada norutamist inimesele, kelle vaim liigub pidevalt millegi uue ja tundmatu poole? Mõistuspärasuse järjekindla kaitsjana on luuletaja isegi arvustavat laadi märkusi pälvinud. Probleemid, mille üle Kaalep ironiseerib, on liigagi olemas. Umbes selline tähelepanek pärineb ühelt meie autoriteedilt. Ju siis kriitikule tundus, et hädaldamine on ironiseerimisest otstarbekam. Nii kõlas kokkuvõte, milleni luuletaja oli jõudnud Elva helendavate männitüvede all, täiendavaks toeks teadmine siinse maailma ilust ja mitmekesisusest. Sarnaselt kõigi mõtlevate inimestega pole ka Ain Kaalep vastandlike äratundmiste painest („Linnupesa teraskiivris“) kogu elu vabanenud. Kuidas olnuks tal võimalik lahendus leida, kui inimsoo arengulooline tervik pole seda anda suutnud? Jääb vaid võnkuda jaatuse ja eituse vahel, avaldades esimesele põhimõttelist poolehoidu lootuses, et vahest siiski … Või teisisõnu: edasiminekut tuleks ehk tunnistada, kuid selle täpsem piiritlemine jäägu teiste hoolde. Esindusnäidis luuletaja mõtlemisviisist leidub „Nägemuses Suurest Prantsuse revolutsioonist“: „Robespierre, kelle isiksus ju ühegi normaalse inimese sümpaatiat ei saa pälvida, kehastas endas ikkagi Ajaloo suurust, mis puudus tema kukutajatel, puudus ka tema epigoonidel Hitleril ja Stalinil, kes tegelikult teenisid ju reaktsiooni ja restauratsiooni, kui revolutsioonilist nägu nad sealjuures ka tegid.“ Kes suudaks sellise mõtteavalduse ühetähenduslikuks tõlgendada? Ajaloo suurus tõstetakse esile isegi algustähe kasutamisega, kuid seda suurust kehastab Robespierre, ilmselgelt eemaletõukav isiksus. Niisiis osutub tema kukutamine möödapääsmatuks, kuid kukutajad, nagu selgub, on suurusest hoopis ilma, kõnelemata juba epigoonidest XX sajandil. Ometi on progressiusk meist kõigist lahutamatu. Meil ju pole kujutlusi, mis kõlbaksid seda asendama. Vanemapoolsed meie seast mäletavad veel, kuidas maakera kosmoselendude aegu „itta pöördus“. Ei saanud kõne allagi tulla, et ta võiks ükskord ringlema hakata vastassuunas. Aastakümnete vältel juhinduti veendumusest, mille kohaselt „jumal“ ja „härra“ kuuluvad kõige hirmsamate sõnade hulka. Nüüd, pärast korrektiivide paikapanemist, vehitakse ristimärke teha. Kui selles kõiges üldse miski huvi pakub, siis ehk ainult küsimus: mismoodi saavad ilmuda inimesed, kes on veendunud, et neile kuulub õigus allutada teisi oma mõtlemisviisile? Kõigele krooniks toimuvat see võrdsuse saavutamise nimel! Aga kuidas saavad võrdsusest kõnelda inimesed, kes ei tunnista isegi oma liigikaaslaste õigust mõtlemisele, muudest vabadustest kõnelemata? Mida pidada sääraste isikute väärikustundest, sellest, mille ülendamises on nähtud arenguloo peasihti? Luulelise lahenduse, mille pakkus välja Ungaretti, on Ain Kaalep poole sajandi eest tõlkinud kujundiga: „Sest liiv jookseb liiva / ega maksa midagi.“ Aga otsesõnu pole ta sedalaadi küsimustele vastanud. Tõeliselt vanameelse inimesena on luuletaja arvamisel, et usk Sõna vägevusse võiks ehk mõningast leevendust pakkuda. Euroopas on keskkonnahoidlikke korraldusprintsiipe järgivaid festivale mitmeid: „Flow“ Soomes, „Melt“ Saksamaal, Glastonbury festival Inglismaal või Roskilde festival Taanis. Samuti peab näiteks Viini jäätme-eeskirjade kohaselt kõigil üle tuhande osalejaga üritustel kasutama toitlustuses korduvkasutatavaid nõusid, kusjuures ka linn ise pakub suures mahus korduvkasutatavate nõude laenutust. Eestis küll selliseid reegleid veel ei ole, kuid Tallinna jäätmekava (2017–2021) kohaselt tahetakse Tallinnas juba järgmisest aastast keelustada avalikel üritustel ühekordsete joogitopside kasutamine. Just joogitopsid on festivalidel peamine prügiliik: need purunevad kergesti, täidavad kiiresti prügikastid ning jäetakse pärast kontserti liiga kergekäeliselt murule või pingi alla koristajaid ootama. Nii juhtus näiteks tänavusel festivalil „Weekend“, mille lõppedes Pärnu rand plasttopsidest mustendas. Vaatamata 2016. aasta Eesti elanike keskkonnateadlikkuse uuringu tulemusele, mille järgi peab koguni 89% end keskkonnateadlikuks, tekib just suurüritustel palju prügi, mille sortimata jätmisel see ladestatakse või põletatakse. Ühekordsetest joogitopsidest on juba vabanenud paljud Eestis korraldatavad festivalid, nende seas näiteks surfilaager, Tallinna ja Tartu tänavatoidufestival, Intsikurmu muusikafestival, „Mägede hääl“, „Kalana saund“, „Jazzkaar“, Telliskivi kirbufestival, filmilindifestival, „Tartuff“, „I Land Sound“, Leigo järvemuusika festival ja „Bling“. Peale festivalide on panditopsid leidnud kasutust ka näiteks Harku valla perepäeval, EKKMi näituste avamistel, Muhu tenniseturniiril, mitmel Garage48 üritusel ja paljudel suvepäevadel. See tõestab, et panditops kogub populaarsust väga eriilmelistel ning eri mastaabiga üritustel, kuna peale keskkonna säästmise saab nii kokku hoida aega ja raha, mis kuluks kiiresti täituvatele prügikastidele, nende tühjendamisele ning koristustööle. Külastajate keskkonnateadlikkus vajab pidevat tuge. Mitmesugused üritused, mida külastas Eestis statistikaameti 2017. aasta kultuuris osalemise uuringu järgi iga teine eestimaalane, on loogiline valik suunamaks inimesi keskkonnahoidlikuma käitumismustri poole. Allpool anname mõned vihjed ja soovitused, kuidas muuta korraldatav üritus keskkonnasäästlikumaks. Kõige lihtsam on festivalidel silmanähtavalt keskkonda säästa, kui loobutakse ühekordsete topside kasutamisest (nii külma kui ka kuuma joogi puhul) ning pakutakse jooke korduvkasutatavatest nõudest. Kui külastajate kätte klaasi või portselani usaldada ei taha, tasub kaaluda panditopsi süsteemi kasutuselevõttu. Panditops on korduvkasutatav tops, mille külastaja lunastab sümboolse pandiraha eest, mille saab tühja topsi tagastamisel tagasi. Mustad topsid pestakse, kuivatatakse ning saadetakse uuesti ringlusesse. Eestis pakub panditopsi teenust Topsiring, kelle valikusse kuuluvad nii eri suurusega tugevast plastikust joogitopsid kui ka nägusad pokaalid ja kruusid. Maailmas ei ole panditops midagi uut. Sellesarnaseid ettevõtmisi on mitmeid, näiteks tegutseb Belgias, Kanadas, Šveitsis, Hispaanias, Prantsusmaal ja Inglismaal Ecocup, Tšehhis pakub aga panditopse Nicknack. Ühekordsetest joogitopsidest on juba vabanetud paljudel Eesti festivalidel. Seda valusam on pilt, kui mõnel suurüritusel aetakse siiani läbi plasttopsidega, mis moodustavad pärast korraliku kultuurikihi. Kahjuks ei olegi sageli inimeste meelest probleemi, kui korraldaja kogu plastihunniku hiljem ära koristab. Vähem mõeldakse sellele, mis saab plastihunnikust edasi. Õnneks leiutatakse maailmas järjest rohkem plastivabasid ühekordse pakendi lahendusi nagu Ooho vetikast valmistatud söödav veepall. Pildil tänav Kalamajas 8. IX. Jäätmete sortimisel tuleb lähtuda üritusest ning seal tekkivatest jäätmetest ehk prügist ning panna selle põhjal paika sorditavate jäätmete liigid. Näiteks Tallinna tänavatoidufestivalil võis tänavu näha värvilisi prügikaste biojäätmete ehk toidujäätmete jaoks, määrdunud nõude, taara ning müstilise muu prügi tarvis, nagu näiteks suitsukonid, nätsud ja ka kõik see, mida teistesse prügikastidesse justkui ei viska. Selleks et sortimine oleks külastajale arusaadav, on väga oluline märgistus ehk suured ja äratuntavad sildid prügikonteinerite küljes. Tartu loodusmaja veebilehelt saab alla laadida erivärvilise kujunduse eri jäätmeliikide jaoks. Muidugi ei ole kõik külastajad sortimiseksperdid ega -entusiastid ning panevad oma prügi siiski sinna, kuhu juhtub. Kõige parem võimalus segaduses külastajaid aidata on kaasata korraldusmeeskonda inimesed, kes saavad prügikastide virvarris ekslevaid külastajaid naerusuiselt suunata: „Oma plastikpudel viska siia, kahvel ja taldrik aga siia.“ Selliseid abilisi (nagu ka värvilisi prügikaste) on kaasatud nii Tallinna kui ka Tartu tänavatoidufestivali puhul. Olgugi et see töö ei ole glamuurne, on see väga tänuväärne ning annab jäätmete sortimisele täiesti uuel tasemel isikliku mõõtme. Neil festivalidel leidsime end mitmel korral tahtmatult pealt kuulmast keskkonnasaadiku ja külastaja dialooge: „Kas ma võin selle sinna panna?“ – „Aga kuhu see käib?“ – „Aga kuhu ma kodus peaksin X asja panema?“ Päris inimene prügikasti kõrval on tõhusam igasugusest sildist või infotahvlist, olgu see nii värviline kui tahes. Kui sortimist lihtsustavad sildid on tehtud, siis tuleb kindlasti veenduda, et festivalialal on piisavalt prügikaste. Prügikastide arv sõltub peamiselt territooriumist, kuhu prügikastid paigutatakse, oodatava publiku arvust ning sellest, kas ja kui mitut liiki jäätmeid sorditakse. Konteinerid tuleb paigutada piisava tihedusega, et need oleksid pidevalt külastajal nägemisulatuses, ning arvestada tuleb ka sellega, et jäätmeid sortides tuleb eri liiki jäätmete konteinerid panna kõrvuti ehk moodustada mitme jäätmeliigi konteineritest koosnevad sortimispunktid. Toitlustajate jäätmed erinevad tavaliselt mõnevõrra külastajate jäätmetest. Toitlustajad viskavad ära ennekõike pappi ja kilet ning pakendeid. Peale selle võib ürituse lõpuks jääda üle toidujäätmeid, sh toiduvalmistamise kõrvalprodukte, nagu õli. Toitlustajate biojäätmetega tegeleb Eestis Nutriloop, kes on valmis kõik toitlustajate biojäätmed kokku korjama, kaasa viima ning maksimaalsel kujul väärindama. Biojääde on väärtuslik materjal, mida tasub kindlasti eraldi koguda, sest sellest on võimalik valmistada komposti, mille saab hiljem haljastusse suunata. Papp ja kile, samuti mitmesugused pakendid on väärtuslikud senikaua, kuni need on puhtad. Biojäätmed ja muud vedelikud tuleb hoida teistest jäätmetest eraldi, et iga materjali saaks maksimaalselt taaskasutusse, töötlemiseks või väärindamiseks suunata. Toitlustajate jäätmete sortimiseks tuleb luua eraldi toitlustajatele mõeldud jäätmeala, kus on suuremad konteinerid (või lausa jäätmepressid) eri jäätmeliikide sortimiseks. Näiteks õli ja muid vedelikke on hõlbus koguda tünnidesse, pappi ja kilet võib aga koguda kinnisesse konteinerisse või pressi, et see vihma korral märjaks ei saaks. Sobiva liigituse, mahtude ja kogumistarvikute asjus oskavad kindlasti aidata konkreetse teenuse pakkujad, näiteks Eesti Keskkonnateenused või Ragn-Sells. Suurtes kogustes plakatite ja flaierite ning muu trükimaterjali asemel tasub panustada ühismeedia vägevusse, kasutada digilahendusi ja mõelda välja nutikaid pilkupüüdvaid reklaamlahendusi. Näiteks Tartu linnapildis püüdsid mõni aeg tagasi pilku uhked lillekastid, kus lillede asemel õõtsusid tuules hoopis lopsakad kartulipealsed, millega kutsuti kõiki kartulifestivalile. Samalaadset lahendust on rakendanud ka Peenjoogivabrik Nudist, kes istutas oma Rabarbra vahuveini tutvustamiseks puidust lillepottidesse rabarberitaimed, mille juures oli selgitav infolipik „Sellest rabarberist saab Rabarbra“. Kas mäletate, kui taarale pandi külge pant ning kõikjale ilmusid veidrad taaraautomaadid? Palju oli kuulda repliike stiilis „nõme süsteem“, „mina küll ei viitsi neid tagasi viima hakata“, „no kuidas ja kuhu ma neid siis tassin“ jms. Need, kes enne taaraautomaatide paigaldamist taarat ei tagastanud, teevad seda enamasti praegu. Esialgsele jonnimisele vaatamata on taara tagastamine ühel või teisel kujul saanud meie kõigi igapäeva osaks, sest selline teguviis on ühiskonnas tunnustatud ning saanud justkui reegliks. Taaraautomaatide paigaldamine ja pandi kehtestamine muutis meid ja meie tänavapilti väga suurel määral. Samamoodi ei tihka enam ka festivalil keegi tühja pudelit niisama tavalisse prügikasti visata. Pudel käib selleks ette nähtud prügikasti või selle puudumisel prügikasti kõrvale maha. Aga miks oodata järgmist seadust? Miks mitte võtta korraldajana ohjad enda kätte ja anda oma panus külastajate mõttemustrite suunamisse? Kui liita kokku kõik Eesti festivale külastavad inimesed, siis on neid juba üheainsa aasta jooksul sadu tuhandeid. Kas ei oleks tore, kui jäätmeid sordiksid ka need, kes veel praegugi viskavad kõik jäätmed šahtist alla, huvitumata nende edasisest käekäigust? Ja ka need, kes arvavad seniajani, et lihtsaim viis jäätmetest vabaneda on ajada need ahju, visata lõkkesse või matta sootuks mulla alla? Regulaarsetest korraldajatest oleks tõeliselt eeskujulik ühendada jõud ja luua ühtne süsteem, mille kaudu saaks muuta oma külastajate harjumusi. Ürituse keskkonnasõbralikumalt korraldamiseks ei ole palju vaja: piisab juba mõnest väikesest muudatusest, näiteks ühekordsete topside asendamisest korduvkasutatavatega või jäätmete sortimise võimaldamisest. Muidugi ei ole jäätmete valdkond ainuke, millele tähelepanu pöörata. Ka külastajate ja esinejate transportimise viisid, festivali energiakasutus ja toitlustus jätavad keskkonda oma jälje, mistõttu on vaja neilegi keskkonnahoidlikult läheneda, kuid kõigepealt on tähtis võtta vastutus ja astuda teadlikult esimene samm.			OSCAR-2019
Raitari sõnul on ta maailmavaade rohelistega väga sarnane. "Ma ei näe põhjust, miks ma peaks raiskama oma energiat uue erakonna loomiseks selle pärast, et kaitsta lihtsaid ja inimlikke väärtusi: puhas keskkond, tugev kogukond ja jätkusuutlik majandus." Roheliste esinaine Züleyxa Izmailova tunnustab Raitari suurt elukogemust ja teadmisi suhtekorraldusvaldkonnas. "Tal on suur elukogemus, süda õiges kohas ja laiad teadmised suhtekorraldusest, mis paratamatult on tänapäeva keskkonnahoiu juures aina tähtsamaks muutuv valdkond. Võru-, Valga- ja Põlvamaa inimesed saavad nüüd endale suurepärase esindaja parlamenti valida." Miks teie hinnangul oli vaja Reformierakonnal napilt neli kuud enne valimisi peasekretär välja vahetada? Tegemist on meeskonna tugevdamisega. Kert Valdaru on andnud täna nõusoleku, et ta on valmis kandideerima. Et ta on valmis seda programmi ja mõtteid, mida me oleme varasemalt kokku kirjutanud, minema ka valijatele tutvustama ja ise kandidaadina mandaati küsima. Ja kuna kahte asja väga hästi eesrindlikult koos ei saa teha, ehk olla peasekretär ja olla nii-öelda esikandidaatide hulgas, siis on ainult loogiline, et erakonna igapäevategevust tuleks juhtima keegi teine. Et oleks tagala, et tuba oleks korras, et kandidaadid saaks keskenduda reaalselt valimistele ja valijatega suhtlemisele. Ma olen mitmeid aastaid erakonna jaoks erinevatel positsioonidel töötanud, ma tunnen inimesi, meil on ühtne meeskond. See töö, mida Kert eelnevalt kaheksa kuu jooksul on teinud, on väga hea, selle pealt on hea edasi minna. Meil on rahaasjad korras, meil on tugev programm, meil on tugev meeskond, valimisnimekirjad hakkavad kokku saama. Sotsiaaldemokraadist välisministri Sven Mikseri hinnangul ei ole Reformierakonna peasekretäri väljavahetamine tehniline käik, vaid keegi partei tipu lähedal olijatest tahab anda Kaja kallasele kollast kaarti. Mis te selle kohta ütlete? Oh ei! Kindlasti mitte! Sven on ju teada-tuntud arvaja päris mitmetel teemadel, mis ei ole alati tema ekspertiisis. Tegemist on, nagu ma ütlesin, ikkagi meeskonna tugevdamisega ja mingeid probleeme nii-öelda erakonna tipus ei ole, vaid vastupidi. Eks ma saan aru, et konkurentidel on mure, et me tugevdame meeskonda veel ühe tugeva kandidaadiga. Ma saan täitsa konkurentide murest aru, aga meil on kõik hästi ja korras. Minu kõige tähtsam ülesanne saab olla ikkagi meeskonna ettevalmistamine ja valmis tegemine riigikogu valimisteks. Ja ei saa jätta mainimata, et maikuus tulevad ka Euroopa Parlamendi valimised. Ka nende ettevalmistamine on minu põhiülesannete seas. Kogemused ja teadmised, et erakonna igapäevategevust peasekretärina juhtida, on mul täitsa olemas. Kuna mul ei ole veel ametlikke volitusi, ma saan alles kolmapäeval juhatuse käest kinnituse erakonna peasekretäriks, siis hetkel ma ei oska seda kommenteerida. Aga muidu, nagu ka ajakirjandusest on läbi käinud, on rahaasjad head. Eelmisel kvartalil oli meil ülekaalukalt enim annetajaid ja me läheme valimistele tugevalt vastu. Nii mõnedki inimesed, ka näiteks endine reformierakondlane Andrei Korobeinik on viimasel ajal heitnud erakonnale ette liberaalsetest väärtustest taganemist. Öeldakse lausa, et tegemist ei ole enam liberaalse erakonnaga. Mis te selle kohta kostate? Minu taust on politoloogia ehk siis olen natuke ka maailmavaadetega kursis. Reformierakond on kindlasti kõige liberaalsem erakond Eestis. Kui me vaatame kasvõi meie praeguseid lubadusi, et me tahame lihtsat, õiglast maksusüsteemi - 500 eurot kõigile, mitte sellist keerulist. Kui me räägime, et tahame tuua eraraha juurde meditsiinivaldkonda, et inimesed saaksid paremini arsti juurde, et meie teenus oleks mitmekesisem, kvaliteetsem. Kõik meie välja toodud lubadused on olnud liberaalsest maailmavaatest lähtuvad. Ja lisaks veel juurde julgeolek. Kuna meie geopoliitilist asukohta vaadates peab olema meil kindel, garanteeritud julgeolek, et me saaks üldse neid liberaalseid väärtusi Eesti ühiskonnas edasi viia. Väga hästi. Erakonna reiting on kõrge. Me oleme number üks partei. Meil järjest tulevad välja programmilised teematükid, me oleme avaldanud kõige rohkem konkreetseid lubadusi, meil on konkreetne plaan "Parem tulevik", mida me tahame inimestele Kaja eestvedamisel näidata. Ma ütleks, et Kaja on väga hästi hakkama saanud. Ma ei ole otseselt seda kuulnud, aga kui me võtame Kaja debatte, siis vastupidi - Kaja on väga konkreetne. Kui ma näen teisi poliitikuid, kaasa arvatud tänaseid valitsuspoliitikuid, kes räägivad palju, aga ütlevad vähe, siis Kaja on hoopis teistsugune. Kaja on harjunud, et ta ütleb konkreetselt. Kui ta näeb kuskil mingit muret või mõtet, siis ta annab sellest konkreetselt teada ja niisama tühja juttu ei räägi. Ma arvan, et sellist konkreetsust on Eesti poliitikasse juurde vaja. Seda ei ole ju hetkel teada, aga kui vaatame Eesti 200, kui neil oli nüüd ka kongress, siis paljud nende väljaütlemised on hoopis vasakliberaalsed. Me kindlasti ei saa olla Eesti 200-ga nõus kodakondsuspoliitika valdkonnas. Meil on ka hariduspoliitikas erinevaid arusaamasid. Kui me vaatame siin Kristina Kallase väljaütlemisi, kus ta ütleb, et eestlasi tuleks integreerida venelaste poole, siis meie näeme, et peaks olema ühtne eestikeelne haridus, mis parandaks kõigi eestlaste väljavaadet hiljem tööturul, sotsiaalmajanduslikult. Minu meelest Eesti 200 esimesed väljaütlemised on Keskerakonna ja isegi sotsiaaldemokraatide pärusmaale. Selline sotsiaal-liberaalne, kergelt vasakpoolne [maailmavaade]. Nii nagu Kaja on väga hästi ja mitmeid kordi öelnud, siis seda saab vaadata pärast 3. märtsi valimisi. Hakata praegu ennustusi tegema on tänamatu. Me ei tea, millised saavad olema valimistulemused. Hetkel ei ole me välistanud kedagi ja tegelikult tahan ma vaadata, milline oleks hiljem parim võimalik valitsus Eestile. Mis te EKRE-ga vastandumisest arvate? Kord hirmutab nendega Keskerakond, kord Reformierakond. Aga kumbki ei välista koostööd EKRE-ga. Kui me vaatame nii Keskerakonda kui ka EKRE-t, siis ma arvan, et paljudki on avalikkuses tähele pannud nende viimase aja sõnumite kattumist. Vaadates kasvõi piirivalve lahutamist politseist või teatud sõnumeid meie idanaabri suunal. Kindlasti see teeb meid murelikuks. Aga nagu ma ütlesin - tibusid saab lugeda pärast valimisi. Ma olen ise pärit Põltsamaalt, ehk Jõgeva- ja Tartumaa ringkonnast. Mulle on kohalikud meeskonnakaaslased selle ettepaneku teinud. Kindlasti saab minu jaoks prioriteet olema peasekretäritöö, aga kui on vaja meeskonda toetada, siis ma olen selleks valmis, aga prioriteet number üks on peasekretäritöö. Aga kui on vaja, siis ma tõesti kaalun seda, kui meeskond mult seda palub. Jah. Aga kindlasti mitte eesrindlikult, vaid meeskonna toetuseks. Nii nagu ka Kert [Valdaru] on öelnud, et kui sa tahad teha mõlemat asja väga hästi - olla kõrgel kohtal kandidaat ja samal ajal peasekretär, siis kahte asja ei jõua. Õnneks on mul ka see, et mul ei ole veel peret, et ma peaks ka sealt aega võtma. Aga minu eesmärk on kindlasti kõigepealt peasekretäritöö. - Erkki Keldo on sündinud 7. novembril 1990 Jõgeval ja ta on Reformierakonna liige alates 3. jaanuarist 2012. Keldo töötab riigikogus nõunikuna alates 2014. aastast. - Keldo on pärit Jõgevamaalt Põltsamaa vallast, kus lõpetas Lustivere Põhikooli. Keskhariduse omandas Keldo Nõo Reaalgümnaasiumis, kus lõpetas matemaatika eriklassi. Ülikooli läks ta Tallinna Ülikooli, kus õppis politoloogiat ja omandas kõrghariduse. Magistriõppesse siirdus ta Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskonda juhtimise erialale. - Ta on Põltsamaa vallavolikogu liige alates 2013. aastast. Hetkel on ta Põltsamaa vallavolikogu alatise revisjonikomisjoni esimees. Lisaks on Keldo Reformierakonna Põltsamaa piirkonna juhatuse liige ning Reformierakonna Noortekogu esimees alates 2016. aasta märtsist. - 2013. juulist kuni 2014. aasta juunini teenis Keldo kaitseväes. Vabal ajal harrastab Keldo erinevaid sportmänge eesotsas jalgpalli ja võrkpalliga.			OSCAR-2019
Hei, mu neiud! Kuidas on teil lood juuste värvimisega, kas eelistate pigem kodust värvimist või juuksuri professionaalset tööd? Teadupärast on mul väga väga paksud juuksed, mille tõttu on juuste värvimine salongis hirmkallis, sest värvi kuluks niivõrd palju. Seetõttu olen päris palju katsetanud kodust värvimist ning ka täna saan teile ühest ülimalt uudsest juuskevärvist rääkida. Samas ei pea kurvastama need, kes juukseid ei värvi: teile on mul 2 põnevat juuskehooldusvahendit, mis juustele suurepärase lõhna jätavad ning neid sügavuti hooldavad. Tervete värvitud juuste saladus on kaitsta neid seespoolt. Värvimisest võib saada stressifaktor eelkõige just juuksestruktuurile. Mikrosidemed, mis hoiavad juuksekiude tihedalt koos, võivad värvimise ajal nõrgeneda või murduda. Omegaplexi tehnoloogia tugevdab mikrosidemeid, mis ühendavad omavahel väikesi juuksekiude, kaitstes sel viisil juukseid. Color Expert Omegaplex Kõigepealt on pakendi juuste murdumisvastane seerum. Kui seda segada värvi sisse, siis kaitseb see värvimise ajal juuste sisemisi kiude. Kasutamiseks koheselt pärast värvimist, et värviintensiivus säiliks kauem. Parandab juuksekiude, kinnitades värviintensiivsuse. + Tegemist on juuskevärviga, mille lisades ei peitu ainult tavaline palsam, millega juukseid vahetult peale värvimist turgutada. Omegaplexi juuksevärvi pakendis on kaasas lausa 2 palsamit, millest üks on mõeldud kasutamiseks kohe peale värvimist ning teine kasutamiseks värvimisjärgseteks nädalateks. Kolmanda lisana on juuskevärviga kaasas spetsiaalne seerum, mida tuleb juuste kaitsmiseks värvi sisse segada. Otseloomulikult on pakendis ka kindad. + Värvimise ajal ei tekitanud toode kihelust, mis on väga positiivne, sest nii mõnigi värv on varasemalt peanaha jõledalt kipitama ajanud. + Mulle meeldib väga see, et juuksevärv jääb oma pigmendi poolest ühtlane nii juuksejuurtel kui ka terves pikkuses varasemalt värvitud juustel. + Omegaplex erilist toimet on tunda juba värvi maha pestes, sest juuksed pole pesemise ajal takused ega kuivad (nagu teiste poevärvidega). Pehmust lisab kümnekordselt ka palsam, mis juukseid kenasti taastab, niisutab ja värvi intensiivsust turgutab. + Peale pesemist ja kuivatamist on juuste kvaliteet oluliselt parem! Mu juuksed pole eales varem nii nii pehmed ja siledad peale värvimist olnud! Juba ainuüksi nii siledate juuste saamise nimel võiksin neid Omegaplexi värvidega tihedamini värvida! :) Nagu näete ka järgnevalt pildilt, siis on juuste väljanägemine paranenud ning juuksed on muutunud ka sirgemaks. + Juuksevärvi püsivus on samuti hea ning iga pesuga kulub värv küll veidikene õrnemaks, kuid siiski näevad juuksed välja alati väga värsked ning ka peale kolme nädala möödumist püsib kirgas värvitoon ja sära. +Peale värvimist kolmeks nädalaks kasutamiseks mõeldud palsam aitab taastada värvimisjärgset "hoolitsetud ja superpehmete juuste tunnet" ning toodet on pakendis samuti väga tublis koguses. Kui palsam oleks ka eraldi tootena müügil, siis oleksin selle truu kasutaja ja tõeline fänn (idee Schwarzkopfi meeskonnale!). - Esimene tugevalt tuntav miinus oli kooohutavalt intensiivne ammoniaagihais, mis värvimise juures mind tugevalt häiris. - Toode võiks olla sellises pudelis, millest on kohe hea värvi juustesse kanda, sest igal kasutajal ei pruugi olla spetsiaalset topsi värvi segamiseks ning pintslit pealekandmiseks. - Hoolimata sellest, et valisin värvi hoolikalt veebis oleva värvikaardi järgi ning käisin ka poes proovisalke vaatamas, siis ei tulnud tulemus sugugi "tume karamell" vaid pigem "šokolaad", mis muidugi alguses oli tublisti ehmatav. Seega oleksin tahtnud, et värv isegi paremini ja kiiremini maha kuluks :D - Lõikasin juukseid vahetult enne värvimist ning juba nädal peale värvimist olid juukseotsad ennast harali visanud ehk teisisõnu teeb juuksevärv siiski otstele kurja, hoolimata sellest et suudab kiharaid siledamaks ja pehmemaks muuta. Olgugi, et lugesin ette rea miinuseid, siis tahan Omegaplex juuskevärviga veel katsetada ning leida mõne sobivama tooni, sest tegemist on ulmeliselt hea juuksevärviga, sest sellist pehmust, siledust ja siidisust on raske saavutada isegi ülitoitvate maskidega. Ilmselt on minu järgmiseks "ohvriks" toon 6.65. Juustega seotud toimingud nagu föönitamine, soengute tegemine ja värvimine põhjustavad ühes juuksekius miljonite imepisikeste mikrosidemete katkemist. Selle tõttu muutub juuksestruktuur ebaühtlaseks, nõrgaks ja vastuvõtlikuks edasistele kahjustustele. Gliss Kur Fiber Therapy sarjas kasutatud uuenduslik OMEGAPLEX on selle vältimiseks suurepärane koostisaine. + Šampooni koostis on kergelt paks, kuid hoolimata sellest kulub toodet väga vähe, sest see vahutab superhästi. + Tootel on supermõnus lõhn, nagu ka peatselt kirjeldataval spreil. Lõhn meenutab mulle kõige rohkem nö "parfüümilõhna", mis on väga meeldiv. + Peale pesemist on juuskejuured puhtad ning püsivad sellisena umbes 3 päeva. Šampoon ei muuda juukseid raskeks ega takuseks vaid hoopiski lisab veidike volüümi. + Toodet võib kasutada nii niisketes kui ka märgades juustes, kuid mina olen eelistanud poolkuivi juukseid. Väike nipp: pihusta toodet TT- juuskeharjale ning kammi seejärel juukseid, nii saab niisutatud ja poputatud iga juuskekarvake! :) + Juuksed on peale sprei kasutamist VÄGA pehmed ja siledad ning otseloomulikult ka suurepäraselt kammitavad! + Sprei annab juustele ka läiget ning muudab nende väljanägemise palju tervemaks ning elujõulisemaks. - Mõistlik on spreid lasta juustesse kas vaibal või käterätikul seistes, sest see muudab põrandakivid ja parketi väga libedaks.			OSCAR-2019
Pärast aastaid üksi ponnistamist lasin siis raamatukogutüdrukutel, eriti ühel, tööd teha. Ütleme nii, et paari minutiga oli mul laua peal enneolematu virn lugemist, millest muidugi enam suurt midagi alles ei ole jäänud. M. Amis "Surnud lapsed" - üldiselt, kui 10 inimest on kord juba saadetud Õunaseemne kiriklasse, kaasas korraliku Mendelejevi tabeli jagu head-paremat, lisaks veel kapitäis alkoholi, siis võiks nagu ka midagi toimuda. Toimub küll, aga see kõik on kuidagi sõgesegane ja sugugi mitte kaasahaarav. Mõned väljendid ja kõnekujundid väljaarvatud, oli üsna mittemidagipakkuva tekstiga tegemist. M. Rosoff "Nii ma nüüd elan" - oli oma stiililt väga nauditav, humoorika raamatuna oleks meenutanud Hornby "Maoli" (Hornby oma tuntud headuses), kuid sissetoodud sõja teema naljatamiseks just palju põhjust ei andnud. S. Fülscher "Ilusad tüdrukud ei kuku taevast"- igas mõttes hästi tüüpiline noortekas, samas möödaminnes ja süvenemata lugemiseks normaalne. Ja no kindlasti hädatarvilik, sest küllap neid modelliks tahtjaid ikka üksjagu ringi liigub. Ja kuigi ma kahtlustan, et igasugustele modelli-realitytile on juba stsenadesse sisse kirjutatud lõputu ving ja hala külma, kõrguse, eksootiliste loomade, poolalasti poosetamise, juuste mahalõikamise jms üle, siis ikkagi võiksid taolistesse saadetesse pürgijad eelnevalt kõnealuse lektüüri läbi lugeda. Kusjuures, ei tohiks ka üle jõu käia. C. ja I. Zachert "Kohtumiseni minu paradiisis" - raske ja kurb raamat, aga ennekõike autentne ja siiras. Lõpp on küllap etteaimatav ja seetõttu suvelugemiseks mitte kõige sobilikum. Ja muidugi saksa keeleruumist tulevad raamatud on... ütleme nii, et spetsiifilised ja üldjuhul mitte mu lemmikud. Seega peab sisu väga kaasahaarav olema. P. Grieg "Eikellegimaa" - mõned sagedased kordused väljaarvatud, siiski huvitav lugemine. Informatiivne, eks ole, juba seepärast, aga ka igapäevaselt mitte kirjutava inimese kohta täiesti loetav tekst ka. Eikellegimaal on sunnitud muide tavaliselt ekslema teismelised ühel hetkel, kuid transseksuaalidel on samuti oma eikellegimaa. Kohati näib, et ehk komplitseeritumgi kui nooruki eneseleidmine ja finišisse jõudmine. No nii, kuninganna tuleb suvepuhkusele, mis mind absoluutselt ei üllata. See, et suvepuhkus on Gråsteni lossis, ei üllata loomulikult ka. Kuningannast on muidugi väga armas tulla just minu sünnipäeval (boonuspunktid lähevad talle selle eest!). Nüüd aga tuleb välja, et ta on otsustanud tänavu suisa Aabenraas randuda, mis muidugi minu jalavaeva oluliselt vähendab:) Hetkel pean aru, kas kutsuda ta kohvile või mitte. Ei tahaks ju tülitada teist, samas, kui ta juba nii lähedal on, siis võiks ta ikka läbi astuda. Nii möödaminnes. Väike kohv ja maasikatort peaks mekkima peris hästi talle. Viimane kord astus ta läbi aastal 2010. Vahepeal on aga piisavalt vett merre voolanud ja meil mõlemal aastaid lisandunud, seega paras aeg teineteise üle vaatamiseks. Iga raamat tuleb su juurde siis, kui selleks on õige aeg. Viimane nädal on andnud piisavalt põhjust võtta see raamat lõpuks kätte. Mõni tee lihtsalt saab lühem kui teine, mõni jälle pikem... Lepime siis sellega. See on raamat, mis võiks olla riiulis käepärast. Aga piisab ka mõningatest tsitaatidest, kui need on su juures olemas, õigel hetkel võtta. Lisaks jäin ma mõtlema, kui palju annaks raamatule juurde, kui iga kord lisaks kirjastaja raamatule oma kommentaari, just nimelt sellise vahetu ja isikliku. Antud raamatu puhul oligi määravaks, et see minu kätte jõudis, Tiina Ristimetsa tagakaane tekst. Sellepärast, et sügaval sisimas teab inimhing, et kõik elud on omavahel põimunud, Et surm mitte lihtsalt ei vii kedagi ära, vaid läheb ühtlasi kellestki mööda. Ning olla ära viidud või olla alles jäetud - see vahe on nii väike, et muudab elusid. Kõik vanemad kahjustavad oma lapsi. Sinna pole midagi parata. Nagu puhtale ja rikkumata klaasile jäävad ka noorusele külge nende jäljed, kellega ta kokku puutub. Ühed vanemad katavad lapsepõlve plekkidega, teised löövad sellesse mõrad, mõned vähesed lõhuvad lapsepõlve väikesteks teravateks kildudeks, mida ei saa enam parandada. Elu ja surma üle ei valitse õiglus. Kui valitseks, ei sureks ükski hea inimene noorelt Vanemad lasevad harva oma lastest lahti, ja seetõttu lasevad lapsed ise lahti vanematest. Nad liiguvad edasi. Nad kolivad ära. Hetked, mis neid määratlesid - ema heakskiit, isa noogutus - asenduvad nende endi saavutushetkedega. Alles palju hiljem, kui nahk on ära vajumas ja süda väsimas, saavad lapsed aru - nende lood ja kõik nende saavutused tuginevad nende emade ja isade lugudele, kivi kivi peal, nende eluvete rüpes. Inimesed räägivad armastuse "leidmisest", nagu oleks see mingi kivi taha peidetud ese. Armastust esineb aga mitmel kujul ning see pole kunagi erinevate meeste ja naiste jaoks sama asi. See, mille inimesed leiavad, on mingi teatud armastus. Eddie leidis Marguerite`iga teatud armastuse, tänuliku armastuse, sügava, kuid vaikse armastuse, sellise, mille kohta ta teadis, et ennekõike on see asendamatu. Kui Marguerite oli kord lahkunud, lasi Eddie oma päevadel sumbuda. Ta uinutas oma südame. Armastus võib toita vihmana ülalt, immutades paarid üdini rõõmuga. Kuid vahel, elu vihase kuumuse käes, kuivad armastuse pealispind ja tal tuleb toitu otsida altpoolt, hoolitsedes juurte eest, hoides end elus. Ühel juuliõhtul leidsid nad end jalutamas ookeani ääres, limpsimas viinamarjamaitselisi pulgakomme, paljad jalad märga liiva vajumas. Nad vaatasid ringi ja tajusid, et on kõige vanemad inimesed rannas. Marguerite mainis midagi bikiinikomplektide kohta, mida noored tüdrukud kandsid, ning et ta ei julgeks iialgi midagi sellist selga panna. Eddie ütles, et tüdrukutel on vedanud, sest kui ta julgeks, ei vaataks mehed enam kedagi teist. ja kuigi Marguerite oli selleks ajaks neljakümnendate eluaastate keskel ning ta puusad olid tüsenenud ja silmade ümber tekkinud peenikeste joonte võrgustik, tänas ta Eddie`t siiralt. Ta silmitses mehe kõverat nina ning laiu lõuapärasid. Nende armastuse vesi langes taas ülevalt ning niisutas neid sama kindlalt kui nende jalgade ümber koondunud meri. Kaotatud armastus on siiski armastus, Eddie. See võtab vaid teistsuguse kuju. Ei saa näha teise naeratust ega tuua talle süüa ega sasida ta juukseid ega keerutada teda tantsupõrandal. Kui need meeled aga nõrgenevad, tugevnevad teised. Mälu. Mälus saab su kaaslane. Sa hoolitsed selle eest. Sa hoiad seda. Sa tantsid sellega. Maakondadevahelises maavõistluses jalgpallis läks Pärnumaa ja Viljandimaa vahel just nii nagu minema pidigi. Millest te muidugi võite kohe ise järeldada, et meie võitsime 3:2. Mina oleksin teadagi jaganud ka boonuspunkte (need hakkavad siin postitustes juba tavaks saama) ning mehed sinises oleksid pälvinud selle seetõttu, et Viljandi linnapea kenasti vormi selga ajas. Nagu juuresolevalt pildilt näha, siis Pärnu linnapea Toomas Kivimägi austas meid oma kohalolekuga, ent platsil me teda näha ei saanud:( Eelmisel nädalal valmis võrratu (reklaam)video meie lemmikmajas. Kujutan ette, et järgmisel korral raamatukokku sisenedes jään ma ootavalt garderoobitädi vaatama, lootes, et ta hoogsate liigutuste saatel hakkab kohe laulma või siis vähemasti tantsima:) Täna täpselt aasta tagasi jõudsin ma esimest korda Nizzasse. No Indigoaalase blogist mõni päev tagasi tema reisimuljeid lugedes kangastus kõik taas. Ka see kahjutunne, et tänavu jääb Nizza siiski vahele. Loodetavasti mitte järgmisel aastal. Nizza tuksub sellises mulle absoluutselt sobivas rütmis. Kui vaja, siis kiirelt ja ägedalt ja kui tarvis, siis aeglaselt ja mõnuga. Kuumav päike ja sini-sinine Vahemeri (mida ma teadupärast armastan ikka veel üle kõige!). Pastelsetes toonides majad. Lõhnad tänavatel, milles segunenud pitsad ja baguetid, vesipiip ja kuumus nii lämbe. Minimaalne pealetükkivus ja mõõdukas kogus viisakust. Ja Eze... Ühest küljest nii suletud ja piiratud, teisalt pakkudes igal sammul vaateid, millest oleks piisanud järgnevaks viiekümneks aastaks:) Ephrussi aiad said avastatud tänu lennujaamas kohatud kaaslinlastele, kes neid lahkelt soovitasid. Ja mitte asjata. Jah, see on see kuulus kindlusemägi. Väike mägi, suured muljed:) Samas tähendab see endiselt seda, et ma oma vigadest õppida ei kavatse. Ja järgmises linnas võin sattuda samasse olukorda ja ikkagi luku taha jääda. Ning nii lihavaid hiiri ja rotte, kes põõsaste otsas mängleva kergusega ringi silkavad ei ole mul samuti õnnestunud enam näha. Küllap jõuab. Ükski vein ja grillkana pole samuti nii hea maitsnud kui seal. Eks lukkude taga ole kõik emotsioonid võimsamad:) Melu ja elu ei saa siin iialgi otsa. Ikka keegi laulab või tantsib või viskab saltosid või puhub seebimulle või žongleerib või teeb veel midagi kolmandat, mille peale sa lihtsalt ei tule. Iseenesest võiks pelgalt Nizzas elada paar kuud, tundmata vajadust sealt lahkuda. Menton on omamoodi linnake. Raske öelda, kas sinna just ilmtingimata tahaks pikemalt tagasi minna. Võib-olla juba natuke liiga palju Itaaliat, ülepakutud moodi ja lärmakust. Aga armastus sidrunite vastu algas kahtlemata just siit ja just sellest kohast. Limoncellost ei saaks ma enam iialgi külmalt mööduda ja sidruni võlude lai skaala sai selgeks täpselt siin. Neist külmkappidest ja nende sisust ma parem ei räägi. Menton on sidrunipealinn. Menton on igavesti olemas mu köögiseinal. Monaco oli muidugi pulmapalavikus ja seega kahtlemata teise näoga kui muidu. Monaco jõudis mulle tunduvalt lähemale, suisa puges naha alla, lugedes Aune Pasti "Monaco, printsi poole teel". Väike ja ühtaegu suur. Okeanograafiamuuseum näib esmapilgul kergelt ülehaibitud kohana, ent on tegelikult väärt külastust ja tutvumist. Grasse, see üle ilma kuulus lõhnalinn, mis laguneb ja hääbub omal vaiksel moel. Sellest jäävad meelde kärisevahäälne transvestiidist ettekandjanäitsik ja ateljee, kus vanadest raamatutest/paberist/kartongist tehti taaskasutatavaid tarbeesemeid. Isegi aknakastide asemel olid praktiliselt riidepuud ja laste mänguämbrid lilledele koduks. Tutvustuse põhjal plinkis minul silme ees J. Fowlesi "Liblikapüüdja", mis pakkus mitmel moel elamusi. Nii lugu ise, kui ka kindlasti ülesehitus ja sõnaseadmisoskus. "Tuba" oli esialgu, rõhutan esialgu!, kergelt pettumus. Veniv ja kuidagi sündmustevaene. Olgu hoiatatud, et dialoogi on ohtralt ja see on veidi väsitav. Kui Liblikapüüdjas vaadatakse lugu nö vangistaja seisukohast, siis antud teos lähtub ohvrist (või pigem kaudses mõttes ohvrist, sest röövituks on peategelase ema), ehk siis Jackist, kelle viienda sünnipäevaga raamat algabki. Nii et lisaks ohvripoolsele nägemusele on tegemist ka viieaastase lapse nägemusega sellest elust. Lapse, kes ongi sündinud kõnealuses 11-ruutjalases toas, kes on veetnud oma elust iga viimase kui sekundi nende seinte vahel. Kõik, mis jääb neist neljast seinast väljapoole, on tema jaoks Avakosmos, Väljaspool, järelikult kauge ja kättesaamatu ja ega ta püüdlegi selle poole. Nii nagu meiegi ei mõtle vähemalt kaks korda nädalas, et käiks ikka sel aastal korra Marsil ära vms. Kuni selle sünnnipäevani on tema teadvuses kõik see, mis on Telekas umbes sama müstiline kui kõik Avakosmoses olevad asjad ja inimesedki. Alles siis saab ta teada, et asjad ja inimesed ja elu, mis on Telekas, see ongi tegelikult kõik see, mis on ka väljaspool neid nelja seina olemas. Viieaastase mõttekäigud ja teatavat laadi filosoofia on antud edasi hämmastavalt täpselt ja värvikalt (ja ma ju tean, millest räägin, eks ole:)!). Ütleme nii, et see raamat oleks liialt õõvastav, kui nad ei saaks loo jooksul sealt Toast välja. Seega ma ei tee saladust, et see juhtub, aga kui te nüüd arvate, et pärast välja saamist läheb lugu igavaks, siis te eksite! Ja veel palju muid asju, mis järsku üle öö sinuni jõuavad ja sinuga juhtuma hakkavad. Loomulikult vaatleb "Tuba" ka seda poolt, kuigi juba põgusamalt, kuidas on omastel hakkama saada pärast 7 aastat kaotsiolekut naasnud lähedasega (+ veel üllatuskülaline) või kuidas käitub meedia ja millist mõju see avaldab jne. Vahelduseks mõni päev vanu uudiseid otse Højeri lähistelt (sellest jumala poolt hüljatud paigast, mis tegelikult on parim koht mõtisklemiseks ja enda tuulte valda andmiseks), kus neljal pensionäril "õnnestus" liikluses jõuda olukorrani, mil nende autost, ja seega ka neist endist kui päris otse väljenduda, sõideti üle. Auto näeb välja leebelt öeldes pannkook, aga kui sellest on tubli 30 tonni üle käinud, siis see on vist normaalne nähtus. Sõidukis olnud neli vanurit aga jäid üpris terveteks, olusid arvestades. See tähendab, et loomulikult oli neil vigastusi ja haiglatesse nad ka toimetati (tüüpiliselt Taani organiseeritusele ikka kiiresti ja osaliselt helikopteritega ja mitmesse erinevasse, et igaüks saaks kiire ja korraliku med.sekkumise osaliseks - antud juhul siis Odense, Aabenraa, Kolding ja ikka ka üle piiri Flensburgi oma). Eluohtlikus seisundis aga ei ole neist ükski. Tõsi, kuna auto oli ikkagi pannkook, siis tuli neil ka omajagu oodata autost välja lõikamist. Tänane vihmane päev on ideaalseks järelhetkeks kolm päeva kestnud pillerkaarile. Linnaelu loksub vaikselt tagasi endisesse rütmi - ent mitte kauaks! Reedese avamise parim osa leidis kahtlemata aset all järve ääres - piisavalt uudne ja mõnus "Järve saladus". Päär ja Bombillaz oma tuntud headuses, aga eelkõige ikka see üks ja ainus laul "Maailm, mis elab sinus" võrratu Eva-Lotta (kui mu silmad mind just õhtuhämaruses alt ei vedanud?) esituses. Lavastuslik pool oli igatahes tänavu kenasti paigas. See, et parim osa all toimus, ei tähenda, et Seasaare näitemänguselts oleks ebaõnnestunud. Neil oli mõte hea ja kavatsused parimad, aga midagi jäi seal justkui lahjaks. Ei kandnud see etteaste päris välja:( Kersti tugev ja selge hääl hakkas küll kõrva:)) Laat ise läheb samuti aasta-aastalt paremaks. Ja paremuse all pean ma silmas ikka kaubavalikut ja ... nüüd tuleb see koht, kus jälle vingatsid saavad hüppama hakata, et sel laadal ei ole kuigivõrd enam tegemist õigete hansaaja laatadega:) Jah, tulge ja tehke üks autentne laat! Ainult et siis võib kauplejaid ning karta on, et ka uudistajaid tikutulega taga otsida. Ikkagi võib nentida, et "kentsaka" või suisa sobimatu tavaariga kaupmehi oli minimaalselt. Kõige kurvemad kohad, aga need jäid ka vististi juba Mulgi messi alale, olid otseloomulikult LHV agressiivsed lõukoerad ja vaktsiinibussist on mul ka oma arvamus, aga see selleks:) Esinejaid eri püünede peal oli muidugi seinast seina ning enamus jäi mul kahtlemata nägemata (mõned ärevil vanaprouad, jõulised meeskoori hääled ja sutsu segadusse aetud noored neidised ehk väljaarvata). Hea koht ja hetk esinemiskogemuse saamiseks paljudele noorematele ja vanematele aga igatahes. Eriti hea leid oli aga laupäeval sumeda suveõhtu sving Tanja ja Miku poolt, kes suutsid nii mõnedki tantsujalad käima tõmmata. Rannapeole me muidugi ei jõudnud, JÄLLE!, sest outfit oli ju nagu see oli. Metsatöll pühapäeval jäi samuti kuulamata, kuid ma usun, et nende etteastest mõni tund varem reformarite ürituselt jõudis piisavalt katkeid (mitte)soovijate kõrvu:)) Tänased boonuspunktid lähevad aga ilmataadile, kes hoidis kogu nädalavahetuse siiski võrdlemisi kena ilma (erandiks pühapäeva hommik, aga see ei läheks nagunii arvesse). Ilmselgelt on midagi õhus:) Kui linnas ringi jalutada, siis on igal sammul tunda, et midagi hakkab toimuma. Mõnusat ootust ja siblimist, siin ja seal ka viimaseid kiireid ettevalmistusi. Mõndagi toimub seinte vahel ja varjatult, aga toimekat sagimist on ka nii mitmelgi tänavanurgal näha. Ja muidugi see linna üles vuntsimine, mis praegu toimub! Trimmerite ja lehepuhurite kakofoonia peidab linnulaulu ja takistab headel mõtetel tulla. Aga see on vaid viivuks, mõne hetke pärast on see osa möödas. Ja siis algab kolm päeva pidu ja tantsu ja laulu! Ma jäin mõtlema, et non-fiction (on see siis maakeeli dokumentaalkirjandus?) kirjandusel on omad valud ja rõõmud. Väljamõeldud kirjanduse puhul seda ei juhtu. Vähemasti mitte enne, kui autor ise oma peas ei hakka tegelastele edasisi käike mõtlema, neid uuesti ette kujutama, nägema vaimusilmas nende tulevikku. Dokumentaalkirjandus elab aga edasi. Tegelased elavad edasi hoolimata autorist. Keegi sünnib, keegi sureb, kõik on pidevas muutumises. Midagi mõeldakse, midagi hinnatakse ümber. Juhtub väikeseid ja suuri asju, juhtub pea kogu aeg. "Minu Taani" puhul ei ole vahepeal palju juhtunud, no mõnda ehk siiski, aga mitte nii suurt ja põhjapanevat. Nüüd aga, on viimase mõne nädala jooksul olnud kaks surma ja üks sünd. Üks sünd on veel tulemas. Seda on kahtlemata palju, eriti nii lühikese aja jooksul. Sama harjumatu on siiski. Nagu oleksid kõik tegelased pisikesed marionetid, keda liigutab keegi kusagil kaugel, täiesti omatahtsi. Kuna ma olen piisavalt vanamoodne inimene, siis kui mulle üks koht meeldib, kipun ma sinna ikka korduvalt tagasi minema. Seetõttu ei ole väga-väga kaua saanud ka ühtegi järjekordset lebolat avastada. Tänu L. ennastsalgavale tööle minu heaks ja ühele äärmiselt töötajasõbralikule ettevõttele (on`s selline tõesti olemas, küsite ehk nüüd?:)) olin ma siiski viimaks sunnitud ka üht enda jaoks uut kohta proovima. Üleüldse oli tegemist piisavalt mitmekesise valikuga seal, saunades kogunisti nii palju aktsiooni, et lugemine kippus tagaplaanile jääma (loetud jõudsin siiski K. Kriisa "Neetud", A. Raud "Juturaamat" ja M. Rosoff "Nii ma nüüd elan"). Kuna ma "rügasin kahel rindel", siis nende raamatute kohta paraku minu arvamust blogosfääri ei jõua. Mis ei tähenda, et need oleksid halvad olnud. Lihtsalt, uued raamatud on peale tulnud juba. Saunasid oli kokku mitu, no kohe ikka päris mitu:) Ainuke, mille olemasolu vajalikkuses ma veidi skeptiliseks jään, on infrapunasaun, ent see on pikem jutt. Ja kui rahvas on pime, siis ma ei viitsi ka rahvast harima hakata:P Aga leilikad, aurukad ja sanaarium olid kõik ausad. Järjekordselt ei väsi ma meelde tuletamast, et ideaalne aeg minekuks ON nädala alguses, sest siis on ruumi. Ja õhku. Ja vabadust. Mida nädala lõpu poole, seda hullemaks olukord läheb. Oma osa võis selles olla ka klassiekskursioonidel - kes küll tuleb selle peale, et mürsikud kuhugi veekeskusesse viia? Ma arvan, et nad vajaks pärast pingelist õppeaastat pigem korralikku päeva metsas, teate küll, värske õhk ja muu selline. Ja siis viiakse nad ühtede seinte vahelt teiste vahele ja muidugi satuvad nad segadusse. Leebelt öeldes. Edasi rõõmusõnum teile, kes te venelasi pelgate. Jah, ma tean, teie hulgas on neid oma osa, lisaks see teine osa, kes kõnealusest linnast kuuldes ohkab: "Aga kas seal mitte palju venelasi ei ole?" Noh, ma ütlen teile, et ühise puhkuse otsa venelastega võite te märksa kergemini komistada kusagil Küprose, Türgi või Egiptuse kuurordis ning uskuge mind, seal käituvad nad "veidi" talumatult. Sellel spaaringil oli kõik tipp-topp ja minu suust mitte ainumast negatiivset kommentaari (ülla-ülla, ma tean!). Nüüd tuleb kiida teenindajat rubriik. Kindlasti oli teenindus täitsa okei ja kiita tuleks veel vähemasti tosinat inimest, aga kuna ma tõepoolest ei tegelenud nende nimesiltide lugemise ja pähe õppimisega, siis ma kiidan esialgu vaid ühte tüdrukut, nimelt Emeraude Spast Kerstinit! Selliste iluprotseduuride ja teeninduse nimel võiks juba surra. Ja siis pärast nii umbestäpselt iga kuu hakata maa peal käima neid uuesti nautimas. Oma tõrvatilk meepotis oli loomulikult ka, kuis siis muidu. See läks nähtavasti koristaja kapsaaeda seoses minibaariga, kuid peab tunnistama, et vastuvõtunäitsik lahendas loo kiiresti ja õiglaselt, kahju küll, et ma tema nime nüüd meelde ei jätnud:) Ah jaa, boonuspunkti anname ikka ka - see läheb pere pisemale liikmele mõeldud hommikumantli eest. Mingil põhjusel seda kõigis heades spaades ei kohta:) Parandage mind, kui ma eksin, aga mulle tundub, et meie linna jõudis esimene loppemarked. Kahjuks küll vist mitte piisavalt suure eelreklaamiga, kuid väikelinnas liigub info selletagi paraja kiirusega. Lisaks on tegemist niivõrd kesklinnalähedase elurajooniga, et inimesi ikka liigub sealkandis. Loppemarked on siis nn tühjendusmüük. Eramajade puhul kasutatakse siis sagedamini teise kohta kolimise või pärandvara müügi korral. Asjad jäetakse elamises üsna samamoodi nagu need seal olnud ongi, kappidest tõstetakse väiksem kraam välja nähtavale kohale, hinnad peale ja igaüks võib sisse astuda ja pilgu peale visata. Konkreetse maja tühjendusmüügile viitavad naabruskonda üles pandud sildid/plakatid, lisaks ilmub reklaam tihtipeale kohalikus ajalehes, kaupluste teadetahvlil jm. Taanis võiks loppemarkeditel kolamisega sisustada terveid nädalavahetusi, Eestis ei ole seni kohanud veel sellist lähenemist. Kas mulle tundub või ongi see nii, et maist augustini on kuidagi eriti palju sünnipäevi? Näib, et igal aastal kulub vähemasti pool suvest sünnipäevadele, samas kui sügisel-talvel võib tähtpäevi ühe käe sõrmedel kokku lugeda. Annaks jumal rohkem kaksikuid ja 2in1 sünnipäevi:P Raske maikuu on seljataha jäänud, astume rõõmsalt vastu juunile, ja kui vastu peame, siis ka juulile. P.S. Nagu näha, oleme rõõmsalt tagasi lõunaosariikides.			OSCAR-2019
Venemaa välisminister Sergei Lavrov ütles 15. Jaanuaril ajaleht “Postimees” küsimusele vastates, et tema riik ei pea võimalikuks Eesti-Vene piirilepet ratifitseerida, kui Eesti ei lõpeta “russofoobset” tegevust. Sõnalõpu “-foob” vormi kasutamist kõiksugu tänapäeval moodi läinud ideoloogilistel ja etteheitvatel eesmärkidel ma siin analüüsima ei hakka. Nendin lihtsalt, et eestlastel ja meie regiooni riikidel on põhjust Venemaasse kartuse ja ettevaatusega suhtuda. Et Eesti riigi ametlik liin Venemaa suhtes oleks kuidagi vaenulik või ründav, seda ma küll ei tea. Lavrovi suureks puhutud etteheiteid võib pigem survestamiseks ja kompamiseks pidada. Lavrov annab seega “lootust”, et Venemaa võiks millalgi tulevikus “vastumeelselt” nõus olla meie “premeerimisega” Petserimaa ja kolme Narva taguse valla annekteerimist lepingu kaudu post faktum legitimiseerides, millega Eesti valitsus ise pikemat aega orjameelselt-rõõmsalt nõus on olnud. “Kui te kangesti soovite, siis nõustume maalahmakaid Eesti küljest kuidagi võtma, kuid enne tuleb teil meie ees pikemalt pugeda”. Samas jätkab Lääs imelikul kombel, kaasaarvatud Eesti, aga Krimmi annekteerimise taunimist! Kui Eesti erakondadest keegi üldse võib nõustuda sellise kummalise ja Tartu Rahule toetuvat järjekestvust rängalt kahjustava riikidevahelise tehinguga, siis on see Eestit praegu juhtiv Keskerakond, käsikäes Sotsiaaldemokraatidega. Mitte, et Reformierakond ja IRL kuigi palju paremad oleksid. Vahe seisab aga selles, nagu Kaarel Tarand hiljuti kirjutas, et “Keskerakonna võimuloleku ja venekeelsete valijate häälte vahel on sedavõrd jäik seos, et erakond on valmis mis tahes nurjatusteks ja vargusteks, et vaid need hääled kindlustada. (Edgar Savisaare) vaimsed pärijad Jüri Ratas, Taavi Aas, Mailis Reps ja Kadri Simson on… pesuehtsad pajuvenelased, ise seda veel esialgu natuke häbenedes ja salates. Nad ei julge veel millegipärast öelda, et juhivad venelaste parteid ja nende poliitiline programm on ja saabki olla ainult venestamine.” Kuid kas “Kesk’i” juhitud valitsus suudab sadulas üldse püsida, kuni leiavad aset 2019. a. 3. märtsiks kavandatud parlamendivalimised? Alles kahe nädala eest ennustasin siin ekslikult, et pärast k.a. vabariigi aastapäeva läheb Eestis tõeline ideoloogiline heitlus lahti. Tegelikult polnud vaja üldse nii kaua oodata. Kõik algas sellega, et Eesti presidendi kantselei palkas – ohtu mitte taibates ? – teatritegelase Tiit Ojasoo lavastama vabariigi aastapäeva programmi mõne nädala pärast. Sellele reageeris 104 isikut avaliku pöördumisega, mis heitis presidendile ette: “Riikliku tellimuse korras Vabariigi üht olulisimat sündmust lavastada on suur au ning selle võiks pälvida tegija, kes ei ole toime pannud vägivallategu…”. Tiit Ojasoo, kes juhtub olema dramaturgia alal üldtunnustatult ebatavaliselt andekas inimene, sattus pooleteise aasta eest kohtusse, olles enne seda kuidagiviisi kallale läinud ühele naiskolleegile, milline teema lõpetati selleks konfidentsiaalset kokkulepet kasutades. Üldsus ei tea tänase päevani, millise pahateoga Ojasoo tegelikult toime tuli. Ta on praeguseks karistuse kandnud ja ohvri ees avalikult vabandanud. Justiitsminister Urmas Reinsalu valas sellele juba leegitsevale poleemikale õli tulle, nimetades protestikirja aktsiooni “kanakarja kambakaks” (“a group assault by a brood of hens”). Reinsalu kahetses pärast seda lugupidamatut sõnade valikut ja toonitas, et (ahistava) vägivalla rakendamine naiste või kelle tahes kallal on lubamatu. Kuri oli selleks ajaks aga juba karjas käinud. Nüüd ootame, kas Riigikogus suudetakse koguda küllalt hääli, et sundida Reinsalu ministrikohast loobuma. Tema vastane meelsus on levinud nii koalitsioonis eneses kui ka opositsiooniridades. Me ei tea, kas see probleem leiab lahenduse Vaba Eesti Sõna käesoleva numbri trükkimineku ajaks. Ei tea ka kuidas see laheneb. Osutub see tõeliseks tormiks, või lihtsalt tormiks veeklaasis? Lisan omalt poolt, et oleks kahju kui südikas Reinsalu sunnitakse oma postilt lahkuma, ka kui selline “konnade” hüppamine ministri suust on ebaküps ja sobimatu. Kui Eesti soovib jõhkra naistevastase vägivalla küsimust üldsegi tõsiselt võtta, tuleb värskendada mälu selle suhtes, mis leidis aset KGB hoonetes II MS ajal ja ka pärast seda, rääkimata vägagi mustadest lugudest, millistega okupatsiooniarmee-Punaarmee naiste vastu Eestis samal perioodil hakkama sai. Nende kuritegude haavad tuleb esile tuua, haavad puhastada ning siduda, ja “haiguslood” lõpuks ajalooraamatuisse ka korralikult jäädvustada. Kukkus siis nõnda välja, et läheme Vabariigi aastapäevale vastu mornivõitu õhkkonnas, millest ju kahju on. Justiitsminister Urmas Reinsalu (IRL) pääses 24. jaanuaril riigikogust n-ö kollase kaardiga. Hoolimata sellest, et opositsioonile ulatas oma abikäe sotsiaaldemokraat Hannes Hanso, jäi ministri umbusaldamisest puudu viis häält. 46 häält märgib nurjunud umbusaldushääletuste rekordit. Maksimaalselt oleks võinud opositsioon kokku saada 49 häält. Koalitsioonierakondade riigikogu fraktsiooni liikmetest ei hääletanud keegi.			OSCAR-2019
Eluajal kiidetakse ajakirjanikke harva, enamasti kirutakse, sest kellele ikka meeldib, et tema kohta ebameeldivaid fakte välja nuhitakse. Seevastu pärast surma ei ole keegi tunnustusega kitsi, nii on olnud ka Matiga. Raske on öelda tema kohta midagi, mida veel öeldud ei ole. Üks mis kindel, Mati Talviku lahkumisega on üks ajajärk lõplikult läbi saanud. Nii Eesti Televisioonis kui ka Eesti ajakirjanduses üldse. Kui me tänapäeval räägime palju kultuurikatkestuse ohust, siis Mati oli kui liim eri ajastute vahel, mis ei lasknud traditsioonidel katkeda. Ajakirjanike osa Eesti ajaloos on üldse leidnud teenimatult vähe tähelepanu. Nüüd veel eriti, kui väga sageli ollakse seisukohal, et viiskümmend aastat okupatsiooni tingimustes oli tühi, kaotatud aeg, mil ei tehtud muud, kui püüti võimudele meele järele olla. Ellujäämiseks tuli teha sedagi, aga selle varjus kombati kogu aeg piire, püüti neid laiendada ja otsiti võimalusi öelda midagi ridade vahelt. Üks neid, kes balansseeris kogu aeg lubatu ja keelatu piiril, oli Mati. Ta oli ajakirjanikuks sündinud. Ja nagu ta on seda ka ise öelnud, pole ta kunagi tahtnud teha midagi muud. Pärast Tallinna 20. Keskkooli lõpetamist 1960. aastal astus ta isa soovil ja taganttorkimisel küll TPI ehitusteaduskonda, aga sai peagi aru, et see pole temale. Aga kuna umbes samal ajal alustas Eesti Raadios tööd noorte reporterite kool, siis liitus ta kooli kõrvalt sellega. Reporterite koolis sai ta tuttavaks legendaarse spordireporteri Gunnar Hololeiga, kes tundis ande kohe ära ja usaldas esimese reportaaži tegemise talle juba 1961. aasta märtsis, kui ta polnud veel üheksateistkümnenegi. Kes teab, võib-olla oleme ilma jäänud suurepärasest spordireporterist, aga ehitusinsenerist jäime igatahes ilma. Mati võttis oma dokumendid TPI-st välja ja viis joonelt Tartu ülikooli eesti keele ja kirjanduse erialale, arvestusega, et spetsialiseerub tulevikus ajakirjandusele. Juhan Peegli toetusel hakkas ta peagi tegema kaastööd ETV Tartu stuudiole. Paljutõotav algus katkes neljandal kursusel, kui Mati võeti sõjaväkke. Ausalt öeldes polnud tal sealgi häda midagi, sest, saatuse tahtel või tänu oma raadiotaustale, sattus ta strateegilise luurega tegelevasse üksusesse. Õppis seal inglise keelt ja istus, kõrvaklapid peas, püüdes krüpteeritud telegramme. See oli põnev, eriti ameeriklaste järele nuhkimine. Seltskond oli hea, linnalubasid sai suhteliselt tihti – aeg möödus linnulennul. Selsamal päeval, kui Mati sõjaväest lahti sai ja koju Tallinna tagasi tuli, juhtusid teda nägema Tiina Mägi ja Piret Saluri, kaaslased Tartu ülikooli päevilt ning kutsusid ta televisiooni. See juhtus 1967. aasta hilissügisel ja 2. jaanuarist 1968 oli ta juba ETV Noortestuudio koosseisuline korrespondent-stažöör. Nii see läks. Ta alustas hoogsate meelelahutussaadetega, aga hakkas peagi nihkuma publitsistika poole. Tegelikult oli Mati üks neid, kes kujundas ETV-s välja uue, nagu me nüüd ütleme – saateformaadi, kus tõsised saatelõigud vaheldusid kergematega. Üks neist jäi kohe Mati telekarjääri algusesse. See oli kurikuulus „Kanal 13“ (toimetaja Ülle Puusep, režissöör Tiina Mägi), kus Mati oli saatejuht. Kurikuulus sellepoolest, et võeti pärast kolmandat saadet eetrist maha, sest laostavat nõukogude noori. Eks ilmselt laostaski, muidu seda saadet võib-olla ei mäletatakski. Pärast Valdo Pandi surma ja Rein Karemäe suundumist Eesti kinoliidu sekretäriks tuligi Matil astuda nende jälgedesse. Kui Matit miski läbi kogu tema karjääri iseloomustab, siis see, et ta pole kunagi tahtnud teha midagi nii, nagu kogu aeg on tehtud. Ta on otsinud teistsuguseid lahendusi ja tahtnud, et oleks huvitav nii tegijatele kui ka vaatajatele. Nii nad mõtlesid „Aktuaalse kaamera“ elupõlise reporteri Rein Siku köögis välja nädalalõpu uudistesaate „Peegelprogramm“, millest kasvas välja nädalalõpu-uudistesaade „Aeg luubis“. Mati ehk kõige suuremaid julgustükke oli aastail 1979-1980, sügaval stagnaajal, välja tulla saatega „Ainult üks miljon“. See oli sari Eesti Vabariigi viimastest aastatest enne sõda. Tookord näidati Nõukogude Eestis esimest korda seda, kuidas piiritõkkepuud avati ning Nõukogude väed Eestisse sisenesid. See, kuidas tol ajal tsensoritest niimoodi mööda pääseda, et olulised asjad öeldud saaks, nõudis kõvasti peamurdmist. Mati vastuolulisusest annab ehk kõige paremini tunnistust 1985. aasta sügis, kui ta sai enam-vähem korraga 3-kuuse eetrikeelu ja Valdo Pandi preemia, mis on Eesti telerahva kõrgeim. auhind. Olgu siin siis loetletud ka teised Matile osaks saanud tunnustused: 1981 aastal autasustas ajakirjanike liit teda Jaan Anveldi nimelise preemiaga, 1982. aastal sai temast ENSV teeneline ajakirjanik. 2006. aastal sai ta EV presidendilt Valgetähe IV klassi teenetemärgi, 2008. aastal pälvis ringhäälingute liidu Kuldmikrofoni ja samal aastal valiti ka Eesti Ajakirjanike Liidu auliikmeks. Ise pidas ta oma suurimaks tunnustuseks seda, kui Valdo Pant talle esimest korda käe kiitvalt pihku viskas. Milleks kasutas Mati Talvik oma kolmekuulist sunnitud eetripausi? Ta mõtles välja saate „Vaatevinkel“, mida ta ise toimetas ja juhtis, ja mis oli tähtis verstapost meie teel laulva revolutsioonini. Ei julgeks öelda, et Matil vedas, sest ajal, kui enamik laulva revolutsiooni aegseid ajakirjanikke kõrvale heideti – uus aeg vajas uut lähenemist ja uusi nägusid – jäi tema ametisse. Muidugi oli ta hea, ETV käilakuju ikkagi, aga üksi headusest töökoha hoidmiseks tollal ei piisanud. Õnne oli vaja vähemalt samapalju. Tegelikult vedas ka ETV-l, et Mati tööle jäi, sest just ajaloosarjad, kokku 176 saadet, mida ta kakskümmend viimast aastat tegi, on tema elutöö ja ühtlasi aegumatu materjal ETV arhiivis. Ajakirjaniku, nagu teatrinäitlejagi töö hajub hetkega, sellepärast see a j a kirjandus ongi. Hea ajakirjanik jääb kestma vaid kaasaegsete mälestustes. Mati ajaloosarjade eluiga on kindlasti pikem. Aga nagu ütles Artur Talvik, kui on midagi, mida me mitte kunagi tagasi ei saa, on need Mati karu-kallistused. Reedel, 2. märtsil selgusid Eesti Ajalehtede Liidu (EALL) 2017. aasta ajakirjanduspreemiate auhindade võitjad. Aasta ajakirjanik on auhind silmapaistvale Eesti ajakirjanikule. Auhind sisaldab rahalist preemiat 5000 eurot ja hinnalist meenet, milleks on sellel aastal kullatud sulg, autorid metallikunstnik Ive-Maria Köögard ja klaasikunstnik Katrin Tukmann. EALL peapreemia „Aasta ajakirjanik 2017“ nominendid olid Madis Jürgen Eesti Ekspressist, Tiina Kaukvere Postimehest ja Ester Vaitmaa Delfi ja Eesti Päevalehe ühendtoimetusest. Noore ajakirjaniku preemia nominendid olid Postimehe ajakirjanik Tiina Kaukvere, Eesti Rahvusringhäälingu ETV+ ajakirjanik Dmitri Pastuhhov, Mihkel Tamm Eesti Päevalehest ja Joosep Värk Postimehest. Preemiat rahastajad on Hans H. Luik, Igor Rõtov, Toomas Leito, Jüri Ehasalu ja Margus Mets. Preemia nominendid: Villu Päärt Postimehes 22. detsembril ilmunud arvamusega „Mu viiemiljoniline ema“, Alo Raun LP-s 11. märstil ilmunud arvamusega „Pätsi kõva käe võimu võib kaudselt võrrelda nüüdisaja Singapuriga“ ning Mikk Salu Eesti Ekspressis 18. jaanuaril 2017 ilmunud arvamusega „Eesti märk on sõda“. Preemiaa nominendid: Kärt Anvelt Eesti Päevalehes 20. juunil ilmunud looga „RKAS-i juht Urmas Somelar nimetas Mailis Repsi peast rasedaks ja kantslerit kurjaks tädiks“; Laura Mallene Eesti Päevalehes 9. oktoobril ilmunud looga „Tuntud psühhiaater ahistas patsienti“ ja 18. oktoobril ilmunud looga „Psühhiaater Mehilase ahistamisohver: ta ei lasknud mind lahti, ta ei lasknud mind lahti!“; Nils Niitra Postimehes 25. jaanuaril ilmunud looga „Täitus haiglajuhtide unistus elektrilisest kärukonksust“, 31. jaanuaril ilmunud looga „Haiglajuhi skeemid matsid pensionäride kirsturaha“ ja 6. veebruaril ilmunud looga „Vargus mätsiti kinni ja haigla töötajad kaevadasidbitcoine´e“; Sulev Vedler Eesti Ekspressis 6. septembril ilmunud looga „Vale patsient, vale veri. Meditsiiniõde tegi surmava vea“, 11. oktoobril ilmunud looga „PERH löögi all. Surmava vereülekande teinud haiglaõe lugu paisub“ ja 22. novembril ilmunud looga „Kui palju maksab Eestis inimelu? Null eurot või mitu miljonit?“. Preemia nominendid: Madis Jürgen Eesti Ekspressis 2. mail ilmunud looga „Ebatavaline vang“ ja 20. detsembril ilmunud looga „Endise politseijuhi viimane suvi“; Laura Mallene Eesti Päevalahes 29. augustil ilmunud looga „Kolm aastakümmet voodi ja pange vahet. Kalle lugu“ ja 1. septembril ilmunud looga „Kalle loo jätk. Vägivaldne koolipõli ja keelatud koduõpe“; Kristjan Pihl Eesti Televisiooni saates „Pealtnägija“ 4. oktoobril ilmunud looga laste hädaabikõnedest. Preemianominendid: Erik Gamzejev Põhjarannikus 16. septembril ilmunud looga „Näitemäng „Kuidas Kohtla-Järve Solovjovilt raha tagasi küsib“; Katariina Krjutškova Sakalas 16. novembril ilmunud lugudega „Endine Võhma pearaamatupidaja maksis linna rahaga oma arveid“ ja „Raamatupidaja lubab raha võimalust mööda tagasi maksta“, 22. novembril ilmunud looga „Võhma linnapea: endine pearaamatupidaja maksis linna rahaga kosmeetikafoirma arve“ ning 2. detsembril ilmunud looga „Koristage ära see kaamera siit!“; Urmas Lauri Lääne Elus 24. mail 2017 ilmunud looga „Minister Korb rakendati Haapsalus valimisvankri ette“. Preemia nominendid: Erik Gamzejev Põhjarannikus 4. oktoobril ilmunud looga „Teadliku valega võimule“, Margus Haav Sakalas 28. detsembril ilmunud looga „reaalsusekontroll ehk Mis on ühist biitlite trummaril ja Viljandi vallavanemal“, Birgit Itse Järva Teatajas 1. augustil ilmunud looga „Kas oma lapse alastust peab kõigile näitama?“; Aime Jõgi Tartu Postimehes 19. detsembril ilmunud looga „Heategev kuulutus veereb mööda maad otsekui lumepall“. Preemianominendid: Aime Jõgi Tartu Postimehes 2. novembril ilmunud looga „Lõuna-Korea professor maalib Tartust mõtlemapaneva pildi“; Katariina Krjutškova Sakalas 9. novembril ilmunud looga „Eesti rekordkurjategija: ma ei oska varastada“ ja 23. novembril ilmunud looga „Eesti rekordkurjategija: kas süsteemi ohver või osav manipulaator“; Anu Viita-Neuhaus Virumaa Teatajas 11. märtsil ilmunud looga „Sinuga on nüüd p…, EIT!“; Anne Põder Järva Teatajas 23. detsembril ilmunud looga „Lapsed mahuvad vanemate kingadesse, kuid ei taha käia nende jälgedes“. Kohalike väljaannete (maakonna- ja linnalehed ning väiksemad nišiväljaanded) kogu kujunduse kategoorias anti välja ainult pronksauhinnad ja need said Saarte Hääl (5. mai ja 30. detsembri ajalehed), Tartu Postimees (6. septembri ja 29. detsembri ajalehed) ja Pärnu Postimees (17. oktoobri ja 4. novembri ajalehed). Preemia võitja – DELFI TV eksperiment: “Algaja “kuldne kuju” sukeldub tänavaesinejate maailma”, mille autorid on Sigrid Salutee, Mark Šandali ja Kadri Nikopensius. Eesti Pressifotograafide Liidu konkursi nominendid: Delfi videospikker “Kuidas tagandada minister vaid paari tunniga?” , autorid Joonatan Allandi ja Kadri Nikopensius. Video on Mihhail Korbi tagasiastumisest. Ministri saatuslikku etteastet vahendanud Lääne Elu ajakirjanik jagas Delfi TV-ga, kuidas pisike detail ajalehes viis kõigest mõne tunniga poliitilise muutuseni; Postimehe video “Svingimine kui sõnadeta vestlus”, autorid Liis Treimann, Kaspar Virks ja Endel Kasterpalu. Video räägib inimestest, kes harrastavad eelmise sajandi 20ndatel Ameerikas moodi tulnud svingtantse. Peategelased Eliisa ja Janek Õunamägi on 2012. aastast Tallinn Swing Dance Society juhtivad tantsuõpetajad, pühendudes lindy-hop’i tutvustamisele ja õpetamisele Eestis; DELFI TV eksperiment: “Algaja “kuldne kuju” sukeldub tänavaesinejate maailma”, autorid Sigrid Salutee, Mark Šandali ja Kadri Nikopensius. Delfi TV proovis järgi, kas täielikul algajal on võimalik sukelduda tänavaesinejate maailma. Preemia nominendid: Kristjan Pihl Eesti Televisiooni saates „Pealtnägija“ ja ERRi portaalis 15. märtsil ilmunud looga „Meditsiinitarvikute firma esitas Haigekassale süsteemselt valearveid“, 22. märtsil ilmunud looga „Haigekassale võltsarvete esitamine oli arvatust mastaapsem“ ja 17. mail ilmunud looga „Niine nahakliinik küsis tasuliste visiitide eest raha ka Haigekassalt“; Mikk Salu Eesti Ekspressis 15. märtsil ilmunud looga „Arvo Sarapuu on variisikute kaudu sisenenud Tallinna prügiärisse“, 16. märtsil ilmunud looga „Uued detailid: veel seoseid Tallinna abilinnapea Arvo Sarapuu ja prügifirma BWM vahel“, 22. märtsil ilmunud looga „Arvo Sarapuu suurmeisterlikud kombinatsioonid“ ja 25. mail ilmunud looga „Artikkel, mis paljastas Arvo Sarapuu seosed prügiäriga: Tallinna abilinnapea on variisikute kaudu sisenenud linna prügiärisse“; Postimehes ja Äripäevas ilmunud rahapesuskandaali kajastavad lood; Postimehe lugude autorid Joosep Värk ja Risto Berendson ja nende lood – 20. märtsil ilmunud „Eesti pankade kaudu pesti hiiglaslik kogus raha“, 21. märtsil ilmunud „See kõlab väga ebaloogiliselt“, 22. märtsil ilmunud „Moldova raha haihtus Põhja-Tallinna sadamas“ ja 23. märtsil ilmunud „Rahapesu võttis ameti ka Rasmannilt“.;Äripäeva lugude autorid Piret Reiljan ja Marge Väikenurm ning nende artiklid – 4. septembril ilmunud „Aserite pesumasin: 2,5 miljardit huugas läbi Eesti“, 6. septembril ilmunud „Rehe juhitud Danske oli offshorkade paradiis“ ja 20. novembril ilmunud „Danske siseelu: ähvardustest paanika ja teeskluseni“. Bonnieri preemiat rahastavad Rootsi meediakontsern Bonnier ja ajaleht Äripäev.			OSCAR-2019
Inglismaal elav eestlanna vastab: mida kuninglik perekond moodsalt Meghanilt tulevikus ootab ja miks? - DELFI Naistekas Hõbetrompetid on hüüdnud. Kuninglik paar, prints Harry ja Meghan Markle, on teinud ajalugu. Monarhia on end 19. mail 2018 Windsoris nende laulatuse läbi uuendanud ning valmis hoogsalt jätkama. Võluv pruut, keda enne laulatust hakati kutsuma Hollywoodi printsessiks, on ülikoolis õppinud nii teatriteadust kui ka rahvusvahelisi suhteid — mõlemad ääretult vajalikud noorpaari edaspidises elus. Meghani sobivus „ﬁrmasse” (nagu kuninglikku perekonda rahva seas kutsutakse) ning tema valmidus tiimitööks prints Harryga on brittidesse sisendanud usku noorpaari võimalikku edusse suhtekorraldustöös, heategevuses ja iseäranis diplomaatilises töös Rahvaste Ühenduse maadega. Tänapäeval enam ei loe, et oled lahutatud, katoliikliku taustaga ameeriklanna, pealegi mustanahalise (lahutatud) ema tütar ja tagatipuks veel ka näitlejanna. Isegi seda ei panda pahaks, et oled näitlejanna, kelle karjääris on olnud sellisedki elulised rollid, mis on sisaldanud kompleksivaba käitumist, kokaiini tarbimist ja koduperenaistele striptiisi õpetamist. Kõike, millest siin jutt, peeti varasematel aegadel häbiasjaks. See oli see, mis sundis kuningliku perekonna varasemate põlvkondade mässumeelsemaid liikmeid kas oma valikuid muutma, kirge ja armastust maha suruma või kogunisti troonist loobuma. Ent moraal on ikka olnud kokkuleppeline, ning mis peamine — alati muutuv. Mis vanasti oli häbiasi, on praegu argiasi. Põsemusid kui raketiteadus: mida lähedasem või sümpaatsem inimene, seda rohkem huuled põsele lähemale liiguvad, kuni musini välja (2) 11.08.2018 Veel mõnikümmend aastat tagasi, 1980ndatel, kui prints Charlesile otsiti sobivat pruuti, polnud muinasjutulikult väljendudes tingimuseks see, et tulevase jalg kuldkingakesse sobiks, vaid ikka üsna otsesõnu see, et pruut oleks valgenahaline anglo-saksi protestant ja aristokraatlikku päritolu neitsi. Mis aga prints Charlesi ja printsess Diana muinasjutulisele laulatusele järgnes, oli elu ise, ning printsess Diana traagiline surm sundis nii kuningliku perekonna liikmeid kui ka kogu ühiskonda elu üle Ühendkuningriigis sügavamalt järele mõtlema ning paljuski oma suhtumist ajakohastama. Eks seetõttu tunduski kuidagi eriliselt sümboolne see, et prints Charles saatis Meghan Markle’it teel altari ette. Võib julgelt öelda, et prints Harry, tema isamehest vend prints William ning nende vanaema, kuninganna Elizabeth II on brittide lemmikud. Ka need, kel pole rojalistidega mingit pistmist, jälgivad monarhi ja tema lapselaste käekäiku huviga. Monarhia edasikestmine tähendab rahvale stabiilsust ja tagab kindlustunde — seda vastukaaluks kõhedusele, mida praegu Brexit ehk siis uutel alustel suhete kujundamine Euroopa Liiduga on ühiskonnas tekitanud. Nii Ühendkuningriigi valitsus kui ka parteid on madalseisus, ent suhtumine monarhiasse pole hilisaegadel veel kunagi olnud nii hea kui praegu. Meghan Markle’i liitumist „ﬁrmaga” — kuningliku perekonna prominentseks liikmeks saamist — on võrreldud Barack Obama valimisega USA presidendiks. Tema positsioon peegeldab väga selgesti neid suuri muutusi, mis on ühiskonnas toimunud. Prints Harry on õnnelik; Meghan on aga öelnud, et tema valib õnne. Tean, et nii mõnelegi võib selline ütlemine liiga pragmaatilisena tunduda. Ometi on ajalugu korduvalt kinnitanud, et rahvast huvitavad alati oluliselt rohkem legendid ja institutsioon, mida kuningliku perekonna liikmed esindavad, kui nende inimeste isiklikud probleemid ja krahhid. Suurim viga, mida kuningliku perekonna liige võib teha, on isikliku elu ja avaliku elu segiajamine. Siit ka Victoria ajastul kinnistunud kuldreegel, millest kuninganna Elizabeth II on alati kinni pidanud: ära iial kurda, ära iial jaga selgitusi. Tundub, et Meghanile on selline käitumine nii loomuomane, et seda ei tulegi tal õppida. Imetlusväärne oli pruudi navigeerimisoskus laulatuseelsel ajal, mil tema võõrandunud isa ning poolõde ja -vend oma lihtsameelsete või isegi kompromiteerivate lugudega nii tema kui kõikide tulevaste pereliikmete taluvuse proovile panid. Moodsalt Meghanilt oodatakse seda, et ta toob ﬁrmasse oma kogemused ja teadmised sotsiaalmeedia rakendamise vallast, annab panuse uue kuvandi loomisse kuninglikust pere konnast 21. sajandil. Meghan Markle oli juba enne prints Harryga kohtumist omaette bränd: tema nimi sümboliseeris kõiki neid valikuid ja elustiili, mida ta propageeris oma blogis ja sotsiaalmeedias laiemalt. Tema puhul hinnatakse, et ta oskab elegantselt lahus hoida privaatset ja professionaalset, et ta teab, kuidas end näidata, ja näitleb seejuures kogenult. Sest kuningliku perekonna elu on kui igikestev sõu, mis — kui kadunud printsess Diana kunagist selgitust meenutada — kestab kui seriaal, millel polegi lõppu. Ning tuleb tunnistada, et Meghan on oma rollis püsinud, olnud köitev ja veenev. Miljonid inimesed Ühendkuningriigis, USAs, Kanadas, Rahvaste Ühenduse maades ja kogu maailmas jälgisid prints Harry ja Meghan Markle’i laulatust Windsoris. Neile, kes pahandasid pidustuste kulukuse üle, tahaks meenutada, et üksnes esialgsetel andmetel oli see pulmapidu Ühendkuningriigi majandust elavdanud üle ühe miljardi naela väärtuses. Kõik need kuningliku pulmaga seotud meened, turistide voog, ning mis tähelepanuväärne — Meghan Markle’ist on saanud moetööstuse uus suur lemmik: tema valikud on suurendanud Briti brändide eksporti. Teaduslikult tõestatud: 11 faktorit, mis mehe naiste silmis vastupandamatuks muudavad - DELFI Naistekas Naised ei suuda tavaliselt milleski kokku leppida, ka meeste suhtes mitte, kuid mõnes asjas, mis puudutab meeste atraktiivsust, oleme me siiski ühel nõul. Need on meheliku mehe tunnused ning naised otsivad püsisuhet silmas pidades just selliseid väliseid märke. Aga mitte võimas hipsteripuhmas või jõuluvanahabe, vaid selline umbes 10 päeva ajamata kerge tüügas. See selgus uuringus, kus naistele näidati nelja tüüpi meeste pilte: sileda lõuaga, paaripäevase tüükaga, umbes nädal ajamata ja paksu habemega. Nädal kuni 10 päeva ajamata habe on naiste hinnangul seksikaim! Järjekordse pildikatse käigus näidati naistele pilte meestest, kel arme polnud, ja neist, kelle näos hakkasid kohe silma mõned vanad haavad. Ja ütlus "armid kaunistavad meest" vastab absoluutselt tõele, sest naistele meeldivad jätkuvalt vaprad sõjamehed. Pole parata, mehed, täiskasvanud naised eelistavad täiskasvanuid ja küpseid mehi, mitte sileda lõuaga tatikaid (vt nr 11 ja 10). Osalejatele näidati meestest kaht pilti - nooremana ja pisut vanemana. Ja naised eelistasid sead vanemat versiooni. Mõistus, kogemused ja oskused tulevad vanusega ja me teame seda. Muide, teadlased nimetavad seda fenomeni George Clooeny efektiks. Mehed räägivad suud puhtaks: 14 asja, mida täiskasvanud naised ikka veel meeste kohta ei tea (39) 24.01.2018 Kui ostad oma silmarõõmule mulje avaldamiseks 100 punast roosi, on see romantiline. Kui ostad abikaasana oma kallile naisele 100 punast roosi, saad tõenäoliselt sõimata :) Naistele meeldivad mehed, kes oskavad rahaga mõistlikult ümber käia, sest kokkuhoidlikkus on märk heast enesekontrollist ehk küpsusest ja see on väga seksikas. Lemmikloom on väga suur pluss, sest kui mehel on lemmikloom, suudab ta tõenäoliselt hoolt kanda ka naise ja laste eest. Ilmselt olete kursis, et punasesse riietunud naised mõjuvad särtsakamana, paistavad silma ja saavad, mis tahavad. Ja mõjuvad alati atraktiivsemana. Ja meestega on sama lugu! Tahad muljet avaldada? Pane punane särk selga! Täielik klišee, aga mis siis ikka. Väga romantiline on, kui mees on võimeline ükskõik millisest pillist imelisi helisid välja võluma. Taaskord tuleb appi katse: kolm meest läksid lantima, ühel käes trennikott, teisel kitarr, kolmandal tühjad käed. Kõige rohkem naiste telefoninumbreid sai kitarrimees, tühjade kätega poisil ei läinud ka väga halvasti, aga trennikott tasub "jahile" minnes küll maha jätta, sest see tüüp sai vaid mõne üksiku numbri. Ei, see pole nali. Katse oli selline: mehed jagati kahte gruppi, üks grupp sõi juustu ja leiba, teised juustu, leiba ja küüslauku. Seejärel pandi meestele vatipadjad terveks päevaks kaenla alla, deodoranti neil kasutada ei lubatud. Ja hiljem pidid naised vatipatju nuusutama, et välja selgitada, kes lõhnas paremini. Tundub kummaline, aga küüslaugumehed lõhnavad paremini! Kui mees nalja teha ei oska, ei oska ta ilmselt üldse midagi. Igal juhul on hea nali alati õigel kohal ja mees, kes suudab nõmeda olukorra huumoriga paremaks teha või naisi pisarateni naerma ajada, on tipptegija!			OSCAR-2019
New York jääb minust ilmselt puutumata, ei ole seda tõmmet, no ei ole. Mis ei tähenda, et ma teiste läbielamistest ei võiks lugeda :) Kõik need erinevad saared ja nummerdatud tänavad jooksutavad mu kõvaketta kinni ja järg tahab käest kaduda. Aga eks ma siis räägin sellest, millest ma midagi aru sain :) Esmalt muidugi minu meeldiv hämming, kuigi see pole vist esmakordne, nende ema-tütre suhte üle. Diana ema on kirjutanud "Minu Gruusia" (mis oli hirmus tore) ja Diana on kirjutanud oma modellielust pajatava raamatu "Kassikõnd" (mis oli modellinduses võhikule igati nauditav lugemine). Ega siin täpselt muidugi aru saagi, et kes ja kui palju ja mida neist kahest kirjutanud on (üheks vihjeks oli kahtlaselt korduv sõna "pompoosne", mis on minugi suur lemmik ja mida noorem generatsioon enam eriti varmalt ei kasuta). Kõigis neis kolmes raamatus kumab aga äärmiselt selgelt läbi nende omavaheline suhe ja no see on just selline nagu see olema peakski. Mu meelest. Nad on kahepeale kokku sellised ägedad tegelased. Rääkides aga raamatu peategelasest New Yorgist, siis... Ma mõtlesin muudkui, et vaene laps, tule koju tagasi :)))) Aina kolid ühest kohast teise, mõni "kodu" on riidekapisuurune, ajad seal asju nende katkiste inimestega, jooksed ühelt prooviesinemiselt teisele, nii palju raisatud energiat ja tühja tõmblemist, tule koju ometi! Olgu, see oli nüüd tibake liialdatud, eks inimene peab ikka ringi käima ja ilmaelu vaatama, aga üsna kole tundub see sealne ilmaelu :) Lugeda tore, aga elada ei tahaks. Otseloomulikult ei ole ma veel "Minu Bali" raamatut jõudnud lugeda, mis ei kahanda aga sugugi mu ootusi sellele. Bali on kindlalt ja jätkuvalt plaanitavate reisisihtkohtade hulgas. Seni on Minu...-sarja nn meestekad vägagi nauditavad olnud (va ehk Bangkok, mis ainsana kogu sarjas pooleli sai jäetud, kuigi ma usun pigem, et aeg ei olnud selle jaoks minu puhul õige). Korraliku maatüdrukuna jääb mu igaveseks lemmikuks muidugi "Minu Island", aga no ma pole veel Balit lugenud, eks ole.... :) Nii et kui raamatupoodi või raamatukokku satute, siis võtke kindlasti, sest ühtlasi on see ka taustalektüür varsti ekraanile jõudva "Eveliniga Balil" saatele. Nagu näha, siis kass on endiselt Viljandis gurmeepuhkusel ja sedapuhku teda raamatuesikal ei olnud, nuuks :( Teisalt, olgem ausad, kassi puhul pidin ma olema valmis tema hädisteks näugudeks, täna oli selle võrra rahulikum :) "Meister ja Margarita" oli raamat, milleta minu ajal (haa, küll mulle see tobe klišee meeldib!) ükski kirjanduseksam ei möödunud. Kui sa oled noor ja pulbitsed elust, siis ei ole see just kõige sümpaatsem lugemine, igatahes mulle see ei meeldinud kohe sugugi. Aastate möödudes olen ma muidugi selleni jõudnud, et paljud kohustusliku kirjanduse nimekirja pandud raamatud on gümnanoore jaoks veidi oma ajast ees (eks selles kogu lugemise mõte ongi, aga ikkagi...). Kõigele sellele mõeldes on uskumatu, et ma üldse julgesin nina teatrisaali pista :) Igatahes, olles unustanud aastatetagused Bulgakovi õudused, asusin ma varavalges Hiiumaalt Tartu poole teele. Vabatahtlikult. Tõeline tunne-oma-kodumaad-reis, mille jooksul Hallooo tuli veel Viljandisse talvisele gurmeepuhkusele viia, ja siis olingi ma Tartus valmis sukkpükstes meesteks. Sukkpüktes mehi siiski meile ei näidata, see on tantsuline etendus, kuid mitte ballett :) Ma arvan, et mulle andiski julgust see tantsuline pool, sest kui kogu Bulgakov oleks verbaalse laviinina kaela sadanud, siis oleks selle all küllap murduda võinud (eriti arvestades, milline marupikk päev seljataga oli). Tantsulised lahendused olidki ilmselt kogu etendusest mu lemmikud, sest need olid nii stiilsed, nii kõnekad ja lisaks päästsid sõna-sõnalisest teksti edasi andmisest. Sõnalise osaga olid lood keerulisemad. Woland (Jüri Lumiste) oli mu meelest kümnesse valik ja Margarita (Maria Engel) mu üldine lemmik, kuigi temal teksti minimaalselt, ent ta andis liikumisega edasi kõik, mis tarvis. Balliks riietumine oli kaunis ja armas stseen, juuresolev pilt selle illustreerimiseks. Teiste osatäitjate puhul ma enam ei oska öelda, kes ja kas oleks mõjusamad olnud, ei tunne sealset truppi nii hästi. Saatana balli alguse lahendus oli suurejooneline ja ja kuidagi jättis võimsa mulje, ent lagunes peagi koost. Trammi- ja käekujundid olid taas vaimukalt ja elegantselt lahendatud. Ma ei leia sujuvat joont etenduse kirjeldamiseks, aga teisalt ei olegi see ehk väga vale, sest õigupoolest oli see etendus ise ka hoogsalt üles-alla kõikuv. Kohati tempokas ja haarav, teisalt just nagu erinevatest seondumatutest pildikestest koosnev ja rabe. Oli hetki, mil ma kahetsesin pikka ja vaevarikast sõitu Tartusse ja olid need teised, helgemad momendid, et ohoo, kui hea etendus. Ei saa ju olla, et "Meister ja Margarita" on mahult liialt suur, et seda ühte lavastusse panna? Eriti, kui abivahendiks koreograafilised numbrid. Muide, Meistri ülipikka monoloogi enam pelgama ei pea. Ma panin end eelnevalt suure hirmuga pooletunniseks tekstivooluks valmis, ent vist on seda osa ajaga kärbitud - ei olnudki nii pikk ja hirmus enam :) ja eelnevalt hoiatati kenasti ette ka, et tuleb neli lehekülge monoloogi :))))) Ma kuskilt blogist või arvustusest lugesin ja olin hullemaks valmis. Samuti oli 1h 45 min esimesest vaatusest saanud oma 10 minuti jagu lühem variant. P.S. Aga ega me polnud Hiiumaalt ainsad teatrikülastajad, hiidlased ikka viitsivad pika teekonna ette võtta nautimaks kultuuri. See on nagu "Õnne 13" , ainult et Crosby linnakesest ja äärmiselt stiilne variant. Ja tõsiselt hea ja nauditav raamat, mida pole tükil ajal ühegi romaani kohta ma öelnud. Põhimõtteliselt võiks kõiki neid lugusid vist ka eraldi lugeda, paljud neist ei ole omavahel tihedalt seotud. Pea ainsaks ühendavaks lüliks on Kitteridge´i abielupaar, kus romaanile nime andnud Olive on endine matemaatikaõpetaja, kes tänu oma jõulisele natuurile ja klassikalisele õpetajatüpaažile on selline õrnalt ebameeldiv tegelane linnarahva silmis. Tema abikaasa Henry on otseloomulikult oma naise vastand. Ja nii need ühe linnakese elanike lood lahti hargnema hakkavad. Need on tavaliste inimeste tavalised lood, no nagu ikka, et suurim traagika on osaliste endi jaoks, ümberkaudsetele on see vaid klatš ja ajaviide. Ilmselt on see Strouti jutustamisoskus, mis koheselt haarab, kindlasti ka hea tõlkijatöö. Ehk ka aja vaikne voolamine, mis ridade vahel õrnalt endast teada annab. Jätkan reisilugude lainel (küllap on see minu moodus ignoreerida aknatagust olukorda). "Tenerife pihtimused" on võrdlemisi stiilipuhas rannapuhkuse raamat - lobeda sulega, erilisi mõttekonstruktsioone mittenõudev, kergelt vaimukas. Ajusid siiski kohati peab ragistama, sest mina ei tea, mis see lahti oli, aga ma pidin mõnd lõiku ja lauset kaks korda lugema saamaks aru, mida öelda taheti. Ei teagi, kas viga oli tõlkes või keeles. Ent kui see kõrvale jätta, siis kerge ajaviitelektüür. Igaks juhuks olgu järgmised lugejad ette hoiatatud, et tegevus toimubki vist peaasjalikult 1991.aastal. No et teil mingit vale eelhäälestust ei oleks. Mul alguses oli ja see oli üsna segadusttekitav, kuid kui sain sündmused ajateljel enda jaoks paika pandud, läks edasi libedamalt. Põhimõtteliselt otsustavad mingid suvalise Suurbritannia linnakese kalamüüjad Tenerifel baari osta ja tšillima hakata. Selle viimase tegevuseni jõudmiseks kulubki terve raamat... ja isegi siis pole veel päris kindel, et nad saavad elu hakata nautima :) Koos nendega õpib ka lugeja kõike värvika klientuuri, kaubatarne, katusepakkujate, kuurortbaari menüü, alkoholismi, prussakate jms kohta. See on baaripidaja käsiraamat algajale, geograafilise täpsustusega - lõunamaal. Reisihulludele olgu etteruttavalt öeldud, et ega Tenerife kohta suurt midagi ei ole, selles osas on pealkiri tiba eksitav jah. Ma hakkan mõistma, miks ma alateadlikult olen Kanaaridest ja ka näiteks Mallorcast ja Ibizast eemale hoidnud - need paigad on juba liialt puhkajate nägu ja kohalikku algupära üha vähem ja raskem leida. Britid näikse selle ehe näide olevat: "Paljude puhkajate pagasis leidus rohkem peekonipakke, külmutatud vorste, teepakke ja oakonserve kui suveriideid ja päikesekreemi. Hämmastav on jälgida, kui paljud britid ootavad kuude kaupa pikisilmi võimalust põgeneda korraks igapäevasest keskkonnast vaid selleks, et kulutada seejärel hulk aega ja raha, et ehitada sihtkohta saabudes seesama keskkond uuesti üles." Siit raamatust tuleb see eriti hästi välja. Raamatu "peategelaseks" olev kõrts asub puhkusekompleksis, kus valdavalt peatuvadki britid, kõrval on Briti supermarket ja igapäevaselt on kättesaadavad kõik olulisemad tabloidid, toidukohtade inglisepärastest menüüdest kõnelemata! Kas te kujutate ette, et lähete puhkama ja vasemalt ja paremalt kostub teie kõrvu eesti keel, kõrvalmajas on uksed avanud Selver (mitte et mul kodustes oludes midagi Selveri vastu oleks), ajaleheletis on müügil Postimees ja Eesti Ekspress, menüüs on sült, heeringas, mulgikapsad ja õhtuti kõrtsudes esinevad kodumaalt tuttavad süldibändid? Ma loobuks reisimisest, ausalt. Selle kõige üle mõtiskledes ei saagi muidugi pahaks panna, et siia raamatusse Tenerifet ennast na vähe on sattunud - see polegi võimalik :) See oli nüüd järjekordne raamat sarjast "Kannatab ainult autori enda riiulile panna". Ilmselt peaksin ma endale tuleviku tarbeks meelde jätma, et Mae, ära võta lugemiseks reisiraamatuid, millesse on koondatud absoluutselt eklektiline kogum omavahel seostamatuid reisisihtkohti, see ei tõota head. Samas on mul sedavõrd empaatiavõimet, et ma umbkaudu kujutan ette, mida sellise raamatu autor ja taolise raamatu kitsas sihtgrupp endast kujutab (tunnistan ausalt, üht sellist autorit ja raamatut tean ma veel). Autori profiil on umbes selline: 70+ vanuses, ohtralt nädalastel pakettreisidel käinud, valimatult pilte klõpsinud. Pärast iga oma reisi koguneb tea juurde kellaviieteele umbes kümmekond samasugust reisientusiasti muljetama ja 10x15 paberpilte vaatama. Ja nad on õnnelikud ja vaimustunud ja mul on nende üle siiralt heameel :)! Kui siis see vahva rännusell on juba õige mitmes riigis ära käinud ja õige mitu sellist olengut reisijärgselt korraldanud (samale seltskonnale ikka), siis tekib tal nende ovatsioonide põhjal tunne, et peaks oma reisimärkmed raamatuks vormima. Ent siis juhtubki see, mis juhtus ka siinse raamatu puhul. Reisimärkmed on peaasjalikult olmelised ja lakoonilised, a la "Lend kestab viis tundi.", "Väljalend Tallinnast ja saabumine Luqasse toimusid vastavalt ajakavale.", "Lennujaamas sujub kõik hästi ja pärast neljatunnist väsitavat lendu olen öösel kell 2.15 jälle kodus.", "Käivad laiendamistööd. Sõidame lennujaama", "Kogunemisega Tallinna Lennujaamas saime kõik ilusasti hakkama.". Olgu öeldud, et see eelnev ei käinud ühe reisi kohta, vaid ma võtsin suvaliselt erinevate reiside juurest need tsitaadid. Praegu sattusid siia lendamisega seotud fraasid, aga suht sarnase mustriga võiks välja tuua ka hotelli majutumise/väljaregistreerimise, x linna poole suundumised (huvitava eripärana tasub märkida, et autor armastab liikumiste puhul rõhutada ilmakaart, kuhu suunda alustati sõitmist, mitte et see üldse halb oleks). Nii et võite isegi aru saada, kui tüütuks läheb lõpuks kõigi nende triviaalsuste lugemine, mille juures pole mingit eripära ja mis kuhugi ei vii. Ühel hetkel taipas vist autor ise ka, et asi kisub veidi üksluiseks ning selle leevendamiseks on ta haaranud entsüklopeediad ligi. Seega kukutakse lugejat tümitama kuivade faktidega, mis ikka ühe või teise vareme või kivihunniku juures 4000 eKr juhtus. Kokkuvõtlikult, mis mulje mulle raamatust jäi... Põhimõtteliselt võiks võtta vastava reisifirma reisiprogrammi (autor on peamiselt kasutanud Germalo teenuseid, neil on kavad kenasti saadaval) ja selle kopi-peistida, siis valida mõned huvipakkuvamad turismiatraktsioonid kõnealusest reisikavast ning veidi wikipeeditseda ja jälle kopi-peistida. Seejärel lisada saadud kompotile neutraalselt isikupärased täiendused, a la "T.11.10. Vara üles, hilja voodi..." või "Kokkulepitud ajal saamegi kõik kokkulepitud kohas kokku" või siis midagi vastava päeva ilma kohta. Ei, see viimane oleks ilmselge liialdus ja autor selliste asjade peale tegelikult aega ei raiskagi :) Kui ma sellist raamatut loen, siis kaob mul üldse igasugune tahtmine reisida ära :))))) NB! Tegelikult ma pean siinkohal tarvilikuks vabandada taolise ülikriitilisuse pärast! Kuid kindlasti ei taha ma, et minu valeliku kiidulaulu peale keegi raamatut ostma läheks ja pärast mind maapõhja neaks, seega ausus ennekõike. Kui see segadus mu peas sai ruttu likvideeritud, piisas koju minnes sõber guuglist, siis märksa keerulisem on lugu Rõivaga. Ma ei saa aru, kas ma nägin seda unes või puges see mõte mulle niisama pähe, aga ühel hetkel hakkas mulle tunduma, et ta on juut. Aga ma ei leia mingit kinnitust sellele väitele. Vaevab, kuigi ma püüan selle teadmatusega leppida :) Jonassoni käekiri on tänaseks meile ilmselt teada ja seega on selle raamatu järele haaramine või mitte haaramine lihtne ja lollikindel otsus. See on kiire ja kerge ja vaimukas lugemine. Esmapilgul ehk tiba labaselt vaimukas, ent pealtnäha lobeda ja pinnapealse huumori varjus käsitleb Jonasson tegelikult äärmiselt aktuaalseid ja olulisi teemasid. Lühidalt öeldes kaotab üks naispastor oma usu (mida tal õigupoolest polegi suurt olnud, kõigest esiisade traditsiooni jätkamise vaimus külge poogitud kujul hädised riismed) ning üks eluaegne ja äsja vanglast vabanenud retsidivist hakkab aegamööda oma usku leidma. Selle kõige vahele ja juurde kuulub ohtralt madalalaubalisi pätte, kohanemisvõimeline hotellitöötaja jms, kelle ja mille kaasabil hakkab toimuma iselaadne majandustegevus. Või isegi mitu. Jonasson laseb läbi lihtsakoeliste naljade näha lugejal kui lihtne on lollitada inimesi, kaotada valvsust - usk on oopium rahvale leiab omal moel taas kinnitust. Aga mitte ainult riigikirikut ei tögata, ka andmine ja saamine kui religioossed mõisted saavad oma koosa. Ja ma ei vaidle isegi vastu sedapuhku. Ma pean tunnistama, et kui kahju mul ka ei ole haigetest, väetitest, nõrkadest, elu hammasrataste vahele jäänutest, olgu need siis lapsed, vanad, üksikud, põgenikud, loomad, siis olen ma jätkuvalt veendunud, et kõige selle varjus on omakorda arvestatavad jõud, kes lõikavad omakorda nende aitamisest kasu. Ja see on see, mis mul harja punaseks ajab, mistõttu ma ei usu paljusid heategevusorganisatsioone, annetuskampaaniaid ja kahe käega vastu rinda taguvaid maailmapäästjaid. Ma nimetan seda kuritegelikuks käitumiseks, kahjuks aga ei räägita sellest kuigi palju ja valjult. Jonasson on loomulikult "joonistanud" oma raamatus võrdlemisi lihtlabased skeemid, aga oma tõetera seal on. Kuigi mulle on meeldinud ka tema eelmised eesti keelde tõlgitud raamatud "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus" ja "Kirjaoskamatu, kes päästis Rootsi kuninga", siis mulle tundub, et neist kolmest on mu lemmikuks siiski nüüd see viimati ilmunud. Reisile minnes võtsin seekord kaasa vaid ühe raamatu, "Koonused" Kurt Sweeney´lt, kahjuks reisilektüüriks siiski sobimatu. Tahtis pigem järjest lugemist ja jälgimist, kohati ka kurb ja raske. Siin mainin selle ära vaid põhjusel, et avastasin järsku, et omal kummalisel moel haakub see ka Mõrtsuk-Andersiga - usust, ennekõike küll adventistidest, on siingi palju juttu. Keeruline mitme põlvkonna lugu avab adventistide hingeelu ja kummalisi käitumismustreid. Ka siin on usust lahtiütleja olemas. Loomulikult on siinne lugu naljast kaugel ja hoopis teises võtmes kirja pandud. Malta on mõistatus. Eelkõige seetõttu, et ta on kuidagi kahe maailma vahepeal ja sa häälestad end kas ühele või teisele poole, kuid mitte mõlemale korraga. Kui vaadata kohanimesid või värvigammat, siis kisuks nagu Araabia maade poole või kuhugi mujale kaugele. Kõik muu on aga ehteuroopalik või peaks ütlema, et suisa britilik. Maltal saab vähemal või rohkemal määral inglise keelega hakkama. On punased telefoniputkad. On punased, ja ka teist värvi, Londoni maskotid - double decker´id. Autopedena ei saa jätta kahe silma vahele ka Briti mõjudega Roverite suurt osakaalu, tõsi, enamjaolt on need Defenderid või siis vanemat tüüpi Land Roverid ja Range Roverid. See allpool toodud eksemplar pälvis meie tähelepanu eelkõige oma reg.märgiga, meil ju oma Mummid Eestis ootamas. Lihtsalt. Pigem oli see selline üki-kaki-kommi-nommi mäng kui aus olla. Koolivaheaeg ei ole absoluutselt tore aeg reisimiseks, igatahes mitte pakettreisideks. Nii et tuli ise midagi vaadata ja korraldada. Augusti lõpupäevil tundus lennupileteid otsides ainus mõeldav lähikoht olevat Malta. Otse küll ei saanud, kuid siiski inimlikel kellaaegadel ja inimlike ümberistumisaegadega (mu ema kukkus just hetk tagasi toolilt lapitit maha, ma tean). See tähendas, et lendasime Türgi Õhuga Istanbuli, kus napi tunniga (tegelikkuses oleks piisanud ka poolest tunnist) kobisime ümber Malta lennule. Teadupärast söödavad-joodavad türklased lendajaid päris kobedasti, mis omakorda tähendas tõsist ülesöömist lühikese aja jooksul. Need tunnid õpetasid mulle järjekordse toreda türgikeelse sõna şarap:) Okei, lennuga oli asi selge, järgmine küsimus oli muidugi öömaja. Kuidagi juhtus nii, et üsna samadel hetkedel lennupiletite peilimisega sattusin juba veidi aegunud teemale ühes oma jälgitavas blogis (kõige ilusamate piltidega Pireti blogi, vaata paremalt, eks), kus tema mainis Birgitit, kes vahendab parajat hulka puhkusekortereid ja -maju Maltal. Lisaks sümpaatsele kodulehele on Birgit tegelikult ääretult abivalmis ja valmis igati aitama. Ega ma salga - ma uurisin ikka bookingus pakutavat ka, aga... Esiteks, ei ole ma sellistel reisidel hotelliinimene (hotell on hea lebopuhkuseks või mingil moel ebaturvalises kohas, kuhu minna vaid akusid laadima) ja teiseks tundusid talutava hinnaklassiga hotellid Maltal olevat veidi... nagu segu 90-ndatest ja Poola mööblist. Et nostalgia küll, aga mitte selline, mida ihaldaks. Ja ahistav ka, kui mõelda, et peaks kolmekesi elama üheksa päeva väiksel pinnal. Ja mis peamine, päris elu näeb hotellis vähe. Seega klappis kõik, et võtta üks tõsiselt ruumikas ja tegeliku elu keskel asuv elamine. Meie lõppvalikusse jäi Marsaxlokk. Olgu öeldud, et Maltal käinute ja Maltat natukene teadvate inimeste poolt kõlas selle nime peale enamasti kaks kommentaari: a) imeline koht, b) täielik karupee. Isiklikele kogemustele tuginedes võime väita, et meie jaoks jäi kehtima variant a. Maltal pole õigeid vahemaidki, nii et kuskil käimata ei jää, samas aga on mõnusalt vaikne ja väike ja inimlik. Maltal on tüüpilise rannapuhkuse nautijate põli oluliselt raskendatud. Randa sageli ei olegi või on kaljud ja redel ja alles kõige lõpuks siis käputäis nö liivarandu (mis kindlasti ei ole need, mida te piltpostkaartidelt olete harjunud leidma). Mina ujuda ei oska ja rannas end praadida ei suuda, seega piisas mulle ka paarist ebatraditsioonilisest rannast. Birzebuggias oli võrdlemisi pikk ja lai liivarand... vaatega Malta suurimale kaubasadamale. Tegelikult oli nende merekonteinerite laadimist jälgida võrdlemisi meditatiivne, ma ütleks. Oktoobri lõpus oli päris naljakas taimeistikuid turul tudeerida. Samas ringi sõites oli põldudel näha, et nii mõnigi maalapp oli veel/juba (?) roheline. Mulle näis, et kuskil õitses kartul, enamasti oli aga vist tegemist mingite kapsaliste või spinatilistega (neid pidada erinevate allikate järgi 70-80 ringis saarel olema). Üldiselt meenus mulle aga Maltal olles üks järgmisel aastal ilmuv raamat, mille toimetamisest mulle koheselt meenus, et kingapoes töötamise juures oli autorile kõige keerulisem aru saada kõigist erinevaist väljenditest ja märksõnadest, mis kirjeldasid beeži tooni :) Malta on üleni kollakas-beežikas-liivakarva ja kuluks ilmselt aastakümneid, et hakata neid enda jaoks kuidagi eristama ja leida õiged sõnad iga tooni kirjeldamiseks. Võib-olla see ei olegi õpitav? Blue Grotto parklas vaatas vastu buss, millel selline silt. Eestlasi oli üldse saarel palju, hoolimata hooajavälisest ajast. Ja kuna saar on väike, siis on garanteeritud, et sa pidevalt kaasmaalastega ka kokku põrkad. Mis omakorda paneb imestama, kui lihtne on teist eestlast rahvamassis ära tunda... Mul oli mitu juhust, kus ilma vähimagi vihjeta keelele jäi pilk mõnel inimesel pidama ja tekkis kummaline tunne, et see on nüüd küll eestlane. Kui siis tähelepanu pälvinud isik oma seltskonnaga liitus või kellegagi kaaslastest midagi arutama hakkas, oligi kinnitus olemas. Ma mõtleks, et meid, eestlasi, on ju raske mingi välise tunnuse põhjal ristada? Igatahes Maltal küll, kus liigub palju britte, sakslasi, skandinaavlasi jt. Ma ei suuda siiani enda jaoks seletada, miks või kuidas nad mulle silma jäid. Aga üleüldse saarel liikumisest kõneldes, siis ühistransport on mugav ja puhas, meie kasutatud juhtudel ka võrdlemisi täpne. Pilet 1,50eur ja kehtib 2 tundi ja kui sellest kahest tunnist oligi veidi üle läinud, siis lasti aga ikka sama piletiga peale :) Kuna aga ka autorent on äärmiselt soodne, siis on igatahes mõistlik seda kasutada. Terve saar kihab pisikestest lumivalgetest Sidrunitest ja Pesukottidest ja nendega on tõesti mugav kõik nurgatagused läbi sõita. Igati inimlik teenindus oli ka, ei mingeid vaidlemisi ja kemplemisi (Lõuna-Euroopas tahaks ikka nagu pisikeseks tüssamiseks valmis olla ju:)) Tõsi, igal hommikul kippusin ma ise rooli trügima (vahemärkusena olgu lisatud, et mul pole endiselt juhiluba), aga muus osas sujus vasakpoolses liikluses kõik kenasti. Kui ma järgmine kord Maltale peaksin minema, siis ma läheksin Gozole vist. Tuiaks seal kohe nädal otsa, seekordne üks päev jäi napiks. Praamisõit oli vaid õige veidi Hiiumaa omast kallim, auto+juht midagi 15 eurikut, täiskasvanud reisija midagi neli euri kopikatega. Praam puhas ja normaalne ja see 25 min läks lennates. Eriti sümpaatne on muidugi see, et piletimajandus on ainult ühel suunal, Gozolt Maltale tulles. Milline ressursi kokkuhoid ju! Mu kauaaegne kirg uksekoputite ja eendakende (või kuidas iganes neid peaks nimetama) osas sai ka Maltal rahuldatud. Valletta on moodne ja käib ajaga kaasas, meestehoid kenasti olemas. Malta pealinn oma vähema kui 1 km2-ga meeldis mulle tõsiselt. Valletta ooperiteater, mis sõjas hävis, on leidnud sellise kasutuse. Maltal ju suurema osa aastast ilm soosib sellist ettevõtmist. Aga mis siin Vallettast ja ooperist rääkida kui tegelikult oleks võinud 27.okt hoopis Gozol "Aidat" vaadata-kuulata! Mõelda vaid - Gozol, mis on Vormsist väiksem! Selles osas ma küll oma puudulikku eeltööd kirun. Kui sukeldujad kükitasid vee all, siis mina vaatasin, mis vee peal toimub. Paadid kogunevad, mehed suhtlevad, mõnikord saab naljagi... aga vee all, mis seal on?! Isegi rääkida ei saa! Ja see, et ma ujuda ei oska, ei puutu absoluutselt asjasse. Ah jaa, sukeldumisklubi valides on samuti võimalik komistada eestlase otsa, Starfish Divingus võib teid suure tõenäosusega võtta vastu Tiit. Küülikut söömata pole õiget Maltat. Samas oli see küülik igalpool nii isemoodi, et meie hinnangud kõikusid seinast seina. Võta siis kinni, kas ja millist varianti julged teisele soovitada. Söögist-joogist tahan ma küll veel veidi rääkida. Turistikates kipuvad sellega üsna sandid lood olema, kuid Malta pigem üllatas, positiivselt. Kui meeletud kogused täiesti tavaliselt maitsevaid friikartuleid välja arvata, siis kõik muu oli alati pigem maitsev kui vastupidi. Ja kuidas ma saakski kurta, kui valdavalt oli kõikjal kala ja mereannid. Tegelikult oli muud ka, aga no miks jumala pärast peaksin ma minema Maltale kana sööma? Või siga? Või parti? Seda viimast me ühe korra siiski võtsime ja see oli päris okei, aga kodus pidavat parem olema :) Marsaxlokk on endine kalurikülake, kus tänasel päeval igapühapäevane kalaturg, nii et mereelukad olidki vabatahtlikult kohustuslikud. Praed on, muide, mehiselt suured, nii et tasub arvestada kaaslastega jagamisega (nad on hirmus lahked ka kaasa pakkima, kui ikka tõsiselt hätta jääd). Hinnad olid enamjaolt päris eestipärased ja normaalsed (praed 8-18 eur, viimane ots juba kaheksajalad jms). Lisaks on paljudel kohtadel ka soodsad 2-3-käigulised päevapakkumised. Kuigi see sõltub vist ka asukohast, sest St Juliensis süüa üritades (ürituseks see jäigi) vaatasid vastu hulga koledamad numbrid. Tundus, et alla 20 euri praadi ei saagi, "lahkeks" alternatiiviks 10+ euri maksvad burksid :) Ei tea, võib-olla olid pakutavad kulinaarsed elamused korrelatsioonis nende hindadega. Seal jäigi söömata, sest õdusalt mõnusat kohta ei suutnud poole tunni jooksul leida. Kuurordid lihtsalt pole minu jaoks - suured kolakad hotellid, lakkamatu liiklusmüra ja trügivad inimmassid. Ma võin olla nüüd küll liiga üldistav ja ülekohtune, kuid Sliema, St Juliens, Mellieħa jne on minu jaoks tänaseks päevaks kõik üheks kokku sulanud. Mis mulle meeldis ja mis Maltal levinud, need on need nn platter´id, ehk siis valik head ja paremat ühel taldrikul koos, nautimiseks üksi või kaksi. Niimoodi võib võtta nii kalu, mereande, juustu kui, minu suur lemmik!, maltapärane valik. See viimane variant oli eriti hea The Cliffs´is, mis asub üldse ilusas kohas. Mis on aga raudselt odavam, samas ka hea, on muidugi vein, eriti kohalik. Kohati võib söögikohtades see veestki odavam olla. Tõsi, selle poolmuidu lauaveiniga sai ühel korral ka alt mindud, maitses nagu vesi. Edaspidi jäime pudeliga võtmisele kindlaks ja möödapanekuid ei olnud. Importveinidide hinnaklass oli Eestile sarnane, kuigi söögikohtades Maltal siiski odavam. Kuna minul peab jook ikka kihisema, siis minu lemmikuks sai üks kohalik frizzante. Elu õiekest oli raske veenda, et Malta on umbes kolm korda väiksem kui Hiiumaa. Natuke veenis teda viimaks vist siiski see, et Mdinas olid tõesti mitmes ilmakaares kaldad paistmas. Tõsi, ega saarel ju suurt puid olegi, mis vaadet varjaksid :) Üks asi, mis Maltal viibides meile müstikaks jäigi - kus on Marsaxlokis korralik valik pastizzi´sid? Õnneks kõigis teistes linnades leidsime me need alati üles. Üldiselt, kui sa saiakeste sõber ei ole, siis Maltal hakkad sõbraks.... tegelikult ei tahagi nende kohta nagu saiake öelda, see on nende jaoks kuidagi alandav nimetus :) Muide, suure osa spinatist nad vist sinna sisse peidavadki. Lisaks kõigele muule muidugi. Sõltumata sisust olid need alati maitsvad, ainult üks variant ei läbinud meie karmi degustatsiooni. See oli selline pastizzi, mille kohta tahtnuks öelda, et ühepajatoit pandud saia sisse. Kõlab ju perversselt? Ja veel kummitama jäänud küsimusi. Delimara poolsaar kubises (siin pildil mitte just kõige paremini näha olevatest) vaiadest, mille otsas kivilatakas, millel omakorda imepisikesed linnupuurid, no tõesti pisikesed. Tahtsime lähemalt uurida, mis lindudega tegemist, ent igakord möiratas onnikesest kuri hääl. Möire oli selline, et järgmiseks oleks haavleid oodata olnud. Kahtlustan, et kanaarilinnud ehk, aga sellistes tingimustes?! Ma saan aru, et meil vedas sedapuhku päris kenasti. Sealne lennuõnnetus meie puhkuse algust segi ei paisanud, kuulsime sellest üldse alles paar päeva hiljem, kui Birgit meid informeeris. Tormiks hakkas kiskuma meie viimasel päeval, kuid õige vihmasadu jäi peamiselt öösse. Vaat see juba oli sadu, Eestis on sellist ikka harva. Sealne sadu kogub mõnuga tuure. Kui arvad, et enam tugevamaks ei saa sadu minna, siis just seda ta teeb, kuni viimaks on tunne, et vihm lausa raiub vastu katust. Nii et viimasel päeval oli selline keskmine Eesti suveilm, muidu aga tuli sammud seada tänava varjulisse külge ja kodus ning autos huugas konditsioneer mõnuga. Malta on mõnusalt rahulik, vähemasti oktoobris :) Kauplejad ja toidukohtade sisseviskajad ei käi pinda, poemüüjatel on aega lobiseda (meie "kodupoes" oli tätoveeritud musklites jõmm see, kes piimapakid kassast läbi lõi, übercool, ma ütlen!). Kui ilm ka välja veab, siis igati tore koht puhkamiseks. P.S. Sellel reisil nägin ma esmakordselt ka ära, mis nägu tuleb ette lennujaamatädil, kellel on tunne, et ta on su kotist narkopakid leidnud. Tuhat emotsiooni käis sealt läbi. Seejärel kutsus teise tädi ja järgmiseks pidin loomulikult koti avama. Kahjuks oli tulemuseks vaid kaks pätsi Mummi koduleiba, mille ma olin kenasti tugevasse jõupaberisse ja kilekottidesse pakkinud. Ekraanilt nägi tõesti hulga põnevam välja :)			OSCAR-2019
Miinimööbli on disaininud ja valmistanud skulptor Mati Karmin, kelle kunstnikukarjääri iseloomustab intensiivne ja märkimisväärselt mitmeplaaniline tegevus. 2011 Tallinn 2011 Euroopa kultuuripealinn – Sõjatehnikast disainiobjektiks. Meremuuseumi filiaal, Tallinn 1988 Nõukogude ja Ameerika noorte kunstnike näitus. Kunstikeskus Soviart, Kiiev,Tbilisi, Odessa, Harkov 1989-1991 Struktuur/Metafüüsika. Eesti kunstnike grupinäitus. Soomes: Pori Kunstimuuseum, Helsingi Kunstihoone, Rovaniemi Kunstimuuseum; Mati Karmin on juba ligi 30 aastat olnud üks keskseid isiksusi eesti skulptuuris. Tema kunstnikukarjääri iseloomustab intensiivne ja märkimisväärselt mitmeplaaniline tegevus. Nagu enamus eakaaslasi, nn. 1980. aastate põlvkonna esindajaid eesti kunstis, sai ta tugeva, ent rahvusvaheliste kriteeriumite skaalas traditsioonilise, et mitte öelda konservatiivse erialase ettevalmistuse Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis. Karmini õpiaastatel oli eesti skulptuur valdavalt figuratiivne ja kasutas traditsioonilisi materjale nagu kivi ja pronks. Samas on Karmin pea kogu oma iseseisva loomingu tegutsenud kiiresti muutuval kunstimaastikul, mida iseloomustavad traditsioonide eitamine, väärtuste vaidlustamine, kunstiliikide vaheliste ning kunsti ja seda ümbritseva ruumi piiride ähmastumine. Eriti radikaalse teisenemise on läbi teinud skulptuuri mõiste. Karmin on muutuvale situatsioonile reageerinud ehk dünaamilisemalt, kuid ka vastuolulisemalt, kui enamus eesti kunstnikke. Pulbitsev loovus, mille keskpunktiks on väga professionaalne plastiline mõtlemine ja perfektne materjalitaju, on lubanud tal tegutseda paralleelselt nii traditsionalisti kui novaatorina, saavutades mõlemal alal väljapaistvaid tulemusi. Traditsiooniliste materjalide, esmajoones pronksi kõrval on Karmin oma loomingu algaastatest peale inspiratsiooni saanud ebatraditsioonilistest lahendustest ja kasutanud uuenduslikke materjale. Omal ajal äratas suurt tähelepanu üks ta esimesi avalikult eksponeeritud skulptuure “Militaarrebane”(1982), mille teostamisel kunstnik vaimukalt kasutas roostetanud vanarauast detaile. Vanametall on stabiilselt figureerinud olulise materjali ja inspiratsiooniallikana Karmini edaspidises loomingus. Kuni 1990. aastate keskpaigani kasutas ta vanarauda siiski esmajoones traditsioonilise skulptuurimõiste piires. Me räägime siin kujudest ja dekoratiivvormidest, mis suhtlevad ruumiga nagu harjumuspärane vabaskulptuur ja mis on mõeldud paigutamiseks postamendile. 1994. aastal üllatas seni klassikalise skulptuurimõiste piire vaid ettevaatlikult kombanud skulptor epohhiloova kontseptuaalse installatsiooniga “Minu isa”, mille aineks oli põllumajandusteadlasest isa elukäik ja tema kogutud ulatuslik umbrohtude kollektsioon. Samasse ajajärku langeb efektsete roostetanud metallsoojakute eksponeerimine uuendusmeelsete skulptorite grupinäitusel Tallinna Kunstihoone galerii esisel haljasalal. Karmini loomingu otsiva liini üks suurejoonelisemaid väljundeid on viis aastat tagasi alanud miinimööbli projekt. Eesti põhjarannikul ja eriti saartel, mis suures osas olid okupatsiooniaastatel tavainimestele kättesaamatu piiritsoon, leidus peale nõukogude armee lahkumist hulgaliselt mahajäetud militaartehnikat, sealhulgas hunnikute viisi roostetanud miinikesti, mis kujutavad endast kerasid aukude, ogade ja kinnitusrõngastega. Karmin innustus miinidest ja hakkas neid koguma. Suuremõõtmeliste roostetanud miinikestade vastuolulisus intrigeeris kunstnikku. Miini vorm on täiuslik ja korrapärane, samas kannab ta selgelt oma algse destruktiivse funktsiooni pitserit, olles märgistatud kuuluvusest minevikku ja seega lähedalt seotud komplitseeritud lähiajalooga, mis Karminit alati on paelunud. Kogu Karmini looming on kantud mitmetest vastuoludest. Ta tuli eesti skulptuuri uuendajana ja selle liini jätkuvus tema loomingulises biograafias on olemas, ent samas on nii klassikalise skulptuuri mõiste, kui ka klassikaline skulptuurimaterjal – pronks – talle väga oluline ja ta on viimase juurde ikka ja jälle tagasi pöördunud nii vabaskulptuuris kui monumentalistikas. Miinimööblis, hoolimata selle pretsedenditust innovatiivsusest, kohtuvad kaks liini kunstniku loomingus. On selgelt tunda, kuidas kunstnik on mõnuga materjalide ja vormidega mängides arendanud seda nii tähenduslikult kui teostuslikult, loonud vastuoludele ja kontrastidele rajatud rikkaliku sarja. Karmin kasutab miine moodulitena. Kogu mööblisari koosneb ainult kahest miinides olemasolevast põhivormist, poolkerast ja silindrist. Suure naudinguga on ta neist meisterdanud kõige erinevama vormiga tarbeesemeid nagu tugitoolid, kirjutuslaud, voodi, tualettruum, kapp, vann, kiik, kamin… Kunstniku käe all on militaristlikest metallijäätmetest saanud vapustavalt kaasaegse vormiga disainmööbel. Ta on vanarauaga liitnud kaunid käsitsi töödeldud vaskdetailid, metallvõrgud, perfektsed nahkpolstrid ja graniit- ning klaaspinnad, võimendades selle kaudu teadlikult objektide tähenduslikku vastuolulisust. Miinimööbel ei ole mingil juhul romuskulptuur selle tavatähenduses; see on hoolikalt disainitud ning käsitööga väärtustatud. Tegemist on teostega, mis pole ainult skulptuurid või ka ainult mööbliesemed, vaid mõlemad üheaegselt. Karmini miinidest valmistatud esemetel on selge tarbefunktsioon, ent ka väljendusrikas plastiline vorm ning nad toimivad mitmeplaanilisi tõlgendusi võimaldavate tähenduslike objektidena. Miinimööbli väärtus on nii tema unikaalsuses, teravmeelsuses kui ka mitmetähenduslikkuses. Miiniprojekti lõpetuseks lõi kunstnik liikuva skulptuuri nõukogude sõjaväe veoautost. Tema autol tõuseb raketi asemel taeva poole hiiglaslik miinikestadest fallos, mille tipus on neli kella. Need näitavad aega neljas maailma geograafilises punktis – Moskvas, Londonis, Pariisis ja New Yorgis. See mitmetähenduslik ja vahva teos ootab veel väärikat kohta Eesti avalikus ruumis.			OSCAR-2019
Ahju ees niisama kükitada on igav, igakord pole ka raamatut käepärast. On aga telefon ja sõber Google, mille abil saab ahjuuksed teistest aegadest rääkima panna. Näituseks seesamune Woehrmann & Sohn Riga siseuksel. Mõningail andmeil oli see Baltimaade esimene malmivalutööstus, mille Riias Mühlenhofi mõisas Punase Düüni kaldal avas baltisakslane Johann Christoph Wöhrmann. Wöhrmannidel oli üldse hulganisti toimetamist, lisaks saeveskid, pank, kaubandus jms. Esmalt pidid malmitööstusest tulema tarvilikud vahendid just Sindi vabrikusse, kuid hiljem laiendati toodangut ning Wöhrmannid rääkisid kaasa põllumajandustehnika ja laevadele erinevate osade valmistamisel. Pärast tema surma võttis mitmed senised kohustused üle vanem poeg Christian Heinrich Wöhrmann (1814-1874), keda eriti huvitaski just Sindi tekstiilivabrik. Tema ajal kahekordistati tootmismahtusid, suurenes töötajate arv, tööliste tingimused jäid aga endisteks - nt samas asulas tasuta elamine ja väike aiamaa, hoolduskassa töövõimetuse korral abistamiseks. Christian Heinrich suri aga Prantsusmaal Mentonis ravil olles, ehk siis nö sidrunilinnas, seal, kus külmikust imehead limoncellot valatakse... Lihtlabane kopsupõletik nagu tollal ikka ette tuli. Uhkele matusele tuli Sindistki umbkaudu 500 vabrikutöölist. Olid ajad... Eesti keeles ei leia seesuguste ahjuuste kohta aga suurt midagi. Ainult kultuurimälestiste registrist tuleb üks Hiiumaa Suuremõisa lossi kuulunud kahhelahi, millel nii välimine kui ka sisemine ahjuuks samade tundemärkidega. Ja nii nagu sealgi on ka Iseloomuga Majas tegemist nurgaahjuga ja sellel väljaeenduva karniisiga. Ahi paraku aga üle värvitud, seega kivide kohta raske midagi öelda. Aasta-paari jagu lugemist-otsimist-vaatamist-uurimist ja meie pere uued pisikesed liikmed saabusid täna käreda pakasega. Valikus olid peamiselt liivahiired, deegud, tšintšud ja lontkõrvad. Lõpuks sai hoopis määravaks, et saaks kohe omavahel tuttava ja samast soost paari (et nad ei peaks olema üksi või kohanema suvalise võõra liigikaaslasega), et saaks osta koos neile tuttava puuri ja asjakestega ja loomulikult ei tahtnud ka päris teise Eesti otsa sõitma hakata. Õeksed Shakira ja Sahara on tubli pool aastat vanad ning harjuvad hetkel uue keskkonnaga. Nimed on eelmise omaniku pandud ja nii ilusad, et neid nad kannavad kindlasti edasi. Kõik korduvad katsed neid Siiriks ja Viiviks ümber ristida kavatsen eos maatasa materdada :) Õed on väga erinevad, üks on julge ja uudishimulik, esimesest hetkest müttab ringi ja uudistab kõike. Teine aga on veel tunde hiljemgi üsna hirmul ja arg. Kui aga toas kedagi ei liigu, siis toimetavad mõlemad võrdselt aktiivselt. Väga vahva üllatus Sürgavere lugejatelt, kes on mu viimase raamatu "Ma nüüd lähen" lugenud oma raamatukogus esimeseks. Veel mõne Viljandimaa raamatukogu lugejate eelistusest, niisamuti Viljandi Linnaraamatukogu enda omast saab lugeda maakonnalehest Sakala. Rännumees Janika Kronberg on teadupärast kirjandusteadlane ning lugeja rõõmuks ei hoia ta ka oma retkedel teadmisi endale, vaid jagab neid lahkelt raamatuveergudel. Seega on lugejal harukordne võimalus reisida ühes autoriga nii ajas kui ruumis, nii reaalsuses, kirjandusloos kui ka Kronbergi fantaasiates (parim osa muide!). Peamisteks teejuhtideks on Ristikivi, Tuglas, Visnapuu, Vilde, Ast-Rumor ja Grünthal. Miks aga lugemine karussellil sõitmist meenutab? Lood on sedavõrd erinevad, autori lähenemine eri paikadele ja kirjanikele ning nende teoste tegelastele vaheldub märgataval kiirusel. On kohti, kus autorit ennast ei olegi eriti tunda, enam on kirjandust ja ajalugu, fakte ja teadmisi. Ja teisal, näiteks India puhul, on sealmail 1930ndatel ringi liikunud Rumor kusagil tagaplaanil, esil on pigem autor ise, argiste murede ja lihtlabase olmega. Ent see kõik sobitub kuidagi kenasti kokku, moodustab terviku. Emotsionaalseks tipphetkeks on aga kahtlemata kohtumine Spyrosega, kellega 35 aastat hiljem süüakse ühine õhtusöök Karl Ristikivi mälestuseks (Kreeka komme, kellegi surmateadet saades saada kokku ja süüa selle inimese mälestuseks). Neid tekstilõike lihtsalt ei saa külmalt ja tuimalt lugeda. Ma usun küll, et see raamat võiks isiklikul raamaturiiulil olemas olla. Tõsiasi, mida viimasel ajal üha harvemini juhtub. See ei ole elulooraamat, teadagi, aga ma ei saa parata, et seda lugedes vasardas mul kogu aeg peas, et vaat mis üks väike samm ühe inimesega teha võib. Kui autor oleks jäänud näituseks Tartusse, oma kodulinna, kes ta siis oleks tänasel päeval? Ei taha öelda, et mitte keegi, ikkagi tark ja tubli naesterahvas ju, aga olgem ausad, küllap üks pisike mutrike mingis suuremas hariduse masinavärgis ta olekski. Nüüd on aga nii, et ütled Narva, mõtled Raik. Või ütled Raik, ja mõtled Narva :) Ja kui kusagil uudistes tema nägu vilksatab, siis tead, et Narvas on asjad kontrolli all. Aga raamat ise. Kahtlemata väga-väga narvalik. Minu kokkupuuted Narvaga on olnud küll vaid pinnavirvendused ja ometi nii palju tuttavat ja äratuntavat leidsin lugedes. Ikka üüratutes kogustes kompvekke ja konjakit. Kärtspunased musisuud kell seitse hommikul. Enneolematu abivalmidus. Kui nimetada vaid mõnda, mis meenub. Täitsa põnev nüüd vaadata, kuidas lugeja, ikka see eestlasest lugeja, raamatu vastu võtab. Tihtilugu on ju tunne, et Narvat kardetakse, mida kaugemal see meist on, seda parem. Ma tahan siiski uskuda, et "Minu Narva" toob nii mõnegi siseturisti sinna juurde. Pealkirjast õhkuks nagu vana tuttavat ängi ja masendust, ent see on ilmselt puhtalt lugeja eksitamiseks nii tehtud. Tegelikult on need novellid/lood/jutustused suuremalt jaolt muhedad, sõbralikud, kohati suisa vaimukad ning tõeliseks maiuspalaks mõned pisukese vindiga maagilisrealistlikud ("Mis ei tapa", "Retsept", "Lusikate lahkumine"t.) Neil on olemas ka see oma "uba", tarvilik mõttekoht. Lisaks eelpool mainitutele said hoobilt mu lemmikuiks üksikud veidi mõtlikumad ning nappi arutluskäiku edastavad "Igavik ja varjud" ja "Jutustus tavalisest inimesest". Akna taga hommikul kenake -23 pügalat, sees nulli ringis. Lukusüdamikud vaikselt jäätuvad ja valamu külgi ehtis jäine rüü. Vetsupotis oli aimata jääkirmet. Kisub põnevamaks, ma ütlen, aga seni veel kõik funktsioneerib. Mõni hetk tagasi viskas kraanikauss oma uhke härmakuue ühe võimsa praksatusega lahti. Tõsi, ma ei saa seda oma vägeva kütmise kontole kirjutada, vaid ühe tubli masina omale. Ja ikkagi on võimatu kurb olla, kui Iseloomuga Maja peidab endas säärast aaret. Ja see pole niisama kapp, selline suvaline vana monstrum, vaid see on Kappide Kapp, aga sellest mõni teine kord: Nagu näha, on mu lugemistempo enneolematutesse sügavikesse kadunud ja kui siis midagi näppu võtangi, on need õhukesed liistakud. Glattaueri haarasin juba eelmise satsi ajal ja häda sunnil tegelikult - uued raamatud olid veel laenutusse jõudmata ja siis ma "vanade" hulgas sobrasin. Need tema eelmised, elektroonilise armastuse või nimetagem seda kuidas iganes, raamatud mind vaimustusest kiljuma ei pannud. Pooleli ka ei jätnud :) Küllap seetõttu "Igavesti sinu" minu öökapile ei jõudnudki õigel ajal. Siiski ma ütleks, et kõnealune oli parem kui eelmised. Stiil on endiselt väga napp, väga täpne. Pikka juttu ei tehta, laused ei lohise. Samas... mulle meeldib, seda rohkem jääb ju ruumi mulle kui lugejale, mõelda, lisada, kujutleda, edasi minna. Lugu iseenesest väga kriipiv (seepärast mind üllataski, et mõned seda kergeks ja lahedaks suvelugemiseks on nimetanud). Aga igatahes on tegemist elulise ja tarviliku teemaga ja ma usun, et seda võiks ja peaks lugema. Eriti üksikud naisterahvad. Eriti meeleheitel naisterahvad. Eriti sinisilmsed naisterahvad. Ja ka kõik teised. Kodus oli kõrgustes asuval termomeetril -20 ees. Või hakkavad patareid tühjaks saama ja ei tasu seda displeid uskuda :) Iseloomuga Maja akna taha ei julge vaadatagi, seal on vanakooli termomeeter ja küllap näitab rohkemgi. Hiilime ettevaatlikult kraani juurde. Vesi liigub, ta liigub siiski. Iseloomuga Maja parimaks osaks hakkavad muutuma ahjud, eriti ahjuuksed, nii sisemised kui välimised, nii ühe kui teise külje pealt. Ilmselt põen ma üliharuldast ahjuuksefetišit. Teisalt, lohutuseks teile, et ühel majal, olgugi ta Iseloomuga Maja, ei saa neid uksi ja luuke lõputult olla, seega küll need pildid peagi otsa saavad :) Minu-sarja raamatud endiselt eraldi nimekirjas ja "Minu Taani" rõõmsal 21. kohal laenutuste poolest. Ka Viimsi Raamatukogus on olnud tublid lugejad (miks mulle meenub, et nii oli see ka eelmisel aastal) ja "Minu Taani" on 20. kohal. Kui aga seda pikka nimekirja edasi uurida, siis selgub, et ka "Eleanor" on (veel!) seal olemas. Aga selleks, et päikesetõusu nautida, tuli enne, pilkases ööpimedus, mõned kiiremad liigutused teha. Vahi tšehhe, milline üllatus nende varrukast pudenes, nimeks Hrabal ja kirjutab nagu noor jumal!Või noh, mis ta enam ikka nii väga kirjutab, ilmselt pugistab oma lugejate üle naerda juba teistest kõrgustest. Tekst voolab nagu jõgi, hetkekski peatumata ja kõhklemata, kisub lugejagi neisse keeristesse. Lugu loos ja lugu loo otsa, ühtlaselt tempokas kulgemine. Jookseb nii hästi, et isegi see ei häiri, et suur osa tekstist valatakse lugejale kaela pea ühekorraga. Olgu, mõned lõiguvahed ju siiski olid, aga ilmselt mitte rohkem kui paar-kolmkümmend kogu raamatu peale kokku. Loo pealkiri kui ka kõik need väikese inimese suureks pürgimised ning tragikoomilised juhtumised meenutasid kangesti seda hiljutist Skulskaja raamatut. Hrabal hoidis ehk lihtsalt lugejat veidi tugevamalt lõa otsas. Alapealkirjaga Maailmakodaniku reisikirjad Viinist, Veneetsiast, Firenzest, Roomast, Caprilt, Sitsiiliast, Vesuuvi tipust, Tunisest jm. Võttis ju ilusti kokku kogu teekonna, kas pole? Nende kaante vahel on Laikmaa reisikirjad ajalehele "Päevaleht". Reisil viibis kunstnikuherra 1909-1913 ja muudkui aga pani reisil kogetu ja nähtu paberile ja läkitas Eesti poole teele. Õigesti tegi ka. Ma usun, et seda raamatut on mõnus lugeda nii turvaliselt kodus tugitoolis istudes, aga ka reisil olles. Igatahes mina küll võtaks selle, mitte just otsesõnu tänaseks teejuhiks, ent just suunanäitaks ajarännule kaasa. Sada aastat. Mis on muutunud ja mis sugugi mitte. Lisaks on Laikmaa väga hea "pildikeste" leidja, värvikas kirjeldaja. Oma teekonnal pajatab ta nii ilmakuulsatest paikadest ja vaatamisväärsustest, aga ka olmetingimustest, arhitektuurist ja inimeste rõivastusest. Ja mitte ainult, ta on ka usin võrdleja-vastandaja tollase Eesti eluga, olgu selleks siis riided, kombed, puhtus, päevakajalised teemad. Kui on torisemiseks põhjust, siis seda teeb, kui tarvidus kiita, siis ei ole ka sellega kitsi. Tallinna "uuema linna uulitsad" on igatahes kilplaslikult aetud. "Estonia" projektiga ei ole herra ka päris rahul - liiga väike ja kitsas olevat see. Ja kui kodumaa-perenaised lupiinidest nõndanimetatud "oma-aia kohvi" teevad, siis näituseks Saksamaal söödetakse sellega lambaid. Või kusagil Lõuna-Itaalias piima küsides ja otsides, pakutakse talle seeasemel hoopis taldrikul üht valget käkki, õpetatakse veel Laikmaad, et seda noa-kahvliga süüa tuleb. Hiljem reisusell nendib, et see maitses sedavõrd hea, et kui ta kuskil veel "mozzarelle´t" nägema juhtus, siis lasi endale sellest ikka anda. Laikmaa oli paras hurmur, selles pole kahtlustki. Kuigi ta teel kohatud rahvaid kirjeldas ka läbi meesisikute, siis otseloomulikult olid mahlakamad just naiste välimuse paikapanemised :): Selline see raamat ongi - veidi õpetlik ja juhendav nagu reisijuht, teisalt humoorikas ja lõbustav, kolmanda küljepealt võrdlev, lisaks rohkesti ajalooilu. Mu meelest mõnus lugemine. P.P.S. Ja et loetuga veelgi paremini haakuda, lugege lisaks Tuglase sama perioodi reisikirjeldusi. Meeste tee kulges Itaalias mõnda aega kõrvuti ja koos. Vahe vaid selles, et kuigi mõlema rännulise rahakotid olid ühtviisi õhukesed, siis Laikmaa reisikirjadest ei tule see kuigivõrd esile, samas kui Tuglas ses osas avameelsem kippus olema. Ma olin sunnitud ostma üle...eee, igatahes üle väga paljude aastate, ilmselt tuleb neid kokku tükki kümmekond, poest purgisuppi. Ma otsustasin, et ma löön selja sirgu ja rinna ette ja marsin julgelt sinna riiuli juurde neid purke siis uurima. Ilma luubita, sest noh kiire oli ju. Taevake, kiiruse pärast ma seda ostma läksingi, sest ega mul neisse suurt usku ei ole. Esiteks, see valik on üüratu - öelge mulle, kes neid ostab? Kas tõesti kõigi nende firmade kõiksugust sorti suppe kõik inimesed nii usinasti ostavad? Teiseks, isegi Ansip kukuks pikali ja hüüaks taas taevast appi, kui ta hinda näeks. Ma olin jah kahjuks seljanka peale välja läinud, kuigi see mu isiklikus suppide edetabelis ilmselgelt viimasel kohal on. Üle kolme euro väike purgike, no ma ei tea, mis imet või kulda sinne sisse pandud oli. Olgu, tõstan alistumise märgiks käed üles, sest mu kullipilk märkas seal sees tõepoolest vähemalt kahte oliivikettakest (mitte tervet!), mitut sorti liha oli, seda ma ei hakanud tuvastama. Kolmandaks, kuidas on võimalik neile purgisuppidele tekitada värvus, mis kõige paremal juhul väikelapse ülemisest otsast väljutatud kraami meenutab? Kas keegi asjapulk töötab seal purgisupifirmas sel eesmärgil palehigis päevast päeva, et kõige võikam värv asjale juurde võluda... Ja ärge tulle mulle rääkima, et vastasel juhul peaksid nad hakkama mingeid värvaineid lisama, kui ma esteetilisemat tooni supile tahan - miks siis ükski kodusupp kunagi oksekarva ei ole, arumaisaa. Neljandaks, siinkohal peaksin rääkima maitsest, aga ma ei hakka valetama, et sõin seda :) Nuusutamisest piisas. Nii et, jätan vahele. Viiendaks, ilmselt hüppavad nüüd kuskilt põõsast välja pannid sabapidi pihus emandad, kes rind kummis torisevad, et kellel see aeg otsast lõpuni supp ise valmis keeta. Või siis üksildased hinged, kes ühe portsjoni pärast ei viitsi vaeva ette võtta. Ausalt, ma ka ei viitsiks. Samas, oma kogemustest, supid on kaunis hästi sügavkülmutatavad ja ma ei näe probleemi üks kord see supipõhi kokku keerata ja siis väiksemate portsudena külma panna. Kuuendaks, tunnistan, et ega ma nüüd ei tea kuidas on lood hinnaga. Kes see blogardite seltskonnas oli see kalkuleerija? Äkki tal on ammu inimkatsed tehtud ja kuskil hinnavõrdlused olemas. Ma vist ei viitsi sellega jamama hakata, sest siis me põrkuksime jälle selle teemaga, et kui ma nüüdsama poodi sisse astun ja kõik supiks vajaliku tahan osta, siis jah, ilmselt tuleb kodune supp kulukam, teisalt ei tee me nii ju praktiliselt kunagi? Eesti Lastekirjanduse Keskusel on käimas juba XII Nukitsa konkurss, kus kuni 16-aastased noored teevad valiku viimase kahe aasta (kuigi nimekirjas ka 2011.a on esindatud) jooksul ilmunud omamaistest tekstidest ja kunstnikutöödest. Täispikk nimekiri sellel perioodil ilmunud raamatutest on nende kodulehel kenasti olemas - annab hea ülevaate meie kirjutajate produktiivsusest. Siinkõneleja "Ma nüüd lähen" on samuti jala ukse vahele saanud ja kükitab rõõmsasti noorteraamatute nimekirjas, ehk siis 13-16-aastastele lugemisvara hulgas. Sellega seoses tabas mind aga üllatus, et selles vanusegrupis nii vähe nimetusi on... Oli kuidagi tunne, et see rivi märksa pikem on, aga võta näpust. Tõsi, ega seda eelpool nimetatud raamatut ilmselt lihtne saada olegi, sest mõistate, sellele on järjekord! Tavaliselt on raamatukogus järjekord... khm-hm... teistsugustele raamatutele, aga vot ei teagi nüüd, mis nimelt selle raamatu populaarsuse põhjuseks on. Ma ise öökapilugemiseks vist ei võtaks seda raamatut, eks siin veidi hookuspookust ju ole, mida pärast pikka tööpäeva väsinud peaga lugeda ei viitsiks. Eks siin kaks varianti ainult ongi: a) Kirjandusministeerium; b) hoopis üle tänava asuva maja noored ja ärksad asukad, sest seal on kardetavasti nii mõnigi loeng, kuhu Mikitat sisse pikitud. "Muistsel inimese oli vaja teistsugust, sõna maagilisest jõust läbiimbunud enesesuhtlust. Ellu jäid need, kelle sõna maagiline jõud toimis, see hoidis inimest elus piirsituatsioonides. Iseenesele öeldud sõna oli sageli ainus, mille peale oli muiste mõtet loota. Tänapäeval aitab inimest rohkem töökoht, haigekassa, sotsiaalamet, kindlustusselts ja pangalaen. Probleemid võivad küll pärineda inimesest, kuid nende lahendused asuvad tavaliselt kusagil kollektiivi anonüümses halastuspraktikas. Selline maailm ei nõua erilist iseendaga suhtlemise osavust. Tänapäeva ühiskond õpetab inimest maailmaga kohanema, kuid jääb hätta õpetussõnade jagamisel, kuidas kohaneda iseendaga. Inimese ja maailma vahele on tekkinud terve hulk keerukaid sümbolsüsteeme, kuid põhiline vastuolu seisneb selles, et aastatuhandete vältel on inimese aju programmeeritud alluma ainult jõuga öeldud sõnale. Religioon oma algses tähenduses kasvas välja maagilisest sõnast, see oli mõeldud maagilise sõna võimendamiseks veidi vähem võimekate inimeste jaoks. Kui maagiline sõna kadus, hakkas maakera täituma kurbade, elujärje paranedes aga kurbade ja tüsedate inimestega. Tänapäeva inimese võrdkuju on nukker paksuvõitu ateist, kes on alatasa segaduses ja vihkab seetõttu oma liigikaaslasi. Mõned hääd mõtted selles raamatus täitsa olid, kuigi pean tunnistama, oli ka lõike, mis kulmu kibrutama ja pahuralt mõmisema panid. P.S. Ma igaks juhuks mainin ka ära, et tegelikult ei pea neid kaht siinkohal mainitud raamatut sugugi ilmumise järjekorras lugema, lihtsalt minus pesitseb ikka veel see väike vastik pedant :) See siin pole mingi vihikuke, mida lugeda soovitada. Üsna napisõnaline ja kokkuvõtlik Nurmekunna elulugu lihtsalt, kel huvi, see loeb ja keda üks iseäralik keelemees ei huvita teps mitte, sel polegi mõtet kätt raamatu järele sirutada. Mina ei tea, miks ma varem ei viitsinud uurida, no alailma ju ühest punktist teise liikudes on teepervel mõni viit selle mehe sünnipaiga vms info kohta. Hetkel muidugi tühi koht, kas mu ajukurdude vahel seikleb ähmane pilt Pärnu või Tänassilma poole sõitudest, aga see pole tähtiski. Igatahes oli Nurmekund selles suhtes tore mees, et ta rändas ka kott üle õla ilmas ringi, no mis sa hädaga teed, kui raha ei ole, aga minna vaja on. Käis niimoodi Taaniski, elas lätlasest vanapoisi juures, mitmel korral põrutas üldse laevaga Kopenhaagenist minema, ikka lõppsihiga Prantsusmaa, kus esimesel korral rändas samamoodi, magas, kus juhtus ja elas nii vähesest toidu-joogipoolisest kui andis. Õunasiidri kohta leidus tal häid sõnu. Ja kuigi Nurmekund elu jooksul õige mitu keelt endale selgeks tegi (oli neid nüüd 70 või 80), siis taani keele kohta oli ütlemist temalgi - selle keele omandamiseks kulus tal kogunisti kaks kuud. Pole neil selles keeles ju sõnadel vahet ega midagi, nagu tema kurtis. See oli nüüd küll üks päris hull raamat :) Skulskaja mulle meeldib, nagu kõik pöörased inimesed, intervjuud temaga on palsam hingele, tema loominguga on see mul vist aga esmakordne tutvus. Lugu kerib ja kerib end lahti, ja kuigi linnake on sõge ja selle asukad niisamuti ja kuigi kõik on pea peale pööratud ja totaalselt sürr, siis see k u i d a s Skulskaja kirjutab, on puhas nauding. Ma ei tea, kuidas nii jaburat teksti on nii voolavalt võimalik kirjutada. Aga on. See siin on nüüd vist esimene kord, kui ma kopin blogisse raamatu lühitutvustuse, sest noh... ma ei oska või ei taha hakata ise midagi kirjeldama:))) On üks linnake, mille elu on korraldatud väga mõistlikult. Linnas on üks kirjanik, üks poetess, üks ekskavaatorijuht, ühtki ametmeest ei ole üleliia. Linna elu keskpunktiks on krematoorium, sest lõppude lõpuks saab meist kõigist põrm. Kirjanik, kes kirjutas romaani „Meie emad ostsid asju, et ei tuleks sõda”, otsustab üles otsida kõik kaheksa linnaelanikku, kes ostsid selle raamatu, et teada saada, kas tal on mõtet kirjanikuna jätkata. Kahjuks jõuavad potentsiaalsed lugejad enne krematooriumisse, kui kirjanik nendega vestelda saab. Ja tõlkija poole kergitan ka oma nähtamatut kaabut - Ingrid Velbaum-Staub pidi küllap oma reaalsustaju kaheksaks keerama, et see asi ümber panna :) Ära ta tegi ja kindlasti mitte halvasti. Mayle´i eelmisi eesti keelde tõlgitud raamatuid ma küll nautisin, no Provence ja puhtad maitsed, eks ole! Mulle tundus, et olid mõnusad lugemised kõik, lisaks tugev sümpaatia teema vastu muidugi. Aga kirjeldused - need mõjusid, need viisid su kaunile rännakule ühes autoriga. Nüüd aga siis puhas ilukirjandus, kuigi teema endiselt igati südamelähedane (suurem jagu tegevusest Prantsusmaalt). Midagi jäi siiski puudu. Ehk oli lugu ise veidi mannetu? Väheke krimimaiguline juhtum, aga õiget põnevust ja mitmes suunas hargnevaid uurimistulemusi ei tulnud. Loed ja ootad ja... vajud igavusemülkasse. Ka stiil ise on selline mittemidagiütlev, no on mees konstrueerinud loo ja selle püüdlikult esitanud, aga emotsiooni ei tekita ja liig etteaimatavalt mõjub. Ainus rõõm, mis lugemisel jääb, on mõned kirjeldused, ent needki pigem nõrgemapoolsed. Vein ja Pariis ja Marseille ja restoranid küll on, aga need on kõigest nimed. Nimed, millele lisatud maksimaalselt kaks lihtlauset kirjeldusteks. Ei pääse paraku mõjule, ei pääse, kuigi nimekiri veinidest/erinevate olmeasjade markidest/brändidest/veinimõisatest/ on ju olemas, kuid ega see veel lugemisnaudingu pakkumisel määravaks saa. Hetkel mõtlen, et kas tõesti olen olnud mina, lugeja, nende raamatute lugemise ajal nii erinevalt meelestatud. Või on konks tõlkijatöös. Või mängib vingerpussi minu mälu. Või sobiski autorile rohkem selline tõsielukirjanduslik lähenemine. Boonuspunktid tulevad täna ometigi, sedakorda kujundaja aadressile. Raamatul lehekülgi keerates teeme seda arvatavasti võrdlemisi kindlast kohast lehe välisserval ning just sellele kõrgusele on kujundaja paigutanud leheküljenumbrid. Ent mitte ainult! Need on just sellised nagu juuresoleval pildil näha. Ma ütleks, et see on täitsa huvitav ja ilus ja räpakollidele mõeldes - praktiline :) See on siis see koht, kus võib nentida, et blogimine on hää, s e s t kui selle joonealuse märkuse autor eelpool nimetet tegevust harrastaks, siis võiks ta raamatuid rikkumata oma arvamust levitada. Lisaks jääks lootus, et tema tarkusest saaks osa märksa laiemad rahvahulgad kui antud juhul, mil see jõuab vaid ühe konkreetse raamatukogu ühe konkreetse eksemplari laenutajateni. Raamatul oli puudusi, ent kannatas päris ladusalt lugeda. Üldist tooni andis teatud pateetilisus või mõningane ninnunännu. Ka faktivigu esines mõnel korral - koostaja oli ilmselt Viljandit vaid kaugelt näinud. Aga see selleks, pisiasjad. Ingrid Polikarpus (sünd. Sibul) veetis suurema osa oma lapse- ja nooruspõlvest, ehk siis Tallinna Konservatooriumi minekuni, just Viljandis. Mälestused ja pildikesed on kronoloogiliselt ritta lükatud ja lugejale kahtlemata põnevad. Ometi on see kõik edasise elu kirjeldustega võrreldes vaid tühine pinnavirvendus. Põgenikelaagrite vahet rändamiste (pms Saksamaal) kirjeldused on samal viisil kokku seotud, kuigi seal hakkab isiklik emotsioon juba rohkem läbi kumama. Hiljem, perega USA-sse jõudes, on loo kangelannal sõpradeks päevikud ja kui kirjade saatmine juba vabamaks läks, siis ka Eestisse emale läkitatud kirjad. Neist aimub siis elu ja kohanemine võõrsil, väliseestlaste omavahelised suhted (ainuüksi fakt, et ma selle tõiga siinkohal ära mainin, annab teile juba vihjed kätte, on nii?), isiklik elu ja loomulikult see kummaline pakisaatjate psühholoogia. Ma ei tea, seda viimast on keeruline kirjeldada, aga mulle tundub, et just selles raamatus tuleb see kuidagi teravamalt ja tugevamalt esile. On ju neid pakkide saatmisi ja saamisi kirjeldatud sadades lugudes varemgi, vist rohkem küll saamisi... Siin oli aga midagi teistmoodi, midagi, mis pani mõtlema, küll nii- ja naapidi. Või üldse see võõrsile rännanute elu. Intriigid ja solvumised "omade" vahel, kes kellega abielluda tohib (mõni jätab pulma minemata, kui eestlane juhtumisi teise eestlaseda ei abiellu), kellele keda eelistatakse koguduses, esinemistel... Või huvi lapsepõlveradade ja mahajääjate vastu; korduvalt palub Ingrid oma kirjades, et ema joonistaks korteriplaani (et ta saaks ette kujutada, kus ema kohvi joob või puhkab või...) või palub emal täpsustada, kus ta nüüd ikkagi turul käib, kust tee pidi ühte või teise kohta kõnnib... Teisalt tuleb neist päevikutest välja see tavaline olme, mis ei sõltu sõjast ega võõrsil elamisest: suhted ämmaga, laste kasvatamine, jätkuvad mured ka juba täisealiste lastega ning tõeline pärl - Ingridi enese abielu. Ent on ka humoorikamaid hetki, näiteks kui ta oma kirjades emale kirjeldab hamburgerit või pitsat või pakisupi valmistamist või kontaktläätsesid (vist?) jms. Armas. 1887. aasta augustis oli aeg meedias üles võtta aiapidamise ja eelkõige viljapuude teema, sest rahva seas näis viljapuuaedade asutamine jälle moodi minevat. Õunapuude tõugusi on õige palju, üks ikka tõisest tulusam ja parem. Kõiki siin nimepidi nimetada, oleks asjata töö, sest kõik meie maal kliima pärast ei sigine ja kõik meil pidada ei kõlbagi. Tähtsamad ja paremad õunapuude tõuud, mis meie maal paremateks pidada on arwatud, on järgmised: Ma ei hakanud ka neid kõiki siia üles rivistama, ent päris mitmed tuttavad sordid olid juba tollal heaks peetud. Võib-olla kui maitse suhu saaks, oleks olukord teistsugune. Seni on see manner, kuigi eelkõige raamatute oma, mu jaoks turvaliselt kauge ja võõras. Loomulikult olen minagi vaimustunud Blixeni Aafrikast ja veidi kaugemast ajast pärinevast Leonora Peetsi mälestuste Aafrikast. Siin ja seekord siis Uganda, mis minu jaoks kuhugi kaugemale ära vajus. Õnneks. Sest ma nautisin hoopis enam kirjutajat ennast, tema nõtket ja habrast stiili. See oli kõik kuidagi väga... teistmoodi. Ja ometi ei tunginud autor ise mingilgi moel esiplaanile, ei saa ette heita, et ta oleks enesekeskselt lobisenud või oma musta pesu raamatulehtedel pesnud. Siis oli mul põnevam lugeda tema mõtteid ja jälgida tema arutluskäike kui süüvida Ugandasse endasse. Kuigi ilmselt oli Ugandat ikka ka selles raamatus ja mitte vähe, aga iga lugeja leiab lõpuks ikka oma, eks ole:) Ma ei tea ausalt öeldes, kuidas sel raamatul läinud on või millest pajatavad selle müüginumbrid, ent tabasin end mõttelt, et see oli siiski võrdlemisi sinna minu-sarja lahtrisse oma olemuselt. Kuigi loomulikult ei keela mitte keegi ja mitte kuskil seda reisiromaaniks nimetada, siis kas ei oleks see teine liigitus võinud raamatu suurema lugejaskonnani viia? Noh, igatahes mina oleksin selleni jõudnud ilmumisest alates nii mõne nädala jooksul, aga minusuguseid on paar tükki kindlasti veel, mitte mitu aastat hiljem nagu juhtus nüüd :) Muide, mulle on eriti südamelähedased ja käimatõmbavad raamatud, mille lugedes saan end tegelas(t)ega ühte sammu astuma panna. Vahel on selleks koht, teinekord jällegi ajaline mõõde. Antud loo puhul alustasin lugemist just nimelt aasta viimasel päeval milline fakt ka esimestel lehekülgedel läbi jooksis - haakus kenasti ja andis hea stardipaugu. Oli hea raamatuaasta, võiks öelda. Loetud sai 177 raamatut, mille hulgas oli igasugust kraami. Viimasteks selles nimekirjas olid varem ilmunutest Weissi "Alasti tulin ma" ja uuematest A.S. Byatti "Lumm". Mahukad ja huvitavad mõlemad. Teine neist on võrdlemisi mitmkihiline ja süvenemist nõudev, seega ei sobi lugemiseks paralleelselt mitme teisega või paari lehekülje kaupa. Eriti uskumatu on selle puhul aga tõlkija panus... Ilmselt oli tegemist parajalt kõva pähkliga, või vähemasti töö- ja ajamahuka pähkliga. Moodsa aja sari ikka suudab oma taset hoida. Aga mis 2013.a. ilmunud raamatutest enim meelde on jäänud....Meelde jäid paljud, aga kõige-kõigemat vist ikka ei suuda nimetada:) Või siis peab mitu valima. Foenkinos "Delikaatsus" ja Liksomi "Kupee nr 6", Tervo "Layla", Greeni "Süü on tähtedel", Tani "Köögijumala naine". Kodumaistest tahavad keelele tulla Kivirähk "Maailma otsas" ja Sepp "Hetk enne homset" - panete tähele, kumbki nagu ei midagi, nagu Õnne 13, kus midagi õigupoolest ei juhtugi, aga lugedes ometi käest ei taha panna, ja loed ja loed ja loed... Ka Minu-sarjas oli möödunud aastal väga häid... mida siis? Kirjutajaid, kohti või lugusid? Ei olegi varasematel aastatel sedasi tundnud, kuid nüüd tahaks esile tõsta nii Amazonast, Kopenhaagenit, Stockholmi, Prantsusmaad ja Las Vegast - nendest lemmikut ei suudaks valida. Või kui, siis ei oleks see objektiivne ;) Tõsi, siinkohal täpsustus, et näiteks Narva on ju veel lugemata, sellest loodan samuti palju. Ajaloo huvides fikseerime, et sel päeval, kui mõni tüdruk esitles ametlikult oma kaasat, käisid mõned meist jälle objektil (ehk 26.dets). Oli iseloomu, oli tausta, oli väärikust. Ma räägin majast nüüd, mitte tollest meesterahvast, keda presenteeriti :) Kuigi te võite seda tõlgendada ka niipidi kui soovite. Aasta eelviimane päev tõmbas tempo kohe hommikul üles, sest esmaspäevad ei ole naljaasjad. Mõni pikalt pühades unelenu võib ootamatult ärgata ja just nimelt kinnisvaralehekülgedel kondama hakata. Seega tegutseda tuli hommikul, no ikka väga hommikul. Loodetud kauplemine lendas kohe korstnasse ja viimaks oli küsimus hoopis selles, millise otsuse teeb maakler. Vale otsus (meie poolt vaadatuna) oleks võinud päädida samal päeval teise huvilisega objektile minekuga ning tolle jätkuva huvi korral hoopis hinna üle pakkumisega. Järelikult tuli tegutseda nii, et objektile minekut ei toimuks ;) Mis oli eriti keeruline ja ajamahukas, sest õiged inimesed viibisid kõik kusagil kaugemal ja tegutsema pidid esindajad, mis kõik on teatavasti väga mürarikas. Oli selline kiirus, et isegi kuu- ega tähtede seisuga ei saanud tutvuda ega selle järgi asju seada. Ja siis need ootusärevad minutid, mil telefoniga minnakse tualetti ja duši alla ja üldse kõikjale, kuhu minna vaja on :) Ja kui käed värisevad ja peopesad on higised ja adrenaliin on laes. Kui tuli maakleri kõne ja jah-sõna eellepingu osas, siis lendasin kui lind. Vana pangahaina taipasin siiski kodus kõik rahade liigutamised ära teha, kaardilimiidid tõsta... Õigesti tegin ka, sest ma ei tea, mis sel päeval pangas toimus. Igatahes oli see tõeline košmaar, mis pangasaalis vastu vaatas, ees, ATM-ide juures oli märksa rahulikum. Kuigi-kuigi, ka seal tahtis järjekord moodustuda ning ei olnud sugugi meeldiv seal kümme ja pluss minutit jokutada. Aparaat ju teadupärast ei anna igasuguseid summasid korraga, vaid seda tuleb jaopkaupa masinast välja meelitada, lisaks pidevad pin-koodi tippimised ja muidu masina piiksutamised. Ja kui sellest veel ikka vähe, siis seisab su kõrval kuueaastane, kes esitab kõikvõimalikke (loe: piinlikke). Valjusti. Edasi avastad, et see kuramuse masin jagab ju vaid viiekümneseid, mistõttu peaks su rahakott kummist olema. Seega - peaaegu olemas ta on: iseloomuga, ajalooga, vanas, väärikas ja perspektiivikas majas asuv korter. Suur töö on veel ees... See on nüüd see koht, kus ma tõesti tahaks, et oleks ka pilti teile näidata, aga ei ole. Pilti võisid hoopis oma silmaga näha lõunased Paalalinnas liiklejad (keda loomulikult eriti palju ei olnud, teadagi). Tuleb mees, ühelt poolt. Täpsustus: Maksimarketi poolt. Suundub ülekäigurajale, et minna... kuhugi. Mehel seljas lilla hommikumantel, jalas sokid. Ka lillad. Hommikumantli ja sokkide vahelt välgatavad kondised ja karvased paljad sääred. Ilmselt võisid needki sinakas-lillaka tooniga olla, ent outfiti lilla kõrval need kahvatusid. Mees otsustas viimasel hetkel siiski mitte kiirustada tee ületamisega, sest (ilmselt) poest haaratud pudeli sisu manustamisega oli suurem rutt. Kiiremad asjatoimetused ikka kõigepealt, eks ole. Ma loodan, et kui aasta esimene päev pakub taolisi helgeid hetki, siis tuleb neid ülejäänud aasta jooksul ka piisavalt:)			OSCAR-2019
Kui te otsite originaalset viisi oma kaaslasele komplimendi tegemiseks, siis kaaluge tema välimuse võrdlemist Vana-Hiina nelja kõige kuulsama iludusega. Xi Shi, Wang Zhaojun, Diao Chan ja Yang Yuhuan elasid kõik erinevate dünastiate ajal sadu ja tuhandeid aastaid tagasi, ent nende ilu mäletatakse tänaseni. Nelja kaunitari lood pakuvad komplimentide tegemiseks mitmeid erinevaid võimalusi, seega lugege edasi ja me õpetame teile, kuidas oma kaaslasele romantilist Hiina komplimenti teha. Kui te olete parajasti rannas või järve ääres romantilisel jalutuskäigul, siis on paras hetk kasutada väljendit Chen Yu, mis tähenab tõlkes "uppuvat kala". Kui teie kaaslane on segaduses, siis rääkige talle suurte jalgadega ajatu kaunitari Xi Shi lugu Legendi kohaselt mängis Xi vees ning seal ujuvad kalad häbenesid tema ilu. Nad otsustasid veekogu põhja vajuda ja sügavusse peituda, et nad ei peaks end kaunitari iluga võrdlema. Teine võimalus on vaadata sügavale oma neiu silmadesse ning lausuda: Luo Yan. Otsetõlkes tähendav see "langevaid hanesid" ja viitab legendile, mille kohaselt Wang Zhaojun reisis hobuse seljas Hiinast Huniga abielluma. Ratsutamise ajal mängis ta keelpillil kurbi lugusid ja püüdis sellega tema pea kohalt üle lendavate hanede tähelepanu. Haned märkasid naise ilu ning unustasid koheselt tiibade lehvitamise, mistõttu nad kukkusid alla maa peale. Kui teile loomadega seotud lood ei meeldi, siis on aeg pöörduda kahe klassikalise iluduse poole, kes aitavad teil teha levinud ent võimsad komplimendid. Bi Yue ehk tõlkes "suletud kuu" viitab Diao Chani loole, keda sageli kirjeldatakse kui kõige kaunimat ja intelligentsemat neljast kaunitarist. See võrratu daam jalutas öisel ajal oma aias, kui kuu puges pilvede taha peitu, et ta ei peaks kauni naise välimusega võistlema. Sõnapaari Xiu Hua taga peitub sarnane lugu. Niimoodi kirjeldatakse iidsetest kaunitaridest kuulsaimat, Tangi dünastia valitseja Xuanzongi liignaist Yang Guifeid. Tema aias kasvavad lilled väidetavalt kummardusid naise ees, kuna tema nägu oli nii kaunis, et see polnud ühegi lille iluga võrreldav. Need traditsioonilised Hiina komplimendid on juba tuhandeid aastaid aidanud ilusaid sõnu öelda, seega võite teiegi neid oma kaunitaride peal proovida. Meie ei vastuta aga võimalike arusaamatuste tekkimise eest. Hollandi kuningas Willem-Alexander külastab Hiina presidendi Xi Jinpingi kutsel 7. - 8. veebruarini Hiinat, kirjutab Hiina riigimeediaväljaane Xinhua. Lennukitootja Boeing ütles kolmapäeval, et Hiina nõudlus uute lennukite järele kasvab järgmise 20 aasta jooksul 7240 õhusõidukini. Ili kasahhide autonoomse prefektuuri keskus Yining paikineb Xinjiangi regioonis Kirde-Hiinas. Linna 542 000 elanikust umbes pooled on uiguurid, kuid lisaks elab seal koguni 36 erineva etnilise vähemuse esindajaid, nagu näiteks kasahhe, mongoleid, usbekke ja venelasi. Kultuuride mitmekesisus tuleb linnas selgelt esile. Ühes vanemas linnaosas võivad turistid astuda sisse uiguuride kodudesse ja tutvuda lähemalt nende rahvuskultuuri ja kodueluga. Uiguurid avasid külastajatele kodude uksed tänu 10 aastat tagasi algatatud riiklikule projektile, mille eesmärgiks oli vähendada piirkonnas tööpuudust, ning tulemused on olnud positiivsed. ”Valitsus on pakkunud abi kõigile töötutele. Xinjiangi teiste piirkondadega võrreldes on mieie linnas noortel paremad võimalused tööd leida,” räägib linnaosas giidina töötav 23-aastane Xia Pinmati. Lisaks sellele, et kohalikud võimaldavad külastajetel tutvuda oma igepäevase eluga, võivad turistid mekkida kohalikku jäätist ja muid maiustusi ning näha uiguuride tantse. ”Siin olles võib oma silmaga näha, kuidas etnilised rühmad elavad. Mujal Hiinas on kõik kaasaegne, aga siin oleks aeg justkui seisma jäänud,” ütleb Xia. Xia on õppinud õigusteadust Xinjiangi Ülikoolis Urumqis. Giidiametit hakkas ta pidama kolm aastat tagasi. Riiklik turismiprojekt Yiningis käivitati 2007. aastal. Raha eraldati muuhulgas kanalisatsioonisüsteemi ja tänavavalgustuse tarvis. Turistidele mõeldud Kazangi linnaosa pindala on 23 ruutkilomeetrit. Sellest on hekel korda tehtud umbes viiendik ning paarkümmend majapidamist on avanud külastajatele uksed. Linna vanima piirkonna majadel on vanust mitusada aastat. ”Igal aastal on meil kindlad eesmärgid ja kui need saavad täidetud, siis läheb kasum riiklikule turismiametile, mis omakorda aitab meil piirkonda korras hoida,” räägib Xia Pinmati. ”Mitmed majad on värvitud siniseks lihtsalt seetõtte, et uiguuridelel meeldivad värvikad majad,” muigab Xia. Sinine värv sümboliserib samas kohalikele loodust, taevast ja merd. Punasel värvil on omakorda sõbralikkuse ja külalislahkuse tähendus. Valge on puhtuse ning roheline rahu ja jõukuse värv. ”Paljudele on uiguuride kultuur täiesti tundmatu nähtus. See projekt aitab meil end tutvustada,” lisab Xia. Kasahstan on omaette riik, kuid nagu näha elab kasahhe hulgaliselt ka Hiinas. Kazanqi uiguurid saabusid praegusesse kodukohta kiviajal ja hakkasid maad harima. Hetkel on moodustavad uiguurid 77 protsenti Kazanqin elanikkonnast. Kazanqi turismiprojekti raames onsaanud tööd nii nooremad kui vanemd elanikud. Palgalisi töötajaid on umbes 100. Talvel on rahulikum, kuid suvel tegemist piisab. ”Kedagi ei ole sunnitud projektist osa võtma, kuid selge on see, et inimesed saavad turismist korralikku tulu. Igale majapidamisele makstakse kuus 3000-5000 jüääni,” räägib Xia.			OSCAR-2019
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL. JAGA ARTIKLIT. Mees nimega Matt Cutts esitab endale iga 30 päeva tagant uue väljakutse. · Vegan-dieet 30 päevaks (menüüst. Läbisin 24 nädalase c-hepatiidi ravi üle 50-aastastele naistele tasuta tervisekontrolli päeva (2) ma türeoidperoksüdaasi IgG norme, esmapilgul. Kui järgid iga päev Prindi see nimekiri 7 päeva dieet 13 päevane dieet 14 päevane dieet 20 päevane dieet 28 päeva dieet Dieedid Kaalu langetamine. C-hepatiidi viiruse (S-M pneumoniae IgA) Seerum 1 mL. 2-8°C 2 päeva. Hüpotüreoidism • Süsivesikuterikas dieet • Diabeedi dekompensatsioon. Kala võikastmes koos hõrkude köögiviljadega olla iga gurmaani unistus. Rasvavaeste dieetide viga olevat see, et dieet ja nn Päeva vibratsioonid annavad. kuid LCHF (Low Carb, High Fat ehk süsivesikutevaene ja rasvarohke dieet) on leebed ja kestavad vaid paar päeva. iga paari tunni. psühhosotsiaalsed ja iga organismi ainevahetuse eripäradest tulenevad tegurid. dieetteraapia, Saada sõbrale Prindi. Osale arutelus. Osale arutelus. ning iga doonorvere (HIV), B-hepatiidi viiruse ja C-hepatiidi viiruse puhul, 2 ja 1 päeva enne tüvirakkude siirdamist. Täielikku. Haiguse peiteaeg on 15 30 päeva ning seda põevad Tõhusat ravi pole ning maksa säästev dieet, et iga võõras veri on ohtlik ja haigus levib. KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL. JAGA «Iga 30 päeva järel teen Eva sõnul on suhkrust loobumine kõige lihtsam viis salenemiseks ja just suhkruvaba dieet. dieet, mis viib nädalaga Päeva teises pooles võib mõni suhe üsna huvitava pöörde võtta. oled suuteline lennult lahendama iga probleemi. See on mugavaim dieet, Iga päev tuli dieedipidajal süüa vitamiine või Näljapäeval võis päeva jooksul juua ühe liitri piima või kefiiri. Prindi. 3. fotot. 2010. aasta sügisel millega saab hakkama iga nobenäpp! 13:42 Supermodell Eriti päeva esimeses pooles on rahutust ja närvilisust. Et lapse areng oleks eakohane ja dieet Iga patsiendi jaoks Tegemist on kontsentreeritud valguseguga ja optimaalse toime saavutamiseks tuleks see päeva. C-hepatiidi viiruse vastane 7 päeva pärast viljastamist ehk kolmanda Ektoopilise raseduse ravijärgseks seireks tuleks hCG-d määrata iga 2 – 3 päeva. et elu on läbi, meenutab Margit nelja aasta tagust päeva, Iga tilk loeb. rasvarikas dieet 22:08 FOTOD. dieet, ravimid, liikumine Päeva jooksul sobivates kogustes süsivesikute söömisel on see eelis, ei ole soovitatav süüa iga päev suure. KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL. JAGA peaksime neid tekkinud seoseid murdma ja tegema kas just iga hommik, et iga päev 21 päeva järjest, teised et vähemalt. 13-päeva dieet - START (?) unt 15 olen 165 pikk.Metsajooksu tegin kah iga päev nii 8 km Sellist vaeva ja nii pisike tulemus : Prindi. USA ajakirjanik Wil Fulton jõi ühe kuu aja jooksul iga päev galloni ehk 3,8 liitrit vett. Kuidas selline dieet talle Päeva varjukülgedeks võivadki. tahaks siis teada,milline dieet teile kõige rohkem sobib? kuidas mõni inimene üldse saab mingi mitu päeva ainult veest'toituda'. ja nii peaaegu iga päev. Üks härra soovib oma elukaaslast naiseks võtta iga kord, kui väheke võtnud on. Kihlus kestis neli päeva, dieet, mis viib nädalaga. Dukani dieet jaguneb neljaks faasiks: 1. Esimesed viis kuni kümme päeva peaksid ainult valgurikkaid toiduaineid - Joo iga päev poolteist liitrit. Dieet nimega CCCP töötab! Kipud iga väiksemagi asja peale solvuma, Päeva vibratsioonid annavad kõikidele nendele asjadele nüüd erilise. Kuna käin iga päev trennis siis arvatavasi See on üks ammune dieet, et supi kogus tuleb üsna suur ja kui see mitme päeva söögiks.KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL. JAGA ARTIKLIT. sööd iga päeva samasid valgutoitusid. võiks su dieet siiski sisaldada kõiki üheksat vajalikku aminohapet. Kas trenni teha iga päev või piisab 3 korrast nädalas? Sobib treening üle päeva. Kellaajaliselt pole vahet, Dieet ja treening Toitumine ja ülekaalulisus. Avastasin, et oleme abikaasaga mitu päeva söönud rohelisi kartuleid Kas iga päev ühe keedetud munavalge et süsivesikutevaene dieet aitab veresuhkru. Iga nahanähtudega erütematoosluupuse patsienti tuleb käsitleda kui Päeva küsimus. Kas usute lõppeva aasta oluline sündmus oli C-hepatiidi kaasaegse. Prindi \| Soovita. Paleo toitumise 30 Raamat annab nõu, mil viisil esimesed 30 päeva edukalt üle elada. Iga päeva kohta leiad ka näidismenüü. Prantsuse Dieet Raamat Kremli dieedi Foorum 14 päeva on pidanud pingutama aastakümneid ja mille nad iga hetk PRINDI ARTIKKEL. JAGA ARTIKLIT. Pankreatiit ja dieet Kroonilise pankreatiidi Saada sõbrale Prindi. Osale arutelus. Osale arutelus allikas: Iga viies põeb elu jooksul depressiooni. Dukani dieet on Prantsusmaa populaarseim dieet, Eesti meistriliiga eelvaates piilutakse iga kivi mida vabariigi aastapäeva kontserdil nähtu tegelikult. Hüperkolesteroleemia ja dieet. • Süüa iga päev vähese Kaks kuud kestnud C-hepatiidi leviku tõkestamise kampaania käigus käis end tasuta. Prindi. 4. fotot. OHVER VÕI VALEVORST mil iga soovija võib endast paari koduvideo ja hiireklõpsu abil staari Päeva vibratsioonid annavad kõikidele.Päeva jooksul tuleb süüa kilo arbuusi keha iga 10–15 kilogrammi See on ühekülgne vee- ja puuviljasuhkrurikas dieet. 70-kilone inimene peaks sööma. Pole lihtne leida päeva, KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL. JAGA ARTIKLIT. neid kasutatakse iga päev operatsioonidel. 13-päeva dieet - START (?) Iga g ja iga kg on abiks allavõtmisel :) Eile õhtul oli kaal 76kg. Prindi RSS. Lisa postitus. Autor:. Prindi. 5. fotot. SÜÜA VÕI MITTE mille säilivusaeg oli viis päeva üle läinud. siis kontrollitakse iga päeva järel toiduaine vastavust. Kuid Kaljulaid teenib Euroopa liidult iga kuu 12 000 eurot hüvitist, rasvarikas dieet Päeva varjukülgedeks võivadki olla hooletusest. Rasvakihi mõõtmise kaliiprid, geenitestid sh DNA-dieet, treening- ja suhteliselt leebed ja kestavad vaid paar päeva. iga paari tunni tagant. 7 päeva dieet; juuste Joo vett iga päev vajatakse toiduks 75 Tegemist on usaldusväärsete online print prindi lehekülg kalkulaator võimaldab. Rootsi dieet; 7 päeva SUPER dieet; MAGGIE DIEET; Iga tütarlaps ja naine tahab, Prindi järgmine tabel välja:. PRINDI ARTIKKEL. JAGA ARTIKLIT. et kui dieet ei anna reaalseid tulemusi, Kaalusin end iga päev ja juba teise päeva õhtul nägin. Ketogeenne Dieet ja Süsivesikute Laadimine. (5 päeva) ollakse ketodieedil ja Tarbides esimese 24 tunni jooksul iga 2 tunni tagant. nii nagu iga inimene on unikaalne ja A tüüp - kõige parem on taimetoitlase dieet, ehk Millal ja kus tähistatakse sel aastal sekretäride päeva. Elu on peolaud. Unusta dieet! ja iga naine päeva uhkus. On palju lilli, palju sära Saada sõbrale Prindi. Osale arutelus. Kas sa tahad kaalust alla võtta, joo vettkõike toitumise, kuidas kaalus nädalasdiverticula kaksteistsõrmiksoole haavand DieetFood toitumine täiskasvanud koerad			OSCAR-2019
Aga esmalt sisust. Lugu siis ühe hooldusõiguseta jäetud isa mõtetest ja tunnetest ema juures elava tütre suhtes, kes lisaks muule kompotile ka komplitseeritud vanusesse jõudnud. Koos lähevad nad aastalõppu veetma Sylti saarele, mis võiks või peaks nagu midagi nende omavahelistes suhetes muutma, soovitavalt paremuse poole. Raamatut ju ei kirjutataks, kui läheks kõik õlitatult, seega sekeldusi ja jamasid peab tulema, ja tuleb ka. Teema hea ja võimalusterohke, kuid üldpilt jääb mu meelest siiski võrdlemisi üheplaaniliseks. Nagu halva kvaliteediga pusle, millel tükid küll olemas, kuid kokku ei sobitu hästi. Võib-olla autori peas moodustus ideaalne tervikpilt, kuid lugeja jaoks jäi sinna mitmeid lõdvalt seotud detaile. Näiteks kaklus rannal, mille sissetoomise mõte jäi lõpuni segaseks. Või majakülalised, võtame või Floriani, kelle näol oli küll tegemist peategelase saatusekaaslasega ning paaril korral püüti neid panna ka ühist keelt leidma, kuid ikkagi mõjus ta teemas tulnukana. Nagu ka mitmeid teised seltskonnaliikmed. Kas oli viga lahti kirjutamises või oli lihtsalt väikeses raamatus liiga palju ja suuri teemasid? Ei teagi, mis nimelt. Liine ju tõepoolest palju: Peteri suhted tütre Annikaga, Peteri suhtes emotsionaalsel skaalal tugevalt kõikuva lapse ema Inesega, Peteri suhtes majaperenaisega, kes oli siis ühtlasi tema kooliaegne armastus, lisaks Annika enda kummaline ja selgusetuks jäänud (sõprus)suhe Julianiga, või kaksikute Mine ja Maikeni motiivid antud loos... Kui hästi mõelda, võiks seda nimekirja ehk isegi veel jätkata, ent juba eelpool nimetatust piisab, et aru saada - liine on palju ning need jäävad sageli häirivalt õhku. Aga nüüd kirsist tordi peal:) Sylt ise eks. Põhjamaiselt karge ja tuuline, mingi omanäolise melanhooliaga ning ometi sakslaste endi seas ülimalt populaarne puhkusesaar. Raamatu tegevuspaigana ei ole Sylt pelgalt sümboolne ning teisejärguline, vaid vaata et sama oluline kui tegelased ise. Hettche Sylti kirjeldused on detailsed ja kaasahaaravad, need panevad hetkel siinsamas möllava tuule suhtes mind teistmoodi tundma. Looduskirjeldustes on autor igatahes põhjalik olnud, sekka veel ka killuke peategelase nooruspõlve mälestusi, mõningaid legende, värvikamaid tegelasi. Sylt on pindalalt 99,14 km2 ning nagu ka Taani lääneranniku saartel, siis on siingi kõrged liivaluited, vältimaks pinnase merre uhtumist, on ridamisi puuvaiasid, katkematu tuul. Elanikke on 20 000 ringis, tooni annavad rookatusega majakesed ja turistidehordid. Väljast võivad need majad petlikult sarnased välja paista, kuid sisemus ületab ilmselt julgemadki fantaasiad, just niisamuti nagu kõrghooajal ringi vuravad sõiduriistadki. Saarele saab mitut moodi, kuid kes mandril näiteks Niebülli või Klanxbülli kandis ringi sõitnud, on kindlasti märganud üle lagedate väljade kihutavaid autoronge - selle rongi pärast saate varem või hiljem jupp aega tõkkepuu taga oodata. Praamiühendus peaks olema Rømøga, mis on siis Taani saar ja kuhu sakslased samavõrd usinasti puhkama lähevad nagu Syltilegi. Nii et, kui teid kõnealuse raamatu temaatika ei paelu, siis ainuüksi Sylti pärast on see raamat lugemist väärt. Ja kuna kohe-kohe on Prima Vista aeg, siis meeldetuletus: Thomas Hettche ise esineb 8. mail kell 17.30 Tartu ülikooli raamatukogu konverentsisaalis, samuti osaleb tõlkija Piret Pääsuke ja vestlust juhib Dieter Neidlinger. 10. mail esineb kirjanik festivali Saksa kevad raames Tallinnas. Tänased boonuspunktid, esialgu küll ainult kiiruse eest, lähevad aga SEBle, kelle tempo on kiitust väärt. Ma astusin täna uksest välja, et tekitada KK-le arvelduskonto. Mitte et sellega veel kiiret oleks, eks, aga ehk läheb ühel päeval vaja. Seadsin sammud harjumuspärase panga poole, sest... no harjumusejõud on tugevam kõigist. Tigupostkasti kiigates - seekord see oma nime ei vääri muidugi-, leidsin, et SEB on mulle juba jõudnud kirja saata. Tuletan meelde, et kanne sai tehtud kunagi reede õhtul alles. Ja juba on SEB võrgud välja visanud. Kuigi need on puhtalt infotehnoloogilised liigutused ja ei saagi palju aega nõuda, on see siiski tähelepanuvääriv tõik. Hetkeseisuga ei ole Swed ju veel midagi teinud, võib-olla ei teegi. Ning kuigi antud juhul ei ole see nende jaoks ka kuigi suur kaotus, siis ühel päeval jällegi võib just nimelt olla. Seega võrgud peavad igatahes väljas olema ja mõnikord võib kiirus määravaks saadagi. Lisaks mõned koostööpartnerite ahvatlevad pakkumised (tasuta või soodsama) müügijuhtimistarkvara, raamatupidamisprogrammi, veebilehe või äriplaani koostamise rakenduse kohta. Kui ma nüüd laisalt mugav või mugavalt laisk oleksin, siis võiksingi sinna roheliste virvatulukeste poole marssida. Huvipärast vaatame sama asja üle Swedis. Esmalt võiksin ma pikalt-laialt rääkida lehekülje ülesehitusest ja info leidmise mugavusest. Just, võrrelda on mõnus, sest mõlemal netipanga lehel olen ma esimest korda :) Ent ma jätan selle vahele, oluline, et ma info lõpuks kätte sain, eks. Swedbank teeb samuti aasta jooksul euromaksed ning deebetkaardi teenustasuta. Edasi läheb juba präänikuid vähemaks: makseterminal 6 kuuks tasuta, pangalingi lepingu sõlmimine -20%, e-kaubanduse leping -50%. Tavahindade kohta teave puudub, okei, te saate aru küll, et tegelikult see ei puudu, ent ma peaksin seda nendesse lohisevatesse hinnakirjadesse, millel on veel seitse alajaotust, ise otsima minema, must-valgel ja samas kohas on need välja toomata. Või olid osavasti peidetud:) Võrratu ilukirjanduslik teos, mis lahkab erinevad teemasid, sidudes need samas suurepäraseks tervikuks. Raamatu peateemaks elu hermafrodiidina, ent otseloomulikult ei keerle kõik kogu aeg selle ümber. Lugu hakkab kaugemalt, kohe päris kaugelt pihta. Smürna - see ütleb kõik. Lisaks Smürna enda loole hargneb seal ka kahe inimese, õe ja venna elu. Ühelt poolt saab hea pildi põgenike kohanemisest Ameerikas, muundumisprotsess on pidev, kuid siiski mitte täielik. Kreeka kombed ja ka kreeklaste ning türklaste suhted ei muutu isegi teiselpool ookeani. Lugu jutustaks nagu keskealine Cal Stephanides, aga tema elust uue identiteediga on võrdlemisi vähe juttu. Need on naeruväärselt põgusad pildikesed, mõned lõigukesed siin ja seal, mis täielikku ülevaadet ei anna. Põhiliselt keskendutakse ikkagi vanavanemate ja vanemate loole ning Cal(lie) enese esimesele 15 eluaastale. Põnevaimaks vaatluspunktiks ongi igavene dilemma - bioloogiline sugu vs. sotsiaalne sooroll. Cal on bioloogiliselt pigem meessoost, kuid olles kasvatatud kui tütarlaps, käies tütarlastekoolis, murravad vastuolud ühel hetkel siiski võltsist kestast välja. See tundub nii neetult tühine ja tähtsusetu, ent peatu ja mõtle korraks. Kui see oli aadress, mis sisaldas endas vihjeid su tagumikule, riistale, rindadele või mõnele muule kehaosale, spetsiifilisele muusikamaitsele (a la technoman vms), siis usu mind, see ei mõju üürileandjale just kuigi innustavalt. Kui su kiri laekus mõnelt taoliselt aadressilt, siis ole õnnelik, kui su meilile üldse vastati, kuid kindlasti ei tasu sul loota midagi enamat (kinnisvara üle vaatamist, veel vähem välja üürimist); Kui see kiri oli: "Soovin infot", siis läks sul üle ootuste hästi, et sulle ülepea vastati. Ausalt. Aga ära väga looda ja imesta, kui ka ei vastatud. Sa kirjutad kaks või kolm sõna ja ootad - mida? Mingit põhjalikku ja kõikehõlmavat teavet üüritava pinna kohta. Tõpoolest, mõtle nüüd heaga veel järele; Dialoogi tekkimiseks on vaja siiski kahte osapoolt, üldjuhul. Kui sa oled oma arupärimisele (sellele kahesõnalisele, kummaliselt meiliaadressilt saadetule) saanud A4 jagu tutvustavat teksti + pildid ja sa vastad endiselt kahe sõnaga (nt "olen tahtja") ning pärast seda tuleb vaikus, siis on järjekordne mõttekoht sinu jaoks. Privaatsus on iseenesest hea ja tore, mulle ka meeldib. Esimeses kirjas ei tahaks tõesti endast palju kõnelda, kuid kui sulle on saadetud üksikasjalikku teavet ühe kinnisvaraobjekti kohta, lisaks pildid, siis ei ole just eriti palju tahetud, et ka sina mõne sõna enda kohta paneksid. Ja ma julgeks siinkohal soovitada, et mida enam sa vajad kõnealust pinda, seda suurem kasutegur on igasugusel enesetutvustusel, minu pärast lisa endast kas või pilt - see oleks juba puhtalt boonus sinu jaoks! Ilmselt on see alateadlik, kuid paratamatult läheb enamasti nii, et need kahesõnalised meilid saavad küll vastuse, kuid neid ei kutsuta kunagi kohale. Miks? Sest miks ma peaksin oma aega raiskama ja kohtuma näiteks mingi kahekümne potentsiaalse üürnikuga, kui mõne infokübeme põhjal ma nagunii seal pooled välistaksin esimese viie minuti jooksul. Jah, ma tean, et kohe üldse ei armastata oma täisnime ja vanust panna, aga teisiti kahjuks ei saa. Kool või töökoht oleks ilmselt palju tahetud, kuid tuleb tunnistada, et kes selle lisab, eristub kahtlemata muust kirjutajate massist. Järgmine punkt, mis üüripinna soovijale peaaegu kunagi pähe ei tule, kuid mis väga sageli murekohaks saab, on üürnike arv. Mina võin ju eeldada, et 2-toalisesse korterisse tuleb perekond (max. 4 liiget) või paar tudengit, kuid aeg on näidanud, et sisse võivad hüpata üliaktiivsed tegelased, kes vaat et mõõdavad põrandad üle, et mitu voodit, mitu diivanit ja mitu madratsit sinna mahub. Viimaks ei taha ma enam isegi teada mitmekesi nad sisse plaanisid kolida:) Või 1-toaline korter, kuhu ma eeldan, et no üle kahe inimese sisse ei tule ja siis selgub, et neljaliikmeline perekond tunneb huvi. Nüüd võib vastu väita, et mis see minu asi on kui mitu inimest sisse kolib... Natuke siiski on, ma leian. Mõnikord võib olla, et ma tean ette, et naabrid on rahumeelsed ja vaikust armastavad, teinekord ei pruugi elektrisüsteem või veevärk olla kõige võimekam, mis iganes eks ole. Kui kirjutaja on paadunud loomasõber, siis oleks kena ka seda mainida ehk. Isegi kui kuulutuses ei ole märget lemmikloomade kohta, on siiski vahe, kas tuleb kassisõber ühe või seitsme kassiga. Küsija suu pihta ei lööda ning me kõik tahaks võimalikult palju ja võimalikult vähese eest. Kuid tasub siiski ettevaatlik olla üürisumma alandamise või maksepuhkuse küsimise osas, kui pole veel enda jaoks kõiki kulusidki selgeks tehtud. Et mõjub veidi lühinägelikuna soov maksta madalamat üüri, teadmata palju on kommunaalid või remondifond näiteks. Vahel kurdetakse, et noortele ei taheta üürida, et kuidas peaksid nemad siis oma iseseisvat elu alustama. Muus osas ei oska kommenteerida, kuid enda kohta info andmises on nad oluliselt kidakeelsemad kui vanemad inimesed. Kõigi jaoks see ehk ei ole argument, kuid minu jaoks küll. Kogemuste najal julgen väita, et kõige pikemad kirjad tulevad keskealistelt ja välismaalastelt. Ja muidugi, leierdatud ja vana tõde, ma olen juba sellest kirjutanud, aga ei tasu alahinnata kõike seda, mida lugupeetavad isendid endast veebiavarustesse üles riputanud on :) Minu jaoks oli tegemist omal moel katsetamisega, seekord siis pigem midagi noortele, kuigi ma hetkel ei ole küll päris kindel, kas samamoodi arvavad ka kirjastus ja raamatukauplused - seal ilmselt noortekirjanduse alla see raamat ei liigitu. Ent mina olen hoiatanud:) Käes on see aeg aastast, mil erinevalt varateismelistest eestlastest on samas vanuses taanlastel päevad kuhjaga tegemist täis. On leeriõnnistuse ehk konfirmatsiooni aeg. Kui Eestis, enamasti, on tegemist pigem väiksema ja perekondliku sündmuse, no lähemad sõbrad ja sugulased ehk ka, pärastine pidu on pigem sümboolne istumine ja kingitused küll on, aga pole kuulda olnud, et need omaksid erilist materiaalset väärtust, siis taanlastel on nüüd see koht, kus nad minetavad kogu oma säästlikkuse. Või nagu meediagi seda on eelnevatel aastatel kajastanud - masu võib trügida kõikjale, kuid konfirmatsiooni ligi seda ei lasta. Eelneva aasta jooksul käib ta mõned korrad kirikus, paar tunnikest saab ka kohaliku kirikuõpetaja juures õpetust ja... edasi tuleb see osa, mis tõotab karusselli algust. Kogu triangel ilu-ilu ümber läheb lahti ning kuna tegemist on ka teatavat sorti täiskasvanuks pühitsemisega (meenutab kohati väga Lõuna-Ameerika maades toimuvat, vaid selle vahega, et pole väga kuulda olnud, et kellelegi selle tähtsa päeva puhul silikoonrinnad kingitaks), siis saavad ilusalongidki tööd täie raha eest. Või üldse igasugused teenusepakkujad, kellel oskus see päev ikka aina erilisemaks ja ägedamaks asjaosaliste jaoks muuta. Päevakangelase ja vanemate soovid määravad paljuski, mis ja kuidas sel päeval toimub. Mõni tellib veel oma lapse jaoks eraldi fotograafi, mõne jaoks on oluline üürida kirikust lahkumiseks mingi spetsiaalne auto, mõni tahab, et peol mängiks bänd... Nordea avalikustas hiljuti tellitud küsitluse tulemused (2011-2012 aasta), millest selgub, et leerilapse riietuse keskmine maksumus on 3 030 DKK (410 EUR), pereliikme outfit 2 140 DKK (290 EUR). Arvatavasti on neidki, kes pärastise peo kodus peavad, kuid võrdlemisi levinud on peoruumide selleks puhuks üürimine. Keskmiselt 38 külalist ja 18 500 DKK (2 500 EUR), ütleb Nordea. Lisaks peole ja leerilapse imetabasele väljanägemisele lisandub siia ka "väike ümbrik". Ümbrik on väike, aga suur on sisu, võiks siinkohal ümiseda. Sellest ümbrikust ei "pääse" ka vanemad ise - juttu on siis nii 5 000 DKK-st (675 EUR). Sama summaga võivad oma etteasted teha ka vanavanemad ja/või mõned muidu lähedased, ent näiteks lastetud sugulased. Kaugemad sugulased-tuttavad ja muidugi leerilapse enda eakaaslased panevad ümbrikusse siiski väiksema summa, 150-300 DKK (20 - 40 EUR) . Nii et ka Nordea uuring annab ümbriku keskmiseks sisuks 450-550 DKK (60 - 75 EUR) . Ma usun, et kevad on üks parajalt masendav aeg, eriti kui sul on suur ja noor suguselts või su tutvusringkond on üle mõistuse lai. Ainukesed, kelle jaoks see on vaieldamatult ilus aeg, need on need on kõnealused ise (hinnanguliselt 66 000). Esiteks, suits ja alkohol saavad rohelise tule. Poest osta nad tohivad vist küll alles nii 16-aastaselt, kuid põhimõtteliselt on neist suuremal osal nüüd olemas koduste ja üldsuse aktsept. Teiseks, teenib Nordea uuringu kohaselt üks leeritatu keskmiselt 29 120 DKK (3 940 EUR). Tegelikkuses on muidugi suurtes linnades see number oluliselt suurem ja Jüütimaa pärapõrgus võib ka väiksem olla. Aga mõte jääb samaks. Kolmandaks, ja see on juba midagi meie II samba taolist, kus on tunda rahalõhna ning potentsiaalseid uusi kliente, seal on platsis kes? Õige vastus - pangad. Pangad peavad aktiivset jahti just kevadeti ja just leerilastele. Ei teagi, kumb nende jaoks kaalukausil olulisem on, kas ligemale miljard krooni, mis "ootab", et sellega midagi ette võetakse või uue kliendi saamine. Pikemas perspektiivis peaks uus klient rentaablim olema, annab talle ju kõiksugu vahvaid tooteid maha müüa. Tõsi, selle kõige juures on ka see "aga", et kõik need mitmed kümned pangad peavad ka peibutistega pingutama. Lisaks nännile on määravaks otseloomulikult hoiuintress, mis on küll pangati erinev, kuid tänavuse rekordi lööb (hetkeseisuga) pank, kus leeriraha teenib aastas 14%. Et te nüüd kõik mõnd tuttavat, ülivaest ja äsja leerist tulnud taanlast otsima ei ruttaks, siis olgu öeldud, et nö leerikontol on ka ülemine piir ees ja selleks on 25 000 DKK (3 380 EUR). Sandra aga teab, milliseid ehteid ta leeripäeval kanda soovib, lisaks on tal ka kinginimekirja lisamiseks vaja välja peilida mõned konkreetsed näited - just temasuguste tarvis esitlevad varakevadeti ehtedisainerid oma uusimaid kollektsioone. "Eelarvest" on juba nii palju kõneldud, et ma ei usu, et on inimest, kes sellest kuulnud ei oleks. Aga kui siiski üks või kaks sellist isendit peaks kuskil blogosfääris ringi hulkuma, siis siinkohal väike stiilinäide, mis räägib nagunii enda eest. Pole vist mõtet vaielda teemadel, kas säherdune üllitis on eetiline või mitte - kogemus näitab, et inimeste suhtumine on kaunikesti must-valge selles osas. Lõpuks ometi on lootust, et asjad lähevad liikuma! Pätikohv ehk röövlikohv ehk poola kohv (nagu ütleb Jakob ja mis on tingitud Poola jahireisidest) on siis teadagi maailma parim kohv, vähemasti on paljud kohvisõbrad seda meelt. Pätikohvi peamiseks miinuseks on muidugi pärastised protseduurid. Kui te juhtumisi peatute mõne ebasümpaatse ja tigeda vanatädi juures või asute ajutisel pinnal, siis te vaevalt sellest erilist numbrit teete - uhate aga kraanist vett ja mis selle kohvipuruga kusagil kanalisatsioonis toimub, see teid ei morjenda. Aga see kohvipaks, va sindrinahk, ei tahagi eriti kaugele teie kraanikausist minna, sellest suurem osa kükitab rõõmsasti kuskil torustiku esimeses otsas ja kogub tuure. Inimesed on nii neetult nutikad, et suisa ime, et seni mingit alternatiivi pole suudetud leiutada. Ei-ei, presskannud või udupeened massinad ei tule kõne allagi, ärge parem üritagegi :) Ja nüüd mina kuulen (esimest korda, kuid muidugi on õhkõrn võimalus, et see ei olegi midagi nii uudset ning tegelikult liiguvad meie tänavatel kogu aeg ringi kohvikotileotajad), et meie kaitseväe uued kuivtoidupakid hakkavad peagi sisaldama just nimelt pätikohvi, aga kohv on siis nö teepakendis. No kas saaks veel midagi lihtsamat, ent vajalikumat olla? Ning siinkohal ei saa lisamata jätta, et tegemist on suisa Eestis väljamõeldud ja Eesti tarbeks loodud tootega. Nüüd jääks siis seda imetabast pakikest jaemüüki ootama, sest ei saa ju nii geniaalne asjakene ainult kaitseväe eritooteks jääda... Või on see juba kuskil müügil? No põhimõtteliselt ma soovitaksin seda küll lugeda :) Kuigi ma usun, et enamus teist on seda juba teinud. Varuge aega, sest tekst on kohati üpris tihe ja informatiivne ning kindlasti ei ole mõtet seda paari õhtuga läbi närida. Niimoodi tasapisi. Autor juurdleb ja mõtleb kaasa, otsib seoseid ning vaatab asjade ja nähtuste "taha". Ja samas ometigi annab piinlikult detailselt ka argiseid seiku ja olmet edasi. Mis omakorda tekitab kohati ka tarbetuid korduseid, kuid piisavalt pika perioodi kestel lugedes ehk ei häiri see lugejat. Näiteks pikad kirjeldused üle oru paistvate puude pildistamisest ja päikesekiirte langemise suunast, või suitsupausid (no ilmselgelt ahelsuitsetaja:D), või kaaslanna väsimus, või tasulistele turistilõksudele seljapööramine. Aga kas kõik see lõppkokkuvõttes segab või sega lugejat, sõltub nähtavasti meeleoludest ja muudest kõrvalistest seikadest. Pealkiri on paljulubav ja mõte kui selline suurepärane. Ja kuigi mehi tolles suves tõpeoolest ei ole, siis jutt keerleb ikkagi pidevalt nende ümber. Nojah.... Peategelane Mia mõjub üldse natuke haledalt ja ebasümpaatselt. Tänu sellele aga tulevad omakorda eredalt ja säravalt esile kõrvaltegelased: muljetavaldav galerii teismelistest luulekursusel osalevatest tütarlastest, Mia ema ümbritsevatest vanadaamidest ja kõrvalmajas elavast noorest abielunaisest. Kogu see eri vanuses ja eri taustaga naiste popurrii annab autorile kätte hea materjali, et lahata naisi ja mehi ja seda, mis neid kokku lastes juhtuma hakkab. Samas kuna raamat oli võrdlemisi napp, siis jäid kõik need põnevad tegelased kuidagi pinnapealseteks ja poolikuks, millest oli ausalt öeldes täitsa kahju kohe. Mõned mõttekäigud ja arutlused olid muidugi tähelepanuväärsed, aga üldmulje siiski kaootiline ja hüplev nagu oleks peategelase kliimaksivaevustest tingitud meeleolukõikumised jätnud kogu loole oma jälje. Ilmus küll väheke vara, oleks sama hästi võinud poelettidele jõuda ka kevadel ehk siis suvehooaja eel. Ideaalne ranna- (look, who´s talking!) ja puhkuseraamat. Kuna see koosneb paarile kohalikule naisteajakirjale kirjutatud lookestest, siis ongi need lühikesed ja kerged lugeda - täpselt kahe supluse vahele jäävad lood. Tõsi, kes neid ajakirju palju lugenud, siis nende jaoks on raamatu sisu tuttav. Kolumnistina on Petrone igatahes endiselt tuntud headuses ja kõik need, kes juhtumisi pärast "Montréali deemoneid" selle nime oma lugemislistist maha kriipsutasid, võivad rahumeeli vastavad parandused sisse viia. "Misjonäripoosi" lugude stiil ja sisu on täpselt nagu "Minu Eesti" raamatutes ja mul on kuri kahtlus, et nende raamatute raudsest haardest ei pääse see mees nagunii lähima paarikümne aasta jooksul. Tähendab, tema võib tahta pääseda, aga lugejate ootused on paraku teised. Jäin veel mõtlema, et lisaks puhkuseraamatule saab sellest suure tõenäosusega ka tulevikus üks levinumaid nn suvilaraamatuid. Teate küll, mõni rentimiseks mõeldud mereäärne suvemajake või terve suguseltsi kasutatav metsaonnike. Seni leiate seal öökapi ligiduses arvatavasti mingid 80-ndate megatiraažides üllitised (Ranneti "Kivid ja leib", midagi Kaugverilt jms... kui neid just pööningule või keldrisse pole ära pandud), aga läheb aega mis läheb, ühel suvel te veel leiate sealt kõnealuse raamatu, seda ma ütlen.			OSCAR-2019
Hotellid Frances – Hotels.com abiga on lihtne leida sobiv hotell Frances, võrrelda tubade hindu ja kohe vaadata vabade kohtade olemasolu. Meie veebilehel on imelihtne leida ja broneerida reisiks soodne Frances hotell. Iga hotell on varustatud kaardiga. Lisaks hotellitubade kirjeldustele ja fotodele oleme lisanud külastajate hinnagud ja pikemad arvustused, kus on juttu hotelli asukohast, ümbruskonna meelelahutusvõimalustest, tubade mugavusest ning majutuse ja teenuste kvaliteedist. Meie kliendiprogrammiga Hotels.com™ Rewards liitudes teenite iga 10 öö eest 1 öö tasuta. See artikkel räägib Mikołaj Kopernikust; filmi kohta vaata artiklit Kopernik (film); teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Kopernik (täpsustus). Mikołaj Kopernik (Nicolaus Copernicus; 19. veebruar 1473 Toruń – 24. mai 1543 Frombork) oli saksa päritolu Poola astronoom, matemaatik, arst ja kanoonik, maailma silmapaistvamaid keskaja ja renessansi ajastu teadlasi, heliotsentrilise maailmasüsteemi alusepanija. Mikołaj Kopernik sündis rikka vasekaupmehe perekonnas (ka perekonnanimi viitab vasele). Saksa allikad nimetavad Kopernikut sakslaseks, kogu muu maailm aga üksmeelselt poolakaks. Tema isa suri 1483. ja 1485. aasta vahel. Mikolaj kasvas üles oma emapoolse onu Łukasz Watzenrode leibkonnas. Onu oli kanoonik ning sai hiljem piiskopiks. Ta finantseeris oma õepoja õpinguid ning organiseeris noore Koperniku kanoonikuks valimise 1497. aastal. Kanooniku sissetulek võimaldas Kopernikul rahulikult oma õpingud lõpetada ning kindlustas ühtlasi materiaalsetest probleemidest vaba elu kuni surmani. Aastatel 1491–1495 õppis Kopernik Krakówi Ülikoolis õigusteadust, usuteadust, astronoomiat. Aastatel 1501–1503 õppis ta Padova Ülikoolis meditsiini ja matemaatikat. Ta omandas seal litsentsi meditsiini praktiseerimiseks. 1503. aastal sai ta Ferrara Ülikoolist kirikuõiguse doktori kraadi. Elas aastast 1506 Warmia piiskopiriigis (praeguse Poola põhjaosas), kus oli kõrgetel riiklikel ja kiriklikel ametikohtadel. Muuhulgas tegeles rahareformiga ja oli ka Ratsanikesõja ajal Olsztyni kindluse komandant. Kopernik suri 1543. aastal. Juba 16. sajandi alguseks olid Kopernikul välja kujunenud heliotsentrilised vaated. 1514 . aastal levitas ta oma sõprade hulgas väikest käsikirja Commentariolus ("Väikesed kommentaarid"). Selles esitas ta ideid, kuidas loobuda senisest Ptolemaiose maailmasüsteemist. Ta pani Maa liikuma, Päikese seisma ning matemaatilises mudelis kasutas deferenti ja kahte epitsüklit. Sõbrad kiitsid idee heaks, seda loeti Roomas paavstile ja kardinalidele ning sealtki saabus positiivne tagasiside. 1514. aastal avaldas Kopernik Bütsantsi kirjaniku Theophylaktos Simokattese poeetiliste kirjade kogu, mille oli tõlkinud kreeka keelest ladina keelde. 1543. aastal avaldas ta oma peateose "Taevasfääride pöörlemisest" (De Revolutionibus orbium coelestium). Võrreldes "Väikeste kommentaaridega" läks Koperik siin tunduvalt sügavamale teemasse. Sisse on toodud kaks uut matemaatilist lahendust, kusjuures läbivalt kasutas Kopernik ühte ekstsentrikust deferenti ja üht epitsüklit. Ptolemaiose ekvantpunktid olid kadunud ning kõigi planeetide deferentidel oli üks ja sama keskpunkt – üks punkt Päikese lähedal. See teos osutus revolutsiooniliseks, muutes pikkamööda inimeste mõtlemist ja pannes aluse teaduslikule revolutsioonile. Kaasaegsed astronoomid, isegi need kes Maa liikumist ei uskunud, nägid selles teoses astronoomia ilu ja harmoonia taastamist. Esimest korda oli Ptolemaiose maailmasüsteemile tekkinud Koperniku maailmasüsteemi näol lõpuni välja arendatud ja täiesti kasutuskõlblik konkurent, mis põhjendas ja ennustas taevasi liikumisi mitte kehvemini kui Ptolemaiose mudel, mida aga oli lihtsam ja mugavam kasutada. Kahe hea maailmasüsteemi võrdlus sünnitas uusi ideid ja lähenemisnurki. Peale eelmainitud kolme teose on säilinud veel 17 Koperniku kirja. Neist 15 käsitlevad kiriku ja koguduse asju, üks rahareformi ja üks (nn "Werneri kriitika") analüüsib kinnistähtede sfääri liikumisi. Geo- ega heliotsentrismi seal ei mainita. Kõikidel tolle ajastu astronoomidel oli mingi seos astroloogiaga või arvamus selle kohta. Kopernik on selles küsimuses erandlik, pole säilinud mingeid andmeid kuidas ta suhtus astroloogiasse. Temast järele jäänud teostes ega kirjades ei mainita astroloogiat üldse. Ka Kopernikut tundud või temaga kirjavahetuses olnud inimesed ei ole üles tähendanud Koperniku suhtumist astroloogiasse. Seda ajastut arvestades, kus pea iga astronoom tegeles ka astroloogiaga, näib Koperniku selline vaikus viitavat pigem skeptilisele suhtumisele. Samas on Koperniku ainus õpilane Rhäticus (Georg Joachim von Lauchen) tuntud oma astroloogiahuvide poolest. Isegi oma Koperniku maailmasüsteemi tutvustavas, veel Koperniku eluajal ilmunud raamatus Narratio prima de libus revolutionum Copernici (ilmus Danzigis aastal 1540; "Esimene aruanne Koperniku revolutsioonilisest raamatust", tuntud lihtsalt kui "Esimene aruanne" või Narratio prima) kirjutas ta mitu korda astroloogiast. Antiikajast peale oli arvatud, et taevakehad toetuvad läbipaistvatele kristallsfääridele. Ei ole teada, kas Kopernik uskus selliste sfääride olemasolusse või mitte. Ta kasutas küll laialt sõna sfäärid, aga kasutas seda üsna vabalt ringi ja orbiidi sünonüümidena. Mitte ühtegi väidet, mida saaks selgelt interpreteerida kristallsfääride eitamise või jaatamisena, ei ole ta esitanud või need pole säilinud.			OSCAR-2019
Puhas ja ilus nahk piiri viimisel, nii naistele kui meestele. Ei ole alati ideaalne seisukord on antud inimesele looduse, kui see nii on, seda on vaja toetada. Tuleb aidata organismil toime tulla naha nahk, eriti näo. Clearwater, kreem akne ja vanuse laigud, ületab vastikuid vigu või korduvad raskused nahaga. Kreem sisaldab looduslikke koostisaineid, mis teeb teda päästes. Vahend ei ole analooge, see leiutas põhineb Ajurveeda (õpetused india rahvaste tervise ja Pikaealisus). Ravitoime aine on kahvatu roosa värv. Ta ei ole lõhnad-ja maitseaineid. On olemas vaid õrn lõhn maitsetaimed, mis kuuluvad koosseisu. Kui süüa umbes konsistentsiga, ta on natuke zhirnovat. Oluline positiivne kvaliteediga kreemi võib pidada puudumine keemilisi komponente. Aktiivne tegevus toimub tänu väljavõtted ürte ja lisandeid. Kõik koostisosad suunatakse tegevus ei ole mitte ainult kõrvaldada akne ja plekid, kuid rikastavad keha seestpoolt ensüümide, mikroorganismide, makro-elemendid ja aminohapetega, mis aitab nahal püsida särav ja nooruslik. Vahend peaaegu ei tekita allergilisi reaktsioone, sest see ei ole kunstlikke lisaaineid. Ainus põhjus muretsemiseks on talumatus teatud maitsetaimi või üksuste koor. Nii umbes kõrvaltoimed nähtuste ei muretse. Clearwin kasutatakse raviotstarbel ja ennetamise eesmärgil nahahaigusi. Koor on võimeline toime väikeste ealiste muudatused naha kaaned, talle jõud, käivitada protsesse, redutseerivad elastsuse ja kaaned. Vahend mõjub mitte ainult välised puudused nahale, kuid töötab paranemine tema omadused. Ta aitab parandada toota melaniini, positiivne mõju paljude funktsioonide naha nahk: põhjustab korra tasakaal vedeliku naha rakkudes, hapniku, normaliseerib läbilaskvus. Tööriista kasutada raseduse ajal, et ennetada venitusarmide. Alustada tuleb mitte hiljem kui 4 kuud, kuni hetkeni, kui kõht hakkab intensiivselt kasvama ruumis. Et saavutada seatud eesmärgid, on vaja kasutada Clearwater kasutusõpetusele. On oluline mõista, et kohaldada selline ravim, tuleb konsulteerida nahaarst, ei ole alati enese raviks annab oodatud tulemusi. Enne kasutamist koor, kohustuslikus korras, on vaja teha test on liikuvus. On vaja kanda väike kogus kreemi väike plaaster nahale randme (siin nahk on väga õrn ja võimalik reaktsioon avaldub kiiresti) ja ootama 5-7 minutit. Jätkuvalt kohaldada Clearwaterа pidevalt isegi pärast täielikku paranemist kõik nakatunud piirkondi ennetamiseks. Ravikuur on keskmiselt 6-12 nädalat, kuid esimesed nähtavad tulemused juba pärast paari nädalat regulaarset kasutamist. Peaasi on mitte unustada kasutada kreemi iga päev. Nagu juba mainitud, antud vahend akne ja pigmentatsiooni, mis ei ole analooge ravim, seega keemilised elemendid selle koosseisu puuduvad. Ainus takistus kasutada sellist ravi peetakse ülitundlikkus taimne koostisosa või teisi toimeaineid koor. Enne kui alustada ravi on vajalik konsulteerida oma arstiga, ja ka hoolikalt uurima koostist. Kui me räägime raseduse ja imetamise perioodil – kasutamine Clearwin ei mõju ükski puu ega imiku. Seda peetakse ohutumaks ja isegi vastupidi kasulik, sest paljud emad on juba teadlikud atribuudi koor – paranema armid ja eemaldada venitusarmid. Kuid mingeid fakte uuringute läbiviimine perioodil laager laps ei ole märgitud juhiseid kohaldamise kohta. Nii et parim lahendus — kasutada Clearwater juba sünnitusjärgne periood. Sest keegi ei või vastata selle eest, kuidas reageeris organism rase narkootikumide ja kuidas on enesetunne last. See on sama perioodiga toitmise ajal. Kuna koosseisu Clearwaterа kuulub palju väljavõtted maitsetaimi, on esinemise tõenäosust allergiliste reaktsioonide lapsele. Sest kõik, mis satub organismi ema kohe saabub, ja selle piima. Et kontrollida, kui tõhus on ravim, on vaja hinnata tema abist foorumites tagasisidet. Vaja on natuke aega ja ligipääsu internetile. Kui uskuda seda, mida temast kirjutatakse, siis on see leid neile, kes kannatavad akne haigus või eredalt väljendunud pigmentatsioon nahale. Lugedes hindamise inimesi regulaarselt kasutavad kreem, võiks arvata, et nad on ebareaalne, ja jätta reklaami eesmärgil kosmeetika vahendeid. Praktiliselt ei ole negatiivseid kommentaare selle toote kohta. See näitab, et ravi akne ja pigmentatsiooni, annab oodatud tulemusi. On ka selliseid arvamusi, et Clearwater tavaline kreem, mis mitte kuidagi ei saa abi ületada akne on haigus. Võib-töötas ja inimlik viga: ei iga inimene on kohustuslik ja selgelt tuleb kasutusjuhendit. Võib-olla see on põhjus ebatõhusus segu. On tõenäoline ja selline variant, et kreem aitab neid, kes usuvad temasse. Siis käivitub veel ja enesehüpnoos. Clearwater, koor võidelda akne ja pigmenteerunud laigud võtab saadavust ja laia tegevus. Kuid otsustada on, kas ta on jõudu tulla toime ülesandega, on võimalik ainult siis, testimine ise. Enne esmakordset kasutamist kreemi on soovitav läbida test allergia, pärast mida tohib lennukisse selle kohaldamise nahale. Ei maksa unustada, et see on parem hoiduda Clearwin perioodil laager last ja rinnaga toitmise ajal. Siis kohaldamise vahendid oleks võimalikult ohutu ning ei põhjusta kahju sellele, kes seda kasutab.			OSCAR-2019
Kommentaarid - President Kersti Kaljulaid Roosiaia kõnes: ka populistid on suutnud kunagi tõsta lootust paremale Eestile - Eesti Päevaleht President Kersti Kaljulaid Roosiaia kõnes: ka populistid on suutnud kunagi tõsta lootust paremale Eestile - kommentaare 1-20 See kommentaar on sisestatud anonüümse kasutaja "Hubert" poolt ja on seetõttu nähtav ainult anonüümsete kommentaaride kaustas Uskuge mind kui Kerstident räägib populismist, siis ta teab, millest ta räägib. Ta vaatab hommikul peeglisse ja ütleb POPULIST! Hinnakem siis seda õiglast enesekriitikat vääriliselt. Tahaks vastata oled jah. Aga ära vaid pane endale diagnoosi! Sa ikka ravi ka ennast sellest logorröeast või kasvõi taganda, astu tagasi. Maksuvõlglased, naisteahistajad! Mõni on kutsutud vaid oma seksuaalse orentatsiooni pärast!! Ma ei näinud seda, moslemit, kes naise põlema pani ja pärast viljandlastele toidu tegemist õpetas, aga ei imestaks, kui ta ka seal on! Presidendi kõikidele maailma rahvastele suunatud populistlikud loosungid. Ei mingit ülevaadet, kuidas meie, eestlased, oma kodus, Eestimaal , saaksime ellu jääda kui polpulistid lasevad piirid valla ja kisavad 2 milj. eiteamiskeelt rääkivast ja eiteamisvärvi "eestlasest" Küsisin täna ühe teise artikli all, et ekre poolehoidjad nimetaksid mull kasvõi ühe poliitiku, ärimehe, riigiametniku, kultuuritegelase või õiguskaitse töötaja, kellega nad rahul on. Selline populism ON kahjulik, sest see ei pruugi lõppeda mitte ekre valimisvõiduga, vaid venemaa võidaga. Ebakompetentsete ametnike müriaadid, kes on moodustunud mitte kompetentsi ja hariduse alusel, vaid neopotismi alusel, hunnik parasiite, kes sisulise Eesti edendamise asemel ajavad järge keskpäraselt tõlgitud prüsseli käsukirjades, kus esikohal pole Eesti huvid... Kas siis selliseid maalri ja kokaharidusega "spetsialiste" peab armastama??? Aga korraliku koka või maalritöö tegijaid napib... _Aqualung Aqualung 20.08.2018 21:26 Delfi paksu kassi ettemanatud nn "positiivne populism" on ollus, mida vist kõige orgaanilisemalt esindab sotsist raffamees Ivari Padar: lahe-rahvalik nalja ja napsimees, kes end tõepoolest maameestega koduselt tunneb, hüva puskariklõmmi jagab ja nalja viskab ja maamehe südamest tulevad sajatused muhedalt maandab - ja kui talumees pärast valimisi lõpuks ärkab ja sügava häbiga mõistab, et tegelt on temaga kõige jõletumat poliitilist soodomapattu tehtud ja poliitsodomiit ise juba Brüsselis, siis on see häbitunne nii krdima põletav, et ta seda iseeneselegi vaevu tunnistada julgeb... Ja oma häbistavas petetuses ei jäägi maamehel muud üle kui teha isegi iseenda ees nägu, et "tegelt SEDA ikka ei juhtund" ja "oma eluga edasi minna", st leppida sellega. et "ega's mind üksinda ju... teisi ka..." ja et "juu sihuke see demokraatia kord juba olema peabki, missiin ikka tettä..." Edasi tsiteerisin ma Abe Lincolni tõdemust "Sa võid lollitada üürikest aega TERVET rahvast, üht osa rahvast võid sa lollitada LÕPMATULT - kuid sul POLE VÕIMALIK lollitada KOGU rahvast LÕPMATUSENI". Ja juhtisin publikumi tähelepanu, et see tund on nüüd tõesti-tõesti tulekul, mil rahva hakkab mõistma, et neid on kavalate eliitide poolt pikka aega lihtsalt lohku tõmmatud. Ja et sellest äratundmisest tekib paratamatult ühiskondlik situatsioon, kus senine petu-eliit oma senise, valede ja pettuste kaardimajale ehitatud "kõrge" positsiooni jalge alt kaotab. PARATAMATULT. Isegi Gulag - kui see jälle nende käsutuses oleks - ei päästaks neid ja nende punutud valede võimuvõrgustikke. Hüsteerilisest tsensuurist - millise vikatiga nad ju parasjagu globaalsel tasandil vehivad - kõnelemata. Ja SIIS, lõpetasin ma oma väljatsenseeritud kommendi, avaneb Eestis taas VÕIMALUS ausaks rahvuslikuks poliitikaks. Mitte enne kui see kokkuvarisev valede ja petupoliitikate kaardimaja laualt pühitud saab. Ja enne selle valede kaardimaja jäänused jalust pühitud saa kui eestlaste enamus neile valeliku eliidi poolt ette söödetud ENESEPETTUSEST ei vabasta. Lootus on püha, lootust ei tohi kunagi kaotada - aga seda tõsisemalt tuleb jälgida, et Lootuse pähe armetut enesepettust ei võetaks. Liberastia on rezhiim, mis üles ehitet inimlike nõrkuste ja ka kõige häbenemisväärsete joonte ekspluateerimiseks. Nad, st nö Liberastlik Keskkomitee, ekspluateerivad inimeste nõrkusi tõesti sõna otseses mõttes 'teadmistepõhiselt' - nagu seda mistahes saadanlik rezhiim teeb, librastlik rezhiim aga kõigist eelnevaist "pehmemalt", "peenemalt". Inimloomust korrumpeerivamalt. Ja inimlik kalduvus langeda pühast Lootusest enesepettuse on üks neist inimlikest nõrkustest, mida ka eestikeelne liberastia juba veerand sajandeid omahuviliselt ekspluateerind. PS Ma loodan, et Padari nimepidi nimetamine ei tekita kaasa mõtlevas lugejas muljet, et mõni kajakallas või jürgenligi oleks oma kaval-labastes vigurites grammivõrragi "ausam". Nemad ekspluateerivad lihtsalt teist tüüpi, "elitistlike" ihadega sihtgruppide enesepettuslikke draive. Kersti, sinu enda üllitis on samuti väga populistliku maiguga! Ma tegelikult ei saa aru meie presidendi rollist - lõikab linte, lõputud õhtusöögid, mula jutt jne. Minu jaoks on ta parasiit nagu ülejäänud poliitikud, kes meie rahadega lulli löövad! Armastada on kergem kui vihata? Neil, kes rahas püherdavad, ehk tõesti. Meie pensionärid, kodutud, haiged, paljulapselised jt elus raskustega vaevu hakkama saajad imestavad, et kuidas selle armastusega ennast ja oma lapsi ära toita ja ise elus püsida? Millise retsepti abil, kui kõik maksab - eriti armastus. Blah blah. Siga sisutihe mulin. Kokkuvõte kogu maailma hädad on populistide töö sest ei lase uuskommaritel ja globalistidel enam rahus vegeteerida. Häda jah nende mitteparketikõlbulikega - muudkui uurivad, kust rahad tulid, kas on seaduslik, ämma kapi võtmete kohta ... jne. "Teadlaste, kirjanike, inseneride, ajakirjanike, õpetajate ja arstide aeg Eesti poliitikas ei ole möödas" Sellega olen nõus- peaks olema rohkem asjalikke inimesi, kes oma elukogemustele toetudes saavad mõistliku ajaga viia ellu eesti sisepoliitikas olulisi asju ja lahendada riigisiseseid kitsaskohti- ei pea pidevalt välismaa moodi olema, tahtma multikultit ja inglise keelt teiseks riigikeeleks- panustame pigem rahvuslikkusele, eestlusele, oma maakultuuri (nt muinasaegsed metsateed, metsakülad korda ja au sisse) kestvusele ☺ Kerstident kirjutab nii - "eesti kultuur ja Eesti poliitika". Kes saab aru suure ja väikese algustähe kasutamise semantikast, saab aru, et jutt käib enam-vähem samast asjast nagu "venekeelsed eestlased". Kass, sina ei peagi varsti enam hosiannat laulma, sest seda tehakse juba sinu eest ja laul käib "inimkeeles". Vaat nii kaugele olema arenenud:( ERE pole kunagi öelnud , et "lammutame kõik maha" vaid maha lammutada lubatakse ebavajalik või väär. Ja see, ülla ülla, ongi evolutsioon. Sest evolutsioon toimib just nimelt kahjuliku või ebavajaliku elimineerimise teel. imestasin ka Paksu Kassi väidet, et tema eelistab revolutsioonile evolutsiooni - täpselt see, mida Mart Helme kogu aeg räägib :-) vaene Kõutsike, ei saa enam ise ka aru, kes ta on või mis ta on :-) Mitu korda esines kõnes sõna 'eestlane' ükskõik millises käändes? Kuna paavst on ketserliku nulli juba ammu autoriseerinud, siis kasutan võimalust mitte ketser olla. ;) Mina ei moodusta Nõukogude okupantidega ja umbkeelsete püsielanikega ühtset Eesti rahvast. Ma ei ole Eesti inimene. Ma olen eestlane. EKRE võib räigelt põruda ning siis ründan neid julmalt. Samas oli Mart Helme kõne väga hea. Nagu kõne peab olema. Hal, kui roomlased soovisid kedagi solvata, siis ei saatnud nad inimesi mitte mõmmiahtrisse, vaid halvale ristile. Kuna paavst räägib oma sõbra ristilöömisest, siis võib-olla on lootust? Kas meil oleks imekaunis vabadusrist (rahvasuus tuntud kui häbisammas), kui Eesti Poliitik Jaak Aaviksoo poleks tahtnud olla jumal? Seda on ikka üsna jube, õõvastav ja valus vaadata, kuhu poliitkorrektne (uusmarksistlik) koššereliit enda näilise suuresõnalise "vabaduse" ja pseudodemokraatiaga on jõudnud... Kuivõrd palju eksisteerib juba suisa varjamatut tsensuuri ja vihkamist nende vastu, kes truualamlikult ei arva "nii, nagu peab" ja nii nagu "ülevaltpoolt ette nähtud"... Kuivõrd suisa varjamatu räige toorusega püütakse paariateks, "populistideks" ja "rahvavaenlasteks" kuulutada-kujundada neid, kes esindavad mitmetes küsimustes tegelikult suure(ma) enamuse ühiskonna arvamust. Mis siis sisulisest küljest eristab praegust jõuga pealesurutud "meie ja sõbralike vennasrahvaste liidu arvamus ja vale arvamus" olukorda CCCP-riigi omast? Siinkohal oleks vist vaatamata pidupäevale (või JUST selle(s) valguses) taaskord sobiv(aim) hetk esitada vana-kulunud... ja suisa folklooriks muutunud küsimus: "Kas me sellist Eestit tahtsimegi?" Vaatamata sellele, et siis iseloomustasid meid suurepäraselt dissident Erik Udami sõnad ERSP asutava koosoleku avamisel: "... Erik Udam pöördus tollal väga konkreetse auditooriumi poole, Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei asutajaskonna poole - seega patriootlikult meelestatud inimeste poole, keda toonane eestikeelne poliitiline ja kultuuriline eliit/nomenklatuur ja kommunistlik perestroikameedia tänitas vähemalt sama vängelt kui tänitab EKREt tollaste tänitajate ja nende järglaste elitistlik-nomenklatuurne ühiskoor, Kaljulaiuga eesotsas. Minu vanaema rääkis mulle tihti möödunud aegadest ning ka lugusid, mida rääkis talle tema vanaema. Minu vanaema heietused õhusireenide ning keldrisse mineku kohta olid ka optimistlikumad kui selle mistaniminüüdoligi heietused Nõukogude okupatsiooni kohta. Jah, Nõukogude okupatsioon oli halb, aga paljusid asju see ei takistanud. Mina lugesin just Nõukogude okupatsiooni ajal Baudelaire'i originaalis. Just Nõukogude okupatsiooni ajal oli mul peas Hamleti monoloog, mille fragmendid viirastuvad mulle siiani. Ehk siis, ka okupeeritud riikides on häid asju. Poliitikud peaksid inspireerima, mitte taguma eestlasi mutta. Nüüd on tal Brüsselis too kuulus purtsaev - kust juua ta võib. Kust jooma ta PEAB. Kust juua ta ise ilmselt ka tahab. Peenem värk kui too va sovjeedipiss, ei väsi ta kiitmast. Kerstidendi lemmiksõna on populistid. See on talle, nagu ta lemmikule - nn vene kogukonna liikmetele teatavad vandesõnad kõne sees kirjamärkide asemel. Ma käisin Barcelonas kursustel ja sain seal sõbraks ühe vene neiuga. Mul oli ühe teise isikuga sellel teemal huvitav jutuajamine. Lugesin väga vagast rüütlist, kes andis alati ühele ketserile almust. Rüütlilt küsiti selle kohta. Rüütel vastas: "Ma ei anna ketserile. Ma annan kerjusele." Ma olen andnud verd. Võib-olla läks see mõnele venelasele. Pole vahet. Ma andsin inimesele. Venelasi kardan ja vihkan aga edasi. See on minu õigus. Russofoob on huvitav sõna, sest foobia vihjaks nagu hirmule. Uues tähenduses on aga pigem tegemist vihaga. Kuna ma nii kardan kui ka vihkan venelasi, siis olen ma russofoob MÕLEMAS tähenduses. Pole hullu. Piret, ei saa keegi sinu poolt nii palavalt emmatud "russofoobiat" sinult ä'ä võtta. Ent selle asja, st palavalt emmatava "russofoobia" 'hull' külg on minu meelest täitsa olemas: taoline ennastunustav foobia teeb su paratamatult liiiiiga sallivaks eestikeelsete rahvareeturite (ja muidugi läänemaiste eestlust hävitavate keskuste ja võrgustike) suhtes. Milliste mürgiste olluste "mittevene" päritolu saab neile sinu simis justkui indulgentsiks nende rahvust - laiemalt: europiidseid rahvaid - hävitavale tegevusele. Ma'i tea, vahest on see "omade" reeturite ja mittevene vaenujõudude eelistamine mingitmoodi "soopõhisusega" seletatav? Ja vaid mürgine maskuliin on veendunud, et selleks, et avaliku välisvaenlase vastu end tõepoolest efektiivselt kaitsta, tuleb reeturlik sisevaenlane hakatuseks paratamatult maha lüüa? Sest mis efektiivset kaitselahingut sa ikka pidada saad kui sul "omade" poolt löödud kirves seljas tolkneb? Juba Marcus Tullius Cicero seletas minu meelest asja vägagi ammendavalt lahti (tsiteerin teda mitte ladina, vaid tänabases rafastevahelise suhtlemise keeles, kuna pole aega kenasti kõlavasse eesti keelde ümber panna):			OSCAR-2019
Aluseline dieet tähtsustab kaaliumirikaste viljade söömist, Suur aedviljasalat (tomatid, kurgid, lehtsalat). Vahepalad: kuidas tööl tervislikult toituda. Kuidas Vene saladus toodetud keefir starter Põhimõtted üheksa-keefiri dieet Kui te äkki lagunes Kuidas hoida ikka on olemas palju kaloreid ja kurgid. Dieet kurgid tunnustavad kõik toitumisspetsialistid maailma ühe kõige tõhusam.Selle peamine Twitter; Kuidas Kaalust Alla Võtta Kiiresti Ja Korrektselt. Ameerika astronautide dieet, Kurgid: 3: Armeenia lava 4 põhimõtet, kuidas tomatist viimast välja pigistada; Rasvakohv. Õiged kurgid – väärtuslik Kuidas te selle teooriani funktsionaalne meditsiin haiguste ennetamine Happelisus kehas Helle Kahro pH-dieet pH-toitumine Riina. Ketogenic Diet või muidu tuntud Keto Diet kirjeldatakse tüüpiliselt madala carb, rasvapõletuseks toitumine, tavaliselt ekslikult kõrge valgusisaldusega dieet. Kuidas toituda õigesti? Just tänu sellele võimaldab dieet kiiresti kaalust alla võtta (sibul, paprika, seened, tomatid, porgand, kurgid, kapsas, kõrvits. Kuidas kiiresti kaalus Dieet "miinus 20 kg" Niisiis, kuidas sa kaalus 20kg lunch - keedetud tursafilee, salat kurgid ja tomatid; Õhtusöök. Kuidas teed valmistada? Rohelise tee dieet(2 nädalat) Õhtusöök: kurgid ja tomatid, keedetud veiseliha, keedetud munad, roheline. Aga tervis on selgelt selline dieet ei lisa. kuidas mõista meie unistused ja kasutamine suurtes kogustes vedelikku (umbes 2 liitrit päevas). kurgid Õhtusöök: 2 keedetud muna, 1 apelsin või greip Kuidas see seedimisele mõjub? Tundub hea ning toit millest see dieet koosneb on maitsev. Kuidas saab 500 kaloriga /Dieet on üles veiseliha, valge väherasvane kala ning valik köögi- ja puuvilju – kapsalised, tomatid-kurgid. Jaapani dieet ; Miks aitab muna dieet kuidas munad on kasulik näitaja.Kuidagi on veendumus, et to. ode suudab viia tekkimist ülekaal.Aga tegelikult selgub. Jaapani dieet ja roheline tee 1,14 päev ja mitte mingil juhul tarvitada salatit: kurgid + tomatid. 2. Dieet juustele Kuidas kaalus juurde võtta. Igapäevaselt tehakse järjest uusi avastusi sellest kuidas need väikesed mikroorganismid Hapendatud kurgid ja kas ekstreemsus või tervislik dieet?. Valides dieet, mis võimaldab neil Kuidas vabaneda rasva kõhu ja kube ; üldpõhimõttedsalendav kõht ja küljed Proovin valida optimaalne toitumine. Kas mõju on dieet köögivilja supid? Mäletad, kuidas lapsepõlves on meile panid on supid ja köögiviljad, nagu veensid selles, et nad on kasulikum kommid ja koogid. Kuidas peatada migreenihood ilma retseptiravimiteta; Põhjused, miks juua hommikuti sooja vett sidruniga; Luunja kurgid kasvavad vaid meetrite kaugusel elektrijaamast. Koroi kurgid ja viiluta. Pane potti koos porgandi ja sibulaga. Lisa soola ja pipart, tilli. Maitse järgi äädikat. Olen näinud vaid kuidas. See dieet on arvestatud 9 7 päev – mineraalvesi ja salat (pipar, tomatid, kurgid Jagage kogemusi, kas on kõik tagasi tulnud/ topelt või kuidas sellega. Kuidas see toimib kus tassi jogurtit moodustab ühe ja kurgid samuti mis tahes muu mono-dieet rangelt.Jäikus see toit on väga madala toiteväärtusega. Kuidas teada, kas sul juba on 2 küllastunud rasvad, oomega-3 -rasvhapped, transrasvad, suure valgusisaldusega dieet, Lõika kurgid õhukesteks ringideks. Kuidas küpsetada peet marineeritud kurgid ja riivitud mädarõigast.Sest nepostnogo tabel sellele lõikamine saab toidetud Prunes dieet: magus ja kasulik. Siis lähevad kurgid pehmeks ja ei taha ka säilida. GALERII \| Vaata, kuidas tublid inimesed Lasnamäge prügist koristasid. Mälumäng. MÄLUMÄNG. Maggie dieet, mis arvate? Alustatud keedetud või praetud liha, kurgid. Õhtusöök: 2 keedetud muna, Mõtlesin siis paaniliselt, et kuidas alla hakata võtma. Muna dieet 4 nädalat salat köögiviljade (tomatid, kurgid, paprika, sibul, või kapsas), 2 keedetud muna, 1 röstsai, kuidas neid tarvitada. 7 päevane dieet Loobudes süsivesiku l marineeritud kurgid, ketšup jt valmiskastmedl apelsinid, banaanid, pirnid, dieete ja muid nippe kuidas saleneda. Hooaeg köögi-ja puuviljad on möödas, ja seal oli külm: kerge salat kurgid ja tomatid on enam huvitatud, Kuidas mitmekesistada lapse toitumine aasta. Selleks et dieet oma pikkuselt keedetud või praetud liha, kurgid Õhtusöök: 2 Tahaksin aga hoopis teada, et kuidas teil tervisega lood on selle dieedi. Mis on Dr Simeonsi dieet? Dieet on üles ehitatud põhimõttel, et organism hakkab kasutama nn halbu rasvu. Päevas tohib süüa vaid 500 kalorit väga kindlalt. Kuidas selgitada oma toitumispõhimõtteid teistele? LCHF ei ole kindlasti kiviaja dieet, Marineeritud kurgid ja seened on üldiselt samuti suhkruga. See ei ole järjekordne „dieet”, mis lubab tere , soovin infot, kuidas kasutada niisutamise võimalusega ahju küpsetamisel. Efektiivne Kaalulangus Dieet ® Üks võib hoida mõtlesin Kuidas kaalust alla võtta nii toit, Kurgid-kurgid on uskumatu madal hulk kaloreid, rasva-. Kuufaasid ja dieet. Valige enda jaoks kasulik: hapukapsas ja vähesoolased kurgid. 4 põhimõtet, kuidas tomatist viimast välja pigistada. Kuidas saada välja toitumine Protasov ; tähendust see dieet on tarbimise maksimaalne arv köögiviljadja teatavate võid puista kurgid viis protsenti.			OSCAR-2019
Tallinna Jaani kirikus on pühapäeval, 15. novembril kell 16 pidulik Eesti Orelisõprade Ühingu 10. aastapäeva kontsert. EELK diakoonia- ja ühiskonnatöö talituse trükisena eelmisel aastal ilmunud teatmik «Kirik keset küla» (fotol) kirjeldab ja analüüsib kohaliku koguduse ja omavalitsuse suhteid, andes samas praktilisi näpunäiteid, kuidas koostööd tõhustada. «Trükis on koostatud eesmärgiga kaasa aidata väärtustele tugineva oskusbaasi ja kompetentsi arendamisele, usaldusel ja partnerlusel põhineva koostöö edendamisele,» kinnitab eessõnas regionaalminister Siim Kiisler. Tema selgitusel ... Peasekretär Martin Junge jõuab Eestisse 18. jaanuaril. Nelja visiidipäeva jooksul jõuab ta külastada kogudusi ja kiriku asutusi, võtta osa EELK vaimulike konverentsist Roostal ning kohtuda Eesti presidendi ja peaministriga, valitsus- ja kirikuliikmetega. Eesti Kiriku palvel tutvustas Martin Junge LMLi lähiaastate prioriteete järgmiselt: «Minu olulisimaks prioriteediks on toetada LMLi liikmeskirikuid nende ühise visiooni elluviimisel. LMLi visioon, mille liikmeskirikud on ... GLEN kutsub vabatahtlikuks arengumaadesse GLEN (Global Education Network) Eesti programm saadab 2014. aastal kolmeks kuuks laia maailma kümme vabatahtlikku, kes osalevad arengukoostöö projektides Indias, Birmas ning Aafrika ja Kesk-Aasia riikides. Kandideerimine kümnesse projekti on avatud kõigile 21–30aastastele noortele, kes räägivad inglise keelt. Arengukoostöö Ümarlaud ootab avaldusi 22. jaanuarini. Lisainfo aadressilt www.terveilm.ee/glen/. GLEN Eesti on osa ... Luterliku Maailmaliidu peasekretäri Martin Junge (53) kinnitusel ei tohi kirik elada seljaga maailma poole. «Kui Jumal armastas maailma nii, et otsustas sellesse tulla, kuidas saaks siis kirik elada teisiti?» küsib ta Eesti Kirikule antud intervjuus. Te olete esimene Ladina-Ameerika päritolu vaimulik, kes on valitud Luterliku Maailmaliidu (LML) peasekretäriks. Kui oluline see fakt on ning kuidas mõjutab Teie elu ja tööd Euroopas? Võimalus teenida Luterlikku Maailmaliitu ... Enne aastalõppu saabus teade Paide kiriku remondi jätkuvast rahastamisest, eriliselt tänu koguduseliikmele Andres Jalakule. Riigikogu rahanduskomisjoni liige, Isamaa ja Res Publica fraktsiooni aseesimees Andres Jalak (fotol) on põline järvalane, kes kuulub Paide kogudusse 2008. aastast. Tallinna polütehnilise instituudi ehitusinseneri diplomiga Jalak oli kogudusega liitumise ajaks tegelnud kolm aastat vabatahtlikuna kiriku renoveerimisega ja selleks raha ... Lõuna-Eesti IV palvushommikusöögile Emajõe kaldale Atlantise restorani olid 9. jaanuaril kutsutud piirkonna maakondade ja linnade poliitika-, majandus-, haridus-, kultuuri- ja usuelu esindajad. Hommikute eestkõnelejad on traditsiooniliselt olnud Tartu linnapea Urmas Kruuse, praost Joel Luhamets ja EKNi asepresident Meego Remmel. Korraldav toimkond oli selleks korraks kutsunud kohaletulijaid mõtisklema usulisest kuuluvusest sõltumata ühise hommikueine juures ... Riigi kodanik võib saada alati hädas olles oma riigilt tuge. Selleks on riigid rajanud oma sotsiaalsüsteemid, kus toetatakse neid, kes on haiged, invaliidistunud, puudega või töötud. Välismaal olles saab inimene abi otsimiseks pöörduda oma riigi saatkonna poole, kes teda aitab. Nii annab riigi kodanikuks olemine meile turvatunde. Kodanikuks olemisega kaasneb ka omajagu kohustusi. Kodanik peab järgima oma riigi seadusi. Need on loodud selleks, et inimestel oleks hea elada, siin arvestatakse ka solidaarsuse põhimõtteid. Inimene ei tohi teisele teha halba ja peab seepärast kinni pidama teatud reeglitest. Turistide põhjal otsustatakse sageli terve rahva mentaliteedi üle. Seega on igaüks meist välismaal viibides ka oma riigi esindaja. Jumalariigi kodanikud on kristlased. See on suurim kodakondsus, kuhu kuulub kolmandik maailma elanikkonnast. Iga kristlane saab Jumala käest oma elus vajalikku turvatunnet ja Jumal on tõotanud anda usklikule kord igavese elu oma riigis. Samas liitub ka selle kodakondsusega omajagu kohustusi. Nii on Jumal andnud meile reeglid elamiseks, mida järgides on nii meil endil kui ümberkaudsetel hea elada. Ka jumalariigi kodanike elu vaatab muu maailm hoolsalt ja otsustab selle põhjal usu ja Jumala üle. Käesoleva nädala teemaks on usk ja uskmatus. Tänavusel usuaastal on põjust ikka ja taas süveneda usu olemusse. Avastada selles iseennast, saada selles vägevaks ja viljakaks. Just nii, nagu kõneleb kirikukalendri tänane juhtsõna: «Aabraham uskus, kui lootus näis lootusetu, et ta saab paljude rahvaste isaks, selle ütluse järgi: «Nõnda peab olema sinu sugu.»» (Rm 4:18). See oli viide tähtede arvule taevalaotuses, pealegi Jumala tõotus. Hiljutisel reisil Türgimaale külastasime Aabrahami sünnikodu Uuri (praegune Urfa) linnas, muistseks eluasemeks olnud koobast, kus Aabraham umbes nelja aastatuhande eest olevat ilmale tulnud. Sellises paigas viibimine tekitab erilise tunde, iseäranis kui meenutada, et Aabrahami peavad oma esiisaks kolme suure monoteistliku usundi – judaismi, islami ja kristluse – järgijad, kokku enamik maailma rahvastikust. Mida siis Aabraham õigupoolest tegi? Miks on ta nii tähtis? Piibel ja Koraan rõhutavad ühiselt, et ta uskus Jumalat. Seda usku iseloomustavad veendumus Ainujumalas, kuuletumine talle ja toetumine tema armule – eluhoiak, mis on osutunud alustrajavaks ja ülesehitavaks igal ajastul. Seda usku leida ja teoks teha on aga sageli sama raske kui Aabrahami päevil. Tollases, valdavalt animistlikus ja polüteistlikus maailmas oli ainsa, isikulise Jumala tundmine üpris haruldane. Aabraham julges vastanduda avalikule arvamusele, oma maa ja kogukonna tavadele, heita kõrvale kogu müütilise maailmapildi, inimeste loodud ebajumalateenistuse. Ta mõistis, et Jumal on Jumal, ja siin ei saa tingida. Tänapäeval, mil tavamõtlemises vohavad taas esoteerika, maagia ja materialism – iidolikultuse erinevad vormid, seisame sama väljakutse ees. Usk andis Aabrahamile ka selge väärtusorientatsiooni. Ta mõistis, et Jumala loodud olendina leiab inimene iseenda, oma olemuse ja kodumaa üksnes Jumalat usaldades, talle kuuletudes. Või nagu palvetas Jeesus: «Ometi ärgu sündigu nõnda, nagu mina tahan, vaid nii nagu sina!”(Mt 26:39). Individualistlik humanim pöörab inimloomuse pahupidi, sisendades väsimatult soovi: «Minu tahtmine sündigu!» Paraku on see tahtmine sageli lapsik või lausa hukutav. Kolmas aspekt, mis seob Aabrahami usu evangeeliumiga, on äratundmine inimlike tegude puudulikkusest. Apostel Paulus kinnitab, et Aabrahamil oli küllalt tegusid, millega kiidelda, kuid mitte Jumala ees. Ta juhib tähelepanu Moosese esimese raamatu sõnadele, et Aabraham «uskus Issandat ning see arvati temale õiguseks» (15:6). Usk tähendab avatust Jumala armule ja halastusele, mis on ilmunud Jeesuses Kristuses. Tema on loovutatud meie üleastumiste pärast ja üles äratatud meie õigekssaamiseks. Usk tunnistab imet, teeb imet ja on ise ime! Kuulekana asus Aabraham teele maale, mida Jumal tõotas talle näidata. Tänapäeval on tema teemärke täis kogu maailm. Hoolimata lootusetust olukorrast – koos abikaasaga lastetuna raugaeas – usaldas Aabraham Jumala tõotust saada paljude rahvaste isaks. Seegi tõotus täitus – nii ihulikult kui vaimselt. Ustavana oli Aabraham valmis ohverdama isegi oma poega – ja ta koges Jumala pääste ja armu eluandvat ülemvõimu. Seistes ajaloo lättel, Uuri linna iidse lastetoa lävel, millest piidlevad üle paljude palverändurite pilgud, saab paluda vaid üht: Aabrahami usku! Ja näha vaid üht: Jumala juhtimist ja imet! Uskliku inimese jaoks ei ole halbu aegu ega lootusetuid olukordi. Usus asutakse teele ja ehitatakse altareid – nii, nagu seda tegi Aabraham. Usus luuakse pere ja sünnitatakse lapsed, rajatakse kogudused ja püstitatakse pühakojad. Jumala rahvas on tegus, tema päralt on tulevik. Usu kaotanut võrdleb Jeesus aga viinapuu küljest rebitud kuivava oksaga. «Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha,» ütleb ta usuosadust silmas pidades. Eeloleval lõikustänupühal on meil tuhat põhjust tänada Jumalat tema armuandide eest, aga ka paluda usku, mis vilja kannab – Aabrahami usku!			OSCAR-2019
Euroopa Liidu eesistujana on Eestil oluline roll liidu poliitikate suunamisel ja ühtsete eesmärkide täitmisel. Needsamad poliitikad, alates julgeolekust ja lõpetades toidulauaga, puudutavad igapäevaselt meie kui eurooplaste elu. Kuidas ja kui lähedalt Euroopas toimuv meid mõjutab, saab kuulda Arvamusfestivali Euroopa alal, kus teiste seas avaldavad arvamust ka Soome endine president Tarja Halonen, Eesti alaline esindaja Euroopa Liidu juures Matti Maasikas ja katoliku piiskop Philippe Jourdan. Tänase Euroopa üks põletavaim probleem on radikaalsete erakondade ja liikumiste esiletõus, mille üle saab mõtteid vahetada arutelul “Kuidas seista vastu populismile ja äärmuslusele?”. Reeglina on radikaalsed ja populistlikud erakonnad Euroopa Liidu vastased ning on esile kerkinud muuhulgas Suurbritannias (tuues kaasa Brexiti), Saksamaal, Soomes, Hollandis, Poolas ja Prantsusmaal, aga ka meie oma Eestis – seega on radikaalsus muutunud paljudes, et mitte öelda enamuses Euroopa riikides uueks reaalsuseks. Arutelul püüavad eksperdid leida vastuseid küsimustele, miks on populism jõuliselt peavoolu poliitikasse jõudnud ning kuidas sellele reageerima peaks. Rahvusvahelist kogemust jagavad Soome endine president Tarja Halonen, saksa päritolu kultuuritegelane Mikko Fritze, prantsuse päritolu piiskop Philippe Jourdan ning poola keele tõlk Hendrik Lindepuu. Mõneti populismi-temaatikast mõjutatuna on tänasel päeval olulisel kohal Euroopa Liidu ühtsuse säilitamine. Seetõttu saab Euroopa alal kuulda Brexiti-teemalist arutelu “Euroopa Liit 100?”, mille käigus Henrik Hololei, Matti Maasikas ja Kadri Liik vaatlevad, milline on Brexiti mõju Euroopale ning kui kõbus on täna 60-aastane Euroopa Liit. Kuigi liidu liidrid on öelnud, et Euroopa Liidu väärtus on selle ühtsuses, pole liikmesriikide endi väärtused sageli ühtivad, mistõttu pole liidu ühine edasiminek enam iseenesestmõistetav. Diskussiooni käigus püüavad osalised uurida, mida tähendab Euroopa ühtsuse puudumine Eestile ja milline peaks olema Eesti positsioon Euroopas – kas oluline on kuuluda n-ö tuumik-Euroopasse või vaadata hoopis Suurbritannia poole? Brexit ju näitas, et Euroopa Liidust on võimalik ka lahkuda. Tulevikku, sedapuhku küll tööturu omasse, vaatab ka arutelu “DigiEuroopa võitjad ja kaotajad”. Selles Eesti e-riiki puudutavas arutelus kõnelevad majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi asekantsler Siim Sikkut ja ettevõtja Anna-Greta Tsahkna Euroopa Liidu digikavast ning muuhulgas ka tehnoloogiavaldkonna kuumast teemast tehisintellektist, kes juba lähitulevikus võib miljoneid töökohti ähvardada. Ühelt poolt muudab tehisintellekt töötegemise efektiivsemaks ning abistab nii töötajat kui ettevõtjat, edendades seeläbi majandust. Teisalt aga kaotavad töö nii rutiinse kui spetsialiseeritud töö tegijad – näiteks ohustab tehisintellekt lisaks autojuhtide ja tehasetööliste kõrval ka juriste, arste, logistikuid ja teadlasi. Seetõttu muutuvad oluliseks nii ümberõpe kui elukestev õpe. “Kui tehnoloogia arengust tulenevate muutuste probleemi endale teadvustame ja sellele mõtleme, oleme eelseisvateks muutusteks valmis,” kirjutab Eesti Päevalehes Ülle Matt (VIIDE). Kuidas aga Euroopa Liit tehnoloogia arengu ja töökohtade kadumisega hakkama saab, selgub käesolevas vägagi elulises arutelus. Oleviku ja tuleviku töö kohta saab Euroopa alal mõtteid vahetada ka teises võtmes – lisaks robotite pealetungile tuleb festivalil juttu noortest (ent miks mitte ka vanematest) tööotsijatest. Nimelt selgub statistikast, et keskmine töötuse määr Euroopa noorte seas on palju kõrgem kui üldine töötuse määr ning mõnes riigis on see veel eriti kõrge – näiteks Kreekas ca 42%. “Perspektiiv on praegu selline, et millenniumilapsed on esimene generatsioon, kes saavad tulevikus olema vaesemad kui nende vanemad. Siiani on see ikka vastupidi olnud – iga järgmine generatsioon on elanud paremini kui eelmised,” ütleb arutelu “Täiskasvanuks saamise võlu ja valu Eestis ja Euroopas” üks korraldajatest, Civitta Eesti esindaja Kristiina Laurits. Seetõttu püütakse arutelul üheskoos noortega leida lahendusi probleemidele, mis on seotud tööturule sisenemisega, sinna jäämisega ning seal liikumisega, püüdes samal ajal vaadelda Eesti noorte seisu võrreldes muu Euroopaga ning rakendada meie kasuks teiste riikide kogemusi. Kuna keskkond, looduskaitse ja tervislik toit on kodanikuühiskondades üha enam poleemikat tekitav temaatika (ja seda põhjendatult!), saab Euroopa alal osaleda ka selleteemalisel arutelul. “Räägime teemadel, mis on ka Eestis viimasel ajal aktuaalsed olnud – väetiste kasutamine, looduse seisukord ja mahepõllumajanduse arenguvõimalused,” sõnab Maria Helen Känd Euroopa Liidu Sekretariaadist, arutelu “Inimesed söönud, loodus terve – millist põllumajandust vajame?” üks korraldajatest. Kuna meie toidulaud koosneb suures osas põllumajandussaadustest ning inimesed on üha enam teadlikumad nii sellest, mida nad söövad kui ka sellest, kuidas meie tarbijakäitumine loodust parandamatult mõjutab, saavad arutelul sõna nii põllumajanduspoliitika kujundajad, looduskaitsjad kui ka kogemustega talunikud – seega jagavad oma vaateid mahetoodangu pooldajad ja riikliku poliitika esindajad, aga ka põllumajanduses tegevad väike- ja suurtootjad. Seejuures on arutelu eesmärk leida, kuidas Euroopa põllumajanduspoliitikat suunata viisil, et keskkond oleks suurimal võimalikul viisil kaitstud. “Arutelu käigus ei otsi me vaenlasi ja süüdlasi, vaid proovime arutleda, millist muutust vajab põllumajanduspoliitika, et ka 20 aasta pärast oleks inimesed söönud ning loodus terve,” võtab Känd arutelu kokku. Teema, mis kahtlemata läheb korda enamikule eestlastele, on Euroopa julgeolek. “Tihitilugu on riigikaitse teemaks väga üldistes piirides ning diskussioon käib kahe äärmuse vahel: Eesti on paremini kaitstud kui kunagi varem ning sõda on kohe tulemas.” Nõnda võtavad riigikaitseteemalise avaliku diskussiooni kokku Tartu Ülikooli Rahvusvaheliste Suhete Ringi esindajad, kes üheskoos Eesti NATO Ühingu ja Riigikantseleiga korraldavad arutelu “Meil aiaäärne tänavas, kui kaitstud oled sa?” Kuna Eesti kaitsevõimekus on sel aastal olnud kõrgendatud tähelepanu all seoses NATO liitlasvägede saabumisega ning julgeolekuolukorda mõjutab lähiajal suurõppus Zapad, on tänases julgeolekukeskkonnas asjakohane ka avalikkuse teadlikkuse tõstmine neil teemadel. Arutelul tuleb juttu Eesti riigikaitse tugevustest ja nõrkustest, seda nii koos NATO ja Euroopa Liiduga, aga ka ilma rahvusvaheliste organisatsioonide toeta. Seejuures uurivad kaitsevaldkonna asjatundjad kolonel Veiko-Vello Palm, professor Eiki Berg ja teadur Riina Kaljurand, kas meedia on julgeolekuriskid asjata suureks puhunud ning kui realistlikud on nii seal loodud kui ekspertide sõnastatud ohustsenaariumid. Et julgeolek on niivõrd mitmetahuline valdkond, on see keskne teema veel kahes Euroopa alal toimuvas arutelus. Terrorismile keskenduval arutelul “Kui turvaline on piirideta Euroopa?” proovivad ettevõtja Heldur Meerits, kirjanik Jaak Jõerüüt, KAPO esindaja Andres Kahar ning Euroopa Komisjoni esindaja Uku Särekanno vastata küsimustele, mis puudutavad terrorismi hoogustumist ning Euroopa Liidu rolli terrorismi pidurdamisel ja sellekohase julgeoleku tagamisel kõigile kodanikele. Eesti inimestele läheb teema igatahes korda – Riigikantselei tellitud uuringu kohaselt (VIIDE) peab 63% eestlastest sisejulgeolekut ja võitlust terrorismiga Euroopa Liidu kõige olulisemaks ülesandeks. Kuna arutelust saavad kõik soovijad osa võtta ning terrorismiküsimus on paljudel eestlastel hinge peal, tõotab nii panelistide, aga eriti rahvapoolne diskussioon tulla tuline. Vene keelt kõnelevad huvilised saavad osaleda arutelul “Как и чем Европа может способствовать реальным изменениям на востоке Украины?”, mis keskendub Ukrainale kui kõige olulisemale Euroopa Liidu idapartnerluse riigile. “Ehitame Ukraina ja Euroopa vahele raudkindla silla vastastikuseks mõistmiseks, toetamiseks ja tõhusaks koostööks” – selliselt võtab arutelu tuuma kokku korraldaja Dmitri Teperik Rahvusvahelisest Kaitseuuringute Keskusest. Nimelt korraldatakse arutelul videosilla vahendusel otseühendus Kramatorskiga, Donetski oblasti administratiivkeskusega, kus kõik soovijad saavad n-ö otse-eetris osaleda rahvusvahelises diskussioonis. Seejuures võiks Teperiku sõnul sündida arutelu tulemusena arusaam, kuidas saaks Euroopa tuua kaasa reaalseid ja hädavajalikke muutusi Ida-Euroopas ning milline võiks olla Eesti roll Ukraina julgeoleku ja arengu tugevdamisel. Euroopa ala arutelude korraldamises osalevad Euroopa Komisjoni esindus Eestis, Euroopa Liidu Sekretariaat, Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus, Eesti NATO Ühing, TÜ Rahvusvaheliste Suhete Ring, Civitta Eesti, Tallinna Ülikool, Vabaühenduste liit EMSL, Eestimaa Looduse Fond ja paljud aktiivsed Euroopa kodanikud. Eesti infotehnoloogilised saavutused – e-valimised, elektroonilised maksudeklaratsioonid, lugematud e-teenused ja idufirmad – on seadnud Eesti eesistumisele kõrged ootused. “Kui keegi suudab digi-Euroopat edasi viia, siis on see Eesti!” arvatakse Euroopas. Milline aga oleks eurooplase elu, kui ELi digikava täielikult rakenduks? Mis kasu tõuseb andmete vabast liikumisest? Millised on järgmised väljakutsed? Mis rolli mängib tehisintellekt tuleviku tööturul ja kas robotid võtavad ära eurooplase töö? Otsime vastuseid ja unistame suurelt. Osalejad: Siim Sikkut (majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi asekantsler), Anna-Greta Tsahkna (idufirma Timbeter juht)			OSCAR-2019
13. veebruaril andis siseminister Hanno Pevkur üle regionaalarengu auhinnad, millega tunnustati parimaid regionaalarengut toetavaid algatusi. Tunnustuse pälvisid üheksa ettevõtmist üle Eesti. Siseministri sõnul võib auhinna saajaid vaadates öelda, et tegemist on tõeliste oma kodukoha patriootidega. “Nad annavad oma hoolimise ja ettevõtlikkusega piirkonna arengule hoogu juurde ja nii mõnigi auhinna saanud ettevõtmine on saanud oma regiooni kaubamärgiks ning visiitkaardiks,” märkis Hanno Pevkur. Jaanuaris välja kuulutatud konkursile “Regionaalmaasikas” sai kandidaadiks esitada nii riigi ja kohaliku omavalitsuse asutusi kui ka füüsilisi ja juriidilisi isikuid. Konkursile laekus 35 ettepanekut. Siseministri moodustatud komisjon valis välja üheksa väljapaistvamat algatust, keda tunnustati Rita Randmaa tehtud keraamiliste maasikatega. Viljandimaa Arenduskeskus ja Võhma Linnavalitsus esitasid ühe kandidaadina ka MTÜ Sinule Võhmast. Jätka lugemist » 17. veebruar 2015 \| Sildid: regionaalmaasikas, siseministeerium, tunnustus \| Teema: Eesti, Võhma linn \| Kommenteerimine on suletud Võhmas elava Elke Wüthrichi eestvõttel avatakse Võhmas ühiskodu, mis on mõeldud eakatele naistele. «Mulle on vanaemad alati väga meeldinud,» põhjendas ta oma algatust. Elke Wüthrich renoveeris paneelmaja teisel korrusel neljatoalise korteri, kus kolm kõbusamat eakat naist saavad koduselt koos elada, pakkudes üksteisele tuge ja kindlustunnet. Elke Wüthrichi sõnutsi on see korter omalaadne alternatiiv vanadekodule. Ta avaldas lootust, et tänu sellele jääb mõnel inimesel vanadekodusse minemata. «Hooldekodus pole enamasti privaatsust, sest sinna elama asudes kaovad paljud suhted ja ka asjad, mis on inimestele olulised. Meie ühiskodu neljatoalises korteris pole keegi üksi, aga igaühel on ka oma tuba,» rääkis ta. Jätka lugemist » 27. jaanuar 2013 \| Sildid: hooldekodu, ühiskorter, vanurid \| Teema: Eesti, Viljandimaa, Võhma linn \| Kommenteerimine on suletud Taas on käes suvi ning Võhma linna päevad ja Kesk-Eesti laat võivad alata. Kuueteistkümnendat korda korraldatav üritus on iseloomulik oma mitmekesise kavaga, kus on palju isetegevust ja ka sporti. Sel aastal on palju rõhku pandud ka lastele, sest toimub ju staadionil miniolümpia, kus rüblikud saavad võidu joosta, kaugust hüpata ning palju muud huvitavat teha – ja seda kõike koos Jänku-Jussiga! Samuti on mõeldud noortele, kes saavad oma oskusi näidata seikluspargis ja skatepargis. Projekti „Connecting Stende and Võhma“ raames toimuvad Läti päevad Võhmas, kus osalevad 60 sõpruslinna Stende lauljat-tantsijat. Tänu Võhma Ajaloo Sõprade Seltsi ettevõtmisele presenteeritakse ürituse raames ka lühifilmi „Võhma sajand“, kus antakse ülevaade, mis on viimase 100 aasta jooksul Võhmas toimunud ja missugused arengud on Võhmas olnud. Jätka lugemist » Reedel ja laupäeval toimuvatele Võhma linna päevi iseloomustavad mitmed traditsioonilised märgusõnad. Nii saab teoks käsitöölaat, võimalus on vaadata firma Eesti Valgus valmistatud küünlaid ja saada osa selle omaniku Peter Wüthrichi pakutavatest ajaviitevõimalustest, nautida kontserte, elada kaasa „Võhma rammumees 2011” võistlustele, Kesk-Eesti peavallavanema valimisele jne. Viljandimaa mõnusa väikelinna populaarseima ettevõtmise tänavuses programmis leidub aga ka mõndagi uut ning üllatuslikku. Võhma linna päevad avatakse reedel kell 16, kuid ettevõtmised algavad juba hommikutundidest. Tänavuste Võhma linna päevade kohta sobivad hästi Hando Runneli luuleraed „Ei saa me läbi Lätita”. Kaasa löövad külalised Kuramaa sõpruslinnast Stendest, kus nagu Võhmaski on elanikke paari tuhande ringis. „Linna päevade programmi mahuvad ka „Läti päevad” ning lõunanaabrite isetegevuslaste kontsert. Käsitöölaadal pakuvad lõunanaabrid ka oma rahvakunstimeistrite tehtud esemeid. Kuuldavasti on veidi Läti teemat oma naljakavasse pookinud ka värske estraadipaar Henrik Normann ja Eduard Toman, kes laupäeva õhtul publiku ette astuvad,” tutvustas Võhma abilinnapea Aare Järvik. Kohalikest etlejatest sisustavad linnapäevi Pilistvere pillimehed, Maarika laululapsed, kes on saavutanud edu mitmel konkursil, näitering Rassijad ning mitmed teised kollektiivid Võhmast ning selle ümbrusest. Sportliku mitmekülgsust lisavad reedene jalgpallimatš Võhma ja Põltsamaa veteranide vahel. Laupäeval kell 16 saab teoks „Võhma rammumees 2011”. Osavust ja tugevust on vaja ka Kesk-Eesti peavallavanema valimistel. Oma tiitlit asub kaitsma Suure-Jaani vallavanem Tõnu Aavsalu. Tavakohaselt annavad värvika panuse linnapäevade õnnestumisse osaühing Eesti eesotsas omaniku Peter Wüthrichiga. Avatud on näitus erineva suuruse ja väljanägemisega küünaldest. Ettevõtte territooriumil ootavad lapsi põnevad atraktsioonid, kusjuures sõita saab ka mängrongiga. Võimalus on käsitöötubades meisterdada ning uudistada. Emadele-isadele, kes tahavad linnapäevadel veidi isekeskis ringi vaadata, pakutakse lastehoiuteenust. Linnapäevadel kuulutakse välja Võhma kolme kaunima koduaia omanikud ja kaunima väljanägemise ja ümbrusega asutus. Kes ostavad Võhmat tutvustava voldiku või pääsmed õhtustele kontsertidele, osalevad loosimises, mille auhinnad on sponsoritelt. Hilisemate tundide muusikalise meeleolu loomiseks ja tantsuks esinevad ansamblid Noorkuu, Regatt, Riff ha Traffic. Punkti paneb linnapäevadele aga laupäevaöine ilutulestik. „Iseäranis suurt rõõmu teeb asjaolu, et linnapäevadeks valmis uus laulava, mille ehitamist rahastati Eesti–Läti ühisprojekti „Conneting Võhma and Stende” raames,” ütles abilinnapea Aare Järvik. 28. juuli 2011 \| Sildid: linnapäevad, rammumeeste võistlus \| Teema: Viljandimaa, Võhma linn \| Kommenteerimine on suletud Homme, 18. mail avatakse Võhmas Sepa tänaval uisuväljak, mida saab kasutada aasta ringi, kirjutas Sakala. Võhma abilinnapea Aare Järvik ütles, et esialgu on väljaku suurus 120 ruutmeetrit ja see on valmistatud parafiinisegust, millel on võimalik liuelda tavaliste uiskudega. Rajatise tehnoloogia pärineb Šveitsist. Töö on tellinud Võhmas tegutsev mittetulundusühing Sinule ja seda rahastab Leader-programmist Võrtsjärve ühendus. Mittetulundusühingu Sinule esindaja Peter Wüthrich ütles uudisteagentuurile BNS, et edaspidi laiendatakse liuvälja 300 ruutmeetrini. Uisuväljaku praegune etapp maksab Wüthrichi sõnul ligi 50 000 eurot. Hinna sees on ka platsi korrashoidmise seadmed ja atraktsiooni Šveitsist Eestisse transportimine. 17. mai 2011 \| Sildid: uisuväljak, uus tehnoloogia \| Teema: Viljandimaa, Võhma linn \| Kommenteerimine on suletud Korraldajad ootavad aiapidajaid müüma eelkõige lillesibulaid ja -juurikaid, aga ka dekoratiivtaimi ning igasuguseid aia- ja metsasaadusi. Laadal on lubanud kohal olla ka tuntud Eesti aiandid: Aiasõber, Haideaed, Valgeanso talu, Järvselja puukool jne. Samuti on kutse laadale saanud Eesti tuntuim sibullillekasvataja Sulev Savisaar ja teised teadjad aiandusinimesed. Võhma kultuurikeskuses on üleval Riho Terase lillefotode väljapanek ja näitus „Võhma abori geen”, mis tutvustab fotoobjektiivi kaudu jäädvustatud võhmalasi. Antakse üle ka tiitel „Võhma juurikas”. Selle saab inimene, kes on andnud viimastel aastatel suure panuse Võhma haljastamisse.			OSCAR-2019
Hotellid Wantiool – Hotels.com abiga on lihtne leida sobiv hotell Wantiool, võrrelda tubade hindu ja kohe vaadata vabade kohtade olemasolu. Meie veebilehel on imelihtne leida ja broneerida reisiks soodne Wantiool hotell. Iga hotell on varustatud kaardiga. Lisaks hotellitubade kirjeldustele ja fotodele oleme lisanud külastajate hinnagud ja pikemad arvustused, kus on juttu hotelli asukohast, ümbruskonna meelelahutusvõimalustest, tubade mugavusest ning majutuse ja teenuste kvaliteedist. Meie kliendiprogrammiga Hotels.com™ Rewards liitudes teenite iga 10 öö eest 1 öö tasuta. Bulldozer on protsessoritootja Advanced Micro Devices (AMD) 10h põlvkonna järgse protsessoriahitektuuri koodnimi. Bulldozer on AMD suurim arhitektuuriline muudatus K7 generatsioonist saati, olles suuresti algusest arendatud. [1] Arhitektuur on mõeldud serveri- ja lauaarvutiprotsessoritele TPD vahemikus 10–125 vatti. Esimesed Bulldozeri arhitektuuriga protsessorid – FX seeria tooted – tulid müügile 12. oktoobril 2011. Bulldozeri arhitektuuri kasutatavad protsessorid toodetakse firma GlobalFoundries 32nm SOI tehnoloogiat kasutades. Kasutatud on ka uut lähenemist mitmelõimelisusele, mis protsessori ressursse jagades loob kompaktse ja paljutuumalise disaini, mida on kerge valmistada. Lisatud on ka juba varem Inteli poolt toetatud protsessori käsustikke nagu SSE4.1, SSE4.2, AES, CLMUL ja AVX, ning AMD enda poolt ette pandud XOP and FMA4.[2] Tähtsaks muutuseks võib lugeda ka vanemalt 45 nm protsessitehnoloogialt 32 nm protsessile üleminekut, mis annab suurema energisäästu ja väiksemad transistorid. [3] Esimesed Bulldozeri arhitektuuri kasutavad protsessorid lauaarvutitele tulid turule 2011. aasta oktoobris, serveritele novembris. Uued Opteroni serveriprotsessorid on G34 (Interlagos platvorm) ja C32 (Valencia platvorm) soklitega täielikult ühilduvad, kuid lauaarvutitele mõeldud FX seeria Bulldozerid (Zambezi platvorm) kasutavad uut AM3+ soklit[4], millega vanemad AM3 protsessorid on tagasiühilduvad. Mõned emaplaaditootjad on siiski välja lasnud BIOS-i uuendusi, mis lubavad kasutada AM3+ protsessoreid vanematel AM3 emaplaatitel, kuid seda mõningate piirangutega. [5] Bulldozer on suurim arhitektuurimuudatus 2003. aastast, kui AMD avaldas oma Athlon 64/Opteron (K8) protsessoriperekonna, mis sisaldas ka kahte 128-bitist FPUd, mida sai kombineerida üheks 256-bitiseks FPUks. Üks suur muudatus on mooduli mõiste sissetoomine. Üheks Bulldozeri mooduliks on kaks tuuma, millel on jagatud L2 vahemälu ja FPU, kuid mõlemal tuumal on eraldiseisvad täisarvutuumad. Selline käsitlus tähendaks, et näiteks nelja mooduliga protsessoril on siiski tegelikkuses kaheksa tuuma, mille ka operatsioonisüsteem ära tunneb. AMD uute Blldozer protsessorite ehituse aluseks on moodulid. Moodul on kahetuumalise ja ühe tuumaga SMTd toetava protsessori vahepealne lahendus. Esimese puhul on iga tuum täielikult iseseisev ja suudab korraga ühe lõimega töötada, teise puhul jagavad erinevad lõimed sama tuuma ressursse. Moodul koosneb kahest tihedalt koos olevast x86 protsessorituumast, mis jagavad L2 vahemälu, FPUd ja varajasi konveieri (pipeline) etappe. Igal moodulil on iseseisvad riistvararessursid, näiteks kahe tuuma vahel jagatud L2 vahemälu kuni 2048 kB, 16 kB L1 vahemälu igale tuumale, 64 lB vahemälu käsustike jaoks igale moodulile ja kaks täisarvutuuma (integer core). [6] Sellisest lähenemisest saab järeldada seda, et suuremat rõhku on pandud mitmelõimeliste ja täisarvutehteid sooritavate programmide jõudluse kasvatamisele. AMD sõnul suurendab teine täisarvutuum moodulit ainult ~12% võrra ja kiibi tasandil lisab ainult 5% täiendavat skeemistikku. [7] Mooduli suurus koos 2 MB L2 vahemäluga on 30,9 mm2 ja transistore on 213 miljonit. [8] Bulldozeri põhised protsessorid on mõeldud töötama pingevahemikus 0,8–1,3 volti[8], minimaalse ja maksimaalse võimsustarbega vahemikus 10–125 vatti olenevalt protsessorist ja töökoormusest. Protsessorid saavutavad taksagedusi üle 3 GHz [9]. Bulldozer toetab ka Turbo Core tehnoloogiat, mis tõstab tuumade taktsagedusi, kui tuumad on koormuse all ja töötemperatuur on piisavalt madal. [10] Protsessorite tootmine toimub GlobalFoundries tehastes; 11-metallikihilise 32 nm SOI, High-K Metal Gate (HKMG) tehnoloogiaid kasutades. L1 taseme vahemälusid on arhitektuuris kasutusel kahte tüüpi. Käsustike jaoks kasutatakse 64 kB mälu mooduli kohta ja andmete jaoks on 16 kB mälu iga tuuma kohta. L2 taseme mälu on igal moodulil 2 MB ja see on mõlemal tuumal ühine. Kogu protsessori peale on kuni 8 MB L3 vahemälu, mis on kõikide moodulite vahel jagatud, mis on samal ränikiibil. [11] Kuna L3 taseme mälu on tükkideks jaotatud, võivad andmed neis tükkides korduma hakata ja seetõttu langeb efektiivse mälu hulk. Bulldozeri mälukontroller toetab DDR3 mälumooduleid kiirusega kuni 1866 MHz. [12] Lauaarvutite puhul toetavad protsessorid kahe kanaliga mälukonfiguratsioone kiirusega kuni 1866 MHz ja serveriprotsessorid toetavad nelja või kahe kanaliga mälukonfiguratsioone kiirusega kuni 1600 MHz. [13] Kasutusel on AMD Hyper Transport Technology ühenduslink, mis ühendab protsessori emaplaadi põhjasillaga. Bulldozer kasutab versiooni 3.1, mis töötab 3,2 GHz sagedusel ja pakub andmekiirust kuni 25,6 GB/s. Serverituru jaoks jääb sokeldus muutumatuks, kuna AMD otsustas G34 (LGA1974) ja C32 (LGA1207) soklid juba enne Bulldozeri valmimist uue arhitektuuriga ühildada. Lauaarvutite puhul toodi turule uus AM3+ (AM3b) sokkel, millega on vanemad AM3 protsessorid tagasiühilduvad. Pesal on 942 kontakti ja DDR3 mälude tugi. Uusi AM3+ protsessoreid saab mõningate firmade emaplaatidel kasutada pärast BIOS-i uuendamist[14], kuigi see pole AMD enda poolt ametlikult toetatud. Esimesteks turule tulnud protsessoriteks Bulldozer arhitektuuriga olid lauaarvutitele mõeldud FX seeria, koodnimega Zambezi, lahtise kordajaga protsessorid FX-6100, FX-8120 ja FX-8150. Kõik selle perekonna protsessorid kasutavad AM3+ soklit. FX seeria Bulldozerite jõudlus on esialgu tekitanud üsnagi vastakaid arvamusi. Antud protsessorid on paljulõimelistes täisarvutehteid kasutavates testides näidanud end üldiselt heas küljest, kuid paljudes teistes jõudlustestides on jäädud alla isegi eelmise põlvkonna Phenom X6 protsessoritele, rääkimata Inteli Sandy Bridge i5/i7 protsessoritele allajäämisest. [15] Kuna Inteli 2500K tulemused on palju stabiilsemad ja hind on võrreldes FX-8150-ga konkurentsivõimelisem, ei jäänud paljud testijad AMD uute protsessoritega rahule. Leiti ka seda, et AMD protsessorid oli eriti energianõudlikud. "Üleklokkimine" näitas protsessorite puhul jõudluse kasvu, kui samas ka väga suurt voolutarbe kasvu. [16] Üheks protsessori piirajaks võib pidada praeguse tarkvara optimeerimatust Bulldozeri arhitektuurile. [17] Bulldozeri võimekuse paremaks kasutamiseks on Linuxi 3.2 kerneli versiooni lisatud täiendus, mis optimeerib mälu joondamist Bulldozeri jaoks. Esialgse versiooniga sellest täiendusest, mille AMD töötaja Linuxi kernelisse panemiseks välja pakkus, ei olnud Linus Torvalds rahul, kuid seda muudeti ning hiljem sai see ametlikku kerneli versiooni lisatud. [18] Sarnane uuendus Windowsi peale on planeeritud 2012. aasta esimesse kvartalisse. Microsoft lasi küll vahepeal Windows 7-le Bulldozeri jaoks uuenduse välja, kuid tuli välja, et see lahendus oli poolik ja Microsoft eemaldas selle samal päeval. [19]			OSCAR-2019
Veevarustuse ühisveevärgiga liitumise ja kanalisatsiooni trassi ning mahuti paigaldamine Harku vallas Murastes (Muraste) Eriti hindan ettevõtte paindlikkust tulla ja teostada töö laupäeval, kuna saabuvate vihmade tõttu võis pinnas muutuda liialt pehmeks.Samuti väärib kiitust teostamise kiirus ja tööde lõppemisel tehtud heakord.Edu sellele firmale ja soovitan neid ka oma ringkonnale. Ainult kiidusõnad, suured kummardused ja tänusõnad!! Poisid pidid töötama ülirasketes tingimustes (väga pehme maa, kus traktor poole rattani vajus sisse ja lõpuks jäi täiesti kinni). Poisid olid nutikad, mõtlesid kiiresti lahenduse ja töö sai tehtud kuigi mul oli vahepeal tunne, et mahuti paigaldus jääb küll pooleli. Boonusena muidugi töö lõppedes parandati ja siluti maapind nii ära, et kohati oli isegi siledam tulemus kui enne! Lisaks kiire töö, tähtaegadest ja kellaaegadest peeti kinni jne Soovitan 100% Tööd alustati õigel ajal. Tööde teostamise paindlikus surepärane, et kui oli vaja teha lisa asju nagu hoone lammutamine ja utiliseerimine, siis oli see võimalik ja mõistva hinnaga. Töö ise kvaliteetne, meeste suhtumine asjalik ja positiivne. Soovitan kõigile, kellel vaja teha teid, kände välja tõmmata, oksi vedada või vundamendi taldmiku padja tegemist, lisaks muid asju kuna nagu mainisin väga paindlikud ja leiavad lahendused igale probleemile. TÄNUD, kindlasti tellin veel töid. Töö tehtud kiirelt ja korrektselt. Korrektne "võtmed kätte" lahendus ehk siis ise mitte midagi tegema ei pea. Väga mugav. Hinna seisukohalt - kindlasti oleks võimalik seda tööd ka odavamalt teha aga siin tuleb jällegi mängu mugavus, kiirus ja kvaliteet. Lisaks sellele on kõik ametlik dokumentatsioon korras. Minu puhul oli ka suure tehnika ligipääs vägagi raskendatud. Suurepärane töö!!! Kõik oli tehtud 1 päevaga ja rohkem kui lubati. Kõik sertid ja muud paberid on olemas ka. Soovitan!! Väga professionaalne suhtumine. Tööde algus mõnevõrra venis, aga kui tegema hakati, siis tehti hästi ja kiiresti. Lasin antud firmal paigaldada reoveemahuti 8 m3 suurune. Töö väga kiire ja kvaliteetne. Julgen soovitada ! Pole veel varem sellisel tasemel töömeestega kohtunud. Ületasid ootused igas aspektis. Kindlasti teen ise nendega uuesti koostööd ja soovitan ka teisele. Suurepärane! Väga professionaalsed tegijad, soovitan igal juhul valida! Mul oli üsna ebastandardne probleem - arhailise kesta sisse tuli kuidagi aretada tänapäevane sisu nii, et see välja ei paistaks. Kõik mõtlesid kaasa, pakuti erinevaid variante ja mis põhiline - kordagi ei öeldud "no seda küll ei saa!" Tähtajast peeti kinni, pakutud summast peeti kinni, eranditult kõik töömehed olid väga sõbralikud. Kokkuvõttes - ma sain palju ilusama ja kvaliteetsema lahenduse kui lootsin! Väga super! Mehed, kes probleemide ilmnemisel ei jäta tellijat hätta. Pakuvad välja omapoolseid lahendusi, mõtlevad kaasa. Töö kiire ja kvaliteetne. Edaspidi tean kellelt taolisi töid tellida ja soovitan ka teistele. Suurepärane töö kokkulepitud hinnaga, kuigi kanalisatsioonitöö osutus arvatust keerulisemaks. Julgen soovitada! Väga professionalne ettevõte. Mõtleb tellijaga kaasa, töid teeb kvaliteetselt, tähtaegadest peab kinni. Hinna ja kvaliteedi suhe kindlalt paigas. Kokkulepetest peetakse kinni, tööde tegemisel arvestatakse tellija soovidega ja tööde kujunemine arvatust raskemaks ei muuda isegi kopameest närviliseks - meeldiv suhtlemine lõpuni välja. Julgen ise teist korda tellida ja ka teistele soovitada. Mehed teavad, mida teevad ja teevad seda ülihästi. Kvaliteet ületab kordades hinna. Kutsu kohe küla kokku imetlema ja kiitma:) Kui kõik suhtuksid töösse ja klienti kasvõi poolt niisama hästi, oleks Eesti jaoks majanduslangus ainult kuulujutt. Ausõna. Ma ei saaks kogu protsessi ja ka tulemusega rohkem rahul olla. Parim kogemus ehitusega seotud valdkonnas seni. Pädevad inimesed, kes mõtlevad just Sulle vajaliku lahenduse. Super! Pole ammu nii korrektset ja asjalikku tööd ja teenindust näinud. Õppinud mehed ja tõsiselt asjatundjad. Isegi nn järelviimistlus tehtud viimasepeale! Julgen igaühele soovitada! Kõik väga positiivne. Isegi ajasid ennast laupäeval välja, et minu vajadustele vastu tulla. Soovitan kõigile. Ainult kiitvad sõnad selle firma suhtes.Väga korralik töö,lubadustest kinnipidamine,täpsus lepingu täitmise suhtes,korralikud töömehed jne.Kindlasti kasutan edaspidi veel nende teenuseid majaehituse juures,kuid samas soovitan kõigile teistele seda firmat.Jõudu neile! Väga asjalikud, sõbralikud ja konkreetsed mehed. Kui milleski sai kokku lepitud, siis sellest peeti täpselt kinni. Töö teostus sujus kiiresti ja tõrgeteta, midagi tegemise käigus juhuse hooleks ei jäetud. Soovitan soojalt kõigile ja kui endal tulevikus sarnast teenust jälle vaja peaks minema, helistan kindlasti neile esimesena. Soovitan kõigile! Meeste töö on kiire ja korralik. Lisaks veel ka kliendisõbralik suhtumine. Kui kunagi peaks veel sellist tööd vaja olema on teada kelle poole pöörduda. Kogu maja ehituse juures ainukesed vennad kes tegid asja kiirelt ja mõistliku hinnaga.Need mehed teavad mida teevad.Soovitan soojalt kõigile Oleks vaid sellise suhtumise ja oskustega mehi rohkem... Haruldane juhus, kus mehed ei tee lihtsalt mis paberil kirjas on vaid mõtlevad kaasa, kuidas parem, loogilisem ja hinnaltki mõistlikum on. Teostuse aeg kohandati vastavalt mu ehituse võimalustele. Hind polnud küll kõige odavam, kuid töö ja tulemus on iga kulutatud krooni väärt! Minu lugupidamine ja sügav tänu!			OSCAR-2019
Möödunud teisipäeval Tokyos andsid kaubandusleppele allkirja Euroopa Ülemnõukogu eesistuja Donald Tusk ja Jaapani peaminister Shinzo Abe. Nüüd peavad parlamendid selle kava ratifitseerima. Eestil on kaubateede avanemisest võita mõndagi – geograafiliselt kauge saareriigiga on meil sarnasusi rohkem kui esialgu paistab. „Tihti ei sünni leppeid, kus võitjaks on põllumajandussektor. Kuid nüüd see juhtus! Uus lepe tähendab meile väga palju, oleme seeda oodanud pikisilmi,“ sõnas Jaapanisse Eesti juustu eksportiva piimandusühistu E-Piim juhataja Jaanus Murakas. Kuigi Jaapani ärikultuuri nõuded on spetsiifilised ja ranged, on tegemist maailma ühe suurema juustu importijaga. Praegu tuleb toiduaine pealt tasuda 29,8% tollitariifi, kuid edaspidi langeb see number järk-järgult, kuni nulli. Muraka sõnul saavad Eesti piimafarmerid nüüd suurema kindlusega tulevikku vaadata. Kindlasti suurendab vabakaubanduslepe seni hapra piimandussektori vastupanuvõimet kriisidele. E-Piima tulevikuplaanid näevad ette uue ühistulise piimatööstuse rajamist Paidesse. Selle äriplaanis on juba praegu planeeritud toodetavast juustust kolmandiku müük Jaapanise. See toimub läbi ettevõtte eksklusiivse esindaja, suurkorporatsioon Marubeni. „Uues tööstuses saab tänu kaasaegsele tehnoloogiale toota juuste, mida täna Eestis ei valmistata. Jaapanis ja Aasis on nendele sortidele suurem nõudlus,“ sõnas Murakas. Euroopa Liidust tulevale naturaalsele meele kehtib praegu 2,5protsendiline tollimäär. Seda ka Artisan Honey OÜ kaubale. Ekspordijuht Sander Sulane kiireid muutusi ei oota, kuid pikemas perspektiivis on tollitariifi kadumine nii tootjate, partnerite kui lõpptarbija seisukohast tervitatav. Positiivne mõju müügitulemustelegi on ilmne. „Oleme leppest sealsete partneritega mitu korda vestelnud. Esialgse info kohaselt kaob Euroopa Liidust imporditava naturaalse mee tollitariif järk-järgult kaheksa aasta jooksul,“ sõnas Sulane. PRFoodsi tegevjuht Indrek Kasela sõnul leidis, et talle pole tariifid Jaapanis äri ajamiseks kunagi takistuseks olnud. Tänu Põhjamaade-armastusele otsivad jaapanlased ise aktiivselt turustuskanaleid. Seega ei saa väita, et tegu oleks meile eksootilise turuga. Indrek Kasela sõnul on jaapanlased palju aktiivsemad koostöö otsijad kui eestlased. Foto: Andres Haabu Eesti toiduainete kõrval on Jaapanis väga hinnas ka meie puitmajad. Puitmajaklastri juhi Lauri Kivili sõnul toimib kogu sealne sektor impordi põhimõttel ja enda puidutagavara suhtes ollakse selgelt kaitsvad. Väga suur kogus puitmaju veetakse juba praegu sisse Soomest ja Baltikumist, aga ka Kanadast. Majadele kehtib üldiselt üsna madal tariif, 3,9%. Aga Eestile kui WTO liikmele seda ei eksisteerigi. Juba praegu. Nagu ka ülejäänud 28 Euroopa Liidu liikmesriigile. Seda enam julgustab Kivil koostöövõimalusi otsima. "Eesti ja Jaapani arhitektuuris on puidul, palgil ja palkmajal äärmiselt oluline roll. Meie arhitektid on läbi ajaloo vaadanud üsna palju Jaapani disaini poole ja sealsete olulisemate arhitektide loominguga ollakse hästi kursis. Ka disainitunnetuslikult oleme väga sarnased. Mõlema arhitektuuris valitseb lihtsus ja selgus ning soov eksponeerida puitu. Hoonetes otsitakse individuaalsust,“ rääkis Kivil. Praegu on Jaapan kaupade arvestuses 70 miljoni euroga Eesti 27. kaubanduspartner ja teenuste arvestuses 29. riik. Välisministeeriumi kaubanduspoliitika ja majandusorganisatsioonide büroo direktor Margus Rava sõnas, et väheneva tollimaksu toel hoiavad põllumajandus- ja tööstuskaupade eksportijad kokku enam kui 2 miljonit eurot aastas (2017. aasta ekspordimahtude korral). Samas avaneb võimalus uutele ettevõtetele. Näiteks vaatavad Jaapani poole huviga Eesti loomalihakasvatajad. EASi ettevõtluse keskuse direktor Tanel Rebane lisas, et ITC (International Trade Center) uuringute ja statistika põhjal on Eestil suur täitmata ekspordipotentsiaal masinatööstuse sektoris. Toiduainetööstuselgi on veel arenguruumi. „Viimase puhul on hetkel tariifid väga kõrged. Võrdlemisi hästi läheb puidusektoril,“ märkis Rebane. Euroopa Ülemnõukogu eesistuja Donald Tusk kirjeldas The Guardiani veergudel lepet kui valguskiirt süngeks tõmbuvas rahvusvahelises poliitikas. „See on strateegiliselt tohutu kaaluga samm. Ajal, mil on tärganud jõud, kes on hakanud kahtlema kindlatel mängureeglitel toimivas globaalses korras,“ viitas Tusk üha protektsionistlikumaks muutuvale maailmamajandusele. Tariifide vähendamine toimub erinevas mahus. Näiteks Jaapanisse eksporditavatelt keemiatööstuse toodetelt eemaldatakse tariifid kohe pärast lepingu jõustumist. Samas veiseliha tariifi langetatakse 38,5% pealt 9% peale 15 aasta jooksul. Vastutasuks langetab Euroopa tariife autode pealt ja kaotab need tagavaraosadelt. Rava hinnangul on lepingu otsene positiivne mõju Eestile kordades suurem kui negatiivne mõju kaubandusvaidlusest USAga. Juuni algusest USAsse imporditavale terasele ja alumiiniumile kehtivate täiendavate tollide alla mahub potentsiaalselt vähem kui 400 000 euro eest Eesti toodangut. See on 0,1% Eesti ekspordist Ameerika Ühendriikidesse. Rebase sõnul tõuseb Euroopa Liidu hinnangutel ELi eksport Jaapanisse kaubandusleppe mõjul 34% ja tõstab ELi SKP-d ligi 0,76%. Kokku kõrvaldatakse ühe miljardi euro väärtuses tollimakse, mida ELi eksportijad igal aastal Jaapanile maksavad 17. juulil sõlmiti lisaks vabakaubandusleppele ka isikuandmete kaitse süsteemide ekvivalentsuse tunnustamise lepe. Selle järgi võib Euroopa Liidust viia andmeid Jaapanisse, kuna sealne seadus tagab sellele adekvaatse kaitse. „Eesmärk on hõlbustada äritegevuses isikuandmete edastamist, tagades seejuures andmekaitse kõrgeima taseme,“ selgitas Margus Rava välisministeeriumist. Tänavu 6. juulil tegid Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Junker ja Jaapani peaminister Shinzo Abe ka teemakohase deklaratsiooni, kinnitades, et andmete liikumine on globaalse majanduse edendamise fundamentaalne alus.			OSCAR-2019
Üks hea raamat on kuu algusest õhku jäänud. Pärast kukeseente järele küürutamist ja valutavat selga oleks teilgi ehk lohutav lugeda saja-aastasest vanamehest. Raamat peaks sobima kõigile neile, kes muidu raamatuid kardavad. Põhjenduseks, et need on igavad, tegevus venib, midagi ei juhtu, nalja ei saa jne, jne. Siin on seda kõike rohkem ja enamgi veel! Sündmusteahela käivitabki tähtsa verstapostini jõudmine. Järgneb kuu aega seiklusi ja rändamisi läbi Rootsimaa. Vähe sellest, et selle kaootilise retke jooksul juhtub kõiksugu asju, on pidevalt vahelepõiked Allan Karlssoni elatud elule. Ja need vahelepõiked...no ütleme nii, et neist selgub, et peategelane on nagu möödaminnes olnud osaline paljudes eelmise sajandi võimsates ajaloosündmustes. Ta on paljud neist suisa käivitanud. Tekib õigustatud küsimus, et kes ja kus me oleksime ilma Allan Karlssonita? Kui Pipi oleks olnud poiss (kuigi tänasel päeval ei oleks seegi muidugi probleemiks) ja Astrid Lindgren oleks Pipi tegemistele järje kirjutanud, siis just kõnealune raamat oleks võinud selleks järjeks olla. Muidugi ma nautisin selle raamatu lugemist, eelkõige keele pärast. Väljendite ja metafooride pärast. Mind isegi ei huvita, kas see oleks pidanud mõjuma poosetamisena või mitte, igatahes mina jälgisin huviga mängimist keelega, lühikesi, enamasti olevikuvormis lauseid. "Tartu maantee piduritulede täppmuster liigub nagu sajajalgne, tõmbub lõõtsana kokku, venib, tõmbub, venib taas." Samas ma ei saa muidugi öelda, et lugu ise ja tegelased mulle kuigivõrd sümpaatsed oleksid olnud. Kindlasti mitte minu masti. Samas tegi see ehk just asja huvitavamaks? Katkiste inimeste katkine lugu kui omaette elamus. Kokkuvõttes oli kõige kohal tohutu tühjus, selles tühjuses uitamas ultramoodsad viirastuslikud kujud. Sellised, keda võiks kujutleda vaid öösiti eksisteerimas. Päeval oleksid nad oma varjusurmas. "Ma EI ole elus olemise tunne" oleks asjakohasem pealkiri isegi:) Iga-aastased vanaaja päevad Tønderis on samuti hea põhjus just juulikuus sealt läbi põikamiseks. Jalakäijate tänaval on avatud muidugi kõik sealasuvad poekesed, müüjad kenasti kostümeeritud, kuid lisaks on neil päevil oodatud kauplema ka linnarahvas. Lastest raukadeni, mänguasjadest ja väikseks jäänud riietest kuni vanavarani. Ohtralt muusikat, vorstikesi ja õlut. Ja kui igav on line-tants oma tavapärastes riietes! Tanstul on kohe teine jume kui taolised värvikad tegelased veel värvikamas rõivastuses hoogu satuvad. Kaplinskil on lisaks reisimuljetele ja rohketele ajaloolistele kõrvalepõigetele teisigi väärt mõtteid ja tähelepanekuid. Neid on märkimisväärne hulk, kuid olgu siinkohal toodud paar näidet, enamus valusalt õiged ja aktuaalsed. "Mis on hullem, kas püüd vägivallaga muuta vägivaldset maailma või alistumine selle maailma vägivallale, mis võtab meilt vaimuvabaduse ja loovuse, muudab meid suurfimade valmistoodangu ja valmisideede vagurateks tarbijateks? Kas see tõesti jääbki nii, kas vastujõudu ei ole ega tulegi? /.../ See rõhuv needus pole kuskile kadunud, ta on olemas, on vaid nägu ja nime muutnud, õppinud alistama meid toore vägivalla asemel meelituste ja kingitustega, piitsa asemel präänikuga. Ta pakub meile leiba ja tsirkust, maiust ja meelelahutust, paljaid tüdrukuid ja ostuparadiise." "Hotellis on oma kohta, kodust nurgakest raske luua. Hotell on nagu nimme korraldatud nii, et inimene sääl päriselt kodus olla ei saaks. Mulle ei meeldi hotellid, kus hommikul pead närviliselt mõtlema, kas jõuad enne käia hommikust söömas ja end päevaks valmis seada, või sekkub sinu tegemistesse ja plaanimistesse hotelliteenija, kes tuleb, et tuba koristada ja seada selliseks, nagu ta peab olema, kaotada see piskuke korda ja korratust, mille inimene ise on loonud. Ka korratuses, omaenda näo järgi tekitatud segaduses on midagi kodust, on natuke place´i. Seda aga ei jäeta. Vahel tahaksin hommikul hotelli jääda, rahulikult lugeda või kirjutada, mida koristaja aga ei lase. Nii pean enamasti minema välja, tulles tagasi umbkaudu siis, kui toast peaks olema juba üle käidud." "Mulle ei sobi olla turist. Kui mõni koht mulle meeldib nagu Kreeta või Santorini, tahaksin sääl viibida pikemalt, tahaksin sääl elada, elada sisse, õppida keelt, leida tuttavaid, jalutada, vaadata ringi, vaadata jalgade ette, pildistada, kirjutada. Istuda mäel või mere kaldal lihtsalt niisama." "Kalapüüdmine on hoopis midagi muud kui jahilkäik - kalapüük on kala o o t a m i n e, jaht enamasti looma otsimine ja jälitamine." "Eks paljud meist lähe ju ka turismimatkale alateadlikus lootuses, et midagi juhtuks, et katkeks hall monotoonne kulg. Tsiviliseeritud ühiskond on ühiskond, kus midagi ei juhtu. Me igatseme tsivilisatsiooni, aga küllastume temast ja tahame midagi muud, mida võiks nimetada barbaarsuseks. Tahame ohtusid, seiklusi, olgu või erootilisi või administratiivseid, tahame ootamatusi, olgu või tarakane vannitoas. Me tahame tegelikult isegi õnnetusi või kuritöid, kuigi ei tihka seda endale tunnistada. /.../On sõdasid, maavärisemisi, nälga, diktatuure, vabadusvõitlust. taifuune, epideemiaid, orjapidamist, laste prostitutsiooni ja ekstremismi. See kõik on kolmanda maailma ja kommunistliku ning postkommunistliku maailma oluline eksportartikkel arenenud maailma. Arenenud maailm impordib õudusi ning kannatusi ja kasseerib sisse võlaprotsente, vastu annab ta vilja, rock-muusikat, röövlifilme, elektroonikat ja vanu autosid. Mõnikord ka toksilisi jäätmeid." See roheline uks on aga pärit Møgeltønderist. Just nii värvikas kui on see uks, vähemasti võrreldes naaberustega, on ka selle ukse taga elav Sonja. Sonja on seesama proua, kes Minu Taani kirjutamise aegu veel samal tänaval Mormor`s Lille kohvikut pidas. Lisaks sellele, et ta oli kogu ihu ja hingega kohvikutöö juures, oli söögikoha tunnuseks ka rikkalik ja pidevalt uuenev väljapanek tema töödest. Pisukest ülevaadet tema naivistlikest maalidest võib näha siin. Pärast kohviku üleandmist lootis Sonja leida veelgi enam aega maalimiseks. Nähtavasti tema soov täitus, sest kui meie reisiseltskond aknast möödus, siis plätserdas ta küll usinasti värvidega oma laua taga. Kuna päev-päevalt sagenevad siin blogis need külastused, mis seotud mustikametsadega, siis on just metsad süüdi selles, et pilte ja juttu ei taha siia kuidagi tekkida. Kui kõik meeleheitlikult otsivad nende metsade koordinaate, siis panin minagi padavai metsa poole ajama. Nüüd, kui Eestimaa suve "parim osa" - sääsed, on mu pealaest jalatallani ära kaardistanud, on paras aeg siia haavu lakkuma tulla. Kui minna Taanimaale, eriti aga Jüütimaale, minu sünnipäeva ajal, siis on mitu head asja kohe kindlasti garanteeritud. Üks mis kindel, ja siinkohal räägib minus paadunud käsitööhuviline (te saate ikka irooniast aru loodetavasti:p) on see, et Tønderis võib näha niplajaid. Neid on seal muul ajal ka ringi siblimas ja tähelepanu tõmbamas (kui nad liiguvad oma poolikute töödega kogunemispaika), kuid juuli keskpaigas on üritusi, mil nad oma oskusi keset tänavat eksponeerivad. Eks muidugi ole ka, millega hiilata, sellele ei vaidle keegi vastu. Kui nad siis on aastaid, ei, pigem siiski aastakümneid, harjutanud ja vihunud niplamist, jõuavad nad millegi selliseni, mis siin allpool näha. See on juba midagi sellist, mille tulemusena valmib töö, mida puutuda ei lubata. Hinda küsida ei julgenud nagunii, mis sa hing ikka ilusat päeva ära rikkuma hakkad. Üks näide pildiarhiivist ka. Minu äärmiselt asjatundlik silm näeks muidugi, et tegemist sarnase tööga, aga mõni teadjam võib mind rõõmsasti valgustada selles osas. P.S. Mustika- ja kukekametsad leiab tegelikult ka niisama üles, piisab metsaaluse taimestiku jälgimisest;) ...ehk, kui ma igal laupäeva ja pühapäeva varahommikul pildil nähtava teelõigu läbiksin, võiksin ilma poodlemisetagi juba täies rõivais olla. Kõige enam oleks mul muidugi mütse ja sokke ja puudust tunneksin ehk pükstest. Iseenesest jaki kaotamisest ma saan aru küll, ent kõik need üksikud ja kaksikud sokid (mida ma pildistama pole vaevunud) jäävad mulle veidi mõistetamatuks. Ja lisaks tasub mainimist, et järgmisel nädalal peaks kõigi eelduste kohaselt jõudma trükikotta ka järgmine lugu. Pärast mõningaid ümber vaagimisi, ikka kirjastuse palvel nagu alati, saab pealkirjaks "Kui mäng on lõppenud". See on lugu katkisest inimhingest ja sellise hinge sobitumisest ühiskonda. Kuigi peategelane teenib aega Afganistanis kaheksakümnendate teises pooles, sobitub lugu paraku ka tänasesse päeva. Naistele olgu etterauttavalt ära öeldud, et kindlasti ei ole see sõjaraamat, nii et ei tasu karta. Aga Poola läbi Masuuria on midagi enneolematut. Midagi erilist, väikest, aga samaaegselt suurt. Masuuria, see on järv järves kinni, saarekesed ja lähedalasuvad suvemajakesed, puhkajatele mõeldud korterid, ehe maaelu. Jah, paljud teist võivad seda käänulist ja vana tammealleed ju vihata, kuid see on midagi erilist ja ainulaadset. Laupäevane Masuuria on pulm pulma otsa. Selles väites ei ole väiksematki liialdust. Iga kiriku ees seisab lisaks ehitud pulmaautole (enamasti koguni kaks autot) ka kymneid muid autosid. Valges pitsivahus pruudid ja tumedas peiud on arglikud ja ootel. Selline on piduehteis Masuuria. Täiendus: Poolat läbi uhada mööda kiirteid on aja kokkuhoiu mõttes loomulikult mõistlikum. Samas näha ei ole mitte muhvigi ja elamust ei mingisugust, nagu see muidugi iga teise riigi puhulgi kehtib. Lisaks peab arvestama, et nad usinasti uusi kiirteemaksu putkasid juurde tekitavad. Kolm tasulist lõiku on ammu minevik! Frankfurt am Oderi ja Varssavi vahel korjati raha juba neljas kohas, lisaks üks oli küll juba valmis, kuid veel tasuta ning vähemalt ühe taolise ehitamine käimas. Ja kuigi välja on lahkesti reklaamitud ka kaardimaksed, siis pooltel juhtudel süsteem otseloomulikult ei töötanud. Siiski lisaks zlottidele võib maksta eur-des ja usd-des. Aga põhimõtteliselt - tere tulemast kiviaega! Kõik need, kellel pole vajadust homme varahommikul külmale maale minema hakata, võiksid väisata uut ja täna õhtul avatavat klubi "Cheers". Cheers näeb just nii ilus ja hea välja, kui peabki. Võrratu interjöör, peaks mainima. Ja ilma läburahvata (loodetavasti need ei leiagi sinna teed) väga õdus ja mõnus. Ärge siis kohe esimeses ruumis jooma hakake, püüdke ikka tahapoole ka jõuda - minge kindlasti ka sisehoovi. Kui nüüd lühidalt lugu kokku võtta, siis on kõiges süüdi Johanna Maria ema. Kes nähtavasti ise ei teagi, et ta süüdi on. Igatahes ma vaimustusin sekundipealt ideest omada samuti mõnda kiiktooliliste suguseltsi kuuluvat isendit. Ideaalne koht pärastlõunaseks tukastamiseks (nali!), aga ennekõike siiski trükkimiseks (mitte-nali!). Just, te arvasite õigesti - järgmist käsikirja alustan ma nimelt sellest toolist. Nagunii on mul patoloogiline vajadus kogu aeg end kiigutada-kõigutada, isegi raamatut lugedes, mõni asi siis trükkimise ajal sellega tegelda. Ma muidugi veini joomisega pean selles ettevaatlik olema... Jah, see mure on veel vaja lahendada, aga muidu on teine kenakene küll. Ah jaa, ei saa jätta märkimata, et pärast pikki otsinguid millalgi hilissügisel/talvel, ma jätsin kiiktooli omandamise mõtte mõneks ajaks soiku. Nagu ka J.M. märkis, siis see ei ole kergete killast ülesanne. Ma olin natuke isegi nagu heitunud, aga küllap kerkis sel ajal uusi ja paremaid muresid. Aga sõbrad naabervallast panid muidugi kõik tallele. Vello mööbeldas ja kvaliteedikontroll Anneli andis oma dobro, nii et peaks vinks-vonks asi olema:) Mu uus kullake ei ole veel õigele korrusele ja õigesse tuppa jõudnud, seepärast siis üks kiire ülesvõte tema esimesest saabumisest. ... Tamme ürditalu tooteid linna peale otsima läksin, oli nende tooteid viljandlastele vahendanud pood kaotsi läinud. Ilmselt. Mina ka ei tea seda asja nii täpselt. Õige eestlasena ma loomulikult algul ei saa vedama ja pärast pidama ja igasugu uusi ärisid mina enamasti (väheste eranditega) tudeerima ei lähe. Ma pean ikka enne mitu aastat poeuksest mööda kõmpima ja kahtlevaid pilke vaateaknale, seejärel poesildile saatma. Tagatipuks tuleb veel internetikodule silm peale panna, et kas ikka on mõtet minna. Mine sa tea... No mina sellist poodi ei ole varemalt teadnudki ausalt ütelda. Näinud ka ei ole. Aga kuna häda on ennegi Mae kaevu ajanud ja kõik muud jamad sinna otsa, siis ma olude sunnil pidin seda poodi ikka täna otsima minema. Mu meelest oli sinna, kus see pood nagu o l e k s võinud olla, hoopis pesa sisse seadnud kohalike hirm ja arm kohtutäitur (see "lemmikum", kui ma oma tööpostilt meenutan). Igaks juhuks ma nina sisse ei pistnud ja kammisin hoopis teisi selliseid kohalikke tooteid müüa võivaid ärisid. Igatahes, kes te suvel usinasti laatasid ja muidu vahvaid kohti külastate, kui teile jäävad selle talu tooted näppu, siis tasuks neid omandada küll. Minu eriline lemmik näiteks on Särtsusool. Paraku jääb rõõmuks mulle vaid kujutluspilt sellest, kuidas Helga oleks seda purki kahe sõrme vahel hoidnud ja kahtlustavalt alt ja pealt poolt uurinud. Seejärel oleks venitanud oma ühe kõige umbusklikuma jeäähi ja halvemal juhul koju jõudes purgikese tagumise sahvri kõige pimedama riiuli kõige kaugemasse nurka lükanud... Või siis ikkagi mõnikord lihale näpuotsaga peale sipsutanud. Tont teda teab ju:) Tänased boonuspunktid said üksmeelselt jagatud Viljandis hansalaadal Tamme ürditalu tooteid müünud noormehele - nagu näha, hästi müüs! Suisa nii hästi, et ma ei suuda neid nii tihti ja nii palju endale hankida. Pikk pai ja sügav kummardus kõigile 3 386 vahvale lugejale, kes võtsid vaevaks eelmisel aastal sammud raamatukogu poole seada! Kui teie jaoks on ka kätte jõudnud suvi ja aeg lamamistoolis lugelemiseks, siis tasuks näppu võtta just see raamat. Ärge laske end heidutada kollast värvi kaantest, no see on küll parajalt "kollane" lugemismaterjal, kuid siiski väga muhe. Ka igavast pealkirjast ärge tehke välja - see on miskine pettemanööver, et te raamatust liialt palju ei ootaks ja siis avastaks, et hoplaa!, jumalast naljakas asi. Ja pole mõtet ka kurvastada kui Daniel Vaariku nimi teile esiotsa midagi ei ütle. Nimi ei peagi midagi tähendama. Igatahes kui te ei pelga omaette naeru muksuda ning teie näolihased vajavad sutike füüsilist koormust, siis tasub lugeda küll. Te võite näiteks avastada, et küll on hea, et teie ometigi ajakirjandust õppima ei sattunud üheksakümnendatel. See on teie jaoks juba pool võitu muide. Te võite avastada, et olete ikka hämmastavalt normaalne tüüp. Või siis vastupidi - olete igav ja puine nagu mingi vana kuivik, aga jumalale tänu, teil on võimalik midagi nii head lugeda. Ühesõnaga, te võite igasuguste vahvate tõdemusteni jõuda. "Ühel hommikupoolikul oli Käärikul väga vaikne. Vasakut kätt põõsastikust paistis välja kännu otsa sõidetud Citroen ning keset maanteed seisis risti üks Fiat 127. Majade ümbrus oli täis verepritsmeid. Siis avanes ühe maja uks ning sellest väljus pundunud näoga Soome ajakirjandusüliõpilane. Käes olid järjekordsed ajakirjanike talvepäevad." "Harvad ei olnud korrad, kus ma läksin katusele mõttega sealt alla hüpata, sest mulle tundus, et minu jaoks on kõik läbi. Nagu öeldakse, perses. Punase peaga tüdruk armastas mingit koerasoenguga lupardit. Musta peaga tüdruk armastas minu sõpra. Blondiga ei julgenud tuttavaks saada. Aga alati hoidis hüppamast tagasi mõte sellest, et päris nõme on surnud peast vedeleda väikese linna pargis, kus kõik tuttavad võivad mööda minna, eriti punase peaga tüdruk, musta peaga tüdruk või blond tüdruk." "Mina olen üliõpilane avatud ülikoolis, ning nagu te teate, härra juhendaja, siis on avatud ülikool see koht, kus kohtuvad seksinäljas pereemad, diplomit vajavad karjeristid ning kari kohtlasi, kes on peast nii põrunud, et pole suutnud tavaülikooli sisseastumiseksamit ära teha. /.../ Niisiis, kogu see kamp aetakse ühte ruumi kokku ning siis järgneb kuuetunnine loeng Indrek Treufeldtilt, kes proovib ühe päevaga kõigile igavusest sms-e saatvaatele väikekodanlastele diskreetselt selgeks teha, mida ikka tähendab lause "medium is the message". Minu ees oleva tädi kotist paistab kuulipildujalinti meenutav rull kondoome." No see viimane lõik on nii kümnesse kui üldse olla annab:) Neid neljakümnendates tädikesi võiks lausa kahe käe sõrmedel kokku lugeda, kes tõepoolest otse või kaude just nimelt seepärast sinna läinud. Selle kohutava tõe paljastamsise eest peaksid nad muidugi kodanik Vaariku ära lintšima, aga eks nad ise tea:)) Üks põhjus võib olla muidugi see, et ma Aafrikast suurt pidada ei ole osanud. Kõnealuses raamatus on kahtlemata paras kogus Aafrikat. Isegi väga suur kogus ma ütleks. Aga see Aafrika on ilus ja valus, ennekõike muidugi rikastatud ridade vahele peidetud armastuse ja kannatustega. Või portselan- ja klaasnõud, mida ta oli Aafrikasse kaasa viinud ja millest ka mõned inglastest püsikülalised oskasid vääriliselt lugu pidada. " Shamba´del sattusid mõnel varahommikul frankoliinil, kes jooksis hobuse ees, nagu oleks tal tiib murtud ja nagu kardaks ta, et koerad ta kinni kahmavad. Tema tiib polnud aga murtud ja ta ei kartnud koeri - ta võis ükskõik millal nende nina eest lendu tõusta - , ainult et läheduses olid tema väikesed pojad ja ta juhtis sinu tähelepanu neilt kõrvale. Pärismaalased võisid nagu linnud teeselda hirmu meie ees, vältimaks suuremat ohtu, mille olemust me aimata ei suutnud. Vahest oli aga nende käitumine meiega omamoodi veider mäng ja nood ujedad inimesed ei kartnud meid sugugi." "Kui võtad Aafrikas lugemist väärt raamatu rängast lastist, mida head laevad on pidanud Euroopast pika tee vedama, loed seda nii, nagu autori meelest peaks tema teoseid lugema, ja palud Jumalat, et kirjanik jätkaks lugu niisama ilusti, nagu oli alustanud. Su mõte liigub vaimustunult mööda värsket sügavat haljast rada." "Knudseni keevalisust leevendas metsas üks eriline seik. Aafrika puudel on õrnad, enamasti haralised lehed, nii et kui oled tiheda alusmetsa puhastanud, metsa nii-öelda õõnestanud, on valgus nagu kodumaal pöögimetsas maikuus, kui lehed on just lahti läinud või hiirekõrvul. Juhtisin Knudseni tähelepanu sarnasusele ja see meeldis talle, sest kogu söepõletamise aja kujutles ta, nagu oleksime Taanis suvistepühaaegsel väljasõidul. Vana õõnsa puu ristis ta ühe Kobenhavni lähedase lõbustuspaiga järgi Lottenburgiks." "Kohvifarmis on väga ilusaid aegu. Kui istandus vihmade alates õide puhkes, pakkus see pimestavat pilti - otsekui kriidipilv udus ja vihmapihus kuuesaja aakri kohal. Kohvipuuõiel on õrn mõrkjavõitu lõhn nagu laukapuuõiel. Kui põld küpsetest marjadest punetama lõi, kutsuti kõik naised ja lapsed, keda nimetatakse toto´deks, koos meestega puudelt kohvi korjama; seejärel veeti saak furgoonidega ja vankritega jõe äärde vabrikusse. Meie masinad polnud kunagi päris korras, olime aga vabriku ise planeerinud ja ehitanud ning tundsime selle üle uhkust. Kord põles vabrik maani maha ja tuli uuesti ehitada. Suur kohvikuivati pöörles ja pöörles, keerutas oma raudkõhus kohvi ja kolises, nagu uhuks vesi rannikul kive. Vahel sai kohv kuivaks ja tuli kuivatist välja võtta keset ööd. See oli maaliline hetk: hulk tormilaternaid valgustas vabriku hiiglaruumi, kus kõikjal rippus ämblikuvõrke ja kohvikestasid, ja lambivalgel paistsid ümber kuivati innukad mustad näod; tundus nagu rippunuks vabrik suures Aafrika öös otsekui särav kalliskivi etiooplase kõrvas. Hiljem kohvi lüditi, liigitati ja sorteeriti käsitsi ning pakiti kottidesse, mis sadulsepanõelaga kinni õmmeldi."			OSCAR-2019
30. ja 31. mail toimus taaskord traditsiooniline Sõmerpalu põhikooli looduslaager Sulbis, millest võtsid osa 5. – 9. klassi õpilased. Päevad möödusid kiirelt ja lõbusalt. Esimese päeva hommikul oli meil külas robotiteater, mille eesmärgiks oli tutvustada LEGO MINDSTORMS platvormi ning anda kõigile võimalus robotitega tutvuda ning end arendada. Seejärel nägime robotiteatrit Lego muinasjutt. Lisaks tutvustati meie robotiparki, kuhu kuulusid sellised vahvad tegelased nagu skorpionid, tont, memm, Kalev, Olev ja Sulev ning dinosaurus PLEO ja tantsiv robotimees Nao. Robootika töötoas oli väga huvitav, sest sai tundma õppida robotite ehitust ja programmeerida neid liikuma. Peale seda saime kõik vibu lasta meie kooli vilistlase Ragnar Raagi juhendamisel. Enamasti lasti ikka märgist mööda, kuid paaril õpilasel õnnestus nool ka kümnesse sihtida. Õhtupoolikul toimus orienteerumisvõistlus ja kanuumatk Võhandu jõel, mis oli meile täiesti tasuta. Pärast matka oli võimalus saunas käia ning mõned julgemad käisid ka jões ujumas. Õhtul esinesid kõik võistkonnad oma kavadega teemal „Ürgajast kosmoseni.“ Sel aastal võtsid esinemisest osa KÕIK võistkonnad, eriti üllatasid poisid toredate luuletuste ja tantsudega. Enne öörahu toimus väike disko. Teisel päeva hommikul uurisime jõeelustikku ja tutvusime Roosu talu tegemistega. Loovust saime rakendada kivide värvimisel: iga võistkond pidi mõtlema ühe teema ning selle kivide peale joonistama. Oli ka käepaelade punumine – kõik said endale lõbusas mustris käepaela. Peale seda tuli meile rääkima oma tööst Rõuge vabatahtlik päästeametist ja jahimees Toomas Kaun. Lõpuks oli parimate autasustamine. Sel aastal tuli võitjaks võistkond „Kiskjad sääsed 19. sajandist“, koosseisus Kristel Nõmmik, Karoliine Palok, Merit Väits, Eva- Lisa Ehte, Annaliisa Kinna ja Gerhard Mandli. Kaks laagripäeva olid väga sisutihedad, täis huvitavaid ja lõbusaid tegevusi! Fotosid saab vaadata siit. 13. juuni 2012 \| Sildid: kool, looduslaager, õpilased \| Teema: Sõmeru vald \| Kommenteerimine on suletud Täna varahommikul toimus põleng Sõmeru vallas Roodevälja külas elumajas, kus hävis kogu suure pere vara. Päästjate saabudes olid kaheksa täiskasvanut ja kaks last majast väljunud, kiirabi toimetas nad sooja. Majas elas üheksa inimest. Osa tulekahjus kannatanutest on saanud peavarju sugulaste juures. Elamispinda vajab kahe väikelapsega kuueliikmeline pere, kes on toimetatud Rakvere sotsiaalmajja ja kellele Rakvere linn praegu abi organiseerib. Abisaadetise võib viia Rakvere sotsiaalmajja aadressil Vabaduse 59, kus abivajavad praegu varjul on. Rakvere sotsiaalmaja juhataja Pille-Ruth Kukemilki sõnul on abivajajatele andnud toiduabi Toidupank. Rakvere Linnavalitsus on avanud pangas arvelduskonto, mille number on 1502001697007, kuhu lahked annetajad saavad oma annetusi üle kanda. Ülekande juurde on vaja lisada märgusõna „Põleng“. 3. novembril toimub Sõmeru keskusehoones haridusfoorum „Õpetaja – väärtuste looja, kandja ja edasiandja”. Täna kell 15 avatakse pidulikult uuenenud Lääne-Virumaal Sõmerul noortekeskuse ruumid. Endise klubihoone ümberehitamiseks kasutas Sõmeru vald 5,1 miljonit krooni Euroopa Rregionaalarengu fondi raha ja valla omaosalus projektis oli veerand miljonit krooni. Vähem kui aastaga korrastatud hoone avardab noorsootöö võimalusi sedavõrd, et järgneva aasta alguses plaanib Sõmeru vallavalitsus kuulutada välja konkursi veel ühe noorsootöötaja leidmiseks. Sõmeru noortekeskuse praegune noorsootöötaja Oxana Nikitina on aastate eest olnud ise noortekeskuse võimaluste aktiivne kasutaja. Vabariigi valitsuse poolt 2007. aastal heaks kiidetud ning haridus- ja teadusministeeriumi kaudu rakendatava elukeskkonna arendamise rakenduskava meetme “Avatud noortekeskuste, teavitamis- ja nõustamiskeskuste ning huvikoolide infrastruktuuri kaasajastamine” investeeringute kava kohaselt suunatakse noorsootöö infrastruktuuri arendamisse üle 297 miljoni krooni Euroopa regionaalarengu fondi raha. Investeeringukavasse lülitatud 47 projektist on Sõmeru noortekeskus 27. valminud objekt. 8. oktoober 2010 \| Sildid: avamine, noortekeskus \| Teema: Lääne-Virumaa, Sõmeru vald \| Kommenteerimine on suletud Laupäeval, 4. septembril avanes Sõmeru rahval ja ka teistel huvilistel võimalus vaadata nii seest kui ka väljast väga unikaalset – eemalt vaadates nagu pilliroost – hoonetekompleksi. Tegu on Sõmeru valla uue multifunktsionaalse keskusehoonega. Hoone ehitati kuus aastat tagasi arhitektuurikonkursi võitnud töö „Kõrreline“ põhjal. Projekti autorid on arhitektid Ralf Lõoke ja Maarja Kask. Hoone ehitas AS Facio Ehitus. Koos sisustusega läks ehitus maksma 33,4 miljonit krooni, sellest 24,9 miljonit laekus Euroopa Liidu fondidest. Sellesse majja mahuvad vallavalitsuse ruumid, istungite saal, raamatukogu, eakate päevakeskus, prooviruumid isetegevuslastele koos garderoobide ja dušinurgaga, köögipool, tualettruumid ning muidugi 190kohaline saal. Maja keskosas asub kolm sisehoovi: raamatukogu aed, klubi aed ja vallavalitsuse lipuväljak. Seda maja nägi Sõmeru vallavanem Peep Vassiljev vaimusilmas juba seitse aastat tagasi. Nüüd on see valmis. Kolm sisehoovi, võimas purskkaev, ees avar ringikujuline fuajee. Ruumid on avarad, lagedest ripuvad alla justkui viljapead. Armatuurid olid avamise ajal veel puudu. Rahvas lustis avamispäeval. Taidlejad said lavalaudu proovida ja verivärskes ruumis oma häältel kõlada lasta. Ilus maja, kaunis maja. Ei märkagi maaelu hääbumisest ega virisemisest, et millal see masu kord lõpeb. Kui on tubli vallavanem, tuleb ka rahvas kaasa. Õnne ja õitsengut edaspidiseks! 6. september 2010 \| Sildid: ehitus, uusehitis, vallakeskus \| Teema: Lääne-Virumaa, Sõmeru vald \| Kommenteerimine on suletud Eile otsustas Kärla vallavolikogu kinnitada tänavused tublid vallakodanikud, keda Kärla valla lipupäeval tunnustada. “Kõik esitatud nominendid, kes kvalifitseerusid, on väga tublid,” ütles volikogu eilsel istungil Kärla vallavolikogu aseesimees ning haridus- ja kultuurikomisjoni esimees Toomas Raun, kelle sõnul tuli ka tänavu tublide noorte seast valida parim sportlane, aktiivseim noor ja parim õppur. Ka täiskasvanud saavad hariduspreemia, kultuuripreemia ja tunnustatakse ka valla parimat sportlast. Esitatud kandidaatide seast valis preemiasaajad välja haridus- ja kultuurikomisjon ning esitas nimed vallavolikogule kinnitamiseks. Kärla valla noortepreemia “Hea sportlane” läheb tänavu Stella-Liisa Lõhmusele. Aktiivse noore preemia saab Katariina Õunpuu. Peeter Südda nimeline kultuuripreemia otsustati anda Maive Õispuule. Hariduspreemia pälvib Katrin Mesila ja Suure Tõllu spordipreemia saajaks valiti Urmo Talistu. Kahjuks jäi tänavu esmakordselt välja andmata noortepreemia “Hea õppur”, oli küll esitatud üks kandidaat, kes kahjuks ei kvalifitseerunud, sest ei vastanud preemia statuudi nõuetele. Kuigi esitatud kandidaat oli kõikide volikogu liikmete arvates igati tubli ja preemia vääriline Kärla kooli õpilane, ei olnud võimalik teda kinnitada, kuna ta ei ole valla elanike registris. Volikogu liikmed tõdesid, et statuut tuleb järgmise aasta alguses üle vaadata. 30. oktoober 2012 \| Sildid: haridus, kultuur, noored, sport, tunnustus \| Teema: Eesti, Kärla vald, Saaremaa \| Kommenteerimine on suletud Saaremaal on viimastel aastatel ridamisi seltsimaju avatud; laupäeval oli kord Paadla kandi seltsi käes, kes sai endale remonditud ruumid Kõrkkülas, kirjutab ajaleht Saarte Hääl. PRIA toetuse abil on esialgu korda tehtud kunagise Kärla kolhoosi Paadla osakonna kontori- ja sööklahoone sööklaruum ja üks väiksem ruum, kuhu kavandatakse mängude tuba. Kui leitakse rahastusvõimalused, tehakse korda ka köök. Kärla valda Paikülla looduskaunisse kohta kavandatakse Saaremaal ainulaadset hobumaneeži, kirjutab Saarte Hääl. „Saaremaa ratsaspordi arengu jaoks oli hädasti vaja luua meile talviseks treeninguks vajalikud tingimused ja tundub, et lõpuks hakkavad asjad laabuma,” lausus MTÜ Saare Taluelu üks eestvedajaid Jaagup Kallas. Tema sõnul oleks kavandatav keskus oma mõõtmetelt ainus Saaremaal, kus saaks normaalselt treenida ja võistlusi korraldada. Enamik tuntumaid ja tegutsevaid ratsatalusid ja talle – Reinu talu, Kõljala tall, Haamse tall, Vesta tall jt – asuksid tulevasest keskusest umbes 25 km kaugusel, aga talvist treenimiskohta vajavad hädasti ka ümbruskonna harrastusratsanikud. Maneež tuleb 18 m lai ja 50 m pikk, jäädes küll veidi alla täismõõtmetes maneežidele, kuid Saaremaa tingimustes on see igati rahuldav. Kallase sõnul saab sellises maneežis efektiivselt korraldada igapäevaseid talviseid treeninguid, aga ka maakondlikke võistlusi. Taimede käest kätte vahetamine meelitas pühapäeval Saaremaal Kärla valla Käesla külla üle poolesaja hobiaianduslase, kirjutas Saaremaa.ee. Esindatud oli pea kogu Saare maakond. Nii võis Käesla külaväljakul taimi vahetamas kohata aiandussõpru Kuressaarest, Pihtlast, Valjalast, Kõljalast ja Nasvalt. Taimeriigi rikkustest jäid silma nii kevadised, suvised kui sügisesed õuetaimed. Leidus liiliad, kreeka pähklipuid, priimulaid, hostasid, rohkelt kiviktaimla taimi, ürte, pojenge, daaliaid, ebaküdooniad, vaarikaid jne. Vahetada sai samuti toalilli ja raamatuid.			OSCAR-2019
Meremäelaste kodanikualgatus Värskaga vallaga ühinemisläbirääkimiste alustamiseks kogus esimesel päeval vajalikust kolm korda rohkem hääli. Meremäe valla elanikud alustasid 31. mail allkirjade kogumist eelnõu toetuseks, mille alusel Meremäe volikogu nõustuks alustama ühinemisläbirääkimisi Värska valla poolt tehtud ettepaneku alusel. Eelnõu algatajate koosolekul koguti kolm korda rohkem hääli kui eelnõu algatamiseks vajalik. Värska vallavolikogu tegi tänavu 28. jaanuaril ettepaneku läbirääkimiste alustamiseks Mikitamäe vallavolikogule, Veriora vallavolikogule, Orava vallavolikogule, Lasva vallavolikogule, Meremäe vallavolikogule, Vastseliina vallavolikogule ja Misso vallavolikogule eesmärgiga moodustada omavalitsuste ühinemise tulemusena uus omavalitsusüksus. Meremäe vallavolikogu pole praeguseni Värska läbirääkimistele kutsuvale ettepanekule vastanud. Meremäe valla elanikud, kes soovivad, et Meremäe vald alustaks ühinemisläbirääkimisi Värska valla ettepanekul selgitamaks välja Meremäe vallale ja vallaelanikele sobivaim ühinemissuund käimasoleva haldusreformi kontekstis, saavad anda oma allkirja ühinemisläbirääkimiste alustamise toetuseks 8. juunini Obinitsas Seto seltsimajas. Kodanikualgatuse korras allkirjade kogumist ühinemisläbirääkimiste alustamise toetuseks alustati vastavalt kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse paragrahv 32le. See seadus sätestab, et vähemalt ühel protsendil hääleõiguslikel valla- või linnaelanikel on õigus teha algatusi kohaliku elu küsimustes valla- või linnavolikogu või -valitsuse õigusaktide vastuvõtmiseks, muutmiseks või kehtetuks tunnistamiseks. 2. juuni 2016 \| Sildid: allkirjade kogumine, haldusreform \| Teema: haldusreform, Meremäe vald, Põlvamaa, Värska vald, Võrumaa \| Kommenteerimine on suletud Värska Vallavalitsus annab sel aastal juba kahekümnendat korda välja Anne Vabarna nimelist omakultuuripreemiat. Preemia antakse seto pärimuskultuuri edasikandmisel tehtud silmapaistva töö eest. Käesoleva aastal hindas komisjon ühehäälselt vallasisese preemia vääriliseks Anna Kõivot seto omakultuuri aktiivse arendamise ja vanade käsitöövõtete elushoidmise eest. Anna on olnud toetav eestvedaja Seto Talumuuseumi rajamisel ja edaspidistes tegevustes nii laulu kui ka käsitöö õpete läbiviimisel. Anna on laulnud leelokoorides Põrste, Leiko ja Kuldtsäuk ning loonud palju olulisi laule seoses Setomaa sündmustega Leelopäeval, Seto Talumuuseumi avamisel, Tsäimaja valmimisel ning Värska valla külaliste vastu võtmisel. Hetkel on ta leelokoor Kuldtsäuk auliige, kes on alati nõu ja jõuga koori tegemiste juures. Vallavälise preemia saab leelokoor Helmine pikaajalise, aktiivse ja viljaka seto omakultuurialase tegevuse ning tutvustamise eest Eestis ja välismaal. Leelokoor on käinud esinemas Venemaal, Saksamaal, Soomes, Itaalias, Taanis, Lätis, Leedus, Hispaanias. Lisaks sellele on esinetud väga huvitavates kohtades nagu Sibeliuse Akadeemias Soomes, Europeade festivalidel, Kadrioru lossis ja Riigikogus. Kuigi leelokoor Helmine on pisike osake tervest suurest seto kultuurist, siis järjepidevus on kindlasti üks nende motodest. Nad õpetavad Mikitamäe noortele seto laule, käivad koos esinemas ning lauldakse-tantsitakse ka koos lasteaia lastega. Preemiad antakse kätte Anne Vabarna omakultuuriõhtul 21. detsembril. Anne Vabarnale pühendatud päev algab kell 13.00 mälestusminutitega lauluema haual Värska kalmistul. Elutööpreemiate üleandmine ja laureaatide õnnitlemine toimub samal päeval kell 14.30 Värska Kultuurikeskuses eelmise aasta laureaatide Seto Talumuuseumi ja Igor Taro juhtimisel. Pärast jaanipäeva, 27.-28. juunil toimub Värskas folk- ja autorimuusika tipptegijaid ning seto pärandkultuuri ühendav festival Seto Folk. Tallinlased saavad Värskasse tulla folgirongiga, Tartlased lodjaga Peipsi järve ja Piirissaare kaudu ja Kagu-Eesti rahvas jalgsi või rattaga mööda RMK Aegviidu-Ähijärve matkateed. “Värska piiriäärne asukoht ei tähenda, et tegemist on raskesti ligipääsetava ääremaaga. Vastupidi – siia kohale jõudmiseks on palju erinevaid ja põnevaid teid. Soovime, et juba teekond Värskasse pakuks tõelise elamuse ja oleks osa folgist. Esmakordselt võtab lodi Jõmmu ette kahepäevase ööbimisega piletireisi Tartust Värskasse ja tagasi. Folgirong läbib Eesti pikima rongiliini pealinnast vene piirini vaid 3 tunniga, mis on kiireim ja soodsaim võimalus jõuda Tallinnast Värskasse,” selgitab festivali peakorraldaja Maris Andreller. Lodjaretk Värskasse kestab 2 päeva, väljudes Tartust juba 25. juunil. Lodi teeb vahepeatuse Emajõe Suursoo Looduskeskuses ning jõuab seejärel Peipsile, kus hea ilmaga saab ka purje masti tõmmata. Öö veedavad retkelised Piirissaarel telkides. 26. juunil külastatakse Räpina uut sadamat ja vaikse ilma korral ka Salosaart ning õhtuks jõutakse festivalipaika Värskasse. Jätka lugemist » 13. juuni 2014 \| Sildid: folkmuusika, Seto Folk, Värska \| Teema: Eesti, Põlvamaa, Värska vald \| Kommenteerimine on suletud Juba poolteist aastat on Värska vald kutsunud inimesi Värskasse elama. Kui kutsutakse, siis ka tullakse. Värska valda on kolinud aasta jooksul 9 noort peret. Esimestel kolijatel on nüüd juba aasta jagu Värska elu selja taga. Värska vallavalitsusel tuli idee teha lühifilm ühest Värskasse kolinud perest ja tema kogemusest ning esimestest elamustest. Piiriveere Liidri toetusel ongi film valmis saanud ja leidnud nii kohalike elanike kui ka uute tulijate hulgas väga positiivse vastuvõtu. Filmi tegid Andres Maimik, Meel Valk, Kairi Põldsaar ja paljud teised Värska valla elanikud. Filmi peategelased on Kairi Põldsaar ja tema tütar Leen. Kairi on 35-aastane geoloog ja põline linlane. Külastades ”Maale elama” messi jäi ta pilk Värska vallale. Juba esimesel külaskäigul armus Kairi silmapilkselt Värska maalilisse ümbruskonda ning aeg oli küps suureks otsuseks. Ta kolis elama Eestimaa kagutippu, Setumaale Värska valda. Film jälgib Kairi esimest aastat uues elukohas. Kas maale kolimise otsus oli õige? Kas ta on oma valikuga rahul? 3. juuni 2014 \| Sildid: film, kogukond, maaelu \| Teema: Eesti, Põlvamaa, Värska vald \| Kommenteerimine on suletud Värska vallavalitsuse eestvõttel on valminud Värska valla „Tule maale“ koduleht. Uus veebileht tutvustab Värska piirkonda maale kolimisest huvitatutele ning teeb uutele elanikele olulise info kättesaadavamaks ja kohanemise kergemaks. Lehe valmimisele aitasid kaasa Piiriveere Liider, MTÜ Tule Maale ja Misso vald. http://www.tulemaale.ee/kogukond/verska koduleht on suunatud inimestele, kellel on soov ja võimalus maale kolimiseks, kuid puuduvad vajalik teave ja oskused selle suure sammu ettevõtmiseks. Uus koduleht pakub infot alates vabadest elu- ja tööpaikadest kuni juhatusteni, millisest talust saab piima või mune osta. Lisaks jagatakse uute tulijatega ka juba Värska valda kolinud uuselanike muljeid ja kogemusi, vastatakse küsimustele ja muredele ning otsitakse igale maalekolijale just tema jaoks kõige sobivamaid lahendusi. Info parem kättesaadavus julgustab inimesi ning muudab maalekolimise lihtsamaks. Uuelt kodulehelt leiab infot vabade talukohtade, töökohtade, haridusasutuste, huvihariduse ja vabaaja veetmise võimaluste kohta. Saab tutvuda piirkonna ajaloo, looduse ja kultuuriga. Hankida teavet bussi- ja rongliikluse ja vallas pakutavate teenuste kohta. Lugeda kogemus- ja edulugusid Värska valla elanikelt. Uuele elanikule on kodulehel välja toodud tähtsamad kontaktid, kohalikud töömehed, juurvilja kasvatajad, piima müüjad ja palju muud. Kodulehe kaudu saavad kohalikud kauba või teenuse pakkujad ennast reklaamida oma piirkonna inimestele. Eesmärk on, et uued inimesed teaksid kelle poole pöörduda ja ei telliks töömeest või küttepuid linnast kui kogukonnas on teenuse või kauba pakkuja olemas. Jätka lugemist » 23. oktoober 2013 \| Sildid: kodulehekülg, kogukond, maaelu, projekt "Maale elama" \| Teema: Eesti, Põlvamaa, Värska vald \| Kommenteerimine on suletud Nädalal lõpus kogunesid Meremäe noored valla noorsootöötaja Sirle Muiste eestvedamisel Obinitsa külakeskuse juurde, et anda edasi Setomaa noorsootöö juhtimine Värska vallale. Külla olid kutsutud kõikide Setomaa valdade noored, aga ka noored lähiümbrusest Vastseliinast ja Oravalt, kokku üle 30. Kuna noortele meeldib tantsida, siis oli ka meie üritus tantsuline ja liikuv. Võrust esinema kutsutud breiktantsu poisid Arif ja Veiko näitasid oma oskusi ja andsid vägeva show. Hiljem tegid nad noortele töötoa kus igaüks sai trikitama õppida. Peale breikimise õpituba kogunesid noored külakeskuse esisele platsile, et näidata oma loodud tantse. Noored ise jäid üritusega väga rahule ja soovivad, et selliseid piirkonna ühisüritusi oleks ka edaspidi. “Väga lahe oli, ainult rahvast oleks võinud olla veel rohkem, erinevatest kohtadest. Tantsudega võiks veel kuhugi esinema minna,” arvas Mainer. 2012/2013 aastal Setomaa noorsootöö juhtimine Meremäe eestvedamisel oli heaks koostöö aluseks ja ühisplaanide pidamiseks, seega jääb üle piirkonna koostööd edasi arendada. Värska valla noorsootöötaja Tiinu Arund võttis juhtimise rõõmuga üle ja ütles, et mõned ideed tal juba on. 28. juulil toimusid Värska uuel staadionil Peipsi järve äärsete valdade sportlikud suvemängud. Veenva ülekaaluga saavutas koduväljakul üldvõidu Värska vald. Kokku osales Peipsi mängudel kuus valda – Värska, Räpina, Vara, Mikitamäe, Alatskivi ja Pala vald. Viis alavõitu võtnud ja kõikidel aladel esikolmikusse kuulunud Värska valla kõrval saavutas teise koha Räpina vald ning kolmandaks tuli Vara vald. Sündmuse avas seto leelokoor Laanetsirk omaloodud tervituslauluga, milles võistlejatele edu sooviti. Sündmuse peakorraldaja Värska vallavanem Raul Kudre pidas tervituskõne, heisati lipud ning mängud võisidki alata. Kuumal suvepäeval tuli võistelda 9 alal – kergejõustikus, jalgpallis, võrkpallis, teatejooksus, noorte jalgrattavõistlusel, kanuusõidus, orienteerumises, mälumängus ja juhtkonna võistlusel. Kergejõustikus oli parim Vara valla võistkond. Võrkpallis, jalgrattavõistlusel ja mälumängus viis karikad koju Räpina vald. Jalgpallis, orienteerumises, kanuusõidus, juhtkonnavõistluses ning päeva kõige emotsionaalsemaks võistluseks kujunenud teatejooksusus tuli võitjaks Värska vald. Ajakava oli koostatud sedavõrd paindlikult, et aktiivseim sportlane suutis mängudelt lahkuda lausa kuue auhinnalise kohaga. Võistluste peakorraldaja Raul Kudre jäi üritusega väga rahule: „Mul on hea meel, et 2011. aastal valminud staadionil sai läbiviidud esimesed suuremad võistlused ja püstitatud mitmel alal väga tugevad staadioni rekordid. Ka võistlejate poolt tuli uue staadioni kohta ainult kiidusõnu“. Jätka lugemist » 31. juuli 2013 \| Sildid: Peipsi järv, sport, suvemängud \| Teema: Värska vald \| Kommenteerimine on suletud 29.juunil 2013 leiab Värska Laululaval aset juba kolmeteistkümnes Seto Leelopäev. Tänavuse laulupäeva teemaks on „Õgal tsirgul uma laul” Leelopäev on juba 1977. aastast alates toimuv setode suursündmus – iga kolme aasta järel peetav laulupidu, kuhu tulevad kokku leelokoorid üle Eesti ja Setomaa, et ühe päeva jooksul oma laule laulda ja kultuuri väärtustada. 2009.aastal kanti seto leelo UNESCO maailma vaimse kultuuripärandi nimekirja. XIII Seto Leelopäev algab Värska surnuaial hommikuste hingepalvetega lauluemadele ja leelopäevade taaselustajatele – Paul Haavaoksale ja Paul Lehestikule. Leelopidu saab alguse vaatemängulise rongkäiguga Seto Talumuuseumi õuelt kauni Õrsava järve kaldal paiknevale laululavale. Kontserdiga samal ajal toimub platsil ka kohaliku käsitööga kaubitsemine ning pakutakse seto sööke-jooke, avatud on lastetelk. Tänavuse leelopäeva teemaks on “Õgal tsirgul uma laul” – leelokoorid esitavad oma repertuaari paremikku, oma lemmikuid ja omaloomingut – kõike seda, mis teeb iga leelokoori eriliseks. Eelmine Leelopäev 2010ndal aastal oli hoolikalt lavastatud – esitamisele tulid seto pulmakombed läbi terve pulmatseremoonia läbimängimise. Tänavune Leelopäev rõhub aga loomulikkusele ja iseolemisele. Koorid jutustavad lauludega kust nemad oma „sõna´ saie ja laulu´ löuse“. Lisaks küsimusele milline „õgal tsirgul” see oma laul on, võetakse vaatluse alla ka see, kust laulud tulevad ja kuidas neid edasi antakse? Kuidas liiguvad laulud vanematelt lastele ja kuidas noorem põlvkond neid omaks võtab? Üles astuvad väärikad lauluperekonnad, kus laval korraga kolm põlvkonda. Oma laule laulavad lasteaia- ja koolilapsed. Perekondlikku laulutraditsiooni kannavad ka päevajuhid Jalmar ja Maret Vabarna. Toetajad: Setomaa Kultuuriprogramm, Põlvamaa Omavalitsuste Liit, Kultuuriministeerium, Rahvakultuuri Keskus, Eesti Kultuurkapitali Põlvamaa ekspertgrupp, Värska Vallavalitsus, Värska Kultuurikeskus. Taarka Pärimusteatri noortestuudio näitlejate hakatusel ja Euroopa Noorte Eesti Büroo toetusel on valminud noorteprojekt “Et uus saaks alguse Setomaal”. Projekt toob kokku kõikide Setomaa valdade noored ja annab neile võimaluse mõtte- ja ideevahetuseks vabas keskkonnas. Kahel järjestikusel nädalavahetusel viiakse läbi seeria kunsti- ja teatriõpitube professionaalide juhendamisel: maskiõpituba, lavalise liikumise õpituba, installatsioonide õpituba, Taarka Pärimusteatri noortestuudio draamaõpituba, minilavastuste loomine. Osalema ootame noori vanuses 7-26. Osalemine, majutus ja toitlustus tasuta. Vajalik eelregistreerimine. Lisainfo ja registreerimine riin.tammiste@gmail.com, tel: 56606432.			OSCAR-2019
Geel-lakk see on kaasaegne viimistlus, mis on mitmeid eeliseid võrreldes alternatiivsete võimalustega. Kuivatamine maniküür võtab palju vähem aega, kuid see on oluline märkida, et selleks on vaja ultraviolett lamp . Kuid enamik tüdrukud peamised eelised seda katted on tema püsivus. Keskmiselt šellak hoitud küüned jooksul14-21 päeva. Selleks, et kate hoida enam kaua, soovitatav on vältida kokkupuudet küünte plaat veega üle 48 tundi pärast pealekandmist küünetehnik. Üks kord2-3 kolm nädalat tuleb teha parandus maniküür, kuna see ajavahemik küüned kasvavad, ja seal on väljendatud vaheline piir on oma küüned ja kiht geel-lakk. Kaasaegsed suundumused nail art eeldavad mitmeid materjale küünte disain. Enamik rhinestone, mikrobiisor ja muud dekoratiivsed elemendid sobivad edasiseks kuivatamine küüned. Opi geel-lakk kodus peab olema rangelt etapiviisilise. Ükskõiksus eeskirjad küünelaki pealekandmist võib kahjustada küünte plaat ja küünenaha. Muidugi, on olemas alternatiivsed võimalused pealekandmise geel katta kodus, ilma et kasutada kalleid materjale, kuid kvaliteet maniküür mõnevõrra madalam. Opi geel-lakk peaks vaheldumisi vahelduvalt, nii nagu see kate avaldab toksilist mõju küünte plaat ka pikaajalisel kasutamisel. Ka ei tohiks kanda ühte ja sama katta kogu kolme ja enam nädalat. Stardipaketi, et katta küüned šellakом hõlmab eelkõige kõik vahendid, et viia läbi hügieeniline küünetehnik. Võlakirjad, dehüdroreid. See on eriline, põhiline kelle tegevus on suunatud ärastamine küünte plaat. Ka need eemaldada liigset niiskust, mis võimaldab pakkuda usaldusväärse toime lakiga. Võlakirjade ja dehüdroreid kasutatakse ainult ettevalmistava etapi, kuid neid ei maksa unustada, sest just need vahendid annavad püsivus küünetehnik. Desinfektsioonivahend. See aine on seenevastase toimega. Vajalik on selle kasutamine salongides, kuid kogenud meistrid ka soovitavad seda maniküür kodus. Baas. Pealekandmine aluseks kate on vajalik, kuna see kaitseb küüne plaat sattumist lakki sinna. Kasutamine alusel maniküür viib valgendamiseks tekstuuri küünte plaat. Pärast pealekandmist dekoratiivne kate baasi, ei teki soovimatuid triibud lakiga. Värviline šellak. Eristatakse kahte tüüpi geel kate: ühefaasiline ja kolmefaasiline. Peamine erinevus seisneb selles, et ühefaasilise ulatus ei nõua kasutamise alusel maniküür ja topa. Paljud meistrid soovitavad kasutada šellak Bluesky. Top. Eristatakse matt ja läikiv tops. Lisaks täita oma esteetiline saatusest, nende kasutan tugevdada küünetehnik. Professionaalne maniküüri on vaja soetada ka spetsiaalne lahus leevendab seda tüüpi katvuse ja foolium. Maniküür koos pealekandmise šellak, kui tema pikemaajalisel kasutamisel mõjutab negatiivselt keratiinne kihi küünte plaat, seetõttu tuleb regulaarselt eemaldada šellak ja kasutada spetsiaalset ravi laki küüned, mis sisaldavad keratiini. Kanda peale geel-lakk kodus tuleb järk-järgult. Kõigepealt tuleb teha hügieeniline maniküür. Protseduur sisaldab küünenaha eemaldamine, lisamine vormi, lihvimine, poleerimine ja ärastamine. Järgmine samm on kandmine andmebaasi. Rahuldav kate tuleb kanda nahale õhuke kiht, hiljem kuivatamine suuremaks, et küünetehnik. Edasi tuleks ettevaatlikult tekitada värviline šellak. Iga kiht lakki tuleb sätestada suuremaks. Viimane etapp on tekitamine topa peal värviline šellak. See ka kuivatab suuremaks. Lausetes näitavad, et aasta lõpus tuleb eemaldada dispergeeruv kiht spetsiaalsele vedelik ja põhjustada õli ümbruses . Opi geel-lakk kodus järk-järgult eeldab koolitust. Algajatele tuleb meeles pidada, et šellak soovitatav kanda, väljumisega2-3 mm alates küünenaha ja mida rullide. Värvimata tsooni edasi tuleb ravida abil õhukesteks pintslid, et maniküür ja jagada peamine kiht geel katta kuivatada on ultraviolettkiirguse lamp. Üldiselt arvatakse, et kolmefaasiline šellak — see on kate, mis tuleb kanda kolme etappi: kõigepealt baasi, edasi ise lakk ja lõpetamine top. Pealekandmine topa (viimane katta). Lisada maniküür sära, tuleks kasutada läikiv top. Et jäätunud maniküür samuti on olemas spetsiaalsed korgid. Asendab klassikalise kolmefaasiline šellakу tuli üksik faas kate, mis kantakse üks kiht. See on juba ei ole vajadust pealekandmisel baas, topa ja kõiki teisi vahendeid maniküüri. Ka kuivatama küüned on muutunud mugavamaks LED-lambi. Pärast pealekandmist üksik faas geeli ei teki kleepuv kiht pinnal küünte plaat, mis samuti vähendab toimumise aeg küünetehnik. Säilitades kõik eelised on rohkem vanade kolleegidega, ühefaasiline geel-lakk sai veel vähem nahasõbralik, kui kolmefaasiline katta. Pealekandmine üksik faas ulatus ei nõua erilist koolitust. Maniküüri on võimalik teha ise, kui teil on ultraviolettkiirguse või LED-lamp. Katmine geel-lakiga tasemele juhul üksik faas geel-lakk ei ole oluline, sest pärast hügieeniline maniküür kohe kantakse peale värviline kate ja kuivab üles on LED-lamp. Lõpeb maniküür küünevalli töötlemine spetsiaalse õliga. Selleks, et pikendada elu maniküür või kiropood, tuleb kiiresti täita kõik sammud pealekandmise geel-lakk kodus. Väga olulist rolli mängib hooldus küünenaha samuti järjepidev läbiviimine lihvimine ja poleerimine. Seetõttu ei tohiks määrida enne täielikku kuivamist lakk õlid, kreemid või salvi, et küünenahad. Küünte enne läbiviimise maniküür peab olema täiesti kuiv. Ja olulist rolli pikendamise aega sokid mängib hoolikas joonis küüne vaba serv. Paljudel juhtudel (vähene vaba serv seen on liiga tugev allalöömine küüned, väljaulatuv osa tükki sõrme küünte eest), see protseduur on raskendatud. Kõigepealt peaks lõika foolium väiksemad väljakud koos, suurusega 8×8 cm ja paks ketas tükkideks, mille suurus sobib rasvane pind küüne. Pealekandmise tehnoloogia geel-lakk kodus peab kaasas olema ettevaatlikud suhtumine tervist küüned. Siin ei ole sobiv kokkuhoid ja lihtsam tehnoloogia täita. Shellac sisaldab oma koosseisus mitmeid aineid, mis kokku kui ratsionaalne kasutamine ei too kahju, et küünte plaat. Negatiivne mõju lakk mõjub, kui kasutada ilma aluseks oleva katte või kanda küünenaha või naha katted. Kosmeetikud soovitavad kasutada lakitud küünte katmine, kuna see avaldab kaitsvat toimet, kuid mitte rohkem kui 1 nädal. Kõige rohkem kahju toob ei ole reeglite järgimine järk-järgult katmine geel-lakiga küünte kodus. Rikkumise kava võib muuta värvi, deformatsioon, stratifitseerimine, stratifitseerimine ja suurenenud tundlikkus.			OSCAR-2019
Kes tõi Tõnismäele koti kivide ja pudelitega? - Eesti - Postimees: Värsked uudised Eestist ja välismaalt Tartu Ülikooli kriminoloogiaprofessor Jaan Ginter luges aprillirahutuste väidetavate ninameeste õigeksmõistvast kohtuotsusest välja, et keegi oli toonud Tõnismäele koti kivide ja pudelitega. Just see tooja võib olla üks massirahutuste organisaatoritest. Ginteri sõnul hämmastas teda Harju maakohtu äsjane otsus nii oma märkimisväärse pikkuse (ikkagi 49 lehekülge!) kui ka põhjalikkuse poolest. «Olen selle otsusega kursis, kuid kiire lugemise tõttu saan avaldada arvamust vaid otsuse lõppkokkuvõtte kohta. Kas tõendid on otsuses hästi või halvasti analüüsitud, seda ma veel öelda ei saa,» osutas Ginter. Ei riiva. Kui loen lõppkokkuvõtet, siis on kohtul ju piisavalt argumente, et pole veel piisavalt tõendeid, et Linterit, Revat, Klenskit ja Sirõkki süüdi mõista. No kui just norida, siis – kiirustamist on näha. Süüdistatav Klenski on mitmes kohas «Klenki». Ja kui keegi tahab kohtuniku tausta kallal norida, siis otsuses on termin «giperaktiivne», mis poleks samuti tohtinud teksti jääda. Kuigi ma pole jõudnud põhjalikku analüüsi teha, leidsin otsusest ühe päris tugeva tõendi selle kohta, et juba Tõnismäel toimus ka massiliste korratuste organiseerimine. Otsuses on viide mustale kotile. Üks tunnistaja räägib, et rahvusraamatukogu rõdult oli näha, kuidas toodi suur must kott kivide ja pudelitega. Ma ei tea. Seda pole uuritud, kuigi see sündmuskoht pidi ju olema väga hästi kaameratega kaetud. Kui tahta ilusaid tõendeid, siis seesama ilus tõend oleks tulnud siduda koti kohaletoimetaja(te)ga. Need, kes selle koti tõid, on ka massiliste korratuste organiseerijad. Kurikuulsat nelikut küll musta koti toomises ei süüdistatud. Pealegi polnud neist peale Reva kedagi ka Tõnismäel. Ent kas selle neliku süüditunnistamiseks polnud ka muid tõendeid? Oli ikka. Vaadake, on kaks õiguslikult erinevat asja. Esiteks – see nelik osales 26. aprilli õhtul Tõnismäel ebaseadusliku miitingu organiseerimisel, aga kohtuotsuses pole kahjuks selle kohta selget seisukohta võetud. Teiseks sündmuseks olid Pärnu maantee suured rüüstamised, mida pole suudetud neliku tegevusega siduda. Tundub, et tõendeid pole. Kuna riigiprokurör ütles, et esitab kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse, siis mille üle hakatakse teie arvates järgmises kohtuinstantsis vaidlema? Mina kaldun arvama, et seda keegi siiski massiliseks korratuseks ei pea, kuigi rahvast oli palju ja nad kõik rikkusid seadust. Aga seda saame näha. Minu prognoos on, et ringkonnakohtus leitakse, et see nelik panustas ebaseadusliku miitingu korraldamisse. See on tõendatud, aga esimese astme kohtulahendis just nagu püütakse sellele vastu vaielda. Võib, ja võib ka musta kotti uurida, kui süüdistav pool teeb selgeks, et nad ei saanud seda tõendit teatud põhjustel miskipärast varem esitada. Teise astme kohus saab ka olemasolevaid tõendeid ümber hinnata. Ent nii palju kui otsusest välja lugeda oli, pole praeguseid tõendeid minu arvates võimalik ümber hinnata. Nende järgi võib ära tõendada, et ebaseaduslik miiting korraldati. Nii et prokuratuur peaks panustama teise astme kohtulahendisse. Aga on juba ennustatud, et selle neliku asi päädib riigikohtus, kui mitte Euroopa inimõiguste kohtus. Kolmas aste, riigikohus, vaatab asja õiguslikult, ja tõenäoliselt läheb see asi kolmandasse astmesse. Oluline on saada lõplik selgus, sest keegi ei taha, et see asi jääks kuhugi õhku rippuma. Miks see otsus teie arvates eesti rahvast vapustas? Igatahes ei taha inimeste netikommentaarid kuidagi lõppeda. Tegemist oli ootamatusega, sest selle kohtuasja puhul ei kajastatud massimeedias miskipärast kaitsjate seisukohti. Inimestele tuli õigeksmõistev otsus nagu välk selgest taevast, sest kõigi arvates ju tõendeid jätkus – purustatud Tallinn oli ju fakt. Kuidas olete rahul karistusseadustiku 15. peatükiga – riigivastaste süütegude paragrahvidega? Herman Simmi puhul juba on probleeme. Ka on väidetud, et nelikut on süüdistatud vale paragrahvi alusel. Karistusseadustiku 238. paragrahvi sõnastuse juures on küsitav sanktsioon – karistus. 239. paragrahvi ju muudeti, sellele lisati 2. lõige. Nii et massikorratustes osalemise eest võib kohus karistada kuni kaheksa-aastase vabadusekaotusega. Kas on nii, et kui keegi pani Pärnu maanteel salli näo ette ja käis korra poes ära, saab ta vastutusele võtta karistusseadustiku 239. paragrahvi 2. lõike alusel? Aga seda, kes mäsu korraldas, saaks kohus karistada ainult viieaastase vabadusekaotusega? See aps on praegu tõesti seaduses. Et seadus oleks loogiline, peaks ka 238. paragrahvi alusel süüdimõistetut ähvardama kuni kaheksa-aastane vabadusekaotus. Eks ikka massiliste korratuste korraldamine ja see, et nad tahtsid (õigemini küll möönsid), et sellele võivad järgneda rüüstamised, purustamised ja süütamised. Kui kohtuotsust lugeda, siis süüdistus tahtis algul tõendada, et nad tahtsid sellist tagajärge, ent kohus on võtnud positsiooni, et see polnud nii. Oleks piisanud tõenditest, et nad möönsid sellist tagajärge. Jah, ent kui musta koti tooja oli üks neljast õigeksmõistetust, täiendatakse süüdistust. Aga enne peab asi siiski ringkonnakohtus ära käima. Kui ikka musta koti toojaid ei suudetud fikseerida ja kindlaks teha, siis midagi on kritiseerida küll. Sündmuskoht oli ju ette teada – selle oleks ikka pidanud kaameratega katma. Urmas Reinsalu väitis eile, et kohtu otsus on jama, Norman Aasa sõnul tegi aga prokuratuur kõik võimaliku. Mida ütlete? Aas ei saagi midagi muud öelda. Minu meelest on esimese astme kohus läinud natuke liiga palju eitamise peale ja ütleb rohkem, kui õigeksmõistmiseks vaja oli. Ütleb näiteks, et ka see ebaseaduslik miiting ei olnud nende meeste panus, aga see on ju tõendatud. Esimese astme kohtuotsust võibki kritiseerida liigse eitamise, prokuratuuri aga liiga palju tõendatuks lugeda tahtmise eest. Samas mulle meeldis, et see nelik õigeks mõisteti – neilt võeti vähemalt märtri oreool. Selge on ju, et neile tähelepanu meeldib. Aga eks nad saavad kolmes kohtuastmes seda siiski enam kui küll. • Harju maakohus mõistis üleeile õigeks 2007. aasta aprillirahutuste väidetavad ninamehed Dmitri Linteri (35), Maksim Reva (33), Mark Sirõki (19) ja Dimitri Klenski, keda süüdistati karistusseadustiku § 238 järgi süüteos riigivõimu vastu. • Täpsemalt paljusid inimesi hõlmava korratuse organiseerimise eest, kui sellega on kaasnenud rüüstamine, purustamine, süütamine või muu selline tegevus – karistus ühe- kuni viieaastane vangistus. • Reva, Linteri, Klenski (Öise Vahtkonna liidrid) ja Sirõki (Vene Föderatsiooni noorteorganisatsiooni Naši Eesti juht) vahistas kaitsepolitsei 27. aprillil. Reva ja Linter vabastati 16. novembril, Sirõk 13. juunil. Klenski pole vahi all viibinud. • Uurimine tõestas, et rahutuste korraldamise tõukejõuks oli 2006 mais algselt Tõnismäe ausamba kaitseks, hiljem juba poliitilisteks rünnakuteks Eesti riigivõimu vastu loodud Öine Vahtkond.			OSCAR-2019
Ma tahtsin juba õige mitu päeva varem selle postituse ära teha, kasvõi lihtsalt valmis kirjutada. Aga ma ei saa üle ega ümber sellest, kui mõnus on ikka just viimasel õhtul aasta kokku võtta, vaadata tagasi, mõelda tehtule, paljude tegemistega olla lõppkokkuvõttes rahul, väheste asjade puhul püüda rohkemat. See oli aasta, mil tõeline maarott sai nõrkemiseni mere lähedust tunda, eriliselt tahaks esile tõsta fantastilist maikuud. Lahes oli vesi nii madal ja soe, et võis üle lahe kõndida. Ja kuigi kakukesel olid vanemad olemas, siis ikkagi on tunne nagu oleks peaaegu ise need pojukesed üles kasvatanud :))))))) (kuigi nüüd neid vanu pilte lapates olen ma järsku segaduses, kas siin fotol on noor või vana tegelane...Näeb välja nii hall nagu oleks kakuvanem, aga teisalt tundub mulle, et ma klõpsisin alailma just ikka noortest pilte teha, et miks peaks mul siis siin kaustas vana kakk olema...) Siseturismi tipphetk ja -tegija oli kindlasti Kolga mõis. Kontekstiväliselt ei olnud selles, oma olemuselt kiirel, lühikesel ja plaanivälisel, retkel midagi erilist, kuid kõik, mis seal juhtus ja kuidas asjad sattusid kokku jooksma, see oli just s e e, mille pärast me ju oma ninaotsa koduukse vahelt välja pistame! Loomingulises plaanis oli paraku suhteliselt uimane aasta. Paar reisilugu on ilmunud, midagi veel tulemata, paaris žüriis olles sain lugeda värskendavat omaloomingut. Olnud on kaks sisutoimetamist, neist on ilmunud "Minu Kreeta", teine raamat on alles töös. Kirjutamine võib, aga ei pruugi!, hoo sisse saada küll. Ka selles lahtris domineerib number kaks. Aga see kõik on juba ilmselt uue aasta teema. Lugemine seevastu tuli mul oluliselt paremini välja :)))) Hoolimata sellest, et kevad-suvel sain häbiväärselt harva mahti raamatut haarata ja et vähemalt üks kuu sai oldud reisides ja piiratud raamatuhulgaga. Otsustasin viimaks tõsisemalt ette võtta loetud raamatute Goodreads´is märkimise, et sellega isiklikku statistikat hõlpsamini jälgitavaks muuta. Hakkab juba vaikselt meeldima ja harjumuseks saama sinna see raamatute märkimine. Nii et, uskudes seda portaali on seis järgmine: raamatuid 110, lehekülgi 26 714, minu antud keskmine hinne 3,6. Tõsi, mingi osa raamatuid on mul sinna kandmata, sest neid polnud sinna üles riputatud, aga üle 10 ei tohiks neid olla (hoobilt meenuvad kohe Nõgisto ja Kalev Vapperi raamatud, paar reisiraamatut jms, lisaks juhtusin mõnda raamatut ka mitmendat korda lugema). Vaatan ja vaatan seda sealset nimekirja, aga ikkagi on raske parimat nimetada, väga häid oli ju mitmeid. Aga mis peamine, mina ise ja mu lähedased oleme täie elu ja tervise juures! Aasta oli just selline nagu olema peabki - et midagi õpiks, areneks, kogeks. Et oleks põhjust vaimustuda ja särada! Et oleks aega niisama olla ja mõtiskleda. Et oleks raamatuid, raamatuid, raamatuid... Seda kõike selles kohe lõppevas aastas oli ja kui hästi ma nüüd ka ei pingutaks, siis tegelikult sedasama tahaks ka uueks aastaks endale ja teilegi soovida :)! Meenutab väheke Stepnova "Lazari naisi", vaid selle vahega, et kui Stepnoval on vene elu igati kirjanduslikult ja "kaunilt" edasi antud, siis Klimoval...nagu räme kõhulahtisus. Ühtlase voona laseb Klimova tulla vene boheemielu ilul ja valul, see tähendab, et siin on nii korduseid, roppusi, armastuse sildi alla peidetud vägivalda jms. Ja muidugi unelmad, suurejoonelised ja erakordsed, kohe-kohe käegakatsutavad. Tõeline virvarr. Samas siiski väga hea pilt Leningradist enne 1991. aastat. Mulle ilmselt vähem, kuid põlvkond vanematele palju äratundmist, pisuke nostalgialaks. "Siniveri" on ilmus paari aasta eest Loomingu Raamatukogus, mis mulle tollal kuidagi silma alla ei sattunud. Hiljuti ilmus aga eesti keeles "Sinivere" järg "Majake Bois-Colombe´s", seetõttu siis selline ajas tagasipöördumine. Teadke siis silma peal hoida ja loodetavasti ei jää triloogia kolmas raamat pikalt toppama (peaks olema "Blondid elajad", aga ega ma kindel ole). Muide, kaks esimest on tõlkinud Ilona Martson, kes ühes Veronika Einbergiga on vähemasti minu jaoks ilmselge kvaliteedimärk. Mina ei tea, kas nad lihtsalt ei võtagi mingit jama oma töölauale või nad suudavad hoopis igast "s...st saia teha". Sedapuhku olen ma jõudnud väsimuseni, võiks öelda koguni, et tülgastumiseni. Houellebecq on jäänud kordustesse kinni ja ma ei suuda enam vaimustuda. See kõik on olnud. See mandunud keskealine mees, kes on nii übertark, kes kaanib viskit ja veini ja hoiab eluvaimu sees kiirtoiduga, kes kiimleb esimese kursuse tudengineiusid vaadates, kuid kes on samal ajal nii küllastunud, et tal enam ei tõuse. See mees, kes on osaline allakäigus. Ja laseb endale apaatselt vee peale tõmmata. Kuigi see viimane on vist isegi realistlik pilt, sest maailmaparandajaid jääb meie ümber üha vähemaks, vähemalt keskealiste meeste hulgas. Veidi huvitavamaks läheb veel vaid siis, kui autor laseb lugejal sukelduda oma tulevikku suunatud kujutluspilti. Aga mulle näis, et selleni jõudis ta alles liiga raamatu teises pooles, natuke jõudis see pilt end luua ja lahti kerida... kui juba oli raamat läbi. Pinnapealseks jäi kuidagi see Islamiliidu võidule tuleku järgne Prantsusmaa, mis oleks just ehk kõige põnevam olnud. Taevane arm, see nüüd küll paslik lektüür jõuluaega ei ole. Vist. Samas, ma teadsin ju ette, mis mind ees ootab ja küllap on see siis minu moodus mässata nonde imalate heategevussaadete ja haledate lugude vastu, mida meedia vahendusel neil päevil kapaga meile kaela kallatakse. Ontlikud pereemad ja roosamannalisi lõppe armastavad kodakondsed võivad seega raamatut lugedes lapiti maha prantsatada. Seda muidugi juhul, kui nad mingil arusaamatul põhjusel püstijalu lugemist harrastavad. "Klaaslapse" autor nimelt siis on just selline naine, kelle keskealised ja vanemad inimesed kividega surnuks loobiks. Et mõtleks vaid, lehvis pool elu niisama ringi, jõi aina boheemide seltskonnas, magas õige aja maha, edasi tegi lapsesaamisest nagu mingi projekti, siis kukkus Haigekassat tühjaks pumpama kunstliku viljastamise tarbeks. Ja isegi siis, selle viimase õnnestudes, jätkas oma ringi hulkumist, ei jäänud rahunenult diivaninurka papusid heegeldama ja tuba mõmmipiltidega tapeediga üle tõmbama. Noh, ajad on teised, eks ole.Tänaste noorte hulgas on juba piisavalt neid, kes leiavad, et maailma ülerahvastatuse vastu aitab vaid lastetuks jäämine. Aga ma usun, et kainet mõistust säilitav lugeja vast ei kipuga autori valikuid ja otsuseid kritiseerima. Mida siis siin üldse kritiseerida, võib tekkida õigustatud küsimus? Ega polegi miskit. Stiililt on Kangro endiselt tabav ja vahe, torkab ja keerab veel haavaski nuga mõnuga. Sedapuhku muidugi omaenda haavas. Inimestele meeldib draamadest lugeda - palun, siin on midagi teie jaoks! Kangro ütleb otse ja teravalt. Sünnitamine, normaalselt arenenud ja üheksa kuud kantud lapse sünnitamine on "nagu kõrvitsa sittumine". 15-nädalase puhul on kõrvitsa asemel pirn. Hoolimata kõigist karmidest võrdlustest ja väljenditest, hoolimata füüsilistest jubedustest, võikaist kirjeldustest, oli mu jaoks kõige hullem allolev lõik (haiglas, enne aborteerimist): "Ta nimetaski meid niimoodi. Ema ja isa. See oli esimene ja võib-olla ainus päev mu elus, kus mind emaks nimetati. See oli minu emadepäev." "Ka minu voodi kõrval seisis rohelise linaga vastsündinu käru ehk häll, nagu nad seda nimetasid. La culla. Mina hoidsin seal oma MacBooki. Osalt muidugi trotsist ja kibedusest, aga samas oligi see arvuti hoidmiseks mugav koht, öölaud oli pisike ja juba raamatuid täis." Võib-olla ongi sellega kõik öeldud? Et üks ema on vähem, aga on üks hea tõlkija, kirjanik, luuletaja, õppejõud rohkem? Ei tea neid kaalukeeli, ja see saldo arvutatakse alles üsna elusügisel. Kividega loopimisest päästab Kangro ilmselt see, et lugu on niigi piisavalt traagiline, vähe sellest, ega ta jutustades-kirjeldades just värvidega ka koonerda. Dokumentaaljutustus selle kõige otsesemas tähenduses. Nüüd jõudsid järjest minu lugemislauale kaks kirjanikupalga saajat. Eeva Park küll vist õige värske, seega oleks vale väita, et kõnealune romaan selle palga toel sündinud on. Aga kui ka oleks, siis midagi häbenema ka ei peaks. Põhimõtteliselt põimuvad siin kaks lugu, mitte erinevad, õigupoolest päris üks ja sama lugu kahes variatsioonis. Oma elu hämaraladega kimpus kirjanik sõidab stipendiaadina võõrsile loomemajja. Lugu hargneb lugeja ees lahti kohati unenäoliste, kohati äärmiselt argiste piltidena, mida saadavad lõigud valmivast... kirjatükist? Omaette romaaniks see ilmselgelt ei liigitu, ei mõõdult ega stiililt. Tekibki kummaline lahknemine - valmiv tekst on kuidagi äärmiselt lihtsakoeline, selle tegelased mõjuvad kuidagi hirmuäratavalt tahumatute ja rumalatena. Teisalt, see naine, kes kirjutab on jällegi väga päris, tõene, tema tekst on pandud kirja nauditavalt. Kuigi mõlemas tekstis esinev naine on ju sama. Muide, samasugune vastuokslikkus on minu jaoks autori enese puhul samuti alati olnud, see on mulle tema puhul kogu aeg meeldinud. Et ma vaatan ja kuulan teda ja ta näib nii ontlik ja vaoshoitud ja malbe. Tema loomingu põhjal tahaksin aga uskuda, et oma sisimas on ta mässaja, piirideta. Pealkirjaga seoses tekkis mul mitmeid mõtteid, mingi motiivi kordumine. Romaani peategelane oli küllap Mardile lemmiklooma eest, selline lükata-tõugata. Mardi vanaisa ja tema austajate-modellide (?) lugu oli haarav, kuid jäi kõigi muude sündmuste kõrval kuidagi varju, kuigi ju oli sealgi omamoodi peremehe ja lemmiku suhe. Kylemore Abbey´s toimuv, eesotsas Leedi M.-ga, kätkes endas samu jooni. Sinna kogutud loovinimesed olid võõrustaja jaoks sarnases seisus, nende olmemured lahendati, nende jaoks loodi tinglik paradiis. Seda mõtet edasi arendades taban end küsimast, et kas nüüd need palgal olevad loojad on, kuigi kaudselt, samal pulgal? Neile on loodud teatavad tingimused, ent samas on vaikimisi nende õlul ka justkui vastutus või kohustus. Veelgi enam, kui muidu võid feilides lihtsalt õlgu kehitada ja vaikida, siis nüüd saab ju aastateks "märk" külge pandud. Esined kesise tulemusega - viibutatakse näppu. Toodad saasta - ilgutakse su kallal veel jupp aega. Lähed purjus peaga lavale (kuigi see otseselt nagu kirjutamisse ei puutugi) - tõmmatakse sind rattale. Lemmikloom olla ongi keeruline, vist. Ja kui lõpuni aus olla, siis ega ma ju täpselt tea, mida autor ise selle pealkirjaga mõtles või öelda tahtis, mul on tõlgendusrõõm :) Allpool toodud luuletusel ei ole tegelikult siinse romaaniga mingit seost, kuid kuna see mulle meeldib, siis otsustasin selle absoluutselt oma suva järgi siia panna.			OSCAR-2019
Laias laastus sümpaatne lugemine. Inimene, ja veel mees!, on jõudnud selginemiseni, tunnistab tehtut ja tegematajätmisi - igati tervitatav ju. Naistele ju ikka meeldivad meesinimesed, kes on valmis endale tuhka pähe raputama, end muutma, proovile panema, arenema. Lisaks on algaja kirjutaja kohta täitsa ladus ja nauditav lugemine kokku saanud. Enne metsa- ja mererüppe peitumist on õige aeg end linnas jõululainele sättida. Traditsiooniliselt peaks selleks sobima Tšaikovski "Pähklipureja", mõeldud-tehtud. Aga ajad on muutunud ja ega laste tähelepanu on raske hoida. Numbrid peavad kiiresti vahelduma, muusika olema kiire ja tempokas, muidu hakkab siit ja sealt haigutamist kostuma ja väikesed kehad ringutavad ja väänlevad ja kopsivad rahutult jalgadega. Kui tahta elu õiekest aga kultuuri manu juhatada, on märksa mõistlikum valida mingi Käteka- ja Padjaka- laadne etendus, näituseks Kálmáni "Silva" sobis ideaalselt. Ei kahandanud vaimustust väsimus koolinädalast, ei kolm vaatust, no mitte miski. Vaimustus oli üüratu ja võimalusel vaataks ta nüüd kõik "Silvad" järjepanu ära :) Nii et, balletiga meil vist mõnda aega ei tasu katsetada, võtame siis operetid ette. Mida uhkemad tualetid ja rohkem intriige, seda parem :) Ülesöömises sel nädalavahetusel meid süüdistada aga ei või, Cru küttis pigem ootused jõuluprae osas mõnusalt üles. Eelroad pildile ei jõudnud, ainult nii palju peab mainima, et kui Hiiumaa lambad peaksid tulevikus õige vaikseks muutuma, siis võib meie käsi mängus olla, sest tallekeel viis meiegi keeled alla. Igatahes oli nädalavahetuse udust tiined õhtud igati mõistlik veeta nelja seina vahel kuulates Vietnami muljeid, nautides head muusikat ja meeliköitvat visuaali ning mekkida head ja paremat. Ja koorimuusika Sutlepa kabelis ju oli ka. Küsimus ise on aga ajendatud Momondost, mis kuuldavasti täitsa kenake koht sellisteks toiminguteks. Kasutajale on see leht tõepoolest mugav ja nende äpp ka kiire ja loogiline. Aga kuidas sealt piletid ka reaalselt ostetud saaks, sellest vat mina aru ei saa. Ma olen kunagi suvel end seal seaks vihastanud, valinud erinevaid piletimüüjaid (momondo siis nimelt lihtsalt koondab erinevad pakkumised kokku, ostmiseks suunab edasi vastava firma kodulehele), täitnud andmeid nii et sõrmed villis, proovinud maksta nii Visa kui ka Masteriga. Lõppeks tellinud uue krediitkaardigi, sest äkki on viga mu kaardis. Nüüd siis jälle sama jama. Ei aita erinevad arvutid, erinevad krediitkaardid, üldse mitte miski. Jääb taas vaid lahtrite täitmise rõõm, jõuab turvaliste maksetenigi... ja siis "sureb" taas ära. Kas me oleme ainsad, kelle jaoks on Momondo üle mõistuse keeruline :) Just see maksmise osa siis, kõik muu sinnani on arusaadav ja loogiline ja natuke nagu toregi :) NB! Igaks juhuks mainin veel ära, et see turvaliste maksete asi on netipangas tehtud ja samade kaartidega on teisi oste ja makse samadest arvutitest ennegi tehtud. Mulle satub nii harva lasteraamatuid näppu, sest ma noh... kardan neid, kui päris lõpuni aus olla. Ilmselt meenuvad mulle mingid enda varajase lapsepõlve venivad ja moraliseerivad raamatud, kus midagi põrutavat ei juhtunud ja mida käes hoides tukk peale tuli :)) Mingil hetkel kalduti aga sootuks teise äärmusse - läks liiga teise galaktikasse ja futuks kätte. Mina tahaks tavalisi inimesi ja tavalisi kohti, mis siis vastavalt vajadusele järsku kreisiks kätte kisuvad. Ja siis ma vaimustungi, kui keegi mulle midagi sellist ette söödab. Kairi-preili on muidugi veel selles osas tubli, et ta ei lase oma lugejatel liiga pikalt kuivada ja lakke vahtida, vaid kütab ühtlase tempoga. Siinses raamatus ei ole peategelasteks loomad, no inimesed nagu natuke juba on, aga ennekõike on staariks ikka MUUSEUM! Kogunisti kunstimuuseum, sest kui sellise näoga kirjaneitsi, nagu siin juba muuseumist kirjutama hakkab, siis püüab ta loomulikult valida selle kõige igavama neist (mina lapsena küll mõtlesin nii - kõik need vana aja asjadega ja loomatopistega ja muistsete aaretega muuseumid olid märksa vahvamad kui kunsti täis tuubitud saalid). Härra Klaasi muuseumis muidugi ei saa igav olla - sest "Kunst on nagu sild kahe kalda vahel: ühel pool fantaasia ja teisel päris maailm. Ja palun väga – minu muuseumis käige mõlemal pool nii palju, kui tahate." Ekstsentriline direktorihärra on tore, aga eriti toredad on mu meelest need vallatud inglid, kes laelühtri ümber tiirutavad ja teiselt maalilt õunu näppavad ja nendega uskmatuid lapsi loobivad :) Lisaks annavad nad järele kiusatusele õunast ka ampsata, sest noh... neil tulevad ju hambad ja teadupärast on kihelevate igemete puhul õuna söömine mõnusalt abiks. Minu lemmikuks oli kahtlemata Rene vanaema, kelle kangelaseks oli näituseks Elvis ja kes panni pestes kelmikalt taguotsa nõksutas. Täitsa kahju kohe, et ta raamatus vähe sõna sai :) Ja kui teil võis nüüd praeguseks tekkida mulje, et see raamat üks lõputu lust ja lillepidu on, siis tõmban teie tuure kohe maha, sest tegelikult oli see natuke kurb ka. Eriti minu jaoks. Aga ma püüan sellest vapralt üle olla :) Raamatu "Härra Klaasi pöörase muuseum" näol on tegemist Tallinna Keskraamatukogu poolt välja antava nn kinkeraamatuga, mille said kõigi Tallinna koolide 1. klassi õpilased. Igavesti lahe traditsioon ja nagu ma juba ka kuulnud korduvalt olen, siis kahju, et üle Eesti nii ei tehta. Mõelda vaid, kui ammu oli selle raamatu esitlus ja ometi lõpetasin ma selle alles mõned head päevad tagasi - see on see vana tuttav lugu, et raamatukogust laenutatud raamatutega hoiad nagu tempot, aga kõige sellega, mis kodus olemas, on aega maa ja ilm. Mulle meeldib siinse raamatu tasakaal eraelu ja muude tegemiste vahel. Tõsi, see balanss ei ole 50:50, aga kas peakski? Isiklikust elust jutustatakse vaid põgusalt, kõige enam on ikka muusikat ja purjetamist, teletööd oluliselt vähem. Eesti rokimuusika ajalugu on siin päris korralikult kokku võetud. Juhuslikult sattusin raamatut lugema, vist oli see eelmisel nädalal, mingil õhtul, kui telerist tuli tagasivaatesaade, kus vilksatasid täpselt samad nimed ja sündmused, millest ma just parajasti lugesin. Pilt ja tekst olid kenasi sünkroonis. Nõgisto sirgjoonelisus ja kohati terav keel kumasid samuti tekstist kergelt läbi. Mõned näited, mis hoobilt meenuvad... Ruja ei olnud just maarahvamajade maitse, nemad olid harjunud Artur Rinnede ja Heli Läätsedega. Või Karavani lakutud repertuaar. Samas peljata ei maksa, seesuguseid keskmisest vahedamaid avaldusi küll on, ent need pole kindlasti tooniandvad. Mida aga eestlased ehk ei pruugi andestada, on paar avaldust Alenderi kohta. Viimane on ju seniajani teatud kontingendi jaoks pühamehe staatuses ja siin mainitud mitmel naisterindel sahmerdamised võivad vihanooled hoopis sõnumitooja peale läkitada. Mis mind muidugi veidi painama jääb... Kuigi ma siinsele tekstile midagi ette ei heida, ent alati oleks põnev saada aimu elulooraamatu kangelase enda käekirjast. Ma mõistan, et enda l u g u on hirmus raske kirja panna, mõnes kohas ehk viiliks, teisest asjast räägiks liiga pikalt (selle jaoks võib ju karmima käega toimetaja võtta), aga ikkagi tahaks just seda peategelase enda stiili tajuda. Mingil põhjusel aga kasutatakse ikka ja jälle vahendajat. Võib-olla on see põhjendatud, ei tea. Nõgisto eluloo kirjapanija Tiina Langiga meenub mulle aga iga jumala kord, kuidas nad oma teispoolega mind ärgitasid remulaadi mitte poest ostma, vaid ise tegema, täpne retsept isegi loeti mulle ette. Mis paneb mõtlema, et peaks asja kätte võtma :) Siiri Sisask on mulle võrdlemisi sümpaatne ja taolised tuumakaid mõtteid koondavad raamatud niisamuti. Paratamatult kipun aga seda Hääle-sarja (kirjastus Pilgrim) kõrvutama Kirju-sarjaga (kirjastus Petrone Print). Mõlemasse sarja püütakse ilmselt valida tuntud ja huvitavad isikud, kes siis vastavalt oma elukogemusele, mõtetele ja omandatud tarkusele mõtisklevad, arvavad, jutustavad. Kirju-sarjas on mitu suurt õnnestumist (esimesena meenuvad kohe Jüssi ja Hanson, aga ka Ashilevi ja Petroned ise). Nende puhul meeldib mulle just see, et liha on luudel kuidagi rohkem. Hääle-sari on vististi püütud teha napim ja kontsentreeritum, kuid see ei pruugi end alati õigustada. Vist. Sest siis peab iga lause ja mõte tõesti olema kui ülifiligraanselt välja tahutud ja lihvitud ja meistriteos, udutada ja hämada ei saa (Tammsalu seda peent lihvimisoskust evis, Tättet sirvisin kunagi põgusalt - mu jaoks ei olnud ikka päris see õige). Siin raamatus oli Sisaskil kulda omajagu. Ta on küllap õppinud aja jooksul kulgema, vaatlema, analüüsima, ning muidugi tema vanaema, kelle elatud elu ilmselgelt pärleid pakub (vanaema Ellenile ongi raamat suuresti pühendatud). Vahepeal tahab aga see peenelt loodud mõtteiva kuidagi hajuma minna. Võib-olla on need lood kirjutatud pika ajadistantsiga, võib-olla hoopis kiirustades, võib-olla oli puudu värskest kõrvalpilgust ja rajale tagasi aitajast... ma ei tea. Aga mulle siiski tundub, et sellest sulest võiks kunagi veel midagi tulla. "... läbi tühjuse maailma avastada, läbi nende avastuste aga eneses veelgi rohkem tühjust tekitada." Tühjusega seotud naudingust saan ma väga hästi aru, tühjad kladed on minuga nõrkuseks. Seepärast juhtub sageli, et uued märkmikud jäävad "ootele", meelega. Ma pean neid mõnda aega niisama eemalt jälgima, aeg-ajalt sirvima, mõtlema, ette kujutama... ja siis tagasi panema :) Ja nii korduvalt. Kuni ühel hetkel on see õige aeg käes. "Kuid keda või mida esindab endast välja läinu, kui ta ju hetkel eneseski pole? Ehk teisisõnu, kui inimest kodus ei ole, ega talle siis ka külla minna saa." See on nüüd küll midagi sellist, mida võiks igasuguses kahepoolses suhtluses või partnerluses meeles pidada ja rakendada. Hirmus palju tühja sõnelust ja rabelemist hoiaks ära. Kuigi jah, ma nii nalja pärast guugeldasin seda "joonistusblokki" ja avastasin õudusega, et Eestis on rohkem kui üks kool, kus on värskete koolijütside vajalike õppevahendite nimekirja lipsanud seesamune "blokk" sisse. Et millest me siis räägime :(			OSCAR-2019
Nüüd ma hakkan mõistma, miks ma osadest toitudest ja toiduainetest suurt ei pea. Võtame või näiteks sibula - täiesti ajuvaba maitsega ja suus vastiku konsistentsiga, et no sellest ei saagi ju vaimustuda. Miks peaks seda siis sööma ja veel ohtralt söögivalmistamisel kasutama? Õige vastus, ei peagi:) Ja siis ma sööngi parema meelega nö imelikke asju. Ma nagu eeldasin, et norrakate karamellise maitsega pruun juust on sedavõrd võimsaid kulinaarseid elamusi pakkuv, et eestlased jalgu trampides tänavatel seda nõutamas on. Siis ma aga leian foorumitest küll väikseid vihjeid poodide osas, kus see saadaval, aga kõlama jääb siiski kaasmaalaste suur vastumeelsus selle juustu suhtes. Ilmselt on minus siiski peidus väike maiasmokk, kuigi ma seda seni kategooriliselt eitanud olen:) Selle paki sisu ei jõudnud ma koos moosiga konsumeerida, aga paneme selle siis ootele, kuniks kuskilt järgmine sats hõrgutist õnnestub saada. Usun, et kõigi nende jaoks, kes on üles kasvanud "Näkimadalate" ja mitmete Vilis Lācise raamatutega (mäletate ju veel "Zītarite perekonda" või "Tiivutuid linde" või "Kaluri poega") on "Jää" tõeline maiuspala. Tõsi, siin ei ole teemaks ei pärisorjus ega kommunism, aga ühine nimetaja mere näol, või peaks olema täpsem ja ütlema jää näol?, on aukohal ometi. Ilus ja müstiline Ahvenamaa veel omakorda kirsiks tordil. Mereromaanid on pea alati seesugused, kus suuri juhtumisi ja tundeid ei imeta pastakast välja. Meri ise on sedavõrd suur ja võimas, et annab ainest enam kui küll. Meri annab ja meri võtab, see ei üllata enam meist kedagi. Elu käibki mere- ja ilmaolude järgi ja selle taustal tulevad ka erinevad karakterid paremini välja. Väikese inimese suured võitlused eristuvad selgemalt. Argipäevade lihtsus ja aastaaegade vaheldumine kätkeb endas erilist ilu, sest seda ei varjuta laialt vohav kassikuld ja muidu tühisus. Mind on alati paelunud lõhnamälu toel aset leidvad üllatusretked, olgu need siis pikkade vahemaade või kaugete aegade taha. Selles raamatus, mis paljuski keskendub reetmistele ja elukangas korduvatele mustritele, teevad kõik need eksikäänakud kaasa ka lõhnad. Lõhnad ja mälestused on sedavõrd kokku põimitud, et üht teisest lahutada väga keeruline. Kummalisel kombel on see võrdlemisi haarav lugu, kuigi kui ma kirjeldaksin raamatusüžeed paari lausega, siis peaks see olema üdini igav ja lame. Keskealine ja vaimuvaene meesterahvas nimega Futh (mis nimi?!), hiljuti naisest lahku läinud, sest kogu ta elu on põhimõtteliselt keerelnud tema poisipõlves kodunt lahkunud ema ümber, kes läheb nädalaks Saksamaale matkama. Ja siis detailsed viletsate võõrastemajade kirjeldused, ennekõike ühe oma, mille perenaine Ester just kõige kirkam kriit karbis ei ole. Nii see lugu veereb, aga kuidagi hoiab kütkes. Nagu käesoleva postituse ilmumisest järeldada võib, siis on meil endiselt veel netiühendus olemas, kuigi pidevaid ragistamisi ja krõbistamisi arvestades jätame sellega pea iga päev ka korduvalt hüvasti. Deegud teevad, mis tahavad ja nagu pildilt nähtub, siis käivad kapiski, mis omakorda tähendab, et nad sõna otseses mõttes ronivad mööda seinu. Ilmselt on selles süüdi rootapeet. Igatahes mõtlen ma neist üha sagedamini kui lendoravatest, mitte deegudest. Meie isehakanud dr Noormannid on samuti vahepeal kõvasti tööd teinud. Selle tulemusena on sõltumatud loomatohtrid jõudnud järeldusele, et tegemist ei ole õdedega. Puhas porno toimus seal puuris juba ammu, aga noh, loomariigis teevad samasoolised õige tihti igasugu asju, ega see veel midagi näita. Siis aga otsustasid dr Noormannid ühel päeval, et aitab naljast, ootamata, et kolme kuu möödudes vaatavad puurist vastu uued silmapaarid (kuni kümme?), otsigu mina aga korralikud pildid välja ja nemad siis tuvastavad. Esialgu olid meie vet-velskrid eriarvamusel (noorim neist oli see, kes oma seisukohta korrigeerima pidi), kuid pärast mitmekordset uurimistööd jõuti üksmeelsele otsusele, et üks siiski Stanislav olevat. Esialgu ei jäägi mul muud üle, kui neid uskuda. Lõplik selgus saabub vast maikuuks, ma arvan. Kui puur deegusid täis, siis on kindel, et üks on neist siiski Stanislav olnud ja tegusid teinud. Üliemotsionaalse ja keerulise nädala punktiks passib kenasti kodumaa sünnipäev, eriti veel paljude aastate rivis sedavõrd eriliselt eristuvana. Baricco teosed on alati teatud mõttes rännakud. Seekordne, "Mr Gwyn", ei ole seda küll geograafiliselt, ent seda enam psühholoogiliselt. Nii kirjaniku, või ka üleüldiselt autori, peas kui niisamuti portreteeritava peas. Autor koorib kiht kihi haaval maha kujutatavalt kestad, kuni alles jääb küll õige vähe, aga seda tuumakam ja tõelisem see allesjäänud osa on. Sellal kui Jasper Gwyn jalutas Regent’s Parkis – puiesteel, mille ta ikka valis välja paljude hulgast –, sähvatas temas äratundmine, et see, millega ta endale iga päev elatist teenib, ei ole temale enam kohane. Nii asuski ta koju jõudes kirjutama üht artiklit; printis selle siis välja, pistis ümbrikusse ja viis Guardiani toimetusse. Nagu juba kord varem mainitud, siis Oksanenist alguse saanud nn puhastuse-laine jätkub. Sedapuhku leedulaste silmade läbi. Eelmistest taolistest eristab seda ka teismelise vaatenurk. Õrnas ja kaunis eas neiu suu läbi jutustatud lugu, pikk ja katsumusterohke teekond, mille lõpp-punktki olulist tröösti ei paku. Paljudele inimestele saatuslik kuupäev rullub lahti puhtalt rohujuuretasandil, üritamata teha suuri sõnu ja haarata mahukaid ajaloopeatükke. Lihtsalt üks lugu paljude sarnaste seas, detailselt ja ilustamata. Ühelt poolt ongi see väga teismelise vaatenurgast esitatud lugu, teisalt haarav ja nauditav lugemine täiskasvanulegi. Peatükid on napid, vaheldudes paralleelsete meenutustega sellest "teisest" ajast. Ajast, mil oli vabadus, mil olid rahuldatud inimese põhivajaduses, mil olid perekond ja sõbrad ja sugulased. Ja unistused. See teekond aga õpetas elama üks päev korraga, võitlema eluga riskides kõige elementaarsema eest, loobuma, jagama, uskuma... Ma pingutasin paarkümmend lehekülge ära ja vandusin alla, kuigi see tundus uskumatu. See oli juba mõned head päevad tagasi, aga ka nüüd, kui ma loen raamatu lühitutvustust, tundub mulle, et see võiks ju minna nagu lepase reega. Aga ei lähe. Endiselt. Seega hetkel jääb pooleli :( Raamatut pooleli jättes ma muidugi püüan alati mõelda, et mis siis juhtus, mis oli valesti. Võib-olla on see lugu (ilmselt on, muidu ei oleks tutvustus ju hea) isegi siin olemas, ma lihtsalt ei jõudnud selleni :) Küllap on uba siis hoopis selles k u i d a s on see lugu kirja pandud. Ma kõikusin just nagu kahe äärmuse vahel - on see ilukirjanduslik romaan või mingit moodi päevik. Jah, see mõjus päeviku või blogina, sellise teismelise blogina siis pigem vist ( stiilis "tšättisin sõbrannaga, ütlesin talle seda, siis tema ütles vastu seda, siis saatsin talle smaili, ta saatis smaili vastu" jne). Ka nii oleks võinud see intrigeerivalt mõjuda, ent ikka jäi puudu midagi. Kogu aeg. Ehk oli ülearu tühja juttu? Korduseid? Või ei saanud algus lihtsalt vedama, äkki pärast oli selline lugu et anna aga olla? Või koormati lugejat kohe alguses liigsete faktide ja ametikohtade ja nimedega, millele kohe aga liha luudele ei kasvanud (kuigi hiljem see võis ju juhtuda...)? See oli nüüd küll midagi head ja ilusat! Lühike lugu, mis kätkes endas nii palju. Palju siin autori enese elust oli, kes seda teab, aga oli põnev, oli huvitav ja oli äärmiselt nautav. Ülesehituselt noore naise päevikukatked ja tema vanaemale tolle sõbratarilt Siberist saabunud kirjad. Keerulised suhted ühelt ja teiselt poolt, mis lehekülgede möödudes end aegamööda lahti kerivad ja otsad kokku sõlmivad. Tõsi, läheb veidike sinna Oksaneniga ühte patta, aga siiski kõigest veidike. Ilmselt tuleb "Puhastuse" järellainetust veel hea tükk aega, aga nii see kord kirjanduses juba on (mul on laual juba ka järgmine raamat, mis jätkab samas vaimus, leedukate variant siis, loodetavasti ei hakka nende raamatute järjest lugemine mind segama). Stiililt ja ülesehituselt siiski tublisti sümpaatsem mu meelest. Ning ikkagi loost endast olulisem ilukirjanduslikult võrratu stiil. Seda enam, et siinkohal tuleb jällegi au anda ilmselt tõlkijale (Anti Saar). Pärast seda raamatut, nimelt täna, palusin raamatukogus endale raamatukogukeeldu. Ma sain eitava vastuse. Jumal tänatud. Raamatukogukeeldu palun ma alati, kui mulle juhtub järjest mitu jama raamatut ette, sest mida tühjema tunde ma ühest raamatust saan, seda rohkem ma neid võtan ja seda kiiremini ma hakkan lugema, sest ma vajan sellesse ebaõnnestumiste rodusse lõpuks midagi tõeliselt head. Midagi, millesse ma võiksin lahustuda ja mille sisse end ära kaotada. Aga ma ruttan praegu ette:) "Kasukas" niisiis. Vastuoluline raamat, selles on põnevaid mõtteid, elegantseid kirjeldusi, rohkelt draamat. Ja Prantsusmaad. Ent ometi keerab raamat kohati ka sopakaks, mingisuguseks prantslaste variandiks hallidest varjunditest, liialt seebiooperlikuks... Oli hetki, mil oleksin võinud selle raamatu laia kaarega minema lennutada ja neid teisi, mil nautisin lõikude kaupa maalitud pilte 70ndate Prantsusmaast. See on naistekas. Ma ei saa öelda, et päris rämedalt 100%-line naistekas, sest noh, lõpp vist vussib asja ära ja tõmbab pügalaid allapoole. Vana õeluskotina peaks siinkohal lõpu ette ära rääkima nüüd jah :) Samas imekombel isegi enam-vähem loetav, olin suisa üllatunud. Mingis meeltesegadushoos võtsin koguni veel ühe naisteka lugemiseks ette. Ilmselt on mul kõige selle ringi tuuseldamise juures raske midagi süvenemist nõudvat lugeda, sellest ka taoline lugemisvara äkitselt. Millest on muidugi ääretult kahju, sest mul juhtus näiteks midagi müstilist "Harbini ööliblikatega". Ma ootasin seda mingi ilmatuma kaua ja kui see lõpuks koju jõudis, siis... Jah, ma alustasin selle lugemist, tegeledes sel hetkel veel lisaks kolme erineva asjaga ja ilmselt sinna nahka see raamat seekord ka läks. Ma loodan selle kunagi uuesti kätte võtta, pioneeri ausõna selle peale. Kuna ma ilmselt mõnda aega enam kinnisvarabüroode ja -maakleritega kokku ei puutu, aga olen muidu oma olemuselt lahke tüdruk, siis olgu siinkohal toodud mõned ülimalt kasulikud näpunäited maakleritele. Lihtlabased, ent ilmselgelt mõne jaoks siiski veel uudsed. Tegelikult on sellel blogipostil ka teine mõte: ma nimelt vihkan ja ignoreerin kõiki trükimeedias ilmuvaid lugusid teemal 10 (või mis iganes muu arv) soovitust teemal ...... (täida ise punktiirjoon). Aga elus peabki aeg-ajalt tegema asju, mis ärritavad, nii ennast kui teisi :) Kui sa püüad enda puudusi või lünki peita paberites siblimise või omanikule telefonikõnede võtmisega ja sa ikkagi ei saa vajalikke vastuseid, siis tunnista seda. Mitte ära vassi ja salga ja keeruta. Võib-olla suures linnas see läheb läbi, aga ma räägin Väiksest Linnast, eks. Sa pead oma feikfaktides siiski usutavalt mõjuma. Ma kuulen alatasa, kuidas ühele või teisele objektile on "huvilisi murdu", ilmtingimata on hetkel õige mitu kodanikku, kes "asja üle mõtlevad" või "võrdlemisi kindlad huvilised on". Kui siis palun pärast "kindlate huviliste" kogemata kombel eitavat otsust minuga uuesti kontakteerumist aja kokku leppimiseks, siis ollakse aga valmis kasvõi veerandtunni pärast minema. Loogika? Kurb tunnistada, aga jah, maaklerid harrastavad seda võrdlemisi usinalt. Ma ei tea, mis radu pidi nende mõtlemine liigub. Kas nad juba eos eeldavad, et klient ei suhtle teiste majaelanikega, ühistuga, ametiasutustega... Või mis? Et kui nad väidavad, et majas ei ole permanentseid võlglasi või et mingi esimese tutvumise järel elementaarsena näiv kapitaalne töö on kindlasti kohe järgmisena kavas ette võtta, et sa siis kliendina seda ei kontrolli või? Ja kõigest sellest umbmäärasest jahumisest kasutuskordade ümber pole ka mõtet rääkida. Siin jääbki kaks varianti, kas püütakse kliendile kott pähe tõmmata või siis on nn maakler ise nii sinisilmne, et usubki oma juttu (ja mitte kinnistusraamatut). No näiteks kui ma lähen objekti vaatama lapsega koos, siis ei pea sa maaklerina ihust hinge mulle rääkima plaanitavatest liivakastidest ja mängumajadest, sest uuri enne ikka, kas ma üldse endale seda kinnisvara otsin. Sa võid hoopis vastupidise efekti sellega tekitada. Ma otsin ehk elamist oma vanavanaisale, kellele kõik see titeträni hoopis eemaletõukavalt mõjub :) 5) Kui oled sellel tööl, siis tee endale elementaarsed tehnikaseadmed ja nende tööks vajalik tarkvara selgeks Ah, ma parem ei hakka seda punkti lahti kirjutama, te saate aru küll, mida ma mõtlen - telefon ja arvuti ja printer, you know. Ära hakka jahuma mingist oma lehma lellepojast ja tema asjadest, mis üldse antud teemasse ei puutu. Ma ei pea teadma su isiklikust elust ega tuhandest muust ebaolulisest pisiasjast, mis meie kohtumisega ei haaku. Telefonikõne puhul ei mõju kuigi innustavalt, kui pidevalt vastatakse, et oi, seda ma küll ei mäleta, või et käisin nii ammu objektil, et ei mäletagi, kus see või teine asi oli ja kas see ülepea olemaski oli. Oled sa kindel, et see objektki enam olemas on? Nii telefonikõne kui ka kohtumise korral varu aega. Sinu kiirustamine ja rabistamine võib olla põhjuseks ebaõnnestumise korral. Kui hetkel tõesti ei sobi, siis tunnista seda ja lepi kokku muu aeg või mis iganes, aga ära jäta kontakti vastikult poolikuks või pinnapealseks. See võib olla selle kontakti lõpp. Jäädavalt. Või veelgi parem - ole kohal enne õiget aeg. Sest kui pole sina enne õiget aega kohal, siis olen seda mina. Ja varem objektile jõudes kuuleb kõige magusamad palad, seda aga paraku naabritelt. Mulle see meeldib - need on kõik need jutud, millest maakler mulle ei räägiks mingil juhul. Kui tahad selliseid olukordi ennetada, siis jõua kohale enne klienti ning püüa koos temaga sealt ka minema minema. Enamus maaklereid, neile helistades ja teatades soovist siiski mitte osta, püüab kiiresti kõne lõpetada. Muidugi, ostjat minust enam ei ole ja milleks minuga vestlemisele aega raisata. Ilmselt nii nad mõtlevad. Aga, miks ei uuri maaklerid, miks ma loobusin?! See võib olla objekti võtmeküsimus ja selle nõrga koha likvideerimine võib olla nende eduvõti edaspidises müügiprotsessis. Kaks näidet. Jube algelised ja lihtsad, aga vot näed, on maaklereid, kes seda veel ei taipa ja ei oska ka kogemusest õppida. No igasugune kasutuskorra ja mõtteliste osade müügi komplitseeritus peaks olema i g a l e maaklerile teada, aga jah, on veel neid, kes ei oska aimata, et kogu ebaõnnestumise uba selles peitubki. Lase kliendil rääkida - kuuled tõde ja saad targemaks! On juhtunud ka, et maakler väidab, et majas on järgmisena kavas need ja need tööd. Sa hakkad juba uskuma ja lootma. Kindluse mõttes võtad ühendust ühistu esimehe või mõne teise asjaliku majaelanikuga ja selgub, et... no hoopis teised tööd on plaanis. Täiesti valeinfo maakleri poolt, kas juhuslikult või teadlikult, ei tea. Aga kui nüüd kuulaks rahulikult, mis eitava vastuse andja räägib, siis saaks ju teada. Ent on palju maaklereid, kes ei vaevu sinuga enam vestlema, kui kuulevad, et sinust ostjat ei saa. Jah, mul on olnud olukordi, mil on tunne, et ütleks maaklerile, go away! Pigem tolkneb jalus ja midagi kasulikku ei tee ega ütle. Parim võimalikest olukordadest on see, kui objektil ise reaalselt elanud inimene on kohtumise juures. Siis tead, et kuuled võrdlemisi tõele lähedast infot. Mul on sageli tunne, et maakler teab aadressit, hinda, tal on võtmed... ja see ongi kõik. Iga teise küsimuse peale kuuled, et oot-oot, seda ma ei teagi. Kui aga üldse juba sel teemal sõna võtta, siis poriseks veel ka selle üle, miks meil siin kohalikud maaklerid (suuremalt jaolt) ei armasta korteri- ja majaplaane müügikuulutuste juurde üles panna? Kõik need nuputamised, et mis ruumid milliste kõrval asetsevad või mis suunas ja mitu akent, kus küttekolded jne. Enamasti on meie linnas selline info riikliku tähtsusega saladus, mida jumala eest ei tohi kuhugi üles riputada. Jah, ma olen veendunud, et kui ma peaks ühel päeval siin linnas midagi müüma ja mul vähegi aega ja võimalust on, siis ma teen seda ISE. Esimesed kuud kindlasti ja siis, leidmata võimalusi ja teadmisi oma müügimehevõimeid muuta, pöörduksin alles maakleri poole. Mul ei ole neisse just iga kord usku, palun väga vabandust. Teile ju meeldib selle raamatu esikaas? Igatahes on see mõjuv, isegi kui te seda vihkate. See torkab silma. Aga nüüd tõstke käsi, kui mitu teist on seda esikaant ööpimeduses vaadanud! Ja ärge tulge mulle ütlema, et milleks raamatut pimedas vahtida, sest selle raamatu puhul on see äärmiselt vale küsimus. Vaadake lihtsalt! Meie küll nüüd igal õhtul vaatame pimedas toas. Scary. Esimene mõte. Kerge, kiire, tervameelne, tabav, muhe, naljakas, lõõgastav. Sõrmed on tippinud nobedalt ja ladnalt, hallis argipäevas ideaalne lugemine. Seiklused - jah, neid on, aga ma olen endiselt seisukohal, et iga väiksemgi seik on võimalik suureks kirjutada. Ja vastupidi. Seega ma ei saa väita, et autor midagi enneolematut on läbi elanud, ent annan au tema oskusele see paberile panna, nutikaid metafoore käisest välja raputada ja otse ja keerutamata asjadest ning inimestest rääkida. Teine mõte. Karmikäelist toimetajat oleks vaja olnud. Sellest loost oleks saanud super loo, eriti seesuguse stiili juures. Aga vahel on vaja ka pisukest diliitimist. See kustutamisvajadus hakkab pihta õigupoolest pisiasjadest. Sõnakordused näituseks. Tekkis kohe huvi, mitu korda figureerisid tekstis sõnad "kablutama" ja "tussu" (jah, see ei ole ontlike ja ülikorralike inimeste lugemisvara, hoiatan juba ette!). Aga ka üldisemas plaanis oleks üks korralik füürer marjaks ära kulunud. Kolmas mõte. Tegemist oleks just nagu blogikannetega. Milles iseenesest ei ole ju ka midagi halba. Aga. Ka blogitekstid tahavad sutsu toimetamist, kustutamist, täiendamist, kokku ja lahku lükkamist. Hetkel oli tunne, et autor pidas mingit laadi päevikut (ega ma õigupoolest tea, kas see oligi üldse blogi, äkki mitte?) ja keegi ei keela päevikut pidada stiilis, et täna ärkasin jube vara, päike keevitas lagipähe jne, aga kui lõpuks need tekstid raamatusse raiuda, siis peab arvestama, et päeviku ja raamatu lugemises kipub üks ja kindel vahe olema. Nimelt, blogi vm veebipäevikut loetakse sinna kannete ilmumisele vastavalt, ehk seal võib olla märgatav ajaline distants. Mistõttu lugeja viitsib ehk lugeda variatsioone erinevatest ärkamistest, magamaminekutest, hostelitesse jõudmistest, lennujaamaseiklustest jms. Kui aga lugeda raamatut, mida üldjuhul loetakse ühe soojaga, siis annavad rämedalt tunda iga peatüki alguses korduvad kirjeldused. Või lõpus, vahet pole. Mingi hetk oli mul soov karjuda, et mees, räägi asjast! Et kui nüüd oleks suudetud olla parem sõber delete-nupuga, siis oleks saanud ju tihedama ja põnevama teksti, hetkel tahtis kohati sihuke tati venimise tunne tekkida. Isver, see eelnev kõlas erilise vingumisena. Okei, ma räägin veidi veel positiivsetest asjadest :) Ma usun, et kes kavatseb minna Brasiiliasse, see siit tegelikult leiab küll kasulikke näpunäiteid ning võimalikke ohu- ja hitihoiatusi. Ma arvan vähemasti nii. Ja lisaks juhin tähelepanu, et kui teile on eelnevast reklaamist ja meediakärast jäänud mulje, et see on puhtalt Brasiilia-raamat, siis te eksite - siin on päris märgatav osa ka Hollandil, eelkõige akadeemilisel Hollandil. Ja need hollandi tuvid, need ajavad mind veel tänaselgi päeval, mil on mitu päevas möödas lugemisest, naerma. Et kui teil on plaanis minna lähiajal Hollandisse õppima, siis on see raamat ilmtingimata teie kohustusliku kirjanduse nimekirjas. Tegelikult see ei ole halb raamat. Kes tahavad lahedalt muhedat, kerget ja lõbusat, ausate kirjeldustega seikluslugu, siis olete lahkelt palutud lugema. See on üks väga eriline raamat, kuigi ma ikka veel ei taha harjuda digiraamatut raamatuks pidama, mis omakorda tegi ka lugemise minu jaoks keerulisemaks. Ent see on teine teema. Kristeli Itaalia teekond siin raamatus on tee ühes teistega. Seega ei ole see päevikuvormis raamat, see ei ole ka uue kodumaa lahkamine läbi argipäeva askelduste. Nii et reisikirjanduse sildi alla saab selle vaid väga tinglikult liigitada. Ja kõik need, kes alati kurtnud raamatute üle, kus võib rohkem lugeda autori eraelust, asjadest, mis juhtuvad kõikjal ühtemoodi, sõltumata geograafilisest asukohast või kus autor püüab uut maad süvitsi lahata juba pärast mõnekuist kohapeal viibimist, need lugejad võivad nüüd rõõmustada. Selle raamatu autor on Itaalias elanud juba pea veerandsada aastat, see tõsiasi räägib enda eest. Lisaks on temas olemas loomupärane uudishimu ja tahe, milleta poleks ühestki kogemusest võimalik maksimumi võtta. Mis selles raamatus siis lõppeks on? Pigem on siin üks maa ise oma täies ilus, selle maa suured ja väikesed pojad ja tütred. Need on inimesed, keda autor ei tunne isiklikult selle tavapärases tähenduses, kuid need on inimesed, kes on aidanud tal õppida tundma Itaaliat, itaallasi, kultuuri ja ajalugu. Neil kõigil on olemas see oma Lugu, milleni jõudmiseks on autoril kulunud omajagu aastaid. Mõnikord, õhkõrnalt ja riivamisi puudutab ta seda, kuidas just nimelt üks või teine neil lehekülgedel kirjeldatuist on jõudnud temani, või vastupidi, kuid see ei ole esmatähtis. Ta võib öelda enda kohta vaid lause või paar ja edasi tuleb ikkagi kellegi teise Elu, kellegi teise Lugu. Tõeliseks pärliks ja lugemisnaudinguks on aga Kristeli enese mõtted ja tunded. Need ei ole hinnangud ega sildistamised, see on püüd mõista ja tunda niisamuti nagu itaallased seda mõistavad ja tunnevad. Ja mis oleksid need mõttepärlid ilma kauni keeleta? Ma imetlen ka pärast teistkordset lugemist, kuidas on võimalik pärast nii paljusid aastaid teises keeleruumis nii kaunilt end väljendada...Mis omakorda tähendab, et see ei ole raamat, mida kiirustades endasse ahmida. Nii nagu on autori teekond olnud pikk, ilmselt ka kirjapanek, samamoodi peaks minu arvates ka lugeja võtma aega, lugema tasapisi, naudinguga. Ja selle kõige taustaks ja raamiks võiks tutvuda neil lehekülgedel mainitud tegelaste loominguga (kelle puhul see muidugi võimalik on), saab tohutult juurde. Kas see raamat murrab müüte? Mõned kindlasti. Ent mitte see pole oluline. Oluline on hoopis üleilma levinud müütide ja klišeede taha piilumise võimalus. Ilmselt ongi see nüüd see koht, mida ei oskaks avada ja selgitada ükski napi Itaalia-kogemusega sisserännanu. Ma südamest loodan, et see raamat saab ühel päeval paberile, kaante vahele ning mis peamine - jõuab suurema lugejaskonnani. See on silmaringi avardav, aga ka tundeküllane ning suure armastusega kirja pandud. Ilmsegelt alguse saanud südamest. Ilmselt oli see Vissarioni kättemaks mulle, et ma alguses plaanisin seda raamatut m i t t e lugeda. Ei loe, ei loe, ei loe... Aga kui raamatukogu uudiskirjanduse virnadest see kadus nagu soe sai, nii et vaid sabaots veel paistis, siis ma pidin ikka end järjekorda sättima. Vissarion on aga kõikvõimas ja otsustas järjekorra minuni jõudes mind karistada väikese vimkaga, mis oleks mind põrmu paisanud (loe: järjekorra lõppu läkitanud). Meie raamatukogus on hetkel 26 kodakondset vapralt ootel. Ma ei tahtnud sinna lõppu, nüüd tahtsin ma kohe eriti seda raamatut lugeda :) Detailidesse laskumata, selle raamatu ma siiski sain, kuigi lugeda tuli ülikiiresti. Vissarion pole aga mingi pehmo, ilmselt on ta kogenud krutskimees. Sest ta lasi mul selle raamatuga joonelt marssida asutusse, kus ma ei ole mitu aastat käinud ja kohata üht teist lugemishullu (tervitused siinkohal :)), kellega ei saanud ju jätta jagamata kõnealuse üllitise kättesaamist. Ainult et Vissarion tembutas ja lasi juhtuda nii, et pärast mind oligi järjekorras järgmine seesama inimene, kes oli just äsja saanud raamatukogust telefonikõne seoses Siberi-raamatuga. Nagu olekski siin linnas ainult kaks lugemismaniakki :) Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Raamat oli tegelikult ikka ropult hea. Oli tunne, et kõigele on mõeldud. Kõige suurem esialgne hirm, et see ehk kopeerib telesarja, sai koheselt ümber lükatud. Loomulikult tuli lugedes mõni nimi tuttav ette, mõni seik niisamuti, ent põhimõtteliselt ei jutustatud vist eriti ühtegi ekraanile jõudnud episoodi ümber. Tekstis oli küll vihjeid sarjale, kuid sellistel puhkudel oligi teksti eesmärk jutustada vahejuhtumile eelnevast või järgnevast. Loo panid kirja asjaosalised ise, mitte küll rangelt kordamööda, aga jah, üldjoontes vaheldumisi. Mis tegi teksti veel eriliseks pärliks. Guljajevka küla, vissarionlased. doku telgitagused jms - seda nagunii, aga just eelkõige mehe-naise omavahelised suhted, mis tänu mõlema poole eraldi kirjutamisele kuidagi eriti hästi koos töötama hakkasid. Eks ole ka mõnusalt värvikad ja temperamentsed peategelased ju. Lisaks tinglikult paariteraapiale keskendunud lugemisvarale on sel veel üks uba kenasti olemas - ma usun, et see raamat täitis märksa paremini ülesannet juhtida rahva tähelepanu oma tarbimisharjumustele ja tervislikele eluviisidele kui mõne paduvegani ahastavad karjed või tavameditsiini vastaste prõõkamised meedias. Siin läks ju siiski üks laias laastus tavaline perekond ja näitas oma nahal, kuidas on elada (väikeste lastega sealjuures), kui sul perearst ja apteek ei ole kõrvaltänaval, kui sul ei ole läheduses pidevalt avatud ja üüratute valikutega supermarketeid, kui sul praktiliselt puudub masinapark, kui kliima on armutu, kui... Muidugi ei olnud see tõde must-valge, ei peagi olema. Inimesed ei peagi olema täistaimetoitlased või vastandina metsikud lihaõgardid, tavameditsiinile ei pea täielikult selga pöörama. Võiks lihtsalt rohkem pooltoone leida. Ah, las see teema olla :) Räägime hoopis kujundusest... Mina, kes ma pigem ei armasta liigset sigrimigrit, siis sinna see sobis. Lihtsalt. Juba tekst ise oli veergudena, seega ka igapäevaselt rohkem meediaväljaannete poole hoidvad inimesed peaksid seda suutma lugeda. Iga peatüki alguses Arbo või Tuuli töödeldud näokujutis, mis andis nii mõnigi kord eelhäälestuse vastava kirjatüki autori emotsioonidele. Väga hästi olid minu arvates lahendatud ka sarjas juba näidatud, ent piisavalt naljakalt mõjunud vahejuhtumid poistega, mis leidsid küll tee raamatusse, kuid lihtlabaselt ümberjutustades oleksid poole oma väärtusest kaotanud - need olid nüüd valatud koomiksite vormi, kus nappide vahenditega said kõik puändid efektselt edasi antud. Ma ei talu tegelikult koomikseid silmaotsaski, aga need uurisin mõnuga läbi. Ja ma ei olnud ainuke, muide! Seega, kui teil on peres väiksemaid tegelasi, siis tasub arvestada, et normaalse tempoga lugemine on suht võimatu. Tõsi, kergema vastupanuteed minnes võinuks ju raamatuga kaasas olnud DVD õigesse pilusse torgata ja oleks see probleem lahendatud olnud. Meie läksime seekord siis koomiksite lugemise-vaatamise teed ja oli ka huvitav. P.S. Need, kes pärast sarja vaatamist on meespeategelase ilgeks jobuks ja mölakaks tembeldanud ning maapõhja neednud ning nüüd raamatust nagu katkust eemale hoidnud, ei pea tegelikult muretsema - kuigi meesinimene, siis ikkagi suhteliselt mõistlik ja raamatu viimasteks lehekülgedeks suisa sümpaatnegi. Vahva perekond ja vahva lugu :) Nii kuis norrakad kirjutavad, ei keegi teine kirjuta. Labaselt üldistades võiks ju öelda, et nii Ragde, Wassmo kui ka kõnealune Ullmann toodavad naistekaid ja mul ei oleks selle väite esitajale suurt midagi vastu kosta. Samas aga, kui ma näiteks Binchyt või Robertsit lugedes lõpuks valudes ja piinades diivaninurgas kõveras olen, siis nende norrakate puhul pole seda kordagi juhtunud. "Kõige kallim" lahkab üht pealtnäha harilikku perekonda koos kõigi selle minevikutaakade ja saladustega, ent teeb seda sügavuti ja mitme nurga alt. Siinkohal tasub meelde tuletada, et sina ei näe kunagi maailma minu silmadega. Ja vastupidi. Selles romaanis tuleb korduvalt sama tõdeda. Sisu ei ole mõtet ümber jutustada. Oluline polegi siin ju see lugu, vaid see k u i d a s see on jutustatud. Pisiasjad. Mõttevirvendused. Väikesed käitumismustrid. P.S. Ja vaadake ETV-s teisipäeva õhtuti "Poolvenda". Ma keeldun endiselt ühtegi filmi või sarja raamatust paremaks pidamast, aga see on võrdlemisi hea asi. No peaaegu sama hea kui raamat, peaaegu :)			OSCAR-2019
Väetisetootja Yara International alustas koostööd tööstuskontserni Kongsbergiga ehitamaks laev Yara Birkeland, mis veaks väetist kolme Lõuna-Norra sadama vahel, kusjuures tegu oleks maailma esimese täielikult automatiseeritud ja elektrilise kaubalaeva. Aluse sõiduulatus on üle 65 meremiili ning see saab transportida ligi sadat konteinerit kiirusel 12-15 sõlme, ehk 22-28 kilomeetrit tunnis. Esialgu on laev mehitatud kuid 2019. aastal loodetakse üle minna kaugjuhtimisele ning 2020. aastaks loodetakse üle minna täielikult autonoomsele juhtimisele, teatasid ettevõtted ühises avalduses. "Iga päevaselt on vaja enam kui sadat diiselveoki sõitu, et transportida kaupa Yara Porsgrunni vabrikust sadamatesse Brevikis ja Larvikus, kust me tarnime kaupa klienditele üle maailma," ütles Yara tegevjuht Svein Tore Holsether. "Selle uue autonoomse elektrilise alusega saame suunata transpordi teedelt merele ja seeläbi vähendada müra ning tolmu emissioone, parandada teeohutust ja vähendada lämmastikoksiidide ja süsihappegaasi emissioone," lisas Holsether. Riigile kuuluvad Tori tõugu hobused tuleb tuua tagasi kodutalli, et peatada üle 160-aastase ajalooga Tori hobusekasvanduse hääbumine, kirjutab Tori valimisliit Uus Koduvald maaeluministrile saadetud pöördumises. „160-aastase ajalooga Tori hobusekasvandus on oluline osa Tori valla identiteedist, kuid oleme sunnitud olema tunnistajaks riigi kui kasvanduse omaniku täielikule hoolimatusele kasvanduse tuleviku suhtes,“ ütles Pärnumaa Tori valla valimisliidu Uus Koduvald esinumber Lauri Luur. Kuigi omanik on lubanud juba aastaid arendada hobusekasvandusest välja rahvusvahelise hobumajanduskeskuse, pole plaanid oluliselt edasi liikunud ja hetkel ei suudeta tagada isegi riigi poolt eratallidesse laenatud Tori tõugu hobuste heaolu. „Viimaseks hoiatavaks näiteks on rendile antud ja veterinaararsti hinnangul kehvades tingimustes peetud Tori tõugu hobuse surm Valgamaal,“ rääkis Lauri. Pöördumises tunnustatakse omanikku kasvanduse taastamise plaanide eest, kuid tuuakse esile piirkonna elanike muret Tori kasvanduse hobuste segase käekäigu pärast. „Tegemist on elusolenditega, kes vajavad peremehe hoolt ja stabiilseid pidamistingimusi. Loomad ei ole nagu jalgrattad, mida võib muretult ühe seina äärest teise najale tõsta,“ kirjutatakse pöördumises. Uus Koduvald teeb maaeluministrile kui omaniku esindajale ettepaneku astuda kiireid samme Tori hobuste tagasi toomiseks nende kodutalli. „Lisaks nõuame, et vahepealsel ajal korraldataks Torist eratallidesse viidud hobuste tervisliku seisundi ja pidamistingimuste hindamine. Muidu pole kasvanduse taaskäivitamisel enam ühtegi looma tagasi tuua ja pikkade traditsioonidega Tori hobusekasvandus on sisuliselt hävitatud,“ selgitas Lauri Luur. Valimisliit Uus Koduvald ühendab Sauga, Sindi, Are ja Tori piirkonna kogenud vallajuhte kohalike omavalitsuste volikogude valimistega moodustuvas Tori vallas. Valimisliitu Uus Koduvald kuuluvad: Lauri Luur (Are vallavolikogu esimees, Pärnumaa Omavalitsuste Liidu juhatuse esimees), Katrin Hansumäe (aktiivne Tori valla kodanik), Signe Rõngas (Are vallavanem), Enn Kuslap (Karjamõisa lihatööstuse omanik ja juhataja, Are vallavolikogu liige), Leelo Lusik (Are vallavolikogu liige, Are kooli õpetaja), Priit Ruut (Sauga vallavolikogu liige), Kandela Õun (Sauga vallavolikogu liige), Gerli Mets (Töötukassa Pärnumaa osakonna juhataja, Sindi linna volikogu liige), Toomas Kuuda (Eesti Kaubandus-Tööstuskoja Pärnu esinduse juhataja, Sindi linnavolikogu liige) jt. URL: http://www.pollumajandus.ee/uudised/2017/09/08/valimisliit-uus-koduvald-riigile-kuuluvad-tori-hobused-tuleb-tuua-tagasi-kodutalli Nädala börsiuudised: Commerzbank: teraviljade hinnad niipea ei taastu; keskmiselt oodatakse põllumajandustoormete hinnatõusu; Euroopa veab maailma piimaturgu alla; rapsiseemnete toodang hakkab kasvama; nafta hind taandus. Mitmed teised pehmed toorained on 2018. aastal parem panus kui teraviljad, teatas Commerzbank. Pank vähendas nii maisi kui ka nisu hinnaprognoose. Kohvi ja suhkru puhul prognoose aga tõsteti, vahendab agrimoney. Commerzbanki analüütikud kirjutasid, et nisuvarude kasv ning maisituru muutumine „teevad igasuguse hinnatõusu“ 2018. aastal ebatõenäolisemaks. Pank vähendas Chicago börsil kaubeldava maisi 2018. aasta neljanda kvartali prognoosi 0,40 dollari võrra, 3,70 dollarini. Praegu kaupleb 2018. aasta detsembrikuu futuur 3,84 dollari juures. Pariisi toidunisu 2018. aasta neljanda kvartali keskmiseks hinnaks pakutakse 170 eurot tonnist. Praegu kaupleb see futuur 171,75 euro juures. „Globaalne pakkumine on piisav, et hoida lähitulevikus hindu surve all,“ ütles Commerzbank. „Liiga vara on öelda, et turg hakkaks 2018-19 tasakaalustuma, märke selle kohta ei ole.“ Uuringufirma FocusEconomics on leidis, et maaklerfirmad on põllumajandustoormete tuleviku osas optimistlikumalt meelestatud. Nende sõnul on juba vaikselt näha märke põhjade moodustumisest. FocusEconomicsi uuring näitas, maaklerid ennustavad 2018. aasta lõpuks kõrgemaid hinde kui futuurid näitavad. Hinnad peaks olema ka praegusest tasemest tunduvalt kõrgemal. Küsitletud analüütikute seas olid ka Commerzbanki, DZ Banki ja Societe Generale töötajad. „Kokkuvõttes on nende arvates põllumajandustoormete väljavaade positiivne.“ „Nad prognoosivad keskmiselt, et 2018. aasta viimaseks kvartaliks on hinnad praeguse tasemega võrreldes 5,7 protsenti kõrgemal,“ kirjutas FocusEconomics. Sellel nädalal toimus ka järjekordne GlobalDairyTrade piimahindade oksjon, kus hinnad tõusid 0,4 protsenti. Eelnevatel nädalatel on piimatooted kiiresti odavnenud. Sellele vaatamata on Fonterra piimahindade osas järjest pessimistlikum. Fonterra prognoosib, et Uus-Meremaa toodang peaks kehva ilma tõttu langema ja see toetab tõenäoliselt ka hindu. Uus-Meremaa on maailma suurim piimaeksportija. Lisaks sellele on Hiina, Aasia ja Ladina-Ameerika nõudlus küllaltki tugev. Euroopas on tootmine aga kasvamas. „Me oleme hinnaprognoose vähendanud, sest Euroopas on tootmine väga tugev,“ teatas Fonterra. Euroopa Komisjoni andmetel kasvas septembris ELi piimatootmine (eelmise aastaga võrreldes) 3,7 protsenti. See on suuresti mõjutanud ka või hinda. Kuna või on kooritud piima pulbri kõrvalprodukt, siis on tootjate huvi ka selle vastu vähenenud, mis on tekitanud turul defitsiidi. Austraalia valitsuse põllumajandustoormete büroo Abares tõstis Austraalia 2017-18 hooaja rapsiseemnete toodanguprognoosi 100 000 tonni võrra, 2,85 miljoni tonnini. Samal ajal väljastas Strategie Grains 2018-19 hooaja kohta raporti, milles prognoosis, et Euroopa Liidu tootmine saab olema 22,6 miljonit tonni. See tähendaks, et toodang kasvab aastases võrdluses 900 000 tonni, nelja aasta kõrgeima tasemeni. Tõsi, külvamine on Saksamaal ja Poolas vähenenud, aga Prantsusmaa ja Suurbritannia on selle vahe kinni katnud. Järjest vähem tekitab muret ka maakirbu levik. Tähtis on kindlasti jälgida ka prognoose selle kohta, kui suur saab olema toodang Ukrainas. Ukrainas on rapsiseemnete kasvatamine viimastel kümnenditel vähenenud, sest külmad ilmad on seal tunduvalt karmimad kui Euroopas. Sellegi poolest võib tootmine lähitulevikus tõusta – näiteks Strategie prognoosib, et rapsi külvipindala kasvab 14 protsendi võrra. USA Energia Informatsiooni Administratsioon teatas kolmapäeval, et kodumaised naftavarud langesid 1. detsembril lõppenud nädalal 5,6 miljoni barrel võrra. See oli prognoositust (4,1 miljonit) veidi suurem. Bensiinivarud suurenesid aga lausa 6,8 miljoni barreli võrra, selgub EIA andmetest. S&P Global Platts oli prognoosinud, et bensiinivarud kasvavad 2,7 miljoni barreli võrra. „Naftavarud vähenesid eelkõige rafineerimistehaste nõudluse tõttu. Selle mõju on aga täielikult ära nullinud bensiinivarude järsk suurenemine,“ ütles ClipperData tooraineuuringute juht Matt Smith.			OSCAR-2019
Kevadel ABB Baltikumi juhtimise Bo Henrikssonilt üle võtnud Jukka Patrikainen õpib eraõpetaja käe all eesti keelt. “Ta aitab mind, et omandaksin teie keele kogu tema ilus,” ütleb Patrikainen. Aprillis teatas ABB, et alates 15. maist saab Baltikumi juhiks Jukka Patrikainen ja senine juht Bo Henriksson suundub pärast 36 aastat ettevõttes pensionile. 36 aastast üle poole ehk 25 oli Henriksson ABB juht. “Pärast 25 aastat ettevõtte Balti riikide juhina on sobiv aeg anda teatepulk edasi ja pühenduda rohkem isiklikule elule. Vaatamata juhivahetusele jätkame kindlalt uue strateegia elluviimist,” ütles Henriksson kevadel pressiteate vahendusel. “Ootan huviga uut väljakutset, et jätkata koostööd kolleegidega Balti riikides ABB pikaajalise konkurentsivõime ja väärtuste suurendamiseks, sealhulgas meie uue strateegia edukaks rakendamiseks. Keskses rollis on jätkuvalt meie kliendid,” kommenteeris Patrikainen kevadel. 30. novembril 2017 konverentsil Tööstuse Äriplaan 2018 esinev Jukka Patrikainen alustas ABBs 1997. aastal Soomes, kus ta vastutas juhtimise ning operatiivse tegevuse eest müügi- ja korrashoiuvaldkonnas. 2013. aastal alustas ta tööd korrashoiuteenuste juhina Balti riikides. 2015. aastal nimetati Patrikainen ABB Balti riikide müügi- ja korrashoiuteenuste juhiks. Patrikainenil on energeetikaalane kõrgharidus Kotka Ülikoolist. Jukka Patrikainen, võtsite kevadel Bo Henrikssonilt teatepulga üle ja olete umbes pool aastat ABB Balti riikide juht olnud. Kuidas uues ametis kohanenud olete? See on olnud suurepärane aeg, kindlasti on aidanud palju kaasa, et ettevõte on mulle tuttav, sest olen siin töötanud 20 aastat. Me arendame ABBd pidevalt, et vastata klientide vajadustele. Muutused ja arendamine on tänapäeval üks tegevuse osa kõigil ettevõtetel, meie jaoks on peamine, et teeme seda süstemaatiliselt ja kaasame sellesse kõik oma töötajad. Mida Bo Henriksson teile õpetanud on? Kas küsisite nõu ka millegi konkreetse kohta, kui juhtimise üle võtsite? Me tegime Boga koostööd neli aastat – niipalju olen töötanud Eesti ABBs –, seega oli meil aega arutada kõiki teemasid ja teha koostööd mitmetel tasanditel. Muide, Bo Henriksson räägib ka eesti keelt ja kuulsin, et ka teie oskate eesti keelt. Kuidas keeleoskust ise hindade? Õpin eesti keelt järjekindlalt, alates tänavusest aastast eraõpetaja käe all – ta aitab mind, et omandaksin teie keele kogu tema ilus ja nüansirikkuses. 185,7 miljonit eurot oli mullu ABB ASi käive, kasvades aastaga 20%. Veidi üle poole müügitulust teeniti Soome turult, suuruselt teine turg oli Saksamaa. Ärikasum neljakordistus võrreldes 2015. aastaga 13,8 miljoni euroni. Ettevõttes töötas mullu 1096 inimest. Palun analüüsige korra Eesti tööstuse hetkeseisu. Mis karjub parenduste järele ja mis on väga hästi? Eesti tööstussektor on üsna väike, kuid kindlasti arenguvõimeline. Tean, et praegugi on planeerimisel suuri investeeringuid. See on positiivne märk, kuid me vajame neid rohkem. Tööstus on valmis kaasa tulema ja looma uusi ärivõimalusi kõigile sektoritele. See tagab stabiilsuse ja avab uksed maailmaturule. Riik on viimasel ajal teinud erinevaid muudatusi ja teravam teema on olnud näiteks maksupoliitika. Kuidas teile see kõik tundub? Kas Eesti on oma konkurentsieelist ehk lihtsat maksusüsteemi rikkumas või me vajamegi muudatusi? Iga ettevõte peab oma konkurentsivõimekuse ise looma. Turg näitab, kuidas see on õnnestunud. Kuid kindlasti on kõigi jaoks hea, kui on olemas avatud dialoog. Milline on teie hinnangul Eesti ärikultuur? Kas Eestis on hea ettevõtet juhtida ja teiste ettevõtetega koostööd teha? Tänavusel Tööstuse Äriplaani konverentsil on üks teema ka tööandja bränding. Töötajate probleem on praegu levinud. Kui terav see probleem teie ja ABB jaoks on? Kuidas oma inimesi motiveerite ja tööandja brändi kujundate? Iga üksiku töötaja panus loeb. Töötajad on edu võti. Me motiveerime inimesi, pakkudes neile võimalust töötada ülemaailmses ettevõttes ja areneda pidevalt. Tähtis on see, et me loome keskkonna, kus kõik tunnevad end meeskonna osana ja panustavad tuleviku ülesehitamisele. Eesti kohta öeldakse, et meil on väga kasulikud e-teenused, kuid tööstus ja ettevõtted jäävad siin maha. Kuidas seda hindate? Millised on meie väljakutsed tööstuse digitaliseerimisel? Digitaliseerimine ja e-teenused tulevad meie ellu järjest rohkem sisse. Eesti teeb selles valdkonnas suurepärast tööd ja seda tuleb jätkata. See on väga oluline küsimus ka ABB-le. Kuid vähemalt sama tähtis on ka “traditsiooniline” tööstus, keegi peab tootma seadmeid ja masinaid, mida internet ja digitaalühendused ühendavad. Tehniliste oskuste arendamine on tulevikus hädavajalik, maailm vajab pidevalt rohkem energiaressursse ja keerukaid lahendusi, et vähendada mõju keskkonnale. Globaalne äriteenuste keskus on Tallinnas tegutsenud veidi üle aasta, pakkudes professionaalset ja kvaliteetset tuge ABB kontserni äriüksuste finants-, personali- ja tarneahelavaldkonna tegevustele. See on üks kuuest globaalsest äriteenuste keskusest, mis võimaldab parandada teenuste kvaliteeti ja suurendada klientide rahulolu ABB töötajate seas. Praegu annab globaalne äriteenuste keskus Tallinnas tööd ligikaudu kolmesajale hea võõrkeelte oskusega ja kvalifitseeritud spetsialistile. Keskus on kindlasti võimekalt tõestanud oma positsiooni ühe olulise lülina ABB üleilmses võrgustikus.			OSCAR-2019
Boonused on saadaval üksnes uutele mängijatele. 18+. Vajalik on minimaalne sissemakse ja/või panus – rohkem infot konkreetse olukorra kohta leiab Unibeti veebilehelt. Selleks, et saada ükskõik milline ülalpool olevas tabelis märgitud Unibeti tervitusboonus, soovitame kasutada konto registreerimisel Unibeti boonuskoodi. Järgi neid lihtsaid samme registreerumisel: Klõpsa sellel lehel olevat nuppu “Näita koodi”, et näha Unibeti boonuskoodi või käivita boonuslink uues brauseriaknas. Unibet on online hasartmängude korraldaja, mis loodi 1997. aastal Anders Strömi poolt. Selle peakontor asub Maltal, kuid ettevõttel on kontoreid ka mitmel pool mujal nagu näiteks Rootsis, Suurbritannias, Prantsusmaal, Itaalias, Austraalias, andes tööd enam kui 1000 inimesele. Kuigi Kindred Group, Unibeti omanik, juhib veel mitut hasartmängubrändi, on Unibet peamine bränd, mis pakub täielikku tootevalikut, sealhulgas spordipanused, kasiino, pokker ja bingomängud. Kindred on ettevõte, mis on avalikult olemas Nasdaqi Stockholmi börsiturul. Unibet on üks maailma suurimaid hasartmängubrände tänu enam kui 15 miljonile kliendile enam kui 100 riigist. Juba Unibeti algusajal pühenduti ühtede parimate pakkumiste ja kasutajakogemuse tagamisele. Läbipaistvus ja erimeetmed tagavad samuti, et Unibet pakub turvalist ning õiglast mängukeskkonda. Bränd on litsentseeritud mitmetes seadusandlustes selleks, et võtta vastu kliente väga paljudest riikidest. Kuigi ettevõtte peamine litsents on väljastatud Malta Gaming Authority poolt, on Unibet litsentseeritud ka Suurbritannias, Eesti, Itaalias, Taanis, Prantsusmaal, Belgias, Austraalias, Rumeenias. Kui registreeruda, kasutades ülalpool mainitud Unibeti boonuskoodi, saavad uued kasutajad €50 boonus + mobiilil 10€ riskivaba ennustuse (Eesti kasutajad). Unibeti spordipanustamise sektsioon on Unibeti kasutajate peamine sihtpunkt, kuna ettevõte pakub täielikku spordipanustamise kogemust. Olemas on suur hulk erinevaid spordialasid, millele panustada, igaühe puhul on saadaval mitmed panustamisturud. Näiteks, jalgpalli puhul on tihti saadaval enam kui 200 panustamisvalikut iga matši kohta, live-panustamise sektsioonis on seejuures üle 70 panustamisvõimaluse. Ka spordipanuste koefitsiendid on ühed tööstuse parimad, seejuures on eriline tähelepanu Euroopa spordil. Ka mobiilne panustamine on Unibetis midagi, mida kasutajad peaksid proovima. Ligipääs on kiire ja turvaline ning kasutada võib kas mobiilseadmetele kohandatud veebilehte või mobiilirakendust, mille saab alla laadida. Mobiilse panustamise võimaluse kasutamisel saavad kasutajad ligi pääseda samadele panustamisvõimalustele nagu ka tavalise arvuti kaudu panustades, nähes endiselt hulgaliselt panustamisvalikuid. Ülalpool olev Unibeti boonuskood sobib hästi ka mobiili kaudu konto avamiseks. Live-panustamise sektsioon naudib spordipanustajate seas edu tänu paljudele live-panustamiseks saadaval olevatele sündmustele. Lisaks suurele hulgale panustamisturgudele ja parimatele koefitsientidele saavad kasutajad vaadata enamikke sündmuseid reaalajas oma Unibeti konto vahendusel. Tasuta live-striimimise teenus on saadaval kõigile mängijatele, kes on teinud oma kontol sissemakse. Iga aasta striimitakse tasuta enam kui 40 000 sündmust. Unibet kasiino €100 boonus vastab esimesele sissemaksele – uued kasutajad peaksid vaatama enne konto registreerimist Unibet kasiino promokoodi. Unibeti kasiinosektsioonis on enam kui 600 erinevat mängu – hulk, mida pakuvad erinevad kasiinotarkvara loojad: NetEntertainment, Microgaming, Ygdrassil ja teised. Kuigi klassikalised kasiinomängud nagu rulett, blackjack või craps on samasugused kõikjal, ilmneb erinevus slotimängude kategoorias, millest leiab erinevaid teemasid ja mängustiile. Boonusraundid, tasuta spinnid ja jackpotid on vaid mõned asjadest, mida mängijad saavad kogeda, valides mängimiseks slotimänge. Saadaval on ka live-kasiino sektsioon mängudega nagu rulett, blackjack ja baccarat, mida saab mängida live-diileriga. Kasutajad võivad tutvuda nende mängudega ja ühineda mängulõbuga igal ajal. Kui sellest kõigest ei piisanud, siis Unibeti kasutajad saavad mängida hulgaliselt erinevaid mänge ka oma nutitelefoni või tahvelarvuti kaudu. Sellisel juhul on küll mängude valik piiratud, kuna päris kõik slotikad pole optimeeritud mobiilseadmetele. Uue Unibet pokkeri mängijana saad sa €10 Cash Game´i pilet ilma sissemakseta (Eesti kasutajad) ja kuni 200€ boonuse, kasutades ülalpool olevat Unibet pokkeri promokoodi. Unibeti pokker tegi läbi täielikku muutuse siis, kui see tõsteti Relax Gaming võrgustikku, mis kuulub pokkeritarkvara pakkujale, kelle aktsiaid Unibet omab. Sel viisil on Unibet vaadanud tulevikku, et pakkuda pokkerikasutajatele uudset mängukogemust tänu rakebackita pakkumistele, kuid samas on säilitatud soov pakkuda paindlikkust ka nö pühapäevamängijatele. Kuigi ettevõte on sihikule võtnud uue kliendigrupi, leiavad ka kogenud pokkerimängijad Unibeti pokkerilaudade taga rohkelt tegevust tänu rahamängudele ja garanteeritud auhindadega turniiridele. Võimalik on ka kvalifitseeruda live-pokkerisündmustele, nendest kõige märkimisväärsem on Unibet Open live-turniir, mis toimub igal aastal erinevates kohtades. Pokkerit saab mängida ka mobiilil, tänu pokkeri rakendustele, mis on saadaval nii iPhone’i kui ka Androidi kasutajatele. Unibeti bingo ei paku hetkel tervitusboonust, kuid ees ootavad mitmed mängud ja pakkumised, seega Unibet bingo registreerimiskoodi kasutamine on soovitatud. Näiteks, alates bingo kasutajatunnuse loomisest saavad uued mängijad 14 päeva jooksul mängida tasuta bingomänge, mänge, kus kasutajad saavad võita ehtsaid rahaauhindu. Bingosektsioonis saab ligipääsu mitmetele bingotubadele, igas selge mängude algusaja graafik ning auhinnafondid ja progressiivsed jackpotid. Lisaks sellele, et iga mõne minuti tagant kuulutatakse välja uusi võitjaid, on Unibet bingo ka sotsiaalne platvorm, kuna mängijad saavad omavahel vestelda ja sõbrustada. Bingosektsioonis on saadaval ka minimängud, mis pakuvad bingomängude vahepeale mõnusat meelelahutust. Unibet on üks BONUS.WIKI soovitatud portaale online spordipanuste, kasiino, pokkeri või bingo jaoks. Unibeti boonuskoodi abil saavad meie kasutajad ühe parima tervitusboonuse paketi, üheskoos ligipääsuga regulaarsetele pakkumistele. Me usume, et ülalpool mainitud info oli enamgi kui piisav selleks, et mõista, mis on Unibet ning mida see bränd pakub. Unibeti teenuste kasutamiseks soovitame avada konto, kasutades ülalpool olevat Unibeti boonuskoodi ning võttes registreerumisel boonuspaketi. Meie eesmärk on pakkuda parimat Unibet boonust ja boonuskoode registreerumiseks, seega veendu, et sa järgid ülalpool mainitud samme selleks, et saada oma tervitusboonus Unibetis.			OSCAR-2019
Homme saab rasedust täpselt 20 nädalat täis, täiesti lõpp kui kiiresti ikka aeg lendab, alles ma ju sain teada, et olen beebideootel :) Nüüdsest võib lapseootel emasid hakata kimbutama jalakrambid ning emaka kokkutõmbed, viimastega teeb emakas ettevalmistusi eelseisvaks sünnitamiseks. Beebide siseorganite töö paraneb iga päevaga. Kesknärvisüsteem, hingamiselundid, seedetrakt ja vereloome toimivad täielikult. Nende käed ja jalad on saavutanud lõpliku kuju , neil on olemas küüned ja esimesed juuksed. Lisaks tekivad ka mingil määral ka kulmud ja ripsmed. Nad kuulevad ümbritsevaid helisid ning ma saan nendega juba rääkida ! :) Lapsed kuulevad ka ümbritsevaid helisid. Kuigi nende silmad on praegu suletud, reageerivad nad juba valgusele. Minul aga endiselt tissid ja kõhuke kasvab nagu mühinal. Veitusarme on tekkinud vaid tissidele ikka endiselt ( kuigi ma kreemitan iga päev ! ). Isud käivad nii hooti - nt eile käisime kalli mehega poes, siis oli mul jõhvikamahla isu , aga õnneks ta ostis nii jõhvikamahla kui ka segumahla, koju jõudes aga jõin pea terve paki segumahla ära :D Teatud söögid ja joogid ajavad mu endiselt oksendama, seega väldin neid. Kõhu ümbermõõt on tänase seisuga 89cm, mis tundub mu jaoks kuidagi nii suur. Homme on meil UH , mida ma nii väga ootan ( suudan seda teile koguaeg kirjutada, ime veel et te mulle tappa pole selle korrutamise eest andnud :D ) Ma usun, et seda UH'd ootan ma juba seepärast nii väga, et mul ikkagi ju tulemas esimesed beebsud ja siis ongi kõik uus ja huvitav :) Käisime täna lastega linnas ning kohtasin ühte ammust tuttavat. Lobisesime elust olust ning mina püüdsin vahepeal põnne kinni ja riidlesin nedega paar korda, kui nad hakkasid kuskile ronima. Nagu ikka, nad kuulasid sõna ning tulid minu juurde tagasi. Ega see sõnakuulamine tegelikult ju meil iga päevane pole, seda saite juba eelmisest postitusest lugeda, kuid väljaspool kodu käituvad Põnnid tõepoolest hästi. Lobisesime nii muuseas ka korrast ja sellest kuidas lapsed reeglitest aru saavad. Jah, ma adun endale, et põnnid on alles 1a ja 7 kuu vanused, kuid siiski mingid reeglid peavad ju majas olema ning neid tuleb ka järgida! Seega meie majas ongi kindlad söögiajad, kui sellel ajal ei sööda, siis ei ole ka mingit näksimist! Tegelikult on vaid ühe korra juhtunud seda, et Jaan ei soovinud söömise ajal süüa ning siis ei andnud ma talle ka vahepeal miskit näksida, ehk siis saigi oma esimese toidu kuskil 12-13 aeg ning ärkas kella 9 aeg. Kui nii võtta, siis see söömata olemise aeg ei olnudki nii pikk, aga ikkagi, tundsin ennast tol hetkel pahasti, et lapsele miskit süüa ei andnud veidike hiljem. Ent tundub, et ta sai sellest ühest korrast aru, et söögist ei tasu ära öelda ning nüüd pole meil söömisega enam probleeme olnud. Tegelikult ega väga söömisega probleeme olegi - nimelt, nad söövad absoluutselt kõike! Kui nüüd aga sellest söömise teemast edasi minna, siis miks ma tunnen, et ma vahepeal nagu mingisugune füürerema olen , on põhjus lihtne - ma lihtsalt ei luba neil nii palju lollusi teha kui nad tahaksi, ning see ongi see põhjus miks mõni päev ma lihtsalt tahaks hulluks minna ja juukseid peast kiskuda, kuna ma ei suuda neid nii palju keelata, kui palju need kaks suudavad lollusi genereerida. Kui nad mu keelamistest aru ei saa, siis ma lihtsalt tõstan nad keelatut tegevuse juurest ära oma tuppa. Jah, vahel tuleb sealt jonn ja hala, kuid olen ka selle ära õppinud, et sellest ei tohi välja teha, sest see ju annab neile signaali, et jonni/nutuga saavad nad seda mida tahavad. Laste kasvades muidugi erinevad käitumismustrid ja reeglid muutuvad ning nendega peame ka meie muutuma ning laste kasvamisega kaasas käima. Eks ole nii, et meie kasvatame lapsi ning samas lapsed kasvatavad meid ning nii me siis proovime koos hakkama saada - siiski reegleid järgides. Ma tean, et kunagi oli minu vanematel minuga raske, sest mu iseloom ei ole alati just parim ning ma siiralt loodan, et ei ole oma jäärapäisust põnnidele edasi kandnud. Kuid teades, kuidas ma kunagi ise käitusin, siis ehk on lootust, et kui lapsed peaksid ka hakkama mingi hetk halvasti käituma või siis palju jonnima, et ma tulen sellega toime ning suudan ennast kehtestada. Eks tuleb juba varakult hakata alusmüüri laduma selle jaoks, et nad mul ülepea ei kasvaks. tunnen, et see et meil juba praegu on reeglid paigas ning proovime neid ikka igal võimalusel järgida, võib tulevikus meie elukest natukenegi lihtsustada. Vahel ma tunnen küll nagu meil oleks kodus mingisugune sõjakool, kus on kella järgi söömised ning magamaminekud ning nende kahe vahele jääb siis palju vaba aega, mida me sisustame kas õues või toas mängides, kuskil käies või külalisi võõrustades. Tegelikult ausalt nii õudne kord meil nüüd ka kodus pole. Oleme siiamaani toime tulnud ning tuleme ka edaspidi. Tunnen, et kaksikutega peab kindel päevakord olema, sest muidu me läheksime kõik hulluks, sest kaks pead on ikka kaks pead, kes suudavad lollusi välja mõelda. Tere. Mul on täpselt sama vana poeg, kui sinu kaksikud ja kolmene tütar. Ise sain häid mõtteid kahest raamatust. Esimene oli "Kuidas meie lastest kasvavad väikesed türannid",selles on räägitud reeglitest, korras, nende vajalikkusest jne. Teine on "rahumeelne lapsevanem, rõõmsamad lapsed", mis keskendub rohkem sellele, kuidas olla laste suhtes empaatiline, neid mõista, rahulikult olukordi lahendada, miks karistamine hea ei ole jne, palju näpunäiteid ka. Meil on lastel pikemat aega paras võimuvõitlus käinud ja tean, et see võib hulluks ajada.			OSCAR-2019
Mõtlesin pikalt, et kas teha täna arvustus või mitte, sest ilmselt paljud lugejad küpsetavad perega piparkooke või on ennast juba pühaderežiimile seadnud. Siiski ei suutnud ma oma blogimise isu alla suruda, sest tänane toode on VÕRRATU! Kui ma seda toodet poeriiulitel nägin tekkis minus sees juba selline tunne, et pean selle saama! See mõnus greibitoonis pudelike ja mahlakas kujundus pugesid kohe mulle südamesse. Samas teadsin ma, et vajan näopesugeeli, sest minu õhtune meigieemaldamine piirduski ainult meigieemalduslappidega. Kahjuks ei toimi need nii suurepäraselt ning mingi osa mustust jääb ikka nahale ja punnid on kiired tulema. Vaatame, kas Garnieri uus toode suudab tõesti imesid teha? Mõju: salitsüülhappega geel puhastab ja värskendab segatüüpi või rasuse naha, kõrvaldab mustuse ja vähendab märgatavad nahavead.. Minu esimene armastus toote juures - lõhn! Juba lõhnast on tunda, et nahka hakkab hellitama tõeline vitamiinipomm, mmm... greip ja apelsin.... Ma olen toodet kasutanud 2 kuud ning tulemused on suurepärased ja märgatavad. Punnid ei taha enam üldse tekkida, sest see toode peseb näo täiesti krudisevalt puhtaks. Algul natuke kuivatab nahka, aga paari nädala möödudes harjus minu näonahk tootega ära ja niisutavat kreemi enam ei vajanud. Näopesugeeli on väga mõnus ka kasutada, sest pumba abil saab endale täpse koguse kätele pigistada, minul on selleks 1,5 pumbatäit. Ainus halb omadus on see, et kui toode peaks sattuma suhu või huultele jätab see ebameeldiva kibeda maitse (nagu greip isegi aga 3x hullem). Soovitan seda väga väga soojalt, sest minu nahaprobleemid kadusid tänu sellele tootele ja BB-kreemi kasutamine pole isegi enam vajalik, sest midagi peita pole vajagi :) Minu kutt kinkis mulle eelmine aasta näiteks meie pildiga padja, see oli äärmiselt armas kink (võid ju enda pildi ka ainult panna, siis ta saab sind kaissu võtta). Selle aasta kingitusest kirjutan uue kommentaari u 12 paiku, kui kingitus kätte on antud, sest ta loeb ka mu blogi ja nii pole üllatusmomenti :P Nii, seal aastal kinkisin ma oma noormehele meie piltidest tehtud lauakalendri, mis sisaldas 2013. aastal tehtud pilte. Tellimuse esitasin siin: http://www.prindistuudio.ee/firmast väga hea ja kiire teenindus, kalender on ka hea kingiidee uueks aastaks :) Oh üsna piinlik öelda, kuid tegelikult olen ma väga laisk naha eest hoolitseja, sest ta erilist tähelepanu ei vajagi. Esmalt puhastan selle sama näopesugeeliga, kui mõni punnike tekkinud on tupsutan seda teepuuõliga või tsinksalviga. Kui aga meeles on panen veel ka Lumene Vitamin C tootesarja kreemi (päevakreemi, kuid minu arvates sobib ka hästi öösel kasutamiseks) http://iluexpress.blogspot.com/2013/11/tootearvustus-lumene-vitamin-c-bb-kreem.html Enda põhjal järeldan seda, et mida vähem ma oma nägu puutun, seda ilusam ta püsib, sest nii kui mõnda uut maski proovin kisub olukord kohe halvaks. Minul on veel toredam seda lugeda, kuidas sulle mu blogi meeldib ja see on nii vahva, et minuga koguaeg oma kogemusi ja nõuandeid jagad ning samuti julgelt küsimusi esitad, aitäh sulle! :) kuna kohe-kohe saab mu avoni 3-in üks näopesu,-koorija- mask otsa on plaanis sinu poolt kiidetud ja katsetatud garnieri greibi toode uuel nädalal endale soetada . tänud veel kord Ma pole siia ammu kirjutanud, vabandan väga, aeg on lihtsalt käest läinud ja ma olen JÄLLE endale liiga palju kohustusi kokku krahmanud, sest ma ei suuda lihtsalt EI öelda. Nüüd ma olen peaaegu tagasi ja püüan aina tihedamini teile midagi vahvat kirjutada. Kui kellelgi on mõni teema, millest sooviks lugeda, võib julgelt märku anda. Kevadine suurpuhastus on ka minu ajus käinud ja ideed on kui tolm välja pühitud... :( Täna räägiksin aga Oriflame kevadekuulutajatest, põhirõhk on The ONE sarjal, kuid siiski on postitusse peitunud ka üks kevadine üllataja. Kerge valgustpeegeldav jumestuskreem annab nahale naturaalse katte ja satiinsileda tekstuuri, mis laseb loomulikul ilul läbi kumada. Muudab perfektseks ja valgustab HaloLightTM tehnoloogiaga, milles kiirgavad sfäärid. Nahk tundub niiske ega jää rasune. SPF 20 Etteruttavalt ütlen, et tegu on minu kõige lemmikuma jumestuskreemiga, mida kunagi proovinud olen. Toode on nii õhulise ja mõnusa koostisega, et seda on lausa rõõm näole kanda ja ei teki sellist "maskiefekti" ja tunnet, et nägu katab paks krohvikiht. See ühtlustub väga hästi nahatooniga ning samuti imendub kiirelt. Püsivus on samuti suurepärane - minul püsib see peal hommikul poole seitsmest kuni õhtul poole seitsmeni. Ma olen märganud ka seda, et peale toote kasutamist on viimsedki punnid kaduma hakanud ja poorid pole enam ummistunud, nagu juhus Oriflame Perfect Fusion jumestuskreemiga. The ONE sarja üks hea eelis on ka see, et on olemas suur toonivalik ja on saadaval mitmeid vahepealseid toone. Toon Fair Nude on üks sammuke enne kõige heledamat Porcelaini. Fair Nude on minu jaoks ideaalne ja sobib väga hästi poolheledale nahale. Ahjaa, üks veider asi mis mulle toote pakendi juures meeldib on see, et sellega on kaasas kork, mida peale panna, et terve meigikott jumestuskreemiplekke täis poleks. Kui ma olin lugenud Anna Elisabethi blogist antud toote kohta tekkis mul endal päris suur huvi, et kui hea see toode ikka olla saab. Toote harjased on ju üpriski pisikesed ja pole paljulubavad, kuid kas tõesti need võivad viia välja hea tulemuseni? Jah nii see tõesti on, ripsmed on väga pikad, tihedad ja lopsakad. Väike hari on selle tõttu mugav, et tuššiga saavad kokku tõesti ainult ripsmed, mitte silmaalused ega -laud. Suureks plussiks on ka see, et seda on väga kerge eemaldada ja see ei pudene päeva jooksul mitte grammigi. Üks miinus on sellel küll, üle 2 tunni aga ripsmed tuši najal püsti ei püsi ja koolutatud, kaardus ripsmetest saavad õige pea pulksirged ja kössi vajunud ripsmed. Pärlendavates toonides keskmise katvusega huulepulgas on ülipeegeldavad säravad MetaShine pärlikesed. Sisaldab hooldavat Lip Kiss kompleksi, et huuled oleksid pehmemad, siledamad ja veelgi säravamad. Selle koostis on peaaegu võrdväärne Power Shine Palladiumi huulepulgaga, kuid suurim erinevus tuleb sisse püsivuses. The ONE sarja Power Shine huulepulk püsib tunduvalt kauem peal ja ei lähe ka nii kergest laiali. Kui Palladiumiga juhtus see, et huuli ümbritsesid peale mõningat aega väikesed säravad täpikesed, siis The ONE-ga seda ei juhtu. The ONE huulepulgal tunduks nagu oleks sära rohkem, kuid ma pole kindel, ehk on see mälu- ja silmapete, sest minule tundub, et tegelikult on need peaaegu samasugused tooted ainult mõningate täiendustega. Heledust andva HaloLight™ tehnoloogiaga peitekreem hajutab valgust ja rõhutab sära, katab iluvead ja annab täiusliku tulemuse. Kerge, rasvavaba koostis. Kreem on täpselt selline nagu ennast isegi kirjeldab. Väga kerge koostisega abimees, et hommikuti oma unisust varjata. See on päris vedel ja õhuline, väga sarnane jumestuskreemile. Peitekreemil on väga hea aplikaator, millega saab kreemi kanda otse silmaalustele. Laiali tuleks seda ikka sõrmedega ajada. Toodet kulub väga väikene piisakene, sest see on vedel ja seetõttu on seda väga kerge laiali ajada, samuti on ju silmaaluste piirkond väga pisike. Minu suur-suur lemmik The ONE sarjast ja täiesti asendamatu kaaslanne, sest mul on probleeme tumedate silmadega, ei teagi kas on see mõni pärilik tegur või ma olengi kogu aeg nii väsinud ja silmaalused peavadki lillad olema :D Õnneks lahendab see toode väga hästi mu probleemi ja teeb hommikuti mu silmad säravaks ja jätab puhanud mulje. Toonina soovitan võtta samuti selle sama Fair Lighti, sest see on päris hele ning selle tõttu jääb tulemus parem ja silmaalused heledamad. Ma kannan veel peale ka jumestuskreemi, seega on silmaalused näonahaga peaaegu sama tooni. Innovaatiline, parima värviintensiivsusega lauvärv. Kreemjas lauvärv muutub laugudel pulbriks, andes pehme, sametise läike. Värvi võib mitu kihti peale kanda, kuni saavutatakse julge tulemus. Ei kogune kortsudesse*, et värv püsiks ja jääks ühtlane. Teate see on kõige huvitavam lauvärv, mida ma kunagi proovinud olen. Topsi sees on see nagu kreem, mida on pintsliga päris tüütu laugudele panna. Sõrmega tupsutades muutub see laugudel aga pulbriks, millega on väga hea edasi mängida ja vastavalt vajadusele hajutada. Püsivus on lauvärvil keskmine, ei kannata eriti hõõrdumist ja päeva lõpuks muutub ikka mitu tooni heledamaks. Kortsudesse see tõesti ei langenud, nii nagu lubati. Selle sarja lauvärvidel on üks miinus, neid on saadaval ainult tumedaid toone, ainus, mis on heledam, on Begie Pearl. See oleks ainus, mis sobiks igapäevaseks kasutamised, teised on aga rohkem mõeldud õhtumeigi jaoks. Kuigi oleks väga positiivne, kui tuleksid välja ka heledamad toonid, sest mina hakkaks kindlasti seda ka igapäevaselt kasutama. Minu praegune Golden Brown jääb aga liiga tumedaks :( Oh ma olen nii pikalt endale otsinud just täpselt sellist küünelakki. Olin selle kättesaamisest nii vaimustuses ja kibelesin kohe proovima. Paraku pidin selles tootes ainukesena pettuma kogu pakist. Ma ei tea kas minule trehvas halb lakk või ongi need sellised. Nimelt oli minu lakk pooleldi ära kuivanud ja väga-väga paksu koostisega. Seda oli ülimalt tülikas küüntele kanda ja juba paari tunni pärast hakkas see nurkadest maha kooruma. Kahjuks on ka pintsel natukene väikesevõitu ja peab päris palju vaeva nägema, et terve küüs lakiga kaetud oleks. Positiivse küljena saaksin öelda aga seda, et lakk kuivab väga kiiresti. Uues kataloogis on saadaval ka piparmündivärvi toon, ohh sellesse võib lausa armuda... Täna oli teil küll kõvasti lugemist, loodan, et te väga unised nüüd pole, mina lippan küll magama, head und, armsad! Ma soetasin ka endale selle peitekreemi samas toonis ja silmaalustega teeb ta t6esti imet ja peidab pisemad iluvead.Lauvärvid on mul toonid Rose Gold ja Deep Indiggo( kui ma ei eksi) .Sinine on topsis ilus aga pealekandes kaob see ilus intensiivne värv ära ja peab ikka palju tupsutama et saada selline suitsune effekt.Olin ka üllatunud et nad ei kogunenud pragudesse:) Oh, aitäh, et oma kogemusi jagasid. Siit Sulle ka üks küsimus. Ma plaanin siin vaikselt lauvärvi tooni Rose Gold soetamist, äkki Sa oleksid nii hea ja kirjeldaksid natukene, milline see nahal jääb. Kardan, et see jääb liiga tume, kuidas tegelikult lood on? :P Sa võiksid kirjutada, kuidas õppimiseks motivatsiooni saada(eksamid tulekul jne) :) Kuidas sul sisseastumiskatsed läksid? Arghh, natukene tume tundub jaa, ju siis tuleb mul seda kõige heledamat proovida. Aitähh Sulle, et mind uue ja huvitava blogini viisid :P			OSCAR-2019
Kui me ütleme, et me ei saa geograafiat muuta, siis mõtleme veel. Me asume Euroopa perifeeria perifeerias. Siit on raske välja saada ja siia on raske pääseda. Aga me tahame olla kõvad eksportijad. Ja õigesti tahame. Ainult et kuhu eksportida? Ühele poole jääb ajalooliselt välja kujunenud Skandinaavia, mille turg on kaupa ja pakkujaid täis. Heal juhul õnnestub sinna teha allhanget. Muidugi ei pruugi see olla midagi vääritut ja teisejärgulist, sest ka allhange võib olla teadmistemahukas ja kõrge lisaväärtusega. Mitte pükste kokkuõmblemine, vaid keerukas keemiline või tehnoloogiline arendus. Ainult et tootele pannakse hoopis kellegi teise nimi. Teisele poole jääb Venemaa. Sinna müümisest pole ilus rääkida. Ja ega räägigi selles artiklis. Siis on meil Läti - ainuke turg, kuhu meie tootja oma kodumaise tootega julgelt läheb, asutab tütarfirma, võidab turgu, hävib koos sellega, kirub lätlasi. Kokkuvõttes pisike turg, kus pole suurt midagi kaotada ega võita. Leedus kordub see kõik üsna sarnase stsenaariumi järgi. Ja kõik. Kus siis on see turg, kuhu meie eksportööri oodatakse? Loogika ütleb, et mõtet on minna sellele turule, kus on potentsiaalselt suur kasv ja piisavalt potentsiaalseid kliente. Minnes oma brändiga vanasse Euroopasse, võib sissepääsupilet olla nii kallis, et sealt saadav tulu ei katagi seda kunagi. Ehkki maru uhkelt kõlab, kui ütled, et ekspordime Saksamaale. Seevastu kasvaval turul võib pisitasa peale hakata, low cost, low tech ja koos turuga kasvades saavutada mahud ja turuosa, millel oleks palju olulisem suurusjärk, marginaal ja mõju ettevõtte arenguvõimele. Ei ole võimalik olla innovaatiline, elades peost suhu. Sul peab olema ressurss üleval pidada arendusmeeskonda, kelle tegevus suuremalt jaolt ei too mingit tulu. Kus siis on see tõotatud maa? Jätame vahele hulga Kesk-Euroopa riike, kus turg ja ühiskond jõudsid välja kujuneda enne, kui meie sinna läksime. Vaadates Euroopa kaarti ja uurides majandusnäitajaid, selgub, et meist paar tuhat kilomeetrit lõuna pool on trobikond riike, kus areng ei ole veel jõudnud sellele tasemele, kus meie ennast arvame olevat. Meie kogemus, nii hea kui ka halb, võiks olla seal edukalt rakendatav. Rumeenia ja Bulgaaria on juba euroliidu liikmed. Terve rida endise Jugoslaavia riike on selles suunas teel. Piirkond on üle saamas lastehaigustest ja saavutab kindlasti peagi oma küpsuse. Ka viimane pessimist ennustab kümne aasta perspektiivis piirkonnale olulist kasvu. Esiteks logistika. Kuna sellelt suunalt on Eestisse väga vähe importi, siis on transpordi hind näiteks Saksamaaga võrreldes umbes kahekordne. Kui sa ei alusta eksporti kohe täiskoormatega, mida reeglina ei juhtu, siis osakoormate saatmine on erakordselt kallis ja aeganõudev. Nii mõnigi uljas partner väsib enne, kui normaalne äri käima läheb, ehkki kõik muu võib olla fantastiline. Teiseks mentaliteet. Seal ei valitse päris Vahemeremaadele omane minnalaskmine, aga mitte ka skandinaavialik pragmatism. Sellega on vaja harjuda, see vajab aega tundma õppimiseks. Kolmandaks seadusandlik keskkond. Ehkki euroliidu liikmed, on neis riikides terve rida veidraid seadusi, mis takistavad normaalset äritegevust. Näiteks ei ole Rumeenias võimalik registreerida firmat teatud käibest alates, kui sel pole aadressi. Sel peab olema reaalne aadress, kus asuvad firma igapäevased dokumendid, et maksuamet saaks iga kell ootamatult tulla ja kontrollida. Mitte, et kontrolli peaks kartma, aga meil toimiv lihtne skeem - registreerime firma koju ja rendime kuskil pinna – seal ei toimi. Alates sellest, et ettevõtte koju registreerimisel peab olema kõigi naabrite nõusolek, isegi kui sul seal kunagi ühtegi klienti ei käi. Kuidas seda pundart lahti harutada? Maailmas ei ole haruldased riiklikud kaubandusesindused, mis osutavad logistika- ja tollimisteenust oma riigi ettevõtetele. Samuti võib sealt saada juriidilist abi. Seal töötavad kohalikud spetsialistid. Kinni maksavad selle loomulikult need ettevõtted, kes teenuseid kasutavad. Selline keskus aitaks korraldada logistikat, sest ühendaks erinevate eksportööride logistika, tunneks kohalikke olusid, annaks juriidilist nõu ja aitaks ka kommunikatsioonibarjääride ületamisel. Koos saavutataks mastaabiefekt, ettevõtted saaksid valutumalt probleeme lahendada ja vähendada oluliselt riske, mis on seotud uue turu hõivamisega. Võimalik oleks jagada näiteks raamatupidamis- ja sekretäriteenust ning rentida ruume, kus kohalik tütarfirma võiks alustada. Tegu oleks omamoodi inkubaatoriga, mis lisaks tööstustoodangu ekspordile aitaks ka teenuste eksporti. Kus see keskus võiks konkreetselt asuda? On n-ö suured riigid, nagu Rumeenia, Bulgaaria ja Serbia. Kõik oleksid pikas perspektiivis tohutu potentsiaaliga. Samas on suuremate riikidega see oht, et nad mõtlevad ainult enesekeskselt ja mitte nii väga ekspordist. Seetõttu võiks Horvaatia olla just selline väike ja paindlik piirkonnavallutaja, mille oluline eelis on ka võimalus kasutada nii maa- kui ka meretransporti. Me räägime miljarditest kroonidest ekspordi toetuseks, aga kuulda on väga vähe konkreetseid ideid. Enamasti puudutavad need pehmeid väärtusi, nagu ümberõpe või koolitus. Praegu on turg soodne, et mõõdukate kuludega soetada kinnisvara ja saada selline keskus tööle. Uue tõusu alguseks oleks kohad sisse seatud-söödetud ja Eesti innovatsioon või invasioon Balkanimaadesse võib alata. Maxima avab reedel Kohtla-Järvel oma seitsmenda supermarketi Eestis. Avatav kauplus annab tööd 72 inimesele. MAXIMA Eesti OÜ tegevdirektori Vaidotas Pacesa sõnul on viimase poole aastaga tarbimisaktiivsus selgelt kasvanud. „Ostjad on hakanud eelistama suurema kaubavalikuga supermarketeid ja see lubab tänavu sügisel Maximal lisaks Kohtla-Järvele avada kaks suurema formaadiga kauplust Tallinnas ja supermarketi Jõhvis. „Tänavu on plaanis avada kokku kümmekond kauplust ja luua 700 uut töökohta,“ kinnitas Pacesa mais väljaöeldud numbri uuesti üle. „Juba suvel on plaanis avada kauplused Rakveres, Märjamaal, Elvas ja Räpinas.“ Balti riikide suurimal kaupluseketil Maxima on 437 kaubanduskeskust Maxima X, Maxima XX ja Maxima XXX, T-Market ning Ermitažas. Neist 215 asub Leedus, 131 Lätis, 56 Eestis and 35 Bulgaarias. Kontsernil on kokku üle 24 500 töötaja.			OSCAR-2019
Igal ühel meist mõni toit või toiduaine, mis tekitab kas vastikustunnet või lihtsalt ei maitse. (Photo: Flickr CC BY 2.0) Enam kui 42 miljoni lugejaga ”Weibo Funny List” -mikroblogi, avaldas 21. juunil küsitluse, milles taheti teada saada vastus ühele küsimusele: Milline toit on sinu jakoks kõige vastikum? Küsimus sai sadu tuhandeid vastuseid ja ligi 90 000 kommentaari. Putukad on paljudele hiinlastele igapäevaseks söögiks ja siidiussid pole selles suhtes erandiks. Reeglina siidiussid kas friteeritakse või griilitakse ja neid on saadaval paljudes restoranides ja toiduputkades. Nende maitse meenutab lõhn toorest kala või liha. Siidiussid sisaldavad inimorganismile mitmeid kasulikke aineid, nagu näiteks proteiini, tervislikku rasva ja mineraalaineid. Siidiussid on vastikute toitude edetabeli esikümnesse pääsenud eelkõige tänu mitte just kõige isuäratavamale väljanägemisele. Siidiussid said kokku 22 701 häält ja edetabeli kümnenda koha. ÜRO toiduainete- ja põllumajandusorganisatsiooni FAO raporti kohaselt toodeti 2013. aastal peaaegu pooled (45 protsenti) kogu maailma porganditest. Porgandi tervislikud omadused on kõigile teada ja hiina köögis kasutatakse seda juurvillja ohtralt, kuid sellest hoolimata tekitab see paljudes hiinlastes vastikustunnet nii toorena kui küpsetatuna. Porgand sai vastajatelt 23 679 häält ja maandus tabeli kaheksandale positsioonile. 8965 häälega 18. kohale tulnud kaalikas, hiina keeles 萝卜, oli hiinlastele veidi vastuvõetavam köögivili. Rohelist sibuat, ingverit ja küüslauku võib pidada hiina köögi tähtsaimaks komponendiks. Küüslaugu tugev maitse on omane eriti Sichuani köögile, mille toitude tuline maitse toob paljudele vee silma. Küüslauku kasutatakse ohtralt karmide talveoludega Põhja-Hiinas ja ka Ida-Hiinas paiknevas sijaitsevan Shadongi provintsis. Samuti on küüslauk kuulunud ligi 3000 aastat hiina traditsioonilises meditsiinis kasutatavate taimede hulka ja sellest valmistatud eliksiiride ja pulbritega on leevendatud nii gripist kui menstratsioonist tulenevaid vaevasid. Sarnaselt porgandile on kõigile teada küüslaugu kasulikud omadused, kuid selle maitse ja aroom ei olnud paljude vastajate meele järele. Nagu juba mainitud sai, moodustab roheline sibul koos ingveri ja küüslauguga hiina köögi ”püha kolmainsuse”. Seda kasutatakse koostisosana paljudes hiina köögi retseptides. Kuulsaim neist on legendaarne Pekingi part, mida nauditakse koos rohelise sibulaga õhukese leiva sisse käärituna. Rohelise sibula ja tofu salat on üks populaarsemaid Hiina külmi suupsteid. Selle koostisosadeks on silke tofu, rohelise sibula võrsed, sool ja seesamiõli. Lõhn on põhjus, miks paljudele hiinlastele roheline sibul vastikustunnet tekitab. Seetõttu seitsmes koht ja 25 799 häält. Hiina on üks väheseid maid maailmas, kus inimesed koeraliha söögiks tarvitavad. See on kutsunud mujal maailmas esile palju negatiivset reaktsiooni ja tundub et hiinlaste noorem generatsioon enam inimese parimat neljajalgset sõpra enam eriti meelsasti patta panna ei taha. Koeraliha sai 36 655 häält. Koeraliha söömine tekitas vastajate hulgas palju poleemikat. Häälte taustal ei ole niivõrd koeraliha ebameeldiv maitse vaid põhimõtteline suhtumine selle kasutamisse. Yu Xing Cao, mis sõna sõnalt tõlgituna tähendab ”kalalõhnalist rohtu” ja mida tuntakse ka nimega Zhe ergen, tugeva ja piprase maitsega taim. Looduslikes tingimustes kasvab see Lõuna-Hiinas, mille provintside toitudes seda tihti ka kasutatkse. Tugeva aroomiga taime võib kohata salatites ja ka traditsioonile meditsiini ravimites. Väidetavalt on sellest taimest abi kopsuhaiguste ravimisel. Tundub pisut kummalisena, et need maitsed, tänu millele Hiina paljud lääne inimesed Hiina kööki handavad leiduvad hiinlaste enim vihatud toiduainete või toitude hulka. See kehtib ka ingveri kohta, mis sai vastanutelt koguni 60 505 häält ja neljanda koha. Hiinast on äärmiselt raske leida toitu, mis ei sisaldaks vähemalt kahte ”püha kolmainsuse” (küüslauk, roheline sibul ja ingver) komponenti. Võtame näiteks kasvõi wokid, mille valmistamisel pannakse kuumale pannile esimesena äsja mainitud kolmik, mis terve toidu maitset kujundab. Hiina traditsioonilis meditsiinis kasutatakse ingverit muuhulgas vereringluse aktiveerimiseks. Ben Cao Jing Ji Zhu (本草经集注)tekstide põhjal koostatud traditsioonilist meditsiis käsitlevas teoses, mis pärineb aastatelt 480-498 eKr. on öeldud, et ingver tugevdab põrna ja mõjub hästi seedimisele. Hiinlastest Weibo kasutajad ingverist just eriti vaimustuses pole. Mitmete kommentaatorite arvamusel muutub ingveri maitse paljudes lihatoitudes liiga domineerivaks ja see on ka ilmselt peamine põhjus miks kuulus juurikas netikasutajate hulgas ebapopulaarne on. Väidetavalt põhjustab liigne sealiha söömine selle kõrge rasvasisalduse tõttu terviseprobleeme. Sellest hoolimata on sealiha hiina köögis kõige sagedamini kasutatud liha. Hiinas süüakse sealiha rohkem kui kõikide muude loomade liha kokku arvestatuna ning selles valguses tundub selle vähene populaarsus üllatavana. Weibo kasutajad on igatahes arvamusel et sealiha on Hiina enim vihatud toitude hulgas kolmandal kohal ja seda kinnitavad nende antud 87 964 häält. Võib tulla paljudele üllatusena, kuid BBC korraldatud uuringu väitel on searasv üks toitainerikkamaid maailmas ning see sisaldab mitmeid inimorganismile kasulikke aineid ja B-vitamiini. samal arvamusel on ka näiteks Singapuri toitumisspetsialistid, kelle sõnul mõõdukates kogustes tarvitatud searasv tervisele kasulik. Hiina peterselli, ladinakeelse nimega Coriandrum sativum, kasutatkse Hiinas maitseainena peamiselt suppides, aga ka läätse-, riisi- ja nuudlitotudes. Teadlased on välja selgitanud, et paljude maitsete tundmisel mängib suurt rolli geneetika. Näiteks peitub paljude koriandrit võõrastavate inimeste lõhnaretseptorites OR6A2-geen, tänu millele tunnevad nad paremini koriandris olevat aldehüüdi. Seda leidub ka seebist, mille lõhnaga paljud vastajad koriandrit võrdlesid. Ilmselt on mainitud geen olemas neil 85 117 vastajal, kes valisid teisele kohale tulniud koriandri kõige vastikumaks toiduks. Taim kuulub kõrvitsaliste perekonda ja on lähedane sugulane cantaloupe meloni, kurgi ja kõrvitsaga. Ronitaim kasvab subtroopilises vööndis ning lisaks Hiina köögile kasutatkse seda palju ka jaapani ja india köökides. Nagu nimigi ütleb on tegu kibeda ja hapu viljaga, mis jätab peale söömist suu kuivaks . Nagu mitmetel teistelgi mõrkja maitsega taimedel on vihatud kurgil hiinlaste uskumuste kohaselt positiivne mõju seedimisele ja kogu organismile. Samuti peaks see aitama reguleerida veresuhkrut. Hiinlased söövad karella-kibekurki reeglina kas praetuna või supi sees. Kurgi mõrkjat maitset leevendatakse sageli soolaste mustade ubadega. Ebameeldiv maitse ja inetu välimus on teinud kurgist hiinlastest gurmaanide suurima vaenlase. Tänu tervislikele mõjudele on siiski veel Hiinas ka neid kes kibedat kurki ära ei põlga. Järgmise: Hiina panganduse reguleeriv komisjon, et uurida raua- ja teraseettevõtjate kasutuselevõttu			OSCAR-2019
Elektroforees koos lennas valdkonnas — üks imeline viise, kuidas ravida erinevaid patoloogiaid naiste seksuaalse sfääri. Protsess on maksimaalselt tõhus ja ohutu. Valdkonnas kasutatakse, nagu eraldi meetod ravi, nii ja integreeritud ravi. Termin "elektroforees" — ühinemise tulemusena kaks sõna. "Elektro" — elektrilaeng, "fooris" — seisan (tõlge vana-Kreeka). Paljud günekoloogilised haigused on seotud vähenenud verevoolu suguelundid vaagna. See raskendab kohaletoimetamine ravimite juurde kapp põletik. Eesmärk füsioterapeutiline meetod: sisestada maksimaalne arv ravikuuri täpselt mõjutatud ala. Menetlus aitab vältida kõrvaltoimeid poolt seedetraktist, mis tekib ajal suukaudset manustamist või intramuskulaarselt. Minimeeritud tegevus drug administration maks ja neerud. Kohalik sissejuhatus farmakoloogiline aine toimub valutult, kahjustamata naha katmiseks. Ravimi elektroforees impulsside mõju all, elektrivool muudab meditsiiniline aine väikseim ioonid. Galvaniseerimine võimaldab annust vähendada ravimite, suurendades aktiivsust tema farmakoloogiline kehtivuse. Tugevdades mikrotsirkulatsiooni, vere töödeldud kohas, positiivne efekt saavutatakse pärast läbi sõna otseses mõttes mitu seanssi. Taastusravi protseduuride kompleks aitab kaasa: Galvaniseerimine – suurepärane võimalus töötada välja ühendid, augmentatiivsete aktiivsus immuunsüsteemi ja taastavat kaitsefunktsioonid-organismi. Lidase — see kääritatud ravim. Põhiline osa (toimeaine hüaluronidaas) on toodetud seemne näärmete suurte sarvedega põllumajandusloomi. Ravim avaldab hävitav tegevus patogeenne tegur — liigne hüaluroonhapet. Lagundab selle mõned osad ja vähendab viskoossus. Tänu sellele, mida: Tänu ионоfoorisу koos lennas suureneb elastsus armid muutusi. Mis võimaldab lahendada probleemi liited munajuhade ilma kirurgilise sekkumiseta ning seega vältida pikka taastumise aeg. Galvanoteraapia ei ole mitte ainult valutu, lahenda probleemi, vaid ka ennetab uute patoloogiliste muutustega. Tegevus hüaluronidaas pöörduvad. Kui hääbuv aineid organismist viskoossus hüaluroonhapet täielikult taastub. Luxury riidest millega impregneeritud lahusega, valmis arstiga. Ühendatud generaatori voolu elektrood kinnitatakse sees hüdrofiilne materjali. Kui seansi läbiviimisel on kasutatud kaks tihendid elektroodide erineva polaarsusega, mis loovad nõrk elektromagnetväli. Valdkonnas kasutatakse sageli cavernous meetod galvaniseerimine. Ravim süstitakse otse tuppe või pärakusse. Üks laenguid panna sees, teine on fikseeritud väljaspool keha. Füsioterapeut järk-järgult suurendab tugevust voolu. Ohtu patsiendi jaoks ei teki seni, kuni ta tunneb ainult surinat. Kui tunne asendatakse põletamine või sügelus protsessi kohe lõpetavad. Intervall seanssi: 10 – 15 päeva. Kursuse pikkus oleneb haiguse. Annus määratakse spetsialist individuaalselt. Võetakse arvesse vanus, patsiendi üldist seisundit ja põhjus, kaasnes sellega haiguse tekkimist. Enne kasutamist ravimite vahendid tuleks teha test allergilist reaktsiooni. Teaduslikud uuringud on kinnitanud tulemuslikkuse metoodika ravi paljude patoloogiliste protsesside, kellele allub naise keha. Nimelt: Ennetamise eesmärgil meetodit kasutatakse, et valmistada naiste ekstrakorporeaalne viljastada ja ettevalmistava etapi planeerimise, raseduse ajal. Kliinilised uuringud laiendada kohaldamise valdkondades ravimite elektroforeesа valdkonnas tehakse tänaseni. Marina (Kazan): "Täna tahan kirjutada umbes sellise menetluse, kui elektroforees koos lennas. Meditsiin igal aastal teeb uusi avastusi, kuid on jäänud veel aega katsetatud meetodeid ravi. Ma mõtlen füsioteraapia. Hiljuti pidin neid meenutada. Günekoloog määras füsioterapeutiline kursus integreeritud ravi peamine ravi. 10 päeva sooritades uuesti analüüsid ja oli üllatunud. Põletikuline protsess nagu ei juhtunud." Galya (Pärnu): "paar kuud pärast rasedust katkestada ilmunud tõmmates valu allosas kõhukelme. Istuda ei saanud, kohati vaatasin valus tunne. Pärast kontrolli günekoloog ütles, et mul on tekkinud liited. Arst määras 15 seanssi füsioteraapia koos lennas. Käisin protseduuri ülepäeviti. Pärast 7 seanssi märkas esimesi tulemusi — valu sümptomid on kadunud, mis tähendab ja naelu on hakanud lahendada. On korduva vastuvõtu arst kinnitas, et kõik on korras." Alice (Jekaterinburg): "mul On suurepärane armastav abikaasa. Seksuaalelu on regulaarne. Kuid juba 2 aastat ei suutnud rasestuda. Läinud uuring, ei ole suuri rikkumisi või haiguste arstid ei selgunud. Ja minu günekoloog, ma arvan ainult, et ma olen temast langes maha, määras galvaaniline koos lennas. Võib-olla see oli juhus, aga pärast 2,5 kuud test näitas 2 bändi." 24. detsember on Gregoriuse kalendri 358. päev (liigaastal 359. päev). Juliuse kalendri järgi 11. detsember (1901–2099). 1811 – praost Johann Philipp von Roth avas Kanepis vaeste tütarlaste käsitöökooli (Industrieschule), kus 11–14-aastaste tütarlaste käsitööõpingute hulka kuulus õlepunumine, kangakudumine ja Saksamaalt tellitud masinatel õmblemine.[2] 1978 – toimus Tartu üliõpilaste meeleavaldus-rongkäik[1]. Rongkäik algas Julius Kuperjanovi haualt Raadi kalmistult ja lõppes Raekoja platsil[1]. ↑ 1,0 1,1 1,2 Eesti ajalugu: kronoloogia. 2007. Koostanud Sulev Vahtre. Teine trükk. Kirjastus Olion. Lk 110			OSCAR-2019
Probleem on tõhus ja turvaline puhastamine inimese organismi erinevate toksiinide võib muutuda aktuaalseks, sest toidumürgituse, äge mürgistus. Enesetunde halvenemine sageli on tulemusi järk-järgult kogunemine kahjulikke aineid, mis on pärit väljastpoolt keskkond. Abi sellises olukorras tulevad sorbendid, kuid nende rakendamine on kasulik ainult siis, kui on valitud õige ja pädev vastuvõtt. söekaevanduste. Põhi osa nende ravimite aktiveeritud süsi. Kohaldata, kui toidu ja alkohoolsete mürgistuse, puhitus kõht, teiste tunnuste töö häireid seedetrakti; PVP-sorbendid. Peamine toimeaine polüvinüülpürrolidoon, sünteesitud laborites. Näidustused – rasked toksilisi mürgistus, ägedad nakkushaigused; magneesium-alumiinium. Integreeritud orgaanilised sorbendid mitmesuguseid tegevusi. Erinevad kõrge efektiivsusega; Mõtetes tänapäeva mees on kindlalt juurdunud stereotüüp selle kohta, et looduslikud orgaanilised ained on parem, efektiivsem, turvalisem, kui sünteesitud ravimid. Juhul, kui sorbendid, et see on vale. Intensiivsus nende tegevus on erinev, kui raske joove või teil on kroonilised haigused vastu võtta looduslikke sorbentidest võib olla ebapiisav. абsorbendid – toksiinid on huvitatud osakeste pinnal toimeainet, edasi koos nendega eritub organismist loomulikul teel; Mõistmise mehhanism sorbent ka tuleks kaaluda, kui selle valite, kuidas ja eesmärgid ravimi manustamist. Kui teile iseloomulikud sümptomid – puhitus, kõhulahtisus, iiveldus, peavalu, nõrkus – on vaja võtta erakorralisi ennetavaid meetmeid võõrutus. Kui toksiini sattus organismi kõhu kaudu, siis optimaalsed võimalused muutuvad tavaline aktiivsüsi (parandada pinna aktiivsuse aine võib selle purustada enne pulbriline riik) või nn "valge süsi" — tõhus räni sorbent. Nende vastuvõtmine on lubatud igas vanuses inimestele. Need looduslikud абsorbendid tegutsevad kiiresti, kindlalt ja ohutult. Allergiline mürgistus nõuab teistsugust lähenemist, kui toidumürgituse. Vaja neutraliseerida kahjulikke aineid, valimine, mille toob kaasa tõsiseid katkestusi tegevuse ja siseorganeid. Seetõttu on vajalik põhjalik puhastamine keha, mille efektiivne ravim Enterosgel. Enterosgel saadaval moodustada geeli või pasta, mis sobib vastuvõtt lastele ja täiskasvanutele. Tihti kasutavad seda on integreeritud ravi, ühendades koos teiste ravimitega ravi allergiliste dermatiit, allergilised püoderma, ilminguid joove maks ja muud siseorganid. Selline olukord nõuab otsuste erakorralisi meetmeid, sest võib-olla surmavalt ohtlik. Seega kohe pärast kõne arstilt, oodates meedikute saabumist tuleb võtta kiireloomulisi meetmeid. Sissehingamine ravimitega, taimed, alkoholi tuleb peatada protsess toksiinide imendumist vereringesse ja nende levik organeid ja kudesid. Parim variant on ravim Polysorb, mida kasutatakse suukaudset ja ka pesemine mao ja edasist ravi. See on tõhus räni sorbent, mis seob mürke, kiiresti ja väljutab need organismist. Pikk vastuvõtt Polysorbа (üle 2 nädala) võib halvendada absorbeeritavus kaltsiumi, aga ka mõningaid teisi mikroelemente. Seetõttu on see ravim tuleb vaid mõelda, kuidas meetod pakkuda erakorralist eelmeditsiiniline abi rasketel juhtudel mürgistus. Elatist patogeensete organismide rikub soole mikrofloorat inimese sarnane toime võib põhjustada ja antibiootikume. Et vältida ebamugavust, mis on tekitatud düsbioos ja teiste nähtuste, tema kaaslaste ravi erinevate infektsioonide, sageli kasutatakse Polüpeenhape. See ravim kompleks mõjutab kõik toksiini, pehmelt, tõhusalt neutraliseerib neid, aidates taastada normaalset keskkonda soole. Siiski, vale annus ravimit, akude režiimi vastu võivad põhjustada kõhukinnisust ja muid ebameeldivaid tagajärgi. Nii määramine segu klassifitseerimine peab toimuma ainult arst. Seda enam, et Polüpeenhape määratakse protsessi ravi viirushaigused-ja bakteriaalsed infektsioonid, kui patsient on meditsiinilise järelevalve all. Sorbendid saab kasutada ilma eelnevate sümptomite äge mürgistus. Praegustes tingimustes on keha iga inimene järk-järgult koguneda jäätmed, toksiinid, raskemetallide soolad, muud kahjulikud ained. Nii ka ennetaval eesmärgil, et puhastada organismi kasutavad sorbendid integreeritud sihtkohta. Huviväärsuste ravimeid viimaste põlvkondade peaks pöörama tähelepanu ioonvahetus tõrva ja alginiin hape. Ioonivahetus tõrva, mille põhjal loodud vahend Kolestüramiin (Kolestüramiin), tõhusalt saada sapphappeid ning eemaldavad setted soolestikus. Selline sügav puhastamine mõjub enesetunnet, tõstab immuunsust, parandab SEEDETRAKTI tegevust ja teiste süsteemide keha. Ravim alginiin happed, saadava merevetikad, on Algisor. Toimeaine selle sorbent on võimeline siduma ja väljutada organismist välja raskemetalle ja isegi radioaktiivsed isotoobid. Vastuvõtt selle sorbent võib oluliselt parandada enesetunnet elanike mega ja tööstus-keskused, samuti positiivselt mõjutada inimeste tervist, professionaalne kelle tegevus on seotud metallurgia, transpordi, allikad radioaktiivse kiirguse eest. Sorbendid – ei toidulisandid, mida saab kontrollimatult võtta, testide annused ja kestab söömist. Kui raske mürgistuse, märke dehüdratsioon, kõrge temperatuuri nõu saamiseks spetsialisti poole tuleb pöörduda kohe, mitte tegeleda ise.			OSCAR-2019
Vabandust, lugesin paar rida, sest selline stereotüüpne ja klišeelik lähenemine lihtsalt ei kannata lugeda. Ma arvan, et mul pole suurt muud viga, kui... Kommentaarid: Riik keelab tasuta õhukeste kilekottide jagamise ja tõstab tasuliste kilekottide hinda kuidas saab keelata midagi tasuta jagamast.Need kotikesed ju ammu hinna sisse pandud.Kui vaadata siis on meil pool elu kile sisse pakitud.Alates igasugu toidukaupadest lõpetades tööstusliku kilega mis on isegi nüüd heinapallide ümber ja niiöelda vana tuntud juustukile või pakkekile.Kilekotikest kasutatakse enamasti kasvõi prügikotina,teiste kiledega pole enam midagi teha.Võetakse mingi kõige pisem asi kiledest ja hakatakse jamama. Inimesed kolivad maale kõplavad rohivad,võtavad kõik juurviljad puuviljad oma aiast ja puu otsast,kanamunad pesakastist,lõhnavad aialilled vaasis ja puhas tasuta kaevuvesi ei lõpe kunagi ja on jälle õnnelikud. nüüd on siis vist uus haiguse liik toompeal-juhmardus,,pole enam midagist välja möelda kuidas rahvalt raha kätte saada?! Kas keegi arvab tõesti,et neid kilekotte tasuta jagatakse.Kõik on kauba hinnas sees,nüüd lihtsalt peab hakkama topelt maksma. Kus kuradima kohta ma nüüd näiteks kala ja muud juurikad ja puuviljad toppima peaks? Lahtiselt väntsutama neid poes? Edu. porgandid, sidrunid kapsad jne. lihtsalt korvi visanud. sobib. aga kui kassiir hakkab kohukesi ise kotti kokku korjama siis ütlen pole vaja. teiseks salatid. ma ei tea siiamaani mis karp maksab. võtsin kodust puhta kaasa aga müüija keeldus sinna toitu panemast. miks? Eks siis kaalukommid, küpsised, kaalikad, kartulid,ploomid, heeringas jne. lahtiselt kärust lindile, las harutavad.Lint haiseb, bakterid löövad tantsu. kilekotisõda on mõistetav, aga KEELATA on kerge, lahendust tahaks kuulda. Kas nüüd tuleb vana kingakarbiga viinamarjadele järgi minna. Eks seekordne idee sai alguse roheliste kalkaritelt. Rõigasest saab kah aru, kütuse ja alko aktsiisi tõstis ja loodud pappi hunniku asemel sai vist tünga, sest võimalusel käidakse end Lätis tankimas ja varustamas. Aga raha ju peab saama, kas või omasuguste tõpralõustu võõrustades (kes siin käis hiljuti). Pabulasi tarvis kah ülal pidada. Varsti pannakse tillile ka maks. Mida suurem ja pikem till seda suurem maks. Väikese tilli omajad rõõmustavad. Majandus aga kasvab. Kui tillimaks tuleb,siis naised maksku selle eest,et neil sellist riista on ainult vahete-vahel olemas. Kogu see kilekotiteema looduse kaitse seisukohalt on nagu jäämäe ühele nukikesele vatiteki ümber keeramine, et siis selle ümber tantsides ja rusikaga rinnale tagudes kuulutada, et nüüd on jäämägede sulamine kangelaslike jõupingutuste tulemusel lõpuks peatatud! Tore,ostan heeringa, hinnasildi palun kinnitada kalale, kilekotti ei osta,võtan sabast kinni ja kõnnin sellega kassasse ja lartsatan selle kassalindile.Mis siis juhtub,kassapidaja peab hakkama pesema kalast kassalinti, minu taga seisvad ostjad on vihased, et peavad ootama.Aga see on minu kui kliendi õigus mitte osta kallist ühekorra kasutatavat kilekotti.On ikka meil riik, tegeleb absurdi teemadega, kuid et riik on juba käpuli, seda ei nähta. Kes sa selline oled RIIK? Tuled vabakaubanduses reegleid kehtestama? Kui vait ei oska olla siis hakkavad kilekotid teist eesmärki täitma. Kallis riik, 1€ on ka vähe teiesugsute kõrilõikajate jaoks, pange ikka kohe 2€. Laekumine oleks ju suurem ja raha kühveldamine samuti. Tarbija on nii loll, et temaga saab ette võtta, mida iganes. Praegugi ei usu mina, et kaupmehed neid kilekotte tasuta jagavad. Lihtsalt liidetud kauba hinnale otsa ja keegi ei saa kobisedagi. Viin selle koti endale koju, sorteerin usinasti prügi ja viin selle taaskautuseks kollasesse konteinerisse - pakendi konteinerisse. Raha ma ju ei saa, aga keegi teeb sellest uue toodangu või õkskõik, mis materjali. Edaspidi maksan veel juurde sellele kilekotile, ära annan ikka tasuta. Palju võib nöörida? Tundub, et lõpmatuseni. Valikut ju pole. kasutage spetsiaalseid kilekotte koerasita korjamiseks, mitte neid kotte, mis on toiduainete jaoks tehtud, kuna nii prügikotid, kui koerasitakotid tehaksegi ümbertöödeldud kilest, toiduaunete jaoks tehakse kotid uuest kilest ehk siis naftast. Kui ma saadan poest võetud koti ümbertöötlemisele, siis sinna enam toiduauineid panna ei tohi ja nad ongi mõeldud prügi, koerakaka jms. jaoks. On need n. ö koerasitakotid tunduvalt kvaliteetsemad,kui väidetavalt tasuta jagatav saast,mida kilekotiks kutsutakse. Alailma korjan kartuleid ja õuunu kassalindilt kokku,sest üle kolme pabula see saast ei kannata. Heameelega lähen sinise kakakotiga poodi,peab vähemalt vastu. hakkab JÄLLE see JAMA pihta, et kui minna oma õhukese kilekotiga poodi, kartulid sisse panna, siis kaupluse kassas ei usuta, et see on mul kodust kaasa võetud kott ja kassa lööb koti hinna arvele juurde, kõik peaks ju seda veel mäletama, sellepärast tehtigi nii, et kotte NÄILISELT poes ilma rahata ju võtta saab (kaupmehel see ju nii kui nii kauba hinnale otsa löödud)... see ju meil kõik läbi käidud etapp Inimesed on oma kilekotimajandusega nii ära hellitatud, et enam ei saada arugi, kui palju üks inimene oma elu jooksul kilekotte tarbib ja kui palju kahju see reaalselt loodusele teeb. Minu meelest tuleks kilelotid tuimalt ära keelata, veidi aega on ebamugav aga inimene on õnneks kohanev elusolend ja mõtleb midagi välja. Naljakas on lugeda kuidas inimeses pasundavad siin mingist toimivast prügisorteerimisest... no need inimesed pole küll prügimäel kunagi käinud. Teiseks ei kao see prügi ju maamunalt vaid "hoiustatakse kindlasse kohta", aga arvestades palju üks inimene päevas prügi tekitada võib ning palju meid maamunal elab, upume sellesse varsti ära. Uskumatu, kui lühinägelikke inimesi olemas on. Ma loodan kogu hingest, et valitsus sellised mõtetud aga kuritegelikud mugavused inimestelt ära korjab! sellest prügi tootmisest pagulaskeskuste akende all rämpsu kokku koristades. Veelgi kasulikum oleksid, kui suudaksid neile selgeks õpetada oma prügi prüpgikasti viimise. kuule sina hullus vaata vahelduseks kanal2 saateid, kus näidatakse elu Indias ja siis tule seletama midagi loodus hoiust, sest kas meil on siis teistsugune loodus hoid kui seal, kus sellest üldse ei hoolita.Nii, et vaata vahelduseks maailmas ringi ja saa aru, et niisugused hinnatõusud on äri, aga mitte mingisugune loodushoid. Loodusele ei tee kilekott mingit kahju, see põletatakse energia saamiseks ära. Kuskil -mingisugune 10-15 aastat tagasi oli Soomes süsteem suurusjärgus 7-8 prügikastist, kuhu jäätmed vastavalt materjalidele sorteeriti. See süsteem osutus idiootsuseks ja praegult on lihtsalt suur urn "põlemiskõlbulikud jäätmed". Natuke väiksemad urnid on "klaas" ja "metall", aga keegi ei kobise eriti kui kõik see põletamiskõlbulikku tündrisse visata. Ahjus põleb see ära, mis põleda saab, metalli tõmbab magnet tuha seest välja ja tuhast tehakse rohelistele idiootidele rohelist teed. 20 aastat tagapool asetsev oblast hakkab ministeeriumi vesipeade juhtimisel alles prügisorteerimiseni jõudma. Jõudu, kilplased, ja sooje kohti kabinettidesse! Kilekoti hinnaks pange ikka kohe 2 eurot, siis riigieelarve kosub nagu ettevõtlusminister Oviir. Olgu poes kõik ilusti pakendatud.Võrgus mandariinid,kartul porgand.Meil müüakse kõike hunnikus nagu loomadele.Arusaamatu!Selliseid poode ma pole kuskil näinud.Puhtus eekõige olgu toidupoes.Ja pesupulbrid ärgu olgu toidu vahel.See kohutav hais igalpool toidupoes Selle pakendamisega on ka probleeme, sest siis on kogus määratud ja kiles rikneb kaup kiiresti. Juurviljade jaoks on siiski kilekotti vaja. mina võtan liivased kartulid korvi ja tõstan 1 haaval lindile pole probleemi..pole minu asi et lint muda täis Kui sinusuguseid ullikesi rohkem oleks, avaks ma kah oma poodi, kes kogu nodi võrkudesse pakituna ära ostaks. Muidu kõik tuhlavad mandariinides, kartulites ja porgandites nagu sead, ja mädanenud kraami jäetakse alles, kuhu mina seda *itta panen? Aga võrgus läheb kõik müügiks, ehk nagu öeldakse piiks-piiks ja raha tuleb.;) Osa kaupu lihtsalt peab millessegi pakendama -- kui see pole plastkott on selleks paber, mis omakorda tähendab puude langetamist ja paberi tootmist, mis samuti saastab. Kui käia puu- ja köögivilju ostmas pidevalt ühe ja sama kotiga, tuleb seda kotti pidevalt kodus pesta, mis omakorda vett kulutab ja ilmselt kah mõistlik pole. Mida teha? Lõpetada söömine? Eksistents maal. Hakata inmeste arvu piirama? Kuidas? Kui inimeste arv maailmas kasvab, kasvab ka sööjate ja saastajate arv. Meie siin euroopas võime ju pingutada ja kilekotid maksustada, üldse kaotada. Kuidas aitab see indias, aasias, l-ameerikas, aafrikas toimuva MEELETU saastamise vastu. Olen ostnud kartulisalatit ja müüja paneb selle lusikaga kilekotti. Varsti näen, kuidas müüja virutab lärtsti vastu letti lusika tühjaks ja minu asi on salat leti pealt ära kaapida. Eriti õudne on mõelda, et järgmise salatiostja salat lendab lärtsti minu salati jäänuste otsa ja tema hakkab siis letti kraapima. Veel tahaks idiootide tähelepanu juhtida sellele, et "tasuta" kilekottide maksumus on kaupluse poolt juba arvestatud kauba hinna sisse ja "tasuta" kilekotte pole olemas! Me kõik maksame oste tehes ka kilekottide eest isegi siis kui me kotikaupa ei osta. Ma võin osta tootja pakendis kaupa, nt. hambapasta või tualettpaberi paki aga lõpphinna sisse tulevad ikkagi kõik kulud, nii palgad, valgustus ja kõik muud kulud. Sellegipoolest ei võta ma kilekotti siis kui mul vaja ei ole, kasutan korduvalt samu kotte kuni need on kõlbulikud. Kui nüüd ausalt öelda, siis ma ei tunne ega tea ühtegi inimest, kes võtaks kilekotti ainult sellepärast, et võtta kilekott. Lihtsalt mõnel on neid vaja rohkem kui teisel. Ma vahest ei osta mitu päeva juur- ja puuvilju, ega vaja nende pakendamiseks kilekotte. ja siis oled haige, on usssid jms sitaköiade tõved kallal. süügikraam eeldab ranget puhtust, mitte prükkarite loogikat. Ja kui ma ikka ei soovi banaanikobarat või kahte apelsini kilekotti, siis ma ei soovi! Ja müüja vaatab mind lolli näoga. Või nt sokid. Samamoodi pakitakse kassas kilesse. Ei ole vaja! Päris kõvasti olen hakanud seda kassas ka ütlema. ostad kartulisalatit natuke, siis ütle, et mahub pihku ära, natuke paned ka tasku või mütsi sisse :). Eestis on siiski mõistlikult neid õhukesi kilekotte kasutatud, kui kusagil Hispaanias, Portugalis vaatad, siis mõni läheb 20 sellisega poest ja nii on seal alati olnud, a me siin oleme nii püüdlikud, äkki kaotaks need salati kopsikud kah ära, sööme kohe poes, ei mingit pakendit enam Kui Hispaanias ja Portugalis tuleks koti tarbimist ohjeldada, siis paneme kõigile direktiividega nii, et tolmab. Ma tahaks näha, kuna EL direktiivide järgi datlipalmi või oliivi salusid istutama hakkame-Hispaanias. Itaalias, Kreekas, Portugalis ju kasvavad ega kõike ei pea sõna-sõnalt võtma, et nüüd ostad kõike lahtiselt.Lihtsalt kõike ei pea topelt pakendama.Pole nõtet piimapakki ju panna kilekotti, mis kohe puruks läheb, või leiba sia uuest koos kommidega pakendada.Lihtsalt mõistuse juurde tuleb jääda. Mina võtan koera kaka õues ära salvrätiga ja viskan prügikasti. Tunduvalt loodussäästlikum kui kilekotid koera junnide korjamiseks. Kas sa siis aiast välja ei saagi.Minu koer käib iga päev 1 tunnisel jalutuskäigul väljas.Koera ei tohi hoida ainult aedikus ja ketis.Ta vajab ka aktiivset liikumist ja sinule endale tuleb ka kasuuks see jooksmine ära.Kahju lihtsalt sinu koerast. Minu perel lähevad nii suur kilekott kui ka needõhukesed kotid taaskasutusse.Suure kasutame prügikastis ära ja väikselähevad koera miinide koristamisele,mis ta väljas teb.Nii et ei jää need sugugi niisama seisma. Täiesti absurd. Seni kasutasime neid kilekotte koera kaka koristamiseks . Kui nüüd on selge et väike kilekott on süüdi et majanduskasvu pole siis lubame et ei saasta loodust ja jätame koera järgi koristamata nimetame selle pargi naturaalseks väetamiseks Viskan kartulid,kaalikad ,porgandid lahtiselt korvi ja sealt kassalindile.Eks näeb mis siis saama hakkab.On alles idikaid ilma loodud seadusi välja mõtlema. egas kui tasuta kilekotti poest rabada ei saa, siis muud võimalust ju pole olemas. Võta kodust pakendid kaasa, kas need on keelatud või mis? Kust neid siis saada kodus, kui poest enam ei saa? Kui muidu saan poest saadud väiksesse kilekotti kas või marju või hulgi ostetud liha/hakkliha paigutada ning sügavkülma pista, siis nüüd hakkan ise selleks poest rulli kilekotte ostma? Mõistlik. Pole vaja mulle sügavkülma-karpidest rääkida, need ei pea üldjuhul üle paari kasutuskorra lihtsalt vastu. Lisaks kilekotis kraami annab palju säästlikumalt külmas paigutada. looda sa, et sa need kilekotid tasuta saad, kümnekordselt maksad kui midagi ostad ja pealegi on liha ja vorstiviilud hullemas kiles kui need õhukesed kotid ongi siiski võiks suured kilekotid maksta praeguse, vist 30 sendi asemel poole rohkem. Kui oled kilekoti kasutaja, siis oleks ju normaalne, et kasutad seda korduvalt. Mis aga puutub väikestesse pakkekottidesse, siis nendele ei ole küll asendust olemas. Aeg on lihtsalt nii palju edasi läinud, et me tarbimine ei ole enam see, mis 25 aastat tagasi. Hind mõjutab kindlasti. Kui väike kilekott maksaks 10 senti, siis ma ei panels oma ühte apelsini kilekotti,pealegi on see apelsin juba oma teekonnal korjanud enda peale mustmiljon pisikut... Kui aga ulatan oma kasutatud kilekoti, et müüja paneks sellesse kulinaarialetis kauba, tean ma ainult ise, kui puhas see on või ei ole... Inimesed ei tohi poodi minnes Estoplasti kilerulle kaasa võtta...Seli isiklikult tuleb Rõivaga kontrollima..Ansip passib koertega põõsas ja turvab püha üritust.. mille poolest suur kilekott väikesest parem on. kui tahame säästa keskkonda, tuleb maksuga soosida keskkonnasõbralikumat pakendit. lihtsalt tasu küsimine pakendi eest koormab ainult lõpptarbijat. Aga kui tahan osta kaalukaupa - tomatid,viinamarjad,või Konsumis müüdavad pähklid - kommid,kas panen ka lahtiselt korvi,või tulen oma tasraga...Nagu vene ajal - lähen poodi oma purk kaasas piima jaoks.jälle alustame asjaga,millele asendus puudub... Minu arvates alustatakse valest otsast. Kui prügikorvi sisu vaadata, on seal kõige rohkem igasuguseid plastkarbikesi, Alustagem nendest! Isegi paarisaja grammi hakkliha pakendiks on sama suur karp kui poolekilosel kogusel. Väike, õhuke kilekotike on tühine nende kõrval. Mina kasutan väikseid kilekotti koera kaki koristamiseks ja viskan selle Kadrioru pargis selleks ette nähtud prügikasti. Aga plastkarbid on kõige hullemad ,neid ei põleta ,need ei mahu isegi prügikasti ja kui inimene sööb pargis salatit,viskab sellle prügikasti - on varesed kohe jaol. Huvitaval kombel ,euroopas ringi sõites ,ei ole küll sellest kuulnud ega näinud ---eks meie 102 istuvad seal üleval ja mõtlevad totrusi välja ,selle asemel ,et midagi targemat korda ajada. Nad ei kujuta ette ,milline kaos saab sellega olema. Me ei upu prügisse,sest on toimiv jäätmemajandus.Kilekottide eest makstakse ka praegu kolm korda.Siis kui ostetakse,siis kui prügi viiakse ja siis kui sellest sooja tehakse.Ökoloogiliselt on kilekott kordi kasulikum ja loodussõbralikum kui paberkott.Seda muidugi juhul,kui neid vedelema ei jäeta ja meil ei jäeta.Kandejõust pole mõtet rääkidagi. See ongi puhas propaganda hinnatõusu õigustamiseks, kilekottide hinna saab siis arvele juurde lükata. Loodame, et selle aja peale on juba teine riik ja teine valitsus. Pigem oma energia Trumpi toetuseks suunata kui ökopededle. ja mullase kartuli, peedi ning kaalika panen samuti korvi. Siis loomulikult letist ostetud pakendamatta heeringa ja lõhe samuti. Pisut tilkuva piimakoti ka. Ja järgmisena ostad sina valge pluusi, mõned vihikud, käterätiku vms ja paned minu eelnevalt kasutatud korvi! Kaob lõpuks ära komme pakendada üks sibul,kartul,porgand,võipakk,piimapakk alati eraldi kilekotti.Sai ja leib on juba pakendatud,miks on vaja veel seda pakkida ja loodust reostada uue kilekoti kasutusele võtuga? seda just müüjad teevadki. Küsimata, kas tahan või ei, pakivad ikka pakitu veelkord kilesse. Olen öelnud, et pole vaja. Vastatud on, et nii peab, seadus käseb. Alati saab müüjale öelda, et ma ei soovi kilekotti pakendamist.Ta võib ju silmi pööritada, aga seda pole vaja tähele panna. igasugusest eraldi pakendamisest tuleb loobuda! seda enam et kloaaki jõudes on kogu kraam niikuinii koos ja pakendamata. täiuslik öko...öäk! Ja kas JUBA kilesse pakendatud kauba kojuviimisel ei teki tühje kilekotte?Või süüakse need kodus koos toiduga ära? mis tähendab biolagunev ja paberkott tehakse puidust. See tähendab, et kuskil kasvab hektaride viisi mingit taime millest kotte teha, selleks on vaja tööstust ja palgatud inimesi ja elektrit ja vett jne. Need inimesed tahavad saada kõik NORMAALSELT palka = töötasu , kes neid nn. biolagunevaid kotte toodavad põllult poodi. LÕPP ENNE TIPPU: Kilimanjaro tipp jäi Karl-Erik Taukaril ja ta pruudil Kerlil võtmata, sest muusikut tabas 4673 meetri kõrgusel 38,1-kraadine palavik. Erakogu „Üks laager oli kausjas orus, kus öösel ümbritses kõiki telke hästi paks udu, mis oli tohutult niiske. Hommikuks oli magamiskott selline, et võtad nagu peoga vett,“ meenutab Karl-Erik Taukar, kes käis pruut Kerli Kivilaanega Kilimanjaro mäel matkamas. „Tegelikult ei olnud matkas midagi keerulist või kontimurdvat. Kõige raskem oli varahommikul rõskes telgis ärgates endale sisendada, et oled puhkusel, ja maksad kõige selle eest veel omajagu rahagi.“ Karl-Erik Taukar usub, et ühine pingutus Kilimanjaro vallutamisel võib nende noort suhet tugevdada. „Aga see polnud meile enam proovikivi, vaid rohkem nagu puhkus,“ kinnitab Taukar. „Nägime Kilimanjaro matkast videoblogi ja otsustasime spontaanselt sinna minna,“ selgitab laulja, miks nad möödunud aasta veebruaris sellise katsumuse ette võtsid. Muusiku senine kõrgeim vallutatud punkt oli 3200 meetri kõrgusel Alpides. „Kilimanjarolt ootasin midagi erakordset, ja nii ka oli.“ Ühe eredaima hetkena mäletab Taukar meest, kes koputas igal hommikul tema ja Kerli telgi uksele ja valas neile tassi sooja teed. Et õues olid miinuskraadid ja telk niiske, oli muidu omaette hoidev paarike talle tohutult tänulik. „Moodustasime Kerliga lahingpaari,“ selgitab Taukar. „Aga üks ameeriklane oli ka spontaanselt pundis. Tema oli juba kogenud matkaja ja teisigi tippe ära võtnud,“ meenutab ta. „Pull tüüp, kes jagas õhtul lahkesti tee kõrvale viina ja muidu head nõu, kuidas matkal hakkama saada.“ Karl-Erikule ja Kerlile oli muidugi igasugune toetus teretulnud. „Ilma kohaliku giidi ja porter'iteta (matkavarustust kanda aitavad kohalikud elanikud – H. L.) oleks matk olnud märksa raskem. Algajale võib-olla isegi võimatu,“ leiab laulja. „Nemad teevad selle ikka üsna mugavaks.“ Paarikese matka ei saa siiski päris mugavaks pidada. Õigupoolest jäigi neil tipp vallutamata, sest Taukarit tabas terviserike. „Mul tekkis eelviimases punktis, 4673 meetri kõrgusel väike palavik,“ nendib ta. „Giid ei lubanud mul tippu tõusta. Tagantjärele tunnen, et see oli ainuõige otsus. Kuigi mul oli vaatamata kehvale enesetundele paras hasart sees!“ kirub ta. „Samas polnud tipu võtmine elu ja surma küsimus.“ Kuna tiputõusu arvelt jäi muusikul terve päev aega üle, põikas ta koos pruudiga Tarangire rahvusparki ning sealt edasi juba Sansibari saarele. Taukar peab Kilimanjaro vallutamist isegi mõnevõrra spirituaalseks. „Ainuüksi matkatempo leidmine ja selles püsimine oli sissevaatav kogemus.“ nüüd on miski uus mood: kõik vähegi tegijad peavad Kilimanjarol ära käima? Prooviks parem Jungfrau ära võrgutada, siis võiks juba kireda...			OSCAR-2019
Vahva on taas olla siin teiega ning rääkida taas järjekordsetest toodetest, mis minu meigiriiulile mõnusalt oma koha sisse on seadnud. Tänased tooted on pärit L'Oreali pressipakist ning on minu meigirutiinis katsetuses olnud juba mitmeid kuid. Tänastest toodetest 3 pööravad erilist tähelepanu meigipõhjale ning juttu tuleb ka ülimalt kiidetud Paradise Extatic tušist, mis üle maailma meigigurude südameid vallutab! + Ma kujutan ette, kui suur on nende rõõm, kes L'Oreali tooteid tõeliselt fännavad ning seda just True Match sarja näol. Maitsekalt, kuid lihtsalt pakendaud uued peitekreemid on pakendatud läbipaistvatesse pakenditesse, et orienteeruda paremini meigikotis (nt mitme toon olemasolul). + Tavapärasemast lapikum aplikaator kogub endasse üllaltki suure tootekoguse, mis omakorda teeb näo katmise tuduvalt lihtsamaks ja kiiremaks, sest puudub vajadus pidevalt aplikaatorit uuesti "värviga värskendada". + Kasutamisele ning meigi kandmisele lisab mugavust toote kerge, vedel ning kergesti hajutatav koostis. Kergem koostis väldib toote kogunemist minikortsukeste vahele silmaalustel või otsaesisel. + Lisaks sellele ei jää peitekreem liigselt läikiv ning kulub päeva jooksul küllaltki ühlaselt, et vältida laigulisust. - Kuna peitekreemi koostis on küllaltki õhuline ja vedel, siis ei saa peitekreem väga hästi hakkama tugevamate punetuste vajamisega. Koge meeldivat ja hellitavat L ́Oréal Paris Paradise Extatic ripsmetuši pealekandmist meie ülimalt pehme klassikalise tušiharjaga. Liuglev kreemjas must koostis katab õrnalt iga ripsmekarva. Tulemuseks on intensiivne volüüm ja suurepäraselt pikad ripsmed. Boonusena on tuši koostisesse lisatud niisutavat riitsinusõli, mis aitab su ripsmetel kasvada ja tihedamaks muutuda. Tõeline ripsmete hellitamine! Selle ripsmetuši esmasel katsetamisel mul värisesid käed sõna otseses mõttes elevusest, sest seda tušši kiidavad taevani minu mitmed sõbrannad ning ka kaasblogijad, kuid eks oma silm ripsmed ole kuningaks, seega vaatame üheskoos, kas tušš on seda suurt hype väärt? + Suur JAAAAA tuši pakendile ning välimusele - roosaka kullaga ning valge kirjaga pakend näeb tõeliselt kaunis välja ning pole esmasel silmapilgul üldsegi L'Orealilik. + Niivõrd detailselt läbimõeldud pakend võiks viidata ka ülimalt korrapärasele harjale, kuid tegemist on vastupidiselt üsnagi kaootiliselt paiknevate harjastega tušiharjaga, mis lubab ripsmeid pikendada ning neile intensiivset volüümi anda. + Tavapärasest kreemjam koostis on ripsmetuši puhul minu jaoks esmakordne, kuid kreemjam tekstuur võimaldab tušil paremini ripsmete külge jääda ning vältida pudenemist silmalaugudele päeva lõpus.Uudne koostis võimaldab ripsmeid paremini kammida ning soovitud tulemust lihtsama vaevaga saavutada. Ma ei tea, kas süüdi on minu suured ootused, kuid miskipärast ei suutnud tušš minus sellist eufooriat tekitanud nagu ma oleksin teiste arvamuse põhjal võinud eeldada, või on L'Orali Xfiber tušš mind lihtsalt nii väga ära hellitanud, et mitte ükski teine ei suudagi vastavat konkurentsi pakkuda, ei tea... :D Enne veel kui tutvume mineraalsete toodetega eraldi, vääriksid mainimist mõned ühised jooned nendel toodetel. +/- Mulle tegelikult väga meeldivad toodete pakendid - kaunilt L'Orealilikud kandilised korgikesed-purgikesed ning näokreemidele omane kujundus on tõliseks pilgupüüdjaks meigilaual. Ainsaks agaks on aga see, et väiksemates meigikottides võivad need tsipake kohmakad purgid korralikult ruumi võtta ning ka väikesesse teatrikotikesse ei mahu need just kõige paremini ära. + Uudne võrguga kaetud purgikael võimaldab pintslile täpselt õige koguse toodet saada ning väldib liigsest kogusest tulenevate ebaühtuste tekkimist meigipõhja loomisel. PS! Suure kabukipintsli võib seda toodet kasutades aga puhkama jätta, parimaks kaaslaseks mineraalsete puudrite pealekandmisel on pisemad puudrpintslid, kuid väga head tööd teeb näiteks ka RT blush brush. + Jah, jumestuspuudrit on tõesti võimalik kanda ka üksinda ning sellisel juhul tuleks arvestada umbes 2-3 kihiga, et saavutada ühtlane ja püsiv tulemus. Minu lemmikuks kasutusviisiks on aga jumestuskreemi täiustamine just selle mineraalpuudri abil ehk teisisõnu kannan jumestuspuudrit omakorda jumsetuskreemiga kaetud näole. + Mineraalpuudri koostis on tõesliselt kerge ning pole vahet, kas kanda toodet vahetult näonahale või jumestuskreemi peale - jumestuspuuder ei muuda meiki "raskeks" ega ummista poore. + Liivakarva toon täiustab ideaalselt minu heledamapoolsemat jumestuskreemi ning annab näole mati ja ühtlase jume. Pildilt on raske isegi tooni märgata, sest see ühtlustub ideaalselt minu praeguse nahatooniga, et tabada superloomulik tulemus! + Puudrit meeldib mulle kasutada just neil päevil, mil tean, et pean kodust eemal mitmeid tunde olema, sest puuder parandab tunduvalt meigi püsivust ning väldib jumestuskreemi kulumist/laiguliseks muutumist. - Toote pakend on küll vahva ja disain uudne, kuid tuleb tunnistada, et kuni tänaseni pole ma veel leidnud parimat nippi toote kättesaamiseks selle huvitava võrgukese kaudu. Eriti aeganõudev on jumestuspuudri üksinda kasutamine, sest sellisel juhul kulub toodet rohkem, kuid seda on nii nii tülikas pidevalt pintslile "meelitada". Võrgukest kaitseb minu silmis aga asjaolu, et see ei lase kunagi toodet liigselt palju pintslile, seega liigse tootekoguse pärast muretsema ei pea. Läbipaistvad puudrid on kaheldamatult uued “must have” tooted, mis igas meigikotis olema peavad. Ja põhjusega! See mitmekülgne puuder ühildub iga nahatooniga, nii et pole vaja muretseda õige tooni leidmise pärast. See pakub ka vaheldusrikkust oma kasutusvõimalustes: loomuliku „meikimata“ look’i loomisel või populaarse baking trendi järgimisel. Keegi ei saa öelda, et ta ei leia läbipaistvale puudrile kasutust. L ́Oréal Paris True Match Minerals läbipaistev viimistluspuuder vähendab hetkega pooride silmapaistvust, ei kuivat nahka ja matt tulemus püsib terve päeva. Mineraalpuuder sobib ka tundlikule nahale. + Puuder jääb nahal tõepoolest täieti läbipaistev, hoolimata sellest, et esialgu sellel valge värvus on. + Viimistluseks sobib puudrit kasutada nii tervel näol, kui ka silmaalustel bakingi tegemiseks, kuid mina olen enamasti eelistanud just esimest varianti. + Põhjus, miks viimistluspuuder minu kasutusse aina rohkem rohkem sattunud on seisneb selles, et see suudab tõepoolest fikseerida meigipõhja ning pikendada meigi püsivust paari tunni võrra (hihih selle kontrollimiseks viisin lausa läbi katse, mille kõigus katsin pool nägu viimistuspulbriga ning pool mitte). + Sarnaselt jumestuspuudrile on ka viimistluspuudri koostis kerge (ning koguni veel kergem) mistõttu pole seda nahal üldsegi mtte tunda. Muuhulgas ei ummista toode poore ega tekita muid ebameeldivusi. + Minu puhul pole matistava tulemuse saavutamine prioriteediks, kuid tootest võib kasu olla neile, kes omavad rasust nahka nign soovivad toote abil näo läikivust kontrolli all hoida. Kuna tegemist on minu esimese läbipaistva viimistluspuudriga, siis puudub mul hetkel ka pikem varasem kogemus ning nö "võrdlusmoment", seega olen oma hinnangu suhtes ehk pisut tagasihoidlikum ja ootan teiepoolseid soovitusi, mida tasuks veel sellisel kujul viimistluspuudri puhul tähele panna, mis mängib suuremat rolli jne :) Loodan, et see pikavõitu, kuid sisukas postitus oli sinu jaoks põnev ning kui omad samuti kogemust nende toodetega, siis ootan väga ka sinu kogemusi kommentaarides!			OSCAR-2019
Nähtavasti aga aeguvad ühel päeval ka selle sertifikaadid ning ainsaks lahenduseks on osta uus sim-kaart. Mille hankimine nii viimasel minutil on loomulikult võimalik ja mida ma ka rõõmsasti tegema läksin. Minu õnneks - ja nüüd tuleb rubriik "Kiida teenindajat", kuigi ei ole märts - alustas klienditeenindaja juttu just sellest otsast, mis puudutas uue sim-kaardi aktiveerimist Politsei- ja Piirivalveameti lehel... kasutades id-kaarti, eks ole. Et kuhu me jõudsimegi? Ah jaa, et mis mu id-kaardi vigastus on? Ikka see vana kiibijama. Kusjuures ma ei ole nõus end süüdi tunnistama, sest mu id-kaart on üks hellemini ja hoolsamini hoitud asju üleüldse. Kindlasti ei ole see kusagil ligunenud, vettinud, mõnes masinas käinud või kantud lopsaka tagumiku peal pükste tagataskus kenasti kaardus. Ja ometi ei funka see juba aastaid, kuigi näiteks ühtegi pangakaarti ei ole ma samal põhjusel kunagi pidanud enneaegselt välja vahetama. Ja mina ei funkand seega seni üldse KMA poole astuma. Aga olgu, nad suutsid mu nurka suruda. Nende võit, seekord. Ent mõnda aega tuleb mul siiski kõigi tavapäraste mugavusteta läbi ajada, ühtlasi teile kõigile ohtralt võlgu jäädes ja kõik oma maksed maksmata jättes :P Edited: ja kuna juba Magusatuba nii agaralt otsitakse, siis olgu siinkohal öeldud, et kodulehte neil vist ei ole, aga FB avitab alati ja seal on kõik tarvilik info olemas + ohtralt isuäratavaid pilte. Jah, mina olengi seesuguste raamatute sihtrühm, justament. Põhimõtteliselt võiksin taolisi paar tükki nädalas neelata ja ikka jääks väheks. Otse elust, ilma suurema ilukirjandusliku püüdluseta, ent nii kuradi ehedad. Sellelgi siis sisu praktiliselt sama, mis "Elu nagu kreeka e" ja "Sinine taevas ja mustad oliivid" raamatutel. Peamiseks erinevuseks, et Toomas-poiss tuleb ookeani tagant ning on pealegi juba õige mitu aastat kreeklastega ühte sammu püüdnud astuda. Et ta ei ole mingi iga-aastane turisti rollis hängija, vaid tulnud ja jäänud ja ... Sõnaga - peaks juba midagi teadma. Ent - ja siinkohal tulebki tähtsaim õppetund - üks asi on elada ja olla ning hoopis teine asi hakata äri ajama ja partneriks mõnele kohalikule. Tulemus on etteaimatav, kuid huvitav siiski. Ja tavernielu köögipool, ega ju lootnudki, et see kuigi roosiline ja gurmeeüllatustest pungil oleks, aga... mõelda vaid, et kõrghooajal saabub aeg, mil saar on tühi fetajuustust, hallooo! Või et wc-potile istudes tuleks ENNE üle kontrollida, et mingi must leseämblik kuskil ei passi. Muide, pardon, ämblikefanatid, kui ma eksin nüüd liigi või millegagi, kuid teatavasti ei julge ma seda sõnagi guugeldada, sest raudselt viskaks mõne mahlaka pildi ka sinna ja seda pole küll tarvis. Natsidest ja nende tegudest ei saa siingi raamatus üle ega ümber, aga uskuge, seda on minimaalselt. Kulub marjaks ära, sest teatavasti usuvad eestlased endiselt, et ainult neil on kolepaha minevik olnud ja ainult nemad on kannatanud. Me pole ainsad, paraku. P.S. Järgmine analoog, kuigi enam mitte Kreekast vaid Prantsusmaast, ootab juba kohvri juures. Ma ei ole seni vist ühtegi Minu-sarja raamatut niimoodi "kõrvale pannud", et ei mingit kohe lugemist, vaid pikk ja magus ootamine :) Tahtejõu kasvatamine on asja nimeks. Kui mina noor olin, siis pidi ööbikute kuulamiseks ikka vähe teisel kellaajal õue minema, nüüd on kontsert aga ööpäevaringne. Terviserajal liikudes on tunne nagu oleks vihmametsa sattunud - linnulaul on iseäranis vali ja teravalt selge. Ehk on linnud samamoodi pidanud sooja kevadet pikalt ootama? Kuna teist mõned professionaalsest kretinismist kõike teada tahavad, siis tõe ja täpsuse huvides teen ma siinkohal väikese vigade paranduse. Mitte et see kuigi palju muudaks. Kuigi SEB oli tiguposti kasutajana üksiküritaja, siis jah, ka Swed liigutas ennast, seda küll elektroonilistes kanalites, kuid praktiliselt samaaegselt. Aga sama tegi ka SEB, muide. Seega viskas Swed välja ainult ühe võrgu, SEB kahe vastu. Nii et mänguseisu see vist oluliselt ei muuda. Nii et, tänud muretsemast :) Eeldatavasti oli mu random ja nimetu tuunija siiski terve ja puhas inimene :) No lihtsalt eriti lahke südamega esteet. See on ikka samas stiilis nagu kõik eelnevad selle sarja raamatud. Ohtralt ajaloolisi rännakuid ühes faktidega, Kreeka puhul muidugi ei saa üle ega ümber müütidestki. Aga märgilise tähendusega kohtadest: Apolloni tempel, Rhodose koloss, Artemise tempel, Mükeene tsitadell, Halikarnassose mausoleum, Meteora jt. Kolm novelli, mis moodustasid kena terviku. Tegevuspaigaks juuksuritöökoda ja iga novell erineva kliendi pajatus. Üsna omapärased lood, ent piisavalt nauditavas stiilis, et lõpuni lugeda. Suurepärane lugemiselamus. Kõige lühemalt öeldes kreeka variant meie Nipernaadist. Loo jutustab minategelane, kes on üdini eluvõõras ja peadpidi raamatutest, sellest rutiinist väljamurdmiseks läheb Kreetale kaevanduseomanikuks, enne laevale minekut kohtab Zorbat, kes end kõigi tarvilike ülesannete täitmiseks kaasa pakub. Seega kaks peamist tegelast on juba mõnusalt vastandlikud ja samas teineteist suurepäraselt täiendavad - nende kummagi elufilosoofia hargneb raamatu jooksul sirinal lugeja ees lahti. Zorbas on oma loomult väga vastuoluline, ent ennekõike siiski äärmiselt paeluv tegelane. Zorbas elab homseta, siin ja praegu, naudib kõike, mis elul on pakkuda, liigselt muretsemata. Kulda pudeneb tema huultelt pidevalt. Võrratud pildikesed elust Kreeta pisikeses külakogukonnas, poissmehepõlvest onnikeses rannal, vallatust kloostrielust - seda kõike siin on. "Mulle näis, et selline Kreeta maastik sarnaneb hea proosaga: hästi läbimõeldud, sõnaaher, vaba ülepakkumistest, jõuline ja ohjeldatud. Olulise andis ta edasi kõige lihtsamate vahenditega. Ta ei vigurdanud, ei kasutanud mingeid trikke ega retoorikat. Mis ta ütelda tahtis, seda ütles ta meheliku karmusega, ent nende karmide joonte keskel võis Kreeta looduses tabada ootamatut tundelisust ja õrnust - tuuletuis mäelõhedes lõhnasid sidruni- ja apelsinipuud ning lõputust merest taamal hoovas ammendamatut poeesiat. Kui ligineda sellele puhtalt kulinaarsest huvist, siis ei tule ka pettuda. Retsepte on ohtralt (nii pisikese raamatu kohta) ning need on ka parajalt vesistama ajavad. Sorry, sametülikonnas tüüp, sina väärid tänaseid maksimumpunkte ja need ma ka sulle annan, aga kahjuks pildile sa ei jäänud:( Lisaks Rentsi varba-teemale... , kellel kuskil jalatalla all mingi punnianomaalia, siis teadke, et see on teil ilmselt varbavahejalatsite kandmisest. Mingi moodsa aja haigus, ent näib siiski paika pidavat. Cookie Notice: The Maengwynedd Log Cabins website uses cookies. Browsing this website means that you agree for these cookies to be placed on your browser.			OSCAR-2019
Jakov Sannikov oli põhjarahva päritolu kaupmees ja polaaruurija, kelle põhiline huvi ja tegevusala oli mammutikihvadega ja polaarrebasenahkadega kauplemine. Tema näol oli tegu äärmiselt kogenud ja kartmatu rännumehega, kelle abi kasutasid Vene tsaaririigi ekspeditsioonid polaaralade uurimisel. Tema avastatud on lausa neli Põhja-Jäämere saart. 1810. aastal nägi ta kõige põhjapoolsemalt saarelt, mida tol ajal teati, kahel korral veel kaugemal põhja pool asuva saare piirjooni. Äärmiselt rasketes ilmastikutingimustes ei õnnestunud tal siiski sinna suunduda. Ta oli oma avastuses nii kindel, et taotles Vene riigilt litsentsi veel avastamata saartel olevate väärtuste omandamiseks kahe aasta jooksul nende kaardistamisest. Tema varane surm ei võimaldanudki tal kahjuks sinna jõuda. Eduard Gustav von Toll sündis 1858. aastal. Tollide aadlisuguvõsa pärineb Saaremaalt. Suure Töllu nimekaimu või lausa järglasena kasvas ka temast kartmatu ja uljas mees. Tõelise uljaspeana visati ta isegi Tartu Ülikoolist välja kõrtsis kaklemise pärast. Siiski õnnestus tal hiljem see õppeasutus edukalt lõpetada zooloogia erialal. Rahutu veri ja seiklushimu viisid ta peagi kaugetele ekspeditsioonidele ning kiirelt omandas ta suure tuntuse ja maine polaaralade uurijana. 1866. aastal nägi Toll samast kohast, kust omal ajal Sannikov, samuti tundmatu saare kontuure. Taas ei olnud tol ajal võimalik niigi äärmuslikes tingimustes põhja poole suunduda. Uuesti nägi ta eemalt tundmatu maa kontuure 1893. aastal. Sannikovi maa nägemine jäi talle väga hinge kripeldama ja 1899. aastal õnnestus tal organiseerida ekspeditsioon selle hüpoteetilise saare avastamiseks, mille olemasolusse Toll täiesti kindlalt uskus. Pealegi rääkisid kohalikud pärismaalased, et kevaditi lendavad põhja poolt neile lindude parved. Kus nad siis talvitusid? 1902. aastal lahkus Eduard Toll koos väikese salgaga ekspeditsioonilaevalt Zarja, et suunduda põhja poole Sannikovi maale jõudmiseks. Ilmastikutingimused muutusid halvemaks ja ülejäänud ekspeditsioonil ei õnnestunud Tolli ja tema kaaslasi enam kohata. Järgmisel aastal leiti küll otsimisekspeditsiooni käigus Eduard Tolli päevik, kuid jälgi meestest ei avastatud. Ei ole leitud mingeid märke kadunud kangelastest, vaatamata korduvatele otsingutele ka hiljem. 1930ndatel aastatel, mil Põhja-Jäämere kohal hakkasid lendama esimesed lennukid, otsustati ametlikult Sannikovi maa olemasolu lõplikult eitada. Kangelased jõudsid tundmatule saarele, kus oli säilinud tuhandeid aastaid vana loodus ja muistsed inimesed. Nimelt asus saladusliku saare all tegutsev vulkaan, mis küttis selle maa soojaks ja moodustas omamoodi elukõlbliku oaasi keset Põhja-Jäämere külma kliimat. Tänu eraldatusele ülejäänud maailmast olid saarel säilinud muistsed loomaliigid nagu näiteks mammutid. Saarel elasid ka erinevatesse hõimudesse kuuluvad inimesed, kellega ekspeditsiooni liikmetel tekkisid põnevad ja keerulised suhted. Elu täis draamat ja põnevusi… Sellist asjade käiku pakkus 1922. aastal välja Vladimir Obrutšev romaanis „Sannikovi maa“. Autor ise oli teadlane ning kirjeldas tundmatud maad ja olusid vastavalt võimalikele teaduslikele põhjendustele. 1973. aastal valmis kinostuudios Mosfilm sama romaani motiividel tänaseks kultuslik samanimeline mängufilm, mis on aja jooksul läinud sadade miljonite vaatajate südamesse. Seda kõike tänu Eduard Tollile… Kukruse mõisa kalmistul asub Eduard Tollile pühendatud laevakujuline mälestusmärk ja mõis ise kannab külastuskohana Polaarmõisa nimetust. Milline on selle koha ja legendaarse polaaruurija seos? “Kukruse mõisa valitses juba 1762. aastast Tollide suguvõsa, kelle üks liige on kuulus Vene polaaruurija Eduard von Toll. Just temalt pärinevad Põhja-Siberi esimesed põhjalikud geoloogilised ja klimaatilised uurimused. Eduard Tolli teeb eriliseks tema saatus. Ta oli üks väheseid suuri Venemaa polaaruurijaid, kes andis Põhja-Jäämere tundmaõppimisel oma elu. Tal oli imeline salaunistus, millega ta elas, mis tekitas temas kohusetunde teaduse ja kodumaa ees. Kukruse mõisa polaarekspositsioon annab ülevaate E. Tolli elust, õpingutest, ekspeditsioonidest, uurimisretkede elutingimustest ja vahenditest ning veel paljust muust. Kukruse pargis, Tollide perekonnakalmistul on mälestusmärk, mille püstitas mõned aastad pärast polaaruurija hukkumist Eduardi lellepoeg Hermann von Toll. See on peale Benneti saarel asuva samba ainuke monument, mis suurel mandril seostub Eduardi nimega. Kahest Kukruse väljadelt korjatud kivirahnust kujundatud graniidist purjekas on sümbol päris laevast, mis aitas Eduardil oma eesmärgile lähemale jõuda, kuid kahjuks suur unistus ei täitunud… Siit tulenebki Polaarmõisa soov tutvustada laiemale ringkonnale meie kodukandi tuntud inimesi ning oma jäise ekspositsiooni, viktoriinide, mängude, mitmekesiste temaatiliste loengute ja üritustega aidata tänastel noortel hoida elavana mälestust tulise südamega inimesest. Tutvumine Eduard von Tolli elu, tema visaduse ja järjekindlusega ekspeditsioonide ettevalmistamisel ja teostamisel aitab ka tänapäeva noortel meeles pidada, et oma unistuste-eesmärkide saavutamiseks tuleb palju õppida, töötada, pingutada, sageli loobuda nii mõnestki mugavusest. Miski ei tule kergelt kätte. Endasse tuleb uskuda ja selle nimel vaeva näha. Tuleb suurelt unistada, et edu saavutada.			OSCAR-2019
Täna on teie ees postitus, mis on oma ilmumist oodanud juba pikka pikka aega. Nagu ma teile mõningad tublid postitused tagasi mainisin, siis ootab blogi ees suur kontuurimislaine ning räägin tavapärasest rohkem erinevatest toodetest, mille abil nägu kontuurida. Järg on Essence kontuurimiskomplekti käes ning ka täna saate taas lugeda ühe põneva põsepuna arvustust. Lisaks teeme silmad suureks valge geelpliiatsiga. 1, 2, 3 – täiuslikult kontuuritud nägu! See palett ühendab endas kõik mida vajad, et jälgida poppi kontuurimistrendi. Matt päikesepuuder vähendab nähtavalt soovitud näojoonte silmatorkavust, samas kui matt highlighter toob esile need näojooned, mille üle oled eriti uhke. kerge sädelusega põsepuna lisab jumele värske ilme. Põhjus, miks postitus viibima jäänud on peitubki just selles komplektis. Kevadel tundusid toonid minu naha jaoks liiga oranžikad ning tundusid rohkem sobivat päevitunud nahale. Vaatame aga kas suvi suutis olukorda parandada? Komplekti juures meeldib mulle selle kompaktsus - kõik 3 toodet ühes saledas pakendis, mis aitab meigikotis tublisti ruumi kokku hoida. Komplekti juures meeldivad mulle ka need imekaunid rombimustrid, mis on puuderpindadesse kujundusliku elemendina pressitud - lihtsuse võluu! Päikesepuuder - matt ja siidjas päikesepuuder on suurepärane kontuurimiseks eelkõige mati omaduse tõttu. Sädeleva päikesepuudriga võib tulemus liiiiiiga ülepakutud saada ning seetõttu eelistan ka ise alati kontuurimiseks matte tooteid. Hilisem sära lisamine mõne teise särava toote näol on pisiasi. Toon sobib paremini suviseks kui talviseks kasutamiseks oma tugeva tooni tõttu. Highlighter - tegemist on kreemjat tooni mati tootega, millest mina tegelikult siidist läiget ootaksin. Läikega highlighterid suudavad minu arvates paremini mängida ülemisel põseluul ja kulmuluul. Kreemjas toon võimaldab jätta loomulikumat tulemust kui veelgi heledam sarnane toode võiks jätta. Põsepuna - kogu tootekomplekti kõige säravam tegelane on just põsepuna ning minu arvates võiks kuldne sära olla veidikene tagasihoidlikum. Samas on sellega väga hea elustada päikesepuudrit. Kahjuks pole aga põsepuna oma tooni poolest silmapaistev, sest selleks, et põskedele ka oranžikas varjund saada tuleb mitu mitu korda pintslit uuesti põsepunasektoris tupsutada. Kui tulla komplekti üldiste omaduste juurde, siis paraku pean teele saatma paar järjekordset kriitikanoolt. Kõik toonid on väga raskesti hajutatavad ning seetõttu peab kauni tulemuse jaoks tavapärasest rohkem vaeva nägema. Lisaks veel pudeneb värv karbis mistõttu poleks just eriti tark tegu meikida ennast heledates riietes, sest värv võib riietele lenduda (eriti päikesepuuder!). Minu südame on aga võlunud highlighter, mis oma tagasihoidlikkusega ideaalselt igapäevaseks kasutamiseks sobib. Õhtumeigiks olen kasutanud aga miskit edevamat. Kuna tulemus, mida kontuurimiskomplekt jätta suudab on suhteliselt õrnakene, siis on ka püsivus vähene ning palett suudab näole kuju anda umbes 3-4 tundi. Pärast seda hakkab kuluma aina õrnemaks ja õrnemaks ning kohati võib päikesepuuder ka pisut laiguliseks muutuda.. Ometigi on see komplekt minuga kaasa reisinud kohtadesse, kus plusspunktideks tuleb kompaktsus, mugavus ja loomulikkus meigis ehk selle komplekti näol annab üsnagi head "petukaupa" teha ehk teisisõnu jääb tulemus vägagi neutraalne. Soodsa hinna ning lihtsuse tõttu soovitan aga paletti just neile, kes alles hakkavad kontuurimist harjutama ja soovivad katsetada erinevaid "nurki" näos. Igapäevasema kasutamise juures võib päikesepuuder aga poore ummistada. Pliiatsikujuline geeljas silmalainer on viimase trendina tulnud otse Aasiast. Tuubi asemel on pehme, veekindel ja kauapüsiv tekstuur nüüd pliiatsikujulises konteineris. Sametine ja väga pigmenteeritud silmalainer igaks puhuks! Essence valged silmalainerid on küll need, millele ma erkrohelised tuled annan. Ka minu esimene valge silmapliiats oli just Essence oma, mis oli häbiväärselt odav, kuid ülimalt tubli kaaslane. Uue geelpliiatsi erinevus eelnevast on aga see, et nüüd pääseb teritusvaevast ning pliiats on pakendatud keeratavasse pakendisse. Pliiatsi ühekordne tõmme on juba piisavalt hea, et muuta silmalaud suuremaks, kuid vajadusel võib toodet peale kanda ka kahe kihina. Kahe kihina olen enamasti kandnud toodet alumisele ripsmepiirile, et anda silmadele suurendavat efekti. Pliiats on geeljas ning libiseb tõepoolest vägagi hoogsalt mööda silmalagugu ilma et kuidagi moodi kakus, kisuks, hõõruks või jätaks katkendliku tulemuse. Geelpliiats jätab suhteliselt mati tulemuse, mida on võimalik ka hajutada, hajuvus võimaldab pliiatsit kasutada silma sisenurgas valge lauvärvi asendajana. Kui rääkida aga veekindlast omadusest, siis tuleb tunnistada, et võrreldes varasema variandiga on pliiatsi püsivus kordades ja kordades parem, kuid täielikku veekindlust siiski tootel pole. Veega kokkupuutel kulub toode siiski veidikene heledamaks. Püsivuse suhtes oleneb jällegi piirkonnast, kuhu pliiatsit kanda, alumiselt ripsmepiirilt kulub toode ruttu maha, sest tegemist on siiski limaskestaga. Ülemiselt silmalault kaob toode lõplikult vaid meigieemaldajaga, kuid kulub heledamaks 6h möödudes. Siidine nahk ja värske jume on kogu meigi saladus! Seda pehmet põsepuna on saadaval nii heledates kui veidi erksamates toonides. Mul on hea meel, et postitus on siiski lõppemas positiivsemate nootidega, sest erinevalt kontuurimiskomplektist on selle põsepuna näol tegu ühe väga hea tootega. Kui rääkida toonist, siis on see minu arvates piisavalt mahe suviseks kasutamiseks, kuid samas sobilik ka kevadeks, sügiseks või talveks. Beežikas ja siidine põsepuna pole mitte ainuüksi hea pigmendi vaid ka tubli läikega, mis just nimelt ongi silky ehk siidjat läiget meenutav, sealt ka toote nimetus. Minu suureks üllatuseks on selle toote tugevamaks küljeks püsivus. Nii uskumatu kui see ka poleks püsib nii toon kui ka läige peal kogu päeva ning eemaldub vaid õhtuse näopesuga. Väga väga tubli tulemus! Eriti intensiivne on üllataval kombel läige, mida minu jaoks ehk isegi liiga palju tundub, kuigi see oleneb veidikene ka valgusest, mille käes olla. Pimedamates kohtades kaotavad põsed jällegi siidja kuma. Toode jääb pintslile juba mõninga tõmbega ning seetõttu ei maksaks põsepunaga just väga julgelt toimetada. Õnneks ei pudene ka toode siis, kui seda pintslile tõmmata. Nüüdeks on kõik Essence kevad/suvi tooted teieni toodud ning loodan, et nii mõnigi teist on leidnud postituste jooksul oma uued lemmikud :) Heei! Üle pika aja saan teid kostitada taas ühe põneva outfitipostitusega. Tänane valik oli väga spontaanne ning kindel oli see, et must pluus ja külmrohelised püksid on kindel osa tänasest pildistamisest, kuid rohekat kardigani proovisin nö "mööda minnes", aga vot ühtäkki sai komplektist minu uus kevadlemmik ning kiidusõnu jätkus samuti ohtralt! :)			OSCAR-2019
Kondenseerumine on füüsikaline nähtus, mis tekkib temperatuuri langemisel allapoole kastepunkti. Õhus on reeglina alati mingil määral veeauru. Kui temperatuur nii õhus kui esemetel ei ole kastepunktist madalam, siis kondensaati ei tekki. Väline kondenseerumine tekkib välimise klaasi keskele. Esialgu võib see olla ehmatav - eeskätt sügiseti ja kevaditi, kui õhuniiskus on kõrge ja õhk jahe, jahtub välimine aknaklaas niivõrd, et kattub kondenseerunud veega. Sisuliselt näitab see head soojusisolatsiooni: toasoe ei jõua välimise klaasini. Harvadel erandjuhtudel võib talvel temperatuuri järsul tõusul nullilähedaste miinuskraadideni juhtuda ka, et aken läheb väljast jäässe. Sisemine kondenseerumine tekkib sisemise klaasi servadesse - esmalt alumisele, siis külgmistele ja viimaks ülemisele servale. Taoline nähtus on tingitud sisemise klaasipinna jahtumisest allapoole toaõhu niiskussisalduse kastepunktist. Seega on siin kaks olulist tegurit, mida silmas pidada: toa õhu suhteline õhuniiskus ja sisemise klaasipinna temperatuur. Neile lisandub veel terve hulk küsimusi: milline on eluruumide niiskuskoormus - elanikud, tegevused, taimed jmt? Kuidas on lahendatud eluruumide ventilatsioon? Kui sügaval seinas paikneb aken? Kuidas pääseb soe õhk klaasipinnani? Välimise kondenseerumise illustratsioon: toasoe ei ulatu välimise klaasini Sisemise kondenseerumise illustratsioon: toas on liiga kõrge õhuniiskus Uute akende tellimisel soovitame tähelepanu pöörata järgmistele asjaoludele: 3-kordse klaasiga toodetel on parem soojaisolatsioon kui 2-kordse klaasiga toodetel. Sellest tulenevalt on 3-klaasiga tootel suurem tõenäosus välise kondentsi esinemiseks ja väiksem tõenäosus sisemise kondentsi esinemiseks. Viking Window soovitab kondentsi tekke riski vähendamiseks toapoolsel klaasiserval kasutada klaaspaketis nn sooja serva vaheliiste (Swisspacer; Chromatech), mille soojusisolatsioon on oluliselt parem kui alumiiniumist klaaspaketi vaheliistud. Samuti kasutame soojusisolatsiooni parendamiseks 3-kordses klaaspaketis kaht selektiivklaasi. Enne otsustamist, et teie akendega on midagi juhtunud, tuleks tähelepanu pöörata suhtelisele õhuniiskusele, mis peaks olema vahemikus Rh = 25...45%, ja ventilatsioonile, mis peab tagama siseõhu kvaliteedi. (Loe lisaks Terviseameti spetsialisti artiklit sisekliimast.) Sisemine kondenseerumine on nähtus, mis juhtub teatud keskkonnatingimuste kokkusattumusel sõltumata toote tüübist ja kasutatud materjalidest. Toa täpse õhuniiskuse määramiseks ei ole kingitustepoest ostetud hügromeeter piisavalt hea. Ka Sinu enese tunnetus ei ole kuigi täpne mõõt toa õhuniiskuse määramiseks. Lausa vastupidi – inimkeha on tihti ekslik mõõdupuu õhuniiskuse määramisel ja selle tunnetust mõjutavad sageli teised mõjurid nagu tolm jms. Õhuniiskuse määramiseks tuleb kasutada professionaalseks kasutamiseks mõeldud hügromeetrit või kuiva ja niisket termomeetrit koos sinna juurde kuuluva diagrammiga. Kui palju on võimalik raha kokku hoida vahetades vanad aknad uute vastu? Lihtne küsimus, millele paraku ei ole lihtsat vastust. Vaata artiklit lähemalt, et näha, kuidas uued aknad võimaldavad energiat säästa. Akende energiakulu ja aknavahetusega saavutatava kokkuhoiu juures sõltub väga palju sellest, millised on vanad aknad, milliseid uusi soovitakse, kuidas on hoone küttesüsteemid lahendatud jne. Kokkuhoid seisneb selles, et sama sisetemperatuuri saavutamiseks ei ole pärast akende vahetamist vaja enam nii palju kütta. kui võtta arvesse õhulekked, päikesefaktori ja soojusjuhtivuse, siis võib vana akna aastane energiatarve olla suurusjärgus 450 kWh/m² aastas; Kui arvestada kokku hoone akende pindala ja kasutatava küttelahenduse kWh maksumus, siis on võimalik jõuda rahanumbriteni. Puukütte kasutamisel, kui eeldada, et kWh hind on suurusjärgus 0,05 EUR siis on kokku hoitud energia maksumuseks 20 m² aknapinna kohta 375 EUR. Selleks, et leida ise oma akende energiakulu (või võrrelda sulle tehtud hinnapakkumisi) võid kasutada Tartu Ülikooli Energiatõhusa ehituse tuumiklabori poolt välja töötatud valemit: Oluline valemi juures on see, et need andmed peab tootja hankima tunnustatud laboratooriumist: see tähendab, et akna konstruktsioon peab läbima katsetused. Kui õhulekke kohta pole tootjalt saada katselaboris mõõdetud tulemust oleks mõistlik kasutada Energiatõhususe miinimumnõuete määruses kasutatud õhulekkeväärtust 6,0 m³/hm² (vt. määrust Elektroonilisest Riigiteatajast ja määruse lisa nr. 9). Kui oled huvitatud enamast lugemisest akende energiasäästu teemal, siis lae alla artikkel Kuidas valida hästi soojapidavad aknad? (495 kB; pdf) Klassikaline vitraaž on kõige vanem vitraažitehnika, mis on ajas vähe muutunud. Klassikalist vitraaži on kõige parem kirjeldada väljendiga „nagu kirikus”. Tehnikas kasutatakse värvilisi vitraaži klaase, kus iga tükk on eraldi klaasist välja lõigatud. Tükid seotakse omavahel H-kujulise tinast profiiliga. Kui vitraaž on kokku pandud joodetakse tinaprofiil üle. Klassikaline vitraaž sobib hästi geomeetriliste mustrite jaoks. Soovitame klassikalist vitraaži kasutada restaureerimiste puhul ja vanades ajaloolistes hoonetes. Värvilisest klaasist lõigatakse välja kõik tükid. Iga tükk ääristatakse iseliimuva vaskfooliumiga. Seejärel asetatakse tükid joonise alusel kõrvuti ning joodetakse tina abil kokku. Tiffany tehnika võimaldab omavahel liita väga väikeseid klaasitükke ning moodustada keerukaid mustreid. Eriti hästi sobib tehnika looduslike motiivide ja lillemustrite puhul. Peamine erinvus klassikalisest vitraažist on see, et tiffani vitraažil on tinajooned varieeruva laiusega ning peenemad kui klassikalisel vitraažil. Kilevitraaž tehakse ühele klaastahvlile. Joonise abil kantakse klaasi ühele poolele iseliimuv tinariba. Klaas keeratakse ümber ning ettenähtud kohtadesse kantakse spetsiaalne värviline vitraaži kile. Seejärel kaetakse kileservad vastavalt alumisele tinajoonisele samuti tinaribadega. Kilevitraaž on visuaalselt sarnane teistele tehnikatele. Kuna joonis kantakse tervele klaasilehele, võimaldab see katta suuremaid pindu, ilma et klaas aja jooksul deformeeruks. Viking Window akende ja uste klaasimisel kasutatakse klaaspakette. Klaasitööstus on tänapäeval arenenud tasemeni, kus 2-kordse klaaspaketi soojusjuhtivus on tasemel 1,1 W/m2K ja 3-kordse klaaspaketi soojusjuhtivus on tasemel 0,50...0,70 W/m2K. Klaaspakett koosneb klaasitahvlitest (2 või 3), mis on omavahel ühendatud vaheliistu konstruktsiooniga ja hermeetiliselt tihendatud elastse mastiksiga. Klaasidevaheline ruum on täidetud reeglina argooniga. Paketi klaasid võivad olla erineva paksusega ja ka eri tüüpi. Klaaspaketi valimisel tuleks lähtuda konkreetsest hoonest, ümbruskonna oludest ja enda soovidest. Klaaspakett, mis sobib hästi ühele hoonele, ei pruugi teise hoone jaoks olla parim. Soojapidavad klaasid vähendavad maja küttekulu. Vikingi akna puhul saab soojuse toast õue kandumist vähendada klaaside ja sobiva paketi vaheliistu materjali (alumiinium või plastik) valikuga. Argoon on Viking Window akende ja uste klaaspaketis standardvalikuna.Soojakao vähendamiseks kasutatakse paketi koostises nn. selektiivklaasi - 2-kordse klaaspaketi puhul kasutab Viking ühte, 3-kolmekordse klaaspaketi puhul kaht selektiivklaasi. Selektiivklaasi üks pind on kaetud soojuse läbilaskvust piirava metalloksiidikihiga. Kõrvaloleval skeemil on kirjeldatud selektiivklaasiga paketi tööpõhimõte. Seda tüüpi klaas soojeneb sama kiiresti kui tavaline, kuid kiirgab ruumist välja vähem soojust. Klaasidevahelise ruumi täitmine argooniga vähendab paketisisest konvektsiooni ja sellega koos soojuse ülekannet. Klaaspaketi soojusjuhtivust (soojapidavust) tähistatakse U-väärtusega (Ug). Mida väiksem U-väärtus, seda parem on soojapidavus. Karastatud klaas mureneb purunemise korral paljudeks väikesteks tükkideks, mis minimeerib vigastuste tekke ohu. Tiheda liiklusega tänava, raudtee, lennujaama või kiirtee ääres asuva hoone akendel tasub kasutada müra summutavat klaasi. Mürasummutavus oleneb Vikingi aknas järgmistest teguritest. Paketi klaaside erinev paksus: erineva paksusega klaasidest pakett ja asümmeetriline konstruktsioon tõhustavad heliisolatsiooni. Klaaside lamineerimine: lamineeritud klaasis kasutatakse kahte või enamat klaasikihti. Müra summutamise seisukohalt sobib klaasikihtide vahele vaik. Klaasi mürasummutavust mõõdetakse mürasummutusindeksi Rw väärtusega, mida väljendatakse detsibellides (dB). Mida suurem on vastav näitaja, seda paremini klaas müra summutab. Kevadel ja suvel võib ruumi temperatuur päikesekiirguse suure hulga tõttu kiiresti tõusta. Hoonetel, mille fassaadis on suured klaaspinnad võib jahutuseks kuluv energia kogus isegi ületada talviseks kütmiseks kuluva energia hulga. Kui soovitakse hoida madalamat temperatuuri, tuleks kasutada päikesekaitseklaase. Need on tavaliselt toonitud või spetsiaalse pinnakattega. Päikesekaitse selektiivklaasid tagavad samaaegselt hea soojusisolatsiooni (madal U-väärtus) ja madala päikeseenergia sisenemise ruumi. Vikingi akendes on võimalik kasutada laias valikus eespool kirjeldatud klaase. Ühes klaaspaketis saab kombineerida eri värvi klaase ja ka vitraažklaase. Alljärgnevalt on toodud Viking Window 2-kordse ja 3-kordse standardse klaaspaketi soojusjuhtivus (Ug) ja päikese kiirgustegur (g): Vastavalt tellija soovile puit kas värvitakse või toonitakse ja lakitakse. Viking Window kasutab vesialuselisi Teknos OY tööstulikke puidu viimistlusmaterjale. Teknos OY-l on kostöökogemus aknatööstusega alates 1978.a. Värvimisel kanname tootele alusvärvi ja seejärel pinnavärvi, pinnale jääb näha värv ilma puusüüta. Katva värvi eelis on kaitse UV-kiirguse eest. Tagamaks pikaajalist värvi kestvust soovitame eelistada heledaid toone. Toonlaki (nn. lasuur) kasutamise korral kantakse tootele esmalt kruntlakk ja seejärel pinnalakk. Lasuurviimistluse läbipaistvus on mõnevõrra väiksem kui peits-lakk viimistlusel. Sellest tulenevalt on tagatud parem UV-kiirguse vastane kaitse (kuid siiski mitte samaväärne kui värvil). Lasuurviimistlusele pakume suhteliselt heledaid toone. Peitsiga toonimisel kanname tootele ühe peitsikihi ning kaks lakikihti, pinnale jääb näha ka puusüü. Kasutatavate värvide ja peitside valik on lai. Värvitoone saab valida kataloogide (NCS, RAL jt.) järgi. Lasuuri- ja peitsitoone saab valida Viking Window toonikataloogi põhjal, millega on võimalik tutvuda ettevõtte müügiesindustes. Taastuvat loodusvara puitu on kasutatud akende ja uste valmistamisel aastasadu. Viking Window on oma tootmises selle iidse idee teostanud lihtsalt uudse tehnoloogia abil. Vikingi aknad ja välisuksed valmistatakse kvaliteetsest männipuidust. Puitu valides lähtume Põhjamaades kehtivatest puidu kvaliteedi kriteeriumidest A1–A3. Sellise kvaliteediga puit on tihe, mis tuleneb aeglasest aastasest juurdekasvust. Sobiv materjal moodustab vaevalt 3–5% kogu saematerjali valikust. Üksikud väikese läbimõõduga oksakohad ei nõrgesta toodet, kuid annavad sellele kordumatu loodusliku omapära. Kuna akende ja uste välispind peab vastu pidama rasketes ja vahelduvates ilmastikuoludes, siis on siingi saematerjali valikul tähtis roll. Ümarpuidu keskosas on tihedam ja ilmastikukindlam lülipuit. Tänu õigesti valitud saematerjalile moodustab vähemalt 60% kasutatava materjali ristlõikest looduslike kaitseomadustega lülipuit. Vikingi toodete puitdetailid valmistame kihilisest liimpuidust. Selline lahendus annab tooteosadele parema kujukindluse ja tasakaalustab puidu pinged. Kihilises liimpuidus on ainult terviklamellid; jätkatud puitu ei kasutata. Nii säilib puidu naturaalsus. Liimpuidutoorikute valmistamisel on kasutatud loodussäästlikku ja veekindlat PVA-liimi. Lagundava UV-kiirguse eest kaitseb puitpinda vastavalt kliendi soovile valitud viimistlus. Viking Window pakub valikus katvaid värve, toonlakke (lasuurviimistlus) ja peits-lakk viimistlust. Lisavõimalusena võib ka otsustada puitalumiinium toodete kasuks. Kasutatav vesialuseline puituvärv ja lakk on elastne, töötades kaasa puidu "mängimisega". Samas on tavatingimustel tagatud puidu "hingamine" st. niiskuse regulatsioon läbi värvikihi. Tootmisel kasutame üht kõige keskkonnasäästlikumat taastuvat materjali – puitu. Ka muude materjalide valikul oleme eelistanud loodussäästlikke võimalusi, nt. vesialuselisi liime, värve, peitse ja lakke. 2005. aasta suvel omistati Viking Window´le keskkonna-juhtimissüsteemi ISO 14001 sertifikaat. Vikingi aken ja uks valmivad protsessi tulemusena, mille keskkonnamõju on kontrolli all – me teame, mida me teeme; Viking loob püsiväärtusi ja soovib olla osaks säästvast tulevikust, pakkudes kõrget kvaliteeti ja puhast elukeskkonda. ISO 14001 on rahvusvaheline keskkonnajuhtimissüsteemi standard, mis esitab nõuded ettevõtete (ja ka mistahes muud tüüpi organisatsioonide) keskkonnategevuse korraldamiseks. ISO 14001 sertifikaat ei ole toote sertifikaat. 2005. aasta maikuus viis DNV Eesti läbi keskkonnasüsteemi sertifitseerimisauditi, mille tulemusena väljastati meile juunikuus ISO 14001 sertifikaat. Oleme esimene Eesti puitakende tootja, kelle tegevus on sertifitseeritud ISO 14001 standardi kohaselt. tootmise efektiivsus – ajaühikus valmistame rohkem tooteid, mis tähendab energia kokkuhoidu (valgustus ja soojus); parima võimaliku tehnika rakendamine – materjali ja energiakasututse efektiivsus (vähema kuluga on võimalik rohkem toota); jäätmete sorteerimine ja taasakasutamine – kogudes eraldi puidu-, metalli-, paberi-, papi- ja pakendijäätmed vähendame raiskamist; meie poolt kliendile tarnitud pakendatud kauba pakendijäätmete kogumine ja taaskasutamine toimub koostöös OÜ Eesti Pakendi Ringlusega. Viking Window AS teeb koostööd OÜ'ga Eesti Pakendi Ringlus. Vikingi kliendil on võimalik pakendist tasuta vabaneda. Selleks ei ole tarvis teha muud, kui otsida üles lähim OÜ Eesti Pakendiringlus (EPR) tähistust kandev konteiner, mille sisse saab panna kile ja mille kõrvale ladustada puidust alused. Tegutsevad prügilad võtavad samuti Viking Window AS pakendit EPR'i jaoks vastu. Jäätmete käitlemise ja ladestamise eest inimene ise maksma ei pea. EPR on organiseerinud koostöös jäätmekäitlejatega pakendimaterjali kogumise ja taaskasutamise. Tulemuseks on kõigi jaoks puhtam elukeskkond. EPR'i üleriigilise kogumisvõrgu konteinerite asukohtadest saate otsida omale lähima siit. Viking Window juhindub akende ja uste valmistamisel Taani aknatootjate liidu tehnilistest normatiividest (DVC Technical Requirements). Samuti on meie tootmine sertifitseeritud Norra Uste ja Akende Kontrolli (NDVK - Norsk Door og Windus Kontrol) reeglite järgi. Seega võime kindlad olla, et meie tootmine järgib Põhjamaade parimat avatäidete tootmise traditsiooni ja kasutame parimat oskusteavet. Kasutame parimat materjali, sest vaid sellest saab valmistada tõeliselt häid tooteid. Akende ja uste jaoks tarnitav puit on kõrge kvaliteediga ning muud komponendid pärinevad turuliidritelt. Teeme koostööd vaid oma valdkonna parimatega – Pilkington, Saint-Gobain, Fix, ASSA ja DFDS on nimed, mis ei vaja erilist reklaami. Firma investeerib uuenduslikku tootmistehnoloogiasse ja ajakohastesse tehnilistesse lahendustesse. Samal ajal oleme pühendunud oma töötajate arendamisele: regulaarse väljaõppe raames toimuvad mitmesugused koolitused ja treeningud. Katsetame järjepidevalt toodete vastavust esitatud nõuetele. Oleme kontrollinud oma toodete omadusi Rootsi SP-s, Norras ja Taanis Århusi testimiskeskuses. Uudseid lahendusi proovime läbi oma katsestendil. Materjali kättesaamisel kontrollime selle vastavust nõuetele, järelevalve jätkub kogu tootmisprotsessi vältel. Enne kliendile üleandmist läbib põhjaliku kontrolli ka valmistoode. Pöörame suurt tähelepanu vigade ja eksimuste vältimisele: töö pidev kontroll tagab selle, et iga klient saab toote kätte lubatud tähtajal ning see toode vastab kõigile kvaliteedinõuetele. Meil on kliente Rootsis, Norras, Taanis, Soomes, Islandil ja Jaapanis. Kuna erinevad turud seavad meie toodetele rohkesti spetsiifilisi nõudmisi, oleme juba kogenud ja tõestanud, et suudame töötada paindlikult, lähtudes tellija soovidest. Korraldame regulaarselt püsikliendiuuringuid arhitektide, kinnisvaraarendajate, ehitusfirmade ka lõpptarbijate seas. Nii saame tagasisidet oma toodete kvaliteedi kohta ja uusi mõtteid, kuidas arendada tooteid just tellijate soovidest lähtuvalt. Viking Window AS eesmärgiks on tagada oma klientide rahulolu ettevõtte poolt pakutavate teenuste ja toodetega. Oleme esimene ISO 9001 kvaliteedijuhtimissüsteemi juurutanud puitakende tootja Eestis. Kuidas väljendada akende kvaliteeti mõõdetaval kujul? Paljud Euroopa riigid on kehtestanud ehitistele standardiseeritud toimivusnõuded, millele kasutatavad materjalid peavad vastama. Akendele ja ustele (avatäidetele) on alates 2010.a. veebruarist kohustuslik CE-märgistus vastavalt standardile EN14351. Akende ja uste puhul tähendab see, et nende toimivusomadused peavad katselisel kontrollimisel vastama teatud minimaalsetele väärtustele. Millised on need minimaalsed väärtused on riigiti erinevad, sõltuvalt kohalikust kliimast. Akna peamiseks ülesandeks on hoida halb ilm väljas ja säilitada normaalset sisekliimat. Seega on peamised akna omadused, mida mõõdetakse ja/või modelleeritakse enamasti järgmised: veepidavus - klassifikatsioon väljendab veelekete esinemist välisrõhul 0...600 Pa (paskal) ja vajadusel enam; EN14351 standardi reegleid järgides teostab tootja (või toote turustaja; nt. kui keegi müüb X riigis Y tootja valmistatud tooteid) nn. tüübikatsetused ja koostab tulemustele tuginedes vastavusdeklaratsiooni ja väljastab oma tootele CE-märgistuse. Avatäidete puhul (va. tuletõkkeaknad ja -uksed) on oluline meeles pidada, et CE-märk ei ole CE-sertifikaat, selles tähenduses, et seda ei väljasta tootjale keegi kolmas osapool*. Akende ja uste jaoks on kehtestatud süsteem, mille raames tootja ise deklareerib oma toodete omadused tuginedes katsetulemustele. Nagu juba ülal mainitud, kehtivad riigiti erinevad minimaalsed toimivusnõuded. Tuginedes Eesti kliimaoludele (peamiselt tuule kiirus) ja üldisele energiasäästu taotlusele (energiatõhususe miinimumnõuded uutele ehitistele) on Eesti Ehitusmaterjalide Tootjate Liidu avatäidete töörühm välja töötanud seisukohad, millistele näitajatele vastavaid aknaid saab Eesti oludes lugeda kvaliteetseteks. Alltoodud tabel esitab sellest kokkuvõtte: A2 - Ajutiselt köetav hoone ja hoone mille baastemperatuur <10oC (köetav ladu, suvemaja, tööstushall); Viking Window pakub oma kliendile lahendusi, mille toimivuses ollakse veendunud - tootearenduse käigus teostatakse ettevõtte oma katsestendis ilmastikukatsed ja modelleeritakse akende soojusjuhtivus. Seejärel teostatakse sõltumatud katsetused akrediteeritud laboris. Tulemuste alusel koostatakse toodetele vastavusdeklaratsioon ja väljastatakse CE-märgis. Uksed saab jagada erinevateks tüüpideks lähtuvalt kasutuskohast, ukselehtede arvust ja ukselehe materjalist. Välisuksed - reeglina lingiga (käepide) ja võtmega lukustatava südamikuga (toapoolsel küljel alternatiivina pöördnuppp nn liblikas); klaaspaketi olemasolu ja suurus varieerub - klaasi otstarve on võimaldada ukse esise nägemist või üksnes disaini element. Rõduuksed - reeglina lihtsama, aknalaadse sulusega, aknataolise käepidemega (mis võib olla ainult toapoolne) ja lukustust kasutatakse harvem (peamisel läbiva käepideme olemasolul); kõige sagedamini kasutatakse maksimaalses võimalikus mõõdus klaasi, sest toode võib asendada ka osaliselt akna funktsiooni valgusavana. Lükanduksed - nagu nimetus ütleb, siis erineb nende avanemine tüüpilisest külgsuunas (pöörd) avanemisest - avatav ukseraam liigub paralleelselt seinaga.			OSCAR-2019
1. Lipp heisatakse endiselt liiga vara, sest äratuskell meid äratada ei jaksanud. Oleks ikkagi pidanud eelmise õhtul kõvemini punkima ja otse Toompeale ronima. 2. Elu esimesel sõjaväeparaadil on meil nüüd kõigil käidud. Andreas imestas ikka ette ja takka, et selliseid asju veel tänapäeva maailmas üldse korraldatakse, aga vaatas kogu seda värki suure huviga. 4. Sõdurisupp, mida Harjumäel jagati, maitses -12 kraadis, mis tundus ilmalehe andmetel rohkem nagu -18, väga njämma. Saime sujuvalt Andreasele ka vastlapäeva-supi tutvustatud ja talle maitses. Poisid keeldusid – Tan, sest ta juba teadvat seda suppi, Vanc, sest ta ei tahtvatki teada seda veidra välimusega suppi. No eks siis mõnel teisel korral 😛 5. Küsimusele, mida me siis õhtul sööme, oli Andreasel keeltekoolist selgeks õpitud vastus – “kiluvõileib”! Ja kuna Selveris oli eelmisel õhtul musta leiva ikaldus, siis läksime lihtsama vastupanu teed ja haarasin kaasa valmis kiluga võikud. Poisid neid ei söö, Me siis sõime nende eest ka. 6. Kook pidi ka olema! Ma olin koolis maitsnud samblikutorti, see oli väga vahva. Aga Andreas arvas, et seda saab vast hiljem ka, seega jäime oma kolme koogi ja kahe jäätisesordi juurde, mis meil juba olemas olid ja lahendamist ootasid. 7. Presidendi kõne oli nagu oli. Andreas imestas, miks ometi peab nii pikalt rääkima ja laskma inimestel saalis sedasi seista. Et no kas on siis mingit pakilist uudist või nii. Tõsi, see kõne võiks tulla ju mõnes muus kohas ja vormis lihtsalt aastapäevale pühendatuna. See tohutu paatos, no milleks? Nagunii teemad korduvad ja ülistab ta kka sama, mida alati ja nokib ikka selle kallal, mille kallal alati. Me teame seda ja see pole paha, lihtsalt kas seda peab peo ajal suu ammuli kuulama ja järeldusi tegema ja Karmelile otseetris siis vastuseid andma? Keset pidu. Ise vast hakkaks ka kokutama. 8. “Kontserdi” kohta ei ütle ma kuivalt muud, kui et kunst on kunstis kunsti näha. Ma seda sel korral näha ei osanud. Andreas vaatas eelarvamusteta ja leidis enda jaoks mõne toreda asja. Näiteks meie rahvapillide sarnasuse kohaga, kust tema tuleb jms. Minu arvates kihutas kogu see kontserdivärk talutava ja väga inetu vahel. Ojasoo sai salvamisi salaja taas naistele ära panna ja süvenematute juubeldavaid plaksutusi koguda – mõnel on endiselt sees nõukaaegne mentaliteet kiita valimatult kõike, mida pakutakse. Kuigi ise möhhigi ei taipa. Ühe sõnaga, mulleeimeeldinudkontsertselkorralmitte. Poisid hoidsid ise eemale. Selle üle oli mul vahepeal kohe hea meel. 9. Tõnis Mägi meeldis mulle küll. Väga. Ta oleks võinud kogu kontserdi üksi ära täita. Oleks saanud miljon korda parema juubelikontserdi. Tõsiselt! Andreasele meeldis ka. 10. Kui laulma hakati “Mu isamaa on minu arm”, siis tõsis klomp kurku… Ma olen endiselt leppimatu, et me hümniks on laul, mida me mingis mõttes jagame põhjanaabritega ja mis ehk oli kunagi oluline, aga millega me, nõukaaja lapsed, üles ei kasvanud. See pole meie laul. Minu jaoks on ja jääb Eesti tõeliseks hümniks just Ernesaksa laul, mille sõnad on kirjutanud Koidula ja Kunileid. Selles on miljon korda rohkem meid ja meie sügavust ja olemust. 11. Pingviinide paraad on midagi, millest Andreas pole aru saanud varasemalt. No et milleks. Eks tal on raskusi olnud ka meie kõiksugu lõpupidude ja muude aktuste ja asjadega. Neil selliseid asju ei ole. Aga me vaatasime. Peamiselt küll selleks, et näha Annikat koos oma vanaisaga 🙂 Ja ohh, üllatust! Me ei pidanud üldse kaua ootama ja sealt nad juba kohe tulidki. Annika, Sa olid niiiiiiiiiimeilus! Ja Su vanaisa võttis õigusega oma aja! Itsitasime ja noogutasime kaasa 🙂 12. Kell 20:18 oli kallistamise ring. Andreas oli vaimustuses, et selline asi välja on mõeldud. Kallistasime kõik ristirästi läbi 🙂 13. Päevauudised olid toredad. Poisid ronisid ka kohale ja ma sain Vancule näidata uudiste-tädi, kes on ajarändur ja talle kunagi 40 aastat vana sünnipäevakaardi käis ja saatis enda lapsepõlvest. Vanc oli taaskord lummatud, sest varasemalt oli ta seda tädi vaid pildilt näinud. 14. Oleks me midagi tõrvikutest kesklinnas varem teadnud, siis oleksime me teleka ees passimise asemel hoopistükis õue roninud 🙂 15. Vapralt pidasime me kogu pingviiniparaadi vastu ja ma kilkasin roheliste kleitide peale, sest need jäid sel korral kohe eriti silma ja Andreas oli vaimustuses sellest, kui ilusad on me rahvariided ja kui ilus on vaadata, kui inimesed neid kannavad. 16. Öösel hästi hilja lugesime sadat fakti Eesti kohta. Enamus oli ikka väga teada ja tuntud. Andreas noppis sealt enda peab-saama-tehtud-nimekirja jäätee ületamise. Tuleb tunnistada, et ka mina pole kunagi üle jää sõitnud. Ega ma pole nagu väga ihanud ka. Aga no olgu. Kui Andreas sõidab, siis võin ma ju autos istuda 😀 “Hmmm, siis sa oled ikka väga vana õde,” teatab varsti minupikkune tüüp mõnusalt muiates. Nähh, halastamatu lapsesuu 😛 Meie taga jälgib paraadi üks isa oma pisikese pojaga. Laps on tal kukil. Ta on nagu hammastega raadio, tänu kellele me teame, kes täpselt meist mööduvad. Gruusia ja Inglismaa osas jäid nad küll ühe teise targa onuga kumbi isearvamusele. Ja siis on ühes reas korraga üks naine. Onu teatab poisile: Rahvas lehvitab lippe ja tervitab möödujaid. Onu nokib igalt poolt tädid välja ja mainib neid lapsele eraldi. Korraga juhtub nii, et tädisid saab palju. Seepeale oigab onu vaid “Issshand, nii palju!” Oleme ringiga koju jõudmas. Olümpia hotelli vastas plingib suurel ekraanil reklaam meie “rahvuskanast”. Andreas loeb sõna “kana” ja küsib naerdes, et mis kana see on. Tan vaatab küsivalt minule otsa. Meil oli reedel koduõppe käigus rahvuseeposega selline lugu, et… lugesime teise klassi noormehega üles suitsupääsukese ja rukkilille ja räime ja sinimustvalge, aga rahvuseepost laps ei teadnud. Püüdsin aidata, et tead, seal oli see suur tüüp, loopis kive. Lillebror pakkus rõõmsalt: “Koljat?” Otsustasin, et soojemate ilmade saabudes käime ja vaatame need siitkandi Kalevipoja sängid ja muud paigad üle. Meil on selle aasta programmis ka nii Eesti kui ka Šveitsi lood ehk Kalevipoeg ja Wilhelm Tell ja vaatame, kui kagele me selle kõige jõuame. Lindakivi ja Toompea ja šokolaadid on vähemalt tuttavad neile juba, ihii 😛			OSCAR-2019
Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus (EAS) toetab Mittetulundusühing Saaremaa Kunstistuudio projekti EU50720 „Saaremaa Kunstistuudio taristu arendamine“ 199 977,6 euroga. Projekti eesmärk on arendada Kunstistuudio taristutingimusi kunstitööde teostamiseks ja kunstitoodete loomiseks, mis loob aluse kasusaajate turundustegevusele ja eelduse toodete turustamisele nii Eestis kui välisriikides. Projekti toetusega vahetatakse MTÜ Saaremaa Kunstistuudio Kuressaares Lossi tn. 5 auva hoone katus ja ehitatakse välja 144 m2 mitmeotstarbeliselt kasutatavad ja erinevatesse suurustesse muudetavad tööruumid. Asutamisest alates 1992. aastal on Kunstistuudio tegelenud kunstivaldkonna propageerimise ja tutvustamisega, kunstisündmuste ja näituste korraldamisega ning koolitustegevusega. Alates 1998.a. tegutsetakse Kunstistuudiole kuuluvas hoones. 2007.a. sisustati stuudio klaasisulatus- ja keraamikaahjudega, glasuurimisahju ja keraamika sisseseadega. Aastate jooksul on stuudio varustatud töövahenditega, mis lubavad valmistada erinevate kunstiliikide tooteid (tekstiil, keraamika, nahkehistöö, disain, klaasikunst, maal, graafika, joonistamine). Kunstistuudio on korraldanud ja osalenud partnerina erinevates projektides, sh rahvusvahelised projektid, mida on toetatud nii riigieelarvelistest vahenditest, struktuurifondidest kui EL programmidest. 2004.aastal asutati Kunstistuudio juurde erakool ANNE, eesmärgiga võimaldada mitmekülgset kunstialast koolitust lastele, noortele ja täiskasvanuile. Saaremaa Kunstistuudio Erakunstikool ANNE toimuvad aastaringselt järgmised kunstikoolitused: maalimine, joonistamine, akvarell, kunstiajalugu, loovuse arendamine, siidimaal, gobelään, portselanmaal, sisekujundus, moestuudio, nukustuudio, ehete disain, poiste meisterdamine, keraamika, skulptuur ja pisiplastika. Lisaks neile on läbi viidud hulgaliselt üksikkursusi ja töötubasid. Käesoleva ajani on korraldatud ligi 450 erinevatele sihtrühmadele suunatud koolitust, mille käigus on kunstialaseid oskusi ja teadmisi saanud ning loovust arendanud üle 6000 inimest. Teadaolevalt jätkavad ligi 20 neist tänaseks tegevust professionaalsete kunstnikena. Galeriitegevuse raames on korraldatud näitusi, näitusmüükide, omatoodete müüki ja teiste professionaalsete kunstnike toodete müüki komisjonimüügina. Näitusi ja näitusmüüke nii Kunstistuudio galeriis, muudes Eesti näitusepaikades kui välisriikides on korraldatud üle 300. „Öseli kunstipäevad“: kontserdid, etendused, näitused, töötoad. Mõlemal aastal oli üle-eestilise ürituse eesmärk erinevate kunstialade ja kunstnike kokku toomine ja ühendamine. Ürituse raames avatud olnud kunstihoovis said kõik soovijad lastest täiskasvanuteni maalida, joonistada, voolida. Ürituse jäädvustas ETV filmina. „Laste moodsa kunsti päevad“ koostöös Sally Stuudioga; Eesti kunstnikud tutvustasid uusi kunstisuundi; kunstitudengid korraldasid rakukeraamika töötoa ja kunstilektooriumi. Projekti „Sõmera hooldekodu vaimse puudega kunstnike kunstiõpe kunstiõpe ja ühistegevus professionaalsete kunstnike juhendamisel“. Rahvusvahelise kunstiõpetuse sümpoosioni „Õndsate kunst“ raames Pärnus Chaplini Keskuses oli avatud näitus Sõmera hooldekodu hoolealuste töödest. Üldsuse tähelepanu pälvinud näitus eksponeeriti galeriis „Vaal“ Tallinnas. Kunstistuudio jätkas oma tegevust Lossi tn 5. Saaremaa Kunstistuudio kunstnikud juhendajatena ja Sõmera hooldekodu vaimse puudega kunstnikud osalesid Euroopa kultuuripealinnas Stockholmis Põhjamaade kunstitöötoas „Inglid“ ja samanimelisel näitusel, mille korraldas vaimse puudega andekate kunstnikega tegelev organisatsioon INUTI. Näitus oli avatud Skepsholmeni kirikus Stockholmis. Kunstiprojekti „Peegeldused. J.Köler 100 aastat hiljem“ raames tutvustati huvilistele kunstniku loomingut ja õpetati erinevaid maalitehnikaid. Projekti osales 64 huvilist, valmis näitus 92 tööga, mis oli eksponeeritud Kuressaare piiskopilinnuses ning hiljem ka Rakveres ja Jõhvis. Rohelise nuustiku joonistusvõistlus „Kõik presidendid lähevad ükskord kooli“, mille käiguse erinevas vanuses noored jäädvustasid president Lennart Merit. I rahvusvaheline maakunstisümpoosion „Avatud ring“, mille raames 14 riigi kunstnikud teostasid Kuressaare linnapargis, mererannas ja haljasaladel 15 suurejoonelist maakunstitaiest. Sündmusest tegi eraldi saate ETV ja valmis video. Kunstistuudio 10.aastapäeva tähistamine: „Perekunstipäev“ Kuressaare Kuursaalis kunstitöötubadega, Saaremaa kunstnike kunstilaat, kontserdid. Kunstistuudio galeriis oli avatud näitus „Päikese poole“. Kunstitehnikaid tutvustav projekt „Kunstinädal kunstistuudios“, mille raames igas vanuses huvilised said meisterdada, kompositsioone luua, klaasi ja siidi maalida, savi voolida ja miniskulptuure teha. Kunstistuudio juurde Erakunstikooli ANNE loomine eesmärgiga võimaldada mitmekülgset kunstialast koolitust lastele, noortele ja täiskasvanuile. Maakunstiprojekti „Valgus ja vari“ korraldamine Talsis, Lätis. Osalemine Euroopa Liidu poolt toetatud koolitusprojektis ÕPE eesmärgiga võimaldada vabahariduslikku kunstikoolitust noortele ja täiskasvanuile. Kunstistuudio ostis Kuressaare linnalt hoone Lossi tn 5 kunstikoolituste ja galeriitegevuste läbiviimiseks. EAS poolt toetatud projekti „Elektriseadme uuendamine, klaasisulatus- ja keraamikaahjude ehitamine Saaremaa Kunstistuudios“ elluviimine. Projekti kogumaksumus oli ligi 1 milj.krooni, mille eest soetati keraamika valmistamiseks 3 elektrilist kõrgkuumusahju, klaasisulatusahi ja rakukeraamika gaasiahi, seati sisse keraamikaklass ja klaasi töötuba, vahetati välja hoone elektrisüsteem ja tehti vajalikud remonttööd ruumides. Erakunstikool ANNE osales programmis „Täiskasvanute koolitus vabahariduslikes koolituskeskustes“, mille tegevust rahastati Euroopa Sotsiaalfondist ja Eesti riigieelarvest. Euroopa Komisjoni elukestva õppe programmi Grundtvig poolt rahastatud rahvusvahelise projekti „Discovering parralels of folk patterns in ceramics of European nations“ läbiviimine. Nädalase kestvusega keraamika töötoas osales 10 kunstnikku Soomest, Ungarist, Lätist ja Leedust. Osalemine kaasaegse kunsti näitusprojektide ja haridusprogrammis, mille puhul Kultuuriministeerium toetab näituseasutusi ja kunstikeskusi mittetulundusliku näitusetegevuse läbiviimisel. Saaremaa Kunstistuudio senist tegevust on toetanud Kuressaare Linnavalitsus, Saare Maavalitsus, Eesti Kultuuriministeerium, Eesti Vabaharidusliit, Euroopa Liit, Eesti Kultuurkapital, Stuudio GaDis, Hasartmängumaksu Nõukogu ETKA "Andras", Sorose Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus ja eraisikuna ANDRES HAAMER.			OSCAR-2019
Annan elulooraamatute kategooria HITIhoiatuse! Kui te ei kavatse järgmise aasta jooksul ka mitte ühtegi biograafiat rohkem lugeda, siis seda võiksite ometigi. See on sisukas, põhjalik ja vägagi päris. See ei libise vaoshoitud tempos pindmistes kihtides ega ole ka kuivalt kirjandusteaduslik. Siin on kõike parajalt. Tõsi, eks Lindgren ise on ka võrratu aines seesuguseks teoseks. Elas ta ju pika ja tuumaka elu (1907 - 2002), mis aga peamine - praktiliselt kogu oma elu on ta ka läbi sõrmede lasknud paberile. Hindamatu algmaterjal, mis muidugi koostajale valusalt töömahukas. Muide, selles, et nii palju ülestähendusi leidub, on "süüdi" Lindgreni stenografistioskused. Teisiti ei oleks sedavõrd viljakas autor, ühtlasi ühiskondlikult aktiivne tegelane ja samal ajal pühendunud pereinimene suutnudki oma argipäevi paberile talletada. Lisaks veel tohutu kirjavahetus. Nii ongi arhiivides olemas pea täielik ülevaade tema eraelust, tema loomingulistest rõõmudest ja muredest ja ka mõtisklused erinevatel ühiskondlikel teemadel. Isiklikult mina sain siit ka palju uut teada. Ähmaselt vist teadsin küll, et ta oli ise ka parajalt krutskeid täis, kuid et ta juba varajasest noorusest alates ka väga moodne ja mässumeelne oli, see tuli üllatusena. Juuste mahalõikamine, püksid-pintsakud-lipsud ja väga noorena ja väga naisena ajalehetööle minek on vaid mõned näited. Või algtõuge tema raamatutegelaste veidi üksildasele olekule ja keerulistele oludele, mis ilmselgelt kantud tema abieluväliselt sündinud pojast (kelle ta sünnitas Taanis ja kes kolm esimest aastat seal kasuperes elas). Või sõjaaegne "nuuskuritöö" Rootsi ja välisilma vahel liikuva kirjavahetuse osas. Või kuivõrd poliitiline oli tegelikult Teise maailmasõja loojangul ilmunud Pipi Pikksukk. Ja kuigi ma olen isegi pigem selles seltskonnas, kes Pipit vägagi heaks lasteraamatuks peab, siis on ometigi põnev lugeda kui palju aitas omal ajal selle käsikirja raamatuks saamisel kaasa üks, aga see-eest väga mõjuvõimas ja oluline tutvus Elsa Oleniusega. Bonnieri kirjastus lükkas käsikirja ju tagasi (kaudselt oli Bonnieril tegelikult ka teine võimalus selle käsikirja saamiseks, ent ka siis ei läinud kaubaks) ja kui siis ühes väikeses ja pankrotiveerel kõikuvas kirjastuses raamat ilmuski, siis oli samas kirjastuses toimetav Olenius taas see inimene, kes mitmel rindel Pipile teed sillutas. Nii et vahel pn põnev mängida mõttega, et mis oleks võinud kõik juhtuda, kui.... Väga õrnalt oli mu mälusoppides kusagil ka Pomperipossa-juhtum, kuid siit nüüd sellest põhjalikumalt lugeda oli äärmiselt tervitatav. "Pomperipossa Monismaanias" oli põhimõtteliselt muinasjutt, mille kergelt nördinud Lindgren ajakirjanduses avaldas (vist 1976.a...?), kui ta jõudis seisu, mil tal tänu sotside maksusüsteemile tuli ühtäkki silmitsi seista 102%-lise maksumääraga. Ehk teisisõnu oma kirjutamistööle hakata lausa peale maksma. Lõppeks rullus lahti stiilipuhas õpikunäide tulevastele poliitikuhakatistele, mida mäletati Rootsis veel kaua aega. Igatahes võrratult huvitav ja hea raamat. Kahtlustan, et päris tähtis osa on siin ka korralikul tõlkijatööl - Tiina Toomet. Natuke mänguline, natuke naudinguline ja väga-väga kauni keelega (tlk Kätlin Kaldmaa). Lugejale püütakse jätta mulje sootust mina-jutustajast, igatahes ei poetata selle kohta ühtegi selget vihjet. Ometigi, kui keegi praegu küsiks, siis puhtalt intuitiivselt tahaksin ma öelda, et see oli naine. Ja kogu see suur ja kirgline armastus, millest nende kaante vahel osa saime, oli puhtalt naistevaheline. Miks inimestele meeldib kolekoledus? See on vist mingi heaoluühiskonna loomulik areng, et üleüldise küllastumise taustal on vajadus end šokeerida, piire kombata, katsetada, tülgastuda... Ma käisin üks päev siis ka selles palju räägitud Kivi Paber Käärid kohas ära. Ümbruskonnaks olin ma muidugi valmis, sest Vaba Lava on mind nii palju ikka ette valmistanud. Nagu arvata võibki, siis ei ole Vaba Lava ka mu kõige lemmikum koht teatri nautimiseks :) Aga siin on rohkem asi vist black boxi tüüpi saalis kui sellises - mulle lihtsalt meenuvad sellega seoses kooliaegsed õudused, mil pidime avaliku esinemise jms etteasteid oma kooli mustas kastis tegema. Brrrrrrr..... KPK on täpselt selline hoone, nii seest kui ka väljast, kus minu ema lapiti maha kukuks. Ta ei tahaks seal tasuta ka süüa. Üldse ei kujuta ma hästi ette, et mõni viljandlane või hiidlane rõõmust lakke hüppaks, kui ta peaks sellises kohas mõnusalt aega veetma ja söömist nautima :))) Kuigi ma saan aru küll, et tundub tore mõte sellised koleubrikud kasutusse võtta ja neile mingi otstarve leida. Mina igatahes aru ei saa, mis KPK fenomen on. Kas see koht oli popp ka enne Kolmeraudse saate sinna viimist või mitte? Teleekraanilt võib see koht tore paista, aga tegelikkuses on see üks kõle ja sünge paik, meenutades veidi kunagisi tühjaks jäänud ja kergelt rüüstatud kasarmuhooneid. Isegi mingid Curlyde või Padarite seintele soditud pookstavid ei tee asja ilusamaks. Reisimuljed on seekord (kuigi ega see pole vist ka esimene kord) sedavõrd veninud, et ma loodan, et keda väga huvitab, see kasutab lahkesti silti "Portugal" ja võib siis ilma vahepealsete raamatupostitusteta järjest lugeda. Selle aja peale on muidugi ka minu ind otsas ja seepärast pikka juttu ei tee. Põhiliselt tahan ma tegelikult üht südamele panna - ka jõgi võib panna vaimustuma. Ma ei ole seni eriti jõeusku olnud, aga Douro keeras mu maailma pea peale. Vahemärkusena olgu öeldud, et Douro nii umbes 900 km pikk (sellest veidi enam kui 100 km on ühtlasi Hispaania ja Portugali piiriks), algab ilmselt juba Hispaaniast, kulgedes lääne suunal kuni suubub Atlandi ookeani. Sel teekonnal peab ta paratamatult läbima siis Portugali ka ja suudmes asubki Porto linn, millest juba varem siin juttu oli. Meie liikusime seekord siis vastuvoolu. Jõgi, millel on arvestatav laevaliikus, armsad sadamad, mõnes kohas vist suisa midagi rannataolist, ja ohtralt kauneid vaateid, läheb igatahes minu jaoks arvestatava veekoguna nüüd arvesse :))) Piki jõge kulgedes on üks nunnum küla teises kinni, vaated hingematvad ja muidugi loodus. Paljud populaarsed mereääsed piirkonnad on ju juba võrdlemisi loodusvaesed. Mille ma endale tuleviku tarbeks tahan ära märkida - rong. Kuigi me siin seiklesime oma särtsaka Fiatiga, siis tegelikult jäi mul kripeldama ka rong. Vastu ootusi kulgeb siin raudtee suuresti veepiiril, nii et jõe põhjapoolsel kaldal ei pääse sageli autogi jõele nii lähedale. Rong on vist üldse kohalike seas populaarne transpordivahend, sest ka kõige pisemate vaksalite parklad olid tihedalt täis pargitud. Seega tagantjärele tarkus: vaadete poolest oleks olnud targem Lissabonist tulla autoga ja hoopis siinpool rongi kasuks otsustada. Teisalt sealne liiklus oleks muidugi aeganõudvam ikkagi olnud. Mõned vahvad või värvilised või karvased junnid ka, mida võõrsil ikka pildistama peab:) See on siis septembri lõpupoole loodus, ei oska arvatagi, mis seal veel kevadel kõik õitseb ja õilmitseb... Nagu ma siin üks päev telerist nägin, siis Voldemar Kuslap on minust isegi suurem kalmuaedade fanatt :) Mina tegin oma "kohustusliku" tiiru Portugalis alles kusagil teispool Resendet. Kas pole neil seal fantastiline vaade? Iseasi palju nad seda hinnata oskavad ja nautida saavad... Täna, mil Portugali põlengute tahm on vihmana juba me peale ära langenud, valged joped puhtaks pestud, meenus mulle üks reisil sõidu ajal klõpsatud pilt: See ei olnud tegelikult üldse suur maa-ala kui nii võtta. Aga kui sa ei ole oma senises elus praktiliselt näinudki maastiku- või metsapõlengu tagajärgi, siis võrdlemisi kriipi oli ikkagi. Lõhn oli ka kahtlane. Ei tea, millal seal põles või kaua see kirbe ja hirmus hais püsib. Sõitsime ja kujutasime ette k u i d a s see oli... Maastik ei ole seal kergete killast, järskudel nõlvadel ei ole inimestel liikumiseks just palju võimalusi. Paljud sissesõiduteed olid sellised, et ma ei suutnud mõista kuidas seal rahuolekuski manööverdada on võimalik, saati siis veel kiiruga ja hädaolukorras! Karm. Teedest rääkides, ega ma aru ei saa kuidas nad ka jäite korral liiklevad. Või noh, saan aru küll, sest meie veinita veinimõisa omanik kirjeldas (vist oli 2009. aasta) talve, mil sealmail lumi maapinda kattis. Olgu öeldud, et meie öömaja juurde läks õige lai tee, kummalgi pool meie pisikest rendi-Fianti oli oma paarkümmend sentimeetrit vaba ruumi, laia palju tahad. Igatahes ei saanud peremees autoga ülesmäge hästi minema. Ma ei mäleta enam, kas ta läks maja juurest kedagi appi kutsuma või midagi teele libedusetõrjeks tooma, aga igatahes maja juurest võis ta "nautida" vaatepilti kuis ta auto sujuvalt libises... libises... libises... ja siis järsakust alla kukkus. Tšaupakaa, eks ole. Üks, mis oleks veidi enam eeltööd vajanud sel teekonnal, oli toit. Kõrvalises kohas ja aeglasemalt läbitavate vahemaade puhul ei pruugi vabalt kulgemise meetod siiski parimat tulemust anda, ma hoiatan. Teiseks sattus meie siinviibitud päevade hulka esmaspäev, mille kohta meid hoiatatigi, et siis on kõik head kohad kinni. Kolmandaks vana tuttav koguste probleem :))))) Lissaboni mõõde ei kehti kindlasti maapiirkonnas :) Nii ei õnnestunudki meil k o r d a g i siin õhtustama minna, sest iga päev läksime me suurema nälja kustutamiseks "kerget lõunat" sööma. Kuna paljud kohad pannakse pärastlõunal mõneks tunniks ka kinni, siis tuli seda alati kihku-kähku enne kella kukkumist teha. Loomulikult lõppes meie "kerge eine" alati üle söömisega, mistõttu ei suutnud mitte ükski vägi meid õhtul enam söögilaua taha ajada. Kui veel siia lisada, et käsi justkui iseenesest haaras ka poest võrratuid juustukerasid ja oliive, siis ei olnudki õhtusööki kuhugi panna enam. Allolev pilt on tehtud mingis suvalises sadamakõrtsus, kus mind ajas põhiliselt naerma ettekandja püüd ühildada minu soov "pokaal veini" ja kohalike keskmine tax "karahviniga minimaalselt pool liitrit näkku". Pilt on tehtud põhimõtteliselt hetkel, mil mul oli siit juba lõunasöögi kõrvale mõeldud kogus joodud.... Üks mõnusalt sürr lõuna kogemus oli veel. Jälle olime hädas, kus saada kiire ja kerge (sic!) lõuna. Usaldasime täielikult kellegi kohaliku soovitust ja asusime teele. Meie vaimusilmas oli pisike armas koht, küllap mingi pereresto, mis on lühikest aega lahti. Tee keerutas ja keerutas, üles-alla, üles-alla, ja lõpuks ainult üles. Asulad tulid ja läksid, viimaks kadusid viimasedki asulaäärsed majakesed. Siis sai tee otsa. Siis algas midagi uuesti, millest küll ei saanud päris täpselt aru, kas see oli mõeldud inimestele või oli mingi suvaline lambarada. Meie Fiat hakkas ka juba kahtlaselt puhisema ja popsuma, tema särtsakus oli lõpukorral. Oli ta jee. Parkimisplats, selline kaubanduskeskuse parkla suurune, oli pilgeni autosid täis. Siin-seal siblis üksikuid inimesi, kes eranditult lille löödud. Pulmad? Sünnipäev? Ristsed? Käis peast läbi. Kuidagi tundus nii, et nad on kõik kirikust tulnud. Majja sisse astudes oli see samamoodi täis, jutusumin käis taevani, pisemad lapsed mängisid tagumikud taeva poole uurakil diivanil telefonides. Läbi häda leiti üks kahene laud, üks natukenegi inglist tönkav kelner ja seal meil siis suuremaks lamba söömiseks ka läks. Aga kogemusena oli see ikkagi äge. See oli pärapõrgus, meeletult ülerahvastatud, ilmselgelt kõik kohalikud ja meie nagu kaks valget varest seal keskel, saamata täpselt aru, kuhu olime sattunud. Ma küll närisin Ivanovi "Batüskaafi" läbi, aga... Selle kohta on tegelikult eesti keeles väga ropp ja väga täpne ütlemine olemas, aga ma ei taha seda siia siiski trükkida. Mõni raamat on lugejale valu ja vaev, aga tundub, et vähemasti autorile oli see puhas rõõm, aga nomaitia... ma ei ole kindel, et Ivanovile seesuguste tekstide tootmine eriline nauding saab olla. Kõige selles juures on tema stiil ka muutumatu, et ta ka ei väsi :) Igatahes ma olen seda vist varem juba öelnud, kuid pean kordama - see on nagu kõhulahtisus. Tuleb ja tuleb ja tuleb, ühtlaselt. Lõppu ei paista. Muutusi ei ole. Taani ja taanlaste kirjeldused veidi päästsid. Järgmise loetud raamatu kohta on ka keeruline midagi öelda, ent siin on süüdi ennekõike minu valed ootused. Aja loo sari üks neist sarjadest, mida ma üldiselt järjekindlalt loen. Sarjal on kindel joon ja sinna valitud autorid omas lahtris väga toredad. Ka valitud teemadele ei ole midagi ette heita. Seekord läks vist midagi kuskil valesti, sest nii autor - Linda Järve - kui ka teema - ajakiri "Noorus" - tõotasid tegelikult fantastilist duetti. Eelkõige tunnustan ma muidugi tehtud suurt tööd. Mälestused peab igatahes kirja panema ja kui vähegi võimalik, siis võiks need ka avaldada. "Nooruse" kui ühe märgilise ja populaarse ajakirja lugu on kahtlemata väärt talletamist, kuid antud ülesehituse puhul on see suunatud siiski väga kitsale sihtgrupile. Lakoonilise ja faktirikkana täidab ta oma kindlat ülesannet (väga hästi sealjuures!), kuid ei ole kindlasti ilukirjandus ja kuigivõrd nauditav lugemine. Seega näen ma siin peamiselt sisu ja sarja vastuolu, ei muud. Ja natuke jääb muidugi kripeldama, kui palju vahvaid, naljakaid või ajastule omaselt kentsakaid seiku jäi ilmselgelt kirja panemata. Kuhu need kadusid? Kes need kirjutab? Sest kuigi ma saan aru, et tooniandvaks oli kahtlemata punane bürokraatia ja peatoimetajana võis olla palju ahastuses juuste katkumist, siis midagi ilusat ja helget pidi ju ometigi olema... Ei tulnud mul "Peraküla" otsa paraku midagi helgemat... Hullem veelgi. Kui "Peraküla" valu ja vaeva peale võib vähemasti ohata, et see on kõigest ilukirjandus, siis "Kaks armastuslugu" on siiski päris. Päris päris. Kurbust ja valu vaat´ et rohkemgi. Lugejana jäi see rusuv tunne minusse kuidagi topeltannusena, sest lisaks Kätlini loole tiris see mingid niidid minust endastki välja. Ka ajastu klappis kuidagi hästi, kuigi ma vist mitu head aastat autorist noorem. Igatahes on see ränkraske lugemine ja nõuab paksu nahka ja head ümberlülitumisvõimet. Minul seda kahjuks ei olnud, sest eile lugemise ajal teadupärast oli ka taevas alla kukkumas ja päev ei pääsenudki võidule. Jah, aga olgem nüüd ausad, Kätlin Kaldmaa lapsepõlv oli siiski üks osa raamatust. Minu jaoks, tõsi küll kandvam. Paralleelselt meenutustega võib lugeja ema-tütre tandemiga ühes taktis Camino teekonnal kaasa astuda. Ma kuidagi ei ole hetkel palverännakute meeleolus. Mõni aasta tagasi lugesin küll neid teekonna-raamatuid valimatult, aga vist sain mõneks ajaks oma doosi kätte. Ühel hetkel hakkavad ju ka teekonna füüsilised kirjeldused korduma - plaastritest, riiete kuivatamisest, naritubadest, kaaslaste norskamisest, külmast ja kuumast, päikesepõletusest, järskudest tõusudest ja kaasteeliste kaleidoskoobist pajatavad nad kõik. Seega, ei midagi paha siinsete lugude kohta, lihtsalt see kõik on juba korduvalt olnud. Veidi tegi lugemise raskemaks ka see, et teekonda kirjeldasid ema ja tütar mõlemad, paralleelselt. Ideena väga lahe, ent oleks veidi erinevamat lähtekohta vajanud. Kui nad oleksid läbinud kumbki erineva lõigu või sama lõigu erinevatel aegadel või kasvõi teinud vaheldumisi märkmeid, siis oleks lugejat olnud hõlpsam lõa otsas hoida. Praegu tekkis aga lademes korduseid, mis on ka loomulik, sest sama tee, sama aeg, samad vahejuhtumid, enamjaolt kohatud ka samad inimesed... Aga eh on see vaid minu kiiks. Rännaku lõpp on põhimõtteliselt Portos, mis tuletab mulle meelde, et siia otsa oleks igati tagumine aeg ka enda Portugal ja Porto viimaks kokku tõmmata ja jääda uute reiside ootele. Jan Kausi võrratus tõlkes "Peraküla" (orig "Lopotti") on järg mõni aeg tagasi samas sarjas ilmunud "Nelja tee ristile". Ma ei mäleta detailselt "Nelja tee risti", on jäänud mälestus südamlikvalusast suguvõsaloost. "Peraküla" lugedes õrnalt küll hakkas midagi meenuma, ent mitte piisavalt. Samas, see ei seganud praegust lugemist. "Peraküla" on valus lugemine. See roogib kiht kihi haaval alasti ühe perekonna, viibutades samaaegselt ähvardavalt rusikat, et me ei unustaks, et kõik meie patud nuheldakse mitmele järgmisele põlvkonnale niisamuti. Samaaegselt kulgeb siin kaks lugu: pimeda Helena ja tema vennapoja Tuomase lugu. Mõlemad lood algavad lapsepõlvest ja nende ehedus on kohati jahmatav. Olgu selleks pimeda tüdruku hirmud või Tuomase "kaapekaku"-roll. Raamatu esimesest, sellest lapsepõlve osast, oli kõige kriipivam tuulelohe-peatükk. Mis tunne sul on, kui sa seisad venna ja isaga väljas, midagi on teoksil, aga sina ei tea? Sulle antakse pihku üks pulk, mida pead kindlalt kinni hoidma, aga sa ei tea, mis see on? Sa oled üheaegselt just nagu osaline selles kõiges, ent samas siiski mitte. Ja kui sa siis viimaks mõistad, millega tegemist on, sa koged vaimustavat vabadusetunnet... tundeid ja mõtteid on sul palju, sest pilt ju puudub. See on leegitsev kirg ja vaimustus... kuni isa teeb juttu, et nad emaga on mõelnud. Vanaemaga arutanud. Aeg on minna. Minejaks muidugi ainult lapseohtu Helena, mitte terve perekond ja minek on lõunasse, väga kaugele lõunasse. See, kuidas Kinnunen on kirjeldanud Helena külmatunnet, just seda, kuidas see külmatunne algab ja liigub üle kogu keha seda just kui halvates. Halbade, aga no ikka kohe päris halbade uudiste kuulmist ei saa enam täpsemini kirjeldada. See tuli väga tuttav ette. Seesuguseid liigutavaid, tabavaid detaile ja kirjeldusi on veelgi. Puhas kuld, nii autorilt kui ilmselt ka tõlkijalt. Näiteks seegi, kuis Helena, juba Helsingi erikoolis olles, hiilib öösel klassiruumi pimedatele mõeldud maakaardi juurde. Ühe noore ja segaduses inimhinge koduigatsus on nii hoomamatu, et tunda sõrmede all Lopotti küla, võib isegi omamoodi päästerõngana mõjuda. "Mõned inimesed tekitavad seltskonnas pulbitseva atmosfääri, mäletavad peast anekdoote ja säravad koosviibimistel kõige eredamate tähtedena. Osku-sugused on jälle sellised, kes on oma parimas vormis nelja silma all. Nad süütavad sügiseses hämaruses väiksed küünlad ja lõhnavad kohaloleku, stabiilsuse ja pajaroogade järele. Nad avavad välisukse, kui teine pakase ja polaaröö käest koju tuleb. Nad ulatavad villased sokid ja küsivad, kas teeks õige üheskoos õhtusööki." Tuomase elusaatus ei kujune tädi omast lihtsamaks ega õnnelikumaks. Ja mina, keda enamasti "need" teemad ei kõneta, pean tunnistama, et tea meeleheide ja piinad olid siiski väga nauditavalt paberile pandud. Ent ka temast ei saa ma liiga palju ette ära rääkida, sest nagu juba öeldud, kõik need lood ja arengud kerivad end tasapisi ja samm-sammult lahti. Liiga palju ette teades, võiksin röövida pool naudingust. "On kahte sorti inimesi. Need, kes lahkuvad ja need, kes jäävad. Lahkujad igatsevad alati tagasi sinna, kust nad ennast lahti rebisid. Nad tulevad tagasi, räägivad elu iseäralikkusest ja loodavad samas, et paigale jääjad mitte kunagi ei muutu. Et nad püsivad alati täpselt sellised, kelle juurde võib tagasi tulla, et meenutada kadunud süütuse aegu. Kohale jäänud muutuvad nii aeglaselt, et nad ei pane muutust tähele. Ainult lahkunud märkavad külla tulles, et lapsepõlve enam pole. Elutoa tapeet on koltunud, vanemate meelekohtadesse on ilmunud halli, keele sõnadki on teised kui lapsepõlves. Ühed lahkuvad ja teised jäävad, mõlemad kadestavad teiseteise osa. Mõlemad igatsevad läinud aegu." P.S. Aga et veidi helgema noodiga lõpetada, siis kõik peatükid on nimetatud fraasiga mõnest laulust. Iseenesest ei ole tegemist uudse või ainulaadse võttega, ent veidi lisarõõmu siiski. Kõik need pealkirjad on varustatud korralike joonealuste märkustega, nii et huvi korral võib lugemise taustaks neil lugudel kõlada lasta. Kuna tegemist on Soome lugudega, enamjaolt lisaks Eurovisiooni omadega, siis näiteks minule need ülearu tuttavad ei olnud, seega pisuke harivat momenti ka :) Reisil olles otsin ikka Eestit. Seekord ei pidanud aga otsimagi - Eesti tuli ise minuni. Eestlasi liigub Portugalis ju palju. Ühel varahommikul Lissabonis üksi ringi kolades, õiendas üks noor ema oma umbes nelja-viieaastase lapsega järsku mu seljataga. Ei hakanud üle õla tagasi vaatama. Natuke naljakas ja natuke kõhe oli. Alloleval pildil nähtav lipp jäi samuti juhuslikult ette, bussitiirul, kuigi tegelikult oli see maja vist võrdlemisi Ribeira lähedal, oleks võinud ka jalutades sinna jõuda. Saan aru, et siin toimetab Eesti aukonsul ja selle lipu juures on nii mõnigi blogija varemgi pilti teinud. Teemat jätkates... ma loodan, et kõik on enda jaoks eilsed tulemused jõudnud läbi analüüsida. Rõõmustamiseks küll eriti põhjust ju ei ole, vähemalt Tallinnas mitte. Ega mujalgi. Aga elame edasi, teeme siis ise oma väikseid tegusid ja loodame, et päris rappa kõik ei lähe. Liiga palju kiidusõnu pälvinud kohtadega kipub see häda olema, et tegelikkuses on nad enda kohta käivate juttude hädised varjud. Nii olin ma aastaid piltidel imetlenud maailma kauneimate raamatupoodide edetabelite esikolmikusse kuulunud Livraria Lello & Irmao raamatupoodi Portos, Portugalis, ent vältides liigset vaimustumist :) Ja kuigi Portos kiskus meil õige kiireks, oleks olnud patt praktiliselt tee peale jäävat raamatupoodi oma silmaga üle vaatamata jätta. Valisime selleks olude sunnil üsna hommikuse tunne, kuigi ma kaldun arvama, et see oligi õige otsus. Teades vaid umbkaudset tänavanurka, kus see asuma peaks, ei vaevanud me end liigselt enam tänavanimede ja majanumbritega. Polnud ka tarvidust, sest rõõmsalt looklev inimsabajupp oli ise juba heaks teeviidaks. Kuna Livraria Lello kohta liigub igasugust, ka natuke ekslikku, informatsiooni internetiavarustes, siis ei maksa siit-sealt loetut ülemäära tõsiselt võtta. Info ei ole sihilikult eksitav, lihtsalt turistide aina kasvav huvi on sundinud kauplust tasapisi oma tööd ümber korraldama. Seega on möödas need ajad, mil sinna nagu harilikku raamatupoodi kaks kätt taskus sisse võis marssida. Saan aru, et tasuline sissepääs sinna on olnud alles mõned aastad, kui ma ei eksi, siis vist umbestäpselt kaks aastat. Pilet on selle ilu kohta loomulikult äärmiselt sümboolne (meil oli 4 eur/in, kuigi arvestades rahvamasse, ei imestaks, kui nad seda kergitama peaksid). Tähele peaks panema, et piletikassa asub mõni meeter eemal ja selle juures on teine järjekord. Nii et mitmekesi olles on kavalam keegi jätta poejärjekorda ja keegi saata pileteid ostma. Peamiseks tõmbenumbriks ongi arhitektuur. Ilu on kõikjal sedavõrd palju, et ei tea, kas vaadata jalge ette maha, lakke või seinariiulite poole. Lagi on muidugi kõige mõnusam imetleda, sest seda uurides ei piira keegi su vaatevälja, sama ei saa ülejäänud raamatupoe kohta öelda :) Raamatupood ise on väga pika ajalooga, konkreetne neogooti stiilis hoone on valminud siiski veidi hiljem, 1906. aastal. Raamatuäri siiski väga täbarasti ei näikse minevat, sest sees oli ka kassade juures järjekord. Inimesed ostavad nii raamatuid kui ka loomulikult poeteemalist nänni (märkmikud, kruusid, kalendrid jms). Kellel nüüd kohe tekkis õigustatud küsimus, et kas lõplik hind sedasi kalliks ei lähe, sest eelnevalt on ju ka sissepääsu eest tasutud, siis loomulikult on pood selle peale mõelnud. Ostu sooritades on su lõppsumma nelja euro võrra väiksem. Alloleval pildil seisab noormees, kelle pärast ma endale - suure vaevaga - hankisin suisa kaupluses istekoha ja keda ma siis täie mõnuga jõllitasin. Pildilt nimelt ei aimdu, et ta on tegelikult väga stiilselt riides - lai kaelaside ja pintsak kui otse Oscar Wilde´i seljast. Esimesel hetkel pidasin teda ilmselgelt poetöötajaks ja seepärast nii julgelt pilguga õgisingi. Kui ma oma eksimust taipasin, võtsin veidi tuure maha :) Samas oleks siin väärt vihje poele, et nad võiksid oma töötajad tõesti veidi ajastutruumalt riietada. Ma ei tea täpselt, kui tihti nad neid treppe siin värvivad, aga ma kahtlustan, et ikka päris tihti :) Raskete raamatuvirnade tansportimine laoruumist müügisaali on tehtud müüjatele veidi lihtsamaks - raamatukäruga võib spetsiaalsetel rööbastel "rallida". Tegelikult ma uidugi ei proovinud, kas see süsteem ikka toimib ka või oli pelgalt ilu pärast seal... Lugesin mõni aeg tagasi kellegi sulest kerget kurtmist, et poes on suuresti portugalikeelne kirjandus müügil, võõramaalasel kaasa ostmiseks seega võimalusi kasinalt. Praegu peab küll tõdema, et ingliskeelset kirjandust hakkas silma arvestatav kogus, peaasjalikult muidugi klassikat. Küllap oleks ka prantsuse ja saksa keeles midagi leidnud, neid aga ei uurinud eriti. Ja kuigi pood tundub päris pisike ja valik piiratud olevat (ühtlasi oli see minu jaoks ainus piltide ja tegelikkuse erinevus), siis nagu näha, ka uut ja populaarset kirjandust, üle Euroopa laineid löövaid raamatuid oli portugali keeles saada. Seda Knausgårdi Talve-raamatut vist ei ole näiteks eesti keeles veel küll välja antud (ma muidugi ei ole ka tema eriline fänn ja ei ole üldse kindel, et teda peakski eesti keelde rohkem tõlkima :))). Ma ei tea, mida targemad öelnud on, et mis täpselt raamatupoele sellise enneolematu kuulsuse toonud on... Pood on ju tõepoolest väga kaunis ja mulle sellest argumendist ka piisaks. Aga muidugi mainitakse kõikjal ära ikka Rowlingi sümpaatia selle vastu ja kuidas ta Portos õpetajana töötades oli siin poes palju aega veetnud ja siinse interjööri Potterisse sisse kirjutanud. Potteri-raamatute fenomenaalset kuulsust arvestades pole ime, et terved põlvkonnad just selle fakti pärast siia kokku jooksevad. Mina ei ole Potterit lugenud ega kinolinalt vaadanud ja seega ei oska kaasa rääkida, minu jaoks ei olnud see kindlasti põhjus siiatulekuks. Tahan loota, et Livraria Lello oleks ka ilma Potterita turismimagnet.... Igatahes on pood austusavaldusena autorile, või siis lihtsalt heale raamatusarjale, päris personaalse riiuli üles seadnud. Ma arvan, et seekord ei olnudki ilupildid ja kiidukõned asjata olnud, vaid see koht on tõepoolest külastust väärt. Arvestama peaks vaid, et seal on väga umbne ja õhuta ning rahvast pigem rohkem kui vähem.			OSCAR-2019
Esimene laar õunu on valmis, seekord esmakordselt ahjus kuivatatud. Sellise pika passimise ja ahju ventilaatori ohete võrdluseks tahaks kohe uurida, mis kuivatatud õunte kg ka muidu maksab:) Ahjus kuivatamine on ikka märksa vaevarikkam kui aida seinal või ahjupealsel kuivatamine. Igatahes on Viljandimaal üks tänuväärt toiduvõrgustik nimega OTT loodud, kust saab kõike head ja paremat endale tellida, otse tootjalt, mugavalt linna toomisega. Küllap sealt neid õunugi lõpuks juurde saab kui enda omadega talve välja ei vea:) Kaanega tuleb siiski harjuda - nagu vist juba tavaks saanud, siis ei võta ma ühtegi koheselt omaks. Eestlane noh. Seekordse omaksvõtu teeb raskemaks ka see, et näen seda isegi esimest korda alles pärast trükist tulekut. Seekord saabus mulle kesk kuuma suve (siinkohal olen ma muidugi irooniline, kes taas kord aru ei saanud!) üks talvine kingitus. Tegelikult küll suisa eelmisest talvest, kuid pikast vahemaast tingituna nii hiline:) Kui hingele on juba piisavalt, siis olgu ihule ka. Õigemini näole, üks minu viimaste aegade lemmikuid. Seega võib tõepoolest mõnikord leida endale lemmiku just salongist. Järelikult murrame müüte, ikka neid minu omi:) Frédéric Beigbeder "17,90 €" - detailiderohke ja üdini tänapäevaselt mõjuv romaan, mis küll vist algselt ilmunud juba 2000.aastal. Lühidalt öeldes reklaamitegijate absoluutselt mitteglamuursest tööst ja eraelust, mis nähtavasti kirja pandud tugeva laksu all olles. Anna Sam "Kassapidaja katsumused" - erilisi elamusi küll ei paku, kuid mõtteainet mõningal määral ometi. Et millised inimgrupid külastavad supermarketeid, kes trügivad enne kella ja kes ei saa õhtul jälle õigel ajal minema. Lisaks veel erinevad kliendigrupid hügieenitarvete, kondoomide ja sooduskaupade ostmisel. Ja kindlasti ohtralt üksikasju kassapidaja värvikirevatest tööpäevadest. Susan Luitsalu "Küsimused kõikidele vastustele" - kolumnid (mõned ka mitte) elulistel teemadel. Ütleme nii, et nende hulgas oli mitmeid pärle, vaimukuse poolest oleks esirinnas kahtlemata see nukitsate ja Mäki lugu. Patricia Atkinson "Küpsev päike" ja "La belle saison" - nagu ikka need tüüpilised raamatud, kuidas üks (ameeriklane, aussie, antud hetkel siis britt) tüüp läheb kuhugi kenasse kohta ja end sinna paika sätib. Kirjanduslikult ehk mitte kõige suuremaid elamusi pakkuvad raamatud, ent see-eest palju kasulikke teadmisi. Nimelt, saab autorist viinamarjakasvataja ja veinivalmistaja ja ta ei hoia oma omandatud tarkuseteri sugugi vaka all. Viinamarjadest ja nende kasvatamsie rängast tööst, lisaks veel veini valmistamise protsessidest, saab kuhjaga tarka teada. Sekka veel ka jahist, häädest ja kohalikest roogadest, juustust ja... millestki kindlasti veel. See miski on minu vaieldamatu lemmik - trühvlid! Raamatud sattusid mu juurde muidugi ülimalt "sobival ajal". Õhtud, mil ma lehekülg lehekülje haaval lugesin veinidest ja maitsebukettidest ja ise klaasigi rüübata ei saanud, teretore! Daniel Glattauer "Kõik seitse lainet" - põhimõtteliselt sama asi, mis põhjatuule-raamatuga - tunned, et see ei meeldi sulle, aga ometi loed lõpuni, pooleli jätta ei saa:) Järelikult ei ole ju halb! Aga võis ka olles põhjuseks see, et kõik see on kunagi olnud. Päriselt. Ja lõpuks tekib küsimus, et kas loed hetkel seda raamatut või enda lugu, küllap see segadust tekitaski. Indrek Mandre "Striptiis: müüdid ja tegelikkus" - üsna lakooniline ja ütleme, et käsiraamatut meenutav. Samas kenasti kõike kokkuvõttev. Väga palju uut ma teada ei saanud, ent kahtlemata paljudele siiski vajalik raamat. Las kõik, kel tarvis, kasutavadki seda esimese teejuhina selle töö juurde ja jääb palju eksiarvamusi ning niisama siia-sinna tõmblemist ära. Tegelikult ma olin valmis hulga kehvemaks raamatuks, nii et läks hästi:) Tom Rachman "Imperfektsionistid" - ja üldistades tuleb taas tõdeda, et lahatakse ühe elukutse esindajate tööd, sedakorda ajakirjanike oma. Glamuuri ei leia ka siit:) Samas väga lobe ja põnevate karakteritega romaan. Ma ütleksin, et suisa nauditav lugemine. Eks aeg annab arutust, milliseks see Areeni bestselleri sari kujuneb. Senini olid kindlad lemmikud Moodne aeg ja Põhjamaade romaani sarjad, kuid alguse põhjal võib uskuda, et ka kõnealune sari sellesse lühikesse nimekirja lisandub. Eestlane, va tigedik, peab muidugi selliseid raamatuid suvel lugema, sest talvel läheks ta kadedusest ju suisa püstipööraseks. Seekord, tõsi küll, ei ole tolku ka suvisel aal lugemisest, sest nende talviste kraadide juures võib ikkagi juhtuda, et too tigedik hakkab sappi pritsima. Ma alustasin Pasost. Tegelikult ma teadsin juba jupp aega, et need kaks raamatut on ilmunud, aga ma ei teagi, miks neid ette ei võtnud. Noh, seda vanamehe pildiga ma teadsin küll, miks - mõjus üleliia antipaatselt. Ma arvasin, et hakkab mingit karmi poliitjura tulema. Elagu inimesed ja eelarvamused:D Aga siis ma võtsin ette Pasodoble. Ja leidsin, et see on roppumoodi hea raamat. See peaks olema autori debüüdikas, mõjub kuidagi ilukirjanduse ja tõsielukirjanduse vahepealsena. No umbes nii, et sa vahepeal jõuad seitse korda mõelda, et kas ta nüüd räägib endast ja omast elust või on ikka väljamõeldis kõik. Väga lobedalt ja kiirelt kirjutatud nagunii. Ja muidugi kõik see eneseiroonia ja -kriitika ja mõnuga pritsitud sarkasm. Mina-tegelane muutus automaatselt sümpaatseks, ühes sellega ka autor, sest teatav samastumine oli ju paratamatu. Aga kui keegi paneks mind sarnase sisuga raamatut lugema, siis ma esimese hooga ajaksin sõrad vastu ja seejärel kaabiksin minema. Sest no kuulge, ma ei viitsi lugeda, kuidas mingi eesti tipskin armub oma hispaania keele õpetajasse põmaki! ära. Aga kui see lugu serveeritakse sulle just nii ladusalt ja humoorikalt nagu see antud loo puhul tehtud on, siis miks ka mitte, eks ole?! Jamaks läks asi muidugi järgmise raamatu juurde asudes. Kohemaid hakkas kummitama üks lõputu déjà vu tunne. Kõik see oleks just nagu juba olnud. Mitte küll täielikult, ent osaliselt siiski. Ma usun, et iseseisvalt võttes olid mõlemad raamatud võrdväärselt head, kuid ehk ei oleks pidanud neid sedasi järjest lugema? Sest nüüd hakkasid pidevalt mõtlema, et autori abikaasa oli selle prototüüp ja osad lapsedki olid esindatud ja keeleõpetaja ja see kambakesti Hispaaniasse sõit, jne, jne. Autori armastus Hispaania, eelkõige aga Andaluusia vastu, oli ehe ja mõnus - see ongi ju peamine, kas pole? Ja terased tähelepanekud kohaliku eluolu kohta, sisse ja kaasa elamine. Tööelu ja lõbutsemine meenutas mulle paljuski taanlasi, kummaline küll. Eks ma tean ka päris mitut taanlast, kes igapäevaselt siestat peavad (see ei muuda neid muide põrmugi laisaks inimeseks ega kahanda nende töökust!), eks olen minagi tunnustanud nende pühapäevast poodide sulgemist ja muidugi oskust lõõgastuda ja pidutseda. Ütleme siis nii, et hispaanlastel on fiesta ja taanlastel on hygge - mõte jääb ikkagi üsna samaks. Ma usun, et järgmiste raamatute puhul, mille autoriks on Helen Eelrand, ei pelga ma isegi enam vanamehe-kaanepilti, vaid loen ikkagi:P On hetki, mil ma mõtlen, et mille kuradi pärast ma siia neid pilte ja lühikesi kommentaare raamatutest üleüldse topin? Where is the point? Eriti veel, kuna ma teen seda täiesti süsteemitult ja teist sama palju jääb enamasti siia üles riputamata. Põhjuseid on erinevaid, seega palun mitte isiklikult võtta kellelgi. Paar päeva tagasi aga sain vajalikkusest isegi aru. Noh, juhtus see, mis juhtuma pidigi. Ma nimelt tulin rõõmsasti koju Egiptimaa II raamatuga ja siis tegin ühe mõnusa tee ja eerasin end kerra oma kiiktooli ja hakkasin nautima...nautima on muidugi vale öelda, sest esimesed kolm lehekülge mõtlesin ma, et mida asja?! Nele kirjutab sama juttu, mis esimeses raamatus, sest see kõik tundus kuidagi kahtlaselt... tuttav. No ma siis lappasin lehti edasi ja ikka oli tunne, et see kõik on juba olnud. Muidugi oli olnud, sest ma olin seda lugenud juba kunagi mustmiljon aastat tagasi! Aga et siis pildil olevast raamatust. Sisu on loomulikult klišeelik ja seetõttu ehk oli raskusi selle raamatu välja sõelumisega ilmunud raamatute hulgast. Lugemata jätmine oleks aga viga olnud, siililegi selge! Lühidalt öeldes järgneb üks aussie oma südamele ning põrutab Lõuna-Itaaliasse. Tegelikkuses see lugu muidugi nii lihtne ei ole ja autor lahkab kõiki ettetulevaid raskusi ja takistusi sügavuti ning hasartselt, parajas koguses eneseirooniat veel sinna juurde. "...Üks mustlaspere oli end meie maja vastas asuvasse lossiparki laagrisse seadnud. Kaks alasti last vaatasid pealt, kuidas ema nende venda pesi, valades talle vett pähe ja hõõrudes kätega tema kondist keha. Nende isa magas väsinud auto taha teele visatud räpasel madratsil, auto pagasiruum oli tuubil täis mänguasju, mida hiljem peol müüdi. Samamoodi kõigest kergelt üle pestud nagu nende omanikudki, olid laste räbaldunud riided pihakõrgusele hekile kuivama riputatud." Pühendusega ühele kolme poja isale, kelle suust ka analoogseid põhjendusi kuulma peab, pidevalt ja suures seltskonnas: "Ainsaks tõendiks söömaajast jäid mõned kastrulid ja nonno Toto röhitsused, mille eest tema naine vabandust palus. Toto oma vulgaarsete häälitsuste pärast häbi ei tundnud. Ükskord jäi hallipäine mees lauda ka siis, kui tõrges õhuvool kõuekärgatusena ühest tema keha lõunapoolsemast avausest pages. "Scusate," ütles ta ise, "olen kuulnud mehest, kes hoidis seda tagasi ja suri." "Saate aru, et olete Lõuna-Itaalias, kui politseinik räägib tunnistajatele, kuidas kõik oli, ja mitte vastupidi." Suvelugemine jätkub ja mul on siinkohal veel päris mitu väga head ja väga kerget raamatut nimekirjas. Kebabi-raamat ei ole muidugi enam mingi äsja ilmunud asi, vaid täitsa vana teema, aga lihtsalt minuni jõudnud kole hilja. Ja see on täpselt just nii hea ja selline nagu oodata võikski. Kui saavad kokku veidi keevavereline ja muidu vahva eestlanna, flegma soomlane ja türklane... kes on türklane, siis võibki eeldada seesugust kohvikupidamist. Noh, soomlane nagu ei teegi suurt midagi. Peale papi välja käimise. Türklane teeb küll, ja rohkemgi veel, eriti pärast kella 14 ja poole ööni välja, eelkõige aga juhul, kui võimalik kaasata oma sõbrad ja sugulased, kuni lehma lellepoegadeni välja. Ja eestlane, no tema on eestlane iga kell ja igas olukorras. See tähendab, et ta eeldab mingit, mingitki!, süsteemi. Lisaks, et asi toimiks. Ja kui pidu, siis täiega, seda ka muidugi. Loomulikult saab ta sajaga petta nagu sellise koosluse puhul ka eeldaksl. Aga ei, ta ei heitu /julge tüdruk!/, ta hoopiski avab uue kohviku, sedakorda suisa vanalinnas ja läheb paneb julgesti oma pea pakule. Väga mahlakas ja konkreetne, veidike nagu päevikuvormis kirja pandud, kiire ja kerge ja eluline lugemine. Õpetuseks tulevastele põlvedele. Mõnus! P.S. Kebabi söömise isu see raamat, erinevalt teistest lugejatest, minus kaotada ei suutnud - ma söön ikkagi edasi:) Sest söögikohtade sisekultuur mind nagunii ei suuda üllatada. Elagu kebab! Suure-Kõpu mõis, kuhu tänavu vist enam pääsemiseks Unustatud mõisa mängu kaudu võimalust ei ole, on minu lemmik. Muidugi. Ma olen seal ju koolis käinud. Mina ise käisin seal viimati, kui kõik veel üpris värvilõhnaline oli. Lisaks oli mul seal orienteerumisega raskusi, sest ka mõned ruumid-uksed-käigud olid taastatud algupärandi järgi, seega teisiti kui minu koolis käies. Hea mõte minu kaasaegsete segadusse ajamiseks:) Nüüd on vaatepilt sootuks teine ja kel võimalust, siis astuge kindlasti läbi. Elamus on garanteeritud. Kõpu mõisast rääkides ei saa loomulikult üle ega ümber viimaste omanike järeltulijast Wolf-Dietmar von Strykist, kes on abielus minu kunagise kunstiõpetaja Elmaga. Ühe artikli nende kohta leidsin Elukirjast. Esimene šokk tabas mind juba raamatut saades - nii pisike! No härra Plaser, kuradi väike ikka, seda ei leia poes ju üleski:) See kronoloogiline segipaisatus on esiotsa veidi häiriv, kuid sellega harjub. Eelkõige aitab muidugi iga peatükikese ette toodud ajaline määratlus. Kuigi lõpuks ei jälgi enam nagunii, mis juhtus 2 nädalat tagasi ja mis 10 aastat. Piraadikütiks olemise kirjeldused olid huvitavamad kui sõja omad. Samas ei saanud ehk ise alguses tempoga sammu peetud. Aru ei saanud ainult, et mis teema autoril naiste füsioloogiliste eripäradega on? Sellest, et kõik nad vilinal imesid ja pidevalt pano oli, oli okei, ikkagi macho värk ju. Aga metafoorid ja jutud marlilappidest ja päevadest näikse ka ikka väga meeltmööda mehele olevat. Aga no las ta olla. Igatahes oli hea ja ma kahtlustan (aga ausalt, tuginen vaid oma kõhutundele ja ei oma siseinfot!), et küllap veel kunagi sealt torust midagi tuleb. See ei saa jääda ometi esimeseks ja viimaseks, ega ju?! Tõsi, ma pidin pool raamatut pingsalt mõtlema, et kas seal pildilisas nüüd on või ei ole ämblikupilti ja et kas mul oleks käepärast kedagi, kes oleks raamatut hiljuti lugenud ja oskaks vastata. Soovitavalt enne, kui ma piltideni oleks jõudnud. Olgu öeldud, et selle sarja puhul jõuan ma piltideni tavaliselt esimesena ja alles siis asun lugema. Seekord läks teisiti. Ja nagu sageli juhtub, mul läks kõht tühjaks. Korduvalt. Toidu pärast ikka, need Suriname piraadid mulle küll mõju ei suutnud avaldada. Ja siis ma mõtlesin veel, et autor on palju Hollandis vist viibinud ja et milline see tema Holland võinuks välja näha (mitte et mul midagi Margoti Minu Amsterdami vastu oleks, oh ei!). Lihtsalt, et kuna need tema Suriname kirjeldused olid parajalt isiklikud, parajalt informatiivsed, parajalt huvitavad, siis kohe oleks kõrvale tahtnud ka tema Hollandit. Ja siis ma mõtlesin, et mis tunne oleks olla kuskil päeva tee kaugusel tsivilisatsioonist. Elekter - kuidas kunagi; sidevahendid - enamasti mitte; kohalik keel ja kombed - nibin-nabin... See võrkkiiges elu, see tundus üsnagi fine, ainult et... ma ei saa midagi parata, nii kui jutt võrkkiikedele läks, mõtlesin, et...need ju ripuvad kuskil, on need siis katuse all või lageda taeva all, ent sõltumata asukohast, seal on ju ämblikuid ka. Ja mida mõnusam kliima nende jaoks, seda enam neid on ja et kas nad siis võrkkiiges lebades ei tulnud kummitama? Mul oleks küll pool mõnu lesimisest hoobilt kaotsi läinud... Meie linna liinid on üle kontrollimata, kas seal ehk seis endine on. Juuresolevad pildid on vist Flensburgis tehtud. Ma usun, et siin on küll tegemist mingi kaasaegse ja lihtinimesele vaevu mõistetava kunstiga. Pildil on minu lemmikuim kaltsukas, poe eksterjööri kategoorias muidugi. Tõsi, mul on neid lemmikuid palju ja kõiki pildile püüda oleks suht mõttetu. Minu protestist kapitalistide vastu ei muutu loomulikult midagi ja seda ma ei taotlegi. Peaasi, et ma ise oleksin rahul - kauba ja hinna ja teenindusega. Igatahes on teise ringi kaup äge ja iseloomuga. Kindlapeale etem kui pidevalt leida end samades hilpudes teiste kaalsastega. Ikka see vana ring - olla esimene, kes Mosaici või Seppälä või Montoni või H&M´i või Vero Moda uuest kollektsioonist paremad palad haarab ja nendega esimesena tööle ilmub. Muidu on teid 5 inimest samades ihukatetes. Paraku käib kõik see jutt, tõsi küll, Taani sekkarite kohta. Eesti omad pühkigu suu mu kiidusõnadest puhtaks. Jällegi on põhjuseid palju. Taanis on need enamasti (tundub küll, et valdavalt, aga kuna ma ei ole kindel, siis ei hakka ka sõnu loopima) heategevusorganisatsioonide alluvuses. Suvaline inimene suvaliselt uulitsalt viib oma liigsed asjad kuhugi konteinerisse või otse vastava poe juurde. Vastavas poekeses töötavad vabatahtlikud (enamasti, äkki on ka erandeid, ei tea...), kellel on udupeened graafikud ja süsteemid selle tarbeks. Enamasti on need pensioniealised tegelased, sekka ka nooremat rahvast, aga viimaseid siiski napilt. Paljude kaltsukate tagaruumi piiludes (piiluma ei peagi, tihtipeale on see siiski osaliselt külastajatele nähtav) võib märgata pesumasinaid huugamas, triikimislaudu ja triikraudu, aurupilved lae all hõljumas. Elu käib ja keeb nagu põrgukatlas. Ja siis kõik see süsteem kauba väljapanekul. Mõnel poel on sorteerimine suurusnumbrite järgi. Et sa astudki kas nr 36 või nr 44 riiulite juurde. Teisal on süsteemi aluseks värvid. Et kui fännad sinist, siis kaodki siniste riiete stangede juurde. Või kui sul on kiusatus roosa ja lilla järele (ilmselgelt saate te aru, kellele ma vihjan!), siis on sul teada osa poest, kuhu poole sammud seada. Elementaarsest teeninduskultuurist ma ei hakka rääkimagi, pole mõtet. Usinad ja töökad ja viksilt viisakad eestlased (nagu me end tihtilugu armastame tituleerida) võivad oma väärtushinnangud käigupealt ümber hinnata. Ja siis ma mõtlen kõigi nende vanainimeste peale, kes ümberringi on. Tõsi, nende hulgas on ka ärksaid-erksaid tegelasi, kuid on ka see teine kontingent. Seltskond, kes ei oska järsku endaga midagi peale hakata, kui nad leiavad end pensionäristaatusest. Äkitselt on aega, äkitselt on veel energiat ja jõudu. Aga mida teha? Äkki siunata teiste eakaaslastega noorsugu? Äkki väike ving Ansipi ja Eesti Vabariigi aadressil? Äkki rippuda noorte sugulastega toru otsas ja aina kurta, kui vähe aega viimastel nende jaoks on? Vähe aega mille jaoks? Et tulla ja kuulata vussi keeratud vabariigi kohta, kõrgete hindade, halva ilma jms kohta? Või siis ikkagi istutada ent teleri ette ja vaadata seebikaid ja Reporterit. Nii nad elust ja inimestes ja tõelisest maailmast irduvadki. Lõppkokkuvõttes on ikka kõik teised süüdi. Jah, ma tean, et meil ei ole nii palju võimalusi ja valikuid vabatahtlikuna töö tegemiseks. Saati siis veel rääkida vanemale põlvkonnale sobilikest kohtadest. NB! Kui keegi omab ülevaadet kaltsukatest omal maal ja viitsib, siis võib lahkesti neid kogemusi siinkohal jagada:)!			OSCAR-2019
Turul ravimeid pakub suur hulk raha menopausi, erilist tähelepanu väärib Neosense. See ei ole hormoonne vahend soodustada ilming menopausi. Toodetud Venemaal looduslikest komponentidest, selle efektiivsus on tõestatud läbi mitmeid uuringuid ja vaatlusi. Kui ei võta meetmeid, et hoida organismi ajal menopausi, kasutades spetsiaalseid vahendeid, siis paratamatult järsk vananemine keha ja juuste naiselikkust. Neosense ainulaadne mitte-hormonaalne ravim, biokomponendid mille aktiivselt võitlevad ilming menopausi. Koostis Mitte-sensoorne sisaldab 30 taimsed ekstraktid, kellest peamised on: väljavõte shandra, mis sisaldab endas tanniini ja vaigused aine (kõrvaldab ilmingud, loodete, sage urineerimine, toidab organismi vitamiinide ja mikroelementidega); angeelikajuur, mis sisaldab endas fütosteroole, on tugevdada mõju keha, parandab und, tasakaalustab psüühikat; Ülejäänud komponendid on suunatud: üldine säilitada normaalne keha, tõsta immuunsust, normaliseerimiseks endokriinsüsteemi paranemine naha ja juuste. Sünteetilised ja ravimite komponendid koosseisus puuduvad, sest peamine eesmärk koostis — minimeerida sümptomid on tüüpilised menopausi perioodi. Naturaalsed komponendid ei põhjusta kõrvaltoimeid, mis on peamine eelis on selle preparaadi kasutamine. Kuid konsultatsioon arstiga enne tööriista kasutamist ei ole ekstra ettevaatlik tasub võtta ravimit kui teil on allergia selle komponendid. Aktiivsed komponendid Neosens, sattudes organismi, eelkõige mõjutavad endokriinsüsteemi, stimuleerides täiendamine organismi hormoonid. Mõju raha närvisüsteemi reguleerib mõõn ja voolu, normaliseerib vererõhu taset. Ravim stimuleerib munasarjade, suurendades seeläbi kiirendab ainevahetust ja regenereerimine rakkude, kudede naiste sisemised suguelundid, suurendades seeläbi kaob sügelus ja põletustunne neid. Biokomponendid eesmärk on parandada füüsilist seisundit, vähendades juuste, küünte tugevdamine, naha seisundi paranemist. Optimaalselt valitud koostis võimaldab anda kerget mõju organismile, et ei saa öelda, pro hormoonide sisaldus koosseisud. Taotluse toote Neosense, mille eesmärk on säilitada naiste tervise, väärt alustada uurimist juhendid, kus kirjeldatakse: koostis, näidustused, kava võtta risk kõrvaltoimete. Tööriist on saadaval kujul tilka, mis sisaldab üle viaal koos tilguti dispenser, nii et kasutada neid lihtne — on vaja vaid välja mõõta soovitud annus (10 tilka korraga). Mõõdetud arv langeb võite juua vett või lihtsalt võtta kui kontsentraat. Enne taotluse tilgad tuleb loksutada. Päeva jooksul tilgad võetakse 3 korda pool tundi enne sööki. Kasutama hakata tilk väärt kui esimene märk menopausi, mis võivad avalduda juba pärast 45 aastat. Nii, näiteks kui: Vastuvõtt Neosens peab kandma valuutakursi iseloomuga (mitte vähem kui üks kuu), ainult sel juhul, kui ravimit kasutada oma tõhusust ja soodsat viisil mõjutada suuda naiste organismi ajal menopausi. Klassikursust kordama vastu võtta tilka võib läbi viia mitte varem kui 3 kuud. Menopaus protsess paratamatu ja keeruline, mistõttu paljud naised püüavad vähendada oma ilming oma elu kohaldamise kaudu asjakohaste vahenditega. Vaatamata sellele, et Neosense turule üsna hiljuti arv proovis see funktsioon kasvab. Suurem nõudlus eliksiir on põhjustatud vastuvõetav hind ja muljeid naiste proovis tema mõju endale. Hetkel ülevaateid on mõõdetud juba tuhandeid ja enamik neist näitavad, et bioaktiivne ühendus tilka teeninud kõrge hinnangu. Märgitakse, et juba esimese päeva jooksul taotluse muutuvad märgatavad muutused organismis on vähenenud sümptomid omane menopausi. Tähelepanuta ei jäänud plekid ja koos pooled arstid. Nad kinnitavad, et tilgad normaliseerida hormoonide menopausi ja parandavad üldist enesetunnet naised. Sõltuvust juurde teha tilka märgata ei ole. Hormoonasendusravi perestroika ajal menopausi, mis kulgeb toimel phytoelec, võimaldab vältida patoloogilisi ilminguid kliimaksi ajal, suurendades seeläbi säilib töövõime ja sotsiaalne aktiivsus on naised. Eksperdid naiste tervise, vastates kohta bioakumuleerub, rõhutavad nende integreeritud meetmeid, mis eristab Neosens seeria ravimite sarnase suuna tegevused. Internet kirev ja negatiivseid kommentaare, aga nende hulk on iga üksik iseloomu. Rahulolematus ravim on tingitud peamiselt teadmatusest mingit efekti pärast taotluse. Suurem osa selliseid kommentaare on seotud sellega, et naised ostetud viaali koos tilka ei ole ametlikul kodulehel tootja, vaid kolmanda osapoole ressursside hinnaga madalama võrreldes hinnaga ametlik tootja. Koostis tilka on võti puudub negatiivne reaktsioon temalt poolt organismi tänu sellele, mida ja tagatakse üldine rahulolu kasutajate andmetele vahend. Selleks, et leevendada menopausi ilminguid on vaja kasutada läbiproovitud ja usaldusväärseid vahendeid. Üks parimaid vahendeid selles suunas — väga efektiivne vahend kujul tilka Neosense, mida on võimalik osta ainult ametlikul koduleheküljel tootja. Ravim toimib loomulikult suurendab elujõudu kulul ravi taimede, kes lühikese aja jooksul on võimalik eitab ilmingud menopausi sümptomeid.			OSCAR-2019
Kodukana eellaseks peetakse puna-džunglikana ehk bankiva kana (Gallus gallus), kes kodustati Uus-Guineas või Hiinas rohkem kui 5000 aasta eest. Kanatõud jaotatakse muna, liha-muna, liha, võitlus- ja dekoratiiv- ehk ilukanadeks. Peaaegu kõigist tõugudest on aretatud ka kääbuskanad, umbes 1/3…2/5 suuruses nominaaltõust. Kanatõugude jaotamise aluseks võib olla ka nende jaotamine aretusregioonide kaupa (näit. P.-Ameerika kanatõud, Kagu-Aasia kanatõud jt). Majandusliku väärtusega kanatõuge on üle 100, kusjuures ühel tõul võib esineda kuni 16 erinevat sulestiku värvust (sulestikumutanti-teisendit). Kana sulestikuvärvus moodustub neljast põhivärvusest: mustast, valgest, pruunist ja kuldsest. Nende värvuste kõikvõimalikud kombinatsioonid annavadki kanade tõuti varieeruva sulestikuvärvuse (kümned erinevad värvused). Erinevalt imetajatest võivad kana sulestiku värvust mõjutada ka taimse päritoluga karotinoidid, mis akumuleeruvad sulgedes ja nahas, organismi aga satuvad taimse söödaga. Need pigmendid võivad anda mustadele sulgedele roheka või pruunika varjundi ning muuta naha, noka ja jalgade värvuse valgeks, kollaseks, sinakaks või rohekaks. Munakanadel on eelistatavam noka ja jalgade kollane värvus, sest see võimaldab massvalikul hinnata kana munevust; mida valgemad on kana nokk ja jalad, seda intensiivsemalt ta muneb, sest karotinoidide eraldamine munarebu kaudu on sel juhul suurem. Halvema munevusega (ww) kanal on aga jalad ja nokk helekollased. Selektsiooniga on täiskasvanud kana sulestikuvärvus kujundatud tõutunnuseks. Paljude kanatõugude sulestikuvärvus sõltub soost, kusjuures kukkedel on see kirevam. Munatoodang: 180-220 muna aastas, keskmise massiga 58-60 g. Australorpide käes on maailma rekord munade tootmises (364 muna aastas). Australorbid on tiheda, siidja läikivmusta roheka metalse helgiga sulestikuga. Rind on neil lai ja tugev, kere massiivne, pea väheldane ja väikese lehtharjaga. Jalad ja nokk on tumehallid. Nad on Orpingtonist väiksemad, kuid neil on palju liha oma kasvu kohta. Rahulikud ja sõbralikud linnud. Vastupidavad külmale. Munemist alustavad 5 kuuselt. Haudeinstinkt vähe arenenud. Australorbi kanatõug on aretatud Austraalias lihakanadest, mustast orpingtoni kanatõust valiku teel. Hea aklimatiseerumisvõime tõttu levisid nad kiiresti. Austraalias ja ka teistes maades kasutati australorpe siiski rohkem suuretoodanguliste munatoodangu suunaga krosside saamiseks, enamasti koos valgete leghornidega. Eestisse toodi australorbid USA-st 1946 a. Tõupuhta Araucana muna on helesinine, mitte roheline ega oliivikarva. Helesinine värv on ühtlane läbi kogu koore, mitte ainult pealispinnal. Araucanal on kaks erinevat standardit - Põhja-Ameerika ja Briti standart. Viimast tunnistatakse ka Uus-Meremaal ja Austraalias. Mõlemal juhul on olemas nii suur lind kui kääbus. Sulestik on vastu keha liibuv. Udusuled on hallid (v.a. valgetel lindudel). Tiivad suured ja tugevad, vastu keha hoidvad. Araucanad on vägagi lennuvõimelised. Saba 45° all hästi arenenud sirpsaba. Silm erkoranž. Väike soovitavalt kolmerealine herneshari on erepunane ja kanal peatupsu sees peaaegu nähtamatu. Peatups on väike ja madal, ei tohi kindlasti varjata nägemist. Kõrvatupsud varjavad kuulmekäike, habe. Lokutid puuduvad. Jalad keskmise pikkusega ja tugevad, kõikidel värvustel (v.a. cucoo) mustad, hallid või oliivikarva. Cucool valged hallide täppidega. Neli varvast hästi harali. Sabatul versioonil on tagumik ümar, sadulasuled hästi arenenud. Sabasuled puuduvad täiesti. Puudub täielikult ka see kolmnurkne nn. „kanasaba“ kere küljes. Kõrvatupsud on silmatorkavalt suured ja katavad kuulmeava täielikult. Sabatud linnud on sabaga versioonist pisut väiksemad. Helerohelised, tumerohelised või oliivikarva munad. Kui Hispaanlased Lõuna-Ameerikasse purjetasid, oli neil kaasas kergeid Vahemeremaade tõugu kanu, mis õige pea ristusid Inkade kohalike kanadega. Sinise munavärvi algupära selgitamiseks on mitmeid teooriaid. Prof. Castolle on arvamusel, et sinine munavärv on tulnud L-Ameerika metsikult džunglikanaliselt, kes munes helesiniseid mune ja kodustati ammu enne Hispaanlaste saabumist. Need linnud olid Ameerika faasanid, keda kutsuti Chachalaca. Chacalaca kukkesid ristati kodukanadega, et saada võitluskukkesid. Osad nendest hübriididest osutusid sigimisvõimelisteks ja munesid siniseid mune. Liiga lame rind ja püstine kehahoiak. Oravasaba või vildak saba. Peatups liiga suur või liiga väike. Peatupsu või habeme või kõrvatupsude puudumine. Hari ei ole herneshari, vaid lehterhari, lontis või keerdus. Kana hari suurem minimaalsest võimalikust. Silmade värv standardist erinev või pärlsilmad. Kollased või standardist erinevad jalad, sulisjalad. Udusulgedes valget. Ebaühtlane või laikudega rinnaku värvus. Minu araucanad on väga elavaloomulised ja tragid linnud. Kasvult teistest kanadest, eriti Braamadest märkimisväärselt pisemad, kompenseerivad nad selle oma agarusega. Kui küna juures jäävad nad suurtele alla, siis peost visatud maiuspalad haaravad nad otse lennult juba enne kui teised linnud üldse taipavad kohale tormata. Vastupidiselt teistele kanadele eelistab ta alati juurvilja jõusöödale. Minu tänane araucana muneb üsna stabiilselt 21 - 23 muna kuus. Peaks veel lisama, et oma helesinise munavärvuse tõttu on nad harrastus linnupidajate poolt üsnagi hinnatud, kuid nende tibusid saada on pea võimatu. Selle tõu pidajaid on Eestis vist küll käputäis ja väidetavalt on araucanadel üsna väike kooruvus. Viimati, kui ei õnnetunud tibusid saada, ostsin haudemunad. Õnnestus saada vaid 10 muna, neist koorus vaid 5 lindu nind neist omakorda vaid 2 kana. Brahma lähtetõugudeks olid kotšin ja malsi kanad. Brahma kuulub samuti raskete tõugude hulka. Kolmerealine herneshari (rooshari) ja sulgedega kaetud jalad. Braamasid kasutatakse palju lihakanade aretustöös. Lihaomadused on neil veidi paremad kui kotšinitel, munatoodang aga niisama suur. Tibud arenevad aeglaselt ja noorkanad hakkavad munema 8…9 kuu vanuselt. Kanad on väga head haudujad ja tibude kasvatajad. Tumedate braamade sulestiku põhivärvus on must, pea, selg, õlad ja tiibade kattesuled aga hõbevalged. Selle tõu linnud, samuti kui kotšinidki, on dekoratiivse väljanägemisega. Minu kogemus: Braamad on väga rahumeelsed ja väärikad linnud. Selletõttu valisin ka mina braamad oma esimesteks kanadeks. Meie kliimas on nende suureks eeliseks teiste kanatõugude ees vastupidavus külmale - neil on väga kohev paks sulestik ja sulgedega kaetud jalad. Kuna kanadel on jalad eriti külmaõrnad (miks nad ei maga maapinnal vaid õrrel), siis on sulgedega kaetud jalad külmas kliimas oluliseks eeliseks. Seetõttu on nad ka talveperioodil väga tublid munejad. Braama munatoodangu keskmine on väike tänu perioodile, mis neil igal hooajal tibude haudumiseks ja kasvatamiseks kulub. Mõni neist on aga eriti agar hauduja. Nii mõnedki noorkanad hakkasid mul hauduma juba peale esimese 10 muna munemist, munesid veel mõned munad ja jälle kuu aega niisama pesal. Mina sellest tõust lõpuks loobusidn väiksemate tõugude kasuks, kuna mul on niigi väike ruum kanade ületalve pidamiseks ja kui siis pesad on hõivatud järgemööda mitte munejate poolt, muutub see lõpuks üsna tüütuks. Braamade munad on aga väga maitsvad - kuidagi hoopis teistsuguse koostisega kui teistel kanadel. Ning kõigil minu braamadel oli munakollase osakaal kogu munast silmnähtavalt suurem kui teistel kanadel. Braamade värvuse kohta sooviks veel lisada, et mitmetes ametlikes tõukirjelduses on märgitud, et "eristatakse põhiliselt heledaid ja tumedaid braamasid". Minu jaoks on see arusaamatu, sest lisaks valgetele (nn heledad) braamadele olen netiavarustes ja teiste linnukasvatajate juures näinud väga palju värve, sh buff ja kuldbraamad, mis on ka minul olnud. Maransid on Prantsuse tõug ja oma nime saanud Maransi linna järele La Rochelli lähistelt Prantsusmaalt. Mul endal on olnud seni paar aastat marans tõukukk ja sellega ristasin kõiki oma kanasid. Kuke poolt saadud tumepruuni muna geen andis kõikidele ristandkanade munadele tumedat tooni juurde - helesinistest said tumerohelised ja tumebeežid munad, kreemikate munejate tibudest piimashokolaadi värvi munade munejad. Tõu ajalugu: Sussex on vanimaid inglise kanatõuge, aretatud XIX s. esimesel poolel Sussexi krahvkonnas algul liha tootmise otstarbeks. Kuid peagi saadi ka teisend, mis kuulub liha-munatõugude hulka. Aretatud braama, kotšini, dorkingi ja inglise vana võitluskana baasil. Tõukirjeldus: Kuuluvad raskete tõugude hulka. Lihthari, heledad jalad. Külmale väga vastupidavad linnud. Sussexi omapäraks on ka see, et ristates erinevat värvi kana ja kukke, lähevad kanatibud kuke värvi ja vastupidi. Nii saab kohe koorumise järel kana- ja kuketibusid omavahel eristada. Sussexid on minu jaoks hea avastus - nad on külmale vastupidavad, munemist alustasid juba 21 nädalal (5. kuul) ning mis põhiline - nad ei haudu. Lihtsalt munevad oma kauneid kreemikaid mune.			OSCAR-2019
Seitse aastat Lihula Gümnaasiumit juhtinud Janar Sõber avaldas soovi direktori amet maha panna: tema viimane tööpäev koolijuhina on 30. september. Alates esimesest oktoobrist võtab kohusetäitjana tema tööülesanded üle kunstiõpetuse ja käsitöö õpetaja Siret Kesküla. 2015. aastal Läänemaa aasta õppeasutuse juhi tiitli pälvinud Janar Sõber oli, on ja jääb paljude jaoks selleks, tänu kellele on Lihula Kooli maine taas kõrge, kes julges võtta sõna ning ei kartnud oma arvamust välja öelda, kes suutis liita kokku koolikollektiivi ja -õpilasi. Positiivne, särav, naerusuine, üle mõistuse tubli – need on vaid mõned näited sellest, kuidas õpilased, kolleegid ja vilistlased teda iseloomustavad. Siiski veereb ajaratas halastamatult ja iga inimese elus saab üks või teine etapp otsa. Janari sõnul sai tema aeg sel korral lihtsalt ümber ning koolil on vaja uut juhti, kedagi, kes oleks temast erinev. Kohe peale ülikooli lõpetamist, 2007. aasta sügisel, siinsamas koolis algklasside- ja ajalooõpetajana tööd alustanud Siret Kesküla õpetab hetkel kunstiõpetust ja käsitööd. Praegused abituriendid on need samad õpilased, kelle klassijuhataja oli ta ka 11 aastat tagasi. Janari sõnul on Siret sobivaim valik direktori kohustuste täitmiseks, sest tal on motivatsiooni, suure linnakooli kogemus (peale esimese lapse saamist töötas ta kaks aastat Tallinnas, misjärel sai uue lapse ning aastal 2015 tuli tagasi Lihulasse), ambitsiooni ja võimeid ning mis peamine ta tahab. Ma soovin siiralt ja südamest tänada oma õpilasi, õpetajaid-kolleege, Lihula Gümnaasiumi sõpru ja vilistlasi nende ägedate ja meeletute aastate eest. Selle ajaga olen enda kohta õppinud palju, olen end avanud ja endas avastanud külgi, mida ma ei teadnud end omavat – veelgi vähem teistele avavat. Noortega töötamine on üllas ja tänuväärne tegevus. Neid ausaid, erilisi ja tundelisi hetki, mida oleme kogenud Lihula Gümnaasiumis, mõistame lõpuni ainult meie, kes me neist seal tunnistajatena osa saime. On olnud suur õnnistus olla selle privileegi vääriline. Sellest loobumine on minu jaoks kõige suurem väljakutse ja hirmu allikas, ükski teine valdkond seda ei paku. Lihula Gümnaasiumit juhtides olen eranditult alati kinnisilmi usaldanud oma sisetunnet. Täna käsib sisetunne mul minna ja ta ei anna mulle rahu. See ei ole miks-küsimus. Lihula Gümnaasium on hea koht õppimiseks ja õpetamiseks. Aga, et temast saaks väga hea koht – selleks on vaja suurt hulka raha ja usaldusväärset ehitusettevõtet. Paraku ei ole kumbki nendest küsimustest pedagoogiline ning sõltuvad suuresti omaniku tahtest ja valikutest. Lihula gümnaasium on sisult valmis muutusteks – täna on koolil hea maine; õpilastel kõrge õpimotivatsioon; kohalikud lapsed õpivad hea meelega edasi kodugümnaasiumis; meil on suur kogukonna toetus; sisemised süsteemid töötavad tõhusalt; meeskond on stabiilne ja püsiv; meil on eeskujulikult järgmistes haridusasutustes hakkama saavad ja kodukooli lugupidavalt suhtuvad vilistlased. Täna on kooli õige aeg ja hea üle anda ning veel parem üle võtta. Lihula Gümnaasium on selles kohas, kus tal on vaja uut juhti, teistsugust kui mina, ning Siret Kesküla on minu nägemuses sobivaim valik. Sireti kasuks räägivad tõsiasjad, et ta on meie kooli vilistlane ja kogukonna liige, tema sisemine motivatsioon on laes, tal on suure linnakooli kogemus, tal on ambitsiooni ja võimeid, ta on haritud ja kolleegide poolt austatud pedagoog ning, mis peamine, ta tahab. Talle tuleb anda võimalus ja ma olen kindel, et ta õnnestub. Minu ja kolleegide tugi ja abi on tal alati olemas. Aitan tal heameelega selles masinavärgis orienteeruda, sellest jagu ja aru saada. Minu aeg on selleks korraks lihtsalt ümber, olen kindel, et Lihula Gümnaasium on uueks raputuseks valmis nagu ta oli seda minu ametiaja alguses. “Võtta risk või kaotada võimalus” – sellise ütlusega võiks alustada seda, millise tundega ma võtan üle Lihula Gümnaasiumi juhtimise. Pean väga oluliseks, et mulle on usaldatud sedavõrd tähtis ülesanne, nagu seda on ühe kooli juhtimine. On väga suur julgus (ehk isegi hulljulgus) võtta amet üle selliselt Direktorilt nagu Janar Sõber. Justnimelt Direktorilt suure algustähega. Latt on väga kõrge, eksimisvõimalust praktiliselt ei ole. Kooliaastalt ootan kõike seda, mida siiani õpetajanagi – harmoonilist, head ning tulemuslikku koostööd õpilaste ja õpetajatega, lastevanemate ja kogukonnaga. Heaolutunne ja koolirõõm põhinevad headel suhetel. Näha enda ja oma maja inimeste silmi säramas igal hommikul kooli tulles ja õhtul siit lahkudes – see ongi mu suurim eesmärk. UuemPrevious post:Esita oma kandidaat tunnustuskonkursile Hea EeskujuVanemNext post:Eerik Pank ja Kristyn Pihelgas osalevad Euroopa meistrivõistlustel sumos Soov selle liini järele on alguse saanud kohaliku rahva, so Mihkli, Koonga, Tarva, Maalinna kantidest esitatud soovidest. Sisuks vajadus sõita Lihulasse teenindusasutustesse (apteek, vallavalitsus, kauplused jms), samuti võimalus saada Lihulast edasi sõita Saaremaale või Tallinna. Buss on Lihulas veidi üle poolteise tunni. Tagasiteel oli kohalike soov saada Koongast Pärnusse ka lõunasel ajal. Koostöös Lääneranna vallaga sai liin selline, mis läbib ka uut Jänistvere peatust. Nimetatud liini hommikuse reisiga saavad õpilased Kalli, Nedrema, Irta ja Jänistvere küladest Koonga Kooli. Samuti õpetajad Pärnust. Samas lühendame maakonnaliini nr 47 varahommikust ringi nii, et enam ei alusta reisiga Oidremaa teelt vaid Kallist, sest sõitjad selles vahemikus puuduvad (ilmselt on istunud ümber veerand tundi varasemasse Lihula-Pärnu liinile). Kõikide bussiliinide väljumisaegu saab vaadata riikliku ühistranspordiregistri veebilehelt www.peatus.ee. UuemPrevious post:Aktiivsed mehed moodustasid Lääneranna valla võrkpalli esindusmeeskonnaVanemNext post:Kõmsi Rahvamaja saali ehivad uued lava- ja akustikakardinad			OSCAR-2019
Kas olete teinud läbi oma täidisena vältel ja praegu otsite väga heade toidulisandeid saada rebitud ja vähendada? Või äkki olete lihtsalt välja võitlevad heita, et kangekaelne liigne rasv väga pikka aega ilma edu? Ära masendav, see on aeg võtta välimuse juures Clenbutrol poolt CrazyBulk. See on seaduslik ja ka orgaanilisi steroid valik, mis dubleerib termogeensetest ja ka suutlikkust tõstvate omaduste eelistatud steroid Klenbuterool või eelistatakse nime len. Clenbutrol on tõhus termogeensetest samuti rasvapõletuseks juriidiline valik , et nende hulgast üks kõige eelistatud steroidid perpetuiteedi nimetatakse Klenbuterool (len). Ajalooliselt len on tegelikult kasutanud palju inimesi, sest see oli nii usaldusväärne rasvapõletuseks samuti lõikamine steroid. Kulturistid kasutada selle steroid järjekindlalt kui nad tegelikult lõpetanud täidisena vältel samuti nad sisenesid lõikamine tsükkel. Nad võtsid seda eriti hakkimiseks oma keha tootma, et rebenenud, skulptor, samuti rock hard füüsis. Mitmed professionaalsed sportlased Norra on kontrollinud soodne len tingitud asjaolust, et on keha muutusi nad kindlasti saada oma keha koos mõõdetavate tõhusust suurendab nad oleks kindlasti sisestada võttes steroid. Mis len teeb on stimuleerib beeta-2 retseptorite mis järelikult tõesti vändad ära keha metaboolne aktiivsus (BMR). Kui see ei olnud ahvatlev piisavalt, kui tulemus tõuke BMR, hoida keha rasva on kasutanud energia ja äkki, rasva sisuliselt sulab ära oma keha jättes otsite erakordselt veresoonte samuti ripitud. See ei ole veel lõpule lugu. Peal iga väike asi muidu ta ei, see on tegelikult ka selgunud, et olla tõeliselt usaldusväärne isu vähendavaid koos suurendada oma rasva tasuta mass. Nagu näiteks kõige rohkem punkte elus, kui see tundub liiga hea, et olla tõsi, pärast, et see tõenäoliselt on. On tõsi, et kui vähendada steroid, et sulanud rasva samuti rebis oma füüsise, len töötas ka hästi toiminud. See on olnud seas üks kõige eelistatud steroidid perpetuiteedi. Nagu enamik keelatud steroide, et mõned võib-olla vastik negatiivseid mõjusid vaja muretseda sh südamepekslemine, ärevus, wooziness, aeg-ajalt higistamine, ülekuumenemine, südame probleemid, vererõhu küsimusi. CrazyBulk on tuntud pakkuja steroid valikuid. Nende veebilehel on täis mõned kõige tõhusam lihaskoest täiendab turul. Nad täiesti nägi turul nõudlus ja vajadus objekt, mida tarnitakse täpselt samasugune termogeensetest samuti rasvade põletamist eeliseid, mis ei ole kõiki võimalikke kahjulikke kõrvalmõjusid klenbuterooli ja loomulikult seaduslik. See on brändi garantii Clenbutrol – see imiteerida purustamisel ning vähendades omadused üha populaarsem Clenbutrol steroid tegemata süstalde ja retsepti, kaadrid, ja ilma ohtlik külje tulemusi – see oleks täiesti seaduslik Norra. Garcinia cambogia cambogia on tegelikult eksootiliste puuviljade, mis näeb välja palju nagu kõrvits. Intrigeeriv tunnuseks see eriti vilja on see, et see sisaldab midagi, mida nimetatakse hüdroksüsidrunhappe (HCA). Jõuab, et teadlased on leidnud mõned hämmastavad omadused HCA. See takistab osa ensüümi tsitraatlüaasi. See on ensüüm, mis muudab suhkrud, samuti süsivesikuid õige rasva. Nii praegu, mitte keha neelavad süsivesikuid ja ka nende muutmine rasva, HCA suunab neid kasutada energia samuti, et heita rasva. On üks veelgi ära Garcinia cambogia ekstrakt, siis lisaks on uskumatult tõhus söögiisu vähendavaid . Täpselt see, mida HCA Garcinia cambogia teeb on suurendada oma seratonin kraadi. Kui nimetada vaid mõned punktid, seratonin kontrollib nälga. Ülemine oma seratonin, hungrier ja vähem rahul tunned. Mida rohkem seratonin sul on, seda rohkem rahul sa tõesti tunne . Citrus Aurantium (mõru apelsin sisuliselt) on pärit koor puu nimetatakse Sevilla oranž. See on võim ja ka tõhusust pärineb asjaolust, et see mõõdetavalt tõstab ainevahetuse kiirust ja vähendab isu . Mõned telefonikõne Citrus Aurantium nõbu üks kord populaarne toitumise ja mineraalainetest materjali nimetatakse ephedra, mis oli keelatud FDA keskel-to-hilja 90-aastast ebasoodsa negatiivset mõju alates judinad ja ka wooziness südamesse lüüa. Citrus Aurantium sai eelistatud pärast ephedra piirangu põhjuseks on asjaolu, et see on loodud väga sarnased tulemused kui ephedra ilma kõik mured kõik võimalikud kahjulikud negatiivseid mõjusid. Citrus Aurantium sisaldab energiline ainet nimega Synephrine mis on võrreldav hooneid veel üks keemiline ühend nimega amfetamiini. Synephrine suurendab termogeneesi samuti võimaldab oma keha sulama rohkem rasva kui ka seda tõhusamalt, pluss vähendada oma isu samal ajal. Guarana on shubbery taime kõige üldisemalt laienes põhja Brasiilias. See võib minna mitmeid teisi nimetusi, näiteks Brasiilia kakao, Paullinia, cupana, guaraana leib, zoom ja ka guaraana kummi või pasta. Võimsus guaraana ekstrakt pärineb tema tume pruunikas seemned. Seemned on umbes sama suur regulaarne kohvioad välja arvatud neil on rohkem võrreldes kahekordistada kofeiini kui kohviubades. Koos suure kontsentraat kofeiini, seemned on lisaks teofülliin ja teobromiin, mis on võrreldav atribuutide kofeiini kuigi neil on mõned diskreetselt erinevaid tulemusi inimorganismile. Guarana ka osakesi nimetatakse parkaineid, mis tekitab kofeiin seemned vabastada järk-järgult. Paljud kehakultuuri entusiastid kasutavad toidulisandeid guaraana ainevahetuses-suurendada mõju sellel on. Arvukad orgaaniliste toidulisandid sisaldavad guaraana vähendada isu. Nagu ka lõpuks, sest see on tõhus edendada, see vähendab kehalist kui ka psühholoogiline väsimus. Ja ka siis, kui suurendada võimsust, suurendades ainevahetusprotsesse, vähenedes psühholoogilist ja ka füüsilist väsimust ning allasurumine isu ei olnud piisav teie jaoks, guaraana on samuti kasutanud tagada südame heaolu, puhastavad verd ja väheneb ka vere hüübimist. Nikotiinamiid on vees lahustuv vitamiin, mis saab osaks vitamiini B rühma ja mängib ka vajalikku rolli energia tootmisel ja toitainete sünteesi. Nikotiinamiid mängib olulist osa energiaga varustamisel kõik rakud kehas. See keskendub ümber rasva rakud rasva ainevahetusprotsesse, sulatades seda võimu. Kui olete huvitatud osta Clenbutrol alternatiivseid anaboolsed steroidid samuti soov tellida Clenbutrol, sa pead aru saama, et see ei ole kergesti kättesaadav kohalikele kauplustele. Clenbutrol pakutakse ainult ametlik kodulehekülg . Tegevjuht tarnija otseselt on suurepärane vahend, et saada esialgne täiendada, samuti tagada kõige tõhusam teostatav pakkumised, mis koosneb minimaalselt unikaalne pakkumised, diskontomäära, “Toetuse garanteeritud”, “Osta 2 saad 1 tasuta” ja paljud teised kasu. Nii lihtsalt, mis sa ikka ootab, tellida Clenbutrol alates Crazybulk praegu saada oma keha kui fantaasiates kõik see aeg.			OSCAR-2019
1.2. Pooled juhinduvad omavahelistes suhetes Tingimustest, Oomipoe hinnakirjast ning kehtivatest Eesti Vabariigi õigusaktidest. 2.1. Ostu-müügileping tellitud kaupade suhtes loetakse sõlmituks peale tellimuse esitamist Kliendi poolt ja tellimuse kinnituse saatmist Oomipoe poolt. 3.2. Oomipood jätab endale õiguse teha kauba hindades korrektuure teavitades sellest koduleheküljel hindade uuendamisega. 3.4. Kataloogitoodete tellimisel on kaupade käsitlustasu 6 eurot või kuni 50% kataloogitoodete hinnast. Käsitlustasu hind sisaldub toote hinnas ja pole eraldi välja toodud. Kaup saadetakse SmartPostiga Kliendi poolt valitud pakiterminali. Kauba ja teenuste eest tasutakse 100% ette pangaülekandega. SmartPostiga on võimalik saata tellimusi, mis kvalifitseeruvad mõõtmete ja kaalu poolest. Kaup saadetakse Kliendi poolt valitud DPD Pickup pakiautomaati või -poodi. Kauba ja teenuste eest tasutakse 100% ette pangaülekandega. DPD Pickup punkti on võimalik saata tellimusi, mis kvalifitseeruvad mõõtmete ja kaalu poolest. 5.1. Kauba saadavuse info on ära toodud kaupa kirjeldavas infos. Andmeid koduleheküljel uuendatakse vastavalt võimalusele ning tulenevalt ajalisest viivitusest ning võimalikest ebatäspsustest andmebaasi ja tegeliku Oomipoe laoseisu ja tarnijate laoseisu vahel ei saa Oomipood garanteerida kauba saadavust. Taoliste olukordade ilmnemisel teavitab Oomipood koheselt Klienti ning tellimuse edasine täitmine lepitakse kokku vastavalt Kliendi soovidele ja Oomipoe võimalustele. 6.3. Kui kaup on kahjustunud, kasutatud, siltideta, ei ole tagastatud originaalpakendis või seisukord on halvenenud ja halvenemine ei ole tekkinud asja korrapärase kasutamise tulemusena, on Klient kohustatud hüvitama toote väärtuse vähenemine. 6.4. Ostetud kaupa ei saa tagastada kui tellitud toode on valmistatud eritellimusel arvestades tellija isiklikke vajadusi või tellija poolt esitatud tingimuste kohaselt. 6.5. Oomipood tagastab Tellijale lepingust taganemisel kauba eest tasutud summa esimesel võimalusel, kuid mitte hiljem kui 14 päeva jooksul lepingust taganemisest alates Tellija poolt osutatud pangaarvele (kaup peab olema tagastatud või klient peab tõendama, et tagastatav kaup on teele pandud). 7.1. Oomipoel on õigus tellimuse alusel sõlmitud ostu-müügilepingust taganeda, kui Klient ei ole arvel näidatud aja jooksul arvet tasunud või kui Oomipoel vastava kauba varud on ammendunud. 7.2. Tellitud kaupa hoiab Oomipood Kliendi teavitamisest alates 30 päeva. Kliendile makstakse raha tagasi avalduse alusel, millest on maha arvatud kaupade käsitlus ja hoiukulud. 8.3. Pretensioonide esitamise tähtaeg ei kehti juhul, kui kauba puudus on tingitud toote valest kasutamisest, hooldusjuhendi või kasutusjuhendi eiramisest või toote kulumisest. 8.4. Kaubal, millel on märge "defektiga", "remonditud", "kasutatud", "lõpumüük" või "näidis" ei kehti pretensioonide esitamise õigus vigadele, millest on lepingueelselt tarbijat teavitatud. 10.1. Dormikor OÜ on võtnud endale kohustuse kaitsta klientide ja kasutajate privaatsust. Sellest lähtuvalt oleme koostanud käesolevad privaatsuspoliitika põhimõtted, mis käsitlevad kliendi andmete kogumist, kasutamist, avaldamist, edastamist ja talletamist. Meie tegevus internetis on kooskõlas kõigi asjakohaste tegevuste ja vastavate Euroopa Liidu õigusaktide ja Eesti Vabariigi seadustega. 10.2. Isikuandmed on andmed, mida Oomipood kogub üksikisiku tuvastamiseks või temaga ühenduse võtmiseks. Isikuandmete kogumine võib toimuda kliendi nõusolekul järgnevatel viisidel: Kontaktandmete (sh teie nimi, postiaadress, telefoninumber, e-posti aadress, isikukood) esitamisel meie veebilehel või kaupluses veebilehe kasutamisel kliendi kontoinfost või küpsiste (cookies) kaudu ostu või tellimuse sooritamisel meie e-poes (e-pood võib paluda teatud veebilehe aladel vabatahtlikult esitada isikuandmeid ja personaalset informatsiooni. Nõutavad isikuandmed võivad sisaldada nime, isikukoodi, aadressi, postiindeksit, e-posti aadressi ja telefoninumbrit) järelmaksutaotluse esitamisel. 10.3. Kogutud isikuandmete abil saame teavitada kliente Oomipoe uudistest, kampaaniatest ja tulevastest sündmustest. Klient, kes ei soovi olla meie uudiskirjaloendis, saab ennast sellest igal ajal eemaldada. Kogutud isikuandmeid kasutame ka kauba kohaletoimetamiseks ning kliendi ees võetud kohustuste täitmiseks. Kliendi paremaks teenindamiseks võib Oomipood avaldada teavet üksikute kasutajate kohta kolmandale osapoolele, kes osutab Oomipoele teenuseid ning on lepinguga kohustunud hoidma jagatud teavet konfidentsiaalsena. Kolmandaks osapooleks on näiteks meie partner, kelle ülesanneteks on e-poes müüdavate kaupade transport või järelmaksu teenuse pakkumine. Kogutud isikuandmeid on võimalik näha, muuta ja täiendada meie veebilehel „Minu konto“ alas. 10.4. Oomipood rakendab kõiki ettevaatusabinõusid (sh administratiivsed, tehnilised ja füüsilised meetmed) kliendi isikuandmete kaitsmiseks. Juurdepääs andmete muutmiseks ja töötlemiseks on ainult selleks volitatud isikutel. 10.5. Oomipood võib kasutada Ostja isikuandmeid oma õiguste kaitseks ning edastada oma õiguste kaitseks vajalikus ulatuses Ostja isikuandmeid kolmandatele isikutele. 10.6. Kõik Oomipoe e-poe külastamise ja ostude sooritamise käigus teatavaks saanud kliendi isikuandmeid käsitletakse kui konfidentsiaalset infot. Krüpteeritud andmesidekanal pankadega tagab ostu sooritaja isikuandmete ja pangarekvisiitide turvalisuse. 10.7. Ostjal on õigus kontrollida teda ennast puudutavaid isikuandmeid ning paluda neid muuta või kõrvaldada oma isikuandmed andmebaasist. 10.8. Jätame endale õiguse vajadusel privaatsustingimusi muuta. Meie veebilehte kasutama asudes, eeldame, et olete nende põhimõtetega tutvunud ning nõustute nendega. Kõigi privaatsuspoliitika või andmetöötluse kohta tekkivate küsimuste või muredega palume võtta meiega ühendust aadressil info@oomipood.ee 11.2. Tingimuste ja hinnakirja muudatustest ja täiendustest teatatakse internetilehekülje www.oomipood.ee ning tingimuste ja hinnakirja muudatused ja täiendused jõustuvad vastava muudatuse või täienduse avaldamisest. 12.1. Tingimuste alusel sõlmitud lepingute üle on järelvalvepädevus Tarbijakaitseameti juures tegutseval tarbijavaidluste komisjonil. Täiendatavat infot saab tarbijakaitse komisjoni nõuandetelefonilt 1330 või 6 201 707. 13.2. Kui Tingimuste mõni säte on tühine, ei mõjuta see ülejäänud osas Tingimuste ega ostu-müügilepingu kehtivust. Tühine säte asendatakse seaduspärase sättega, mis on tühisele sättele õiguslikult ja majanduslikult kõige lähedasem.			OSCAR-2019
Mulle meeldivad need aasta viimased tunnid, võtta aeg maha, istuda ja vaadata. Vaadata korraks tagasi. Liiga tihti ei peaks seda tegema, ent sel hetkel, kui lahkuvast aastast vaid sabajupp ukse vahelt paistmas, võib seda ometigi teha. Lausa peab. Ennekõike meeldib mul oma peas aasta läbi võtta, kuid kui kõrval on olulised kaasteelised, siis on seda tore ka üheskoos teha. Kell on veel poisike ja põhjalikumad kokkuvõtted alles ees, ent pooltunnike virtuaalseks tagasivaateks sai juba tehtud. Mul jääb vaid nentida, et oli see vast aasta, rohkem kui hea. Aga mida muud ühelt korralikult kukeaastalt ikka oodata. Olgem siis tänulikud... Nagu pisike kollaaž näitab, siis mere ja vee vastu ei saa. /räägib inimene, kes ei oska ujuda.../ Kõige ilusama kohana sai pildi keskele troonima hoopiski Öakse laiuke, mis kohe Soonlepa nurga taga peidus. Meresid sai pildile teisigi, kaugemal ja lähemal. Üllatusega märkan, et Bali ei mahtunudki kollaažile, küll aga on jõudnud siia nii Gili Trawangan kui ka Gili Meno. Tjah, vaatan nüüd seda pilti ja mõtlen, et häid inimesi ja kauneid kohti, vahvaid ettevõtmisi ja muidu tegemisi oli tegelikult ikka palju-palju rohkem, ei anna kõike kokku köita :) Teile, mu head ja armsad, soovin meeleolukaid aasta viimaseid tunde, aga kõige enam ikka rõõmu, õnnestumisi ja häid teekaaslaseid uueks aastaks! Kokku tuli siiski vaid 15 nimetust, no olgu, oma õue peal sai üht asja siiski kaks korda vaadatud. Vähe, väga vähe, olen nördinud ja masenduses. Vaatan seda nimekirja ja mõistan, et pole selle Linnateatriga lood ühti nii kehvad - saab küll, kui tahta. Kuigi korra sai vist koguni neid Rakverre vaatama mindud. Üllatusena tuleb, et siin pole midagi NO99lt... Olen nende koduka ilmselt hooletusse jätnud. Et siin Endlat ja Ugalat ei ole, see mind eriti imestama ei pane, sealt ei ole enam ammu midagi kõlbulikku tulnud ja viimaste asjade kohta tagasi kajav info ei anna lootust muutusteks :( Sellest on tegelikult äraütlemata kahju. Need on ju kaks linna, kuhu tegelikult oleks väga hõlbus minna, ja no tahaks ka muidugi. Viljandi teadagi, miks ja küllap seal Pärnuski oleks lisastiimuleid pikemaks kügelemiseks. Kahjuks aga teater ei soosis sääraseid visiite. Tehke midagi ometi! Kui valida lõppenud aastast lemmikuid, siis sõnateatri vanast klassikast "Surnud hinged" (kui kellelgi peaks mingil põhjusel pileteid üle jääma, siis andke julgesti märku, mina läheks teist korda vaatama igatahes) ja uuemast "Teisitimõtleja". Milline rõõm lõpuks ometi ühest mahukast, põhjalikust, mitmeplaanilisest ja samas ka põnevast kodumaisest romaanist. Peipsiveere ja vanausulistega ei seo mind miski, seega subjektiivset tõuget lugemiseks ei olnud. Siin ja seal teiste lugemishuviliste kurdetud mure, et olles lugenud "Minu Brüsselit", siis nagu ei tihata kõnealust raamatut kätte võtta, ei puudutanud mind samuti. Brüsselit lugesin küll kunagi, ent ausalt öeldes ei mäleta sellest midagi eriliselt halba. Nojah, ma ei mäleta tegelikult sellest üldse eriti midagi, aga olgem ausad, see ilmus õige ammu ju ka. Lihtsalt, Brüssel ise ei ole pälvinud minu poolehoidu ja sellest ka mu tuim suhtumine. Iga loetud leheküljega vasardas mul aina enam peas, et viimaks on "Tõele ja õigusele" väärikas kaaslane tekkinud. Võib-olla ehk veidi tempokam ja seebikalikum, ent sarnasus on siiski ilmne. Ja tegelikult ongi väikeste suletud kogukondade elu nagu Mehhiko seep, kuigi me mingis enesepetmise hoos vangutame võltsvagalt pead ja kinnitame, et midagi sellist ei saa küll võimalik olla ja juhtuda. Üldse oli kogu see vanausuliste teema väga huvitav ja hariv. Põnev kombestik ja seosed usuga nauditavalt välja toodud. Minu jaoks uus ja üllatusega avastatud maailm. Ja loomulikult jääb vaevama, millised lood ja mil määral on elust enesest maha viksitud ja kui palju autori lennuka fantaasia vili...? Igatahes on viis aastat tööd kena ja korraliku punkti saanud (sest ega järge ju vist siit välja pigista?). Ja ühtlasi on mul rõõm, et romaanivõistlus just sellise võidutöö sai. Lugemise mõttes oli keskmisest kesisem aasta. Arvestades aga, et suvekuudel lugesin vaid kahe käe sõrmede jagu raamatuid, siis polegi vast millegi üle kurta. Natuke sai ka ise kirjutatud-toimetatud, lisaks pole ka kõik reisid soosinud lugemist, niisiis... võib ikkagi rahul olla, ma leian. Kõige kiiremaks ja usaldusväärsemaks statistika kogumise kohaks võiks minu puhul olla goodreads.com keskkond. Pakun, et kuskil 4-6 raamatut on sealt nimekirjast puudu, aga siiski... arvestamata puuduvaid raamatuid, on tänavu mu lugemislaualt läbi käinud 99 raamatut. Hetkel käsilolev "Serafima ja Bogdan" veel lisandumas. Seega 100 raamatut goodreadsi andmeil, 25 666 lehekülge. Eelpool nimetet keskkonda uskudes olen ma äärmiselt lahke inimene (ise ka ei usu!) - hindele "5" olen hinnanud 31 raamatut. Seda on palju, väga palju, ma kinnitan. Praegu, kuid hiljem, on endalgi põnev vaadata, et mis mind siis sedamoodi loksutanud on. Minu suureks üllatuseks ei ole Põhjamaade romaani sarjast keegi lõppeval aastal siia jõudnud :( Teised, minu suured lemmikud sarjad on siiski vanaviisi esindatud. Minu-sarjast on siia jõudnud nt "Minu Okeaania" ja "Minu Iisrael", Loomingu Raamatukogust "Armastus", Punase raamatu sarjast "Väike inimene" ja "Henri Picki müsteerium", Moodsa aja sarjast "Perakülä". Muust kodumaisest kraamist on pannud Mae lakke hüppama aga nt: "Šokolaadist prints", "Kes kardab Aafrikat, 2. osa", "Eesti suured armastuslood", "Eesti veri", "Neverland", "Nägemine on nähtamatu", "On nagu on", "Sinine mägi"... Jah, ja julgen juba täna öelda, et ka "Serafima ja Bogdan" saavad siin nimekirjas olema (kui just Afanasjev lõpus mingit äärmiselt ebaõnnestunud pööret ei kavatse ette võtta). Väga hea aasta, mulle tundub. Või olen ma lihtsalt ebaloomulikult lahke olnud. Sest tõepoolest, hindele "1" olen ma kõigest 5 raamatut hinnanud, neist üks on kohe kindlasti kehva tõlke/toimetamise süü. Nooruke Katrina Kalda, ka järgmiseks Sofi Oksaneniks nimetatu, jätkab oma kolmandas eesti keelde tõlgitud romaanis talle omast õrnalt süngevõitu käekirja. See ei ole sedalaadi tume lugu, mida ei suudaks lugeda, ent veidi masendav on see kohati küll. Me kõik tuleme oma lapsepõlvest, see on selge. Ja kuigi Kalda elu võiks kõigi eelduste kohaselt olla hetkel kenasti paigas, on igast tema romaanist ometigi aimata kaotatud lapsepõlvemaad. Kahes esimeses - "Eesti romaanis" ja "Jumalate aritmeetikas" - oli Eestimaa väga konkreetselt olemas. Autori jaoks oli see küllap mingi järk-järgult tagasi juurte juurde minemine. Oli nii eelmise sajandi 90ndate Eesti elu kompamist kui kaugemaidki aegu. Ühes romaanis oli peategelane, kes emaga Prantsusmaale emigreerudes maitses pagulaselu ja ajas samaaegselt oma eelkäijate jälgi. Vähemal või rohkemal määral viitab see kõik autori enda minevikule. Siin on peidus mingisugune otsimine, meenutamine, mäletamine, tervikliku pildi loomine. Seda põnevam tundus, et mis järgmiseks... Järgmiseks on... üllatus. Kauni pealkirjaga "Maa, kus puudel pole varju" ei anna (vähemalt minu mäletamist mööda) sõnagagi aimu Eestist kui selgest geograafilisest punktist. Ka mitte Prantsusmaast. Ei peagi andma, sest ka tutvustus kinnitab, et tegemist on düstoopiaga. Olgu siinkohal öeldud, et kõige lühemalt selgitades tähendab see utoopia vastandit, fiktiivset ühiskonda, mida iseloomustab totalitarism ning rõhuvad sotsiaalse kontrolli vahendid. Düstoopiline romaan peaks seega liigituma ulme alla, mis teatavasti ei ole just minu ampluaa. Ag no... peab tunnistama, et ma suutsin lugeda küll. Esimene, ja ka peamine, mõte, mis mul lugedes tekkis - nüüd on Katrina Kalda pannud viimaks kokku "oma lood". Ehk siis midagi lapseeas pagulasena kogetust ja midagi ema/vanaema? juttudest vastu kajanud ENSV elust. See kõik on kokku keerutatud düstoopiliseks salatiks. Jah, küllap ma olen ülekohtune, küllap on ta tegelikult ju välja mõelnud täiesti uue, autori peas sündinud maailmakorralduse, ent liiga palju oli selles seda, mis tõi silme ette nähtud-kuuldud seigad mõnekümne aasta tagusest ajast. Vastukaaluks siis moodne linn, ühes kõigi oma võimalustega, mis võinuks ju olla 80ndate lõpu Eestist Prantsusmaale läinud lapse vaatenurk. Ei tea... igatahes minu peas keris selline pilt. Tasandiku elanikud teevad päevast päeva üksluist ja lõputut tööd, et toita Linna. Ka meil toodetu-kasvatatu rändas teiste avaruste poole... Infopuudus on meeletu, vaid napp ja valitud kirjasõna jõuab Tasandiku elanikeni. Toitu ja riiet napib. Inimesed püüavad varastada, kust ja mida aga annab. Talongimajandus. Igasugused olmetingimused on alla igasuguse normaalsuspiiri. Loomulikult on alati olemas need, kel rohkem võimu käes, antud juhul siis valvurid. Nemad võtavad mida ja keda tahes. Ka naisi. Lapsi arvatakse olevat üldse mõistlikum mitte kodus kasvatada, vaid nad selleks ettenähtud kohta ära anda. Ja nii aina edasi. Palju pisiasju, mis otsapidi kuskilt tuttavad olid. Selle kõige taustal oli mu eriliseks lemmikuks kolme põlvkonna naiste seast vanim, Sabine. Tõeline taimetark. See oli just kui kaudselt otsene vihje eestlastest maaemadele. Tema teadis, millisest taimest mille jaoks abi on, kuidas neid kasvatada, paljundada, millistega paremat huumust tekitada... Teadmised, mis veel paar põlve tagasi olid meil sündides emapiimaga kaasas ja mis praegu aina vähemaks, väikese huvigrupi pärusmaaks jäänud. Ent ühel päeval võiks neist teadmistest tõepoolest tolku olla... Ebapärlikarp kirjutas üks päev siin akendest. Ja ma tundsin kohe, et see on NII minu teema :) Aknad on mu nõrkus ja fetiš, päriselt. Minu suhtumine akendesse, eriti nende katmisesse, on aastatega kardinaalselt muutunud. Lapsena ma elasin kusagil täielikus külakeskkonnas, kus ma tõepoolest ei mäleta, mis teema kardinatega oli. Kindlasti olid seal tihedad pitskardinad ees (kellel ei olnud 80ndatel, ah?), aga kas ka midagi tummisemat, ei mäleta. Ja ega seal kedagi suurt vahtimas vist ei olnud ka. Kui keegi tuligi kaugelt, siis nägi ju nagunii akende järgi ära, kas keegi on kodus ja mis sa siis ikka pimesikku mängid seal. Paar imelikku vanapoissi kindlasti oli küla peal, kes aeg-ajalt endale eksklusiivset meelelahutust lubasid ja kauneid naesterahvaid piiluma tulid, aga no hakkad sa selliste ullikestega pahandama või nende lõbu rikkuma :) Linna tulles oli muidugi iseasi. Küllap siis esialgu ikka kõige paksemad ja tihedamad külgkardinad hangitud ka said. Umbes, et appi-appi, terve linn on ju akende taga ja kõik käivad ja vaatavad ja näevad (mida, ma küsin?!) Mingil hetkel olime me viiendal korrusel oma eluga ja seal kohe kindlasti mingit vajadust kardinate järele ei olnud. Ma kahtlustan, et me kasutasimegi vaid eriti terava õhtupäikese kaitseks midagi ajuti. Sealt edasi algaski mu allakäik kardinate osas. Aknafetiš sai alguse Taanist, kus tõepoolest kardinatesse totaalselt lõdva randmega suhtutakse. Magamistubadel vist on mingid pimendavad rulood, ent kõigi muude ruumide varjamisse suhtutakse loominguliselt. Ja ma jumaldasin väikeste linnade vanalinna tänavatel õhtuti jalutamist ja kiikamist. No te näete ju isegi, et ma olen oma blogi nimegi sellest ajendatult võtnud :) See ei olnud selline keel ripakil ilge lõustaga akna taga passimine, vaid just mingi üldise fooni tabamine, nautimine. Et sa kõnnid ja siis on need säravad aknaruudud, sa näed perekondi askeldamas ümber laua ja köögis ja kogunemas ja küünlaid süütamas ja veini valamas ja... need olid kui hetkeklõpsud, kaunilt välja joonistunud maalid. Võib-olla kui oleks tundide kaupa ühe ja sama akna taga passinud, siis ei olekski seal mingit meeliülendavat idülli olnud, ent just see hetk, see klõps, mis möödudes mällu sai söövitatud, see oli oluline. Kusagilt sealt tuli ka teadmine, et ega me ju oma kodu nelja seina vahel ei tee midagi sellist, mida teisedki ei teeks. Et milleks siis see kohutav konspiratiivsus ja maskeraad? Kui oleks aina paksud külgkardinad ja seal vahel ehk sentimeetrine piluke, küllap siis tekiks ka kiusatus pikemalt piiluma jääda. Aga kui sul on lage aknapind, kõik õieli ja avali, no mis sa seal siis ikka keel ripakil pikalt piidled, viskad pilgu ja astud edasi. Kui ma astusin oma esimesse abiellu, siis juhtus sageli, et aknad olid kõik lagedad ja abikaasa koju tulles asus kardinaid siis usinasti alla laskma. Mulle tundus, et meie elu oli niigi peopesal, et mis see mõni tund õhtust varjutamist enam ikka aitab. Edasine elu ongi läinud juba võrdlemisi ilma varjamiseta. Tulid paar kolmandat korrust, kus kardinad tundusid tõsiselt üleliigsed. Midagi ju vahel ehk tõesti paistis, aga no ega ma nüüd nii hirmus ka ole, et vaadata ei kannataks. Tõeline väljanäitus on muidugi praegu. Ma olen vist juba maininud neid kahekordseid punaseid busse, pilusilmseid fotokatega turiste ja teisi lõbusaid tüüpe, kes igal võimalikul hetkel tänaval luuravad. Sellega siiski harjub. Ka liiklust on akna all parasjagu. Suvalisel ajal käib see kõik kiiresti, ent tööpäeva lõptunnil, kusagil kella 17-18 vahel kipuvad tekkima tiguaeglaselt venivad ummikud, mil mõni auto seisab akna all ikka paar minutit. Ja oleks vaid auto, ka mõni tramm jääb siia toppama. Kuidagi on see sattunud olema ühtlasi ka see aeg, mil ma köögis toimetan (kus ma mitte kunagi kardinaid ette ei lase), ja ma toimetan just akna all. Seega vaatavad igavlevad juhid mind ja mina neid. Võib-olla ma näin nende jaoks omamoodi kentsakas, ikkagi oma koduses olekus ja kuidagi suvaline, samas ega nad ise kuigipalju targemana mõju. Iga jumala õhtu passivad ja seisavad, kulgevad punktist A punkti B, samas kui mina võin juba valmistada või nautida midagi maitsvat või lihtsalt neid kloune seal autoroolis vastu vahtida. Natuke ma siiski olen püüdnud neile põnevust pakkuda. Kuna kõik aknad on ühes maja küljes, ehk siis tänava poole, siis on tekkinud komme osad aknad katta ja osad mitte. Lihtsalt nii on kujunenud. Mistõttu läbi korteri marssides on see nagu elektrikatkestusega film - ühest aknast paistab paljas tüdruk, siis kaob, siis paistab, siis kaob... Kõige enam saab mind nautida ilmselt vastasmaja. Nii palju kui seal neid nautlejaid üldse on. Ega mina naudin ju neid samamoodi. Naabrivalvena olen ma äärmiselt kõva käsi kusjuures. Ja ka kõik see, mis toimub üle tänava pargis, see on mulle valla. Või trammiteel... Ah jaa, kõige värskem pilt Viljandi vanalinna aknast (loe: akendest). Selline oligi, Taani järelmõjudega. Siin sai nii riideid vahetatud, magatud, söödud, oldud, nauditud... Kõigile imetella ja ometi täitsa elus veel. Häbiväärselt lahja tähelepanu osaliseks saanud raamat. Aga ega ma süüdista muidugi. Ma ise vaatasin ammu seda raamatut kapi peal ilutsevas virnas. Ei julgenud lugeda, päriselt. Lapsed, palju lapsi, alkohol, palju alkoholi. Või umbes nii ma ridade vahelt ja seest välja lugesin. Ja siis ma kujutasin ette üht üdini sünget lugemist, mille jaoks sobivat hetke ei paistnud ega paistnud. Lõpuks julgesingi alles puhkusereisile kaasa võtta, et mis iganes nende kaante vahel ka siis juhtuma hakkab, siis päike ja soojus ja hea seltskond ehk kompenseerivad kogu masendust kuubis. Tegelikkus on kordades leebem. Või nojah, oma sünged momendid seal ju on, kõik see koledus, mida me paljulapselises ja veidi pudeli poole kummuli peres ette kujutame, ent siiski on ka palju helget "Nääpsus". Kogu lugu on peamiselt Nääpsu vaatevinklist antud. Lapse vaatenurk aga, teadupärast, on väga omamoodi ja õpetlik. Väga-väga haarav ja kiiresti edenev lugemine, paar tundi ja raamat on neelatud. Lisaboonuseks on muidugi kaotliiklik Iirimaa. Nunnade juhitav internaatkool, kuhu Nääps läheb. Või tema erivajadustega õde, kelle Jumal on andnud neile erilise kingitusena, nende perekonna selleks välja valinud jpm. Üldiselt sammun ma järjekindlalt uudiskirjanduse radadel, ent vahel õnneks siiski eksin kuhugi kaugemasse minevikku ka. Sagani leidsin enda jaoks alles äsja, täiesti juhuslikult, kellegi blogist (Tilda?). Kui jätta kõrvale, et see on äärmiselt sobimatu kaanekujundusega raamat, siis kõik muu oli just nimelt minu teetassike. Ah jaa, kahetsusväärselt lühike on see romaanike muidugi ka. Igatahes. Tänasel päeval ei kergita me enam kulmugi, kui kuskilt metsade vahelt (või pigem küll magalarajooni labürintide vahelt) kargab välja mõni lapskirjanik. Paljud neist just enneolematu menu ja populaarsuse osaliseks saavad, on iseasi, aga midagi siiski. Kui nüüd mõelda, et Sagan oli "Kurbus kummaline tunne" (kas pole vaimustav pealkiri?!) ilmumise ajal vist napilt 18-aastane ja see kõik juhtus millalgi iidamast-aadamast 1950ndatel, siis see on küll vägev saavutus. Selle eelneva valguses oleks mõistlik oma ootused veidi allapoole tirida. Tohutut elukogemust ja maailmatarkust siit vastu ei vaata, vaatab hoopis veidi laisk ja säravalt argine päikeseküllas kulgemine Lõuna-Prantsusmaa puhkusevillas. Juba võis tähelepanelik lugeja näha esimesi vihjeid, m i k s mulle see lugu meeldis :) Pillav, ärahellitatud, samas julm rikaste ja ilusate võitlusareen, millele lubab vaid viivuks pilku heita noor tütarlaps, kes on oma esimese tõsisema suvearmastuse künnisel. Lehekülgi on liiga vähe, et looga süvitsi minna, pinnapealsus jääb lõpuni saatma. Aga laiseldes ise lugemise ajal tundide kaupa basseini veeres, siis see nagu ei häirinudki mind. Lugeja astus lihtsalt korraks ilusate maailma... ja tuli sealt sama targalt välja. Loen siin, et Sagan on väga kõva tädi olnud. Põletas küünalt mõlemast otsast ja elas gaas põhjas algusest lõpuni. Lõpp muidugi eriti ilus ei olnud. Tekkis kohe soov teisi tema tekste lugeda (etteruttavalt olgu öeldud, et see ei olnud minu kõige õnnestunum mõte). Onu Bella on ilmselt omamoodi kroonimata pervokunn. Mis omakorda tähendab, et nõrgemad tüübid käiksid meelsamini temast kaarega mööda ja ei puutuks teda, tugevamad tüübid aga - sõltumata oma sümpaatiast või antipaatiast - tahavad siiski teada, et mida ta nüüd jälle korda saatis. Et natuke on pervo, aga samas põnev ju ka. Üldjoontes mulle tema kirjanikutalent näis sobivat. Ta on vajadusel võimeline verbaalselt žongleerima ja ka eneseirooniat paistab tal jaguvat. Asjadest räägib otse, millest nii sageli on ju vajaka. Raamatu sihtgrupp ei ole ainult otseselt eesnäärmevähiga kokku puutunud inimesed, vaid laias laastus on huvitav ka teistel lugeda. Kui nüüd veidi norida... Veidike tarbetut segadust tekitas raamatu mina-tegelase maskeering. Esimese osa alguses tundus see korraks olevat Onu Bella ise, siis raamatu lõpuni kodanik Palling, teise osa puhul valdavalt jälle nagu autor, ja siis viimasel leheküljel jälle see topakas Pallingu nimeline tegelane. Võib-olla mulle oleks meeldinud mingi konkreetsus ilukirjanduse ja dokumentaalloo osas. Kuigi samas ma möönan, et see Võhma teemaline nö road trip oli igati vaimustav ja vägagi naljakas. Lihtsalt nii kohutavalt eluline, sest noh... võhmakaid piisavalt näinuna oli seal mõnusat äratundmist kuhjaga (mitte konkreetsete isikute osas, vaid just nimelt eredate tüpaažide ja olustiku kirjelduste näol). Kust üldse Onu Bellal need teadmised, ma küsin?! Ma tean, et raamatusõprade hulgas on üksjagu neid, kes roppuste suhtes nulltolerantsi omavad. Seepärast pean vajalikuks neid hoiatada, et vägisõnadega autor tagasi just ei hoia. Mina tean ka nii mõndagi "rumalat" või siis väga elulist sõna, mõned neist koguni meeldivad mulle ja mõne kasutusega patustan ka ise aeg-ajalt, ent pean tunnistama, et üksikud neist olid siin tõepoolest veidi liiga korduvkasutatud ja... kunstlikult ekspluateeritud, ütleme siis nii. Näiteks. Tundmata küll isiklikult autori abikaasat ja olles valmis temast kõike uskuma, mõjub siiski veidi kahtlaselt, et nimetet paar istub õhtul koduse söögilaua ääres ja kiirnuudleid sisse vohmides arutleb, et küll on türastunult head nuudlid, hetke pärast kiidab ka teine osapool takka, et on jah türastunult head. Ja nii mitmelgi korral :) Halloooo, seda on ikka väheke palju, kas pole? Igatahes, mis ma öelda tahtsin. Siit saab teada võrdlemisi palju eesnäärmevähi, selle ravi ja opijärgse elu võimalikkuse kohta. Aga mitte ainult - ka ülevaate Võhma värvikast elust, tegemistest filmi "Päevad, mis ajasid segadusse" võtteplatsil, pealinna odavtoidukohtade hingeelust jms. Minu lemmikstseeniks jääb aga vist ikkagi hamba väljatõmbamise lugu. Onu Bella avastas nimelt opile eelnenud nädalavahetusel infomaterjale lugedes ilmselge tõe, et mingi pealtnäha tähtsusetu põletikulise hambatüüka pärast võib tema elulise tähtsusega prostatalõikus suure tõenäosusega tuksi minna ja asus käepäraste vahenditega olukorda parandama. Kõik need humoorikad ettevalmistused, olulise oskusteabe tudeerimine, abikaasa stoilised kommentaarid kõrvaltoast jms ajas paratamatult naerma. Lisaks passin veel raamatukoguprogrammis, sest täna on ilmselgelt see päev, mil laenutusse tuleb Õnnepalu. Raamatukgutüdrukutel on täpselt 20 minutit aega pärast tööpäeva algust, et see laenutusse anda ja minul täpselt 10 minutit aega, et sinna joosta, siis jõuaksin veel lennukile ka. Hea romaani tunnuseks võiks olla, et see pakub väga erinevatele sihtgruppidele naudingut, ma mõtlen. "Sinine mägi" on selle hea näide. Ei ole küll lõpuni kindel, kuid mulle tundub, et lembekate austajad ehk leiavad ka siit oma. Need, kes armastavad ajaga mängimist (mina-mina! tahaks hõigata), nendele on oma maiuspala. Vähe sellest, et siin vaadeldakse kolme eri põlvkonna naisi, on omakorda ka iga kõnealuse naise liin löödud kronoloogiliselt segamini. Kui lugeda raamatut väga pika perioodi jooksul, siis võib see veidi segadust külvata, ent mind ei häirinud kordagi. Romaani - ikka selle hea romaani - puhul meeldib mulle, kui sisse tuuakse mõni spetsiifiline ja soovitavalt minu jaoks natuke uudne valdkond. Siin oli selleks konkreetselt kaks teemat: meditsiiniline pool, mis suisa kahel erineval ajastul kajastatud, ja teiseks üks fanaatiline Aaviku keeleuuendustes kümbleja noormees. Seoses noormehega oli mul ka omamoodi déjà-vu hetk. Alul olin segaduses, et kuidas saab mul ühest raamatus verbaalselt kujutatud olengust nii selge äratundmishetk tekkida, ent mõtlesin, mis ma mõtlesin, aga välja ma mõtlesin. Mina, suur Mothanderi talendi austaja, olen loomulikult kõiki tema maakeelde ümber pandud raamatuid täie naudinguga lugenud. Ja tõepoolest on ta kord kirjeldanud üht Toompeal aset leidnud pidu, mille puhul eriliselt mainis läbi plangu sisse tehtud värava tülikat pidusse minekut. Ent see polnud veel kõik. Mothander - minu mäletamist mööda, mul pole hetkel seda raamatut käepärast - jutustas ka sulnist suve (augusti?)ööst, kuidas seltskond valgus välja terrassile, kust avanes vaade linnale. Mul on mingil põhjusel ka kujutlus, mis majast konkreetselt jutt käis, kuid ma pole kindel, kas lugesin seda tollest raamatust või mõtlesin ise välja :) Kuid hoolimata mu kalli Mothanderi kuritarvitamisest mulle see raamat siiski meeldis. Isegi väga. Ja nagu näoraamatus juba mainitud sai, siis ootan põnevusega, mida pakub selle sama romaanivõistluse võitnud töö ("Serafima ja Bogdan" Afanasjevilt), "Sinine mägi" oli nimelt II koha vääriliseks hinnatud. Tulin just kinost. Kärdlast. Kino nimi ei ole ametlikult muidugi Kärdla, vist Hiiumaa Kino või midagi sarnast. Ammu ei olnud käinud, viimati "Novembrit" vaatamas. Ja nüüd võite ette kujutada, mida ma tunda võisin, kui algas film. Samasuguses must-valge-hallis võtmes, räsitud, raagus, sünge, müütilismüstiline... Siis oli kaadris Rea Lest. Jälle. Siis Jörgen Lest. Jälle. Siis Katariina Unt. Jälle. Kusjuures nad näevad üsna samasugused välja kui "Novembriski". Ent sellega kogu see segadus ka õnneks lõppes. Edasi oli puhas nauding. Esimene ja teine lugu olid nii võimsad, et ma end eriti kogudagi ei suutnud. Need pikad ja sugestiivsed kaadrid imesid vaataja endasse. Eestimaa süngus kogu oma ilus oli kuidagi kole äkki ja suurelt mu ees. Ja noore naise ehe meeleheide. Risttee. Kaasa mängimine. Ise olemine. Võitlus. Kolmas lugu oli juba kraad segasem. Kõik ei jõudnudki minuni, aga eks ma ole ka ehk liiga harju keskmine vaataja. Kohati liiga diip siis, ütleme nii. Lisaks muidugi tagumikutunnetus, sest pea kaks ja pool tundi ühel kohal istumist ei ole teps mitte kerge. Isegi teatris lastakse vahepeal puhvetisse. Nii et mine sa võta kinni, kummas see asi oli. Aga eks ta veidi segane ja tänapäevaselt keeruline oli, see lugu kokku. Rohkemat ei räägi, lühikese ja üldise sisutuvustuse panen siia - kui ahvatleb, siis on õige mõte minna ja ise üle vaadata. "Mehetapja" on 19. sajandi keskkonnas jutustatud lugu noorikust Maarast (Rea Lest), kes abiellub traditsioonide kohaselt isa valitud mehega. Pulma eelõhtul saabub külapoiss Saska (Jörgen Lest) Maara aida ukse taha, et nad koos põgeneksid, kuid uks jääb suletuks. Seepeale lõhub Saska Maara isakoju viiva silla, kuid kosilane jõuab ikkagi kohale ja pulmad peetakse. Pulmaööl võtab Maara aga hobuse ja läheb Saskat otsima. "Süütu" tegevus toimub Teise Maailmasõja järgses Eestis. Peategelane Elina (Rea Lest) on noor väljasaadetud ingerlanna, kes elab koos vanaemaga ja töötab söekaevanduses. Kui hakkavad levima jutud ingerlaste võimalikust edasisaatmisest, saab Elina kaks pääsemist lubavat pakkumist. Ta valib fiktiivse abielu kohaliku noormehe Heinoga (Risto Vaidla) ja jääb paigale, kuid võimuorganid hakkavad nõudma tõestust nende kooselu ehedusest. Kaasajal või arhetüüpses sürreaalsuses aset leidev "Vari" on noore naise Luna Lee teekonna lugu. Ta kirjutab oma käele ema telefoninumbri ja lahkub kodust. Teel kohtub Luna Lee rekajuhi, näitlejatepaari ja jumalasulasega, kes viib ta esmalt sõbra juurde baari ning seejärel pühakotta. Samal ajal kogunevad inimesed mereranda päikesevarjutust jälgima. Novellidest mitmed olid siiski täiesti elulised ja seepärast kunstiliskirjanduslik nauding jäi saamata. Ma täpsustan, need teemad olid varem kajastatud ja tuttavad, ehk seetõttu ei suutnud ma neid õiges võtmes lugeda. Mõni seik oli tuttav ilmselt JJ enda sulest, mõni teine VL lugudest. Eriti muidugi see ving ja hala väikese riigi madalapalgalise saadiku raskest elust. Kui see laoti letti "Varjuteatris", võisin teatud mööndustega sellega leppida, ent sama laul jälle ja jälle... no ma ei tea. Iga koduta - ka ajutise, renditud, viletsa - jäämine on alati ootamatu ja valus ja tõotab rohkelt sekeldusi. See on tülikas nii kodus kui ka võõrsil. Ka finantsiliselt on see sageli keeruline. Ma ei arva, et iga kodueestlanegi saab (piltlikult väljendudes) jalaga unelmate elamispinna ukse lahti lüüa ja rahapaki lõdva randmega lauale virutada. Pakun, et õige vähesed saavad nii toimida. Või siis see pesumaja/keemilise puhastuse/triikimise teema... Neid ameteid, kus keskmisest korrektsem väljanägemine on oluline, on mitmeid, kahjuks ei ole paljudel neistki olmelised küsimused hõlpsasti korraldatavad. See ongi elu praktiline pool, millega oleme sunnitud tegelema, elades samal ajal edasi oma töö-, pere-, era- ja mis iganes muud elu. Ega kellelegi ei koputata õlale, et kuule mees, sa jääd korterist ilma ja triiksärke pead ka ise pesema, et võta end vahepeal nüüd töölt vabaks, lahenda oma probleemid ja kui elu jälle rööpas, tule siis tagasi. Kui tuleb veel mõni raamat, kus selle üle kaeblemine jätkub, siis ma vajan vererõhualandajat, ausalt. Autori suhted isaga meenuvad mulle ka kuskilt varasemast kirjatükist, küllap mingist eluloolisest. Seekord põimitud novelliks. Saan aru, et see okas on kõvasti hinges kinni. Poska novell pakkus loomulikult meeldivat äratundmist, seda puhtalt subjektiivsetel põhjustel. Alates esimestest lausetest oli mul reaalne pilt silme, sest autorit kohtan ma sageli tõepoolest sellel trajektooril. Poska monument, eriti selle poolik, kivisse raiutud samm, elavdab minugi mõttelendu. Paberile need mõtted veel jõudnud ei ole muidugi, ei jõua ka. Põhjalik ja muhe ja Brysonile omaselt teravkeelne ja -meelne, ent jah... eelduseks on ikkagi ka lugeja sügavam huvi Austraalia vastu. Mul see kahjuks tänini puudub ja seepärast jäi elamus lahjaks. Ma lihtsalt niiiii väga ei tahtnud lugeda sellest kontinendist, aga samas tahtsin Brysoni lopsakat teksti. Puhtalt minu kiiks, eks ole. Aga kellel on ees reis, tööelu, õpingud, abielu vms pöörane plaan seoses Austraalia või austraallastega, siis igatahes (meeldivalt!) kohustuslik lektüür, teisi raamatuid polegi sel teemal vaja. Aga ma alustan kaugemalt. Minult küsitakse nii mõnigi kord, et mille järgi või kuidas ma valin, mida lugeda. Ilmunud raamatud ei ole mingi eriline saladus, kuid ma saan aru, et nende hulk on tõepoolest liiga pöörane, et eeltööta lihtsalt midagi haarata. Nii ma siis aeg-ajalt viskangi pilgu peale Rahva Raamatu veebipoele või mõne lemmikuma kirjastuse kodukale, mõni kirjastus saadab otse meilile järgmisel kuul ilmuvate raamatute nimekirja. Muud imet ei olegi. Mõned sarjad on juba hinge pugenud ja neis ilmunud uusi asju haaran peaaegu pimesi: Põhjamaade romaan, Punane raamat, Moodne aeg (viimasel ajal küll vist liiga moodsaks muutuv), Minu-sari, Aja lugu jt. Mõne üksiku pärli leian ka teiste raamatuhullude blogist. Siis on veel eelistused riigiti, skandiaavlased esireas loomulikult :) Ja siis on mõned välistavad tegurid - krimkad, ulme, prostad lembekad ja enamus elulugusid. Ja siis jääb käputäis kogemata või naljakaid teid pidi minuni jõudnud raamatuid. Kõnealuse raamatuga läks just nimelt niimoodi kentsakalt. Asi algas vist Õnnepalu raamatu esikal, kus ma juhtusin pealt kuulma, kui Sauter tutvustas päevakangelasele üht karvast meest. Minu jaoks tundmatu nii mees ise kui ka tema nimi. Esitluse lõpus laekus sinna ka mu kaaslane, kes jäi samuti seda karvast meest vaatama ja küsis minult - kes ma ju kõike alati tean! -, kes too on. Ma siis sain teadjalt ühmata, et Eduard Tüür, noh umbes, et kuidas sa ei tea, kõik ju teavad, mina niisamuti. Sinnapaika see jäigi. Natuke hiljem sattus mulle end reklaamima näoraamatus järjekordne raamatuesitlus, eespool nimetet mehe autorlusega. Raamatu pealkiri oli õige imelik, meelde ei jäänudki ja kuna kuupäev ka ei sobinud, siis asi ants ja unustatud. Küllap midagi ikka kripeldama jäi, sest kuna tutvustuses oli mainitud, et ka varem on midagi ilmunud, siis ma muidugi pidin asja kohe uurima. No ja siis nägin seda raamatukaant ja olingi tehtud. Kusjuures üsna niru reklaam ja sisututvustus on sellel "Nägemine on nähtamatu" raamatul, seda ma küll ütlen. Minust oli see seni täiesti mööda läinud. Oleks ju nüüdki läinud, ent tänama pean siis esmalt Õnnepalu, kelle esitlus oli, seejärel Sauterit, kes täitsa suvaliselt mis iganes põhjusel möödaminnes Tüüri tutvustas ja siis muidugi minu uudishimulikku loomust ja siis ka Herkki Erich Merilat, kes on esikaane kujundanud. Raamatust aga ikka ka, eks ole. Ainus puudus: õudselt vigu ja kohati segased lausekonstruktsioonid. Muus osas aga aboluutselt võrratu ja minu maitsele kenasti passiv. Ei puhas memuaristika, ei puhas reisikirjandus, mõlemat on aga mõnuga ja koos loovad sobiliku sümbioosi. Lood on paraja pikkusega, põhimõtteliselt eraldiseisvad laastukesed, tihtipeale vaimuka puändiga või muheda huumoriga pikitud. Korraga palju ei taha, aga paar lookest päeva lõpetuseks ideaalne maiuspala, šokolaadi asemel või nii. Autor ise tundub palju käinud ja palju näinud, sõnaga laia silmaringiga tüüp, ja seda kumab ka igast loost. Omaette väärtusena tahaksin esile tõsta tema suhet tütrega, kelle teravmeelseid tähelepanekuid ja mõttearendusi on siin-seal samuti väljatoodud. Õige natuke meenutas oma stiililt ehk teist minu suurt lemmikut - Kalev Kesküla "Elu sumedusest". Viimane oli küll rohkem töödeldud-toimetatud, "Nägemine on nähtamatu" on ehk rabedam, aga olemust see ei muuda. Kui mind nüüd petetud ei ole, siis mulle tundub, et "Mamma Engalandi miraaž" võiks samast ooperist olla. Kui nii, siis mul on jälle põhjust rõõmusatada :) Igatahes häbiväärselt tagaplaanile jäänud raamat, millest on hirmus vähe juttu veebiavarustes olnud ja mille lugemiseta oleksin ma kolm korda vaesem. Talv siia hästi ju tulla ei tahtnud, seega oli paras hetk Vihulasse seda otsima minna. Leidsin küll. Maa valge ja talvetunne kohe südames. Üleüldse hakkab mingi muster vist tekkima. Spaa võrdub jõulud ja jõulud võrdub spaa. Kevadsuvisel ajal sinna tõesti mul asja pole olnud, siis on väljaski tore, milleks veel seinte vahele end peita. Sügis tuleb aga alati sellise kapakuga, et ei jõua veel plaane tegemagi hakata, ja siis ongi juba jõulud ukse ees. Nii et jõulupuu ja -muusikaga need spaad enamasti mällu sööbivadki. Vihula plussiks (teistpidi ka miinuseks) on kogu mõisakompleksi suurus ja hoonete arvukus. Tekitab väga mõnusa ja privaatse olemise kui külastajad ei ole kõik ühte suurde kombinaati topitud. Kuigi ega talvisel hooajal ja nädala sees ei ole ülerahvastatust muidugi ka karta :) Samas tähendab seesugune killustatus ka logistilisi ebamugavusi, kui me mõtleme hoolitsuste, basseini, restorani vms peale. Minu jaoks uudne kogemus. Samas võimalus eksootiliseks õhtuseks läbi lume basseinist tuppa jooksmiseks :) Kõige tülikam ongi ehk see massaažist tulek. Hästi mugav on lihtsalt hommikumantlis mööda koridore tuppa kõmpida, nüüd aga pead vammused selga ajama (õlise ihu peale!) ja kuumaks muditud luud-kondid külma kätte vedama. Massöör oli aga võrratu. Kahjuks ei taibanud nime küsida. Igatahes Rakverest käib ja seal on tal vist ka mingi (oma?) salong olemas. Mõne päeva pärast on ta ise Taimaale puhkusele minemas. Kui keegi siinkäijatest juhtub pilti kokku panema, siis võiks meid kasvõi eesnimega kostitada, teaks siis vähemalt tööandjalegi teda kiita. Kogu spaamajandus oli seal üldse selline mõnusalt rahulik ja lõõgastav ja hubane. Ei lastud hoolitsuste ajal Elmari tümakat ega Kuku Raadio uudiseid, ei olnud massaaži ajal operatsioonisaali valgustust ega muud jama. Pisiasjad, ent hirmus tähtsad. P.S. Pärast eelmise hooaja lõpupoole kõrberuudulise tagumise kehaosaga Grand Rose´st lahkumist olen ma aurusaunade ja nende teiste pisikiviruuduliste soojade istmete osas maru paranoiline, ent Vihulas läks selles osas äpardusteta :) Raamatuesitluste tempo on kohe-kohe haripunkti jõudmas. Ikkagi jõulud ju. Juba lähevad loosi ka päevased kellaajad. Jaanuaris ilmselt vahin lakke ja nokin nina. Või siis loen silmad punased kõiki neid ilmunud üllitisi. Mikita esitlused on selles osas põnevad, et... need on natuke nagu intrigeerivad. Häbelikkohmetu autor, talle omase sissepoole muigega pajatab ja austajannad kuulavad toomaslungelikult (Lunge silmade mittepilgutamine on tõesti laia kuulsusega, sest leidis mainimist ka pühapäeval Reigo Ahven Trio kontserdil KUMUs...kes millega kuulsaks saab, eks ole). Outila, Kass ja muidugi Ahven isiklikult...Kass ja Ahven ühel laval kõlab muidugi kitmetähenduslikult Küsimusi sedapuhku palju esitatud, vist ainult kaks. Esimene oli nii pika formuleeringuga, et ma ei suutnud mõttelõnga jälgida. Teise esitas üks tädi, kel oli tablett võtmata jäänud. Aga see-eest oli hirmus tore. See oli ka tegelikult pikk küsimus, aga ma võin lühikokkuvõtte teha. Austaja oli lugenud kõiki raamatuid, hullunult vaimustunud, tunnistas koguni enda armumist autotisse (kujutage siinkohal Mikita nägu, kes nägi niigi välja nagu tahaks sealt toolist põgeneda ja nüüd siis veel selline statement, ta kahvatas ja õhetas üheaegselt). Kuni siis viimase raamatu lõpuosas olevat Mikita väitnud umbes midagi sellist, et ega õnneks ei olegi rohkem tarvis kui armastavat naist (või midagi sinnakanti) ja siis see naisterahvas olevat plaksuga raamatu kinni löönud ja vihastanud. No ta kujutas vist ette, et raamatud on kõik otse ja ainult naislugejatele kirjutatud ja mis mõttes on armastav naine kõik, mis tarvis?! Mina ootan loomulikult "Kukeseene..." raamatut raamatukokku ja seega pole veel lugenud. Ootan aga kindlasti huviga. Mikita räägib ju õigetest asjadest ja tore, et keegigi eestlasi ja eestlust kiidab. Teisalt ma muidugi kardan, et ta on jäänud ühte teemasse ja kindlasse vaatenurka kinni. Aga eks paistab... Kui ma tulin suurde linna, tundus mulle esimestel kuudel, et mul on võimatu selgeks saada siinne elukorraldus, eriti selle kõige olulisemad komponendid: raamatud ja teater. Raamatukoguasjandus võttis pea aasta jagu aega - ma olin permanentses raamatunäljas, kohati käisin vanast harjumusest endiselt Viljandist laenutamas :) Nüüd ma juba tean, kuidas asjad siin käivad. Valdavalt saan näpud taha päris uhiuutele, alles laenutusse jõudvatele raamatutele. Parematel päevadel püüan need kinni siitsamast Kadrioru raamatukogust, mõni teine kord aga ei riski ja kalkuleerin jooksu pealt, millises haruraamatukogus saan suurima noosi värsketest üllitistest. Täna oli taas see hommik, mil ma teadsin, et tuleb mõnus ports uusimat kraami. Seega värskendasin veebilehitsejat nii mis kole. Juhtumisi on täna ka kuu esimene päev. Teadjad teavad, et siis tulevad kell 11(samal kellaajal avatakse ka raamatukogud, mitte et füüsiliselt ukse taha peaks passima minema, aga üldiselt hakatakse uusi raamatuid programmis laenutamiseks laduma ikka tööajal ju) müüki Linnateatri järgmise kuu piletid. Detsember on erandlik, siis pannakse lisaks jaanuarikuule ka veebruar müüki. Esmalt teed eeltöö, et mis on nähtud ja mis mitte. Siis töötad läbi, mida neist nägemata etendustest üldse tahaksid vaadata. Seejärel klapitad kuupäevad oma kalendriga. Siis paned prioriteedid paika, ikka et mis on esimene ja mis teine ja mis kolmas valik. Siis hakkad piletilevis minuteid ja sekundeid lugema. Lisaks teed seda kahe mehe ja kahe arvutiga. Reegel on, et see etendus, mida punkt kell 11 ostma hakkad, selle ka saad. Teist valikut enam teha ei jõua. Ajaliselt. Nii et kahest arvutist kahekesi tehes on lootust kahele etedusele pääsmed saada. Ei ole isegi vahet, kas teha seda piletilevisse sisse logituna või mitte. Süsteem jookseb kokku ikkagi. Kui siis kumbki on ühe etenduse pääsmed paika saanud, tuleb valida teine etendus. Nüüd paneb programm su järjekorda, ütleb et ooteaeg on alla 57 minuti. Superluks! Tegelikult ei pea kartma, et istud järgmised 57 minutit ootel, kuskil poole tunni kandis saabub esimene laine, kus mõnele etendusele mõned kohad siiski vabaks on jäänud. Kujutan ette, et põhjuseid on mitmeid - mõni paneb kogemata kinni rohkem kohti kui peaks, teine küll paneb kinni, aga maksmiseni ei jõua jms põhjused. Müügisüsteem hoiab neid ju mingi aja (kirjade järgi 15 min) veel kinni. Ühel hetkel siis midagi veel vabaneb. Nii õnnestus, higisena ja rampväsinuna, kella 12ks veel kolmandale etendusele küüned taha saada. Lisaks hakkas taevast mingit kleepuvat ollust alla vajuma. Valgust ja päikest tahaks. Minimaalsete lennutundide kaugusel ja imeodavalt. Pakkumisi on igasuguseid, aga ühel hetkel tekib ikkagi hasart, tahad või mitte. Kuigi otsustad minna suvalisel kuupäeval ja mingile viimase hetke variandile, siis pea kalkuleerib, millisel kuupäeval see olla võiks. Aga kes garanteerib, et siis mingi erivinge pakkumine üldse on? Ja siis paned juba peas paika piiri, millest üle ei ole mõtet maksta. Ja siis sead tingimusi hotellile. Mis tähendab, et refreshid nagu segane kindlate reisibüroode kodukaid, või mis kodukaid - tänapäeval on kõikse värskem info ikka näoraamatus ju. Kella viieks õhtul oled väsinud ja pühid saunalinaga otsmikult higimulle. On see vast päev, ütleks Melker Soolavaresel, kui peaks samamoodi jantima. Märksõnad: elu praktiline pool, kui mina noor olin..., raamat, raamatukogu, reis, teatrijutud, väike tüdruk suures linnas Minu päev otsa natuke tervislikumalt toitumist päädis sellega, et ma, lisaks näljas olemisele, vastu ööd hakkasin kartulilootsikuid vorpima. Et no kui kogu päeva suutsin end vaos hoida ja mitte ei vaadanud ka tuhlite poole, siis nüüd teen topelt. Kohe näha, et eestlane, sest ei saa päevagi kartuli ja lihata hakkama. Aga mitte sellest ei pidanud ma kirjutama. Võtsin siis kartulid ja viskasin sõber guuglile ette, et anna mõni hea nipp või näpunäide, et kuidas need kartulikoored vähe põnevamalt täna teha võiks. Sõber guugel ei olnud kade ja otsustas mu õhtut kohe eriliselt vürtsitada. Ta ei lükanud mind kuhugi kokandusnurka ega -blogisse, vaid ühte teise b-ga algavasse veebikeskkonda, kuhu ma tõepoolest pole kaua sattunud. Sealses foorumis oli keegi naisinimene mõned aastad tagasi uurinud seda kartulikoorte teemat ja minul oli siis nüüd haruldane võimalus lugeda, mida tarkade klubi talle vastas. Esmalt sain ma aru, et taoline küsimus ise oli päris paljusid b-tähega algavaid naisinimesi südamepõhjani solvanud. Koguni sedavõrd, et nad võtsid vaevaks ikka kommentaariumiski vastata, et nemad mingeid kartulikoori küll ei söö, pole kunagi söönud ja ei kavatse ka tulevikus seda teha. Oli ilmne, et see käiks neile kõvasti au pihta või midagi sinnakanti. Mõni julgem siiski oli, kes söandas teistele kuulutada, et on säherdust ilmaimet valmistanud (ma ei tea neid sealse keskkonna allhoovuseid väga täpselt, kuid küllap kätkes see ühtlasi enda allapool vaesuspiiri elamise tunnistamist). Üks neist julgetest oli aga nii vapper, et tema oli näiteks koori valmistanud friiseris ja süüa soovitas tipikastmega. Aga minu uued avastused ei piirdunud veel kõige eelnevaga. Sõnade tähendused on erinevates subkultuurides tegelikult põnevad. Sest kui keegi oli siis viimaks vastajat seal parandanud, et tipikastme asemel peaks ikka dipikaste olema (kuigi tegelikult vist ei pea keeleinimesed ka seda varianti õigeks, piirduma peaks ainult dipi endaga...vist on nii), siis põnev "tipikaste" pani mind seda sõna edasi guugeldama. Teemasid lademes, hakka või uskuma, et selline salapärane kaste olemas on. Mingis teises teemas läks mõnel mimmul mõte ikka kohe edasi lappama, ehk siis mängu toodi need küüntemaailma tipud/tipid (tunnistan ausalt, natuke võõras teema ja ma ei teagi, kuidas seda käänata-väänata...näen, et interneeduses esineb igasuguseid variante :) Ma ei ole kokaraamatu-inimene, pole elus vist ühtegi neist ostnudki. Üksikud riiulis olevad isendid on enamasti kingiks kuskilt tulnud. Lehitsen läbi, ent kokkama need mind enamasti ei meelita - raamat on ikka... no lugemiseks või nii :)Kokaraamat aga ei suuda kahjuks eriti pikalt põnevust üleval hoida. Ja eriliselt nõtket keelt sealt ju ka ei leia :) Nii ma siis vana kooli tüdrukuna uhangi ühtesid ja samu toite teha, vaid mõnel kirkamal päeval söödan sõber guuglile ette mõned hetkel meelepärased toiduained ja lasen tal mulle kamaluga põnevaid retsepte ette laduda. Pime ja ligane sügis on see aeg, mil mul taas kõik vanad ja sadu kordi tehtud-söödud toidud tüdimust tekitavad ja vererõhu lakke tõstavad. Ja nii ma siin lappan. Blogimaastikul on lademes põnevaid kokandusgurusid. Teate küll, nad on ilusad, piitspeenikesed, tärgeldatud põllega ja millimeetri pealt paigas köögiga (mul käib köögiremont, ilmselt sellest ka mu tavalisest sapisem keel). Nende üles pildistatud toidud on OMG kui lahjad, tervislikud, täiusliku rohelise maltsa padjale asetatud, üle mõistuse ilusad. Ma siis lappan neid pilte, kütan end mõnuga üles, umbes nagu enne otsustavat poksimatši, haaran koti ja lippan poodi. Ma olen nii kuradima valmis tegudele asuma! Olen kõikvõimas! Ma veel näitan! Kui ma siis seisan seal värske kraami leti ees, vajun sisinal õhust tühjaks... kõik need lössis brokolid ja jõuetu moega kapsapead jahutavad mu kirglikku kokameelt mõne hetkega. Lõpuks on ikkagi südamlik tere tulemast ahjuliha või hakklihakaste või kotletid või mulgi kapsad või muu ebatervislik ja tavaline ja ilmetu väljanägemisega, ent maitsev pläust. Aga mitte sellepärast ei hakanud ma siia kirjutama :)))) Nagu pealkirjas näha, siis on blogikokkade meelislause postitust alustades "lihtsalt ja kiiresti valmiv", lõikude kaupa on juttu, kuidas just selle roa valmistamiseks ei ole tarvis tundide kaupa köögis seista, hakkida, küpsetada, vahustada, uhmerdada... See kõik valmib nii kiiresti, justkui möödaminnes, tuled töölt (kui sul see on) ja 10 minuti pärast aurab hõrk (ja tervislik, lahja, ilus, maitsev, mitmekülgne, vitamiinirikas jne, jne) roog laual. Esiteks, ma tahan teada, kust k.... te kõik selle kvaliteetse kraami (mis juba töötlematagi on maitsev ja ilus) ostate? Kui erinevate väiketootjate käest, siis kui palju kulub teil aega selle kraami linna pealt leidmiseks ja koju tarimiseks? Ja kui mõnest suurest poest, siis kus need imepoed asuvad :)? Ma käin suht võrdselt nii Selveris, Rimis kui ka Maximas, lisaks veel selles pisikeses kodupoes, mille ketikuuluvus mulle kunagi meelde ei jää (no see Narva mnt-l, pargi servas bussipeatuses). Vähemalt ühes asjas on need superkokad siiski megaarengu teinud - enam ei raiu nad igas postituses, et kõik see on kõige lihtsamast lihtsaim kraam, mis teil kodus kindlasti kogu aeg ootel seismas on. Mõni aeg tagasi armastasid nad sellele rõhuda. Ja mina valutasin pead, et kust mutiaugust ma võtan tillituhka või suitsuse või mittesuitsuse mekiga paprikapulbrit :) Olles maadelnud Rein Raua "Kella ja haamriga", mis mul kohe kuidagi edeneda ei tahtnud, läksin hoopis head luulet hea muusika saatel kuulama. Agan ei üllatanud, sest ta ju ongi väga hea. Loore Martmat võisin aga kuulata valge puhta lehena - äärmiselt sümpaatne. Luulet ei ole teadupärast just alati meeldiv kellegi esituses nautida. Sa võid kuulata, aga ei kuule. Aga seekord ma ka tegelikult kuulsin. Võrratu sisseelamisvõime. Georgi hääl on aga selline, et tühja sest luulest, pigem jääd häälevõrku kinni. Ehk et hoidke kätt pulsil ja lugege Õnnepalu uusimat! Teie optimismi tõmban kohe heaga alla, sest kuigi raamat näib esmapilgul õige mahukas, siis tegelikult on see lihtsalt suure kirjafondiga. Taas üks kauaoodatud pärlikene! "Minu Maltat" hakkasin ma ootama juba aastal 2011, kui üks vahva blogija seda mõtet heietas. Temast küll kirjutajat ei saanud, ent minu ootus jäi endiselt. Ootusaeg venis õige pikaks, jõudsin lausa ise eelmisel sügisel Maltal ära käia, raamatut polnud aga ikka veel. Väga armas lugemine oli. Kuna Malta on ju enneolematult pisike, siis võib juba enne lugemist mürki võtta, et enamus kohti ja paiku ja nimesid ja taimi ja toite tulevad vähemal või rohkemal määral tuttavad ette. Seega, palju äratundmisrõõmu! Raamatu tugevuseks (ja ühtlasi ka üheks vähestest nõrkustest, lisaks mõnele tüütule kordusele, mida oli sisse vupsanud) on autori lisatöö/hobi giidimise näol. Autor on olnud saareriigiga seotud või seal elanud nii paari aastakümne alla. Mis tähendab, et ta "valdab teemat" läbi ja lõhki. Ühelt poolt on sel juhul oht, et kaob värske pilk rahvale ja kultuurile, kuid samas on giiditöö teda ilmselt hoidnud õiges konditsioonis. Teadmisi on piisavalt, legende, lugusid ja fakte niisamuti. Seda külge raamatust ma kartsin eelnevalt kõige enam. Teadupärast tahavad giidid ju kõik oma teadmised kohe laviinina sulle kaela valada, ühe varasema raamatu puhul häiris see mind tohutult. Seekord oli siiski kõike parajalt. Kuigi ma muidugi kujutan ette, kuidas autor käsikirja kallal nokitsedes näris kulm kipras pliiatsiotsa ja nuputas, kuidas küll need legendid ja lood käsikirja sisse pookida. Siin ongi enamasti vaid kaks varianti - kas otse ja ausalt pajatada oma legendid või siis tekitada kunstlikud dialoogid (a la tahate teada, miks see nii või naa on? Jaa, tahame! No ma siis räägin teile). Kumb variant siin kasutusel on, seda lugege juba ise :) Mis mulle veel meeldis? Väga hea tasakaal isikliku ja üldise vahel, mõlemad olid olemas, kogu täiega. Seegi on üks igipõline teema nende raamatute juures. Kuigi tee, kuidas sa teed, kellegi meelest on ikka liiga palju isiklikku ja kellegi meelest on liiga üldine. Mulle isiklikult meeldib, kui autor end avab. Läbi tema silmade, tema loo, tema juhtumiste ja tegemiste, ma tahangi ju seda riiki, seda kohta näha. Entsüklopeediaid ja reisijuhte võin ma muidu ka lugeda, selliste faktide tarvis poleks vaja mitte ühtegi Minukat enam kirjutada. Hetkel on mu mõtteis küülik ja kannolid. Maltal proovisin mitut küülikut, kõik olid erinevad, väga erinevad kohe. Raamatu lõpuosa kirjelduse põhjal tahaks isegi katsetada... kuigi hirmus palju veini on sinna vaja ja kui mõelda palju veel kokale endale on tarvis, siis... No lükkan ikka aina edasi. Ah, aga nendest magusatest torudest tunnen küll puudust. Kes on Jongi lugenud, need teavad, mida oodata. Käekiri ei muutu, kõik on sama vana tuttav. Isiklikult mulle sobib - ladus, kerge, kohati vaimukas, avameelne, õrnalt šokeerida püüdev. Kes roppusi ei talu, siis mõni "rumal" sõna on sees muidugi (vastasel juhul see ei oleks Jong, eks ole). Eelmistest Jongi raamatutest on aega möödas ja ma ei ole hetkel enam kindel, kas ta toona kirjutaski endast ja mina-vormis või oli ka siis püütud mingi ilukirjanduslik kest loole leiutada. Seekord kõneles ta igatahes mina-vormis ja äärmiselt veenvalt, kuid kergeks suitsukatteks oli siiski tegelasnimi võetud teine. No kui ta nii soovis, las siis olla. Seksuaalsusest pulbitsev oli see naine igatahes endiselt, keskealisusele omane tormakus siiski juba taandumas. Ilu ja nooruse poole püüdlemine kammitses kuuekümnendates aastates naist endiselt, kuid põhiline, mis ta nüüd maa peale tagasi tõi, oli loomulikult aimatav: vanemate haigused ja dementsus, abikaasa haigestumine, koera haigused ja surm (tõeline Ameerika, eks ole). Seega kaks paralleelset maailma - toimetulek enda vananemisega ja siis lähedaste kaotamine. "Pärast proovi" ajas mu eelnevalt mõnusalt kihevile, sest algmaterjal oli nii väga minu maitsele. Lootsin mingit... imet. See ime jäi minu jaoks sündimata. Guido Kanguri Vogleri kehastuses seda siiski oli, aga naised jäid minu silmis nõrgaks. Maidre mängitud nooruke näitlejatar, kes kipub isa sõpra romantiseerima, jäi kuidagi hüplikuks. Võib ju väita, et nooruse ebakindlus ongi selline, aga no ma ei tea... Veesaar oli Filmimuuseumi kitsukesel laval kinni oma koomikurollis. Komöödianäitlejana on ta küllap harjunud värve peale keerama, ent siinses etenduses üht vananevat, haiget, alkohoolikust ja igatpidi mahakäinud näitlejannat mängides oleks ehk leidunud paremaid tööriistu. Ei tea, ilmselt valed ootused minu poolt ja seetõttu liiga ebaõiglane kriitika. Aga Kangur oli võimas, seda igatahes. See sügavus, need mõõdetud pausid, see hääl - tabavalt kümnesse. Selle lavastusega seonduvalt olen mõelnud ka reklaamist, eksitavast reklaamist. Tunnistan, et mina jõudsin etenduseni tänu "Ringvaate" saatele, mida ma küll viimasel ajal harva vaatan, aga kuidagi juhtus niimoodi. Kui õigesti mäletan, oli tookord teemana välja reklaamitud midagi stiilis, et kuidas see siis on näitlejatöös igal õhtul laval uut tüüpi suudelda. Või midagi sellist. Veesaar siis sutsukese rääkis ja teise sutsu tegi kõnealusele lavastusele reklaami. Mõni päev tagasi oli järgmine saade, saatekülaliste seas jälle Veesaar, mis välja reklaamitud teemaks oli, ei mäleta, aga igatahes läks jutt loomulikult ahistamisele. See sõna müüb, eks ole. Välja jõuti ikka sellesama etenduseni. Lavastust reklaamides keeras Veesaar muidugi värve mõnuga peale ja lubas kavala näo ja mesimagusa häälega ikka igasugust intrigeerivat kraami. Seevastu Filmimuuseum ise oli väga mõjus, jalutasin seal veidi enne etenduse algust ringi. Tahaks pikemalt tagasi minna, seda küll. Tundub, et valmis on saanud igatpidi kihvt pesa meie filmimaailma ajaloo hoidmiseks.			OSCAR-2019
Eelmine läbivaatamine Wolfgang H. on tõesti midagi lisada. Seal oli kolm 18 päeva maja nr. 34 ja tundnud väga mugav. Lisaks kogemusi looduse lähedal Stockholmi kesklinnas pakub kõike lõbus eeltäidetud puhkus. Maja on täielikult varustatud, et tegelikult. Meil on juba soovitanud. Maja kauni merevaatega on imeline väike hill metsas matkamine- u. Jooksurajad ümbritsetud armastades kippusid, palju puhkekohtadest pakutud looduslik aed asub. Lisaks pakutakse meile kolm, lõõgastus vajavad paar koos linnade elujõudu armastav 16-aastane tütar, täiuslik kombinatsioon mõtisklev puhkuse, kasutamise ja võluv kultuuri asju teha Stockholm. Maja on armastus- ja maitsekalt sisustatud, loob sooja ja meeldiva õhkkonna ja on hästi hooldatud. Tegelikkusele kogu ülejäänud meie taju ületas juba paljutõotav rohkem pilte. Eelarve on, kirjeldada, kuidas maaomanik, hästi varustatud, Me ei jäta midagi; kõik vajalikud seadmed, on pesumasin, Raud üle interneti ootab sülearvuti töötas suurepäraselt. Auto suureneb nõudlus paindlikkust ja mugavust, meil on olnud igal juhul, mugavust sõidu. Eriti pidades silmas hiljutist. järsem 250 meetri maja poole on auto 4 ratast sõita üsna leevendust. Autoga ka 10 minuti jooksul jõuda metroojaam Ropsten-Stockholm, kust kõik vaatamisväärsused ja asukohad on hästi errechbar. Kuna väike vahemaa, aga ka jalgrataste ja isegi jalgsi kõik, nt. Samuti lähedal supermarket või pank kiiresti kättesaadavad lähedal. Väga sümpaatne, tähelepanelik, diskreetne ja austav, hooliv ja õige üürileandja andis meile algusest peale tunne soe vastuvõtt ja teadlikkuse alati abivalmis, Safety Advisory kõikides küsimustes viibimise. Nii me oodata. juba shopping toidu kui jõuate esimesel päeval. Meil on meie puhkus siin igati hästi nautida ja võib väga soovitada suvila! See armas maja idyllically asub mäe otsas vaatega merele, Keset metsa ja ümbritsetud kauni, maastik aed. Maja sisemust on armastades hooldatud ja, hea tehniline varustus (isegi arvuti internetiühendusega). Siin saab tõesti lõõgastuda looduses ja lõõgastuda, jalutada metsas või minna sörkimine. Kui sa tahad olla teatud sorti, üks on kiire kesklinnas Lidingösse (Buss) või isegi Stockholmi kesklinnas (Buss, Maa-alune). väga sõbralik, abivalmis võõrustaja, kes sai südamest meie lokaalselt! Me olime juba teist korda siin ja kindlasti tulevad taas! _______________________________________________________________________________Täiuslik kombinatsioon lõõgastuda ja tegevus Maja oli minu jaoks ideaalne kombinatsioon lõõgastus ja võimalus, tegelema väljasõidud. Maja on armastades sisustatud. Super hubane magamistuba. NN ";Konservatooriumi "; ideaalne Palsami õhtul. Mets maja taga sobib kõndimine ja sörkimine super. jalgrattaga on mõnus sõita nii, et supermarket. Mõne minuti pärast olete jalgratta metroo, ületades seda silda, millest üks avaneb suurepärane vaade. Omanikud on väga sõbralikud ja abivalmis. Ma tundsin ennast umbes!! Iga kord uuesti ja õnnelik kõigi reisijate (üksi, Pered, Paari) ideaalne. Sa lähed tunda end hästi. Maja asub kaunis metsas üle merepinna. Ta on täielikult varustatud ning väga mugav. Olemasolevate seadmete nagu pesumasin ja kuivati ja kõik köögitehnika ei jäta soovib. Teine magamistuba asub oma väike aed shed, mis on hästi kuumutatud. Metroojaam Stockholmis (Ropsteniin) on kergesti saavutatud paari minuti autosõidu. Björn ja Helena on ideaalne hosts, kes on hooldatud väga hoolitsevad meie vastu. Kaunis on klaas suletud veranda suurepärane vaade suurepärane maastik. Maja on ideaalne koht lõõgastava puhkuse täiuslik ühendus Stockholmi ja selle paljud vaatamisväärsused. Väga edukas puhkus. Maja pakub palju ruumi, sest uhke aed on suvila, kus magamistuba. Köögitehnika on täiuslik, isegi kogu maja on väga maitsekalt sisustatud ja väga isiklik, te tunnete ka kodus. Üsna tasumata on suur talveaed, Ideaalne viibimise ruumis ei ole alati nii sooja suveööd Stockholmis. Aastal Lidingö võib anda väga hea, supermarketid on suurepärased, eriti pakkumise kala on suurepärane. Pärast Stockholmi sa pead 25 minutit jalgrattaga, bussi ja metroo on ka väga mugav. Saar pakub maastikuratturite ja kayakers kõik, mida sa soovida, Raske uskuda, mida saate teha kõik 50 meetri maksimaalne kõrgus. Ja muidugi vastuvõtva !!! Alati olemas, kui vaja, ja jättis need sõbralik, atmosfääri selles idülliline muudab täiuslik. Ma olin koos perega (Kahjuks ainult) ilmaprognoos -; kõik oli täiuslik ja meie ootusi ületanud. Me kindlasti tagasi tulla! See väike maja on ilusam kui fotodel. Bjorn ja Helen panna kõik, Mida sa võiksid kunagi vaja, ja oli isegi teleri BBC meile enne jõudsime. Nad andsid meile suurepärane soovitusi restorane ja vaatamisväärsusi Stockholmis. Stockholm on ilus linn külastada, näinud hulgaliselt asju teha ja. See maja on hea valik, kui sa ei taha külastada iga päev. Hellita ennast nagu te olete riigis, Kui tegelikult, kui olete vaid mõne minuti kaugusel Stockholmi. Lihtsalt sõita üle silla, Park, oma auto kolm eurot päevas ja võtab Metro Centre omab 4. Olin mures, et maja võiks olla meie pere 5 sulgeda (noorim 15), Aga Bjorn voodid mu kaks tütart on väike suvila väljaspool, ja meil oli palju ruumi. See oli imeline, vaadetega üle vee dokid ja kirikutornide Stockholmi, Toitlustus on veranda. Maja ei saanud puhtam ja parem hooldada. Me veetsime palju aega selles majas. Asukoht on ideaalne! Me oleme näinud oravaid ja hirvede, kuigi meil oli hommiku päikese. Me olime 10 minuti kaugusel Stockholmi, oli väga väike liiklus juulis. Soovitame, varustada end GPS, aadressi tõttu väga raske leida. Laste armastatud Skansen ja teiste vaatamisväärsuste Djurgarden. Käisime ka saare Vaxholmi ja Utö: Suurepärane! Kõik koostisosad olid selles kaunis puhkus! Tänu Bjorn oma südamliku vastuvõtu eest. Maja on hea iga vidin, te kujutate (ja mõned ma pole kunagi näinud!) Varustatud. Samuti oli täis puu kaussi ja külmkapp ja kapid Bjorn koos essentials pluss mõned luksuskaupu oli (sealhulgas parima leiva olen kunagi söönud), Väga pikk sõit oli varustatud teretulnud. Käterätikud ja voodipesu on lisatud, Ma saan aru,, ei ole levinud Rootsis. Maja on värske ja väga stiilne. Helena Bjorn ja Bjorn olid uskumatult abivalmid ja oli alati valmis vastama kõikidele küsimustele, ilma et vastata kõikidele pealetükkiv. Nad isegi nn, meie, meile öelda, meil oli kott maha jäänud pärast jätsime! Nad olid väga paindlikud, et broneerimine andmed koos meiega, esmaspäev-esmaspäevast raamat. Bjorn nimetatakse ka meie kodus, mis aitavad meil korraldada väljasõite ning anda nõu autorent. Meie ainus kaebus oleks, et lõõskava päikese Rootsi liiga tugev pimedatele ukse peal magamistuba oli ja meil oli palju üles riputada tekid, Tee tume piisavalt magada (kuigi silma maskid on kantud). Trepid on väga järsud, nii et kui sul on väikesed lapsed, olla ettevaatlik, aber es gab sogar eine stairgate versehen –; see paar tõesti kena maja üldse denken.Ein, Me olime väga uhked, kutsuda oma sugulasi külastada ja kindlasti soovitan. Veetsime nädalal kaks väikelastele see suurepärane maja. Maja oli väga puhas, täielikult varustatud ja väga kena oma Rootsi deco stiilis. Omanik oli väga abivalmis ja andis meile väga kasulikud soovitused. Meie jaoks oli see ideaalne koht selle linna break Stockholmis. Maja üle ootuste. See asub kaunis metsas, kuid lähedal linna. Aed on fantastiline. Seal oli viis täiskasvanut pluss laps ja kümme päeva majutatud hoone. Kontakt omanik oli isiklik ja nad olid väga heatahtlikule. Köögis olid juba sisseoste esimene päev. Ostud ja tee Stockholm saab hõlpsasti walkable. Lähim bussipeatus, või väike toidupood, erreicht man in 10 bis 20 Minuten Fussmarsch durch den Wald oder der Küste entlang. Saame soovitada maja ainult. Me armastasime see koht, kus me veetsime meie puhkus. Maja oli täiuslik, nagu olime lugenud internetist. Veetsime mõnusalt aega koos meie lapsed, päikese ja valguse kõrge suvel. Mõisnikud olid väga sõbralikud ja vastas kõigile küsimustele, meil oli vaja küsida. Lidingo oli vaikne, roheline, läikiv, tore minna ja jääda, piiri, laagri! Stockholm ist es mit seinem Charme nur 15 Minuten entfernt. Loodame, et tulevad tagasi! Tüüpiline rootsi maamaja esitleb end oma kõrge standard taskukohase hinnaga. Toad ja selle ümbrus on väga puhas ja hästi. Väga vaikne koht, tema kaunid vaated on ideaalne koht pikemat puhkust. Korral sisustatud maja, nur 15 Minuten von Stockholm Innenstadt ist eine perfekte Rahmen für Outdoor-Aktivitäten. Olemasolu auto on must. Võiks unistada, Sündinud, elanud ja siis täiskasvanuna tagasi. kõik, me nagu magic oleks. Suured aknad, mis tähelepanuta meri, rohelus, ümbritsetud rebane garaaži ees ja kollast värvi, mis ei ole liiga paks ega ärevil. Me ei taha öelda, die jeder seiner eigenen Entdeckung verlassen. Nicht überflüssige Detail alles sehr sauber und effizient. Und tolle Lage. Ein charmantes Haus, täiuslik meie visiit Stockholmi tehakse kellelegi, jääda selles majas. See on maagiline atmosfäär. Maja on väga mugav ja elegantselt sisustatud ja varustatud kõigi mugavuste ja väga funktsionaalne. On ilus vaade elutoast, Sageli alguses pärastlõunal, me tagasi Stockholmi kesklinnas, (mis on vaid 10 minuti autosõidu), nautida veidi lõõgastuda aias, samas kui lapsed mängida Majas prato.Vicino park palju suusarajad jalgsi. Omanikud on väga toredad inimesed kodust ja saadaval. loodan,, kohe tagasi! 11 inimest viibib pere 8 ööd majanumbri. 36 ja on ime. See on kõik seadmed ja sisseseade, täiuslik, et muuta oma viibimise. Dekoor on väga kena ja väga ruumikas maja. Björn ja Helena on ilus ja on üürnike alati. Kaugus kesklinnas Stockholm on väga väike, Saad jalgratta või isegi, kui ei kiirusta gehen.Zweifellos soovitavad seda maja ja hakkab, kui anda võimalus. See on tõesti kena maja -; väga vaikne asukoht, vaid 50 meetri kaugusel merest, aga 10 -; 15 minuti kaugusel Stockholmi kesklinnast. See on väga hästi varustatud ja omanikud ei olnud enam kasulik. Väga soovitatav! Me elame Stockholmi kesklinna ja vajalik suurem vara, et mahutada pere, mis olid Inglismaa visiidi 4 ööd. Meil on hea meel, et leida, selle kauni hoone, nii lähedal linn veel vaikne järveäärne. Puhkemajad selle suurus ja standardi ideaalse positsiooni, on väga raske leida ja meie pikaajaline otsing ei ole muud võrrelda kaugusel. Maja on kaunilt sisustatud ja täielikult varustatud ja omanikud, kes elavad kohapeal, on abivalmis ja külalislahke. On tunne luksuslikku mugavust ümber maja ja sauna on tõeline boonus neile,, Pärast päev täis tegevust linna kohaliku rannad või ujumine rajatised on suurepärased ja entspannen.Externe väljaspool laud ja toolid pakuvad suurepärast määrangut välitingimustes söögituba. Võrkkiik on ideaalne neile,, lõõgastuda pärast pikka lõunapausi!Me ei karda, see maja on ideaalne koht, kombineerida palju atraktsioone ilus linn Stockholm, koos era-ja kaunist seadmine koos sõbraga. Tahame tänada meie hosts Bjorn ja Helena jaoks mõnusalt aega oma väga mugav maja just väljaspool Stockholmi. Igale taotlusele oodati, ja Bjoern ja Helena, mis on meile kättesaadav igal ajal teha kasulikke näpunäiteid, kust allahindlusi köök ja näpunäiteid vaatamisväärsusi on ilus ja sõbralik linn Stockholmi fufilled.Unsere teismeliste laste privaatsust nautida ära nende vanemad korrusel kaunimaid maja fantastiline kohalikke vaateid ja ületamatu looduse ilu, nad võtsid ära kogu oma vara hommikul jalutuskäikudel ja sörkimine korda. Noortele ka hindame uus bikes meie võõrustajad ette, Stockholmi ja edasi-tagasi alates kohaliku küla on Meeliköitev kauplused, reisida sõbralik restoran ja kohaliku kino. Pärast väsitavat päeva vaatamisväärsusi, ootame maja nagu huvitav lugu, soe õhkkond ja võimalus, võiks tagasi pensionile perekonnaellu, dozing sisse võrkkiik või sauna oli meeldiv entspannen.Es, lõõgastav imeline jääda, loodame, Neid lähiaastatel tänu Björn ja Helena wiederholen.Nochmals nautisime oma firma ja oma huvi. Kui me nägime vara Stockholmis, Olime jaoks koht, peresõbralik, oli lähedal Stockholmi ühistranspordisüsteemi otsima, ning määrata vaikses keskkonnas. Me ei olnud pettunud!Maja oli ruumikas ja sobivad meie poole viis täiskasvanut ja neli last kergesti. See oli väga hästi hooldatud, puhas ja organiseeritud. Ilus maja vaatega, Isiksus ja suhtumine Klasse.Die vaatas vett ja saab toetada kuni ilusas metsas palju suusarajad. Mitmed mänguväljakud olid jalutuskäigu kaugusel ja dokk asub allosas Grundstücks.Der juurdepääsu Stockholmi ja saartel oli suurepärane. Me ilmselt soovitame, auto, ümber U-Bahn, Ferry sõita ja kauplustes, aga sa võiksid to bussipeatus umbes. Asub 10 minuti jalutuskäigu. Sõitsime odav parkimine (30kr / 24HR) ja õnnestus poole tunni jooksul Stockholmis. Võite võtta ka trammi saarele koos dock palju parvlaevadest saarestikus. Pärast pikka päeva vaatamisväärsusi, oli maja pakkuda teretulnud lähedus ja võimalus lõõgastuda ja lõõgastu. See ei ole tõsi, kes, tahan olla otse linna, kui see oli õigeid linn ja saare elu, me wollten.Der omanikud väga heatahtlikule ja abivalmis Restoran soovitused, Turism näpunäiteid ja kõiki vajadusi, me hatten.Insgesamt meie viibimine oli väga hea. Oleksime väga soovitada seda! Meil jäi neli ööd koos 4 täiskasvanut ja kaks last. Meil oli rendiauto, kust / Arlanda lennujaamas, mis oli täiuslik. Vaid 15 minuti autosõidu linna! Maja oli täiuslik. Hea mix kaasaegne ja mugav, koos Lõuna elegantsi. Palju ruumi ja valgust. Bjorn on teinud meist tunnevad väga palju kodus, Me isegi ei pidanud hoolitsema hommikusöök sätted, Nad olid juba kõik da.Verpassen mitte metsas kõndimine ja sörkimine palad Lidingö, kõik jalutuskäigu kaugusel. Tasub! Me loodame,, et me taas! Soovitame! Soovitatav: Tüdrukud põgenemine, Vaatamisväärsused, Peredele teismelised, Väikeste lastega pered, Romantikurlaub Maja on suurepärane ja ma soovitaks, jääda sinna. Üürileandja on väga tore ja pakkus kõike, me oleks võinud loota. Me kindlasti tagasi tulla.			OSCAR-2019
Liitu Olybetiga ja võta oma tervitusboonus, kasutades uusimaid Olybeti boonuskoode. Vaata allpool olevast nimekirjast Olybeti registreerumisboonuseid, pakkumisi ja spordipanustamise, kasiino ja pokkeri arvustust. Boonused on saadaval üksnes uutele mängijatele. 18+. Vajalik on minimaalne sissemakse ja/või panus – rohkem infot konkreetse olukorra kohta leiab Olybeti veebilehelt. Selleks, et saada ükskõik milline ülalpool olevas tabelis märgitud Olybeti tervitusboonus, soovitame kasutada konto registreerimisel Olybeti boonuskoodi. Järgi neid lihtsaid samme registreerumisel: Klõpsa sellel lehel olevat nuppu “Näita koodi”, et näha Olybeti promokoodi või käivita boonuslink uues brauseriaknas. Olybet on online hasartmängukorraldaja, mis loodi 2010. aastal. Brändi omanik on Olympic Casino Eesti AS, ettevõte, mis on registreeritud ja tegutseb Eesti seadusandlusele vastavalt. Kuigi Olybeti bränd loodi peamiselt Eesti turule, pakutakse teenuseid ka mängijatele paljudest teistest riikidest. Veebilehel on mitmeid tooteid nagu spordipanused, kasiino ja pokkerimängud. Olybet bränd on litsentseeritud ainult Eestis, selleks, et võtta vastu kliente Eestist ja mitmetest teistest riikidest. Kasutades Olybet promokoodi konto avamisel saavad uued kasutajad nautida kuni €25 riskivaba boonus. Olybet pakub panustamiseks head sündmuste ja turniiride valikut, nende veebilehel on nimetatud enam kui 20 spordiala. Ütlematagi on selge, et jalgpall on tähtsaim, esindatud on erinevad matšid ning iga sündmuse jaoks on enam kui 300 panustamisvalikut. Kuigi Euroopa jalgpallivõistlused on hästi kaetud, pakub Olybet ka mitmeid rahvusvahelisi sündmuseid, millele saab panuseid teha. Lisaks spordipanustele saavad kasutajad panustada virtuaalspordile. Selles kategoorias on saadaval jalgpall, tennis, hobuvõidusõit ja hurtade võidujooks, motosport ja jalgrattasõit. Kõik need, üheskoos live-panustamise sektsiooniga, muudavad Olybeti kvaliteetseks spordipanuste korraldajaks. Olybeti veebileht on mobiilseadmetele kohandatud, mistõttu on kasutajatel lihtne pääseda ligi oma panustamiskontole ning teha panuseid veebilehitseja kaudu ükskõik millise nutiseadme või tahvelarvuti vahendusel. Kuna portaalil pole mobiilirakendusi (ei iOS ega Androidi rakendust), on mobiilseadmetele kohandatud veebileht hädavajalik, arvestades, et peaaegu pooled internetikülastustest toimuvad mobiilseadmete kaudu. Ülalpool olev Olybeti boonuskood sobib hästi ka mobiili kaudu konto avamiseks. Live-striimimise kategooriast leiavad kasutajad panustamiseks mitmeid kohalikke sündmuseid. Panustamisvalikute hulk on madalam võrreldes mängueelsete panustega, kuid nagu kõikide spordipanuste korraldajate puhul on see nii, kuna live-sündmuste puhul muutub panuste dünaamika väga kiiresti. Olybetil pole live-striimimise teenust, mille vahendusel oleks võimalik spordimänge vaadata panustamise ajal. Kõik kasutajad, kes avavad Olybet kasiinos konto, saavad kuni €300 boonuse – selle jaoks tuleb mängijakonto registreerumisel kasutada lihtsalt Olybet kasiino boonuskoodi. Mänge pakuvad platvormid nagu NetEnt, Microgaming, Playtech ja Thunderkick, pakkudes head mänguvalikut. Kasutajad ei igatse portaalis midagi, leides suure hulga slotikaid ja videoslotte, pokkeri, lauamängud, kaardimängud nagu blackjack või baccarat. Olybet kasutajatele on saadaval ka mõned progressiivsed jackpotid ning mitmed muud pakkumised hoiavad samuti mängijate tuju kõrgel. Olybeti live-kasiino pakub mitmeid mänguvalikuid nagu rulett, blackjack, baccarat, Casino Hold’em ja Carribean Stud Poker, kõik live-krupjeedega. Mängijad peavad lihtsalt minema oma kontole, külastama live-kasiino kategooriat ja valima soovitud mängu. Kui live-striimiga mäng on valitud, võivad mängijad liituda mänguga ning mängida teiste kasutajate või diileri vastu iga konkreetse mängulaua puhul. Nagu ka spordipanuste puhul on võimalik Olybeti kasiinosektsioonile ligi pääseda mobiilseadme kaudu, kasutades veebilehitsejat. Kasiinol puudub mobiilirakendus mängudele, mis võimaldaks mängudele hõlpsamini ligi pääseda ning suurendaks mitmekesisust nende jaoks, kes tahavad mängida kodust eemal olles. Uue Olybet pokkeri kasutajana võid sa saada kuni €500 tervitusboonuse, kui lood uue konto ja kasutad Olybet pokkeri registreerumiskoodi. Pokkerituba on hästi organiseeritud, pakkudes mitmeid rahamänge ja turniire üheskoos Euroopa ning muude piirkondade live-pokkeri sündmustele kvalifitseerumise võimalusega. Saadaval on ka Bad Beat jackpot, mis on mõeldud tugeva käega mängijatele, kes sellest hoolimata kaotasid. Kasutajad saavad pokkeri ooteruumile ja mängudele ligi pääseda nii veebilehitseja kui ka tarkvara kaudu, mille saab alla laadida ja paigaldada nii PC kui ka Mac arvutisse. Olybet on üks BONUS.WIKI soovitatud portaale online spordipanuste, kasiino või pokkeri jaoks. Olybeti promokoodi abil saavad meie kasutajad ühe parima tervitusboonuse paketi, üheskoos ligipääsuga regulaarsetele pakkumistele. Me usume, et ülalpool mainitud info oli enamgi kui piisav selleks, et mõista, mis on Olybet ning mida see bränd pakub. Olybeti teenuste kasutamiseks soovitame avada konto, kasutades ülalpool olevat Olybeti boonuskoodi ning võttes registreerumisel boonuspaketi. Meie eesmärk on pakkuda parimat Olybet boonust ja boonuskoode registreerumiseks, seega veendu, et sa järgid ülalpool mainitud samme selleks, et saada oma tervitusboonus Olybetis.			OSCAR-2019
«Minu ellu on tulnud rohkem pooltoone ja tolerantsust. Varem meeldis mulle mõelda, et maailm on kas must või valge,» ütleb Merle Palmiste, kelle ajakirja Ühe eesti suguvõsa lugu: Merle ja Lembit Ulfsak Andrus Kivirähki etenduses «Eesti matus» 2003. aastal. Kolleegid kiidavad: draamateatri kolleegipreemiate Antsude jagamise show`l möödunud aasta viimasel päeval koos elukaaslase Aivar Hundiga. Kohtume porisel õhtul, kuid naise näost peegeldub rahu ja rõõmu. Merle tantsijakäed jutustavad koos temaga kord ristab ta sõrmed lõua alla, kord libistab neid läbi juuste. Pineval momendil tipib sõrmeotstega vastu lauda. Kas tõesti on sellest juba kümme aastat möödas? Nii teatris kui filmis mängides on mulle hästi oluline, et roll oleks tervik. Et sisu ja vorm klapiks. Leida igale rollile temale ainuomane välimus. Seega olen oma välimusega saanud viimasel ajal palju eksperimenteerida ja eraelus polegi igatsust muutuse järele tekkinud. Tänan küsimast. Hästi. Tihti on nii, et kui eraelus läheb paremini, ei lähe tööl hästi ja vastupidi. Praegu on bingo. Täiskomplekt. Mul on olnud viimasel ajal väga palju huvitavat tööd. Maailmaklassika. Dostojevski, Ibsen. Eelmisel nädalal oli draamateatris «Boulgakoffi» esietendus ja siis veel muidugi Komöödiateatris monoetendus «Ahvist InimeSeks». See idee on küpsenud juba sellest ajast, kui tuli välja Jan Uuspõllu «Ürgmees», aga kord polnud sobivat materjali, siis polnud aega ja muidugi väike hirm oli ka. On seda üldse vaja ja kes seda vaadata viitsib? Aga tänu lavastaja Andrus Vaarikule, kes mind väga palju aitas ja julgustas, sai see lõpuks ikkagi tehtud. Põnev on mängida ja publikut käib. Kõik lilled, mis lavale saadetakse, saan endale. (Naer) Pärast teatrikooli lõpetamist 16 aastat tagasi läksite tööle Eesti Draamateatrisse ja olete seal seni. Te pole selle aja jooksul vist kordagi mõelnud töökoha vahetamisele? Siin on kaks põhjust. Esiteks on elu Tallinnas, olen siit pärit. Teine asi on see, et olen saanud käia ka mujal teatrites mängimas. Nii suveprojektides kui ka teatrihooaja sees. Ma ei ole hommikust õhtuni suletud keskkonnas. Rutiini pole tekkinud. Draamateatris on see miski järjepidevuse ja ajaloo aura. Ega ta muidugi kerge teater ei ole. Häid näitlejaid on rohkem kui häid rolle. Pooljuhuslikult ja poolplaneeritult. Kui olin keskkoolis, lõpetas lavakas 13. lend. Käisin nende diplomietendusi palju vaatamas. Sealt see soov küpses. Esimene teater oli Ugala, sest meie kursuse juhendaja Kalju Komissarov töötas seal. Elasime puhtalt majanduslikel põhjustel kogu kursusega Ugalas näitlejate garderoobides. Enne kella 11 hommikul, kui näitlejad tööle tulid, pidime viksilt üles tõusma ja pea ära kammima. Tegime kõik oma diplomilavastused Ugalas. Tahtsin väga Ugalasse tööle minna ja pidingi minema, aga siis kutsuti mind ka draamateatrisse. Pärast mõtlemisaega otsustasin draamateatri kasuks. Elasime taksopargi juures, siis kolisime Õismäele viiekordsesse majja. See oli see aeg, kui Õismäe oli väga popp koht. Oli palju noori peresid ja lapsi. Harku järv ja Harku mäed teha oli kogu aeg küll ja küll. Suviti olin Hiiumaal Kärdla ja Heltermaa vahel Pühalepa vallas, kus on minu isapoolsed juured. Elus on olnud üks-kaks suve, kui Hiiumaa on vahele jäänud. Käisin kolm aastat viis korda nädalas estraaditantsustuudios tantsimas. Stuudio koolitas varieteetantsijaid. Tunnid toimusid balletikoolis, trennist vabastas ainult surm. Tegime peotantsu, breiki, steppi, balletti, moderntantsu. Lõpetasin stuudio ära, aga siis läksin teatrikooli ja varieteed hakkasid vaikselt hääbuma. Osa inimesi minu kursuselt tantsisid baar-varietees «Tallinn». Isegi mina olen seal bikiinides paar tantsu teinud. Olen tantsinud ka flamenkot. Veel tahaks proovida kõhutantsu ja strippaeroobikasse peaks ka vaatama. Praegu käin koos mehega jõusaalis. Lisaks tantsupaberitele on mul kokakategooria. Keskkoolis ei olnud tööõpetust, vaid käisime õppetootmiskombinaadis. Erialad olid sukkpüksteoperaator, tikkija, kontrolör-kassiir, kokk. Meie pinginaabriga läksime kokaks. Ühes tunnis pidime tükeldama joonlauaga kümme porgandit ja kümme kaalikat. Igas supis laevastiku boris, Ukraina boris, Vene boris pidid olema tükid eri mõõduga. Jaa, mulle meeldib väga süüa teha. Aeg-ajalt ka eksperimenteerida ja katsetada uusi toite. Ostan kokaraamatuid. Süüa meeldib ka. Püüan panustada pigem kvaliteeti kui kvantiteeti. Vaheldusrikkus on tähtis. India toit väga maitseb, aga kui olin eelmisel aastal Lõuna-Indias Goa rannikul kaks nädalat puhkamas, nägin unes vorstivõileiba ja kartulisalatit. Reisida meeldib väga, aga olen aru saanud, et kõige parem on elada Eestis. Mind huvitab Lähis-Ida. Tahaks minna Jordaaniasse, Süüriasse, Omaani. Pean väga lugu Eesti moekunstnikest. Olen lasknud palju asju teha Tiina Talumehel ja väga-väga rahule jäänud. Muidugi vaatan ka trende ja ostan moeajakirju In Style, Vogue ja Bazaar. Samuti Eesti ajakirju. Lööb silma särama ja teeb tuju heaks. Glamuur ei ole ainult kuld ja kard, punane suu, litrid ja kõrged kontsad. Glamuur on ka hetke väärtustamine. Argipäeva suuremaks tegemine. Lähed seljakotiga metsa, võtad kaasa parima ampuse ja kristallpokaalid. Lihtsalt oled ja naudid. Hästi. Vahest taban end küll mõttelt, et minu vanemad tulid kell kuus töölt koju, aga minu elurütm pidevalt mind ei ole. Ega see mingi õnn lapsele ei ole. Endal on päris tihti süümepiinad. Ja Aivarist on ka nii kahju, et tal on selline naine. Kui armastust ei oleks, oleks ammu lahus. (Naer). Etendused toimuvad ju õhtuti ja pärast etendust kohe magama jääda ei saa. Eks nii need päevad venivadki rohkem öösse. Kui võimalik, siis küll. Mul on perioode, kui magan ette. Magan nii, et süda paha. Ja siis võin olla mitu päeva järjest vähese unega. Jaa, aga tegelikult meeldib mulle sisimas mõtteviis «Ela iga päev, nagu see oleks sul viimane». Vanemaks saades on minu ellu tulnud rohkem pooltoone ja tolerantsust. Varem meeldis mõte, et maailm on kas must või valge. Praktilist meelt võiks mul rohkem olla. Isegi tüütu koristamine või paberimajandus on meeletu nauding, kui see on tehtud. Olen nii tubli, sain hakkama! Head filmid, etendused, muusika, hea toit. Kõik see, mis puudutab hinge. Väiksed ümberkorraldused. Tuleb panna kardinaid ja valida mööblit. Vist peaks võtma sisekujundaja appi. Mitte seda, et ma ei tea, millist kodu tahan, aga valik on suur. Meeldivad paljud eri stiilid, aga mis puutub kodusse, siis esmatähtis on see, et kodus oleks hubane, soe ja hea olla. Pärast saadet helistas mulle mitu inimest, et mustad kassid roheliste silmadega. Siis ma võtsin musta kassi roheliste silmadega. Hästi asjalik ja tubli kass oli. Nimi oli Paul. Laps pani. Kord oli meil jõulude ajal toas suur kuusk, mina läksin korraks teise tuppa. Elisabeth oli paariaastane, Paul veel noorem. Nemad jäid alla. Tulin tagasi, vaatan, et tuba on kummaliselt tühi. Ei ole Pauli, Elisabethi ja suurt kuuske ka. Kõik oli toiminud minutite jooksul. Kuuse küljes olid suured klaasmunad, mis kassile väga meeldisid. Arvan, et kass ajaski kuuse pikali. Siis oli Elisabeth tirinud kuuse teise tuppa. Ei tea, kuidas ta jõudis. Väiksena oli tütar sageli haige. Nagu külmetas, nii oli tal raske hingata. Arstid diagnoosid isegi astma. Siis aga tegime allergiatesti, mille peale öeldi, et on parem, kui anname kassi ära. Lapsele ütlesin, et Paul läks oma ema juurde. Korras. Mitte ühtegi probleemi. Kolm aastat tagasi võtsime omale hoopis koera Donna. Naeran ikka, et ta on kassi ja koera vahepealne, sest ta tuleb nagu parimad kodukassid sülle, kui telekat vaatad. Aga samas, metsas jalutades ta nii hädine ei ole, et noriks sülle. Siis on viie koera eest väljas. Elada. Elu mõte ongi elamine. Kõige rohkem tahan seda, et hing oleks rahul. Kui võimalik, tahaks teha seda, mis tundub endale õige. See on kõige lihtsam ja kõige raskem. Siis ei tule kibestumist ega virisemist. Huumorisoon on üks tähtsamaid iseloomujooni ja kui see veel inimestel sarnane on Pole midagi paremat. Siis on elu nagu hernes!!! Haridus: lõpetas 1988. aastal Tallinna 9. keskkooli, 1992. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri 15. lennu. Tunnustus: draamateatri kolleegipreemia Väike Ants parimale naiskõrvalosatäitjale 2002. aastal, draamateatri kolleegipreemia Suur Ants parimale naispeaosatäitjale 2007. aastal. Kohtusime minu initsiatiivil, sest tahtsin Merlega tuttavaks saada. Seda tüüpi naised mulle meeldivad. Ükskord õhtusel ajal läksin koos sõpradega diskobaari. Tänaval tuli meile vastu Merle koos ühe meesterahvaga. Ma ei tea, mis mulle pähe lõi, aga ütlesin sõpradele, et minge edasi, ma lähen saan Merle Palmistega tuttavaks. Sõbrad vaatasid, et olen lolliks läinud. Merle on supernaine, üdini naine. Suurte tähtedega. Positiivne inimene, kes kunagi ei virise. Väga haruldane tänapäeval. Ta oskab naerda nii enese kui teiste üle. Meil saab omavahel nalja küll. Päris tihti veedame aega metsas, sest linn tapab ära. Ostsin spetsiaalselt metsas käimiseks auto. Tunneme Merlega kohutavalt ammu. Tema kursusevend Tarvo Krall oli minu koolivend ja malevakaaslane. Hiljem sündisid meil ühel ajal lapsed, Merlel esimene, minul teine. Lapsed käisid koos lasteaias. Merle on tõeline diiva, aga samas kahe jalaga maa peal. Tohutult mõnus, vaba, hea suhtleja. Ta huvitub kõigest. Kui Merle astub uksest sisse, jäävad kõigi pilgud temale. Isegi kui ta on lihtsate riiete ja meigiga. Merle paneb end vaatama ja kuulama. Selliseid inimesi on Eestis üsna vähe. Mulle meenutab ta 40ndate aastate Ameerika filmitähte. Temas on vana kooli glamuuri.			OSCAR-2019
Väga huvitav valik Moodsa aja sarjas, peab tunnistama. Oma lihtsuses suisa geniaalne. Võiks ju liigitada ka naisteka alla, tinglikult, aga noh, naistekal ja naistekal on ka määratu vahe. Ma ei saa väita, et kui vajate kergemat lektüüri pika ja väsitava tööpäeva lõpetuseks, siis see just üleliia ideaalne valik oleks, aga kaaluda siiski võib. Igatahes peaks see olema tohutu biblioteraapilise toimega raamat, ma usun. Kuigi jällegi, selle üle peaksid arvamust avaldama kõik need mahajäetud naised, kes oma keerulises olukorras seda raamatut loevad. Äkki on liiga masendav ja ei aitagi? Aga äkki just hea samm sammu haaval lugeda ja mingit äratundmist kogeda? Lugu ise äärmiselt klišeelik nagu ikka: mahajäetud abielunaine, kes ühest päevast alates alustab elu kahe lapse, abikaasast jäänud koera ja... lõputu eneseanalüüsiga. Nii põhjalikku ja üksiasjalikku sissevaadet ühe hüljatud naise päevadesse ei mäletagi eriti viimase aja kirjandusest. See siin näib tõepoolest kõik põhilised faasid halastamatult kokku võtvat. Just nii need vaesed naised - ka raamatus on seda naisetüüpi "vaesekesteks" nimetatud - tunduvad seda kadalippu läbivat. Uskumine, et tegemist on paha unega, mis kohe-kohe möödub, seejärel pime raev ja viha, mis rüütab end enamasti koguni vägivallaga, enesesüüdistused, edasi kaootilised eneseületused, mil püütakse teha nägu, et kõik on kõige paremas korras ja ehk võidab nii mehe tagasi, siis suvalised vallutused, millest enamasti ainult paha maik suhu jääb, mõni suitsiidikatse jne. Selle lõputult pika skaala läbimise jooksul saavad lapsed ja koduloomad tunda piiritut vihkamist ja sama piiritut armastust. Ma ei ole vist kunagi päris lõpuni suutnud neid naisi mõista, kuskilt jookseb alati piir, mil ma takerdun, sest tundub, et ennast ei saa nii lootusetult ära kaotada. Ja ometi on see võimalik, päris elus, meie ümber, alailma. Kõnealune raamat on võrdlemisi reaalsete kirjeldustega, kuigi veidi on tunda ka saapamaa temperamenti, ja seetõttu aitab veidikenegi neid naisi mõista. Kuidas tekib see ennenägematu viha, kord enda ja teine kord muu maailma vastu, kuidas sirutub käsi tabletilehe järele või kuidas unustatakse lapsed... Ja neid ärapööranuid vaadates mõtlen alati, mida nad ise hiljem mõtlevad, tunnevad... On neil viimaks endal häbi ja piinlik, sest sel teel on nad end alandanud väga erineval moel, korduvalt, avalikult? Tõsi, mul on hetkel veel paarkümmend lehekülge lugeda ja ma ju päriselt ei tea, mis seal lõpus ees ootab - kas lõplik mandumine või kõik see roosamanna. Hetkel on küll tunne, mil tahaks lugejana karjatada, et nii põhja ühe mehe lahkumine ei saa teist inimest viia. Või noh, saab ehk jah, kui seda inimest juba enne ei olnud enam päriselt olemas. Oligi vaid mingi kodumasin selle asemel. Esikaane siseküljel on mainitud autori äärmuslikku eraklikkust, olevat Itaalia kõige tuntum "vähetuntud" kirjanik, keda keegi pole näinud. Meenutab veidi meie kodumaist Angela Hofbergi, kellel hiljuti ilmus kolmas romaan. Eelmised kaks olid õige nauditavad, vähemasti ma mäletan neid nii. See praegune, mis iganes selle pealkiri ka oli, ei suutnud mind kahjuks oma konksu otsa korralikult haarata, kuidagi liiga pudrutas ja venis. Kuigi selle vähese järgi, mis lugeda jõudsin, kujutan ette, et tegelikult suurtele massidele peaks see meeldima küll. Maitsev leid, mida lihtsalt peab jagama teistega. Kui te näituseks Valmierasse juhtute sattuma, ja see võib täiesti vabalt juhtuda, selleks ei pea isegi kaugele minema, siis tasub endale hankida just pildil nähtavad küpsised. Ja ma soovitan neid ikka rohkem kui üks pakk kaasa osta. Esiteks, ei ole need mingid niisama küpsised nagu teised sama nime kandjad. Teiseks, need on soolased (magusasoolikas on mul endiselt umbes). Kolmandaks, kui te olete õllejooja, siis on need perfecto teie jaoks! Ja kui te õlut ei joo, näiteks nagu mina, siis pärast neid küpsiseid võib juhtuda, et teil siiski tekib kiusatus sellega algust teha. Mul ei tekkinud, aga see ei tähenda, et mul teisse usku ei oleks. Küpsiseid valmistab tegelikult Valmiera pruulikoda ise. Kui nüüd veidikene lasta mõttel loogilisi radu pidi rännata, siis te ju ilmselt aimate, m i l l e s t neid valmistatakse? Äärmiselt praktiline ja mõistlik mu meelest. Kuhu meie õlletootjad oma vastava kraami panevad, ma küsin? Ärge öelge, et loomasöödaks või millekski taoliseks. Ma ausalt öeldes eriti palju ei viitsi lasteraamatuid lugeda, eelistan, et iga asjaosaline neid ikka ise loeks :)Aga vahepeal satub ette ikka mõni selline eksemplar ka, mis nagu meelitab. Antud juhul ilmselt esikaas, mis mõnusalt värviline ja lõbus. Ja muidugi Keerutädi ise ka. Eriti meeldib mulle, et kuigi see raamat ju otseselt eriti palju Keerutädist ei jutustagi, on seda just piisavalt parajalt, et tekitada tarvilik mõttekoht. Tekib see lastel ise lugedes ikka ka või? Et sellised tädid ja onud, kes esmapilgul hallid ja igavad ja siis ometi mingi pisukese ülevõlli vimkaga silma paistavad. Kõigi suurte inimeste jaoks on nad veidrikud ja kõigi pisikeste inimeste jaoks just need normaalsed tegelased. Keerutädi on ka igav, no kohe läbi ja lõhki, aga vaat võta näpust - tänaval kõndides teeb heast peast mõne tiiru ümber oma nähtamatu telje. Ja maailm saab sootuks toredam ja teistsugusem. Ma võiksin vanast peast umbes samasugune olla. Ilmselt olen ka, kuigi ma ei väida, et ma just keerutama hakkan. Kiire ja mõnus vahepala tuulisesse õhtusse, läks lennates ja viimast lehekülge keerates tuli nentida (nagu alati, eks), et liiga lühike :) Tekst oli igati nauditav, lugu ise õrnalt humoorikas ja seikluslik. Eriti meeldis mulle kooslus Kairo ja klavessiin. Noo, ma usun, et Egiptus üldse ei kuulu tõepoolest TOP10 riikide hulka siin maamunal, kuhu julgeks mõnd klavessiinimängijat otsima minna, eriti veel eestlast. Ja siis selline juhus. Kindlasti on see tõik loole vürtsi lisav, sest oleks ikka äärmiselt igavalt ootuspärane olnud lugeda mõnest sukeldumisinstruktorist või turismialal toimetavast eestlasest Egiptimaal. Ootuspärast oli ehk nii palju, et väiksest nina kirtsutamist kõige selle räpakuse ja saasta puhul ei saanud autor üle ega ümber, teisalt on see absoluutselt mõistetav muidugi. Siinkohal ei tohi ka unustada Egiptusele eelnenud pesapaika tema puhul ;) Ilmselt väga tugev kontrast... Uudsemat vaatenurka pakkus selles raamatus (lisaks klavessiinile ikka :)) ka Kairos saadud sünnitamiskogemus. Meedias ilmunust on seni jäänud ikka pigem mulje, et sinna asunud eestlased kribinal-krabinal mõne usaldusväärsema riigi pooldumiseks otsivad. Veidi jäi mulle segaseks (võis ka unise pea viga olla), kas siis lõppeks see esilekutsumise seik oli nagu õigustatud või oli see tingitud pigem ukse ees seisvast sügisesest ohvripühast... Et kui nad seal nii ehk naa aina noa abil "sünnitada" tahavad ja kui loo peategelane sellele ikka kurjalt vastu sõdis, et kas siis esilekutsumise näol oli tegemist kahe osapoole kompromissiga... Nädalavahetusel uuriti-puuriti Iseloomuga Maja põhjalikult läbi. Ja kuigi seal iga nurk karjub pakiliste tööde järele, siis kõigega korraga alustada ei saa ja liisk langes hakatuseks küttekolletele. Ma usun, et nii ägedat korstnapühkijat-pottseppa annab ikka leida siit Maarjamaalt. Need järgud ja tasemed, las need olla (kuigi neidki oli tal kõvasti), aga inimene ise - no just täpselt see, mida Iseloomuga Majja oligi vaja, kõige oma ajaloo- ja arheoloogiahuvi ja -teadmistega. Ma ei tea, isegi kui teil ei ole majal ühtegi korstent ja ahju, kutsuge ta kasvõi niisama külla, ajalootundi pidama või midagi. Te saate linna kohta ühte koma teist teada, lisaks ilmselt ka oma eluaseme kohta. Iseloomuga Maja asub teadupärast osaliselt vana linnamüüri peal, mida omal ajal tassiti hoolega laiali paraku. Maja ajaloost teame muidugi ise ka nii mõndagi, aga lisa tuli samuti ohtrasti. Kõige enam räägib ta loomulikult ikka küttekolletest. Tema võimsa lambi abil võib maja ühest otsast teise läbi erinevate käikude ja uurete vaadata (taskulambiga ei ole mõtet sama katset korrata). Ta mahtus nii leivaahju alla, sisse kui peale, nii et põhimõtteliselt kui see maja ka sooja ei pea, siis võib vist talve ka leivaahju abiga üle elada:) Leivaahi olevat igatahes aus ja eks tuleb lihtsalt pärast mitut aastakümmet uuesti sisse töötada. Soojakapp pidavat aga meie linnas üsna harukordne olema. Mõne aasta eest võis veel väita, et neid on kaks alles, hetkel ei saa teise olemasolus enam kindel olla (teine asus Posti tänaval). Selge on, et see peaks olema igatahes ainus toimiv soojakapp (ma kujutan elavalt ette, kuidas see peitis endas pajatäit head ja paremat lõunaseks vahetunniks). Pliit on hiljem uuesti ehitatud (see fakt oli ka teada), aga see oli igati tipp-topp. Selle eelnevaga ilusad jutud kahjuks ka lõppevad. Korstnad tahavad uuesti tegemist, mis asukohta arvestades saab sutsu tülikas olema. Lisaks pudeneb sealt rohkesti kivitükke tänavale, nii et ma ei soovita teil sealt maja juurest eriti mööda käia, kui elu teile armas on. Üks ahi on ilmselgelt üle köetud ja kummis, aga selle kasutamiseni ilmselt sel sajandil ei jõua nagunii :) Teise ahju sisemus tahab aga uuesti taastamist, mis saab eriti "tore" ettevõtmine olema. Kalkulatsioonide saabumiseni me veel naerame ja naudime elu, mis pärast saab, ei taha mõeldagi :) Vähemasti oli mehel lahkudes hea meel seesuguses "muuseumis" kondamise üle, kus iga sentimeeter millestki jutustab. Viiesaja-aastast noorikut pööningult, granaate ja peidetud rahahunnikuid küll ei tulnud ette, aga oli muidu huvitav. Nagu meilgi. P.S. Kes tahab mehe enda kireva elutee kohta lugeda (sest arvestage, et teile külla tulles ta selleni ei jõua!), siis võib seda teha paari aasta taguses Sakalas. Meie linnas on töö kiire ja korralik ja soodne! Esimene kõpitsemist vajanud seltskond on kodus tagasi, järge ootavad uued mööblitükid. Nii et, kes vajab pehme mööbli restauraatorite osas soovitusi, võib neid lahkesti küsida. Viimaste päevade parima kingituse tegi mulle Ingrid - aitäh selle eest! Mul oli korraga neli raamatut käsil, aga ükski ei olnud päris see ei olnud see ei olnud. Kõige selle sünge ja masendava elu mudakihi juures oli puudu just törts nalja ja naeru. Aga või see inimeseloom sellest oma pea ja aruga kohe aru alati saab, ikka on vaja kõrvalt abi ja suunamist. Õnneks märkas seda hea Ingrid, kes kaugelt ja vaistlikult täitsa õige asja kohta vihje poetas. Tõsi, ma küll selle segaduse keskel võtsin korra ka Petruševskaja "Elas kord naine, kes tahtis tappa oma naabri last" kätte ja kõnealune "Asjad kutsuvad meid" on stiililt võrdlemisi sarnane. Samas istus Millás oluliselt paremini. Lood on nii lühikesed, et su mõte lihtsalt ei jõua veel argiste asjadeni tagasi tagasi minna. Mõnusalt argised lood leiavad kuskilt ikka üles oma väikese kiiksu, teate küll, nagu lastejuttudeski tihtilugu. Selline turvaline jalutuskäik autoriga, mil lased viimasel end juhtida ja lihtsalt lähed. Lähed läbi kentsakate inimeste ja naljakate pereliikmete galerii ja naudid seda retke. See raamat on hingele, eriti räsitud hingele, samasugune palsam nagu näiteks "Elu sumedusest", kuidagi kurb ja helge üheaegselt. Täna võiks kalendri järgi tõesti sooja päikest minna otsima - ametlik kevade algus ei ole enam mägede taga. Maas laiutavat lumekirmet vaadates tundub aga veidike varavõitu. Teisalt ennelõunal lastega väljas olles on küll kange tahtmine kindad käest visata, sest juba on oi-oi kui soe. See napp lumekiht on kõvasti kõneainet andnud viimastel päevadel - inimesed ikka ohkavad valuskurvalt ja vangutavad päid, kui näevad kuskil mõnd lilleõit või rohututti lume alt piilumas. Et oli seda ikka vaja nüüd. Oli juba kevad, looduski sai sellest nii aru, ja nüüd siis sedasi. Aga ma mäletan küll ühte seesugust kevadet (ma tean, et ma kõlan nüüd nagu mingi 80-aastane memmeke). Oli samamoodi märtsikuu, koguni koolivaheajanädal nagu nüüdki.Ühe õpetajategrupi eestvedamisel sai mindud lõuna poole, ikka bussiga ja läbi kõigi toredate maade nagu see tollal peaasjalikult käis. Ilmselgelt mõtlesid kõik, et ma peast põrunud olen, et sellises vanuses ja sellise seltskonnaga nii pikale reisile läksin. Saladuskatte all võin öelda, et on need õpetajad, mis nad koolis ja klassi ees on, aga reisil on nad ikkagi inimesed, pealegi võrdlemisi toredad :) Igatahes läksime me lõunasse, lootes kotiga sooja ja päikest ja kõike muud hääd-paremat saada. Juhtus aga see, mis ikka juhtub, kui inimene planeerib. Jõudes Viinis Schönbrunni lossi juurde, võttis kõik see lossiaia õiteilu meid vastu korraliku lumevaiba all. Võõrasemad ja kõik muud toredad ja värvirikkad lilled õilmitsesid lumivalgel taustal. Väga ülev vaatepilt. Nii et oli see vast üks jahedavõitu reis tookord, kuigi pean möönma, et ma enam päris hästi ei mäleta, kas ka Itaalias oli ebameeldivalt külm või siiski mitte. Küllap seal domineerisid teised emotsioonid. ... peab olema õige hull, kui jutukogumiku kolmest esimesest loost juba kaks kahtlaselt Etsile vihjavad. Toomas Verrevi "Õgard Olle" nimitegelane on muidugi see messias, keda kaua on oodatud, seni tulemusteta. Olle annab oma parima, et kõiksugu kahjureid hävitada - diilerid, pedofiilid, vargad, joodikud, piraattaksojuhid, nendega on võimalik põhimõtteliselt toime tulla. Aga kas õnnestub fagotsüteerida kahjurite pealik... Vastus on ju ette teada, aga lugeda võib siiski. Oleme siirdumas alushariduse juurest põhihariduse juurde. Lapsele uus ja keeruline aeg, lapsevanemale niisamuti. Ilmselt ka lasteaiaõpetajatele. Üllatusega tuleb aga tõdeda, et ega see ka koolidele kergem ole. Lakkamatu mure ja võitlus peade pärast algab just nimelt sellest ajahetkest, ehk siis umbkaudu märtsikuus. Ilus komme saata lasteaedasse koosolekutele iga kooli esindajad saab kergelt varjutatud sellest hingede kogumisest. Eks see üks õhkõrn ja habras piir ole, kuidas oma kooli, õppemeetodeid, hindamissüsteemi ja lisaväärtuseid tutvustada niimoodi, et sellest ei kujuneks lihtlabane võrdlemine eelkõneleja poolt väljatooduga, ihust ja hingest argumenteerimine ühe või teise meetodi poolt või vastu. Hindamine vs mittehindamine; numbriline vs sõnaline; varakult paika pandud õppesuunad või mitte; pikapäevarühma eraldi toiduraha maksmine vs mitte maksmine jne, jne. Aga meie laulame. Aga meil kõik lapsed tantsivad. Aga meil on ujula. Aga meil on see keel. Meil hoopis too keel. Ma saan küll aru koolide esindajate murest, sest paratamatult on igal koolil aastakümnete jooksul kujunenud oma maine. Liiga akadeemiline kool peab võimlema selle nimel, et lapsevanemad neid ei kardaks. Ja liialt lillelaste kool peab suutma näidata, et neilgi mingeid tulemusi on. Ja see kool, mida liialt saksakeelseks peetud, peab suutma vastupidist tõestada. Ja... Jah maine, ja mida see siis lõppeks näitab või ütleb? Ka nö nõrgema tasemega koolist on tulnud, nii aastakümneid tagasi kui ka viimastel aegadel, tugevaid, silmapaistvaid ja ettevõtlikke tegijaid, nii nagu nö tugevamast koolist võib tulla eluheidikuid, sulisid, muiduleivasööjaid... Kas ei ole kõik viimaks inimeses endas kinni... Ja miks ei võiks mõne aasta pärast olusid ümber hinnata. Nähes andekat ja võimekat last igavlemas veidi nõrgemate võimetega laste seltskonnas, teda ümber suunata. Ja vastupidi. Kas on vaja see kohe esimesest päevast nii kindlalt paika panna, üritada näha ja otsustada aastaid varem kõik nii täpselt... Kui nii võtta, siis kõik need raamatud on ju head. Aga mul ei haakunud. Ilmselt on haigused mind ummikusse jooksutanud. Biblioteraapia seekord ei toiminud, valed raamatud sattusid kokku vale meeleoluga. "Eesti lipp ümber palli" Peenike huumor ja tabavad märkused, keerulistesse olukordadesse läkitatud meeskond, eesti mehe tavapärane emotsionaalne kõhukinnisus (mis nii pika eemaloleku peale siiski kergemalt liikuma hakkab ja mõningase avameelsusega ka raamatusse jõuab), nüansirohke psühholoogia - see kõik oli hea, eriti see viimane. Küllap läks kõigi nende öiste oksefontäänide vahepeal taoline infohulk lihtsalt liiale. Sest jah, siin on võrdlemisi arvestatav taustmaterjali valik, kenasti tekstile vahele pikitud ja puha - ole ainult mees ja loe, aga mitte ühe soojaga ja mitte uimase peaga. Peaks teistes oludes lugema, aeglaselt, mõnuga. Aga mul on hetkel nälg. Vot nii. Sattusid näppu korraga, kuigi väike ajaline sild on täiesti olemas. Hämmastavalt sarnased raamatud mu meelest. Kujunduslikult mängulised (kuigi Monogaamlast oli mul füüsiliselt raske lugeda). Islandi-raamatut võisin küll vanamoodi käes hoida, kuid selle mängud hõlmasid teksti paigutust. Mis oli absoluutselt jumalik! Ju on taolised mängud luuletajate eripära, nad on harjunud teksti erinevate paigutamistega katsetama, on muidu julgemad. Nende kahe raamatu sisu kohta võiks kokkuvõtvalt öelda, et naistest ühel ja teisel moel. Keel ja rütm on mõlemal juhul ühtviisi nauditavad. Viimase Monogaamlase naised ja nende armastus on üdini kaasaegsed, kuigi neist jutustatakse läbi muinasjuttude ja mõistulugude - tuum jääb ikka samaks. Kaldmaa Islandi-naised... nii erinevad ja ometi nii sarnased. Ikka igatsus ja ootamine, naise enese tugevuse kasvatamine. Muinasjutulised lood, küllap saagade mõjutustega. Aga mitte ainult. Ühelgi määratlused, vormil ega normil ei ole seda raamatut lugema asudes tähtsust. See on vist tänasel päeval lugejale valusaim väljakutse - osata end vabaks lasta, võtta üks tekst vastu nii nagu see on, grammigi eelarvamust lisamata, lihtsalt minna. Minu jaoks ongi seni ette sattunud kirjeldused olnud häirivalt eksitavad. Suguvõsalugu, põlvkondade lugu, rannaküla lugu... See loob fooni, mis lugema hakates nagunii enam paika ei pea. Parem olgu siis lihtsalt lugu. Lugu loos. Rännak. Ajas ja ruumis. Vabade vahenditega. No nii, J., on selgunud tõsiasi, et keegi mõtleb meiega samamoodi ja armastab samu teemasid:) Mis muidugi veel ei anna alust uskuda, et oleks tegemist eriliselt hea raamatuga, lihtsalt teatava võrdlusmaterjaliga :D Nii nagu see raamat ise on veidi liiga roosa, on ka selle sisu veidi liiga tugevate värvidega. Ma lootsin naistepäevaks sellist võimsalt feminiinset ja tabusid murdvat lugemist. No midagi oli ju ka... aga kui hakkaski heaks minema, siis keeras autori sulg ikka ja uuesti vindi üle, viis mõne vahejuhtumi suht ebausutavale tasandile. Mistõttu jäi lõpuks lugejale suhu kõigest p...maitse, lollitamise tunne. Sama hästi oleks võinud need paarkümmend enim esinevat sõna ju tulpa laduda ja oleks samaväärne tulemus olnud. Mida uut me siit siis teada saime? Põhimõtteliselt hemorroidide teema on tõepoolest põhjalikult ette võetud ja teoreetiliselt võiks see raamat sisaldada väärtuslikku teavet nendega seonduva kohta. Kogu see meditsiiniline ja muu värk (tinglikult võiks raamatu suisa haiglaromaaniks nimetada). Ent kuna isiklikud kogemused puuduvad, siis ma ei tea, kas see kõik ikka sajaprotsendiliselt paika ka peab. Kui sõnavara kõrvale jätta, siis võiks iseenesest olla tegemist harju keskmise noortekaga mu meelest. Käsitletavate teemadering, napp stiil, lihtlaused, katsed nalja visata jms. Küllap nad seda ka lugema hakkavad. Lisaks veel see teine kontingent, kelle käest need raamatud raamatukokku ohtrate ja ilmselget päritolu plekkidega jõuavad. Sportlikust huvist võiks ju selle raamatu aasta või paari pärast uuesti laenutada :))))) Ilmselt ma ei viitsi. Lugemise lõpetuseks jäi domineerima tunne, et see raamat oligi vaid püüd lugejat šokeerida, näidata kui rõvedaks annab minna (mis selle haiguse või sündroomi nimi oligi, kus inimene kontrollimatult roppusi kuuldavale toob, tõsi, autor selle all vist ei kannata - ta lihtsalt kirjutas need üles). Ei õiget lugu, ei õiget pinget, ei piisavalt huumorit (ok, korra oli - kui peategelane palatipõrandal masturbeerides avokaadoklaasi kaela tõmbas). Natuke kurb, sõnaga. P.S. Huvitav, et Saksamaal nii vägevalt laineid löönud raamatul kulus eesti keelde jõudmiseks õige palju aega - kas võib siit välja lugeda meie kirjastajate teatavat ettevaatlikkust? Võib-olla on sellel siiski mingi muu ja parem põhjendus, ei tea. Ilmselgelt on mul viimasel ajal mingi ümberstruktureerimise äärmuslikkuseni kalduv maania. Igasugused vähem ja rohkem toredad raamatud tunduvad olevat "vales kohas" ja mina paigutaks neid aiva ringi. Noo, iseenesest võib see "Võõramaalane" muidugi ka selles sarjas vapralt istuda, aga mul on jällegi tunne, et antud juhul jäi see raamat nii mõnestki lugejast ilma. Sest see sari vast päris ei ole naistekatega sama sammu astunud, või mis...ja tõeline tuhkatriinu-elu järele ihaleja ei lähe oma vajadusi sellesse sarja rahuldama. See on üsnagi naistekas, ma leian. Tõsi, mitte tüüpiliselt ühtse romaanina, ülesehituselt siis pigem jutustusteks jaotatud. Mis samas aga asja olemust ei muuda - läbivad tegelased ja silmanähtavalt kronoloogiline järgnevus on ometigi. Nii et, keda hirmutavad igasugused novellid, siis - asjatu hirm, ärge tehke sellest välja :) Kõik need massid, kes loevad lihtsast/vaesest/lootusetus olukorras orvukesest, kes läheb laia ilma rändama, satub seejärel mõneti huvitavamasse keskkonda, näeb ja kogeb sootuks vastupidiseid olukordi, siis leiab oma elu õnne (ikka vastassoo esindaja näol, mis te siis arvasite!) ja samas vaimus edasi - see raamat on teile! Kusjuures oluliselt paremgi ju lugeda, kui suvalisest x riigi kodanikust. Siin on ikka täitsa eestlane, siitsamast Maarjamaalt, kes läheb küll Londonisse, küll Prantsusmaale, näeb nii- ja naasugust elu, leiab vististi vajaliku rahulolu iseendaga. Korra tahab lugu võtta ka põnevama pöörde, juhtub see seoses raamatukoguga (ma ju räägin kogu aeg, et kõik kõige erutavam toimubki seal), millest omakorda hargneb üks veidi ajaloolisem novellike, oletatavasti ka rohkem fantaasiailma kanduv neist. Valetasin, tegelikult on teine põnevam koht veel siin - mingil kummalisel põhjusel kruttisid minu vererõhu üles ka raamatu lõpuosas erinevates ööbimispaikades küsitud ja kindla algustähega seotud kirjatööd. Oli tunne, et nüüd kohe-kohe juhtub midagi ülierutavat, et kõik see "mäng" on osa millestki suuremast ja vägevamast, mis avab end lugeja silmadele... Aga siis vajus lösti (ma ei tea isegi, kuidas see sõna kirjutatakse, aga vaat tunne oli täpselt selline) lõpp ära, või igatahes ootused olid kõrgemale kruvitud :) Teisalt, mänguna ikkagi mõnus. Väike üllatus oli mul ka seoses selle raamatu autoriga. Katkendite ja eelinfo põhjal tundus mulle, et tegemist võiks olla verinoore autoriga, ent ilmselt panin seekord oma sisemise radariga totaalselt puusse. Seega väike vastuolu autori vanuse ja ilmunud teksti vahel. Tühja sellest! ... tänavusest rämedalt ebaõnnestunud vastlaliust on ilmselgelt liialdatud ja ennatlikud. Pihlamarjad lustisid nii et vähe pole. Veidi võlts see lumi ju on, aga nii ehk naa on suur osa meid ümbritsevast ammugi tehislik. Aga see on juba teine teema. Jah, Kurjuse Isand rokkis isiklikult ka enamus juttudest läbi, ent vaevalt see minu antipaatia põhjuseks oli. Kuidagi ei saanud need lood mind konksu otsa. Ilmselt olid siiski liialt suured mu jaoks. Suured, sünged ja segased, unenäolisel maastikul aset leidvad peategelaste põgenemised, nende kättesaamised, ahistamised. Lõputu äng. Seda viimast on terve veebruarikuu nagunii pilgeni täis olnud (üksikute eredate eranditega õnneks), nii et märtsis me samal lainel ei jätka. Isegi mitte raamatute vahendusel. Kui autor esimest korda Dušanbesse jõudis, oli see alles paradiis, hipide oma siis. Paljugi sellest, mis tollal - 1970ndatel ja 80ndatel - oli, on loomulikult tänaseks kadunud. Seega on tegemist juba puhtalt ajalooga, kui nii võib öelda. Ent raamatu positiivset fooni hilisemad sündmused ja ajaloo keerdkäigud veel ei mõjuta. See ongi igati positiivne ja meeleolukas raamat. No mõelge ise - lillelapsed, kuid mitte ainult. Suur ja lai Nõukogude Liit, mille värvikamad tütred ja pojad pidevalt eelpool nimetet paradiisi vahet voorisid, ikka ühes kõigi oma iseärasustega. Siit saabki ju sündida vaid ridamisi humoorikaid seiklusi ja juhtumisi. Teisalt, et teile ei jääks ekslik mulje, et see on vaid üks marunaljakate retkede kirjeldusi kokku põimiv raamat (kuigi see seda kahtlemata ka on), siis olgu öeldud, et siin on päris võimas kultuurilooline taust samuti olemas. Äärmiselt hariv ja õpetlik, vähemasti minu jaoks. Siin on galerii tollaseid silmapaistvaid tegelasi pidevalt tekstist läbi vilksatamas (Haljand Udam, Kalandar, Haidar-akaa jt). Kohati on, tõsi küll, tegelasi sedavõrd palju ja nad vahelduvad säärase hooga, et lugejal on raske sammu pidada. Samas on iga tegelane omakorda uus ja kaasahaarav lugu, nii et kui keskenduda kõigile neile seiklustele, siis pole väga vigagi, et lõpuks kõik nimed ja näod ühtlaseks virvarriks segunevad. Lood hargnevad siin raamatus aga nagu oksad puuvõras. Lihtlabaselt ja naljakalt naiivsed läbielamised vahelduvad sügavalt müstiliste juhtumistega. Et võta siis vahel kinni, kas laginal naerda või hetkeks peatuda ja tõsisemalt asja üle mõtiskleda:) Maod ja karud, nasvai ja kasjakid, džinnide välja kutsumised ja üldse flirt kõikvõimalike salapäraste jõududega, katsed äritsemisega tegelda (vaid mõned näited siinkohal: Stalini mälestusmedalid, KGB katuse all valmivad koraanid või erinevate hoonete seinte kunstiga katmine), hulluarstid ja mida kõike veel. Või näiteks üks Peetrike ja tema aerostoppimine... Midagi sellist, mida tänasel päeval vist enam kahjuks juhtuda ei saa. Ajad on teised... "Ka Peetrike oli pärit Tallinnast ja temagi oli haaratud pidurdamatust rännukihust. Tema peamine viis reisida oli aerostopp. Aerostopp oli autostopi analoog, kuid sel juhul ei kasutata edasiliikumiseks mitte juhuslikke autosid, vaid lennukeid. Praktikas nägi see välja nii: lennujaamas läks Peetrike esmalt transiitreisijate tsooni, seal aga sokutas ennast vaikselt mõne grupi hulka ning pääseski nii jänesena nende lennukisse. Sel moel oli tal õnnestunud viibida enamikus Nõukogudemaa linnades, kuid kord oleks talle koguni kodumaa reetmine kaela määritud. Olles istunud järjekordsesse lennukisse, leidis Peetrike end ootamatult Amuuri äärest, ühest Hiina piiri ligidal olevast suletud linnast. Lennujaamas hakati kontrollima kõikide reisijate dokumente, mis annaksid õiguse keelutsoonis viibida. Peetrikesel aga selliseid dokumente loomulikult polnud. Pärast selgus, et tal polnud ka piletit ega isegi passi. See tingis jalamaid valve kõrgendatud tähelepanu ja Peetrike toimetati kohaliku eriteenistuse kontorisse. Talle taheti kaela määrida piiriületamise katset ja kahtlustati, et ta on Hiina spioon. Selle tagajärjel tuli poisil istuda aasta aega trellide taga, midagi tema jaoks ju ikka leiti. Muide, see ei jahutanud Peetrikest kuigivõrd ja ta jätkas edaspidigi aktiivselt lennukite stoppimist. Dušanbessegi oli ta sattunud just sel viisil." Ja kuigi ma olen autorist oluliselt noorem, siis teatavat äratundmist tekitas minu ka näiteks see lumeinimeste teema. Ma nagu mäletan oma lapseõlvest ähmaselt jutte jetidest, mida ikka ringles suust suhu hulgaliselt. Mõni aeg hiljem vahetasid UFOd muidugi need välja:) Millest on isegi veidi kahju, sest jetid olid mo meelest ikka kõvemad tegijad kui need va rohelised tegelased. Aga jah, siin raamatus ei saa lumeinimestest üle ega ümber, siin pistab nendega rinda (üsna sõna otseses mõttes) üks Niina. Olen kohe suisa hädas :) Ja nii juba mitu päeva. Aga ma mõne sõna ikka kirjutan, olles seal juures leebe kui tuul, pioneeri ausõna. Heast alustades... monumentide kaudu lähenemine ühele piirkonnale oli mu meelest täitsa kena mõtteke. Autor teadis, millega ta riskis, sest kui ma ei eksi, siis ta vist koguni mainis tekstis, et on inimesi, kes kuuldes midagi kunstist, eriti veel näiteks skulptuuridest, põhimõtteliselt otsad annavad. Pean tunnistama, et enamus neid lugusid olid siiski päris huvitavad ja polnud sel kunstil häda midagist :) Just need taieste sünnilood ja magusvalusad apsakad ja veidrad seigad oli raamatus rosinaks. Ja virulaste üle jõudsin lugedes rõõmustada, sest eks nad ole seal õige tublid ja atsakad olnud küll ja nii mõndagi korda saatnud. Eestlasele pole enese kiitmine muidugi loomuomane ja eks see väheke harjumatu oli (umbes nagu rahvasuu räägib Eri Klasi kohta, kes ükskõik kellest või millest kõneldes jõudis alati jutuga enda isiku kiitmiseni). Samas kui on valida, kas kuulata ühtlast undamist teemal kui hea ja ilus ja õnnis on kaugete merede ja mägede taga ja kui palju võimalusi ja kui kena elukene ja Eestimaal on ikka üks rist ja viletsus või kellegi kiidulaulu omakodukandi kohta, siis otse loomulikult valin ma selle viimase variandi. Natuke hakkas aga see valitud stiil väsitama. Paari esimese peatüki järel olin valmis isegi käest ära panema ja pead vastu seina taguma. Seejärel sain end siiski enam-vähem lainele paika. Selle üle võlli paatosliku, kohati nämmutava ja kordustele üles ehitatud võttega on see häda, et ühe peatüki jagu on seda väga vahva lugeda (saab kõhutäie naerda), ent terve raamat - olgugi et õige pisike! - hakkab ajudele. Ja ka arhailiste murdesõnade läbisegi kasutamine moodsa argislängiga (selline sõna on üldse olemas või?!), "pauer" ja "jess" ühes "kaeme perra" jt sellistega. Kõige hirmsam, et ma tean, et olen mingitel eluetappidel sama asja teinud, vahetevahel tänagi... Pagan küll, ma ei teadnud, et see lugeda nii tüütu on :) Jääb vaid loota, et ma hoiatusena pean nüüd Virumaa-raamatu meeles ja kui taas sellele teele juhtun eksima, siis ruttu loen paar lõiku raamatust :) /Lugesin ka Ugrimugrit selle ilmudes, kuid pean tunnistama, et ma kohe üldse ei mäleta, kas see oli samas vaimus kirja pandud...?/ Et kui seda tühja sõnutsemist ja igas kolmandas lõigus tänamist oleks saanud vähemaks tõmmata (tänunimekirja oleks võinud eraldi lisavihikuna äkki välja anda :DDD), siis oli ju kena lookene see "Minu Virumaa". Ah jaa, kas ma olin ise peast soe või mis see oli, et ma nii paljusid lauseid pidin teist korda üle lugema... Mingi vimka oli siin sees, aga ma ei saagi aru, mis siis päriselt oli.			OSCAR-2019
Välimus geel-lakki ja täiesti uus tehnoloogia täitmise ulatus teinud tõelise revolutsiooni kunstis nail art. Kiirus ja lihtsus pealekandmist, laitmatu ilu ja tugevus ulatus, ei kaotada oma atraktiivsust läbi kahe-kolme nädala jooksul, täielik turvalisus naturaalse küünte plaat – siin on peamised eelised maniküüri kasutades geel-lakk. Hinnates kõiki tema häid omadusi, paljud meie kaasaegsed inimesed hakkavad õppima metoodika pealekandmise geel-lakk kodus. Enne kui alustada loetletakse kõik, mis vaja osta algaja kapten, teeme reservatsiooni: võimalus luua sellist ilu oma käed tema pea osa on piisavalt ümmargune summa. Kõige kallim (aga vajalik) osa osa seadmeid on UV lamp kuivatamiseks geel-lakk. Põhimõtteliselt oluline omadus see seade on selle võimsus. Algajad kosmeetikud saavad osta UV lamp võimsus 9 W. Ta on kompaktne ja volditud ei ületa suurusi tablett. Kestus kuivatamine geeli seade seda tüüpi on kuni kuus minutit. Selle hind kõigub jooksul alates kuussada kuni kaheksasada eurot . Mõned algajad kosmeetikud on soov omandada kutse-mudeleid UV lamp, mille võimsus on 36 Vatti . Kiirus polümerisatsiooni lakki neid on tunduvalt suurem: umbes kaks minutit. Hind professionaalne seade on rohkem kui kaks tuhat rubla. Puuduseks on UV-seadmete peetakse suhteliselt lühike eluiga pirne (muuta nende pea kaks korda aastas). Ja kuigi nende vahetamine ei ole raske, isegi tüdrukud, aga see protseduur nõuab täiendavaid investeeringuid: seadme rike neli lampi, keskmine kulu iga on sada viiskümmend rubla. Seega aastane komplekt pirne maksab kapten 40 USD. Poleerimine saagimine – puhver koos abrasiivsus mitte alla üheksasada hõõruda. Filee on vajalik, et koolituse küünte plaat põhjustab aluseks oleva katte ja paremat selle siduri geeliga. Hind odavaim bafa umbes viiskümmend rubla . Base geel on mõeldud pindade tasandamiseks küünte, et tagada molekulaarne side vahel tema keratiinne kiht ja geel kaetud. Andmebaas takistab ka kokkupuude pigmendid struktuuri küünte plaat. Odavad marki aluseks oleva katte saab osta 4 USD, hind kallis algab 10 USD. Värviline geel-lakk . Tänapäeva tootjad toodavad seda kõige laiem valikus. Algaja, kosmeetik võib piirduda ka komplekti kolm-viis värvi. Hind värviliste lakkide on umbes sama. Üles (viimistlus) katmiseks . See geel annab maniküür kas läikiv või matt sametiseks. Andes pinnakate lõpetatus, viimistlusmaterjalid kiht kaitseb selle mõju välised tegurid (vesi, kodukeemia, mehaaniliste vigastuste eest). Just tänu üleval pinnakate maniküür mahutab küüned kuni kolm nädalat, ei moodustades ole pragusid ja kiibid. Hind algab alates 5 USD. Rasva küüned . See vahend on mõeldud kasutamiseks leevendab esinevate setete rasva ja tolmu pinna ulatuses. See protseduur on parandada parim adhesioon marigolds aluseks kaetud. Pudel rasvaeemaldusvahend saab osta sada rubla. Filee, et lihvimine ja vormistamise mida plaadid . Väga mugav saed, varustatud nelja ala: sellist vahendit saab kasutada ka lihvimine marigolds ja poleerimiseks nende pinnal. Hind on hea saed laotud sada rubla . Pärast kuivatamist üleval katta lambi pinnal marigolds moodustub kleepuv kiht. Kustutamisel on mugav kasutada õhukesteks lint-free purgis. Erinevalt vooderdatud kettad nad ei jäta villi pinnal marigolds. Läbimõeldud nende alkoholi, hõõru iga küüne plaat. Suur pakk 900 tükki maksab 11 USD. Õli ümbruses. Pakkudes põhjalik hooldus eest see riba nahka, täites kaitsefunktsioonid, õli peab lõpetama menetluse mis tahes küünetehnik. Lõppenud hea koos rahavahetus kleepuvat kihti, tuleb masseerivate liigutustega hõõruge see alus iga küünte. Selleks saab kasutada ratas, takjas, aprikoosi-või mandliõli. Kõige odavam õli on võimalik osta üle 3 USD. Suur valik vahendeid maniküüri sageli asetab tupikusse ei ole isegi algajatele. Meie artiklist saate teada, kuidas valida geel küünelakk, kommentaare . Materjalid, mis on määratud käesolevas loendis kategooria kohustuslik moodustavad ühe komplekti algaja kodus kosmeetik. Puudub vähemalt üks järgmistest materjalidest toob kaasa häireid tehnoloogia ja rakendada madala kvaliteediga katted, mis on kas hakkab kiiresti eralduda või põhjustab lõhenemist või kiibid pinnal. Suures arsenal vahendite magnetude on terve rühm materjalid, ilma milleta saab hakkama, aga nende kasutamine on teretulnud kogenud kosmeetikud. Nende hulka võib liigitada: Dehüdroregulaator . See tööriist on ette nähtud eemaldada liigne niiskus ja põhjalikku kuivatamist küünte plaat. Dehüdroregulaator põhimõtteliselt täidab sama funktsiooni, mida ja rasva, vaid ta teeb seda põhjalikumalt. Teades erinevusi määramise ja kui töötlemine, iga preili saab valida just see vahend, mis sobib rohkem individuaalsete eripärade vastu tema keha. Dehüdroregulaator paremini kasutada tüdrukud, kellel on rasvane nahk ja kalduvus suurendada higistamine. Kui puudub nende omadusi paremini kasutada rasvaeemaldusvahend. Hind pudeli hea dehüdroregulaator on umbes 9 USD. Bonder (või õp-aluspuuder ). Huviväärsuste meistrid on neill-artu see vahend on saanud nime "kahepoolse kleeplindiga". Tavaliselt kasutavad seda parema nakkuvuse ja pinna looduslikke mida plaadid põhi kaetud. Tema heelium struktuur on suurenenud kleepuvus ja pärast kandmist nõuab kolm minutit kuivama laterna all. See on kallis materjal, mille hind algab alates 9 USD. Happevaba aluspuuder . See vahend võib olla külgmisel vabrikusildil tähisega on saialill alusena katta, sest lava on peaaegu samad valikud, see on veel mitmeid täiendavaid kasulikke omadusi. Aluspuuder ühendab kvaliteedi kohe kolm vahendid: dehüdroregulaator, rasvaeemaldusvahend ja base geeli. Peale selle, et ta suudab kaitsta küünte plaadi välimust mida seened. Puudub happed koosseisus teeb võimalikuks selle kohaldamist küünteх järeleandlik struktuur. Happe aluspuuder . Suureks plussiks on see tööriist on tema võime tagada kõrge adhesiivsus mida plaadid geel kaetud tõttu pehmenenud kiimas mida kaalud. See kvaliteet on tagatud kohalolekuga üsna aktiivne metakrüülhape happed. Happelised praimerid ei saa kasutada õhukestele ja tundlikele küüntele. Keegi (isegi väga vastupidav) lakk varem või hiljem tuleb eemaldada pinnalt küünte plaat. Juhul, kui kasutada geel-lakki mitte kaotada oma dekoratiivse välimuse üsna pikka aega, see toimub põhjusel regrowth mida plaadid. Ebatavaline maniküür, otsin vaimustav ja naiste südamed võlunud paljud tüdrukud. Vaata video juhendaja Ombre küüned on lihtne ja originaalne. Küünelakieemaldaja. Sobib igasugune sisu atsetooni. Juhul kasutada spetsiaalseid vahendeid, et leevendada geel-lakk protseduur võtab palju vähem aega. Mõnikord on nii tüütu, eriti kui sõprus kuidas või lakiga oma kogud ja ta äkki paksenenud.Lisateavet selle kohta, mida teha kui küünelakk paksenenud. Kui kate on täidetud geel-lakiga, on pinna heelium katmiseks on vaja töödelda, kui abi lihvimine saed, kergelt eemaldades läige koos mida plaadid. Kui katmiseks kasutatud šellak, see etapp vahele jätta. Pärast seda iga sõrm töödeldud sooja seebi lahusega ja immutama lapiga, ning nahale ja keskkonda küünte plaat, mis kahjustavad mis tahes rasvane kreem. See ettevaatust aitab kaitsta nahka agressiivne mõju atsetooni sisaldav vahendid. Väike (vastab suurusele küünte) tükk puuvill ketta ligunenud vedelikuga polish remover ja vähese selle ettevalmistatud pinna küünte, koos sõrme keeratakse ümber tükk toidu-foolium (selleks sobib ja foolium šokolaad). Aega mõju vedeliku – seitseteist minutit (kui kasutate spetsiaalset vahendit mitte üle kümne). Et vähendada aega pakkumise lakki või muuta menetlus tõhusamaks, on võimalik teha kerge massaaž marigolds valguskindlalt kilesse. Pärast selle aja möödumist sõrmed ükshaaval vabastatakse, foolium ja-abil tõukurа või oranž pulgad on hoolikalt eemaldage jääb lakk. Kui kattekihi ei olnud liiga paks, mõnikord see eemaldatakse koos tükk puuvill sõita. Kui lakitud viimistlus eemaldatud, töö, et mitte mingil juhul ei tohiks vali ära selle jõu kasutamisega. On vaja uuesti mähkida sõrme fooliumiga ja oodake veel natuke. Mõjul atsetooni lakk varsti on pehmenenud ja lihtne rakmed tuleb koos küünte. Eemaldamise kord geel-lakk tuleb teha esmalt ühe käega ja siis teisel. Ei maksa kanda küünelakieemaldaja korraga mõlemad käed. Esiteks, ostetud vahendeid piisavalt kauaks, ja teiseks, kulude kodus maniküüri, regulaarselt töötab kodus, ei ole võrreldav väärtusega salong korra. Lyaskovo pakub majutusvõimalusi kõigile, ükskõik kas kavandate pikemat puhkusereisi või peatumist vaid mõneks ööks. Lyaskovo pakub majutusvõimalusi hinnasoodustusega kuni 10%. Soodsad hotellitoad on saadaval hinnaga alates 9 EUR/öö. Allpool näete, kui palju millise tärnide arvuga hotelle Lyaskovo ja selle lähipiirkond pakub.			OSCAR-2019
Enamik veebisaite kasutab küpsiseid kasutuselamuse parandamiseks. Selleks lubatakse veebisaidil jätta teid meelde kas seekordse külastuse ajaks (seansiküpsise abil) või korduvate külastuste ajaks (püsiküpsise abil). Küpsised täidavad erinevaid ülesandeid: jätavad meelde teie eelistused, võimaldavad teil tõhusamalt lehekülgedel navigeerida, parandavad üldist veebisaidi kasutamise elamust ja võimaldavad veebisaidil tuvastada, mis liiki teavet te otsite. Kui veebisait ei kasuta küpsiseid, peab ta teid uueks külastajaks iga kord, kui saidil uuele leheküljele liigute. Näiteks pole teil võimalik jääda sisseloginuks, kui liigute ühelt leheküljelt teisele ilma et küpsis teie olekut „meeles peaks“. DSV kasutab aeg-ajalt küpsiseid selleks, et saaksime teha teie asukoha ja/või sirvimisharjumuste alusel sihtreklaami või suunata turustusteateid. Meie eesmärk on tagada teile parem juurdepääs asjakohasele teabele ja säästa teid teabest, mis on teie jaoks ebaoluline. Küpsised võivad seada kas meie veebisait („esimese osalise küpsised“) või muud veebisaidid, mis käitavad sisu leheküljel, mida vaatate („kolmanda osalise küpsised“). Küpsis on lihtne tekstifail, mille veebisaidi server salvestab teie arvutisse või mobiilseadmesse. Selle küpsise sisu saab taastada või lugeda üksnes see server. Iga küpsis on teie veebibrauseri jaoks kordumatu ja sisaldab teatavaid anonüümseid andmeid, näiteks kordumatud identifikaatorit ning mõnesid numbreid ja arve. See võimaldab veebisaidil jätta meelde sellist teavet nagu teie eelistused ja teie külastatud leheküljed. Võib näida sissetungina, et veebisait teie arvutisse või mobiilseadmesse teavet salvestab, eriti juhul, kui seda teavet salvestab ja kasutab kolmas osaline. Ehkki see on tavaliselt täiesti kahjutu, ei pruugi te näiteks soovida näha oma huvide kohaselt suunatud reklaami. Seetõttu on võimalik blokeerida osa küpsistest või kõik küpsised, kui seda eelistate, või isegi kustutada juba seatud küpsised. Palun arvestage, et kui küpsiseid blokeerite või kustutate, võite kaotada osa meie veebisaidi funktsioonidest. Seadus nõuab, et kõik Taani veebisaidid teavitaksid kasutajat sellest, millised brauseriküpsised kasutaja seadmesse jäetakse või milliseid küpsiseid seal kasutatakse. See teave peab vastama „Rakendusmäärusele nõutava teabe ja nõusoleku kohta andmete salvestamisel lõppkasutaja lõppseadmetesse või seal kasutamisel“. See rakendusmäärus nõuab, et brauseriküpsiste salvestamisel kasutaja IT-seadmetesse peab veebisait saama kasutajalt nõusoleku. Teie olete andnud selle nõusoleku meie veebisaidi kasutamisega. Sitecore Analytics sisaldab juhuslikult genereeritud identifikaatorit, mida kasutatakse teie brauseri tuvastamiseks. Brauseriküpsis on kättesaadav ainult veebitoimetajatele ja seda kasutatakse üksnes selleks, et analüüsida, kuidas külastajad DSV saite kasutavad. Google Analytics kogub andmeid DSV saitidel toimuva liikluse kohta, näiteks selle kohta, milliseid saite ja veebisaidi elemente kõige sagedamini kasutatakse. Veebitoimetajad kasutavad Google Analyticsist saadud statistilisi andmeid DSV saitide kasutajasõbralikumaks muutmiseks. ASP.NET – Sitecore põhineb Microsofti veebiplatvormil ASP.NET, mis tuvastab tagasipöörduva kasutaja identifikaatorit sisaldava seansiküpsise abil. Seansside vaheajaks see kasutaja seadmesse püsima ei jää. AddThis on kolmanda osalise püsiküpsis, mida kasutatakse kõigi artiklilehekülgede utiliidiribal. Selle abil saadakse statistilisi andmeid pakutavate jagamisfunktsioonide kohta. ShareThis on kolmanda osalise küpsis, mida kasutatakse kõigi artiklilehekülgede utiliidiribal sisu jagamiseks. See on püsiküpsis. Kui olete vastu võtnud DSV veebisaitide brauseriküpsised, on alati võimalik need internetibrauseri sätete abil taas eemaldada. Kui soovite teavet selle kohta, kuidas töötleme teie isikuandmeid, siis lugege meie privaatsuspõhimõtteid. Kui teil on veel küsimusi brauseriküpsiste kasutamise kohta saidil dsv.com, siis võtke kõhklemata ühendust DSVga aadressil info@dsv.com. Kui te ei soovi küpsiseid saada, on teil võimalik muuta oma brauserit selliselt, et see teavitab teid, kui brauserisse küpsiseid saadetakse; samuti võite küpsised täiesti keelata. Saate ka kustutada juba saadetud küpsised. Kui soovite piirata või blokeerida oma seadmes seatud veebibrauseri küpsiseid, saate seda teha oma brauserisätete kaudu; brauseri spikrifunktsioonist peaksite saama teada, kuidas seda teha. Teise võimalusena soovite võib-olla vaadata veebisaiti www.aboutcookies.org, mis sisaldab igakülgset teavet selle kohta, kuidas seda teha erinevates lauaarvuti brauserites. Esimese osalise küpsised seab veebisait, mida parajasti külastate, ja neid saab lugeda üksnes see sait Kolmanda osalise küpsised seab muu organisatsioon, mitte selle veebisaidi omanik, mida külastate. Näiteks dsv.com kasutab Google Analyticsit, mis seab selle teenuse osutamiseks oma küpsise. Veebisait, mida külastate, võib ka sisaldada näiteks YouTube'ist või Flickrist manustatud sisu ja need saidid võivad seada oma küpsised. Kui kasutate mingil veebisaidil jagamisnuppe, võib küpsise seada teenus, mille kaudu otsustasite sisu jagada. DSV ei reguleeri nende küpsiste levitamist. Kui soovite nende kohta lisateavet, peate vaatama asjakohase kolmanda osalise veebisaiti. Seansiküpsised salvestatakse ainult ajutiselt sirvimisseansi ajaks ja kustutatakse kasutaja seadmest brauseri sulgemisel. Seda tüüpi küpsis salvestatakse teie arvutisse kindlaks ajavahemikuks (tavaliselt aastaks või kauemaks) ja seda brauseri sulgemisel ei kustutata. Püsiküpsiseid kasutatakse, kui rohkem kui ühe sirvimisseansi ajal on vaja teada, kes te olete. Näiteks meie kasutame seda tüüpi küpsist teie eelistuste talletamiseks, et neid peetaks meeles ka järgmise külastuse puhul. Paljud veebisaidid kasutavad Adobe Flash Playerit kasutajatele video- ja mängusisu pakkumiseks. Adobe kasutab oma küpsiseid, mida ei saa teie brauseri sätete kaudu hallata, aga Flash Player kasutab neid sarnasel otstarbel, näiteks eelistuste talletamiseks või kasutajate jälitamiseks. Flashi küpsised toimivad veebibrauseri omadest erinevalt. Selle asemel et kasutada konkreetseteks töödeks eraldi küpsiseid, kehtestatakse veebisaidile piirang salvestada kõik andmed ühte küpsisesse. Te saate reguleerida, kui palju andmeid saab sellesse küpsisesse salvestada, kuid ei saa valida, mis tüüpi teavet lubatakse salvestada. Osa veebibrauserite tootjaid töötavad välja lahendusi, mis võimaldavad teil neid küpsiseid brauseri kaudu reguleerida, aga kui soovite praegu Flashi küpsiseid piirata või blokeerida, siis peate tegema seda Adobe veebisaidil. Palun arvestage, et Flashi küpsiste kasutuse piiramine võib mõjutada teie kasutatavaid funktsioone, näiteks kõigi artiklilehekülgede utiliidiriba.			OSCAR-2019
Seminar toimub vormis õpetajalt-õpetajale: kuidas õpetada tantsijale eesti rahvatantsu põhisamme ja -liikumisi, kasutades selleks sobivat metoodikat 8. märtsil algusega kell 10.00 tähistatakse Tallinna Ülikoolis Euroopa kultuuripärandi aastale 2018 pühendatud Euroopa ja Eesti vaimse kultuuripärandi päeva, kus astuvad üles kultuuripärandi eksperdid.. Kultuuripoliitika infopäev „Ühiskondlikud kokkulepped ja poliitilised prioriteedid kultuurisfääris“ 26. aprill Pärnus Rahvakultuuri Keskus koostöös kultuuriministeeriumiga kutsub kohalike omavalitsuste volikogude kultuurikomisjonide esimehi, abivallavanemaid, kultuurinõunikke ja kultuurikorraldajaid kultuuripoliitika.. Kursusel saab teadmisi ja praktilisi oskusi ealiselt sobiva muusikalise keskkonna loomiseks ja erinevate muusikateraapiliste elementide ja võtete kasutamiseks töös lasteaia ja esimeste klasside lasteg.. Kultuuripoliitika infopäev „Ühiskondlikud kokkulepped ja poliitilised prioriteedid kultuurisfääris“ 12. aprill Tartumaal, Luunjas Kultuuripoliitika infopäev „Ühiskondlikud kokkulepped ja poliitilised prioriteedid kultuurisfääris“ 5. aprill Tallinnas Koolituse eesmärgiks on rahvatantsutraditsiooni jätkumine Tartumaal ja koolitusel osaleja toetamine kujunemisel heaks rahvatantsujuhiks, kellel on teadmised ja oskused eesti rahvatantsu õpetamiseks ü.. Koolitusele ootame osalema väikelinnade ja maapiirkondade kultuurikeskuste administraatoreid ja klienditeenindajaid. 1.-2. märts 2017 Kaheosalisel elava pärandi jätkukursusel pöörame tähelepanu põlvest põlve edasiantud teadmiste, oskuste, kommete ja tavade rollile sidusa kogukonna kujunemisel. Tutvume viisidega, k.. 26.-27. aprill 2017 Kursusel vaatleme sügavuti vaimse pärandi olemust ja tähendusi, kuidas oma kogukonna elavat pärandit märgata ja hoida. Pöörame eraldi tähelepanu pärandile seoses ettevõtlusega ni.. Kursuse läbinu teab, kuidas vaimset pärandit uurida ning kuidas kaasata kogukonda elava pärandi uurimise protsessi. Koolitusel osalejale pakutakse võimalust kinnistada kooritöö metoodika, vokaaltehnika ja praktilise dirigeerimise oskusi, puudutades KÕIKI kooriliike Sa soovid, et sinu korraldataval kultuurisündmusel oleks palju osalejaid ning et ka ajakirjanikud tunneksid sündmuse vastu huvi? Kui jah, siis tule ja võta osa kursusest „Kommunikatsioon ja suht.. koolituse tulemusel tunneb õppija kohaliku omavalitsuse kultuurikorralduse toimimise põhimõtteid ja oskab korraldada kultuuriorganisatsiooni tööd Kursuse läbinu mõistab, kuidas on inimese areng ja muutumine seotud muusika põhielementidega ning muusika muutumisega ajaloos. Oskab luua ealiselt sobiva muusikalise keskkonna nii eelkooli- ja kooliea.. Koolituse käigus toetatakse tantsukollektiivi juhendajat teoreetilise ja praktilise õppe kaudu kutseeksamiks ettevalmistamisel Lisataotlusvoor on avatud 1. juulist kuni 1. augustini (kaasa arvatud) 2017. Rahastatakse sündmusi/tegevusi, mis algavad/toimuvad alates 10. augustist kuni detsembri lõpuni 2017. 01.oktoobril algab Läänemaal pikem koolitustsükkel “Kultuuriväärtused kohamuuseumis, kodulootoas, taluaidas, turismikompleksis, maastikul“. Koolitus toimub koostöös MTÜ-ga Kodukant Läänem.. Rahvatantsu- ja Rahvamuusikajuhtide Harjumaa Ühenduse, Eesti Rahvamuusika ja Rahvatantsu Seltsi ja Rahvakultuuri Keskuse koostööna toimuvale koolitusele oodatakse Harjumaa ja Tallinna laste/noorete rü.. Muusikateraapia kursus ''Harmooniline muusikaline keskkond lasteaia ja esimeste klassidele lastele'' 16. november 2016. Lasteaia- ja esimeste klasside lastele harmoonilise, tervistava muusikalise keskkonna loomine muusikateraapiliste elementide kaasabil. Kuidas end hoida? Vaimselt tugev olla? Koolitusel keskendume teemadele: Enesehoidmine ja läbipõlemise ennetamine. Läbipõlemise mõiste, kujunemine, ohutegurid ja käitumismustrid. Eneseregulatsiooniv.. Kuuel kohtumisel otsitakse koos võtit, mille abil kandlel mängitavast loost saab tantsulugu ning kuidas tekib kontakt pillimängija ja tantsija vahel. Kursusel õpitakse mängima ja tantsima tantse nii.. 2.november 2016. Koolitusel keskendutakse kultuuriprojektide kavandamise- ja elluviimise oskuste lihvimisele. Käsitlemist leiab kaasaegne projektipõhine kultuur. Eraldi keskendutakse projekti etappi.. Järjest aktuaalsemaks muutuv teema on turvalisuse tagamine sündmuskorraldusel. Kuidas seda siis ikkagi teha? Milliste riskidega ma pean korraldajana arvestama? Kas lihtsam on pigistada silm kinni ja l.. Õpetaja Pille Karras Kursus toimub laupäeviti 10.00 - 12.00 Kohtutakse kuuel korral, järgnevatel kuupäevadel: 12.märts, 18.märts, 25.märts, 1.aprill, 22.aprill, 29.aprill. 12.oktoober 2016, kell 11.00-17.00 toimuva koolituse fookuses on kultuuriprojekti idee arendamine, vastavate taotluste sõnastamine ja kirjutamine. 18. oktoober 2016, kell 11.00 – 14.30 Koolitusel räägime erinevatest organisatsioonimudelitest ning sellest, miks on liikmetel vaja organisatsiooni ning vastupidi (on see siis formaalne ühing v.. 24.-25.oktoober 2016. Küsimus kuidas lastes huvi äratada tantsulise tegevuse vastu, painab mitmeid tantsuõpetajaid. Tule õppepäevadele, sest siin toimuvate arutelude, praktilised treeningtundide ja.. 4.st erinevast moodulist koosnev suurepärane kursus pakub praktikutele head võimalust end kutsealase asjatundlikkuse suurendamiseks täiendama tulla. Lisaks teoreetilistele õppustele on igal kohtumisko.. Kuuele koolituspäevale jaotuval kursusel pakume dirigentidele head võimalust kooritöö metoodika, vokaaltehnika ja praktilise dirigeerimise oskuse kinnistamiseks. Töö toimub laulupidude püsirepertuaar.. 2017 esimesel poolaastal toimub kursus teisipäeviti. Kohtutakse kuuel korral - järgmistel kuupäevadel: 31.jaanuar, 14.veebruar, 28.veebruar, 14.märts, 28. märts, 11.aprill. Õpetaja Pille Karras laupäeviti 12.30 - 15.00 Kohtutakse kuuel korral, järgmistel kuupäevadel: 12.märts, 18.märts, 25, märts.1.aprill, 22.aprill, 29.aprill. 2 korda kuus kolmapäeviti kell 19.00 – 21.00 alates 13. september Üheskoos õpitakse uusi lugusid ja lihvitakse koosmänguoskust. Paralleelselt toimuvad lühikesed individuaaltunnid algajatele ja.. Vaimne kultuuripärand kui elav pärand on oma olemuselt haaramatult mitmekesine ning ruumis ja ajas muutuv. Milline koht on traditsioonilistel teadmistel ja oskustel meie igapäevaelus? Kas oskame neid.. Toit on osa kultuurist. See, mida me sööme, milliseid maitseid me eelistame, kuidas me toitu valmistame ja ka see, kellega me sööme on kõik osa toidukultuurist, mida me sageli igapäevaselt endale ei t.. Eesti Rahva Muuseumi rahvarõivavaramu kasutamisvõimaluste teadvustamine. Paikkondliku rõivastuse valmistamise, kandmisviiside ja paikkondlike traditsioonide uurimine läbi rõivastuse. Kodukoha rahvarõ.. Koolituse tulemusel oskab õppija väärtustada vaimset pärandit kogukonna kestliku arengu osana ning rakendada saadud teadmisi muu hulgas vaimse kultuuripärandi nimistu sissekande koostamisel. Läbi kahe aasta kestval kursusel käsitletakse rahvatantsu põhialuseid, tantsu ajalugu ja sotsiaalseid avaldusvorme, tantsu kompositsiooni ja tantsuanalüüsi meetodeid, tantsurepertuaari. 26.-27. märtsini Tallinnas Hotell Viru konverentsikeskuses toimuvatel Eesti Linnade-Valdade Päevadel saavad need, kes ennast üritusele registreerivad 27. märtsil kell 13-16 seminariruumis Andante kuul.. Jutupühade raames toimuv lugude jutustamisalane koolitus, mida juhendab Martin Ellrodt (Saksamaa). Korraldab Rahvakultuuri Keskuse jutukool Kuidas seista enda huvide ja vajaduste eest viisil, mis võimaldab eesmärgid saavutada ilma suhteid kahjustamata? Kevadised õppepäevad laste- ja noorte tantsuringide juhendajatele: seltskonnatantsu kursus (standard- ja ladinatantsud) Kuidas juhtida ennast enda mõtete abil suurema õnnelikkuse ja rahuloluni ning stressiga edukalt toime tulla? Kuidas leida enda jaoks õiged eesmärgid, motiveerida ennast nende suunas liikuma ja kasutada enda aega võimalikult efektiivselt? Kursus on mõeldud kõigile, kes soovivad teada, mis on oluline kauni leinakõne koostamisel ja esitamisel “Inimene lõimub oma kultuuri emakeele kaudu. See loob arusaamise, kes ja mis on tema ümber selles maailmas, kus inimene elama hakkab. Parim viis selle kõige lahtirääkimiseks on lood ja jutud -.. Rahvakultuuri Arendus- ja Koolituskeskus ja Eesti Muuseumiühing ootavad kursusele ANDMEKAITSE MUUSEUMITÖÖS 28.novembril 2011 J.Vilmsi 55 Tallinnas Lugu ja lugupidamine…Ehk lugupidamine kasvabki läbi lugude? On öeldud, et lugu seob aega, ruumi ja inimesi. Kas ka tänapäeval? Kui tähtsad on veel tänapäeval kogukonnale tema lood? Sellest rää..			OSCAR-2019
Veinil, kui naturaalsel tootel, on suur maitsete-ja aroomivalik, mis sõltub joogi keemilisest koostisest. Veini kvaliteedi hindamiseks peab kindlasti omama selleks treenitud meeli. Selleks et veini identifitseerida,või seda n-ö mõista, on vaja eelnevat praktikat. Veini maitsmine tajuorganite abil,või teisiti öeldes, selle degusteerimine, kujutab endast loogiliselt ülesehitatud vaatlust, milles osalevad järgmised meeled: Kuid juba ainuüksi teadmine, kuidas toimub degusteerimine, aitab veini tajuda märksa intensiivsemalt. Degusteerimine tähendab veini uurimist, selle analüüsimist, kirjeldamist, hindamist, kvalifitseerimist ja klassifitseerimist kõigi viie tajuorgani abil. Degusteerida pole sama mis juua. Degustaator on professionaal ning degusteerimise tulemused fikseeritakse spetsiifilises keeles, mis võib näida keeruline, kuid samal ajal peab see olema täpne, lakooniline ning aeg-ajalt kirev ja ilmekas. degusteerimise subjektiivne iseloom, mis toetub isiklkule tajule; just seetõttu mõjutab degustaatori isik nii palju lõpptulemust võimatus esitada aroomi ja maitset numbrites; veini täidlust ja konsistentsi ning maitse-ja haistmistajude vahel, mille vein esile kutsub, pole alati otsest seost; maitset ja aroomi ei saa mõõta. Samuti ei saa neid omavahel võrrelda. Kuulmine on üks aistingutest, mida degusteerimisel küll kasutatakse, kuid see pole määrav, kuid võib osutuda segavaks. Väline müra, kõrvalised hääled võivad tähelepanu hajutada ja tajumist halvendada. Kuid, näiteks korgi heli pudeli avamisel, kuidas kõlab pudelist pokaali valatav vein, annab mõista, missugune on veini struktuur ja täidlus. Ka vahuveinide kihisemisel on degustaatori jaoks tähendus ning pealegi loob see meeldiva mulje. Oluline on mitte tõkestada tajuorganite täielikku kasutamist. Kuid vaadelgem nüüd, missugused need aistingud on: Üldjoontes võib öelda, et veini värvi ja välimuse järgi saab otsustada veini arengu ja sanitaarseisundi üle. See on üks olulisemaid aistingute liike. Peale vastavat koolitust võivad haistmismeeled anda veini kohta palju infot. On olemas mitu erinevat aroomi: Vastupidiselt laialt levinud arvamusele ei osale keel veini degusteerimisel maitse määramisel. Keele ülesanne on vedelik soojendada, mille tulemusena levivad aroomid ja maitsekeskused aktiveeruvad. Aroomide levimist lihtsustab ka suuõõne soojus. Parima tulemuse saavutamiseks soovitatakse hoida veini kontaktis suulaega, loksutada seda natuke aega, et aroom leviks. Selleks kasutatkse erilist tehnikat, mida hispaanlased kutsuvad “barboteo” (pomisemine): Degusteerimises on kasutusel mõiste - järelmaitse. Hästi välja töötatud väärisveinidele on omane, et nad jätavad endast suulaele n-ö mälestuse, pärast seda kui nad on joodud. See on peen maitse, mis kestab mõne sekundi. Seda nimetataksegi järelmaitseks. Degusteerimise jaoks on oluline ka pokaali valik. Paljude aastate jooksul oli välja töötatud kõige paremini sobiv pokaalivorm, et degustaator saaks parimal moel kuulda, näha, haista, maitsta degusteeritavat veini. Algselt kasutati pokaalide valmistamiseks väärismetalle, alates 18.sajandist hakati kasutama klaasi. Rahvusvahelistel konkursitel on kõigi osalejamaade jaoks kasutusel üht tüüpi pokaalid. Kui teil selline pokaal puudub, tuleb kasutada traditsioonilist õhukesest klaasist, ovaalse kujuga, ülalt kitsenevat läbipaistvat veinipokaali. Kitseneva ülaosa tõttu jääb suurem osa aroomist pokaali sisse. Veel üheks oluliseks punktiks on aeg, mil degusteerimine toimub. Vaieldamatult on parim aeg kella 11-13 , kui tekib juba ka söögiisu. Peale selle tuleks kahe tunni vältel enne degusteerimist vältida kohvi joomist ja suitsetamist. Alustatakse sellest, et võetakse puhas, läbipaistev pokaal, pannakse see vertikaalasendisse ja täidetakse 60% ulatuses veiniga. Seejärel vaadeldakse järgmist: kui veinis tuleb esile värvivarjundite muutumist, võib see osutada kunstlisandite kasutamisele joogi valmistamisel või on veini sattunud rasvaineid. Selleks on vaja pokaal silmade kõrgusle tõsta ning küljelt hinnata selle värvi. Samuti tuleks püüda määratleda joogi puhtuse aste ja läbipaistvus. Seejuures eristatakse kaht momenti: Pokaal niisutatakse seest, seda kergelt pöörates, selle tulemusena jäävad sisekülgedele “pisarad”, mis on rohkem või vähem tihked. Mida suurem on “pisarate” tihedus, mida kauemaks jäävad nad pokaali seintele ilma alla voolamata, seda kangem ja viskoossem on vein. Esimene kord. Vältide veini väikematki loksumist, tõstetakse pokaal nina juurde ja nuusutatakse veini, hingates õhku sisse piisavalt sügavalt, et tunda kõiki aroomide nüansse. Teine kord. Korratakse samu toiminguid, kuid enne keeratakse pokaali mõned korrad. Saadakse natuke teistsugused aistingud kui esimesel korral. Kolmas kord. Veinil lastakse mõni minut puhata. Seda etappi soovitatakse sel moel teha kui pärast teist etappi märgati mingisuguseid uusi lõhnu. Pärast seda on degustaator valmis otsustama veini naturaalsuse, intensiivsuse, vanuse, aroomide ja lõhnade kompositsiooni üle, mis on antud veinile omased. Toimub esimese veinisõõmuga, mida hoitakse natuke aega suus, lastes veinil “imenduda”suulakke. Nii määratletakse intensiivsuse erisused ja maitsevarjundite avaldumine. Aroomid ja bukett tulevad esile inimese suuõõne loomuliku soojuse tõttu. Veini joomise käigus avaldub tema tõeline maitse. Kui see on meeldiv ja püsiv, siis seda kvaliteetsem on vein (jutt on aistingutest, mis kestavad ka pärast seda, kui vein on alla neelatud). Neelamisel on esmamulje alati meeldiv (vedeliku tunnetamine), järk-järgult muutub maitse üha keerulisemaks; hapu või terav maitse võivad tekitada vähem meeldivaid tundeid. Teine meetod, mida selles faasis kasutada võib on barboteo (hisp) ehk pomisemine, mis seisneb huulte kaudu õhu sissehingamises selliselt, et õhk pääseks läbi suus oleva veinisõõmu. See suurendab mõndade aroomide ja lõhnade vastuvõtuvõimet. Kuid, jutt käib lühiajalistest aistingutest, mida veinigurmaanil on keeruline mällu talletada. Kui te suudate need meelde jätta, on teil lihtsam juba varem degusteeritud veini ära tunda ja edaspidi lähtuda veinide sisseostmisel oma eelistustest või anda teistele soovitusi ning märkida ära konkreetsete veinisortide muutumise ajas. Teie märkmed degusteerimistest võivad olla ükskõik millised, kas vihikus, kartoteegina, peaasi teie jaoks arusaadavad ja mugavad kasutada. Peaasi, et kogu info oleks esitatud täpselt, selges keeles. Iga veini puhul tuleks ära märkida kogu etiketil olev info. Kuna sellest tuleb juttu edaspidi. Järgnevalt kirjeldage veini välimust, kirjutage üles oma muljed aroomist, buketist ja maitsest. Märkige ära ka see, milliste toitude juurde antud vein kõige paremini sobib. Veini vanuse vaatlemine aitab teil kindlaks teha, kas on parem seda kohe pärast valmimist tarbida või lasta mõnda aega seista.			OSCAR-2019
Hiis vajab jätkuvalt toetust, sest Rapla maakonna uues projektis “Kõnnumaa külastuspiirkond” (Piirkondade Konkurentsivõime Tugevdamise programm) on Paluküla hiiemäe alla ja küljele taas planeeritud teenindusmaja (Mäemaja), palliplatsid ja kunstlume tootmine. See kõik segaks hiie rahu ja kahjustaks kokkuvõttes Hiiemäge kui looduslikku pühapaika. Omausuliste Härjapea koda peab täna, 9. novembril Paluküla hiiemäel iga-aastast hingedeaja hiiepüha. Toimub hingedeaja palvus ning ühine söömaaeg, meenutatakse kümne aasta tagust kogunemist, mis peatas hiiemäele suusakeskust rajama tulnud buldooseri ja kõneldakse ka hiiemäge praegu ähvardavatest kavadest. 2004. aasta 8. novembril suutsid umbes 50 hiie kaitsjat regilaule lauldes peatada Kehtna valla buldooseri, mis oleks asunud tegema hiiemäel mullatöid suusatõstukiga spordikeskuse rajamiseks. Härjapea koja ja Paluküla hiiemäe hoiu seltsingu esindajad on kõnelnud Kehtna vallavolikogu liikmete ja valla ametnikega sel teemal. Vastavalt kokkuleppele edastas maausuliste ja taarausuliste Härjapea koda vallale oma seisukoha, milles on öeldud: „Härjapea koja suurkogu 04.10.2014 otsustas mitte nõustuda tõstuki paigaldamisega Paluküla hiiemäele. Nii maausku inimesed kui ka suur osa külastajatest soovivad hiies kui looduslikus pühapaigas leida rahu ja vaikust selle koha loodusesse ja pärimusse sisseelamiseks.“ Kojale pole vastuvõetav inimkoormuse suurendamisele suunatud tõstuk ja tõstukipiletite müük. Tõstuk kahjustaks looduslikku pühapaika, mis on pühapaigaks ka talvel. Liulaskmise ja suusatamisega selles pühapaigas ollakse nõus, kuid mitte uute Laupäeva ja pühapäeva õhtul kogunesid Kehtna valla Valtu-Nurme, Hertu, Metsaääre, Kaerepere ja Saksa küla elanikud Valtu-Nurme külaplatsile, et arutada läbi Rail Balticu ühe võimaliku trassi 7G negatiivsed küljed. See trass tuleb Raplast ida poolt ning liigub läbi Valtu-Nurme küla, poolitades selle kaheks. Arutelude tulemusena valmis kiri, mille Valtu-Nurme külavanem Helen Link ulatas Kehtna valla esindajale Hans-Jürgen Schumannile. Lisaks läks kiri virtuaalsel kujul maavalitsuse ning majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi esindajatele. Jätka lugemist » Osale meie valla tulevikustrateegia kujundamises ja anna nõu: miks ja millist valdade koostööd me vajame? Meie vald on seni hästi kohandunud viimaste aastate väljakutsega nii majanduses kui riigi rahanduspoliitikas, mis on vähendanud omavalitsuste tulubaasi. Täna püüab meie valla juhtkond koostöös Raplamaa Omavalitsuste Liidu, Tallinna Ülikooli ja Pricewaterhouse Coopersi asjatundjatega leida valdade omavahelise koostöö senisest tõhusamaid vorme, mis peaks suurendama meie valla võimekust ja töötajate asjatundlikkust. Selleks, et seda sihti saavutada tahaksime teada Sinu arvamust omavalitsuse töö erinevatest tahkudest: Sinu hinnangut valla ja selle allasutuste poolt osutatavate teenuste kvaliteedile ja kättesaadavusele, Sinu arvamus on väga tähtis otsuste tegemisel meie valla poolt, milliseid koostöö ja ühistegevuste suundi valida. Need valikud tuleb meil teha koos teiste Raplamaa valdadega 2013 aasta kevad-suvel. Lugupeetud valla elanik, me palume Sul vastata lühikese ankeedi kõikidele küsimustele, mis on üleval Raplamaa Omavalitsuste Liidu kodulehel. Soovi korral saate ankeeti täita paberversioonis meie valla raamatukogudes. Küsi ankeeti täitmiseks raamatukoguhoidjalt. Samas palume valida ankeedi täitmiseks ainult üks, kas siis elektrooniline või paberversioon. Sel suvel toimus Linnaaluste külas Kehtna vallas projekt nimega Linnaaluste Laste Lustipäevad. Projekti eesmärgiks oli hajakülas elavate ja suvitavate laste kokkuviimine, tutvumine ja uute sõprussidemete loomine, et külas oleks jätkusuutlik noor põlvkond, kes tahab külla elama jääda või tulevikus siia tagasi tulla. Lustipäevadel mängiti, matkati, värviti, vaadati harivat filmi, külas käis noorsoopolitsei ja tehti palju muud põnevat, mille kaudu lapsed üksteist tundma õppisid. Kui alguses olid mängud vaiksemad ja tagasihoidlikumad, siis lõpuks oli küla kilkeid, naeru, rattaid ja jooksmisi täis. Projektijuht Kaie Kensap-Kukk sõnas, et vahepeal oli üllatav, et külas suviti nii palju lapsi on. “Seda on hea teada, et igas külanurgas on talu, kust mängukaaslasi leida, et mängud lõusamad oleksid.” Ta lisab, et läbi suurema tutvusteringi on küla ka turvalisem. Lustipäevadel käis lapsi ka Kehtnast ja Raplast, kes samuti soovisid oma päevi vabas õhus lustlikult veeta. Suur abiline oli seejuures Sten Leinasaar, kes oli tihti mängujuhiks ning mängusõja ülemaks. Sõja mängimine oli laste seas väga populaarne ja põnev ning pani meeskonnad hästi koostööd tegema. 29. september 2012 \| Sildid: hajaküla, koostöö, Lustipäevad \| Teema: Kehtna vald, Noored \| Kommenteerimine on suletud Päikseliselt soe ja hurmav õhtupoolik, imekaunis Kehtna mõisaesine, külaliste ootel tervitusjoogid, hõrgud suupisted, kõrvupaitav mahe muusika ja väärikas ettevõtjate ning nende saatjate seltskond – just nii võib kirjeldada 14. augustil toimunud Raplamaa Parimate Ettevõtjate tänuõhtut, mis tänavu toimus juba 15. korda. Märkimisväärne on, et just 15 aastat tagasi, kui leidis aset esimene ettevõtjate tunnustamine, toimus see samuti Kehtnas. Rapla Maavalitsus ja Raplamaa Arendus- ja Ettevõtluskeskus koostöös Rapla Talupidajate Liidu, Raplamaa Omavalitsuste Liidu, Märjamaa Ettevõtjate Piirkondliku Ühenduse, Rapla Ettevõtjate Ühingu, ühinguga Ettevõtlikud Naised Raplamaal ning turismiettevõtjate ühendusega Raplamaa Turism tunnustasid parimaid ettevõtjaid kuues kategoorias. Komisjoni pingelise töö tulemusel valiti 51 esitatu seast välja oma kategooriate võitjad: Kandidaate said etteantud aja jooksul esitada kõik asutused, ettevõtted, kodanikeühendused ja eraisikud. “Keava alevis elab Lundverite pere, kus kasvab 7 alaealist last. Pere elab endises haigla hoones, mida on jõudumööda remonditud.” seisab üleskutses. “Paraku põles eelmisel talvel maja kaks korda, misjärel jäi elamiskõlblikuks ainult 2 tuba. Selle tagajärjel andis Kehtna vald kohtusse hagi laste perest äravõtmiseks ja asenduskodudesse paigutamiseks, kuna kodus pole elamistingimusi. Kohus andis korralduse 1.juuliks remontida põlenud ruumid. Sellega tuli pere toime, puudub ainult siseviimistlus, aga ruumid on elamiskõlblikud. Vald sellega aga ei leppinud ning esitas uue nõudmise – augusti lõpuks olgu remonditud ka köök ja esik, muidu võetakse lapsed ikkagi ära. Samuti olgu ette näidata kogu järgmise talve küte. On raske rahaliselt, kuna tööl käib ainult isa, ema on lastega kodune, väikseim on ühene.” Täna kell 16 avavad haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo ning Rapla maavanem Tiit Leier Kehtna Majandus- ja Tehnoloogiakooli renoveeritud tehnikamaja ja õpilaskodu. Kahe hoone renoveerimine ja sisustamine maksis 6,9 miljonit eurot, sellest 5,6 miljonit eurot andis Euroopa Regionaalarengu Fond ning ülejäänu Eesti riik Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu. Tehnikamaja on Kehtna Majandus- ja Tehnoloogiakooli kõige olulisem hoone, sest õppeasutus on ainsana Eestis spetsialiseerunud raskemasinate, veokite, busside ja liikurmasin ate tehnikute ettevalmistamisele. Tehnikamajas saavad õppida tulevased maamõõtjad, ehitajad, erinevate masinate tehnikud ja juhid. Korrastatud õpilaskodus saab majutada 210 õppurit. 30. mai 2012 \| Sildid: ehitus, haridus, keskkond, kool \| Teema: Eesti, Kehtna vald, Raplamaa \| Kommenteerimine on suletud Neljapäeval, 19.aprilli pärastlõunal kell 14 toimuvad Eidapere juures Mukre rabarajal töötalgud. Ettevõtmise peamine eesmärk on väsinud rajalõigu uuendamine, mis seisneb vana osa lammutamises ja välja kandmises, uute plankude maanteelt järveni toimetamises ja paikapanekuks ning kokkunaelutamises. Lisaks veel lLaasturaja ülevaatus ja sealt läbitunginud kännuotste eemaldamine ja senise turismivärgiga tekkinud “kõrvalproduktide” kokkukogumisest ja rabast välja toimetamine. Kehtna kunstisõprade kauased unistused on täitunud, sest siinsesse kunstide kooli tuliuus keraamikaahi. Soetatud ahjuga saab põletada nii keraamikat kui sulatada klaasi. See teeb ahjust rõõmuallika nii savi- kui klaasisõpradele. Praegu käivad veel ahju paigaldamise ja tööks ettevalmistamise tegevused, kuid sügisest alates saavad kunstihuvilised Kehtna inimesed tulla juba oma kätega savi voolima või klaasitööd tegema. Planeeritud on mitmeid kursusi ja ringe nii täiskasvanutele kui lastele. Kunstide kooli kunstiõpilased hakkavad ahju kasutama oma õppetöös. Ahju soetamise tegi võimalikuks Raplamaa Partnerluskogu Leader tegvusgrupi ja PRIA otsuste põhjal meetme 3.1 Pärimustraditsioonide säilitamine ja hoidmine raames eraldatud toetus projektile „Keraamika- ja klaasisulatusahi Kehtnasse“. 6. juuni 2011 \| Sildid: ahi, käsitöö \| Teema: Eesti, Kehtna vald, Raplamaa \| Kommenteerimine on suletud			OSCAR-2019
Kogu arstliku praktikas väga sageli tähistatakse selline ebameeldiv probleem, kuidas märgalad. Suuremal määral sellest kannatavad naised, et huvitav, erinevas vanuses. Tänapäeva farmakoloogia pakub mugavat pääste – niiskust neelav tihendid. Nad on mugavad kohaldamisel, on mugavalt lisatud ala-sama, mis meie pesu. Mõtle olemasolevad sordid on, ja kuidas valida õige saadaval tasuta müüa vahendid enda hügieeni. Andmete kohaselt tervis, iga kolmas neist naistest põeb seda haigust, mis mõjutab kogu tema elu, toob mõeldamatu piin. Perioodi laager lapse, sünnitus -, kuseteede põletik, menopaus – on vaid mõned punktid, mis toob kaasa tekkimist spontaanne uriinisisaldus. Vaja meditsiinilist sekkumist määratakse sõltuvalt raskusastmest ja sorti häda. Erinevaid liiki ja mahtu eraldatakse vedelik määravad erinevaid piltidel tihendi. Nad erinevad omadused absorbeeriv materjal, suurus, kust avaneb vaade rakenduste jaoks – korduvkasutatavad ja ühekordsed, palju imendumist ja muidugi hind. Kõige õiglasem soost kui see probleem ilmneb püüavad kasutada vahendeid igapäevaseks kasutamiseks, kas menstruatsioon. Aga nad ei ole võimelised koheselt imada uriin ja seetõttu põhjustavad tunne jäikuse ebamugavuste pärast. Uroloogiline, millega on sarnased traditsioonilise, kuid kannavad rangelt eriline saatus, seega lahendades tekkimas õrn probleemi, tänu oma anatoomiline tehtud lõigatud lobus ja spetsiaalse materjalidele, mille kaudu imendub vedelik ja kinni lõhn. Esiteks tuleb arvestada sisuliselt probleeme: tüüp uriinipidamatuse tsüklilisus ja arvukus valiku. Funktsionaalsed omadused põevad naised: seisundis, kas see tõuseb või kõndida, naha seisund jalgevahe. Teiseks, tuleb arvestada kuju tooted: see peab ühtima füsioloogiliste iseärasustega ehitise eraldi renditud naised; pöörata tähelepanu niiskust neelav omaduste ja kolmemõõtmeline reas. Kolmandaks, see hinnapoliitika. Tootjad on nüüd suur hulk, ja on olemas võimalus valida oma rahakoti. Paljud naised usuvad, et mida paksem on toode, seda parem. Kuid see on valearusaam. Paljud kaitsevahendid, mis on ette nähtud kasutamiseks menstruatsiooni, on palju paksem kui uroloogiline, aga ei saa kiiresti imama suurt hulka uriinid ja hoia seda, sest on mõeldud teiste ainete ja väiksema mahuga. Uroloogiline, millega on vähem paksus, kuid kuna on valmistatud erilist koosseisu, siis lihtsalt tegeleda antud ülesanne, ja õigesti kokku sobitada vorm kaitseb lekkimise. Kui valite selle isiklikke kaitsevahendeid tuleb arvestada määral veritsus, mis on määratud koguse maht kadunud vedeliku olema iga päev: Üks ebameeldivaid probleeme, millega on silmitsi naistele, on kohalolek ebameeldiv lõhn, tekkiva koostoime uriini mikroobe. Uroloogiline, millega suurepäraselt toime tulevad ja selle probleemi, võimaldades esindajatele seksi tunda ennast mugavalt ja vabalt. Õigesti valitud vahendid on täiesti tekitavad häirivat mõju inimese nahale. Pealmine kiht on neile esitatud erivajadustega lämmatab komponendid, mis ei tekita allergiat. Aga ka siin tasuks märkida vajadusest õigesti valitud suuruse ja kujuga enda keha padjad, samuti mahu eraldatakse uriinid. Õigesti tehtud valiku kaitseb naist deformatsioon toote, alates ärritust ja haudumust. Täna tarbija haavade soe kõiksugu sortimendi antud toote, erinevad tüübid ja erinevad ettevõtted-tootjad on esindatud tähelepanu ostja. Igale maitsele ning rahakotile võib leida soovitud. Praegu top parimad ettevõtted-tootjad on esindatud järgmised kaubamärgid: TENA – see firma on selleks, et kaitsta tooteid alates mõõdukas kusepidamatus. Nende tooted on hinnatud delikatess, lihtne ja mugav konfiguratsioon. SENI. SeniLady – valmistatud ka kannatajatele mitte ulatuslik vormide kusepidamatus. Nad on esindatud seitsme erineva suuruse ja pakkuda absoluutse mugavuse ja täiustatud kraad turvalisus. Nad sealhulgas sobivad rasedate ja hiljuti sünnitanud naised. Antibakteriaalne kiht tagab suurepärase kaitse lõhna. MoliMed. Suurim on toodetud suurele kampaania. Ta on rohkem kui kümme liiki tooteid, mis on erineva paksusega ja mahu imenduv vedelikku. Nende tootevalikusse kuuluvad naiste uroloogiline püksikud MoliMed pants, kes on ilus poolel väga populaarsed. Praegused tooted antud firma olulisel määral ületab kõik tuntud analooge. Eriti tähelepanuväärne on nende hüpoallergiline ja pH 5,5-efekti. Valitud millega ei peaks olema mitte ainult hea, et täita oma otsest ülesannet, vaid kinkida naisele rõõmu tunne usaldust ja julgeolekut. Võttes arvesse kõiki eespool nimetatud kriteeriume ja põhjendusi, et teete õige valiku. Siiski tuleb meeles pidada, et kuigi padjad ja on mugav vahend isikliku hügieeni, enne kasutamist tuleb alati läbi viia põhjaliku töötlemise suguelundid. Oluline on säilitada isikliku hügieeni ja muuta, millega iga 5 tunni. Just selline ajavahemik on mõeldud antibakteriaalne kaitse selle toote kohta. Kui padjad kasutavad postoperatiivne periood, siis enne iga asendaja õmblused tuleb töödelda. Muidugi, kasutades uroloogiline tihendi oluliselt lihtsustavad elu, kuid nad ei lahenda põhilist probleemi – uriinipidamatus. See on vaid tagajärg, mitte põhjus ja tavaliselt räägib juuresolekul mingi raske haigus. Vältimaks kõrvaltoimete tekkimisel esimesi märke tuleb kindlasti pöörduda spetsialistide poole. Silvia Rannamaa (kuni 1940 Sylvia Hypponen; 3. märts 1918 Tallinn – 19. aprill 2007 Tallinn) oli eesti kirjanik, kes sai tuntuks noortejutustustega "Kadri" (1959) ja "Kasuema" (1963). Ta sündis Tallinnas soomlase ja eestlanna tütrena. Keskhariduse omandas ta Tallinna Tütarlaste Kommertsgümnaasiumis. Aastatel 1943–1944 õppis ta Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas. Tema silmapaistvaimad teosed on noorsoojutustused "Kadri" (1959) ja "Kasuema" (1963). Neid on tõlgitud vene, läti, leedu, slovaki, tšehhi, armeenia ja gruusia keelde. Jutustuse "Kasuema" ainetel valmis 1985. aastal mängufilm "Naerata ometi". Hiljem on Silvia Rannamaa avaldanud lüürilise muinasjutukogu "Nösperi Nönni Natuke" (1977) ja lühijuttude kogumiku "Väikese käpa jälg" (1985). Lisaks on ta kirjutanud ka näidendeid, novelle ja luuletusi; tuntuim luulekogu on 2005. aastal ilmunud "Sinule, ema!". Tagasivaate oma elule ja ühiskonnale, kus ta elas, tegi Silvia Rannamaa kahes mälestusteraamatus: 1990. aastal ilmunud teoses "Maast madalast" ja 1998. aastal ilmunud raamatus "Ja vaimuvara ka".			OSCAR-2019
Ilus maniküür annab kätele hoolitsetud välimus. Olulist rolli luua tõeliselt puhas ja peen vormistamise küüned ei mängi mitte ainult oskust spetsialisti maniküür, vaid ka kvaliteetseid tööriistu, mida kasutatakse töös. Keegi ei taha, et protsessi läbiviimise maniküür olid lõigake sõrmedega või küünenaha on osaliselt eemaldatud, erinevad "rebitud" serva. Et vältida sellist olukorda, kapten perioodiliselt üle teostavad teravustamine vahendeid maniküüri. Sest professionaalset teravustamine inventari maksma korraliku summa raha. Kuid selline manustamine on õigustatud, kuna pikendab vahendeid. Sama hästi teritatud käärid, tangid või kääridega mitte vigastada oma naha taimkate ja ei kahjusta küünte plaat. Kuid kõigest järjekorras. Tasub aru hienoudet professionaalne teritamine ja rakendamise selline manipuleerimine oma jõududega. Mitte igaüks teab, kuidas vältida vigu ja mitte rikkuda inventar. Lähen töökotta teritamine vahendeid maniküüri, püüa leida kommentaare ja arvamusi kliente, kes on juba jõudnud kasutada teenuseid käesoleva spetsialist. Ärge usaldage oma tööriist "teisaldatav" meistrid, kes otsivad kliendid liiguvad ühest ilusalongi teisele. Nad saavad rakendada vajalikku toimingut või oleks lihtsalt viia kasutuskõlbmatuks inventar. Kui kapten rakendab esimene tehnikat, siis oma tööriistu tuleb teritada, et eriseadmeid kasutades teemant ja poleerimine ringi, ja kui viimase faasi — kirss tunda seibid. Selline masin võimaldab: Kuid ei maksa unustada, et operatsiooni käigus eemaldatakse piisavalt suur hulk tera. Tangid, käärid ja kääridega talub 8-kuni 12-selline manipuleerimine - olenevalt suurusest ise labad. Kui aga kapten teostab käsitsi teravustamine, siis pead varuma kannatlikkust, sest peale seda protseduuri võib ta kulutada 30 minutit kuni tund aega - sõltuvalt riigi vahendeid. Selline protsess toimub mikroskoobi all, kasutades teemant riba. Spetsialist poleerimisvahendid, iga millimeeter tera. Kui te usaldate oma tööriist kõrgekvaliteediline spetsialisti, siis käsitsi teritamine toimub kõrgemal tasemel, kui koos taotlusega seadmest. Kui aga oma inventar jäävad käed kogenematu spetsialist, siis on oht igaveseks neid rikkuda. Et andmed inventar on töötanud hästi, ei avalda negatiivset mõju küünenaha, nad peaksid erinevad terava kööginurk tila ja lõiketerad, muidu kääridega on pisar naha katteks. Kvaliteeti kontrollida tehtud töö on üsna lihtne — kasutage tavalise õhuke kilekotti. On vaja kinnitada serv selline pakett sõrmede vahel ja proovige seda lõigata. Kui küünenaha kääridega olid teritatud õigesti, siis saad lõikus, mis erineb puhas karge servad. Kui tööriist "zazhivyvaet" kilekotti, mis tähendab, protsessi teritamine sõlmiti, rikkudes tehnoloogia ja kapten peab määrata vigu. Töötamise ajal lõuend pintsetid muutub auklik, libiseb üle küünte plaat, ei lõigates ära tema. Kui te märkate sellist probleemi, vaja on volitatud toodet teravustamine. Teritamine maniküür pintsetid toimub kasutades teemant nadule. See on väga hoolas tegevus, see nõuab spetsialisti oskusi ja oskusi. Kvaliteedi kontrollimiseks tehtud tööd, on vaja ka teostada testimist, kuid selle asemel, polüetüleen paketi kasutatakse tihedam materjal - näiteks isolatsioonlint või printer paber. Sa pead saada lõikus selge servadega, ilma rebenenud või närida elemente. Klaasist küüneviilid küüned on võitmas populaarsust spetsialistid maniküür tänu sellele, et see vahend ei kahjusta küünte plaat kasutamise ajal. Küüned ei pehmendama, pealegi norima selliste küüneviilid saab erinevates suundades. Aja jooksul on abrasiivne pind on antud inventar tuleb kasutuskõlbmatuks muutunud. Sellisest klaasist küüneviilid küüned ei pea tingimata lahti saada, võib olla tingitud tema töökojas teritamine. Saab kätte nõustaja sellele tootele tagastatakse tema esialgsed omadused, seda saab uuesti kasutada. Kui teie pintsetid, mis te rakendate, et korjamine kulmude enam korralikult lüüa karvad (selle abil ei saa tõmmata lühike karvad või haarata vellus karvad), siis pead hone vahend. Selline olukord võib juhtuda ja pintsetid ripsmete. Serva välja tõmmata pärast protseduuri läbiviimise teritamine peavad suurepäraselt dokk, jättes leelis-või mis-siis on load, kuid rohkem moonutusi. On käsnad välja tõmmata ei tohi tekkida täkked või elemente, mis toimivad. Tööpind peab olema ümardatud, see aitab teil mitte saada haiget naha katmiseks ajal tõmmates karvu. Pange tähele, et pintsetid peab olema teritatud seetõttu, et jäädvustada karvad, mitte näksida neid. Vastasel juhul karvad ei Välja tõmmatud juurtest ning sellest ära lõigatud. Ja varsti parandus pea kordama. See reegel kehtib ka ja välja tõmmata ripsmete. Omades sel puuduseks antud seade ei suuda haarata kunstlik ripsmetega, vaid on selle lihtsalt-a kärpida. Kui kasutamise käigus andmeid pintsetid olid deformatsioon, neid õrnalt kõver või otrikhtuyut, taastavad esialgse välimuse. Kavatsevad viia läbi menetluse, mis teritamise vahendid maniküür ise, olge valmis selleks, et teil oleks vaja spetsiaalseid seadmeid. Masin teritamise vahendid peab olema diamond ring. Inimesed taotlus meetodeid tüüp "lõika foolium või emery paber" võib puruneda vahend. Lõikamine osa on pöördumatult rikutud ja tuleb osta uued abivahendid. Samm-sammult protsessi teritamine vahendeid maniküüri näiteks traat eemaldaja, et küünenahad on järgmine: Eemaldage lõtku. Selleks on vaja võtta kääridega välja käepideme kaudu ja liigutada üksteise suhtes. Kui sa tundsid liikumist, on vaja pingutada keskmine kruvi. Pigista küünenaha kääridega ja teritama mõlemad tera koos väljas boca linnaosa nende peale. Püüa mitte häirida geomeetria tõttu. Protsess teritamine maniküür pintsetid ise korraldada palju raskem, sa pead olema väga ettevaatlik ja täpne, et mitte rikkuda. Olge valmis selleks, et töötlemise antud abivahendeid sul võtab palju rohkem aega. Ei maksa kloppida karvad, nahk või lõigake küüned välja pintsetid, traat eemaldaja, samuti välja tõmmata umbes countertop või kammi. Parem hoida kogu oma töövahend kaitsemeetmete korpused või juhtudel. Jälgige, et inventar ei tohi üksteise vastu puutuda, sest see võib olla põhjuseks, et tera summutatud. Ei tohiks jätta tangid, kääridega ja pintsetid pikka aega desinfitseeriva meedias, nii nagu nemad võivad põhjustada tühjaks kriitilisi elemente. Hoolikalt töödelge liigeste osa oma kattematerjaliga maniküür, kuna nende vahel pidevalt koguneda rasva ja karvad, mis vähendab eluiga vahendeid. Õige teritatud vahendeid kui ettevaatlik käepide võimaldab teil luua täiuslik maniküür ja kestavad pikka aega.			OSCAR-2019
Oeh tänase postitusega on küll üks naljakas lugu ning tõestab mulle seda, et peaksin ehk veidikeseks aja maha võtma, enne kui oma mõistuse täielikult kaotan... Nimelt on tänane postitus valmis saanud juba jaanuari alguses, kuid ma olen lihtsalt unustanud "publish" nuppu vajutada ning see meenus mulle alles täna, kui nägin, et üks naine luges bussis minu kõrval ajakirja, milles tänastest toodetest juttu oli.. Oeh.... igaljuhul on tänase postituse tegelasteks Artistry uued üllatajad. Kusjuures tänane positus ei piirdu vaid jumestustoodetega, kõnealla tuleb ka midagi erilist juukseotste niisutamiseks! Artistry Signature Color kauapüsiv vedel lillas toonis lainer on hüpnotiseeriv, pakkudes varjudemängu ja peadpööritavat väljendusrikkust. See julges toonis lainer on disainitud intrigeeritva kumaga, mis valguse käes mängleb. See on vee- ja niiskuskindel lainer, hoides püsivust kuni 24 tundi. Täpse otsaga aplikaator ja kiirestikuivav ülihästi nahale libisev koostis tagavad pliiatsijoonte üle maksimaalse kontrolli + Lilla on kindlasti selline toon, mille järele vajadust ma ilmselt kunagi ei tunneks, kuid antud toon lihtsalt lummas mind! Tegemist on tumelillaga, mis vaid valguse pealelangemisel särab ja sätendab, ilma valguseta võib see aga hoopiki mustjas ja neutraalne tunduda. Väga kihvt värvimäng ripsmepiiril on garanteeritud! + Toote pintsel on peenike ja täpne, kuid samas on kindlasti ka laineriproffidel antud tootega võimalik pakse ja glamuurseid lainerijooni tõmmata (haha ma totaalselt feilin sellega juba aastaid, seega pean alati piirduma peenikese lainerijoonega, ükskõik milline imepärane toode ka poleks...) + Olgugi, et püsivuseks on lubatud 24 tundi, siis vabandan siinkohal teie ees, sest 24 tunni testi ma toote puhul ette küll ei võtnud, kuid fakt on see, et geelja koostisega toote pintslitõmme püsib kuni meigieemaldajaga kohtumiseni! Ei lähe laiali, ei pudene, ei murene, kõik on imeline! Ma olen tõeliselt vaimustuses tootest ning minu poolt ei ühtki nurinat! haha kui siis ainult see, et toode on Artistry poolt saadaval vaid piiratud koguses... :/ Artistry™ Luxe Metallic lauvärvide trio sisaldab kolme erutavat värvitooni metallse ja dramaatilise silmameigi jaoks. Inspiratsiooniks olnud kolm lopsakalt metallisäralist varjundit: mitmekülgne Platinum, lummav Emerald ja julge Ametüst, mis loovad ühiselt just kui miljoni pikslilise pigmendisädeluse ja kreempuudri varjundi perfektsuse. Kolm rabavat külluslikus metalliktoonis lauvärvi: ühes pakendis koos plaatina, ametüsti ja smaragdi toon + Komplektist puuduvad nö "tüüpilisemad toonid", mis annab proovijale julgust katsetamiseks. Kui äsja üllatusin lillas lainerijoones eelmise toote puhul, siis on ka siinses komplektis lilla olemas, kuid suurt üllatust pakkus mulle roheline, mis muideks vägagi hästi minu sinakate silmadega mänglema hakkas. + Värvid on vägagi säravad ning metalse kumaga just nii nagu lubatud. Kõige parem on minu arvates kanda ühte tooni silmalau keskele, seda õrnalt laiali hajutada ning silma sise- ja välisnurka võtta appi puuderjad lauvärvid, mis aitavad erilise kumaga Artistry lauvärvidele tasakaalustajateks olla. + Hea püsivus ning toode parandab ka nende lauvärvide püsivust, mis on omakorda antud geeljale lauvärvile peale kantud (10 punkti neile, kes lause mõttest aru said! :D) - Aplikaatoriga toimetamine on veidikene tülikas, sest täpikest värvi tuleb kindlasti laiali hajutada, kuid hajutamiseks on heaks abimeheks näpud. Näpud aga jällegi plätserdavad värvi lohakalt silmalaugudele ning üsna kergesti võib vingele meigile kriipsu peale tõmmata. Antud toote puhul tekkis mul tegelikult algul korralik segadus, et kuidas seda nüüd tegelikult kasutama peakski, kuid tänu targale Youtubele sain mitmeid erinevaid nippe. Üks toode võib olla nii lauvärv kui ka silmalainer. Lainerina kasutamiseks tuleb toodet veidike käeseljale tupsutada ning seejärel laineripintsel appi võtta. Küll aga maksab esimestel kordadel hingata sügavalt sisse ning välja, sest antud lauvärvidega kvaliteetse tulemuse tagamine võtab aega, kuid on iseenesest põnev vaheldus tavaliselte lauvärvidele. Mina olen toodet kõige rohkem kasutanud särapuudrina põseluul ja T-tsoonis, seega saate arvustuse lugemisel lähtuda sellest. - Tugev püsivus on tootel vaid 4-6 tundi, mina oleksin oodanud veiiiidikene enamat, sest tugev püsivus on tootekirjelduses esile toodud. Satinique™ juukseõli seerum lisab igale juuksekarvale siidisust ja kergestikammitavust, andes hetkega juustele sätitud ja võrgutava välimuse. Juukseõli seerum sisaldab ENEJUVE™ ekstrakti, mis niisutab ja ergutab kuivi juukseid. Uus juukseõli sisaldab niisutavate Argani, avokaado ja KuKui seemnete õlisid, et tagada ühtlane ja siidine kergus igas juuksekarvas. Kuivad juuksed saavad ergutavat turgutust, et need oleksid pehmed, sileda ja säravad. + Õli koostis pole liiga paks ega samas ka liiga vedel. Juustesse on kõige parem seda sõrmitseda ning seejärel kammida. Algu võib jääda mulje nagu jätaks toode juuksed liiga "pulkadeks" kui peale mõneminutilist imendumist olukord normaliseerub. + Peale kasutamist saaksid juuksed justkui lisavärskenduse ja -energia, lisaks niisutusele annab toode juustele läiget ning tervema välimuse. - Kui kanda toodet hommikul juustesse, siis on õhtuks juuste seis suhteliselt sama, mis enne kasutamist. Oleksin eeldanud veidi pikemat toimet. ARTISTRY™ Satinique™ juukseõli seerum on saadaval Amway esindajatelt (hetkel kodulehel küll toodet üleval pole) hinnaga 20.00 eur. Loodan, et veebruar algas teie jaoks kenasti! Eriti hea meel on mul selle üle, et hommikud on juba tavapärasest valgemad ning päev pikem, nii niii vahvaa!!! :)			OSCAR-2019
Aiandusliit pöördub ministri poole ettepanekuga erakorralise meetme rakendamiseks köögiviljakasvatuses. 20.10.2017 jõustus maaeluministri 16.10.2017 määrus nr 65 „Puuviljasektori erakorraline toetus”. Määrusega kehtestatakse ajutised erakorralised toetusmeetmed Eesti puuviljatootjatele 2000 tonni õunte, pirnide, ploomide ja maguskirsside turult kõrvaldamiseks, saagi koristamata jätmiseks ja toorelt koristamiseks. Erakorralised toetusmeetmed on välja töötatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 219 lõike 1 alusel ning sätestatud komisjoni delegeeritud määruses (EL) 2017/1165. Reaalses elus Eesti puuviljasektoris sellist sihtgruppi pole, kes antud toetust taotleda võiks. Kuni 30. juunini 2017 hõlmas antud määrus ka köögiviljade koristamata jätmist, miskipärast ei saa selle toetuse raames köögiviljade koristamata jätmise eest toetust taotleda. Toetus on suunatud ainult puuviljasektorile ning abikõlblikeks kultuurideks on õunad, pirnid, ploomid ja maguskirsid. Valdkonna eest vastutavate ametnike sõnul on tegemist EL ülese otsusega. Kahjuks on just käesolev aasta köögiviljakasvatajatele erakordselt halb, millist kogenumad tootjad ei mäleta viimased 30 aastat. Põllud ei kanna ja märkimisväärne osa saagist võib jääda koristamata ilmastikust tingituna( meie andmetel oli 20.10 17 seisuga veel koristamata ca 30% porgandist, 25% peedist ja kapsast, 15% kartulist mis Eestis kasvatatakse ). Lisaks kaotati ära ka ainuke toetusmeede, mis aitaks tootja kaotusi leevendada. Leida siseriiklikult vahendid köögiviljakasvatajate abistamiseks, kellel ei õnnestu ilmastikust tingituna saaki koristada. Rakendada võiks analoogset skeemi, nagu eelnevatel aastatel erakorralise toetuse raames kasutati. Ühikumäärad koristamata jäänud saagi eest peaksid olema vähemalt samaväärsed, kui 2016 aastal. Vastutavatele ametnikele ministeeriumis ja PRIA-le rakendusasutusena on skeem tuttav. Loodame, et meie ettepanek leiab ministeeriumis mõistmist ja soovi tootjaid keerulises olukorras aidata. Põllumajandusettevõtted saavad Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) vahendusel erinevate meetmete kaudu nii riiklike kui ka Euroopa Liidu põllumajanduse ja maaelu arengu toetusi. Antud olukorras on tegemist sihtfinantseerimisega, mida teostatakse ettevõttele teatud ressursside üleandmise kaudu ning mille saamiseks peab ettevõtte äritegevus vastama teatud kindlaksmääratud kriteeriumitele. Samas on PRIA kodulehel toodud nii taime- kui ka loomakasvatuse valdkonna toetuste ning investeeringutoetuste eesmärgid, millega peab arvestama toetuse kajastamisel põllumajandusettevõtte raamatupidamises: • Taimekasvatuse toetuste eesmärkideks on hüvitada täiendavaid kulutusi, mis on põhjustatud põllumajandusliku tootmise eripärast ning maade hooldamise kulude hüvitamine, et säilitada põllumaade viljakus. Samas on nende toetuste eesmärgiks parandada põllumajandustootjate keskkonnateadlikkust ning aidata säilitada poollooduslikke kooslusi, avatud maastikke ja väärtuslikke maastikuelemente, säilitada maakasutus ning hüvitada tehtud kulutused ebasoodsamates ja keskkonnaalaste kitsendustega piirkondades ning aidata kaasa mahepõllumajanduse levikule. • Loomakasvatuse valdkonna toetused on suunatud peamiselt põllumajandusliku tegevusega tegelevatele isikutele, kes kasvatavad veiseid, ammlehmi või uttesid. • Investeeringutoetuse abiga on võimalik ehitada ja rekonstrueerida tootmishooneid, söödahoidlaid ja soetada vajalikke seadmeid. Toetuse kajastamisel saaja raamatupidamise aruannetes tuleb lähtuda Raamatupidamise Toimkonna juhendist RTJ 12 „Valitsusepoolne abi”. Antud juhendi kohaselt saab põllumajandusettevõtetele määratud toetused jagada kahte rühma: Tegevuskulude sihtfinantseerimise toetustega (ühtne pindalatoetus (ÜPT), keskkonnasõbraliku majandamise toetus (KSM) jne) on põllumajandustootjatele kehtestatud veel terve rida nõudeid, nn nõuetele vastavuse süsteemiga tagatakse, et põllumajandustoetusi makstakse täies mahus vaid neile põllumajandustootjatele, kes täidavad erinevatest seadustest tulenevaid kohustuslikke majandamisnõudeid ja järgivad maa heas põllumajandus- ja keskkonna seisundis hoidmise nõudeid. Investeeringutoetuste näol on tegemist varade sihtfinantseerimisega, mille põhitingimuseks on, et seda saav ettevõte peab kas ostma, ehitama või muul viisil (rajama istandikke) soetama teatud põhivara. Investeeringutoetuste saamise korral peab ettevõte valima vastavalt RTJ 12 meetodi, kuidas sihtfinantseerimist ettevõttes kajastada, kas selleks kasutada: • soetusmaksumuse meetodi alusel tuleb sihtfinantseerimise abil soetatud vara bilansis arvele võtta tema soetusmaksumuses; • netosoetusmaksumuse puhul kajastatakse põhivarades vara soetusmaksumus, millest on maha arvatud vara soetamiseks saadud sihtfinantseerimise summa. Investeeringutoetuste kajastamisel raamatupidamises tuleks kindlasti arvestada PRIA nõudega, mis näeb ette eristada selgelt oma raamatupidamises toetuse kasutamisega seotud kulud ning neid kajastavad kulu- ja maksedokumendid muudest kulu- ja maksedokumentidest. Ettevõtte kohustus on tagada ka toetuse väljamaksmise aluseks olevate dokumentide nõuetekohasus ja kulude abikõlblikkus. Abikõlblikud on ainult need kulud, mis on projekti eelarves ettenähtud ja PRIA poolt rahuldava otsuse saanud. Projektis ettenähtud kulud peavad olema tasutud ainult pangaülekannetega, sularahas tasutud kulud ei ole abikõlblikud. Tehtud kulud peavad olema tõendatud raamatupidamise algdokumentidega ja vastama asjakohastele õigusaktidele. Kui ettevõte ei suuda endale võetud kohustusi täita ja saadud toetus tuleb tagastada, siis RTJ 12 kohaselt sihtfinantseerimise tagastamine kajastatakse selles perioodis, millal tagastamise vajadus sai teatavaks. Seega, kui ettevõte on mingil perioodil sihtfinantseerimise (näiteks keskkonnasõbraliku majandamise toetus) juba tuluna kajastanud (kuna juhtkonna hinnangul oli ettevõte täitnud sellega seotud tingimused), kuid järgnevatel perioodidel ilmneb, et sihtfinantseerimise teel saadud vahendid tuleb siiski tagastada, kajastatakse tagastamise mõju kuluna perioodis, mil tagastamise vajadus ilmnes. Pikema ülevaade, kuidas raamatupidamises sihtfinantseerimist (PRIA toetusi) kajastada, annab veebiseminar teemal „Toetuste kajastamine põllumajandusettevõttes“.			OSCAR-2019
Keskkonnainspektsiooni Lääne regiooni inspektorid ja Lääne prefektuuri ametnikud avastasid 7. märtsil toimunud ühisreidi käigus Kihnu ümbrusest 106 tähistamata ja märgistamata ehk ebaseaduslikult püügile seatud nakkevõrku. Keskkonnainspektsiooni Lääne regiooni peainspektor-nõuniku Enn Keemani sõnul paiknesid võrgud Kihnu sadama ja majaka vahelisel veealal. Ebaseaduslikult püügile seatud võrgud eemaldati püügilt, nii nagu kord sellisel puhul ette näeb ning võrkudes olnud eluskala lasti tagasi vette. Inspektsioon võtab püügilt eemaldatud võrgud hoiule ja kui omanikud püünistele järele ei ilmu, lähevad need teatud aja pärast hävitamisele. Algaval MAK 2014-2020 perioodil võetakse mobiilsete põllumajanduslike masinate ja seadmete soetamiseks kasutusele uus hindamismeetod – hinnakataloog. Euroopa Komisjon lubab investeeringutoetuste objektide abikõlblikkuse ja toetuste määramise otsustamisel kasutada kolme meetodit – erinevate pakkumuste võrdlemine, hindamiskomitee rakendamine või võrdluskulude meetod ehk hinnakataloog. Seni kehtis Eestis maaelu arengukava (MAK) investeeringumeetmete puhul nõue, et üle 5000 eurostele projektidele toetuse saamiseks esitas taotleja kolm võrreldavat hinnapakkumust. See tõi lisatööd nii nende koostajatele, esitajatele kui ka PRIAle. Samas jõudis PRIAsse pakkumusi turuhindadest palju kõrgemate maksumustega – nii üritati hankida toetust summas, mis kataks ka taotleja kohustusliku omaosaluse. Algaval MAK 2014-2020 perioodil võtavad PRIA ja Põllumajandusministeerium mobiilse põllumajanduslike masinate ja seadmete kohta kasutusele teise hindamismeetodi – hinnakataloogi. Eesmärk on luua andmebaas toodete kohta, mille ostmist saab rahastada toetuste abil. Hinnakataloog hakkab näitama asjade abikõlbliku maksumuse piirmäärasid. Piirmäär pole sama, mis müügihind (ost-müük toimub ikka vastavalt turuhindadele), vaid näitab maksimaalset määra, mille ulatuses saab PRIA konkreetse asja soetamiseks toetuse määrata. Hinnakataloog saab aluseks MAKi meetme „Investeeringud põllumajandusettevõtete tulemuslikkuse parandamiseks“ toetuse taotlemisel ning esimene taotlusvoor on kavas avada jaanuaris 2015. PRIA avas oktoobris iseteeninduskeskkonnas http://www.pria.ee/et/ePRIA hinnakataloogi andmete sisestamise ja vaatamise teenuse. Eeldatavalt sisestavad enamuse andmeid müüjad, et teha oma kaup kättesaadavaks ostjatele, kes kasutavad selleks PRIA toetust. Samamoodi saavad tulevased ostjad ise sisestada nende masinate andmeid, mille vastu huvi tunnevad. Toetuse taotleja jaoks muudab hinnakataloog taotlemise varasemast lihtsamaks, sest pole vaja hankida võrdlevaid hinnapakkumisi. Kui ta soovib osta näiteks traktorit, siis läheb ta müüja juurde ja uurib, milliseid traktoreid pakutakse ja otsustab, millist täpselt vaja on. Müüjaga suheldes tuleb selgitada, kas objekt on kataloogis olemas. Kui pole, siis tuleb see lisada. Hinnakataloogi saab vaadata ja sinna andmeid sisestada end ID-kaardiga autentides. Masinate-seadmete kohta on süsteemis etteantud grupid ja alamgrupid, mille hulgast tuleb leida sobiv ning täita vajalikud väljad. Kataloogi kantakse masinad/seadmed margi ja mudeli põhiselt. Näiteks marki X ja mudelit Y on kataloogis kuni neli korda seoses erinevate varustusastmetega. Marki X ja mudelit Z samuti kuni neli korda jne. Andmete sisestaja valib ise masina varustatuse astme ja sisestab andmed lisaseadmete kohta. Sisestatud andmed ei saa kataloogis avalikuks kohe. Kõigepealt töötab need läbi Eesti Taimekasvatuse Instituuti (ETKI) ja hindab, kas esitatud maksumus on mõistlik. Ebakõlade korral saab sisestaja ETKIlt tagasiside kommentaaridega ning tal on võimalus andmeid muuta või põhjendada. Kui andmed on saanud ETKI silmis sobivaks, siis ETKI valideerib objekti andmed. Nüüd on need avalikud ning toetuse taotlemisel kasutatavad. Toetusetaotlust esitades tuleb hinnakataloogi põhjal taotlusele kirjutada valideeritud masina/seadme unikaalne kood, kokkuleppeline maksumus ja ka eeldatav müüja. Pole võimalik öelda, kui suurest kirjete hulgast alates on kataloog „valmis“. Kasutusele tuleb see just niisuguse kirjete arvuga, mida ta taotlusvooru alguseks sisaldab. Kui kogu taotlusvooruga soovitakse soetada ainult kümmet liiki masinaid, siis lähebki kataloogist vaja kümmet kirjet. Kuid keegi ei suuda ette näha, milliseid masinaid eelolevas taotlusvoorus soovitakse toetuse abil osta ja see tekitabki probleeme. Detsembri alguseks on andmeid sisestatud rohkem kui 355 objekti kohta, valideeritud ligi 90. Sellise olukorra vältimiseks peaks sisestama andmed võimalikult paljude toodete kohta. Kui seda ei tee müüjad, saavad seda teha ostjad-taotlejad ise, sisestades just selle masina andmed, mida on plaanis osta. Tuleb arvestada, et 10 tööpäeva enne taotlusvooru algust läheb hinnakataloogi andmete sisestamine lukku (muidu ei jõua sisestatud kirjed taotlusvooru alguseks ära valideerida). Sellepärast on kõige õigem hinnakataloogi andmeid sisestada just praegu. Tehtud töö ei lähe kindlasti kaotsi, sest kataloog täieneb ja on kasutusel ka edaspidi. Täiendavat infot andmete valideerimise kohta saab ETKIst (Taavi Võsa, taavi.vosa@etki.ee; tel. 53 306 570) ja kataloogi rakendamise kohta PRIAst (Tarmo Soo, tarmo.soo@pria.ee ; tel. 7371 211). Mina suhtun kataloogi mõttesse positiivselt, sest loodan, et see lihtsustab põllumehe elu. Ta ei pea enam otsima kolme konkureerivat pakkumist ja saab lihtsamini osta tehnikat mida vaja, mitte mis on odavam, sest eks tavaliselt hea tehnika on ka oma hinda väärt ja masinad peavad vastu pidama Eesti tingimustes. Andmete sisestamine sinna on tegelikult suures mahus ikkagi ühekordne tegevus ja investeering tulevikku ja loodetavasti on müügiinimestel rohkem aega om põhitööga tegeleda. Oleme enamuse oma toodetest kataloogi sisestanud. Ma ei tea täna ühtegi tehnikamüüjat, kes seda süsteemi pooldaks. Me pole ühtegi masinat sinna sisestanud. Väga loodan, et hinnakataloog ei käivitu esimese taotlusvooruga, sest see pole lõpuni läbi mõeldud. Lisaksin veel, et on äärmiselt kahetsusväärne, et väljatöötamise faasis ei kaasatud tehnikamüüjate esindajaid juba aasta alguses. Meid kutsuti laua taha alles novembris! Täna on väga vähe aega jäänud sisestamiseks. Mis saab juhul, kui tuleb tootja müüja juurde sooviga soetada seade, mis pole kataloogis? Põhimõtteliselt ta küll ilmselt saaks selle, aga milleks sisestamist ajaliselt piirata ja lõpetada enne meetme avanemist. Me ei tea ju täna, millised on konkreetselt tootjate soovid.			OSCAR-2019
1. Jälgi, et sinu kõnes ja käitumises ei puuduks armastuse sool. See on kullatera, mis ükskord igavikus, kui su tegusid mõõtma hakatakse, palju kaalub. Kanna hoolt, et seda leiduks kõiges, mida sa teed, ja sa aitad kaasa leppimisele. 3. Ära jää ligimesele võlgu armastust – kui sa temale armastust võlgu jääd, võlgned temale kõik. Armastusega aga annad temale kõik. Ja Jumal kallab sind üle Oma armuga. Nii tasub Ta sulle sinu armastuse eest. 4. Vaata, et sa ei peidaks oma südamesse halba, mida on sinu vastu tehtud või öeldud. Andesta, siis saad kogeda suurimat kõigest – sinu pattude andeksandmist. 5. Ütle ikka jaa, kandes oma risti raskete inimestega koos elades, ja jaa, et kanda neid, kes sind ärritavad, sulle ülekohut teevad ja sinu vastu vaenulikud on, Jeesuse vastupidava armastuse juurde. Nii leiab aset lepitus. 6. Armasta neid, keda sul on raske taluda, erilise armastusega, ja see viib leppimiseni. Nii võid sa oma pattudes ja viletsuses Jumala erilise armu peale kindel olla. 7. Lase oma süda üle voolata lõputust tahtmisest andestada ligimestele, kes sinu ees pidevalt süüdi on. Siis annab Jumal sulle oma täie halastuse ja sa saad juua tema rõõmude allikast. 8. Sa ei saa ehitada Jumala rahu ja armastuse riiki oma õigusest kinni hoides. Vaidlused ja tülid on Jumala ja Kristuse riigi vaenlased. Vali seepärast rahu – ka siis, kui pead seda oma õiguse arvelt tegema – ja sa oled Jumala sõber. 9. Jumala armastus on piiritu. Ta õhutab meid: järgige mind! Ära püstita vaheseinu oma armastusele inimeste vastu, kes on sulle palju valu teinud, sest sellega püstitad sa seina ka enda ja Jumala vahele. 10. Armasta neid, kes sinu jaoks tähtsad ei ole – sule nad oma südamesse ja õnnista neid. Siis võtab Jumal sind oma südamesse ja sa avad tee, nii et leppimine saab toimuda. 4. detsembril kirjutasid kuus asutajat alla otsusele luua sihtasutus Narva Aleksandri Kirik, mis hakkab toetama kirikuhoone korrastamist ja kultuuriürituste korraldamist kirikus. Kultuuriminister Margus Allikmaa on öelnud, et Narva Aleksandri kirik on oluline sakraalhoone, mis tuleb korda teha. Sihtasutus ei toeta kiriku kordategemist mitte ainult jumalateenistusteks, vaid ka kontsertide korraldamiseks, et kirik oleks ka ühiskondlikult kasutatav. Kultuuriministeerium esindab sihtasutuses riiki. Valitsus eraldas mai lõpus sihtasutusele 100 000 krooni. Sihtasutuses osalevad veel Narva linn, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Viru praostkond, EELK Narva Aleksandri kogudus, Kreenholmi Valduse AS ja eraisikuna Imre Liiv, kes on Narva linnapea. Esialgsete arvestuste kohaselt läheb kiriku taastamine maksma kuni 50 miljonit krooni. Riigieelarvest on Narva Aleksandri kirikule eraldatud praeguseks 1,7 miljonit krooni. Lisaks algkapitalile tuleb sihtasutusel leida täiendavat raha, et hoone korda teha. Narva koguduse õpetaja Villu Jürjo sõnul kulub selle aasta lõpp tõenäoliselt asjaajamisele, suuremaks rahakogumiseks ja ennistustööks läheb uuel aastal. «Koguduse osa kiriku ehituse tarbeks raha hankimisel on sel aastal olnud väga suur, oleme kõikvõimalikel üritustel kogunud rohkelt annetusi,» ütles Villu Jürjo Eesti Kirikule. Praegu kuulub Narva Aleksandri kogudusse sadakond liiget, õpetaja hinnangul on tuleval aastal näha kasvutendentsi. Et Narva on mitmekeelne linn, on ka koguduseelu paljukeelne: lisaks eesti keelele peetakse siin ka vene-, soome- ja lätikeelseid jumalateenistusi. Arhitekt Otto Pius Hippiuse projekteeritud Narva Aleksandri kirik on ehitatud Narva luterliku kiriku eesti kogukonna jaoks 19. sajandi lõpul. Kirik valmis 1882. aastal ning on Narvas pärast 1944. aasta pommitamist üks väheseid osaliselt säilinud ajaloolisi mälestusmärke. Kirikus on hea akustikaga kaheksakandiline ruum, millele läänest lisandub eeskoda ligi 60-meetrise torniga. Kiriku taastamine ja kasutuselevõtmine on Eestile tähtsad, sest hoone on oluline nii oma arhitektuuri kui ka akustika poolest. Kirikuhoone mahutab 3000-5000 pealtvaatajat ning see sobib hästi kohalike ja ka rahvusvahelise tähtsusega ürituste korraldamiseks. 27. augustil andis peapiiskop Urmas Viilma Türi kirikus üle pastor loci Teet Hanschmidtile koguduse poolt taotletud kuldristi. «Olen oma kogudusele väga tänulik tunnustuse eest. Samuti tänan kirikuvalitsust ja peapiiskoppi, et mind on kuldristi vääriliseks tunnistanud,» ütleb Teet Hanschmidt Eesti Kirikule. Otsus kuldristi kandmise õigusest tehti juba juunis, aga koos kogudusega otsustas vaimulik valida üleandmiseks koguduse 697. aastapäeva. Lisaks peapiiskopile jõudsid ametivenda õnnitlema õpetaja emeeritus Lea Heinaste ja Tapa õpetaja Valdo Reimann, samuti praostkonna diakonid Tiit Lastik ja Jaanus Tammiste ning sõpruskoguduse esindajad. «Sellel ristil on lugu,» räägib Järva praost ja Türi koguduse õp Teet Hanschmidt. Rist kuulus koguduse poolt väga armastatud õpetajale Julius Voolaiule (1900–1966), kes teenis Türi Püha Martini kogudust aastatel 1949–1958 ja kes koguduse soovil sai kuldse ametiristi 9. märtsil 1955. Veel tänapäeval mäletavad eakad koguduseliikmed, kuidas õp Voolaid kuldse risti sai: «Selleks koguti kulda ja inimesed ei pidanud paljuks oma kihlasõrmuseid annetada.» Kuldne rist tegi pärast õp Voolaiu surma läbi keerulise teekonna, aga umbes viis aastat tagasi jõudis ese tagasi Türi koguduse valdusse. Risti hoiti hoolega, kuni kogudus otsustas, et sooviks seda näha õp Hanschmidti kaelas. Lisaks sümboolsele väärtusele on kuldristil ka suur aineline väärtus. Õp Voolaiu kantud kuldristil oli kaduma läinud kett. Türi kogudusel puudus selle taastamiseks vajaminev 3000 eurot ja seetõttu võttis Teet Hanschmidt oma hõbedast ametiristi keti ja lasi selle üle kullata. «Nõnda kannan kuldristiga kaelas ka osa oma vanast, hõbedasest ametiristist, mis nüüd on küll teist karva,» muheleb Hanschmidt.			OSCAR-2019
Ilmuks vaid selliseid raamatuid rohkem! Tundub selline kireva ja tegusa eluga naine olevat. Selle füüsiliselt pisikese, ent sisult suure raamatu põhituumaks on Ellen Vilbaste enese päevikukatked 1914. aastast ja otse sündmuste keskelt - Potsdamist. Ajastule omaselt on sissekannete stiil tundeline ja õrn, aga igati nauditav. Vinge naine oli, kelle puhul kahjuks kõik "oleksid-poleksid" omal kohal. Pärast Liplapi talu aiatöökursust murda end õppima Berliini-Dahlemi kõrgemasse aiatööakadeemiasse (naised ei saanud tollal mitte sugugi igalpool sellist haridust omandada!), seejärel Sanssouci keiserlikesse aedadesse praktikale... ja siis - Esimene maailmasõda. Häving ja hea üldse, et tagasi kodumaale pääseb. Saab siis noor naine mõne aja pärast Petrogradi ja Peeter Esimese nim. botaanikaaeda (hiidvesiroosid!), kui jälle kaos, sedapuhku Oktoobrirevolutsiooni nime kandev. No mida sa veel ebaõnneks nimetad, kui mitte seda?! Teistpidi võttes jälle aga võib see eestlaste võit olla, et selline naine ikka viimaks siiamaile jäi ja siinsete võimaluste piires tegutses, lisaks veel sünnitas ja kasvatas igati asjalikud ja tublid lapsed. Nagu päevikust näha, oleks võinud sinna Potsdamisse ju jäädagi... Ma tõepoolest loodan kogu hingest, et mu õppejõud ei käi siin blogis ja ei ole kursis selle üüratu koguse ilukirjandusega, mida ma päevast päeva läbi hekseldan. Õppimise arvelt, eks ole. Uus sess on ukse ees ja millega tegelen mina? Kusjuures ma tuletan meelde, et ma olen oma lugemisega ju tegelikkuses kaugel ees, aga lihtsalt siia blogisse ilmub kõik pisukese nihkega. Seda hullem, võite te nüüd nentida. Mina ei tea, kuidas kaks nii head raamatut Minu-sarjas nüüd kõrvuti ilmuma juhtusid, aga nii lihtsalt läks. Täiesti vastandlikud, aga mõlemad omamoodi erilised. Ka Jeruusalemm. Ma pidin (jälle!) öösel lugema, mida ma ju naljalt muidu ei tee - uni on püha ja iluund on vaja ja kõik see muu teada puha jutt. Jeruusalemm on selline, kus autori enda karismat suurt ei ole, aga see-eest on tohutult huvitav ja põnev ja palju saab teada. Kui teie nüüd loete ja pettute, siis võite nuidugi süüdistada minu kitsast silmaringi. Aga Jeruusalemm ja kloostrielu pole tõepoolest minu tassike teed ja mina siiralt nautisin oma lünklike teadmiste täiendamist. Lugu ise oli ka ilus. Märgiline, nagu elu ikka. Mina muidugi tahan uskuda, et kõigi inimeste elu on selline, tähenduslik. Lihtsalt on inimesed, kes jälgivad ja märkavad ja need teised, kellele võid tulikirjas taevasse kirjutada, aga nad ikka ei märka. Nii lihtne see ongi. Ja nüüd tähelepanu, seda ei õnnestu teil just tihti kuulda ja lugeda - Mae tahab seda filmi näha! Vähemasti olen ma aus:) See on vist nüüd teine või kolmas kord, mil ma pärast ühe raamatu lugemist midagi sellist tunnistan, avalikult veel. Lisaks loodan ma juba ette (ilma seda dokut nägemata), et Pikkov kunagi ikka veel mõne dokumentaali teeb ja ikka samal moel, et paralleelselt oma mõtted ja tunded üles tähendab. Variante on oi kui palju, aga kõigil on oma väikesed vead juures. Siin ja praegu on enneolematult hea võimalus jagada oma kogemusi lahutatutel, nii naistel kui meestel. Või tegelikult pole ju vahet, isegi kui teil sõrmus veel sõrmes ja see sinna ka edaspidi jääb, siis võib teil ju ometigi olla mingisugune seisukoht või nägemus, mida teeksite teie, juhul kui... Kes ei julge oma nime all arvamust jagada (mis iganes põhjusel!), võib seda teha ka anonüümselt või lausa meilitsi. Ootan päris huviga :) Täna tõstis minus pead omamoodi ohutunne, kui ma hirmuga tabasin end mõttelt, et mu laps ei saagi äkki aru, millest ma räägin. Ja ometi ma räägin ja räägin ja räägin... Laps võib ju kuulata küll, nii et kõrvad peas liiguvad ja pilk võib ka võrdlemisi selge ja asjalik olla, kuid sellest ei piisa. Aabitsas luuletuse juurde on autor(id) vajalikuks pidanud sõnale "karupüksid" joonealuse selgituse lisada. Olgu, ma võisin ju selle peale silmad peas pahupidi keerata ja toolilt maha kukkuda, aga... äkki ta tõepoolest ei tea seda sõna. Sest ta on emmega juba aastaid räppinud seda karupükste-laulu. Teate küll ju, "mina ütlen karu, sina ütled püksid, KARU-PÜKSID, KARU-PÜKSID". P.S. Vabandan ette kõigi ees, kes ekslikult lootsid sellest postitusest leida väärtuslikke kudumisnippe või muud praktilist infot. No mina olen varasemalt ka täitsa vabatahtlikult tema kirjutisi lugenud, nuga pole kõrile pandud seni. Nii ka seekord. Muhe ja laadna ja kerge, miks siis mitte. Sedapuhku ei lahka mees siis mitte Eestit ja eestlasi (tünga saite, kes te seda jälle ootasite :P!), vaid võtab pistelised nopped siit ja sealt üle ilma, kus on käinud ja mida on näinud. Täitsa omajagu. Ainuke asi, millest mina aru ei saa ja ei hakkagi veel vist saama, on tema suhted naistega. Ma ei saa tõepoolest aru, kas tal on nendega mingi probleem või ta lihtsalt teab, et see "müüb". Põhimõtteliselt on tal igal teisel leheküljel keel ripakil mõne naise tõttu. Olgu-olgu, ma saan ju aru, et osad lood on nö noorusaegsed (õumaigaad, nüüd ma muidugi väljendasin end umbhalvasti, sest ta on ilmselt minust vaevalt paar aastat vanem ja mina olen ju ometigi tänaseni noor :D), aga ikkagi. Ma muidugi annan oma parima, et mitte säherdune puritaan olla ja elan need tema pidevad vaevas olemised üle. Ja see, kuidas ta oma naisest kirjutab, see kompenseerib otseloomulikult kõik. Ja tegelikult lugesin ma ju sellegi raamatu ühe ööga läbi, nii et on siililegi selge, et see on igati loetav raamat. Ma ei ole absoluutselt mitte milleski kindel (ja see just tore ongi, eks ole!), aga mulle tundub juba mõnda aega, et üks mu raamat võib olla mingil arusaamatul põhjusel sattunud mingisse nimekirja, no mitte just kohustusliku kirjanduse omasse, aga mingisse sarnasesse ehk küll. Ma ei tea, minu ajal (khm-hm) võis ju ka mingi osa kooli jaoks vajalikust lektüürist ise valida. Vist oli nii, ega ma päris täpselt ei mäleta enam. Igatahes jõutakse viimasel ajal siia blogisse kummalisi märksõnu kasutades. Siit loodetakse just nagu mingit head lühikokkuvõtet või iseloomustavaid märksõnu leida. No tühi vaev, sõbrakesed, seda ma teile ütlen. Olgu see asi kohe algusest peale selge. Kui loete, siis loete ja kui ei loe, siis ega siit ka midagi ei leia, seda ma luban. Sest viimane asi, mida ma teha kavatsen, on enda kokku kirjutatud heietuste resümeede siia riputamine. Aga sealt edasi liikus mu mõte. Et kuidas omal ajal siis see kohustusliku kirjanduse lugemine meil käis? Täiesti mälust pühitud kusjuures. Ilmselge, et kõike ei jõudnud lugeda, ajalisest aspektist võttes. Kõige vastu ei olnud ka arvatavasti huvi. Mõni põhjus ehk veel. Aga kuidas siis ikkagi hakkama saadi? Sõber internet ju ka ei avitanud, igatahes minu ajal veel mitte. Kas tõesti viksiti tublimate pealt maha? Aga mida siis? Oligi nagu mingi lühike sisukokkuvõte või, ilma omapoolse subjektiivse arvamuseta? Kõlab tiba kahtlaselt. Samas ma mäletan küll, et oli inimesi, kes lugesid aasta jooksul heal juhul paar raamatut ja kuidagi nad end läbi klassikursuse ka venitasid. Uudiskirjanduse riiulis passis selline väike hall hiireke. Ma ju naljalt eeltööd tegemata raamatuid ei võta, aga no oli sellise õnnetu moega seal. Aga oli hoopis nii jõhkralt haige raamat et anna olla. Kui see oli paroodiana mõeldud, siis oli see väga hea raamat. Kui mitte, siis ma ei taha mitte mõeldagi :) Teisalt on see muidugi väärt oskus - kirjutada üks raamat nii, et seda annab mõlemat moodi tõlgendada. Telenovelade austajad loevad ja ahhetavad ja elavad kaasa ja pühivad äkki pisaragi lõpuks silmanurgast. Veidi pragmaatilisemad inimesed lubavad vasaku suupoolega pisikese muige ja lasevad teksti diagonaalis silme eest läbi. Tegelikult on muigest vähe, sest vahepeal võttis ikka valjult itsitama, näiteks mudavannistseen. Jah, nüüd te saite õigesti aru - tegemist on sanatooriumilooga. Kulturnikud, attention, please! Selle teksti põhjal saaks järgmiseks jõulupeoks väga hea koomuski teie rahvamajas. Väga näidendilik tekst, lisaks ohtralt nalja ja paksult seepi. Katkematud ovatsioonid garanteeritud! Wassmo oma tuntud headuses. Raske, aga hea. Kõige paremad raamatud sünnivad läbi tugeva valu. Või pettumuse. Või reetmise. Või leina. Kõnealune raamat annab kätte palju juhtnööre, kus ja kuidas on sündinud Wassmo varasemad raamatud. Küllap on siin neid vihjeid rohkemgi, aga mitu head aastat on ju ka möödas tema kahe triloogia lugemisest ja seetõttu kõiki detaile ei mäleta. Aga "Need silmapilgud" tõid ometigi paljud neist uuesti meelde. Kuigi see on ettelubatult sügavalt autobiograafiline raamat, siis on see ikkagi äärmiselt ilukirjanduslik, nii et kes ei soovi näpuga järge ajada varasema loomingu ja autori päriselu vahel, siis on see romaanina ikkagi väärt lugemine. Ja nauditav. Kurb on aga see, et sedapuhku ei tõlkinud raamatut enam Elvi Lumet :( Ega Hanso tõlkele midagi otseselt ette heita polegi, lihtsalt Lumeti kasutatud sõnad ja mõned laused panid vaimustusest kiljuma, need olid lihtsalt niivõrd tabavad ja ilusad. Aga karta oligi, et ühel päeval peab keegi teine Norra kulda hakkama maakeelde tõlkima:) Ma usun, et see raamat kas meeldib kohe väga või siis üldse mitte. Sõltub lugeja naljasoone hetkekonditsioonist ja empaatiavõimest. Ise olin valmis kõige hullemaks, sest noh... enne seda lugesin ma oma suurt lemmikut Wassmot ja teadupärast raputab Wassmo alati nii läbi, et järgmised kolm näppu sattuvat raamatut ei lähe kohe üldse. Ja ometi seekord läks, läks kohe nii, et ma ärkasin öösel kell 3 ja jätkasin lugemist. Normet oleks seda nagu ette teadnud, sest kohe järgmisel leheküljel võttis ta vaevaks lugejat tänada selle eest. Miks aga raamat nii hästi läks? Ma tahan oma sinisilmsuses uskuda, et see oli võrdlemisi ehe ja mardilik, üldse kuidagi stiilipuhas. Ei tunne isiklikult, aga ekraanilt, nii palju kui ta seal vilksatanud on, on just selline pilt temast jäänud. Duracelli-jänku, kord siin, kord seal, mõte on mitme kilomeetri jagu tegudest ees, mootor töötab täisvõimsusel. Just selliselt on see raamat ka kirjutatud. Lisaks on siin mõnusalt rasvane kogus eneseirooniat ja sarkasmi. Peale Wassmot kuluski naer mulle marjaks ära. Ma muide ei usugi, et Tenerifest peaks väga tõsises ja vagas võtmes kirjutama. Nimetage neid eelarvamusteks kui soovite. Nagu eile tädäle lubatud - siit tuleb vastulöök. Kõigi väikeste sugulaste ja muude pudinate eest ja nimel. Fragmendid tema enda joonistustest ning ärge arvake, et see on kõik - mul on neid pilte ikka palju rohkem. Tegelikult peaks hakkama korralikuma säilitamise peale mõtlema, sest ilmselgelt ei ole need kolm aastakümmet paberit just hellitanud. See on igatpidi pehme ja pude, muutunud värvitoonist ma parem ei räägigi. Pildid täitsid üldjuhul õppekasvatuslikke eesmärke. Vist. Lasteaias ma ju ei käinud ja keegi kuskil kuidagi pidi mind harima. Seepärast on pea kõigil piltidel ka hoolikalt maalitud suurtes tähtedes kirjas see, mis pildil kujutatud. Kahjuks ei ole nende piltide hulgas säilinud mu õudusunenägu - A4 paber, millel olid erinevat liiki tihased. Miks ma pidin tihaseid õppima?! Kas minust oleks pidanud ornitoloog saama?! Viimane pilt viitab mu lapsepõlves perioodile, mil absoluutselt kõigele tuli hinne panna :) Mitte et ma hinnete panemisel eriti mitmekülgne olnud oleks, mu meelest ma ainult viitesid vorpisingi panna. Sellel pildil tunnen ma kõik tegelased peale rohemütsi ära - ??? Jälle selline kummaline lõhestumine minus kui lugejas. Ühelt poolt on kõnealused teemad väga vajalikud, autor tunneb ja lahkab neid süvitsi ja see on omamoodi nauditav ja hariv. Midagi tema stiilis meeldib mulle, on ka varasemates raamatutes meeldinud. Mingi avaram vaade ehk, oskus siduda ja mitme nurga alt lahti mõtestada ühiskonna erinevaid valukohti. Teisalt on tal eriline oskus kirjutada kuidagi... väsitavalt. Just, tema tekstide lugemine võtab mind võhmale, pigistab tühjaks. On need nüüd need pidevad mõttepausid punktiiride näol või üliemotsionaalsed hüüumärgid. Ma kohe huvipärast avasin suvalisi lehekülgi, et kas on ka mõni, kus ei ole ühtegi mõttepausi - seni pole ette jäänud ja rohkem ei viitsi otsida ka; keskmiselt sattus lehekülje kohta kümmekond neid ette. Kes nüüd tahaks kontekstist need mõttepausid välja rebida, võiks väita, et on ikka sõge eit see Mae, teeb mõttepauside statistikat :))))) Ivanovi raamatute Taani mulle näiteks meeldib, kuigi tema eesmärk tundub teine olevat. See ongi tiba kummastav kusjuures. See, et ta püüab Taani ühiskonda ja taanlasi näidata justkui negatiivses valguses, kuid mulle mõjub hoopis vastupidiselt. Ja samas kõik need põgenikud laagrites, kelle olukorrad on ühtviisi masendavad, lootusetud, hävingule määratud ja just nagu kaastunnet otsivad, mõjuvad mulle taas kord vastupidi. Tekitavad trotsi ja viha, kaastunnet ei karvavõrdki. Lõputud tripid, joomised, vargused, ühest skeemitamisest teiseni kulgemine, püüd enda olukord võimalikuks keeruliseks teha. Miks ta nii teeb, autor, ma mõtlen? Kas see on taotluslik? Või ta mängib lugejaga? Igatahes süvendab seegi raamat tunnet, et põgenikelaagrites on kamp muidusööjaid, kes tööd ei tahagi teha, aga saada tahaks ühiskonnalt küll kõiki hüvesid. Äkki ma loen siit ise valesid asju välja, autor räägib ehk hoopis millestki muust, ma ei tea:) Raamat, mida ma ootasin ja mille lugemisel kasutasin kõiki alatuid võtteid :) Näituseks kasvõi seegi, et kiiremini teada saada, mis järgmiseks juhtub, siis ma valjusti ette lugedes lühendasin omavoliliselt teksti, aga endamisi lugesin muidugi kõik sõna-sõnalt läbi. Endiselt kohub minus kirglik antipaatia valjusti lugemise suhtes. Sedapuhku läks asi suisa nii käest ära, et me ei piirdunud üksnes unejutuks lugemisega, vaid alustasime lutikatega ka oma hommikuid... Te ikka kujutate endale ette, mis see häälele teeb, kui hommikul kell 7 paar peatükki ette lugeda? Mina nüüd kujutan - ei ole tore, mitte ei ole. Jeerum, kuidas ma seda raamatut ennast nautisin - mu usk lasteraamatutesse hakkab tasapisi taastuma. Minuga juhtus koguni nii, et ma päris mitmel korral tabasin end valjusti naermas. Veidi imelik oli, aga mis sellest. Tänaste laste jaoks ei tekita see stamphüüatus - issand, kui palju neid on - erilisi assotsiatsioone, aga põlvkond või paar vanemate jaoks peaks see muige suule tooma küll. Ma ei tea, et mul kodus oleks lutikaid olnud, aga no halloo, ma elasin pool oma ülivarajasest lapsepõlvest kolhoosisöökla tagaruumides ja johhaidii ja valleraa, keda kõike seal kohata võis:D Ah, neid nostalgiahõngulisi kohti oli teisigi, ega ma nüüd kõike ka ei hakka ümber jutustama. Samas ei kujuta ma ette kuidas suhtuvad sellesse raamatusse kõik need ülikombelised ja lapsi vati sees kasvatavad lapsevanemad, sest noh, see on ikka tõsiselt eluline lektüür. Lisaks lutikatele, prussakatele, kirpudele, termiitidele ja kärbestele endile, kes on elust enesest ju, peeti maha ka üks korralik labrakas. Veiniga ja puha. Üks hägune stiilinäide ka siin allpool. Mis omakorda paneb mind soovima end pisi-pisikeseks veinikärbseks kohvikuseinal, kus kohtusid Kairi ja Kaspar oma pikkadel arupidamistel valmivate illustratsioonide osas. No et kumma mõte selline pilt oli? Ja kas nad arutlesid ka võimalike tagajärgede üle? Ja mida ütles kirjastaja? Kas sellise sisuga pilt võitles valu ja vaevaga oma koha eest selles raamatus või siiski mitte? Piltidest veelgi rääkides... Mul on alati juuksed turri läinud nende koomikute jutu peale, kes väidavad, et praegune aeg oleks justkui naljavaene neist olenemata põhjustel. Olid ajad, olid majad, kui andis ridade vahele igasugust teravust panna, nüüd aga... pole nagu midagi panna, nii nad näikse arvavat. Kõik tuleb otse ja lapiti publikule näkku lajatada. Ilmselgelt vabandavad nad sedasi välja omaenese laiskust, vananemist, mahakäimist. Kes tahab, see leiab ja saab. Seepärast mu hing juubeldaski, leides raamatust alloleva pildi:) Pilt lasteraamatust, mis kõnetab küll eelkõige täiskasvanuid, lisaks on veel hämmastavalt päevakajaline, ma ütleks. P.S. Möödunud aastal oli lutikateprobleem ju vist ühes lennujaamas ka reaalselt probleemiks, kui ma õigesti mäletan. Kui nad vaid teaksid seal lennujaamades kui jõudsalt on lutikate liigiaretus edasi liikunud, siis nad oleksid suisa õnnelikud nende mutukate visiidi üle :) P.P.S. Ma tegelikult ei tea, kas ja kuidas autori ja illustraatori tööprotsess välja nägi ja kas nad üldse silmast silma kohtusid või kui kohtusidki, siis kus see juhtus:) Nii et ärgu keegi end jälitatavana tundku:) Kui ma loeksin neid noppeid mõnest jälgitavast blogist, raasuke täna ja teine homme, siis ma naudiks neid ilmselt teisel moel, mulle mõistetavamal. Või kui mul oleks autoriga ühiseid mälestusi neist paigust ja ta läkitaks mulle aeg-ajalt neid ridu, kirjutatuna sinise tindiga veidi koltunud paberile. Midagi just nagu korraks oli. Ja siis see kadus. Vilksatas peagi taas. Ja kadus sama kähku. Või ei jõudnudki end nähtavaks teha. Sellest mehest saaks ja võiks veel lõputul hulgal raamatuid valmis treida, aga ega tema kõiki kihte ikka vist lahti ei harutaks. Isegi oma ala helgemad pead ei saa vist lõpuni aru, mis selle mehe peas toimus... Kõnealune raamat jätab Bergmani filmid sootuks kõrvale, vaid erinevate eraeluliste tähtsündmuste taustaks ütleb ära, millist stsenaariumi IB parajasti kirjutas või millise filmi võtted käsil olid. Muus osas jääb looming puutumata. See mees on ise enda suurim looming mu meelest. Ja milline looming! Loed ja mõtled, kas armastada või vihata:) Küllap tundsid nii ka kõik tema abikaasad, naised, armukesed, lapsed. Tekib küsimus, kas rootslased ise kogu sellest kompotist sotti saavad? IB on ise kirjutanud endast (ohtralt valesid sinna sisse põimides), temast on kirjutanud teised ja ma ei tea, aga tundub, et ka kõik tema naised on ühe või rohkem elulooraamatut kirjutanud (Laretei, Ullmanni ja Ingrid Bergmani omad peaksid eesti keeles küll olemas olema). Ja mida rohkem neid kirjutisi on, seda kaugemale näikse tõde kaduvat:) Aga võib-olla ongi nii parem? Oleks üks ja ainuke raamat, siis võtaksime kõike puhta kullana ja tõe pähe, aga nüüd, mil neid raamatuid on rohkem ja iga järgnevaga kattuvusi aina vähemaks jääb, saamegi näha kui muutlikud on inimesed ja nende tunded. Kuidas tõde väänatakse. Kuidas mälestused moonduvad. Kuidas elatakse vaid tänases ja vastavalt tänasele kirjutatakse ümber ka ajalugu. Edited: Ja kel huvi on, võiks vaadata Liv Ullmanni dokut, mis peaasjalikult temast ja IB-st. Ilus ja valus. See oli esimene kord, kui Mae vaatas ja pisara poetas. Kordust juhtus vaatama mõni kuu hiljem, enam mitte üksinda, vaid teises seltskonnas, Otepääl, ja poetas samuti ühe pisara - peab ju midagi tähendama?			OSCAR-2019
Minu suhe jogurtiga on olnud kogu aeg veidi komplitseeritud. Kõigepealt ei tule see mulle poes kunagi meelde, umbes korra kvartalis eksin sinna leti juurde. Mis on muidugi nii pikk, et pooltel kordadel taganen lihtsalt nõutult. Tunnustan igati meie rikkalikku valikut. Vedelad ja paksud. Lahjad ja rammusad. Mitmekümnes erinevas maitsekobinatsioonis. Ahvatlevaid kooslusi on palju ja mõni maitse ikka sümpaatselt mõjub. Ent pärast manustamist tunnen siiski veidike pettumust - miks on need nii koletult magusad? Ma nimetaks neid lausa tulimagusateks. Kui kahju, et pole algusaegade maitset kõrvutamiseks võtta. Kujutan ette, kuis tootjad kunagi algusaegadel suurema müügi nimel aina tõstsid suhkrukogust jogurtis. Suhkrusõltuvus on teadupärast ju nagu suitsunälg või alkoholisõltuvus. Üsna hiljuti just naersin, et kas tuleb kord päev, mil see pendel teise äärmusse lendab? Tootjad hakkavad suhkrusisaldust vähendama ja sealjuures seda ka rõõmsalt kuulutama. Seni pole seda meie lettidel veel märganud (tõsi, ei ole ka ekstra uurinud... äkki juba isegi on?) Aga Kopenhaagenis toidupoest läbi astudes märkasin juba õige mitmel pakendil silte 30% ja 33% vähem suhkrut. Ega ma neisse numbritesse muidugi üleliia usu, skeptik nagu ma olen, aga ju nad ikka sutsukese vähemaks on magusat tõmmanud, ma loodan. See peaks ju maitsest tunda olema. Peaasi muidugi, et nad mõne veelgi hullema ainega ei asenda seda. P.S. Jah, mõnikord ma valin maitsestamata jogurti ja keerutan selle ise sobivate puuviljade-marjade ja meega kokku, ent kindlasti ei viitsi ma seda pidevalt teha. Svingerid vaatasin ära juba eelmisel, sellel pööraselt tempokal nädalavahetusel. Mu tunded olid väga segased ja ma nagu ei tahtnudki midagi öelda. Et pole midagi öelda. See ei olnud ei hea ega halb, selline tubli keskmine tükk meelelahutust. Kohati oli naljakas küll, mõni stseen oli ka sutsu piinlik, no selles mõttes piinlik, et nagu punnitatud nalja koht. Eks ajuti oligi ka taotluslikku üle võlli mängimist, mis mulle isiklikult ei istu eriti. Kujutasin selgelt ette, et mõni 10aastane naeraks küll selle episoodi peale end ribadeks. Teisalt, olen ma vist ülekohtune, sest ma pean tunnistama, et rahvas kinosaalis HIRNUS. Sõna otseses mõttes. Mina naersin ka vahepeal, aga enamasti nende naerjate peale. Eriti tegi nalja, et nende naerjate hulgas oli ka üks meie sõber, kelle naer on äärmiselt...kuidas nüüd öeldagi...spetsiifiline. Väga värvikalt lõbus. Osatäitjate valik oli äärmiselt sümpaatne muidugi. Purde on lihtsalt püss, ilus nii naistele kui ka meestele vaadata. Anderson on jäänud ühesugustesse rollidesse kinni (selles pole muidugi tema süüdi, ma tean). Uuspõld oli kergelt stiilse, ent samas rahajõmmist tüübi rollis, ent ta on hakanud aasta-aastalt üha enam sümpatiseerima mulle. Reinold minu maitse ei ole, aga ta sobis sellesse kiimas halli hiirekese rolli üsna kenasti. Karpov on ennegi kahtlaseid friike mänginud, nii et taas harjumuspärane roll. Sama kehtib selle trio naispoole kohta, oli ta nüüd Novosjolova või mitte... Vist oli. No ja keda me siin filmis jälle nägime - loomulikult Uukkivi. Meie seltskonna arvamused lahknesid tema osas. Mehed leidsid, et ta ei olnud veenev, naised - ehk siis ainult mina - pidasid teda vägagi usutavaks. Ma nimetaks seda kastist-väljas-rolliks. Sest Uukkivi ja homondus ei käi nagu absoluutselt kokku ju. Aga ta oli kuradi äge pede, ma ütlen. Püksid olid tal seekord jalas (tegelikult korra oli siiski ka aluspükste väel ja kaameraobjektiiv sihtis ikka seda va strateegilist kohta), mida ei saa aga öelda Uuspõllu kohta, kellel ei olnud no kohe mitte midagi. (Üks kordki mõeldakse ka naiste peale, muidu on alati filmides mõni poolpaljas naine ringi jooksmas, aga mehi naljalt ei näidata.) Selline pimeda ja sünge sügisõhtu kerge vahepala. Suurt ja sügavat elamust ei paku, aga aitab aega viita, kui peaks tarvidust olema selle järgi. Pärast eelmise öö pikale veninud teatriõhtut, mis lõppes kell 3 öösel ja enne masendavat teadmist, kell 4 ärkamisest, et lennujaama minna, oli paras kinos oma õrna olemisega tiksuda. Praegu mõtlen, et see on ju omamoodi kompliment filmile, sest ma ei jäänud kordagi magama. P.S. Minu lemmiknaljad selles filmis olid seotud - üllatus-üllatus! - Puhjaga! Parim osa filmis, ma ütlen. Kuna tegemist oli tõesti vaid kahe ja poole päevase retkega, peapõhjuseks "Armujook", siis ei kavatse ma seekord siia kuu aega mingeid muljeid tilgutada, vaid teeme kiire ja valutu lõpu siin ja praegu. Et oma blondi hetke sain juba Tallinna lennujaamas kätte. Potsatades istuma kenasti oma väravas, viskasin jala üle teise ja haarasin kotist kaua igatsetud Jongi "Hirm kaduviku ees", kui korraks mõtlesin, et viskaks ikka pilgu telefonile ka enne lugemist. Kui ma käe kotti torkasin, ei jäänud mobiili kohe näppu, ent kummalisel kombel ei asunud ma tavapäraselt kotis tuuseldama, sest mul hakkas silme ees ketrama mälupilt sellest, kuidas ma turvakontrollis aluse pealt asju korjates enam telefoni küll ei võtnud. Ühtlasi kõlas täpselt samal hetkel üle lennujaama ka teadaanne turvakontrolli jäetud telefonist. Väravas meie vastas istuval onklil oli nalja kui palju, kui ma püsti kargasin ja jooksu pistsin :) Sest hetk enne seda oli toolilt karanud T., kellel rebenes särk ja kes läks lennujaama kaubandust läbi kammima, et uus triiksärk siva osta. Perekond napakad, ma ütlen :))))))) Samas peab väike nali ikka hommikus olema ju. Et Kopenhaageni vanalinn on ikka täitsa armas. Neegreid ei olnudki eriti (ma tean küll, et nad aktiveeruvad ööpimeduses tegelikult ja teistes piirkondades) ja üllatavalt puhas oli kõik. Et muutlikud ilmaolud on endiselt Taani "kaubamärk". Ühel päeval sirab päike silme vahele, teisel ladistab vihma ja sa oled aluspesuni läbi ligunenud. Et taanlased on endiselt ülisõbralikud ja lahked ja suhtlemisaltid ja üleüldse on nendega tore asju ajada. Näiteks tagasilendu oodates läks kõrvalväravast Gdanski lend. Oli näha, et reisijad on peale pandud, aga keegi on veel puudu. Teenindaja ootas ja ootas, lõpuks tuli koguni leti tagant välja ja asutas end ootama piiiiika koridori ühte otsa. (Kuna ta oli eelnevalt taani keeles lobisenud teise töötajaga, siis sellest võis eeldada, et ta just taanlanna oli). Nii vastutulelikku ootamist ei olegi varem näinud. Kusjuures oodatav ei olnud pealtnäha küll mingi eriti tähtis nina, selline tavaline jorss oli. Ta lõpuks jõudis ju siiski kohale, küll ei olnud aga enam keegi teda ootamas ja ta võis vaid igatseva pilguga vaadata veel toru otsas seisvat lennukit, kuhu tema aga peale ei saanud. Valus. Et Christiania ei olegi nii äge, kui oleks arvanud. Natuke nagu siinne loomelinnak või Kantreküla. Viimases peaks küll veidi rohkem värvi sel juhul olema. Et jalgrattureid on veelgi enam kui "vanasti". Liikluses ei pea sa kartma mitte autosid, vaid rattureid. Nii päeval kui öösel. Rattateid on metsikult palju. Ratturite kiirused on õige korralikud, nii et targem on nende teele mitte ette jääda. Ja siis veel kõik see rattakärude, -haagiste, -korvide kirjumirjusus. Täiesti omaette maailm, ma ütlen. Et Kopenhaagen tundub olevat omamoodi Tesla-pealinn. Ka Tallinnas sigineb neid õige usinasti linnapilti (või ma satun kogu aeg ühtesid ja samu eksemplare märkama?), ent Kopis oli neid veelgi enam. Ometi on taanlaste autopark olnud pigem tagasihoidlik, seda tingituna kõrgest automaksust. Ja nüüd siis Teslad... võrdlemisi röögatu hinnaga ju. Elektriautodest veel rääkides, siis linna peal oli näha (minu jaoks) naljaka väljanägemisega BMW-sid, millel kõigil peal ühesugused kirjad, meelde jäi peamiselt vaid DriveNow. Uurisin nüüd kodus seda asja ja selgub, et tegemist on sõiduki jagamisega. Tundub äärmiselt mõistlik süsteem kesklinnas ühest punktist teise liikumiseks. Esmakordsel registreerimisel maksad 89 DKK ja edaspidi maksad vaid kasutusminutite eest. Telefonis on siis äpp, kust kaudu leiad ja haldad ja broneerid autot, ka niisama tänaval seismas nähes saad vist kasutada. Kindlustused on kõik juba olemas, parkimine on tasuta, auto avamised-sulgemised käivad ka äpi kaudu ja kui jätad pärast kasutamist auto laadima, siis kogunevad sulle veel mingid tasuta boonusminutid järgmiseks korraks. Jeerum, see kõlab nii mõistlikult ju! Ah jaa, need minutihinnad olid seal 2-4 DKK kandis, mis ei tundu ka üleliia kõrge hind olevat. Et Taani disain on ikka päriselt võimas! Sedapuhku läksime seda otse disainimuuseumisse uurima. Aalto Paimio sanatoorium mind suurt ei kõnetanud, Jaapani värk jättis ka külmaks, aga edasi läks aina paremaks. Erik Mortenseni "I am black velvet" kõrgmood nägi küll efektne välja. Et taanlastel ei lähe vist kunagi moest need ruudulised meestesärgid. No teate küll, sellised nagu töömehesärgid, punase-sinise ja veel mingi värvi kombinatsioonid. ... Kopenhaagenisse minekuks oli loomulikult siiski muu kui niisama ringi kolamine. Põhjus ise nägi välja selline: Pavlo Balakin käis möödunud suvel meil Soonlepa laudas laulmas. Nüüd tekkis hea võimalus võrdlemaks, et mille poolest meie saal parem või halvem on. Taani Kuninglik Teater haldab kolme maja. Neist kaht ja moodsamat näitasin ma põgusalt juba eelmises postituses, meil oli asja seekord vanasse majja (kõlab koledamalt kui välja näeb), mis asub Kongens Nytorvi vahetus läheduses. Kahjuks oli viimati mainitu läbi tegemas mingit totaalset uuenduskuuri, seega ei õnnestunudki seda oma silmaga näha. Plangud olid ees :( Piltidelt näen muidugi, et seegi on ilus. Väikeseks kultuurišokiks ma end valmis panin ja seda ma ka sain. Võrdlusmaterjali küll kahjuks eriti ei ole, aga seepärast siia selle üles märgingi, et tulevikus ehk hea võrrelda :) Algas kõik juba sisenemisest. Sa sisened suurde ja uhkesse fuajeesse, tuled punase nina ja vesiste silmadega... ja pahhh! on sul kohe ees mingi puhvet. Ma täpsustan, sul on alles üleriided seljas ja tuulesoeng peas ja juba peaksid sa ostma joogi (sest kergele näksile nad suurt rõhku ei pane, ma mainin igaks juhuks). Paljud ostsidki ja marssisid edasi, veinipokaal näpus. Siinsega võrreldes oli järgmine erinevus, et juba tuleb hargnemine parteri ja rõdude osas (meenutan, sul on üleriided ikka veel üll). Suundud siis vajalikku kohta, muidugi mõistame kiiresti, et siin tulebki üleriided loovutada alles p ä r a s t oma õigesse sektorisse minekut. Tasuline garderoob ehmatab esiotsa meid, sularahavabalt hotellist väljunuid. Siiski selgub, et kõikjal on siiski olemas ka järelvalveta ja tasuta riidehoiud, lisaks on neid õige ohtrasti sealjuures. Kogu olustik on omamoodi naljakas. Ma ei mäleta täpselt, kas see sai Taani-raamatus mainitud - ja kui saigi, siis oli see mu ema kogemus ju, mitte minu -, aga teatris on taanlastel joogiga tõepoolest isesugune suhe. Kuna nad juba alates välisuksest marsivad ringi pokaal näpus, siis tähendab see seda, et see pokaal saab maha poetatud ka, kuhu iganes juhtub. Saali viivate uste tagused on palistatud toolidega, seal nad siis kügelevad oma klaasidega. Kui vaja, toetavad tühjaks saanud pokaali kuhugi. Ka garderoobide juures olevad letitaolised moodustised on klaasidega täitunud. Pokaale on KÕIKJAL. Ühes kõrvalises saalis käib taanikeelne ooperi tutvustus. Kuulen vaid mõnusalt raiuvlaulvat taani keelt, näha ei saa midagi, sest rahvamassid ummistavad ruumi ja selle sissepääsud, nii ei saagi ma päris täpselt aru, kas räägib inimene kohapeal või tuleb see jutt lindilt/ekraanilt. Tegelikult ju tänuväärne osa korraldusest! Saali minnes on järgmine üllatusmoment. Natuke saime juba sellest aimu eelnevalt, kui Pavlo ütles, et ärgu me ehmatagu, nähes piletitel numbreid 3 ja 5. Olime neljandas reas, aga kohad olid just nimelt 3 ja 5 - pidavat siiski kõrvuti olema. Vaatame ühest otsast - no mingi 30+ kohad. Olgu, siin küljes on suured numbrid, kõmbime siis ikkagi teise otsa, järelikult seal on väikesed numbrid. Lähme sinna, vastu vaatavad endiselt 30+ numbrid. Järeldus: tuleb siiski rida ise läbi astuda, küll need pisikesed numbrid ka kuskil on :) "Armujoogi" lavakujundus oli oodatult moodne, nagu tänasel päeval ikka enamasti. Moodne kaubanduskeskus ühes tavapärase koristajaga andis edasi kõik olulise. Nemorinot, sedasama ullikest koristajat, kehastas juhtumisi veel ka asiaatliku väljanägemisega tenor Robin Yujoong Kim, nii et mõni stereotüüp oli ikka väga kümnesse. Pavlo oli riukliku soolapuhujast tohtri Dulcamara rollis aga võimas nagu alati. Ja milline tõetruu näitlejameisterlikkus. P.S. Ja Maire Aunaste oli ka laval olemas :)))) Ma vannun, ainult lõug oli veidi vale (alloleval pildil kõige vasakpoolsem). Nii profiilis kui otsevaates, maneeridki üks ühele sarnased. Ooperis käivad eranditult vanakesed. Noori oli äärmiselt vähe ja siiski peaks sõna "noored" panema jutumärkidesse. Ma ei tea, miks. Kui inimene pole näiteks 40 aastat käinud ooperis, kas ta siis aastanumbri kukkudes äkitselt üle öö hakkab seal käima? Või kuidas see neil õigupoolest käib? Saali sisenedes lööb teravalt ninna rohunapside lõhn. See on taanlaste puhul nagu aamen kirikus, ilma selle rohunapsita neid ei kujutagi ette. See lõhn ajas lõpuks juba muigama, nii ilmeksimatu. Ka etenduse ajal oli vahepeal märgata rüüpamist ja näksimist, saan aru, et see ei ole laialdaselt aktsepteeritud, ent seda juhtub siiski. Nüüd mõistan paremini kõiki neid soomlasi, kes meie Estonias etenduse ajal pudelist rüüpavad ja kel vahepeal kogemata jalg pudeli pihta läheb ja see lärmakalt veerema juhtub - on maid ja rahvaid, kel see veel teatrisaalis normiks. Ja kuigi see on kohati häiriv, siis teisalt on jällegi armas nende sundimatu ja vahetu naer ja kaasaelamine etenduses toimuvale. Nad on tõepoolest nii vahetult siirad, nagu lapsemeelsed. Ooper ise loomulikult itaaliakeelne, tekst ekraanil ainult taani keeles. Nii et pidin oma viimsed taani keele riismed kõik kokku võtma, et peensustest aru saada. Seega jälle üks huvitav detail - kas neil ei olegi tavaks ingliskeelset tõlget anda või oli see erand? Uus ooperimaja (ei tea, kaua seda uueks nimetama jäädakse). Seekord me sinna siiski ei lähe. Ka allolevasse teatrimajja mitte. Kuigi nii lahedas majas võiks suisa eladagi!			OSCAR-2019
On õnneseeni, kes on elanud koos hõbepulmadeni ega pole kunagi teineteisele pettumust valmistanud. Kuigi põhjusi selleks on neil olnud sama palju kui teistelgi. Kuidas see nil õnnestunud on? Tegelikult. Mingil ajahetkel on sinu alateadvus fikseerinud tõdemuse, et võib selle ärevaks tegeva signaali välja lülitada. Enam ei vaja te pidevat füüsilist kontakti, et teineteise olemasolus veenduda. See aga tähendab, et võib rahulikult magada, kinno või külla minna ja sünnitada. Varem te selle kõigega ei tegelenud. Nüüd aga seksite siis, kui aega üle jääb. Kuidas sellega toime tulla? Kui enamasti kõik teie soovid ühtivad ning te vajate puhanult enamvähem võrdset seksiannust, siis polegi põhjust solvuda. Saab lihtsalt võrdselt väsida ja võrdselt puhata. Vahel on õnneks tarvis sedagi, et mees kooriks kartulid. Enamasti on juba kõigil olemas pesumasinad ja ka nõudepesumasinad. Lisaks igat sorti muid kodutöid tegevad atribuudid ning isegi koduabilised. Ent ikkagi arvatakse, et olme eest vastutab naine. Et mees paneks pesu kuivama, on tarvis talle seda meelde tuletada ja ka seda, et ta tasuks arved ja viiks lapse kooli. Tegelikult. Loomulikult on olemas kohustusi, mida ei saa tehnika kätte usaldada. Näiteks järglaste eest hoolitsemine. Ja on mehi, kes nendest kohustustest mööda hiilivad. Inimestele on omane mitte märgata tööd, mida tehakse ilma tema osavõtuta: mees ei tea, kust tulevad kappi puhtad nõud, naisel pole aimugi, et autofiltrid ei vaheta end ise. Tehke mõlemad oma elu kergemaks: korraldage nii, et kommunaalmaksud lähevad automaatselt arvelt maha, puhtusest peavad olema huvitatud aga kõik pereliikmed. See on kodurahu jaoks väga kasulik. Tema ei too enam lillesülemeid. Ja ka hommikusööki voodisse ei too. Ka kätel ei kanna. Muinasjutt on läbi. Isegi kui naine tahab lilli, ta ei räägi sellest. Mees ei taipa, naine on solvunud. Tegelikult. Eks neid lillesülemeid makstakse ju nüüdsest ühisest rahakotist. Oled sa kindel, et rõõmustaksid, kui mees kulutaks orhideede ostmiseks raha, mis oli tegelikult ette nähtud nõudepesumasina soetamiseks? Kuidas sellega toime tulla? Romantika on teatav ideaalpilt, mis kas aitab põgeneda reaalsest maailmast väljamõeldud maailma või idealiseerib reaalset. Vaid sinust sõltub, milline variant valida. Võib solvuda mehe peale, et ta ei tormanud vihmavarjuga sulle vastu - sajab ju! Võib aga heldida, et ta õppis sel ajal koos lapsega ning valmistas süüa. Ei pruugi ilma põhjuseta lilli oodata, selle asemel saaks ju veidi rohkem magada ja nõudki oleksid pestud - romantika missugune! Sina tahad raha puhkuse (ja ka lillede) jaoks kõrvale panna. Tema aga tahab palgata lastele koduõpetaja. Arvamused võivad olla ka lausa globaalsed. Kas teil on ühine kassa või on kummalgi oma? Kui aga igal on oma, kes maksab siis üüri? Ja peamine, kas peate oma isiklikke sääste kulutama partneri vajaduste peale? Tegelikult. Pettumused on ikka romantikaga seotud. Abielus seguneb suhtumine rahasse alati emotsioonidega. Ükskõik kui kaugele areneks sugudevaheline võrdsustamine, naised tahaksid niikuinii, et mehed kulutaksid nende peale raha. Kuidas sellega toime tulla? Meestel tuleb vahetevahel siiski raha naiste peale kulutada. Lausa suvaliste, kasutute ja ebapraktiliste naiselike soovide täitmiseks. Kõik ülejäänu on loomulikult omavaheliste kokkulepete asi. Ei, mitte rahaliselt. Ent siiski. Üsna sageli ka kõige karmimad mehed, kes elavad vanematest juba ammu eraldi, tormavad kohale ema esimese kutse peale. Nad aitavad riputada kardinaid ja katavad suvilas roose. Ning naised (isegi suurte firmade juhid, kes on juba kolmandat korda abielus) varjavad oma emade eest, et suitsetavad. Tegelikult. Eraldumise periood peaks olema ammu lõppenud. Pole mõtet teha nägu ja kinnitada, et oled kõige tähtsam. On täiesti normaalne armastada oma vanemaid ja nende eest hoolitseda. Kuidas sellega toime tulla? Ei tohi enda sõltuvusi teiste omadega segi ajada. Kui sa ikka veel kardad, et „ema saab teada", siis tuleb emaga asjad selgeks rääkida ja piirid seada. Mehe sõltuvus oma emast on aga nende kahe asi. Kui ta riputab emale kardinaid mitte sellel ajal, kui lubas sind teatrisse viia, siis milleks närveerida? Perekondlik kriis ei ole iseenesest pettumus. Kõik teavad sellest. Kui aga ühtäkki kriisi ei tulegi? Või kui tuleb, siis sel ajal, kui seda ei oodatud. Tegelikult. Kõik need mitmekordselt kinnitatud numbrid 1-3-7-10 on välja mõeldud traditsiooniliste ühiskondade poolt, otsekui oleksid need kohustuslikud. Abielu 18-aastaselt, aasta pärast laps, see on esimene kriis. Kui laps võõrutatakse rinnast ja hakkab iseseisvalt käima - teine. Siis kool, siis keskea kriis ja tühja pesa kriis. See kõik on tegelikult juba vananenud skeem. Kuidas sellega toime tulla? Kriis on mugavustsoonist väljumine ning uutesse tingimustesse üleminek. Paljud tänapäeva pered elavad omad kriisid üle kergelt, peaaegu märkamatult. Aeg on lihtsalt muutunud. On olemas kõikvõimalikud kursused, internet ja teadlikud sõbrad. Paljud paarid ei pane oma kriise tähelegi, sest on harjunud omavahel asju arutama. Paljud lastest unistavad vanemad ei tule selle pealegi, et laste kasvatamine kätkeb endas ka suuremal hulgal bürokraatiat. Tegelikult. Laps tuleb kõigepealt registreerida dokumentide saamiseks. Siis peab teda arstidele näitama, isegi kui midagi ei valuta ning jälgima vaktsineerimise graafikut. Seejärel tuleb lasteaia järjekord ning jälle igasugused tõendid. Ka koolis jätkub sama lugu. Kuidas sellega toime tulla? Dokumendid tuleb eraldi kaustas hoida. Pärast võib juba jagada kohustusi. Las isa läheb lapsega polikliinikusse, seal suhtutakse isadesse soojalt ja kaastundlikult. Ema aga külastagu kooli lastevanemate koosolekuid. Peaasi, et kõik oleksid haaratud tegevusse, mitte üksnes emad. On neid emasid, kes lähevad lausa hulluks, kui vanaemad sekkuvad pidevalt lastelaste kasvatusse. Emad ju teavad ometi, mis on õige, mis mitte. Mõned on aga pahased, et vanaemad ei sekku - tegelikult ootavad nad ju abi. Tegelikult. Kui sul on lapsed ja sa tahaksid kinno minna, tuleb jälle emalt luba küsida (oled noorema positsioonil). Ent seejuures dikteerid vanaemadele, mida võib ja mida ei tohi (oled vanema positsioonil). Siit tekib teil omavahel dissonants. Vanaemad pole aga tegelikult millekski kohustatud, lapsed sünnitasid endale ju ikkagi sina. Kuidas sellega toime tulla. Võta lapsehoidja ja vaidlusi ei teki. Las vanaemad mängivad lastega ja söödavad neile kommi lihtsalt niisama. Ühe päevaga nädalas või isegi kuus ei riku nad last kohe kindlasti ära. Lastel on aga kasulik suhelda erinevate lähedaste inimestega. Tegelikult. Tavaliselt sõbrustavad inimesed endasarnastega. Ja kui sulle ei meeldi tema sõbrad, siis pole just eriti selge, miks tema sulle meeldib. Äkki oled lihtsalt armukade? Kuidas sellega toime tulla? Kui sulle mingid inimesed ei meeldi, võid vabalt nõuda, et neid ei toodaks teie ühisele territooriumile. See lahendab korraga kaks probleemi. Esiteks see, keda sa ei näe, sind enam ei ärrita. Teiseks kaotab mees võimaluse ühendada ajas ja ruumis naise ja sõbrad. Seega peab ta valima. Tavaliselt võidavad naised. Kas vaadata õhtul seriaali või seksida? Kas minna nädalalõpul teatrisse või võtta osa jooksust? Kas veeta puhkus rannas või suvilas? Kas minna sellepärast riidu või leida kompromiss? Tegelikult. See on üks kõige levinum pettumuste liik. Arusaamad ideaalsest puhkusest sõltuvad üldisest toonusest, meeleolust, väsimusest, vanusest, rahalistest võimalustest, laste arvust ning muudest kiiresti muutuvatest faktoritest. Kuidas sellega toime tulla? Elu, sealhulgas pereelu, on niivõrd pikaajaline projekt, et polegi hullu, kui selle kestel kumbki teist veedab paar korda vaba aega oma isikliku plaani järgi.			OSCAR-2019
«Lähme piki külateeda, lähme üle jõesilla, lõputuida maanteid mööda, rännuteida ääretuida…» Nende laulusõnade saatel alustas 20. mail umbes kolmekümnest inimesest koosnev seltskond Hommiku-Harju palverännakut Kose kirikust Pikva kabelisse. Peaaegu 20 kilomeetri pikkune teekond oli justkui sissejuhatuseks suvele ning tänavu juba kuuendat hooaega alustanud «Teeliste kiriku» projektile. Sellelgi suvel on Eesti kirikute uksed huvilistele pikemalt avatud, et väsinud rändurid saaksid hetkeks hinge tõmmata, palvetada, võtta veidi aega, et jälgida oma hinges toimuvat ning korrastada laialivalgunud mõtteid. Hommiku-Harju palverännakul avanes samuti võimalus maailmast veidi eralduda ja oma hinge vaadata, mõtestada oma suhet Jumala ning ümbritsevaga. Kohe alguses võis tõdeda, et lihtne see teekond olema ei saa. Vihma pudises juba eelmisest õhtust saadik ning sadu suubus täie hooga meie palverännakupäeva. Suur osa teekonnast viiski läbi rabamaigulise metsa. Kui alguses küsiti mitu korda, kas oleme ikka kindlad, et tahame võpsikusse sukelduda, siis kostis vastuseks üksmeelne «jaa». Ilmselt oli see õige otsus. Hoolimata vihmast ning aeg-ajalt kahtlaselt pehmesse pinnasesse vajuvatest jalgadest, andis metsaretk kogu üritusele kindlasti väga palju juurde. Inimene hakkab ju ikka maailma veidi teistmoodi nägema, kui tema tavapärast lennukust kammitsevad füüsilised raskused ning ebamugavused. Näis, et meie teekonnale sattus sümboolseid katsumusi. Kõrvetav päike oleks ilmselt hullem olnud, aga ka külm vihm polnud just nauditav. Samuti kõle tuul, irvitavad noored punkarid, rääkimata rabadest, ojadest, kummituslikest puuokstest, mis tüütult riiete külge klammerdusid. Omaette elamuse tekitas ühtäkki keset rohelist idülli meie silme ette kerkinud räige prügimägi – kõige kaalukam inimjälg, mida oma retkel kohtasime. Astusime sellest vaikides üle, hinges õõnestav pakitsus. Ent kõigest hoolimata rühkisime oma teed hääl meelel ja innukalt. Kõige ees kanti puidust risti, mille kandjat võis aeg-ajalt välja vahetada igaüks, kes tundis vajadust seda teha. Teekonnal oli ühtekokku 6 peatust, kus alati pidas keegi palvuse, üheskoos palvetati ning lauldi ja teekond jätkus. Vahel lauldes, vahel vaikides või omavahel mõtteid vahetades. Mõtteid, mida iseendaga jagada, kuhjus aga minu meeltesse küll rohkem kui küll. Hommikul, kui enne teeleasumist kirikus viibisime, ütles Kose kirikuõpetaja ja rännaku eestvedaja Mare Palgi, et palverännak on nagu jumalateenistus. Selles oli tal kahtlemata õigus. Sarnast Jumalaga kahekesi olemist kogemegi võib-olla kõige ehedamalt kirikus, kuhu tulemegi just selle eesmärgiga. Teel hakkasin mõtlema, et meie retke võiks võtta kui inimese elu üldises plaanis. Seda tuletasid meelde kõik läbitud käänakud ning konarused, ilu ja igatsuse segunemine, kus viimaks ilmselt paljusid meist kannustas lootus soojuse ja toidu järele. Viimaks lootus ka täitus. Nõmbra karjamõisa varemete juurde oli püstitatud suur indiaanitelk, kus hubises kodune lõke. Usinad kohalikud juba ootasid supipadade, lõkkes küpsetatud juurviljade ning vorstidega. Tol hetkel näis, et kõik unistused on ühekorraga täitunud. Veel viimast lõkkesoojust endasse imedes tekkis tahtmine end sinnasamasse kerra tõmmata ja lõputult vihma trummeldamist kuulata. Pärast kehakinnitust ootasid meid veel loetud kilomeetrid, loetud palved ning laulud. Viimases peatuses enne Pikva kabelit jäi tuulde kõlama psalm: Issand hoiab sind kõige kurja eest, tema hoiab sinu hinge. Ilmselt poleks me midagi muud suutnud tol hetkel rohkem uskuda kui seda lihtsat salmikest. Kui viimaks kabeli juurde jõudsime, kerkis minul küll kerge liigutuspisar silma. Küllap sellest, et olime ometi päral, ja sellestki, et mu hing oli tol hetkel väga hoitud. Kose abikirikuna toimivas Pikva erakabelis ühinesime armulauaga jumalateenistuseks, mida vedasid praost Jaanus Jalakas ja õpetaja Mare Palgi. Iga rändur sai kaela klaasist ja traadist meisterdatud rõngasristi, mis jääb meenutama rõngasriste Kose kiriku seinas. Jäävad meenutama ka seda teekonda, mida käime oma Loojaga igas päevas. Selle aasta 21. veebruaril EELK konsistooriumi otsusega UI rektori ametisse määratud assessor Ove Sander on instituudiga õppejõu positsioonilt seotud 1998. aastast, mil ta asus Paul-Gerhard Hoerschelmanni mantlipärijana juhtima pastoraalseminari. Ove Sanderi tee üliõpilasena instituudis algas aga 18aastase noorukina 1988. aastal. Ja ta meenutab: «Kell viis hommikul jõudsin vana konsistooriumi ette ja käisin edasi-tagasi tunde ja isegi kui kell üheksa uksed lahti tehti, ei julgenud ma sisse minna. See oli nii kõrge ja auväärne paik minu jaoks.» Kirikukäsiraamatu (2009) kohaselt ametisse seadmise armulauaga jumalateenistus algas protsessiooni ja alguslauluga (KLPR 131). Püha Vaimu kirikusse olid pidulikust sündmusest osa saama tulnud lähimad kolleegid, ametikaaslased Eesti kirikuist ja välismaalt, sõbrad ja üliõpilased. Teenistust saatis orelil Kristel Aer UI kirikumuusika osakonnast. Ametisseseadmise eel pidas kõne peapiiskop Andres Põder, aluseks salm Johannese evangeeliumist (15:9): «Nõnda nagu Isa on armastanud mind…» Võttes kõneks teatepulga üleandmise UI juhtimisel, nimetas ta, et «ülesanded võivad olla sarnased, aga need on alati uued». Ja elu uuendavat, ülesehitavat vaimulikkust on instituut alati endas kandnud. Tsiteerides Elmar Salumaad, kes on öelnud, et teoloogia on kiriku funktsioon, rõhutas peapiiskop, et usaldusest ja armastusest Jumala vastu kasvab välja tõeline teoloogia, mis on alati rakenduslik. Peapiiskopi tänu kuulus kõigile legendaarsetele õppejõududele ning eelmisele rektorile Randar Tasmuthile. Seejärel astus Ove Sander altari ette. Andres Põder ning teda assisteerivad Paul-Gerhard Hoerschelmann ja Randar Tasmuth altarisse. Loeti ette konsistooriumi otsus rektoriks määramisest ning Ove Sander andis tõotuse pidada rektori ametit õigesti ja ustavalt Jumala sõna ja meie kiriku korra kohaselt. Altari ees põlvitav Ove Sander õnnistati ristimärgi ja käte pealepanemisega teenima Kristuse kirikut usuteaduse instituudi rektorina. Vastse rektori tänukõne on loetav 6. lk. Kolm märksõna, mis edasises töös tema jaoks olulised, on koostöö, rakenduslikkus ja vaimsus. Titulaarpraost Eenok Haamer (UI prodekaan aastani 1992) mälestas instituudi rajajaid ja igavikku lahkunud rektoreid. Kirikupalves paluti rektori eest: «Anna talle usku, tarkust, püsivust, alandlikkust ja väge tööks meie keskel. Julgusta teda raskustes.» Õnnistamissõnade järel kõlas keskaegses pühakojas võimsalt luteri kiriku hümn «Üks kindel linn ja varjupaik». Jumalateenistuse järel siirduti kiriku kõrvalmajja, usuteaduse instituuti, kus rektor asus vastu võtma õnnitlusi. Õnnitlejate ja kingitoojate hulgas oli ka regionaalminister Siim Valmar Kiisler, kes ei unustanud tänukinki anda ka Randar Tasmuthile. Viljandimaalt pealinna sõitnud emeriitõpetaja Helmut Mõtsnik pöördus tervitusi üle andes vastse rektori poole sõnadega «hea koolivend». Hiljem selgitas, et nad õppisid koos, aga tema oli usuteaduse instituuti õppima asudes 62aastane. Kui 24aastane Ove Sander oli juba neli aastat teeninud Vastseliina kogudust, seisis ta ühel külmal 1995. aasta jaanuaripäeval Vastseliina kirikus altari ees. Tema selja taga istus kirikupinkides tuhatkond inimest. Peapiiskop Jaan Kiivit oli tulnud ametivennale usuteaduse instituudi lõpetamise järel üle andma ametiristi. Peapiiskop soovis toona, et kogudus kannaks oma noort õpetajat eestpalves ja jagaks koos rõõme ja muresid, mida päevad meile toovad. Ove Sander tunnistas toona intervjuus Võru praostkonna Sõnale, et «taevas on kuidagi siinsamas». Ligi paarkümmend aastat hiljem kinnitab Ove Sander, et on ikka taeva lähedust tundud, eriti raskuste, valu ja kannatuste ajal. «Ja ma palun, et see lähedus võiks jääda, et ma headel aegadel ei läheks Kristusest kaugele. Et ma võtaksin nii raskeid kui häid aegu temast ja laseksin temal olla enda lähedal.» Kirikuvalitsuse liige alates 2005, Nõmme Rahu koguduse õpetaja alates 1999, usuteaduse instituudis alates 1998.			OSCAR-2019
Ka teine jõulupüha on Sindis kestvalt ilma lumeta. Vihm ja soojakraadid on tänavatelt kaotanud viimasedki lumekübemed, mis veel eile siinseal päris väikeste kuhjatistena pilku püüdsid. Mustalt afaltilt, rohetavatelt kraavipervedelt ja pargialadelt ning vesiselt ilmalt üritavad tähelepanu kõrvale juhtides pühade meeleolu luua mitmevärvilised erinevate kujunditega valgusehted. Paljud eramajad sätendavad pühadetuledes. Ka Sindi linnavalitsus on kandnud hoolt, et linn oleks tuledesäras meeleolukam. Möödunud sajandi alguses kujunema hakanud tava toob jõulude ajal suurel hulgal inimesi kalmistutele, et läita tillukesed tulukesed oma lähedaste kalmudel. Sarnaselt paljude teiste surnuaedadega valgustas küünlasära ka Pärnu Metsakalmistul jõuluööd. kalmudel vilkuvad tulukesed annavad tunnistust sellest, et eestlased peavad oma eelkäijate mälestust kalliks Jõululaupäeval süüdatud küünlad ja laternad põlesid kaunilt veel esimese jõulupüha õhtu saabudeski. Suuremad küünlad ei kustu järgmisel ja ülejärgmiselgi ööpäeval. Küünlaid süüdatakse ühel platsil ikka hulgi. Küünlad pole üksnes valged. Näeb punaseid, rohelisi ja muudes värvides leeke. Kuigi täna liikus inimesi kalmistul oluliselt vähem ja sõidukidki ei ummistanud enam parklat, võis kalmistu teedel ikkagi näha tavapärasest rohkem jalutajaid. Silma hakkasid noorte seltskonnad. Lahkunuid tulevad mälestama lapsed, lapselapsed, lapselapselapsed, sugulased, sõbrad, tuttavad, majanaabrid. Ei mälestata üksnes lähedasi. Kui küll küünal jäetakse panemata, peatutakse siiski ka eluajal austust ja tuntust kogunud inimeste kalmude juures. Üksnes tema, kellel on jumalik vägi ja samas tuttavad inimelu rajad – on meie Õnnistegija ja hoidja! „Pärnu Oikumeeniline Naiskoor on aastaid esinenud Raeküla Vanakooli Keskuse jõuluteenistusel,“ ütles koori juht Ester Murrand. „Laulame oma armastatud jõululaule. Neist üks on kindlasti Timo Lige, Kärdla muusikaõpetaja ja pastori, nö Lauluisa, üliviljaka ja hinnatud helilooja lugu “Jõuluteel”, mis räägib jõulude sügavamast tähendusest,“ tutvustas Murrand. Veel lauldi “Jõuluöö hümni”, mis on Soome tuntud kristliku helilooja Simojokki laul. Pätsi aegse koolimaja saalis kuuldi ka traditsionaali “Greensleeves”, seda siiski jõulusõnumi eestikeelsete sõnadega. Alari Allika viisil ja sõnadel “Astub tasa” kõlas uue versiooni ja kooriseadena. „See on imelise, inimliku, sügava, kuid lihtsa sõnumiga laul rõõmusõnumist, mis meie südameisse jõuluõhtul astub,“ selgitas Murrand. Aleksander Abeli “Jõuluööl“ kanti ette Pärnu Eliisabeti kirikus kolme kollektiivi kontserdi ühendkoori loona, mida nüüd võis uuesti kuulda. Toomapäeval, tunnike pärast astronoomilise talve saabumist saabusid traditsioonilisele Sindi gümnaasiumi jõuluballile nii kooli töötajad kui gümnasistid ja vilistlased. Joosep Ailiste täiendab fotograafiaalaseid oskuseid Sindi noortekeskuse fotoringis ja vaatamata väga noorele eale pakkus härrasmeheliku välimusega noorhärra piltniku teenust kõigile, kes soovisid endast ja mälestusväärsest päevast suurepärast fotot. Suurepärase õhtu kordaminekuks tegid vajaliku ettevalmistuse kooli õpilasesinduse noored, kelle innukust toetas oma oskustega Sindi gümnaasiumi huvijuht Lisette Kandima. „Kas tunned kooli aula ära?“ Küsija hääl tuli seljatagant mööduvalt Kaur Kasemaalt, kes kiirustas mikrofonide töökindlust kontrollima. Tegelikult ei sarnanenud eilseks õhtuks kujundatud aula mitte kuidagi harjumuspärasele väljanägemisele. Valgetes kangastes lagi hõljus ja lainetas vilkuvate tulede säras. Maani ulatuvad sama valged toolikatted ja küünlatule virvenduses meeleolu loovad veelgi valgemad laudlinad tekitasid kosmiliselt hubase tunde juba enne peo algust, sest prožektorite värvilises valguses ei jäänud valge enam valgeks. Eile õhtul peeti 5.-8. klasside jõulupidu, mis algas Merili Passeli tantsutüdrukute tantsukavaga. Ringmängud pani elama kooli huvijuht Lisette Kandima. Igal klassil oli samuti oma etteaste, millega taheti jõulutaadile meelepärane olla. Mõnel õnnestus see sedavõrd hästi, et nooruslik jõulutaat Jaan proovis korra ka ise hakata jalgu loopima sama kergusega nagu seda laval ühiselt punakuueliste päkapikkudega tehti. Kukerpalle Jaan siiski ei üritanud sooritada. Väga tublilt esinesid õpetajad, kelle jaoks oli jõulutaat samuti kinke varunud. Kui jõulutaat lahkus, vedas ta vaatamata kinkide jagamisele ikka endist viisi suurt kotti enda järel. Jõuluaeg alles kestab ja päris pühad seisavad veel ees. Olekski rumal arvata, et kohe esimese õhtuga kingikott tühjaks jääb. Jõulutaadi lahkudes läks diskotümps valjemaks ja esimestena lasid oma kehad helide rütmis võnklema need, kes ka igapäevastes tegemistes kõige rohkem sädelevad. Alates keskpäevast oli tänane Pärnu Rüütli tänav tavatult rahvarohkem, sest Talvevalguse promenaadiks nimetatud uulitsal võis märgata jõulukülale iseloomulikke tunnuseid. Nagu eelnevalt lubatud, leidiski suurema otsimiseta jõuluvana üles. Jõulutaat Ärni istus Pühavaimu nurgal keset tänavat püsti aetud jõulupuu ees. Ärni toetus kergelt parema käega oma ametikepile ja vasakuga kõlistas hõbedahäälset kellukest, et oleks kõigile möödujatele paremini märgatav. Ühele poisikesele meeldis kellahelin nii väga, et soovis proovida kas temagi käes kõliseb see sama hästi. Väikemees tahtnuks selle päriselt endaga kaasa võtta, aga mõistis, et jõulutaadil läheb seda siiski rohkem tarvis. Igaüks, kes jõulutaadi juures seisatas, patsu lõi, luuletust luges või lihtsalt Ärni vastu aupaklik oli, sai maiustuse põske pista. Elmu Sadulsepp keerutas sealsamas teiselpool tänava nurgal plaate. Jõulumuusika lähedusesse olid mõned kaupmehed oma lettidega välja tulnud. Võis isegi kohvilauda istuda. Kella üheks oodati esinema Janne Ristimetsa tantsustuudio lapsi ja tund hiljem rahvatantsurühma Tuurit-Tuurit. Kui läbi hilissügise vihmasaju lähenes Sindi sotsiaaltöökeskuse hoonele vihmavarju all sutaani kuivaks jäämist üritav mees, ei teadnud ruumis istuvad naised veel oodata pastor Tõnu Taremaa saabumist. See pidi olema üllatus. Tõnu Taremaa on Pärnu praostkonna Pärnu-Jakobi koguduse õpetaja ja Sindi koguduse hooldajaõpetaja, kes paluti täna naisliidu eakate ühise jõulupeo laua vestlusringi. „Transtsedentne absoluut on sisenenud aegruumi! Aga seda saab öelda ka palju lihtsamalt ja südamlikumalt: Jumal sai inimeseks. Soovin valgust, mis jõulusõimest paistab, et sellega minna oma elus edasi,“ ütles Taremaa ilma sissejuhatuseta kohe pärast tuppa astumist veel enne kui naised jõudsid üllatuda. Juta Velleste, Sindi Naisliidu esinaine, tavatseb sageli oma kaaslasi üllatada. Lõppev aasta on olnud luterlikule kirikule kahekordne juubeliaasta. Tänavu täitus pooltuhat aastat reformatsioonist ja Eesti rahvakirik sai saja aastaseks. Aastal 1917 kogunes hästi esinduslik Eesti kiriku kongress, kus otsustati enam mitte olla ei sakslaste ega venelaste kirik, vaid saada Eestis vabaks rahvakirikuks. Mida lähemale jõulutaat Vidi neljandal pühapäeval enne esimest jõulupüha Sindile jõudis, seda tugevamaks tuul ja vihmasadu muutus ning järjest vähemaks jäi lootust, et keegi üldsegi veel linna sotsiaaltöökeskuse juures esimest adventpüha tähistab. Jõulutaadid Kulla ja Vidi, nende kõrval kuulab tähelepanelikult jõuluvanade juttu Sindi lasteaia muusikaõpetaja Ülle Ots. Foto: Urmas Saard Tegelikus osutus vastupidiselt eelarvamusele sootuks teiseks. Hulk linlasi trotsis kehva ilma ja laudki oli lageda taeva all kenasti jõulupuu kõrval kaetud. Esimese püha valge advendiküünla süütas EELK Pärnu praostkonna Sindi koguduse hooldajaõpetaja Tõnu Taremaa, kelle sõnul jõuluaega täidab hoolivus. Taremaa sõnumit sidus kolm sõna, kui kutsus meie ümber olevaid inimesi märkama, hoolima ja hoidma. Kõigil oli võimalus läita advendileegist ka oma küünal, et selle põlevana oma koju viia. Nüüdse aja levinuima tava kohaselt liiguvad jõulude saabudes päkapikud, kes poetavad öötundidel kingitusi sokkide ja susside sisse, mida hommikuti ärkavad lapsed siis üllatudes avastavad. Aga ka jõulutaadid ja -memmed on juba aegsasti liikvel. Sindis oli tulede süütamise tunnistajana ja maiustuste jagajana kohal jõulutaat Kulla. Eesti Lastemisjoni nukuteater Talleke külastas tänasel teisel adventpühal Sindi linna lasteprogrammiga „Avamata kingitus“, mille keskseks ootuseks oli nukunäidend „Jõululugu“. „Jõululugu“ vestab Jeesuse sünniloost ja esimestest sünnipäevakülalistest väiksematele lastele hõlpsasti mõistetaval kujul. Jutustus põhineb piibliloo Luuka evangeeliumi 2. peatüki kirjeldusel, kestvusega 25 minutit. Helitaustaks on kasutatud Timo Lige muusikat ning vokaalselt ka Maarja ja Joosepi laulu. Nukud pani elama kuus vabatahtlikku, kes saanud ettevalmistuse lastemisjoni koolituspäevadel. Lisaks üks inimene valgustuse puldis ja teine arvuti taga. Nukuetendusele eelnes vahetu vestlus lastega. Vestlust illustreerisid pildid suurel ekraanil ja vahelduseks lauldi täiel rinnal tuntud lastelaule. Näiteks: „Kui sul tuju hea, siis käsi kokku löö…“ Seda viis läbi Ülle Kalvik, lastemisjoni projektijuht. Seltsimaja väikese saali kõik 70 istekohta olid hõivatud ja toole tuli puudugi. Tublisti üle poolte olid lapsed. Selgelt kristlikule pärimusele tuginev vestlus polnud siinse kultuuriruumiga harjunud inimestele midagi võõristavat ja seepärast ei tundunudki religioosse müsteeriumina. Pigem oli tegemist väga eluterve käsitlusega, mis suunas lapsi ratsionaalselt, aga ka eetiliselt parimal viisil elus toimetama. 4. detsember 2016 \| Sildid: Jõulud, lapsed, tähtpäev \| Teema: Pärnumaa, Sindi \| Kommenteerimine on suletud Eesti Metodisti Kiriku Pärnu Agape kogudusel on saanud tavaks kutsuda kolmekuningapäeva jumalateenistusele inimesi kõigist teistest linna kirikutest ja palvelatest, et jagada kristlikus usuelus ühist osa erinevate tõekspidamistega usklike vahel. Lisaks üle linna paistvatele kõrgete tornidega kolmele kirikule on Pärnus veel päris suur hulk rohkem või vähem tuntud nimetustega pühakodasid. Tornideta Immaanueli, Saalemi ja teiste sarnaste kõrval on Agape kogudus üks linna tuntumaid, mis asutati 1921. aastal. Laiemale üldsusele sai ta paremini teatavaks üheksakümnendatel, pärast uue hoone valmimist Rääma männiku servas. Agape toetub ajaloolisele kristlikule traditsioonile ja kohtleb austusega oma naabreid teistes kirikutes. „Pole teada, kui suursugune see tuleb, kui laiaulatuslikult teised kogudused saavad meie kutsele vastata. Teadaolevalt on vähemalt kahel suuremal Pärnu kogudusel ka oma tavajumalateenistus samal ajal,“ arutles pastor Tõnu Kuusemaa enne teenistuse toimumist. Külastasin taolist koguduste vahelist jumalateenistust esmakordselt. Polnud aimu, mida suursugune täpsemalt peaks antud juhul tähendama ja ei esitanud teadasaamiseks ka täiendavaid küsimusi. Lootsin seda ise näha ja paremal juhul ka kogeda. Paikuse alevi rahvale on aastatega saanud harjumuseks tuua välja visatud jõulupuud Kastani elamukvartali lähedal asuvale jaanituleplatsile, kus need ühiselt ära põletatakse. Paikuse valla kultuuritööspetsialist Ille Riivits ja keskkonnaspetsialist Reet Jalakas pidasid täna nõu ja leidsid, et suure külma püsimise tõttu ei tohiks põletamisega väga kiirustada. Igal aastal on kuuskede toomise järel suure tule ümber ka lustitud, vaevatasuks saadud kompvekke lutsitud ja kõrval oleval liumäel liugu lastud. Lumeta talvel on mäest alla kukerpallitatud ka mööda rohetavat vaipa. Spetsialistid uurisid ilmaennustajate ennustusi ja arvasid kõige sobilikumaks päevaks 12. jaanuari. Siis pidavat õhk soojemaks minema, kuid loodetavasti mitte nii kuumaks, et mäenõlvadelt sulalumi voolama pääseks. Eesti rahvakalendri järgi loetakse kanutipäevaga jõulupühade aeg lõplikult möödunuks ja seega on valitud aeg kõigiti ka sümboolses tähenduses hea valik. Meenutus aastast 2014, kui jaanuarikuisel muruvaibal põletati Paikuse alevirahva jõulupuid. Foto: Urmas Saard → Neljandal adventpühal Haapsalut külastades tundsin esimese asjana huvi, milline näeb välja linna jõulukuusk. Põhjuseks oli teadmine, et Delfi ilusaima jõulupuu hääletusel oli 17. detsembri hommikuks Haapsalu kogunud näoraamatusse ligemale 700 häält, millega edestas koguni pealinna jõulukuuske. Polnud varem Haapsalut jõulukuul külastanud ja seepärast puudus orientiir, kuhu kaunis kuusk püsti on aetud. Sisetunne ütles, et küllap ta Lossiplatsil on, aga igaks juhuks püüdsin juhuslikelt inimestelt sellele kinnitust saada. Paraku ei osatud minu küsimusele vastata. Ilmselt oli siis võõraid linnas rohkemgi. Seadsin sammud piki Posti tänavat teele, lootuses viimaks ka mõnd Haapsalu inimest kohata. Mida kauem olin astunud, seda vähem inimesi liikumas nägin. Tegelikult oli neid palju vähem kui ühe käe sõrmedel lugeda. Enne Karja tänavale jõudmist lähenes lapsekäru lükkav noor isa. Tervitasin kõval häälel ja enne, kui jõudsin küsimust lõpetada, nägin meest nimetissõrme suule asetamas. Mõistsin kohe ettevaatamatusest tekitatud ebameeldivust ja sulgesin poolelt sõnalt suu. Aga mees sai küsimusest ikkagi aru ja andis käega selge vihje, et olin päris õigel suunal. Nüüd tuli lugu meelde ja uurisin täna õhtust seisu. Facebooki seinal on koguni kaks Haapsalu jõulupuu fotot. Ühe pildi all üle 1240 meeldimise ja teisel mõnikümmend meeldimist vähem. Kahe foto peale kokku seega rohkem kui ühel Kuressaare jõulupuu fotol, kus oli vaatamise hetkel 1717 märkimist. Rakvere 6555-le ei saa muidugi ligilähedale ka Haapsalut ja Kuressaart kokku liites. Teisalt jälle on Rakvere jõulupuu sootuks muust materjalist, kui teiste linnade pühade kaunistustega ehitud puud. 22. detsember 2015 \| Sildid: Jõulud, konkurss \| Teema: Haapsalu, Läänemaa \| Kommenteerimine on suletud Täna toimus jõululaat Pärnu Raeküla koolis, kus lisaks oma kooli 7 minifirmale ja töötubadele osalesid külalistena kõik Pärnu Ülejõe põhikooli minifirmad, üllatajana tuli kauplema ka Sindi gümnaasiumi õpilasfirma Säde. „Selliselt suuremalt peame kooli õpilaslaata alles teist aastat. Varem oleme müüke teinud mingite teiste sündmuste, nagu reaalainete nädala või projektipäeva raames. Tänavu kutsusin külalistena osalemas ka kõik Pärnu Ülejõe põhikooli minifirmad,“ rääkis majandusõpetaja Kristi Suppi. Eelregistreerimise lehel on kirjas kokku 39 kaupleja nimetust. Kauplevad nii minifirmad kui töötoad. Junior Achievement Eesti kodulehelt saab teada, et minifirma on lihtsustatud variant õpilasfirma programmist, mis mõeldud ettevõtliku mõttelaadi arendamiseks ja ettevõtlusalaste põhiteadmiste andmiseks 7.-9.klassis. Milles on siis töötubade erinevus? Suppi selgitas, et kui ametlikult registreeritud ÕF ja MF tegutsevad terve õppeaasta, siis töötoad on ühekordsed, konkreetseks ürituseks valmistunud meeskonnad. Suppi hinnangul oli väga suur abi töötubades osalevate õpilaste vanematelt. Õpetajatest abistas oma õpilasi Pille Nurk (3.a), kes on ka Pärnu Ülejõe Põhikooli MF L.A.M konsultant. Veel nimetas ta õpetajaid Anneli Kõrge (6.a), Sirle Sikk (6.b) ja Anu Helemäe (7.a). 21. detsember 2015 \| Sildid: ettevõtlus, Jõulud, kool \| Teema: Pärnu, Pärnumaa \| Kommenteerimine on suletud Eesti Kodanikuajakirjanduse Seltsi uudisteportaal Külauudised tänab kõiki lugejaid ja koostööpartnereid, kes saabuvate pühade puhul meid tervitavad ja soovib ka omalt poolt häid pühi! 20. detsember 2015 \| Sildid: Jõulud, jõulusoovid, pühadekaardid \| Teema: Eesti \| Kommenteerimine on suletud Me kõik teame, et Jõuluvana tuleb lastele külla kaugelt põhjamaalt. Õigeks ajaks jõuab ta kohale tänu põhjapõtradele, kes tema kelku veavad. Otepää Winterplace-is elavad alates sellest talvehooajast Lapimaalt pärit jõuluvana viis põhjapõtra: Rudolf, Olaf, Niko, Robbie ja Sven. Nendega saab teha pilti ning ka pai meeldib neile väga. Põhjapõder on olnud kunagi asukas ka Eesti aladel. Eesti alalt kadus põhjapõder preboreaalse (10 200–9300 aastat tagasi) kliimastaadiumi alguses. Põhjapõdra levilaks on Euraasia ja Põhja-Ameerika põhjaosa. Kuni 20. sajandini oli põhjapõdra levila ühtlane, aga tänapäeval on see katkenud paljudeks eraldatud osalevilateks. Põhjapõder on ainus hirvlane, kelle emasloomal kasvavad sarved. Otepää Winterplace-is on vahva. Huvitavaid talviseid tegevusi leiavad erinevas vanuses lapsed, noorukid ja täiskasvanud. Talvepargis ootavad lustijaid: snowtubingu rajad, kelgumägi, uisuväljak, põhjapõdrad, iglukino, väikelaste tuubikarussell, Ahhaa teadusiglu ja loomulikult palju lund. Pargi nõlvad on kaetud kunstlumega, mille tootmiseks kasutame tänapäeva tipptehnikat. Otepää Winterplace on lõbus reisielamus kogu perele. 9. detsember 2015 \| Sildid: ettevõtlus, Jõulud, maaelu, põhjapõdrad, talverõõmud \| Teema: Eesti, Otepää vald, Valgamaa \| Kommenteerimine on suletud			OSCAR-2019
21. veebruaril korraldas Eesti Luterliku Tunni Teenistus Eesti Vabariigi 85. aastapäevale pühendatud kultuurikonverentsi «Inimesena maailmas». Peapiiskop Jaan Kiivit tõstatas konverentsi avakõnes Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professori Rein Veidemanni ettekande teesides esitatud küsimuse: «Kas inimese puhul on tegemist evolutsiooni eksperimendiga või on tegu jätkusuutliku liigiga?» Kuigi Veidemannil jäi see küsimus vastamata, leidis Jaan Kiivit, et viimane on võimalik, kui nägev ja mõistev armastus inimeses asendab iniminstinktides oleva kõikide sõja kõikide vastu. Rein Veidemanni hinnangul on kultuur kolmepoolne jagamine – olemiskogemuse, inimkogemuse ja individuaalsuse jagamine. Viimane neist on loovuse ja mitmekesisuse allikaks ning teeb nii kultuurist kumulatiivse protsessi. Kultuur on eeskätt küsimus milleks ja mille nimel. Küsisin Rein Veidemannilt kohvilauas, kas tänane kristlik vaimueliit teeb piisavalt koostööd ilmik-ilmaliku rahvuskultuuri esindajatega, nagu seda on teinud Uku Masing ja Toomas Paul. Veidemanni hinnangul võiks suhe olla parem, kui see praegu on. Birgitiinide kloostri vaimulik Vello Salo tõdes, et on raske anda definitsiooni sõnadele «kultuur» ja «religioon»: «Õigus on kõigil, kuid seda vaid oma arusaama piires.» Eesti kultuuri on Salo väitel kujundanud suur hulk tegijaid ja tegureid, sealhulgas on oluline osa riigi ja kiriku suhetel ning Piiblil kui olulisel kirjanduse, muusika ja kujutava kunsti allikal. Ta rõhutas, et eestlased vajavad ülevaatlikku ja entsüklopeedilist teost kodumaisest kirikuloost, mis mahuka tööna eeldab palju eriuurimusi. Siseministeeriumi usuasjade osakonna peaspetsialist teoloogiamagister Ringo Ringvee nentis, et kui kunagi oli kultuur osa religioonist, siis tänapäeva maailmas, ka Eestis, on usust saanud kultuuri osa. Kord kultuuri loonud religioossed institutsioonid on täna kultuuri kandjateks ja mäluhoidjateks. Assessor ja teoloogiadoktor Arne Hiob tõdes, et sekulariseerumise käigus on kadumas huvi traditsioonilise teoloogia vastu ning ka teoloogia mõistab end järjest enam kultuuriteadusena. Kultuur rajaneb religioonil, haridus omakorda põhineb kultuuril ning kultuur on seega religiooni ja hariduse vahel vahendaja rollis. Arne Hiob leidis, et religioon on kultuuris ja hariduses paratamatult vajalik, muidu muutuvad need primitiivseks. Religioonipedagoog Lii Lilleoja andis ülevaate usuõpetusest Teise maailmasõja eelses Eesti Vabariigis ja religiooniõpetusest taasiseseisvunud Eestis. Ta tõdes, et aastatel 1997–2001 on religiooniõpetus juurdunud mitmes Eesti koolis, kuid usuõpetust õpetavate koolide koguarv on järjest vähenenud. Sellest hoolimata on hoogustunud diskussioon religiooniõpetuse teemal. Eesti Kirikute Nõukogu on loonud religiooniõpetuse ümarlaua, antud teema on ära märgitud valitsuse ja EKNi ühishuvide protokollis ning koostatud on uus religiooniõpetuse ainekava, mille kohaselt oleks igas kooliastmes üks kohustuslik kursus ning kaks valikaine kursust. Eesti Keele Instituudi sektorijuhataja Kristiina Ross tuletas kuulajatele meelde, et viis sajandit tagasi lõid saksa pastorid eesti kirjakeele. Toonased eestlased rääkisid külavahel hoopis teistsugust keelt kui pastoraadis pastoriga, kuid ajapikku sulasid need kaks keelevarianti kokku ning tekkis eesti ühiskeel, mille saksapärasust tänapäeva eestlane enam ei taju. Kristiina Rossi hinnangul teeb eesti keel praegu läbi samasugust pööret ning tekkimas on uus euro-eesti dialekt. Kui eestlane räägib kodus ikka eesti keelt, kasutab ta euroasjadest rääkides euro-eesti keelt. ELTT kaasautor Malle Pärn tõdes, et meedia on praeguse aja kroonimata kuningas, sest just meedia kujundab inimeste mõttemaailma, maailmavaadet, eluhoiakuid ja hinnanguid. Meedia ja poliitika loovad ideoloogia ning omavad nii võimu terve rahva üle. Eesti vajab ausameelset ja vastutustundlikku meediat, mis kaitseks inimese vaimsust kommertskultuuri eest, mis soovib rumalat ja arenematut tarbijat, kes neelaks valimatult kõike, mida talle müüa pakutakse. Malle Pärn leidis, et kui meedia tahab olla kultuuri osa, peaks ta olema vahendaja inimkonna ja Jumala vahel. «EELK on Eestis suurim ühiskondlik organisatsioon, keda rahva enamus usaldab ja toetab,» ütles Saarte praosti kt Veiko Vihuri. Oma väidet põhjendas Vihuri ühe hiljutise uuringu tulemustega, mille kohaselt peab suuremaid kristlikke konfessioone südamelähedaseks 77% Eesti elanikkonnast, 51% eestlastest aga toetab luterlust. Kirikul on kolm peamist rolli – kuulutaja, prohveti ja teenija roll. Kuigi ühiskonnale meeldiks enim sotsiaalkiriku mudel, leidis Vihuri, et kirik ei tohiks rahulduda sotsiaaltöötaja rolliga. EELK ülesandeks on olla rahva vaimseks orientiiriks, mis eeldab selget visiooni. Ka leidis Veiko Vihuri, et tänases sekulariseerunud Eestis vajab rahvakiriku mudel ümbermõtlemist ning EELK peaks senisest rohkem tähelepanu pöörama venekeelsele kiriklikule tööle. Kriminaaltöö Keskuse juhataja Avo Üprus ütles, et inimese vastutus inimese ees peaks toimima au, mitte hirmu läbi: «Mässu puudumine hirmu kultuuris näitab au puudumisele.» Karistuste õiglust saab hinnata vastavalt selle kasvatuslikule loomusele – iga karistus, mis ei kasvata, on kättemaks. Üprus leiab, et praegu on ähmastunud küsimus, kelle ees vastutatakse? «Jumalat ei ole kohal või ei tunta teda ära. Ta pagendatakse printsiibiks, muulaseks, keda igapäevaelus ei märgata,» ütles ta. Inimene, kes usub abstraktset jumalat, ei tunne kohustust ega vastutuse reaalsust. Tartu Ülikooli usuteaduskonna dekaan professor Tõnu Lehtsaar tõdes, et rahvuskonfliktid on raskesti lahendatavad, sest hõlmavad endas mitteläbiräägitavaid ja mittekaubeldavaid erinevusi. Rahvuskonfliktide lahendamise peamiseks eelduseks on teise tunnustamine sellisena, nagu ta on. Lihtsamate vahenditena, mis aitavad konflikte lahendada, mainis Lehtsaar inimlike kontaktide ja suhtlemisvõimaluste olemasolu, ühistegevust ning inimesi ühendava kõrgema väärtuse olemasolu, milleks võib olla näiteks sport. Protsessi, mis rahvuskonflikti intensiivistab ja muudab juhitamatuks, saab Lehtsaare sõnul kirjeldada neljaastmelisena: identiteedi ohustamine, informatsiooni moonutamine, maailma jagamine meieks ja nendeks ning lõpuks sõltuvusena oma vaenlasest, mis väljendub enesemääratluses vaenlasega vastandumise kaudu. Kommenteerides USA sõda terrorismiga, ütles Lehtsaar, et USA president George Bush on jätnud meie ja teie vahele vähe hingamisruumi öeldes teistele riikidele: «Olete kas meiega või olete terroristidega.» Välisministeeriumi nõunik suursaadik Jüri Luik leidis, et kiirete ühiskondlike muutuste tulemusena on eetilised ja humaansed väärtused jäänud Eestis materiaalsete väärtuste kõrval tahaplaanile. Suhtlemine on kultuuri ja inimlikkuse lahutamatu osa, sest kui lakkab suhtlus, lõpeb meie inimlikkus, algab masinlikkus, diktatuur. «Vaja on suhelda, mitte karjuda, allutada, hierarhiseerida,» ütles Jüri Luik. Inimlikkust võib hävitada ka ühiskondlikes suhetes peale surutud näiline ja virtuaalne suhtlemine. Jüri Luik esitas kuulajatele küsimuse: «Kas olete proovinud liftis võõraga juttu alustada või on ehk saatus teid rongis võõra inimesega 4 tunniks vastastikku asetanud. Milline on teie suutlikkus vestelda?» Selline küsimus innustas loodetavasti mitutki kuulajat võõraste inimestega rohkem suhtlema. Konverentsil avaldas muljet üheteistkümnes ettekandes käsitletud lai teemadering. Kui mind huvitas eelkõige ühiskonna ja poliitikaga seonduv, siis näiteks religioonipedagoogikaga kokku puutuvale inimesele võisid iseäranis huvi pakkuda hariduse ja religiooni suhted. Ettekanded andsid kuulajale võimaluse mõista, kuidas näevad inimest ja maailma, kultuuri, haridust, keelt ja religiooni väga erinevate teadusharude ja tegevusvaldkondade esindajad. On ju õpetlik aeg-ajalt kogeda maailma teistsugusest vaatenurgast, kui oma igapäevases tegevuses oleme harjunud. 8. detsembril kl 19 on ühislaulmine «Kauneimad jõululaulud». Õhtut juhib TÜ usuteaduskonna lektor pastor Kaido Soom. Laule saadab instrumentaalansambel koosseisus Saimi Ester Kortelainen (viiul), Lande Lampe-Kits (flööt), Paul Aleksander Tarand (trompet), Bibi Lotta Ladva (tšello) ja Elke Unt (orel). Lauldakse eesti ja soome keeles, kasutusel on lauluvihikud. 9. detsembril kl 19 tuleb ettekandele 2010. aastal aasta muusiku tiitli pälvinud helilooja Urmas Sisaski «Jõuluoratoorium». Neid, kes mingil eluperioodil ajakirja lugenud või seda teha aidanud, valdavad uudist kuuldes kahtlemata nostalgilised tunded. Oli ju väljaanne luterliku kiriku oluline lastetöö lisa juba nn esimese vabariigi ajal, mil ajakirja saajad leidsid sealt materjale ja lugemist igaks nädalaks, teema kajastas tavaliselt kirikuaastas olnut. Nüüdse ajakirja algus jääb kaheksakümnendate lõppu. Laste- ja Noorsootöö Ühenduse (LNÜ) juhatuse esimees Jaan Tammsalu kõneleb, et juhatus on hulk aega koos töötegijatega aru pidanud, juba mõnda aega on valmis keskusepoolne arengukava aastani 2015 ning vaimulik ütleb, et kaaluda tuli, mis on vajalik ja mis hädavajalik pole. «Kui sa ikka hulk aega head asja teed, aga selle vastu huvi ei tunta, siis tuleb ühel hetkel piir ette,» tõdeb Tammsalu. Ajakirja väljaandmine on nõudnud pidevalt lisadotatsiooni, ise pole kunagi ots-otsaga kokku tuldud ning nüüd, mil rahaga tuleb erinevate prioriteetide vahel väga täpselt arvestada ja kalkuleerida, ei peetud taolise ajakirja väljaandmist esmatähtsaks. LNÜ lastetöö juht Lia Kaljuste nimetab, et lugejad, kellega kohtutud, on senisele Laste Sõbrale ette heitnud vähest atraktiivsust ja päevakajalisust. Samas tõdeb Kaljuste, et sihtgrupina on seni eelkõige silmas peetud algkooliealisi lapsi, kelle puhul ei oleks kuigi tark teavitada neid näiteks narkootikuminde jmt pahede olemasolust just selle ajakirja külgedel. Lia Kaljuste mainib ka vahepealset ideed ühineda uue ajakirja väljaandmisel teiste konfessioonidega. Töötegijate hulgas paistis taolisel ideel isegi jumet olevat, kuid kardeti teiste konfessioonide tellijate distantseeritud vastuvõttu kodudes, lugejate hulgas. Taas on ilmuma hakanud vahepeal puhkust pidanud lasteajakiri Päikesekiir, mida teevad koos baptistiliidu noorsootöö keskus, metodisti kirik ja Avatud Piibli Ühing. Ühisele ajakirjale on olnud ka vastuseisu väitega, et nii vanal ja väärikal kirikul, nagu seda EELK on, võiks olla oma iseseisev lastetöö häälekandja. Jaan Tammsalu toob välja õpetuslikud erinevused, näiteks ristimise juures, mille kajastamist ühise ajakirja puhul tuleks kas vältida või tekitaks see suurt segadust. LNÜ juhatuse esimees ütleb, et mingisugust «auku» siiski tekkida ei tohiks. Lastetöö keskus on uurinud, mille vastu kogudustes ja töötegijate hulgas enam huvi on ning välja on koorunud vajadus praktiliste lastetöö materjalide ja näpunäidete järele. Selleks on keskus korraldanud ideepäevi, samuti saab igal ajal iga soovija ükskõik mis kogudusest ühenduse kaudu vajalikku infot. Praegu püütaksegi rõhk panna praktiliste abimaterjalide üllitamisele, edaspidi kavatseb LNÜ enam kolida internetti ja sealtkaudu materjale edastada. Laiemas perspektiivis ootab kogu Laste- ja Noorsootöö Ühenduse kollektiiv üldkirikliku arengukava valmimist, et käia ühte sammu ning ajada ühte asja koos kogu kirikuga. Emakeelepäeval lugesin Ilmar Vananurme luulet. Kes seda autorit lugenud, teab, kui ilusas eesti keeles ta kirjutab. On hea tunne, et ta esindab niiviisi eesti rahvast. Loodetavasti ei pane Vananurm tähelegi riigikogulast Yana Toomi, kes meile kõigile näkku süljata on jõudnud. Kuid see tige süljelärts küllap maandus Toomi enda näole tagasi. Soovitaksin Yana Toomil luulet lugeda, ehk siis tema iseloom pehmeneks, ei oleks tigedust ja õelust nii palju. Ma ei tea, kas ta on näiteks Vananurme lugenud, vaevalt. Meie emakeel kestab, meie rahvas kestab, meie riik kestab, sest meil on armastust. Toomil aga on vihkamine, mis ei vii kuhugi – on ummik. Riigikogus on inimene, kelle arvamus tahab meid madaldada. See ei lähe läbi, me saame hakkama. Sest armastus – mis see on? Armastus on Jumalast. Toomi väljaütlemise taolisi arvamusi võib kerkida esile veel ja veel. Las ketravad õelust, kui tahavad, vast hakkab siis kergem. Jumala õnnistust! Ka nurjatut inimest tuleks armastada, sest amor vincit omnia. Vananurme 2010. aastal kirjutatud luuletus «Vaid au ja õiglus avab lootusele uksi» lõpeb järgmiselt: See on karm luuletus, aga lõpp on piibliline, kuigi usu ja armastuse juures puudub lootus, aga kus on usku ja armastust, seal on ka ilmtingimata lootus. Mõnikord küll tahaksin küsida, miks näiteks meie riik ei edene. Miks me ise ei edene. Tema, meie Jumal, näeb ja kuuleb ent kõik. Sekkub sekkumatuses ja tema sekkumatus on sekkumine. Pole pääsu Jumala käest. Mitte ühelgi meist! Idamaade õpetatud mehed on öelnud, et hea luuletaja on see, kellest jääb järele 2–3 luuletust. Olen sellele ütlusele tihtipeale mõelnud – seoses Ilmar Vananurmega –, ja proovinud ka enda peal, kui luulekogu ilmunud. Ega see nii kerge olegi, kui ise enda arust parimad luuletused välja valida, ikka peaks teine seda tegema. Kuid protsess on iseäranis huvitav just seepärast, et olen endas avastanud nii halba kui head. Ja kõrva taha pannud. Tavaliselt märkan, et oleksin pidanud luulekogu koostamisel rohkem vaeva nägema. Alles nüüd tean oma loomingut üle vaadates vähemasti ühte luuletust, mis peaks jääma mu kolme parima hulka. Inimene muutub, luule muutub, kõik muutub. Olen täiesti veendunud, et minu mõtted ei klapi kokku näiteks Ingvar Luhaääre mõtetega. Säärane on luuletaja elu. Sa nägid seda ja pakkusid mulle, mida vajasin, ilma et oleksin pidanud Sinult seda küsimagi. Andsid mulle võimaluse endale lähemale jõuda, õitseda ja särada. Aita mul meeles pidada, et see on võimalikuks saanud vaid tänu Sinule. Aita hoiduda uhkusest ja ninakusest, aita hoida südames tänu ja kiitust.			OSCAR-2019
Järgnev küsimus on, kes on see, kes teab teooriat ennast? Kasvõi natukenegi. Ja kas ta ise ka teab, et ta seda teab? Minu idee "jumalikust" loovusest on midagi sellist, mis ei ole mitte kastist välja mõtlemine, vaid mõtlemine, mis lähtub kasti väljast, kuid ometigi adresseerib kasti sisest. Kasti sisese adresseerimine kasti väljast käib võibolla mõnevõrra sarnaste mehhanismide läbi kui subjektiivse kogemuse peegeldumine maailma - mis on kirjeldatud siin: http://roland.pri.ee/wiki/omega_point_vs_singularity. Ehk siis, kui on olemas subjektiivse kogemuse tagasipeegeldus maailmas, siis võiks leiduda ka universumi arengu teise põhikriteeriumi jaoks vastav mehhanism, mis võimaldab kastivälisel loovusel mõju avaldada. See loovus pole päris sama, mis "tõeline" suvalisus, kuna tõepoolest on selle loovuse definitsiooni järgi tegevusel mingi kvalitatiivselt väärtuslik tulemus, kuid see idee või sündmus vms ei lähtu selgel viisil olemasolevast informatsioonist. Teine erinevus suvalisusest on, et suvaliste mõtete väärtust saab mõnikord kohe kontrollida ja siis paremad välja valida. Samas see tõeline loovus on ehk lausa tabavam, veidi kaugemaid asju tekitav - ei saa kohe kontrollida, lisaks ei vaja filtreid ega massiga peale minemist, mis tihti oleks suisa võimatu isegi vahetult kontrollitavate asjade puhul. See on natuke sarnane ettenägelikkuse ideele. Ainult et antud juhul "ettenägelikkus" pakuks lahendusi või täiesti uudseid asju, mitte lihtsalt ei kirjelda midagi, mis vähemalt hiljem on ju tegelikult tulenev olemasolevast. Kui võrrelda klassikalise tingimise ja operantse tingimisega, siis ideaalne ettenägelikkus on nagu säärane klassikaline tingimine, mis suudab ennustada reaktsioone või tagajärgi, mille kohta polegi veel põhjuslikkuse seoseid õpitud. See müstiline loovus oleks aga ideaalis operantne mõtlemine, mis suudab ennustada, valida tegevusi, mis annavad mingi kriteeriumi järgi hinnatud tulemuse, ilma et oleks vastavaid seoseid veel õpitud ja mis vast vähem operatne ja rohkem loovusele või sellele ideele iseloomulik, et ka tulemust ei ole mõnel juhul veel kujutletud. See läheb päris alkeemiasse ära. Asi, mida alustuseks rohkem realistlikuks pean, on arvestada oma jaoks vastuvõetavate suvaliste tegevuste või mõtete diapasooniga ning leida miski eriline tajuviis, mõtteviis, meeleolu vms... seejärel teha siiski õpitud tähendusega asju (kui eeldada, et aju kipub vaid sellele nõudele vastavaid suvalisi mõtteid närvirakkude suvalises möllus ära tabama), kuid teades, et neil võivad olla mingid muud tulemused, kui Sina seda ootad. Või siis olla sellises seisundis-meeleolus, et saad teha asju, millest ei ootagi eriti midagi. Üks küsimusi on, mis on see taju või meeleolu ja kuidas seda eristada suvalisusest - ? Tulemusele suunatud loovus on veel sarnane ideele, et maailm mitte ei toimi lähtuvalt põhjuslikkusest (või vähemalt võiks seda vähem rõhutada), vaid lähtub mingist hüpoteetilisest lõpp-punktist tulevikus, kuhu asjad koonduvad, kuid kuhu võib vähemalt teoreetiliselt viia ka mitmeid teid. Natuke analoogselt võimaldavatele aga mitte põhjustavatele juhuste ahelatele. Kui sellised ahelad töötaks iga päev - siis oleks see vast natuke loovus :) Mõnede uurijate arvates see: http://www.consciousentities.com/experiments.htm räägib vastu "vaba tahte" ning seega ka minu kirjeldatud tüüpi loovuse olemasolu võimalusele. Mina vastuolu hetkel ei näe. Samuti näib olevat suht selge, et epifenomenalism ei kehti: http://roland.pri.ee/roland/HTML/tekstid/veel_yks_koopamyyt.php - lühidalt: üksnes sõna epifenomenalism ise on vastuoluline - kui epifenomenalism oleks tõesti alati jõus, siis me seda sõna pigem ei oleks kasutusele võtta saanudki... ja NB! siinkohal ei räägi ma ise midagi sellest, mida võiks tähendada "vaba tahe" minu meelest, minu jaoks see eriti ei tähendagi, kasutan paari muud ja "konkreetsema" sisuga mõistet. Ülal kasutasin "vaba tahe" terminit vaid selle pärast, et see on piisavalt lai, et mahutada ka mu loovuse definitsiooni; ning seega, kui esimest peetakse täiesti võimatuks, siis peaks seda olema ka teine. Allolev mõte selgitab, millal võiks selline spontaansus "lihtsamini" esineda. Umbes nõnda, nagu ka ise kirjeldanud olen: Kommentaariks veel, et samas praegused arvutid selliseid ?kastiväliseid? mõjusid vastu ei võta, sest nad on spetsiaalselt ehitatud väliseid mõjusid võimalikult tõhusalt ignoreerima. Küll aga aitaks, kui neile mingi antenni seade külge ehitada. Iseküsimus on, mis ime signaale see antenn siis püüdma peaks, et tulemus oleks tõesti 1) ettearvamatult juhuslik 2) lausa konstruktiivselt loov. See on ka põhjus, miks juhusliku info "puhtana" säilitamine arvutis on krüptograafias väga kalliks peetud. * Näiteks Castaneda kirjutas olemise viisist, kus inimesed suudavad olla igal hetkel endalegi ootamatud ja sedasi ka käituda. Kuna Castaneda näib olevat kokku miksinud ideid paljudest filosoofiatest ja religioonidest, siis võiks uurida, kus mujal antud mõte paralleele leiab või pärineb. * need lingid on nüüd kontekstist välja kistud, aga võibolla abiks ka käesoleva teema üle mõtlemisel: Hiljem küsin Taivolt üle, mis ta arvab, kas osadele minu ülal kirjeldatud nähtustele võiks mingeid teaduslikumaid analooge ka leiduda. Kui mitte muud, siis aitab see elimineerida need nähtused, mis ei ole "jumalikud" :P See aga on hea - aitab näha tervikut ja ehk hulgas aitab selgemini piiritleda unistust sellest, mis siiski võiks "jumalik" olla (samuti kui masina analoog aitab näidata, et tõesti ajus toimuvad protsessid on üldiselt masina omad, aga näe ikka on kusagil mingi subjektiivse kogemuse peegeldus). * http://en.wikipedia.org/wiki/Blink_(book) - pole otseselt seotud kasti väljast mõtlemisega, küll aga kiire asjaolude tajumisega, mis on tihti peaaegu alateadlik. Päris huvitav. Kohe hulk informatiivseid näiteid, kus olukordades seda nähtust saab kasulikult rakendada. Ja ka, kus mitte. Ja viimaks, kuidas seda võimet arendada. See raamat ei räägi instinktiivsel meetodil otsustamisest, vaid meid mõjutavate või teisi inimesi/asjaolusid iseloomustavate nüansside tajumisest.			OSCAR-2019
Nõidusliku Walpurgi öö järgselt ei allu seekordses saates sugugi mitte kõik Mart Sanderi tahtele. Ja kes siis õigupoolest saadet juhib - Mart Sander või Jürgen Veber ? Saatuslikult kõnekas on ka mängijate nelik: kõik nad kannavad perenime Taul. Kui õed Triinu ja Anu Taul pikemat tutvustamist ei vaja ja ka Tuuli Taul on saates külaline varemgi olnud, siis Lee Taul on alles koolitüdruk, kuid juba ilma teinud Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi noortebändi Nuumen ridades. Niisiis, olge kohal ja vaadake, mis sellest kõigest siis lõppude lõpuks saab. Sellel hooajal siis viimast korda jõuab meie muusikatähtede sära teleekraanile. Ja nii, nagu hooaeg algas, nõnda ka lõpetame. Saates on neli suurepärast naislauljat Nele-Liis Vaiksoo ja Lenna Kuurmaa ning Laura Põldvere ja Anne Arrak. Lisaks Margus Kappeli stuudioansamblile teeb saates kaasa ka Bel-Etage Swingorkestri puhkpillirühm ja taktikepp on mõistagi Mart Sanderi käes. Olge siis kohal ja nautige ilusat muusikat kaunite naiste esituses! 15. mai on Tallinna päev ja Tähed muusikas tähistab seda väärika Kultuuripealinn 2011 erimänguga. Võistlustulle astuvad Laine Jänes ja Mikko Fritze ning Veronika Portsmuth ja Lennart Sundja. Saates teeb kaasa ka Euroopa kultuuripealinna segakoor. Mängu juhib aga endise vankumatusega Mart Sander. 15. juunil toimub kontsertsarja Kaunid Kontserdid Käsmus raames Eesti filmimuusika õhtu, kus esinevad paljud tuntud lauljad. Eesti filmimuusika on üllatavalt rikkalik ning sisaldab tohutul hulgal väga häid ja armastatud muusikapalu. Valik sellest sobib suurepäraselt emadepäeva eelsesse Tähed muusikas saatesse, kus osalevad Maria Listra ja Toomas Krall ning Getter Jaani ja Margus Vaher koos ETV lastekooriga. Mart Sander on valmis mõtelnud parajal hulgal parajat ajuragistamist nõudvad küsimused ega väsi kordamast, et tarkus, see tuleb ikka tasapisi. 9. juunil toimub Käsmus kontsertsarja Kaunid Kontserdid Käsmus raames kontsert JAAK JOALA 60. Ja just meie laululegendile ongi pühendatud seekordne saade ning liialdusteta võib öelda, et see on tõeline hittide paraad. Eriline on seegi, et kõik saates osalevad lauljad pole kunagi varem Tähed muusikas külalisteks olnud. Kumb võistkond siis võidu koju viib? Kas Luisa Värk ja Marten Kuningas Antti Kammiste juhtimisel või ansambel Regatt koosseisus Marek Jürgenson ja Mattias Mustonen Tomi Rahula juhtimisel, see sõltub lisaks laulude äraarvamisele, nagu ikka, ka Mart Sanderi kavalatest küsimustest. Meil on suur rõõm kutsuda kõiki osa saama tõeliselt uhkest mängust. Gerli Padar ja Birgit Varjun on kohad sisse võtnud Antti Kammiste võistkonnas ja Tomi Rahula meeskonnas on Tanel Padar ja Ott Lepland. Mis neid kõiki seob ja missugused üllatused on neist kellelgi varuks, saab selgeks saate käigus. Staarmängu juhib, nagu ikka, Mart Sander. Rahvusvahelise teatripäeva vääriliselt saavad stuudios kokku lauljad, kes aprilli lõpus ja mais rõõmustavad kõiki kontsertprojektis "Väike öömuusikal", kus tulevad esitusele armastatud muusikalihitid läbi aegade. Romantiliselt kevadise meeleolu loovad nii kontserdil kui saates Nele-Liis Vaiksoo ja Mikk Saar ning Janika Sillamaa ja Lauri Liiv. On, mida kuulata ja on, mida vaadata. Kas saab üks muusikasaade midagi enamat tahtagi! Olge siis kohal ja nautige taas kord ühte suurepärast mängu Mart Sanderi juhtimisel. Saates astuvad teie ette üle maailma laineid lööva "High School Musicali" osatäitjad: peaosalised Mari Ronimois ja Ott Lepland ning Getter Jaani ja Silver Laas. Saatejuht Mart Sander suudab nagu ikka mängleva kerguse ja särava elegantsiga saate õnnelikule lõpule juhtida. "High School Musicali" tähelend sai alguse 2006. aastal Disney telekanalilt USA-s, jõudes sealt edasi kinolinale ja teatrilavadele. Ja nüüd siis ka Eestisse - esietendus on 26. märtsil 2010 Eesti Nuku- ja Noorsooteatri suures saalis. On tõeline rõõm esitleda saates mängijaid, kes Tähed muusikas 300-saatelise ajaloo jooksul pole kunagi varem selles saates osalenud. Ühes võistkonnas on Toomas Anni, kes auhinnagalal "Kuldne Plaat 2009" paljudele täieliku ootamatusena napsas aasta meesartisti auhinna, ning Peeter Kaljuste - muusikaärimees, kes paari aasta eest võttis nõuks ka lauljate ridadesse astuda. Nende vastas aga kollektiivi Päris Anny esindus Annely Ott ja Andrus Uuspõld. Päris Anny on paari tegutsemisaasta jooksul kuulsust kogunud erinevatel suurtel karaokevõistlustel nii kodu- kui välismaal ja saanud kuuldavasti kõvasti kulda, karda, hõbedat ja pronksi. Vastasseis Toomas Anni vs Päris Anny on rohkem kui intrigeeriv ja kes selles jõukatsumises peale jääb, see selgub saates Mart Sanderi targal juhtimisel. Kevadkuu avasaade on tulvil noorust ja energiat ning sellest kõigest kantud muusikat. Kui Dagmar Oja, Rolf Roosalu ja Lowry ei vaja pikemat tutvustamist, siis Darja teeb oma debüüdi Tähed muusikas saates. Ja kõik, kes hoiavad kätt muusikapulsil, teavad vast juba, et tõusmas on uus särav täht, kes näitab värsket suunda Eesti moodsas popmuusikas. Kaptenid Tomi Rahula ja Antti Kammiste on oma sõiduvees ning Mart Sander särab, nagu ikka, kõige paremal moel. Justamendi 30. sünnipäeva tuuri esindavad saates Jansa ehk Jaan Elgula ja Silvi Vrait ning vastasvõistkonnas on Merka ehk Merlyn Uusküla ja Uku Suviste. Seega on saates muusikat absoluutselt igale maitsele ning kamaluga head tuju pealekauba. Mis siis muud, kui olge kohal ja nautige! Nagu ikka, lisab just selle vajaliku vürtsi saatele Mart Sander. See on uskumatu, kuid tõsi! Vabariigi aastapäeva eel jõuab eetrisse "Tähed muusikas" 300. saade. Selle suure juubeli puhul on kohal Bel-Etage swingorkester ning kui Pirjo Levandi ja Uno Loop on olnud saate sagedased ja alati oodatud külalised, siis oma debüüdi teevad "Tähed muusikas" noor ja särav sopran Pirjo Püvi ja Eesti värskeim superstaar Ott Lepland. Taktikepp on kindlalt Mart Sanderi käes.			OSCAR-2019
Nende alla kuuluvad: pigmendilaigud, papilloomid, angioomid, keratoosid ja muud nahamoodustised. Mõni neist on meil sündimisest saati, teised aga ilmuvad või kaovad elu jooksul. Viivitamatult on vaja arsti poole pöörduda, kui Te märkate, et muutub sünnimärgi vorm, suurus või värv, kui sünnimärk veritseb, sügeleb, kattub korgiga. Eemaldusmeetod valitakse konsultatsioonil arstiga. Vajadusel võib vaja minna konsultatsiooni dermatoloogiga või histoloogilist analüüsi. Melasma – see on lokaalne hüperpigmentatsioon, mis ilmub päikese või hormoonide koosmõjus, sagedamini rasestumisvastaste ravimite tõttu. Hormoonid ja päikesevalgus stimuleerivad melanotsüütide (pigmendirakud) kasvu. Kõige sagedamini ilmneb see näol. Tänu laserkiirte täpsele mõjule ja ülikõrgele võimsusele, aga samuti ka lühiimpulss-tehnoloogiatele, lubab süsinikdioksiid laserkiirtega UltraPulse laser täita ablatsiooni (mille taheseemaldamine tugeva kuumutamise abil) sügavusega kuni 4mm, aga see on neli korda sügavam mistahes muust CO2-laserist. Naha pigmentatsioon toimub melanotsüütide-värvipigmendi rakkude mõjul. Melaniini töötluse suurenemisel, või vastupidi vähenemisel, samuti aga ka selle jaotamise häirete puhul ilmuvad pigmentatsioonihäired. Erinevalt mõnedest muudest kõrgenenud pigmentatsiooni vastase võitluse protseduuridest, on nahakahjustuste hulk laseriga minimaalne. Turse langeb pärast manipulatsiooni juba pärast 30-40 minutit. Protseduuri kõrge efektiivsus. Vahel piisab 2-3 protseduurist, et hüperpigmentatsiooni täielikult peatada. Nahk näeb välja palju tervem ja isegi noorem, kui enne lasermanipulatsiooni. Elu jooksul on nahk avatud agressiivsetele väliskeskkonna mõjudele. Just nahk võtab endale löögid, lõiked ja kriimustused ning sellele jäävad põletikujäljed. Mõnikord on arm nahal hädavajaliku kirurgilise sekkumise tagajärg. Millest iganes on armid nahal põhjustatud, saab nende ebaesteetilise välimusega võidelda. Meie kehal võib tihti arme kohata. Selline on kõige levinumate põhjuste nimekiri: traumad; põletused; operatsioonid; kosmetoloogiliste protseduuride tagajärg;nahapõletike tagajärg (aknejärgne). Sidekoe armid erinevad tervest nahast. Neil on tavaliselt teine värv ja struktuur, need võivad tõusta naha pealispinnale, või vastupidi, olla üldise tasandi all. Arme võib jagada tavalisteks, hüpertroofilisteks ja keloidseteks. Värskes armis on palju veresooni, just seetõttu on see tihti teist värvi. Patoloogiline sidekoe ärritus aga viib selleni, et arm kerkib naha peale ja sel on väga tihe struktuur. Ajaga muutub arm heledamaks, kuid jääb isegi pärast mitmeid aastaid nähtavaks. Armid võivad põhjustada mitte ainult esteetilist, vaid ka funktsionaalset kahju, see tähendab, et see võib segada mistahes organi tööd, näiteks jäsemete, käte, jalgade, sõrmede suu jne liikumist. Vaevalt õnnestub armist täielikult vabaneda, kuid selle võib muuta vähem märgatavaks ja tunduvalt esteetilisemaks. Tehnoloogia arengu ja uute metoodikate ilmumisega on tänapäeval võimalik muuta armid praktiliselt nähtamatuks ja märkimisväärselt parandada elukvaliteeti, kui arm põhjustab patsiendile funktsionaalset kahju. Efekti on näha juba pärast esimest protseduuri. Töös laseriga lõhutakse osaliselt armi terviklikkus, mis muudab armi pehmemaks, elastsemaks ja siledamaks võrreldes ülejäänud naha pealispinnaga. Laserprotseduuri ajal lõhutakse armi kiud, arm venib ja selle tagajärjel kattub terve nahaga. Taastusprotsess jätkub üheksa kuu jooksul, just sel põhjusel ei soovitata teha seda protseduuri tihemini kui kord aastas. Probleemne, laienenud pooride ja sagedaste põletikega rasune nahk põhjustab sageli palju ebamugavust selle omanikule. Eelkõige tuleb vältimatult ravida probleemset nahka, aga samuti ka seda, mis võis nahaprobleemid esile kutsuda. Kas eksisteerib kosmeetilisi manipulatsioone, mis aitavad edukalt selle probleemiga võidelda. Laserkorrektsiooni kompleks, keemiline koorimine, mesoteraapia, PRP (plasmateraapia), roheline piiling GREEN PEEL® Kõigi nende meetodite õigel kombineerimisel on võimalik saavutada naha välimuse märkimisväärne paranemine. Mesotepraapia ja koorimine on väga tõhusad meetodid probleemse naha üle kontrolli saavutamiseks. Mesoteraapia puhul tehakse nahasisesed süstid, mis koosnevad spetsiaalsest „kokteilist“, mis pannakse kokku vastavalt sellele, milline eesmärk on vaja saavutada. Epidermise taastamise võimsaks stiimuliks on naha mehhaaniline vigastamine, see tähendab mikropunktsioon. Mikrokahjustused hakkavad aktiivselt stimuleerima organismi kaitseomadusi. Laserravi käigus jõutakse naha remodelleerumise efektini. Toimub nahapooride kuivamine, nahareljeefi silumine, naha pigmenteerumine, armid kõrvaldatakse ja tehakse nende moodustumise profülaktika. Nahk saavutab ühtlase ja terve värvi. Koorimine on endiselt võitluses probleemse nahaga väga aktuaalne, see on tõesti universaalne ja õrn viis kõrgendatud rasuerituse reguleerimiseks, surnud rakkude eemaldamiseks, koos nendega aga ka pigmendilaikude, aknejälgede ja kortsude eemaldamiseks. Tänapäeval on kosmetoloogiliste teenuste turul suur hulk happekoorimisi. Otsustada, milline koorimisviis sobib just teile, aitab pädev kosmetoloog. Glükoos- ja fruktooshape, TCA (trikloorhape), fenüülhape, salitsüülhape, piim- ja laktobioonhape – need on ainult mõned koostisosadest, mida kaasaegses koorimises kasutatakse. Piim- ja laktobioonkoorimist võib erinevalt teistest liikidest läbi viia mistahes aastaajal, mitte ainult sügisel ja talvel, kui päike ei ole nii aktiivne. Naha fotovananemise nähtavad tunnusmärgid piirduvad tavaliselt epidermise ja dermise ülemise kihiga (100-300 mkm) ja hõlmavad muutusi struktuuris, ilmuvad väikesed ja sügavad kortsud ning tekivad muutused pigmentatsioonis. Vananev, kuid mitte pikaajalise päikesekiirte mõju all olnud nahk on tavaliselt kuiv, paks, sel on suur hulk kortse ja ilmneb seborroiline keratoos. Fotovananemise korral on need tunnusmärgid reeglina rõhutatud ja võimendatud. Laserlihvimine, piiling, mesoteraapia, hüaluroonhappe süstid ja/või plasmoteraapia, mesoradiess, roheline piiling GREEN PEEL® Noorenduse lasersüsteem on efektiivne vahend naha lõtvuse ja erinevate fotovananemise ilmingute ravis. Hüaluroonhappe süstid tehakse vastavalt olukorrale nahasiseselt või nahaaluselt. Naha sees olles täidab see hape kõik õõnsused ja hoiab efektiivselt vedelikku. Lisaks sellele ei luba see vedelikul aurustuda, kaitstes ka sügavaid nahakihte veetustumise eest. Kõiki eespool loetletud meetoid võib kasutada mitte ainult näonaha probleemide, vaid ka dekoltee- ja kaelapiirkonna probleemide lahendamisel. Need parandavad lõtvunud kõhu ja isegi küünarvarte välimust. Emotsionaalsusele kalduvad inimesed väljendavad miimika abil aktiivselt oma üleelamisi (silmade kissitamine, lauba kortsutamine, kulmu kortsutamine), nende puhul avalduvad miimilised kortsud juba varases eas. Tavaliselt ilmuvad miimilised kortsud näolihaste aktiivsetes tsoonides: silmanurkades, kulmude ja ninajuure vahel, nasolabiaalpiirkonna voltidel, laubal. Botuliinteraapia on mitteoperatsiooniline viis vananemise tunnusmärkidest vabanemiseks lihaseid lõdvestades ja raskendades nende lõtvumisvõimalusi. Selliste muudatuste toimel kõrvaldatakse voldid ja kortsud. Korrigeerimine toimub mitte kaotatud mahu taastamise arvelt, vaid üliaktiivsete lihaste närviimpulsside ülekande ajutise blokeerimise abil, selle vähendamine, mis ongi kortsude moodustumise põhipõhjus. Juhul kui need kortsud on juba „põhjas“ ilmnenud, ning on paista isegi puhkeolekus, on vajalik kortsude täitmine hüaluroonhappepõhise täiteainega. Tihti reedavad meie vanuse käed: nende naha hõrenemist ja kuivust, kortsuvõrgustikku ja esiletungivaid veene on raske mitte märgata. Kuigi me oleme harjunud hoolikalt oma näo- ja kaelanaha eest hoolitsema ning panustame palju jõudu sellesse, et need jääksid kauemaks nooreks ja värskeks, jäävad käed tihti hooletusse. Õigeaegselt kasutusele võetud abinõud aitavad säilitada nooruslikke käsi ja teha nii, et käed jääksid kauemaks õrnadeks ning hoolitsetuteks. Käenaha noorenduseks sobivad suurepäraselt samad meetodid mis näo, kaela ja dekoltee piirkondade noorendusekski. See on biorevitalisatsioon ja keemiline piiling mesoteraapiaga ning lasernoorendus, samuti aga ka kombineeritud meetod, mis on spetsialisti poolt kokku pandud. Hinnates vestluskaaslase välimust pöörame me palju tähelepanu naha seisukorrale, näokujule, lauba kõrgusele, ninakujule, kulmudele ja huultele. Need on niinimetatud „Kuulsad seitse ilu“. Kontuurplastika protseduuride seas on huulte vormi ja mahu modelleerimisel liidriroll. Kui te ei ole rahul oma huulte vormi või mahuga, siis teate kindlasti, et kaasaegne esteetiline meditsiin on õppinud kergesti seda probleemi hüaluroolhappe preparaatide abil lahendama. Töös kasutame me ainult kaasaegseid, kõrgekvaliteedilisi ja ohutuid hüaluroonhappe põhiseid täiteaineid: Belotero, Juvederm Ultra Smile, Stylage Special Lips. Hüaluroonhape aitab huultel olla õrnemad, kaitstes neid lõtvuse ja kuivuse eest. Veel aga muutub huulte nahk tänu hüaluroonhappele palju elastsemaks. Allavaje tuleneb kreekakeelsest sõnast, mis tähendab „laskumist“. Üks suhteliselt sagedaid põhjuseid, miks naised ja isegi mehed pöörduvad esteetilise meditsiini poole, on näo gravitatsiooniline allavaje, mis on üks kogu organismi bioloogilise vananemise kõige sagedamaid ilminguid. See kujutab endast pehmete kudede lõtvust gravitatsioonijõu (maa külgetõmbejõu) toimel, mis viib näo ovaali ja suuruse muutumiseni, selle kontuuride deformatsioonini. Lasersilumine fraktsioonilise CO2 laseriga, hüaluroolhappe põhised täiteained, mahu taastamine Radiesse ravimitega, plasmalifting. Tihti on ebaõigest hooldusest tulenev naha kuivus ja veetustumine enneaegse vananemise põhjuseks. Naha noorendus modifitseerimata hüaluroolhappe nahasiseste süstide abil on suurepärane meetod naha vananemisprotsessi aeglustamiseks. Samuti võib keskmise ja sügava keemilise koorimise ettevalmistuse protsessis kasutada erinevaid laserravi ja plastilise kirurgia variante, eriti just eeltoodud ravivariantide tulemuste maksimeerimiseks, samuti aga ka taastusperioodi lühendamiseks. Lisaks võib kasutada ka teisi mesoteraapia meetodeid. Sellist ilmingut nagu sinikad silmade all võib kohata suhteliselt tihti ning neid põhjustavad mitmed tegurid, sealhulgas ka terviseprobleemid. Seetõttu on mõnikord silmaaluste sinikate korral tarvis pöörduda arsti poole. Samuti võib sinikaid silmade all esile kutsuda ebaõige elustiil, kõige sagedamini aga pärilikkus. Kuna nahk silmade ümber on väga õhuke ja sel on suur hulk kapillaare, on probleemid mikrotsirkulatsioonis selles piirkonnas eriliselt märgatavad. Alati ei ole näomahukaotamine seotud vananemisega, samuti võib see olla näoskeletiehituse kaasasündinud anatoomiliste eripärade tagajärg. Samuti võivad vanuselised atroofilised protsessid naha aluses rasukihis, kaalukaotus või isegi hammaste eemaldamine põhjustada õõnsaid põski. Et kõrvaldada lohkuvajunud põski, lohke ja ebatasasusi näol, kasutatakse täiteaineid. Selline lisakosmeetiline protseduur loob maksimaalse noorendava efekti, annab pose sarnadele vajaliku mahu või korrigeeriva sümmeetrilise näodefekte. Kaasaegses esteetilises meditsiinis on järjest sagedamini hakatud kasutama täiteaineid nina, lõua ja pose sarnade vormi mittekirurgiliseks korrigeerimiseks. Nasolabiaalkortsud võivad ilmneda juba noores eas. Nende teke oleneb paljudest faktoritest, nagu näiteks näo anatoomilised iseärasused, miimilise aktiivsuse aste ja iseloom, näonaha hooldus. Nasolabiaalsete kortsude tekke põhjuseks on tihti mitte ainult üleliigne miimika, vaid samuti ka näo anatoomilised iseärasused, näo ülaosa allavajumine võib endaga koos alla tõmmata ka suu nurgad. Kui te olete tähele pannud nasolabiaalkortse, aga kosmeetiline massaaž, gümnastika ning kosmeetilised vahendid ei ole enam efektiivsed, tasub mõelda nasolabiaalsete kortsude täitmisest täiteainetega. Samuti kasutatakse võitluses selle ebameeldiva ilminguga sellist probleemi lahendust nagu vektorlifting (pehmete kanüülite kasutamine preparaadi manustamisel). Juuste välja langemist võib esile kutsuda hulk erinevaid haigusi, hormonaalne tasakaalutus, peatrauma või peanaha kahjustused, stress või teatud preparaatide manustamine. Tihti hakkavad juuksed uuesti kasvama välja kukkumise põhjuse kõrvaldamisel. Ideaalis selgitab selle ebameeldiva ilmingu põhjuse välja spetsialist, vajalik on aga trihholoogi kontsultatsioon, kusjuures nende poolt määratud ravi ei hakka kohe toimima. Üks kõige toimivamaid kravanääpsude tugevdamise ja stimuleerimise meetodeid on spetsiaalsete ainete peanahka süstimine. See on kas mesoteraapia spetsiaalse vitamiinikoteiliga, või plasmoteraapia patsiendi isikliku plasma kasutamisega. Sellel metoodika kasutamisel on kõige positiivsemad tulemused erinevat tüüpi juuste välja langemise põhjuste korral: hajus alopeetsia, androgeenne halopeetsia ja isegi seborröa. Laserepilatsioon – see on üks kõige kiiremaid ja toimivamaid viise üleliigsete karvade eemaldamiseks korra ja igaveseks. Kõigest paari protseduuri käigus võib jõuda sileda ja õrna nahani praktiliselt mistahes näo- ja kehaosal. Kõikide protseduurinõuete järgimisel on see meetod täiesti ohutu ega kujuta tervisele ohtu. Laserkiirte mõju toimel piki karvatüve kuumutatakse melaniini sisaldavaid rakke ning sellele järgneb karvanääpsu hävitamine. Nahka seejuures ei kahjustata, see vaid kuumeneb pisut ning jahtub siis kiiresti. Laserepilatsioon lubab eemaldada ainult neid karvu, mis on kasvanud 3-5 mm ning on naha pinnal nähtavad, see tähendab et nad on aktiivse kasvamise faasis (anageen). Kuid alati on olemas „varu“ või magavad karvanääpsud, mille anageeni faas algab alles pärast protseduuri, seetõttu on ebasoovitavate karvade täielikuks eemaldamiseks vajalik mitme seansi läbiviimine. Sissekasvanud küüs – küüneplaadi sisse kasvamine küüne võlli külgmisse serva (enamasti suurel varbal, tihti välisserv). See on väga levinud haigus. Seejuures muutub küüne võll punaseks ja lähebpaiste, alguse saab põletik, mis kutsub esile tugeva valu. Edaspidi on võimalik kroonilise põletikulise protsessi arenemine. Kui konservatiivsed meetodid sissekasvanud küüne raviks osutu sidedutuks, võib osutuda vajalikuks kirurgiline abi. Meie fraktsiooniline laser, millel on laserskalpelli funktsioon, lubab sissekasvanud küüne eemaldada ümberkaudsete lekudedele vähem traumaatiliselt, paranemine aga on kiirem. Sissekasvanud küüne laserravi peetakse tänapäeval selle defekti kõige progressiivsemaks ravi võimaluseks. Hüperhidroos kujutab endast liigset higi eritamist üle selle taseme, mis on vajalik füsioloogiliseks termoregulatsiooniks ja homeostaasiks. Higi hulk, mida saab pidada liigseks pole sugugi selgelt määratletud ning võib inimeseti erineda. Hüperhidroos mõjutab negatiivselt patsiendi igapäevaelu füüsilisi, psühholoogilisi ja professionaalseid aspekte. Eelkõige aga täheldab enesekindluse puudust ja masendust. Hüperhidroosi saab klassifitseerida generaliseerunud ja lokaalseks (kaenlaalune, peopesadel, talla alune, näol). Teraapia botuliinravimitega on põhiliselt suunatud esmase lokaalse hüperhüdroosi ravile. Botuliinravimite kasutamine on loogiline valik hüperhidroosi ravimeetodina. Need ravimid blokeerivad impulsse, sisenedes närvikiududesse alates peaajust kuni higinäärmeteni teekonnal näärme endani, mis ei luba üleliigset korda stimuleerida närvi, mis vastutab higi eritamise eest. Botuliinravimite kasutuselevõtt on radikaalselt muutnud lokaalse hüperhidroosi ravi. Võrreldes teiste teraapiameetoditega ei ole botuliinpreparaatidel efektiivsuse, kasutamismugavuse ega patsientide rahulolu poolest vastast, samuti aga on patsientidel sellele hea vastuvõtlikkus ning sel on võimed oluliselt tõsta elukvaliteeti.			OSCAR-2019
Läbimõeldud ning turvaline relvade ja laskemoonaga ümberkäimine on iga sõjamehe eduka tegutsemise aluseks. Hea võimalus oma lasketehnika (sh sihtimine ja päästmine) ning relva käsitlemise treenimiseks on practical laskesport. Selle hobiga tegeleb Meredivisjonis vähemalt kümmekond liiget. Meredivisjoni liikmetel on võimalus selle ala harrastimiseks kasutada oma isiklikku relva (Politsei registris) või Kaitseliidu registrisse registreeritud relva. Lisaks on teatud juhtudel võimalik kohendada practicali reegleid nendele laskeharjutustele, kus kasutatakse suurema tulejõuga relvasid (nt automaat). Practical on maailmas üha enam populaarsust võitev laskespordi ala. Esialgselt põhiliselt relva kandvate ametnike ja eraisikute enesekaitse suunitlusega laskeala on tänaseks arenenud spordialaks, samamoodi nagu on spordialadeks arenenud sellised alad nagu vehklemine, karate, vibulaskmine jt. Practical sobib kõigile - nii meestele kui naistele ja seda igas vanuses ning olenemata nende sotsiaalsest positsioonist. Tunnustatakse mitmeid erinevaid vanuseklasse - alates Juunioridest (alla 21) kuni Super Seeniorideni (+60) välja. Lisaks ei tehta mingit vahet võistleja soo põhjal - laskeülesanded on kõigile samad ning tihtipeale on ühelt laskepositsioonilt teisele kiirelt liikuv väikesekasvuline nõtke naine saavutanud parema tulemuse kui treenitud lihastega mehemürakas. Practical erineb olulisel määral kõigist teistest laskespordialadest - lisaks lasketäpsusele peab laskuri poolt kasutatav relv olema tugevajõuline ning laskur peab suutma seda kiiresti ja efektiivselt käsitseda. Neile kolmele komponendile - Jõud, Täpsus ja Kiirus (ladina keeles Diligentia, Vis, Celeritas) lisandub veel relva kasutamise taktikaline külg - laskur peab oskama relva käsitseda väga erinevates situatsioonides mis imiteerivad tegelikus elus ette tulla võivaid olukordi. Practical-võistlus koosnebki selliste "olukordade" - Laskeharjutuste kogumist. Nende lahendamiseks antakse laskuritele vabad käed, kohustuslik on vaid laskeharjutuse üldistest kavast kinnipidamine ning tähtsaim - kohustus pidevalt järgida kõiki ohutustehnika nõudeid. Sattudes kriisisituatsiooni peab relvaomanik keskendama oma tähelepanu eluliselt tähtsatele, takitikalistele asjaoludele, mitte aga relva käsitsemise tehnilisele poolele. Seega peavad relva käsitsemisoskused olema viidud instinktide tasemele. Kõik eelnev tähendab kokkuvõttes seda, et treeningutel ei saa keskenduda üksnes täpse lasu sooritamise harjutamisele; arendama peab ka taktikalist mõtlemist - et leida kiireim ja efektiivseim viis etteantud situatsiooni lahendamiseks. Lisaks tuleb treenida laskmist erinevatest laskeasenditest - põlvelt, püsti ja pikali; erinevate varjete kasutamist, tõkete ületamist, relva haaramist mitte ainult kabuurist vaid kõikvõimalikest muudest kohtadest, relva laadimist erinevates olukordades jne. See teebki practicalist väga haarava spordiala, sest ühtki terviklikku laskeharjutust ei korrata kunagi - iga laskeülesanne on unikaalne. Practicalis ei arene ükski laskur kunagi sellise tasemeni kust edasi pole enam kuhugi minna. Kui oled saavutanud meisterlikkuse nii lasketäpsuses kui ka taktikalises mõtlemises võid alati arendada tegutsemise kiirust. Practicali harrastajate arvu pideva kasvuga on täienenud ka selle ala reeglid ning tänaseks päevaks võib practical-laskmist lugeda üheks turvalisimaks laskespordialaks üldse. Mitte ükski teine laskespordiala pole sedavõrd põhjalikult reguleeritud. Korraga sooritab ühte harjutust vaid üks laskur kellest igal hetkel vaid käeulatuse kaugusel on ohutusreeglitest ning lähteülesande üldkavast kinnipidamist jälgiv kohtunik. Kohtuniku ülesanne on ka fikseerida laskuri poolt ülesande sooritamiseks kulunud aeg. Ohutustehnika reeglite vähegi olulisema rikkumise eest ootab võistlejat kohene diskvalifitseerimine. Ebasportliku või võistluse mainet kahjustava käitumise eest on võimalik ka pealtvaatajate diskvalifitseerimise, s.t. võistluspaiga piirest eemaldamine. Practical võistlused on vaatamata oma reguleeritusele eelkõige siiski meeldivaks ajaviitmise kohaks kus pannakse proovile omandatud oskused ja võrreldakse oma taset teiste practical-harrastajatega üle maailma. Võistlustel saab kogenud laskuritelt häid nõuandeid nii varustuse kui ka vaimse ettevalmistuse poolelt ning end õigustanud tehnikaid-taktikaid ei hoita kiivalt üksnes enese teada sellel spordialal on lisanduv konkurents ja uued väljakutsed alati teretulnud. 1. Läbida turvakursus, mis koosneb nii teooriast kui ka praktilisest osast ja lõpeb eksamiga. Kursuse orienteeruv hind on 65.- euri. Kursuste toimumise kohta saab infot klubidest. Kursuse kirjeldus on täpsemalt kirjas siin: http://www.ipsc.ee/?page_id=103. 2. Valida endale sobiv laskurklubi ning liituda sellega. Klubide loetelu on toodud siin: http://www.ipsc.ee/?page_id=54. 2013. aasta seisuga kuulub enamus Meredivisjoni liikmetest laskesportlasi klubisse Armatus (koduleht www.armatus.ee). Klubiga liitumise järel väljastatakse liikmele laskesportlase litsents, mis võimaldab osa võtta practicali laskevõistlustest. 3. Osale laskevõistlusel, kus laskmiseks kasuta mõne samal võistlusel osaleva klubikaaslase relva. Tähtis on saada kirja tulemus ning saada enda valdusesse võistluse protokoll. Protokolli alusel saab Politseis relvaloa taotlemisel saada soodustusi. 4. Esita Politseis taotlus relvaloa saamiseks, õpi ja soorita vajalikud relvaeksamid (teooria + praktika). Taotlemisel märgi ära et soovid relva soetada laskespordi eesmärgil. Kindlasti esita taotlemisel oma laskesportlase litsents ja eelmises punktis mainitud protokoll. 5. Peale relva soetamist ja registreerimist alusta treeningutega ning osalemisega erinevatel võistlustel. Laskesportlase litsentsi säilimiseks tuleb osaleda aastas vähemalt ühel Level 2 tasemega võistlusel (klubidevaheline võistlus). Practicali algusaastatel harrastati seda ala peamiselt vaid püstolite ja revolvritega. Jack Weaveri poolt arendatud kahekäe hoie relvast aitas kontrollida suurekaliibriliste relvade tagasilööki oluliselt efektiivsemalt kui seda võimaldas ühe käe hoie. Tõusis laskekiirus, see omakorda tõrjus seni laialdaselt kasutatud revolvrid practicalist mingil määral kõrvale andes eelise suurema tulejõuga poolautomaatsetele püstolitele. Täna kasutatakse practicalis peamiselt suure salvemahtuvusega püstoleid. Practicali Reeglitest tulenevalt peab kasutatava käsirelva minimaalne kaliiber olema 9mm (9x19). Eestis on võistlustel näha peamiselt CZ, Glock ja SigSauer püstoleid. Mujal maailmas kus ala on harrastatud kauem, võib näha ka spetsiaalseid, väga kalleid võistluspüstoleid sellistelt valmistajatelt nagu STI, ParaOrdnance ja Springfield. Enamik harrastajaid kasutavad siiski tavapäraseid, "keskklassi" püstoleid. Kuid ka revolvrid ei ole practicalist kuhugi kadunud. Käsirelvad (s.t. püstolid-revolvrid) on sisemiselt jaotatud vastavalt omadustele ning lisaseadmete lubatavusele erinevatesse Divisjonidesse kus toimub eraldi võistlusarvestus. OPEN - Practicali kõrgeim klass, nn. Vormel 1. Siin on lubatud relvadele paigutada kõiki mõeldavaid lisaseadmed, on vaid kaks piirangut - padrunisalv ei tohi olla pikem kui 170 mm ning püstolile ei tohi paigaldada õlatuge. Open-divisjoni püstoli tunneb ära eelkõige relvaraua suudmele kinnitatud kompensaatori ning relva ülaosal paikneva koguka punatäpp-optilise sihiku järgi. Käesoleval ajal on siin divisjonis populaarseimaks kaliibriks .38 Super. STANDARD - Kuni viimase ajani kuulusid siia kõik "tavapärased" püstolid. Optilised-punatäpp sihikud ja kompensaatorid on keelatud ning püstol ise koos paigaleasetatud salvega peab mahtuma karpi mõõtmetega 225x150x45mm. Major jõufaktori saavutamiseks on vajalik relva minimumkaliiber 10mm (.40). MODIFIED - sisuliselt on tegemist püstolitega mis lisaseadmete poolest võiksid kuuluda Open-divisjoni, kuid oma mõõtmetelt peavad mahtuma karpi suurusega 225x150x45mm. Major jõufaktori saavutamiseks on vajalik relva minimumkaliiber 10mm (.40). PRODUCTION - Käesoleval hetkel maailmas enim populaarsust võitev divisjon. Kui tavapüstolitega võistlejad pidid seni Standard-divisjonis Minor jõufaktori tõttu loovutama võidu suuremakaliibrilise relva omanikule, siis Production divisjon tasandab suurema kaliibri eelised - relva võimsuse eest lisapunkte siin ei anta. Kasutatavad relvad on loetletud spetsiaalses Nimestikus ning sisuliselt peavad kõik relvad olema sellisel tasemel nagu nad tehasest välja lasti, lubatud on vaid minimaalne relva täiustamine. REVOLVER STANDARD DIVISION -Sisuliselt on see analoogiline püstolite Standard divisjoniga, kus on keelatud optilised-punatäpp sihikud ning kompensaatorid. Eristatakse Minor ja Major jõufaktoreid. Erinevalt püstolite Standardist ei ole Major faktori saavutamiseks vajalik kaliibrit üle 9mm ning revolvri mõõtmed ei ole piiritletud. Tänapäeval on käsirelvadele lisandunud veel sileraudsete- ja vintpüsside võistlused. Neil võistlustel on laskeharjutuste sisu ja ülesehitus sama mis käsirelvade puhul, vaid kasutatavad relvad on nn. "pikad relvad" ning märgid asuvad neil mõnikord pikematel distantsidel kui käsirelva võistlustel. Sileraudsetest püssidest on tänapäeval kasutuses peamiselt poolautomaatsed relvad, kuigi ka tavapärastele "pumppüssidele" on olemas oma klass. Vintpüssidest kasutatakse peamiselt poolautomaatseid relvi, populaarseim on Colt AR 15 ning viimasel ajal ka Kalasnikovi poolautomaatsed versioonid, seda eelkõige tänu nende taskukohasele hinnale ning küllaltki heale kvaliteedile.			OSCAR-2019
Nõnda paistku teiegi valgus inimestele, et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas. Mt 5:16 Meid kõiki võivad tabada ootamatud tagasilöögid ja rünnakud. Siinkohal lühidalt tegevuskava, kui te näete, et hingevaenlane püüab teid hävitada või vähemalt proovile panna. Ta teeb seda kõigiga. Isegi Jeesus pidi läbima need katsed. Ta oli pidevalt löögi all. Ka meid võivad aeg ajalt tabada olukorrad, mille läbi meid süüdistakse kõiges halvas, isegi selles, milles meil ei pruugi süüd olla. Kuid hingevanlane teeb seda veenvalt. Ta teeb seda läbi teiste inimeste. Ta seab neid meie vastu ja veenab kõigepealt neid ja siis kui ta on saanud nende mõtted oma kontrolli alla, kasutab ta neid inimesi meie hävitamiseks. Samas ta hävitab kõike ja kõiki. Ka need, keda ta valis sind ründama. Sellised asjad juhtuvad iga päev. Erinevad on vaid rünnaku raskusastmed. Kui aga teid tabab rajurünnak, siis te niisama lihtsalt sellest tõenäoliselt välja ei tule. Te peate võitlema! Teil ei ole valikut. Te peate tõsiselt võitlema! "Meil ei tule ju võidelda inimestega, vaid meelevaldade ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, kurjade taevaaluste vaimudega" kirjeldab apostel Paulus efeslastele. (Ef 6:12) Kui te liigute maailmas ringi, siis te kohtate inimesi, kes ennast esimese asjana ning suure rõõmuga kuulutavad, et nad on kristlased (!) ja alles siis räägivad kõigest muust, millega nad tegelevad ning kuidas elavad. Kuid kõigepealt nad ütevad oma usutunnistuse: ma olen kristlane! Tehes seda nad on siirad ja ei hooli põrmugi sellest, mida teised sellest arvavad. Kui te liigute ringi Eestis, siis te kuulete viimase asjana inimese usust kui te üldse kuulete, võibolla saate alles aastate pärast teada, kellegi teise kaudu et ta käib mõnes koguduses. Sellel on oma mõju. Kahjuks olematu. Seetõttu Eestis arvatakse, et eestlased on usuvõõrad. Kuid tegelikult ei ole. Nad lihtsalt varjavad oma usku, sest see on kaua aega olnud naeruvääristatud ja ühiskonna poolt pilgatud riiklikul tasandil. Kahjuks tänaseni. Me näeme seda väga kõrgel tasemel: ERMi Maarja kuju kaasus, meie uue presidendi Kersti Kaljulaidi suhtumine, riigikogu liikmete hoiakud, EL esindustes, ERR ja telekanalites. Koolides ja hariduses, töökohtadel. Näiteid leidub igal riigitasandil. Usu ja usklike naeruvääristamist peetakse riiklikul tasemel normaalseks. Kahju! Seetõttu ei hakka inimesed usust üldse rääkima, sest sellega seab ta ennast tagakiusamise alla. Kui kristlased tuleksid avalikkuse ette, siis me leiame neid igal pool, inimesed oleksid üllatunud kui palju neid tegelikult on. Ei saaks enam keegi öelda, et eestlased on ateisitid, sest see väide ei vasta tõele. Eesti rahvuskultuur võlgneb tänu eelkõige kristlusele, isegi piibel oli lõunaeestikeelsena enne olemas kui arenes välja eesti keel. "Eelmise aastatuhande teises pooles oli Euroopas (riigi)keelte kujunemisel määrava tähtsusega piibli tõlkimine ja trükkimine. Piiblist sõltus jumalateenistustel kasutatav keel ning kirjaoskuse õpetamine. Eestlaste jaoks trükiti 1686. aastal esimene terviklik uus testament (vastne testament) lõunaeestikeelsena. Põhjaeestikeelne uus testament ilmus alles terve inimpõlvkond hiljem, 1715. aastal." kirjutab Võru Instituudi direktor Rainer Kuuba. Alles "1806. aasta märtsis, pool sajandit enne papa Jannseni Perno Postimeest, hakkasid kolm meest VanaVõromaalt (G. A. Oldekop Põlvast, J. P. von Roth Kanepist ja K. A. von Roth Võrust) välja andma Eesti esimest ajalehte Tarto maa rahva NäddaliLeht." See et eesti keel üldse sellisel kujul välja arenes, selles peame tänama vaid Jumalat, kes pani pastor J. Gutslaff südamele tõlkida Vanast Testamendist umbes kolmandiku lõunaeestikeelde, kuid põgenes 1656. aastal Vene Rootsi sõja eest Tallinnasse. 1686. aastal trükiti esimene terviklik Vastne Testament lõunaeestikeelsena! Eesti keelt polnud veel ollagi ja oma riigini veel pikk tee ees. Inimestele avanes võimalus midagi lugeda oma keeles ja selleks oli jumalasõna! Kuid lõunaeesti hõimukeel eraldus läänemeresoome algkeelest esimesena ja seda arvatavalt umbes 2000 aastat tagasi, mis võib olla üks "algkeel" otse Paabeli ajast (ps. hõimurahvad), kui leidis aset rahvaste rändamine. Eesti kristlastel ei ole midagi vaja karta, vaid tulgu julgelt ette. Kui ta ennast identifitseerib kristlasena, siis näeb kogu rahvas, et kristlasi ei ole üldse vähe, vastupidi, tuhanded. Näidakem kogu maailmale, et Eesti on kristlik maa! Kui see juhtub, siis te saate usklikke näha igal pool. See muudab kogu rahva hoiakut kristlusesse. Identifitseeri ennast eelkõige kristlasena! Teisisõnu, räägi enda kohta Jumala tõotusi, häid asju, ütle välja, et Jumal on tugev sind igas olukorras aitama, sest ta on Jumal. Sest sõnaga sa mõjutad vaimset maailma, seda, mis on sinu ümber. Kui sa räägid enda kohta negatiivseid asju, siis asjad lähevad sinna suunas. Aga hakka rääkima enda kohta julgustavaid asju ja sa näed, kuidas su asjad hakkavad muutuma paremuse suunas. Mõtle korraks, kui sa saad päästetud välja öeldes sõna tõttu või terveks, miks sa siis arvad, et sõnad ei mõjuta sinu olmet ja maiset käekäiku? Räägi enese peale ususõnu! Seda tegi ka Jeesus. Jaakobus ütleb, et keel on tuli. (Jk 3:5) Sellega sa saad enda küljest räbu ära põletada. Kuid keelega sa saad ka rüvetada oma ihu. Nii ei tohi olla, ütleb Jaakobus. Kas sa tahad teada, mis teeb uskliku täiuslikuks? Piibel ütleb nii "Kui keegi ei eksi kõnes, siis ta on täiuslik ja suudab ohjeldada kogu oma ihu." Saad aru, sa ilmselt räägid inimestega kenasti, aga kuidas sa endast räägid, see mõjutab sinu ihu. Õnnistamine tuleb suust! See on sinu väga väike, kuid ülivõimas ihuliige, mis kiidelgu suurte asjade üle. Sa ütled, kuidas ma saan seda teha, ma ei tunne sinu olukorda ju? Jah. Aga, Jumal tahab, et sa hakkaksid keelt targasti kasutama enda suhtes, see on ülalt pärinev tarkus. Kui sa ei halvusta venda, siis ära halvusta ka iseennast, sest Jumal on sind õigeks mõistnud! Miks sa siis halvustad seda, keda Jumal armastab ja andis oma poja sinu eest. Õige inimese mõjuvõimas palve (see on ju rääkimine, keelt kasutades) saadab palju korda! (Jk 5:16) Olge sõna tegijad ei tähenda seda, et sa pead sõna, vaid tähendab seda, et sa teed asju sõnaga. (Jk 1:22 jj) Sest sa ise kuuled ka sõna ja teed siis selle järgi ja luba ka Jumalal sind selle läbi üles ehitada. "Kui keegi arvab end Jumalat teenivat, oma keelt aga ei ohjelda, siis ta petab oma südant" (Jk 1:26) Ära kurvasta Püha Vaimu, kes elab sinu sees ja kuula oma südame häält ning räägi välja sõnu, mis sind ennast üles ehitavad ja julgustavad usu teel!			OSCAR-2019
Peaaegu sama hõrk kui "Vene veri", lihtsalt miniatuurid ja novellid ei ava ehk kogu sügavust, mida mõnest loost ootaks. Meeldis siiski hullult, sest Aareleidi Naise lahti muukimine passib mulle. Ja see pealkiri ise, see loob nii palju mõtteid, harutab lahti teid ja radu... naistest ja naiseks olemisest. Väga nagu ei tahagi midagi öelda ja rääkida. Selle aasta viimane vestlusõhtu leiab aset Tallinnas, nii nad räägivad🙂 Juba täna, see on 21.11, kell 18. Kosel käisin ma küll vist päris esimest korda. Ja ometi on see ju see asula, mis kenasti alati Tallinn-Tartu maantele ära paistab, vähemasti kirikutornile viskan küll alati pilgu peale. Aga näed, sisse ei ole kunagi keeranud. Ja jälle ma mõtlesin, et küll on tore, et ma ise autoga ei sõida. Autojuhti mul seekord ei olnud (vt eelmist postitust, keegi pidi ju järgmiseks päevaks keramajas mööbeldama) ja seega sain mõnusa bussisõidu kogemuse võrra rikkamaks. No hakkame kasvõi sealt peale, et ma võin kulgeda siin linnaliinibussidega ja kaugliinibussidega, aga kustkohast väljuvad maakonnabussid...? :) Kui ma olin endale kõige sobilikumana tuvastanud mingi Keskturu peatuse ja õnnelikult bussile roninud, siis peagi sain aru, et see on üks tõeline tunne-oma-kodumaakonda-buss :) Mu mäletamist mööda kolistas see läbi kõik Orud ja Tuhalad ja Vaidad ja ma ei tea, mis kõik veel. Aga mitte see ei olnud peamine, vaid hoopis see, et selle tarbeks tiirutas buss muudkui ühele ja teisele poole Tartu maanteed ja mina, kes ma enamasti orienteerun võrdlemisi hästi, olin õige pea juba kaotaud järje, et kummal pool maanteed ma nüüd asun :) Rääkimata kõigist neist peale- ja mahasõitudest ja ringteedest, mis mul kergelt südame läikima panid :) Kui ma olin juba peaaegu tund aega sõitnud, tekkis mul juba mure, et kas ma äkki Koselt juba läbi ei ole, nii ma siis näppisin seal telefoni gepsu ja positsioneerisin ennast. E taeva pärast kelleltki küsima ei peaks - see viimane oli tegelikult nali, sest lähimatelt naabritelt oleksin ma küsinud küll, aga üks paarmu ees rääkis vene keelt ja kõrvalpingil tütarlapsel olid klapid kõrvas, tundus tobe teda ribidesse nügima hakata :) Aga oi, kuis ma armastan raamatukogusid ja raamaukogutüdrukuid! Iga kord ise ka üllatun üha uuesti ja uuesti. Seekord oli tegemist ikka päris suuuuure majaga. Umbes sellisega, millel õige sissepääsu otsimine eeldab vähemalt kolme tiiru ümber hoone ja iga tiir võtab aega pool tundi. Mulle meeldis see mõnus oaas, mis oli selles suures majamonstrumis raamatukogu näol tekitatud. Kuna majas on veel ka kultuurimaja, muusikakool, algkool vist isegi... ilmselt veel midagi, mida ma ei mäleta, siis liigub majas kogu aeg noori ja vanu, suuri ja väikeseid ja loomulikult teevad nad aega parajaks ja astuvad meelsasti sisse raamatukokku. Selline mõnus siblimine ja toimetamine. Publikust ka kaks sõna. Esiteks, ma hakkan mõistma, et igas Eestimaa nurgas on olemas mõni hiidlane. Ja nad on nii mõnusad, nagu oleks koju sattunud! Teiseks, ma hakkan end vaikselt juba Alavainu saadikuna tundma, sest kõikjal, no absoluutselt kõikjal!, on keegi, kes tunneb huvi Ave tervise ja tegemiste kohta, jagab mingeid mälestusi ja saadab tervitusi. Ma lähen loodetavasti õige pea neid ka isiklikult üle andma. Kolmandaks, oli seekord publik ka muidu väga hästi ette valmistunud, sest ma saan aru, et alles eelmisel suvel oli Koselt ekskursioonigrupp Hiiumaal käinud. Väga kihvt oli kuulda, kuidas ja mida kohalikud giidid Hiiumaal siis ka räägivad :) Ja ka info liikumine on huvitav, mõtled küll, et pisikese Hiiumaa tegemised... Kohtumisel oli kohal proua, kellel käib Hiiu Leht ja oli täpselt teada, et järgmisel päeval on keramajas kontsert ja kes juba kahtles, kas Mae ikka mandrile ja Kosele jõuab. Samas järgmisel hommikul praamil kohtasin prouat, kes oli teele saarele ja ka õhtul kontserdile tulemas ja kes vastupidi jällegi muretses, et kui Mae on eelmisel õhtul mandril raamatukogukohtumisel, kas siis ikka kontserdikorraldusega reede õhtuks valmis jõutakse. Te olete lihtsalt nii armsad! P.S. Eraldi tooksin välja lisaks veel ägedad bussijuhid, need Kose omad, kes olid muhedad naljavennad. Järgmisel varahommikul Hiiumaa poole teele asudes võttis mind vastu märksa tõsisem tegelane. Oktoobris-ei-joo on praktiliselt läbi ja peaaegu ka õnnestunud (libastusin ühe korra, Viljandimaa pika päeva lõpus koju jõudes :)). Aga see päev oli seda ka väärt, lepime kokku. Sest... see päev oli pikk ja emotsionaalne, igatahes :) Esmalt hommikune Vana-Võidu. Saabudes oli ehmatus suur, sest meil tekkis korraks tunne, kas pole äkki sinna üleöö raudtee tekkinud ja nüüd ülesõidukohal pikk autode rodu. Aga ei, see oli kõigest rehvivahetuse järjekord. Meie peres rehvivahetust ei toimu ja seega on need järjekorrad ja kogu poleemika nii harjumatu. Vana-Võidu Raamatukogu asub kooliga samas hoones ja see maja on no nii vahva, mõnus maakivi ja klaasi kombo. Koridoride puhul on kasutatud nii palju klaasi ja need paiknevad majas sedasi, et neid mööda astudes on tunne kui jalutaks õues. Ja tegelikult, koolimaja on küll ju vist see koht, kus päevas päris suur osa ajast veedetakse koridorides, või ma eksin? Ühest kohast teise kõndimist on ju palju, ilmselt nii õpilastel kui ka õpetajatel, lisaks (ennevanasti vähemalt) veedavad õpilased klassiukse taga vist ka märkimisväärselt palju aega. Edasi läks teekond linnaraamatukokku, mis on jälle teistmoodi tore koht. Olles õpitud erialalt see tegelane, kes pidanuks ka selles majas majas töötama, samas olemata raamatukogus päevagi töötanud (aga praktikal seal siiski olnud (selline lause sai nüüd... veel topeltsulgudega)), ent selles majas olen ometigi mitu head aastat oma elust töötanud - nimelt asub esimesel korrusel endiselt pangakontor -, on mul selle majaga muidugi oma mälestused. Tüdrukud seal majas enamuses tuttavad. Maja võib vananeda, aga raamatukogutüdrukud mitte kunagi! Igatahes jääb mulle sellest päevast mälestuseks hulk vahvaid kohtumisi ja viimsel minutil bussile jooksmisi. Nii palju siis tollest mälestusväärsest esmabast. See, nagu te isegi ehk aru saate, oli alles eellugu. Esimene mõte on suunatud mõnele produktsioonifirmale (ja nüüd räägib minus tõeline autopede) - vaadates Eesti teedel ringi vuravaid autosid, hakkas mulle meeldima mõte, et tõsielusarju armastavale publikule võiks teha Autovahetuse saate. Aga äkki on seda juba kuskil tehtud ka, ega ma ka kõike ju ei tea...? Kui üldiselt on selle plaani juures kõik igati teostatav, siis ainuke murekoht mu jaoks on autode tuunimine ja tõsisemate kahjude likvideerimine. Sest asi ei saaks ju piirduda vaid lihtlabase autovahetuse ja sellega seonduvate võimalike äpardustega, a la äpardused vahetatud autoga tankides, kaubanduskeskuse parklas pärast ostlemispäeva "oma" auto otsimine jms pehmo värk. Minu meelest oleks hädasti vaja, et uus ajutine omanik võiks auto juures ka midagi ägedamat korda saata. Kuigi ma pole kindel, kui palju siis sarja osalejaid saaks üldse :) Aga võib-olla annaks nende pehmoasjadega ka omajagu intriigi punuda. Näiteks, et pead eelmise autoomaniku lemmikmuusikat sõites kuulma. Sama helitugevusega, millega temagi tavaliselt oma mussi kuulab. Klassikasõbrale väike Homentšiku-poiss. Doltsegabaanaga patustajatele laseks mõnuga Wagnerit, las oigavad siis. Ja vahel Lasnamäel ringi liikudes olen ma märganud, et lõhnakuused on uuesti au sisse tõusnud, vot esimestel päevadel ei tohi lõhnakuuske ka välja visata. Mis teha aga koniga kärsatatud aukudega, koerakarvadega, väikelaste kunstikatsetustega valgel istmenahal... seda ma ei tea. Vaadata ekraanilt oleks küll lõbus, seda ma usun :) Teine mõte tekkis mul mõni päev tagasi lugemisgrupis raamatupoemüüjatega seoses. Nad on kõik nii viksid, viisakad ja kenad, aga sädeinimestest on just kui puudu. Ma muidugi mõistan neid, eks neil tööd on palju ja targematki teha, kui kangesti suhelda ja soovitada ja raamatute üle arutleda. Lisaks on võib-olla nii mõnigi neist suur lugemisentusiast ja ajab ikka hinge jämmeks küll, kui pead päev otsa raamatute keskel olema, aga lugeda neid vaat ei saa. Aga selleks puhuks võiks raamatupoed ju kasutada vabatahtlikke. Või siis nimetagem neid külalismüüjateks, rõhuasetusega lektüüri soovitamisel ja valikuga abistamisel :) Hetkel ma muidugi ei kujuta ette, kas idee kannaks, kui need nn külalismüüjad oleksid suvalised tundmatud marid või jürid. Seda tööd võiksid aga näituseks teha luuletajad-kirjanikud ka ise. Kuigi see idee vist siiski ei kanna, sest raamatupood ise, ent ka kirjastused hakkaksid neid oma reklaamipikendusena ära kasutama. Nii et sa võid küll minna sel päeval raamatupoodi, kui seal asjatab Mutt või Kangro või Traat, ent lõpuks piidled nende soovitatud raamatuid ikkagi umbusklikult. Ja äkki peaks üldse kuidagi kitsendama seda mõtet, teeks hoopis mingid teemapäevad. Lemberomaanide päev ja. Keegi rännumees võiks reisikirjanduse päeval olla. Lasteraamatute päeval võiks Kairi olla, ma oleks kohe platsis. Kui on Põhjamaade krimi päev, siis viskaks Rohelennu või Pautsi poodi passima. Ei, tegelikult, kui Pauts on, siis ei tule keegi poodi ju, inimesed kardavad teda. Kokaraamatute päevale muidugi mingit kirjanikku ei valiks, siis võiks ikka korralik köögivõlur olla. Ja koogita hommikul tööle ei lubaks :) Ma olin siis see viimane inimene, kes veel ei olnud "Eesti matust" näinud. Saan aru, et see on nii hea etendus, et mõni on seda suisa mitu korda vaatamas käinud. Nomaitia... Ma läksin pühabal suht eksprompt seda vaatama, noh et tuttavad läksid ka (üks neist sõitis selleks koguni ekstra Viljandimaalt kohale, heldene aeg, ma ütlen!) ja just täpselt parajalt oli neljandas reas ka kaks vaba kohta müüki pandud. Draamateatris meeldib mulle kõige enam sellepärast, et seal on totaalselt teistsugune publik kui teistes teatrites ja mulle kui paadunud inimeste vaatlejale meeldib selline ekstreemsus hullupööra. Tõsi, saalis on istumine hirmkitsas ja alati on kellegi küünarnukk ribide vahel, selle kaitseks panen sinna saali minnes alati jäigema ja tugevama korseti, siis ei ole pärast külg sinikaid täis. Tõeline veteranlavastus, esietendus oli 2002. aastal, vahepeal küll vist ka pausil olnud, trupp osaliselt uuenenud. Kivirähki uba on lihtne, selge ja arusaadav, ega ma vastu kipugi vaidlema. Ja ma pigem ei arva, et ta kuidagi naeruvääristab või pilab eestlast - sellised me ju oleme, võta või jäta. Aga laval kogu see kompott, ma ei tea, jättis kuidagi liiga jantliku üldmulje. Samas, ma mõistan, rahvale see kohutavalt meeldis, naeris kui pöörane ja aplaus oli tormiline. Piisas sellest, kui Kark kobas puuriidas viinapudeli järele ja juba oli nalja kui palju. Kuigi seegi oli labane, aga puhttehniliselt meeldis mulle kõikse enam, kui Kark joobnud mehena oma pika ja... mahlase (sõna otseses mõttes) monoloogi pidas. Ta tegi seda targu tumeda kardina taustal. Ja ma luban, see oli fe-no-me-naal-ne kui palju sealt tuli, kui kaugele lendas ja kui pikalt see kestis! Ausalt! Selline tatipritsimine ei ole naljakas, aga selle tehniline pool vaevab mind veel tänagi, mil etendusest on juba kaks päeva möödas. Olgu, ma mõistan, et siin on mingi seos tema viinale peale haugatud värske kurgiga, mille juppe tal päris ohtralt kulus vaatuse jooksul. Samas ta nagu ei saanud seda kurgiputru ju endale suhu koguda, sest tal oli aeg-ajalt varemgi mingeid repliike öelda... Tjah, äkki oli neid repliike siiski vähe ja kuna ta võis joobnuna endale lubada ka halba diktsiooni ja suunurgast pobisemist, siis ikkagi oli võimalik kurgiputru ladustada. No aga nii palju?! Lisaks oli see monoloog ju pikk, aga putru ei lendanud suust mitte aiult alguses, vaid ikka lõpuni välja... Teater ongi üks salapärane koht, ma ütlen :) Tegelikult oli üks "müsteerium" veel, kuigi jah, see nüüd nii hullusti mu pead vaevama ei jäänud, lihtsalt meil tekkis peresisene segadus. Nimelt Merle Palmiste tagumendiga seoses. Mina jäin seisukohale, et tal oli sinna lisatud kunstlikult väheke polstrit, teinepool oli kindlas veendumuses, et kõik see materjal oli ehe ja loomulik. /ma igaks juhuks mainin siinkohal tundlikele blogilugejatele, kes ise ei ole etendust näinud, et Palmiste tagumiku üle arutlemine ei ole antud kontekstis sugugi meiepoolne seksistlikult inetu käik, sest Palmiste roll eeldaski rõhutatult rinnakat ja punnpepulist olemist ja seega ma leian, et mul on õigus sel teemal siin arutleda. Tänan tähelepanu eest!/ Täielik luulehitihoiatus teile! Ma saan aru, et Heli Laaksoneni etteasted on midagi überägedat, ent mul pole siiani õnnestunud neile Hiiumaal peale sattuda, kuigi seda on juhtunud vist rohkem kui üks kord. Raamat ise ei tahtnud ka kuidagi minuni jõuda, kuigi-kuigi meie imetoredas Sarve kaubamajas olid Laaksonen ja Lender riiulis vaat et naabrid suisa. Siis vahepeal ei tulnud mulle endale jällegi meelde seda raamatukogust krabada ja siis ükskord jõudis Kairi selle mu eest näpata. Kairi oli muidugi viisakas ja lahke ja jagas hilisõhtuses luuletuhinas paremaid palasid mullegi. Ja mina pupsusin kodus voodis naerda, nii et vats käis taevani. Tänaseks olen juba nii paljusid enda ümber, nii vanu kui ka noori, piinanud nende luuletustega ja mul on tunne, et ma jätkan :) /täna sain seda kahel korral lausa avalikult ja raamatukogudes teha, elagu hiiu keel! / Kuna nimi Heli Laaksonen võib teid viia eksiteele päritolu osas, siis ütlen igaks juhuks ära, et ta on siiski soomlane. Tema luuletab Edela-Soome murdes ja ka eesti keelde on tema read pandud murdekeeles, siin raamatus täpsemalt hiiu keeles (jee, pöial püsti siinkohal!), aga Rahmanid on vist ka võru keelt katsetanud. Ilma murdekeeleta aga tõepoolest ei kujuta neid luuletusi ette. Kellele mahlakas murdekeel passib, selle jaoks on pool mõnu juba olemas. Ent ka sisu on enam kui fantastiline, kõik see argihurm meie ümber ja sees. Tõlkijaks on Järvi Kokla... või ei tohiks teda tõlkijaks tituleerida? Mugandaja? Kohandaja? Sest see ei ole üks ühele tõlge, vaid pigem nagu jah mugandus. Me leiame nende kaante vahelt ikka mõnuga Hiiumaad ja julgen arvata, et hiidlasigi. Ah, ma pean ühe tarkusetera veel siia lisama, sedapuhku meesterahvastele (naistele on ka olemas, aga naised on tublid ja lähevad loevad ise raamatust, eks ole) : Viimane kord raamatukogus käies leidsin riiulilt nii mitmeidki enese jaoks võõraid kodumaiseid autoreid, enne jõulu on kõik vähid kiva alt välja vupsanud, mulle näib. Otsustasin siis, et ühele neist annan võimaluse. Sa juudas, seda ma poleks pidanud tegema :))))) Ma muidugi sain ise ka aru, et kui juba keegi paneb oma raamatule sellise pealkirja, et ega siis head loota ole, aga no et kohe nii hullusti....Tüübil oli ilmselt kindel plaan kõik peas keerlevad mälukatked ritta laduda ja vilistada sellele, et sealt ka mingi koos püsiv lugu peaks sündima. Aga nagu veel sellest vähe oleks, otsustas Aivar Lembit lisaks veel, et toimetajad, keeleinimesed ja korrektorid on saatanast ja ei hakanud nendega jantima. Ja ma luban, seda on kaugele näha. Eriti meeldib mulle kohanimi Schwerin, mida on päris mitmes variandis lugejale serveeritud, esimese hooga leian siit kohe Svhwerin/Scwerin ja sisukorda juhtus küll kogemata õige kirjapilt, aga no suur algustäht ongi ju ülehinnatud:) See kõik oli nii põnev, et ma tundsin vastupandamatut kiusatust autorit guugeldada. Kujutasin ette võsast välja karanud esmakordset kirjanikuhakatist, varjunimega ja puha, aga kus sa sellega. Mormoonist prokurör läks pinsile ja kukkus kirjutama nii et tuline jutt taga. Ja eks vahel olegi kirjutamisrõõm suurem kui lugemisrõõm... Esteri kataloogis näikse oma 12-13 raamatut koguni olevat.			OSCAR-2019
Saaremaa Muuseumis alustab täna käsunduslepingu alusel tööd Aldo Maksimov. Tema ülesanneteks on Saaremaa Muuseumi ja selle filiaalide sündmustest ja üritustest teavitamine ning nende turundamine. Juhatuse liikme Rita Valge sõnul on […] Kolmekuningapäeva keskpäevatunnini on jäänud veel kümmekond minutit. Kella 12-ks on Laimjala rahvamajja traditsioonilisele uusaastapeole kutsutud piirkonna eakad. Ja sealt nad tulevad. Parkimisplatsil astuvad mustast džiibist välja piduriietes mees ja naine. […] Möödunud sajandi esimesel poolel Eestis vägitükke teinud Saaremaa jõumees Aleksander Sannik (1883–1947) oleks tänapäeva jõujuurikate kõrval väljanägemiselt üsna tavaline vennike. Aga tema tööd tervislike eluviiside ja spordi propageerimisel on raske […] Veel viimaseid päevi Kuressaare Linnamajanduse juhi kohuseid täitva Mikk Tuisu (33) elus tehtud otsused on suuresti seotud ja tingitud ühest asjast – Saaremaal elamine. Linnamajanduse töö lõpetamise kõrvalt tuleb Mikul […] “Kaunis kodu” on ilus tiitel – tunnustus kodu kauniks tegemise ja kaunina hoidmise eest. Seda, kui suur on tehtud töö ja nähtud vaev, teab muidugi kõige paremini sellise kodu omanik […] JÄÄR Tunned täna soovi teha võimalikult palju vajalikke asju ühe korraga ära, kuid kiirustamisega võid pealiskaudseks muutuda. Võimalikud tervisehäired. SÕNN Pööra täna suuremat tähelepanu oma töödistsipliinile. Kipud hooletult käituma ning […] * Leisi päästekomando sai endale uue auto * Muuseumi aitab turundada noor ettevõtja * Katkupisik varitseb endiselt sigadest lagedates metsades * Kaitsevägi uurib, kas Uudo Seppa alandati sõjaväes Sel laupäeval sõidetakse Kihelkonna valla teedel Saare Fisheksport Kihelkonna rahvaralli 2018. Täpset kaarti katsetest näeb allolevalt lingilt! KIHELKONNA RAHVARALLI 2018 (kava) SS 1 ja 3 kaart SS 2 ja 4 kaart SS 5 […] Saaremaa vallavalitsusel on kavas lasta mobiilsele tööjõule mõeldud üürimaja Kuressaares ehitada Ida tänava asemel Kitsale tänavale. “Üürimajade vähesus on probleemiks olnud juba aastaid ning selle lahendamisele Kredexi poolt rakendatava Elamufondi […] SA Keskkonnainvesteeringute Keskus toetab Kuressaare Soojust magistraalsoojustorustike renoveerimiseks 240 000 euroga, ettevõtte omaosalus on sama suur. Uue projekti raames renoveeritakse 1 km torustikku, kaevamistega on plaan alustada järgmisel aastal ja […] Kuressaare politseijaoskonda on tänavu toodud kainenema sada meest ja kuus naist. “Mõned on sattunud kainenema korduvalt,” ütles Kuressaare politseijaoskonna uurija Rein Rand. “See, millal tuuakse kainenema rohkem inimesi, sõltub mitmetest […] Varem nii Pahapilli külarahva kui Saaremaa vallavalitsuse vastuseisule põrkunud Varese sadamasse tuugeni püstitamise plaan ei leia tuge ka keskkonnaametist. Sel nädalal Varese sadama detailplaneeringu menetluse käigus arendajale kirja saatnud amet […] Kuressaare Kultuuripealinn 2024 kutsel kogunes raekojas ligi 40 inimest. Tegemist oli esimese suure koostööüritusega, kus käsitleti ja vaieldi kultuuri perspektiivi üle. Kohtumisel moodustati teemagrupid, kes pakkusid välja võimalusi probleemidest lahendusteni. […] Esmastele kokkuvõtetele tuginedes toimetas kaitseressursside amet kolmel päeval väeosadesse aega teenima plaanilise 1761 noormehe asemel 1849 noormeest ja lisaks 19 neidu. Ameti avalike suhete nõuniku Anne Osveti sõnul asus Saaremaalt […] Valitsev Eesti võrkpallimeister Saaremaa Võrkpalliklubi sai tugevuselt kolmandas eurosarjas ehk CEV Challenge Cup’il oma esimeseks vastaseks Taani klubi Gentofte. Võidu korral tuleb järgmiseks vastaseks Prantsusmaa klubi Poitiers. “Esimese hooga ei […] Invaru abivahendikeskuse uuring näitab Saaremaa abivajajate üldist rahulolu, kuid toob välja ka kitsaskohad. Eesti suurim abivahendikeskus Invaru viis abivajajate ja nende lähedaste seas läbi uuringu, saamaks tagasisidet abivahendite valdkonna toimimisele. […] Juulist alustab diabeediõde Marika Venda Kuressaare haiglas ambulatoorset vastuvõttu. Vastuvõtule on oodatud diabeetikud, rasedusdiabeeti põdevad naised ja nende pereliikmed. Diabeediõde nõustab ja selgitab haiguse olemust, õpetab glükomeetri kasutamist, enesejälgimist, veresuhkrutaseme […] Statistikaameti andmeil on asustustihedus Saare maakonnas kahanenud 15 aastaga tosinalt elanikult ruutkilomeetril üheteistkümnele. Saaremaa suurima asustusüksuse, Kuressaare elanikkond on hõrenenud 980,6 inimeselt ruutkilomeetril 863,4-le. Kõige väiksem on ja oli ka […] Sellest, et Kuressaares napib üürpindasid, kus mobiilne tööjõud saaks end lühemaks või pikemaks ajaks Saaremaale tööle saabudes sisse seada või siis päris omaenda kodu leidmiseni elada, on räägitud aastaid. Omavalitsusel […] “Muusik Maria Faust võrdles oma arvamusloos Kuressaare pürgimist Euroopa kultuuripealinnaks hullumeelsusega. Mina leian, et “hullumeelsus” on ikka aidanud asja arendada,” ütles kolmapäevases Kadi raadio saates “Keskpäev” Saaremaa vallavolikogu esimees Tiiu […] “Tänase Saare maakonna arengustrateegia üks seatud sihttase on, et 2–4 ettevõtet aastas osaleb nutika kasvu toetusprogrammides,” kirjutab Saare arenduskeskuse ettevõtluskonsultant Urmas Treiel. “Niivõrd madala eesmärgi püstitusega on selgelt lati alt […]			OSCAR-2019
Juur&Kivirähk Elina etteastest: loodetavasti saavad inimesed aru, et see tuli kõhu kõrvalt \| Eurovisioon \| ERR Juur&Kivirähk Elina etteastest: loodetavasti saavad inimesed aru, et see tuli kõhu kõrvalt ({{commentsTotal}}) Mart Juur ja Andrus Kivirähk panid Raadio 2-s Eurovisiooni kommenteerides Euroopa inimestele südamele, et nad Eesti tänavuse eurolaulu kõrval ikkagi aru saaksid, mis see kõik maksab. Juure sõnul on uskumatu, kui nüüd Euroopa rahvastele ei avalda mingit muljet see, kuidas vaene Eesti rahvas oma tohutute kannatuste ja õudsete ajalooliste üleelamiste kõrvalt suutis sellise loo lavale tuua. Kivirähk teadis kaasa rääkida, et 300 kruusateed jääb tänavu Elina Nechayeva kleidi tõttu asfalteerimata. "Kuid see on seda väärt," sõnas ta kindlalt. Reidi teelt langetati puid, mis läksid müüki ning tasuta ühistransport jääb samuti ära. "Kui nüüd Euroopa ei hinda seda ponnistust, et me 65 000 euro eest tegime sellise kleidiprojektsiooni, mis üks kleidiprojektsioon ka on. Siis Euroopas mingit õiglust ei ole, kui nad nüüd seda ei hinda," oli Juur resoluutne. "Ma loodan lihtsalt inimeste peale, kes vaatasid seda ja saavad aru, et see on meil kõhu kõrvalt," sõnas Kivirähk. Juure arvates on eurooplastele tähtis teada anda, mis see kõik ikkagi maksab. "La Forza" lihtsalt ei tähenda tema arvates midagi, oluline oleks ikkagi laulu tekstis rõhutada, mis see sõnum maksab. Meeste sõnul võib praegu vaeselt Eesti rahvalt seitse nahka koorida seljast, aga samas on nad mõlemad uhked selle üle, mida laval nägid. Eesti Laulul oli nende arvates veidi lihtsam, kuna tavaline Eesti mees tuli ja valgustas diapositiividega kleiti, ise lae all ämblikuna rippudes. "Ta ei küsinud mitte midagi," selgitas Kivirähk. "Oma Eesti inimene, talle tehti lihtsalt pudel õlut välja pärast telemaja kohvikus." Ühe võimalusena Lissabonis muljet avaldada, oleks Juur ja Kivirähk näinud Elinat laval laulmas rahvariietes, hoides käes kohvrit 65 000 euroga. "Meil on see raha olemas, aga me ei maksa sellele kapitalistinärule, kes tahab kahe kaamera eest saada 65 000 eurot," selgitas Juur. Hiljem oleks saanud raha tuua tagasi kodumaale oma puudust kannatavale rahvale. "Võib-olla Mart Normet muidugi ida-eurooplasena on kaval. Lubas raha küll üle kanda, aga ei kandnud mitte?" viskas Juur õhku küsimuse. "Kapitalist praegu togib oma internetipanka ja mõtleb, et kus see Normeti ülekanne on, aga seda pole tulnud." Kõikidel kuni 26-aastastel muusikutel tuleb kiirustada, sest Noortebänd 2018 demovooru lõpuni on jäänud vähem kui nädal. Peale auväärse tiitli annab Noortebänd koostöös Kinemaga välja peaauhinna väärtuses 3500 eurot. "Viimastel aastatel on Noortebänd toonud Eesti muusikasse tõelisi pärle nagu näiteks Lepatriinu, INGER, The Notes. Sealhulgas eelmise aasta võitja Rainer Ild, kel on praegu läinud väga hästi – esinemisgraafik täitub imekiirelt ning kooslust võib näha iga teise Eesti festivali programmis," tõdes Noortebändi peakorraldaja Märt Truman. Ta lisas, et tihti ei saa suurt tähelepanu ainult konkursi üldvõitja, vaid silma jäävad ka teised finaalis osalenud. "Kas või eelmise aasta näitel said kutse mitmele festivalile Hommage või Inger," märkis Truman. Noortebänd 2018 poolfinaalid toimuvad 4.–6. oktoobrini ning finaal on 10. novembril. Poolfinalistid valitakse demovoorust edasipääsenute ning piirkondlikelt konkurssidelt osalejate vahel. Praeguseks on selgunud kaks poolfinalisti – esimene Rapla Vesiroosivisioonilt, kelleks on kooslus nimega Muster ja teine Pärimusbändide konkursilt Duo Ruut. Väljas on järsku nii soojaks läinud, et kõik tumedad õõtsumised ja liialt mõtlikud lood võib vabalt riiulisse visata. Suvi nõuab energilist hip-hopi, õdusat popi ja sulnist tantsumuusikat, mida playlist'i on jagunud piisavalt. Viimase aja kahtlemata kõige kõmulisem lugu on Childish Gambino "This Is America", mis alla nelja minutiga räägib mustanahaliste elust Ameerikast paremini kui suur osa hip-hopist viimase paarikümne aastaga seda teha on suutnud. Ja kui see lugu lööb juba ise jalust nõrgaks, siis koos videoga toimib veel eriti hästi. Loe ja vaata siit. Pärast kolme aastat vaikust annab sel aastal uue kauamängiva välja Florence and The Machine, kelle esimene tõeline singel ("Sky Full Of Song" oli suhteliselt mõttetu) "Hunger" on täpselt selline, nagu oleks oodata osanud, aga heas mõttes. Õrn ja südantlõhestav, aga mitte liiga magus ega lääge. Suurtest plaatidest rääkides, siis möödunud nädalal andis pärast suisa viieaastast pausi uue albumi välja Arctic Monkeys - plaat tervikuna nõuab veel veidi seedimist, aga esiksingel "Four Out Of Five" on küll täpselt selline hitt-lugu, mis võiks kõiki edetabeleid vallutama minna. Pealkirjas lubatud tantsumuusikat jagub ka. Lõpuks ilmus produtsent Joy Orbisoni ja saksofonist Ben Vince'i 12-tolline koostöösingel, mille kaks lugu on täis pöördeid ja kavalusi, kuid lasevad kuulaja siiski üsna kergesti ligi, "Transition 2" jäi neist lugudest rohkem kõlama. Murlo, kes peitunud uue pseodunüümi Sharda taha, andis ka omanimelise EP välja, mis on ilmselt parim tantsumuusikaplaat sel aastal - lugu "Nobody Else" koos Gemma Dunleavy'ga toob kõik viled ja kellad välja, seal on jungle'it, UK garage'i, grime'i ja trance'i, aga värskelt ja moodsalt, ilma igasuguse retrovarjuta. Simian Mobile Disco näitab end uuel albumil "Murmurations" samuti täiesti uuest küljest, "Hey Sister" on plaadi kõige tantsukam ja nõtkem pala. Steven Julien (tuntud ka kui Funkineven) on ka värskel kauamängival "Bloodline" täiesti uue suuna võtnud, kaldudes kohati isegi liiga häguseks ja abstraktseks, kuid "IDK" lendab täpselt kümnesse. Kui liiga karmiks läheb, siis vahele leidub ka midagi pehmemat. Leon Vynehall on uue singliga "Movements (Chapter III)" läinud house'ist ja tantsumuusikast nii kaugele kui võimalik, see lugu on nagu pilvedes hõljumine, õrn ja taevalik. Jungle, kes oma esimesel plaadil oli üsna rütmikas, on nüüd tuure maha keeranud, lugu "Happy Man" on siiski oma passiivse nõksumiga kuidagi võluv. Mõnusalt kergelt kulgeb ka Tirzah, kelle "Gladly" on üks viimase aja ilusamaid ballaade. Kaytranada ei ole ka püssi põõsasse visanud - ta võttis ette The Interneti niigi rütmika viimase singli "Roll (Burbank Funk)" ja keeras sinna veel kahekordselt pöördeid peale. Aga ei läinud kuidagi üle võlli, vaid sündis hoopis järjekordne klubi-hitt, mis on loodud kõlama peo tipphetkel. Ja lõppu jagus näpuotsaga Eesti muusikat ka. Folk-hop bänd Tintura andis välja esimese albumi "Ebaõiglase uni", mis kaldub küll kohati rohkem folgiks kui hip-hopiks, kuid loos "Kadhja" on saavutatud perfektne tasakaal. Just nii peakski üks ideaalne folk-hop lugu kõlama!			OSCAR-2019
Norra valitsuse määratud komisjoni arvates ei tohiks riigi 1 triljoni dollarise väärtusega fond hüljata oma naftafirmade aktsiatele toetuvat investeerimisstrateegiat. Reedel avaldatud aruandes tõdes kolmeliikmeline komisjon, et fossiilkütuste tootjate eemaldamine fondi portfellist vähendaks kas selle tootlust või sunniks fondi otsima riskantsemaid investeeringuid, et turu keskmisega sammu pidada, vahendab Bloomberg. Komisjoni esimehe, majandusteadlase Oystein Thogerseni hinnangul püsiks nõudlus musta kulla järgi kõrgel ka juhul, kui riigid kütuste tootmist ja kasutamist maakera keskmise temperatuuri tõusu pidurdamiseks oluliselt vähendaksid. Järgmisena asub asja vaagima Norra rahandusministeerium, mis võtab arvesse nii aruandes esitatud seisukoha kui riigifondi juhtide arvamuse ja avaliku arutelu käigus tekkivad argumendid. Hiljem jõuab küsimus ka parlamendi arutelude sekka. Norra hiidfond teatas nafta- ja gaasitootjate väärtpaberite müümise plaanist möödunud novembris, tuues põhjuseks vajaduse kärpida põhjamaa sõltuvust toornaftast. Tollal tõi riigi keskpanga asejuht Egil Matsen näiteks välja, et kuna umbes viiendik Norra majandustoodangust pärineb nafta- ja gaasitööstusest, siis peaks fond olema omakorda vähem sõltuv nende toorainete hinnakõikumisest. Ettepaneku jõustumise korral läheks müüki 40 miljardi dollari väärtuses mitmete suurfirmade, sh Exxon Mobili, Royal Dutch Shelli ja Chevroni väärtpabereid. Norra riiklik pensionifond, millele kuulub nüüdseks lausa 1,5% maailma aktsiatest, asutati 1990. aastal. Selle algne eesmärk oli investeerida naftasektorist pärinevat maksutulu ja Statoilist saadud dividende. Tänasel aktsiisipoliitika ja salaturu ümarlaual toodi välja, et hiljutised järsud aktsiisitõusud ning sellest tulenev piirikaubanduse levik on loonud soodsa pinnase varimajanduse kasvuks, teatas Eesti Maksumaksjate Liit. Eesti Maksumaksjate Liidu tegevjuhi Lasse Lehise sõnul on aktsiisipoliitika tulemusel ilmnenud mitmed negatiivsed mõjud, mille eest hoiatati juba aktsiisipoliitika menetlemise ajal. "Kahjuks on praeguse aktsiisipoliitika tulemusena hoo sisse saanud piirikaubandus ning kasvanud salaturg. See on jätnud Eesti ühiskonna ilma vajalikest maksutuludest. Tekkinud olukord vajab süvendatud analüüsi ning aeg on vigade paranduseks," kirjeldas Lehis. Ka Kaubandus-Tööstuskoja peadirektor Mait Palts nentis, et varimajanduse kasvule on tõuke andnud riigi viimase aja läbimõtlematud ja põhjaliku mõjuanalüüsita tehtud otsused ning muudatused. "Inimesed näevad lõunapiiril kaupade ostmises kasumlikkust, mistõttu seda ka tehakse. Kui see rada on juba sisse käidud, siis selle levikut on pea võimatu piirata. Inimeste tarbimisharjumuste muutmiseks peab riik aktsiiside tõstmise asemel panustama sisulistesse tegevustesse, alates teavitusest kuni noorte huvitegevuseni, mitte otsima probleemidele lahendusi seaduste ja maksusüsteemi muutmise abil," rõhutas Mait Palts. Alkoholitootjate ja Maaletoojate Liidu prognoosi kohaselt müüakse käesoleva aasta lõpuks Läti piiripoodides 3,5 miljonit liitrit kanget alkoholi, mis on 23 protsenti rohkem kui möödunud aastal. "See on alkohol, millest võib saada illegaalse turu osa, sest ajal, mil kodumaine müük on drastiliselt vähenenud, langes kange alkoholi tarbimine möödunud aastal väga tagasihoidlikult. Olukord, kus Lätist pärinev muidu legaalne alkohol muudetakse Eestis edasimüümisel illegaalse turu osaks, on tekkinud alates 2015. aastast kehtestatud järskude aktsiisitõusude tulemusena. Kange alkoholi turul toimunud muutused on ebaloomulikud ning neist ei võida keegi," ütles Alkoholitootjate ja Maaletoojate Liidu tegevjuht Triin Kutberg. Tänasest ümarlauast rääkis Lehis ka tänases Äripäeva hommikuprogrammis. Kuula intervjuud aktsiisipoliitika mõjust varimajandusele saatest alates 16:30 minutist. "Maksu- ja tolliameti mõne aasta tagune suurem pingutus tubakatoodete salaturu kontrolli alla võtmiseks kannab senini üldises plaanis vilja. Samas on põhjust ettevaatlikuks skepsiseks. Näeme, et alkoholiostudest võimendunud piirikaubanduse mõju on jõudnud edasi teiste kaupadeni, sealhulgas tubakatoodeteni. Lähiajal kasvavad riskid veelgi. Eesti radikaalse aktsiisipoliitika tõttu tõusis keskmise Eestis ja Lätis müüdud sama brändi paki hinnavahe seniselt 30 sendilt 50-60 sendini. Seetõttu näeme juba praegu, et riigikassale negatiivset, ent formaalselt legaalset piirikaubandust hakkab täiendama ebaseaduslik piirikaubandus, kus Lätist tuuakse tooteid Eestisse edasimüügiks. Piirikaubanduse netomõju Eesti tubakatoodete turule on 2018. aasta esimesel poolel mitmekordistunud - siinsete kauplejate kahjuks. Mõjutab see aga kogu tarneahela käekäiku ja muidugi ka aktsiisilaekumisi," ütles Tubakatootjate Eesti Assotsiatsiooni esimees Taavi Salumets. Eesti e-sigareti turuliidri Nicorexi juhi Sven Kotke sõnul on e-sigareti müüjad teinud suuri investeeringuid laboritestide tegemiseks ja aktsiisisüsteemile üleminemiseks, kuid suurenenud salaturg seab kahtluse alla selle tasuvuse. "Maksuametnike reidid aitavad e-sigareti turgu korrastada ja kvaliteeti tagada, kuid järsu aktsiisitõusu tulemusena on suurenenud kontrollimata salakauba pakkumine. Salaturul müüdavate e-sigareti vedelike ja komponentide kordades odavam hind ahvatleb tarbijat oma tervisega riskima ja kasutama tundmatu päritoluga kaupa, millele ei ole tehtud kvaliteedikontrolli ja nõutavaid laboriteste. Seejuures jääb Eesti riik sala- ja piirikaubanduse tõttu ilma vajalikust aktsiisitulust," kirjeldas Sven Kotke.			OSCAR-2019
Palmipuudepüha on jälle käes. Jeesus seisab Õlimäel ja silmitseb püha linna. Kuldse kupliga Kaljumošee asemel särab tema ees Jeruusalemma tempel, mille roomlased neljakümne aasta pärast hävitasid. Tulevasi sündmusi oli Jeesus juba ette kuulutanud. Õlimäel seisnud ja Jeruusalemma väisanud oli ta varemgi. Matteuse, Markuse ja Luuka loodud pilt, kus kirjeldatakse ainult Jeesuse viimset teekonda pühasse linna, on andnud pidet väärjäreldusele, nagu olnuks see üldse tema esimene pealinnakülastus. Kas on mõeldav, et üks juudi mees poleks käinud Jeruusalemmas, kuhu koguneti pühade aegu? Saabunud viimsel teekonnal Õlimäele ja vaadanud linna, oli Jeesus ohanud: «Jeruusalemm, Jeruusalemm … Kui palju kordi olen ma tahtnud koguda su lapsi …» (Lk 13:34) «Juba kolm aastat käin ma sellelt viigipuult vilja otsimas» (Lk 13:7). Johannese kirjelduses käiski Jeesus enne viimset teekonda kolm korda Jeruusalemmas, kohtus Nikodeemusega, tervendas haigeid Betsata ja Siloahi tiikide ääres ja õpetas templis. Seal olid teda imikuna õnnistanud Siimeon ja Anna ning seal oli ta noorukina disputeerinud kirjatundjatega. Nüüd naudib Jeesus viimast korda imelist vaadet Õlimäelt, mis lummab praegugi arvukaid palverändureid ja turiste. Ja kui ta seejärel loomakese seljas alla laskub, hakkab «kogu jüngrite hulk rõõmustades valju häälega Jumalat kiitma kõigi vägevate tegude pärast, mida nad olid näinud» (Lk 19:37). Nad lootsid, et Jeesus on Messias ning peagi algab viimne kohus, mis pidi toimuma sealsamas Kidroni orus (Jl 4:2,14 jj). Viimse kohtupäeva sündmusi on oodatud sajandeid. Kidroni orus on juudi surnuaed, kust pidi algama üleilmne surnute ülestõusmine. Sealsamas on ka kinnimüüritud topeltportaaliga Kuldvärav, mis pidi avatama Messiale sissepääsuks pühasse linna. Jeesuse ajal, mil ta sõitis eesli seljas läbi Kidroni oru, oli see värav veel avatud. Jeesus on petnud paljude lootusi. Inimkond pole tänapäevani lakanud uskumast, et Messias peab olema selline, nagu lootis psalmilaulik, kes kuulutas otsekui praegusele topeltväravale mõeldes: «Teie, väravad, tõstke oma pead, et aukuningas saaks sisse tulla. See on tugev ja vägev Issand, vägev sõjas.» (Ps 24:7 jj) Praegugi on vägevus, edukus ja n-ö kõigi arvude pidev kasvamine inimsoo ebajumalaks, millele ta lakkamatult ohverdab ja mis teda varsti hävitab. On puhas illusioon, et kõik saab ainult ülesmäge minna – pigem on kokkukukkumine ja kohus ootuspärane igale püstipunnitatud kaardimajakesele. Jeesus aga jätkab edaspidigi ratsutamist läbi Kidroni oru pühasse linna. Seda meenutame igal palmipuudepühal, ehkki meil pole palmioksi haarata lehvitamiseks (Jh 12:13). Praegu täitub üks teine prohvetikuulutus Messia kohta: «Ole väga rõõmus, Siioni tütar, hõiska, Jeruusalemma tütar! Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja. Tema on alandlik ja sõidab eesli seljas.» (Sk 9:9) Jeesus oli õpetanud, et ainult see, kes on «tasane ja südamelt alandlik», saab olla tema jünger ja leida tee jumalariiki (Mt 11:29). Läbi aegade on tõusnud valemessiad, kes püüdsid ise jumalariiki luua väevõimuga – seda pole tulnud, sest inimene pole muutunud. Isegi kui jumalariik laskuks alla taevast, ei oleks sellest meile kasu, sest kuna me pole muutunud, ei pääse me sinna sisse. Seepärast tuligi Jeesus, et õpiksime temalt tasadust ja alandlikkust ning pääseksime jumalariiki. Viru praostkonna vaimulikud otsustasid teostada iga kristlase unistuse käia Pühal Maal. 23. märtsist 1. aprillini viibivad nad Iisraelis. Viru praost Avo Kiir ütles Eesti Kirikule, et suudab lõpuks reaalsusse viia mitu aastat mõlkunud idee minna koos praostkonna vaimulikega Jeesuse radadele. Reisile asuvad õpetaja Villu Jürjo organistist abikaasa Tuulikiga, Peeter Kaldur, Ahto Mäe, diakon Tauno Toompuu, jutlustaja Indrek Vilumets, lisaks Saarte praost Veiko Vihuri ja Tallinna Rootsi-Mihkli koguduse õpetaja Patrik Göransson. Ja muidugi Avo Kiir, kes varem pole Pühal Maal käinud. Et reisibüroode pakutavad variandid on väga kallid makstes üle 18 000 krooni, otsustati minna omal käel. Tänu tehtud eeltööle tuli reisi maksumuseks 12 000 krooni inimese kohta, sellest pool maksab praostkond, ülejäänud osaleja. See kehtib Avo Kiire sõnul tema juhitud praostkonna töötegijate kohta. Kahjuks ei saa kõik praostkonna vaimulikud siiski ettevõtmises osaleda, kuigi praosti sõnul peaks iga kristlane kord elus käima Pühal Maal. Teine põhjus, miks ise reisi korraldati, on väikese grupi eelis kohapealset õhkkonda paremini tajuda, teha jalgsimatk ja tunda pühade eel, kuidas Jeesus Jeruusalemma läks. Kõnesolev aeg valiti teistpidi praktilisest küljest lähtudes: pühade ajal on Iisraelis liiga palju rahvast, peatselt saabuv suvi toob aga suure kuumuse, ka võib poliitiline olukord probleeme tekitada. Reisiseltskond plaanib käia Petlemmas, Jeruusalemmas, Geneetsareti järve ääres, Iisraeli lõunatipus Elatis, viibida Surnumere kandis ja Tel Avivi lennujamast tagasi koju lennata. Kuigi esialgne lootus ööbida kolmel ööl ühes Petlemma kloostris osutub poliitiliste nõuete tõttu võimatuks, ootab palverändureid kindlasti hingekosutav reis.			OSCAR-2019
Keerdmänd Pinus contorta - on Kanadas looduslikult kasvamas väga suurel alal. Põhja-Euroopas on teda puidu saamiseks kõigist võõrmändidest istutatud kõige enam. Põhjuseks on tema suur vastupidavus ja vähenõudlikkus. Tegemist on nn.kaheokkalise männiga. Käbide avanemiseks ja seemnete väljapääsuks on tarvis kuumust, ehk siis teisisõnu metsapõlenguid. Kui käbid kuuma ei saa, siis jäävad nad aastateks puu otsa tulekahju ootama. Oma nime on ta saanud pisut keerdus okaste järgi. Keerdmänni kasvukiirus noorena on suurem, kui harilikul männil. Paraku on ta lühiaeline - 70.aastaselt hakkab juba raugastuma ja hingusele tikkuma. Eesti talved teda ei kohuta. Talle meeldib mereäärne niiskem õhk ja kruusane pinnas. Päike on tema iidoliks. ´Frisian Gold´ - tegemist on kõige kollaseokkalisema männisordiga. Moodustab ebaregulaarse, laia mütsaka, mis on kaks korda nii lai, kui kõrge. Tema okkad lähevad õigesti kollaseks alles teisel aastal. Okkad hoiavad keerdu. Tegemist on sordiga, "mis peab õigel fännil olema". Sort on pärit Saksamaalt. Hall mänd Pinus banksiana - on sammasjuurega. Muidugi juhul, kui juurel on, kuhu sügavuti minna. Taas on tegu kaheokkalise männiga. See liik on mändidest kõige külmataluvam - ta kasvab väga suurel alal Kanada põhjapoolsetel aladel, kohati isegi igikeltsal. Ka tema käbid püsivad kaua puus oodates kuumust, et avaneda. Hall mänd on väga vähenõudlik. Oma nime on ta saanud kuulsa inglise botaaniku sir Joseph Banks´i (1743-1820) nime jäädvustamiseks. ´West Hawk Lake´ - on roheliste, lüheldaste okastega sort. Tema laius on 2x suurem, kui kõrgus, 10.aastaselt on ta ca 20 cm kõrge. Sobib tänu oma kääbuskasvule suurepäraselt kiviktaimlasse. Painduv mänd Pinus flexilis - on pärit Põhja-Ameerika Kaljumäestikust, kus ta kasvab kuni 3,5 km kõrgusel. Järelikult on ta harjunud karmide oludega. Ega ta väga kõrgeks ei punnitagi kasvada - 15 m on juba tubliks tulemuseks. Tuulisel mäenõlval pole üldse haruldane, et painduvad männid on vaid 5 m kõrged. Samas on vanimad puud vähemalt 2000 aastat vanad. Tema puhul on tegemist 5-okkalise männiga, mistõttu sarnaneb pisut seedermändidele. Okkad püsivad puus 5...6 aastat. Kuna korralikku ehituspuitu painduvast männist ei ole saada, siis leiti talle teine rakendus - lühikesed, vaigused tüved sobisid hästi kaevandustesse tugedeks. Ja kaevanduste puudust ju mägedes ei ole...Euroopasse jõudis 1851.a. Hr.Jeffrey vahendusel. ´Vanderwolf´s Pyramide´ - kasvab üsna nobedasti suureks tilgakujulise võraga puuks. Sarnaneb kujult ja suuruselt klassikalise Eesti heinakuhjaga. Tema pikad okkad on sinkjasrohelised. Oksad on nii painduvad, et neid võib hõlpsasti sõlme siduda. Päike, vett läbilaskev pinnas. Üleujutust ei talu. Tegemist on väga populaarse sordiga. Jeffrey mänd Pinus jeffreyi - on kõige pikemate okastega mänd. Tema okkad võivad olla kuni 25 cm pikad. Käbid isegi kuni 30 cm pikad. Jeffrey mänd on nn.kolmeokkaline mänd. Pärit on ta USA-st Sierra-Nevada mäestikust. Eurooplaseks sai 1852.a. Euroopas saab ta kenasti hakkama ja kasvab kuni 30 m kõrguseks hiiglaseks. Meie talved on tema jaoks pisut karmid. Väikesekasvulised sordid võivad lume alla jäädes kenasti hakkama saada. Vajab täispäikest ja liivasegust lahjat mulda. Talub kuni -18 kraadist külma. ´Joppi´ - on kääbik, kellel on 20 cm pikkused sinakad okkad. Kasvab laiaks ja väga tihedaks koonuseks. Seni, kuni lumi või kuuseoksad teda talvel katavad, saab ta meie kliimas hakkama. Valgekooreline mänd Pinus leucodermis - on paljude asjatundjate arvamust mööda samane heldreichi männiga P.heldreichii. See mänd on pärit Balkanilt ja Põhja Kreekast. Ingliskeelne kogukond kutsub teda bosnia männiks. Ta on kaheokkaline mänd. Tal on väga ilusad purpursed käbid. Tema koor on kaetud rombjate moodustistega, mistõttu see meenutab mao nahka. Mägilasena ei karda ta vingeid tuuli. Ka külm kuni -45 C on talle veel talutav. Tarvitab päikest ja mitte liiga toitaineterikast mulda. ´Schmidtii´ - on 1926.a. E.Schmidt´i poolt Bosniast leitud tihe mütsakas. Siiani kõige miniatuursem valgekoorelise männi sort. Okkad on tal rohelised, teravad ja lühikesed. Väga aeglase kasvamisega kera - 10.aastaselt 0,3 m kõrge. ´Compact Gem´ - püsib rangelt kooniline. Tumedad okkad hoiavad kenasti kikki. Maksimaalne kõrgus sellel sordil võib olla kuni 3 m. Jaapani mänd Pinus parviflora - on nime järgi arusaadavalt pärit eelkõige Jaapanist. Kodumaal sirgub isegi kuni 25 m kõrgeks. Kasutatakse sagedasti bonsaide kasvatamiseks. Ta on viieokkaline mänd. Tema okkad hoiavad pisut krussi ja võrsete tippudes pintsli moodi kokku. Jaapani mänd hakkab väga noorena käbisid kandma. Loetakse 5 ts taimeks - seega sisemaal ei ole talvitumine 100% tagatud. Mõned autorid peavad teda 4 ts taimeks. Jaapani mändide värvikus ilmneb vaid täispäikeses kasvades. Laseb vanematel okastel ruttu maha pudeneda. Seega on põõsa sisemus suhteliselt hõre ja võimaldab vaadelda jaapani männile iseloomulikku halli koort. ´Goldilocks´ - kasvab suurepäraseks kuldseks aiaskulptuuriks. Tegelikult on ainult okaste ülaosa kollane, alapool on ikkagi roheline. Kasvab mitte üle 10 cm aastas. ´Saphir´ - on väga ilusate sinkjate okastega puu. Tal kulub hulk aastaid, et kasvada inimese kõrguseks aiabonsaiks. ´Fukai´ - on valkjaskreemide kuni kollaste okkatippudega sort. Põõsas on ümar, madal ja tihe või laikooniline. Võrsete tipus olevad okkad koonduvad munajalt kokku. Tavaline aiamuld. Talviti on okaste kollasus kirkam. ´Myo jo´ - kasvab tihedaks mütsakaks. Okaste värvuse osas on erinevad autorid eri meelt. Osta ja vaata, milliseks ta kasvab! ´Ogon-janome´ - on värvikas sort. Jaapani keelest tõlgituna tähendab sordi nimi "kuldne pullisilm". Viidatakse pildile, mis avaneb, kui vaadata oksa tippu suunaga piki oksa. Kontsentrilise kollase ringi moodustavad okastel olevad kollased põikitriibud. Kasvukiiruseks pakutakse kuni 30 cm aastas. Seega 10ne aastaselt peaks puu olema 3 m kõrge, ebaühtlaselt kooniline, suhteliselt hõre. Asjatundjad peavad teda üheks ihaldatumaks variegeeritud okastega männiks. Makedoonia ehk rumeelia mänd Pinus peuce - leiti 1839.a. Makedooniast. Tegemist on ääretult vana reliktse liigiga. Ta on väga visa ja vitaalne mänd. Makedoonia mänd on viieokkaline mänd. Tema omapäraks on asjaolu, et ta hoiab okkaid vastu võrset surutuna. Seetõttu tundub tema võra hõre ja õhuline. Tema okkad on väga lühiealised - kolmandal aastal laseb ta need juba maha langeda. Tema puit on väga hinnaline. Sobib suurepäraselt konstruktsioonimaterjaliks, see ei kõdune paljude aastate jooksul. ´Arnold Dwarf´ - on koonilise kasvuga ja tiheda okastikuga kääbik. Okkad on tumetohelised, suhteliselt pikad. Kasvab aastas vaid kuni 2 cm. Kollane mänd Pinus ponderosa - on USA tähtsaim männiliik puidu saamisel. Kasvab suureks ja võimsaks puuks. Ta on kolmeokkaline mänd. Tema okkad on nagu Jeffrey männilgi kuni 25 cm pikad. Ta laseb okkad 3 a vanuselt alla pudeneda. Ta on ilusa olemisega pargipuu. Väidetavalt ei pruugi karmidele talvedele vastu pidada. Meil on ta aias olnud 5 a ja ta on kenasti hakkama saanud. Tarvitab täispäikest ja kuivemat mulda. ´Agnieszka´ - on Poolast pärit sort, mille pikkadel rohelistel okastel on kollane põikitriip. Kasvab pikkamööda kogukaks puuks, kes paistab silma oma uskumatute okastega. ´Pendula Compacta´ - sadavõrd rariteetne sort, et usaldatavad kirjeldused puuduvad. Nime järgi on tegemist väheldase rippoksalise sordiga. Vaigumänd Pinus resinosa - on USA-s väga levinud kogukas puu. Külmakindluselt loetakse kuuluvaks 3sse tsooni, eelistab päikeselist kasvukohta. Tal on üsna pikad tumerohelised okkad, mistõttu sarnaneb mustale männile. ´Pillnitz´ - on pikkade tumedate okastega kerajas kääbus. 10ne aastaga suutvat kera läbimõõt ulatuda 0,5 m-ni. Schwerini mänd Pinus x schwerinii - on looduslikult Berliini lähedases pargis sündinid hübriid valge männi ja pisarmänni vahel (Pinus strobus × Pinus wallichiana). Tal on heleda triibuga pikad sinkjad okkad, mis hoiavad valdavalt pisut alaspidi rippu. Ta kasvab aeglaselt üsna suureks kohevaks põõsasjaks puuks. Liiga niisket mulda ta ei talu, aga läbikuivamine ei meeldi talle samuti. Liigses kuivuses kasvades jääb ta võra ebaühtlaseks ja hõredapoolseks. Sakslane Johann Wieting leidis Gieelhorst´ist schwerini männilt tuulepesa, mis pani aluse			OSCAR-2019
Rendisuhe algab rendile antava inventari ärasaatmise päeval või sellel päeval, millest alates rentnikul on võimalik rentimise objekti kasutama hakata, ja lõpeb päeval, mil inventar on saabunud rendile andja lattu, kui tähtaja suhtes ei ole teisiti kokku lepitud. Kui teatud tähtaja suhtes on kokku lepitud, peetakse sellest tähtajast kinni. Kokkulepitud tähtaja üleandmist rendile andja loata võidakse lugeda kriminaalõiguse järgi ebaseaduslikuks kasutamiseks. Lühim rendile andmise aeg on 1 ööpäev. Kui kirjalik kokkulepe ei näe ette teisiti. Rendiööpäev lõpeb kl. 9.00. Kui ei ole sõlmitud tähtajalist rendilepingut, peavad mõlemad osapooled lepingu lõpetamisest teatama 14 päeva ette. Seda tuleb teha kirjalikult. Rendi suurus vastab hinnakirjale kui ei ole kokku lepitud teisiti. Rent ei sisalda kompensatsiooni projekteerimise, paigaldamise järelvalve, kaupade peale - või mahalaadimise eest töökohal ega ka seal tehtud remonditööde eest. Rendile andja jätab endale õiguse hindu muuta. Käibemaksuta hindadele lisatakse vastavalt kehtivale maksumäärale käibemaks. Juhul kui renditud, normaalselt ühes vahetuses töötamiseks mõeldud masinat või seadmeid kasutatakse kahes või kolmes vahetuses, tõstetakse renti eraldi tehtud lepingu alusel. Rentnik on kohustatud rendile andjale teatama, mitmes vahetuses töötatakse. Rentnik peab vähemalt peale inventari saabumist tema kasutusse kontrollima seadmete hulka, kvaliteeti ja korrasolekut ning tegema põhjendamatult viivitamata, kuid mitte hiljem kui nädal pärast kauba saabumist oma märkused puuduste kohta. Masinate ja seadmete veokulude ja veokindlustuste eest vastutab rentnik. Rendile andjal on õigus hankida asjakohane vajadustele vastav kindlustus rentniku arvel. Rentnik kannab masinate ja seadmete tööks vajaliku energia, määrdeainete ja õlide, rutiinhoolduse ja töötajate palkamise kulud, kui pole teistsugust kirjalikku kokkulepet. Rendile andja teeb omal kulu masinate ja seadmete normaalse kulumise tõttu vajalikuks osutuva remondi. Rendile andja kulul tehtavad remondi- ja hooldustööd tehakse normaaltööaja sees. Rentnik vastutab rendisuhete ajal renditud seadme kadumise, kõigi renditud varaga juhtunud rikete, purunemise vms. eest, v.a. normaalne kulumine. Rentnik on kohustatud hüvitama rendisuhte ajal hävinud või kadunud seadmed vastavalt müügi hinnale. Võimalikud puhastus ja korrashoiukulud võib rendile andja rentnikult eraldi sisse nõuda. Rendile andja ei vastuta rendisuhete ajal seadmete kasutamise käigus rentnikule või kolmandale isikule tekitatud otseste või kaudsete kahjude eest, kui selle põhjuseks ei ole rendile andja või temale vastutusel oleva isiku tegevuses avastatud ettekavatsetus või kuritegelik hoolimatus. Kasutamis- või paigaldamisinstruktsioonis oleva võimaliku vea tõttu tekkinud kahju eest vastutab rendile andja selles ulatuses, millest tekkinud kahju tekkis otseselt ja vahetult mainitud veast. Kui rendile andja peab kolmandale osapoolele maksma hüvitust tema vastutusel olevate seadmete mittekorrasoleku tõttu peab rentnik sellest rendile andja hüvitama osa, mis ületab ülalnimetatud rendile andja vastutuse piire. Rentnik vastutab töökaitse jms. Määrustele vastavate töökoha ülevaatuse ja muu vajaliku kontrolli eest. Rentnik ei tohi ilma rendile andja kirjaliku loata üle anda käesolevat rendilepingut ega selles lepingus käsitletud renditud vara kolmanda isiku kasutusse või üle viia teisele töökohale. Rentnik on kohustatud renditud seadmed või masinad rendile andjale tagastama vahetult tähtaja möödumisel puhastatult ja seadmed tuleb tagastada samasse kohta, kust need renditi, kui lepingus ei ole teisiti sätestatud. Juhul kui rentnik ei täida tagastamiskohust, peab ta hüvitama rendile andjale masina või seadme otsimis- ja tagasitoomiskulud täies ulatuses. Rendile andja ei vastuta seadme purunemise, hävimise või muu sellisel põhjusel rentnikule tekitatud tööde katkestamisest võimalike kahjude eest. Rentnik hoolitseb renditud seadmete või masinate eest võimalikel vedudel, tulekahjus ja masinate purunemisel tekkinud kahjude korvamiseks, kusjuures viimati nimetatud juhul peab kindlustus korvama ootamatu ja ettenägematu masinarikke tõttu tekkinud kahju. Rentnik annab rendile andjale viimase soovil kindluspoliisi, kui lepingus ei ole teisiti määratud. Soodustatud isikuks on kindlustuslepingus rendile andja ja kindlustussummaks masinate või seadmete taastamismaksumus. Juhul kui rentnik ei täida käesoleva lepingu ja selle juurde kuuluvate võimalike lisalepingute kohustusi, näiteks ei maksa renti, vastavalt lepingujärgsetele maksetähtaegadele ja ei täida vara alalhoidmise kohustust, on rendile andjal õigus otsekohe, lepingust loobumisest teatamata leping ennetähtaegselt lõpetada. Sellega lõpeb rentnikul õigus kasutada renditud vara ja rendile andjal on õigus rendile antud vara tagasi tuua rentnikku arvestamata. Rentnik peab renti maksma ka lepingu ülesütlemise aja eest peale renditud vara äraviimist, juhul kui rendileping on tähtajatu. Juhul kui rendileping lõpetatakse rentniku süül ja teatud lepingu lõpetamise tähtaeg on määratud, on rentnik kohustatud maksma rendile andjale kahjude hüvitamiseks 25% renditud vara tagastamise päeva ja lepingus määratud tähtaja vahelise aja eest ette nähtud rendist. Rentnik kannab kõik tagastamise ja tagasivõtmisega seotud kulud. Kui rentnik teeb pankroti või kuulutatakse talle moratoorium, lõpeb leping automaatselt. Juhul kui renti on makstud ettemaksuna, ei ole rendile andja kohustatud seda tagastama. Kui rendile andja ei saa vääramatu jõu või mõnele muule sellisele rendile andjast sõltumatute tingimuste tõttu lepingut täita või kui lepingu täitmine neil põhjustel on raskendatud või viibib, ei vastuta rendile andja nii rentnikule tekitatud võimalike kahjude eest. Käesolevas lepingus käsitletud kõigi maksude hilinemise eest on rendile andjal õigus sisse nõuda 0,5% viivist ööpäevas. Eelpool nimetatud lepingu tingimused kehtivad ilma eri lepinguta kogu selle renditud vara kohta, mis on käesolevas lepingus nimetatule veel lisaks saadetud saatekirja alusel samale rentniku töökohale. Kõik käesolevast lepingust johtuvad vaidlused lahendatakse Tallinna Linnakohtus või rendile andja nõudmisel rentniku kodukoha kohtus või lepingu lõppemishetkel rendivara asukohale lähimas kohtus.			OSCAR-2019
Kui juba nii kuulsate inimeste vannitoariiulitele selle firma tooted on sattunud, tekib minul kohe mõte, et ilmselgelt on tegu väga kõrge klassi toodetega, mis omamad väga head kvaliteeti ja tagavad häid tulemusi. Täna vaatame koos üle, kuidas need tooted tegelikult toimivad. RIFLESSI – mask 10 erineva tooni jaoks, mask on meeldiva lõhnaga, värksendava ja hooldava toimega ning sobib kõikidele juuksetüüpidele. Selles leiduvad pigmendid tagavad ühtlase ja kauakestva värvi, andes täiusliku läike, mis püsib kuni seitse pesukorda. RIFLESSI koostises on vitamiinid A, B ja C ning teised rikastavad koostisained, miskaitsevad ja niisutavad juukseid ning annavad ilusa läike. - Muutes või täiustades imagot – RIFLESSI toode annab võimaluse nautida nii julget kui ka tagasihoidlikumat värvi muutust hirmu tundmata. See on ideaalne lisamaks intensiivsust või ühtlust loomulikele või värvitud juustele. RIFLESSI kestab 6-7 pesukorda ja võimaldab Sul muuta oma värvitooni tänu toote kümnele uuele värvile. - Kui Sa tahad värskelt värvitud juuste efekti näidata igapäevaselt – Vali RIFLESSI toode, kui Su juuksed kaotavad kiiresti õige värvitooni või kui Su juuksed on kahjustatud keskkondlike tegurite ja liigse töötluse tõttu. RIFLESSI äratab ellu juuksevärvi ja taastab optimaalselt juuste seisukorra. - Kui Sa tahad värvida oma juuksed, aga... – RIFLESSI toode on ideaalne kahjustunud juustele, mida pole varem olnud võimalik püsivärviga töödelda. Tootes sisalduvad erilised koostisained parandavad ja taastavad kahjustunud ning ületöödeldud juuksed. RIFLESSII lisab juustele läike. Peale 4-5-kordset kasutamiskorda on juuksed piisavalt taastunud, et kasutada püsivärvi. Minu eesmärgiks oli juukseid värvida, seega viimane variant. Esmalt, kui avasin toote, et tunda selle lõhna ehmatas mind päris korralikult selle toon, mis oli täiesti tumepruun. See ajas mulle natukene judinad peale, et mis siis saab, kui mu juuksed lähevadki nii tumedaks. See oleks ju täielik vastand toonile, mida sooviksin (unistuseks oli karamellipruun). Toode oli esmalt kinni tavalise korgiga ja kaasas oli pumbaga otsik, mis teeb kasutamise väga mugavaks ja samas keeratav kork teeb lihtsaks maski transportimise (nt reisile kaasa võtmise). Samuti on maskil väga hea lõhn, mis sarnaneb küll pisut poevärvi lõhnale, aga on sellest umbes 10 korda parem ja erinevalt poevärvidest, ei jää selle lõhn mitmeks päevaks pea kohale hõljuma, vaid kaob juba üsna kiirelt peale pesu. No kuna mul on üsnagi paksud juuksed, ei osanud ma kuidagi arvestada kogusega ja tegin nii, et jaotasin juuksed kahele poole ning panin paar pumbatäit kummalegi poole. Selleks, et tulemus jääks ühtlane, võtsin appi laiade piidega kammi, mille abil maski juustesse kammisin. Seejärel panin pähe vannimütsikese ja keerasin pähe käteräti ja jäin 15 minutiks ootama. Peale pesemist ehmatasid esmalt minu käed, need olid täpselt nagu mustanahalistel. Täiesti tumepruunid, seega soovitan kasutada kindaid, sest kuni tänaseni pole mul veel see täielikult maha kulunud. Tulemusena pelgasin emalt kõige hullemat - seda et mu juuksed jäävad roheka läikega (seda selle tõttu, et mu enda juuksed on mõnest kohast täiesti valgeks triibutatud). Õnneks peale kuivatamist hakkasin rõõmust kilkama, sest mu juuksed saavutasid mu unistuste tooni karamellipruuni!!!! Ma olen tohutult õnnelik ja käin siiamaani ennast pidevalt peegli juures piilumas, sest see värv on tõesti väga-väga kaunis. Samuti ei puudunud kiidusõnad ka terve tänase päeva jooksul. Tulemus on tõesti see, mida ma isegi oodata ei osanud ja ma olen niivõrd tänulik sellele tootele! Lisaks kõigele on juuksed uskumatult pehmed ja siidised, ning veel ka läikivad, mida paremat veel tahta? :) Soovitan toodet väga soojalt neile, kes ehk kardavad veel püsivärvimist või kelle juuksed pole veel püsivärviks valmis, see toode aitab juukseid selleks edukalt ette valmistada. "Pure Water Drops "seerum kuulub juuksurite lemmiktoodete hulka viimistlustoodete seas. „Puhta vee tilgad“ tilgad on mõeldud soengu viimistlemiseks, toode annab kena läike ja kaitseb juukseid intensiivselt. Sandlipuu, filadendron ja linnas annavadsügavniisutava toime ning ravivad katkenud juukseotsi. Õrn koostis lubab toodet kasutada mitu korda päevas. Toode muudab juuksed kergesti kammitavaks. Seerumi lõhn pehme ja meeldiv. Kuna minu juuksed on erinevate toodete katsetamisest üsna räsitud ja ületöödeldud on see toode lausa asendamatu viimasel ajal. Näiteks on see väga hea pusade tõrjuja, sest kui panna õli pusade peale on mõne hetke pärast neid väga kerge lahti kammida ja samuti ka valutu. Seerum teeb juuksed läikivamaks, pehmemaks ja parandab silmnähtavalt nende olukorda. Lõhna poolest on see väga neutraalne ja nii nagu ta ise ennast kirjeldab, siis vägagi meeldiv. Toote üheks plussiks on ka selle disain. Huvitaval kombel meeldib see mulle väga, klaasist pudelike erinevate peenikeste kirjadega jätab väga professionaalse mulje :) Eriline sulfaadivaba šampoon on sobilik töödeldud juustele tänu merevetikaekstraktile, mis tagab juuste pehme ja terve välimuse. Juuksed muutuvad pehmeks, läikivaks ja kergesti hooldatatavaks. Värv muutub erksamaks ning värvil on kauakestev läige. Rikkalik toitev mask koosneb elementidest, mida on vaja kahjustatud juuste ravimiseks. Eksklusiivne merevetikaekstrakt tagab toitva toime, mis võimaldab keratiini struktuuril täielikult taastuda. Väga kahjustatud juuste puhul on läike, pehmuse ja kohevuse taastamiseks soovitav intensiivne hooldus Color Xtend tootesarjaga. Värv püsib muutumatu ja loomulikuna. Kui võrrelda seda eelmiste toodetega, siis see mulle erilist "ohhoo" efekti ei tekitanud. Samas pole see ka midagi halba teinud. Erinevalt seerumist ja toonivast maskist ei jää antud tooteid üldse lõhnana tunda. pestes on tunda vägagi värskendavat lõhna, mida on tegelikult üsnagi raske kirjeldada, kuid kahjuks peale pesu ei jää sellest grammigi järgi :( Mulle tundub, et komplekt sobib paremini kasutamiseks neile, kellel on värvitud ja kahjustatud juuksed. Mina aga pole ammu oma juukseid värvinud ja kahjustused olen ka peaaegu ära kõrvaldanud, seega soovitan proovida neil, keda vaevavad antud probleemid. Juuste struktuuri parandav sulfaadivaba šampoon annab jõudu ja äratab ellu haprad ja eriti kahjustunud juuksed. See kaitseb naturaalset hüdrolipiidikihti, taastab juuste pehmuse ja niiskuse tänu taimsekerasüümile ja nisuproteiinidele. Juukse struktuuri parandav mask on spetsiaalselt väljatöötatud tugevalt kahjustunud juustele. Ekskulsiivne taimnekerasüüm kaitseb juuksekarva ja hoiab samaaegselt kontrolli all pH-taseme, kindlustab juuksekarva õhukese väliskesta sulgemise, mille tulemusena näevad juuksed välja terved, läikivad, niisutatud ja lopsakad. Vastupidiselt Color Xtend sarjale üllatas see mind väga, sest ma poleks uskunud, et miski minu juukseid veel tervemaks suudab muuta. Selle sarja puhul saab samuti rõõmustada sulfaadivabaduse üle! :) See tegi juuksed väga väga õhuliseks ja pehmeks, väga kammitavaks ja andis tervema välimuse. Lisaks kõigele muutusid juuksed mitu korda kohevamaks kui varem. Lõhn ehmatas mind päris-päris korralikult, sest minule meenutab see super attacki. Šampooni juustesse pannes mõtlesin ikka pikalt, et kas tõesti saab minu õudusunenägu teoks (olin just öösel unes näinud, et keegi oli mu šampooni sisse seganud ainet, mille tõttu kõik minu juuksed välja langesid ja hommikul ärkasin kiilakana). Õnneks ei juhtunud midagi ja peale pesu polnud juustel lõhna tundagi. Ahjaa, toodete heaks eeliseks on see, et neid kulub väga vähe, šampoon läheb väga kergelt vahutama ja maski ei kulu üldsegi palju, et terve pea kaetud saaks. Väga huvitav postitus, selle nime tooted on mulle seni täiesti võõrad, kuid tundub, et väärt proovimist :) See tooniv mask on kindlasti toode, mis jääb pikemaks ajaks minu riiulile ja tegelikult pole hind ka väga krõbe, mõeldes sellele, kui hea on tulemus :)			OSCAR-2019
See nädal oli Rootsis siis täiesti uskumatu. Isiklike, Euroopa ning ka Maailmarekordeid pritsis peale igas asendis. Andres Arnover võttis kahjuks Laupäeval kohe punase tule kui sõitma läks ning enam ei saanud sõita see nädalavahetus kuid see ei olegi selles valguses oluline, et viie sekundi aeg mis nii ihaldusväärne on juba väga lähedal Sellega tegi ta enda isikliku rekordi ning samuti small block fordi maailmas on ta kõige kiirem mees. Igatahes väga väga kõva tulemus ning mitte, et see 60 jalga kuidagi kehva oleks aga seal on see 5 peidus küll ma tahaks uskuda. Kuna seal lasti mitu R6 mootoriga masinat laiali ja sellise pihustit sobivad ka V6 mootorile, siis üks lahke võistleja andis VKM'ile enda pihustid. Sellepeale tuli kohe 6,9 aga sidur olevat ikka meeletult libisenud. Järgmise sõiduga läks stages midagi lappama ja masin libises läbi mis on automaatselt punane paraku. Või noh, vähemalt ühte meest kes siin on sündinud aga vist viimased ma-ei-tea kui kaua seal elab nägin ka aga üldiselt none of them. Eks üks põhjus on kindlasti see, et 400km on sinna Helsingist siiski sügada. Ei ole kõige vähem tegelikult. Tampereni on mööda kiirteed lihtsalt lasta kuid sealt edasi (umbes poole maa peal on see) on kaks valikut. Naised rääkisid saunas seda ka, et osad tiimid on sellepärast pidanud mehed välja vahetama, sest need kes täitsa all elavad ei viitsi sinna lihtsalt ronida. Ilm oli päris okei kuigi laupäeval siiski tuli mingi seenevihm kaks korda kimbutama. Äge oli see, et sellepärast tuli ka paljudel neil nightrace kes seda ei tahtnud Street klassi autodelt (ka neil mis kaheksaid sõidavad näiteks) nõutakse sedapuhku tulede põlemist näiteks. Hetkel ei suuda mõelda kas ägedam oli Alastaros või seal. Pigem vist ikka Alastaros, kuidagi kodune oli. Kauhaval on meeletu potentsiaal ja loodan, et see kasutatakse ära. hetkel veidi poolik kuna kiiruga tehti rada lihtsalt. Järgmiseks aastaks peaks parem olema. Jõudsime millalgi öösel sinna ja siis oli vaja telki hakata timmima. Lõpuks platsile jõudes ikka mingi elu käis. Need mehed näiteks tuunisid relakaga tagasilda öösel kell 2 Peale eelmist võistlust oli Soome drag race foorum saanud märkimisväärselt mitmeid lehekülgi arutelu selle teema üle, et muidu on kõik nagu okei aga miks MAKKARAT EI OLE ?!?! No seekord oli olemas, samad tegijad kes Alastaros. Tegin ikka südame külmaks ja võtsin nostalgiaks ühe kümne eurose portsu Soome rahvusrooga.... Halb on siis see, et ei ole sellist head mäge nagu Alastaros. Põhimõtteliselt on nüüd nii, et kui normaalselt näha tahad, siis pead 10 eurot veel juurde maksma piletile ja siis saad tribüünidele minna. Seal ei pruugi olla ei kohta ning samas on seda vahet ka hirmus tüütu joosta, sest tihtilugu tahaks ainult kellegi konkreetse sõitu või mingit klassi vaadata. Olid ajad kui ta teistest üle poole sekundi kiirem oli. Ega ta praegugi võlgu jää. Sai näiteks käskkirja selle eest, et sõitis 8,4 kuigi indeks on 8.5. Lähimad mehed on nüüd kõrge 8.6-8.7 juurde tulnud kuid paljud tema klassis sõidavad ikka 9 kanti. VKM säramas peale enda uut rekordit. 6.4. Kuni õhtuni said nad olla raja rekordi hoidjad, siis tuli top fuel ja tõmbas üle. Viisin poistele sinna seakõrvu kuna tuli kunagi teemaks ning nemad ei ole seal keegi neid söönud. Pole nuriseda kuna neil see tüüpiline koeratoit tavalisel kujul No hädaga ikka prooviti ja jutt läks ikka liikuma, tuldi mujalt ka neid proovima aga emotsioonid jäid kahtlevaks. Jõuti järeldusele, et halb pole aga ilmselt mingi emotsionaalne side koeratoiduga ei lase seda nautida ka Videoasja ei plaaninud teha kuna mul hetkel paarisotine redmi mis ei ole just kõige tugevama kaameraga kuid mingit suvalised random lõigud ikkagi tegin ja otsustasin need siis ikkagi kokku visata Reaalselt seal siis pealtvaataja jaoks ringi kõndides ongi ikkagi see, et koguaeg on räige otsetorude V8 lörin, sinna mõned turbopaugud, pro modi räuskamised ja top fueli õhuväristamised vahele. Super Twin muidugi on kõige omapärasema häälega vist üldse. Lihtsalt mingi ühtlane BRRRRRRRRT kajab üle maailma kui tühjaks vajutavad. Erinevatest kohtadest on tulnud üllataval kombel tagasisidet, et seda teemat ikkagi loetakse ja veel imelikumal kombel isegi inimeste poolt kellel pole siin kasutajatki. Igatahes suvi on möödas, igasuguseid erinevaid asju on siit teada saadud ning nüüd oleks aeg peatuda võistlusklasside juures. See on nüüd selles suhtes veidi keeruline, et riigiti pisut erineb see asi kuid laias laastus ikkagi kasutakse NHRA / FIA reeglitele vastavaid klasse. Minule meeldib näitena kasutada kõige rohkem Soomet, kõik on kuidagi loogiline minu jaoks ning sama nagu USA's kuid Eestist me ei pääse ju ometigi. Ka meie klassid ja reeglid osati kattuvad nendega aga on ka mingid sarjavälised klassid. On olemas PRO- ehk profirühmad. Eestis ei ole neist haisugi, sest meil pole esiteks rada ning teiseks sõitjaid. Need on siis need klassid kus sõidavad tavaliselt sõitmisega ehk isegi elatist teenivad sõitjad ja tiimid kellele tuleb sponsoritelt ka raha majandamiseks ja palgaks. Nö. rajad peavad sellistele tiimidele tavaliselt maksma, et nood soostuks sõitma tulema või mingi etapp peetaks just nende rajal Seejärel Sportsman rühmad ehk siis kaadrit äärest äärde. Eesti mõistes profiteema kuid dragiriikides siiski hobikorras sõitjate teema tavaliselt. Kiiremates klassides muidugi õnneks on ka sponsorlus levinud kuid üldiselt ehitatakse enda rahakoti pealt ja enda hobi korras. Kui näiteks toimub selline võistlus mis on a'la Euroopa meistrivõistluste raames nagu Soomes Nitro Nationals, siis seal sõidavad Pro ja Sportsmani rühmad koos ning nii nagu meil vahel kurdetakse, et avalaksul lastakse kiiremaid vahele, siis sellisel võistlusel peavad sportsmani klassid vahel ootama päeva või isegi kaks kuni nemad sõita saavad, sest Pro klassidel on alati eelis ning nemad peavad varem ära sõitma. Kui Pro modi masinad raja ka veel ära õlitavad, siis tekivadki tavaliselt viited. Paljudel klassidel on siis ettemääratud indeks (Millest kiiremini ei tohi sõita, samas mille võimalikult ligilähedale sõites olete ilmselt favoriit) või siis Competition klass kus minuteada ei olegi indeksit mida ei tohi üle sõida kuid kus antakse sulle ette indeks millest sa pead kiirem olema ning mida kiirem oled, seda parem tulemus. Ning siis on Bracket elik ET klassid. Need on siis nö. reaktsiooniklassid kus eelis tekib sellest kui auto sõidab alati võimalikult stabiilset aega ning osades ET klassides starditakse handicap stiilis kus aeglasemal autol lastakse varem minema sõita. Toimib nö. Dial-in põhimõte kus sõitja määrab aja mida ta sõidab ning see eeldab väga head reaktsiooni. Kiiremini kui dial-in ei tohi sõita kuid aeg koos reaktsiooniga peab olema võimalikult täpne. Ka nendel klassidel on enda indeksid mille järgi siis neid jaotakse (Mingisse vahemiku sõitvad autod lastakse ühte klassi) Toon markantse näite elust enesest. Soomes on nimelt need ET klassid üsnagi levinud ning seal on mehi kes on seda juba tuimalt mitukümmend aastat sõitnud. Hommikul vaadatakse tuult, temperatuuri ning tehakse siis vastavad korrektuurid. Andres Arnover sõitis samuti enda Turbo Taunusega seda klassi kuna see sobis talle indeksi tõttu. Samas turbomasin on tavaliselt üsna ebasõbralik sellise klassi auto, sest rohkem modifitseeritud masinad ei kipu just kõige täpsemalt sama aega sõitma. Igatahes, Andresel ka need ajad muudkui kõikusid 0,5 sekundiga paremale vasakule mis on selles klassis üsna katastroof ning siis ta läkski ühe eluaegse ET klassi mehega kokku. Andres küll sõitis 0,3 sekundit aeglasemalt kui indeks mille ta määras, ent võitis sõidu, sest vastane sõitis enda indeksi lõhki ei rohkem ega vähem kui 0,05 sekundiga ning "lõhki sõitmine" tähendab automaatselt kaotust Järgmises postituses peatun klasside juures eraldi ning üritan näiteid tuua klassile iseloomulike autode põhjal. Handicap start, et oleks tasavägisem võistlus. Erineva võimsusega autod võivad siis koos sõita nii,et aeglasem lastakse enne minema. Autod põhinevad seeriatootmises olevatel autodel ning sealt ka viide klassi nimele. Autode modifikatsioonid on ülimalt piiratud ning näiteks ploki seerianumber peab vastama auto väljalaske aastaga jne. Mitte mingit ülelaadimist ei tohi kasutada. Mootori kubatuur peab olema originaal, sisselase originaal rääkimate kaantest. Viimast võetakse näiteks sellega, et nukkvõll pannakse nõellaagrile jooksma. Vedrustust on timmitud peensusteni ning reaktsiooniajad on väga määravad. Üldiselt käib päris tihe rebimine. Mulle meeldib naljatleda, et üks kõige aeglasemaid kuid samas lärmakaid klasse (vabalthingaval autodel pole mingit summutust kuna see piiraks hobujõudu) ning samuti näeb seal ka pea kõige rohkem wheeliesid kuna nii võidetakse stardis lahjema mootoripuhul maksimaalselt. Üldiselt üks tehnilisemaid klasse. Arvestades aegasid mis sõidavad, siis tehnika on selle kohta reeglina väga väga kallis. Ma ei leidnud hetkel täpseid andmed klassirekordite kohta kuid Euroopa rekord peaks olema 8.4 mis tehti see aasta Kauhavas. Üldiselt on sellele klassile omapärased 9-10 sekundi ajad. Paljud kes hakkavad kiirendust sõitma alustavad suure tõenäosusega just mingisugusest street klassist. Nii mõnedki on meie igamehe üritusel näiteks proovimas käinud (Avalaksu üritus näiteks) ning kui meeldima hakkab, siis üritataksegi tavaliselt juba mõni street klass kaasa lüüa, sest üldiselt ei ole inimestel kohe väga kiireid autosid võtta. EDRA kodulehel on hetkel veel kirjas, et Street B's on keelatud kasutada võistlusliku iseloomuga rehve kuid minuarust nüüdsest on lubatud kasutada lõpuks ometi 10,5" slikke. Ehk siis klass kuhu on asja üle keskmise kiirel tänavaautol. Eeldab juba omajagu jõudu või väga hästi toimivat autot (sümbioos vedrustusest, käigukasti ja mootori koostööst). Sellises klassis hakkavad tavaliselt ka välja lööma sellised omapärased lööklaused nagu, et "Kurja, pidamist ei ole." Kuna vedrustus on üldiselt originaal ning minnakse sõitma tavaliste tänavarehvidega, siis selliste jõunumbrite juures kiputakse niisama rehve sahistama stardis. Eestis on mul selle klassi mõistes kaks lemmikut. Täismajaga ning igapäevaselt kasutuses olev BMW 540i millel on ka kerge modifikatsioon jõulisa näol. Sõidab ausaid madalaid 12 sekundi aegasid. 60 jala rekord slikiga on 1,6 mis on väga eeskujulik. Teine mees on minu jaoks selle aasta tulija. Ehk on kodanik kauem sõitnud kuid see aasta jäi ta minule silma peaaegu õpikunäitega tehnika ärakastaumisest. Nimelt vabalthingav 3 liitrise mootoriga BMW Z3 Peaaegu õpiku näide minu arust sellepärast, sest 60 jalga on ruumi parandada ning seal on peidus ka 11,9. Ma olen foorumi teemal silma peal hoidnud ning ettevalmistused järgmiseks hooajaks käivad. Ma arvan, et sealt tuleb ka see aeg ära. Eestis on sellises klassis tavaliselt võidutsenud erinevad 20v mootoritega audid. Nüüdsest kui lubatakse slikiga mängima, siis ilmselt on varsti ka rohkem konkurentsi mitte neliveoliste autode poolt. Eestis siis viimane klass kuhu tänavalegaalse autoga asja on. Kuna turvakaarega tohib sõita kuni 10 sekundi aegasid ning sealt edasi on nõutav puur. Turvakaar on võimalik Eestis ametliku ümberehitusena passi saada kuid puur on meil keelatud. Umbes siit jookseb ka piir tehnikale, et mis autoga kannatab veel ka tänaval asju ajada ja millisega on äärmiselt ebamugav seda teha. On nii mõnigi 10 sekundi auto millega sõidetakse ka igapäevaselt ning on juba ka neid mis tuuakse võistlustele treileriga. Ma loodan, et ma kedagi nüüd jälle ei solva kuid Eestis on selle klassi tüüpiline auto jällegi neliveoline audi. Ma loodan, et ikkagi tekib huvilisi juurde meil ja midagi juhtub, sest just see klass võiks olla meie riigis suurima potentsiaaliga näitamaks mida üks tõeline tänavaauto suudab. Soomes on veidi teine maailm. Kuna tänavaautol lubatud on 4- link vedrustus, puur ning erinevad ümberehitused, siis on ka street klassi autod teisest tubakast kui meile siin iseloomulik. Muidugi eksib ka sinna vahel mõni esivedune vectra sõitma kuid üldiselt siiski võimutsevad seal väiksemat sorti ameerika autod. Eks suuremalt osalt ikka sellepärast mida olen ka kirjeldanud siin teemas varasemalt, et know how'd mootoritele on palju ning kohati on tehnikat lihtsam ehitada kui mõnd muud päritolu mootorit. Soome street klassi autod peavad siis täitma kõiki tänavasõiduautodele esitatavaid nõudmisi kuid ülevaatus ei ole kohustuslik. Paljudel on see siiski olemas kuid põhimõtteliselt tehakse neile see tehnilises kontrollis. Nõutud on siis tehasetoodanguks tehtud autod mis peavad olema olnud vabamüügis kõigile. Nii mõnelgi autol on salong üsna komplektne. Soome street klass jaguneb kahte rühma. Real Street (vabalthingavad mootorid) ning Top Street (ülelaetud mootorid). Mootorite tuunimisele piiranguid ei seata. Minuteada puudub ka indeks mida ületada ei tohi. Real Street klassis võidutsenud aastaid Kenneth Mattfolk. 10 aastat järjest suutis ta teha uue Soome rekordi oma klassis. Olid ajad kui ta oli oma klassis teistest peaaegu sekund kiirem, siis pool sekundit. Kuna temal on olnud juba väga raske kuhugi areneda, siis hakkavad teised talle järgi jõudma tasapisi. Kennethil on 8.5s indeksi puur sees (ning üsna täpselt seda aega ta ka sõitnud on) mis ei luba tal ka kiiremini sõita kuid see aasta juhtus tal kaks korda ikkagi 8,4 kätte tulema mille eest talle ka uhke käskkiri kirjutati Ei teagi mis plaan tal edasi on. Lähim konkurent on hetkel 8,6 lõpp midagi sõitnud. Veel üleeelmine aasta ei suutnud naljalt alla 9 eriti keegi põrutada. Autoks siis Plymouth Valiant ning mootoriks Mopari karburaatoritega small block. Kubatuuri umbes 420ci (kuskil seal 6,9 liitri kanti). Käigukastiks 2 käiguline automaatkast. Enamus autot on oma kätega ehitatud (Ka kõik custom tükid) ning mootor on väga kvaliteetselt koostatud elik maksab võrkkestasid ning neerusid. EMV arvestuse olev klass. Taas rahvusvaheliselt tuntud võistlusklass, kus võivad lisaks kereautodele sõita ka „dragster“- ja „altered“-tüüpi sõidukeid, mis peavad vastama oma kiirusindeksi SFI nõuetele. Klassi kiiremaks ajaindeksiks on 8,900 sek. Eestis läheb selles klassis selles mõttes peoks, et puuriklass ning tänavalegaalse autoga sinna enam asja pole. Seega ehitatakse autosid juba täiega ja ainult võistluseesmärgil. Polditav puur on keelatud. Selles klassis on siis lõpuks lubatud 4 link ja ladder bar vedrustus ning backhalfimine (tagumisest tulemüürist tagapoole kere kandev konstruktsiooni muutmine). Miks ma kasutan sõna lõpuks on sellepärast, et minu isiklik arvamus näeks ette, et MNT putka võiks enda mugavustsoonist välja astuda ning teha sammud selleks, et ka Eestis oleks selline asi tänavalegaalne. Korralikult teostatud lahendus ei saa kuidagi ohtlikum olla kui tehaselahendus. Nii mõnigi mees saaks võistlustele sõita autoga omal jala ning jääks ära igasugune mässamine treileriga. Soomes aga sellepärast Pro Street, et tehnoülevaatus ei ole nõutav kuid siiksi veel tänavaautosid meenutavad masinad mis vastavad tänavasõidu autode nõuetele. Indeks mida ei tohi ületada on 7.6. Vanasti oli Soomes samuti selle klassi nimi Outlaw. Nagu nimigi ütleb, siis selles klassis ei ole mitte mingisuguseid piiranguid tuuningule. Ma julgeksin väita, et tegemist on lihtsale inimesele kõige kiirema hoomatava klassiga mis on nö. kättesaadav. Soomes sõidab selles klassis nii mõnigi auto mis on täiesti tänavakõlbulik. Näiteks Jyrki Plymouth VIP millega on 7.7 tõmmatud ning sellega käidi ka Ameerikas Drag Weekil. Seest täiesti komplektne auto millel on lihtsalt seitsme sekundi indeksi turvapuur. Eesti drag saab selle klassiga ka otsa. Edasi ei ole meil ei rada (eks tegelikult on ka neid aegasid sellel lennuväljal suht jama paugutada juba) ning sisulislet ka sõitjaid. Andrese ja viljari omavahelisi sõitusid ei oleks vist väga põnev jälgida aastast aastasse Kuna Soomes mingi hetk oli väga palju neid autosid mis muutusid üsna kiireks Pro Street klassi jaoks, siis tehti sinna juurde Super Pro Street klass (SPS). See aasta seal enam sõitjaid ei olnud kuid mõned aastad järjest oli see väga põnev klass mida jälgida. Põhjus miks sõitjaid pole on see, et Pro street klassist ei ole uusid sõitjaid peale tulnud ning need kes SPS'i sõitsid on enamus ikkagi aina edasi arenenud ning on sunnitud mingit muud klassi sõitma, sest SPS indeks on 6,8 Competition klassi (Osadele sõitjatele ei sobi see näiteks enda reeglite ning handicap stardi pärast) Doorslammer (Sportsman klassi Pro mod sisuliselt. reeglid küll pole samad kuid lähim asi Pro modini kuid sõita lubatakse ainult 200m ohutuse pärast) Handicap start ning autode indeks määratakse minu jaoks üsna keerulise süsteemiga kus arvestakse siis kõike. Andres Arnover enda mustangiga on ka hetkel Rootsis käinud seda klassi sõitmas. Enda klassi arvestuses on hetkel Euroopa teine Nagu ennist ütlesingi, siis neil kellele ei sobi competition klass millegipärast on võimalus veel doorslammerit lasta. 1/8 miili ning klassiindeks on 3,66. Olgu öeldud,et see 3,66 oli ka pikalt üks Rootsis sõidetud EU rekord. Reegliteks näiteks on, et uksed peavad olema avatavad ning juht istuma enda standartsel kohal. Funny car ei lubatud ka siis kui sinna uksed külge sobitatakse. Tegemist peab olema nö. autot meenutava masinaga siiski.. Kui arvate, et see 1/8 nüüd kuidagi mõttetu on, siis reaalselt tõmbavad kiiremad mehed julgelt üle 300km/h selle maa peale. Ja Spordimeeste klassidega ongi nüüd kõik. Vaatan mingi päev nii palju kui teadmist jagub, et kajastan ka PRO klassid ära. Andres käis Saksamaal HUB dünos. Seal siis mitte ei ole rullidel peenestamine vaid otse rataste külge kinnitatakse. Autod on rohkem tänavaautod ning huvitavam valik. Meestel on enamustel täis salong isegi kiiretel autodel. Eetris on koni käes ja pühitakse ninast tatti. Ronitakse neljakesi puuriga autosse jne			OSCAR-2019
Pajo trükikoja juhiabi Heidi Klein ja trüki ettevalmistaja Elis Ein annavad lipu seltsi liikmele Ain Keerupile üle lipu päeva Loe edasi › Palju sai korda kuid töid tuleb lähinädalatel jätkata. Palun jälgige teavitusi, siis on võimalik ka teil oma toetav käsi töödele külge panna. Tänavune talgupäev läks väga hästi korda: kokku korraldati 2162 talgut, millel osales 3,9% eestimaalastest. Teeme Ära meeskond teeb tänukummarduse neile tuhandetele talgujuhtidele ja talgulistele, kelle kaasabil sai 100. sünnipäeva tähistav Eesti täna tuhandeid kordi paremaks paigaks! Talgupäeva staapi laekunud emotsioone ja toredamaid talguleide võib lugeda aadressilt www.teemeara.ee/otse. “Igaüks, kes vähegi soovis, sai koos teiste talgulistega teha oma kingituse Eestile. Inimeste vabatahtlik panustamine kogukonna ja kodukandi hüvanguks on sõnulseletamatult suur asi, mida kõik ei oska ehk väärtustada,” rääkis Teeme Ära eestvedaja Tarmo Tüür. “Talgupäeval muutub kogukondade aktiivsus igal kevadel üha nähtavamaks ning see on kõnekas märk meie ühiskonna sidususest ja tugevusest,” lisas ta. Jätka lugemist » Kadrinas Sauna tänaval aset leidvad saunasõprade kuumad puutalgud lähevad ajalukku Saunanaise pingi piduliku avamisega. Kadrina saunasõbrad ühinevad 6. mail üleriigilise Teeme Ära üleskutsega täie tõsidusega ja annavad kõigest väest tööle pihta. Kuumaks aetakse ka Eesti vanim järjepanu tegutsev külasaun, et pärast talguid kondid pehmeks vihelda. Aga enne sauna minekut avatakse pidulikult Saunanaise pink. Talgujuht Rein Sikk teatab Lääne-Virumaa Kadrina alevikust, et Saunanaise pink on pühendet kõikidele naistele, kes kütavad sauna, kes koristavad sauna, kes müüvad saunas pileteid. Aga ka neile naistele, kes saadavad oma mehed sauna, kes ootavad oma mehi saunast, kes on ka ise saunas küll lõbusaks leilitajaks, küll vingeks vihtlejaks kui ka kõnekaks külauudiste kuulutajaks. „Loomulikult meenutab pink kõiki me rahvale alusepanijaid, saunas sünnitanud naisi,“ rõhutab Sikk. Seega: „Elagu naised saunas, elagu saunanaised,” leiavad sauanaise pinki avavad saunamehed. Saunamehed lisasid, et Saunanaise pink Kadrinas Sauna tänava sauna ees sobib jala puhkamiseks nii naistele kui meestele, nii saunasõpradele kui ka mitte niiväga sauna sõpradele. „Loomulikult on see parim paik, kus veelkord üle rääkida see, mida naised saunas rääkisid!” Otepää Vallavalitsus on igal aastal korraldanud heakorratalguid – on korrastatud Pühajärve parki ja randa, teeääri, koristatud Linnamäge ja Linnamäe orgu, rulaparki, jne. Sellel aastal otsustati teha heakorratöid ühel valla tähtsamal objektil – Linnamäel. Linnamäe talgutel koristati oksi, lõigati võsa ja korrastati linnusemüüride ümbrust. Pärast heakorratöid ootas talgulisi supp ning pirukad, Linnamäe linnuse ajaloost rääkis ajaloolane ja arheoloog Ain Mäesalu. Töökale päevale pani punkti Paul Neitsovi ja Brigita Murutari südamlik kontsert vabas õhus. Talgutel osalenud Otepää vallavolikogu esimees Jaanus Barkala ja vallavanem Kaido Mägi tänasid kõiki talgulisi. “Mul oli hea meel näha, et nii paljud Otepää kogukonna liikmed panustasid oma aega Linnamäe heakorratöödel, sügav kummardus teile,” sõnas Kaido Tamberg. “Linnamäe heakorratöödega on plaanis kindlasti edasi minna, arheoloogide poolt kõrgelt hinnatud ajalooline objekt väärib linnaruumis eksponeerimist.” Liivi pirukas, mille valmistas tänavuse Teeme Ära talgukevade väljakuulutamise sündmuseks Ljudmila Ruukel Soomaalt Teeme Ära talgupäeva eestvedaja, Eestimaa Looduse Fondi juhatuse esimees Tarmo Tüür ütles, et tänavuse talgupäeva fookusteemad on hästi vastu võetud. “Esmane tagasiside näitab, et üleskutse kaunistada Eesti oma kodukihelkonna värvidega ning rikastada talgulauda põnevate maitsetega erinevatest rahvusköökidest kõnetab inimesi kõikjal,” rääkis Tüür. “Praeguseks registreeritud talgud ning kirja pandud erilised retseptid väljendavad üht sügavat tõdemust – enamik eestimaalasi on südames erakordselt hoolivad oma kaaslaste ja elukeskkonna suhtes. Me kõik võiksime rohkem teadvustada, milline õnn on elada koos selliste inimestega ja nii rikka ning mitmekülgse kultuuripärandiga riigis.” Tori vallavalitsus ja Sindi gümnaasium kutsuvad kevadpühal rahvast perekonniti, seltskonniti või ka üksikult osalema 100 tamme istutamisele. Tammede istutamise projekti veavad Tori valla keskkonnanõunik Helen Mihkelson ja registripidaja Janne Soosalu. Kuna 1. mail tähistab Sindi linnaõiguste saamise 80. sünnipäeva, siis on 100 tamme ka kingitus Sindile. Soosalu ütles, et tegelikult hakati Sindis tammiku rajamisele mõtlema juba 2014. aastal. 2015. a sõlmis Sindi linnavalitsus Riigikantseleiga Ühiste kavatsuste lepingu, mille kohaselt sooviti kogukonda ja kooli kaasata tammede istutamisele. Praeguseks on vajalik kogus tammeistikuid muretsetud. Puude kõrgus on 0,8 kuni 1,5 meetrit. Kõigil, kes soovivad puude istutamisest osa võtta, palutakse koguneda kella kümneks Sindi seltsimaja juurde kevadlaada avamisele. Kell 11 suundutakse ühiselt Ojakalda parki puid istutama. Selleks ajaks on kohapeal kõik vajalikud ettevalmistused tehtud ja abivalmid juhendajad ootamas. Keegi ei pea ka isiklikke tööriistu kaasa võtma. Piisab üksnes rõõmsast tujust, millega asutakse meeldiva tegevuse juurde. Mullu suvel oma kuuekümnendat sünnipäeva tähistanud Kadrina saun kutsub lehekuu kuuendal päeval kuumale puutalgule, et Teeme Ära käigus saagida ja lõhkuda saunapuid ning korrastada teadaolevalt Eesti vanima järjepanu tegutseva külasauna ümbrust. „Tuleme kokku selleks, et vanim järjepannu tegutsev külasaun ikka me ihuharimise mekana toimiks,“ teatab talgujuht Rein Sikk Lääne-Virumaal asuva Kadrina valla Kadrina alevikust ja kutsub inimesi Sauna tänavale, et kell 11 asuda töö kallale. Rein palub kaasa võtta ohjeldamatu Kadrina kandi ja sauna-aate. Lisaks aatelisusele läheb tarvis ka mootorsaagi, kirveid, rehasid, töökindaid. Aga siiski rõhutab ta esmavajadusena tublidust, hääd tuju, töötahet ja sõbralikku meelt. Kõigile talgulistele lubatakse ilma raha küsimata suppi. Ka saun ja saunamuuseum on talgulistele priilt kättesaadav. Naised pääsevad sauna kell 14. Meestel tuleb kannatlikult oodata 18.30-ni. „Sauna ikka vihaga, kuid vihata,“ manitseb Rein, kelle sõnul on tänahommikuse seisuga juba veerandsada inimest lasknud ennast talguliste nimekirja panna. Oodatud on 35 talgulist. Teeme Ära talgupäeva meeskond alustas täna stardipakettide saatmist talgujuhtidele, kes on jõudnud oma talgud juba talguveebi kirja panna. Teisipäeva hommikuse seisuga oli www.teemeara.ee lehele üles tähendatud enam kui 760 talgut Eestimaa eri paigus ja talgute kirjapanek jätkub talguveebis suure hooga. Esimesed stardipaketid jõuavad Omniva kesklaost talgujuhtideni selle nädala jooksul, et aidata kaasa talgute ettevalmistamisele. Just praegu ongi sobivaim aeg talgutööde kavandamiseks ja teiste kaasa kutsumiseks. Talgupäeva eestvedaja Tarmo Tüüri sõnul mahutab tänavune stardipakett taas sületäie soovitusi ja praktilisi abivahendeid talgute korraldamiseks. “Nagu heaks tavaks on saanud, sai stardipakett komplekteeritud Teeme Ära talgupäeva koostööpartnerite toel ja vabatahtlike kaasabil talgukorras,” rääkis Tüür. MTÜ Estlander ootab innukaid kooliõpilasi liituma pärandivaderite algatusega, et teha 100-aastaseks saanud riigile väärikas kingitus. Eesti juubeliaasta ja Euroopa kultuuripärandiaasta raames korrastavad koolinoored oma kodukandi ajaloolise väärtusega unarusse jäänud paiku. Projektiga saab liituda 20. septembrini. Koolid, klassid, huviringid või seltsid saavad projektiga liituda kuni 20. septembrini. Meeskonda kuuluvad liikmed peavad olema vanuses 7-19 eluaastat, samuti peab igasse gruppi kuuluma vähemalt üks täiskasvanud. Lisainfo registreerimise kohta leiab siit. Vajadusel hüvitatakse igale meeskonnale 250 euro ulatuses talgupäeva korraldamisega seotud kulud, samuti kaetakse õpilastele paiga kultuurilugu tutvustama kutsutud ajalooeksperdi esinemistasu. Registreerides talgud Teeme Ära veebis, saab juhendaja talgujuhi stardipaketi. Margus Kasterpalu (pildil) soovitab värvida kihelkonnavärvidesse kõike, mis sobib. Foto: Urmas Saard Eile, 15. märtsil sai Tallinnas talguvanker hoo sisse. Triinude Toiduministeeriumis tehti juttu toidust, söödi maitsvat talgusuppi ja mekiti teisi põnevaid maitseid, mida pakkus udmurdi kokk Ljudmila Ruukel. Samal kohtumisel esitleti äsja trükist ilmunud raamatut “Eesti kihelkondade värvid”. Tänavuse talgute stardipaketiga jõuab igasse talgupaika Eesti Rahva Muuseumi kuraatori Reet Piiri koostatud raamat “Eesti kihelkondade värvid”, mis on varustatud vajalike värvikoodidega, et igaüks võiks hõlpsasti leida oma kodukihelkonna värvide värvikombinatsiooni. Ajal, kui Tarmo Tüür, Riigikantselei EV100 suursündmuste juht Margus Kasterpalu, Kultuuriministeeriumi kultuurilise mitmekesisuse asekantsler Piret Hartman ja teised talgute teemal sõna võtsid, käis Triinude Toiduministeeriumi ühes toanurgas vilgas maalritöö. Värvilistest triipudest sündis omaaegse Kadrina kihelkonna tunnusmuster. Kasterpalu rääkis, et kihelkonnavärvidesse sobib värvida kõike, mis värskendamist vajaks. 16. märts 2018 \| Sildid: kogukond, tähtpäev, talgud, teemapäev, toit \| Teema: Eesti, Harjumaa, Tallinn \| Kommenteerimine on suletud Viisteist kuud tööd Sindi uuel jalgpallistaadionil kulmineerub homme esimese võistluskohtumisega, kus murule jooksevad Pärnu JK Poseidon ja Tori Põrgulised. Vana ja uus foto enamvähem samast asukohast. Alumise foto autor on Marko Šorin ja ülemine kuulub samuti tema kogusse Marko Šorin tutvustas läinud pühapäeval pärast seda, kui staadioni tribüün oli külaliste peale laskmiseks valmis ehitatud, kahte pilti võrdluseks. Neist üks foto pärineb aastast 1928 ja teine sama tööpäeva lõpust, kui Marko klõpsas mobiiliga enne koduteele asumist. Ajalooliselt huvitaval vanal fotol näeb jalgpallimeeskonna seljataga Sindi tekstiilivabriku korstnaid ja raudteejaama kemmergut Möödunud pühapäeval tehtud fotol näeb vaatajate tribüüni taustal elumaju ja puid. Pärnu jalgpalliklubi Poseidon tegevjuht Joonas Mengel kutsub eeloleval nädalavahetusel Sindi staadioni tribüüni ehitamist lõpetavatele talgutele, et 7. oktoobril teha vutimurul avalöök. Sindi staadioni rajamine on innukalt tegutsenud entusiastide eestvedamisel jõudnud esimese etapini, mis võimaldab järgmise nädala laupäeval korraldada avamängu, milles kohtuvad Pärnu JK Poseidon ja Tori Põrgulised. „Sellise sportliku sündmusega tähistame tribüünide valmimist. Teisalt on tegemist sümboolse matšiga, kuna oktoobri keskpaigast kuuluvad Tori vald ja Sindi linn ühe omavalitsuse alla,“ selgitab Mengel. Tegemise järgus olev staadion asub Aia ja Kesktänava vahelisel alal, aadressil Kesktänav 7. Üle tänava asub suur tiik, mis kaunistab sealset linnakeskkonda. Mengel tutvustab ka täpsemalt 7. oktoobri ajakava. Keskpäeval alustatakse publikule mõeldud oskusmängudega: täpsuslöök, kauguslöök, palliga kõksimine jms. Kell 13.00 vilistatakse kohtumise avavile ja 13.45 viiakse läbi poolaja loos. 27. september 2017 \| Sildid: ehitus, heategevus, sport, talgud, võistlus \| Teema: Pärnumaa, Sindi \| Kommenteerimine on suletud Sindi jalgpallistaadioni taassünd liigub tänu entusiastidele ja toetavatele ettevõtetele kindlal kursil ning peagi on oodata esimest lahtilööki. Entusiastlikult oli kaasa löömas üks Poseidoni klubi noor mängija, kes juba eelmisel aastal kivide korjamise ajal jalgpalli suuruste kivide kandmisega silma jäi. Foto: Marko Šorin Germo Karro, Kodu Kuubis OÜ juhatuse liige, oli eile õhtupoolikul see mees, kes istus kopa juhtkangide taga ja alustas Sindis JK Poseidoni jalgpallistaadionil tribüüni ehitamise tarvis vundamendi süvendi kaevamist. Germo Karro, Kodu Kuubis OÜ juhatuse liige, alustab Sindis JK Poseidoni jalgpallistaadionil tribüüni ehitamise tarvis vundamendi süvendi kaevamist. Foto: Urmas Saard Meie jaoks on tegemist suure ettevõtmisega: ehitame kaks riietusruumi, pesemisruumid ja 80 inimest mahutava katusega kaetud tribüüniosa Täna hommikul kogunes hulgake vabatahtlikke ehituskogemustega inimesi Aia ja Kesktänava vahelisel alal asuvale staadionile, et panna tööle käed külge. Karro oli kohal juba üheksa paiku. Tund hiljem kogunesid ka teised. Esimesena oli kohal ja asus aegaviitmata saematerjali kappimiseks ettevalmistama Poseidoni mängija Kristjan Õunpuu. Andres Kolju, Villavennad OÜ juhatuse liige, tõi kohale kalluri, et pinnast teisaldada. Tema lubas homseks veelgi ehitustehnikat tuua. Anton Anufriev, Poseidoni mängija lapsevanem, ei tulnud samuti ehitustöödele appi tühjade kätega. Kaenla all oli kümne meetri kõrguse lipuvarda alus. Lipuvarda muretsemist rahastavad Anton Anufriev ja Nord Homes OÜ, kelle peamiseks tegevusalaks erilahendustega elementmajade projekteerimine, tootmine ja püstitamine. Saematerjali järkamisel ei kartnud sarnaselt teistele töömeestele vihmasadu ka Sindi endine linnapea Marko Šorin, kes on olnud staadioni rajamisel algusest saadik nõu ja jõuga abis. Facebooki Poseidoni lehel teatatakse, et koostöös toetajatega soetas JK Poseidon uued 2×5 m jalgpalli väravad. Kui Häädemeeste väravad jõudsid otse kodustaadionile, siis Sindi väravad leiavad ajutist kasutust Sindi gümnaasiumi staadionil. Seal toimub praegu veel tavapärane treeningtöö seni kuni loodetavasti sügisel võib ümber asuda uuele staadionile. Väravate hankimisele panid õla alla AS Saint-Gobain Ehitustooted ning Stardipaik.ee oma rohkete abiliste ja toetajatega. “Sindi ning Häädemeeste staadionitel treenib tänaseks mitmeid gruppe, mistõttu oli vanadele raudväravatele kindlasti lisa vaja. On väga hea meel tõdeda, et suutsime oma toetajate abiga need soetada, sest treeningprotsessi kvaliteeti silmas pidades oli tegu äärmiselt olulise sammuga,“ ütles Poseidoni esindusmeeskonna peatreener Martin Kuldmägi.			OSCAR-2019
Selline mõnusalt irriteeriv lektüür. Eks kogu see slaavilik sõimlemine ühel hetkel veidi tüütuks ju muutub, ent teisalt korvab selle tubli annus nostalgiat ja ehedat magalarajooni argielu. Mida vanem lugeja, seda enam peaks leidma äratundmisrõõmu. Loodetavasti. Üllataval kombel on sedapuhku isegi raamatukogus sellele järjekorra visanud, mida ei saa sugugi iga Punase sarja raamatu kohta öelda. Tõlkesarjadest kõneldes, siis viimasel ajal tahab mu sümpaatia üha enam Punase sarja poole kalduda ja aina vähem lemmikuid leian Moodsa aja omast. Aga võib-olla mulle ainult tundub nii :) Novellide lugemiseks on end mõnikord raske kokku võtta. Kaldmaa lugudes on aga seesugune raskus, et nagunii mitut novelli korraga lugeda ei kannata - ikka ükshaaval ning tasa ja targu. Seega kannatab väga hästi lugeda. Huvitaval kombel oli isegi neis esmapilgul ilusates lugudes sees tohutu äng. Või igatahes surusid needki mind maad ligi ühes tatise ilmaga, mis pärast mõnda päikselist päeva jälle platsis oli. Nüüd kuluks väheke helgemat kirjandust ära, ainult et mu ootenimestikus on ikka veel paras posu sama valusaid, raskeid ja kriipivaid raamatuid. Mäng kujundusega on samuti omamoodi ja põnev. Musta värvi on küll minu maitse jaoks liiga ohtralt kasutatud, aga no kõik haakub sisuga, eks ole:) "Nii see algas. Keegi ei mäleta enam, kuidas jõudis poiss tüdruku ukse taha. Telefone ei olnud, meile ei olnud, sõnumeid saata ei saanud, tuul oli alati vastu, teed läksid ainult ülesmäkke, ometi said inimesed kokku ja leidsid üksteist üles." "Iga liigutus, iga sõna, iga välditud puudutus räägib ühest asjast. Sellest. Te mõlemad teate. Ja te ei kiirusta. Te joote kaks konjakit. Aeglaselt, nautides. Lõhna ja maitset ja seltskonda. Sõnad on mõttetud. Banaalne on tõde. Te tõusete, te lähete, ta võtab su käest kinni. Ta tellib hommikusöögi tuppa. Šampanjaga." P.S. Ja siis mõni päev hiljem sähvatabki päikesekiir, kui hoolitsev kolleeg toob mulle Piibelehe (ehk Prima Vista ja Vilde lokaali ühise kirjandusliku häälekandja), et ma saaksin ka pisikest intervjuud Kaldmaaga lugeda:) P.P.S. Ja Piibelehe tagaküljelt vaatab mulle vastu üks teine meeldiv üllatus. Äratundmisrõõm ühest teisest äärmiselt armsast raamatust - Andrei Makarevitš. Pärast "Julgus elada" lugemist on "Tri okna" õige sageli mu muusikalistis:) Raamatu võiks ilmselt puhtalt naistekaks liigitada, selle vahega, et siia on põimitud siiski annus põnevust. Ja muidugi korralik tegelastegalerii, kes omavahel nähtamatu niidistiku abil kõik kõigiga seotud on. Need on need lihtsad ja pealtnäha argised lood, mis ikka ja jälle suurema osa lugejaist endaga tõmbavad. Tohutult äratundmisi, aga ikkagi viitsid lugeda. Või siis loedki just seetõttu. Ainult ma ei saa aru, miks selleks nii palju paberit pidi kulutama:) Kiri ja reavahe oleksid võinud märksa väiksemad olla. Nad ütlevad, et Kulka soovitusnimestikku see raamat ei pääsenud, erinevalt eelnevast. Noh, eks nad ise teavad, tarkpead sellised. Mulle, muide, meeldis isegi rohkem kui see eelmine. Ei teagi, miks. Eelmine oli hea sinnamaani, kus see elevant mängu tuli - vaat siis ma hakkasin veidi lohakamalt lugema. Siin aga... noh, tegelikult ega see tuumapomm ja sellega ringi rändamine ka elevandist targem teema ole ju, kui nii võtta, aga ikkagi mõnusamalt seotud aktuaalsete teemadega. Kui elu olekski nii lihtne, eks ole. Seda raamatut lugedes korraks tekibki selline roosa pettekujutelm - kui lihtsalt kõik on kõigega seotud. Päris elu näitab muidugi meile trääsa, aga vahet pole :) Autor on oma tõlgendustes äärmiselt vaba, seepärast pani veidi imestama, et Estonia laevahukk vilksatas nagu õrnalt ainult läbi. Ilmselt on autoril siiski mõningane sündsustunne säilinud. Või tõlgendasin mina seda ridade vahele peidetud sündmust omavoliliselt. Võib ka see variant olla. Ja ikkagi tahaks ma autori loomeprotsessi sisse imbuda, no nii poolillegaalselt. See juba oleks tase. Sellise jaburuse kirja panemiseks peab olema kuidagi... konditsioonis, või mis:) Tegelikult peaksid kõik tigedikud (jaa, ma tean, et teid palju pole, ent mõned siiski) kuus ühe analoogse raamatu lugema ja elu oleks lill:) Esmalt käisin ma toredal kontsertkohtumisel, kus kõlas allolev laul (nii heade sõnadega, et ma need ka teie jaoks siia lisan), kes eellugu teada ei taha, kuulaku nii umbes 3. minutist: Ja siis vähem kui paar tundi hiljem sain ma teises töökohas kaela visad kosilased, kes teineteise võidu mu ukse najal rippusid ja tulevikuplaane tegid. Peksa või püssiga neid vabade südametega mehi laiali. Jongi juurde pöördusin ma tagasi juba mitmendat korda. Selliseid "taaskohtumisi" juhtub äärmiselt harva ja eks alati on hirm, et äkki see pole enam see pole see pole see. Seekord oli ikka endiselt see. Jongi lugeda on üldse kuidagi... vabastav. Eriti tänasel päeval. Ma mäletan eelmist lugemist ja tollaseid tundeid ning neid tänastega võrrelda on üpriski rikastav kogemus. Positiivne elamus. Ja siis ma komistasin veel ühe naise otsa. Poolkogemata. Komistamise mõte võis olla midagi stiilis, et kui seni pole väga sümpatiseerinud, siis raamat võib imesid korda saata. Pärast lugemist tekkinud mõtted ja järeldused võiks lühidalt kokku võtta järgmiselt. Tegemist on vinge naisega nagu arvata oligi. Noh, kui arvestada tema tegusust, riskijulgust, oma naha peal katsetamisi. Muidugi on äge naine, miks ta siis ei ole. Tema reisisaated on konkurentidest peajagu üle (pagan, kus ma neid konkurente üldse näinud olen... ei mäleta). Miks ta siis sümpaatne ei ole? Ja ma pole vist ainus, kellel see probleem on. Ma mõtlen, et... kas see on see teletädide-paradoks äkki. Ekraanil olles on vaja erineda, silma paista, olla omanäoline - see köidab telepublikut. Teisalt ka ärritab. Võtkem näiteks Aunaste Maire või Linna Reet. Ai, kus on rahval hammaste vahel, aga samas ega neid põhjuseta ekraanil ei hoita. Tont sellest asjast aru saab:) Aga raamatu pealkiri on muidugi tabav. Sellele piltlikult lähenedes meenub kohe Ansip, ka selline tulnukmees. Ja ma jäin mõtlema noile aegadele, mil Park veel pikemalt ekraanil figureeris (viimastel aastatel ta ju pigem vilksatas seal vaid), et ega tal oligi vist alati üks ja seesama mask ees, selline emotsioonitu. Selle kõrval võiks Aunaste näomoonutusi ja silmade pööritamist suisa armastama hakata:) Olgu, ma mõistan küll, mida selle fraasiga "naine teiselt planeedilt" öelda taheti, lihtsalt mina nüüd teisendasin selle labasuseni. Blogis on käinud nii kaugeid külalisi, et ohohooo. Ja kuna kahtlusaluseid just ülemäära palju ei ole, siis lehvitan ja tervitan siitpoolt vastu:) Meie pärast muretsema ei pea - maja on (hetkeseisuga) veel püsti, vildid on jalas ja tuju on hea. Ninad on külmast vähe punased ja Sinust tunneme puudust, aga elame üle:))) Teadmine, et Sina oled heades kätes ja kümbled päikesepaistes ja pruugid ohtralt kokteile, teeb ainult rõõmu :) Ära siis unusta parimaid retsepte üles kirjutada ja meie peal hiljem katsetada;)))) Vahepeal on kätte jõudnud uus kuu ja meie selle kuu lemmiklaul on pühendatud puhtalt Sulle, kullake. Kui Sul seal ikka enam-vähem talutav netiühendus on, siis kuula ja naudi! Meie oleme oma tantsupoognad juba keerutanud, nüüd on Sinu kord!			OSCAR-2019
EELK Perekeskuse Tallinna üksuse juhina saad väärtusliku töökogemuse võrgustikus, kus partneriteks on lastekaitsetöötajad, psühholoogid ja terapeudid, KOV-id, PPA, kriminaalhooldusametnikud jt. Tallinna üksuse juhina ootame Sinult valmisolekut tegeleda keskuse personali ja töö juhtimisega, sh infopäevade, koolituste ja muude esinemiste korraldamist. EELK Perekeskus on kristlik organisatsioon ja meie juhtlause on „Kõiges su kõrval“. Meie väärtusteks on ligimese armastus, avatus, läbipaistvus, turvalisus ja professionaalsus. Soovime, et tulevane Tallinna keskuse juht kannab endas samu väärtusi. Keskuse juht saab väärtusliku töökogemuse võrgustikus, kus partneriteks on lastekaitsetöötajad, psühholoogid ja terapeudid, KOV-id, PPA, kriminaalhooldusametnikud jt. Töökoht võimaldab olla aktiivseks osaliseks meie ühiskonnas toimuvates olulistes arengutes. Keskuse juht on EELK Konsistooriumi Perekeskuse juhatuse liige ning seeläbi vastutab keskuse võrgustiku kestva arengu ja kvaliteedi eest. Koostöös välispartneritega pakume kõigile keskuse töötajatele regulaarseid koolitusi ja supervisioone. Ootame sind Tallinna meeskonda juhtima, kui Sul on teadmised perenõustamisest, EELK-st ja sotsiaalvaldkonda reguleerivatest õigusaktidest; väga hea suhtlemisoskus, suuline ja kirjalik väljendusoskus; hea läbirääkimis- ja enesekehtestamisoskus; soov leida parimaid lahendusi koostöös teiste meeskonnaliikmetega, olles seejuures iseseisev ja proaktiivne; juhtimiskogemus ja hea võrgustikutöö oskus; õpi- ja otsustusvõimelisus, analüüsi- ja planeerimisoskus; vähemalt ühe võõrkeele oskus (vene, inglise, soome) nii kirjas kui kõnes. Ma ei mäleta täpselt, millal kohtasin esimest korda Villem Raami, aga ta kuulub minu lapsepõlve nii nagu peapiiskop Jaan Kiivit sen, praost Evald Saag, helilooja Enn Võrk, orelikunstnik Hugo Lepnurm, lauluõpetaja Emilie Karjus (pärast Saag) ning mitmed kirikuõpetajad ja isa sõbrad. Suuri inimesi on mitmesuguseid ja kaugeltki kõik ei märka lapsi. Kasvasin kodus, kus mul lapsena oli võimalus olla suurte inimeste jutu juures. Härra Villem Raamist, nagu isa teda kõnetas, jäi noore poisi hinge võime imetleda vanu asju ja vanu hooneid. Härra selle sõna õiges mõttes oli ta nii Vene ajal kui vabaduses. Küllap see oli kiriku keskkütte ehitamise aeg, kui oli vaja kooskõlastada töid muinsuskaitsega, ja kaks nime on sellest ajast jäänud eriti meelde – Villem Raam ja Olev Maas. Muinsuskaitse esindajate külaskäigud meie kirikusse olid päris sagedased. Tuli ette ka seda, et mina avasingi uksed ja käisin koos tarkade meestega kirikus, pööningul ja tornis. Mäletan küll juba hilisemast ajast, et kiriku altar oli koormatud elektrilampidega. Eks see oli ju uhkuse asi, et elektripirnid särasid. Olime kirikus ja vaatasime altarit. Villem Raam küsis isalt, kas neid elektripirne peab ikka nii palju olema, vana tinalühtergi elektrile ümber ehitatud. Isa leidis ka, et küünal oleks ilusam, aga ta ei julgenud omal käel hakata lühtreid ümber ehitama ja nii lepitigi kokku, et muinsuskaitse teeb kirja kogudusele. Olen ilmselt tänu lapsepõlves kogetule saanud kaasa armastuse muinsuskaitse vastu ja see on haigus, millest ei parane. Läks pisut aega ja usuteaduse üliõpilasena oli mul võimalus saada nõusse tolleaegne dekaan Ago Viljari, et meil oleks vaja õppida muinsuskaitse põhitõdesid. Leppisime kokku, et võtame bussi ja teeme õppeväljasõidud. Praegusele noorsoole on ehk teadmata, et selle aja seaduste kohaselt olid paljud asjad kogudustele keelatud, nende hulgas ka ekskursioonid. Ettevõtmist oli aga võimalik põhjendada sellega, et tulevased koguduseõpetajad peavad saama koolitust muinsuskaitse alal, ja nii said sõidud siiski teoks. Ei mäleta täpselt, mitu ekskursiooni tegime, üks oli igal juhul 1973. a mais Saare-Lääne kirikutesse. Võimas tunne oli kuulata iga kiriku juures Villem Raami seletusi. Tema õpetus oli – jälgige detaile. Oligi kummaline, et ühest küljest oli kirik põlatud ja keelatud, teisest küljest oli kiriku käes tohutu hulk kultuuriväärtusi, mida tuli hoida ja kaitsta. Villem Raami anne oli panna meid armastama kõike seda, mis on vana. Kahjuks on temast liiga vähe säilinud vahetuid salvestusi. Ta alustas lausega, mille lõpetas siis, kui jutt oli räägitud. Ma arvan, et võin liialdamata öelda – me saime parima muinsuskaitsekoolituse, meid õpetati armastama ajalugu ja otsima muistseid väärtusi. Nõuanded olid ka päris praktilised. Villem Raam rääkis mulle Märjamaa koguduse õpetajast Hartvig Helilaiust, kes oli tema juurde tulnud nõu küsima, mida teha võlvidega, kui need hakkavad alla vajuma. Märjamaa kirik oli ju varemetes. Raam soovitas teha kasekiilud ja muistsel kombel võlv üles kiiluda. Ta ütles mulle, et imestas südamest, kui Helilaid kutsus teda tööd vaatama ja nõu andma, mis edasi teha. Niisugune innustaja oli Villem Raam meile, kirikuõpetajatele. Minu õpingud said läbi ja algas töö Haapsalus. Muinsuskaitsega oli aga jätkuvalt tegemist. Jaani kirik vajas kapitaalremonti. 1976. a algasid eeltööd ja uuringud. Kes ikka muu kui Villem Raam oli see mees, kes andis nõu ja juhendas. Tööde projekteerijaks soovitas ta kutsuda Heino Uuetalu, kellel just parajasti oli selleks ka aega. Lammutasime vana katuse pärast nelipüha 1977. Meie pere külalisraamatus on aga sissekanne: «Soovin kiriku remondi kiiret ja õnnelikku lõpetamist. Villem Raam, Mikk Lippmaa, Tõnis Haamer.» Kiriku remont oli alles alanud ja juba oli pilk lõpetamisel. Mäletan, kuidas ma Villem Raami juhtimisel tegin arheoloogilisi kaevamisi kiriku põranda all. Aga nii on meelde jäänud, et kui vähegi võimalik, olid tal ikka lapselapsed kaasas. Muinsuskaitse ei olnud Villem Raami jaoks töö, see oli eluviis, mida pärandada lastelastele! Usun, et seeme langes heasse pinnasesse. Üks eriti huvitav koostöö oli aastal 1977. Olev Soans oli valmistanud Eesti kultuuriloolise kaardi graafilise lehe ja ootas uusi tellimusi. Lähenemas oli peapiiskop Alfred Toominga 70. sünnipäev. Otsustasime teha peapiiskopile kingituseks kaardi, kus on peal kõik Eesti kirikud. Aega oli väga napilt, minu ülesanne oli saada Villem Raamilt kirikute pildid ja kaardile kantav teave ning anda see edasi Olev Soansile. Mäletan, millise innuga oli Villem Raam asja juures. Lõpuks oli tublisti vaidlemist, mis võiks olla kaardi pealkiri. Muidugi oli selle aja nõue, et peab olema Eesti NSV. Ei mäleta täpselt, kes meist tuli selle peale, et kirjutame pealkirja ladina keeles. Nii ta nüüd ongi: «Sacrariorum Charta Architecturae Estoniae». Töö saigi õigeks ajaks valmis ja on seniajani vaatamata mõnele veale aluseks uutele kaartidele. Järgnevatel aastatel on palju seda, millest võiks veel jutustada. Eesti uus ärkamisaeg on lahutamatult seotud muinsuskaitse liikumisega ja kindlasti on kogu asja taga grand old man Villem Raam. Võrdlen teda muusika valdkonnas Gustav Ernesaksaga. Võin ainult kujutleda, mida Villem Raam tundis 1987. aastal, kui muinsuskaitse oli enneolematult kuum sõna – Kinomaja ja Keila kokkutulek. Kirikuõpetajad ühinesid klubi Portaal nime all. Ja siis 12. detsember 1987, kui asutasime Ametiühingute Majas Tallinnas Eesti Muinsuskaitse Seltsi ja valisime auesimeheks Villem Raami. Mäletan, et Villem oli isegi pisut murelik, sest muinsuskaitse oli plahvatuslikult suureks ja keskseks kujunenud. Aga kahtlemata oli see kulminatsioon – noore kunstiteadlase tee lootusrikas algus Eesti Vabariigis, väljasaadetuna Siberis, naasmine oma armastatud töö juurde ikka veel okupeeritud kodumaal, pikad võitlused muinsuskaitsele eluõiguse saamiseks ning siis vabanemine ja seismine sündmuste keskel. Eesmärk oli saavutatud. Hind oli küll väga ränk. Villem Raami enda mõttekonstruktsiooni kasutades – ta oli nähtus, mida esineb üliharva. Tallinna toomkirikus 24. mail 1996 Villem Raami puusärgi juures olles mõtlesin: siin on olnud sinu elu – oskasid rääkida igast kivist ja hoonest tervikuna, õpetasid meid armastama kunsti selle sõna kõige laiemas tähenduses. Matuselehel oli 2Kr 5:1: «Me teame, et kui meie maine telkhoone maha kistakse, on meil elamu Jumala käest, mitte kätega tehtud igavene hoone taevas.» Igal suvel toimuv kristlik noortefestival JäPe toimus sel aastal väikeses ja armsaks saanud Pilistveres 9.–12. juulil teemaga «Siin ma olen». Festivalil osales ametlikult 170 noort, kuid oli neidki, kes tulid aeg-ajalt kaema, mida põnevat tehakse. Kogu laagri jooksul oli noortel võimalus leida uusi tuttavaid ning jutustada vanade sõpradega, kes üle Eesti kokku olid tulnud. Noortelaagrile kohaselt oli ka palju muusikat ja liikumist. Kuigi ilm oli sel ajal pisut sombune, ei vähendanud see ürituse kvaliteeti ning igas päevas leidus ka killuke päikest, mida täiel hingel nauditi. Igal hommikul äratas ja virgutas ka kõige kangema unega noored ärkvele väga rütmikas ja humoorikas hommikuvõimlemine, millega anti päevale energiarohke algus. Kaks korda päevas oli noortel võimalus end avada ja oma kogemusi jagada väikerühmades, mis olid festivali ajal osalejale justkui vaimseks koduks. Muidugi ei puudunud JäPelt ka rühmatööd, kus sai tantsida, uurida auto mehaanikat, teha meediatööd ning vestlusrühmades õppida paremini tundma Jumalat. Kaasahaaravat muusikat pakkusid esimesel õhtul Põltsamaa poistebänd The Last Weekend ning teisel õhtul muusikamaagiat tegev Trio Comodo. Kontserdid olid erineva stiiliga, kuid mõlema puhul oli näha noorte säravat kaasaelamist ja rõõmsaid emotsioone. Kogu päeva elevuse sai maandada õhtupalvustel Pilistvere kirikus, kus olid samuti muusikat pakkuvad külalised, näiteks Marek Sadam ning Pauluse noorteansambel. Muidugi jätkas pärast seda veel öökohvik ja JäPe raadio, mida sel aastal juhtis igal õhtul erinev vahva trio. Erilisemad programmiosad JäPelt on traditsiooniline Vembu-Tembu turg ja vabalava. Misjonieesmärgilisel Vembu-Tembu turul koguti raha MTÜ-le Isata Laste Heaks. Vihmast ilma trotsides mõtlesid osalejad välja väga palju huvitavaid tegevusi, näiteks rahapesu või viis minutit hingerahu. Kokku koguti 502 eurot. Vabalaval said soovijad üles astuda oma erinevate annetega: pillimängu, tantsu, laulmise või muuga. Osalejaid oli palju ja aktiivsed kaasaelajad julgustasid neid. Õhtu meelejäävaim esitlus oli JäPe õhtujuhi Robert Bunderi lõbus sketš oma poliitilise valimiskava ja -lubaduste kohta. See esitlus ajas kõiki naerma ning oleks seda teinud ka kõige kangema poliitilise vaatega isikuga. Kogu üritus oli äärmiselt meeldejääv ning suur heameel oli näha, et tegevustes ja juhtimises kasutatakse igal aastal aina rohkem uusi noori. Rõõmus oli kogeda noorte entusiasmi ja tahtmist tegutseda. Muidugi võib kindel olla, et üks, mida sellest laagrist ei unustata, on Kristjan Luhametsa väga huvitavad ja noortepärased mini-piiblitunnid, sest ega iga päev ei näe inimest õpetusi jagamas majauksesuurust rekvisiiti kasutades. Järgmisel aastal toimub JäPe festival esimest korda Järva-Jaanis. Üritusega saab kursis olla kodulehe www.jape.ee vahendusel.			OSCAR-2019
Sepp nimetab sundüürnikest tankiste, fiktiivseid tehinguid ja ülikasumeid teenivaid ärimehi sisaldavaid skeeme vaid sundüürnike probleemi lahendamiseks. Eelmise aasta 24. novembril kinnitas Tallina linnavolikogu uue linnavarakomisjoni koosseisu, kuhu kuulub ka Keskfraktsiooni esimees Elmar Sepp. Sama mees, kes sõlmis aastatel 1996-1999 kesklinna vanemana skandaalsed korterilepinguid, mis pidid aitama lahendada sundüürnike probleemi Tallinnas, kuid viisid mõne linnavõimule lähedase ärimehe rikastumiseni. Samasse komisjoni kuulub kinnisvaraärimees Rünno Sulg, kes on alates 1999. aastast eraisikutelt saadud volituste alusel esindanud hulka sundüürnikke ning samal ajal tegutsenud kortereid saanud firmade nimel. Korteritehingute kaksikuid täiendab Vahur Reimets, Elmar Sepa koolivend ja Rünno Sule endine tööandja, kellel õnnestus otsekui võluväel saada korterite renoveerimislepinguid.Kui te arvate, et Tallinna vanalinna korruptsioonihõngulised korteritehingud on aastatetagused asjad, siis eksite. Tegelikkus on vastupidine, just viimase aastaga on tehingud taas hoogustunud. Selleks hetkeks, kui Keskerakond 2005. aastal kohalike valimiste järel (ainu)võimule tuli, oli n-ö ripakil veel 21 magusat kesklinna korterit. Ja loomulikult, nagu muugi kinnisvara puhul, on need korterid teinud läbi meeletu hinnatõusu. Korterite odava ärastamise skeem on tegelikult lihtne. Linnavalitsus sõlmib ühe erafirmaga lepingu, et see teeb korteri korda. Firma annab vastu sama palju ruutmeetreid elamispinda. Pärast korteri kordategemist saab selle odavalt endale firma poolt valitud sundüürnik, kes tankistina selle kohe firmale tagasi müüb. Saades vastutasuks mõnikümmend tuhat krooni või pisikese korteriuberiku äärelinnas. Nii ongi linnavõimuga heades suhetes olev firma saanud endale miljoneid kroone väärt korteri vanalinnas, olles kulutanud sellele korrastamise raha ning vähemväärtusliku elamispinna kuskil äärelinnas. Skeem on perfektne, Elmar Sepa hinnangul ka juriidiliselt ning sisuliselt korrektne. Mitmes õnneliku käega tehingus korduvad samad nimed: Elmar Sepp, Rünno Sulg, Vahur Reimets. Näiteks selle aasta juunis jõudis lõpule üks suurematest korterisaagadest, mis sai alguse aastal 1999 tollase Tallinna kesklinna vanema Elmar Sepa sõlmitud lepingust. Lepingu teine pool oli Stinger Group OÜ ning objekt Viru tn 17 kolm korterit. Maja asub Viru väravate vahetus läheduses ühes kõige magusamas vanalinnapiirkonnas ning paneks igal kinnisvaraärimehel suu vett jooksma. Õlaltlastava raketi nimega firma taga on omanikuna juba mainitud Sepa koolivend Vahur Reimets, tehinguid firma nimel tegi ka Rünno Sulg. Lepingu alusel kohustus erafirma oma kulu ja kirjadega renoveerima 225 ruutmeetrit eluruume ning majutama sinna hiljem linna sundüürnikud. Samas oli firmal kohustus anda linnale vastu sama palju ruutmeetreid korrastatud eluruume. Need linn ka sai. Elektroni tänavale Järvele. Ametlike andmete järgi on korterite järgmine oluline daatum juba selle aasta 28. juunil, mil korterisaaga jõuab ette määratud lõpplahenduseni. Kõik kolm sundüürnikku kantakse kinnistusraamatusse kui korteriomanikud ja veel samal päeval lähevad korterid Stinger Groupi omandusse. Kolme sundüürniku, kes teenivad tankistiks olemise eest mõnikümmend tuhat krooni ning kelle huvitaval kombel valib välja erafirma, probleem saab linna jaoks sellega lahendatud ning Elmar Sepa koolivenna firma vanalinnas enda omandusse umbes 7 miljoni krooni väärtuses kinnisvara. M.o.t.t. Muuseas, see maja Viru tänaval on otsekui Tallinna korteritehingute tegijate peastaap. Nimelt asub maja esimesel korrusel pesupood Kirke, mida peavad enne Seppa kesklinna vanemana tehinguid allkirjastanud Jüri Ott ja tema abikaasa Jelena Ott. Linnal on nendega rendileping kuni aastani 2008. Vahur Reimets ei varjagi, et tehingu eesmärgiks oli korterid pärast linna ees lepingukohustuste täitmist sundüürnikelt ära osta. Teine valik sundüürnike jaoks oleks olnud maksta firma poolt renoveerimisele tehtud kulutused kinni ning teatud protsent veel peale. "Kui Stinger Group OÜ tegi remondi oma vahenditest, on ju loogiline, et keegi pidi selle vahe kinni maksma. See oli juba Stinger Groupi ja üürnike vaheline teema, kes kui palju eluruumi renoveerimise eest meile maksab. Seda linnavalitsus enam dikteerida ei saa," räägib Reimets. Tema sõnul oli neil õigus sobivad inimesed sundüürnike nimekirjast ise valida, kuigi 1999. aastal kesklinna valitsusega sõlmitud leping seda ette ei näe. Küsimusele, kes, kuidas ja milliste kriteeriumite alusel firmale meelepärased sundüürnikud ikkagi välja valis, jääb Reimets esialgu vastuse võlgu. "Minu asi oli seda ehitust finantseerida, sundüürnikega mina suhelnud ei ole," ütleb ta. Pärast hetkelist mõtlemist meenub Reimetsale, et ühel korral kohtus ta siiski Mery Lebbiniga ning maksis talle firma esindajana 125 000 krooni. "Lebbin tahtis konkreetselt saada kompensatsiooni, teda korter ei huvitanud. See oligi iga inimese vaba valik. Kedagi millekski ei sunnitud," rõhutab Reimets. Ometi on endisel sundüürnikul Andres Sisaskil toonasest ajast teistsugused mälestused. Viru tänava majja pole ta oma jalga kordagi tõstnud ning tunnistab, et tema figureeris selles tehingus vaid allkirjana volitusel, mille ta Rünno Sule pika pealekäimise järel andis. Oma sundüürniku staatusest loobumise eest sai ta Sulelt 80 000 krooni sularaha, millega käis kaasas n-ö vaikimisnõue. Oma huvist sundüürnike esindamisel Sulg rääkida ei soovi. "See on minu isiklik asi. Ei kommenteeri, nagu öeldakse," vastab ta. Küsimuse peale sundüürniku mõjutamisest tema nimele volikirja tegemise ja sundüürnikule sularaha maksmise kohta kõrgendab Sulg häält: "Huvitav, mismoodi ja millega mina kedagi mõjutada sain? Ma ei tea, kes seda ja mille alusel üldse väidab. Ma keeldun seda kommenteerimast." Enda Tallinna linnavarakomisjoni sattumisest räägib ta nii: "Mind paluti sinna komisjoni kui oma ala eksperti. Ma olen kinnisvaras olnud 15 aastat." Kes teda komisjoni tööst osa võtma palus, Sulg avaldada ei soovi. "Ma juba näen, kuhu te oma küsimusega sihite. Eee… ma ei taha seda öelda." Äripäeval õnnestus ühendust saada veel kahe endise sundüürnikuga, kes palusid oma nimesid mitte avaldada. Mõlemad kinnitasid, et nende nimesid on kasutatud sundüürnikele mõeldud korterite linnalt väljaostmiseks. Kumbki ei ole neid kortereid kunagi näinud. Samuti on Äripäevale teada üks drastiline juhtum, kus sundüürnikust vanamemm elab siiani üürikorteris kindlas usus, et tema poolt taastamislepingu järgse korteriga asju ajama volitatud isik teeb seal remonti. Kinnistusraamat räägib teist keelt - mainitud korter on juba mitu aastat tagasi edasi müüdud. Kogu korteritehingute üks algataja Elmar Sepp ei näe tankiste ja fiktiivseid tehinguid sisaldavas ning sundüürnikke ära kasutavas skeemis probleemi. "Sellel hetkel, kui inimene saab korteri omanikuks, on tal õigus seda võõrandada, käsutada ja kasutada," laiutab Sepp käsi. Ta räägib ka, et ei teeks praegu asju teisiti. Kui küsida tema käest, kes vastutab, vastab kesklinna halduskogu, Tallinna linnavarakomisjoni, revisjonikomisjoni, linnamajanduskomisjoni, õiguskomisjoni ja rahanduskomisjoni liige, endine kesklinna vanem Elmar Sepp: "Linnaosavalitsus vastutab." Viru tänaval asuva korteri tehingus sundüürnikust tankisti rollis olnud Andres Sisask tunnistab, et sai osalemise eest 80 000 krooni ega ole eales jalga sinna korterisse tstnud. Elasime Wiedemanni tänavas omanikuga majas (Wiedemanni tn 3 - toim.). Mulle käidi pinda ja öeldi, et ega pääsu pole. Mõtlesin, et mis ma teen. Ma venitasin seda asja nii palju, kui sain. Ma olin kaugsõiduautojuht ja tihti sõidus. Sulg muudkui helistas mulle, et sa oled niikuinii pinnast ilma, las ma teen selle asja ilma sinuta ära, sina teed volikirja, paned allkirja alla, ma saan ilma sinuta siis asju ajada. Mul oli kahetoaline korter Wiedemannis. Ütlesin, et anna mulle midagi vastu, kus ma ka elada saaks. Sulg pakkus korterit Kopli liinil nendesse lagunenud barakkidesse. Ma küsisin: nalja teete või? Siis ta ütles selle peale, et kas te mõtlete, et me oleme mingisugune heategevusorganisatsioon. Ma rääkisin Rünnole, et ega mina ju ei käinud sulle seda pinda pakkumas. Teil on seda vaja saada, mitte minul. Rünno Sulg tõi mulle sularahas 80 000 krooni ja ma pidin loobuma nii Wiedemanni korterist kui ka oma sundüürniku soodustusega korteri saamisõigusest. Nii nagu ma tookord olin lageda taeva all, nii olen ma siiamaani. Ma sain sulas selle 80 000 krooni ja kõik. Selle eest ei osta ju mingit elamist. Tegelikult ma ei tahtnud üldse niimoodi seda asja teha, aga mul ei olnud ju mingit teist varianti - kas ma jään ilma kõigest või võtan vähemalt sellegi kompensatsiooni. Seda Viru tänava korterit ei ole ma kunagi oma ihusilmaga näinud ega oma jalga sinna tõstnud, ma olen seal ainult paberite peal ja kõik. Ükskord Sulg helistas, et kas sind pole tülitatud selle korteri suhtes. Ma ütlesin, et ei ole. Ta ütles, et kui tülitatakse, ära midagi räägi. Vaat selline jama oli. Tallinna linnavolikogu Keskfraktsiooni juht ja linnavarakomisjoni liige Elmar Sepp ütleb tehingutes osalenud sundüürnike-tankistide kohta, et nende probleem on lahenenud, kuna need inimesed pole enam linnale koormaks kaelas. Need olid standardsed lepingud ja neid sõlmiti kümnete kaupa. Meie jaoks olid need lepingud sellel ajahetkel ja õigusruumis piisavad ja korrektsed. Ma olen jätkuvalt seisukohal, et need lepingud olid Tallinnale kasulikud. Mina olin linnaametnik ja vastutasin linna ees. Ja sundüürnike probleem Tallinna linna jaoks on lahendatud. Ja mul ei ole mitte midagi muud lisada. Need inimesed ei ole enam linnale koormaks kaelas. Me võime selle üle diskuteerida, kas need lepingud olid õiged. Väga raske on anda hinnangut protsessidele, mis toimusid aastaid tagasi. See oli üks võimalikest variantidest, kuidas neid küsimusi lahendada. Ja ma ei ole teiega nõus, et sundüürnike probleem ei saanud lahendatud. Sai küll! Teie võite neid nimetada tankistideks ja variisikuteks, mina ei nimeta. Mina neid inimesi ei tea. Mina tean, et neid sundüürnikke ei ole enam Tallinna linna sundüürnike järjekorras. Võtke välja kohtuotsus, seal on väga pikalt ja põhjalikult kõik välja toodud. (Sepp ärritub.) Teate, mul ei ole tõesti enam selles asja mitte midagi öelda. Alates 2003. aasta 9. oktoobrist ei ole mul mitte midagi enam kommenteerida pärast seda, kui Eesti Vabariigi kohus on mind õigeks mõistnud. Kõik need juhtumid on läbi arutatud kolmes kohtuinstantsis, mul ei ole enam tõesti mitte midagi öelda. Teid on meedias korduvalt seostatud Vahur Reimetsaga, kes on Stinger Groupi ja veel mitme firma omanik, kellega Te lepinguid sõlmisite? Aga rohkem ei oska ma midagi öelda. Kordan veel kord - võtke kohtuotsus ja lugege see läbi. Ma olen jurist ja annan endale oma sõnadest aru. Ja teate, mul on praegu selline tunne, et käib valimiseelne kampaania. Ma tean seda ajalugu, miks te minu juurde tulete, ja kujutan ette, kes on selle loo tellinud. Ma vaatan praegu kalendrisse, on tulemas märtsikuu. Ma veel kord rõhutan - pärast 2003. aasta oktoobrikuud ei ole mul mitte midagi kommenteerida.			OSCAR-2019
Esmaspäeval, 14. mail alustab Veterinaar- ja Toiduamet rebaste ja kährikute suukaudset marutaudivastast vaktsineerimist Eesti kagu- ja kirdepiiri aladel. Vaktsineerimine kestab orienteeruvalt 20. maini. Vaktsineerimine toimub 50 kilomeetri ulatuses Venemaa maismaapiirist ning 30 kilomeetri ulatuses Narva jõest. Marutaud on loomade ja inimeste ägedakujuline närvisüsteemi kahjustav viirushaigus, mis lõpeb alati surmaga. “Eesti on juba viis aastat ametlikult marutaudivaba riik. Kuna aga meie kõrval asub riik, kus marutaud on nii kodu- kui metsloomade hulgas laialt levinud, siis on Eesti jätkuvalt marutaudist ohustatud,” selgitas Veterinaar- ja Toiduameti metsloomade marutaudivastase vaktsineerimise projektijuht Enel Niin. Sotsiaalministeerium ja Maailma Terviseorganisatsioon kutsuvad üles esitama oma ettepanekud aprillikuu jooksul Seitsme aastakümne jooksul on Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) teinud jõupingutusi, et vabastada maailm kõrge suremusega haigustest nagu rõuged ja võidelnud tervistkahjustavate harjumuste vastu nagu näiteks tubaka tarvitamine. Juubeliaasta tervisepäeval pööratakse tähelepanu sellele, kas kõik inimesed saavad vajalikke terviseteenuseid ja ravimeid. WHO Regionaaldirektor Zsuzsanna Jakab´i sõnul tähendab öeldu seda, et inimesed saavad vastavalt oma tervise vajadustele kvaliteetseid terviseteenuseid just selles kohas ja sel ajal, kui nad neid vajavad, ilma et satuksid rahalistesse raskustesse. “Võimalikult hea terviseseisund on inimese üks põhiõigustest – sõltumata rassist, usust, poliitilistest vaadetest ning majanduslikest ja sotsiaalsetest tingimustest. See on visioon, mille poole on WHO koostöös oma partneritega püüelnud alates ühenduse loomisest 70 aastat tagasi.” Eesti Tervisedenduse Ühingu poolt valiti 2018. aasta tervisesõbraks Margus Viigimaa ja aasta tervisedendajaks Andrus Lipand. Ta on olnud südametervise valdkonnas üks olulisemaid kõneisikuid üle 20 aasta. Viigimaa on arst, kelle tegevuse, teadustöö ja rahvusvahelise koostöö fookuses on ennetus. Ta on nii erialaliselt kui isiklikult eeskujuks teistele meedikutele. Viigimaa on Eesti Vabariigi üks enam südamehaiguste ennetusest rääkiv arst, on kirjutanud arvukaid artikleid, teinud ettekandeid ja andnud intervjuusid. Aasta tervisesõbra tiitliga on varem tunnustatud: Evelin Ilves, president Arnold Rüütel, saade “Ringvaade”, kontsern G4S, dr Merike Martinson, näitleja Henrik Kalmet, tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski, Rimi Eesti Food AS. Terviseedendaja Andrus Lipand on neuroloog, rahvastiku tervise edendaja ja õppejõud. Ta on Eesti Tervisedenduse Ühingu asutajaliige ning on aastaid juhtinud Tallinna osakonda. Tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski sõnul on riigi toel algatatud geeniandmete kogumine oluline samm ennetava meditsiini suunas, mis muudab tänapäevast tervishoidu ning võimaldab pakkuda tulevikus meie inimestele paremat ja õigeaegset ravi. “Eesti peab sihiks seadma, et tulevikus oleks kõigi inimeste geeniandmed geenivaramus ja selle kaudu ka tervise infosüsteemis, et iga kord, kui inimesel on mõni tervisemure ja ta pöördub arsti poole, oleks arstil olemas ka patsiendi geeniandmed, et teda täpsemalt ravida,” ütles minister. Tartu Ülikooli Genoomikainstituudi direktori, professor Andres Metspalu sõnul on geeniproovi andmine kiire, lihtne ja tasuta. Tulemustest saab tulevikus kasu nii geenidoonor ise kui ka Eesti tervishoid tervikuna. “Oleme Geenivaramus juba alustanud varasematele geenidoonoritele nende personaalsete riskihinnangute vahendamisega. See on hea näide teaduse ülekandest praktilisse meditsiini, Eesti on siin selgelt maailmas pioneer,” rõhutas Metspalu. PERH kardioloog-ülemarst professor Toivo Laks kirjutab enimlevinud diabeeditüübist, mis ohustab aina rohkem ja rohkem eestlasi. 2. tüübi diabeet on kõige levinum diabeedi vorm, mis tavaliselt avaldub täiskasvanutel. Levimus Eesti täiskasvanute hulgas on 7-9%. Suures osas loetakse seda diabeedi varianti ennetatavaks, kuid sellele vaatamata on 2. tüübi diabeet üheks olulisemaks südame-veresoonkonna haiguste põhjustajaks, mis on samas ka diabeedihaigete (kellel on mitmekordselt kõrgem kardio- ja tserebrovaskulaarhaiguste tüsistuste oht kui tavaelanikel) hulgas esimeseks surma põhjustajaks. Kahel kolmandikul ägeda koronaarhaigusega (südameinfarkt, ebastabiilne stenokardia) hospitaliseeritud haigetest on väljendunud diabeet või glükoosi tolerantsuse häire. Diabeet on esimene ja ainus mittenakkuslik haigus, mida ÜRO on seni 21. sajandi epideemiana tunnistanud. 2014. aastal elas kogu maailmas ligi 422 miljonit diabeedihaiget täiskasvanut. Just seetõttu on diabeet muutunud oluliseks rahvatervise küsimuseks, mille maailmas juhtrolli omavad asutused on seadnud prioriteediks. Nii diabeedijuhtumite arv kui selle esinemine on viimastel kümnenditel pidevalt tõusnud ning kasvab kõige kiiremini madala ja keskmise sissetulekutega riikides. Jätka lugemist » Aprillis tähistatakse üle-Eesti südamekuud, see on kasvanud varasemast traditsioonilistest südamenädalatest, mida tähistati aprilli kolmandal nädalal. Südamekuuljuhib Eesti Tervisedenduse Ühing (ETÜ) koos Eesti Liikumistervise Innovatsiooni Klastriga tähelepanu taaskord kõigi elanike, aga eelkõige laste ja noorte liikumisaktiivsuse vajalikkusele. Täiskasvanutest on piisavalt aktiivsed (2–3 korda nädalas ja rohkem) on 34% meestest ning 36% naistest vanuses 16–64 eluaastat. Eesti kooliõpilaste 2013/2014 aasta tervisekäitumise uuringu alusel liigub kehalise aktiivsuse soovitusele 60 minutit päevas vastavalt keskmiselt 14% koolilastest. Uuring 2–10-aastaste laste kohta näitab, et selles vanusegrupis liigub 60 minutit keskmise kuni kõrge intensiivsusega iga päev vaid 13% tüdrukutest ja 27% poistest. Liikumise olulisust on käsitletud ka mitmetel teaduskonverentsidel Põhjamaades, kus ilmastikuolud õues liikumiseks on meiega sarnasemad. Refereerime siinkohal jaanuaris toimunud CIAPSE2 konverentsi. Negatiivse stsenaariumina arenenud riikides aastaks 2050 on 25% lastest rasvunud ning 30% ülekaalulised. Kaheseks saades on laps saanud proovida juba mitmeid erinevaid maitseid, tal on suus üsna mitu hammast ning suure tõenäosusega on välja kujunenud ka üks või mitu lemmiktoitu. Sünnipäevapidu tähendab alati ka natuke seda, et toidu valik ning mitmekesisus on külalsite rõõmuks valmistatud veidike rikkalikum kui igapäeva menüü. Tihtipeale lubatakse sünnipäevadel endale pisut rohkem kui argipäeval ja nii ka laste puhul – süüa lubatakse natuke rohkem kommi , kooki ning juua rohkem kui üks klaasike mahla või limonaadi. Küll aga teame, et magusaid jooke ja maisutusi ei ole väikelastele sugugi mitte soovitatav pakkuda, see aga ei tähenda, et sünnipäevalaud peaks olema igav. Järgnevalt toon välja mõned ideed, mida olen ise sünnipäevadel kasutanud ja mis on nii mudilaste kui ka vanemate poolt heaks kiidetud. Jätka lugemist » 23. aprillil korraldab Eesti Arstiteadusüliõpilaste Selts (EAÜS) koostöös teiste tervist edendavate organisatsioonidega Tallinna Ülemiste keskuses ja Tartu Lõunakeskuses tervisepäeva. Vahemikus kella 12 -16 on igaühel võimalik lasta spetsiaalses tervisepunktis oma tervisenäitajaid mõõta. Mõõtma saab tulla vererõhku, veresuhkrut ja kolesterooli taset ning keha rasvaprotsenti. Tervisepäeva raames jagatakse informatsiooni selle kohta, mis nimetatud tervisenäitajate väärtusi mõjutab ning mida saab teha teisiti, juhul kui väärtused ei ole normis. Klassikaliste tervisenäitajate mõõtmine ei ole aeganõudev, kuid tavainimese jaoks jääb see tihti üsna kättesaamatuks. Tervisepäev annab inimestele võimaluse saada asjakohast infot oma tervise kohta arsti juurde minemata. Mõõtmistele on oodatud igas vanuses inimesed. Tervisepäev on osa EAÜSi teemakuude programmist, mille raames on aprill kuulutatud Eesti tervise kuuks. Poisi isa sõnul on Taneli suureks mureks sundasendi tõttu kõverdunud selg ja jalad, mistõttu vajab ta füsioteraapiat palju tihedamalt, kui rehabilitatsiooniplaani järgi riiklikult hüvitatakse. “Rehabilitatsiooniplaan näeb ette füsioteraapiat kuus korda aastas, kuid see ei ole kindlasti piisav. Tema seisundit arvestades oleks kasulik teha seda kaks-kolm korda nädalas,” räägib ta. Seega vajaks poiss lisaks rehabilitatsiooniplaanis ettenähtule veel kahte füsioteraapiaseanssi nädalas. Hoolimata pere väärtustamisest, varjutab Eesti mehe elu ülekaal, riskantne käitumine ja tervisemured, selgus Tartu ülikooli teadlaste ja rakendusuuringute keskuse Eesti meeste uuringust. Kuidas kommenteerivad uuringu tulemusi tuntud Eesti mehed, selgub täna, 10. detsembril Athena keskuse pööningusaalis (Küütri 1, Tartu). Eesti meeste uuringu tulemused näitasid, et meestele meeldib olla suhtes. Eesti mees leiab püsipartneri 34. eluaastaks ja eelistab paljulapselist perekonda. Eesti meeste suurimaks terviseprobleemiks on ülekaalulisus. 21% Eesti meestest on depressiooniga seotud sümptomeid. Uuring näitas, et vähemalt iga neljas mees tarvitab alkoholi kaks või enam korda nädalas ja kolmandik meestest on igapäevased suitsetajad. Meeste terviseriske suurendab ka riskantne seksuaalkäitumine. Nende ja paljude teiste tulemuste valguses kohtuvad oma nägemuste ja kogemuste jagamiseks vestlusringis „Mida teab Eesti mees iseenda kohta?“ näitleja Jan Uuspõld, kirikutegelane Juhani Jaeger, jalgpallur Kristjan Tiirik, suhtekorraldaja Janek Mäggi ning matemaatik Mart Abel. Vestlusringi juhib telesaadete produtsendi ja vabakutselise ajakirjanikuna tuntud Ylle Rajasaar. Enne seda teeb TÜ RAKE analüütik Marek Sammul sissevaate uuringu „Eesti meeste hoiakute ja käitumise uuring: tervis, haridus, tööhõive, ränne ja pereloome“ tulemustesse. 2015. aastal esitletud uuringus osales üle 2000 Eestis elava 16–54-aastase mehe. 9. detsember 2015 \| Sildid: eesnäärmevähk, info, meeste tervis, tervis, üritus, vestlusring \| Teema: Eesti, Tartu linn, Tartumaa \| Kommenteerimine on suletud MTÜ Terve Maailm algatusel ja Kodanikuühiskonna Sihtkapitali toel on alates sellest sügisest ellu kutsutud projekt “Hea tervise eest!”, mille eesmärgiks on kaardistada ja koondada kodanikualgatusel baseeruvad tervise edendamisega tegelevad organisatsioonid ja üksikisikud ning luua ühine tegevusplaan, et Eesti inimeste paremale tervisekäitumisele veelgi enam kaasa aidata. Eesti erinevates piirkondades on mitmeid organisatsioone ja ettevõtmisi, mis oma tegevusega panustavad Eesti inimese parema tervise heaks – on kohalikke tervisespordi üritusi, erinevaid nõustamisi, grupiteraapiaid, pensionäride kogunemisi, külasündmusi jne. Paraku pole koostöö erinevate piirkondade, erinevate organisatsioonide ja erinevate tasandite vahel kuigi tugev. Hoonesse on rajatud perearstikeskus, apteek, hambaravi ning taastusravikeskus koos mullivanni, soolakambri ja aurusaunaga. Taastusravile tulejatel on võimalus ka kohapeal ööbida. Vabadel aegadel saavad taastusravikeskuse teenuseid kasutada ka tavakülastajad. Eestis juba 23. korda toimuv südamenädal kutsub südmehaigustesse haigestumist liikumise abil ennetama. Lääne-Virumaal on südamenädala tähistamisega liitunud mitmed omavalitsused – nädala jooksul korraldatakse tervisekõnde, jookse, treeningute tutvustusi ning loenguid. Lääne-Viru Maavalitsuse tervisedendaja Kaidy Aljama sõnul on südamehaiguste peamised riskitegurid vähene liikumine, suitsetamine, alkoholi liigtarvitamine, vähene puu- ja köögiviljade ning liigne soolatarbimine. Eemisel aastal läbi viidud Eesti täiskasvanud rahvastiku tervisekäitumise uuringu kohaselt on jätkuvalt probleemsed eestimaalaste kehalise aktiivsuse näitajad. Üldse ei tegele tervisespordiga 39 protsenti meestest ja 32 protsenti naistest, kuigi nad seda tervise tõttu teha saaksid. Tervisedendaja ütlusel sobivad tervisetreeninguks kõige paremini kepikõnd, sörkjooks, kiire kõnd, ujumine, jalgrattasõit, tantsimine, sõudmine, uisutamine ja rulluisutamine. Kehaline aktiivsus normaliseerib vererõhku, vähendab “halva” ja suurendab “hea” kolesterooli taset, langetab tromboosiriski, kehakaalu ning parendab meeleolu. Lääne-Viru maavanem Marko Tormil on heameel, et südamenädal aitab enam teadvustada liikumise ja aktiivse elustiili vajalikkust. “Tänapäeval on paljud meist kiire elutempo ja erinevate kohustuste küüsis. Liikumine ja värskes õhus, perega koos, veedetud aeg aitab maandada pingeid, suurendab õnnetunnet ja parandab tervist. Võime liikuda ja tunda ennast hästi on kingitus ja võimalus, mitte kohustus. Sellisena tulebki seda võtta ja väärtustada,” mõtestab südamenädala lahti maavanem Marko Torm. “Kindlasti on meil paslik oma südame peale mõeldes meelde tuletada ka alkoholi tarvitamisega seotud ohte. Alkohol ei tohi muutuda harjumuseks ja igapäevase elu osaks. Mahl ja vesi maitsevad tööpäeva lõppedes väga hästi.” 21. aprill 2015 \| Sildid: liikumine, sport, südamenädal, tervis \| Teema: Lääne-Virumaa \| Kommenteerimine on suletud “Valla poolt pakutud transporditeenus ei lahenda meie olukorda, sest kui Arturi seisund halveneb järsult ning kohapeal tehtud analüüsid on väga korrast ära, siis on tarvis kohe ja kiiresti Tartusse haiglasse jõuda. Vald pakub transpordiks autot aga vaid ettetellimisega ning teatud kindlatel päevadel,” räägib lapse ema. Kahjuks ei sobi lapse sõidutamiseks ka ühistransport, sest immuunsuse allasurutuse tõttu on poiss väga vastuvõtlik infektsioonidele.			OSCAR-2019
Uimasti Triderm sisaldab oma koosseisus üksuste vastu, seened, mikroobid ja põletikuliste protsesside. Nad on suurepärane ravimite mõju haiguste nahka uuesti nakkus. Triderm, see on kõige võimsam tööriist, kohaldatakse selle ennetamiseks ei saa. Seda kasutatakse, et vähendada põletikuline protsess kui dermatiidi puhul, kes keeruliseks mingi infektsioon. Šampooni ja geeli Triderm ei ole. All geeliga väga sageli võtavad kreem, mis on visuaalselt näeb välja nagu gel-like segu. Ravihooldus toimub identne metallist torudes maht 15 g ja 30g., ka neil on identne struktuur ja koosseis väga aktiivne aineid. Struktuur kreemid ja salvid on erinev vaid täiendavate üksustega. On salvid see vaseliini ja parafiin vedelal kujul. Aasta koor peale vaseliini ja parafiin on veel ja alkoholid, makrogool, hape, fosfor, naatriumhüdroksiid, dihüdraat divesinikfosfaat naatriumi. Kehtib see siis, kui vastu, süvenenud nakkus tekitatud vastuvõtlik ravimi suhtes patogeenid, või kui on kahtlus, et sellised haigused, nagu: Juhiseid Triderm põhjustavad patsientidel nahka mõõdukas kiht, tuleb jäädvustada ja nahka ümber põranda kahjustused. Ravi viiakse läbi kaks korda päevas, hommikul ja enne öise voodisse. Et saada hea tulemus ravimit on vaja kasutada pidevalt. Perioodil ravi sõltub suurusest ja asukohast kahjustusi haigus, samuti refleksid haige. Kui kasutada kreemi või salvi kuu jooksul paranemist ei täheldatud, siis on vaja läbida uuringu, et selgitada diagnoosi. Ravim on keelatud kasutada selleks, et ravida haigusi silma ja umbes silma osa. Kui kasutate Triderm ilmub ärrituvus, tekib tundlikkus ja tekib mingi muu nakkus, siis ravi on vaja lõpetada. Pealekandmine ravimi naha lumikate kaasneb penetratsiooni antibiootikumide vereringesse, mille tõttu komponentide struktuuri mõjutavad süsteemselt. Väga ettevaatlikult ja hoolika järelevalve all dermatoloog kreem ja salv on kohaldatud rasedad, eriti varajane aeg, väikelastele, kui krooniliste haiguste korral. Kasutada ravimeid suurtel aladel derma, kui see on kahjustatud, samuti rakendades oklusaalne sidemed, ka läbi hoolika järelevalve all spetsialist. Lokaalsed kõrvaltoimed tulemused tsoonis kasutada kreemi või salvi tekivad mitte tihti, ja väljenduvad põletamine, erüteem, vaheldumisi, rikub värvi dermis ja suur heck. Betametasoon struktuuris ravim võib põhjustada selliseid kõrvaltoimeid nagu: Klotrimasool, mis mõjub vastu seen on sellised kõrvaltoimed tulemused: punetus, kipitus jaos taotlus, mullid, palsam, lokaalne turse, ches, kipitav soojus ja ärrituvus. Gentamütsiin struktuuris salvi või kreemi kujul kõrvaltoimete kokkuvõte võib põhjustada ainult punetus ja ches nahka. Kasutada kreemi ja salvi raseduse ajal on võimalik ainult siis, kui tõenäoline positiivne tulemus on, et naised eespool võimalik risk lapsele. Rasedad naised ei tohi kanda salvi või kreemi ulatuslik tsooni dermis ja kogu palju aega. Täna ei ole teada, kas ravim võib edasi kanduda lapsele kaudu rinnad ema. Seega, kui rakendatakse Tridermа on imetamise perioodil on paremini rinnaga toitmine lõpetada. On olemas ravimid, mis on väga sarnane mõju Triderm. Need ravimid on oma struktuur on identne aktiivsed ained, mida koor või salvid Triderm. Nii on need ravimid on identne ravi tulemus, kuid erinevad keemilise struktuuri. Hind ravimeid võib bah mitmekesine. See sõltub kaubandusliku palk on apteek punktis jäätmete kohta säilimise ja transport, söö apteek punkti ja nii edasi Salvi ja kreemi torudes maht on 30 g meie riigis ei müüda. Kui ostate ravimit apteek punktis tuleb vaadata säilimisaega. Ta on 3 aastat pärast emissioonikuupäeva. Hoida Triderm soovite kuivas, kaitstud kohapeal kui t +25°. Kui rikkuda ladustamise tingimused, siis ravim kaotab osa oma ravi omadused. Müüa salvi või kreemi ilma arsti retseptita. Comebacks kohta preparaadi erinevad: on imetlust, kuni kogu negatiivsus. See on tingitud asjaolust, et keegi Triderm aitas ennast tugeva haigus ja keegi ainult süvenes olukord, kõvenenud üks häda, sai dermatiit või mõni kõrvaltoime. Ravim on väga efektiivne ravi keeruline haigus, mis mõjutab naha katmiseks seen. Paljud on mitu aastat kogemusi jahu alates palsam ja chesа bikiinipiirkonna, mis on põhjustatud seen või mikroobne dermatiiti. Sellistel juhtudel Triderm on hea ravim, kõvenenudающим seda patoloogia. Sellistel juhtudel on patsiendid kiidavad seda ravimit. Enamasti inimesed kasutavad ravimit ilma arsti soovitus, purustades kõik juhised. Sel juhul tekib palju kõrvaltoimeid. Siis patsiendid kirjutavad halbu vastuseid kohta Triderm. Seega, lugedes vastuseid või võttes taotluse kohta otsuse selle ravimi vaja väga üksikasjalikult olukorda hinnata, konsulteerida arstiga, tegelikult, kui kasutatakse ravim on saavutatud positiivne tulemus või mitte. Soovite vastendada riske ja võimalikke tagajärgi tulemus kasutada Triderm. Hotellid Merlwood – Hotels.com abiga on lihtne leida sobiv hotell Merlwood, võrrelda tubade hindu ja kohe vaadata vabade kohtade olemasolu. Meie veebilehel on imelihtne leida ja broneerida reisiks soodne Merlwood hotell. Iga hotell on varustatud kaardiga. Lisaks hotellitubade kirjeldustele ja fotodele oleme lisanud külastajate hinnagud ja pikemad arvustused, kus on juttu hotelli asukohast, ümbruskonna meelelahutusvõimalustest, tubade mugavusest ning majutuse ja teenuste kvaliteedist. Meie kliendiprogrammiga Hotels.com™ Rewards liitudes teenite iga 10 öö eest 1 öö tasuta.			OSCAR-2019
Tunnustatud muusik Nick Cave jagas hiljuti avameelset kirja, kus räägib, et tunneb tänaseni oma 2015. aastal surnud poja kohalolu. Mees vastas ühe fänni kirjale, kes tunnistas, et tunneb tänaseni lahkunud lähedaste kohalolu. Cave vastas sellele omakorda: "Kui me armastame, siis me leiname... Ma tunnen oma poja kohalolu igal pool, kuid ta ei pruugi seal olla. Festival plaanib järgmisel aastal avada metsaparki veelgi rohkem, seades kõrged standardid nii produktsiooni kvaliteedis, kui ka sisus. “Traditsiooniliselt pakuvad külastajatele maitseelamusi tänavatoiduala ja lauateenindusega metsarestoranid. Vaimuelamusi annavad lisaks mitmekesisele muusikaprogrammile heli-, valgus- ja Äsja MyHits auhinnagalal aasta juutuuberi tiitli võitnud andekas noormees Andrei Zevakin avaldas nädalavahetusel uue laulu, mis on hetkel Eesti Youtube-i kõige kuumem video, seekord on Zevakin laulu sisse pistnud endise tipp-poliitiku Sm Edgar Savisaare. Mõninaräpi võidukäigust inspireeritud ja seda ka mingil määral parodeeriv pala koos kergelt ühiskonnakriitilise videoga on pälvinud rohkelt kiidusõnu. 8. novembril täitub legendaarse Hardi Tiiduse 100. sünniaastapäev. Hardi Tiiduse tütar Maria Tiiduse sõnul oli tema suhe oma isaga väga eriline. "Isegi praegu on raske rääkida," sõnas ta saates "Hommik Anuga", vahendab Menu. "Isa on mulle lihtsalt hingesugulane ja eks see ongi see, et ma ei jõudnud temaga koos olla nii kaua, kui ma oleksin tahtnud. Pärast laupäeva õhtul toimunud suurejoonelist auhinnagaalat MyHits Awards, kus muuhulgas Daniel Levi esitles ka oma uut singlit Flowers, kutsus bänd kõik oma fännid salajasele järelkontserdile. "Värskelt ilmunud laul “Flowers” jutustab sellest, kuidas aegajalt on vaja endale oluliste inimestega pidada südamest südamesse vestlusi. Sündmusterohke nädal on taas möödunud, Kroonika heidab pilgu kodumaiste staaride sotsiaalmeediasse ja valis seal välja kõige kirkamad fotod ja videod. Endine esileedi Evelin Ilves räägib oma värskes Toidutare blogipostituses üheshingamisest ja jagab eriti maitsvat õunastruudli retsepti. "Ent kust leida inspiratsiooni, kui ühiskond näib vaid individuaalsuse suunas liikuvat. Isegi meie istuv riigipea ütles ühes oma ametiaja alguses peetud kõnes, et tema unistuste Eestis saab igaüks ise teha seda, mis tahab ja saab seejuures ise hakkama. OTSEBLOGI ja -FOTOD \| Padar on Ninja ja Lepland on Padar ehk viies näosaade toob lavale paljud kodumaised lemmikud! Populaarne koguperesaade "Su nägu kõlab tuttavalt" toob viiendas saates lavale Vanilla Ninja, Maarja, Silvi Vraidi, Sandra Nurmsalu ja Tanel Padar & The Suni! Kui Eesti staaridest aga küll pole, saad nautida hoopis Simon & Garfunkle'i etteastet või Vitast! Külaliskohtunikuks on täna Juss Haasma. Mulle meeldib inimesi närvi ajada. Seda on mulle alati meeldinud teha. Mulle meeldib saada reaktsioone. Poliitik ja endine peaminister Taavi Rõivas on vaatamata kiirele elutempole suutnud järge pidada ka tänapäeva trendidega. Suures osas peab ta selles tänama oma tütart Miina Rihannat, kes issi autos raadiokanaleid valib ja arvutist talle Youtubereid tutvustab. "Meil on alati võimalik hommikuti vestelda, kui kooli sõidame, sellepärast, et Miina üsna tihti keerab raadio MyHitsi peale ja siis me saame nendel teemadel ka rääkida," kirjeldas Rõivas, kuidas tema teab erinevaid artiste. 21. sajandil on kõik võimalik. Kuulsa poplaulja Ariana Grande vend Frankie teatas, et ta on suhtes korraga kahe mehega, kes on omavahel abielus! 35-aastane tantsija on olnud kolm kuud koos Mike Pophise ja Daniel Sinasohniga. "Need on minu poiss-sõbrad. Me oleme olnud kolm kuud, mis on geimaailmas nagu viis aastat," ütles ta USWeeklyle. Laupäeval esitles Daniel Levi pärast paari aasta pikkust pausi muusika avaldamisest uut kaasahaaravat singlit „Flowers“. “Flowers” annab aimdust uuest suunast Daniel Levi muusikas ning on üks paljudest viljadest, mis on viimastel aastatel valminud ja oma küpset aega avaldamiseks oodanud. “Pausi muusika avaldamisest ei saa pidada puhkuseks vaid hüppelauaks uue materjali loomisel,” ütleb Daniel viimaste aastate kohta. Menusari "Õnne 13" sai oktoobri lõpus 25. aastaseks, ning selpuhul külastas Kroonika sarja võtteplatsi, et tuua Teieni see, mis juhtub kaamera taga. Aastate jooksul on näitlejad ja võttemeeskond visanud üksteise kulul ka nalja. Nimelt mäletab Luule Komissarov juhtumit, kui tema arvas, et viinapitsis on ikka vesi, mida ta filmimise ajal pidi võtma. Endine saatejuht ja praegune portaali Geenius Meedia peatoimetaja Marii Karell räägib uues LP-s kuulujuttudest, et ta võib ülemusena olla üpris õel. „Ma ei teadnud, et kuskil on minust selline arvamus. Ma eelistan, et inimesed teevad tööl tööd," kommenteeris varem "Radarit" juhtinud Karell. Kümme aastat tagasi koges Marii suurt läbipõlemist. „Tegin Naistelehte, olin 27 ja minu kanda oli nii kontseptsiooni väljatöötamine kui ka ajakirja juhtimine,” räägib ta. Tissident podcasti kaheksandas osas räägivad saatejuhid Sille-Kadri Simer ja Marianne Ubaleht taaskord sellest, mis meelel ja keelel. Uues osas tuleb juttu näiteks ka sellest, kuidas kaks korda süütust kaotada saab. Ettelugemisele tulevad ka kolm kuulajakirja, millest üks vürtsikam kui teine. Kuidas ühest meie kuulajast oleks peaaegu maailmakuulsa bändi groupie saanud? Kuidas teisele ütles mees, et ta vagiina näeb välja nagu elevandikõrvad ning kolmas lugu järjekordsest kummitusmehest. Hea, et laupäeval Pärnu ööklubi Sunseti katus peale veel jäi, sest laval oli lausa neli ülipopulaarset artisti. Rahva pani viimast korda selles klubis hüppama menubänd Patune Pool, kes aasta lõpus tegutsemise lõpetavad. Nimelt oli Kardashiani jaoks tähtis juba siis näha perfektne välja iga kell, seda ka vahekorras olles. "Talle meeldis näha välja kena seksi ajal, tähtis oli õige valgus ja tuju loomine. Arstid ei suuda välja selgitada, mis seda 14-aastast tüdrukut vaevab. On 2015. aasta suvi ja tüdruk on toodud haiglasse kõrge palaviku ja tugeva peavaluga. Paari päevaga muutub ta kõne ebaselgeks, ta suudab öelda vaid kolmest sõnast koosnevaid lühilaused ega reageeri enam pöördumistele. Sümptomid viitavad küll ajupõletikule, kuid seda võib põhjustada üle saja haigust tekitava organismi, millest igaühe vastu on kindel ravi. Lauljanna Helen Adamson kandis laupäeva õhtul MyHits Awardsil tõeliselt pilkupüüdvat kleiti, mis paljastas nii mõndagi. "Minu jaoks on väga tähtis see, et hetkel, kui me ei tee musikat, kui me teed lihtsalt ristuvad, siis et oleks ka muusikaväliselt tore. Juba 13 aastat moemaailma absoluutses tipus karjääri teinud Karmen Pedaru satub kiire töögraafiku tõttu haruharva kodumaale. Vaatamata sellele jõudis ta Saku Suurhallis anda Kroonikale kiire intervjuu, kus ta rääkis ka sotsiaalmeedia mõjudest ja oma edasistest plaanidest. Kiire elustiiliga Karmen tuli ka seekord Eestisse ainult kaheks päevaks ja peamiselt vaid MyHits Awardsi jaoks, ning lendas juba täna varahommikul Londonisse ja pärast seda on suund New Yorki. Laupäeva õhtul astus Rock Cafes lavale bänd Kosmikud, kes suure kontserdiga mälestasid sel suvel hukkunud basskitarristi Raivo Rättet ehk Kõmmarit. Juulis suri traagilistel asjaoludel Rätte peretüli käigus, kui tema eksnaise uus elukaaslane väidetavalt muusikut autoga rammis. Kõmmari oli bändi asutajaliige. Piilu, mis toimub saate eel grimmitoas ja juba kell 19.30 räägi kaasa Kroonika otseblogis! Külaliskohtunik on tänases saates Juss Haasma. Eestis saab filmi praegu näha kinodes lühifilmide kollektsioonis "Värske veri" ja peagi Pimedate Ööde Filmifestivali alafestivali PÖFF Shorts Eesti lühifilmide võistlusprogrammis. Kõige vanem ja traditsioonilisem abimees metsamajandamiseks on Eestis olnud loomulikult metallist kirves, mille kasutamise ajalugu võib siinmail vaadelda juba alates 9. SAAGU TARTUSSE VALGUS: Tartu Valgus ehk TAVA2016 (13.10.–13.11.2016) on arhitektuurse valgustuse ja valguskunsti festival Tartus. Peakorraldaja Elo Liiv hakkabki seetõttu kohe valgustama, mis valgust saama hakkab. Kõik, mida me teeme ja näeme, võimendub läbi valguse. Valgus annab edasi emotsioonid, suhestumise. Valgus ergutab meie meeli ja tundeid, luues igaühe jaoks erilise atmosfääri. Sellises mastaabis valgusfestival toimub Tartus esmakordselt: üritus soovib teadvustada valguskujunduse rolli meie igapäevases elukeskkonnas, luua linnaruumi valguslahenduste prototüüpe ja aktiveerida avalikku ruumi, tutvustades avalikkusele valgusega seotud võimalusi. ESEMED LOOVAD ELUKESKKONNA: Tartu Kunstimuuseumis saab vaadata valikut Eesti disainiajaloost. Kai Lobjakas kihutab korraks läbi kõik meie disainiloo kurvid ning kirjeldab, mida näitus välja toob. Vaade on kirju: rakenduskunst, tööstuskunst ja kõik muu värvikas „disaini“ nime alla mahtuv. Eesti disain on mitmetahuline ja -kihiline nähtus, millele on viimase paari aastakümne vältel pööratud üha rohkem tähelepanu. RINGKÄIGU LÕPUKS: Reportaaž kodutust Nukuteatrist, kes käis Pelgulinnas aasta jooksul uusi tutvusi sõlmimas. Hannele Känd jälitas inimesi, kes on seotud nukkudega ja nüüd vanalinnas uuenenud Nukuteatris tagasi. Maja on šikk ja vana, tegemised on šikid ja noored. Nii nagu hiljuti valmis üle sajandi oodatud eesti rahva pärandit hoidev muuseum Tartus Raadil, avab novembri keskel uksed nukukate* poolt sama palju igatsetud laienenud ja uuenenud NUKU teatri kompleks Tallinna vanalinnas. Oktoobris Austraalias tuuritanud Sussexi hertsog Harry ja hertsoginna Meghan kohtusid sadade inimestega, üks neist oli muusikuna töötav Missy…			OSCAR-2019
Kokkuvõtlik tänukõne kooliaasta viimasel aktusel õpilastele, lapsevanematele, hoolekogule, vallavanemale .... Rahvusvahelise ning kaheaastase Uhtna Põhikooli Comeniuse projekti kokkuvõte ja lõpparuanne tuleb esitada juba sellel suvel - seega on hea aeg teha kokkuvõtteid! Projektitöö tähendas õpetajatele ning kogu koolipersonalile lisaks põhitööle sobitada oma tegevusplaanidesse ka projektiga seotu. Olgugi, et projekt oli ametlikult vaid algklassidele mõeldud – kaasasime nii Uhtna lasteaia kui ka 5.-9. klasside õpilased. Meid on ju nii vähe! Üks peamisi eesmärke oli arendada õpilaste suhtlemist, töötamist ühise eesmärgi nimel eakaaslastega, koolikaaslastega ning samuti ka teiste maade õpilastega. Õpilased nautisid kirjavahetust emaili, msn-i , skype ning ka maaposti vahendusel. Õpilased, kes võõrustasid sõpruskoolide õpilasi või kes ise elasid projektikohtumiste ajal Poola või Hispaania peredes, said peretuttavaid, kellega vahetatakse kirju ja kingitusi jätkuvalt. Suhtlemise peamiseks vahendiks on keel. Meie projekti peamiseks suhtluskeeleks on inglise keel, samuti õppisime sõnu ja lauseid hispaania, poola, rumeenia keeleski. Poola koolides projektikohtumisel viibides saime arendada ka venekeeleoskust. Ingliskeele õpetaja sõnul on keele õppimiseks kõige tähtsam MOTIVATSIOON meie koolis tänu projetitööle märgatavalt tõusnud. Õpilased hindavad keeleõpet, kuna kogemuse põhjal saavad nad tuua näiteid, kuidas keeleoskus neid sõpradega suhtlemisel kaasa aitab. Õpetaja teeb oma igapäevatööd südamega ning igas koolis ning tegelikult ka igal õpetajal kujuneb ajapikku nn oma käekiri. Väga arendavad ja tõelised ideedeallikad olid kõik meie projektikohtumised. Projektikohtumistel külastasime koolimaju, lasteaedu, vaatlesime koolitunde ning nautisime õpilaste etteasteid. * esindajad nendest peredest, kes olid võõrustajateks meie kevadise Comeniuse kohtumise ajal Eestis. (Carol, Rebeca, Käti, Margus, Minna, Raimo, Adrian, JuliaBirgit, Kristi,Järt, Joost) * õpilased, kes sõitsid õpetajatega kohtumisele Hispaaniasse ning elasid Hispaania lahketes kodudes. (Käti, Rebeca, Silver, Järt). * õpilased, kes sõitsid meiega Poola. Vaprale bussireisile pidasid hästi vastu Carol, Marite, Raimo, Magnus ja Margus. Samuti võitsid nad poolakatest võõsutajate südamed. Mäletame pisaraterohket lahkumispidu... Meie suureks rõõmuks jätkus neid õpilasi, kes tahtsid meiega reisile tulla, see lisas kindlustunnet, et kui Uhtna koolis peaks mõne aasta pärast tekkima sarnane erakordne võimalus osaleda projektis, on meil õpilasi ja peresid kes on valmis võõrustama ja samuti ka reisima. Ma olen alati armastanud reisimist ja inimeste ning kultuuridega tutvumist, ma poleks aga uneski osanud näga, et minu õpetajatöö loomulikuks osaks saab olema õpilastega lennukitega reisimine, võõra maa kultuuri ja kommetega tutvumine, ingliskeele rääkimine ning asjaajamine. Tänan veelkord südamest äärmiselt toetavat kooliperet, õpihimulisi õpilasi ning teie fantastilisi perekondi, Uhtna inimesi ja ka Sõmeru vallavalitsust. Pühapäeval me läksime Yorki rauteemuuseumisse. Seal oli hästi vanu ja ka uusi ronge. Seal oli ka õu, kus me sõitsime karusselliga. Kell 13.00 me läksime restorani, mis asus seal muuseumis. Seal sai süüa ise valida ja tõsta. Ken ütles, et meil on kella 16.00 vabaaeg shoppamiseks. Hakkasime tagasi hotelli juurde sõitma. Umbes 1 tunni ja 30 minutit sõitsime tagasi. Pärast seda me olime hotellis kuni me läksime magama. Meie kohtumine Inglismaal andis mulle palju sõpru. Sain palju ingliskeeles rääkida ning kasutada kõike, mida ingliskeele tundides oleme õppinud. Alguses käisime õpetajalt küsimas, kuidas me ingliskeeles näiteks Cocat tellida saame. Iga päevaga rääkisime aga üha rohkem inglise keeles. Laupäeval oli vabaõhtu. Sellel päeval käisime me Whitbys. Õhtul polnud eriti midagi teha. Me kutsusime õhtul õpetajajd kaarte mängima. Sellel õhtul meile süüa ei antud . Meil pidid endal söögid olemas olema. Õpetaja Jaana pidi sellel õhtul oma kleiti pesema. Whitby oli üks ilus linn. Sellel õhtul läks meil võti katki ja meid paigutati teisse tuppa, mis oli neljandal korrusel. Whtibys , kui meil oli vaba aeg, saime koos õpetajaga linna vaadata. Me kõik olime selles linnas esimest korda. Alguses kartsime , et me eksime ära. Õnneks me ei eksinud ära. Õpetaja Jaana ning meie kuus tüdrukut nägime Whitbys väga ilusaid kohti: mereranda, sadamat, tuletorni ning vanalinna. Hommikul sõime ja siis me sõitsime bussiga Whitbisse. Kui kohale jõudsime läksime kapten Cookie ausamba juurde. Saime teada, kes see Cook oli. Ma varem ei teadnudki, et kapten Cook oli üks kuulsamaid maadeavastajaid. Cook oli sündinud Yorgi lähedal ning ta oli väga inimlik laevakapten. Kolmapäeval läheme mina, Katrin, Julia, Reelika, Birgit ja Kärt inglismaale. Õpetajatest tulevad õpetaja Jaana, Riina, Margit, Sirje, Ly Kivistik ja õpetaja Kadri. Ma loodan, et tuhapilvega ei ole probleeme. Inglismaal on kindlasti lahe. Saan ka uusi kogemusi juurde. Hommikul kell 03.30 läheme Tallinna lennujaama, siis lendame Taani ja siis lendame Inglismaale. Meie klassist jäävad Eestisse Carol, Regina, Margus, Adrian, Risto, Erki ja Peep. Carol ja Regona lähevad kolmandasse klassi. Ülejäänud lähevad teise klassi. Ma arvan, et meil on lahedam!!! Lahkumisõhtul me õppisime tantsima igasuguseid huvitavaid ja kohalikke tantse. See oli väga lahe. Mulle meeldis väga tantsimine ja terve õhtu oli lahe. Tantse õpetas üks mees, kes rääkis ingliskeeles lava peal mikrisse. Me pidime aru saama kumma jalaga alustada ning mida täpsemalt teha tuleb. Kui lahkumispidu ära hakkas lõppema , siis Poola lapsed hakkasid nutma. Me olime saanud väga headeks sõpradeks, kuid nüüd hakkasime juba koju sõitma. Kui me Birgitiga Poola laste juurde läksime , siis hakkasime meie ka nutma. See õhtu oli väga lahe ja lõbus, kuid samas ka kurb. Pärast läksime me jala koju oma hotelli.:):) hommikul oli hommikusöök kell 7.00 kohaliku aja järgi. Peale sööki meil oli vaba aeg ja siis läksime me Norhwoodi kooli, kus me olime terve päeva. Koolisöök oli võrreldes meie kooli söögiga halvem. Makaronid olid kuivad ja magusad, vesi oli plastiku maitsega, kartulipuder oli ilma soolata, b rokoli oli normaalne, hakkliha vorm oli ka päris kea, aga natukenegi oleks võinud seal olla piima. Jogurt ja puuviljad, mis seal pakuti olid head. Inglise lapsed sõid sööki väga isukalt. Meie ei saanud kuidagi kõhtu täis. Mul oli Inglise lastest kahju, et nad ei teagi KUI HEA on MEIE EESTI KOOLISÖÖK!!! Peale seda kõike me tegime multifilmi. Julia ja Ketlini grupp pidid uuesti tegema , sest neil ei olnud esimene kord fotokas mälukaarti sees. Lõpuks said nad multifilmi valmis. Peale multifilmi tegemist me võisime minna õue. Mina ja Ketlin mängisime jalgpalli. Lõpuks tüütas see meid ära ja me hakkasime palli mängima. Multikaid tegime segagruppides. Meie grupis oli 2 inglise tüdrukut ja üks poola tüdruk ning meie Birgitiga. Multikaid said väga lahedad, õpetaja ütles, et me õpetame neid Eestisse jõudes ka teistele. Teeme oma multikapäeva Uhtnas ka. LAHE! Me hüppasime peale õhtusööki ja mängisime kalameest. Kõige lõpus me mängisime ühte mängu mis hispaanlased meile õpetanud oli. Siis läksime me multifilme vaatama. Selle päeva lõpuks me kõndisime hottelli ja läksime hilja magama. Mine ,Ketlin,Birgit,Julia,Kärt,Reelika läheme koos kuue õpetajaga kolmapäeval Inglismaale.Hommikul kell 3.30 peame olema juba Uhtnas. Me lendame läbi Taani Inglismaale. Ma lendan lennukiga elus esimest korda. Kohtumine Uhtnas laternate all, põnevus, ootusärevus, seiklusjanu, Tallinna lennujaam, heegelnõel on ohtlik, sirkel ei ole, lennukid, lukus kõrvad, Kopenhaageni lennujaam, MEIE uhked autod, Newcastle, Susie ja Ken, hotell, uhke õhtusöök Comeniuse kuludega, Coca-Cola, jalutuskäik Darlingtoni kesklinna poole, väsimus, vasakpoolne liiklus, „inglise stiilis „ aiakesed, sügav uni. Veel viimased kallistused ja võimegi Uhtnast oma nädalast teekonda alustada. Rõõmsalt ja ootusärevalt sõidame Tallinna Lennart Mere lennujaama poole. Teel näeme mitmeid metsloomi: siili, jänest, rebast, kahte kitse. Vast on hea märk.... Samuti on Kunda lähistel paks udu... või on see tuhapilv.... ??? Lennujaamas on meie teenistuses kena mundris noormees, kes meid automaadis grupina registreeruda aitab. Kohvrite äraandmisel selgub, et rekordraske kohver on õp. Riinal - 18,3kg (muidugi on kohvriralli peavõitja see, kes Newcastelis oma kohvri tervena ja puhtana tagasi saab. Jääme lootma....). Turvaväravatest läbiminek on lahe! Üleriided ja kotid paneme kastidesse ning need sõidavad läbivaatusmasinast läbi: seljakotikesest leitutest osutub kõige ohtlikumaks heegelnõelnõel, mille Julia peab õpetaja Riina kurvastuseks KaOHE minema viskama. Sirklid , mis õige mitmel pinalis kaasas on - need pole üldse ohtlikud ja võivad alles jääda. lLennukis leidsime oma kohad üles ja seadsime end mugavalt istuma. Algas õhkutõus, mis oli paljudele meie seast esimest korda, ka lukus kõrvad oli omamoodi katsumus...Õnneks oli see kõik mööduv nähtus ja õige pea võisime end juba vabamalt tunda, vähemalt seni, kuni tulid morni olemisega stjuardessid oma söögikäruga ning komistasid õp. Kadri otsa. Õpetaja Kardi sai estonian airi lennufirmalt suured vabandused ja visiitkaardi, kuhu keemilise puhastuse arve saata... Kopenhaagenis ootasime õige mitu pikka tundi. Ootamiseks leidsime mõnusa nurgataguse pehmete toolidega. Kordamööda ja korraga magasime seal ka tunnikese. Newcasteli lennujaamas olid meid vastu võtmas Ken ja Susie. Hotelli sõitsime veel tunnikese bussiga. Buss tegi aeglasematel kiirustel imelikku häält – nagu hakkaks õhku tõusma.... Otsustasime , et läheme kohe kõrvalmajja õhtust sööma. Kõrvalmajas asus väike kõrts, kus sai sooja toitu tellida. Tellisime enamasti friikartuleid, herneste ja mingi grilllihaga. Õhtul läksime veel väikesele jalutuskäigule Darlingtoni kesklinna suunas. Vasakpoolne liikluskorraldus ajas segadusse, isegi ületeeminek oli keeruline. Kui hotelli jõudsime, siis hetkepärast jäi meie võti tuppa lukutaha. Saime retseptsioonist varuvõtit küsida. Õpetajatel tuli unemati hetkega külla. Tüdrukud jooksid veel omasõnutsi kella 11ni võtmeid tooma, koristasid tube ja lugesid unejutte. Hommikul me ei saanud magada ja ärkasime kell viis kohaliku ajajärgi. Hommikul, kui me läksime välja ütlesime Juliale, et ta võtaks võtme, aga ta ei võtnud ja me jäime jälle lukutaha. (Ketlin, Julia, Reelika) Meie ärkasime alles Eesti aja järgi kell 7 – rõõmsana , puhanuna, täis seiklusvaimu. Tegime väikese hommikujooksu ning kuulsime, kuidas tüdrukud juba ringi sahistavad. Hommikusöögiks olid meil kelloksid piimaga. Sai ka röstsaia moosi või võiga. Röstsaia kõrvale sai juua mahla (apelsini ja õuna), teed, kohvi või piima. Moosi,võid ja juustu pidi ise võtma, et neid röstsaiale määrida. Õnneks on meil kohvrites peidus palju head eestimaist toidukraami. Hommikusöögilauale tõime välja suituvorsti ja värske kurgi viilud. Meie Inglismaa reisil oli mitmeid äpardusi tehnikaga. Juba teise päeva hommikul kustus meie ainuke läpakas täielikult. Arvuti saime tööle alles Eestis. Seoses sellega jäid seekordsel kohtumisel päevakirjelduste kirjutamised ning kohesed avaldamised ära. Teiseks "üllatuseks" oli see, et hotellis puudus igasugune võimalus interneti ja arvuti kasutamiseks. Kolmandaks avastasime , et koolides on olemas küll uhked arvutiklassid ja läpakate "pangad", kuid meile tuttavaid BLOGSPOTTE seal avada ega sisselogida ei saa, ei saa kasutada ei GMAILI ega HOTMAILI kontosid... Koolide arvutivõrkudes on karmid turvapiirangud, mis meil populaarsed leheküljed ära olid blokeerinud. Kohtumisele sõidavad: õpetajad - Kadri, Sirje, Ly, Jaana, Margit ja Riina ning õpilased - Ketlin, Kärt, Reelika, Katrin, Julia, Birgit. Neljandal kooliveerandil olime rääkinud palju nukkudest, teatrist ja näitlemisest. Samuti olime juba Comeniuse projektiraames alustanud pabernukkude meisterdamisega. Mängus osalevad Inglismaa, Hispaania, Poola, Rumeenia ja Eesti Comeniuse projekti „Ettevõtlus Euroopas - tegevus täis seiklusi" koolid. 1. Tallinna Lennujaam - Said pileti transiitreisile Tallinn - Bukarest. Vahetad lennukit Helsingis ja Budapestis ning maabud kell 16.00 Rumeenia lennuväljal. 3. Liiklus- ja lumeummikud pealinna tänavatel - 25 kilomeetri läbimiseks kulub sul peaaegu kolm ja pool tundi. 6. Lasteaia külastus - soe ja sõbralik vastuvõtt tõstavad su meeleolu. Jälgid huviga lasteaialaste tegemisi. Tutvud laste elu ja töötingimustega. Naudid mõnuga meeleolukat kontserti. Valmistad töötoas õlakotile rahvuslikus stiilis kaunistuse, tegeled maalimise ja puunuku valmistamisega. Oled rahul ja õnnelik. 7. Jõuad kolmandasse päeva. Pakid kohvrid ja alustad sõitu Transilvaania suunas. Märgusõnadeks Dracula, Rumeenia kuninga residents Peles ja Pelisoris ning mäed. Ahhetad ja ohhetad. Kerge pettumusena saad teada, et kurikuulus Dracula on vaid müüt ja tegelikult laenas iiri kirjanik Bram Stoker Draculale nime hoopiski valitseja Vlad III-lt. Nende segaste tunnetega jalutad ajaloolise Sigishoaaras, kus asub maailma kõige kitsam tänav, imetled Brasovi tulesära ja ammutad endasse teadmisi Rumeeniast, et neid kodustele kenasti edasi anda. 8. Leiad ennast Poiana Tapalui „kodutänavalt". Taas pakid hotellitoas asju. Märkamatult on kadunud kaks päeva. Jätad hüvasti mägede harjadelt peegelduva hommikuse päisesäraga. 9. Jälle Bukarestis. Jalutuskäik vabaõhumuuseumis, mis vormilt sarnaneb Rocca al Marega ja Nicolae Ceauşescu poolt kavandatud gigantehitises, kus praegu asub parlament. Saad teada, et Ceauşescu laskis hävitada ajalooliselt väärtuslikke hooneid, et teha ruumi oma paleede ehitamiseks. 10. Järgmine etapp - inglise keele tund koolis nr.19. Spetsiaalselt meie tarvis on kohale kutsutud klassitäis õpilasi. Imestad vaikuse üle koolimajas, kus õpib ligikaudu 800 õpilast. Saad teada, et teistel on veel koolivaheaeg. Lõpetuseks ühislaul „Don�t worry, be happy". 11. Õnne ja üksmeelt jätkub nii ühisele rahvuslikule õhtusöögile kui ka järgmise päeva töökoosolekule. Tehakse kokkuvõtteid projektitööst ja kavandatakse tulevasi tegevusi. Tunned suurt ja sügavat tänutunnet vastuvõtjate vastu. Nutad! Ja seda päriselt, sest koos veedetud päevad on peagi möödumas. 12. Alustad tagasiteed. Seekord kestab bussisõit vaid 20 minutit. Hüvastijätt lennujaamas. Kombekohased kallistused, soojad sõnad ja lootus taas kohtuda maikuuselt soojal Inglismaal 13. Tere tulemast koju! Juba homme ootavad sind Uhtna Põhikooli õpilased ja kolleegid, kellel sa kõik nähtu-kuuldu-kogetu kenasti edasi annad. 3. Uhtna Põhikoolist sõidavad seekord kaasa ainult õpetajad. Rumeenia kohtumisel elavad ka õpilased hotellis ning maksavad hotelli kohalike transportide ning söögikordade kulud ise. Eesti õpilastest kaasasõitjaid ei leidunud. Projekte on väga erinevaid. Meie koolis on pikka aega olnud tööd COMENIUSE projekt, sel aastal lisandus ka NORDPLUS. Uhtna Põhikooli Comeniuse projekti "Ettevõtlus Euroopas - tegevus täis seiklusi" käisid esitlemas õpetajad Jaana ja Kadri. Linnapea avamissõnade järel asusid külastajad usinalt uurima, kes millise projektiga viimase aasta või rohkema jooksul tegelenud on. Meie, Uhtna Comeniuse projekti vastu tunti väga suurt huvi. Küsiti ja uuriti nii eesti, vene, saksa kui ka inglise keeles. Meie peaaegu, et boksinaabriteks olid Sõmeru kooli "Jussikese 7 sõpra". Nagu Tiina ka oma kõnes kohalikule televisioonile selgitas, oleme me kõige suurema osalejate arvuga vald: Sõmeru vallast on lausa KÕIK koolid siin messil kohal. Viimane päev Poolas. Ilm on nagu meie meeleolugi, veidi nukker, hall, märg. Linnaekskursioon kujuneb vihma tõttu plaanitusest lühemaks väga kahju! Bielsko-Biala linnapea vastuvõtt raekojas oli suursugune. Tundsime ennast väärikalt linna aukülalistena. Bielsko-Biala on kaunis ja rikka ajalooga linn. Meie väikesed poola sõbrad tutvustasid giididena oma kodulinna vaatamisväärsusi väga arusaadavalt. Kahjuks sundis jätkuv vihmasadu meid kõiki bussidesse pagema. Kella kümne paiku õhtul alustasime läbi saju tagasiteed. Lõpuõhtu tunnete virr-varrist ja reisimuljetest on mõtted segamini. Silme eest libisevad mööda pildid nähtust, kogetust, toredatest inimestest ja kohtumistest. See oli tore reis! Poola pered ongi juba kutsunud meie lapsi järgmiseks suveks tagasi. Meie lapsed on tõesti toredad ja pered, kes neid võõrustasid samuti. Bussijuht Kalju oma rahuliku olemisega on imetlusväärne. Meil lihtsalt vedas, et just tema meile bussijuhiks sattus! Oleme sõitnud 17 tundi - Eesti piir! Üks tund kadus kella sättimisega, teine kadus peatuseks Lätis. Lahkumiskurbus ja reisiväsimus on asenduseks kojujõudmisrõõmu ja -ärevusega. Kui tore reisiseltskond meil on! Jgav juba ei hakka! Praegugi rõõmustab Raimo oma mõnusa huumoriga meid kõiki; ülielav Margus on hetkel süvenenud juturaamatu lugemisse. Alati naerusuine Magnus oskab rääkida nii, et kõik teda kuulavad. Tagasihoidlik ja võluv Marite ning armas Carol on toredad reisisellid. Suured tänud Jaanale põhjaliku ettevalmistuse ja korralduse eest. Nädal suurte ja väikeste reisiseltsilistega möödus mõnusalt. Täna on kaunis pühapäev. Vihma tibutab ja udu katab eemalt paistvaid mägesid. Sõidame 5 km kaugusele ühe ümbruskonna kõrgeima mäe jalamile, Meil endil pole õnneks ise vaja selle mäe tippu ronida, vaid saame sõita sinna eriliste gondlitega. Mäkkesõiduks istume kuue kaupa väikesesse õhusõidukisse ning laseme end vinnata 1000 m kõrgusele. Mulle meeldis see, kui õpetaja Jaana ehmatanud nägu tegi. Mulle meeldis see ilus ja kivine vaade. Sõitsime mäkke ja alla vaadates nägime puid ja maapinda. Viimase osa teest kõndisime mööda metsarada. Tee oli hästi kivine. Bielsko-BIala oli kindlasti väga ilus linn. Kirjutasin "kindlasti" sellepärast, et vihm segas kahjuks nii linnaga kui linna ümbrusega tutvumist. Linnavalitsus asus uhkes hoones. Saime istuda pehmetel toolidel, uhkete puidust laudade taga. Linnapea rääkis, et algselt oli kaks linna : Bielsko ja Biala. Need kaks linna liitusid üheks: Bilesko-Bialaks. Linnapea rääkis poola keeles, kuid tema juttu tõlgiti. Linnavalitsuses oli väga tore. Meile korraldatud kontsert koolis oli vapustav, seal oli nii võimlemist, laule, rahvatantsu, ka löökpillide (plastpudelite) ansambel ning näidend ulakast inglist. Hämmastav oli võmlejate laste professionaalne tase ning lava dekoratsioonid ja kostüümid. Kool tundus väga suur, sest me ei ole harjunud nii suure koolimajaga.Koolimaja on 27 aastat vana, hetkel on seal õpilasi 450, kuid on olnud aega kui koolis oli ligi paar tuhat õpilast, kes käisid koolis kahes vahetsues. Sellel õppeaastal on koolis lig 40 õpetajat. Koolimaja uksed avatakse hommikul kell pool seitse ning suletakse õhtul kell üheksa. Õhtupoolik oli raske, sest ees ootas lahkumine perest. Pere oli suurepärane, kõik oli OK. Iga hetk selles peres oli väga huvitav, naljakas, tore. Väga kahju oli sealt ära tulla. Poola jäid maha head sõbrannad ja sõbrad. Mul vedas väga, minu mõlemad Poola pered olid suurepärased. Lahkumine. Meenuta seda päeva, hetke, kui kohtusid oma esimese poola perega... teise poole perega? Mida sa tundsid? Millele sa mõtlesid? Hoia seda tunnet meeles ja mõtle praegusele hetkele. Sa oled ühe suure ja võimsa kogemuse võrra rikkam. Kohtumise hetke ja viimase hüvastijätulehvituse vahele jääb pikk aeg. See on täpselt nii pikk, nagu sa omale mällu talletad. Me ise kujundame oma mälestused, jätame nad omale sobival moel meelde. Ela tõuseb õhtusöögilauas püsti. Kõlistab klaasi ja kahvlit kokku ning palub vaikust sõnavõtuks. Tänan teid, mu armsad sõbrad. Meil oli imeline ühine projektinädal. Ela silmad on märjad. Tahtsin öelda, et see on uskumatu, kui palju seob inimesi selline ühine kogemus. Ta nutab. Projekti teevad eriliseks need erilised inimesed, kellega koos Poolat avastasime. Margus, oled väga siiras ja emotsionaalne poiss. Vaatad maailma avatud ja selgete silmadega. Tundub, et oled üks neist õnnelikest inimestest, kellel pole looduslikke silmaklappe - sa näed asju tõetruult. Arvan, et reisi jooksul õppisin ka mina, kuidas sinuga paremini läbi saada ja konflikte juba eos vältida. Sinu poola perekond kinnitas mulle, et oled väga lahe noormees, kes on alati tagasi oodatud. Sinu poola pere ootab sind külla igal ajal. Oled tubli ja arukas noormees. Marite, oled nagu öeldakse vee lähedal sündinud ning pisarad on sinu palgeilt kiired voolama. Sinu vennake arvas, et kui niii jätkad, tekib siia Bielsko-Bialasse uus järv, mis hakkab kandma nime Marite järv. Juba päev enne kojusõitu näisid sa nukker ja arvasid, et siia võiks küll kauemaks jääda. Tänane lahkumine oli lausa vesine.... Marite, jäid mulle meelde, kui väga südamlik ja hooliv noor neiu, kes märkab enda ümber inimesi ja on tähelepanelik kaaslaste suhtes. Magnus. Oma võluva naeratusega, avad nii paljud uksed ning võidad inimeste südamed, kuigi oled pigem vaikne ja jääd tahaplaanile. Oled väga positiivne ja hea huumorisoonega. Nagu ka Marite, hoiad sa väga oma perekonda. Carol. Oled lahe reisikaaslane. oled uudishimulik ja avatud uutele kogemustele ja katsumustele. Oskad väga hästi kohaneda uute olukorddega ning vestelda nii eakaaslaste kui ka täiskasvanutega. Märkasingi end mõttelt, et kui täiskasvanulikult sa kohati mõtled. Oled juba suureks saanud. Matemaatikat hakkame koos õppima ja nagu me nüüd väga hästi teame, ei ole sa hommikuinimene, ega suuda kahjuks hommikuti õppida. Õhtupoole, nii alates kell 16. alates läks sul ka matemaatikaülesannete lahendamine ülihästi. Kaja. Sulle võib kindlalt rahaasjad usaldada. Oled täpne ja konkreetne ja seda mitte ainult rahaasjades. Ene. Sul on väga laialdased tadmised ajaloost. Lausa uskumatu, kui palju võib keegi teada. Sinuga on tore reisida, sest mitte alati pole lihtne giidi mõista ja isegi nimesid järele hääldada, kuid sulle see raskusi ei tekitanud, suutsid ka huvitavaid fakte ja märksui juurde lsiada. Ly. Minu arust on imeline võime kasutada iga hetke enda väljapuhkamiseks. Oskad kasutada aega kõige ratsionaalsemalt. Mida ma siis enda kohta teada sain? Et inglise keelt tuleb õppima hakata. tõesti minna keelekooli ja õppida. Reisi Poola saab iseloomustada ainult ühe sõnaga - SUUREÄRANE. Sügisene kirju loodus, suursugused, kõrgete tornidega kirikud, kirikukellade helin, väga ilus Bielsko Biala linna, lõputud õunaaiad, südamlikud vastuvõtud ja väga sõbralikud ning külalislahked inimesed. Tore reis oli! Kokkuvõtteks võib öelda, et Poolas oli päris tore olla - nägin kuidas elavad sealsed inimesed. Mul on hea meel, et mul oli võimalus Poola sõita. Elasin kahes perekonnas , aga ei saa öelda kumb oli lemmikum - sest mõlemad pered olid väga toredad. Alguses, kui poola peresse läksin, ma kartsin ka. Oli hirmuäratav minna perre, keda ma üldse ei tundnud. Kui aga olin ühes peres juba mitu päeva olnud, oli sealt nii raske lahkuda. Aitäh, selle toreda reisi eest. Viimasel õhtul oli lahkumine. See oli kurb. Eriti jäi meelde mulle tore poola õpetaja Ela. Ta oli nii sõbralik. Hüvastijätt hotellis oli kurb. Poolas ei hakanud mul kordagi igav.Tasus ära vastu pidada see raske pikk bussisõit. Poolast leidsin ma endale palju sõpru. Piotreku pere kutsus minu pere enda juurde külla, kas siis järgmise suve juulis või augustis. See võiks isegi päris lahe olla. Poolas oli nii lahe. Kindlasti lähen ma sinna tagasi. Tore kooliõpetaja inglismaalt Ken Roberts oli vaimustuses esimesest õnnestunud koostööst Eesti, Hispaania ja Prantsusmaa koolidega ning otsustas alustada uue projektiga. Keni toredatest ideedest said lisaks ta enda koolile NORTH ROAD PRIMARY kool Inglismaal vaimustust ka UHTNA PÕHIKOOL Eestist, ALCESE kool Hispaaniast, GRADINITA LASTEAED nr.116 Rumeeniast, Szkola Podstawowa Nr 1 ja Szkola Podstawowa Nr9 Poolast. Ühiselt valmis projekt nimega ETTEVÕTLUS EUROOPAS - TEGEVUS TÄIS SEIKLUSI. Meie projektikoostöö tähendab tihedat meeskonnatööd, läbirääkimisi, arutelusid ja suhtlemist erinevate riikide lastega , ühiste esemete valmistamist. Projketi PÕHIEESMÄRGIKS on rahvusvahelise koostöö kaudu mõelda välja, valmistada ja ühiselt jagada LAUAMÄNGE, POSTKAARTE, KALENDREID, MÄNGUASJU ja LIIKUVAID NUKKE. Samuti mõeldakse välja, arendatakse , jagatakse ja toodetakse tervislike toitudega REtSEPTIKOGUMIKKE. Osaliselt pannkase mängud, kalendris, retseptiraamatud ka digitaalesse formaati - neid on võimalik vaadata arvuti abiga. Asjade tootmisel kasutatakse ka jääkmaterjale, millega populariseeritakse taaskasutamist ja loodussäästlikku mõtteviisi. Kõige toredam selle projekti juures on see, et LAPSED saavad oma eakaaslastega palju suhelda, koostööd teha ja isegi kohtuda, külas käia. Projktitööd avalikustatakse laiemale auditooriumile fotode, kirjade kirjutamise ja videokonverentsi kaudu. Toodete valmistamise ja kogu projektitöö käigus suheldakse palju partneritega, mis aitab õppida uusi võõrkeeli. Esimesel kohtumisel Hispaanias olid kõikidel kooliesindajatel kaasas ka juba esimesed lauamängud. Lapsed valmistasid lauamängud suure rõõmuga ise. Huvijuhi abiga on ka kõige pisemad mängujuhenditest jagu saanud ja mängivad vanemate klasside lastega koos.			OSCAR-2019
Hei, mu armsad imelised naised!c Hea on siin taaskord teiega jutustada ning kui eelmises postituses käisime tutvumas New Yorgi ilutrendidega, siis täna heidame pilgu hoopiski Koreasse ning seda Erboriani CC Red Correct näokreemi abil. Erboriani tooted on inspireeritud Korea uudsetest tehnoloogiatest ja tradistsioonilistest ravimtaimedest ning varasema farmaatsitudengina kõlab see minu jaoks eriti põnevalt! Täna tutvustatav CC- kreem on kusjuures sõna otseses mõttes nii sisult, omadustelt kui ka värvuselt väga looduslähedaselt roheline - miks, kuidas? Kohe saame teada! CC kreemi kutsutakse hübriidtooteks, kuna see niisutab ja hooldab nahka ning annab samaaegselt ka toonitud ning ühtlase jume. Kreem sisaldab uudseid CC (inglise keeles color controlling)pigmente, mille tõttu muutub tuubist väljuv roheline kreem nahaga kokkupuutel just vastava nahatooniga ühtseks. CC-kreem on kõik ühes kiire tulemusega ilutoode, mis kombineerib ideaalse meigitulemuse koos nahale vajaliku niisutusega. Nahka hooldavate koostisosade tipuks on Aasia vesinaba (inglise keeles Centella Asiatica) ekstrakt, mis on laialt kasutuses Korea farmakoloogias botaanilise aktiivainena, kuna niisutab ja toidab nahka sügavuti, andes nahale sära ning vähendades vananemise märke. + See ilunipp pole minu jaoks võõras ega ehmatav, et rohelise tooni abil nahal olevaid punetusi korrigeerida saab ning ka Erboriani punetusevastane CC kreem on värvuselt täielikult roheline! Küll aga pole ma varasemalt kokku puutunud rohelise korrigeeriva kreemiga, mis lubaks nahaga kokkupuutel oma tooni muuta - see kõlab väga paljulubavalt, eriliselt ja põnevana! + Kuid ometigi toimibki Erboriani kreem just selliselt nagu on seda ka tootja poolt kirjeldatud - roheline kreem muutub nahaga kokkupuutel kaunilt beežiks ning seda kusjuures tõesti erinevates värvusastmetes - helebeežist tumebeežini! Vaid mõned ringjad liigutused probleemsel kohal ning voila kreem on justkui võluäel oma värvust muutnud vastavalt Sinu nahatoonile. + Kuna tegemist on nn multifuntksionaalse kreemiga, siis saab seda kasutada kas lokaalselt otse punetuste peal või hoopiski üle kogu näo päeva- või meigialuskreemina. Meigialuskreemina loob Erboriani CC-kreem ühtlase meigipõhja, mis muuhulgas annab nahale ka loomuliku jume ning niisutab nahka enne päevameigi tegemist. Meigivabadel päevadel armastan just selle kreemiga anda oma nahale kerget jume ning mõnusat niisutust, et lasta oma näonahal puhata. + Pehme, pigmenteeritud ja sidusa, kuid omaduselt toitva ja niisutava koostisega kreemi on väga mugav punetavatele piirkondadele kanda just sõrmeotstega nagu eelpool kirjeldasin, kuid soovi korral võib kreemi kanda üle kogu näo kas BeautyBlenderi või jumestuskreemi pintsliga. + Kui tulla nüüd aga kreemi toime juurde, siis saab see tõesti imehästi hakkama naha ebatäiususte varjamisega. Punetav nahk, tekkivad vistrikud, armid - you name it! Kuid kuna mul on miskipärast juba loomu poolest (mitte arstõppe tõttu hahah! :D) päris tumedad silmaalused, siis on mul nii nii hea meel, et Erboriani kreem nii hästi minu silmaalustesse värskust lisab. * Kasuta kreemi tavapärasest väiksemates kogustes kui näiteks tavalist peitekreemi, sest kui kreemi satub nahale liiga palju, ei pruugi tulemus niivõrd loomulik ja kaunis jääda. Minu süda on küll võlutud ning Erboriani Red Correct kreem on minu must have ilutoode igal hommikul ja meigikorral. Olgu selleks kas loomulik päevameik või hoopiski võimas õhtumeik - Erboriani Red Correct CC-kreem kannab igal jumestuskorral hoolt minu naha niisutamise ja tooni ühtlustamise eest! Oo, hei, mu kaunitarid! Kevad on paraku küll väga suurte vihmasabinatega saabunud, kuid Essencel on vastukaaluks välja tulnud küllaltki särav uus kevad-suvine kollektsioon, mille hulgas leiab kirkaid toone nii põsesarnadele, silmadele kui ka huultele. Täna saate koos minuga proovida nelja esimest uustulnukat, kuid kahe postituse jagu tooteid ootab teid veel kärsitult ees! :) Oled sa valmis? Need kaks paletti, milles on täiuslikult sobituvad lauvärvid, põsepuna ja highlighter, on asendamatud silma- ja näomeigi tegemisel. + Toode on väga kompaktne, sest ühe tootes peitub nii neljaosaline lauvärvikvartett, highlighter ja põsepuna. Samas võib kõiki tooteid ka nö "vahetada" ning vajadusel luua roosaka silmameigi, kombineerides lauvärve ja põsepuna. + Kellel aga tekib segadus, kuhu täpselt, mida panna, siis on pakendi tagaküljel inglisekeelne pildiga varustatud õpetus olemas. + Lauvärvid on omavahel kenasti hajutatavad ning sel põhjusel kasutan enamasti ka nelja tooni korraga. Kui teised blogijad, kelle postitusi olen lugenud, nurisevad toodete õrna pigmendi pärast, siis minule just vastupidiselt meeldib see, et saan vajadusel tumedamaid toone mitmeid kordi heledamaks hajutada. + Minu lemmikvärv kogu komplektist on siidja kumaga roosa lauvärv ning virsikutooni, kuid samas õrnalt roosa põsepuna. Highlighter on suhteliselt sooja kumaga ning aitab kenasti põsesarnu, ninaotsa ja muid täidlasemaid kohti näol esile tuua. Eriti hästi sobib highlighter kulmukaare alla :) + Toodete püsivus on keskpärane ning seetõttu kasutan tooteid näiteks igapäevameigi tegemisel, kui soovin kergemat ja neutraalsemat silmameiki. - Palett oleks minu arvates perfektne, kui pruun ja rohekas toon oleksid matimad. Kuna kõik 4 tooni on läikega jääb tulemus küllaltki särav, mis võib mõne kasutaja jaoks häirivaks muutuda. - Toonid on kreemja koostisega ning seetõttu võivad lauvärvid, põsepuna ja highlighter pealekandmisel pudeneda. Kõige häirivam on see omadus siiski silmameigi tegemise puhul.. Essence palett silmadele &näole on saadaval kahes erinevas värvikombinatsioonis Essence letiga varustatud kauplustes hinnaga 4,49 eur. + Woha teemandikujuline hari on minu meigikotis küll esimest korda! Välja näeb see küll üsnagi tagasihoidlik, kuid sellegipoolest saab surepäraselt hakkama ripsmete pikendamisega ning samas lisab ka tublisti tihedust. + Lisaks tihedavatele ja tublile pikendavale omadusele ei jäta tušs häirivaid tükke. Samuti ei kleepu ripsmed kokku ning tuši harjaste vahele "haakub" täpselt paras kogus tušši. + Mul on siiralt hea meel, et Essence ripsmetuššide kvaliteet paraneb iga uuema tuši näol ning saan kerge südamega öelda, et selle tuši püsivus on tõesti suurepärane. 18h-pikkust päeva mul küll olnud pole (sest hindan pikka tuduaega tohutult, oh mind unimütsi!), kuid terve päeva on tušš kenasti minu ripsmetel vastu pidanud. - Mõnel üksikul korral olen pidanud peale kandma 2 kihti, et tušist maksimum välja võluda, see jääb ka ainsaks kergeks miinuseks. Kerge ja läbipaistev sprei - rikastatud looduslike toimeainetega - jätab mati jume, hoiab jumestuse värske ja suurepärasena kogu pika päeva. + Peale toote näole piserdamist on tunda suurepärast värskendust ning nahk ärkaks justkui meigi all "ellu". + Toode aitab kergelt meiki matistada, kuid kuna kasutan niigi üsnagi matte meigitooteid, siis võis minu meigirutiinis muutus olla tõenäoliselt sel põhjusel väheselt märgatav. + Kinnitussprei parandab meigi püsivust umbes 20% ulatuses (puuderjate toodete puhul). Seega tuleks vajadusel nägu uuesti spreiga värskendada mõne aja möödudes. - Minu jaoks on väga eemaletõukav toote lõhn. See on ka põhjus, miks olen skeptiline toote looduslikes toimeainetes ning jätan toote meigikotist pigem eemale. Peentöö! ülipeene pintsliga silmalainer on ideaalne nii ülipeenikese kui ka laiema joone tegemiseks. sügavmust, pikaajaline, veekindel - wow-silmad on garanteeritud! + Kui ma saaksin antud toodet vaid pintsli ning täpsuse põhjal hinnata, oleks tegemist järjekordse 10/10st tootega, sest imepeenike pintsel tagab tõeliselt täpse tulemuse. Kleenuke pintsel aga ei tähenda sugugi seda, et toode vaid peenikeste lainerijoonetega hakkama saab - vastupidi, paksud ja glamuursed lainerijooned pole selle toote jaoks probleemiks. + Antud toote puhul pidin veidikene nuputama seda, kuidas toode võimalikult hea ja püsiva tulemuse jätaks. Nipp peitub selles kui kanda toodet peale õhukese kihina (pintsel tuleb julgelt enne kasutamist purgiservakese vastu kuivemaks tõmmata).			OSCAR-2019

Subsets and Splits

No community queries yet

The top public SQL queries from the community will appear here once available.