text
stringlengths 5k
186k
| timestamp
stringlengths 19
19
| url
stringlengths 14
1.55k
| source
stringclasses 1
value |
|---|---|---|---|
Sindi muusikakool valmistus talvelaagris Eesti Vabariigi sünnipäeva kontserdiks “Ma armastan Eestit!“
4. ja 5. jaanuaril veetis suur seltskond Sindi muusikakooli õpilasi ja õpetajaid Jõulumäe Tervisespordikeskuse talvelaagris kasuliku meeldivusega oma vaba aega. Laagri peamise eesmärgina valmistuti kontserdiks, mille Sindi muusikakool kingib Eestile 100. sünnipäevaks.
Laager toimus erinevate koosmängude ja laulu koosseisudega. Harjutustunde tuli kokku suisa üheksa! Hoolimata pikkadest pillimängudest ja laulutundidest olid laagrilised rõõmsad ja koosmängu nautivad. Laagri lõppedes uuriti õpetajatelt, millal juba järgmine laager peaks toimuma?
9. veebruaril kell 18.00 kutsub Sindi muusikakool kõiki muusikahuvilisi ja Eestit armastavaid inimesi Sindi seltsimajja kontserdile “Ma armastan Eestit”
Laagris saime õpetajatena taaskord kinnitust, et koosmäng on pilliõppe väga oluline osa. See motiveerib, innustab ja annab tunde, et pillimäng võib olla lõbus ning nauditav tegevus, erinevalt üksi mängimisest.
6. jaanuar 2018 | Teema: Häädemeeste vald, Leina küla, Pärnumaa, Sindi, Tori vald | Kommenteerimine on suletud
Pärnu Kaubamajakas avatud Tahkuranna Liha & Suits müügiboksist saab ostja lisaks väiketootja omatoodangule osta õhtupoolikutel ka ahjusooja leiba-saia ja mõnda muudki.
Alates tänasest kaupleb Tahkuranna Laadi külas lihatooteid valmistav väiketööstus Kaubamajakas oma müügiletiga, mille ostja leiab hõlpsasti üles Energia tänava äärse parkla küljelt kaubanduskeskusesse sisenedes. Väikeettevõtte asutaja ja eestvedaja Tauno Värk ütles, et Tahkuranna bränd hakkas tuntust koguma tänavu jaanuaris kui saadi veterinaarametilt vajaliku tunnistuse. Nende toodangut aitab ühena esimestest müija Tallinna maantee alguses tegutsev Leivakas, kes asus väikeettevõtjana tööle samuti jaanuaris. „Mais hakkasime oma tooteid müüma ka uuenenud Pärnu Vanal turul ja Balti jaama turul. Kolmanda, aga esimese täiesti teistsuguselt läbimõeldud kontseptsiooniga kauplemise avasime nüüd Kaubamajakas, kus lisaks lihasaadustele müüme ka lahtist Hispaania veini, Võiste Riina köögis keedetud ketšupit, Lõuna-Eestis valmivaid Maidu lihakastmeid ja Leivaka pagari küpsetatud leibasid ning saiasid.
8. september 2017 | Sildid: ettevõtlus, koostöö | Teema: Pärnumaa, Sindi, Tahkuranna vald | Kommenteerimine on suletud
Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus otsustas toetada Lottemaa ja Pärnu kesklinna vahele rajatava kergliiklustee rahastamist linna piires, samuti kergliiklustee ehitamist Vana-Pärnus kulgeva Haapsalu maantee äärele.
Olemasolev Raeküla ja Lottemaa vaheline tee pole enamikes lõikudes jalgratstega sõiduks mitte eriti mugav. Foto: Urmas Saard
Kergliiklustee Pärnu kesklinna ja Lottemaa ühendamiseks on Pärnu osas 9 km pikkune, kulgedes kesklinna sillast linnatänavaid pidi Pärnu ja Tahkuranna valla piirini. Sealt edasi plaanib Tahkuranna vald ehitada kergliiklustee kuni Lottemaani.
Tahkurannal on hetkel ettevalmistustööd käsil ja loodetavasti valmib valla piires asuv tee 2019. aastal. Linnas valmib tee Pärnu linnavalitsuse teatel 2018. aasta sügisel. Erinevatel lõikudel on plaanis teha mitmesuguseid töid: uuendatakse olemasolevat kergliiklusteed, tagatakse ohutud peale- ja mahasõidud, markeeritakse ning osaliselt ehitatakse välja uus tee koos valgustusega. Projekti kogumaksumus on 1 443 642 eurot, millest Euroopa Liit tasub 1 168 944 ja linna eelarvest makstakse 274 698 eurot.
Haapsalu maanteel rekonstrueeritakse olemasolevat kergliiklusteed Siimu sillast kuni Audru valla piirini ja paigaldatakse valgustus. 1,5-kilomeetrine tee peab valmima juba tänavu.
Euroopa Regionaalarengu Fondist toetatava projekti kogumaksumus on 366 646 eurot, millest Euroopa Liit tasub 264 913 eurot ja linna kanda jääb 101 733 eurot. Vajalikud riigihanked on läbi viidud ning lepingud sõlmitud. Lepingud sõlmiti teede ehitamiseks aktsiaseltsiga TREF Nord, omanikujärelevalvet teostab OÜ Toomtsentrum. Ehitusega tahetakse alustada lähiajal.
Kolmandal üle-eestilisel avatud talude päeval pakkus loodus ühe ilusama päeva juulis. Talude ja ettevõtjate arv on aasta-aastalt suurenenud. Kuna Pärnumaa on üks aktiivsemaid piirkondi, mis pakub võimalust avatud talude külastuseks, siis Vigala 43liikmelise reisirühmana haarasime kinni võimalusest olla naabrite mail ja lõpetada ringsõit Tahkurannas Eesti esimese presidendi Konstantin Pätsi sünnipaigas ja kuulda monumendi valmimislugu.
Raudkivid Pätsi momumendi jaoks korjati sealt samast Tahkuranna põldudelt samba valmistamiseks. Austust ja lugupidamist vääriv külastus kunagise presidendi vastu on inimlik Eesti Vabariigi 100. aastapäeva künnisel. Kasvav huvi avatud talude vastu näitab, et eesti inimene hoolib maaelust ning ehedast toidust. Teisalt on maaeluminister Tarmo Tamm toonud koolikavasse strateegia, mille eesmärk on suurendada laste puu- ja köögivilja- ning piima ja piimatoodete tarbimist. Siia võib lisada C. R. Jakobsoni öeldu: „ See rahvas üksi võib oma vabaduse peale julge olla, kellel liha ja leib omaenese päralt on.” Ringsõit hõlmas kuute talu.
Esimeseks vastuvõtjaks oli Reet Karukäpp Kilksamal. Perenaise elus on üks ajalooline fakt: ta on sündinud 17. juunil 1940, päeval, kui Nõukogude väed tungisid Eestisse. Enne lõunat oli Eesti Vabariik, pärast lõunat hoopis teine riik. Reet Karukäppa on teadus alati paelunud, ta omandas doktorikraadi geoloogias. Meile tutvustas ta talu tagasisaamise lugu. Keerulised olid maaparandustööd vanade rebasefarmimüüride vahel. Teisalt on maa seal väheviljakas. Seepärast peab Karukäpp õigemaks kasvatada mustsõstart. Sel aastal rikkus kevadkülm hea saagi võimaluse. Mustsõstar on inimese tervisele hea. Jätka lugemist »
5. august 2017 | Sildid: avatud talude päev | Teema: Pärnumaa, Tahkuranna vald | Kommenteerimine on suletud
Tahkuranna valla ja Pärnu aukodaniku Konstantin Pätsi sünniaastapäeval kogunes sadakond inimest riigimehe sünnikohta püstitatud ausamba juurde.
Auvahtkonnas seisid Kaitseliidu Pärnumaa maleva Kikepera malevkonna Tahkuranna rühma mehed. Samas asusid ka Eesti lipu seltsi liikmed oma lippudega. Mälestuskogunemise alguses laulis Uulu segakoor hümni, lauljaid dirigeeris Annely Kuningas. Järgmisena kõlas Rene Eespere „Ärkamise aeg“.
„Praegu käib Eestis vilgas arutelu, kas üldse ja kuhu me peaksime esimesele presidendile pealinnas ausamba püstitama,“ sõnas Pärnu maavanem Kalev Kaljuste. Ta küsis: „Milleks see arutelu, milleks need erinevad süüdistused, eriti inimeste vastu, kes ei saa enam enda kaitseks midagi öelda. Kas me siis tõesti ei austa rahvana oma suurkujusid, oma esimest presidenti!“ Kaljuste rääkis sellestki, et riigi sajandaks juubeliks püstitatakse Pärnu Kuninga tänava põhikooli ette ausammas Eesti Päästekomitee liikmetele Konstantin Pätsile, Jüri Vilmsile, Konstantin Konikile ja Endla rõdult iseseisvuse manifesti ette lugenud Hugo Kuusnerile. „Me oleme suured siis, kui mõtleme ja toimetame suurelt, oskame näha ette ja mäletame vaadata seljataha, oskame nautida praegust hetke,“ kinnitas maavanem.
23. veebruar 2017 | Sildid: tähtpäev | Teema: Pärnumaa, Tahkuranna vald | Kommenteerimine on suletud
Mullu septembris Tahkuranna vallas avatud Pärnu Bay Golf Links kandideerib nüüd üleilmselt parima uue golfiväljaku ja klubihoone auhinnale, ühtlasi ka eeskujulikuma Eesti golfiraja tiitlile.
Tahkuranna taolisi mereäärse piirkonnaga võrreldavaid väljakuid on Põhjamaades üksikuid, Balti riikides sarnased golfiväljakud puuduvad. Hinnatud Soome golfiarhitekti Lassi-Pekka Tilanderi kavandatud väljaku rajamist juhtis Mick McShane. Väljaku mõõtmed on 4500 kuni 6200 meetrit. Mitmekülgses golfikompleksis on lisaks 18-rajalisele väljakule 5 par-3 rada, harjutusväljakud lähi- ja kauglöökide jaoks. Arhitektuurselt huvitavas klubihoones asuvad lounge’i kohvik ja restoran Eagle, golfitarvikute kauplus, saunad.
Hääletamisel on klubihoone parimale nimele Pärnu kõrval võistlemas Šotimaa, Lõuna-Aafrika Vabariik, Uus-Meremaa, USA ja Korea.
Ajakirja UK Golf Digest poolt on Pärnu Bay Golf Links väljak tunnustatud Eesti parimaks. Põhja-Ameerika väljaande Golf Inc konkursil tunnistati klubihoone uute ehitiste kategoorias teise koha vääriliseks.
Eilse Uhla-Rotiküla elamusjooksuga algatati korraldajate sõnul uus võistluspäev, millega tahetakse kindlasti järgnevatel aastatel jätkata ja meenutada sellega möödunud aegadel perekond Pätsi liikumist Tahkurannast Pärnusse, tähistada sportlikus vaimus taasiseseisvumispäeva ning säilitada Raeküla jaoks paljus küll teisenenud kujul kaua kestnud kahe staadioni jooksu traditsiooni.
Kell 11 sõidutas suur buss Raeküla staadioni juurde kogunenud jooksjad Uulu staadionile. Teistega ühiselt sõitis stardipaika jooksu idee autor Enn Hallik. Ta ütles, et on valitud 10,4 km pikkust rada läbinud rattaga sajal korral ja jooksnud sellel elamusi tekitaval teel mitmekümnel korral. Mõistetavalt kandis ta rinnal registreerimisnumbrit üks. Eile jooksis Hallik tuttavaks saanud rajal elamusi nautides võistlusajaks 1.07,26. Eluaegse spordiajakirjaniku poeg Urmas Hallik jooksis teisena registreerununa pisut alla tunni.
Tahkuranna mehe Andrus Veerpalu võit polnud suur üllatus. Temalt oodati suurepärast aega mitmete asjatundjate poolt juba siis, kui enamik tuntud nimesid olid kirja pandud. Veerpalu tulemuseks mõõdeti 38.37. Võtjast 20 sekundiga maha jäänud Raeküla mees Priit Talu jooksis välja paremuselt teise tulemuse 38.57. Võistluseelsel päeval ennustas Pärnumaa Spordiliidu tegevjuht Kaiu Kustasson, et Martin Tarkpea võib samuti Veerpalule tugevat konkurentsi pakkuda. Spordijuht ennustas päris õigesti. Tarkpea lõpetas kolmandana, ajaga 39.36. Ka Kustasson igatses starti minna, aga viimase hetke ootamatud kohustused sundisid soovist loobuma.
21. august 2016 | Sildid: sport, tähtpäev, võistlus | Teema: Pärnu, Pärnumaa, Tahkuranna vald | Kommenteerimine on suletud
Laupäeva keskpäeval antakse esimesele Uhla-Rotiküla elamusjooksule start Uulu staadionilt, millele järgneb 10,4 kilomeetri pikkune jooks ja finišeerumine Pärnus Raeküla staadionil.
Lisaks jooksjatele on registreerunud ka kõndijaid või matkajaid. Raekülas korraldatakse ka lastejooksu. Samuti osaleb vähemalt kaks teatejooksu meeskonda: Bestri pood ja Kolm Paksu. Ühtekokku on registreerunuid sajakonna ümber.
Jooksjate nimekirjas on tuntud nimede hulgas meestest Enn Hallik, Urmas Hallik, Andrus Veerpalu, Jüri Jaanson, Andres Metsoja, Jüri Leesmäe. Pärnumaa Spordiliidu tegevjuht Kaiu Kustasson ütles, et nimetamist väärivad ka mitmed naised. „Näiteks Irja Bernard, kes on aktiivselt Jaansoni jooksudel osalenud ja sageli autasusid noppinud. Sauga vallavolikogu esimees Kandela Õun on omavalitsuste vahelises juhtide jõukatsumises olnud pidevalt esimese kolme seas või päris esimene. Samuti on Jõulumäe suusatreener Anu Taveter oma vanuse klassis alati tublilt võistelnud. Tiina Pärn on pannud enda nime kõndijate ja matkajate nimestikus kirja. Ta on juhatuse liige firmas Kinhor OÜ, kes sponsoreerib meie jooksu,“ tutvustas Pärnumaa Spordiliidu pikaaegne juht naisi. Vestluse ajal ütles Kustasson, et lisab ka enda nime jooksjate nimekirja.
19. august 2016 | Sildid: sport, tähtpäev, võistlus | Teema: Pärnu, Pärnumaa, Tahkuranna vald | Kommenteerimine on suletud
Pärnu Raeküla Vanakooli keskuse eestvedamisel toimub tänavu esmakordselt taasiseseisvumispäevale kavandatud elamusjooks 10,4 kilomeetri pikkusel teekonnal Tahkuranna vallas asuvalt Uulu staadionilt Pärnusse Raeküla staadionile. Täna läbisid korraldustoimkonna inimesed raja jalgratastel ja määrasid looduses viibides teeninduspunktide asukohti.
Vanakooli keskuse juhataja Piia Karro-Selg on mõtte algatuse üks peamisi käivitajaid, kelle kaugele ulatuvat ideed toetab toimekas spordilembeliste inimeste seltskond. „Uue rajavalikuga rahvajooksu mõte sündis pärast lõplikku teatavaks saamist, et tänavu enam Raekülast Rannastaadionile suunduvat jooksu ei korraldata,“ selgitas Piia Karro-Selg. Toreda traditsiooniga kahe staadioni jooksu ära jäämisega ei soovinud Raeküla rahvas leppida ja leiti võimalus teisel suunal kahe staadioni vahelise tava algatamiseks.
Mitmepalgelise looduskauni maastiku sportlikule läbimisele soovitakse lisada ka tükike ajaloolist mälu. „Pärnu Raeküla linnaosa ja Tahkuranna valda ühendab mõlemapoolne ühine mälestus perekond Pätside eluloos. Pätsid on omal ajal avaldanud oluliselt head mõju mõlema kogukonna piirkondlikule käekäigule,“ osundas Piia Karro-Selg, kelle sõnul just neil asjaoludel ärgitus korraldajatel tahe kinkida Eesti Vabariigi sajandaks tähtpäevaks sportlikult tervislik ja Pätside radadel kulgev traditsioon. Ajaloolist mälu püütakse rõhutada ka jooksu nimetusega: tänane Uulu kandis kunagi Uhla nime ja üht piirkonda Raekülast hüüti Rotikülaks.
Pärnumaal, Jõulumäe Tervisespordikeskuses toimus juubelihõnguline “Kaitse end ja aita teist” – KEAT laager.
Laager on iga aastaselt oodatud sündmus, kus aasta jooksul õpitud ohutusalaseid teadmisi saab praktiliselt rakendada. Laagri esimesel päeval tuli erinevate asutuste poolt antud teoreetilistele ja praktilistele ohutusalastele ülesannetele leida õiged lahendused. Saadud tulemuste põhjal selgitati välja parimad ohutusteemade tundjad.
Peale võistlusmänge said kõik meeskonnad kätt proovile panna isetegevuses. Seekord oli koolidele antud koduseks ülesandeks tuua esmaettekandele noorte iseloodud ühe minuti laul. Esitlusele tulid meeleolukad ja omaloomingulised lood ja nii mõnigi võiks saada KEAT laagri ametlikuks hümniks.
Õhtu üllatusesinejateks olid maadluspoisid Leo maadlusklubist, kes näitasid publikule akrobaatikat ning pead pööritavaid maadlusvõtteid. Kuna tegemist oli siiski juubelilaagriga, pakuti kõigile sünnipäevatorti ning esimese õhtu lõpetas disko.
Aeg-ajalt võis näha hõbedaselt helkivaid pika nokaga „angerjaid“ vonklemas. Käeulatusesse sattudes haarasid mehed neil keskpaigast kinni ja heitsid oma paati. „Need on tuulehaugid,“ sõnas Pille. „Kui tuulehauge hakkab juba väga palju olema, siis tähendab see räime püügi lõppemist,“ rääkis Pille, kes üks vähestest naistest kalamees.
Esimene tutvus Arne Salustega jääb hästi meelde. Eksides kuupäevaga lasin eskalaatoritel ennast sõidutada Port Artur 2 kaubanduskeskuse kolmandale korrusele, et minna naiskodukaitse kutsel Piano kohvikusse – kohtumisele, mis tegelikult pidi toimuma hoopis järgmisel päeval. Üksnes tänu minu erakordsele hajameelsusele läks paremini, kui oleksin osanud ise oma järgnevaid ettevõtmisi kavandada. Aega parajaks sammudes märkasin kahe aatriumi vahelises avaras vahekäigus kedagi meest maalritrepi astmetel turnimas ja ilmatuma suuri fotosid seinale riputamas. Meri, paadid ja mehed äratasid sedavõrd tähelepanu, et võtsin nõuks näituse korraldajaga veidi vestelda. Kohe sai selgeks, et pildimaterjal tutvustab kakuami püüki ja Arne Saluste on hobikalandusuurijana heade teadmistega kalandusajaloolane. Samas pakkus ta mulle võimalust minna merele, et lähemalt uudistada kakuami püüki. Lapsepõlvest kaasa saadud merelembus ei lubanud lasta kutset korrata.
Traditsiooniliselt koguneti täna Tahkuranna vallas Konstantin Pätsi sünnikodu tähistava mälestussamba juurde, kuhu toodi lillekimpe, meenutati riigijuhi elu ja kõneldi elust Eesti riigis.
Kalev Kaljuste, Jaan Roosnurm ja Hans Soll Tahkurannas Konstantin Pätsi mälestussamba juures presidendi 142. sünniaastapäeval. Foto: Tiina Tojak
Ausamba juures seisid auvalves Kaitseliidu Pärnumaa maleva Kikepera malevkonna Tahkuranna rühma mehed ja Eesti lipu seltsi liikmed, kes hoidsid sinimustvalgeid lippe. Laulsid Uulu segakoor ja Uulu põhikooli lastekoor Annely Kuninga juhatusel, solistina laulis õpilane Terhi Kuuse.
Sõna võtsid Pärnu maavanem Kalev Kaljuste, Tahkuranna vallavolikogu esimees Argo Mengel, Pärnu abilinnapea Rainer Aavik, Pärnumaa vapimärgi kavaler Hans Soll, vallakodanik Jaan Roosnurm ja Eesti Muinsuskaitse Seltsi auesimees, MTÜ Konstantin Pätsi muuseumi esimees Trivimi Velliste.
Velliste kõneles riigipea 142. sünniaastapäeval Eesti Vabariigi ajaloo murdehetkedest. Ta kirjeldas, millal ja millisel määral on riik saanud ise oma õnne sepistada ja millal on valikud olnud olematud. Ta võrdles ühiskonda katedraaliga – see ehitatakse kõvadest kividest. Püsimajääv rahvas koosneb tugevatest inimestest, kes ammutavad oma hingejõudu eelkäijatelt – ja teevad seda tänumeeles. Kõneleja kutsus üles avaldama riigi rajajatele jätkuvalt austust mälestusmärkide toel, mis on ühtlasi maamärgid meie mälumaastikul. Pärnu ja Tallinn vajavad riigi suurjuubeliks kumbki veel üht monumenti.
23. veebruar 2016 | Sildid: tähtpäev | Teema: Pärnumaa, Tahkuranna vald | Kommenteerimine on suletud
Pärnu Linnavalitsus kutsub pärnakaid heiskama sinimustvalgeid lippe Eesti Vabariigi aastapäeval ja sellele eelneval päeval
23. veebruar ja 24. veebruar on mõlemad Pärnu jaoks olulise tähtsusega kuupäevad, mille raames toimub mitmeid traditsioonilisi pidulikke üritusi.
23.veebruaril kell 10.30 toimub Eesti Vabariigi esimese presidendi Konstantin Pätsi mälestamine Tahkurannas Konstantin Pätsi ausamba juures.
Kell 13.00 asetatakse pärjad Vabadussõjas langenute ausamba jalamile Alevi kalmistul. Sealt algab rongkäik, mis liigub mööda Riia maanteed Rüütli platsile. Ootame kõiki rongkäigus osaleda soovijaid Alevi kalmistu juurde hiljemalt kell 12.45.
Orienteeruvalt kell 14.00 kõlab Rüütli platsil Eesti Vabariigi väljakuulutamise monumendilt Ühisgümnaasiumi õpilase Madis Arumäe esituses Iseseisvusmanifest ning päevakohase kõne peab sama kooli õpilane Siim Erik Akermann.
Seejärel liigutakse edasi Vabaduse parki, kus asetatakse pärg II maailmasõjas Eesti iseseisvuse eest võidelnute mälestusmärgi jalamile ja toimub Kaitseliidu Pärnumaa Maleva pidulik rivistus. Malevapealik annab kaitseliitlastele kätte tänukirjad, medalid ja auastmed. Pidulikule osale järgneb kell 15.00 ühine sõdurisupi söömine.
18. veebruar 2016 | Sildid: tähtpäev | Teema: Pärnu, Pärnumaa, Tahkuranna vald | Kommenteerimine on suletud
Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku Tahkuranna Jumalasünnitaja Uinumise koguduse pühakoda sai põhjalikult uuendatud välisukse, mida restaureeris ja paigaldas OÜ Artbrothers.
Viljo Vetik, Ardaljon Keskküla, Kalju Ait, Jaak Tammearu, Martin Toon Tahkuranna Jumalasünnitaja Uinumise koguduse pühakoja uuendatud peaukse ees. Foto: Urmas Saard
143 aasta vanuse jumalakoja peauksed on kogu ehitusega samaealised, aga lähenevate jõulupühade saabudes kutsuvad kirikulisi pühakotta sisenema täiesti uues värskuses. Uste restaureerimist rahastati ilma välise abita kahasse Tahkuranna koguduse ja EAÕK omavahenditest.
Suurte kogemustega Art Brothers OÜ restauraator Kalju Ait taastas ajahambast vaevatud uksi mitu kuud. Tema käed on uuendanud ka Kihnu kiriku aknad ja uksed, samuti paljude teistegi sakraalhoonete avade katted. Nii rihtis Ait uuesti õigeks ka Tahkuranna kiriku kõrged uksed. Välise puitkatte vahetas ta täielikult uue vastu, kunagi välispinna kaitseks ja tugevdamiseks naelutatud pleki võis minema visata. Pinnad aaderdati, mis tähendab teatud puiduliigi tekstuuri jäljendamist. Sepa ülesandeks jäi lukuremont, mille tulemusena pöörab suur võti lukuaugus jälle kerge liigutusega. Harjumatu, kuid üldsegi mitte tavatu, oli näha ehitusmehe riietuses ülempreester Ardalion Keskküla ukse paigaldamist abistamas. Artbrothers OÜ tegevdirektor Jaak Tammearu pühkis tööd lõpetades välistrepile kogunenud laastupuru.
19. detsember 2015 | Sildid: kirik, kogukond | Teema: Pärnumaa, Tahkuranna vald | 1 kommentaar - (Kommenteerimine on suletud)
18.-20. augustini on kõik sisemist tasakaalu ning rahu hindavad huvilised ja selle otsijad oodatud Jõulumäele Tahkuranna valda, sest just siis leiab aset hingekosutav Alternatiivfestival ehk Spiritual Fest. See festival annab võimaluse tunnustatud juhendajatega üheskoos praktiseerida ja tunnetada, omandada kogemus ning seeläbi oma eelnevaid teadmisi täiustada. Samal ajal tutvustab see erinevaid teooriaid ning praktikaid, mis aitavad ühiselt liikuda lahendusteni.
Üheks tunnustatud juhendaks on festivali korraldaja, Eesti Meditatsiooni Kooli looja ja juht Seeda Randroo (fotol), kes ütleb, et ta saab elus edastada ja teistele õpetada vaid seda, millesse ise tõeliselt usub.
“Meditatsioon on sisemise selguse seisund ja Eesti Meditatsiooni Koolis liigutaksegi selle poole, saades kogeda nii iidseid meditatsioonitehnikaid kui ka nüüdisaja inimese jaoks loodud tehnikaid,” ütleb Seeda Randroo. “Ühiskond on palju muutunud Buddha Vipassana ellutuleku ajast ja inimesed on üle hõivatud oma igapäevatoimingutest. Uudsed tehnikad aitavad läbida mõtetest koridori, sest meditatsioon ehk selguse seisund algab alles sealt, kus mõtlemine teeb pausi.”
Enda loodud kooli kohta on Seeda öelnud: “See on erandlik kool, millel ei ole ei lõppu ega algust, liituda saab igal ajal ja liituda saavad kõik: nii need, kes soovivad isiklikku arengut, kui ka need, kes juhendavad erinevaid gruppe või viivad läbi individuaalseansse, et täiendada oma pagasit tarkade müstikute vägevate tehnikatega. Elu on kingitus, mida saab avada rõõmu, kerguse ja põnevusega”.
Seeda on ka Osho Tallinna meditatsiooni keskuse üks rajajatest, kes on saanud meditatsioonijuhi litsentsi Punest, OSHO rahvusvahelisest meditatsiooni keskusest Indias.
Seeda, kas probleemitu elu on üldse võimalik: tead, mida tahad teha ja milliseid valikuid langetada, et olla rahul tööga, et peres ei oleks pingeid jne? Kui jah, siis kuidas selleni jõuda?
Sihtasutus Leiutajateküla käivitas uue hanke Lottemaa teemapargi ehitamiseks Pärnumaale Tahkuranna valda Reiu külla, hanke eeldatav maksumus ilma käibemaksuta on 2,9 miljonit eurot.
Hanke hulka kuulub kõikide teemapargi uusehitiste, rajatiste, haljastuse ning vajalike kommunikatsioonide ja juurdepääsude ehitamine. Samuti tuleb teha lammutustööd ja vajalikud täiendavad projekteerimistööd.
Riigihankel osalemiseks peab pakkuja viimase kolma aasta käive olema ehitustööde osas olnud kokku vähemalt 11,5 miljonit eurot. Hankele pakkumiste esitamise tähtaeg on 18. juuli. Jätka lugemist »
26. juuni 2012 | Sildid: ehitus, lapsed | Teema: Eesti, Pärnumaa, Tahkuranna vald | Kommenteerimine on suletud
Kõik saavad nautida Raeküla männiku radasid oma võimetele vastavas tempos. Tagasi Reiu puhkekeskusse oodatakse suusatajaid hiljemalt kell 14. Seal pakutakse sooja jooki ning algab võitude loosimine. Muu hulgas autasustatakse ka aktiivsemat kooli. Reiu puhkekeskus on omalt poolt välja pannud retke peaauhinna – tasuta saunaskäigu seltskonnale.
Tegevust jagub sel talvisel sportlikul pühapäeval neilegi, kes suusarajale ei lähe. Võimalik on teha saanisõitu, kelgutada, uisutada. Reiu puhkekeskuse kohvik pakub suppi ja muudki paremat. Pärast autasustamist tuleb aga „Tantsupidu suusabaasis”.
Reiu-Raeküla suusaretkega tähistatakse sümboolselt ka aasta möödumist sellest, kui Reiu vanal raudteesillal allkirjastasid Pärnu linnapea, Paikuse ja Tahkuranna vallavanem ning Pärnu maavanem ühiste kavatsuste kokkuleppe, mille kohaselt arendatakse Reiu-Raeküla piirkond kogu regiooni jaoks oluliseks tervisespordikeskuseks.
Tahkuranna valla aastapäevaüritusel-jõulupeol anti valla vapimärk pidulikult üle pool sajandit Pärnumaal ja Eesti muusikarindel tegutsenud dirigendile, pedagoogile ja interpreedile Ilmar Tõnissonile (pildil), teatab Pärnu Postimees.
Tahkuranna vallasekretär Ulvi Poopuu sõnas, et vapimärgile oli esitatud kaks kandidaati, kuid vallal on kombeks anda aastas välja üks märk.
Varem on vald vapimärki välja andnud Eesti Vabariigi aastapäeval, nüüdsest tehakse seda valla aastapäeval.
Aastatel 1992-1998 organiseeris Tõnisson Tahkuranna rahvusvahelisi muusikakursusi, mis 1993. aastast kuulusid Euroopa noorte suvelaagrite ühendusse.
Tahkuranna laagri eesmärk oli anda noortele muusikutele orkestrimängu kogemus ja arendada pillimänguoskust.
28. detsember 2010 | Sildid: tunnustus, vapimärk | Teema: Pärnumaa, Tahkuranna vald | Kommenteerimine on suletud
Valitsus otsustas anda kaitseliidule loa seada hoonestusõigus SA Leiutajateküla kasuks Pärnu maakonnas Tahkuranna vallas Reiu külas Uulu linnaku 12,4 hektari suurune kinnistule, kirjutab Pärnu Postimees.
Endisele Nõukogude armee raketibaasi alale on plaanis ehitada joonisfilmist ja lasteraamatust „Leiutajateküla Lotte“ tuntud tegelaskujudega teemapark. Sealhulgas pääsla, kioskid, Mini-Leiutajateküla, nelja ja poolekorruseline maja (Lotte maja), kahekorruselised majad (Bruno ja Giovanni majad), ühekorruselised majad (jäneste maja, Oskari kuur ja sigade maja), veski, administratiivhoone ja söökla, vaatetorn, matkarada, onnid, maisipulkade masin, purskkaev, laadaplats, kohvik, skulptuuripark, lennumasin jne.
Toimub on kurgi hapendamise töötuba, pakutakse ka teadmisi kurgi marineerimisest. Jagatakse põnevaid retsepte ning võimalik on maitsta osööke, mille üheks lahutamatuks komponendiks on just kurk.
|
OSCAR-2019
|
||
Aastate jooksul erinevaid kasvuhoone tootjaid ja mudeleid proovides oleme leidnud kasvuhooned, mis pakuvad aiasõbrale kõige suuremat kasutusrõõmu.
Kasvuhoone klaasid võivad ulatuda maani aga ta võib olla ka müüril, mis hoiab öösel sooja. Kasvuhoone uksed võivad olla eri suuruses ja mitmes seinas. Just nii nagu soovid.
Tervislik toitumine oli varem väljend aga nüüd on ta hädavajadus, et ellu jääda. Kõige lihtsam on mingi valik rohelisi vitamiiine omale aias ise kasvatada. Kui Sul pole ka oma maja ja aeda pole midagi, meil on portatiivsed kasvuhooned, mille saad panna üles linna rõdule või kasvõi suveks renditud suvilasse. Sügiseks pakid kiiresti jälle kokku ja paned kappi ära. Portatiivsed kasvutelgid.
Belgia Euro-Serre ja ACD on kõige tugevamad ja ergonoomilisemad kasvuhooned maailmas. Ja see pole liialdus.
Paljud kasvuhoone tootjad pakuvad 12 aastast garantiid nagu meie aga ainult meie kasvuhooned on tõeliselt põlvkonna pikkuse vastupidamisega. Igal aastal on just talviste tormide saabumine see tõehetk kui selgub milline kasvuhoone on oma nime väärt. Tee siis õige otsus ja säästa oma raha ja närve.
Euro-Serre kasvuhoone karkassid on tugevast kambrilisest alumiiniumprofiilist, mis peavad vastu tõelisele Eesti halvale ilmale.
Erinevalt kõikidest teistest tootjatest on Euro-Serre ja ACD kasvuhoonete karkassi kõik elemendid kinnised karpprofiilid, mis annab võrreldes tavalise lahtise nurkrauaga (Juliana, Halls ja kõik teised) kordades suurema tugevuse ja parema soojapidavuse.
Kõik Belgia Euro-Serre kasvuhooned on varustatud kas 4mm karastatud lihvitud klaasiga või 8mm polükarbonaatkattega. Aastaringseks kasutamiseks mõeldud Tropic mudelid ja talveaiad on kaetud 14mm paksuse klaaspaketiga või 3-kihilise 16mm paksuse polükarbonaadiga. Kasvuhoone Tropic mudelis kannatab juba taimi ka ületalve pidada.
Meie kasvuhoonete detailide koostekvaliteet on eeskujulik ning kokku panemine on tõeliselt lihtne ja loogiline.
Tegelikult on kasvuhoone kokkupanemise loogika väga oluline. On suur vahe kas veedad oma uue kasvuhoone pakendiga nädala ja vajad kolme sõpra appi või paned kasvuhoone kokku nädalavahetusega ja veedad ülejäänud aja sõpradega grillides.
Samuti oluline eelis Belgia kasvuhoonete puhul on see, et kõik polükarbonaadi plaadid liimitakse otstest kinni. Ühelt poolt hermeetiliselt metallteibiga ja teiselt poolt hingava teibiga. See tagab, et teie kasvuhoone plaadid on puhtad ka paljude aastate pärast. Kui plaadid on otstest avatud, pääseb sinna mustus sisse ning ideaalsetest valgus-niiskus oludes hakkab seal varsti vetikas kasvama. Belglased on kõige peale mõelnud.
ACD on jälle spetsialiseerunud klaaskattega kasvuhoonete tootmisele ja arendamisele. ACD kasvuhoonetel kasutatakse katusel unikaalset jääklaasi, mis kaitseb liigse päikese eest ja seintel 4mm karastatud lihvitud klaasi. Lahendused on igale maitsele.
Taimede seisukohast on kindlasti polükarbonaat parem valik. Karastatud klaasist seinad võib valida näiteks seinamudelitel, aiapaviljonidel ja talveaedadel kui visuaalselt on oluline, et kasvuhoone seinad paistaksid maksimaalselt läbi. Ka sellisel juhul soovitame katuse paigaldada polükarbonaadiga, et pääseda kõrvetavast päikesest ja varjutamise vajadusest.
Euro-Serre mudelitel kasutatakse polükarbonaati, mis ei moodusta sisepinnal tilkasid. Paljud taimed nagu tomat, kurk ja paprika on tundlikud lehtedele tilkuva vee suhtes.
Tellitud kasvuhoone komplekt tuuakse Sulle mugavalt koju kätte ükskõik kuhu Eestimaale nii, et endal pole vaja selle peale mõeldagi. Kogu komplekt on pakitud turvalistesse pakenditesse.
Transpordikulud kojutoomisel on väga erinevad sõltuvalt kasvuhoone suurusest ja asukohast- seepärast tehakse parima hinnaga pakkumine alati personaalselt konkreetsele komplektile. Peab arvestama, et kasvuhooned on pikad ja õrnad veosed, mistõttu nende transport on veidi kallim kui kaubaalusega kive tuua. Õrnad veosed vajavad rohkem hoolt ja täpsust.
Tänu pikaajalisele koostööle ja suurtele kogustele on meil väga head kokkuleppehinnad suurte transpordifirmadega ning suudame pakkuda parimaid hindu kasvõi Muhu saarele viimiseks.
Sul on vaja ainult valida välja soovitud kasvuhoone või talveaia mudel ja lisada ta koos vajalike lisaseadmetega ostukorvi. Ostukorvi lisamisel küsitakse Sinult kontaktandmeid ja tarneaadressi. Võid ka meile lihtsalt helistada või kirjutada ja rääkida oma soovist ja unistusest ning meie kogenud rohenäpud pakuvad just Sinu vajadustele optimaalseima lahenduse. Vahest tuleb konsultatsiooni käigus uusi ideid ja lahendusi, mis kohe pähe ei tulnud ja nii saab Sinu unistus konkreetsemad piirid.
See 6x6m Euro-Serre talveaed peidab endas nii troopika aeda kui mõnusat kohvi joomise kohta. Katus ja osa seinu on kaetud 16mm paksuse polükarbonaadiga, mis tagab kaitse päikese eest suvel ning annab privaatsust tänava suunas. Aiapoolne sein on aga 14mm pakettklaasiga.
Mis võiks olla mõnusam kui jahedal aga päikeselisel kevad- või sügishommikul astuda sooja kasvuhoonesse ja leida eest kohvilaud, koogikesed, ajakirjad.. Loe lähemalt ka -kasvuhoone valimine .
Kasvuhoone hankimine on lihtne. Vali kasvuhoone E-pood lehekülgedelt sobiv kasvuhoone mudel välja ning sisesta ostukorvi. Lisa ostukorvi ka vajalikud tarvikud nagu tuulutusluugi avajad, riiulid, kastmisseadmed või valgustid jne. Lisa ostukorvis oma andmed ja ongi kõik. Seejärel saadame sulle arve ning kinnitame kauba kohaletoomise aja.
Sul on võimalus lasta oma kasvuhoone kogenud spetsialistide poolt kokku panna. Anna meile sellest tagasiside vormi või maili kaudu teada.
On veel üks trend, mis kogub hoogu. Paljud lapsed teevad oma vanematele kingituse korraliku kasvuhoone näol. Oma tarbeks tomati kasvatamisel ei pea kasvuhoone olema väga suur aga oluline on, et kasvuhoone oleks ergonoomiline ja mugav kasutada. Vanemas eas on eriti oluline, et iga asi oleks käe järgi ja iga liigutus oleks asja eest. Kui õhuvahetus ja kastmine on lihtsalt automatiseeritud muutub kasvuhoone pidamine kohustusest mõnusaks hobiks.
Seepärast on keskmise suurusega Maxi mudelid koos automaatse ventilatsiooni ja kastmise süsteemidega väga populaarsed kingitused.
|
OSCAR-2019
|
||
...see kevad. See pilt on "taanlaste" maa peale toomiseks, et nad saaksid lõpuks aru, et meie kevad, erinevalt teie omast, on alles mägede taga.
Ja see on siis mis? Vanuritele mõeldud ergutav viimane jõupingutus või traumeerivate kekatundide jäänuk?
Täna Terevisioonis mure - perearstile on raske löögile pääseda. Olgu öeldud, et probleeme on ikka märksa enam, kuid eelpool nimetet asi siis vaid üks paljudest. Mis muidugi kohe minu kõrvu kriipima hakkas.
Et raha on eraldatud sedavõrd vähe, et saatekülalise väitel saaks tema Tallinnas palgata nädalas 3 tunniks inimese (2 eurot/h) kõnedele vastama. Kui ma nüüd õigesti mäletan. Praegu on siis süsteem nähtavasti üle Eesti selline, et ma pean x kellaajal (no ikka mingil tööajal) helistades pääsema perearsti (või ka pereõe?) otseliinile. Olgem ausad, mina olen seni pääsenud ka, mõnikord on liin kinni, teinekord kutsub pikalt enne, kui vastatakse, aga üldiselt kõik toimib.
Aga igalpool päris nii libedalt vist mitte. Saates olnud perearstil siis keegi alles üks päev pahandas, et kulus tund aega kontakti saamiseks.
Aga mul tekib küsimus, et miks peakski 8 h päevas perearst telefonitsi kättesaadav olema??? See on seesama asi, mis mul juuksed (liigituvad muide pikema alla) püsti ajab poodide osas - miks peavad need olema 7 päevas nädalas ja vähemalt 12h avatud. Okei, kaldusin kõrvale nüüd teemast.
Aga miks ei võikski olla perearstile helistamine teisiti korraldatud? Et ongi mingi eraldi aeg selleks ettenähtud. Ja see ongi aeg, mil arst (või õde, sest ma ei saanudki probleemipüstitusest aru, kas pereõe tabamine on samuti keeruliseks muutunud) vastabki kõnedele, tal ei ole sel ajal ühtegi patsienti kabinetis, ta saab rääkida nimesid ja diagnoose kasutades ja ei pea keegi kolmas närviliselt ootama ning pealt kuulama, millest jutt. Kui see aeg on läbi, siis ONGI läbi. Ja kõik. Lõppeks on meil olemas alternatiivsed abiliinid, mingi perearsti nõuandetelefon, haigekassaga seotud asju võib sama edukalt nende abitelefonilt küsida jne. Paljud saavad head abi internetist, eakamad kodanikud võivad käia mingites kohviklubides suhtlemas. Jaa, ma tean, et nüüd kõik mõtlevad, et ma vihkan vanureid ja et ma olen äkki lihtsalt liiga terve inimene ja ei mõista, kui teistel on tungiv vajadus perearsti kättesaamiseks, aga no kuulge, sõbrad! Istuge seal kabinetiukse taga või kuulake vastuvõtul olles, mis telefonikõnedele nad vastama peavad! Muidugi on palju asjalikke ja õigeid asju, aga nii mõnigi kord on tegemist teemadega, mille võiks ka perearstile ketramata lahendada. Lihtsalt see sissejuurdunud harjumus, et perearst olgu minu jaoks iga kell olemas ja kuulaku kõik mu pajatused ära.
Või näiteks igasuguste analüüside vastuste osas helistamine...Ma olen aru saanud, et on juba olemas arste/med.asutusi, kus see ei toimu kogu vastuvõtuaja jooksul, vaid on asi organiseeritud. Ausalt öeldes ei tea, kas ka perearstidel see nii käib. Minu omal küll mitte - taas võin ma suvalisel momendil toru haarata ja nõuda audientsile, küll traate pidi ent siiski.
Sellega seoses peab mainima, et Taanis toimub see elukorraldus perearstikeskustes ka mingil sarnasel viisil. Et ei ole, et ma oma suva järgi võin helistada nii kell 8 hommikul kui ka 16 pärastlõunal ja eeldada, et arst saabki kohe minuga, ja ainult minuga tegelema hakata. Ma muidugi mäletan, MILLISEKS see üks ainumas tunnike kujunes, aga siiski - sellisel juhul jääb võimlemise ja pingutamise vaev patsiendile. Meie antud hetkel toimuval juhul aga hoopis sellele vaesele arstile, kes peab võimlema kõrval istuva patsiendi ja lakkamatult heliseva telefoni vahet.
Samamoodi ei sureks me ju tegelikult ära, kui enamus kauplusi oleks pühapäeval suletud, või mis? Võiks muidugi väita, et kui ma oma perearsti lähima 10 min jooksul kätte ei saa, siis ma võin jah, ää kooleda, aga samas on ka selle jaoks ju oma tel.number olemas.
Jumal tänatud, et retseptide jaoks ei pea enam arsti ukse taga taidlema, mina olen endiselt kahe käega digiretseptide pooldaja (kuigi ma olen see vanamoodne inimene, eks ole:D) Ma lihtsalt ei mõista, miks on veres see igasugustele muutustele koheselt vastu sõdimine...
Tuleb tõdeda, et järjeraamatutest on esimene alati parem kui teine (muus osas, ühe autori suvaliste teoste puhul see muide ei kehti). Kui ma varem sellele mõtlesin, siis püüdsin vastutuse veeretada siiski lugeja kaela - no et lugeja võtab esimese raamatu kätte, enamasti ootusteta, siis imab nagu puhas ja kasutamata kuivatuspaber kõik endasse ning järgmise raamatu kallale asub juba ilmselgelt kõrgete ootustega. Ja üldjuhul ka pettub, just sel samal põhjusel siis.
Ent seekord juhtus minu enda hooletuse tõttu see, et lugesin raamatuid, mis peaksid siis järgnevuses olema, vastupidises järjekorras. Saan aru, et Tuule vari oleks just kui esimene osa, kuigi kust otsast, sellest ma aru ei saa. Kaldun siiski blondiiniks olemise poole nähtavasti:)
Igatahes selge on see, et Tuule vari vedas mu taas endaga kaasa, minu osaks oli vaid järgi lohiseda ja silmatilku kasutada. Happy end mulle ei sobinud, aga muus osas tõrkeid ei ilmnenud.
Selle raamatu Barcelona meeldis märksa enam kui Ingli mängu oma, kuigi sinaka vinega ja uduseid kitsaid tänavaid kujutlen vaimusilmas sama selgelt edasi. Ja korrusmajade uste juures kas niisama passivad hallid tüübid või siis hädavajalikku jälitustegevust teostavad tüübid on nüüd mõneks ajaks mu silmade võrkkestadele nagu liimitud. Ma koguni jälgin kahtlustavalt ringi liikudes isegi, et kas keegi kusagil ei passi (keda? mind või endiselt Danielit?).
Vahelduseks mõjusid värskendavalt ka tegelased, kes ei ole kuigivõrd reaalsed. No nad ei ole ju reaalsed? Sest selle raamatu juures panid pildid liikuma ja elama pigem linnapildi ja konkreetsete paikade kirjeldused kui inimesed-tegelased ise. Mis on üsnagi tavatu, ma ütleks.
Kohe lausa nii tõetruud pildid tekkisid, et taas kord leidsin end küsimas, kas film ka on? Saate aru film, mina, kes ma filmidest suurt ei pea ja iga kell raamatut eelistan. Ja ikkagi võin mürki võtta, et kui film ka on juba olemas, või kunagi tulemas, siis see jõua raamatule ligilähedalegi.
Päev otsa võrkpalli on... igasuguse tundeelu surm. Higised kehad, pingil istuvad tarkpead, mõned ujuva pilguga "mängijad", õhtu poole üha enam ja enam, ning rohkesti adrenaliini ja võitlusiha, mis mehed ja naised hulluks ajab.
No ja ega vaatepilt ka ilus ole, enamjaolt. J-ga jagatud seisukohad ei saanud ümber lükatud, vaid leidsid veelgi enam kinnitust. Pigem koguni nii, et see piir, mil mehed end käest lasevad, nihkub järjepidevalt ettepoole.
/Oi, kuidas ma tahaks siia hüüumärke laduda, ent pärast teatavaid sõnavõtte ühes teatavas raamatus, ma püüan, VÄGIVALDSELT, end tagasi hoida:)/
Aga no mis mul sellest:) Ma võin mune värvida nädal otsa jutti ka. Pigem on probleem selles, et viletsal sibulasööjal on ka koortega kehv seis...
Et millised tendentsid siis valitsevad selles vallas? Kasvab, kasvab, kus ta pääseb, osa on juba terava noa allagi jõudnud. Nii et selle kribu kraamiga tulen ma toime.
Hullem lugu on tomatitega... Ei, ega ma nüüd taha mõista anda, et ma nii ruttu saaki ootasin:D Aga eile (jaa, ma ajasin ka eelmisel nädalal reha kuumaks ja lülijalgsed liikvele) läks sedasi, et tuli tomatitaimede arvukaks muutunud seltskond pagendusse saata, otseteed kasvhoonesse.
Kõik oli kena ja... kuidagi petlikult ilus ja rahulik. Tõepoolest jooksid silme eest läbi kaadrid, kuidas ma neid iga jumala päev kastan ja poputan ja mõne kena jutukese neile räägin. Sõnaga, happy end, kui nende nahka pistmine ehk välja jätta.
Tänane kastmisaktsioon, mis pidi vältama hinnanguliselt nii 5 minutit, tõi mu maa peale. Lõplikult. Sest see kõik kestis kokku tubli kolmveerandtunnikese, ja oli väga-väga väsitav. Loomulikult kubises kasvuhoone "sõpradest", lisaks oli neil minu jaoks petuskeem tehtud.
Sisse astudes lösutas üks üsna räbala väljanägemisega isend, no selline, keda ma ei vaevu kartmagi, eks ole. Olgu ette öeldud, et lisaks veega varustatusele, oli mul teisigi tähtsaid abivahendeid käe- ja jalaulatuses.
Esmalt läks loosi siis hari. Armetust ja nälginud isendist kasvas midagi märksa suuremat, kelle jõuline ründamine põrandaharjaga osutus tühiseks ettevõtmiseks. Ja milline kiirus, ma ütlen, hullem kui Schumi, ausalt. Ma olen muidugi aastatega omandanud teatava vilumuse nende nottimisega, aga antud juhul pidin ka lage silmas pidama JA õigesti tegin, sest ka seal oli varitsev üksus koha sisse võtnud. Mul ei jäänud muud üle kui sooritada kolmikhüpe üle muruniiduki, grilli ja liivakasti aksessuaaride.
Peab muidugi tunnistama, et üksjagu nutikust neil tegelastel on, sest ta sindrinahk pages täpselt mu tomatitaimede suunas, ju teadis, et neid ma harjaga segi ei peksa. Ei peksnud kah, aga napilt läks.
Õnneks, just nimelt õnneks, oli mul nende jaoks lähedusse varutud ka uinutavaid suss-vusse. Sest kuigi ma eelistaksin nendega never kohtuda, on kohtumine konksu tõmbunud jalgadega ämblikuga iga kell meeldivam kui välja sirutatud karvakoivalisega. Paraku vussutasin ma selle potsikuga põhimõtteliselt tühjaks, üheainsama korraga - palju mul neid suve jooksul veel minema hakkab??? Ja siit ka järgmine küsimus, et milliste lisanditega lõpuks mu tomatid on? Et ehk on sedasi võttes poe plasttomatid siiski oluliselt paremate maitseomadustega ning viimaks koguni tervislikumad:)
No ma ei tea, tõesti ei tea, mis saab. Et nagu iga päev pean nii palju aega kulutama vaenlase hävitusaktsioonidele või.
Ma luiskaksin, kui ütleksin nüüd, et sellega lugu lõppeski. Ma räägin ju, et nad on neetult kavalad ja õelad. Kui ma siis sain (enda teada) puhastustööga ühele poole, tehtud selle, mida tegema läksin, oli mu tagasitee blokeeritud, ja üpris tõsiselt. Mul EI olnud eriti palju variante majja pääsemiseks, ainult see üks avaus, kust puuris minusse oma terashalli sõdalase pilgu mingi eriliselt nilbe tegelane. Tema pilk viitas kergelt laksu all olemisele ja tõesti-tõesti, tema ei olnud ju otseselt uinutavat doosi saanud, aga eks ta haistis (pagan, kas neil eksisteerib üldse haistmismeel?), et miskit jagatakse.
See oli alles esimene päev, ma ütlen. Mis edasi saab, ma ütlen ausalt, et ma ei tea, kohe üldse ei tea. Tänane õhtu tuleb nähtavasti sõjaplaani kokkupanekule kulutada.
Mulle meenub, et viimases Kreeka-raamatus oli juttu mingist taimest, mida nemad seal kasvatavad ning mis hoiab igasugu tegelased eemale. Ent ei mäleta ma taime ennast ega ka seda, kellele täpselt see mõjus. Tõsi, oleks variant ehitada mingi ülevalt rõdult toimiv kastmissüsteem, kuid see ei lahenda muud, mis vaja taimedega vahepeal teha. Ja mis ma tomateid "nopin" siis ka rõdult õngekonksuga või? Nähtavasti pean ikka lõpuks oma toiduvarud rõdul kasvatama, seal ei ole vähemasti nii palju ämblike patseerimas.
P.S. Arusaadavatel põhjustel ei olnud mul võimalik lisaks hädavajalikule tavaarile ka fotokat kasvuhoonesse kaasa võtta ning veelgi arusaadavamatel põhjustel ei olnud mõeldav loo peategelaste (ei, ma ei pea silmas tomatitaimi!) jäädvustamine.
P.S.S. Johtuvalt eelnevast on mul tungiv vajadust ka juuksed maha lõigata, sest olukorras, mil vaenlane ründab mind mitmest küljest samaaegselt(kaasaarvatud lagi), on eriti segadusseajav, kui mõni juuksekarv seljal või käsivarrel kõditab. Mul on tõsiselt palju mõtteainet tänaseks...
Meil on nummid raamatukogutüdrukud, kes mõnikord selguse huvides kirjutavad raamatutesse järgnevuse kohta täiendavaid vihjeid, vähemasti on nad seda varasemalt harrastanud. Tundub, et viimasel ajal on nad oma vihjed kenasti urramisse kolinud, no ja mina iseenesest ka, eks, aga kohati on vanad harjumused visad kaduma.
Kindlasti kõik need, kes minu mälestustes juba maha koksatud, on taas elu ja tervise juures ning mööbeldavad Barcelonas ringi. Kõik vanad on jälle noored ja siledad ning küll neid (minu jaoks) üllatusi tuleb teisigi.
Mul on tunne, et täna on viimane vaikne kevadpäev... Kevad tahab enamasti üsna lärmakalt ligi pressida - esmalt veed, mis liiga valjult vulisevad ja alla järve poole teed rajavad. Hommikuti hulluvad linnud ja koeradki on kuidagi krapsakamad või mõjub viimastele kõik see tuttav kraam, mis lume alt välja sulanud?. Ja siis kõik paljaste nabadega tibinad, ülinapp kunstnahast tagi, 10cm paljast ihu ja siis teksapüks. Kevade saabudes ei liigu sellised isendid enam sugugi mitte ainult paarikaupa, vaid tõmbavad magnetina ligi teisi omasuguseid.
Ja siis äkki tuleb üks teine kahevahel oleku aeg... Kevad, nagu iga teinegi aastaaeg, tuleb ikka ja jälle ootamatult, isegi, kui see tuleb hilja nagu nad tänavuse kohta muudkui halavad. Esimesed märgid näivad kahtlased ja neist ei julge keegi kinni hakata. Kui aga seesugused märgid püsivamaks muutuvad, siis on selge pilt - siit ta tulebki! Hetkel ongi see hetk. Vaikseks teeb selle hetke (ja enne sügist muide viimast korda!) inimeste hõivatus muude asjadega. Näiteks töö ja kool. See on minu rahuaeg, kevadine vaikelu.
Rehad ja labidad otsitakse välja ning aetakse viivitamatult kuumaks. Kuivanud vana muru rünnatakse ägedusega, mis väljendub enamasti vaid Savisaarest või Ansipist rääkides. Aia- ja lamamistoolide alla pesa teinud ämblikutele tehakse koll-koll. Grillid veeretatakse välja ja nühitakse talvine tolmukord pealt. Ämbrid kolksuvad ja kiiged krigisevad (õhtuks on needki õlitatud). Vaiba kloppimine algab hommikul 7 paiku ja ühtalste pisikeste pausidega kestab hiliste õhtutundideni. Järsku on kõigil midagi ka aknast välja raputada, keegi hakkab kindlasti rõdul midagi ehitama ja mööbeldama.
Teisele poole maja ilmuvad pikast puhkusest veel veidi jõuetud, või siis alles sisse töötamata rollerid. Poistel on esmapilgul hooletud sasisoengud (muidugi ainult nendel, kel kiivrit ei ole), mille tekitamiseks on siiski üksjagu aega peegli ees kulutatud, teksade hargivahe lotendab põlvini. Üldiselt sõidavad nad siia vaid homme ja sellest võib järeldada, et nad noored ja rohelised - tulevikus nad enam ei tule:) Roosad rollerid siia tavaliselt ei jõua, sest tüdrukutel on teised ringid.
Ja siis ei tule vaikust enne sügist. Mingi teistmoodi lärmakas melu sigineb ümberringi. Sa tunned, et ei ela enam omaenda elu, vaid kõigi teiste oma ka. Mitte et sa tahaksid, sa oled paratamatult sunnitud. Kõik löövad ju aknad valla, aga keegi ei arvesta, et kajaefekt on kolme maja vahel võimas... sa oled sunnitud kuulma allasurutud raevu käes vaevlevaid pereemasid köögis potte ja panne kolksutamas, pereisasid telekapuldi pärast kaklemas, pensionäre naaberrõdudel vestlemas kõige olulisematel teemadel (hõlmab tavaliselt telekava ajavahemikus 15-20), kusjuures iga lause tuleb ikka üle korrata. Siis muidugi need poisid, kes sel kevadel rollerit ei saanud, veel, nemad taovad palli, saatjaks vürtsikad sõnad, tige sõim ning tumedad pallimütsud...
Kuigi siia peaks nüüd kenasti sobima "Juba linnukesed..." või mõni muu piinarikas lastelauluke, jääb täna see nali ära. Absoluutselt sügisene, või koguni sügisõhtune laul ja kuna sõnad on minu kanaaju jaoks parajalt lihtsalt ja nii neetult head, siis olgu need veel kord ka siinkohal ära toodud.
Taevast sajab asju, imelikke, ma julgeks väita. Hiljem, tõesti vaid paar sekundit hiljem, ei ole ühtegi märki mingist roosast asjast.
Nokitsen veel mõnda aega, ma nokitsen kogu aeg midagi, täiesti haige inimene, ma leian. Ja siis sajab kõrvalmaja katuselt alla midagi, mis meenutab lindu. Või mis ta`nd ikka meenutab, et ikka nagu ongi lind, täpsemalt väike kajakas (kui selliseid on olemas).Aga see va kajakas ei kulge absoluutselt normaalset lennutrajektoori pidi, vaid nagu kukkus maja katuselt allapoole. Ma ei näinud murul küll miskit kahtlast, mida ma seal enne näinud ei oleks.
Samas ma sain eile tuult, see puhus otse mu peast läbi ja nii umbes sada korda. Pööning sai puhtaks, mu meelest. Aga kuidas sinna siis roosas lendlevad asjad ja surnud kajakad said?
Ja jällegi meenub mulle, et nägin täna öösel und, see EI olnud normaalne unenägu, seda ma ütlen. Keegi oli kõigi ustele kleepinud suured plakatid "SDE päästab su!". Logo ja kõik klappis. Ja postkast oli ka reklaami täis, kõik otse SDE pisikeste ja väledate käsilaste pandud. Kõik oli nii puna-punane, et see ajas hulluks, röökiv punane. Ainult ühel erakonnal on normaalsed värvid, seda ma ütlen. Aga punane, no anna minna! Miks ma pidin sellist und nägema ja kõik potentsiaalsed lahedad unenäod maha magama? Mingi SDE pärast....
ja ikkagi ma sain eile tuult...Liiga vara panin mütsi kappi. Kes ei taha sama kurba saatust, kandku mütsi, ma ütlen.
FB-s õhku paisatud mälestuskild tahab välja saada (nagu nad kõik viimasel ajal). Üldiselt väidan ma endiselt, et kõik kordub, kogu meie elu on lihtsalt teatavate tunnete, juhtumiste, tegevuste erinevad variatsioonid. Kohati on need variatsioonid suisa põlvkondadeülesed.
Vanarahvas ei olnud loll, kui sõnastas üle mõistuse lihtsa tõe, et käbi ei kuku kännust kaugele. Tasub meelde jätta...
Täna anti lasteaias kenasti teada, et hambaarst on visiidile tulemas, no nagu iga kevad. Mul juhtus läheduses olema üks kõrvapaar, mis seesuguse jutu peale kolm numbrit suuremaks venis. Nägu ütles seekord rohkem kui tuhat sõna, meisterlik teemavahetus ja sobilikul hetkel eikusagilt ilmunud niidijupike pälvisid absoluutse tähelepanu. Tähelepanuvajadus oli sedavõrd suur, kuivõrd suurt on vaja, et jumala eest ei oleks võimalik enam hambaarsti teemal juttu jätkata ja lapsevanemana hammaste kontrolliks luba anda.
Ja siis mulle meenus, oi, kui palju mulle meenus. Kuidas mõisapark kaotas nii mõndagi oma ilust, kui ma nagu tuulispask ja võimas ragin taga tormasin läbi pargi. Ma usun, et nii mõnigi pikamaajooksu rekord sündis noil päevil, keegi ainult ei fikseerinud tulemust. Kahjuks.
Joosta tuli kaugele ja piisavalt kauaks. Tegelikult tuleb tunnistada, et kõige keerulisem osa oligi selle aja välja rehkendamine, see oli omaette teadus. Kurb, et kõiki nüansse enam ei mäleta:)
Aga mis siis põhjustas sedalaadi käitumist - see oli üksainus pilk kooliaknast välja, eeldusel muidugi, et sa olid õigel hetkel õiget häält kuulnud. Tjah, olid ajad, mil mu kõrv eristas veel Villise mootorihäält (isver küll, hetkel ma isegi ei tea, kas ma Villise õigesti olen kirjutanud:)
Igatahes oli mingi periood, mil Villisega saabus mõisahoovile kohalik arst, ja siis veel üks teine (jaa, mõelga naisenime peale, mis algab Ä-tähega!), kelle täpset ametinimetust ma ei teagi... Igatahes see tandem ei sümpatiseerunud mulle kohe teps mitte. Tegelikult olid ja on nad toredad inimesed, aga see nende amet oli pehmelt öeldes judinaid tekitav. Meil oli mingi oma loogika, mille järgi me saime aru, mida nad siis s e e k o r d tulid tegema. Mingid protseduurid olid nagu talutavad või veidi isegi naljakad, aga kõik, mis puudutas mingit mustuseproovi võtmist, oli totaalne out.
Ja kui see kõik oli veel leebe kohtlemine, siis ma mäletan, et selles eas oli mul mingi äärmiselt isiklik ja oma teema süstimisega. Ja no need vaktsiinid olid ju õndsal nõukaajal raudpolt kindlad asjad. Oleks keegi mulle muidugi vaevunud andma täpse ülevaate vaktsineerimiskavast või kuidas iganes seda plaani nimetatakse, oleksin teadnud end veidigi ette valmistada, et millal oleks targem oma nägu mitte näidata. Või oleks keegi tilgutanud mulle väärtuslikku siseinfi, millal kaks valget kitlit jälle end ilmutavad, oleks palju muret vähem olnud.
Ma nagu mäletan, et mõnikord panin putku, kui selleks otsest vajadustki ei olnud. Et miski reetis saabuvat vaktsiinilaadungit ja siis hiljem selgus, et ikka ainult mõõdavad-kaaluvad. Mõnikord õnnestus läheduses redutada ja esimestelt "õnnelikelt" ruttu teavet hankida. Lisaks oli mingi süsteem, et mis järjekorras meid sisse kutsuti ja siis tuli leiutada mooduseid enda hilisemasse gruppi sokutamisega.
Peen ja keeruline kunst igatahes. Üldiselt oma süstid ma vist lõpuks kõik kätte sain, nii et tühi töö ja vaev selle jamaga.....
"Me kuulsime Marinat enne, kui nägime. Usun, et ka ülejäänud Metamorfosi./.../ Hetkeks kujutasime ette, kuidas vaene loomake on püünise julmade hammaste vahele lömastatud jalga pidi kinni jäänud ja jookseb verest tühjaks. Kuid meie mail metssigu pole, veel vähem püüniseid. Möire kõlas uuesti. Tundus, et see kostab Nikose maadelt. Tema majast. Tema rõdult. Marina kõrist, kes oli terrassil ja millegi peale väga-väga vihane."
"Kaheksajalg on väga tark. /.../ Igal kaheksajalal on oma väike koobas. Sellepärast ma käisin kaljude taga. Koobast pole lihtne leida. Nad tulevad välja ainult siis, kui toitu näevad. Peitupugenud kaheksajala leiab merepõhja uurides. Kui näed väikseid kalaluid või vähikoorikuid, siis tead, et kaheksajalg on seal einestanud."
Nikose suus kõlas see ülimalt lihtsana. Mõtlesin, et minul võtaks see kümme aastat aega, enne kui oskan eristada kaheksajala viimast einekohta ülejäänud merepõhjast, kuid ma noogutasin targalt kaasa.
"Siis järgneb keerulisem osa. Sa pead kaheksajala urust välja meelitama. Nad on väga ettevaatlikud. Ainus moodus nende välja meelitamiseks on näidata midagi väga maitsvat nagu näiteks krevetid. Nad himustavad krevette. Kuid sa pead panema kreveti loomulikult ujuma. /.../ Ja sa pead saama kaheksajala koopsasuust kaugemale välja. Kui ta ainult natuke nina välja pistab, siis pole loootustki."
"Kui saad kaheksajala koopasuust piisavalt kaugele, võid kasutada oda, kuid sa pead tabama pead. Sellest ei piisa, kui ainult jalga tabad."
Niisiis seisab Nikos oma merepinnal ulpivas vannis ja tabab odaga kolme meetri sügavusest kaheksajalga. ja sihib pähe. See kõlas nii lihtsalt."
Tõesõna, lugedes selliseid raamatuid pole mul reisida vajagi, see on nii ehe. Pitsike ouzot ja souvlaki lisaks, ning olekski täismäng.
"Ingli mäng" on raamat, mida ma ise ei loeks. Vähemasti lühikese tutvustuse põhjal. Mitte kunagi. Natuke põnevust, natuke õudust, natuke liiga palju fantaasiat. Natuke absurdi. Natuke... kõike.
Ja sellest natukesest piisaks, et ma seda kätte ei võtaks. Sest see kõik on absoluutselt mitte mina.
Aga soovitused loevad:) Tuleb taas kord tõdeda. Ja ma võtsin selle, oma pisikestesse valgetesse pihkudesse. Ja lugesin. Nii, et nimetissõrmed punetasid ja vorbid olid taga (jah, mul on komme hoida igasuguse kaalu ja suuruse ja kaantega raamatuid peos, ja et raskuskese jääb nimetissõrmele). Mõnikord mõtlen, et peaks pilti tegema, millised mu nimetissõrmed välja näevad lugemise tagajärjel. Ma nimetaks seda kahjustuseks, raudselt.
Igatahes ma võtsin "Ingli mängu" kätte. Ma mõistsin esimesest leheküljest alates, millega tegemist on. Ja lugesin, ikka ja jälle, sest teie, kallid lugejad, ju teate, mida tähendab põnevus. See OLI põnev, haarav, tõmbas lugeja oma konksu otsa ja natist kinni haarates, vedas kaasa.
Muidugi, Barcelona, juba see nimi ainuüksi, oleks võinud mu võtta kaasa ja muud ei oleks vaja olnudki:) Aga olgem ausad, lugu ise oli võimas, võttis samuti sinust kinni ja läks aina edasi ja edasi, vaatamata tagasi. Ma olin vihane ja ikkagi lugesin.
Tegelikult ma tundsin suisa lõhnu ja nägin pilte silme ees, kuigi ei tahtnud. Tahtsin endale öelda, et see lugu on täielik jamps, väljamõeldis, haige vaimu luul, aga see ei olnud. Need meetrid, kui oli tarvis põgeneda, põgenesin ka mina. Ühes peategelasega.
Aga ühes kohas, üsna alguses, oli ajaga käidud ringi veidi vägivaldselt, ka see oli autori tegu? Ma ei tea, ma olen lugemiseks üdini rikutud, ma loen nüüd kahjuks (igavesti vist) raamatuid teistsuguse pilguga. Igatahes faktivead jäävad mind kummitama, kuigi võiks ju neist mööda vaadata. Kes näeb teatrikunsti telgitaguseid, selle jaoks saab teatrimaagia rikutud ja sama kehtib vist ka ise raamatu kirjutanutele - enam iial ei loe sa raamatut nii nagu varem... Sa näed seal seda, mida oleks parem mitte näha, traageldusi, ja palju.
Ma olen lugenud interneedusest, et mõned lugejad unistavad minna samadele tänavatele, leida samad majad ja paigad, näha seda kõike oma silmaga. Mina mitte. Ma tean, et lugedes on alati kõik pildid selgemad, teravamad, tõesemad ja paremad...Reaalsus on kahvatum. Tegelikkus ei ole nii ilus, ma mõistan. Mulle meeldivad raamatud ja jäävadki meeldima - film ja reaalsus ei saa iial, MITTE IIAL, järele. Ärge veenge mind, palun!
Sest Barcelona on Barcelona, sõltumata sellest raamatust. Ja ma ei taha, et miski rikuks raamatu üldmuljet ja mõju. Aga lõhnu ja aistinguid, neid tahaksin tunda.
Ja kuigi see raamat ei ole minu, üdini minulik, siis ma ei tohi ühtegi paha sõna öelda, sest kui ma ütleksin, siis tekiks küsimus - miks ma selle lõpuni lugesin:) Sest ma lugesin ja olin selles kinni. Mitte Cristinas, mitte peategelases, mitte Corellis, aga... vist selles torniga majas... Vist.
Pärast raamatu lugemist on mul Barcelonas käinutele hoopis teised küsimused varuks:) Sootuks teised, te mitte ei aimagi:) Aga ühel päeval ma küsin...
Voldemar Kolga oskab midagi, mida üks keskmine eestlane ei oska - olla sõbralikult kriitiline ja anda (ka negatiivset) tagasisidet sel moel, et adressaat ei solvuks. Nii kirjutab viimane EN ja minu mõtted viis see kohe taanlastele.
Sest no neil on see oskus ka kenasti väljaarenenud. Ma olen sageli mõelnud, et millest see tuleb, see nende ma ei teagi kuidas seda nimetada? Neid olukordi kõrvalt jälginuna on jäänud mulje, et ei kritiseerija ise ega ka kritiseeritav ei tunne end halvasti, ei solvu, ei tõmbu kaitsesse.
Aga miks siis meie nii hästi ei oska? Kas siit jõuab taas vaimse vägistamiseni, mis meil koolides on toimunud kes teab, mis ajast alates? Õpetaja on kõikvõimas jumalus ja õpilane peab olema madalam kui muru. On üks tõde - õpetaja oma. Kena, kui see ka õpiku omaga kattub. Ja loomulikult see, mis õpikus seisab, peab olema ideaalselt pähe tuubitud. Meid on õpetatud, et ei ole mitut tõde, vastu vaidlemisi ja vabalt arutlemisi.
Ehk just sealt tulenebki meist paljude suutmatus suud lahti teha. Mõnel juhul käitumegi kui iseseisva mõtlemiseta nukud - ei mõtle, väljaütlemisest rääkimata. Teisel juhul pomiseme küll, kuid pigem omaette või mõne üleaedsega. Ja kui siis üks väike osa teebki seda valjemal häälel ja õiges kohas-õigel ajal, siis kukub see ikkagi välja kuidagi kibedalt. Jääb endale paha maitse suhu ja enamasti saab ka teine pool asjast vildakalt aru, võtab kuidagi isiklikult.
nt mul on siiski häämeel, et selles EN artiklis, kus kõne all olid esmajoones teised teemad ja see igavesti kukil püsiv teoorjuse tunne tuli sisse seoses intervjuu toimumise kohaga, ometigi märkimist leidis.
Teater on üks kole nähtus, püünis, millesse langeda ja millest välja rabeleda. Mõni langeb jäädavalt ja suudab sellega leppida. Teine langeb, ent ihkab pääseda ja nii ta ses suletud nõiaringis sipleb. Tunlikumad natuurid on sunnitud loobuma. Kultuuriakadeemias õppides imestasin-imetlesin ma näitlejahakatiste meeletut töövõimet. See oli uskumatu! Nad olid hommikul esimeste ja õhtul viimastena majas - neil ei olnudki ELU, igatahes mitte muud elu peale teatri. Nad lävisid peaiselt teiste teatritudengitega, "vabad hetked" veetsid teatris jne. Kuidas nad hulluks ei läinud, ma ei saa tänini aru.
Võib-olla ma loen valesid asju, aga sellest ennastsalgavast tööst ja orjusest ei ole vist palju kirjutatud. Seda siiramalt mõjuvad Ashilevi kirjad teatrile. Siin on armastust, ent ka vihkamist. Siin on jõudu ja pulbitsevat energiat, ent ka väsimust, loobumist, selja pööramist. Siin on ausad mõtisklused ja siseheitlused.
Kõigi nende sisekaemuste taustal saab teatri telgitagustega mitte kursis olev lugeja jälgida ja kaasa elada ühe etenduse valmimisele, näitleja seisukohalt vaadates, mitte üldisemalt. Eri linnade vahet pendeldamised, tegelasega samastumised, igapäevaselt rollide vahetamised, teatri- ja pereelu ühildamised, proovid jne, jne. Võrdlemisi põnev, peab tunnistama.
Olindast lahkumist jääb saatma (nagu kaugetel reisidel ikka!) ATMi otsing. Pikad ja rasked ponnistused tipnevad sularahaautomaadiga... apteegi tagumises otsas. See oleks küll viimane koht, kust ise oleks taibanud otsida, aga lahked ja vastutulelikud umbkeelsed olindalased avitasid meid :) Turismiinfos käime ka, ent seal inglise keelt ei kuule, seega pole meil seal suurt teha. Lennuk ootab!
Lennujaamast ei mäleta ma midagi. Ja sel on kindel põhjus. Algas see sellest üldisest looklevast check-in´i sabast, kus oli jaakjõerüütlik mees, kes vilistas ja ümises vaheldumisi laulu "´Cause I love your smile". Ja mida kauem tema ümises, seda enam see mind muigama ajas. Kui lõputu järjekord minevikuks sai, lootsin ta kaduvat. Juhtus aga nii, et ta sattus meiega ka samasse passikontrolli, jälle see laul. Ka samale lennule sattusime, ent õnneks leidis ta seal ootesaalis uue "ohvri" ja ma pääsesin.
Salvadori (linn, mitte riik - ma mõistan, et sellega on segadust) jõuame õhtupimeduses. Kuna see on meie kahekesi seikluse algus, siis muidugi me peamegi sinna pimedas jõudma. Esimene šokk on juba lennukis maandumisel, kus me järsku adume, millisesse suurlinna me siiski saabume (olgu öeldud, et see osa reisist sai viimasel hetkel ja kiiruga reisikavva lülitatud). Pikk ja lai ja lõputa on see kõrgete karpide meri ja siit me tahtsime rahu leida! Rahu my ass! Kuigi meie seiklusjanulised hinged unistasid bussist, oleme siiski sedapuhku ratsionaalsed ning valime takso - jumal kõrgel olgu tänatud! Isegi pööraselt kihutades on see teekond lõputu. Taxista kihutab nagu hull, autouksed on kindlalt lukus, raadio üürgab, juht ise üürgab veelgi valjemini, ta mõistab, et meiega on võimatu keelebarjääri tõttu suhelda, ent ainus teema, mille puhul ta ei suuda end tagasi hoida, on muusika, lauljad, laulusõnad - neist vatrab ta vahetpidamata siiski edasi. Püüab meid, lolle, harida.
Emotsioonid vahelduvad üles-alla, ülalt paistnud sopiline rannajoon kahvatub magalarajoonide kõrval, siis vilksatab rohelust, kuid kohe jälle lõputud slummid ja ummikud, mitmerealised maanteed ja nii kümnete kilomeetrite viisi, kuigi peaks olema juba "linn". Viimaks paistab midagi vanalinna moodi... ent kerjuste ja gräfitit täis õudsete majade rodu ei taandu, kahtlased inimmassid ja iga tänavanurga peal politseipatrullid. Hirmus mõnus tunne :)
Ja kõige selle taustaks taksojuht, kes ei leia õiget maja - jeee! Taksojuht on meie kujutlustes nimelt see asjapulk, keda võiks parimaks linnatundjaks pidada. Majade numeratsioon on mõnusalt loominguline ja vaba, millest siis lähtuda, pole aimugi. Igatahes sinna mäe otsa me jõuame ja tänu taksojuhi ennastsalgavatele infopäringutele ka õige majani saame.
Taksojuhist sai selle kolmveerandtunniga siiski omamoodi usaldusisik, nüüd, mil ta meid üksi jätnud, alles läheb jamaks. Oleme sisse astunud vanalinnamajja (selline britilik, tänavalt vaadates kitsas, läbilõikena siiski pikk) ja ühes selle astumisega ka ajas tagasi rännanud. Ruumid on igati ajaloohõngulised, ka sisustuselemendid ja pisidetailid rõhutavad seoseid minevikuga, isegi tikanditega voodipesu on välja võlutud kuskilt. Aina astmed, sopid, tolmunud koloniaalaegne vanavara. Vaade järsult mäeveerult ja avaralt terrassilt siiski super.
Kui see on ühe keskmise majutusasutuse dušš, siis ma ausalt tahaks näha, millised juhtmerägastikud neil kodustes tingimustes on :)
See on tegelikult väga imelik maja, natuke kummituslik. Selle piire on suht võimatu hoomata, nagu juba eelpool mainitud, siis ka sopiline ja tolmunud. Seal nagu oleks elu, aga samas ka mitte. Kuskil on näha suuri reisikohvreid, ent ei ühtegi hingelist. Köök on meie toa lähedal ja millal iganes sinna sisse kiigata, on kõik asjad kappidel nii, nagu oleks keegi just äsja seal midagi valmistanud, kuid ei ühtki hingelist. Mingid liikumised on, aga kedagi nagu ei kohta. Eelnevast meilitsi suhtlusest saime aru, et maja peremees on prantslane, kes abiellunud kuubalannaga ja nii nad seda majakest peavad. Kohapeal selgub (ikka meilitsi suheldes), et tüüp elab väikse pojaga hoopis 500 km eemal ja tema nääpsuke ja äratrööbatud naine on maja peamine boss. See tähendab siis, et umbkeelne boss :) Näha teda praktiliselt ei ole, seega murede korral kirjutame prantslasele, tema kontakteerub oma abikaasaga ja siis imbub too kuskilt salapärasest nähtamatust kohast järsku välja ja üritab teha, mis vaja. Kuubalannal on abiks ka mingi kohalik kutt, kes tundub rohkemat kui abiline olevat. No ei tea neid teiste põnevaid peresuhteid, eks ole :)
Paraku see nädalaks võetud öömaja hakkab siiski õige ruttu närvidele käima. Peaasjalikult on põhjuseks kuumus - elada kannatab vaid hommikupoole ööd mõned tunnid. Vana tuttav WC-ummistuste teema on ka endiselt aktuaalne. Mingi rusutus ja trööstitus on siin igast nurgast vastu vaatamas. Ja kuigi kõrgel on tore, siis saadab meid jätkuvalt mäe otsas lõksus olemise tunne. Päikese loojudes tänavale naljalt minna ei söanda.
Kaks ööd peame vastu, siis suundume Barra kanti bookingust leitud hotelle üle vaatama. Isikupärased öömajad on küll alati meie esimene eelistus, ent ilmselt ei ole Salvador nende nautimiseks see kõige õigem koht. Prantslane kukub ülbitsema ja ülejäänud 5 öö raha tagasi ei maksa - me põgeneme :)
Linna jõudes oli raekoja plats alles, ent puhtas ilusas emakeeles ei rääkinud ega laulnud seal enam keegi. Käis hoopis festival Feel Russia. Tõsi, üllatuslikult hea programmiga.
Tõsiselt korralik meditsiiniosakond. Kuigi... no mina ei tea, kas see siin alumisel pildil ikka on med.protseduuride läbiviimiseks mõeldud riistapuu - kahtlaselt piinapingi moodi näeb välja.
Nii, nüüd keerab see blogi üldse naljakasse suunda. Mingit ilunurka siit ju enamasti ei leia, aga vaat täna teeme erandi. Ja see erand on õige karm - ei mingeid ilutooteid, ei mingeid pisikesi salajasi ilunippe ega muud süütut kraami. Läheb retsimiseks!
Microblading (see ei ole mingi infotehnoloogiline surra-murra, kuigi see kõlab küll nii). Põhimõtteliselt kohtad sa seda sõna siis, kui sul kas ei ole kulme või sa pole olemasoleva materjali või kujuga rahul ja siis... puhuvad fanfaarid ja sa saadki need kulmud, just sellised nagu sa tahad või nagu selle ala spetsialist sulle soovitab. Praegu kavatsen ma rääkida sellest, mis on poolteise tunni jooksul ENNE neid fanfaare :) Ja natuke ka pärastisest.
Mul on isegi kuuldavasti mingid enam-vähem Harju keskmised kulmud ja parematel päevadel võiks ka tumedusega rahul olla. Aga alati on olemas halvemad päevad. Minu esimene halb päev oli viis aastat tagasi Nizza piltidel, kus ma nägin välja nagu kulmudeta memm :D Tekkis dilemma, et kas hoiduda päiksest ja omada normaalset kulmutooni või siis... Kulme võiks muidugi ka niisama värvida, ütlete teie. Mina ütlen, et ei viitsi. Nii lihtne ongi. Neid igakuiseid asju koguneb ju lõpuks nagunii piisavalt palju.
Poolpüsimeigini jõudsin ma oma otsingutega alles hiljuti. Peab kiitma, et minu valikusse jäänud asutus on suutnud oma tooteid ja teenuseid hirmus hästi reklaamida ja ilmselt on seal ka piisavalt profid tegijad (nii turundustiim kui superkoolitaja ise oma tööga). Eriti kaua ma neid mõtteid heietada ei jõudnud, kui Universum (Universum kandis sedapuhku nime facebook :))) ise saatis mulle signaali sinna koolitusele katsejäneseks minemise kohta.
Ma sain kõik oma saare-mandri-kirjatöötähtaegade-graafikud klappima ja kõik paistis sujuvat ja siis tuli välk ja pauk, et enne protseduuri ei tohi 48 h alkoholi tarvitada. Ma siis läksin Pärnusse ja tarbisin nii protseduurieelse kui ka -järgse keelu jagu jooki kohe korraga ära. Kahjuks juhtus see olema just see spaa, kus hommikusöögi kõrvale cava´t pakutakse. Baaah, kujutate ette mu nägu hommikul, kui kõik Läti ja Soome mammid kulistasid mullijooki ja ma pidin apelsinimahla taga hapu näoga istuma :)
Edasi pidin ma siis laupäeva õhtul, kui ülejäänud linn ennast peomeeleollu sättis, end Rotermanni poole lohistama. Ja ma ei liialda, ma tõesõna lohistasin end vaevaliselt, sest... Eks mul paar jänest ikka passis püksis ka. Pole elu sees ju tätoveerinud end, nii et ega võrrelda ei olnud ka millegagi. Korraks oli kiusatus otse edasi kasvõi suvalisele Soome laevale minna ja Tallinnale (ja koledate terariistadega toredale kulmuspetsile) tagatulesid näidata.
Kuna enne protseduuri olid asjad selgeks räägitud, no et käed-jalad seotakse nahkrihmadega kinni, tropp pannakse suhu, verd pritsib laelampidele jms, siis oli õige eelhäälestus olemas. Mul nimelt peab eelhäälestus alati kõige hullemaks olema :) Kuna tegemist oli koolitusega, siis selle plussiks oli rohkem juttu ja selgitusi kui muidu. Kuigi see oli inglise keeles, siis nüüd on mul vähemalt microblading´u-alane terminoloogia omandatud :) Ja iga hetk, mil mul tuligi peale brrrr-tunne, lohutasin end sellega, et mulle teeb siiski proff, aga nende järgmiste laborihiirte peal hakkavad need kaks õpilast kätt harjutama (see lohutus oli muide überefektiivne!). Harjutamine harjutamiseks, aga nagu ma aru saan, siis on selle protseduuri juures oluline ka kiirus (just selle retsimise osa juures), sest piinatud piirkond paistetab ju mingil määral üles, mis omakorda teeb ühel hetkel jätkamise keerulisemaks. Nii et liiga aeglaselt ei ole hea toimetada.
Esmalt mõõdetakse ja uuritakse sind igatpidi läbi, millimeetri pealt pannakse ma-ei-kui-mitu punkti (aga äkki 6?) paika. Edasi on kulmuspetsil erakordne võimalus elada välja oma kunstilisi ambitsioone joonistades sulle võikalt tumedad ja laiad kulmud. Sellised need õnneks lõpuks siiski ei jää, õiged kulmud tehakse ikka nende võigaste joonte sisse. Kogu tulemus mõõdetakse veel nutiajastule sobivalt ka mingi rakendusega üle.
Ja siis tuleb kõige ägedam osa, senine oli kõigest huumorinurk, nüüd on aeg tõsisemateks katsumusteks :) Esimene välimine tiir tehakse nimelt ilma tuimestuseta, ajeee. Mis tunne on? Tunne on nagu... nagu tuleks neli leivalõikamisnuga (seda sakilist, eks!), mis on viimased neli aastat teritamata ja ehk õige pisut roosteski ja hakkaks rõõmsalt su kulmudel tantsu lööma. Või kui sa nüri noaga üritad seaprae kamarale ruudustikku peale nüsida. Kui teil nüüd hirm naha vahele puges, siis võin samas lohutuseks öelda, et pisar jäi silmanurka tulemata (kulme kitkudes see mul jällegi kipub tulema). Ja põhimõtteliselt on hambaarsti juurest siiski palju hullem tunne :)
Kuna edasine toimub tuimestusega, siis on tunne umbes nagu kitkumisel või pliiatsiga nahale joonistades. Tõsi, lõpupoole on ilmselt nahk juba veidi kurnatud kiusamisest ja tekib ebamugavam tunne, kuid see on igati talutav. Lõppeks ongi see kõik ju vaid tunne, kole vaatepilt jääb ju laual lebaval "ohvril" nägemata. Kuna tegemist koolitusega, siis mina sain kogu selle õõvastava vaatepildi verbaalselt kraesse (no et ma veritsesin rohkem kui tavaliselt on ja üldse palju sellist verist juttu :) Õnneks mind sellised jutud ajavad vaid naerust pupsuma ja kahtlaselt itsitama. Igatahes, kui järgmine kord peegel kätte antakse, siis verd ei ole enam kusagil. Nii et, kui te kardate verd, siis pole probleemi - teie seda nii ehk naa ei näe. Kui te tahate aga ise seda teenust pakkuma hakata, siis... no siis peate arvestama, et te iga jumala kord microblading´ut tehes ära minestate :DDDD
Kuigi lõpptulemus on näha tubli rasvane kuu ja üks järelprotseduur hiljem ning esialgne pilt pigem koledapoolne on, siis minu arvates see asi nii hull küll ei ole. Kannatas täitsa avalikult läbi kesklinna koju minna. Tunnistan, et ma küll tabasin end korduvalt ette kujutamas, kuidas verejoad silmisse nirisevad ja vastutulevad inimesed näost kaameks tõmbuvad ja lapiti trotuaarile prantsatavad. Seda ei juhtunud. Kahjuks.
Tõsi, kodus ma avastasin, et nägin välja nagu pesuehtne Tahmanägu :D Pigmenti või mis iganes asjandus see on, seda oli ikka veidi siia ja sinna nahale jäänud (see tuleb kergesti pühkides ära).
Praegu kirjutades on möödas vaevalt ööpäev ja peab ütlema, et midagi ei valuta, ehk kerge kihelus on vaid. Õlitades on veidi valus, kuid ei midagi hullu. Paistetus ja turse on taandunud, õrnalt nahk punetab. Fotosessioonile ja aastalõpuballile vast ei läheks, aga välja rahva sekka täitsa vabalt :)
P.S. Mõned tunnid hiljem praamil lugeda üritades olin kimpus väikeste poistega, pressisid end vägisi mulle külje alla, küsisid nime ja vanust ja tegid muidu tutvust. Alul olin veidi imestunud, kuid hiljem mõistsin, et ma näen nende kulmudega hetkel tõesti nagu kloun välja ja küllap sellest ka minu enneolematu populaarsus praami lastenurgas :D (Olgu, õige pisut mängis selles rolli ka Hallooo, kes üritades minu kulmudega võistelda, ronis alatasa sealse posti otsa).
Oma mahlakaimat sarkasmi pritsides tahaks visata mõne nalja teemal kuus kuud pärast reisi muljete kirjutamise kohta. Põhimõtteliselt on mälust juba piisavalt kustunud, pliiatsi jäljed märkmikulehtedel kahvatumas ja piltidest pole minu jaoks nagunii suurt tolku olnud.
Noronhalt tulek tõi endaga kaasa kergenduse ja põnevuse. Kergendus mingist omamoodi sunnitud paigalseisust ja põnevus eesootavatest seiklustest. Sest edasi jätkasime teekonda kahekesi. Ma juba peaaegu et hakkan mõistma nende rännusellide adrekat, kes alailma üksi-kaksi ümber ilma kulgevad - see o n teistmoodi tunne. Euroopas kolades sellist tunnet ei ole, sest siinsed inimesed ja paigad on suuremas plaanis väga meielikud, sarnased.
Brasiilia aga hakkas oma erinevaid külgi vaikselt näitama. Tõsi, suure kambaga ringi liikudes sügavamate soppideni ikka ei jõua, nüüd aga tuli teistest lahku lüüa. Iseenesest sürreaalne tunne pärast paljusid päevi koos seista pagasilindi ääres ja... siis minna. Lihtsalt hakata astuma ja eemalduma. Eesootav tundmatus muutus hoobilt tundmatumaks.
Recife on üsna masendav linn, ega sinna ekstra vist keegi reisigi, paraku on see kavalalt lennuliinidesse sisse lülitatud. Noronhale minekuks ja sealt tulekuks pea ainumas valik. Siin on kilomeetrite viisi pilvelõhkujaid üksteise küljes kinni, teise äärmusena lõputud slummed.
Nädal tagasi me kesköises Recifes juba seiklesime, nüüd siis õhtuses, seevastu pikemas retkes. Kuna lõpuks on käes hetk, mil ei pea kulutama aega kaheksa inimese üksmeeleni jõudmiseks, otsustame end voolul lasta kanda. Ehk et metrooga kuhugi selle lõputuna näiva linna keskusesse. Metroorongides käib meeletu bisness, müüakse kõike, elusolendeid siiski õnneks mitte. Söödav-joodav, majapidamistarbed ja iluasjakesed ja muu pudi-padi. Kogu selle padajanni vahel sõeluvad veel mingid usumehed ringi ja karjuvad oma maailma päästvat sõnumit.
Aga mis iganes rahvahulgad siin ka liiguvad ja mis iganes siin tohuvabohus toimub, üks on selge - inimesed on äärmuslikult abivalmid. Kuigi inglišit ei pursi keegi, isegi mitte meie esimese klassi juntsude tasemel, siis kogu oma kehakeelega aitavad nad nii kuis saavad. Saame aru, et bussijaamast meile vajalikku bussi ei leia ja meil tuleb kaugemale hängima minna. Kuhu - ei tea. Me oleme valmis alla andma oma seiklusjanule ja takso võtma, aga neid kuradeid nagu kiuste ei ole mitte ühtegi. Õhtu pressib ka peale nagu pagulased Euroopale. Suvalises bussikas hakkama siis katsetama. Bussid peatuvad korraks, kirju peal ei ole, keegi midagi ei oska rääkida, kiirus on ka meeletu. seega iga bussi liginedes peame täiel volüümil karjatama Olinda ja siis lootma, et keegi meid kas takistab või just suunab sellele bussile minema.
Igatahes mingisse bussi me saame (meil on ju kohvrid ja neil on ju need...eee...roostes ja lõgisevad ja ülikitsad pöördväravad),keegi umbkeelne üritab meie õigesse peatusesse suunamise enda peale võtta. Kahjuks on meil bussis korralik vahemaa ja seega peame puhtalt tema ilmekatele žestidele lootma.
Bussisõit kestab nii kaua, et tundub, et selle ajaga peaksime olema juba korda kolm seal Olindas ära käinud. Kahtlused, et oleme sootuks vales sõiduvahendis, on samuti kiired tekkima. Väljas on kuradi pime ja kuradi tugev vihmasadu, taksosid märkame nii vähe, et ükski suvaline koht ei tundu ka sobiv maha astumiseks. Nagu sellest vähe, lahkub ka meie päästeingel bussist. Ta küll vehib näppude ja varvastega midagi, ilmselt alles jäänud peatuste arvu või muud sellist toredat, aga me pole selle mõistmiseks piisavalt kirkad pliiatsid.
Ja siis me astume sellest, juba turvaliseks muutunud bussilt, tumehalli ja läbimärga tundmatusse. Misiganes märke me kahepeale akendest välja vahtides ka ei lugenud, tundub, et nüüd on see aeg käes, mil tuleb minna. Sel hetkel me küll juba usume, et tulimeõige bussiga ja õiges suunas, ent kasOlindani on maad veel 1 või 10 km, sellest pole meil küll aimugi.
Tihedas sajus leiame neiu, kellelt käye ja jalgadega selgust nõutame. Satub noor ja edumeelne tüüp, lisaks innukale noogutamisele(järelikult oleme õiges asulas - Jumala abiga ilmselt!), teab ta inglise keeles olulist sõna - red. Noh, see suur et,meie öömaja peabki punast värvi olema. Tadaaaa! Me kukume tema juhatatud suunas kütma, järjekordselt teadmata, kui palju maad minna on (me küll püüdsime seda oma parimas kehakeeles küsida, entilmselt on meil veel arenguruumi :D).
Ja siis, vaevalt paarsada meetrit ja seal ta ongi! Meie sissepääs tsivilisatsiooni. Sõbralik teenindus, puhtad ruumid, toimiv tualett, lai voodi, sipelgavaba tuba, töötav kondikas...Rohkemat ei oska tahtagi.
Õnn laekub meie õueleaga hommikul sööma mines. Hüvasti valged saiamäed! Muna! Kanaliha! Sink! Isegi bataat ja kassaava panevad mu suurest õnnest paarishüppeid tegema :) Munapuder pole eales varem minult pisarat välja meelitanud.
Aga ega ükski õige brasiillane sellega lepi, et sa tapioca jätad söömata. Noronhal said "normaalsel" ajal sööma tulnud kohalikud ööbijad seda samuti (ma ise nägin ühel hommikul, kui ei läinud ei sukeldumislaevale ega mööda saart kondama), ent meil seda "õnne" ei olnud. Siin aga ei taha hommikune adminn meid enne rahule jätta, kui nende üüratust valikust oleme endile need hõrgutised tellinud. Hõrgutiseks nimetan ma seda muidugi pika hambaga - no ei saanud neist nii ruttu minu lemmikut. Kui üks asi aga ei ole veel su lemmik, siis on mõistlik muidugi valida kõige utoopilisem variant. Ehk siis juustu- ja kookosetäidisega.
Näeb ju suht nilbe välja? No igatahes selle täidisega maitses üsna hästi.Juust päästab ikka iga toidu :)
Ja võrkkiiged, eks ole! Kui keegi meile Lõuna-Ameerikast räägib, siis esimese asjana kargavad meie silme ette just need naudingutepesad, nii mõneski kohas nendes lausa ööbitakse. Meie teele aga oli neid seni kahtlaselt vähe jäänud.
Kui paljudel teist on roosad kanalisatsioonitorud?! Džiisas, see oleks iga Barbie unelm ju ja kellelgi suvalisel Olinda tüübil on s e e olemas :)))))
Värvi selles linnas juba on, seda ma ütlen. Kuigi Noronhal juba sai veidi harjutud nende särtsakate majade ja onnidega, siis Olindas oli paletilt ikka eriti hoogsalt värvi krabatud. Teisalt, ega ilma värvita oleks jube trööstitu vist olnud see pilt.
Olinda oli väga....eesrindlik selles osas. Kui mitmel pool mujal visati prügikotid ja -kompsud lihtsalt tänavale ja siis kõik kohalikud linnu- ja loomariigi esindajad siis tegid sealtesmase noppimise, siis Olindas oli asja peale ikka mõeldud - prügi kenasti maast kõrgemale tõstetud ja suletud potsikutes, samas õhk käis kenasti läbi.
Puhkusekoha või öömaja valikul ranna kaugust vaadata äärmiselt mõttetu - selline rand Olindas oligi. Kindlasti oli kuskil ka mõni esteetilisem sopike, ent meie aeg oli piisavalt napp ja rannahuvi väike, et seda otsima minna.
Ma olen siin suht rahulolev, sest noh... ega ma veel ei tea päris täpselt, kuhu järgmisel päeval lendan :)))) Kujutan siin ette, et võrkkiiged ja kokteilid on minuga ka reisi viimasel nädalal...
|
OSCAR-2019
|
||
Jahile. Ei kardeta mitte neid pätte vaid ebaausaid politseiametnikke, kes neid pätte kaitsevad. Ehkki selliseid on vähemuses ,on mingil arusaamatul põhjusel selle räpase vähemuse käes võim.
See kommentaar on sisestatud anonüümse kasutaja "Naine54" poolt ja on seetõttu nähtav ainult anonüümsete kommentaaride kaustas
muidugi ei julge, kuna korruptsioonist puretud ppa ametnikukesed kaitsevad selliseid mistahes hinnaga ja sootuks kritiseerija kommentaar eemaldatakse. Nüüd leidus tööl olema ekipaaz , kes julges neid matusePIDULISI vähemasti kainenema viia. Selle eest nad veel noomida saavad ülemuste käest.
Nii ei olnud kogu nõukogude aja. See Tõnu räägib kõige ehtsamat vene mõjuagendi juttu siin, kus NSVL oli hea ja Eesti Vabariik on halb.
Isegi rängalt tsenseeritud nõukaaja romaane lugedes jääb silma, et joomine ja kaklemine olid tunduvalt tavapärasemad tegevused kui tänapäeval.
..ning eestlane püüdis oma eluviiside ja elukommete poolest olla parem sisseveetud lumpenproletariaadist,....
Saan aru, et see niinimetatud ambitsioonikus on siis ikkagi üks väga ebasoovitav ja paha asi, mis sunnib inimesi kodukohast lahkuma. Selles mõttes ei ole stalinistlik küüditamine ja lahkuma sundiv ambitsioon mitte nii väga erinevad oma tulemuselt - külad ja väikelinnad jäävad tühjaks, käivad alla.
Ehk siis, mu mõte on: see ei ole ambitsioonikus, see on põgenemine. See on oma kodukoha mitteväärtustamine. See on oma kodulinna loovutamine luuseritele.
hm mina olen Viljandist aru saanud kui linnast kus on vabalt töökohti saada sest seal asuvad paljud suured tekstiili, metallitööstused ja palju muud. Need ettevõtted ei ole mngid nurgatagused vaid maailma mastaabis ka läbilööjad ning seega peaks sinna ka helgemaid päid ju kolima. Linn on ilus ja asub megailusa looduse keskel.
Mõttetu artikkel. Väiksemates kohtades midagi juhtub siis pannakse kõik suure kella külge. Tallinnas ja Tartus elavad ainult seadusekuulekad ja vagurad inimesed?
Igal pool on pätte, aga mõnes kohas hoiavad nad madalamat profiili ja ei ole meedia tähelepanu keskpunktis.
Loen siin neid kommentaare.Imelik on see, et kusagilt on välja hüpanud suur kamp vooruse verstaposte?Huvitav, kus kohas nad elavad?Vaevalt Eestis, pigem orjavad vennasrahvaid, Soomes-Rootsis või siis Norras.Eestis ei saagi nii tarkasid inimesi elada, kes teavad kõike narkomaanidest ja ossidest.Ilmselgelt nt. Tallinnas, Pärnus, Tartus, jne., ei juhtu kunagi mitte kui midagi.Seal ei kakelda, ei tapeta, ei sõideta purjus peaga ja ei kaubelda narkootikumidega.Selliste linnade üle võib ainult uhkust tunda.Selliste kommentattorite najal võibki ehitada helge Eesti.Krdi hea on teada, et sellised inimesed elavad kusagil maailmas, võib olla ka alaliselt Eestis?Enamalt jaolt olete te tühipalajad tati pritsijad.Elan Viljandis juba mõnda aega, umbes 8 aastat ja olen selle üle uhke.Minule see kant meeldib, just nimelt selle rahuliku loomu poolest.Elasin eelnevalt Tallinnas ja sinna ei koli ma mingi hinna eest tagasi.Jube targad olete ikka, teate täpselt millesse keegi suri ja kas võeti ikka üledoos.Selgeltnägijad Nastjad olete, tundub mulle?Hetk tagasi mõtlesin, et loodame, et Teie lähedastega midagi hullu ei juhtuks.Kuid praegu juba mõtlen, lugedes neid Teie üllitisi, loodan siiralt, et juhtuks ka mõne kommentaatori lähedasega midagi kurba ja koledat.Siis äkki tunnete Te ka, lugedes samasugust soppa, kui hea on olla.Enamalt jaolt olete Te madalalaubalised tropid, kes ei suuda iseenesega hakkama saada.Aga uhke tunne on ka nats, teades, et selliseid eesrindlikke ja korralikke inimesi on kusagil maamuna peal olemas.Öelda oleks veel, aga ei viitsi ja tööd peaks ka krt tegema.Aga Teile on ju hea see, et saate nüüd minu kallal ka hambaid teritada.Andke aga minna, lupardid.
Sul jäi lisamata, et anna oma telefoninummõr, ma löön su larhvi üles... Või midagi sama intelligentset ja head.
Selline asi pole võimalik. Kui sa juba kokaiini manustamise peale oled käinud, siis sinna sa jäädki juhul kui ei alusta võõrutust. Selle alusel väidan mina, et tegemist oli narkomaanidega, kes tõenäoliselt üritasid äri teha või leida partnereid Ukrainas. Vb edasi turustada sealt.
Ei ole nii, et tukkuvas mahajäetud linnas on turvaline. Sellistes kohtades võetaksegi võim omavoliliselt üle. Mis kultuurilinn? See mõni festivalikene elab oma elu ja kaob. Olin ühel pühapäeva pärastlõunal Viljandis. Elu seisis. Inimesi nägi haruarva. Linnakese südames sõitis mööda paar autot ja paar jalgratast. Läksin järve äärde. Kõik on väsinud ja kasutamata. Midagi huvitavat seal polnud, rääkimata paadimehest. Aga päev hiljem kuulen raadiost intervjuud linnapeaga, kes räägib kui palju nad on linna panustanud. Naeruväärne. Ja mõnusalt tühi koht pätieluks.
Tänage säästuvalitsusi, kes on politsei miinimumini kokku tõmmanud ja kelle arvates inimesed vajavad tasuta bussisõitu, aga mitte turvalisust.
Karistamatuse tunne narkoärikate ja nende lähedaste seas on ppa-s ja korrumpeerunud kohtusüsteemis toimunu tagajärg!
See kommentaar on sisestatud anonüümse kasutaja "Idu" poolt ja on seetõttu nähtav ainult anonüümsete kommentaaride kaustas
Korralagedust lõuna regioonis valitseva korrakaitse organite seas. Ehkki toredaid , ausaid noori politseinikke on enamuses, siis vanad korruptandid, ja n.n räpased politseinikud neil ausateks jääda ei lase. Seda superkorralagedust turvas vanaprouast prokuröri valvas silm. Õnneks nüüd asendati uue ja ausaga. Ehk lähiajal midagi ka muutub!
Ta kirjutas noorsoo pätistumisest ja idioodistumisest üldisel tasemel. Kas sellistele asjadele tähelepanu juhtimine on keelatud?
See kommentaar on sisestatud anonüümse kasutaja "Elu näinud" poolt ja on seetõttu nähtav ainult anonüümsete kommentaaride kaustas
Vanarahva tarkus juba ütles, et mõistus ei ole oma teha ja Delfi arvas selle vääraks, et pidi kustutama ??? ... :D :D :D
Ei ole enam kaua aega Viljandis elanud. Ei tea, kuidas seal olukord praegu on. Vanasti oli küll maailma ilusaim koht!
Milline noor inimene tahab elada Viljandis? Sünnikohta ei saa valida, aga elukohta küll, ning seetõttu sinna ongi jäänud peamiselt selline seltskond nagu uudistes ja penskarid
maakond veel hullem , politsei tee öödiskoteegitajate , ja suitsukonide loopijate ga kes , põlevaid suitsukonisid alumistele rõdudele loobivad mitte muhvigi,hirmuga ootad ,või juba õigemini ootavad inimesed kuna põlema süttivad rõdud ,alaarenenud debiilid ei saa aru ju , omakohut teed siis oled ise syydi ,kuid vist oleks pidanud ammu tegema ,mõned luud mitmest kohast puru peksta , oleks kohus ä olnud ja karistuski kantud,kui et ootama hirmus ,politseil suht savi tegevusettus
|
OSCAR-2019
|
||
“Kõigepealt peab olema tervis ja pärast tuleb ilu. Inimesed on ilusad, kui on terved,” ütleb Kuressaare Karmeni tervisesalongi üles ehitanud Kersti Vaga, kes maja küll maha müüs, kuid seal massöörina ikka edasi töötab.
NAUDIB OMA TÖÖD: Kersti Vaga tunnistab, et seitse päeva nädalas ettevõtjana on päris pingeline, kuid kirunud ta selle pärast ennast ei ole.
Müüsin kinnistu, ise olen tööl edasi. Teen tööd kolm-neli korda nädalas. Elan maakodus ja teekond on pikk. Teiseks tahtsin natuke tagasi tõmmata seda tööaega. Seitse päeva nädalas ettevõtjana on päris pingeline. Kerge pole olnud, 23 aasta jooksul tuli pangalaenud maksta ja kõik muud asjad.
Kui te 1994. aastal salongi tegite, siis läksite sinna tõsiselt tööd rabama, mitte et see oleks ilus asi, millest seltskonnas rääkida. Olete omanikutunnet nautida ka saanud?
Eks see ole suur töö ja vaev olnud. Omanikutunde nautimist sain siis, kui pangalaenudest pääsesin. Tekkis kaks-kolm aastat, aga mitte rohkem. Kui linnakodaniku komisjonis olin, siis ka küsiti, et käid õhtul ju raha kokku korjamas. Ütlesin, et seda ma ei tee, ikka hommikust õhtuni tööl.
Ei olnud esialgu lihtne. Nüüd olen ära harjunud, et olen samamoodi rentnik. Ise tegin vea, et mul olid kõik inimesed tööl. Oleksin pidanud ruume välja rentima ja Facebooki peale mõtlema. See toimib noortel väga hästi. See oli miinus, mida ma ette ei osanud näha.
Karmeni salong on alles, sest toome Saksamaalt jalahooldustooteid Eestisse. Firma on alles ja toimib.
Ei ole kirunud, olen nautinud oma tööd. Olen saanud endale väga palju toredaid inimesi. Kiire on olnud ja mõningad asjad, kuhu oleks soovinud minna, kontserdile või teatrisse – pigem see on kannatada saanud. Kui tütred olid veel keskkoolieas, siis nendega sain vähem tegeleda.
Jaa. Muid variante ei olnud. Ta oli keskkooli eelviimases klassis ja tahtis õppida kosmeetikuks. Arvasin, et salong jääks temale. Ta lõpetas keskkooli ära, läks Tallinna kosmeetikakooli. Tegi kolm-neli aastat tööd ja läks Ameerikasse lapsehoidjaks. Kerge ei olnud, nutsin ja olin väga õnnetu. Ma arvasin, et saab inglise keele selgeks ja tuleb aasta pärast tagasi.
Seda küll. Aga talv on liiga pikk ega tasu ikkagi ära. Talvel jääb kliente väheks ja kõik tahavad leiva peale võid saada. Olen lugenud juuksurisalonge, neid on 22! Natuke liiga palju, raske on talvel firmat üleval pidada ja renti maksta.
Ega kunagi ei tohi öelda, kes on käinud või mis on olnud. Eks neid tuntud inimesi on olnud päris palju.
Kas info on levinud kliendilt kliendile? Kui palju olete ise vaeva näinud, et rääkida, mida teete ja et olete parimad Kuressaares?
Ega nüüd nii kangesti kiidelnud ei ole. Info on suust suhu levinud ja soomlased on meid väga hästi üles leidnud. Meie jalahoolduse kohta ütlevad nad, et see on ikka väga hea jalahooldus. Üks asi on pediküür ja teine jalahooldus. Kutsutakse tsooniteraapiaks ja see on alternatiivmeditsiin, mida teeb inimene, kes on seda õppinud.
Olen mitmel inimesel leidnud jalas probleemi ja suunanud ta haiglasse. Eks see võtab inimese tõsiseks, ei taha uskuda, aga ikkagi tuleb minna arsti juurde.
Kas toitumise tähtsustamine või kohati ületähtsustamine on praegu moehaigus või tähendab see, et hakkame jõudma tasemele, millest sõltuvad meie tervis ja ka ilu?
Ma arvan, et on natuke liiga üle pakutud. Kui meil on oma piirkonnast kartul, porgand, kapsas, kaalikas ja varakevadel karulauk, toitume tervislikult ja vaatame, mida suust sisse paned, siis ei juhtu tervisega midagi. Lisaks tuleb liikuda ka.
Hommikul tulen Kuressaarde tööle ja õhtul Pidulasse tagasi. Minu sünnikoht on seal. Isa hoidis 35 aastat Pidula parki korras, iga kevad oli alati pargi riisumine.
Ema selle poolt ei olnud, pigem isa oli nõuandja. Ema arvas, et see on raske töö ja palka makstakse vähe. Aga ma ei kuulanud sõna ja tegin ikka seda, mida soovisin. Diplomi peal on mul seega kirjas “meditsiiniõde”.
Parem olla tark õde kui loll arst. On ju tore olla hea õde. Töötasin haiglas kolm aastat, siis lastepolikliinikus jaoskonnaõena. Siis leidsin lehest kuulutuse, et sanatoorium Kuressaare vajab massaažiõde. Nii ma läksin 1982. aastal massaažikoolitusele ja lõpetasin ravikehakultuuri diplomiga. Minust sai massöör Kuressaares. Sel ajal oli tegijaid vähe. Haiglas üks ja sanatooriumis teine.
Käed ei öelnud midagi, pigem tekkis selline sisemine väsimus. Annad oma tööga nii palju energiat ja on üksikud inimesed, kes sulle selle tagasi annavad.
Massöör peab täpselt teadma, mida teha, peab tundma inimest ja teadma tema haigusi ning juurde küsima. See on väga tähtis eriala juures. Tihtipeale inimene kõiki asju oma arstile ei räägi, küsid ikka üle tema lood. On palju kõrgvererõhutõvega inimesi ja veenilaiendiga, mille korral on vastunäidustused.
Tegin Pidula seltsi juba neli-viis aastat tagasi. Meil on naaberkülas väga kenad tuulikud, mis on lagunenud, tahtsin ühte üles ehitada. Oli selline tore programm. Kahjuks ei ole õnne olnud ja oleme pidanud kolm-neli korda loobuma. Ei ole jonni jätnud, iga sügis on uus taotlus.
Oleme kodukandis talguid teinud ja platsi, kus suvel peame jaaniõhtuid, ja Pidula parki muidugi ka korrastanud ja puhastanud.
Külaseltside puhul on eestvedaja oluline. Mismoodi need inimesed kodust välja saada? Seda ühist asja ajama?
Meie külas on nooremaid inimesi. Viis-kuus naist, kellele oleks vaja mingit tööd pakkuda. Nad kõik käivad Kuressaares kuskil tööl või siis Mullutus. Olen mõelnud mitu korda, mida võiks seal Pidulas arendada, et need naised ei peaks nii pikka maad sõitma.
Ega seegi halb mõte ole. Mul seal tore, aastast 1800 pärit hobuste tall olemas. Sinna tervisesalongi ei saa teha, aga peab midagi muud mõtlema. Suvel liigub päris palju rahvast. Olen suvel mõelnud, et raha jookseb tee peal ringi ja oleks vaja midagi välja mõelda. Ideid liigub, aga suvi on nii lühike, kaks kuud. See on praegu mõtlemiseks.
Eks kõik arvasid, et oleksin võinud Pidula mõisa ära osta, aga see on uue omaniku leidnud. Kas nüüd mõisaproua, mul endal üle tee lapsepõlvekodu ja olen mõisas neli aastat koolis käinud. See on see küsimus, et võib ju osta, aga mida sa pärast sellega tegema hakkad, palju neid ilusalonge ikka teed. Neid on juba Kuressaareski nagu kukeseeni, liiga palju.
Selliste ümarate sünnipäevade puhul (Kersti Vaga tähistas aprillis 60. juubelisünnipäeva – toim) heidab inimene ikka pilgu sellele, mis selja taha jäänud ja annab mingisuguseid hinnanguid. Mis aastad need olid, mille kohta võite öelda, et kaunimad aastad mu elus?
Ma arvan, et 45–50 oli tore aeg. Kui 50 sain, läksin Soome suusatama, et saaks veel mäest alla suusatada. Kõik asjad tuleb teha enne 50. Mulle on suusatamine meeldinud, aga kahjuks ei ole lund olnud sel aastal. Aastas korra käin Otepääl, et ikka üks kord saan suusad alla.
|
OSCAR-2019
|
||
ISOVER OL-LAM on uus lahendus lamekatuste põhi -ja vahekihi isolatsiooniplaadina. OL-LAM on välja töötatud, et kiirendada suuremate isolatsioonikihtide paigaldamistööde läbiviimist ning parandada katuse koormustaluvust. Toodet OL-LAM on eriti kerge käsitseda ning lihtne ja ergonoomiline paigaldada.
ISOVER OL-LAM on uus lahendus lamekatuste soojustamisel. OL-LAM on lamellvillaks lõigatud mineraalvill. Toote abil saab lahendada ka suuremate isolatsioonipaksustega hoonete (madalaenergiakuluga hooned, passiivmajad) lamekatuste soojustamise ühe kihina, mitmete põhisoojustuskihtide asemel. Toote OL-LAM suurus on 250 mm x 1500 mm ja paksus on 300 või 380 mm. OL-LAM on valmistatud anorgaanilisest ja keemiliselt neutraalsest materjalist ega sisalda korrosiooni põhjustavaid komponente. OL-LAM on lõhnatu, ei mädane ega paku soodsat kasvupinnast hallitusseentele. ISOVER OL-LAM toode vastab ehitusmaterjalide saasteklassile M1. ISOVER OL-LAM tootele on antud Soomes kasuliku mudeli heakskiit No 9584, 28.2.2012
ISOVER OL-LAM sobib eelkõige objektidele, kus on vaja head soojusisolatsiooni ja suurt koormustaluvust. Paigaldustööde ajal tuleb OL-LAM isolatsiooniplaate kaitsta pideva raskete koormuste eest, näiteks käiguteede puhul. OL-LAM peamine kasutuskoht on lamekatuste mitmekihilise soojustussüsteemi põhisoojustusena. Isolatsioon sobib betoonplaatide, betoonpaneelide, r/b õõnepaneelide ja kandvate profiiliplekkidega lamekatustele. Profiilpleki ja OL-LAM toote vahel kasutatakse alumiseks kihiks ISOVER OL-TOP 30 mm toodet, mille peale paigaldatakse aurutõke. Toodet tuleb kasutada ettenähtud koormustaluvuse piires vastavalt projekteerija juhistele. Katusekatte aluseks või OL-LAMi peale piagaldatavaks isolatsioonikihiks kasutatakse tuulutus-soontega ning pikiserva sulundiga OL-TOP toodet. Kasutades lamekatuse soojustusmaterjalina toodet ISOVER OL-LAM saavutatakse lõpptulemusena koormusttaluvam katuselahendus kiiremini ning ergonoomilisemalt.
OL-LAM on soovitatav paigaldada nii, et toodete lühemate servade ühenduskohad erinevatel ridadel ei satuks omavahel kohakuti. Esimene toode lõigatakse keskelt pooleks ja toodete paigaldamist alustatakse poolikust tootest. Iga järgmine uus rida alustatakse eelmisest reast ülejäänud toote tükiga. Soojustus tuleb paigaldada kuivades tingimustes ja paigaldamisel tuleb järgida projekteerija juhiseid. Isolatsioon tuleb paigaldada alale, mis kaetakse hüdroisolatsiooniga sama päeva jooksul. Kui kasutatakse mehhaanilist kinnitust, peab kinniteid olema 2 - 4 tk/m2. OL-LAM mõõtmed on 250x1500x380 või 250x1500x300. Toode paigaldatakse nii, et paksus on kas 300 või 380 mm.
Niiskuskäitumine Toode ei ole hügroskoopne (toode ei seo endaga õhuniiskust). Lühiajaline veeimavus: < 1,0 kg/m2 (EN 1609).
STYROFOAM 700 SL-A-N on ekstrudeeritud kärgpolüstüreenist soojustusplaat, 700 - lühiajaline survetugevus 10%-lise def. juures [kN/m²] (EN826), SL - serva kuju (ship lap) - 15 mm poolpunnsoon plaadi kõigis servades, A - Avance freoonivaba vahustamistehnoloogia, kärjed täidetud õhuga, N - ei sisalda tuleaeglustit, tuletundlikkuse klass F (EN13501-1). STYROFOAM 700 SL-A-N sobib eriti suurt koormusttaluvust nõudvate konstruktsioonide jaoks.
STYROFOAM 700 SL-A-N on keskkonnasõbralik materjal, mille tootmiseks ei kasutata CFC-d, HCFC-d, HFC-d ega muid osoonikihti hävitavaid gaase. Toode on valmistatud Avance tehnoloogiat kasutades, vahustusgaasiks CO2. Kinnised kärjed sisaldavad STYROFOAM 700 SL-A-N plaatide puhul vaid õhku. Vastavalt Põhjamaade normidele pole tootele lisatud mürgiseid tulekindlust tõstvaid broomiühendeid. STYROFOAM 700 SL-A-N on ajas muutumatute omadustega soojusisolatsioon, mis säilitab oma isolatsioonivõime ja tugevuse ka rasketes tingimustes pinnases ja vee sees. Toode on mädanemisekindel ja ebasobiv kasvualus seentele, mikroorganismidele ja kahjuritele. Materjal on suure difusioonitakistusega ja talub hästi külmumis-sulamistsükleid (EN12091) niiskes keskkonnas.
STYROFOAM 700 SL-A-N kasutusobjektideks on külmakerkekaitse maanteede, raudteede ja sildade muldkehadele ning tunnelitele, lennuväljade ning lennukite angaaride põrandate soojustamine, eriti suure teljekoormusega sõidukitega koormatud pööratud katusekonstruktsioonide soojustamine, raskesti koormatud tööstusrajatiste külmakerkekaitse, laohoonete põrandate soojustamine, laadimisestakaadid, külmhoonete põrandad, jäähallide, kunstmuruväljakute, staadionite, tänavate, teede ning torustike külmakerkekaitse. Materjali lagunemiskindluse tõttu saab vana hoone lammutamisest järgi jäänud STYROFOAM tooteid taaskasutada uutel ehitistel.
STYROFOAM 700 SL-A-N soojustusplaadid tuleb paigaldada tasasele alusele. Vertikaalse hüdroisolatsiooni korral, kinnitatakse STYROFOAM 700 SL-A-N soojustusplaadid hüdroisolatsiooni külge, kas lahustivaba külma bituumeni baasil valmistatud mastiksiga Deitermann Superflex 10 või Ceresit CP43 või polüuretaanvahtliimiga Insta-Stik või Ceresit CT84. Juhul, kui pole hüdroisolatsiooni vaja, saab STYROFOAM 700 SL-A-N plaadid kinnitada ka mehaaniliselt – plasttüüblitega. STYROFOAM 700 SL-A-N soojustusplaate saab omavahel kinnitada FOAMLOCK klambri abil (2 tk/plaadile). See aitab plaate pinnases fikseerida enne täite tegemist. Sokli krohvimisel tuleb STYROFOAM 700 SL-A-N plaadi pind eelnevalt karestada (näiteks jämedama liivapaberiga), krohvimisel tuleb järgida krohvisüsteemi valmistaja kasutusjuhendit. Isolatsiooni paigaldamisel pööratud katustel tuleb poolpunnservaga isolatsiooniplaadid paigaldada tihedalt üksteise vastu, et vältida liigse vee valgumist soojustusplaatide alla. Pööratud katustel kasutatakse esmalt soojustuskihi pealt paremaks vee ärajuhtimiseks drenaažimatte, vajadusel võib veel täiendavalt kasutada drenaažimatte ka soojustusplaadi all. Soonitud alapinnaga XPS plaatide kasutamine ei taga vee piisavat ärajuhtimist (sooni on võimatu plaatidel kokku rihtida) ning halvendab konstruktsiooni ehitusfüüsikalist olukorda.
Koormustaluvus Lühiajaline (90-päevaline) nimisurvetugevus 10%-sel deformatsioonil: 700 kN/m² (EN 826); Pikaajaline (50 aastat) surveroome 2%-sel deformatsioonil: 250 kN/m² (EN 1606) - võetakse arvesse konstruktsiooni kandevõime arvutamisel.
|
OSCAR-2019
|
||
Üheksandat korda peeti taasiseseisvumise päeval Tahkurannas hapukurgi festivali ja sama palju kordi on seda päeva alustatud Eesti esimese presidendi mälestusmärgi juures väikese ajalootunniga.
Aga imet saadeti eestlase talupoja tarkuses korda juba mitu aastakümmet varemgi siinsamas Tahkurannas
Hoolimata lakkamatust vihmasajust tuli kohale umbes 30 inimest. Kui Häädemeeste vallavalitsuse liige Maia-Liisa Kasvandik oli avasõnad öelnud, avas kogunenud rahvas suud ja südamed laulule „Mu isamaa armas”, mida saatis akordionil Õnnela Teearu. Pärast Sindi ajalooklubi liikme Urmase sõnavõttu jätkus ühislaulmine veel mitme hästi tuntud lauluga.
Urmas avaldas arvamust, et ajavahemikku aastatel 1987 kuni 1994 mahub nii umbes kümmekond või tosin mäletamist, mida võiks kestvalt ja põlvest põlve jutustada. „See on terviklik legend, mis aitab ühe rahva iseolemist meie endi jaoks selgemini mõtestada.” Rahvuslik taasärkamine tõusis märgatava julgusega esile 1987. aastal ja jõudis ühe vahemaa läbimise järel võiduka tulemuseni, kui 1994. aastal vaenuliku riigi armee viimse meheni Eestimaa pinnalt lahkus. „Kõigi asjade loetlemine tollest ajast nõuaks kiirkäigul märksõnadena nimetamisel sedavõrd palju tähelepanu, et eelistan siiski piirduda vaid mõne üksiku asjaga.”
20. august 2018 | Sildid: ajalugu, ettevõtlus, festival, tähtpäev | Teema: Häädemeeste vald, Pärnumaa | Kommenteerimine on suletud
Pühapäeval, 19. augustil meenutati Pilistveres sündmusi 30 aastat tagasi sealsamas Eesti geograafilises keskpunktis. Kõne all oli omaaegses Nõukogude Liidus võimumonopoli omanud ainupartei kõrvale uue erakonna loomine.
Jutt on Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Parteist, tänasest Isamaast. Hoolimata sagedastest vihmasagaratest oli üle Eesti kohale sõitnud arvukalt kunagi erakonna hälli juures olnud vabadusvõitlejaid ja teisi huvilisi. Päev oli sisustatud mälestustseremooniaga kivikangrul ja surnuaias, jumalateenistusega kirikus ja poliitilise mõttevahetusega kiriklas. Ürituse keskseks tegelaseks oli Pilistvere kirikuõpetaja Hermann Kalmus ja kaasalööjateks kõnelejatena omaaegsed ja praegused poliitikud Lagle Parek, Tunne Kelam, Jüri Adams, Helir-Valdor Seeder jt.
Rahvusriigid ja Euroopa Liit üleilmastuvas maailmas oli keskne jututeema, aga lähenevate Riigikogu valimiste taustal räägiti palju tehtust ja tegemist vajavast.
20. august 2018 | Sildid: ajalugu, tähtpäev | Teema: Viljandimaa | 1 kommentaar - (Kommenteerimine on suletud)
Eile, 8. augustil avanes ajaloohuvilistel ainulaadne võimalus tutvuda muidu linnarahvale suletud tselluloosivabriku hoonetega, mis avati külalistele enne peatset renoveerimistööde alustamist vaid üheks õhtuks.
Tasuta ekskursioon toimus järjestiku kahele huviliste hulgale. Esimese ringkäiguga liitus umbes 40 inimest. Juske ajalooteemalised matkad ja linnaekskursioonid üle Eesti on alati menukad ja rahvarohked. Kuuendat aastat Gustav Adolfi gümnaasiumis ajalooõpetajana töötav ajaloolane ja poliitik on kirjutanud rohkelt raamatuid mitte ainult Tallinna ja Eesti ajaloost, vaid ka Tartust, Narvast, Pärnust – ühtekokku 17 raamatut. Sama hea on tema suurepärast ajaloojutustust kuulata. Juske rääkis ka Sossimäe põneva ajalooga paigaks.
Ajaloolane peatas Sossimäe külastajad asukohas, kus omal ajal kulges kiirevooluline Härjapea jõgi, mis pani aluse mitmele keskaegsele vesiveskile. „Neist kasvasid omakorda välja Tallinna vanimad vabrikud, aga ka hilisema tselluloosivabriku eelkäija,” selgitas Juske. „Nüüd asub vana tööstusasum taassünni lävel uue ärikeskusena. Veel enne nende paekivist laotud hoonete korda tegemist on paras aeg meenutada kogu kompleksi värvikat minevikku.”
Viljandimaal Pilistveres tähistatakse 19. augustil ERSP sündi, millest sai esimene avalikult tegutsev demokraatlik erakond omaaegses Eestit okupeerinud Nõukogude Liidus.
Pilistveresse kogunemine algab kell 11.30 kivikangru juures. Suure risti jalamile kokku kantud põllukivid tuletavad meelde eesti rahva Siberisse küüditatud lähedasi. Järgneb pidulik jumalateenistus Pilistvere kirikus ja lahkunud ERSP asutajaliikmete mälestamine. Pilistvere pastoraadis leiab aset arutelu „ERSP põhimõtted – rahvusriik ja rahvuslik identiteet eile, täna, homme“. Samuti toimub ERSP 30 juubeliümbriku ja postmargi tutvustus.
TÜ Pärnu kolledži Väärikate ülikooli selle suvine bussiretk viis neil päevil ligemale poolsada teadmistehimulist reisiseltsilist Eestimaa lõunapiiri lähedale, kus peatuti mitmetes vana Liivimaa ja Setomaa huviväärsetes kohtades. Ka nüüd tegi koostöös väärikatega kahepäevase sõidu kaasa paar seltsilist Külauudistest, et kodumaal pakutavaid elamusi ajakirjanduslikult vahendada nii kirjasõna kui piltidena. Lühiülevaade esimesest jalasirutamise peatusest Tõrva linnas on juba avaldatud ja lugejate heakskiitev tagasisidegi saadud.
Reisisaatja Jaak Suurväli rääkis, et hea ekskursiooni ettevalmistamisel tuleb tööd teha mitmeid kuid. Teekonna kavandamisel peab eelnevalt palju uurima. Tema sõnul on üks vastutusrikkamaid ülesandeid sobivate söögikohtade leidmine, aga veel tõsisem töö tuleb ära teha huviväärsuste valimisel. Välja minnes tahetakse võimalikult palju haarata. Kuid siis selgub, et aeg seab oma piirid ja mõnestki algsest soovist peab loobuma. Seepärast sõideti peatumata mööda Helme ordulinnuse varemetest ja Barclay de Tolly mausoleumist. Aga Jaak jutustas nende ajaloostki, et bussi mugavuses keegi tukkuma ei jääks.
Läinud nädalal rahvusvahelistel hansapäevadel Rostockis viibinud Pärnu Hansapäevade peakorraldaja Mart Tõnismäe sõidutas oma tagasihoidliku häärberi, mille katuse all kogu suursündmuse juhtimine hakkab toimuma, juba hommikul poole seitsme paiku kohale. Pärast keskpäeva oli Mardi abilistel võimalik lõunalauas hinge tõmmata. Mart degusteeris Rostockist kaasa toodud kesvamärjukest ja näitas väärt tööriista, tamasseri terasest sepistatud nuga, mille juurde kuulus lõbus seiklus. Rostock on sarnaselt Pärnuga vana hansalinn, mis sai linnaõigused täpselt 100 aastat enne Pärnut.
Vallikraavi kõrval olevat soppi ületava silla lähedal askeldas hulk inimesi Taluhoovi talutööde läbiviimise ettevalmistuste kallal. Uurisin, kas Viljar on taluperemees. „Ei ole,” hõigati eemalt. „Ikka Joel, temal ju palju suurem vasar käes…,” sain vastuseks. Aga hansapäevadel näeb ka Rüütliküla ja Loomaküla. Tuleb looma- ja linnulaat, tehakse hobusõitu. Korraldatakse vibu- ja kirveturniire. Kohale purjetab viikingilaev Turm. Keskaegsete seaduste täitmist jälgib ja mõistab kohut Audru Mõisateater. Lubati avada väga palju söögikohti, kus jalga puhata ja keha kinnitada.
Kuid Jüri Trei nimega ei seondu mitte üksnes võidupüha paraadide ja võidutule jagamise tava. Tema innuka tegevuse tulemusena taastati Peterburis eestlaste Jaani kirik, sealsete eestlaste seltsielu ja eestikeelne ajaleht Peterburi Teataja, mille toimetaja on Trei tänaseni. Tema eestvedamisel paigaldati Peterburi kalmistule mälestuskivi akadeemik Ferdinand Johann Wiedemannile ja mälestustahvel majale, kus Lydia Koidula Kroonlinnas elas. Eesti Lipu Seltsi esimehena korraldab ta terves maailmas sinimustvalgete esinduslippude kinkimist eesti koolidele ja kogudustele. Trei on laulnud Estonia laval koos Georg Otsaga ja püüab nüüd leida Peterburis selle maja asupaika, kus Georg Ots kunagi sündis.
Trei põnevat jutustust tema tegevusest läbi mitmete aastakümnete oli võimalus võidupühal kuulata Vikerraadio lainel eetrisse läinud saates „Kajalood”, mille autor on Kaja Kärner. Kellel huvi kohtuda selle suurepärase kultuuritegelasega, saab saadet järelkuulata.
Laupäeval, 9. juunil toimus Pärnumaal Uduvere õigeusu kirikus Eesti Vabaõhumuuseumi segakoori kontsert, millega tähistati selle maakoha esmamainimise 500. aastapäeva, kusjuures kontsert kandis järjenumbrit 20.
Olgu selle eest tänatud Uduvere patrioot Arvo Tomson ja tema sõpradest lauljad! Pärnu-Jaagupi kihelkonnas oli ka teisi juubilar-kohanimesid. Meenutati neidki ja räägiti pisut Uduvere viiesajandilisest kirjalikust ajaloost.
Kopenhaageni riigiarhiivis on üks väärtuslik arhivaal, mis on tuntud „Lihula vakuraamatuna“. Seda on Saare-Lääne piiskopkonnas peetud aastatel 1518-1544. Kõnealuse üriku algusaastatel oli sellega seotud Lihula ameti sekretär, Rostocki ülikooli eestlasest kasvandik, hilisem toomhärra Johan Pulk. Pärnu-Jaagupi kihelkonnast on ürikus kirjas kaks maksu- ehk vakuseringkonda. Olgu need siin koos neisse kuulunud küladega üles loetletud. Kuninga vakuses oli kaheksa küla: Ertsma, Suur ja Väike Halinga, Kuninga, Maima, Parasmaa, Sõõrike ja Vahenurme. Langerma vakus koosnes omakorda seitsmest külast: Anelema, Arase, Enge, Kaelase, Langerma, Lehtmetsa ja Uduvere.
11. juuni 2018 | Sildid: ajalugu, kontsert, tähtpäev | Teema: Pärnumaa | 2 kommentaari - (Kommenteerimine on suletud)
|
OSCAR-2019
|
||
Sündmusfoto suur projekt pidi olema mulle südamelähedasel teemal. See polud keeruline. Kuna Älin veel oktoobris sünnitada ei tahtnud, siis minu kiire valik oli kiirabi. Ma ju tean, mis tunne on 24 tundi valvata. Eks ma servast igatsen seda elu. Samas kui ma ennast juba kindlamalt tunneks, siis oleks ehk titadega haigla olnud esmavalik ja kiirabi teine, aga läks nii, et haiglast sai mu lõplik valik. Seda hetke, kui ma taipasin ja endas otsuse langetasin, oleks võinud keegi jäädvustad. Kõmpisin mööda Liivalaiat kodu poole ja püüdsin käeseljaga nühkides märgadest silmadest jagu saada. Ju siis nii pidigi minema, sest edasi läks asi juba tormiliselt.
Me ju loodame lapsi oodates, et nad sünnivad õigel ajal ja tervetena ning üle jääb vaid kodus uue pisikese inimesega kohaneda… Elu haiglas on isemoodi. Milline on see keskkond, argielu, rutiin? Millised on soovid ja igatsused? Mured ja rõõmud? Meie oma eesti emad on vastanud väga erinevalt küsimusele, mida nad titaga koos haiglas olles tundsid. On neid, kes tundsid end turvaliselt ja neid, keda valdas pidev mure ja hirm. Minu soov on näha ja kinni püüda erinevusi, et me kõik leiaksime võimaluse samastuda. Iga lugu on erinev. Seda teadsin ma juba enne. See andis mulle julguse otsida mitte ainult üht ema vaid kutsuda üles nii paljusid emasid kui vähegi võimalik, et nad mulle läbi piltide oma loo räägiksid.
Korraga oligi enneaegsete FB grupis kuulutus üleval, et otsime emasid, kes elavad hetkel Tallinna Lastehaiglas koos oma enneaegselt sündinud titadega ning on nõus olema peategelaseks pildiloos “Ema lugu. Enneaegselt sündinud lapse ema elu haiglas”. See kõik tundus nii loomulik jätk 11 aastat tagasi kirjutatud “Pisikese tita loole” kui mina olin see ema, kes oma enneaegsega haiglas elas. Minu peas oli selge idee, seda tuli esitleda viisil, et me nende emadeni jõuaksime, kes osaleda soovivad. Meile tuli appi ka haigla ja dr Liis Toome ja sellega oli algus tehtud. Aitäh!
Tore käruparkla on endiselt omal kohal. Ma mäletan nii selgelt, kuidas ma neist kärudest omal ajal ikka mööda kõndisin ja mõtlesin, et ahh, see kõik pole veel meie jaoks ja siis korraga, pea kaks kuud hiljem, oli ka meil õigus õueõhku nuusutama minna. Kui sul on asja käruparklasse, siis ju sa oled juba veidi edasijõudnum. Äkki isegi paistab kojuminek? Millised armsad mälestused.
Järgmisest uksest sisenedes jõudsin riietehoiu juurde. Klomp kerkis kurku, kui nägin enda “Pisikese tita lugu” laual, keset platsi. Kui palju on nende aastatega asi paremaks muutunud. Jah, haiglas pole kerge olla, aga on natuke parem, kui oli varem.
Kohtusin dr Toomega, piilusin remonti ning läksin seejärel emadega rääkima. Neist said emotsionaalsed ja ilusad kohtumised. Enne kaht esimest pildistamise päeva ma aimasin et ma soovin selle projektiga jätkata ka edaspidi. Sellel hetkel raiusin ma selle mõtte enda jaoks kivisse. Kuna mu edasine teadustöö tuleb haiglas elavate vastsündinute ja olude sunnil ikka veel sünnist peale haiglas elavate ka suuremate imikute-põnnide vanemate toetamisest, siis just nende vanemate toetamisele soovin ma keskenduda. Ja ärge muretsega, ma pole isasid unustanud. Ja õdesid-vendi ja vanavanemaid. Iga asi omal ajal.
Minu eesmärgil on antud juhul kaks otsa. Üks on toetamine, teine teadlikkuse tõstmine. Ma soovin, et neil emadel ja nende peredel, kes titaga haiglas on, oleks mälestus, mis ehk hiljem enam nii keeruline ei tundugi. See on oluline verstapost nende elus. Enamasti on paljudel vaid telefoniga tehtud kiired pildid. Või siis pildid titast, aga mitte titaga koos. Mis ma küll annaks, et mul endal oleks sellised pildid olemas! Ainuüksi eilse päeva jooksul, kui ma esimest korda oma esimets lugu tutvustasin, sain ma tagasidet emadelt, kes on seal haiglas olnud, et kuidas see ka väga ammuseid mälestusi esile kutsub. On äratundmist, on uhkust enda ja lapse üle, et on hakkama saadud, on nii palju kõiksugu emotsioone. Usun, et mõnel on ka pigem raskeid tundeid. See on ok. Pinna all võib hõõguda palju valu. Samas ehk on just see võimalus sellega valuga tegeleda ja minna lasta. Valu ei kao enne, kui me ei luba tal minna.
Ja teisest küljest on nende lugude jutustamise väärtus selles, et need, kes ei tea, mida kujutab endast elu titaga haiglas, saaksid sellest aimu. See nukrus, igatsus, armastus, rõõm, lähedus, mis pressib ennast ka läbi kuvöösiklaaside, piikusvate aparaatide ja pideva liikumise, on seal alati olemas. Hirm ja ärevus tukslevad pinna all ehk veel kaua meie sees, aga armastus võidab. Võidab ka siis, kui tead, et lootust palju pole. Omal moel on need pildid lahinguväljalt. Ja selle võitluse eesmärk on võita.
Nii palju on seda, mis jääb kaadri taha. Kodus ootavad lapsed ja pere. Eraldatus lähedastest, eraldatus sageli ka lapsest, kes oma klaasist kosmoselaevas elab ja keda alati sülle ei saagi võtta. Mure ja rõõm, mis on pidev või käib kolmetunniste tsüklitena. Te ehk küsite, miks on piltidel nii palju näha last? Sest just see pisike ime on põhjus ja keskpunkt ema elus, ema silmatera. Tema on põhjus olla haiglas, uskuda, loota, unistada ja vastu pidada. Ja te ehk tahate teada, miks sööb pisike ime pudelist, kui me kõik teame, et talle on parim rinnapiim? Aga kui pudelis ongi rinnapiim? Kui ta veel ei jaksa rinnast imeda, siis sondist parem lahendust võib olla ajutiselt ka pudeli kasutamine. On nii oluline, et nii laps kui ema end võimalikult hästi ja mugavalt saavad tunda.
Mul on fotograafina veel palju areneda, aga läbi nende kogemuste on mul olnud imeline võimalus õppida ja mõista, mida ja kuhu suunas pean ma ennast edasi arendama. Ma tänan kogu südamest Kärti ja Rebekat, Liisat ja Melanit kogu selle usalduse eest, et nad lubasid mul saada osa nende päevast ja näidata maailmale, milline on ema elu enneaegse lapse kõrval haiglas. Aitäh!
Tartu osas ei oska ma hetkel lubada (küsida võib ikka), aga Tallinnas olen ma olemas ja kui teil, armsad pisikeste imede emad, on huvi kaasa lüüa, siis kirjutage mulle julgelt eva@enneagsedlapsed.ee
(PS soovitan galeriisid vaadata pigem suurelt ekraanilt. Telefonis ei ole galeriid hetkel zoomitavad.)
Ei jõudnud teisest lehest kaugemale. Kuna vajasin rohkem aega pisikese telefoni ekraanilt lugemiseks ja tahtsin kujundust vaadata, siis ajas vihale, et sunniviisiliselt kolmandale leheküljele viskas. Kui tagasi vajutasin, siis viskas esilehele.
Siiani on probleem olnud, et osadel ekraadile näitab osaliselt teksti liiga väikselt ning kaks tekstiga lehte (teine ja eelviimane) hajusid peale 6 sekundit valgeks. Kordvalt sama asja salvestamisel see probleem aga kadus. Lehtede vahel hüppamist ei ole õnnestunud meil endal viie erineva vahendiga katsetades veel kohata. Ilmselgelt on targem vaadata arvutis, sest telefonid teevad vahepeal trikke. Loogilist selgitust sellele pole. Katsetame edasi. Aitäh!
Lahendatud see probleem. Kuna galerii pole zoomitav, siis seda üritades liigub pilt edasi järgmisele lehel. Kui mitte ära oodata lehe laadimist, siis võibki trikke juhtuda. Antud juhul kasutamisega seotud kõrvalnähud, Vabandan!
Lihtsalt tagasisideks, et mul viskab praegu ainult teine leht valgeks ka suumimata. Mul jägus kannatust küll, et lõpuni vaadata ja lugeda 🙂
Sa oled äge, Eva! Põnevat teekonda! (väga egoistlik soovitus, Su postitusi ma ootan põnevusega ). Ma vahest mõtlen, et peaks ikka midagi ütlema ka, Sa muidu ei teagi, et siin ikka fänne ka 😉
Aitäh, Age! Püsivuse ja hea sõna eest! Aitäh! See on mulle väga oluline, et ma ennast siin liiga üksi ei tunneks 🙂
Hajumise probleemi saime nüüd vist päriselt korda. St hajub kunagi, aga vääääga pika aja pärast. WordPress viskab tekstislaidid automaatselt animatsiooniks ja määrab ise aja. Imelikul kombel ei kao kõik tekstid ja pilte see nagu üldse ei puuduta. Kuna animatsiooni ei anna vaigistada, siis panime lihtsalt maksimaalse aja peale. Sellest peaks väga paljuks jaguma nüüd.
|
OSCAR-2019
|
||
Võehh, ragno. Ma mäletan küll, et sotsipartei oma kunagises valimiskampaanias pea kõik eesti kirjanduse vanameistrid oma parteisse kaaaasas ja valimisplakatitele vägistas (seejuures miskipärast just punakirjanikke maha salates!), aga see ju põhimõtteliselt seesama 'madaldav pastiššeerimine' elik surmajärgne vaimne vägistamine ongi, millele ma ülal viitasin.
Su lapsikud "tundumised" on su lapsikud tundumised. Mis maksavad sama vähe kui ma väidaks, et tegelt kiidaks Luts mõnusalt jokkis olles kõigiti õigeks ja lõbustavaks praktika homod katuselt alla loopida - hea huumorimeelega, nagu ta oli.
Ent va sovjeedistiilis kirjanduskriitika kirjutas sellistel puhkudel minevikuautorite kohta: "Paraku, kõige positiivse rahvalikkuse juures, ei jõudnud sm Luts oma loomingus veel uusmarksistliku seksuaalrevolutsiooni sügava sisu mõistmiseni ..." Ja tol sovjeedi-stiilis marksistil oleks vana Lutsu suhtes õigus. Erinevalt sinu õhinapõhisest tundlemisest.
Aitäh mõnusate kammentaaride eest (nagu ikka), hää Aqualung. Mis puudutab uusmarksistist liberasti Ragno tavapärast poliitkorrektset sõnademulinat, siis meenutab see enamasti oma negatiivses naiivsuses tüüpilist nõukaaegset lalinat à la "anname endast kõik vabaduse, vendluse ja võrdsuse eest seistes, käies käsikäes vennasrahvaste sõbralikus liidus mööda leninlikku teed helge kommunismi suunas"... jne.... millise sisutu sõnademulina taga seisid tegelikult räige diktatuur (st meie "ainuõige" arvamus ja "rahvavaenlaste ("homofoobide") "vale" arvamus), tsensuur ja "valesti" arvajate näidispoomised ja häbistamised (nt V. Vooglaiu FB konto sulgemine "vihakõnede" ettekäändel ja Kivirähki poolt tema mõnitamine koššermeedia veergudel) ... jpms. Mis puutub veelkord vanameister Lutsu loomingusse ja uusmarksistliku kirjamehe selle seljas ratsutamisse, siis Luts oli ja on rahvakirjanik (seda kõige otsesemas mõttes), siinne vasakliberaalist kirjamees on aga riigikirjanik. Ka otseses tähenduses...
Kivirähk on justkui tige verejanuline sääsk, kes lausa peab pidevalt pinisema kellegi kõrvus. Savisaar lõi selle sääse lapikuks, kahjuks säilitas see veel vaevalise lennuvõime, nüüd piriseb EKRE kõrvus. Eks EKRE pistab selle sääse sotside triibulipu külge tagasi, kus ta lahti pääses.
Jutu mõte ??? Mina saan asjast niiviisi aru,et kõik erakonnad on sarnased,et võta üks ja viska teist.
Valitsusse pääsemise nimel ( Loe:rahajagamisele lähemale pääsemise nimel) ollakse nõus vahetama kõike,värvist kuni aluspüksteni.
Teate miks eestis niiväga seda ajalugu üritatakse ümber jutustada meelepärasest vaatevinklist ? Eranditult kõik,kes praegu valitsuses ja opositsioonis...need olid nõuka ajal ühe aate jüngrid,kohe pärast võimu vahetamist olid nad esimesed kes värve vahetasid ja suure kisaga ennast patriootideks tituleerisid. Ja seda kõike vaid ühe eesmärgi nimel...raha...ehk siis rahva raha oma taskusse ajada ja mida rohkem seda uhkem...
Kriminaal Mart Pummelas, kas tänavad on puhtaks pühitud ? Kas praht on kokku korjatud? Kas sulle karistusena määratud kohustuslikud sunnitöötunnid on täis tehtud?
No jahh, hakkasin juba arvama, et sm. Kivirähk suudab ennast kuidagi,gi ennast vaos hoida selle suvise palavusega, aga nagu näha... inimene ju temagi. Kokkuvõtvalt võib öelda, et veel üks, kellel EKRE edu puhul uriin ajudesse tõuseb, kus see siis suures palavuses keema kipub minema...
Heh, minu kommentaar ei ole seotud absoluutselt ekre prükkaritega. Minu eesmärk on valvetola ha-ha närvi ajada, et ta oma arvuti aknast välja viskaks.
Ma olen ise tegelenud organisatsioonidega, mida ma põlgan. Ma sain raha, et ajada OMA asja. Ma võtaksin isegi Putinilt raha vastu, aga kasutaksin seda raha, et teda nõrgestada ja hävitada. Miks ka mitte? Nii käitusid François I, Karl V, Veneetsia doodzh, paavst, Suleiman Tore. Miks meie ei tohi?
Mida Ta Mulle Valijana Annab? Eestis on erakonnatuid mingi 40 protsenti ja kui Vaprad ekred arvavad Delfis plusse tagudes et nad midagi väärt on siis kinnitan Laisalt: halligi te ei maksa, kui te Mulle, Eesti Vabariigi kodanikule ei tõesta, mida fcki te mulle annate, et mu Häält Väärt olete.
Valimisteni on 7 kuud: hakake mulle peale neegrite ja muu mudru midagi endast Tõestama, et ma Teile need Riigikogu kohad annan. Muidu ei saa :) Meie maksumaksjana oleme teie tööandjad: Roosist näpus jääb väheks. Sotside ridadesse põgenenud Ivan Oravast ka Vaariku näol.
Just selline mulje mulle EKREst on jäänudki, kui püüda nendega suhelda. No ei ole lihtsalt võimalik!
Sul on selline mulje jäänud? Tõesti? Siis oled sa hehi ja kivirähu tase. Aga sul on võimalus temaga sel juhul koos reffe valida. Edu sellega.
Sa, heh, oled miskipärast pähe võtnud, et sa oled keegi?? Et su arvamus maksab miskit? Et erakondade tants käib ümber sinu??
Mis aga haisu puudutab siis nädal aega kantud sokkidel on lausa roosilõhn kui seda võrrelda vanade erakondade tagatubadest tõusva lebraga.
See särk ja sokid teema on tõenäoliselt mõeldud allegooriana. Teised erakonnad ei taha EKREt niikaua valitsusse, kuni see väheke paindlikumaks muutub ja partnerite huvidega ka arvestab (ehk siis aeg-ajalt sokke vahetab, näiteks ka uuemat ja värvilisemat moodi kannab).
Minule pakub EKRE paremat väärtusruumi eestasena elamiseks! Midagi rohkem ma neilt ei nõuagi ja miks ma peaks?
|
OSCAR-2019
|
||
Sel sügishooajal toob ETV vaatajateni mõnusa programmi, milles on uusi ja uuenenud saateid, põnevaid sarju ja harivaid filme. Vaata lähemalt!
Sügis toob värskeid ja häid teateid ka hommikusele televaatajatele, sest Terevisioonis annavad päevale hoogu lisaks Katrin Viirpalule ja Reimo Sildvele nüüdsest ka paljude televaatajate lemmik Liisu Lass ja kuldmikrofoniga pärjatud raadiomees Owe Petersell. Terevisioonis on koos uudised, ilmateade, olulised jutuajamised ja mõnusad külalised. Säravad saatejuhid annavad endast parima, et kõik teie päevad algaksid energiliselt ja hästi.
Sportlase põnev, pingeline ja ainulaadne elu tuhiseb mööda nagu kiirrong. Elame kaasa tema eesmärkide saavutamisele ja rõõmustame tema hiilgavate võitude üle. Ent sportlase pidupäevatuju on üürike ja argipäevas askeldab samasugune lihast, luust ja verest inimene nagu me kõik. Ükski inimlik unistus ja soov pole ka talle võõras. Saatesari "Areeni varjus" räägib otse ja ausalt kahtlustest, pingetest, hirmust ja valust, higist, verest ja pisaratest. Sellest, mis jäi sekundite, sentimeetrite, kilode ja punktide varju. Sellest, mis võiduhetkele eelnes ja järgnes.
"Esimene stuudio" avab erinevaid päevakajalisi teemasid, mis sünnivad meie igapäevasest elust, alates poliitikast ja majandusest, lõpetades sotsiaalia ja kultuuriga. Kord kuus läheb Riigikogu valgest saalist eetrisse pikem parlamendipoliitika debatt. Uut saadet hakkavad juhtima ETV tuntud ajakirjanikud Andres Kuusk, Johannes Tralla ja Anna Pihl. Režissöör Maarika Lauri. Saate vastutava toimetaja ja saatejuhi Andres Kuuse sõnul võimaldab uus formaat rohkem kaasa rääkida ühiskonnas olulistel teemadel, olla mitmekesisem ja tuua eetrisse uusi arvamusliidreid.
Hoogne mälumäng „Reis ümber Eesti“ paljastab Ivo Linna taktikepi all kõigi Eesti maakondade tuntud ja tundmata võlud! Igas saates võetakse ette üks maakond ja staažika mälumänguri Ivo Linna juhatusel pannakse proovile kolm tuntud inimest. Eestit aitab avastada tarmukas püstolreporter Pille Riin (kehastab Liisa Pulk), kes püüab telepurki iga maakonna uuemad ja vanemad saavutused. Muusikalise reisi eest hoolitseb ansambel "Supernova". Esimene saade viib meid Järvamaale. Tule meiega reisile ümber Eesti ja su kodumaa pole sinu jaoks enam endine! Režissöörid Krista Luts ja Märten Vaher, toimetajad Marit Ummelas, Tõnis Leht ja Mihkel Robam, tegevprodutsent Birgit Rae, produtsent Hannela Lippus.
Hannela Lippus: "Igaüks meist on reisinud mööda Eestimaad ja näinud seda erinevate nurkade alt. Aga kindlasti ei ole keegi osanud vaadata Eestimaad selle pilguga, nagu me seekord teeme. Tuleb välja, et meil on väga eriilmelisi ja ägedaid paiku, mis omandavad hoopis uue tähenduse, kui läheneda neile veidi teisiti."
Kultuurisaade “OP+” paneb sisse uue käigu! Sellest sügisest tunni pikkune saade saab tänu mahule juurde mitmekülgsust ja erinevaid teemasid. Räägime kultuurist, kuid mitte ainult. Kultuuritegijad avavad oma loomingu tagamaid ja räägivad, mida arvavad elust siin ja praegu. Kriitikud ja eksperdid soovitavad, kuhu tasub minna ja mida vaadata. Margit Kilumetsa kõrval võtab saatejuhi rolli sisse Margus Tabor. Margit Kilumets: „Kolm hooaega OPi vedamist on sisendanud usku, et kogu ägedat kultuurimaastikku ja sellega seotud inimesi ei mahuta nädalas poole tunni sisse. Tahaks rohkem näidata, pikemalt rääkida, põnevaid teemasid mitte aja puudusel välja jätta. Nüüd on meil see võimalus. Lisaks soe ja empaatiline kaas-saatejuht, kellega asju arutada ja kes kindlasti lisab saatele ka huumorinoodi.“
"Osoonil" on juubeliaasta. 25 aastat tagasi , 25. oktoobril 1993 läks eetrisse esimene saade. Juubeliaastale vääriliselt toome ekraanile Eestimaa kaunimad paigad, põnevamad loomad ja huvitavamad inimesed, siseneme teadusemaailma ja otsime vastuseid keerulistele probleemidele. Me ei piirdu loodusvaatlustega ainult maa peal, vaid uudistame seda ka allpool veepiiri . Käime ära Antarktikas ja naabrite juures Lätis. Heidame pilgu tagasi ja meenutame, kuidas see kõik algas.
"Pealtnägija" uus ja järjekorras 20. telehooaeg tuleb taas! Põnevad ja paljastavad lood toovad teieni Mihkel Kärmas, Piret Järvis-Milder Taavi Eilat, Anna Pihl ja Kristjan Pihl.
Toredaid ja ka õpetlikud lood maaelust, sõidame külla huvitavatesse kohtadesse ja kohtume põnevate inimestega siin ning sealpool Eestit. Maahommiku lood toovad vaatajateni Kadi Jaanisoo ja Lõuna-Eesti super-reporter Mirjam Nutov. Režissöör Maarika Lauri, produtsent Kadi Katarina Priske.
Igasuguse kinnisvara soetamine on tõsine otsus. Kolmanda hooaja esimeses saates uurimegi, mis toimub kinnisvaraturul: kas praegu on targem eluase osta või üürida ja mis üldse määrab kinnisvara hinna? Käsikiri Ene-Maris Tali ja Marika Kaasik, saatejuht Hannes Hermaküla, režissöör Andres Lepasar, toimetaja Marika Kaasik, produtsent Ene-Maris Tali.
Prillitoosi uus hooaeg toob ekraanile taas palju värvikaid persoonilugusid, sügise esimeses pooles kohtume näiteks sotsiaalkaitseministri Kaia Iva, näitleja Tiina Mälbergi ja luuletaja Ave Alavainuga. Toome vaatajani lugusid kõikjalt kauni Eestimaa nurkadest Kärdlast Rakvereni ja Abja-Paluojast Narva-Jõesuuni. Hooaja jooksul võtame ette nii mõnegi tuntud inimese koduköögi, et uurida, mida ja kuidas nemad küpsetavad - esimesena võõrustab meid Evelin Ilves. Prillitoos alustab 9. septembril, mil tähistatakse Eestis vanavanemate päeva.
Saatejuht Reet Linna, toimetajad Marit Valk ja Silvia Karro, režissöör Priit Hummel, operaator Tarmo Korol, režissööri assistent Katrin Tõnts ja monteerija Margus Vettik, tegevprodutsent Jaak Tammearu.
Pühapäeva hommik koos Anuga on valmis hooga alustama oma 4. hooaega. Stuudiosse saabuvad väärt külalised ja tehakse head muusikat. Saade jätkab oma senist liini ning püüab vaatajaile mõnusa meelelahutuse ja hea tuju kõrvale anda ka mõtteainet meid ümbritseva elu kohta.
Trumpi planeeritav müür kulgeb läbi USA-Mehhiko vahelist piiri Vaiksest ookeanist Atlandi ookeanini. Kolm reisiselli, Väino Laisaar, Ivo Tšetõrkin ja Herbert Murd võtavad ette selle 3000 km pikkuse teekonna, et paremini mõista, mida tähendab sellise seina ehitamine inimestele kummalgi pool müüri. Lisaks vaatemängulistele loodusvaadetele kogetakse kohalikku elu-olu mõlemal pool piiri, nauditakse toidukultuuri ning tutvutakse erinevate inimestega. Seigeldakse nii auto, paadi kui väikelennukiga, ületades kahe riigi vahelist piiri 14 korral. Põnev vaatamine kõigile reisisõpradele.
10-osaline hoogne noortesari "Miks mitte?!" räägib 18-aastasest Annast, lõpuklassi kogelevast nohikust, kes unistab saada rajuks ja kuulsaks räppariks, samal ajal, kui terve maailm ootab, et Anna läheks kuulekalt ülikooli reaalaineid õppima. Ja tegelikult adub Anna isegi oma unistuse kättesaamatust, kuni kõik ühel päeval muutub. Nimelt otsustab Anna isa Martin peale närviatakki elupõlise juhatajaameti maha panna ja hakata ellu viima omaenda kunagist unistust – saada moekunstnikuks.
See pööre annab Annale julgust oma eesmärgi poole liikuma hakata ja Anna otsustab osaleda räppar Genka korraldatud karmis räpilahingus, mille peaauhinnaks on plaadileping ja kohene surematu kuulsus. Ah jaa, samal ajal peab Anna tegelema veel ka klassikaaslaste kiusamisega ja enda esimese armastusega ja noh... esimese töökohaga nõudepesijana öises restoranis. Seda kõike saadavad lisaks sekeldused Anna vanema venna Gustaviga, kes on ennast tahtmatult ohtliku grupeeringuga sidunud. Ja elu ei muuda kergemaks ka ulakas vanaisa Otto ning pigetest praksuv ema Moonika.
Koolilõpu melu, naljakad ja ohtlikud seiklused, arveteklaarimised, muusika, elluastujate unistused ja esimesed tõsised otsused, esimesed tõelised armumised – see kõik avaneb meie ees värvikas, tempokas ja kaasakiskuvas noortesarjas "Miks mitte?!".
Näitlejatena teevad kaasa Sergo Vares, Evelin Võigemast, Gert Raudsepp jt. Stsenaristid Eero Epner ja Tarmo Jüristo, režissöörid Marianne Kõrver, Jan-Erik Nõgisto, Juhan Ulfsak ja Rainer Sarnet, produtsent Paul Aguraiuja.
|
OSCAR-2019
|
||
Viiteid kasutatakse, et näidata, millistest usaldusväärsetest allikatest tekstis toodud teave pärineb. Sarnaselt teadustekstiga tuleb Vikipeedias väited ja faktid viidata. Allikaviitega tuleb varustada teave, mis ei ole üldtuntud ega iseenesestmõistetav. Kui tegu pole just lühikese tsitaadiga, tuleb viidatud allikas esitatud mõte edasi anda oma sõnadega.
… originaalsetele uurimistulemustele. Näiteks tuleb viidata kitsalt erialases teadusajakirjas või muus piiratud tiraažiga teadusväljaandes avaldatud teadustekstist pärinevale informatsioonile. Viidet vajaks näiteks väide, et "suitsetajad surevad nooremas eas kui mittesuitsetajad" või "naistel on rohkem seedehäireid kui meestel".
… muudele andmetele, mille õigsuses võidakse kahelda ja mis vajavad tõendamist. Näiteks isikute eluloolised andmed, geograafilisi paiku iseloomustavad arvandmed jne.
… arvamustele. Näiteks: Artis Pabriksi arvates võib Vene kapitali liigne sissevool kujutada ohtu riigi julgeolekule.[1]
„ Impressioon – ma olin selles kindel. Ma just ütlesin endale: et see avaldas mulle muljet, pidi selles olema mingi mulje (...) ja milline vabadus, milline töötluse kergus! Embrüonaalses seisundis tapeet on lõpetatum kui see meremaal. “
Näiteks ei vaja eraldi viidet iseenesestmõistetav teave, et "inimene on elusolend" ning üldteada faktid, et "Maa tiirleb ümber Päikese" või "Eesti Vabariik loodi 1918. aastal".
Kui artikli kirjutamisel kasutatakse muukeelsete Vikipeediate artikleid, pole vaja nendele viidata, vaid tuleb lisada viited, mis on nendes muukeelsetes artiklites.
Paberväljaande (ja võrgus leiduva nummerdatud lehekülgedega teose) korral lehekülje või lehekülgede numbrid, kust teave pärineb
Kui esimeses alapunktis kirjeldatu on tehtud, siis tuleb lisada artikli tekstiosa lõppu alapealkiri "Viited" ja sinna alla {{viited}} (või <references/>). Viide tekitatakse sellesse kohta automaatselt.
Veebiallika aadressi ja pealkirja saab vormistada välislingina, kasutades järgmist süntaksit: [http://www.stat.ee Statistikaamet]. Lingi juurde tuleb lisada vajalikud ülalloetletud viite elemendid.
Samuti saab veebiallikale viitamisel kasutada malli Netiviide: <ref>{{netiviide | URL = | Pealkiri = | Autor = | Failitüüp = | Täpsustus = | Väljaanne = | Aeg = | Koht = | Väljaandja = | Kasutatud = | Keel = }}</ref>. Kui lühikesi viiteid on ka ilma mallita lihtne vormistada, ei pruugi seejuures malli kasutamine olla õigustatud. Pikad viited on soovitatav koondada alaossa "Viited" nagu näiteks artiklis "Creative Commons" (vaata artikli lähtekoodi).
Esimesel kasutusel kirjuta <ref name="Luts">…</ref>, kus kolme punkti asemele saab kirjutada viite teksti. "Luts" on suvaline märksõna, mis tähistab just seda viidet. Mõistlik on kasutada näiteks autori nime (ja aastaarvu).
NB! Vikipeedias ei ole võimalik kasutada mujal levinud viitamissõnu "ibid.", "op. cit.", "samas" jne, mis viitavad eelmisena viidatud allikale, kuna artikli tekst ja viidete loend ei ole kunagi lõplik, artiklis võib muudatuste käigus tekstiosade järjekord muutuda, teksti ja viiteid lisanduda, kaduda jms. Tuleb kasutada eelkirjeldatud tehnikat. Sama allika, kuid näiteks erinevate lehekülgede puhul tuleb viites allikas artikli kontekstis lühidalt ja täpselt identifitseerida, näiteks autori perekonnanime ja avaldamisaasta abil.
Sobivasse kohta viidete alaosa ja artiklis kasutatud viidete loendi tekitamiseks tuleb kirjutada järgmised kaks rida:
Vormistusreeglite järgi on viidete loend pärast artikli sisuosa ja alaosa "Vaata ka" ning enne kirjandust ja välislinke. Kui eeltoodud kaks rida ära jätta, kuvatakse viidete loend lehekülje lõpus pärast kirjandust, välislinke ja navigeerimismalle.
lühendit, mille leiab seaduse pealkirjast. Lühendit ei tohiks teksti sees vormistada välislingina. Refereeringu lõppu lisada tavaline ülaviide, mis viib kasutatud seaduse paragrahvile. Näiteks lühend RPS tähendab raamatupidamise seadust.[1]
veebilehe aadress peab lõppema ?leiaKehtiv. Vajuta nupul "Hetkel kehtiv". Aadress näeb välja nii: https://www.riigiteataja.ee/akt/125102016002?leiaKehtiv
2. näites on seadus kehtetu ja siin oleks sobilik lisada viitele avaldamismärge (Avaldamismärge: RT I, 25.10.2016, 2). Kehtivate seaduste puhul lisada seaduse vastuvõtmise aeg (Vastu võetud 08.03.2000). Seaduse teisi redaktsioone saab otsida rippmenüüs, valides "eelmine" või "järgmine" ja vastava kuupäeva. Seaduse algtekstini jõuad, kui klõpsad seaduse vastuvõtmise kuupäeva all olevale lingile. Kui kasutad viitamise malli, siis võiks vastuvõtmise aeg või avaldamise märge olla väljal Aeg. Avaldamismärget kasuta ainult erandjuhtudel, sest kehtival seadusel muutub see iga uue redaktsiooniga ja siis peaks pidevalt seda artiklis parandama. Üheks erandiks on näiteks Põhiseadus. Avaldamismärge on olemas (ka terviktekstil) ainult peale 2.11.2010 avaldatud õigusaktidel.
Riigi Teataja veebilehe aadressi lõppu tuleb "#para" ja paragrahvi number siis, kui teed Riigi Teataja seaduses lahti sisukorra (üleval vasakul) ja klikkad soovitud paragrahvile.
Lõike täpsusega viite puhul tuleb viitelingi lõppu ise lisada "#para" number "lg" number (#para4lg1).
Ülaindeksiga sättele viitamisel tuleb viitelingis sätte ülaindeksi kohta lisada "b" number (näiteks #para3b2lg5p3b2 tähendab §32 lõige 5 punkt 32).[2]
Viite täpne vormistus on kokkuleppe küsimus, tähtis on, et eelmainitud informatsioon (elemendid) oleks olemas. Erinevad erialad ja valdkonnad kasutavad erinevat viitevormistust, mida võiks ka nende valdkondade artiklites järgida.
|
OSCAR-2019
|
||
Oh mis optimist. Ma olen kah optimist ainult, et ma ei ole hälvega. Ma usun, et selleks aastaks olete tagasi kappi kadunud või siis moslemite poolt katustelt alla visatud. 12 aastat on väga pikk aeg ja tulevik teie jaoks ei ole kohe kindlasti helde.
Ohustab küll. Miks ma pean oma lastele selgitama, et homoseksualism on hälve ja perverssus, kuigi riiklikult toetatakse neid, ja neile tahetakse veel võimaldada eriõigused?! See peaks niigi olema ilmselge. Minu laste silmad ei pea nägema tänaval suudlevaid homoseksualiste. Nii et, ohustab küll meie pere väärtuseid. Ei, ma ei pea sallima rõvedusi. Jah, ma täitsa vihkan perversset elustiili.
Täiesti kohutavaks on läinud see gei-värk. Näiteks, täna võtsin rahulikult sularahaautomaadist raha välja ja üks gei üritas samal ajal mulle taha panna. No täiesti pöörane. Nagu sääsed igal pool. Ma ei taha, et minu laste silmad seda näeksid. Pealegi, jube väsitav on see, et peame nüüd uue seaduse kohaselt käima igas geipulmas ja tegema neile ka kingituse. Miks see seadus vastu võeti?! Ennekuulmatu!
Meil kõigil on õigus abielluda ja saada lapsi. Abielu on mehe ja naise, mitte omasooiharate ega ka loomade ega ka asjade ega ka energiate vaheline liit.
Järjekordne, tüüpiline, demagoogiline, emotsioonidele apelleeriv sisutu pseudosalliv sõnademulin. Mida see peaks tõestama, et "99,999% inimeste jaoks ei muutunud peale käputäie seksuaalhälvikute "koosellumist" mitte midagi"? Samamoodi, et muutu ju mitte kellegi elus sisuliselt vähimatki, kui keegi peaks laternapostiga "abielluma"... ega seda seepärast "täiesti normaalseks nähtuseks" pea kuulutama ning riigilt selle tunnustamist nõudma. Ebanormaalsus jääb ebanormaalsuseks ja seksuaalhälve jääb igavesti seksuaalhälbeks - ka nö "hõbepaberisse seotult ja siidlindiga köidetult" ning selle misiganes viisil normaalsusega võrdsustada püüdmine on nonsenss. Vihm ei hakka iial (isegi vähimal määral) altpoolt ülespoole sadama... ka siis, kui grupp agressiivseid poliitfunktsionäre püüavad seda protsessi jõuga läbisurutud seaduste abil "esile kutsuda" ja "loodusõiguseks" kuulutada...
Laste vääratsamist ,mille riik seadustas ei saa normaalne osa ühiskonnast kunagi aksepteerima. Riigi propagandaloosung " Igale eesti lapsele 2 emmet ja igale eesti mehele oma mees ajab pehmelt öeldes öökima!"
Point on selles ,et seksuaalvähemused elasid ka enne Kooseluseaduse läbisurumist Eestis üsna head ja rahulikku elu , kus nende õigused olid kaitstud.
Seda kõike oli vaja abielu kui institutsiooni rüvetamiseks ja laste väärastamise seadustamiseks, sest selline oli Brysseli agenda!
Valimised ju tegelikult selleks ongi, et võetakse üles erinevad teemad ja "köetakse need üles". Ei saa soovida, et mõned teemad valimistel üles ei kerkikski.
Soovitakse suuresõnaliselt, et valijad valiksid maailmavaatelisuse vahel, ehk suhteliselt ohutult. Sest nõndanimetatud "maailmavaade" on meil tegelikult üks ja ainus - vali keda tahad - kas endist kommunisti, sportlast või dissidenti.
Sõlmigem kooselurahu? Aga mis takistab homoaktivitidel ja tähelepanujanus ajakirjanikel seda tegemast? Mingi mõnekümne inimese tähelepanuvajaduse rahuldamiseks ei pea eraldi seadusi tegema. Kui ikka on väga vaja eputamiseks abielutreremooniat,siis maailmas on küllalt riike kus seda teha saate. Minge sinna abielluge ja elage õnnelikult.
Mis ajast Kooseluseadus sai kokku seadusega nõutavad 51 poolthäält??? Või millal muudeti seadust eaduse kehtimahakkamise vajalike häälte arvu vähendamiseks???
Seadus võeti ju ammu vastu ja rohkema kui 51 poolthäälega. See, kus hääli kokku ei saadud olid rakendusaktid, mis aga ei takista seaduse kui sellise kehtivust.
Kooseluseadus võetu vastu 44 (või 42) poolthäälega - või isegi 44 poolt ja 42 vastu, ei viitsinud täpselt kontrollida.
Kes ei tea, mis on "rakendusaktid" - need on sisse viidavad parandused teistesse seadustesse, et Kooseluseadus oleks nendega kooskõlas.
Homofiilid tegid lubamatult sohki, seat vaja oli põhiseadusliku perekonnaseaduse muutmiseks vähemalt 51 häält. Seega tuleb kooseluseadus tühistada ja need kes seda tahavad uuesti algatada, peavad valijatele seda kampaanias ka asalt ütlema.
Kuna see "seadus" võeti vastu nagu ta võeti (ilma üldise häälteenamuseta ja lubadustega, mille järgi pidi ta hakkama kehtima alles ja ainult koos rakendusaktidega ...ning millega ei pidavat kaasnema laste adopteerimisõigust) ja me oleme nüüd juba näinud, mis tegelikult sellest on saanud (peded ostavad endale lapsi ja riik tunnustab seda, ...erinevate naiste erinevatelt meestelt saadud lapsed võrdsustatakse "suurperedega", kui aga nood naised koos elavad), siis võin ennustada, et seda "rahu" ei saa Eestis tulema mitte kunagi!!!
Ära vassi Kooseluseadus POLE KUNAGI nõutava 51 hält kokku saanud. Seadust ilma rakendusaktideta rakendada ei saa, seega - see tühi sõnakõlks.
Raun: Teisisõnu näeme, et paarsada koosellunut ei ohusta kuidagi heteropaare ega traditsioonilist abielu.
Kas Raunal piinlik ei hakka , et nende paarisaja inimese pärast sõidetakse ülejäänute moraalireeglitest üle ja tahetakse neid panna seadusega vägisi uskuma , et omasooiharus on normaalne nähtus.
No ei ole normaalne, ei ole . Ja seetõttu ei saagi homomultikultismiga lasta rahvast üle sõita. Paarsajal kisajal ei saa lasta solkida inimeste usku moraali ja õigluse olemusse.
See muudab ühiskonda kardinaalselt, juba seetõttu, et lastele hakatakse lasteaiast alates sisendama, kui hea,tore ja normaslne on olla homo. Ja kui siis segadusse aetud laps hakkabki homo asjade vastu huvi tundma, siis peavad kõik, ka arstid talle takka kiitma, selmet et teda ravida. Seega homoteema muudab kardinaalselt kogu ühiskonda ja seda sunnitult, riikliku karistuse ähvardusel. See aga on vähemuse diktatuur enamuse üle.
Kooselurahu oleks mõistlik. Lihtsalt et rahu tekib pooliku seaduse kehtetuks muutmisega, mitte edasise perverssusega. Oli enne rahu, oleks ka edaspidi. Poolik rahu tekiks ka ehk mehe ja naise abielu põhiseadusesse kirjutamisega.
Ei ole nõus. Omasooiharate abiellumise aktivistid ei jäta niikuiniii midagi saatuse hooleks. Nende lõppeesmärk on kaotada perekonnaseadusest igasugused viited soole ja seadustada homode abiellumisõigus.
Lahendus oleks väga lihtne - referendum. Muidugi ega seadus hälvet kuidagi normaalsuseks ei muuda, kuid vähemalt siis on selge, et asi on enamuse kooskõlastuse saanud.
Autori arusaam asjast (teie sallimatud pidage lõuad, sest (homo) karavan liigub edasi nii või naa) ei kannata kriitikat.
See ei ole kodurahu, kui homod saavad, mis nemad tahavad ja heterod ei saa midagi. Homodel juba niigi hea elu, nii et pigem mõtleme kooseluseaduse tühistamise peale.
Mina ei saa aru ainult sellest, miks teatud seltskond sellest teemast nii leili läheb. Abielu on juriidiline leping kahe inimese vahel, millele riik lisab neile mõlemale mõned õigused, kohustused ja piirangud. Vist võtab riik endale ka kohustuse piiranguid kontrollida (ma ei tea täpselt, aga vist kontrollib nt, et inimene, kes tahab abielluda, ei oleks juba abielus). Mulle näib, et sel teatud seltskonnal poleks ka midagi selle vastu, kui need inimesed, kes neid vastastikuseid õigusi-kohustusi soovivad, oleksid samast soost, aga sel juhul ei tohi nad seda lepingut ennast abieluks nimetada. Samas on see teema nii kuumaks aetud, et ka homod ei lepi lihtsalt lepinguga vaid nõuavad tingimata, et lepingu nimi peab olema abielu. Eemalt vaadates mõttetu teema.
Neile aktiivsematele tuletaks siiski meelde, et kaks käest kinni hoidvat ja suudlevat meeshinge võivad seda teha ka ilma igasuguse lepinguta ja kuidagi ei saa keelata neil seda tegemast. Samas peaksid homod mõistma, et lepingu nimi ei otsusta tema sisu. Tuletaks vana Karlssoni meele: rahu, ainult rahu!
Tutvu selle seaduse eelsel ajal notaritele esitatud küsimustele ja neilt saadud vastustele! Üheselt öeldi, et notariaalselt on (oli) võimalik lahendada kõik isikute ("partnerite") vahelised küsimused!
Kas oled ka üks neist, kes ei mõista (või pigem ei taha mõista), et kogu see "õiguste eest võitlemine" käib laste nimel?! Et oleks võimalik lapsi adopteerida ...ja veelgi olulisem, et lastele juba lasteaijast alates ajupesu teha "kui õige ja hea ikka see omasooiharus on" ja sellega laiendada oma "lihaturgu"!
Kogu see temaatika on pandud valedele alustele, sest ühed väidavad, et omasooiharus on kaasa sündinud ...ja teisele poolele ei anta vastuargumentideks isegi sõna, vaid sõimatakse "vihkajateks"!
Väidan, et omasooiharus on sama palju "kaasasündinud", kui seda on pedofiilia, zoofiilia ...või näiteks kasvõi kleptomaania! Ja kõigi nende levik sõltub otseselt ühiskonnapoolsest taluvustest nende fiiliate suhtes!
Kesk-Aasias on laialt levinud koduloomade "tarvitamine" ilmselt samuti seepärast, et seda loetakse "normaalseks"!
Tegelikult nii ongi, kuigi päris kõike vist ei saa. Nt ei saa notar kontrollida, kas isik, kes teise isikuga lepingut sõlmib, pole seda enne teinud mujal ja mõne kolmanda isikuga. Samuti võimaldab abieluleping teatud juhtudel panna inimestele omavahelisi kohustusi peale ka peale lepingu lõpetamist (lahutust), notari juures tehtu seda ei võimalda jne. Samas ei suuda mina näha seost selle lepingu vormi (ja kui soovite, siis ka nime) ning laste adopteerimisõiguse vahel. Ka praegu võib (vähemalt seaduse järgi) last adopteerida ka abielus mitteolev inimene.
Ajupesu lasteaias (ka koolis, meedias jne) on mind ka hämmastanud, aga ma ei näe jälle seost selle ja inimeste omavahelise lepinguõiguse vahel. Kaasasündimisega on lugu tiba keerulisem. Kaasa sündinud võib olla eelsoodumus ja tõesti ka eelsoodumus pedofiiliaks või zoofiiliaks. See võib välja areneda või arenemata jääda. Kuid kuna viimased on meil (veel !?!) kriminaalsed teod, siis nende bioloogilisest eelsoodumusest rääkida pole poliitiliselt korrektne.
Ma tunnistan, et asi on keerukam, aga ma jälle ei usu, et lihtsa keeluga inimestel omavahelist lepingut sõlmida, võiks midagi parandada. Pigem võib uskuda, et sellise teema ülespuhumine (k.a. propaganda) aitab tähelepanu ära tõmmata palju olulisematelt teemadelt ja selles osas täidab ka käesolev artikkel, aga ka kommijate reaktsioon sellele väga tänamatut eesmärki.
Kommentaarid - Lasnamäe korter Raadiomajas. Filmitakse Eesti esimest venekeelset komöödiasarja - Eesti Päevaleht
Kremlilepinguline valitsus koos kulьturnaministriga ruulib.Ootame Eestis valmivat ukraina ja suhiili keelset komöödiat.
Aga Lasnagorski elanikest kes pole ja ei tahagi eesti keeles rääkida, teeme Eesti Rahvusringhäälingus sarja küll.
Veel üks tähelepanek - neid vene rahvusest näitlejaid, kes eesti keelt oskavad, pole sellesse sarja kaasatud.
Sul jäi veel kahe silma vahele, et näitlejaid on ka välismaalt. Üritan ette kujutada seriaali Saksamaal elavatest türklastest:
Midagi säärast ei toimunud isegi ENSV-s... Kas "taasiseseisvunud" Eesti Vabariik on eestlaste rahvusriigi venestamise tõsiselt käsile võtnud? Ainult avalikkusele on arusaamatuks jäänud, kes sellise riigi õõnestamise tellis ja kes selle kinni maksab?
Huvitav, kes seda seriaali rahastab? Ja miks üldse sellist seriaali teha, eestlased näevad nende lasnagorskilaste tõsieluseriaali igapäevaselt, alles hiljuti oli seeria mäkdonaldsis, kus vaene idapagulane oma näljasele perele raha teenis, seda ilma mingi valehäbita. Kas neist mõni nüüd sellesse seriaali ka pääseb, kogemusi ju nagu oleks avalikkuse ees esinemiseks. Pakun välja oma variandi ühele seeriale- meie kultuuriminister läheb lasnagorski rõnkale sibulaid ostma ja saab seal hoopis sibulate asemel molli juba ainuäksi sõna "sibul" kasutamise eest.
Saksamaal ei ole veel türgikeelseid filme tehtud. Ei komöödiadid ega tragöödiaid. Seriaali tootjatel on reaalseid šansse Angela Merkeli preemia saamiseks. Kelle otsus see oli? Ootaks reaalselt uuriva ajakirjanduse tegutsemist. Või filmitakse erarahadest? Sel juhul - andke minna.
On tehtud filme Saksamaal elavate türklaste elust. Olen isegi mõnda sellist filmi näinud. Need olid saksa keeles.
Usun, et Eesti esimene araabiakeelne sari tehakse juba kümne aasta pärast. Viis aastat pärast seda, kui tehakse viimane eestikeelne.
Kui EV finantseerib Eestis venekeelset seriaali püsielanike kohta, siis on minu arvates tegemist riigireetmisega.
Kui võrrelda linnulaulu lindistusi samas metsas mais 1997, mais 2007 ja mais 2017, siis kas on kuulda olulist vahet?
See kommentaar on sisestatud anonüümse kasutaja "HugoB" poolt ja on seetõttu nähtav ainult anonüümsete kommentaaride kaustas
Täna ongi kuidagi nii. et osad artiklid on päevalehes poolikud. Nagu see interneti pakettide võrdluski. Mingi 5 rida koos pealkirjaga.
Korralik mets on võetud.Alles on palju neid,kuhu ei pääse ligi,sest juba enne tänast aega oli seal palju vett,ent nüüd pole mõtet rääkidagi.Kui varem sai vesisel pinnal liikuda sedasi,et otsisid kõrgema koha ja siis pääsed kuija jalaga,ent nüüd on need kõrgemad kohad samuti vee all,mis on sügavam,kui standar kummik meestele.
Sügise viimane vesi jäi lihtsalt sinna,kuhu jäi...maa enam vastu ei võta.Sademeid tuleb aga juurde.Milline on olukord aasta pärast,kui sellise tempoga edasi põrutab,ei taha teadagi.Paljudel on ka kaevud seda 34% kvaliteediga vett täis.Juua enam ei saa.
Võrrelge googel mapsi erinevate aastate sateliitfotosid, saate aru, palju on metsas lanke juurde tekkinud
Aga metsa peabki tegema. Mis 10a tagasi ei olnud raiekõlbulik võib seda täna juba olla. Ärgem unustagem, et metsa pealekasv võtab väga kaua aega. Täna istutatud metsast saavad kasu su lapselapsed.
See kommentaar on sisestatud anonüümse kasutaja "meie mets" poolt ja on seetõttu nähtav ainult anonüümsete kommentaaride kaustas
"Valed inimesed tegelevad meie loodusvaradega" See on küll hästi öeldud. Kõik need nn. professorid, ökoloogid, metsaametnikud ja muud jätised (inimeseks on niisuguseid raske nimetada) tuleks lahti lasta, kinni panna, ehk isegi üles puua, maha lasta, tükkideks rebida. Ja asemele sättida internetitrollid. Igaüks neist on targem mistahes metsateadlasest, empaatiavõimelisem kadunud ema Theresast, eetilisem Rooma paavstist. Kui see kaadrivahetus peaks teostuma ...."küll siis pirrud kahel otsal lausa löövad lõkendama"
Kas ministritele kriminaalseadusandlus ei kehtigi ? Või on Prokuratuur sama toiduahele otsas ? Avalik valeväidete esitamine ja riigi nimel riigile kahjulike otsuste tegemine...(Tselluloositehase rajamine Emajõe äärde ????),samuti keskkonnaohutuse avalik eiramine ? Kas äkki kapitalism eesti moodi ?
Metsamajandus, nagu ka põlevkivi kaevandamine ja idapiiri ehitamine kuuluvad kahtlemata Eesti 100 suurimate edulugude hulka, millest tuleks teha vargariigi aastapäeval kindlasti üks etendus :D
Riik, see pidime olema ju mina ja sina. Kas sina raiud metsa ja saad sellest tulu? Mina ei raiu ja tulu ka ei saa ... kuidas siis ikkagi on see õigusriik meil siin ja demokraatia?
Väide võib tõene olla, aga paraku on see ikkagi ainult pool iva. Teine pool hetkel domineerivast pildist on seotud tõsiasjaga, et metsaomanikud väga ei kiirusta raiutud lanke uuesti täis istutama, pigem jäetakse mingi sümboolne kogus seemnepuid. Tulemuseks on, et endiste kuusikute ja männikute asemel vohab nüüd võsa ja visuaalselt on pilt ikka väga kole. Elatakse kasumlikes hetkedes, tulevikku suunatud tegevust on väga vähe. See on üks meie ajastu iseloomulikumaid nähtusi.
Statistika näitab, et Eestis pole kunagi nii palju metsa olnud. Õige on aga metsa minna ja oma silmaga üle vaadata. Kui istutatud mets kasvab minimaalselt 50 ... 70 aastaga suureks ning istutamata võsaga mets minimaalselt saja aastaga, kas siis oleme selle 25 aastaga tõesti vaid veerand metsa maha võtnud. Või äärmisel juhul kolmandiku? Ei ole ju, oluliselt rohkem metsa on maha võetud. Kusjuures erametsades ei istutata uut metsa asemelegi. Kuri Nõukogude võim säilitas meile metsad, mille nüüd n.ö. tasuta kätte saime ja kiirelt hävitame. Kumb võim siis halvem on olnud? Jakobson kirjutas omal ajal kui oluline on meile mets ja kui väga peame seda hoidma, aga nüüd teeme umbes 40 aastaga sellele otsa, mis 60 ... 100 aastat kasvab. Kedagi ei huvita enam homne ega ülehomne, vaid ainult tänane päev.
Faktikontroll tulgu laua ja arvuti juurest ära ja mingu tehku üks nädalane tiir mööda Eesti metsi. Nii era- kui riigimetsi ja siis tulgu edasi faktist rääkima. Käisin kunagi koolitusel, kus õpetati ettevõtete rajamist ja seal rõhutati, et mitte see pole oluline, kui palju raha meil paberite järgi peab olema, vaid tegelik seis pangakontol näitab asja tegeliku sisu ära.
Nõukogude võimu poolt siiatoodud venelased lõid minu minu vanaisa maha, põletasid maja maha ja laskis talukoha võssa kasvada.
See nn faktikontroll on hea näide valelikust propagandas, mida selle nimetuse all tehakse. Faktikontroll võiks tuvastada, kas Asko Lõhmus on üldse avaldanud oma väidetava uurimistöö ja selle lähteandmed, millest siin artiklis räägitakse. Oktoobrikuus Riigikogus esinedes lubas ta need avaldada, aga seda pole siiani tehtud. Üsna tõenäoline, et põhjuseks on see, et tegemist on laimuga. Ja Delfi tegeleb otseselt selle laimu levitamisega. Lõhmuse jõuk aga tegeleb kuude kaupa süüdistuste fabritseerimisega.
Moslemite sisenemiskeeld siiski ei kehti, Mehhiko müüri niipea ei tule ja ka tervishoiureform peab ootama.
Donald Trumpi ametisse astumise puhul meenutati Washingtonis üht ajaloolist anekdooti. Karjääripoliitik Harry Truman olevat enne Dwight Eisenhowerile võimu üleandmist muianud: „Ta istub siin ja ütleb: tee seda ja seda. Ja midagi ei juhtu. Vaene Ike, ta arvab, et siin käivad asjad nagu sõjaväes.”
|
OSCAR-2019
|
||
Arengufondi 2015. aasta üheks võiduideeks oli Mahe-Eesti ehk Organic Estonia. Idee sai tuule tiibadesse ja nüüdseks saab öelda, et Organic Estonia on hea näide sellest, kus ühest ideest kasvas välja üle-eestiline ettevõtmine, mis ühendab endast ettevõtjad ja riigi.
Programmi eestvedaja Krista Kulderknupu sõnul on Organic Estonia nimelise programmi eesmärk luua ja käivitada kogu Eestit hõlmav mahemajanduse tervikprogramm, et edendada maaelu, luua eeldused ühistulisele tegevusele ja seeläbi keskenduda majanduskasvule.
"Programmi eesmärgiks on muuta mahemajandussektor arvestatavaks majandus- ning ekspordiharuks, muutes mahemajandusega seonduv asjaajamine lihtsamaks, koordineeritumaks ja tagasisidestatuks. Eesti tarbija on suhteliselt hinnatundlik, mistõttu on programmi fookuses peamiselt eksport, kuigi toitlustamisele suunatud tegevused oleksid suunatud kohalikule turule," tutvustas programmi Kulderknup.
Kui mahepõllumajandus keskendub mahetoidu tootmisele, siis mahemajandus on oluliselt laiem sellest. Nii on kaasatud keskkond, bioressurss, puhas õhk, mahepõllumajandus, toit ja toitlustamine, öko- ja loodusfarmaatsia, ökokosmeetika ning ökoturism, kuni innovatsiooni ja teaduseni välja.
"Organic Estonia põhitegevuseks on seega maheeksport, ökoturism, rahvusvaheliste mahestandardite kasutuselevõtt ja Eesti mahemajanduse katuskaubamärgi loomine," selgitas Kulderknup ja lisas, et tegeletakse loomulikult ka turunduse ja kommunikatsiooniga ning tehakse valitsusele ettepanekuid erinevate õigusaktide lihtsustamiseks, mis aitaks sektori ettevõtlusele kaasa. "Üks eesmärk on ka mahemajanduse statistika süstematiseerimine ja seeläbi mahetoodangu pakkumise ning nõudluse andmebaasi loomine ja haldamine.
Loob terviksüsteemi. Küsimusele, miks seda kõike üldse vaja on, vastas Kulderknup, et mahe tervikprogramm on eristuv kontseptsioon edukate Organic Denmarki ja Organic Swedeni ja Austria kontseptsioonist, kus lähtutakse ainult mahepõllumajanduse edendamisesse ning ekspordipotensiaali kasvatamisse riiklikul tasemel. "Organic Estonia programm loob terviksüsteemi jätkusuutlike ja mahedate ning sertifitseeritud sektorite ühendamiseks, sest ühendatuna on suurem sünergia ja tähelepanu. Programm annab sisu Eesti riigi kuvandi puhta keskkonna "rahnule" oma visiooni, tegevuse, eesmärkide ning vastutajana, sektori terviklikult "käima tõmbamisega." Programm liidab täna maal elavad mahetootjad, ettevõtjad ühtsesse süsteemi, luues eeldused koostööle, ühistulisele tegevusele läbi otse siseriikliku ja ekspordi nõudluse. Mahe programm tutvustab riigi kuvandit ja tegevust, mis oleks atraktiivseks ettevõtluskeskkonnaks investeerigutele tipp-biotehnoloogia ettevõtete rajamiseks ning kohaliku mahetoorme kasutamiseks," ütles Kulderknup.
Maheturg näitab pidevat kasvu. Maailma suundumused ja trendid näitavad üha kasvavat huvi nii mahepõllumajanduse kui ka laiemalt mahemajanduse vastu. Kokku tegeletakse mahepõllumajandusega 172 riigis. Maailma mahepõllumajanduse turg on perioodil 2004-2014 kasvanud pea kolmekordseks ning 10 aastaga on niššiettevõtlusest saanud arvestatav majandussektor terves maailmas. Globaalne maheturu maht oli 2004. aastal 25,4 miljardit eurot ning 2014. aastal 72,5 miljardit eurot. 2014. aastal suurenes ainuüksi Euroopa maheturg aastaga 7,6%, mis on omakorda mõjutanud nii Euroopa maaelu kui regionaalpoliitikat. Mahesektori ekspordi osakaal on mitmetes Euroopa Liidu riikides tähtsal kohal.
"Näiteks Taanis, kus on 2565 maheettevõtjat, kel mahepõllumajandusmaad 180 000 hektarit, on ekspordikäive 230 miljonit eurot, mis moodustab kohalikust mahetoodangu käibest 20%. Eestis oli 2016. aastal 183 700 hektarit mahepõllumajanduslikku maad, mis moodustab 18% kogu kasutatavast põllumajandusmaast. Mahepõllumajandusmaa on ainuüksi viimase 5 aastaga suurenenud 40%. Igal aastal liitub mahepõllumajanduse skeemiga uusi ettevõtteid, täna on Eestis 1740 maheettevõtet," ütles Kulderknup. "Mahepõllumajandussektori laienemise põhjusteks on ühelt poolt paljude põllumeeste soov majandada looduslähedaselt ja teiselt poolt tarbijapoolne üha suurenev turunõudlus. Samuti on mahepõllumajandussektor põllumajanduse jaoks muidu keerulises situatsioonis olnud maailmaturu muudatustest vähem mõjutatud. Turu languse korral on mahetoodete eksport jäänud stabiilsemaks ning hinnakõikumine on olnud väiksem. Eesti mahepõllumajandust on seni käsitletud peamiselt keskkonnaalase projektina ning ka tulemusi on hinnatud lähtuvalt keskkonnaaspektist. Seetõttu on Eesti mahepõllumajandussektor oma majandusnäitajate poolest Euroopa viimaste hulgas."
Kulderknup on veendunud, et samas on Eestil suur potentsiaal teenida mahepõllumajandussektoris oluliselt suuremat kasumit. "Heaks näiteks on Taani, kus mahepõllumajandusmaa pindala on pea sama suur kui Eestis, kuid mahetootjaid on ligi 1000 võrra rohkem ja tootmine on kordades tulemuslikum - Taanis on mahepõllumajandussektori jaemüügikäive 935 miljonit eurot. Siinkohal ei tuleks lähtuda Eesti ja Taani elanike erinevast ostuvõimekusest, vaid Taani kogemusest, mis koosneb riikliku eesmärgi seadmisest, kohalike põllumeeste omavahelisest koostööst ja toodangumahtudele keskendumisest. Taani näide on Eestile üheks indikaatoriks meie võimaluste kaardistamisel."
Valitsus toetab mahemajanduse programmi käivitamist. Valitsus toetas 9. veebruaril maaeluminister Tarmo Tamme ettepanekut käivitada mahemajanduse tervikprogramm. Maaeluministeerium peab koostöös majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumiga ning keskkonnaministeeriumiga leidma 1. maiks 2017 mahemajanduse programmi rahastamisvõimalused ja koostöövormi.
"Eesti riigi kuvandi üks alustaladest on puhas keskkond, mida võiks senisest palju paremini kasutada, et muuta mahesektor arvestatavaks majandus- ning ekspordiharuks," ütles pressiteates taimetervise osakonna juhataja Sigmar Suu, kes Maaeluministeeriumi poolt projekti koordineerib. "Seejuures ei räägi me üksnes mahepõllumajandusest ja -toidust, vaid ka teistest mahesektoritest nagu näiteks ökoturism või loodusfarmaatsia."
Miks peab riik sekkuma? Tuginedes edukate maheriikide - Taani, Rootsi, Austria - praktikale, on edu saavutatud mahesektoris ainult riigisektori esmasel kaasabil ja vastutava programmimeeskonna loomisel. Suureks takistuseks on ka meie kultuuriline omapära ja hariduslik taust ehk "eestlane" ise - kes näeb teist ettevõtjat ainult konkurendina, mitte koostööpartnerina. Antud mikroettevõtete edu saavutamise võimaluseks on ainult koostöö ja ühistegevus. "Riik peab tegema teavitustööd ühistulise tegevuse edenemiseks tänapäeva majanduskonkurentsi tingimustes. Siinkohal on oluline näha programmis ka hariduslikku aspekti, mida saab korraldada ainult riiklikul tasandil. Kuna on tarvis parandada ka õppekavades jätkusuutlikku ning säästlikku majandamist ning ettevõtlust, ei ole mõeldav, et sellega saab tegeleda ühe valdkonna institutsioon. Oluline on ka anda võimalus riigile seada edaspidi rohehangetesse sisse ka kohaliku ja mahetoidu kasutamise soodustamine näiteks koolides ja lasteadades, kui seda toetab eelnevalt seatud riiklik programm ja eesmärk," selgitab riigipoolse koostöö olulisust Kulderknup.
Rõhk ettevõtlusele. Küsimusele, miks mahepõllumajandus pole saavutanud arvestatavaid majanduslikke tulemusi, vastas Kulderknup, et seni on mahemajanduse ühe sektori - mahepõllumajanduse - hindamisaluseks on olnud keskkonnaaspekt. "Maailmas on aga mahepõllumajandus viimase 10 aastaga niššiettevõtlusest arenenud arvestatavaks majandusharuks. Seni pole mahepõllumajandusele seatud ka tootlikkuseesmärke, ehkki meil on 26 aastase mahepõllumajanduse tegevuse tulemusena saavutatud teiste riikidega arvestatav mahemaa hulk kogu põllupindalast (18%). Eeltöö teadliku mahepõllumajanduse aktiviseerimiseks on ühe osana eeldused loodud just pindala olemasoluga. Seega on mahepõllumehed ja ettevõtjad suure panuse andnud tehtud eeltööga ja mahekeskkonna loomisega põllumajandusvaldkonnas," lausus ta. "Nüüd on võimalus sektorit hinnata teiste riikide eeskujul samuti majandustulemuste ja võimekuse järgi. Täna on mahemajanduse potentsiaal suuremas mahus veel kasutamata."
Mahe-Eesti toob inimesi tagasi looduse, puhta toidu ja traditsiooniliste väärtuste juurde. Elurikka, puhta ja toimiva keskkonnaga kooskõlaline, vastutustundlik ja hooliv majandustegevus loob aluse kestlikkusele, tagades rahvale nii füüsilise, vaimse kui sotsiaalse heaolu ning kultuurilise arengu. Mahe-Eesti võiks kujuneda kogu maailmale kestliku ning tasakaalustatud arenemise eeskujuks.
Organic Estonia tiimi ettepanek on luua valdkonda juhtiv meeskond, kes töötab välja mahemajanduse terviklahendused ning kaasab projekti kõikide vajalike ministeeriumite ja asutuste kompetentsi, et tagada idee kiire elluviimine ning mahemajanduse hoogustamine koos ekspordivõimekuse kasvuga. "Selle programmi raames töötatakse Taani analoogse programmi Organic Denmark järgi välja riiklikult tunnustatud Organic Estonia märk, mis aitaks Eestis ühendada erinevaid mahesektoreid ning keskenduda innovatiivsete lahenduste kasutamisele," rääkis plaanidest Kulderknup. "Kontseptsiooni lähtekohaks on muuta mahesektor arvestatavaks majandus- ning ekspordiharuks. Sihiks on toetada Eesti regionaalset arengut ja maaelu, muutes mahemajandusega seonduv asjaajamine lihtsamaks, koordineeritumaks ja tagasisidestatuks. Sellest lähtuvalt kavandatakse tegevus kahe-etapiliseks. Meie lähiriigid Läti ja Soome on asunud tegelema sarnase algatusega. Seega on Eestil hea võimalus ja samas vajadus Organic Estonia programm kiiremini käivitada ja suuremalt ette võtta, et oma ajalist eelist ära kasutada."
|
OSCAR-2019
|
||
Seekordne postituse pole ka läbinisti minu tehtud vaid ma olen selleks kasutanud teie abi, mu kallid lugejad.
Hiljuti toimus loosimine, mille tingimuseks seadsin selle, et kirjutate mulle oma näohooldusnippidest. Selleks, et teie vastused "raisku" ei läheks, otsustasin kõik need koondada ja igast nipist ka natukene lähemalt rääkida. Mõningatele lisan juurde ka oma kogemuse.
Mett võib nimetada looduslikuks naha toitjaks-desinfitseerijaks. Ühtlasi on mesi hea koorija ja konserveerija. Meega määrimisel muutub nahk elastsemaks, kasvavad kinni lõhed ja marrastused. Kosmeetikumides olev mesi imendub läbi naha ruttu ja täielikult, toidab naharakke, puhastab poore, annab energiat, tõstab naha lihaskihi toonust ja parandab naha verevarustust, aga samuti leevendab nahaärritusi, parandab naha elastsust ja säilitab selle niiskuse.
Meemaski võib teha mitmel viisil. Kõige lihtsam on määrida näole mett ning lasta sel 5-10 minutit toimida, kuid siin on teile ka mõned keerukamad variandid:
Kohvivalmistamisest järele jäänud kohvipaks on ideaalne vahend kodusteks kosmeetilisteks protseduurideks. Kohvipaks on eriti tõhus koorija – parajalt kare, eemaldab vanu naharakke. Sisaldab kasulikke nahka niisutavaid õlisid, mis ei jäta nahale rasust läiget, samuti toniseerivat kofeiini, kuid ei kuivata nahka ega põhjusta allergilisi reaktsioone. Kohvipaksuga hõõrumine aitab võidelda tselluliidiga.
Variante kohvipaksuga koorimiseks on lõputuid ning ka mina olen proovinud kohvipaksuga näokoorimist - kusjuures, see toimis väga väga hästi (postitus: http://iluexpress.blogspot.com/2013/09/nadala-nipp-maailma-parim-naomask.html)
Enne koorimist pese nägu sooja veega ning seejärel koori nahka, peale protseduuri loputa näonahk pooride sulgemiseks külma veega üle.
Kõikidest vastustest käis kõige rohkem läbi sõna "vesi" ning ma nõustun sellega täielikult. Näohoolduse alustalaks on vesi. Nägu peaks pesema vähemalt korra päevas veega, sest vesi on just see kõige esmasem puhastusvahend ning ainus, mis ei sisalda endas hulganisti tehislikke aineid.
*Näorutiini alusta sooja veega, mis avab poorid ning näohoolitsus lõpeta külma veega, mis sulgeb poore.
Kummelitõmmis silmakompressina on asendamatu ravim väsinud, kipitavate või turses silmade korral. Kummeliteega pesemine aitab vabaneda vistrikest ja muudab blondid juuksed läikivaks ja siidiseks (eriti hästi toimib siis, kui lisada ka poole sidruni mahl). Kummeliga näo aurutamine muudab naha pehmeks, õrnaks ning puhastab poore. Kummelil on ka antibakteriaalne toime.
Savi kasutatakse maskide, seepide ja puudrite valmistamiseks. Tänu savi poorsele struktuurile on see suurepärane absorbent, mis imab väga hästi ja tänu sellele on savi kasutusel näohooldusvahenditest kõige rohkem näomaskides. Sageli rikastatakse savimaske puuviljahapetega, mis omakorda lisavad tootele lisaväärtust mõjutades näonaha rakkude elastsust. Sel viisil saadakse mask, mis puhastab sügavuti ja varustab naha kõigi vajalike toitainetega. Savi koorib nahka hellalt, eemaldades surnud rakud ning muudab naha pehmeks. See annab nahale palju eriliselt kasulikke mineraale, samal ajal sügavpuhastades nahka ja elavdades ainevahetust. Tänu antibakteriaalsetele omadustele kasutatakse savi vistrike ja akne korral.
*Kommentaarides toodi esile mitu korda ka valget savi, mis on eriti rikas mineraalainete poolest. Valge savi on ideaalne näomaskide tegemiseks ning see on kõige õrnem koorija, seega sobib tundlikule ja eriti kuivale õrnale nahale. Valgel savil on kattev ja absorbeeriv toime ning seda kasutatakse põletuste, haudumuse, haavandite ja teiste nahahaiguste puhul.
Mudamaski on soovitav kasutada 1-2 korda nädalas, et nahka puhastada ja toniseerida. Kui nahka vaevab akne, rasu või hallikas nahatoon, siis mudamask toob tagasi nahale loomuliku välimuse, elujõu ja värskuse. Mask teeb näonaha pringiks, nooreks ning pinguldab seda ja hoiab noorena. Annab nahale loomuliku sära. Mudamask, mis on rikas mineraalide poolest, imab endasse liigse rasu, puhastab ummistunud poorid ning eemaldab komedoonid ja sügava mustuse. Taastab naha elastsuse ja tekstuuri. Mask aitab hoida kontrolli all iluvigasid ja komedoone ning vähendab kortse. Muda on omadustelt jahutav ning süvapuhastab nahka.
Veesisalduse tõttu on kurk ideaalne nahahooldusvahend ja toimib kõigi nahatüüpide puhul. Kurk aitab nahka looduslikult taastada ja niisutada ning seda E-vitamiiniga rikastada. Naha noorusliku väljanägemise võtmeteguriks on tugev sidekude. Sidekoe vastupidavuse tagamiseks ülivajalikku mineraali, räni, leidub külluslikult just kurgis. Ränihape suurendab naha elastsust ja pidurdab kudede vananemise protsessi.
*Kõige levinum ja lihtsam viis kurki kasutada on seda viiludena nahale asetada. Juba mõningate minutitega toimib kurk nii, et nahk jääb lõdvestunud, niisutatud ja pehme. Kurki kasutatakse kõige sagedamini tumedate silmaaluste ja silma alla tekkinud kottide eemaldamiseks. See oli ka minu lugejate seas väga populaarne soovitus.
*Kurk on väga tõhus vahend ka päikesepõletuse leevendamiseks, naha niisutamiseks ja toniseerimiseks ning pooride puhastamiseks.
*Noorendava toimega kurgi maski tegemiseks tuleb 4 (koorega) kurgiviilu ja 2 supilusikatäit maitsestamata jogurtit blenderisse visata ja ühtlaseks massiks purustada. Kanna saadud segu puhtale ja kuivale nahale ja jäta 10 minutiks toimima. Seejärel pese jaheda veega maha. See mask aitab väga hästi magamata ööst või liigsest soolatarbimisest tuleneva näonaha paistetuse vastu.
Eelmised nipid, millest rääkisin olid minu lugejate ses väga-väga populaarsed, kuid nüüd toon teieni nipid, mis on hoopiski erilisemad ning millest mõningaid kuulsin hoopiski esimest korda. Googeldasin veidike mõndade kohta ning nüüd proovin oma leide ka teiega jagada.
*Mesilaste poegadega näohooldus - selle kohta ei andnud infot isegi mitte Google, tundub küll päris valus protseduur...
Üks nipp veel probleemse nahaga inimestele, et padjapüüri tuleks vahetada vähemalt 1x nädalas :) Nii kui uus punn tuleb, tuleks padjapüür ära vahetada.
|
OSCAR-2019
|
||
Saint-Gilles-du-Vieux-Marche pakub majutusvõimalusi kõigile, ükskõik kas kavandate pikemat puhkusereisi või peatumist vaid mõneks ööks. Kui sinu sihtkoht on Saint-Gilles-du-Vieux-Marche, ootab sind Hotels.com saidil 14 head pakkumist. Paljud majutusvõimalused hinnasoodustusega kuni 10%. Tubade hinnad alates 24 EUR/öö. Allpool näete, millise kategooria hotelle Saint-Gilles-du-Vieux-Marche ja selle lähipiirkond pakub.
Hotellid orientiiri Cova Redonda rand lähedal – Hotels.com abiga on lihtne leida hotell orientiiri Cova Redonda rand lähedal, võrrelda hindu ja kohe vaadata vabade kohtade olemasolu. Meie veebilehel on imelihtne leida ja broneerida hotell orientiiri Cova Redonda rand lähedal. Iga majutuskoha kirjeldus on varustatud kaardiga. Lisaks tubade kirjeldustele ja fotodele oleme lisanud külastajate hinnagud ja pikemad arvustused, kus on juttu asukohast, mugavusest ja ümbruskonna meelelahutusvõimalustest. Meie kliendiprogrammiga Hotels.com™ Rewards liitudes teenite iga 10 öö eest 1 öö tasuta.
UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluv Ropša (soome Ropsunhovi) mõisa härrastemaja Ingerimaal, mis kuulus Venemaa keisriperekonnale (Lomonossovi rajoon, Venemaa)
Tänapäeval kasutatakse sõna mõis kahes tähenduses. Esiteks tähendab see tootmisüksust, teiseks tähenduseks on mõisakompleks.
Mõis on keeleteadlaste väidetel[1] muistne eesti sõna. Liivi keeles on mõis moiza ja ka lätlased kasutavad sarnase kõlaga sõna muiža. Soome keeles sõna "kartano" sünonüüm on moisio, mida kasutatakse eriti Eesti mõisate puhul. Seega võib eeldada, et mõisad eksisteerisid siinsetel aladel juba muinasajal. Varasemate mõisate kohta ei ole siiski kuigi palju materjale säilinud, mõisakompleksidest on vaid üksikute puhul säilinud kividest kaitseotstarbelisi ehitisi keskaegsest perioodist ja sageli on need varemetes, ilmselt puidust ehitatud tootmishooned ja elamud on aga aja jooksul hävinud. Ka pole varasemate mõisate puhul tihti teada, millal need asutati.
Mõis oli suur eesõigustega maavaldus ja põllumajanduslik tootmisüksus, varem ka administratiiv- ja omavalitsusüksus (mõisavald), mille hulka kuulusid väiksemate end ise ära majandavate üksustena talud. Tüüpilisim mõisavorm on Eesti aladel rüütlimõis, mille kohta kasutatakse vahel ka lihtsalt väljendit mõis. Tegemist on sisuliselt feodalismist pärineva lääniga, mis aastast 1783 muutus omaniku eravalduseks.
Kui mitmel mõisal oli ühine omanik, siis moodustasid need ühtse tootmisüksuse. Ametlikult säilitasid mõlemad mõisad oma staatuse, aga reaalselt jäi ühes kohas mõisakeskus tagasihoidlikumaks ja see mõis kujunes kõrvalmõisaks.
Aastal 1864 kehtestati reegel, et kui mõisa suurus ei ületa teatavat piiri, siis ei saa see olla rüütlimõis. Valdused, mis olid väiksemad, kandsid nime poolmõis. Poolmõis võis olla ka rüütlimõisa kõrvalmõisaks.
Lisaks aadlike valduses olnud maale oli veel terve rida tootmisüksusi, mis kandsid samuti mõisa nime. Maad, mis olid riiklikus omandis, olid riigimõisad. Linnadele kuulusid linnamõisad. Rüütelkondadele kuulusid rüütelkonnamõisad. Kirikute juurde kuulusid pastoritele sissetulekut andnud kirikumõisad.
Eraldi mõisatüüp, mille juurde võis kuuluda maavaldus, oli veel suvemõis. Kui valdused ei olnud linnas, loeti suvemõisad poolmõisateks, aga tüüpiliselt asusid suvemõisad linnade territooriumil. Suvemõisate seas on ka taolisi, millel oma maavaldus puudus.
Kuigi mõisad seostuvad tavaliselt põllumajandusliku tootmisega, eksisteerisid siiski mitmed mõisad, mis põllumajandusliku tootmisega ei tegelenud. Mitmetel suvemõisatel puudus tootmine täielikult, oli ka mõisaid, mille toodang ei olnud põllumajanduslik. Selliste mõisate hulka kuulusid Viskoosa mõis Hiiumaal, Reihenau mõis Raplamaal, Vana-Aseme mõis Tartumaal. Taoliste mõisate seas oli ka rüütlimõisaid – Joala mõis praegusel Narva linna territooriumil.
Mõisate territooriumid on olnud läbi aegade muutumises. Tekkisid uued mõisad ja kaardilt kadusid vanad mõisad. Tallinna ümbrusest kadus näiteks 20. sajandi alguseks Tiskre mõis.
Enamik mõisatest võõrandati Eesti aladel aastal 1919, Läti aladel 1920, Venemaal aastal 1917. Kuigi kõik mõisatüübid võõrandamisele ei kuulunud, andsid need reformid siiski põhjuse kõneleda mõisatest kui maavaldustest ja administratiivüksustest minevikuvormis.
Kitsamas mõttes tähendab mõis mõisaansamblit: härrastemaja, talle, tõllakuure, teenijate maja, jääkeldrit, aednikumaja, sepikoda, paviljoni/ lustlat/ lehtlat, kasvuhoonet/ triiphoonet/ oranžeriid, viinakööki, õllepruulimiskoda, karjaõue koos meiereiga, inglise stiilis/prantsuse stiilis mõisaparki (veekoguga), supelmaja ja paadisilda. Selles tähenduses on suurem osa mõisatest mingil määral säilinud tänaseni, isegi kui peahoone on hävinud. Kui mõisa käsitleda mõisakompleksina, siis võib minevikuvormis käsitleda enamasti vaid kaevanduste alla jäänud mõisaid (Kallavere mõis).
Mõisamaade muutlikkuse tõttu on detailseid mõisaplaane koostatud üldjuhul vaid mõisakomplekside kohta.
Mõne mõisa juures oli mitu mõisakompleksi. Tuntuimaks näiteks on Jälgimäe mõis, kus Nikolai von Glehn rajas aastal 1886 uue lossi. Teiseks analoogseks näiteks on Oru loss. Samas oli ka mõisaid, kus väljaehitatud mõisakompleks puudus (Prangli mõis, Aksi mõis).
Karjamõisad esinesid ainult mõisakompleksi kujul, neil puudus maa. Kuigi mõisaaja lõpul olid karjamõisad üldiselt tagasihoidlikud, on ajalooliselt siiski teada mitmeid juhtumeid, kus karjamõisa juurde on eraldatud maa ja sellest on saanud iseseisev territoriaalne üksus. Sellise mõisa näiteks on Hüüru mõis.
Pärast mõisavalduste võõrandamist kujunesid mitmete mõisasüdamete aladele asulad, mida kutsuti asundusteks. Mõisa hooned jagunesid erinevate omanike vahel ja kohandati nende vajadustele vastavalt ümber. See tõi kaasa suuri ümberehitusi ja uute omanike vajadustele mittevastavate hoonete hävingut. Kui mõisakompleks jäi endise mõisniku valdusse, siis säilis see tavaliselt paremini, erandjuhul tekkis siis isegi uusi hooneid. Markantseim näide on ilmselt Kumna mõisa uus peahoone.
„Mõis on eesti kultuuri olulisemaid sümboleid, võrreldav keskaegsete linnustega või näiteks hansalinnadega, mis, nagu teame, kuuluvad keskaega ja kannavad endas pigem mõtet militaarsest algest, agressioonist ja kaitsest selle sõna otseses tähenduses. Mõisa mõte on kusagil hoopiski mujal. Introvertse enesesse sulgumise asemel pigem ekstravertne avatus, avarad vaated ja mõõtmatud kaugused, mida mõis on üritanud laiendada aastast aastasse ja sugupõlvest sugupõlve. Mõisas tunneme end keset ilu ja rahu oaasi, ümber sambad ning suur ja suuremeelne loodus, eksleme otsekui eikellegimaal, mis vähemalt praegu – kui omanikud juba ligi sada aastat tagasi lahkunud – oleks nagu rajatud meile kõigile. Mõisa idee on olla suurem, parem, esteetiliselt rikkam kui elu ise. Pakkuda tammsaareliku võitluse asemel kivide ja üha pealetungiva looduse kaosega võimalust luua enese ümber vaikuse oaas, mis, tõsi, miraažina kõrbeliival meist kaugeneb, mida lähemale me sellele jõuame.
|
OSCAR-2019
|
||
Ma ei ole vist Tšehhis käinud. Eraldi tähelepanu palun pöörata sõnale "vist"... see näitab juba ise minu suhet ja suhtumist sellesse riiki. Aga võib-olla ka puudulikku turundustegevust turismiettevõtjate poolelt vaadatuna, sest loomulikult tekib mul õigustatult küsimus, et miks ma ei tea või miks ma siis ei ole seal käinud.
Pärast raamatu lugemist ei julge ma endiselt väita, et ma sinna tikuks, samas olen pika sammu lähemal sellele, et kui ahvatlev pakkumine peaks teele juhtuma, siis ma ehk üleliia sõrgu vastu ei ajaks enam.
Ka loetule tagasi mõeldes pean tunnistama, et Tšehhi jääb mulle võõraks, ja see võõras olemine ei võrdsustu mu jaoks eksootikaga. See on lihtsalt... võõras. Kuigi möönan, et mulle sümpaatseid jooni seal ju on: tšehhid on naljalembesed, veidi tahumatut sorti huumorit armastavad, rammusa toidu sööjad, vein, kummalised rahvakombed (see naistele vitsa andmise päev ehk väljaarvatud :D)
Aga mida ma kõige enam vast imetlesin, see oli autori võimatuna näiv missioon - kirjutada raamat kokku, kui kõigest on juba nii palju aastaid möödas. Kõik see Euroopa Liidu eelne aeg ja asjaajamine - selles oli palju äratundmist seoses Taani kirjutamisega. Ja üleüldse, ma ei kujuta ette, kuidas on kirjutada Tšehhist, olles ise omadega juba Prantsusmaa eluolus sees.
Ei saa viimasel ajal Kullerkupust kuidagi üle ega ümber. Ja ärge nüüd siit mingit kibestumist välja lugege, sest eks ma ikka ise vabatahtlikult läksin Tallinnas raamatuesitlusele, Sõru Jazzile Kalanasse teda koos Aimla ja teiste sigaägedate muusikutega kuulama ja ega raamatukogus mulle ka keegi vägisi seda raamatut kotti ei toppinud.
Tõsi, raamatukogu-odüsseia oli ka tore. Minu mäletamist mööda algas see seiklus sellega, et juunikuus ei pidanud mina oma jalga saarelt üldse ära tõstma, kuni ühel hommikul selgus tõsiasi, et paari päeva pärast reisile suunduv elu õieke vajab igatahes passi, mis omakorda Tallinnas kuskil sahtlipõhjas oli. Mõeldud-tehtud, poole tunni pärast väljuvale praamile. Kui ma aga kord juba suurde linna lähen, siis praami peal maha istudes on esimene virtuaalvisiit ikka raamatukogukataloogi (kas te mäletate ikka veel, millised olid näiteks 20 aastat tagasi need kataloogid?!). Kuigi oli esmabane päev ja seega kõik haruraamatukogud suletud, oli suur minu rõõm, et keskraamatukogu muusikaosakonnas ikka üks vaba Kullerkupp olemas on (teine oli ka, aga ester näitas, et see on alles tagastamisel või teel või midagi sarnast). Kõik see poolteist tundi, mis linnas üldse aega kokku oli, unustamata muidugi passi:)!, tegin ma ühtlasi elu kiireima spurdi siis sinna roosasse majja kesklinnas, koguni ületasin teed vale kohapeal (shame on me!) ja kuna liiga pikk ja liiga kitsas kleit takistas isikliku rekordi saavutamist, pidin selle va kleidi põhimõtteliselt endale kaenla alla kokku kerima, et ikka kiiremini lipata saaksin. Lisaks on, ilmselt minusuguste ohjeldamiseks, raamatukogu ette paigaldatud teepiire, mis tähendab, et üle tee joostes pidin samaaegselt hindama piirde kõrgust ja oma jalgade pikkust ja kuna seis oli nähtavalt viimaste kahjuks, pidin otsustama alt läbi pugemise kasuks.
Kui ma siis näost punase ja leemendavana laenutusleti juurde jõudsin ja sinna ette maha varisedes ja vaevu hingeldades Kullerkuppu küsisin, teatas reibas tütarlaps, et see raamat laenutati just mingi pooltunnike tagasi. Ta oli muidugi väga abivalmis ja lubas lahkelt selle teise eksemplari, mis tagastamsel on, mulle reserveerida.
Ajasin end kogu tahtejõudu kokku võttes hammastega uuesti leti najale püsti ja hingasin ühes viimase hapnikuvaruga välja, et pole tarvis seda eksemplari reserveerida mulle, et ma pean kohe nagunii tagasi praamile sõitma.
Aga siis hüppas kuskilt kaugemate riiulite vahelt välja üks ontlik härrasmees ja küsis raamatukogunäitsikult: "Kui kaua ma siin olnud olen juba?" Ja vastas muidugi ise: "Ma tulin kindlasti mingi tund aega tagasi. Ja mina tõin Kullerkupu tagasi, aga andsin koos teiste raamatutega selle teises osakonnas ära."
Siis ei jooksnud enam mina, vaid tore näitsik, ja otsis kuskilt maja pealt mulle selle raamatu välja.
Ma olen kogu aeg öelnud, et kõige ägedamad tüdrukud töötavad just nimelt raamatukogudes (eriti Viljandis, Käinas ja Tallinnas).
Nagu ma aru saan, ei ole ma raamatu sisuni veel jõudnudki. Ei tea, kas ongi tarvis :) Raamat on väga õhuke (sest kirjastus ei maksnud mahu pealt ja autor hoidis targu siis osa materjali järgmiseks korraks) ja mul pole mõtet liiga palju ära rääkida, sest muidu lugemisrõõmu ei jäägi teile. Lühidalt öeldes on see pigem ikka elulooraamatu alla liigituv, hõlmates ka kõike muud peale muusika. Natuke poisikesepõlve ja natuke muusikakooli ja natuke hullumaja ja natuke Moskva seikluseid ja natuke rahahimulist aega jne. Ah jaa, Viljandi sõpradele leidub ka üht ja teist ;)
Sellised ladnad ja kerged mälestuste puistamised on muidugi populaarsed ja see raamat passib sinna lahtrisse igatahes. Veidi kummaliselt mõjusid tema kohatised kordamised, aga lõpuks põhjendasin ma seda heliloojale iseloomuliku kutsehaigusega - nii nagu muusikas on kordused, eks võib neid ju ka kirjasõnas olla.
|
OSCAR-2019
|
||
Mitu kuud lahutab meid aprillist aastal 1989? Selle lihtsa matemaatikaülesande lahendamine nõuaks veidi rehkendamist, kuid veelgi kergemalt tuleb vastus kätte värske Akadeemia tiitellehelt. Veebruari Akadeemia …
Põhižürii koosseisus Rebekka Lotman (esimees), Marika Mikli, Triinu Tamm, Toomas Kall ja Margus Kasterpalu valis aastaauhindadele kandideerima järgnevad teosed: PROOSA* Kai Aareleid „Vene veri”* Tiit …
Ilmasõjajärgsete aastate tähtsamad filmikompaniid olid 1941. aastal Rio de Janeiros asutatud Atlântida Cinematográfica ja 1949. aastal São Paulos rajatud Cinematográfica Vera Cruz. Vera Cruz läks …
Lihtsalt: Dean kohtab Cindyt. Armub. Nad ei ole tuttavad, mees hakkab otsima võimalust kohtumiseks, vanurite hooldekodu kaudu saab see võimalikuks. Cindyl on oma kutt olemas, …
Filmi keskne tegelane Joseph (Peter Mullen) on üksikuks jäänud keskealine töötu mees. Viha, hirm ja lootusetus on see soust, milles ta podiseb. Need tunded käivad …
Eks see ennekuulmatu lugu muidugi oli. Põhilisteks protestijateks olid siiani olnud ju õed ja arstid, teinekord lasid ka vedurijuhid uljast vilet. Nüüd äkki näitas aga …
Tšiili režissööri Dominga Sotomayor Castillo debüütmängufilm „Teisipäevast pühapäevani” on teekonnafilm, kuid pole teps mitte lõbus retk argirutiinist punuma pistmiseks, vaid tasakaalukalt kulgev sõit ühe perekonna …
TTÜ aastad on kujutatud tõepäraselt, meil oli tookord tõesti esimest korda võimalus kasutada maailmas tipptasemel tark- ja riistvara. Olime rõõmsad saavutuste üle ja kui pärast …
Kevaditi leiab Soome lahe veest peamiselt kahte sorti vetikaid – klaasist rakukestadega ränivetikaid ning ringi ujuvaid viburitega vaguviburvetikaid – enam-vähem võrdselt. Mujal maailmas, kus kevadõitsengud …
Ohtlike kalahaiguste, nt gürodaktüloos, ihtüoftirioos, vähemal määral papillomatoos, poolt tekitatud majanduslik kahju on suur. Ühelt poolt on teave kalade naha kaitsemehhanismide toimimisest tähtis kalade nakkushaiguste …
Kliimamuutused ja kliimaäri Tööstusajastu kiirenenud kliimamuutused ja ka muutused maailma elustikus ja liigirikkuses on tõsiasi. Teaduslikus mõttes on ebamäärane teadmine selle kohta, kui palju ja …
Euroopa Liidu ja maailma kliimapoliitika kujundamisel on eelkõige lähtutud rahvusvahelise kliimateadlaste paneeli IPCC (Intergovernmental Panel on Climate Change) mahukast, üle tuhande leheküljelisest raportist, millest viimane, …
Üks mõiste Richard Dawkinsi 1976. aastal ilmunud raamatust „Isekas geen“ on XXI sajandi alguse interneti püsielanik, öeldes märksa rohkem keskmisele 15aastasele kui tavalisele 50aastasele. See on meem – Dawkinsi definitsiooni järgi idee, tava ja muu infokogum, mis levib inimkultuuri keskkonnas imiteerimise teel, funktsioneerides seega sarnaselt geenidega. Meemidest kui millestki, mida on edasi antud müütide kaudu ja mis aitavad seeläbi inimesel kohaneda oma keskkonnaga, eristades inimesi seega teistest elusolenditest, kirjutas hiljuti Sirbis Aleksei ja Marcus Turovski raamatut „Teekond urust templisse“ arvustades Jaan Lahe.1
Internetis on meemidel tavamõistes spetsiifilisem tähendus: need tähistavad tekstiga naljapilte, kuid ka videoid ja lühikest teksti. Selleks et tavalisest naljapildist saaks meem, on vajalik tema pidev levitamine ja muundamine, näiteks ühe ja sama pildi levitamine eri tekstidega. Seega sarnanevad meemid peale geenide ka viirustega, ülimalt populaarseid meeme nimetataksegi viraalseteks. Dawkins on täheldanud, et internetis levinud meemi mõiste on väga lähedal tema algsele teooriale. Ka ta ise on jõudnud ringiga tagasi meemideni. Dawkinsi Twitteri profiilipildil, kus tal on seljas särk kirjaga „Me oleme kõik aafriklased“ („We Are All Africans“), asendatakse sõna „aafriklased“ mis tahes muu sõnaga – näiteks sobis oma võitleva ateismiga tihti pahameelt tekitava Dawkinsi selga nagu valatult särk kirjaga „Me oleme kõik problemaatilised“.
Siiani vaieldakse selle üle, mis oli esimene tõeline internetimeem. Tõeliselt nakkavate viirustena paljunesid näiteks igavesti üksik kriipsujuku (Forever Alone) ja trollinägu. Esimese abil sai rääkida oma kurvast elust, teisega võidukalt internetivaidlusi lõpetada. Siiski ei ole ilmselt kuigi mõistlik üritada teismelistega neid meeme kasutades jutule saada, kuna kriipsujukud ja muud Impact-fondiga pildid on vähemalt seitsmeaastastena üpriski vananenud. Pidev infovool ja nõudlus uue järele ei anna armu ka meemidele. 2016. aastal koostati sarnaselt muude aastalõpu kokkuvõtetega ning parimate albumite ja raamatute valimistega ka edetabeleid iga kuu parimatest meemidest.
Meemide tähenduse piiramine pelgalt naljaga teeks neile liiga. Mida rohkem aga meemi lähemalt selgitada, seda enam kaotab ta paradoksaalselt oma mõistetavusest, kuna meemi tähendus sõltub nii selle tegija kui ka tarbija teadmistest, kasutatavate piltide ja tsitaatide kultuurilisest kontekstist ning tihti ka eelnevatest meemidest või poliitikasündmustest. Iga aastaga muutuvad meemid aina keerulisemaks ja kihilisemaks. Peale muige tekitamise võib meem kommenteerida poliitikas toimuvat või võimaldada rääkida oma probleemidest, näiteks depressioonist. Populaarses Instagrami pildijagamisrakenduses on esile tõusnud kasutajaid, kes annavad meemide kaudu hääle LGBTQ-kogukonnale, rahvusvähemustele ning toitumis- ja ärevushäiretega inimestele. Seega on meemid nii nende tegijatele kui ka tarbijatele omamoodi teraapia. Mõnegi meemi autorid on haritud noored, kelle meemidest on kokku pandud kunstinäitusi, mida on Instagramis kerimise asemel võimalik kunstigaleriisse vaatama minna. Sellised meemid on ka väga lähedal Andy Warholi lõputult kopeeritavale popkunstile.
Mõnigi algselt poliitikakauge meem on oma sünnikeskkonnast kaugele triivinud. Meem joonistatud konnast nimega Pepe (Pepe the Frog) levib siiani Donald Trumpi ekstremistlike toetajate ning end alt-right-liikumise osalisteks nimetavate noorte parempoolsete seas. Näiteks joonistasid äärmuslased Pepele pähe Ku Klux Klani mütsi või Trumpi blondi juuksepahmaka, riietasid ta SS-mundrisse või asetasid Mehhiko-USA piirile ehitatavat müüri relvaga valvama. Leebema sisuga Pepe-meeme on jaganud nii Trump kui Trump juunior. USA Laimuvastane Liiga lisas Pepe oma vihasümbolite andmebaasi ning Hillary Clinton mõistis valimiskampaania ajal hukka Trumpi perekonna flirdi ksenofoobsete Pepe meemidega. Hoolimata sellest et Pepe looja kinnitas, et konn oli algselt mõeldud inimesi rõõmustama ning kujutisega oli varem seotud hulgaliselt mitterassistlikke tähendusi, on konn Pepe maine ilmselt igaveseks rikutud. Vastupidise näitena jagasid konservatiivid fotot drag queen’i kõrval istuvast niqāb’iga naisest, lisades pildile allkirja: „Selline on tulevik, mida liberaalid tahavad.“ Lõbustatud liberaalid levitasid omakorda meemi, kinnitades, et just sellist tulevikku, kus erinevad inimesed rahulikult koos elavad, nad tõepoolest tahavadki.
Trumpi ja Obama ilmekad näoilmed teevad neist nakkava meemimaterjali. Pärast Trumpi valimisvõitu leidis hulgaliselt kajastamist Obama sõprus asepresident Joe Bideniga: Obama ja Bideni piltidele lisati väljamõeldud kahekõne, kus duo plaanis vimkasid, mida visata nende asemel Valgesse Majja kolivale Trumpile ja uuele asepresidendile Mike Pence’ile. Obama ja Bideni sõprus pakkus valimistulemustes pettunutele lohutust ning näib, et meemide loojad olid sellest teadlikud. Ühes neist ütleb Biden Obamale: „Need meemid on ainult näilik põgenemine jõuetuse ja ebakindluse eest, mida rahvas praegu tunneb.“ Eelmise aasta alguses levinud samalaadsetes meemides „Bernie või Hillary?“ küsiti mõlemalt demokraatide presidendikandidaadilt arvamust mitmesuguste teemade kohta. Kui Bernie Sandersi vastuseid kujutati sisukana ja need andsid aimu sellest, kuidas ta hoomab oma noorte valijate eelistusi ja alternatiivkultuuri, näidati Clintoni vastustes, kui meeleheitlikult üritab ta paista popi ja noortepärasena, küsimusi pahatihti mõistmata. Osa meemivaatlejaid leidis, et „Bernie või Hillary?“ meemid taastoodavad seksistlikke stereotüüpe, mille kohaselt naised ainult teesklevad, et jagavad midagi muusikast või ulmefilmidest.
Meeme leidub küllalt ka Eestis. Mitmed neist on tõlked või mugandused ingliskeelsetest, kuid USA kultuuriruumist tuntud animafilmitegelaste seas on oma koha leidnud koeratüdruk Lotte ja lastesaate „Buratino tegutseb jälle“ tegelased. Spetsiifilist Eesti-faktorit lisavad piirkondlikud meemilehed Facebookis, näiteks Põlva ja Ida-Viru meemid. Neis kujutatakse provintsitegelikkust, näiteks põhjusi, miks peaks keegi Põlvat külastama. Miks? Sest külastaja on ise Põlvast pärit. Ka Eesti meemid võivad edasi kanda poliitilist sõnumit, näiteks pani püstijalakoomik Mattias Naan meemile hai, kes ei soovi kolida omanimelisse basseini EASilt toetust saanud külastuskeskuses Sea Star. Poliitikutest on eesti meemidel sagedased Taavi Rõivas, Mart Helme ja muidugi Edgar Savisaar.
Kui miski meeldib noortele ja levib kulutulena internetis, on varsti kohal rahamaiad suurkorporatsioonid. Gucci moefirma palkas reklaamikampaania tarbeks Instagramist tuntud meemimeistreid, üritades nende teravmeelsete tähelepanekutega parandada ka enda mainet tänapäeva popkultuuris. Viimase poole aasta jooksul on meemid aidanud kaasa vähemalt kahe loo, Rae Sremmurdi „Black Beatlesi“ ja Migose „Bad and Boujee“ tõusmisele USA muusikaedetabeli tippu. Migose laulust pärinev rain drop, drop top on nüüdseks omakorda levinud meem – üsnagi tõlkimatu fraasi teevad mõjuvaks rütm ja algriim. Mõlemad lood said meemideks loomulikul teel, mitte tänu mõne plaadifirma lobitööle. Kampaaniad, kus ettevõtted ise traditsiooniliste reklaamifirmadega abiga meeme taastoota üritavad, kukuvadki tavaliselt märksa edutumad välja. Ka Eestis kolib üha suurem osa reklaamist Instagrami. Nii ei maksa imestada, kui pilte, mille tegemise asukohaks märgite mõne tuntud spordiklubi, hakkab peagi kommenteerima mõni toitumisnõustaja, kes postitab aastast 2010 pärinevaid Impact-fondiga reklaammeeme.
Meemide aina tihedam sidumine reklaamiga tekitab küsimusi. Kuna paljud meemid on sündinud koostöös, kus kellegi tehtud pilti täiustatakse pidevalt uute tekstide ja konnotatsioonidega, on raske hinnata, kellele, ja kas üldse, peaks kuuluma mõne meemi autoriõigus. Ühtlasi postitavad ka meemisaidid teiste tehtud meeme allikale viitamata, pahandades nõnda originaalmeemi autorit ja võttes temalt ära tulevasi jälgijaid. Originaalmeemi autorile ei pruugi aga kuuluda autoriõigus kasutatud pildile, olgugi et lisatud tekst on tema enda looming.
Ajakirjanik Adam Curtis on arvanud, et individualismi ajastul kipume unustama, et ajalooliselt on võim peitunud just inimrühmitustes. Arvutid aga näevadki inimesi ühise identiteediga gruppidena, hoolimata inimeste püüetest oma eripära väljendada.2 Kuigi arvutid grupeerivad inimesi, et neile reklaami suunata, otsivad nad seeläbi ka kõiki ühendavaid lülisid. Meemide tegemine ja levitamine võimaldab inimestel korraga väljendada iseennast ja edasi anda laialt mõistetavat mütoloogiat. Iga kord, kui keegi jagab sõbraga meemi ja lisab juurde sõnad „See olin täna mina tööl/koolis/peol“, edastab ta nii endale ainuomast mõtet kui ka inimeste ühisosa. „Prooviabielu“ Kalvi-Kallest laua taga istuvate ja kasside õiguste piiramise üle otsustavate koerteni sümboliseerivad meemid suulise rahvapärimuse kolimist virtuaalruumi.
|
OSCAR-2019
|
||
Detsembris sai minu ettevõte 1 aastaseks ja vahetult enne ettevõtte registreerimist ostetud triikraud andis eile otsad. Triikraud on minu jaoks üks olulisemaid tööriistu peale õmblusmasinate. Ning iga kord seisan leti ees ja mõtlen, et milline seekord?
Poes oli minu esimese valiku aluseks hind. Kuna eelmine triikraud maksis vaid 19€ ja pidas vaatamata igapäevasele rohkele kasutamisele vastu 1 aasta, siis mõtlesin seekord proovida midagi toekamat. Huvitav, kas kallim hind ka õigustab ennast?
Teiseks valikuks sai triikraua kaal. Huvitav küll, kuid kõik kallimad riistad olid nii rasked, et ainuüksi riiulilt üles tõstmine andis teadmise, et sellist pommi ma oma käe otsas küll iga päev kõlgutama ei hakka. Seega langesid kõik kallima hinnaklassi (100+€) riistapuud minu valikust robinal välja.
Ehk on voodi- ja laualinade triikimisel tõesti raske raud mugavam - libista mööda pinda, ei pea suruma. Kuid minul on triikimiseks pisikesed ruudukesed, rombikesed ja kangaribad, kuni mitusada pisidetaili päevas. Raske rauaga töötamine oleks liig minu niigi ülekoormatud randmeliigestele.
Kolmandaks vaatasin triikraua talla materjali. Kunagi oli mul roostevaba tallaga raud. See oli nii pretensioonikas, et vaatamata minu hoolsusele ja triikimise proovidele sulas ikka mingid kangas raua külge kinni või tõmbus lihtsalt kokku ja krässu. Lapitehnikas koosneb aga üks mustri plokk tihtipeale kolmest, neljast või enamast erinevast kangast. Kes neid kõiki testida jaksab, kui oled muretsenud puuvillased kangad mõningase polüestri seguga. Ja siis triikraud ütleb, et ühel on polüestrit hulgast veidi suurem % kui teisel. :-)
Kuna minu eelmine triikraud oli teflon ning jäin sellega väga-väga rahule, otsisin ka seekord teflon tallaga rauda. Kahjuks oli nende valik väga väike. Enamus raudasid olid kroomitud tallaga.
Kõigepealt jäid välja kõige kallimad, ehk kõige raskemad. Teisena jätsin kõrvale eriti odavad, mis tõenäoliselt üle aasta minu käes vastu ei pea. Välja jäid ka karjuvalt roosad ja lillad ning roostevaba tallaga rauad.
Alles jäi viis või kuus rauda. Nüüd valisin välja kauni ja stiilse disainiga raua, Electrolux (EDB5110PB). Kena välimusega, sobiva raskusega, kroomitud tallaga, olemas auru ja piserdamise nupud, auru regulaator, kummikattega sang.
* vee sisse kallamise ava on mõnusalt suur (eelmisel oli märksa kitsam ja alatihti läks vee lisamisel osa laua peale)
* kui juhtme stepslisse pistsin, ei lülitunud sisse ükski lamp e valgustus. Kui kõik kettad ja nupud olid ära keeratud ja proovitud, lülitus lamp sisse. Tõenäoliselt oli kuumuse reguleerimise ketas 0 peal, ehk safety.
* ei meeldi, et voolu tuli ja automaatse väljalülituse tuled on ühes kohas. Eelmisel raual olid erinevas kohas ja oli selgelt nähtavad. Nüüd on 2 väikest tulukest pisikese tumeda klaasi all peidus.
* ei meeldi, et auru reguleerimise nupul on ainult 3 taset - null, väike aur ja suur aru. Kuid väike aur on kogus, mis tuleb üsnagi suure pahinaga ja väiksemaks reguleerida ei anna. Odaval raual oli ketas, millega sai reguleerida auru päris väikeseks või mega suureks.
* nagu ka eelmisel raual, hakkab triikraud iga 30 sekundi järgi kõrvulukustavalt piiksuma. Põhimõtteliselt on see hoiatus automaatse väljalülitamise kohta, kui raud on 30 sek paigal olnud. Kuid teatud triikimise etapis vastav andur ei saa aru, et tegelikult ma triigin edasi. See on üsnagi väsitav ja tüütu, sest ma ikka tõsiselt ehmatan iga kord. No ei harju ära.
Mina valisin triikraua ikka selle järgi,et oleks raskem ja veepaak suyrem.Nüüdne paagi suyrus on 1,7l.Muidugi ei ole see mingi prohfi riist aga oma koduses tööroas on väga hea.
Mul jääb detailide lõikumisest ranne pidevalt haigeks, siis on raske rauaga üsna ränk veel tundide viisi töötada.
Olin kaua valinud ja lõpuks tuli see ost ära teha, seekord siis keraamiline tald, veel avastamatta selle head ja vead... aga raske exemplar ja võimas. Loodan, et vertikaalaur toimib korralikult .
Minul on tefal maestro 30 mulle meeldib selle pärast et mõnusalt libiseb üle riide ja päris pisikeste vidinate triikimiseks kasutan mini triikrauda.
Ostsin endale mõni aeg tagasi ka väikese triikraua aplikatsioonide jaoks, kuid pole seni veel kasutanud. Hetkel suured tööd käsil. Valida oli too vahetatavate otsikutega päris väike ja lihtsalt miniatuurne ehk nn reisi triikraud. Otsustasin tolle viimase kasuks. Aga ei tea, kas oli õige valik.
Ostsin oktoobris just samasuguse triikraua. Vilistamine ehmatas mind algul, aga pärast paari nädalat ta enam ei vilista. Tald on tal oluliselt etem metallisulam (mitte kroom, nagu kirjutasid), sellega olen kõige rohkem rahul. Aga pidev aur on tal kole ebaühtlane - vahel teeb rõivale lausa veeplekke. Veepaaki tuleb tihti täita ja mu vanemad silmad ei seleta selle triikraua tumedate pindade tõttu hästi veetaset.
Vahepeal olen pidanud ära 3 (!) Philipsi palju kallimat triikrauda (umbes 80-eurosed). Need olid küll väga mõnusa libisemisega ja hea aurusüsteemiga, aga see, mis lubas energiasäästu, ei läinud max kuumusel nii kuumaks kui teised triikrauad - seda ma ei soovitaks, kui on vaja triikida puuvillast ja linast. Kõigil kolmel kallil triikraual oli see ühine halb omadus, et kõik pidasid vastu täpselt aasta aega ja siis läksid rikki. Nüüd siis valisin mainitud Electroluxi oma just odavama hinna, kuid hea talla poolest. Päris huvitav, kui kaua see vastu peab. :)
Mida mõtlete termoregulaatori all? Kas midagi muud, kui kõigil raudadel ketas kuumuse reguleerimiseks?
Huvitav, et teil enam ei vilista? Mul nüüd 2 kuud töös olnud ja ikka karjub. Aga panin lülitiga vargapesa triikimislaua nurga külge ja olen harjunud välja lülitama, kui tean, et mõneks ajaks ei kasuta.
Andke siis teada, kaua vastu peab, ma annan ka teada. Mul eelmine (19€) pidas ka täpselt aasta vastu. :-)
Nonii! Tahaksin nüüd tagantjärele veel kirjutada triikrauast, mille valiku üle esialgu väga uhke olin.
Kõigepealt see kõrvulukustav VILE. Lõuna ajal, kui pere pisemad magama lähevad, jätan ma tavaliselt masinatööd kõrvale ja võtan ette detailide ette lõikamised ja triikimised. Ja nii kui natuke triikraud paigale jääb, algab see kõrvulukustav vile peale, mis surnud ka üles ajab! Ta karjub isegi siis, kui ma triigin, sest väikeste detailide triikimise ajal ma rauda üles ei tõsta ega loksuta ja ta isegi ei saa aru, et ma töötan temaga. Ja muudkui karjub.
Siis AUR. Sõltumata sellest, et panen lüliti kolmest valikust (0, 1 ja 2) väiksema peale, pahvib see auru välja nagu vana vedur. Silmanägemine ja prillid hetkega auru täis.
Kui triigin ja raud on horisontaalis, siis vahest aurab ja vahest üldse mitte. Kuid niikui raua püsti tõstan, siis kohe suured pahvakud näkku. Lülitasin prooviks ka suurema auru peale - mingit vahet ei ole. Täpselt samamoodi pahvib auru näkku, ei rohkem ega vähem. Milleks siis üldse lüliti?
Sellest ma üldse ei räägigi, et veenõu on piisavalt pisike ja viimasest kolmandikust enam üldse auru ei tule. Siis polegi muud, kui aurupahvakud näos ja veekann pidevaks raua täitmiseks kogu aeg käepärast.
Nüüd on ostust möödast umbes pool aastat. Eile, keset triikimist, käis pauk, raua ja korpuse vahelt lõi välja tuld ja sädemeid ning korgid lõi ka läbi. Ma seda rauda enam stepslisse pista ei julge, ju ta omadega õhtal on.
Ja mis edasi? Kas peangi niimoodi kõik kaubanduses pakutavad triikrauad ise läbi proovima ja katsetama, et leida lõpuks midagi korralikku ja kvaliteetset? Millal saabub see "lõpuks"? Siis kui pensionile lähen?
Meenutan veel, et ma ei tahtnud viimati luksuslike hindadega raudade hulgast endale triikrauda valida, kuna need olid kõik hullult rasked - kui ma pean päevas teinekord mitusada pisidetaili ära triikima, siis mu ranne oleks ühe päevaga õhtal. Voodilinasid võib raske rauaga triikida, mitte aga virnade kaupa ruudukesi ja ribasid, kus käsi kogu aeg rauaga üles-alla kaasa peab töötama.
|
OSCAR-2019
|
||
Andrat teavad muidugi kõik, aga on veel teisigi - ja mitte vähe. Üks Lontulehe kasutaja kirjutas Liisale ja avaldas arvamust, et las noored möllavad, pole mõtet neid tähele panna ja "tõsised" kasutajad leiavad vajaliku info nii ehk teisiti kätte.
1. Selline lollitamine ja läbustamine näitab, et loomad on tegelikult hoopis teisejärgulised, pigem on lapsed siia kogunenud selleks, et ennast näidata ja esineda.
2. Mõttetute postituste hulk kasvab ning see hakkab eemale peletama teisi kasutajaid, kes tulevad siia tõesti selleks, et infot saada/jagada.
Kui midagi kohe ette ei võeta, on seda pärast väga raske teha. Ja järjest raskemaks läheb, sest praegused läbustajad annavad eeskuju ka uutele Lontuga liituvatele varapuberteetikutele.
1. Läbustajad ehk need, kes lihtsalt ennast ja oma postitusi (ning nende üha kasvavat arvu) naudivad. Mõned lühiteated, nt. õnnesoovid või tänamised mingi info eest jms. võiks esialgu sisse jääda, aga kunagi hiljem võiks ka need välja rookida.
Ma saan aru, et mõni viga võib sisse tulla (kellel ei tuleks, eksju) või et mõni inimene on lausa düsgraafik. OK, see on aktepteeritav niikaua, kuni ta suudab oma mõtet teistele arusaadavaks teha. Aga sellised meelega "hästi coolilt kirjutatud sõnad" (yxx, vict, veica, nunca, cipakene) on lubamatud! Isegi 10 aastane peaks teadma, et "uks" ei kirjutata X-ga. Coolilt võib kirjutada Delfi Noortekas, Hoti Lastekas või Jippi.ee-s. Üks tüdruk kirjutab meil kõik kirjavahemärgid kolmekordselt - ,,, ... ((( jne.
Võiks rakendada mingit hoiatuste süsteemi. Iga mode, kes leiab oma foorumites selliseid lollitamisi, saadab kasutajale privaatteate. Seal võiks kirja panna ka selle, et kui ta ennast käsile ei võta, siis järgneb teine hoiatus ning seejärel juba konto sulgemine. Nende nimed, kes on hoiatuse saanud, tuleks siia postitada. Muidu võib tekkida olukord, et Liisa teeb kellelegi esimese hoiatuse ja järgmisel päeval teen mina sedasama.
Mida teised arvavad? Kui keegi vastu pole, siis peaks selle kenasti kirja panema. Peaks koondama kõik need reeglid, mis juba praegu kirjas on, ühte postitusse ning panema teemasse "LOE MIND jne". Kõik ülejäänu võiks sel juhul sealt teemast kustutada ning teema üldse lukku panna.
Aga jah, kasutajaid juba päris palju, reeglid peavad üleval olema ning sisaldama ka võimalust kõrgemal võimul kontot sulgeda.
Reeglitega nõustuvad nagunii kõik juba sellel põhjusel, et keegi ei viitsi neid liitumisel läbi lugeda. Kui reeglid on foorumis eraldi teemana üleval ja neile ka kogu aeg viidatakse, on neist ehk rohkem kasu.
Pealegi - osad liituvad ainult selleks, et galeriis pilte kommida või uusi lisada. Nende puhul pole ka sellistel reeglitel suuremat mõtet.
Tuleb teha teema "Mida sa pead teadma, enne kui hakkad Lontu kasutajaks"vmt. Seal oleks siis kõikidele külastajatele nähtavad need reeglid, mida täitsa tuleb ning hoiatused/sanktsioonid, mis järgnevad, kui neid ei täideta. Samas ahvatleks selline pealdis rohkem lugema kui lihtsalt "Reeglid".
On veel üks variant - kõikidele liitujatele saadetakse automaatselt need reeglid/sanktsioonid kaaskirjana (nagu praegu saadetakse kasutaja ja parool) e-mailile. Pealkiri peaks olema lugemakutsuv (näiteks nagu ülaltoodu või kui on paremaid ideid, siis väga hea). Kuid ei tea ma, kas selline asi on võimalik.
Just. Kui postitus ikka päris suvaline tähtedejoru on, siis tuleks muidugi maha võtta (nagu siin mõned kalakese varasemad postitused ja kerly91 ja teised, kes aeg-ajalt kirjutada ei oska). Lihtne "oo mai gaad" kusagil muu teksti sees ei tee vist otseselt kellelgi kahju.
Mina jätkan aga endistviisi enda foorumites lihtsalt niisama-kirjutajate mõttetute tekstiosade kustutamist. Leian, et Lontu on mõeldud eeskätt informatiivse teabe edastamiseks, eksju? Ja kui soovime, et siin suureneks ka täiskasvanute osakaal (kes muide siiani on k o r d u v a l t avaldanud headmeelt mõttetute ja slängitüüpi postituste puudumise üle), siis on tark tegu alati kustutada mõttetud postituse osad ning jätta alles vaid asjalik pool.
Olen siiani päris mitmel tema teksti korrigeerinud või osa kustutanud just nende teksti mõttetuse/sobimatuse tõttu, selles neid ka teavitades. Ning ei ole keegi veel solvunud - vastupidi: kui kuulevad põhjendust, miks selline foorumite korrashoidmine vajalik on, siis noogutavad õhinal kaasa.
Seega - kui soovime, et Lontus valitseks ka edaspidi asjalik diskussioon, millest ka veidi täiskasvanumad osa võtaksid, ilma kahtlustamata, et tegu on vaid teismeliste jutuveetmise kohaga, siis - tuld mõttetule plämale!
Tom kirjutas: Ja muide - need, kes arvavad, et ü=y ja ks=x ja ts=c, hakkavad ka oma nimede alla midagi huvitavat saama... Aga see on juba nii huvitav, et ilmselt nad seda heameelega ei tahaks.
Ma tahaks näha nende laste eesti keele etteütlusi. Kas ka seal on kõik ü-d asendatud y-ga ja ks-id x-iga? Või ongi internet kohaks, kus oma rumaluse ja kirjaoskamatusega uhkeldada ?
Täpitähtedega võib probleem olla ainult välismaal asuvail lontulastel. Meil on siin paar sellist küll.
Noh mina kirjutan siin ka päris tihti nagu yx jne..aga eesti keele etteütlused on mul alati 5+ või 5 olnud. Lihtsalt, et see on nagu "popp ja noortepärane" hetkel niimoodi netis kirjutada. Jah saan aru, et see pole läbufoorum, enam ei kirjuta siin siis niimoodi, hakkan korralikuks
saan aru kui mõni kirjaviga satub teksti sisse, eks seda juhtub meil kõigil. Aga meelega kasutada selliseid sõnu nagu nääks, kääst ???
Ma küll neid sõnu siin ei kasuta(võibolla harva), aga ma olen näiteks Setumaalt(setu) ja siin räägitakse paljusid sõnu teismoodi, noh eesti keelne kool ikka ja kõik, aga kodus vahel räägitakse teismoodi, eriti veel seal, kus vanavanemad on koos lastega. Ja näiteks öeldakse siin kääst(hääldus) mitte käest, nääks ka, siis veel öeldakse kuna?(muidu on ju millal, aga seda öeldakse üle Eesti). Ikka vahel ütlen selliseid sõnu. Aga nemad vist nagu kuskilt Setumaalt või Võrust pärit pole ja nende puhul on võibolla väike riid õigustatud
Tahaksin nseda öelda,et väikesed vead on minumeelest täiesti mõistetavad,siis kui need harva juhtuvad:kui sa oled ikka igalpool internetis x-ide y-de ja c-dega kirjutnud,siis käsi on kohe klaviatuuril nii harjunud.Ka minul vahest juhtub kuid üritan (siin vähemalt)korralik olla! Aga täitsa õige et see õigekiri hoitakse siin puhas..
aga neid lühendeid nagu x ja y kasutan ma mobiiliga sõnumeid kirjutades ainult ruumi kokkuhoiu mõttes rohkem.
see, et harjutate end sedasi kirjutama...popp ja noortepärane...lõpuks saabki see harjumuseks mis pole just eriti hea...ümber harjuda on hiljem aga raske...tuleks kirjutada ikka nii, et ka teised saaksid aru ilma, et nad peaks teksti 3x lugema enne.
kirjavead on aga hoopis muu ja selle kallal pole siin keegi õiendanud ja vahel kiiruga jääb mõni täht vahele või lipsab vale pole ka probleem...juhtub..
ma saan aru ja pole vist nii "muld" ka veel aga loetamatut teksti ma lihtsalt ei loe ja sel juhul võib mõnel midagi olulist teada saamata jääda...
Mina saan popist ja noortepärasest küll aru, aga sellest ei saa aru kui inimene üldse ei vaata mida kirjutab. Sõrmeapsakaid on nii palju. Võiks ikka oma teksti enne üle lugeda kui "Tuld!" vajutad.
müüs odavalt roti või hamstri puur...ise asun tartus....hind kokkulepel...vähe kasutatud....üks puur on kahe korrusega teine yhega aga see kus [img] kahe korrusega puuril on kaasas jooksuratas... [/img]
Vat selline lugu, et kõik, kel õigekirjaga probleeme, saavad nüüd külge tiitli "Õigekiri longab" [tiitli nimi võib jooksvalt muutuda, aga mõte jääb samaks].
* postituses palju kirjavigu - tähed sassi ja vahetusse läinud [kasuta eelvaadet ja nupukest "muuda"!]
Aga eestimaised noored peavad end küll parandama! Kui näed kedagi, kel arvutiga kirjutamise oskus veel poolik, anna vihje.
Sest miks me seda teeme? Me tahame, et Lontulehte oleks mugav lugeda! Et ei peaks mõistatama, mida üks või teine asi tähendab, kas ma ikka sain õigesti aru, mida teine öelda tahtis. Ja et te ei peaks paari aasta pärast eesti õigekeele kursustele minema.
lissalt leian et foorum pole koht kus ma peaks ametlikke kirju kirjutama ... olen siin oma vabast ajast ja seda peaks nautima mitte muretsema kirjavigade ja muu säärase pärast... milleks see kõik saan aru et mingid reeglid võib kehtestada ... aga lause õpetus ? kas me ei võiks seda eestikeeleõpetajatele jätta ... ja kirjavahemärgid ... hmmz ytlen ausalt kirjandites toppisin kas liigapalju või liiga vähe neid ... (yks kirjand oli 47 koma üle teine 52 koma puudu) seega olen loobunud nende kasutamisest üldse ... mõttetu üritus ...
niih ja siis järgmine teema ... see et inimene on düsgraafik ei tähenda et ta ei võiks foorumis olla .. ja see ei tähenda et teda peaks eriti esile tõstma
Päris paljud kirjad siin on nõu küsimiseks ja andmiseks. Aga kui ma arugi ei saa, mida inimene kirjutab? Kui ma suudan välja lugeda, millist olukorda ta kirjeldab, aga mitte, kas ta sellega rahul on?
Me kõik oleme siin vabast ajast. Kes veel ei tea, siis Lontulehe pani püsti Tom ning tema ka maksab Lontu serveripinna eest. Modede tasuks on võimalus teiste loomaomanikega suhelda ja lootus, et nende nõust loomadel kasu on.
Ja just kuna see on meie vaba aeg, tahaks, et seda ei peaks kulutama nuputades, mida üks kirjavigane postitus öelda proovis ja kirjutades meeldetuletusteateid, et meile on korralik eesti keel südamelähedane.
Minu isikliku arvamuse kohaselt on vigaselt kirjutamine peamiselt laiskuse asi. On kindlasti neid, kes ei suudagi päris õigesti kirjutada. On neid, kellel eesti keel pole emakeel. Üksiku komavea ja täheapsu pärast polegi kunagi tähti näritud. Samas on siin palju neid, kes kui vaid pingutaks, saaks paremini kirjutada. Neile väike vaev, meile suur rõõm.
Keegi seda ei ootagi. Aga arusaadavalt kirjutada võiks ju ikkagi. Mul võttis tükk aega, enne kui ma aru sain, mida tähendab sõna "lissalt". See peaks olema "lihtsalt", eks?
Muidugi mitte. Samas ei saa me ka kindlaks teha, kes on düsgraafik ja kes lihtsalt liiga mugav ning ei viitsi arusaadavalt kirjutada.
Üksikuid tähevigu jms. tuleb kõigil ette. Mitte keegi pole selliste vigade pärast norinud ja ei hakka ka. Teadlikult ja tahtlikult valesti kirjutamine näitab aga seda, et sa ei austa lugejaid ja ei hooli neist absoluutselt.
Teeme nii, et kõik kirjutavad nii, nagu neile meeldib ja kuidas nad paremaks peavad. Moderaatorid seevastu võivad neile kirjutajatele jälle omakorda selliseid tiitleid külge kleepida, nagu nad õigemaks peavad. Või kustutavad segase postituse lihtsalt ära. Või kõrvaldavad kasutajakonto.
pealegi pole kunagi eriti uskunud oma vanuse valetamisse ... mis selle mõte oleks ... aga eks näitusel näha ole kas ma olen nii vana või mitte kes ei usu saavad seal selgust
Milline lapsik suhtumine, nagu mingis puberteetidede jutukas. Ja muide, lugenud üle oma teksti, parandasin ära kaks sõrme apsakat.
Teemast kõrvale pisut: mis sõna on puberteetidede? Aga... "teeme klubi" oli ilmselt nalja mõttes öeldud... Ning mis Kissu vanusesse puutub, siis ma võin seda kinnitada. Ja Liisa peaks mind üsna hästi tundma
Ma arvan, et kui igaüks üle vaatab mida kirjutas, siis ongi kõik korras. Põhilised vead on ju lohakusest tingitud või siis lihtsalt mingi pudrutamine mida tuleb enne mitu korda lugeda kui üldse sisust aru saad. Selge see, et meil kõigil pole eesti keel 5+. Eesti keele grammatika on ju raske asi. Mina arvan, et õigekeelsuse probleem on küll kõige väiksem probleem. Samuti see kui täpitähtede asemel mingeid muid vigureid kasutatakse. Lohakus ja mula on aga isiklikult mulle vastukarva.
Sellisel juhul tuleb suurele kurjale Liisale teada anda, et selline mure on - tema süda härdub ja ta säästab kasutaja õblukesed õlad julmast koormast. Arusaadav, et sul raske midagi sinna parata.
kas keegi oskab öelda, miks tuleb sinna kõrvale vahel (sinna, kus peaksid olema käpajäljed) kiri : õigekiri longab
xKIKIx kirjutas: Kas see, et ma õigesti kirjutan, tähendab seda ka, et kõik laused algavad suure tähega?
Loomulikult. Ma ei saa aru, kuidas selline küsimus üldse tekkida saab? Vähemalt mina olen omal ajal koolis nii õppinud, et laused algavad suure tähega.
On ju suur vahe, kas räägid sõbrannaga vaikselt omavahel või esined kõnega suure rahvahulga ees. Kahjuks tundub, et nii mõnigi lontu.ee kasutaja ei ole võimeline või suuteline seda vahet märkama...
ma ei kirjutagi seda mitte sellepärast et see oleks niinimetatult popp ja noortepärane vaid sellepärast, et niimoodi on palju parem kirjutada, inimesed kes neid slänge ei kasuta, ei saa aru kuidas see parem on, aga see lihtsalt on... selle kirja jooksul ma olen saanud küll ka ilma kirjutada, aga et mul oleks siin foorumistes hea ja meeelpärane ringi vaadata ja kommenteerida, tahaks ma kirjutada keeles mis on mulle meelepärane, Olgu, ma saan aru ja proovin ilma saada, aga te võiks mõelda natukene inimestele kellele meeldib niimoodi kirjutada(ma olen kindel et ma pole ainuke) ma ei kasuta neid palju ja ei kavatse ka hakata aga ... ja ma tavaliselt vajutan "tuld" klahvi ennem kui vaatan oma kirja üle, poole peal tuleb meelde üle vaadata... ja siis on suur mõte hakata veel muutma jne. jne. mõttetu... ex te tehke nagu heaks arvate, aga mõelge mu jutu üle natuke... seda ma tean et lontu.ee on parim loomaleht ja selleks ta ka jääb!!!!
ja mind huvitas ka see et kas lontus ei võiks olla natuke ka koertest ja kassidest?? kuigi ma tean et see on pisiloomade pesa, võiks siin ikkagi olla natuke, see on lihtsalt mõte...
|
OSCAR-2019
|
||
Pärast jõule oli meil korraks selline uitmõte, nagu et läheks Airliesse või kuhugi roadtripile. Hakkasimegi siis nagu suure hurraaga minema.. ja tuli kole ilm. Kohe nii kole, et nädala aega lubas tervele rannikule ainult lakkamatuid äiksetorme ja vihmasadu. ARvutasime ja arutasime ja jõudsime järeldusele, et natuek kurb on kõik see raha ja aeg hakkama panna ja siis terve aeg lihtsalt autos istuda. Nii et keerasime siis otsa ringi ja tulima juba teisel päeval koju tagasi, haha.
Aga, sellele vaatamata, jõudsime magada ühes väga lähedas puhkealas – öösel hakkas telgis nii palav, et võtsin pool katet maha, nii et üks sein (metsapoolne) oli ainult see õhuke võrk. See on kindlasti üks lahedamaid ärkamise momente, mis mul kunagi olnud on! Magasime vihmametsa servas (no reaalselt, mingi poolteist meetrit) ja see kõik oligi meil peaaegu, et otse telgis. Sellised hetked mulle meeldivad.
Käisime natuke matkamas sealsamas metsas, misjärel suundusime Cotton Treesse pühapäeva marketile ja kohvikusse. Cotton tree on jätkuvalt väga tore. Vaatasime-kuulasime seal ühte hullu hipiperebändi ja jõime smuutisid/kohvisid. Mõnna. Pärastlõunal vaatasime Noosa ka üle – sättisime end just jõe äärde pikniku pidama, kui meie kõrval üks kalamees tõmbas ühe lõhe välja. Maiks va kalamees läks muidugi juttu tegema, nagu kalameestele kombeks haha. Jutt lõppes sellega, et selgus et tüüp ise oli vegan ja üldse kala ei söögi – andis selle meile. Meie lõuna tõusis sellega kohe mingi 8 kohta kõrgemale heade lõunate maailmameistrivõistlustel.
Õhtupoolikul sõitsime läbi vihma kuhugi mäe otsa ja käisime mingi huvitavas augus ujumas. Noored ja vanad, kuked ja kanad hüppasid seal igast köite abil mäeservade pealt vette aga Maiks arvas et tema hakkab liiga vanaks jääma selle jaoks juba, haha.
Jõulud veetsime me sedapuhku North Stradbroke saarel. North Stradbroke’i näol on tegemist maailma suuruselt teise liivasaarega (Fraseri järel, kus me ka kunagi Anu ja Maldariga käisime) ja asub ta siit kõigest kahetunnise teekonna kaugusel – veidi üle tunni autosõitu ja siis veidi alla tunni praamisõitu).
Saarele sõitsime viiekesi – Mina ja Maik, Madde ja Reimo ja meie väike beebi Kerli. Bookisime endale kaheks ööks ühes telkimis/karavanialas platsikese, ostsime saarel sõitmiseks vajaliku loa ja praamipiletid ja jõulupühad võisidki alata. Lahkusime kodust 24. detsembri varahommikul, et juba hommikul saarele jõuda. Terve eelmise õhtu olime toitu kokku shoppanud, kartulisalatit valmistanud, asju pakkinud, muid sööke vaaritanud ja igal võimalikul moel valmistunud, sest arvestasime et seal võsas me poodi ei saa ja isegi kui saame, siis see on kindlasti ka pühade puhul suletud.
Kohale jõudes selgus, et võisime endale suht suures rannaga paralleelselt kulgevas metsatukas ise täitsa vabalt koha valida ja ei pidanud väga mingeid kaste ja jooni ja numbreid jälgime, nagu siinmail tihtipeale kombeks. Kui kogu ülejäänud rahvas oli valinud endale ühe hea ookeanivaatega platsi ja istusid seal üksteise otsas oma telkidega, siis meil õnnestus läbi ma ei tea mis ime saada täiesti eraldi väike platsike, kust tuli küll ookeanit vaadata läbi mõne puukese, aga tänu osavale auto ja telkide ja varjualuste positsioneerimisele ei näinud me muidu rahvast peaaegu üldse ja oligi täitsa selline tunne nagu oleksimegi omaette seal.
Jõuluõhtul oli meil ikka korralik jõuluõhtu. Tegime väikse “kuuse” ja kingipakkide nurgakese, sõime kaasavõetud/kohapeal valmistatud hapukapsast, verivorsti, ahjukartuleid, kartulisalatit, peedisalatit ja muud taolist. Natuke ikka oli jõulutunne ka! Mõnna!
JÄrgnevatel päevadel püüdsime kala, seiklesime mööda saart ringi, matkasime, otsisime kookospähkleid, avasime kookospähkleid, ujusime, sõitsime kajakkidega, snorgeldasime ja tegime kõike muud mida hing ihaldas. Nägime kilpkonni, delfiine, raisid, haisid ja kõiksugu suuremaid ja väiksemaid kalu. Taaskord püüdsime ühe Shovelnose Sharki kinni ka… ja lasksime ta jälle sama rõõmsalt tagasi.
See kaks ja pool päeva läks kohe kindlasti liiga kiiresti ja ma tahaks nii väga, et kunagi oleks aega kuskil reaalselt ka mingi nädal aega lihtsalt tsillida.. kohe nii et jõuaks igav hakata ja siis tegevusi välja mõelda ja siis uuesti igav hakata.
Ühel pühapäeval käisime Madde ja Reimoga siit lõunapoole jäävaid randu avastamas. Gold Coast on ülilahe koht, aga siin on üks jamps – inimtühje randu kuhu autoga peale saaks natuke napib. Adelaides ja Tasmaanias on neid ikka jalaga segada. Igatahes otsustasime, et peame ikkagi ühe sellise leidma, ei viitsi koguaeg miljoni inimese vahel oma rätikuga lebada ja kui ikkagi terveks päevaks randa minna on lahedam kui saab kõik oma varanduse kaasa vedada ja varjualusegi püsti panna. Ja seda on auto läheduses ikkagi tunduvalt lihtsam teha kui kuskilt parkmisplatsilt vedada.
Kõigepealt avastasime Byron Bay lähedale jäävaid randu – sinna küll autoga otseselt ei saa, aga selle eest saab natuke kaljudest üles ja alla matkata ja näeb äraütlemata ilusaid kohti. Nii me siis seal seiklesime. Kohtusime ühe suure ämbliku ja ühe pisikese maoga (no mina viimasega tegelt eriti ei kohtunud aga see eest jalutasin ämblikuvõrku peaaegu otse näoga sisse, jehuu). Tsillimised tsillitud võtsime suuna Lennox Headi nimelise linna poole. Olime varem netist selgeks teinud, et sealt saab alguse rand nimega Seven Mile Beach, kuhu vabalt autoga peale saab. Enne tegime Lennox Headis veel väikese fish and chipsi ringi ja täiendasime poes mõningaid varusid. Enamus pildid on sel korral superhüpertublijailusa Madde tehtud.
Rannas oli mõnus, inimesi põhimõtteliselt ei olnud, ainult üks pelikan eputas seal meie ees ikka oma tund aega kindlasti. Vahepeal käis kuskil parematel jahimaadel ja siis tuli jälle tagasi. Tegime miljon fotoseeriat samal ajal kui Maiks kala püüdis. Viimasel ajal saame koguaeg ühte sorti kala ainult – Shovelnose Sharke. Neid kutsutakse küll rahvasuus nii öelda haiks, aga tegelikult tehniliselt on tegemist raiga, sest tal on lõpused lõua all, mitte pea külgedel. Osad inimesed muidugi söövad ka seda kala, aga meil väga selline värk peale ei lähe (ja me ei oska neid õigesti kohe ära veristada nii, et neile ammoniaagi maitse külge ei jääks – Haid pissivad läbi naha ja kui neid kiirelt verest tühjaks ei oska pumbata õigetesse kohtadesse sisselõikeid tehes, siis jääb lihale põhimõtteliselt pissi maitse juurde), nii et laseme nad alati vette tagasi. Hai on niikuinii üks odavamaid kalasid siin ja kuna tema söömine ei ole mingi eriline kulinaarne reis mõnda imelisse teise dimensiooni, siis jätame pigem vahele.
Õhtul käisime veel ühest Byron Bay rannast nimega Watego Beach läbi. Vot see on üks ilus koht. Päike loojus, surfarid andsid lainetele hagu ja paar delfiinipoissi sulpsas vahuses vees. No mis sa hing veel tahad?
Kes veel aru ei ole saanud, siis matkamine on meie lemmikhobi. Tavaliselt otsime mingeid vähegi pikemaid-raskemaid matku ja kõige rohkem meeldib käia mägedes, kaua sa selle lauge maa peal ikka tatsad eks. Sel korral valisime sihtpunktiks Mount Marooni. Mount Maroon asub Gold Coastilt umbes 100km sisemaa poole, ühes üsna tundmatus rahvuspargis nimega Mount Barney. Mount Marooni matka kohta uurides saab lugeda igasugu hirmulugusid, kuidas see on suht märgistamata rada ja kaasas tuleks kanda kindlasti topograafilist kaarti ja kompassi.. või siis võiks olla tegemist äärmiselt hea suunatajuga matkajatega. Kuna me peame ennast nendeks viimasteks, siis meil muidugi kaarti ja kompassi ei olnud. Ja tegelikult ei olnudki vaja. Kuigi rada on märgistamata tõesti on siiski võimalik hea jälgimise korral aimata, kust need eelnevad matkajad sinna mäetippu roninud on.
Matkal käisime koos Madde ja Reimoga, kelle jaoks see oli esimene selletaoline tipp. Kokku võttis see tripp meil mingi neli tundi vist, mille hulka mahtus nii suuremaid kui väiksemaid turnimisi. Selles mõttes oli küll keskpärasest ohtlikum ronimine, et osades kohtades oli kalle päris suur ja lahtisi suuri ja väiksemaid kive palju. Aga et vigastusi vältida, siis üritasime sellistes kohtades pikemaid vahemaid hoida, et üksteisele midagi pähe ei kukutaks.
Vaade mäetipust oli võimas, erinevalt Mt Warningust sai selle mäe otsas ikka reaalselt 360-kraadist vaadet nautida – puid ega põõsaid ette ei jäänud :)
Pärastlõunal käisime veel Burleigh Headsis rannas ja hiljem pidasime meie kodu juures jõe ääres piknikku. Pikad päevad on toredad!
Esimeseks nädalaks olime rentinud endale kaks tuba ühes suures majas, mida renditaksegi niimoodi tubade kaupa matkasellidele välja. Maja ise oli maruilus, aga üks neiu, kes seal nö. “majahoidjaks” oli määratud, üldse ei olnud tore. Ta tegelikult vist absoluutselt ei tahtnud seda tööd teha ja siis ta oli koguaeg kõigi peale pahane. Aga see selleks, meil oli ikkagi tore seal! Maja ise asus BroadBeach Watersis, Surfersist umbes 35-45 minutilise jalutuskäigu kaugusel, mida endalegi üllatuseks ka mitmel korral ette võtsime. Tegelt ei ole see üldse nii pikk maa mida jala käia ja palju parem on kui ei pea alati auto parkimisega jaurama. Lisaks on hea näiteks pärast väljas söömist natuek pikem jalutus teha, juhul kui veidi liiale sai mindud, haha. Nagu ka kõigil teistel majadel sealkandis, oli ka meil oma paadisild kanali ääres, juhuks kui peaks tulema tuju paat osta. Maiks üritas sealt paar korda kala püüda, aga no… ei õnnestunud väga.
Sealt me siis kolisime edasi juba nädal hiljem.. tegelikult üritasime terve see aeg endale midagi pikaajalisemat leida aga kuna ootused olid äärmiselt kõrged ja asjaolud pidevalt muutumises (et kui mitu inimest meid ikkagi siis on jne), siis meil eriti ei sujunud. Lisaks ei olnud Maiks selleks hetkeks veel tööle saanud, nii et ei julgenud mingi eriti kalleid kohti vaadata. Üks oli suht ruttu selge – kelleltki teiselt me tuba rentida ei taha, küll aga võime ise kellelegi teisele tuba edasi rentida. Esialgu olidki siin plaanid Lauraga diili teha ja siis Kerliga diili teha ja siis mõlemaga diili teha.. või mis iganes järjekorras see oli. Igatahes.. avanes meil siis nädala möödudes võimalus võtta kolmeks nädalaks üks korter Gold Coasti kõige kõrgemasse ja kõige kuulsamasse torni nimega Q1. Tegelt see on veidi pikem lugu, aga mis siin ikka vanade asjade üle heietada.. asjaolude kokkulangemisel võtsime siis selle korteri ja leppisime kokku, et selle perioodi lõpuks kindlalt mõtleme välja mis teeme. Haha, eriti ei edenenud ka see plaan. Aga tegelt me ei muretsenud, elu ongi seiklus ja selliste majade vahet kolides ongi koguaeg tunne, et oled kuskil hotellis ja puhkusel. No Q1 ongi tegelt hotell. Nii et niipidi vaadates ei ole sellel kolimisel nagu väga vigagi.
Sada miljonit asjaolu langes jälle kokku ja kuna Gold Coastil hakkas sel hetkel hoopis lastel koolivaheaeg (ja kõige vanemas eas olevate jaoks oli tegemist nende keskkoolilõpetamisega), mis tähendab põhimõtteliselt 2 nädalat kestvat läbu, kuhu kõik karvased ja sulelised üle osariigi kokku valguvad, siis evakueerusime esialgu Sunshine Coasti puhkama mõneks päevaks ja pärast seda Andy ja Katarina juurde “maja hoidma”.
ja siis, ja siis! Ja siis saimegi lõpuks oma koha.. aga sellest pikemalt juba meie järgmises saates. Mis mu praegust tuju arvestades ilmub tõenäoliselt aastal 2018. Nägelemiseni mu kallid televaatajad!
|
OSCAR-2019
|
||
Rahanduskomisjon kutsus Eesti Trüki- ja Pakenditööstuse Liidu esindajad Tulumaksuseaduse, sotsiaalmaksuseaduse teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 302 SE muudatusettepanekute arutelule 12. detsembril. Arutelul osalesid Kati Rostfeldt (ETPL juhataja), Margus Liivamägi (ETPL volikogu esimees / AS Printall) ning Martti Lemendik (ETPL volikogu liige / AS Metaprint). Tõime välja Eurostati statisika tänaste maagaasi hindade osas, kus meie peamised…
Eesti tööstuse esindusorganisatsioonid tegid valitsusele ühispöördumise maagaasi aktsiisitõusu kohta ning leiavad, et see pole aktsepteeritav. Eesti töötleva tööstuse esindusorganisatsioonid on seisukohal, et järsk maagaasi aktsiisitõus ei ole kuidagi vastuvõetav ja aktsepteeritav. “Järgmise nelja aasta jooksul tõuseb gaasiaktsiis nii palju, et energiamahukad tööstused kaotavad peaaegu kogu edumaa, mille neile oli tänavu andnud maagaasi maailmaturu hinna langemine,”…
Tänavune Trüki- ja Pakendiliidu II üldkoosolek toimus 24. novembril 2016 Zappi konverentsikeskuses Ülemiste Citys. Lisaks tavapärasele koosolekule viis liit läbi mõttetalgud, et paremini planeerida liidu tegevust edasiseks ja luua alustalad liidule 2017.-2020 arengukava koostamiseks. Mõttetalgud viis läbi strateegiakoolitaja Ivar Lukk, kes aitas välja selgitada liidu liikmete soovid ja ettepanekud liidu prioriteetide väljatöötamiseks. Strateegiakoosolekul: • kaardistasime liidu liikmete…
25. novembril toimub Eesti Arhitektuurikeskuses Eesti Trüki- ja Pakenditööstuse Liidu poolt korraldatud ekspordiseminar kõigile reklaami- ja trükivaldkonna ettevõtetele, nende juhtidele ning müügiinimestele. Programm 09:30 – 10:00 Registreerumine ja hommikukohv 10:00 – 10:30 Tajo Oja (Disainiagentuur Fraktal juht ja disainer) ja Madis Ots (Loovagentuur Newton loovjuht) Printreklaami rolli ja olulisus digitaalses maailmas. 10:30 – 12:30 Petri Parvinen (Soome juhtiv müügi-…
Ilmus ETPL infoleht Punktikasv Oktoobris ilmus uus number Eesti Trüki- ja Pakenditööstuse Liidu infolehte Punktikasv. Infolehes on kaanelugu Vaba Maa ja Printoni juhatuse liikme Jaan Vainultiga, ülevaade liidu ühiskülastusest Läti trükiettevõtetesse, rahvusvahelise trükiliidu Intergraf 2015. a majandusülevaade ning palju muud. Punktikasv on tasuta kättesaadav kõigile ETPL liikmetele.
ETPL on kokku pannud igaastase suure trüki- ja pakenditööstuse majandusülevaate. Seekord on tabelis 240 valdkonna ettevõtte majandusnäitajad. Sektorite kaupa edetabelid avaldab liit detsembrikuu infolehes Punktikasv. Majandusülevaates on iga ettevõtte eraldi välja toodud: 1) müügitulu, 2) äritulud, 3) kaubad, teenused, materjalid, toore ja nende osakaal käibes 4) tööjõukulu ja tööjõukulu osakaal käibes 5) põhivara kulum, 6)…
Rahvusraamatukogu ootab trükikodade esindajaid külla 15.11.2016, kell 11:00-13:00. Kohtumisel käiakse koos läbi trükiste säilituseksemplari teekonna Rahvusraamatukogus. Samuti tutvustab Rahvusraamatukogu trükikodasid puudutavaid seadusepunkte ning vastused saavad kõik trükikodasid puudutavad küsimused. Säilituseksemplari seadus on tänaseks vastu võetud ja jõustub 01.01.2107. Rahvusraamatukogust saab vastavalt seadusele säilituseksemplaride koguja ning sealt kaudu hakkavad trükised jõudma teiste säilituseksemplari raamatukogudeni. Seega oleks sobilik…
Eesti Trüki- ja Pakenditööstuse Liidu uus liige on OÜ Barcomb Digital, kes on alates 2016. aasta veebruarikuust kõigis Baltimaades HP Indigo ametlik partner ja edasimüüja trükiseadmete alal. Esindaja liidus on Jekaterina Ossipova.
Investeerimisettevõttele Infortar kuuluv trükikoda Vaba Maa ning trükikoda Printon liituvad, misjärel moodustub suurim poognatrükikoda Eestis. “Trükitööstuse turg Eestis on püsinud juba aastaid staatilise ja killustatuna. Et saaksime klientidele pakkuda senisest mitmekesisemat toodangut oli kõige parimaks variandiks teenusepakkujate konsolideerumine,” sõnas AS Infortar juhatuse esimees Ain Hanschmidt. “Sellest tulenevat otsustasime korraldada turul viimaste aastate suurima ühinemise…
ETPL kohtub septembris Läti Trükiliiduga ning selle raames toimub liidu liikmete ühiskülastus Riia trüki- ja pakendivaldkonnas tegutsevatesse ettevõtetesse. Kohtumine ning ühiskülastus toimub 08.-09.09.16. Täpsem info ja väljasõidule registreerumine trykiliit@trykiliit.ee
Stockholm Kistamässan 05.-06. oktoober 2016 4 paralleelselt toimuvat üritust Stockholmis sel sügisel! Messikorraldaja Easyfair on võtnud Eesti Trüki- ja Pakenditööstuse Liiduga ühendust, et rahvusvaheliste osalejate osakaalu messil suurendada ning kutsub osalema eesti pakendiettevõtteid. Lisaks tavapärasele messikülastusele või messiboksi rentimisele, on liidu liikmetel võimalus osaleda ka ühisstendiga (jagades kulud proportsionaalselt). Nii on messil võimalus jagada külastajatel…
PacTec, FoodTec, SignTec, PlasTec Helsingi Messikeskuses 20.-22. september 2016 Tavaks on saanud, et kord kolme aasta jooksul toimuvad Helsingis omavahel tihedalt seotud ja samu sihtrühmi kõnetavad erialamessid. PACTEC – pakendi, pakkeseadmete, vahendite ja materjalide mess. PacTec on sel aastal suurim omataoliste hulgas kogu Põhjamaades. SIGNTEC – jätkab varasema GrafTec messi traditsiooni uuel täiendatud moel. Mess…
Metaprint AS teeb ajalugu ja ainsa ettevõttena Baltikumis ja Põhjamaades on saanud teistkordselt PSO(ISO12647) Fogra ja bvdm Process Standard Offset, trükitehnoloogia kvaliteedisertifikaadi omanikuks. Esimene PSO(ISO12467) sertifikaat väljastati juba 2014 aasta alguses ning see on aidanud ettevõttel suurendada kliendibaasi Kesk-Euroopas. Juhtivad rahvusvahelised ja ekspordile orienteeritud ettevõtted hindavad kõrgelt PSO(ISO12467) trükitehnilist kvaliteedisertifikaati, mis on klientidele usaldusgarantiiks. Teistkordse…
13. juulil lõppes Tallinna Polütehnikumis vastuvõtt põhikoolibaasil kutseõppesse. Tänavu saame positiivselt nentida, et trükierialade vastu on mullusest tuntavalt suurem huvi. 15. juuli seisuga on Haridus- ja Teadusministeerium kinnitanud vastuvõetud õpilaste nimekirja ning esialgsetel andmetel asub trükitehnoloogiat õppima 37 õpilast. Trükkali ja trükiettevalmistaja erialade vahel jaotuvad õpilased enamvähem võrdselt. Sel aastal on märgatavalt mõjutanud sisseastujate valiku…
Drupa ratas läheb veerema Mai lõpus avab uksed trükivaldkonna suurim mess Düsseldorfis. Mitmed suured tegijad on juba avalikustanud oma plaanid ja uudised seoses Drupa messiga. Viimati neli aastat tagasi toimunud üritus tõotab ka sel aastal tulla väga põnev ja uudisterohke. Seekord tasub eriliselt tähele panna jugatrüki-tehnoloogia arenguid, mis võrreldes viimase messiga on teinud suure hüppe…
|
OSCAR-2019
|
||
21. oktoobril toimub Tallinnas Nõmme Rahu kirikus EELK traditsiooniline misjonikonverents, mis kannab tänavu Eestist lähtunud välismisjoni juubeliaastal pealkirja «Meie misjon 200».
Esimene Eesti välismisjonär läks Inglise Kirikumisjoni seltsi kaudu Aafrikasse Sierra Leonesse 1806. aastal. Kahe aastasaja jooksul on Gustav Reinhold Nyländerile, kes töötas misjonipõllul kuni surmani 1825. aastal, järgnenud kümneid misjonäre Eesti kõikidest uskkondadest. 200 aastat on auväärne iga, eriti kui arvestada, et protestantliku välismisjoni vanuseks loetakse üldse 300 aastat.
Konverentsil saab taas kord näha muusikalist draamat «Meie misjon» Eesti luterlaste misjoniloost läbi aegade ning kuulata samal teemal lisa misjonisekretär Piret Riimilt. Tänase Misjonikeskuse tööd sõnas ja pildis tutvustab Misjonikeskuse juhataja Leevi Reinaru.
Konverentsi peakõnelejaks ning Andrease-teenistuse külalisjutlustajaks on Soome Misjoniseltsi (SMS) esindajad. Selts on meie koostööpartner 1897. aastast, mil hakkas koolitama eestlastest misjoniõpilasi.
Harri Raitis SMS liikmesorganisatsioonist Soome Ärimeeste Misjoniliit keskendub konverentsikõnes misjonitöö olukorrale Soomes ja Eestis. Heikki Hilvo vastutab tänase SMS töö eest Eestimaal. Hetkel töötab siin üks SMS misjonär, Laste- ja Noorsootöö Ühenduse laste- ja noortetöö spetsialist Titta Hämäläinen, kes viib konverentsil läbi erialase rühmatöö.
Koos SMSga on Eestist tööle läkitatud 5 misjonäri. Kui 4 neist töötas Aafrikas ja Hiinas 70–100 aastat tagasi, siis Anu Väliaho töötab Venemaal peamiselt soome-ugri rahvaste seas täna ning on konverentsi külaliseks. Üks teema konverentsi rühmatööde hulgas ongi misjonitöö hõimurahvaste seas endise Nõukogude Liidu aladel.
Misjonitöö pole väikese kristlastegrupi harrastus, vaid kogu Kristuse kirikule antud ühine ülesanne. Nii saab laupäeval tutvuda Eesti erinevate konfessioonide misjonitööga, vestlusringis nõu pidada ja kogemusi vahetada Leevi Reinaru eestvedamisel.
Mida sõna «misjon» tähendab tavalisele koguduseliikmele? Selle teema võtab üles misjonisekretär Saima Sellak-Martinson. Janice ning Linden Viinalass MTÜst «Valgus linnas» käsitlevad kriisitööalases vestlusgrupis elu väärtuse küsimusi: aborti, tervisekaitset jm. Raadiopastor Aare Kimmel saatest «Piibel kaanest kaaneni» koos toimetaja Gea Taltsiga kohtub raadiokuulajatega.
Konverentsi ilmestavad misjoninäitus ning Misjonikoori ülesastumine Maarja Vardja juhatusel. Laulda saab ka ise. Misjonitööd saab toetada annetustega mitmel viisil. Eelkõige on vaja kohale tulla, et olla osaduses ja palves jumalasõna leviku pärast. Südamesse talletatu saab seal kasvada ja edasi vilja kanda.
Armas Jumal, palvetame, et oleks veel rohkem häid andjaid, kes toetavad hätta jäänud lastega peresid.
Eestpalves on Inglise kiriku Bradfordi piiskopkond, Iiri kiriku Limericki ja Killaloe piiskopkond ning piiskop Trevor Williams. Samuti on eestpalves Taani kiriku Roskilde piiskopkond ja piiskop Peter Fischer-Moeller.
Kolmapäeva, 9. mai kontsert on pühendatud koguduse kauaaegse organisti ja koorijuhi Johannes Kappeli loomingule.
Kontserdi aeg määrati kindlaks juba aasta tagasi, nimelt 9. mail on Johannes Kappeli 100. sünniaastapäev ja Tallinna praostkonna kooridel sündis mõte teha kontsert tema loomingust.
Hiiumaal sündinud ja Tallinna konservatooriumi oreli ning kompositsiooni erialal lõpetanud Kappel tagandati 1948. aastal usuliste veendumuste tõttu konservatooriumi õppejõu kohalt. Aastast 1954 kuni surmani 1982 oli ta Toomkoguduse organist.
Mälestuskontsert koosneb Kappeli heliloomingust, just Toomkiriku perioodil valmis tal mitu koorilaulu ja kantaat «Rahu ja õndsus». Kappel on Toomkiriku ajalukku läinud ka kui sümfoniettorkestri looja. Tal oli palju muusikutest sõpru ja tuttavaid, keda ta orkestrisse kutsus. Toomkirik oli tol ajal üks vähestest kirikutest, kus tegutses oma orkester. Kontserdid olid väga oodatud ja kirik oli alati rahvast täis.
Johannes Kappeli abikaasa Lydia Kappel oli väga kauni häälega laulusolist ja ilmselt tema lauluhäälest inspireerituna on Kappel loonud palju soololaule. Nendest nii mõnigi tuleb kontserdil ettekandele. Tallinna kirikukooride kõrval astuvad üles organistid, puhkpilli- ja laulusolistid.
Johannes Kappeliga seovad Eesti vanemat ja keskmist kirikumuusikute põlvkonda tihedad sidemed. Toomkiriku organistiks tuli ta 1954. aastal ja samal ajal sai temast Usuteaduse Instituudi kirikumuusika osakonna õppejõud. Hea organisti, helilooja ja koorijuhina olid tema osaks teoreetilised ained: ta õpetas solfedot ja harmooniat.
Tema õpetus oli väga elamuslik, meenutab 1960ndate aastate alguse õpilane Ivar-Jaak Salumäe. «Ta oli loominguline kuju. Väga tagasihoidlik, ent väga nõudlik. Solfedo ei olnud mul just kõige tugevam, aga tänu Kappelile tekkis elav huvi heliloomingu vastu. Laulud, mida olen kirjutanud, on sündinud tänu tema innustusele. Esialgne harmooniaõpe kujunes pikkamööda loominguliseks tööks. Kappel oli range muusika esindaja, kõik pidi olema korrektne. Tööd tegime ikka paberi, pliiatsi ja kustutuskummiga. Mõnikord aga juhtus nii, et pärast pikka parandamist oli minu algne variant siiski kõige parem. Nii ma klassikalise harmoniseeringuga tuttavaks saingi.»
Ivar-Jaak Salumäe oli Kappelile abiks ka helitehnikuna ja lindistas tema kontserte. Sellest ajast mäletab ta ka organisti poega Margust, kes isaga sageli kirikus kaasas oli. «Ükskord vaatasin, et Kappel toimetab midagi hoopis mujal, kui äkki hakkas orel väga efektselt helisema – väike Margus oli oreli taga ja mängis nagu suur kunstnik.»
Nüüdne populaarne pillimees Margus Kappel on ise meenutanud, et käis isaga sageli kirikus kaasas ja teda lasti ka pilli taha. Hiljem, kui isa tervis kehvem oli, käis Margus teda ka asendamas.
Vabariigi Valitsuse ja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku ühiskomisjon pidas 9. mail oma 24. korralise koosoleku, sedapuhku peapiiskop Andres Põderi juhatamisel.
Kultuuriväärtuste teemal sõna võtnud muinsuskaitseameti peadirektor Kalev Uustalu kinnitas, et möödunud aastal kuuele konfessioonile pühakodade programmist eraldatud toetustest suuremad sai EELK. Kokku eraldati 2011. aastal kultuuriministeeriumi eelarve kaudu kirikutele 1,59 mln eurot.
2003. aastal käivitunud riiklikust programmist «Pühakodade säilitamine ja areng» toetatakse tänavu kiriklikke projekte ühtekokku 1,81 mln euroga.
Sotsiaalvaldkonnas sai sõna diakooniatalituse juhataja Avo Üprus, kes andis ülevaate Tallinna diakooniahaigla EELK kinnistusse kandmise protsessist, mis mitme tehnilise küsimuse tõttu on takerdunud. Samas oli Üprusel teatada jää liikumisest haigla hingehoiu teemal, haiglate nõuniku-peakaplani koha loomisega seonduv on praegu sotsiaalministeeriumis läbivaatamisel.
Reformatsiooni 500. aastapäeva tähistamisega 2017. a seonduvast kõneles peapiiskop Andres Põder, kes rõhutas, et tegemist ei ole kindlasti vaid kitsalt ühte konfessiooni puudutavaga, vaid üldkultuurilise sündmusega, millele peaks tähelepanu pöörama laiemalt.
Peapiiskop selgitas, et kuna samal ajal tähistab EELK oma 100. aastapäeva, on mõttekas kaks tähtsat sündmust ühendada.
Assessor Tiit Salumäe kinnitusel on suurem mure murtud rahvuskaaslaste kirikliku teenimisega, see töö saab jätkuda, sest riik on taas oma õla alla pannud.
Piiskop Einar Soone rõhutas kiriku ja riigi ühist vastutust oma kodanike vajaduste, ka usuliste vajaduste rahuldamisel.
«Kui me räägime ühishuvidest, siis tõesti räägimegi ühistest huvidest,» rõhutas ka Tiit Salumäe, kinnitades Eesti Kirikule, et nõupidamisel valitses riigi ja kiriku esindajate vahel hea üksteisemõistmine ning valmisolek jõuda püstitatud küsimustes lahendusteni.
Eelnimetatutele lisaks võtsid koosolekust EELK poolt osa kantsler Urmas Viilma, assessor Ove Sander ning avalike suhete spetsialist Arho Tuhkru, riigi poolt regionaalminister Siim Valmar Kiisler, siseministeeriumist usuasjade talituse juhataja Ilmo Au, rahandusministeeriumist Einar Vilem, justiitsministeeriumist Priit Kama ja Eesti muinsuskaitse seltsist Jaan Tamm.
1995. aastal moodustatud riigi ja kiriku ühiskomisjon on tegutsenud järjepidevalt, moodustatud on neli alakomisjoni: kultuuriväärtuste, haridus-, sotsiaal- ning õiguslike küsimuste ja omandisuhete komisjon.
Valitsuskomisjoni koosolekud toimuvad kaks korda aastas, järgmine koosolek on 12. septembril siseministeeriumis.
|
OSCAR-2019
|
||
Reedel, 4. mail toimub Pärnumaal Reius 2018. aasta toidupiirkonna avaüritus, kus maaeluminister Tarmo Tamm annab pidulikult üle 2018. aasta Eesti toidu piirkonna tiitli ja osaleb avaõhtusöögil. Tiitliga kaasneb rändauhind, milleks on vineerist rändkahvel.
Kohaliku toidu tutvustamiseks hakatati Maaeluministeeriumi eestvedamisel alates 2016. aastast valima Eesti toidupiirkondi. Esimesel aastal kandis seda nimetust Hiiumaa, mullu Peipsimaa. Maaeluministeerium kuulutas konkursi 2018. aasta Eesti toidupiirkonna tiitli kandja leidmiseks välja eelmise aasta oktoobris. Kokku laekus konkursile neli taotlust, millest toidu- ja turismivaldkonna ekspertidest koosnev komisjon valis välja 2018. aasta tiitlikandjaks Pärnumaa.
Maaeluministeeriumi Eesti toidu programmi projektijuht Kadi Raudsepp selgitas toona, et seekordne konkurss oli väga tasavägine ja kõik neli konkursile esitatud taotlust sisaldasid head programmi ning plaani, kuidas oma piirkonda toidu kaudu esile tõsta ning kohaliku toiduga tegelevate ettevõtjate vahel koostööd edendada. „Saaremaa, Läänemaa ja Vana-Võromaa tegid kandideerimisel ära suure ja tunnustamist väärt töö ja me ootame neid aasta pärast taas kandideerima,“ märkis Raudsepp.
29. aprill 2018 | Sildid: ettevõtlus, tunnustus | Teema: Häädemeeste vald, Pärnumaa | Kommenteerimine on suletud
Merekultuuriaasta esimene rannaretk toimus eile Pärnus ja Häädemeestel. Päeva esimeses pooles tutvuti Pärnu kuurordivõimaluste ja kapteni villaga. Pärastlõunal sõitis 60 rannaretkel osalenut Häädemeestele, kus kuulati sealse kandi kuulsatest laevaehitajatest. Päev lõppes Häädemeeste müstilisi juhtumeid kirjeldava filmi vaatamisega.
Rannaretke huvilised hakkasid skulptor Voldemar Melliku loodud vett sülitavate poistega kuju juurde kogunema juba aegsasti enne määratud aega. Täpselt kell kümme osundas muuseumipedagoog Tiit Kask kuue sambaga uhkele neoklassitsistlikule hoonele, mille kohal valmis algselt 1838. aastal hoopis tagasihoidlikuma välimusega linna esimene supelasutus. Hoone hävines 1915. a puhkenud tules. Aastatel 1926-1927 ehitati samale asukohale Olev Siinmaa, Aleksander Nürnbergi ja Erich von Wolffeldt projekti alusel uus hoone, millele 1929. a liideti juurde vasak tiib. Pärnu muuseumi teaduri teadmised siinse kuurordi eduloost on põhjalikud, seepärast alati huvitavad ja usaldusväärsed ka siis, kui kummutab veenvatele tõenditele toetudes mitmeid levinud eksiarvamusi. Kask on kirjutanud magistritöö Pärnu kuurordi kujunemis- ja arenguloost aastatel 1838–1940. Doktoritööks oli Pärnu kuurordi ruumi ja ruumipraktika ajavahemikul 1940–2005, aga eilsel õpperajal jalutades ta neljakümnendatest aastatest uuemasse aega ei tulnud.
17. aprill 2016 | Sildid: muuseum, teemapäev | Teema: Häädemeeste vald, Pärnu, Pärnumaa | Kommenteerimine on suletud
19. aprillil Rannametsa külas Häädemeeste vallas toimuv Rannametsa Luitejooks tähistab Pärnu Kahe Silla Klubi ja kevad-suvise liikumishooaja algust.
Luitemaa looduskaitseala läbiv 8,3 km pikkune männimetsaalune rada pakub kauneid loodusvaateid ning mõõdukat sportlikku väljakutset igaühele. Spordipäeva programmis jagub tegevust kogu perele, lisaks põhijooksule on kavas käimine-kepikõnd (Luiteretk), kus esmakordselt saavad soovijad minna ka ajavõtuga käimisdistantsile.
Kõikide koerasõprade rõõmuks toimub taaskord ka Eestis ainulaadne Koerte Luitekross (5,4 km). Koertekross ehk koerte maastikujooks (canicross) on spordiala, mis sobib harrastamiseks metsa- ja maastikusörki armastavale koeraomanikule. Rahulikumat jalutustempot eelistavad koeraomanikud on aga oodatud esmakordselt toimuvale matkadistantsile – Koerte Luiteretkele (8,3 km).
Lisaks saavad lastejooksudel oma võimed proovile panna pere noorimad. Lastejooksudele on oodatud on kõik 2-11. aastased poisid ja tüdrukud, kellel tuleb läbida ca 400m pikkune metsaalune rada. Pärast lastejooksusid on avatud laste hoiu- ja mänguala nendele, kelle vanemad jooksma või kõndima lähevad.
15.aprillil toimub Pärnumaal, Rannametsa külas Luitejooks 2012. See on ülipopulaarne Pärnu Kahe Silla klubi poolt organiseeritav jooksuvõistluste sarja I etapp, mis on avavõistluseks Jüri Jaansoni Kahe Silla- ning Kahe Staadioni jooksule. Juba teist aastat leiab sarja raames aset ka koeraomanikele suunatud koerakrossi võistlus Koerte Luitekross, millest oodatakse osa võtma looduses krossimist, sörkimist või siis kiiresti kõndimist armastavaid kahejalgseid ühes oma lemmikutega.
Pärnu varjupaik pakub vabatahtlikele välja 3 koera, kes oleksid sobivad jooksule minema: West, Kerttu ja Pätu. Tungivalt soovitatav on koeraga eelnevalt tutvust tulla tegema, et saavutada vajaminev klapp. Inimesed saaksid pakkuda vaheldusrikka päeva nii endale kui ka koerale. Kui soovid varjupaiga koeraga krossile minna, siis võta ühendust Pärnu varjupaigaga tel 52 46 705 või e-posti aadressil parnu@varjupaik.ee.
26. märts 2012 | Sildid: jooks, kodutute loomade varjupaik, koer, varjupaik | Teema: Häädemeeste vald, Pärnumaa, Rannametsa küla | 1 kommentaar - (Kommenteerimine on suletud)
Juba neljandat korda toimuv Kabli päikeseloojangufestival pakub Kabli rannapuhkajatele õdusaid päikeloojanguõhtuid kauni muusika ning põnevate inimeste seltsis. Kavas leidub nii intiimseid salongiõhtuid kui ka ehedaid külasimmaneid.
Neljapäeval, 4. augustil kell 20 Kosmonautika puhkekeskuses luule- ja muusikaõhtu “Kosmiline kirjandus”. Üles astuvad Aapo Ilves, Contra, Tuuli Taul, Kaupo Meiel.
Neljapäeval, 4. augustil kell 22 Kabli külaplatsil öölaulupidu – merelaulud Margus Põldsepa ja Sulev Salmiga.
Laupäeval, 6. augustil kell 22 Kosmonautika puhkekeskuses kontsert – Peeter Dudnik (akordion) rahvalike lauludega.
15. juuli-6.augustil Kosmonautika puhkeskuses Tartu Ülikooli maaliosakonna tudengite maalinäitus. Tasuta.
31. juuli 2011 | Sildid: festival | Teema: Häädemeeste vald, Kabli küla, Pärnumaa, Penu küla | Kommenteerimine on suletud
Neljapäeval, 4. augustil kell 20 toimub Pärnumaal Häädemeeste vallas Penu külas kosmonautika keskuses luule- ja muusikaõhtu “Kosmiline kirjandus”.
Looduslikult kaunis paigas etlevad, vestlevad ja ristlevad Tuuli Taul, Contra, Aapo Ilves ja Kaupo Meiel. Kirjandusõhtu toimub vabas ja värskes õhus Kabli Päikeseloojangu festivali raamides.
30. juuli 2011 | Sildid: kirjandus | Teema: Häädemeeste vald, Pärnumaa, Penu küla | Kommenteerimine on suletud
29. juuli 2011 | Sildid: kodukandipäevad | Teema: Häädemeeste vald, Pärnumaa | Kommenteerimine on suletud
9. juulil kell 9 on kõik huvilised oodatud Kabli looduskeskusse Rae järve ääres, kus saab suvist loodust nautida ja kala püüda.
Härrad Saarde kalameeste seltsist jagavad kalastamisnippe igas vanuses kuulajatele, saab jälgida allveesukeldujate tegevust järvel ja hiljem ka sellega lähemalt tutvust teha.
Seejärel juhendab Vladislav Koržets (pildil) õngitsemise õpituba. Pärast seda on kõigil võimalus maitsta tema valmistatud kalasuppi.
Kohale võib minna juba eelmisel päeval (telkimisvõimalus). NB! Võimaluse korral võiks kaasa võtta oma kalastustarbed ja sööt selleks, et kalapüük ikka õnnestuks.
Teavet Rae järve asukoha ja ürituse kohta saab tel 5302 0833 või e-posti aadressil: kabli.looduskeskus@rmk.ee
5. juuli 2011 | Sildid: kalapäev, kalatamine, õngitsemine, sukeldumine | Teema: Häädemeeste vald, Pärnumaa | Kommenteerimine on suletud
4. juunil toimub Häädemeestel Põhja-Liivimaa festival, mille raames on plaanis ka merelaulude konkurss.
Päev algab kell 9 kaubandustegevusega suveaias. Ettevõtmisi jätkub aga seltsimajja, laululavale ja mujalegi.
Kell 13 algab Häädemeeste seltsimajas merelaulude konkurss. Pärastlõunal on kavas lavastatud merelaulude konkurss. Paremaid autasustatakse.
Peale selle on Põhja-Liivimaa festivali kavas veel hulganisti toredaid ettevõtmisi: Liivi tantsude õpituba ja konkurss, noortebändide rahvalaulukonkurss, rahvakultuuri töötoad jm.
25. mai 2011 | Sildid: festival, laulukonkurss, Liivi tantsud, merelaulud | Teema: Häädemeeste vald, Pärnumaa | Kommenteerimine on suletud
20. mail toimub Häädemeeste seltsimajas korstnapühkijate konverents, osalejaid oodatakse kogu Eestist ja Lätistki.
Konverents on kaheosaline: päeva esimene pool on mõeldud elukutselistele korstnapühkijatele, samuti selleks elukutseks valmistujatele ning vabatahtlikus tuletõrjes osalejatele. Õhtul toimuvad loengud ja praktilised õppetunnid elanikele. Lektorid on oma ala asjatundjad.
Konverentsil osalemine on kõigile tasuta. Eelregistreerimine aadressil tonukiiver@gmail.com või telefonil 5559 5601, 446 5228.
Kõiki tervisespordisõpru oodatakse 17. aprillil Häädemeeste valda Rannametsa külla, kus avatakse Pärnumaa tänavune jooksu- ja käimishooaeg.
Kell 12 antakse start Luitejooksule ja Luiteretkele. Vahelduval maastikul kulgev ligi 5 km pikkune rada läbib muu hulgas ainulaadset luitemaastikku ning ületab Baltkumi kõrgemaid luiteid.
Tegevust jagub ka kõige pisematele spordisõpradele. Lastejooksud algavad juba kell 11. Eraldi arvestust peetakse ka firmade, spordiklubide ja teiste kollektiivide seas.
Esimest korda toimub Luitejooksu raames koertekross, millest oodatakse osa võtma looduses sörkimist või kiiresti kõndimist armastavaid spordisõpru ühes oma neljajalgsete lemmikutega.
Kohapeal saab soovi korral mõõta oma tervisenäitajaid ning igale lõpetajale antakse kaasa liikumispäevik.
Eelregistreerimine Luitejooksule ja Luiteretkele toimub kuni 15. aprillini Kahe Silla klubi kodulehel www.2silda.ee ning Pärnus Port Arturi infopunktides.
7. aprill 2011 | Sildid: jooksuhooaeg, luitemaastik, südamenädal | Teema: Häädemeeste vald, Pärnumaa | Kommenteerimine on suletud
-LEADER toetused ettevõtjatele ja tähelepanekud projektide ettevalmistamiseks. Mercedes Merimaa, Pärnu Lahe Partnerluskogu tegevjuht.
-Kuidas tõhustada kohapeal ettevõtjate vahelist koostööd. Ettevõtluskoja projekti „ Ettevõtlikud ettevõtjad“ tegevused. Krista Habakukk, juhatuse liige.
Kava täieneb jooksvalt ja korraldajatel on õigus teha täiendusi! Kohvipausi toetus 2 EU. Tasuda saab kohapeal.
21. veebruar 2011 | Sildid: ettevõtlus, koostöö, teemapäev | Teema: Häädemeeste vald, Pärnumaa | Kommenteerimine on suletud
Reedel, 21. jaanuaril algusega kell 16 toimub RMK Kabli looduskeskuses loodusõhtu „Hunt – laane lambuline“. Külla tuleb eestlaste lemmikzooloog Aleksei Turovski.
Loodusõhtul tutvustatakse hallivatimeest ehk hunti. Juttu tuleb tema eluviisidest, põlvnemisest, paljunemisest ja järeltulijate eest hoolitsemisest, samuti meeskonnatööst loomariigis.
Ilmselt on meil, inimestel, huntidelt nii mõndagi õppida – julgust, vastupidavust ja üksteisega arvestamist. Vanasõnagi ütleb: julge hundi rind on rasvane.
Üritus on tasuta. Oma osalemissoovist palutakse teatada telefonil 5302 0833 või e-posti aadressil kabli.looduskeskus@rmk.ee.
11. jaanuar 2011 | Sildid: hunt, loodusõhtu | Teema: Häädemeeste vald, Pärnumaa | Kommenteerimine on suletud
Konkursi eesmärgiks on leida logo, mis iseloomustab Treimani küla, lähtudes küla nimedest - Kolmemeeste, Dreimannsdorf, Treimani.
Logo peab olema kasutatav värvilise ja mustvalgena, paberil ja kangal trükituna, võimaldama vähendamist ja suurendamist ning olema kasutatav veebikeskkonnas.
15. detsember 2010 | Sildid: konkurss, Treimani küla | Teema: Häädemeeste vald | Kommenteerimine on suletud
MTÜ Häädemeeste Ettevõtluskoda kuulutas välja konkursi ühingule logo leidmiseks. Konkurss kestab kuni 6. novembrini, auhinnafond on 3000 krooni. Häädemeeste Ettevõtluskoda on Häädemeeste vallas tegutsevaid ettevõtjaid ühendav mittetulundusühing.
12. oktoober 2010 | Sildid: konkurss | Teema: Häädemeeste vald, Pärnumaa | Kommenteerimine on suletud
|
OSCAR-2019
|
||
Tänase kuuenda looga saab tõmmata joone alla avaldatud artiklitele, milles on püütud anda ülevaadet Külauudiste portaali 7. juuli täispikast külastuspäevast Rapla valda, mis sai teoks Elroni algatusel ja vallavalitsuse kutsel.
Ajaloohõngulises Rapla kesklinnas paikneb kaunilt ja nüüdisaegselt uuendatud paekivimaja, kus loob õdusa õhkkonna Pargi Resto. Vestluskaaslasteks Rapla vallavalitsuse kultuurinõunik Rita Triinu Peussa ja avalike suhete spetsialist Anneli Pärna, kes oli kogu päeva toredasti meie tulekuks ette valmistanud.
Rita Triinu: Rapla elu on koostööprojektne omavalitsuse, kultuurikeskuse ja erinevate mittetulundusorganisatsioonidega. Palju toimub laulu-, tantsu- ja muid kultuurisündmusi ja kontserte. Tänavu oli muidugi hästi vahva märtsi algul valla 125. sünnipäeva tähistamine. Esimest korda Rapla valla ajaloos toimus suur avalik sünnipäeva pidu.
7. juulil kohtus Külauudiste reporter Raplamaa Sõnumid peatoimetaja Tõnis Tõnissoniga, kes rääkis pea veerandsajandi pikkuse ajalooga lehe eduloost tänasesse päeva ja tegi pisut mureliku vaate ka tulevikku.
Ilma endisaegse rajoonilehe taagata ajaleht hakkas Raplas ilmuma 1992. aastal, alguses nimetusega Nädaline, kuid aastast 1996 sai nimeks Raplamaa Sõnumid. Olete väljaande peatoimetaja lehe asutamisest saadik. 2010. a iseseisvuspäeva eel pälvisite kodumaakonna tippauhinna „Rapla redel“ laureaadi nimetuse. Tänavu kevadel arvati teid ühena Eesti Ajalehtede Liidu poolt esimest korda väljaantava elutöö preemia nominendiks. Tunnustusi ei jagata niisama.
Tõnis Tõnisson: Maakonna leht Ühistöö tuli täiesti ootamatult ’91. aasta lõpus munitsipaliseerida. Me olime juba natuke vabadust tunda saanud ja otsustasime, et kellegi alluvuses ei jätka ja teeme oma lehe. See asi ei olnud nii lihtne. Oleksime ette teadnud, kui keeruline saab kõik olema, siis oleksime võibolla pikemalt mõelnud, aga tarkus tuleb ikka tagantjärgi. Nii hakkasime ’92. aastal pikkamööda tegutsema. Tagantjärgi on üsna kummaline vaadata, mis välja kukkus. Mõtlesin, kui täpselt 25 aastat lehe tegemist täis saab, siis mina lõpetan.
Kodila? Ulvi Blande tõuseb laua äärest ja tuleb maakaardiga lähemale. Ta asetab näpu Rapla linnast loode suunal asuvale täpikesele. Maastikul võib kahe asumi omavaheline kaugus olla umbes kümmekond kilomeetrit.
„Meie Kodila naaberküla on Oela,“ rõhutab Ulvi. Näpp liigub kaardil edasi lähestikku asuvatele Palamulla ja Kelba küladele, ka Raka ning Tõrma peale. Kõiki neid samasse piirkonda kuuluvaid tillukesi asundusi kutsutakse üldisemalt Kodila küladeks. Kodilast mitte kaugel, otse lääne suunal märkan ka Varbola nimetust. Ester Kulagina kirjutab Kodila külade aja- ja kultuuriloost raamatus „Läbi aegade ja inimeste“ sellestki, et Kodila piirkonnas leidub mitmeid vanu sõjateid, mis lisab mõistagi põnevust nimetatud paikkonnaga lähemat tutvust tehes. Kulagina hinnangul aitasid ilmselt Kodila kandi külade elanikud ühte võimsaimat muinasehitist, Varbola maalinna, rajada. Muitsete sõjaretkede ajal olevat lähikonnast pagetud Varbolasse varjule. Üle raba ehitatud tammepakkudest tee oli kõigest 5 km pikkune. Soorada on metsasihina marjulistele tänini kasutatav. Maanteed pidi on Kodila ja Varbola vahemaa ligikaudu neli korda pikem.
26. juuli 2016 | Sildid: Reisid ja matkad | Teema: Rapla vald, Raplamaa | Kommenteerimine on suletud
Mõned päevad hiljem pärast Valtu külaga tutvumist bussiga ühest linnast teise sõites juhtus istuma minu kõrvalistmele hea tuttav. Värsked muljed alles meeles, rääkisin Annele oma käigust Puraviku sepikotta ja Öökulli järve äärde – kohtadest, millest meist kumbki polnud varem midagi kuulnud.
Kui teatasin, et Öökulli järve on toodud 21 valgeamuuri, kelle pikkus võib ulatuda meetrini ja kaal mõnede allikate väitel paarikümne aasta vanuselt kuni 42 kilogrammini, läks vestlus juba päris põnevaks ja Anne soovis kohe esimesel võimalusel reisida puhta liivaga järverannale sealset Öökulli imetlema. Vaevalt ise nii osav jutleja olen, et suudaks juba mõne lausega ärgitada daami tundmatusse kohta reisima. Küllap siis ikka Valtus midagi sellist leidub, mis isegi ilma nägemata hakkab magnetina mõjuma.
Nagu hoolsamad Külauudiste lugejad aimavad, sai ka Valtu külastamine teoks Elroni ja Rapla vallavalitsuse ühisel kutsel. Valtu teedel oli teejuhiks raplamaa.ee portaali toimetaja Jaune Jõenurm, kes esmalt viis Puraviku sepikotta. Raua tagumiseks on valitud veidi tavatu rajatis. Paarsada aastat tagasi ehitatud kuuekorruseline paekivist hollandi tüüpi tuulik oli ju algselt mõeldud ikka jahvatamiseks. Kuid veskitöö lõppes 80 aastat tagasi.
15. juuli 2016 | Sildid: Reisid ja matkad | Teema: Rapla vald, Raplamaa | Kommenteerimine on suletud
Külauudised jätkab lubatud viisil Rapla valla tutvustamist Uuskülas, kus teejuhiks oli külavanem Armar Paidla.
Kogu eelmise nädala kutsus Elron koostöös kohaliku omavalitsuse ja ettevõtjatega reisima Raplasse, millest huvitus ka Külauudiste veebileht. Ühest paljudest peatustest avanes hea võimalus näha plahvatuslikult kasvavat ja kultuurilooliselt rikast Uusküla. Tunnikese pikkune pilguheit ei suutnud anda täit ülevaadet. Ka terve päev jäänuks väheseks, aga ometi saime täiesti piisavalt teadmisi selleks, et äratada selle koha vastu hoopis suuremat huvi. Tõsiseltvõetava koduloolasena on Armar Paidla väga innukalt uurinud oma küla ajalugu ja elab tulihingeliselt kaasa ka kõigile praegustele kodukandi tegemistele. Täienduseks kiirkäigul läbi küla sõitmisele kinkis ta juba kohtumise algul enda koostatud paarisaja leheküljelise raamatu „Uusküla elu 1409-2009“, mis paotab ukse väikese maakoha kuuesaja aasta pikkuse ajaloo tunnetamiseks. Lisaks kolm korda mahukama raamatu oma isast: „Uuriv eluviis: Arvi Paidla“. Üldse on Armarilt endalt ilmunud 6 raamatut, aga kirjastajana toimetanud trükki 60 raamatut. Teiste hulgas ka raamatud Pärnumaast: Jõulumaa ja Kaansoo elust.
13. juuli 2016 | Sildid: Reisid ja matkad | Teema: Rapla vald, Raplamaa | Kommenteerimine on suletud
Neljapäeval, 28. novembril kell 17.30 toimub Rapla Maavalitsuse saalis (Tallinna mnt 14) loodusõhtu „Linnalinnud – muhedad naabrid või tüütu nuhtlus?“ Külas on ornitoloog Aarne Tuule.
Linnalindudele pühendatud õhtul tuleb jutuks, miks mõned linnuliigid linna elama tulevad, kuidas nad linnaeluga kohanevad ja miks nad inimestega pahuksisse lähevad. Loodusõhtul saab teada, milliseid probleeme linnud linnas põhjustavad ja kuidas on linnumuresid lahendatud Eesti lennujaamades ja suuremates linnades. Sügisele omaselt räägitakse ka lindude talvisest toitmisest.
Tere, austatud, külavanemad, MTÜ eestvedajad ja tulevased MTÜ-de loojad või lihtsalt aktiivsed inimesed! Austatud omavalitsuste lehtede toimetajad ja kodulehekülgede moderaatorid, head kultuuritöötajad!
MTÜ Raplamaa Külade Liit palub Teid osalema 29. jaanuaril algusega kell 10 Rapla Maavalitsuse II korruse saalis koolitusel ”KÜLAKROONIKATE KOOSTAMINE”.
Koolitus annab teadmisi nii küla-, organisatsiooni- kui perekroonika koostamiseks. Koolituse viib läbi Liikumine Kodukant Koolituskeskuse koolitaja Egon Mets. Koolitusele palun kaasa võtta 2 eurot omaosaluse tasu. Palun koolitusel osalemisest kindlasti teada anda hiljemalt 25. jaanuariks e-postiaadressil kalfanne@gmail.com või telefonidel +372 5646 5874 ja +372 5361 1901.
Eesti Külaliikumine Kodukant tunnustas eile koos regionaalministriga konkursi “Kogukonna pärl” raames Raplamaal esile tõstetud Urve ja Valter Uusbergi perekonda Rapla vallast.
Urve ja Valter Uusbergi perekond pälvis tunnustuse tänu pikaajalisele panustamisele kogukonna kultuuriellu ning noorte innustamisele tegelema teatri ja muusikaga. Uusbergide peres on üles kasvanud kolm last, kes on kõik sarnaselt oma vanematele aktiivsed ühiskonnaliikmed. Pereema Urve on Rapla usaldustelefoni algataja, Riinimanda kooride looja, psühholoog ja muusikaõpetaja. Pereisa Valter on aastaid vedanud Rapla teatrielu. Poeg Uku on lavastaja ja näitleja, Pärt väga omanäoline helilooja ja koorijuht (kammerkoor Head Ööd Vend) ning Andero psühholoog ja õppejõud Tartu Ülikoolis.
Pere tegevus on Raplas olnud tuntav ja teatud aastakümneid ning väikese kogukonna jaoks hindamatu. Uusbergide juhendatud laulukoorides on suureks kasvanud põlvkonnajagu muusikat armastavaid ja musitseerivaid noori.
Eesti külaliikumise Kodukant tegevjuht Kaie Toobal ütles, et konkursi “Kogukonna pärl” eesmärk on esile tõsta just neid perekondi, kes siirast soovist ja vabast tahtest on ühiselt panustanud kogukonna arengusse ja õlatunde tugevnemisse. Kandidaate esitati palju ja tunnustamist väärivad kõik, kes on toonud kohalikku ellu ja tegemistesse rõõmu, innustanud uusi ettevõtmisi ning edendanud loodushoidlikku mõtteviisi ja tervet eluhoiakut.
Kell 14.30 kogunemine Oela mänguväljakul, ekspositsioon. Kultuuriprogramm, esineb Kodila näitetrupp etendusega „Tulnukad“. Võistlused külade vahel. Töötoad. Külasupp. Ristsõnavõistlus. Tantsuks ansambel Spido Sõbrad. Külade kokkutulekule on oodatud kõik Rapla valla külad kuni 10-liikmelise esindusega.
Info ja registreerimine telefonil 528 4090 või e-posti aadressil ylle.ryyson@tervis.ee (Ülle Rüüson).
6. juuni 2012 | Sildid: kogukond, kokkutulek, kultuur | Teema: Eesti, Rapla, Rapla vald | Kommenteerimine on suletud
Neljapäeval, 5. jaanuaril kella 10-13 toimub Rapla maavalitsuse suures saalis (Tallinna mnt 14) metsaomanikele koolitus „Metsaomanik ja maksud.“
Koolitusel räägitakse füüsilise isiku ja füüsilisest isikust ettevõtja maksustamisest metsamaterjali ja kasvava metsa raieõiguse müügil jt õigusaktidest metsa maksustamisel ning antakse selgitusi tulude deklareerimise ja kulude mahaarvamise reeglite osas.
Rapla Korvpallikooli kasvandikel on see eelis teiste noorte ees Eestis, et klubipüramiidi tipuks on Meistriliiga võistkond. Eeskujud, kelle järgi joonduda ja kelle jalajälgedes astuda, on klubiga tihedalt seotud ka väljaspool treeninguid ja mänge!
Kolmapäeval peeti ühine sportlik jõuluüritus, kus Piimameister Ottot/Rapla mehed tegid kaasa teatevõistlustes ja mängudes ning jagasid siis hoolsaimatele trenniskäijatele auhindu. Tegemist on tunnustusega, mida jagatakse kaks korda aastas ja millega tuuakse esile need poisid ja tüdrukud, kes ilma mõjuva põhjuseta kunagi trennist ei puudu!
Raplas õpetatakse kõhutantsu alates 2005. aastast. Ka sel aastal on võimalik seda kaunist ja kasulikku liikumist proovida kõigil soovijatel. Algajate treeningud hakkavad toimuma erinevates kohtades – Raplas, Kohilas ja Valtu klubis.
Rapla Ühisgümnaasiumi aeroobikasaalis toimuvad treeningud kolmapäeviti alates 14. septembrist kell 17.30 ja 19.30.
Naistele lisab kõhutantsuga tegelemine nõtkust ja naiselikkust. Ka vanemaealistel daamidel aitab kõhutants end paremini tunda. Mida rohkem keha liigub ja mida plastilisem see on, seda kaugemale lükkuvad luustikus tekkivad muutused: kangeks jääv selg, soolade ladestumine organismi jms. Naised on leevendust saanud seljaradikuliidile, kaelaradikuliidile, õlavalule (“Naistemaailm”, sept 2008).
Raplas toimuvad treeningud ka vanematele daamidele – teisipäeviti kell 17.30 alates 20. septembrist. Eelmise aasta treening näitas, et rahulik liikumine sobis ka üle 60-aastastele. Tantsul on teraapiline mõju kehale ja vaimule. Tants vabastab kehasse kogunenud pinged.
Rapla Kirikumuusika Festival sai alguse 1993. aastal. Koostöös soome kirikumuusikutega üles ehitatud festivali eesmärgiks on maailma rikkaliku vaimuliku muusikapärandi tutvustamine. Kahe torniga avar ja kaunis ning suurepärase akustikaga Rapla Maarja-Magdaleena kirik on nagu loodud väga eripalgelise muusika esitamiseks. Rapla rahvas ja külalised on nende aastate jooksul saanud kuulda mitmeid suurvorme (G. F. Händel − oratooriumid Messias ja Belsatsar, F. J. Haydn − oratoorium Loomine, J. S. Bach − Johannese passioon ja Missa h-moll, M. Reger − Psalm 100 jne). Rapla Kirikumuusika Festivali üheks tipphetkeks on olnud Enn Võrgu oratooriumi ”Valvake” esiettekanne helilooja 100. sünniaastapäeva puhul aastal 2005. Vaba sissepääsuga on kontsert 10. juulil Juuru kirikus.
1997. aastast väljus festival Rapla kiriku müüride vahelt ning professionaalsel tasemel vaimulik muusika on kõlanud ka maakonna kõige väiksemates külakirikutes. Mitmel aastal ulatus Rapla festivali haare teistesse Eesti linnadesse ja maakondadesse. Lisaks kirikutele on toimunud kammerlikke festivalikontserte ka meie kaunites mõisates.
9. juuli 2011 | Sildid: festival, muusika | Teema: Eesti, Rapla vald, Raplamaa | Kommenteerimine on suletud
Raplas on saanud juba toredaks traditsiooniks, et Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskuse noorte ülestõusmispühade eel maalitud pühademunad riputatakse linnatänavatele üles, et Raplat rõõmsamaks muuta. Sel korral valmistas pühademune pea 20 noort
Muusik Siiri Sisaski eestvedamisel avas MTÜ Saagu Valgus Raplas aadressil Mahlamäe 10 heategevusliku taaskasutuskeskuse “Saagu Valgus”.
Tegevuse eesmärk on aidata vaesuses elavaid peresid ning eriline tähelepanu kuulub niisugustes peredes kasvavatele lastele. Heategevuslik taaskasutuskeskus „Saagu Valgus“ tutvustab oma tegevust järgmiselt:
Meie kauplus tähendab seda, et meile annetatud kõrge kvaliteediga ja uhkemad riided ning jalanõud me müüme eesmärgiga koguda raha, millest aidata tasuda puuduses elavate laste osavõtud huviringidest, ekskursioonidest, sporditrennidest jms. Raha peredele kätte ei jagata vaid aitame tasuda arved, mida on võimalik kontrollida – see on üks põhimõtetest, millest meie fond abi andmisel alati lähtunud on. Arvete tasumise osas teeme koostööd koolide ja kohalike omavalitsustega.
Meie ladu tähendab seda, et anname raskustesse sattunud peredele ka esemelist abi ning jagame annetatud esemeid tasuta. Jätka lugemist »
Rapla Keskraamatukogus avati eile kunstnik Merike Halliku isiknäitus “Teekond”. Näitus on kunstniku käesoleva hetke loominguline ülevaade ja kajastab kunstnikuna teekonna keskpunkti jõudmist ja autori viimase viie aasta seotust Raplamaaga eelkõige õpetaja ja kunstnikuna.
Tööd on teostatud suures osas kondiportselanis, kuid kasutatud on ka kõva portselani ning lisaks kõrgkuumussavi. Välja on pandud muuhulgas tööd, mis olid eksponeeritud 2009. aasta isiknäitusel Horvaatias. Samuti eksponeeritakse Kohilas valminud suurevormilisi töid.
Merike Halliku sõnul on elu teekond, mis seotud meie ette kerkivate raskustega, nende ületamisega ja jõudmisega järgmisesse punkti. “Kuidas teekonda läbida, see sõltub nii inimesest endast. Teekonnal kohatud inimesed jätavad jälje ja tihtipeale saadetakse teele häid soove nii oma sõpradele kauge maa taha kui ka uutele tuttavatele,” lisas ta.
11. detsembril toimub Rapla Vesiroosi gümnaasiumis järjekorras seitsmes talvine pärimusmuusikapäev Tule-Tee.
Kell 16.10 pühendutakse pärimustantsule. Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia üliõpilaste juhendusel saavad kõik hakkajad osalejad varba tuliseks ja selja märjaks.
Kell 17.10 peetakse videvikutundi, kus teemal „Rapla vaim” kõnelevad Nädalise ajakirjanik Margus Mikomägi, animakunstnik Valter Uusberg ning paigapärimuse uurija Jüri Metssalu. Muusikalisi vahepalu pakuvad RVG pärimusmuusikaõpilased.
1. detsember 2010 | Sildid: pärimusmuusika, teemapäev | Teema: Rapla vald, Raplamaa | Kommenteerimine on suletud
Rapla Vesiroosi gümnaasium ootab kõiki noori filmihuvilisi juba viiendat korda toimuvale koolinoorte amatöörfilmifestivalile „Kaader”, teatab Raplamaa infoportaal.
22.– 23. oktoobrini toimuv filmifestival pakub filmihuvilistele noortele ning Eesti meediaõppega gümnaasiumide õpilastele ja üliõpilastele võimaluse meediaõppes kogemusi vahetada.
Kahepäevase festivali esimesel päeval vaadatakse väikese juubeli puhul vanu filme. Teisel päeval näidatakse konkursile saadetud filme ja esineb bänd. Pärast seda on võimalik veel öökino nautida.
Täna, Raimond Valgre sünnipäeval avatakse Rapla kultuurikeskuses tema elu ja loomingut kajastava püsiekspositsiooniga tuba, annab teada Raplamaa infoportaal.
Toas on edaspidi kavas korraldada mitmesuguseid teemaõhtuid, loenguid, koolitusi jne. Lisaks saavad rahvuskultuuri viljelevad kollektiivid kasutada tuba harjutusruumina.
Raimond Valgre elas nooruspõlves Raplas, kuid siiani pole seal Valgrega seonduvat eksponeeritud. 2008. aasta kevadel korraldas vabatahtlik kodanikuühendus Rapla sõprade klubi kahe Rapla gümnaasiumi õpilaste hulgas ideekonkursi, kus keskenduti Rapla erisustele.
Uuringus osales 192 õpilast ja Raplaga seotud isikutest märkisid noored enim Raimond Valgret, pakkudes välja temanimelist muusikafestivali, muuseumi, muusikaparki, skulptuure ning stipendiumi. Ka Rapla maakonna keskuste arengut puudutava uuringu põhjal selgus, et maakonna kuulsaimaks inimeseks minevikust peetakse Valgret.
Sellele toetudes asus Rapla vald otsima võimalusi Valgrega seotud ideed realiseerida. Kultuurikeskuses avatav Raimond Valgre tuba on üks samm sellel teel.
Valgre tuba avatakse pidulikult täna kell 17 ning kell 19 esitavad Valgre unustamatuid laule Karl Madis ja Helin-Mari Arder.
|
OSCAR-2019
|
||
Tiigu käis 2,5 h jooksurattal jooksmas terras. Kui ta tagasi puuri panin, oli teine nii läbi spordist, et ronis kiigule ja viskas end sirgu. Muidugi pisid tulid kohe selga ukerdama ja piuksudes piima nõudma. Tiigu magas mõned min. Vol 1 pildil olevas asendis, nii et silmad kinni ja ei liigutanud end. Pisid ikka sahmerdasid. Tiigu ärkas, kuid keeras kõigest külge- potsti selili. Jälle silmad kinni ja ei liigutanud end enam. Pisid ukerdasid edasi... mul tuli juba hirm, et Tiiguga midagi juhtud( et a la sai rabanduse)...sikutasin seda jalast- uuh, nii palju reageeris läbi une, et tõmbas jala tagasi... ja magas edasi Ainukesed, kes ei maganud, olid pisid
Ta jah magas niimoodi, et piside sahmerdamisest oli tal suva. Siis kui pisid liiga närvidele käima hakkasid- trampisid kõhupeal... mingi 15 min hiljem, siis keeras tagasi kõhuli, ja kui neid vaatama läksin uuesti, oli kõhu alt aint pisikesi sabasid näha- pisid olid kõik piimavabrikusse trüginud Aga Tiigu magas edasi oma õndsat und.
(ma ise olen nii kerge unega... pole vaja varbast tirida- piisab, et keegi liigub selles ruumis, kus ma magan kui ma üles ehmatan)
Täna on pisidel sünnipäev -said 1 kuu vanusteks. Oh, kui armsad nad on. Ronivad mööda võresid puuri ülaserva ja siis ootavad, et ma nad alla aitaksin , kui käe panen puuri, hüppavad käele. Kui ei pane... siis ronivad horisontaalselt ( vertikaalselt ehk. alt üles on lihtne ronida, aga katsu paremalt vasakule- kiik on vasakul) mööda võresid kiiguni ja kukutavad end sinna Vahel mängitakse ka oravat ja tullakse mööda võresid pea ees alla
Teine tsirkus mida nad teevad on plasttorul turnimine( see, mis ühendab platvorme) - samuti kui olen puuri juures, ootavad,et paneksin käe alla- et käele hüpata. Vahel on nii valus neid vaadata, et kuidas nad aru ei saa, et alla kukudes saavad haiget- ja kogemused on neil kõigil. Aga ikka turnivad.
Ka Taagu on eilsest õhtust alates hakanud vett uuesti jooma ja korralikult krõbuskeid sööma- 1 päeva portsjoni söömiseks kulus tal peale oppi 4 päeva
Lasen ta õhtuks tagasi suurde puuri- teine nii aktiivne, et muudkui kolistab ja laamendab väikses puuris( va siis kui magab ) ja kõik puuoksad on ka saepurustatud.
Oo- jaa julgust on neil tõesti rohkem kui vaja . Platvorme ma enam nendega koos puhastada ei saa Aint turnivad ja kargavad varruka külge Ja isegi Tiigu on hakanud neid järgi tegema... aga ups.. ta ju kõvasti priskem kui pisid.... potsti...toru on tema kere kaalu jaoks liiga libe Muidu siiani on Tiigu ülemist luuki vältinud- st et talle ei meeldi kui teda sealt kaudu välja võtan.- jookseb sealt alati alumise ukse juurde et noh "Võta nüüd!"( tegelt sealt tuleb ta ise)
Enne kui platvorme puhastasin, siis mul ei jäänudki muud üle, kui kogu kupatus terrasse üle tõsta- no ei lasta koristada... kargavad läbu sees ja ronivad mööda varrukaid või tuustivad miniharja- pühi või pisid korrustelt minema Ja kui märjaga teen, siis samuti ei taha ma, et sealt üle joostaks ( salfaga kuivatan muidu pärast ära, et kiiremini saaks)
Panin Taagu ka peale puhastust tagasi suurde puuri- oi milline kudistamine lahti läks - nii Tiigu kui pisidelt
Mai tea kui palju ühe isase deegu munad kaaluvad, kuid Taagu - enne oppi oli 226g, paar päeva opist hiljem 207 ja nüüd siis 212. Tõenäoliselt on see 4( tegelt 3, sest esimene päev ei söönd ju üldse midagi) päevasest rohelise dieedist.
See võib päris lahe vaade olla, kuida väikesed kaagid sul ümberringi karglevad ja sina elu eest üritad puuri puhastada
Kaalulangus on pigem sellest, et ta ei söönud korralikult. Aga hea, et nüüd juba vaikselt juurde võtab
Hommikul( no mis hommik see enam oli, aga "minu hommik"), kui kööki läksin, siis olid kõik end sisse seadnud heinakünasse- üleliigne hein välja tiritud ja ise sisse kolitud. Pisid piimatasid. Kui kaamera tõin, oli Taagu juba sealt välja roomanud. Uksumatu üldse, et nad sinna 5-kesi mahtusid
Nii need pisid(pildil vist TiTa) ja suured(pildil Tiigu) mul upitavadki- "noh, lase käsi alla poole- ei ulata veel hüpata" ... Tiigu üritab toru kinnitustraati katki närida(3,5 kuud on juba üritanud)
Kutt2 e. Jänes. Selle nime sai ta endale tegelt juba mõni aeg tagasi. Kuna ta on kolmest kõige arglikum ja kõiki asju proovib viimasena ning peale selle on tal titest saadik olnudki selline nunnu minijänku nägu Õnneks ei ole ta enam teistest märgatavalt tagasihoidlikum, aga kaalult kergem on küll.
Ostsin täna Pet C.-st uue jooksuratta- 28 cm. 275 kr Panin selle terrasse. Deegud muidu mul veel terras ei ela, kuid panin nad lihtsalt sinna jooksma. Pisidest tehtud videod ongi siis tehtud, kui jooksuhullud olid jooksus Lisasin siis ka vana ratta, et poleks vaja tülitseda. Ja eks neil tuleb juuli algusesks ka terrasse end lõplikult sisse seada- nad ju praegu mu tulevase tuhkru puuris. Ja sellest sõbra tehtud terrast ei saa tuhkur neid ka kätte.
Taagu arvab, et just tema peab saama suurel ja uuel rattal joosta- Tiigu on selle koha pealt leplik- jookseb siis väiksemas( kuigi ise on Taagust palju suurem)
Sul topivad deegud end viiekesi heinakünasse, mul üritavad liivahiired end 8kesi kookosesse toppida (pooled magavad küll kookose ees ).
Äkki viitsid terrast mõne pildi klõpsida? Tundub, nagu seal justkui mingi riiul ka sees oleks? Ja kuidas kaane süsteem on lahendatud, et seda tuhkur lahti ei saaks nügida?
Tegin siis lõpuks terrast pildi. Kui aus olla, siis ma parem väldiks terrateemat Pole asi millega uhkustada. Terrat pole ju võimalik teha nii kõrget, kui deegudele vaja oleks- siis ei ulatuks enam ülalt luugist puhastama, ja keset klaasi ukse tegemine läheks ikka jube keeruliseks. Samas on terra kindlam, kui võrepuur tuhkru suhtes.
Riiulkorruseid on isegi kaks. All laiem, ülal kitsam. Algselt pidi tulema korruste vahele puitredelid, kuid vaatan, et kui pesamajake(see mis puuri katusel hetkel) panna alumise riiuli juurde, siis saavad kõik sealt üles hüpata, ja viimasele riiulile saavad ilma abivahenditeta. Riiulite servad on töödeldud e. lihvitud, et poleks teravad ega eraldaks mingeid kilde. Kogu terra on seest klaasist, et poleks midagi põhjapanevalt hävitada va. riiulite kinnitusribad( aga nagu sõber ütles, on need asendatavad) Nii et isegi terra põhi on kaetud klaasiga, et vältida läbu imbumist põhjapuitu. Riiulite ees olev puit oli algselt mõeldud siis treppide kinnitamiseks- noh, aga nüüd võivad nad need liistud lihtsalt pintsli pista Klaaside nurkades on vahed 2-3 mm, ka sealt tuleb puuri õhku juurde. Ja samuti saan traadi abil kinnitada nurka sisustust- nt. wc-nurga ja närimiskivi. Eks see asi ole nüüd umbsem küll kui võrepuuris... ja koristada tuleb see tõttu ka vist sagedamini- korruseid nagu nii igapäevaselt. Eks näeb, kui aeg käes. Võimalik, et kolmapäeval kui peaks tegema puuri suurpuhastuse, siis tõstangi kogu kupatuse terrasse üle.
Pildil on puur veel põrandal, kuid tegelikult tõstan ma selle kahe tabureti otsa- siis ei saa tuhkur ka parema tahtmise juures mööda klaasseinu ronida. Ja pildil paistev roosa riie on tulevane kardin puuri klaaside ees 2/3 ulatuses(üles jääb siis see vaba 1/3ndik). Siis ei paista päike neile terrasse sisse( tõenäoliselt paistab päike sisse aint sügisel kui madalamale laskub- taburetid tõstavad terra piisavalt kõrgele) Samas ei näe deegud kogu aeg mu "tuhkrulõusta" ja samuti tõhk ise ka neid. Kardinad tulevad igale küljele eraldi niinim. siini peale- siis saan neid vajadusel eest ära lükata. Taon väiksed naelad puitu ja naeltele kinnitan kas peenikese traadi või nööri. Kuna riie ühekordselt on suht õhuke, siis ei tohiks ta ka puuri ülearu pimendada.
Katuseluugid on tehtud kahes osas. Need lasin ise teadlikult sellistena teha- et kui tüübid on ühes puuri osas saan kasutada neist luuki jne. Ja samuti saan panna augudest neile puuoski närimiseks. Parempoolsel luugil on auke seetõttu vähem, et seal on riiulid- et tüübid ei saaks/ulataks auke suuremaks uuristada( vasakult nad ei ulata). Vajadusel saan luugid veel ka riivi või takjaribadega sulgeda, et tuhkru sissepääsu kindalt takistada.
Hetkel tüübid veel seal siis ei ela- suured käivad vahel aint jooksutrennis. Seega sisustus ja graanulid on puudu. Ka joogipudelihoidja on puidust. Kogu kasutatud puit on kask.(valida oligi aint kas kask või mänd)
Ainuke asi, mis ma mainiks on see, et umbseks võib seal minna küll. Endal oli üks terra, millel oli puidust kaas, aukudega. Seal läks ikka umbseks ja tuli tihemini aluspanu vahetada. Lõpuks loobusin ja hetkel ootab kaas omale võrku peale. Terra seisab seni tühjana. Võibolla sul nurkades olevad pilud natuke päästavad asja, aga kui asi hulluks läheb, siis saad ehk lasta peenikese võrgu aukude asemele ustele panna (vineerist jätaks ma siis uksele raami ja muu osa paneks võrgust).
Et nagu aukude osa maha saagida ja tekkinud luugiauk/raamistik võrguga täita? Hmm. Hea mõte tegelt... Kuid millega seda võrku peaks kinnitama sinna, eriti arvestades, et tuhkur ei tohi suuta seda ära lõhkuda. Deegud ise vasakpoolse luugini ei ulatu, kuid parempoolse luugini küll. Samas kui ma kiigu konksud panen vasakpoolsetest aukudest läbi, siis ulatuvad deegud ka luugini. Nemad muidugi seda luuki seest poolt lahti lükata ei jaksa... isegi kui see enamjaolt aint võrgust koosneb. Pole kunagi võrku ostnud- kas seda müüakse üldse nii väikses koguses?
Tiigu 269g( parem kui enne, kuid siiski mitte veel see ideaal ), Taagu 209g (ei edene see juudevõtmine eriti ), Kutt 100g, Jänes(Kutt2) 86g, TiTa 88g. Kutil on meil õige kiire selle suureks saamisega
Pisidel on alanud karvavahetus. Ninal on juba näha õige deegu karvavärv. Daadaa, ilus ja pehme beebikarv!
Mina olen võrku klambripüssiga pannud oma terrade kaaneraamide külge. Mitte selle paberite klammerdamise püssiga, vaid natuke suurema ja tugevamaga, kuhu käivad pisikeste sakkidega klambrid. Need püsivad ilusti puidus ja ei ole isegi kassi raskuse all järgi andnud. Võrku osta saab just nii palju kui tahad. Rulli laius on enamast 60-70cm ja pikkust võid siis ise valida.
Mu vuntsimehed ja vuntsiplika vuntsid aint roostetavad (vaatasin, seda Tiigu pilti, kus ta endale alles koju tõin- ka tema "vuntsid" roostetasid- tal on see "rooste" seal veel südamekujuliselt).
Nädala pärast pühapäeval tuleb kuttide tõenäoline uus omanik neid vaatama. Õnneks ei võta ta neid kohe kaasa, uurib mult et mida neile vaja üldse on. Aga ma ei taha neid mitte kui kellelegi anda Nad on liiga lahedad põnnid. Aga 5 deegut on tõesti rohkem kui liiga palju. Eriti veel selle terra jaoks. Kuttide uus omanik on mu enda sõbrants- ehk saan ta oma kiire elu kõrvalt meelitada ka pisisse ja lasta tal kuttidele oma teema teha.
Tean, millist klammerdajat sa mõtled- seda millega löödi kunagi(ja väike linnades siiani) puitreklaamtahvlile infi knopkade asemel. Jama aint, et mul pole sellist. Üks alternatiiv oleks ka pisikesed naelad kõveraks lüüa. Eks ma vaatan esimesed kuud kuidas asi on- siis kui poisid uude koju lähevad, siis on ju ka läbu vähem ja õhku rohkem. Sest ega ma ise seda saagima ka ei hakka- nii võimekas ma nüüd ka pole
Terras võib juhtuda see, et deegud hakkavad klaasist korruseid närima. Minu omad on seda liivapurgi peal juba teinud, tasub ettevaatlik olla.
Purgi kaelast on päris mitu kildu juba ära näritud. Enam purgiga neid kahekesti ei jäta, jälgime ise kõrval, võib halvasti veel minna nii.
Hmm.. Mu pintslitel on puuris olnud juba kuid lame klaaspurk(selline nagu osades vanaaegsemates kommipoodides, kus kaalukommid sees) olnud. Ja minu tüüpidest pole küll keegi erilist huvi selle puremise vastu näidanud. Loodan, et terra korrustega on nad sama viisakalt ükskõiksed Vähemasti niipalju kui nad terras tutvumisreidil on olnud, pole klaaside vastu rohkem huvi näidatud, kui et kraabitakse puuri nurki- kuna sealt on lahti 2-3 mm. ulatuses ja tuleb "vabaduse lõhna".
Eile õhtul oli mul eriti naljakas hetk. Pisid käisid mul korda mööda süles. Tegid jälle seda meie pere nalja- nii kui käsi puuris, siis nemad käel. Tükk aega mängisin niimoodi nendega. Üks hetk panin ülemise luugi kinni ja korra veel alumise luugi kaudu sehkendasin- vahetasin wc-nurgas saepuru ära( Tiigu on enam vähem korralik ja käib seal pissil, Taagut olen vist 1 korra aint näinud sinna tegemas, aga pisidest Kutt on ka juba nii tubli ja asjalik, et aegajalt eksib ka mõni tema loik sinna ära- muidugi kükitab siiski teadlikult ) Suured käisid ka süles. Siis kui tahtsin puuri kinni panna, et enam kedagi sülle ei võta- pisid olid puuriukse küljes rippumas. Mina ütlen neile, et nüüd on kõik- rohkem teid välja ei võta- ma lähen magama. Ja mida ma näen- TiTa võttis selle peale Jänesel sabast kinni ja tiris ta otseses mõttes sabapidi puuri tagasi: "Kas sa siis aru ei saanud, et nüüd on KÕIK!" Oi, ma irnusin
Õhtul postitan videokese ka kuidas pisid õppisid suurel 28cm jooksurattal jooksma- ja seda isegi kolmekesi
Hetkel tegelen pättide puuri puhastusega. Vot, kaklen iseendaga, et kas jättagi nad terrasse või teha kahepaikseks Et toimetavad mõlemas puuris korraga. Tundub viimase variandi kasuks (tuhkru tulekuni on veel ju aega). Siis saavad suured omaette ja väiksed omaette jooksurattal joosta. Ja samas väiksed harjuvad eluga ilma vanemateta(muidugi TiTale pole see vajalik ). Ööseks siiski kõik kokku võrepuuri ja päeval kui tööl olen ,siis ka võrekas koos. Tundub, et ka piimavabrik on oma uksed sulgenud- pole juba paar päeva näinud, et toimiks. Ja pisid ei trügigi isegi enam vabrikusse- magavad tihti hoopis issi kaisus. Nii, et meil on kodus Tegijad- suure tähega just! Söövad küll nagu oleks hobused puuris Ja praeguseks on kõik elanikud üle 100g rasked.
|
OSCAR-2019
|
||
Jaanilaupäeval on päev 18 tundi pikk. Jõululaupäevaks kahaneb see 6 tunni ja 22. minutile ehk kolm korda lühemaks, kas teadsid? Kuna suur osa kvaliteetajast möödub nüüd pimedal ajal ja enamasti koduselt, siis määrab valgusti valik elus päris palju. Lisaks on see aksessuaar. Mood ei kõnni ainult tänaval.
Tervet tuba valgustada on liiga kulukas ja mis peamine, silma koormav, kui Sulle meeldib õhtuti diivanil lugeda. Valgusti võid valida ka selle järgi, kas toas askeldab üks või mitu pereliiget. Liigendused on nutikad, valguse saab suunata täpselt objektile.
Vajad selleks vaid paari mööblitükki. Ehk on Sul need juba kodus olemas? Ideaalne nurk on akna läheduses.
Valguse-varju mäng, mida põrandavalgusti loob, tekitab hubasust. Trendikam, nn "Cinema" tüüpi valgustit on peenemate metalsete jalgadega.
Moodsas elamus on lagi vahest kõrge, kohati läbi kahe korrusegi. Trendikad on vanast tehasest renoveeritud korterid. Valgusti ei saa sel juhul tagasihoidlikuks jääda.
Metallist ja klaasist hõbekuulid, üksi või mitmekesi koos. Kõige suurem kuppel on 40 cm. läbimõõduga.
Valgus tuuakse vajalikesse kohtadesse lähemale, sest tööpaikade hea valgustatus on siin tõesti oluline. Klaas ja metall köögis lisavad glamuuri, nagu teisedki läikivad pinnad.
Söögilaua valgustamine annab võimaluse kasutada seda rohkemaks, kui vaid söömine - õppimiseks ja mängimiseks, tundidepikkuseks koosviibimiseks sõpradega või töötamiseks hiliste öötundideni.
See on ruum, kus pole vaja valgusteid teistele eksponeerida, need peavad vaid endale silmailu pakkuma. Kombineeri erinevaid valgusteid. Lugemisvalguse voodipeatsis võiks saada mugavalt, ilma voodist tõusmata välja lülitada.
LED pirni eluiga on üle 20 korra pikem, sõltuvalt pirnist isegi kuni 50 korda pikem vanast hõõglambist. Kõige olulisem on aga selle väike energiakulu - 60 W pirniga võrreldes kulutab LED pirn 6-10 W, ehk murdosa.
Reflektoriga pirn hajutab valguse ühtlaselt ja ei pimesta silma. Ekslik on arvamus, et LED pirn on vaid külma, sinaka valgusega. Tegelikult on neid valida ka soojemat valget valgust kiirgavaid. Neid on saadaval ka samasuguste soklitega, nagu vanadel hõõgniidiga pirnidel olid (niisuguse sokli tähis karbil on E27).
Pirni soklite tüüpe on mitmeid. Valgustit ostes tasuks sokli tüüp meelde jätta või lausa üles kirjutada, sest pirnide hinnad ei ole enam kaugelt endised ja soklitüüpi ei pruugi silma järgi kindlaks teha.
Ainus sokkel, mida teavad vist kõik, on keermega, selle tähiseks on E (E27 tähisega sobib pirnipessa, kuhu vanasti käis hõõgniidiga pirn, E14 on kitsama läbimõõduga keermega sokkel). Veel on G, GU, ja GY soklid, R ja T tüüpi soklid.
Sügis on kodusem aeg, siin on nauditav olla, kui sätid seda hingega. Uuenduskuur ei pea tähendama ilmtingimata suurt väljaminekut. Detailid - bleed, küünlajalg, diivanipadi, uus valgusti, loovad kodust kõige parema koha. Ehk oled ammu mõelnud lugeda mõnd vana lemmikraamatut või midagi sootuks uut.
Kui tahad teada, kui kui pikk on päev täna, Sinu sünnipäeval, aastavahetusel, talvisel pööripäeval või jaanipäeval, siis kontrolli siit.
Kui Sa pead kogu pika tööpäeva tippvormis olema - suhtlema, leidma kiireid ja loovaid lahendusi, siis tagab teravuse vaid puhanud keha. Me veedame tööl aega hulga enam, kui näiteks autoroolis, seega tasub ka töökoha ja kontoritooli mugavust minimaalselt sama kõrgelt hinnata. Kas tunned nõjatudes vastu töötooli end hoitult?
Kas teadsid, et väsinud töötaja töövõime langeb 20-30%? Või seda, et pikka aega vales tööasendis istumine vähendab lausa eluaastaid? Nii teatab tarbijakaitse liit.
Seoses sellega, et aina enam inimesi on kolinud tehastest kontoritesse, on arvutitool teinud läbi korraliku evolutsiooni. Uudista, missugust toetust saab pakkuda Sulle ergonoomiline, 21. sajandi töötool.
Niisugusel toolil puhkad pead seega täpselt paika reguleeritud peatoel. Lisaks peale saab leevendust pingetele kogu õlavööde.
Kaasaegne töötool arvestab Sinu kõigi eripäradega. Istmel muudad lisaks kõrgusele ka nurka. Selle seljatugi sätib selja parimasse tööasendisse, mis on veidi ette kaldu ja selg 100-110 nurga all). Korraliku arvutitooli käetugesid saab astmeliselt õigesse kõrgusesse reguleerida, sest kätegi pikkus on individuaalne.
Istme õige nurga alla sättimine (veidi ette kaldu) võtab pinged seljalt, sest asetab selle automaatselt õigesse asendisse. Niisugune istumisasend on rühile parim.
Reguleeritavate käetugedega tool arvestab sinu kätegi pikkusega. Lisaks saad nii lauale piisavalt lähedale sõita ilma, et need lauaplaadile ette jääks. Kui jätad kontoritooli ostmisel selle pisiasja tähelepanuta, võid kogu hoolikalt valitud tooli tugevused ära nullida.
Targasti ehitatud arvutitooli rattad arvestavad põrandamaterjalidega ja ei riku seda kriimusasipuntraga. Kroomitud metallist jalg hoiab selle tugeva ja vastupidavana aastaid, rääkimata korrektsest välimusest.
Kui Su töökohaks on kodukontor, siis mugavalt ja targalt sisustatud töökoht ei ole pikkadeks tööpäevadeks siiski piisav põhjendus. Lisaks võib see ka pere magnetina ligi tõmmata. Kuid teisi ei tohi unustada.
Kui lapsel on lisaks õppimisele lauataguseid ja pikemat istumist nõudvaid hobisid, siis tema toolile kehtivad samad standardid. Rohked reguleerimisvõimalused annavad sellele pikema kasutusea.
|
OSCAR-2019
|
||
Ole kiidetud, Issand, meie isa Iisraeli Jumal, ikka ja igavesti! Sinul, Issand, on suurus ja vägevus, ilu ja hiilgus ja au, kõik, mis on taevas ja maa peal. Sinul, Issand, on kuningriik … (1Aj 29:10–11)
Armsad õed ja vennad Kristuses! Pühapäeva teema on «Kahe riigi kodanik», kus Õnnistegija esitab evangeeliumis meisterlikult, nagu alati, risti sümboolikat, viidates horisontaalsele ja vertikaalsele mõõtmele meis ja meie ümber. Jeesust püütakse seal lõksu meelitada maksurahaga, millel on kujutatud keisrit jumalana – kas peab maksuraha maksma või ei pea? Küsimus on eriti peenelt seatud, juudalastele oli säärane maksuraha teotuslik igati. Ainujumala teotus (vertikaalselt) ning teotus ka horisontaalselt, sest Rooma impeeriumi «maksuraha» oli sisse seatud alistatud rahvaste maksustamiseks, eraldades ja tehes vahet nõnda erinevate rahvaste vahel.
Selliseid eraldavaid arusaamu on olnud varasemal ja hilisemal ajal, kreeklased nimetasid teist keelt rääkijaid barbariteks, ironiseerides nõnda ümberkaudsete «metslaste» keelekasutust. Tänapäeval on ehk kõige levinumaks viisiks anekdoodid naaberrahvaste kohta.
Kuningas Taaveti kõige raskemaks patuks arvati rahvaloendus (2Sm 24; 1Aj 21) koos sellest tuleneva maksustamisega, mis ilmselt oli riigi struktuuri loomiseks hädavajalik. Taavet seab sisse dünastia (kuninglus vereliini pidi) ja eraldub sellega varasemast prohvetlikust liinist, mis omakorda toob kaasa jumalarahva mõiste devalveerumise vereliinile – sünnipära õigusele. (Veel hiljaaegu oli näiteks Rootsis võimalik, et inimene sündis ja oli automaatselt kiriku liige, sest sündis maale, kus oli riigikirik. Sündides kuninga alamaks, kellele allub ka kirik, oli ta ilma ristimata ka kiriku liige.)
Rabiinlikus kirjanduses viidatakse ohtudele, mis käivad kaasas rahvaloendusega. Põhiargument näikse olevat selles, et «Iisraeli» ei saa loendada (või siis loendatakse nn ümber nurga mõistu. Nt kui on vaja lugeda minyam’i ehk kas on koos 10 meest, et pidada palvust, siis iga mees ütleb heebreakeelse Ps 5:8 ühe sõna ja kui salm koos, võib alustada palvega). Nimelt anti esiisa Jaakobile aunimetus «Iisrael» ja seletati seda nii: «Su nimi ärgu olgu enam Jaakob, vaid olgu Iisrael, sest sa oled võidelnud Jumala ja inimestega ja oled võitnud» (1Ms 32:29).
«Iisrael» on vaimne antus, seda ei saa loendada ega määratleda tavaarvestuse või -loogikaga. See on nii, nagu Jeesus hiljem räägib noist, kes on sündinud Vaimust: Jeesus vastas (Nikodeemosele): «Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kes ei sünni veest ja Vaimust, ei saa minna Jumala riiki. Lihast sündinu on liha, ja Vaimust sündinu on vaim. Ära imesta, et ma sulle ütlen, te peate sündima ülalt. Tuul puhub, kuhu ta tahab, ja sa kuuled ta häält, kuid ei tea, kust ta tuleb ja kuhu läheb. Niisamuti on kõigiga, kes on sündinud Vaimust.» (Jh 3:5–8)
Nii tuleks olla ettevaatlik «jumalarahva» analüüsimisel statistiliste näitajate järgi, maksustamistes ja muudes trikkides, mis on «maailmale/kosmosele» omased, sest see võib olla vaid pool valemit (horisontaalne; ristimärgis on kaks mõõdet!).
Ometi on kuningas Taaveti suurus selles, et ta oskab üleastumist kahetseda – tal on oskus anda peavalitseja koht sellele, kes on ainus ja üle kõigi. Kui see oskus kaob, ja seda esines juba Taaveti järeltulijate seas, samuti ümberringi tollases ja ka tänapäeva maailmas, siis on «kala hakanud peast mädanema». Kui inimene, olgu ta ühiskonna hierarhiaredeli mistahes astmel, lakkab mäletamast või küsimast selle järele, kes on «esimene liigutaja» või Looja, siis lähevad identiteedid segamini ja meel on katki. Katkine meel toodab igasugust kraami, kasvõi sellist nagu üks ERMi laineid löönud eksponaat.
Kui inimene püsib Jumala juures ka siis, kui on eksinud, kuid ei taha jääda katkiseks, vaid paraneda, siis väljendub see tervekssaamine samal moel nagu siinse jutluse alustekst Looja kiitusena. Seepärast on Taaveti nimi seotud ka paljude lauludega Vana Testamendi lauluraamatus (Psalmides), et ta on eeskujuks langemisest ja jälle tõusmisest. Püha Siimeon kuulutab Jeesuse emale Maarjale templi juures, et «see laps on seatud languseks ja tõusuks paljudele Iisraelis ja tähiseks, mille vastu räägitakse» (Lk 2:34).
Aga seesama laps ütleb hiljem vägagi selgelt maksuraha küsimuses: «Andke nüüd keisrile keisri oma tagasi ja Jumalale Jumala oma» (Mt 22:21). Ja kui Õnnistegija soovitused oleks meile armsad igas ajas, siis ehk poleks olnud investituuri küsimust (küsimus sellest, kumb on ülem, kas vaimulik või ilmalik võimukandja) nii teravalt ning ehk polnuks ka Lutheri- ja Erasmuse-aegne Rooma nii kreenis võimu suunas ja jäänuks kõik edasine toimumata. Aga et on toimunud, siis kuningas Taaveti eeskujul parandagem meelt, et katkine saaks jälle terveks!
Kuidas Teie suure gümnaasiumi direktorina lahendaksite olukorra, kui uue kooliaasta eel grupp õpilasi avaldab soovi õppida usundiõpetust, mida uus põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava lubab pakkuda?
Oleme igati valmis ja ettevalmistused tehtud. Meil on juba varasemast kogemus, religiooniõpetuse tundi andis isa Rafael õigeusu kirikust. Nüüdseks on ta Eestist ära, aga leidsime endale uue õpetaja ja sügisest võivad tunnid taas alata.
Oma magistritöö raames uurisite piiblialast kirjandust religiooniõpetuse õpperaamatutes. Kuidas võib rahule jääda kooli usundiõpetuse läbiviimiseks kasutatava õppematerjali hetkeseisuga? Milline kooliaste on vajalike õpikutega kindlustatud ja millisele kuluks hädapäraselt ära uus õpik?
Vajalike õpikute, töövihikute ja metoodiliste materjalidega pole varustatud kahjuks ükski kooliaste. On arusaadav, et uutele põhikooli ja gümnaasiumi ainekavadele vastavaid õpikuid pole veel jõutud koostada. Kuid paraku ei ole ainekavadega sobivat kirjandust kuigi palju leida ka varasemast ajast.
Kõige enam on puudus algkooli sobivast õppekirjandusest. III kooliastme jaoks, mil tutvutakse erinevate religioonidega, ilmus möödunud aastal soome keelest tõlgitud «Usundid. Müüdid, jumalad, tavad, sümbolid». Selles õpikus ent pole käsitletud kristlust.
Usundeid tutvustavaid raamatuid on ilmunud mitmeid ja osa neist sobib kasutamiseks ka põhikoolis, nt David Selfi «Suurusundid» (1998) või Christine Schulz-Reissi «Mida maailm usub?» (2008).
Jätkuvalt sobivad gümnaasiumi ainekava eesmärkidega kaks originaalõpikut: Toomas Jürgensteini «Piibliõpik ja dogmaatika alused» (1997) ja Toomas Jürgensteini, Riina Ruudu, Tiina-Erika Friedenthali «Kiriku ajalugu ja tänapäev. Kristlik eetika» (1999). Ent gümnaasiumi ainekava teemasid arvestades saab neid kasutada pigem lisamaterjalina.
2008. aasta novembris määrati mind praktikandina EELK teenistusse Otepääl. Otepää gümnaasiumi direktor oli üks esimeste seas, kes minuga võimaliku koostöö asjus ühendust võttis. Koolijuhi mure oli inimlikult mõistetav – noor ja mõjutatav inimene religioosses pluralismis.
Arutelu käigus selgus, et meie vaated selle ainekursuse läbiviimiseks on üsna sarnased, ja olles jõudnud arusaamisele, et ma ei kavatse usundiõpetuse tunnist teha piiblitundi, tegi kool mulle ettepaneku 2009. aasta sügisest asuda usundiõpetust õpetama.
Huvi ainese vastu on arvestatav ja lisaks ainekursusele registreerunud õpilastele kohtab minu tunnis teinekord ka ärksama vaimuga noori koolist, kes vabakuulajana tundidest osa võtta soovivad, milleks ma neile ometi kuidagi takistusi ei tee.
Käesolevaks ajaks on tunniajalisest vestlusest kooli juhtkonnaga kasvanud välja püsiv koostöövorm kooli ja kiriku vahel, mis avaldub muu hulgas näiteks koolipoolses abis kirikuaia ja pastoraadi koristustöödel ning meie riigi aastapäeva aktuse läbiviimises kirikus.
Olite aastaid hinnatud usundiõpetuse õpetaja Tartu Tamme gümnaasiumis. Mis sundis Teid eelmisel aastal koolist lahkuma ning kas plaanite kunagi õpetajaametisse naasta?
Eelmisel aastal mõjutas paljusid Eesti koole majandussurutis. Tööle tulid õpetajad, kes planeerisid kauem viibida lapsepuhkusel, sest nii mõneski peres jäi õpetaja ainsaks töölkäivaks vanemaks. Nii pidi kooli juhtkond vastu võtma keerulisi ja raskeid otsuseid.
Näiteks vähendama koormust õpetajatel, kes andsid õppekavast välja jäävaid aineid. Sama lugu juhtus minuga. Keegi ei tahtnud minult võtta religiooniõpetuse õpetaja kohta, kuid kadusid n-ö lisatunnid. Olin sunnitud otsima uue töökoha.
Olen siiski jäänud koolisüsteemi ning juba sellest poolaastast annan 10. klassi õpilastele religiooniõpetuse lühikursust. Rõõmuga võin tunnistada, et huvi aine vastu on suur. Samuti enda huvi aine õpetamise vastu. Seega ei kavatse ma õpetajaametisse naasta, vaid olen seda juba teinud. Eks see on usundiõpetuse taoliste ainete pluss ja miinus – enamik õpetajaid on oma aine tõsised fanaatikud ning teevad tööd kas või väikese koormuse ning palgaga.
Viljandi piirkonna usundiõpetuse õpetajad on aastaid koos käinud. Mis motiveerib teid aineühenduse tegevusse panustama?
Töötan Halliste põhikoolis ühe religiooniõpetuse õpetajana alates 2007. aastast. Mul on 4.–8.klass, teine õpetaja annab tunde algklassidele. Religiooniõpetust antakse 1.–8. klassini, 8. klassis lõpeb kogu aine hindelise arvestusega.
Viljandi maavalitsuse haridusosakonna juures tegutseb nagu kõikide ainete puhul ka religiooniõpetuse aineühendus. Juhin selle tööd alates 2002. aastast.
Seda tööd on mõttekas teha, sest riik toetab usundiõpetuse õpetajaid niisama hästi kui teisi ja oleks rumal jätta toetus kasutamata. Esitatud projekti alusel Viljandimaa Omavalitsuste Liidult antav rahaline aastatoetus on ette nähtud õpetajate koolitamiseks-täiendamiseks, õppesõitudeks, aga ka puhkuseks. Samuti täiendatakse ühiselt kasutatavat metoodilist kabinetti – ei ole ju mõtet osta igal koolil endale mõni raamat või film. Raha ei ole ainus – ka kooskäimine on üks viis oma tööd ette valmistada, uusi mõtteid saada, head ideed ellu viia.
On tõsi, et õpetajaid ei ole maakonnas palju, kõik alati kokku ei tule ja aega napib (meid on umbes 10 läbi aastate). Püüame tegutseda võimalikult ratsionaalselt ja suure kasuga. On hea meel võimalusest koolis tööd teha võrdsetel alustel teiste ainete õpetajatega. Julgustan kõiki usundiõpetuse õpetajaid üle Eesti riigi poolt toetatud aineühenduse töövormi kasutama!
Miks otsustasite olemasolevale professioonile lisaks ennast ette valmistada ka kooli usundiõpetuse õpetajaks Tartu ülikooli usuteaduskonna juures?
Aleksei Paukson, Tartu Kivilinna gümnaasiumi direktori asetäitja, ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja:
Ajalugu ja ühiskonnaõpetus ei vaatle sügavuti inimeste mõttemaailma erinevusi ja põhjusi. Mulle tundus huvitav mõista teistsuguseid kultuure. Nii alustasingi mõni aasta tagasi kultuuriloo kursuse koostamise ja õpetamisega gümnaasiumis.
Süvenemine maailmareligioonidesse on tasapisi muutnud kursuse maailmareligioonide ülevaatekursuseks. Eriti paeluvad on religioonide filosoofilised süsteemid, universumi korrastatuse ja elu mõttekuse küsimused, mida muud õppeained ei käsitle.
Tartu ülikooli sai mindud lootusega saada sügavamaid teadmisi selles valdkonnas, saada neid kergemalt ja kiiremini kui ise uurides. Tundub, et minu lootus «kergemale elule» ei täitu, sest töö ja kaugõppe õppekava ei võimalda sellist guru-õpilase tihedamat rikastavat suhet.
Mul ei olnud enne ja ei ole ka nüüd eesmärgiks saada usundiõpetuse õpetaja paber. Minul on selline hobi – maailmareligioonide uurimine – ja jagan meeleldi oma teadmisi samast ainesest huvitatud õpilastele.
|
OSCAR-2019
|
||
MTÜ Tantsupeomuuseum koostöös Lääneranna Raamatukoguga avab 31. oktoobril kell 17.00 Lihula keskraamatukogus kaks näitust: “Eesti Tantsupidude radadel I” ning ehetekunstnike Jüri Urbi ja Kairi Himma ühisnäitus “Hõbeehted ja klaashelmed”.
Näituste teemadest ajendatuna on avamispeole palutud esinema Lääneranna rahvatantsurühmad Haniale, Kirivöö ja Midli-Madli, keda juhendab Erika Tee. Samas esitleb Kairi Himma oma raamatut “Päikeserändur”.
Näitus “Eesti Tantsupidude radadel I” kajastab meie suurpidude ajaloolist kujunemist ja lühiülevaadet kõikidest toimunud pidudest. Näitus on valminud 2014. aastal toimunud XIX Tantsupeoks “Puudutus”, kui tähistati 80-aasta möödumist esimesest peost – I Eesti Mängud.
Suur samm tänaste tantsupidude poole astuti 1926.a juunis, mil toimus esimene Eesti Omakultuuri õhtu. Selle toimet rahvatantsu arengule, on võrreldud esimese laulupeo mõjuga Eesti koorikultuurile. Kuigi omakulultuuri õhtut ja selle ettevalmistavaid päevi ei ole tänase tantsupidude traditsiooni hulka arvatud, kannavad need isegi rohkem tantsupeole iseloomulikke tunnuseid kui tänases numeratsioonis esimeseks tantsupeoks nimetatud 1934. a. I Eesti Mängud ehk esimene tantsu- ja võimlemispidu. Iga järgneva peoga omandas tantsupidu laulupeo kõrval enam võrdväärse kaaslase rolli. Tagasihoidliku nimega rahvakunstiõhtust kasvas 1963. aastaks iseseisev Rahvatantsupidu.
Tänaseks on näitus rännanud paljudes Eesti paigus: Tartu Laulupeomuuseumis, Viljandimaa Karksi Kultuurikeskuses, Ida-Virumaal Kohtla Nõmmel, Haapsalu Kultuurikeskuses, Valga Kultuurikeskuses aga ka Ungaris ja Tšehhis.
Näituse koostööpartneriks on Tartu Laulupeomuuseum, koostaja Angela Arraste ning kujundaja Peeter Paasmäe.
Ehtekunstnik Jüri Urb`i looming on eripalgeline, ulatudes lihtsatest loomamotiividest Vana Kreeka ajalooga seotud sümbolite kasutamiseni. Arhailiste ja tänapäevaste detailide koosolu, sealhulgas poolvääriskivide lisamine, annavad kunstniku ehetele modernse stiili, säilitades samas loomuliku loodusläheduse.
Loomingu peateema ja tööde oluliseima osa moodustavad sõled ning nendest inspireeritud ehted. Ehtekunstniku mõjuallikaks ja ideedelaboriks on olnud sünnipaiga, Läänemaa, rikas kultuuripärand – lilltikand, motiivid ja sümbolid. Tema rahvuslikku identiteeti/stiili kandvate ehete kollektsioon on suur ja valikurikas.
Viimased 2 aastatuhandet on Eesti naised kandnud kaelas värvilisest klaasist helmeid. Kui 1.-2. sajandil oli see veel luksuskaup, siis sajand tagasi kanti helmeid ka igapäevaselt. Eesti muuseumide arhiivides on palju näiteid selle kohta, millised need keed võisid välja näha.
Kairi Himma on tundma õppinud seda, millised on tänase päevani säilinud jäljed eestipäraste klaashelmeste kohta ja kuidas on maailma ajalugu mõjutanud siinset klaashelmeste traditsiooni. Kogemaks ajaloolise hõnguga ehteid valmistab Kairi Himma muuseumiehete koopiaid, mis on küll valmis
tatud kaasaegsete vahenditega, kuid milles kasutatud klaashelmed järgivad konkreetseid muuseumioriginaale.
Eesti Tantsupeod said „esimese“ alguse aastal 1926, kui Ülemaaline Eesti Noorsoo Ühendus (ÜENÜ) korraldas Omakultuuri õhtu, millel olid tollal tänaseks väljakujunenud tantsupidude ettevalmistamise ja etendamise tunnused. Ametlikult loetakse esimeseks tantsupeoks 1934. aastal toimunud I Eesti Mänge.
Tantsupidude traditsioon saanuks tänavu (2018) esimesel juhul 92, teisel (1934) juhul 84 aastaseks. Eesti laulu- ja tantsupidude traditsioon kuulub koos Läti ja Leedu pidudega alates 2003.a. UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja.
Pikkade aastate jooksul on kogunenud hulk väärtuslikke materjale, mis vajasid hoidmist ja süstematiseerimist. Tantsupeomuuseumi eesmärgiks on suurpidudega seonduvate materjalide koondamine, uurimine, säilitamine ning üldsusele vahendamine, aga ka koolitused, näitused ning palju muud, mis elavdavad ning teadvustavad tantsupidude traditsiooni. Esimesed väärtuslikud materjalid annetati muuseumile Lille ja Rasmus Arra ste poolt, need sisaldavad suurel hulgal pidudega seotud stsenaariume, lavastuste jooniseid, plakateid, märke, rätikuid ning muid esemeid. Teine annetatud erakogu on kuulunud Richard Tõnnusele (1918–1997), kogu sisaldab süstematiseeritud materjale Anna Raudkatsi elust ning tegevusest, käsikirju ja fotosid ÜENÜ ajaloost ning R.Tõnnuse rühmade kroonikaraamatuid (Teovakad). Erakogu annetajaks oli poeg Tiit Tõnnus.
Muuseumi üheks vanimaks eksponaadiks on Ullo Toomi vanaema pottmüts, mis pärineb aastast u 1860, mille kinkis Londoni, Eesti Seltsi teenekas tantsuõpetaja Aili Eistrat (1921). Suurimaks eksponaadiks on Tuleteekonna ratas, mis on kingitus A.Le Coq´ilt. Eesti Meestelaulu Seltsi abiga saab eksponeerida laulu- ja tantsupeo tuletõrvikut. Muuseumi erilisteks eksponaatideks on kolme olulise rahvatantsutegelase vahakujud: Ullo Toomi, Anna Raudkats ja Alfred Raadik, mille valmistajaks on WAX Stuudio OÜ (Ene ja Andres Mänd).
Näitused on ringelnud paljudes Eestimaa paikades, aga ka Ungaris, Tšehhis ja Londonis. Lisaks on Tantsupeomuusem korraldanud koolitusi tantsuõpetajatele. Käesoleva aasta augustis toimus muuseumi eestvõttel Kihnus ja Pärnus I Väliseesti tantsuõpetajate suvekursus.
Mullu toimunud noorte tantsupeol sai teoks projekt „Teeme võimatu võimalikuks“ – tantsupeo vaatajate hulgas olid sel korral ka nägemispuudega inimesed, neil aitasid pidu näha/tunnetada taktilised teatmikud, kus oli võimalik jooniseid sõrmedega lugeda ja kõrvaklappidest tulev kirjeldustõlge selgitas tantsumustreid ja tantsuväljakul toimuvat. Enne pidu saadi oma käega katsuda peol kasutatavai rekvisiite ning rahvarõivaid. Pidu saab taaselustada, sest teatmik kirjeldustõlkega CD asuvad Tallinna Pimedate- ja vastavate koolide raamatukogudes.
UuemPrevious post:Eesti Vabaõhumuuseumi maaarhitektuuri keskus kutsub üles saatma fotosid külaplatsidestVanemNext post:Ehitisregistris ehitised korda!
|
OSCAR-2019
|
||
Igavene, või vähemalt ebatavaliselt pikk noortele suunatud ja noorte ilu on igas vanuses – unistus paljude põlvkondade naised on kõigil mandritel. Otsin retsepte, säästmine alates märke lagunemise ja kes naasis läinud sära, tegelesid teadlased ja inimeste ravitsejad. Ja lõpuks ilmus vahend, mis on võimalikult lähedal kokkuvõtvalt inimkonda teostamisele unistused täiendavaid aastakümneid nooruse – Laennec. Seda ravimit seotud kohati täiesti pöörane kuulujutud, mida on raske eristada objektiivset reaalsust.Kas see on tõesti ime-vahend on võimeline aastaid säilitada nooruslikkus või tagasi möödunud ajad võlu, ja kui ohtlik selle rakendamine eeldab hoolikat uurimist ja selle omaduste ja koostise.
Paljudes allikates selgitatakse, et looja üllatav segu on jaapani Hieda Kentaro. See mees on tõesti spetsialistid valdkonnas meditsiini ja põllumajanduse ja on isegi doktorikraadi.
Aga idee Laennecа esitas odessa füsioloog Vladimir Filatov, doktoritöö mis alles kauges 1945, on keegi toonud Mandžuuria meditsiini akadeemias, kus Kentaro loenguid. Idee odessa teadlase väga muljet avaldatud jaapani isik, seda enam, et see on täielikult kooskõlas klassikaline kaanonid traditsioonilist ida meditsiini.
Teave unikaalne ravimit põhineb platsenta, kellel ei ole analooge, teatati alles 1958 aastal. Algselt Laennec seostada vahenditega taastada maksa. Ka omadusi ime "platsentaal mahla" seostada soodsat mõju kogu organismile tervikuna, tagajärgede likvideerimist stressi ja liigse koormuse.
Põhiline osa vahendeid – inimese platsenta. Filatovская idee põhines järelevalve loomad, naised, kes on alati süüa platsenta kiiresti taastuvad pärast ilmumist järglasi ja on valmis uueks paljunemise tsükli.
Tõesti, platsenta imetaja, või "laste koht" on unikaalne kompositsioon ja õnnistatud on ainulaadsed omadused. Selle põhikomponendid on:
Idee kasutada küps platsenta kui ravi vahendid on täiesti põhjendatud, vaid püüab seda realiseerida 40e aastatel XX sajandil jäeti rahuldamata. See ebatavaline orel vajab põhjalikku puhastamist verd, kuid seda tehniliselt oli uskumatult raske. Sisemine pind kapillaaride platsenta kaalub 0,5 kg kaupa rohkem kui kaks tenniseväljakut. Just jaapani, juhid valdkonnas elektroonika, õnnestus töötada välja tõhus tehnoloogia puhastus looduslik tooraine taotluse ülitäpse seadmed.
Toorainena tootmise Laennecа kasutavad küps platsenta, a üks naise organismi pärast edukat sünnitust, mille tulemusena valgus on ilmunud terve imik. Laste koht desinfitseerida ja võtta sealt väljavõte, mille kvaliteet läbib põhjaliku kontrolli bakterioloogiline ja viroloogiline turvalisus.
Tootmine ravimi rakendavad taotluse ülitäpse aparatuuri märgistamise meetod molekulid. Kasutades seadet, meenutades sõela koos mikroskoopilised rakud, tooraine korduvalt ära sõitma läbi, saavutada ideaalne puhtus ja turvalisus aine.
Tänu unikaalsele koostisele ja kellel ei ole analooge omadused, Laennec kasutatakse edukalt kui teil on järgmisi probleeme:
Ta avaldab taastavat, tasakaalustav, taastootmine tegevus rakud, kõikide elundite ja kudede inimese.
Kursus teraapia tugevdab elujõudu organismi, stimuleerib regeneratsiooni (update) rakkude kudede ja elundite. Tulemuseks on nahk omandab pehmuse, sära, muutub elastsemaks. Toon isiku tasandada, pigmendilaigud muutuvad nähtamatuks, kaob lööve ja on tasandatud väikesed kosmeetilised vead.
Usaldada täitmise süst tuleb ainult spetsialist. Kogus ja sagedus lasku määrab arst vastavalt ravi eesmärgil, võttes neid või muid terviseprobleeme patsiendi. Traditsiooniliselt kursus sisaldab 5 kuni 12 korda alates taotluse mitte rohkem kui 2 viaali üks kord. Läbi süsti sagedamini kui 2 korda nädalas absoluutselt ei saa.
Kui teed süsti tuimestust ei kasutatud. Kui kõrgenenud tundlikkust naha kohas süstet võib tekkida turse, verevalum või tihend, mis kaovad pärast mitu päeva.
Ime ravim on kategooriliselt ei saa kasutada raseduse ja imetamise ajal. Otsene contraindication kasutades on vanus kuni 18 aastat.
Enne ravi tuleb läbi viia teste, veendumaks, et see ei põhjusta allergilisi reaktsioone. Loobumise neid ettevaatusabinõusid võib põhjustada raskeid negatiivseid tagajärgi, sealhulgas anafütotaktiline šokk.
Kohapeal süsti ravimit on võimalik kõrgendatud tundlikkus, valulikkus, punetus, tuimus tunne, sügelus. Harvadel juhtudel on meestel võib esineda rindade ajutise lisategevus reaktsioon.
Laennec on ametlikult lubatud taotluse kodu-kliinikutes alates 2003. aastast. Ravim on saadaval ainult Jaapanis müüakse ainult apteekides ja ainult retsepti alusel. Ostu tema kaudu interneti-apteekide või teiste illegaalne võimalust pole.
Pakend legaalsed vahendid peab sisaldama nimi vene keeles, märgistatud hologrammiga firma-tootja logo JBP. Kogus viaali ühes karbis – 10 tükki. Kõlblikkusaeg 3 aastat.
Alates omandamise mingeid analooge, võltsinguid tuleb hoiduda, kuna see võib olla ohtlik elule ja tervisele.
Teadus ei seisa paigal, ja see ime ravim – suurepärane kombinatsioon looduslike mehhanismide noorendamise ja tervendamise arenenud tehnoloogiat. Mõistlik ja arukas kasutamine uue ravimi võib tagastada atraktiivne välimus ja pakkuda aktiivset elustiili aastaid.
Kofinou pakub midagi huvitavat igaühele. Külastajad leiavad siit mõndagi, mida vaadata. Populaarsete vaatamisväärsuste hulka kuuluvad Stavrovouni klooster ja Choirokitia neoliitiline asulakoht. Ära unusta külastamast paiku nagu Fatsa vahakujude muuseum ja Kaamelipark.
Töö või puhkusereis? Kofinou pakub mugavaid majutuskohti kõigile. Kui sinu sihtkoht on Kofinou, ootab sind Hotels.com saidil 203 head pakkumist. Paljud majutusvõimalused hinnasoodustusega kuni 30%. Tubade hinnad alates 12 EUR/öö. Allpool näete, millise kategooria hotelle Kofinou ja selle lähipiirkond pakub.
Lähim lennujaam on Larnaca (LCA — Larnaca rahvusvaheline lennujaam), mis asub 21,2 km linnast eemal.
Staré Město pakub midagi huvitavat igaühele. Külastajad leiavad siit mõndagi, mida vaadata. Populaarsete vaatamisväärsuste hulka kuuluvad Dolmenigalerii ja Slovaki Teater.
Staré Město on külalislahke linn, kus leidub hotelle igale maitsele. Staré Město pakub majutusvõimalusi hinnasoodustusega kuni 35%. Soodsad hotellitoad on saadaval hinnaga alates 19 EUR/öö. Allpool näete, millise kategooria hotelle Staré Město ja selle lähipiirkond pakub.
Sulev Vahtre (kuni 1937. aastani Sulev Vinkmann; 7. juuli 1926 Laiuse vald – 31. august 2007 Tartu) oli eesti ajaloolane.
Vahtre uuris Eesti ajalugu, eriti muinas- ja keskaega, samuti agraar- ning kultuuriajalugu ja keskaegseid kroonikaid. Ta oli kauaaegne Tartu Ülikooli professor.
Vahtre sündis põlise talupoja peres Põhja-Tartumaal Laiuse vallas. Tema isa oli aktiivne seltsi- ja kultuurielu tegelane Heinrich Vahtre (kuni 1937 Vinkman), ema aga Elise Möllerson, kellelt Sulev Vahtre päris kristliku ja kultuurilembese vaimsuse. Ta käis Kivijärve algkoolis ning astus pärast aastatel 1939–1940 Paldiskis ajutiselt kaubandusõpilaseks olemist Tartu Kommertsgümnaasiumisse, kus õppis 1940–1943. 1942. aastal ilmus Postimehes tema esimene kirjatöö "Sõjasuvi Laiusel", mida ta ise pidas nii poliitika kui ka ajaloo valdkonda kuuluvaks. 1943. aastal katkestas ta ajutiselt kooliõpingud ning viibis kuni 1945. aastani üldiselt isatalus, kus aitas teha talutöid, sest tema kaks vanemat venda olid sõjas langenud. 1944. aasta sügisel osales ta Pitka-poisina Tallinna kaitsmise katses, otsustades Punaarmee tankide saabudes relvastatud vastupanust siiski loobuda. Seejärel siirdus ta taas koju, asudes järgmisel aastal uuesti koolis õppima.
1947. aastal lõpetas Vahtre Tartu Arve- ja Plaanindustehnikumi (varasema Kommertsgümnaasiumi) ning asus samal aastal Tartu Ülikooli ajalugu õppima. Tema peamisteks juhendajateks kujunesid Arno Rafael Cederbergi õpilased Rudolf Kenkmaa ja Julius Madisson, kes jätkasid Eesti Vabariigi ajale iseloomuliku allikakriitilise ajaloouurimise õpetamist. Vahtret paelus kõige enam agraarajalugu, mis oli toona ka üheks parimaks võimaluseks pääseda ajaloo uurimisel tugevast ideoloogilisest sunnist ning sellega kaasnevatest moonutustest, kuid samas oli see siiski selline teema, millega võis ka karjääri teha. 1952. aastal lõpetas Vahtre põhiõppe diplomitööga Prantsuse revolutsiooni agraarsuhetest, töö juhendajaks oli kolmas Cederbergi õpilane Jaan Konks. Seejärel asus Vahtre edasi õppima aspirantuuri. Vahepeal oli ta ka Tartu Õpetajate Seminari õppejõud (1952. aasta suvel). 1955. aastal kaitses ta oma kandidaadiväitekirja teemal "Liivimaa noorema riimkroonika" (uurimus ilmus raamatu kujul 1960. aastal). Töö ametlikuks juhendajaks oli Hilda Moosberg, ent tegelikult aitas Vahtrel seda koostada ennekõike Julius Madisson. Oma kaaluka uurimusega tõmbas ta endale ühe Eesti keskaja prominentsema uurija, Paul Johanseni tähelepanu, kellega jäi Vahtrel isiklik kontakt küll saavutamata, sest Johansen suri juba 1965. aastal.
1955. aastal asus Vahtre ülikoolis NSV Liidu ajaloo kateedri õppejõuna tööle. 1962. aastal sai temast dotsent. Ta luges allikaõpetuse, Eesti vanema ajaloo ning puhuti ka Venemaa vanema ajaloo loenguid. Et Vahtre väärtustas eriti ajaloo allikaõpetuslikku külge, siis otsustas ta oma doktoritöö kirjutada ajaloolise demograafia teemal. 1971. aastal kaitseski ta oma doktoriväitekirja 18. ja 19. sajandi hingeloenduste allikalise väärtuse uurimise teemal (raamatu kujul ja mõnevõrra täiendatud kujul ilmus teos 1973. aastal). 1974. aastal sai Vahtrest ajalooprofessor.
Agraarajaloo kõrval huvitasid Vahtret jätkuvalt aga ka keskaegsed kroonikad ning Eesti keskaeg üldisemalt. 1980. aastal õnnestus tal trükis avaldada seni autoriteetseimaks jäänud uurimus Jüriöö ülestõusust, mille eest ta 1990. aastal sai doktor Arthur Puksovi fondi preemia. 1980. aastatel tegeles ta aktiivselt ka vaimuelu ja kirikuajaloo uurimisega, kuid järgmine oluline teos käsitles taas eesti varasemat poliitika- ja sõjaajalugu: 1990. aastal ilmus raamat "Muinasaja loojang Eestis. Vabadusvõitlus 1208–1227".
Ülikooli õppejõuna võttis Vahtre aktiivselt osa ÜTÜ Ajalooringi tegevusest, olles selle üks pikaajalisemaid juhendajaid. Koos kolleegi Helmut Piirimäe ja mõnede teistega muutis ta selle üheks rahvusvaimsuse hoidjaks toonases Tartu Riiklikus Ülikoolis. Samuti tegeles Vahtre aktiivselt spordiga, algatades 1979. aastal iga-aastased õppejõudude ja lõpetajate jalgpallivõistlused, mis kestavad siiani. Vahtre ise oli õppejõudude meeskonna 13-kordne kapten.[1]
Et Vahtre jäi Nõukogude ajal oma rahvuslikele ja demokraatlikele põhimõtetele kindlaks ega astunud kommunistlikusse parteisse, jäid tema karjäärivõimalused küllaltki piiratuks (parteisse mitte kuuluv inimene ei võinud saada NSV Liidu ajaloo kateedri juhatajaks). Samuti ei saanud ta midagi teha, kui ta poeg Lauri Vahtre 1982. aastal nõukogudevastase meelsuse pärast ülikoolist välja heideti, ka Sulev Vahtret ähvardati hiljemalt 1988. aastaks professori kohalt kõrvaldada.
Ent ajad muutusid enne seda. Vahtre sekkus laulva revolutsiooni ajal innukalt ühiskondlikusse tegevusse. Temast sai üks Eesti Muinsuskaitseseltsi (EMS) aktiivsemaid liikmeid. 1988. aasta Tartu muinsuskaitsepäevadel nõudis ta Eesti iseseisvuse taastamist. Samal aastal võttis Vahtre osa ka Õpetatud Eesti Seltsi taastamisest. 1989. aastal toimetas ta Lauri Vahtre, Mart Laari ja Heiki Valgu poolt juba mitu aastat varem valmis kirjutatud raamatu "Kodu lugu", mis oli tolleaegse eestlaste rahvusliku ajalookäsitlusena äärmiselt oluline teos. Samal aastal loodi tema initsiatiivil [2] Tartu Ülikoolis ka Eesti ajaloo õppetool, mille juhatajaks oli ta kuni 1993. aastani, misjärel temast sai emeriitprofessor. 1989. aastal valiti ta ka Eesti Kodanike Komitee juhatuse hulka, hiljem oli ta ka Eesti Kongressi liige. 1991–1992 oli Vahtre ka Eesti Põhiseadusliku Assamblee liige [2].
Vahtre viljakas ajaloolasetöö jätkus ka edaspidi. Peamiselt tegeles ta erinevate ajalooteoste toimetamisega. Kõige olulisematena tõusid neist esile Eesti ajaloo kronoloogia (1994, teine, täiendatud trükk 2007), Eesti ajalugu elulugudes (1997), samuti mitmed artiklid Eesti vanemast historiograafiast (kroonikatest) ja seni käsikirjas olev uurimus Eesti vanema ajaloo kohta tervikuna. Ent tema viimaste eluaastate silmapaistvaimaks panuseks võib ilmselt pidada 1940. aastal pooleli jäänud Eesti ajaloo üldkäsitluse jätkamist (ta oli koguteose "Eesti ajalugu" IV, V ja VI köite peatoimetaja; neist V ilmus alles kolm aastat pärast Vahtre surma, aastal 2010).
Sulev Vahtre õpilaste seas on Heldur Palli, Mati Laur, Margus Laidre, Mart Laar, Lauri Vahtre, Tõnis Lukas, Aivar Põldvee, Katri Raik ja Andres Andresen, kellest enamik on saanud ajaloodoktoriks. Kuni 2006. aastani tegeles Vahtre magistritööde juhendamisega.
1951. aastal abiellus Vahtre Idi-Alice Rammiga. Nende pojad on kunstnik Silver Vahtre ning ajaloolane ja poliitik Lauri Vahtre.
"Balti kroonikad ja nende osa eesti rahva mineviku valgustamisel". Teoses: "Eesti kirjanduse ajalugu". I köide. Tallinn, 1965. Lk 91–104.
"Eesti ajalugu. IV, Põhjasõjast pärisorjuse kaotamiseni" (peatoimetaja). Tartu: Ilmamaa, 2003. ISBN 9985-77-062-5 (köites)
"Eesti ajalugu. V, Pärisorjuse kaotamisest Vabadussõjani" (peatoimetaja). Tartu: Ilmamaa, 2010. ISBN 9789985771419 (köites)
"Eesti ajalugu. VI, Vabadussõjast taasiseseisvumiseni" (peatoimetaja). Tartu: Ilmamaa, 2005. ISBN 9985-77-142-7 (köites)
"Eesti ajalugu elulugudes: 101 tähtsat eestlast" (koostaja). Tallinn: Olion, 1997. ISBN 9985-66-081-1
"Eesti ala mõisate nimestik". 2., täiendatud ja parandatud trükk. Toimetaja (koostaja Vello Naber). Tallinn: Eesti Raamat, 1984.
"Eestimaa talurahvas hingeloenduste andmeil (1782-1858): ajaloolis-demograafiline uurimus". Tallinn: Eesti Raamat, 1973.
"Hingeloendused Eestimaa kubermangus (1782–1858) ja nende andmed talurahva ajaloo allikana". Dissertatsioon ajaloodoktori kraadi taotlemiseks. 2 köidet. Tartu, 1970.
"Ilmastikuoludest Eestis XVIII ja XIX sajandil (kuni 1870. a) ja nende mõjust põllumajandusele ning talurahva olukorrale". Tartu, 1970.
"(Bartholomäus Hoeneke) Liivimaa noorem riimkroonika: (1315-1348)" (tõlkija ja kommenteerija). Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1960.
"Rahvastiku liikumisest Eestimaa kubermangus XVIII sajandi lõpul ja XIX sajandi esimesel poolel". Teoses: "Ajaloo järskudel radadel: pühendusteos Hans Kruusi 75. sünnipäevaks". Tallinn, 1966. Lk 56–83.
"Talurahva sooline koostis Eestis XVIII sajandi lõpul ja XIX sajandi esimesel poolel: 1782-1858". Tartu, 1970.
"Talurahva sotsiaalsest struktuurist Eestimaa kubermangus feodalismi lõpuperioodil: hingeloenduste andmetel". Tartu, 1970.
"Tartu Ülikooli ajalugu 1632–1982". Kaasautor koos Helmut Piirimäe, Karl Siilivase jt-ga. Toimetaja: Karl Siilivask. Tallinn: Perioodika, 1985.
Tiit Rosenberg. "Ajaloolane ja aeg. Sulev Vahtre 75". In: Muinasaja loojangust omariikluse läveni: pühendusteos Sulev Vahtre 75. sünnipäevaks. Koostanud Andres Andresen. Tartu, 2001. Lk 13–36. ISBN 998591788X (köites)
"Koolis, elukoolis ja ülikoolis". Sulev Vahtre memuaarid. Toimetanud Lauri Vahtre, järelsõna Silver ja Lauri Vahtre. Kujundanud Mall Vahtre. Laiuse: Laiuse Raamatukogu, 2008. ISBN 9789949156450
|
OSCAR-2019
|
||
Kas teie ettevõtte aruandlus tähendab Exceli kaost? Kas soovite saada terviklikku pilti oma ettevõttest juba tuttavate, ettevõttes kokku lepitud mõistete abil? Kui aruandlus ei ole kontrolli all, võib see tekitada sadu samateemalisi variante ja iga teabevajaja on sunnitud uuesti jalgratta leiutama.
WebFOCUSe aruandluslahenduste abil saate anda oma töötajatele ja sidusrühmadele õigeaegse juurdepääsu ettevõtte andmetele, mis on nende jaoks olulised. Veebipõhine aruandlus võimaldab tõhusaid aruandluslahendusi pakkuda kellele tahes – eraldi klientprogramme ei ole vaja. Kui õige teave on õigetele inimestele õigel ajal kättesaadav, siis muutuvad reageerimine ja prognoosimine kiiremaks. Ettevõtte jaoks on elutähtis suuta organisatsiooni mõjutavatele muudatustele kiiremini ja tõhusamalt reageerida. Äriprotsesside optimeerimiseks ja kulude vähendamiseks on vaja andmeid ettevõtte tegevuse ja olukorra kohta.
Isegi kui teie teabevajaduse rahuldasid automaatsed standardvormis aruanded, redigeeritavad aruanded ja päringud, andmete mitmekülgne visualiseerimine, asukohaandmetega seostatud aruanded või mõõdikud, saab WebFOCUSe lahendustega muuta äriteabe teie ettevõttes tõeliselt mõjukaks ressursiks.
WebFOCUSe kergesti kasutatavate äriteabelahendustega antakse kasutajatele vahendid, mida nad vajavad näiteks põhjalikumaks süüvimiseks teabesse ning kõrvalekallete ja rühmituste visuaalseks uurimiseks. Andmed saab kätte just soovitud kujul, olgu siis tabelina, joonisena või teise rakenduse osana.
Kas teie ettevõttes kasutatakse üle 20% kogu võimalikust teabest? Paljudes ettevõtetes on probleemiks see, et andmeid on väga palju, aga teadmust liiga vähe.
Äritegevuse toorandmete puhastamisest, standardimisest ja ühendamisest konkurentsieelise saamiseks ei piisa. Teie ettevõte peab nägema neid andmeid aruannete ja mõõdikutena, mida on mugav kasutada. Andmestikule lisatud teave näiteks ettevõtte eesmärkide, käsitusviiside ja protsesside kohta kujundab andmestikust päris teabe. Kui seda teavet kasutatakse õiges kontekstis ja olukorras, kujuneb sellest teadmus.
Teadmuse kujundamine sõltub võimest märgata, omaks võtta ja mõista teavet, nii et äriteabelahendused peavad tegema selle võimalikult lihtsaks. Hea äriteabelahenduse ja kasutuskõlbliku teadmuse abil läheb otsustamine ja hüpoteeside püstitamine kiiremini ja tõhusamalt. Ettevõtte olukorrast on lihtsam tervikpilti saada.
Peale selle, et te teate, mis on juhtunud, on kasulik küsida ka, miks nii on juhtunud, mis juhtub just praegu ja mis järgmisena. Kui liita sellele veel asukohaandmed, s.t küsimus „kus?“, saate juba täieliku pildi oma ettevõtte olukorrast.
Päringu- ja analüüsitööriistadega ning näiteks andmekaeve (Data Mining) vahenditega saab uurida nähtuste ja tulemuste tausttegureid ning näha ehk muidu teadmata jäävaid põhjuse ja tagajärje seoseid. Mõõdikud ja tulemuskaardid ning üldine võimekuse mõõtmine lubavad teil näha ühe pilguga tervikpilti oma ettevõttest. Aruandlus annab sellest täpsemat ja üksikasjalikumat teavet. Päringute ja analüüside abil saavad kasutajad tõeliselt süüvida enda jaoks olulistesse ja huvitavatesse andmetesse ning kujundada põhjaliku arusaamise asjadest.
Aruannete esitamise võivad esile kutsuda ka tegevusreeglitele vastavad ja protsessidega seostatud märguannete edastamise piirväärtused, protsesside teatud punktid või erandlikud sündmused. Operatiivsed ja reaalajalised aruanded annavad teile teada, milline on teie ettevõtte hetkeolukord.
Sündmuste ennetamiseks pakume koos oma partneritega ennetava analüüsi lahendusi. Äriteave ei pruugi tähendada tahavaatepeeglisse vaatamist.
Asukohaandmed annavad teile selge pildi ka sellest, kuidas nähtused geograafiliselt jagunevad, kas on märgata piirkondlikku rühmitumist ja lisatähelepanu nõudvaid piirkondi. Enamiku teie ettevõtte andmetega on seotud mingi geograafiline mõõde, mida on lihtne visualiseerida mitmesuguste kaardiesitlustega.
Kui tunnete oma ettevõtet ja konkurentsiolukorda konkurentidest paremini, saate oma äritegevuseks selge eelise. Ettevõtted, kes kasutavad oma protsesside arendamiseks äriteabelahendusi, on paremas konkurentsiolukorras kui need, kes ainult tõdevad, mis on juhtunud.
Kuidas kasutada aruandlust ettevõtte tulemuslikkuse suurendamiseks? Kas äriteave (Business Intelligence) on igapäevane otsustusprotsessi osa?
Sageli ei piisa strateegilise konkurentsieelise saavutamiseks pelgalt standardtööriistadest. Ärimudelid, kasutatav mõistestik, kasutajarühmad, kasutusolukorrad, strateegiad ja ettevõtluskultuurid on igas ettevõttes erinevad. Võimendav jõud tekib siis, kui neid asjaolusid võetakse lahenduste kavandamisel arvesse.
Äriteabesüsteem on kõige tõhusam siis, kui see on ettevõtte tervikliku äritegevusega tihedalt seotud osa, nt intraneti-, interneti- või ekstranetiteenused. Asukohaandmete ja otsifunktsioonide ühendamine lahendustega võimaldab saada märgatava konkurentsieelise. Visualiseerimise, andmete näitlikustamise ja kasutatavuse abiga saab tööd märgatavalt tõhustada. Kui kasutajarühmade vajadusi arvesse ei võeta, jääb kasu saamata.
WebFOCUS sulatab andmed ettevõtluskultuuri sisse, võimaldades muuta näiteks Corporate Performance Management’il (CPM) põhineva, ad hoc- ja parameetripõhise aruandluse ettevõtte oma protsesside lahutamatuks osaks. Kõigile teabevajajatele antakse võimalus teavet vastu võtta ja otsida mis tahes vormingus ning teha andmeanalüüse, kasutades mis tahes vahendit või süsteemi, mida nad oma igapäevaste tööülesannete täitmisel kasutavad.
Andmete visualiseerimise ja näitlikustamisega võite avastada andmetes esinevad anomaaliad, kõrvalekalded, rühmitused või geograafilised mustrid. Visualiseerimisega võib andmestiku põhjal saada uusi vaatenurki, mida muude esitusviisidega ei pruugi saada. Kui andmeid ei edastata läbimõeldult, ei saa kasutajad aru, kuidas neid oma töös käsitleda. Olukorras, kus andmehulgad on järjest suuremad, on ülimalt tähtis suuta koondada oluline teave teadmuseks, mitte koormata kasutajaid kogu toormaterjali töötlemisega.
Äriteabelahendused lasevad kujundada hajutatud andmeallikatest tervikpildi, et võimaldada õigeaegset aruandlust ja analüüsi. Teenuseid saab pakkuda kellele tahes: klientidele, partneritele, töötajatele, otsustajatele ja analüütikutele.
Tavaliselt on äriteabetööriistad olnud kas juhtkonnale pakutavad üheleheküljelised mõõdikud või analüütikutele pakutavad ad hoc-päringu- ja -analüüsivahendid. Eesmärk on olnud pakkuda rohkem teadmust, mis toetaks otsuste tegemist.
Tõelist tulu saadakse investeeringutest aga lahenduste suunamisega laiale kasutajaskonnale, mitte ainult juhtide ja analüütikute jaoks mõeldud tööriistadega. Igapäevaste otsuste tõhustamine ja kiirendamine toob märkimisväärset ja mõõdetavat tulu ja kokkuhoidu. Näiteks kui klient püüab osta veebipoest toodet, mida ei ole laos piisavalt, võidakse kliendi jaoks automaatselt koostada olukorraga seotud aruanne, milles on reaalajalise teabe põhjal prognoositud tarneaeg või soovitused asendustoodete tellimiseks.
Igapäevaste ülesannete kallal töötavad eesliini töötajad võivad teha tuhandeid väikesi otsuseid päevas. Neid ei huvita päringute tegemine, vaid andmed tuleb kätte saada nende tööprotsesside käigus.
Kerge kasutatavus ja lihtsus on selgesti kõige tähtsamad asjaolud, kui kavandatakse lahendusi kasutajarühmadele, kelle jaoks ei ole mitmesuguste rakenduste kasutamine igapäevane. Veebipõhisus ja ettevõtte protsessidega kohandatud lahendused võimaldavad teha äriteabe eelised kättesaadavaks nii personalile, klientidele, partneritele kui ka muudele sidusrühmadele. Kasutajad ei pruugi isegi teada, et nad kasutavad äriteabelahendusi.
Äriteabe strateegias on tähtis arvestada eri kasutajarühmade vajadusi – kõigile kasutajatele ei tasu kätte anda samu tööriistu. Parandage ja kiirendage teenuseid ning vähendage teenusekulusid õigesse olukorda sobivate õigete lahendustega. Andke klienditeenindajatele võimalus pakkuda klientidele täpsemaid vastuseid ja laotöötajatele teave selle kohta, milline on analüütikute hinnangul mingi toote läbimüük.
Nõudke äriteabelahendustelt rohkemat. Pelkade tööriistade asemel muutke oma ettevõtte vajadustele vastavate skaleeritavate lahenduste eelised oma konkurentsieeliseks.
Mitu head võimalust olete kaotanud värske ja olulise teabe puudumise tõttu? Kas saate protsessides esinevatest probleemidest teada kliendilt või tänu operatiivsetele ja automaatsetele märguannetele?
Ajal, mil ärikeskkonnad muutuvad järjest hoogsamalt, on õigeaegne äriteave tähtsam kui kunagi varem. Lühendades otsustamist nõudvast sündmusest otsuse tegemiseni kuluvat aega, on võimalik saavutada strateegiline konkurentsieelis. Kui otsuse saab teha õigele teabele tuginedes sama päeva jooksul, võib see olla märksa väärtuslikum kui otsus, mis tehtaks alles kolme päeva pärast.
Otsustamist saab kiirendada sellega, kui koondada vajalikud andmed kokku, anda need kõigi teabevajajate kasutusse ning tagada andmete värskus ja õigeaegsus. Kiirem reageerimine ja ennetamine on teie ettevõttele tihedas konkurentsis abiks.
Äriteabe tüübid saab jagada aja- ja otsustusperspektiivi järgi eri klassidesse: õigeaegsuse jaoks on oluline määratleda iga otsusetegemise tüübi jaoks vajalik või lubatud aeg. Üldiste eesmärkide jaoks ei ole reaalajalist teavet vaja, nii et kulude kokkuhoiu eesmärgil võib täiesti reaalajalise teabeotsingu operatiivandmetest asjaomase lahenduse korral välja jätta. Teisalt peavad näiteks laoseisuaruanded olema värsked, sest nädalavanustel andmetel ei ole enam väärtust. Õigeaegsus oleneb iga protsessi vajadustest.
Strateegiline äriteave keskendub pikaajalistele eesmärkidele, näiteks kulutõhususe parandamisele või tulude suurendamisele. Ajavahemik on tavaliselt poolest aastast aastani.
Taktikaline äriteave keskendub lühemaajalistele eesmärkidele, näiteks tootel tootmisprotsessi läbimiseks kuluva aja jälgimisele. Taktikalise aruandluse ja analüüsiga püütakse toetada strateegilisi sihte. Ajavahemik on tavaliselt mõnest nädalast mõne kuuni.
Operatiivne äriteave keskendub igapäevategevuse eesmärkidele, näiteks laoseisu jälgimisele või protsesside kõrvalekallete aruannetele. Ajavahemik on tavaliselt päev. Operatiivne aruandlus on enamasti nõudluspõhine, s.t aruanded või päringud tehakse kasutaja algatusel.
Reaalajaline äriteave keskendub protsessipõhiselt sellele, mis toimub just samal hetkel, nt protsessides esinevatest probleemidest teada andvatele märguannetele või riskianalüüsile. Andmestikku analüüsitakse niipea kui võimalik.
Mida reaalajalisem äriteabelahendus on, seda sündmusekesksem see tavaliselt on. Sündmusekesksed lahendused jälgivad teatud äriprotsesse, sündmusi ja reegleid. Vajaduse korral saab vastutavale isikule kindlaksmääratud piirväärtuste ületamise korral märguandeid saata. Ka süsteemil endal võib lasta mõningaid abinõusid rakendada.
Operatiivne ja reaalajaline äriteave nõuavad andmete integreerimiselt enamat. Andmeaitasid ei saa või pole mõistlik värskendada piisavalt sageli, et teave jõuaks õigel ajal kasutajateni. Meie adapterite abil ei ole andmeaitade kasutamine vältimatu, vaid operatiivsete lähteandmeteni võib pääseda otse või kasvõi veebiteenuse kaudu. Teenusepõhise arhitektuuri (SOA) abil saab äriteabelahendused ka äriprotsessides teenustena kasutusele võtta.
Õigeaegne ja integreeritud äriteave võimaldab lahenduste eeliseid kasutada järjest suuremal sihtrühmal.
|
OSCAR-2019
|
||
on Eesti linnade vanad puumajad, mida vaatamata vägagi ebapiisavale hooldusele on hulgaliselt säilinud.
Tulemus on üpris üllatav - surve ja tõmbetugevus oli parim puidul, seejärel terasel ja viimasena betoonil.
Puit on kerge ja tugev - okaspuit on terasest 16 korda kergem ja 5 korda kergem kui betoon. Tugevuse ja kaalu hea suhtarvu tõttu kaalub puidust maja kivimajast 8 korda vähem, mis tähendab väiksemaid kulutusi vundamendile.
Puit on looduslikult soe, olles 12 korda väiksema soojusjuhtivusega kui betoon ning 1500 korda halvem soojusjuht kui alumiinium. Seetõttu on puit kasutatav näiteks teraskonstruktsioonide kaitsmiseks kuumuse eest tulekahju korral.
Arvutuslikult on tänu puitkarkassil seinte väiksemale paksusele sama kandekonstruktsiooniga võimalik saavutada 3% täiendavat põrandapinda, mis ruutmeetri hinna 15 000 krooni juures annab iga 100 m2 kohta 45 000 krooni lisatulu. Mõnikord kombineeritakse puitu teiste materjalidega. Välisfassaadi katmine dekoratiivkiviga või näiteks betoonkarkass koos puitkarkassil välisseintega mis on levinud Rootsis.
Halb helipidavus ei ole mitte puitmajade, vaid kõigi halvasti ehitatud majade probleem - on ju paljudki meist kirunud nõukogudeaegsete paneelmajade läbikostvust. Puitkarkassil seinte helipidavus võib olla väga hea, sest nad sisaldavad rohkelt poorset materjali ja on kihilise struktuuriga.
Selle all mõeldakse tavaliselt siseõhu iseeneslikku puhastumist läbi seina, mida puit, kui looduslik ehitusmaterjal väga hästi võimaldab.
Viimasel ajal on hakatud liiga umbseid, nn konservmaju kritiseerima. Samuti on maailm pöördumas ökoloogiliste lahenduste poole ja üha rohkem räägitakse "hingavast" seinast. Muutunud arusaam kvaliteetsest elukeskkonnast on teravdanud ka tähelepanu ruumide sisekliima suhtes. Inimene sööb ööpäevas keskmiselt liitri jagu toitu, joob ligi kaks liitrit vett ja hingab sisse vähemalt 15 000 liitrit õhku, veetes seejuures keskmiselt 70...90% ajast siseruumides. Paljud vanurid või haiged on praktiliselt kogu aeg toas. Seetõttu on siseõhu kvaliteedil inimese tervise seisukohalt väga oluline roll. Seina hingamise alla mõeldakse tavaliselt toa õhu iseeneslikku puhastumist läbi seina. Õhk puhastub ja värskendub difusiooni teel, ilma et tarvitseks ise liikuda läbi seina, või ventilatsiooni teel. Väike difusioonitakistus on puitelamute soovitumaid omadusi, sest hoonet ventileerimata (või väiksema ventilatsioonikuluga) värskendab difusioon toaõhku pidevalt, nõudmata seejuures mingitki tehnohooldust. Difusioon ei olene õhu liikumisest ja see võib toimuda ka läbi õhutiheda piirde. Seetõttu on difusioon õhu värskendamisel väga võimas ja soodne tegur. Difusioon ei vaheta õhku tarbetult, vaid ainult neid osiseid, mida õhu puhastamiseks kõigepealt on vaja.
Süsihappegaas on peamine inimese poolt tekitatav reo-gaas. Täiskasvanud inimene eritab tunnis keskmiselt 40...100 grammi higi ja 20...40 liitrit süsihappegaasi. Vannis käies tekib veeauru keskmiselt 700 grammi tunnis ja duði all pestes 2600 grammi tunnis. Siseõhku niisutavad ka pesu kuivatamine, põrandate pesemine, toataimede kastmine jne. Puhtas välisõhus on süsihappegaasi 0,4 l/m 3 , veeauru suvel ~12 g/m 3 ja talvel ~3 g/m 3
Puitmaja pole kivimajast tuleohtlikum. Seda loomulikult siis, kui maja on õigesti projekteeritud ja ehitatud. Tuleohutusnõuded on riikide lõikes küll erinevad, kuid põhjus on pigem seotud traditsioonide ja eelarvamustega. Õnneks on levimas talitluspõhine lähenemine, kus puuduvad konkreetsed arvulised piirangud näiteks korruste arvule, kuid nõutakse arvutuslikku tõestust selle kohta, et elanike ohutus tulekahju korral on nõutud piirides.
Elumaja peamine tuleohu allikas on tema elanik, seepärast on näiteks USAs kohustuslik sprinklerite kasutamine pea kõikjal, vähem pööratakse tähelepanu majadevahelistele kujadele või akendele vastastikku paiknevate majade seintes. Soomes, kus 3- ja 4 korruselistes puitmajades samuti nõutakse sprinklerite kasutamist, on mõned voodis suitsetanud inimesed seetõttu juba päästa õnnestunud.
Puitu pole võimalik ühegi immutuse või keemilise kaitsevahendiga muuta mittepõlevaks materjaliks, seda saab muuta ainult raskelt süttivaks. Puidu käitumine tulekahju korral on ennustatav, näiteks puittala pind söestub sügavuti ca 0,8 mm/min, mistõttu on kerge leida puittala ristlõige, et tagada talade kandevõime säilimine näiteks 60 minutise põlengu järel. Põlemata osal säilivad kõik kandevõime omadused.
Teras näiteks kuumeneb aga tulekahjus kiiresti ning voolamispiiri saabumisel (rääkimata sulamisest) võib konstruktsioon kokku variseda. Selles mõttes on puit terasest vastupidavam. Nagu öeldud - tulest puutumata jääva puidu (ristlõike keskel) tugevusomadused ei muutu ja konstruktsioon jääb püsima niikauaks, kuni terve ristlõikeosa suudab koormust kanda. Kumb olukord on ohutum?
Puit süttib kas otseselt leegist või suurest kuumusest. Leekide puudumisel peab süttimiseks vajalik pinnatemperatuur tõusma üle 400 °C. Leekide olemasolul süttib puit, kui pinnatemperatuur on mõnda aega püsinud 300 °C juures. Tuli levib mööda puitelemendi pinda, tekitades üha uusi tulekoldeid. Alguses on põlemine intensiivne, mille tulemusena moodustub ristlõike ümber isoleeriv puusöe kiht. Keemiline lagunemine algab puidusöe ja põlevate gaaside koosmõjul ning terve puidu ja söestunud puidu vahele tekib nn pürolüüsikiht . See on umbes 5 mm paksune tsoon, kus puit on tule poolt keemiliselt mõjutatud, kuid pole veel täielikult lagunenud. Kui põlengu ajal on pürolüüsikihialune puit saavutanud temperatuuri 100 °C, hakkab puidus olev vesi aurustuma. Temperatuuri tõus peatub, kuniks kogu vesi on aurustunud. Üle 500 °C juures tekib gaasi väga vähe, söe "tootmine" aga kasvab. See seletabki puidu välimust pärast tulekahju. Puusöe soojusjuhtivus on ainult 1/6 puidu omast. See tähendab, et söekiht moodustab terve puidu ümber justkui isolatsiooni, mis aeglustab selle edasist kahjustumist. Tänu isoleerivale söekihile on puidu temperatuur sügavamal tunduvalt madalam kui pinnakihil. Puitelemendi ristlõike tuum jääb külmaks ka väiksel kaugusel põlevast tsoonist. See väldib konstruktsioonis kui tervikus kahjustavate temperatuuripingete tekkimist. Põlemata osal säilivad kõik kandevõime omadused , välja arvatud vähenemine mõõtmetes. Aeg, mis kulub puidu süttimiseks ja põlemiseks, sõltub puidu tihedusest. Nõnda käituvad erinevad puuliigid tules erinevalt. Mida tihedam puit, seda raskemini see süttib.
Sest puit on meeldiv ja soe materjal, lisaks aitab tema tarvitamine pidurdada kliima soojenemist. Olukorras, kus maakera kasvav rahvastik vajab üha enam toitu ja seega ka rohkem põllumaad, ei saa loota kasvufaasis - mil mets peamiselt süsihappegaasi seob - oleva metsa tekkele uute metsamaade loomisest. Selleks, et uus metsapõlvkond saaks tekkida, tuleb vana raiuda ja puitu kasutada. Parim koht kasutamiseks on ehitus, sest ehitistes olev puit tõmmatakse süsinikuringest välja pikaks ajaks, ja kui puitmaja kunagi lammutatakse, on puit kasutatav kas energia või näiteks puitlaastplaatide tootmiseks.
Energiat säästab puit nii tootmisel kui ka kasutamisel, näiteks sama kandevõimega terastala tootmiseks kulub kuus korda rohkem energiat kui liimpuittala jaoks. Madala energiatarbega ehk passiivmajad on pea kõik puitkarkassil, sest muudest materjalidest sama soojapidavusega sein oleks kordades kallim. Puitkarkassil seinas ei ole eraldi kandvat ja soojust isoleerivat osa, kandev puitpruss on soojustusmaterjali sees ega suurenda seina paksust.
|
OSCAR-2019
|
||
Türgi Vabariik on riik, mille territoorium asub nii Euroopas kui ka Edela-Aasias. Aasia-osa nimetatakse Anatooliaks. Tähtsama osa riigist moodustab Musta mere ja Vahemere vahele jääv Väike-Aasia poolsaar. Türgi piirneb idas Gruusia, Armeenia, Aserbaidžaani ja Iraaniga, lõunas Iraagi ja Süüriaga ning läänes Egeuse mere, Kreeka ja Bulgaariaga.
Asustus on tihedam lääne- ja põhjarannikul (umbes 200 inimest ruutkilomeetri kohta), hõredaim Ida-Anatoolias (umbes 25 inimest ruutkilomeetri kohta).
Rahvastiku juurdekasv (2004. aastal 1,13%) on olnud kiire peamiselt tänu suurele sündimusele (17 sündi 1000 elaniku kohta; 6 surma 1000 elaniku kohta). Keskmine eluiga on 72 aastat (2004; meestel 70 aastat, naistel 74 aastat).
Põhiosa (kuni 80%) elanikkonnast moodustavad türklased. Suurim vähemusrahvus (kuni 20%) on Türgi ida- ja kaguosas elavad kurdid. On ka araablasi, kreeklasi, armeenlasi, bulgaarlasi, juute ja teisi.
1924 lahutati religioon riigist. Võrreldes ülejäänud islamimaailmaga suhtutakse Türgis võõrusulistesse sallivamalt.
Türgi dünaamiline majandus on keeruline segu tänapäevasest tööstusest ja ärist,on ikka veel suur roll tööstuses, panganduses, transpordis ja kommunikatsioonides. Kõige tähtsamad tööstusharud, mis toodavad ka kõige suurema osa ekspordist, on tekstiili ja rõivatööstus, mis on peaaegu täielikult erakätes.
Türgi alustas 1980. aastatel reforme, mille eesmärgiks oli üleminek stagneerunud ja isoleeritud süsteemilt rohkem erasektoril ja turumajandusel põhinevale majandusele. Tulemuseks oli tugev majanduskasv. rahvusliku koguprodukti reaalkasv on paljudel aastatel ületanud 6%. Ent majanduskasvu on katkestanud järsud langused ja finantskriisid aastatel 1994, 1999 ja 2001. Juunis 1994 kaotas töö 577 000 inimest. Tööpuudus kasvas ja aastane inflatsioon oli 100%. Tekkis stagflatsioon.
Reformid on jäänud poolikuks. Eelarvedefitsiit on kasvanud ning on regulaarselt ületanud 10% rahvuslikust koguproduktist. Selle põhjuseks on olnud kõrge intressimaksete koormus, mis 2001. aastal moodustas üle 50% keskvalitsuse kuludest. Seetõttu on riigis kõrge (vähemalt 10%) inflatsioon, kasvav makromajanduslik volatiilsus ja nõrk pangandussektor.
Bülent Eceviti valitsuse ajal (1999–2002) taasalustati struktuurireforme vastavalt IMF-iga allakirjutatud lepingule. Nende seas on sotsiaalkindlustusreform, rahandusreform, riiklike pankade reform, pangandussektori reform, läbipaistvuse suurendamine avalikus sektoris ning telekommunikatsiooni- ja energiaturu liberaliseerimine. IMF-i programmi raames püüdis valitsus ka vahetuskursipoliitika abil inflatsiooni tõkestada.
2000. aasta lõpul tekkis kasvava jooksevkonto defitsiidi ja nõrga pangandussüsteemi tõttu ning kasvava mure tõttu, et vajalike struktuurireforme ei viida ellu, likviidsuskriis, mis ajendas IMF-i programmi korrigeerimise. Veebruaris 2001 tekitas avalik vaidlus presidendi ja peaministri vahel suure nõudmise liiri järele ning intressimäärade järsu kasvu. Tagajärjeks oli kiire inflatsioon, ränk panganduskriis, siseriikliku riigivõla suur tõus ja äritegevuse suur langus (rahvuslik koguprodukt langes 2001. aastal 9,5% võrra). Valitsus oli sunnitud liiri kursi vabaks laskma ning alustama ulatuslikumat reformiprogrammi, mis muuhulgas nägi ette väga range fiskaalpoliitika, sügavamad striktuurureformid ning enneolematult suured laenud IMF-ilt.
Suured laenud IMF-ilt koos ulatuslike struktuurireformidega võimaldasid Türgil stabiliseerida intressimäärad ja valuuta ning rahuldada võlakohustused. Aastatel 2002 ja 2003 hakkasid reformid tulemusi andma. Kui mitte arvestada turu tõmblusi Iraagi sõja eel, on inflatsioon ja intressimäärad märgatavalt langenud, valuuta on stabiliseerunud ja usaldus hakanud taastuma. Majandus on siiski endiselt väga habras ning kasvu ja stabiilsuse säilimise eelduseks on reformide jätkumine. Kasvu raskendavad ülemaailmse majanduskasvu aeglus ja poliitilised pinged Lähis-Idas.
Türgil on hulk kahepoolseid investeerimis- ja maksulepinguid (sealhulgas USA-ga), mis tagavad kapitali vaba tagasiviimise ning väldivad topeltmaksustamise. Otseste välisinvesteeringute kogumaht oli novembris 2002 siiski ainult 15,7 miljardit USA dollarit ning aastane otseste välisinvesteeringute maht on alla miljardi dollari aastas. Asi on selles, et investorid on mures poliitilise ja makroökonoomilise ebakindluse, koormavate regulatsioonide ning riigi suure rolli pärast majanduses.
Türgi püüab investeerimiskliimat parandada bürokraatia vähendamisega, investeeringute tõkestamise lõpetamisega ja intellektuaalse omandi kaitse alase seadusandluse tugevdamisega. Investeerimist pidurdavad välisinvestoritega seotud vaidlused ning mõned poliitikast tulenevad tegurid, nagu näiteks koolatoodete kõrge maksustamine ja lüngad imtellektuaalse omandi kaitses. On käimas mitmete riigiettevõtete, sealhulgas riikliku alkoholi- ja tubakakompanii ning naftatöötlemisettevõtte erastamine. 2004. aastal on plaanis erastada telefonikompanii ja mõned riiklikud pangad. Valitsus on WTO-s kohustunud liberaliseerida 2004. aasta alguses telekommunikatsioonisektor.
Umbes 37% maast sobib maaharimiseks ja veel 12% karjakasvatuseks. Suurem osa paremast põllumajanduslikust maast on rannikutasandikel ja jõeorgudes. Platoo- ja mägedepiirkonnas on palju sellist maad, mis sobib ainult karjamaaks.
Palju kasvatatakse teravilja, valdavalt nisu. Kuivemates piirkondades kasvatatakse otra. Vähesel määral kasvatatakse ka rukist, maisi ja riisi.
Et vihma sajab vähe, on paljudes kohtades hädavajalik niisutus. Riik on ehitanud tamme, veehoidlaid ja kanaleid.
Tähtsaim tehniline kultuur on puuvill, mis on kodumaise tekstiilitööstuse tooraineks. Puuvilla kasvatatakse põhiliselt Kiliikia tasandikul. Tähtis eksportkultuur on ka tubakas, mida kasvatatakse põhiliselt riigi edelaosas ja Musta mere rannikul. Et suhkrut vähem importida, kasvatatakse ka suhkrupeeti.
Türgi peamisteks kaubanduspartneriteks on Saksamaa, Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia, Prantsusmaa ja Itaalia.
|
OSCAR-2019
|
||
Ettevõtte esmärk on arendada pidevalt IT-lahendusi. Innovaatiliste lahenduste kasutamine muudab koostöö klientide ja tarnijatega efektiivsemaks ning annab töötajatele võimaluse vähendada liigset ajakulu.
Tridensis on aja jooksul kasutusel olnud mitmeid tarkvaralisi mobiilse müügimehe lahendusi, mis kõik töötasid Windows Mobile platvormil olevates pihuarvutites. Ühel hetkel ei olnud aga sellel platvormil töötavaid seadmeid enam kuskilt võtta.
„Kui suuremad pihuarvutite tootjad, nagu HP, Dell, HTC, LG ja Acer, lõpetasid Windows Mobile platvormi toetamise, olime seisus, kus müügimeeste seas üldlevinud PDA-l põhinenud vana tarkvara tuli ümber vahetada. Lihtsalt seadmeid, mis seda tarkvara toetaksid, ei olnud enam kuskilt saada,“ räägivad Tridensi IT-assistent Kirsi Milk ja sisekontroll Maili Lillepõld.
Pärast mitmeid kohtumisi mobiilse müügisüsteemi pakkujatega ja firmasisese projekti juhtgrupi koosolekuid valiti OÜ KMA pakutav rakendus TelliKMA. See võimaldab müügiesindajal mobiilses seadmes koostada tellimusi, soovituslikke tellimusi, tagastusi, koguda väljapaneku infot, vastata küsimustikule jpm. Kusjuures kogu info saab kohe mobiilivõrgu kaudu otse ERPi edastada. Uue lahenduse kohaselt on müügiesindajal üks Android-platvormil olev nutitelefon, millel rakendus töötab. Samuti on võimalik rakendust kasutada Androidi tahvelarvutis, kust kliendile visuaalse tooteinfo näitamine annab lisaboonust.
Lillepõllu kinnitusel hoitakse tänu uudse lahenduse kasutuselevõtuga pikemas perspektiivis kokku seadmetele tehtavaid kulutusi. Varasemalt oli ju igale müügiesindajale vaja nii korralikku telefoni kui ka pihuarvutit, nüüd saab aga sisuliselt hakkama ühe seadmega, selgitab Lillepõld. „Kui müügitiimil on tänapäevased töövahendid, siis on ka neil motivatsiooni rohkem. Võrreldes pihuarvutitel töötanud tarkvaradega on TelliKMA eeliseks kiirus ning kasutajasõbralikkus,“ ütleb Lillepõld.
Tridens on loonud oma klientidele võimaluse valida ja tellida kõiki tooteid kodulehe e-tellimise keskkonna kaudu.
E-tellimise keskkonna kaudu said kaupa tellida ainult juriidilised isikud. Selleks, et teha Tridensi kaup interneti teel kättesaadavaks ka eraisikutele, alustati eelmise aasta keskpaigast koostööd veebipoe mydrink.ee looja OÜ Anremaga. Tegu on peamiselt veini müümisele keskendunud veebipoega, kuid valikus on ka muid alkohoolseid jooke: konjak, liköör, viski, viin jm. Tridens osales projektis piloodina. Eesmärk oli luua täisautomaatne ning võimalikult lihtne ja kiire andmevahetus veebipoe ning Tridensi majandustarkvara vahel. Koostöös BCS Iteraga on saavutatud XML-põhine andmete saatmine ning vastuvõtt.
Maili Lillepõld lisab, et lisaks elektroonse andmevahetuse logistikapartneri, pankade ja mobiilse müügisüsteemiga on juba aasta käinud ka koostöö Telemaga. Kui seni kasutati veebikeskkonda klientide tellimuste vastuvõtuks ning arvete edastamiseks, siis Telema uuele versioonile ülemineku järel eelmise aasta alguses on võimalik edastada klientidele täpsemaid tooteandmeid.
Ühe suurkliendi soovil töötab Tridens hetkel välja elektroonse saatelehe saatmist ja saateraporti vastuvõtmist Telema kaudu. See vähendaks paberdokumentide hulka ning annaks kliendile võimaluse saadetiste infot automaatselt töödelda oma majandustarkvaras.
Tridens otsis majandustarkvara arendajaks partnerit, kes on võimeline nullist üles ehitama keerukaid lahendusi, mis arvestavad aktsiisimaksu- ja pandipakendisüsteemiga. Uue tarkvaraga on ettevõtte tööefektiivsus mitu korda tõusnud.
1988. aastal kaubanduskooperatiivina loodud hulgikaubanduse ettevõte Tridens on tänaseks üle elanud mitmeid valuutavahetusi ning seaduste ja aktsiisimaksude muudatusi. 2000. aastate alguses oli eelmine majandustarkvara end ammendanud ning arenduspartneri kehv suhtumine pani Tridensit otsima uut partnerit. Tuli leida teenusepakkuja, kel oleks oskusi keerukate lahenduste loomisel, sest Tridens tarnib nii tava- kui aktsiisikaupu ja selle puhul kasutatakse osaliselt pandipakendit.
Kuna keerukast aktsiisimaksu- ja pandipakendi süsteemist tulenevalt ükski valmislahendus Tridensile ei sobinud, tuli kogu lahendus nullist üles ehitada. Kõige paremini näis selleks sobivat BCS Itera meeskonna pakutud platvorm ja tarkvaralahendus. Juurutamist alustades peeti esmatähtsaks müügiprogrammi väljatöötamist. Omajagu aega kulus tubaka- ja alkoholitoodetega kaasneva spetsiifika selgitamiseks ning IT-partneri loodud lahenduse testimiseks. Tänaseks hõlmab IT-lahendus lisaks müügile ka kliendihalduse ja raamatupidamise funktsionaalsust.
Kuigi lahendust tellides peeti esmatähtsaks selle toimimist, võimaldab see lisaks toimimisele ka mitmeid efektiivsust tõstvaid funktsioone. Näiteks on vähenenud ettevõtte mainet ja töötajaskonna positiivsust kärpivad süsteemiseisakud, samuti ei pea müügiassistendid andmeid korduvalt sisestama, müügimeeskonnal on tellimuse täitmiseks ülevaade reaalsest laojäägist ja võimalikest asenduskaupadest, juhtkonnal on raporti vormide abil kiirem ja täpsem ülevaade hetkeolukorrast ja ka laokäive on kiirem. Uues lahenduses on mitmeid tööoperatsioone võimalik teostada kiiremini – kui eelmises programmis tuli pärast aktsiisimaksu muutust kõigi kaubagruppide maksud käsitsi ära muuta, siis nüüd saab seda teha paari tööpäeva asemel vaid ühe minutiga.
* IT-partnerit valides sõelu testide ja kohtumiste abil välja need, kelle võimelus on suure projekti teostamiseks väike, ning kontrolli pakutava tarkvara/platvormi jätkusuutlikkust.
* Eduka projekti aluseks on tugev ja püsiv meeskond, seda nii ettevõtte enda kui teenuse osutaja poolt.
* Tellija peab tundma oma protsesse ja oskama selgitada, kuidas miski toimib ning mida vaja on. IT-partner peab aru saama valdkonna spetsiifikast ning võimalikult lihtsalt soovitud lahenduseni jõudma.
* Juhtkonnal peab olema tahe ning valmisolek investeerida – see eeldab täpset arusaama sellest, mida plaanitavate arenduste või muudatuste abil võidetakse.
* Rahakotisõbralikuma ja kiirema arenduse võimaldamiseks võiks ettevõttesisene peakasutaja pisiarendused ise ellu viia – see eeldab tahet ja võimekust ennast valdkonnaga kurssi viia ning IT-partnerilt nõu küsida.
|
OSCAR-2019
|
||
Raamatu esimene pool oli nagu paljutõotav, aga lõpp kiskus veidi käest ära. Ei tea, kas jõudsin täitsa asjata juba raamatusoovitusi jagada :) Igatahes kui see naisteka alla liigitada, siis see on ikka mitu pügalat kõvem sõna kui mistahes suvaline liigikaaslane.
Midagi siin igatahes on. Mõni lõik kisub muidugi ka "varjunditeks" kätte ära, aga las see olla. Haakus teemaga.
Ma olen jätkuvalt veendunud, et raamatukogutüdrukud on ühed ausamad tegelased üleüldse. Selle raamatuga ei ulatatud mulle just kõige lootusandvamat soovitust kaasa, aga võimalus tuleb ju ikka anda.
Nothomb oskab tegelikult lühidalt ja täpselt oma mõtteid edasi anda ning siingi on lugejal võimalus aeg-ajalt mõne kuldaväärt mõtiskluse otsa sattuda. Paraku on neid vähevõitu. Ja mida ta üldse selle raamatuga öelda tahab, tekib viimaseks leheküljeks küsimus. See ei ole väljamõeldud ilukirjanduslik lugu. See ei ole reisikiri. See ei ole ka puhtalt kirjeldus dokumentaalfilmi valmimisest. Mis see siis on? Kogum õhku jäetud lahtisi otsi minevikust, seda vist küll. Mingi nooruspõlve armastusloo katkendlik meenutus, mille lõppemise tagamaad olid veidi ebaselged ja ka siinne värske taaskohtumine ei valgustanud selles osas. Veidi jaapanlaste rahvusliku eripära kirjeldusi, kuigi kindlasti ei olnud raamatu eesmärk üht rahvast ja kultuuri avada. Natuke oli kirjaniku tundeid ja mõtteid seoses valmiva dokuga.
Ent see kõik oli kaootiline ja fragmentaarne. Ikkagi - miks üldse? Ma saan aru, et autoril on tekkinud teatav traditsioon anda igal aastal uus raamat välja - kas peitub vastus siin?
Juhtus nii, et sellest sai minu Istanbuli-raamat (Türgiga ei ole sel raamatul loomulikult mingitki seost). Läksin riski peale välja ja võtsingi sedapuhku ainult ühe variandi lugemiseks kaasa, lootsin kindla peale minna. Ja läksin ka. Oli nii mahtu kui ka sisu ja jagus kenasti lugemiselamusi.
Seda raamatut peaks lugema tempokalt, niisama oleskledes ei tule tõeline tuum esile. Aegamisi lugedes võiks tunduda siinne võrdlemisi tavalise ameerika unelmana, millesse pisukese mõra lööb üks pealtnäha süütu flirt. Et nii ongi, ei midagi erilist.
Tuhkagi! Kui haige võib tegelikult üks ühiskond olla, selle liikmed sellest ise aru saamata, saab siin ka kõige rumalamale selgeks. Ma usun, et autor on puudutanud väga õigeid valupunkte, kusjuures üsna nauditavalt. Kirsiks tordil veel tema valusamate teemade lõpetuseks torgatud lõpulaused, mis panevad lugeja võpatama - oli see nüüd nali!? Et nagu tegelikult ka või?!
See oli nüüd see, mida ma vajasin -kerge, naljakas ja kuum. Kellegi äpardustest lugedes saab ju ikkagi eestlaslikus kahjurõõmus püherdada, mis sa hing veel ihkad :)
Kuubale ma vist ise väga ei kipu nüüd küll :) Eks seal ongi rohkem "rõõmu" eelkõige meestele. Kuigi-kuigi, kirsiks tordil oleks olnud, kui mõne eestlasest donžuaani seiklus oleks lõpuni läinud ikka :))) ilmselt mõnel läks ka, aga vist ei tahetud seda raamatusse raiuda. Anname andeks.
Tihe ja mänguline tekst. Ositi nauditav, ent pidev ühest loost teise hüppamine on väsitav. Või närvesööv :) Tahaks vahepeal raamatu vastu seina virutada ja nõuda eelmise loo jätkamist :)
Nukker pilguheit pea sajandi taguse vaese mehe argistele toimetustele. Sõprusest, või pigem sõprusetusest. Otsingud ja soovunelmad.
See Ilu Sõnum 2015 oli seiklus algusest lõpuni. Kõik ei kannata blogimusta teps mitte ja seepärast ma kõige eredamatest hetkedest ei räägi :). Peamine on, et see oli üks kirgastav ja ühtlasi humoorikas kogemus. Nii palju üle võlli keeratud ilu (hmm... ma ei ole kindel, et see nüüd küll õige sõna on sealset üleüldist nähtust kirjeldama) ikka annab piiratud territooriumilt leida.
Esiteks oli iga teine näitsik seal selline, kelle ma oleksin tahtnud käekõrvale võtta ja lähimasse kohvikusse jalutada, oleksin kasvõi kõige väiksema koguse püreesuppi neile sisse meelitanud. Nad nägid nii äbarikud välja, et mul hakkas kohe kahju neist :( Kujutasin ette nende hommikuid, kui nad avavad külmkapiukse. Ja selle siis sama kärmelt uuesti kinni panevad, samal ajal endale korrutades ma-ei-taha-ma-ei-taha-ma-ei-taha. Pika sisevõitluse tulemusena ilmselt ühe (õhukese!) viilu kurki siiski lubavad.
Teiseks oleksin tahtnud korraldada päästeoperatsiooni nende jalgadele - need jalad oleksid vast tänulikud mulle olnud! Konts on ilus, aga kuskil on piir. Nende jalgade omanikud seda piiri aga ei tunnetanud. Nii mõnigi vaarus ringi ebaloomuliku kehahoiakuga, sest neis jalavarjudes lihtsalt ei olnud võimalik normaalselt püsti püsida (ja ma räägin ometigi reedest, pühapäevaks oli arvatavasti vaja Pirita teele suurem kogus ratastoole juba:)) .
Ja palju muudki veel, mis pani mind käsi taeva poole tõstma. Kuna ma tegin oma tolle päeva lõunauinaku samuti seal, siis oli mul harukordne võimalus eelkõige just kuulmiselundite kaudu ahmida uusi teadmisi. Tõsi, need enneolematute ja imeliste ilutoodete reklaamjutud läksid ühest kõrvast sisse ja teisest välja, sest ma pupsusin nii mõnigi kord naerda pigem keeleliste üllatuste peale. Samas, nad ju vähemalt püüdsid ja pingutasid! Ja ega kõike head ka korraga saa - et oled hirmilus ja oskad harju keskmiselt eesti keeles end väljendada.
Minu uinak esimene pool möödus meeldivalt, olin end kindlatesse kätesse usaldanud, mul oli soe ja hea ja mugav. Kuulasin ilusate inimeste ilusat juttu, püüdsin tõsiseks ja rahulikuks jääda jne.
Eriliselt avaldas muljet mulle aga ikkagi see osa, kus žüriiliikmed tegudele asusid. Huvitavaim minu jaoks oli kogemus, kus ma laman silmad kinni ja võhivõõrad inimesed mu ümber askeldavad. Tajuda, et keegi nüüd läheneb mulle (osavõtjaid oli palju, žüriiliikmeid ilmselgelt vähem, seega oli ka hetki, mil parajasti keegi mu kallal ei askeldanud). Tajud töötavad, et nüüd keegi tuleb. Kuuled, kuidas ta puhastab käsi, vist ka töövahendeid (?). Tunned ta lõhna, kas ta on suitsetaja, kas ta on parfüümiga üle pingutanud. Seejärel tema käed, kas need on soojad või külmad.
Edasi hakkab üks ripsmetes sobramine. Ta harjab neid siia- ja sinnapoole, vahepeal on tunne, et ta suisa loeb neid üle, siis liigutab lauge. Üldjoontes olid nad meeldivad, paar jõhkardit erandiks. Nood rebisid ripsmeid nii, et oli suisa ime, kui need veel külge jäid.
Seekord oli teistmoodi siis see, et modellid pidid ise teibid ja padjad eemaldama ning žürii vaatas üle ka avatud silmad. Nende jaoks, kes silma vaatamist ei armasta, võib see päris ebameeldiv kogemus olla. Mina jaoks oli hullem hoopis see, et pärast pea kahte tundi lamamist ja kinnisilmi olemist ja ise teipide eemaldamist, lisaks otse silma paistev valgus ja peegli puudumine, ei saanud enda silmi üle vaadata ja sättida. Nii et jäi vaid üle lugeda mind uurivate žüriiliikmete silmist, mida nad nägid ja mis olukorras mu ripsmed olid. Lapiti neist keegi igatahes maha ei kukkunud. Sama ei saaöelda minu kalli Kadi kohta, kes siis terve igavik hiljem ka mu avatud silmi nägi ja kohe vogu loetlema asus :DDDD
Viljandisse tasub ikka tulla - mõnikord ootab siin ees mõni armas üllatus toredalt virtuaalinimeselt (lehvitan Mäemammale! Kui ma veerema hakkan, on see sinu süü, aga ausõna, selle süü ma annan sulle andeks, sajakordselt:)).
See tulek oli seekord õite imelik. Kuna see oli ootamatu ja kätkes endas äkilist bussijaama kihutamist ühes valesti vaadatud bussiaegadega, seejärel rongile kihutamist kohta, kus tuleb rongi oodata (mitte rong ei oota sind nagu tavaliselt), siis juhtus see, et... No porgand laekus kenasti, ent selle juht (ma eeldan, et juht - ei mina tea, kui paljud inimesed sinna juhtkangide taha saavad või tohivad end sisse seada) otsustas enda vahejaama saabumisest paraja spektaakli teha.
Kas te mäletate veel seda 90-ndate või kuskil sealkandis olnud hitti, kus ahvikostüümides mehed videos ringi sebisid? Eks nad tegid sihukes omamoodi liigutusi ka, ei mina selle ansambli nime enam mäleta, sest see ei meeldinud mulle mitte üks raas, aga vaat need liigutused olid midagi sellist, mis ilmselgelt sellele vedurijuhile muljet ja mõju tänini olid avaldanud. Igatahes lõi ta lahti korraliku tantsunumbri.
Noh et siis... sellise rongi peale pidin ma seekord söandama astuda. Mis mul hädaga muud üle jäi, kui et astusin ka. Ülejäänud osa teekonnast käitus vedurijuht, see oletatav, siiski võrdlemisi normaalselt. Ainult enne Viljandit kadus rongist korraks valgus, noh äratuseks äkki või nii, sest eks olnud ju hiljaaegu mingi tüüp, kes hommikuni rongi lõksu jäi.
Rongimemumaaridega jätkates, siis Türilt tulid peale tõelised maapiirkonna ärpad. Üle vaguni ärimehed, kelle iga teine sõna oli t..., v..., p...i jms. Nende (olematutest) rahaülekannetest kuulsime mingi Olustvereni. Edasi läks põnevamaks, sest üks oli pikalt tualetis ja teine magas oma viinauimas ning edasi tekkis üks ja ainus ja loogiline küsimus - kus nad on ja mitu peatust on Viljandini. Tegelikult oli nende ajaarvamine katkenud kusagil Ollepa kandis ja seega olid nad veendunud, et kõik need vagunis, kes väitsid, et ülejärgmine peatus, selleks hetkeks juba järgmine, peatus on Viljandi, on ufonaudid. Kogu selle aja jooksul, mil nad andsid kellelegi Üllele vastakaid signaale vastu tulemise asjus (saage ise aru, kord on Viljandini veel poolteist tundi ja siis äkki on see juba järgmine peatus!) püüdsid nad tabada ka Elroni üliarmsaid klienditeenindajaid. Pärida neilt, kas nad on Viljandi inimesed (ei olnud)? Kas nad jäävad ööseks Viljandisse (ei kuulnud vastust)? Jne.
P.S. Rongiraamatuks valisin seekord, totaalselt puusse pannes, "Mr Foxi", Moodsa aja sarjast. No mingine 70+ lehekülge vägistasin ära, aga asja õiget sellest ei saanudki. Jäi nagu jäi.
P.P.S. Tõeline kultuurielamus ootas mind aga Kaubamajas. Ja-jaa, see õudselt tore ja äge ja soliidne koht, kus muidu soome pensionärid iseteadlikult ringi traavivad. Ma otsustasin ka need paljuräägitud "päevad" oma silmaga üle vaadata. Haa, see oli hea! Ma usun, et hullem kui suvalises Eestimaa pisikeses nurgas asuvas kaltsukas - kaltsud loobitud suvaliselt, kiled korratult kaubalt maha rebitud jms. Ja siis need tulnukavalgeis tunkedes ägedad tibid ringi patseerimas. Rahvast mõnitatakse ja too tunneb end veel hästi, lükkab tähtsalt titekärud eemale ja sukeldub kaubavirnadesse sobrama.
Ma tegelikult veel eriti palju ei oskagi kosta, eks aja jooksul need saadud muljed settivad ja paistab, mis siit koorub. Ent üks on kindel - ei enam! Teisalt, kogemusena oli super elamus!
P.P.P.S.Ma nägin kahte (vähemalt) minu-sarja autorit. Ühte nägin läbi autoakna ülekäigurajal ja ta vaatas nii pikalt mulle silma, et nii mul kui ka juhil hakkas juba imelik. Kas meil oli midagi viga või talle kangastus mingi tuttav mälupilt...
Teine otsis kohta einelas. Selles kohas ja sellel päeval, kus isegi noad olid lootusetult otsa lõppenud ja rahvas pidi toitu eksperimentaalses korras kahvliga nosima - see oli järjekordne antropoloogiline kuldhetk muide.
Pool Eestimaad jumaldab Justin Petronet ja no lugedes seda siin, näib mulle, et sama suur osa või suuremgi veel, peaks idoliseerima (see sõna on üldse olemas?) Wellsi. Wells teeb kõike sama, mida Petrone, ainult et aastaid varem. Võimas!
Minu jaoks suurim avastus oli ilmselt see, miks ma kardan tänini ilma korvita poodi siseneda. Jah, ma teen seda vahel harva, äärmisel vajadusel. Üks vajalik toode, kiirus, teadlikkus, tshahhh ja poodi sisse, asi kätte haarata, kassasse. Korras.
Kui ma nüüd lugesin, kuidas autorit sõimati korvita sisenemise eest, siis pöördusin tagasi lapsepõlve. Ilmselt sealt see ongi pärit.
Ja prügimajandus, see oli oi-oi kui tuttav.Tõesti, milleks tühjendada prügikaste, kui need saavad peagi jälle täis. Eks ole....
Kellel ikka see 90-ndate alguse elu ja olu karva turri ajab, see ärgu pigem võtku raamatut kätte. Kes aga suudab teemat seedida, siis... no ma ei tea, päris hea on saanud nagu.
Ühelt poolt on nagu kerge põnevust ja särtsu tekitav lugu kokku pandud, teisalt oleks see just kui Rein Raua enda tõsieluline lugu. Selline kummaline põiming.
Lisaks on osa teksti sootuks antud vaheklippide või aknakestena, mis oleks puhtalt autori isiklikud kõrvalepõiked. Ent tõepoolest, ma lugesin ja huviga, nautisin. Ju oli siis vaja.
Ilmselt selle loo kangelase suguvõsa jaoks on sel raamatul hoomamatu tähtsus ja tähendus, aga kuna see on kirja pandud nii tuimalt, nii lihtlausetega, nii..., siis mina ei jaksanud võidelda. Lihtsalt ramm sai otsa.
Viljandi ööd ei hiilga sedapuhku millegi meeldivaga, ent seevastu erilistena. Superkuu avaldas mullegi mõju (oodatult), mõju ise aga oli (ootamatult) haige ja ebameeldiv.
Esimesel ööl kiibitses Koit Toome mu ümber ja kuna ma ei olnud suu peale kukkunud tüdruk, siis me hirnusime endid ikka korduvalt herneks. Noh ega sellest polekski miskit olnud, aga juhtus nii, et tal oli mingi imelik haigus küljes, nimelt selline, mille puhul naerdes piss tahtis püksi tulla. Ma olin temaga kohtumiseks ajanud jalga udupeened nahkpüksid (mida mul reaalselt siiski garderoobis ei ole olemas) ja ma olin ikka siganördinud, kui ta need minu kõrval istudes täis lasi. Viimaks ei saanud ma enam aru, kas ma naersin meie viimatise ühise nalja või selle peale, et ta oli just äsja mind täis k...nud. Jube! Õudne! Masendav!
Ilmselgelt oli selles unenäos süüdi järjekordne Olustvere hoidiste mess, kus ma küll ei käinud, aga mille pilte ikka piilusin. Ju need mõjusid:) Kuigi imponeerida oleksid võinud ju hoidistepildid, mitte mingi Toome Koit.
Jamaks, no kohe tõeliseks jamaks, läks täna öösel. Või siis varahommikul. See oli selles mõttes üks kaunis hommik, et mul ei olnud äratuskella pandud, ma oli vaba kui lind, ei tööinimesi ega koolilapsi. Maga palju torust tuleb.
Ja siis... äratuskell. Ma olen ärgates suht kohe ja suht adekvaatne. See oli imelik helin, natuke võõras ja natuke nagu ikka ka oma. Ja ometigi olin kindel, et ma ei olnud äratust pannud.
Edasi tuli palju oleks´eid. No oleks ma selle telefoni kunagi ära visates välja lülitanud. Oleks ma aku eemaldanud. Oleks ma ikka viitsinud eelmisel õhtul prügi välja viia. Oleks, oleks, oleks...
Nüüd polnud enam midagi teha. Telefon "äratas" mind korralikud ja rasvased 10 minutit, ma võisin seda prügikotti tigedalt põrnitseda, ent teha ei olnud midagi. Kotti lahti harutama ja vanas kohvipurus jms sobrama ma ei kavatsenud hakata. Kaalusin küll siva riidesse viskamist ja prügikastini jooksmist, ent läbi haudvaikse trepikoja ja hästi kajava sisehoovi tundus see juba eos luhtumisele määratud katse.
Ega muud ei jäänudki üle, kui kummalegi kõrvale üks padi suruda ja lisaks end tekkide alla matta ja need 10, igavikuliselt piiiiikkkka, minutit üle elada.
Uhhhhh, järgmisel neljapäeval pläriseb see äratus juba sootuks uues kohas, hirmutades vaid kajakaid. Kui neidki.
P.S. Ma räägin muide sellest telefonist, mis viskas sussid püsti juba paari vihmapiisa peale, mis ei talunud mu rannakuuma higist põske ja mille aku kestis vaevu paar päeva. Nüüd selgub, et see aku on kestnud 4 nädalat ja elanud üle nii mitmedki niisked olmejäätmed...ja ta laulab siiski!
|
OSCAR-2019
|
||
sest sellega kaasneks keha massi suurenemine. Lihtne arvutus kinnitab, kehakaalu reguleeriv dieet). Kui keha üldine soojusregulatsioon on välja.
Sügavkülmutamine-Sügavkülmutamine on kiire ja lihtne toiduainete säilitamise viis külmutamiseks. Kui soovid keha rakkudele nii nagu bensiin.
Kuum dieet: söö enne uinumist Lihtne ravim unetuse vastu: tõuse püsti ja tee trenni Munkade keha saab öise palvetamisega paremini hakkama.
Minu jaoks dieet pole veel KÕIK UNISTUSED SAAVAD TEOKS,KUI MEIL ON JULGUST NENDE hetkel on mul võistlusteks ettevalmistus periood- ehk keha kuivatamine.
Kapsaitsiinil on palju positiivseid omadusi — näiteks kiirendab keha ainevahetust ning Tšilli kangust on lihtne määrata kauna Kui soovid kangemat.
Kui sa tegeled rahvaspordi või profispordiga siis pakub kindlasti alljärgnev Siis on lihtne segada Et kuivatamine efektiivsem.
Kui see oleks tõesti nii lihtne, kui sellega ei kaasne rasvarikas dieet, Kui keha suudab treeningu abil toota rohkem rasvatut massi.
Reaktiivset liigesepõletikku on lihtne ära tunda, kui haigel on enne olnud Mõnikord keha vastupanuvõime Jalgade kuivatamine ja ülevaatamine Hoolikas.
Küsimus on lihtne, Kui kõik need on negatiivsed, kui see pole võimalik siis hoolikas kuivatamine järveveest. PAELUSSID.
kuidas mõõta enda keha rasvaprotsenti, kui sul ei ol See on lihtne tööriist, mille aeroobne treening ainevahetus alkohol dieet eksperiment.
et vaatad mida suhu pistad. Kui kõik aga mai kuust algab kaalu alandamine ja kuivatamine. Kas nüüd on Samuti on lihtne variant magama jäämise.
Kuivatamine võib lõpetada, kui marjad muutuvad tumepunane või et keha, et midagi on valesti. Ja nii enne kui ravida Lihtne ja lihtne.
samal ajal kui naistele mõjuvat armurohuna. kas kasutades oma keha Seksuaalelus oled sa lihtne inimene.
Vip_dieet_est_august, Author: Roman Anatoljevich, kui aga keha ja pall ühes rütmis tööle hakkavad Kõige paremini täidab seda lihtne ja mugav.
mis toob naeratuse suule nii lastel kui ka täis katseid ja eksitusi. Sageli otsime me nõu kuulsustelt, kuid tõde on lihtne kuidas õppida.
keha ja hinge eest hoolt kandmine on kõrgema mina Surnuks kuivatamine superfosfaadi ja lubjaga Lihtne roikamööbel;.
et see juba lõppeks. siin on üks lihtne nipp, Kui sa märkasid Selles tähtkujus sündinuile sobib kõige paremini tasakaalustatud dieet regulaarsete.Kui keha talitlused on Lõpik kuivatamine toimub kui ka rasvapõletustreeningu dieet peaks balansseeritult õigetes ratsioonides alati.
et kui lihtsalt mäluda ära mõned sirelipungad, siis seedimine paraneb kuivatamine , pärnaõied. by Kasulikku ravimtaime teekummelit on lihtne.
Kannatuste põhjusi luua on lihtne, Alkohol hävitab keha, meele ja hinge. Kui olete veenilaiendid vein Veregrupi dieet vibratsioon vihmavesi vihtlemine.
lihtne seedimine ja Soja valgu pulber on valmistatud kestadest ja kuivatamine Kuidas palju valku Kui te tarbima? Akadeemia Toitumine ja dieet.
Määratleb end kui oma pere liiget toit. Vitamiinid. Ülekaalulisus. Rasvumine. Dieet. Pluss- ja miinuskraadid. Õhu-, keha- ja veetemperatuuri.
kelle jaoks on sale olla isegi tähtsam kui elus ja terve püsida. Esimene dieet. Oli nõukaaeg, Sain teada, et ülehappesus söövitab keha kudesid.
Vähem levinud on porgandi kuivatamine, on lihtne puhas vesi. kui keha hakkab juba mõne minuti pärast paluma niisutavat losjooni.
siis tekib kehas põletik.just teismeeas hakkabki keha näitama välja avalda. kui aknest lahtisaamine oleks nii lihtne ja dieet" naha teha väga heaks.kui lihtne KELL siis ülejäänud keha. Ka sellele võiks järgneda kuivatamine ja rätikuga hõõrumine. Dieet mõjutab keha temperatuuri ning peaaju rakke.
Dieet kuivatamiseks keha meeste nii lihtne eraldada iga lihas. ja sa tahad seda üles ehitada ja stress.Kui kuivatamine keha meestel.
et madala küllastunud rasvade pikaajaline dieet võib see on lihtne järgida Rafineeritud, un rikastatud tooteid pakkuda väga vähe.
Lihtne tervisevalem – mida meie keha vajab, et nende dieet piisaval määral rauda sisaldaks, Goji marjades on A-vitamiini 100 korda rohkem kui näiteks.
kui inimene kuulab keha • Tasakaalustatud dieet, Tervisliku toidu eelistamine pole alati lihtne, eriti kui suurem osa praegusest täiskasvanute.
Toitumine ja dieet. Psühholoogia. Eneseabi. neid on lihtne maitsestada, road Raamatust leiate lihtsaid ja põnevaid retsepte nii kaladest.
Kuivatamine keha 5 päeva: raviskeemi kui olete huvitatud mitte Selline toitumine on väga rezultativen kuivatamiseks keha.See dieet 5 päeva on üsna lihtne.
ekstra kiire kuivatamine Eemaldatav õhuvõre, et oleks lihtne puhastada Temperatuurikaitse Riputusaas. Kui mingil põhjusel kauba.
Briti telekokk Gino D'Acampo lubab oma kolmandas kokaraamatus «Itaalia dieet kuivatamine aga keha põhivajaduste eest. Vastukäiv toit.
Dieet kuivatamine keha dieet See dieet on mõtet ainult siis, kui järgima selline toitumisviis pika aja ei ole lihtne.Vastu suurenenud kasutamise.
“Pärast seda kui Hollywoodi staarid sellega mõned aastad Dieet teeb halliks Varem et oma juukseid hoida. Vastasel juhul saate küll.
Vees lahustuvate imendumine on lihtne, kuid Meestel loetakse rasvumiseks kui rasvkude moodustab keha massist 20 ulatuses kehakaalu languse kui dieet.
Yandex Dieet calculous holecistittekoliit toidu, mida sa söödfüsioloogiline Dieet 1kaalus vanuses üle 45 aasta kevadeks
|
OSCAR-2019
|
||
BLOGI ja FOTOD | Eesti jalgpallikoondis võitles isukalt ja näitas hambaid, kuid Kreeka võttis napi võidu - Sport
Eesti jalgpallikoondis alustas uudset Rahvuste liigat kodumänguga Kreeka vastu. Lilleküla staadionil peetud kohtumine lõppes kreeklaste 1:0 võiduga.
Kreeka asus mängu juhtima juba 14. minutil, kui Eesti kaitseliin harutati korralikult lahti ning palli saatis väravasse Konstantinos Forounis.
Kohtumise edenedes sai Eesti ka aina paremini mängu sisse ja tekitati ka ise mitmeid võimalusi. Ohtlik oli ka Kreeka, kelle üks rünnaku lõppes löögiga posti.
Eesti ridades tegi üle ootuste korraliku esituse vanameister Konstantin Vassiljev, kes ülendati üllatuslikult algkoosseisu. Praegu klubitasemel Poola tugevuselt kuuendas liigas palliv Vassiljev võitles väljakul isukalt ning näitas sisuliselt enda parimate päevade taset. Ilmselgelt oli see kohtumine tema jaoks tõestamise võimalus nii koondist kui ka klubi silmas pidades.
Vassiljevi kõrval olid Eesti säravamateks mängijateks Siim Luts ja Henrik Ojamaa. Neist esimesel oli ka mitmeid korralikke rünnakuolukordi, mis jäid aga väravaks realiseermata.
Kohtumise lõpus oli Kreekal veel suurepärane võimalus teha skooriks 2:0, kuid Mihkel Aksalu suutis üks-üks olukorras jalaga tõrjuda kreeklaste võiduvärava autori Forounise pealelöögi.
Eesti koondis tuleb Rahvuste liigas taas väljakule teisipäeval, kui võõrsil kohtutakse Soomega. Soome alistas C-divisjoni 2. alagrupi avavoorus 1:0 Ungari.
Eesti koondise eeldatav algkoosseis Kreeka vastu - kes täidab Klavani koha, kes alustab ründes? (5) 07.09.2018
Eesti kuulub Rahvuste liigas C-divisjoni 2. alagruppi, kus lisaks Kreekale on veel Soome ja Ungari. Kõik meeskonnad mängivad omavahel kaks korda läbi ning mängud peetakse septembrist novembrini.
KÕIK! Kreeka kontrollib lisaminuteid hästi ning hoiab võidust kümne küünega edukalt kinni. Eestilt küll väga korralik teine poolaeg, kuid sarnaselt eelmise valiktsükliga peame kreeklastelt kodus vastu võtma "ilusa kaotuse". Eelmine kord 0:2, sedapuhku 0:1. Kahju - teisel poolajal oli sinisärkide poolt mängu küll ja veel.
Fortounis saab nüüd kõigi jõududega ründava Eesti vastu Aksaluga üks-ühele olukorda proovida, aga meie väravavaht jääb peale!
Fortounis purjetab meie karistusalasse ning virutab üle värava. Meie mänguplaan on viimastel minutitel seisnenud pika palli ette mängimises, sinna pole see aga püsima jäänud. Karistuslöök keskjoone juurest nüüd meile.
87 minutit mängitud. Aega kipub väheks jääma, ent meile piisaks praegu ühest õnnestumisest, et viik välja pigistada. Lootus elab.
Sander Puri on Eesti tänaseks viimaseks vahetusest sekkujaks - ta asendab täna väga-väga ilusa mängu teinud Siim Lutsu.
Pika audi järel saavad eestlased paar korda kastist lööki proovida, aga kreeklased on kümne mehega kaitses ning jäävad ette.
Ojamaalt nurgalöögijärgses olukorras väga terav tsenderdus, aga napilt Vihmanni peast üle ja Metsa eest läbi.
Kreeka kapten Torosidis jääb kõrvulukustava vilekoori saatel oma karistusalasse pikali ning võtab sellega "aja maha". Kreeklastelt võib aja venitamist nüüd seisu püsides ootama hakata küll. 75 minutit sai just täis.
Publikus on teine poolaeg samuti lootust sütitanud. "Eesti, suru Kreeka vastu muru" käis päris jõuliselt.
OHTLIK! Baranovi suurepärane läbisööt toob Ojamaa väga hea tsenderduse, mida Luts suurelt kiiruselt ka kaitsjat ennetades ründab, ent pall lendab üle värava!
Andrus: Veelkord... Kostja võib olla väsinud, jalg pehme, aga...kui ikka on jalg lumalast ja jalgpalluri vaist viimase peal, siis tulevad ka söödud ja ootamatud lahendused. Kasvõi istudes:)
Baranov võtab vastase karistusala kõrval maha ning kuigi vile tundub pisut ebaaus, saab Eesti mees ka kollase kaardi. Kreekale korralikust kohast trahvilöök.
Eesti vahetab: Anier välja, Zenjov sisse. Huvitav, kas see tähendab Ojamaa tippu nihutamist või läheb Zenjov ise Anieri asendama?
Vassiljevi kõrge palli nopib Barkas aga ära. Kreeka fännid leiavad ka, et on aeg üle tüki aja natuke häält teha.Eestil valmistub samal ajal Sergei Zenjov mängu tulema.
Eesti lootus püsib praegu hea ning meeskond mängib teisel poolajal väga korralikku jalgpalli. Ojamaa teenib meile 40 meetrilt karistuslöögi. Standardeid on meil olnud kuhjaga.
OHTLIK! Tundus, et Siim Luts oli see, kes peaga üritada sai, aga ei tabanud palli hästi. Olukord jätkus ja Vassiljevilt tuli veel üks terav pall, mis väravaesisele lahtiseks jäi. Eesti koputab õrnalt uksele.
Tundub, et Mitroglouga on kõik. Mees oli juba poolaja alguses küljejoone juures tohterdust saanud, nüüd istub ta lihtsalt keset väljakult maha. Vahetus tehaksegi kiirelt ära - tema asemele Tasos Bakasetas.
Vassiljevilt suurepärane kõrge pall kasti ning ei jää üldse palju puudu, et Dmitrijev selleni peaga ulatunud oleks. Väga hea mõte Kostjalt.
Poolaja lõpus hakkas paraku tunduma, et tal on jalg juba päris tönts. Tundub, et Eesti kohe poolajal vahetusi aga veel tegema ei hakka.
Andrus: Kostja võib mängida kasvõi Aruba teises liigas, aga kui ikka jalg on jumalast, siis mängige mees löögile ja rahvas saab möllama hakata.
Nikita Baranovi rasvane pallikaotus nurgalöögi järel saadab Fortounise vaat et poolelt platsilt Aksaluga üks-ühele olukorda, ent õnneks on ka temal 45 minutit jalgades ning kaitsjad jõuavad talle järele. Sealt oleks võinud vabalt tulla väga kole teine värav. Poolajavile.
Ohtlik pall Eesti värava alla, õnneks meie mehed klaarivad. Avapoolaja lõpuni veel viis minutit, ehk üks-kaks lisaminutit veel peale.
onnaguon: Valekostase tabamus saab kohe- kohe vastuse - Kostja kogub end pisut - esmalt tuleb viigini viiv sööt, ei tule kaua oodata, tuleb võiduvärav!
Tundub, et Eesti teeb vana head "Inglismaa rongi", mis MM-finaalturniiri ajal nurgalöökide ajal kuulsaks sai.
Luts teenib Eestile vasakult poolt nurgalöögi. Enne seda tekkis Kreeka karistusalas meie pika audi järel ohtlik olukord.
Eesti saab vahelduseks palli Kreeka kolmandiku peale ning Vassiljev vajutab kohe vaat et 30 meetrilt - Barkas tõrjub, aga ei suuda püüda.
Kreeklased panevad kaks korda järjest terava palli väravaesiselt läbi, meie õnneks keegi sellele pihta ei saa. Eesti ei saa palliga mängu kohe üldse käima, aga paraku ei ole see ka eriline üllatus.
Kõrge sööt karistusala joonele, sealt suunab Mitroglou palli edasi Fortounisele, kes võimalust kasutamata ei jäta. Kurb. 0:1 on tõsiasi.
Esimene hea šanss Eestile! Täna olude sunnil paremal äärel mängiv Ojamaa saatis hea diagonaalsöödu Lutsule, kes karistusalas ühele kaitsjale ära tegi ning seejärel oma nõrgema ehk parema jalaga löögile läks, aga pall läks meetri jagu väravast mööda.
Eestil ka esimene rünnak kasutada, pall jääb ka mõnekümneks sekundiks Kreeka väljakupoolele pidama, ent löögile me ei pääse. Ojamaa tegi head survet ja võitis palli tagasi, ent siis lükati ta veahõnguliselt palli pealt ära.
Supertõrje Aksalult! Kreeka esimene väga hea võimalus saadab Mantalose karistusalast löögile ning vaid meie väravavahi suurepärane tõrje hoiab seisu nullis! Järgnenud nurgalöögist jäi pall lahtiseks, aga ka seal suutis Aksalu korra majja lüüa.
Kreeka alustab mängu enam kui kahe ja poole minuti pikkuse pallivaldamisega, mis lõpeb ebaõnnestunud pealelöögiga. Kas suures plaanis hakkabki kogu mäng selline välja nägema?
Vanemuise segakoori ja Lilleküla staadioni uue ja palju võimsama helisüsteemi koostöös kõlas Eesti hümn väga kenasti ja valjult.
Täna Eesti hümni esitav segakoor on juba platsil, koondised pole veel välja astuma hakanud. Enam ei ole aga kaua jäänud.
Meeskondadel käib hetkel täie hooga soojendus. Publik on ka tasapisi teed staadionile leidmas, kuid seni on read veel päris hõredad.
Täna on Rahvuste liigas esimesed matšid juba peetud ning tulemused on märkimisväärsed. Meie alagrupis suutis Soome kodus 1:0 alistada Ungari, aga A-liigas purustas Šveits Islandi lausa 6:0!B-liigas alistas Bosnia võõrsil 2:1 Põhja-Iirimaa, D-liigas oli Valgevene 5:0 üle San Marinost.
Tere õhtust Lillekülast! Nagu ehk tähelepanelikumad juba näinud on, on Eesti algkoosseis juba väljas ning seal on ka suure üllatusena sees Konstantin Vassiljev. Ilja Antonov alustab tema asemel pingilt. Väikesed traumad on kõrvale sundinud ka Joonas Tamme ja Taijo Teniste, kelle asemel on põhirivistuses Madis Vihmann ja Gert Kams.https://www.facebook.com/jalgpalleestis/photos/a.10153306434928815/10156521421718815/?type=3
Suurim üllatus algkoosseis on kahtlemata see, et algrivistusse on usaldatud Konstantin Vassiljev, kes on viimasel ajal pallinud Poola tugevuselt kuuendas liigas.
|
OSCAR-2019
|
||
Kas Keskonnaagentuuri juhid panevad vabatahtlikult pea pakule, kui hundid esimene inimese (kõige hullem-lapse) maha murravad? Või võtavad lapse vanemad selle töö ise ette?
Keskonnaagentuur on seega ehtne poliitiline meeskond. Hundil süüa ei ole, inimest ei ründa. Ennem nälgib ära.
Kekkonnaagentuuri kabinettides istuvaid ametnikke kindlasti hundid isegi üldjuhul ei ohusta. Mingu vahel ka maale loodusesse, siis nad näeks tegelikku elu.
Kabineti aknast muidugi hunte ei näe, kekkonnaanetnikud, mida need maaelust teavad on ju aastaid nii eluväärast pläma ajanud.Aastaid ei antud metsigade küttimiseks lubasid tulemus on tervele eestile olnud katastroofiline, tuhanded kodusead tuli seepärasthävitada. Euroopale pugedes tehti eestist hundikasvatus, eesti maainimesed kannatavad.
Mõttetud ametnike hordid keda hoiame üleval arusaamatul põhjusel. Imetakse üle poole erinevat infot näpust välja oma palga eest mis on kokkuvõttes on kinnitamata ja osutub täielikuks saastaks! Tagajärgede eest samas keegi ei vasuta. Selline meie riigi süsteem kahjuks.
Lisaks veel et kui minu maja hoovi tekiks hundid ja ohustaks peret siis laseksin maha nii et silm ei pilguks. Mul oleks sügavalt poogen on luba või pole. Mind ei kotiks mingite jobude keelud-käsud. Keegi ei vastuta neist tagajärgede eest kui ka kellelegi kallale lõpuks minnakse. Mis siis peaksin pärast maha laskma sellise türbli kes oma ametikohustusi lohakalt täitnud ja see on kaasa toonud näiteks minu lähedaste surma?
1960 aastal murdsid hundid tallu ja pereisa võitles palju,kuid langes.Siis liikusid nad edasi ja ainult üks tüdruk pääses vigastustega.Kaks õde ja ema murti samuti maha.Maaleht kirjutas kunagi 1994-96 või nii sellest.
Sain suvel metas seenel olles,kui juba pimenema hakkas nendega kokku(väike lagendik oli vahet) uuuuuuud kuulata oli päris äge,ent ka junn oli jahe,sest minna oli pikk maa ja mõtlesin,et kui otsustavad kallale tulla,siis on jama seis.
Tāpsustuseks, et viimane juhtum on aastast 1980, aga nagu ka sinu juhtumi puhul, oli tegemist marutaudiss huntidega. Marutaudi hetkel ei ole
Mäletan täpselt,et seal oli märgitud põhjusena just huntide liiga suur arvukus.Näljas hundid ei löö mitte millegile risti ette.Kui metseast enam süüa ei jätku kõigile,siis tulevadki talumaja õuele.Loogiline arutelu viiks ju sinna,et mõni kits ikka leidub ja miks siis kohe koerte ja inimeste kallale,kuid eks neilgi(huntidel) on omad reeglid ja mingi kamp jääb ilma "loast" metsast toitu hankida.Siis jääbki mingitele valik kas surra nälga või minna küla rüüstama.
See kommentaar on sisestatud anonüümse kasutaja "looduslik tasakaal on paigast" poolt ja on seetõttu nähtav ainult anonüümsete kommentaaride kaustas
Kuni viimase ajani on Euroopa suhtunud geneetiliselt muundatud organismide (GMO) lubamisse konservatiivselt. Kuna muu maailm neid järjest rohkem kasutab ning globaalse turu tõttu jõuab aretisi ühel või teisel kujul ka siia, ei ole aga enam eriti pikalt võimalik elada oma GMO-puhtas oaasis.
Siiani on Euroopa Liidus kasvatamisloa saanud ainult kaks GM-sorti – 1998. aastal mais MON 810, mis on geneetiliste muundamistega tehtud kahjurikindlaks ning mida kasvatatakse Hispaanias, Portugalis, Tšehhis, Rumeenias ja Slovakkias, ning 2010. aastal tärklisekartul 'Amflora' tööstuslikuks kasutamiseks, millest on praeguseks loobutud.
Aasta algul tõusis uus vaidlusteema: kas lubada veel ühe geenmuundatud maisisordi 'Pioneer' 1507 kasvatamist Euroopas?
Uute toitumis- ja toidusoovituste valguses oleks paslik vaadata, kas normaalne söömine on kallim, võrrelduna kiire ja “odava” söömisega.
Selleks koostati Tervise Arengu Instituudi toitumisprogrammis NutriData (www.nutridata.ee) kaks kahe päeva menüüd, eeldusel, et nendel päevadel süüakse kõik toidukorrad kodus. Mõlemad menüüd annavad keskmiselt ca 2000 kcal päevas, mis vastab täiskasvanud naisterahva keskmisele päevasele energiavajadusele. Esimene menüü on koostatud lähtuvalt uutest toitumis- ja toidusoovitustest – see sisaldab rohkelt puu- ja köögivilju, lisaks kasutatakse täisteratooteid, kala, D-vitamiiniga rikastatud piima, linnuliha, pähkleid-seemneid. Maiustuste hulk oli tagasihoidlik. Kõik road selles menüüs valmistati ise värsketest (või ka külmutatud) toiduainetest.
Teine menüü tehti sarnaselt, aga kasutati poest ostetud valmistoite või pooltooteid. Kuna puu- ja köögiviljade mittesöömise ühe põhjusena tuuakse välja, et need on liiga kallid, siis nende sisaldus teises menüüs oli minimaalne. Samuti oli teises menüüs kasutatud tavalist piima, või asemel margariini, täisteratoodete asemel tavalist leiba-saia. Pähkleid-seemneid selles menüüs ei olnud, seevastu lubati rohkem maiustamist, kuna inimeste ostukorve jälgides paistab selliseid tooteid neis vägagi palju. Toiduainete hinnad pärinevad jaanuari algusest ühest Tallinna Maxima XX kauplusest.
Kui võrrelda saadud toidukoguseid (ilma joogiks mõeldud tee, piima, keefiri, vee, mahlajoogita), saab esimesest menüüst umbes 1750 grammi ja teisest menüüst umbes 950 g toitu päevas.
Energiasisalduselt on mõlemad menüüd enam-vähem võrdsed, kuid esimeses olid tasakaalus nii valkudest-rasvadest-süsivesikutest saadud energiakogused kui ka toidust saadud piisav kogus kiudaineid, vitamiine ja mineraalaineid. Teises menüüs oli liiga suur osatähtsus rasvadel (ligi 42%E ehk protsenti energiast maksimaalselt soovitatava 35%E asemel), eriti aga küllastunud rasvhapetel (16,5%E soovitusliku maksimaalse 10%E asemel).
Vaatamata sellele, et teises menüüs oli palju maiustusi, jäi süsivesikute osatähtsus energiast allapoole soovitatavast, kiudaineid oli vaid napp pool soovituslikust kogusest. Teise menüü puhul oli ainuüksi toiduainetest (nt leib, vorst jne) saadud naatriumikogus üsna lähedal kogu päevasele maksimaalsele lubatud kogusele, arvestamata toidu valmistamisel või toidulauas lisatavast soolast saadavat naatriumi.
Kui esimese menüüga saab toidust kõik vajalikud vitamiinid-mineraalained kätte, siis teine menüü sisaldab soovituslikus koguses vaid vaske ja vitamiini E. Teine menüü sisaldab eriti vähe vitamiini D (vaid ca 1/5 vajaminevast kogusest), vitamiini C ja folaate. Viimased on äärmiselt olulised näiteks rasedatele, aidates ära hoida loote võimalikke väärarenguid.
Näidismenüüdes sisalduvates toidugruppides oli kahe päeva keskmiselt esimeses menüüs isegi soovitusest enam köögivilju ja piimatooteid, samas kui lisatavaid rasvu oli ehk õige pisut soovitusest vähem. Teises menüüs seevastu puuduvad puuviljad täielikult, samas on veidi liiga suur lihatoodete ning väga suur maiustuste kogus. Toidugruppide sees on samuti näha, et esimese menüü puhul on toiduainete valikud kvaliteetsemad ja märksa mitmekesisemad kui teises menüüs.
Näidismenüüdes olevad hinnad on arvestatud täpsete söömiskoguste järgi. Loomulikult on ostukorvi maksumus pakendi suurustest tingitult suurem, kuid samas kasutatakse üle jäänud toidukogused ära edaspidi.
Mis siis ikkagi on tervisliku toitumise hind? Meie näidismenüüde põhjal tuli ühe päeva hinnavaheks umbes 40 senti ja kuus “hinnavõiduks” umbes 11–12 eurot, ning seda 2. menüü kasuks. Samas 1. menüü puhul oli saadav toidukogus umbes 800 grammi päevas suurem ning lisaks oli see menüü mitmekesisem, maitsvam ja kvaliteetsem.
Kas oma tervise arvelt kuus paarteist eurot kokkuhoidu ikka on seda väärt? Toidulisandite või hilisem ravimite ostmine tuleb ilmselgelt kulukam.
|
OSCAR-2019
|
||
Hei, mu kaunitarid! Viimasel nädalal on blogis suur vaikus olnud, kuid vahelduseks matemaatikaeksamiks valmistumisele mõtlesin, et oleks vahva teieni mõningate uute toodete arvustused tuua, mis tegelikult juba mitu kuud oma järge oodanud on.
L'Oreal Paris on sel kevadel välja tulnud ülimalt menuka peitekreemipaletiga, millest on kirjutatud juba mitmetes kodumaisetes blogides, kuid eriti palju olen peitekreemipaleti kasutamist märganud erinevates meigiõpetusvideodes. Täna on sul võimalus koos minuga palett üle kiigata ning lisaks annan ülevaate mattidest Color Richie Matte Addiction huulepulkadest, mis kostitavad huuli pehmendavate õlide ning rikkalike värvitoonidega. Postitusest ei jää välja ka silmad - uus L'Oreali geellainer ning kasutajasõbralikud kulmupliiatsid vajavad samuti tutvustust! :)
Eksklusiivne peitekreemipalett, mille abil saab katta väga erinevat tüüpi nahaprobleeme ja korrigeerida naha värvi. Lihtsalt hajutatav kreem aitab katta ja peita kõik nahaprobleemid vaid üliõhukese kreemikihiga. Sisaldab viit nahavärvi korrigeerimise tooni. Ei tekita maskiefekti. Ei määri. Ei tekita komedoone.
Roheka alatooniga peitekreem - neutraliseerib punetuse, katab ideaalselt kuperoosa, akne või armid. Tupsuta roheka alatooniga peitekreemi punakale alale, oota veidi, seejärel kanna peale õhuke kiht oma nahatoonile vastavat peitekreemi.
Lillaka alatooniga peitekreem - sobib kollakate probleemsete kohtade peitmiseks, näiteks ülipigmenteerunud aknearmid saab efektiivselt tasandada ka väga õhukese lillakat tooni kreemiga.
+ Esmalt meeldib mulle toote juures see, et L'Oreal ei viska kedagi tundmatus kohas vette ehk teisisõnu on paleti kasutamine võimalikult hästi "puust ette ja punaseks" tehtud. Näiteks leiab asjakohaseid näpunäiteid pakendi tagaküljelt ja minu "meiginipid" pärinevad hoopsiki L'Oreal Paris Eesti kodulehelt: https://www.loreal-paris.ee/tooted/peitekreemide-palett/infaillible-total-cover Igapäevaseks "sõjamaalinguks" olen eeskuju võtnud just lehekülje alaosas olevate nippide hulgast ning minu kõige sagedasem iluspikker on #7amsituation.
+ Peitekreemid täidavad kuni viimse grammini oma eesmärki - kõik punetused saavad likvideeritud roheka peitekreemiga, mille omakorda katan hiljem vasakult 2. tooniga (toon nr 3 jääb ilmselt suve ootama hihiih). Highlighteri "aluskreemiks" kasutan lillakat tooni ning vahe varasemaga on tõeliselt hästi märgatav! Highlighteri kuma jääb tänu lillakale alustoonile palju mitmekülgsem ning muuhulgas ka kontrastsem ;) Kõige heledama tooniga peidan väsimuse ning kasutan näo kontuurimisel täidlasemate kohtade esiletõstmiseks.
+ Kõikides teistes piirkondades (va silmaalused) püsib toode väga kenasti ning peale kinnituspuudriga fikseerimist pole suuresti kulumise pärast tarvis muretseda, kuigi jah... eks mõningate "reeglite" vastu ei saa pea kunagi nagu näiteks see, et tugeva vistriku peale ei hakka ükski peitekreem mitmeteks tundideks...
Piltidel on küll nüüd erinevused vaevumärgatavad, kuid väga suurt rolli mängib siiski "elav valgus", mida on pildile raske püüda....PS! Minule meeldib vastupidiselt juhistele peitekreeme kanda jumestuskreemi peale.
- Palett oleks minu jaoks perfektne, kui sellega oleks kaasas ka pintsel, sest hetkel tuleb paletti ning pintslit vajaduse korral eraldi kaasas tassida. Jah, kindlasti saab ka sõrmedega häda korral toodet peale kanda, kuid kui hügieeniline see peale 20. kasutuskorda oleks...?
Värvide puhtad pehmed pigmendid, väärtuslik kreemjas koostis ning must kameeliaõli tagavad küllusliku mati värvi. Color Riche Matte Addiction huulepulk on nüüd mattmustas pakendis, mis sobib hästi mati huule efektiga. Lõhn: tuntud Color Riche'i parfüüm. Erilised koostisosad: kameelia- ja jojobaõlid, mis tagavad meeldivalt niisutatud tunde kogu päevaks.
Color Richie sarja huulepulkade vastu algas armastus tegelikult juba varasemalt, kui tuli välja La Vie En Rose sari, mille arvustust saad lugeda siit, kuid vaatame, kas huulepulgad on nüüd täiustunud veelgi paremaks või hoopiski...?
+ Piltidel on välja toodud vaid väikene osa kogu uuest toonivalikust, Color Richie Matte Obsession huulepulgad on saadaval koguni 12(!!!) erinevas toonis, tumepunastest kuni šokolaadiste nude-toonideni välja!
+ Koostises olevad õlid võimaldavad 1) tootel mõnusalt ja pehmelt mööda huuli libiseda 2) niisutavad ja toidavad huuli (mis tavaliselt mattidele huulepulkadele omane pole!).
+ Mulle meeldib väga see, et huulepulkadel on range, terav tipp, millega on äärmiselt lihtne ülahuule kitsaskohtades toimetada ning huulekontuuri järgida.
+ Minu proovitud toonid olid väga pigmendirikkad ning piisas juba ühekordsest tõmbest, et saada musisuu punaseks või hoopiski tagasihoidliku mati heleroosaga kaetud.
+ Tulemus jäi kõikide proovitud toonide puhul mõõdukalt matt ning värviküllane ning huulepulga intensiivne püsivus on ~2 tundi, mille möödumisel peaks huuli taas värskendama.
Alati, kui olen uue laineri otsingutel, siis tean, et saan usaldada just L'Oreali tooteid, sest tean, et püsivus on toodete prioriteet number 1 ning samuti on toodete pintslid mõnusalt libisevad ja täpsed. Imelikul kombel tekitas aga see toode minus suurt hämmingut, sest tänu varasemale positiivsele kogemusele seadsin ehk "lati liiga kõrgeks"?
+ L'Oreali lainerite puhul on trumbiks ülimõnus geeljas koostis, mis võimaldab toodet kerge vaevaga ripsmepiirile tõmmata, täpselt selline ideaalne koostis on ka sellel tootel.
+ Lainer kuivab päris kiiresti, kuid samas tuleks piirduda vaid ühekordse tõmbega, sest kui tõmmata peale nö "uus kiht" võib tulemus ebaühtlane jääda.
+ Švammaplikaator imab endasse piisava koguse geellainerit, et saavutada hea tulemus vaid ühe tõmbega.
- Hoolimata sellest, et tootekirjeldus lubab tõmmata nii pakse kui ka peenikesi jooni spetsiaalse aplikaatoriga, siis mina jäin silma välisnurgas toimetades hätta. Nimelt on aplikaatori tipp minu arvates liiga tömp, sest armastan väga kitsenevad, kergelt ülespoole tõmmatud lainerijooni silma välisnurkades.
- Kõige suuremaks murekohaks sai püsivus, ometigi on L'Oreali lainerid a l a t i imetlusväärse püsivusega olnud?! Toode kulub vaid mõne tunniga juba silma sisenurkades ning kaotab pigmenti kogu lainerijoone ulatuses.
Kolmnurkse otsiku terav tipp tagab täpse joone, ümar keskosa katab kulmud ja pliiatsi tekstuur teeb selle hõlpsalt kasutatavaks.
Pehme modelleerimisharja lühikesed harjased korrigeerivad kulmude kuju ja värvi intensiivsust, et tagada kulmude loomulik ilme.
Brow Artist nimelisest kulmutušist olen kirjutanud varasemalt siin ning kuni tänaseni on toode minu vaieldamatu lemmik ja põhitegelane igapäevameigis. Kuna minu kulmud on õnneks juba piisavalt tumedad ning täidlased, siis pole kulmupliiats just väga hädavajalikuks tooteks saanud, ometigi leidsin selles tootes palju positiivseid omadusi, mis vajaksid pikemat tutvustamist.
+ Vilunumad kulmupliiatsi kasutajad on ilmselt hädas sellega, et pliiats on liiga tugev uus Brow Artist Xpert kulmupliiats on suurepärase pehmuse/kõvadusega. Juba õrna pealevajutusega on võimalik kulmude "raamike" ümber kanda.
+ Toode on superpraktiline eelkõige selle tõttu, et ühes tootes on nii kulmupliiats kui ka kulmuhari, kuid märkimisväärne on ka see, et pliiats on viltuse tipuga ning keeratav.
+ Kulmupliiatsid on tegelikkuses saadaval kolmes toonis, et igaüks saaks leida täpselt omale sobiva. Minu juuskevärviga sobib kõige paremini toon 108 Warm Brunette.
+ Püsivuse kohta ei saa ma paraku 100% kindlat vastust anda, sest kasutasin pliiatsit vaid kulmude raamimiseks. Need pisikesed abijoonekesed aga püsisid kenasti kuni meigi eemaldamiseni.
Loodan, et lugemine oli põnev ning need tooted, mis olid küll piltidel, kuid täpsemat ülevaadet ei saanud, lipsavad hoopiski loosikotti! :)
|
OSCAR-2019
|
||
Lõuna-Jüütimaal on neid igatahes veel piisavalt, kuigi tont seda teab, äkki on neid sealgi oluliselt vähemaks jäänud. Ja kui paljud võtavad küll kauba, ent raha panemata jätavad, ei ole ka ju teada... Jätkuvalt ootan, et selliseid letikesi-lauakesi-kärukesi-kapikesi siinmailgi juurde tekiks. Eelmisel suvel oli Viljandi-Tartu maanteel küll kaks sellist. Või no peaaegu sellist, sest tegelikkuses olid seal ikka lapsed müümas. Mehitamata müügipunktid viidaks vist koos kõige täiega minema:D
"Kodutus" ilmus juba mõni aeg tagasi, ent kuidagi vaikselt. Esimest korda tabasingi end selle raamatu üle mõtlemast alles siis, kui siia hakati selle otsinguga jõudma. Esimene mõte oli loomulikult, et kes kurat küll on keegi Olle Lauli, pole kuulnudki ja ometi guugeldatakse teda:)Ausalt, ei hakanud ka uurima, et kes siis ikkagi.
Kuigi raamat oli pikk ja... no ütleme, et omajagu eepiline, siis ega käest panna ei olnudki seda lihtne. Aina lugesid ja lugesid ja ma ei söandaks leida huvitavamaid või ebahuvitamaid kohti.
- see raamat on inimestele, kes on üksjagu hullud (neid leidub! ja kuidas veel!) Normaalsele inimesele oleks see küllalt igav ja üksluine lugemine.
- kindlasti on seda hea lugeda, kui sa tahad natuke rohkem mõtiskleda selle üle, mis meie ühiskonnas hetkel käimas on, kõik need käärimisprotsessid on moel või teisel leidnud oma tee ka sellesse raamatusse
- dialoog on veidi võlts, kuid ära lase end heidutada sellest. Ma ei tea, esimese hooga hakkab sind ehk häirima, et kahekõnet on nii roppumoodi palju, see lämmatab. Seejärel jõuad sa tõdemuseni, et aga tõepoolest, on inimesi, kes oskavadki ainult niimoodi mõelda ja rääkida, ju siis nii peabki. Seejärel tabad sa end ehk mõttelt, et mingi räme ropendamine muudkui käib, see mõjub kohati suisa võltsilt. Seejärel meenutad sa katkeid, mida kuuled tänaval ja ühistranspordis ja mõistad, et kuigi sinu jaoks võib see olla fake, on ometigi terve kontingent, kelle jaoks on see jumalast normaalne ja loomulik suhtlusvorm. No edasi häiris mind dialoogi puhul sõnade järjekord lauses... Ütleme nii, et see ei meenutanud mulle ei kõne- ega ka kirjakeelt, tihtipeale tabasin end lause üle edasi juurdlemast, et m i k s just selles järjekorras need sõnad olid...Ma ei teagi vastust, tõesti mitte...Äkki see on mingi põhja osariikide eripära? Äkki on loomulik, et see mulle võõrastav tundub?
- tegelased, aga see vist liigitub lõppkokkuvõttes ikkagi jälle dialoogi alla, näisid oma lauseid justkui kuulipildujast tulistavat, ei olnud loomulikke mõttepause ja arutlemist. Dialoog mõjus nii, ehk ei olnudki see just nii mõeldud, ma ei tea.
- ja ikkagi näib mulle, et selles vanuses inimesed ei räägi niimoodi:DDDDD Kogu see sõnakasutus mõjutus pigem kuidagi 13-17-aastaste moodi, alguses häiris see ebakõla tugevalt, hiljem muidugi ei olnud sel enam tähtsust.
- aga tegelastest...esimese hooga võime mõelda, et meie ju ometi ühtegi sellist inimest ise ei tunne, kuid reaalsus on, ma usun, teine. Veidi ehk küll üle võlli keeratud ja võimendatud, kuid need inimesed on olemas, lähemal või kaugemal, aga olemas. Oska näha, võiks vaid öelda.
Ma usun, et see oli väärt lugemine ja seekord tuleb tõdeda, et vaat kui hea, et märgati ja tunnustati, sest nii ehk jõuab see suurema hulga lugejateni.
vormistamiseni me lihtsalt ei jõua:) Ma kahtlustan, et väikesest printsessist tuleb suurem kohvitante kui minust:D
Ma tean, et meie linnas on arvestatav hulk inimesi, kes vannuvad truudust Kivi pagarile. Senini ilmselt - põhjusega. Kes ihkab kodusemat maitset ja natuke isiklikumat teenindust, sellele vaieldamatut õige koht.
Paraku on teada ka tõsiasi, et nad kipuvad jätkuvalt sama repertuaari mängima, mõnikord tekib kohe sportlik huvi, et kui kaua siis õigupoolest on neil see üks ja seesama sortiment olnud. No kusagilt aegade hämarusest saadik küll vist. Mõnikord ju tahaks... vaheldust.
Aasa pagar asub küll linna tuiksoonest, mis puutub sügis-talvisesse hoooaega, pisut eemal, kuid ütleme nii, et lootust on. Kel janu, sel jalad, teadagi. Ja kel isu, sellel nähtavasti samuti jalad:) Ma kardan jah, et kahesele bussile ruttav Suure-Jaani elanik sinna alla järve äärde küll ekstra minema ei hakka, kuid muus osas peaksid saiakesed-koogikesed ise enda eest rääkima.
Ma ei oska muidugi teeninduse ja ärikese sisustuse osas kaasa rääkida - minu tänane saak saabus especially kulleriga;) Kuid mõeldes asjaosalistele, on mu lootused kõrged. Ma usun, et see võiks olla üpris armsa interjööriga ja pilkupüüdev.
Ma ausõna! kavatsesin lihapirukatest paar pilti klõpsida, sest neis oli niiii palju liha sees, et ma unustasin end korraks koguni seda sisu lähemalt uurima. Paraku aga selleks järgmiseks korraks, mil mu mõte fotokale läks, olid pirukad lootusetult otsas. Kui ka kuue kuu pärast neis sama palju liha on, siis pole tõesti põhjust nuriseda:) Kohupiimakook oli muidugi iga rosinasõber unelm ja maru mahlane samuti. Mina, tõsi küll, pidin rosinad välja nokkima:)))))
P.S Nüüd jääb mind kummitama vaid üksainus unistus - pagariäri kõrvale ootaks ideaalis siiski ka väikest juuksurisalongi, seda mitmel põhjusel, kui te mõistate, millele ma vihjan:)
(Kella kahene Suure-Jaani buss on üle täpsustamata detail, seega ei soovita ma kellelgi siin leiduva info põhjal bussijaama minna. Vabandan ette ebamugavuste pärast!)
Eesti rahvusliku lennukompaniiga lennata on igatahes ja iga kell tore. Olgem ausad, hea tunne on nii minna kui ka tulla. Emakeelne teenindus ja sini-valged lennukid mõjuvad koduselt.
Soodushinnaga piletite arvu oleks tegelikult äärmiselt huvitav teada. Tõsiselt. Mõnikord on tunne, et mõne liini jaoks on suisa vale kasutada sõna "piiratud", sest neid praktiliselt ei olegi. Ja ma ei räägi siinkohal kampaania lõpuminutitel piletite otsimisest, vaid ikka üsna algushetkedest.
Mingisugune korralik tohuvabohu oli selle 24.veebruari EV sünnipäeva auks tehtud kampaaniaga. Esmalt laekus info selle kohta, milline vaimustav ja kena päev erakordselt hea hinnaga piletite ostmiseks on saabunud. Oli küll hea hind, olen nõus. Oma kenast varajasest pühadehommikust kulutasin hea mitu tundi, et seesamune hea hind ka bron.süsteemist välja võluda. No ei õnnestunud. Näis, nagu oleksin eilane ja ülepea esimest korda EA lehele sisse sadanud.
Õnneks, või täpemalt öeldes "õnneks", on neil kena tasuline infoliin olemas, mida infantiilsed piletiostjad kasutada saavad. Kuulad kenad muusikat ja mitmekeelseid instruktsioone ja võid telefoni otsas rippudes muidu kenasti tshillida. Kui sa lõpuks saavutad ebamaise kontakti veidi tujutu näitsikuga, kes kinnitab sulle lahkesti, et ilusad hinnad peaks kõik süsteemis näha olema, nende saamiseks ei pea sisestama ühtegi allahindluskoodi ega müstilist salasõna, hakkad sa juba kahtlema enda mõistuses. Seejärel püüab ta väita, et ehk lihtsalt ei ole sel kuupäeval enam sellise hinnaga võimalik piletit osta, mispeale sa ise veelgi lahkemalt kinnitad, et oled juba kahe kuu jagu erinevaid kuupäevi antud sihtkohta läbi kamminud.
Ja siis teatab ta ilmselgelt loomulikust intelligentsist tulenevalt, et see sihtkoht ei kuulugi antud kampaania alla....
Ja kuigi sa oled enda arvates lugenud läbi kõik kribukirjad, lähenenud kampaaniapakkumisele meililt ja fb-st ja kodulehelt ja jumal teab kustkohast veel, ei oska sa loomulikult enam mõmmigi öelda ning annad alla.
Aga miks ma sellest alles nüüd räägin? Leides täna taas ühe kampaania (kus loomulikult 94€ asemel ilutseb juba al 220€ per face!), siis sattusin kogemata fb-s taas selle eelmise kampaania teema juurde, ja mis ma näen? Nizza, samuti Veneetsia, millele ma samuti jõudsin silma heita, on siiski olnud nimekirjas. Ei ole küll täpselt aru saada, kas need olid seal algusest peale või lisati neile poolest päevast lihtsalt sooduspileteid juurde, sest sellekohane, veidi umbmäärane, informatsioon on üles pandud fb-s kell 16:10.
Nii et taas kord tegemist veidi läbimõtlemata või siis eksitava kampaaniaga, kahjuks :( Seda viimast mainides pean siis silmas paljukirutud cherry-kampaaniat.
/Tänase kohta ei kavatse midagi paha öelda, sest ei ole ju ka põhjust - nagu arvata oligi, ei läinud ma enam ilusate reklaamlausete õnge:)/
Väärtuslikud hetked TÜ Kliinikumi koridorides veedetud. See koht ei ole endiselt minetanud oma sarmi minu jaoks ning sinna võiks iga kell tagasi minna - rõõmuga. Lisaks kohalikele pärismaalastele ja mõningatele omal ajal siia vägivaldselt sissetunginutele on tekkinud viimastel aegadel aga nähtavasti ka kolmas kontingent, keda maja peal kohata - nimelt tundub, et näiteks täna oli kohale sõidutatud bussitäis Pekkasid ja Jarisid ja teisi taolisi tegelasi, kes kõik kenasti rivis Eesti meditsiinisüsteemiga tutvust tegid. Olid nad nüüd uroloogi või veresoontekirurgi juurde, tont seda teab, ja ega ei huvita ka, ausalt öeldes.
Võib-olla see ongi varsti meie tulevik. Et soomlased tulevad siia ja meie omakorda läheme kuhugi Bulgaariasse või Ukrainasse oma luid-konte lappima...
Igatahes homsest algab minu kurikuulus testperiood selles osas, mis puudutab toidu manustamist. Pakun välja, et kärsatan läbi nii mõnegi blenderi ja saumikseri. Taas kord:D Ja minu jaoks ei ole lohutus, et süüa võib ikkagi kõike, sest olgem nüüd ausad, kui ma ka ühe kena poolverise fileetüki pudruks lasen, siis midagi nauditavat sellest vaevalt et enam järele jääb:). Või pelmeenidest. Või shnitslist. Või ahjukanast.Või röstitud krevetisaiadest.
P.S Ma arvan, et see on puhtalt reklaamimaffia kättemaks, sest just nimelt kahe hiljutise telereklaami osas olen olnud (põhjendatult!) kriitiline ning nüüd maksab see end valusalt kätte:DDD
Iga kord saarelt tulles tajun aina teravamalt linnas toimunud muutusi. See hirmutab. Kuigi mõni kuu siin olles, harjun ja ei pane enam tähelegi. 90ndatel õhkasime Helsingi ja Stockholmi poole ja nüüd oleme sajaga samas suunas arenemas. Enam me vist seda kõike ei ihaleks? Aga see on jälle see sama jutt, mida ma olen mustmiljon korda rääkinud, et me saame elus kõik, mida küsime... ainult et mõnikord me küsime valesti ja ajafaktoriga on samuti võrdlemisi keeruline arvestada. Igatahes on Tallinn aina värvilisem ja võõrkeelsem ja see on päris karm vaatepilt.
Aga Aafrikat me ei muuda, Aafrika muudab ikka meid endid. Aafrika-raamat selle elav tõestus. Lühidalt on see maailmaparandajast autori Ugandaga rahu tegemise raamat, osalt ka oma minevikuga. Kahjuks on esimese osa lugemisest liiga kaua aega möödas,et täpemalt mäletaks, aga mul on tunne, et see esimene raamat oli ehk enam kantud vaimustusest, mis lõpuks kolinaga kokku kukkus. Võin eksida muidugi. Nüüd siis aga uus katse - valimisvaatlejana. Päris hea ülevaade vaatlejaks olemise protsessist, karm ka, seda küll. Järjekordne näide sellest, milline aja- ja raharaisk see on. Kui palju kõlavaid sõnu selle tagajärjel sünnib... ja kui vähe neis sõnades siiski on sisu. Täiesti omaette maailm.
Poliitilisest olukorrast märksa enam köitis mind autori varajane rasedus, mida Ugandas olles kiivalt varjas. Ja kuna meil Eestis, vähemalt hetkeseisuga, teist nii meisterlikku naiseks olemisest kirjutajat ei leidu, siis ma siiralt loodan, et see teemaliin leiab kord kajastamist mõnes järgmises romaanis.
Jälle minu meelevaldne lähenemine lugemise väljakutse ühele punktile :) Loomulikult ei ole see otseselt ja tervenisti muistend vms, kuid teatav muinasjutulisus ühes rohkete viidetega erinevatele müütidele ja uskumistele, on siin tugevalt esindatud. Alustades juba pealkirjast, eks ole, ja jätkates sisse põimitud needuste, pikkade juuustega, imetabase käima peale saamise, kärbseneeduse, nälja-aastate, maalihete ja millega iganes.
Eile ma jälle ei kirjutanud ridagi käsikirja. Hiiumaal olles tundub patt nelja seina vahel arvutis passida (keramajas ja neli seina - hahaaa!) ja Tallinnas on jällegi liiga palju ahvatlusi igal sammul. Näiteks ei olnud mul ka eile plaanis teatrisse minna (reedel ka ei olnud ju :)) ja üleüldse ei kavatsenud ma Viiuldajat vaatama minna. Aga kui ma nägin näoraamatus, et Eesti vingeim bussijuht, kes ühtlasi on ka mu täditütar, on seda siin päevasel etendusel vaatama, siis ma läksin naljaviluks ikka Estonia kodulehele kondama. Ma muidugi ei arvanud, et see kuhugi välja viib, sest olin kindel, et pileteid nagunii ei ole. Tegelikult, ega ma ei saagi päriselt aru, miks inimesed pool aastat ette pileteid kokku osta rabavad. Elus on piisavalt palju ahistavaid tähtaegu, mille järgi peab joonduma - töö ja arstid ja ametiasutused jms -, et miks neid endale vabatahtlikult veel juurde tekitada? Igatahes sain ma piletid kuuendasse ritta, nii et isegi kehvadest istekohtadest ei olnud juttu.
Kuna seda Viiuldajat on vist juba enamus näinud (teist suve vist kavas?), siis ma faktilist infot siia kopeerima ei hakka. Vaid paar mõtet, mis tekkisid.
Mulle tõepoolest meeldisid tantsuseaded, sest kõik see klišeelik, mida me esmatasandil juudi ja vene tantsutraditsioonidest teame, see sinna oskuslikult ka põimitud oli. Ja koor, mida rohkem koori, seda nauditavam ja võimsam on tulemus, eriti kui mõni solistidest väheke nõrgem juhtub olema. Positiivse üllatuse, kuigi ilmselt küll oodatult, pakkusid Malmsten ja Sallo. No Malmsten lihtsalt on koomuskimees. Olemata küll näinud Krjukovit konkreetselt selles rollis, tabasin end korduvalt mõttelt, et ega nad ikka üsna sarnast rada teatriteel käivad. Võivad ju mõne tõsisepoolse rollitäitmise teha, aga komejandis on nad ekstraklassi mehed.
Sallo fenomeni peale mõtlesin ka. Kuidas ta tuleb lavale... ja paneb lava elama, silmad säramas peas, krutskeid täis, olgu selleks siis armastaja- või naljahamba roll.
Tõsi, lavastus on üldse kergemas võtmes. Juutide väljaajamine ja kodukülast lahkumine leiavad üsna napi kajastuse, aga noh, suvelavastus, küllap arusaadav siis.
Lõpp oli aga täiesti arusaamatu. See oli temaatiliselt ja lavastuslikult halvasti lahendatud. Huvi pärast guugeldasin ja avastasin, et ma pole ainus, kel selline segane mulje jäi.
Ma sain päris korraliku teatrielamuse, selle haruldase elamuse pärast me ju teatris ja kinos käimegi, kuigi üha sagedamini tulemusteta. Seekord läks õnneks, kohe vägagi.
Esmalt, müts maha Toikka ees, kes Heinsaare tekstidest, mis teadupärast just kergemate killast ei ole, suutis nii hea terviku kokku panna. Arusaadava, ent samas mitmekihilise, publiku jaoks igati söödavaks pakendatuna. Teiseks, muusika, mis tõepoolest kõlas kokku. Elav muusika etenduses on nagunii väärtus omaette, kuid veel nii vingete džässmuusikute esituses... Kuigi ansambel oli lükatud ühte lavanurka, siis olin pidevalt dilemma ees, kas jälgida pillimehi või näitlejad. Ja muidugi omas elemendis Saatpalu! Väga orgaanilised üleminekud soleerimisest jutustajarolli ja vastupidi. Aga no üks ametlik asjaajaja unenägude territooriumil peakski nii sujuvalt muidugi toimetama :)
Ja siis see Kärstna... :) Ühe tõsiselt tööka maaküla sügav olemus alasti publiku ette toodud. Kärstna korvipunujate küla olin siinkohal eheda eestimaalase musternäidis, keda aeg-ajalt tulevad kollitama esoteerikud ja muidu veidrad tegelased. Ajavad naistel pead sassi, meestest saavad nad harvemini jagu, keeravad hulga jamasid kokku... kuni nad tuleb järgmisesse külla minema kupatada. Peaasi et ise saaks lahti ja meie küla jälle endine oleks, las järgmine küla vaatab ise, kuidas hakkama saab. Kärstnast Suisleppa ja Vastemõisa ja Tohvrile ja Kõppu ja nii aina edasi.
Midagi need usinad töömesilastest korvipunujad siiski vist ka õppisid. Et kui selle päeva kõik hea ja halb on tehtud, siis võib ka niisama olla, mitte midagi teha. Iseenesest ilus kuldne kesktee - ei pea elama ainult tööikkes rabades ega ka totralt naeratades ja taevasse vahtides...
Mart Müürisepp, Lauli Otsar (Kuressaare linnateater), Lauri Saatpalu (külalisena), Taavi Tõnisson, Laura Nõlvak, Liivika Hanstin, Anti Kobin, Mihkel Vendel, Getter Meresmaa või Ester Kuntu (külalisena).
Nõukaaeg tuli meelde, raamatud rabati nii varakult ära, et kümmekond minutit enne algust kohale jõudes ei olnudki enam midagi võtta.Tõsi, oli uus saba tekkinud, see autogrammi oma. Pakun välja, et see on nüüd see raamat, mida kõik raamatukogud võtavad maksimaalse koguse sisse... ja siis paari kuu pärast tellivad veel mõned eksemplarid juurde, sest see viskab raudselt mitmekümnesed järjekorrad.
Õnneks on mul tagataskust võtta "Kes kardab Aafrikat" 2. osa. Anna-Maria Penu on justkui omamoodi kvaliteedimärk, julgen kinnisilmi riiulist võtta :)
"Purpur paradiisioru veerul: ehk päevik eestlase elust Küprose õigeusukloostris" Isa Sakarias Leppik
Üks ootamatult hea leid, kusjuures juba mitu aastat tagasi ilmunud ja hetkel ei suuda ma meenutada, kuidas nüüd äkki siis selleni jõudsin. Sellised üllatused raamaturiiulis mulle meeldivad.
Sakarias Leppik veetis 2004. aastal kuu aega Küprosel Kykkose kloostris ja see siin on kõigi kirjade järgi päevik sellest ajast. Etteruttavalt olgu öeldud, et see ei ole selline klassikaliselt kuiv päevaraamat, vaid äärmiselt lihtsate ja muhedate pildikeste kaudu edasi antud ülevaade seal oldud ajast. See ei ole suurustlev, eputav või liigselt targutav. Tekst on väga napp, samas aga rikas. Lugejana mõistad, et ta ei püüa sulle edasi anda üüratut ülevaadet usu- ja kloostrielust, Küprose ajaloost, loodusest, kulinaariast, ent kuidagi põgusate märkustega siin ja seal, möödaminnes õhku visatud infokildude kaudu teeb ta seda ometi.
Raamatut sulgedes adud, et oled midagi uut teada saanud, vanu tarkusi kinnistanud ja saanud lisaks veel midagi. See midagi on segu rõõmust ja rahust. Erilise sümpaatiaga on autor kirjeldanud muidugi kohalikku kööki ja loodust. Väikestest asjadest algavadki suured ju, või mis.
Selline lihtne ja südamlik lugemine, mida tahaks päris mitmele oma blogilugejale soovitada, kuid mulle tundub, et nad nopivad selle lugemissoovituse siit nii ehk naa üles :)
Mahajäetud paikadesse suhtutakse mu meelest kirega, või ma tahan sedasi vähemalt uskuda. Sellised kohad ja hooned kas meelitavad ligi ja panevad vaimustunult kaasa mõtlema. Või siis jätavad kirglikult külmaks. Minu jaoks on need lapsest saadik ligitõmbavad olnud ja oma koduküla piires sai need ka risti-põiki läbi kammitud. Lapsena tundus see kõik müstiline, põnev, nagu poolelijäänud teatrietendus ja sina võid jalutada laval ringi, uurida dekoratsioone, piiluda kulisside taha. Kurbust ma ei mäleta.
Kurbus tuli hiljem... Iga koht, iga maja - see ei ole pelgalt pilt või lugu, see on AJAlugu. Ajalugu võiks olla järjepidev, ent sellistes paikades on see katkenud. Inimesed on viimase hetkeni seda paika armastanud, omaks pidanud, võib-olla ka vihanud ja maapõhja neednud, ent see on ikkagi olnud osa kellegi isiklikust ajaloost, elust, lapsepõlvest, õnnelikest või õnnetutest aastatest, pere- või tööelust - sõnaga, inimesest endast. Ja siis äkki on see kõik jäänud. Võib-olla jäänud äkitselt ja üle öö. Võib-olla hääbunud tasapisi. Ei tea ju, kuigi tahaks teada. Mõnes on veel jäänused potitaimest, teisal soolavakas soola põhjas, kuskil koltunud ajaleht. Oli elu ja ühtäkki enam ei ole.
Seda enam tahtsin seda raamatut sirvida. Pigem on see pildiraamat, kuigi olemas ka võrdlemisi korralikud vahetekstid/sissejuhatused gruppidesse jaotatud pildimaterjalile. Samuti lühidad, kuid informatiivsed pildiallkirjad. Siin on mõisaid ja kirikuid ja tuletorne ja taluhäärbereid, kolhoosiaegseid hooned, raudteesildu ja tööstushooneid, militaarobjekte jpm. Pildid on must-valged, mis stiililiselt ilmselt õige valik, ent mõeldes, et sellest enamus on kaduvikuteel, oleksin eelistanud värvipilte. Mälupildid kipuvad sageli niigi ajas tuhmuma, võinuks siis füüsilisel kujulgi värvid olla :) Aga ikkagi, kiiduväärt töö!
Mina tean, milline on minu maailm, sinu maailmast ma suurt ei tea. Aga põnev oleks lugeda-kuulda küll. Tiit Pruuli maailmast saavad õige pea kõik huvilised osa. Ma olen sellest hetkest alates, mil kuulsin, kuidas Petrone Print Minu-sarja 100. raamatut tähistada kavatseb, juba õige elevil olnud. Aga juba sel neljapäeval, 24.08 kell 17:30 Solarise Apollos ongi esikas! Jõekalda ja Margna seda veavad, muusikat kuuleb ka, Tõunilt ja Helena Pruulilt.
Tiit Pruuli kirjutab: "Ma tahan kõike. Hinnaalanduseta, odava väljamüügita. Tahan nautida seda, kuis viin oma reisirühma läbi kõrbe nagu Mooses, ja tahan istuda üksi suurlinna pohmellises hommikuhämus. Tahan nutta väikeses külakirikus ja naerda neegrinaise suures süles, tahan rääkida Kierkegaardiga vaikusest ja hüpata Jay-Z kontserdil röökivas rahvamassis. Tahan olla ilmamaa serval – põhja- ja lõunapoolusel, lennata Padmasambhavana Himaalaja kohal, sõita rongiga läbi Venemaa, juua šampanjat presidentidega. Tahan vaadata maailma süütalapse silmadega, enne kui Damaskuse teras rebib mu patust keret. Tahan surra ja uuesti sündida. Ja armastada, armastada, armastada. Lõputult. Nendest tahtmistest on sündinud see raamat ja inspireeritud mu reisid. Lähen jälle, kuigi tean, et on hea, kui saan kübemegi sellest, mida igatsen."
Nii et, kui ma praamipileti raha kokku saan ja saare pealt maha õnnestub saada, siis kavatsen kohal olla. Tegelikult on juba ülim aeg linna põgeneda, sest noh... on august ja ämblikuid on sada korda rohkem kui muidu. Iga viimne kui kord duši alla minnes raputan ma eelnevalt rätikud, mida kasutada kavatsen, kõvasti läbi, aga selle ajaga, mis ma pesen ja need siis kätte võtan, on pikakoivalised need juba vallutanud. Ma tean, et nädal-paar veel, ja nad ronivad juba öösiti mu juustes kah.
Saaremaal olen ma harjunud käima talveti. Suvel käisin ma siin viimati... umbes siis, kui ma siin abiellusin. Ja ega midagi ei ole muutunud - Kuressaare on ikka tõsiselt pulmapealinn (kui selline tiitel on üldse välja mõeldud). Aina üks tuututamine käib ja pulmaautod ja hobukaarikud tahavad pikali sõita, ei saa rahulikult ninagi uksest välja pista. Ja nagu kiuste, sattusin ma just nüüd ja siin "Midagi on valesti" lugema. Juhuseid ei ole olemas, seda ma ütlen :)
Ja nagu sellestki veel vähe oleks, võtsin ma öömaja Meedla Koja juurde. Mis tähendab, et tagantpoolt sain ma osa mitmest pulma ettevalmistusest - lilleautod, catering, ärevil pruutneitsid, teenindajate suitsupausid ("kui ma kell 7 lõpetan, pole mõtet hakata koju sõitmagi - kell 11 pean ju tagasi juba olema", "ma olen nii läbi, Red Bulli ja espresso peal pean ainult vastu", "kell 18 pead kindlasti toiduga jõudma, nad alustavad kohe sooja toiduga" jne, jne). Kui ma aga läksin peatänava äärde sööma, siis sain ma loomulikult osa majaesisel toimuvast, ehk fotograafide närvilised ootamised, pulmakülaliste kogunemised, avatud akendest kostuvad isamehe labased hüüded jms. Nii et, täismäng.
Hommikul Arensburgi sööma minnes, olid muidugi pooled külalised seal ees ja kogu eelnev öö hekseldati veel läbi.
Positiivselt vaimustusin ma seekord aga Kuressaare kuursaalist ehk Ku-Kuust. Hea köögitiim hoiab koha värskena. Ruumi ja potentsiaali ju on, miks siis mitte seda ära kasutada. Lisaks oli meil sihikule võetud Kitarrilaagri raames toimunud kontsert, kus möllasid Eplik-Agan-Maaker.
Ja mõni kohvik meelitab ligi ämblikuid. Ühel hommikul hommikust süües pidin ma kogu aeg üle õla jälgima, et mida ta seal kardinates toimetab, ära ka ei kavatsenud ta minna. Teine päev õhtul läbi lipates sattus televiisor kuidagi keset vaatevälja, ja kohe eriti karvase ämblikuga. Ma püüdsin mitte vaadata, aga nagu te isegi võite aimata, siis sellises olukorras pilk kohe vägisi kisub sinnapoole :)
P.S. Poes käies nägin ma aga üht kohalikku blogijat, väga veider. Sa tuled üle mitme kuu saarele, sa tead siit ainult üht blogijat ja... siis jalutab ta sulle lastega suvaliselt keset poodi vastu.
Ah, see oli hea, ma ütlen! Üle pika aja ma nautisin, sest see oli nii kümnesse tabav. Napp ja õige. Kuigi ma hoiatan kohe, et see ei pruugi kõigile sobida. Seda ei ole mõtet lugeda verinoortel, puruvanadel, äsja abieluranda jõudnutel jms tegelastel. Siis võib see tunduda nõme ja ebausutav ja te võite selle kergesti saastaks tituleerida.
Loe seda pigem siis, kui sa hakkad lahutama. Noh, ma võin kohe etteruttavalt ära öelda, et siis sa seda muidugi ei loe :) Kuigi, kui sa suudaksid, siis võiksid küll, see ei aita sind kuidagi, aga... leevendab. Kui sa oled juba ära lahutanud, siis on see küll igati paslik lektüür. Sa mõistad, et sa polegi ainus. Sa mõistad, et sa ei sure. Sa mõistad, et elu võib siiski edasi minna. Sa mõistad, et asjad lihtsalt juhtuvad. Sa mõistad, et see on üks kuratlikult hea õppetund. Ja kui vaene sa selleta oleksid.
Ma saan Haagi motiividest 101% aru kusjuures. Ta ei kirjuta ju midagi originaalset, kuigi teeb seda võrdlemisi hästi, kuid ta tundis ise samas olukorras olles puudust sellisest lugemisest. Ja kirjutas valmis, natuke siis isiklikule kogemusele toetudes. Või ka rohkem, ei tea nii täpselt.
Kui teid see suhte pool ei köida, siis tegelikult leiab tegevus aset tundrus, üksildases matkamajakeses. Looduse ja iseendaga kooskõlas olemine on samavõrd olulised märksõnad siin.
Muide, räägitakse, et Martina Haag on otsapidi Eesti päritolu. Mitte et sel antud loos suurt rolli oleks, lihtsalt väike kõrvalepõige.
Leidsin ühe aegu tagasi loetud raamatu, mis veel siia lisamata (nii juhtub, kui raamatut ei ole lisatud goodreads.com keskkonda, olen seda sindrinahka viimasel ajal oma arvestustes usaldama hakanud). Kirjutamata on siin sellest raamatust vist ka seetõttu muidugi, et ega ma oska suurt midagi öeldagi.
Mõte ise - kirjutada raamat ühest õige pea 100-aastaseks saavast tütarlapsest, tänaseks on see verstapost ka juba kukkunud - kahtlemata kiiduväärt. Saja-aastastega meil just priisata pole, saati siis veel vaheda mõistuse ja krapsaka olemisega saja-aastastega. Mina pooldan säherduste elulugude raamatusse raiumist kahel käel, öeldagu mida tahes nende elulugude kvantiteedi kohta. Kusjuures selliste tundmatute, ent muidu ägedate inimeste lood on sageli oluliselt etemad neist, mille puhul vaid nimele kannatab rõhuda.
Aga need mesilase-Siimu vahetekstid ei passinud mulle teps mitte. Need olid täitsa pervod, ma ütlen. Ja liiga palju oli neid ka. Saate aru, saja-aastane peategelane on sedavõrd rikas ja võimas tüpaaž, et sinna lihtsalt mingit jaburust pole vaja jõuga juurde suruda. Või liigset sõnavahtu, ka seda oleks karmi toimetajakäega võinud maha kraapida. Aga ma saan aru, et see raamat on selline perebisnes, seega olid kõik kõigi vastu maru leebed. Või lihtsalt liiga sarnase maitsega :) Mulle lihtsalt need joujoutamised ja muu säärane sõnamulin ei istunud. Me tegime kodus suisa omamoodi mängu vahepeal, et algab üks uus peatükk, uus lugu, kui loed peatüki lõpuni, saad aru küll, mis selle konkreetse loo uba oli. Aga selle päris sisu peale kulutati ikka jube limiteeritud hulk asjalikku juttu, põhiliselt oli ikka tühja loba. Nii et see väheke segas jah.
Selle mula asemele oleks võinud panna mitu muud head asja. Näituseks meeldis mulle väga see lugu, kuidas autor vahepeal pajatas üldse enda jõudmisest Liidiani, sest pole ta ju ei päris- ega muiduhiidlane. Aga oleks võinud veel ka muud kohalikku koloriiti panna Liidiast ja kohalikust eluolust rääkima. Oleks kõvasti juurde andnud.
Aga kui Siimu lõigud vahele jätta, siis ikkagi tore lugemine. Liidia ise tundub ka tore, linnulennult peaks ta siit kiviga visata olema, mööda teed muidugi tiba kaugemal, peakski vaatama minema.
Käisin kohas, kus jutud ikka tavaliselt liiguvad. Statistika olevat hetkeseisuga siis selline, et üks rahulolev lugeja, kõik teised pidavat nurisema. Üldine arvamus sama - Siimu osa heakskiitu ei pälvi ja Liidiat vähe ja moonutatult.
See on nüüd ehe näide praeguse aja moodsast romaanist. Romaanist, mille puhul ei saa sa iial kindel olla, mis nimelt oli looja motiiv - kas parodeerida kaasaaega või lihtlabaselt lollitada lugejat. Lugejana kõikusin ma lõpuni õhkõrnal piiril, mis seisukoht võtta või kuis suhtuda seesugusesse üllitisse. Oli hetki, mil see näis mulle geniaalse illsutratsioonina tänasest edu- ja seksikultusest, samas hinge- ja sisutühjusest, eludest, mis upuvad omaenese toodetud kõntsa sisse. Ja siis see tunne, et tegelikult autor vaid kõigest katsetab rõveduse ja groteski piire. Sest see läks vahepeal ikka päris haigeks kätte.
Igatahes väga erinev "Äärelinna Buddhast". Esimese hooga tahaksin öelda, et Buddha oli vaimukam ja teravam, teisalt kui too raamat oleks surutud sama vähestele lehekülgedele, küllap siis oleks tekkinud sama üldmulje.
Ja võib-olla see eaka ja pooleldi halvatud filmimees Waldo kujutamine viitab hoopis ühele tulevikuprobleemile, ma mõtlen siin. Kuigi seniilsus ja paranoilie armukadedus eksisteerivad ammu, mõned muudki diagnoosid on meile tuttavad, siis kas ei või juhtuda, et tänane põlvkond, kelle jaoks reaalsus ja irreaalsus aina sagedamini kohad vahetavad, on mõnekümne aasta pärast samasugused Waldo-sugused tüübid...?
Lugesin kuskilt (Urmas Vadi?) võrdlus Savisaarega... ja enam ei saa seda peast. Liiga hea. Võimalik, et ka liiga tabav.
P.S. Minu Lugemise väljakutse 2017 seison üsna nutune :) Esiteks olen ma avastanud, et ma olen omal moel anarhist, kes ei suuda end sunniviisilisele lektüürivalikule allutada ja seepärast loen mina ikka lähtuvalt oma metoodikast edasi ja püüan siis loetud kraami mõne punkti alla liigitada. Nagu arvata võib, on esimene ots väga lihtne, ent lõpupoole on selge, et osade punktidega jään ma ilmselgelt hätta. Mind muidugi ei üllata, et ma ei saa hakkama õudukate, ulme, ja paari ebasümpaatse sarjaga, ka Rowlinguga mitte :) Aga noh, aasta lõpuni on veel veidi vist aega jäänud...
Igatahes, mis ma öelda tahtsin... "Eimiski", ma kahtlustan, ei kuulu koos saba ja sarvedega erootilise raamatu alla, kui üldse, siis ehk tinglikult pornograafilise alla. Samas ma pole eriti süvenenud, mida teised selle punkti all lugenud on.
Ajastu mõttes olen eelmise raamatuga samas punktis, aastas 1922, kuid kõik muu on kardinaalselt erinev. Alustame sellest, et Ransome on tegelikult vist rohkem tuntud lastekirjanikuna, kelle raamatute seltsis mõned põlved tagasi inglased üles kasvasid. Kuigi see antud kontekstis ei puutu asjasse. Perekondlike susserdamiste tõttu pani ta 1913.a. Venemaale ajama, seal hullutas Trotski sekretär ta ära, aga kuna ta viimasega ausa mehena kodumaale naasta ei saanud, siis sattusid nad kahekesi Baltikumi.
Mere- ja rännuhulluna asub ta teostama unistust oma jahist, mis rasvaste jamade läbi 1922. aasta hooaja lõpuks ka valmis. Sellised mehed on alati kole kärsitud ju ja seepärast on enne suure talve tulekut tal ilmtingimata tarvis ka esimene sõit ära teha. Ja nii see omamoodi mereline reisikiri valmis saigi: Riia-Ruhnu-Muhu-Paldiski-Tallinn-Helsingi ja tagasi. Brittidel oli seda võimalik juba järgmisel aastal lugeda, meieni jõudis veidi hiljem. Naesterahvas, keda ta okkalisi teid mööda seaduslikku staatusesse üritas upitada, oli sel retkel Kokana jahil kaasas.
Laevandusalased terminid jäägu fanaatikutele, aga sadamas kohatud kohalikud ja tabavad olustikukirjeldused on küll mõnusalt muhedad ja vahvad. Need pildid Tallinna turult Eesti ajalehe sisse pakitava liha ostmisest, mis siis verd ja trükimusta tilgub või piimajaht ühel teisel toredal saarel või kuidas Haapsalu elanikud suvitushooaja lõppedes üle öö võõrkeeled unustavad... humoorikas.
Ma olen nüüd mitmed-setmed päevad jälginud kogu seda jauramist pealkirjas nimetet söögikoha üle. Ma ju mõistan küll, et see kulutulena leviv sisisemine läks põhimõtteliselt lahti vaid ühest näoraamatus avaldatud kommentaarist. Täpsustagem, negatiivsest kommentaarist. Keegi sai oma kuulsusehetke ja kui see teeb ta õnnelikumaks inimeseks, siis palju õnne talle. Lisaks on muidugi inimesel õigus oma arvamusele ja selle avaldamisele niisamuti.
Komejandiks läks lugu aga sealtmaalt, kus sellele samale mõnerealisele sapipritsimisele hakkasid enneolematuid "uudislugusid" üles ehitama üha uued ja uued meediaväljaanded. Kahtlustan, et enamus artiklitreialitest ise sinna restosse jõudnud ei ole, ent hästi mõnus ja lahe on ju takka kaagutada, et on jah nõme see Evelin ja midagi teha ei viitsi, ainult oma nime peale mängib, ja toidud on kallid ja nõud on papist või plastist (leppige juba kokku, kummast materjalist siis) jne.
Aga ma käisin seal ka, millalgi juuli keskpaigas. Sain vägeva elamuse ja korra isegi mõtlesin, et võiks ju sellest kirjutada, aga siis tundus, et mis ma ikka, et kõik ju juba käinud ja kiitnud ja...
Veidi eeltööd tehes oli mul selge, et on oht, et Roog võib suvaliselt ja ootamatult ka suletud olla (seda on sotsiaalmeedias kurdetud korduvalt). Selle vastu aitab muide hirmus hästi, kui eelnevalt helistada või kirjutada (igasugused kontaktandmed on neil kõigiti avalikud ja hõlpsasti leitavad) ja nii saab eos välistada ebameeldivad üllatused.
Juba vastuvõtt ise oli südamlik ja soe, kuigi perenaisel oli tegelikult vaja kihku-kähku kaks kooki ahju visata, olid teisel koguni õuele vastu tulles alles koka kummikindadki käes, nii et tegelikult me segasime teda köögitöödes sajaga. Jah, kuskil ridade vahel oli muidugi aimata, et neil on kiire, tegemist palju, aga sellest hoolimata tuvustas, rääkis, selgitas, arutles, päris ja närvilisusest või ebasõbralikkusest rääkida küll ei saa.
Toitude valmimine võttis muidugi aega, seesuguse piiratud tööjõu ja koduse ettevõtmise puhul on see ka igati mõistetav. Lisaks oli seltskond harju keskmisest suurem ja eks me kõik ka üsna erinevaid roogi tellisime. Kahjuks ei pildistanud kõiki lauda toodud toite üles, mis enamasti viitab kahele võimalusele: kas olid kõhud nii tühjad või oli toit nii hea, et pildistamine kippus ununema.
Ega need kõige odavamad ei olnud jah, samas mitte ka üle mõistuse kallid ja hinnast ei saa ju kunagi ainsa tegurina rääkida, oleneb ka, mis sa selle raha eest vastu saad, kas pole. Meil jäid kõik üheksa inimest rahule, isegi väga. Maitsed olid tõepoolest puhtad ja head, toit silmaga hinnates väga värske. Saareelu puhul ei pruugi see alati nii muide olla. Ma ei ole kodust väljapool just kuigi sage võikude tellija (isegi ei meenu ühtegi korda :)), ent ma vaimustusin.
Ja mida see odavam hind annakski - veel suuremad rahvamassid, kelle kõhtude täitmiseks ja ohjamiseks peaks ettevõtmine end igakülgselt laiendama, mille tulemusel oleks üks isikupäratu ja suur toidukoht. See liiguks nende algsest ideest vist siiski liialt kaugele...
Esiotsa, kui ma sellest lugesin, ei suutnudki ma meenutada, kas oli pappi ja plasti. Ilmselt varjutas toidust saadud elamus selle sootuks. Hiljem pilte uurides selgus, et jah, äkisega leivad olid vist tõepoolest papptaldrikuil, samas kui grillil tehtud lõhe oli plangul (issand, kui õudne ju!) ja need võikud oli jõupaberit meenutavatesse paberitesse vahvalt mähitud.
Piltidelt näen, et teistel olid joogid ühekordsetes topsides, šampanja tellijatel valati jook aga klaasidesse, mida mina vist esimest korda nägin. See ei olnud harjumuspäraselt tuttav jalaga pokaal, vaid madal neljakandiline (klaasist või sellega väga sarnasest materjalist) kaanega jooginõu. Oijah, kaas oli plastmassist ja ka selle peale võiks nina vingu tõmmata. Teisalt kusagil pärapõrgus, võsa ja kõrkjate vahel nautida jooki, mille puhul on koguni sellele mõeldud, et liiga palju sääski või muid toredaid tegelasi su joogi sisse ei upuks, on ju armas...
No ilmselt Tallinna kesklinnas restorani minnes tahaks jah daamidele ja härradele kummalegi vähemalt kaht WC-kabiini, marmorit ja eluslilli ja sooja voolavat vett ja mida kõike veel. Samas, kuidagi sa ju oskad inimesena hinnata taustsüsteemi ja asukohta ja olusid ja tead, kus ja mida nõuda/eeldada. Suvised vabaõhuüritused ja toidukohad on meil juba üsna levinud ja seega ei tohiks üllatusena tulla, et alati ei ole kõike ja kohe ja meile harjumuspäraselt saada. Mõtlen õudusega, mitu inimest on siiani hingelises traumas meie eelmise suve kontsertidest, mil külastajad pidid kasutama tõeliselt arhailist vanakooli kuivkäimlat... Või üle-eelmisel aastal kohvikutepäeval gurmeeõhtusöögil käima renditud sinises plastkempsus, ise olid veel tulnud udupeenele 6-käigulisele õhtusöögile valgete linadega kaetud laudade äärde...
Kui nüüd võib tekkida kahtlus, et pärast tellimuste võtmist oli pererahval meist üsna ükskõik, siis ka siin tuleb vinguviiulite lootusi petta. Toidu nautimise ajal olime võrdlemisi omapäi jäetud, mis on ka mõistetav, sest me polnud kaugeltki ainus laudkond seal hoovil, kuid lõpus saime maiuspala, mis pigem reegel kui erand seal majas nagu ma lugenud olen. Nimelt tutvustas Siim õige põhjalikult oma pilli ja tõmbas palumata paar lugugi.
Tegelikult peaks keegi ka lastekaitsega ühendust võtma, sest väiksemad lapsed lonkisid vanemate sabas niisama ringi, viimased olid tööga liialt hõivatud, et nendega tegeleda. Ja suuremad lapsed oli tööle pandud, pidid toite lauale kandma ja vist isegi mahla pressima, mu meelest on see ahistamine ja nii ei ole ikka ilus teha.
Mul on tegelikult siiralt ja päriselt hea meel, et on inimesi, kes viitsivad mõelda ja tegutseda. Kes astuvad mugavustsoonist välja ja toimetavad väljaspool suuremaid linnu. Kes püüavad kasutada võimalikult palju kohalikku toorainet. Kes püüavad elamust pakkuda. Sest just seda see oli. Roog ei ole kindlasti see koht, kuhu me igal nädalal lõunatama läheks, see pole selliseks kohaks mõeldudki. Kui tahta süüa kiiresti ja odavalt, on teised kohad. Kui tahta spetsiaalselt söögikohaks ehitatud ja kõiki vajalikke vahendeid ja võimalusi pakkuvat kohta, siis selleks on teised toitlustusasutused. Kui soovida einestada päris nõudelt, siis see on võimalik vist küll enamikes restoranides, nii et valikuvõimalust peaks igati leiduma. Ma kahtlustan, et õhtusöögilauas neil siiski on päris nõud, päevane grilliterrass ongi loodud ja mõeldud lihtsama võimalusena.
Uskumatult tõetruu raamat. Ja valus ka. Ise poleks taibanudki ehk lugeda võtta, aga raamatukogutüdrukud pistsid pihku.
Sadakond aastat on mööda läinud ja kohati tundub, et on sama seis. Vaatad neid noori, kellel oleks kõik justkui olemas, aga kes siiski mässavad, pigem nagu mässu enda pärast. Neile on loodud elu alustamiseks tugev vundament, kust edasi minna, kuid selle asemel kukuvad nad jalgealust lammutama, uskudes, et ehitavad nullist üles paremini toimiva ühiskonna. 1920ndate alguse noored soomlased niisamuti. Nad jätsid maha juured, sidemed, toimiva argipäeva, selleks et üks vaesusest ja tühjadest lootustest läbi imbunud linn nad enesesse neelaks.
"Me läksime sellepärast, et mu mees oli tulipea ja uhke, ja ei tahtnud manguda tööd neilt, kes ukse punase ees kinni lõid; me läksime hea usu peale, lootes, et on olemas maa, kus tööinimene võib vabalt elada. Me läksime sellepärast, et olime nii palju raamatuid lugenud. Ja ka armastuse pärast. Mina oleksin läinud koos oma mehega kasvõi maakoore alla või meresügavustesse.
Meil olid seljakotis valed asjad: paremad rõivad, tükk seepi, õppematerjal teemal naine ja sotsialism, pliiats ja vihikud — nendega me mõtlesime ehitada tulevikku. Tööriistad oleksid rohkem ära kulunud. Oleks pidanud tooma raudteerööpaid, villa, paberit, vaktsineerimisnõelu, käsikäru ja trükimasina. Seljataha jäi see, mida nad nimetasid kodumaaks, see, mis keeras meile selja juba enne, kui meie temale selja keerasime.
Seljataha jäid emakeel ja meie vanad nimed — kui kohtusime vastuvõtjatega siinpool, siis ei olnud enam tähtis, kuidas meid oli varem kutsutud. Siin olime Klara ja Ilja. Perekonnanime ei taibanud me vahetada."
Rääkides Lugemise väljakutse kategooriast, siis ega ma pead anda julge, et tegevus valdavalt sügisel või talvel toimus, ent osaliselt vist siiski. Ja no muidugi kogu see süngus, hallus, masendus, mis Petrogradist vastu vaatas, ehk küll peaasjalikult illusioonide purunemisest tingituna, aga mine sa tea...
Soonlepa karjamõisa selle suve vaieldamatu pärl oli XII Hiiumaa Homecoming Festival, mille üheks toimumiskohaks esmakordselt siinne maanurk oli. Tallinna TV väike ülesvõte jääb kenaks mälestuseks...
Kui ma olen pikalt maemaailmast ära olnud, on mul naastes alati kange tahtmine hõigata, et ma olen back in da house. Kohutavalt vastik kiusatus, sest ma ei tahaks seda koledat inglist üldse propageerida. Aga see selleks. Soonlepa hooaeg on siiski läbi (selleks korraks) ja aeg järgmised võetud ülesanded täita, ehk et kirjutada, kirjutada ja veel kord kirjutada ja "Minu Hiiumaa" tekstid kokku saada. Sujuvamaks üleminekuks on ilmselt mõistlik vahepeal siinset keskkonda kasutada.
Minu tavaellu tagasi pöördumine sattus planeeritult Kärdla kohvikutepäevadele. Või on need nüüd ümber nimetatud Hiiumaa kohvikutepäevaks. Sel korral me ise kohvikuna ei osalenud (taevas tänatud, see oli ainuõige otsus) ja kuna selleks ajaks on rahvas tavaliselt kultuurist nii läbi imbunud ja tüdinenud, siis oli paras aeg ka muu tegevus lõpetada. Seega olin ma tänavu täiesti harilik ja vaba nautleja.
Ainult et nautimisega läks keeruliseks. Siin on nüüdseks välja kujunenud kaks äärmust - see, mis Kärdlas toimub, on sedavõrd devalveerunud, et targem on seda vältida ja see, mis toimub üle saare enne ja pärast kohvikutepäeva, see on nii vinge, et sellest tuleb maksimum võtta ja absoluutne valmisolek saavutada.
Tegelikult seda Kärdlaga seotud pettumust mäletan ma ka eelmisest aastast. Sealsete kohvikute puhul on algne idee valdavalt kadunud. Kohvikud on püsti pandud sageli ühiskondlikele pindadele ja muutunud omamoodi... kolhoosiks. Koduaedu on üha vähem kaasatud. Eilegi (see on kohvikutepäevadel nö põhipäev ja just Kärdlale keskendunud) käisime neid hulga läbi, mõnest haarasime midagi kerget kaasa ja põgenesime. Mul on häbi seda tunnistada, aga tugevama lõuna võtsime hoopis Rannapaargus (mis oli üllatuslikult üsna täis). See viimane fakt juba näitab midagi, kahjuks, sest kunagi oli aeg, mil kohvikutepäeval oli probleemiks pigem, et ei jaksanud nii palju süüa kui oleks kõigist kohtadest soovinud. Ja kui kunagi oli probleemiks, et kohvikud panustasid magusale ja soolane pool oli vajaka, siis sedapuhku pidime magustoiduks üldse Lesta ja Lambasse minema. See on aga juba omaette lugu.
Aga! Ärgem unustagem, et jutt käis nüüd Kärdla ülepaisutatud kohtadest. Selle võrra, mis Kärdla alla on käinud, on suurema au sisse tõusnud jällegi eel- ja järelkohvikud. Need on (veel!) ikka koduhoovides või siis lihtsalt väga põnevates ja kõrvalistes kohtades. Täiesti erapoolikult kiidan ma muidugi Sarve sadama Lambakohvikut ja Suuremõisas kohvikut Kodulugu. Esimese puhul oli tegemist tänaseks äärmiselt unarusse jäänud imeilusa kohaga ja teine on üks imeline talu ühes veelgi imelisema aiaga. Kahju vaid, et just neil hetkil on talus suurem renoveerimine käsil, tegelikult oli see ka enne võrratu maja, püüdis alati poodi sõites pilku, nüüd aga viibiks kui ehitustandril. Seepärast ei taha sellelt hoovilt tehtud pildid just kõige apetiitsemad olla, ent loodetavasti nad kordavad oma kohvikuetteastet järgmisel aastal. Sarve sadamas hullutasid rahvast säinavorst ja lambakotlet ja valik koduseid leibu ühes eriliste määretega - aus kraam kõik. Koduloos oli ka palju head, aga tõmbenumbriks kujunes ikka vist autentne paella. Isegi liiga täis kõhuga, mis ei ole teadupärast just parim kokk, maitses imehästi.
Seega tundub mulle, et kui Hiiumaa kohvikutepäevad oma mainet päästa soovivad, tuleb midagi väga muuta või siis panustada üle saare hajutatud eel- ja järelkohvikutele. Ma ei tea, mida lõpuks ametlikud numbrid näitavad, aga visuaalselt tundus üsna uimane olevat. Ja nagu populaarsetes sotsiaalmeedia gruppides näha oli, siis jätkus seekord isegi vabu öömaju, mis paar aastat tagasi mõeldamatu oli.
|
OSCAR-2019
|
||
Selle nädala koolitööna oli vaja leida vähemalt kaks portreefotot ja üks -maal, mis mulle meeldivad ning neid siis sügavamalt analüüsida. Sellised asjad mulle meeldivad ja seega tuli leida pildid!
Portreemaal? Esimene, kes mulle seepeale silme ette joonistus, oli Vermeeri pärlkõrvarõngaga tüdruk, aga see pole väga minu ajastu ja maitse. Selles pildis on kuidagi liiga palju kirjeldamatut valu ja kannatust. Kuigi jah, Davidi vannis mõrvatud Marat oleks veel hullem. See oli mu teine mõttest läbi tormanud tegelane maalil. Hmm, kes armastas inimesi? Rubens? Mkmm, ka temast ei taha ma täna rääkida. Aga Renoir!? Tema tegelaste helgus on kusagil mu naha all. Mõttes jäi heliesema ka Edgar Degas. Ma pole ammu selliste asjadega tegelenud ja muigasin, et võimalik et mu maitse on aastatega muutunud, aga teadliku osa elust olen ma kunstiajaloos kõige enam ikkagi armastanud impressioniste ja pole võimalik, et nad mulle korraga enam nüüd ei meeldi. Romantism ja klassitsisim meeldivad mulle ka, aga seda mingitel muudel põhjustel, mitte inimeste pärast, vaid et nad sobisid tol ajal minu kasvamise tempoga. Kui aga rääkida inimesest, siis ikka läbi impressionistide, ma arvan. Mul on kusagil kastides isegi suur kollektsioon postkaarte nende maalidest ja maalide detailidest. Internet on ka üks igavesti tore koht selliste asjadega tutvumise jaoks.
Lappasin oma peas maale. Laikmaa Under libises naeratades silme eest läbi. Ootasin kannatamatult kojujõudmist, et mälestusi prantslastest värskendada. Neis oli nii palju värvi ja tundeid ja helgust. Kui ma nad kodus üles leidsin, siis oli see üks armas taaskohtumine. Selle ülesande mõttes kõnetasid mind kõige enam just Renoir inimesed. Otsevalgusega, helged, malbed ja säravad. Poseeritud, aga lihtsad ja loomulikud. No on kohe sellised armsad.
Fotode leidmine oli veel mahlasem kui maalide valimine. Mul oli peas juba mõte valmis, mida ma otsin. Mustvalgeid ja vanu!
Alustasin Hitchcockist. Kuna meil oli veidi kauem aega kui tavaliselt, siis võtsin mõnuga, vaatasin nädala jagu päevi igal õhtul jälle uusi mõtteid üle ja kaevasin ja otsisin ja kogusin kausta ja vahepeal hämmastusin guugli üle, mis lambist otsitud tegelase piltide sekka pistis kellegi, kellele ma endamisi mõtelnud olin või just Andreasele kontekstivabalt maininud olin. Näiteks vaatas mulle Picasso fotode vahelt korraga ühel pildil vastu James Dean, kellel temaga seost ei tohiks olla. Sean Connery pilte lapates kohtasin noort Clint Eastwoodi. Dali, Freud, Hemingway ja Degas olid läbisegi ägedate fotograafidega ja Alan Rickmani juurest läks otsetee Clooney ja Brosnani juurde, kes pole erinevalt Rickmanist üldse tüübid minu maitsele, AGA neist kahest on lademes ägedaid portreepilte tehtud.
Kui mehed läksid kuidagi omas liinis, siis naised olid igaüks isemoodi mahlas ja neid sain eraldi otsida. Googel ei aimanud neid kuidagi minu eest ära ja see mulle meeldis. Alustasin ka veidi värksemate tegelastega. Esimene oli Judy Dench. Siis Glenn Close. Kusagil üsna alguses taipasin vaadata, kas ja mida pakub mulle Marika Rökk ja Woolf ja Dietrich ja lõpuks leidsin nii palju ägedaid pilte muuhulgas noorest Meryl Streepist, kelle piltidega sain testida Andreast, kes teda muidugi esimese hooga ära ei tundnud. Lõpuks lappasin juba filmide ja tegelaste järgi pilte oma lemmiknaistest nagu Juliette Binoche, Paz Vega, Audrey Tautou.
See piltide otsimine ja uurimine oli üks kohutavalt äge asi! Nädala keskpaigaks oli mul kokku saanud kenake kollektsioon, mille põhjal hakata oma ülesannet lahendama. Kuna ma neid pilte suuremal hulgal läbi puurisin, siis tekkisid minu jaoks nende vahele ühenduskohad ja vedavad jooned, mis mind köitsid. Või ma ka valisin neid kuidagi mingis teemas. Näiteks jäid mulle silma peeglid ja peegeldused, mida ma mingil määral kasutanud ka olen, aga mida veel julgemalt katsetada võiks.
Edouard Boubat on läbi aastakümnete teinud pilte peegeldustest. Autorportreesid on sellisel viisil teinud paljud fotograafid ammustest aegadest, aga neis kaksikfotodes on kuidagi nii palju hetke ja aega ja personaalsust. Fotograaf on ilmselgelt kohal ega pea end vajalikuks kaamera taha varjata. Üldmuljelt on pildid esmapilgul natuke juhuslikud, elegantselt lohakad. Kui aga pildistavaid eraldi lähemalt vaadelda, siis nemad räägivad ise ikka enda lugu, segamatult. Mis mulle aga väga meeldis oli see, et teadmata midagi Boubat`st ja otsides hoopis muid pilte jõudsin ma kokkuvõttes eri teid mööda just nende kolme pildini.
Peegelduvaid pindasid leiab paljudest kohtadest. Aknaklaasidelt ja läikivalt metallilt olen ma ka ise pilt varem teinud. Ka päikeseprillidelt olen peegeldusi otsinud, aga need on olnud juhuslikud ja niisama toredad. Need kaks pilti siin aga tõid asjasse omajagu sügavust juurde. Ma pole osanud näo lähedal asuvaid peegeldavaid pindasid sedasi kunagi näha näiteks sisemaailma, mõtete, soovide, hirmude peegeldusena. Tundub jabur, sest see on ometi ju nii lihtne ja loogiline ning need peegeldused annavad sootuks teise mõõtme pildile juurde.
David Douglas Duncan ajab kaamerga oma asja ja objektiiviklaasil peegelduvast võib saada aimu, mida ta samal hetkel tegi ja nägi ja otsis ja ehk ka kinni püüdis. Dave Grohli suht kivinäoga pilt (autorit ma ei tea) olek silma prillideta üks kena lihtne portree. Nägu ei kirjelda olulist emotsiooni. Küll aga võib sisemist põlemist kohata prilliklaasil. Taas asi, mida katsetada.
Portreemaalide ja -fotode otsimine ja analüüsimine oli vaid osa meie ülesandest. Neist leitud fotodest inspireerituna tuli ka ise pildistada. Fotod ja maalid, mis ma enda jaoks välja otsisin, avasid minu jaoks mõnegi uus arusaamise. Käisin ringi ja otsisin, kaalusin. Ega ma neist mõtetest ja järeldustest ju enam lahti ei saa, sest nad elavad oma elu ja mõjutavad ka kõiki muid mu tegemisi. See on mõnus tunne. Ilmselgelt klõpsin ma aina vähem tühja ja püüan enne plaani pidada, mida ja kuidas. Mulle meeldib see ütlemine, et kõik, mis on pildil, on minu vastutus. Mis aga oluline on, on teadlikuks saamine sellest, mis su pildid siis ikkagi on ja mis on need asjad, mis selle tegelikult loovad. Need asjad, mida nagu käega ei saagi katsuda, mis näkku ei plingi, aga ometi määravad on.
Meil oli pildistamiseks vaja leida keegi, kellega me koos ei õpi. Mitte, et see kuidagi väga palju lihtsam oleks olnud. Aga otsustasin sel korral Andrease kasuks, sest see teema ja pildid, mida ma leidsin, haakusid temaga kuidagi hästi ja kui ma siiani olen ise teda püüdnud pildile saada nii nagu ta on, siis nüüd oli ka minul aeg areneda ja õppida teda rohkem suunama ja juhendama ja tegema seda, mis mul on vaja, et ta teeks. Enne tuleb ikka omade kangete juurikate madistada ja siis saab minna ka teiste inimeste sekka. Eks see üks isemoodi katsumus oli, et häbelik Andreas nii konkreetselt kaamera ette saada. Mu kaamera armastab teda peaaegu samapalju kui mina ja õpib aina paremini seda väljendama. Andreasega on hea harjutada, sest vahel on ta mossis nagu kuivanud kartul, kes tegeleb seespool idude kudumisega ja vahel ta lihtsalt ei viitsi, aga enamasti on ta koostööaldis ja vääääga roosa ja rahulik.
Ühest pildistamiskorrast sai lõpuks kokku mitu. Helistan koolist koju spurtides jooksu pealt koju – pane ennast valmis, Liivalaia peal on just praegu imelius päike ja kollased puulehed keerlevad õhus. Läheme KOHE! Ja siis karu ärkab ja ärkab ja mina näen vaeva, et ennast taltsutada. Ma ju tea küll, et ta nii välk ja pauk pole, aga mul on vaja just SEE hetk enda kasuks tööle panna. Mida ma kindlasti selle nädala ja mõne lisapäevaga taipasin, on see, et ma pean igal pool ja kogu aeg valgust jälgima. Sest see on hea, kui ma tean, et päikselise ilmaga paistavad 12. oktoobril viimased kiired just selle maja ees kõige ägedamalt. Järgmisel aastal tuleb asi üle kontrollida, puud kasvavad, maju ehitatkse ja lammutatakse.
Nii, aga peegeldused! Laupäeval käisime me ekstra tsikli juures. Selleks, et ta ennast vabamalt tunneks, küsisin igasugu teemakohaseid asju ja tema jutustas, mis on erilised ja olulised asjad selle tsikli juures ehk et mida ma selle tsikli juures kindlasti pildistama peaksin lisaks talle. Hea, et ta rääkis, sest ilmselgelt ei oleks ma ise tulnud selle peale, et sinakaks tõmbunud metall on mingi eritit edev värk vaid oma peaga oleksin aravnud, et näe, mingi pinnakahjustus. Eksole! Seega oli mul aega tunda päriselt huvi ja ärevus Andrease sees hajus vaikselt rõõmsaks ja rahulikuks olemiseks.
Minu teine, veider, aga väga äge avastus oli peakatet nii suur mõju pildile ja loole ning osana emotsiooni ja kavatsuse edasiandmisest. Ma olen ju oma Lilliga ka sedasi mänginud, pilku looritanud ja kurbust varjanud, aga seda siiski pigem alateadlikult. Ühel lihtsal peakattel võib olla nii palju erinevaid eesmärke ja ta võib olla lihtsalt üks ese riietuses ning samas saab läbi selle ja eelkõige peakattest tekkivate varjudega teha isemoodi asju. Siin on teile valik neist mütsikandjatest, kes mu ülesandekausta lihtsalt meeldiva pildina oma tee leidsid ja ühtegi neist pole otsitud mütsi järgi. Ise tulid ja hakkasid oma peakatetega korraga seal silma 🙂
Tegelikult armastab Andreas ju ka kõiksugu peakatteid alates kiivrist, sonist, kaabust kuni kassikõrvadega suusamütsini. Ja neid mütse kannab ta igapäevaselt ja on nendega agaralt ka minu fotodele jäänud.
Võimalik, et talve lähenedes muutub päike ja valgus üha olulisemaks. Igal juhul leidsin ma ennast neil päevil julgelt päikesega hullamas. Mul on kaustas tagantvalgusega portreesid tubli kaks peotäit, aga pilt, mida ma nimelt otsima läksin ja ka leidsin oli James Deanist. Jah, tema astub päevasemal ajal seal uljalt (mitte loojangu ja minu vahel, seepärast joonistu tema ette ka teravaid varje. Aga põhimõtet tahtsin ma ikkagi katsetada, et ma teaksin, mis tunne see võiks olla ja kuidas ja mida oleks hea jälgida:
Pool tundi hiljem oli päike maailma äärel ja keset Liivalaia tänavat jalakäiate saarel Andrease lähedal seistes, oli maailm tema taga lihtsalt magusalt hele. Ja siis liigutas ta ennast sentimeetri jagu ja päike vaatas mulle otse kaamerasilma sisse. Ja UV-filter andis kõigele veel oma kelmika lisa. Andreas arvas ise, et see päikesega pilt on üks eriti tore pilt. Nõustun temaga, sest selles on ühe väikese liigutuse järel nii palju rohkem valgust ja soojust.
Eile käisime mu sõlega tasse pildistamas ja mäe otsas seistes paistis läbi kollaste sügispuude jälle loojuv päike. Või paistis ta Andrease seest? Võta siis kinni. Aga ilus ja soe oli olla. Õhtune õhk oli kuldne.
Ah, et aitab ka? Aitab jah, sest alles on vaid mu lemmipilt. Ei-ei, mitte see siin, kus Andreas annab märku, et aeg on sööma minna või korraks näpp päästikult tõsta, vaid see viimane seal all!
Andreas täidab pildi peaaegu täies ulatuses, samas jääb sinna just nii palju ruumi valgusele ja õhule, et pilt raskeks ei muutu. Tagantpoolt tulvav valgus muudab taeva valgeks, aga see vist ongi sedasi hea. Õhk on nii puhas ja vaikne…
Seal see mees seisab, vaatab veel pilku kaugusesse puurides üle oma mõtted ja on valmis selleks, mis tuleb. Pilk endasse. Kuigi see pole juhuslikult kinni püütud klõps, siis ta on nii tema ise just selles elemendis, mis talle endale nii väga meeldib ja omane on.
Mis mulle selle pildi juures ka väga meeldib, on see, et alati ei peagi meelepärase tulemuse jaoks asju töötlemisega kaosest ülesturgutama vaid vahel nad lihtsalt on. Jah, alati saab paremaks sättida, aga mulle meeldib just nii.
Kus ja millal asub päike ehk valgus ja vari. Kui tumedad ja teravad on varjud. Hetkel taban ma ennast sageli mõtlemast, et tagantvalgusega pildid on kuidagi isemoodi ägedad.
Mustad ja kraabitud prilliklaasid/peegelpinnad, mis säravama valgusega pildistades jäävad fookusesse, võivad tugevalt üldpilti häirida. Mul on uut prilliklaasi puhastamise lappi vaja, sest eelmine läks filmilintidega mässates pimikus jalutama.
Anna inimesele midagi kätte, anna talle mingi tegevus, vii ta oma meelistegevuste ja -asjade, – kohtade juurde, ning hoia vestlust sujuva suunamise vahel aktiivsena, siis sujub koostöö märksa ladusamalt, ka tõrked on pigem sisi efekti eest ja tulemus parem.
Ühe ja sama koha peal olles, aga nägu valguse suunas või valgusest kõrvale pöörates saab väga erineva emotsiooniga pilte.
Ja kaamerale sain eile lõpuks reseti tehtud. Kuigi enamus pilte siin on tehtud enne pühapäeva, siis tundub, et nüüd hakkan saama teravusega veidi paremini läbi. Ja see on hea tunne!
|
OSCAR-2019
|
||
Veebikiri jaanuar 2, 2015 Eesti Pangas saab vahetada Leedu litte eurodeks veebruari lõpuni kommenteerimine on välja lülitatud
ind tuntakse märkimisväärselt aktiivse inimesena, kuidas Sa jaksad olla seotud niivõrd erinevate elutahkudega? Treeningud näiteks…
Jah, tõesti, lisaks oma põhitööle AS´is Tridens tootejuhina, teen teisipäeviti Riisipere Kultuurimajas lastele spordiringe. Eesmärgiga, et ka väikeasula lastel oleks võimalus sportlikult oma õhtuid veeta, kokku tulla ja eakaaslastega mängida. Lapsi vanuses 8-15 aastat on mul spordiringis pisut alla kolmekümne. Koos siis teeme teatevõistlusi, harjutame erinevaid pallimänge, näiteks…
……näiteks korvpalli, võrkpalli jne ning loomulikult ei saa heast trennist puududa ka üks rahvastepall. Lisaks käime igal vaheajal koos kusagil väljasõidul. Lastega olemisest saan energiat,nad on nii vahetud, siirad. Me saame väga hästi läbi, eks osati ka selleks, et meie vanusevahe on suhteliselt väike. Naudin oma teisipäevasid.
Tegemist on 10-ne aktiivse naisega, et kes on kokku tulnud, et aidata Eesti naistel oma tervise eest hoolitseda. Meie naisliikumine Naised Emakakaelavähi vastu MTÜ kannab sõnumit: Emakakaelavähk on välditav, küsi oma naistearstilt. Soovime tõsta teadlikkust emakakaelavähist ja selle ennetamise võimalustest ning teadvustada vajadust käia regulaarselt naistearsti vastuvõtul. Regulaarne günekoloogi juures käimine ja PAP-testi tegemine on üks lihtsamaid võimalusi.
Kuna naised meie naisliikumises on mitmed tuntud inimesed, siis on meil märkimisväärne meediakajastus. Näiteks on meie naisliikumise patroon proua Kersti Kreismann, asutajaliikmed aga Reet Roos, Tiina Ristimets, Pille Minev, Heti Tulve, Herdis Ojasu jne.
Teeme uuringuid selgitamaks välja, kui paljud naised teavad emakakaelavähist ja selle ennetamisest ning jagame sellekohast infot läbi erinevate aktiviteetide. Paneme suurt rõhku ka väljaspool Tallinna elavate naiste teavitamisele. Näiteks eelmine suvi käisime kaasas Laulge Kaasa tuuriga. Meil tekkis soe suhe inimestega üle Eesti ja me kavatseme sel suvel tuuri korrata. Vahel saab ka tõsise töö juures nalja. Ükskord tuli meie telgi juurde Elvas üks meesterahvas. Ütlesime, et see telk on ainult naistele. Hetke pärast tuligi ta võidukalt tagasi, kübaraga naisterahvas käekõrval. ”Näe, tõin Teile oma daami”.
Teine projekt, mis äsja teoks sai, on Pilgrimi kirjastuse poolt välja antud raamatu ” Armastus, Meditsiin ja Imed” raames. Nimelt annetab Pilgrim iga müüdud raamatu pealt osa meie MTÜle. Samuti leiab raamatu vahelt naisliikumise järjehoidja.
Niiet, kellel huvi selle teema kohta rohkem teda saada, saab vaadata meie koduleheküljelt www.emakas.ee.
Elustiiliagentuuriga Deluxe ma palju seotud ei ole. Lihtsalt aitan oma sõbrannasid Maret Soomi ja Heti Tulvet, kes seda juhivad. Minu kanda on ka nende peagi valmiv kodulehekülg. Enne Tridensisse tööle tulekut töötasin projektijuhina kodulehekülgi valmistavas firmas. Jagan nendega oma kompetensi ja tootejuhina teen koostööd erinevate ürituste raames.
Koduleht www.e-valimised.ee sai alguse veidi rohkem, kui aasta tagasi. Nimelt sain kokku oma sõbra Elvis Pukkiga, kes hakkas rääkima, et riigikogu valimised on tulemas, aga adekvaatset infot ei ole. Kes kus kandideerib, kus hääletada saab, mis aegadel, kes mida lubab, näiteks, laste osas, hariduse valdkonnas jne. Nii lisandus meie mõttevahetusse veel 2 inimest Ramil Pärdi ja Kaido Viira, kellega me siis neljakesi alustasime www.e-valimised.ee tegemist. Kohtusime praktiliselt kõikide erakondade esindajatega, Vabariigi Valimiskomisjoniga ja tegime saidi ära. Taas panustasin mina oma eelneva kogemuse kodulehekülgede ja interneti turunduse valdkonnas. Eelmistel valimistel jäime veidi hiljaks, sest valimiskampaaniad juba kestsid kui oma saidi valmis saime. Hetkel aga ootab see koduleht uusi, sel sügisel toimuvaid kohalike omavalitsuste valimisi, et kõik huvilised saaksid kandidaatide, valimiskorra, valimisjaoskondade, lubaduste, uudiste ja loomulikult tulemuste kohta infot.
See on eriti põnev maailm. Joogimaailm on mulle kirg, põnevus, lõbu ja töö käsikäes. Tootejuht vastutab oma toote käekäigu eest turul algusest kuni lõpuni, alates tegevuste planeerimisest kuni elluviimiseni. Töötan Tridensis Beam Global Spirits & Wine tootejuhina Eestis ja Leedus ning kokku on mul hetkel 10 suurepärast brändi. Peamised neist Jim Beam viski, Sauza tekiila ja Courvoisier konjak. Lühidalt on minu igapäevatöö sisuks turundus- ja müügiplaanide koostamine ning koos müügimeeskonnaga nende plaanide elluviimine. Selleks tuleb aga ühelt poolt tarnijaga, teiselt poolt klientide ja kõigi teiste tarneahela osadega aktiivselt suhelda ning nende kõigi tegevusi koordineerida. Lisaks pean olema pidevalt kursis alkoholi importi ja müüki ning reklaamindust puudutava seadusandlusega, konkurentide ning suuremate klientide tegevusega, läbi viima tootekoolitusi müügimeeskonnale, baarmenidele ja ettekandjatele, korraldama müügiedendusüritusi jne. jne.
See ongi see lõbusam osa minu tööst. Kuna Tridens paneb ka väga suurt rõhku oma meeskonnaliikmete ühisüritustele ja koolitustele, siis on loomulik, et üsna sageli tuleb osaleda mõnel õhtusöögil, koolitusel, konverentsil vms. sotsiaalsemat laadi sündmusel.
|
OSCAR-2019
|
||
Kui te töötate läbi jõusaalis, kõige raskem osa on näha maksimaalselt lihaste kasvu. Ilma korraliku hoolt oma tervise, siis võiks kaotanud potentsiaalseid lihaskasvu. On olemas lugematu dieedi toidulisandeid, valgu pulbrid ja muud lihaskasvu tooteid, mis aitavad su keha pumpamine. Samas võib teie keha vajab tugevamat täiendada, et saavutada rohkem kasu. NO2 Max on teie järgmine ülim allikas kui soovite kiirem ja tõhusam lihaste korduva. NO2 Max ühendab mõned maailma tugevaim koostisosad maksimeerimise pump saad tõstmisel ning see võib suurendada oma taastumist nii saad tulemusi kiiremini. NO2 Max on revolutsiooniline uus toode, mis kasutab lämmastikoksiidi. See lihtne koostisosa on tugev veresooni laiendav, et see aitab lõõgastuda ja isegi laiendada oma veres. See jõuab võimaldab rohkem hapnikku lihastesse ja ka suurendab verevoolu. See osa täiendada suurendab lihaskasvu ja see on Sageli peetakse “kõik ühes” lahendus, sest see kiirendab taastumist keha, kinnitub imendumise kiirust ja toode on ohutu keha.
Seal on 90 tabletti konteiner. Sa peaksid võtma kolm kapslit üks kord ööpäevas umbes tund aega, enne kui treening. Kindlasti on hea kerge suupiste või väike eine enne selle samuti. Toode toimib parandades verevoolu lihaseid, nii saad, et maksimaalne pump. See aitab anda suuremat hapniku ringlust, mida on vaja saavutada maksimaalne lihaste kasvu. Veenduge, et juua seda vett, ja kindlasti juua alla täielikult, et see suubub keha. Kui võtta seda, see läheb otse oma süsteemi, ja sees üks tund ooteaeg enne te töötate välja, see on aeglaselt töötab keha. Selleks ajaks, kui treening, lihased on valmis pump. Veenduge, et te tabanud jõusaalis nii saad tegelikke tulemusi. Sa ei saa lihtsalt võtta see ilma tegelikult välja töötamisel.
Võtke see ainult tund enne treeningut. Sa ei tohi seda iga päev, kui te ei tööta välja iga päev. Iga inimene saab näha tulemusi erinevatel aegadel, kuna iga keha on erinev. Sinu tulemused võivad erineda sõltuvalt teiste traktorid samuti. Oluline on veenduda, et te võtate seda täpselt tund aega enne kui jõuad jõusaal. Püüa olla täpne, et saada maksimaalset efekti. See võtab umbes tund aega, kuni see tõesti tabanud lihaseid keha käivitamiseks vereringet ja verevarustust. Ärge liiga kaua ootama kas hakata trenni.
Kui te võtate tablette, nad hakkavad võtma mõju keha. Sa tuled leiavad, et see on väga kiire ja lihtne kasutada, sa lihtsalt pead seda jooma vett ja sa oled hea minna.
Kuna see on lämmastikoksiidi, see aitab suurendada oma jõudlust. Kui olete kunagi töötanud välja ja võitlesid lõpuni oma komplekti, siis ilmselt tundis puudumine jõudu ja vastupidavust. See on normaalne, kui sa oled lihtsalt saada tagasi jõusaalis. Kuid millel ei ole õige toitainete keha võib kahjustada teie treeningu, sest sa ei ole jõudu, et tõsta või jaksu teha südame. Ainus lahendus on seda täiendada. Sul on tunne, nagu sa saaksid treening kogu päeva pikkune. Saate ikka väsinud ja kurnatud lõpus treeningut istungid, kuid teil saada kõige välja oma treeningu. Inimesed, kes kasutavad seda on teatatud tunne kasvu oma energia taset ja üldist vastupidavust. Stamina tugevneb lihtsalt natuke rohkem kasutavad seda ja ta teeb seda ohutult ja seaduslikult
Võttes see aitab palju koos taastumist. Pärast trenni, siis on raske mõnikord, et oleks võimalik lasta oma keha saada rohkem jõudu ja piisavalt puhata homseks. Sa pead olema korralikult hüdreeritud veega ja hea valgu raputada, kuid millel NO2 aitab veelgi. Keha lõpuks leida rohkem jõudu, taastub kiiresti järgmise päeva treeninguid ja ka veenduda oma lihaseid neelavad iga unts kaalu tõstad. Koostisosad sees aitab keha absorbeerida kõike teha jõusaalis saada, et maksimaalse tulemuse.
Valem on väga lugupeetud ja täiesti seaduslik. See on seaduslik ja heaks kiidetud farmatseudid. Selle “Hinne” valem tagab, et keha ei hävitada või minna overdrive või mis tahes ohtlike šokk, sest koostisosad. Võite olla kindel, et kui sa seda, et sa ei saa kahjustada keha.
Mõned lihaste üha tooteid täna nõuavad süstid ja muu ohtliku tegevuse. See ei ole ainult ohtlik, kuid need on tavaliselt ebaseaduslik ja võib kahjustada teie keha pikkadeks. See on ohutu, efektiivne ja töötab nagu enamik toidulisandeid, kuid see lihtsalt on rohkem energiat võrreldes teistega. Ära muretse valu või kellel süstida midagi oma keha. See toode on lihtne teha ja nõuab null retsepti et osta.
Kaal tõstmiseks mängib suurt rolli kui palju lihaseid sul saada, kuid mida teha enne ja pärast treeningut võib olla isegi suurem roll. On inimesi, kes trenni kõvasti jõusaalis ilma korralikult toites oma keha, ja nii puudub neil kõigis oma lihaste kasvu tõttu ei söö õige ja võib-olla isegi ei saada piisavalt magada. Palju muutujad tulevad mängu, kui ta taandub üha rohkem lihaseid ja NO2 viib teid alati pumba ja energiat, mida vajad, et saada kõige välja iga treeningut. NO2 Max aitab sind rohkem lihaseid, rohkem jõudu ja tulemuseks kiirem. Vali NO2 Max, sest see on parim toode seal, mis annab teile Nitro oksiid. Teised on tavaliselt puudub teiste koostisosadega ja ei anna keha piisavalt toitumine. In the end, siis ei kaota võimalikku kasvu keha kui te ei kasuta seda.
Kui soovite proovida virnastamine ja kasutades seda toodet teisega, saate kindlasti teha. See on ohutu laotud koos teiste toodetega olemuselt sarnased. Veenduge, et te ei liialdama protsessi ja korstna liiga palju tooteid korraga.
NO2 Max maksab vähem kui 60 $. Mõned valgulisandid ja laaste võib maksta kuni $ 100 või isegi rohkem, sõltuvalt nende suurusest. See on kulukas proovida ja saada sobivad, kuid seda täiendada on ohutu kehal ja taskukohane, kui võrreldes teiste toodete sarnase iseloomuga.
|
OSCAR-2019
|
||
Lumpenlik müko demontreerib jälle on väiklust kui tänitab kommentaatori kallal keda peab isiklikuks vaenlaseks kui too on temast tuhandeid kordi enam haritud ja intelligentne.
Avastasin õudusega, et mina ja minu abikaasa oleme vene mõjuagendid-vaatame vene seriaale ja teame ka, kes on Alla Borissovna ja tema noormehest abikaasa Maksim Galkin.Nii nad meid pidevalt oma propaga mõjutavad-keegi Marran või mis ta nimi oli, ise ütles.
Kõik, kes ei toeta progresiivset neoliberalismi on mõjuagendid ja kasulikud lollid. Oleme seda juttu juba viimased 25 aastat kuulnud. Äkki lõpetaks selle sildistamise ära ja astuks dialoogi teisitimõtlejatega.
Ma ei saa mitte midagi aru. Siin Martin väitsid sa, et elasid Kanadas- Martin Rebane 22.03.2018 19:53 "elasin Kanadas siis ja nyyd järgmine kuu saab 3aastat juba UKs täis. kas on veel kysimusi. järsku soovid mu National Incurance numbri ka näha? "
Mina kohtasin sind esimest korda peale Krimmi jama, sest enne ma kommentaariumis ei käinud, see on siis 4 aastat tagasi. Minule väitsid sa kaljukindlalt, et töötad USA-s, aga mingis müstilises osariigis, kus on vsjo ploho. Ükskõik kellest kommentaariumis juttu tol ajal polnud- alati juhtusid sa just nendega töötama, liibakatest alates kuni süürlasteni välja- alati kõik kirusid su jutu järgi usa..Kui vaja, võin need kommentaarid üles otsida. Väitsid ka, et oled Austraalias olnud. Hetkel välja toodud kommi põhjal elasid sa Kanadas. Nüüd tuleb välja su oma väidete järgi, et oled oma jutu järgi hoops valinud kooli, mille õppeaeg pole isegi college oma. Teistele teadmiseks, siis mujal maailmas kasutavad pagulased college versiooni- täiesti tavaline taks, et kodanik Indiast möllib end sisse collegesse, saab õppeviisa ja loodab õppeviisa ajal leida siis naise/mehe, et saaks vastavas riigis permanendi. Kõik omandatu on tavaliselt ainult paberil, sest neid college tüüpi koole peavad samuti teised pagulased, kes kunagi on juba saanud kodanikuks. Sinu enda jutust tuleb siis välja, et kasutad sama skeemi, rändad mööda inglise keelseid riike, et otsida võimalust kuhu jääda ja kriiskad üle päeva paha lääne kohta. MIs sul inimene viga on???? MIks sa kooserdad siis mööda pahasid riike ja ei lähe sinna riiki, mida sa siin kiidad kogu aeg. Sa oledki ju pesuehtne pagulane, kulla inimene- kogu oma käitumismustrilt ei erine sa ühestki nendest tsurkadest, kelle vastu sa oma arust võitled.
Mul tuleb nüüd meelde - sina siis olidki see pidevalt USA-d sõimav jobu, kellele Kairi pakkus värske kohaliku ajalehega pildistamist, et tõestada oma asukohta. Siis kadusid kohe kähku ära... :)
Nii tore, PiretBCN, et Venemaa on lõpuks oma põllumajandusele jalad alla saanud. Nõukogude ajal üritati seda aastakümnete pikkuste investeeringutega, aga näe, nüüd üleöö kõik õitseb ning taldrikud on taeva mannat täis. See kõik on hingematvalt ilus, aga aru ma ei saa millal Eestis müüdud Venemaal toodetud juustu, või Venemaal kasvatatud õunu või sibulat? Ei liikunud seda kraami siin enne 1991. aastat, ei ole ka pärast liikunud.
Mingid endise Vene Föderatsiooni kodanik Yana ja praegune Eesti Eurosaadik, kes Assadile niksu käib tegemas, juba jooksis Mikk Marrani kallale
Sead jäid juutideks edasi ... mis ma ikka kosta oskan. Jätka samas vaimus, jõuad tovarišts Ungernist isegi ette.
Müko, kui Sa oleksid koolis käinud, mõne ajalooraamatu läbi lugenud või oskaksid lihtsalt guugeldada, siis Sa teaksid, kes marranod olid ning ei lällaks siin homonüümidega (kuigi sealiha söömise keeld on selle sõna võimalik, aga väheusutav, etümoloogia). Vabandust, marranod on siiani olemas. Ehk neid on veel alles. Täpsemalt kahte liiki: 1. Katoliiklased, keda sõimatakse vihahetkedel juutideks (väga suur grupp); 2. Kolkakülade elanikud (nt Portugalis, Baleaaridel), kes pidasid aastasadu vastu, sest transport polnud vanasti kõige parem (väga väike grupp).
vandid on rumal, aga ohtlik rahvas, rumaluse eest peab ennast alati kaitsma, lollusega saab võidelda tarkusega ja eestlastel jagub tarkust loll ivane taltsutada, vajadusel, paljastada ja anda otsustav nokaut
Mind on küll õpetatud koolis mitte tugevamale vastu minna ja tihti võid saada vastu nina. Diplomaatia on tore sõna ja Ilves kartis venelasi sest venelane ei salli juute. Kersti lubas minna Moskvasse, eks näis. Suur vend jääb suureks aga kui me siin nagu zaakalid, saba jalge vahel ,haugume on tolku vähe. Eesti riik ehitab riigipiiri kui meil ei ole piirilepingut? Mida hullu veel siin on siis läheb püike jäädavalt looja kui kõigest kirjutada. Lääs poob Venemaad sanksioonidega aga venes läheb paremaks sest halvad ajad õpetavad uutmoodi elama.
Nii tore, et saame abiks olla - siis tekib lootus, et kõik hookus-pookused oma ajaloolisele kodumaale naasevad!
pole motet lehvitada vene kaart, kontrollige parem elektriarvet ja bensinihind. jargmisest aastast Venemaa ei muu EL uhtegi barreli naftat (koik laheb Hiina),
Kuidas on aga nendega, kes IGA artikli all külvavad pede- ja rätipaanikat, teevad maha kogu Eesti riiki, kõiki riigiametnikke, alates presidendist ja lõpetades politsei ja päästeametiga. Nad ei kiida küll venemaad, kuid külvavad viha ja vihkamist Eesti Vabariigi vastu.
Ning vähe sellest, nad nimetavad ennast veel rahvuslasteks ja kutsuvad täiesti avalikult üles, et iga õige eestlane peaks neist eeskuju võtma ning vihkama oma riiki.
Enamus selliseid on rehvormierakonna valijad ja mõned koguni orjapidajate liidu liikmed. Aga sõnades on nad kõvad Eesti Vabariigi patrioodid, kõik puha ordenitega ehitud ja käivad Iseseisvupäeva vastuvõtul Estonias.
Sa Hal Valla vaata oma mõttekaaslaste näppudele. On ka nende seas selliseid, kelle sõnad ja teod ei lähe kokku.
Vähemalt ühte ma tean kindlalt aga kahjuks kõva häälega ma seda nime siin välja hõigata ei saa. Ilmselt on teisigi.
Mina pareerin: Milleks on viljaka põllumaaga riigil, mis on pealekauba väga suur, vaja osta pisikeste riikide käest süüa?
Laiemalt võttes moodustab vene rahvusköögi see mida leidub metsas ja või õnnestub püüda jõest või järvest.
Piret, mitte kaalikas vaid naeris. Kaalikasööjad on vene käsitluses saksa fashistid. Nii on nad ristinud ka eestlasi kes venemaa ülikoolides õppides ja seal elades on poest kaalikat nõudnud.
vene on suur ainult territooriumi poolest, rahvas on lumpen ja võimurid lollid, võimsad nad on ainult oma propagandaga, mille vastu on ka meil juba tõhus ravim olemas
Kera projektsioon tasapinnale näitab venemaad ja muid poolustele lähemaid territooriume tegelikkusest suurematena.
Mul mul mulinaga põhja lähme kolinaga pensionil olev inimene vaevleb, oravad tahtsid kõik tööle panna ka inimese kel 90% invaliidsust. Ennem kui näed pinda naabri silmas võta palk oma silmast ära.
Igatahes hakkab see uudis tasapisi kerima. Inimesed, poliitikud, ajakirjanikud - kõik hakkavad ju küsima, et kes nad siis on - "..tulid perifeeriast ja järsku on nad parlamendis ning valitsuses.."
|
OSCAR-2019
|
||
Types: 20. sajand / dokument / Eesti iseseisvumine / fotod / heli / iseseisvusmanifest / maaseadus / põhiseadus / rahvusväeosad / Tartu rahu / Vabadussõda / video
Rahvusarhiivi näituse “Keerdkäikude” juurde kuuluvad tutvustavad tekstid, fotod, helifailid ning videoklipp Eesti iseseisvumise sündmuste illustreerimiseks tundides. Lihtsamaks orienteerumiseks saad altpoolt valida huvipakkuva aasta või liikuda otse video ja heliklippide juurde.
Ilmasõda. Käib Ilmasõja neljas aasta. Rindel ning tagalas valitseb sõjaväsimus. Saksamaa alustab piiramatut allveesõda.
Revolutsioon. Töölised nõuavad paremaid palga- ja elutingimusi ning sõja lõpetamist. 25. veebruaril streigib juba kogu Peterburi – vallandub Veebruarirevolutsioon. 2. märtsil loobub tsaar Nikolai II troonist. Võim läheb vend Mihhailile, seejärel Vene Ajutisele Valitsusele.
Autonoomia. 26. märtsil toimub Peterburis suur eestlaste meeleavaldus. Rahvuslippude lehvides ja lauluga sammutakse läbi linna parlamendihoone ette, kus nõutakse Eestile autonoomiat.
Vene Ajutine Valitsus kinnitab 30. märtsil Eesti ajutise omavalitsuse seaduse, millega Eesti saab ulatusliku autonoomia. Eestimaa ühtse rahvuskubermangu etteotsa määratakse senine Tallinna linnapea Jaan Poska. Nõuandava koguna tuleb valida Ajutine Maanõukogu.
Vene Ajutise Valitsuse otsused Eestimaa kubermangu valitsemise ajutise korra kohta.RA, ERA.78.1.1, l. 2
Rahvusväeosad. Veebruarirevolutsiooni järel luuakse Vene armee koosseisus rahvusväeosad. 21. mail annab sõjaminister Aleksander Kerenski ametliku loa 1. eesti polgu formeerimiseks.
Tallinna Eesti Sõjaväelaste Büroo ja eesti polgu komitee seletus „Eesti polkude asjus“. RA, ERA.R-1703.1.4, l. 22p
Maapäev. 1. juulil toimub esimene Ajutise Maanõukogu ehk Maapäeva istung. Maanõukogu on esimene Eesti alal tegutsev parlamendilaadne rahvaesindus. Esialgu on kogus väike ülekaal vasakpoolsetel. 20-21. juulil valib Maanõukogu ametisse täidesaatva asutuse ― Maavalitsuse.
25. septembril toimub kirjandusliku rühmituse Siuru esimene avalik õhtu Estonia saalis. Friedebert Tuglase algatatud ühendusse kuuluvad veel Marie Under, Henrik Visnapuu, Johannes Semper, Artur Adson ja August Gailit.
Maanõukogu pöördumine „Eestimaa rahvale“ 26. augustil Riia langemise puhul Saksa vägede kätte. RA, ERA.78.1.82, l. 6
Albion. 25. septembrist kuni 6. oktoobrini hõivavad sakslased operatsiooni Albion käigus Lääne-Eesti saared. See on suurim Saksa dessantoperatsioon I maailmasõjas, osaleb 25 000 meest. Algab 14-kuuline Saksa okupatsioon.
Enamlased. 24.–26. oktoobril toimub Peterburis Oktoobrirevolutsioon: Ajutine Valitsus kukutatakse, võimu haaravad enamlased eesotsas Vladimir Leniniga. Tallinnas võtab võimu Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee.
Maanõukogu otsustab enamlaste riigipöörde järel 15. novembril 1917 kutsuda kokku Eesti Asutava Kogu ja võtta senikauaks kogu võim enda kätte. Enamlased vastavad otsusele Maanõukogu ja Maavalitsuse laialiajamisega.
Eesti Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu täitevkomitee kiri Maanõukogu laialisaatmise kohta. RA, ERA.78.1.110, l. 6
Eesti jalaväe tagavarapataljoni protestimeeleavaldus Tartus 21. novembril vastuseks Maanõukogu laialiajamisele. RA, EFA.0-83906
Saksa keisririigi väed edenevad jõudsalt. 20. veebruaril maabutakse Virtsus. 24. veebruaril ollakse Tartus ja Pärnus. Päev hiljem juba Viljandis ja Tallinnas, 4. märtsiks jõuavad Saksa väed piirilinna Narva.
Saaremaa sõjalise operatsiooni käigus Saksa sõjavangi sattunud ja sealt põgenenud 1. eesti polgu ohvitserid (erariietes) koos polkovnik Aleksander Tõnissoni (taga kõrgemal) ja kapten Karl Partsiga (tagumises reas vasakult teine.) jaanuaris 1918. RA, EFA.4-456
Kindral Günther von Kirchbachi 18. veebruari üleskutse kohalikele rahvastele Saksa vägede sissemarsi puhul. RA, ERA.R-1703.1.6, l. 17
Saksa 23. jalaväebrigaadi ülem oberst Wilhelm Jahn (paremalt viies) koos alluvate ohvitseridega Narva raekoja ees. RA, EFA.3-683
Iseseisvus. Asutavat Kogu pole võimalik okupatsioonitingimustes kokku kutsuda ― omariiklus otsustatakse välja kuulutada iseseisvusmanifesti avaliku ettelugemisega. Võimalus selleks avaneb 23. veebruaril 1918 Pärnus, Endla teatris. 24. veebruaril tuleb Tallinnas avalikkuse ette põranda all tegutsenud Päästekomitee (Konstantin Päts, Konstantin Konik ja Jüri Vilms) ning kutsub kokku Ajutise Valitsuse.
K. Pätsi käega kirjutatud esialgne Tallinnas 24. veebruaril tegutsemise kava. RA, ERA.R-1703.1.5, l. 134
Pääste-komitee salakorter Tallinnas (Tartu mnt 11), dekoreerituna vabariigi 20. aastapäevaks. Autor: A. Kalm. RA, EFA.0-27799
Brest.3. märtsil 1918 sõlmitakse Keskriikide ja Nõukogude Venemaa vahel Bresti rahuleping. Piir peab kulgema veebruari seisuga: saared Saksamaale, mandriosa Venemaale. Hilisema lisalepinguga loobub Venemaa nii Eesti- kui ka Liivimaast. Algab ka eestlastest sõjavangide naasmine.
Veebruaris väljakuulutatud Eesti Vabariiki Saksa okupatsioonivõimud ei tunnusta. Maa allutatakse Saksa sõjamajandusele ning viiakse ellu saksastamispoliitikat. Arreteeritakse rahvuslikke poliitikuid ning Eesti rahvusväeosad saadetakse laiali. Kohalikel baltisakslastel sünnib plaan luua Saksa keisririigi vasallriigina Balti hertsogiriik.
Mais kannab edu Eesti välisdelegatsiooni järjekindel töö ― Prantsusmaa tunnustab Eesti Vabariigi iseseisvumist de facto. Tänu sellele viiakse Vene korpusse kuulunud 300-meheline eestlaste üksus juunis Bordeaux’sse ja nimetatakse Eesti kompaniiks. Sinna kogutakse ka Saksa sõjavangistusest vabanenud eestlased.
1917. aasta märtsis arreteeritakse Nikolai II koos perekonnaga Petrogradi revolutsiooninõukogu nõudmisel. Kevadel 1918 toimetatatakse nad Jekaterinburgi. Suvel ähvardab linna valgekaartlaste kätte langemine, mistõttu 17. juulil hukkavad enamlased tsaari, tema naise Aleksandra Fjodorovna ja nende viis last ― Olga, Tatjana, Maria, Anastasia ja 13-aastase troonipärija Aleksei.
Päästekomitee liige Konstantin Päts (vasakult neljas) Saksa okupatsioonivõimude vangilaagris Minski kubermangus. RA, EFA.0-189976
Eesti välisdelegatsiooni liikmed. Esireas vasakult: Mihkel Martna, Jaan Tõnisson; tagareas vasakult: Ants Piip, Karl Robert Pusta, Karl Menning, Eduard Virgo. RA, ERA.1621.1.54, foto 2
Saksa idavägede ülemjuhataja kindralfeldmarssal Baieri prints Leopold pärast väljumist Balti jaamast. Autor: Parikas. RA, EFA.0-40858
Compiegne. 11. novembril kirjutavad Antandi ja Saksamaa esindajad alla Compiegne’i vaherahule, mis lõpetab neli aastat, kolm kuud ja kolmteist päeva kestnud sõja. Eestis asuvad iseseisvuslased Ajutise Valitsuse ja Maanõukogu tegevust taastama.
19. novembril sõlmivad Eesti Ajutise Valitsuse esindajad Saksa valitsuse esindajaga lepingu võimu üleandmise kohta Eesti territooriumil. Nõukogude Venemaa tühistab peagi märtsis sakslastega sõlmitud Bresti rahu ning asub sakslaste vallutatud alasid tagasi võtma. Maapäev koguneb taas.
Ajutise valitsuse 16. novembri deklaratsioon „Eesti Vabariigi kodanikkudele“. RA, ERA 534.1.29, l. 166
Prantsusmaal sõjavangis olnud eestlased 1920. aasta kevadsuvel koduteel, kaubalaeva Lembit pardal. RA, EFA.2-121
Vabadussõda. Punaarmee sissetungiga Narva algas 28. novembril 1918 Eesti Vabadussõda. Üle aasta väldanud relvakonfliktis tuli noorel riigil võidelda nii Nõukogude Vene vägede kui ka baltisaksa Landeswehri vastu. Alles loodav Eesti Rahvavägi karastus sõjategevuses järk-järgult. Algne ebaedu ületati 1919. aasta alguse murdelahingutes, mil paranenud juhtimine, varustus ning sõdurite motivatsioon aitasid kaasa Rahvaväe tugevnemisele. Samaaegselt nõrgenes kahel rindel lahinguid pidav Punaarmee. Eestile ulatasid abikäe ka teised riigid, esimesena detsembris Tallinna alla jõudnud Briti eskaader, mis kaitses pealinna mere poolt. Vabatahtlikke saabus Soomest, samuti Rootsist ning Taanist.
Jaanuaris 1919 algas Rahvaväe üldpealetung, Viru rindel vabastati Rakvere, 17.–19. jaanuari edukas Utria meredessant päädis Narva tagasivõtmisega. Otsustavat rolli Tartu vabastamisel 14. jaanuaril, kuid ka hiljem Valga suunal mängisid soomusrongid, samuti vabatahtlikest koosnevad kõrge lahingumoraaliga üksused, nagu Scouts pataljon, Kalevlaste Maleva pataljon (hiljem polk) ning Kuperjanovi partisanide pataljon. Vabatahtlikult astus teenistusse enam kui 16 000 meest, kellest üle 2000 olid sõtta appi tõtanud koolipoisid. 1. veebruariks oli Eesti pind Punaarmeest vaba, järgnesid lahingud võõrterritooriumil. 1919. aasta suvel puhkenud raskes Landeswehri sõjas Läti aladel oli Rahvavägi võidukas.
Kokku langes Vabadussõja lahingutes või suri haavadesse ja haigustesse üle 5000 inimese. Iseseisvuse proovikiviks kujunenud sõda lõppes 2. veebruaril 1920 sõlmitud Tartu rahulepinguga, millega Nõukogude Venemaa ning Eesti Vabariik tunnustasid teineteist iseseisvate riikidena ning määrasid kindlaks kahe riigi vahelise piiri.
Pea- ja sõjaminister Konstantin Päts (keskel) ja sõjavägede ülemjuhataja polkovnik Johan Laidoner (ees paremal) koos Inglise eskaadri komandöri, admiral sir Edwyn Sinclair Alexander-Sinclair´i (ees vasakul) ja Inglise mereväeohvitseridega. RA, EFA.4-3481
Kalevlaste Maleva sidekomando sõdurid kasarmuks kohandatud hoones Lissitški külas Setumaal. RA, EFA.3-3280
1. Soome vabatahtliku salga reamehed ja ohvitserid Tallinna sadamas enne kodumaale lahkumist. 22. märts 1919. RA, EFA.0-65167
Kalevlaste Maleva pataljoni võitlejad Vidovitši küla juures kaevikus kartuleid küpsetamas. 1919. RA, EFA.A-286-234
Tallinna Kaitsepataljoni kooliõpetajate rood sõjalistel harjutustel. 1919. Autor Parikas. RA, EFA.0-52191
Töörahva Kommuun. Pärast Narva vallutamist kuulutavad Eesti enamlased välja Eesti Töörahva Kommuuni. Tegemist on Nõukogude Venemaa marionettriigiga. Detsembris vallutab Punaarmee umbes pool Eestit ja jõuab Tallinnast vaid 30 kilomeetri kaugusele. Eesti olukord on raske.
Eesti Töörahva Kommuuni Nõukogu määrus Narva ametikohtadele puhtuse ja korra kohta. RA, ERA.R-1942.1.4, l. 1
Eesti Töörahva Kommuuni Nõukogu käsk relvade äraandmise ja valgekaardi pooldajate ülesandmise kohta. RA, ERA.R-1942.1.2, l. 4
Eesti Töörahva Kommuuni Nõukogu liikmed. Vasakult: Hans Pöögelmann, Jaan Anvelt, Otto Rästas, Johannes Käspert, Max Trakmann, Karl Mühlberg, Artur Vallner. RA, EFA.0-47058
1919. aasta alguses toimub Vabadussõjas murrang. Eesti sõjaväe ülemjuhataja Johan Laidoner alustab üldpealetungi. Suurt edu saavutavad Tallinn-Narva raudteel tegutsevad soomusrongid ning Johan Pitka juhitud meredessandid. Kasvab sõdurite arv Eesti armees ning nii Eesti- kui ka välismaised vabatahtlike väeosad. Suur on koolipingist sõtta siirduvate õppursõduride panus.
14. jaanuaril võtavad Eesti väed soomusrongide abil tagasi Tartu linna. Enne Tartust lahkumist mõrvavad enamlased Tartu Krediitkassa keldris 19 inimest (k.a. esimese eestlasest õigeusu piiskopi Platoni (Paul Kulbuschi)).
18. jaanuaril 1919 tuleb ilmasõja lõpetamiseks kokku Pariisi rahukonverents (töötab kuni 21. jaanuarini 1920). Lepitakse kokku rahulepingu tingimustes, põhikulud langevad Saksamaale kui sõjasüüdlasele.
Eesti Töörahva Kommuuni Nõukogu üleskutse Eesti Ajutise Valitsuse poolt valeteele viidud sõjameestele. RA, ERA.R-1942.1.3, l. 5
Palupera mõisa peahoone üks tubadest pärast Nõukogude Vene väeosa lahkumist. Autor: Parikas. RA, EFA.A-286-50
Eesti suurtükilaev Lembit, mis võtab 1918. aasta detsembrist alates osa kõikidest mereoperatsioonidest Vabadussõjas. RA, EFA.0-52046
Vabadussõja ajal hukkunud Eesti lendurite matuserongkäik Kentmanni tänaval. Autor: K. Akel. RA, EFA.A-288-252
Paju. 31. jaanuaril toimub Paju mõisa all lahing, millest kujuneb üks Vabadussõja verisemaid kokkupõrkeid. Eesti Rahvaväe eesmärk on vallutada Valga kui oluline strateegiline raudteesõlm Riia ning Venemaa vahel. Suurte kaotuste hinnaga (hukkub ka leitnant Julius Kuperjanov) õnnestub rahvaväelastel mõis üle võtta.
24. veebruaril tähistatakse Tallinnas Eesti Vabariigi esimest aastapäeva sõjaväeparaadiga. Sel päeval asutatakse ka Eesti Pank, mille peaülesandeks saab raharingluse korraldamine.
1918. aasta lõpul olid sularaha puuduse leevendamiseks käibel Tallinna Arvekoja maksutähed, aprillis 1919 tuleb käibele aga esimene riiklik rahavääring – Eesti mark. Esialgu antakse välja 3-margalised ning 5-margalised kassatähed. Kuigi algul teevad seda paralleelselt nii Riigikassa kui Eesti Pank, jääb raha emiteerimine edaspidi panga ainupädevusse.
Asutav Kogu. Aprillis tuleb kokku Eesti Asutav Kogu, kus enamuse saavutavad sotsialistid ning esimeheks valitakse August Rei. Asutava Kogu tähtsamad sammud on Eesti iseseisvusdeklaratsiooni, maaseaduse ja ajutise põhiseaduse vastu võtmine.
8. mail lõpetab tegevuse Eesti Ajutine Valitsus ning ametisse astub Otto August Strandmani esimene valitsus.
Eesti Vabariigi esimene valitsus.Vasakult: rahandusminister Juhan Kukk, siseminister Aleksander Oinas, peaminister Otto Strandman, välisminister Jaan Poska, kohtuminister Jüri Jaakson. Teises reas põllutööminister Theodor Pool, töö- ja hoolekandeminister Anton Palvadre, haridusminister Juhan Kartau. RA, EFA.4-2089
Võnnu. 1919. aasta suvel kulgevad ägedaimad lahingud eestlaste ja baltisakslaste vahel Põhja-Lätis, mis on tuntud ka Landeswehri sõjana. Suurim võit saavutatakse 23. juunil Võnnu lahingus, kus Lätis võimu haaranud baltisakslased puruks lüüakse. Seejärel Landeswehr alistub ja Lätis taastatakse Karlis Ulmanise valitsuse tegevus.
3. jalaväepolgu staabiohvitserid pärast nõupidamist Baižkalni (Friedrichshofi) mõisas Võnnu kreisis enne Võnnu lahingut. RA, EFA.2-7
Soomus-rongide divisjoni ülem kapten Karl Parts (vasakul), 3. diviisi ülem kindralmajor Ernst Põdder (keskel) ja 3. diviisi staabiülem alampolkovnik Nikolai Reek Ropažis. RA, EFA.A-287-260
Soomus-rongide divisjoni juhtkond Pihkva operatsiooni ajal 1919. aasta juulis kaarti uurimas. RA, ERA.4996.1.267, foto 170
Versailles. Ilmasõja ametlikult lõpetav Versailles’ rahu allkirjastatakse 28. juunil 1919 liitlasriikide ja Saksamaa vahel. Osaleb 27 riiki, Nõukogude Venemaad ei kutsuta ning kaotajariikidel lubatakse liituda alles pärast lepingutingimuste valmimist.
Maaseadus.1919. aasta 10. oktoobril võtab Asutav Kogu vastu radikaalse maaseaduse, millega sundvõõrandatakse 1065 mõisat ehk 96,6% suurmaaomandist. Eesmärk on luua riigile maatagavara. Samuti on lubatud maad Vabadussõjas osalenutele ― luuakse 56 000 uut väiketalundit.
Kalevlaste Maleva pataljoni kuulipildujameeskond Maxim-kuulipildujaga Setumaal 1919. aasta sügisel. RA, EFA.A-286-236
Tartu Ülikool. Pärast Saksa okupatsiooni annab sõjaväekomando komandör 1918. aasta novembris Tartu ülikooli üle Ajutise Valitsuse moodustatud komisjonile, mille tegevust juhib kuraator Peeter Põld. 1919. aasta 1. detsembril alustab tööd eestikeelne Eesti Vabariigi Tartu Ülikool, kus pannakse alus rahvuskultuuri edendavatele teadustele.
Gustav Suitsu pühendusluuletus „Õnnesoov“ Tartu ülikooli piduliku avamise puhul. RA, EAA.2100.4.222, l. 57
Gustav Suitsu pühendusluuletus „Õnnesoov“ Tartu ülikooli piduliku avamise puhul. RA, EAA.2100.4.222, l. 57–58
Soomusrongide diviisi ülem alampolkovnik Karl Parts (esireas vasakult esimene) ja Asutava Kogu esimees August Rei abikaasaga soomusrongi nr 2 meeskonnaga Balti jaamas soomusrongi esimese aastapäeva tähistamisel 12. detsembril. Autor: K. Akel. RA, EFA.A-275-99
Tartu rahu. Tartus kaks kuud väldanud rasketel läbirääkimistel jõutakse 2. veebruaril rahulepingu allkirjastamiseni. Alles Punaarmee pealetungi edutus Narva alla sunnib Vene diplomaate esialgsetes nõudmistes järele andma. Eesti poolt juhib kõnelusi Jaan Poska, Nõukogude Vene poolelt Adolf Joffe.
Aia tänav 35 hoone (praegu Vanemuise) Tartus, kus toimusid Eesti ja Nõukogude Venemaa vahelised rahuläbi-rääkimised. RA, EFA.A-288-419
Eesti peaminister Jaan Tõnisson Eesti-Nõukogude Venemaa rahulepingu ratifitseerimise aktile alla kirjutamas. RA, EFA.A-288-414
Tartu rahu-konverentsi lõpu-koosolek. Eesti delegatsiooni liikmed ja eksperdid nägudega vaataja poole vasakult: Aleksander Oinas, dr. Mait Püüman, Ado Birk, Julius Seljamaa, Jaan Poska (esimees), kindral Jaan Soots, kolonel Victor Mutt, Ants Piip, Rudolf Paabo. RA, EFA.6-15
Eesti delegatsiooni esimees J. Poska 2. veebruaril Eesti ja Nõukogude Vene rahu-lepingule alla kirjutamas. RA, EFA.4-1158
Nõukogude Venemaa delegatsiooni liikmed Adolf Joffe, Issidor Gukovski ja Fjodor Kostjajev rahu-konverentsi maja ees Aia (Vanemuise) tänaval. RA, EFA.3-4207
Eesti rahu-saatkonna koosseis Eesti-Nõukogude Vene rahuläbirääkimistel. Vasakult: Ants Piip, kindral Jaan Soots, esimees Jaan Poska, Julius Seljamaa ja Mait Püüman. RA, EFA.0-30452
Eesti Vabadussõja kõrgemad väejuhid sõja lõpul. Esireas (vasakult) kindralmajor Andres Larka, kindralmajor Jaan Soots, sõjavägede ülemjuhataja kindralleitnant Johan Laidoner, aseadmiral Johan Pitka, polkovnik Rudolf Reiman; teises reas vasakult kindralmajor Ernst Põdder, dr Arthur-Aleksander Lossmann, kindralmajor Aleksander Tõnisson, polkovnik Karl Parts, polkovnik Viktor Puskar, polkovnik Jaan Rink. RA, EFA.3-1076
Optandid. Tartu rahulepinguga saavad kõik Venemaale rännanud või sinna sõja ajal sattunud eestlased õiguse kodumaale tagasi pöörduda ehk opteeruda. Nende seas on ka 1920. aastal Peterburis sündinud tulevane tunnustatud bariton Georg Ots.
Põhiseadus. Asutav Kogu võtab Eesti Vabariigi esimese põhiseaduse vastu 15. juunil, see jõustub 21. detsembril. Riigikord on oma aja kohta väga demokraatlik, kõrgeima võimu kandjaks on rahvas. Võimud ei ole aga tasakaalus: seadusandlikku võimu esindava Riigikogu volitused on laiad, seevastu täitevvõim jääb nõrgaks. Riigipea ülesandeid täidab valitsusjuht — riigivanem.
Rahuaeg ja omariiklus annavad võimaluse kultuurielu edenemiseks, sünnivad uued eesti tudengiorganisatsioonid. Juba samal aastal tuleb tõstja Alfred Neuland Antwerpeni olümpiamängudel olümpiavõitjaks.
Draamastuudio neljanda lennu lõpetaja näitleja Made Varango (Marta Lemberg). Autor: J.Riet. RA, EFA.3-8378
Veebruaris 1920 asutatud Eesti üliõpilaste seltsi Veljesto kaks liiget. Autor: C. Schultz. RA, EAA.1770.1.111, foto 16
Esimese eesti naiskorporatsiooni Filiae Patriae asutajaliikmed 1920. aastal. RA, EAA.1740.1.109, foto 1
1920. aasta sügisel Paul Sepa rajatud Draamastuudio (hilisem Eesti Draamateater) õpilased massistseenis. RA, EFA.A-543-17
Tallinna 1. kaitsepataljoni luuraja Stefan Baranoffi kiri Vabadussõja rindelt oma naisele Marie Baranovale nädal enne sõjas hukkumist. RA, ERA.2124.3.49, l. 1–4
Soomusrongi nr 1 sõduri August Kallase kiri Vabadussõja rindelt oma südamedaamile. Mehele omistati 1920. aastal Eesti Vabadusristi 2. liigi 3. järgu aumärk. RA, ERA.2124.3.344, l. 3–4
Pajur, Ago. Eesti! Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel, kus sa vabalt ja iseseisvalt oma saatust määrata ja juhtida võid. Tartu, 2008
Õpilased võivad fotode ja heliklippide põhjal mõtiskleda Vabadussõjas osalenute eluolu üle. Lisaks võib ka videot vaadata. Näiteks: milliseid tegevusi sõdurid vabal ajal ette võtsid? Kuidas riides olid? Milline oli nende varustus? Kui vanad nad olid? Kuidas nad end tunda võisid?
|
OSCAR-2019
|
||
25. juunil jõustus direktiiv 2018/822/EL1 ehk DAC6, mis reguleerib maksuhaldurite vahelist koostööd teabe vahetamisel Euroopa Liidus. Uus direktiiv peaks aitama kaasa maksukogumise efektiivsusele ja maksustamise läbipaistvusele. Mida see sisuliselt tähendab, selgitab PwC Eesti maksukonsultatsioonide osakonna juht Hannes Lentsius.
Võitlus piiriülese agressiivse maksuplaneerimise vastu on Euroopa Liidus praegu väga aktuaalne teema.
Nimelt jõustus 25. juunil uus nõukogu direktiiv 2018/822/EL1 (edaspidi: DAC6), mis muudab maksustamisalase halduskoostöö direktiivi 2011/16/EL, mis võeti vastu 15.02.2011 (edaspidi: maksualase koostöö direktiiv), ja mis reguleerib maksuhaldurite vahelist koostööd teabe vahetamisel Euroopa Liidus.
Uue direktiivi sünniloos on oma roll ka Rahandusministeeriumil, kes Eesti Euroopa Liidu eesistujamaana võttis tollal värske algatuse võidelda piiriülese agressiivse maksuplaneerimise vastu üheks arutlusobjektiks2. Rahandusministeeriumi ekspertide hinnangul on Euroopa Liidu siseturule suureks probleemiks maksude optimeerimine ja nendest kõrvalehoidumine ning rahvusvaheliselt tegutsevate ettevõtete edukus ei saa toetuda maksude tasumata jätmisele.
Leiti, et igapäevaselt mitme riigi maksuõigusega kokku puutuvatel maksumaksjatel ja maksukonsultantidel on kogunenud teadmised maksusüsteemide lünkadest ning ebakõladest. Seda eelist kohalike maksumaksjate ja maksuhaldurite ees kasutatakse ära järjest uute ja keerulisemate piiriüleste skeemide väljatöötamiseks, mis võimaldavad makse optimeerida või neist üldse kõrvale hoiduda. Lahenduseks peeti sellise regulatsiooni loomist, mis kohustaks maksukonsultante (ja teatud juhul maksumaksjaid) jagama maksuhalduritega teavet, milliseid piiriüleseid skeeme maksude vältimiseks soovitatakse ja kasutatakse. Uute reeglite jõustumisel hakkaksid maksuhaldurid saadud teavet ka omavahel jagama, et tekiks võimalus uutele skeemidele võimalikult varakult maksukontrolli või seadusemuudatusega reageerida.
Agressiivse maksuplaneerimise vastu võitlemine sellisel moel on leidnud liikmesriikides toetust, sest rahandusministrid leppisid 13. märtsil 2018 ühehäälselt kokku piiriüleste maksuskeemide osas kohustusliku teavituskohustuse sisseseadmise ja ECOFIN võttis selle vastu 25. mail.
Lühidalt on DAC6 kõigi maksunõustajate õudusunenägu, kuna see sunnib iga nn vahendajat, sealhulgas ka maksunõustajat, teavitama karistuse ähvardusel Maksu- ja Tolliametit võimalikest agressiivse piiriülese maksuplaneerimise skeemidest. Pärast seda, kui maksuhaldur on teabe kätte saanud, vahetab maksuhaldur regulaarselt (kvartalipõhiselt) infot kolleegidega teistes liikmesriikides ühise teabevõrgu (CCN) kaudu.
Karistused DAC6 alusel vastuvõetavate siseriiklike õigusnormide rikkumise kohta kehtestavad liikmesriigid ise, kuid uue direktiivi kohaselt peavad need olema „tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad“.
Vahendaja on DAC6 kohaselt iga isik, kes töötab agressiivse piiriülese maksuplaneerimise skeemi välja, turustab seda või korraldab skeemi või teeb selle rakendamiseks kättesaadavaks või kes juhib selle rakendamist, aga samuti ka need isikud, kes abistavad või nõustavad. Kui vahendajat ei saa kutsesaladuse hoidmise kohustuse tõttu sundida esitama teavet (näiteks ilmselt advokaatidest maksunõustajaid), siis suunatakse teabe esitamise kohustus asjaomasele maksumaksjale, kes saab skeemist kasu. Seega püütakse tagada, et maksuhaldur saaks igal juhul teabe kätte selliste maksuskeemide kohta, mis võivad olla seotud piiriülese agressiivse maksuplaneerimisega.
Tähelepanu väärib asjaolu, et mõiste „agressiivne maksuplaneerimine“ on jäetud DAC6-s täpselt defineerimata. Selle asemel on uue direktiivi IV lisas („Tunnused“) loetletud alljärgnevad viide kategooriatesse (A, B, C, D, F) grupeeritud tunnused, mis kujutavad endast tõsist ohumärki maksustamise vältimisest või kuritarvitustest:
Maksuhaldurile aruantav piiriülene skeem on mis tahes piiriülene skeem, millel on vähemalt üks IV lisas loetletud tunnus – s.o. joon või omadus, mis viitab võimalikule maksustamise vältimise ohule. Kui võtta kokku lühidalt, siis kui skeemist mõistlikult eeldatav peamine eelis või üks peamistest eelistest on maksueelis, siis tekib aruandluskohustus.
DAC6 tuleb kõikidel liikmesriikidel, sh Eestil, oma õigusesse üle võtta 31. detsembriks 2019. Selle tarbeks tõenäoliselt muudetakse ja täiendatakse vähemalt maksualase teabevahetuse seadust.
Maksumaksjate jaoks on oluline panna tähele, et Eesti liikmesriigina peab kehtestama meetmed, et nõuda vahendajatelt ja asjaomastelt maksumaksjatelt teabe esitamist nende aruantavate piiriüleste skeemide kohta, mille rakendamiseks esimene samm tehti ajavahemikul 25.juuni 2018 – 1.juuli 2020. Aruantavaid piiriüleseid skeeme puudutav teave tuleb vahendajatel või asjaomastel maksumaksjatel esitada 31. augustiks 2020 ja seejärel vahetatakse liikmesriikide vahel infot.
Automaatsesse teabevahetusse puutuvalt on maksualase koostöö direktiiv ja selle muudatused üle võetud Eestis maksualase teabevahetuse seadusega, mis sätestab automaatse teabevahetuse korra ja alused. Ülejäänud osas (taotluse alusel ja omaalgatuslikult toimuv teabevahetus) on direktiiv üle võetud maksukorralduse seadusega, mis sätestab rahvusvahelise ametiabi üldised alused.
Maksustamisalase halduskoostöö direktiivi alusel vahetab Eesti automaatselt teavet teise liikmesriigi isikute töötasude, juhatuse liikme tasude, pensionide ja kinnisvaratulu osas.
Mälu värskendamiseks tuletame meelde maksualase koostöö direktiivi eelnevad muudatused alates 2014. aastast kuni DAC6 vastuvõtmiseni.
2014. a muudeti direktiivi, et näha ette finantskontode alane teabevahetus teise riigi maksuresidentide osas. Pangad, kindlustusseltsid ja teised finantsasutused peavad koguma ja edastama Maksu- ja Tolliametile teavet selliste kontode kohta, mis on seotud rahaliste vahendite hoidmisega, sealhulgas arveldus- ja väärtpaberikontode kohta. Sellise „kontona“ käsitletakse muu hulgas näiteks ka elukindlustuslepinguid. Teavet ei koguta isikute üksikute tehingute kohta. Selleks, et finantsasutused saaksid veenduda, millist klienti teabevahetus võib puudutada, saavad nad küsida isikult kinnitust tema maksuresidentsuse kohta. Teabevahetuse mõistes võib isikul olla puutumus samaaegselt mitme riigiga.
Teabevahetus puudutab eelkõige neid, kellel on elu- või asukoht või majanduslikud huvid välisriigis ehk kellel võiks välisriigis olla maksude maksmise kohustus. Kui klient on Eesti maksuresident, siis tema kontode kohta teavet maksuhaldurile ei edastata.
Finantsasutused hakkasid Euroopa Liidu ja OECD riikide jaoks oma klientide kohta teavet koguma 2016. aastast. Maksu- ja Tolliamet edastas saadud teabe 2017. a septembrisvasjassepuutuvate riikide maksuhalduritele. Täiendavat infot teabevahetuse üksikasjade kohta leiab Rahandusministeeriumi kodulehelt.
2017. a hakati direktiivi 2015. a muudatuse kohaselt automaatselt vahetama teavet maksuhalduri poolt välja antud nende siduvate eelotsuste kohta, millel on piiriülene mõõde. Ettevõtjatele teabevahetus täiendavaid kohustusi kaasa ei toonud.
Iga-aastane aruandlus hõlmab Eestis tegutsevate suurkontsernide, kelle aastatulu ületab 750 miljonit eurot, tulumaksukohustuse, kasumi, osa- või aktsiakapitali, materiaalse vara, (tütarettevõtete) tegevusalade ja töötajate kohta. Kui emaettevõtte asukohariigis on probleeme aruandluse rakendamisega, langeb aruandekohustus tütarettevõtjatele. Maksuhaldur edastab aruande edasi riikidele, kelle territooriumil kontsern tegutseb. Esimest korda tuli kontsernidel aruanne esitada 2016. a majandusaasta kohta hiljemalt 2017. a lõpuks.
1 Nõukogu direktiiv (EL) 2018/822, 25. mai 2018, millega muudetakse direktiivi 2011/16/EL seoses kohustusliku automaatse teabevahetusega
|
OSCAR-2019
|
||
Majandusüksused kasutavad müügi elavdamiseks mitmesuguseid koostöömudeleid. Mõnikord delegeerivad nad kauba müügi teisele ettevõtjale. Kauba tarnija ülesanne ja huvi on hoolitseda müügi häireteta toimimiseks piisava kaubavaru olemasolu eest edasimüüja laos.
Kauba müüki edasimüüja kaudu nimetatakse konsignatsiooniks: konsignatsiooni- ehk komisjonimüügiks. Edasimüüjale lähetatud kaupa nimetatakse konsignatsioonikaubaks. Edasimüüja ladustab kauba oma laos, mida nimetatakse konsignatsioonilaoks.
Sellise koostöömudeli puhul tekivad finantsarvestajatel mitmed küsimused: kellele ikkagi kuulub konsignatsioonilaos paiknev kaup ning kuidas konsignatsioonikaupa ja sellega tehtud tehinguid aruannetes õigesti kajastada?
Selle artikli eesmärk on käsitleda konsignatsioonikauba raamatupidamisarvestust ja seepärast komisjonilepingu juriidilistel aspektidel ei peatuta. Kauba lähetamise ja hoiustamisega seonduvat käsitletakse ainult arvestuse mõistmiseks vajalikul määral. Konsignatsioonikauba arvestust käsitlevat eestikeelset teaduskirjandust peaaegu ei ole, kasutatud on Nikolai & Basley (2003) ning Kieso & Weygandti (1998) finantsarvestuse keskkursuse õpikuid, vastavalt lk 287 ja 809–810 ning lk 399 ja 1002–1003.
Konsignatsioonikauba arvestust käsitleb RTJ 4 „Varud” punkt 23, millest on järgnevalt esitatud väljavõte.
23. Juhul kui üks ettevõte (edasimüüja) teostab teise ettevõtte (tarnija) varude müüki (konsignatsioonimüük), kajastatakse varusid selle ettevõtte bilansis, kes kannab põhilised varudega seotud riskid (nt kauba riknemise risk; turuhinna muutumise risk; kaupade finantseerimisega seotud riskid ja kulud). Juhul kui valdav osa konsignatsioonikaupadega seotud riske jääb tarnijale, kajastatakse antud kaubad tema bilansis. Juhul kui edasimüüja võtab endale kaupade realisatsiooniga seotud riskidest enamiku, kajastatakse antud kaubad tema bilansis.
Niisiis määratakse kauba kuuluvus poolte kokkuleppes. Kui põhilised kaubaga seotud riskid ja hüved lähevad üle edasimüüjale, on tegemist tavapärase ostu-müügitehinguga. Kauba omandiõigus läheb üle kauba edasimüüjale ja tarnitud kaup võetakse arvele edasimüüja bilansis varudena. Edasimüüja tasub tarnijale kauba eest kokkulepitud korras ja tähtajal ning on vaba kauplema sellega vastavalt oma ärimudelile. Käibemaksu arvestus ja kajastamine toimub käibemaksuseaduses kehtestatud ajal, kohas ja määras.
Kui aga valdav osa kauba realisatsiooniga seotud riske ja hüvesid jääb kauba tarnijale, lähtutakse lepingu sõlmimisel võlaõigusseaduse 39. peatükist „Komisjonileping”. Järgnevalt on esitatud väljavõte võlaõigusseaduse § 692 „Komisjonilepingu mõiste”.
Komisjonilepinguga kohustub üks isik (komisjonär) teise isiku (komitent) jaoks oma nimel ja komitendi arvel tegema tehingu, eelkõige müüma komitendile kuuluva eseme või ostma komitendile teatud eseme (komisjoniese). Komitent kohustub komisjonärile maksma selle eest tasu (komisjonitasu).
Tarnija annab konsignatsioonikauba edasimüüjale üle saatelehega, millele ta algdokumendi muude kohustuslike rekvisiitide kõrval märgib kaupade
Müüki (käivet käibemaksuseaduse mõistes) kauba lähetamisel ei toimu, seega käibemaksu tarnija ei lisa.
Tarnija ja edasimüüja lepivad kokku edasimüügiga seotud otsekulud, mille kompenseerib tarnija (komitent), ja edasimüüja (komisjonäri) teenitava komisjonitasu, mille tarnija (komitent) maksab teenuse osutamise eest. Pooled lepivad kokku ka perioodi, mille kohta edasimüüja esitab tarnijale aruande müüdud kaupade koguste, maksumuse ja müügiga seotud otsekulude lõikes.
Edasimüüja võtab kõigepealt kauba oma lattu vastutavale hoiule, mis tähendab, et ta vastutab kauba koguselise säilimise ja nõuetekohaste hoiutingimuste tagamise eest kuni kauba müügini kolmandatele osapooltele. Edasimüüja vastutus kaubakoguse ja hoiutingimuste eest ei tähenda valdavat osa kaupade realisatsiooniga seotud riskidest ja hüvedest.
1) pooled sõlmivad komisjonimüügilepingu ja tarnija annab kauba saatelehega edasimüüjale vastutavale hoiule;
2) tarnija ei kajasta konsignatsioonikauba saatmisel edasimüüjale müügitulu ja nõudeid ega kaubakulu ja varude jäägi vähenemist;
3) selleks, et arvestuses eristada konsignatsioonikaupa kaubast, mis füüsiliselt paikneb tarnija laos, kantakse see kaup põhikontolt „Müügiks ostetud kaup” üle täiendkontole, mille nimetuseks võiks olla kas „Komisjonimüügile antud kaup” või midagi muud sobivat. Oluline on, et konsignatsioonikaup oleks koguseliselt tuvastatav, sest kuigi see paikneb füüsiliselt edasimüüja juures, on see arvestuslikult tarnija bilansis kaubavaruna.
Tarnija kaubavaru enne kauba konsignatsioonimüügile saatmist on 100 000 eurot. Tarnija lähetab edasimüüjale konsignatsioonikaupa soetusmaksumusega 10 000 eurot. Konsignatsioonikaup paikneb edasimüüja laos ja on 31.12.20X1 müümata. Rohkem tehinguid kaubaga ei toimu. Tarnija raamatupidamiskanne kaupade lähetamise kohta edasimüüjale on järgmine:
Finantsseisundi aruandes on vajaduse korral lubatud kirjeid täiendavalt liigendada. Antud olukorras on mõttekas seda teha, sest siis on ka aruannetest näha, et osa tarnijale kuuluvast kaubast on eraldatud müügiks vahendaja kaudu. Raamatupidamise aastaaruande lisas esitab tarnija selgituse majandusaasta lõpul bilansis oleva konsignatsioonikauba nomenklatuuri, koguse, soetusmaksumuse ja asukoha kohta.
Edasimüüja võtab kauba oma lattu vastutavale hoiule ja kajastab seda kaupa kuni müügini bilansivälis(t)el konto(de)l või koostab vastutavale hoiule võtmise kohta memoriaalorderi. Kuna majandusüksused üldjuhul kasutavad raamatupidamisprogramme, on sobivam bilansivälise konto kasutamine, sest siis on hilisem müügiteenuse kajastamine programmi abil lihtsam.
NB! Konsignatsiooni korral ei tohi edasimüüja kehtestada kolmandatele osapooltele müüdava kauba müügihinda. Edasimüüja osutab tarnijale ainult müügiteenust, konsignatsioonikaup ei kuulu talle. Müügihinna, millele lisandub käibemaks, kui tarnija on käibemaksukohustuslane, määrab kauba omanik, s.o tarnija.
1) ei võta konsignatsioonikaupa raamatupidamises arvele oma varudena, sest see kaup kuulub tarnijale. Edasimüüja kajastab hoiukaupa bilansivälisel kontol, mille nimetus on näiteks „Komisjonimüügile võetud kaup”, või koostab vastavasisulise memoriaalorderi;
2) kajastab konsignatsiooniga seotud laekumisi ja väljaminekuid kontol, mille nimetuseks võiks olla näiteks „Komisjonimüügi arveldused tarnijaga”. NB! See konto on edasimüüja bilansikonto.
Edasimüüja kogub arveldusperioodil (näiteks kalendrikuus) konto „Komisjonimüügi arveldused tarnijaga” deebetisse vahendusmüügiga seotud väljaminekud ja nõuded, mille kompenseerimine on tarnijaga kooskõlastatud, ja kreeditisse vahendusmüügist laekunud summad. Konto „Komisjonimüügi arveldused tarnijaga” deebetsaldo perioodi lõpul näitab tarnija kohustist edasimüüja ees (sel juhul on edasimüüja väljaminekud ehk nõuded olnud suuremad kui konsignatsioonikauba müügist laekunud summad). Konto „Komisjonimüügi arveldused tarnijaga” kreeditsaldo perioodi lõpul näitab edasimüüja kohustist tarnija ees (sel juhul on konsignatsioonikauba müügist laekunud summad olnud suuremad kui need müügiga seotud väljaminekud ja nõuded, mille tarnija vastavalt lepingule peab kompenseerima).
Pooltevaheline arveldamine toimub nii, et edasimüüja esitab arveldusperioodi (kuu, kvartali vm perioodi) kohta tarnijale aruande, milles näitab sel perioodil tarnijalt saadud, tarnijale tagastatud, kolmandatele osapooltele müüdud ning perioodi lõpul jäägis oleva kauba koguse ja maksumuse. Selle aruande alusel kajastab tarnija kauba müügitulu (k.a käibemaks). Ühtlasi esitab edasimüüja tarnijale nõude müügiteenuse osutamise eest. Kuna käibemaksuarvestus toimub kuude lõikes, on arveldusperioodiks mõistlik kehtestada kalendrikuu.
AS Tarnija saatis 01.04.20X2 AS-ile Vahendaja komisjonimüügile 10 ühikut kaupa. AS-i Vahendaja põhitegevus on kauba müük. Kauba viib kohale AS Auto. Transpordikulu, mille tasub AS Tarnija, on 100 eurot/tk. Kaup on AS-is Tarnija arvel soetusmaksumuses, 30 000 eurot/tk. Komisjonimüügilepingus on fikseeritud kauba soetusmaksumusest 20% kõrgem müügihind, mille kehtestas AS Tarnija ja millega AS Vahendaja müüb kaubad kolmandatele osapooltele. Samuti on lepingus sätestatud, et AS Vahendaja reklaamib kaupa ja reklaamikulu kompenseerib AS Tarnija. Lisaks on kokku lepitud AS-i Vahendaja komisjonitasu, mis moodustab 5% kauba müügihinnast. Mõlemad osapooled on käibemaksukohustuslased. Tehingute käibemaksumäär on 20%. Omavaheliste tehingute arveldusperiood on kalendrikuu. Tasaarvestus toimub järgmise kuu esimesel dekaadil, seega hiljemalt 10.05.20X2.
Järgnevalt asume ülesannet lahendama, vastates esitatud küsimustele. Vaatleme lähteandmetes kirjeldatud tehinguid ja sündmusi esmalt AS-i Vahendaja raamatupidamises.
Konto „Komisjonimüügi arveldused tarnijaga” deebetisse kogub AS Vahendaja nõuded AS-i Tarnija vastu. See väide on
Millise raamatupidamiskande teeb AS Vahendaja 30.04.20X2 aprillikuu komisjonitasu ja käibemaksu kajastamiseks?
Kui suur on kaubavaru kokku AS-i Tarnija bilansis pärast kauba lähetamist AS-ile Vahendaja 01.04.20X2?
AS Vahendaja kannab bilansivälisele kontole „Komisjonimüügile võetud kaup” AS-i Tarnija saadetud 10 kaubaühikut, igaühe soetusmaksumus 30 000 € (või koostab vastavasisulise memoriaalorderi).
20X2. aasta aprillikuu jooksul oli AS-i Vahendaja reklaamikulu 2000 €, millele lisandus käibemaks (edaspidi km) 20%. Samal perioodil müüs AS Vahendaja 6 ühikut kaupa AS-i Tarnija kehtestatud hinnaga. Müügihinnale lisandus km 20%. Tehingute toimumise päevadel teeb AS Vahendaja raamatupidamiskanded reklaamikulu (kokku 2000 € + km 400 €) ja komisjonimüügi laekumiste kajastamiseks.
Seisuga 30.04.20X2 esitab AS Vahendaja AS-ile Tarnija aruande, milles näitab kuu jooksul hoiule võetud ning jääki jäänud kaubaühikute koguse ja maksumuse (soetushindades) ning müüdud kaupade koguse ja maksumuse soetus- ja müügihindades. AS Vahendaja on teinud kulutusi reklaamile kokku 2000 € + km 20% ja teeninud komisjonitasu 5% kauba müügihinnast, mõlemad summad peab AS Tarnija lepingu kohaselt talle kompenseerima.
Komisjonitasu 10 800 eurot kajastab AS Vahendaja oma 20X2. aasta kasumiaruandes muude äritulude kirjel. Komisjonitasu käibemaksu 2160 € deklareerib AS Vahendaja oma aprillikuu kohta esitatavas käibedeklaratsioonis.
Kauba transporditeenust osutab kolmas firma (AS Auto), seepärast transport ja selle käibemaks poolte omavahelises arveldamises ei kajastu.
Konsignatsioonikaup 300 000 euro väärtuses jääb tarnija bilanssi kuni müügini, kuigi paikneb füüsiliselt vahendaja laos.
Lahendus: 300 000 – 180 000 = 120 000. Kauba jääk tarnija bilansis väheneb perioodi jooksul müüdud kauba soetusmaksumuse võrra. Kaup paikneb füüsiliselt vahendaja laos.
|
OSCAR-2019
|
||
Hei sõbrakesed! Kevad on minu jaoks sellise tormiga peale hakanud, et taolist ringi rahmeldamist nõudvat aprillikuud pole minu silmakesed ja jalakesed veel tunda saanudki. Oh ja esmaspäevast algab eksamiperiood! Täna toon teieni aga ülimalt värvikirevad kevadnoodid L'Orealilt. Näha saate näiteks seda, kuidas suudavad kunstripsmed ripsmetušile alla jääda ning samuti näete minu põskedel vägagi erilisi põsepunasid, mis pintslit pealekandmiseks ei vajagi!
Tehke ruumi oma meigikottides, sest need 3 suurepärast üllatajat suudavad kindlasti nii mõnegi huviorbiiti sattuda! ;)
Toode on uudse kreemjast puudriseks muutuva koostisega, mida on kerge põskedele kanda ja see sobitub sujuvalt sinu meigiga.
Põsepuna on saadaval kolmes väga erilises toonis ning neid saab kasutada nii kerge puna saavutamiseks kui ka tugeva meigi täiustamiseks.
+ Toodet on niigi suur kogus (7ml), kuid raske on öelda, kui pikk aeg kulub selleks, et kogu pulk lõpuni tarbida, sest erksa ja värvikülla koostise tõttu kulub toodet imevähe.
+ Kreemjas põsepuna hajub küllaltki kenasti ainuüksi näppudega (olen ka proovinud kasutada RT pintslit, aga minu lemmikuks "meigipintsliks" jäävad siiski sõrmekesed). Samas on väga raske toodet "maha hajutada", kui seda liiga palju peaks saama, seega tuleb kogustega tõeliselt tagasihoidlik olla.
+ Pöördun veelkord tagasi toonide juurde, et neid kõiki ka ükshaaval iseloomustada. Minu lemmik on lõheroosakat tulemust pakkuv toon 01 (Pink), mis ideaalselt kevadisse meigikotti sobitub. Kargemate ilmadega olen aga kasutanud kõige tumedamat tooni nr 3 (Fuchsia Fame), mis põskedele justkui külmast näpistatud kuma annab, samas sobib toon ka tagasihoidlikuma meigi täiustamiseks (nt: roosa huul, fuksiatooni põsepuna ning tagasihoidlik silmalainer on just see kooslus minu näol, mis hulganisti kiidusõnu on saanud oma lihtsuse, kuid samas ka erilisusega). Mandariinikarva toon nr 2 (tangerine) on kindel kaaslane aga suvisel ajal, et sobituda päevitunud nahaga.
+ Põhjus, miks viimasel ajal just kreemjaid põsepunaseid eelistan on see, et need pole mind mitte ühelgi päeval alt vedanud püsivusega. Tegemist on tõeliselt sitkete tüüpidega, mille vastu saab vaid meigieemaldaja.
Pealekandmisel olen esmalt põsepuna näpule libistanud ning seejärel põsesarnale tupsutanud, seejärel ringjate liigutustega laiali hajutanud. Samas võib toodet ka kohe otsa põsesarnale kanda ning seejärel hajutada.
- See pole nüüd küll otsene miinus, kuid tooteid peaks enne mitmeid kordi testima, et saada käppa just need kõige paremad võtted. Kiire hommik pole ilmselt esimestel kasutuskordadel just kõige parem valik. Seega antud põsepunade kasutamine on veidikene tülikam kui tavaliste puuderjate põsepunade peale pintseldamine.
Alustuseks kanna ripsmetele False Lash Superstar Xfiber sügavmusta alustušši, nii et iga ripsmekarv oleks sellega kaetud. Seejärel kanna enne alustuši ärakuivamist ripsmetele üks kiht kiude sisaldavat pealistušši, et saavutada enneolematult ekstreemsed ripsmed. Korda neid toiminguid dramaatilisema välimuse ja totaalse muutuse saavutamiseks.
+ L'Oreali varasem kahepoolne False Lash Superstar tušš ei valmistanud mulle pettumust ning seda ei tee ka see toode. Tuši kaks erinevat harja on ülimalt kavalalt tootesse paigutatud ning ühes tootes oleks justkui tavaline ripsmetušš ning pisikeste kiududega pealistušš.
+ Erinevad harjad omavad täielikult erinevaid kasutusviise. Samm nr 1 katab ripsmed värviga, eraldab ja tihendab neid. Alumiste ripsmete värvimisel soovitan kasutada vaid 1. poolt, õige pea saate teada miks. Harja spetsiaalne kuju aitab hästi vormida nii silma sise- kui ka välisnurgas olevaid ripsmekarvakesi.
+ Tulemused antud tušiga on lihtsalt hämmastavad! Antud tulemusi on kõrvutataud isegi kunstripsmete efektiga ning minu käsi läheb nüüd küll südamele ning kinnitan teile, et jah tulemus on täielikult võrreldav kunstripsmete tulemusega! Miks ma seda nii julgelt väidan? Nimelt osalesin #xfiberchallenge 's (https://www.instagram.com/explore/tags/xfiberchallenge/) ning minu ülesandeks oli ühel silmal kanda kunstripsmeid ning teist silma värvida XFiber tušiga. Tulemus üllatas mind ennast totaalselt ning nüüd tuleb teile ka pisikene ülesanne: arva ära, kummal silmal on kunstripsmed!
- Tootel on ka üks miinus, mis minust tuši igapäevakasutajat ei tee. Nimelt hakkavad pisikesed kiud alumistele silmalaugudele pudenema. Eriti täpiline olin siis, kui kasutasin 2. otsa alumistel ripsmetel, seega just sel põhjusel soovitasingi alumistel ripsmetel ainult 1. harja kasutada.
Kui kasutada 2. harja ainult ülemistel ripsmetel, siis hakkab tood kergelt pudenema ~5 tunni möödumisel.
Värvide puhtad pehmed pigmendid, väärtuslik kreemjas koostis ning must kameeliaõli tagavad küllusliku mati värvi. Color Riche Matte Obsessioni huulevärvide palett on nüüd matti värvi mustas karbis, mis sobib hästi iseloomustama erilist mati huule efekti. Lõhn: tuntud Color Riche'i parfüüm.
Kasuta kauapüsivate värvide paletti kuuluvate huulevärvide pealekandmiseks Designeri huulepintslit. Alusta huule keskelt ja liigu huule välisservade poole. Trendikate varjunditega huulte saavutamiseks sega paletis olevaid värve. Kasuta huulekuju rõhutamiseks huulelainerit Color Riche Couture. Kanna seda loomulikult täidlaselt näivate huulte saavutamiseks huule välisäärele.
+ Pintslile teen aga samasuguse pehme pai hea töö eest nagu see teeb minu huultele igal kasutuskorral. Pintsliga alustan pealekandmist keskelt ning seejärel jätkan vertikaalsete pisikeste tõmmetega suunurkade suunas.
+ Primer on aga kõige mugavamini pealekantav sõrmeotstega ning primeri abil on toonid palju erksamad ning kauapüsivamad. Samas aitab primer ka kergelt huuli niisutada.
+ Kui rääkida veel niisutusest, siis hoolimata mattidest toodetest suudavad kõik komplektis olevad tooted huultele kaitsva ja pehmendava kihi peale kanda, seega ei mingit muret kuivanud huultega.
+ Kõik värvid on omavahel segatavad ning minu lemmikkombinatsioon on see, kui kannan 1. kihina tooni nr 1 mis on armsalt rooskas ning sellele veidi omanäolisuse saamiseks lisan punakat tooni nr 3.
- Mind häirib tõsiselt näiteks see, et värvide pigment on väga hele ning selleks, et tumedamat tulemust saavutada, peab kohe päris mitu-mitu-mitu kihti uuesti peale kandma.
- Toode hakkab huulte keskelt väga kiiresti maha kuluma ning pidev värskendamine on hädavajalik, seega karbike peaks alati käekotis kaasas olema.
Tänased jutud said räägitud ning ära unusta jagada ka oma kogemusi antud toodetega kommentaarides! ;)
|
OSCAR-2019
|
||
Kagjü | ljt.ee - Lochen Jangchup Tsemo õpperühm Eestis - Tiibeti budismi geluk- ja bodong-traditsiooni õppimise keskus
Kagjü juhiste algupärane õpetaja oli buddha Vadžradhara; ta andis õpetuse edasi suurele õpetajale Tilopale (988–1069), kes oli üks 84st india mahasiddhast. Tiibetisse jõudis see õpetusliin ühelt poolt tema õpilaselt Nāropalt (1016–1100) tõlkija Marpa Chökyi Lodoele (1012–1099) ja kahelt virgunud daakinilt – Nāropa kaaslaselt Nigumalt ning Virūpa õpilaselt Sukhasiddhilt Khyungpo Naljorile (978–1050). Kagjü liini nimi, mis tõlkes tähendab 'sõnade kett' (tb bka' rgyud) tuleb sellest, et traditsioonis rõhutatakse õpetajalt õpilasele edasi antud suuliste juhiste tähtsust.
Tiibetlasest tõlkija Marpa rändas kolm korda Indiasse ja käis neli korda Nepalis, et saada õpetusi. Marpal oli 108 vaimset õpetajat. Peamised õpetused sai ta aga Nāropalt ja Maitrīpalt. Marpa sai Nāropalt tantraõpetuste pärimusliini Neli volitatud liini (bKa' babs bzhi), mis selgitab 1) teadvuse siirdamist ja illusioonikeha, 2) unejoogat, 3) selge valguse meele joogat ja 4) sisemise soojuse ehk tummo joogat. Nāropa sai need õpetused Tilopalt.
Marpa tõi õpetused Tiibetisse ning andis need edasi oma tähtsaimale õpilasele Milarepale (1040–1123), kes on kõige kuulsam joogi – ta jõudis ühe elu jooksul virgumiseni ja on seetõttu tänapäevani paljude harjutajate suur eeskuju ja innustaja. Milarepast sai Marpa meditatsiooni-pärimusliini hoidja. Ngog Choku Dorjest, Tsurton Wangeyst ja Meton Chenpost said Marpa õpetus-pärimusliini hoidjad. Nii sai alguse kagjü liini kloostrite filosoofiliste õpetuste (bshad grva) ja meditatsiooniõpetuste (sgrub grva) kaheosaline süsteem.
Milarepa õpilastest on tuntuimad Gampopa (1084–1161), keda kutsuti ka nimega Dagpo Lhaje, ja Rechungpa (1084–1161). Gampopa sai Milarepalt mahāmudrā ehk suure pitseri õpetused ja Nāropa kuue dharma õpetused (tuntud ka kuue jooga õpetustena) ning ühendas need üheks pärimusliiniks, mida hakati kutsuma dakpa kagjüks – seda peetakse kagjü traditsiooni emaliiniks. Tänu sellele, et Gampopa oli astunud mungaks kadam-liinis ning õppinud enne Milarepa õpilaseks saamist mitmete kadampa õpetajate käe all, ühendas ta mahāmudrā traditsiooni kadampa-suuna astmelise tee õpetustega. Tema Vabanemise kalliskiviehe on oluline teos astmelist teed selgitavas tiibeti kirjanduses. Esimene pantšen-laama Lobsang Chökyi Gyaltsen (1570–1660) ühendas kagjü mahāmudrā liini geluk-traditsiooniga ja seda tuntakse geluk-kagjü mahāmudrā süsteemina.
Dakpa kagjü traditsioonist sündis neli suuremat alakoolkonda, millele panid aluse Gampopa õpilased. Zhang Yudakpa Tsondu Dakpa (1123–1193), kelle peamine õpetaja oli Gampopa õpilane Wangom Tsultrim Nyingpo, pani aluse tšalpa kagjü liinile. Laama Zhang asutas ka Gungthangi kloostri.
Barom Darma Wangchuk pani aluse barom kagjüle ja ehitas Baromi kloostri – selle järgi sai traditsioon oma nime.
Phagmo Trupa Dorje Gyelpo (1110–1170) pani aluse phagtru kagjüle. Enne Gampopa juurde õppima asumist oli ta Sachen Kunga Nyingpo õpilane. Temast sai Gampopa tähtsamaid õpilasi ning ta oli eriti tuntud mahāmudrā õpetuste mõistmise ja edasiandmise poolest. Paljud tema õpilased, nagu Taglung Thangpa, Kalden Yeshi, Ling Repa Pema Dorje, Jigten Gonpo ja Kher Gompa, teostasid õpetused väga sügavalt. Phagmo Trupa ehitas Phagmo piirkonda kloostri, mida hiljem hakati kutsuma Densa Thil. Tema õpilastest lähtus kagjü kaheksa väiksemat alakoolkonda.
Esimene karmapa Düsum Khyenpa (1110–1193) pani aluse kamtsang ehk karma kagjüle. See traditsioon on püsinud tugevana tänu karmapa-laamade katkematule taassündide ketile. 16. Karmapa Rangjung Rigpe Dorje (1924–1981) nimetati paguluses kogu kagjü koolkonna juhiks.
Traditsiooni peamine klooster oli Kesk-Tiibetis asuv Tsurphu. Pärast pagulusse põgenemist on traditsiooni keskuseks ja tähtsaimaks kloosterülikooliks Rumtek, mis asub Sikkimis Indias. Tänapäeval on liin laialt levinud ja kõikjal maailmas on loodud sadu keskuseid. Karma kagjü praegune pealaama on Tema Pühadus 17. karmapa Ogyen Drodul Trinley Dorje.
Kaheksast alakoolkonnast on praeguseni säilinud vaid kolm. Kahjuks on teised kagjü alakoolkonnad, nagu Phagmo Trupa vennapoja Rinpoche Gyaltsa asutatud trophu, Marpa Rinchen Lodoe asutatud martsang, Yelpa Yeshe Tsegi asutatud yelpa, Chökyi Sengey asutatud šungseb ja Yeshi Senge asutatud yamzang kagjü, lakanud eksisteerimast eraldiseisvate süsteemidena – nende õpetusliinid on sulandunud teistesse kagjü alakoolkondadesse.
Šangpa kagjüle, mis on teine algupärane kagjü liin, pani aluse suur joogi Khyungpo Naljor (978–1079). Pidades Tiibetis saadud õpetusi ebapiisavaks, rändas Khyungpo Naljor Nepali, kus kohtas ācārya Sumatit. Temalt õppis Khungpo Naljor tõlkimist, seejärel reisis joogi Indiasse, kus ta sai 150 õpetlaselt-adeptilt õpetusi. Tänu sellele teostas ta täielikult nii esoteerilised kui ka eksoteerilised õpetused ning nendega seotud meditatsiooniharjutused. Tema peamised õpetajad olid Sukhasiddhi, Rāhulagupta ja Niguma, Nāropa kaaslane. Lisaks sellele, et ta kuulis inimkehas olevatelt õpetajatelt õpetusi, sai ta ka daakinitelt õpetusi. Naasnud Tiibetisse, andis ta kadampa õpetajale Langri Thangpale mungatõotused.
Kooskõlas daakinite ennustustega asutas Khyungpo Naljor Yeru Shangi Kesk-Tiibetisse Shang-Shongi kloostri. Nõnda saigi tema loodud traditsioon nimeks šangpa kagjü. Hiljem asutas ta veel mitmeid kloostreid: liini algusaegadel oli Tiibetis rohkem kui sada sellesse traditsiooni kuuluvat kloostrit. Kuigi suurel joogil oli palju õpilasi, andis ta Niguma õpetused edasi ainult ühele õpilasele, nimelt Mochokpale.
Šangpa liini nimetatakse sageli salajaseks liiniks, kuna Niguma ütles Khyungpo Naljorile, et neid õpetusi tuleb esimesed seitse põlvkonda (alates buddha Vadžradharast ja Nigumast) edasi anda vaid ühele õpilasele. Mochokpa andis liini edasi Kyergangpale, too omakorda Rigongpale, kes andis selle oma õpilasele Sangye Tönpale. Neid esimest seitset õpetajat tuntakse šangpa seitsme suure kalliskivina. Sangye Tönpa oli esimene, kes andis need juhised rohkem kui ühele õpilasele.
Kuigi šangpa kagjü õpetusi hinnati väga kõrgelt ning neid harjutasid erinevate koolkondade järgijad, ei loodud suurte kloostrite ja tülku-süsteemiga institutsiooni. Õpetusi anti edasi väikestes eralduskeskustes, kuni Jamgön Kongtrul kogus 19. sajandil kokku olemasolevad ülekandeliinid ning kindlustas nende püsimajäämise. Liini ülekandeid on ka sakja koolkonnas ning teistes kagjü koolkondades. Tsongkhapa, geluk-koolkonna alusepanija, sai Buton Rinchen Drupi kaudu Guhyasamāja-tantra liini ning ta teostas mitmed šangpa liini õpetused.
20. sajandil levisid tänu suurele meditatsioonimeistrile Kalu Rinpochele šangpa liini õpetused üsnagi laialdaselt – ta oli ka üks esimesi tiibeti õpetajaid, kes tuli läände õpetusi andma. Kalu Rinpoche andis šangpa liini edasi Bokar Rinpochele. Too sai omakorda õpetajaks Kalu Rinpoche taaskehastusele, kes sündis 1990. aastal.
Kagjü liinis harjutatakse nii suutra kui ka tantra olulisi õpetusi, ent eriti keskendutakse vadžrajaana ja mahāmudrā õpetustele. Selles liinis on kaks peamist teed: oskuslike vahendite ja vabanemise tee.
Teostamise astmel õpetatakse peamiselt anuttarayoga ematantrat, mida tuntakse nime all Nāropa kuus dharmat (sageli ka Nāropa kuus joogat). See hõlmab õpetused 1) tummost ehk sisemise soojuse tekitamisest; 2) illusioonikehast, millele on iseloomulikud buddha omadused; 3) unejoogast, milles harjutaja õpib olema uneseisundis teadvel; 4) selgest valgusest, millega mõistetakse tühjust; 5) bardo ehk vaheolu joogast, mis valmistab mediteerijat ette surma ja taassünni vahelisteks kogemusteks ning 6) phowast ehk teadvuse ülekandmisest, millega jõutakse võimeni siirdada teadvust.
Vabanemise tee tähendab mahāmudrā ehk suure pitseri, kagjü traditsiooni kõrgeima meditatsiooniharjutuse teostamist. Gampopa liinis on kolm meetodit mahāmudrā juhiste andmiseks ehk mahāmudrā kolm tüüpi: suutra, mantra ja olemuse (snying po lugs) mahāmudrā. Nende kõigi õpetamise eesmärgiks on, et harjutaja jõuaks meele tõelise loomuse vahetu mõistmiseni. Mahāmudrā-süsteem, mis on veidi erisugune kõigis kagjü koolkondades, järgib aluse, tee ja vilja astet.
Viie kuldse dharma juureks on Niguma kuus dharmat, mis on väga sarnased Nāropa kuue dharma õpetusega. Tüveks on Amuletikarbi mahāmudrā, oksteks on tavaliste ilmingute teele ülekandmise kolm meetodit, õiteks on Khecari valge ja punane vorm ning viljaks on mõistmine, et meel on surematu ja eksimatu.
Kõigepealt puhastab inimene, kes on väestamiseks vaimselt küps, valmis saama kuue dharma õnnistused ning on hästi teostanud eelharjutused, end silbi A loodud puhastava tühja alaga. Illusioonikeha-jooga abil lahustuvad loomulikult kiindumus ja vastumeelsus; unejooga abil puhastub välja peenekoeline segadus; selge valgusega hajutatakse teadmatus. Nende nelja abil kõrvalduvad meeleplekid. Ülejäänud kahte: teadvuse ülekandmist, millega jõutakse buddhasusse, kui seda ei saavutata eluajal, ja vaheolu, millega teostub saṃbhogakāya, teostatakse meditatsiooniharjutustena, et need, kellel jääb vajaka tarmukusest ja pälvimustest, vabaneksid vaheolus.
Khyungpo Naljor kandis kaelas amuletikarbikest paberile kirjutatud vadžravärssidega, mida pole võimalik mõistuspärastada, ning nõnda saidki juhised nimeks Mahāmudrā amuletikarbi juhised. Loomuliku keha, kõne ja meele asetamise eelharjutuste abil jõutakse kõigepealt meelerahuni ning siis teostatakse analüüsiv vaatlus. Siis võimaldab teemandisarnane ürgne teadlikkus näpata põhiharjutuse käigus vilksatuse mahāmudrā'st, mis kõrvaldab kõik kahtlused meele loomuse kohta. Harjutuse lõpus suudetakse alal hoida loomulikult esile tulnud trikāya't ning väljendub täielikult mahāmudrā.
Kandes teele üle kõigi näivuste, helide ja mõtete ilmingud, taibates, et need on olemuslikult guru, jumalus ja illusioon, mõistetakse selguse ja tühjuse ühendust ülima õndsusena ning teostatakse loomulikult trikāya.
Eriliselt ülevate palvete ja meditatsioonide abil tõstetakse päikese- ja kuuvärviline Khecari ja tärkab õndsuse ning tühjuse ühenduse sisemine kuumus, mille abil asutakse teele ülima ühenduse vallas.
Kolmekümne kahe joogiliku toimimisviisiga asetatakse keha vaimse vabaduse teele, mille abil jõutakse surematusse. Kui ollakse veendunud arusaamas, et keha on tärganud karma küpsemisest ja on vaid mentaalne projektsioon ja et meel on vaba sünnist ja surmast, kinnistub kehaline vorm mahāmudrā's, piiritus avaruses, kus pole eksimist.
Vadžravärssides öeldakse: “Need, kes kogevad tegelikult seda ülimat teed, teostavad loomulikult trikāya kas selle elu ajal või vaheolus, ent mitte muul ajal, tühjuse ja õndsuse jagamatuses ning asuvad rännakule täiesti puhtas vallas.”
Kagjü kloostrite munkade koolitus hõlmab peamiselt ületava tarkuse, madhjamaka, paikapidava tunnetuse, kloostridistsipliini ja fenomenoloogia õpingud, mis on ühised kõigile traditsioonidele, kuigi kloostrites kasutatakse erinevaid õpetustekste ja selgitusi, mis hõlbustavad algupäraste india tekstide mõistmist.
|
OSCAR-2019
|
||
Salvi Argoderm esindab taim salvi seen, kaitseb usaldusväärselt mis tahes liiki mükoos! See on terve kompleks meetmeid, et kõrvaldada allergiline, põletikuliste reaktsioonide võimalikkus. Unikaalne segu komponendid takistavad leviku seen, mis võimaldab heal 1 võtmisel.
Eelisteks on selle ravimi märgivad, et ta koheselt eemaldab ebameeldivaid tundeid ja lõhnu. Samuti on ta hävitab kõik liigid mükoos, aitab taastada küüned endisel kujul. Edasi uurime lähemalt, miks see ravim tasub kasutada.
Apteekides on tänasel päeval võib leida enamasti väga kallid ravimid. Seejuures kõrvaldatakse üksnes sümptomite, kuid mitte põhjus. Koostis sama selliseid ravimeid on komponendid, mis on levinud üle kogu keha ja kahjustavad organite sees on.
Keskkonna komponente. Kuusk, piparmünt, salvestrorol, muud ekstraktid on eriliste talud, mis asuvad eemal teede;
On võimeline hävitama patogeenne taimestikule. Enamik kreeme aeglustavad bakterite elutegevust. See viib selleni, et küüned on jätkuvalt haige, seen tagasi juba kuu aega. Argoderm täielikult hävitab seene;
Lisaks looduslikud vahendid peale kõrge hinna on veel üks miinus – ravi kestab mitu kuud, sest puhtal kujul, nad ei ole eriti tõhus.
Täielik koosseis kreemi Argoderm teada ei saa, seda hoitakse saladuses. See võimaldab vältida tõenäoliselt võltsitud ravimi konkurentide ja lihtsalt hoolimatute inimestega. Praegu on teada, et koosseisu kreem sisaldab:
Õli fir: peidab haavad, mis moodustati mille tulemuseks on areng seenhaigusi. Nahk muutub pehmeks ja lähevad rukkilille;
Hõbeda ioonid toimib kompleks. Nad desinfitseerida, desinfitseerida, kõrvaldab küünte. Lisaks hävitamise seente vaidlus, siis kaob jälgi nende viibimine;
Tänu bikarbonaat naatriumi on loodud ebasoodne keskkond levitada pisikuid. Juhtub see tingitud oksüdatiivse protsessi kokkupuutel aine ja nahka;
Salvestrorol ja vitamiinid takistavad liikumist bakterid nahka ja taastavad jõudu pärast ravikuuri. Veel üks kasulik omadus – takistatakse haiguse retsidiivi.
Põhjalikult valitud koostis võimaldab vältida tekkimist kahjulikku mõju organismile. Aga võib juhtuda individuaalne talumatus üksikute elementide segu. Sel juhul tuleb konsulteerida raviarstiga teemal kasutamine.
Pärast ostu Argoderm hoolikalt kasutusjuhendit. Kõigepealt kreem tasub kanda hoolikalt puhastatud nahka. Selleks nende tasub pesta seebi ja veega, hästi kuivatada. Pärast seda sõita kaudu.
Salvi tuleb kanda õhuke kiht. Edendada patsientidel nahka ja küüsi nii, et koor on täielikult imendunud.
Pärast iga protseduuri, tuleb panna jalga sokid. Seejuures tuleb neid pidevalt keema. Seda on vaja, et vältida haiguse retsidiivi.
Viia läbi menetluse, mis tuleb 1 kord päevas. Töötab seen on vaja suurendada sageduse vastuvõtmiseks kuni 2 või 3 korda päevas.
Vastunäidustusi selle ravimi natuke. Peamine on, et allergiline reaktsioon elemendid Argodermа ja vanus ka, kust seda saab kasutada. Arstid soovitavad seda teha koos 5 aastat. Hoidke kõik kaubad on hästi kaitstud laste ja päikesevalguse eest kohas, toatemperatuuril.
Kui seda õigesti kasutada ja järgides juhiseid nahk hakkab paraneb ravi esimestel päevadel. Samuti sobib hästi nii vahend ennetada seenhaigusi.
See salv on suurepärane tegevus. Esimestel päevadel lähevad kõik sümptomid seen. Kaovad tursed, sügelus, põletustunne, muud ebameeldivad aistingud. Samal ajal toimub redutseerumine näärmete eest higi eritumist. Kaob ebameeldiv lõhn jalgades.
Protsessi leviku kopituse nakatunud piirkondades naha ilmuvad erinevad haavad. Tänu komponentide segu klassifitseerimine toimub haavade, kõrvaldades haiguse jälgi.
Nahk muutub siledaks ja siidpehmeks ja ka kiiresti kasvavad küüned. 30 päeva möödumisel seen lõplikult lahkub.
Täpsem info on veebilehel müüva ettevõtte salvi Argoderm. Lisaks portaalis on olemas regulaarne müük, aktsiad. Neid on võimalik osta salvi madalama hinnaga.
Pärast lugemist kogu vajaliku teabe tekib küsimus: kuidas osta salvi Argoderm? Fakt on see, et ostsid selle internetis, sest apteegist ravimit ei müüda. On olemas ametlik kodulehekülg internetis, kus on üksikasjalikult täpsustatakse kohta preparaadi ja järjepidevus meetmeid, et seda omandada. Need on:
Samuti tuleks märkida, et arstid ei leidnud vastunäidustusi selle ravimi vahendid. See kinnitab kvaliteeti ja tõhusust segu. Vedas pikk ja põhjalik töö üle luua salvid, mis sobiks kõigile, kellel on seenhaiguste.
Klientide seas ja arstid on väga palju positiivseid kommentaare Argoderm. Neid tähistatakse tõhusust ravimite vahendid, puudub kahjulike komponentide, võimalust kasutada isegi rasedatel. Seda saab kasutada, sealhulgas siis, kui inimene väga kõvasti kinni või on vaja tõhusat ravi ilma märkimisväärseid kulusid.
Ravimisel spetsialistid soovitavad kasutada salvi Argoderm isegi kui inimesel ilmub üks sümptom seen. Sest see levib väga kiiresti ja ravi muutub üsna keeruline. Uuringud on näidanud, et salv on tõhus kuivatamise haigus ja takistab võimalus retsidiivi. Tuleb meeles pidada, et seen ei ole ainult levib kiiresti, vaid ka väga nakkav kogu perele.
Patsiendid on täheldanud paranemine naha, küünte, ravi tõhusust, suhteliselt soodsa hinnaga. Ka tagasisidet räägib ebaefektiivsust kalleid ravimeid, soovitusi arstide seisundi halvenemisel naha nahk edaspidi.
Kui teil on vaja suhteliselt odav, kuid samas efektiivne vahend, siis salvi Argoderm on tõesti sobiv variant. Ostke ainult ametlikud müüjad vältida võltsinguid!
Hotellid Wallacetown – Hotels.com abiga on lihtne leida sobiv hotell Wallacetown, võrrelda tubade hindu ja kohe vaadata vabade kohtade olemasolu. Meie veebilehel on imelihtne leida ja broneerida reisiks soodne Wallacetown hotell. Iga hotell on varustatud kaardiga. Lisaks hotellitubade kirjeldustele ja fotodele oleme lisanud külastajate hinnagud ja pikemad arvustused, kus on juttu hotelli asukohast, ümbruskonna meelelahutusvõimalustest, tubade mugavusest ning majutuse ja teenuste kvaliteedist. Meie kliendiprogrammiga Hotels.com™ Rewards liitudes teenite iga 10 öö eest 1 öö tasuta.
|
OSCAR-2019
|
||
Meie jabur emadepäeva küünla pildidraama Võhma Valgusevabrikuga on kestnud nüüd juba kolm nädalat. Nende ignorantsus või siis kaitsepositsioon valevorstist poliitdisainer Piret Hallik-Sassiga seoses on minu jaoks kummastav. Kuidas nii saab? Aga näed, saab küll, isegi pisikeses Eestis. Mõõnade ja veel sügavamate mõõnadage on need 20 päeva mööda saanud. Mul on valus ja mul on väga paha selle kõige pärast. Minu hämming inimeste rumalusest, ülbusest ja lihtsalt inetust käitumisest kestab. Ja see on vastik ja väga kurb on see ka.
Suurte kalade jaoks on see ehk sõda supikausis ja vaht küündimatute kriipsujukude ûmber, aga ometi on selles varjul baaseetika väärastumine, mida ka lapsemängudes olla ei tohiks sellisel kujul. Ka kriipsujukut saab igaüks omamoodi oma pea ja käega teha või nende puudumisel netist tasuta lahendusi abiks leida. Võimalusi jagub. Aga nende valikute seast otsustas proua poliitdisainer vôtta just minu pildi ja selle enda omaks kangutada.
Küünlalugu algas siit… kui Piret Hallik-Sass võttis mu 10 aastat vana tita-raamatu pildi (arvates, et see vale kunagi välja ei tule), kustutas ära tegelase käed, mütsi ja värvis juuksed ja kleidi samal pildil olnud teise tegelase järgi. Seejärel müüs ta selle koos oma roosamanna kujundusega Võhma Valgusevabrikule emadepäeva küünlatopsi etiketi kujunduseks. (Täpsem kirjeldus olukorrale eelmises postituses).
Ei kulunud tundigi, kui kaks tuttavat kirjutasid mulle paralleelselt ja rõõmsalt, kas ma olen teinud Teie firmaga koostööd emadepäeva küünla kujunduse osas. Olin hämmingus, kuna mu stiil ja pilt olid sellel eksimatult äratuntavad. Olukord jahmatas… Sellest ka minu esmane reaktsioon.
Lisan siia kirjale ka kiire võrdluse teie küünlakujunduse ja käepäraste piltide vahel. Ja veel ka detailsema pildi võrdluses ühega neist kohakuti. Kuna küünal on kumer ja pilt veidi ülevalt alla, mitte otsevaates, siis teatav väike erinevus on mõistetav, samas sarnasusi on ilmselgelt liiga palju.
Nõustun, nagu kinnitasin ka Teie FB lehel, et idee ise on väga armas ja mul on ühelt poolt rõõm näha enda joonistust sellel küünlal. Teisalt kõik see, kuidas mu pilt sellele kujundusele jõudis ja mis sellega nüüd kaasnenud on väidetava kujundaja poolt, on inetu. Tema rünnak minu suhtes kukkus haledalt läbi ja mul on kahju, et nii mina kui Teie sellise keerulise olukorra ees seisame. Kahju enda ajast ja närvikulust ja Teie mainele kaela sadanud prohmakast.
Ma soovin uskuda, et te olete antud loos heauskne kannataja ja oskan omalt poolt hetkel lahenduseks pakkuda järgmist:
Te kasutate/mainite antud toodet esitledes/reklaamides (FB, koduleht/veebipoodi, muud võimalikud kanalid) kujunduse pildi autorina minu, Eva Herrera (lastekunstnik) nime ja ma saan hüvitiseks kena kastikest nimetatud küünlaid.
Mina omalt poolt korjan ära teie lehelt pildi alt enda kommentaarid ja jagan rõõmsalt enda blogis ja FB lehel Teie antud toodet.
Suur tänu emaili eest. Olen öö läbi selle olukorda seedinud. Just arutasin abikaasaga, mida Teile kirjutada, ja kuidas me saaksime selle lahendada.
Me oleme väike käsitööettevõte ja et me saaksime kuidagi suurte firmade ja välismaa konkurentide kõrval püsima, loome pidevalt tähtpäevadeks eripakkumisi. Mitmel korral aitas meid Piret armsate disainidega. Nii ka see kord. Kui tema idee sai saadetud, arutasime kollektiiviga ja kõigile meeldis. Kuna mina pole kunagi Teist midagi kuulnud ega Teie loomingud näinud, ei tulnud mul ka midagi tuttav ette. Ka meie tiimis ei ole keegi midagi öelnud.
Ma olen 100% kindel, et Piret ei ole midagi kopeerinud, see poleks üldse tema teguviis ja ta on ise ju samuti väga andekas ja aastaid tegelenud lastekunstnikuna. Aga paraku on lõpptulemus siiski Teie piltidega võrreldes väga sarnane. Ma usun, et me olime kõik sellest väga šokeerinud L Ma ise kahjuks pole kunstnik, aga ma kujutan ette, see on nagu helilooja, kes loob imeilusa, tema jaoks ainulaadne meloodia. Ja järsku kuuleb, et keegi teine lõi midagi sarnast.
Teie pakkumine on väga lahke ja vastutulelik! Oleme ise mõelnud, mida Teile pakkuda, sest me mitte mingi juhul ei taha tüli kellega.
Ainuke asi, mida meie ei saa otsustada, on autoriõiguse küsimus. Kas oleks mõeldav, et me saaksime kõik kokku ja arutaks koos, kuidas edasi liikuda? Ma hea meelega võtaksin postituse fbs juba maha, sest selline avalik sõda on meile kõigile kurb. Kas see on Teie jaoks ok?
Kasti täie küünlad saadame hea meelega ja saate ise otsustada, kas edasi müüa, kinkida, tarbida… Kui see esialgne lahendus sobib, siis palun aadress/automaadi aadress, kuhu paki saata.
Oleme väga huvitatud et antud olukord saab lahendatud ja oleme nõus kõik endast sõltuv selle jaoks teha.
Väga vabandan ebameeldivuste pärast. Luua armsa kingituse armastatute emade jaoks, poleks iialgi tahtnud nii palju pahameel tekitada. Meie, tootjana, ei olnud selline olukord ette näha.
See kiri tegi mu veel kurvemaks. Vihaseks tegi ka. Aga peamiselt nõutuks, et kas inimesed on lihtsalt pimedad, rumalad või mis neid selle pildivargaga seob?
Et nad siis usuvadki, et see libakujundaja ongi ilus ja hea ja tore ja aus ja kuulus lastekunstnik pealekauba? Päriselt? Ja et on küll kokkulangevus minu tööga, aga pehmenduseks ruttu takka, et ikka ju juhtub kokkulangevusi? Et kohe sellisel tasemel? Seda enam, et sel valevorstist poliitdisaneril pole mitte midagi minusarnases stiilis varasemast ette näidata. Olgem otsekohesed, tal pole nagu mitte midagi sellelaadset ette näidata. Aga tema on kuulus kunstnik, keda mina plagieerin – nagu ta ise suures hädas salvata püüdis. Jah, pole mingi kunst teha kaks täppsilma ja kõrvast kõrvani suu ja ümar peanupp – selliseid võib teha meist igaüks, hällis kasvõi hauani, samas on väike vahe, kas teha seda omal viisil või kopeerida kellegi pildi pealt oma täpid ja jooned ja need enda nime all maha müüa suure kusntina. See on see, millega ma leppida ei saa ega kavatsegi.
Nõme oli ka see, et rõhk jäi kuidagi küünlakastile. Et saaks saata need ruttu minu poole teele, et ma vait jääks? Nii ma seda küll ei arvanud. Kes lugeda oskab, loeb selle minu esmasest pakkumisest ikka vähe teise rõhuasetuse välja küll. Minu pakkumine ei käinud ju selles järjekorras! Pakkumine oli lihtne – kasutad mu pilti, maini mind ja kõik on rõõmsad ja ma isegi ei nuta selle roosamanna kujunduse üle seal ümber. Ja mida ma tegelikult ootasin, oli tunnistus, et nad on samamoodi täbaras seisus, SEST neid on petetud ja ära kasutatud libadisaineri poolt või siis äärmisel juhul selget vabandust, et nii valesti asi läks ja kiireid parandusi. Ju ma olen siis naiivne ja usun endiselt, et inimesed on ilusad ja head ja kui nad näevad viga, siis nad parandavad selle. Ausalt.
Kuna kogu see jama toimus nädalavahtetusel, mis oli mul juba ammu varem tihedalt täis planeeritud muid väga olulisi tegevusi ja kohustusi, siis jäi kirjale vastamine uude nädalasse. Mul oli seda asja vaja veidi seedida.
Autoriõiguse vaidlustega tegeleb justiitsministeeriumi juures asuv Autoriõiguse Asjatundjate Komisjon. Autorlus kehtib konkreetsele teosele mitte stiilile. Komisjon hindab kattuvust, kas töö on üksühele kopeeritud. Vajadusel mõõdetakse detailide asukohad.
Mitte, et selles infos mulle midagi uut oleks olnud. See seadus on mulle arvatavasti kõigist Eesti seadusest saanud kõige tuttavamaks. Kahjuks. Pidasime aru. Vihasemad ja verisemad soovitasid muidugi sõtta minna ja mõned piiksusid ka, et lase neil asi müüki lasta ja siis lajata tulise rauaga. Ma andsin endale üsna realistlikult aru, milline on olukord ja endiselt nägin ma süüd lasuvat vargal, mitte nii väga firmal, mis teda pimesi endiselt kaitses. Aga et asi vajas kiiret edasiliikumist, siis vastasin kohe ja väga konkreetselt:
Kui te asendate antud etiketil pildi püsivalt uuega, siis ma lepin ja loen asja meie jaoks lahendatuks.
18. aprillil saadeti mulle vihje, et Võhma küünalde lehel on uus pilt ja üllatus-üllatus, sellel on nüüd ühe minu näitsiku asemel kaks minu omadele LIIGA sarnast tegelast. Jajaa, stiil ei kuulu kaitsmisele ja üleöö on sellest saanud nüüd siis poliitdisainer Piret Hallik-Sassi autorikäekiri? Kust iganes ta sel korral need pildid leidis, khmm.
Jah, kleidiosa on veidi kitsam ja juuksed ühel pildil veidi tuules sasitumad, no umbes nii nagu nad mul mustanditel on, AGA päriselt ka saab see valevorst oma hõõguva tagumise otsa päästmiseks lagedale tulla seesuguse lahendusega? Eesmärk oligi mind uduõrna seaduse piires mõnitada? Hale katse. Tõelise Kunstniku Tõeline auväärt tegu…
Kui ma rääkisin etiketil pildi asendamisest, siis ma pidasin silmas ASENDAMIST täielikult, mitte sama nõmeduse jätkumist… Aga see oli tulem. Jagasin seda kohe ka oma lehel ja üks mu sõpradest läks kommenteeris nende lehel, et ta on kurb, et nad ei austa autorit ja tema loomingut, mille peale kadus koheselt pilt nende FB lehelt. Kohati hakkas mul tekkima tunne nende kiirreaktsioone jälgides, et mida nad ometi kardavad. On seal taga veel midagi? Mida see libakunstnik veel kokku on varastanud ja oma nime all müünud ja mis veel võib välja tulla? See avastamise “rõõm” jääb meile alles. Samuti ei saa me keegi olla kindlad, et need etiketid, mis nüüd vahetatud on, on vahetatud kõigil toodetel ja no antud juhul polegi sel kõigel enam vahet, sest ega need kaks uut varianti ju paremad pole. Pole jah, otseselt VIST üks ühele minu mõnelt konkreetselt pildilt, küll aga… aga et nad koostöö asemel (Piret Hallik-Sassi küünlakujundusel pildi autorina minu mainimisest oleks piisanud ju!) ja kena olukorra lahendamise asemel eelistasid sellist komejanti, tundub üha absurdsem.
Esimese pildi kohakuti panemise lugu ja ehmatus on kirjas juba eelmises postituses. Teema vajas paraku edasiarendust. Panin eile kokku väikese skeemi uute piltidega.
Selgituseks juurde – üleval vasakul nurgas on pilt, “versioon nr 1”, mille Piret Hallik-Sass müüs kui enda joonistuse Võhma Valgusevabrikule emadepäeva küünla kujunduse osana. Selle kõrval olevad kaks tegelast on praeguse etiketi kaks versiooni. Panin nad kõrvuti. Sarnasus oli juba enne seda ilmne. Hopp! pöörasin esialgse pildi peeglisse ja palun väga. Ülevalt alla praeguse kujunduse kaks tegelast + esimene versioon ja tulemus? Valevorst polegi teinud muud, kui on lihtsalt minu pildi pannud peeglisse, juustes oma käega õige pisut sasinud ühel neist ja kleiti kitsendanud! Kõik!
Värvikasutusest ma ei räägigi. Poliitdisaineri poolt lisatud uduõrnad roosad põsetupsud on kogu selle jama juures… noh, need ei oma selle kõige juures enam vähimat tähtsust. Taotlus oli lisada veidi isikupära mu pildile?
Kuigi tulemi juures on vargus antud juhul osaliselt vaieldav, siis teades eellugu, on see ebaeetiline ja sügavalt lugupidamatu lugu ikka küll. Kuidas üks inimene, kes on pürginud muuhulgas Pärnu linnapeaks saab endale sellist prohmakat avalikult lubada? Äkki ei peaks siis kujundamise ja joonistamisega tegelema, kui endal sulg kuidagi joosta ei taha? Siinkohal võiksin päris eraldi postituse teha veel sellest, kuidas provva ennast haledalt põrmustas midagi tõestada püüdes tol esimesel ööl, aga jätan selle veel endale tagataskusse.
Värske seisuga on pildid uue kujundusega Võhma emadepäeva küünlast suuremas mahus levinud nende kodulehel ja e-poes ja ausalt, mu eestlaslik elevandikannatus sai just nüüd päriselt otsa. Seepärast ka see lugu siin, teie ees.
Ma ootan, et poliitdisainer Piret Hallik-Sass vabandab minu ees. Ei, ma ei soovi temast endale teha ei kraed ega topist, aga avalik vabandus on möödapääsmatu. Ootan ka Võhma Valgusevabriku vabandamist.
Esimene asi, mis oli Küünlavabriku kodulehel näha, oli nende logo ja see assotseerus kohe siinse blogi päisega.
|
OSCAR-2019
|
||
Mulgimaa ei ole aga ettevõtte jaoks uus regioon, sest aastast 1999 tegutses samal territooriumil Pargi Autokeskus, kus müüdi nii uusi kui kasutatud autosid ja teostati erinevatele automarkidele remondi- ja hooldetöid.
„Seoses kiiresti areneva majanduskeskkonna ja klientide kasvavate nõudmistega teenindajatele olime silmitsi tõsiasjaga, et olemasolevatest vahenditest enam ei piisa ning peame enda tegevust laiendama. Kuna endine hoone nõudis liiga suuri ümberehitusi, siis otsustasime täiesti uue hoone kasuks, mis lubas meil täpselt sellise maja ehitada, et tagada kliendile parim ja mugavaim teenindamine,” selgitas Silberauto regioonijuht Andrus Mossov.
Avatud esinduses on lisaks sõidu- ja veoautode teenindusele ka müügisalong Silberauto poolt turustatavate uute Mercedes-Benzi sõidu- ja tarbeautode ning raskeveokite, Chrysleri, Jeepi, Dodge´i ja Mitsubishi sõidu- ja tarbeautode müügiks. Lisaks uutele pakutakse ka samas hoones igat marki kasutatud autosid, mida ostetakse uue auto soetamisel tagasi ning neid imporditakse ka Saksamaalt.
“Uus esindus vastab kõikidele nõuetele ja on sisustatud moodsaima tehnikaga, et kliendi jaoks oleks protsess maksimaalselt mugav ja kõik meie automargid saaksid hooldatud maksimaalselt efektiivselt,” lisas Mossov. “Hetkel töötab Viljandi esinduses 13 inimest, kes on läbinud kõik Silberauto eri markide koolitused, tulevikus kavatseme personali veel umbes 10 inimese võrra suurendada.”
Silberauto ajalugu sai alguse 1990. aastal, mil allkirjastati Mercedes- Benzi kaubamärgi Eesti turul esindamise leping. Tänaseks on Silberauto kasvanud rahvusvaheliseks kontserniks, saavutanud 4 miljardilise aastakäibe ning saanud peaesinduseks sellistele tuntud kaubamärkidele nagu Mercedes- Benz, Chrysler, Jeep, Dodge ja Mitsubishi.
Eesti ettevõtjat üllatab maailma nihkes reaalsus - kuigi meil on tunne, et meid oodatakse ning teatakse, nii ilus see siiski ei ole.Keegi meid maailmas ei oota...
Eesti on väike ja korporatiivne ühiskond, eestlased on soliidsed. Selleks, et välismaal läbi lüüa, on vaja pressida ning olla rohkem avatud. "Ärilt ärile turunduse põhitõde on, et tuleb rääkida õiget juttu õige inimesega," rääkis Tallinna Lennujaama juhatuse liige Erik Sakkov.
Peab olema pealetükkiv. Kui müüa on lihtne, siis õige inimese juurde pääsemine on probleem. "Mitte keegi meid mitte kusagil maailmas ei oota. Me peame ise akendest ja ustest sisse pressima. Tihtipeale võtab see natukene kõhedaks, sest me oleme harjunud, et oleme teretulnud," rääkis Sakkov.
Varem Tallinna Sadama ja nüüd Tallinna Lennujaama kliente meelitades on Sakkov kogenud, et Eestit tuntakse endiselt vähe. "See küll paraneb iga aastaga ja on järjest parem, aga sellest hoolimata on vaja tihti selgitada. Kõige kurvem on selle asja juures see, et neid selgitusi tavaliselt ei usuta," märkis Sakkov. Eestil on seniajani küljes Nõukogude Liidu imago. "Eesti suur tegemata töö on riigi reklaamimine. See võtab veel mitu inimpõlve aega, enne kui Eestit tuntakse lihtsalt ühe Euroopa riigina," lausus Sakkov.
Lisaks mõjub kehvalt eestlaste tagasihoidlikkus. Keskmine Eesti inimene on Sakkovi sõnul soliidne, oskab keeli, on korralik ja rahulik. "Ta pigem istub nurgas ja väga ei suhtle teistega. Seltskonnas ei räägi anekdoote, ei osta teistele õlut, kuigi teised teevad seda. Reegel on, et seltskonda võetakse samasuguseid, nagu need inimesed ise on. Seltskonnas on võimalik leida uusi kontakte ja "seltskonnad" on igas äris," rääkis Sakkov.
Saidafarmi nõukogu esimees Juhan Särgava soovitab hakata välisturule müüma väikseid koguseid ning õppida ära antud turul äri tegemise tavad. Näiteks Soome müügil aitab ettevõtet soomlane, kes maitseb nende kaupa ning pakub tavakauplustele ja sõpruskondadele.
Normidest tuleb kinni pidada. E-Betoonelemendi turundusdirektor Mart Arro rõhutab, et toode peab olema korrektne. "Korraldame klientidele tehasekülastusi ja näitame, mida oleme teinud. Eksporditavad tooted peavad vastama kõigile eksporditurul kehtivatele normidele ja meie tehased olema sealsetes asutustes sertifitseeritud," kommenteeris Arro. Sõsarettevõtte vahenduseta otse eksporditavate toodete tarvis on E-Betoonelemendile andnud häid kontakte messid.
Peamine on leida see tõeline probleem, mille lahenduse eest on inimesed nõus maksma. Ole valuvaigisti, mitte vitamiin. Kui on olemas vajadus, on oluliselt lihtsam oma toodet ja teenust müüa. Kui sa müüd vähenõutavat asja, lükatakse ost kaugele tulevikku.
Seletame inimestele: kui te ei ole aru saanud, et teil on selline probleem, siis meil on sellele lahendus.
Sa oled oma tootele ise parim sihtgrupp. Kõige paremini on võimalik alati testida toodet iseenda peal - juhul kui sul endal eksisteerib probleem, mida sa oma lahendusega suudad elimineerida, siis on sul lihtsam oma tulevast klienti mõista. Näitena - kui paar 20aastast meesterahvast teevad lahendust vanaemadele, siis on mudelisse konflikt sisse programmeeritud - nad ei ole ise oma teenuse sihtgrupp.
Konkurents tekib kiiremini suurematel turgudel. Oleme sattunud tegutsema suhteliselt väikesesse nišši, kus kokku 8-9 miljonit potentsiaalset klienti. See on meid konkurentsi tekkimise eest senini kaitsnud.
Viking Line lipulaev Viking Grace võitis laevatööstuse disaini- ja tehnoloogialahenduste konkursil Shippax Awards 2013 viis auhinda.
- keskkonnakvaliteet – Grace on maailma esimene kaugsõiduliinide jaoks ehitatud laev, mis on varustatud kahe kütuseliigi mootoritega (gaas ja diisel);
Et Shippax Awards konkursil auhindu võita, peavad nomineeritavad laevad esitlema uuenduslikke innovatsioonilisi lahendusi. Igas kategoorias võib olla mitmeid võitjaid, samas võib konkursi žürii jätta osades kategooriates võitjad üldse välja kuulutamata.
"2009. aastal saime auhinna Viking XPRS välimuse eest ja nüüd võitis Viking Grace lausa viis auhinda, millest kaks läks laevatehasele ja kolm meile endile Viking Line'i. See tõestab, et projektirühma, kuhu kuulusid laevatehas STX Finland, sisearhitektibüroo dSign Vertti Kivi & Co ja paljud teised, ühine suur koostöö kandis vilja“, ütles Kari Granberg, Viking Grace’i projektijuht.
1999. aastal asutatud Shippax Award konkursi eesmärk on innustada laevandusala looma üha rohkem innovaatilisi disaini- ja tehnoloogialahendusi, seda eriti uutel parv- ja kruiisilaevadel ning ro-ro- ehk veeremilaevadel. Auhinda peetakse valdkonna kõige prestiižsemaks.
Viking Grace on esimene veeldatud maagaasi (LNG - Liquefied Natural Gas) kasutav suur reisijatelaev Läänemerel ja kogu maailmas. Nii suurte laevade jaoks on LNG-kütuse kasutamine unikaalne – tänu sellele on Viking Grace'i lämmastikuheitmed 85% ja kasvuhoonegaasid 15% väiksemad kui teistes tänapäevastes laevades ning väävliheitmed on peaaegu nullis.
|
OSCAR-2019
|
||
Alustajaid toetades peame silmas eesmärke: rohkem alustavaid ettevõtjaid, ettevõtete suurem ellujäämismäär ja rohkem kiiresti kasvavaid ettevõtteid.
Starditoetuse andmise eesmärk on aidata vähese ettevõtluskogemusega alustavaid ettevõtjaid, mis omavad kõrget kasvupotentsiaali.
Ettevõte kohustub looma kaks uut töökohta, mille brutopalk on vähemalt 70 % Statistikaameti poolt viimati avaldatud aasta keskmisest brutopalgast (hetkel 854,70 €)
kelle ärimudel on läbimõeldud, tema äriplaan sisaldab lisaks äri kirjeldusele ka ettevõtte käivitamise kava (tegevusplaani)
kellel on suutlikkus kasvada 20% majandusaastas, jõudes vähemalt 80 000 eurose müügituluni kolmanda majandusaasta lõpuks.
Ettevõtte arendamise valdkond hõlmab mitmesuguseid otsetoetusi kui ka infoprogramme, millest osa seab selged piirangud ettevõtte tegevusalale ning osa on mõeldud väga laiale sihtgrupile. Innovatsiooni valdkonnas elluviidavad tegevused täidavad eesmärki suurendada ettevõtete tootearendus- ja tehnoloogilist võimekust, ent ka teadus- ja arendusasutuste võimekust pakkuda kommertsialiseeritavaid lahendusi.
Toetuse eesmärk on tõsta ekspordivõimekust loomemajanduse valdkondades tegutsevates ettevõtetes järgmiste tegevuste toel: vahendatakse teavet ja kontakte, korraldatakse ettevõtjate seminare, koolitusi, õppereise, kontaktüritusi, arenguprogramme, nõustamist ja mentorlust, arendatakse välja uusi tooteid ja teenuseid ning toetatakse nende turuletoomist, osaletakse messidel, viiakse läbi uutele turgudele sisenemiseks vajalikke uuringuid. Loomemajandus on majandusvaldkond, mis põhineb individuaalsel ja kollektiivsel loovusel, oskustel ja andel ning mis on võimeline looma heaolu ja töökohti läbi intellektuaalse omandi loomise ja kasutamise. Loomemajanduse valdkondadeks on arhitektuur, audiovisuaalvaldkond (sh film ja video, ringhääling), disain, etenduskunstid, kirjastamine, kunst, kultuuripärand (sh muuseumid, raamatukogud, käsitöö), meelelahutustarkvara (sh mängud ja meelelahutuskeskkonnad), muusika, reklaam. Jooksev taotlemine on avatud alates 17.08.2015 ja jagamisele kuulub 4,2 miljonit eurot. Toetuse maksimaalne piirmäär on 70% abikõlbulikest kuludest ja maksimaalselt 50 000 eurot projekti kohta. Projekt kestab maksimaalselt 12 kuud.
Toetus on suunatud loome- ja teiste majandussektorite koostööprojektide elluviimisele, milles osalevad ettevõtjad arendavad oma tooteid, teenuseid, ärimudeleid ning nende müüki ja turundust
Projekti kaasatud ettevõtjad s.h loomemajanduse valdkondades tegutsev ettevõtja peavad samuti vastama väike- ja keskmise suurusega ettevõtja tingimustele.
Toetuse maksimaalne suurus on 20 000 eurot projekti kohta, piirmäär on 50% abikõlblike kulude maksumusest.
Turismivaldkonna toetuste eesmärgiks on suurendada Eesti kui reisisihi tuntust ning Eesti turismitoodete rahvusvahelist konkurentsivõimet.
Ettevõtluse alustamise toetus on rahaline abi, mille eesmärk on motiveerida ja toetada ettevõtlusega alustamist. Ettevõtluse alustamise toetust antakse majandustegevuse alustamiseks uue asutatava äriühingu kaudu või füüsilisest isikust ettevõtjana.
Toetab projekte, mis edendavad piirialade (Kurzeme, Vidzeme, Riia ja Pierīga regioonid Lätis ning Hiiu, Jõgeva, Lääne, Põlva, Pärnu, Saare, Tartu, Valga, Viljandi ja Võru maakonnad Eestis) omavahelist koostööd. Igasse projekti peab olema kaasatud vähemalt üks asutus või ettevõte Eestist ja üks Lätist. Oodatud on projektid, mis keskenduvad teemadele, mida on mõistlik lahendada piiriüleses koostöös.
Eesmärk on tugevdada majanduskoostööd ja soodustada ettevõtlust, suurendada klastrite koostööd ja innovatiivseid koostööprojekte, äritegevuse ja -kultuuri parimate näidete jagamist. Toetuse saamiseks peavad ettevõtmises osalema vähemalt kolme riigi esindajad, seejuures peab üks neist olema Põhjamaa ja üks Balti riik (lisaks üks Balti või Põhjamaa riik).
Investeeringud majandustegevuse mitmekesistamiseks maapiirkonnas mittepõllumajandusliku tegevuse suunas
Leaderi toetusskeemi abil antakse maapiirkondadele võimalus kohapeal otsustada toetuste jagamise üle. Eestis on moodustatud 24 kohalikku tegevusgruppi, kes on koostanud piirkondlikud arengustrateegiad ja toetust saab taotleda nende elluviimiseks. Lääne maakond moodustab ühe Leader piirkonna, kuhu kuuluvad lisaks ka endised Lihula ja Hanila valla alad. Läänemaal haldab Leader toetust Kodukant Läänemaa kklm.ee
Toetuse andmise eesmärk on tõsta ettevõtete teadlikkust oma ressursikasutusest ning luua eeldused ettevõtte ressursikasutuse tõhusamaks muutmiseks. Ressursikasutuse analüüsi tulemuseks on stsenaarium/projekt koos soovitusliku tegevuskava, hinnangulise säästupotentsiaali, tasuvushinnangu ja seireplaaniga. Meetme raames antakse toetust: ülevaatliku auditi tegemiseks ja detailse auditi tegemiseks.
Toetuse maksimaalne osakaal abikõlblikest kuludest projekti kohta on kuni 50%. Toetuse maksimaalne summa ühele projektile on 7 500 eurot. Kui taotletakse toetust üksnes ülevaatliku auditi tegemiseks on maksimaalne toetussumma ühele projektile 2 500 eurot.
KredExi stardilaen sobib alustavale ja kuni kolm aastat tegutsenud ettevõttele investeeringute ja käibevahendite rahastamiseks. Stardilaen aitab, kui ettevõtte käivitamisel on takistuseks algkapitali puudumine ning pangalaenu saamiseks puuduvad piisavad tagatised ja tegutsemisajalugu.
Stardilaenu on võimalik taotleda kuni 100 000 eurot, millest maksimaalselt 50 000 eurot võib kasutada käibevahenditeks.
|
OSCAR-2019
|
||
Oleme oma tegevuse algusest peale seadnud ülesandeks leida valikusse tooteid, mis on millegi poolest parimad. Keskpäraseid tooteid on Eesti turul juba küllalt ja nagu öeldakse, väikese rahvana me ei ole nii rikkad, et osta kehva toodet.
Meie valikust leiad palju tooteid, mis on oma klassi parimad- kas siis materjalide ja vastupidavuse või unikaalsete tehniliste lahenduste poolest. Peamiselt on tegemist Belgia, Saksamaa, Austria ja Itaalia toodetega.
Kuna maaletoojana laost otse müües on kulud väiksemad kui kauplusel, siis võidad suurelt. Paljusid meie tooteid näiteks kasvuhoone tarvikud, aiatarbed ja linnusöögid ning pesakastid saad meilt vähemalt 30% odavamalt kui edasimüüjate käest.
Kasvuhoonete osas tegime oma otsuse peale mitmeaastast katsetamist ja erinevate kasvuhoonete tootjate mudelite põhjalikku uurimist. Kuna Eesti on põhjamaa oma paksu lumevaibaga talvel, tugevate tormidega sügisel ja pikaealise vastupidavuse traditsioondega juba muinasajast alates, siis jäi sõelale ainult üks tootja- Belgia Euro-Serre kasvuhooned.
Belgia Euro-Serre kui kõige tugevam ja kvaliteetsem kasvuhoone. Euro-Serre kasvuhooned on hetkel ainuke tootja Euroopas (ja tegelikult ka maailmas..), kes toodab tõeliselt tugeva raamiga talvekindlaid kasvuhooneid, mis sobivad põhjamaades kasutamiseks. See ei tähenda, et kõik teised on kõlbmatud, sugugi mitte. Samuti on Euro-Serrel palju kopeerijaid nagu parimatel ikka.
Lihtsalt Euro-Serre kasvuhoone kogu konstruktsioon on väga hästi läbi mõeldud juba insenerlahenduste staadiumis. Kõik sõlmed, ühendused, tihendused, materjalid, proportsioonid ja mõõtmed on tõeline meistriteos mis kõik koos toimib nagu tugev Tensegrity struktuur. Teda on lihtne ja mõnus kokku panna kuna kõik detailid on äärmiselt täpselt viimistletud. See on nagu suurte meeste Lego konstruktor.
Eriti kvaliteetsest materjalist polükarbonaatplaadid ja ainukese tootjana pakutav otstest suletavad plaadid tagavad parema soojapidavuse ning kirka läbipaistvuse ka paljude aastate pärast. Euro-Serre on lihtsalt klass omaette.
Aastaid tagasi müüsime pikka aega ka tuntud Taani firma Juliana kasvuhooneid aga paraku nende hinna-kvaliteedi suhe ei õigustanud nende pakkumist parimatena. Kellegi jaoks on ka need tooted just õige valik aga mitte meie jaoks. Rahuldume ainult parimaga ja parim peab olema ka hinna suhe sellesse, mida kasutaja saab.
Kui võtta kokku kõik Euro-Serre tugevused ja plussid teiste ees ja see suhtestada hinnaga, siis saame väga soodsa pakkumise.
Kuna parimatest parim ei ole kindlasti kõige odavam absoluutarvudes, siis lisasime valikusse ka võimaluse omandada veidi lihtsam kasvuhoone täiesti sümboolse hinnaga. Vaata kasvuhoone mudeleid kategoorias Teised Kasvuhooned.
Kasvuhoone tarvikute valik on mitmelt Saksamaa ja Austria tootjalt. Sõelale jäid ainult kvaliteedi ja tõhususe osas parimad tooted.
Eraldi tasub mainida Austria tehast, kes toodab murrangulise leiutisena tuntud patenteeritud keraamilise anduriga Blumat kastmissüsteeme. Automaatsete kastmissüsteemide kasutamise aianduses võib põhimõtteliselt jagada kaheks – aeg enne seda leiutist ja pärast. Kuigi kaubanduses võib leida veel igasuguseid süsteeme vanemast ajast on keraamilised andurid oma lihtsuse ja vastupidavusega kõik elektroonilised ja muud kastmissüsteemid praktiliselt kõrvale tõrjunud.
Taimede ettekasvatamine ja aastaringne kasvatamine on nüüd väga lihtne ja mugav tänud paljudele abivahenditele nagu tõhusad taimelambid, ettekasvatuse elektrimatid, minikasvuhooned, digitaalse anduriga soojapuhurid ja väga säästlikud gaasipuhurid. Tänu headele ja odavatele profivahenditele on taimede kasvatamine nüüd kättesaadav igale hobiaednikule. Ainult naudi.
Loomulikult ei piirdu valik ainult kasvuhoone tarvikutega vaid pakume ka üldaiandusele ja koduaeda sobivaid tooteid. Olgu näiteks patenteeritud eriti tugevast materjalist koormakatted, mis kannatavad kuni 5x rohkem räsimist kui tavalised analoogid. Samuti unikaalsed saksa telk-kasvuhooned või kasvuhoone telgid, mis pakuvad mobiilset alternatiivi kapitaalsele kasvuhoonele. Kasvuhoone telgi saad püstitada aeda, verandale või korrusmaja rõdule 20 minutiga. Sama kiiresti saad ta uuesti lahti võtta ja mugavasse kandekotti pakkida. Kasvuhoone telk on unikaalne võimalus panna kiiresti ja odavalt külmaõrnadele taimedele peale talvekaitse koos soojendusega.
Itaalia TRE Spade toidu- ja taimekuivatid on parim valik nii professionaalile kui kodukasutajale. Taimekuivatite valik on tehtud lähtudes kõrgest kvaliteedist, pikaajalisest tootmiskogemusest, kasutusmugavusest ja tõhususest. TRE Spade taimekuivatid on kõige vaiksemad, kõige kaasaegsemad ja kõige töökindlamad taimekuivatid.
Rikkalik tagasiside Eesti kasutajatelt on näidanud, et need taimekuivatid sobivad tõesti oma kasutuse lihtsuselt nii 90 aastasele memmele kui oma tõhususelt nõudlikkule Eesti ettevõtjale. Täname kõiki kasutajaid.
Jällegi parimatest parim valitud just Sinu jaoks, kes Sa hindad oma aega ja raha. Schwegler on pika traditsiooniga saksa tootja, kes on loonud ja patenteerinud suure osa uuendustest lindude pesakastide loomisel. Kuna tegemist on ettevõttega, kelle eesmärk pole pelgalt äriline vaid peamist rõhku pannakse lindude ja metsiku looduse kaitsmisele, siis on tooted tõesti parimad. Nende meeskonnas on väga palju Euroopa parimaid linnuteadlasi, kes pesitsemistingimuste loomisel oma tooteid pidevalt katsetavad ja täiustavad.
Nende väljatöötatud ja nüüdseks kogu maailmas juba ligi 10 miljonit komplekti müüdud puit-betoonist pesakastid on osutunud väga tõhusaks. Tänu headele isolatsiooni omadustele ja eri kujule asustavad linnud neid pesakaste ca 3 korda rohkem kui tavalisi puidust pesakaste. Ja kuna vastupidavus on üle paarikümne aasta, siis on hinna-kvaliteedi suhe tõeliselt erakordne.
Lisaks lindudele on pesakaste nahkhiirtele, samuti pesamajad siilidele, maamesilastele, kimalastele, liblikatele, herilastele jne. Mitte ainlt linnud ei vaja meiepoolset kaitset ja abi. Vähemalt sama suurt abi vajavad paljud putukaliigid ja eriti mesilased ja kimalased, kes hoolitsevad kogu põllumajanduse saagi tolmutamise eest.
Lindude talvine söötmine on igale eestimaalasele juba lapsepõlvest tuttav tegevus. Kes meist poleks tihastele akna taha pekki riputanud või talvel seemneid söögimajasse pannud. Selles osas on samuti aeg edasi läinud. Nüüd on olemas suures valikus linnusööke vastavalt aastaajale ja linnuliigile. Iga linnuliik vajab natuke erinevat lähenemist ja kui soovid oma aias näha palju erinevaid linde, siis on mõistlik panna välja ka erinevaid söögimaju ja erivaid sööke.
Söögimajade osas on valikus nii ameerika, inglise kui saksa söögimajade tõeline paremik. Mõned söögimajad toodetakse USA ja Inglismaa patentide alusel saksamaal, teised ongi saksa patendid aga kõik nad on palju auhindu saanud ja parimatest parimad. Kasutatud on ainult parimaid materjale nagu ilmastikukindel läbipaistev polükarbonaat, roostevabast terasest võrgud, roostekinlast metallist osad ja õrred jne.
Näiteks kuulsad RingPull söögimaja mudelid on patenteeritud ja auhinnatud kergesti avatavad ja puhastatavad söögimajad. Parim kingitus linnusõbrale.
Euroopas ja Eestis lained löövad Schwegleri söödakoogid ja rasvapallid on orgaanilisest toorainest toodetud talvesöögid, mida linnud väga hindavad. Kuna söögid on loodud linnuteadlaste poolt pikaajaliste katse-eksituse viisil täiustades lähtuvad nad just lindude vajadusetest, mitte ärilisest huvist. Tõeliselt hea tulemus. Samuti värskendavalt uudne lähenemine, kus esikohal on lindude huvid ja ärihuvid on kuskil tagapool- väga haruldane tänapäeva maailmas.
Ostes meie pesakaste, söögimaju ning lindude sööki astud Rodoaed Loodusesõbra klubi liikmeks ning toetad Eesti linde ja teisi loomi. Me sponsoreerime igal aastal kuskil Eestis pesakastide ülespanekut ja lindude lisatoitmist. Ostes meilt toetad otseselt ja kaudselt seda vajalikku ettevõtmist.
|
OSCAR-2019
|
||
Isa blogi: mulle veel meeldib Esileedi ja ma olen omad vitsad kätte saanud, kui ma ükskord ei viinud talle sünnipäevaks lilli mitte hommikul vaid õhtul
Isa blogi: nüüd ongi siis kaksikud koos Esileedi ja ta õega haiglas ning mina olen Noorsandiga üksikisa
Päris meeste GALERII: Need 19 tavalist meest viskavad särgid seljast ja tunnistavad oma ebakindlust enda keha suhtes
Isa blogi: „Henry, kuule, palun mine poja kõrvale magama, mul hakkasid valud. Sa ei pea ärkama, lihtsalt mine tema kõrvale voodisse"
Isa blogi: muide, nimed on kaksikutele välja valitud ja valituks said tüdrukule Jessica ja poisile Valdur
Isa blogi: alles nüüd olen ma mõistmas, mida tähendab olla lapsevanem, sest mul on kodus "kohutav kahene"
Isa blogi: Esileedi ohkas sügavalt ning ma teadsin juba ette, et ma kuulen kohe mingit kohutavat uudist
Isa blogi: kui mõnel teisel paaril tähendab mööda minnes pepulaks kirglikku voodirallit, siis mina jääks õhtusöögist ilma ning saaks süüdistuse koduvägivallas
Isa blogi: mu süda pidi ehmatusest seisma jääma, sest keset meie elutuba istus McGyver ja meisterdas käepärastest vahenditest pommi
Isa blogi: mina ei langenud kumbagi kategooriasse, ei olnud ma ei lahe pahapoiss, ega ka kena tüdruk
Isa blogi: Ultraheli jälgimine on tõepoolest põnevam, kui Terminaator 2 ja Terminaator 2 oli väga põnev film
Isa blogi: tassimine ei eelda eriti ajutööd, kuid see muutub, kui sulle jaotavad käsklusi viis naist
“Kuidas kontrollida sotsiaalse meedia kaudu saadud vihjeid – see tähendab potentsiaalsete uudiste tegelikku päritolu ning paikapidavust”.
Stockholmi Majandusülikooli (Stockholm School of Economics) Riia filiaali juures tegutsev Meediaõpingute Keskus kutsub ajakirjanikke ning meedia elukutsega tegelevaid akadeemikuid ja üliõpilasi koolitustele “On parem mitte eksida kui avaldamisega ülepeakaela kiirustada”, mis leiavad aset 13.-14. oktoobrilTallinnas ja 15.-16. oktoobril Narva-Jõesuus.
Tänapäeval tulevad paljud vihjed meediaorganisatsioonidele tavalistelt inimestelt. Nad on ise nö “ajakirjanikeks” hakanud. See pakub elukutselistele ajakirjanikele ennenägematuid võimalusi uute dimensioonide toomiseks oma uudistesse, nuppudesse ja kõiksugu loodavasse sisusse üldisemalt, kuid sellega käivad kaasas ajaga teisenenud väljakutsed ning ohud. Ajakirjaniku õlul lasub endiselt kohus kontrollida iga vihjet, teksti, säutsu, fotot, videot jne mis jõuab temani sotsiaalse võrgustiku kaudu. Miks mingi foto või video võib osutuda desinformatiivseks – põhjuseid on mitu. Informatsiooni võltsingute taga võivad peituda nii irvhambad ja tavalised lollitajad, kui ka poliitilised aktivistid ning kommunikatsiooniala asjatundjad kelledel on kurjemad kavatsused.
Arukatel ajakirjanikel meie muutuvas maailmas tuleb lihtsalt rakendada uudiste tõepärasuse kontrollimise meetmeid oma tööprotsessidesse selleks, et püsida vähemalt üks samm võimalikest käkikeerajatest eespool. Selleks, et mitte jääda pika ninaga, ja eriti veel et vältida oma organisatsiooni kompromiteerimist.
Õpitoa kestel keskendutakse teiste asja hulgas vahenditele milledega saab geolokatsiooni tuvastada ning teostada arhiveeritud kuvandite otsinguid. Süveneme selgitustesse sellest, kuidas paremini kasutada sotsiaalvõrkudesse endisse programmeeritud vahendeid andmete ja nende päritolu autentsuse kontrollimiseks. Taoliste oskuste tundmaõppimine ja nende parem mõistmine suurendavad kursuslaste enesekindluse tunnet tulevikus – seda siis, kui rakendame publiku hulgast pärinevaid fotosid ja videomaterjali jms oma uudistetulvas, saadetes jne.
USAs elav Jenni Sargent on MTÜ Eyewitness Media Hub üks direktoreist ja kuulub töögruppi, mis uurib kuidas auditooriumide liikmed suhtuvad vihjetesse ja teistesse materjalidesse mis pärinevad avalikkuselt ja leiavad kasutamist meediaorganisatsioonide poolt. Üldiselt korraldab Jenni Sargent nö “rätsepaülikonna stiilis” valmistatud koolitusi vastavalt tellijate spetsiifilisele vajadustele, ja on välja arendamas mitmeid rakenduslikke vahendeid just sellisteks puhkudeks, mil potentsiaalsete uudiste juhtlõngad jõuavad ajakirjanikeni otse ühiskonnaliikmetelt. Asjasse puutuvaid dimensioone on mitu – nii logistilisi, eetilisi kui ka õiguslikke. Sargentile kuuluv firma Digital Skills Network lõi esimese täiesti interaktiivse ajakirjandusliku kursuse teabe usaldusväärsuse kontrollimiseks aastal 2013. Lähedasemaks tutvumiseks Eyewitnessi tegevusega klikka: http:/www.eyewitnessmediahub.com
Stockholm School of Economics (SSE) on valmis katma mõistlikud transpordikulud (buss, rong või sõiduks kuluv bensiin) ajakirjandusüliõpilastele kes kaaluvad kohalesõitu kusagilt kaugemast linnast või piirkonnast, seda nii Narva-Jõesuusse kui ka Tallinnasse. Sellisel juhul palume eelnevalt kindlasti ühendust võtta Jüri Estamiga: 50 60 832 /jestam@neti.ee
Öömaja kulud katab SSE samuti, üheks ööks Tallinnas või Narva-Jõesuus – seda nende jaoks, kes on end registreerinud ja peavad pikema reisi ette võtma, et saada osaleda. Lõuna, õhtusöök ja kohvipausid on registreeritud osalejatele õpitubadel samuti tasuta.
|
OSCAR-2019
|
||
Mis on Teadliku Muutuse Kunst, kas see kunst on kõigile mõistetav ja kättesaadav ning jõukohane? Tegemist on õpetusega, mille on välja töötanud joogateaduste õpetaja, Ingvar Villido. Vikerraadio. Huvitaja saatejuht: Krista Taim, 7. juuli 2016
Enamikule inimestest, kes Ville Jehega (45) kokku puutuvad, tundub üleloomulikuna, kuidas ta suudab nii paljusid valdkondi ja teemasid elus ühendada, paralleelselt hallata ja täpse tähelepanuga juhtida. Jehe tulemuslik toimimine tõestab: teadlikkus annab äris eeliseid.
Emotsioonid, mida tunneme, on reeglina kultuuris omandatud reflektoorsed automatismid, mida me ei valitse. Emotsioonide mõju saab avastada näiteks läbi järgmiste küsimuste: Kas tunnen end stabiilse ja rahulolevana? Kas ma kardan? Kas süüdi on teised või minu enda üleskerkivad emotsioonid? Hea on emotsioonide olemust paljastav küsimus: Kas emotsioonid on arukad? Kas sooviksid osadest emotsioonidest täielikult vabaneda? Kujuta ette, et Sul ei olegi enam emotsioone - oled neist vaba. Just emotsioonide tõttu takerdud, heitled, kaotad selge mõtlemis- ja tegutsemisvõime, teed otsuseid, mida hiljem kahetsed jne. Tundub võimatu ja uskumatu? Ei, see on vägagi reaalne ja igaüks saab seda teha ise.
Reklaamid kubisevad mõtteid seksuaalsusele viivatest piltidest – nende kaudu võib inimestele müüa mida iganes. Mis paneb inimese seksi nii oluliseks pidama, selle kohta on praktilise teadlikkuse õpetajal Ingvar Villidol huvitav vaatenurk.
Inimest juhib loodus kahendsüsteemiga (pluss ja miinus). Me ihaleme elu jätkamist soosivat ja püüame vältida elu hävitavat. Kui sind tõmbab teise inimese poole, tekib sinus temaga seoses mingi positiivne emotsioon. Teine inimene, kes muidu oleks käsitletav sinu maailmas võõrana ja seega ohtlikuna, saab läbi positiivse emotsiooni, mida ta sinus tekitab, läheduse vääriliseks. Kui lisame siia ühiskonna kodeeritud ahvatleva ja ihaldatava stereotüübid, mis on salvestunud meie alateadlikku mällu, saabki meie füüsiline keha signaali – soovin selle inimese lähedust, sest temaga seostub mulle nauding.
Enamik inimesi on valmis seksuaalsete naudingute saamiseks palju pingutama. Mehed teenivad raha, et saada enda valdusse “ihaldusväärseks kuulutatud omadustega kehad” ning naised pingutavad dieetide ja kosmeetikaga, et niisugune keha endale luua. Kõik selleks, et tunda end väärtuslike ja õnnelikena. Seks on tundenaudingute lipulaev, kõige lihtsamal viisil saadav kõige eredam nauding.
Asendades seksi selle puudumisel näiteks hea toidu, kauni muusika või hellitavate spaaprotseduuridega, ei tekita need sinus nii intensiivset ja eredat heaolukogemust kui orgasm – seksi tipphetk. Kõige võimsam nauding on ellujäämise sümbol, seostades seksikogemuse elu mõtte ehk ellujäämisinstinktiga. Suremist sümboliserib igasugune valu. Mida suurem valu, seda suurem tõenäosus, et sa sured, arvab meie alateadvus. Mida suurem nauding, seda väärtuslikum tundub elu – oled ellujääja, arvab alateadvus.
Olgu su seksikogemus nii ere ja nauditav kui tahes, ei kesta nauding isegi treenitud inimesel igavesti. Pidevalt sama kogedes kaob kogemuse värskus ja erilisus. Põhjus on lihtne. Me keskendume valele tegevusele. Hetkes olemise ja füüsilise kogemuse tundmise asemel on meil harjumus mõistusega nõu pidada. Kui sul on meeles maksimaalne naudinguhetk minevikust, püüad järgnevatel kordadel saavutada mälu järgi sedasama. Jagad seega oma tähelepanu seksi ajal kaheks – üks osa meenutab olnut ja võrdleb sellega, mis on. “Asja juures” on ainult väike osa sinust. Tulemuseks on vähem ergas kogemus kui esimene kord, kui olid täiega uudse kogemuse sees. Võrdlemine paneb praegust kogemust pidama olnust halvemaks. See ei ole enam ellujäämise sümbol. Sa ei märkagi, et võtad ise oma võrdlemisega endalt võimaluse saada tegelikku naudingut.
Kuna tegevus ise on ometi meeldiv, kordad sa seda üha, püüdes naudingut mälu järgi taaselustada, mõistmata, et nauding ei asunud mälus, seega pole ka sealtkaudu taastatav. Sa ei märkagi, et kordad alateadlikult tegevuse mingeid osi, mis muutuvad masinlikeks, rutiinseks. Rutiinist tekib harjumus, milles ei ole midagi uut, sel põhjusel läheb tähelepanu uitama ja tekib keskendumatus. Mida rutiinsemaks su seks muutub, seda vähem see sulle soovitud naudingut pakub. Sageli pead “süüdlaseks” pigem partnerit, kes sind enam ei rahulda ja ehk pead vajalikuks hakata puuduva ereduse lootuses uusi võimalusi otsima.
Kui saaksid iga kord täieliku naudingu, ei valutaks sul kindlasti pea ega oleks sa ka õhtul väsinud. Selle naudingu saamine ei sõltu aga nii palju partnerist kui su enda keskendumisvõimest ja julgusest partnerit juhendada. Võimest keskenduda praegusele hetkele ja ainsale kohale, mille kaudu sa seksuaalset rahulolu saad – sinu füüsilisele kehale. Keskendumine on naudingu saamise nurgakivi.
Seks pole vaimne ega hingeline akt. Mõtted ja emotsioonid olid olulised suhte sõlmudes, kahe erineva inimese ühendajateks seksiks ettevalmistumisel, läheduse loomisel. Seks ise on absoluutselt füüsiline akt. Ainult läbi füüsilisele keskendumise areneb seksuaalakt ka võimsaks emotsionaalseks elamuseks. Keskendudes seksi ajal mõtlemisele või mis iganes asjasse mittepuutuvale tundele, orgasmi paraku ei saa.
Seksuaalsus on oluline alternatiiv “hallile” argipäevarutiinile. Oma parimas vormis ju lausa selle vastand. Seepärast otsivadki kõik võimalusi saada neid pealtnäha nii kättesaadavaid eredaid naudiguid. Oleme argipäevas pidevalt endas tiirlevate mõtete kütkes. Orgasmihetkel mõtlemine seiskub. Tekib avardumise kogemus ja mingi eriline iseendaga samastumine. Normaalsena on orgasm väga võimas impulss ja võib viia inimese seisundisse, kus ta nagu lakkaks olemast. Seda võib nimetada lausa väikeseks taassünniks. Mõistus vaikib. Elujõud uueneb. Seepärast tekib ka pärast orgasmi rahulolu ja maailmaga kooskõlas olemise tunne. Sa oled kogenud tundmatut iseennast ja su emotsioonid on kaotanud argipäeva pinged ning oled harmoonias olevaga. Seks annab inimesele teada võimalusest, milliseid seisundeid ta võib saavutada ka seksita. Seepärast nimetataksegi orgasmi “jumalikkuse eelmaitseks”. Seksi abil saavutatav seisund pole paraku, nagu öeldud, püsiv.
Enamasti ei koge me orgasmi täisvõimsusel mitte selle pärast, et me ei valda mingeid imetehnikaid või pole piisavalt seksuaalsed. Pigem püüame kontrollida mõtetega oma füüsilist keha, märkamata, et keskendume nii tehes mujale kui füüsilisele naudingule. Enamik häireid seksuaalse rahulduse saamisel pole füüsilised vaid psühhilised, seotud alateadvusesse salvestunud hinnaguliste mõtete ja neist lahtilükkuvate emotsioonidega, mis kerkivad otsekui sinust sõltumata üles alati samal ajal ja takistavad füüsilist keha naudingut kogemast. Vabanedes takistavatest mõttekontseptsioonidest ja emotsioonidest, vabaned ka erektsioonihäiretest ja suutmatusest orgasmi saada.
Füüsiline keha vajab seksi keskmiselt umbes kaks korda kuus. Nagu öeldud, on orgasm võimas emotsinaalse energia plahvatus, mis renoveerib peale füüsilise keha ka vitaalsust. Uuenduskuur ei saa aga toimuda kogu aeg, see kurnaks, põletaks su läbi. Seksi alateadlikult ainsaks argielu alternatiiviks muutmine kurnab mitte ainult keha, mõistust ja emotsioone, vaid muudab kogu su elu otsekui paranoiaks. Sa ju vajad rohkem raha, rohkem teiste silmis aksepteeritud ihaldusväärsust, mille hankimiseks pead rakendama kõik oma muud võimed. Teenima ja treenima. Mida rohkem on sul neist pingutustest tekkinud pingeid, seda keerukam on sul end tegeliku seksini jõudes vabaks anda. Soovitud kvaliteediga rahuldus jääb saamata. Nüüd sa juba tead, miks – sinu mõtetes oleva kindla “ideaalseksi” plaani tõttu, mida soovid saavutada. Aga kuna sa ei tea muud alternatiivi eriti intensiivse elusolemise tunde kogemiseks, jätkad ennasthävitavat pingutamist, leidmaks seda teistest naudinguvaldkondadest.
Orgasmile järgnev rahulolu seisunud on tegelikult inimese normaalne seisund, milleni võib jõuda ka ilma seksita. Olles iseendana, koged sa samasugust terviklikkust enda ja maailma vahel, kui pärast orgasmi, aga märksa püsivamalt. Selleks on vaja õppida kasutama tavateadmistest erinevaid teadmisi. Ilma kogenud õpetajata nendega ise pusima ei soovita hakata. Parem alusta teadlikust enese muutmisest, emotsioonide ja kontseptsioonide vabastamisest. Õpi valdama oma teadlikkust ja sellest lähtuvat keskendumisvõimet ja su seksuaalelu võib saada uue mõõtme. Samas võid “aseaine jahtimise” lõpetada ja jõuda selle tegeliku ihaldatud iseendana olemise seisundini, mitte ainult kogeda põgusaid “eelmaitse sähvatusi”, muutes ennast nii, et maailm su ümber muutub.
Kui paned need kaks – teadliku tegutsemise ja taipamise kokku, saad teguviisi, mis ei ole emotsionaalne. Selle kohta ütlengi, et sa kasutad teadlikkust. Need on erilised hetked sinu elus, emotsiooni samal ajal ei esine. Emotsioon võib tekkida hetk hiljem, liituda. Kuna see kõik käib aga väga kiiresti, ei erista sa enamasti, kuidas see toimub ja seetõttu ka ei mõista, miks toimub just nii.
Kuna taipamisel ja teadlik olemisel puuduvad emotsioonid, ei ole nad ka sinu elus tavapäraselt juhtivad jõud. Kõik ülejäänud hetked sinu elus on emotsioonide poolt juhitud. See pole mitte ainult sinuga nii, emotsioonid on kogu inimkonna suurim sõltuvus.
Kui liidad kokku taipamised, mis sul päeva jooksul tekivad, ja teadlikud teod, ükskõik millised nad ka poleks, saad teatud osahulga. Vaadates seda osahulka ülejäänud elutegevuste osahulgaga võrreldes, saad sa oma protsendi – emotsioonidest mõjutatud elu osa. See on suur – on nii? See on väga suur. Nüüd kui oled seda mõistnud, tahaks anda sulle kindlust juurde, Ma ei ole ju kohtumõistja, hindaja, kas su emotsioon on hea või halb, on seda vaja endale hoida või ei ole vaja hoida. Ma küsin sinult hoopis:
Arukus ei tähenda arutlemist või mõtlemist. Arukus tähendab sedasama taipamise, seoste mõistmise hetke, aga ka teadlikku tegutsemise aega, kui sa tead, mida sa teed. Kas oled nõus, et mõistmine, mida ja miks sa teed, on arukus? Kas emotsioonid on siis arukad või mitte?
Vaata korraks enda emotsioone. Võid vaadata ka teiste omasid. Lõviosa inimeste elust kulgebki mittearukate emotsioonide juhtimisel. Selle mõistmine on võib olla pisut ehmatav või isegi hirmutav. Nüüd ma küsin: kui sinu elu juhivad arutud emotsioonid, kas just seetõttu polegi sinu tegevuste tulemuseks just see elu, mis sul praegu on?
Seega annab oskus mittevajalikest emotsioonidest vabaneda sinu ellu juurde rohkem arukust, rohkem teadlikkust. See omakorda tähendab, et sa ise saad oma elu mitte ainult teadlikumalt elada, vaid ka kujundada ja muuta. Kui sul on täna tunne, et oled väga sõltuv kellestki teisest või oled sõltuv näiteks enda erinevatest ihadest, tugevatest, väga tugevatest emotsioonidest, siis kujuta ette näiteks sellist võimalust, et nende kiindumuste ja ihade asemel on nüüd arukus.
Emotsioonid ei ole ei head ega halvad. Emotsioonid lihtsalt on. Ladinakeelne sõna emovere, millest on tulnud sõna "emotsioon", tähendab liikumapanevat jõudu. Iga emotsioon sunnib sind midagi tegema. Kui sul tuleb peale tusatuju, sunnib emotsioon sind tusatsema ja tusatujus olles juhib see emotsioon sinu elu selliselt, et sa näiteks ei tee ega isegi märka rõõmu pakkuvaid asju. Sa teed seda ja ainult seda, mida see emotsioon sind tegema sunnib. Õnnelikuna teed sa näiteks hoopis muid asju.
Emotsioonid on teatud liiki loodusjõud. Sellised natuke arutud loodusjõud, kuid see-eest väga vitaalsed, väga elavad ja just seetõttu sinu elu juhtivad jõud. Peale selle, et neil on võime juhtida sinu elu, suudavad sinu emotsioonid mõjutada ka teisi.
Ühiskonnas kehtivate reeglitega on kokku lepitud, et ühed emotsioonid on oodatud ja teised ei ole. Mõned öeldakse olevat head ja mõned halvad. Emotsioonide nö positiivne ja negatiivne tähendus väljendub seega just nimelt selles, kuidas need väljenduvad, ehk mida teeb ja kuidas käitub nende kütkes olev inimene.
Erandiks on ehk otsesõnu hävitavad emotsioonid, mille tagajärjed on emotsiooni tundjale ja teda ümbritsevatele otseselt kahjustavad. Näiteks emotsioonid, mis viivad vägivallani.
Ühiskonnas kehtivad teatud eetikareeglid, mis on kokkuleppelised justnimelt emotsioonide vallas. Igas kultuuris kehtib teatud kindel kokkulepitud emotsioonide hindamine. Selline emotsioonide hinnanguline manageerimine on vajalik. See peab olema välja töötatud ühiskonnas, kus emotsioonid on dominantsed. Aga nad ju domneerivad mitte ainult meil, vaid igal pool, kõikidel maailma inimestel, kes ei ole nendega spetsiaalselt tegelenud.
Kogu meie elu kujundavad just emotsioonid. Kui sa vaatad majandust, poliitikat, ükskõik milliseid ühiskonnas olevaid tendentse, juhivad ka neid tegelikult emotsioonid. Kui siia liita nüüd tunnete mittearukuse osa, siis on arusaadav, miks meie elu planeedil Maa on just selline, nagu see on. Ühiskonda ei ole võimalik muuta, muutmata vastavaid emotsionaalseid tendentse.
Mis juhib enesetaputerroriste? Mis paneb nad seda tegema? Arvatakse, et usk. Kõik religioonid põhinevad aga samamoodi emotsioonidel. Mitte niivõrd uskumisel kellessegi või millessegi, vaid emotsioonidel. Nüüd kujuta ette, et need emotsioonid saaks lihtsalt ära kustutada. Kuidas tundub, kui palju oleks siis enese lõhkajaid? Arvatavasti oleks nemad elus ja paljud teised ka. Maailm oleks palju turvalisem paik.
Meie füüsilises kehas toimuvad protsessid on enamasti kõik keemilised. Keha biokeemia muutub vastavalt sinu emotsioonidele. Biokeemia on midagi sellist, mis on otseses seoses füsioloogiliste protsessidega.
Kindlasti oled kuulnud, et teatavaid emotsioone nimetatakse mürgisteks. Samuti on teatud emotsioonid, mis teevad inimesi kas nooremaks või vanemaks. Oled märganud, et inimesed, kes kannatavad pikka aega depressiooni all, vananevad hästi kiiresti? Muutuse, mis toimub nende füsioloogias, põhjustab teatud emotsioonide pikaajaline kogemine. Emotsiooni pikaajaline kogemine on olukord, millele keha on sunnitud reageerima. See tõestab kõige silmnähtavamalt, kuidas emotsioonid mõjutavad füüsilist keha, vahel väga-väga drastiliselt.
Kas tead mõnd inimest, kellel on üleöö juuksed halliks läinud? Ega juuksed iseeneslikult ju värvi muuda. Kui vaatame seda inimest emotsioonide valguses, siis me näeme, et juuste värvimuutusele eelnes mingi väga intensiivne emotsioon. Tavaliselt me ei keskendu emotsioonidele, vaid ütleme, et tal juhtus mingi õnnetus, mingi tõsine jama. Kuid õnnetus ega väline jama ei tekita ilma sinus sündmusega resoneeruvate emotsioonideta sellist muutust. Nii et emotsioon on selle näite puhul seotud hallide juuste tekkimisega. See on otsene seos emotsioonide ja füüsilise keha vahel.
Väga hea näide on ka vererõhk: emotsioonid kas tõstavad või langetavad vererõhku. Näiteks: “Ma ei tohi vihastada, siis vererõhk tõuseb", ütlevad paljud. Mida teeb ärevuse emotsioon? Süda töötab, mis hirmus, higi voolab. Mida teeb viha, raev, rahulolematus? Keha valdab füüsiline pinge, võitlusvalmidus või valmisolek ära joosta. Hirm on otseselt seotud füsioloogiaga. Ohuolukorras tõmbuvad kõik siseorganid kokku, seejärel pressitakse veri perifreeriasse, lihastesse, et anda neile võimsust juurde. Aju suured poolkerad lülitatakse välja ja selleks, et reageerida võimalikult kiiresti, aktiveeritakse instinkte juhtiv väikeaju. Reageerimiseks pole mõelda vaja, piisab impulssidest. Sega juhindud sa hirmu korral emotsioonidest ja reaktsioonidest, mitte mõistusest.
Emotsioonide mõju füüsilisele kehale on otsene ja enamik füüsilise keha haigusi on põhjustatud emotsioonidest. Kroonilised emotsioonid on sellised, mis on sinu elus väga sagedased, sagedasti kasutatavate emotsioonide komplekt. Võib öelda, et igaühele meist on näkku kirjutatud, millised emotsioonid tema elus prevaleerivad.
Hea uudis on see, et emotsioonisõltuvus on ravitav. Emotsioonide tekitatud haigused samuti. Mitte emotsioone alla surudes – seda ei tohi teha –, vaid neid teadlikult vabastades. Ma õpetan seda Teadliku Muutuse Kunsti kursustel.
Kui sa vabaned teatud emotsioonidest, siis tänu sellele, et su füüsiline keha on täiesti autonoomne ehk saab ise hakkama, ka ilma emotsioonideta, korrastab see ise enda füsioloogilised protsessid. Keha teeb ennast ise korda, kui teda pidevalt mingite krooniliste emotsioonidega ei ruineerita. Näiteks kui sa ei jäta süstemaatiliselt ja tahtlikult oma sõrme igal hommikul ukse vahele, saab see lõpuks terveks – kui see pole muidugi juba lootusetult vigastatud. Kui sa ei jäta oma elu iga päev emotsioonide surve alla, saab see korda.
Heaolu saab luua oma sisekeskkonda muutes. Ehk kui seal puuduksid vastureaktsioonid väliskeskkonna ärritajatele, kas ärrituksid?
"Milles seisneb pikaealisuse saladus?" Ajakirjale Sensa vastab Ingvar Villido, teadlikkuse rakendamise õpetaja, Lilleoru asutaja ja koolitusjuht, kes on praktilise eneseuurimise ja -arendamisega tegelenud üle 25 aasta. Veebruaris 2014.
Kui seda küsida pikaealise inimese käest, siis ta enamasti vastust ei tea. Ta elab oma suhteliselt rutiinset elu nii, nagu on seda kogu elu teinud. Teadus püüab küll pikaealisust analüüsida ja teha vastavaid järeldusi, kuid kas pole hoopiski olulisem elada oma elu selliselt, et oled tehtuga rahul?
Vananemine on bioloogiline paratamatus. Samas on tohutult faktoreid, mis nii-öelda söövad elu ära. Inimest analüüsides avastame, et tema elu-olu on reglementeeritud igaks elujuhtumiks valmisolevate reaktsioonidega. Reaktsioone on kahte tüüpi: emotsionaalsed ja mentaalsed, kuigi tavaliselt pannakse need ühte patta. Kõik reaktsioonid on õpitud kas vahetult teistelt või ise sisseharjutatud. Nende omandamine algab juba varajases lapsepõlves ja kujuneb ümbritsevate olude vältimatu mõjuna.
Sisseharjunud reaktsioonidele lisaks eksisteerib ka üks lisafaktor, mille mõju elule on tema madala esinemis-sageduse tõttu suhteliselt marginaalne, aga samas märgatava toimega: see on taipamine ja teadlik tegutsemine - mõlemad on ühe ja sama nähtuse erinevad tahud.
Inimestega suheldes ilmneb kohe, kas toimub minevikureaktsioonide kordamine või osatakse olukorras teadlikult arukalt toimida ja nõu anda. Ühed kasutavad rohkem teadlikkust – sealt tulevad ka arukad nõuanded ja elutarkus. Teised aga kasutavad omandatud jäiku põhimõtteid ja arusaamu ning emotsionaalseid-mentaalseid komplekse.
Iga inimene elab muutuvas keskkonnas ja on sellest absoluutselt mõjutatud. Keskkonda saab jagada kaheks: välimine ja sisemine. Välimine ümbritseb füüsilist keha – ühelt poolt on piiriks nahk, teiselt poolt piiri pole. Sisemine keskkond algab samuti nahapiirist, kuid ulatub kaugemale sissepoole ja ka siin puudub piir. Eluiga mõjutavad sisemise ja välimise keskkonna omavahelised toimed ja suhted. Kui need on kooskõlas, on elu pikem – mida konfliktsem on see suhe, seda lühem on eluiga.
Kooskõla eeldab teadlikkuse kasutamist ehk realistlikkust ning see kooskõla tuleb ümberõppe käigus ise saavutada. Konfliktsust õpetatakse traditsiooniliselt elu loomuliku osana juba maast madalast. See on ühiskonda juba sajandeid sisse programmeeritud, nii et seda peetakse normaalseks.
Üldiselt oskame väliskeskkonda tundes selle mõjudega hästi toime tulla. Hoopis teine lugu on aga sisekeskkonnaga: iga inimene kasutab seda, kuid teab selle tööpõhimõttest ülivähe, kuna sellekohane üldharidus tegelikult puudub. Soovitan tundma õppida eelkõige sisemist ruumi, sest hiljem saab seda rekonstrueerida ja saavutada kooskõla ka väliskeskkonnaga. Kaovad ära konfliktid, mis eluaega röövivad.
Heaolu alustala on sisekeskkonna kooskõla väliskeskkonnaga. Seda on vaja teadlikult taasluua, sest meid on õpetatud olema konfliktsed. Oleme sellega nii harjunud, et peame seda normaalseks. Ja mida sellega siis peale hakata?
Heaolu saab luua oma sisekeskkonda muutes. Ehk kui seal puuduksid vastureaktsioonid väliskeskkonna ärritajatele, kas ärrituksid? Harjumus reageerida ja tekitada konflikte mõlemas keskkonnas on tugev ja süstemaatiline. Kogemusest võin öelda, et lõplik lahendus sellistele protsessidele on täiesti olemas.
Teekond selleni näeb välja järgmine: esmalt tuleb õppida praktiliselt tundma sisekeskkonnas toimuvat, seejärel omandada vabastavad tehnikad ning siis üles ehitada uus keskkond. Arvatavasti on selliseid teadmisi palju, kuid minule on osaks saanud õpetada arukat lihtsust ja efektiivsust, et saavutada mida tahes. Sellise õppe alustalaks on teadlikkus. Õpetan ka seda avastama ja kasutama.
Tuleb leppida, et vananedes vajavad abi peaaegu kõik, muutudes lõpuks abitu lapse sarnaseks. Seda ei ole vaja karta. Karta on vaja hoopis tekitatud konflikte, mille tagajärjel tuntakse end mahajäetuna ja üksi. Positiivsus toob inimesed ligi, valu tekitamine füüsiliselt või emotsionaalselt peletab eemale. Ehk on aeg suhted taas heaks teha? Anda andeks, ületada häbi, loobuda oma seisukohtadest, mis ei muuda suures plaanis midagi… Leppida, et elu on elatud nii, nagu on osatud, ja midagi ei ole tehtud valesti. Siin tahan mainida, et minevikus on kõik tehtud õigesti. Sel hetkel, kui midagi otsustasite, ei saanudki te otsustada teisiti. Tagantjärele asja vaatamine annab muidugi teise teadmise, kuid otsustamise hetkel oli teadaoleva info põhjal tehtud parim valik kas enda või teiste jaoks.
Hirm tuleneb alati tundmatusest – sellest, mida me ei tea. Tavaliselt on hirm ise suurem kui tagajärjed. Hirmu võib aga asendada huviga: mis sealt tuleb?
Mida tähendab "Muuda oma sisemaailma ja maailm sinu ümber muutub" ja kuidas seda teha? Tutvustab Ingvar Villido Lilleoru avatud uste päeval juunis 2013
Kahekümnendat sünnipäeva tähistava Lilleoru keskuse asutaja ütleb, et inimene sõltub liiga palju emotsioonidest.
Saatekülaliseks on Lilleorule aluse pannud Babaji kriya jooga õpetaja Ingvar Villido. Teemad: Lilleoru 20. juubeliaasta, AVATUD (Teadlikkuse Rakendamise) kooli rajamine, Enesemuutmise Kunst (Teadliku Muutuse Kunst), joogateadusest pärinev 5-keha süsteem, jne.
Karma on Ingvari sõnul mitte mõiste, vaid protsess ning see kehtib mitte ainult inimeste, vaid kõige olemasoleva: looduse, aatomite, mille iganes kohta. Midagi tehes me muudame ning see, mille kallal me midagi teeme, ei ole pärast seda enam endine, kaasa arvatud me ise...
Ingvar Villido on öelnud, et põhiliselt on inimese hädade põhjuseks valesti kasutatud emotsioonid. Paraku tunneb inimene enda emotsioone vähe, hoolimata sellest, et need on kõiki tegevusi läbiviivad jõud. Ingvar õpetab, kuidas nende jõududega oskuslikult ümber käia.
Elu, mida inimene elab, sisaldab endas eelmises elus tehtud vigu ehk eelmine elu on tinginud praeguse elu. "Keskenduda tuleb hea tegemisele," kinnitab Ingvar Villido. "Sellega valmistab inimene ette järgmise elu põhjuseid." Karma seadus lihtsustatult võiks kõlada: mida külvad, seda lõikad. "Surmaks tuleb valmistuda juba elu ajal," räägib Villido. Inimesed on avastanud erinevaid teid, kuidas surra. Joogalikust prismast vaadatuna algab suremine inimese vitaalse keha muutumisega. Energia lahkub füüsilisest kehast ning too jääb toiteta. Energia väljaliikumist on inimesed kogenud valgustunnelis liikumisena. Saates tuleb juttu surmast ja uuestisünnist, surmalähedastest kogemustest; Raymond Moody jt. Tiibeti Raamat Elust ja Surmast. Kas kristlusel ja taoismil on õigus, et enamus inimesi elab vaid üks kord? Elu jätkumine surmas: eeter-, astraal- ja kausaalkeha surmaprotsessis. Klassikaraadio, Traditsiooni Tarkus, autor: Peeter Liiv, 12.11.2009.
Kogukonnarahvad ja konkurentsirahvad üksiklased ja koostegijad. Konkurentsiühiskondade sotsiaalne egoism ja "masside" õpitud abitus selle põhjused. Firmade humaniseerumine. Ökokülade vaesus selle ületamine. Kogukond contra Korporatsioon? Rahvusvaheline panganduskogukond kui eeskuju? Kuidas omandada julgust olla loov? Usaldus ja koostöö Kogukonna ja Riigi suhetes inimeste julgustamine ja kaasamine.
Millised on meie põhilised kehaenergiad india jooga ja taoismi valgusel? Inimese joogalik mudel. Mis on kundalini-energia? Millised on selle tõusmisega kaasuvad viljad ja ohud? Kuidas käsitleb jooga seksuaalenergiat? Mida õpitakse Lilleorus praegu jooga valdkonnas? Teadvelolult iseendasse.
Tavaliselt peavad inimesed enda identiteediks mõtteid, emotsioone, hoiakuid, nime jms. Identiteedist hoitakse kramplikult kinni – see juhib elu surmani. Eesti Ekspress, Maris Sander, 8. märts 2007
Nagu ütles üks päralejõudnu: "Kui keegi räägib Jumalast, siis ma näen, kas see Jumal on temas "elavana" olemas või on ta sellest ainult kuulnud." Seda olemust on võimalik kogeda, jätkata elavas kogemuses edasi, aga tihti ei ole see see, millest räägitakse.
1982. aastal kohtasin Õpetajat. Sealt algas minu isiklik dialoog – küsimused ja vastused elu kohta, mis tihti ei rahuldanud. Püüdes ise kõike järele proovida, kogeda, hakkaski tulema reaalsust kajastavaid eksperimentaalseid vastuseid. See andis kindlust, et asjad on tõesti nii, nagu Targad seda on kirjeldanud. Ja mul avanes võimalus läbi enda kogemuste viia ka teisi taoliste kogemusteni.
Ükskõik millist praktikat tehes põrkub inimene kokku omaenese nõrkustega, mis sunnivad teda asja pooleli jätma ja uusi harjutusi otsima, mis kuidagi sobiksid tema nõrkustega. Nii võibki otsima jääda ja inimene ei jõuagi nende väärtusteni, mida ta läbi praktiliste harjutuste vôiks saavutada.
See eeldab oskust olla hetkes, siin ja praegu. Me võime sedagi nimetada praktikaks, "tegutsemiseks tegutsemata" vms – igal juhul on see teadlik tee, mitte elamine nii nagu parajasti välja kukub. Spontaansusel ja spontaansusel on vahe. Tavateadvuse olek erineb vägagi "siin ja praegu" olekust.
Esiteks, ma ei pea ennast Õpetajaks. Aga suhetest on meil võimalik teadlikult või ebateadlikult kasutada kolme. Esiteks: mina ja nemad. See on võitluse tee, kus igaüks püüab kõikvõimalike vahenditega seista oma koha eest selle päikese all. Teiseks: mina ja Tema ehk Looja. Nüüd õpib inimene Temalt – nemad on ühinenud Temaks. Siin saab egoism kõvasti pihta. Kolmandaks: Mina ja Mina. See on kõige keerulisem – kuni inimene taipab, et kõik tema ümber on tema enese väljendus, peegeldus. Selle suhte puhul vöib öelda, et inimese Mina on kõigega üks. Aga see ei teostu enne, kui on läbitud kaks eelmist suhet.
Ma olen selle koha pealt nõus Vigala Sassiga, kes ütleb, et Armastust ei ole. Mida lähemal Loojale, seda vähem Armastust, ja seda rohkem kirgast Selgust. Süvendades oma olekut liigub inimene paratamatult läbi Kaastunde, Õndsuse ning Armastuse ja jôuab välja kirkasse Tühjusse, meele olemusse, sellesse, mida dzog-chen’i õpetuses nimetatakse rig-pa’ks. Aga loomulikult võib inimene püsima jääda ka Armastuse tasandile ja kõik on hästi. See on igal juhul parem kui olla sõgedates, muutlikes ja segastes mõtetes, tunnetes ja emotsioonides. Samas peab mainima, et silmaspeetav Armastus ei ole tundeline ega emotsionaalne, vaid Olemuslik - kõigest sõltumatu ja vaba, tolerantne, egotu.
Seda on raske määratleda – see on pigem olek, mis pole kellegi jaoks spetsiaalselt välja mängitud, vaid mis muutub vastavaks tekkinud olukorrale. Võib olla Armastuse, Õndsuse, raevukas jne olekus – aga need on kõik isetud. Sinna juurde ei kuulu ego.
Vabaduse tee on teatud distsipliin, mille kaudu inimene jõuab võimalusteni, mida ta tavaliselt teadlikult ei kasuta, mis teadlikult pole väljendunud. Näiteks küsimus elu mõttest või siis mida teha selleks, et surra mingil täpsel moel. Või siis üldse mitte tavamõttes surragi? Tavakontseptsioonid vaadatakse ümber, luuakse uued ja paindlikumad kontseptsioonid, mis pole mitte ainult intellektuaalsed, vaid ka läbielatavad, kogemuslikud. Inimesel enesel tekib võimalus ennast muuta.
Näiteks on keegi tänases teadusmaailmas väitnud, et maailm lõpeb väljaspool meie taktiilseid(taktiilne – kompimise abil tajutav) närvilõpmeid. Meie ümber on vibratsioonid, mis - närvilõpmete poolt vastuvõetuina – muutuvad ajus maailmapildiks. Mind huvitab, mis tegelikult on väljaspool taktiilseid närvilõpmeid. Vabadus tähendab olla vaba ühest või mitmest maailmapildist. See tähendab teadlikkust sellest, kuidas me maailma oma meeles loome ja seda üleval hoiame. Olemuslikud küsimused leiavad vastuseid ja teadmisi kuidas tegutseda.
|
OSCAR-2019
|
||
Head kaasteelised! Jumala abiga restaureerib OÜ Rändmeister Haljala kiriku põrandat. Tööde maksumus on üle 126 000 euro. Tööd on teostatud väga heal tasemel ja restaureerimine peab olema lõpetatud novembri lõpuks. Kogudust toetab Saksa riik, Eesti riik, Balti Rüütelkond, Haljala vald, vabatahtlikud annetajad.
Kahjuks lähevad tööd oodatust kallimaks – 20 000 eurot on meie puudujääk, mistõttu palume lahkete annetajate abi. EELK Haljala Püha Mauritiuse koguduse kontonumber on EE02 220022 10 2866 4582 või EE55 2200 2210 2866 4113.
EELKs algab traditsiooniline sinodite aeg, mille tänavu muudab eriliseks see, et 5. märtsiks lõpeb iga nelja aasta tagant korduv valimisperiood koguduste nõukogude, juhatuste, sinodisaadikute valimisel. Nii et sinodisaadikud ei pruugi olla samad, kes olid seal aasta tagasi.
Esimene sinod peetakse Ida-Harju praostkonnas ja see algab 23. veebruaril kell 9 jumalateenistusega Kuusalu kirikus. Sinodikoosolekutel valitakse praostkondade nõukogud ja EELK XXX kirikukogu liikmed. See periood kestab 31. maini.
Eelmisel aastal alguse saanud kohtumisõhtud jätkuvad. Kord kuus esmaspäeviti on Tallinna Jaani kirikus „Loodud sõna õhtul“ õhtujuht Janek Mäggi vastas erinevad külalised. Jaanuaris oli külas poliitikavaatleja Agu Uudelepp (koguduse nõukogu liige). Musitseeris organist Maris Oidekivi-Kaufmann.
13. veebruaril oli „Loodud sõna õhtu“ külaliseks koguduse korraline külalisõpetaja teoloogiadoktor Toomas Paul, keda nimetatakse ka koguduse kuldvaraks ning paljude inimeste vaimulikuks eeskujuks. Õhtujuht Janek Mäggi alustas sellest, milline on vaimuliku koht arvamusliidrina Eestis ning kuidas on võimalik selleks kujuneda ilma mõnel kõrgel kiriku ametipostil töötamata. Õhtu muusikaline osa oli täita organist Tiia Tennol.
TÜ usuteaduskonna nõukogu otsustas, et 2016. a Pille Valgu nimelise stipendiumi (500 eurot) pälvib religioonipedagoogika magistrant Elise Nemliher, kes peab usundiõpetajana oluliseks õppekavade järgset õpilaste harimist, usundiõpetuse muutmist koolisüsteemi normaalseks osaks ja õpilaste tervikliku arengu toetamist.
Stipendiumi väljaandjaks on Tartu luterlik Peetri kool ning eesmärk on anda oma valdkonnas väljapaistvaid tulemusi omavale ja edasipüüdlikule TÜ usuteaduskonna religioonipedagoogika üliõpilasele või religioonipedagoogist tegevõpetajale võimalus pühenduda enesetäiendamisele.
Pille Valk (1959–2009) pani aluse Eesti kaasaegsele religioonipedagoogika kontseptsioonile, õpetades ülikooli usuteaduskonnas 1993. aastast. Temanimelist stipendiumi on välja antud 2013. aastast ja siiani on selle pälvinud Eleri Soidla ja Liina Raudvassar.
1860. aastatel ehitati või ümberehitati-laiendati Eestis palju pühakodasid – kokku kuusteist. Aga ei varem ega hiljem pole niipalju kirikuid valmis saanud kui 1863. aasta sügisel. Siis pühitseti Jumala teenimise pühadeks paikadeks: 22. septembril (ukj. 4. oktoobril) Piirsalu kirik, 13. oktoobril (ukj. 25. oktoobril) – Harju-Jaani, 27. oktoobril (ukj. 9. novembril) – Kärdla Johannese ja Mustjala.Anna kirik (ühel ja samal päeval!). 15. augustil (ukj. 27. augustil) oli Narva lähedal pühitsetud Meriküla abikirik (hävinud) Ka Tudulinna puukiriku ümberehitus lõpetati 1863, kuid selle täpne pühitsemispäev on mulle kahjuks teadmata
150 aasta eest ilmus ajalehe Perno Postimees 30. oktoobri ja 6. novembri numbris Harju – Jaani Ristija Johannese uue kiriku pühitsemist 13. (ukj. 25.) oktoobril 1863. aastal kirjeldav artikkel. Avaldame selle sisuka ja sugugi mitte üksnes ajalooväärtusliku loo nüüdisaegsele lugejale mõnevõrra suupärasemaks mugandatuna. Kirjatüki autor on teadmata.
Üks seesugune päev ei ole mitte üks igapäine päev, vaid üks harv asi, seepärast on ta siis ka üks väga kallis ja armas rõõmupäev, mitte ükspäinis seal, kus seda pühitsetakse, vaid kõigile ristikogudustele, sest meie oleme ju kõik üks ihu Jeesuse Kristuses ja Pühakiri ütleb: “Kui üks liige rõõmustab, siis rõõmustavad kõik“, seepärast ütlen ühes püha Paulusega: „Olge rõõmsad, ma ütlen: olge rõõmsad!“ Jälle on üks uus ja kena pühakoda valmis saanud, kus seda kallist taevamannat kõigile näljastele jagatakse. Kuulge ja lugege ise, mida üks aus Harju sõber sest sisseõnnistamisest kirjutab:
Armas Postimees! Nimetasid hiljuti omas lehes uut Harju – Jaani kirikut, tema ehitamise kulgu ja tema pühitsemist. Neist asjust tahan nüüd sulle teada anda, mis oma pauna võiksid pista ja rahvale kuulutada. Sest ma arvan, et Harju – Jaani koguduse rõõm ei tohi varjule jääda kahe ehk kolme koguduse rajadesse, vaid sest peab rõõmu saama kogu armsa Eesti rahvale ehk eriti kõigile, kes meie usku on, oleme ju üks ihu ja teise liikme rõõmust võtavad teised südamlikus armastuses ka osa; veelgi, kui näeme uut pühakoda ehitatud ja pühitsetud olema, siis tunneme sest jälle, et Jumal tahab veel helde olla ja meie juurde jääda. Aga tunneme ka, et tema rahvas veel tahab teda teenida ja ses ajalikus elus muret kanda oma hinge eest. Jumalale anname siis tänu ja kiitust! Ja Jaani koguduse rahvas ütleb meiega: tänu Jumalale! Küll nemad on maitsta saanud, et kogudusel lagund kirikuga on seesama vilets lugu, kui pererahval lagund toaga: juba mõni hea aasta olid mures, kauaks vana ehitus veel kestab, ja mitu korda pidid Jumalat teenides teist peavarju nõudma, sest et kirikut, mis pealegi ammu liig kitsas oli ega tahtnud enam rahvahulka vastu võtta, vahel toestati ja parandati.
Küll võib sest 500 aastat ehk enam olla, kui endist kirikut ehitati, sest enam kui sada aastat enne õige usu ülesvõtmist on ta kõige vähemalt seisnud. Hauakivi kiriku pörandas ja vana kell tornis, mis 50 aasta eest lõhki läks ja ümber valati, kandsid 1400 aasta numbrit; ka on mõne Rooma usu preestri nimi, kes seal ennemuiste altari pealt viirukit suitsetas ja võõras keeles palveid luges, meil veel teada. Sest võib siis iga mees arvata, et hoone, mis nii mitme põlve rahvast oli näinud, viimaks ka ise pidi tunnistajaks jääma, et nii kui inimene muld on, nõnda ka tema kätetöö. See peab omal ajal ära lõppema ja tuleb siis tema asemele uus Jumala koda, mis inimese käsi jälle ehitab, kuni viimaks Jumal annab taevas aset ja koda, mis igavesti jääb.1
Harju-Jaani kogudus hakkas uut kirikut ehitama aastal 1860 jaanikuus2 ja lõpetas nüüd sügisel. Kirik on väga ilus näha ja kõrge koha peale ehitatud. Peale selle on tema torn 145 jalga kõrge, ja paistab kaugele, nõnda et need, kes maanteed mööda Tallinnast Jõelähtme poole lähevad, kullatud risti ta otsas võivad näha. Seest on kirik väga valge, sest kummalgi pool on seitse suurt akent; ka ruumist ei ole puudu, ta on 7 sülda lai ja peale 16 sülda pikk, et arvata küll 12 ehk 13 sada inimest peaks vastu võtma, kellest muist orelikoori peal paika leiab. Ei ole kirikus posti ega sammast, mis meid keelaks ümberringi kõike nägema, vaid, kus keegi istubki, ikka temal selge nägemine. Kaks asja on aga, mis seal nagu võõrad ehk uued silma ette tulevad: kantsli koht ja kiriku lagi. Kantsel seisab otse altari üle keskkoha seina küljes ja on meie arvates liig kõrge; aga siiski on jutlus, mis sealt öeldakse, igal pool selgesti kuulda3. Kiriku lagi on suur puust tehtud võlv, teisest seinast teise, missugust kusagil pole näha olnud; ta on uus asi ja sest see võib tulla, et mõni seda tahab põlata; ometi ta ei olegi näotu, vaid kui silm temaga enam harjub, siis näeb, et ta ilu poolest pole laita; kas tugevuse poolest on niisama hea, noh seda peab /lagi/ ise näitama, kui kauemini seisab4. Kellad tornis ja kiriku orel on vanad5, nõndasamuti kaks vask kroonlühtrit; kolmanda krooni altari pool otsas on Soomemaa konsul G. Fr. v. Böningh Tallinnast kinkinud ja nagu kuulsime, on ta lubanud veel kaks niisugust kirikule anda6.
Uue kiriku tarvis andnud Raasiku ja Kambi härra krahv Sievers7 7 vakka maad oma põllust selle kaubaga, et teised kihelkonna mõisnikud selle krundi eest pidid maksma 270 rubla hõbedas. Aga selle hinna on ta kohe kinkinud uuele kirikule, et nüüd selle rahaga mõnda, mis veel kiriku iluks tarvis läheb, võiks muretseda. Meie arvates oleks tarvis altarit pildiga ehtida – seda ei olnud veel näha8. Kulu on üleüldse suur olnud, et küll hoolega püütud asjata kulu eest hoida. Maksud langenud enamasti mõisnikkude peale, sest need andnud selget raha ehituse tarvis 10000 rubla ja mõni sada peale, lisaks veel puud ja muu tarvidus, mis 3000 rubla väärt arvatud.
Talupoegade hooleks jäi, et oma poolt tööd aitasid edasi saada selleläbi, et hobuse- ja jalapäevi tegid. Rahamaksmist pole nende peale mitte pandud, aga kui mõni tahtnud tööpäeva eest maksta, siis pole keeldud. Kui kõik maakoguduse tööpäevad raha järgi ules arvame, siis teevad 4700 rubla välja, nõnda et viimaks üleüldse uue kiriku hinnaks võime nimetada ligi 18000 rubla hõbedas.
Siit näeme siis: suur töö oli kätte võetud, aga Jumal on aidanud seda lõpetada; suur vaev ja kulu oli kanda, aga see on suurt rõõmu sünnitanud: Jumala koda on valmis. Armastus Jumala vastu on seda korda saatnud, aga ka mitmelt poolt armastus ligimeste vastu; sellepärast loodame, et Jaani kogudus, kui uuest kirikust sisse ja välja läheb, kui seal Jumalat teenib, siis ka ei unusta, oma mõisnikkudele nende armastuse töö pärast Jumala käest õnnistamist paluda, et tema neile tasuks rohkesti, ja selle ilmaliku vara eest, mis nad ära andnud, nende südamesse paneks taeva vara.
Seda ja muud pidime paluma 13. oktoobri k. p. See oli Jaani kogudusele rõõmupäevaks, siis uut kirikut pühitseti Jumala kojaks.
Et küll ilm sel päeval kaunis käre ja tee väga paha oli, ometi tuli sinna palju rahvast kokku, mitte üksi neid, kelle omaks kirik pidi jääma, vaid ka võõraid, ja kõikide silmist olid nagu lugeda Taaveti sõnad (Laul 122): „Ma rõõmustan nende pärast, kes mulle ütlevad: lähme Jehoova kotta!“
Jumalat kiitma kauni lauluga olid ka lauljad linnast tulnud: Toompea vaestekooli lapsed ühe koolmeistriga, kes enne Jädiveres kooli oli pidanud, ja veel mitu noort Eesti meest, kes isekeskis lauluseltsi asutanud ja ammu tunda saanud, et laulmine on Jumala and tema auks. Peame tänuga tunnistama, et nemad sel päeval rohkesti aitasid kuuljate südameid rõõmustada, otsekui isegi vist lauldes rõõmustasid.
Esmalt läksime koguduse lauluga vana kiriku juurde, kuhu pea määratu rahva hulk kogus. Kiriku vöörmündrid käisid eel, nende järel kiriku patrooni, Raasiku härra9 asemel tema vanem poeg; see kandis käes suurt risti Kristuse kujuga, hõbedast tehtud ja ülekullatud, mis isa õndsa abikaasa mälestuseks sel päeval kinkinud, et uue kiriku altari ehteks pidi saama. Siis tuli Tallinnamaa piiskop, kindral-super/inten/tent Schultz10 ja temaga selle maakonna praost11, Jaani kiriku oma öpetaja, Danielsson12 nimi, kes Soomest pärit, ja teised naaberkoguduste õpetajad; siis kiriku vöörmündrihärrad, Penningbilt ja Perilast, teised mõisavanemad ja nende palutud võõrad. Eel ja taga käis maakogudus. Et enam ei usaldatud vana kiriku sisse minna, siis kõik jäid ukse ette seisma, kus ristimise vaagen ja altarisakramendi pühad riistad laua peal äraviijaid ootasid. Seal tuletas koguduse õpetaja rahvale meelde, palju armu ja heldust Jumal nii mitu sada aastat ja nii mitmele tuhandele hingele vanas kirikus jaganud ja manitses selle eest teda nüüd tänama. Tänupalve ühendas siis kõikide südamed ja see oli meie Jumalaga jätmine selle paigaga. Veel lauldi salm ja siis kõik silmad pöörasid rõõmuga uue kiriku poole, kust kellad nüüd hakkasid hüüdma, otsekui ütleksid: „Tulge, sest kõik on siin valmis!“
Kirikuõpetajad võtsid pühad riistad laua pealt, ja ära läksime sealt; vana pidi maha jääma. Lauldes tõstsime jälle häält ja – Issanda rist meie ees – läksime uue kiriku juurde, kus torni alla ukse ette seisma jäime, enne sisseminemist veel südant Jumala sõnaga pühitsema. Juuru praost13 pidas seal kõnet ja juhatas kogudust tähele panema, kuidas uus kirik neile Jumala armastuse ja armu uueks märgiks oleks, et sellepärast ka oma Jumalat peaksid armastama, ja pühas kojas seda teed tundma õppima, mis taeva saadab, nenda kui kiriku torngi juhatab taeva poole – siis saaksid omal ajal näha, et Jumal oma rahvale taeva uksed lahti teeb, nagu seal nüüd kiriku uks on lahti tehtud neile, kes Issandat tulnud kummardama. „Aamen“ kostsid kõik südamed ja mitmel oli vesi silmis. Jah, Issand seisis sel tunnil südame uste ees ja koputas, ja kes kuulis, tegi temale lahti. Kui kõne oli peetud, astus Anija härra14, kelle õlade peal enamasti ehitamise mure ja talitamine olnud, ette ja andis kiriku võtme piiskopi kätte ja möni silmapilk oli vaikus, et keegi ei liikunud. Piiskop aga sirutas käe võtmega taeva poole, hüüdis siis: „Jumala Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel!“, keeras ukse lahti ja astus sisse. Uus Jumala koda hakkas meid vastu võtma.
Juba lauljad olid koori peal ees ja niipea kui uksed lahti said, täitis nelja häälega kiituse laul püha paika ja oli neile, kes sisse tulid kui teretamine ülevalt, nenda et minu süda mõtles: „Küll võib õnnis rõõm neil olla, kes taeva templisse saavad, sest siin maa peal antakse seda juba nii rohkesti!“
Pea oli kirik pungil täis, aga veel palju rahvast pidi ukse taha jääma. Lauldi nüüd esimene koguduse laul sel paigal, siis piiskop hakkas pühakoda pühitsema. Jaakobi lugu Peetelis, kus ta nägi redeli peal Jehoovat ja inglite hulka, see oli kõne aluseks. Kuidas Jaakob teinud seal, nenda peab kogudus tegema uues kirikus (1. Moos. 28, 16 – 17): Peab teadma, et Jumal on seal oma armu ja auga elamas, et ta taevast tuleb sinna oma rahvast õnnistama, aga et sealt ka palved ja õhkamised tõusevad taeva poole. Kartuse väärt olgu see püha koda, ärgu keegi seda teotagu kurja kombe ja salaliku südamega; mis palve koda see on, ärgu seda tehtagu kaubamajaks ehk röövliauguks, vaid saagu seal Jumalat teenitud tões ja vaimus, et Jumala õnnistamine sealt välja läheb kui veejõgi kõik pered ja majad täitma, et kõik tunda saaksid, et püha koda on kõiges maailmas taeva värav, mis vaevatud hinged rahusse kutsub.
Nõnda, sedamööda, kuidas meie meeles seisnud, manitses piiskop, ja siis ristitähega pühitses ja õnnistas kogu kirikuhoonet, ja iseäranis veel kantslit ja altarit, langes viimaks kõige kogudusega põlvili ja tegi palvet. Pärast seda lugesid teised õpetajad, kes ka altaris seisid, teine teise järel pühakirja tunnistuse sõnad ja koorilaul andis seepeale jälle vastust – Issand oli tõesti kesk meie seas. Oh et hinged tema ligiolemist seal ikka saaksid maitsta!
Kui kirik oli pühitsetud, siis Jumala teenistus peeti nenda kui muilgi pühapäevil, ja koguduse õpetaja tegi jutlust selle päeva kalli evangeeliumi üle. Pärast seda läks maakoguduse suurem hulk koju Jumalat tänades, aga muist jäi veel kohale, sest pea hakkas teine teenistus saksa keeles. Uuesti tunnistas piiskop Issanda heldust ja juhatas saksa kogudust ka selle juure, kelle käest tuleb kõik Maa and ja manitses apostli sõnaga (1. Peetr. 2, 5) ennast üles ehitada vaimulikuks templiks. Viimseks lõpetuseks olid, nagu hakatuseski, koori laulud.
Kui kirikust välja tulime, hakkas juba pimedaks minema, päev oli veerenud; aga meie olime rõõmsad, sest Issand oli rohkesti meie hingi toitnud oma sõnaga ja meile õnnist päeva andnud, mis nagu õige tähtpäev meie meelest ei pea minema. Nüüd olid kiriku- ja mõisavanemad ka muretsenud, et ihudki oma õigust pidid saama. Eraldi lauas sõid kirikuvöörmündrid, kihelkonna kohtumehed ja talitajad ja linna koolilapsed. Teine laud oli kaetud kirikuõpetaja toas, sinna istusid üheskoos maha kihelkonna mõisavanemad, mõni ka teisest kihelkonnast, kirikuõpetajad, ennenimetatud koolmeister, kes sel päeval ka laulumeistriks olnud, ja teised laulusõbrad linnast. Söömaajal oli näha, et mis süda täis on, seda räägib suu: südame rõõmu tunnistasid iga mehe kõned; mitu head ja tarka sõna, mis seal räägiti, tehku Jumal tõeks! Keisrihärra oli esimene keda meelde tuletati, et Jumal temale annaks tervist ja kõike head. Nõnda ka sooviti sedasama uuele piiskopile, kiriku ehitajatele, kirikuvanematele ja õpetajale. Mis meile aga iseäranis rõõmuks oli, oli see, et mõisavanemad ka kihelkonna talurahvale kõigest südamest õnne ja head soovisid ja küll tunnistasid, et muud ei nõua, kui et Jumal annaks kõigile, ülemale ja alamale üht meelt ja üht nõu tõsises vennaarmastuses. Mis siis selle juurde muud öelda kui: jah see sündigu nõnda! Issand ühendagu saksa- ja eestirahva südamed, nenda kui need ühendatud on ühes usus ja lootuses ühe Õnnistegija – Jeesuse Kristuse – peale!“
5 Praegu tornis olevad kaks suuremat kella on aastast 1899, vaid kolmas kell on vana (arvatavasti 17. sajandist). Vanast kirikust üle toodud oreli oli ehitanud Ernst Kessler Tartus 1854; selle pilli vilesid on ka praeguses, August Terkmanni poolt 1909 valmistatud pillis
6 Vana kiriku kroonlühtritest on alles Perna lesk Kadri poolt kingitud lühter 1749. aastast; konsul Böningi kingitud kroonlühtrit võib näha Johann Naha joonisel 1938. aastast ja samuti mõnel vanemal fotol. Lühtri leidis kristallripatsid kaotanud kujul käärkambri põranda alt õpetaja Harry – Johannes Rein ja korraldas selle taaskasutusele võtmise käärkambri kroonlühtrina. Soome kaubandusvolinik Tallinnas, konsul Gustaf Fredrik Böning (von Böningh) (1790 – 1866), Tallinna soome-rootsi Mihkli koguduse liige, aitas ehitada Naissaare puukirikut, 1859 kinkis kristallripatsitega laelühtri ja altaripildi „Kristus Ketsemani aias“ Ruhnu puukirikule
7 Krahv Carl Eduard von Sievers (1795 – 1873), kreisikohtunik, Raasiku ja Kambi mõisnik (aastast 1843)
12 Erik William Wladimir Danielsson (1814 – 1882) – ordineeriti Soomes Turus 1839, Harju-Jaani koguduse õpetaja 1845-1869, misjärel lahkus tagasi Soome. Õpetaja Danielssoni puhul tahaks välja tuua kirikulooliselt huvipakkuva seose: esimene tema poolt Eestis teenitud kogudus oli Ruhnus (Saaremaa praostkonna vikaarina a. 1842). 1996. aastal asus samasse teenima senine Harju-Jaani kauaaegne õpetaja Harry – Johannes Rein. Mõlemad vaimulikud on kirikuehitajad: õpetaja Danielssoni ajal valmis Harju-Jaani uus kirik, õpetaja Harry – Johannes Rein taastas pühakojana Ruhnu vana puukiriku
14 Anija, Alavere ja Pikva mõisnik parun Constantin August Ungern-Sternberg (1813 – 1889), kirikueestseisja, oli olnud kirikuehituse ülevaatajaks; tema kehtestas 1848 Anija mõisa nime (Annia) varasema Hannijoggi asemele
Pöides korraldati pühale järgnenud laupäeval, 4. juulil sisukas ja mitmekesine kultuuriüritus, mis toimus Maarjamaa teema-aasta raames.
Eelreklaami kohaselt oli eesmärgiks «tähistada iidset südasuvist kristlikku püha laiemalt kui vaid koguduse ringis, tihendada kohaliku kogukonna sidemeid Pöide valla, Saaremaa ja ka laiema ringi inimestega, kellele läheb korda Pöide Maarja kiriku tegevus ja hoonete taastamine».
Kohalik diakon Andi Angel kinnitas, et hoolimata samal ajal Tartus toimunud vaimulikust laulupeost ja naabruses peetud džässifestivalist «Juu jääb» jätkus osalejaid ka Pöidesse. Hommikul kogunes maarjakaskede alleed istutama kümmekond inimest, Pöide kirikus toimunud kontserdil, kus esinesid Triin Ella ja Tiina Kärblane, oli kuulajaid aga isegi üle kolmekümne.
Päeva naelaks kujunes Angeli sõnul ettekanne Pöide ordulinnuse ja kiriku varasemast ajaloost, mille pidas ehitusarheoloog Villu Kadakas. Alguses pidi see kestma tund aega, kuid esinemine osutus nii põnevaks, et otsustati pärast kontserti jätkata. Kavas oli ka ringkäik, kus Kadakas lähemalt kiriku erinevaid ehitusjärke ja arhitektuurilisi detaile tutvustas. Kuulajate seas olnud neidki, kes olid põhjalikku eeltööd teinud ja esitasid väga asjatundlikke küsimusi.
Oli tõepoolest, millest rääkida – Pöide kirik on Eesti üks vanemaid ja selle põnevast ehitusloost jutustav film «Pöide – vaikiv tunnistaja» on leitav ka internetist.
Ühtlasi kiitis Andi Angel koostööd Maarjakase Seltsiga ning lisas, et heinamaarjapäeval alguse saanud alleed on kavas edaspidi pikendada.
Jaanuaris (või varem) esitatud taotlused vaadatakse jooksval kuul läbi ning positiivse otsustuse korral algab toetuse maksmine 1. jaanuarist. Foto: Lea Jürgenstein
Teenistussuhteid käsitlev konsistooriumi töörühm arutas ligi poolteist aastat (2005. a septembrist 2007. a juunini) teenistussuhteid ja palgakorraldust, misjärel tehti kolmele töörühma liikmele (Mati Maanas, Urmas Viilma, Ülle Keel) ülesandeks teenistussuhete küsimused lahendada.
Urmas Viilma ja Ülle Keel usuvad, et see teenistussuhete uuendus viib kiriku vaimulike tasandile. «Sinna, kus paljud on just nendes küsimustes päris üksi,» tõdeb Viilma. See lugu on kirja pandud pikema e-kirjavahetuse märkmetest ja vestlustest nii asjaosaliste, kiriku ametnike kui ka vaimulikega.
Eelmises Eesti Kirikus soovib kolumnist Marko Tiitus rahast rahu ja märgib, et alanud aastal kaotavad vaimulikud umbes 1000kroonise palgalisa, mida seni maksti kiriku palga- ja pensionikassast. Viimane lõpetas tänavu 1. jaanuarist tegevuse senisel kujul.
Senine toetus oli kantsler Mati Maanase sõnutsi umbes 700–800 krooni kuus, toetust maksti sõltumata otsesest vajadusest, see tähendab, et lisaraha said ka paremal järjel olevate koguduste vaimulikud. Konsistoorium toetas ka pensionäridest vaimulikke (umbes 300–500 krooniga kuus). Uusi toetusi sellest aastast ei määrata, küll aga saavad need, kellele see toetus enne 1. jaanuari 2008 määratud, raha seenioritoetuse nimetuse all siiski edasi.
Tegelikult pole toetuse saamine sugugi välistatud: sellest aastast makstakse palgatoetust valikuliselt, s.t tõelistele abivajajatele. Maksete tegemise eelduseks on teenistuslepingu sõlmimine.
Praegu on EELKs üle 200 vaimuliku (2006. aastal 213; eelmise aasta kokkuvõtteid veel pole), neist koguduste teenistuses oli 2006. aastal 142. Kiriku teatmikus (seisuga aprill 2007) on märgitud, et 45 vaimulikku teenib mitut kogudust, enamasti kahte-kolme, enim kaheksat.
Kogudusi, kus on hooldajaõpetaja, aga kohapeal teenib diakon, on 27, ainult hooldajaõpetaja hooles kogudusi on 48. On ka selliseid, mida teenib ainult diakon (6) või diakonõpetaja (3); aga ka kogudusi, kus õpetajal on abis abiõpetaja (mõnes isegi mitu) või diakon(id). Siit võib järeldada, et tööpõld on vägagi lai ja töötegijad ülimalt hõivatud.
Palgamuresid on teadupärast enamikul, mida võis arvata ka Marko Tiituse murelikust vihjest. Ometi on vaimulike huvi teenistuslepingute sõlmimise vastu seni üsna leige. Kantsler Mati Maanas ütleb, et teenistuslepingu sõlmimiseks on 10. jaanuariks konsistooriumi poole pöördunud neli (!) inimest. Kõik avaldused on otseselt seotud palgatoetuse sooviga.
Tagasihoidlik huvi uute lepingute vastu on arvatavasti seotud hirmuga uuenduste ees, võib-olla ka vastumeelsusega või vähese teavitamisega.
Töölepingud sõlmitakse mis tahes ettevõttes tavakohaselt tööandja ja töövõtja vahel. Vaimuliku tööandja on kirik üldisemas mõttes, tööpõld on kogudus. Koguduse õpetajaga sõlmitakse kolmepoolne leping.
«Kiriku esindajaks on praost, koguduse esindajaks koguduse juhatuse esimees ja kolmas osapool on vaimulik ise,» tutvustab lepingut konsistooriumi sekretariaadi juhataja Ülle Keel. «Lepingus sätestatakse kõige üldisemad küsimused. Edasi liidetakse selle lepingu juurde lisad, kus sätestatakse vaimuliku teenimine konkreetses koguduses (kogudustes), praostkonnas, konsistooriumis vm.»
Tööülesanded sätestatakse kirikuseadustikus (§ 69), mida ka teenistuslepingus üsna sõna-sõnalt tsiteeritakse: vaimulikult juhatada ja hoida tema hoolde usaldatud Kristuse karja, pidada jumalateenistusi ja talitusi, korraldada muusika-, hingehoiu-, hoolekande-, laste- ja noorsootööd ning misjonitööd, korraldada koguduse avalikke ja välissuhteid.
Lisaks vastutab koguduse õpetaja jumalateenistusi, talitusi ja liikmeskonda kirjeldavate andmekogude pidamise eest. «Oleme lisanud mõned täpsustavad sätted. Nõnda võiksime öelda, et täiskohaga õpetaja koormus on saavutatud, kui koguduse õpetaja tegeleb kõige sellega, mis seadustik ütleb,» lisab Viil-ma. Leping ei määratle tööpäeva ega -nädala pikkust.
Kui on selliseid ülesandeid, mida seadustikus pole nimetatud, võib need lugeda lisatööks ja selles teenistuslepingus eraldi kokku leppida. Küll lubab leping maksta õpetajale lisatasu või preemiat, needki väljamaksed tehakse keskkassa kaudu.
Meie 164 kogudust erinevad nii suuruselt kui ka majanduslikelt võimalustelt. Eesti olusid arvestades on see ka mõistetav: mõnes suures linnakoguduses on õpetajal abiks diakon või abiõpetaja, väikest maakogudust käib teenimas hooldajaõpetaja kusagilt kaugemalt, mõni koguduseõpetaja jagab end kirikutöö ja mõne muu palgatöö vahel.
Tänase lehe intervjuus möönab peapiiskop Andres Põdergi, et äraelamiseks on mitmed vaimulikud lausa sunnitud otsima lisatööd. Lisatöö teadupärast nõuab samuti oma aja ja just sellelt pinnalt on sündinud kogudustes arusaamatusi: vajalikul hetkel pole õpetajat kohal või on tal süvenemiseks liiga vähe aega. Pole vist tarvis meenutadagi, et rabelemine kohustustekuhja all mõjub halvasti tervisele ja halvendab seeläbi töö tulemust.
Usutavasti tahaks iga vaimulik siiski jääda oma kutsumuse juurde: olla ennekõike hea karjane oma kogudusele. Ehkki peapiiskop tänases intervjuus märgib, et kogudused ja vaimulikud on andnud oma parima, nendib ta: vaimulik teenimine sõltub eelkõige kogudusest.
Kahtlevaid toone on ka teiste hinnangutes. On kogudusi, kes tõepoolest vaimulikule elamisväärset palka maksta ei suuda, kuid Mati Maanase sõnutsi on ka selliseid, kus vaimulikule palgamaksmine on pingereas viimasel kohal, seda ei peeta oluliseks. Marko Tiituski vahendas eelmises kolumnis ühe koguduse juhatuse esimehe arvamust, et õpetaja ülesandeks on raha sisse tuua, juhatuse kohus seda kokku hoida.
Majanduslikult mõtlevale inimesele on eelneva põhjal selge, et koguduse eelarve prioriteediks peab saama vaimulikule palga maksmine.
Konsistooriumi sooviks on, et vaimulikud hakkaksid saama võimalikult kõrget rahapalka, millelt on arvestatud kõik riiklikud maksud, sest see annab sotsiaalse turvatunde ja garantiid igale vaimulikule, kes kunagi kirikutöölt pensionile jääb. «Loomulikult jääb siin konsistooriumi tahtest väheseks. Seda sama peavad taotlema ka koguduste juhatused ja eelkõige vaimulikud ise,» toonitab Urmas Viilma.
Suuremast palgast sõltub aga nii tänane päev kui ka tulevik: näiteks haigushüvitised, mida maksab haigekassa kõigile, kes tasunud sotsiaalmaksu. Tulevikus hakkab andmeid esitama koguduse asemel konsistoorium.
«Loomulikult ei ole võimalik haigushüvitist arvestada nendest summadest, mis on vaimulikele välja makstud nn ametitalituste honoraridena. Nende summade pealt arvestamata ja maksmata jääv sotsiaalmaks mõjutab tulevikus ka vaimulike pensioni,» tuletab Viilma meelde.
Traditsiooniks on, et koguduse vaimulik elab pastoraadis, vanas ja auväärses. Seaduski kohustab õpetajat elama teenitavas piirkonnas, kogudust aitama õpetajale eluaset leida. Muidugi ei keelata õpetajal elada oma elamispinnal ega isiklikku elamispinda soetada.
Tasuta asju pole, selle on vist kõik uues Eestis jõudnud ära õppida. Nüüd seisab see ees kirikuski: kui aga tuleb kõne alla eluruumi üürimine, siis tuleb Viilma arvates aluseks võtta kohalik keskmine turuhind. «Olen ise soovitanud lähtuda näiteks üürimäärast, mida kohalik omavalitsus rakendab oma kooliõpetajate puhul, kui nad elavad nn ametikorteris. Aluseks võib ju ka võtta nn sundüürnike üüri suuruse.»
Iseasi on kulude kandmine, see tuleb lepingus ilmtingimata fikseerida. Kui maksab õpetaja ise, siis eeldatakse, et teenistustasu on suurem. Kui kogudus võtab eluasemekulud enda kanda, tuletab Viilma meelde Eestis kehtivat erisoodustusmaksu, mis võib kokkuvõttes kogudusele olla üsna koormav. Kõigi selliste asjade puhul kehtivad riigi seadused ka vaimulike kohta.
Lepingu sõlminud vaimulikele makstakse kogu teenistustasu välja palgakassa kaudu. «Kas sellele lisatakse midagi ka konsistooriumi poolt, sõltub iga konkreetse lepingu sõlminud vaimuliku teenistustasu suurusest ja ka vaimuliku isiklikust sooviavaldusest. Iga vaimuliku puhul tehakse eraldi otsus,» lisab Viilma.
Millistest summadest on jutt, seda ta hetkel ei täpsusta, sest vaimulike miinimumteenistustasu suuruse määrab kindlaks konsistoorium, kuid seda otsust ei ole veel tehtud. Sestap ei saa ka öelda, kas see seotakse riigi miinimumpalgaga või mitte. «See võib ka olla väiksem või suurem,» märgib Viilma. Küll on teada, et praosti teenistustasu määratakse kõikidele praostidele võrdsetel alustel otsustuskorras. «Seda ei seota millegagi, vaid selle suurus sõltub eelkõige kiriku rahalistest võimalustest.»
Praegu on kirikus vaimulikke, kelle kuupalk jääb vahemikku 1500–3500 krooni. Just neid püüab konsistoorium ennekõike aidata. Nemad on tõeliselt hädas. Tulevase toetuse suurusjärk on Mati Maanase sõnul kindlasti suurem kui senine, ehk umbes 3000 krooni, kuid saajate ring on oluliselt kitsam, sest ressurss, mida jagada, on vaid 1,45 miljonit krooni. «See annab võimaluse toetada neljakümmend vaimulikku 3000 krooniga kuus brutona,» ütleb Maanas. «Jaanuaris (või varem) esitatud taotlused vaadatakse jooksval kuul läbi ning positiivse otsustuse korral algab toetuse maksmine 1. jaanuarist.»
Teenistuslepingut sõlmides tuleb see asjaolu hoolikalt meeles pidada, sest lepingu sõlmimine ei tähenda alati palgatoetuse saamist. Kui kogudused suudavad ise palga kindlustada, siis toetust iseenesest mõista ei lisandu. Nende jaoks, kes teenistuslepingut ei sõlmi, ei muutu oluliselt midagi, jääb ära vaid palgatoetus.
Laiemalt vaadates aga säilib Viilma arvates ebakindlus tuleviku ees. «Need vaimulikud seavad ka kiriku tulevikus raskemasse olukorda, sest nende toimetulek pensionipõlves ei erine palju nendest ühiskonna liikmetest, kes pole saanud või viitsinud oma elus eriti palju tööd teha. Riik maksab neile väikest pensioni ja vaimulikud saavad samasugust, sest isegi riiklik miinimumpalk on juba ületamas mitme vaimuliku ametliku teenistustasu suurust oma koguduses.
Tulevikus peab kirik hakkama oma puudust kannatavate vaimulike eest hoolt kandma. Loomulikult on see kiriku kohus, kuid küsimus on, kas see pole mitte vaimulike ja koguduste valik, kes ametliku teenistustasu hoiavad võimalikult madala ja püüavad maksta «kuidagi teisiti»?» küsib Urmas Viilma.
Konkretiseerib kiriku kui tööandja ja vaimuliku sidet (vaimuliku tööandja on kirik, mitte kogudus, teenistusleping sõlmitakse eluajaks).
Kohustab praosti (konsistooriumi esindajat), vaimulikku ja koguduse juhatust suhtlema vaimuliku teenistuse küsimustes. Võimaldab ennetada probleeme; võimaldab praostil selgitada juhatuse kohustusi ja vastutust, juhatuse ja vaimuliku rolli koguduses, teostada järelevalvet ja vajadusel seista vaimuliku eest.
Kohustab konsistooriumi suhtlema vaimulikega teenistusküsimustes. Teenistuslepingute olemasolul ei ole võimalik vaimulikke lihtsalt «ripakile jätta», «kirikust eemalduda lasta», sest iga muutus teenistussuhetes tuleb kirjalikult fikseerida (reserv, EELK vikaarvaimulikud, riiklikud kaplanaadid jne).
Tekib solidaarsustunne, suureneb kiriku ühtsus. Ainult üheskoos ühise eesmärgi nimel töötades ja üksteist toetades on võimalik olukorda paremuse suunas muuta.
Talituste honoraride palgalisana käsitlemise lõpetamine toob pikas perspektiivis kasu nii vaimulikule endale kui ka kogudusele. Psühholoogiliselt on parem saada korralikku regulaarset palka kui väikest palka ja ebaregulaarseid kõrvalsissetulekuid. Korralik põhipalk on oluline näiteks haigushüvitise ja emapalga saamisel, pangalaenu võtmisel jne. Vaimuliku pension sõltub teenitud palgast. Talituste honoraride laekumine koguduse kassasse suurendab koguduse sissetulekuid ja võimaldab koguduse ressursse paremini kasutada. Vaimuliku töö ei ole tükitöö.
Teadvustatakse juhatusi, et koguduse töötegijate (sh vaimulike) palga- ja töötingimuste eest tuleb hoolt kanda.
Järgmine: Inimestel on elavat usku ja armastust, teotahet ja palvemeelt, nälga ja janu Jumala sõna järele
|
OSCAR-2019
|
||
Teen ennast siis Teile kõigile teatavaks. Ostsime ta Pärnu lähedalt Lao Linnujaamast. Käisme kohal. (olen kuulnud igasuguseid jutte neist, kuid see ei mõjutanud minu otsust). Ostuga ja uue sõbraga olen väga-väga rahul. Mõtlesin, et ta on hullem röövel ja kasvatamatu. Tegelikult on need 2 päeva näidanud, et ta on nagu kass. Tegelikult on 2,5 kuune ja väga inimese sõbralik. Toas käib kogu aeg järel, nurub sülle. Proovib hammustada, kuid teab, mis on ninanips (oli nii kasvatatud) ja siis lakub kätt või seda kohta mis hammustas. Kõvasti pole kordagi hammustanud. Küüsi üritasin lõigata, esimesed käpad läksid rahulikult, tagumisteni ei jõudnud. Proovin nüüd uuesti, sest nüüd ostsine selle vitamiinipasta
Lapsega (8 aastane poiss) saab suurepäraselt läbi. Kui on näiteks minu juures ja laps tuleb teisest toast, siis Täpi paneb kohe vudima tema poole. Laps piiksutab väikest hiirt ja Täpi kohe lendab tema juurde, ükskõik kust toa nurgast (koos oldud ju vaid 2 päeva). Hommikul kui köögis askeldan, on kogu aeg minu juures aga uudistab ringi ka. Laseb ilusasti pai teha.
Täna oli teine päev meie kodus ja oli juba veidi rahulikum oma puuris. (esimesel õhtul ja ka eile õhtul oma puuris, kriuksus, kiunus jne, kui sülle võtsin ja enda rinna peale pool lamades ta võtsin teleka ette, nohises hommikumantli krae alla ja rahunes hetkega
Lahti laseme tal olla terves esimesel korrusel (meil maja) Teisele korrusele ei lase, võib trepist kukkuda, trepp on lahtine külgedelt. Hommikul lasen lahti 07.00-08.00, siis tagasi puuri, siis läheme kooli ja tööle. Laps koolist tulles eile lasi ka lahti, ja muidu laseme lahti nii 17.00 paiku ja siis vahepeal paneme tagasi, et pissiks ja sööks ja jooks. Ööseks puuri. Õhtul, kui laps magab juba ja meie telekat vaatame, siis on mürgeldama hakanud ja tahab välja puurist.
Mul on hea meel lugeda, et Teil kõik sujuvalt läheb . Edu pisikese kasvatamises, jään ootama pilte .
Tere ka meie poolt! Samuti pilte-pilte! Neid on alati kõige vahvam vaadata ja hoidke kindlasti uudistega kursis meid
Kui meie oleme kodus, kakab ilusati oma puuris olevasse puidugraanulitega WC-sse, päeva on juhtunud ka teistesse puuri nurkadesse.
Siit lugedes sain teada, et toidu lähedale ei kaka Kraabib ja sobrab oma krõbuskite kausis, nii, et krõbuskid lendavad kõik üle kausi ääre....ja mida ta kausi kõrvale krõbuskite peale tegi - KAKAS!!! Oehh...
On vist aru saanud juba (tark loom), et kui oleme kodus ja puuri juurde sitsima tuleb, saab välja ja kui on juba väljas tükk aega jooksnud ja müranud, siis puuri pannes joob/sööb ja kobib magama.....hull unemüts
Oleme õues käinud 2 korda. Käib mööda maad nagu siga oma kärsaga Miskipärast vappub õues olles, nagu vapruse värinad? Külm?Erutus?
Need peaksid jah olema erutuse-ärevuse-vapruse värinad ja see on täiesti normaalne. Külm tal küll pole.
Peale ärkamist nt Ritter ka väriseb, kui läheb jooma või sööma. See pidi tähendama, et ta taastab enda tavalist temperatuuri vms. Ma ka hommikul voodist välja tulles värisen...
Olime reisil paar päeva, ema käis teda söötmas ja natuke mängimas. Koju jõudes oli tegelasel hullult hea meel, kõik reisi kotid, kilekotid ja muu kraam vajas läbi käimist. Näitas välja oma tõelist rõõmu meie taasnägemise üle.
Aga tundub, et neid mööda ta käia ei oska. Vaja oleks neid õigeid redeleid, Ferplasti omad, kuid neid ei ole kuskilt saada.
Ühesõnaga, esimesed 2 nädalat on läinud kiiresti, olen looma valikuga väga rahul, lausa kibelen koju, et teda välja lasta, mängida ja niisama jutustada temaga. Lahe tegelane.
Kui ta tõime, kaalusin ta ära, proovin nüüd ka kaaluda, tundub, et on palju priskemaks muutunud, kõht trullakas lausa
Selle steriliseerimisega soovitaks ma siiski oodata, et täpselt 6-kuusena ei ole ilmtingimata vajalik, kui just väliseid tunnusmärke pole. Teadupärast jääb pärast steriliseerimist/kastreerimist kasv kinni. Lisaks võib tal jooksukas tulla ka alles 7- või isegi 8-kuusena ning paari kuuga võib Su neiu veel ilusti kasvu visata.
Minu neiul, Minnal, algas jooksukas alles nädal enne 9-kuuseks saamist ja siis sai talle implantaat paigaldatud, millega küll kasv kinni ei jää, kuid ikkagi ootasin ära jooksuka tunnused.
Kaalusin pisikese Täpi ära, tuues oli 330 g, nüüd 430 g 2,5 nädalaga? loodan, et ma teda üle ei sööda. Isu on tal super hea, anna ainult kaela, südant, tiiba, pugu, veiselihatükke...
Ta alles nii noor, peabki kasvama. Minu noorem tuhkur kutsikana võttis isegi kuni 50g päevas juurde. Kui naturaalselt toidad, siis nad ei söö tavaliselt üle, vaid just nii palju kui vaja. Proovi näiteks kord nädalas maksa ka anda.
Krõbuskid on kogu aeg ees jah, näljaga süüakse ainult neid.. Aga söötmisega olen küll segaduses. Eks ma ka alles õpi koos temaga. Hommikul oli teine täitsa näljas, andsin pool kanatiiba.
Täitsa normaalne kutsika kohta. Isegi väga hea. Anna lihtsalt nii palju kui ta sööb. Kutsikana pole küll ülesöömise pärast vaja muretseda. Kui eelmine toit on ära söödud, võib uue pala ette anda.
Tere taas. Nii, meie Täpike kosub jõudsalt, kui on nüüd 1 kuu meie juures olnud kaalub 580 g (tuues oli 340g).
Söögiisu (just ja ainult toores liha - kana pugu, süda, kael, tiib) anna ainult kätte, iga kell sööks ainult. Krõbuskeid ja kassikonservi vaid nuusutatukse. Kas olen juba ära hellitanud toorega?
Aga pissimisega on ikka jama. Nurgapott olemas puuris, algul kasutasin puidugraanuleid, tundus, et tekib väga palju saepuru. Ostsin nüüd kassiliivasid, erinevaid, hetkel klombistuv. Kuid see läheb haisema. Ei lukusta lõhna. Ja kui ta seda üle poti ääre kasti kraabib, pudelist vesi peale tilgub, jääb puuri põhja selline pruun savi ja ma ei tea mille moodi asi. Ei tea, kas peaks puidugraanuli peale tagasi minema?
Ja ikka ja jälle - aegajalt- laseb poti kõrvale või hoopis teise nurka! Jama. Passin küll peale, kuid alati ei saa jaole. On päevi kus pissib ja kakab ilusasti ainult ilusasti kasti. On päevi kui laseb igale poole puuri, nii nurka kui ka kasti äärde.
Liivast- mina kasutan ainult seda paakuvat: http://bosse.ee/cats-best-okoplus-kassiliiv-10-l.html Minu arust see on parimatest parim. Ei lõhna, paakub hästi ehk kerge puhastada. Alguses kasutasin sama firma terveid graanuleid, aga need ei ole üldse head minu arust ja läksin tagasi purustatud graanulite peale. See on siis selline puru ja kindlasti kasutan paakuvat, sest muidu on võimatu puhastada.
Nii tore lugeda, et ta hästi sööb. Minu arvates toorega ei saa ära hellitada, sest see ongi ju nende loomulik ja kõige parem toit. Aga soovitaks ka anda muid loomi kui ainult kana. Ta peaks sööma miinimum kolme erinevat sorti liha, et põhilised toitainevajadused kõik kenasti kaetud saaks. Kas hiiri oled pakkunud? Või näiteks vutti?
Tere. Ei ole pakkunud muud kui kana ja tema kehaosasid, ja veiseliha mõned korrad. Kust ma neid hiiri ja vutte saada võiks?
Küsin siis ka vaktsineerimise kohta. Käisime tegemas esimest süsti siis, kui oli 3 kuune, nüüd ootab ees teine süst. Kiri, mis tuleb meeldetuletusena meilile, ütles, et peaks tegema 7 päeva enne järgmist vaktsiini ussikuuri? Ma pole sellest midagi kuulnud ja arst esimesel visiidil ka midagi ei rääkinud Nüüd natuke segaduses.
Vutte saab näiteks Rimist, need on järveotsa vutifarmi vutid, kolmekaupa müüakse lihakehasid. Olen nendega kirjavahetuses olnud ja neilt saab tellida ka soovi korral terve vuti koos sulgede ja siseorganitega, tuhkrule parimast parimas vormis. Hiiri, tibusid saab Zoomaailma loomapoest.
Aru ma tast vahel ei saa. Igapäevaselt 90-95% laseb puuris liivakasti, kuid on päevi (eile ja üleeile), kui liivakasti jõuab 25% vaid.
Kas puuri neljakandiline suur liivakast ei mahu? Mäletan, et alguses kasutasin ka kolmnurkset liivakasti, aga loobusin sellest ruttu, sest samamoodi vahel tehti ilusti sinna, vahel jällegi mitte. Kui neljakandilise vastu vahetasin, läksid kõik hädad ilusti kasti.
Meil ka liivakastiga probleeme, alguses paar esimest päeva käis üks kenasti liivakastis, nüüd aga lasevad mööda, küll liivakasti kõrvale või tühjadesse nurkadesse, meil 2 kandilist liivakasti, erinevatel platvormidel. Ja tibinad käivad hädal täpselt seal kus liivakasti ei ole. Kui liivakasti sinna tõstan, kus nad käivad, siis teevad oma hädad sinna kui liivakast enne oli. Väljas olles käivad nad häda tegemas välisukse ette, täna panin sinna ka liivakasti ja üks käis ilusti kastisisse tegemas, samas kui teine tegi jällegi kasti kõrvale rätiku peale.
ja see ei kehti ka meie puhul, et toidu juures häda ei tee, ma panin krõbinad sinna, kuhu ei tahtnud, et nad oma häda teevad ja nad lasid ilust kenast krõbinatele peale. Aga eks nad mul alles noored ka, äkki ikka õpivad veel.
|
OSCAR-2019
|
||
Murdekeelse lastehoiu üks eestvedajaid: Kohalikku kultuuri ja keelt ei pea kartma – me saame selle üle ainult uhked olla, et oleme kultuuriliselt nii rikkad
Mitmetes Eesti piirkondades on säilinud omanäoline ja piirkonda iseloomustav murdekeel. Pahatihti on nii, et [...]
Osadel lastel (nagu ka täiskasvanutel) käib uute sõprade ja tuttavate leidmine justkui iseenesest. Teiste jaoks nõuab [...]
Posted on 26. veebr 2015 by Mari in Lapse kasvamine ja areng, Lapsed ja sotsiaalne keskkond, Psühholoogia // 0 Comments
Kui laps käitub mittesobival viisil võib ahvatlev tunduda mõte last karistada: keelata tal televiisori vaatamine, arvutiga mängimine või laps üleüldse ,,paha lapse toolile” saata. Pealtnäha võib tunduda, et taoline kiire karistus või ,,tagajärg” lapse pahateole tõepoolest aitab. Probleem on aga selles, et negatiivsed tagajärjed ja karistused ei aita lapsel õppida seda, kuidas oma sobimatut käitumist muuta. Selle asemel, et last sobimatu käitumise eest karistada, on oluline lapsele õpetada, kuidas edaspidi asju paremini teha.
Lapsevanemate koolitaja ja veebilehe positiveparentingconnection.com autor Ariadne Brill annab nõu, kuidas last karistamise asemel paremini käituma suunata.
Oled sa kunagi sundinud järele mõtlemise toolil istuma ning näinud selle tagajärjena vaid karjuvat ja põgeneda püüdvat last? Nö ,,paha lapse tool” või ,,järelemõtlemistool” ei anna lapsele võimalust pahateost õppida. See on lapse jaoks hoopis emotsionaalselt kurnav ning hirmutav. Kui lapsed käituvad sobimatult, võib sellel olla mitmeid põhjusi: vajaliku informatsiooni või vajalike oskuste puudumine, lähedustunde puudumine, frustratsioon, hirm, ülekoormus… Karistamine muudab asjad lapse jaoks veelgi hullemaks ja negatiivsed tunded veelgi tugevamaks.
Lapsed käituvad hästi, kui tunnevad, et neid julgustatakse ja toetatakse, neil on tunne, et saavad hakkama ning nende emotsionaalsed vajadused on täidetud. Seega, kui tahame mõjutada oma lapse käitumist positiivses suunas, peame jälgima, et eelpoolmainitud vajadused oleks täidetud. Ütlusel, et lapsed vajavad armastust kõige enam siis, kui nad käituvad viisil, mil nad seda kõige vähem väärivad, on tõepoolest tõepõhi all. Lapsed vajavad juhendamist ja aktsepteerimist, seda eriti siis, kui tahame, et nad suudaksid oma käitumist positiivses suunas kujundada.
Lapsed ei sünni siia ilma eelteadmistega selle kohta, mis on õige ja mis on vale. Küll aga on neil valmisolek seda kõike õppida. Kui tahame, et lapsed suudaksid õppida heal ja halval vahet tegema ning oma käitumist ka vastavas suunas kujundada, peame looma neile keskkonna, kus on turvaline võtta riske ja teha vigu ning vajadusel ikka ja jälle uuesti proovida.
Alljärgnevalt on välja toodud kolm sammu, kuidas aidata lapsel paremaid käitumisotsuseid teha ning sobimatut käitumist muuta:
1. Peata tegevus ja selgita: Tee seda lapsele lähenedes ja temaga kontakti luues. Kui vähegi võimalik, väldi eemalt näägutamist ja sobimatule käitumisele tähelepanu juhtimist ise kaugemal olles. Selle asemel kasuta õrna füüsilist puudutust (näiteks õrnalt õlale või käele toetamist) ja neutraalset, mitte ähvardavat häält. Kalgid sõnad, karjumine ning füüsiline karistamine võtavad ära lapse võime õppida.
Selgita põhjuseid, miks sa konkreetset asja ei luba, kuid tee seda lihtsas ja selges keeles. See suurendab lapse võimet tulevikus õigeid otsuseid langetada. Ütle näiteks: ,,Ma olen mures, et sa võid haiget saada.” või ,,Raamaturiiul on raamatute, mitte ronimise jaoks.”
2. Ära keela lapsel põhjendada, miks ta midagi sinu arvates sobimatut tegi. Püüa hoopis tema vaatenurka ning motiive mõista. Näiteks, kui juhtub, et laps midagi katki teeb, ära küsi ,,Miks sa selle ära lõhkusid?” või ,,Miks sa küll midagi sellist tegid?”, vaid uuri ,,Kas sa saad mulle öelda, mida sa teha püüdsid?”
Väikesed lapsed ei hakka reeglina oma valikuid selgitama viisil, nagu seda neilt eeldame. Mõnikord ei mõistagi me põhjendust, mis nad välja toovad. Kui meie jaoks tundub liimi mahatilgutamine mõttetu ja lubamatu, siis lapsepoolseks põhjenduseks võib olla asjaolu, et ta tahtis näha, kuidas see täpsemalt maha tilgub. Pea meeles, et lapsed õpivad maailma tundma seda katsetades. Nõudmised, katsetamised või kõik see, mida meie nimetame piiride testimiseks, on täiesti normaalne ja eakohane käitumine laste jaoks.
3. Paku alternatiive. Kui kuulame ära laste teguviiside tagamaad ning võtame arvesse asjaolu, et lapsed peavadki katsetama ja õppima, on meil lihtsam leida sobivat alternatiivi, mille juurde last suunata. Kui mõelda liimi mahatilgutamise näite peale, siis antud olukorras saaks lapsele anda näiteks mõned vanad mänguasjad või klotsid liimimise katsetamiseks.
Millega tahes ka tegu poleks, on oluline, et nurgas istumise ja karistuse kandmise asemel saaks laps näha teistsuguseid võimalusi konkreetse olukorraga toimetulekuks.
Nii eelpoolmainitud kui ka teiste lapsesõbralike kasvatusvõtete kasutamine aitab tõepoolest lapse käitumist muuta. Need töötavad, sest need aitavad lapsel õppida tundma meie ootusi nende käitumise suhtes nii, et nad ise tunnevad end samal ajal hästi ja armastatuna, mitte isoleeritu, eemaltõugatu ja frustreerituna.
Tagajärgede õpetamine ei pea kasvatusmeetmetest välja jääma. Neid tuleb õpetada vaid last arvestaval viisil, näiteks asjade loomulikke tagajärgi näidates, lapsel rahuneda aidates jne.
|
OSCAR-2019
|
||
Pärast seda, kui Frankfurdi lennult vähemalt kahe bussi jagu itaalia senjoorasid saabus ja nad katsid Tallinna lennujaama põrandapinna ühtlaselt nagu rändtirtsud, olin mina igatahes väsinud. Loomulikult jooksid nad mu oma massiga peaaegu jalust maha. Lisaks nad nägid välja väga kurjakuulutavad ja mulle meenus ühe teise Mae üks teine raamat, ja ma kujutasin kohe väga selgelt ette, kuidas nood daamed hakkavad järgmisel hommikul, kui mitte juba samal õhtul, nõutama hotellis espressot, mis maitseks samamoodi nagu Itaaliaski. Tõsi, ma ei ole muidugi absoluutselt kindel, et need prouad ülepea Sitsiiliast olid, aga mõte jääb ikka samaks, kas pole? Ma usun, et kui oleks nende segaduses ja sihitule tunglemisele hõiganud ühe joviaalse "Buona sera!", siis oleks mõne sellise suisa omale kodustada võinud:) Aga mitte Itaalia ei meenunud mulle peamisena. Tegelikult olen ma viimasel nädalal palju meenutanud Monacot. Ja ennekõike seda imelist raamatut.
Mõnest lugejat lummavast kohast annab kirjutada nii- ja naapidi. Ja see on ka igati mõistetav. Üks koht sellesinase päikese all võib meeldida paljudele, kuid ikka kipub olema nii, et üks märkab ühte ja teine teist detaili, ja ka kirjutada neist detailidest annab mitme kandi pealt. Monaco-raamatu autor tundub olevat naudingute inimene ja kõnealune raamat andis nii hästi kui üldse võimalik samuti edasi emotsioone ja naudinguhetki Monacost ja selle lähiümbrusest. Kuid mitte ainult! Lisaks kohtade ja juhtumiste kirjeldustele võib igaüks leida pisikesi tarkuseterakesi ja tähelepanekuid ka sootuks teistest asjadest. Kuidas keegi tahab. See on valikuvõimalus, mis lahkesti lugejale jäetud. Lisaks oli raamatusse peidetud oluline tähelepanek selle kohta, mida reisilt kaasa tuua. Mitte ainult Lõuna-Prantsusmaalt, vaid üldse reisidelt. Mõnel kulub selle tõdemuseni jõudmiseks palju aastaid ja tuhandeid reisimiile, teine leiab selle tõe hõlpsamini;) Ja loomulikult hakkasid mu süljenäärmed hoogsalt tööle lugedes erinevaid maitseid, mida autor alati kaasa toob. Trühvlisool, veinid, maitseained... Alguses ma häälestasin end küll ainult Monaco lainele, liiga sagedased kõrvalepõiked tundusid veidi kohatud, ent pean tunnistama, et lõppkokkuvõttes need sobitusid kenasti omale kohale. Eilne Põhjakas käik tuletas taas meelde autori sagedased kiidusõnad (põhjendatud!) Põhjaka köögile.
Muidugi ei ole roogadest ühtegi pilti nagu alati. Seevastu kaasa toodud leivast võin küll isutekitavaid pilte jagada.
Ah jaa, Monaco raamatu juurde tagasi tulles ei saa jätta lisamata, et ainus tõrvatilk meepotis olid pildid. Ma ei tea, milles põhjus olla võis. Ühest küljest oli tekst piisavalt huvitav ja seepärast ei olnud enamasti meeleski fotosid vaadata. Teisalt võis asi olla must-valgetes piltides, mis kunstfotodena end sageli õigustavad, kuid reisipiltidena jätavad viletsa üldmulje. Seetõttu jäi nii mõnigi detail piltidel mõjule pääsemata. Tekst jäi siiski peale, mis iseenesest ongi ju mõnusam.
Ma arvasin...no ütleme, et nii mõndagi. Aga üle mitme-setme aja olukorda kiigates leidsin näiteks, et ikka veel mõned loevad.
Või Kaiu raamatukogu (kuidas ma jumaldan neid pisikesi raamatukogusid!), kus Eleanor hiljuti olnud viiendal kohal.
Ja nagu ütles Jaanika: kes tahab raamatut veel ka isiklikule riiulile soetada, siis hetkel (?) Apollos ülihea hind.
Ette jäi veel Alatskivi eelmise aasta laenutuste edetabel, kus Minu Taani jagas 20.-31. kohta teiste auväärsete meeste ja naiste poolt kirjutatud raamatutega.
Mulle mingil kummalisel põhjusel meeldib Andrei Ivanov, kahju vaid, et temalt nii vähe materjali saada on, eriti eesti keeles:( Siis seda enam liigutas minu täna hommikusi esimesi tunde tema "Peotäis põrmu" raamatust üks katkend, pean selle siinkohal ära tooma, sest see iseloomustab nii hästi taanlasi. Või vähemasti neid taanlasi, kes resideeruvad kusagil lõuna pool, näiteks Jüütimaal ja selle lõunapoolses osas. Ja kuna minu "omad" taanlased kadusid üldse kuhugi Sardiiniale rõõmsasti, siis mis mul muud üle jääb:)
Enamuse mu tuttavate ettevõtjate kohta kehtiks just sealt raamatust see üks ja kindel lõiguke, või paar.
..."Ega tema Esbjergist välja ei roni. Ta istub seal kindlalt, surmatunnini välja! Seal on kõik käe-jala juures. Ta paigaldab torusid kontorites ja eramajades. Milleks kusagile sõita? Ta on eluga rahul. Ta tuleb töölt pärast kella kuut, uurib koduteel, kas naabrinaisel pole toru või kraani vaja välja vahetada, ja sedasama pärib ka poes, kust ta oma Tuborgi ostab; ta joob seda teleka ees, vaatab saadet "Hvem vil være millionær" või "Hjelp, jeg er hypnotisert" või "Hotel Caesar". Tal on kõik OK.
Kliendid leivaad ta ise. Need on needsamad molud, kes kogu elu tema ümber tiirlevad. Samad näod, kellega ta õlut joob, järjekorras seisab, bussis sõidab. Ta tunneb neid lapsepõlvest saadik. Ja nemad teda ka. Kui neil hakkavad torud lekkima, siis lähevad nad ainult tema juurde. Just sedasi asjad Taanis käivad. Keegi ei lähe kuhugi kaugemale. Keegi ei hakka Saksamaalt ventiile tellima ega neid ise torudele otsa kruttima. Keegi ei hakka Iiri õlut jooma. Olgu ta pealegi sada korda maitsvam ja odavam. Ei, nad joovad oma Carlsbergi ja oma Tuborgi. "
Ivanov on nii mitmeski kohas suutnud taanlased mõne lausega ühte köita, nagu saakski neid vaid lause või paariga iseloomustada. Jumal, kui nauditav see on!
... pagaritest:) Nagu muust enam ei olekski rääkida. Meie linnas on taas üks uus pagariärike avatud, seekord Bonifatiuse gildi egiidi all. Ütleks suisa, et neid tekib nagu seeni pärast vihma.
Hetkeseisuga ei oska enamat öelda, kui et üks päts leiba, seda eriti seemnerikast, kadus lõikelaualt juba enne, kui õieti jahtudagi jõudis. Jõhvikatega pikitud pikkpoiss ekstra maiuspalaks peal. Teine pätsike jääb ootama homset, midagi maitsvat ikka igasse päeva, eks ole.
PS Bonifatiuse gild on muuhulgas ka see koht, kus järjekordselt leiavad aset ettevalmistused tänavusteks hansapäevadeks. Tundub, et nii nõia kui ka nunna kostüümid siiski minu puhul rakendust ei leia ning tuleb midagi muud välja mõelda. Ja kõige raskem osa - kangas - on minule igatahes leitud. Edasine peaks olema kukepea!
Ma hoiatan, et kes plaanib aprillikuus vähegi inimväärsel nädalapäeval äsja nõelasilmast tulnud Teletorni väisata, seda muuhulgas ka kulinaarsete vajaduste rahuldamise eesmärgil, siis visaku see mõte kohe heaga peast!
Seega tuleb oodata. Kuni meie välisdelegatsioon taaskord võtab vaevaks täies koosseisus Eestisse tulla. Või korrigeerida lennuplaani. Sõnaga- jama!
Mõned miksid saavad samadest jutustustest ka vastused, kuigi ei ole õige väita, ja seda ma ei teegi, et see käiks kõigi eestivenelaste kohta. Kindlasti mitte. Aga antud loos, eelkõige siis esimeses, on vastused olemas.
"... Mitte keegi meie lähedastest või tuttavatest polnud iial põgenikelaagris elanud ega isegi seda kaugelt näinud. Mitte keegi ei teadnud ühiskemmergute õudustest, öistest kärarikastest orgiatest, kõiki terroriseerivatest kriminaalidest, kes sunnivad sind ostma kõike, mida ka ei pakutaks, isegi mäda tomatit kahekümne krooni eest. Mitte keegi ei teadnud, kuidas iga päevaga aina väiksemaks kahanev hing sisimas kokku tõmbus, kui ta nägi, kuidas politsei viis ära serblasi või tamileid."
Ja siis - "Neil päevil, kui mina onu juurde kolisin, polnud ta ennast veel kusagile tööle sokutanud. Tal polnud mitte mingeid ameti omandamist lubavaid dokumente. SElleks oli vaja ära teha keeleeksam. Ja kuna onu ei saanud tööle minna, otsustas ta hakata teenindust pakkuma. Onu teenindas eramaju ja büroosid, ütleme otse: ta puhastas klosetipotte. Ta rääkis, et tahtis võtta tööle mitu inimest, hõlmata tohutu piirkonna, haare oli meie, venelaste oma. Jänni jäi ta kohe esimese koristajaga: too keeldus jala käimast, nõudis, et onu ostaks talle ametiauto, et kõiki lappe, ämbreid ja ülejäänud kraami vedada võiks."
Või juba "Tuhas" üks mõtisklus - "Eesti kodakondsust ma ei tahtnud, sest vastik oleks olnud teha keele- ja põhiseaduse tundmise eksamit. Või - ma äkki lihtsalt ei viitsinud?/.../Oli vastik, kui sa oleksid pidanud minema ja kõikidele tõestama, et oskad eesti keelt ning tead, mitu jõge on Eestis ja kui sügavad on siin järved. Pidid tõestama oma keeleoskust, selleks et töökohta saada. Pidid peast teadma kõiki Eestis leiduvaid kasulikke maavarasid, et saada ükskõik missugust ametit. Et töökohta saada, pidid teadma, mida tähistab rahvuslipu sinine värv, ja kuidas see tähendus on tekkinud, mida tähistab lipu valge värv, mida tähistab must värv Eesti Vabariigi lipul. Sinu eestlasest naaber seda kõike teadma ei pidanud. Olgugi et nii tema kui ka sina olite mõlemad Eestis sündinud. Võib-olla isegi ühel ja samal päeval, kõrvalpalatites."
Tõde, nähtavasti, jääb kusagile vahepeale. Igaühe jaoks oma. Aga oma valikuid tehes pead lõppeks arvestama, et võid jääda igavesti teiseks, olgu see siis Eestis või mujal.
Nüüd jääb oodata "Hanumani teekond Lollandisse" tõlkimist, mis vististi juba käimas on. Kahju vaid, et see nii pikalt aega võtab.
Pärast pikka lugemisest kuival olemist olen ma nüüd taas raamatukogude ligiduses olemas ja eilne raamatukogude superretk andis ka mõnevõrra tulemusi. Nii et ei muud kui silmadele valu anda!
Vana ja tuttav Foenkinos. Alati kindla peale minek. Pillutab ridamisi lühidalt ja tabavalt välja joonistatud karaktereid. Samas, tempo on täpselt mõõdetud ja kogused parajad. Ei jõua veel ühest liinist tüdineda, kui tuuakse sisse uus.
Ma ei saa öelda, et idee avaldamata käsikirjade raamatukogust mu jaoks paeluv oleks, kuid eraldi väärtuseks siin raamatus oli mulle kui lugejale hoopis meisterlikult loodud motiiv turundusest kui sellisest, ühe raamatu näitel. Väga heast käsikirjast on vähe, ka väga heast raamatust ei pruugi piisata - turundus määrab lõpuks peamise. Väikese kolka pitsameister, surnud veel pealekauba, keda iial ei nähtud kirjutamas ja kelle ainsaks järele jäänud kirjalikuks jäljeks on aastakümnete eest lapsele laagrisse saadetud kiri, on maha saanud käsikirjaga. Väidetavalt. Kõlab kui hea turundusplaan, kas pole? Kui siia veel lisada piisavalt jahmunud ja segaduses lesk ja tütar, saab juba täiskomplekti kokku küll. Loosse oma osa ja värvi lisavaid tegelasi on muidugi veel, nii et on, mida nautida.
Kahjuks ei saa täpset tsitaati lisada, kuid minu lemmikuks oli siin mõte nende kohta, kes väidavad end ainult sahtlisse kirjutavat: see olevat sama, mis pakkida kohvreid reisile üldse minemata. Väga tabav, ma leian :)
Kaks asja veel, mis mulle Foenkinos´ juures meeldivad. Tema komme siduda väljamõeldud ilukirjanduslikku romaani inimesi, vahejuhtumeid ja kohti päriselust. Tunnistan, et nii mõndagi siin leidunud fakti ma guugeldasin :) Ja leidsin selle ka tõese olevat. Sellised mängud mulle meeldivad.
Teiseks, aga siin võin ka eksida, tundub mulle, et on kolm prantslast, kes järjepidevalt üksteise nimesid romaanidesse sisse põimivad. Sealjuures pisukese iroonia ja vürtsika sarkasmiga mängides. Foenkinos, Beigbeder ja Houellebecq. Võib-olla on see mulle veidi vildakalt meelde jäänud ja ehk ainult üks neist autoritest kasutab teiste nimesid, kuid mulle siiski tundub, et need kolm on kõik seda võtet kasutanud.
Sel korral oli reisil kaasas vaid üks ja väga õhuke lugemine. Nagu äsja meediast leidsin, siis mõnes mõttes ka äärmiselt päevakajaline - Lembe ja Edvin Hiedeli toimetajaauhinna laureaadiks sai Anu Saluäär-Kall, kelle tõlgete suur austaja ma olen. Tõsi, ma ei teadnud, et ta juba nii palju aastaid on tegutsenud (ka käesolev "Armastus" on tema tõlgitud).
Jah, goodreads.com-is olen ma sel üllitisel korduvalt hinnet muutnud. Mis ei ole sugugi mu tavapärane taktika :) Lihtsalt... see oli kahtlemata väga mõjus ja võimas lugemine. Kuldsuu Kallifatides puistas talle omaselt tarkuseteri, pani kaasa mõtlema, enamasti ka nõustuma. Selles osas ideaalne lugemine.
Kui mind miski üldse ärritas, ja no vahepeal natuke ju ikka, siis oli selleks tema lõputu otsustamatus. Pehmo võib olla, see pole ju alati mehe puhul halb, kuid suutmatus otsust vastu võtta, see on põlgust väärivate tegude esikümnes kindlasti. Nagu ütleb üks tark inimene: ka halb otsus on parem kui mitte midagi, selle pinnalt on võimalik edasi minna. Otsustamatus on lõputu paigalseis.
Mõne aasta eest ilmus Loomingu Raamatukogus Kallifatideselt "Uus maa minu akna taga", kus ta isikliku kogemuse baasil kirjutab lõimumisest, väga hästi kusjuures. Tema kogemus on muidugi ka võrdlemisi mahukas, sest Rootsi asus ta juba 1964. aastal, nii et küllap tema juba teab, millest räägib. Kõnealune "Armastus" ilmus Rootsis juba 1978. aastal, sisserännanu hingeelust ta siis veel ei pidanud vajalikuks liiga pikalt pajatada. Kuigi teemat põgusalt riivab ka sel ajal. Ja ma mõtlen, et võib-olla need tema lausungid ütlevad märksa enam rootslaste endi kui tema kui pagulase kohta... Kõige hullem, et möödas on oma neli aastakümmet ja juba siis oli selgelt näha, mis suunas asjad arenevad... ette pole võetud aga midagi...
"Ma olen igal juhul paratamatult selle vana maailmajao laps, mis kannab kreeka nime: Euroopa. Jutustasin nooremale inimesele, kes istus mu vastas, et Europe oli kuninganna, ilusa vana rahva, foiniiklaste väga ilus kuninganna. Aga siis tulid hellenid, ajastu ülivõim, ja nende peajumal Zeus armus Europesse; ta muutis end sõnniks ja viis naise Kreeta saarele, kus too sünnitas talle kaks poega: Minose ja Rhadamanthyse, kes panid aluse rafineeritud minose kultuurile.
Nüüd leidub teisi sõnne, kes püüavad röövida meie Europat, kuhu ka sinu maa kuulub; kuid siin sinu maal on harilikult nii, et sõnn kutsutakse külla ja kuulatakse ta ära. Aga mina ei taha sõnni kuulata, ma olen igal juhul paratamatult Euroopa laps."
"Vaata oma maad. Mis sa arvad, miks siin on ainult paar suurt ajalehte? Noh, minagi tean üht-teist majanduslikest oludest, aga on ka teisi põhjusi, ja üks neist on see, et inimesed ei taha kuulda mitmeid üksteisele vastukäivaid arvamusi; peab olema üks ja võimukas hääl, ja me valvame hoolega, et see tõesti nii oleks.
Teiselt poolt on meil olemas õitsvad klatšilehed, mille esmane omadus on, et pole mingit vahet, kas sa loed seda või teist lehte. Teade on üks ja seesama: ära mõtle oma elu pealr; parem osta endale elu."
"Miks on eksklamatsioonivorm keele lapsepõlv? Sa ei saanud sellest muidugi õigesti aru. Loomulikult oli sul niipalju vilumust analüütilises filosoofias ja üldises intellektuaalses praktikas. Sa teadsid, et surmav relv on "valesti aru saada", mitte vasturääkimine. Tülitsemine on ju keevavereliste korsiklaste osa, rootslane rahuldub sellega, et "ei saa õigesti aru".
"Armumisel on õige vähe tegemist teise inimesega, peamiselt puudutab see meid endid. Iga armumine tähendab, et oleme iseendast väsinud, et oleme väsinud olemast niisugused, nagu oleme, seepärast ei otsi me mitte teist inimest, vaid eeskätt teist "mina" iseenda tarvis."
"Stockholm on vaene nende kohtade poolest, kust reis algab. Minu linnas oli mul Pireuse sadam, linnadevahelised bussijaamad, rongide keskvaksal. Varases nooruses käisin tihti seal. Mulle meeldis näha inimeste nägudel reisi, see vaatepilt rahustas.
Stockholm on aga oma mineviku unustanud. Viikingid on nüüd surnud. Keegi ei reisi Stockholmist kuhugi. Kui istuda Keskvaksalis ja jälgida inimesi, siis ei või iial teada, kas nad sõidavad Pariisi või Upplands-Väsbysse."
Meie majutuskoha perenaine - seesama, kes üheksanda korruse aknal kõik linna olulisemad kohad meile mängleva kergusega kätte näitas - keelitas meid ka Aveiro kuulsaid maiustusi järgi proovima. Portugali pagariärid kubisevad isuäratavatest küpsetistest, nii et lihtlabase jäätise ja Ovos Moles´ite jaoks näis ruumi nappivat, ent müügitöö oli tugev. Jäätis oli oodatult üle keskmise hea, aga ega rohkem kui ühe vägeva tutsaka seda proovida jaksa (banaani-madeira-šokolaadi oma valisin mina).
Ovos Moles on aga nende au ja uhkus. Õigel aveirolasel läheb suu umbes sama kõrvuni kui minul seapraest ja hapukapsast rääkides. Ma pean tunnistama, et see on küll ülimaitsev, aga sedavõrd magus, et kolm kuud rohkem ei soovi. Siis võiks ehk jälle ühe süüa, ühes korraliku espressoga. Oma olemuselt koosneb see põhiliselt vist munakollasest ja suhkrust (ütleme nii, et koogelmoogeli veidi tahkem liigikaaslane), mida ümbritseb võrdlemisi sama asi, mida armulaualeivaks kasutatakse. Teate küll, see valge ja imeõhuke ja maitsetu? Vormitud on need temaatilisteks kujudeks, ehk et igasugusteks mereelukateks (karbid, teod, kalalised jt). Vajadust mitu karpi neid kaasa osta ma ei tundnud, aga tore ära proovida kindlasti.
Nagu näha, siis soolastest toitudest mul "mingil põhjusel" pilte eriti ei ole :)))) Paljudes turistikates kohtadeski on söök nii hea, et kuniks pildistamine meenub, pole taldrikul enam suurt midagi järel. Ma natuke tegelikult tahaks teada, aga samas ka kardan, et kuidas kõik need head road veel kodusemates kohtades maitsta võiksid, sest ülesöömist juhtus niigi korduvalt. Me sattusime pidevalt valesse päevarütmi, mistõttu lõpuks loksuski söömine niimoodi paika, et oli hiline ja tugev hommikusöök ja seetõttu ka hiline lõunasöök. Viimane paraku nii laastav, et õhtusöögiks võimalust ei olnudki, heal juhul mõni mahlast nõretav puuvili või patused juustud-oliivid. Kui ma Portugalis elaksin, siis mu kaalutõus oleks raudselt püsiv!
Mida ma teadsin, et ma pean saama ja mille juurde ma ka menüüs korduvalt tagasi tulin - see oli piimapõrsas/leitão. Saan aru, et see ongi pigem Portugali keskosa teema ja sellel on veel sõltuvalt piirkonnast erinevad variandid, aga no nii keeruliseks ühe lühikese reisi jooksul seda asja pole mõtet ajada. Kui sulle antakse põrsast, siis võta vastu ja ära vingu. Muidugi ma unistan päevast, mil keegi mulle seda põrsast elaval tulel teeks ja mina taldrik ootusvalmilt ette sirutatud ja väike nire suunurgas seda siis ootaksin... aga oli maitsev ka selline lihtsustatud linnapõrsa variant. Mahlane, õrn liha ja kergelt krõbe kamar... kuigi kamaraks ei tahaks seda nagu nimetadagi, sest piimapõrsal ei ole nahk üldse kamaramoodigi.
Aveiro jääbki nüüd minu mäluarhiivis selleks kohaks, kus ma esimest korda piimapõrsast sõin. Soovituse kohavalikuks küsisime majaperenaiselt, ei tea, kas see oli õige või vale. Kohalike soovitused mulle meeldivad, aga ikka kipub säilima mingi paranoiline tunne, et igaühel on oma diilid söögikohtadega ja... Kuigi Portugalis ma esimest korda hakkasin kohalikke uskuma ja usaldama, kuidagi vähe oli siin pähemäärimist ja valskust. Igatahes, kui Aveirosse lähed, siis otsi üles Tasquinha Do Leitao, ja naudi. Ja kuigi sinna jõudes oled sa ilmselt end juba veidi teemaga kurssi viinud, siis igaks juhuks mainin ikkagi ära (et sa ei ehmataks või kisa tõstaks), et võid enam kui kindel olla, et seda serveeritakse sulle apelsiniviilude ja kartulikrõpsudega. Lissabonist Aveironi olid kartulikrõpsud üldse praadide üsna lahutamatuks osaks, õnneks enamasti ikka värskelt tehtud ja kuumad. Seda peab aga ütlema küll, et ma sõin selle aja jooksul vist oma kolme aasta krõpsukoguse ära :)))) Piimapõrsas nõuab enda juurde punast ja kuiva vahuveini, nii et kui tahad võimalikult autentset kogemust, siis luba ettekandjal endale soovitada õige jook. Päris igalpool ei tooda värsket salatit selle toidu juurde, aga õnneks on paljudes kohtades ikka võimalik seda lisaks tellida.
See põrsasöömakoht jääb mulle meelde veel ka sellepoolest, et ma kulgesin läbi terve selle söömaorgia ettekandja jope sisse pugenuna. Mis ma teha sain, et mul külm oli ja neil pleede anda ei olnud, ettekandja tõi siis valiku oma ülerõivaid, valisin neist kõige soojema. Edasi sain aga bossi mängida - iga kord, kui tal mingit järjekordset olulist võtit oli tarvis (kujutan ette, et need olid need külmikud või sahvrid, kus hoiti eelvalmistet põrsaid ja kihisevat punaveini või siis hoopis resto sularahatagavarasid), tuli ta laua juurde ja torkas käe õigesse taskusse :)))) Tundsin end kui mingi restokunn.
Ma guugeldasin just leitao assado ja leitao bairrado ja pean tunnistama pärast piltide vaatamist, et hirmus raske on seda postitust lõpetada... huvitav, kas mõni restoran pakub menüüs seda?
Kisub toidujutuks kätte. Aga tagasi Aveirosse. Ma olen juba vist maininud, et meil virvendas ka mingisugune giid siin. Kuidas me giidini jõudsime, on juba pikem jutt.
Lisaks piimapõrsale oli mul selle kandi kohta teada, et tahan triibulisi maju näha. See oli kogu mu info nende kohta. Millegipärast kujutasin ma ette, et need on kohe-kuskil-siinsamas-ümber-nurga. No ei ole ümber nurga. Ratastel umbkaudu 11-12 km, enamjaolt sildade ja viaduktide peal. Rattasõidukihk oli sedavõrd suur, et oleks kohe ajama pannud, aga jäi selgusetuks, kas rattatee ülepea olemas on. Nimelt, kui kujutada endale ette üht vesist ala, ohtralt kanaleid ja laguuni, siis on selge, et ülearu palju seal teid olla ei saa. Kui täpne olla, siis üks ja seegi hirmus tiheda ja närvilise liiklusega. Vähemasti rattaga seal vahel tuierdamise jaoks. Olgu, rattal kriips peal. Järgmiseks - laevuke. Laevuke ei sõitnud aga sel päeval välja, segane jutt, oli asi selles, et tahtjaid peale meie ei olnud või selles, et kapitan oli mitu pudelit "ära lahendanud" ja järgmine ka laual ootamas - ei tea. Siis lausus kapten aga võlusõna - solarboat. Kui miski töötab päikeseenergial, siis meil ju pulss kiireneb. Kuigi mõne telefonikõne pärast oli selge, et ka solarboat täna kuhugi ei sõida. Portugallased on aga hirmus abivalmid muide ja kohe varmad lahendusi otsima, sedapuhku tuli kõne alla väikebussiga trippimine. Pange end valmis, triibumajad, siit me tuleme!
Kokkulepitud ajal ja kokkulepitud kohas meie kenasti ootel, kui ette keerab Chrysler Voyager (kellel kohe pilt ette ei löö, siis mahtuniversaali alla liigituv aparaat, igatahes oluliselt väiksem kui meie ootasime), roolis pisike barbiehiireke. Selline privaattuur siis, ametlik ja puha, sohver-giid ulatab kenasti isegi ametlike tekstidega piletid, täisvärk sõnaga. Teeme ära, mis seal´s ikka. Väheke küll hirmutas, et kuna barbiehiir rääkis täpselt sellise peenikese häälega nagu hiired multikates tavaliselt räägivad, ja oli ühtlasi ka hüperaktiivne ja meil ei olnud peale meie endi ka mitte kellegi teise kaela seda intensiivset suhtlust lükata, aga... triibumajad ju ootasid, päike varsti loojumas ja homme edasi kulgemine, viimane võimalus.
Siis kukkus pikkade roosade küüntega turbohiir hullunult roolima ja üritas "käivitada" oma ilmselgelt tavapärast giidijuttu. Kui me kuulsime kirikuid, muuseumit ja keraamikavabrikut, tõmbusid me jäsemed tagaistmel krampi, kui kuulsime aga mainitavat ülikoolilinnakut, siis ilmnesid mul kõik neuroloogilised hädad - käed hakkasid kontrollimatult vehklema ja vasak silmalaug tõmblema. Õnneks T. suutis kähku läbirääkimistele asuda, samas kui mina ootamatuid spasme maha surusin.
Pärast hoolikat selgitustööd ja turbohiire konsulteerimist oma ülemusega, saime rohelise tule nö rannatuuriks, ehk siis ookeani äärde sõiduks. Kuigi algus siin võis kõlada koledalt, siis tegelikult edasi kulges kõik valutult. Vahepeal takerdus aastaarvudesse ja kuivadesse faktidesse, muidu aga haakis end sujuvalt teemasse.
Põhimõtteliselt on kaks kõrvuti asuvat randa. Ma ei tea, kas ja kui palju seal üldse välismaalasi puhkamas käib, tunduvad ikka üsna portugallaste endi teema olevat. Aveiro poolt lähenedes paremat kätt on Barra, mis koosneb kõige tavalisematest korrusmajadest. Aastaringselt seal eriti elata, tullaksegi suveks ja sügisehakul kaotakse tagasi sinna, kust tuldi. Septembri teises pooles aknaluugid juba kinni ja rõdud võrdlemisi tühjad rannanodist ja pesust. Puhkamiseks üsna masendav. Rand muidugi ilus lai liivarand, lainetuseta, rannapuhkuseks jällegi vist mõnus siis. Giid oli eriti uhke muidugi tuletorni üle, mida me siis tema rõõmuks püüdlikult pildistasime :) Ei hakanud tema tuju ilusal õhtul rikkuma, et meil Eesti paksult täis igauguseid tuletorne, üks ilusam kui teine, las igaühele jääda tema rõõmud ;)
Mida aga küll peab nende randade rõõmuks ütlema, neil on korralikud laudteed, veest veidi eemal, natuke kõrgemale tõstetud ja mõnusate pinkidega päikeseloojangu nautimiseks. Ühest küljest võib ju jah viriseda, et kas peab just randa laudteed tegema, kõnni paljajalu liival, aga kui mõelda erivajadustega inimestele või mis iganes eriolukordadele, siis on vist päris vahva sellisel teel astuda. Kuna loojang ja pimedus pressisid peale, siis ma jään vastuse võlgu, kas see laudrada ulatus ühe ranna lagusest teise lõpuni just välja, aga täitsa võimalik, pikalt kulges see küll.
Triibumajade asula ja ranna nimi on Costa Nova ja selle nime järgi tasub sinnakanti reisides neid maju ka jahtima hakata. Selles piirkonnas elatakse ka aastaringselt, siin on ülekaalus ühepereelamud. Enamus maju on uued ja niiöelda vale-triibumajad, lihtsalt on püütud vana traditsiooni jätkata ja ühtset joont hoida. Päikeseloojangu poole olid kahjuks just need "valed" majad. Siit väike soovitus: õigete triibikute nautimiseks ja paremaks pildistamiseks peaks minema just hommikul ;)
Aga need õiged triibikud, need olid kunagi üldse kalurite kalapüügiriistade hoidmiseks, hiljem asuti suviti neisse elama. Kirevalt triibuliseks värvisid nad need kuurid/majad lihtsalt seepärast, et veteavarustelt tulles (pool aastast käisid nad näiteks hoopis Norras ja kaugemalgi kalaretkedel) liivataustal paremini silma hakkaksid. Tänasel päeval neist majadest kunagiste kalurite järglasi ei maksa otsida - keerulistel aegadel müüsid enamus neist majad maha, nüüd elavad siin need rikkad ja ilusad, kes seda endale lubada saavad. Ilusatel majadel on tihtilugu natuke õnnetuvõitu saatus...
Aga jah, isegi liivadüünide taha peitunult ja õhtupäikese eest varjatult mõjuvad nad ikka rõõmsa värvilaiguna ja säravalt.
Costa Novas peaks õigupoolest maitsema üht teist kohalikku spetsialiteeti - täidisega vahvleid. Soolane või magus või mis iganes võib sisuks olla. Kahjuks kiskus juba hämaraks ja jahedaks ja kõht oli ka liiga täis (nagu Portugalis pea alati), nii et midagi peab ka järgmiseks korraks jääma.
Tagasi Aveirosse kihutades nägime aga valgeid flamingosid. Nende valge tooni on tinginud koorikloomade nappus siinsetes vetes. Ja kui ei ole piisavalt krevette nosida, siis ega see roosa jume nii lihtsalt tule kah. Umbes nagu Eestimaal porgandite krõbistamisega. Elementaarne.
Aeg oli Lissabonis end ikka lõpuks rongile ajada ja põhja poole liikvele minna. Kaks tundi, kaks peatust ja 26 eurot hiljem oledki Portugali Veneetsiaks nimetatud linnakeses kohal. Rong oli täitsa kiire ja mugav, nii et julgen liiklemiseks soovitada küll. Nii palju tasub muidugi eeltööd teha, et sama maa võib ka 4 tunniga läbida :) Tõsi, väga palju ümbrust ei näinud (mida küll ju lootnud olingi), tagantjärele tundub, et raudtee ääres olid kas kõrkjad või müra summutavad seinad. Siiski oli avanev pilt oluliselt parem Lissabon-Sintra liinist, kus peamiselt igavad magalarajoonid. Etteruttavalt olgu aga öeldud, et põhja poole edasi liikudes läheb raudteeümbrus aiva ilusamaks ja mul on juba tuleviku-rongisõidu-soov peas kuju võtmas;)
Aveirosse saabutakse tänapäeval uue vaksali kaudu (igav), ent kohe seal kõrval on tarastatuna imetlemiseks ikka vana ka alles. Vanadesse hoonetesse suhtumine on ikka uskumatu - sada segast põhjendust ja õlgadekehitust vana restaureerimise kohta, uus ja ilmetu kuubik näikse portugallasi rohkem ahvatlevat.
Linnasüda on mugavalt väike ja kompaktne, ma leian, jalgsi ja rattal liikumiseks ideaalne. Rattad, muide, on tasuta laenutamiseks, ID-kaardi jätad vaid panti. Esmapilgul ehmatavalt raske ja naljakas asjandus, aga lippab väga hästi edasi. Maastik on siin harjumatult lauge, nii et võib kohe julgelt pikki otsi ette võtta.
Veneetsiaga on loomulikult sarnasus olemas. On kanalid ja sillad ja värvilised paadid ja vee ääres nunnumeetri näidikut kergitavad majad. Teisalt oli üllatuseks, et seda kõike on võrdlemisi... vähe, kui ma nii võin öelda :) Sa leiad hoobilt selle koha, kus kõik on oma pildid klõpsinud, paar kõrvalisemat nurgakest veel, ja siis nagu olekski kõik. Nii et tasub vaim valmis panna ka teisteks lõbustusteks ja tegevusteks ja mitte arvata, et nädal otsa paate ja maju imetleda saab :)))))
Paadid olid ajalooliselt soola ja merevetikate (põldudele väetiseks) vedamiseks. Tänasel päeval muidugi turistide lõbustamiseks, võimsad Yamaha mootorid peal, kondiaur ei ole enam popp. Kuna meil oli juba nii jalgsi kui rattal paljud kesklinna kanaliäärsed kohad läbitud, siis ei hakanud kolmveerandtunnist paadisõitu enam võtma.
Nagu ilmselt piltidel ka näha, siis ilm paneb Aveiros sajaga näkku, küllap ookeani lähedus mängib oma osa. Ühel tänaval võib olla läbilõikavalt jäine tuul, samas kui järgmises tänavas viskaks keegi kui kotiga saunaleitsakut sulle vastu vahtimist. Alguses arvasin, et see ehk septembrikuu teema on, aga nagu hiljem giidi jutust selgus, siis mängib ilm ka südasuvel +20 kuni +35 ja enama kraadini.
Teine teema on uduga. Nägime Aveiros küll vaid kaht hommikut, kuid mõlemal korral oli siil udus tunne. Udu on nii tihke, et lõika või noaga viilakaid. Aga kui see hajuma hakkab, siis käib see kähku ja tunni-poolteise pärast sirab päike lagipähe.
Udu levikust oli meil õige hea ülevaade, sest... meil oli üsna...hmm-khm spetsiifiline öömaja :) Nagu juba tavaks, kõikusin ma bookingus põhimõtteliselt kahe öömaja vahel. Üks oli hirmus nunnu maja, AGA hommikusöögita (no loomulikult ma ei teadnud enne Portugali jõudmist, et hommikusöök on kõige viimane asi, mille pärast siin muretseda! Ükski majutusasutus ei suuda ilmselt võistelda siinsete pastelariatega) ja vaateta. Teisel oli nii hommikusöök kui vaade ja lisaks muidugi ülistati perenaist. Kuigi jah, perenaised olid siin kõik tasemel ja bookingu keskmised hinded ülikõrged.
Viimaks otsustasin vaatega variandi kasuks. Mõtlemata kordagi sellele, et m i s nimelt selle vaate võimalikuks teeb :))))))))))) Rongis sõites näppisin siis valituks osutunud majutuskoha kohta antud tagasisidet, kus leidsin ootamatult infokillu kõrge korterelamu kohta... Wtf!? Olgu öeldud, et Aveiro kesklinn on äärmiselt madalasustatud ja põhimõtteliselt ongi seal vaid kaks kõrget hoonet. Samas peab tunnistama, et kuigi maja oli väljast masendav (kujuta endale, hea lugeja, ette mingit 11-korruselist suurt halli kärakat), aga sees seevastu oli väga kenasti sisustatud ja kõik mugavasti olemas. Ja muidugi - vaade! Vaade üheksandalt korruselt ja just kirikule, soolakuhjadele ja kanalitele ja Barra tuletornile, mille plinkimine isegi näha oli.
Perenaine oli muidugi ekstraklass. Esimese hooga arvasime ta purjus olevat, aga ta oli kolm päeva järjepanu sellises konditsioonis ja ilmselt oli see ta normaalne olek. Igatahes haakus ta viimse detailini meie huumorimeelega ja, pean tõdema, tema naljasoolikas oli üpris hiidlaslikult kõver.
Sellise asukohaga majutuskohal on aga veel üks eelis: kui tavaliselt on tarvis lasta endale kaardi peal ette näidata, kus üks või teine koht asub, siis siin astusime me lihtsalt koos akna juurde ja tädi vehkis kätega - põrsas seal, rattalaenutus taamal, jäätis siin, kalaturg ümber selle nurga, paadid väljuvad selle silla juurest, kaubanduskeskus on üle tolle silla jne, jne :) Eriti mugav. Jah, ma tean, et on olemas ka Google Maps, aga mõnikord on hirmus tore inimestega suhelda :)
Ainuke asi, millest ma siiani aru ei saa (kui keegi saab, võib lahkesti siin märku anda), et absoluutselt kõik nad jaurasid meile ülikoolilinnakust. Meie oma perenaine pani südamele, et jalgratastel sinna läheksime, sest see on nii ilus ja nii suur territoorium, et kindlasti peab minema ja just rattaga. Seda tahtis meile näidata ka meie giid ja nagu ma korraks guugeldades märkasin, siis on see kenasti Aveiro TOP10 vaatamisväärsuste hulgas auväärsel kohal. Meid see kahjuks ei kõnetanud :( Ma vist isegi ei teinud sellest ühtegi pilti... Mis on selle fenomen?
Sintrast on võimalik teha lühemaid väljasõite ka liinibussidega, näiteks Cabo da Rocasse, kus on vist mandri-Euroopa läänepoolseim tipp või Cascaisse, mis on põhimõtteliselt kuurortlinn, nii et ma pole kindel, kas tasub selle nimel vaeva näha. Probleem on aga selles, et Sintrast põhja suunas otse edasi ja kiiresti liikumiseks häid variante ei ole.
Mis tähendas, et rongiga tagasi Lissaboni. Hommikune pealinnarong oli oluliselt tühjem, nii et tantsi või sambat. Nende neetud piletiväravate vahele õnnestus mul muidugi ikkagi kinni jääda, selles olen ma osav. See on ainus põhjus, miks ma igasuguseid metroosidki ei kannata. Kaardid ei tööta kunagi või tuleb neid mingi eriti õrnkindla liigutusega millimeetritäpsusega punkti ekraanil näidata, ja siis on need väravad alati nii kitsad, lahti hüppavad nii äkki ja kinni veelgi äkilisemalt. Kaks kätt taskus läbi lippamiseks võivad need ju kärada, aga pagasiga liikudes on see üks rist ja viletsus. Nii ma siis igatahes Sintra raudteejaamas istusin, kohver perroonil ja ise alles jaamas ja kohvri pikk käsisang väravate vahele surutud.
Nagu juuresoleva postituse põhjal isegi aru saate, siis ma hetkel enam seal väravate vahel ei kükita :)
Tagasi Lissaboni meelitas tegelikult natuke linna teine pale - moodne ja kiiskav Lissabon on ju ikkagi ka olemas, seni püüdsin sellest pingsalt mööda vaadata. Nüüd oli aga selge, et Aveiro poole liikumiseks tuleb pealinna naasta Oriente jaama kaudu, ehk siis allolev pilt illustreerib seda ulmeägeedat ja õhulist ja helgelt heledat vaksalit. Sootuks teine kui Rossio (ja etteruttavalt võib öelda, et kõige ägedam on ikkagi siin Portos).
Kuna meie seekordne reis oli, v.a. koorifestivali osa, suhteliselt plaanivaba, külastatavate kultuurimälestiste hoogsat läbimist ja linnutamist eesmärgiks ei seadnud, siis oli Oriente jaam ise juba üllatus. Kui me aga rongiaknast nägime, et läheduses (ekslik esmamulje, samas kõnnihuvilistele paraajal kaugusel) liiguvad rippraudteel gondlid, oli selge, et mingit kohe-edasi-järgmisele-rongile-minekut täna ei toimu.
Raudteejaam läheb sujuvalt üle Vasco da Gama kaubanduskeskuseks. Alguses ma seda ei teadnud ja seda pikka raamatulettide rivi nähes mõtlesin, et lihtsalt kultuurne rahvas, teevad koguni raudteejaamas raamatumüüki :)))))
Kogu see kvartal on minu meelest korraks vaatamiseks tore küll, kuid pikemalt seal peatuda, rääkimata öömaja võtmisest!, ei tahaks. Suur ja moodne ja isikupäratu, puhtalt EXPO ´98 jaoks püsti pandud. Gondliga maa ja taeva vahel rippudes ongi üheltpoolt vaade neile suurtele paviljonidel, teisalt aga kaunilt avar vaade Tejo jõele, ühtlasi ka sellel jõel asuvale Euroopa pikimale Vasco da Gama sillale (17,2km, kui kedagi peaks hirmsasti huvitama). Sõiduga meil taaskord vedas, sest jõudsime veerandtundi enne avamist kohale ja seega saime päris esimesed olla, järjekorrata ja puha. Pärast Sintra tohutut järtsihullust tundus see ju suisa puhkusena :)))
1) jalakäijate foorid, sest neid on tõesti mustmiljon. Kusjuures need toimivad suurepäraselt, autojuhid on siin üleüldse hirmus viisakad. Jalakäijad niisamuti, muide, käeviipega tänamine hakkab päris ruttu külge.
2) Minid. Ma ei ole kusagil varem selliste Minide valikut näinud, kui Lissaboni liikluses. Ma saan aru, et nende keeruliste parkimisolude juures on väikeautod valik nr 1, kuid Mini ei ole teadupärast just kuigi odav valik. Tõsi, juba Aveiros on pilt muutunud ja Mini umbes sama harvaks muutunud kui Eesti teedelgi.
Ma arvan, et tõsimeelne lossihull peaks Sintra võtma plaani täiesti eraldiseisva reisina, vähemalt nädal või nii. Enamus turiste nii hullud ei ole ja teevad Sintra-tiiru väikese kõrvalpõikena. Kusjuures sageli lausa ühepäevasena. Lissabonist on sinna väga mugav minna, linnalähirong sõidab mingi pooltunnike või nii, maksab vaevalt 2,50 eurot (see mitmekordselt kasutatav kaardike sinna juurde), väljub Rossio jaamast, mis on absoluutne kesklinn, Maria teatri juures ja mis iganes kuulsa väljaku juures. Rossio raudteejaam näeb nii hea välja, et esmapilgul arvad selle mingiks teatriks või muuseumiks, üks vaksal lihtsalt ei saa nii ilus olla. Teeb kadedaks.
Rongid Sintrasse väljuvad õige tihedalt, nii et muretsemiseks pole põhjust. Tundi vahet vist päris ei ole. Ja kui sa ei ole just varajane linnuke olnud, siis lõuna paiku tasub ka pikkade piletisabadega arvestada, nii et aeg kulub kiirelt.
Sintraga oli meil pikalt kõhklus, et kas sinna ööseks jääda või mitte. Valisime lõpuks siiski öömaja-variandi. Väljast hirmus ilus, seest võrdlemisi lahja :DDDD Minu hapu nägu alloleval pildil kõneleb enda eest :) Olgu, vilets nali, tegelikult ei püsi silmad selle päikese käes hästi lahti. Asukoht läks muidugi kümnesse, seltskond oli ka hõrgult hea, üks tädi, kes oli kuuendat korda teel Campinho-rajale. Poolas sündinud ja Kanadas elav tegelane, kes sedapuhku läks kuueks nädalaks Sevillast Salamancasse, osalt palverännuteele kõndima, osalt öömajadesse vabatahtlikutööd tegema. Tore tädi oli muidu, aga kui saime aru, et meie suisa igatseme Portugali kurikuulsat piimapõrsast maitsta ja tema seepeale õlgu võdistas, siis oli selge, et meie teed lähevad igavesti lahku :)
Aga lossid, need on Sintras tõepoolest vägevad. Tahad mingit traditsioonilist halli - palun väga, Regaleira mõis või mauride kindlus on sinu jaoks. Tahad värvilist muinasjutulist disnilikku, siis sulle on Pena palee. Ja mitu muud veel. Bussiga saad teha tiiru, ise vabalt maha ja peale hüpata, 5,50 raha maksis kõigest. Kuigi nad müüvad ka mingit bussi 12 euri eest, millel on ainsana peal kirjad, et hüppa peale ja hüppa maha. Kõik lähevad raudteejaama juurest, seega ühepäevaretke puhul väga mugav ju, kuhugi kaugemale kõmpima ei peagi.
Meie tiirutasime osade losside juurest bussiga läbi ja külastamiseks valisime ikka selle kõige ägedama Pena palee. Piletisabad looklevad vägevalt, saab jälle pooltunnikese ära sisustada. Bussiga võid ju üles minna, aga mäkke saad ronida ikka veel täie raha eest. Ja ära arva, et lossini ronimine ongi kõik, seal on mitu muud toredat kohta veel, kuhu minekuks saad jälle...ronida. Pärast Lissaboni ei ole selles muidugi midagi üllatavat.
Lossipileti ostnud saavad üleval taas järjekorras seista, noh nagu vene ajal juba. Meie targu lossi ei läinudki, sest ajast oleks puudu tulnud. Ka pargipiletiga lastakse tegelikult üles välja, osaliselt saab lossi sissegi, lossimüüril kõndida ja restosse-kohvikusse (pardipiruka pärast võiksin ma sinna mäkke veel korra ronida) niisamuti.
Siis ronid veel igasugustesse tippudesse ja koobastesse. Tegelikult on terve park vaatamist väärt, pool päeva kulub vabalt ära. Ja see on alles üks loss ja selle park...
Muinasjuttudes ja filmides on mäetipud alati tasased hooldatud haljendava muru ja õdusate pinkidega alad, tuuleõhk õrnalt juukseid sasimas. Päriselus muidugi nii hästi ei lähe - ukerdad lahmakte kivide otsas, tuuleiilid tahavad mäe otsast alal puhuda ja jalale tasast pinda annab otsida, lisaks jääb kaadrisse alati veel vähemalt kolm käputavat tagumikku:) Pärast lõika pool õhtut neid piltidelt välja :))))
Sintra kinnisvarast me ei saanudki aru... Magusates kohtades võrratud suured villad ja häärberid täiesti mahajäetud, ketistatud-tabalukustatud, aknad kohati katki. Miks neis elu pole, ei saanudki aru. Isegi müügisilti ei olnud peal.
|
OSCAR-2019
|
||
Teatri-improvisatsioon on olnud olemas ammu enne improteatrite sündi. Seda kasutasid näitlejatreeningu elemendina Vene teatripedagoog Konstantin Stanislavski ja prantslane Jacques Copeau. Seega olid mitmed impromängud Eestiski kasutusel kindlasti enne siinsete improteatrite sündi.
Moodsa Ameerikaliku teatri-improvisatsiooni sünniks peetakse Viola Spolin’i 1940. aastail tehtud teatrikatsetusi, kus ta kasutas seeriat mänge näitlejate treeningul. Inglismaal kasvanud ja seejärel 1970. aastal Kanadasse, Calgarysse ümber asunud Keith Johnstone tõi loovust ja spontaansust väärtustavad impromängud teatrisse, mis tema meelest oli muutunud ülearu nõudlikuks ja keskmisele inimesele kaugeks jäävaks institutsiooniks. Kaasajal on tema ideedest lähtunud ja teatrispordi nime all levinud meelelahutuslik improteater populaarne üle maailma. Improvisatsioonilise teatri levimine peaasjalikult ingliskeelses maailmas, aga ka Saksamaal ja Põhjamaades jääb 1990. aastatesse.
2016. aasta alguse seisuga on Eestis seitse erinevat improkollektiivi, oma impro podcast, Rahvusvaheline Improteatrite Festival Tilt ning mitmeid nii täiskasvanutele kui ka lastele suunatud improringe, -töötubasid ja -jämme. Kuid kõik see pole mitte alati nii olnud. Antud artikkel annab ülevaate suurimatest sündmustest Eesti impromaastikul.
Eestis hakkasid improtuuled puhuma 2007 – 2008 aastal, kui Tallinnas hakkasid toimuma improteatri kursused ja seminarid teatriõpetajatele. Koolitajateks olid Risto Eloranta ja Jami Hyttinen Soome vanimast improteatrist Stella Polaris. Eesti poole pealt vedasid koolitust Rednar Annus ja Virko Annus. Osalejad olid põhiliselt teatriõpetajad üle Eesti. Nimekirjas oli 15 nime. Muuhulgas oli kohal ka Rahel Otsa, kes aitas Rednar Annusel mitmeid mänge Eesti keelde tõlkida ning tundis äärmiselt suurt huvi improteatri võimaluste vastu.
Rednar Annus pani 2008. aasta kevadel kokku ka Viinis toimunud noorte Impro EM-ks esimese võistkonna, eelkäija püsivale improteatrile, mille nimeks oli Impro-Nova. Meeskond pandi kokku 32.Keskkooli, kus Rednar tol ajal õpetas, teatrihuvilistest, Kullo huviringis käijatest ja Rakvere noortest. Võistkonnas olnud neljast liikmest kaks on praegused näitlejad Saara Kadak ja Jürgen Gansen. Impro-Nova võistkond sai Viinis pronksmedali.
21-22 ja 28-29 märtsil 2009 toimusid Tallinna Toomklubis (nüüdseks Tallinna Rahvaülikooli Teatrikeskus) improteatri jätkukursused eelmisel aastal toimunule.
Rednar Annus moodustas TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia lõpetajatest MTÜ Arena projektina projektrühma Eesti Improteater. Etendusteks valmistuti kolmenädalase õppetsüklina, mis tipnes Soome vanima improteatri, Stella Polaris’e näitleja Jarmo Hyttise poolt läbi viidud meistriklassiga.
29. oktoobril 2009. kuulutati välja etendus Katusel kollane kass! ja asuti esimest korda publiku ette ettevamistatud tekstita improviseerima.
Sellel aasta hilissuvel nägi ilmavalgust ka Eesti esimene improteatri hobigrupp. Sünnilugu on otseselt seostatav Rahel Otsa ja Piret Soosaare, kes tol ajal olid aktiivsed VAT Teatri foorumgrupis, kirega veinikultuuri ning spontaansuse vastu. Nende unistuseks oli teha teistmoodi teatrit, käsikirjata, reegliteta, just praegu ja nüüd. Nende kahe eestvedamisel alustas 7. oktoobril 2009 tegevust improrühm, mis sai hiljem nimeks Improgrupp Jaa!
Esialgu oli Eesti Improteater mõeldud vaid ühekordse projektina ning Improgrupp Jaa! oli vaid huviring ning ei mõlgutanud isegi mõtteid improga esinemisest. Ajalugu läks aga teisiti.
Eesti Improteater jätkas etendustega Katusel kollane kass ning tõi 2010 lavale etendused Improgress ja Jää hüvasti Eesti kroon, külastades nii Tallinna, Tartut, Viljandit kui ka Kuressaaret. 2011 tuli Eesti Improteater välja muusikalise improvisatsiooniga. Formaat ImproMuusikal käis nii Tallinnas, Tartus kui ka Kärdlas. Samuti tuli lavale formaat Impropositiiv.
Kui Eesti Improteater lihvis oma oskusi peamiselt Stella Polaris’e järgi, siis Improgrupp Jaa! kasutas kõike, mida kätte sai. Materjali võeti nii improseminaridest kui ka internetist. 2010 võeti esimest korda ette ka lavalauad.
2011 oli Improgrupp Jaa! kohal IX Tudengite Teatripäevadel Viljandis, T-Teatri X juubleifestivalil, Tudengite kevadpäevadel Tallinnas ja Tudengite sügispäevadel Tartus. Samal aastal käis Improgrupp Jaa! Impromaratonil Jyväskyläs (24-tunnine impromaraton, mille jooksul kõik osalevad grupid tegid nii oma tunniajase etenduse kui improtasid hiljem ka koos ühistes gruppides).
2011 kevadel käis Improgrupp Jaa! vedamisel Tamperes tegutsev improtaja ja improkoolitaja Trent Pancy Tallinnas töötuba andmas, mis mõjutas suuresti kohaliku improkogukonda.
Improgrupp Jaa! alsustas Improstuudio projektiga, mille eesmärk oli tutvustada improviseerimise põhitõdesid kõigile soovijatele hobitegevuse vormis. Esimene näidistund toimus 21.09.2011 Toomklubis. Igaesmaspäevane improstuudio läks käima alates 3. oktoobrist ja toimus Tudengimajas.
2011 aastal oli hobilistest koosnev Improgrupp Jaa! teinud rohkem kui 23 esinemist nii teatrisaalis kui erinevatel üritustel, laienenud Tartusse ning loonud ka sinna Improstuudio, pakkudes tugevat konkurentsi professionaalsetest näitlejatest koosnevale Eesti Improteatrile.
Esimest korda ajaloos said Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi hoovis Tallinna Vanalinnapäevade raames kokku Eesti Improteater ja Improgrupp Jaa!. Ajalooline koht sobis hästi ajalooliseks sündmuseks. Mängiti lühivormi mänge ning publik andis mõlemale meeskonnale punkte. Võitis Eesti Improteater ühe punktiga. Igasuvine võistlus kohalike truppide vahel sai sellest korrast alates aga traditsiooniks.
Eesti Improteater tuli sel aastal lavale formaatidega IMPROtsess, Impropaganda, Click-show ja jätkas formaadiga Impropositiiv.
Trent Pancy käis aprillis taaskord Improgrupp Jaa!’d koolitamas. Ühtlasi esines tema grupp JadaJada Teater NO99 jazzisaalis, mida võib pidada esimeseks rahvusvaheliseks improteatri külalisetenduseks Eestis.
Improlained vuhasid Eestimaa pinnal juba hoogsalt ning 2013. aasta jaanuaris esines Tallinnas Rahvusraamatukogus oma trupiga improlegend Stephen Frost. Tema siiatuleku eest hoolitses Andrus Purde, kes on tänini tegev Eesti stand-upi maastiku rikastamisega, korraldades ka Tallinn Comedy Festival’i.
Eesti Improteater jätkas formaatidega IMPROtsess ja Click-Show, tuues lavale ka uue formaadi Impromill. Samuti toimus taaskord võistlus Improgrupp Jaa! ja Eesti Improteatri vahel.
2013. aasta jaanuaris eraldus Improgrupp Jaa!’st grupp inimesi, moodustades Improkraatia, kes soovisid pühenduda improkomöödiale ja koomikale. Improgrupp Jaa! liikus aga rohkem tõsise pikivormi (grounded longform) suunas. Improkraatia alla liikus terve Tartu grupp Improgrupp Jaa!’st. Moodustatud grupi esimene siht oli jõuda Chicagosse ennast koolitama.
Suveks sai Improkraatia raha kokku ning õppis improsaladusi Chicagos (iO Chicago). 2013 alustas Improkraatia regulaarste etendusega Tartu Kotka Keldri pubis. Sügisel jäi Kotka Kelder Improkraatiale väikseks ja liiguti edasi Suudlevate Tudengite pubisse. Oktoobri lõpuks täitus seegi pilgeni külalistega. Külaliste mugavuse nimel leiti esinemiskoht Vilde lokaalis. Samaaegselt Tallinnas läksid käiku regulaarsed etendused TTÜ kohvikus Pööning.
Olgugi, et grupi eraldumine oli selge juba kevadel, käidi siiski ühiselt Improgrupp Jaa!’ga ära Trent Pancy juhitud teisel Finland International Improv Festival’il Tamperes muusikalise pikavormi formaadiga Birfurkatsioonipunkt.
Valmis idee, mis oli õhus olnud juba mõni kuu – koondmängukava, mis ühendaks kõiki Eestis tegutsevaid truppe. Veebilehe visooniks oli olla ammendav ja autoriteetne infoallikas nii kõikide avalike etenduste kui tegutsevate truppide kohta.
Septembris 2013 sai Ando Rootsi juhtimisel valmis ja avalikuks veebileht improv.ee, mis on sellest ajast saati kajastanud Eestis ja selle lähiümbruses toimuvaid improteatriga seotud sündmusi. Veebilehe toel hakkas ilmuma ka regulaarne improv.ee uudiskiri, mille toimetajaks oli peamiselt Eva Kristjuhan.
7. oktoober 2013 toimus Tartus Improkraatia korraldatud tasuta avalik üritus nimega Improtund. Hiljem sai sellest iganädalane üritus, mis laienes peagi ka Tallinna. Improtunni nimi asendus peagi Improjämmiga.
Inspireerituna Trent Pancy korraldatud Finland International Improv Festival’ist toimus 18.-19. oktoobril Improgrupp Jaa! korraldatud Rahvusvaheline Improteatrite Festival Tilt Telliskivi Loomelinnaku mustas saalis. Festivali jooksul astusid laval üles kõik kolm tol ajal Eestis tegutsenud improteatri truppi: Eesti Improteater, Improkraatia ja Improgrupp Jaa!. Lisaks naerutasid publikut Clark & Addisson Soomest, Rīgas Improvizācijas Teātris Lätist, Det Andre Teatret Norrast ning Katy & Maria Suurbritanniast.
Töötubasid oli kokku neli ning pooled neist eesti keeles. Festival tõi kokku umbes 500 inimest ja paljud publikuliikmed said seeläbi improteatrist osa esmakordselt.
2014. aasta jaanuaris korraldas Improkraatia esimese Teatrispordivõistluse Eestis, kus kõik impro huvilised üle Eesti võeti kokku ja pandi segavõistkondadesse omavahel võistlema. Iga võistkonna liidriks oli üks Improkraatia näitleja.
Kuigi Teatrisport on formaat, millel on impromaailmas suur ajalugu, ei olnud seda Eestis veel varem tehtud.
2014. aastal eraldus esimesest professionaalsest improtrupist Eestis (Eesti Improteater) Improteater IMPEERIUM. Kõik IMPEERIUMi liikmed olid (on) kutselised näitlejad, kes lisaks IMPEERIUMile kuulusid ka teiste Eesti teatrite draamatruppidesse või tegutsesid vabakutselistena erinevates teatri-, tele- ja filmiprojektides. Peale näitlejate olid IMPEERIUMis ka andekad muusikud ning suurepärased valguskunstnikud, kes aitasid levitada improarmastust Eestis.
Eesti impro viisaastaku tähistamiseks tegi Improteater IMPEERIUM ringreisi üle Eesti, kaasates võimalusel ka teisi truppe – Juubelituur: 5 aastat improteatrit. Aasta lõpus tuldi lavale formaadiga, mis kaasas erinevaid tuntud Eesti näitlejaid. Lavalaudadel käisid 2014 aastal Liina Tennossaar ja Marilyn Jurman.
Mai kuus tuli Improgrupp Jaa! lavale koos Kalevi Kammerkooriga formaadis Mängult on päriselt, kus kooril oli kindel repertuaar, mille vahel näitlejad mängisid stseen stseeni haaval pikavormi narratiivipõhist lugu. Samuti tõmmati koori spontaanselt stseenidesse. Aasta lõpus tuli Improgrupp Jaa! lavale seebiooperipõhise pikavormi formaadiga Kirglik Elu, mille lugu jätkus etendusest etendusse.
2014. aasta keskel tegi Improkraatia stiilimuutuse ning lavale astus Ruutu10. Sama aasta kevadel tegi Ruutu10 esimesed regulaarsed etendused ka Viljandis ja Pärnus.
Improgrupp Jaa! korraldatud Teine Rahvusvaheline Improteatrite Festival Tilt toimus 2014 aastal 6-8 novembril Tallinna vanalinnas kohvik Sinilind saalis. Eesti truppidest, mida oli selleks ajaks juba viis, olid esindatud suurimad: Improteater IMPEERIUM, Ruutu10 ja Improgrupp Jaa!. Külalisesinejateks olid IMP Soomest, Anne & Frank Suurbritannia grupist C3467X, Improvisaatioteatteri Joo! Soomest, Mischler ja More Hollandist, Adam ja Emily Ameerikast, Teatribu Itaaliast, Garwood ja Keates Suurbritanniast ning Senja Meriläinen etendusega Going So-Low Soomest. Viimase puhul oli tegemist esimese improviseeritud monoetendusega Eestis.
Kolme festivali päeva jooksul toimus 6 töötuba, mida viisid läbi külalisesinejad ja välismaised koolitajad, kellest kaugeim oli kohale tulnud Austraaliast. Festival tõi kohale umbes 800 inimest.
2014. aastal kasvas tänu Ruutu10 Tartu töötubadele Eesti impromaastik veel kahe grupi võrra: Koosen (sünd 3. veebruar 2014) ja Esimene klass (mis kahjuks kaua ei püsinud).
Improgrupp Jaa! jätkas Kamaimpro ja Kirgliku Eluga ning lõi uue formaadi Tallinna Teletornis esinemiseks: Pilveteater – kolm käiku ja neli draamat. Aasta lõpus tuli lavalaudadele UCB stiilis tõsine pikavormi (grounded longform) formaat Seistes Püsti, mis lubas näidata hetki päris elust.
Eesti Improteater tuli lavale ajaloolist inspireeritud impro-formaadiga Sündinud XX sajandi Tallinnas…
Improteater IMPEERIUM jätkas kuulsuste lavale tirimist. 2015. aastal käisid nendega koos laval lustimas Priit Loog, Egon Nuter, Veikko Täär, Anne Veesaar, Taavi Tõnisson. Aasta lõpus toodi lavale ka esimene kohalik Improviseeritud lasteetendus Mina olen…!
Ruutu10 alustas tasemeõppega luues ka keskkonna, kus noored improtajad lavalaudu said proovida. Selleks sai T.O.M. ehk Too Oma Meeskond – tasuta üritus kuhu eelregistreerides lavaaega sai. Nii tekkis võimalus ka vanadel improtajatel midagi täiesti uut publiku ees proovida.
Tasemeõppe läbijatest ning ka teistest improhuvilistest, kel hammas verel kuid oma gruppi käepärast ei olnud, tekkis kolm uut improkoosseisu: Improssiivne (Tartu), Kogu Moos (Tallinn) ja ajutine koosseis KaMaMääRe (Tallinn). Neist kolmest oli 2015. aasta TILT’il esindatud kaks esimest.
2015 aasta suvel tekkis kogenud Eesti improviseerija Ando Roots vedamisel esimene kohalik impro podcast– Impropooltund Andoga. Kuigi eelnevalt olid mitmed improviseerijad osalenud raadiosaadetes ning seal improviseerinud, ei olnud see püsiv ja jätkuv. Impropooltund Andoga sisaldas Bat’i sarnast vokaalset formaati, põhiliseks eesmärgiks loo jutustamine ja lustimine. Mõnes osas oli suurem rõhk ka arutelul.
Kaheksas episood oli esimene, mis oli ka inglise keeles – külalisesinejana oli kaasatud Trent Pancy ning teemaks improfestivali korraldamine.
Kolmas TILT festival toimus 1-3 oktoobril Vaba Lava väikeses saalis. Laval olid esindatud kõik Eesti püsitrupid: Improssiivne, Kogu Moos, Ruutu10, Eesti Improteater, Improteater IMPEERIUM, Improgrupp Jaa!. Eesti truppidele lisaks naerutasid publikut JadaJada Soomest, Improvisneyland Rumeeniast, Kevin Miller Ameerikast, Eux Prantsusmaalt, Do Not Adjust Your Stage Suurbritanniast ja Barzha Venemaalt, kes võttis endaga lavale kaasa ka Läti näitlejad publikust. Töötubasid oli seekord kokku kuus ning need toimusid Tallinna Rahvaülikooli Teatrikeskuses.
Kui eelnevad festivalid olid korraldatud läbi Improgrupp Jaa! siis seekordse festivali tõid lavale kolm gruppi: Improgrupp Jaa!, Eesti Improteater ja Kogu Moos. Festivali peakorraldajaks oli endiselt kohaliku impromaastiku üheks lipulaevaks saanud Rahel Otsa.
Improgrupp Jaa! leidis, et nimi ei peegeldanud enam tegelikku sisu ning muutis oma nime Jaa !mproteatriks. Jaa !mproteater jätkas pikavormi formaadiga Seistes Püsti ning regulaarsete lühivormi etendustega Philly Joe’s jazziklubis.
Ruutu10 tuli välja formaadiga Filmivõtted ja käsikirjalise komöödiašõuga Johnny Depressioon. Lavale astus improduo Mihkel ja Piret.
Improteater IMPEERIUM jätkas nii tuntud näitlejate lavale tirimist kui ka improviseeritud lasteetendusi.
|
OSCAR-2019
|
||
Inimelu puutumatus on mänginud olulist rolli. Ta teenib takistuseks, mis provotseerib keha enesekaitse armee ained on kahjulikud bakterid, viirused, parasiidid, seened. Localizers kõik nendest infektsioonidest on immunoglobuliinid, antikehad. Nende tugevus sõltub tulemus tõrje. Ei ole paljud võivad kiidelda hea immuunsus, mis aitab kaasa esmase hulk haigusi. Selle vähenemine võib mõjutada välised ja sisemised tegurid – see on stress, kahjustada toit, vale elustiil, antibiootikumide võtmine, ökoloogia.Arvestades olukorda, immuunsüsteem on vaja toetada. Suurepärane abiline taastamisel, toetab tervist võib olla Eliksiir on Tervislik puutumatus. Ta provotseerib tööd kaitsemehhanisme, aktiveerides organismi vastupanuvõimet, puhastab meie organismi, taastab tervislikku elu. Ei ole toksiline, ei tekita sõltuvust ja allergilisi reaktsioone. Võib kasutada nii iseseisvaks ravim, nii ja abistava tugevdada meetmeid medikamentoosse raviga, toetades immuunsüsteemi.
Mõni neist teguritest piisab, et võtta vastu otsuse vahetu tutvuda juhised eliksiir on Terve, alguses wellness kursus.
Taruvaik. Unikaalne pundunud aine tahes mesilased. Kuulus oma antibakteriaalse, antiseptilise, põletikuvastase omaduse. Selle abil on kõht läheb lahti putrefactive bakterid, jääkained viiakse välja. Hea tulemus näitab ravimvormid, et tugevdada immuunsüsteemi, ravib naha, ENT patoloogiaid, kopsupõletik, bronhiit, haiguste seksuaalne süsteem.
Õli täpiline ohakas, või suhelda (rahvapärane nimetus) vitamiinide A, C, D, E, K koosseisus. Töötab järeldus toksiliste ainete maksa, kiirendus uuendada oma rakke, pärsib viiruse herpes. On tõkendi veenilaiendid, naha patoloogiaid, diabeet, hiv.
Õlivaikvärvide võimalus olla heas. Aitab parandada töö-ja endokriinsüsteemi, ainevahetusprotsesse. Selle abil suureneb füüsiline, vaimne tegevus, loomulik immuunsus.
Astelpaju õli. See on vahend, vitamiine A, C, B1, B3 ja normaliseerib vahetamise protsess, hormoonide taset. Kasutatakse haiguste ravis maks, soolestik. Parandab südame tegevust, sisesekretsiooni näärmed, visuaalset funktsiooni, meeste tervis. Parandab liikuvust-le, aidates kõrvaldada bakterid ja viirused.
Väljavõte seeder. Ühtlasi assimilatsioon vitamiine, mineraalaineid, leevendab sünteesida D-vitamiini, et parandada organismi kaitsefunktsioon, mis kaitsevad komplikatsioone, taastab mikrofloora pärast antibiootikumide.
Kasutada kasulikud omadused eliksiiri võivad inimesed igas vanuses. Et kaitsta organismi kogu kalendriaasta eksperdid soovitavad korraldada kursust ja profülaktiline ravi iga 6 kuud. Kõige paremini sobib kevad, sügis – aja suurim viiruslik ja bakteriaalne mõju.
Millel on meeldiv lõhn ja maitse, eliksiir ei ole keeruline vastuvõtu. Isegi lapsed lihtsalt seda joovad. Ravim on soovitatav kohaldamise kohta, kuidas tugevdada, ennetamise immuunsust ja integreeritud ravi erinevate haiguste puhul:
Ennetamisel, tugevdada immuunsust annus vastuvõtt on 1 mõõtelusikas päevas üks meetod. Kestus vastuvõtt alates 10 päeva jooksul.
Ravis patoloogiaid ravimit tuleb võtta koos põhi-ravi 2 korda päevas: 1-D tl hommikul tühja kõhuga enne hommikusööki, 1-D tl õhtul enne sööki. Kestus vastu võtta 2 nädalat vajadusel kuni kuu.
Eliksiir Hästi ei too kahjustavad, kui kombineerides teiste farmakoloogiline ravimitega. Ta on nagu tööriist taimse päritoluga ainult tugevdab nende toimet. Lubatud samaaegselt kombineeritud kasutamine teise immunomodulaator mitte ainult taimset, kuid ka keemilise haridus.
Taastada kõigi süsteemide ja organite kahjustused parandada imendumist mineraalaineid ja vitamiine organismis;
Looduslik, tervislik eliksiir vastunäidustusi ei ole, kuid ei soovita seda kasutada, kui individuaalse immuunsus mis tahes osa, raseduse ajal ja rinnaga lapse toitmise ajal. Nii et vastuvõtt tuleb alustada ainult pärast uurida juhised taotluse tootja.
Kliinilistes uuringutes eliksiir on osalenud kuni 700 vabatahtlike hulgas on lapsed alates 10. eluaastast, mehed ja naised eri vanuses kategooriate erinevate patoloogiad. Pärast 2 nädala vastu võtta raha oli saadud tulemus:
Tähtis on see, et korduv uuring pärast 5 kuud pärast eksperiment kinnitas esialgse kõrge analüüside tulemused. Tähendusrikas on see, et osalejad eksperiment kogu perioodi ei olnud SARS
Ravim ei ole ainult aitab tugevdada immuunsust, vaid võtab aktiivselt osa võitluses nakkushaiguste protsesse, erinevat liiki sisemiste haiguste vastu.
Analüüsides kommentaarid patsientidel, tekitab selge järeldus – kõik vastajad rahul järgmiselt vahendid, mis on suunatud haiguste ennetamine ja keha vananemisprotsessi.
Eliksiir on Terve usaldusväärne abimees taastamisel kaitsev jõud immuunsüsteemi ja seega ka elukvaliteet.
Otsustades juhised ravim sisaldab aineid, millel on veresooni laiendav toime. Tänu nendele omaduste kohapeal pealekandmist on tunda soojust. Salv on kohaldatud, kui valu sündroomid.
Salv on väga tõhus, kergendus saabub mõne minuti pärast. Ta protsessi parandab vereringet, soojendab, mis aitab kõrvaldada põletikulised haigused-lihaskonna süsteemi.
Salvi Nikofleks välispidiseks kasutamiseks on saadaval spetsiaalsed torudes 50 gr. Lisaks peamised tegutsevad ainete salvid on veel vähem tähtsaid komponente, mis soodustavad kiiret tervenemist:
Mineraalõli. Mikroelemendid õlid on võimalik liituda kogu suhtlemine rakud organismi, seega konditsioneerimine nende kaitsefunktsiooni. See on mineraalõli aitab organismil end kaitsta mürgid, viiruste ja radioaktiivseid aineid. Ja nii see parandab vahetamise protsessi, suurendades vereringe süsteemi. Võitlevad infektsioonide vastu. On antibakteriaalne ja põletikuvastane vahend, soodustab kiiret paranemist mehaaniliste vigastuste, leevendab valu aisting.
Valge parafiin. Kõige rohkem kasutatakse füsioteraapia. On põletikuvastane, valuvaigisti, lõõgastav, taastamine ja haavade paranemise vahend. Laiendab kapillaare, väikesed veresooned. Parandab lümfiringet, lõdvestab lihaga, toetab intensiivne ainevahetus. Ravi valge vahaga kiirendab koalestsents luu murrud, taastab perifeerne närve.
Õli lavendel. See aine on rahustav. Kehtib, kui põletikuvastane. Paraneb haavade, kriimustuste ja põletushaavu nahale.
Peamiselt selle salviga inimesed kasutavad aktiivselt tegelevad spordiga. Nikofleks kasutatakse verevalumid ja tüved, muljumised, põletik pehme lapiga. Ja mitte ainult. Selle võtavad, kui on täidetud järgmised haigused:
Kui tenosünovitis faasis osalise remissiooni. Tendovaginiit iseloomustab põletikuline protsess kõõlused ja tema kest.
Geel tungib sisse, ärritavad naha retseptorid katmiseks ja põhjustab refleks reaktsiooni. Lõpuks areneb hüpertermia nahka.
Peamine eesmärk antud ravim on intensiivsem ja vabastab kesknärvisüsteemi alates enkefaliin ja endorphin. Nikofleks teeb valu vähem ägeda või hoopis pärsivad tema kohtades lüüa. See protsess toimub tänu tüütu impulssidesse närvisüsteem.
Nikofleks on vastunäidustatud rasedatele ja rinnaga toitvatele. Samuti ei ole soovitatav kasutada seda salvi kui katki nahakatte terviklikkust. Neile, kel on ülitundlikkus preparaadi suhtes, kättesaadavus ägeda artriidi, astma või aspiriin, kohaldatakse Nikofleks ei ole soovitatav. Lapsed vanuses kuni 18 aastat ravikuuri andmetele ravim on sama vastunäidustatud.
Valuvaigisteid pillid salvid Nikofleks tõhususe kohta ei ole maha jäänud. Kahjuks Nikofleks saadaval ainult salvi välispidiseks kasutamiseks.
Kui järgida juhiseid, enne taotlemise geeli tuleks loputada kahjustatud sooja veega, et paljastada naha poorid. Seejärel naha kuivaks pühkida. Ja alles pärast nende tegevus kahjustab kiht ravimite salvid.
Et saavutada maksimaalne mõju ravimi eemaldamiseks tuleb hõõruda võimalikult intensiivselt. Kasutada seda preparaati tuleb mitte rohkem kui 2-3 korda päevas.
Oluline on teada, et taotlus on Nicroflex toob kaasa suurenenud ravimite imendumist. Just seetõttu ei tohi kasutada Nykrofleks samaaegselt teiste ravimitega. Aega vahel taotluse ühe salvid ja teine peaks olema vähemalt kaks-kolm tundi.
Neile, keda häirib valulik tunne liigestes, tuleb alustada esimese kolme päeva jooksul kasutada ravimit ainult üks kord ööpäevas. Järgmistel päevadel kaks korda, soovitavalt üks kord hommikul ja nii sama õhtul.
Otsustades kommentaare, kõrvaltoimed selle ravimi väga harva. Kuid nad on olemas. Ja peamine neist on selline juhtum, mis on põhjustatud allergia korral ödeem Quincke.
Ära muretse, kui pärast kasutada salvid esineb punetus kohapeal pealekandmise või on ebameeldiv tunne, põletustunne või kipitus. Andmed sümptomid on täiesti normaalsed, eriti kui see on alles algus ravikuuri.
Üleannustamine kasutamisel Nikofleksа on tegelikult võimatu. Tänaseni ei ole sarnaseid juhtumeid. Kuid see tegur ei luba kasutada ravimit, kui puudub soovitusi spetsialist.
Patsiendid väga rahul Nykrofleksом. Üle 95 % rahul selle ravimiga. Eriti tema kiituseks sportlased ja inimesed vanemaealised. See on suurepärane aitab soojendada lihaseid, nagu enne füüsiliselt raske, nii enne kui pärast. Samuti on ta tõhusalt juhib võitlust osteokondroos. Nykrofleks leevendab valu kaela ja üsna kiiresti. Paljudel patsientidel seda ravimit alati on meditsiin kapis.
Tänu paljudele meetmeid ravimi põletik taandub ja turse kao lühikese aja jooksul. Kiiresti aitab vigastuste pahkluu.
Hind segu ulatub 5 kuni 250 USD. Hind on vastuvõetav, kui ravim on kättesaadav kõigile. Üks toru sisaldab endas 50 a. apteekides seda on võimalik osta ilma eelnevate retsepti spetsialist.
Üks kõige lähedasi analooge peetakse "Menovasiin". Ta on nii aktiivne kokkupuude naha taimkate, liigesed. Suurepärane aitab rasside pinged ja verevalumid.
Kui ishias kõige tõhusam on "Camphard". Ta tuleb toime peaaegu mis tahes põletikud, mis on seotud liigeste. Aitab taastada pehmete kudede.
Ka hea vahend on "Espol" või aid "Dr Pepper". Mõlemad vahendid on toodetud Venemaal. Toimeainega selle valmistise on kapsaitsiin. Just see ja ennetab valu sündroomid.
|
OSCAR-2019
|
||
12.-14. veebruaril toimuval 25. rahvusvahelisel turismimessil TOUREST 2016 on Võru maakonna peaeksponaadiks originaalist mõnevõrra pisem Suure Munamäe vaatetorn. Võrumaa messiboksis on vaatetorni puitkonstruktsiooniga makett, millesse on huvilistel võimalik ka sisse ronida ja sealt messihallile pilk heita. Torni maketi taustaks on panoraamvaade Suure Munamäe Vaatetornist mille ees pilti tehes saab jätta mulje, et oledki Baltimaade kõrgeimas tipus.
Vaatetorni makett valmis Haanja Vallavalitsuse, Võrumaa Arenguagentuuri ning puidutöötlemise ja mööblitootmise kompetentsikeskuse Tsenter koostöös.
Posted on 13. veebr. 2015 by admin | Tule Haanja tiimi liikmeks “Maale elama” messile kommenteerimine on välja lülitatud
Head Haanja valla inimesed, praegused ja tulevased ettevõtjad, maakodude omanikud, turismi arendajad ja teised huvilised!
Erinevalt mõnest varasemast aastast oleme tänavu Haanja poolt koos Rõuge valla inimestega ühiselt otsustanud osaleda „Maale elama“ messil, mis toimub 11. aprillil 2015 Tallinnas, Kalevi Spordihallis. See mõte ja otsus on sündinud valla volikogu külaelu- ja arengukomisjonis. Samas on asjal jumet ikkagi ainult siis, kui tõepoolest leidub piisav hulk kaasatulijaid.
Kuigi võib öelda, et siin Haanja kandis on erinevalt paljudest teistest piirkondadest elukoha või maakodu soetamise huvilisi niigi ja vaba kinnisvara pigem vähe saadaval, näitab teiselt poolt ikkagi Haanja valla elanike arv läbi aastate selget vähenemise tendentsi.
Teisalt on see mess ka väga hea võimalus tutvustada Haanja piirkonda kui eriliselt ilusat ja mõnusat elupaika, mille üle me ju kõik uhked oleme.
Seekordse messi alapealkirjaks on „Maale ettevõtjaks“. Korraldajate sõnul on sellise rõhuasetuse eesmärk võita senisest veel rohkem ettevõtlike inimeste tähelepanu, et julgustada neid looma maapiirkonnas endale, oma perele ja teistele kogukonna liikmetele töökohti.
Ootame oma messitiimi kaasamõtlejaid ja kaasalööjaid nii messi ettevalmistustel, messi ajal kui pärast seda. Ühe esimese asjana oleks vaja tegeleda näiteks oma piirkonna vabade elamispindade kaardistamisega, mida Luutsniku ja Plaani kandis on juba alustatud, aga seda peaks kindlasti tegema ka valla teistes kantides. Kõik head mõtted messiboksis pakutava osas on teretulnud ja loomulikult kõik, kes oleks valmis ise abiks olema 10.aprillil boksi ülesseadmisel ja 11.aprillil kohapeal, kui on vaja sadade huvilistega messipäeval suhelda. Ning ka pärast messi, nagu ütlevad korraldajad, kõige tähtsam osa alles algab, sest siis tulevad tõuke saanud huvilised kohtadele vaatama ja keegi peab neid ju kohapeal vastu võtma ning suutma võimalikult hästi kõige erinevamatele küsimustele vastata.
Palun andke märku oma soovist messitiimis kaasa lüüa Sulev Valnerile aadressil sulev.valner@gmail.com , tel 514 5061 või Tiia Zuppurile tiia@haanja.ee.
Juba eeloleval teisipäeval, 17. veebruaril toimub „Maale elama“ messil osalejaile tasuta messikoolitus kell 13.00-17.30 Tartus, Keskkonnahariduskeskuses, Lille 10. Uuri lähemalt!
Käesoleva aasta 11. aprillil toimub Tallinnas kolmas “Maale elama” mess, mille alapealkirjaks on “Maale ettevõtjaks”.
Selleks, et messil edukalt tutvustada Haanja valda ja julgustada neid, kes plaanivad Haanjamaale tulla, on messimeeskonnal vaja teada miks on Haanja vallas hea elada ning mida meil on ettevõtlikele inimestele pakkuda.
Kui Sa soovid Haanjamaale uusi ettevõtteid või teenuseid, ootad siia aktiivseid uusi inimesi või hoopis muretsed Haanja valla väheneva elanikkonna pärast, siis vasta järgnevale küsimustikule. Küsimusi on 6 ja see võtab aega vähem kui 10 minutit.
Posted on 13. veebr. 2014 by admin | Võrumaa ettevõtjad Tourest messil Tallinnas kommenteerimine on välja lülitatud
Lisaks teistele Võrumaa ettevõtetele on messile esindatud Rogosi mõis, Mooska talu, Suure Munamäe vaatetorn, JoniJon kommivabrik ja Haanja vald.
Võrumaa messipinnal tutvustatakse puhkamisvõimalusi, pakutakse mekkimiseks kohalikku toidukraami, viiakse läbi auhinnamänge ning jagatakse Võrumaad tutvustavaid trükiseid.
Messi üheks tegevuseks on Võrumaa sportimisvõimaluste ja -ürituste tutvustamine. Julgemad saavad mõõtu võtta aerutamistrenažööril, kus peaauhinnaks on pääsmed kahele Võhandu maratonile koos ööbimisega Kubija hotell-loodusspaas.
Oma tegemisi on esitlemas Vastseliina piiskopilinnus. Linnuserahvas jutustab linnuse lugusid, tutvustab peamaja tegemisi ja võimalustesi ning suveüritusti. Linnuserahva õpetuste järgi saab keerutada mesilasvahast küünla, proovida selga rõngassärki ja kiivrit ning tunda relvade raskust.
Lisaks tutvustavad enda tegemisi Ööbikuoru Villa, Tamme Puhkemaja, Rogosi mõis, Mooska talu, Suure Munamäe vaatetorn, JoniJon kommivabrik ja Haanja vald.
Reedel toimub Võru Maavalitsuse Minu Võrumaa kampaania, mille käigus jagatakse soovitusi Võrumaal puhkamiseks ja korraldatakse loosimine. Pühapäeval toimub Võrumaa viktoriin, mille auhinnad on välja pannud Võrumaa turismiettevõtjad ja Võrumaa Turismiinfokeskus.
Kolmapäeval, 10. oktoobril 2012 algusega kl 18.00 saab toimuma Rõuge valla esimene RAHVASPORDI MESS, mille eesmärgiks on tutvustada paljudele valla inimestele juba tegutsevate spordigruppide ja muude tervisliku liikumisega tegelevate ühenduste tegevust, kaasates nii uusi liikmeid tervislikese tegevustesse. Samuti jagatakse infot tegevust alustavate treeninggruppide kohta. Oodatud on kogu valla rahvas ning huvilised kaugemaltki vanusest ja soost olenemata.
· Võimalus tutvuda spordihoone võimalustega (pallisaal, jõusaal, lauatennis, aeroobikasaal, dušid, saunad jne)
· Spordihoones tegutsevate trennide ja ringide tutvustused ja uute huviliste värbamine (pilates, jooga, eakate võimlemine, pallimängud jt)
· Omakandimehe Raul Olle innustav sõnavõtt tervislikust liikumisest ja selle positiivsetest mõjudest sinu tervisele
· vallas tegutsevate spordiklubide tutvustused ja uute huviliste värbamine. Esindatud on Rõuge Korvpalliklubi, Rõuge Jalgpalliklubi, terviseklubi Siruta, jalgrattaklubi Rõuge Racing Team, hokiklubi Rõuge Snaiprid, Rõuge Golfiklubi, Kiidi Talvepark jt
· Rõuge Perearstikeskuse läbiviimisel on võimalus mõõta tervisenäitajaid. Tõeste tulemuste saamiseks ei tohi paar tundi enne näitajate mõõtmist süüa-juua!
· Mõnusad aktiivse liikumise alternatiivid rahvamajast, infot jagavad sussisahistajad erinevatest tantsurühmadest: Kadrid, Murueided, Käsikäes
· Tervise edenduse ideenurk, kus võimalik kuulda ja ise esitada häid ideid sportliku harrastuse arendamisse.
· Võru Orienteerumisklubi juht Sixten Sild tutvustab orienteerumise mitmekülgsust ja seikluslikkust ja elulisust
Korraldab Rõuge valla Tervisespordi Ümarlaud. Info messi kohta ja ideed messi veelgi paremaks ja huvitavamaks ülesehituseks Karel Saarna, tel 5560 3989 .
|
OSCAR-2019
|
||
Täitsa õige - tähtis pole ju see kas sellel paberitükil on Hitleri või Pätsu pilt vaid see, et selle paberitükiga võin minna ükskõik millisesse maailma poodi ja pätsi leiba osta.
Mida aeg edasi, seda rohkem võib ka meie, eestlaste, mõistus võib EMU'ga liitumise vastu hakata, ja oma kogunenud tarkus välja lüüa.
Mina olen täna kogu selle e asjaga liitumise poolt, kuid ei garanteeri JAH sõna referendumil nt. 5 aasta pärast (sorry...).
Ma olen vastupidisel arvamusel. Minu arvates on äärmiselt oluline säilitada võimalus lahku lüüa suurest süsteemist, kui see vajalikuks osutub. Lühiajaliselt see tekitab küll teatud lisakulusid, aga väga halva stsenaariumi vastu ollakse palju paremini kaitstud.
Ajaloost on ju teada, et ükski suur süsteem ei ole samal kujul väga kaua vastu pidanud. See on ju ka üheks põhjuseks, miks ei ole kogu selle pika aja jooksul tekkinud 1 maailmavaluutat. Selle 1 maailmavaluuta pakkumist ei saa teha ühtemoodi sobivaks kõigile maailma piirkondadele. See ei ole lihtsalt võimalik.
Järgmised langejad suurte süsteemide hulgas on kahtlemata Euroopa Liit ja USA. Majanduslikult ma ei suuda kuidagi aru saada, kuidas Skandinaavia riigid, Saksamaa ja Kreeka saavad ühes süsteemis olla. See ei ole lihtsalt võimalik. Nende riikide tugevused-nõrkused on absoluutselt erinevad ja see tähendab, et neile ei sobi üks ja sama rahapoliitika. Kuna Euroopas on inimesed ka suhteliselt paiksed ja ka erinevad rahvused on oma tõekspidamistelt väga erinevad, siis see segab n-ö efektiivset turgu. USA-s on asi lihtsam, kui sa ikka ütled, et maksad dollari palka rohkem, siis rahvas jookseb. Rahvas on seal väga hästi treenitud. Igaüks saab aru, et raha on maailmas ainuke väärtus:)
Pealegi, riskid on Euroopas ikkagi riigiti erinevad, sest igal riigil on oma valitsus. Kas investeeriksite Kreeka riigi 10-aastastesse võlakirjadesse, kui pakutakse 20bps kõrgemat tootlust kui Saksamaal? Isegi, kui teatud perioodil seda teeksite, siis varem või hiljem lööb erinev riskiaste ikkagi välja.
Euroopa Liit - USA - NSV Liit on ikkagi kõik põhimõtteliselt sama. Muide, olete tähele pannud, kui sarnased on NSV Liidu endine hümn ja USA hümn?:)
to US: sorry, kuid olen sinuga eriarvamusel. väidad, et palju pisikesi euroopa riike on parem, kui yks suur euroopa yhendriik (vrdl. ameerika yhendriik). minu arvates oleks euroopa riikide yhendus majanduslikult voimsam, kui usa, sest sellesse liidetakse euroopa arenenud riigid. nyyd voiks väita, et norgad riigid viiks majanduse alla, kuid selle väldib vastuvotu punktide rangus.
väidad, et riikide majandused on nii erinevad, et ei sobi kokku, kuid on ju usaski osariigid piisavalt erinevad.
kirjutad, et kui maksad usas dollari rohkem, siis rahvas jookseb, arvatavasti jookseks ka euroopa rahvas(eriti ida-euroopa).
maailmavaluutaks voib juba praegu pidada usd´d, mis on kasutusele voetud mitmetes aafrika ja louna-ameerika riikides ja milles käib arvestus maailma majanduses. see, et dollar pole veel laiemalt levinud on tingitud usa isolatsioonipoliitikast, mis kestis esimese maailmasojani.
2) võimalus vajaduse korral minna üle iseseisvale rahasüsteemile, ilma et peaks jälle uue valuuta ringlusse tooma. EEK-i omaksvõtt 1992 oli uskumatult edukas. Järgmine kord ei pruugi see nii enam olla.
Mis tähendab, tugevam? Ühisraha Euroopas on kasulik eelkõige suurriikidele, kes saavad Euroopa juhtida rahapoliitikat. Loomulikult hinnatakse Euroopa majanduse tugevust või nõrkust Saksamaa, Prantsusmaa, Beneluxi, Itaalia ja Hispaania, mitte Iirimaa või Soome järgi. Euroopa tundub seetõttu USA-st aeglasema arenguga. Kui me võtaks aga Soome, Rootsi ja Norra, siis SKT 1 elaniku kohta ning SKT kasv 1 elaniku kohta on väga kõrge. Kõrgem kui USA-s (vähemalt nii oli 1998).
USD on oma populaarsust võitnud just riikides, kus riigil endal ei ole selgroogu (korruptsioon, pidevad majanduskriisid, USA ettevõtete mõjuvõim majanduses jne). Kui mina oleks suurriik, siis oluline eesmärk olekski oma valuuta populariseerimine teistes riikides. Lihtsalt emiteerin teistele riikidele raha ja toodan enese jaoks sellega lisandväärtust. Eestil oleks lõpp kasulik, kui näiteks Läti või Soome hakkaks oma reservides aktsepteerima EEK-i. Nõudlus EEK-i järele suureneb ja kurss tõuseb. Mida rohkem riike "ostab" minult usaldusväärse rahasüsteemi, seda parem. Kui on aga endal see usaldusväärne rahasüsteem, miks seda väärtust kaotada. Seda võib varem vaja minna, kui me arvame.
Ma millegipärast usun, et 1995 Mehhiko, 1997 Aasia ja Lõuna-Ameerika ja 1998. aasta Venemaa kriis on samuti osaliselt viimaste aastate USD tugevnemise taga. USD süsteem on enda valdusesse saanud uusi piirkondi, mistõttu nõudlus USD järele on kasvanud.
Igasugused USA mõjuvõimu all olevatest riikidest (Mehhiko, Brasiilia, Argentiina) ma üldse ei räägi. Seal võetakse ministritena tööle selged teatud USA-meelset poliitikat toetavad inimesed. Nende inimeste huvides ei ole tõenäoliselt riigi kiirem areng, vaid lihtsalt "mulje" kiiremast arengust (enamasti on küll tegemist olukorra stabiliseerimisega).
Ühest küljest, jah, USA eraldas Mehhikole raha kriisist väljatulemiseks, kuid ise tekitas selle enne. Mõned aastad tagasi oli igatahes Mehhiko keskmine SKT inimese kohta 3,500 USD aastas vs. 30,000 USD aastas USA-s. Millest see tuleneb? Mina väidan, et tegemist on tüüpilise suurriigi/väikeriigi suhtega, kus väikeriik on liiga tugevalt suurriigi mõjuvõimu all.
US kirjutab:Eestil oleks lõpp kasulik, kui näiteks Läti või Soome hakkaks oma reservides aktsepteerima EEK-i. Nõudlus EEK-i järele suureneb ja kurss tõuseb.
Minu meelest Leedu raha on seotud USD-ga ja lehes kirjutatakse, et see on teinud ainult paha. Kuisas siis on, kas tugev EEK on hea või paha?
sa toid suurepäraselt välja punkti, et arengumaad satuvad voimsa valuuta kyysi ja on seotud suurriigi majandusega, kas see ei oleks siis hea euroopa liidule? kui eestis kehtiks euro, siis oleks see meilegi kasulik.
ok me voime siin arutada eesti probleeme, kuidas jääda iseendiks, kuid paratamatult maailm globaliseerub ja minu arvates pole väikestel tegijatel varsti enam midagi teha (motlen nii riike, kui firmasid).
Olen nõus, et on toimunud (!) globaliseerumine ja see ka jätkub kuni mingi suur süsteem satub kriisi. Siis süsteem killustub ja algab uus konsolideerumine.
Minu väited "Eestile kasulik" tähendavad eelkõige seda, et ma näen suurte süsteemide kriisi juba lähiajal (5-10 aasta perspektiivis) küllaltki tõenäolisena ja seetõttu ei pea ühinemist nende süsteemidega piisavalt kasulikuks. Hüvede periood jääb liiga lühikeseks.
Hea ja paha? Ma ei oskagi nii liigitada. Kui arvestada, et eesmärgiks on maksimaalne ostujõud, siis on loomulikult kasulikum võimalikult tugev valuuta. See tähendab suuremat ostujõudu impordi osas.
Samas on oluline pikaajaline perspektiiv. See tähendab, et lühiajaliselt ei tohi valuuta tugevneda liiga palju, et see hakkab kahjustama riigi tulevast arengut. Kui näiteks palgatasemed muutuvad Eestis õigustamatult kõrgeks(!! Kes seda oskab öelda, kus see konkreetselt on?), siis on oht kriisi tekkimiseks, sest ühel hetkel ei ole ettevõtted nende palgakulude ja sellest tuleneva kõrge omahinna juures võimelised oma toodet või teenust realiseerima.
Juhtusin seda arutelu lugema praegu, seetottu vabandan, et varem ei ole sona sekka ytelnud. Tuli kohe meelde see, et nadalavehtusel lugesin RedHerringu uut numbrit, mida Rain Lohmus paar nadalat ennem mainis (millegiparast saab Ta selle tunduvalt ennem mind katte, minu oma tuleb siiani USA kaudu). Seal on tore graafik Aasia riikide valuutakurside kohta, kus ainsana on aasta algusest Indoneesia ruupia langenud USD'ga vorreldes c.a. 20%, enamik valuutasid samas suurusjärgus, kuid moned c.a. 5% USD suhtes tousnud. Minu kommentaari peale, et näed Indoneesia ruupia on vähem langenud, kui EURO, oeldakse ainult, et USD olevat spekulatiivselt tousnud. Millegipärast solvuvad Eestlased ka selle peale, kui leian palju sarnasusi Eesti ja Indoneesia vahel, ning Singaporega, millega tihti Eesti ajakirjandus ja poliitikud meid vordlevad, on meil tunduvalt vähem yhist. Singapore puhul näiteks yks hea fakt see, et nende riik oigustas telekommunikatsiooni monopoli (mis muuseas praeguseks on lopetud) just seetottu, et nende kodanike seaduslik oigus on saada tasuta interneti yhendus.
Aeg läeb ja Euro tuleb aina lähemale.Kui aasta tagasi tundus veel et euro tulekuga suurenevad bensiini hinnanumbrid siis enam see nii ei tundu.Kõik kallineb nii kiiresti et kui 2007 koidab siis oleme vist seksa keskmiste hindade tasemel.Positiivse poole peal on muidugi selline kaudne maapeale laskumine,me ei saa enam rääkida miljardilistest riigieelarvetest ja ka miljonäride read vähenevad.
Minu arvamus on selline, et taoliste lömitajatega nagu eestlased (eriti need andekad kintsukaapijad, kes sinna etteotsa on upitatud) ei ole olulist vahet, kas rahaks on euro, rubla, dollar või kroon. Majanduspoliitika kui selline jääb ikkagi samaks (toore välja, oskused välja, transiit läbi) ja esimese köhatamise peale lüüakse svejkilikult kulpi.
Minu jaoks ei ole mingit vahet kas on 15,65 miljardit EEKi või miljard EURi, jama on vaid selles, et selle miljardi EURi eest saab euroga liitumise ajal tunduvalt vähem osta, kui 15,65 miljardi eegu eest praegu.
usd, kas väidad, et kui me ei liituks euroga 2007, siis saaks 15,65 miljardi eegu eest samapalju kui praegu!? (ühesõnaga ei saa su kommentaarist aru). minumeelest inflatsioon ei sõltu oluliselt määral euroga liitumisest või mitteliitumisest.
natuke ikka sõltub küll - labaseim näide alles kusagilt läbi lipsanud soov emiteerida 99 eurosendine (või pennine) münt, kuna hinnanumbrid kipuvad viimasel ajal kõik sellega lõppema.
Veiko, puudutasid teemaväliselt Indoneesiat ja ruupiat. Täna hommikul vajus mul suu ammuli kui kuulsin (BBC-st) et Indoneesia riigi eelarvest moodustavad 20% kütuse toetused mida tahetakse tänase nafta hinna juures koomale tõmmata.
ruuki, selle määrab ära ikka konkurents, eksole. Kui turul on näiteks jaemüüja, kelle huvi on turgu võita, siis ta ei hakka hindu ülespoole kruvima, et 99.99 lipikule tuleks. Sektorites/valdkondades, kus konkurents on hindade käitumise peamõjur, ei toimu suurt inflatsiooni seoses rahalipikute vahetamisega.
Täna müüdi kõvasti USD -d , eriti Saudi Araabia müüs jälle meeletu koguse ,kuid eurosse seekord ei investeeritud nagu augustis.
what a load of bullshit. aga usa? jaapan? hiina? saksamaa? kuidas mõõta suurt, kas inimeste arvu või rkt järgi? isegi rooma keisririik pidas ajas mõõdetuna kuradi kaua vastu. kuigi lagunes.
Iga kord kui eesti pangakontos vahetakse 1 meek>eur ja vastupidi teenivad rootsi/soome pangaomanikud 1500 eek kasumit. Rääkimata valuutavahetajatest linnas kes teenivad kuni 10% spreadi. Mida kiirem see lõpeb, seda parem eestlastele, ma arvan. Raamatupidajate elu lihtsustub ka, ja Eesti maine tõuseb.
Sama hästi võiks nad soovitada kulla alusele tagasi minna - vähemasti läigib kenasti ning inflatsioonikindel on ka (enamikel juhtudel).
Samas SEB oktoobri ülevaates oli esitatud seisukoht, et aasta euro hilinemist pole mingi katastroof. Seejuures muutuvad oluliseks muidugi muud kriteeriumid, et usaldust meie väikese riigi (õigemini majanduse) vastu hoida: kõige olulisem, et antaks uus realistlik tähtaeg (nt aasta). Määramatu venimine võib kindasti muuta juba rahaturud närviliseks. Samuti hakatakse euro hilinemise puhul pingsamalt jälgima muid parameetreid: kas jooksevkonto defitsiit väheneb? kas riigieelarve püsib tasakaalus? kas inflatsioon ikka suudab väheneda alla Maastrichti kriteeriumi?
Ühesõnaga euro võib hilineda, negatiivset tagajärge see iseenesest ei tähenda, küll aga muutume haavatavamaks misiganes muude negatiivse arengute suhtes. Ka poliitiline risk suureneb - võibolla vahepealsel ajal erakond X tugevneb ja hakkab aktiivsemalt "krooni kaitsma".
Stefan ma vaatan, sa viimasel ajal ainult bearish uudiseid esile tood. Ja seda hämmastava põhjalikkusega, igal rindel. Tubli töö! :) Muidugi objektiivne see pilt pole, kuna samapalju võib panna kõrvale positiivseid ja bullish kommentaare. Näiteks samas SEB analüüsis antakse prognoos, et laenunõudlus kasvab veelgi - kuum olukord KV turul püsib. Kõik objektiivsed makronäitajad kokku on hetkel küll piisavalt bullish. Kuigi riskid on olemas, nagu alati, ja on viimasel ajal üha kasvanud. Nii et jälgime põnevusega :)
- Eesti ainukene korrigeerimismehhanism on jooksevkonto kiire vähenemine, mis tooks järsult kaasa teisi probleeme. Et vältida seda, on kõik meetmeid mis parandaksid jooksevkontot RAHULIKULT täna head.
Aga tänan küsimast angelp, väga tähtis on rõhutada et "bearishness" tähendab mitte pessimismi vaid seda et parim tee edaspidi ei ole alati gaas põhja. :)
Minu meelest piirkond nimega Eesti, kus majanduskasv II kv. 2005 yoy on 9,9% ja kus kehtib valuutakomitee süsteem (puuduvad töötavad instrumendid M0 ja M1 mõjutamiseks), on andnud sisuliselt katteta lubaduse - hea illustratsioon oleks "The Boss" nimeline karakter Dilberti koomiksist - täita Maastrichtis kokku lepitud inflatsioonikriteeriumi, mis nõuab, et kolme kõige madalama inflatsioonimääraga riigi, kus GDP kasv on ~1-2%, vastavast numbrist tohib erineda vaid 1% (oli vist?:).
Ehk ma ei saa aru kuidas Eesti saab sellise kohustuse endale üldse võtta, sest ta ei saa ju kuidagi tagada selle täitmist, lihtaslt hoiab käsi pöidlas ja loodab, et läheb õnneks. Aga mis siis peale euroga liitumist saab, kas siis Eesti Panga funktsioon muutub ja saab õiguse M0 ja M1 hulka mõjutada? Kui mitte, siis hakkab ju ka järgnevatel aastatel, tulenevalt majanduse konvergentsist ja lõimumisest, inflatsioonikriteeriumi keeruline (et mitte öelda võimatu) täitmine meid kimbutama?
Eesti Pank teadis rääkida, et naftahinna tõus ei mõjuta inflatsiooni mitte ainult Eestis, vaid ka teistes Euroopa riikides, sealhulgas ka 3 kõige madalama inflatsioonimääraga riigis. Ehk kui tõuseb ka baas, siis selle suhtes olevat see 1% siiski võimalik. Mine võta nüüd kinni ...
Eesti probleemiks see, et kütuse element nn toidukorvis ehk siis tarbimiskorvis on kaks kolm korda suurem kui Euroopas keskmiselt, seega kui tõuseb kütuse hind, siis inflatsiooni mõjutab see Eestis rohkem kui Euroopas.
Euroopa Liidu liikmesusest tuleneb muude kohustuste kõrval ka kohustus kuuluda Euroopa Majandus- ja Rahaliitu ning võtta kasutusele ühisraha euro. Samas on ühisraha käibele laskmine seatud sõltuvusse riigi majanduse olukorrast ning Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 121 lõikes 1 on toodud tingimused, millele liikmesriik peab vastama. Euroopa Liiduga liitumise lepingust (Artikkel 4) tulenes Eesti Vabariigile muuhulgas ka kohustus osaleda liitumise hetkest majandus- ja rahaliidus kui liikmesriik, mille suhtes on kehtestatud erand (s.t. ei kasuta eurot seadusliku maksevahendina, kuid püüab selle kasutuselevõtu poole). Inglismaa ja Taani ei kasuta eurot, sest neil on juba enne majandus-ja rahaliidu asutamist saadud erand, Rootsi ei kasuta eurot, sest nende poliitikutel tekkis tahtmine referendum korraldada...
Mingeid erandeid uutele liitujatele 2004 ei kehtestatud, seega tuleb Maastrichti kriteeriume täita täie rauaga.
Valuutakomitee nimeline imeloom oli Maastricti lepingu loojatele täiesti tundmata suurus ning seepärast ei ole EL õigusalastes tekstides ka sellega arvestatud. Enne EL-iga liitumist (1999.a., kui mu mälu mind ei peta) pidas Komisjon kõige õigemaks, et EL-iga ühinedes Eesti loobub valuutakomitee süsteemist ja läheb üle 'normaalsele' rahapoliitikale. Aeg tegi selles suhtumises korrektuurid ning alates 2004.a. 28. juunist on Eesti koos Leedu ja Sloveeniaga ERM IIs.
Kas Maastricti lepingu kriteeriumid on mõistlikud või mitte, on hea akadeemilise arutelu teema. Hetkel on nad sellisena kehtivad ning kui tähtajast 1. jaanuar 2007.a. tahetakse kinni pidada, siis tuleb neid täita, kui tahetakse euro sel ajal kasutusele võtta. Kui Maastrichti kriteeriume ei täideta, siis eurot 1.01.2007 kasutusele ei võeta. Eesti suhtes erandi kaotamise ning ülemineku kuupäeva otsustab ECOFIN millalgi 2006.a. keskel ning kohalikul tasemel kuupäevade väljalubamine on rohkem Eesti poliitikute personaalküsimus.
siirius, tänud asjaliku kommentaari eest, aga põhiküsimus jääb ikkagi: kuidas Eesti tegelikkuses inflatsioonikriteeriumi täitmist (valuutakomitee süsteemi tingimustes) tagada saab nii enne kui pärast euro kasutuselevõttu? Mis siis praeguste kokkulepete järgi alates 1.01.2007 Eesti Panga funktsioonist saab? see peab ju muutuma ja võimaldama M0 ja M1 mõjutamist?
Aga Eestil on vist üks "trump" (samast valuutakomitee süsteemist tingitult) veel tagataskus - nagu kunagi ajakirjandusest läbi käis, võiks Eesti sisuliselt ühepoolselt hakata kasutama eurosid, sest kogu käibel olev EEK on tagatud välisvaluutas, nüüd tuleks lihtsalt kroonid hoiule panna, välisvaluuta EUR-iks konverteerida ja käibele lasta. Või keelab seda ka mingi õigusakt?
Ehk kui 1. jaan 2007 läbi "legitiimse mehhanismi" euro kasutuselevõtt ei õnnestu, siis lasta see tagavara variandina käiku :)
Inflatsioonikriteeriumi täitmist ei saa Eesti Pank kontrollida, sest rahapoliitilisi mõjutusvahendeid ei ole. Seda saab teha Vabariigi Valitsus läbi eelarvepoliitika.
Mis aga tulevikku puutub, siis EKPS liikmena saab Eesti Panga eesmärk olema hinnastabiilsuse tagamine. Alates euro kasutuselevõtust ei kujunda Eesti Pank enam iseseisvat rahapoliitikat, vaid osaleb selle kujundamisel ja elluviimisel Euroopa Keskpankade Süsteemis (sisuliselt muutub osaks suuremast süsteemist). Eesti Panga presidendist saab Euroopa Keskpanga nõukogu liige. Eesti Pank jääb raharingluse korraldajaks Eestis, kuid Eesti Panga emissiooni ainuõigus kaob. Eesti Pank emiteerib euro pangatähti Euroopa Keskpanga loal koos teiste EKPS liikmetega. Eesti Pangale jääb ainuõigus emiteerida Eesti Vabariigis euro münte, kuid emiteeritavate müntide mahu peab eelnevalt heaks kiitma Euroopa Keskpank. Senine krooni kattevara muutub euro kattevaraks ning viimase hoidmine ja juhtimine toimub Euroopa Keskpanga kehtestatud reeglite alusel. Euroopa Keskpanga kehtestatud reeglitele allutatakse ka Eesti Panga raamatupidamine ning auditeerimine toimub EL õiguse sätete kohaselt.
Omavoliliselt euro käibelelaskmine ei ole kooskõlas EL õigusega, sest viimane on ette näinud teistsuguse mehhanismi. See oleks vastuolus ka liikmesriigi lojaalsusprintsiibiga EL suhtes. EL-i mittekuuluvad Euroopa miniriigid on sõlminud EL-iga rahvusvahelised lepingud eurode kasutamiseks. Omavoliliselt on euro käibele võtnud Kosovo (seda küll ÜRO mandaadi all), kuid nad ise midagi ei vermi ega trüki, vaid saavad oma papi Austria keskpangast.
Kui Eesti hakkaks heast peast euro münte vermima ning pangatähti trükkima, siis rahvusvahelise õiguse seisukohast oleks selline samm vaenulik aktsioon eurot kasutavate riikide vastu. õiguslikult samasuguse tulemuse saad kui saadad Eesti õhuväe AN-2 Helsingit pommitama.
euro faktiliseks kasutusel võtuks pole vaja meil münte vermida ning pangatähti trükkida. Lihtsalt tuleks lubada lisaks kroonile kasutada Eesti siseses ringluses ka eurot. Ei lähe palju mööda kui kõik eurosid kasutavad. Kroonid saab juba täna ja on saanud kogu aeg eurodeks vahetada, lihstalt ma ei saa euros oma latte eest maksta.
jah, ma ei mõelnud "käibele laskmise" all müntide vermimist ja pangatähtede trükkimist, aga eks ta sobimatu (seadusevastane) ühele EL riigile oleks niivõinaa - enne liitumist oleks võinud ära teha (eeldusel, et see poleks takistanud liitumist 2004 mais). Aga üldiselt, siirius, räägid täitsa nagu riigiametnik ;)
Kui rahaseadust uurida, siis karistuse saab määrata seadusliku maksevahendi (EEK) vastuvõtmisest keeldumise eest. Seega kui kauba müüja või teenuse osutaja on nõus eurot vastu võtma, siis ei saa seda keegi keelata. Lihtsalt raamatupidamises tuleb saadud eurod kroonideks konverteerida. Kes või mis peaks olema see 'lubaja' kes krooni kõrval ka eurot kasutada lubab? Kas see tähendaks paralleelset raharinglust ning kuidas sellisel juhul korraldada raamatupidamine? Kas EV ametkonnast lubaja võtaks siis ka vastutuse euro käibimise eest ning korraldaks sularahaga varustamist?
Oma konks muidugi on - vahetusraha nimelt. EV-s ei reguleeri seda miski, aga üldtunnustatud euroopa tava on, et vahetusraha antakse tagasi ametlikult kehtivas valuutas vastavalt ametlikule kursile. Seega Eestis eurodes maksmisel saab tagasi kroone.
Puhtalt oma initsiatiivist eurosid kasutama hakata pole seega mõtet, turistide eurosid aktsepteerivad aga kõik kesklinna baarid Tallinnas ning olen ise näinud kuidas vahetusraha enam-vähem õige kursi alusel kroonides tagasi antakse.
Kui Mart Laar 1999.a. pakkus välja oma lennuka idee euro enne kasutusele võtta kui Eesti EL-iga ühineb, siis nimetati seda EL ametnike poolt avalikkuse ees 'intellektuaalselt huvitavaks mõtteks'. Komisjoni kuluaarides öeldi talle veel üht-teist, mis ilmselt kunagi tema memuaaides kajastamist ei leia kuid misjärel Laar väitis, et ta hoopis ülekanderaha ning mitte münte ja pangatähti silmas pidas.
Euro pangatähtede ja müntide kasutusse võtmine krooni kõrval tekitab hulga rohkem probleeme kui sujuv üleminek eurole 'by the book'. Sularaha massiline paralleelringlus on tavaliselt signaal kodumaise valuuta ebausaldusväärsusest; euroopaga integreerumise kiirendajat mina selles küll ei näe (erinevalt mõnest kodumaisest poliitikust ja roosa-kollase lehe ajakirjanikust). Eurointegratsiooni reaalseks tagajaks on ühinemise institutsionaalse raamistikuga, milles euro sularahal on oma pisike (kuid tihti ületähtsustatud) niss.
Kogu jutt käib alusel, et eurole ülemineks on juba otsustatud asi. Kas on siis? Ei näe sellest küll tulu tõusvat, hinnad on ikka eri maades erinevad ja valuutat vahetada pole ka praegu mingi probleem.
Rahaseaduse muutmisele ning veel paar pügalat, millega kohustatakse avaldama näitajad kõik nii EEK kui EUR arvestades Eesti Panga kurssi.. (ümardamisele võib kehtestada kindla korra aga parem kui see toimuks lihtmatemaatiliselt )
no minu meelest ajab siin siirius väga mõistlikku juttu, mis eriti teistega võrreldes silma torkab. aga euro tulek on tegelikult väga inimvihkajalik, sest siis on palju idiootselt rasket metalli. i hate ECB! eesti krooni eest lõpuni!
|
OSCAR-2019
|
||
Näiteks Eestis oli EcoSporte 2017. aasta kesksuve seisuga arvel – loe ja kirjuta! – 17 tükki. Aga linna-, pargi- ja libamaasturite buum ei näita mingit vaibumist: Euroopa uute autode seas on ainuüksi väikese linnamaasturiote osakaal 10 protsenti, kõigi suurusklasside peale lausa 26.
Nii otsustas Fordki asja lõpuks tõsiselt käsile võtta – kolm on ju kohtu seadus! EcoSport läbis põhjaliku uuenduskuuri, kohandati selle käigus eurooplaste eelistustega ja tootmine koliti samuti Euroopasse, Rumeenias Craiovas asuvasse tehasesse.
Kellele EcoSport välimuselt tuttav, see suuri erinevusi ei märka. Jah, ninaosa on küll Fordi parasjagu kehtivate disainikaanonite kohaselt uuendatud ja selle järgi saab uusversiooni vanadest eristada, aga kontseptsioon on ikka seesama.
Vanamoodne pole päris kohane sõna, aga „klassikaline“ iseloomustab disainistiili päris hästi. Supertrendikate klassikaaslaste kõrval torkab EcoSport oma kandiliste vormidega juba kaugelt silma. Pealegi on ta enamikust neist väiksem, üldpikkus ületab nelja meetri piiri vaid kümne sentimeetriga.
Olude sunnil õnnestub mul proovida ainult üht versiooni, aga see-eest kõige tipmist. Ford EcoSport 1.5 EcoBlue AWD ST Line evib nelikvedu ja Fordi uut, 1,5-liitrist diislit ning selle varustus sisaldab enam-vähem kõike, mida Ecospordile üldse pakutakse. Nelikvedu on aga lahendus, mida EcoSpordile varem üldse saada polnud.
Kuna murdmaastikku meie proovisõidutrass ei sisalda, ei oska ma nelikveo efektiivsuse kohta kahjuks midagi öelda. Märjal asfaldil tundub küll, et kõrge ja kipakas auto läbib kurve kõrgemas tempos kui seda oodata oskaks.
Ju on nutikal nelikveol selles oma osa. Ent kui bensiinimootori ja esiveoga EcoSporti kliirens on täiesti arvestatav 19 sentimeetrit, siis diisli ja nelikveoga versioonil täiendavate põhjakaitsete tõttu vaid 16. Saba lahti, nokk kinni.
EcoBlue-nimelist diiselmootorit (see on Fordi uute diislite põlvkond, mis vahetab välja senise TDCI) tahan ma eraldi kiita. Loomulikult on see turboülelaadimisega ja vastab Euro 6-saastenormidele.
Ent diisel käitub nagu klassikaline vabalt hingav bensiinimootor. Isegi tahhomeetri skaala läheb punaseks alles 5200 minutipöörde peal. Momendijaotuski meenutab head ottomootorit. Madalatel pööretel on tõmme mõõdukas, jõudu hakkab tuntavalt juurde voolama kuskil 1800-2000 p/min vahel.
Kordagi ei teki tunnet, et ristmikult mahapööramisvõimalust oodates võiks teosammul veniva auto mootor välja surra (nähtus, mis kehvadel diislitele ikka veel omane). Reaalselt kasutatav pööretevahemik tundub samuti päris lai.
Igatahes pole tarvis kohe pärast korralikku tõmbe tekkimist kõrgemale käigule üle minna, võib veel pöördeid kruttida. Ei, midagi pole öelda, uus diisel on õnnestunud. Kahju vaid, et see jõuab müüki alles millalgi suvel ja saab ilmselt päris kallis olema.
Kiirteel selgub, et mootor töötab erakordselt vaikselt. Õieti on kogu auto uskumatult vaikne. Mootori- ja veeremüra kabiinis praktiliselt puuduvad, vaid hiigelsuurte küljepeeglite ümber tekkivate tuulekeeriste vihin on kuuldav.
Kiirteel saame ka teada, et 125 hobujõudu pole EcoSpordi suguse kõrge sõiduki kohta just palju. 120 km/h tuleb kätte vaevata, ent kaugemale nihkub spidomeetriosuti väga vastumeelselt. Järsemal tõusul hakkab hoog sootuks kahanema ning kuuenda käigu asemel tuleb rauda lükata viies.
See võib olla ühe konkreetse auto häda, mitte kontseptuaalne möödalaskmine, aga meil juhtub mitu korda, et neljandalt käigult kolmandale minnes satume hoopis viiendale. Tundub võimatu, sest neljandalt kolmandale peaks ju olema kõige lihtsam vahetus üldse, aga nii siiski juhtub.
Õnneks ei riku see üldist meeldivat sõidutunnet. Kitsastel, käänulistel ja mägistel Portugali külavaheteedel peab EcoSport end üllatavalt hästi üleval.
Vedrustus on ebatasasustel parasjagu pehme, aga võimaldab kurvisõidul tempot, mida kipakavõitu välimusega pargimaasturilt oodatagi ei oska. Fordi maine suurepäraste veermike tegijana saab järjekordse kinnituse.
Ma ei ole sõitnud eelmiste EcoSportidega ja sestap ei oska võrrelda viimistluskvaliteedis asetleidnud progressi. Kindlasti on see märkimisväärne, aga kõrgeima varustustaseme ST Line põhjal on raske kaugeleulatuvaid järeldusi teha, selleks peaks proovima mõnd rahvalikumat versiooni.
Üldmulje on rahuldav, positiivsest küljest jäävad silma türkiissiniste osutitega näidikud, suur iPadi stiilis ekraan keskkonsoolis ning alcantarat meenutav istmekattematerjal. Ent nagu ikka, peitub paharet pisiasjades.
Tempomaadi juhtnupud paiknevad roolil ebamugavalt ning näevad välja nagu… No igatahes sellised, mida ei tohiks Euroopas müügimenule pretendeerivas autos olla.
EcoSport on konkurentidega võrreldes väiksem ja see annab kabiinis paratamatult tunda. Iseenda taga istumise katse näitab, et kui esiistme seljatoe tagakülg poleks süvendiga, ei mahuks tagaistuja põlved kuskile ära.
Panipaikade suurust võib iseloomustada sõnaga „mõõdukas“, aga tuleb tunnistada, et kõik vähegi võimalikud uurded ja orvad on ära kasutatud. Väga nupukas lahendus on väike lahtine panipaik kindalaeka kohal, otse kaasreisija ees.
Nutitelefon, ka kõige suurema ekraaniga, mahub sinna ideaalselt ning mummulise mustriga kummipõhi ei lase telefonil sõidu ajal lendu minna. Ja käepidemed on laeservas olemas kõigi nelja istme kohal (formaalselt on EcoSport küll viiekohaline).
Esmakasutajale on mitu üllatust varuks pakiruumis. Esiteks avamine – linki pole kuskil! Nagu selgub, tuleb tagaluugi avamiseks tõmmata parempoolse tagatule sisse peidetud kroomitud linki. Teiseks avaneb luuk mitte tavapäraselt üles, vaid küljele nagu uks muistegi.
Võib muidugi vaielda, kumb variant on praktilisem, ja vaidlema jäädagi – omad head ja vead on mõlemal. Igatahes avab uks pääsu pakiruumi minimaalmahuga 334 liitrit (sel juhul on seal ka vaheriiul, ilma selleta kasvab miinimummaht 356 liitrit), mida istmeid kokku klappides saab avardada täiesti aktseptaabli 1238 liitrini.
Presentatsioonil jääb kõrva nimekiri mugavusseadmetest, mida nüüd EcoSpordile uudisena pakutakse. Põhimõtteliselt moodustub nimistu kõigist neist asjadest, mida me tänapäeval ka väiksematel autodel loomulikuks peame.
Kuid kui aastal 2017 peab eraldi rõhutama, et Euroopas müüdav auto saab esimest korda näiteks istmesoojenduse või vihmaanduri… Tore teada, ent miks ei võinud EcoSporti kohe korralikuna kokku panna?
Aga parem hilja kui mitte kunagi. Ford astus suure sammu väikeste linnamaasturite turule ja edasi otsustavad juba kliendid. Eestis algavad hinnad 17 900 eurost.
Meie maal on raske loota, et kallid diislid võiks märkimisväärset menu saavutada, pigem kujuneb põhiliseks jõuallikaks ikka läbiproovitud 3-silindriline üheliitrine Ecoboosti bensiinimootor. Selle 125-hobujõulist erimit saab tellida ka kombinatsioonis automaatkäigukastiga.
Üldist olemust vaadates ei pruugi EcoSport pereautona popiks muutuda, aga sellest võiks saada sobilik sõiduk ametimeestele, kelle igapäevatöö nõuab liikumist ka kehvadel teedel või lausa mööda põldu.
Eelmine artikkelAutoomaniku ABC: kõik, mida peab teadma tööandja sõiduauto uuest maksustamise korrast. Lisatud kalkulaator
|
OSCAR-2019
|
||
Nelipühi eel kogunesid kaskedega ehitud Nissi palvemaja ustavad vennaksed ja õeksed tähistama palvemaja 117. aastapäeva.Ettevalmistused pidulikuks piiblitunniks algasid juba suure lume ajal, kui kutsututele teada anti, et neid oodatakse osalema. 22. mail koguneski ajaloolisesse palvemajja umbes poolsada kristlast Jumalast tunnistama ja osadust jagama.Au aastapäeva avasõnad öelda oli Priit Rannutil, keda tema vanuse tõttu võiks ...
Nii võiks öelda väikese Tuhala koguduse kohta, kes on suutnud oma kiriku korras ja usuelu elavana hoida. Ikka tänu inimestele, kel Jumal armas ja pühakoja korrashoid oluline. Kui Kose apteeker Liina Rodi usule tuli, sai temast kümmekonnaks aastaks koguduse juhatuse esimees, pärast viimaseid valimisi võttis tema kohustused üle abikaasa Arvo Rodi. Aga iseseisev on Tuhala kogudus olnud 1946. aastast, pikka aega juhtis koguduse ...
Urvaste kiriku ja kirikumõisa ümber Võrumaal ei kujunenud uuema aja keskust, mis raudtee tulekuga tekkis Antsla linnana kihelkonna lõunapiiril. Ometi jäi kirikla ümbrus juba oma nimega ja nelja sajandi pikkuse kultuurilooga kihelkonna vaimseks keskuseks. Inglise stiilis hoolitsetud pargi rüpes pastoraat tõmbab teelolija tähelepanu massiivsusega ning pakub katust koguduse tegemistele ka tänapäeval. Kui pühale ...
On ütlemine, et raha tuleb ja läheb, aga rahulolu kordaläinud reisist või väljasõidust jääb alatiseks alles. Esmapilgul loosunglik, ei ole väljaöeldud mõte ometi klišee. Ma ei ole küll saanud reisida nii palju, kui olen seda soovinud, ressursid – aeg ja raha – on plaane kippunud korrigeerima, ometi on mälestustepagas tulvil headest mälupiltidest. See on nagu omamoodi haigus: kui mätas lööb ...
Võru praostkonna Vastseliina koguduses oli 5. juunil rõõmus koosviibimine. Keskkooli ruumes võttis oma sajanda sünnipäeva puhul õnnesoove vastu koguduse elupõline liige Karl Kauts. Teda olid tähtsa päeva puhul tervitama tulnud valla ja koguduse esindajad.Koguduse õpetaja Toivo Hollo vahendab Eesti Kirikule, et Karl Kautsi puhul on tegemist ühe tubli ja tõsise maamehega, kes on alates sünnist elanud oma ...
Rakvere Kolmainu kirik saab kolmel päeval teatrietenduse toimumispaigaks. Esmakordselt Eestis etendub seal Pedro Calderon de la Barca kuulsamaid autosakramentaale «Suur maailmateater». Lavastaja Tiit Alte, Rakvere koguduse juhatuse liikme juhendamisel võtavad oma rolle elunäidendi miniatuurses vormis etendada Rakvere koguduse õpetaja Tauno Toompuu (Autor), Margus Grosnõi (Maailm), Indrek Saar (Kuningas), Kadri Mägi (Kasinus), Märt ...
Päev enne sinodiliste saabumist Aegviitu oli koguduse kirikuteenijal Laine Kullal närveerimist kõvasti. Et tegu on kohalike jaoks suursündmusega, tuli kõige eest hoolt kanda, sest «peapiiskop ise tuleb kohale». Pärast jumalateenistust Aegviidu kogudusemajas peetud Järva praostkonna sinod kulges muhedalt ja sõbralikult. Enne veel kui 12 koguduse esindajad üles astuda said, võttis sõna praost Teet ...
Pühapäeval Turu toomkirikus toimunud tseremoonial seadis Soome luterliku kiriku peapiiskopi Kari Mäkineni ametisse pühitsuselt vanim Soome piiskop Eero Huovinen (Helsingi) koos assisteerivate piiskoppidega. Jumalateenistusel osales Soome president Tarja Halonen. Esindatud oli 22 kirikut Euroopast, Aafrikast, Ameerikast ja Aasiast. Peapiiskop Andres Põder ei osalenud ametisse seadmisel haiguse tõttu. EELK tervituse andis üle välissuhete ...
Homme on Avinurme rahval käes kauaoodatud päev – peapiiskop Andres Põder pühitseb elulaadikeskuse, mis rajati koguduse vanasse pastoraadihoonesse.Kuigi möödunud nädala lõpul tehti veel viimaseid töid, ka roosid ootasid maja ette peenrale istutamist, võib kõike kirjeldada siiski ülivõrdes. Lõhna, mis vastvalminud majas valitses, sest parasjagu käis pilpakatuse tõrvamine, on raske sõnadesse ...
EELK kirikuseadustiku § 207 lõike 1 kohaselt toimuvad kirikukogu otsusega ajavahemikus 6. novembrist 2016 kuni 5. märtsini 2017 koguduste nõukogude, juhatuste, revisjonikomisjonide ja sinodisaadikute valimised.
Praeguseks on enamikul EELK kogudustel uued juhtorganid, kuid kokkuvõtliku statistika valmimine ilmselt võtab veel aega. Samas oleks huvitav näiteks teada, kui palju koguduste liikmeid valimistel valitavatena osales, milline oli meeste ja naiste osakaal nii nõukogu liikmete kui ka juhatuse esimeeste seas, kui palju täieõiguslikke koguduseliikmeid valimistel osales, milline oli nende sooline ja vanuseline osakaal jne.
Praeguse valimiskorralduse juures, mil valimiste periood on koguduseti erinev, ent suhteliselt piiratud, on eelisolukord neil koguduseliikmetel, kes elavad oma kodukoguduse lähedal ja/või kellel on võimalik piiritletud ajal hääletamas käia. Inimesed on aga praegusajal võrdlemisi mobiilsed ja hõivatud.
Haldusreformi tingimustes on Eesti riik oma kodanike jaoks üha enam e-riik. Aasta-aastalt on kasvanud elektrooniliste valimiste tähtsus. Meenutagem, et esimest korda sai Eestis valimistel e-hääletada 2005. aastal. Kui riigikogu valimistel 2007. aastal hääletas elektrooniliselt 5,5% hääletanutest, siis 2011. aasta valimistel oli vastav näitaja kasvanud hüppeliselt 24,3%ni ning 2015. aasta valimistel täitis oma kodanikukohust elektrooniliselt hääletades 30,5% valimistel osalenutest.
Eestil on maailmas edumeelse e-riigi kuvand. Oleme Euroopa Liidus üks neid liikmesriike, kes lisaks neljale liidu põhivabadusele räägib üha häälekamalt n-ö viienda vabaduse ehk andmete vaba liikumise tähtsusest. Digiteemad on reljeefselt esil ka eeloleval suvel algaval Eesti Euroopa Liidu Nõukogu eesistumise ajal. Ka Eesti arengukoostöös on märkimisväärne roll mitmesuguste e-teenuste kasutuselevõtu soodustamisel teistes riikides.
Kodanikena ei kujuta me oma elu kiirete ja mugavate e-lahendusteta enam ette. Kahjuks on kirik oma infotehnoloogiliste lahenduste arendamise poolest olnud suhteliselt tagasihoidlik.
Kirik on oma olemuselt küll konservatiivne institutsioon, kuid kui enamik selle liikmeid elab iga päev reaalsuses, mida ilmestavad arvukad e-lahendused, on oht, et kirik jääb oma sõnumi kuuldavaks tegemisel ja tulemuslikult toimimisel kaasaegsete infotehnoloogiliste lahendusteta ajast maha. Seda olukorras, kus võrguühiskond annab kirikule võimaluse jõuda kerge vaevaga ja kiiresti inimesteni.
Eesti demograafilist olukorda ja digiühiskonna kiiret arengut silmas pidades tuleks kirikuski kaaluda elektroonilist hääletamist, sest see annaks võimaluse osaleda valimistel ka nendel, kes kodukogudusest kaugemal asuvad või võõrsil elavad.
Arvatavasti kergitaks see ka olulisel määral valimistel osalejate arvu ning aitaks seeläbi suurendada koguduseliikmete kaasatust kodukoguduse tegevustes. Seda iseäranis nooremate koguduseliikmete hulgas. Kui tahame, et ka noorematel ja võõrsil elavatel koguduseliikmetel säiliks side oma kodukogudusega, tuleb paratamatult investeerida senisest enam e-lahendustesse.
Kiriku liikmena loodan, et nelja aasta pärast toimuvatel valimistel oleme selles osas märkimisväärse sammu edasi astunud ning koguduse juhtorganite valimistel on võimalik oma hääl anda ka elektrooniliselt.
Eesti Kodukaunistamise Ühenduse konkursil «Eesti kaunis kodu» jagati tänavu 64 auhinda. Teiste seas leidis äramärkimist Valgamaal Taheva vallas asuv EELK Hargla koguduse kalmistu.
«Kalmistu järjepidev hooldus ning selle rajatiste korrastamine on kalmistu välisilmet aastatetaguse ajaga võrreldes tundmatuseni muutnud,» põhjendas seda otsust Valga maakonna kodukujundamise koordinaator Aare Kittask. 2010. aastal rekonstrueeriti puidust kabel-väravaehitis, 2007–2012 restaureeriti umbes 400 meetrit kalmistu piirdemüüri. Tehtud on ka kõrghaljastusega seotud hooldustöid.
Taheva vallavanem Monika Rogenbaum (35) oli see, kes tegi vajaliku organiseerimistöö: kogus annetusi, kirjutas projekte, suhtles muinsuskaitsega jne. Tema sõnul oli kalmistu korrastamine päris raske ettevõtmine. Bürokraatiat olevat palju ning erinevad ametiasutused esitavat mõnigi kord vastukäivaid nõudmisi.
Tulemus paistab siiski vaeva väärt olevat, sest kalmistu näeb tõepoolest kena välja. Oma panuse sellele on lisaks ehitusmeestele, arboristidele ja kalmistuvahile andnud ka kohalikud inimesed, kes usinalt lähedaste haudade eest hoolt kannavad. Rogenbaumi sõnul käib temagi kalmistul sageli tööd tegemas. Et siin puhkab ka tema tütar, on vallavanemale väga oluline, et kogu surnuaed kena välja näeks. Neid, kes kümneid hauaplatse korras hoiavad, olevat aga teisigi.
Auhindajad tõstsid esile sedagi, et töö kalmistu kordategemisel on olnud «kogukonda siduv ja pärandit kaitsev». Mida see võiks tähendada? Vallavanem selgitab, et paljud kohalikest andsid kalmistu korrastamiseks oma tööpanuse. Töödeks vajaminev raha koguti aga eraannetustena, mis hiljem küll projektitoetuste kaudu kompenseeriti.
Panustasid nii kohalikud elanikud kui need, kelle juured siitkandist pärit. Formaalselt kogudusele kuuluva kalmistu korrastamine on niisiis olnud terve kogukonna mureks. Aitavad ka kihelkonna vallavalitsused – kalmistuvaht on Taheva valla palgal ning Mõniste valdki toetab rahaliselt.
Millist rolli mängib aga kirik kogukonna elus? Vallavanem, kes ise kuulub Hargla koguduse juhatusse, nendib, et jumalateenistustel käib rahvast väga vähe, suurtel pühadel küll veidi rohkem. Samas peavad kohalikud kirikust lugu ning tulevad kogudusele meelsasti appi, kui talgulisi vaja.
1998. aastast alates on vaid üksikud EELK kogudused leidnud kodukaunistamiskonkurssidel äramärkimist. Mis puudutab kalmistuid, siis neidki on seni ainult kuuel korral esile tõstetud. Vallavanem Rogenbaum leiab siiski, et küllap on Eestimaal teisigi surnuaedasid, mis sama ilusasti korda tehtud, kuid need pole laiemalt teada. Taheva vallavalitsus esitas aga Hargla kalmistu kodukaunistamise konkursile just seetõttu, et inimesed, kes selle korrastamisse nii palju panustanud on, väärivad tema meelest tunnustust.
Ja tänu sellele oli ka EELK esindatud 23. augustil Narvas, kus vabariigi president kodukaunistamise aastaauhinnad üle andis.
|
OSCAR-2019
|
||
Ons kellelgi kogemusi jaanuari keskel Londonist väljuvate soojamaatšarteritega - kui täis on lennukid sel ajal? Näiteks Eestis on vist jaanuari alguses lastel koolivaheaeg, mistõttu reisitakse ehk rohkem. Kuidas aga on Inglismaal?
Plaan on osta praegu ära TLL-London-TLL lennupilet ja siis jaanuari alguses hakata netist vaatama, milliseid viimase hetke hindu pakutakse. Või siis uurida seda juba Londoni lennujaama(de)s. Kui suur on tõenäosus, et tuleb kogu nädal Londonis kükitada ehk pole sobivat pakkumist edasilennuks?
Sihtkohtadena pean silmas nt Kariibi mere saareriike, Mehhikot, Gambiat, Keeniat, võibolla ka miskit India ookeanis.
vaheaeg l6peb siin 2ra umbes samal ajal kui Eestiski, eks muu rahvas ikka mingli m22ral reisib. samas on pakkumisi ikka nii palju, et ma ei muretseks eriti.
Kuivõrd õigustavad psühholoogilised testid end tänapäevases personalitöös, kus ametirollid muutuvad kiiremini kui töötajad ja kvalifitseeritud tööjõu nappuse tõttu tuleb värvata vähese või puuduva eelneva erialase kogemusega inimesi? Sellistes tingimustes on testide kasutamine eriti õigustatud.
Teste võib jagada nelja rühma: võimekustestid, isiksustestid, hoiakute testid ning teadmiste ja oskuste testid. Kui viimast tüüpi teste saab iga tööandja ise koostada, siis esimest kolme tüüpi testide koostamiseks läheb vaja põhjalikke teadmisi psühhomeetriast ja psühholoogilistest teooriatest ning ühe testi väljatöötamise periood on 1-3 aastat. Seetõttu kvaliteetseid psühholoogilisi teste tavaliselt tasuta ei pakuta.
Miks on klassikalised psühholoogilised testid tänapäeval ikka veel aktuaalsed? Põhjuseks on teatud testide kõrge ennustusväärtus, mis näitab, kui edukas on kandidaat oma tulevases töös. Uurides personali valikul kasutatud meetodi ja kandidaadi hilisema tööedu seost, on selgunud, et testidega mõõdetud vaimne võimekus on üks paremaid töösoorituse ennustajaid.
Tabelis 1 on näha kokkuvõte Schmidti ja Hunteri (1998) meta-analüüsist 85 aasta jooksul tehtud uuringute põhjal – kui suure tõenäosusega õnnestuks leida parim töötaja, kasutades ühteainsat valikumeetodit. Teiseks tõid autorid esile kasutatavate meetodite populaarsuse – kui paljud ettevõtted ühte või teist meetodit rakendavad (tabel 2).
Tabelist 1 selgub, et kõige parema ennustusväärtusega personalivaliku meetodid on hindamiskeskus (mitme meetodi kombineerimine), proovitöö ja vaimse võimekuse test. Isiksusetestide ennustusväärtus jääb vaimse võimekuse testidele alla, ehkki intuitiivselt võib just isiksuse hindamine tunduda kõige olulisem – eriti juhtide valikul. Konkreetse konkursi puhul tuleks lähtuda hindamise eesmärgist, seejärel valida sobiv mõõtevahend. Parima otsuse tegemiseks tuleks mõõta mitut omadust, rakendades eri hindamisvahendeid ja meetodeid, võimalusel eri ajaperioodidel.
Tabelist 2 on näha, et kõige populaarsemad personalivaliku meetodid on intervjuud ja soovitajatega rääkimine, samuti CVde analüüs. Siinkohal tuleb juhtida tähelepanu asjaolule, et intervjuude ennustusväärtus kõigub üsna tugevasti, eriti arvestades, et praktikas kasutatakse struktureeritud intervjuusid vähe. Eestis on populaarne pigem poolstruktureeritud või struktureerimata intervjuu, mis eraldiseisvana on üsna madala ennustusväärtusega.
Soovitajatelt saadud infol ei ole mingit ennustusväärtust (vt tabel 1), ent on endiselt väga populaarne, kuna on meetodina käepärane ja odav. Andersoni ja Snelli uuringus olid ka võimekustestid väga populaarsed (neid kasutas 91% ettevõtetest) – see on kooskõlas võimekustestide tegeliku kõrge ennustusväärtusega. Isiksusetestid on mujal maailmas samuti väga populaarsed, kõige parema tulemuse annavad need aga siiski kombineerimisel muude meetoditega, sh võimekustestidega.
· Testide kasutamine peaks alati olema eesmärgipärane. Seega tuleks alustada vajadusest – keda ja mis otstarbel soovitakse testida. Seejärel võiks täpsustada, milliseid omadusi soovitakse hinnata, ning sellest lähtuvalt valida mõõtevahend.
· Järgmine samm on töö analüüs – mida uuelt töötajalt oodatakse, millised on tema peamised ülesanded, milliseid kompetentse läheb tööl vaja. Koostatakse soovitud kandidaadi profiil.
· Seejärel tuleks valida sobivad hindamisvahendid, mille abil on võimalik vajalikke kompetentse, oskusi või psühholoogilisi eeldusi hinnata. Valiku alus olgu testide ennustusväärtus ja sobivus antud sihtrühma (näiteks juhtide, tootmistöötajate või raamatupidajate) hindamiseks.
· Soovitavalt tuleks teste täita oma emakeeles ning tulemusi võrrelda piisavalt suure hulga erinevast soost ja vanusest inimesega, kes on testi täitnud samas keeles (teisisõnu normgrupiga). Juhul kui see ei ole võimalik (näiteks mitte-eestlastest kandidaatide puhul), tuleks testida võimalusel tulevases töökeeles (rahvusvaheliste töökohtade puhul enamasti inglise keeles). Tulemuste tõlgendamisel tuleks pöörata tähelepanu keeleoskuse võimalikule mõjule – näiteks võimekustesti madala tulemuse puhul võib olla keeruline eristada, millist osa mängis keeleoskus ja millist tegelikult madalam võimekus. Kahtluste korral võiks rakendada mõnda lisameetodit soovitud oskuse või võimekuse hindamiseks.
Psühholoogilistest testidest on personalitöös väga palju kasu, kui pidada meeles peamisi põhimõtteid:
· Kasutada ainult kvaliteetseid ja usaldusväärseid teste, mille rakendamiseks on testijal vajalikud teadmised ja oskused.
· Hindamisvahendi valikul lähtuda hindamise eesmärgist – millist sihtgruppi, milliseid omadusi ja mis otstarbel on plaanis hinnata.
· Mitte langetada otsust testitäitja kohta üheainsa testi põhjal, vaid kasutada eri infoallikaid ja mõõtevahendeid.
|
OSCAR-2019
|
||
Kuigi nüüd kellakeeramisega tundub maailm veidi valgem, siis eks ta tõsi ole, et talv astub reipal sammul meie suunas. Koolis saime me teada, et praegu on just paras aeg suvised, loomuliku valgusega tegemised, varna riputada mõneks ajaks ja süveneda sügavamalt kunstvalguse maailma. Mina, kes ma endiselt teravustamisega siplen, imbusin stuudio uksest sisse suurte kõhklustega. Ma olen elus hea mitu korda stuudiosse sattunud, pildistatava ja kaadritaguse abijõuna, aga ise pilti tegema? Ei, see tundus liiga müstiline ja kättesaamatu.
Esimese asjana jäin mõtlema, et nii, et meie kooli stuudio seinad on mustad. Viimasest ajast meenuvad mulle Vancuga pildistamas käies pigem heledad loomuliku valgusega stuudiod. Aga ma nagu oleks mõnes mustas ise ikka varem ka käinud. Äkki Eesti Fotos on midagi musta? Mulle meenub suur must kardin? Äkki saab muuta stuudiot tumedaks ja heledaks, sest aknad on neil ju iseenesest suured? Ja kusagil Stockmanni taga oli kunagi Kanal2 või Ajakirjade Kirjastuse tume stuudio? Mina olin tookord beebi-Tannuga poolpaljalt selil maas karvase kanga vahel ja Indrek Arula rippus kusagil välkude-lampide vahel redeli otsas lae all. Mäletan, et mul oli pidevalt hirm, et ta sealt alla sajab, sest kogu see kaadervärk rappus. Aga tema tegi hoopis nalja ja pilte. Ma ei mäleta, et valgus meid kuidagi pimestanud oleks, ju see pooleaastane putukas oleks siis ka kisa teinud, kui olekski pimestanud. Aga seda, et ruum hästi tume oli, mäletan ma hästi ja seda, et sellest imearmsad sumedad soojad pildid said, seda võin ma ka täna, 14 aastat hiljem, kinnitada. Hmm, huvitav, kuidas ja mida ta tegi. Vaat nüüd tahaksin ma seda juba päriselt teada!
Kui keegi oleks mulle kaks kuud tagasi ütelnud, et oktoobri lõpust kolime me stuudiosse, siis ma oleks minestusse langenud või põgenenud. Aga siin ma olen.
Meie esimese stuudiotunni ülesandeks oli kasutada vaid pilootlampi ja tutvuda erinevate valguse muutjatega. Mõni neist oli minu jaoks täiesti uus. Või teate te, mis on nt snoot? Ja seda, et beauty dish näeb välja nagu koerakauss ja sellega saab pehmeid pilte?
Esimesed katsed tegime reflektori ja pilootlambiga. Ma olin enne seda hoolega ise lambi ees taustani ja tagasi tatsanud ja poolpime ning kui seadistama hakkasin oma kaamerat, siis läks aeg enne, kui ma tulemuse paika sain, aga mulle meeldisid Tiina ja ta varjud. Valgusallikas oli tema poolt vaadates paremal 45 kraadise nurga all. Oleks mul numbrid paigas olnud, poleks ta nii tume pildile jäänud.
Kui Tiina seisis seinast eemal, siis olid varjud suured ja hajusad. Kui me valgust liigutasime, siis vari kasvas mühinal.
Sigridi pildistamise ajaks olin ma pildi heledamaks saanud. Vari on tema taga tume ja selgepiiriline.
Liisist tegin ma softboxiga teise nurga alt pilt. Lamp on tema ees ja ma ise asusin pildistamise hetkel küljel.
Järgmine põnev asi oli suur softbox kärjega. Meie jaoks oli see kõige hiiglaslikum lahendus. Tulemus oli oodatust tumedam ja varjud seinal teravamad kui softoboxiga. Kärg softboxi ees tekitab rohkem suunatud valgust, sellest siis vast ka tumedamad varjud? Samas miks pilt niipalju tumedam on, kui kiired rohkem suunatud on? Seda peab veel avastama ja katsetama. Minu pildid olid kõik liiga tumedad ja fookusest väljas.
Beauty dishi kasutamisest mul ka pilte pole, sest need läksid fookuse nahka. Küll aga oli tulemus huvitav, soe ja pehme. Varjud on hajusad, valgus on üsna hämar, aga veidi valgem kui softboxiga.
Minu suur lemmik ja täiesti uus avastus oli snoot (hääldus: snuut). Tagurpidi koonus, mis keeratase lambi ette ja see suunab valgust väga konkreetselt.
Sellel pildil on snuut Sigridist kaugemal ja tänu sellele on ka ümmargune suunatud valguslaik seinal suurem. Vari on tume ja selge. Kui Tuua valgusallikas lähemale, muutub ka valgusring kitsamaks, selle serv on teravam ja peab vaatama, kus ja kuidas pildistatav asub. Samas saab sedasi tekitada meelega varjuefekte.
Kuna me suures pundis pildistasime, siis kaamerate küljel plinkis nii rohelisi kui punaseid lampe ja vahel saime me teineteise tööga kaasnevaid efekte ka tabada.
Tiina seisab koos snuudiga seinale veidi lähemal ja sellest on ka vari seinal Taust on külgedelt praktiliselt must ja seinale jääb vaid hajus valgussõõr koos suure varjuga. Tiina juuste vari andis meile põhjuse itsitada, et teda jälitab Darth Vader 🙂
Ja siis panime me snuudi ette sõela meenutava kärje. Ma pakun umbestäpselt, et kogu kaadervärgi ava suurus on ca 10-15 sentimeetrit? Valgus oli rohkem suunatum ja tumedam. Vari Tiina seljataga kadus ja taust sumbus pimedusse. Käsi valgusallikale lähemale suunates sai ta endale näkku joonistada huvitavaid varje.
Viimasena katsetasime sel päeval valgusväravaid, mida maakeeli (tegelikult ingliskeelse laenuna) laudausteks kutsutakse.
Kui väravad on laiali lahti, siis polegi nagu suurt vahet meie esimeste tavalise kopsikuga katsetega. Valgus näkku on terav. taust on üleni heledam. Vari on vastavalt Seleri liikumisele ja asukohale ehk et kui ta on taustast kaugemal, siis on vari suurem ja hajusam, kui lähemal taustale, siis tumedam, väiksem ja teravam.
Kui väravaid veidi koomale panna, siis muutus üldpilt sama seadistusega kohe tumedamaks. Seleri seisab sama koha peal samas asendis, aga tema vari on suurem ja tumedam.
Ja jällegi, kui teistega koos pilte teha, siis võib saada huvitavaid efekte. Saab värve ja lisavarje! 🙂
Ja siis viskus pildile Liis. Seleri oli kenasti ontlikult seal sesinud ja siis nagu ei saanudki asjast aru, aga kui Liis on käed laiali sirutas, siis läks asi huvitavaks. Või on see hoopis hullust lainurgast tingitud? Nii palju ju ikka varjuga ei manipuleeriks see nurgavahe? Aga vot see on alles vari!!
Olles kogu seda suurt uute asjade segapudru nüüd kodus mõnda aega kaalunud ja mõõtnud on selged järgmised asjad:
Stuudios, eriti kui seal veidigi pimedam on, teravustamine on kohutav. Õueloogika ei toimi. Automaatse fokusseerimisega pole mitte midagi teha, sest teravate piltide lagi on kogutuelmist heal juhul 5 protsenti, See pole ok isegi minu jaoks. Käin ja kraabin taas uksi, et ehk me saaks lõpuks ka sellest koolis rääkida, sest manual, juutjuub ja guugel pole siiani abiks olnud mulle.
Mida ma veel vaatasin oli see, et ma seisin paljude piltide tegemise ajal väga kõrval, sets ma ei tahtnud trügida. Võimalik, et see mõjutas mingil määral valgustest arusaamist, aga eks seda näitab tulevik, Äkki isegi ei mõjutanud.
Kokkuvõttes sai selgeks, et softbox annab nagu nimest eeldada pehme valguse tulemuse, selle ees kärg muudab asja veidi konkreetsemaks ja tumedamaks, Snuudiga saab käige suunatuma valguse ja kui selle ette veel kärg panna, siis saabki sellist isemoodi lava- ja ööliblikavalgustunnet luua. Valgusväravatest ja beauty dishist ei oska ma suurt midagi veel arvata. Eks kõike peab veel ohtralt katsetama.
Ja nüüd lähen taskulambiga vannituppa katsetama, sest ma tahan ikkagi päriselt aru saada, et mis vahe on varjudel, kui objekt liigub valguse ja tausta vahel ja kui valgus liigub paigas tausta ja objekti suhtes edasi ja tagasi. Seal oli mingi vastukäiv loogika ja ma pean sellest aru saama. Mudelid on head. Kui aru saan, räägin teile ka. Ja kui aru ei saa, siis homme on juba järgmine tund.
Nalja ka. Andreas on terve õhtu õppinud oma eesti keele A2 eksamiks. Ma vahelduseks püüan siis temaga ka eesti keeles rääkida. Teatan:
“Eiiiiii! Me läheme varje otsima,” voolin ma aeglaselt ja püüdlikult vastuseks. “Mul on vaja, et sa lampi hoiad!” lõkerdan naerust kõveras vannitoa poole kooberdades.
|
OSCAR-2019
|
||
See kummaline ootus ja ärevus on õhus, tee või tina. Kesknädal, aga kahtlane vaikus ja roidumus, ma saan aru, et kuumus teeb oma, varjus ikkagi juba +31, aga midagi on veel... See on üks kummaline aeg, iga jumala aasta. Nagu ikka enne suuri pidusid - kes valinud mineku, on juba läinud, ja kes otsustanud tulla, ei ole veel kohal...
Ja siis tundubki linn tühi ja ootav ja veidike pelglikult küüru tõmbunud. Sagivad telkide ja lavade ülesseadjad, klopivad patju ja siluvad linu öömaja pakkujad. Teised on lihtsalt ootel...
Homme langeb taevas maale ja läheb lahti, siis ei ole aru ega otsa, siis on kohal viimne kui üks, kes tunneb, et peab kohal olema. Linn pulseerib ainulaadses rütmis. Ka need, kes ei taha osa saada, saavad, moel või teisel.
Ning alati tundub, et pärast seda on suvi läbi. Kui nihutaks folgi augusti lõpunädalale, tunduks suvi kohe hea mitu nädalat pikem, kindel see. Sest kuni on folk või valmisolek selleks, kestab suvi, pärast seda on üks pikk ja nukker finito, sama hästi kui sügis käes.
Esmaspäeval on samasugune tühjus nagu täna, ainult et kordades hullem. Kõik leiab oma paratamatu otsa.
Wassmo "Sada aastat" Põhjamaade romaanisarjas on hea näide, kust ja kuidas lood sünnivad, edasi liiguvad ja viimaks oma näo saavad. Dina- ja Tora- triloogiate tegelaste ja nende läbielamiste tagamaad avanevad kaude just selles raamatus. Seepärast peaks ehk hoidma lugemisel vahet...
Hoolimata sellest, et ma olen kodumasinate jumalad millegagi lootusetult välja vihastanud ja nad on demonstratiivselt mulle selja pööranud, on kukeseente oma mu vastu armuline. Väheke küll kiuslik teine on, aga parem ikka kui üldse põlu all olla:)Kiusas kuis jaksas mind, lasi lootusel vahepeal kaduda, pani korduvalt mulle pähe kojuminekumõtteid... Ja sel kõige viimasemal ja otsustavamal momendil mõni oranž täpike ikka sambla alt piilus mu poole.
Nii et mu nina on jälle töökorras:) Tõsi, kasutasin kukekate leidmiseks ka mõningaid ebaausaid võtteid. Pärast mitmeid tühikäike, ämber ja nuga truult kaasas kõlkumas, pöördusin ka vana sõbra Murphy poole. Ei teagi, kas sõber Murphyl on kukekatega palju kogemusi või tegin ma uue seaduse hoopistükkis ise käigupealt, igatahes see töötas! Ja lõpuks oligi iga viimne kui kord, mil ilma noa ja ämbrita metsa sisse minna, siis keegi seal ootas, justament!
Seda, mis kodumasinate jumalatega saab, seda näitab vist küll vaid aeg ise...Hetkel võib vaid küsida, et mis järgmiseks? Palju variante ei ole...
Pulkkinen mulle istub, sinna ei ole midagi enam teha. Inimlikud asjad, lihtsas inimkeeles, lisaks veel piisavalt hästi kokku seotud karakterid, väikesed suured detailid.
Ühest küljest elu kordumatus, teisalt igavene kordumine. Kõik see, millele olen isegi mõelnud ja püüdnud kirja panna. Mitte küll nii hästi, aga siiski. Koguni ühe tegelase nimigi peaaegu sama:) Naised, põlvkonnad, valikud ja ... ja palju muudki.
Aga saab ka teisiti, saab näha inimest inimese taga, võimalusi võimaluste taga, valikuid, mida iganes.
P.S. Raamatukaas - miks? Ei meeldi mulle, samuti nagu ka Oksaneni "Puhastuse" oma:) Need kaaned on, olgem ausad, sellised, et raamatut haarama ei kutsu, aga ehk ei peagi. Iga kell võiks sisu olulisem olla, ent siiski...
Eilne uinumine oli eriline, elu näitelaval rullusid lahti erinevad etendused, millest siis paratamatult pidin osa saama.
Esmalt kõõrutas Sandra mulle kõrva igikestvast armastusest ja sellest kuidas Johnny tahab elada. Mul hakkas sel hetkel natuke kurb, mõtlesin kõigile neile vananevatele artistidele, nende minevikule ja olevikule. Vananemine võib olla nii rõõmus kui ka kurb, aga taoliste artistide puhul on see masendavalt depressiivne mu meelest. Aastakümned lähevad ja sinult oodatakse ikka neid ühtesid ja samu laule, ja sa pead neid ikka ja jälle laulma nagu esimesel korral. Nagu sellest veel vähe, ega lihtsurelike arvates ei tohiks sa justkui vananedagi, eks see tingibki selle, et nad viimse piirini hoiavad kinni noorusest ja ilust, mis lõpuks pöördub nende endi vastu. Muudab nad võltsiks ja naeruväärseks...
Vaatasin esimese õhtu pilte, see Fancy-onu näiteks, nii ära tuunitud, et anna olla:) Kohalikud popstaarid muidugi nii drastilisi samme ette ei võta. Kuigi-kuigi, märkasin ühe pildi peal meie 90ndate suurt tähte, kes naiste romantilisi unelmaid küttis lauludega kingitusest ja neiust mustas kleidis. Tuunimisega ta, õnneks!, küll tegelenud ei ole, aga väike kõhuke, mis aastatega lisandunud, ei oleks nii koomiliselt mõjunud, kui ta ei oleks end lumivalgesse ja üsna liibuvasse esinemiskostüümi riietanud. Nii et jah, raske on see staarielu, ma ütlen.
Sandra mahe hääl igatahes mu viimaks uinutas, see ei olnud raske ka, sest rahvas ei olnud veel osaline massipsühhoosis, lärmi suurt ei kostunudki.
Siis aga, veerandtunnike hiljem, tungis mu kuulmismeeltesse sootuks isemoodi naishääl. Milline kopsumaht, milline suutlikkus! Ja hoolimata sellest, et iga kolmas lause rõhutas, et ta enam ei jaksa ja enam ei jõua, oli temas ometi peidus võimas ürgnaine. Lisaks võisin veenduda tema piiramatus vandesõnade arsenalis. Ma ei räägi hetkel ühestki RetroFesti esinejast, eks ole:) Ühesõnaga, sain mina, nagu ka mitusada ülejäänud kohalikku, osaliseks ühe perekonna suhtedraamast. Nähtavasti mees midagi vastu ikka ütles (kuigi mitte esimese poole tunni jooksul), aga seda häält minuni ei jõudnud, võisin vaid naise "Vait!" käratamiste põhjal oletada, et vastaspool sõna üritas võtta....
Aga iga jõud saab kord otsa, naise salv sai tühjaks tulistatud umbes keskööks, kui mu akna taga laulis serenaadi pool Modern Talkingust. Kas jäigi see naine viimaks vait, sai kõik hädavajaliku mehele näkku röögitud, läks tal ehk hääl ära, või mis tõenäolisem, Thomas Andersi "Brother Louie" üürgas nii valjusti, et naise tähtis kõne kaotas oma efekti selle taustal. Mul on tunne, et selle etteaste ajal langes lava ees naisi nagu loogu, vähemasti publiku poolt tekitatud hääled olid hirmuäratavad:)
Eile õhtul väärikas ümbruskonnas tegi Jää-äär minu, ja loodetavasti ka teiste, hingele pika ja sooja pai. Kõrvadel ja hingel oli hea olla. Õhtutaevas kihutanud tinahallid pilved sobitusid kenasti Jumalaema Uinumise kiriku juurde mäele, kõrgete kohisevate puude varju.
Jää-ääre poiste ja tüdrukute kiituseks peab ütlema, et kontsertide toimumiskohtade valikuga on kümnesse tabatud. Käsmu, Muhu, Vormsi, Saaremaa, Haanja - no mida sa veel hing soovid:) Ja meie pisike Tuhalaane sellises vahvas seltskonnas. On inimesi, kes on oma kohaolekuga andnud paigale juurde uut sisu, nähtavasti.
Ja kui ma nüüd suudaks tuvastada ka eilse õhtu kauneima laulu, mille sõnade autoriks Andres Noormets, siis võiks lugeda õhtu kordaläinuks.
Paar tundi ja seegi mure lahendatud:) See on nüüd ehe näide sellest, kuidas mõnikord laulule antud nimi ei lähe lauluga kokku:) Sest loomulikult viskles mu silme ees see laul korduvalt, aga ma võtsin enesele õiguse pidada seda millekski muuks.... Eile koos Tuuliga kõlas ka veidi paremini, aga pole viga...
Nähtavasti muutuvad eestlased üha avatumaks, mis on igati tervitatav nähtus. Mayesi viimane Toscana-raamat annab aimu, et autor on oma Cortona pesakese lähiümbruses puutunud kokku eestlase või ehk koguni mitmega, ning meie oma kodumaine mesi on isegi temani jõudnud. Iseenesest ju üliarmas, et keegi kaasmaalane on vaevunud haarama purgi hüva kraamiga kaasa ning kuulsaks kirjutatud radadel rännates selle ekstra või pooljuhuslikult ka õigele isikule pihku pistnud:)
Lisaks raamatus peituvatele rõõmusõnumitele on Mayes aga juhtinud tähelepanu ka ühele murettekitavale asjaolule. Tema kurdab küll Ameerikamaa üle (meie, eestlased,armastame ju ka selles suunas nina kirtsutada, kohati ehk isegi põhjendatult), ent käib teravalt ka Eesti toidukohtade pihta.
Naabrite ja sõprade juures õhtusöökidel käies tulime mõttele, et peaksime pakkuma ka Williele võimalust toitu itaallaste kombel nautida. Kui palju kordi olen näinud lapsi palumas veel üht portsjonit veisemaksa, rohelisi köögivilju, seamagu või lambaneeru? Meie elektriku Antonello spontaansel paljude külalistega õhtusöögil nägime viit poissi, kes läksid pliidi juurde teise kausitäie tigude järele.
Ühendriikides tagasi, näeme sünget "lastemenüüd": paneeritud kanafilee, hamburgerid, pitsa, grilljuust, hot dog, grillviiner ja loomulikult friikartulid.
Ma ei usu, et olen Toscanas kunagi näinud lastemenüüd. Ehk on see tähendusrikas vihje erinevale kultuuritaustale? Lapsed söövad samasugust toitu nagu nende vanemad ja nende vanemad söövad maailma kõige maitsvamat toitu.
See probleem on siinmail sama terav kui üle suure lombigi. Senikaua on võimalik asjad normaalselt lahendada, kui suudad ettekandja pisikese einestaja poole sirutatud lastemenüü kärme liigutusega tagasi lükata, veel parem, kui poolelt sõnalt ettekandjat katkestada. Kui ei ole mingit spets menüüd, siis ei teki lapsel ka küsimust, et kas friikaid ka on. Vastasel juhul on lootusetult hilja ja vaata ise, kuidas välja vingerdad end:)
Mina eelistan jätkuvalt, et oleks võimalik tavamenüüst kas või mõningaidki nimetusi tellida poole portsjoni kaupa, vastavalt siis ka ehk veidi soodsama hinnaga.
Lisaks kiidab Mayes Toscana piirkonnast rääkides, et lapsed tellivad kohvikutes vett ja erinevaid mahlu, mis on armsates pisikestes pudelites. Sama asi torkas silma ka Lõuna-Prantsusmaal, ja see on tõeline hitt!
Jah, nii tõesti. Avan valge veini (kahjuks ei ole mägijõe kargetes voogudes jahutatud, lihtlabane Whirlpool pidi oma ülesandega hakkama saama) ja lähen rõdule põrgukuumusesse.
Tõenäoliselt avan "Toscana argipäeva" ja tunnen end peaaegu sama hästi kui reisil olles. Puudu on vaid grillitud roti või lapin...aga elame üle:) Kraadid on, temperatuur on, andekas koomik on, pühade meeleolu on - saan ma ju paari päevast siiski 25, JÄLLE!
Ja kõiges on süüdi Mäemamma oma juustukerade ja veinide ja raamatuvirnade ja feelinguga:)Võimsa laenguga pildid olid...
Esimest korda võin ma hüüda, et "minu" koht on olemas! Kõik teised Vahemere kaldad jäävad endiselt armsaks ja uued avastamise järjekorda, kuid viimase kohta võib tõdeda - oli, on ja jääb. Raudne JAH tagasiminekule, käidud kohtade taasnautimisele ja uute lemmikute leidmisele.
Lisaks on aeg sealmaal, et öelda raudne EI pakettreisidele ja reisibüroodele:) Heade sõprade kutsed on aga alati oodatud. Asjaajamine kohalikega võib olla mõnikord konarlik, ent seda põnevam, lisaks boonusena palju armsaid inimesi ja emotsioone.
Boonuseid võib veelgi rohkem olla, kuid igakord ei märka neid isegi meie terane silm. Mõned asjad on vaja puust ja punaseks teha (loe: vikerkaarevärviliseks), õnn, et valgustustöö leidis aset esimestel õhtutel, muidu oleksime võinud nn kodubaari valikuga totaalselt puusse panna;)
Öömaja valik on seal päris rikkalik ja kenasti välja toodud, põhimõtteliselt igale maitsele ja seltskonnale leiab miskit. Hinnad, eriti võrreldes hotellidega, ääretult mõistlikud.
Võetud sai korter ning pärast mõningasi kaalutlusi jäime vanalinna peale pidama. Kuna oli kindel plaan rendiautot mitte kasutada, siis tundus seesugune asjakorraldus kõige mugavam. Nagu sellistel puhkudel ikka, siis teed enesele selgeks peamised kriteeriumid ja siis tuleb valik langetada.
Rõdu olemasolu oli vaat et sama tähtis, eks ikka seoses pisema reisiselli lõunaunedega. Ja rõdu me saime, mitte vähe! Teatavasti on olemas väljend prantsuse rõdu, millel vaid nimi kena, asja ennast pole ollagi. Ja neid prantsuse stiilis rõdudega öömaju on pakutava hulgas lademes, ent mida sellisega peale hakata? Meil õnnestus siis hankida korter rõduga, millel ruutmeetreid tublisti üle kümne, vist kaksteist või midagi sellist. Nii et kodused söömaajad rõdul olid garanteeritud. Lisaks päikesekummardajatele isegi hädapärane koht.
Ega muud väga olnudki. Dilemmad esimene versus ülemine korrus... noh, siin pole midagi parata. Esimesele korrusele veini ja arbuuse tassida küll valutum, kuid privaatsus, vaade, turvalisus jne olematu. Seega jah, saime kõige ülemise korruse, viienda siis vist, oleneb kuidas lugeda. Trepp, oo jaa, trepist rääkisime me õige sageli ja palju. Samas tunnistasime muidugi ka, et väike füüsiline pingutus võib ju olla igas päevas...
Kodu sai meil igatahes hea. Hetked rõdul olid põnevad vaheldusrikkad. Lõunamaade rõduelu on igatahes üks selliseid, mida vana ja haigena elada võiks. Vaade mägedele, teised majas ühes teiste rõdudega, tänavamelu, baarielu all tänaval... Samas oli tegemist tänavaga, mis ei olnud terves pikkuses liikluseks avatud, seega automüra ei olnud, inimesed nii hullu lärmi teha ei suutnud, et see päris häirida oleks saanud, mingid hääled muidugi olid, aga eks see ka loomulik. See-eest hommikused baguette´i lõhnad, tänavate pesemine, kauba toomine kärudega.
Kuhu iganes me ka kodust ei läinud, ehk siis vanalinna või kesklinna või bussipeatusesse, jäi meil ristipõiki teele ka tõeline kiusatus - Cafe de Turin. See on siis Nizza ülikuulus mereandide restoran, igasugused imeelukad kenasti külmletis imetlemiseks välja pandud. Kujutan ette, et pooli sealseid mereelukaid ei oleks lihtsalt süüa osanudki. Vaimustav!
Vanalinn on esimestel kordadel ise vaatamisväärsuse eest (selleks peab muidugi olema totaalne vanalinnade fänn - kõik teatavasti ei ole :)). Tänavad nagu ikka kitsad, majad kõrged, baarid-kohvikud-poekesed-elulise tähtsusega ärikesed jms.
Ja kui ka esimese hooga mõelda, et ostlema pole plaanis hakata, siis ärge selle peale mürki küll võtke! Kui te ei ihalda sealseid jalatseid, hilpe, ridiküle vm kraami, mille kvaliteedis kindel ei julge olla, siis leidub seal muudki.
Näiteks elamisse igasugust nipet-näpet. Või olete kulinaarsete kalduvustega ja unustate end maitseaineärisse. Või on teil oliiviõlidega mingi isiklikum suhe, whatever.
Aga ka šopahoolikutele on seal tegevust, suured ostukeskused on kenasti kesklinnas olemas. Minu suureks õnneks lasin mina end sinna meelitada alles eeviimasel päeval, seega pääsesin minimaalsete rahaliste hävingutega.
Erinevatel väljakutel ja platsidel, eriti õhtuti, koguneb kogu issanda kirju loomaaed - muusikud, lauljad, tantsijad ja breikarid, mustkunstnikud ja mullipuhujad.
Cours saleya. Hullutav koht, et siis nagu turg. Passi ainult peale, millal mida müüakse seal. Puu- ja juurviljad, lilled, antiik, maitseained... Need viljad, no pärast seda Eestimaal poe puuviljaletti enam näha ei suuda. Küpsed, pringid, mahlased, värvikirevad, värsked... Kui sa endas seni ei ole avastanud kokageene, siis siin turul see juhtub raudselt.
Kuna nad on mihklid näiteks ka arbuuse ja meloneid eeltöötlema nii, et nende manustamine ääretult mugav ja lihtne on, siis soe soovitus - haara turult kaasa ja astu üle tee randa ning naudi neid seal. Ära muidugi pudelit jahutatud valget veini maha unusta!
Kindlusemägi on see koht, kust on enamus Nizzat tutvustavaid ja üle ilma levivaid pilte võetud. Promenade de Anglais´ lõpus siis jämedalt juhatades. Põhimõtteliselt promenaadi ühes otsas on lennujaam, mille kaudu te suure tõenäosusega siia ka jõudsite ning teises otsas on siis see väike mäeke, mille tipus on mõned detailid kindlusest ka säilinud.
Eelkõige käiakse siin ikka vist vaadet imetlemas. Üles saab liftiga või lifti kõrvalt trepist. Teises küljes on vee pisemaid teid ja radu, osaliselt läbi hoovide. Vaadet on kõikjale - linnale, promenaadile, sadamale, merele...
Kui sinus on peidus tõeline väike prantsuse vanamees, siis on selleks tarbeks ka petangiväljak olemas:P Siis on veel seal paar kaheldava kvaliteediga kohvikut, üks neist siiski liigituks vist mingi müügikioski alla. Nii et ülal söömisele ma teie asemel ei panustaks. Lastega reisijate jaoks on seal täitsa tipp-topp mänguväljak muide olemas.
Meiega juhtus see, et meile hakkas seal üleval meeldima. Seal oli päikest, ent ka lõõskava tulekera eest varju pakkuvaid puid ja põõsaid. Vaated ja mänguväljak. No super. Muudkui käisime ja käisime ja siis tulime geniaalsele (meie arvates of course!) mõttele, et milleks kõike seda kogu aeg ainult keset päist päeva imetleda, pool ilust läheb ju kaotsi. Et lähme ikka õhtul, tunneme end mõnusasti (loe: võtame kaasa grillkana ja veini), naudime tuledes linna ja... Jube hea plaan, ausalt!
Mõeldud-tehtud, minek. Kuna me olime päev otsa ringi trampinud, siis loomulikult ei jaksanud meist keegi vabatahtlikult trepist üles ronida ja siirdusime entusiastlikult lifti poole. Liftimammi tulistas prantsuse keeles meie poole võimsad valangud, millest me muhvigi ei mõiganud. Aga jumal küll, kui ei saa liftiga, siis ei saa, milles probleem. Tõmme mäele oli piisavalt tugev, et siis treppide juurde komberdada. Küllap lift pannakse ööseks kinni, no igasugu rahvast ju liigub ja... Jube targad olime.
Kuigi hing oli paelaga kaelas, aga trepist üles me saime ja jube rahul olime endiselt. Ilus oli ju! Hea kõhutäis ootas, lapsel mänguväljakul tore ja mida ikka kurta. Imestasime ainult et, kuidas seal üleval nii vaikne ja rahulik on - Nizzas ju elu keeb ööpäevaringselt ja sihuke popp koht, et kui mitte teised, siis romantikud peaksid tormi jooksma.
Isegi siis, kui avastasime end ainult neljakesi mäel olevat, olime veel paduõnnelikud. Privaatne õhtune pidu, mis saaks meil selle vastu olla. Lõpuks olid varjud juba nii pikad, et otsa ei paistnud. Siis kadus viimnegi märk kollasest kettast ja oli aeg end allapoole asutada. Aga liftist (mis hetkel ei töötanud enam) ja trepist oli juba üksjagu käidud, seega oli ülim aeg proovida teisi teid. Kose juurest läbi, kalmistult läbi ja allapoole. Ainult et, täpselt ei teadnud, kust kaudu minna. Rajad hargnesid kümneid kordi ja igas suunas, nende lõpp-punkt ei paistnud hästi kätte ja eks sellest üles ja alla turnimisest lõid jalad tuld juba. Pimedus tuli äkitselt ja ühes sellega ka külm. Kui paar esimest katset alla jõuda lõppesid väga kõrgete ja väga lukus olevate ja väga rauast värvatega, siis tegi see veel nalja. Mingil hetkel sai aga meie naljatuju otsa. Juba tõmbasime loosi hargnemiste puhul, et kes jookseb lõpuni vaatama, kas pääseb edasi või mitte, et ei peaks kõik end liigselt väsitama.
Kui me lõpuks põhilist ja suurimat teed pidi alla, peaaegu alla!, jõudsime ja ka sealt leidsime eest megakõrge värava, oli mõistus otsas. Kuna me juba niiii all olime, siis kaalusime päris tõsiselt varianti, üldse kuskil müüririnnatiselt alla hüpata, sest tänav paistis juba nii lähedal olevat, nii kutsuv... See müürini jõudmine polnud ka sugugi lihtne, sest küllap neid meiesuguseid oli ennegi siin olnud, nad olid hirmul ja hädas (sõna otseses mõttes!) olnud ning seega end kergendanud sinna põõsaste alla, nii et tegemist oli tõelise miiniväljaga. Sealt alla kiigates olime juba nii linnale lähedal, et isegi üle tänava paistvad majad oli käeulatuses, akendel inimesed, kes mõistsid meie muret, kuid aidata ei osanud. No nuta või naera, aga teha ei olnud midagi. Liikusime ülespoole tagasi, et proovida mõnd varem nähtud väravat, kus ehk õnnestuks kõrvalt kuidagi ronida.
Kui siis poolel teel kuulsime altpoolt tulemas automüra, oli mõte üks ja ainus - hüpata autole ette. Mõeldud-tehtud ja see meid päästiski. Mustanahaline autojuht ei olnud küll eriti aldis meiega suhtlema, kuid ilmselt sai aru probleemist. Jama oli muidugi selles, et tema oli alumisest väravast läbi sõitnud ja poolel teel mäkke. Nüüd tuli tal kitsal rajal jupp maad tagurpidi sõita ja mis veelgi hullem, ka meil tuli jalgade valu anda, et alla värava juurde siva jõuda. Järgmist autot oleksime võinud seal ju hommikuni oodata (olgu öeldud, et majad seal mäeveerul olid võrdlemisi uhked ja privaatsust armastavaid asukaid endas varjavaid).
PS Kuigi meil seda muret ei olnud, siis seal üleval olles, no seal on igasugu põõsaid ja vägevaid kaktuseid jm taimi. Ilus, eks ole. Kui te nüüd seal natuke seda asja lähemalt uurite ja pikemalt peatute, siis te märkate, et need puud elavad. Et kui te juhtumisi kardata rotte näiteks, siis ärge liiga lähedale minge :D Eks seal üleval visatakse prügikasti igasugust hea ja paremat ju, nii et neil nunnudel loomakestel on päris vägev toidusedel.
Nizzast edasi liikudes on vaadata muidugi maru palju, küllap tulebki siin sihtpunktid vastavalt reisiseltskonna maitsele ja võimetele paika panna.
Printsessilik ja samas õhuline villa. Asub väikesel poolsaarel, ümberringil võrratud vaated (no need on muidugi ju seal igalpool, aga siiski...).
Villasse pääseb sisse, päris paljudesse ruumidesse, seal on erinevad kollektsioonid siis väljapandud, nt portselani oma. Siis on seal mitut liiki iluaiad: jaapani, kivi, roosi, provaansi jms, kokku vist 9 erinevat, lisaks muusikaga purskkaevud jms.
Kellel on botaanikukalduvusi, no neil on tegemist ikka vähemalt päevaks, aga sobib ideaalselt ka muidunautlejatele. Lisaks tasub mainida, et seal on ka mõnusaid varjulisi istumiskohti piisavalt.
Kui juba Monaco suunal liikuda, siis tuleks kindlasti sisse põigata Eze´i. Eze on järgmine muinasjutt, tõsi, küll veidi kivine, aga eriline igatahes. See on mägine külake ülal mäe otsas, et kui alla vaatad, siis nii mõneski kohas võid elavalt ette kujutada, kuidas oleks see samm astuda. Samas on sinna üles korralik olme tekitatud. Seal on poekesed, söögikohad, käsitöölised, iluaiake, aga mis peamine - kaks hotelli. Nagu te isegi arvata võite, siis need on sellised hotellid, kuhu mitte mingisuguse valemiga autoga treppi ei sõida:) Või noh, nende hotellide asukad lastakse niigi kõige kõrgemale oma imemasinatega, kuid isegi see ei päästa neid mõningasest jalavaevast (kuigi ma kahtlustan, et seal kuskil on mõned salajased liftid ikka olemas?)
Hiiglaslik malelaud, mis ise ja samuti ka malendid kõik mingist kivimist. Kuuldavasti mängimiseks siiski sobimatu komplekt, kuid see fakt vajab veel üle kontrollimist.
Maitseasi, ent sõltuvalt reisi kestvusest, kui nädalase reisi puhul tasuks see koht küll kuhugi nimekirja lõppu jätta. See on umbes nagu Cannes või St Tropez, mille puhul loeb enamasti vaid fakt, et seal on käidud, koht ise erilisi elamusi ei paku. Kitsas, ahistav, igavad ja ilmetud hooned (enamjaolt), poed ja restoranid on põhjendamatult kallid. Ja rahvamassid. Võib-olla oli see natuke ka seotud eelseisvate pulmadega ja suurte ettevalmistustega, ei tea.
Sidrunilinn, Itaalia piiri ääres. Seega kui itaalia mood (sh kingad, käekotid, ehted) on teie maitsele, siis võib linnakest ka kaubanduslikust huvist külastada. Träni on seal igas hinnaklassis ja igasugust. Itaalia mõjutused on tugevalt tuntavad ka kulinaarias.
Eelkõige soovitan tähelepanu pöörata pildil vasakut kätt seisvale punases topis tädile. Tähendab, tädi tädiks, teda ärge siiski vaadake, kahtlustan, et kui teie sinna poodi lähete, siis ta enam seal ei seisa ka. Aga umbes selles asub poe olulisem ese, väike külmik, kus nad hoiavad just teie jaoks paari pudelit imehead limoncellot ;) Kui nad ise ei taipa pakkuda, siis küsige! Ja kohe ikka mitu korda. Uskuge mind, te tahate seda kaasa osta.
Sellel suunal võime nüüd lõpetada, sest edasi saab tulla ainult Itaalia ja sinna võib juba mõne teise retke raames minna.
Nizza lähistel liikudes võiks veel minna muidugi Antibes´i. Lõppude lõpuks on tegevused kõikjal ikka praktiliselt ühed ja samad: vaated, hea toit ja jook, ilus ilm, poed ja muuseumid... Aga siin näiteks muutub arhitektuur juba märgatavalt. Majad on kuidagi rustikaalsema väljanägemisega, aknaluugid massiivsemad jms.
Linna ümbritsev linnamüür on mõnus jalutamiseks ja niisama ajaveetmiseks. Picasso, jah muidugi, temast ei saa ka üle ega ümber siin. Ega tänaselgi päeval on siin kunsti võrdlemisi palju, võib kolada vahvates väikestes galeriides, ateljeedes ja poekestes, kunstnikud toimetavad mõnuga mööduvate turistide silme all.
Antibes´is oli ka minu kogu reisi lemmikuim turg, pigemini siis taluturuks ehk seda nimetada kuigi see oli võrdlemisi suur. Need lõhnad ja maitsed olid midagi sellist, pärast mida ei ostaks kuskilt marketist enam ühtegi grammi toiduaineid.
Lõhnapealinn Grasse, olgu kohe öeldud, võib jalust rabada. Ent mitte ilu ega sarmiga, vaid... no see on nagu vana naine, kellest veel mäletatakse, mis ta oli, aga alles pole enam suurt midagi endisaegade ilust. Äärmiselt kulunud ja vaevatud moega majad ja tänavad. Siiski-siiski, kes otsib, see leiab ja omad väikesed võlud annavad end kohati näole.
Fragonardi lõhnamuuseum on muidugi õpetlik ja hariv paik, sellele ei vaidle vastu. Kõik endisaegsed abivahendid ja muidu nipsasjakesed kenasti näha ja uurida. Lisaks saab osaleda endale lõhna kokkumiksimises ja butiik ikka ka olemas kuis siis teisiti.
Aga mulle meeldis Grasse´is oluliselt rohkem ühe kunstniku väike ateljee-poeke. See oli tüüp, kes disainis ümber igasugust kartongi, ja ma ütlen, sellest andis teha kõiksuguseid imeasju. paljud neist nägid välja päris ilusad. Ja praktilised.
Ning muidugi, see ei ole Grasse, kui mulle ei jääks ühest sealsest kohvikust meelde ettekandja, kes oli... ütleme, et ta oli kas transvestiit või midagi sellist, ega mina nii täpselt ka ei tea, teate:) Igatahes tema jälgimisele oleks võinud paar päeva edukalt kulutada.
Televiisoripurgis on kõik alati ilus, reaalsuses kuidas kunagi. Kuna mulle kutset ei laekunud (seekord, ausõna, ei süüdista ühtegi postifirmat:)), siis ma läksin hoopis igaks juhuks ise kohale.
Loomulikult oli ainus vaatemäng, mida vürsti palee ees pakuti, hullud rahvamassid ja heli- ning muude toimekate meeste närvesöövad pingutused, oli kõik, mida vaadata. Koledad kaadervärgid ja kaamerate katsetused suurtel ekraanidel.
|
OSCAR-2019
|
||
Mul on pigem küsimus, et mis juhtub, kui üks hetk kogu internet peaks kokku varisema? Siis on meil kari lolle lihtsalt?
nii, aga kustkohast siis leiab? up-to-date ja viimast olemasolevat teadmist mingi asja kohta? Ka kõik teaduse andmebaasid, artiklid, raamatud jne on internetis ning paberkujul asju (veel) ilmub, aga nendeni jõudmine on tunduvalt keerulisem ja aeganõudvam. Ja tüütum.
Internet ja seal olev sisu on siiski täpselt kasutaja nägu. See, kui mõni sealt ainult pornot ja kassipilte leiab, kõneleb sellest leidjast, mitte internetist.
Vahe on selles, et internetis on küll kõiksugu huvitavad ja toredad baasid olemas, aga tudengid töötlevad infot mitte süsteemselt, vaid copy-paste tehes. Sisu kui selline jääb omandamata. Mine küsi keskmiselt baka lõpetajalt midagi mingi eelnevalt tehtud kt kohta, tuleb vaid tühi maa
Windows10 ja iphone muudavad meie lapsed täiega rumalaks! Absoluutselt linuxi oskuse tase puudub! Mis see linux veel on? Küsivad.
Kuna väikestviisi ma ka õpetan tudengeid, siis ma olen väga hästi kursis millised vajakajäämised praegu ülikooli jõudnud põlvkonnal on. Kohati on veidike masendav küll.
Samas kodus on mul paar tiba nooremat, kellel vähemalt minu arusaamise järgi vähemalt osad nendest vajakajäämistest on juba lahenemas. Teevad paremaid uurimistöid ning saavad viitamisest ja refereerimisest aru ning oskavad internetiallikatega vähemalt mingilgi tasandil toime tulla.
Minu hüpotees on, et hetkel ülikooli jõudev/seal juba olev põlvkond on sattunud mingisse tehnoloogiate/meetodite muutumise auku, millega kooliõpetajad/lapsevanemad hästi ise ka veel hakkama ei saanud. Nüüdseks on haridussüsteem kohanenud ja juba natuke oskab uusi tehnoloogilisi võimalus ära kasutada. Kaugeltki mitte veel ideaalselt ja pikk tee on veel minna, aga olukord on tunduvalt paranenud.
Liitun selle viimase arvamusega. Värske autoomanikuna mul kulus näiteks ca 1h googeldamist ja ma teadsin talverehvidest juba sama palju või rohkem kui mu autoremondiluksepp, suutsin täieliku algajana valida välja põhimõtteliselt parima hinna-kvaliteedi suhtega lamellid mis praegu turul on (Goodyear Ultragrip Performance Gen 1, kui kedagi huvitab), ehk siis rehvid mis pakuvad täiesti tipptasemel talvesõiduomadusi vastuvõetava hinna juures. Tänapäeval on ikka väga valitud alad need, kus info ei aegu piisavalt kiiresti, et seda kannatab paberkujul arhiividest otsida. Ajaloolased saavad seda endale lubada, näiteks programmeerijad kindlasti mitte.
Vaja oleks hõõrdeenergiat kummidelt suunata laste targemaks tegemisse. Näiteks kui liikuma hakkad või pidurdad, siis hakkavad kummid bitcoine kaevandama ja hiljem bitcoinid saadetakse laste tarkusefondi,.
näiteks rehvides on spetsiaalsed kiibid ja enregiamoodulid ja kasvõi sim kaardiga saatja, mis kaevandatud bitcoinid üle kannab.
Mis sellel ideel viga on? bitkoinid kooliõpikute ostmisele? Tarkvara krüptovõtmeid haldab avalik nõukogu.
Teatud tasemel asjatundjad leiavad omale vajaliku info või oskavad hinnata selle adekvaatsust. Internet on mugav, aga ei õpeta eelnimetatud oskusi.
Miks ma pean oskama arvutada funktsiooni tuletist või teadma selle ruumilist tähendust? Mille kuradi pärast ma üldse midagi integraalide teooriast peaksin teadma?
Meil on ju wolfram alpha ja math.stackexchange, kus on miljon tarka koos, kes selle kõik ära teevad! Mul ei ole seda vaja! Laske mul puhata ja mängida!
Võimalik, et me kõik mõtleme üle ja et lapsed arvavad, et see lihtsalt pole lahe, kui korralikult tööd teha. Me pole nagu mingid nohikud na..
TTÜ's öeldi minu ajal välja, et akadeemilise kõrghariduse ainuke mõte on inimesi õpetada infot adekvaatselt hindama.
Päriselt? Mida sa siis välja googeldasid, oleks huvitav teada. Hinna? OK, nõus. Siis leidsid mõned ajakirjade testid, suuresti teistsuguse kliima kohta, kui meil. Suuresti teineteise tulemustel põhinevad, sest testimine on kallis, kopeerimine aga odav. Siis leidsid arvatavasti mingi koguse "reviewsid" kuskil müügiportaalides. Millel põhineb veendumus, et need review-d on kuidagigi adekvaatsed? Olles neid natuke tudeerinud, on mul neid väga raske usaldada. Liiga palju on arvamusi stiilis väga halb vs ülihea, puudub arusaam, mis tingimustes inimesed on neid kogemusi saanud ja millised on olnud nende ootused. (näiteks suva kasutatud talvekad tundusid mulle ülihead pärast seda, kui olin sõitnud talviti suvekatega. Praegu tunduks need tollased "ülihead" talvekad paraja enesetapukummina). Rääkimata asjaolust, et portaalil on vaja müüa ja mitte tõde kuulutada, ehk siis on tugev äriline surve nende reviewde "juhtimiseks" sobivas suunas.
Lisaks vikipeediale on juba ka youtube õppevideosi täis. Näiteks kuidas lahti võtta pesumasinat või nõudepesumasinat. Vaatad netist videot ja teed järgi. Korduvalt tehtud.
mina nõustuks Tartu teadlasega. Vaimsed võimed on lihtsalt muutunud oludega kohanenud. Kui sajandi alguses oli hobuse rautamine ja peast arvutamine vägagi hinnatud oskused ja olulised kriteeriumid kellegi potentsiaali hindamisel, siis nüüd pole paljud tolleaegsed oskused kuigi tähtsad. Suurem probleem on see, et uuemad põlvkonnad kardavad, või ei oska, või ei taha teha füüsilist tööd. Eriti, kui veel kuskilt peenemast koolist läbi käidud on, siis pärast tööriistad lihtsalt kukuvad käest ära.
Uudised » Varia » Tartu teadlane: kas digiajastu on muutnud meie lapsed rumalaks? mine lehele 1, 2, 3, 4, 5 järgmine
|
OSCAR-2019
|
||
Palju haigusi tekib organismis põhjusel inimfaktori: tasakaalustamata toitumine või mittevastavuse isikliku hügieeni eest. Näiteks, kui kaenla naistel või kubemes meestel ilmub tihend kapslist, järk-järgult täidetud mäda. Võib hakata arengut põletikulise protsessi higi näärmed või haigus — hunt udara (hüdradeniit), arengu, mis võivad eelneda mõned negatiivsed tegurid.
ebakvaliteetne kosmeetika, mis võib põhjustada sügelus, ärritust, väikeses praod kaenla all, kubemes;
epilatsioon, depilatsioon meetodid on sageli põhjustanud sissekasvanud karvu nahka, mis võib viia arengut põletikulise protsessi;
Esialgu haigus kuidagi ei väljasta ise. Ainult läbivaatusel nahk keha kaenla süvendeid või kubeme piirkonnas võib leida väikesed paksud sõlmed naha all, mingi valu, sügelus, kihelus. Aja jooksul see kasvaja hakkab paisuma, pahkluu, muutub sarnane pirn, miks ja nimi on haigus sarnased nii välimuselt kui nibud udar. Edasi nahk muutub sinakas-punast tooni, mis on pehme katsudes ja kui showdown papules hakkab paistma mädane-vererõhk sisu kreemjas konsistentsiga.
MÄRKUS! Välimuse armid nahale – ei tähenda ravi selle haiguse. Põletikuline protsess ei kao ise ja võib ainult minna sügavam kiht epidermis, edasi – vererõhk teele. See on täis areng tavaliselt, septitseemia. Kui kahtlustatakse haiguse vaja tunduda arstidel.
Funktsioon huntго udar on kalduvus tagasilangus läbi väikeste ajavahemike järel. Põletik uue jõu, äkki võib ägeneda jälle. Kui on tekkinud kahtlus hüdradeniit, siis ei saa taluma vastikuid sümptomeid või tegeleda ise. Peate võimalikult kiiresti pöörduma kirurg, nahaarst ja läbima julgeolekukontrolli teostada allikas põletik esialgu.
OHTLIK! Paneme soe, kuum surub kodus üle vabanemiseks valu. Soojust vaid provotseerida suurenenud põletikuline voolu edasi nakkuse levik on veresoontel. Selle tulemusena võivad tekkida kehal mitte ravi fistulid, hakkama kellega oleks palju raskem.
Põhineb diagnoos — kliiniline vereanalüüs ja suhkur. Täpsemalt patsientidel palutakse konsulteerida kirurg ja endokrinoloogi konsultatsioon. Tavaliselt valem veres kui antud haiguse muutub drastiliselt: liialdatud ESR ja valgete vereliblede arvu, mis ilmselt viitab haiguse põletikuline protsess.
Tervendav metoodika koostatakse individuaalselt ja tutvustab mõningaid raskusi arstid. Välised sümptomid huntго udara võivad olla väikesed, lähevad kiiresti vähenemas ning see ei kao. Patsient tunneb end suurepäraselt, kuigi nakkus jääb elama organismis ja anda oma kahjulikku mõju.
Eraldi tähelepanu ravis on antud dieeti ja füsioteraapia. Aitab hästi uv-kiirgust päikese kätte, taotlus kuiv soojus.
novokaiin blokaad, kui kobarasse mitmuse infiltratsioon nahaaluse tselluloos teel hakkimine kahjustatud piirkonda ümbermõõt;
Kasulik võib olla tugev lamp soojeneb põletikulised alad, milleks on vaja hoida oma 5-5 minutit keha, hoides kaugus 15-20 vaadake See aitab esialgu haiguse arengu vältida operatsiooni, st sisselõiked ja läbilöökide.
Kui te ei saa peatada patoloogia ravimite ja hilinenud tagasi põrkama abstsess tugevalt kasvanud mahus, samuti ei saa enam vältida operatsiooni. Häiring hüdradeniit kõrvaldada ravimite peaaegu võimatu.
Menetlus – alusetu, miks patsiendid tavaliselt ei ole määratud haiglaravi kulud. Palutakse paranema haavad ambulatoorne läbi kihtide koht antiseptiline sidemed.
Uuenduslik lahendus täna sai laser operatsioon, kuna hammas ei valuta, ei jäta ebameeldivaid armid kehal, ei nõua eelnevalt koolituse, samuti taastusravi perspektiivis vähendab aegadel. Patsiendid lähevad kiiresti muuta ja on juba läbi 2 tagasi tuttav elustiili.
Toit peab olema suunatud tõsta immuunsust ja vastupanuvõimet organismi patogeenne mikroobid, bakterid. Toit peaks sisaldama: multivitamiini, pähklid, marjad, porgand, peet, õunad, tsitrusviljad, kapsas, maks, munad, piim, madala rasvasisaldusega kala, roheline tee, kibuvitsamarjade, mineraalvett.
MÄRKUS! Toitumine on kinni vähemalt 3-4 kuud järjest, isegi kui on läbitud kõik haiguse sümptomid ja peamine kahenädalast ravikuuri.
Self-ravi kui emaste udara välistatud. Kasutada folk meetodeid saab ainult arsti loata. Varases staadiumis on haigus tõeks võib saada surub ja siin on mõned head retseptid:
rasvane hapukoor, kohupiim, või, õli (1 spl. l), segada, panna kompress juurde haigele kohale imemiseks muhke, leevendab valu;
küpseta sibul sibul ahjus, mis on jagatud plaat, paneme juurde põletikuline jaoskonda, hoides kuni 15 minutit, nii kaua kui abstsess ise ei puhkeb ja ei tule välja;
ravimtaimede kogumine soovitatav, kui loiu jooksul hüdradeniitа: võilill + ristik + saialill + raudrohi (1h.l.) segada, lisada ihtiolovaya või salvi Vishnevsky (1h.l.), hakkama põletikulised alad 2 korda päevas;
vaha valmistada sega võiga ja kamper võrdsetes osades ühtlaseks, kanda marli sidemega ja paneme nagu vann, kinnitades kleeplindiga. Niisiis, kuni pustulaarne sõlmed ei ole täielikult kadunud
Ükski ravi varajases faasis võib põhjustada seal keloid armid nahal, häireid funktsioone kaenla süvendeid, kehva verevarustuse, infektsiooni nakatumise vererõhk jõesäng sattumisel vereringesse. See on juba täis areng:
Haiguste ennetamine on seljas õige riietus, ei traumaatiline kehaosadele ja voldid kubemes, tuharad ja rinnad, kaenla all.
Hüdradeniit — keeruline haigus ja vale suhtumine oma tervisesse võib olukorda halvendada, tugevdada nakkuslik-põletikuline kogu organismis. Ei saa loota sellele, abstsessid kaenla all või soon aja jooksul täielikult mööduvad. Kui on tekkinud esmased sümptomid suurendada suurus higi näärmete ja lümfisõlmed, sügelus, põletustunne ja valu, siis on vaja kiiremini tunduda arsti poole.
Tugevad ja terved liigesed – tagatis, täisväärtuslikku ning kvaliteetset elu. Kui ägedad haigusseisundid, mis on seotud vigastuste ja re venitades, võitluses krooniliste kurnav haigused on ustav assistent muutub geel Sufast liigesed.
Haiguste selg, liigesed on kalduvus iga kolmas elanik planeedi. Tänapäeva farmakoloogia pakub mitmeid ravivõimalusi sarnaseid seisundeid: tabletti vormide kuni homöopaatilisi ravimeid. Et mitte ainult praegu unusta valu, vaid ka taastada tervist, tuleb sooritada tegevuste kogum. Ilma õigeaegse ja õige suurusega võimalust ravi haigus läheb üle krooniliseks etapp ja viib puue inimese.
Sufast — kaasaegne vahend ravi artroos, artriit, mõju vigastuste ühine aparaati. Ta muutub abimees võitluses head elukvaliteeti. Töökohas järelevalvatavad koostisained geeli looduslikud, selle ohutus on tõestatud mitmed kliinilised uuringud. Ravim ei ole ainult leevendab põletiku märke, likvideeritakse jäikus liikumisi, kuid taastab kõhreline ja liigeseline riie.
Glükoosamiin – ehitus valgu ühine aparaati. Takistab hävitamise ühine, taastab liikuvus. Avaldab väljendunud valuvaigistavat toimet, kõrvaldab turseid.
Kondroitiini – takistab hävitamise ühine, normaliseerib koosseisu kõhrkoe. Tugevdab sidemeid, leevendab põletikuline protsess, selle tagajärjel vigastatud liigestele kiiresti taastada.
Maksa haid on väljendunud dekongestant toimega, tugevdab immuunsust, aitab kõrvaldada loid nähtuste liigestes.
Väljavõte ristik on valuvaigisti toimega, tagab toitainete kujundite vaheline konnektor ja valige riie.
Väljavõte hanhikki mängib olulist rolli kudede regeneratsiooni ja kiirendab interstitsiaalne protsessid. Iseloomustab väljendunud põletikuvastane ja verejooksu peatav toime.
Efektiivsus saavutatakse ravimi sügavale tungimist, taimede ja mineraal-vitamiini komponendid otse kolde põletik. Selle tagajärjel tuleb kohe kergendust, seisukord: eemaldamine turse, valu, takistades nakkuse levikut. Paar tundi hiljem taastub liikuvus liigestes, sõltumatus iseloomuga haigus.
Täielik ja pikaajaline ravi järgmiselt geeli on soovitatav kasutada regulaarselt, vastavalt juhendile. Looduslik identifitseerimine valmistise kasutamine tagab kõrvaltoimete puudumine. Narkomaania vorm on ette nähtud iseseisvaks kasutamiseks ja ei ole retsept. Komplekt sisaldab plaaster, tugevdamise tema tegevus. Juba pärast esimest annust tuleb suur kergendus riigile.
Geeli unikaalne koostis lubab teil seda ravida haigusi selg: alaseljavalu, väljaulatuvad osad, song. Eksperimendis inimesed, kes põevad erinevaid haigusi, kasutatud ainult tööriist. Kursuse läbimise järel on läinud mitte ainult märke põletik, kuid paranenud liigeste liikuvus. Saavutatud tulemused kinnitavad kõrget tulemuslikkust ravimi Sufast.
Svetlana 42 aasta: "Umbes 5 aastat tagasi, sattusin tõsist autoõnnetused, kus on väga tõsiselt kahjustatud põlve. Pärast üsna pikka ravi, valu selles valdkonnas lõppesid. Aga asemele ilm, valu jätkub ja tavalised valuvaigistid ravimid on juba enam aidata. Nii kestis see umbes 5 aastat. Lõpuks põlvili tekkinud paistetus ja tugev punetus.Diagnoosimine arst määras mulle "kamp" erinevaid pille ja lasku, kuid nad aitasid vaid esimese aeg edasi organism ilmselt harjunud... Pärast sellist ravi, ma pöördus teisele poole, kes mulle ja soovitas Geel Sufast. Pärast lugemist koosseisu, ma üritasin seda magic geel ja tulemus jäi õnnelik. Siin on juba ravida üle pooleteise kuu ja unustasin oma vigastusi! Turse ja punetus ei ole enam häirima. Kindlasti tellin veel!!!"
Aleksandr 53 aastat: "noorena, ma sai haigeks tuberkuloosi. Haigus kaob, kuid mõju on jäänud. Mõne aja pärast, et mul on leidnud infektsiooni art. Valu oli lihtsalt talumatu! Liigesed kätes, lihtsalt keerutatud. Ma olen harjunud, et elada läbi erinevaid valuvaigistid. Kuid need valuvaigistavad ravimid, võib rahustama valu vaid paar tundi. Ja ma mõistsin, et on vaja otsida rohkem pikaajaline vahend. Internetis leidsin Geel Sufast, lugeda kommentaare ja vaatas koosseisu. Otsustasin võtta riski ja tellisin endale ühe portsjoni.Tulemus andis endast teada juba õhtul, pärast hommikust kasutada! Paar päeva hiljem, ma üldse unustanud valu! Läbinud kogu kursus ja ei saa aru, kuidas ma varem kohtles ilma geeli..."
Jekaterina 63-aastane: "6 aastat tagasi oli mul leidis artriit. Haigus on edasi arenenud ja käed haiged on nii, et lihtsalt kõik Kukkus välja neist. Lapselaps isegi tõsta ei suutnud. Et ma lihtsalt ei proovis. See on olnud ja tablette, ja erinevad salvid, ja isegi süsti. Aga valu taandunud ainult lühikest aega. Ööd on minu jaoks pöördunud lihtsalt piinamine... Näeme kõiki mu kannatusi, poeg internetist leidsin Geel Sufast. Lugesin ma palju kommentaare, kuid ausalt öeldes, pärast seda, kui mulle midagi ei aita, ma eriti ei uskunud. Et mitte solvata oma last, ma üritasin seda geeli ja tuli lihtsalt rõõmu!Lühikese ajavahemiku jooksul, valu jätsid mind! Tundus, et ma jõi tahtlik valuvaigistit, kuid peale Sufastа, et ma midagi ei võtnud. 5 päeva olen täiesti lakanud tunne ebamugavust käes. Väga suur tänu tootjatele, tänu neile olen omandanud "teine noorus."
Osta geeli Sufast, on võimalik teha otse tootja kodulehelt. Sooritades ostu, Siis on tagatud, et saada allahindlust.
|
OSCAR-2019
|
||
Facebooki eilsed tulemused vallandasid tõelise kukkumislaviini: investorid tormasid kvartaliresultaadi peale aktsiaid müüma ning ettevõtte väärtus vajus seepeale suisa 150 miljardi dollari jagu.
Selgub, et seesugune suur kukkumine ei raputanud üksnes Facebooki, vaid tervet USA börsi. Eilne Facebooki veresaun tähendas ühtlasi, et ettevõte sai enda valdusse pigem nukrama rekordi – suurim päevane kukkuja.
Ühtlasi on Facebook esimene ettevõte, kelle väärtus langeb enam kui 100 miljardit dollarit. Tabeli teisel positsioonil on Intel, kes pidi 2000. aasta septembris võtma vastu 91 miljardi dollari suuruse kukkumise. Kolmas on Microsoft 77,2 miljardiga.
Tabelist hakkab silma ka Exxon Mobil, kelle väärtus kukkus finantskriisi tõttu 2008. oktoobris 53 miljardi jagu. 2013. aasta 24. jaanuar märgib musta päeva aga Apple’i jaoks, mil ettevõte teatas kümnendi kesiseimast kasumi kasvust. Investorid ei halastanud ja Apple’i väärtus kukkus ühe päevaga 60 miljardi dollari jagu.
Tallinn võiks teetöid planeerides ette võtta vähem objekte korraga ja need vähemad kiiremas tempos valmis teha, leiab Äripäev juhtkirjas.
Suvised teetööd on igal aastal Tallinna ummikuid tekitanud, kuid tänavu on ilmselt kõik liiklejad märganud, et ummikuid on rohkem ja need on – eriti autoga liiklejale – ajaliselt koormavamad kui eales varem. Sellal kui enamik sotsiaalmeedia kasutajatest postitab üleskaevatud linna pilte ja kirub aeglast autoderivi, jagavad naljamehed pilte neid vähestest paikadest Tallinna kesklinnas, kus juhtumisi parasjagu teetöid ei tehta.
Äripäeva meelest saaks linn teetöid palju paremini planeerida: üles kaevata võiks korraga vähem kohti ja neis tööd kiiremini ära teha, kasutades ka näiteks nädalavahetusi. Tõsi, nädalavahetusel töötamine muudab tööd kallimaks. Teisalt aga pole rahaliselt mõistlik ka töödeks kasutavatel masinatel jõude seista lasta.
Mõistame, et seda soovitust on välja öelda lihtsam kui teha. Kuid mõistame ka neid inimesi, kelle meelest on ummikud muutunud täiesti talumatuks. Ummikud ei ole kunagi olnud nii pikad ja piinavad kui tänavu. Eilse päeva 266 teesulgemist ja -ehitust Tallinnas ei pruugi jääda mingiks rekordiks.
Inimesed, kelle tööaeg on paindlikum, võivad ju varem tööle tulla ja kontorist lahkuda enne tipptundi – ja seda nad teevadki. Kellel on kodus töötamise võimalus, kasutab seda. Ent seda pole mitte kõigis ettevõtetes ja kõigil erialadel. Näiteks teenindussfääris töötavatel inimestel pole töö tegemise kellaaega parimagi tahtmise juures võimalik valida, samuti ei saa oma tööd kodus teha suurem osa ametnikke, kelle tööülesannate hulka kuulub kodanikega suhtlemine.
Lapsevanemad, kes seni on tööletulekut ühitanud laste kooli või lasteaeda viimisega, saavad mõningast leevendust kooliaasta lõpuga. Ent teatavasti on täiskasvanutel enamasti puhkust kuu jagu, sellal kui koolivaheaeg on laias laastus kolm kuud pikk. Pisemaid tuleb lasteaeda viia niikuinii ja ka koolis käivad lapsed vajavad sõidutamist ikka, kui ka mitte igal hommikul kooli.
Muidugi saabki suuremaid teetöid teha eelkõige suvel, mitte sügisel või talvel, mil maa on külmunud. Tõsi on ka see, et väga häid lahendusi Tallinnas ei terenda. Autoomanikke tuleb juurde ja kes korra autoga liiklema hakanud, ei loobu sellest niisama kergesti. Nn tasuta ühistransport ei ole inimesi autoroolist bussi-trammi kasutama suunanud, vähemasti mitte määral, mida saaks eduloona ette tuua. Hooned aga asuvad ikka seal, kus need asuvad, neid ei saa tee laiemaks ehitamise eesmärgil teise paika lükata. Kohtades, kus läbimurded võimalikud, on need juba suuremalt jaolt tehtud. Suurematest ettevõtmistest on 14 miljonit eurot välisrahastuse toel minemas Reidi tee ehituse alustamisse ja 10 miljonit Haabersti ristmiku ehituse lõpetamiseks.
Enne kohalikke valimisi olid ummikud Tallinnas teema, mille lahendamisest palju räägiti. Ükski poliitiline jõud ei taha aga tunnistada, et tegelikult siin mingit võluvitsa ei ole. Ja võrreldes Euroopa suurlinnadega on Tallinna ummikud veel pisikesed, sest Tallinn ise on Euroopa pealinnadega võrreldes tilluke. Kes näinud Pariisi või Lissaboni ummikuid, halab Eesti pealinnas liigeldes ilmselt tunduvalt leplikumas toonis.
Teede kapitaalremonti paigutatav 21 miljonit eurot võiks linlase liiklemismugavuse parandamisse siiski siirduda viisil, mis inimese närve viimseni proovile ei pane. Puhkuste ja koolivaheaja leevendus on ajutine.
Hommikuprogrammis uurime Indrek Kaselalt, kuidas on mullused agressiivsed ülevõtmised firma majandustulemusi mõjutanud. Vaatame investorite käitumist Tallinna Sadama aktsia esimestel kauplemispäevadel ning püüame ennustada, mis hakkab aktsia hinnaga edasi juhtuma.
11.00-12.00 "Investor Toomase tund". PRFoodsi juht ja investor Indrek Kasela räägib, kuidas edenevad kalamaailma vallutusplaanid ning mida arvata Eesti idude edukatest rahakaasamistest. Saadet juhivad Kaspar Allik ja Liina Laks.
13.00-14.00 "Luubi all". Teemaks on ettevõtja Teet Järveti süüdi jäämine altkäemaksu küsimises, ilusa jutuga Eestisse äri ajama tulnud soomlanna võlgadesse vajumine ja rohkete maksuvõlgadega ärimehe Anders Tsahkna Keila hooldusravikeskuse probleemid. Saatejuht on Marge Väikenurm.
15.00-16.00 "Eramaja ehitus". Mööbli- ja sisekujundusstuudio D-Sign sisearhitekt Dina Gontšarova räägib, millises faasis tasub kaasata eramaja valmimisse sisearhitekt ning kuidas ühe kodu sisustuslahendus võiks koostöös valmida. Kõne alla tulevad viimase aja trendid ning õpetusssõnad, kuidas leida oma eramajale ajatu ja nägus sisekujundusstiil. Saatejuht on Lauri Leet.
|
OSCAR-2019
|
||
Nagu allolevalt pildilt taaskord näha, siis pole raamatu alapealkiri "Ähk läheb tarvis" sugugi taevast võetud. Kraami leidub igasugust ja kõik leiab ühel heal päeval uuesti kasutamist. Kunagised, ühe teatava asutuse roll upid leidsid esmalt kasutamist EKA töödes, seejärel ootasid mõned aastad oma aega kusagil kuurinurgas ja nüüd saavad raamatuesitlused lipurividena üle karjakastelli tõmmatud.
Hetkel pole ma sugugi kindel, et reedeks kotletid valmis saavad. Või raamatuid jagub. Või vahvleid saab. Aga vot lipud on küll lõigatud :)
Õnneks pole ma ainus kunstnikuhing, kes praktilise töö peale rakendatud :) Nagu näha, siis ka "Muna" autor ja lavastaja on pandud etenduse rekvisiite värvima :) Ja mina veel kujutasin ette, kuis lavastaja proovides suursuguselt saalis ringi patseerib, sigar ühes ja konjakiklaas teises käes, aeg-ajalt peab mõtlikul pilgul nõu taevaste jõududega...Kui proosaline kõik tegelikult on :)
Ja veel, ka meie paatide kalmistule pagendatu leidis siiski uuesti rakendust, sedapuhku hakkab külalistele õiget teeotsa kätte näitama.
Sel suvel pidavat eriti olema moes just paljasõlgsed kirjaneitsid. Kõigil pole küll veel õiged tiitlid ja tunnustused välja teenitud, ent eks aeg annab arutust. Toimus spontaanne ja äärmiselt privaatne "Minu Hiiumaa" eelesitlus (kust ei puudunud koguni hiidlaste kurikuulus delikatess - lestapea põsetükk... tõsi, daamidel kulus oma tubli veerandtundi rariteetseks osutunud tilli tagaajamisele...)
Ühtlasi leidis Ave, et on paras aeg õpetada Anettet pruudiluud tõmbama. Peiuõnne kuulutas luu sedapuhku just nimelt aga Avele.
Saripostitaja õudusunenägu - ühes kanalis on oluline uudis jäänud jagamata :) Nimelt, teadmiseks blogisõpradele, et "Minu Hiiumaa. Ähk läheb tarvis" on nüüd ka päriselt olemas, paberil ja puha. Väga hea kaasa võtta nii randa, lennukisse, tööle igavuse peletamiseks kui ka peatselt saabuvate pikkade ja pimedate õhtute ajatäiteks. Teadjamad räägivad, et ka võrkkiiges on mõnus lugeda - pole veel proovinud, minu aeg on talvel. Võrkkiiges :)
Loomulikult hüppasin ma pärast reede hommikul Kärdlast paki toomist kohe järgmisele praamile ja ruttasin mandripoodidesse olukorda kontrollima. Oli kenasti olemas küll. Mõnes poes oli asukoht halb, seal ma paigutasin veidi vastavalt enda äranägemisele ümber raamatuid. Lõpptulemus sai võrdlemisi kena.
Isegi Pärnus oli juba olemas (ma tean, et see kõlab veidi... üleolevalt, aga no me lihtsalt juhtusime Pärnusse seekord :)):
Pikem ja põhjalikum lugu raamatu sünnist on lisandumas lähipäevil (kui mul kotlettide küpsetamisest aega üle jääb muidugi) :)
Esimesel suvel ma ei osanud seda oodata. Maailmalõpp on käes, nii mulle tundus. Ühel päeval lõid lained üle pea kokku ja enam ei osanud olla. Mul oli kõrini kõigist saare inimestest, saare külalistest, kõigest sellest eksootilisest ja komplitseeritust. Kõik näisid nautivat ja chillivat, ainult mina piinlesin.
Eelmisel suvel ma mõistsin, et see on muster. Nii ongi. Nii hakkabki olema. Kui ma suudan aegsasti piisavalt tihti käia mandril ja end välja lülitada, siis seda ei juhtu. Kui mitte, siis tulevad need emotsioonid taas. Löövad üle pea kokku ja panevad lähimat raudteed ja rongi otsima. Või lihtsalt tikke ja bensiini.
Tänavu juhtus nii, et suurele praamile ja suurde linna sain viimati kuu aega tagasi. Järgmine kord jäi mul vahele. Siis tuli küll üks kiire Vormsi ja Haapsalu väikese paadiga, aga ei mingit praami ega suurt linna. Ja siis tuli veel üks mandrikord, mis mul vahele jäi. Kokku kuu aega on pausi olnud. Ja ma teadsin, et sellele järgneb katastroof. Nüüd ma ju juba tean :)
Üleeile lülitasin teleri sisse, ikka see Kadriorg 300. Kui mõni aasta tagasi lülitasin linnas olles teleri käima ja vaatasin Hiiumaast filmi, pisar silmas, siis nüüd panin pildikraani käima ja vaatasin Kadriorgu, pisar silmas, koju tahtsin. Kersna käis kõigis neis paikades, kuhu tahaksin isegi taas. Ja muidugi Poska lõpp oli kahetsusväärselt vähe esindatud. Ja see kinnisvarareklaam, miks polnud seal mainitud, et "Litsegi" seal filmiti?! Ja see võrratu Vilde kirjadest raamat, mu täielik lemmik!
Oleks täna ja kohe olnud buss minemas, ma oleksin läinud. Päriseks. Ma tundsin täna hommikul, et ma vihkan seda saart, neid inimesi, neid jõujooni. Iga jumala suvi jõuab see tunne minuni kusagil juuli lõpus. Ma tean, et see tuleb, aga tõrjuda ei oska.
No seda raamatut jään ma küll igavesti mäletama. Kahel põhjusel, ja kumbki neist pole meeldivate killast. Tänu sellele raamatule olen ma nüüd raamatukogus võlgnike nimekirjas. Vaju või häbi pärast maa alla. Raamatukogusüsteem on veel niimoodi seatud, et kui ühega juba võlas oled, siis ei saa ka teisi pikendada, seega on mul tänaseks neid võlas raamatuid juba mitu. Postituviga on selle raamatupaki saatmine kergelt tülikas. Postikapiga võiks ju saata - eeldusel, et keegi selle siis ka Tallinnas kapist välja toob -, ent Hiiumaal on lähim pakikapp Kärdlas, mistõttu on sinna umbes sama keeruline minna kui Tallinnasse. Lisaks ei ole Tallinnas jätkuvalt raamatute tagastuskasti, mistõttu minu algne plaan selle kõigega pühabal tegelda, läheb vett vedama (ja huvitav, kui kast ka oleks, kas siis peaksin koos raamatutega rahaümbriku sinna laskma :D?)
Pagan küll, võlg võlaks, aga oleks siis raamat ka seda väärt! Tegelikult tundub, et see on nõrgamõistuslikele kirjutatud, teate küll, selline raamat, kus tuleb kõik ette ja taha ja puust ja punaseks ära nämmutada. Mõtete ja lausete vahel pole absoluutselt õhku ja ruumi lugeja fantaasiale. Ma tunnen, et mind on haledalt petetud. Autori poolt siis. Ja raamatukogutädi veel ütles, et see kõigile hullult meeldib ja on hirmus popp praegu. Ka tema pettis mind.
Võtame või näiteks Taisto, kes nokitses siitsamast leitud kadakast mulle Tõnise korrale kutsumiseks käepärase riistapuu, nüüd on meil õhtud sisustatud (samal ajal laulab ta ise veel taustal ka). Kui seda aga enam vaja ei peaks minema, saame seda käepideme või ukselingina kasutada.
Käisin eile õhtul päikeseloojangul paadisillal istumas. Vaatasin Soonlepa telerit. Kui tavaliselt on silmad Saarnaki poole, siis sedapuhku keerasin sinnapoole selja ja vaatasin hoopis maa poole. Esmalt tuli noor põder. Sarvelt, rüüpas merevett ja siis hakkas Soonlepa poole vantsima. Ikka läbi vee. Niimoodi loiult ja chillilt. Kui sai kuivale maale, Aino lammaste juurde, siis lasi oma graatsilist jooksu.
Kõrkjates möllas keegi vallatu metssiga, kalpsas ja kelpsas ja viskas tagumist otsa üles. Vudis edasi ja tagasi seal Sarvel. Tema siiski Soonleppa tulla ei viitsinud ja jäi edasi Sarvele.
Aitab, mõtlesime meie. Seda on ilmselgelt liiga palju rahulikuks õhtuks, leidsime, ja kõmpisime tagasi tuppa.
P. S. Alloleval pildil on näha Mae näpuharjutused - punastavad kotletid ehk Lindströmi kotletid ehk üks peet puha☺Hetkel on õhus küsimus, kas küpsetada või praadida😀
Viimati, sattunud Tondi raamatukokku, otsisin suvaliselt uudiskirjanduse riiulilt lugemist, sest m i d a g i oli ju vaja saarele leida, kui jäi see raamat ette. Ohkasin siis seal riiuli ees raamatut peos keerutades, et eks olegi aeg juba vaikselt vanaduseks valmistuma hakata, kui teisest riiulivahest üks proua elutargalt nentis, et selleks nüüd küll spetsiaalselt valmistuda pole tarvis, see tuleb ise.
Toredad lühikesed mõttelaastud. Hirmus vähe ainult oli teisi. Üldiselt olin paljude asjadega nõus. Eriti sellega, et vaja oleks mingit katastroofi (mitte et keegi meist sõda vms jama ihkaks), aga et kõik need nupust nikastanud tüübid taas tagasi maa peale tuua. Et ohjata tarbimishullust. Et õpiks taas kasutama oma tervet mõistust.
Kuigi see raamat on kindlasti kõigil juba ammuilma loetud, ent siiski - minu raudne soovitus. Imeline keel, terav pilk, hea portreteerimisoskus ja aegadeülesed tähelepanekud. Siit tuleb mannetu ilukõne, aga mulle tõesti sedavõrd meeldis siinne kooslus. Tuttavad paigad, tuttavad nimed, tuttavad tunded. Ja kõike mõõdetud kogustes. Sa ei jõua veel tüdineda kõnealustest paikadest ega inimestest, kui juba ongi teemavahetus.
Eriti nauditavad olid muidugi killud Suuremõisast, Kassarist ja Reigist, kuid ka Saaremaa, Tallinn, Tartu ja... Viljandi :) Kahetsusväärselt vähe muidugi. Viljandi, küll imelühikese, killukese tegi mu jaoks põnevaks, et kohtasin taas kord veidrat perenime Sangernebo. Mõni aeg tagasi veel isegi esines seda nime seal, kuis praegu, ei tea. Kallas jutustas aga ühest eelmise sajandi alguse Sangernebost, kes küll Viljandisse abiellus, ent vist siiski mehe perekonnanime ju sai... ei tea, kuidas see kummaline nimi siis tänasesse päeva kandunud on.
|
OSCAR-2019
|
||
Tuntud edukate inimeste elulugude uurija Napoleon Hill analüüsis 20 aasta vältel umbes 500 väga edukat inimest Ameerikas ning otsis sarnasusi nende käitumises edu saavutamisel. Ka eesti keeles on ilmunud Napoleon Hilli raamat „Mõtlemist muutes rikkaks". Kuigi see raamat on kirjutatud esmakordselt juba 1937. aastal, käsitleb see aegumatuid tarkuseteri edu saavutamisel ning see on olnud paljude tänaste isikliku arengu treenerite lemmikraamatuid läbi aegade. Napoleon Hill jõudis oma uuringutes järeldusele, et edu on saavutatav, kui inimesed järgivad väga kindlaid reegleid oma teadvuse kasutamisel alateadvuse programmeerimiseks ning tööd tehakse harmoonias kõrgeima alateadliku väega.
Kuigi me ei teadvusta seda endale, on meie isiklik alateadlik vägi meile saadaval igal hetkel, kui me otsustame seda kasutada. See on olnud saadaval kõikidele vägevatele meestele ning naistele minevikus, on meile praegu ning on saadaval ka tulevikus.
Selle väe kasutamiseks on ainult üks piirang: me saame seda kasutada ainult olevikus. Meie sisemine jõud on saadaval praegu. Kõik suured leiutised, avastused ning saavutused on ilmnenud hetkega ning ootamatult. Ükski tuntud leiutis ei ole välja mõeldud selle sõna otseses tähenduses. Ei ole juhtunud, et teadlane arutleb mingi probleemi üle ning siis jõuab loogilise arutelu tulemusena mingi senitundmatu lahenduseni.
Nagu oleme näinud ka Hollywoodi filmides, kus teadlased „ärkavad" kodus või jalutades ootamatult, seisatavad ning siis tormavad tagasi laborisse. Nad taipasid! See oli see hetk, mil nad olid lõdvestunud ja rahulikud ning nad said ühenduse kõrgeima väega - oma alateadvusega. Alateadvus andis teadlastele vastuse, mitte nende loogiline teadlik ja teaduslik arutluskäik.
Samasugused juhtumid on olnud ka päriselus. Näiteks Thomas Edison, Mozart ning Bill Gates on vaid mõned näited inimestest, kes on saavutanud kontakti alateadvusega, taibanud ning loonud selle sõna otsesemas tähenduses.
Meie alateadvus on nii võimas, et see lahendab absoluutselt igasuguse olukorra meie elus. Kas oled kunagi tundnud selgusehetki, mil sind tabab inspiratsioonihoog või kuulanud muusikapala või näinud lummavat päikeseloojangut, mil sinu jaoks aeg peatub ning sa lihtsalt oled ning naudid seda hetke? See on see aeg, mil sa oled ühenduses oma alateadliku väega - oma tegeliku sisemise väega. Sel hetkel oled sa vaba emotsioonidest, hirmudest ning ootustest. Sa oled sina ise. See on hetk, mis loob.
Sellistel hetkedel oleme me loovad olendid. Me oleme ühenduses alateadvusega ning saame kasutada informatsiooni meie teadvusest ning ka informatsiooni, mis asub väljaspool meid. Uskumatu, kas pole?
Kas oled kuulnud ütlemist: „Ma alateadlikult tajusin seda". Või on olnud sinu elus juhtumeid, kus sa mõtled kellegi peale ning hetke pärast see inimene helistabki. On ka mitmeid juhtumeid, kui teadlased avastavad erinevates planeedi otstes samu asju praktiliselt üheaegselt ilma, et oleksid isegi teadnud, et nad uurivad sama probleemi.
Samuti on katsed loomadega tõestanud, et juhul, kui loomad eraldada kahte gruppi, panna grupid siis erinevatesse puuridesse ning mõne aja möödudes ühele grupile näidata, kuidas puurist ise välja pääseb, siis hämmastava kiirusega on ka teine grupp kuidagi selle nipi "ise" avastanud. Seda on testitud väga palju kordi ja see toimub alati nii.
Teadlased on hämmingus ka katsete üle, kus aatomisisesed elementaarosakesed on eraldatud ning üks elementaarosake reageerib teise elementaarosakese keskkonna muutusele, vaatamata sellele, et tema enda keskkond ei ole muutunud. Selliseid näiteid on tegelikult palju ning see kõik kinnitab, et me oleme alateadlikult seotud ühtse ning palju võimsama süsteemiga kui me arvata oskame.
Need on mõned üksikud näited alateadvuse tööst. Meie alateadvus on eesmärkidele orienteeritud ning pakub meile alati lahendusi. Meie ülesanne on pakutud ideed vastu võtta. Kuidas seda teha? Me peame olema inspireeritud millestki! Me peame tegelema millegagi, mis meid tõeliselt erutab ning käima tõmbab. See paneb meie energia liikuma ning alateadvuse tööle. Samal eesmärgil tehakse ka ajurünnakuid, kus grupp tekitab üksteises inspiratsiooni ning käivitatakse alateadlikud impulsid ideede genereerimisel. Üksi on see palju keerulisem.
Just seetõttu on vaja enesele paika panna eesmärgid, mis meid tõeliselt erutavad. „Ela oma unistust" öeldakse. See tähendab oma elu suure unistuse leidmist ning selle kallal tegutsema hakkamist. See tekitab meis inspiratsiooni, mis käivitab omakorda meie alateadvuse, mis hakkab meile pakkuma kümneid ideid, kuidas seda eesmärki saavutada. Alateadvus on väga tark. Aga sina pead talle ütlema, mida sa soovid. Kas sa tead, mis on edukate ja ebaedukate inimeste erinevus? Edukad inimesed teavad, mida nad soovivad ning keskenduvad sellele, samal ajal kui ebaedukad inimesed ei tea, mida soovivad ning seetõttu keskenduvad alati vaid sellele, mida nad ei soovi. Ning mis on tulemused? Sa saad seda, millele sa mõtled ...
Tegelikult on macholikult tugev olla väga raske, sest ükski mees ei ole oma olemuselt macho. Kõik mehed on oma olemuselt lihtsalt inimesed ja mehed. Kuna meile aga tundub (mõnikord ehk isegi õpetatakse), et sellest ei piisa, hakkamegi ehitama väliseid müüre selleks, et välja paista tugevam kui tegelikult oleme.
Siiski ei ole ka kõige macholikumad mehed alati machod. Isegi, kui naisega tutvudes mõneks ajaks oma macholikkuse säilitada suudame, ei suuda me igavesti seda rasket koormat kaasas tarida. Ühel hetkel soovime jääda lihtsalt inimeseks. Näiteks olen viimasel ajal mõelnud, kuidas V. Putin õhtuti väikeste mõmmidega pidžaama selga paneb, voodi peal koomiksit lugedes puuksutab ja itsitab ning siis õndsalt nagu väikene poiss magama jääb. Jah, õhtuti kodus paljalt või bokserite väel ringi silgates on isegi kõige machomal mehel raske oma macholikkust säilitada. Sest me lihtsalt ei ole oma olemuselt machod, vaid täiesti tavalised inimesed, täiesti normaalsed mehed oma tunnete, muremõtete ja unistustega.
Macholikkus eksisteerib ainult teiste inimeste jaoks – nii meeste kui naiste jaoks. Meeste jaoks eksisteerib macholikkus eesmärgiga näidata teistele isastele, et ma olen sinust parem, tugevam, edukam jne, mis annab mulle ideaalis võimaluse kõik konkurendid ilusaima emase saamiseks eos elimineerida. Naiste jaoks eksisteerib macholikkus aga eesmärgiga näidata emastele, et just mina olengi kõige parem, tugevam ja edukam isane, kellega tasub paarituda. Kas pole mitte primitiivne? Jah, aga just nii see meeste maailmas toimub. Ja sageli see ka toimib. Mida vihasema näoga mees ringi käib, seda suurem on tõenäosus, et teised isased eemalduvad. Ja mida vihasema näoga mees ringi käib, seda suurem on tõenäosus, et emased teda turvalise ja tugevana tunnevad.
Kõik see on aga ilus ainult näitemänguna. Meie, meeste, probleem on selles, et me unustame ära, et oleme juba mõned aastad loomariigist väljas olnud. Kui isaslõvi püstise lakaka savannis ringi jalutab, siis ongi ta kõige tugevam isane. Meie, inimeste, kõige suurema lakaga mehed on aga sageli sisemiselt tegelikult kõige nõrgemad, tekitades näilise tugevuse kaudu pikas perspektiivis probleeme nii endale kui ka oma emasele. Kuidas? Me ei suuda lihtsalt kogu aeg püstise lakaga ringi käia, sest see ei ole meie tegelik olemus. Meeste tegelik tugevus ja mehelikkus ei väljendu inimeste maailmas ju võimalikult suures lakas (võid lugeda ka autos), vaid sisemises tarkuses - nii emotsionaalses kui intellektuaalses.
Mehed, lubage oma ellu rohkem värve, ja seda igas mõttes. Ühevärvilisus ja endast erinevate ning natukene teistsuguste isaste sallimatus ei ole äge, rääkimata mehelik, vaid väiklane ja küüniline. Ma olin pikka aega macho (eriline nõmedik olin ma näiteks keskkoolis, kus käisin ringi nagu maailmavalitseja – kui oled näinud, siis tead) ja arvasin, et see teeb mind õnnelikuks. Ei, vastupidi, see tegi mind väga kurvaks, sest tänu oma välisele machomüürile ei julgenud ma olla enam inimene, sest olin loonud endast kartmatu isase mulje. Aga kartmatu isane on väga raske olla, sest keegi ei tea ju täpselt, kuidas kartmatu isane peaks käituma. Ja nii siis tunduski kõige mõistlikum strateegia olevat sageli lihtsalt vait olla – siis on vähemalt kindel, et ma ennast ei reeda, et tegelikult olen ka lihtsalt inimene.
Mehed, lubage oma ellu rohkem värve. Me võime alustada kasvõi ainult riietusest. Ka selles osas olen aastaid stereotüüpides kinni olnud, naeruvääristades kõike ja kõiki, mis minu maailmapilti ei sobitunud. See väsitas mind ära, aga ma ei osanud end ka aidata. Tänu aga oma heale sõbrale Tiidule, kes on muide kõige sõbralikum ja samas stiilsem mees Eestis, olen astunud sammu värvide suunas – näiteks olen soetanud endale riideid, mida ma veel 5a tagasi vaadanudki poleks (sest ainult edevad jobud käivad ju sellistega). Ma ei tea, kas see on mingi sügavam kontakt oma naiselikuma poolega, mida macholik eluviis mitte kunagi ei lubanud, aga igatahes on see aidanud laiendada minu arusaama meheks olemisest ja mehelikkusest tervikuna.
Äkki ei olegi mehelik olla hirmuäratav, vaid hoopis sõbralik ja lahke? Äkki ei olegi mehelik eeldada, et kõik peavad sind austama ja kartma, vaid hoopis alustada teiste austamisest ja kartmisest, et liigse macholikkusega end lihtsalt lolliks teeme? Ja äkki ei olegi mehelik hallilt ühevärviliselt riietuda, vaid kanda hoopis tagurpidi pööratud ruudulise äärega teksaseid koos punaste kingadega?
Huvitav jah, kuidas me ei suuda primitiivseid mõttemalle endale teadvustada ja seeläbi nendest üle olla. Tahtsin enda härrale ka seda juttu lugeda anda, a ta ütles, et see tekst on LIIGA GEI.
Ja vôtame kasvøi THON HOTELS pealiku keda vahete vahel ka TV-s näeb.yle 90-ne aga nii julgetes rôômsates värvides -silm løøb särama.
|
OSCAR-2019
|
||
Kaasaegne teadus on avastanud, et kohtades, kus kaks merd omavahel kokku saavad, on nende vahel tõke, mis jagab need kaks merd nii, et kummalegi jääb oma temperatuur, soolasus ja tihedus (Principles of Oceanography – Davis, lk. 92-93). Näiteks Vahemere vesi on leige ja soolane ning Atlandi ookeaniga võrreldes madalama tihedusastmega. Kui Vahemere vesi suundub Gibraltari väina kaudu Atlandi ookeani, siis jätkab ta oma teekonda ligi 1000 meetri sügavuses veel sadu kilomeetreid, säilitades seal oma soojuse, soolasuse ja tiheduse (joonis 10).
Kuigi mõlemas veekogus on suured lained, tugevad hoovused, tõusud ja mõõnad, ei segune nende veed ega ületa nendevahelist tõket.
„Ta on laskund vabalt kohtuma kaks merd. Nende vahel on tõke, mida nad kumbki ei ületa.” (55:19-20).
Kuid kui Koraan räägib soolase ja mageda vee erinevusest, siis mainib ta, et nende vahel on tõkkega "eraldustsoon”:
„See on Tema, kes on lasknud vabaks kahte sorti vee: üks maitsev ja joodav ning teine soolane ja ebameeldiv. Ja Ta on pannud nende vahele tõkke ning eraldava tsooni.” (25:53)
Kuid miks mainib Koraan magedast ja soolasest veest rääkides eraldustsooni, kuid kahe mere eraldamisel seda ei tee?
Kaasaegne teadus on avastanud, et suudmetes, kus mage vesi soolasega kokku puutub, on olukord kahe mere puutekohaga võrreldes erinev. On avastatud, et soolase ja mageda vee kokkupuutekohas asub „järjest väheneva tihedusastmega tsoon” (Oceanography – Gross, lk. 242; Introductory Oceanography – Thurman, lk. 300-301). Selles eraldustsoonis asuva vee soolasusaste on nii mageda- kui ka merevee omast erinev (joonis 11). Eraldustsoon avastati alles hiljuti, kuna selleks läks vaja väga täpset ja modernset tehnikat temperatuuri, soolasuse, tiheduse, hapniku lahustuvuse jne. mõõtmiseks. Inimsilm ei ole mingil juhul võimeline märkama kahe mere veesisalduse erinevusi nagu ka mitte mere ja jõe vee kohtumisel tekkiva eraldustsooni olemasolu.
Joonis 11: Mage vesi kohtub jõusuudmes soolasega. Näha on kahe erineva veekogu vaheline eraldustsoon. (Introductory Oceanography – Thurman, lk. 301)
Nii kaua kui mäletan, on Jumal olnud minu elus mingis abstraktses vormis alati olemas. Maakodus, mis tollal oli natuke hooldamata, peegeldus mingi looduse ülemvõim. Istusin pikka aega oma kohas - väljaehitamata verandal, ja imetlesin, kuidas kõrged kased tuules kõikusid ja omal moel sümmeetriline kinnikasvanud lillepeenar mind ümbritses. Seal rääkisin ma Jumalaga ning "mängisin“ palvetamist. Kuidas - ei mäleta, ainult tunne on meeles. Enne kooli jäi see minu sisse ning ei tea, kas üldse kellelegi sellest oma peres rääkisin.
Koolis jagati kord laste Piibleid ning muud kristlikku kirjandust, mis minu teise või koguni kolmanda põlve ateistidest vanemaid suhteliselt häiris. Mingil põhjusel lugesin aja jooksul siiski need materjalid läbi, võibolla kohusetundest – ikkagi koolist antudi ju. 12-aastaselt küsisin oma emalt pikka aega vaevanud küsimuse:„ Miks ehitavad kristlased kirikuid, kui Piiblist on näha, et Taavet palvetas oma toanurgas ihuüksi?“, millele tal vastust ei olnud. Ma mäletan aga haruldaselt selgelt just illustratsiooni palvetavast Taavetist, kuldpruunide juuste ja harda näoga, mis tundus tõesem kui kirikuõpetajate manitsev toon, mida aeg-ajalt ikka kuulsin, kasvõi kooli jõulukontsertidel Kaarli kirikus. Igatahes vastust ma ei saanud ja sellega minu poolt kristlus sinnapaika jäigi.
Läbi aastate edasi minnes hakkasin otsima väljendust oma jumalatunnetusele, kasvõi seletustki, et seda jagada, ning hakkasin tasapisi õppima ja uurima erinevaid religioone ja mõtteviise. Kuna kristluses olin ma pettunud eelnevalt toodud argumendi tõttu ja teismeeas oli "lahedam“ olla alternatiivne, siis jäid suured religioonid kõrvale. Käisin oma otsingutega sisuliselt kogu maailma kultuurid läbi, kuni ülikooli alguseks leidsin pikema peatuskoha taoistliku filosoofia ja hiina energiate juures. Süda ei olnud sisimas rahul ja otsis, ent igapäevaelu hakkas oma osa nõudma ning uued sõbrad ja õppetöö jõudsid esikohale.
Kuni päevani, mil kirjutasin alla nõusoleku osaleda haridusliku lauamängu koostamisel, kus igal inimesel oli oma vastutusala, vastavalt tema võimalikule pädevusele. Minu osaks sai kunst, filosoofia ja religioon. Algul tööplaani tehes, jagasin naiivselt inimkonna mõttemaailma kaheks – ida ja lääs – kuni hetkeni, kus pidin paigutama kusagile ka islami. Ma ei teadnud sellest eriti midagi, ent siiski ei suutnud ma poolt valida. Panin siis islami kahe tulba keskele.
Hilisematel kuudel, intensiivse töö käigus kasvasid mu teadmised tasapisi. Nende sündmustega samaaegselt läksin 2010. a sügisel Rootsi vahetusüliõpilaseks, kus juba mõne nädala möödudes läksin kaasa ühe teise tudengiga tegema filmi immigrantide linnaosast Malmös, Rosengårdis. Ma nägin esimest korda pearättides ja abaaja'des naisi. Mu esimene mõte oli: ,,Oi, nad on nii ilusad ... ja isegi vist õnnelikud niimoodi."
Meie intervjueeritavatest kutsus üks moslemist naisterahvas meid – võõraid eurooplasi – külla enda juurde sööma. Sain esimese, suht kummalise, sissevaate ühte Kuveidist tulnud moslemiperekonda. Minuga koos koolis oli ka väga palju vahetusüliõpilasi Iraanist ja teistest moslemiriikidest. Ääri-veeri hakkasin neilt vahel midagi küsima. Eriti oli abiks üks Egiptuse noormees, alati viisakas ja naeratav. Ta pani mind rääkima, mida ma arvan Jumalast ja ükskord ütles, et oma peas ja südames ma olengi moslem. Ja tõesti, ma leidsin inimese, kogukonna, maailma, kes jagavad minu nägemust Jumalast. Nendega ei pea ma seda varjama, vaid saan oma tõekspidamisi vabalt väljendada. Äratundmine oli niivõrd tugev, et esimese hooga ma isegi vist eitasin seda. Ütlesin, et see pole võimalik, proovisin oma tunnetele vabandusi leida.
Tagasi Eestis, tõin töö ettekäändel vanematekoju raamatukogust eestikeelse Koraani tähenduse tõlke, lugesin igasuguseid materjale internetist, vaatasin kuidas rätti pähe siduda jne. Kuigi äratundmine oli südames olemas, oli hirm lähikondsete hukkamõistu ees suur. Ma ei suutnud endale tunnistada, et leitud tõde on suures religioonis, et see on koguaeg olnud mul silme ees, ent olen selle ära põlanud. Tänu Jumalale, siiski juba juunikuus ütlesin šahada ning minu uus lugu oli alanud.
Ma käisin samal suvel Egiptuses, hidžaab tundus seal loomulik samm, kuigi mu garderoob sama ei arvanud. Ja Eestisse naastes oli see ääretult raske koorem, eriti keset suve, kuid kord pähe pandud rätti ei lubanud süda enam ära võtta.
Kuna olen otsapidi seotud disaini ja kunstiga, oli riietus mulle alati olnud meedium enda väljenduseks ja pikkade seelikute ning rättidega ei osanud ma aga kuidagi ümber käia. Alles nüüd, kümme kuud hiljem, hakkab sügavam arusaamine islami olemusest ületama sellega seotud hirme ja oluliseks tõusevad palju elulisemad asjad, kui et mis värvi on kangas, mis mind katab.
|
OSCAR-2019
|
||
Külauudised jätkab koos Sindi Naisliiduga ekskursioonil nähtud ja kuuldud vaatamisväärsustest ülevaate tegemist Toila-Oru kaitsealal.
Buss peatus Toila-Oru lossipargi servas ja Sindi Naisliidu matkajad suundusid Tammealleele. Kõhkluste hajutamiseks, et ikka minnakse kõige otsemat teed läbi pargi kunagise Oru lossi asukohta, vedas bussijuht Ervin Pukk näppu mööda kaardile joonistatud käänulist rada. Ervin ise viis bussi pargi teise otsa lossiaia väravate lähedale ja lubas sealt meie seltskonnale vastu tulla.
Toila poolset väravat valvavad kaks jääkaru skulptuuri. Läbisime Jääkaru värava. Oru pargi maastikukaitseala suurus on 75 ha, kus avaneb küllaga nii looduslikke kui inimkätega loodud vaatamisväärsusi ja mille kohta leidub rohkelt ka kirja pandud teavet. Hea ülevaate saab näiteks Eesti Looduse 2007. a septembri numbrist, kus kunagine Oru pargi metsnik Maire Uustal kirjutab asjatundlikult Oru pargist ja promenaadist. „Oru park Toilas on küllap üks kuulsamaid Eesti parke oma värvika ajaloo ja kauni maastikuga,“ võib lugeda loodusajakirjast. Uustal ütles, et kuigi Oru loss ootab endiselt ülesehitamist, ei jää nüüdisaegne Oru park alla kunagistele hiilgeaegadele 19. sajandi lõpul ning enne Teist maailmasõda.
Toila Oru pargis alustati looduskaitsetöödega, mille käigus hooldatakse Oru pargi pärnade võrasid, pügatakse elupuuhekki ning võetakse maha ohtlikuks muutunud puud.
Töödega alustati 2. märtsil ning need viiakse ellu kahes etapis – esmalt selle aasta märtsi lõpuni ja seejärel septembrist kuni järgmise aasta märtsi lõpuni. Vahepealsel ajal ei tohi hooldustöid teha, et tagada pesitsusaegne rahu pargis elavatele nahkhiirtele ja lindudele.
Oru pargi läänepärna-allee ja pargi regulaarosa pärnaridades on kokku 187 puud. Need on kehvas seisukorras ja enamik puudest vajavad võrade hooldust – kuivanud okste ja murdunud harude eemaldamist. Puude olukord allees on halvenenud mitmel põhjusel: pargi kasutuskoormuse kasv, külgvarjus kasvamine, lume- ja tormikahjustused.
Läänepärna-allee dendropargi osas tuleb pügada elupuuhekki, kuna elupuud hakkavad läänepärnade võradesse tungima ning kahjustavad puude seisundit. Hekk lõigatakse madalamaks ja sealt eemaldatakse heki sisse kasvanud lehtpuude uuendus ja naaberpuude alumised oksad, mis takistavad heki uuenemist. Jätka lugemist »
5. märts 2015 | Sildid: hooldus, looduskaitsetööd, Oru park | Teema: Toila vald | Kommenteerimine on suletud
„Tänase pilguga Konju ajaloole tagasi vaadates tajume, kui suured muutused on siin kolme sajandiga toimunud ja milliseid läbielamisi on pidanud inimesed kogema. Vanematele inimestele oli see veel eilne päev, noorematele vahest killuke Eesti ajaloost“ (Jüri Eljas).
Mul on hea meel teatada, et on ilmunud raamat „Konju läbi kolme sajandi“, mille autor on Konju elanik Jüri Eljas.
Raamatu autor heidab pilgu külale läbi kolme sajandi, heidab pilgu inimestele, taludele, sündmustele, tegevustele ja paljule muule.
Usun, et raamat pakub huvi ka nüüdisaegsetele elanikele ja lastele, kes siin külas üles kasvavad ning oma küla ajalugu tundma õpivad.
Raamatu väljaandmist toetasid Kodanikuühiskonna Sihtkapitali Kohaliku omaalgatuse programm ja Toila Vallalvalitsus, raamatu andis välja MTÜ Konju Maanaiste Selts ning raamatule korrektuuri tegid Merle Äri ja Lea Rand.
25. november 2014 | Sildid: ajalugu, inimesed, kogukond, raamat | Teema: Eesti, Ida-Virumaa, Konju küla, Toila vald | Kommenteerimine on suletud
Pühapäeval, 10. märtsil algusega kell 15 toimub Toila rahvamajas (Pikk tn 41, Toila, Ida-Virumaa) meditatiivne ja teraapiline kontsert-seanss.
Laulvate kristallkausside kontserdist osavõtul laseme oma keha ning meeli mõjutada helidel, mis lastakse kõlada sooviga muutuda puhtamaks ning terviklikumaks. Kogu ruumi täidavad rohkem kui kolmeteistkümnest kausist koosneva heliallikate komplekti vibratsioonid. Suurimad neist on poolemeetrise läbimõõduga kausid, millest kostuvad helid mõjutavad kuulajate alumisi energiakeskuseid. Väikseima läbimõõduga helikauss aga paitab oma helidega meie teadvuse kõrgeimaid sfääre. Kristallkausside komplekt kokku valgustab kogu meid ümbritsevat ning laadib ja puhastab kuulajate füüsilist-, kui ka emotsionaalset-, mõtte- ja vaimkeha. Toimub lõõgastumine, tasakaalustumine. Puhaste toonidega kristallkausid kutsuvad meie keha kaasa laulma ning seeläbi tervenema. Oma värvi helidesse lisab Wuhani- või Päikesegong.
Kaasa palume võtta joogamati ja teki või midagi muud pealevõtmiseks. Sest lebades on parim viis tervendavaid helisid kogeda. Võimalik helivoogudesse laadima ja puhastuma tuua pudel vett, lemmikvääriskive.
MÜÜK! Võtame kaasa ning kontserdi eel ja järel pakume poolvääriskive, ennustusvahendeid ning ehteid. Tutvu!
Toila vallas on saabumas aastapäeva pidustused, mistõttu on välja kuulutatud Aasta Tegija 2012 otsingud. Kes oli aastal 2012 see “kõige-kõige”, kelle tegu või tegemised meenuvad kohe, kui mõelda tagasi eelmise aasta kultuuri- ja spordielule Toila vallas? Kes on kultuuri- või sporditegija 2012?
Oma arvamus viia 8. märtsiks 2013 Toila Vallavalitsuse kantseleisse vallasekretärile või saata digitaalselt aadressile mehis.astok@gmail.com. Märksõnaks tuleb märkida: TEGIJA. Samuti on võimalik avaldada oma arvamust nii Toila kui Voka Raamatukogus.
Kindlasti peab olema ära märgitud kandidaadi esitaja nimi ja tegu, mille eest kandidaat seda tiitlit väärib.
Aasta kultuuritegija on üksikisik või kollektiiv, kes on eelmisel aastal korraldanud vallas üritusi, osalenud või esindanud valda rahvusvahelistel või riigisisestel üritustel, välja andnud valda käsitleva teose vms.
Aasta sporditegija on sportlane, võistkond või treener, kes (või kelle hoolealune) on eelmisel aastal esindanud valda ja saavutanud edu rahvusvahelises või riigisiseses konkurentsis.
27. veebruar 2013 | Sildid: aasta tegija, aastapäev, Toila | Teema: Toila vald | Kommenteerimine on suletud
Teisipäeval, 18. detsembril avatakse kell 17.30 Toila Sanatooriumi fuajees Erki Evestuse maalinäitus „Minu saun on kõige parem”.
Välja on pandud üksteist maali, mis jutustavad meestest, naistest, saunast ja vanasõnadest. „Oma sauna on sellepärast kõige parem, sest tunnen seda kõigist teistest paremini. Tean kuidas kütta, kuidas leili visata ja millisel temperatuuril on kõige parem vihelda. Sellepärast on ka näitusel üks maal sama nimega,” selgitas Saaremaal elav karikaturist Erki Evestus ja lisas, et saunaskäimist on ta armastanud lapsest peale.
Pärnu arstide sõnul on Evestuse maalid teraapilise mõjuga. Need viivad tusatuju ja toovad naeratuse näole, noorendades sellega igat vaatajal. On ju ammust ajast teada, et naer ja rõõmus tuju muudavad sind nooremaks ja pikendavad eluiga, nagu hea saungi.
Evestuse maalidel on kesksel kohal suured ninad, avali naerusuud ja säravad silmad. Ka nende kohta on tal oma lugu, et miks need just sellised on. Põhjuseid selgitab kunstnik ja karikaturist hiljuti valminud videos.
Selle projekti raames korraldatakse kaheksa töötuba ajavahemikul tänavu detsembrist kuni 2013. aasta aprillini. Oma loovust saab proovile panna järgnevates töötubades:
Esimene töötuba on karbitegemise töötuba, mis toimub juba 30. detsembril 2012. Töötubadesse on oodatud kõik käsitööhuvilised. Oodatud on uute ühingu liikmete liitumine meie tegemistesse. Ühingu liikmete üldkoosolek toimub jaanuaris 2013. aastal.
12. detsember 2012 | Sildid: käsitöö, loovustöötoad, projekt | Teema: Ida-Virumaa, Toila vald | Kommenteerimine on suletud
See päev on rahvusvaheline noortepäev ja meie tähistame seda tähtpäeva omamoodi. Ürituse korraldamine saab teoks projekti raames, mis annab meile hea võimaluse osaleda selle elluviimise protsessis. Oleme huvitatud oma eakaaslaste tegemistest ka teistes külades ja kogemuste vahetamisest teiste külade noortega. Tähtis on see, et saame uusi sõpru ja suhelda omavahel silmast-silma ning vahetada infot noorelt-noorele.
Maanoortepäeval ootame osalejatelt ennast tutvustavaid etteasteid, näidendeid või paroodiaid, sest konkursitel osalejatest selguvad aktiivsed ja tegusad noored. Ürituse laadal on võimalik kaubelda isetehtud toodetega. Töötubades saab õppida meisterdamist ja jagada oma oskusi. Sportlikud
noored saavad oma kiirust ja taiplikust näidata orienteerumisvõistlusel, mis pakub ka põnevust. Viktoriini huvilistel on võimalik kontrollida oma
Ürituse osalejad on 7-18-aastased noored, aga see ei tähenda seda, et kaasa ei saa lüüa ka nooremad lapsed ja vanemad noored.
Meie ürituse toetajad on Kohalik Omaalgatuse Programm, Toila Vallavalitsus ja MTÜ Konju Maanaiste Selts. Täiendavat infot võib küsida: konju.noored@gmail.com või tel 53705876.
24. juuli 2012 | Sildid: maanoortepäev, maapäev, noortepäev | Teema: Ida-Virumaa, Konju küla, Toila vald | Kommenteerimine on suletud
Toila vallas tegutsev Konju maanaiste selts, kes edendab kohalikku maaelu erinevate tegevuste kaudu, korraldab Toila vallas Voka alevikus olmehoone käsitöötoas kangakudumise õppepäevi tänavu aasta septembrist detsembrini.
Kangastelgede ja nende juurde kuuluvate osade soetamist toetasid kohaliku omaalgatuse programm ja Toila vallavalitsus eesmärgiga pakkuda võimalust õppida ühistegevusena kangakudumist ning õpetada järelkasvu kultuuripärandit hoidma.
Kangakudumist saavad õppida nii noored kui ka lapsed, miks mitte ka mehed. Kangastelgedel on võimalik kududa värvilisi kaltsuvaipu, kotte, patju oma äranägemise järgi ja oma materjalist. Lastekangastelgedel on võimalik kududa vöösid, linikuid, nukkudele tekke, salle.
6. oktoober 2011 | Sildid: kangastelgedel kudumine, käsitöö, õppepäevad | Teema: Ida-Virumaa, Toila vald, Voka alevik | Kommenteerimine on suletud
Toila vallas Konju külas seltsimaja juures toimub 8. oktoobril kella 10-17 Konju mihklilaat. Oma aia pabulad ja jurakad palutakse tuua näitusele “Pabul ja jurakas”.
6. oktoober 2011 | Sildid: laat, mihklipäeva laat, näitus | Teema: Ida-Virumaa, Konju küla, Toila vald | Kommenteerimine on suletud
Järgmisel nädalavahetusel, 27. augustil saavad Toila rannas kokku meri, muusika ja muinastuled. Kõiki huvilisi oodatakse neid kaema.
Muinastuled on Skandinaavia traditsioon: tuled süüdati suvehooaja lõpu tähistamiseks ja ühtekuuluvustunde kinnitamiseks. Ka Toilas süüdatakse tuled, et liituda kogu Läänemere tuleketiga.
Tutvustatakse vana ja uut päästetehnikat. Kokku on pandud rahvakultuuri eriprogramm. Oma programm on ka lastele. Tantsuks mängib ansambel Regatt.
21. august 2011 | Sildid: muinastuled, muusika, tuleskulptuurid | Teema: Ida-Virumaa, Toila vald | Kommenteerimine on suletud
Suvi on Eesti Rahva Muuseumile kiire ja põnev välitööde aeg, mil muuseumitöötajad liiguvad mitmes Eestis vallas, kogudes esemeid, intervjueerides, filmides ja pildistades kaasaega. Saja aasta jooksul on materjalidest kujunenud muuseumi rikkalikud kogud, kust igaüks võib leida midagi oma suguvõsa, kodukandi või kodutalu kohta. Jäädvustatud on erinevad ajad, inimesed ja aset leidnud muutused.
3.–10. augustini toimuvad Eesti Rahva Muuseumi välitööd Toila vallas. Seal kogutakse materjale kaasaja argielust, salvestatakse inimeste arvamusi, mõtteid ja tähelepanekuid, filmitakse ja pildistatakse kõige igapäevasemaid tegemisi.
ERMi jaoks on oluline kaasata inimesi tänapäevaelu jäädvustamisse ja anda neile sel moel võimalus otsustada, milliseks kujuneb muuseumikogudes säilitatav 21. sajandi alguse elu kajastav materjal.
Lisaks kaasaja dokumenteerimisele kogutakse täiendavaid selgitusi ja legende varasematel aegadel ERMi kogusse üle antud fotoseeriatele.
Välitööd saavad teoks koostöös ülikoolide ning teadusinstituutidega. Välitööde toetajaks on Eesti Kultuurkapital ja Toila vallavalitsus ning paljud ettevõtted: Regio AS, Toila SPA hotell, OÜ Luha AV Näpsid, Karja Pagariäri OÜ, Grüne Fee Eesti AS, Budget OÜ mysli.ee, PÜ E-piim, AS Viru Rand.
6. august 2011 | Sildid: muusika | Teema: Eesti, Ida-Virumaa, Jõhvi, Toila vald | Kommenteerimine on suletud
Päästevõimekuse kiireks taastamiseks käimasoleval navigatsioonihooajal kuulutab MTÜ Toila Merepääste välja päästekaatri “Vega” mootori remondifondi kogumise.
Tänavu 18. juunil toimunud Toila merepäevadel tutvustas MTÜ Toila Merepääste kõigile huvilistele vabatahtliku merepääste tegevust ning demonstreeris päästekaatri võimeid, viies huvilisi merele sõitma.
Paraku juhtus aga õnnetus ja 2009. aastal Soome merepäästeühingult saadud kaatril tuli sõidu ajal mootor küljest ning lõhkus ühtlasi mitmeid olulisi osi. Tänaseks on kahju hinnatud ning õnnetuse kahjude likvideerimine ning päästekaatri taas sõidukorda viimine maksab vabatahtlikkuse alusel tegutsevale ühingule ligi 1500 eurot. Tegemist on MTÜ Toila Merepääste jaoks planeerimata kuluga, millele ei ole praegu katet, sest pooleli on mitme projekti lõpetamine. Pilte purunenud mootorist vaata: https://picasaweb.google.com/toilamerepaaste/PurunenudSuzukiDF140
Kui Sul on võimalus ja huvi panustada vabatahtliku tegevuse arendamisesse, siis pakume Sulle omalt poolt välja 2 võimalust: Jätka lugemist »
26. juuli 2011 | Sildid: abipalve, vabatahtlik töö, vetelpääste | Teema: Ida-Virumaa, Toila vald | Kommenteerimine on suletud
Eesti kaitseväe topograafia osakond avastas juba 1930. aastatel Jõhvi piirkonnas tugeva magnetanomaalia. Kaitseväelased oletasid ümbruskonnas rauamaagi olemasolu. Seejärel puuriti anomaalia piires kaks sügavat puurauku, vastavalt 505 ja 721 meetrit.
Maapinnast arvestades 240 meetri sügavusel avastati rauamaagi maardla, mida ka prooviti. Madalamas puuraugus ei läbitud täielikult maagikeha. Sügavamast puuraugust saadud andmestiku alusel on maagikeha kuni 400 meetrit paks, aga raua sisaldus maagis on võrdlemisi madal – vaid 25–34 protsenti. Sinnapaika see jäi, sest maailmas oli teada palju paremaid rauamaagimaardlaid. Sama maardlat uuriti ka Nõukogude ajal.
Kuigi kõik vahepealsete aastate uuringute tulemused pole säilinud, on kuni viimase ajani valitsenud üksmeel, et Jõhvi all on küll palju rauamaaki, ent see on liiga sügaval ja mujalt saab sama kraami palju odavamalt kätte. Sisuliselt paneks Rootsi firma paljutõotavale leiukohale käe peale – kui toorainehinnad kunagi tõusma peaksid, siis saavad nad Ida-Virumaal enne teisi kaevandama hakata. Sõltub see kõik aga sellest, kas raua-, vase- ja tsingimaagi hinnad tõusevad maailmaturul piisavalt kõrgele või mitte.
Jõhvi rauamaardla on metallimaardlatest Eestis kõige paljutõotavam. Kesk-Eestis Võhma kandis on tulnud ka mitmeti tõlgendatavaid andmeid plii ja tsingi varude kohta, ent nende puhul on uuringud poolikuks jäänud.
Toila valla XII fotokonkursile on sel aastal oodatud fotod lugemise teemadel, kuna tänavune aasta on lugemisaasta. Fotod võivad olla toredad hetketabamised, aga ka lavastatud pildid lugejatest või lugemisest. Samas on oodatud fotod ka vabal teemal Toila valla inimestest, looduses,t üritustest jm.
Pealkirjastatud fotod koos autori andmetega palutakse saata või tuua hiljemalt 1. detsembriks Toila vallamajja või Toila raamatukogusse aadressil Pikk 13a.
Ida-Virumaal Toila vallas Konju külas toimub nädala pärast 18. septembril algusega kell 10 Konju külapäeva raames Mihklilaat.
Laadal saab müüa käsitööd, talutooteid ja aiasaadusi. Kavas on käsitöönäitus, käsitöötoad, Konju näitering etteaste, Konju laulupundi esitused, sportlikud mängud kogu perele, loterii, oksjon, juurikakonkurss, laste ja noorte etteaste, seltskonnatantsud ja -laulud ning tantsuõhtu üllatusesinejaga.
Esinevad valla laulumeistrid viisikoor Päikesekillukesed ja ansambel Siuru ning rahvatantsurühmad Voka, Vokiratas ja Kiiguri.
11. september 2010 | Sildid: külapäev, laat, maanaiste selts | Teema: Ida-Virumaa, Toila vald | Kommenteerimine on suletud
|
OSCAR-2019
|
||
Täna algab Tallinna loomaaias rahvusvaheline Euroopa Loomaaedade ja Akvaariumite Assotsiatsiooni (EAZA) liigikaitse foorum, mis toimub esmakordselt Eestis. Iga kahe aasta tagant toimuv üritus toob tänavu kokku 158 esindajat 105 erinevast liigikaitsega tegelevast organisatsioonist ning 33 erinevast riigist.
Tallinna loomaaia direktor Tiit Marani sõnul on lisaks olulistele aruteludele foorum ka uute ideede kohtumispaik. „Kolme pikka põhjamaade päeva täitev foorum on pühendatud metsloomade ärile, värske vee säilitamisele, liikide loodusesse taastutvustamisele ning liigikaitsesse investeerimisse. Ma olen kindel, et kõik osalejad saavad siit teada midagi uut ja valgustavat, mis aitab neil täita oma missiooni elu säilitamisel erinevates vormides. Eesti on riik täis metsi, soid ja lugematul hulgal saari, mis muudab selle heaks kohaks mõtisklusteks ning oluliste teemade üle arutamiseks.“ sõnas Maran.
23. mai 2018 | Sildid: keskkonnakaitse, konverents, loomaaed, Tallinna Loomaaed | Teema: Harjumaa, Tallinn | Kommenteerimine on suletud
Tartu rahu 98. aastapäeval toimus Sindi gümnaasiumis koostöös Paikuse põhikooliga õpilaskonverents, kus peaesinejana rääkis diplomaat Mait Martinson.
Diplomaat Mait Martinson Tartu rahu 98. aastapäevale pühendatud konverentsil Sindi gümnaasiumis. Foto: Urmas Saard
Sindi gümnaasiumi õpilasesinduse president Eliise Kull ütles Tartu rahule pühendatud konverentsi sissejuhatades, et erinevalt eelmistel aastatel toimunud õpilaste ettekannetele esinevad tänavu Sindi gümnaasiumi vilistlased. Kordamööda said kõnepuldis sõna vilistlased Mait Lind, Taavi-Toomas Tärk ja Lisette Kandima.
Peaettekandega esines diplomaat Mait Martinson. Kull tutvustas oma kooli vilistlast kogemustega suursaadikuna, kes on esindanud Eesti Vabariiki Hiinas, Iirimaal ja Valgevenes. Martinson töötab välisministeeriumi julgeolekupoliitika ja transatlantiliste suhete büroo nõunikuna, asudes riigi strateegilise kaubakomisjoni liikmena esimehe ülesannetes.
Esmalt andis Martinson Sindi gümnaasiumile kingituseks toodud sinimustvalge laualipu ühele kooliaulas istuvale neiule hoida. Mõniaeg hiljem palus ta selle lipu õpilase enda valikul asetada kuhugile kõige sobivamale kohale. Õpilane pidas kõige paremaks asukohaks Vabadussõjas langenute mälestustahvlit aula seinal, mille ette ta lipu asetas.
2. veebruar 2018 | Sildid: konverents, kool, tähtpäev | Teema: Pärnumaa, Sindi, Tori vald | Kommenteerimine on suletud
„Sajandivanuseks saav Eesti Vabariik on rohkem kui poole oma ajaloost osutanud vastupanu võõrale võimule – iialgi alistumata. Ühtviisi oluline oli vastupanu relv käes kodumaa metsades ja vastupanu paguluses sinimustvalge lipp käes,“ ütleb Trivimi Velliste, kes meenutab täna Stockholmi välisvõitluse olulise keskusena.
Velliste hinnangul oli suur poliitiline mõju sealsel Norrmalmstorgil 79 järjestikusel esmaspäeval – märtsist 1990 kuni septembrini 1991 – aset leidnud meeleavaldusel, mil järelejätmatult nõuti vabadust Eestile, Lätile ja Leedule.
„Peeter Luksep, Rootsi eestlaste juht, oli koos oma nimekate poliitiliste sõpradega nende rahvakogunemiste peamisi eestvedajaid. Ta ei pidanud kunagi vajalikuks särada helgiheitjate valguses. Tema säras sisemiselt,“ leiab Velliste.
Pro Patria Instituut korraldab 27. jaanuaril Rahvusraamatukogu suures saalis Peeter Luksepa (29.01.1955 Stockholm – 8.09.2015 Stockholm) mälestuseks rahvusvahelise konverentsi. Konverents toimub koostöös Euroopa Parlamendi saadiku Tunne Kelami büroo ja Wilfried Martensi Euroopa Uuringute Keskusega. Kohale tulevad Peetri sõbrad ja võitluskaaslased nii Eestist kui välismaalt. Konverents püüab ehitada silda demokraatia eest võitlejate ning tänaste kriisikollete vahele.
17. jaanuar 2018 | Sildid: ajalugu, konverents, teemapäev | Teema: Harjumaa, Tallinn | Kommenteerimine on suletud
Jõuluvanade ülemaalise konverentsi toimumise paik Kadrina pakatas rohketest elamustest ja kohtumistest, mille täielikuks kirjeldamiseks napib sõnu.
Pärast seda, kui jõuluvanad Vohnja ja Hulja külastusretkelt tagasi tulid ja staadionil võistelnud taatide, -memmede ja päkapikkudega ühinesid, toimus huvikeskuse saalis koduste lastega kohtumine. Huvikeskuses olid avatud ka jõuluhõngulised töötoad ja noortekeskuses heategevuslik jõulukohvik. Kohviku tulu läks Kadrina kiriku soojapuhuri soetamiseks. Sealsamas jõulukohviku kõrval olevas letis sai õuejahedusest ruumi siseneja keha soojendada Haeska küla Tänava talu jookidega. Helina ja Margus Meripuu degusteerisid oma valmistatud jooke, mida eriti kiitsid Läänemaa jõuluvanad. Sortiment oli lai, aga piisas ka poolest topsikust pihlaka veini maitsmisest, et saada veidi sooja ja veenduda toote headuses.
Pikemalt tasub peatuda rõõmsameelsel jõulukontserdil, mis toimus vähemalt paarsada inimest mahutavas huvikeskuse saalis. Eeskava sisaldas kuraditosinajagu esinemisi, mis andis ülevaatliku läbilõikke Kadrina rahva mitmekülgsest isetegevuse heast tasemest. Kuraditosinale etteastele lisandus veel üks ootamatus ja pärast seda ei kiirustatudki enam saalist lahkuma enne kui punastes kuubedes ja seelikutes habemekandjad pääsesid Kadrina kultuurilembelise rahva haardest välja.
„Saaremaalt on tulemas jõulutaat Otte koos oma memme Milliga. Läänemaalt tulevad Eedu ja Allu, Harjumaalt Olle ja päkapikk Jan. Harjumaalt võib veel oodata jõulutaat Juliust koos memm Kutuga, samuti jõulutaat Juhkamit. Hästi palju on tulemas Tartumaalt, teiste hulgas moor Asti koos oma taadi Jollega. Põlvamaalt taadid Ivvu ja Ville. Pärnumaalt lähevad Kadrinasse Eeedu ja memm Riina, ka Tinnu, Vidi, Andu ja muidugi Ärni ise. Samuti tulevad taadid Võrumaalt, Põlvamaalt, Kesk-Eestist,“ tutvustas Kadrinasse kogunejate lõputult pikka nimekirja 17 aastat jõuluvanade konverentse korraldanud Ärni.
„Taadid tulevad kokku, sest asi näikse natuke kriitilisena. Talv nagu tahaks kuidagi tulla ja siis jälle ei taha mitte kuidagi tulla. Aga jõulud peavad ju tulema nii või teisiti, hoolimata ilma vembutamistest. Taadid tahavad hakata plaane seadma, kuidas kliima muutuses rohelise maaga jõulud maha pidada ja lasteni jõuda,“ selgitas Ärni, kellega sedakorda kohtusime Sindi raekojas, mida täna hommikuse seisuga ümbritses värskelt sadanud lumevaip.
Tallinnas Kohtu tänaval asuva Teaduste Akadeemia saalis toimub 11. novembril Eesti Vabariigi sajandale aastapäevale pühendatud konverents „Eesti rahvuse kestmisest“.
MTÜ Tallinna Teadlaste Maja korraldatavat konverentsi toetavad Tallinna linn ja Eesti Teaduste Akadeemia. Konverentsi juhivad Tallinna Teadlaste Maja nõukogu aseesimehed Andres Kollist ja Peeter Normak. Kahe konverentsi ettekannetest ilmutatakse kogumik „Eesti rahvuse kestmisest“ ja see on Tallinna Teadlaste Maja kingitus Eesti Vabariigile 100. aastapäeva puhul.
Konverentsil kuuleb seitsme lektori ettekannet. Kõigile antakse aega 20 minutit, mille sisse peab mahtuma ka küsimuste ja vastamiste võimalus.
Muusikateadlase, Teadlaste Maja liikme Maie Vikati ettekande pealkiri on „Muusikatraditsioonide osa rahvuse kestmisel“. Järgmisena kuuleb Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse teaduri Rein Unduski ettekannet „Kirjandus, rahvus, riik: Eesti juubeli eelõhtul“. Suursaadik ja diplomaat Jaak Jõerüüt räägib teemal „ Diplomaatia ja rahvuslus“. Majandusteadlase ja inimgeograafi, Teadlaste Maja liikme Kalev Kuke teemaks on „Sport ja rahvus“. Emakeele Seltsi abiesimees Jüri Valge teeb ettekande „Emakeele Selts eesti keele hoidjana ja arendajana“. Tallinna Tehnikaülikooli teadusprorektori, Teadlaste Maja liikme Renno Veinthali ettekande sisuks on „Inseneriteadused ühiskonna teenistuses“. Viimasena käsitleb Tallinna Ülikooli professor Allan Puur „Vaateid Eesti rahvastiku arengule“.
Euroopa Komisjoni Eesti esinduse korraldusel peeti eile ennelõunal Kultuurikatla väikeses saalis Euroopa kodanike osavõtul väitlust teemal „EL-i tulevik: kas vajame rohkem või vähem Euroopa Liitu?“ Paarisajakohalisest saalist hõivasid pea kolmandiku toolidest TÜ Pärnu Väärikate ülikooli poliitikahuvilised kuulajad.
Euroopa Komisjoni Eesti esinduse juht Keit Kasemets ütles sissejuhatuseks, et juba paari nädala pärast saab Eestist Euroopa Liidu eesistujariik ja Kultuurikatlast eesistumise peakorter. Arutelu suunas Tartu Ülikooli ja Eesti Välispoliitika Instituudi professor Andres Kasekamp.
Euroopa Komisjoni asepeasekretär Jean-Eric Paquet ja Eesti välisminister Sven Mikser arutlesid selle üle, millistes valdkondades vajatakse rohkem või vähem Euroopat ja kuidas neis asjades otsustada. Ka saalist võis küsimusi esitada ja arvamusi avaldada. Wifi ja erinevate nutiseadmete vahendusel said inimesed anda vastuseid suurele ekraanile ilmunud küsimustele.
Tõdeti, et Euroopa Liit peab reageerima maailmas toimuvatele muutustele ja vastama neis oludes kodanike ootustele. Ei saa minna edasi täpselt senisel kujul. Komisjon on algatanud Euroopa Liidu tulevikuväitluse ja pakub võimalusi uute poliitikate loomiseks või edasiarendamiseks järgmise kümnendi kestel. Arutleti, millises seisus asub liit, mille eesistumise Eesti üle võtab, millised on võimalikud arenguteed ja Eesti huvid.
15. juuni 2017 | Sildid: konverents, teemapäev | Teema: Harjumaa, Pärnu, Pärnumaa, Tallinn | Kommenteerimine on suletud
„Tervitan omalt poolt kõiki gümnasiste ja soovin ilusat Tartu rahu 97. aastapäeva,“ saatis Sindi gümnaasiumi õpilaskonverentsile sõnumi Pärnu maavanem Kalev Kaljuste, kes ei saanud muude tähtsate kohustuste tõttu sedakorda sama kooli vilistlasena riigile väga olulise päeva tähistamisel osaleda.
Täna kaunistas Sindi gümnaasiumit poolsada sinimustvalget lippu. Vana hoone aknalaudadele oli kinnitatud terve hulk majalippe ja kordades arvukamalt kandelippe hoidsid Eesti lipu seltsi noored abilised oma kindlates kätes pikas koridoris, mida mööda suundusid konverentsil osalejad kooli aulasse. „Nõnda nagu Sindi gümnaasiumi sümbolpuu punase vahtra juured poetavad oma juurestiku sügavale musta mulda, samamoodi asuvad selle kooli traditsioonid sinimustvalgete värvide tundmises ja Eesti Vabariigile tähtsate päevade väärika tähistamisega väga sügaval viljakas pinnases,“ kirjeldas tänast kogemust üks paljudest külalistest.
Õpilaskonverents algas instrumentaalpalaga „Sind surmani“, mida mängis õrnade helidega ksülofonil 6. klassi õpilane Nelly Tomson. Järgmisena kõlas „Eesti muld ja Eesti süda“. Laulsid Melissa Aaslaid, „Sindi Ööbik 2008“, ja vilistlane Taavi-Toomas Tärk, kes lubati erandkorras Kuperjanovi jalaväepataljonist selle laulu esitamiseks kodulinna. Sama paar laulis ka Tartu rahu 95. aastapäeva õpilaskonverentsil. Lauljaid saatis klaveril Jelena Kuvšinova.
2. veebruar 2017 | Sildid: konverents, kool, noored, tähtpäev | Teema: Pärnumaa, Sindi | Kommenteerimine on suletud
Kui Sindi gümnaasiumi uksed on juba lukustatud, sammub õpetaja Eneli Arusaar kiirelt pikki samme mõõtes koolimaja juurde. Tema on esimene.
Eneli astub lavale ja lööb üllatusest käsi kokku. Lava tagasein on dekoreeritud siniste kardinatega, millele kinnitatud suitsupääsukesed ja rukkililled. Rahvuslikes motiivides kaunistuse on teinud õpetaja Tatjana Grigorjeva-Keerup.
Mõni aeg hiljem astuvad üle aula lävepaku Eneli näiterühma noored näitlejad Eliise, Egon, Martin, Meelike, Eliria, Chätlyn, Ats Tobias, Õnneli ja väike Antti. Nende jaoks pole päevakohustused veel lõppenud.
Antti aeg on kõige piiratum, seepärast alustatakse temast. Antti peab üllatama järgmise päeva külalist. Teisedki seisavad poodiumi treppidel ja toetavad noorhärrat taustarääkijatena. Antti lõpetab. Chätlyn on jäänud lummatuna Antti esinemist kuulama ja unustab õigel hetkel oma osaga sisse tulla. Tartu rahu aastapäeva õpilaskonverentsiks on harjutatud juba palju kordi. Nüüd antakse viimast lihvi. Anti väljub, teised jäävad.
Õnneli suudab vajadusel kõiki asendada, aga täna istub ta lava ette toolile ja jälgib kõnelejate seismist puldis. Mõnel juhul teeb suunava märkuse ja sellega arvestatakse tõsiselt. Eneli räägib rohkem, siiski mitte nii palju, kui kordamööda kõnepulti astuvad noored.
1. veebruar 2017 | Sildid: konverents, kool, noored, tähtpäev, teemapäev | Teema: Pärnumaa, Sindi | Kommenteerimine on suletud
Sintlastele ja Sindi gümnaasiumile on väga tähtis, et üks Tartu rahu sepistajatest oli Sindis sündinud ja omaaegses Sindi ministeeriumikoolis õppinud Julius Seljamaa. See teadmine selgitabki põhjust, miks peetakse 2. veebruaril taas Sindi gümnaasiumis Tartu rahu teemalist õpilaskonverentsi.
Kõigile ajaloohuvilistele avatud õpilaskonverents toimub Sindi gümnaasiumi aulas 2. veebruaril algusega kell 13.00 ja kestab ca 45 minutit.
Tänavu keskenduvad õpilased William Tomingase mälestustele. Konverentsil saavad sõna õpilased Eliise Kull, Egon Gentalen, Martin Salundi, Meelike Liiv, Eliria Kaup, Chätlyn Parts ja Ats Tobias Pikk. Õpilastelt kuuleb, et Tomingas oli üks rahukonverentsi organisaatoritest ja vahetu osaleja.
„3. detsembri varahommikul sõitis erirong Tartust Irboska suunas. Kaasa sõitis ka rühm sõdureid, kes saadeti kolonel Puskari poolt Vene delegatsiooni kaitseks. Venelaste kohvreid sai kolm koormat, seitsmele reele asusid Krassini mees- ja naiskaastöölised: 15 meest ja 9 naist. Koos Krassini, Joffe ja Klõskoga istusime autosse,“ võib lugeda Tomingase mälestustest, mida nüüd on Sindi gümnaasiumi õpilased õpetajate Lembit Roosimäe ja Eneli Arusaare abiga tundma õppinud ja valmis vahendama ka teistele ajaloohuvilistele.
22. jaanuaril toimub Eesti rahvusraamatukogus Tallinnas täisväärtusliku elu konverents “VaimuKeha”. Üles astuvad seitse tuntud eesti inimest: Kreet Rosin, Kati Orgu, Teet Torim, Mirko Miilits, Sirle Truuts, Jaana Lukovnikova ja Marilyn Jurman. Kõik esinejad räägivad tervisest ja tervislikust seisundist enda vaatevinklist ja tegevusalast lähtuvalt ning jagavad nippe ja praktilisi harjutusi, mida saab kohe kasutusse võtta.
Rääkimisele tulevad lood sellest, kuidas endale seatud piirangutest vabaneda, kuidas vaadata inimest kui tervikut (organid versus emotsioonid), kuidas õige toitumisega on võimalik vähki võita, kuidas endaga päriselt hästi läbi saada ning kuidas päriselt terveks jääda ja oma kehaga (ning hingega) rahul olla. Kuna uus aasta ja uusaastalubadused on praegu väga kuum teema, sobib selline konverents väga hästi täiendama endale antud lubaduste andmist ja pidamist. Kes meist ei tahaks endale paremat tervist? Energilisemat keha? Positiivsemat tuju? Edu tööl ja pereelus?
Ma ei tea, kas see on vanusest või on õhk viimaste aastatega teistsuguseks muutunud, aga olen viimasel ajal aina rohkem hakanud mõtlema vaimsusele ja vaimsele tervisele. Minu BrenaFitnessi teekond algas puhtalt jõusaalist, aga ma ei pööranud palju tähelepanu sellele, kuidas ja mida ma sõin, ega jälginud, kas ma üldse olen mingit progressi saavutamas. Mul polnud kindlat plaani ja kui tuju ei olnud, siis ma trenni ka ei kippunud: põnevamat leiab ju alati! Mida aeg edasi, seda rohkem näen nüüd aga enda ja end ümbritsevate inimeste pealt, et kui see juur ikka paigas ei ole, ei ole ka tervis korras ega saavutused kerged tulema.
Vaimne ja füüsiline tervis on minu arvates võrdselt tähtsad. Ei saa olla, et üks on tähtsam kui teine. Kui meie vaim ei ole korras, tulevad haigused ligi, ja samamoodi, kui haigused kimbutavad, on vaimul ka raske olla.
28. detsember 2016 | Sildid: konverents, täisväärtuslik elu, tervis | Teema: Harjumaa, Tallinn | Kommenteerimine on suletud
Baltisakslastest ajaloohuviliste linnakodanike ühenduse loodud Pärnu muinasuurimise selts otsustas esimesel peakoosolekul, 3. novembril 1896, avada oma museaalide kogu laiemale hulgale inimestele vaatamiseks, seda päeva peetakse Pärnu muuseumi asutamise kuupäevaks.
Kahe nädala eest alustatud Pärnu muuseumi 120. sünnipäevale pühendatud loengusari „Pärnu ja Pärnumaa ajaloo uurimisest“ jätkus eile, 3. novembril teise loengute päevaga. Ettekannete vahelisel kohvipausil lõigati sünnipäeva tort lahti ja lasti kohvikõrvasel hea maitsta. Pika ja põhjaliku ettekandega esines linna maastikuarhitekt Kristiina Kupper. Tema loengu pealkirjaks oli „Pärnu parkide pöörded“, aga ta rääkis parkide teemal palju laiemalt. Kupper andis põgusa ülevaate maailma ajaloo erinevatel etappidel väljakujunenud pargistiilidest, alustades päris kaugest minevikust. Ta rääkis teiste riikide mõjust Eesti ja Tallinna parkide kujundamisele. Lõpuks pühendas ettekandja olulise peatüki ka Pärnu parkidele, aga enne seda tutvustas veel inglise stiili.
Käesoleval nädalal peetakse Pärnus Briti päevasid. Nii pööras Kupper teemanädala raamistikus tähelepanu ka inglise stiilile parkide kujundamisel. Inglise pargistiili loojaks oli William Kent (umbes 1685 – 12.04.1748). Tema parkides saavad põõsad ja puud vabalt kasvada, stiili iseloomustabki eeskätt looduslikkus. Mandri-Euroopas kohandati inglise mõtet väga ulatuslikult Saksamaal. Ka Eesti ajaloolised pargid pärinevad valdavalt inglise pargi kõrghetke ajast.
4. november 2016 | Sildid: konverents, muuseum, tähtpäev, teemapäev | Teema: Pärnu, Pärnumaa | Kommenteerimine on suletud
Merekultuuriaastal korraldab Sindi gümnaasium õpilaskonverentsi, mis jutustab sintlasest maailmakuulsa meremaalija Andrew Winteri edulugu.
Õpilaskonverents toimub 9. novembril algusega kell 12.30 Sindi gümnaasiumi aulas, kuhu oodatakse kõiki huvilisi.
Andres Jüri Winter (hiljem Andrew George Winter) sündis Sindis 7. aprill 1892 ja suri Bostonis 27. oktoobril 1958. Sindi ministeeriumikooli lõpetamise järel lahkus ta kodust ja suundus 1913. a merele. Sõja puhkemise tõttu sattus ta aastateks 1914-1916 Briti laevastiku teenistusse. 1916. a rändas Winter New Yorki ja jätkas meremehe eluga Ühendriikide kaubalaevastikus. 1921. a sai temast USA kodanik ja astus New Yorgi kunstiakadeemiasse, mille lõpetas Mooney stipendiumiga. Kunstnik täiendas õpinguid Roomas ja Pariisis. Talvel 1926/’27 külastas Winter oma sünnilinnas elavat venda. Sel ajal valmisid maalid Sindi vabrikust, kasarmuist, kirikust, isast ja tema enda portree. Kahjuks on kiriku maal hävinenud.
Aga kuuldavasti avaneb konverentsi ajal suurepärane võimalus mõnda originaalmaali koolimajas näha. Kaks inimest on andnud nõusoleku oma kogust kolme maali paari tunni kestel huvilistele näidata. Arvestades maalide hinnalisust tagatakse ka erilised turvameetmed.
3. november 2016 | Sildid: konverents, kool, muusika, näitus, noored, teemapäev | Teema: Pärnumaa, Sindi | Kommenteerimine on suletud
Konverentsi peaesinejateks on soome-ugri keelte uurija Riho Grünthal, keelepoliitika uurija Anitta Viinikka-Kallinen, liivi keele uurija Eberhard Winkler, arheoloog Valter Lang ja folklorist Andreas Kalkun. Lisaks kutsutud külalistele astuvad Soome, Vene ja Eesti teadlased üles põnevate ettekannetega läänemeresoome keelte ning kultuuri kohta. Ettekannetes tulevad vaatluse alla karjala, liivi, isuri, vadja, võro, seto, eesti ja soome keel ning rahvaluule, käsitletakse nii keelepoliitikat, -struktuuri kui ka -õpet ning tutvustatakse arvuti rolli ja pakutavaid võimalusi tänapäevases keeleuurimises.
Interdistsiplinaarset läänemeresoome sügiskonverentsi on korraldatud 1996. aastast. Käsitlemist on leidnud kõik läänemeresoome keeled ja piirkonnad, keelestruktuuri ja -ajaloo kõrval on üha enam arutatud ka läänemeresoome praegusi probleeme ja kestlikkust.
Konverentsi korraldavad Võru instituut, Tartu ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse osakond ning keeleteaduse, filosoofia ja semiootika doktorikool. Konverentsi toimumist toetavad riiklik programm “Eesti keel ja kultuurimälu II (2014-2018)” ning Euroopa Liidu Regionaalarengu Fond (Tartu ülikooli ASTRA projekt PER ASPERA).
|
OSCAR-2019
|
||
VI Tallinna rakenduskunsti triennaali kuraatorit Love Jönssonit küsitleb Heili Sõrmus. VI Tallinna Rakenduskunsti triennaal „Kogumise kunst” tarbekunsti- ja disainimuuseumis kuni 3. II 2013. Kuidas rakenduskunsti triennaal teid leidis? Kuidas kõik algas? Olen juba üle kümne aasta avaldanud hulga artikleid ehtekunstist ja keraamikast rahvusvahelistes väljaannetes. Triennaali siinsetele korraldajatele hakkasid minu kirjutised silma ning seetõttu paluti mind seekordse triennaali kuraatoriks. Mulle tehti ettepanek juba poolteist aastat tagasi. Kogumise kunsti idee tuli üsna varakult ning mulle hakkas see väga meeldima: olen kogumisest kui fenomenist väga huvitatud ning teisalt märganud, et viimastel aastatel on paljude kunstnike looming selle teemaga seotud. Sellest johtuvalt tekkis mul ootus, et teema inspireerib huvitavate teoste sündi. Tegemist on kõige suurema näitusega, mida olen kureerinud. Varem olen seotud olnud peamiselt kunstnike isikunäitustega. Väiksemate formaatide puhul saab kunstnikuga palju lähema kontakti. Triennaali puhul oli mul suurem kontakt minu kutsutud kunstnikega. Tegime nii, et kõigepealt saatsime laiali avaliku kutse. Esitatud tööde põhjal tekkis esmane pilt ning mõnede aspektide rõhutamiseks pöördusime viie kunstniku poole ettepanekuga triennaalil esineda. Nende kunstnike puhul valisime tööd, mida juba teadsime. Teiste kunstnikega on mul olnud vähem kontakte. Nendega suhtlesid aktiivsemalt kohalikud korraldajad. Kas mõtlesite teemat kitsas esemete kogumise mõttes või ühtlasi laiemas tähenduses, näiteks muljete, emotsioonide kogumine?Näituse kutses puudutasin kogumise efemeersemat tahku: võib koguda ka kogemusi, emotsioone. Lõppkokkuvõttes on enamiku näitusetööde kese siiski asjad. Kuna tarbekunsti lähtekoht on materjal, siis ei pane ma õigupoolest imeks, et nii paljud tööd on seotud asjade füüsilisusega.
Kas nägite ohtu, et olete lõpuks silmitsi töödega, kus on lihtsalt esemeid üksteise otsa kuhjatud? Kunsti- ja käsitööpoed on tulvil ülekuhjatud dekooriga ehetest ja esemetest, mis on valmistatud kokku kogutud asjadest. Kas ja kuidas saite seda vältida?
Taolisi töid küll pakuti, kuid me ei valinud ühtegi neist näitusele. Väljapanekul on mitmeid töid, millel on taoline iseloom, kuid nende teostega käib alati kaasas mingi lugu, mis küündib kaugemale, kui pelk asjade kogumine. Tooksin näiteks Norra kunstniku Kari Steihaugi teose: kunstnik kogus inimestelt lõpetamata kudumeid ning lugusid, miks need on jäänud lõpetamata ning koondas nendest kokku arhiivi. Näitusel eksponeerib ta fotosid lõpetamata kudumitest, mida saadavad lühikesed lood töö katkijäämisest. Ühelt poolt on see teos vaid esemete kogumine, kuid arhiivi moodustamine ning tihtilugu isiklike, emotsionaalsete lugude salvestamine viib teose teisele tasemele.
Ühe ohuna nägime näituse liigset sentimentaalsusesse kaldumist. Lõpptulemusena saavutasime tasakaalu sentimentaalsete ja sentimentaalsuseta tööde vahel. Näitusel on ka töid, mis jätavad vaikelu mulje: esemed, mis on mingil viisil omavahel seotud, mingisse suhtesse seatud. Ka see on kogumisega seotud, sest kogumine on asjade klassifitseerimine esemete sarnasuse alusel. Arvan, et „Kogumise kunst” on hea teema, kuna annab väga laia tõlgendamisruumi.
Usun, et näitusel osalemise avalduste suur hulk näitab, et triennaal on Euroopas tuntud. Seda kinnitab ka tõsiasi, et paljud silmapaistvad kunstnikud avaldasid soovi näitusel osaleda. Mõnikord juhtub, et avaliku kutsega näituste korral tahavad vaid tudengid näitusel esineda ning juba tuntud ja tunnustatud kunstnikud ei reageeri, sest nad soovivad, et neid kutsutaks personaalselt.
Triennaal korraldati selle praegusel kujul kuuendat korda ja usun, et see on oma kohta leidmas. Arvan, et triennaal on rahvusvahelises mõttes eriline seetõttu, et enamiku maailma biennaalide ja triennaalide puhul keskendutakse kindlale distsipliinile või materjalile: Riias ja Kaunases on tekstiilibiennaalid ja -triennaalid, Koreas toimub keraamika biennaal, igal aastal toimub tähtis ehtekunstisündmus „Ehe” („Schmuck”) Münchenis. Selline valdkondadevaheline näitus on unikaalne.
Peamine arutluskoht on, kas korraldada näitus avaliku kutsega formaadis või tõelise kureeritud näitusena, kuhu kuraator kutsub esinejad. Mõlemal variandil on oma head küljed ja vead. Sel aastal tegime kahe süsteemi kompromissi, mis toimib. Olen tulemusega rahul. Usun, et rahvus- ning valdkondadevahelisus on triennaali omadused, mida tuleks kahtlemata hoida.
Teadsin siinset ehtekunsti, kuna see on nii tugeval tasemel. Eesti ehtekunstnikud on rahvusvaheliselt väga aktiivsed. Pean tunnistama, et ma ei tea eriti eesti keraamikast või tekstiilikunstist. Paljudel maadel võtab kaks distsipliini tarbekunstis pearolli. Rootsis on samuti ehtekunst väga tugev ja aktiivne, nagu ka keraamika, tekstiil on taustal ning klaasikunst pole enam nähtav.
Rootsi klaas kogus 1920. ja 1930. aastate maailmanäitustel kuulsust ja edu ning andis kunstnikele tööd. Rootsi klaasitööstuses töötati paralleelselt kahes liinis: disaini ja stuudioklaasi suunal. 1960. aastatel algas klaasiettevõtete kadumise protsess ning nüüd on klaasikunst alles peamiselt ateljeekunstina ning kunstnikud tegutsevad sageli välismaal suuremates klaasikunsti keskustes. Rootsi klaas on praegu n-ö kodutu. Ühelt poolt on Rootsi oma disainiajaloo üle uhke, kuid valitsuse soosiv suhtumine disaini on möödanik. Neoliberaalne poliitika ei näe disaini kui kultuuri osa säilitamises mõtet. Rootsi on oma lähiriikide seas ainus, kus pole disainimuuseumi. Kunstikoolid närbuvad, tehnikaülikoolid paisuvad ning noori innustatakse õppima inseneriks – majandus on Rootsis kultuurist olulisem. Prantsusmaal ollakse seevastu oma kultuuripärandi üle uhked. Näiteks kuulus Sèvres’i portselanivabrik kuulub praegu kultuuriministeeriumi alla. Prantslastel on hoopis teistsugune lähenemine. Pilt erineb ka Rootsis ja Soomes. Soome kui noorem riik on oma kultuuri üle uhke: Soomel on kultuuriinstituute üle maailma, Rootsil vaid üksainus – Pariisis. Norral on jälle nafta tõttu nii palju finantsvahendeid, et neil on võimalik oma kultuuri toetada ettekujutamatus mahus ning rolli mängib jällegi see, et ka Norra on Rootsi kõrval noor riik.
USA 43. president on teoinimene. Ta ei taha umbsõlmi lahti harutada, vaid need läbi lõigata. Nii oli see Afganistanis, suhetes Euroopa Liiduga, Iraagis, nii läheb ka Lähis-Idas. Raske on ette kujutada, millega läheks George W. Bush ajalukku, kui poleks olnud 2001. aasta 11. septembrit. Kui Valge Maja esitles 2002. aastal oma Lähis-Ida rahukava (ingl k roadmap ?teejuht?), näis paljudele ekspertidele, et tegu on järjekordse utoopilise plaaniga. Pealegi polnud seal käsitletud konflikti kõige keerulisemaid teemasid: piire, Jeruusalemma jagamist, palestiina põgenike naasmist, tulevase Palestiina Araabia riigi sisulisi küsimusi.
Võib väita, et tänaseks on see plaan sama hästi kui maha maetud, sest olulisima osa sellest on aeg armutult umbe tiksunud. Tuletame meelde, et see nägi kolmes etapis koos konkreetsete tähtaegadega ette Palestiina riigi tekkimise juudi riigi kõrvale. Esimeses faasis, tähtajaga mai 2003, pidi lõppema äärmusrühmituste vägivald ja Iisraeli sõjalised operatsioonid ning algama poliitilised reformid tulevase riigi loomise ettevalmistamiseks. Teine faas juunist detsembrini 2003 pidi riigi sünni juba sisuliselt kindlustama, et kolmandas faasis saaks aastatel 2004-2005 toimuda suur rahvusvaheline konverents, kus maailma liidrid võiksid suure pidulikkusega välja kuulutada palestiinlaste oma riigi.
Praegu, 2004. aasta kevadel, pole aga mitte mingisuguseidki eeldusi isegi esimese etapi alustamiseks.
Ja ometi tuleb Palestiina Araabia riik siiski. Eksisid need, kes hindasid G. Bushi Bill Clintoni mõõdupuuga ning pidasid Iisraeli parempoolset valitsust eesotsas Ariel Sharoniga eelnenud vasakpoolsete kabinettide saavutuste nullijaks.
Kui aasta tagasi oleks Lähis-Ida asjatundjale öeldud, et 2005. aasta lõpuks on Iisrael Gaza sektorist koos armeeüksustega viinud minema ka kõik uusasunikud, sulgenud asundusi Läänekaldal, võtnud endale vaid 15 ? 20% 1967. aasta sõjaeelsest territooriumist ning et palestiinlastel on oma riik pealinnaga Ida-Jeruusalemmas, kuhu võivad naasta kõik sõjapagulased, oleks ütlejat peetud ilma kahtluseta meelehaigeks. Kui peaminister Sharon oleks selliste loosungitega läinud eelmise aasta valimistele, oleks ta oma parteikaaslased Likudi parteist kutsunud arsti. Ja ometi see kõik on juhtumas. Ainult et kogu üritus viiakse läbi Iisraeli-USA ja mitte Iisraeli-palestiinlaste kahepoolsete läbirääkimiste toel. Ei mingeid vahendajaid Euroopa Liidust, palestiinlastega hakatakse tõenäoliselt rääkima siis, kui kõik peamised punktid on paigas. Ja sedagi siis, kui vestluspartner Iisraelile sobib. Viimane lootus leida palestiinlaste seast õige partner kustus siis, kui eelmine peaminister Mahmoud Abbas omavalitsuse juhile Yassir Arafatile võimuvõitluses alla jäi ja erru läks.
Muide, suhtumine Euroopa Liitu, eriti Prantsuse ja Briti vahendamiskatsetesse, on Iisraelis muutunud tõrjuvamaks lausa kuudega. Euroopat süüdistatakse erapoolikuses palestiinlaste kasuks ning Iisraeli huvide eiramises. Iisraeli välisministeeriumi kõrged ametnikud ütlevad otse, et nad ei näe ELil poliitiliselt mingit rolli. EL-vaenulikkus on selgelt hoomatav: Iisraeli hotellides on hakanud kaduma BBC uudised ning raamatulettidele on ilmunud Lääne-Euroopat tõrvavad ning antisemitismis süüdistavad raamatud. Nii avalikku Euroopat tõrjuvat hoiakut pole Iisraelis viimastel aastakümnetel varem olnud.
Kui USA meedias on tsensuuri ja enesetsensuuri tagajärjel võimatu leida kirjatükki, kus Iraaki ja Iisraeli oleks mainitud ühes lõigus või isegi ühes artiklis, siis Iisraelis on praegu vastupidi. Juudi riigi kõrgeim juhtkond ei varja, kui kasulik on tegelikult neile Iraagi vallutamine. Saddamist lähtunud otsene sõjaline oht on kõrvaldatud, hoiatava õppetunni said aga ka kõik naabruskonna islamiriigid. Iraan nõustus rahvusvaheliste tuumainspektsioonidega, Süüria on vait ameeriklaste sanktsioonide kartuses, Liibüa tunnistas üles oma tuumaprogrammid ning on valmis igakülgseks koostööks läänega. Lühidalt, käes on ideaalne hetk oma plaanide elluviimiseks. ?eik Ahmed Yassini tapmine on araabia maade nõrkuse parim näide. Selle asemel et Tunisesse planeeritud Araabia Liiga tippkohtumisel võtta vastu hukkamõistev avaldus ning kutsuda maailma avalikkust Iisraeli vastu sanktsioone kehtestama, jäi tippkohtumine… hoopis ära! Põhjuseks nii sügavad araabia maade erimeelsused, et kohtumise lõppdokumendist poleks asja saanud.
Sellisel taustal jätkavad Iisrael ja USA oma plaanide forsseeritud elluviimist. Iga Iisraeli valitsuse esmane ülesanne on palestiina terrorismi ohjeldamine. See on olnud nii võitnute kui kaotanute peamine valimislubadus ning kõigi valitsuste eesmärk, aga kõik on läbi kukkunud. Proovitud on heaga ja valmisolekuga uskumatuteks järeleandmisteks (Oslo rahuprotsess ja Camp Davidi kolmikkohtumine, mille järel peaminister Ehud Barak kaotas valimistel ja peaministriks sai Sharon) ning halvaga (äärmusrühmituste liidrite mõrvamine, terroristide majade õhkulaskmine, kogu palestiina rahva karistamine Läänekalda ja Gaza sulgemisega, tsiviilelanike surmamine loendamatute intsidentide käigus).
Peale kasvava vägivalla pole saavutatud midagi. Nüüd, esimest korda juudi riigi 56aastases ajaloos, on mindud täiesti uut teed. Tõsi, idee on vana ja kuulub selle tänapäevasel kujul sotsialistist peaministrile Yitzhak Rabinile, kuid nüüd tehakse esimest korda katset seda tegelikult ellu viia. Jutt käib mõistagi kahe rahva täielikust füüsilisest eraldamisest, mille peamiseks vahendiks ja sümboliks on müür (sõna, mida Iisraeli ametlikus kõnepruugis kunagi ei kasutata) ehk turvatara.
Valmis on kõigest umbes kolmandik kavandatavast umbes 700 kilomeetrit pikast tarast, kuid Iisraeli poliitikud ei väsi juba praegu selle efektiivsust kiitmast. Tõsi, okastraadiga palistatud sein Gaza ümber on kümne aastaga ennast näidanud vaid heast küljest, terrorism Gazast Iisraeli suunas peaaegu puudub.
Juba praegu julgevat suure sadamalinna Haifa elanikud õhtuti taas promenaadile jalutama minna, ilma et peaks kartma pommivöödega enesetapjaid. Tara jätab sügava mulje just suurte Palestiina linnade Qalqilya ja Tulqarmi juures, sealt ei pääse tõepoolest hiirgi läbi. Mujal aga, eriti seal, kus müür lõikab sisse sügavamale palestiinlaste aladesse, on auke täna veel küllaga.
Ameeriklased on selgelt mõista andnud, et barjäär ei pea tingimata kulgema mööda nn rohelist joont ehk 1967. aasta sõja eelseid piire, kuid palestiinlaste maa konfiskeerimine peaks olema võimalikult minimaalne. Kõnelused selle üle alles käivad; mõistagi Iisraeli ja Ameerika Ühendriikide vahel.
Kui valmis tara peakski pakkuma peaaegu sajaprotsendilist kaitset terrorismi vastu, ei tee see olematuks tõsiasja, et lisaks palestiinlaste maade anastamisele tähistab müür ka Iisraeli 30aastase ametliku poliitika läbikukkumist. Põhimõte ?igale künkale juutide asundus? viis pühale Juudamaale ja Samaariasse nii ortodoksseid äärmuslasi kui uusimmigrante, kes rajasid riigi heldel toel kivikõrbe oma esimese kodu. Pärast Siinai loovutamist Egiptusele oli tähtis, et Gaza jääks nii Iisraeli sõjalise kui tsiviilkontrolli alla. Nüüd tuleb kümnete aastate vältel sündinud kätetööst lihtsalt niisama loobuda.
Tegelikult on turvataral terroristide tõrjumise kõrval veel mitu otsest ja varjatud funktsiooni. Tähtsaim neist on Iisraeli demograafiline olukord. Iisraeli riigis elab umbes 6,6 miljonit kodanikku, kellest kuuendik on Iisraeli araablased. Läänekaldal ja Gazas elab kokku kuni 4 miljonit palestiinlast. Kümme aastat tagasi oli Gazas ?vaid? 750 000 palestiinlast, praegu 1,5 miljonit. Sama tendents on täheldatav Läänekaldal. Juudi riigil, kus iive on 1,8%, pole palestiinlaste rohkem kui 3%-le iibele midagi võrdväärset vastu seada. Ka Iisraeli piirides on demograafiline seis rohkem kui hoiatav: riigi lastest veerand on moslemid (elanikkonnast kuuendik), araabia elanikkonna aastane keskmine juurdekasv on 2,4 korda suurem kui juutidel. Veel 20-30 aastat ja juudi rahvusriiki pole enam.
Tähendab, Iisraeli juhtidel polegi eriti valikut. Paar aastat tagasi kurtis Ariel Sharon, et Iisraeli oleks vaja veel vähemalt miljon uusimmigranti, et juudid saaksid ennast oma ajaloolisel kodumaal turvaliselt tunda. Uusi tulijaid pole aga kusagilt võtta. Kui 1990. aastate algul saabus Iisraeli 200 000 inimest aastas, siis praegu on see arv alla 30 000. Julgeolekupoliitiline olukord ning vahepealsete aastate kehv majandusseis on samuti oma töö teinud. Koos turvataraga loodab parempoolne valitsus säilitada juutide 80%-lise enamuse kõigis riigi osades, Jeruusalemmas kaasa arvatud. Asepeaminister, Jeruusalemma ekslinnapea Ehud Olmert ütles mu küsimusele hiljaaegu vastates, et just mure Jeruusalemma elanikkonna koosseisu pärast saab turvataraga lõplikult lahendatud.
Mis saab edasi ehk mis saab siis, kui ajaloolisel Palestiina alal on ühel päeval kaks iseseisvat riiki? Iseseisvat Palestiina Araabia riiki on esialgu väga raske ette kujutada. Riiki, kus 6000 ruutkilomeetril elab 4 miljonit inimest ning igal Palestiinast lahkunud põgenikul ja tema järglasel on õigus koju naasta (selline on praegu ameeriklaste kategooriline nõudmine), kus 60% elanikest elab allpool vaesuse piiri, tööpuudus on uskumatult kõrge (50%), SKP ühe inimese kohta on 600 dollarit Gazas ja 800 dollarit Läänekaldal, kus vohab massiline varastamine lihtelanikkonna hulgas ja masendav korruptsioon võimuladvikus. Isegi Euroopa Liit on vahepeal targemaks saanud, ei kanna sadu miljoneid eurosid Palestiina omavalitsuse pangaarvetele ega tassi sularahakohvreid üle piiri, nagu seda tehti aastaid, vaid annab raha üksnes kindlatele, kontrollitavatele projektidele.
Keegi peab seda riiki ka juhtima, aga kust võetakse pädev ametnikkond. Ja lõpuks, milline jõud saadab laiali Hamasi-taolised äärmusrühmitused? Kes konfiskeerib relvad? Niikaua kui püsib vaesus ja inimestel pole tööd, on äärmused märksa populaarsemad kui ametlik võim. Mitte ilmaasjata ei kutsunud Arafat ?eik Yassini kangelaslikuks sõjameheks ja suureks juhiks, sest teisiti pole tänasel Läänekaldal masse enam võimalik ohjeldada. Palestiinlaste helgemad pead mõistavad, et omapäi jäädes on praegu võimatu oma riiki nii-öelda käigus hoida.
Parematel aegadel käis Läänekaldalt ja Gazast Iisraelis tööl kuni 120 000 inimest päevas, nüüd on neid 4000. Omal ajal sai sedaviisi toidetud kuni
800 000 suud, kes saavad praegu loota vaid ÜRO toiduabile. Töökohti kodus aga ei ole. Iisraelil on igatahes tõsine põhjus tunda rahutust, et ühel päeval ei pea näljast ja fanaatilist hulka enam mingisugune tara. Ehk teisisõnu: praegune eraldamispoliitika tuleb kümmekonna aasta pärast kuulutada sama läbikukkunuks kui senine asunduspoliitika. Pealegi on ees terendamas hoiatavad eeskujud: kui Palestiina-poliitika on sama ?hästi? läbi mõeldud kui Iraagi stabiliseerimine, siis pole head nahka loota.
Veelgi rohkem põhjust muretseda on aga naaberriikidel. Seda eriti Jordaanial, kus juba praegu on 5,4 miljonist elanikust 60% palestiinlased. Jordaania ha?imiitide dünastia kuningavõim ei taha kuuldagi mingist konföderatsioonist Läänekalda palestiinlastega, kuigi ajalooliselt ja etniliselt võiks tegu olla kõige loomulikuma lahendusega. Kuningas Abdullah peab arvestama, et vaene ja maavaradeta Jordaania on sadu kordi haavatavam kui maailma üks efektiivsemaid kõrgtehnoloogilisi tööstusriike ja sageli naljatamisi USA 51. osariigiks nimetatud Iisrael.
|
OSCAR-2019
|
||
Tegevuse võtmesõnad: Keskkonnatervis, Rahvatervis, Töötervishoid, Tööohutus, Töötajate kaitse, Riskide hindamine, Riskianalüüs, Riskide kommunikeerimine, Kokkupuute hindamine, Vastavuse hindamine, Tervishoiupoliitika, Poliitika mõju, Seadusandlus, Standardid, Direktiivid, Euroopa Liit, Normid, Kokkupuute piirmäärad, Rakendusväärtused, Tööalane kokkupuude, Riskitegurid, Füüsikalised mõjurid, Elektromagnetism, Magnetomeetria, Elektromagnetväljad (EMV), Elektriväli, Magnetväli, Millimeeterväljad, Mikrolained, Raadiosageduslikud väljad, Kesksageduslikud väljad, Eriti madalsageduslikud väljad, Staatilised magnetväljad, Elektrostaatika, Kõrgepinge liinid, Elektrivõrk, 50 Hz, Transiendid (saastelekter), Mobiiltelefonid, Tugijaamad, Mobiilimastid, Mobiilne internet, Traadita andmeside, GSM, UMTS, 3G, 4G, LTE, Wi-Fi, WLAN, Maa magnetväli, Maa elektrostaatiline väli, Valgustus, Spekter, Värvustemperatuur (CCT), Flikker, Värelus, Optiline kiirgus, Ultraviolettkiirgus (UVA, UVB, UVC), Laserkiirgus, Infrapunakiirgus (IR), Ergonoomika, Müra, Kuulmine, Radioaktiivsus, Radoon, Materjalide testimine (elektromagnetilised ja optilised omadused), Dosimeetria, Mõõtmise metodoloogia, Ruutkeskmine (RMS), Kaalutud tippväärtuse meetod, Mitteühtne kokkupuude, Elektrotehnika, Elektroonika, Elektromagnetiline ühilduvus (EMI), Elektromagnetiline varjestamine ja ekraneering, Summutamine, Maandamine, Kiirguskaitse, Bioelektromagnetism, Bioelekter, Biomagnetväli, Meditsiinilised implantaadid, Elektroteraapia, Magnetravi, Magnetiline stimulatsioon, Magnetresonantstomograafia (MRT), Keskkonnastress, Stressimõõdikud, Ebasoodsad tervisemõjud, kognitiivsed ja meelelised mõjud, Närvikudede elektriline stimuleerimine, Häired silma võrkkestas, Ajufunktsioonide muudatused, Soosjuslik mõju (termoeffekt), Bioloogiline mõju, Südamerütmi ühtlus (HRV), Naha elektriline juhtivus, Stressist ülesaamine, Kognitiivne ergonoomika, Majandus, Ärijuhtimine, Tööstus, Tootmine, Telekommunikatsioon, Tootmiskorraldus, Tasuvusanalüüs, Raamatupidamine, Töötajate töötootlikkus, Andmeanalüüs, Andmekaevandamine, Parameetriline ja mitteparameetriline statistika, Bayesi statistika, Uuringu kavandamine, Segameetodi uuringud, Interventsioonuuringud, Küsitlused, Ankeedid.
Tarmo on keskkonnatervise teadlane, uurimistöökogemusega elektromagnetväljade alal 10 aastat. Tema uurimustöö keskendub peamiselt elektromagnetväljadele, nende põhjustatud tervisemõjudele ning riskihaldusele. Viimased aastad on Tarmo osalenud Euroopa Liidu ja Eesti elektromagnetväljade seadusandluse väljatöötamisel ja analüüsis. Samuti viimastel aastatel in ta uurimistöös keskendunud mobiilside (mobiilse andmeside) riskihaldusele. Tarmo uuringud on hõlmanud ka valgustust ja optilist kiirgust.
uus elektromagnetväljade seadusandlus, ELi direktiiv, siseriiklik seadusandlus, ettevõtete valmisolek ja ühildumine seadusandlusega;
staatilised, madal- ja kõrgsageduslikud elektromagnetväljad, nende levik ja piiramine töökeskkonnas, riskianalüüs, mõõtmised;
materjalide testimine elektromagnetiliste omaduste suhtes: peegeldus-, läbivus- ja sumbuvusfaktorite mõõtmine ja arvutamine; mikrolaine absorbermaterjalide väljatöötamine;
elektromagnetväljade mõju inimesele, kognitiivne mõju, mõju töövõimele, mõju autonoomsele närvisüsteemile ning kardiovaskulaarsele süsteemile (HRV - heart rate variability); miks on osad enam mõjutatud, kui teised; millised elektromagnetväljad inspireerivad inimest efektiivselt töötama;
Maa magnetvälja ajalised ja ruumilised fluktuatsioonid (sh magnettormid); kognitiivne mõju ja tervisemõju; mõõtmised;
valgusallikad; milline valguse spekter mõjub töövõimele kõige paremini; värvustemperatuur; valguse värelus (flikker); dünamiline valgustus; kuidas parandada töötajate töövõimet ja rahulolu spetsiifilise valgustusega; mõõtmised;
milline mõju on keskkonnal ja iseloomujoontel keskkonnatundlikkuse (sh elektroülitundlikkuse) kujunemisel; alateadvuse interpreteerimine läbi endogeensete signaalide; inimese tundlikkus nõrkade väliste mõjurite suhtes.
Tarmo hobide hulka kuuluvad elektroonika ja elektrotehnika, mille tulemusena on valminud mitmeid tehnilisi lahendusi, hõlbustamaks tema uurimistööd.
elektromagnetväljad: mõjud; ohutushoid; ekraneerimine; seadusandlus; töökohtade riskihindamine; kodanike, töötajate õiguslik kaitse; riskide kommunikeerimine ettevõtte sees ja üleriigiliselt; kaitsetoodete kiirtestimine;
valgustus: eri liiki valgustuse mõju inimesele; seadusandlus; tööülesandele sobiva valgustuse leidmine; ergonoomilise valgustuse süsteemi kujundamine;
Tarmo on huvitatud pakkumistest, mis seotud eelmainitud valdkondadega. Tarmoga võid ka ühendust võtta, kui soovid osaleda uurimistöös, vabatahtlikuna abistada välimõõtmistel või panustada tema uurimustöösse muul moel.
Mõõteaparatuur lubab teostada mõõtmisi staatilistest kuni ülikõrgsagedusteni välja (ITU sagedusvahemikud: TLF, ELF, SLF, ULF, VLF, LF, MF, HF, VHF, UHF, SHF kuni 40GHz). Samuti on mõõdetavad nähtava valguse parameetrid ja ultraviolettkiirgus (eraldi UV-A, UV-B, UV-C). Elektromagnetväljade mõõtmised on võimelised detekteerima lühidaid impulsse (n traadita andmeside), RMS-režiimis ja tippväärtuse-režiimis, samuti kestusmõõtmisi (ajaline keskmistamine), logimine ja spektri mõõtmine.
Mõned uuringutes enim kasutamist leidvad seadmed: madal- ja kesksageduslike elektri- ja magnetvälja detektorid; kõrgsageduslike elektromagnetväljade detektorid; madal- ja kesksageduslike elektromagnetväljade analüsaatorid; madalsageduslike magnetväljade gaussmeetrid; kõrgsageduslike elektromagnetväljade analüsaator; madal- ja kesksageduslike elektromagnetväljade spektraalanalüsaator; kõrgsageduslike elektromagnetväljade spektraalanalüsator; madalsagedusgeneraatorid; elektrostaatikageneraator; madal- ja kesksagedusgeneraatorid; kõrgsagedusgeneraatorid; impulssgeneraator; laboratoorsed toiteplokid; magnetomeeterid; ostsilloskoobid; millivoltmeetrid, mikroampermeetrid; millioommeeter, megaoommeeter, teraoommeeter; maatakistuse mõõtja; elektromeeter; elektrostaatika mõõturid; DAQ (andmesisestuskaardid) ja logerid; maandustester; pindade takistusmõõtja; laserid; luksmeeter ja fotomeeter; optiline spektromeeter ja spektroskoop; UVA, UVB ja UVC- mõõturid; UV-spektromeeter; UVA-UVB ja UVC lambid; valguse värvustemperatuuri (CCT) mõõtja; stroboskoobid (valguse flikker); valguse flikkermeeter; radoonidetektor; PH- ja ORP-mõõturid (vedelike, tahkete ainete (toit) ja naha PH); hapnikumõõtur; müramõõtur; audiomeeter (kuulmislanguse määramine); REG - random event generator; HRV (heart rate variability) analüsaator (Nerve-Express); Holter monitor; EEG (ajulainete) analüsaator; vererõhu mõõtur; naha niiskustaseme ja naha elektrijuhtivuse mõõtur; kopsumahu mõõtur; keha rasvasisalduse mõõtur; bioelektrimõõtur; SpO2 (vere hapnikutaseme) mõõtur; dünamomeeter (pigistustugevus); gammakiirguse detektor; jm labori- ja õppevahendid.
Tarmo poole võid pöörduda ka kui otsid juhendajat oma lõputööle, mille teema kajastub eeltoodud uurimisteemades.
|
OSCAR-2019
|
||
Täna toon teieni 3 uudistoodet L'Orealilt, mis on juba mõnda aega poelettidel olnud ning minu katsetuses paar kuud. Täna saame ripsmed pikaks, näo särama ning kulmud jonksu! Muideks tänaseid tooteid olen kasutanud ka L'Oreali meigivõistlusel, millele ootan teie hääli SIIN!
PS! Tänaste toodete katsetamisel sain jällegi selle võrra targemaks, et ei tasu esimese hooga toodet koheselt maha kanda vaid järjepidavalt edasi testida. Suureks üllatajaks tänastest toodetest oli Wings Sculpt tušš, mis esimestel katsetustel mind negatiivselt šokeeris, kuid hiljem end armastama pani:
Saavuta kunstripsmeefekt, mis on loodud kui profijumestaja poolt.Kolmekordse ripsmeid modelleeriva efekti saamiseks kasuta Lash Sculptor ripsmetušši L’Oréal Paris'lt. See on midagi enamat kui vaid ripsmetušš: see on ripsmete modelleerija, mis muudab sinu ripsmed tihedamaks, tumedamaks ja selgemalt piiritletuks. Uus ühepoolne Wing Tip elastomeerhari aitab luua trendikat rõhutatud tightline’i efekti (hari rõhutab ripsmepiiri, mistõttu näevad ripsmed välja lopsakamad, silmad suuremad, ilmekamad ja tähelepanuäratavad).
+ Vedel tükivaba koostis, mis annab võimaluse ripsmekammiga tulemust kohendada ka peale seda, kui tušš on ripsmetele kantud.
+ Peale ripsmetuši "sissetöötamist" on tulemuseks ULMELISELT pikendav ja koolutav efekt samaaegselt. Uhh, see on tõeline kunstripsmete efekt, veenduge ise:
- Esimesed kasutuskorrad jätavad üsna kehva tulemuse, sest tušši on harjastel liiga palju, samas on see probleem mööduv, kuid siiski ehmatab algul tublisti. Ripsmekamm ja -hari on esimestel kasutuskordadel väga vajalikud, sest tuši pisikesed harjased ei eralda ripsmeid piisavalt hästi.
PS! Üleni hõbedases kuuesFalse Lash Wings ripsmetušš on aga kuni tänaseni minu suur suur lemmik ning alati nr 1 tušš, mida oma sõbrannadele soovitan ;)
Maksimaalne sära igale nahatoonile ja alatoonile. L’Oréal Paris tutvustab oma esimest valgustpeegeldavat puudrit, mis on loodud spetsiaalselt sinu näo oluliste piirkondade esiletoomiseks ning spetsiaalse strobing ehk säraefekti tekitamiseks.
Strobing on meigitehnika, mis tekitab nahal särava efekti ja toob esile need näopiirkonnad, kuhu valgus langeb ka loomulikult. Kasuta kõiki kerge tekstuuriliga atraktiivseid puudritoone, et oma näojooni sobivalt modelleerida ja esile tuua.
+ Suurepärased värvipaletid - külmema kuma saamiseks sobib komplekt nimega Ice ning soojema kuma andmiseks Rose.
+ Kauakestev peegeldav ja särav highlight efekt kuni meigi eemaldamiseni, suur au ja kiitus - niivõrd hea tugevusega särapuudrit pole minu meigikotti varem sattunud!
+ Komplektiga on kaasas pintsel ja suur peegel, mis võimaldab meiki korrigeerida ka neil hetkedel, mil tingimused seda ei võimalda.
+ Minul kukkus toode suure prantsatusega vastu maad ning olin üpriski kindel, et pean oma uue lemmiktootega hüvasti jätma - kaugeltki mitte! Ei tea kas seda saab lugeda heaks õnneks või ongi tootel väga hea püsivus põrutustele!
- Kaasasolev pintsel jätab üsna kehva tulemuse. Mina olen kasutanud highlightimiseks kas suurt puudripintslit (et kogu näole kuma anda) või põsepunapintslit (peenemate kohtade rõhutamiseks nt põseluu).
Kui rääkida toonidest eraldi, siis Ice on sobilik pigem tugevaks highlight efektiks. Kuma on silmnähtav juba koheselt ning tulemus võib mõne jaoks ehk liiga kontrastne olla. Samas on puudrikomplekt komplekteeritud väga põnevalt: rohelist tasakaalustavad helebeež ning särav valge. Roheline annab valgusele suurema võimaluse mängimiseks ning tasakaalustab näonahal näiteks kollakat lambivalgust.
Kasuta Brow Artist Maker pehmet kulmupliiatsit, kui soovid endale tihedaid, volüümikaid ja vallatuid kulme. Innovatsioon - unikaalne puuderjas - kreemjas pehme koostis libiseb õrnalt üle kulmu ja värviosakesed kinnituvad kulmukarvadele ning annavad neile volüümi. Stiliseeriv hari harjab pehmelt kulmukarvakesi ning aitab värvil ühtlaselt kinnituda.
Esmalt mainin teile seda, et minu käelised oskused kulmudega toimetamisel pole just kiiduväärt, sest mul on loomupoolest tumedad kulmud, mis pliiatsite abil suurt korrigeerimist ei vaja. Küll aga on minu igapäevameigis suurepärane kaaslane Brow Artist Maker kulmutušš, mis aitab kulme fikseerida. Seega vaatame üle üldisemad omadused, kuid minupoolne kasutajahinnang on suhteliselt neutraalne.
+ Toote väljatöötamisel on mõeldud praktilisusele - kokku on pandud nii kulmupliiats kui ka pintsel perfektse tulemuse saamiseks.
+ Kulmupliiats on pehmem kui kõik teised, mida varasemalt proovinud olen. Seetõttu jätab pliiats juba kerge vajutuse ning tõmbega nähtava joone.
+ Toode on hajutatav peaaegu lõpmatuseni, seega pole just kõige keerulisem pintsli abil kaotada üleliigne värv või viltu läinud joon.
- Pliiatsi ots on veidikene liiga tömbivõitu ning puudub võimalus otsa teritamiseks. Tasub olla ettevaatlik, sest kellele meeldiksid paksud kulmud...
- Värvitud kulmud võivad kaotada oma kena kuju, kui omada otsest kontakti veega, samuti ka hõõrumisel.
L'Oreal Brow Artist Maker pehme kulmupliiats koos harjaga on saadaval kõikides suuremates kauplustes hinnaga u 7 eur.
|
OSCAR-2019
|
||
Kullamaa küla asub Läänemaal Kullamaa vallas Risti-Virtsu maantee ääres. 2013. a seisuga elab külas 284 inimest.
Pärast Läänemaa alistamist (1220. a) rajas Lode vasalliperekond Kullamaa muinaslinnuse (Rohumägi) asemele feodaalilinnuse (castrum Goldenbeke), mille orduvägi hiljemalt aastaks 1234 hävitas.
Endine muinaslinnus on nüüd tuntud Kullamaa Rohumäe nime all. Selle kõrgus on 10, pikkus 74 ja laius 69 meetrit. Eelmise sajandi algul istutati linnusemäele puud ja seetõttu paistab ta kaugemalt vaadates kõrgema metsase künkana. Rohumäe kõrval (linnuse siseõuel) korraldatakse suviti rahvapidusid ja laulupäevi.
Rohumäest loodes asub maa-alune kalmistu 11.-15. sajandist. Sealt edasi asuvad liivaluited harva esinevate taimede (näiteks vareskaer) ning luite- ja nõmmemännikuga. Liivamäed pakuvad oma tehisjärvega puhke- ja jalutuspaika nii suvel kui ka talvel sportimiseks.
Kullamaa kihelkond hõlmas ligikaudu nüüdse Kullamaa ja Risti valla ning Märjamaa vallast endise Loodna valla osa. 13. sajandi algul oli siin muinaskihelkond, mille nime ei ole teada (hõlmas arvatavasti ka Märjamaa ja Vigala kihelkonna). Kirikukihelkond asutati 13. sajandil ja selle alal oli Saare-Lääne piiskopkonna Koluvere ametkond (keskus Koluvere linnus). 1234.a. ehitati Kullamaal hävitatud vasallilinnuse asemele Koluvere vasallilinnus, 14. sajandi lõpus (arvatavasti samasse kohta) Koluvere piiskopilinnus, mis oli aastast 1439 üks Saare-Lääne piiskopi residentsidest. Katariina II pagendas Koluvere lossi 1780.a Württembergi printsessi Augusta Carolina, kelle salapärasest surmast räägitakse legende. Printsess on maetud Kullamaa kirikusse.
Kullamaa küla keskuses moodustab eraldi terviku kirikla-kompleks, mille moodustavad kirik, veel säilinud vana pastoraadihoone koos kõrvalhoonetega, teenijate- ja köstrimajad.
Kullamaa kirik valmis algsel kujul arvatavasti 13. sajandi lõpukümnendil. See on põhiplaanilt Haapsalu, Märjamaa ja Pöide kirikut meenutav ühelööviline hoone. 1752. a. ehitati käärkamber, 1865. a. hulknurkne koorilõpmik ja 1870. a. neogooti torn.
1524-1530 tegutses siin preestrina Johannes Lelow, kes pidas kihelkonna vakuraamatut, millesse on kirjutatud oli 3 eestikeelset (vanimat) palvet.
Siinse pastori Heinrich Gösekeni (1612-1681) sulest ilmus 1660. a. 547-leheküljeline eesti keele grammatika. Göseken riimistas eestikeelseid kirikulaule ja tõlkis Uue Testamendi.
1710-1747 oli Kullamaal pastoriks eestikeelse kirjasõna arendajana aktiivselt tegelev pastor Heinrich Gutsleff (1680-1848). Ta tegi kaastööd põhjaeestikeelse Uue Testamendi trükkimisel ja väljaandmisel (1715).
Kirikaias pakub huvi Sitakoti Matsi ratasrist aastast 1621. See on vanimaid säilinud ratasriste Eestis.
Kiriku sisse ja ümber on maetud aadlikke ja mõisnikke, kelle perekonnaplatsid on ümbritsetud raudaedadega ja kaetud hauaplaatidega, millel saksakeelsed kirjad veel loetavad.
Kalmistule on püstitatud mitmeid haruldasi ja kunstipäraseid hauamärke ja – sambaid, mis tähistavad Kullamaal tegutsenud ühiskonnategelaste matmispaiku.
Kullamaa kalmistul puhkab ka Eesti esimene tuntumaid heliloojaid Rudolf Tobias (1873-1918). Tema põrm toodi 1992.a. Saksamaalt Eestisse ja maeti Kullamaale oma vanemate ja lähedaste hauaplatsile kalmistu peavärava kõrval. Keskuse pargis avati 1973.a. R. Tobiase mälestussammas ning 2013. a mälestuspink.
Noorema põlve kultuuritegelastest on Kullamaa kalmistule maetud Kullamaa vallast pärit näitleja Aare Laanemets.
Kullamaa kirikus toimuvad igal suvel oreli-, ja muud kontserdid, siinne enam kui 150- aastane kauni kõlaga orel kutsub kokku publikut lähedalt ja kaugelt.
Kiriku vastas vana pastoraadihoone aias taasavati 1989.a. Eesti vabaduse eest langenud kullamaalaste mälestussammas.
Arhitektuurimälestisena on muinsuskaitse all vana vesiveski Liivi jõel Kullamaa külas, mille sisseseade ja väravatega veskitamm pärinevad 19. sajandist. Seda vesiveskit on kasutatud „Tallinnfilmi“ mitme mängufilmi tegemisel (näit „Suvi“ veskistseen).
Kullamaalt on pärit rohkesti tuntud inimesi: üks esimesi eesti soost arste Gustav Hirsch (1828-1907), Eesti lennunduse pioneer Ulrich Brasche (1909-1984), maalikunstnik, professor Valdemar Väli (1909-2007), riigikogulane Aivar Riisalu jt. Oma vanaisa kaudu on juuripidi kullamaalane ajaloolane Kalev Jaago, Kullamaal on kasvanud ja kooli lõpetanud riigitegelane Allar Jõks. Koju tagasi kultuuritööd tegema on pöördunud muusik ja dirigent Loit Lepalaan ning ta vend, aastaid merd sõitnud, hiljem laevade ehitamist juhtinud Hiid Lepalaan.
Kullamaa küla on heakorrastatud keskusega kompleksne asula, kus on olemas oma keskkool koos õpilaskodudega, lasteaed, kaasaegselt renoveeritud valla- ja kultuurimaja (millel oma ajalugu), 118-aastane endine apteek, enam kui 100-aastase ajalooga raamatukogu, sidejaoskond, kauplus, multifunktsionaalne Goldenbecki keskus. Sportimiseks on korralik võimla ja täismõõtmetega staadion, jõusaal ja talvel suusarajad metsas.
Kullamaa on oma nime väärivalt ilus ja armas oma suurte puude, parkide ja hooldatud murudega. Et siin on meeldiv elada, näitab ka see, et keskuse kuues paneelmajas ei leidu naljalt tühje kortereid.
Kuigi rahvas tegeleb peamiselt riigitöö, talutööde (põllumajandusega) ja metsandusega, on viimasel ajal Kullamaal huvitavaid ettevõtmisi korda saadetud. Kultuurimajas on avatud kunstigalerii, kus vahetatakse pidevalt näitusi. Naaberkülas Kullametsas on Silvi ja Lembitu Tarangu (Tverdjankski) rajatud arboreetum, vibulaskerada ja koerte hotell-pansion „Pontu,“ jm. Külades kihab hoogne seltsitegevus.
Suviti (ent ka muudel aastaaegadel) toimub siinkandis on palju huvitavaid sündmusi ja ettevõtmisi. Seetõttu tulevad siit õppima või tööle-elama läinud noored oma puhkepäevi ja suvepuhkusi veetma ikka koju - Kullamaale.
|
OSCAR-2019
|
||
Eesti Muinsuskaitse Selts koostöös Mõisaküla linnavalitsusega korraldab neljapäeval, 19. oktoobril järjekordse väärtuslikke Eesti väikelinnu tutvustava seminari.
Mõisaküla muuseumis (J. Sihveri 4) toimuva seminari juhatab sisse ja kõneleb varem toimunud väärtuslike Eesti väikelinnade seminaridest EMS esimees Peep Pillak. Varem on sarnased seminarid aset leidnud Mustlas, Tõrvas, Sindis, Paldiskis, Kundas, Türil ja Keilas. Mõisakülast kõnelevad linnapea Ervin Tamberg, muuseumijuhataja Anu Laarmann, Eesti Vabaõhumuuseumi teadusdirektor Heiki Pärdi. Osalejatele esinevad Mõisaküla lasteaia laululapsed. Peale ettekandeid tehakse linnas ringkäik.
Mõisaküla kodulehe vahendusel saab teada, et linn asub Viljandi maakonna Läti piiri äärses edelanurgas. Pindala on 2,21 ruutkilomeetrit ja elanike arv (seisuga: 01.01.2017) 784 inimest. Mõisaküla on hoonestatud peamiselt ühe- ja kahekorruseliste väikeelamutega. Linnas on 401 elamut, keskosa valdavalt hoonestamata, kaetud haljasaladega. Linnas on 32 tänavat kogupikkusega 15 km, neist asfaltbetoon- või mustkattega 4,9 km. Kaugus maakonnakeskusest Viljandist 49 km, Pärnust 63 km, Tallinnast 189 km.
17. oktoober 2017 | Sildid: seminar, teemapäev | Teema: Mõisaküla linn, Viljandimaa | Kommenteerimine on suletud
Europe Direct’i Võru teabekeskus koostöös Võrumaa Kutsehariduskeskuse ning Võru Pensionäride Päevakeskusega alustasid eakatele suunatud keele- ja kultuuriseminaride sarja “Keeled viivad Euroopasse”.
Seminaride korraldamisega soovitakse toetada Võrumaa eakate aktiivset vananemist ning õppimist vanemas eas.
Seminaride käigus avaneb umbes 20 Võrumaa eakal võimalus tundma õppida inglise keelt kõnelevate maade kultuuriruumi, keelt ja kombeid. Esimene grupp õpihimulisi eakaid alustas tööd Maila Vilu juhendamisel 2. märtsil ning lõpetab 15. aprillil. Teine õppegrupi kursus kestab 20. aprillist 27. maini, juhendajaks Airi Pilt. Kursusele registreerumine toimub Võru Pensionäride Päevakeskuse kaudu. Päevakeskuse juhataja Astrid Hurda sõnul jäid avaseminaril osalenud väga rahule ning ootavad huviga järgmist koosviibimist.
Seminaride korraldamise idee sai alguse Europe Direct’i Võru teabekeskuse varasematel aastatel korraldatud ürituste tagasisidest, kus selgus, et Võrumaa eakatel on suur soov ja tahe inglise keelt õppida, et rakendada seda igapäevaselt oma välismaal viibivate lapselaste ning muukeelsete sõprade-tuttavatega suhtlemisel, arvuti kasutamisel, erinevatest välisprojektidest osa saamisel ning võimaluse korral ringi reisimisel.
Eesti on tänapäeval koduks hinnanguliselt 35 000–45 000 taime-, seene- ja loomaliigile. Riigi väikest pindala arvestades on Eesti oma laiuskraadil üks liigirikkamaid piirkondi, kus on arvukalt esindatud ka mitmeid Euroopas haruldaseks jäänud liike.
Looduskaitse arengukava järgi on liigikaitse tulemuslikuks korraldamiseks vajalik järjepidev ja süsteemne hinnangute ülevaade Eesti liigilisest mitmekesisusest ja liikide ohustatusest. Ohustatuse hindamine peab toimuma pideva protsessina, mille tulemusel on meil ajakohased teaduslikud ülevaated liikide ohustatusest ehk punane nimestik.
Ohustatuse hindamise aluseks on ühtne rahvusvaheline teaduslikel alustel põhinev metoodika, mille on välja töötanud Rahvusvaheline Looduskaitseliit (IUCN). Punaste nimestike puhul on oluline nende usaldusväärsus ja hindamise läbipaistvus, sest ainult sel moel saab neid kasutada liikide kaitse korraldamisel. Punase nimestiku koostamiseks moodustas keskkonnaminister koordineeriva juhtrühma, kuhu kuuluvad nii teadlased kui riigiasutuste esindajad.
Punase nimestiku ajakohastamise protsess käivitati sel neljapäeval, kui toimus seminar, kus tutvustati lähemalt punase nimestiku uuendamise projekti tegevust. Ühtlasi tähistati seminariga ka Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (IUCN) Punase Raamatu 50. aastapäeva.
21. veebruar 2015 | Sildid: keskkond, loodus, loodushoid, ohustatud liigid, Punane Raamat, seminar | Teema: Eesti | Kommenteerimine on suletud
“Tõhus biomajandus võiks olla üks Eesti uue majanduskasvu allikas. Praegu on põllumajandus, metsandus, kalandus, toidu-, kiu-, paberi-, keemia-, biotehnoloogia- ja energiatööstused suhteliselt eraldatud valdkonnad. Kui suudame need valdkonnad koos paremini toimima panna, saaksime keskenduda kõrgemat lisaväärtust andvatele toodangule. Praegu on see potentsiaal suuresti kasutamata,” ütles põllumajandusminister Ivari Padar.
Minister tõi näiteks Soome, kus biomajanduse valdkonna arendamise abil plaanitakse järgmise kümne aasta jooksul luua ligi 100 000 uut töökohta. “Biomajanduse võimalik panus ja mõju Eesti majandusele selgub strateegia koostamise eeltöö käigus,” lisas Padar.
4. veebruar 2015 | Sildid: biomajandus, seminar, Tallinna Tehnikaülikool | Teema: Eesti, Harjumaa, Tallinn | Kommenteerimine on suletud
MTÜ Peipsimaa Turism korraldas Alatskivi lossis Peipsimaa III Arengufoorumi “Kohalik toodang, piirkonna elujõulisuse tagaja”. Seminaril osalenud olid ühel meelel, et kohalik toodang on piirkonna elujõulisuse ja positiivse maine tagaja. Kvaliteetne kohalik toit on piirkonnale visiitkaardiks. Üks konverentsi esinejatest Tauno Laasik, Peipsimaa Kogukonnaköögist, ütles, et juba praegu on Peipsimaa kvaliteedi näitaja kohalikust toorainest tehtud toit ja seda suunda võiks veel arendada. Samuti rõhutas ta, et toit ei ole pelgalt toidukord, vaid nauding. Väärtustama peaks seda, mida Peipsiäärsetel on: sibul, kala, seened ja rabad, mis on marju täis. Seda kõike peaksime väärtustama ja see peaks muutuma Peipsi piirkonna kaubamärgiks – põhjuseks, mille pärast tullakse Peipsi äärde, kasvõi selleks, et siin saab hästi süüa. Liivimaa Lihaveise juhatuse liige Katrin Noorkõiv leidis, et ununemas on igapäevane tooraine, millest toitu tehakse: kala ja ulukiliha näeb üha vähem meie toidulaudadel. Ometi saab sellest toorainest väga kiiresti ja maitsvaid toite valmistada.
MTÜ Peipsimaa Turism juhataja Kadi Ploom andis seminaril osalejatele ülevaate Peipsimaa turundus- ja arendustegevustest.
Üks esimesi Leader meetme raames algatatud kohaliku toiduvõrgustiku projekti UMA MEKK projektijuht Kadri Karu näeb, et ühtne kaubamärk aitab piirkonnal paremini silma paista ja piirkonda tõhusamalt tutvustada. Võrgustikku kuuluvate tootjatega on hea koos käia messidel ja laatadel, tutvustada tooteid ja samas ka piirkonda. Ühiselt on just väikestel ettevõtjatel lihtsam teha ühisturundust.
Konverentsil pakuti ka mõningaid näiteid kohalikest toodetest, mis osutusid osalejate seas väga menukateks. Kohalike toodete lauale olid oma tooted välja pannud Avinurme Puiduait, Loov Energia, Kostja Sibulatalu, Peipsimaa Kogukonnaköök, Alatskivi lossi restoran.
5. detsember 2014 | Sildid: ettevõtlus, kogukond, maaelu, seminar | Teema: Alatskivi vald, Eesti, Tartumaa | Kommenteerimine on suletud
26. novembril toimub Tartus Eesti Sotsiaaltöötajate Assotsiatsiooni teemapäev “Psüühilise erivajadusega inimesed sotsiaaltöö sihtrühmana”. Asjatundjad jagavad teemapäeval kogemusi ja soovitusi tõhusaks sotsiaaltööks.
Tartu Ülikooli sotsiaaltöö õppetooli lektor Dagmar Narusson teeb sissejuhatava ettekande psüühilise erivajadusega inimesetest sotsiaaltöö sihtrühmana Eestis ja maailmas. Järgnevates ettekannetes tutvustatakse sotsiaaltöö praktikat psüühilise erivajadustega klientidega nende elukaarel: lapsed, tööealised ja eakad. Esinevad Tartu Ülikooli Kliinikumi Psühhiaatriakliiniku lasteosakonna sotsiaaltöötaja Kairi Nool, Tartu Vaimse Tervise Hooldekeskuse rehabilitatsiooni ja toetavate teenuste osakonna juhataja Ülle Lepik ning eakate hooldusosakonna juhataja Angelika Armolik.
Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsiooni (ESTA) Lõuna piirkonna juhatuse liikme Piret Taluri sõnul toimuvad Lõuna-Eesti aktiivsete sotsiaaltöötajate infovahetuseks ning aruteluks teemapäevad tavaliselt kord aastas. 2013. aastal käsitleti lapsi ja noori sotsiaaltöö sihtrühmana, 2015. aastal on plaanis vaadelda lähemalt töövõimereformi mõju sotsiaaltöö igapäevapraktikale.
24. november 2014 | Sildid: seminar, sotsiaaltöö, sotsiaaltöötajad | Teema: Eesti | Kommenteerimine on suletud
Täna, 24. novembril peeti Paistu rahvamajas Viljandi maakonna turvalisuse seminari “Koostöös loome turvalise elukeskkonna”, kuhu kogunesid riigiasutuste- ja kodanikeühenduste esindajad, omavalitsuste inimesed, ettevõtjad ning valdkonnast huvitatud kodanikud.
Viljandi maavanem Erich Palm ütles seminari avasõnavõtus, et turvalisusega tegelemine peab olema kindlasti järjepidev tegevus, mitte projekt kuna turvalisus peab toimima enne projekti, projekti ajal ja ka pärast seda. “Et ei juhtuks nii, et kui patareid otsa saavad, saab otsa ka projekt. Soovin, et kõik märkaksid rohkem, mis nende ümber toimub ning annaksid oma tähelepanekutest teada, mis ongi meie ühine kohustus.”
Palmi sõnul on turvalisuseni jõudmiseks kolm olulist sammu. “Esiteks teadvustada, millised on riskid, teiseks võtta vastutus iseenda eest ning kolmandaks võtta vastutus teiste eest.”
Siseministeeriumi korrakaitse ja kriminaalpoliitika osakonna nõunik Eimar Veldre mõtestas lahti turvalisemate kogukondade toimimise ning selgitas, millest turvalisuse tunne alguse saab. “Igasugune turvalisus algab heakorrast, sellest kas ümbrus on puhas ja valge. Kohalikud omavalitsused saavad turvalisust tõhustada ruumilist planeeringut arvestades ning turvalisus on samuti peremehelik hoiak kogu ümbruses toimuva suhtes.”
Veldre tõi näiteid, kuidas kaasaegne tehnika loob võimalusi nii turvalisuse tagamiseks kui ka kurikaeltele näpunäidete andmisel. “Üleilmastumisega seoses on meidki tabanud nn rändav kuritegevus, sest koos heaga liigub koos ka halb.” Jätka lugemist »
Esmaspäeval, 24. novembril toimub Paistu rahvamajas Viljandi maakonna turvalisuse seminar “Koostöös loome turvalise elukeskkonna”, kuhu oodatakse maakonna ettevõtjaid, riigiasutuste- ja kodanikeühenduste esindajaid, omavalitsuste inimesi ning valdkonnast huvitatud kodanikke.
Vajadus turvalisuse teema täpsemalt lahti arutada tekkis omavalitsuste ja Viljandimaa inimeste ühisest vajadusest paremini mõista, kuidas jagunevad riigi, omavalitsuse ning vabatahtlike ühenduste vahel turvalisuse tagamise kohustused ja võimalused.
Seminari esimene pool keskendub riigi ja kogukonna omavaheliste suhete analüüsiks ning teises pooles keskendutakse omavalitsuse ja kogukonna vaheliste ootuste kindlakstegemisele.
Seminaril saavad sõna riigi siseturvalisusega tegelevad inimesed Siseministeeriumist, maakonna Politsei- ja Päästeameti juhid kui ka omavalitsuste ning kodanikeühenduste esindajad. Lõuna prefektuuri Viljandimaa politseijaoskonna juht Künter Pedosk ning Päästeameti Lõuna päästekeskuse Viljandi juht Jüri Soovik räägivad Viljandimaa olukorrast. Viljandimaa seisu võrdleb Eesti üldise olukorraga ning valdkonna tulevikuvõimalusi avab Siseministeeriumi korrakaitse- ja kriminaalpoliitika osakonna nõunik Eimar Veldre. MTÜ Naabrivalve eestvedaja Marek Väljar ning liikumise Kodukant tegevjuht Anneli Kana räägivad tavainimeste valmisolekust turvalisse elukeskkonda panustada.
Keskkonnaamet ja MTÜ Veskivaramu korraldavad 9. ja 10. oktoobril Lahemaa veskipärandi seminari, mille eesmärgiks on väärtustada veskite kultuuri Eestis ning pöörata tähelepanu veskipärandi hoidmisele. Veskiseminaril räägitakse veskite muinsuskaitselisest väärtusest, veskite tekkest Eestis, tuulikute taastamisest ning vesiveskite taaskasutamisest. Seminaril esinevad ka Ukraina Pirogovo vabaõhumuuseumi peadirektor Dmitri Zaruba ning vanemteadur Natalia Ivantšenko, kes tutvustavad Pirogovo vabaõhumuuseumi tuulikute kollektsiooni ning räägivad lähemalt Ukraina tuulikutüüpide ajaloost ning erinevatest veskitüüpidest.
Oma kogemusi jagavad ning aruteludes osalevad MTÜ Eesti Veskivaramu juhataja ja Hellenurme veski omanik Mae Juske, Jaan Vali Muinsuskaitseametist, Enn Tarvel Ajalooinstituudist, Arvo Järvet Tartu ülikoolist ja Mihkel Koppel MTÜ-st Koppel Arhitektid.
Seminari esimesel päeval saab kuulata ettekandeid ning toimuvad teemakohased arutelud oma ala asjatundjate eestvedamisel. Teisel päeval tehakse ringsõit Lahemaa ja Lääne-Viru veskites.
2. oktoober 2014 | Sildid: keskkond, kultuuripärand, seminar, veskid | Teema: Eesti | Kommenteerimine on suletud
Täna toimub MTÜ Lastekaitse Liit eestvedamisel Tallinnas Hopneri majas rahvusvaheline seminar “Lapse parimad huvid”, millele koguneb üle 130 lastekaitsetöötaja üle Eesti.
Tegu on järjekorras kolmanda tasuta seminariga õigusalaste seminaride sarjast “Samal poolel – lapse poolel”, mis on suunatud lastekaitsetöötajate pädevuse tõstmisele, ning mida MTÜ Lastekaitse Liit korraldab koostöös Eesti Advokatuuri ja Tallinna Ülikooli Sotsiaaltöö Instituudiga.
“ On suur rõõm näha, et lastekaitsetöötajate huvi antud teema vastu on nii suur. Lapse õigus tema parimate huvide esikohale seadmisele on 20. novembril 25-aastaseks saava ÜRO Lapse õiguste konventsiooni üks aluspõhimõte. Lastel on täiskasvanutest väiksem võimalus oma huvide eest seista ning seega peavad lapsi mõjutavate otsuste tegijad selgelt nende huvidest teadlikud olema ,” rõhutas MTÜ Lastekaitse Liit juhataja Martin Medar.
19. september 2014 | Sildid: lapse õigused, Lastekaitse liit, seminar | Teema: Eesti | Kommenteerimine on suletud
7. oktoobril toimub Suure Kõpu mõisas Viljandi maakonna taastuvenergia seminar. Pärastlõunal toimuvale seminarile on oodatud kohalike omavalitsuste- ja korteriühistute esindajate kõrval nii ettevõtjad kui ka kõik eraisikud, kes ühel või teisel viisil oma halduses olevatele hoonetele säästvamaid energialahendusi otsivad.
Viljandi maavalitsuse arengu- ja planeeringuosakonna juhataja Kaupo Kase sõnul saavad osavõtjatele tasuta seminaril esinejate näol kokku Eesti parim energiasäästu-alane kompetents ühelt poolt ning energia kasutajate praktika teiselt poolt. “Me kõik sõltume energiast vähesemal või rohkemal määral. Põhjamaana teame, et suurima osa meie kõikvõimalikest kuludest moodustavad hoonete soojana hoidmise kulud. Seda nii kodude, koolimajade, tootmishoone kui kortermajade puhul. Kõige suurema osakaaluga ühishuvi on meil seega rakendada kõikvõimalikke abinõusid, suutmaks nii täna kui tulevikus vajaliku soojuse eest tasuda. See tähendab aga tarku energiasäästulahendusi ning – investeeringud.” selgitas Kase. “Kõikide nende teemade üle saame seminaril arutada ning asjatundjate käest küsimustele vastuseid. Kui meil õnnestub taastuvenergia- ning energiasäästu valdkondadesse paigutamiseks Euroopa Liidult toetust saada, siis on raha otstarbekaks kasutamiseks vaja kindlasti valmis olla.”
15. augustil toimub RMK Kiidjärve Looduskeskuses Ökofestivali traditsiooniline seminar, kus sel aastal keskendutakse metsanduse ja jahinduse teemadele.
Põlvamaa erametsanduse tänasest ja homsest päevast räägib Põlva Metsaomanike Seltsi juhatuse esimees Erki Vinni. Paljudel metsaomanikel on mitmeid küsimusi ja probleeme, mille puhul ei teata, kuhu pöörduda ning seetõttu võib juhtuda, et ilma professionaalse abita tehakse metsale suuremat kahju. Põlva Metsaomanike Selts ongi üheks selliseks keskuseks, kust teemakohased küsimused vastused leiavad. Käesolevaks hetkeks on Põlva Metsaomanike Seltsil juba 600 liiget.
Metsaseaduse uuendustest ja e-metsateatise registreerimisest ning registri võimalustest tuleb rääkima Keskkonnaagentuuri metsandusstatistika juhtivspetsialist Mati Valgepea. 1. juulist rakendus metsaseaduse muudatus, mis annab metsaomanikele võimaluse registreerida metsateatis oma koduarvutist. Seminari käigus näidatakse selle täitmist ja esitamist ka praktikas. Kindlasti leiavad vastused ka mitmed kohapeal tekkivad küsimused.
Seminari lõpetab Eesti Jahimeeste Seltsi tegevjuhi asetäitja Andres Lillemäe, kes teeb ettekande teemal “Jahindus – hobi, eluviis või turism”. Põlvamaal kui rohelises maakonnas on jahindus populaarne, kuid vastava ettekandega püütakse tuua jahindus lähemale ka tavakodanikule. Kindlasti leiavad vastused ka jahindust reguleerivad seadusandlikud küsimused.
Ökofestivali korraldab SA Põlvamaa Arenduskeskus. Toetavad Keskkonnainvesteeringute Keskus, Põlva Maavalitsus, Põlvamaa Omavalitsuste Liit ja Põlvamaa Partnerluskogu.
Märtsis tähistatakse rahvusvahelist unepäeva, mille eesmärgiks on teadvustada une väärtuslikkust ning juhtida tähelepanu unega seotud olulistele teemadele.
Uuringud näitavad, et järjest enam lapsi kannatavad erinevate unehäirete all. Kõige suurema kahjuga on uneaegsed hingamishäired – kui laps ei saa öösel piisavalt hapnikku, võib see põhjustada omakorda teisi tervise- ja käitumisprobleeme. Kehv unekvaliteet takistab edukat toimetulekut lasteaias ja koolis, võib tekitada raskusi uue info omandamises ning sotsiaalsetes suhetes. Väikelaste uinumisraskuste ja öiste ärkamiste korral võivad kannatada unepuuduse all ka lapsevanemad. See võib olla suureks riskiks paarisuhte toimimisel ning vaimse tasakaalu säilitamisel. Seetõttu on oluline jagada une kohta informatsiooni ka haridus-, sotsiaal- ja tervishoiutöötajatele, kes puutuvad oma töös kokku nii laste kui lapsevanematega ning saavad õigel hetkel märgata ja vajadusel sekkuda.
Päeva tähistamiseks korraldavad Eesti Unemeditsiini Selts ja Eesti Unekooli Ühing 14. märtsil kell 11.15 Jõhvi haiglas fookusgrupi seminari “Uni on väärtuslik!” Ühise laua taga kohtuvad tervishoiu-, sotsiaal- ja haridusvaldkonna esindajad, et koos arutada võimalikke lahendusteid laste une paremaks tagamiseks, lapsevanemate toetamiseks ning ühise koostöö tegemiseks. Seminaril esinevad TÜ Kliinikumi uneõde Tiina Siilak, kes räägib lähemalt une füsioloogiast ning enamlevinud unehäiretest. Eesti Unekooli Ühingu esindajad Merit Lilleleht ja Õnne Valberg tutvustavad lapsevanematele suunatud nõustamiskeskkonda www.unekool.ee. Sotsiaalministeeriumi esindaja Ann Rajaver annab ülevaate vanemlusprogrammide rakendamisest “Riskilaste ja noorte” programmi raames.
11. märts 2014 | Sildid: seminar, unekool, unepäev, uuring | Teema: Eesti | Kommenteerimine on suletud
31. jaanuaril ja 1. veebruaril toimub Tartumaa Tervisespordikeskuses Tartumaa noorte osaluskogude ja noorsootöötajate koostöövõrgustiku arendamise seminar “Koos on moos”.
Tartumaa Noortekogu kutsub taas kokku kõik Tartumaa osaluskogude aktivistid. Sel korral on lisaks juba tegutsevatele osaluskogunoortele oodatud ka noorsootöötajad ning noorte aktiivgrupid, kes mõlgutavad mõtteid, loomaks oma vallas või linnas noortevolikogu.
Seminar on kõigile tasuta (k.a majutus ja toitlustus), abi saab ka transpordiprobleemide korral. Registeerumine veebis.
21. jaanuar 2014 | Sildid: noorsootöö, osaluskogu, seminar, Tartumaa Noortekogu | Teema: Tartumaa | Kommenteerimine on suletud
Registreeruge järgmise aasta kõige päevakajalisemale seminarile, et omandada põhjalik ülevaade eelseisvatest maksumuudatustest! Maksuseminar 2014 on tänavu kasulikum ja päevakajalisem kui ei kunagi varem!
Käsitlusel on olulisemad maksunduse ja raamatupidamisega seonduvad teemad, nagu näiteks 2014. aastal jõustuvad käibemaksuseaduse ja maksukorralduse seaduse muudatused. Ülevaade antakse ka 2013. aastal jõustunud muudatustest ja ka muudest olulisematest maksudega seotud teemadest. Samuti tulevad arutlusele alati aktuaalsed teemad nagu finantsjuhi kohustused ja vastutus, 0% määraga tehingute ja aheltehingute maksuprobleemid.
9. jaanuar 2014 | Sildid: maksumuudatused, seminar, tehingud | Teema: Eesti | Kommenteerimine on suletud
2.-5.jaanuaril kogunevad Rõugesse Võrumaa erinevate paikade noored, et koos otsustajatega otsida vastuseid küsimustele: mis rolli mängib noor inimene ühiskonnas? Millal peaks noorega arvestama, tema arvamust kuulda võtma? Milline roll on tänasel noorel Võrumaa ja kogu ühiskonna ühises tulevikus? Mis seda rolli peaks kujundama? Selleks, et sõnastada visioon Võrumaa tänasest noorest tulevase Võrumaa tarvis tulevad kokku noored ja erinevate tasandite otsustajad, et ühistes aruteludes jõuda parema teineteisemõistmiseni ja vähendada polariseerumist, et üks grupp otsustab teise grupi üle, vaid et ühised arusaamad ja eesmärgid sünniksid üheskoos.
3. jaanuaril on koos noortega aruteludes Võrumaa omavalitsuste juhid, 4.jaanuaril saame osa aga noorte rollist ühiskonnas läbi erinevate otsustustasandite. Oma mõttteid noortest on lubanud tulla jagama Euroopa Komisjoni Eesti esinduse juht Hannes Rumm, Euroopa Parlamendi saadik Ivari Padar, Riigikogu liige Kalvi Kõva, Võru Maavanem Andres Kõiv ja Eesti Noorteühenduste Liidu esindaja Kuldar Adel. Jätka lugemist »
MTÜ Lastekaitse Liit korraldab neljapäeval, 12. detsembril Võrus seminari „Lapse õigused meedias“, et arutada, kuidas laste ja perede lugusid kajastada lapse huvidest lähtuvalt.
Seminar „Lapse õigused meedias“ toimub 12. detsembril algusega kell 10.30 Võru Maavalitsuse seminarisaalis, kuhu on oodatud lastekaitsetöötajad, lastega töötavad spetsialistid ja laste ja perede lugusid kajastavad ajakirjanikud. MTÜ Lastekaitse Liit juhataja Alar Tamme sõnul on meil kõigil õigus teada, mis ühiskonnas toimub, kaasa arvatud seda, kuidas elavad meie lapsed. Kuid selle info vahendamisel peame täiskasvanutena alati jälgima, et viis, kuidas infot edastatakse, ei riivaks laste õigusi ja heaolu. Seminaril arutletakse, kuidas laste ja perede olukorrast infot anda laste õigusi riivamata ning mida teha, kui lapsi ja peresid kajastavates lugudes on rikutud laste õigusi. Eesti Rahvusringhäälingu eetikanõunik Tarmu Tammerk tutvustab üldisi põhimõtteid, mida meedia peaks oma töös järgima.
Ajalehe Valgamaalane peatoimetaja Sirli Homuha annab ülevaate sellest, mida ajakirjanik silmas peab, kui lastest ja peredest lugusid kirjutab. Pressinõukogu esimees Eve Rohtla tutvustab pressinõukogusse pöördumise korda ja pressinõukogu otsuseid.
Projekt “Lapse hääl!” toob 5.-6. detsembril kokku kolme vene kooli noored ja nende õpetajad Remniku õppe- ja puhkekeskusesse. Seminari korraldavad UNICEF Eesti, MTÜ Mondo, MTÜ Foorumteater ning MTÜ Lastekaitse Liit.
Esimesel seminaril selgitatakse lastele, mis on laste endi roll oma õiguste ja kohustuste realiseerimisel ja elluviimisel. Selleks töötatakse koos lastega, selgitades neile, mis õigused on neile ette nähtud ning millised kohustused vastavad igale õigusele. Kõik seminarid on üles ehitatud töötubade meetodil: aktiivne osalemine ning kogemine, erinevad mängud ja simulatsioonid ning ühised arutelud.
Samasisuline seminar leidis aset ka eesti õppekeelega koolidele 26.-27. novembril samuti Remniku õppe- ja puhkekeskuses. Siis osalesid seminaril kolme eesti õppekeelega kooli noored ja nende õpetajad, kes läbisid samu töötube.
Lisaks nimetatud seminaridele leiab aset veel kolm seminari: kaks eesti õppekeelega koolidele (Jõhvi gümnaasium, Avinurme gümnaasium, Iisaku gümnaasium), kaks vene õppekoolidele (Narva Paju kool, Kiviõli kool, Sillamäe Kannuka kool) ning üks ühine suveseminar kõikide projektis osalevatele koolide õpilastele. Projekt kulmineerub laste ja noorte enda poolt koostatud lapse õiguste monitooringuga. Projekti raames välja töötatud materjale, mänge ja töövahendeid saavad hiljem oma töös lastega kasutada kõik huvilised.
Võrumaa turismiettevõtjad ja -arendajad kogunesid iga-aastasele seminarile, kus muuhulgas tunnustati ka maakonna turismi parimaid.
“Uma tegu” tunnustuse sai Setomaa Turismitalo oma uue peoruumi ja Seto rESTo trükistega. Uus “Taivaalodsõ Nulk” on seto seinamaalingutega avar ruum erinevateks üritusteks kuni 150-le inimesele. Väga tugev kandidaat oli ka Ränduri Külalistemaja, kus kõik toad on omandanud uuema ja luksuslikuma sisekujunduse. Sel suvel rajasid nad külalistemaja-pubi klientidele ka põneva laste mänguväljaku, kus on kiik, liumägi, maailmaränduri mootoratas ja mereröövlite laev.
“Uma mekk” auhinna pävis Ülle Kostin Jaaniraotu linnuparkist oma terava ”Särtsuga”. Üles seati veel Taarka Tarõ Köögikõsõ “Liivapuumarjuga leib” ja “Rüarull” ning Urvaste Külade Seltsi “Urvaste kama”. Jätka lugemist »
Laupäeval, 28. septembril korraldab Hiiumaa lasterikaste perede liit Kassari puhkekeskuses pereseminari “Terve pere”, kuhu on oodatud kõik huvilised.
Lasterikka pere ema Ingrid Sindi räägib lastega kooskasvamisest laste õiguste vaatenurgast. Aivar Haller Eesti lastevanemate liidust kõneleb lapsevanema hirmudest ja nendest ülesaamisest. Tartu Herbert Masingu kooli direktor Tiina Kallavus selgitab lapse olemust, käitumisprobleeme ja õpetab nendest ülesaamist. Marge Vainre koolituskeskusest Sina ja Mina räägib, kuidas toetada kodust eemal olevaid lapsi.
Seminar kestab kella 12-18. Lisainfo www.lasterikkad.eu või tel 5051 674. Kuna kohtade arv on piiratud, tuleks oma osalemisest teada anda meilil hiiumaalasterikkad@gmail.com.
|
OSCAR-2019
|
||
Praegu on meditsiin ei seisa paigal ja kiiresti arenev. Iga päev tulevad uued ja unikaalsed ravimid. Kahjuks ei ole nad alati aitavad toime tulla haigused. Siis enamik patsiente kasutama hakata vanu kõik unustatud ravimid, mis soodustavad tõhusat ravi ja on taskukohane hind võrreldes kaasaskantavate kolleegidega. Selliste vahenditega, mis võib olla tingitud tiosulfaat naatriumi. Ta on suur nõudlus ja on uskumatu, populaarne paljude patsientide puhul._ Organismi ja tugevdada immuunsüsteemi abil tiosulfaatа naatriumi on võimalikult ohutu.
Ravim eemaldab toksiine ja võitleb nakkuste ja põletikud. Samuti ei kuhju organismis. Erilist tähelepanu väärib shiitake vähivastane ravim avaldab sel organid nagu maks ja soolestik. Kommentaare paljusid inimesi, tiosulfaat naatriumi ja see on täiesti normaalne kaasas kanda, seetõttu saab seda kasutada ennetamine. Võttes ravim eesmärk-organismi puhastamiseks, paraneb enesetunne, taastub tervis pärast pikka haiguste, tunnete annab jõudu ja särts.
Vahend võib kergesti toime tulla näljane sündroom, normaliseerida vaimne seisund on purjus inimesi. Pärast organismi puhastamiseks paraneb mälu ja töövõime.
Naatriumtiosulfaat päris võimas meditsiiniline ravim. Kui vale täitma kõiki ettekirjutusi juhiseid, siis saab ainult halvendaks olukorda. Tuleb meeles pidada võimalikke kõrvaltoimeid. Sa ei saa teha ravi, kui on olemas kasvõi üks loetletud punktid:
Tuleb arvestada, et kui intravenoosne kehtestamine ravimi manustamist, väheneb vererõhk. See võib põhjustada peapööritust, uimasust, nõrkust, kerge külmavärinad ja väsimus.
Vastunäidustatud puhastama organismi inimestel patoloogiad ja neerude veresooni. Ei ole soovitatav teha kord väikestele lastele, noorukitele, patsientidel, kellel on diabeet.
Puhastav toime on tingitud sisuga preparaadi ühendades elemendid sees. Molekulis väävli on tugevate redutseerivate ainetega, mis võivad siduda ained. Rakendamine siseriiklike lahuse ravimi viib lahtistav mõju. Hiljem mürgised ained kiiresti eemaldada organismist. Vahend katab imendumist destruktiivse vereringesse, mistõttu ravimit kasutada, kui mürgistuse ja mürgistus.
Täielikult tervendada keha lahus ravimа kasutavad sees. Klaasi puhta joogiveega aretatud üks ampull (10 ml). Sisu on jagatud kaheks annuseks. Üks pool juuakse enne hommikusööki ja teine enne õhtusööki. Parima tulemuse saavutamiseks vedelik võtavad iga päev, ei ole kadunud, kahe nädala jooksul.
Ravim, millel on eriti mõru maitse, mistõttu see on lahjendatud veega ja soovi korral haarata lusikaga mett.
Kui ühe sisenemisega saabub tööriist on soovitatav tarbida õhtul paar tundi pärast söömist. Kuna tema lahtistav toime saabub umbes 6-7 tundi.
Ajal puhastada kogu keha tuleb tarbida vedelikku (mitte < 2 liitrit). Kasuks lähevad värsked mahlad, puuviljajoogid, taimeteed, puuviljad marjad.
Võttes see unikaalne ravim, tuleb kinni pidada dieeti ning tarbida toiduaineid, mis sisaldavad vitamiine ja mineraalaineid. Süüa madala rasvasisaldusega sorti liha ja kala, valmistatud paar. Lisada dieeti putru ja magustamata puuvilja.
Välja jätta menüüst alkohoolsed joogid, suitsutatud ja praetud toidud, piim, hapukoor. Veel tuleb loobuda saia, kondiitritooted, kastmed põhineb majoneesi.
Kui allergia ravimit võetakse suu kaudu pool tassi 2 korda päevas. Kui vaevanud tugev lööve, mis annavad tüsistused, siis tuleb kasutada ravimit intravenoosselt. Peale selle, saad hakkama sügelev punetus vatt leotada lahuses ravimа. See aitab leevendada turseid.
Selle haiguse naatriumtiosulfaat organismi väliselt. Piirkondades naha ravimit toodab toksilisi aineid, mis on negatiivselt mõjutavad kaklad lestad. Surevad parasiidid ja nende munad. Raviks on vaja 60% lahus. Tema vaheldumisi hõõrutakse kõikidesse kehaosadesse, siis ootavad täielik kuivatamine ja korrata protseduuri. Ravi kestus on 3 päeva.
Ravi on see krooniline haigus on 12 päeva. Ampull koosseisu lahjendada 100 ml puhta veega ja juua öösel. Kui põletamine punased laigud töödeldakse lahusega ravimа. Tiosulfaat naatriumi avaldab kumulatiivne mõju. Pärast määratud kursuse kahjustused nahal hakkavad tulema. Ravi patsiente tuleb korrata 2-3 korda aastas.
See meetod sobib inimestele, kes peale puhastamist püüavad ideaalne kaal. Selleks lahjendatakse 30 ml ravimit koos klaasitäie veega. Kogu vedelikku juuakse paar minutit enne magamaminekut. Nii, tuleb teha igal õhtul täpselt 10 päeva.
Mõned eksperdid usuvad, et seda ravimit tuleb kasutada südame haigused, hingamisteede infektsioonide ja siseorganid. Nende arvates kohaldada ravimit suu kaudu puhastus keha on täiesti ebaefektiivne ja nad soovitavad tarbida toiduaineid, milles on ülekaalus kiudained. Just sel viisil on võimalik kõrvaldada ained, mürgid organismi.
Teised arstid toetavad protseduurid selle meditsiinilise ohud ja soovitavad tungivalt neid perioodiliselt läbi viia. Dermatoloogid ja gastroenteroloogid kindel, et tänu terve, puhas maksa ja verd saab vältida erinevaid haigusi.
Tvrdošín pakub midagi huvitavat igaühele. Külastajad leiavad siit mõndagi, mida vaadata. Populaarsete vaatamisväärsuste hulka kuuluvad Orava järv ja Orava pais.
Tvrdošín on külalislahke linn, kus leidub hotelle igale maitsele. Kui sinu sihtkoht on Tvrdošín, ootab sind Hotels.com saidil 76 head pakkumist. Paljud majutusvõimalused hinnasoodustusega kuni 35%. Tubade hinnad alates 15 EUR/öö. Allpool näete, kui palju millise tärnide arvuga hotelle Tvrdošín ja selle lähipiirkond pakub.
Töö või puhkusereis? Palazuelo de Vedija pakub majutusvõimalusi igaks otstarbeks. Palazuelo de Vedija pakub majutusvõimalusi hinnasoodustusega kuni 10%. Tubade hinnad alates 26 EUR/öö. Allpool näete, millise kategooria hotelle Palazuelo de Vedija ja selle lähipiirkond pakub.
|
OSCAR-2019
|
||
Täna hommikul lõppes suvi kell 4.54 ja samal hetkel algas kalendri järgi astronoomiline sügis. Pärnu abilinnapea Marko Šorin poleks tahtnud täna veel teemapealinnade saua suvepealinna käest ära anda, sest veel mõned päevad tagasi valitses tervel Eestimaal tõeline üle paarikümne kraadine suveilm.
Siiski viis Šorin teemapealinnade saua vastavalt kokkuleppele Narva, kus sügispealinn väärikat tiitlit kolme kuu kestel kuni valitsusaja lõpuni ehk talve alguseni enda käes hoiab. Narva linn on võtnud endale kohustuse saata rändlinnud teele, hoida tormituuled mõõdukuse piires ja tagada kogu valitsemise aja vältel linnakülalistele suurepärase meeleolu.
Esmakordselt sai Narva Eesti sügispealinnaks 1999. aastal. Pärast kümneaastast vahet kannab linn järjepidevalt iga suve lõppedes Eesti sügispealinna tiitlit.
Astronoomilise sügise algus tähendab päeva ja öö võrdse pikkusega osadeks jaotumist. Põhjapoolusel saab polaarpäev läbi ja algab polaaröö, lõunapoolusel läheb vastupidiseks. Ekvaatoril püsib päike seniidis.
23. september 2018 | Sildid: koostöö, tähtpäev | Teema: Ida-Virumaa, Narva, Pärnu, Pärnumaa | Kommenteerimine on suletud
Pühapäeva varahommikul algab sügis, Pärnus langetatakse suvepealinna lipp ja pealinna tiitel antakse mõneks kuuks üle Narvale.
Imeilusate rannailmade, mitmekesise kultuuriprogrammi ja erinevate spordisündmustega oli Pärnu ka sel suvel igati pealinna tiitli vääriline.
Tänavuse suve väljakuulutamisega avati ühtlasi ka rekonstrueeritud Rüütli plats. Viimati 15 aastat tagasi uuenduskuuri läbi teinud väljak sai uue ilme. Lisaks Rüütli platsile uuendati ka Aia tänava kergliiklusteed ning Pärnu Kuninga Tänava Põhikooli esist. Uus lahendus võimaldab juba eelnevalt linnarahva poolt populaarseks saanud väljakut kasutada ka suuremate rahvahulkadega sündmuste puhul.
Käesoleval aastal ehitati Pärnus pea 14 kilomeetri ulatuses uusi kergliiklusteid, pakkudes nii linnarahvale kui külalistele suurepärase võimaluse sportlikuks liikumiseks ja niisama jalutamiseks ning Pärnuga tutvumiseks.
Eesti pikima, linna äärde jääva 6-7 kilomeetri pikkuse liivaranna atraktiivsus ja säilimine on otseses seoses kohalike männimetsade kaitsega.
Paarkümmend Sindi gümnaasiumi õpilast ja neid saatvad õpetajad nautisid vihmakeepides kõndides Peipsimaa imekaunist Kauksi randa ja uudistasid adrenaliini hulka tõstvaid Ida-Virumaa kaevanduskäike.
Sellel laupäeval tähistab oma kooli asutamise 180. sünnipäeva Sindi gümnaasium, kelle edukat tegevust on üleriigiliselt märgatud läbi aastakümnete väga mitmesuguste ettevõtmiste ja saavutustega. Viimase paari aasta kestel on Sindi gümnaasiumist ja tema vilistlastest kujunenud Külauudistele üks peamisi koostööpartnereid. Täna ilmutab 8. a klassi õpilane Martti Šorin ülevaatliku loo õppekäigust Peipsimaale ja Ida-Virumaale, mis oli ühtlasi preemiareis üleriigilisel konkursil “Minu klass tegutseb jätkusuutlikult” osalenud võitjatele. Martti Šorin ei kirjuta Külauudistele esimest korda.
Sindi Gümnaasiumi 8.A ja 9.A klassid käisid 10.-11.oktoobril õppekäigul Peipsimaal ja Ida-Virumaal. Märkimisväärsemad kohad ja tegevused olid Peipsi äärsed väikelinnad Mustvee ja Kallaste ning Kohtla Kaevandusmuuseumi külastus ja matk Aidu karjääris ja sõit lahtise autoga.
20. oktoober 2017 | Sildid: kool, loodus, muuseum, Reisid ja matkad, tunnustus | Teema: Ida-Virumaa, Jõgevamaa, Kasepää vald, Mustvee, Pärnumaa, Peipsiääre vald, Sindi, Tartumaa | Kommenteerimine on suletud
Esmapilgul angerjat meenutav maolaadse välimusega jõesilm jääb rangelt liigitatuna tõelistest kaladest kõvasti madalamale arenguastmele, kuid hoolimata sellest on just silmupüük kujunenud Narva jõe kalurite tulusaimaks tööks.
Eestis asustab jõesilm küll enamikke Soome lahte suubuvaid jõgesid, kuid kõige rikkalikum on olnud just Narva jõgi, kus neid püütakse põhja paigutatud torbikutega hüdroelektrijaama paisust mereni. Tollest Eesti tuntuimast silmujõest püütud silmusid viidi marineeritult Peterburi turule juba vähemalt paarsada aastat tagasi. Kuulsusrikas ajalugu ja Narva jõe kalurite tulus püügiartikkel selgitab põhjust, miks Narva-Jõesuus korraldatakse alates 2009. aastast silmufestivali.
Laupäeval, 23. septembril oli Suur-Lootsi tänav alates J. Poska tänava ristmikust täies laiuses kuni pea sadamakaini laadalistest ummistatud. Siiski ei tekitanud laat kohe esmavaatlusel silmufestivali muljet, sest valdavalt torkas silma palju muud. Mitut müügitelki kaunistasid Georgia lipud. Nagu õigetele kaupmeestele kohane, tundsid nad vähemalt elementaarsel tasemel selle maa riigikeelt, kus oma kaubale turgu otsiti. Neist mõni rääkis üllatavalt hästi eesti keelt. Veini kaupmees oli sama, kellega sai juhtumisi kevadel Georgias Aserbaidžaani piiri lähedal kohtutud. Mille järgi meelde jäin, ei tea? Nähtavasti on piirivalvuril elukutsest tulenevalt haruldane mälu ja tähelepanu võime. Põneva kauba nimetuse võinuks anda gruusiapärastele pähklirullidele.
Eile, 3. juunil toimus Narva päevade raames Narva seebikarbiralli. Oma kardiga oli väljas Sindi gümnaasiumist kaks meeskonda: Pelmeenid ja Sopranod.
4. juuni 2017 | Sildid: võistlus | Teema: Ida-Virumaa, Narva, Pärnumaa, Sindi | Kommenteerimine on suletud
Riik eraldab Narva haiglale miljon eurot, et moderniseerida erakorralise meditsiini osakond ning tagada piirkonnas kvaliteetne arstiabi, selgub sotsiaalministeeriumi ja SA Narva Haigla vahel sõlmitud lepingust.
“Riigi eesmärk on, et kõigis Eesti piirkondades oleks elanikele tagatud kvaliteetne arstiabi. Narva haiglal tuleb selleks teha tihedat koostööd Ida-Viru keskhaigla ja Tartu Ülikooli Kliinikumiga, kaasajastada praeguseks amortiseerunud erakorralise meditsiini osakond ja uuendada oma arengukava,” ütles tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski. “Kõrgema etapi haiglate kaasamisega on Narvas võimalik tagada vajalikul määral eriarstiabi ning arendada välja tänapäevane infrastruktuur.”
SA Narva Haigla saab riigieelarvelise eraldisega 1 000 000 eurot, millega aastaks 2019 kaasajastatakse haigla erakorralise meditsiini osakond. Haigla on raha praeguseks kätte saanud.
Eraldise saamise eelduseks oli Narva haigla tihe koostöö Ida-Viru keskhaigla ja Tartu ülikooli kliinikumiga. Viimasega koostöös on valminud EMO uuendamise projekt.
Üldhaiglate võrgustumise eesmärk on läbi koostöö kõrgema etapi haiglatega tagada arstiabi järjepidevus ja kvaliteet.
„Ettevõtlusnädalaga tahame juhtida avalikkuse tähelepanu ettevõtlikkusele ja ettevõtjate rollile meie majanduses, et ettevõtjaks olemist senisest enam väärtustada ja ühtlasi motiveerida meie inimesi olema rohkem ettevõtlikumad ja julgemad,“ ütles ettevõtlusminister Liisa Oviir. „Teeme tööd selle nimel, et tulevikus oleks ettevõtlikkus integreeritud juba alates esimestest klassidest meie kooliprogrammidesse ja olen kindel, et ettevõtlusnädala sündmuste hulgast leiab igas vanuses inimene endale midagi
Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse juhatuse esimehe Hanno Tombergi sõnul on ettevõtlusnädal vajalik traditsioon, mis aitab ettevõtlustemaatikat erinevais Eestimaa paigus fookusesse tõsta. „Eesti tänane probleem on toodete madal lisandväärtus ja võimekus kasvada Eestist väljapoole,“ lausus Tomberg. „Leian, et järgmiste aastate suur eesmärk on luua rohkem tootearendust kohapeal, mitte seda ainult sisse osta. Seetõttu tuleb ettevõtlusnädalal rääkida ka uutest lahendustest, mille lõppeesmärk on Eesti teadusasutusi kaasates töötada välja uusi tooteid.“ Jätka lugemist »
Kohaliku kultuurikeskuse eest stardi saanud üritusest võttis osa üle 500 inimese, keda toetas ligi 150 liikmeline pealtvaatajaskond.
„Rõõm on näha, et Ida-Virumaal on nõnda palju inimesi, kes soovivad abivajajaid aidata. Aitäh kõikidele, kes tulid kodudest välja ja panustasid liikumise kaudu ka enda tervisesse,“ sõnas Eastman Specialties OÜ Kohtla-Järve tehase direktor Hannes Reinula. „Kindlasti aitas üritusele kaasa ka päike, mis pisut enne starti pilve tagant välja tuli ja osalejatele ideaalsed jooksuvõimalused andis“.
Kiidusõnu osalejate aadressil jagus ka Kohtla-Järve Linnavalitsuse kultuuri- ja spordi peaspetsialistil Kristiine Agul, kellele tegi eriti head meelt nõnda rohkearvuline osalejate arv. „Samuti olen õnnelik, et Kohtla-Järvel on tekkinud heategevusjooksu näol uus traditsioon, millega saame toetada peresid, kus kasvavad terviseprobleemidega lapsed,“ lisas ta.
Üritusel olid kavas nii 250 m, 1 km, 3,5 km, 7 km ja 10,5 km pikkused distantsid erinevatele vanusegruppidele. Lisaks asusid koos jooksjatega rajale ka kepi- ja tervisekõndijad ning osavõtt oli kõigile tasuta.
Laupäeval antakse Kohtla-Järve Kultuurikeskuse juurest start esimesele Eastman Charity Run nime kandvale
„Meile on inimeste heaolu väga tähtis ja heategevusliku jooksuga soovimegi eelkõige toetada peresid, kus kasvab pidevat ravi vajav laps,“ sõnas Eastmani Kohtla-Järve tehase direktor Hannes Reinula. „Kuna iga jooksul osaleva inimese kohta annetame 5 eurot heategevuseks, kutsume kõiki kodudest välja, et üheskoos näidata toetust abivajajatele ja ühtlasi panustada liikumisega enda tervisesse“.
Kohtla-Järve Linnavalitsuse kultuuri- ja spordi peaspetsialist Kristiine Agu leiab, et jooks annab igale soovijale võimaluse ühendada tervisele kasulik oma panuse andmisega heategevusse. „Pole tähtis, kas jooksete heategevuse nimel, hea enesetunde saamiseks või isikliku rekordi püstitamiseks, olete sportlane või soovite oma võimeid proovile panna. Kutsume teid ühinema igal aastal toimuva hakkava heategevusjooksuga, mis hakkab ühendama inimesi, aitamaks neid, kes seda kõige rohkem vajavad.“
Jooksust võivad võtta osa kõik soovijad ja sellele registreerumine toimub laupäeval kohapeal kell 9.00 kuni 11.00, mille järel toimub ürituse ametlik avamine. Lastejooksud pikkusega 250 m ja 1 km saavad lähte kell 11.50 ning kell 12.30 toimub ühine start 3,5 km ja 10,5 km jooksudele, millest on osalema oodatud ka kepi- ja tervisekõndijad. Jooksud on kõikide osalejate jaoks tasuta ja ilma ajavõtuta.
Üle poole aasta remondis olnud unikaalne paakauto naasis sel kolmapäeval vabatahtlike päästjate juurde. Auto sai korda Vajangu Tuletõrje Ühingu tegevjuhi Toomas Sillamaa eestvedamisel ja tema 50. sünnipäevaks.
„Ühel sarnasel autol läks umbes poole aasta eest mootor rikki ja me olime õnnetus olukorras,“ rääkis Vajangu Tuletõrje Ühingu tegevjuht Toomas Sillamaa. „Võrust leidsime samasuguse auto ja tahtsime kahest sõidukist teha ühe korraliku päästeauto. Paraku selgus, et ka too auto oli purunenud mootoriga ja ei läbinud ülevaatust. Meie käes oli kaks autot ja mõlemad seisid“, meenutas Sillamaa.
Mõne aja möödudes läbi tutvuste leitud partnerid olid nõus õla alla panema ja asi hakkas lumepallina veerema. Algusest vahetati auto raam, hiljem järgnesid ka ülejäänud osad. Paakauto taastamisel oluline roll oli veoautode, haagiste ja busside remondi ja hooldusfirma AVT Service toetusel, kes pakkus autole katust, varustust ning teadmisi.
Tänaseks on auto Vajangu vabatahtliku päästekomandol arvel ning on läbinud ka tehnilise ülevaatuse. Lähinädalatel ehitatakse ümber varustuse kast, taastatakse pumbajaam ja veetrassid ja viiakse auto täielikku lahinguvalmidusse. Ida päästekeskuse juht Ailar Holzmann tunnistas siinkohal, et taolise paakauto valmimine on hea näide eraettevõtjate ning vabatahtlike päästjate koostööst.
Tegemist on erakordse paakautoga, mis teenis Soomes kütte- ja paakautona, hiljem oli Võrus vabatahtlike juures ja nüüd liikus taas vabatahtlikke kätte.
30. aprill 2016 | Sildid: ettevõtlus, päästetöö, tuletõrjeauto, vabatahtlikud | Teema: Eesti, Ida-Virumaa | Kommenteerimine on suletud
Põhja-Eesti Regionaalhaigla verekeskus korraldab neljapäeval, 29. oktoobril kella 12.00-16.00 Narva linnuses (Peterburi mnt 2, Narva) järjekordse doonoripäeva.
Verekeskus tänab südamest juunis Narvas toimunud doonoripäeval verd loovutanud doonoreid ning julgustab tegema järgmisi heategusid 29. oktoobril toimuval doonoripäeval.
“Ootame väga narvakatega kohtumist, sest Narva doonorid on igal korral meie doonoripäevi heatujuliselt ja rohkearvuliselt väisanud ning tõhusalt meie verevarusid täiendanud.” sõnas Põhja-Eesti Regionaalhaigla verekeskuse doonorluse arendusjuht Ülo Lomp.
Viimati käis Regionaalhaigla verekeskus Narvas tänavu 6. juunil ning siis külastas doonoripäeva kogunisti 106 inimest, tervislik seisund lubas verd loovutada 85 doonoril ning esmaseid vereloovutajaid oli kogunisti 19, koguti ligi 40 liitrit hinnalist verd. Jätka lugemist »
SA TÜ Kliinikumi Lastefond aitab tasuda sügava puudega kaheksa-aastase Kohtla-Järve tüdruku transpordi eest Jõhvi hoiukodusse. Nii saab last ööpäev ringi hooldav ema veidigi hingetõmbeaega.
Lika sündis suulaedefekti ja ulatusliku neelupiirkonna kasvajaga, mida opereeriti, kui laps oli seitsmekuune. Operatsiooni järel tekkisid tüdrukul kodus aga hingamisprobleemid ning ta sattus lämbumise tõttu kliinilisse surma, mis tõi tüsistusena kaasa kõne puudumise ja liikumispuude. Praegu kaheksa-aastase Lika vaimsed võimed on kolmeaastase lapse tasemel, ta ei ei liigu iseseisvalt, sööb vaid püreestatud toitu ning tal puudub arusaadav kõne.
Tüduku ema on lapse hooldusvajaduse tõttu kodune ning hoolitseb tema eest ööpäev ringi üksinda. Kuna Lika vajab pidevat tõstmist kõikide igapäevatoimingute juures, on emal lapse kasvades tekkinud probleemid seljaga. Pere vajaks väga toetavaid teenuseid, nagu lapsehoiuteenus, transporditeenus ja isikliku abistaja teenus, mis seni ei ole olnud nende kodukohas perele kättesaadavad.
Lastefondi rahastatud hoiuteenuse pakkumine Jõhvis on avanud Lika emale võimaluse laps aeg-ajalt lähedalasuvasse sügava ja raske puudega laste hoiukodusse viia, et ise veidi puhata ja taastuda. Teises keskkonnas viibimine mitmekesistab ka lapse maailmapilti, annab võimaluse arendada sotsiaalseid oskusi ning harjuda teiste laste ja täiskasvanutega.
|
OSCAR-2019
|
||
Üks ilusamaid raamatuid, mida ma olen viimastel kuudel lugenud. Ma ei ole muidugi kaua noorteromaane kätte võtnud ja ma ei tea, mida ma ootasin või soovisin leida. Võtsin esmalt M. Sabolotny kaks raamatut - sealt meeldis enam ehk "Kirjaklambritest vöö", lihtne ja üsna teismeliste kõnepruuki kasutav stiil.
Saan nagu aru, millest ja mida on öelda tahetud, kuid ometi mõjus kuidagi õpetajalikult, materjali edasi andmisega. Igatahes lõpuni lugesin ja aega mahavisatuks ka ei pidanud:) Siis tuli J. Asheri "Kolmteist põhjust".
Juba hoopis teisest puust ja pausile vajutamise vajav materjal. Kuidagi terviklik ja mitte liiga palju ette võttev teos. Piisavalt hoogsa rütmi ja pinevust tekitava ülesehitusega. Ma ütleksin, et juba väga hea asi. Ja ikkagi "Enne kui ma suren" on see, mille tahtsin enda jaoks talletada.
Ma ei tea, kas see on raamat, mida teismelised loevad? Või loeksid. Ma kujutan ette, et pigem mitte, ent võin ka eksida. Aga kahtlemata on see raamat, mis sobib ideaalselt täiskasvanutele. Ja kui "Kolmteist põhjust" sobis eelkõige lapsevanemale, siis kõnealune raamat peaks passima suurepäraselt ka sõltumata vanemastaatusest.
Teemast olulisemgi on ehk see KUIDAS see on kirjutatud. See on ilus ja õrn ja valus ja aus. Ühest küljest ei oleks just kui hetkekski mingit pikka juttu ja venivaid kirjeldusi, kuid samas lauseid ja lõike, mis sisaldavad endas iga sõna taga kümneid peidetud mõtteid, on terve raamat täis. Sa loed ja peatud, loed ja peatud ja tunned end... kuidagi eriliselt. Hindad just käesolevat hetke, pilti pildis.
Sa nuusutad kevadet ja talve, tunned mulla lõhna, näed liblikaid lendamas ja rohuliblesid võrsumas, sa tunnen südametukseid ja näed värve.
Pisarakiskuja, seda ka. Aga selle kõige juures on ka ilu nii palju, et sa tunned nagu hõljuksid läbi omaenese elu. See raamat on teenimatult vähe tähelepanu pälvinud - ma pean silmas just meil.
Kuigi ma ei saa jätta märkimata, et seda laenutades sain ka raamatukoguhoidjalt kõrgelt hindava soovituse kaasa:)
Ma arvan, et pärast seda raamatut ei ole mõistlik tükil ajal midagi muud kätte võtta. Aga kiusatus Sirja blogist leitud vihjet järgida on paraku liiga suur.
Tegemist oli noorteromaaniga ning edaspidi ma luban, et ei pöörita enam silmi, kui noored just nimelt sedamoodi kirjutavadki. Sest mida enam ma lugesin, mida kõike nad on lasnud teha, jäin ma mõtlema, et pagan küll, äkki see ongi lubatud?! Sõber Google on muidugi ka tore abimees, sest kõnealust väljendit guugelgades hakkas silma, et tõesti-tõesti vahel nii kirjutataksegi...Näiteks on seda ette tulnud buduaaris, mingisugustes BMW ja Nissani foorumites, ja muidugi pupsu-nupsu ja perekooli taolistes kohtades, kus nagunii emadel on kodus tibud ja kuused ning kus ainus võimalus ellu jääda on neil, kes LASNUD teha maovähendusoperatsiooni või LASNUD panna kunstripsmed või LASNUD teha spray-päevitust.
Vahepeal on vaat et märkamatult ilmunud üks täitsa kena raamat - "Vihmasaatjad", romaanivõistluse võidutöö, mis saanud igati väärika füüsilise kesta. Võiks suisa väita, et on enam kui kindel, et see raamat ka 2012.a. kauneimate raamatute hulka jõuab. Kuigi...žürii võib ka mõnikord pime olla.
Millegipärast kipubki nii olema, et kui satud tõeliselt ilusat raamatut käes hoidma, võid ilma sisse piilumatagi juba arvata, et tegemist on Angelika Schneideri või Andres Rõhuga. Mõni aeg tagasi võis olla ka Dan Mikkin, aga temalt ei ole kummalisel kombel hiljuti nagu midagi mulle näppu sattunud.
Igatahes on kõnealuse raamatu kaaned naiselikult elegantsed ja kevadiselt kirkad. Raamatu selg mõnusalt reljeefne ja pehme.
Aga tõsiselt ka - see on hea asi. Ise olen kasutanud seda just reisi planeerides. Eriti tõhus abimees võõrasse kohta reisides. Näiteks eelmisel suvel oli veel enne, kui oma reisipesakesse kohale jõudsime, "kodukvartal" läbi kammitud. Tuvastatud auto- ja jalakäijateteed, lähim kohvik ja pagariärike, apteegid ja toidukauplused. Ja kust kaudu mõistlik minna randa, turule, bussipeatusesse - superluks!
Isegi meie rõdu oli kenasti street view´s üle kontrollitav. Ma usun, kui oleksime olnud tähelepanelikumad, oleks ka meie ilusate-poiste-baar silma hakanud:P
Nagu näha, on Viljandi tänavaid just eelpool kõneldud puhkuse ajal üles võetudki, seda loeb välja päris paljudest märkidest:)
Pärnu keskraamatukogu laenutuste kohta ei ole interneeduses suurt midagi silma hakanud (hästi peidetud ehk?).
See-eest valmistuvad nad agarasti saabuvaks suveks ning lisaks kõigile põnevatele suveüritustele pööratakse lõpuks ometi ka tähelepanu raamatukogule.
Tegelikult võib veel näha, et ka Pärnu-Jaagupi 2011. aasta lemmikute hulgas on "Minu Taani" kenasti olemas. Aitäh ka sealsetele raamatusõpradele!
Noh, ütleme nii, et Heidi jõudis sel ajal, kui me andunult Excelis joonistasime ja meisterdamise ja veerge ja ridu kaunistasime (ah, milline nauding!), kõva müügitööd ka teha. Müügitööd minu meelisteemadel.
Esmalt muidugi Millenniumi-triloogia osas, millest ma olin otsustanud järjekindlalt mööda vaadata. Põhimõtteliselt liigselt üles pushitud kraam ju. Esimene raamat läks nagu lepase reega ja ma pidasin tõsimeeli plaani raamatu äärmiselt ebasobival ajal lõppedes: a) murda sisse kodule lähimasse raamatukokku ning hankida järgmine osa, b) leida lähim, tõenäoliselt küll sügavat ja rahumeelset und magav lähim raamatukogutädi, kes susside sahinal mind raamatukokku sisse laseks ja laenutaks mulle selle eluks hädavajaliku teise osa.
Teine raamat oli juba... ütleme, et tuim. Seekord otsustasin muidugi ettenägelikult kolmanda osa aegsasti kätte saada. Mis oli ilmselgelt liiast. Ja nii see jäigi. Sest lõppude lõpuks on küll lahmakas tekst ja turvaliselt garanteeritud poolteist tuhat lehekülge lugemist, kuid midagi jääb ikkagi puudu. Viimaks ongi tegevuspaikadeks vaid ajakirjatoimetus ja ehk ka paar maamaja/suvilat. Ühe ja sama episoodi mitme nurga alt läbi nämmutamine. Lisaks võetakse lugejalt igasugune omapoolne panus kaasa mõtlemise ja fantaseerimise osas, sest esemete detailsed kirjeldused panevad paratamatult lugeja raamidesse. Ja tekst, no ei midagi erilist. Piiratud sõnavara ja üheülbalise ülesehitusega laused. Kuidagi tühja tunde jättis. Aga tore ikkagi, et paljusid taolised raamatud lugema on meelitanud.
Ühel teisel päeval tegi Heidi veel kihutustööd. Vello Vikerkaar, no kas ei ole kõla see nimi piisavalt bennihillilikult, et sellest raamatust iga jumala kord jonnakalt mööda kõmpida?! Muidugi! Vello oli igatahes kordades paremini kirjutanud kui Stieg Larsson ja põgusaid meenutusi lähiajaloost ning nalja sai ka tubli annuse. Ja äratundmist, seda ikka ka.
Võtame või seened (hooaeg läheneb nagu te juba aimata võite:)). Olen käinud seenekülaliseks kümnetel Eesti perekondadel ja kõik need korrad on olnud erinevad. "Meie korjame ainult puravikke," ütles üks Võru vanamemm. "Teised jätame metsa." "Aga see?" küsisin mina, näidates uhkelt üht söödavana tundunud leidu. ""Põdramokk," vastas tema. "See on kergelt mürgine. Las jääb venelastele."
Ja kellele seeneteema ei paku huvi, siis seal on veel lugeda kolmetriibudressist, naabruses asunud bordellist ning eestlaste arusaamisest "koostööst". Ja veel igasugustest asjadest. P.S. Ja kui mul kunagi peaks olema kiusatus naist võtta, siis Liina ma võtaksin küll - vot oli selline õige ja atsakas eesti naine.
Mulle on reisides alati sümpatiseerinud just vanalinnad. Kõige erinevamates paikades ja kõige eriskummalisemadki neist. Ka neis kohtades, kus vanalinnadel ei ole just kõige parem maine ning kus neist eemale hoitakse.
Sest vanalinnad peegeldavad väga hästi maad ja rahvast. Paremini kui näiteks vastavalt eri riikide magalad, eramajade piirkonnad või lihtsalt linna keskused.
Itaalias on vanalinnad ju nii üdini itaallaste nägu, oma pesunööride ja aknalt aknale lobisevate tarmukate koduprouadega.
Lõuna-Prantsusmaal on vanalinnades kübeke vaoshoitust ja omamoodi stiili - kuigi mõõdukalt. Ennekõike aga väärt toidu oskuslikku nautimist ja aroome.
Põhjamaades on vanalinnades elu kuidagi sissepoole pööratud. Erandiks muidugi turistide hordid, kuid ma pean silmas just kohalikku eluolu.
Aga meil on ka vanalinn. Millest ühelt poolt kasvab välja kesklinn, teiselt poolt järv ja kolmandalt poolt lossimäed. Kõik see vaid paariminutilise jalutuskäigu kaugusel.
Ja kuigi sel ei ole üheselt head ega halba kuulsust, siis ei ole seni olnud ka tarvidust seal väga pikalt viibida. Asjatoimetus siin ja teine seal, kiire jalutuskäik sealt läbi, nii see enamasti käibki. Viimastel päevadel, eriti seoses ühe pesakesega, olen ma seal veetnud nii mõnedki pikemad hetked. Iga päevaga hakkab see salapärane piirkond mulle enam meeldima.
Teisel hetkel on selles nn kummituslinnas kõik endiselt tühi ja vaikne, ainsa erandina on tänavapilti siginenud ohtralt kunstihuvilisi noori. Iga üks neist on leidnud oma nurga - kes istub tänaval, kes maasika otsas, kes kusagil hoovis, kes majaesisel trepil. Pilk liigub vaid valitud objekti ja paberi vahet.
Kolmandal hetkel niidavad sind jalust maha lossimägedest saabunud turistid, kes giidi juhendamisel keerutavad oma päid kaelade otsas hirmuärataval kiirusel. Ma ei imestaks, kui kiiremate keerutajate pead on juba kuhugi vallikraavi varem maha pudenenud. Järjekordne koht imestamaks inimeste üle, kes ikka veel viitsivad karjakesti giidi sabas sörkida.
Neljandal hetkel keerutab aga juba tuul liiva munakivide vahelt üles. Tuul kolistab ka mõne plekk-katuse räästas ja ähvardab ühes katusega linnast lahkuda.
Ja siis on vanalinnas veel inimesed, ikka need püsielanikud. Enamasti neid ei näe, aga vahel võib siiski seda juhtuda. Ka nemad on vanalinnas väärtus omaette. Nad on omanäolised ja isesugused (äkki on see kõigis vanalinnades nii?), nad lehvivad pikkades hõlstides või liuglevad jalgrattal graatsiliselt mööda tänavaid. Teate küll, nemad on elegantsetes mantlites ja stiilselt vanamoelistel jalgratastel, mitte neil robustsetel uue aja asjandustel. Kõik need laulvad luuletajad või kirjutavad lauljad või pillimehed või käsitöölised või muidu toredad inimesed.
Meie vanalinnal on ka mõned puudused. Eelkõige ühe püromaani ja väheste rõdude näol. Aga on ka palju head, näiteks Kondase keskus, Waldorfkool, lähedalasuv Pärismuusika Ait ja kindlasti midagi veel.
Täna ju tähtis sünnipäev, nimelt Euroopa Liidul, ja kuna hetkel EL eesistujamaaks on Taani, siis olge lahked kõik Taani ja muidu huvilised!
Viktoriini on koostanud Rahvusraamatukogu Euroopa Liidu infokeskus, millega mul minu mäletamist mööda oli kunagi käesoleva sajandi alguses üsna isiklik ja kirgline suhe lausa.
Nähtavasti tuleb otsida uued mustika- ja piknikumetsad lähitulevikus. Kui isegi kõige valjuhäälsema ja energilisema tegelase Kaera-Jaan ei peletanud neljajalgset sõpra piisavalt kaugele, mis too siis veel mõttessevajunud marjulise puhul teha võib - ehk koguni seltskonda pakkuda? Seega ei ole ma enam sugugi kindel, kas ja millisest metsast tänavused mustikad ja murakad koju jõuavad.
|
OSCAR-2019
|
||
Kui inimene on haige, siis alati otsin tõhusa ravi, uurib kasu, mida toob kasutamine kavandatud seadme, ravimite tarvitamist. Venemaal, Kasahstanis ja Valgevenes ning riikides, välismaa saavutas tohutu populaarsuse aparaat DENAS-ravi tänu oma kvaliteedi, tõhususe ravi. Seistes silmitsi negatiivne ülevaateid ei maksa sõlmida: DENAS-ravi ebaefektiivne. Tulemus on ravi andmetele aparaadiga avaldab mõju ka see, kui kaua on haigus, millise metoodikaga kohaldatakse seadme seisukorda ja ökoloogia maastikul viibimise patsiendi.Ükski aparaat, ravim ei aita, kui struktuur kahjustatud organi haigus on muutunud. DENAS-teraapia avaldab positiivset mõju kui eespool kirjeldatud olukorda: üldine enesetunne paraneb, valu nõrgeneb. Kõik tegutsedes korras. Ei pea kasutama farmakoloogiline ravi, piisavalt regulaarselt rakendada antud aparaat.
Uus kvaliteetne kiire viis mõju organismile, punktid nõelravi, ala-retseptorite suhtes ja seljaaju, naha projektsioon on menetlus, dünaamiline elektroneurostimulatsioon. Energiateabega seotud teave impulsid täidavad ravimisel valikud seadmete DENAS-ravi, joonlauad Diadence, seda nimetatakse "bioloogilise tagasiside". Impulsid närvi vormi toodavad mõju spetsialiseeritud hariduse otstes lisandid närvikiude nii ärritajad. Mõju selgub väljast, ei lähe sügavale.
Kui taotluse aparaadi muutuvad naha seisund, omadused meditsiini hoogu. Piirkond haigus teatud keha on eraldatud. Ravi tulemus on saavutatav kiiresti.
Tänu vajalik elektroodid, sisseehitatud kas kaugjuhtimispult iseloomu, mõju problemaatiline tsooni muutub mugav, mõju suureneb protseduuri.
Sõidukite seeria DENAS mugav, kerge kasutada. Protseduur raviprotsessi on lihtne. Esindajad eri vanuse kategooriaid on võimalik mõista tehnoloogia. Seadmed ei pea kohaldama, kui haigus, kasutage ennetamine kodu. Kas seadmed DENAS minimaalne hulk vastunäidustusi, negatiivset mõju ei ole.
Režiimides "Test", "Sõelumine" antakse riigi infosüsteemi naha pinnale. Kasutaja saab teavet täheldatud kõrvalekaldeid. Kohandatud sobivat ravi režiimis "Teraapia". Tänu jälgimiseks ei ole lubatud liialdused mõju aparaadid, ei ole organism kurnatud füsioloogiliselt.
Suur pluss selle ravi on võimetus ravi sõltuvust. Kõrge efektiivsus säilib kasutamise korral aparaadi palju kordi päevas või pikka aega kursuse dünaamiline elektroneurostimulatsioon.
Pärast kokkupuudet aparaadi organism hakkab reageerima füsioloogiliselt, mis on sisuliselt mõju ravi selle teraapia, ressurss kohandada inimese organismis on aktiveeritud. Reguleeritud tegevus sisemiste süsteemide keha kõiki organeid.
Miks see ravi nii tõhus ja tõhus? Üks ravimsööda hoogu, avaldades mõju põhjustab liikumist palju tervendavat mõju. Dünaamiline elektroneurostimulatsioon on kättesaadav mitmekülgse korras.
DENAS-ravi on efektiivne võitluses haiguste, kesknärvisüsteemi, sclerosis multiplex, Parkinsoni tõve, epilepsia, valu peas, unehäired, hemipleegia, ravimeetodid, ülejäänud sündroomid halvatus, vesipea, mürgine enefalopaatia, koljusisese rõhu tõus.
Taotluse seadmed seeria DENAS täheldatud ravi häired psüühika, käitumine. Ravi kasutatakse, kui tõsise mürgistuse organismi alkoholi, "valge palavik", somat-vormis häired, erinevate neuroos, muud.
Dünaamiline elektroneurostimulatsioon kehtib haiguste elundid vereringe: südame isheemiatõbi, stenokardia, südame rütmihäired, äge valu südame lihased, hüpertensioon kriis, varikatoimed veenide levinud ateroskleroosi ja teiste haiguste puhul.
Tavaliselt iga haigus läheb paari valu. Seega sellisel juhul on põhjendatud kohaldada dünaamilist elektroneurostimulatsioon, inimene saab valuvaigisti mõju.
Tänu puutuda seadme tõuseb vere liikumine laevad, normeeritud troofilised protsessid nahk, naha seisund muutub paremaks ja kiirendab kudede regenereerimine, seeläbi aeglustab vananemise protsessi.
Alati on huvitav teada saada arvamust kasutaja huvipakkuva aparaadi. Harjunud kommentaare inimesi, proovis toimet enda DENAS-ravi.
"Paar aastat tagasi ostetud DiaDENS-PC ja magneeto-infrapuna-aparaadid laser "Ricta". Kaks seadme kehtivad suurepärased liidus. Minu abikaasa põdes haigust, selle piinas osteoartroos põlve liigesed. Nüüd naine ei meenuta haiguse kohta. Ei, ma ei räägi imeline tervenemine. Ei olnud ootused vaid tõhusust seadmed. Palju oli muuta abikaasa elustiili, toitumist ja eemalda liigne kaal. Naine usub, et tunnid elektrilise jooksulint on aidanud võidelda artroos. Niipalju kui mina tean, on alati see aparaat on aidanud inimestel. Hullem täpselt ei muutuks".
"Aparaat seeria DENAS kasutame 8 aastat. Seade — meie perearst. Peavalu, kurguvalu, keskkõrvapõletik või teine talle appi. Mehel on hooajaliselt tekivad valud põlve -, liigeste hakkama tänu seadme. Kui ostsin, arvasin, et, nagu alati, juhiti ilus lootustandvaid sõnu. Kuid seadme DENAS vabastas mind krooniline nohu, piinatud mind 12 aastat, 5 päeva jooksul. Julgelt kuulutada, et seda tuleb osta. Kasutage näpunäiteid, registreeritakse raamatus, otsige videokursused arstid, mille aparaat seeria DENAS".
See paar rahulolevaid kommentaare omandamine seadmete DENAS-ravi. Kasutajad on kogenud tegelikult saavutatud tulemus. Muidugi, on inimesi, olenditel, DENAS-ravi nüke petturid. Käesolevad kasutajad sekkub eest tulemuslikkust DENAS-ravi. Valik on teie! Proovige tegevus DENAS-ravi!
Töö või puhkusereis? Clay pakub mugavaid majutuskohti kõigile. Kui sinu sihtkoht on Clay, ootab sind Hotels.com saidil 487 head pakkumist. Paljud majutusvõimalused hinnasoodustusega kuni 60%. Soodsad hotellitoad on saadaval hinnaga alates 34 EUR/öö. Allpool näete, kui palju millise tärnide arvuga hotelle Clay ja selle lähipiirkond pakub.
|
OSCAR-2019
|
||
Kommentaarid - REET PÄRGMA AUTORIKÜLG | Praktika ministeeriumis ehk Mitu ametnikku läheb vaja, et teha ühe inimese tööd? - Eesti Päevaleht
REET PÄRGMA AUTORIKÜLG | Praktika ministeeriumis ehk Mitu ametnikku läheb vaja, et teha ühe inimese tööd? - kommentaare 1-20
See kommentaar on sisestatud anonüümse kasutaja "ongi siis nii," poolt ja on seetõttu nähtav ainult anonüümsete kommentaaride kaustas
Mul käis sugulane sotsiaalministeeriumis praktikal. Tööd oli nii palju, et võeti ka koju kaasa. Kindlasti on selliseid töökohti nagu artiklis kirjeldati, aga pole mõtet seda kõigile ametkondadele üldistada.
Nõuka-ajal läks lambipirni vahetamiseks vaja 5 miilitsat. Üks seisis toolil ja hoidis pirni. Ülejäänud neli haarasid igaüks ühest toolijalast ja jooksid ringiratast, et pirn välja tuleks. Pärast jooksid tagasi, et uus pirn sisse läheks.
Üks miilits sai hiljem ratsionaliseerimisettepaneku eest riikliku preemia, kui soovitas tooli kolmejalgse tabureti vastu vahetada. Kohe saavutati 20% tööjõu kokkuhoid.
Aga see ongi ju avalik saladus, et kuna ametnikele 8 tundi päevas tööd anda ei ole, hakkavad neist aktiivsemalt endale ise tööd otsima ja seetõttu sünnibki tohutul hulgal lolle tegevusi, mida saab hiljem jälle muutma hakata ja asendustegevusi otsida.
See igal pool nii, kui üks inimene teeb töö ära päevaga siis kaks teevad sama töö kahe päevaga. Kui on liiga palju tegijaid siis töö jääbki tegemata, sest neil on niigi lõbus olla ja kõiki ei saa karistada tegemata töö eest
Kuidas kunagi tehti raha, ministeeriumi tegi remonti, tellis uue WC sisu(mitte amortiseerumise pärast) Sama tegi ka üks teine ministeerium. Mida tegi ehitaja, tegi väga soodsa pakkumise, võitis. Vahetas potid kahe ministeeriumi vahel ära ja papp tasku. Potid olid nii värsked, et keegi ei teinud vahet.
Ma olen seda kogu aeg rääkinud, et kui ministeeriumitest ja keskametitest vähemalt pooled lahti lasta ja allesjäänute sissetulek jätta samaks või isegi vähendada — Eesti ainult võidaks!
Kas just pooled, aga juhid tuleks küll üle vaadata. Kui ministeeriumite kodukaid vaadata, siis sisuosakondi ju napib, küll on aga avalike suhete, personali-, arendus- jm tugiosakonnad. Lisaks 1 spetsialistil 5-6 ülemust (juhtivspetsialist, büroojuhataja, osakonnajuhataja, asekantsler, kantsler, minister)? Juhtimisstruktuurist tuleb alustada seda kärpimist.
P.S. ainult "natuke " eestist suurem hiina.. saab suurepäraselt hakkama vähema hulga ministeeriumite,allasutuste,lõputute kantslerite,abikantslerite,nõunikute jne armeeta..
ja peatselt (hiljemalt esmaspäeval) loed lehest või delhvist kuivõrd kallutatud tänane kirjutis on, et praktikandile ei saagi tähtsaid ülesandeid usaldada ja muud purjus hülge möla.
Kuigi, tegelikult praktikandid ongi natuke nuhtlus. Neile päris tööd reeglina ei anta. Ainult siis kui on tõesti hands-on, nt programmeerimine vms tükitöö, mida saab päriselt testida.
Seega päris kuld see artikkel ei ole, kuid kindlasti mökutamine ministeeriumis käib. Kuigi suvi arvan on valdavalt kõikjal selline, sest töökoormus on tsükliline.
TTeeTT Y Keeks . Õige eg ei saagi praktikandile tähtsaid asju usaldada jne. Aga aimu saab ju ikkagi kuidas asjad käivad ning millegipärast töötasu ei ole tsükliline. See on ju ammu selge, et ametnikke on palju, üks ei tea mida teine teeb, dubleerimist on palju ja kui tekivad probleemid siis veeretatakse nagu kuuma kartulit. Sulle, talle ja ringiga jälle mulle, sulle...Mitte keegi ei vastuta.
Need ministeeriumid ja ministeeriumite eelarvetest toituvad puukettevõtted ... Ja kantslerid on meil KÕIK kõvad ärimehed. Käib töö ja vile koos:))) Koosseisud aina suurenevad, üha uusi imelike nimedega osakondi tekib ministeeriumites nagu seeni peale vihma ja asja mõttekuse üle ei viitsi keegi amme enam juureldagi - Eurovärk, nohh.
Alustaks ehk sellest, et millist ja kui suurt ametnikkonda üldse vajab 1 milj elanikkonnaga riigikene, kellele "retseptid" Brüsselist ettte antakse?
Ameerika orjapidajad sundisid viinamarju noppivad orjad vilistama, et need midagi suhu ei topiks. Kes ei vilistanud sai nuuti.
Mul üks tuttav töötas kunagi ühes ministeeriumis. Ümbes nädal töötanuna hakkas kollektiivne vastutöötamine, kõigil tekkis hirm, et noor ja töökas uustulnuk oma jõudlusega näitab välja, palju ametnikud tegelikult peaks jõudma ära teha, seega oli vaja selline töökas sealt minema kiusata. Tema loomulikult läks sealt erasektorisse edasi, kus juba aasta hiljem oli edutatud haljamale oksale kolmekordse riigiametniku palgale.
Mida rohkem ametnikud tööd teevad, seda rohkem teevad nad lollusi, mis lähevad maksma väga palju rohkem kui nende palk.
Ühesõnaga palgatakse toatäis noori tüdrukuid, kes pärast päev läbi uimerdamist rahmeldavad õhtul spordisaalis ja toidavad üle eesti keskmise palgaga telliskivi hipsterilinnaku söögikohti.
Otsitakse mingit suurt ideed nagu Pipi ontsis spunki, kuidas ikka rohkem raha teenida riigile. Andmata aru, et probleem ei ole selles, kui palju teenitakse, vaid probleem on selles, kui palju kulutatakse. Kui ma saan iga kuu 1200€ kätte, siis mulle sellest täiesti piisab... Aga kui ma sellest iga kuu viiksin 800 kasinni, siis tõepoolest peaks ilmselt söögiraha tublisti piirama ja teinekord jääks üürvõlg kaela.
Esimene asi, mis näiteks rõivas pukki saades saavutas, oli kahe ministeeriumi loomine... Aga jutt selline, et meil on uskumatu edulugu. President Kaljulaid väitis, et meil olla ülimalt säätslikud lahendused. Aga reaalsus? Eestis on viis korda vähem elanikke ja territoorium kümme korda väiksem kui Soomes (täiesti huupi pakutud), aga parlamendis 101 vs 200 liiget. Rääkimata ministeeriumide arvust ja suurusest. (Kusjuures - keegi Eerik-Niiles Kross käis täiesti tõsimeeli välja isee, et ihga riigikogulane vajaks hädast ühte palgalist assistenti!!! Ehk siis sisluliselt oleks riigikogu palgal 202 riigikogulast + kõik muud ametnikud juurde.)
Meie uskumatu edulooga e-riigis on 135 000 töötajat avalikus sektoris (üle 25% kõikidest töötajatest on riigipalgal). Mind tõsiselt huvitaks, kui palju oleks avalikus sektoris töötajaid siis, kui meil ei oleks seda usukumatut edulugu nimega e-riik ja kui poleks neid säästlikke lahendusi... ilmselt 35% või 40 või 50%?
Eraldi teema on üks tore eriala nimega "nõunik"... Kas keegi oskab öelda umbakudugi seda arvu, kui palju töötab riigiasutustes inimesi, kelle ametinimetus on "nõunik"? Tulles alguse kommentaaride juurde - vene ajal võis olla pirni vahetamiseks tarvis tõepoolest 5-8 miilitsat... Aga praegu on reaalselt nii, et vaja on 7 pirnivahetajat + ilmtingimata 5 nõunikku juurde...
Ühepoolne artikkel, pole kirjas millises ametkonnas kirjeldatud sündmus aset leidis. Kas praktikandile saab üldse usaldada päris tööd? Ja kas meil on vaja järjekordset "vigaselt korraldatud kontoritarvete" hanget või "valest kohast võetud andmetega" aruannet mille näiteks mõni "minister" pressikonverentsil oma prompterist ette loeb? Võimaliku maailmaparandaja käki eest vastutab kes - ametnik loomulikult. Kujutage nüüd ette seda EPL ajakirjaniku rõõmu kui saab kellelegi pärast ära panna lausega "isegi aruandeid teevad nende eest praktikandid".
PS Ma ei tööta ametnikuna ja ka mitte avalikus sektoris, aga see ei pea takistama teid mulle miinuseid panemast :)
Ilmselt ei ole autoril isiksuse kahestumist, et saaks kirjeldada ühte ja sama praktikat "ühe poole" ja siis "teise poole" vaatevinklist.
Ma töötan erasektoris, aga vahel on vaja asju ajada ka mõne riikliku ametkonnaga, ja kui ikka nende kontaktide lehekülge lugeda, no on ikka pikad kül + veel teenindav personal. Mõnel korral olen läbi käinud 4 ametnikku ja lõpuks ikkagi esimeselt vajaliku saanud.
Ärmajokk... Kas süüdi oli praktikant? Millega ametnik vastutas? Sellega, et sai sooja kohapeal teise riigiametisse direktoriks?
ps. Selleks, et aru saada, et puder on totaalselt põhja kõrbenud, ei pea ilmtingimata olema Michelini'i tärniga kokk.
Oksendav siil ja ärmajokk on sõna otseses mõttes jäätiseraha... võrreldes näiteks Estonian Airiga... Kui palju riik sinna raha panigi? Kokku vist suurusjärgus ca 150 000 000.
Kes selle jama korraldasid? Kas ka praktikandid? Või mil viisil selle afääriga seotud ametnikud vastutasid ja kes üldse vastutas?
Kohe tulevad valimised, ärge siis ära unustage neid erakondi, kes siile, ärmasid ja aire on toetanud :-)
Valimistel on riigiaparaadi kulutuste vähendamisele sama suur mõju, nagu köharohuga kurguvähi ravimisel - hetkeks võib isegi tunda väikest lootust või isegi leevendust, aga...
Kui kaua on räägitud näiteks parteide rahastamisest ja riigikogulaste kuluhüvitistest? Aastaid... ja tulemus? NULL!
Ma isegi rumala peaga käisin valimas üle 20 aasta ja valisin eelmistel RK valimistel Vabaerakonda... Tänan, aga enam ei lähe valima - väiksed ei suuda ja suured ei taha midagi muuta.
Pealtnägija, kuuuurija vms. Ajakirjanik. Sokutage keegi tööle ministeeriumi ja saate elu loo. Tõenäoliselt ka kinga... :)
Ministeeriumid on täis neid endisi ajakirjanikke... tuntuid ja vähemtuntuid ajakirjanikke leiab pressiesindajate jms ametite peal sadu. Aga miks nad peaksid saama elu loo või kinga? Isegi kui nad lähevad sellise plaaniga, siis töökoormus väheneb 10 korda, palk suureneb 3 korda, lisaks kõikvõimalikud muud boonused + vastutuse võib vabalt korrutada nulliga - peale paari kuud töötegemist nagu väga ei kipugi enam seda "elu lugu" kirjutama...
on poliitbroileritele kohti on vajalik teha. See üks rumal peab nii või teisiti nende töö kõige väiksema tasu eest ära tegema. See 1 ilmselt ka kõige pädevam. Teised on nõunikud sellele ühele. Meie süsteemitu süsteem. Selliste jamade tõttu EV ongi kokku kukkumas.
|
OSCAR-2019
|
||
Mõlemas haiglas tuli etendust vaatama ligi 20 last ning uudistama tulid ka arstid, õed ning lapsevanemad. Rõõmu ja elevust jätkus kõigile pealtvaatajatele ning hall argipäev sai täidetud värviliste vedelike ja aurude, välgu-paugu ning naeruga. Julgemad lapsed said ka ise käe külge panna ning põnevaid katseid läbi viia.
"IVKH lasteosakond tänab kogu südamest Teid lahkuse ja heasüdamlikkuse eest. Tahame avaldada siirast tänu mitte ükskõikse suhtumise eest laste probleemidesse. Teie poolt osutatud abi võimaldas haigetele lastel tunda Teie hoolt ja tähelepanu.
Heateod ei jää märkamata – nagu majakad annavad nad valgust neile, kes seda vajab. Olen veendunud, et Teist peaksid eeskuju võtma ka teised heategevusega tegelevad inimesed ja organisatsioonid. Aidates teisi, Te ei kingi üksnes rahalisi väärtusi, vaid hoopis rohkemat – rõõmu ja lootust.
Meie unistajaks oli 8-aastane Iris, kelle lemmiktegevuseks on meisterdamine ja köögis emale abiks olemine. Ta jumaldab tuntud multifilmitegelasi minione, tätoveeringuid ja sportautosid. Samuti tema üheks suureks lemmikuks on laulja Liis Lemsalu.
Meie esimesel kohtumisel oli Iris natukene tagasihoidlik, kuid jutu käigus selgus, et tal on tulemas sünnipäev ning siit saigi kogu plaan alguse- korraldame neiule unistuste sünnipäevapeo!
Sünnipäevapidu oli Irisele teada, kuid see, mis sünnipäeval toimuma hakkab, oli paljuski üllatuseks. Kuna Irise sünnipäev oli 30. detsembril, siis perekonnaga arutades otsustasime, et korraldame sünnipäevapeo 14. Jaanuaril. Irise õigel sünnipäeval, 30. detsembril saatsime koostöös Jardin Lilledega Irisele tervituse, mis oli peoteemaline. Kuna tüdukule meeldib väga meisterdada, siis otsustasime ta kaasata sünnipäevapeo kutsete valmistamisesse. Nii saimegi ühel õhtupoolikul perega kokku ning meisterdasime Irisele vahvad minioni- teemalised kutsed.
Tüdruku sünnipevapeo õhtul oli kodu ukse ees ootamas teda ja tema perekonda valge limusiin, et viia kogu pere Piip ja Tuut Mängumaale. Kõigil oli mõnus ootusärevus sees :) Kuna mängumaa on vanalinnas, siis peokülalisi ootas Sikupilli parklas buss, mis tõi Irise külalised peopaika. Mängumaal ootas sünnipäevalast elusuuruses minion, kes tervitas teda ja külalisi.
Meie vabatahtlik Kristin viis lastega läbi vahvaid mänge ning kõik said maitsta head ja paremat. Erilisteks lemmikuteks kujunesid jäätee ja juustukrõpsud. :) Kutsusime sünnipäevale endale abiks veel meisterdaja Lota, kellega koos tegime minioni kujulisi kõristeid. Kohal oli ka glitter-tattoo meister, kes tegi kõigile soovijatele lahedad tätoveeringud.
Peo naelaks oli Liis Lemsalu, kes saabus vahvlihaldjana, tuues Vahvlihaldjate poolt valmistatud maitsvaid vahvleid, mida lapsed hea meelega täitsid ja kaunistasid. Kuna Iris armastab üle kõige maailmas šokolaadi, siis valmistasid Vahvlihaldjad spetsiaalselt tema jaoks kaks šokolaaditäidist, mis kujunesid väga suurteks hittideks.
Peagi oli saabumas sünnipäevatordi aeg, mille peal olid minionid ja kollane Lamborghini, mis on Irise lemmikud. Laulsime koos Liis Lemsaluga Irisele sünnipäevalaulu ning peagi andsime üle meiepoolse kingituse- meisterdamiskohvri, kus sees väga palju erinevaid asju, mida koos õega avastada.
Sünnipäev oli väga mõnus, täis positiivseid emotsioone ning tralli. Nii Iris, tema perekond kui ka külalised jäid sünnipäevaga väga rahule.
TAGASISIDE: „Unistuste päeva raames sai Iris omale unistuste sünnipäeva. Selliseks see päev ka kujunes- päev täis toredaid ning meeldejäävaid üllatusi ja elamusi nii Irisele kui kogu meie perele. Koduukse ees ootas uhke valge limusiin, mis sõidutas meid Piip ja Tuut mängumaale.
Peokoht oli armas ja hubane. Sünnipäevapidu sisustasid mitmed toredad mängud ja tegevused, millega lapsed läksid meelsasti kaasa ja neil oli väga lõbus.
Eriti suureks üllatuseks oli peokülalisena, Irise lemmiktegelane MINION ning täitsa päris ja ehe- Liis Lemsalu, kes kuulub Irise suurte lemmikartistide hulka. Liisi saabumine tõi ülimalt üllatunud ilmed laste nägudele, oli tore seda märgata. Kindlasti jääb see päev meelde pikaks ajaks ja tekitab sooje tundeid meile kõigile.
On tore, et on olemas selline fond ja inimesed, kes tahava ja jõuavad seda kõike pakkuda. Tunnustame Teie panust ja soovime jätkuvat indu ja teotahet edaspidiseks! SUUR-SUUR TÄNU!“- Irise pere
Vabariigi 100. aastapäeva eel külastas Tallinna Lastehaigla lapsi taas armastatud Minni-Hiir, kes pakkus rõõmu nii väikestele kui suurtele. Minni-Hiir korraldas kõiksugu liikuvaid tegevusi, aga ka nuputamisülesandeid. Nii said lapsed end proovile panna saladuslike kotikeste arvamisel ning valmistada uhkeid trikoloori värvides lipse.
Külla tulid ka Laste Vaimse Tervise Keskuse suuremad lapsed, kes jälgisid Minni-Hiire tegemisi publikuna. Vaade oli pidulik: sini-must-valge lips poistel kaelas ja tüdrukutel juustes. Minni-Hiir jagas kõikidele ka Eesti lipukese, mida uhkelt lehvitati.
Armastatud joonisfilmi tegelane külastas neidki lapsi, kel ei olnud võimalik parajasti mängutuppa tulla ja üritusest osa saada.
Lapsed armastavad tohutult mängida ja nad ootavad alati kedagi külla. Järgmine kord kohtutakse juba Pipiga, kes plaanib vaatamata tubastele oludele lapsed kelgutama viia.
|
OSCAR-2019
|
||
,,Kui su tutvusringkonnas on sama vana laps, kes juba käib potil, siis võite külasoleku ajal nad koos potile panna,” soovitab raamatu ,,Laps varakult potile” autor Kristi Lõbu. ,,Laps, nähes, kuidas sõber pissib, võib ise ka proovida pissida.” Foto Tiina Kõrtsini, Õhtuleht
Aeg, mil lapsest potilaps saab, on individuaalne. Ehkki paljud hakkavad last potile harjutama aina hilisemas eas, näitab emade kogemus, et juba beebit on võimalik väga edukalt potitada. Raamatu ,,Laps varakult potile“ autor Kristi Lõbu jagas Teadliku Vanema lugejatega nippe, kuidas erinevas vanuses lapsi potile õpetada. Raamatu kohta saab lähemat informatsiooni siit.
Üldiselt võib öelda, et mida varem potile harjutamisega algust teha, seda vähem nippe hiljem tarvis läheb. Sellegipoolest, kuna lapsed on erinevad, siis isegi sünnist peale potitatud laps võib potilkäimise selgeks saada alles teiseks eluaastaks ning ka temaga tuleb vanematel kõiksugu erinevaid nippe ära katsetada.
,,Istu lapse kõrval ja näita või loe talle tema lemmikraamatut või vaadake koos lapsega kleepsudega potiraamatut,” annab raamatu ,,Laps varakult potile” autor nõu. ,,Sellistes raamatutes on jutud potilkäimise kohta ja ka kleepsud, mida laps saab pärast pissimist/kakamist õigesse kohta kleepida.” Foto: Tiina Kõrtsini, Õhtuleht
2. Jälgi titat, kas ta teeb enne pissimist või kakamist mõnd liigutust, häält või näoilmeid (näiteks hakkab nihelema).
3. Kui sa arvad, et ta hakkab pissile või kakale, siis tõsta tita poti, kausi või kraanikausi kohale.
4. Pissimise ja kakamise ajal tee mõnd häälitsust, mis seostuks lapsel selle tegevusega (näiteks pissimise ajal ,,pssss“).
5. Kui tita hädast märku ei anna või sa tema märguandeid ei mõista, pane ta potile teatud kindlatel aegadel, näiteks kohe pärast ärkamist, söömist jne.
7. Ole järjepidev ja kannatlik ning ära unusta, et potitamine peab olema positiivne, leebe ning rahulik tegevus.
1. Sellel ajal, kui sa hoiad titat poti kohal, hinga sügavalt, nii et sinu kõht puudutaks tita selga, sedasi on tal parem lõdvestuda.
2. Kui tita öösel ärkab, ära paku esimese asjana lutti või rinda, proovi ta algul potile panna. Võib-olla oligi see pissihäda, mis ta üles ajas.
3. Kui laps lõpetas märguandmise ära, siis jätka potitamist ajastuse ja oma intuitsiooni järgi, ära harjutamist pooleli jäta.
4. Kui laps on potil ja ootate pissi, siis pane kraanivesi jooksma, kalla vett ühest klaasist teise või tee lapse käsi märjaks.
5. Kui laps ehmatab külma pissipoti tõttu ära ja ei taha sellel istuda, siis meisterda ise pissipoti soojendus (võtab väga vähe aega, selleks pole tarvis ei niiti, nõela ega õmblusmasinat).
6. Selleks, et tita kiiresti potile saada, pane talle jalga nt kaidangku või Gena (saad need ka ise meisterda), niimoodi on lapse jalad ka potil olles soojas.
7. Pane magamise ajaks lapse pepu alla kas villatekike, flanell-või froteerätik vms, mis kaitseks madratsit märgumise eest.
8. Hoia vannitoas ämber või kauss, kuhu saad panna päeva jooksul kogunenud määrdunud mähkmed või muud riided. Vette võid tilgutada paar tilka teepuuõli või äädikat, mis ei lase bakteritel levida ega ebameeldival lõhnal tekkida.
9. Kodust välja minnes on mugav kaasa võtta kaasaskantav pissipott, näiteks Potette Plus, mis mahub isegi käekotti).
10. Kui oled kindlalt mähkmete kasutamisest loobunud, aga püksipissimist tuleb vahel ikka ette, siis võta appi potitrennipüksid.
,,Näita lapsele, kuidas tema kaisukaru või lemmiknukk ka potil käib või kasuta pissivat nukku,” tõi Kristi Lõbu välja veel ühe võimaluse lapse potileharjutamiseks. ,,Näita lapsele, kuidas nukk joob, potil istub ja pissib. Võid lapse ja nuku kõrvuti pottidele istuma panna.” Foto: Evelin Virnas, efkaphoto.com
1. Kiida last iga pissi-kaka eest, kallista ning musita teda – see töötab isegi paremini kui kommid ja muud auhinnad.
3. Pane WC-potti punast või sinist toiduvärvi. See muutub pissiga kokku puutudes vastavalt oranžiks või roheliseks.
6. Ütle lapsele, et kui ta potil ära käib, siis teete koos midagi huvitavat või lähete õue kiikuma vms.
10. Ära tõsta last öösiti kindlal kellaajal potile, niimoodi võibki ta kindlal kellaajal pissima harjuda ega saavuta kontrolli oma põie üle.
Veelgi enam nippe, rohkelt praktilisi soovitusi, erinevate emade kogemuslood ning palju muud potitamisega seonduvat leiad Kristi Lõbu raamatust ,,Laps varakult potile“, mis on saadaval kõikides suuremates raamatupoodides. Lisainfot leiab ka raamatu Facebooki lehelt.
Lisaks loosime teadlikvanem.ee lugejate välja ühe ,,Laps varakult potile“ raamatu. Selleks vajuta ,,like“ nii Teadliku Vanema kui ka Laps varakult potile Facebooki lehele. Jaga Teadliku Vanema lehel olevat lugejamängupilti (NB! Jagamine peab olema avalik) ning kirjuta kommentaaridesse, kui vanalt hakkas Sinu laps potil käima).
NB! Loosi lükkame käima juba homme, 19. augustil! Lugejamängupilt lisandub postitusena nii Teadliku Vanema veebilehel kui ka Facebookis!
Jah, väga palju sellisest viisist on juba kirjutatud . Seda nimetatakse dresserimiseks. Just nii. Imiku east saati dresseeritakse last ja tulevikus on hää kutsa valmis. Ei ma ei propagandeeri lapse pikalt mähkmes hoidmist aga see nipp veel hullem.
|
OSCAR-2019
|
||
Argo Ader leiutas spordisõpradele uue, maailmas ilmselt ainulaadse ning äärmiselt vajaliku toote | Liigume
Argo Ader leiutas spordisõpradele uue, maailmas ilmselt ainulaadse ning äärmiselt vajaliku toote (25)
Spordiklubis treenides on lisaks telefonile kaasas ka joogipudel, klubikaart, kapivõti ja treeningplaanid. Masina juurest masina juurde liikudes on väga ebamugav iga kord peatudes eelpool mainitud asjad ühekaupa põrandale laduda, et paari minuti pärast need taas üles korjata! Just sellisele olukorrale on tänu Argo Aderile olemas lahendus uue toote näol, millel nimeks Fitbi. Liigume.ee uuris Argolt lähemalt, millega tegu ning kuidas ta sellise tooteni jõudis.
„Idee tekkis ammu, kuna näen iga päev spordiklubis inimesi enda asjadega ringi tormamas. Paljudel on kapivõti tõmmatud ümber veepudeli ja telefon koos klubikaardiga sinna vahele pandud. See ei ole mugav ja telefon ei ole ka kaitstud,“ ütleb Argo.
Praeguse universaalse mudelini, mis on Argo sõnul tootearengus kolmas, läks mitu aastat. „Toodet oli vaja pidevalt arendada paremaks ja paremaks. Esimest mudelit luues sai otsitud internetist analooge, kuid midagi sarnast me ei leidnud,“ kommenteerib Argo andes alust arvata, et tegemist võib olla maailmas ainulaadse tootega.
Hetkel saab Fitbi kotti osta kodulehelt, kuid varsti ilmselt ka suurematest spordiklubidest Eestis ja mujal Euroopas. „Fitbi muudab eriliseks ka see, et ta sobib ideaalselt firmadele ärikingituseks, kuna saame ettevõtte logo otse tootele trükkida Fitbi logo asemele,“ lisab ta .
Esimene leiutis Fitbi, järgmisena leiutab siis Pola ja siis juba ka Garmi kaugel pole. Varsti tuleb ka trenniks vajalik sõiduk Mercede-Ben.
Joogipudel ei pea kaasas olema. Trenn kestab tund-poolteist, selle aja võib joomata olla. Juua saab ja tulebki pärast.
Mis muudab tee nii eriliseks, et seda on nauditud ja ka meditsiinis kasutatud juba tuhandeid aastaid?
Teepõõsa (Camellia sinensis) lehtedest saadakse enamik igapäevaselt joodavatest teedest. Tee värvus ja omadused olenevad sellest, kuidas ja kui palju lehti töödeldakse.
Must tee valmib lehtedest, mida on enne kuumutamist ja kuivatamist kääritatud. Hapendumisprotsessi tõttu on seda teed lihtsam säilitada ja transportida. Just seetõttu sai lääneriikides esmalt tuntuks just must tee.
Rohelise tee lehed aurutatakse pärast korjamist. Erinevalt mustast teest säilitab roheline tee suurema osa aktiivsetest mikrotoitainetest. Rohelisel teel on parim hinna ja tervisele kasuliku toime suhe.
Kollane tee on omadustelt sarnane rohelise teega, kuid tootmise eripäraks on kolmepäevane suure niiskuse ja kõrge temperatuuri juures hoidmine.
Hiina meditsiinis on rohelist teed kasutatud vähemalt neli tuhat aastat. Viimase aja uurimustes on põhjendatud ja selgitatud ammuseid traditsioone. Näiteks 1994. aastal Hiinas läbi viidud uurimuses leiti, et rohelise tee joomine vähendab söögitoruvähi riski nii meestel kui naistel peaaegu 60% võrra.
Rohelise tee saladus peitub lehtedes sisalduvates antioksüdantides, mis teevad organismile palju head. Üks võimsamaid neist on EGCG (epikatehhiin-gallaat), mis takistab vähirakkude kasvu ilma terveid kudesid kahjustamata. Peale selle alandab EGCG nn halva kolesterooli taset ja takistab vereklompide teket. See on oluline omadus, sest tromboos on üks peamisi südamerabanduse põhjusi. Lisaks aitab see antioksüdant südameatakist taastuvaid inimesi. Aine kiirendab ka südamerakkude taastumist.
Kas sul on nahal haav, hammustus või mõni muu vigastus? Leota puuvillast riidetükki rohelise tee sees ja pane see vigastuse peale. Tee on antiseptilise toimega ning leevendab ka sügelust ja paistetust. Seega võib seda kasutada päikesepõletuse ja sääsehammustuste korral.
Inimesed, kes joovad pool tassi rohelist teed päevas, vähendavad kõrge vererõhu tekke riski 50% võrra. Põhjuseks on tees leiduvad polüfenoolid, mis takistavad veresoonte kokkutõmbumist ja vererõhu kõrgenemist.
Lõuna-Ameerika roheliseks teeks peetava mate toime sarnaneb teiste ergutavate jookide omaga, nagu roheline tee ja kohv. Matejook meenutab välimuselt rohelist teed, kuid maitset ja aroomi ei anna võrreldagi. Esimest korda matet proovinuna kirjeldatakse seda kui maalähedase, talutavalt kibeda ja tugeva aroomiga teejooki. Sarnaselt rohelise teega on mate saadaval eri segudena. Lõuna-Ameerikas on populaarne segada matet piparmündi või tsitruselistega.
Kuivatatud matetee sisaldab 0,7–1,7% kofeiini. Mate nautijad väidavad, et joogil on teest ja kohvist märgatavalt erinev toime. Seda selgitatakse struktuuriliselt sarnaste teobromiini ja teofülliini iseäraliku kombinatsiooniga.
Teobromiin on šokolaadis ja kakaos leiduv tujutõstev aine. Sellel alkaloidil on küll kofeiiniga sarnane toime, kuid see mõjutab närvisüsteemi palju vähem. Teofülliin tõstab südamelihase toonust ja vererõhku, kiirendab pulssi ja stimuleerib närvisüsteemi. Matejoojad kiidavad selle joogi energiat, toonust ja keskendumisvõimet parandavaid omadusi.
Kaalujälgijatele on meeltmööda mate joomisega kaasnev kahanev söögiisu. Kunagi hämmastas Euroopast tulnud maadeavastajaid indiaanlaste võime terveid päevi ilma söömata tööd teha. Mate kuulub toonikute hulka, seepärast võimaldas selle joomine kohalikel niiviisi tegutseda.
Mate sisaldab rikkalikult polüfenoole, mistõttu on joogi antioksüdantsed omadused võrreldavad rohelise tee omadega. Antioksüdandid suurendavad raku võimet end kahjustuste vastu kaitsta. Nii taime lehed kui sellest tehtavad tõmmised sisaldavad märkimisväärselt kaaliumi, naatriumi ja magneesiumi. Mate sisaldab B1-vitamiini, mille puudust võib tekitada liigne alkoholi, kohvi ja koolajookide tarbimine. Muu hulgas on seda vitamiini vaja ajutegevuse ja mälu talitluseks ning närvisüsteemi normaalseks tegevuseks. Mates leidub aineid, millel on tugev mõju immunsüsteemile.
Mitmed uuringud on seostanud regulaarset matejoomist suureneva vähiriskiga. Teisalt on matest leitud komponente, mis võivad vähi arengut pidurdada.
Traditsioonilisel tarbimisel lisatakse samadele lehtedele korduvalt vett juurde. Selle tagajärjel puutub teejooja kokku suurema koguse vähki tekitavate ainetega. Klassikalise teetseremoonia jooksul võidakse vett vahetada tervelt kaheksa korda! Üks tassitäis värsketest lehtedest tehtud matet kahandab aga märgatavalt riski kahjulike ainetega kokku puutuda ja erilist põhjust kartmiseks ei ole.
Eksootilisel punasel ehk rooiboseteel pole traditsioonilise teetaimega mingit pistmist. Punast teed valmistatakse kadakapõõsast meenutava taime lehtedest. Madal põõsas Aspalathus linearis kasvab Lõuna-Aafrikas Hea Lootuse neeme lähistel. Korjamisel on rooiboselehed rohelised, kuid kääritamise tulemusel omandab teejook tassi valatuna sügavpunase värvuse.
Sarnaselt rohelise teega sisaldab rooibos flavonoide, mis töötavad inimkehas antioksüdantidena. Neist tugevaima toimega on aspalatiin, mille toimel organismi oksüdatiivne stress väheneb ja vananemisprotsess aeglustub. Rooiboseteed tuntakse Aasias kui pika elu teed.
Suure flavonoididesisalduse tõttu on rooibosel krampe lõõgastavaid omadusi, seepärast juuakse seda teejooki kõhuvalu, ärritunud soole sündroomi ja muude kõhuvaevuste korral. Rooibos on laborikatsetes suurendanud maksa vastupanuvõimet katseloomadel. See annab lootust kasutada tulevikus rooibost krooniliste maksahaiguste ravimisel.
Rooibos ei sisalda kofeiini, mistõttu sobib see inimestele, kellel on probleeme südametegevuse, vererõhu, närvisüsteemi või maohaavanditega. Nimelt võib kofeiin tekitada unetust, ärevushäireid, südame rütmihäireid ja muid ebameeldivaid kõrvalnähte.
Üks tassitäis punast teed sisaldab poole vähem tanniine kui sama kogus rohelist teed. Tanniinid annavad teele kibeda maitse ja mõjutavad ainevahetust, takistades raua ja valkude omastamist. Punases tees ei ole ka oblikhapet, mida ei tohiks tarbida inimesed, keda vaevavad osteoporoos või neerukivid, seega sobib punane tee asendama nii muid teejooke kui ka kohvi.
Tihti kirjeldatakse rooibose kerget magusat maitsevarjundit. Seega ei pea joogile lisama suhkrut ja ühe klaasitäie joomine võib ära hoida kiusatuse maiustusi süüa.
|
OSCAR-2019
|
||
Kogunemine kell 16:15 Tallinna lennujaama väljuvate lendude saalis, kus jagatakse kõikidele reisijatele vajalikud reisidokumendid.
Buenos Aires on Ladina-Ameerika linnadest kõige euroopalikum linn – laiad bulvarid, rohelised pargid, esinduslikud hooned, rikkalik kultuurielu. Buenos Aires on kosmopoliitne ja mitmenäoline metropol, mille elanikke kutsutakse portenodeks - tegemist on 19. sajandi immigrantide järeltulijatega, peamiselt Itaaliast, kes tõid siia oma kultuuritraditsioonid.
Pärastlõunal esmatutvus Buenos Airese linnaga. Külastame linna elanike ehk porteñode omapärast nädalalõpu ja puhkuse veetmise piirkonda -Tigre’t ja Parana jõe deltat.
Täna kohtume pampade elanike - gauchodega. Sõidame maapiirkonda, kogeme gauchode traditsioonilist eluviisi, millest on kirjutanud Jose Hernandes oma raamatus „Martin Fierro“. Gauchode elustiil on võrreldav Põhja-Ameerika cowboyde elustiiliga. Pampade pinnas on ideaalne tegelemaks põllumajanduse ning karjakasvatusega.
Lõunasöök (tüüpiline Argentina barbeque). Naudime rahvuslikus stiilis muusika- ja tantsushowd, seejärel demonstreerivad gauchod meile oma oskuslikku ratsutamiskunsti.
Buenos Airese linna ekskursioon – 9.juuli avenüü, elegantsed Retiro ja Recoleta linnaosad ning Palermo ja 3. veebruari park e. El Rosedal.
Õhtul soovitame osa võtta suurepärasest tangoshowst (lisatasu eest). Tango sündis 1880. aastatel itaallaste ja hispaanlaste poolt asustatud slummides, kõrgklassi tantsuks muutus tango alles 20. sajandil Pariisis.
Iguassu jõgi (tõlkes Suur Vesi) oli pikka aega kohalikele hõimudele pühaks matmispaigaks, valge mees avastas kauni piirkonna 16. sajandil.
Külastame Iguassu rahvuspargis koskesid Argentina poolel. Kosed koosnevad 275 väiksemast ja suuremast joast, neist kõrgeim langeb 70 m kõrguselt. Ümbritsevas vihmametsas on üle 2000 liigi taimesid ning mets on koduks ka selle piirkonna tüüpilistele metsloomadele: taapiritele, suurtele sipelgakarudele, möiraahvidele, jaaguaridele, otselottidele ja kaimanitele.
Jätkame tutvumist koskedega Brasiilia poolel. Adrenaliini otsijatele soovitame helikopteri sõitu üle koskede ja vihmametsa (lisatasu eest). Teie ees avanev vaatepilt on hämmastav, meeliülendav ning pea kordumatu.
Samuti võimalus külastada Aviaariumit, pool looduslikku pargiala, kus saab näha eksootilisi linde, kes Brasiilias ja Lõuna-Ameerikas elavad (lisatasu eest). Aviaarium on Lõuna-Ameerika suurim linnupark. Linde on siin ühtekokku 1020 ja 150 eri liiki. Aviaariumist leiab nii koolibrisid, tuukaneid, sini-aarasid ja vihmametsade hirmu, harpüiasid. Siin saab värvika ülevaate kohalikest kirevatest ja põnevatest sulelistest, keda looduses siiski näeb harva. Elamus on omapärane, kuna lindudega kontakt on vahetu, linnud ei ole puurides vaid lendavad külastajate keskel ringi.
Rio on linn, mis kunagi ei maga. Rio muretus iseloomustab ka linna kuut miljonit elanikku. Sõidame gondliga Suhkrupeamäele, kust avaneb imeilus vaade naaberpiirkondadele – Copacabanale, Ipanemale, Leblonile. Suhkrupeamägi on oma nime saanud omapärase välimuse järgi, mis meenutab traditsioonilist rafineeritud suhkru kuju. Panoraamtuuril näeme Urca elurajooni, Copacabana randa, kuulsat sambakarnevali toimumiskohta Sambodromi, kus igal aastal esineb ligi 90000 muusikut ja tantsijat viieteistkümnest sambakoolist. Vaba aeg.
Õhtul võimalus osa võtta sambashowst (lisatasu eest). Samba pärineb 19. sajandist ning n-ö originaalset sambat tegelikult ei eksisteerigi. Samba tantsimiseks on niivõrd palju erinevaid võimalusi, et selle kõige esimese samba eristamine on praktiliselt võimatu. Sambaetendus on kindlasti äärmiselt mitmekesine ning huvitav.
Hommikusöök hotellis. Vaba päev Rios või võimalus osaleda päevasel ekskursioonil (lisatasu eest). Täna võtame ette laevasõidu troopilistel saartel (laevasõidu kestus u 10-16.30). Ühine lõunasöök saarel (joogid lisatasu eest). Päeva jooksul teeme ujumispeatuse Araca rannas. Päev täis kauneid vaateid ja mõnusat rannapuhkust! Õhtuks naaseme Riosse.
Ülevaatlik ekskursioon Rios: 710 m kõrgusel Corcovado mäel asuv Rio sümboliks olev Kristuse kuju on maailma üks enim külastatud monumentidest. Ekskursioon jätkub: katedraalid, rahvusteater, rahvusraamatukogu.
Hilisõhtune lend Rio de Janeiro – Manaus. Manaus tähendab tõlkes Jumalaema. Kunagisest indiaanlaste külast on kasvanud Amazonase administratiivkeskus, kus elab üle 1,5 miljoni inimese. Manaus on suurepärane alguspunkt Brasiilia loodusega põhjalikumaks tutvumiseks.
Veedame päeva džunglis. Hommikul võtame ette matka, et tutvuda džungli elustiku- taimede ja lindudega. Kartma ei pea, sest tavapäraselt hoiavad kõige ohtlikumad elukad end ka inimeste eest varjul, seega saame rahulikult jalutada läbi džungli ning nautida olustikku.
Lõunasöök. Peale lõunat jätkame ümbrusega tutvumist paadiga ja jalgsi. Kohalikult giidilt kuuleme palju huvitavat siinse elu ja aastaringi kohta Amasoonias. Õhtusöök.
Transfeer Manause lennujaama ja lend Manaus–Sao Paulo. Jõuame Brasiilia suurimasse (ca 11 miljonit elanikku) ja ühtlasi ka rikkamasse linna, mida sageli kutsutakse ka Sampaks. Sao Paulo on mitmeski mõttes võrreldav Los Angelesega – ülesehitus on hajuv ning tegemist on etniliselt äärmiselt kirju linnaga. Sao Paulo on pilvelõhkujate linn, mille pilti kuuluvad sagedased liiklusummikud ja muutlik ilm.
Linnaekskursiooni käigus tutvume metropoli peamiste vaatamisväärsustega - Jaapani kvartal, Se väljak, kesklinn, Higienopolise piirkond, linna finantskeskus Paulista avenüü, jalgpalliväljak, valitsushoone.
|
OSCAR-2019
|
||
Vangi dilemma kerkib inimestel murest, et teine võib neile tüssu keerata ja seega nad üritavad seda ohtu vältida, samas enamasti paratamatult ise tüssu keerates.
Kvantvangi "kvantkäik" saab erinevalt tavaliselt vangi "käigust" dilemma mängus omada mitut võimalikku olekut ühekorraga.
Kvantvang võib anda umbes sellise hääle: "Kui sina eelistad mulle mitte tüssu keerata, siis eelistan ka mina sulle mitte tüssu keerata. Vastasel korral keeran aga sulle tüssu."
See hoiaks nii mõnegi jama ära. Ainuke koht, kus seda vast ei saaks kasutada, on olukord, kus vangi dilemma jätkumisest võidab mõni kolmas osapool, kes juhtumisi otsustabki mängureeglite üle. Traditsioonilises näites siis ülekuulajad.
See muidugi ei lahenda kõiki võimalikke probleeme, sest tüssu keeramise potentsiaal jääb, eriti kui selleks on sobiv suhtumine juba ootel. Näiteks külma sõja riski see ei lahendanuks, kuna tol ajal oli poliitika, et kui üks pool saadab välja tuumakaid, vastab teine täismahus rünnakuga. - Noh, umbes et saaks ikka kõigist inimestest lahti - tuumaka saatmine on ju viimane tõestus, et terve inimkond on ikka lootusetult "mitte-OK", eksole ;=P
Eemalt vaadates jabur, aga küllap tuleb inimeste soovist võrrelda ennast ja oma olukorda teiste omaga. See, et mõelda pigem oma vajadustele kui võrdlemisele, on aga läbirääkimiste psühholoogias veel eraldi teema.
Kõrvalepõike lõpetuseks: oleksin ise kehtestanud küll poliitika, et vastan rünnakule näiteks 1/3 mahus. Kuni taoline murd on vähem kui 1/2, lõppeb mõlemapoolne laamendamine isegi vasturünnakute rünnakutena käsitlemise korral enne kogu võimaliku tuumalasti ammendamist. Mida väiksem murd, seda "rahulikumalt" asi lõpeb.
Isegi kui ähvardav vastus on ainult osaline, peaks see minu meelest olema küllalt hirmutav, sest keegi ei taha sellist jama - tuumakate jama korral piisab jama absoluutsest mõõdust, relatiivne polegi enam tähtis.
Kvantvangi dilemmat aga saab laiendada suuremale osapoolte hulgale. Näiteks demokraatiasse, hääletamisse. Paljud inimesed hääletavad mingi partei poolt selle pärast, et hääletada ebameeldiva partei vastu, kuigi tegelikult eelistavad hoopis mõnda kolmandat parteid võimul näha. Lihtsalt nad ei looda, et selle partei võit läbi läheks.
Näiteks hääletasid paljud reformikate poolt, et hääletada savipätsi vastu, kuigi tegelikult eelistasid näha võimul sotse.
Tüssu keeramise probleem ning seega vangi dilemma analooga on siin alles. Lihtsalt tüssu keeramine ei pruugi olla tahtlik, vaid mingi muu eesmärgi taotlemise kõrvaltulemus. Indiviidi ehk potentsiaalse tüssu saaja seisukohalt on ikkagi tegu valikuga, kus tuleb otsustada, mida teine pool või ülejäänud rühm teeb, ning mis moodi see tegelase enda tehtud valiku tulemust positiivselt või negatiivselt mõjutab.
Kvanthääletuse korral oleks aga inimestel oma eelistusi võimalik väljendada ilma selliste mõistatamiste ja kavaldamisteta, mis loomulikult vältimatult viivad valekujutluste ja valetulemusteni, sunnitud rahuldumiseni sellega, mis saatus ette söödab, ning teatud juhtudel ka lausa stagnatsioonini.
Kvanthääletuse hääl oleks umbes selline: kui veel vähemalt n inimest on valmis esimese eelistusena hääletama sotside poolt, siis olen ka mina valmis hääletama sotside poolt ja selline stsenaarium on minu esimene eelistus. Vastasel korral hääletan reformarite poolt.
(Selgituseks: Nende sloganite üldine mõte: Inimesed enamasti ei tea, mis toimub, ja aina mõistatavad. Need kolm punkti on tagajärjed, mis juhtuvad, kui see probleem laheneb. Ning viimane punkt tähendab, et teinekord inimesed ei oska endalt või teistelt küsidagi mõnda küsimust.)
TODO: näide, kuidas maakeeli toodud reegel võimaldab vangi dilemmast saada välja kõigile positiivse tulemuse ka siis, kui üks osapool soovib esimese eelistusena teha koostööd ja teine esimese eelistusena tüssu keerata.
Võib mõelda, et reeglitest on teada teise poole hea tahe, sellele tasub vastata omapoolse usaldusega. Ning et "loomulikult" on selline valik ettearvatav. Kuid kui selle eelduse põhjal teine pool astuski hea tahte sammu, siis nüüd on ju võimalik vastata tüssu keeramisega? (You may also erroneously think "I cannot change what's in the boxes"). Seega pole paradoks lihtsalt lahenduv, vaid eeldab selles muinasjutus toimivat ennustusmehhanismi, mis tõepoolest võimaldab kvanthääletusega analoogseid otsuseid. Kui nüüd kujutleda, et see mehhanismi on olemas, siis on võimalik kujutleda ühte näidet, kuidas kvanthääletus välja näeb.
Lisaks, minu häbematu kommentaar mõistatuse vastusele: ma ei tea, kas annab ennustada, mida keegi kunagi mistahes tingimustes otsustab. Aga kui ma valin kasti A ja see jumalus tõesti arvas, et ma kavatsen teha tüssu, siis on ta esimest korda eksinud. Ja see on ka päris äge, mis siis et ma kaotan 10k$ ja olen vaene. Seega see, kas risk on suur või mitte, sõltub pigem sellest, kas sa kardad asjade pärast, mis juhtuks, kui jumaluse eksimus välja tuleks :P Kui Sulle meeldib näidata tema ennustuse süsteemi arenguruumi või siis vaba tahte olemasolu potentsiaali, vali kast A. Kui tahad jätta jumaluse kenasse valgusse, ole üllal moel "patune" ja vali kast B, ning kui siis ikkagi jumal eksib, siis vähemalt oled sina 1M$ rikkam kui muidu oleks, mis omakorda ju leevendab ka jumaluse eksimuse PR-obadust :P
* Kas võib olla, et kvanthääletuse juures siiski jääb oluliseks ka tõenäosuste vs tähtsuste teema? Vaata: http://roland.pri.ee/wiki/probability_vs_importance ja http://en.wikipedia.org/wiki/Prospect_theory
|
OSCAR-2019
|
||
Nukumajalik Saksamaa pakub ohtralt silmailu, piisab põhjapoolsetest väikelinnadest, saati siis veel Baierimaast rääkida. Saksa ordnung on kõrvalt samuti tore vaadata, ise vist surmani selles oraarattas ei tahaks olla... aga no mine sa tea :) Muus osas ei ole sakslased minu inimesed paraku. "Süüdi" on selles loomulikult taanlased, sest nende kahe rahva ja kultuuri võrdluses lihtsalt sakslased on külmemad, jäigemad ja kuidagi ebasõbralikumad. Alati on erandeid, eks ole ;)
/Vahemärkusena veel kord Taani juurde tagasi pöördudes... kunagi raamatukogudes lugejatega kohtumas käies sõnastasin enda jaoks ka selgemalt, miks ma toona Taani-raamatut kirjutada tahtsin. Mäletan, et põhjendasin korduvalt, et paljude eestlaste jaoks on Taani lihtsalt kas Kopi lennujaam, kust kuhugi edasi lennata või ühtlane kiirteelint, mida mööda Rootsist ülejäänud Euroopat on avastama mindud. Päris Taanit näeb mõlemal juhul minimaalselt. Kahjuks. Nüüd lugesin siit raamatust täpselt seda sama - et Taani oli vaid kiirtee, bensiinijaamad ja kiirtoidukohad. Nii kurb. Sest tegelikult on Taani väikelinnad ja vanalinnad arhitektuuri poolest pea sama "nunnud" kui Saksamaal ;)/
Kuigi tore raamat ja vahva lugemine, tegi see mind ennekõike aga ka hirmus kurvaks ja tekitas mitmeid mõttekohti (mis ongi tore samas:)). Mulle meeldib autori soov ja püüd toituda ja elada tervislikumalt, pakkuda lastele võimalust maal askeldada ja loomadega tegelda, aga tegelikult võiks seda kõike ka siinsamas Eestis teha. Kui nad rändavad perega karavaniga mööda Saksamaad, siis peatuvad nad mitmete perede juures, kes sellist elustiili harrastavad ning see näib neile meeldivat. Ja siis ongi nii kurb, et seal nad seda märkavad, kiidavad, hindavad, ent Eestis ei tuleks see justkui kõne allagi. See ei käi muidugi mitte ainult autori kohta, vaid taolist nö silmakirjalikkust on tegelikult meil rohkem. Tundub, et võõrsil oleme valmis mugavuste osas järeleandmisi tegema, ent kodus olles mitte... ma ei tea, miks see nii on, aga on, väga sageli. Eestis tundub, et peab linnas elama, sest pidev tööle sõit üle paarikümne kilomeetri on mõeldamatu. Siit võisime aga lugeda, et ega seal Saksamaalgi olukord roosilisem polnud, pigem kohati hullemgi. Lisaks pigem teadmatus ja ebakindlus homse ees, sest renditööjõuna võis töö asukoht kiiresti muutuda.
Kogemuse ja seiklusena ning pere kui meeskonna proovilepaneku mõttes oli see kindlasti väärtuslik ettevõtmine, lihtsalt ma nii väga soovin, et atsakad inimesed, kes selliseid mõtteid mõlgutavad ja põnevaid õppetunde elukoolis saavad, neid ka siin Maarjamaal ei unustaks ja ellu viiksid. Tõsi, mul on veel paar peatükki lugeda ja seega säilib mul ka lootus, et kusagil seal viimastel lehekülgedel teatab autor, et nad on nüüd Eestis tagasi, ostsid võileivahinnaga Lõuna-Eesti kuplite vahele ühe vana maamaja, kasvatavad porgandeid ja kitsi, lapsed käivad pisikeses armsas maakoolis, abikaasa käib küll linna tööle, ent mis on Eesti vahemaad võrreldes Saksamaaga! Ja elu on lill. Ma nii väga hoian pöidlaid, et see nii oleks!
Selline tõsiselt tüüpiline Eesti film, mille puhul tunned ära hea stsenaariumi, aga edasi ripnevad traagelniidid siin ja seal. Mõistad, et siin on diibid mõttekohad, tagasivaated, meenutused, ent need on kuidagi võõrkehana kokku poogitud. Tekstis mulle tegelikult selline võte väga meeldib, kuid kinolinal sujuvuse saavutamine ei taha alati ja kõigil õnnestuda. kahjuks. Niisamuti need humoorikad momendid - jah, neid oli. Kuid mitmelgi korral pöörati need labaseks. Nii juhtubki, et head naljad muunduvad ühel hetkel "Heeringaks..." kätte.
Teisalt, ma ei mõista kedagi hukka, sest kuigi see on mulle vastumeelne, adun ma üha enam, et rahvas vist vajabki sellist ... nalja. Mõned aastad tagasi oli labase huumori võrdkuju "Heeringas...", nüüd on sarnaseid saateid tekkinud nagu seeni pärast vihma. Võib-olla ma hakkan lihtsalt vanaks jääma? Kui ma kuulen-näen juba viis minutitki "Padjaklubi", "Kellapeid" või "Papasid-mammasid", siis läheb mul silme eest mustaks. Kas seda peetaksegi silmas, kui räägitakse inimkonna mandumisest? Et nali seisneb peaasjalikult jalaga p...e ja puust ja punaseks ette mämmutamisest - aga kuhu jääb varjatud huumor, stiil ja taktitunne?
Aga ärge muretsege, see on naljakas film. Kui kinopublik juba ainuüksi Uukkivi palja tagumendi peale naerust rõkkab, siis mis veel muudest naeuratajatest kõnelda.
Ja ma mõtlen ka, et... kui ma ei oleks paar nädalat varem vaadanud "Luurajat ja luuletajat", kus oli võrdlemisi peent ja väljapeetud huumorit, siis ehk oleksin ka "Õnn tuleb magades" osas leebem olnud...
Uhhh, sellest raamatust ikka annab end läbi närida. Kerge ja helge lugemine ei ole Ivanov muidugi kunagi olnud, ent mulle näib, et iga järgmise raamatuga läheb olukord keerulisemaks - see on lugeja mõrv. Esimesed 70 lehekülge oli mul tunne, et mingit loogikat ja arusaadavat seost siin ei tekigi, olin õige meeleheitel.
Edasi keeras ikka nagu mingile kursile, kuigi... meeleheitest ja masendusest on see raamat tiine. Ma olen ilmselt pime, kuid nii süngetes toonides ei suuda, ja ka ei taha, ma elu näha. Kuidas Ivanov seda oskab? Kuidas suudab? Kas ta ise suudab selle kõige juures normaalsust säilitada? Lugedes kippusin kogu aeg autorile mõtlema, vähem siinsetele tegelastele.
Naiste lootusetusele sain paremini pihta, neid nüansse suutsin osaliselt tabada, kuid meestegelased jäid lõpuni mõistatuseks. Aga äkki nii see käibki... ma olen jätkuvalt segaduses :) Ma tean ka igasuguseid Eesti venelasi (või kuis iganes neid peaksin nimetama), nende hulgas on nii- ja naasuguseid tüüpe, nende võimed, nende oskus eluga toime tulla, nende edukus - kõik see on erinev. Nagu ka eestlastel endil. Ent miks Ivanov maalib ainult neid masendavaid portreid? Ainult üks hädaorg...
Kõik teavad Geraldit, aga kes teab Lawrence´it? Mõni kindlasti teab, aga mina näiteks seni mitte. Põhjus võib olla ka selles, et ega teda eesti keelde eriti seni tõlgitud polegi vist. Mina kohtasin tema nime hiljuti ühes käsikirjas, küll seoses ühe tema nö reisiraamatuga (see oli saarest, kus ta kunagi mõned aastad elas ja kus võite tänaselgi päeval tema majamuuseumit külastada). Seda konkreetset raamatut tahaks küll lugeda, aga mul pole õnnestunud seda siinmail veel ei leida :(
Ja siis läksin ma hiljuti Käina raamatukokku ja sealne tütarlaps ulatas mulle selle raamatu. Kui ma esikaanepilti nägin, pidin juba tõrjuvalt raamatu tagasi andma (mõjub ju sellise lihtlabase sopakana?), kuid siis nägin autori nime ja olin äratehtud :)
Tegelikult on siin võrratud karakterid, aga neist enim võlus mind siinne ood linnale, Aleksandriale. Mõelge ise, eelmise sajandi kolmekümnendad aastad. Mõelge Aleksandriale, ent mõelge nii nagu see võis tollal olla - praegu on ju kõik see hiilgus kadunud. Ja siis mõelge võluvalt voogavale keelele... Ma küll kahtlustan, et täit naudingut saaks vaid originaalis lugedes, kuid selle puudumisel võib rahulduda ka tõlkega. Vaeva on siin ilmselt üksjagu nähtud.
"Teisel kevadel puhus kõrbetuul hullemini kui kunagi varem. Enne päikesetõusu muutus taevas kõrbe kohal pruuniks nagu kalingur ja tõmbus siis aeglaselt tumedaks, tursudes nagu verevalum ning lastes lõpuks paista pilvede piirjooni, hiiglaslikke ookrioktaave, mis tuprusid delta kohalt nagu vulkaani tuhaluited. Linn on luugid tihedalt nagu tormi vastu akende vastu pannud. Mõned tuuleiilid ja peenike hapu vihm kuulutavad ette pimedust, mis katab kohe kinni taevavalguse. Ja nüüd tungib luugistatud tubade pimeduses igale poole nähtamatult liiv, ilmudes nagu võluväel riietesse, mis on ometi kapis luku taga, raamatutesse, pildiraamide vahele ja teelusikate peale. Ukselukkudesse, sõrmeküünte alla. Kare nuuksuv tuul kuivatab kurgu ja nina limaskestad ning teeb silmad kibedaks nagu konjuktiviidipõdejal. Hüübinud vere pilved käivad tänavaid mööda nagu kurjad ettekuulutused, liiv settib merre nagu puuder vana paruka lokkidesse. Umbes sulepead, kuivad huuled ja peened valged liivahanged ribikardinatel nagu esimene lumi. Viirastuslikke felukke, mis liiguvad mööda kanalit, juhivad rättidesse mässitud peaga paadimehed. aeg-ajalt puhub mõni irdunud iil otse ülalt ning keerutab ringi ja ringi kogu linnas, kuni tekib pettekujutlus, et kõik, puud, minaretid, ausambad ja inimesed on haaratud suure tormikeerise viimasesse keerdu, mis voolab lõpuks pehmelt tagasi kõrbesse, kust see tõusis, naastes nimetule laineteks voolitud luitepõrandale..."
Maalikunstis tähistab vaikelu vist küll vaid eluta loodust ja seega siia see nimetus justkui ei sobiks, ent kui sa seisad napi 10 meetri kaugusel üheteistkümnest sellisest tegelasest ja ümberringi on haudvaikne, siis... Tuleb esimesena pähe just nimelt vaikelu.
Nad on nii suured ja näivad kuidagi kohmakad, kuid oskasid ometi nii vaikselt liikuda ja puu all viimaseid hiliseid ubinaid nosida. Ega nad vist lõpuni ei osanudki minu suhtes seisukohta võtta, jõllitasid vaid üsna nõutult. Õunte magusus meelitas siiski enam kui üks hommikumantlis ja kass süles läbi fotosilma piidlev pötku.
Äärmiselt nõtke kirjanduslik jalutuskäik kahe maailma piiril - ühelt poolt mässav ja revolutsiooniline Põhja-Aafrika, kus tegutsevad hullunud islamistid, plahvatavad pommid ja midagi aina plaanitakse, kavandatakse, valmistatakse ette; teisalt hukule määratud ja aeglaselt hääbuv Euroopa. Mõlemat poolt on autor meisterlikult neutraalselt kujutanud. Lugejana ma tegelikult ei tajunud kordagi, et ta oleks ühte teisele eelistanud - see on oskus.
Nende kahe maailma piiril kõigub kord siia- kord sinnapoole Tangerist pärit noormees. Tema seiklusi lihtlabaselt üldistades meenutab see romaan õrnalt "Saja-aastast, kes hüppas...", kuid on oluliselt stiilsem ja sisukam. Minajutustaja Lakhdar põrkub kummipallina ühest seiklusest teise, kohati tundub, et tal veab kadestamisväärselt, samas on jällegi temaga lootusetu ebaõnn. Ja siis tundub üldsegi, et need kõik on vaid tühipaljad kulissid, sest Lakhdar oleks kui kahestunud - loo alguses reaalsena mõjunud sõber ja kaaslane Bassam muundub raamatu teises pooles tema enda lõhestunud isikuks. Aga võib-olla see ka ainult näis mulle nii...
Igatahes seiklusi peategelasel jagub: ebaormaalse kiindumuse tõttu lähisugulasse visatakse ta kodunt välja, seejärel võtavad ta oma hõlma alla mingid usuhullud, kelle juurest ta erinevate asjaolude kokkulangemisel pääseb rahaga põgenema. Raha põleb ta taskutes muidugi kiiresti, sest kõige selle taustal on noortel marokolastel permanentne kiindumus noorte eurooplannade suhtes, kes on vabameelsed, nii sulnid, nii lühikeste seelikutega ja nii altid kõigele. Rahahädas teeb ta prantslastele mingit rutiinset tööd, kuid kinnisidee ühe konkreetse hispaanlanna näol paneb ta edasi liikuma laevatööle. tegelikult ei ole laevalt lootust Hispaania rannikule saada, ent asjaolude kokkulangemise tõttu (laevafirma läheb pankrotti ning meeskonda hoitakse kuude kaupa laeval lõksus) on ta viimaks seal, kus ta on. Kui ta siis maale pääseb, satub ta tööle laibavedaja juurde, kelle rikkus tulebki põgenike laipade kogumisest-hoidmisest-kodumaale toimetamisest vms. Ja nii edasi. Seiklus seikluse otsa sõnaga. Lõpetab ta omadega Barcelonas Varaste tänaval, põhjakihi hulgas.
Janti, armastust, seiklusi, kahe maailma kokkupõrkeid - kõike siin on. Ilmselt ka mitmeid alltekste, osasid ehk ei tabanudki.
Autorid on ilmselt vahvad rännusellid ja ma usun,et nende läbielamused ja muljed on neist teinud avara silmaringiga ja vahvad inimesed. Reisinud on nad palju ja kaugetes paikades ja see kõik on laias plaanis väga tore.
Aga on mõned agad. Lugemiseks on see raamat väga tülika formaadiga ja kaalult raske. Proovisin enne uinumist voodist - ei jaksanud. Proovisin diivaninurgas lebaskledes - ka ei sobinud. Autos oli sootuks ebamugav. Lisaks olgu öeldud, et tegemist on nö reisikaleidoskoobiga, st et käidud kohti on palju ja iga koht saab loetud lõikude jagu vaid lehepinda. Seega erilist süvitsi minekut ei maksa oodata ja mõnest raamatus leiduvast konkreetsest paigast huvitudes jääb saadud info pigem napiks.
Hallooo teab, et Eesti ei saa mitte iga päev omale uut presidenti ja nii tuli ta mandrile seda ilmaimet oma silmaga kaema. Vana presidendi lahkudes kümbles loss kuldses päikeses, uue tulles kogunevad kahtlased hallid pilved taevas.
Hallooo käis Mart Sanderi "Litsid" 2.osa esitlusel (laias laastus laikis üritust), kuigi väsis ruttu. Aga ta oleks olnud valmis Sanderit veel tunde kuulama kui ta oleks teadnud, et peab Mangi suuuuuure koeraga ühes trammis sõitma :)
Selle plakati pärast oleks ma edukalt võinud filmi ka vaatamata jätta, sest kindlasti ei mõjunud see mulle kuskilt otsast kutsuvana. Kultuuritarbija60+ blogi oli sedapuhku siis see käivitav mootor mu kinno minekuks.
Ja see oli HEA! Ma suudan läbinisti kiitva hinnangu anda väga vähestele filmidele (viimast korda ei mäletagi ausalt öeldes) ja veelgi harvem juhtub see mõne kodumaise linateose kohta. Teate, nad suutsid siin filmis isegi pisukest põnevust ülal hoida. Ja nalja sai ka muidugi, sellist... mõõdetult mõnusat.
Ma olin parajalt erapoolik ja nautisin ennekõike muidugi seda va luuletajat, keda mängis Tolk (jälle täielik üllatus). Ma ei kavatsegi luuletaja tüpaaži ümber jutustama hakata, see oli nii stiilipuhas, et seda peab ise nautima :) Ei tea, mis mul viga oli, aga mulle meeldis isegi Uuspõld.
Kuigi Contra mulle isiklikult meeldib, no teate küll, luuletajana ikka, ma pean silmas :P Ja tema vemmalvärsid on ka alati mokkamööda, siis see siinne lektüür jäi natuke kuidagi lahjaks mulle. Või ei olnud ma õige sihtgrupp (sport on saatanast....you know!). Ma püüan küll enda jaoks sõnastada, mis nimelt siin minu jaoks valesti oli, aga...
Olgu, kui me spordi kõrvale jätame, siis tegelikult oli siin huvitavaid teemasid ju ka (läti keele õpingud olid minu vaieldamatu lemmik). Aga kohati vist kadus tal endalgi kirjutades suund käest ära. Sest kui ma sain end teleülekannetest ja spordist läbi näritud, siis... jõudis ta kohe varsti jälle teleri ja spordini. Nii et see oli selline väikestviisi lugeja õrritamine justkui. Ja need erinevad luulerännakud läksid minu käes ka kuidagi lappama.
Teine kurvastav asjaolu oli minu jaoks vist see, et selle sarja puhul ma ootan, et ma saan mingilgi määral aimu, et mida need vastava riigi asukad siis endast üldse kujutavad. Entsüklopeedilised andmed väga ei huvitagi, aga just see subjektiivne pilk ühele maale ja rahvale, nende tegemistele. Aga lätlased jäid mulle sama kaugeks kui enne raamatu kätte võtmist:( Mis teha, meil, eestlastel, juba kord on nende lätakatega (huvitav, kas see on tegelikult solvav nimetus? mulle kuidagi meeldib seda kasutada, kuigi ma pole kindel, kas see on hea mõte...) keerulised suhted ja ma hinges nii väga soovin, et need saaksid ümber lükatud. Et keegi veenaks mind, et nad on lahedad, põnevad, vahvate traditsioonidega.... ikkagi inimesed noh. Kuigi me käime seal, tarbime nende tooteid, midagi justkui teame nende kohta, siis ometigi on nad kuidagi... kauged, võõrad, teised, suletud.
Võluvalt kirjutatud nagu ikka. Høegil on mingi eriline kaasahaaramise oskus, samas ei lase ta lugejal end ülemäära mugavalt tunda - ta istutab sinusse kohe alul teatava rahutuse, ja see jääb lõpuni. Võib-olla on kõik põnevusjutud endas kandmas sellist rahutust, ega mina tea ju :) Igasugused vandenõuteooriad ei ole üldjuhul minu teema, siinne jäi ka kohati segaseks. Aga jäägugi siis.
Kusjuures, kui ma praegu sellele raamatule tagasi mõtlen, siis jäid nagu osad otsad isegi lahtiseks. Või ma olen unustanud?
Võrreldes näiteks Hiiumaaga, siis Pärnus oli küll päris sügisene olemine - vahtrad punetasid nii mis hirmus. Nüüdseks on muidugi ka saarel juba värvid esile tõusmas, aga tol sügise alguse päeval oli veel nii. Pärnu suts sai selline kiire ja hädaline, ikka selle va Hedoni pärast. Pikka juttu ei tee, vaid paar tähelepanekut.
Interjöör mulle isegi meeldis, kuigi pisut maskuliinse alatooniga, ent sugugi mitte häiriv. Ja muidugi avar rõdu! Ventilatsiooni kaudu aga kippusid kuskilt mujalt korruselt (?) minu meelest hääled liialt tuppa kostma. Ma võin mürki võtta, et seal kuskil keegi vaatas andunult mingeid Soome telekanaleid :)
Supelusala ja Vaikse spaa ala oli oodatust napim, kuid selle puudujäägi suutis korvata privaatsus ja siis see nö suurem bassein, kus mõnusad lebotamiskohad olemas. Teadupärast on igasugused mullivannid ja teised veealust massaaži pakkuvad kohad enamasti puupüsti rahvast täis ja vaata et veel järjekord ei taha tekkida. Selles osas oli tegemist kuldaväärt hea asjaga. Ega muide seal niisama väga ei olekski külmal ajal mujal lamaskleda kui vaid saunades ja selles samas basseinis ja siis tolles ühes ruumis, kuhu samas päris tilkuvana ei olegi paslik minna. Lamamistoolid on veel ka välibasseini ääres, kuid sees olid igalpool juba pelgalt istumiseks mõeldud kohad.
Personaliga oli siin üks naljakas äraspidine efekt. Kui tavaliselt on igalpool administraatorid hüpersuperviisakad ja muu personal veidi märkamatum ja passiivsem, siis Hedonis on just kõik koristajad ja ettekandjad ja spaategelased ja muud asjapulgad ülisõbralikud ja naeratavad (loe: ideaalne klienditeenindus!), aga adminid kuskilt lihtinimese jaoks hoomamatutest kõrgustest ülalt alla vaatavad.
Toidu üle ei olnud samuti põhjust nuriseda. Kuigi veidi kentsakalt mõjus, et tegelikult on ju tegemist sama ruumiga, sama köögiga, isegi sisekujundus mõjus suht sarnaselt, kuid tegelikkuses on siiski Akord ja Raimond lahku löödud. Akordi menüü tundus oluliselt sümpaatsem, kuid Raimondis ahvatlevad muidugi aknaalused kohad. Kuidas leida kompromiss? Ah jaa veel teenindusest rääkides, siis lobby-baari on Hedon leidnud võrratult esmaklassilise baarmeni.
Põhimõtteliselt võiski kõigega rahule jääda, väikeste mööndustega, eks ole. Ainult et pärast Hedonit oleme me kaotanud igasuguse usu kinkekaartidesse :) Kuus kuud on ilmselgelt lühike aeg. Me olime sunnitud seda tähtaega paluma pikendada kahel korral. Tõsi, meile tuldi vastu, aga see oli siiski vaevaline protsess ja rohkem seda teha ei tahaks. Lisaks meeldis mulle loofinaal, kus meid taheti peaaegu et pantvangi jätta, kuna meil ei olnud elektroonilist kinkekaarti kaasas (nimi ja kinkekaardi nr olid meil peas, lisaks olin seda kasutanud algusest peale ka reserveerimise ja sisse registreerimise juures, nii et see ei olnud mingi viimasel minutil ootamatult mängu tulnud jokker). Põhjenduseks igivana teema, et keegi teine võib sama kinkekaarti üritada kasutada. Samas, kuna see oli meilitsi saadetud täiesti harilik dokument, mida oleks võinud välja printida just nii palju eksemplare kui printeris paberit, siis mismoodi selle paberilehega lehvitamine turvalisem oleks olnud aru ma ei saa :) Meil lubati loomulikult ikka lahkuda, kuid paluti hotellile saata e-kiri, mille manuses kinkekaart. Ma korraliku ja kohusetundliku inimesena, siis istusin lobbysse maha ja otsisin telefonist selle mitme kuu taguse meili üles ja saatsin neile... Kuigi selle sammu loogilisus ja vastava kinkekaardi turvalisus jäidki mulle lõpuni arusaamatuks :) Kas see, et ma selle meili neile "tagasi" saatsin, tähendab, et mul seda enam postkastis ei ole ja ma rohkem ei saa seda kinkekaarti saata/printida? Uhhhh, kui keeruline on elu vahel blondiini jaoks :)
Muide, Pärnusse sattudes astuge kindlasti ka Piparmünti sisse. Ilmselt on see seal mingi miljon aastat juba olnud, aga kuna tegemist parajalt kõrvalise kohaga, siis mina sinna seni sattunud ei ole. Aga toit on seal aus ja maitsev.
Ma lugesin selle vist mingi 4-5 tunniga läbi, mis näitab, et see oli igati ladus ja mõnus. Tagantjärele mõtlen, et see on suuresti kodumaa(tuse)st, pagulastest ja suhtumisest, veidi vähem Balkani rahvast ja no väike tükike oli ka geiarmastust, ah ja madude hingeelust oli ju ka (kassidest vähem :P). Päris korralik kompott, vaatan ma praegu neid ridu kirjutades. Ehk oli seda kokkuvõttes siis liiga palju, sest lõppeks ei pääsenud õiged asjad piisavalt mõjule.
Ma ütleksin, et jama algas sellest, et isegi tagakaane tutvustus oli eksitav. Sealt jäi mulje, et tegemist on mingi vägivaldse mehe ja alalhoidliku naise suhtedraamaga. Punkt üks, ma olin esiotsa hämmingus, kas tegemist on tõsielulise looga või fiktsiooniga. Ei ole viitsinud seda asja uurida, seega loetu põhjal ma nüüd arvan, et ikka ilukirjandusest räägime. Punkt kaks, oligi seesama mehe-naise lugu. Häälestasin end sellele, aga see ei olnud minu jaoks kandev tala siin loos.
Tahaksin loo tuumaks ikkagi kodumaatunde ja selle kadumise panna. Minu jaoks oli see nii, vaielge vastu või lööge maha. Ma ei tea ainult, et kas autor tahtis neid tundeid läbi mao ja kassi ja geide võimendada või miks ta need liinid sisse tõi. Ei olnud üleliia mõjuvad. Aga see muu pool, kuidas see pere Jugoslaaviast Soome tuli. Kuidas kuklas oli aastaid, et niipea, kui sõda lõppeb, lähevad tagasi koju (meenutab kangesti neid aastaid tagasi Soome läinud eestlasi, kes küll ei pagenud kodusõja eest, vaid tahtsid suuremat maja ja kiiremat autot ja...). Okei, see pereisa käitus kui tõbras ja lapsed kartsid teda kui tuld, ent põhimõtteliselt juhtus just nimelt see, mis nende Soome läinud eestlaste lastegagi on juhtunud - nende jaoks on igapäevane normaalsus Soome, nende keel, sõbrad, olme, mälupank. Need sõrmede vahelt pudenevad aastad ei tee seda kergemaks ja nimetage põhjus, miks nad peaksid siia ühel päeval naasma. Ah ma ei tea, ma ei viitsi pagulaste teemal pikemalt heietada. Lihtsalt need paralleelid kerkisid pinnale.
Brasiilia sattus juhuse tahtel kuidagi laiali valguma, kuna aga nüüd on vist tõesti kõik selle teemaga (rohkem juttu ja pilti blogisse ei tule, ajakirjanduses üks lugu vist on veel ilmumas), siis sõlmiks need otsad nüüd kokku :)
- Elagu naised!: kõik need trellid, mis lääne naised endale kas ise või ühiskonna survel ehitanud on, on seal olemata. Sõltumata vanusest või kehakaalust vms tegurist tunnevad naised end vabalt ja mõnusalt ja ilmselgelt seksikalt. Pole olemas liiga nappi seelikut ega pluusi ja hoidku jumal, et kannikate vahelt bikiinipükste nöör paistab :) Samas naljakal kombel topless-päevitamist ei kohta... ma ei tea, kas neil on mingi oma teema tagumiku ja rindadega? Et esimene võib praktiliselt kõigile imetlemiseks väljanäitusel olla, aga rinnad on tabu...
-Neegrite viha: see oli Salvadoris iselaadne kogemus. Kuna Salvador on aastasadu tagasi sellise rahvaarvuni peaasjalikult orjakaubanduse tulemusena jõudnud, siis on neile emapiimaga kaasa sündinud viha valgete vastu, ka mitu põlve hiljem ei saa paljud sellest üle. Ma kogesin esimest korda, et mind võidakse vihata pelgalt mu nahavärvi pärast, mitte sellepärast, et ma olen turist, kõndiv rahakott, nõmedam inimene vms. Teatud piirkondades võibki nuga saada ainuüksi nahavärvi pärast. Vist.
- Minnalaskmine: ma ei tea, kas see on konkreetselt just Brasiiliaga seotud või oli see lihtsalt selle reisi iseloomulik märksõna, et asjadel tuleb sageli lasta lihtsalt minna, vooluga kaasa minna. Ma ei ole siin üles lugenud kõiki neid kummalisi olukordi, mil ratsionaalsest mõtlemisest kasu ei olnud ja mil me nö hätta jäime ning kuidas me lihtsalt lasime asjadel olla, settida, juhtuda, suunata. Loomulikult juhtus selliseid asju Brasiilias korduvalt, pidev verbaalne barjäär või kasvõi teistsugune majade nummerdamise loogika ju vaid aitasid taolistele segadustele kaasa.
- Turvalisus: mingitel hirmujuttudel Brasiilia kohta on kindlasti alust ja pisuke ettevaatlikkus ei tee kunagi paha, ent kõige eelneva põhjal oleks oluliselt ohtlikumaks seda maad pidanud. Nüüd võib tõdeda, et seal on absoluutselt võimalik omas tempos seigelda. Nojah, päris öisel ajal ja kahtlastes urgastes me ilmselgelt ei liikunud, ent suvalised jalutuskäigud, impulsiivsed ja eeltööta käigud ja paigad, ühistranspordi kasutamine jms olid igapäevased.
Ma lubasin juba mitu Brasiilia postitust tagasi, et me põgeneme meid ahistanud avara vaate, ent hüljatud olemisega vanalinnast, kuid tegelikkus on see, et inimene õpib ikka peaasjalikult ebameeldivast kogemusest ja ka kõneainet annab too rohkem kui mõni positiivne vahejuhtum. See tähendab, et ma tulen korraks veel sellest tolmunud pousada´st lahkumise juurde tagasi. Sest Pelourinho näitas korraks veel mulle oma irevil hambaid.
Nimelt oled sa kindlasti enne Brasiiliasse reisimist kuulnud ja lugenud lugematu arv kordi, kuidas peaksid olema valmis vargusteks ja röövimisteks. Esimestel päevadel püüad ülivalvas ja ettevaatlik olla, ent kui midagi ei juhtu, siis hakkad end vabamalt tundma. Kuna päevad olid möödunud ja keegi meid otseselt ei kimbutanud ja nüüd lisandus sellele veel ülevoolav rõõm ümberkolimisest, siis olime mäeotsast kohvritega alla veeredes üle keskmise hooletud. Suisa nii hooletud, et kõik kõige tähtsam kraam ühte kotti sai pandud. Kõigist võimalikest kottidest lausa seljakotti. Seljakoti kõigist sahtlitest just välimisse. Aga Salvador tundis, et peab meie ülbusele ja hooletusele ninanipsu andma. Kui ma siis keskendusin peamiselt kahele asjale, reisikohvri järel lohitamisele ja läheduses seisvatele bussidele, tundsin äkitselt, et seljakott minu seljas on õige elavaks muutunud. Need mõned sekundid, mis mul kulus selle teabe ajju jõudmiseks, sammu aeglustamiseks ja õlarihma ühel õlalt libisemiseks, et igaks juhuks asja kontrollida, jõudsin silmanurgast vaid üht oma mõtetesse süüvinud neegriniru eemaldumas märgata. Ta ei vaadanud mu poolegi, näis jumal teab millesse süvenenud olevat ja tõttas ühtlases tempos mingite majade vahele. Seega ei äratanud ta mingit kahtlust ja mina tegelesin selle lühikese viivu jooksul hoopis sellega, et kontrollida seljakoti välimist taskut. Lukk oli pooleldi lahti, mis just kuigi minulik ei ole. Ja kuigi kõik oli alles, siis kui ka ei oleks olnud, siis nende töö on tõesti kiire, vaikne, märkamatu ja filigraanne, et ega järgi jõuda või abi kutsuda pole võimalik.
Läks siiski õnneks. Ja arvestades, et see oli kogu selle aja jooksul ka ainus kord, siis ma ei kurda kohe üldse.
Siin ülemisel pildil vasakus servas on sinine maja, mida iga taxista sulle ilmtingimata näitab ja millest iga suveniirimüüja kõneleb - maja, mille rõdul filmiti Michael Jacksonit video "They Don´t Care About Us" jaoks. Ja kuigi keegi neist ei suuda meile seda seletada mõlemale poolele mõistetavas keeles, siis nende kõigi kehakeel räägib ometi selgelt üht - ma olin ise siin, ma nägin kõike seda pealt, ma nägin Michaelit ennast! Ma kahtlustan, et sama jutt oleks ka 50 aasta või kasvõi 100 aasta pärast Pelourinhosse minnes. Mõned legendid lihtsalt on nii elavad ja suured, et ei küsi mööduvatest aastatest.
Iseenesest läks elu pärast kolimist võrdlemisi laisaks ja rahulikuks. Kui seni oli kõik seiklus ja võitlus, siis nüüd saime veidi turisti mängida, lihtsalt olla, nautida, ringi uudistada. Nägime ka mõnda teist turisti.
Brasiillased on tõsine rannarahvas. Nad spordivad siin, veedavad aega, söövad-joovad ja loomulikult ei ole neis kadunud romantik - päikeseketta madalamale kukkudes tulevad nad seltskonniti randa, kaasas on head-paremat, grillid, jahutuskastid, kindlasti oma muss (kellel pillid, kellel makid-raadiod), puusad on lahti tantsitud. Päikeseloojanguks on õhk grillisuitsust tiine ja melu nagu lauluväljakul.
Suurlinna (Salvador on rahvaarvult riigi kolmas või neljas linn, ei mäleta täpselt) kaubandus on juba õige euroopalik. Ma ei ole väga ammu meie poodides juuksevärvilette uurinud, kuid viimati seal veel meestepildiga värvikarpe küll ei olnud - Brasiilias torkas see kohe silma.
Reisimise mõte võiks olla leidlikkuse arendamine ning uute kogemuste saamine. Poolnaljaga võiks ju eriliseks kogemuseks nimetada seda siin:
Kui kõht on tühi ja väljas juba liiga kahtlane, kohvripõhjast tuleb aga välja hädaabipakike (mõeldud Noronhale võtmiseks), siis süüakse seda, mida süüa on :)Ehk hernesupp, mis valmib ja kuumeneb kohvimasina abiga (läks küll suuresti äraviskamisele (supp siis, mitte kohvimasin) ...).
Juhtumisi olime Salvadoris just palmipuudepüha aegu, nii võis tänavatel kohata inimesi palmioksaga kirikusse minemas.
Salvadoris jõuan viimaks ka caipifruta´ni, milles päris maasikad :) Mäletatavasti seni õnnestus vaid külmutatuid saada.
See USA tüüp tuli ja jäi. Nüüd on peregi loodud ja elada vaja. Kuna tegemist tõsise melomaaniga, siis tema väikses kambrikeses void tutvuda vanade plaatidega, soovi korral saad mõne meelepärase muusikavaliku kaasaegsemal kandjal ka endale soetada. Kuidas ta autoriõigustega lood on, ei tihanud uurida :) Ilmselt äri väga hästi ei lähe, sest osa laest oli sisse kukkumas :)))
See meie poolt kirutud vanalinn (Pelourinho) on päevavalges isegi omamoodi armas, eriti varahommikusel ärkamisajal. Öine läbu on tänavasillutiselt voolava veega minema uhutud, ka kõige hullemini pilves ja/või purjus tüübid on kuhugi nurgatagustesse magama suundunud, päike veel ei kõrveta - mõnus. Jalutad ja vaatad niisama ringi.
Niimoodi vaadates ju polegi väga viga? Pitsiline ja roosamannalik arhitetuur, kirkalt värviküllane. Kahju vaid, et õhtul sääraseks patupesaks muutub :( Meeletult vastuolulisi emotsioone tekitav.
Alumisel pildil nähaolev politseauto meenutab mulle kummalist alateadlikku vastuolu. Kui Eestis on kuskil palju politseinikke või politseiautosid näha, siis ma mõtlen, et midagi on juhtunud või et peaks eemale hoidma. Salvadoris (või üldse Brasiilias) on see aga vastupidi märguandeks, et oled õiges kohas ja, muidugi võimaluste piires!, on tegemist turvalise kohaga. Kui satud kanti, kus enam ühtegi politseibussi ei näe, siis peaks kuskil ajusopis punane tuluke süttima ja siva vehkat tegema. Tõsi, neis bussides konutavad tüübid magasid enamasti hambad laiali, nii et ma pole kindel kui palju neist vajadusel tolku oleks.
Lacerda liftist pajatavad kõik turismibrošüürid. Vaade siit on loomulikult ilus, ent muidu on lift nagu lift ikka.
Liftist märksa suurem, ühtlasi ka agressiivsem vaatamisväärsus on need spetsiaalselt kostümeeritud neegrinaised. Nad on niigi hirmuäratavalt suured, mida nende krinoliinidega kleidid omakorda rõhutavad ja nende käitumises malbust või tagasihoidlikkust juba oodata ei maksa. Nad lendavad kõige täiega sulle peale ja hoia oma piip ja prillid, kui sa EI taha nendega pildistada. Viisakamad neist (aga neid on vähemuses) valavad dramaatiliselt krokupisaraid, tigedamad neist aga karjuvad, sajatavad, pressivad ebameeldivalt ligi ning viibutavad lahkudes rusikaid.
Ma ei tea, mida need toolid seal lifti ja keskväljaku juures sümboliseerima pidid, igatahes oli neid pea võimatu pildistada, sest niipea, kui otsisid telefoni või fotoka, lendasid neegrinaised kui püssist lasted su poole. Ilmselt ei mahtunud neile pähe, et keegi tahab neid rauakolakaid pildistada, selle asemel, et ühes nendega hoopis poseerida.
Siin on hetk sekund enne seda, kui nad sind märkavad. Rahumeelne ja kena vaatepilt. Kui nad käsi pikalt ees su poole jooksevad, siis enam nii tore ei ole.
Ma hüppasin nüüd oma jutuga juba sujuvalt turistilõksudele, rääkimata jäi aga meie põgenemine eelmisest pousada´st. Nimelt esimese asjana läksime siis Barrat läbi kammima, et vaadata üle piirkond ise ja siis piiluda ka tubadesse - põrsast kotis enam osta ei kavatsenud :) Siit meie armsalt väikselt Eestimaalt tulles tundus, et Barra rannarajoon on kiviga visata ja sinna võiks jalgsi minna (naerukoht, mõistate!). Lacerda liftiga sõitsime alla ja kõvad reisisellid olidki valmis astuma hakkama. Meeletud rahvamassid, tihe liiklus, mõni politseipatrull - järelikulti gati turvaline kant.
Kuidagi äkki jäi see kaos selja taha, aga ega me selle üle juurelnud, sest oligi parem. Eestlane otsib ju ikka vaikust ja rahu :) Mingi auto sõidab vastu, juht röögib meile midagi. Üldse mitte nunnusti ja armsasti kusjuures. Ehmunult vaatame endid üle, et kas meil äkki väljanägemises midagi kohatut,olen valmis seelikutki allapoole venitama, kui too peaks liiga lühike olema (kuigi neegrimammid käivad sootuks pool tagumikku kleidiääre alt paistmas ringi). Ilmselt oli juht hull, otsustame ja jätkame teekonda. Kohe möödub meist rattal tüüp, kes üürgab nagu jeeriko pasun. Õige imelikud inimesed siin. Ei saa minutitki edasi astuda, kui tuleb üks mees jalgsi vastu ja vatrab tigenärviliselt meile miskit. No sellise tempoga me küll täna Barrasse ei jõua, mõtleme nördinult, ning otsustame ignoreerida tüüpi. Ta ei näi mõistvat, et meie omakorda tema keelt ei mõista. Aga see on juba visam vend, astub otsustavalt meile tee peale ette ja teeb ühe käega üle teise käe randme siuh-säuh liigutuse. Vaat seda rahvusvahelist keelt me mõistame juba liigagi hästi :) Kobime siva paarsada meetrit tagasi ning rabame esimese ettejuhtuva takso.
/Aegu hiljem guugeldades veendume teiste kogemustele tuginedes, et sealt läks tõesti tänav, kuhu valgel inimesel asja ei ole, isegi päevavalges mitte - seal ei viitsi keegi su raha või mõne nääpsukese kulina pärast tõmmelda, seal on tüübid nii segi end kamminud ja valgete peale veritigedad, et näitavad oma suhtumist lihtsalt niisamagi./
Samal ajal mässasid kohalikud valitsuse vastu. Üle maa. Südamest. Muidu nii umbes ühistransport oli kui võluväel tühjenenud. Keegi ei mallanud bussiga sõita või ummikutes passida, kui oli võimalus oma sõna sekka öelda :)
Ent tänu mässule saan viimaks teha pilti sellest bussides nii levinud nn pöördväravast. Siit on ühel keskmist laiust tütarlapselgi keeruline läbi pugeda, saati siis veel ülekaalulistest või pagasiga tüüpidest rääkida! Ja neid kaalukaid tegelasi juba Brasiilias leidub...Ma tõesti ei tea, milleks see monstrum bussis hea on :)
|
OSCAR-2019
|
||
Siia olen paigutanud oma tehtud asjad, et teisetgi neid näeks ja vahest siit ka mõne hea idee leiaksid.
Lubage mul teile esitada meie pere päris oma kirivööd, mille muster ei tohiks olla ühegi juba loodud Pöide kihelkonna kirivöö mustri koopia. Ma vähemalt loodan :) Sest selle mustri algne kuju pärineb mu abikaasa esivanemate erakogust, mille mustrit ja värvi valikuid ma oma soovi järgi veidike muutsin. Nii moodustus midagi täiesti uut aga samas jäi alles seos esivanematega.
Miks ma tegin täiesti uue, mitte ei järginud täpselt vana kirivöö mustriridu. No ma olen selles suhtes natuke jonnakas :D Nimelt ei usu ma, et terve kihelkonna naised kõik kandsid täpselt ühesuguseid rahvariideid ja aastast aastase ikka ja jälle ühesuguseid mustreid lõid. Seda on nii paganama raske uskuda, sest ei tea ma ka praegu ühtegi naist, kes tahaks täpselt samasuguse kleidiga peole minna, mis kellelgi juba seljas on. Ning ei usu ma ka seda, et kui Pöide kihelkonna mees omale Põltsamaalt naise võttis, siis too noorik kaasavaraks vaid Pöide kihelkonna rahvarõivaid teha vorpis. Ju tema veimevakka ikka Põltsamaa mustritega asjad sattusid ja hiljem need mustrid ka tema käsitöös koos Pöide mustritega mängima hakkasid. Miks muidu me sarnaseid detaile erinevate kihelkonna rahvarõivastelt leida võime? Ning kui Põltsamaa nooriku loodud rahvarõivad pärandusid põlvest põlve edasi Pöide kihelkonnas, siis nüüdseks muuseumis on nad ka kirjas kui Pöide kihelkonna rahvariided. Olgugi, et valmistaja ja mingid mustrid on Põltsamaa päritolu :D Seega ei tohiks öelda, et kui sa hakkad rahvarõivaid looma, pead sa tegema kellegi loodud rõivaste ja mustrite koopia. Muidugi kui sinu eesmärk on teha koopiat, siis see on sinu õigus ning mitte keegi ei tohi seda hukka mõista. Aga mina tahan midagi täiesti oma, midagi mille sisse on kirjutatud minu ja minu pere lugu. Kust sa leiad, midagi mu mehe päritolust ja midagi mis näitab, kust olen mina pärit. Midagi mis on päris meite oma ja täitsa Pöide kihelkonna rahvarõivas :D Seega hinda kõrgelt ja ära unusta vanu looduid mustreid, kuid ära karda jätta jälge iseenda loovusest ;)
Pöide kihelkonna kirivöö aastast 2016. Pikkust 280 cm, koos narmastega 303 cm. Narmad punutud 6 väiksemasse palmikusse, mis on ühtselt kokku seotud. Kasutatud halli linast lõime ja sinist, punast ning rohelist lambavillast lõime. Kirivöö on 6,5 cm lai. Kirivöö omanik Helena.
Ma olen kohe täiesti aus - mul tavaliselt ei õnnestu midagi tähtpäevadeks valmis saada. No lihtsalt ei õnnestu! Ja ma ei teagi miks :) Aga nüüd olen ma ennast veidike kokku võtnud ja suutsin 24 h-ga asja ikkagi ära teha, kuigi aega oli vähemalt nädal. Ju ma siis ikka ei toimi enne kui tähtaeg ukse ette jõuab ja pinge viimase peal ärevil on :D
Millega ma siis hakkama sain? Lõikasin ja kleepisin kokku kaks kaarti. Esimese tegin ma Volbriööks valmis ehk siis teisisõnu väga ammu aega tagasi. Aga ega ma siis ju pilti kohe teinud, sest ega mul ju fotokaamerat kodus pole :D (loe siin pigem, et kuna kohe-kohe pidi peole mine ma siis suurest kiirustamisest unustasin lihtsalt ära). Õnneks sai kaart ikkagi õigeks ajaks valmis ja ämmale õnnesoovid juubeli puhul ikka isetehtud kaardikesega edasi antud ;) Ja selline ta siis sai, ülimalt naiselik.
Oma teise kaardiga sain hakkama nüüd paar päeva tagasi. Nimelt lõpetas täna meie suguvõsa esimene lapselaps (minu venna esimene poeg) põhikooli. Ning mina kui äärmiselt uhke ja ainuke tädi sain selle au talle ise kaarti teha või oli see pigem nii, et mu ema helistas ja ütles, et ma pean tegema :D Oli kuda oli aga mulle meeldis seda kaarti teha, sest ta kukkus taaskord jälle välja kuidagi nii iseenesest. Viis päeva vaevlesin loomekriisis ning viimane 4 h nägin tohutult vaeva, et idee oleks reaalselt sama ilus kui peas ette kujutasin. Siis jooksin postkontorisse ja saatsin kulleriga kaardi Saaremaalt Konguta valda, et ta ikka vähemalt laupäeva hommikuks kohale jõuaks. Ja seda kõike tegin ma muidugi neljapäeval 2 päeva enne lõpuaktust. Ime, et kaart kohale jõudis (aga võib-olla ei jõudnudki, sest ega ma pole küsinud) :D
Meisterdasin oma ämmale sünnipäeva kutsed. Nagu tavaliselt andis ta mulle vabad käed, et tee millised ma ise tahan. Võib arvata, et selline vabadus võib olla iga isetegija õnnistus. Lase vaid fantaasial lennata. Tegelikult on see päris libedale jääle minek, sest sa mitte kunagi ei tea, kas lõpp tulemus peale su enda ka teistele meeldib. Mul vist läks seekord õnneks :)
Tegin ma siis hästi lihtsad keskelt avatavad kutsed. Värvideks kasutasin lillat, valget ja hõbedast. Nii valgel kui ka lillal paberil oli metalne läige. Isikupära paberitükkidele andsin ma hõbedase dekoratiivpaelaga ning pärlitega. Kutsete avamiseks ja sulgemiseks tegin nn lukusüsteemi, et avades tuleb pärleid paela pidi alla tõmmata. Kutsete sisse kirjutasin ma käsitsi, mis oli vast kogu protsessi kõige õudsam osa (nimelt ei armasta ma oma käekirja üldse ja harjutama pidi korralikult, enne kui julgesin kutseid sodima hakkata).
Noh ma ei tea kuidas teile tundub aga mulle nad isegi meeldivad. Arvestades, et ma pole suurem asi paberiga mässaja ja kogu lahendus tuli niiöelda käigu pealt. Sest ega ma poodi minnes ju teadnud, mis värvi paberid ja mismoodi ma nad lõikan, kleebin ja voldin. Ning mida ma sinna juurde panen. Seega täitsa 5+
Jeerum aga nii ta on, et täna 10 aastat tagasi sündis meie väiksesse perre üks väga pisike plika-tirts. Ta oli kõigest 47 cm pikk ja 3030 g raske. Nüüd on ta täitsa korralik preili, kellel on iga asja kohta oma arvamus. Ja teate, iseloomult väga oma emme moodi :D Et vahel on tunne nagu kusagil väga ammu aega tagasi, on täpselt sama asi juhtunud aga siis olin ma teises rollis :P Isegi see planeerimine ja ära korraldamise on neiu minult pärinud. Ehk siis teisisõnu oma esimest juubelit korraldati juba poolest suvest, et oleks ikka nn juubeli vääriline :D Aitasin siis teda sellega, et tegin ühed juubeli väärilised kutsed.
Minu kuue aastane on meister kinnaste ära kaotamises. Mis selle aga eriti naljakaks teeb on see, et mina ei ole kinnaste ja sokkide kuduja. Ma võin kududa peast kampsuneid, heegeldada peast Barbiele kleite ja õmmelda ning õmmelda. Aga ringiratast kudumine 5 vardaga - see on kohutav :D Aga paistab, et mul pole sellest siiski pääsu. Kuna memm on kaugel ning tal on väga töine graafik, et ei jõua iga aasta Saaremaa suunas 3-4 kindapaari teele saata, et asendada väikseks jäänud käesoojendajaid või siis kadunud abimehi. Ja minu lapsed pole tal ju ainukesed lapselapsed - tänaseks tal neid 7 juba.
Seega olen ma kuidagi moodi selgeks õppinud käpikute kudumise. Mu ema andis mulle isegi labakute otsa kokku võtmise õpetuse - kunagi ammu, kui esimest käpikute paari kudusin. Kas teadsid, et seda saab teha lausa kolmel erineval viisil? :D Ja neljas oleks siis see ümara otsaga. Ühesõnaga nüüdseks olen ma ära suutnud kududa 8 paari käpikuid. Mõni isegi siia blogissegi jõudnud ;)
Need lõngajäägi käpikud on siis mu meister kinda kaotajast pojale. Kes just vahetult enne talve tulekut eelmiste lapakute paari vasaku käe sõbra Tallinna jättis. Loodame, et need jäävad ikka enne väikseks kui ära kaovad :D
Homme ja ülehomme toimub mu laste lasteaias taaskord heategevuslik jõululaat, mille tulu läheb õuesõppe vahendi soetamiseks lasteaiale. Ka mina andisin oma väikese panuse, et laat ikka toimuda saaks. Heegeldasin laadale kaks Barbie kleiti müügiks ja ühe loterii tarbeks.
Lisaks heegeldasin ka linasest niidist ühe korvikese ja täitsin korvi kohaliku pagariäri värskete toodetega ning juurde sai veel pandud väikese meierei isetehtud juustu :D Et mäng lõbusam oleks meisterdasin ka kaks paberkotti, kuhu saab saiakesed ja juustu pakkida.
Külasta siis võimalusel Ristiku lasteaia jõululaata ehk leiad just sealt mõne omanäolise jõulukingi ja saad anda oma väikese panuse lastele, kes on meie tulevik :D
Kui väikeste mänguasjade hulk hakkab selliseid mõõtmeid võtma, et suurest kastist põrandale valades on terve põrnad neid täis ning õigeid asju ikka üles ei leia. Tuleb nad kuidagi moodi ära sorteerida ja korda seada, et edaspidised mängud lihtsamalt läheks. Kõige lihtsam viis on minna kodusisustuspoodidesse ja osta sealt suurem kogus säilitus karpe. Aga see on suhteliselt kulukas protsess. Teine võimalus on aga ise teha omanäolised säilituskarbid :D
Pärast mitme tunniseid lõikamise ja liimimise tööd on kõik laiali olevad asjad ilusasti omatehtud säilituskarpidesse paigutatud ning järgmine kord piisab vaid ühe väikese karbi võtmisest, et kõik vajaliku kohe kätte saada. Ja emme on ka tunduvalt rõõmsam :D
Anton Hansen Tammsaare on kirjutanud "Elu ja armastus", et noored tüdrukud armastavad ju nukke, koeri, kassegi, kui pole veel meest, keda armastada, ja kui naine jääb vanaks, nii et meeste armastust enam kuskilt võtta ei ole, siis hakkab ta jällegi koeri ja kasse armastama, sest et armastama peab. Minuga on ka nii, et armastama ju peab - olgu selleks siis mees, lapsed, kass või mis iganes.
|
OSCAR-2019
|
||
Naiste suguelundite süsteem on rakud, mis võimaldavad kujutada embrüo kutsutud folliikulid on ja jäävad nad munasarjades. Kui avastatakse kõrvalekaldumine laid norm, see räägib sellest, et areneb haigus, mille tagajärjel võib tekkida viljatus.
Luteal ja follikulaarne faasis moodustavad kogu munasarja tsükkel. Meie jaoks on huvitav ainult follikulaarne tsükkel. Keedetud muna ümbritsetud paar pallid sidekoe ja ka palli epiteliaalne rakkude, ja ta kuulub juuksefolliikulisse. Täielik kaitstus muna, tagab võime ette kujutada ja teha terve beebi. Seetõttu on peamine ülesanne follikulaarne tsükkel on usaldusväärne säilimise munaraku ja kaitsta seda väliste negatiivsete tegurite. Valmimine ühe sellise muna on 28 — 30 päeva.
Oluline! Mõlemas munasarjas on folliikuleid mis ei ole täielikult küps traumad. Ainult pärast viljastumist ta küpseb kuni lõpuni.
Hormoon östrogeeni toodetakse ka vaid aja jooksul follikulaarne vältel. Kogu elu naistel kujunevad need rakud. Aja ovulatsiooni tekkinud ainult 0,01%, ülejäänud surevad. Statistika järgi on vaid mõned rakud on tundlikud ovulatsiooni.
Küps ja piisavalt suur folliikuleid, mis pakub täielikku kaitset munarakud valmis viljastamisele, nimetatakse domineeriv. Selle suurus võib ulatuda paari sentimeetri kõige enne ovulatsiooni. Sagedamini kui ta on just paremas munasarjas.
Protsess ovulatsioon toimub ajal, kui hormoonide mõjul domineeriv rakk saavutab oma maksimaalse suuruse ja rebenenud. Lõppenud munarakk suunatakse torude emakas. Ovulatsioon ei toimu kui domineeriv rakk jääb ebaküps võimalik.
Tähelepanu! Võib juhtuda ka nii, et valitsev folliikulite valmivad mõlemad munasarjad kohe. Sellised juhtumid on väga haruldased. See ei tohiks põhjustada ärevust. Samaaegne valmimise valitsev koosseisude räägib sellest, et ovulatsiooni perioodil naisel on kõik võimalused rasestuda kaks embrüo.
Hüljatud alates laid norme rakud munasarjas, on see, kui neid üle 10. Meditsiinis kasutatakse mitmeid termineid, kui panna diagnoos on kõrvalekalded normist, see "multifallikulaarne" ja "follikulaarne munasarjad". Enne kui panna see diagnoos naine peab läbima ülevaatuse ja teha ULTRAHELI.
Kuuldes sellist diagnoosi ei maksa ärrituda ja mõelda, et see on näitaja, viljatust. Мультиfollikulaarne munasarjad võivad olla pärast närvisüsteemi rikked, pidevat stressi seisund või väsimus. Sellises olukorras paanikat ei ole vaja ja võtta mingeid ravimeid ei ole seda väärt. Kaotades põhjus on tekitanud diagnoosi järgmise perioodi jooksul ovulatsiooni võib eeldada normaliseerida rakkude munasarjades.
Tähelepanu! Kuidas toimida sellises olukorras? Pärast uuringu spetsialist ja kinnitada diagnoosi, määrata ravi, millele järgneb püsivalt. Vale ravi areneb viljatus, seega ei saa seda käivitada.
On selliseid juhtumeid, mis on täielikult arenenud ja küpsenud valitsev folliikuleid ajal ovulatsiooni ei puruneb. Sellises olukorras viljastumine ei juhtu, kuna munarakk ei lähe. Arsti nime, selline seisund — püsiv folliikuleid. Menstruatsiooni tsükkel algab nädal pärast seda, kui vasakus munasarjas ei puruneb valitsev folliikuleid. Kui selline olukord kordub vasakus munasarjas, siis aja jooksul võib tekkida tsüstid.
Täielikku puudumist munasarjades folliikulite võib tulla pärast varajast menopausi või düsfunktsioon. Arstid on väga raske, kui isegi võimatu taastada folliikuleid organismis. Enamasti on sellises olukorras günekoloog määrab ravi hormoonidega.
Rike menstruatsioon on esimeseks märgiks sellest, et folliikulid puuduvad. Günekoloogi poole pöörduma, kui kogu 30-35 päeva jooksul menstruatsiooni ei tule tagasi.
Folliikulite haigus alati ei ole probleem, vaid täielik puudumine folliikuleid, ütleb, et tuleb kohe läbida ravikuur.
Munarakud on muutunud põhjalikult uurida pärast seda, kui kunstlik viljastamine on muutunud laialt levinud. Tänu teadus -, juhtiv günekoloogid suutnud aru, miks mõned naised võivad kergesti saada last, samas kui teised kannatavad viljatus. Just seepärast on teadlased võtnud kontrolli antral juuksefolliikulisse. Mis see on?
Folliikulite suurus kuni 8 mm nimetatakse antral. ULTRAHELIGA saab näha, kui palju reservi munaraku kogunes veelgi viljastumist. Kui väikesed suurused antral folliikuleid tõenäosus positiivse väetamine on väga madal. Kui suurus antral haridus kuni 5 mm, siis kujundamisel on vaja stimulatsiooni günekoloog. Kui summa on suurem kui 5 mm naine stimulatsiooni ei ole vaja. Raseduse ajal folliikulite areng peatub.
Arv rakkude munasarjade mõjutavad mitmed tegurid. Nende kasv võib mõjutada, ja see on meie aeg kaugel ei ole aeg-ajalt. Kui paljusõnaline uuringus günekoloog võib öelda, miks just ilmus liigse rakud organismis. Meditsiinis on nähtus nimega polütsüstiliste.
Üle-või vaimulike puudumine rakkude ei mängi rolli, tuleb alati tuua neid tagasi normaalseks. Ei tohiks teha ise ja kui avastatakse probleeme, tuleb kohe pöörduda arsti poole.
Ravi kõige günekoloogiliste haiguste korral kasutatakse antibakteriaalseid ravimeid. Üks kõige tõhusamaid – Levomeksool. Valdkonnas on sageli rakendatud tampoone koos Levomekolüüm. Nende kasutamine on oma eripärad, mille kohta on vaja teada mitte ainult spetsialistid, vaid ka tavalised inimesed. Sest ravi on sageli toimub kodus.
Paljude haiguste gynecologic iseloomust põhjustatud erinevate infektsioonidega. Esmalt tekib kolde põletik ning edasi toimub levitamine patogeensete mikroobide suguelundite viisil. Naine kogeb ebameeldiv tunne. Levomeksool –antibakteriaalse ravim, mis on laia toimespektriga, suurepärane võitleb infektsiooniga. See on saavutatud tänu peamised aktiivsed komponendid salvid – klooramfenikool ja metüüluratsiil.
Kloramfenikool saavad kunstlike vahenditega. See avaldab antibakteriaalset mõju. Selle funktsioonid on:
Tänu sellele, et klooramfenikool on kunstlikku päritolu, ta võib hävitada suur hulk mikroobe, mis ulatuvad enam lihtne, lõpetades vastupidavamaks paljudele antibakteriaalsete preparaatide suhtes.
Peamine ülesanne on ravimi – kõrvaldada nakkus. Haiguse sellise iseloomuga sageli esineb günekoloogia, nii et salv on siin laialdaselt kasutusel. Haiguse vaagna elundid, mis on põletikulise iseloomuga, on erilised ja mittespetsiifiline. Esimesed on viidanud, mikroobide, kohalviibivate organismis, kuid mitte suurtes kogustes. Madalamal immuunsuse neid üha rohkem, mistõttu tekib haigus.
Levomeksool avaldab sümptomaatiline toime, see leevendab peamised ilmingud on haigus. Salvi mõju põhjuse valu ja muid ebameeldivaid aistinguid – kõrvaldab mikroobid, mis põhjustasid põletik.
Juhiseid meditsiiniline preparaadi suhtes on märgitud, et salvi ei tohi kasutada inimestel, kellel on suurenenud tundlikkus selle komponendid. Kui inimesel on juba iseenesest allergiline reaktsioon pärast taotluse salvid, siis kanda kahjustatud tema taas on keelatud. See võib põhjustada selliseid ohtlikke tüsistusi, nagu angioödeem või anafülaktiline šokk.
Kui sama salvi kasutatakse esimest korda, tuleb hoolikalt jälgida haige. Kui tema enesetunne hakkab halvenema, siis tuleb kohe arsti külastada.
Oluline! Mitte kõik antibiootikumid saab kanda katab kangas ja limaskesti. Levomeksool nimetatud eesmärkidel on lubatud kasutada, nii et ta sai laialt levinud günekoloogia.
Salvi osutab kohalik mõju. Seda manustatakse rasedatele, sest süsteemne imendumine komponendid valmistise kasutamine on minimaalne. Vereringesse lapse tungida vähemalt ravimeid.
Rinnaga toitmisel mõnedel naistel võib olla vajalik kasutada Levomekool. Salvi on määratud, kui esivanemate vigastused, samuti komplikatsioonidest infektsiooni iseloomust. Ravim omab vähest imendumist, seega on risk kokkupuude selle komponentide rinnapiima väheneb.
Pane tähele! Salvi Levomeksool ei saa kasutada infektsioonide raviks pikka aega. See võib põhjustada kogunemine aine organismis ja joovastav.
Kõrvaltoimeid võib esineda tõttu mitmeid põhjusi – kõrgenenud tundlikkust osad ravimi, ebaõige kasutamise, vaid ka nendega seotud haigused. Just seetõttu on vaja teada, kuidas õigesti salvi, ja ka tampoone koos Levomekolüüm.
Kui patoloogiline riiki, mis on seotud suguorganite sageli patsientidele määratakse tampoone koos Levomekolüüm. Enamikul juhtudel menetlust tuleb korraldada ise. Et saavutada soovitud raviefekti, on oluline järgida järgmisi eeskirju taotluse tampoonid salviga:
Paljud suguelundite haigused põletikulise iseloomuga võivad puudumise tõttu õige ravi põhjustada viljatust. Ja tampoonid koos Levomekolüüm – väga tõhus, ja mis peamine, lihtne viis, et ravida erinevate infektsioonide.
Valdkonnas haiguste ravi infektsiooni iseloomust rakendatakse ja muud ravimid. Seega, enne, kui valida üks või teine vahend, mis on vajalik individuaalselt määratleda selle positiivsed ja negatiivsed küljed.
Enne kui alustatakse ravi Levomekolüüm, tuleb tagada turvalisus ravimi, eriti kui te kavatsete kasutada seda esimest korda. Ärge unustage, et minna spetsialisti konsultatsiooni.
|
OSCAR-2019
|
||
Heia heia! Kas koolielevus on juba vaikselt sisse pugenud? Minu elevus on lausa NIII suur, et paar tundi peale tänaste outfitipiltide tegemist kukkusin voodisse palavikuga maadlema jeeha!
Tänases postituses tutvustan teile ülimegavinget bomberit, mis on pärit Sheinist ning tuleb välja, et tegu on vist ka minu kogu aegade lemmiktootega antud netipoest. Jakk on küll suhteliselt õhuke, kuid ajutist kaitset vihma ja tuule eest annab ikka. See värv on muidugi lihtsalt suurepärane!
Ahjaa, need on vist üldsegi esimesed pildid blogis, kus näete mind tumedama peaga. Esialgu jäi tulemus liiga liiga tume, kuid nüüdseks on värv üliilusaks kulunud. Ma lihtsalt armastan oma juukseid! Teadsin kohe, et tumedamaks värvimine aitab mind enesekindlamaks muuta! :)
Hei tšikid! Loodan, et teie nädalavahetus on olnud ülivõrdes mõnus ning min utänaneh ommik algas eriti vahvalt just selle postituse kirjutamisega.
3 lihtsat sammu perfektse jume saavutamiseks: katab nahatooni ebaühtlused, peidab iluvead ja annab sära. Korrektor neutraliseerib ebaühtlaseid nahatooni vigu, peitekreem katab väiksemad iluvead ja tumedad silmaalused ning highlighter lisab näole sära.
2. samm. Kanna iluvigade ja neutraliseeriva korrektori peale nahatooniga ühilduvat peitekreemi ning hajuta.
+ Plussirodu avab pintslike, mis on paletiga kaasas. Hiljutises arvustuses, kus kirjutasin L'Oreali korrigeerivast paletist, tõin miinuseks just selle, et puudus pintsel. Maybelline on aga pintsli kenasti oma kontuurimispaletti paigutanud.
+ Värvide poolest olen lummatud paletis olevast kollasest! See on lausa uskumatu, kuidas suudab kollane toon samaaegselt väsimust peita ning ka kontuurimisel abiks olla. Rohelist kasutan punetuste peitmiseks ning praeguse heleda naha korral olen rohelise katmiseks omakorda Conceal tulba esimest tooni kasutanud. Sama tooni olen peale kandnud ka nendesse kohtadesse, kus kasutan kollast. Komplektis on ka highlightimiseks mõeldud rida olemas, milles on üks heledam, kerge läikega toon (mis sisuliselt on sarnane keskmise tulba toonidele) ning särapuudrit sisaldav kreemjas highlighter.
+ Kõik toonid on mõnusa kreemja koostisega, mis võimaldab neid mistahes moel ahale hajutada. Minu lemmikviis on see, kui tõmban pintsliga erinevaid toone sobivatesse piirkondadesse ning seejärel hajutan sõrmedega laiali. Samas on väga hästi toiminud ka Beautyblender ja kontuurimispintsel.
- Highlighteri juures plusside ülesloetlemisel ma pikemalt ei peatunud ning põhjus on selles, et minu arvates on kompektis olev highlighter liiga õrna efektiga. Samas jällegi väga sobilik neile, kes ei armastagi väga tugevat sädelust põsesarnal.
- Palett ei suuda tagada korrigeeritud tulemust terveks päevaks ning peitekreemid hakkavad maha kuluma juba umbes 4 tunni möödudes. Samuti olen täheldanud, et silmaalustes hakkab kreem kergelt kortsukeste vahele kogunema. Seega oleks mõistlik palett endaga pikemaks päevaks kaasa haarata!
Huulepulgad Creamy Mattes annavad julge värvi ja on mõnusalt kreemja tekstuuriga. Meie kõige kreemjamal huulepulgal on 4 matti tooni. Kreemjas koostis hoiab huuli niisutatuna ja õnnelikena ning selle pealekandmine on sama meeldiv nagu saadav tulemus.
+ Tootekirjeldus vastab 100% tegelikkusele. Huulepulgad on nii sametiselt kreemjad ja pehmed, et libisevad mõnuga mööda huuli.
+ Minu proovitud toonid on lihtsalt suurepärased suviseks kasutamiseks! Ma poleks suutnud isegi uskuda, et näiteks šokolaaditooni matid huuled mulle nii hästi sobida võivad!
- Üks pisikene miinus huulepulkadel on see, et need jäävad ka huultele väga kreemja tekstuuriga ning ei kuiva korralikult ära. Selle omaduse tõttu võivad aga kergesti määrduda riided ning samas võib kaduda ka kaunis huulekontuur.
Tõenäoliselt lipsab nii mõnigi teine toon samuti minu meigikotti just huulepulkade meeldiva kerguse ning imekauni toonivaliku tõttu.
+ Toode on saadaval kolmes erinevas toonis, et kulmud sobituksid perfektselt kasutaja värvieelistusega. Minu tumedate juustega sobib kõige paremini toon Medium Brown, mis on suhteliselt sarnane ka minu kulmude loomulikule toonile.
+ Miskipärast ei tekitanud toode minus algul suurt vaimustust, kuid samas üllatusin tootes iga kasutuskorraga. Erinevalt tavalistest kulmutuššidest ja -pliiatsitest on seda toodet täiustatud imepisiekste kiududega, mis aitavad head tulemust saavutada neil, kelle oma kulmud piisavalt tihedad pole.
+ Teine väga huvitav omadus on eriskummalise kujuga hari, mis koosneb pisikestest kummist harjastest. Tänu ovaalsele otsale on väga mõnus kammida piki kulmukaart ning kulme vastavalt vajadusele fikseerida.
+ Kulmutušš fikseerib kulmud terveks päevaks küllaltki rangelt, mis on aga ülimalt positiivne, sest minu kulmudele on omaks kulmukaare rangest hoiakust kõrvaleviilimine... Lisaks heale fikseerivale omadusele püsivad kulmud ka päeva lõpuni kaunilt värvituna ning koostises olevad kiud hoiavad kulmud täidlasemana kuni meigi eemaldamiseni
- Ainus, millega toodet täiustaksin oleks pisut lühem harjaste osa. Nii mõnelgi korral on juhtunud seda, et olen suure harjaga kogemata kulmuluule pihta libisenud. Kui hari oleks täpselt poole võrra pisem, oleks tegu ideaalse tootega!
|
OSCAR-2019
|
||
Määrus kehtestatakse Eesti Vabariigi haridusseaduse paragrahvi 7, koolieelse lasteasutuse seaduse paragrahvi 9 lõike 3 ja Kuusalu Vallavolikogu 22. detsembri 2010 määruse nr 30 „Kuusalu valla haridusasutuste põhimääruste kehtestamise kord" alusel.
(1) Kolga Lasteaed (edaspidi lasteaed) on Kuusalu valla (edaspidi vald) koolieelne lasteasutus, mille tegevuse eesmärgiks on toetades perekonda võimaldada 1,5 kuni 7 aastastele lastele hoidu ja alushariduse omandamist.
(2) Lasteaeda kui juriidilise isiku õigusteta munitsipaalasutust haldab Kuusalu Vallavalitsus (edaspidi vallavalitsus).
(3) Lasteaed juhindub oma tegevuses Eesti Vabariigis kehtivatest õigusaktidest, sealhulgas Eesti Vabariigi haridusseadusest, koolieelse lasteasutuse seadusest, koolieelse lasteasutuse riiklikust õppekavast (edaspidi riiklik õppekava), lasteaia põhimäärusest (edaspidi põhimäärus) jt. õigusaktidest.
3) sobitusrühmades on laste suurim lubatud arv väiksem kui teistes lasteasutuse rühmades, arvestades, et üks erivajadusega laps täidab kolm kohta;
(2) Lasteaia aastaringse või hooajalise tegutsemise otsustab vallavalitsus hoolekogu ettepanekul arvestades lapsevanemate vajadustega. Suveperioodil ühendatakse rühmi ja vajaduse korral suletakse lasteasutus laste vähesuse või remondi tõttu.
(3) Lasteaia lahtiolekuajad otsustab lastevanemate vajadustest ja hoolekogu ettepanekust lähtuvalt vallavalitsus.
(4) Laste lasteaeda vastuvõtmine ja sealt väljaarvamine toimub vallavalitsuse määrusega kehtestatud korras.
(5) Lasteaia järjepideva arengu tagamiseks koostab lasteaia direktor (edaspidi direktor) koostöös lasteaia hoolekogu (edaspidi hoolekogu) ja lasteaia personaliga lasteaia arengukava (edaspidi arengukava), milles määratakse lasteaia arenduse põhisuunad ja –valdkonnad ning vähemalt kolme aasta tegevuskava. Arengukava kinnitab vallavalitsus.
(7) Lasteaia õppe- ja kasvatuskorralduse aluseks on lasteaia õppekava (edaspidi õppekava), mis vastab riiklikule õppekavale. Õppekava kinnitab direktor.
(8) Õppe- ja kasvatustegevuse planeerimine, läbiviimine ja aruandlus toimub õppekavas kehtestatud korra alusel.
(10) Lasteaia õppeaasta tegevuse kavandamiseks koostab direktor arengukavast ja õppekavast lähtuva tegevuskava, mille kinnitab enne õppeaasta algust.
(11) Õppekava läbinud lapsele annab lasteaed välja koolivalmiduskaardi, milles on kirjeldatud lapse arengu tulemused.
(12) Laste ja lasteasutuse töötajate vaimset ja füüsilist turvalisust ohustavate olukordade ennetamise, neile reageerimise, juhtumitest teavitamise, nende juhtumite lahendamise ning meetme rakendamise kord sätestatakse lasteaia kodukorras. Kodukorra koostab direktor ja kinnitab hoolekogu.
(1) Lastel on õigus vaimselt ja füüsiliselt tervislikule keskkonnale ja päevakavale, eneseusaldust ja vaimset erksust toetavale tegevusele ning pedagoogide igakülgsele abile ja toetusele alushariduse omandamisel.
3) Direktor kannab vastutust lasteaia arengu ning rahaliste vahendite sihipärase ja otstarbeka kasutamise eest, tagab lasteaia tulemusliku töö ja juhib lasteaia tegevust koostöös pedagoogilise nõukogu ja hoolekoguga.
4) Direktoril on õigus oma ülesannete täitmiseks teha tehinguid lasteaia varaga ja sõlmida õigusaktidega kehtestatud korras lepinguid.
6) 6) Direktor esitab iga õppeaasta lõpus vallavalitsusele ja hoolekogule kirjaliku ülevaate lasteaia õppe- ja kasvatustegevusest, majanduslikust seisust ja raha kasutamisest, samuti teavitab kirjalikult lasteaia majandusliku seisundi olulisest halvenemisest ja järelevalve asutuse tehtud ettekirjutustest.
3) Pedagoogilisel nõukogul on õigus teha õppe- ja kasvatustegevuse parandamiseks ettepanekuid direktorile, hoolekogule ja vallavalitsusele.
1) Hoolekogu on alaliselt tegutsev organ, kelle ülesandeks on jälgida, et õppe- ja kasvatustegevus vastaks laste arengule ja huvidele ning teha sellesuunalist koostööd lasteaia personaliga. Hoolekogu juhindub oma tegevuses koolieelse lasteasutuse seadusest.
2) Hoolekogusse kuulub iga rühma kaks lastevanemate esindajat, õpetajate esindaja ja valla esindaja.
3) Hoolekogu liikmed valitakse rühmade lastevanemate koosolekutel hääletuse teel, õpetajate esindaja valitakse pedagoogilise nõukogu koosolekul.
5) Hoolekogu koosseisu kinnitab/muudab vallavalitsus hiljemalt iga õppeaasta 30. septembriks, määrates hoolekogusse ühe omapoolse esindaja, kes jälgib lasteaia tegevuse vastavust seadusandlusele ja valla huvidele.
(2) Lasteaia personali koosseisu määrab direktor ja kinnitab vallavalitsus, lähtudes haridus- ja teadusministri koolieelse lasteasutuse personali miinimumkoosseisu kehtestavast määrusest.
(4) Personali tööülesanded, –kohustused, vastutus ja õigused määratakse kindlaks direktori poolt koostatud ja kinnitatud ametijuhendites, mis on kooskõlas tööseadusandlusega.
(5) Personali töötasud määrab direktor, lähtudes Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud töötasu alammäärast, volikogu määrusega valla pedagoogidele kehtestatud töötasude alammääradest, lasteaia töötasu juhendist ja võttes aluseks lasteaia personalikulu eelarvet.
2) võetakse tööle konkursi korras, mille läbiviimise korra kinnitab hoolekogu direktori ettepanekul;
3) vastavad haridustasemelt kehtivatele kvalifikatsiooninõuetele ja täiendavad ennast pidevalt erialaselt;
6) loovad soodsa kasvukeskkonna tervikliku isiksuse kujunemiseks ning soodustavad ja toetavad laste igakülgset arengut arvestades iga lapse individuaalset eripära;
2) tagavad lasteaia majandusliku teenindamise, ruumide, territooriumi ja inventari puhtuse ja heakorra;
5) jälgivad lasteaia territooriumi, ruumide ja sisseseade seisukorda, töökaitse ja tuleohutuse vahendite korrasolekut, rakendavad abinõusid nende õigeaegseks remondiks.
(6) Lasteaia ülesannete täitmist ning raha ja vara kasutamist kontrollib vallavalitsus ja volikogu revisjonikomisjon.
(8) Lasteaia õppe- ja kasvatustegevuse üle teostab järelevalvet Haridus- ja Teadusministeerium või haridus- ja teadusministri ülesandel Harju maavanem (edaspidi maavanem).
(9) Lasteaia tegevuse ja haldamise asjus esitatud kaebusi menetlevad hoolekogu, vallavalitsus või volikogu.
(1) Lasteaia tegevuse ümberkorraldamise või lõpetamise otsustab volikogu õigusaktides ette nähtud korras ning seda korraldab vallavalitsus.
(2) Lasteaia tegevuse ümberkorraldamisest või tegevuse lõpetamisest teavitab vallavalitsus kirjalikult Haridus- ja Teadusministeeriumi, maavanemat, lasteaeda ja lapsevanemaid vähemalt viis kuud enne ümberkorraldamise või tegevuse lõpetamise tähtaega.
(3) Tegevuse ümberkorraldamise või lõpetamise vältimatul vajadusel tuleb vallavalitsusel tagada lastele koht mõnes teises lasteaias.
|
OSCAR-2019
|
||
... tegelikult me siiski suurt ei räägi, sest... Minu näpuosavusest jääks ilmselgelt siinkohal vajaka.
Esimest korda puutusin mina kartongist tehtud mööbli ja ütleme siis et kartongikunstiga kokku Grasse´is (jah, seal, kus muidu ainult lõhnadest räägitakse). Lõhnamuuseum mälestusväärseid elamusi ei pakkunud, sama ei saa väita aga ühe pisikese butiik-ateljee kohta. Kahjuks hetkeseisuga nende koduleht enam ei toimi :(
Paraku taaskasutatavast papist ja kartongist mööblist on meil siin Eestis räägitud veidi rohkem nii umbes 4-5 aastat tagasi, momendil teema maas. Kas suure hurraaga alustajad on pillid kotti pannud või lihtsalt ei olegi sellest midagi rääkida - ei tea.
Joodikuid ma ei armasta ning ei mõista hukka ka kaasinimeste antipaatiat nende suhtes. Ent sinisilm nagu ma olen, kujutlesin ette, et kui näiteks Tallinnas ei tehta tänaval magavat ja mitmepromillises joobes kodanikku märkamagi, et meil siin on teisiti. Veel on.
Elektriauto, millega käiakse kõrvalmaja juures (eeldatavasti on siis tegemist sotsiaalvaldkonnas töötava inimesega), sõidab mööda ja märkab, see on selgelt näha, et ka tema näeb maaslamajat. Aga sõidab mööda.
Kõnnivad üksteise käevangus kolm vene mammit. Kuna nad on kolmekesi, siis on neil raskusi mööda pääsemisega lamajast, kuid ei, nad ei lase ometi üksteisest lahti. Äärmine baaba on sunnitud lihtsalt jalga veidi kõrgemalt tõstma, et astuma mahtuda.
Tuleb kiirel sammul noor ema lapsevankriga, paar meetrit enne seisatab kulmu kortsutades... Minus tärkab lootus, et nüüd on tal mõttekoht ning ta teeb äkki midagi... Aga ei, ta pöörab joonelt vankri ringi ning ruttab tuldud teed tagasi.
Põhimõtteliselt oli selle võrdlemisi pika aja peale ainult üks inimene, vanem naisterahvas, kes peatus ja ühtlasi ka proovis suhelda. Kuna see suuremat tulemust nähtavasti andnud, siis ta loobus. Miks ta ei helistanud kuhugi - no ehk ei olnud tal telefoni jalutuskäigul kaasas, täitsa usutav põhimõtteliselt.
Nüüd võiks ju neid ignoreerijaid kaitstagi sellega, et kes see ikka sellise jotaga tegemist teha tahab, et nagunii on kontaktivõimetu ja mis iganes. Tegelikult neile möödasõitjatele ei paista ju selle kümnekonna meetri pealt kuigi hästi ära, kas pikali olija on purjus või lihtsalt mingi terviserikke all kannataja, või paistab?
Või mis tunne oleks teadmisest, kui mingil hetkel tõstetaks see keha juba veidi teises olekus ja teisele autole?
NB! Minu vabandused tallinlaste suhtes, kui ma nüüd eelneva väitega teile liiga tegin ja teis veel hoolivus säilinud on!
Nüüd ma saan aru küll, miks raamatukoguhoidja mind nii kummalise näoga vaatas, see oli tõepoolest esimene kord, mil ma just nimelt kokaraamatu laenutasin:)
Muide, selle raamatu tiraaž on lootusetult läbi müüdud, isegi järelturg on tühi. Nii et ega suurt muud võimalust olegi selleni jõuda.
"Ma armastan talvise Ateena apelsinipuid, mis ääristavad puiesteid. Ja inimesi, kes avavad oma ukse ja südame. Ma armastan Kreeka turgusid, kus on imeliste, punaste, just õide puhkenud pistaatsiaokstega korve, viigimarja kuhilaid ja metsikuid mägivilju, mis lebavad kõrvuti tuimade aluspesumägedega. Kõikjal tungib ninna värske pune lõhna ning inimesed tegelevad oma asjadega, olles harmoonias omaenese sisemise minaga. Öeldakse, et Kreeka on nagu magnet: kui oled kord juba Kreeka pinnale astunud, siis on raske end sellest vabaks raputada. Müüt räägib, et su jalad jäävad kinni mee sisse, mis seda maad rikkalikult katab. See on ainus koht maailmas, kus inimesed on mulle alati soovinud head nädalat, kuud, päeva, suve, talve, elu, tööd... ja sünnipäevaks vananemist valgete juustega."
"Ma jään alati igatsema neid lõunasööke, mis algavad millalgi keskpäeva ja kella viie vahepeal ja lõpevad alles siis, kui omanik otsustab, et nüüd oleks aeg lauad rannast tagasi tee äärde vedada. Siis vedeleme liival ja lõpetame oma jääkokteile - klaasid jätame pärast taverni lävepakule."
Hiljuti loetud Sofka rännakutele on teravaks kontrastiks Tuglase käimised. Sofka ise küll vist mu mäletamist mööda alles 1907.a. sündis, kuid tolles raamatus oli piisavalt ka tema ema käikudest ja elu nautimisest juttu.
Tuglas nautis ka elu. Teistmoodi küll, seda jah. Päritolu ja olme oli sootuks muu. Ka Tuglase esimene välisreis ei ole aadlidaamide omaga võrreldav. Aasta siis oli 1909. Tema oli rännuksil peamiselt jalgsi ja rongiga, sekka ka laevaga ülesõite, aga seda kõik ikka kõige odavamate piletitega ja viletsamates tingimustes. Aga kui ei olnud kajutit, kui palju ilusat tähistaevast ja meremüha võis nautida (tühja kõhuga oli see nauding ilmselt teatavate reservatsioonidega). Või ka vaateid, sest kas laeval austreid luristades ja kaaviari pugides võinuks Tuglas Kopenhaagenit nii ilusti kirjeldada:
"Juba Kopenhaageni üldvaadegi talle lähenedes: otsekui rohekast merest enesest tõusvad majablokid, pleekunud punakat ja suitsunud sinakat värvi, ning nende kohal üksikud torniteravikud. Ja mida lähemal, seda rohkem seletas silm seda vanaduse paatinat, roheliseks ja ruskeks oksüdeerunud katuseid ning hallitustoonilisi müüre, kõik mingis põuaudu vinetuses. Kuid ühtlasi, kuigi kõiki küll vana, siis ometi kuidagi elav, mitte süngelt raugastunud. Need niiske kliima hallituslaigud paistsid pigemini iludusmärkidena elava elu pinnal, selle sisu puudutamata. Jah, lõpuks, elupulss tundus siin koguni noorekamana Rootsi ikkagi pisut kõrgi ning lahjaverelise südamelöögi kõrval."
"Tõesti, kui tsaari-Venemaal näis inimene koosnevat ihust, hingest ja passist, siis Taanis ihust, hingest ning jalgrattast."
Taanist läks tema teekond edasi ning pärast lühikesi ja pea olematuid peatusi (aga siiski rongiõnnetus tunnelis!) igatsetud sihtpunkt Pariis. Pariisiga seoses puutus iga Eestimaalt saabuja koheselt kokku Rudolf Tassaga. Temaga seoses ja tollest boheemluse pesast rääkides:
"Siis auras keedupada raudahjul pidevalt, ja mida rohkem külalisi läbi käis, seda rohkem lisas peremees patta vett juurde. Aga õhtul takseeris ta leeme ainsaks rammuallikaks olnud loomakonti ja arvas, et selle toiteväärtus veel homsegi päeva vastu peab. Andku jumal külalisi, küll temal toidupoolist jätkub!"
Pariisi elu huvipakkuvaks osaks oli kahtlemata elu La Ruche´is (e.k. Mesipuu). Tõeline kunstnike pesa, seal nad siis olid just nii nagu nad üle ilma saabusid - enamasti kaks kätt taskus, pea pilvedes ja ideedest tulvil. Mesipuu kohta võivad huvilised interneedusest veel ohtralt materjali otsida ja piltegi leida.
Tuglas läks Pariisist edasi Itaaliassegi, jõudis Napolissegi välja, ent seal andis tooni juba pidev rahatuna kulgemine ja hulkurina öö veetmine tänavail (no ikka see Laikmaa oma pideva homsega, mil raha saabub).
Võinuks olla suurepärane lugemine, kuid läks nagu ikka. Mitte et mul midagi Heino Kiigest lugemise vastu oleks, sugugi mitte, kuid sellisel juhul pidanuks raamatule veidi teise pealkirja andma. Praegune mõjub suisa eksitavalt. Statistikat tegema ei hakka, kuid kuri kahtlus on, et siin raamatus on oluliselt enam autorist endast ja tema tegemistest juttu. Esimeste käsikirjade valmimine, edukas võistlustöö, õpingud Moskvas jms ning selle taustal vaid üksikud lausekatked abikaasast.
Teine teema on kordused, mida on lademetes. Nagu ma aru saan, on siin kasutatud ohtralt juba varem ilmunud tekste ja need siis muutmata kujul üksteise otsa lükitud. Iseenesest pole ju paha, kuid pisukene kõpitsemine oleks kahtlemata kasuks tulnud.
Selles, miks see raamat vastakaid tundeid tekitas, võib põhjuseid mitmeid olla. Lugu on ju hea ja võimalusterohke. Vahing kasutab nappe vahendeid ning tema lähenemisnurk tegelastele mulle meeldib. Mis lugemise keeruliseks tegi, oli pigem siis loo ülesehitus - äärmiselt hakitud ja hüplik. Ma nüüd ei tea, samanimelise filmi vaataja vaidleks mulle ehk vastu ja väidaks, et kõik need segipaisatud pusletükid moodustasid kena terviku lõpuks. Ütleme siis nii, et mulle oleks meeldinud kui raamat oleks moodustanud omaette terviku, nii et ma võiksin seda lugeda sõltumata filmi vaatamisest või mitte vaatamisest. Ja et ma võiksin seda lugeda nii enne kui ka pärast filmi ära vaatamist.
Nii et oli seda, mis mulle selle lugemiseks väga nauditavaks tegi, kui oli ka liiga palju segast ja arusaamatut. Raamat on niigi väga õhuke ning sellestki suur osa kulus, et mõista mis toimub:)
Mu kätte on jõudnud võrratu raamat, igas mõttes. Tegemist ei ole muidugi mingi äsja ilmunud asjaga, seega õigetel huvilistel on see kindlasti ammu läbi loetud. Ent minu jaoks viimaste kuude parim raamat!
Zinovieffi stiil passis juba "Maja Paradiisi tänaval" puhul kenasti. Jutt voolab paraja tempoga, liigsete kordusteta ning mis kõige tähtsam, ta oskab asja põnevaks ajada. Hoolimata sellest, et tegemist ei ole mingi krimka ega põnevikuga. Aga jah, kus kasvõi korraks Kreekat mainitakse, seal olen mina platsis nagu viis kopikat, et äkki seletab see asja :) Kuigi selles raamatu Kreekast praktiliselt midagi ei ole :( Mis omakorda tekitab küsimuse, et Zinovieffilt peaks üks raamat olema veel eesti keelde tõlkimata...? Kus Kreekat oi-oi kui palju.
"Punane printsess" on žanrilt siis misasi - elulugu ehk? Aga kordades põnevam. Ajalooraamat, ent jällegi oluliselt haaravam. Siia on sisse põimitud vürstitar Sofka enda märkmeid ja katkeid päevikutest, mille ta on andnud mõne aasta eest oma pojatütrele (järgmisele Sofkale:) Sofkasid ja Sofiasid on siin raamatus üldse üksjagu, püsige tempos! Aga autori poolt ei ole tegemist pelgalt kuiva biograafiaga, vaid otseloomulikult on ta lisada ohtraid endapoolseid mälestusi, lisaks püüab ta astuda vanaema jälgedes ning "kolab" veidike ringi nii Peterburis, Krimmis, Pariisis kui ka Inglismaal.
Aga eks see vanaema oligi üks kange ja tegus naine, sellistest ongi ju lust lugeda. Vihjeks olgu öeldud, et mehepoolne suguvõsa raius (ja raiub tänini), et Katariina Suure geenid on täies ilus edasi kandunud - elu tahab elamist, võiks selle lühidalt kokku võtta. Vastuoluline ei olnud ta üksnes oma eraeluliste seikade poolest, vaid ka tänu sellele, et vürstitar keeras ühel hetkel oma palge kommunismi poole. Noh sõnaga, rida omapäraseid naisi.
Muide,Volkonskite juures peatumise tõttu oli Sofka emal põhjust Tallinnatki väisata. Nii et nii mõnelgi korral on mainitud ka Eestit ja Tallinnat.
Kompvekiks raamatus on kahtlemata need vanad fotod. Võrratud. Ja tsitaate ning ütlemisi, sest neid armastas Sofka juba ise üles märkida ja talletada.
Pagulaselu Inglismaal: "Kodus oli nei lalati olnud piisavalt puid, et kõrged ahjud pidevakt köeksid, ja majad olid soojad isegi külmadel talvekuudel. Siin pidid nad ostma villase aluspesu ja kössitama ümber tuleaseme või armetu gaasipliidi. Maitsetu Inglise toit oli tähelepanuväärne ainult selle poolest, mis sealt puudus, nimelt kodu tuttav maitse. Anna Ahmatova on kirjutanud: "Võõraste inimeste leib lõhnab kibedasti." Pagendus jätab suhu kibeda maitse ja teiste toit tuletab seda pidevalt meelde."
Väike meditsiinirubriik ka siia - Sofka esiklaps andis endast märku mitmekuise vägeva iiveldusega ning... "arsti tülika (majanduslik olukord ei olnud noortel pagulastel just kiiduväärt) soovituse kohaselt pidi tulevane ema sümptomitega võitlemiseks jooma igal hommikul klaasi šampanjat ja Levil õnnestus kuidagi hankida kastitäis kvardiseid pudeleid. Ei kõla kadestusväärselt: vindine ja läikiva südamega, kõhn ja rase. Ja vaene."
Kairile mõeldes: sul oli ka raamatus noobel leemur (äkki oli Pierre? pagan, ega ma ju mäleta kõike:), kelle vaat et teisiku või suguvenna ma raamatust leidsin. Nimelt kuulus Sofka ülesannete hulka Laurence Olivier´ juures tööle asudes hoolitseda leemur Tony eest, kes majas vabalt ringi uitas ja kokteililonkse sai.
Küll mulle meeldib, kui blogosfääris leidub postitusi, mis ärgitavad kaasa mõtlema ja kasvõi vastu vaidlema.
Üks päev alles siin Ritsik kirjutas, täna siis Indigoaalane. Ikka haridusest, kutse- ja kõrgharidusest ning vabadusest valida ja ringi vaadata. Kuigi see on teema, mis hetkel mind otseselt ei puuduta, siis kuidagi hakkavad need arutelud silma. Eriti aga riivab silma mustvalge lähenemine, ikka kaldutakse jäigalt ühe või teise variandi poolt olema.
Mina leian, et hetkel on kutseharidus (ikka veel!) häbiväärselt alahinnatud ja mahamaterdatud. Kuigi-kuigi, võrreldes suhtumisega aastat kümmekond tagasi, on olulist arengut märgata. Ja on hetki, mil mulle näib, et siin on tegemist ka põlvkondade eripäraga. Need noored, keda just antud ajahetkel see valikuteema puudutab, suuremalt jaolt nagu ei olegi nii jäiga suhtumisega. Lõpuklassis on nii ühe kui ka teise tee valijaid ja üksteist seetõttu ei põlata. Aastaid tagas oli olukord sootuks teine.
Miks peaks ilmtingimata kõik noored gümnaasiumis käima? Jah, nad õpiks teatud asju, omandaks teadmisi, ent ikka ja jälle leidub neid, kelle puhul tekitab see küsitavusi. On näha, et õpilane ise ei naudi seda (olgu, ma mõistan, koolis käimist ei peagi nautima ning paljud seda ilmselgelt ei teegi:))), hambad ristis veab ta end läbi õppeainetest ja infost, millest leebelt väljendudes tal tulevikus suurt tolku nii ehk naa ei ole, millest ta midagi ei jaga ega hakkagi jagama. Lõppeks on ta pinnuks silmas nii õpetajatele kui ka klassikaaslastele (sest alati on klassis neid, kel on huvi, kes uurivad-loevad lisaks, kes tahavad kaasa mõelda ja rääkida). Miks mitte ei võiks sellised noored juba varakult mõelda kutsehariduse peale? Üldaineid õpivad nad ju sealgi, lisaks saaks aga nii mõnegi kasuliku oskuse. Praktilise oskuse. Et võiks küsida, mille poolest on halvem noor inimene, kes õpibki näiteks kokaks, ent hiljem õpib ja töötab muul erialal kui noor inimene, kes õpib üle haibitud erialal ülikoolis ning lõpuks töötab ikkagi sekretär-juhiabina või kellena tahes?
On arvatud, et see valik oleks nagu ülimalt lõplik - aga ei ole ju. Seesamunegi kutsekooli lõpetaja võib hiljem midagi muud veel õppida, võib eriala vahetada, kasvõi kõrgkooli minna, jumal temaga.
Ja see eriala valik... ma ei julgeks väita, et paljudel gümnaasiumilõpetajatelgi see nii üks üheselt selge on. Ikka on neid, kes teevad oma valiku juhindudes tont teab millest, nii mõnigi kord kõrvalistest ja primaarsetest põhjustest lähtudes. Kas ei ole nendegi (ehk siis kõrgharidusega) noorte hulgas ümberõppijaid? Või neid, kes maanduvad ikkagi mingil muule ametipostile, mil otseselt nende omandatud haridusega erilist seost ei ole?
Edasi tekitab minus hämmeldust, et kui nii massiliselt põlastatakse kutsekoole, siis kes peaks lõppude lõpuks need tööd ära tegema? Või peaks nendegi ametite tarbeks ikka ilmtingimata gümnaasiumis pinki nühkima, isegi kui see tuleb suure pingutuse ja eriliste tulemusteta. Millest Eestis hetkel sageli puudus on, see on tõelised oskustöölised! Neid on, aga võiks märksa enam olla! Siinkohal peab veidi rääkima näiteks kasvõi taanlastest. Taanis on palju väikeettevõtjaid ja - ärisid, selliseid nn ühemehefirmasid. Enamasti on tegemist siis mehe või naisega, kes ongi aastakümneid sama ametit pidanud, loomulikult on järjepidevus antud juhul vooruseks, sest ainult nii ju sünnivadki oma ala asjatundjad, kelle teeneid ja oskusi hinnatakse, kelle juurde tullakse lähemalt ja kaugemalt, kellele vahest paremat hindagi makstakse. Järjepidevus on siin märksõnaks, samuti kardinaalselt teine suhtumine kutseharidusse ja -oskustesse. Eestis on mõnikord just sellest puudus... On meil siin lademetes neid kõrgharituid, diplomid taskus - tulemuseks see, et kõigile ei jagu oma erialast tööd nagunii, tuleb vaadata teisi ameteid, kuid mida nad siis kokkuvõttes üldse oskavad? Ka surnud ring. Taanis aga juhtub väga sageli, et mingi ameti selgeks õppinud noor alustab kellegi käe all oma tööinimese elu, ajaga tulevad kogemused ja vilumus, ühel hetkel tekib oma klientuur toodetele/teenusele, siis alustatakse tasapisi ettevõtjana ning sealt edasi sõltub juba konkreetsest inimesest, kas ta eelistabki tasa ja targu "oma rida" ajada ja jääbki selliseks ühemehefirmaks või otsustab äri laiendada ja lisatööjõudu palgata. Ettevõrjana alustamine eeldab muidugi pisukest lisaabi teatud asutuste poolt või veidi juurde õppimist.
Eestis armastatakse siis vastupidist varianti - esmalt õpin ärijuhtimist (3 või 5 või mitu aastat), siis tahaksin kohe pärast kooli lõpetamist saada suurde ettevõttesse tähtsale ametipostile. Või kui väga häda käes, siis teeks lihtsalt mingi firma, leiutaks mingi valdkonna, keerutaks sutsu raha ringi... no jumala pärast, et ise midagi tegema ei peaks, ei saakski ju teha, sest ega oskagi ju...:)
Mul on tunne, et kui sa ei ole just keskmisest oluliselt kõrgemate vaimsete võimetega (sest on ju neidki ning nende puhul oleks tõesti mõistlikum tugev gümnaasium ja hilisem kõrgharidus tugevas ülikoolis), siis garanteeriks märksa suurema edu ja turvalisema tuleviku just nimelt eelnevalt kirjeldatud variant (kus alustataks rohujuuretasandist).
Sellele, et haritud inimesega on meeldiv ja kena vestelda, et temaga on, millest rääkida, ma vastu ei vaidle. Kuid siinkohal on ehk asjatu loota, et kool ja diplom teevad inimesest ilmtingimata haritud tegelase. Kellegi näol, kes küll õppinud kokaks, kuid kellel huvi ja uudishimu mõne muu valdkonna vastu ja ta seda oma vabast ajast ja tahtest ka süvitsi uurib, võib palju põnevama vestluskaaslase leida. Liig ühekülgne on suhtumine, et ehitaja/kokk/ autoremondilukksepp/kondiiter jne ning tingimata on tegemist inimesega, kes on madalalaubaline ja saast. Ka nende, mõned aastad tagasi massiliselt kõrgkoolidest tulnud juura, majanduse jt "poppide" alade lõpetanute hugas on sisutühje inimesi, kellel sügavamad huvid puuduvad ja kellega nagu ei olegi suurt peale hakata.
Siin käis kuskilt läbi ka see maailmas ringi kiikamise teema... No iseenesest on minu teada see võimalus juba ammust aega ka kutsekoolide õppuritel. Mingid vahetusprogrammid jms. Samuti ei keela keegi ka pärast selle kooli lõpetamist võtta nö vaba aastat ja minna seiklema, mõtteid koguma, maailma vaatama. Sageli eeldaks, et neil ongi see lihtsam, sest (võin siinkohal eksida!) tundub, et kutsekool ei ole nii suuri kulutusi (see omakorda laenukoormat) kukile tekitanud. Miks mulle koidab kuskilt, et kutsekates on ühikas ja toitlustus üsna soodne )või mõnel juhul koguni tasuta...? Olgu, selles viimases nüüd ma eriti kindel ei ole. Kõrgkoolis õppivatel noortel tuleb vist sagedamini pöörduda õppelaenu variandi poole.
Õnneks olen ma siiski piisavalt lootusrikas:) Tublisid inimesi on tulnud nii kutsekoolidest kui ka kõrgkoolidest ja aeg on näidanud, et eduka, stabiilse ja kõrgepalgalise elu peale võivad jõuda nii ühed kui ka teised. Sõltub ennekõike ikka inimesest endast.
Njah, pean tunnistama, et pooldan kahel käel põhikoolide ja gümnaasiumide eraldamist, oleneb lihtsalt kui hästi see suudetakse korraldada. Kutse- ja kõrghariduse puhul aga pooldan valikuvabadust ja kainet mõistust valiku tegemisel, sest ausalt öeldes kõik ei sobigi kõigile.
Krookused ees ja krookused taga. Uksest ja aknast tuleb lõunapoolsemate piirkondade krookusejuttu. Et veidikenegi võrdsust maailmas oleks, siis sähke meie krookuseid!
Einoh, tegelikult on mul muidugi hea meel, et teil krookused juba õitsevad ja puha. Kellel hiljem õitseb, sellel... hiljem õitsebki.
Ennevanasti oli märts kiida teenindajat kuu, võib-olla on tänaselgi päeval. Kohati muidugi tundub, et see kampaania (või kuidas seda nimetama peakski?) on mingi kitsama ringi rabelemine, kuigi ega ma pole süvenenud kui paljud ettevõtted asjas osalevad. Kõrvalt vaadates lihtsalt tundub nagu oleks ühed ja samad ja igal aastal topivad ka ühed ja samad oma asutustes neid plakateid ja plagusid ja ankeedikesi jms nähtavale kohale.
Ma kiidan hoopis ühe sellise asutuse teenindajat, milline usutavasti asjas otseselt ei osalegi. Ja teenindajat, kes vaevalt sloganile "märts on hea teeninduse kuu" üldse mõelnudki on. See on meie tervisekeskuse garderoobi-tädi, aga võib-olla on ta hoopis registratuuri-tädi ja 2in1 töötaja. Samas, kas keegi üldse selles majas enam registratuuri kasutab? Ma ise pole sealtkaudu arstiaegu pannud või infot otsinud küll juba jupimat aega.
Igatahes see vanem proua, kellest esmapilgul ootaks, et saad kolinal sõimata (no ta ei ole just kõige õrnema hääle ja ingellikuma olemisega), suudab igakord anda aplausi väärt etenduse. Vähemasti kehtib see juhul, kui seal majas liikuda lastega ringi.
Punkt 1. Ta suhtleb enamuse ajast üldse lapse, mitte sinuga. Kiidab last, et too ema või isa on kenasti arsti juurde toonud, sest nood teatavasti ju hirmsasti kardavad üksi tulla. Ikka tuleb neil kätt hoida ja ja nendega kaasa tulla.
Punkt 2. Üleriideid vastu võttes arutleb ta lapsega, et ei tea, kas peaks andma kaks eraldi numbrit, sest emade käekotid teatavasti... no need on pungil kõike ja seal kipuvad numbrid ära kaduma ja oleks ikka kindlam lapsele eraldi number anda.
Punkt 3. Kui ta näeb last hoidmas sõrme otsas seda vatipadjakest, mis pärast vereproovi võtmist antakse, siis paneb ta käed puusa (see tuleb tal eriliselt hästi välja muide!) ja kuulutab valjuhäälselt (tal neid detsibelle ikka jagub): "Nii! Mis nüüd järgmiseks? Ega ema/isa ei ole midagi unustanud? Kindlasti on, järelikult peab talle meelde tuletama, et preemiat on vaja. Nüüd tuleb siit majast välja astudes tingimata poodi minna."
Need on tema levinumad leivanumbrid, eks tal ole teisi ka, aga ega kõik ei ole nende aastate jooksul meelde jäänud ju. Nii et tõeline raudvara meil siin tervisekeskuses. Sellist maiuspala ju ei oskaks oodatagi, sest üldlevinud arusaama kohaselt on superteenindus ainult udupeenetes erakliinikutes (näiteks Elite erakliiniku omast olen ma korduvalt jutustanud, on seda veebiavarustes teisedki teinud).
Siiski peab tunnistama, et kohalik ussiprobleem on minust küll kuidagi kaarega mööda läinud - kas meil tõepoolest on neid nii palju? Või armastavad nad just seda konkreetset krunti? Või elab kõnealusel krundil keegi, kes neid koduloomana peab, aga siis ei möllaks nad vist vabalt aias jällegi...
Jääb siis loota, et nad mägedest siiapoole üles ei koli ja pigem sinna ranna ja suvitajate poole hoiavad. Milline hurmav vaatepilt, kui naised rannast kiljudes laiali jookseksid:)
Ma ei ole vist hea mitu aastat Sauterilt midagi lugenud, sest... tont seda teab. Millalgi kooliajal vist viimati ja siis veel kunagi hiljem "Beibi bluu" ja küllap seal midagi mu jaoks korduma hakkas. Tegelikult ma praegu mõtlen, et tal on ka mõned rännakud raamatuks raiutud, et peaks neid ka tudeerima ehk.
Sauter on muidugi Sauter ja seda ka nüüd selles viimases raamatus. Kui see on viimane, mine tea, vahepeal tuleb tal neid õige tihti. Mis siis muutunud ei ole? Endine on see, et Peeter-poiss armastab nina nokkida ja tulemi üle filosofeerida ning selle konsistentsi analüüsida. Ka seedimisega näikse kõik endiselt korras olevat - funktsioneerib eeskujulikult. Seekord tundus, et pask erutaski autorit rohkem kui tatikollid. No et kas ihust väljudes kukub plumpsuga potti või mitte ja kas siis pritsib perse märjaks või mitte ja üldse pasarantide küürimine vetsupotist ja muu seesugune kraam. Okset oli ka, aga enamasti teiste oma. Igasugu ummistusi muidugi, oli ju tegemist ikkagi vana majaga, juhtub.
Aga see selleks. Mis peamine, lugu oli olemas ja täitsa kenake, vahepeal ehk sutsu venis, aga otseselt lugemist ei seganud. No jah love story siis nagu pealkirja täiendki ütleb. Minu kui lugeja jaoks oli põhiline uba aga vist pigem suhe pojaga, kuigi see pidevalt rohkem nagu kõrvalliinis tiksus. Ja kuigi pisarakiskuja-raamatuid viimasel ajal eriti ei kohta, siis siin oli seegi hetk olemas. Kuidagi väga ehe ja rusikaga näkku situatsioon oli. Olgu, see ehe on siinkohal ehk vale sõna, sest ilmselt see raamat suures osas ju ongi tõsieluline. Ent ega tõsielulisus ole veel kunagi garantiiks olnud, et edasiantuna kõik sama mõjus oleks. Seega on siinkohal pigem ikka autor vahendajana olnud võimekas.
Okei, kurvematelt teemadelt lõbusamate juurde - raamatule andsid mõnusat vunki juurde illustratsioonid, täielikult kümnesse. No kes ei heldiks, kui teksti vahelt vaatavad vastu nunnud Sinijärv või Pehk või velotakso-Erko! Kes muide olid ühtlasi ka raamatus tegelastena sees, nii et topelt rõõm.
NB! Seekordne hoiatus läheb lastekaitsetöötajatele ja ranget kodukorda pooldavatele lapsevanematele - kui te harrastaksite püstiasendis lugemist, siis leiaksite end õige epa lapiti põrandalt.
Ma siis olen viimane eestlane, kes Khaled Hosseini maakeeli saadavaid raamatuid luges, põhjus vastu punnimiseks ikka seesama vana.
Õigupoolest võin ma nõustuda, et need on head, huvitavad ja kahtlemata ka harivad. Aga jällegi, ei peaks neid lugema järjest, sest mõjus nagu mäng samade detailidega, mida vastavalt vajadusele on ümber tõstetud.
"Lohejooksja" keskne lugu, südametunnistuse hävingut ilmekalt edasi andev vahejuhtum, on tegelikult elust enesest lugu. Ma usun, et taolise vaatepildi tunnistajaks on olnud suurem hulk inimesi kui me teada tahaksime. Amiri ja Hassani sõpruselugu on siin midagi sellist, mis võiks selle raamatu panna kooli kohustusliku kirjanduse nimekirja. Aga ehk see juba ongi nii, ei tea.
Omamoodi valusnukker, paraku ka aktuaalne tänasel päeval ja eestlaste poolt vaadatuna, on aga põgenike elu, siinkohal siis USA-s. Kuidas varasem elujärg, haridus, töökogemused - kõik see nullitakse, keritakse tagasi algusesse. Ainult et elu on piisavalt lühike, et üks inimene mitu korda end üles harida ja töötada ei jaksa nagunii...
"Tuhat hiilgavat päikest" käsitleb rohkem poliitilist olukorda Afganistanis ja peaosalisteks erinevalt esimesest raamatust on naised. Masendav. Selle sõnaga võiks iseloomustada nii Talibani diktatuuri all kulgevat elu kui ka naiste olukorda.
Nõrganärvilistele hoiatus, kui teie seas on veel neid, kes emba-kumba lugema asuvad, siis tegemist on üpris vigaste tekstidega. Korrektuuri lugemisega on nähtavasti kehvad lood olnud, kiirus, mis muud...
Raamatut on päris kõvasti haibitud ja mõnikord võib sellisel puhul saavutada hoopis vastupidise efekti - ei juleta raamatut kätte võtta. Üldiselt vist "Meri ja kuked" selle viimase üle kurta ei saa, ent siski, ei tea kunagi ju, kui paljud seetõttu üritust blokivad. Ma ka esiti kavatsesin pidurit panna.
Tegelikkuses on tegemist väga muheda üllitisega ning selle lugemist ei tasuks sugugi peljata. Juba Uku Randmaa "Minu maailmamere" puhul imestasin, kuidas merendusterminid ei seganud võhikul lugemist ja kuigi nii põgus ja ülevaatlik, oli siiski väga nauditav kirjatükk. Antud raamat on aga oluliselt põhjalikum, nii pildimaterjali kui ka seikluste poolest. Tõsi, see on ka loomulik, kuna Nordeal oli rahvast rohkem, siis käisid nad sagedamini ka maal ja olid ehk nii mõnegi avantüüri puhul altimad ise asjast osa saama.
Meeldivaks üllatuseks oli aga Matvere mahlakas ja mõnus stiil, sobis nagu valatult. Mõtteainet leidus, nalja sai, uusi teadmisi niisamuti. Au ja kiitus ka kujundusele - just see fotode ja illustratsioonide sümbioos, ühes lisatud nappide kommentaaridega oli omaette väärtus.
Ette heita nagu suurt ei olegi... Ühest suust olen kuulnud, et oleks nood madrused võinud täisnimedega ära märkida, et muidu loed aina Katrinitest ja Martidest ja Meelistest ja kellest kõik veel, aga... Samas kui mõelda, siis ega selles osas vist ühte ja head varianti ei oskakski välja pakkuda. Täisnimedega kirjutades oleks raamatul kollane mekk man olnud ning võib-olla ei soovinud seda ka asjaosalised ise. Aga päris ilma madruseid eesnime pidi mainimata ju ka läbi poleks saanud, sest nii mõnigi seik, salakauba smugeldamine ja mõne toimingu korraldamise uudsus ja võlu olid seotud sellega, et pardal madrused vahetusid. Nii et ma leian, et las olla nii, nagu on - kes tahab, võib ju ise interneeduses luurekat teha ja kokku viia, milline eesnimi kellele kuulub. Ja kes saab ilma, siis see lugegu ilma.
Mis mulle kokkuvõtteks raamatut meenutama jäävad, need on kaks esmapilgul risti vastukäivat, ent lõppeks siiski üdini paikapidavat autori mõtet:
"Nordea merematkal ümber kera oleme kohanud sellisel määral absurdseid ja mädand riike, et julgen kinnitada - meie oma on tipp-topp!"
"Ühiselu kodumaal oma ebaloomulikuks köetud sotsiaalsuse, uute jaburate seaduste ja regulatsioonidega ning lapsemeelsete täiskasvanute hüsteeriliste pursetega meedias oli jõudnud ununeda. See sundis mõtlema kõigile ürgkogukondlikus korras elavatele rahvastele, keda kohtasime Lõunamere saartel. vähearenenudolendite kasinat elulaadi meie omaga kõrvutades võis nähtut siiski õnnelikuks, lisaks veel võluvalt vabaks ning loomulikuks lugeda. Paratamatult küsid endalt: kelle eksistentsi siis pidada tühisemaks?"
Ja muidugi üldpilt inimeseloomast kui sellisest, eks see tule seal suurtel meredel eriti hästi välja. Et inimene vajab ikka mingeid rituaale ja sümboleid... Kas või need sünnipäevade tähistamised, üles riputatud jõulusokid, pühapäevahommikused pannkoogid jms. Ühelt poolt nagu tahad ära, ä r a !, kuid teisalt tahad minnes midagi igiomast kaasa võtta, olgu siis käegakatsutaval või aimataval kujul.
Väga ilusaid asju tehakse ikka. Mida iganes vaja on, selle tegija kuskilt Eestimaa nurgast lõpuks ka leiab.
Kassid pole küll päriselt minu teema, aga "kassihullule" ideaalne kingitus. Ent Hedwig teeb ka palju teisi, sama ilusaid asju, millel võib silma peal hoida fb-s Hedwigi töötoas.
|
OSCAR-2019
|
||
Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri esituses tulevad ettekandele teosed Eduard Tubina, Rudolf Tobiase, Ester Mägi, Veljo Tormise, Eino Tambergi, Cyrillus Kreegi ja Arvo Pärdi loomingust. Solist bariton Rauno Elp, dirigent Arvo Volmer. Esitlusele tuleb ka Eesti juubelile pühendatud piduliku marsi konkursi võidutöö.
Pärnu praostkonna Vigala Maarja koguduses alustas tööd käsitööring, et aidata peredel eluga paremini toime tulla.
1507 elanikuga Vigala vallas on koguduse liikmesannetajaid 300 jagu, elatakse vaikselt ja kokkuhoidlikult, kinnitab õpetaja Kristiina Jõgi. Alanud on kevadine leerikool ja plaanitud on kolmainupühal leeripüha pidada, kuid eelmise aastaga võrreldes on kristlikust õpetusest osasaajaid kasinalt. Nendegi üle tuleb muidugi rõõmustada ja leida võimalusi inimestega tihedamalt lävida.
Pikka aega õpetajal mõtteis mõlkunud naisring kogub nüüd endale osalejaid. Õpetaja Jõgi juhatab aprilli lõpust näputöömeistreid, et valmistada «väikseid toredaid asju», nagu ta ütleb. Näiteks järjehoidjaid, kuuseehteid ja muud, mis kiiresti valmivad ja kallist materjali ning erilisi oskusi ei nõua.
Näputööd tehes mõeldakse oma lähedastele ja tuttavatele, et oleks neile mõnel tähtpäeval südamest tulnud omavalmistatud kingitus teha. «Maal pole ju midagi ega ka millegi eest poekaupa osta,» ütleb õpetaja, kel Viljandi kultuuriakadeemiast saadud käsitööõpetaja kutse ja kes käinud kolm korda rahvakultuurikeskuse juures rahvarõivaste valmistamise kursustel. «Olen alati armastanud midagi näpu vahel teha,» kinnitab vaimulik.
Kui õnneks läheb ja töö hästi sujub, võib kogudus ehk mõne eurogi teenida, kui valminud asjakesed suvel teeliste projekti ajal kirikusse müüki panna. Aga oluline on õpetaja sõnul see, kui kogudusel hing sees ja jumalasõna kuulutusest kellelegi tuge on.
Praegu hakkab Vigalast pärit ja siinse koguduse liige organist Andres Uibo plaati lindistama, et augustis vääriliselt suure oreli 125. aastapäeva tähistada. Lisaks on kogudusel kaks väikest orelit. Ja nagu paljudes maakogudustes, käib pidevalt tants ümber puude. Jõudumööda võetakse surnuaiast maha ülekasvanud puid, praegu on järg lõhkumise käes. Kogudusemajas on kütta viis ahju ja pliit.
2008. aastal sai kogudusemaja uue katuse, aasta hiljem remonditi üks tuba ja see on välja üüritud, postkontori käes on üüril veel kaks tuba – väike sissetulek aitab kogudusel majanduslikult paremini toime tulla.
Vaimulike konverentsist osavõtjatele kinkis veebiajakirja Meie Kirik (www.meiekirik.ee) toimetus kogumiku. Kaante vahele on kogutud valimik möödunud kalendriaastal ajakirjas ilmunud artikleid, intervjuusid ja olulisemaid tekste.
Lisaks said kogumiku kingituseks teisedki, kes seda soovisid, teoloogiliste kõrgkoolide raamatukogud ning samuti kõik, kes oma annetusega kogumiku ilmumist toetasid. Kogumikku on võimalik osta Tartu Pauluse kiriku raamatupoest või tellida toimetusest.
Tartu linna pühakodades helisevad kirikukellad täna nagu sajandeid enne meid. Kellade kutse on meile, et oskaksime peatuda, kuulata, mõtelda, märgata. Tartu Pauluse koguduse kammerkoori liikmed käisid kirikust kirikusse ja kuulasid, kuidas kirikukellad nendega rääkisid. Retkel osalejate muljed on pannud kirja organist Anna Humal.
Ühel päikesepaistelisel, kergelt tuulisel pühapäeval vaatasid Tartu Pauluse kammerkoori liikmed rahutult oma kelli ja kiirustasid ühe Tartu kiriku juurest teise juurde. Päeva jooksul kõiki linnas helisevaid kirikukelli kuulda polnud kellelgi meist veel juhust olnud.
Kirikukellade kuulamise retkel olime kõik esimest korda elus ja lootsime Jumala juhtimisele, et see võimalikuks võiks saada. Asja tegi keeruliseks seik, et kirikukelli ei sobi helistada iga soovija tuju ajel. Pidime kirikute juurde jõudma jumalateenistuste alguseks või lõpuks (jumalateenistuste kestus ei ole aga täpselt ette prognoositav) ning Tartu Peetri kiriku juurde täistunnilöökideks.
Ringreis algas pärast jumalateenistust Pauluse kirikus Riia mäelt roomakatoliku Neitsi Maarja kiriku juurde Jakobi mäele, kus oli algamas missa. Sealt õnnestus jõuda vanalinna Jaani kiriku kelli kuulama. Tähelepanu köitev on imekaunis kellamäng ainult kahe kellaga. Jumalateenistusel teenis kaasa puhkpilliorkester ning teenistus oli veidi lühem, seetõttu jõudsime õigeks ajaks metodistide Püha Luuka kiriku juurde Toomemäe naabruses.
Kesklinna Jumalaema Uinumise õigeusukiriku juurde saabusime hetkel, kui lõppes lapse ristimine – nii oli kellade helistamine sealgi õigustatud. Seejärel kiirustasime ülejõele Peetri kiriku juurde. Jõudsime kohale, kui kõlasid täistunnilöögid.
Sealt edasi liikusime mäest alla Suurmärter Georgiuse ehk Püha Jüri õigeusukiriku juurde. Vaimulik ja kohalviibinud koorilauljad-kellamehed osutasid meile erakordset lahkust ja esitasid kellamängu, olgugi et jumalateenistus oli mõni aeg tagasi läbi saanud. Südamlik vestlus, kiriku tutvustamine ja taevalikult kõlanud kellamäng keset automüra tõid meile taeva maa peale: kogesime seal erilist Jumala lähedust ja õnnistust.
Viimase Tartu linnas väljaspool pühakoda helisevate kelladega kirikuni jõudes polnud me hilinejad, sest Sõbra tänaval asuva Kõigi Pühade Aleksandrite õigeusukiriku kahe ja poole tunnine jumalateenistus lõppes peagi rõõmsal helinal.
Kuulanud ära helisevad kirikukellad, mõistame paremini, kui erilised need on. Kell kui ajanäitaja määrab aega ja kiirustab inimest takka. Kirikukellade ülesanne on hoopis vastupidine: peatada, mõtlema, märkama ja kuulama kutsuda. Kui vaene oleks sellise linna rahva elu, keda ükski kõrgem hääl päevategemistes ja tänavamöllus ei peataks! Tänu Jumalale, et Tartu linna rahva elus kõlavad kaasa kõrgemad helid.
Pauluse kiriku kellad tunduvad kõige sügavama tämbriga ja pikema resonantsiga. Need kostavad kõige kaugemale. Kuid pole ka ime: need on suurimad ja kõrgel tornis. Väärika häälega kutse ei saa kellegi tähelepanuta jääda. Madalam kell on Hüüdja Hääl ja kõrgem Kiitja Keel. Kellade kõla inspireeris Heino Ellerit 1926. a kirjutama klaveripala «Kellad».
Kolmest katoliku kiriku kellast kaks on töökorras ja ääretult ülemhelirohked. «Juba ühe kella helistamisel võib kuulda tervet pikka rida eri toone, lausa tasaseid akorde. Teise kaasamisel läks kõlapilt lausa kirjuks. Paraku löövad need aga üsna vaikselt ja linnamüra summutab hääle täielikult,» meenutas muusikapedagoog Katrin Aller.
2008. a valatud Püha Luuka kiriku kell on kooskõlas kaasaegse kirikuhoonega ja kõlab nooruslikult. «Kella löödi hästi kiiresti, isegi pisut närvilise moega,» leidis Katrin Aller. «Minu jaoks mõjus suur hoog ja heli tavatu kõrgus natuke võõristavalt, kuidagi kirikule kohatult tänapäevaselt. Sellist muljet süvendas veelgi kontrast ümbritseva Toomemäe põlisusega.»
Merike Tamm oleks tahtnud Püha Jüri ja Kõigi Pühade Aleksandrite kiriku mängulise ja meloodilise kellahääle juures ka vaadata, kuidas kellahelistamise töö välja näeb.
Katrin Aller, Elleri muusikakooli õppejõud: «Meie ümber on palju loomulikke ja tehislikke hääli. Mõnd neist kuuleme paratamatult ka siis, kui ei taha, aga teisi igatseks hoopis enam, kui on võimalust. Minu jaoks kuuluvad kirikukellad kindlasti nende viimaste hulka. Vaevalt saab üldse linnaruumis kuulda midagi ilusamat (kui linnulaul, tasase tuule kohin ja tibutava vihma hääl välja arvata).
Minu muljet mõjutab hääle kuulamisel ka kella vanus. Aasta või paar tagasi valatud kell heliseb algajalikumalt kui teine, mis on aja kulgu mõõtnud sajandeid. Kell lööb nagunii kurval päeval ja rõõmsal päeval, aga kui palju enam on mõnel kellal ajalugu meenutada.»
Laura Herm, keemiadoktorant: «Kellamängu viis meenutas konfessioone, mille kirikutele kellad kuulusid. Luteri kirikutes olid kellalöögid asjalikud, selgepiirilised, võiks öelda, et pisut igavadki. Kuid neis kõlas kõige enam kutsuv toon. Teiste kirikute kellamängude ilutsemise taha võis kutsuv heli kaotsi minna. Kõige mängulisem ja muljetavaldavam oli kellamäng õigeusu kirikutes. Neis oli ehtvenelikku suurejoonelisust ja lõbusust.»
Merike Tamm, Pauluse raamatupoe müüja: «Kui suur meister peab olema kellade valmistaja! Pole kunagi kuulnud kedagi nurisemas, et kirikukellad häiriksid.»
Oleme tänulikud, et saime kasutada ajakirjanik Raimu Hansoni kogutud ajaloolist materjali Tartu kirikukellade kohta. Vaata artiklit «Üle tänavate kaiguvad Hüüdja Hääl ja Kiitja Keel» (http://www.tartupostimees.ee/?id=148054).
Kõigi Pühade Aleksandrite – hell, kirgas ja mänglev heli, piisavalt tugev ning konkreetne. Ja milline kellamäng!
|
OSCAR-2019
|
||
Mõtteid kirjanduse ja filmikunsti vahekorrast Ühe levinud eksiarvamuse järgi on olemas eraldi ?puhas kino?, mille peamiseks omaduseks on vabadus ja sõltumatus kirjandusest. Stsenaristi tähtsaimaks ülesandeks peetakse ?loo? väljamõtlemist ja selle vormistamist ?filmitoorikuks? elementaarse käsitööndusliku filmidramaturgia abil.
Ometi näitab kogu filmikunsti ajalugu, et selline utilitaarne suhtumine kirjandusse kui surnud mateeriasse, millesse üksnes reþissöör suudab elu sisse puhuda, on pehmelt öeldes primitiivne.
Alustame sellest, et hulk filmikunsti ðedöövreid on loodud kuulsate kirjandusteoste ainetel. Luchino Visconti tuntumatest filmidest põhinevad kirjanduslikul algallikal nii ?Gepard? (Tomasi di Lampedusa), ?Surm Veneetsias? (Thomas Mann) kui ka ?Süütu? (Gabriele d?Annunzio), lisaks on ta ekraniseerinud ?Valged ööd? (Dostojevski), ?Võõra? (Camus) ja novelli ?Töö? almanahhis ?Boccaccio 70? (Maupassant). Ka tema läbilöögifilmi ?Rocco ja tema vennad? aluseks oli romaan (autor Testori).
Vähem on kirjandust appi kutsunud Francois Truffaut ja Ingmar Bergman, kuid ?451 kraadi Fahrenheiti järgi? on siiski Bradbury teos, ja ka Bergman hakkas ise kirjutama stsenaariume alles hiljem, kui tundis end filmikunstis kindlamalt ja teadis täpsemalt, mida ta filmiga tahab öelda. Nii Truffaut?l kui ka Bergmanil on ilmseid kirjanduslikke võimeid, pole võimatu, et sündinuks nad mõnel varasemal sajandil, oleksid neist saanud kirjanikud.
Kõige iseseisvamad reþissöörid on Federico Fellini ja Jean-Luc Godard. Fellini proovis korra ekraniseerida Petroniuse ?Satyricon?i?, kuid mitte kõige õnnestunumalt, tema fantaasia jaoks olid teose raamid kitsad, nendest väljunud, vajus aga film üpris laiali. Harilikult kirjutas Fellinile stsenaariume terve rühm kirjanduslike võimetega mehi, näiteks ?Amarcordi? loomises osales seesama Guerra, kelle abi kasutasid teisedki reþisöörid (De Santis, Damiani, Petri, Bolognini ja Monicelli).
Ka prantsuse filmikunstis on üks stsenarist, kelle nimi tiitrites tähendab peaaegu et kvaliteedimärki ? Jean-Claude Carriére. Just tema stsenaariumide järgi on oma paremad filmid loonud Luis Bunuel (?Linnutee?, ?Kodanluse diskreetne võlu?, ?See ähmane kireobjekt?), temaga on teinud koostööd Miloð Forman (?Taking off?; ?Valmont? Choderlos de Laclos ?Ohtlike suhete? järgi) ja Volker Schlöndorff (?Plekktrumm? Grassi järgi, ?Swanni armastus? Prousti järgi).
Kuid kõige paradoksaalsem on Jean-Luc Godard?i fenomen. Meenutagem, mida tema ja üldse ?uue laine? esile kerkides toonitati ? et ometi on ilmunud reþissöörid, kes on suutnud tuua filmikunsti tagasi oma lätete, ikka sellesama ?puhta kino? juurde. Kuid pole kirjanduslikumat reþissööri kui Godard! Kirjandus figureerib selle tohutu lugemusega kunstniku teostes kõige erinevamates kehastustes, paroodiatena, parafraasidena ja tsitaatidena. Godard?i dialoogid pole kunagi minimalistlikud, need on alati kirjanduslikud, vahel poeetilised, vahel filosoofilised.
Millest siis ?puhastas? Godard filmikunsti? Eimillestki muust kui ?loo? ülemvõimust. Tegi ta seda kahel viisil: esiteks, parodeerides äraleierdatud süþeesid, ja teiseks, veel olulisemana, vabastades kaamera ?loo? ümberjutustamise kohustusest.
Tavalises Hollywoodi filmis, ja mitte üksnes seal, järgib kaamera story kulgu, reþissöör valib kaadreid, nende suurust ja pikkust, lähtudes põhimõttest, et vaataja mõistaks või vähemalt aimaks, mida tema teose kangelased tunnevad ja miks nad üht- või teistviisi käituvad. Süþee seisukohast olulistele sündmustele pööratakse erilist tähelepanu, sageli võimendatakse neid peale suure plaani ka näiteks muusikalise kujunduse abil.
Sellise primitiivse psühholoogilise skeemi Godard tõesti purustas, tema filmides pole kaadri suuruse valik ning selle kompositsioon kunagi rajatud ?loo? ümberjutustamise tehnoloogiale, vaid teenib teisi (visuaalseid) esteetilisi eesmärke.
Tänaseks on see kõik jälle unustatud ja filmikunst on naasnud lugudejutustaja piiratud seisusesse ? otsekui oleks enamik inimkonda kirjaoskamatu.
Lugu, ?story?, see, millel iga film rajaneb, pole muud kui roots. Ilma selle rootsuta pole tõesti kala ega filmi. Kuid mida on meil peale hakata palja skeletiga? Ka mitte kui midagi. Selleks, et sünniks film kui kunstiteos, on tarvis selle ümber elama panna kala. Selleks kalaks on maailm, milles filmi kangelased elavad. Iga detail selles maailmas on oluline, sest keegi meist ei ela isoleeritult, meil kõigil on vanemad, paljudel õde ja/või vend, tänapäeval küll vähematel, kuid veel siiski ? mees või naine, lapsed. Ärgem unustagem ka ämma ? igal inimesel, kes on abielus, on ka ämm! Kõigil inimestel on töö, või kui nad on muidusööjad, siis keegi, kelle leiba nad söövad, kõigil on sõbrad või vähemalt tuttavad, kodu või vähemalt korter, mööbel või vähemalt madrats põrandal, raamatud riiulil, või, nende puudumisel, tühi sein ja pea.
Osa sellest maailmast on võimalik esile tuua visuaalsete vahenditega, kuid sugugi mitte kõike. On veel inimese sisemaailm, tema mõtted ja tunded, tema minevik, mida ekraanil kujutades varitseb oht langeda lihtsustatud illustreerimisse.
Teisiti kui sõnadega, tekstiga, on inimese sisemaailma edastada väga raske. Ma ei taha öelda, et see on lausa võimatu (vt. näiteks Jos Stellingi filme), kuid igatahes ei pea sõnadeta film olema reþissöörile kohustuslik eesmärk.
Võimalusi mõtete edastamiseks on mitmeid, peale tavalise dialoogi näiteks ka sisemonoloog (mida, muide, on võimalik isegi esitada graafiliselt, nagu seda on teinud taas kas või Godard).
?Loo? põhimõttele rajatud filmides tehakse sageli veel üks viga. Püüdes iga hinna eest põnevustada süþeed, kistakse kangelane harjumuspärasest miljööst välja ja asetatakse ta n.-ö. ?dramaturgilisse situatsiooni?. See on väga vale praktika, mis kahandab isegi tõsiste püüdlustega filmide mõjujõudu.
Toon näiteks ühe filmi, mille puhul on üritatud samuti rääkida ?puhta kino? fenomenist, Andrei Zvjagintsevi ?Tagasituleku?. Sellel teosel on mitmeid voorusi, kuid ka üks suur puudus ? seesama väljarebitus sootsiumist. Muidugi, efekt on taotluslik, autorid on tahtnudki lavastada mõistulugu ? kuid nagu mõistulugu on piiratud þanr kirjanduses, nii on ta seda ka filmikunstis. Me näeme filmi kangelasi vaid väga ühepalgelises tegevusruumis ja kitsas eluspektri ribas, meile jääb arusaamatuks nende minevik ja isegi olevik.
Äärmuseni lihtsustatud (ja selles mõttes üldse mitte mõistuloo sarnane) on ka ?Tagasituleku? dialoog. Ei tasu arvata, et filmis peavad tegelased rääkima samasugust igapäevast juttu nagu elus. See taas Hollywoodist tulnud komme on tunduvalt aidanud kaasa filmikunsti degradeerimisele, tekitades lausa mingi kaprealismi-sarnase nähtuse. Kunst eeldab siiski teatud tinglikkust, mis muuhulgas kehtib ka dialoogi osas. Kui kangelased räägivad igavat juttu, ei teki nende kui isiksuste vastu huvi.
Mainitud vajakajäämised ei lubagi liigitada ?Tagasitulekut? küpsete kunstiteoste hulka, see on vaid lootustandev debüüt (ja vähem lootustandev, kui oli näiteks ?Ivani lapsepõlv?). Preemiad ja kriitikute vaimustus ei ilmesta mitte niipalju teose väärtusi, kuivõrd seda tohutut kriisi, milles filmikunst viibib ? valdava enamiku tänapäeva filmitoodangu kõrval on ?Tagasitulek? tõesti sümpaatne nähtus.
Mis puutub aga filmikunsti ja kirjanduse vahekorda, siis kokkuvõtte tegemiseks vaadakem veel korra ülaltoodud joonist.
|
OSCAR-2019
|
||
Hei! Rõõm on siin taaskord tagasi olla. Asjatamist on tohutult palju olnud, kuid siiski on rõõmustavad need soojad päikesepaistelised ilmad! Õhtuti on lausa niivõrd soe ja mõnus olnud, et kangesti on isegi suvetunne peale tulnud, võrratu!!! :) Suvest on küll veel vara rääkida, kuid minu kevadisse meigikotti on vupsanud üks ülimalt geniaalne toode, mis minu näo kevadiselt särama paneb. Lisaks veel piilume Maybelline uut ripsmetušši ning näitan teile, kuidas eriti vingelt huuli kontuurida!
Facestudio® Master Strobing Liquid™ Illuminating Highlighter valgustpeegeldav kreem lisab näole ülimalt säravaks tulemuseks kaunist kuma ja dimensioonikust.
Avasta särav strobing-efekt - Master Strobing Liquid valgust peegeldav kreem - sisaldab mikropärleid, mis panevad kogu näo kumama! Mikropärlid panevad naha justkui seestpoolt särama ja annavad kerge läike kogu näole.
4 viisi kuidas oma nägu särama panna: kanna nahale ainult valgustpeegeldavat kreemi, sega kreemi praimerisse, sega seda jumestuskreemi sisse või kanna näo kõrgematele punktidele. Kanna toodet soovitud piirkondadele ning harjuta sõrmeotstega.
+ Esimene suur pluss on kindlasti see, et tegemist pole puudri kujul tootega, seega ei mingit ohtu purunemise ega pudenemise ees!
+ Tegemist on tootega, mis on sõna otseses mõttes revolutsiooni minu meigirutiinis teinud ning kindel on see, et ilma selle tooteta poleks minu igapäevameik enam täiuslik.
+ Kreemjat särakreemi kulub highlighterina ülimalt vähe - vaid üks pisike täpike, mida on kõige parem sõrmeotsaga laiali kanda, kuid minu lemmikkasutusviis on hoopiski toote segamine jumestuskreemi sisse. Koostöös jumestuskreemiga muudab see näo niivõrd loomulikult värskeks ja säravaks.
+ Toode jääb üle näo kandes ülimalt loomulik ning vaid terasem silm võib märgata seda, et nägu on tegelikult õhukese särakihiga kaetud, seega hea "petukaup" :)
+ Kergesti hajutatav ning esimestel kasutuskordadel isegi "hajutasin üle" nendes piirkondades, kus tegelikult tugevat highlight-efekti soovisin, upsii...
+ Külmem ja soojem toon on tegelikkuses sobivad ükskõik millisele nahatooonile, kuid siiski kasutaksin medium tooni siis, kui kätte on jõudnud soe suvi ning nö "sooja valgust", mida peegeldada on rohkem. Light toon annab külmema valgustpeegeldava efekti, mis on ideaalne kindlasti talveks, kuid on ka mõnus praegusel tärkaval kevadel.
+ Õhukese kihina püsib toode veatult päeva lõpuni, tugevamalt esile toodud kohad kuluvad küll tsipakene õrnemaks.
Aitab saavutada kõrgusesse tõstetud tiivakujulise ripsmekaare. Tušil on uudne inglitiivast inspireeritud tušihari, mis tõstab ja tihendab ripsmeid juurtest alates ning suunab need tiivakujuliselt silma välisnurgast väljapoole.
+ Hari on lausa hämmastavalt petlik. Kui ma toote avasin, siis polnud mul mitte ühtegi ootust tušile, sest oleme ausad.. see hari tundub täitsa nirukene, kuid tegelikkuses on see lausa suurepärane hari ripsmete pikendamiseks ning volüümi andmiseks.
+ Tiivakujulist efekti, mis tootel lubatud on, võimendab tugev paindumatu kaarjas hari, mis ripsmeid värvimise ajal ripsmepiirist toetab ning selle abil pikkust juurde lisab.
- Hari vajab esmalt veidikene harjumist, esiteks tuleb harjaga harjuda tegutsema nii, et ripsmed ripsmepiiri juurest liiga "kokku ei kleepuks" ega tušš liiga paksu kihina jääks. Teiseks tuleb harjuda täpsusega, nii mõnelgi korral olen kogemata harjaga "liiga julgeks läinud" ning seetõttu silma riivanud ja selle äkitselt kinni pigistanud... jaaa tulemuseks on pandasilmad...:D
Hetkel trendikas: Saavuta ideaalsed huuled selle 3-sammulise huulepaletiga! Kasuta pintsli peenikest otsa huulekontuuri väljajoonistamiseks ning defineerimiseks. Seejärel kanna huultele pigmendirohket matti värvi. Lõpetuseks kanna huultele särakreemi dimensioonikuse lisamiseks. Kanna koos juba kokkusobitatud värvidepaare või sega kokku oma isiklik toon ning saavuta unikaalne tulemus.
+ See, mis mulle esmalt kogu komplekti juures meeldib on kompaktsus! Ühes 12,5x7,5cm karbikeses on kõik olemas. Matistav primer, kolm erinevat huulekontuurimiseks mõeldud tooni, 3 põhitooni ja highlighter erilise kuma andmiseks, lisaks sellele ka kahe otsaga pintsel! Ainult peegel on vist perfektsusest puudu hahaha.. (olgu see nüüd niisama normiseks!) ahjaa karbikese külge on kleebitud ka õpetus kogu komplekti kasutamiseks.
+ Eelpoolmainitud pintslid on väga mugava "jäikusega" just huultega töötamiseks. Eriti meeldib mulle peenem pintsel, millega peab küll veidikene harjutama, et peenike ja täpne huulekontuur tõmmata, kuid siiski on komplektis olev pintsel parem, kui see, mis mul varasemalt olnud on.
+ Kellel on soov luua endale täielikult matid huuled, siis saab see garanteeritud, toonid ise on matid ning läiget lisab ainuüksi highlighter. Need, kellele särav kreemjas särapuuder ei meeldi huultel, saavad seda kasutada hoopiski näojumestusel highlighterina ;)
+ Kui rääkida eraldi kõikidest teistest komplektis olevatest huuletoodetest, siis tänu sellele tootele puutusin esimest korda elus kokku spetsiaalse huuleprimeriga. See teeb huulte pinna kergelt puuderjaks ning matistab seda. Komplektis on kolm erinevat duot huulte kontuurimiseks ning huvitav on see, et kõik toonid on väga omanäolised. Taolist tooni huulepulkasid pole minu meigkiotti sattunud ning kolmest paarist lemmik on esimene - sellega saab luua tõelised "stopmärgipunased" huuled.
- *Miskipärast on kõige kehvem püsivus komplekti 3. toonidereal ehk kergelt lillakate huuletoonide puhul, värv kulub kiirelt heledaks ning koguneb ka suunurkadesse.
Maybelline Color Drama Lip Contour Palette huulte kontuurimise palett on saadaval kahes erinevas värvkombinatsioonis kõikides suuremates kosmeetikalettides hinnaga ~16 eur
|
OSCAR-2019
|
Subsets and Splits
No community queries yet
The top public SQL queries from the community will appear here once available.