text
stringlengths 5k
186k
| timestamp
stringlengths 19
19
| url
stringlengths 14
1.55k
| source
stringclasses 1
value |
|---|---|---|---|
Läksin täna (st tegelt juba eile) möödaminnes www.geni.com lehele ja praegusel öisel tunnil istun ikka veel seal ja ajan oma päritolu jälgi.
Aga teile, mu kallid lugejad, soovin mürtsuvat vana-aasta viimast päeva ja et see algav aasta oleks ülemõistuse positiivne!!!
Lugesin omaenese blogi otsast lõpuni läbi, keetsin suppi ja pesin nõud, pesin juukseid, korrigeerisin kulmud… ja kõik selleks, et ei peaks kleidile varrukaid kuduma või HTML tutoriali läbi töötama.
Kleidi varrukate kudumine on nii tüütu, sest mul on neetult pikad käed. Ja tutorial vajab süvenemist, aga seda siin pole väga võimalik. Kui just hilisööl või liiga vara hommikul ei ürita. 😦
Ei tea, mis värk on, aga selles külaskäigu-haiguse valguses, tekkis mul meenutus, et mina olen kõik oma aastavahetused kodus veetnud. Uue aasta varastel tundidel kusagil n.ö. avalikus kohas möllamas on ikka käidud, aga niimoodi mitmeks päevaks aastat vahetama küla peale pole kunagi läinud.
Tahaks, et oleks juba uus aasta ja et oleks töökoht. Loomulikult tahan ma ju NORMAALSETe ülemustega töökohta. Ja normaalset palka tahaks ka.
Loodetavasti suudan ma sooviavalduse IT-kasutajatoe spetsialisti kursustele valmis ehitada. Isasi, kas neid minu soov huvitab. :S
Ahjaa, käsiin pisipojaga kohalikus poes shoppamas ka. Kelku ei lubatudki kaasa võtta. Ma küll eeldasin, et see on kohustuslik aksessuaar, aga ka pärast mitmekordset üle küsimist jäädi endale kindlaks. Nii me siis käisimegi kahekesi ja puha jalgsi poes. Suured lumehunnikud olid vähemalt huvitavad vaadata ja üks volkswagen tuvastati ka matka käigus. 😀
Eile õhtul hakkas tänaval lumeraali ja meiepoolne serv veeti lumest tühjaks. ralli olevat kaasa väitel kestnud hommikul kella 5-ni.
Pole hullu, täna on suht tihedalt juurde sadanud. Eile kui L.-ga rääkisin, lubas ta lahkelt väljakaevamistele appi tulla kui meil vaja läheb. Ise tõstab Muhus solidaarsuse mõttes ühe lumehunnikut edasi-tagasi — kõik ju tõstavad lund. 😀 😀
Poisil on ilmselgelt liiga palju magusat majas. Mitu karbitäit vedeleb. Kui ma need karpi panen, saavad need seal parimal juhul tunni püsida, siis valatakse diivanile laiali, võetakse 1-2 kommi ja nii ta jääb.
Nüüd võitlen septembris alustatud kleidiga. Suhteliselt suur tõenäosus on, et see tagasi keraks ei muundu. 😉
Kõrvaltegevustena sai siis harrastatud mälumängu mängimist, Talvenaudingu manustamist, puude ja hüdrantide kallistamist. 😀
Kogu aktsioon algas reede õhtul. L maandus…no msiki 8 paiku. Järgnes ürituse pidulik osa, kus iga nänn sai omaniku. 😀 Meil oli talle ka pisike nänn ja loodan, et see teda rõõmustab ikka ka.
Jagatud asjade hulgas figureeris selline tore mäng Maailma mälumäng. Sellega täitsime aega kahel õhtul kuni kella 3-ni öösel.
Laupäevane päev mödus kummaliselt. Infost kuuldes, arvas õhtupoolikul koju naasnud puberteedist tütar, et me kõik oleme 24 tunni jooksul metsa pööranud. 😀 😀 😀
Nimelt on L-l 1 huvitav harrastus – GP Ning kuna tal oli kindel plaan kohalike vaatamisväärsustega tutvuda, hoolimata suurest hunnikust valgest sodist, mis maad katab, siis võeti mu meheraasuke kaasa ja mindi uitama. No kokku surfasid nad ringi mingi 3,5 tundi. tulemustega oli küll kesiselt, aga vähemalt huvitav neil oli.
Kontsert eelmainitet triopoolt pidi algama laupäeva õhtul kell 7. Nii me siis alustasime oma matka kodust koos puberteedist tütrega pool 7, sest vastavalt GP juhendile oli vaja tee peale jäävaid puid “kallistada”. 😀
Kallistasimegi, lumi põlvini, aga meeleolu 5+. Tahaks väga loota, et keegi ei üritagi aru saada nendest jälgedest ning nende eesmärgist, mis me maha jätsime. 😀 😀 😀 😀
Pärast kontserti astusime kiriku uksest välja…ja oh kole, kole, miski tuisk tuli uksel vastu. See rikkus ära meie esialgse plaani, minna raekoja kanti puid kallistama. Noh, polnud hullu, sest teatri juures oli ikkagi plaan käia. Ja kuna see jäi kah mõnes mõttes koduteele, siis selle võtsime me ette.
Nalja oli palju. Kaevasime, mis me kaevasime…otsingu lõppesid repliigiga “Lähme ära, üks muguvaatab, silmad punnis, oma aiast” 😀 😀 😀 Puhastatud sai miski 3 või 4 hüdranti. Nüüd nad ei ole enam lume all peidus. 😉 😀
Koju jõudes selgus, et kokk on magama jäänud. Õnneks oli ta enne jõudnud lihakamaka maitsestada ja ahju lükata. Toimetasime omale kähku kuuma hõõgveini ja tegelesime veidi mõttetööga.. noh suuremas osas L tegeles.
Süüa sai küll hilja, aga see-eest oli väga hea. Mitte miski ei saa ühe korraliku seaprae vastu…ma arvan…
Kokkuvõttes peaks mainima, et L-i uus harrastus on huvitav, samas nõuab päris tõsiselt aega ja tahtmist. Ning ega teostuseks finantsid ka mööda külge maha ei jookseks.
Käsitööst ma seekord ei räägi. Lihtsalt polegi midagi teinud. Vist. Tegelikult tegin küll, Brimnes Lace Shawli sain valmis, venitasin teist natuke ja harutasin kohe üles. Niipalju siis sellest. 😀
Mees vaeseke võttis kogu kupatuse pakenditest välja ja hoiab nüüd kahe käega pead kinni. Vaadates seda väikeste ühendusjubinate kotti, arvab ta, et seda kappi paneb ta küll 3 aastat kokku. 😀 😀 😀
Ürituse idee oli kududa võimalikult palju silmuseid, et saaks poolikud tööd kaelast ära. No esines ka heegeldajaid.
Ma pean mainima, et sel hetkel oli mul poolikuid töid 3 ja lõpetatud sai neist 1. See-eest alustatud sai päris mitut ja kokku valmis 4 asja ja 2 pisemat asja. 😀
Nende kohta öeldi tellija poolt küll, et külgedele palun eesti lipu kujutisi, aga selle koha me jätsime vahele. 😀
Järgmiseks tekkis mu kõrvale seisma 13-aastane preili, kes arvas, et temal on ka kindlasti sokke vaja.
Aga pärast 5-kordset kudumist ja harutamist loobusin. Jõudsin üle kanna juba sääreni, aga kuidagi see asi ei istunud minu kipaka jala otsas. Siis arvasin, et pole mõtet kududa läbi häda valmis midagi, mis mulle endale mu jalas ei meeldi.
Läksin lihtsamat teed ja hakkasin pisipojale sokke kududma…… tulemuseks – Miku tädipoeg sai omale 2 paari sokke. 😀 😀 😀
Viimaseks ahvatluseks viskas keegi kusagil mütsi mustri ja selel ma kohe pidin ju kuduma. Seda enam, et sõrmikud said palmikutega.
Mõned on ka arvestamata, näiteks Skew soki sääreosa, mis kootud sai, ei viitsinud arvutada. Ju miskit 1000 ja 2000 vahele jäi.
|
OSCAR-2019
|
||
Mütsik, eneseisiklikuks läksid vast sa ise, kui hakkasid jaotama inimesi ühekülgsuse põhimõttel. Ent olen nõus sinuga, et malbem toon ei tee paha kestusteludes. Ning jään alati taunivaks ebaõigluse, silmakirjalikkuse ja rumaluse suhtes, paraku on ristiusklased minu elu jooksul neid nigelaid omadusi üles näidanud liigagi palju, et mitte üldistusi teha. Lisaks ka veel loetu, mis toetab veelgi sellist kokkuvõtet. Ja ka siinne foorum ei tõsta ristisõgedaid just eriti kaunilt esile; seda on siin paljudki ära märkinud. Kuid olgu, kui nad soovivad oma pahelisuses prõõgata, siis lasku käia, ent ikkagi soovitaksin neil õppida argumenteeritud väitlust. Vaat nii. Paha ei teeks ka õppimine, õppimine, õppimine, mitte üksnes palveluses õndlemine.
Mitte ainult algajatel, sest uuritav uurib iseennast ja subjektiivsete tajude veelgi subjektiivsemad nende tõlgendused jäävad lausa igal sammul jalgu.
“See arutlus on omast kohast võibolla küll loogiline, kuid ei vasta kahjuks praktika tulemustele. Seega ebateaduslik. “Mida tajuti”, sellest olen korduvat kirjutanud (ka artiklis). Kuna küsid ikka ja jälle sama asja, näitab, et see jääb Sul pidevalt “kahe silma vahele”. Oled mõelnud, miks?”
Nõnda tulevadki mängu juba puhtsubjektiivsed selgitused Puhta Teadvuse ja Valgustumise kogemisest. Ent kas kogetu ikka tõesti oli Puhas Teadvus ise v hoopis midagi muud.
Oled ilmselt näinud “lund” telekas, kui saatekava lõppes v vastaval kanalil saatjat pole. See Puhas Teadvus on minu arusaamas midagi samalaadset. Kui kõik aktiivsed mõtted on medimisega taju tähelepanust välja surutud, siis ikkagi jääb aju teatud aktiivsustasemega tegutsema ning seda siis “kuulma” jäädaksegi.
Sest taju on organiseeritud sedavõrd aktiivsele tajumoodustamisele, et pikemaks ajaks infonälga jäänuna hakkab puuduliku meeleinfo asemel hoopis fantaseeringutega flirtima. Siit ka nägemuste sage esinemine üksikvangistuses, kosmoselendudel ja “vatitubades”.
“Valgustatu on “maa sool”, mõjutades kogu ühiskonna teadvust arengulisuse kaaus sügavama õnne poole. Meenutagem kas või Mahtama Gandhi või Dalai-Laama mõju, ehkki tegu pole valgustunutega selle nõ kõrgemas mõttes.”
Massiorganisatsioonide juhid on alati rahvale suurema mõjuga kui realiikmed. Eriti kui neil ka mingi sõnum öelda on.
“Meie tajudel on ikka mingi emotsionaalne, reeglina dualistlik väljund. Selle dualismi najal olelebki meie “isik”.”
Tajud ongi juba teadvuse pärusmaa ja seostuvad väga tihedalt maailmavaatelise sisemudeliga, olles nõnda kogu meie toimimise aluseks. Meeleorganid ei tegele tajumisega, vaid tajude moodustamiseks vajaliku info kogumisega...
Vahest huvist teema vastu, vahest idee fännamisest, vahest soovist leida oma oletustele väljundit, vahest teiste tellimusel jne. palju võimalikke põhjusi. Sheldrake põhjusi peaks temalt küsima.
Samas põgusalt tema arusaamadega tutvununa olen sunnitud tõdema, et esialgne arvamine läks üsna pihta. Vaid füüsika asemel oli tegu bioloogiaga.
Oma teooria töötas ta välja ajal, mil kaose teooriast polnud veel suurt midagi kuulda ning keskkonnatingimuste pidevat rekursiivtoimelist mõju asendas spetsiaalne “infoväli”, mis pidavat sisaldama infot kõige kuju kohta ja kuskohast pidavat objekti tekitaja seda ammutama.
Hoolimata teooria avaldamisest aastakümneid tagasi, pole see tõsistes teadusringkondades tunnustust leidnud, levides seevastu peamiselt uusaegsete hulgas...
Ja see näitab, et ka teadmatult, alateadlikult pöördutakse éndast välja mingi müstilise-ebamäärase-olematu poole... Kuhugi väljapoole ennast-inimest.”
teised, kuigi neil otsest põhjust pole, paluvat hoopis endavälist. Kuidagi oma ego poole kiiva see asi...
"mu küsimused olid rohkem suunatud materialidtidele, ja ateistidele, kes väidavad, et pole olemas midagi väljaspool inimest"
Niietsiis üks permanentne müstika (pidi ju müstika jumalaga ühekssaamist tähendama) see sinu elu:-)))))))))
Vaesed kullapesijad, muudkui pesevad müstilise kullatera leidmise lootuses - valgustugu parem, et märgata - kõiksee pestud liiv ongi kõik üks ...
Mediteerisin nats selle ümber, püüdsin aru saada, kui tark peab selleks olema, et selise tõdemuseni jõuda ... ja kui loll võib üks olla, kui ta seda ei märka pika elu jooksul ... seda, et Viis Essi polegi miskit muud, kui üks müstikaseanss teise järgi, üksolemine jumalaga.
Keegi juba küsis sinult - mille pagana pärast seda kõike, seda igapäevast argielu, siis veel üldse jumalaks ümber nimetada on vaja?
Kõikvõimalike trikkide ja abivahendite mitte-ära-põlgamine, et saavutada üha tundlikumat, tervnenumat taju, mis näib tõelusena?
Jah, ja kõik elamused selle raames võimalikud. Just sel määral, kuidas meie oma väiklased/suured ‘loomepuhangud’ seda oma tingituse taustal projitseerida lubavad.
Kui kõik on jumalaga üksolemine, permanentne müstikajada ja selle jada sees otsitakse “sügavamaid, avaramaid ja tähendusrikkamaid elamusi”, siis see tähendab ju et ... kole kohe väljagi öelda ... jumalaksolemine kätkeb endas erinevaid kvaliteete!
Ja-jaa, Ti! Sul on vist siiski õigus! On ju Helegi korduvalt puhunud järjest ja järjest kõrgemale-kaugemale-sügavamale kulmineeruvatest hingeelamustest - kõik küll üksolemine jumalaga, aga vahed on vahel!!
Jaah, vaat selle peale ei tulnudki, et erinevaid kvaliteete ei tohiks justkui omada. Sul on õigus. Kõik on üks..
Võtke pihku ajalooraamatud ja vaadake, et juroopas tekkisid skolastika ja müstika enam-vähem üheaegselt ja müstika vist isegi veic hiljem - vastukaaluks skolastikale.
|
OSCAR-2019
|
||
Mikrotootja ja mikrotootmisena määratletakse elektritootjaid, kes kasutavad taastuvenergia tootmisseadmeid elektri tootmiseks peamiselt majapidamise omatarbeks. Mikrotootmise peamised tehnoloogiad baseeruvad tuuleenergial, päikeseenergial ja hüdroenergial.
Päikeseenergia puhul saadakse energia päikesekiirguse energiast. Päikeseenergia puhul muundatakse päikesevalgus elektrienergiaks fotovoltefekti abil. Elektri tootmine päikesenergiast toimub kas läbi fotovoltefekti abil päikesepatareidega või päikeseenergia soojuse abil läbi soojusenergia muundamise elektrienergiaks.
Hüdroenergia on mehaaniline energia, mis vabaneb vee vabal langemisel Maa raskusjõu mõjul. Hüdroelektrijaamades elektri tootmiseks muundatakse mehaaniline energia turbiinide abil elektrienergiaks.
17.04.2015 Toimus Eesti Elektritööstuse Liidu ja Soome Energiatööstuse Liidu kohtumine | Eesti Elektritööstuse Liit
Reedel, 17.aprillil 2015 toimus Eesti Elektritööstuse Liidu ja Soome Energiatööstuse Liidu (Energiateollisuus) kohtumine. Eesmärgiks oli uuendada liitudevahelist koostööd, jagada kogemusi ning saada vastastikku informatsiooni.
Eesti Elektritööstuse Liidu tegevjuht Tõnis Vare nentis, et regionaalse elektrituru areng ning Euroopa Liidu ühtne kliima- ja energiapoliitika kujundamine on mõlemale liidule väga olulised teemad. "Meie kahe erialaliidu näol on tegemist koostööpartneritega Euroopas ja sellises situatsioonis on oluline liitude ühtne lähenemine energiapoliitikale ning ühisosa leidmine, sest meie koostöö on loomulik ja ratsionaalne," sõnas Vare.
Erialaliitude kohtumisel lepiti kokku edaspidised võimalikud koostöösuunad - eelkõige nähakse ühistegevust omavahelises tihedamas infovahetuses ja Euroopa Liidu kliima- ja energiapoliitika raames ühiste positsioonide väljatöötamises. Samuti nähti koostöövõimalusi Euroopa Elektritööstuse Liidu EURELECTRIC suunal.
Eesti Elektritööstuse Liit on Eestis asuvate elektritootjate, võrguettevõtjate ning elektrimüüjate ja neile teenust osutavate ettevõttete huvide esindusorganisatsioon ning Euroopa Elektritööstuste Liidu EURELECTRIC liige.
Elektritööstuse Liidu tellitud energeetika tööjõu uuringu tulemustest selgus, et Eesti energiaettevõtetes leiab järgneva kümne aasta jooksul tööd üle 6000 töötaja. Lähiaastatel jõuavad pensioniikka pooled elektrotehnika, energeetika, kaevandamise ja rikastamise ala kõrgharidusega töötajatest. Tänane haridussüsteem ei suuda aga ilma muudatusi tegemata tekkivat tööjõuvajadust rahuldada.
Uuringu käigus analüüsiti 108 energiaettevõtte 11 200 töötaja andmeid ehk 55% energeetikas hõivatud töötajatest.
Uuringust selgus, et järgneva kümne aasta jooksul vajab energeetikasektor 6100 töötaja asendamist, mis on 30% 2010. aastal energeetikaettevõtetes hõivatuist. Kuna energeetikasektor eristub selgelt tööjõu suhteliselt kõrge vanuse poolest, tekib enamus täiendavast tööjõuvajadusest seoses olemasolevate töötajate suundumisega pensionile.
Tulemustest selgub samuti, et kümne aasta perspektiivis on oodata energeetikaalase kõrgharidusega spetsialistide nappust ning kutseharidusega koolilõpetajate ülejääki.
Juhul kui energeetikasektor suudab maksimaalselt kasutada oma potentsiaali (sh. ekspordivõimalusi), siis lisandub Eestis veel 1300 uut töökohta. Kõige negatiivsemate arengute korral väheneb pakutavate töökohtade arv põhistsenaariumi 6600-lt töökohalt 4900-le töökohale.
„Uuring näitab, et järelkasvu tagamiseks energeetikas järgmisel kümnel aastal on vaja uusi otsuseid. Lahendused peame leidma koos haridussüsteemiga. Aega veel on, kuid lahenduste otsimise ja elluviimisega ei tohi enam viivitada,“ ütles Eesti Elektritööstuse Liidu juhatuse liige Jaanus Arukaevu. „Energeetikasektori ettevõtted on huvitatud tööjõuturult lahkuvate energeetikaspetsialistide asendamisest 2020. aastaks eelkõige Eestis hariduse saanud energeetika- ja mäenduse spetsialistidega,“ lisas Arukaevu.
Uuringu tulemused näitasid, et igal aastal on energeetika õpingute katkestajaid vähemalt sama palju kui on lõpetajaid. Haridussüsteemi ees seisvat väljakutset aitaks energeetikaettevõtete hinnangul lahendada õpingute katkestajate arvu oluline vähendamine.
Õpingute katkestamine on sageli seotud eriala keerukusega, kuid ka õppijate tööleasumisega ning suutmatusega tööd ja õpinguid ühildada. Uuringus osalenud ekspertide üheks soovituseks on kaaluda magistriõppe tasandil nn tööstusmagistrantide süsteemi juurutamist, kus õppetöö toimuks õppesessioonidena ning iseseisva töö ülesanded ja uuringud oleksid lihtsamalt ühitatavad magistrandi töökohustustega.
Energiaettevõtete esindajate hinnangul tuleb energeetikaspetsialistide ettevalmistamisel Eestis siduda teoreetiline haridus paremini praktikaga. Praktika ei tohiks olla eraldiseisev õppekava komponent, vaid peab olema tugevalt integreeritud teiste õppekava õppeainetega.
Energeetika tööjõu uuringu tellijaks oli Eesti Elektritööstuse Liit. Uuringu viisid läbi Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus (RAKE) ja Poliitikauuringute Keskus Praxis. Uuringus osalesid Eesti Elektritööde Ettevõtete Liidu, Eesti Jõujaamade ja Kaugkütte Ühingu, Eesti Tuuleenergia Assotsiatsiooni, Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi, Haridus- ja teadusministeeriumi ning EAS-i Energiatehnoloogia programmi eksperdid.
Energeetika tööjõu uuring käsitleb energeetikasektori hõive struktuuri ja prognoosi aastaks 2020. Samuti analüüsitakse uuringus ettevõtete ootusi tööjõule ja hinnanguid energeetikaalase hariduse hetkeolukorrale. Lisaks uuriti muutusi sektori ettevõtluskeskkonnas ja nende mõju tööjõuvajadusele.
Uuringut finantseerisid Euroopa Liidu sotsiaalfondi ja Eesti Vabariigi kaasrahastamisel elluviidav programm Tarkade Otsuste Fond ja Eesti Elektritööstuse Liit.
|
OSCAR-2019
|
||
Pole siia juba pikalt midagi asjalikku kirjutanud ja ausaltöeldes ma igatsesin juba nii kohutavalt blogimist, et kirjutan täna ühe pika postituse valmis.
Mul on täna suur rõõm tutvustada taas uusi tooteid, mis minu jaoks olid täiesti tundmatud aga panid armuma esimesest silmapilgust (loe: kasutuskorrast).
Nagu nimigi ütleb on see äärmiselt õrn ja teeb nahale kohe pika pai, eemaldades meigi ja mustuse. Ma tegelikult natuke pelgasin selle toote kasutamist, sest eelnevalt on minu läbisaamine meigieemalduspiimadega olnud pigem halvapoolsem. Kui teisi meigieemalduspiimasid ripsmetušši eemaldamisel olen proovinud, siis on see lihtsalt öeldes katastroofiga lõppenud, sest mu silmad ei talu üldse midagi paksu ega piimjat. Üritasin väga õrnalt ka selle tootega ripsmetušši maha võtta ja oh imet! Enam mu silmad "põlema" ei hakanudki. Ei tekkinud ärritust ja tušš tuli väga kergelt maga ja silmad jäid mõnusasti ka veel niisutatuks. See on kindlasti üks suurimaid põhjuseid, miks ma seda väga soojalt soovitan, eriti veel läätsekandijatele.
Toote kolmandaks pluusiks võib lugeda seda, et peale kasutamist nägu kreemi ei vaja, sest meigieemalduspiim on väga niisutav ja muudab naha pehmeks ja elastseks.
Toote lõhn on tegelikult vägagi neutraalne, aga minule see eriti ei meeldi. Ma isegi ei tea miks, aga miski mind häirib ja on harjumatu.
Olen kindel, et lõhnaga harjun peatselt ja ma soovitan seda toodet väga-väga soojalt kõigile, kes pole meigieemalduspiimadega "sina" pea olnud. See toode on lihtsalt võrratuu!!! :)
Koorija on geelja koostisega,sobib kõikidele nahatüüpidele ,ka väga tundlikule.Guaraana aitab eemaldada surnud naharakud,laava pulber poleerib õrnale,riisi pulber puhastab .Greibi ekstrakt parandab naha jumet annab sära on tugev antioksüdant.
Kahe käega poolt, et see on suurepärane toode ja väärib igati Euroopa Iluauhindade tunnustust. Ma olen kasutanud elu jooksul päris mitmeid näokoorijaid ja kõigil on üks viga - liiga suured tükid mis kriibivad nahka ja ajavad selle punaseks. Botanical näokoorija koostises on aga väga peenikesed koorivad terakesed, mis teevad koorimise vägagi mõnusaks toiminguks.
See on oma koostiselt üsna kirju ja näha on mitmeid erinevaid värvilisi täpikesi, usun et need on laava ja riisi pulber, nii nagu märgitud ka toote kirjelduses.
Mask ei jää kleepuma naha külge ja tuleb üsnagi lihtsalt ja suurema vaevata maha. Lisaks ei pea seda ka pikalt peal hoidma vaid piisab lihtsalt näole masseerimisest ja maha pesemisest.
Tõeline vastand minu praegustele koorijakogemustele ja ainult positiivses võtmes. Soovitan seda toodet samuti proovida. Hind on küll krõbe, aga toodet ei kulu palju ja seega jätkub seda ka pikemaks ajaks.
Kuna toote kirjelduses on märgitud, et see sobib kasutamiseks alates 28. elusaastast, siis nii see tõesti on. Minu näonahk on aga üle kümne aasta noorem, kui see nahk ,millele toode soovitatud on, seega on seda ka natukene keerulisem arvustada.
See on kindel, et see aitab kortsude vastu võidelda, sest nii kui toodet peale määrisin hakkas nahk nagu "kiskuma" või ma isegi ei oska seda tunnet kirjeldada. Pinguldav tunne? Umbes midagi taolist kui võtta üks osa nahast ja venitada seda kahe käe vahel. Ei ma ei mõtle selle all midagi valusat ega ebameeldivat, lihtsalt selline hmm.. toimiv tunne (oeh kui maha kirjeldus, ma tean). Toimiv tundub ta igal juhul võrreldes teiste kortsudevastaste toodetega, mida vahel naha niisutamiseks olen proovinud.
Mis mulle toote juures meeldis oli see, et selle oranžikas toon teeb ka näonahka pruunimaks, mida pole küll toote kirjelduses märgitud, aga minul see tõepoolest nii oli. Samuti ka jumestuskreemi alla ideaale kaaslane, sest see ei jäta nahka õliseks ja üleniisutatuks.
See on minu südame võitnud! Kirjeldamiseks pole lihtsalt sõnu. Mu juuksed pole juba pikka aega niiiiiiii siidpehmed olnud. Kohe üldse ei saa käsi küljest ära ja ainult silun ning nuusutan neid.
Nuusutan just selle tõttu et tootel on väga mõnus kookose lõhn. Ma üldiselt kookose lõhna eriti ei talu, sest see kipub olema liiga magus, aga selles tootes on see täiesti normaalne ja mitte väga vänge just vastupidi - meeldiv.
Oh ja mis kõige parem! 2-minuti mask. Oma kiire-kiire elutempo juures ei ole mul tavaliselt pikkadeks 10-20 minutlisteks maskideks aega ja mida kiiremini maskitatud saab, seda parem. See mask nõuab vaid paari minutit ja juba see toimib. Ma kujutan ette, et isegi seekord ei hoidnud ma seda lõpuni peas, kuid ometigi toimis see väga hästi.
Eriti tore on see, et ma olen pikka aega mõelnud kookosrasva osta, et juustele ise maski teha, aga nüüd ma ei vaja seda kindlasti, sest see toode on lihtsalt I M E L I N E ja hea asendus kookosrasvale, mis on tegelikult sama hinnaga kui see mask, aga maski on topeltkogus.
Lisan ka pildid võrdluseks ja nagu näha on juuksed ka peale maski kasutamist väga kohevad ja samuti uskuge või mitte näevad tervemad välja.
Ausaltöeldes on see minu kõige lemmikum juuksemask (jah see ületab isegi Tahe juuksemaski, mis oli minu endine lemmik).
Ei oskagi selle toote iseloomustamiseks enam midagi rohkemat öelda, seda peab ise järgi proovima ja siis saate aru, millest ma räägin.
Suur tänu Allorganicule kes minuni niivõrd head tooted tõi. Loodan, et ka teil oli tore neid koos minuga avastada :)
Mnjah. Olen Novexperdi meigieemalduspiima kasutanud ning minul see paraku küll meigi eemaldamise mõttes eriti hästi ei toiminud. Ripsmetušši (mõtlen mitte-veekindlat) see küll mul eriti lihtsalt ei eemaldanud. Kõige pädevam sõna selle piima kirjeldamiseks ongi "õrn". Minu jaoks oli see pigem lihtsalt puhastuspiim, mitte niivõrd meigieemalduspiim. :)
Hmm, minul võttis küll väga kergelt Adeni ripsmetušši maha, vaid mõne tõmbega. Samuti jäi ka nägu väga puhas peale BB-kreemi eemaldamist.
|
OSCAR-2019
|
||
Tänane “Ajatu” ehk varasem artikkel teemal, mille kohta meile ikka küsimusi saadetakse, ilmus esimest korda 18. novembril 2013. Põnevat lugemist!
15. mail oli USA-s eetris Coast To Coasti erisaade sihikul olevatest inimestest. Derrick Robinson on inimõiguste organisatsiooni Freedom From Covert Harassment And Surveillance (Vabanemine salajase ahistamise ja järelevalve alt) president. See on 2005. aastal loodud grupp, kes uurib organiseeritud jälitustegevust, distantsilt suunatud elektroonilisi rünnakuid ja nende salajast tehnoloogiat, mida rakendatakse arvukate inimeste peal kõikjal üle maailma.
Kuidas tekkis sul selle teema vastu huvi ja mis ajendas sind looma seda inimõiguste organisatsiooni?
Kõik sai alguse 1980-ndatel, kui sattusin ise esmakordselt elektrooniliste rünnakute ohvriks. Ma töötasin tol ajal Fort Meade’i sõjaväebaasis, mis kuulus NSA-le. Seda, mis minuga tehti, nimetatakse tänapäeval organiseeritud jälitamiseks (organized stalking). Kui ma Fort Meade’ist lahkusin ja tulin tagasi koju Cincinnatisse, siis avastasin, et elektroonilised rünnakud minu peal jätkuvad ja seega mind jälitatakse endiselt. See kõik kestis ligi 20 aastat kuni interneti massilise levikuni ja minuni jõudis infot, et ma ei ole ainus, kes sellise jälitustegevuse ja mõistusekontrolli tehnoloogia ohvriks on sattunud.
Mina ise ei olnud paranoiline, sest töötasin ju NSA heaks, kus kõikvõimalik jälitustegevus on igapäevane nähtus. Kuid paranoiat on kahtlustanud mitmed ohvrid üle maailma, sest enamik inimesi, kes selle jälitustegevuse alla on sattunud, on täiesti tavalised seaduskuulelikud kodanikud, kes ei peaks olema ühiskonnale oht.
Arvestades ründajate käitumist, metoodikat ja tehnoloogiat, olen mina jõudnud isiklikule järeldusele, et tegemist on rahvastiku globaalse mõistusekontrolli salaprojektiga.
Ainuüksi USA-s on justiitsministeeriumile teinud avalduse üle 500 000 inimese, kes väidavad, et neid rünnatakse. Seega, definitsioonilt on kahtlemata tegu grupilise jälitusega. Need on ainult see osa ohvritest, kes on teinud ametliku teate selle kohta. Kindlasti on olemas veel rohkem inimesi, kes kaebust pole teinud, ja on ka inimesi, kes ei tea üldse, mis nendega toimub. Paljud inimesed ei suuda seda endale tunnistada, et valitsus või mõni salaorganisatsioon neid rünnata võiks.
On näha, et üha rohkem inimesi on sattunud rünnakute alla. See tähendab, et üha rohkem inimesi peab selle rakendamiseks ka tööd tegema. Me ei usu, et tegu oleks mingi tohutu eksperimendiga, vaid pigem kavatsetakse midagi meie peal ellu viia. Eesmärgiks on maailma domineerimine. Neil on olemas tehnoloogiad, rakendamaks seda suure hulga inimeste peal üheaegselt. Võimalik, et võetakse ette terve linnatäis rahvast korraga, mitte inimesed ükshaaval.
Tuhandeid inimesi on langenud selle ohvriks ka Euroopas, Aasias, Lähis-Idas, Hiinas, Jaapanis. Tegemist on sihikul olevate inimestega, kes on moodustanud seltse, et ohvreid koondada. Näiteks Hiinas ei lubata neil ametlikult tegutseda, kuigi Hiinas on üle 1000 ohvri, kes on kaebuse esitanud. Me teame ajaloost, et valitsus on katsetanud inimeste peal erinevaid mõistusekontrolli meetodeid, eriti sõjaväelaste peal.
On andmeid, et 1950-ndatel pritsiti St. Louis linna kohal Missouris taevasse erinevaid radioaktiivseid osakesi eesmärgiga teha keemiarünnaku katseid. Ajaloost on teada, et valitsused on inimeste peal teinud mitmesuguseid katseid. Kemikaale on pritsitud isegi suurlinnade kohal, et lihtsalt vaadata, mis juhtub. Siin pole midagi uut. Sellised katsed jätkuvad senikaua, kuni rahvas oma olukorda teadvustab ja vastu hakkab.
On väga palju erinevaid sümptomeid. Näiteks võid sa kuulda peas hääli, mis käsivad sul midagi teha, kuigi sa tead, et need ei ole sinu hääled ega mõtted. On ka füüsilisi sümptomeid. Näiteks teadmata kohast tekkinud regulaarsed põletushaavad.
Täiesti seinast seina. Meil on teateid isegi vanurite ja väikeste laste kohta, kes on ohvriks langenud. Samuti on hõlmatud eri rassidest ja erineva religiooniga inimesed – tundub, et rünnatakse tervet tsivilisatsiooni. Tegemist on eugeenikute programmiga, vaatamaks, mis sorti relvad toimivad eri tüüpi inimeste peal.
Me võtame vastu kaebusi ja kohtume inimestega, kes on sattunud füüsiliste ja vaimsete rünnakute ohvriks, ning dokumenteerime kõike. Samuti tegeleme teavitustööga.
Mina olen kõikide nende aastate jooksul näinud ehk vaid paari inimest, kes ilmselt olid vaimselt haiged. Enamik, kellega mina kokku puutun, on kahtlemata sihikul olevad inimesed. Selliste inimeste peamiseks probleemiks on üldiselt see, et nad ei saa mitte kellegagi oma murest rääkida, sest enamik inimesi ei ole teadlikud, et selline tehnoloogia ja selline kuritegelik nähtus üldse eksisteerida võiks.
Tänu internetile on väga paljud inimesed meist teada saanud. Me suhtleme regulaarselt umbes 2500 ohvriga. Inimesed, kes seda kõike ellu viivad, on armutud. Neile ei ole probleemiks piinata isegi lapsi.
Kas sa arvad, et nad sooviksid näha, kuidas piltlikult öeldes lihtsalt nupule vajutamisega hakkaks terve mass inimesi ühes suunas kõndima?
Lisa Becker on mõistusekontrolli ohver olnud viimased 12 aastat. Ta on andnud tunnistusi kahel USA presidendi bioeetika komisjoni koosolekul, osalenud Jesse Ventura juhitud telesarjas “Conspiracy Theory” ja tegeleb mõistusekontrolli ohvritega Winsconsini osariigis USA-s. Seda kõike selle nimel, et teavitada inimesi ühest suurimast inimkonna vastasest kuriteost meie planeedil.
Olen selle peale palju mõelnud, sest ma olen täiesti tavaline inimene. Usun, et olin lihtsalt n-ö õigel ajas õiges kohas. Ma läksin plaanipärasele operatsioonile ja kui ma üles ärkasin, avastasin, et olen mingisuguses kapis ja üks naine räägib minuga. Ma küsisin, et miks ma siin olen, mis siin toimub? Mulle vastati, et mul olevat tuimestusest tekkinud halb reaktsioon. Ma ise arvan, et mulle pandi sisse mikrokiip. Usun, et olin silma jäänud kellelegi, kes arvas, et sobin hästi katsejäneseks.
Kokkuvõttes on tegemist ju ebaseaduslike inimkatsetega. Mis sa arvad, mis on selle kõige lõpp-eesmärk?
Täielik kontroll. See on seotud ka lõputute neuroteaduse uuringute ja katsetega, mida on läbi viidud juba 1950-ndatest alates. Inimesi soovitakse muuta robotiteks ja zombideks. Kui inimmõistuse üle suudad saavutada kontrolli, oled sa neil peos. Nii saab inimeste eest ära otsustada näiteks kõik tuleviku presidendivalimised või selle, mis tööd sa teed. Tegemist on kaasaegse orjandusvormiga.
Üldjuhul mind ei usuta, kõike proovitakse vägisi eitada. Ma näitan inimestele valitsuse dokumente, näiteks koostööleping aastast 1994, milles on kirjas, et kaitseministeerium andis justiitsministeeriumile üliarenenud tehnoloogiaid kasutada. Kui miskit antakse justiitsministeeriumile, siis tähendab, et seda rakendatakse tavainimeste peal. Selle dokumendi kohaselt sai justiitsministeerium röntgen-sensoreid, mis ühilduvad elektrokardiogrammi, infrapuna, ultraheli jmt-ga. Kõik need tehnoloogiad võimaldavad näha läbi riiete ja seinte. See viidi ellu ettekäändel, et korravalvuritel oleks lihtsam tuvastada relvakandjaid. Aga kui sa oled oma isiklikus kodus, siis pole kellelgi õigust sisse piiluda, millega sa tegeled.
Teine oluline dokument on USA kaitseministeeriumi direktiiv 5240.1-R, mis annab neile õiguse kasutada ameeriklaste peal mittesurmavaid relvi, kuigi kaitseministeeriumil ei ole volitust luua uusi seadusi. Ma usun, et sihikul olevaid inimesi just nende relvadega rünnataksegi.
Ma ei saanud alguses aru, mis minuga toimub. Tundsin, et läbi minu jookseb elekter. Enne hakkas mu abikaasal imelik. Tal tekkisid unehäired ja rahutus. Üldjuhul isoleeritakse kõik katsejänesed nõnda, et neil ei oleks sõpru ega perekonnaliikmeid, kellega samu asju tehtaks. Seda, et mõlemat abikaasat korraga rünnatakse, juhtub harva. Neil on lihtne nimetada meid fooliummütsikestega hullukesteks, samal ajal on olemas avalikud dokumendid ja patendid, mis kinnitavad, et need tehnoloogiad on olemas. USA on väljastanud patendi 3951134, mis kirjeldab meetodeid ja tehnoloogiad ajulainetega manipuleerimiseks.
Minu peal kasutatakse “hääled peas” tehnoloogiat absoluutselt iga päev. Hääled, mis minu pähe suunatakse, ähvardavad mind surmaga. Ma kuulen nelja erinevat häält, neid ei saa peatada, kuna nad tungivad läbi mu pea. Lisaks sisestatakse mulle alateadlikke mõtteid, millele järgnevad kommentaarid nendelt häältelt, mis mulle sisestatakse. Ma olen käinud ka operatsioonil, likvideerimaks mikrolaine energiarelvaga tehtud haavasid. Pole kahtlust, et ka minu autoga manipuleeritakse – nimelt suretatakse mu auto mootor regulaarselt keset liiklust välja.
Meie kõige noorem ohver on 21-aastane ja vanim 67-aastane. Meil on noori ja vanu, musti ja valgeid, heterosid ja geisid. Meiega võtavad regulaarselt ühendust ohvrid üle maailma. Kurjategijad sisestavad alateadlikke mõtteid ka ohvrite tuttavatele. Näiteks minu ema, kes mind tunneb läbi ja lõhki, hakkas ühel hetkel rääkima, et mina olen ilmselt peast segi, kuigi varasemalt oli ta mõistev.
Ma usun, et tegemist on millegi enama kui ainult katsega. Sellel on kurjad tagamõtted. Kusjuures mina sattusin rünnakute alla pärast seda, kui olin Washingtoni osariigis suutnud välja võidelda 1700 inimese õiguse kindlustusrahadele, millele valitsus oli ei öelnud. Peale seda muutus mu elu põrguks. Ma usun, et kunagi pole liiga hilja seda kõike peatada. Me peame inimesi teavitama sellest, mis meie maksurahadega tehakse, et see kuritahtlik plaan peatada.
Miles Johnston on Belfastist pärit UFO-nähtuste veteranuurija, kes 1970-ndate algul rajas Iirimaale UFO-uurimiskeskuse. Praegu juhib Johnson AMMACH-i projekti (Anomalous Mind Management Abductee Contactee Helpline (anomaalse mõistusekontrolli ahistatute abiliin)), mis tegeleb maaväliste tsivilisatsioonide poolt röövitud inimeste abistamise ja uurimisega Suurbritannias. Lisaks uurib AMMACH mõistusekontrolli ohvreid, sihikul olevaid inimesi ja kõike muud paranormaalset.
Olen elukutselt insener ja tegelesin aastakümneid piraatraadiojaamadega. Ühel hetkel hakkas midagi kahtlast sündima, kui meie raadiojaama juht rööviti tulnukate poolt neli korda, me kõik nägime taevas ebamaiselt liikuvaid tulukesi ning raadiosaatjatega toimusid veidrad anomaaliad. Tundus justkui oleksid raadiosaatjad meiega suhtlema hakanud.
Saime aastaid hiljem teada, millega oli tegu. Tegemist on ühe seadmega, mida kasutatakse kõikjal, kust käib läbi informatsioon, nagu näiteks raadiosaatjad. Samad või sarnased seadmed on kasutusel ka kõikjal jõujaamades ja nad suhtlevad elektrivõrgu kaudu. Seega on neil ülivõimas allikas suhtluseks, sest kõik majapidamised on elektrivõrgus.
Me usume, et elektrivõrgus on miskit intelligentset, kes üritab meiega suhelda. Kui majapidamisel vool välja lülitada, siis muutub täielikult kogu atmosfäär. On olemas organisatsioone, kes just seda inimeste peal katsetavad, et neile halba tekitada.
Just. Säästupirnid, WiFi-võrgud ja optilised kaablid teevad selle kõik veel lihtsamaks. Terve planeedi majapidamised on omavahel elektrivõrgu kaudu ühenduses. Sellepärast on teatud piirkondades erageneraatorid lausa keelatud juba. Lisaks on ise elektrit genereerivatele majapidamistele antud suurepärane võimalus müüa oma elekter riigile – mitte, et riigil seda nii hädasti vaja läheks, vaid kuna kõik majapidamised oleks kuidagimoodi ühise võrguga ühenduses.
Vanad klassikalised Edisoni pirnid tekitasid lisaks valgusele ka soojust. Seega öeldi ettekäändeks vanade pirnide likvideerimiseks, et nende kasutegur on väike, kuna palju energiat läheb raisku soojuse peale, mida me tegelikult ei vaja. Ühest küljest on see üsna loogiline vabandus, kuid teisest küljest ei tulda selle peale, et keegi võiks kasutada uusi pirne, saatmaks helilaineid ja sagedusi sinu ajusse.
Mina usun, et kõikjal, kus on tsentraalne elektritootmisvõrgustik, seega enamjaolt kõikjal. See on väga loogiline viis inimeste kontrollimiseks, sest saab kasutada süsteeme, mis on juba paigas.
Kui muuta meie nn holograafilise reaalsuse fookust nõnda, et teistsugune eluvorm saaks siia manifesteeruda, lakkavad eksisteerimast kõik eluvormid, mis on ühenduses esialgse holograafilise fookusega. Seega, see mõjutab kogu füüsilist reaalsust. Selle taga on maaväline rass.
Mitmed tulnukate poolt röövitud inimesed on kirjeldanud, et selle kõige taga on täiesti teistsugune eluvorm, kui meie oskame ette kujutada. Tegemist on tulnukrassiga, kes soovib terves meie Universumis teha suuri korrektuure. Nii mõnelegi ohvrile on kuvatud pilte inimtühjast planeedist, tegemist on väga tõsise probleemiga.
Kui ma 20 aastat tagasi seda kõike uurima hakkasin, siis mõtlesin ise samamoodi. Ma ei suutnud uskuda, et meie valitsus teeb koostööd olenditega, kes viljaringide juures loovad geneetilisi programmeeritavaid eluvorme. Inimesed arvavad, et viljaringide juures toimub midagi muud. Me peame arvestama tõsiasjaga, et me elame täielikus jälgimisühiskonnas, kõige üle on kontroll, igat sorti kemikaale segatakse meie toidu sisse, orgaanilised isekasvatatud viljad on tihti isegi illegaalseks kuulutatud, kogu toiduvaru on rünnaku all, meie lapsed on pideva rünnaku all, siin-seal on keelatud kodusünnitused…
Meie liigi paljunemispotentsiaal ja võimekus on rünnaku all. On ülioluline mõista, et täna nendest teemadest huvitatud inimesed on viimane põlvkond, kes on võimelised seda probleemi mõistma ja midagi selle suhtes ette võtma. Järgmise 25 aasta jooksul plaanitakse sõna otseses mõttes vahetada inimesed välja arvutiprogrammide vastu ja väljastada inimeseks olemise litsentse. Meist saavad avatarid. Inimteadvus ühendatakse arvutiga, millega kaasneb täielik kontroll.
See on tõesti hirmuäratav, kuid paljud inimesed otsustavad seda informatsiooni ignoreerida ja selle üle nalja teha. Igaüks võib minna veebilehele 2045.com ja lugeda ise, mida teadlased plaanivad.
Olen juba varajasest lapsepõlvest kokku puutunud ebatavaliste nähtustega. Kolmeaastasena nägin, kuidas olendid tulid läbi seina minu tuppa; 18-aastaselt kirjeldas mu poiss-sõber, et nägi, kuidas tulnukad minu peal katseid teevad minu voodis. Tol ööl ärkasin ma üles hirmsast painajaunest ja röögatasin.
1998. aastal nägin koos oma tütrega taevas UFO-t ja kogesime viis tundi ajakadu; 2012. aastal tegi mu tütar enesetapu, kuigi ta oli väga positiivne tuleviku suhtes ja mitte enesetapule kalduv; mu telefoni on pealt kuulatud alates aastast 1983; mu internetiühendus katkeb pidevalt – see kõik on sihilik. Isegi mu tütre matusepäeval võeti mult internet ära, samuti ei töötanud mu mobiiltelefon ega ka lauatelefon. Pidin laenama sõpradelt telefone, et matuse asju ajada.
Mis on selle kõige taga? Mina usun, et siia on segatud maaväline tegevus. Ma kogesin ajakadu ka oma tütre surma ajal. Kiirabi väidab, et nemad tulid sündmuskohale 18.00, kuigi intsident ise leidis aset 18.20. Läksin mõneks minutiks kodust välja ühele pakile järele ja kui tagasi tulin, oli mu tütar surnud. Ma ei usu iialgi, et tema enda mõistus seda tegi.
|
OSCAR-2019
|
||
Vaatan täna aknast välja ning vaid need õõtsuvad oksad saadavad külmavärinad mööda selga alla. Vahepeal olid juba nii ilusad ilmad, et laps sai lühikeste pükstega õues ringi joosta, kuid täna näiteks oli tal õues seljas kaks pusa ja vest. Kahjuks ma veel talle kummikuid ostnud ei ole, mistõttu tõmbasin lihtsalt saiakotid nööridega ümber jalanõude 😂 See oli päris hea vaatepilt. Kui keegi teab, kust saab väikese suurusega kummikuid osta, siis andke teada, vaja oleks vist kuskil 21-22 suurust.
Prints saab muudkui osavamaks ja kiiremaks ja targemaks. Näiteks kodus oskab ta suurepäraselt turvaväravat avada, et ta siis saaks minna kassi krõbinaid sorteerima. Veel on ta õppinud pead raputama kui ta midagi ei taha ja siis väga kirglikult häälitsema kui ta midagi tahab (“jaa”-ni on veel kõvasti aega, sinnani peab leppima “aaaah”-iga), kuid kui ta pole kindel, mida pakutakse on mõistlik siiski pead raputada.” aitäh” tuleb ka iga päevaga järjest ilusamini. Nüüd saab ta suurepäraselt ise püsti nii toas kui õues, kuid ma olen täheldanud, et vanaema juuresolekul kaovad kõik oskused ning vajatava abi kogus suureneb märgatavalt. Magic! 😂
Üleüldise on Prints kohati üks väike vingats. Näiteks võimlemistrennis käimine on lootusetu, sest seal ta tahaks hoopis teiste lastega seltside ja vabalt ringi jalutada kui et siis emmega mingeid harjutusi teha. Ma tean suurepäraselt, et kodus olles talle harjutused meeldivad ja ta teeb neid päris hästi, kuid seal lihtsalt joriseb ja vingub. Selline pisarateta ving tuleb. Mõnikord kui suuremalt solvub, siis tulevad vihapisarad ka. Täna näiteks trampis esimest korda jonni käigus jalgu, kui ta juba nii väsinud oli. Kahjuks ei oska ta ise veel nendest hoogudest välja tulla ning ma pean leidma midagi, millega ta tähelepanu mujale tõmmata.
Trennid ja ujumises lõpevad nüüd suveks kohe varsti ära, seega tuleb mingeid uusi tegevusi välja mõelda või siis last rohkem õue kupatada. Meil see majatagune “õu” on hetkel noori vareseid täis, kes veel ei lenda, ent kes Printsile vägagi huvi pakuvad ja keda ta taga ajab, et ma olen olnud sunnitud uusi kohti otsima, kus ta rahulikult olla saaks. Ükspäev hakkas emavares meid jälitama, kui Prints tema lapsele liiga lähedale läks. Lahenduse leidsin üpris lähedalt – Koidu tänava kooli juures on üks aiaga piiratud park. Hetkel on sellel üks värav eest ära ja terve ilm peale liivakasti on liiva täis, kuid seal on kiiged, liumägi ning valdavas enamuses siiski piirdeaed ka. Liikuva ja kärme lapsega kulub see märjaks ära. Seal on ka pargi hooldaja andmed, aga seal üks ema rääkis, kuidas ta on mitu korda ühendust võtnud, aga kasu ei miskit. Teine selline aiaga piiratud park on Politseipark, aga no ma ei hakka iga päev kesklinna minema, lihtsalt selleks, et laps mängida saaks. Eks ta saab Assakul olles ka üks jagu mütata.
Tasapisi olen hakanud teda ka rinnast võõrutama. Hetkel saab rinda kui ta kodus lõunaund magab, lihtsalt selleks, et ta kiiresti magama jääks ja siis öösel (mõnele hommikul või varahommikul) kell 5, kui ohtralt kisama hakkab. Juba peaaegu kaks nädalat olen ilma õhtuse piimata magama pannud ning tundub, et läheb järjest paremini. Kuigi praegu kui tal silmahambad vist tulevad, esineb öökriiset ka kaks korda öö jooksul, kuid siis ei aita ka söömine. See kriiskamine on nii õudne – viskab muudkui pulgaks ja lihtsalt kriiskas, kussutamine väga ei aita. Nende hammastega seoses oli tal kolm päeva palavik ka. Ilma rohuta oli lausa 39.3, rohuga läks alla, kuid mitte kauaks. Hakkasin juba muretsema, olgugi et laps ei olnud tavalisemast virilam või loium, kuid nii kiiresti kui tal reedel see palavik tõusis, nii kiiresti see ka pühapäeva ööl vastu esmaspäeva ära läks.
*Appi! Laps magas õues kärus. Enne just mõtlesin, et kas panen rihmad kinni või mitte. Mõtlesin, et äkki rihmadega kinni olles ärkab varem üles, sest miski takistab. Umbes 2 minutit tagasi olin just õue vaadanud, et kas ikka magab. Järsku kuulsin viginat (käru oli õues akna all, ise istusin akna kõrval diivanil) ja vaatasin, et Prints on mingi halli asja käru augu ette ajanud, hakkasin veel meenutama, et mis osa see vankrist selline hall on.. Ja siis tärkas! Tal oli hall vest seljas. Röövik oli ennast vankris ärgates kõhuli keeranud ja hakanud vist pepu ees väljuma ja püsti ajama. No jeesus!*
Ühel pühapäeval käisime loomaaias jalutamas, kui ilus ilm oli. Eriti meeldisid Printsile linnud ja hülged. Need loomad, kes valdavalt magasid teda oluliselt ei köitnud. Kahjuks oli lasteloomaaed kinni – ma nii lootsin, et ta saab neid kitsesid katsuda, aga niiviisi jääb siis järgmiseks korraks ka midagi.
Üleüldse peaks välja mõtlema mingeid asju, mida nii väikse lapsega teha. Ta tahaks liikuda, aga hüpata ta veel ei oska, tahaks asju teha, kuid mõistus veel väga ju ei võta. Mida teie lastega teete? Kus käite?
“Selleks ajaks kui me vastuvõttu jõudsime oli mul ikka juba väga ebamugav. See pinge ja surumine läksid nii kõvaks, et raske oli näiteks tooli peal istuda ja oodata – tekkis automaatselt tunne, et tahaks püsti tõusta ja loota, et gaasid või mis iganes väljuvad. Jah, ma arvan, et väga tugev gaasivalu on see, millega võiks tuhusid võrrelda (mitte, et mul gaasivaludega ohtralt kogemust on, aga mõnikord on ikka ette tulnud). Igatahes, kui sünnitajate vastuvõtmisel võiks eeldada mingisugust kiirust või sellist tempokat liigutamist, siis see vanem naisterahvas kes vastuvõtus oli, oli küll äärmiselt rahulik ja küsis oma küsimusi, et pabereid täita. No kurat! Jälle võtsid võimust tumedad mõtted ja ma tahtsin talle pastaka näiteks kaelaarterisse lüüa. Okei, võib olla oleks ma võinud rohkem puhkida ja häälitseda, kuid ma pidasin paremaks ennast ohjeldada ja lihtsalt sügavamalt hingata, ise koguaeg valmis tooli pealt üles kargama. Kui te arvate, et kohe kui paberid korda said, siis tegeleti minuga koheselt edasi, siis te eksite. Seal oli nimelt JÄRJEKORD?! Ma ei tea täpselt, mis vaevus sellel naisel oli, kes enne mind oli, kuid sünnitaja ta polnud. Eks kõik inimesed on tähtsad ja olulised, aga kas sünnitav rase ei peaks olema prioriteet?! Olgu.. tunnistan, et ma EI olnud, vastupidiselt oma emotsioonidele toohetk, suremas ning tegelikult ühes või teises kohas oleks ma ootama pidanud nagunii. Ma mäletan, kuidas ma õudusega mõtlesin, et mis SIIS kui mu emakas on ikka veel ainult 2 sentimeetrit avanenud, nagu tookord ämmaka vastuvõtul. Ja mis veel SIIS, kui mul ei avanegi. Kas ma oleks keisriks valmis? Ja teisalt jälle olin ma nii valmis selle lapse välja pressima/kraapima/ise lõikama, et see lõpplahendus oleks vast täiesti ükskõik olnud, et kuidas ja mis.”
Sellised emotsioonid valdasid mind kell 8 hommikul 11. mail 2016. Kes tahab ja viitsib kas ajaviiteks või meenutuseks täispikki postitusi lugeda võib seda teha kas siit või siit. Ma ise lugesin ka ükspäev ja pean ausalt tõdema, et mõned asjad olid sootuks meelest läinud, samas kui mõned teised asjad on veel eredalt meeles. Näiteks nagu need pärast õmblemiseks tehtavad süstid… Ai!
Naljakas, kuid inimene on alguses nii väike ja jõuetu ja abitu. Ei saa mitte midagi ise tehtud, kui kõva häälega pahandamine välja arvata.
Pead hakkas ilusti hoidma juuni lõpust (2016), esimesed alumised hambad tulid novembris, roomamise jättis vahele ja alustas edukalt käputamist 15. detsembril 2016, nädalaga hakkas end juba põlvedele püsti ajama ja detsembri lõpus oli tugede naljal püsti. Viimased oskused tulid kuidagi äärmiselt kiiresti… Iseseisvad esimesed sammud tegi 4. märtsil, täpselt nädal aega enne oma 10. kuu sünnipäeva.
Eilse päevaga täienes Printsi oskuste pagas veelgi. Kõndimisele, jooksmisele, kapist asjade välja kiskumisele, mänguasjade viskamisele, vanaema klaasidega ringi jooksmisele, prügikottidega mängimisele, paberi rebimisele ja söömisele, torni ladumisele, palli veeretamisele ja jalaga löömisele, haamri ja teiste mänguasjadega põranda toksimisele, üleliigse vee välja sülitamisele (kui joogijanu on kustutatud), maasikate söömisele, emme telefoni pätsamisele, tõukeautoga sõitmisele, rõngaste toki otsa panemisele, Lego Duplo ehitiste lammutamisele, riiete viskamisele, riiete pesurestilt alla kiskumisele, plastmassist karpide sahtlist välja võtmisele lisandus nüüd ka diivani peale ronimine praktiliselt igast asendist ja sealt alla tulemine. Diivani kaugem nurk oli veel ainuke püha paik, kuhu ma näiteks oma telefoni ja sülearvuti eest ära lükata sain, sest sinna ta ei ulatanud, kuid nüüd puudub seegi pelgupaik. Näiteks on tal kindel rutiin, kuidas võimalikult palju pättust korda saata.
Kõigepealt jookseb Prints turvaväravani, mis meil esiku ukseaugu ees on, et ta kasside kausside kallale minna ei saaks, sealhulgas jalanõudsid lakkuma – loksutab seda niikaua kuni haak lahti kukub ja ta esikusse pääseb. Mina lähen siis talle järgi, tõstan tagasi tuppa ja panen värava kinni. Niikaua kuni ma väravat kinni panen vudib ta diivanini ja ronib diivani peale, hakates kiiruga kõikide klahvide peal vajutama ja hiirega maniakaalselt klikkima, et ikka kõikvõimalikud leheküljed kinni panna. Näiteks suutis ta luua kausta nimega “ssssssssssssss”, kuhu oli salvestatud mitte üks, vaid KAKS veebilehekülge, ka mõlemad nimedega “ssssss”. Tulevane IT spetsialist vist 😀 Otseloomulikult tõmbab ta ka mu telefonilaadija seinast välja, haarab telekapuldi ning jõuab otsapidi pätsatud asjadega põrandale. Jah, see kõik juhtub umbes 10 sekundiga. Mida kõik veel siis korda jõuab saata, kui ma veel vetsu peaks minema… Võib olla olen ma ise lihtsalt aeglane. Trajektoor jääb siiski samaks. Kisub köögis kappe lahti, lähen järgi, tema jookseb otse diivani juurde, ronib otsa ja jõuab väääähemalt telefonilaadija seinast välja tõmmata. Kisub issi lauasahtlit lahti, lähen järgi, jookseb uuesti diivani juurde, seekord klikib hiirega nagu hullumeelne, võimalusel sulgeb terve brauseri.
Täna öösel magas Prints mõnusat und nagu üks suur poiss kunagi. Kella üheksast jäi magama ning süüa tahtis siis alles natuke peale viit. Mõned ööd on möödunud kahe söömisega, kuid eile õhtul andsin õhtul pudru juurde veidi keefiri ja andis vist tunda. Samas ma pead ei anna, sest iga öö on siiski isenäoline ning pahatihti ei ole ma võimeline absoluutselt mingit kindlat seost või toimivat rutiini leidma.
Üks muudatus, mille me sisse viisime oli 2 päevaune asemel ühele unele üleminek ning siiani tundub, et see sobib paremini. Enam ei pea une pärast võitlema ning magama jäämine toimub ka üldiselt 10 minutiga. Jah, laps nõuab küll rohkem mängimist ja tähelepanu kui enam nii värske pole, kuid peab ilusti vastu. Kusjuures, ma ei ütleks, et ta päevane terve uneaeg sellevõrra nüüd väiksem oleks – pigem on allesjäänud uned pikemad ja kvaliteetsemad. Näiteks nüüd ei ärka ta enam kell 6-7, vaid pigem 8 paiku (vähemalt viimased päevad). Kindlasti sõnusin nüüd kõik ära ja homme vahin juba kell 5 lakke 😀 Siiski, siiski… Mulle tundub, et see ühele unele üleminek tegi elu paremaks ja positiivsemaks. Muidugi tuleb nüüd lapsele rohkem tegevust otsida, käruga niipalju enam ringi ei rallita, kuid õues liivakastis käime ikka mängimas ning kiikumine on VÄGA popp ja üks lemmikutest asjadest üldse vist.
Üks tubli nunnupall on ta meil ja iga päevaga läheb järjest asjalikumaks. Täna hommikul kiskus peaaegu, et pisaragi välja – kuidagi nii suur heldimus tuli 😀 Emad, eks ole…
|
OSCAR-2019
|
||
26.10 kell 19 toimub EMTA kammersaalis külaliskontsert, kus astuvad üles viiuldaja Marina Chiche Saksamaalt koos viiuldaja Triin Ruubeli, vioolamängija Sandra Klimaité ja tšellistide Marcel Johannes Kitse ning Henry-David Varemaga.
H. I. F. von Biberi müsteeriumi- ehk roosipärjasonaadid on barokse viiulirepertuaari nõudlikumaid ja omapärasemaid teoseid. Lisaks tehnilistele ja polüfoonilistele väljakutsetele nõuab iga kogumikus sisaldav pala ka viiulikeelte tavalisest erinevat häälestust – skordatuuri. Kolme gruppi jaotatud viisteist sonaati viiulile ja basso continuole kujutavad stseene Jeesuse ja neitsi Maarja elust; monumentaalne, ilma saateta passacaglia (senza scordatura) – muusikaline kaitseingel – lõpetab tsükli. Neljale astmeliselt laskuvale bassinoodile tuginev barokne passacaglia-motiiv kõlab puhtal kujul teose alguses ja jääb fantaasiaküllaselt varieeritud faktuuris äratuntavalt kõlama pala lõputaktideni.
F. Schuberti kahe tšellopartiiga keelpillikvintett valmis septembris 1828, paar kuud enne helilooja surma. Schuberti kammermuusikalises luigelaulus sisalduvad tema küpse stiili parimad omadused: sümfooniline vorm, kaasahaarav kõlailu ja dramaatilised kontrastid. Kogu romantismiperioodi ühe kaunima teose kohal näib hõljuvat noorelt surnud inimese täitumata unistuste traagika. 1824. aastal vennale adresseeritud kirjas ütleb helilooja järgmist: „Enam pole see õnnelik aeg, mil iga asi näib olevat ümbrisetud noorusliku aupaistega, asemele on astunud miseraabel tegelikkus, mida ainult pisut mahendab minu fantaasia (Jumalale tänu sellegi eest).“ Kaks äärmust – illusioon igatsetud õnnest ja tegelikkuse fataalne eristumine sellest – iseloomustavad ka nimetatud kvinteti helikeelt.
Viiuldaja Marina Chiche oskab publikut kütkestada ja vaimustada – Marina on kodus igas valdkonnas alates ajaloolisest interpretatsioonist kuni nüüdisteoste ettekanneteni, esitades iga nooti nakatava energia ja kirega. Tema kunstiline tegevus hõlmab esinemisi solisti, kammermuusiku ning ansamblijuhina, samuti tööd viiuliprofessorina.
Muusika oma erinevates vormides, olgu siis pillimäng, kontserdil kõnelemine või ülikoolis õpetamine, on Maria sõnul kui vajadus, osa tema kunstilisest identiteedist ja suhtluslaadist.
Muusika kõrval huvitub Marina veel keeltest (vene, jaapani, hiina…), kunstiajaloost ja -esteetikast ning muusikateaduslike tekstide kirjutamisest.
Viiuldaja Triin Ruubel alustas muusikaõpinguid Tallinna Muusikakeskkoolis, mille lõpetas 2007 õpetaja Tiiu Peäske klassis. Ta jätkas oma õpinguid Saksamaal prof. Petru Munteanu käe all esmalt Rostocki kõrgemas teatri- ja muusikakoolis ning seejärel Augsburgi Leopold Mozarti instituudi magistrantuuris.
Triin on osalenud mitmetel vabariiklikel ja rahvusvahelistel konkurssidel ning pälvinud ridamisi auhinnalisi kohti mh. konkurssidel Rumeenias, Saksamaal, Prantsusmaal ja Itaalias.
Alates 2015. aastast töötab Triin õppejõuna Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias ning samast aastast ka Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri kontsertmeistrina.
Triin on soleerinud paljude orkestrite ees nii Eestis kui välismaal. Ta on 2011. aastal loodud uue muusika ansambli Neophon üks kaasasutajaid ning teinud koostööd heliloojatega nagu Wolfgang Rihm, Peter Ruzicka ja Jörg Widmann.
Triin on salvestanud muusikat Põhja-Saksa Ringhäälingu arhiivi ning koos Tallinna Kammerorkestriga Timo Steineri autoriplaadile.
Triin mängib 1820. aastal Pariisis valmistatud Francois Pique'i viiulil, mis tema kasutusse antud Thomas J. C. ja Angelika Matzeni fondi poolt.
Leedu vioolamängija Sandra Klimaité alustas muusikaõpinguid oma kodulinnas Vilniuses. Alates 2012. aastast on tema elupaigaks Tallinn – siin on ta omandanud bakalaureuse kraadi (U. Ulijona ja M. Tampere-Bezrodny) ning jätkab hetkel oma haridusteed magistrantuuris (M. Tampere-Bezrodny).
Sandra mängib mitmetes orkestrites: Junges Musikpodium, Animato, Järvi akadeemia orkester, Klaaspärlimäng sinfonietta, FIMM. Käesolevast sügisest on Sandra ka ERSO orkestrant, samuti võtab ta aktiivselt osa siinsest kammermuusikaskeenest.
Henry-David Varema alustas tšellomängu Tallinna Muusikakeskkoolis Laine Leichteri juhendamisel, seejärel jätkas õpinguid Tallinna Konservatooriumis Peeter Paemurru tšelloklassis ning täiendas end Müncheni Kõrgemas Muusikakoolis Walther Nothasi ja Berliini Kunstide Ülikoolis Wolfgang Boettcheri käe all.
Ta on astunud üles solisti ja kammermuusikuna ning soleerinud sümfooniaorkestrite ees Eestis ja Saksamaal. 2001. aastal tõi ta esiettekandele Eino Tambergi Tšellokontserdi, mille ta salvestas koos Vanemuise Sümfooniaorkestriga Paul Mägi juhatusel 2016. aasta juunis ka plaadile.
Alates 1995. aastast on ta olnud Rahvusooper Estonia Sümfooniaorkestri liige (1997. aastast tšellorühma kontsertmeister).
Alates 2001. aastast töötab Henry-David Varema Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias tšello- ja kvartetiõppejõuna ning 2016. aastast täidab samas arendusprorektori kohustusi.
Marcel Johannes Kits on Eesti silmapaistvamaid noorema põlvkonna tšelliste. Ta on lõpetanud Tallinna Muusikakeskkooli (õp. L. Leichter ja õp M. Laas) ja tudeerib alates 2014. aasta sügisest Trossingeni muusikakõrgkoolis (Saksamaa) Francis Goutoni klassis.
Marcel on olnud edukas mitmetel konkurssidel, võitnud mh „Klassikatähed 2013“, vabariikliku keelpillimängijate konkursi 2015 ning hiljuti Johannes Brahmsi konkursi esikoha ja kaks eripreemiat Pörtschachis, Austrias.
Marcel on soleerinud mitmete Baltimaade orkestrite ees, sh. ERSO ja Tallinna Kammerorkester. Lisaks on ta soleerinud erinevate orkestritega Saksamaal ja Venemaal, ees seisavad kontserdid Iisraeli SO-ga.
|
OSCAR-2019
|
||
Nakkub täielikult valatud betooniga. Seetõttu välistab vee tungimise membraani ja betooni vahele ning pinnase vajumine ei mõjuta membraani.
BBA poolt sertifitseeritud kasutamiseks 2., 3. ja 4. taseme maa-aluste ehitiste hüdroisoleerimiseks vastavalt Briti Standardile BS 8192:1990.
Liikumis- ja töövuukide veekindluse tagamiseks on Grace’i tootevalikus aktiivseid ja passiivseid vuugilinte.
Preprufe®300R & 160R membraanid on komposiitmaterjalid, mis koosnevad paksust HDPE kilest, survetundlikust nakkekihist ja ilmastikukindlast kaitsekilest. Erinevalt tavalistest membraanidest, mis on tundlikud vee läbitungimisele liitekohtades ja läbiviikudes, välistab Preprufe® R membraani nakkumine betooniga igasuguse vee sissetungi ehitisse.
Preprufe® 300R – kasutamiseks suurt koormust kandvate plaatvundamentide all. Võimaldab tugevat armeerimist.
Preprufe® 160R – õhem membraan kasutamiseks väiksema koormusega kohtades või paigalejääva raketise korral.
Preprufe® LT teip – lõikekohtade, rullilõppude, läbiviikude ja sõlmede teipimiseks (temperatuuridel -40C kuni +300C)
Preprufe®300R & 160R membraanid paigaldatakse siledale alusbetoonile või hästi silutud ja tihendatud liivale; vertikaalse paigalduse korral paigalejäävale raketisele või külgnevale konstruktsioonile. Preprufe® membraan nakkub valatava betooniga ning moodustab ehitise ümber katkematu isolatsioonikihi. Preprufe® R membraani võib üles pöörata vastu põhjaplaadi ajutise raketise sisepinda. Kui seinte betoneerimisel kasutatakse mõlemal pool seina eemaldatavat raketist, siis hüdroisoleerida sein pärast raketise eemaldamist isekleepuva membraaniga Bituthene® 8000.
Aluspinna ettevalmistus Kõik pinnad – aluspind peab olema tasane ja tugev, et vältida liikumist betoonivalu ajal. Aluspinna konarused ei tohi olla suuremad kui 12mm. Horisontaalne aluspind – eelistatud on alusbetoon. Pind peab olema vaba lahtisest materjalist ja teravatest eenditest. Soovitav on mitte kaldega või ümarate äärtega, vaid nurgeline aluspind. Aluspind ei pea olema kuiv, kuid seisev vesi tuleb eemaldada. Vertikaalne aluspind – aluspinnana võib kasutada betooni, 19 mm vineerplaate, Insupak isolatsiooni või mõnda muud heakskiidetud materjali. Tahvlid paigaldada tihedalt nii, et tasapindade erinevus ei ületa 12 mm.
Preprufe® R membraani paigaldamisel peab ümbritsev õhutemperatuur olema -40 °C või kõrgem. Külmadel või niisketel tingimustel võib isekleepuvat ülekatteriba ja teipi kuumaõhupuhuriga soojendada, et eemaldada niiskus või kondenseerunud vesi ja parandada nakkumist.
Horisontaalsed pinnad – paigaldada membraan HDPE poolega vastu aluspinda. Rullide jätkud paigaldada nihutatult, et vältida kihtide kuhjumist. Plastikust sisekate jätta paigale kuni ülekatete lõpetamiseni. Järgnevad paanid paigaldada 75 mm ülekatetega. Enne ülekatte kleepimist kontrollida, et järgneva paani alumine pool on puhas ja kuiv. Eemaldada plastikust sisekate servadest nii, et tekib kortsudeta ülekate ja rullida tugevasti. Eemaldada plastikust kate täielikult. Esialgne sisepinna kleepuvus kaob kiiresti.
Vertikaalsed aluspinnad – membraan kinnitada mehaaniliselt aluspinnaga sobilike kinnitusvahenditega. Membraani võib paigaldada igas sobivas pikkuses. Membraani ülemine serv kinnitada liistuga ülaservast 50 mm allpool. Kinnitused teha läbi ääre nii, et membraan on siledalt ja võimaldab tihedalt rullitud ülekatteid. Plastikust kaitsekile eemaldada koheselt. Enne ülekatte tegemist kontrollida, et järgneva paani alumine pool on puhas ja kuiv. Rullida tugevalt, et kindlustada veekindel isolatsioon.
Rullide otsad ja lõikekohad – rullide otsad ja lõikekohad teha ülekattega vähemalt 75 mm ulatuses ja kontrollida, et pind on puhas, vajadusel pühkida niiske lapiga. Lasta kuivada ja paigaldada Preprufe(r) LT teip (või HC kuumemates tingimustes) ülekatte keskele ja rullida tugevasti. Teibi plastkate eemaldada koheselt.
Vältimatute läbiviikude nagu torude, vaiapeade, piksevarraste jne ümbruste tihendamine toimub järgmiselt. Kinnitada membraan võimalikult tihedalt läbiviigu ümber. Kui membraani ja läbiviigu vahele jääb rohkem kui 12 mm, kasutada Preprufe® teipi. Keerata Preprufe® teip ümber läbiviigu nii, et teibi ja membraani vahele jääb 12 mm. Segada ja paigaldada Bituthene® LM vedelmembraan läbiviigu ümber nii, et moodustub nurgaliist, mis tagab veekindla ühenduse Preprufe® membraani ja teibi vahel.
Enne armatuuri ja raketiste paigaldamist ning betoonivalu kontrollida membraani olukorda. Membraani saab vajadusel survepesuga kergelt puhastada. Paranduste tegemiseks pühkida parandatav ala niiske lapiga, et kindlustada puhas ja tolmuvaba pind ning lasta kuivada. Kõik vigastatud piirkonnad tuleb parandada Preprufe® teibiga. Paigaldada katkise koha keskmesse Preprufe® teip ja rullida tugevalt. Eemaldada teibilt kaitsekile. Kohtades, kus paljastunud äär on kaotanud kleepumisvõime või ülekatted ei ole kinnitunud korralikult, kontrollida, et pind on puhas ja kuiv ning katta uue Preprufe® teibiga ja rullida tugevalt. Teise võimalusena võib kasutada liimi aktiveerimiseks kuumaõhupuhurit, ülekatted rullida tihedalt.
|
OSCAR-2019
|
||
Günthersleben on paeluv koht, kust igaüks leiab enda jaoks midagi huvitavat. Külastajad leiavad siit mõndagi, mida vaadata. Populaarsete vaatamisväärsuste hulka kuuluvad Gleicheni kindlus ja Mühlburgi kindlus. Ära unusta külastamast paiku nagu Friedensteini loss ja Wachsenburgi kindlus.
Ükskõik kas reisite töö asjus või puhkama, Günthersleben pakub mugavaid majutuskohti kõigile. Kui sinu sihtkoht on Günthersleben, ootab sind Hotels.com saidil 81 head pakkumist. Paljud majutusvõimalused hinnasoodustusega kuni 50%. Soodsad hotellitoad on saadaval hinnaga alates 27 EUR/öö. Allpool näete, millise kategooria hotelle Günthersleben ja selle lähipiirkond pakub.
Aasnelk (Dianthus superbus) on nelgiliste sugukonda nelgi perekonda kuuluv rohttaim. Aasnelk on mitmeaastane rohttaim, mis kasvab kuni 90 cm kõrguseks. Lehed on rohelised kuni rohekashallid, sihvakad ja kuni 8 cm pikad. Lehed ulatuvad varrest rõhtsuunas 20–30 cm kaugusele.
Esimesena kirjeldas aasnelki teaduslikult Carolus Linnaeus 1754. aastal. Antiik-Kreekas pühendati aasnelk oma kauniduse tõttu armastus-, ilu- ja viljakusejumalanna Aphroditele. Taime ladinakeelne perekonnanimi tähendab "jumalik lill" ja liigiepiteet "uhke, suurepärane". Saksakeelne nimetus Prachtnelke tähendab eesti keelde tõlgituna "tore nelk". Tallinna turul on seda lille kutsutud ka metsanelgiks. [1]
Dianthus superbus subsp. superbus – levinud suuremas osas liigi levilast. Roheline lehestik ja õied, mis on läbimõõduga 4–5 cm.
Dianthus superbus subsp. alpestris – sünonüüm Dianthus superbus subsp. speciosus. Levinud Alpide piirkonnas ja ka Aasias; Karpaatide mäestikus ja kõrgmäestikes. Varred on lühemad; lehed hallikad; õied 3 cm läbimõõduga.
Aasnelk on tavaliselt 40–90 cm kõrge ja tema õie suurus ulatub 3–5 cm. Õied avanevad peene varre tipus. Oma väliselt kujult sarnaneb aasnelk kõige enam nõmmnelgi roosaõielise vormiga. Teistest nelgilistest on taim eristatav oma roosakaslillade õite poolest.
Õied on varrel 2–5 kaupa hõredais õisikuis. [2] Harva on õied ka üksikult varre tipus. Õie läbimõõt on 3–5 cm. Õiel on viis sügavalt lõhestunud narmalist kroonlehte, mis on roosakat või helelillat värvi ja aluse lähedal rohekad. Õied on magusa lõhnaga. Suvel moodustuvad varre otsa harulised õiekobarad. Õieraag on 2 cm pikk. Õies on 10 tolmukat ja 2 emakat. Õietupp on silindriline, keskmiselt 23 mm pikk ja 5 mm lai. Aasnelk on levinud aialill ning sellest on aretatud kultivare ja hübriide. Nende õievärv ulatub valgest punase ja lillani ning tavaliselt on õied keskelt rohelised.
Aasnelk õitseb juunist septembrini. Õitseaega pikendab see, kui närtsinud õied vahetult pärast äraõitsemist eemaldatakse, kui seemned ei ole veel valminud. Metsaalustel kasvavad lilled õitsevad seejuures 4–5 nädalat hiljem kui niitudel kasvavad taimed.
Varred on paljad, sõlmekohtadest paksenenud ja 30–60 (90) cm kõrged. Vars on taimel nõrk ja pikk, mistõttu lamandub taim kergesti, kui mõni muu taim ei ole teda toetamas.[4] Õitega varsi on enamasti üks, harvemini mitu. Vars on alusel tõusev, lihtne või ülemises osas harkjalt harunenud.
Lehed võivad olla punakad ja kuivavad ruttu. Varrelehed on lineaarsüstjad, enamasti üle 4 cm pikad ja 0,3–0,6 cm laiad. Õietupe alusel on kaks, harva kolm paari kõrglehti, mis ulatuvad kuni kolmandikuni 2 cm pikkustest õietuppedest. Tupp kuni 2 cm pikk ja teravahambuline. Alusel on tupp lisatupega. Kroonlehed roosakasvalged kuni helelillad, tipust poolest saadik sõrmjalt narmastunud, neelu kohal aga ripsmelised. Kroonlehtedel on üks roheline või punane täpp. Alumised lehed tömbid ja ülemised süstjad.[5]
Aasnelk paljuneb nii suguliselt kui ka vegetatiivselt Vegetatiivsel paljunemisel peajuure abil ei ole taime elus nii suur roll kui seda on sugulisel paljunemisel. Vananev peajuur hakkab keskelt lagunema ja see jaguneb maapealseid võsusid moodustavateks osadeks. Vanemad jäävad tütartaimedega seotuks kaheks aastaks. Ühe taime kohta võib aasta jooksul tekkida üks tütartaim. Seda moodi levides on aasnelgi levimiskiiruseks 0,01 m/aastas. See paljunemisviis risoomiga on harva avalduv, kuid mängib rolli populatsiooni uuenemisel ja säilimisel.
Sugulisel paljunemisel on peamiseks paljunemisviisiks seemnetega levi. Seemned valmivad augustis ja vabanevad kuprast järk-järgult, olles ligikaudu 2,5 mm pikad, lamedad ja värvuselt tumedad. Seemnetel ei ole erilisi levimisvahendeid ja seega langevad nad kergesti ja taime lähedusse. Seega on seemnetega levivad tütartaimed üpris emataime läheduses (ca 1 m). Seemnetega on aasnelki kõige kergem paljundada: kui külvata seemned kevadel või sügisel, hakkab taim õitsema juba teisel aastal. Kui katta seemned turba- või liivakihiga, suureneb seemnete idanemine; kui hoida seemneid 4 kraadi juures 3 kuud, on võimalik saavutada 100% idanemine.
Aasnelk paljuneb ka putuktolmlemise teel. Eestis esinevad tolmeldajatest võrköölane (S. rivularis), tähtöölane (A. bractea) aga ka näiteks nelgiöölane (H. compta). Nelgiöölased toituvad öösiti nelgi nektarist, samal ajal neid tolmeldades. Nelgiöölane muneb aasnelgi õitesse ka oma vastsete munad, pärast koorumist elavad vastsed kupras ja toituvad aasnelgi seemnetest. Lille lõhn näib olevat tugevaim õhtusel ajal, meelitades ligi tolmeldajaid. Eksperimendid on ka näidanud, et lõhestunud levik kutsub esile ka lillede suurema tolmeldamise.[6] Arvatavasti on võimalik ka isetolmlemine sama taime piires, kuna kultuuris kasvatatud üksiktaim viljub.
Aasnelk on levinud Kesk-Euroopas- ja Ida-Euroopas, Kaukaasias, Lääne-Siberi aga ka Ida-Siberi keskosas, Kaug-Idas, kohati Kesk-Aasias, Mongoolias, Hiinas ja Jaapanis, vaid Kaug-Põhjas mitte. Euroopas levib aasnelk paljudes riikides tulnukliigina (nt. Soome. Soome levis ta Teno ja Kemijoki jõe vahendusel pärast jää taandumist.
Eestis on aasnelk kolmest pärismaisest nelgiliigist suurim ja üks sagedamini peetav aialill. Hiiumaal kasvab ta kohati üsna tavalise taimena peamiselt idaranniku laidudel ja seal leidub kohti, mis värvuvad nelgiõitest roosakaks ja lõhnavad lilleaiana.[7] Üldiselt leidub aasnelki Eestis paiguti, peamiselt Põhja-Eestis ja Loode-Eestis niitudel, puisniitudel ja võsastikes.
Põhja-Eesti levilast on Tallinnast ida poole jääv osa suures osas hävinenud, seal esinevad veel vaid jäänukpopulatsioonid. Lõuna-Eestis on aasnelk levinud hajusalt. On teada, et varem on aasnelk olnud suure levikuga Tartu ümbruses, kus aga viimasel ajal on palju populatsioone hävinud. Samas on säilinud sama linna ümbruses ka mõned suuremad populatsioonid. Aasnelk levib Eestis oma loodepiiril.
Aasnelk ei hakka mitte igal sammul silma, kuna kasvab kohati ja vähesel arvul koos. Harva võib kohata ka aasnelgi valgeõielist vormi.[8]
Aasnelk kasvab hästi tavalistel ja kuivadel pinnastel täisvalguses, aga kuumas kliimas eelistab ta poolvarju. Kasvab kuivadel niitudel, puisniitudel, loopealsetel. Kasvukohal kasvab hõredate mätastena.
Aasnelk eelistab kasvuks nõrgalt happelisi kuni nõrgalt aluselisi muldi. Kõige paremad tingimused selle taime kasvuks tagavad lämmastikuvaesed ja lubjarikkad mullad. Konkurentsi tingimustes talub aasnelk mõõdukalt nii stressi kui ka häiringut ning eelistab kasvukohana näiteks väheviljaka mullaga rohumaid, kus konkurentsi piirab mõõdukas kogus stressi ja häiringut. Samuti talub taim mõõdukalt niitmist, karjatamist ja tallamist.
Eesti ohustatud liikide punase nimestiku järgi kuulub aasnelk ohustatud liikide hulka, kuna selle arvukus on vähenemas. Aasnelgi peamised ohutegurid on ehitustegevus, aga ka karjatamise ja niitmise katkemisel tekkiv karjamaade ja muude kasvukohtade võsastumine. Samuti ohustab aasnelki liigne noppimine, kuna tegemist on dekoratiivse taimega. Eestisse tuuakse aasnelgi seemneid sisse teistest riikidest, nendest seemnetest kasvatatud taimed võivad aga metsistuda ja ohtu seada siinse aasnelgi populatsioonide genotüübi. Kuigi liik tervikuna ei ole ohus, on ta siiski kaitse all paljudes piirkondades, sealhulgas Soomes ja Lätis. Venemaal on aasnelk looduskaitse all 14 oblastis, millest põhjapoolseim on Murmanski ja lõunapoolseim Belgorodi oblast ning idapoolseimad Tjumeni ja Tšeljabinski oblast. Aasnelki loetakse eriti ohustatud liikide sekka Rootsis, Austrias, Slovakkias; Rumeenias haruldane; Norras ja Ungaris tähelepanu vajav; Šveitsis ohuväline liik ning Saksamaal, kus Põhja-Saksamaal on liik kadunud, liigitub ta kategooriasse ohualdis. Leedus on aasnelk määratletud kui eriti ohustatud liik, Taanis haruldane ja Poolas ohualdis liik.
Aasnelgi putukkahjuriteks on Eestis nelgiöölane (H. compta), lõuna-tähnikvõrkliblikas (C. pullatella) ja võrköölane (S. rivularis). Võrköölane ja nelgiöölane on ühteaegu aasnelgi tolmeldajateks kui ka kahjuriteks. Nimelt toituvad vastseeas need putukate klassi kuuluvad liigid aasnelgi kupras elades tema arenevatest seemnetest.
Aasnelgi ümberasustamise taluvuse kohta on erinevaid andmeid. On andmeid, et aasnelk talub hästi ümberasustamist, õitseb ka savikatel pindadel ligikaudu kuus aastat ja võib ümberasustusaladel edukalt paljuneda. Teisal on aga täheldatud, et ümberasustatud taimed realiseerivad oma kasvupotentsiaali mõne aastaga, ei levi edasi ja hääbuvad. Sellest võib järeldada, et aasnelk ei kannata ümberasustamist teistele aladele. Eestis on teda juba mitmel pool ehitustegevuse tõttu ka ümber asustatud. Üks selliseid juhtumeid oli näiteks 2005. aastal Tartus, kus aasnelk istutati ümber Ihastest Anne haruldaste taimede mikrokaitsealale.[9] Seire põhjal on hiljem tõdetud, et ümberasustamine oli rahuldav – enamik aasnelgitaimi on uues kasvukohas normaalselt kasvanud ja paljunenud.
Aasnelgi noored lehed on söödavad. Parem on neid enne söömist keeta. Neist saab ka teed teha. Õied sisaldavad eeterlikke õlisid ja magusat nektarit, 44 mg õie kohta. Seepärast loetakse aasnelk meetaimede sekka ja teda külastavad rahuldaval määral ka mesilased. Taim sisaldab küll mürgiseid saponiine, aga mitte tervisele ohtu kujutaval määral.
Hiinas on aasnelki ravimtaimena kasutatud juba 2000 aastat. Taim on kibedamaitseline toonik, mis ergutab seedimist, sisikonda ja urineerimist. Samuti langetab aasnelk vererõhku, palavikku ja ravib bakteriaalseid infektsioone. Koos salveiga kasutatakse seda ka menstruatsioonide esilekutsumiseks.
↑ Vilbaste, Gustav 1993: "Eesti taimedenimetused". Eesti Teaduste Akadeemia Emakeele Seltsi Toimetised, Tallinn. Lk 284
|
OSCAR-2019
|
||
"Pentax K-S2 peegelkaameral on olemas kõik omadused selleks, et olla keskklassi peegelkaamerate seas number 1."
"Eesti ilm on vahepeal parajalt pilvine ja vihmane. Kui Sul on Pentax K-S2, siis ei pea muretsema, et vihma pärast mõni pilt tegemata jääb. Kaamerasisene stabilisaator võimaldab käest pildistada väga selgeid fotosid. K-S2 pildikvaliteet on väga hea ja see on suurepärane kaamera algajale või juba edasijõudnud fotohuvilisele."
Väikseimad mõõdud omas klassis: laius 122,5 mm, paksus 72,5 mm. Mõõtmetele vaatamata on kaamera tolmu- ja ilmastikukindel ning LCD ekraan on pööratav, lihtsustades pildistamist erinevate nurkade alt.
Kõik selle mudeli aspektid on hoolikalt läbi mõeldud, et saavutada tõeline peegelkaamera vorm. Kõiki omadusi on tõeliste tugevuste väljatoomiseks hoolikalt viimistletud, seda alates 100% vaateväljaga optilisest pildiotsijast, võimekast autofookusest liikuvate objektide ja hämarate kohtade pildistamiseks kuni AA filtri puudumiseni, mis annab prioriteedi pildikvaliteedile.
Pentax K-S2 on Wi-Fi ühendusega. Spetsiaalse nutitelefoni äpiga saab eemalt pildistada, pilte vaadata ja alla laadida ning postitada pilte sotsiaalvõrgustikesse. Lisaks saab NFC toega nutitelefoni ühendada kaameraga vaid käeviibutuse abil.
Selle kaamera sensoril on umbes 20,12 megapikslit. Lahutusvõimele prioriteedi andmiseks puudub kaameral AA-filter. See lubab jäädvustada peenemaid detaile, väljendades objekte kaunilt peenete detailide ja värvidega.
AA (anti-aliasing) filtri simulaatoron tehnoloogia mis kasutab SR stabilisaatorit optilise AA filtriga sarnase efekti saavutamiseks. Pildisensorit väristatakse särituse ajal ülikiirelt. Eesmärgiks on värvivigade ja muaree oluline vähendamine. Seega on selles kaameras mõlema eelised: nii AA filtriga kui ka ilma.
Selles kaameras on kasutusel uusim originaalne PRIME M II pildiprotsessor. Koos kõrge sooritusvõimega pildisensoriga jäädvustab kaamera pilte, millel on kaunid värvid, loomulik detailsus ja minimaalne mürasus/ebaühtlus. See on võimalik ka kõrgemate ISO tundlikkuste korral.
Kaamera on varustatud LCD ekraaniga, mida saab sobiva nurga alla pöörata. Live View pildistamisel saab näiteks tõsta kaamera kätega pea kohale ning pildistada kõrgemalt. Samuti saab kasutada madalat võttepunkti kui LCD ekraan ülespoole pöörata. Ekraanile saab kuvada ka elektroonilist loodi, mis annab juhiseid kompositsiooni kaldenurga kohta.
LCD paneeli ja kaitseklaasi vahe on täidetud spetsiaalse materjaliga. See konstruktsioon kõrvaldab valguse peegeldumised, parandades nähtavust ka eredas päikesevalguses. Lisades RGB valgeid piksleid, on ekraanipilt ere ja terav. Ekraan on 3-tolline ja 3:2 külgede suhtega (nagu ka kaamera pildid). See võimaldab vaadata pilte täisekraanil.
See kaamera ühildub juhtmevaba võrguga (WiFi) ja pakub mugavat ühendust nutiseadmetega. Pilte saab koheselt nutiseadmesse laadida.
NFC valmisolek: Kaamera on NFC (Near Field Communication) valmisolekuga. Seega tuleb ühenduse loomiseks telefoniga kaamera läheduses lihtsalt viibata. Võtke NFC funktsiooniga nutitelefon ja puudutage sellega kaamera korpust. Kaks seadet ongi ühendatud. Saate fotosid nutiseadmesse laadida ja kaamerat eemalt juhtida.
See kaamera on varustatud klaasprismaga pildiotsijaga. Saavutatud on 0,95× suurendus ja 100% vaateväli. See muudab oluliselt lihtsamaks fookuse ja kompositsiooni kontrollimise ning pildistatavale keskendumise.
Selles kaameras on kasutusel PENTAXi enda pildistabilisaator (SR) mehhanism. See vähendab kaamera värinat efektiivselt kõigi objektiividega alates ülilainurgast kuni teleni. SR stabilisaator suudab stabiliseerida kuni 3,5 astet, lisaks rakendab kaamera horisontaalset korrektsiooni kui päästiku vajutamisel kaamera horisontaalsihis liigub. Lisaks kuulub mehhanismi funktsioonide hulka ka DR (Dust Removal) tolmueemaldus, mis raputab pildisensorilt tolmu maha.
See kaamera on varustatud SAFOX X AF süsteemiga. Ülitundlik AF sensor sobib ideaalselt pimedas pildistamiseks. Optilises süsteemis on difraktiivne lääts, mis hoiab kromaatilised aberratsioonid minimaalsetena ning tõstab fookuse tuvastamise täpsust. AF kiirust tõstetakse täiendavalt spetsiaalsete algoritmidega.
Kõrgtundlik AF sensor suudab mõõta autofookust ka hämaras kuni -3EV valguse puhul (9 keskmist teravustamispunkti). See tagab täpse autofookuse ka pimedates kohtades ja vähendab eredate alade mõju vastuvalguse korral madala kontrastsusega objektide jäädvustamiseks.
11 AF teravustamispunkti lubavad võtteid vabalt kadreerida. Üheksa neist on ristpunktid mis muudavad objektide tabamise lihtsamaks. Keskmised AF punktid võimaldavad teravustada ka kõige keerukamates oludes, näiteks valgusjõulise objektiivi kasutamisel õhukese teravussügavuse saavutamiseks.
Kaamera pildistab sarivõtet kiirusega kuni 5,4 kaadrit sekundis. Kuna kaamera jäädvustab selles režiimis pildistatava ilme ja liikumise muutumise sarivõttena, saab pärast valida parima kaadri.
Kaamera kere on tolmu- ja ilmastikukindel selleks, et kasutada seda välitingimustes pildistamisel. Tihendeid kasutatakse 100 erinevas kohas nagu nupud, kettad ja katted. Nende eesmärk on hoida ära tolmu, liiva ja veepiiskade pääsu kaamerasse.
|
OSCAR-2019
|
||
kirjutage palun,kellel on psoriaas,kuidas saaks veidigi leevendust.Olen juba üle terve keha üks valu-tomp.kas on mingitki kättesaadavat kergendust sellele tõvele.
olin minagi kunagi mures, aga leidsin väga hea arsti - Pelgulinna polikliinikus dr.Maltsev, kes määras ravi ja olin dieedil pea aasta + muud protseduurid ja hetkel olen täiesti puhas. loomulikult ei kao see haigus kuhugi, sees see olemas, aga nahk on puhas !!! Kui aga midagi väga tõsiselt yle elan, kasvõi hiljutised rahutused Tallinnas, siis lööb ka kohe mõni täpike välja. Aga ravile peab alluma ja väga tähelepanelik olema, mida teed, sööd, jood ja peale määrid
dr.maltsevi juures käisin mina ka.käisin 2006a septembris.peas mul nimelt juba mitu aastat väiksemad ketud tekkisid.tema aga ütles mulle,et mul on söömishöretest kõõmakorbid pähe.kasutagu nisoraali ja toitugu normaalselt.2006a detsembris hakkasid valutama mul liigesed.saadeti reumatoloogile ja see saatis kohe ka teise nahaasrsti juurde.selgus ,et mul ikkagi psoriaas ja sellest nüüd psoriaatiline artriit oleks varem jaole saanud ,siis ei oleks sellist asja praegu.mina ei soovita
ja mina kasutan hetkel tõrva shampoone ja nahalahuseid ning käin valguskammis.tulemused on väga head.
on siis selline asi, et naharakud ketenduvad ennem ära, kui nad täisealiseks saavad. Ja noored naharakud on roosakamad. Mis aitab? Kui peas, siis tõesti psoriaasi kamm või SIM sarjast shampoonid+palsamid. Aitab päike. Kas ka solaarium, ei tea. Igaljuhul mitte kiirsolaarium. On olemas ka valgusravi. Mina soovitan jälle Dr. Nele Nurmik, meremeeste polkliinik. Ka telliskivi perearstikeskus on Ok.
Dieet, rahu sinus eneses, päike ja kakaovõi. Kui oled nagu valutomp, siis kõigepealt alusta kakaovõi või tavalise õliga kreemitamist. 6-7 korda päevas. Seda on võimalik teha küll, kui tahtmist on. Hommikul enne tööle minekut ja õhtul iga poole tunni tagant. Kui nahk on juba pehmemaks ja vähem valusaks muutunud, siis saab alustada ravi eloconi või muude ravimitega. Päevitamagi on mõtet minna pehme ja kreemitatud nahaga. Päevitamise ajal muudkui võõpan ennast kakavõiga ning tulemused on super head. Lõunasse ära praegu sõida, Eestimaa päike on just praegu parim.
Oma kompleksidest tuleb üle olla. Siin on mõned psoriaasihaiged öelnud, et elu on jube raske: ei saa lühikese varrukaga pluuse kanda ega rannas päevitada. Ma pole kunagi aru saanud, miks terve nahaga inimesed rannas päevitavad. Nahahaigete jaoks on päevitamine raviprotseduur, aga miks teised seda teevad? Päevitada saab ka oma toas, metsas, rõdul.
Psoriaas on jah naha eluea kiirenenud protsess, ehk kuni 10 korda kiirem tsükkel. Nahk hakkab tegelikult tekkima sügavalt naha alumisest kihist, mis on u. 2 mm sügavusel ehk see ei ole algusest lõpuni silme all toimuv tsükkel.
Kui normaalse naharaku eluiga on 21-28 päeva, siis järelikult vajab psori peale sümptomite järele andmist ka pidevat hoolt. Saavutatakse keskmiselt mõni kuu kuni paar aastat kestev peiteperiood.
Väga raske on leida õiget ravivõtet, sest igaüks pakub oma. Teiseks, psori enamasti ägeneb ravi algfaasis veelgi. See võib ära ehmatada, ravi jääb jälle pooleli. Paljudel ravimitel on kõrvalmõjud, kahjulikud kõrvaltoimed.
Jaanalinnurasvast salv on selline asi, mis võtab nahal ja sügavamates kudedes põletikust põhjustatud valu ära ja aitab nahal poole kiiremini taastuda.
Olin paar aastat tagasi veel iga aasta üleni täis seda ja nahk kohutavalt valutas igalt poolt. See on nii individuaalne, mis aitab ja mis tüüpi haigusvorm on.
Mul aitas paljuräägitud Kartalin salv, tänud sellele inimesele, kes seda siin foorumis mainis. Enam pole kordagi nii hulluks läinud, aasta aega oli enam-vähem täitsa puhas, nüüd enam nii ei mõju, aga ikkagi saan käia lühikeste käiste, dekoltee ja normaalse soenguga ringi. Protsess võib olla pikk, mul võttis mitu kuud aega, enne kui tulemused näha. Nüüd määrin pisteliselt, vähemalt nägu, käed, kael on puhtad, mujal mind nii ei häiri need üksikud laigud.
Muidu olin kõikvõimalikke asju proovinud, ka valgusravi, organismi puhastamist, haiglat, kõikvõimalikke asju veel selle paarikümne aasta jooksul.
Loodan, et see salv ära ei kao, seda igas apteegis pole ja vahest pole üldse. Topsik maksab mingi 300 krooni. Minul tõesti ainuke asi, mis aidanud.
Nüüd suvel on lööbevaba perioodi just kergem säilitada, kui päike väljas ja saab merre sulistama minna. Mured taanduvad koos psoriaasiga.
Olin ise ka hulluks minemas sellega - ei aidanud eriti valgusrvavi (mis muidu mõjus väga hästi), õnneks tõrvašampoon hoidis peanaha korras. Käed-jalad valutasid, nahk pragunes vaatamata ohtrale niisutamisele ja täiesti piin oli olla :S
Arst kirjutas seekord Daivobeti salvi (saab retseptiga, 30g maksis soodustusega vist kas natuke alla või natuke üle 100 krooni - täishinnaga üle 300kr)ja see mõjus üliruttu - vähem kui nädala aja pärast sain magada, nahk ei pragunenud ja nüüd olen tänu sellele olnud 3 kuud täiesti puhta nahaga. Kuna tuleb loodetavasti kena ja päikesepaisteline suvi ja saan palju merevees olla, tuleb ka psoriaasivaba suvi. Nüüd kreemitan end iga päev Orto niisutava Urea 4,5% kreemiga, mis apteegis müügil käsimüügis (150 ml maksis 51 krooni) ja tunnen end üle hulga aja jälle inimesena.
Loomulikult on kõik individuaalne ja järgmine kord, kui esimesi laike märkan, hakkan kohe mingi nõrgema raviga pihta, sest see salv on kindlasti väga tugevatoimeline, kui nii kiiresti mõjus niivõrd hullule nahale - aga jumal tänatud, et see olemas on. Kui Sa pole seda proovinud, siis halba see ei tohiks teha.
Kõige olulisemad on igapäevased vannid (15-20 min.)meresoolaga, oliiviõliga või ravimtaimede leotistega või teha neid vaheldumisi. Kordan veel, et IGAPÄEVASED, ja naastud tuleb maha pärast hõõruda, siis kreemitada. Kui seda ei viitsi teha, siis mingi kreemitamine ega ravimid ka eriti ei aita.
Paremad on Surnumere soola vannid. Võtta tassitäis soola poole vanni kohta ja seal liguneda. Kui on raskemad vormid, siis suurendada soola kogust kuni kiloni. Teha kolm korda nädalas, u 6 nädala jooksul.
No ma ei taha vaielda. Kes tunneb, et tekitab stressi, tehku harvemini. Minul niikui jalgadel vann vahele jääb, on kohe väga ebamugav tunne, kare, valus... Kui teen iga päev, tulevad kergel hõõrumisel katud kohe maha ja jalgadel väga kerge tunne. See soovitus, et teha 6 nädala jooksul, on täiesti teoreetiline soovitus. Ei maksa loota, et pärast kuut nädalat uusi katte ei teki, nahk ei paksene ja vanne pole vaja... Aga kui mõnel on nii olnud, siis ju lausa õnneseen )
Minu tädil on ka psoriaas. Kohati lööb välja ja siis ikka korralikult üle kogu keha. Ta on iga kord abi saanud Hiiu haiglast, 10 päevaga kreemitatakse nahk täiesti puhtaks. Haiglast tuleb välja nagu uus inimene.
Surnumere soola näide oli võetud ühest kliinilisest uuringust. Täpsemalt siis KUNI kuue nädala jooksul. Loomulikult on kõik individuaalne ning siin pole mõtet täpseid juhiseid anda.
Aga loodame, et teema algataja saab siit nüüd mõnestki soovitusest abi. Paistab, et ta on siit eemale läinud.
Siis ikka peab ise kõvasti peale käima, et haiglasse sisse võetaks? Minu arst pole sellist võimalust jutukski võtnud.
Mind nt haigla ei aidanud, kuigi olin korra lausa nädalase vahega kaks korda sees, arst ei uskunud et see võimalik on, et kohe nii hullusti tagasi tuleb ja päris puhtaks ei saanud.
soovitan teil hakata valgusravi saama...minul see igaljuhul on haiguse 100 protsenti taandanud ja olen pea 2 aasta puhas ...vahest tekib küünarnuki peale väike kolle aga seegi taandub kohe kui olen valgusravi teinud:)vaata www.psoriaasikeskus.ee kontakteeru sealsete inimestega ja lepi kokkusaamine .ravi mõjuba 80 protsendile haigetest ja hiljem kui oled haigusest lahti saanud on võimalik ka endale koju väike lamp osta nii et kui tekib kolle saad sellest kohe lahti
ma ka elan juba 15a selle psoriaasiga....olen enamuse aja aastast kaetud sellega 70 protsenti...jube on olla jne...olen olnud mitmeid kordi haiglas aga kõik see ravi on korraks...olen kasutanud kõike mida arst on välja kirjutanud aga paar näd ja olen endine....ei teagi mida teha....loen siin teiste vastuseid ja igalühel oma hea ravi....ma ei teadnudki,et on olemas nii palju igasygyseid ravimeid...peab vist ka hakkama katsetama....või on kellegil mingeid nõuandeid
|
OSCAR-2019
|
||
Leedu sõjaväe transpordilennukiga C-27 Spartan tõi eile õhtul Leetu 10 süüria perekonda. Nelikümmend süürlast tulid riiki Leedu Evangeelse Luterliku Kiriku kutsel. «Nad hakkavad elama perede juures, kiriklates ning sotsiaalasutustes - kohtades, kuhu meil on võimalus neid majutada. Neil on aasta pikkused viisad,» ütles luteri kiriku piiskop Mindaugas Sabutis eile BNS-ile. Süürlaste hulgas on lapsi ja vanureid. Noorim pagulane on 11 ning vanim 83 aastat vana. Edasi ...
Selles kunstis valitsevad kindlad reeglid, mida järgida, et vaataja oskaks kujutist lugeda ja mõista, sellepärast nimetatakse ikooni vahendamist kirjutamiseks.
Ajaloos on vaieldud, kas üldse tohib jumalikku pildil kujutada – inimlik ettekujutus võib olla väär, rikkuda tõelist sõnumit. Siiski on osutunud ikoonikunst elujõuliseks, asendades sageli kirjasõna, mida oskasid ise vaid vähesed. Pildisõnumist aga saavad osa kõik, kes näevad.
Hiiumaa kirikupäevade õpitoas jagas õpetaja Sirje Säär mõningaid ikoonimaali algtõdesid. Isegi lihtne käeproov osutus niivõrd haaravaks keskendumisharjutuseks, et kavandatud paar tundi kestsid õhtupoolikuni. Muidugi neile, kes asja himuga võtsid.
Esmalt loeti palve, ilma selleta ei saagi. Siis jagati kõigile kätte maatriksid – Jeesuse büsti joonkujutised tuntud ikooni järgi A4 paberil. Siis pehmet värvikriiti, millega maatrikslehe tagakülg üleni kaeti, et sellest näojooni mööda pliiatsiga üle kirjutades jääks jälg aluspaberile.
Igaüks tundis kohe, kui hästi ta käsi suudab joont järgida. Ega olnudki nii hõlbus. Maatriksi silmad ja nina jäid ikka natuke teisemaks. Jõudis kätte värvide segamine. Pea ümber olev halo pidi eristuma nii näost kui teiselt poolt taustast, kuigi värv oli sama. Oskus pooltoone segada ja paberile kanda tuli ära õppida.
Nüüd meenutas õpetaja algklassi joonistamistundi, selgitades, kuidas kasutada pintslit. Esmalt ikka suuremad pinnad, siis natuke kuivamist, viimaseks jäid peened pintslitõmbed. Muidugi ei jõutud värvide tähenduste nüanssideni, veidral moel aga saabus käe kaudu arusaamine, et igal joonel ja kurrukesel on tõesti kindel koht ja tähendus.
Usu tekkimine inimese elus on alati suur ime. See on Püha Vaimu töö. Iga inimese puhul on tegu ainulaadse kogemusega, kuid küllaltki sageli on sel teel etappe, mis on sarnased. Selle pühapäeva Piibli kirjakoht toob meile pildi sellest, kuidas Jeesus sai oma esimesed jüngrid ja kuidas nende südames tekkis usk.
Järgmisel päeval seisis Johannes jälle seal koos kahe oma jüngriga. Kui Jeesus läks neist mööda, ütles Johannes talle otsa vaadates: «Vaata, see on Jumala Tall.» Ja mõlemad jüngrid kuulsid, mida ta ütles, ja läksid Jeesusega kaasa. Aga Jeesus pöördus ümber ja nähes neid kaasa tulemas, küsis neilt: «Mida te otsite?» Nemad ütlesid talle: «Rabi,» _ see on tõlkes «Õpetaja» _ «kus sa oled öömajal?» Ta ütles neile: «Tulge ja vaadake!» Nad tulid siis ja nägid, kus ta oli öömajal, ja jäidki sel päeval tema juurde. Oli umbes neljas tund pärast lõunat. Üks neist kahest, kes oli kuulnud, mida Johannes ütles, ja Jeesusega kaasa läinud, oli Andreas, Siimon Peetruse vend. Ta leidis esmalt oma venna Siimona ja ütles talle: «Me oleme leidnud Messia!» _ see on tõlkes «Kristuse». Andreas viis venna Jeesuse juurde. Jeesus ütles tollele otsa vaadates: «Sina oled Siimon, Johannese poeg, sind peab hüütama Keefaseks!» _ see on tõlkes Peetruseks.
Esimese sammuna nende usu teel võib näha, kuidas Ristija Johannes ütleb Jeesuse kohta: «Vaata, see on Jumala Tall.» Selle lausega annab ta oma tunnistuse Kristusest. Vahel meie inimestena võib-olla ei väärtusta piisavalt usu kuulutamise ja tunnistamise tähendust ja arvame, et küll Jumal ise oma tööd teeb. Usu teke inimeses on küll Püha Vaimu töö tulemus, kuid see ei tähenda, et Jumala Vaim meie kaudu oma tööd ei võiks teha. Meie oleme kristlastena kutsutud oma usku teistele tunnistama. Pühakirigi ütleb, et «usk tuleb kuulutusest». Seega on meie ülesanne tunnistada Kristusest.
Selline usu tunnistamine võib toimuda väga erineval viisil. Inimesed vaatavad meie tegusid. Kui usklik inimene teeb kellelegi heateo, siis see on juba usu tunnistamine. Usu kuulutamine võib seisneda Kristuse järgimises oma eluteel. Uurimistööd on näidanud, et lapse usulise maailmapildi kujunemisel on väga suur roll vanematel ja kodusel kasvatusel. Kui peres ikka loetakse söögi- ja õhtupalvet, siis annab see lapselegi võimaluse usust oma eluteel tuge saada, kui seda peaks vaja minema. Aga loomulikult tähendab usu tunnistamine ka jumalasõna kuulutamist ja hea sõnumi viimist teise inimeseni. Nii tegi Ristija Johannes, kes ütles oma jüngritele: «Vaata, see on Jumala Tall.» Nii juhtis Johannes oma õpilaste tähelepanu sellele, et ta on tegelikult Kristuse teevalmistaja siin maailmas.
Kristlaste ülesanne on maailmas olla Ristija Johannese kombel usu tunnistajaks ja seda on kirik püüdnud teha oma sünnist alates. Eks just selle pärast kõlavad pühapäeval kirikukellad, et inimesed teaksid jumalateenistuse algusest. Kirikukell kutsub inimest pühakotta. Ja kirikutorn torkab linnapildis silma selleks, et inimene mõtleks Jumalale. Ka jumalateenistusel käimine on usu tunnistamine.
Teise sammuna usu teel võib märgata inimese küsimusi ja otsinguid. Kui Johannes oli tunnistanud oma õpilastele Kristusest, läksid jüngrid Jeesuse juurde ja otsisid vastuseid oma küsimustele. Jeesus lausus neile vaid ühte: «Tulge ja vaadake.» Ta oli avatud jüngrite küsimustele ja ei tõrjunud neid eemale. Meiegi võiksime olla rohkem avatud inimestele ja vältida liigset piiride seadmist. Nii tekib huvitatul võimalus tutvuda kirikuga ja võib-olla leiab ta just koguduses oma koha.
Kolmanda sammuna saab inimene endale mingi selguse. Andreas mõistis, et Jeesus on oodatud Messias ning uskus Temasse. Ta ei saanud seda head sõnumit endale hoida ning rääkis sellest oma vennale, öeldes: «Me oleme leidnud Messia.» Nii hakkas usk Kristusesse levima. Siimon hakkas uskuma ning sai nimeks Keefas, kreeka keelde tõlgitult Peetrus. Uus nimi näitas, kui suur muutus toimus inimeses, kes sai Kristuse jüngriks. Ta oli nüüd täiesti uus inimene. Peetrus tähendab eesti keelde tõlgitult kaljut, mis vihjab mehe suurele rollile kristluse tulevikus. Kristus nägi seda suurt ülesannet juba jüngri pöördumise hetkel ette.
Usu sünd esimeste jüngrite juures oli suur ime. See ime ei tipne aga mitte esimeste jüngrite usu tekkega, vaid kordub üha uuesti ja uuesti, kui Jumala Vaim ka tänapäeval inimeses oma tööd teeb. Selles imes on oma koht jumalasõna kuulutamisel, inimese enese elul ja küsimustel ning Vaimu poolt antaval selgusel. Ning selle ime läbi sünnib usk, mis on elu alus ja pääste.
|
OSCAR-2019
|
||
Enne nautida magus hetki emaks ja nautida oma lapse esimese hinge, seal on kindlasti mõned magusad valud teid, kui to-olla ema, võib-olla läbivad. See on tagada, et tean, et see ei ole lihtsalt, kes on toimumas, kuid iga ema seal, kes on toitev tema laps üsas silmitsi sarnaste tõusud ja mõõnad nagu sa oled!
Miks rinnavalu raseduse? Rindade valulikkus on tegelikult üks väga esimesel võimalusel näitajad raseduse ja ei ole ebanormaalne. See esineb tavaliselt menstruaaltsükli mõned naised, kuid on selgesti täheldada kolme esimese kuu raseduse ajal. Selle etapi käigus oma rinnad tunda pakkumise paistes, valus või tundlik. See algab tavaliselt alates viiendast kuuendasse nädalal rasedus, kuid see on leevendav teada, et enamik naisi, kes ootavad last jälgida, et rindade valu väheneb või peaaegu kaob teisel poolel oma raseduse.
Muidugi, keha tüüp varieerub naised! Mõned on näinud kogevad pidevat rindade valu, kui nad veavad oma laps, samas kui mõned teised vaevalt kogeda valu üldse. Selles artiklis me tutvustame teile mõned kõige levinumad põhjused, mis rasedate tekib valu rinna raseduse ajal.
Seda peetakse kõige levinum põhjus valu rinna raseduse ajal. In fibrocystic rindade muutusi, pisikesi tsüstid moodustuvad sideku rinna-, saada vedelikuga täidetud ja paisuda ja põhjustada valu.
Raseduse ajal on väga loomulik, et keha valmistab ise läbima palju etappe arengu laps. Selle tulemuseks on kiire muutus eri hormonaalse taseme, eriti tasakaalustamata östrogeeni tase, mis enamasti põhjustab rindade valu.
Üks levinumaid kaebusi palju rasedate, et nende rinnad lekkima ja see on näinud peamiselt teise või kolmanda trimestri. Rindade lekkeid tekivad tavaliselt, sest teie rinnad tegelikult hakata tootma ternespiima . See on paks-vedelikku, mis toidab vastsündinu esimese paari päeva jooksul, enne kui teie rinnad tegelikult hakata tootma piima.
See vedelik sekreteeritakse rindade tõttu massaaži või isegi siis, kui te seksuaalselt tekitanud ja on üks peamisi põhjusi, rindade valu eriti raseduse hilisemas järgus. Kasutades rinnapadjad on väga hea vahend, et seda probleemi.
Kõige olulisem funktsioon rindu on toita oma last pärast sünnitust. Sel põhjusel teie rinnad on järk-järgult valmistada keha raseduse ajal jooksul. Raseduse ajal piima tootvad rakud ja piima-kanalid on moodustatud. See põhjustab lõpuks suurendada suurust oma rinnad. See võib olla hirmutav teada, et rohkem ja rohkem kihte rasva hakata koguneda all oma rinnad nagu te arengut oma raseduse staadiumis. Tänu sellele, näed väga nähtav muutus nii suuruse ja kujuga rindu.
Üllatuslikult rindu jätkata seda protsessi kasvab umbes tassi suurus, et esimese kolme kuu jooksul rasedus-. Need ühendati tegurid lõppkokkuvõttes põhjustada rinnavalule.
Nüüd, kui oleme näinud erinevatel põhjustel ja põhjustab rindade valu, andke meile vaadata, kuidas see valu võib tegelikult lahendada! Siin on mõned lihtsad viisid, et aidata teil:
1. Raseduse ajal veenduge hoolikalt valida oma sisemise rõivad, eriti oma rinnahoidja veenduda, et nad toetavad oma rinnad korralikult. Hoidke silma peal oma rindade suurust nagu võite näha olulisi muutusi ja vastavalt saada uus rinnahoidja iga kord, kui tunnete vajadust ühe. Mõned inimesed isegi kandma rohkem kui üks rinnahoidja, kui nad arvavad, et üks ei piisa. See kõik sõltub sellest, kuidas mugav olete. Kui teil vältida seljas rinnahoidja, olema valmis nägu halvim valu, mis lõppkokkuvõttes mõjutab teie rindade kuju ka!
2. Kui teie rinnad on liiga raske või mahukas, proovige seljas spordi või polsterdatud rinnahoidja. Nad on üldiselt kõige sobivam ja mugav naistele raske rinnad raseduse ajal.
3. Uskuge või mitte, lõigates lühikese aasta soola tarbimist oluliselt aitab vähendada valu rindu. Seda seetõttu, et sool säilitab vett, mille tõttu oma rinnad muutuvad raskemad tulemusena äge valu.
4. Vesi on veel rahustav valik. Ära joo palju vett kogu oma raseduse jooksul. See mitte ainult aitab õhetus liigne jäätmete vedelikud, vaid ka paneb sind tundma kergem ja värskemaks.
5. Naised üldiselt kipuvad võtma palju voodire raseduse ajal ja pärast, kuid magic on aktiivne! On väga oluline, et hoida ennast füüsiliselt aktiivne väikestes viisil. Neid saab jalgsi umbes pool tundi päevas, teeme mõned väikesed majapidamistöid jne See hoiab teid aktiivse andes teile hea vereringet ja teeb teid tunnevad kergem.
6. Mõnikord valu võib olla liiga intensiivne, et ükski eespool ettevaatusabinõud võib pakkuda leevendust; sel juhul konsulteerige oma günekoloogi muid meetmeid. On väga oluline, et vältida eneseraviks et vältida komplikatsioone.
7. Ice padjad või soojenemise padjad pakkuda mugavust mõned naised. Enne kui seda pidevalt kasutada, test, et näha, mis sobib teile kõige paremini!
8. Harjutused nagu meditatsiooni ja jooga on öelnud, et hoida keha ja vaimu rahulik ja lõdvestunud. See lõpuks aitab teil lubamisest rinnavalu raseduse ajal.
Kuigi rindade valu raseduse ajal on piinlik, ebamugav ja valus, sa peaksid aru saama, et see on täiesti normaalne ja ei midagi muretsema. See hea tava hoida nõu günekoloogi lihtsalt tagada, et ei ole seotud tüsistuste seda raseduse sümptom. Edu!
|
OSCAR-2019
|
||
Oleme kirikuaastas viibinud pikka aega suhteliselt rahulikus perioodis. Suvi on seljataga, suuremad pühad seisavad veel ees – praegu kulgeme justkui mingis hingetõmbeajas, kusagil elu hingematvalt kauni kirkuse ja hääbumise vahepeal.
Lõikustänupüha on just selline päev, kus mõeldakse mõneti tagasi sellele, mis on möödunud kuude jooksul korda saadetud. Kõik see, mille nimel palavate suvepäevade jooksul vaeva on nähtud, kandub tänasesse ning otsib sõnastamist: inimese töö ja hool, talveks valmistumine, Jumala annid, loodu ning Looja imeline sümbioos.
Omamoodi on lõikustänupüha seotud ka saamise ning andmise teemaga. Me kogume oma keldritesse ande, mida maa meile pakub ning milles näeme uhkustundega oma kätetöö vilja. Mõtleme ilmselt ka kergendusega sellele, et jah, nüüd võib talvele vastu minna küll. Ent kui me kevadel seemne mulda paneme, kas jõuame alati mõelda sellele, milline jõud ja vägi peitub igas mulda langenud teras? Ning kes on kogu selle jõu ning väe taga…
Paraku oleme loodud siia maailma ikkagi mingis mõttes võitlema oma olemasolu eest. Inimese loomus, nagu igal teiselgi elusolendil, sunnib teda koguma seda, mis on vajalik ta ellujäämiseks. Mõnel õnnestub see rohkem, mõnel vähem. Ühe kohta saab öelda, et ta on rikas, teine peab leppima kasinamate elutingimustega.
Rikkus on ikka olnud ja ilmselt ka jääb suhteliselt kahetiseks mõisteks. Ühest küljest on see midagi sellist, mida iga inimene kusagil oma hingesopis ihaleb, ja teisalt seostub see mõneti millegi ebamäärase, kohati isegi taunitavaga. Seda just siis, kui kõneldakse materiaalsest rikkusest. Eks me kõik oleme näiteks lapsepõlves puutunud kokku muinasjuttudega, kus vaesus ja headus, rikkus ning kurjus on justkui sünonüümid. Ent eks ole ju nõnda, et kõik sõltub sellest, mida keegi rikkuseks peab. Sõltub ka sellest, kuidas tõlgendada headust.
Oli kord üks oma askeetlikkuse poolest tuntud noormees, kes läks ühel päeval oma õpetaja juurde ning ütles: «Olen tulnud sinu juurde tühjade kätega.» Õpetaja vastas: «Heida see minema!» Selle peale küsis õpilane omakorda hämmeldunult: «Kuidas ma saan selle minema heita? Minu käed on ju tühjad.» «Võta see enesega kaasa,» vastas õpetaja.
Rikkusest räägitakse sageli väga ühemõtteliselt: et tõeline rikkus on midagi enamat kui maine vara ning et materiaalne küllus ei saa kedagi õnnelikuks teha. Ometi ei tähenda see seda, et materiaalselt rikas oleks tingimata õnnetu ja vaimuvaene. Inimene suudab klammerduda mille külge iganes. Nii juhtub ka näiteks viimati kirjeldatud loos see, et innukas õpilane muudab oma askeetliku «eimiski» mingis mõttes oma varanduseks. Ta klammerdub võib-olla palju enam oma vaesuse külge kui mõni miljonär oma miljonite külge. Askeetlikkus saab tema trumbiks, tema uhkuseks, millega igal võimalikul ja võimatul juhul areenile astuda. Ent kas see on päris see, mida Jeesus meilt meie õpetajana ootab? Kas süstemaatiline enesepiitsutamine avab meile tee Tõeni? Kas loobumine ei tähenda eelkõige loobumist oma näljasest minast?
Jeesus ütleb: koguge endile aardeid taevasse, kus koi ega rooste neid ei riku ja kuhu vargad sisse ei murra ega varasta! Jumala lapsedki vajavad aeg-ajalt mingisugust seisakut ning tagasivaatamist, vabastavat kaugenemist sellest maailmast ja oma minast: et kogeda Jumala lähedalolu ning õnnistust. Kas või hetkeks. Seda selleks, et pärast enam kui miskit muud armastada oma lähedasi, loodut ja Looja ande. See ongi see inimese aare ning vara – minna korraks kaduma maailma jaoks, et tajuda tajumatut ning mõista seeläbi ka maise elu väärtust.
Seega pole minu meelest see tõeline varandus midagi muud kui oskus ära tunda, mis on Jumalale meelepärane. Samuti oskus näha kõiges lisaks oma panusele ka Looja imelist kätetööd ja seda tänuga vastu võtta. Just selle taipamise poole saame püüelda, seda tunnetada läbi iseenda ning maailma, milles viibime. Jumal ei nõua meilt ju mingeid üliinimlikke ohvreid, vaid truudust. Ta ei nõua meilt vaesust ja enesepiitsutamist, vaid usku – suutlikkust näha endast kaugemale. Kas pole see oskus suurim kõigest sellest, mida oma maises elus koguda suudame?
Selleks nädalaks võtkemgi endaga kaasa mõte, et Jumal avaneb meile seal, kus lõpeb me enda mina. Vaid siira südame toel saame järgida Jeesust ning mõista Tema radu. Mõista seda, mida Ta meilt ootab, mis varandust Ta meile pakub ning kuidas me saaksime olla selle varanduse võimalikult väärikad haldajad. Aamen!
Nii palju nalja ei maksaks ikka enne pildi tegemist teha, muidu näeb see jutluse all välja, nagu teeks selle kirjutaja ainult pulli. Aga jutluses on täitsa mõte sees. Tubli!
Fotol olev naeratus on kena. Hea, kui kõik vaimulikud ei ole ööpäevaringselt surnumatja näoga. Natuke naeratust teeb nendegi päeva ehk ilusamaks. Ja jutlus on mõtlemapanev. Aitäh Vaherile!
Kas sa oled laps või loll? Peale musta ja valge on maailmas palju värve ja värvitoone. On vahe naeratuse vahel, mis jääb inimese näole pärast äsjaseid naerukrampe (nagu pildil) ja naeratuse vahel, mis on aval ja heatahtlik. EK võiks selle pildi tulevikus lihtsalt uuesti teha, et sobiks mõtliku jutu alla.
Mind see pilt küll ei häiri. Olgu seal mu poolest kasvõi naerukrampides surnupealuu pilt. Teksti sõnum on hoopis olulisem!
PS. Olen Anna-Liisa Vaheri jutluseid kuulanud ajal, mil ta teenis Tartu Jaani kirikus. Alati oli neis iva sees.
Lihtsalt hämmastav – see mõistmatus ja sallimatus, mis esineb suures osas kommentaaridest, teeb nõutuks ja kurvaks. Ise tahaks küll noorele õpetajale soovida jõudu ja rõõmu tööst!
Eesti Kiriku toimetuse juurde loodi kolleegium 1993. aastal, s.t kolm aastat pärast lehe taasilmumist. Kolleegiumi esimehena on tegutsenud vaimulikud Joel Luhamets, Veiko Vihuri ja Mihkel Kukk (fotol).
2002. aasta lõikustänupühal kirjutas toonane kolleegiumi esimees Veiko Vihuri: «Ometi on kirikliku nädalalehe väljaandmiseks vaja nii Jumala armu kui materiaalseid vahendeid ning paljude inimeste usinat ja oskuslikku tööd. Seda kõike selleks, et kirikuleht meil alati käepärast oleks, kui vajame uudiseid kirikuelust, kommentaare aktuaalsetel teemadel või lihtsalt hingekosutuslikku lugemist. Julgustan meid kõiki veetma ka järgmist aastat kirikulehe seltsis.»
Kolleegium saabki hea seista selle eest, et Eesti Kirik oleks koguduseliikmetele tarvilik lugemisvara. Tänases lehes annab intervjuu kolleegiumi kauaaegne liige Sulev Uus, kes ütleb, et kirik võiks oma lehe vahendusel selgelt ja kindlalt välja öelda oma seisukoha, «seda ühiskond ootab ja see tugevdaks ka kiriku positsiooni rahva silmis».
Kolleegiumi nelja-aastane tööperiood lõppes detsembris ja nii kutsus assessor Tiit Salumäe 14. detsembril kokku uue koosseisu: Jüri Ehasalu, Sulev Uus, Salme Rannu, Sirje Semm, Peeter Paenurm, Marko Tiitus, Joel Luhamets, Kaido Soom, Tiit Salumäe ja Mihkel Kukk. Kolleegiumi esimeheks valiti teist perioodi järjest Rapla koguduse õpetaja Mihkel Kukk.
Oma tervituses lehelugejaile ütleb Mihkel Kukk: «Soovin, et ajaleht Eesti Kirik oleks 2011. aastal kõigile senistele ja ka uutele lugejatele oodatud sõber ja usaldusväärne partner. Samuti seda, et leht ei kardaks käsitleda valusaid ja ebameeldivaid teemasid ning oleks jätkuvalt avatud asjalikuks diskussiooniks ja viljakaks mõttevahetuseks. Veel soovin, et kirikulehe poolt vahendatav Hea Sõnum oleks mõistetav meie ühiskonnas laiemalt.»
|
OSCAR-2019
|
||
Teate ju küll seda legendaarset filmi "The Good, the Bad and the Ugly" Clint Eastwood´iga peaosas? No täna tekkis tahtmine aasta viimast postitust just samamoodi nimetada. Ma tean, et see blogi peaks korsetiteemaline olema, aga mõnikord näpud nii sügelevad midagi muud kirjutama, et kaldungi teemast kõrvale. Mul on valida kahe variandi vahel: variant A - närida närvilisusest küüsi või variant B - rikkuda reeglit ja kirjutada välja seda, mis meelel. Puht esteetilistel kaalutlustel variant B võidab. Mõelgem sellest, kui Sotsiaalministeeriumi reklaamist "Erinevus rikastab"!
Talvemantli projektiga on kõik hästi, kuid tegevus on pühade jooksul veidi suunda muutnud, nii et mantlijuttu pole olnud aega puhuda. Kiirelt öeldes, sain krae valmis ja alustasin vestiosa õmblemist, kuhu tulevad korsetiluud ja puusapadjad sisse. Arvasin, et ei ole mõtet väikeste tükikeste kaupa protsessist kirjutada, et parem teen ühe pikema postituse, kuhu kirjutan rohkem. Samas, kui nii palju aega jääb vahele, siis oma süütunde vähendamiseks võin ühe pisikese jutu mantli kohta kirjutada küll. Ehk leian mõne päeva.
Aastal 2007 läksin ülikooli filosoofiat õppima. Esimesel semestril saime kõik riidest koti, mille sees olid infobukletid ja koolipäevik. Selle koti peal oli slõugan: "Tudengi töö on õppimine!" Põhimõtteliselt üliõpilaskonnad võitlesid selle eest, et 2010. aastaks tühistada õppemaksud, et kõik saaksid tasuta kõrgharidust. Kena unistus küll. Noviitsina jäin seda juttu isegi uskuma.
Kasutasin seda kotti poekotina rohkem, kui 4 aastat. Selle kotiga sai igal pool käidud. See oli mul alati käekotis, et kui poes käisin, siis sain asjad sinna sisse pakkida. Vahepeal oli selle koti sees ka kolm-neli õhukest läbipaistvat kilekotti, mille sisse pakkisin puuviljad, sest olgem ausad - nõme on kahe banaani või virsiku või ühe sidruni jaoks eraldi kilekotti võtta.
Paar nädalat tagasi avastasin, kui koledaks see kulunud on. Kübarakandjana, nagu ma nüüd olen, ei kõlba ju sellise nartsuga poes käia. Tõdesin kurvalt, et ülikoolikoti aeg on hästi teenitud ja nüüd on aeg endale uus poekott muretseda. Nii armsaks oli see mulle saanud.
Loomulikult õmblesin ma uue poekoti ise. Iga endast lugupidav käsitööhuviline teeks seda. Niisiis uurisin natuke netis ringi, et ideid koguda ja jõudsin sellise saidini. Ma olin eelmisel aastal saanud Käsitööga tööle 2 kursuselt kingituseks piknikulina, mis oli kahest kangast kokku õmmeldud. Kuna see seisin mul kasutult, otsustasingi sellest nimetatud koti teha. Koti otsustasin teha kahepoolse, et vastavalt tujule kasutada punast või musta poolt.
Mulle meeldis mõte, et poekotti saab pisikeseks kotiks kokku murda, ainult et krõpskinnituse asemel kasutasin nööpi. Nööbikarbist leidsin just õige värvi.
Mulle meeldib punane pool rohkem. Aga must on ka okei, kui kunagi peaks olema põhjust poolt vahetada.
Oli neljapäev. Õhtul pidin koos lapsega minema jõuluetendust "Mõmmi ja päkapikud" vaatama. Kuid enne seda oli vaja linnas mõningaid tööasju ajada. Põhimõtteliselt hõlmas see kõigi õmbluskaupluste väisamist.
Kui jõudsin Abakhanist läbi käia, mõtlesin korraks sisse astuda selle all asuvast sekkarist. Olen seal ennegi käinud ja isegi üht-teist leidnud, kuid seda, mida ma sealt tol päeval leidsin, ei osanud uneski näha. Ütleme nii, et seni olen ma kõige ehedamaid vintage´i pärleid leidnud Tallinnast Uuskasutuskeskusest, kuid Abakhani all asuvast kaltsukast avastatud leid on mulle kui vintage´i fännile nagu lotovõit. - Kujutage ette, mis tunne on osta umbes 800€ või enamgi väärt kõrgmoes kasutatavate tehnikatega valdavalt käsitsi õmmeldud kleiti vaid 8, 8(6)€ eest? Õnneks olen ma piisavalt flegmaatiline, et vähemalt müüja ees ükskõikset nägu teha ja mitte välja näidata, kui häbiväärselt hea diiliga tegemist on. Kleidi hind oli tegelikult 11€, aga kuna seal käis tasumine ainult sularahas, kraapisin oma rahakotist kogu raha välja ja müüja müüski mulle selle kleidi just selle raha eest, mis mul talle pakkuda oli - ehk 8€ ja 80sendi ringis, täpselt ei mäleta. Oma lahkust põhjendas ta lähenevate jõulupühadega. Ma olin eufoorias.
Seda juhtub väga harva, kui ma leian midagi nii ideaalset, et paneb mõtlema, et see asi on just mulle loodud, et see ootaski seal mind ja ei kedagi teist. Sama tunne oli ka selle kübaraga.
* See kleit istub mulle nagu valatult. Ainus asi, mis ma pidin ümber tegema oli õlapaelte pikkus. See võttis maksimaalselt 10 minutit aega, sest vanasti tehti rõivaid nii, et neid on võimalik kohandada. Tänapäeval võib sellist suunda märgata vaid meeste ülikonnapükste juures. Naisteriietele ei jäeta enam kunagi õmblusvaru, seda ikka selleks, et naised rohkem rõivaid ostaksid. Isegi, kui kvaliteet kannataks ühte kleiti 20 aastat kanda, siis naisefiguur võib selle aja jooksul märkimisväärselt muutuda.
*See kleit on öösinine, imekauni lehemotiiviga! Ma kardan sinist värvi, kuna see on külm. Mul on riidekapis ainult mõned sinised riided ja need on just samamoodi nii tumedad, kui olla saavad. Tumesinine on veel kuidagi soojem, aga taevasinine - oh, taevas hoidku selle eest! :) Ma kardsin, et see värv ei sobi mulle aga ema sedastas kindlalt, et sobib.
Loomulikult otsustasin sellega õhtul lasteetendusele minna. Kuna olen harjunud teisi naisi uurival pilgul vaatama, olin veendunud, et mina kandsin sellel õhtul kõige ilusamat kleiti. Palju pilke ainult toetas minu arvamust.
*Selle kleidi õmblemise juures on kasutatud tehnikaid, mida olen lugenud raamatust "Couture Sewing Tehniques", mistõttu julgen arvata, et see on tehtud kõrgmoe salongis, kuid pret-a-porter näol. See tähendab, et ilmselt see ei olnud selle salongi kõige kallim ja eksklusiivsem toode. Pigem standardi järgi valmis õmmeldud ja müüki pandud. Aga samas ega ma ei saa milleski kindel olla. Kui õlapaeltele oli jäetud nii palju kohandamisruumi, siis see annab alust arvata, et tegu polnud tellimustööga.
*Palju käsitsiõmblust ja overloki asemel on õmblusvaru ääristatud siksak-funktsiooniga. Couture moemajades overlokki ei kasutata. Vanasti vähemalt. Võib-olla tänapäeval juba kasutatakse?
*Sellel on talje fikseerimiseks taljepael, nagu minu korsettideski. Sellist asja pole tänapäeval tehtud kleitides näinudki.
*Seelikuosa on klošš, nii et saan selle all kanda puhvis alusseelikuid ja keerutada, keerutada, keerutada kuni pea hakkab ringi käima. Või teised imelikult vaatama.
*Dateerida ei oska, sest ei leidnud selle firma kohta internetist midagi. Arvatavasti vähemalt 30 aastat vana, sest tänapäeval ei viitsi enam keegi nii peeneid tehnikaid kasutada.
Selle korseti sain valmis umbes nädal aega tagasi. Kameeleon on ta sellepärast, et kangas - kahevärviline toorsiid - on värvimuutev, nagu kameeleon. Selles siidis on kaks värvi - lilla ja roheline. Värvid muutuvad vastavalt sellele kuidas kangas liigub, ehk millise nurga alt valgus peale paistab. Seetõttu oli seda ka raske pildistada. Kuna ruumi valgus oli kollakas, siis see tegi ka pildi kvaliteedi natuke kehvemaks, aga sellegipoolest sain pildile mõlemad värvid.
Lilla värv on tegelikult nö. peidus värv ehk kui valgusega samas suunas sellele peale vaadata, on ta rohekas -kollane. Lilla värv tuleb välja, kui kangale vaadata küljelt, või diagonaalis. Raske on seletada, seda peab ise nägema. Kui tähelepanelikult vaadata, siis näeb, kuidas tumedamad kohad (sinna kuhu valgus otseselt ei paista) on lillakamad ja rohkem valgust nägevad kohad rohekamad kollakamad või isegi natuke kuldsed. Just nii värviline see kangas ongi. Ainult, et päevavalguses on toonid erinevad. Loodetavasti saan kliendilt kunagi ka mõned pildid päevavalgusega. Siis saab võrdluseks kõrvale panna.
Täiendasin oma blogi "Korduma kippuvate küsimuste" leheküljega. See on avameelne pesuväele kiskumine ja korsetimaailma avamine. Tahan olla aus oma lugejate ja klientidega, seega KKK leheküljel küsimuste lahtiharutamisega üritan murda stereotüüpe, hoiatada ja selgust tuua kõiges, mis puudutab korsette.
Jälgin üht vintage-blogi, kus tänane postitus pani mu südame kiiremini põksuma. No nii vaimustav õpetus, et hakka või kohe pihta kui aega oleks - on ju jõulupeod ukse ees. Nimelt, õpetus, kuidas teha viiekümnendate stiilis puhvkleiti! Kõige rohkem üllatab mind see, et seda kleiti on ülimalt lihtne teha. Ja tõenäoliselt on internetis taolisi õpetusi ka saadaval, aga kõnealusele õpetusele lisab (minu silmis) väärtust allikas - 127 aastat ilmunud naisteajakiri "Good Housekeeping". Õpetus ise pärineb 1958. aastast, ehk minu lemmik ajastust. :)
Niisiis, salvestasin selle oma arvutisse ja otsustasin seda ka oma blogis avaldada. Originaalpostitaja loal, muidugi. Põhjus selles, et oma blogi statistikast näen, et päris tihti on minu blogini jõutud läbi Google´i otsingusõnade - "50ndate stiilis kleit/seelik", kleidi õmblemine", "vanaaegsed lõiked" jm.taoliste sõnade. Kuna konkreetset õpetust pole siiani postitanud, siis vähemalt nüüdki mingi viide. Tegelikult käib õpetus seeliku tegemise kohta. Kleidi ülaosa on lihtne ja minimalistlik topp. Selles õpetuses on kasutatud nailon-tülli, arvatavasti enam-vähem sama karedat, mis meil poes müüakse, aga võib olla ka mitte. Kuna tavaline alusseelik on õpetuse järgi ka vajalik, siis põhjus võibki olla tülli nahka ärritavas mõjus.
Ja kes proovib selle õpetuse järgi midagi valmis teha, võiks mulle niisama pildi saata. On mul ka põnevam. :)
Minu pea kolmeaastane tütar näitab aeg-ajalt välja oma preililike jooni. Küll sorib minu meigiasjades, küll proovib minu kübaraid pähe ja kingi/riideid selga. Eile proovis ta järjekordselt selga minu kuldset alusseelikut, mida klošš-seelikute ja -kleitide all kannan. Eelnevalt on ta seda lihtsalt selga proovinud ja keerutanud sellega, aga eile ta käskis mul kohe temast pilti teha ja siis ta ütleski lõpuks välja, et ta tahab endale täpselt samasugust seelikut. Mul oli ülihea meel seda kuulda, sest eks iga ema tahab oma tütart kaunitesse kleidikestesse ja seelikutesse riietada. Kui Tuulele meeldib minu stiil, siis on mul selle üle hea meel, sest siis on mul põhjust talle vintage-stiilis kleidikesi õmmelda ja koos "ühtekad" olla.
Nagu tellitult, oli eilses Pärnu Postimehes kuulutus, et 3-5ndani on Kangadzunglis kõik -50%, nii et täna käisingi seal ja ostsin heleroosa atlase ja shifooni, et nendest Tuulele tema esimene alusseelik teha. Ma kahtlesin, kas shifoon suudab kohev jääda, aga tülli ma väldin, sest see kraabib. Ma ei kujuta üldse ette, kuidas inimesed saavad tülli seeliku all kanda. Pole ise proovinud, aga arvan, et tüll kraabib isegi läbi sukkpükste. Korraks käis organza mõte ka peast läbi aga jäin siiski shifooni juurde. Eks siis näeb, kuidas läheb.
Eelnevalt olen ühe alusseeliku oma emale õmmelnud, kuid tema ei tahtnud kohevat, seega tegin ainult atlasest. Mu enda seelik on vist vuaalist või organzast tehtud, ega ma täpselt aru saa. Muidu on alusseelikut väga lihtne teha, nii et mul oli nagunii plaanis endalegi erinevat värvi seelikuid teha. ...Kunagi, kui rohkem aega on.
|
OSCAR-2019
|
||
SPORDIKLUBI PRORUNNER - klubi kõigile spordisõpradele - SPORDIKLUBI PRORUNNER - klubi kõigile spordisõpradele -
Klubiliige Cris Poll saavutas 27. oktoobril lõppenud Haanja100 ultrajooksul teise koha, läbides 100 km ajaga 9:20.12
Kui ultrajooksjad hommikul vara Võrumaal 6,7 km pikkusel ringil alustasid, ei osanud nad aimatagi, millise kannapöörde ilm teeb, sest päeva jooksul alanud lörtsisadu tegi raja ettearvamatult libedaks ja pani osalejate kannatuse proovile.
“Alustasin koos Sander Hannusega. Läbisime ringe ca 36 minutiga. Esimeme ring tuli natuke kiirem. Kuuendal ringil tekkis meil väike vahe sisse ja pidin üksi edasi võitlema. Terve jooksu vältel pidev sadu nii lume, kui ka vihma näol, tegi raja väga pehmeks ja libedaks ning pani võistlejaid tõsiselt proovile. Kõik, kes nendes oludes 100 km läbisid, on tegijad,” kiitis Cris, kes möödunud aastal sama võistluse võitis.
6. oktoobril toimunud Tartu Linnamaratonil lõi kaasa palju klubiliikmeid, neist parimatena saavutasid Kadiliis Kuiv maratoni distantsil 2. koha ajaga 3:02.23 ja Rauno Laumets poolmaratoni distantsil samuti 2. koha ajaga 1:11.36.
Kadiliis osales esimest korda Tartu Linnamaratonil, mistõttu rada talle võõras “Paljud rääkisid, et Tartu trass on pikkade tuuliste sirgete ja ebamugavate lõputõusudega, nii ma otsustasin kindla peale minna ja alustada umbes samas tempos nagu Tallinna maratonil,” rääkis Kadiliis.
Ta taipas kiiresti aru, et tuleb joosta hea koha, mitte aja peale, sest aja jooksmiseks oli ilm liiga tuuline ja kaasvõistlejaid, kelle selja taha hoida, vähe. “Õnneks jooksin koos Ragnar Virmaga, kellega sain tempot hoida ja päris hea enesetunne kestis 36 kilomeetrini. Toomemäe tõus osutus tõesti väga raskeks, isegi kõndisin. Kuuajase vahega kahte maratoni päris sarnase tundega joosta ei saagii,” tõdes Kaidliis, kes jooksis ka septembris Tallinna Maratonil.
Ta on Tartu Linnamaratoni 2. kohaga väga rahul ning kogus sellega väärtuslikud punktid Eesti Linnajooksude sarjas. Sel hooajal plaanib Kadiliis osaleda veel Saaremaa kolme päeva jooksul, aga olulisemad pingutused on tal nüüdseks tehtud ja võib selle aasta igati kordaläinuks lugeda.
Klubiliikmest Hannes Veidest sai kuues eestlane, kes suutnud läbi teha raske katsumuse, lõpetada Kreekas 246 km pikkune ultrajooks Spartathlon. Lõpuaeg 35:36.49 andis talle 210. koha õnneliku 238 ajalimiiti jõudnud jooksja hulgas.
Spartathloni peetakse ultrajooksude etaloniks ning rada esitab jooksjale tõsise väljakutse, millega enamus kvalifikatsiooni läbinutestki paraku erinevatel põhjustel hakkama ei saa. Kaks aastat tagasi pidi Hannes tõdema katkestamist, kuid see ei takistanud teda tänavu uuesti üritamast. “Küllap enamus sellise spordialaga tegelejad ongi kangekaelsed,” ütles Hannes. Spartathlonile osalema lendas ta abilisteta, kuid Läti tugitiimi juht Peteris Cabulis pakkus tihti vajadusel abi nagu ka Soome jooksukuulsus Seppo Leinonen.
Hommikul starti minnes selgus, et ilm lubab kaheks päevaks vihma. Kuna varasemalt koges Hannes kuni 40 c° palavust, siis seekord tundus ilmaprognoos justkui mõnusam. “Alustasin enesetundest lähtuvalt, ei surunud graafikusse tempot. Esimesed 42,2 km läbisin ajaga 3:31.14 (18. koht). Kümmekond kilomeetrit hiljem tempo pisut langes ja esimesed väsimusemärgid ilmnesid tõusudest laskudes. Teadsin, et vajan ajavaru rahulikumaks toitumiseks ja suuremasse vahepunkti 80 km peale jõudsin paraja ajavaruga,” rääkis Hannes.
Tugitiim valmistas talle toidu, nii sai ta pisut puhata. Vihmasadu jätkus ja tuul tugevnesi. Teed olid tihti suurtes lompides ja kohati tuli Hannesel erandkorras väga poriseks muutunud teeäärigi läbida. Ta saatis kolmest varustusekotist esimese 105 km punkti, kus vahetas riideid ja pani pähe pealambi. Peagi jõudis Hannes järgi lätlasele Laimonis Skadinšile, kes vajas valgustusega pisut abi.
“Kõik sujus raskelt, kuid rahuldavalt umbes 150 kilomeetrini. Ühtäkki hakkas mul vihmast ja tuulest väga külm. Pidin minema varju ja kosuma furgoonautos. Kuna ajalimiit armu ei anna vahepunktide sulgemisega ja teadsin, et ajavaru on kiire kaduma kurnatuse tekkides, jätkasin jooksmist. Enne suurimat mäge kahanes jooksjate arv alla 300 jooksjani,” sõnas Hannes, kes sel hetkel asus 199. kohal.
Tõusul oli ta seekord säästlikum ja tipus toitus korralikumalt. Laskumine läks järsust mäest puuduliku ettevalmistusega tänu heale valgustusele Hannesel oluliselt ladusamalt. Ta kasutas kahte Petzl Nao+ pealampe täisvõimsustel. “Kui jõudsin 195 km vahepunkti, olin täiesti tüdinud lõpmatuna kestvast paduvihmast, kuid samas õnnelik, sest seal minu jõud eelmisel korral rauges, ent seekord mitte,” täheldas Hannes.
Ettevaatlikult alustades pidas ta tõusu vastu, aga ees mäeotsas ootas üllatus – torm Zorba. “Tugev keerutav tuul koos paduvihmaga kiskus korduvalt ribadeks kattevarjuks pandud ellujäämiskile ja nii tavaliseks muutus teistelgi mütside lennukus. Kui lõpuni jäi ca 25 km, tegi mind ajavaru kahanemine murelikuks ning lihased polnud enam ammu heas olukorras. Ees ootas valdavalt allamäge justkui “lippa aga” tee, kuid sellised nagu varasemalt maarjamaal treenijatele üldjuhul hästi ei mõju,” ütles Hannes.
Viimasel 10 km tõstis ta ajalimiidi kartuses tempot, kuid viimases kontrollpunktis mõistis ka ise lõpuks, et suudab lõpuni joosta. Hannest ootas monument kuningas Leonidas, kelle varbaid suudeldakse traditsioonilisest austusest. Spartathloni lõpetajate protsent oli taaskord väike, seda vihmatormi tõttu. Aastakümnete keskmine lõpetajate protsent on 40 ja madalaim 27.
“Tänan siiralt lähedasi, kõiki minusse uskujaid, toetajaid, SK ProRunner ja loomulikult tööandjat SGGE SE,” kiitis Hannes.
|
OSCAR-2019
|
||
Nagu sai arutletud teises peatükis, evib üks ideaalne kehalisekasvatuse süsteem kolme iseloomulikku joont: tagab tugeva, terve meele ja kehalise arengu, on huvitav, ning on kasulik. Seiryoku-zen’yo-kokumin-taiiku mitte ainult ei täida suurepäraselt neid kolme nõuet, vaid läheb edasigi, olles puhtalt võimlemine või üks võitluskunst.
See kata koosneb kahest harjutuste grupist. Ühte harjutatakse üksi, teist kaaslasega. Kõik peale ühe omavad otsest rakendust enesekaitses. Võitluskunstide tehnikate harjutamiseks valmisolek nõuab hästiarenenud lihaskonda. On oluline meeles pidada, et hea füüsiline vorm ei ilmu justkui võluvitsa väel pärast nädalast või kuuajalist treeningut. Kogemustest on teada, et algajad kuulavad tähelepanelikult algtõdesid, lootes kiiresti jõuda edasijõudnud võitlusvormideni. See on viga. Kõigepealt tuleb laduda alus ja superstruktuur ehitada aste-astmelt. On isegi ohtlik esialgse valdamiseta minna üle edasijõudnud treeninguni. Nendele, kes võtavad astmeid järk-järgult ja treenivad korralikult, on tasuks täiuslik kehaline areng ja vilumus tehnikates.
Maksimaalse tõhususe riiklik kehaline kasvatamine on kavandatud köitmaks kõikidest vanustest inimesi. Liikumiste harjutamine on parim viis teha soojendust enne randorit või kata harjutamist ja ka pärast harjutamist maha jahtuda. Sel viisil regulaarselt harjutades tugevdatakse lihaseid, saadakse juurde rohkem jõudu rakendamaks judo tehnikaid ja märkimisväärselt vähendatakse vigastuste ohtu randori ajal. Sel põhjusel olen ma ammu soovitanud seda katat eriti algajatele, naistele ja alla 15-aastastele lastele. Nagu ka kukkumise valdamine, on see aluseline judo osa, millest mitte ükski algaja judoka ei saa ignoreerida. Individuaalsetes harjutustes on löögid suunatud kujuteldava vastase pihta. Tegemist on ainulaadse treeningviisiga, kuna lihased peavad lööki sooritama kui ka seda peatama, ühtlasi puudub tegelik sihtmärk. Korralik harjutamine loob lihased, mis reageerivad kiirelt, ja milliseid on meeldiv vaadata nagu Vana Kreeka atleetide muskulatuuri puhul. Huviäratav on nende võrdlus hilise Rooma atleetidega, kelle lihased kaldusid olema ümmargused ja käntsus.
Iga neist harjutustest tuleb sooritada võimsalt ja kokkupuute hetkel maksimaalse kiirusega. Kui neid ei sooritata justkui sa tõepoolest ründaksid vastast, puudub neil jõud. Rusikaga rünnates peab sinu käsi saavutama kontakti sihtmärgi pinnaga õige nurga all. Järgnev kirjeldus on parema-käelised vormid. Tee parema- ja vasakukäelisi harjutusi igast harjutusest vähemalt viis korda. Miliganes võimalik taandu loomulikku poosi enne kui alustad uut harjutust või seeriat.
Löö vasakusse esinurka ja fikseeri pilk rusikale. Sinu parem käsi peab olema ühetasane õlaga. Nõjata vasakut kätt natuke tahapoole.
Löö rusikaküljega paremale, seejärel peata pilk rusikal. Jällegi peab su käsi olema õlaga ühekõrgune.
8. Pööra parema käe kämmal allapoole ja tõmba käsi rusikasse. Löö ettepoole ja fikseeri pilk rusikale. Jällegi peab sinu käsi olema õlaga ühetasane.
10. Kalluta enda pead paremale ülespoole ja löö otse ülespoole hoides silmi enda rusikal. Sinu rusika selg peab jääma paremale. Too rusikas tagasi alla õla juurde, siis alla küljele. Ava kämmal.
Löö kannaga otse taha vastase põlve või sääre pihta. Vaata, et sa lööd kannaalusega, mitte piirkonnaga achilleuse kõõluse juures.
See on ainus sümboolne harjutus selles katas. Seda sooritatakse justkui puhastataks suurt peeglit. Peegel kujutab inimmeelt, puhastamistoiming eetikat, mille varal meie meeled/vaimud täiustuvad. Et elada sellesse katasse sisse, kirjutasin ma laulu: ‘Elu on võitlus, et saavutada õigluse toimimist… Suurim vaenlane, mis takistab teed õiglusele asub nähtamatuna meie südametes: halbades mõtetes. Et vabastada end kurjast puhasta peeglit tõsises meeleolus.’
Tõsta käed enda näo ette, lastes alguses sõrmedel üksteisega kattuda, parema käe sõrmed vasaku käe sõrmede ees.
Liiguta käsi vastastikustes ringides üles, väljapoole ja alla siis uuesti ülespoole. Aseta vasaku käe sõrmed parema käe sõrmede ette, kui tood käed näo ette. Korda puhastamise liigutust mitu korda.
Nüüd puhasta vastupidises suunas, alla, väljapoole ja tagasi alla, jällegi vahetades kätt, mille sõrmed lähevad teise käe sõrmede ette.
Löö kätega üheaegselt mõlemale poole. Lõdvesta käed ja too käed uuesti, vasak käsi ülevalpool, rindkere juurde. Löö veelkord. Pärast mitut seeriat lase käed alla ja võta loomulik põhiseisang.
–37. Ava kämblad, pööra peopesad ülespoole ja löö mõlema küünarnukiga. Korda harjutust mitu korda, siis lase käed alla.
40.-41. Tee läbi samad liigutused nagu eelmisegi harjutuse puhul, ent hüppa või tõuse löögi ajal päkkadele.
46. Too parem käsi üles vasaku õla juurde, peopesa allapoole, pöial ja sõrmed sirgelt ja kooshoituna.
Langeta parem käsi ja tee neid liigutusi vasaku käega. Soorita mitu seeriat, siis taandu loomulikku seisangusse.
49. Löö käeservaga vastase randme pihta, mis jääb sinu paremasse esinurka. Hoia silmi enda käel. Langeta parem käsi ja tee neid liigutusi ka vasaku käega. Pärast mitut seeriat taandu loomulikku seisangusse.
51. Sirutu paremale, tõustes vasakule päkale ja löö parema käeseljaga vastase pihta, kes on sinust kõrgemal.
52. Teise võimalusena too parem käsi rindkere ülaosast vasakule, kääna nii kaugele paremale kui võimalik, lastes vasaku käe ettepoole tulla ja löö otse taga seisva vastase pihta.
56.-57 Liigutades paremat kätt enda ees päripäeva justkui pühkides käsivarrega otsaesist, löö enda vasakusse taganurka.
59. Painuta mõlemat kätt ja too rusikad ülespoole enda õlgade ette, käeseljad ette. Painuta end tahapoole ja löö üle õlgade selja taga seisva vastase pihta Sinu rusikad, käeseljad ülespoole, peavad minema sinu kõrvade lähedalt.
See harjutuste grupp on koostatud kime-shikist (otsustavuse vormid) ja ju-shikist (paindlikkuse vormid). Kime-shikis on idori (põlvitusliikumised) ja tachiai (püstiliikumised).
Kui oled lõpetanud kõik sotai-renshu tehnikad, korda neid (väljaarvatud gyakute-dori) vasakult poolt. Seejärel istu maha ja kummardu nii nagu enne tandoku renshu alustamist.
63. Tõmmake kämblad rusikasse ja liikuge ette kokku, kasutades käsi kui konkse, kuni teie põlved on teineteisest 10-12 cm kaugusel, siis asetage rusikad reitele.
67.- 68. Astu parema jalaga väljapoole kaaslase paremat põlve ja vabasta parem käsi, lükates seda enda vasaku õla suunas. Istu tagasi ja aseta rusikad reitele.
69. Korda viimase tehnika liikumisi, ent pärast parema käe vabastamist, aseta parem jalg kaaslase põlvede vahele ja proovi parema kämbla servaga lüüa teda silmade vahele. Ta blokeerib löögi haarates vasaku käega sinu käsivarrest.
70. Astu parema jalaga tahapoole ja tõmba paremat kätt endast paremale. Kindlasti avalda enda randme väikese sõrme-poolse küljega survet kaaslase pöidla ja nimetissõrme-vahelisele piirkonnale ja kanguta käsivars vabaks.
72. Tõsta paremat põlve, asetades selle vastu tema kõhtu ja aja end vasakule päka peale. Tõmba kätt otse tahapoole.
74.-75. Kaaslane pistab parema käega sinu kõhu suunas. Tõsta paremat põlve ja liiguta paremat jalga tagasi, käänates end paremale. Juhi löök eemale, tõugates tema küünarnukki vasaku käega.
79. Sinu kaaslane näitab, rõhudes vasaku käe pöidlaga mõõga kaitseriivile, et paljastab lühikese mõõga vasakult küljelt.
80.-81. Seejärel tõuseb ta paremale põlvele, paljastades parema käega mõõga ja püüab sind tabada pähe. Kui ta seda teeb, tõstad sa enda paremat põlve ja astud parema jalaga tagasi, käänates end paremale. Juhi löök eemale, rõhudes enda parema käega tema paremale küünarliigesele.
84.-85. Rõhu kehaga allapoole vastu tema küünarliigest. Kui vajalik, kääna käsi enda juurest ära. Kui ta annab allaandmismärguande, siis vabasta ta.
87. Ta astub parema jalaga ettepoole ja proovib parema käega althaaki sinu lõua pihta. Astu parema jalaga tagasi, pööra puusi paremale ja võta ta käsivars vasakusse kätte.
94. Enne kui ta jõuab tugevdada haaret, lase puusad alla, suru käed külgedele laiali ja astu vasaku jalaga taha nurka.
95. Löö teda parema küünarnukiga kõhtu, astudes parema jalaga tagasi, kui vajalik. Vaata, et paneksid särtsu enda lööki.
100. Suru käsi vasaku käega alla, seejärel löö tugevalt parema käega silmade vahele, käänates samal ajal end vasakule. Kui vajalik astu vasaku jalaga ettepoole.
104. Aseta vasaku käe pilk tema rindkerele vasaku õla lähedale ja tõmmates vasaku käega teda enda vastu, suru tema pead vasaku käega ettepoole, sättides raskuse tema paremale õlale. Alistumise järel vabasta ta.
105. Sinu kaaslane seisab mõõgaga tera ülespoole ja vasakul küljel, umbes 1,8 m eespool. Ta vabastab selle, rõhudes vasaku pöidlaga kaitseriivile.
106. Astudes vasaku jalaga tagasi ja pöördudes vasakule, ta tõmbab parema käega mõõga välja ja sihib seda sinu silmade vahele.
107. Järgnevalt toob ta enda vasaku jala ühele joonele paremaga ja asetab vasaku käe mõõga käepideme lõppu.
110. Haara tema paremast randmest parema käega pealtpoolt ja tõmba ta tihedalt vastu enda reit. Pista vasak käsi üle tema rindkere.
Kui sa oled sotai rensu tehnikad läbi teinud, korda neid vasakult poolt, väljaarvatud gyakute-dori, siis istu maha ja kummardu kummarda kaaslasele nagu sa tegid tandoku renshu alguses.
See harjutuste grupp on koostatud ju no kata kümnest tehnikast. Igaüht viiakse läbi nagu selles katas. Lähtedistants on umbes kaks meetrit. Harjutused on jaotatud kahte gruppi.
|
OSCAR-2019
|
||
See artikkel räägib kosmoloogilisest universumimõistest; universumimõiste kohta matemaatikas ja loogikas vaata artiklit Universum (matemaatika); ajakirja kohta vaata artiklit Universum (ajakiri).
Universum on maailmakõiksus, mis hõlmab kogu aegruumi ja selles olevat[1]. Universum koosneb planeetidest, tähtedest, galaktikatest, galaktikate vahelisest hõredast ainest, tühikutest, elementaarosakestest, mateeriast ja energiast. Vaadeldava universumi läbimõõduks on hinnatud 28 miljardit parsekit (umbes 93 miljardit valgusaastat)[2]. Võrdlusena võib tuua meie kohaliku galaktika, Linnutee galaktika, mille läbimõõt on 30 tuhat parsekit ehk umbes 100 tuhat valgusaastat ja Päikesesüsteemi kuuluva Pluuto orbiidi läbimõõt on üks tuhandik valgusaastat[1]. Kogu universumi suurus ei ole teada ning see võib olla lõpmatu.
Universum on kosmoloogia teadusharu uurimisobjektiks[1]. Kosmoloogid uurivad universumi ehitust ja arengut selle tekkest alates kuni tänapäevani ja püüavad ennustada universumi tulevikku. Tänapäeva kosmoloogia tugineb simulatsioonidel ja arvutimudelitel, mis töötavad üldrelatiivsusteooria võrrandite järgi[3], kuid universumi täielikuks kirjeldamiseks on vaja üldrelatiivsusteooria kvantfüüsikaga ühendada, mida pole veel seni suudetud teha ja seetõttu tuleb praeguseid tulemusi võtta kui esialgseid lähendeid. Tänapäeval on suur osa kosmoloogidest ühel meelel, et kõige paremini kirjeldab meie universumit Suure paugu mudel (täpsemalt ΛCDM-mudel), mille järgi on universumil selgelt määratletav algus, millele järgnes väga kiire paisumine ehk inflatsioon. Selle mudeli ja praegu teadaolevate kosmoloogiliste parameetrite järgi on universumi vanuseks 13,799 ± 0,021 miljardit (109) aastat.
Vaatluste põhjal saab öelda, et kaks ruumipunkti, mis asuvad eri kohtades, kaugenevad üksteisest ehk tegemist on paisuva universumiga. Nendes vaatlustes mängib tähtsat rolli punanihe ja Doppleri efekt. See on kooskõlas üldrelatiivsusteooriaga, mille kohaselt ei saa Universum olla staatiline ehk see peab kas paisuma või kokku tõmbuma. Kuigi vaatlusandmete ja teooria vahel on mitmeid lahkhelisid, on nende põhjal esitatud hüpoteesid tumeaine ja tumeenergia kohta. Esimene neist on mateeria liik, mida otseselt vaadelda ei saa, aga mille mõju on kaudselt näha, näiteks on tumeaine ehk varjatud aine mõju selgelt näha galaktikate pöörlemiskõverates.[3]
Universumi teket ja arengut on püütud kirjeldada juba tuhandeid aastaid tagasi näiteks Antiik-Kreeka ja Skandinaavia mütoloogias. Juba siis osati tähevaatluste põhjal mitmesuguseid järeldusi teha. Esimesed suuremad läbimurded kosmose mõistmisel tulid uusajal, kui õpiti matemaatiliselt kirjeldama planeetide liikumist ja konstrueeriti esimesed teleskoobid, mille abil saadi paremat infot ümbritseva kohta. Veel enne teleskoopide leiutamist alustas Tycho Brahe, keda peetakse esimeseks tõeliseks vaatlusliku astronoomiaga tegelejaks, esimeste süstemaatiliste taevavaatlustega. Ta koostas ulatusliku kataloogi oma vaatlustest, kuhu kuulus ka 1572. aasta supernoova vaatlus (SN 1572), mille kohta Brahe avaldas raamatu „De nova stella“, kust tuleb ka ekslik nimetus noova, mis otsetõlkes tähendab uut, aga tegelikult on noova just tähe elu lõppfaas.[4][5]
16. sajandi lõpus väitis Giordano Bruno, et universum on homogeenne ja isotroopne. Tänapäeval tuntakse neid omadusi kosmoloogilise printsiibi nime all. Lisaks toetas Bruno sel ajal vastandlikku arvamust, et nii maapealne kui ka taevane materjal on sama. Need väited koos igavese ja lõpmatu universumi väitega moodustavad niinimetatud LIHIM (lõputu, igavene, homogeenne, isotroopne ja materiaalselt ühtlane) universumi mudeli, mida peeti õigeks kuni selle ajani, kui sadakond aastat tagasi toimusid kosmoloogias uued läbimurded.[3]
Järgmine suurem edasiminek toimus 20. sajandil. Teooria poolelt avaldas Albert Einstein üldrelatiivsusteooria, mis sobis hästi kokku seniste tulemustega. Ka oli läbimurdeid vaatluslikus kosmoloogias. 1929. aastal avaldas Edwin Hubble oma mõõtmised galaktikate punanihete kohta ja võrdles neid galaktikate kaugustega, tõestades, et universum paisub. Universumi paisumine tähendab seda, et minnes piisavalt palju ajas tagasi, siis mingil hetkel asuvad kõik objektid ühes punktis ehk universum ei saa olla igavene. Arno Allan Penzias ja Robert Woodrow Wilson avastasid 1964. aastal kosmilise reliktkiirguse, mis andis infot selle kohta, et universum on tõesti homogeenne. Mõõdetud kiirguse energia järgi leiti universumi kui musta keha temperatuur, milleks on 2,7 K. 20. sajandi lõpul on Hubble'i kosmoseteleskoop oluliselt avardanud inimeste silmaringi universumi kohta. Lisaks on see täpsustanud ka Edwin Hubble'i mõõtmisi.
Tänapäeval on palju teleskoope nii Maa peal kui ka kosmoses, mis koguvad infot universumi kohta üle kogu elektromagnetlainete spektri, alustades raadiolainetest ning lõpetades gammakiirgusega. Vaatlusandmetega on võimalik kinnitada või ümber lükata teooriaid ja mudeleid, mida teoreetikud on esitanud.
Fotomeetriast on teada, et valgusallika pindheledus ei sõltu valgusallika kaugusest, sest liigutades valgusallikat kaugemale, väheneb selle koguheledus liigutatud kauguse ruudu võrra, aga samuti väheneb ka selle valgusallika pindala kauguse ruudu võrra ehk pindheledus jääb konstantseks. Sama kehtib ka tähtede puhul, sest ei tehtud mingeid eeldusi valgusallika kohta. Suurendades raadiust, väheneb tähtede näiv heledus võrdeliselt raadiuse ruuduga, aga tähtede arv selles ruumalas suureneb võrdeliselt raadiuse kuubiga ehk näiv koguheledus suureneb võrdeliselt raadiusega. Näiteks kui raadiust suurendada kaks korda, siis suureneb tähtede näiv koguheledus kaks korda. Kui raadiust lõpmatuseni niimoodi kahekordistada, siis peaks tähed katma kogu taevalaotuse, kuid ometigi see nii ei ole. Kunagine Tartu Tähetorni direktor Johann Heinrich von Mädler pakkus välja, et see valgus neeldub tähtedevahelises keskkonnas, kuid mõistes, et see, mis neelab valgust, kuumeneb ja hakkab ka ise kiirgama, võttis ta omaks tänapäevasema vaate, et "Valguse kiirus on lõplik; lõplik on ka aeg, mis on möödunud loomisest meie päevini ja järelikult me näeme üksnes objekte, mille kaugus on selline, et valgus on jõudnud meieni selle lõpliku aja jooksul."[3]
Selleks, et universumis midagi huvipakkuvat toimuks, on vaja temperatuuride vahet. Näiteks elu Maa peal on võimalik tänu sellele, et meil on kuum Päike, külm maailmaruum ja töötav keha Maa. Kui temperatuur muutuks igal pool ühtlaseks, saabuks universumi soojussurm. Termodünaamika järgi läheb energia alati soojemalt kehalt külmemale ehk soojemad kehad jahtuvad ja külmemad soojenevad, kuni tekib tasakaal. Igaviku jooksul ühtlustuvad kõik temperatuurid. See tähendab, et igavese universumi korral peaks soojussurm olema juba saabunud, aga nii see ei ole. Kui eeldada, et universum paisub, siis see paradoks kaob, sest pidev paisumine jahutab ja tasakaalu ei teki.[3]
Kui vaadelda objekti, mis asub väljaspool homogeenset sfääri, siis gravitatsioonilise vastastikmõju leidmisel võib kera asendada punktmassiga, mis asub sfääri keskpunktis ja mille mass on võrdne kera massiga. Vaadeldes objekti, mis asub homogeense sfääri sees, nähtub, et seinte gravitatsioonijõud tasakaalustavad üksteist ja summaarne mõju on null igas sfääri sisepunktis.
Kui suurtel skaaladel (vähemalt 300 Mpc, kosmoloogiline printsiip[6]) jagada universum mõtteliselt sellisteks sfäärideks, mille ühine keskpunkt oleks Maa, siis ei mõjutaks Maad ükski sfäär. Kui aga sarnase universumi jaotuse järgi jääks planeet Maa ühest sellisest mõttelisest sfäärist välja ja teiste sisse, siis see üks mõjutaks Maad gravitatsiooniliselt ja teised mitte. Niimoodi on võimalik ette kujutada kõikvõimalikke konfiguratsioone ja seega ei ole võimalik määrata gravitatsioonijõu suurust ega suunda, millega universum meid mõjutab. Paradoksi aitab lahendada üldrelatiivsusteooria, mille võrrandid annavad ühese lahenduse selle kohta, millised jõud objektide vahel mõjuvad ja seega määramatust ei teki. Põhimõtteliselt on need võimalik välja arvutada, aga praktiliselt ei ole see teostatav.[3]
Relatiivsusteooria lahendas ära kolm põhilist paradoksi, kuid tekitas juurde ka uusi. Näiteks alghetke paradoks (Mis on alghetk?), laenguparadoks (Miks ei ole aine ja antiaine kogused universumis võrreldavad? Miks ei ole sümmeetriat?) ja horisondi paradoks (kauged universumi piirkonnad näevad välja nii, nagu oleks nende vahel mingil ajahetkel olnud vastastikmõju, aga valguse kiirus ja maailma vanus seda ei luba). Uuemates universumite mudelites on ka need probleemid lahendatud.[3]
Universumi tuleviku uurimine on võimalik kosmoloogia võrrandite kaudu, mille erinevad lahendid annavad erinevad võimalikud tulevikud. Võrrandite lahendid sõltuvad “algtingimustest”, milleks on näiteks aine keskmine tihedus universumis, universumi paisumiskiirus ning massi-energia füüsikalised omadused. Need teadmised tulevad peamiselt vaatlusandmetest.[7] Keerulisemate järelduste tegemisel kombineerib füüsikaline kosmoloogia üldrelatiivsusteooriat kvantväljateooria, tuuma- ja aatomfüüsika, vedelike mehaanika ja astofüüsikaga.[8]
1931. aastal ilmusid Edwin Hubble’i vaatlusandmed, et galaktikad kaugenevad üksteisest. Nendest tulenevalt tekkis “Suure Paugu” teooria, mille kohaselt universum sai alguse 13,8 miljardit aastat tagasi ning paisub tänaseni.[9] Kosmoloogia võrrandite ennustatud kosmiline mikrolaine-taustkiirgus sai kinnituse 1964. aastal.[10]
Praegu on teadlaste seas levinuim arvamus, et universumi paisumine kestab igavesti. [11] Tumeaine ja tumeenergia, selle kogus ja tihedus, võib mõjutada suuresti meie tulemusi universumi tuleviku kohta, näiteks võimaldab lõpmatult paisuvat universumit mudelites, mis algselt seda ei järelda.[12]
Einsteini üldrelatiivsusteooria võrrandite lahendid võimaldasid hetkel paisuvat universumit ja tulevikus kokku tõmbuvat universumit. Avalikustamise ajal oli veel üldarvamus, et universum on staatiline. Einstein lisas võrranditesse kosmoloogilise konstandi – energiatiheduse, mida ei mõjutaks paisumine ega kokku tõmbumine, mis tasakaalustaks gravitatsiooni mõju universumile. Hiljem, kui selgus, et universum paisub, nimetas Einstein kosmoloogilise konstandi veaks.[13]
Nüüdseks on teada, et 68% mass-energia tihedusest universumis on tumeenergia.[14] See käitub osaliselt sarnaselt antigravitatsiooniga, mistõttu võib kosmoloogilist konstanti nimetada tumeenergia lihtsaimaks vormiks.
Universumi kuju on seotud tihedusparameetriga Ω, mis on defineeritud kui aine keskmine tihedus universumis jagatuna selle tiheduse kriitilise väärtusega. Kui varem oli universumi kuju suure otsustava väärtusega universumi tulevikus, siis nüüd omab rolli ka tumeenergia kogus ning tumeenergia tiheduse käitumine paisuvas universumis.[11]
Tihedusparameetrile Ω > 1 vastab positiivse kõverusega universum, sarnaselt sfääri pinnaga. Selline mudel kujutab tulevikku, kus gravitatsioon peatab universumi paisumise kuni see hakkab tagasi kokku tõmbuma.[15] Tumeenergia olemasolu võimaldab aga lõpmatult paisuvat universumit isegi kinnise universumi puhul.[12]
Tihedusparameetrile Ω<1 vastab negatiivse kõverusega universum, sarnaselt sadulaga. Selline mudel kujutab lõpmatult paisuvat universumit. Tumeenergia põhjustab kiirendusega paisumist.[15]
Suur Kollaps on teooria, mille kohaselt universum tõmbub lõpuks kokku tagasi. See põhineb eeldusel, et aine keskmine tihedus universumis on piisavalt suur, et peatada paisumist ning gravitatsiooni mõjul alustada kokku tõmbumist. Aine koonduks väikeste mõõtmetega, kuid suure tihedusega alale. Sellise kollapsi lõpptulemust on raske ennustada, sest siin tuleb arvesse võtta teadmatuid kvantmehaanilisi mõjusid.
Kui aine koondub singulaarsusse, on võimalik uus Suur Pauk kohe pärast Suurt Kollapsit. Siit pärineb universumi tsükliline mudel, mille kohaselt iga Suur Pauk tuleneb eelmise universumi Suurest Kollapsist. Selline mudel on aga vastamisi termodünaamika teise seadusega, mis lubab entroopial vaid kasvada. See tähendab, et lõpuks entroopia kasv ei võimaldaks universumil kokku tõmbuda.[18]
Kuna Suur Kollaps eeldab kinnist universumit, mis ei klapi praeguste vaatlusandmetega, lisaks eelmainitud vastuolule, ei ole see teooria väga levinud. Samas on hiljuti välja käidud uus tsüklilise mudeli versioon, mis lahendab entroopia probleemi brane paisumisega.[19]
Suur Külmumine on teooria, et universumi paisudes toimub liikumine termodünaamilise tasakaalu poole ehk universumi temperatuur läheneb igal pool absoluutsele nullile. Tähtede tekkeks vajalik gaasivaru lõppeb ning olemasolevad tähed ajapikku surevad. Tuleb periood, kus universum on täitunud mustade aukudega, mis samuti lõpuks kaovad.[20] Aine jaotub ühtlaselt universumis ja entroopia on maksimaalne.[21]
Kuna selle teooria eeldused ja omadused klapivad praeguste vaatlusandmetega, siis see on praegu teadlaste seas levinud.[11]
Suure rebenemise teooria, mille kohaselt eksisteerib hüpoteetiline tumeenergia vorm, mille tihedus ajaga kasvab, põhjustades universumi veel kiiremat paisumist. Tulemusena kõik aine universumis rebeneb elementaarosakesteks ning paiskub laiali.[22]
Vaakumolek on madalaima energiaga olek. Tõeliseks vaakumiks nimetatakse globaalses miinimumis asuvat energiat ning see olek on stabiilne. Lokaalses miinimumis energiat nimetatakse valevaakumiks, sest tegemist pole kõige madalama energiaolekuga. Valevaakum on ebastabiilne olek, sest võib tekkida kvanttunneleerumine madalamasse energiatasemesse ehk tõelisse vaakumisse.[23]
Osakestefüüsika standardmudeli kohaselt kvantväljad (täpsemalt Higgsi väli) määravad meile teadaolevate osakeste ja fundamentaalsete interaktsioonide füüsikalised omadused. Kui kvantväljad asuvad valevaakumis ehk ebastabiilses olekus, võib toimuda tunneleerumine madalamasse energiaolekusse. Selle tulemusena võib muutuda universumi füüsikaline olemus. Higgsi bosoni sarnase osakese uurimine viitab sellisele tulevikule miljardite aastate pärast.[24]
Tumeenergia olek mõjutab universumi tulevikku. Vastavalt paisumise teooriale, oli tumeenergia varem keerulisemas olekus võrreldes tänapäevaga. On võimalik, et selle olek muutub taas, mõjutades universumi tulevikku teadmatul viisil.[25]
|
OSCAR-2019
|
||
Cecilie oli taas kooli territooriumilt välja tulnud, kuna ta tahtis veeta aega veidi ka inimeste seltsis. Ta tegelt igatses oma parimat sõbrannat Taylor'it. Ta oli temast siia maha jäänud kui ta märgiti ühe jäljeküti poolt. Ta istus ühele pingile ja vaatas mis tema ümber toimub. Praegu oli suht varjane alles muidu, kell oli mingi 6 hommikul ja oli laupäevane päev seega ei liikunud siin eriti inimesi veel ringi. Mõned üksikud olid aga neid ta ei teadnud ja neil tundus olevat ka kuskile kiire. Nii see CeCe istus pingil ja jägis teisi. Samas ta tahtis tegelt veidi aega ka viibida värskes õhus.
Sky kõndis kiiresti mööda vaikset teed. Ta tundis enda sees, et ta peab varsti uut kuueteistkümne aastast inimest märgistama. Kes see oli või, kust ta võis teda leida, seda naine ei teadnud. Ta otsustas enne oma tööle asumist, teha väikese kõrvalpõike parki. Schuyler nägi osasi inimesi liikumas, kuid taipas, et arvatavasti olid needki oma tööle jooksmas. Mis mõttega nad muidu hetkel väljas oleks?
Cecilie istus endiselt pingil ja jälgis endiselt neid kuhugile kiirustavaid inimesi. Samal ajal tegelt mõtles ka oma parimale sõbrannale. Ta oleks tahtnud teda kohata, ta on temast veidikene noorem, ta on hetkel veel 15 aga homme on tema sünna. "Peaks vist talle siis ikkagi kingi viima, kuna ma ju tema ainus sõbranna," pomises CeCe omaette.
Schuyler kõndis edasi, kuuldes äkitselt, kellegi pominat. Ta vaatas ringi ja märkas ühte inimest, kes paistis teistest silma. Ta istus pingil. Kell kuus hommikul. Naine vaatas seda hetkeks imestunult, kuid kogus ennast ja hakkas aeglaselt laveerides pingi suunas liikuma. Alles siis taipas ta, et see, kes istus polnud üldsegi inimene. See oli vastmärgitud. Tüdruk, kelle ta oli ise märkinud. Kuid mida tegi ta siin?
Cecilie vaatas siis korraks selle inimese poole, kes tuli siia poole. Ta ei teinud temast eriti välja, ta siiski mõtles oma sõbranna'le. Peamiselt keerlesid ta mõted selle ümber mida talle kinkida. Eelmine aasta kinkis ta talle ühe albumi, kus oli nende pildid sees. Üleelmine aasta ühe kaelakee. Ta ei mäletagi enam kõike, mis ta talle kinkinud on peast. See aasta on see keerulisem, esiteks ta pole teda enam ammu näinud. Teiseks tüdruk ei pruugi temaga enam rääkida tahta. Ta ei tea ju mis tema peas praegu toimub.
"Miks sinu sugune, armas väike tüdruk, sellisel kellajal väljas on? Kas sa ei karda, et midagi võib sinuga juhtuda?" küsis Sky nüüd tüdruku kõrval olles, vastu puud toetudes.
Ta võis küll valesti arvata, kuid talle tundus, et tüdrukut vaevas, midagi. Samas see polnud tema asi aga väike vestlus hommikuvara oleks olnud tore. Naine lükkas oma mustad juuksed selja taha ja vaatas ühte lindu eemal muru peal keksimas.
Cecilie ehmus korraks sellepeale kui keegi midagi tema kõrval ütles. "Eh, mina? Mõtlen siin ja istun siin. Mõtlen oma parimale sõbrale, kellel on homme sünna. Ma pole teda juba tükk aega näinud lihtsalt," ütles CeCe üsnagi kurvalt. Ta igatses ikka oma sõpra väga. Nad olid ju põhimõteliselt koos üles kasvanud.
"Kui vanaks ta siis saab?" küsis naine lohutavalt naeratades. Ta isegi taipas, mis see tüdruk võis tunda. Temal polnud lubatud näha oma ema tema haiguskuudel, kuigi nad olid peaaegu, et parimad sõbrad. "Kuid, miks te pole siis kohtunud? Kas ta ei ela siis sinu lähedal?" küsis Sky, uudishimulikult. Samuti taipas ta, et tüdruk ei mäleta teda. Well no surprise! Paljud märgitud ei mäleta, kas siis suure vapustuse pärast või nad lihtsalt ei taha meenutada.
"16 aastaseks nagu ma praegu olengi," lausus CeCe esimsele küsimusele. Ta mõtles mõnda aega mida öelda tema teisele küsimusele vastuseks. "No sellest koolist kus ma nüüd käin, sellest elab ta küll jah kaugel," lausus ta peale pikka mõtlemist. Alles nüüd ta tegelt vaatas korralikult selle inimese poole, kellega ta rääkis. Ta tundus tegelt üsnagi tuttav aga kes ta oli seda CeCe ei suutnud meelde tuletada.
16 mõtles Sky kas tema on äkki see, keda ma tunnetan? küsis naine iseendalt. Samas ta ei saanud rohkem küsida. Kuid nüüd ta oli kindel, et tüdruk ei mäletanud teda. Samas hetkel oli Schuyleril lõbus, nii et ta kavatses nalja pärast pärida tüdrukult, kus koolis ta käis. "Millisest koolist me siis räägime?" küsis naine naeratades.
"Em.. House of Night," ütles ta naeratades siis kuna ta oli nüüd aru saanud, kes see naine oli. Ta oli üks jäljekütidest, kes siin ringi liigub ja noori 16 aastaseid märgistab. Kes ta täpsemalt oli seda ta veel ei teadnud. Tegelt ta ei teagi ju tema nime ilmselt.
Said lõpuks aru, kes ma olen mõtles naine hindavalt. Nutikas tüdruk. Schuyler istus tüdruku kõrvale pingi peale, visates ühe jala üle teise. "Kuidas see kool siis on? Meeldib?" küsis naine puhtast uudishimust. Ei olnud väga suur saladus, et osad õpilased vihkasid seda ja lootsid mingil maagilisel moel saada tagasi oma inimliku keha.
"Kool ise on ilus, inimesed seal on sõbralikud ja toredad aga tegelt sisimas tahaks koos olla oma parima sõbrannaga," lausus Cecilie ja vaatas nüüd kaugustesse. Ta igatses ikka väga oma parimat sõbrannat.
"Ma arvan, et ta võib päris varsti sinuga ühineda," vastas Schuyler naeratades. Ta märkas, et parki oli juba rohkem inimesi ilmunud. Huvitav, kas täna oli linnas, midagi toimumas? "Kuid, miks sa ei võiks teda siia kutsuda? Lihtsalt rääkida?" pakkus naine välja. Kaks kärbest ühe hoobiga.
"Kutsuks aga sellest siin pole kasu," ütles CeCe ja võttis oma telefoni taskust välja, millel oli siis aku tühi. Ta oli unustanud seda laadida, see on juba kolm päeva tegelt tühi. "Muud viisi mul temaga rääkimiseks praegu pole ja sinu telefonist ka poleks kasu kuna ma ei ole telefoni numbreid pähe õppinud," lausus ta naeratades.
"Kuid, miks sa ei võiks ta üles otsida? Kindlasti sa leiaks ta üles. praeguse kellaaja juures poleks imestada kui ta oleks oma kodus," pakkus Sky välja, kuigi ta teadis, et ei tohiks. Vastmärgitud ei osanud veel oma vereiha talitseda ja kui peaks juhtuma, et mingi õnnetus siis oleks jama majas.
"Em, no ma lähen siis talle külla," ütles CeCe ja tõusis pingilt püsti. "Em, kummale poole siit tema kodu nüüd jäi?" küsis ta endalt mõtetes.
"Tahad ma aitan sul ta üles otsida? See linn on küll mulle tuttav aga ikkagi võib siin vägagi hästi ära eksida," pakkus naine ja tõusis püsti, nähes et ta on pikem. Samuti meenus talle üks juhtum, kus ta oli lasknud ühel peaaegu märgitul inimesel ära joosta. See oli küll tema ainuke juhtum, kuid ikkagi ei suutnud ta aru saada, kuidas see juhtunud oli. "Lähme?"
"Em okay," ütles Cecilie ja kõndis siis paremale poole pargist välja. Tal polnud aimu tegelt kas see oli õige tee tema sõbranna koduni.
Schuyler järgnes vaikides tüdrukule. Ta ei teadnud tema sõbranna nime, nii et seekord pidi tema olema see, kes teist kuulab. Naisele see ei meeldinud.
"Ta on väga sõbralik, isegi siis on ta sõbralik kui temaga ollakse ülbe aga tegelt on ta suht arg. Ta on ka siis tore ja tark tüdruk," lausus CeCe naeratades. Mõne aja pärast nad jõudsidki CeCe sõbranna Taylor'i majani. "Siin ta siis elab," lausus ta naeratades.
|
OSCAR-2019
|
||
Juba minu päris esimeses postituses oli kirjas, et alustasin oma teekonda aktiivsema ja ilusama endani sellest, et vaatasin igasuguseid videoid Youtube vahendusel. Minu päris esimene postitus blogimise ajaloos oli järgmine:
"Ma võin neid treeningvideoid nii palju vaadata, aga ikka midagi ei muutu!" Elukaaslane kuulis seda lauset minu suust ja kirjutas paberile üles (ise muigas).
Järjekordselt olin end unustanud teiste saavutusi jälgima, seejuures pikutasin diivanil ja kommenteerisin, et pole üldse rasked harjutused. Läks ikka mitu nädalat, et otsusele jõuda mida enesega teha. Jalutada, keerutada graatsiakettal, teha harjutusi kõhule-seljale, teha kõike korraga? Nii ma siis tegingi ühel päeval ühte videot järgi, jätsin pooleli, võtsin uue ja kõik taas kordus- polegi nii lihtne, või mis? Kujutan ette, et paljud ilusast ja tervest kehast unistajad on samasuguses olukorras olnud. Arvatavasti pole inimest, kes oma elu jooksul poleks kasutanud taolist väljendit: "Küll homme teen, homme on parem päev."
Algusesse tagasi minnes vastan iseendale:"Loomulikult ei muutu midagi pelgalt vaatamisest, nende videote järgi peab järjepidevalt end liigutama, siis on ka arengut näha." Tänu selle lause kirjapanemisele ja igapäevasele nägemisele ma end muutma hakkasingi. Mida ja kuidas ma tegema hakkasin, sellest juba järgmisel korral...
Ja nii saigi see algus tehtud. Mõte blogida tuli jalutades taas ringi oma beebivankriga ja tundes, et tahaks jäädvustada enda teekonda ja kui keegi virtuaalselt märkaks ja paar head sõna poetaks oleks veel toredam. Ega lähedasi väga ei huvitanud sel ajal kuidas minul läheb, ikka uuriti kas tital on kõik hästi, mis oligi normaalne.
Mul sündis imearmas tütar 2013aasta detsembris. Haiglast koju jõudes kaalusin 75kg. Olen 163cm pikk ja stabiilselt 60kg kaalunud. Alustasin jalutamisega, alguses 3km, siis 5km ja parimatel päevadel 12km. Suur motivaator oli endomondo.com, kuhu sain lisada enda kilomeetrid ja aja. Osalesin ka erinevates väljakutsetes, kes kärutab jaanuaris kõige rohkem ja muud sarnased. Võtsin eesmärgiks käia veebruaris iga päev 10km. Toitumist ma ei muutnud. Umbes kolme kuuga jõudsin kaalunumbrini 65. Lisaks hakkasin tegema kükitrenni, kõhulihaste väljakutseid. Kaal seisis. Jalutamine jäi erinevatel põhjustel soiku ja otsisin pidevalt vabandusi. Talve jooksul läks katki kaks paari saapaid, kannad olid tihti villis. Jope oli suur, pükstele pidin vöö peale panema. Siiski ma ei andnud alla...
Täna on 19.september 2017 ja ma pole siiani alla andnud. On olnud väga raskeid momente ja trennipause. Mõttetööd ja intriige ning pisaraid ja naeru elus. 2014 poleks ma eales osanud mõelda, et minust saab keegi, kes nii palju end jagab ja sellist arenguteed läbib..endaga sõbraks saab ja enesekindlaks naiseks müürilillest sirgub.
Olen taas videod avastanud, kuid kõige enam keskendunud just jooksjate elulugudele ja samuti motiveerivad/inspireerivad kõned liigutavad mu mõttemaailma. Ma suudan kõike millesse usun ja kui veel end liigutada...siis imed juhtuvad. 1% annet ja 99% tööd!
Sageli arvatakse, et toitumise ja treeningu peab korraga paika saama. Seetõttu on väga keeruline alustada. Usun, et parim viis on samm-sammult liikuda tervisliku eluviisi poole. Muidugi on ka erandeid, kuid kui iseseisvalt püüelda (ilma personaaltreenerita ja toitumiskavata) siis tundub rahulik tempo mõistlik, sest tänapäeval on nii palju erinevaid allikaid ja informatsiooni milles peab orienteeruma. Peab leidma enesele sobivad variandid nii treeningu kui toidu osas.
Mulle tundub, et liiga palju keskendutakse sellele mida ei ole soovitatav süüa, vähem aga sellele, mis on puhas ja kvaliteetne toiduaine. Näiteks arstid soovitavad loobuda rasvasest, vürtsikast ja soolasest toidust, kuid tavainimene, kes on harjunud just sellise toiduga ei oskagi alternatiive leida. Mõistlikum oleks kohe anda nimekiri toituainetega, mis on lubatud ja kasulikud.
Reklaamid levitavad laialdaselt valeinfot ning inimesed ei oska ridadevahelt lugeda. Näiteks krõpsureklaam, kus lõpus on "SÖÖ ÕIGET ASJA". Mis mõttes on krõpsud õige asi? Lastele on see eriti kahjulik, sest nad ei oska veel sellise maailmaga arvestada. Ilmselt reklaamiohvriks on langenud meist igaüks ning see on tegelikult päris nukker. Isiklikult juba kardan seda aega mil mu pisipiiga on nii vana, et kommi ja limonaadi soovib.
Õnn seisneb pisiasjades. Alustasin tänast päeva kaerahelbepudruga. Kärutasin 9 kilomeetrit ja keerutasin end 15 minutit graatsiakettal. Rohkem polegi vaja, et esmane rahulolu saabuks.
Naised, mehed! Te suudate end järjepidevalt tegutsedes üles töötada! See on kõigile kättesaadav! Liigutage end!
Inimesed hakkavad väsima, ja ma taban end mõttelt: mis väsib meis kiiremini, kas füüsiline vastupidavus või tahtekindlus? Nõrgad osutuvad tugevaiks, tugevad nõrkevad. Pole nagu mingit seaduspärasust. Küsimus on siiski tahtes. Tahtejõud otsustab kõik. Ta sunnib pingutama muskleid, julgustavalt naeratama väsinule, loobuma ahvatlevast ja petlikust karastavast veelonksust, sunnib väsimust ületades edasi astuma. Lennart(-Georg) Meri
Kõige aeglasemgi, kes eesmärki silmist ei kaota, liigub ikkagi kiiremini kui see, kes sihita ringi hulgub. Gotthold Ephraim Lessing
Igaüks meist saavutab seda kindlamini ja hõlpsamalt oma eesmärgi, mida vabamalt ja iseseisvamalt liigub ta oma teel. Johann Heinrich Pestalozzi
Viha jõud ei vii sind kusagile, kuid andestuse jõud, mis ilmneb armastuse kaudu, suudab su elu positiivses suunas muuta. Paulo Coelho
|
OSCAR-2019
|
||
Pauluse koguduse uue õpetaja Kristjan Luhametsa soov on: kirik jäägu kitsaks! Eile seadis peapiiskop Urmas Viilma Tartu Pauluse koguduse uue õpetajana ametisse senise abiõpetaja Kristjan Luhametsa. Pauluse koguduse hingekarjane Joel Luhamets sai 65-aastaseks ning tema jätkab teenimist Eesti evangeelse luterliku kiriku piiskopina. Kristjan Luhamets on Pauluse kogudust abiõpetajana teeninud 2009. aastast alates ning koguduse liige olnud varemgi, niisamuti nagu ta on ...
Marju Lepajõe, TÜ usuteaduskonna õppejõud See, millega meedia, poliitiline avalikkus ja inimkond laiemalt on praegu hädas, on just üheselt mõtlev inimene, kes ka soovib, et kõik asjad oleksid ühtemoodi, ütles arvamusliidrite lõunal «Tõejärgse maailma uudised. Ebajumalate aeg?» religiooniloolane ja filoloog Marju Lepajõe. Austatud koosviibijad! Daamid ja härrad! Ennekõike lubage tänada ajalehte Postimees ja peatoimetaja Lauri Hussarit tänase lõuna ...
Lähiajal seisavad luterliku kiriku laste- ja noorsootöös ees suured muutused ja see on tekitanud eri osapooltes tulise mõttevahetuse. Õigupoolest toimuvad muutused põhiliselt üldkiriklikul tasandil ja puudutavad seda osa, mis hõlmab koordineerimist ja ühtset asjaajamist. Praegu tegutsev laste- ja noorsootöö ühendus (LNÜ) reorganiseeritakse. Mis tuleb asemele?
Idee kohaselt moodustatakse konsistooriumi juurde sarnaselt teiste valdkondadega laste- ja noorsootöö talitus, mis tõenäoliselt aitab ja vastavalt kompetentsile ka nõustab praostkondi ja kogudusi oma töölõigu piires.
Teisalt plaanitakse luua ka kirstlik noorsoo-organisatsioon, kuhu võivad astuda kõik noored kristlased. Kuna talituse strateegia pole siiani laiemale üldsusele teada ja on alles töös, siis keskendun praegu organisatsiooniga seotule.
Mõte kristlikust laste- ja noorteorganisatsioonist on tekitanud paljudes vaimulikes aga veel suurema hulga küsimusi ja ka vastuseisu. Mida annab taoline ettevõtmine kogudusele? Või – kuidas seob taoline organisatsioon noori koguduse juurde? Mida see annab?
LNÜ senine tegevjuht Eha Kraft, kes on hulga noorte seas ka asjakohase küsitluse läbi viinud, ei näe siin mingisugust probleemi ning ütleb, et eelarvamuste puhul on pigem tegemist vähese infoga.
«Tegelikkus on ju see, et kõik teated meie ürituste kohta jõuavad kogudustesse ning ka koguduse õpetaja on toimuvast teadlik. Usun, et need, kes on aktiivsed organisatsioonis, on seda ka kohtadel,» lisab ta.
Põhimõtteliselt ei kahtle ju tegijaist keegi selles, et kristlikule maailmavaatele suunatud laste- ja noorsootööd on vaja. Ka siinkirjutaja meelest ei ole ettevõtmisel muud alternatiivi, sest nii on võimalik aidata täita ühiskonnas tõsiseltvõetavate väärtuste vaakumit. (Seda on võimalik teha lisaks kasvatusele, mille keskel lapsed ja noored kodudes kasvavad.)
EELK kasvatus- ja haridusassessor Ove Sander rõhutab, et eks tuleb lähtuda üldkiriklikult ka neist ülesandeist, mis valdkonna arengukavas seisavad, ja toob esile, et LNÜ senise toimimise efektiivsuses on olnud puudujääke ning eelkõige tuleb organisatsioon siiski laste ja noortega täita.
Kui ma oleksin noor, siis tõenäoliselt tahaksin kuuluda organisatsiooni, kus lisaks lahedale olemisele ja silmavaadet avardavatele ettevõtmistele on selged suhted, kus aetakse selgelt ühist asja ning kus info liigub. Kui seal asjad ei toimi, siis oleksin ehk oma koguduses ja sellega ka rahul. Aga kui seal ka midagi ei toimu, siis jääksin küll koju. Ja ei läheks kirikusse ka. Vähemalt kuni vanaduseni.
Tartu ülikooli peahoones tegutsevat, 1991. aastal taasavatud usuteaduskonda on ikka iseloomustanud asjassepühendunute väike pädev seltskond ja koduselt sõbralik õhkkond.
Mullu novembris valiti usuteaduskonna uueks juhatajaks Vana Testamendi (VT) ja semitistika õppejõud dr Urmas Nõmmik (41). Erakordne on see sündmus selles mõttes, et esmakordselt juhib teaduskonda inimene, kes on taasavatud teaduskonna kasvandik, olles kolmanda lennu vilistlane.
Oled tänaseks (09.01. – K. L.) olnud ametis nädala. Kuidas hommikuti ärkad: kas helge ja teotahtelisena või pigem murelikult?
Seis on väga hea, kuigi muretseme ja kurdame nii omavahel kui ka avalikult. Kui võrrelda 20 aasta taguse ajaga, siis on meil näiteks praegu korralik raamatukogu kasutada. Seega Tartus on võimalik päriselt teadust teha. Lisaks on tekkinud arvestatav hulk doktorikraadiga teolooge.
Üleüldine foon ühiskonnas ja eriti otsustajate hulgas on selline, et humanitaarid peavad kogu aeg oma eksistentsi tõestama. See takistab tegelemast asjade sisuga ja mõjutab ka rahastamist. Kogu kõrghariduse ja teaduse rahastamine on olnud viimased 10–15 aastat paraku kaldu loodusteaduste suunas.
Ei ole suuri muudatusi plaanis, eelmised juhid on olnud väga head. Riho Altnurme aegne juhtimine oli stabiilne ja usuteaduskond on oma koha ülikoolis leidnud. Viimase aasta jooksul tegi eelkäija Tõnu Lehtsaar väga palju, et me ülikooli uues struktuuris ennast positsioneeriksime. On hea siit jätkata.
Praegu on käsil õppekavade muutmine, mis on lakkamatu protsess. Viimasel ajal tegeleme ka oma identiteedi selgema sõnastamisega.
Oleme päris mitmes mõttes sillaehitajad. Ehitame silda kirikute, erinevate usundite, ühiskonna ja akadeemia vahel, samuti kristlike kirikute ja teiste usundite vahel, ka kristliku teoloogia ja kaasaegse teoreetilisema religiooniuurimise vahel, teooria ja praktika vahel.
Usuteaduskonnas on kaks õppesuunda: teoloogia ja religiooniuuringud. Teoloogia on järjest kahanevas positsioonis olnud. Kuidas edasi?
Ei ole siin pessimistlik. Mulje on kiire tekkima, kuna üliõpilaskond on teatud nägu. Bakalaureuseastmesse tullakse peaaegu eranditult otse gümnaasiumist ja vähe on neid, kes kohe alguses ütlevad, et tahavad õppida kristlikku teoloogiat. Aja jooksul muidugi nii mõnedki spetsialiseeruvad just sellele. Sõnastaksin nii: õppejõudude ja teadustöö poolest ei ole teoloogia tagasitõmbuvas positsioonis.
Reaalteadustes tõstavad järjest pead võõrkeelsed loengud ja teadustööd. Kuidas on olukord usuteaduskonnas?
Oluline on eluterve tasakaal. Ingliskeelsete kursuste arv küll kasvab, doktoritööde puhul ka kindlasti inglise keel domineerib üha rohkem, ent on näiteks ka saksa keelt ja loomulikult eesti keelt. Peame olema ühe jalaga Eestis, andma ühiskonnale maksimumi, ja teisega rahvusvahelisel tasandil. Ka siin tuleb silda ehitada.
Hinnaalandust ei tule. Lõpetasin just habilitatsioonimonograafia – see on kirjastamiseks vastu võetud. Raamatuprojekte on töös kolm. Olen järgnevad kolm aastat ka jätkuvalt tihedalt seotud Helsingi ülikooli usuteaduskonna tippkeskusega.
Sinu uurimisteemad on olnud psalmid ja Iiobi raamat ehk VT tarkusekirjandus ja poeesia. Kuidas selline huvi tekkis?
Usuteaduskonda tulin õppima paganana, keda religioossed küsimused huvitasid. Õppimise ajal, tol ajal oli õppekava väga selgelt protestantlik-teoloogiline, sai selgeks, et seda materjali ei omanda ilma isikliku Jumala-suhteta. Pealegi isiklik suhe oli juba tekkimas niikuinii. Nõnda tuli ka kolmandal kursusel õppides loomulikuna ristimine ja leeritamine.
VT tuli huvisfääri enam-vähem samal ajal. Hakkasin tegelema Uku Masingu pärandiga. Bakalaureusetöö teema oli Masingu magistritöö deemonliku Jumala aspekti analüüs. Eelkõige tegeles Masing aga just Iiobi raamatuga.
Tekkis ka kontakt külalisõppejõu prof Otto Kaiseriga, kellest sai minu magistri- ja doktoritöö juhendaja. See suhe õpetajaga oli väga tugev. Kaiser ei ole ainult vanatestamentlane, vaid teoloog kõige paremas mõttes, ka väga tugev süstemaatika tundja. Vaimne side temaga on siiani tugev.
Kindlasti tuleb nimetada ka prof Kalle Kasemaa mõju. Tema loengud olid omal ajal kõige huvitavamate hulgas. Lisaks on ta laia horisondiga tõlkijana olnud mulle algusest peale eeskujuks.
Eelmise aasta suurel reedel kirjutasid veebiajakirjas Kirik ja Teoloogia, et keskajal võtsid Kristuse kannatuste ja surma kujutajad üle jooni Iiobi ikonograafiast. Kas Iiobil kui VT kannatava inimese prototüübil on olnud osa sinu usulises arengus? On see viinud sind kannatava Kristuseni?
See on dialektika, mida on väga raske sõnastada. Mulle on ette heidetud, et rõhutan rohkem võidukat ja ülestõusnud Kristust. Minu jaoks on olnud oluline tasakaal eksistentsiaalsete ja religioossete küsimuste käes vaevleva Iiobi ja lahenduse ehk Kristuse vahel.
On ju ka olemas nn VT evangeelium, millest on kirjutanud näiteks Masing. Mõlemas, nii Vanas kui ka Uues Testamendis on olemas nii vihane kui ka armastav Jumal. Iiobi raamatust leiame eksistentsiaalsed-religioossed probleemid, aga samas viidatakse seal ka lunastusele. Seda on raske sõnastada. See on pigem läbitundmise ja läbikannatamise teema. Kristuse sündmuse puhul on ju ka mõlemad aspektid: on kannatus, absoluutne alandus ja tuhast tõusmine.
Kannatus ja tuhast tõusmine. Iiobi raamatus öeldakse: Issand on andnud, Issand on võtnud, Issanda nimi olgu kiidetud. Kas need on ka sinu isiklikud teemad olnud?
Olen hakanud rääkima ennetavast või profülaktilisest kannatusest. Üha rohkem meeldib mulle rollimäng, eriti teoloogias ja religiooniuuringutes. See on valdkond, kus meil on tulevikus võimalus palju rohkem ära teha. Siinses elus ei pääse kannatustest, ent on võimalik kannatust ette reflekteerida ja seeläbi olla tugevam.
Paratamatuse mõtestamine on viinud nende uurimisteemadeni. Kõik ei ole elus ette määratud, on ka juhust. Olen hakanud mõtlema, kas tänapäeva misjoni strateegiates ei peaks olema esikohal just Iiobi, Koguja ja Õpetussõnade raamatud, mida lugedes inimene mõistab, et tema eksistentsiaalsed küsimused pole midagi uut, need on saatnud inimesi läbi aastatuhandete. Ent nendega ei pea piirduma, on võimalik astuda samm edasi ja jõuda evangeeliumi vastuseni.
Oled pool aastat aidanud teenida EELK Tamsalu kogudust. Kas see oli raske otsus või on vaimuliku kutsumus sinus olemas?
Tamsalu kogudus vajas abi. Olen vaimuliku töö üle rohkem kui 20 aastat mõtelnud. See kutse on väga selgelt olemas, et kirikus oma panus anda, aga paljudel pragmaatilistel põhjustel ei ole saanud seda teostada. Nüüd oli mitme asjaolu kokkusattumine see, et ütlesin oma jah-sõna.
Iiobi raamatus on olulised kõned, sealhulgas Jumalaga. Millisel viisil sina kõneled või Jumal sind kõnetab?
Rääkides üliõpilastega ilmutusest, alustan taipamise küsimusest. Kõige lihtsamal kombel saab taipamist seletada anekdoodi näitega. Anekdoot on lugu, kus midagi olulist jäetakse rääkimata ja selle avaldamine lõpus tekitab ootamatuse efekti ja taipamise ning erilise rõõmu sellest.
Selline taipamine ja suuremgi on, Jumal tänatud, olnud minu elus pidevalt olemas. Ka palvetamisel, jumalateenistusel osalemisel, armulaual käimisel või nüüd ka jumalateenistuse läbiviimisel tekkiv efekt on jumalikuga sidepidamise viis.
Kuhu paigutad end teoloogilises mõtlemises. See on huvitav, kuidas sa VT eksegeedina oled jõudnud kasvõi nende seisukohtadeni, mida partnerlusseaduse diskussioonis 2014. aastal väljendasid.
Minu jaoks pole olemas liberaalset või konservatiivset teoloogiat. On väga radikaalse sõnumiga evangeelium, Pauluse terane selle radikaalsuse kohandamine ja VT evangeelium. Need annavad tulemuseks palju üldisema ja põhilisema küsimuse: milline on Piibli lugemise meetod? See on olulisem kui tulemus, milleni jõuame, sest Piibli lugemine ja tõlgendamine on lõppematu protsess. Peame seda tegema iga päev.
Millisena näed teoloogide rolli Eesti ühiskonnas ja mis võiksid olla need teoloogilised teemad, mis vajaksid ühiskondlikku diskussiooni?
Kuna meil on juba sadu õppinud teolooge, siis on nende roll olulisem, kui ühiskond seda tunnistab. Presidendi kirikus käimise dilemmaga kerkis üles kõrvalteema, mis mitmes mõttes võiks olla peateema. Levinud on arusaam, et usk on inimese isiklik asi. Leian, et teoloogid ei tohiks leppida selle väitega. Ma ei tea isiklikku usku, tean küll enesearendamise kunste, millel on religioossed juured. Paratamatult usk väljendub inimestevahelistes suhetes.
Näiteks jumalateenistusel kirikus. On kogudus, mis on kokku tulnud, teeb ühte asja, kummardab ühte Jumalat, ütleb ühte apostlikku usutunnistust – kas see on isiklik asi? Veel selgemaks võiks ühiskonna jaoks saada usu sotsiaalne-kollektiivne iseloom siis, kui räägime näiteks kasvõi supiköögist. Kui kogudus teeb supiköögi, siis mis mõttes see on isiklik?
Eesmärk pole lihtsalt uus piiblitõlge, mis minu meelest on Eesti ühiskonnale lati alt läbi jooksmine, vaid laiem lakkamatu piiblitõlkimine koos tõlgendamisega. See oleks Eesti ühiskonnale kohane.
Vahetan konteksti, see aitab ühe hooga pidevalt asju teha. On nauditav, et elan Tartust 100 kilomeetrit eemal Tamsalu lähedal Uudekülas. Mulle on oluline olla päeval tööl ühes kohas ja õhtul kodus hoopis teises kohas. Eks ta füüsiliselt väsitab, aga vaimselt on tervistav.
Mõnikord maalin, ka kirjutan sellist, mis ei ole teoloogia. Välismaal konverentsidel võtan aega jalutamiseks. Lausa ahmin teistsugust konteksti. Sellest on kujunenud omamoodi hobi.
On kujunenud hästi funktsioneeriv, väga heade õppekavadega teaduskond. Arvestades seda, kui vähe on maailmas eesti keele kõnelejaid, on meil võimalik erakordselt paljude spetsiifiliste küsimustega tegelda. Selleks on kompetents ja inspireerivad õppejõud olemas. Haridus, mida inimene siin omandab, on nii lai, et võimaldab väga erinevaid karjääre ja lahendusi tulevikuks, avades paljusid uksi. Võime olla uhked.
Õpingud: TÜ usuteaduskond (1999, teadusmagister), Marburgi ülikooli usuteaduskond (2008, doktor summa cum laude), 2016–2017 habilitatsioon Müncheni ülikooli evangeelses usuteaduskonnas
Uku Masingu Kolleegiumi vanem, Eesti Akadeemilise Usundiloo Seltsi liige, Akadeemilise Teoloogia Seltsi esimees, tõlke- ja kommentaarisarja „Piibel kontekstis“ peatoimetaja, ajakirja Kirik ja Teoloogia kolleegiumi liige. Lisaks mitmete rahvusvaheliste organisatsioonide liige
|
OSCAR-2019
|
||
Tallinna ja Eesti loodust kaitsev esimene õigusakt pärineb aastast 1297, kui Taani kuningas Erik VI Menved reguleeris oma dekreediga metsaraiet neljal Tallinna-lähedasel saarel (Aegna, Naissaar, Väike- ja Suur-Paljassaare), et säilitada metsa kui meremärki.
Eestis on looduskaitse ülesanded jagatud riigi ja kohaliku omavalitsuse vahel. Riigi kohustuseks on kaitsealade, kaitstavate liikide ja üksikobjektide (puud, kivid, allikad jm) kaitse, kuid samas võivad kohalikud omavalitsused võtta vabatahtlikult neid kohustusi ka enda kanda. Kohalikele omavalitsustele on Eesti looduskaitseseadusega antud võimalus võtta kohaliku kaitse alla kohaliku tähtsusega loodusobjekte. Lisaks saab omavalitsus üldplaneeringute raames kaitsta ka kohaliku tähtsusega metsi ja parke.
Tallinna loodusväärtustest ülevaate saamiseks ja kliimamuutustega kohanemiseks on 2015. aastal koostatud Tallinna elurikkuse tegevuskava aastateks 2016–2020, mis lähtub Tallinna keskkonnastrateegiast aastani 2030 ning Tallinna keskkonnakaitse arengukavast aastateks 2013–2018. Tegevuskava läbivad kolm elurikkusega ja omavahel seotud teemat: loodusväärtuste uuringud, ökosüsteemiteenused ja kliimamuutustega kohanemine.
2013. aastal moodustas Tallinn riiklike kaitsealade kõrvale Tallinna esimese kohaliku tähtsusega kaitseala – Pääsküla raba kaitseala. Tegemist on suure tervikliku rohealaga, mis on väärtuslik mitmekesise maastiku ning mitmete kaitsealuste liikide poolest. Lisaks on rabal ka rekreatiivne ja loodushariduslik väärtus.
2017. aastal moodustati teine kohalik kaitseala Merimetsa roheala näol. Tegemist on tervikliku rohealaga keset tiheasustusala, mida iseloomustab suur liigirikkus.
Kaitstavate alade elurikkust toetavad aedlinlikud alad ja rikkalik kõrghaljastus. Kaitstavad alad Tallinnas on:
Tallinnas on ka hulgaliselt kaitsealuseid objekte. Loodusobjekti kohaliku kaitsealla võtmise ettepanekust on pikemalt juttu siin.
Kaitsealused objektid ja suuremad säilitatavad rohealad Tallinnas 2017. a. seisuga, vastavalt Eesti looduse infosüsteemi EELIS ja linnaosade üldplaneeringute andmetele.
Tallinn on väga rikkaliku maastiku ja loodusega, kus võib kohata mujal Euroopas haruldaseks muutunud taimi ja loomi. Tallinna elurikkusele panevad aluse maastike ja koosluste mitmekesisus ja mosaiiksus: klint, rannik, luited, metsad, loopealsed, niidud, sood, mageveekogud jmt kooslused.
Tallinnas on säilinud mitmeid suuri ökoloogiliselt toimivaid rohealasid, mis on liikide rändekoridorideks. Tallinna rohevõrgustiku kontseptsioon on välja töötatud Tallinna rohealade teemaplaneeringu raames, mis küll pole kehtestatud õigusaktina, kuid mille põhimõtteid rakendatakse Tallinna linnaosade üldplaneeringute koostamisel.
Tallinnas leidub sobilikke elupaiku paljudele tavalistele ja haruldastele loomaliikidele. Viimase 25 aasta jooksul on Tallinnas registreeritud 139 liiki kaitsealuseid loomi, kes moodustavad ligi 3/4 Eesti vastavate loomarühmade kaitsealustest liikidest.
Tallinnas pesitseb arvukalt üle-euroopaliselt ja riiklikult kaitstavaid linnuliike. Tallinnas on pesitsenud 21 ja kohatud 54 Linnudirektiivi I lisa liiki. Riiklikult kaitstavatest lindudest on Tallinnas pesitsenud 45 ja rändeajal kohatud 97 linnuliiki.
Tallinnas kasvab 39 kaitsealust taimeliiki, teiste seas ka mitmeid taimeharuldusi, nagu mägi-kadakkaer (Cerastium alpinum), püstkivirik (Saxifraga adscendens), aasnelk (Dianthus superbus) ja alpi nurmikas (Poa alpina), kelle ainus või üks väheseid kasvukohti on just pealinn.
Tallinn on ilmselt üks Euroopa orhideerikkamaid pealinnu. Siit on leitud kasvamas 15 liiki looduslikke orhideesid (39% Eesti liikidest), kes on kõik kaitse all.
Eestis ja Tallinnas viiakse läbi invasiivsete karuputke (Heracleum) võõrliikide tõrjet, kuna oma kiire levimise ja paljunemise tõttu on see ohuks meie looduslikele kooslustele. Karuputke tõrjet on läbi viidud alates 2005. aastast ja selle aluseks on Karuputke (Heracleum) võõrliikide ohjamiskava. Tallinna linna territooriumil on karuputke levikut kaardistatud 3,4 hektaril ning samas mahus toimub iga-aastane tõrje. Suuri kasvualasid hävitatakse riikliku tõrjeprogrammi abil. Väiksemate ja uute alade tõrjet korraldab Tallinna Keskkonnaamet.
Väiksemaid metsloomi meelitab linna lihtsalt kättesaadav toit, lisaks satub väiksemaid ja suuremaid metsloomi linna sagedamini suve lõpus ja sügisel, kui noored loomad hakkavad iseseisvalt ringi liikuma.
Väiksemad metsloomad ei kujuta endast linnaruumis reeglinaohtu, terve loom on tavaliselt piisavalt ettevaatlik, et kokkupuudet inimesega vältida. Seega, kui reipa olemisega reinuvader teile näiteks Kakumäe või ka hoopis Lasnamäe vahel vastu jalutab, siis las ta jalutab pealegi. Kas linnaruum sellise looma jaoks päris õige koht on, teab ainult loom ise. Kui inimeste meelest on looma koht metsas, siis peame hea seisma selle eest, et me talle linnas hõlpsasti kättesaadavat toitu ei paku - hoiame jäätmed loomadele kättesaamatud, väljaspeetavatele lemmikloomadele anname toidu ette ainult söögiajaks ja mingil juhul ei ürita metsloomi toita.
Abi kutsumisel on mõistlik hinnata seda, kas metslooma on võimalik ja vajalik kinni püüda. Võib üsna kindel olla, et tervet jänest Kadrioru pargist või metskitse Nõmme maastikukaitsealalt kinni püüda ei ole võimalik ja selleks ei ole ka tarvidust. Samas suuremast metsloomast tuleks igal juhul teatada, kui on vähegi kartust, et loom võib ise viga saada või õnnetuse põhjustada.
Kui leiad linnast (avalikul territooriumil) surnud linnu või looma, helista telefonil 631 4747 ning teata looma või linnu korjuse asukoht. Eraterritooriumil asuvate korjuste äraveo eest vastutab territooriumi haldaja.
Kui näed linnas hulkuvat kodulooma, siis teata sellest või oma kadumaläinud loomast telefonil 631 4747.
Tallinnas paikneb kolm haudelinnustiku punktloenduse rada ja kuus talvituvate maismaalindude loendusrada. Samuti loendatakse kesktalvise veelinnuloenduse raames Tallinna lahe ja muude suuremate koondumiskohtade veelinde. Tallinna piiril jälgitakse järjepidevalt kõrede (Bufo calamita) asurkonna seisundit ning Tallinna lahel toimub rannikumere seire. Lisaks seiratakse Tallinnas asuvate ja Eestis üliharuldaste mägi-kadakkaera (Cerastium alpinum), rohe-raunjala (Asplenium viride) ja kummeli-võtmeheina (Botrychium multifidum) kasvukohti.
Tallinna linn on viimase 10 aasta jooksul kaasfinantseerinud mitmeid elustiku inventuure ja rakendus-uuringuid, mille tulemused on avaldatud kahes trükises: Inimmõju Tallinna keskkonnale VI ning „Andmeid Tallinna faunast aastatel 1980–2010“. Tallinna rohealade teemaplaneeringu raames valmisid alusuuringud Tallinna rohealade loomastiku ja haudelinnustiku kohta. Aastatel 2009–2010 jätkati Tallinnas nahkhiirte, kahepaiksete, elamu- ja rohealade haudelindude, tolmeldajate (kimalased, päevaliblikad, ööliblikad) ning soontaimede inventuuridega, mille käigus saadi arvukalt uusi andmeid mitme Tallinna piirkonna elustiku kohta. Just nende uuringute tulemusena on moodustamisel riiklikult kaitstav püsielupaik Astangu klindi, nahkhiirte talvitumispaikade ja haruldaste taimeliikide kasvukoha kaitseks.
Elustiku uuringute tegemine on nõutud planeeringute ja projektide menetluse käigus, kui on kahtlusi kaitsealuste liikide esinemisest arendusalal. Eksperthinnangud annavad infot ning juhiseid edasiseks planeerimisprotsessiks, kuidas kaitstavaid liike arendusalal säilitada või kompenseerida elupaikade kadumist.
Rakendusuuringute raames on hinnatud tundliku taimestikuga puhkemetsades ja maastikukaitsealadel külastuskoormust, külastajate poolt tekitatavaid tallamiskahjustusi ning on prognoositud külastuskoormuse mõjusid tulevikus (Tallinna rohealade külastatavuse uuring).
Tallinn on kaasfinantseerinud mitmete juhendite ja ülevaadete koostamist, mis käsitlevad elurikkuse tähtsust ja elurikkusega arvestamist planeeringute ja tegevuslubade menetlustes ja igapäevaste otsuste tegemisel: juhend “Bioloogilise mitmekesisuse säilitamine kohalikul tasandil” (2010), “Tallinna linnaelustiku strateegiline analüüs ja soovitused elustiku säilitamiseks” (2010), “Juhend elurikka linna planeerimiseks“ (2013).
Paljassaare hoiuala kaitsekorraldustööd aastatel 2016 ja 2017 - niitude, roostiku ja matkaradade servade niitmine
Valminud on esimene versioon Tallinna loodusvaatluste kaardirakendusest, mis on leitav aadressilt https://elurikkus.tallinn.ee/kaart.
Kaardirakendus on mõeldud loodushuvilistele Tallinna elanikele ja külalistele, et võimaldada neil rakenduse vahendusel lihtsal viisil Tallinna Keskkonnaametile edastada oma tähelepanekud Tallinna elurikkusest. Nendeks võivad olla kaitsealuste liikide või võõrliikide asukohad, teave hukkunud loomade kohta vms. Kogutud teave aitab spetsialistidel igapäevatöös kvaliteetsemaid otsuseid teha. Samas aitab looduse kaardistamine rahvateadust edendada, pannes inimesi märkama elurikkust enda ümber. Veebileht töötab mugavalt ka nutiseadmes ning omab asukoha positsioneerimise funktsiooni.
|
OSCAR-2019
|
||
Kuulsad poisirollid ja raadioteater, tantsustuudio koolitus ja unustamatu, täiesti eriline hääl. Väike ja samal ajal nii suur näitlejanna Eesti teatriloos. Draama- ja raadioteatri legendi Salme Reeki meenutab teatrikriitik Pille-Riin Purje.
Mullu tähistasime Eesti kutselise teatri 100. sünnipäeva. Näitleja Salme Reek on aasta noorem. Täna, Salme sajandal sünniaastapäeval, olen veendunud, et just tema ongi teatrisajandi elav ja ilmekas võrdkuju. Suisa maskott, nagu Salme kohta ta eluajal tavatseti öelda.
Vabandage mind, et nimetan Salmet eesnimepidi see pole familiaarsus, vaid ainumõeldav pärisnimi, mis sisimas elab-kõlab ilmselt kõigis, kel oli rõõm ja au Salmet rohkem või vähem tunda.
Mõiste «sajandi võrdkuju» ei lähtu niivõrd Salme Reegi pikast elueast kui tema loomeelu kestvusest, suutlikkusest ajaga kaasa tantsiskleda. On ju tema vastupidavuse juured Gerd Neggo tantsustuudios. Nähtus nimega Salme Reek elas 88-aastaseks, saavutades selle aastanumbriga ulaka ja uhke topelt-lõpmatuse. Teatrilaval mängis ta 67 aastat, jäädes üha nooreks või pigem eatuks, luues elava silla aegade vahele. Mõelda vaid, Salme Reegi kaasaegsed olid nii Hilda Gleser kui Jüri Krjukov.
Ma ei unusta kunagi, kuidas Reek ja Krjukov draamateatri hittlavastuses «Noore daami külaskäik» (autor ZdenÄk Podskalsk, lavastaja Ago-Endrik Kerge, 1977) vanapaari mängisid. Kuidas nad oma üpris krõbedat abielustseeni sisse juhatades liigutava hellusega laulsid «Good-bye, my love
» Salme Reek oli 70 saamas, Jüri Krjukov kõigest 22-aastane, ent laval neil vanusevahet polnud. Aga Salme oligi igavene noor daam! Küllap tänu oma haprusele ja vitaalsusele, ent ka sellele vaprale ja tundlikule sarmile, siirusele, mille andsid talle tema poisterollid. Südamega mängitud poisid kõik, olgu siis «Polgu poeg» Vanja Solntsev või «Tagahoovi» Nikituka, Pál-tänava poiss Nemecsek või koguni robot Rops, kes kuidagi ei saanud jääda pelgalt masinlikuks.
Üks Salme Reegi legendrolle ja lemmikuid oli Ibseni «Peer Gyndi» ema Åse (Ilmar Tammuri lavastuses 1962 ja Ago-Endrik Kerge lavastuses 1978). Rolli kuulsaim stseen on Åse surm, aga seegi muutub poja ja ema ühiseks fantaasiaseikluseks, mis surma, õigemini hirmu surma ees, kirglikult ületab. Lapsehingelise eluusaldusega.
Lisaks näitelavale on suur ja oluline ja õnneks allesjääv osa Salme Reegi elutööst sündinud Raadioteatris. Tema isikupärast häält teavad tänu unejuttudele mitu-mitu põlvkonda lapsi. Salme Reek oli 32 aastat kuuldemängude reissöör, üks staaikamaid ja andekamaid ses ametis. Tema raadiolavastused, mida on paarisaja ringis, jäädvustavad nii laste kui professionaalsete meistrite mängulusti.
Mäletan, kuis kord raadios katsetav Dajan Ahmet Salme Reegilt lapsesuiselt päris: «Kas teie olete ka kuuldemänge lavastanud?» Salme silmad lõid särama, kui ta kostis muigamisi, et mõned on ikka tehtud
Aga hiljem oli just Dajan see hea inimene, kes andis Salme Reegile viimase lavarollina võimaluse mängida Gailiti «Ekke Moori» ema Neenu Moori («Paberist inglike» Salong Teatri, 1996). Sümboolne hüvastijäturoll: on ju Ekke Moor meie Peer Gynt.
Veel üks Salme Reegi ainuline osa paelub mu mälu: eatu, saladusega tegelane, kel nimeks Inimene (Hugo Raudsepp «Salongis ja kongis», lavastaja Gunnar Kilgas, Vanalinnastuudio 1990). Kui poliitilise satiirihoovusega näitemängus ajad muutusid, kössitas Inimene koos teistega kongis. Aga teda ajaliku vangla seinad ei piiranud, sest lõpuks tõusis ta lendu. Lendaski ära, jättes maha maa, «kus askeldab miljon kodanikku ning kolme miljoni eest on karvakitkumist...»
Nõnda kõlas igavese Inimese lahkumisetekst. Sellele võiksime täna mõelda: sekund varem, kui ampanjapudeli korgi Salme Sajandit tervitades efektse aupauguga laotusesse lennutame.
Lõpetas 1927 Tallinna 2. tütarlaste gümnaasiumi, 1930 Draamastuudio teatrikooli ja 1933 G. Neggo tantsustuudio. Töötas 19301996 draamateatris, 19441948 mängis ka noorsooteatris. Esines palju Eesti Raadio lugemistundides ja kuuldemängudes, oli 32 aastat kuuldemängude reissöör ja lavastaja. Mänginud telelavastustes ja filmis. Temast on telefilmid «Salme» (1981) ja «Ükskord elus oli nii
» (1993).
ETV näitab täna kell 13.25 filmi «Ükskord elus oli nii
». Salme Reeki jälgitakse proovides, etendustel, aiatöödel ja mere ääres mõtisklemas. Filmi autor Vilja Palm, muusika Sven Grünbergilt.
Vikerraadios ja Klassikaraadios jõuab novembris-detsembris eetrisse valik kuuldemänge Salme Reegiga peaosas.
Salme pisikene kuju ja seal sees olev aju ning kogu närvisüsteem kuulusid koos andekuse ja töökusega täielikult teatrile. Ta oli üleni näitleja. Võib-olla eetilised kreedod olid pisut suuremadki veel, nii et neile oli raske vastata. Meil teistel muidugi.
Kuid sellise erilise ja omapärasena siia ilma looduna ja jäägitult teatrile andununa ei olnud teatril talle ometi pidevaid hiigelrolle anda ja vahel nappis pisikesigi. Rahutu hing ja rahatu inimene leidis tööd siis raadios, kus ta tegi kuuldemänge ja jagas lugemistunde neile, kellega hästi läbi sai.
«Näitleja isiklik repertuaar on varandus, mida temalt keegi ära võtta ei saa,» on ta öelnud. Näitlejana kuuluvad tema pärisomandisse ema Åse, Rops, Nukitsamees ja mulle eriti armas Nikituka «Tagahoovis». Poistes on sama palju jõudu kui daamides graatsiat. Ah, ja Åse surmastseen... 100-aastaselt ei mäletata igaühte. Teda küll.
Tere, kallis Salme! Kui Sa poleks teisel pool tähti, siis alustaksime oma tänast vestlust nähtavasti sellest, et Sa vaeseke peaksid ritta seadma veel paar ladina või muu tähtsa tantsu sammu, mitte tõestamaks, vaid kinnitamaks: kes muu saaks olla täht või tähevalguse kandja kui mitte Sina?
Tänases päevas ei oleks Sa pealtnägija ega ärapanija, vaid vastuastuja kõigele alatule ja nõmedale. Endiselt oleksid Sulle kõige tähtsamad Sinu töö, õepoja pere, ausus ja armastus inimeste vastu. Ja Sinu sees oleks Su suur üksindus. Nagu paljudel meist. Ainult et see, mis Sinust kiirgaks, paneks ikka ja jälle Sind armastama. Nagu väheseid meist.
Sa tahtsid mängida Pucki Shakespeare`i «Suveöö unenäos». Seda ei juhtunud. Ometi olid Sa kogu oma elu meie Puck, väike armas kaval Salme.
Sulen silmad ja mõtlen Salme peale. Näen enda vaimusilme ees ikka ja jälle pool sajandit tagasi nähtud «Peer Gynti» lavastuses Salme kehastatud ema Åset. Ema Åse lahkub siitilmast, kõrval Rein Aren Peer Gyntina ja taustaks Griegi surematu muusika. Siiamaani veel tunnen endas seda valusat sooja hingeliigutust, mida see stseen Salme esituses minusse on jätnud. See stseen lummas ja lummab siiani. Ja nüüd tagantjärele sellele mõeldes võin öelda: aga seal oligi ju Salme tõeline inimlik olemus kõikemõistev ja armastav ema.
Kes oli Salme Reek? Seda on lühidalt võimatu öelda. Selle lahtiseletamiseks on vaja rohkem aega ja ruumi. Tema eetika näitleja ja inimesena oli ülikõrge. Kohati tänapäeva noortele isegi mõistetamatu. Kui teatrile tehti liiga, siis tehti liiga ka Salmele ja ta elas oma hinges seda väga valuliselt üle. Salme oli näitleja, kes tõeliselt armastas, aga mitte ennast teatris. Teater oli tema jaoks kõik, kogu tema elu, ja ta pühendus sellele jäägitult. Inimesena oli ta äärmiselt lihtne ja vähenõudlik, seltskonnas aga selle hing ja keskpunkt. Oli uudishimulik ja sekkus oma arvamusega alati peaaegu igasse probleemi ja situatsiooni. Tahtis alati õiglust jalule seada, oli ülimalt abivalmis inimene, hooliv kõigi ja kõige suhtes, aus enda ja teiste vastu, kui vaja, siis ka sõjakas ja lärmakas. Ühesõnaga, inimene kõigi oma vooruste ja puudustega. Lühidalt, minule väga lähedane ja kallis inimene.
|
OSCAR-2019
|
||
Tere. Paar aastat tagasi avastati kilpnäärmes ca 1cm suurune sõlm. Tehti biopsia ning sõlm oli healllomuline. Sõlm pole kavsvanud. Nüüd tehti vereproov ning kaltsitamiini tase 2,8. Arst ütles, et üle normi ning tulgu ma 6- kuu pärats uuesti, siis vaatame uuesti. Mul aga mure. Võib-olla peaks rohkem uurima. See marker on nii hirmutav...
Tegemist ei ole kaltsitiamiini, vaid kaltsitoniiniga - kilpnäärme medullaarse vähi markeriga. Tõenäoliselt mõõdeti seda Teil esimest korda. Tõus väärtuses on vähene ja võib olla põhjustatud paljudest kilpnäärme probleemiga mitteseotud teguritest (mõõdukas neerupuudulikkus, atroofiline gastriit) jne. Arsti soovitus 6 kuu pärast tagasi tulla ja siis korduval ultraheliuuringul kilpnäärmesõlme dünaamikat hinnata on igati asjakohane.
tere mul avastati kilpnäärmes väike sõlmeke nüüd tahetakse sellest proovi võtta. Praegu kirjutati rohud nimega Thurozol 10mg.Kas see proovi võtmine on valus ja kas sellega kaasnevad ka mingid riskid. Veel ...
Proovi võtmist võib võrreldes lihassüstiga - veidi on küll valus, kuid protseduur on lühiajaline ja valu talutav. Mingeid riske selle protseduuriga ei kaasne. Beebipille soovitan edasi võtta.
Mul on kilpnäärme paremas sagaras aastaid sõlm (umbes 3x4 cm) ja vasakus sagaras väike tsüst. Kuu aega tagasi olid kõik proovid korras. Viimase paari nädala jooksul on tekkinud aeg- ajalt südamerütmihäired ...
Ei ole võimalik. Rütmihäireid võib soodustada kilpnäärme ületalitlus, teatavat sorti rütmihäireid (rütmi aeglustumist) ka alatalitlus. Kui kilpnäärme talitlus on korras siis see organ rütmihäireid ...
mu elukaaslasel (mees 26 a) leiti kevadel kilpnäärmest sõlm (u 2cm). Arst tegi kindlaks, et see on "külm sõlm". Kaks korda tehti biopsia, aga uuringu põhjal ei osatud öelda, kas see ...
Ega muud teha ei ole, kui lõikusel tehtava uuringu tulemus ära oodata. Kiiruuringu tulemusest sõltub operatsiooni ulatus - vähi korral eemaldatakse terve kilpnääre, healoomulise leiu korral ...
Esimine kord käisin endokrinoloogi juures - ultraheliuuringud on tehtud, biopsia võetud, aga ei saa aru arstide keelt. Probleem on järgmine: avastati kilpnäärme vasemas sagaras pindmiselt isoehhogeenne ...
Teid saadetakse operatsioonile mitte sõlme suuruse vaid pahaloomulisuse kahtluse tõttu. Follikulaarepiteeli proliferaadid tsütoloogilises preparaadis pole küll mingi kindel vähileid, kuid ...
Kaks aastat tagasi avastati ultraheliuuringus sõlm kilpnäärmes (suurem kui 1cm), kilpnäärmehormoonid korras. Nüüd käisin uuesti kontrollis, vereproov korras, sõlm endiselt alles. Perearst endokrinoloogile ...
Kui kilpnäärmehormoonid on korras, ei ole sõlm kilpnäärmes mingil juhul südamerütmihäirete põhjuseks. Samas võiks üle 1cm läbimõõduga sõlme puhul tõepoolest teha peennõela biopsia pahaloomulise ...
Käisin täna kilpnäärmega ultrahelis ja avastati, et mõlemas sagaras on sõlm. Ühes isoehhogeenne 5mm ja teises heteroehhogeenne ja 6mm. Sagarate mõõdud on parempoolne 2,5*2,5*4,3cm, ...
Ärge arvake midagi. Alla 10mm läbimõõduga sõlmekesed kilpnäärmes kliinilist tähendust ei oma ja mingeid vaevusi ei põhjusta. Kilpnäärme kogumaht on 19m3, mis on normi ülemisel piiril (N 18m3).
Kilpnäärme ultraheli uuringul leiti paremas sagaras umbes 2 cm ovaalne sõlm. Varem kilpnäärmest ultraheli tehtud ei ole. TSH näitajad normis - 1,79. Perearst ütleb, et kõik on korras ja endokrinoloogi ...
Suure tõenäosusega on ka Teie puhul kilpnäärmesõlm healoomuline nagu emal (sõlmede teke kilpnäärmes on seotud päriliku eelsoodumusega). Siiski tuleks üks kord teha punktsioon ka Teil ning võtta ...
Olen 22a.ja kipnäärmes on sõlm(3cm läbimõõt),mis avastati u.1,5a. tagasi.Olen siiani võtnud L-türoksüüli,mis pole aidanud.Kui sõlm avastati oli 2,5 läbimõõt.Muidu on healoomuline.Arst jättis minu otsustada,kas ...
Tablette edasi võtta pole mõtet. Kui need 1,5 aastaga ei aidanud, ei aita need ka edaspidi. Ainus võimalik ravi on lõikus. Teil pole vaja kiirustada, sest sõlm kilpnäärmes on healoomuline, ...
12. mail avati radio-ja onkoteraapia osakonnas Vallikraavi tn 10 pidulikult uus nüüdisaegne kiiritusravi aparaat, mille kasutuselevõtuga paranevad oluliselt vähihaigete ravitingimused ning ravi kvaliteet.
Ettevalmistused kiirendi kasutuselevõtuks algasid juba märtsi lõpus, mil radioloogiatehnikuid, füüsikuid ja arste hakati koolitama tööks uue aparaadiga. Kuigi uus, üle 30 miljoni krooni maksnud lineaarkiirendi avati pidulikult alles mai keskel, on masin juba ligi kuu aega töös olnud - esimene patsient sai ravi 2. aprillil.
Kiirendi näol on tegemist tipptehnoloogilise seadmega, mille mitmelehelise kollimaatori abil saab kiiritusravi välja individuaalselt kohandada arvestades kasvaja kuju ning asetsust inimkehas. Uuele aparaadile on lisaks juurde konstrueeritud kompuutertomograaf, mis võimaldab enne iga ravifraktsiooni hinnata täpset kasvaja asukohta.
Selline kasvaja asetsust ja kuju arvestav ravi säästab oluliselt ümbritsevat normaalset kude ning vähendab seeläbi oluliselt ravist tingitud kõrvaltoimed. Lineaarkiirendi võimaldab kasutusele võtta ka uudse, alles eelmisel aastal kliinilisse praktikasse jõudnud ravimeetodi VMAT (Volumetric Arc Therapy), mis tõhustab veelgi enam kasvajavastast kiiritusravi.
|
OSCAR-2019
|
||
Issand, see shashlõkk ja nedd friikartulid olid head. Ja jäätis shokolaadikreemiga...mmmmm! Ja homme lähen sinna Livu veeparki, issand ma armastan vaheaega!
Veab. Ma oskasin täpselt vaheajal haigeks jääda. Täna avastasin, et mul on palavik ja selg valutab ka hullult juba mitmendat päeva.. -.-
Ma siiralt loodan, et ma saan kähku terveks. Mul on kindlasti vaja esimesel nädalal peale vaheaega koolis olla. :/
Kuule mul reedel sünnipäevapidu ja mu crush tuleb sinna ja ma ei tahaks eriti mingi köhida ja nuusata tema ees
Ega mul ka juba ilmselt krooniline nohu kuna jh mul see pidevalt. On aegu, kus seda pole Ega väike köha on mulgi aga ma ei tee neist enam eriti väljagi. Palavik on mega harv esinev minu puhul. Ma ei mäletagi täpset aega, mil ma olin tõsiselt haige.
"See oli äge," lausus Lena Andy'le naeratades, tema esinemise kohta. Laulis hästi ka. "Lähme võtame midagi juua," pakkus Alena hetke pärast. Ta oli kindlasti kõige vähem joonud. Ainult pokaali veini.
Alicia sõi veel ja jõi natuke siidrit, talle meeldis Robi laul ja kui see ära lõppes ta plaksutas. Siis läks ta ka sinna keskele, kus kõik seisid, ja ootas, et keegi veel laulma hakkaks.
Nähes, et Alicia plaksutas jäi Rob rahule. Ta oligi tahtnud selle laulu tegelikult temale pühendada. Noormees ronis oma kokteiliga lavalt alla ning läks Alicia juurde. "Meeldis?" päris Rob rõõmsalt ning naeratas oma kaunile mentorile, kes tundus natukene kainemana kui ennem.
Cecilie seisis siis seal edasi ja mõtles mõnele inglise keelsele laule, mida ta teaks.. kuna korea keeles ta enam laulma ei lähe.
Amelia tegelt ei püsinud just väga seal kohapeal. Tema oli vist siin kõige rohkem purjus olev isik. Ta jõi oma veini vaikselt ja ise samal ajal veidi kõikudes.
"Ikka meeldis, kuidas siis mitte? Sa laulad nii hästi." Alicia jälgis ennast hoolega, ta ei tahtnud öelda midagi, mis oleks poisile liiga palju meeldinud, aga ei tahtnud ka teda petta.
Alena kõndis lähima snäkilaua juurde ning võttis ühe topsi, kuhu ta endale siidrit valas. Kui nii edasi läheb, siis temal pole lootustki purju jääda.. Siis vaatas neiu lava poole, mis nüüd vist tühi oli.
Rob naeratas. Kiitust oli alati hea kuulda. "Tegelt laulmine pole minu tugevam külg, pigem on kitarr," lausus Rob. Ta vaatas, et Alicia oli üsna kombes. Vahepeal tema õõtsumist tantsupõrandal jälgides oli Rob arvanud, et asjad on halvasti, kuid õnneks nii ei olnud. Noormehel oli hea meel. "Sa ise ei taha proovida?" päris Rob "Ma mõtlen karaoket, ma usun, et sa laulad väga ilusti," lisas Rob julgustavalt ning naeratas.
"Ma jään parem eemale, ma ei suuda ju selgelt vist mõeldagi, ma parem ei hakka siin jorisema laval." Alicia kõndis ja joogilaua juurde ja valas endale siidri asemel vett. Ta oli otsustanud mitte juua rohkem alkoholi, kuigi ta arvas, et see tal ilmselt ei õnnestu.
"Mis selle bändi nimi muidu on, kus sa liige oled?" uuris Lena Andy'lt, sest ta polnud seda ennem vist küsinud. Ta oli kindel, et ta ei teadnud seda bändi, aga huvitas ikkagi.
"Okei," vastas Rob ning järgnes oma mentorile. Nähes, et Alicia võtab alkoholi asemel vett järgis ka Rob tema eeskuju. Vett ta ei tahtnud. Rob kallas endale klaasi, millest ta ennem oli veini ja viski kokteili joonud, mahla. Sellele jäi viski maik küll külge, kuid see oli hea külm. "Siiski ma usun, et sa laulaksid väga ilusti, aga kui sa ei taha siis ei taha," lisas Rob, kellele vaikus ei meeldinud.
Rob naeratas ja lausus: "Ega ole jah, aga võiks ju.." Vaevu sai ta lause lõpetatud kui Alicia taas tema vaateväljast kadus. Neiu kui põgenes tema eest. Peaks vist natuke tagasi tõmbama ja nii palju teda mitte tüütama, mõtles Rob ning haaras viski pudeli ja kallas natuke viskit oma klaasi.
Ta suunas pilgu karaoke lava poole. Seal oli ka juba tegevus vaibunud. ta nägi purjus Ameliat , Muusika õpetajat ja Alena't ning siis saali keskel tantsijaid. Cece oli kuidagi kurvalt kõrvale jäänud. Noormees suundus oma klassiõe juurde. "Hei, miks nii mõtlik?" päris Rob ning naeratas sõbralikult ja rüüpas veel oma klaasist viskit.
"Ma üritan meelde tuletada mõnda inglise keelsest laulu. Tahaks veel laulda aga korea keeles ma enam ei laula seal," lausus Cecilie ja hakkas siis uuesti tantsima kuna midagi muud ei olnud praegu teha. Talle meeldis nii tantsimine kui ka laulmine.
Amelia tantsis ka siis nüüd seal, tema ka ei lähe lava peale laulma. See oleks lihtsalt liiga piinlik, ta on selleks liiga purjus juba.
"Ära pahanda, aga jah korea keelne laul oli natuke naljakas küll," lausus Rob ning lootis, et tüdruk ei pahanda. "Ma võin midagi soovitada kui tahad, ma viimasel ajal olen hakkanud ka tänapäeva muusikat kuulama," Rob võttis veel ühe lonksu viskist ja tegi ka paar tantsuliigutust vahele. Ta jäi ootama tüdruku vastust.
"Siis on hea kui ei pahanda," lausus Rob rahulolevalt. "Minu soovitus oleks Fun - We are young, see läheb hästi tänase õhtuga kokku," ütles noormees. "Ah viskit vähe," vastas Rob kui tüdruk tema joogi kohta huvi tundis. Poiss jäi ootama mida tema klassiõde laulu soovitusest arvab.
"Never heard it before. Aga võin proovida seda laulda," lausus Cecilie mõtlikult. "Ahah, ma joon peamiselt veini. Pole kunagi viskit proovinud," lisas ta veel juurde naeratades ja tantsu liigutusi tehes.
Vaevu sai ta oma lause lõpetatud kui Cecelie oli juba lavale roninud ja tahtis laulmist alustada. Rob ootas põnevusega, ta uskus, et tüdruk suudab selle laulu väga hästi ette kanda, sest ilus lauluhääl tal oli, selles veendus Rob juba korea keelse laulu ajal. Niisiis jäi ta pingsalt kuulama.
Laulis siis CeCe seal ja lootis, et ta seda väga vigaselt ei laulnud, kuna tema inglise keel pole just kõige parem.
Alena pani tühja siidritopsi laua peale ning tegi endale hoopis rummikokteili. Siis kuulis ta laulu, mida CeCe laulma hakkas. Hea laul oli. Neiu läks mingite tantsuliigutuste saatel lava ette, ühes käes joogitops. Ma arvan, et ta vedas Andy endaga kaasa.
|
OSCAR-2019
|
||
Kõigepealt tuleb lõhn: vürtsidest raske, ahjukuumaga segunev, krõbeda ja pehme eelaimusega. Kunstnik Mari-Liis Laanemaa (48) ja disainer Pelle Kalmo (40) korraldavad PiparkoogiMaaniat sel aastal 11. korda. Mari-Liis kinnitab, et vanim poeg Meel (18) oli varemalt kõva piparkoogimeister, nüüd teeb filme. Tütar Karoliina (12) hakkas küpsetama paariaastaselt ja on nõnda osav, et aina imesta. Väikseim, Paul Ruut (3), ilmutab erilist huvi piparkoogikaunistuste vastu – ta paistab kasutavat juhust, et vanemate tähelepanu on koondatud ahju ette, ja maiustab karamellidepähklitega topelt.
Köögilauale on asetatud näitus pere arhiivi kuuluvatest erilisematest piparkookidest. On stseene Soome rahvuseeposest “Kalevala” ja hele kook, millesse istutatud peegel; on popkunsti vaimus glasuuriga kaetuid ja ilulindiga põimituid. Mari-Liis, punane põll ees, lõikab tainast hiiglaslikku vabakäe-lumehelvest ja palub Pellet, et too demonstreeriks keraamilist piparkoogivormi. Pelle valmistab hobuse, selgitades: “Tainas rullitakse kõigepealt lahti ja siis surutakse pöialdega ühtlaselt vormile, üleliigne tainas lõigatakse noaga ära. Eestis on see tundmatu tehnika, küll aga kasutusel Saksamaal, Tšehhis, Slovakkias, Ungaris, Poolas ja Belgias.”
Pelle: Käsitsi graveeritud puuvormid on tohutult kallid, maksavad 300–500 euro ringis. Meil on hea sõber, piparkoogimeister Petrus Kurppa, kes elab Soomes. Ühel aastal ta otsustas, et loeb “Kalevala” läbi, rändab nendes paikades, millest juttu, ja teeb iga runo ainetel piparkoogi. Vormid lasi ta teha ühel kuulsal Tšehhi meistril.
Mari-Liis: Vanasti olidki ühed vormimeistrid ja teised piparkoogimeistrid. Me oleme oksjonitelt ostnud nõukaaegseid vorme. Puust piparkoogivorme leiab muuseumides palju, aga keraamilisi on vähe säilinud – need on ju kerged purunema. Nüüd hakkas Mõisakeraamika tegema keraamilisi piparkoogivorme.
Pelle: PiparkoogiMaanial käib igal aastal naine Soomest, kes kogub piparkoogivorme – nii et piparkoogiturism on täiesti olemas!
Mari-Liis: Piparkoogimaanial on see eriskummaline omadus, et see on hästi intensiivne ja leiab aset vaid kuu aja jooksul. Seda ei saa liiga pikalt ette valmistada – lihtsalt ei ole jõulumeeleolu! Tänavu küll tuli lumi appi. Minule kui kunstnikule on tähtsaim loomine. Aga PiparkoogiMaaniat korraldades läheb lõpp alati nii kreisiks, et ei jõua sinna ise tööd teha ja kunstnik minu sees on õnnetu. Kuigi omal ajal just sellepärast ju selle korraldasingi, et mulle nii meeldis piparkooke teha (näitus sai alguse 2006. aastal, kui kunstnike rühmanäitusel puudus teema ja Mari-Liis tegi ettepaneku kasutada materjalina piparkoogitainast – toim). Varasematel aastatel püüdsin teha näitusele kas mandala või vähemalt mõne piparkoogimaailma kaitsja või hoidja, aga pärast Pauli sündi pole me kumbki enam näitusele oma tööd jõudnud teha. Ehk sel aastal õnnestub?
Mari-Liis: PiparkoogiMaania korraldamisel on nii palju lahtisi otsi, et väga mõistuspärane inimene ei suudakski seda teha! Saame näituse jaoks 300 kg piparkoogitainast oma healt partnerilt, väiketootjalt Päts. Novembri lõpus asume seda osalejatele jagama. Aga see, et inimene tainale järele tuleb, ei ole veel näitusele jõudmise garantii, sest viimasel minutil võib töö tuksi või katki minna.
Mari-Liis: Seekord on teema “Mets”. Kummaline, igal aastal mõtlen: ei ole võimalik, et veel tuleb mõni hea teema ... ja ikka tuleb! Mets peaks minema igale eestlasele korda. Kakud, kes kaunistavad meie Facebooki külje päist, on piparkoogikakud, kaunistatud Birma kullaga – samaga, millega kaetakse Buddha kujusid. Võib kõlada müstiliselt, aga PiparkoogiMaania kohal lasub mingi pilv või vägi või õnnistus; mingi nähtamatu jõud oleks justkui õnnelik, et me teeme piparkooke. Varem olin skeptiline, mõtlesin, et lõputult ei saa meil ju hästi minna; veel enam, et kunstinäitustel ei käi ju väga palju inimesi. Nüüd tean, et piparkoogimaailmas on kõik võimalik! Kui see aeg hakkab lähenema, siis sisemiselt lõdvestun ja tean, et saame hakkama. Nii paljud inimesed on õnnelikud, puutudes kokku PiparkoogiMaaniaga – seda ei saa enam kuidagi pooleli jätta!
Mari-Liis: PiparkoogiMaania hõlmab nii palju; see on seotud jõulude, lapsepõlve, ajaloo, kunstiga. On mänguline. Pluss see x-faktor, mida me ei oska seletada. Sisenemine nagu mingisse teise maailma enamasti meeldib inimestele.
Mari-Liis: Seal on koos väga palju loovinimesi, kes valmistavad ebatavalisest materjalist kunsti oma vabast tahtest ja ajast – keegi ei saa ju selle eest tasu. Ning enamikul on just jõulud kõige kiirem aeg. Algusest on meiega olnud tekstiilidisainer Ülle Saatmäe ja sisearhitekt Kard Männil. Esimesel aastal osales 21 inimest, tegu pidi ju olema ühekordse projektiga. Praegu suhtlen enne näitust umbes saja inimesega ...
Mari-Liis: Ütleme siis, et saja loovinimesega. On arhitekte, keraamikuid, disainereid, graafikuid. Galeriis peab olema kriitiline kogus teoseid, et näitus oleks piisavalt tihe.
Mari-Liis: See tõesti ägab koormuse all, rekord on olnud 22 000 külastajat! Kuid me ei tahagi näitust suuremaks ajada. Pigem teeksime väiksemalt. Kuid näituse suuruse tingib galerii, mis on eriti pimedal ajal ideaalne, sest väljapanekut saab vaadelda läbi suurte akende ka siis, kui galerii on suletud.
Pelle: Mõni kunstnik küsib töö tagasi, mõni on selle oksjonil maha müünud; osa töid on läinud näitustele muuseumidesse või restoranidesse, aga enamik laguneb ära. Ainult süüa neid ei kannata, kui ikka tuhat inimest päevas on nendest mööda käinud.
Mari-Liis: Tahaksime Tallinna rajada tänapäevase piparkoogimuuseumi, kuhu leiaksid tee nii kohalikud kui ka turistid ja kus saaks korraldada töötubasid. See peaks olema hea koht vanalinnas, mis kindlasti rikastaks keskajaga seonduvat. Poolas oli sarnane muuseum kogu aeg puupüsti käis. Ma usun, et kui see muuseum peab sündima, siis see ka sünnib.
Mari-Liis: Ja eks me ühel hetkel teeme ka raamatu: on ju olnud nii palju huvitavaid töid ja inimesi.
Mari-Liis: Minu ema teeb õhukesi ja krõbedaid piparkooke isetehtud tainast – muidu ma ei teagi, kust me piparkooke saaksime ... Me ju kodus piparkooke niisama eriti ei teegi, mõtleme tainast kui töövahendist. Näituse jaoks tuleb teha nii suur ja paks küpsetis kui võimalik, et see ei puruneks. Muide, Poola tainas on hoopis teistsugune. Selles ei ole küpsetuspulbrit, see on rohkem nagu keraamika.
Mari-Liis: Poola piparkooginäitusel osaledes valmistasime oma asjad kuulsast Toruni tainast, mis on palju sitkem ja tihedam kui meie tainas. Olen PiparkoogiMaania osalejatele alati südamele pannud: ärge eeldage, et tainas käitub nagu savi! Kuid Poola tainas just selline oligi – paned kuju ahju ja see tuleb sealt täpselt samasugusena välja. Pärast kümneaastast pingutamist, kuidas küpsetada rabedast tainast, olin esialgu isegi pettunud: mis viga sellisest materjalist teha, võiks, piparkoogid kastis, mööda maailma näitusi reisida! Aga siis mõtlesin välja, miks meil on parem – sest meie tainas on söödav! Poolas on söödavad pehmed präänikud, mida meie ei peagi piparkookideks. Ja siis on need kivikõvad piparkoogid, mis püsivad 50–100 aastat, ainult tolm langeb peale.
Pelle: Mujal maades ongi piparkook palju laiem mõiste. Saksamaal on selle eri liikide kohta nii palju sõnu nagu eskimotel lume kohta.
Jah, meil on rahvatarkus “Austa leiba, leib on vanem kui meie”, aga võib-olla on isegi hea, et meil pole olnud piisavalt aukartust sõna otseses mõttes kivistunud piparkoogi vastu?
Mari-Liis: Jaa, võib-olla see ongi meie õnn?! Torunis väga hoitakse vana traditsiooni, tänu millele on see tänaseni säilinud. Võib-olla on austus traditsiooni vastu nii suur, et keegi pole julgenud seda muuta. Tehakse ju ka mujal maailmas piparkooginäitusi ja -võistlusi, aga paljud neist piirduvad rohke glasuuri ja kommidega kaunistatud piparkoogimajade eksponeerimisega. Meie lähtekoht oli teine: kunstinäitus, kus kõik on tehtud piparkoogist.
Mari-Liis: Viljandist saabunud piparkoogikuller koos ühe näitusetööga libastus galerii trepil ja seda tööd me ei näinudki. Ja ükskord käisid meil kaheksanda klassi lapsed. Üks ettevaatamatu liigutus ning postamendil seisnud Šiva kuju purunes tuhandeks tükiks, lausa tolmustus nagu muinasjutufilmis. Jah, risk on väga suur, aga siiski pole meil mingit soovi panna neid töid klaasi taha. Vahepeal on kohale jõudnud piparkoogimeister Kaarin Briedis, muuseas Mari-Liisi pinginaaber esimesest klassist saati, kaasas kastitäis karamellkomme.
Kaarin: Jah, üks asi on koogid plaadi peal, teine elusuuruses keraamiline figuur, mis võib puhtalt peale hingamisest katki minna! Kuidas seda pakkida?! Paljud monteerivadki oma tööd alles näitusel. Olen sõitnud näituse poole Merivälja teed pidi, mis siis oli kui kuumaastik, ohutuled peal, ja nii kui väike konarus raputas, vaatasin ehmatusega tööd, kas tuli tükk küljest ...
Mari-Liis: Igal aastal on mõni niisugune. Ühe töö esile toomine oleks teiste suhtes ebaõiglane. Ja tase on nii palju tõusnud!
Pelle: Kõige suurem üllatus oli esimesel aastal. Seal, kust meie tulime, olid piparkoogid ikkagi lamedad põdrad panni peal ...
Mari-Liis: Ei-ei, sul võib-olla olid põdrad, mina tulin sealt, kust lõikad piparkoogitainast vaba käega – mu vanemad olid kunstnikud ja poevormidega tegemine ei tulnud kõne allagi. Aga jah, lamedad olid piparkoogid tõesti.
Pelle: Kuna piparkoogid olid meie jaoks olnud suhteliselt mõistuspärased, siis tohutu üllatusena selgus, et need võivad olla suured, ruumilised, enneolematud! Vineerile suhkrusiirupiga liimitud piparkookidest “dušinurk-kahhelsein”, inimesesuurune piparkook, lühter, kleit mannekeeni seljas – need kõik olid esimese aasta tööd.
Mari-Liis: Siinkohal pean kiitma eestlaste maitset. Näitusel osalenutest on umbes 90% EKA taustaga. Kõigisse, keda olen kutsunud üles astuma, on mul suur usk. Selle taseme, nende inimeste andekuse üle olen päriselt, südamest uhke. Tegelikult on ju kõik inimesed loovad, lihtsalt peavad õppima oma loomingulisust realiseerima. Peene vaskplaadiga oleks ehk teine lugu, aga piparkoogitainas on niisugune materjal, millest keegi ära ei kohku.
1. Aseta lahtirullitud tainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Tähtis on raamid välja lõigata just ahjuplaadil, kuna tõsta neid eriti ei kannata: kaotavad oma kuju. Kui tahad teha pulgapiparkooke, siis pisemate kookide jaoks kasuta hambatikke, suurematele sobivad grilltikud.
2. Murra või lõika need sobivasse mõõtu ning pista tainasse. Aseta piparkoogiraamid ahju ja küpseta 180–200 kraadi käes poolvalmis. Karamelli ei tohi lisada kohe, kuna see läheb keema enne, kui piparkook saab küpseks.
3. Kui raamid enam ei kerki, ongi need peaaegu valmis. Võta need ahjust ja tee karamellidest südamik. Näiteks Mynthon annab ilusa värvi, kuigi on vänge ega meeldi seetõttu kõigile. Võid proovida kombineerida erinevaid karamelle, nii maitsetelt kui värvide poolest: piimjaid ja läbipaistvaid. Tähtis on, et karamellid täidaksid tainaraamistiku, need ei tohi jääda liiga sügavale ega ulatuda liiga palju üle äärte.
4. Siis alanda ahju kuumust 165–175 kraadi peale ja aseta piparkoogid koos karamellsüdametega uuesti küpsema. Nüüd sõltub ahju ja karamellide iseloomust, passi ahjuukse ees: kui karamell on sulanud ega mullita veel, siis ongi valmis.
HEA TEADA!NB! Karamelli on üsna ohtlik lõigata! Kord oli Kaarinil just algamas töötuba ja jube kiire, ta hakkis karamelle – raksti! noaga sõrme. Nüüd on tal töötoas alati varuks plaastrikarp ja aaloevars – kui keegi juhtub kätt kõrvetama, saab kohe leevendust.
PiparkoogiMaania teemal “Mets” on avatud Disaini- ja Arhitektuurigaleriis 9. detsembrist 2016 kuni 4. jaanuarini 2017 iga päev kella 11–18; erandina 24. ja 31. detsembril kella 11–15. Näitus on suletud 1. jaanuaril.
|
OSCAR-2019
|
||
Eesti keele oskuse nõuded on kehtestatud Vabariigi Valitsuse 20.06.2011 määrusega nr 84 „Ametniku, töötaja ning füüsilisest isikust ettevõtja eesti keele oskuse ja kasutamise nõuded“. Määruse teksti leiab Riigi Teatajast. Selle määruse alusel kehtestab tööandja töötaja keeleoskusnõude sõltuvalt töö iseloomust ja keelekasutusolukordadest. Tööks vajalikku keeleoskust mõõdetakse ja riiklikke eksameid korraldatakse Eestis neljal tasemel: eesti keele A2-tase, B1-tase, B2-tase ja C1-tase.
Täiskasvanute eesti keele õppega tegeleb Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, kelle veebilehelt http://www.meis.ee/eesti-keele-ope-2015-2020-rus leiate infot eesti keele õppe võimaluste, õppematerjalide, tasemeeksamile registreerimise ning keeleõppekulude hüvitamise korra kohta.
Tasemeeksameid korraldab sihtasutus INNOVE. Eksamid toimuvad neli korda aastas. Eksamid on tasuta. Eksamile registreerumise ja eksamite läbiviimise korra kohta saab teavet SA Innove kodulehelt http://www.innove.ee/et/eesti-keele-tasemeeksamid
Eesti keele tasemeeksamit ei pea tegema isik, kes on lõpetanud põhikooli, keskkooli või kõrgkooli, kus vähemalt 60% õppetööst toimus eesti keeles.
Eesti keele tasemeeksamit ei pea tegema ka isik, kes on sooritanud eestikeelse kutseeksami ja töötab kutsetunnistusel märgitud kutsealal.
Keeleseaduse § 39 lg 2 kohaselt arvestatakse enne 1999. aasta 1. juulit välja antud tööalase keeleoskuse kategooriatunnistust keeleoskusnõude täitmist tõendava dokumendina juhul, kui teie eesti keele oskus on tööandja hinnangul piisav teie töö- või ametikohal töötamiseks. Kategooriatunnistusele märgitud kategooriaid A–F ei ole praegu korraldatavate tasemeeksamitega (A2-, B1-, B2- ja C1-tase) vastavusse viidud, tööandja teeb otsuse igal konkreetsel juhul lähtudes töö- või ametikoha iseloomust ja kandideerija keeleoskusest. Kahtluse korral võib tööandja pöörduda Keeleinspektsiooni poole hinnangu saamiseks kandideerija keeleoskuse piisavuse kohta.
Keeleseaduse § 39 lg 1 kohaselt vastab enne 2008. a 1. juulit välja antud eesti keele algtaseme tunnistus B1-taseme tunnistusele, kesktaseme tunnistus vastab B2-taseme tunnistusele ja kõrgtaseme tunnistus vastab C1-taseme tunnistusele
Eesti keeles tehtud kutseeksamit ei ole võimalik tasemeeksamite skaalale paigutada, sest eri kutsealadel nõutakse erinevat keeleoskust. Lähtutakse eeldusest, et kui inimene on teinud kutseeksami eesti keeles ja kui ta töötab kutsetunnistusel märgitud kutsealal, siis on tema keeleoskus piisav tööülesannete täitmiseks. Kui riikliku või haldusjärelevalve käigus tekib kahtlus, et töötaja ei valda eesti keelt tööülesannete täitmiseks vajalikul tasemel, siis võib keeleametnik teha ettekirjutuse sooritada tasemeeksam.
Kodakondsuse taotleja eesti keele eksami tõendit ei ole võimalik arvestada tööalast keeleoskust tõendava dokumendina, sest neil eksamitel puudus seos tööalase eesti keele oskuse kontrollimise ja hindamisega.
Kui eesti keele tasemeeksami tunnistus on kaotatud või rikutud, ei pea sellepärast eksamit uuesti tegema: võimalik on taotleda duplikaati, millel on algdokumendiga võrdne õigusjõud. Duplikaadi saamiseks tuleb esitada SA Innovele taotlus. Duplikaat väljastatakse 30 päeva jooksul.
Enne 1999. aasta 1. juulit välja antud tööalase keeleoskuse kategooriatunnistuse duplikaadina väljastatakse arhiiviteatis.
Kui keeleõppe eesmärk on eesti keele tasemeeksami sooritamine, siis soovitame keelekursust valides eelistada koolitajat, kellele on välja antud koolitusluba ja kus keeleõpet korraldatakse kinnitatud õppekava järgi. Tutvuge keelefirma veebilehel avaldatud õppekavaga ja veenduge, et see on teile jõukohane ja vastab teie ootustele. Arvestage, et keeleoskuse parandamiseks ühe taseme võrra kulub vähemalt aasta kuni poolteist, seepärast ärge valige lühiajalist ja odavat kursust, vaid eelistage sellist kursust, mille läbimine kindlustab teile eksami eduka sooritamise. See annab teile ka võimaluse taotleda keeleõppekulude hüvitamist.
Selline küsimus on tekkinud väga paljudel keeleõppijail. Soovitame teil põhjalikult analüüsida oma keeleõppekogemust. Kursustel käimisest on vähe kasu, kui te teete seda üksnes tööandja või keeleinspektori rahustamiseks. Võtke oma keeleoskuse parandamise suhtes aktiivne hoiak ja seadke endale kindel eesmärk. Keeletundides olge aktiivne ja tehke ära kõik iseseisvaks tööks antud ülesanded. Õppige eesti keelt ka väljaspool keeletunde, lugege silte ja teateid ning püüdke neist aru saada. Harjutage õpitut poes, turul, tänaval. Ärge kartke vigu teha, ent ärge solvuge ega pange pahaks, kui eestlasest kaasvestleja teid parandab.
Tegevusluba peavad taotlema need koolitusasutused, kelle korraldatava täienduskoolituse eesmärk on eesti keele tasemeeksamiks ettevalmistamine. Muudel juhtudel ei ole tegevusluba vaja. Siiski tuleb silmas pidada, et tegevusloa puudumise korral ei teki eesti keele täienduskoolituse läbinud inimesel õigust tasemeeksami eduka sooritamise korral saada keeleõppe eest tasutud õppemaksu hüvitist (KeeleS § 28 lg 3)
Kas koolitusasutus võib tegevusluba taotleda koolituse läbiviimiseks ka näiteks ainult ühel keeleoskustasemel?
Kui koolitusasutus korraldab keelekursusi ainult ühel keeleoskustasemel, siis võib ta taotleda ka tegevusluba ainult selle taseme jaoks.
Keeleseaduses tehakse vahet kirjakeele normi ja keelekasutuse hea tava vahel. Ametlik keelekasutus (riigi ja kohaliku omavalitsuse asutuse ja muu avaliku halduse ülesandeid täitva asutuse dokumentide, veebilehe, siltide ja teadete keel) peab vastama kirjakeele normile.
Ajakirjanduse ja reklaami keel mahub keeleseaduse mõttes avaliku keelekasutuse alla ning selle suhtes kehtib hea tava järgimise nõue, mis tähendab, et üldjoontes põhineb see kirjakeele normil, kuid on paindlikum ning võimaldab ka mõningaid kõrvalekaldeid nii sõnakasutuses kui ka stiili ja registri valikul (murdekeele või selle tunnuste kasutamine, sõnamängud, tähendusnihked jms).
Kõige usaldusväärsem allikas on õigekeelsussõnaraamat (ÕS), mille uusim väljaanne on vastavalt Vabariigi Valitsuse 09.06.2011 määrusele nr 71 „Eesti kirjakeele normi rakendamise kord“ kirjakeele normi alus. Sõnaraamat on tasuta kasutatav aadressil http://portaal.eki.ee/dict/qs/ , nagu ka paljud teised Eesti Keele Instituudis koostatud sõnaraamatud (Eesti keele seletav sõnaraamat, Võõrsõnade leksikon, murdesõnaraamatud, oskuskeele sõnaraamatud, aga ka palju kakskeelseid sõnaraamatuid: Inglise-eesti sõnastik, Vene-eesti sõnaraamat, Eesti-vene sõnaraamat.
Tüüpvigade ja keelekasutusega seonduvate probleemide kohta leiab kasulikku teavet ka kirjastuse TEA „Eesti keeleraskete sõnade sõnaraamatust“, milles märksõnadele (neid on 1700) lisatud kommentaarid juhivad tähelepanu tähendus- ja vormisarnasustele ning -erinevustele ja hoiatavad võimalike veaohtlike kohtade eest. Kui sõnaraamatutest abi ei leia, helistage Eesti Keele Instituudi keelenõuande telefonil 631 3731.
Avaliku ruumi keelelist välisilmet mõjutavad kõige rohkem ärinimed. Meie ettevõtjad eelistavad eestikeelsele nimele võõrapärast ning äriseadustikus ei ole sätestatud nimede keelsuse suhtes mingeid piiranguid. Lisaks selle tegutseb siin hulgaliselt rahvusvahelisi ettevõtjaid, kellel on õigus kasutada oma ärinime lähteriigis kinnitatud kujul. Eestikeelset tõlget nõuda ei saa ka võõrkeelsete kaubamärkide ja reklaami puhul, mis ei sisalda tarbijateavet tarbijakaitseseaduse tähenduses (st teavet ettevõtja tegevuskoha, pakutava kauba või teenuse kohta), mis on osa ettevõtte mainekontseptsioonist ja üldsusele edastatavatest emotsionaalsetest signaalidest. Näiteks Nike kaubamärgi just do it või McDonald’s I’m Lovin’ It tõlkimine eesti keelde ei annaks tarbijale mingit teavet. Need on sisutühjad, kuid emotsionaalsed hüüdlaused, mille eesmärk on tähelepanu köita ja inimeste tarbimisharjumusi mõjutada.
Kui võõrkeelse ärinime koosseisus on ettevõtja tegevuskohale, pakutavale teenusele või kaubale viitav sõna (shop, boutique, cafe, lounge jms), siis keeleseaduse § 16 lg 3 kohaselt peab see olema esitatud ka eestikeelsena. Sama kehtib ka kaubamärgi kohta: kui võõrkeelse kaubamärgi sõnaline osa sisaldab olulist teavet tegevuskoha, pakutava kauba või teenuse kohta, siis tuleb see esitada ka eestikeelsena, kahjustamata seejuures kaubamärgi eristusvõimet ja kohaldamata eestikeelse teksti suuruse ja paigutuse kohta sätestatud nõudeid.
Üldjuhul peab avaliku teabe, reklaami ja muude avalikkusele suunatud tekstide puhul olema eestikeelne tekst esikohal ning see ei tohi olla halvemini vaadeldav kui võõrkeelne tekst.
Kaubamärkides ja ärinimedes sisalduva teabe eesti keeles esitamisel seda nõuet täitma ei pea, eestikeelse teabe võib paigutada ettevõtte tegevuskoha sissepääsu juurde.
Keeleinspektsioonile saabuvate kaebuste põhjal võib arvate, et eesti inimesed ei jaga ärimeeste ja reklaamikirjutajate keele-eelistusi. Saame väga tihti kaebusi võõrkeelse reklaami peale, mistõttu on alust arvata, et võõrkeelte kasutamine reklaamis ja avalikus teabes on oma kunagise uudsuse ja võlu minetanud ning Eesti inimeste puhul on eestikeelne reklaam kõige tõhusam.
Nii mõnigi välisfirma on Eesti turule tulles võtnud vaevaks oma kaubamärgi lokaliseerida, st rahvusvaheliselt tuntud tunnuslauseid sihtkohariigi keelde tõlkida (nt Nissani reklaamlause UUENDUSTES ON ELEVUST (ingl INNOVATION THAT EXCITES) K-Rauta KOOS TEEME PAREMINI, FAVN’i LUBA END DIIVANIL EMMATA), mis samuti ei sisalda olulist tarbijateavet, vaid on käsitatavad küllalt sisutühja, kuid emotsionaalse hüüdlausena. Selliste kaubamärkide tõlkimine näitab ettevõtte austust riigi vastu, kus ta on otsustanud tegutseda.
|
OSCAR-2019
|
||
29. märtsist kuni 1. aprillini olid siis pühad, mis tähendas palju-palju šokolaadi ja mune. 29ndal käis onu külas ja tõi šokolaadijäneseid ja -mune. 31-l käisime tädi juures hommikust söömas. Munade koksimise võistlus oli, sain 3. koha ja auhinnaks šokolaadijänes. Pärast koju tulles peitsid vanemad meile korvikesed ära, kus oli ka šokolaadi. Pidime siis neid otsima. Kuna esmaspäev oli ka püha ja ei mingit kooli, siis polnud mul midagi targemat teha, kui see šokolaadi kogus ära süüa.
5. aprill oli viimane koolipäev, nüüd on meil vaheaeg ja kooli läheme taas mais. Aga 5. aprillil toimus ka koolis pidu, mis oli kuidagi veider. Mina pole harjunud sellega, et koolis sellised peod toimuvad. Peol müüdi alkoholi, küll vaid täiskasvanutele, kuid siiski. Pidu kestis kella kaheni öösel. Pooled inimesed olid jooksutossudega (!!) peol. Jamh, kuidagi väga teistmoodi oli.
Järgmisel päeval oli yfukatega kokkusaamine. Läksime minu lemmikkohta Bernis - roosiaeda. Veel roosid küll ei õitse, kuid vaade linnale on alati ilus. Igatahes, kokkusaamise teemaks oli lihavõtted ja vabatahtlikud olid poolde aeda korvikesed ära peitnud, kus oli šokolaadimune, üks päris muna ja mullitaja. Kuna vahetusõpilasi palju kohale ei tulnud, siis tohtisin mõlemad leitud korvid omale võtta. Nomnomnom, šokolaadi.
Pühapäeval, 7. aprillil saatsime õed suusalaagrisse ja ise läksin õhtul Laufenisse (üsna Baseli külje all asuv väike linnake), et siis järgmisel päeval Saksamaale juuksurisse minna. Saksamaal käik kujunes üsnagi huvitavaks.
Valisin just esmaspäeva Saksamaale minekuks, sest üldjuhul peaksid kõik asjad siis lahti olema. Kuid esimeses suuremas saksa külakeses rongilt maha minnes selgus, et nii see üldsegi pole ja ma ei leidnud ühtegi avatud juuksurisalongi. Mõtlesin siis veidi edasi sõita ja mõni suurem koht otsida. Kuid selleks oli uut piletit vaja. Pileti ostmisel selgus, et automaat minu pangakaarte ei tunnista ja eurosid ma omale vahetanud polnud (sest igas normaalses kohas saab ju kaardiga maksta).Tahtsin siis piletit kassast osta, kuid sealt öeldi, et selliseid pileteid saab vaid automaadist. No fain, läksin võtsin siis raha välja. Väikseim summa, mis võimalik võtta oli 50€. Taaskord üritades piletit ostma minna, selgus et 50€ on liiga suur summa ja automaat seda vastu ei võtnud. Ma sain ausalt öeldes päris kurjaks ja kirusin seda Deutsche Ordnungit vist nii kaua kuni järgmisesse külla, ühte ainsasse lahtiolevasse juuksurisalongi jõudsin ning juustest uskumatult odavalt vabaneda sain.
Esimesel päeval olime prantsuskeelses osas. Alustasime Genfi lähedal asuva Euroopa Tuumauuringute Keskuse Cerniga. Seal on 100m sügavusel maa-all tunnel, kus tehakse erinevaid katseid. Meid sinna muidugi ei lastud, kuid see-eest saime ühes ümmarguses kuplis tasuta näitusel käia.
Pärast seda käisime veel segases Genfis. Segases sellepärast, et seal on üsna võimatu midagi üles leida ja me suutsime ka paar korda ära eksida. Lõpuks kesklinna leidnud ja selle ära vaadanud, võisime edasi Lausanne'i minna. Kohe kui seal järve äärde jõudsime, tuli minul tahtmine laevaga sõitma minna. Lõpuks andis Triin alla ja nii sai siis 10 minutiks Prantsusmaale, Eviani sõidetud. Tagasi Lausanne'i jõudes, jooksime selle linna läbi, et edasi Montreuxi sõitta ja ära näha loss, mis on vette ehitatud. Väga vinge.
Ööseks sõitsime minu juurde. Ca 5 tundi magamist ning alustasime teekonda lõunasse, itaaliakeelsesse keskkonda. Otsustasime minna Luganosse, kuhu tol päeval lubas 15 kraadi sooja ja lauspäikest. Sinna jõudes oligi ilm selline, kuid enne ära tulekut oli juba 20 kraadi sooja ja võis vabalt t-särgi väel jalutada. MõnusMõnusMõnus.
Linn ise oli räige turistikas, kuid loodus oli imeilus. Nautisimegi siis lihtsalt loodust, päikest ja itaalia jäätist. Ma kohe ei tahtnud sealt ära tulla, kuid Šveitsi süda, Luzern, vajas ikka ka külastust.
Kahjuks võttis Luzern meid vägagi külmalt ja pilviselt vastu. Hoolimata jahedamast temperatuurist jalutasime vanalinnas ja "nautisime" lõuna-ameeriklastest tänavamuusikuid, kel oli vist eesmärgiks laulda nii kõvasti, et terve linn ikka kuuleks. Hetkeks tekkis kahtlus, et äkki on nad meie vahetusõpilased.
Meie viimaseks sihtkohaks oli Šveitsi ainus miljonilinn, Zürich. Ma ei oska endiselt seda linna kirjeldada, minu jaoks liiga suur ja igav. Igav sellesmõttes, et mingeid erilisi vaatamisväärsusi seal näiteks ei ole ja nagu kuidagi ... tavaline linn, ei midagi erilist.
Selle kahepäevase reisi kokkuvõtteks võiks öelda, et uskumatult palju mahub sellesse riiki. Šveits on pindalalt veidi väiksem, kui Eesti ja siin on niii palju erinevat kultuuri. Prantsuskeelne Šveits oligi nagu juba Prantsusmaa. Mul oli lausa veider seal frankides maksta. Itaaliakeelne Šveits samamoodi. Vägagi imelik oli seal näha suveniiripoodi, kus olid ainult Šveitsi asjad.
Ma vist ei oska veel nendele küsimustele vastata. Tean vaid, et Šveits ei ole riik, kus ma elada tahaksin. Vahetusaasta jaoks on see suurepärane riik, kuid siin ei ole ühtsust, mida ma Eesti juures aina enam hindan.
|
OSCAR-2019
|
||
Mida tähendab nüüdisaegne õpikäsitus humanitaar- ja sotsiaalainete õpetamise kontekstis? Kuidas saab reisimist ja õppimist ühildada? Arutame ja arendame ideid loovas ning kollegiaalses õhkkonnas, kogeme ja analüüsime reisiõpet Peipsiveere näitel.
Tartu Ülikool ootab 2-4-liikmelisi koolimeeskondi Euroopa Sotsiaalfondi toel toimuvatele õpetajate baaskoolitustele „Lõiminguliste õpistsenaariumite loomine ja kohandamine reisiõppe näitel“.
Toimumisaeg ja koht: 6. oktoober Tartu Ülikool (Jakobi 2-114), 7.oktoober reisiõpe Peipsi veerel, algus ja lõpp Tartus ja 14. november 2017 Tartu Ülikool (Jakobi 2-114)
Kursuse eesmärk on analüüsida ja rakendada reisiõppe võimalusi. Koolitusel valmistavad kooli meeskonnad kooli õppekava toetava lõimingulise reisiõppe stsenaariumi.
tunneb nüüdisaegse õpikäsitluse põhijooni ning analüüsib nendest lähtuvalt õppetegevust põhikooli- ja gümnaasiumiastmes;
Lõpetamisel väljastatav dokument: Kursuse läbinud ja õppekava täitnud õppijad saavad Tartu Ülikooli tunnistuse.
Maksumus: Osaleja arvestuslik maksumus on 175 eurot. Kuna koolitus toimub Euroopa Sotsiaalfondi rahastusel, on see töötavale õpetajale tasuta. Projekti tingimustes on kirjas, et kõik koolituse alustanud õpetajad peavad selle ka lõpetama. Seepärast palume enne koolitusele registreerumist veenduda, et osalemine kõikidel koolituspäevadel ja kodutööde sooritamine on võimalik. Koolitusele registreerudes kinnitate, et osalete kursusel täismahus ja olete enda osaluse kooskõlastanud asutuse juhiga.
Lisainfo: Ülle Niin (TÜ eesti ja üldkeeleteaduse instituudi õppekorralduse spetsialist; ylle.niin@ut.ee; 737 5227)
Oma facebookis korraldan igakuiselt lauamängudisainivõistlusi ja seekord on see alljärgnev, äkki saate palun ka jagada edasi :)
Tehke lauamäng, klõpsige sellest lahe foto ja saatke mulle (mailile: goldmerk@gmail.com), lisage ka mängu lühikirjeldus ja kooli/lasteaia nimi.
30.septembril valin parimad ideed eraldi "kooli"-kategooriast ja "lasteaia"-kategooriast ja võitjad saavad suure auhinnapaki erinevaid sobivaid laua-kaardimänge!!!
2017. aasta II poolaastal korraldab Tervise Arengu Instituut uimastiennetuse õpetajaraamatu kasutamise toetamiseks:
Koolitus on praktilise suunitlusega, käsitledes eri teemade puhul nii teoreetilisi lähtekohti kui ka teemade õpetamise metoodikat. Koolitust viivad läbi õpetajaraamatu autorid Helve Saat ja Erle Põiklik ning Merike Kull ja Evelyn Kiive. Koolituse maht on 7 akadeemilist tundi.
Paljud koolid on saanud endale tahvelarvutid. Kuidas need kasutusele võtta? Veel on vabu kohti Hitsa e-kursusel "Nutivahendite kasutamine õppetöös". Koos on mõnus kogemusi jagada ja üksteiselt õppida.
Lisasin manusesse konverentsi programmi ja töötubade kirjeldused. Palun edastage see informatsioon oma aineliitudele. Palun kirjutage mulle individuaalselt, kes seda on teinud - nii püüan vältida korduspostitusi.
Konverentsi teisel päeval toimub enam kui 30 töötuba, kus käsitletakse paljude muuseumide ja teiste kooli partnerite tegevusi õppetöö rikastamiseks. Samuti esitatakse häid näiteid ainetevahelisest lõimingust, huviharidusest jne. Siia ootame ka humanitaare :)
Üle 40 noore osales möödunud nädalal VAT teatri juures digi-ja teatriteemadega seotud rahvusvahelisel noorsoovahetusel "A Bit of Me - My digital identity". Väike videomälestus Tallinna Lilleküla Gümnaasiumis toimunud töötubade päevast, mida viisid läbi õpetajate abiga tublid õpilased Lilleküla koolist:https://www.youtube.com/watch?v=LD_EWSwwhVo&feature=youtu.be.
Lisaks toimus konverents "Creative Forum", kus toimunud digiteemalised TED-talk laadsed ettekanded on nähtavad ja järelvaadatavad veel siin:http://www.vatteater.ee/et/uudised/324/index.html.
Nüüd aga pikemalt infot haridustöötubade kohta, mida on võimalik sel kevadel veel pakkuda oma õpilastele ja ka õpetajatel VAT Teatri kaudu.
Enamikku töötubadest saab kutsuda eraldiseisva sündmusena või ka seotuna lavastustega. Olenevalt sisust sobivad töötoad näiteks inimeseõpetuse tundi, klassiõhtule või mõne muu koolisündmuse juurde.
Mänguline ja tantsuline töötuba, mis algab flamenkotantsu etteastega. Töötoas saab ka rütme proovida ja liikumist ning ühiselt arutleda, mis tähendusi saab tantsuline liikumine väljendada ja rütmid. Vastavalt osalejatele loome töötoa mudeli kas lihtsama või natuke keerulisema. Jätkutöötoana võimalik kutsuda flamenko, rütmika, "Carmeni" novelli või improvisatsioonilise tantsu töötuba.
Mis on seksuaalsus? Kui lai on seksuaalsuse ja sooidentiteedi spekter? Kuidas mõjutab meie arusaama sellest meedia? Millised on soorollid ja soostereotüübid meie ümber ning millised on need meie peas? Kuidas need mõjutavad meie elu ning valikuid? Nendele küsimustele otsime vastuseid töötoas, mis toimub vestlusringi ning aktiivtegevuste vormis. Etendus „Kas sulle meeldib porno?“ on heaks sissejuhatuseks ning soojenduseks töötoas käsitletavatele teemadele, kuna etenduses toimuvad dialoogid häälestavad noori küsima küsimusi, millelt on hea minna üle avatud vestlusele.
Töötuba pakub õpetajatele võimaluse loominguliselt, kirjalikult end väljendada. Toimuvad erinevad kirjutamisülesanded ja loovkirjutamisharjutused nii grupis kui inidividuaalselt. Läbiviija Drakadeemia asutaja Siret Campbell ütleb, et töötoa eesmärk on, et õpetajad saaksid eesmärgistatult lustida.
KIRJUTAMISE TÖÖTUBA "VATINAARIUM" - alates 14.eluaastast. Esmalt külastab grupp üht VAT Teatri etendust, seejärel toimub töötuba. Valida võib kogu VAT Teatri repertuaarist, kuid soovitatud lavastused on: "MISTER GREEN", "Klaasist loomaaed", „Faust” ja „Kas sulle meeldib porno?”. Võib olla ka lookirjutamise ja näidendikirjutamise jätkutöötoana. Kestus 90 minutit - €80
LOOKIRJUTAMSE TÖÖTUBA – alates 10. eluaastast. Iseseisva sündmusena (aga võib olla seotud konkreetse lavastuse (või hoopis kohustusliku kirjandusega)). Kestus 90 minutit - €80
NÄIDENDIKIRJUTAMISE TÖÖTUBA – alates 14. eluaastast. Iseseisva sündmusena (aga võib olla ka seotud konkreetse lavastuse või näidendiga või nt kohustusliku kirjandusega). Kestus 90 minutit - €80
IMPROVISATSIOONI TÖÖTUBA – alates 10. eluaastast. Toimub pärast vabalt valitud etenduse külastust (töötuba ei oleseotud lavastuse teemadega) või iseseisvalt. Kestus 90 minutit. - €80
FOORUMTEATRI TÖÖTUBA – alates 12. eluaastast. Pärast vabalt valitud etenduse külastust (töötuba seotud lavastuse teemadega) või iseseisvalt. Kestus 90 minutit. - €96
FOORUMTEATRI TÖÖTUBA „NOOR VIRTUAALMAAILMAS” – alates 12. eluaastast. Iseseisva sündmusena. Sobib ilmestama ainetunde, kus käsitletakse kommunikatsiooni või internetiga seotud teemasid. Kestus 90 minutit. - €96
LAVAVÕITLUSE TÖÖTUBA – alates 12. eluaastast. Pärast etendusi „Pal-tänava poisid” ja "Web Demon" või iseseisvalt.Kestus 90 minutit - €80
Käimas on periood märts-mai 2017. Veel on loetud võimalused kasutada käesoleval hooajal antud projekti võimalusi. AITAN LAPSI kaudu saab esitada taotlusi haridustöötubade tellimiseks TASUTA. Projekti poolt toetatuna saavad teatrisse tulla või töötubades osaleda vähemate võimalustega õpilased KUNI GÜMNAASIUMIEA LÕPUNI.
Nende töötubade sisu ja kestvus erineb noorte töötubadest. Noortega tegelevad spetsialistid – õpetajad, noorsootöötajad, huvijuhid jne – on oodatud osalema spetsiaalselt neile väljatöötatud koolitus-töötubades. Täiskasvanute töötoad on esmalt kogemuslikud, ent pakuvad lisaväärtusena võimalust mõtestada, kuidas rakendada töötubades kogetud meetodeid noortega tehtavas töös.
Kodulehel saab leida ka teatriskäitumise teemalisi koomikseid ja küsimustiku etenduse analüüsiks, mida saab nt kasutada klassis pärast teatrikülastust.
Peatselt saate kutse Eesti Lugemisühingu konverentsile "Kirjaoskus peegeldab heaolu". See toimub 15. juunil Pärnus Kuninga Tänava Põhikoolis.
Et mõnevõrra mõtteid koguda ja materjale ette valmistada, pakume vastamiseks küsitlust õpiabi kohta.
Igaüks, kes tunneb, et teema puudutab - olge lahked, leidke kümmekond minutit oma hinnangute ja ettepanekute avaldamiseks. Kõik see meie laste parema tuleviku nimel!
|
OSCAR-2019
|
||
Seda postitust olen ma plaaninud teha alates sellest ajast kui ma endale Fitbit Charge 2 jõuludeks sain. Nüüdseks on sellest möödas üle 1 aasta, kuid võib olla ongi õige aeg nägemaks, kuidas asjake vastu on pidanud.
Fitbit Charge 2 näol on tegemist liikuvale inimesele pühendatud aktiivsusmonitoriga, kellel pole vaja päris tõsist spordikella, kuid tahaks midagi rohkemat kui sammulugejat.
PurePulse pulsimõõtja – Innovaatiline ja ülimalt täpne PurePulse pulsimõõtja töötab otse sinu käelt ilma tülika pulsivööta. / Teadupärast on soovitatav kõik aktiivsusmonitorid ja kellad kinnitada nii, et vähemalt sõrm (või oli see kaks sõrme?) rihma vahele mahuks, mis annab kellale ruumi randme peal liikuda. Olen isegi märganud, et näiteks öösel või siis mõne aktiivsema tegevuse käigus liigub kell paigast, mistõttu on pulsi lugemine kas sootuks võimatu või raskendatud. Kellel pidev pulsi mõõtmine oluline, siis näiteks trenni ajaks võib rihma kõvemini siis kinni tõmmata. Erilised arvustustefanatid panevad paralleelselt ka pulsivööga kella tööle, et näha, kuidas randmelt info tuleb ning nende andmetel ei ole olukord väga mööda. Randmeandur saab lihtsalt asjadele pihta väheke hiljem, kui päris pulsivöö.
Multi-Sport – Salvesta jooksmis-, jalgratta-, jõu- ja muud treeningud otse käekella./ See on tõesti äärmiselt mugav omadus. Kui ma veel jalutamas käisin ja mõnikord unustasin treeningut “alustada”, siis hakkas ta sellegipoolest trenni mõõtma. Ainuke asi on see, et automaatselt ta GPSiga ei ühindu.
Füüsilise vormi tase – Saa parem ülevaade oma füüsilise vormisoleku kohta ning kuidas sa saaksid seda tulevikus parandada./ See võimalus on pigem pulsiga seoses. Kell arvestab su pulssi treeningute käigus ja ka puhkehetkedel ning teeb vastavalt sellele arvutused.
Une jälgimine – Jälgib automaatselt sinu und ja logib selle rakendusse./ Jälgib. Päris hästi kusjuures ning praktiliselt kõik mu lastega üleval oldud momendid kajastuvad pärast rakendusest.
Hingamisharjutused – Leia mõned rahulikud hetked oma päevas koos isikustatud hingamisharjutustega, mis võtab arvesse ka su pulssi./ Olen seda mõned korrad proovinud, kuid minu jaoks pole see väga vajalik (loe: raske on sellist aega leida)
GPS telefoni abiga – Ühenda Fitbit Charge 2 oma telefoni GPS-iga, et kaardistada oma jooksumarsruuti ning jälgida muid andmeid oma jooksu kohta./ See kahjuks muidugi eeldab seda, et sa tassid oma telefoni siiski igal pool kaasas kui sa trenni lähed tegema, aga enamus inimesi tänapäeval ei suuda nagunii oma telefonist eemal olla. GPSiga ühildamisel näed rohkem detaile ning kell on võimeline täpsemalt sinu pingutusi arutama.
Pikk patarei eluaeg – Kestab kauem kui konkurentide samaväärsed kellad. Aku kestvus kuni 5 päeva./ Alguses kestis minu kella aku kuskil 7 päeva, olenevalt kui tihti ma GPSiga jalutamas käisin. Tänasepäeva seisuga kestab aku tõesti kuskil 5 päeva, kuid GPSiga ühildumist pole ma sada aastat kasutanud. Eks ajapikku aku nõrgenemine on loomulik. Ei teagi, mis siis saab kui aku enam üldse ei pea. Tuleb vist lihtsalt uus osta?
Targad teadaanded – Teavitab sissetulevatest kõnedest, sõnumitest ja kalendris olevatest sündmustest./ Jah, lastega äärmiselt mugav omadus, kuna mul enamus päevast telefon täiesti hääletu peal. Samas nõuab see seda, et telefoni bluetooth oleks koguaeg sisse lülitatud, mis omakord tähendab lühemat eluiga telefoni akule. Siinkohal ka üks miinus. Kui minu Sony Smartbandil sain valida paljude rakenduste teavituste vahel, siis Charge 2’l ongi ainult kõned, telefoni sõnumid (kes neid enam üldse saadab, eks?) ja siis kalendri teavitused. Kahjuks pole võimalik ühtegi teist rakendust lisada.
Vahetatavad kellarihmad – Saad panna oma Fitbit Charge 2 ükskõik kuidas välja nägema. Hõlpsasti vahetatavad kellarihmad teevad riietega sobitamise imelihtsaks./ Vahetasin oma silikoonist rihma välja päris kiiresti. Ebayst ja ilmselt ka Aliexpressist saab neid päris odava raha eest ning ei pea ostma neid kalleid “ametlikke”. Rihmasid on väga erinevaid, nii materjalilt kui stiililt, nii et iga inimene leiab sobiliku.
Ainuke suur miinus, mis Charge 2’l aktiivse inimese aktiivsusmonitorina on, on see, et ta pole veekindel. Pritsmekindel küll, kuid enamik kellasid ja selliseid tipptaseme monitore on veekindlad, mistõttu saab nendega ka ujumas käia. Selle puhul oleks soovitatav kellake ujudes ja duši all käies kapinurgale ootama jätta.
Fitbiti toodetega käib kaasas ka juba mugav ja lihtne rakendus, kuhu kogu kogutud informatsioon talletatakse. Rakendusest saab valida, kas sünkroniseerimine on automaatne (nõuab taaskord pidevat bluetoothi ühendust) või manuaalne, ehk siis teed rakenduse lahti ja vajutad ise sünkroniseerimise nuppu nii tihti kui tahad või vajalikuks pead.
Rakendusest leiab lisaks enda andmetele ka väljakutseid, treeningõpetusi ning toetava kommuuni, kuhu kogunenud fännid saavad omavahel ühendust. Kui aus olla, siis ma neid treeningõpetusi pole ise proovinud, kuid mulle tundub, et tegemist on igati mugava kodus treenimise variandiga. Peab ikka ära proovima 😀
Mina olen Fitbit Charge 2’ga väga rahul ning julgen teistelegi soovitada. Ainuke asi on see, et Fitbiti toodetel on üpris kõrged hinnad. Eks brändi nimi ning välimus maksavad ka kindlasti, sest näiteks Xiaomi Mi band 2 maksab soodukaga kuskil €25, millel on kõik samad omadused ning lisaks nendele on ka veel veekindel.
Tooteid on turul palju, kuid ehk oli minu arvustus abiks kellelegi, kes parasjagu endale seda õiget otsimas on.
Umbes sellest ajast saadik, mil Prints hambuma hakkas, kippus ta öösiti päris palju kära tegema. Mitte niisama tsirkust, vaid hoopistükis norskama ja nohisema ja sealjuures ka suu lahti magama. Suu tundub muidugi ka päevasel ajal koguaeg lahti olevat ning viimasel ajal roomab sealt väikest sorti niidistik jälle välja. Ma olen neid ta viimaseid hambaid juba viimasel 3-4 kuud oodanud, sest see ilastamine ägeneb vahelduva eduga ning vahepeal viskas siin isegi mingi ühepäevase palaviku üles – ikka midagi. Vasakul all taga on üks selline ägedam punn all, kuid muud kohad tunduvad suhteliselt normaalsed, võib olla natuke on kõrgemad.
Novembris, kui oli Printsi pooleteise aasta arstivisiit sai ta kontrollimiseks saatekirja LOR-arsti juurde (nina-kõrvad-kurk), et asjad üle kontrollida ning välistada suure adenoidi olemasolu. Ma tean, et mul väiksena oli ja see jäi kängu, mistõttu mina ise pole kunagi opil käinud, kuid on variant, et oleks mõistlikum see eemaldada, kui Printsil see olema juhtuks. Ma mäletan enda pealt seda, kui palju ma pärast suuremana ortodonti juures käisin ja kui valus see hammaste õigesse kohta saamise protsess oli, nii et minu meelest oleks hea seda vältida või ennetada nii varakult kui võimalik.
Saatekirja sain novembris, aga aja sain panna alles jaanuaris, kui uued ajad välja pandi. Elagu Eesti arstisüsteem, ajee! Võite kolm korda arvata mis ajaks ma selle aja sain, aga fakt, et ma seda postitust nüüd kirjutan peaks väheke vihjeid andma. Printsi arstiaeg oli 20.aprill.
Ega ma ei tea, võib olla oleks selle varem juba saanud, kuid perearst soovitas Andrei Antonovi juurde minna, kes pidi väga hea olema. Ei oska koheselt midagi öelda, aga lapsega oli sõbralik küll ning töö oli kiire ja korralik. Vähemalt, mis mulle tundus…
Otseloomulikult kohe kui arstionu endale pealambi pähe pani ja Printsile liginema hakkas, enne kui arst teda puututadagi jõudis, Prints halisema ja nutma. Ilmselt oli lapse jaoks hirmutav vaatepilt, kui võõral onul mingi kaadervärk küljes on ja tema poole liikuma hakkab.
Õnneks oli ülevaatus kiire. Vaatas nina, suu ja kõrvad üle ning siis saatis röntgenisse, et täpsemalt vaadata. Eeldatavasti siis väliseid mingeid sümptomeid või asju ei olnud. Hea uudis on see, et vähemalt tol päeval olid röntgenis sõbralikud töötajad ja piltide tegemine ei võtnud üldse kaua aega. Seal pidi ta üksi sinna metallplaadi ette istuma, kuid õnneks anti mulle kiirgusvest ja ma sain tema eest kükitada. Muidugi oleks Prints eelistanud mul süles olla, kuid seda kahjuks ei saanud. Tegelikult oli ta päris tubli, vaikselt seal piiksus, aga lasi mul pead paigal hoida kuniks nad pildi tehtud said.
Teine hea asi on veel ka see, et kõik säärane info liigub arstini päris kiiresti. Jalutasime röntgenist tagasi arstikabineti ukse taha ja mõne minutiga kutsuti meid uuesti sisse, et pildi üle arutleda.
Printsil on 1-2. astme adenoid, mida arst koheselt opereerima hakata ei taha. Nähtavasti on Printsil sinna adenoidi juurde elama kolinud keski bakter ja põhjustab seal nüüd vähest põletikku, mistõttu on ta hingamisteed ahenenud põhjustades nohisemist, norskamist ja raskendatud hingamist. Esmalt üritame selle bakteri välja ravida, last läbi nina korralikult hingama koolitada (tuleb koguaeg lasta suu kinni panna – halvad harjumused) ja siis septembris uuesti kontrolli minna.
Seniks kirjutas välja antibiootikume ja silmatilku (“Kui silma tohib panna, siis ninna juba ammugi” – Andrei Anotonov), mida tuleb 2 korda päevas 10 päeva panna. Ma proovisin juba ükspäev siin Printsi juhendada suud kinni panema, aga millegi pärast vaatas ta mind selle peale nagu lollakat 😀 Eks ole näha, kuidas sellega läheb. Adenoid pole teab mis tõsine asi, aga paraku võib ta mõjutada tulevikus lapse hammaste ja ka üleüldist tervist (vale hambumuse korral), nii et parem on asjaga varakult tegeleda.
Minu jaoks oli üllatuslik see, et sünnitusmaajas enam B-hepatiidi süsti ei tehta ning see on nüüd tõstetud kokku 2. elukuu süstidega, seega seekordne arstivisiit oli ilus ja lilleline ja torkevaba. Vähemalt lapse jaoks.
Viimasel ajal tundus, et Kuningapoeg on väheke nagu ühele poole kõver. Eelistab pigem vasakule vaadata ning selili diivani peal olles kaldub ülakeha ka vasakule. Ega seal pole midagi imestada, sest ilmselgelt oli tal kõhus vähe ruumi. Arst vaatas ja uuris veidi ja nentis, et on väheke kõver küll, aga see on nii vähe ning seda saab koduse massaažiga aidata. Veel väitis ta, et see kõverus kasvab esimese 3-4 kuuga välja ning kui siis ikka veel kõverust esineb, vaadatakse juba edasi.
Nagu näha siis kosub lapsuke ilusti. Ma võtsin seekord nõuks Kuningapoega ise mitte üles ajada, vaid oodata kuniks ta ise ärkab ja süüa küsib. Seda, et ta suurema isuga on kui Prints oli kohe haiglas juba näha, mistõttu ma oluliselt ei muretsenud. On väike lootus, et ehk ei riku ma niiviisi tema und ära ning tulevikus magab paremini. One can hope… Praegu magab ta umbes 7-8 hommikul, siis vahepeal toimub selline kerge tukkumine vaheldumisi söömisega, poole üheteist ajal läheb õue vankrisse magama ja siis magab olenevalt päevast 3-5ni. Alguses kartsin, et äkki ta on päeva ja öö ära vahetanud, kuid tegelikult ei ole hullu. Muul ajal päeval ta valdavalt tukub ning tõsise une magab ühe korraga. Ses mõttes on lihtsam, et niiviisi saan maa mõnikord ise ka magada, sest Prints magab kuskil 1-3 vahemikus. Samas Kuningapoeg vahetevahel ugiseb ja loobib lutti, mistõttu pean ma ennast õue ajama ja seda tagasi panema.
Muidu lähevad päevad nende kahega suhteliselt hästi ja rahulikult. Prints on mõistlik ja saab asjadest päris hästi aru. Tahaks muidugi nendegs kuhugi kodust välja ka minna, aga see tundub nagu suuremat sorti varioperatsioon, pluss mul ei mahu ükski käruline asi autosse. Õudus 😂
Aeg läks juba enne kiiresti, aga tundub uskumatuna, et Kuningapoja sünnist on juba kuu aega möödas. Sel nädalavahetusel peame katsikupidusid, et väiksekest ametlikult tervitada, mille tõttu tundub, et aega on vähem kui 24 tundi ööpäevas. Ma ausalt ei tea, kuhu see kõik kaob või kas me oleme ainukesed, kellel päevad mööda lendavad.
Tort sai tellitud taaskord Annely käest, kes tegi meile ka Printsi esimese kuu tordi, kuid seekord tundub kuidagi… vähem vaeva sinna sisse läinud olevat. Võib olla talle on kiire ja ega me ju tegelikult mingeid hulle nõudmisi ette ei andnud, kuid ega me eelmine kord ka ei andnud. Selline väheke “meh”… Maitselt oli hea – tellisime kohupiima-toorjuustu tordi, mistõttu ei olnud üleliia magus ja lastele ka sobilik.
Üldiselt läheb meil veel hästi. Juuksed on mul veel enamvähem peas ja närve pole liigselt kulunud. Muidugi suurest ilmselt seetõttu, et Ste oli terve selle esimese kuu kodus ning esimene üksinda oleku päev oli mul neljapäeval. Prints suhtub uustulnukasse valdavalt ikka armastuse ja hoolega, kuigi vahest kui Kuningapoeg on tema meelest liiga kaua vitsutanud, leiab ta, et on õigem ta emmest eemale lükata 😀 Samas jällegi kui Kuningapoeg pahurdab ja nutab, siis muutub Printsi nägu murelikuks, kommenteeritakse “nuts-nuts” ja osutatakse emmele suund kätte, kust hääl tuleb. Ükspäev kui ma miskit parasjagu tegin ja koheselt ei reageerinud, muutus “nuts-nuts” järjest valjemaks ja nõudlikumaks ja Prints ei saanud aru, miks emme KOHESELT sinna ei tõtta kui väikevennal häda käes.
Siin vahepeal olid juba täitsa ilusad kevadilmad, kuniks päevani mil tuli ühe päevaga 5 päeva jagu lund maha. Tegime selle aasta kõige suuremad “kevadmemmed”, sest tõesti oli lund nii palju.
Nüüd on jälle täitsa ilus õues ja enamasti tuleb päike ka välja, kuid see 5 päevane lumi jättis maapinna päris niiskeks, mistõttu on Prints paras sopakoll kui õuest tuppa tuleb. Elagu Didriksoni kummiriided, ausõna! 😀
Sellel kevadel on Prints oma jooksuratta jaoks piisavalt suur. Võib olla oleks pidanud talle kõigepealt väiksema vaatama, kuid nüüd saab ta sellega paremini hakkama. Toas on harjunud oma rongiga ringi rallitama, seetõttu ta seda üks-jalg-korraga lükkamist veel väga ei oska, aga ma arvan et ei lähe kaua aega kui teda enam õues kätte ei saa.
Kuningapojal oli oma esimene fotoshoot modellina. Meid kutsuti Little Urby toote pildistamisele, et nad saaksid enda kaartidele reklaami teha. Tegemist on minisünnipäevade ja hetkeemotsiooni kaartidega, mida saab pildistamise ajal kuskile pildi nurka lisada. Saime ühe komplekti kingituseks endale ka, aga ma pean ausalt ütlema, et ega ma endale selliseid asju ise ei ostaks vist, sest noh… peale minisünnipäevade ei näe ma nende kasutamisel mõtet.
Nagu meil sellest ühest beebist siin majas vähe on, siis on meil 13 koerabeebit. Prints on väga sillas ning alguses tahtis ta neid muudkui “ops” saada. Millegi pärast nüüd kui koerad suuremad on, ei ole ta neist nii vaimustuses 😀
Kes tahab kutsikate käekäigul silma peal hoida, siis kodulehe saab SIIT ja Facebooki lehe saab SIIT. Võib olla on teil kellelgi just üks selline karvik puudu.
|
OSCAR-2019
|
||
Loomulik lähteseisang võetakse loomulikult seistes, kannad 30 cm teineteisest, käed lõdvestatult külgedel.
Põhihaare on üks ja sama mistahes seisangus. Sinu haare peab olema piisavalt lõtv, et sa oleksid suuteline alati kui vajalik haaret vahetama.. Kui esineb viivitus haarete vahetamisel, võib vastane seda ära kasutada vastutegevuseks. Pärast põhihaarde kasutuse valdamist kõikide heidete tarvis, katseta teiste haaretega. Ilmneb, et mõned haarded töötavad mõningate heidete puhul paremini kui teised.
Hoia parema käega vastase vasakut hõlma käsivarre kõrguselt ja haara vasaku käega tema paremast välisvarruka keskosast.
Liikumist ettepoole, tahapoole ja kõrvale nimetatakse shintai’ks. Mistahes suunda liikumisel libistatakse jalga mati kohal, suurem osa raskusest on eenduval jalal. Loomulikku kõndmisstiili nimetatakse ayumi-ashi’ks. Levinum viis, kui ollakse vastasega lähestikku on stiil, mida kutsutage tsugi-ashi’ks. (Figs 8-10). Tsugi ashi puhul, liikudes kas ette, taha, kõrvale või diagonaalselt, on üks jalga alati eespool ja teine jalg järgneb. Pärast iga sammu võetakse põhiseisang. Samm ei tohi olla liiga pikk ja jalgu ei tohi kunagi kokku viia. Tai sabaki on mõiste keha juhtimise kohta. See sisaldab peamiselt pööramis-(telglemis)liikumisi, mis peavad olema sujuvad ja väledad. Keha peab olema hoitud paindlikult ja alati tuleb säilitada tasakaalu. Tai sabaki valdamine on võti tõhusate heitetehnikate sooritamiseks. Figs 11-15 näitavad viit baastüüpi.
Allpoolne diagramm näitab, mis on tähtis dünaamika seisukohalt ja näitab ka keha raskuskeset. Kõige paremad tulemused kindlustab vastase enda jõu ärakasutamine. Sinu lähtekohalt, pigem enesevalitsemine kui puhas jõud on tähtis hoidmaks lihaseid ja liigeseid jäigastumast. Iseäranis hädaolukorras tuleb kehajõudu säilitada, ja siis rakendada õigel hetkel.
Inimene on tasakaalus niikaua, kuni vertikaalne tasakaalujoon jookseb läbi aluse keskpunktist, mille moodustavad jalad ja puusad. Kui seda pole, on ta tasakaalust väljas ja võib olla matile tõmmatud mõõduka jõupingutuse abil.
Rasket ust saab liigutada kergelt, kuna me asetame selle pinnale surve õige nurga all punktis, mis on piisavalt kaugel ukse teljest (f), s.o hingedel küljest.
Et kasutada jõudu kõige tõhusamalt on elutähtis katkestada vastase tasakaal. Kooskõlas dünaamika printsiibiga, on ta siis haavatav ja võib olla alistatud minimaalse pingutusega. Vastase tasakaalu katkestamist nimetatakse kuzushi’ks. Lähtuvalt põhiseisangust omab see kaheksat kuju, nagu siinkohal on näidatud.
Kuzushi aluseks on tõukamine ja tõmbamine, mida tehakse terve kehaga, mitte lihtsalt kätega. Mõnikord sisaldab see enamat kui lihtsalt tõukamist või tõmbamist. Võidakse näiteks tõugata ja lahti lasta, tõugata ja lahti lasta või tõugata ja siis tõmmata või tõmmata ja siis tõugata. Kuzushi’t võib sooritada kas sirgjoones või kõverjoonena ja kõikidesse suundadesse. Kõigi kaheksa põhivormi õppimine ja nende kasutuse kombineerimine on ilmtingimatu judo peamiste tehnikate sooritamiseks.
Arvestades vastase katseid katkestada sinu tasakaalu, anna talle järele ja siis rakenda enda täiendavat kuzushi’t. Kui lükatakse, mine lükkamise jõuga kaasa, samal ajal säilitades enda tasakaalu, seejärel tõmba. See viib vastase tasakaalu kaotamisele. Kui tõmmatakse, siis lükka.
Et sooritada heidet (kake), pead sa viima pärast tasakaalu katkestamist enda keha heitmise asendisse. Seda tuntakse kui tsukuri’t. Kui sinu vastane on nõrgem kui sina, võib olla võimalik heita teda ilma korraliku tsukuri’ta, ent sa võid põhjustada vigastuse. Enamgi, ilma korraliku tsukuri’ta oled sa võimetu heitma vastaseid, kes on sinust tugevamad. Algajad peavad seega keskenduma tsukuri valdamisele ja kake’t peavad hiljem lihvima. Samuti on vajalik teada, kuidas püsida rünnaku valmiduses.
Enne heitetehnikate harjutamist või kasutamist randoris, on imperatiivne vallata ukemi’t, ohutult kukkumise tehnikat. On neli ukemi vormi: tahapoole, kummargil küljele, ettepoole ja ettepoole rullumine. Peamised punktid, mida tuleb meeles pidada, kui kukutakse, on lüüa, kas ühe või mõlema käega tugevasti matile, kumerdada selga ja tõmmata lõug vastu rinda, nii et pea ei puudutaks matti. Alusta madalatest asenditest ja aeglastest kukkumistest ja aste-astmelt mine edasi seisangust kukkumisele. Seejärel harjuta ukemi’t kui liigud või oled heidetud.
Pärast seda kui valdad kukkumist ettepoole põlvitusest, harjuta kükkisasendist ja lõpuks seisangust. Samuti harjuta kukkumist ette, vasakule ja paremale.
31. Tõmba lõug rinnale ja lajata käte ja peopesadega tugevasti matile momendil, kui selg seda puudutab. Käed peavad olema 30-45° nurga all kehast.
43. Tõmba lõug rinnale, kumerda selga ja lajata mõlema käe ja käelabaga tugevasti matile, lastel jalgadel tõusta üles õhku.
44-45. Istu sirgelt, jalad väljasirutatult. Too parem käsi üle rindkere, sõrmed laiali, peopesad allapoole.
48. Tõmba lõug rinnale, kumerda selga ja lajata parema käe ja käelabaga vastu matti, lastes enda jalgadel üles tõusta.
64. Lase endal ette kukkuda. Just enne kui sinu keha puudutab matti, lajata mõlema käelaba ja küünarvarrega matile.
65. Sinu käed peavad olema pööratud sissepoole 45° , nii et su küünarnukid on kõverdatud väljapoole. Sinu keha on toestatud käte ja päkkadega. Tee kätekõverdusi tugevdamaks enda käsi ettepoole kukkumiseks.
Rullumine ette kaitseb sind mõnedes situatsioonides: kõrgelt kukkumise puhul, või kui oled tahtevastaselt ettepoole heidetud, pead sa vigastuste vältimiseks rulluma. Harjuta rullumist kõigepealt küürutusseisangust seejärel seisangust. Kui suudad sujuvalt rulluda, ilma õlale valu tegemata või selga äralöömata, siis soorita seda jooksu pealt. Lõpuks harjuta seda üle takistuste hüppamisel. Tee vaheldumisi rullumisi paremale ja vasakule.
72. Loomulikust põhiseisangust astu parema jalaga ettepoole, kummardu ja aseta vasak käsi ette (sõrmed sissepoole pööratud), nii et see moodustab sinu jalgadega kolmnurga. Seejärel pane parem käsi maha vasaku käe ja parema jala vahele. Jälgi, et sinu parema parema käe sõrmed osutaksid alati tahapoole, mitte kunagi aga ette.
73-75. Kõverda paremat kätt, kuni see on kaarjas, tõmba lõug rinnale ja lükka tugevasti jalgadega, rulludes üle parema käe, õla ja selja nagu ratas.
89-92. Jookse paigalt ja tõuka parema jalaga ära. Pane enda kaarjas parem käsi maha 60-90 cm enda ette ja rullu üle selle. Ei ole tarvidust kasutada vasakut kätt.
|
OSCAR-2019
|
||
Avaldame lugemiseks (muidugi eesti keelde tõlgitud kujul) katkendi raamatust “Boost Your Health with Bacteria” (autorid: Fred Pescatore, MD ja Karolyn A. Gazella), mille peatükis “Probiootikumide tulevik” on tehtud intervjuu kuulsa dr Iichiroh Ohhiraga, kes on auhinnatud mikrobioloog ja omanimeliste probiootiliste preparaatide väljatöötaja. Dr Ohhira on New Yorgi teaduste akadeemia, Jaapani bakterioloogiaühingu, Jaapani tervisliku ja toitainerikka toidu liidu, Jaapani pruuliühingu, Jaapani toiduteaduse ja -tehnoloogia ühingu, Jaapani toidumikrobioloogia ühingu, Jaapani bioteaduste, biotehnoloogia ja agrokeema ühingu, Jaapani piimateaduse ühingu, Jaapani mullateaduse ja taimetoitainete ühingu, Jaapani piimhappebakteriühingu, Jaapani veterinaarteaduse ühingu, Jaapani viroloogiaühingu ning antibakteriaalsete ja antifungaalsete ainete ühingu tunnustatud liige. Ta on andnud loenguid Jaapani, Korea ja Malaisia ülikoolides ning töötanud konsultandina erinevate Hiina valitsusasutuste juures. Ta on ka maineka Gusi auhinna laureaat.
Kui rääkida inimestega bakteritest, algab jutt enamasti umbes nii: “Öäkk, ma kardan baktereid!“ Pärast seda, kui selgitada, et mitte kõik bakterid ei ole halvad, ja tuua jutuks termin “probiootline“, meenub paljudele acidophilus. Mitte küll päris, kuid see on samm õiges suunas.
Me oleme olnud tunnistajaks tähtsale muutusele. Juba kuulevad inimesed ka peavoolumeediast, et kõik bakterid ei olegi halvad. Oleme lõpuks üle saamas hirmul põhinevast mõtteviisist, läbi mille baktereid näeme.
Nüüdseks on teaduslikud uurimused tõestanud, et saame organismis elutsevate tublide pisilastega väed ühendada, et koos haiguste vastu võidelda ning oma üldise vitaalsuse ja heaolu eest hoolt kanda. Kuid kas siin see lugu lõppeb? Tegelikult on see alles algus.
Selleks, et teemast paremat ülevaadet saada, võtame ühendust ühe maailma juhtiva bakterispetsialistiga. Meie teekond uute teadmiste otsingul algab Jaapanist.
Tunnustatud professor ja teadusuuringute autor Dr Iichiroh Ohhira Jaapanist on baktereid uurinud juba ligi kolmkümmend aastat. Dr Ohhira on mitmeid autasusid pälvinud teadlane, kellel on doktorikraad kolmel erineval alal. Ta on prestiižse New Yorgi Teaduste Akadeemia liige ja Hiinas Sichuani provintsis asuva Chengdu linnavalitsuse tehniline nõustaja põllumajanduse ja keskkonna alal. Ta on enam kui 20 piimhappebakterite kohta avaldatud teadusuuringu autor või kaasautor. Tema avastatud patenteeritud bakteritüvi E Faecalis TH10 on tõestatud kui enam kui kuus korda tugevam mis tahes teistest looduslikult esinevatest piimhappebakteritest. Ta on maailmas esimene, kes on suutnud edukalt 12 tüve elusaid sõbralikke baktereid ühte kapslisse püüda. Meil oli haruldane võimalus Dr Ohhiraga põhjalik intervjuu läbi viia.
Keskendun oma uurimistöös kolmele põhivaldkonnale, mis on allergiad, kemikaalivaba mahepõllumajanduse ja -puuviljakasvatuse edendamine, sealhulgas püsikultuuride kasvatamisega seotud probleemid, ning kemikaalivabade golfiradade loomise võimalused. Kõik meie uurimissuunad hõlmavad piimhappebaktereid ja seda, kuidas saame neid kasulikke mikroorganisme paremini ära kasutada.
Tundub, et teid huvitab väga keskkond ning looduslik tervishoid. Kas see mõjutab ka teie uurimissuundi?
Jah. Mind on alati huvitanud põllumajandus ja loodusteadused. Õppisin mikrobioloogiat, uurides nimelt piimhappebaktereid, Jaapanis Okayama ülikoolis maailmaklassi professori Nakae käe all. Mind paelub uute asjade õppimine ja teiste õpetamine. Olen alati teadnud, et peame end ümbritsevat keskkonda austama ning see, kust meie toit pärineb, on sama tähtis kui toit ise. Keskkonnahuvi mind piimhappebakterite juurde tõigi. Veidi pärast seda avastasingi, et need kasulikud mikroorganismid on tervise seisukohast hädavajalikud.
Kahtlemata oli oluline Enterococcus faecalis TH10 ja meie töö seoses selle MRSA-vastase mõjuga. Laiemas plaanis avastasime 1980ndatel, et rohkem piimhappebaktereid ei ole tingimata parem. Teistes maades on uurimistöö enamasti keskendunud sellele, kuidas tuua organismi suurel hulgal kolooniaid moodustavaid ühte või kahte tüvesse kuuluvaid baktereid. Meie uurimistöö näitas, et organismi sel viisil küllastamine võib aktiveerida T- ja B-rakud, mis hakkavad võitlema nende kui ka kahjulike bakterite vastu. Teisisõnu on selle strateegia vastupidine mõjule, mida piimhappebakteritelt ootame.
Keskendusime sellele, kuidas toetada inimkehas just talle omaseid tüvesid. Muidugi ei ole meil võimalik kindlaks teha iga inimese individuaalseid bakteritüvesid ja seega pidime leidma viisi, kuidas parandada organismi võimekust talle vajalikke piimhappebaktereid toota ning nende tugevust ja paljunemist tagada.
Alustuseks uurisime seda, kuidas kõige paremini elusaid ja elujõulisi piimhappebakterite tüvesid kasvama panna. Leidsime, et vajame ühe või kahe tüve asemel palju tüvesid, ja mõistsime, et peame neid kasvatama nende jaoks loomulikus keskkonnas. Arvukate katsete tulemuseks oli patenteeritud segu loodusest korjatud puuviljadest, ürtidest ja vetikatest. Leidsime, et parim retsept ühendas endas 92
loodussaadust, sealhulgas ürdid, puuviljad, juurviljad, köögiviljad ja seened. E faecalis TH10 allikaks oli meil tempeh, traditsiooniline
Avastasime, et vajalik on mitu aastat vältav normaaltemperatuuril toimuv loomulik fermentatsiooniprotsess. Me ei saa võtta kõiki 92 koostisosa ja need ühte potti fermenteeruma panna. Kõik koostisosad tuleb lisada hooajal, mil need valmivad. Vaid nii on fermentatsioon tootlik. Leidsime, et mõned koostisosad tuleb tingimata lisada kindlal ajal – sügisel, talvel, kevadel või suvel.
Mida kauem see kestab, seda võimsamad ja elujõulisemad on piimhappebakterid. Protsessi käigus nõrgemad bakterid hukkuvad ja tugevamad bakterid saavad veelgi tugevamaks. Loodusliku valiku käigus muutuvad bakterid iga hooaja ja põlvkonnaga tugevamaks. Seda võimaldab saavutada ainult aeg.
Kui bakterid ei ole pakendamisel tugevad, ei pruugi nad ellu jääda. Nad peavad üle elama lisaks pakendamisele ja transpordile ka tarvitamise. Leidsime, et TH10 on tüvi, mis jääb pärast tarvitamist pikaks ajaks seedekulglasse, kus see paljuneb ning eluneb koos inimese individuaalsete bakterikolooniatega nagu lactobacilluse ja bifidobacteria tüved, keda juba sooleseintel leidub.
Mille poolest erineb see teistest probiootilistest preparaatidest nagu külmkuivatamine, tsentrifuugimine või ultrafiltreerimine?
Sõbralikud bakterid kasvavad toitekeskkonnas – see on lahus, mis sisaldab kõiki bakteritele vajalikke aineid. Kui bakterid kasvavad, muudavad nad toitekeskkonna koostist. Tegemist on täiesti uue seguga, mis sisaldab kõike, mida bakterid oma edukaks elutegevuseks vajavad. Teie nimetatud töötlemismeetodid hävitavad selle uue aine ning koos sellega ka parima keskkonna, milles head bakterid suudavad ellu jääda ja tervisele kasu tuua. Lisaks nõrgendavad piimhappebaktereid stabilisaatorid, säilitusained ja pastöriseerimine. Minu väljatöötatud fermentatsiooniprotsess säilitab terviku ning ei isoleeri bakterikeskkonna eri osasid. Piim-happebakterid peavad olema elujõulised, et toimida. Samuti vajavad need orgaanilisi happeid, mikrotoitaineid ja looduslikke pre-biootikume.
Sest piimhappebakterid toituvad nendest. Just nagu meiegi vajame eluks toitu, vajavad seda ka bakterid. Meie valitud retsept, milles fermenteerimine kestab vähemalt kolm aastat, on spetsiaalselt välja töötatud sellisena, mis piimhappebaktereid võimalikult kaua elus hoiab. Prebiootikumid on probiootikumidele toiduks.
Jah, kuid see on ainus võimalus. Peame looduslike koostisosade ja bakteritüvede lisamisel olema hoolikad. Peame olema kannatlikud, et soovitud tulemusi saavutada.
|
OSCAR-2019
|
||
Aminohapped Iga inimene ja eriti sportlane peab oma organismi normaalse töö tagamiseks hoidma vajalikku aminohapete (amino acids) varu, millest hiljem sünteesitakse valku – meie organismi kõikide kudede, sealhulgas ka lihaste, peamist ehitusmaterjali. Tihtipeale on ülimalt raske üksnes tavatoitumisega tagada lihaste ja nende kasvu jaoks vajakku aminohapete kogust. Loe edasi...
Sporditoidus on tänapäeval aminohapped esindatud väga suure toodete valikuna, mis on valmistatud erinevate aminohapete baasil ning on erineva toimega:
Glutamiin aitab kaasa lihaste kasvule, hoiab ära nende lagunemist, toetab organismi kaitsefunktsioone;
Aminohapete kompleksid – tooted, mis sisaldavad tervet rida erinevaid aminohappeid võimalikult kättesaadavamas ja kergesti omastavas vormis.
Just selline suur toodete valik ja mitmekesisus annab võimalust valida ning osta endale parimaid aminohappeid sisaldavaid toidulisandeid sõltuvalt püstitatud eesmärgist.
Aminohapped täidavad inimorganismis palju erinevaid olulisi funktsioone. Sportlaste ja kulturistide jaoks peetakse kõige tähtsamaks aminohapete võimet taastada lihaskudesid ning samuti, olles ehitusmaterjaliks, soodustada lihaskonna kasvu ja arengut. Pole üldse ime, et just aminohapped mängivad juhtivat rolli sporditoidulisandites ja tekitavad suurt huvi kulturistide seas.
Kõik valgud koosnevad aminohapetest. Inimorganismis ringleb väga palju neid orgaanilisi ühendeid, millest igaüks täidab organismis rida olulisi funktsioone, mille seast on sportlaste jaoks eriti tähtsad osalus lihaste ja teiste kudede kasvus, samuti hormoonide ja neurotransmitterite moodustumises.
Just seepärast seisneb iga sportlase lihasmassi kasvatamise eduvõti organismi jaoks tähtsaimate aminohapete varu hoidmises ja säilitamises.
Uue lihaskoe ülesehitamise jaoks on üheks vajalikuks tingimuseks organismi anaboolne seisund, mille oluliseks aspektiks on organismi täisväärtuslik aminohapetega varustamine. Tänu pidevale aminohapete juurdevoolule on organism võimeline ehitama üles uusi kudesid ning hoidma ära juba olemasolevate kudede lagunemist.
Kokku on olemas 22 aminohapet, mis osalevad valkude sünteesis. Nendest aminohapetest on 9 asendamatut aminohapet, kuna neid ei suuda organism ise toota ning peab neid saama üksnes valgurikka toidu või spetsitsiaalsete toidulisanditega. Ülejäänuid sünteesib organism allesjäänud 11-st asendatavast aminohappest.
Lisaks sellele on mõningad aminohapped, mida peetakse tinglikult asendatavateks, kuna need muutuvad asendatavateks üksnes teatud tingimustel. Antud rühma kuuluvad need aminohapped, mida meie organism sünteesib väikestes kogustes. Väheaktiivse eluviisiga inimese jaoks võib antud kogus olla täiesti piisav, kuid need, kes tegelevad regulaarselt spordiga või on lihtsalt eriti aktiivse eluviisiga, kulutavad tinglikult asendatavate aminohapete varusid kiiresti ära, mistõttu on eriti oluline neid varusid taastada.
Asendamatud aminohapped, sellised nagu histidiin, isoleutsiin, leutsiin, valiin, lüsiin, metioniin genüülalaniin, treoniin ja trüptofaan täidavad rida olulisi funktsioone, mis on seotud meie organismis toimuvate ainevahetusprotsessidega.
Erinevate füüsiliste koormuste ajal, mis tekitavad meie organismile alati stressi, tekib vajadus suurema aminohapete sisalduse järele, et tagada parimaid tulemusi ja parandada organismi taastumisvõimet. Tihtipeale nimetatakse neid ka spordiaminohapeteks.
Seepärast on äärmiselt vajalik jälgida, et organism saaks piisavas koguses aminohappeid nii toiduga kui ka sporditoidulisanditest, mida leidub turul väga suures koguses: BCAA, glutamiin, arginiin, karnitiin, ornitiin, tauriin, türosiin, beeta-alaniin, histidiin, tsüsteiin, tsitrulliin, samuti aminohapete kompleksid.
Suure hulga erinevate aminohapete tõttu on turul olemas palju erinevaid aminohappeid sisaldavaid sporditoidu tooteid. Et antud mitmekesisusest mitte sattuda segadusse on allpool esitatud põhitooted ja nende omaduste lühikirjeldused, mis pakuvad huvi enamikele sportlastele:
Hargnenud külgahelaga kolm aminohapet BCAA – leutsiin, isoleutsiin ja valiin, mis on põhilised anaboolse toimega aminohapped, mis vastutavad valkude sünteesi, omastamise ja transpotimise eest. Lähemalt BCAA kohta.
Glutamiin – inimorganismis kõige levinum aminohape, mis kuulub tinglikult asendatavate aminohapete hulka. Glutamiin moodustab ligikaudu kaks kolmandikku lihastes olevate kõikide aminohapete kogusest. Selle põhifunktsioonidest võib välja tuua immuunsüsteemi toetamist, lihaskudede taastamist, samuti valgulise anabolismi stimuleerimist.
Tauriin – inimese lihastes glutamiini järel teine levinud aminohape. Sarnaselt kreatiiniga on tauriin võimeline laiendama lihaste rakke, aidates hoida vee molekulid kinni. Suurendades mahult rakke ning tõstes hüdratatsiooni taset, soodustab tauriin valkude sünteesi kiirendamist.
Karnitiin – aminohape, mis aitab põletada rasvarakke tänu nende transportimisele ja energiaallikana aktiveerimisele intensiivsete ja aeroobsete koormuste korral. Kõige ohutum vahend kaalu langetamiseks.
Türosiin – aminohape, mis on dopamiini, noradrenaliini ja adrenaliini – närviimpulsi ülekande mediaatorite – eelkäija. Nende tase langeb tunduvalt lihaste väsimuse korral. Türosiin on võimeline tõstma nende taset organismi jaoks normaalse väärtuseni ning järelikult saada üle ka väsimuse tundest, ennetades sportlaste ületreenimist.
Iga aminohape täidab organismis oma teatud spetsiifilist funktsiooni. Üheks olulisemaks arginiini funktsiooniks on lämmastikoksiidi (NO) süntees, mille tagajärjel tõuseb selle tase veres.
L-arginiin (või l-arginine) aitab laiendada veresooni tänu NO mõjule veresoonte seinte siledatele lihastele ning suurendada verevoolu, mille tagajärjel saavad lihased rohkem toitaineid ja tekib anaboolne keskkond.
Sportlastel väljendub see pumping-efektis, nii nimetatud lihaste pumpamises, kui töötavatesse lihastesse jõudnud rohkete toitainetega veri muudab neid kõvadeks, ruumilisteks ja võimsateks. Lisaks sellele stimuleerib lämmastikoksiid kasvuhormooni sünteesi ja tugevdab immuunsüsteemi.
Pidevad regulaarsed treeningud, õige sportlik toitumine ja organismi varustamine kõikide vajalike aminohapetega – see on soovitud sporditulemuste saavutamise eduvõti. Aminohapped parandavad tervise üldseisundit ja soodustavad lihaste kasvu.
Iga aminohape eraldi mängib inimorganismis oma teatud unikaalset rolli. See puudutab ka arginiini (arginine) – lämmastikoksiidi eelkäijat, mis soodustab veresoonte laienemist ning järelikult ka lihaste kasvu (pumpingut).
Verevoolu suurendamine kiirendab toitainete ja hapniku transportimist üle kogu organismi. Tänu sellele saavutatakse suurepärast tulemust, mis väljendub eriti hea lihaste rakkude kõikide vajalike toitainete ja ehituselementide, samuti valkude ja aminohapetega varustamises.
Lisage oma sporditoitumise ratsiooni arginiini ning enda tööd jõusaalis hakkate märkama mitte ainult teie ise, vaid ka teid ümbritsevad inimesed. Arginiiniga muutute tugevamaks ja võimsamaks, samuti paraneb teie organismi tootlikkus treeningute ajal.
|
OSCAR-2019
|
||
On ammu selgeks tehtud, et inimene ei suuda oma tegevusega maa kliimat sellisel kujul mõjutada, mis tekitaks kliima soojenemise. See kõik on puhas farss ja teadlased on selle kindlaks teinud neid kahjuks aga suur meedia ei võta kuulda, kuna see ei lähe kokku kliima agendaga. Eesmärk on kõik elanikud paarikümne aasta pärast mingil moel maksustada.
Piisab ühest kahest suurest vulkaanipurskest või ulatuslikust metsatulejahjust ja see tekitab rohkem co2 kui inimene seda teeb.
Piisab kui päike korra "köhatab" ja meie ilm siin maamunal võib teha väga suure muudatuse hetkega. Kas siis ka teeme artikleid, et korjame raha ja piirame päikese tegevust? Naljatilgad
Maksude kogumise pärast see jant ongi.Kunagi enne seda uut ideed oli inimtegevuse ainukene mure,et suuremas kohas,kus on rohkem rahvast koos ei ole enam piisavalt värsket õhku ja seda ning teisi reostusi peab parandama,kuna nad avaldavad otsest mõju inimeste tervisele.
Aastal 1980 oli näiteks maal igal perel mitu lehma ja vene traktor.Mõelge palju seda "paha" sealt siis tuli.Hetkel reostame vähem ühe perekonna kohta,kui toona.Seega peaks ju kõik korras olema,kuna elavat loomakarja näo pealt on tänases pildis vähem.Milles siis probleem selle teooria järgi.
Maakeral on ennegi olnud kliima katakülisme ( Sahaara kõrb oli kunagi oaas, Antarktika oli jäävaba , ülemaailmne veeuputus jne). Kas siis ka tehased tossasid, lehmad peeretasid jne. See kliimamuutus on midagi kosmilist, millele tänaste teadmiste põhjal ei saa vastu astuda. See, et korjame juutidele rohkem CO maksu ei muuda midagi. See CO saastetasu on ise juba imelik. Kui see CO paiskamine kaahjustab kliimat, siis tuleks see surma ähardusel kõikjal keelata - M i t t e lubada edasist saastamist kui pappi maksad.
Mäletan lapsepõlvest mingit uisutamisteemalist hollandi romaani. Kõik kanalid olid pikka aega jäätunud.
Eks igaüks näe seda, mida näha tahab ja loeb välja just seda, mida lugeda tahab. Maailma ulatuses ma muidugi ei tea, kuidas need asjalood on olnud, aga Eesti kohta võin öelda, et midagi enneolematut pole küll juhtunud. On olnud nii hullemaid kui ka paremaid aegu. Aga eks targad inimesed tea, kuidas need asjad tegelikult on ja kuidas neid serveerida tuleb. Tundub, et nüüd ollakse hirmutamise ajajärgus. Ükskõik, mi kuskil ka ei juhtuks, on ennete lugejad platsis. Aga unustame ära, kust on pärit see ütlemine meie suve kohta, nagu kehv suusailm. Eks rahvas oskagi kõige paremini iseloomustada, mis ja kuidas. Tema juba üle ei reageeri ega niisama hirmu ei külva. See on rohkem nooremate teadlaste ja ajakirjanike töö. Mina oma kolmveerandsajandi pikkuse eluea jooksul olen näinud ja kogenud nii üht kui teist. Aga mul ei ole graafikuid jutu illustreerimiseks tuua. Kenasti ütles eile AKs olmatädi, et metsatulekahjuga on nii, et need käiva dikka vaatlusjaamade kohta. Mõni kilomeeter eemal võib asjaolud hoopis vastupidised olla. Tallinnas näiteks ei tulnud eile piiskagi, ega kostnud ka müristamist, aga kuuldavasti olevat paarkümmend kilomeetrit Narva poole selline äike olnud, et pani suurel magistraalil liikluse seisma.
Kliima ongi pidevas muutuses. Ja sadakond aastat on selle arengust järelduste tegemiseks ja ennustamiseks ikka liiga lühike aeg. Isegi vana hea ilmataat Vadim Zelningi ütles, et see, mida tema ennustab, käib ikka tema kodukoha Vellavere ja selle lähima ümbruse kohta. Zahaara kõrb pole kõrbelisemaks ega ka roheliseks oaasiks muutunud. Inimese mälu on liiga lühikene, et kõiki muutusi talletada. Ja kirjalikke tähelepanekuid on ikka alles väga lühikest aega harrastatud. Ja sedagi on pigem hobi korras tehtud. Kõik need hirmujutud on pigem põnev lugeda, aga seda tõsiselt võtta pole vähemalt meil mingit põhjust. See tuletab pigem meelde seda 1962. aasta NLKP XXII kongressi, kus Nikita Hruštšovi eestvõtmisel kuulutati, et käesolev põlvkond saab elama kommunismis. Ehk siis minu põlvkond. Aga see põlvkond elas hoopis nõukogude režiimi üle, mis selle õndsuse meile tooma pidi.
Nii et meelelahutust on igasugust, alates selgeltnägijaist kuni tõsiusklike teadlaste tegemisteni välja. Ja ajakirjandus on ajakirjandus ning selleks see ka jääb. Sensatsiooni jahtijaks.
Eestlaste hurjutamine selles küsimuses võiks küll lõppeda, siinne panus pole promilligi mingisse soojenemisse.
Iga kord kui ilm on natuke soojem (näiteks: jaanipäeval ei sajagi lund!) hakkab meedias lollide hirmutamine väljamõeldud kliimakatastroofiga! Kes seda kõntsa tellib? Tuuleenergia räkitimehed? Võib-olla, sest vaatamata nende hüüatustele, et tuule- ja päikesenergia on erakordselt odavaks läinud, ei taha kliimakatuse maks elektriarvelt kuhugi kaduda, aga juba ammu oleks aeg - said käivitamiseks raha, olgu, nüüd saagu ise hakkama, turutingimustel!
Mis aga puutub NOAA soojenemisgraafikusse, siis see on saavutatud andmete võltsimisega, ilma "korrigeerimiseta" oleks eelmise sajandi kolmekümnendad tunduvalt soojemad kui praegune "globaalne soojenemine".
Äkki paneks lingi ka juurde ? Ma tahaks nähe kuidas ja millistes punktides seda euroopa-keskmist temperatuuri mõõdeti.
Kui oleks kokku lepitud ja kõik oleks oma eesmärgid aastaks 2030 täitnud, ning oleks sellest raamistikust kinni pidanud aastani 2100, siis kui palju loodeti maakera keskmist temperatuuri muuta ? Keegi teab ? Mina tean. Ma tean ka seda et "ajakirjanik" ei taha seda numbrit kirja panna :)
See fantastiline 0.17 kraadi saavutamine läheks maksma 1% maailma GDPst igal aastal ! 600-750 miljardit dollarit aastas !
Kuna majanduskasv ja kasvuhoone emissioonid on omavahel seotud, siis x-riigi ennustatavast väiksem majanduskasv tähendas Pariisi-teadlaste arvates seda et x-riik täidab oma emissioonide vähendamise "eesmärki" :)
Oletame et Eesti ütleb et järgmise 10 aastaga on majanduskasv 100 ühikut. Tegelikul tuleb 90, siis see oodatavast 10 ühikut väiksem läheks sinna "kliimapäästmise" hulka.
Või mis te arvate miks Venemaa, Hiina, India, Aafrika jne. kõik selle lepinguga nii nõus olid ? Ainukesed rahalised kohustused oleksid Euroopal ja USAl !
"...põudasid, paduvihmasid, äikesetorme ning taimede kasvu ja saagikoristuse seisukohast ebasobivaid külma-, kuiva- või vihmaperioode".
Ok, millises piirkonnas on põllumajanduse saagikus vähenenud ? Olen ise vaadanud Süüria ja mõne Aafrika riigi põllumajandustootmise numbreid ja seal ei ole mitte mingisugust vähenemist.
Ainuke asi mis nendes piirkondades "kliimapagulasi" toodab on terrorism ja mitmekordne rahvastikukasv.
2. 1970ndatest alates ei ole troopiliste tsüklonite sagedus suurenenud ja tsüklonid ise pole suurenenud.
4. USA üleujutuste ja kasvuhoonekaaside suurenemise vahel pole mitte mingisugust korrelatsiooni leitud.
5. USA põua indeks (Palmer Drought Severity Index) ei näita alates 1895 aastast mitte mingisugust põudade suurenemise trendi.
Eesmärk on lihtsalt paanikat teha ja inimestele globaalne maks peale panna. ÜRO ja globalistid ehitavad totalitaarset riiki ja kuskilt peavad nad ju tulevast maksuraha saama :)
Kuidas teile tundub, kas taastuvenergiatasu ja võrgutasud tunduvad rohkem maksustamisskeemidena või sellena mis nende nimi ütleb ?
Hoiatasin sellest juba 10 aasta eest . Telje nurk Päikese suhtes on Maal muutumas . See toob meile vahemerelise kliima . Kas oleme selleks valmis ?
|
OSCAR-2019
|
||
Ma avastasin just, et november on enam-vähem kohe läbi ja mul on Küprose vlogid kõik ette näitamata. Et ma plaanin detsembris taas VLOGMAS’iga (terve jõulukuu vältel iga päev uus video, hästi vahva ja vahetu on see igapäevane formaat, eelmise aasta videoid näed SIIT) pihta hakata, on nüüd täpselt õige aeg puhkusejutud ära rääkida kui neid just rääkimata jätta ei taha. Ja ma tõesti ei taha, sest minu jaoks on oluline, et kõik siia enne tallele saaks kui sootuks meelest läheb.
Järjekorras järgmine on videomaterjal sellest, kuidas me oma rendiautod võtsime ja mägede poole sõitsime, et Küprose kõrgeimat tippu vaatamas käia. Meil tegelikult ei olnudki selleks päevaks erilist plaani, vaid lihtsalt tahe oma kodukuurortist välja saada ja Küprost päriselt näha. Et me olime Elephant Car Rentalist terveks perioodiks (11 päeva) rendiautod võtnud, oli meil täielik vabadus millaliganes kuhuiganes sõita. Automaatkastiga rendiauto terveks perioodiks maksis 300€ ja kui ma ei eksi, oli Elephant kõige soodsam kõigist variantidest. Kuigi meil oli suur punt ja oleksime võinud ka minibussi võtta, oleks see siiski tunduval kallim olnud ja teiseks oleksime terveks ajaks 100% kokku laulatatud olnud. Arvestasime, et kui me selle tillukese punni sisse ka väga hästi ära ei mahu, siis taha laste keskele saan mina igaljuhul istuma minna ja Kroonprintsess saab ees istuda. Turvatoolid olid rendihinna sees, kuid turvatooli sai ainult Virsik – meie vanematele tütardele olid ette nähtud pepualused… Järgmine kord reisin oma turvatoolidega – see oleks küll tassimise mõttes tülikam olnud, aga üldse mitte liiga kallis ja totally worth it. 🙂 Muus osas olime rendifirmaga rahul – mingit jama ei korraldatud, alusetuid nõudmisi ei esitatud ja kõik sujus.
Igatahes näitangi teile seekordses vlogis, mismoodi me oma päeva mägedes veetsime. Muidugi hakkas kõrgemale mäkke jõudes hirmsasti vihma ja rahet sadama, müristama ning välku lööma, nii et mingit erilist matka me ette võtta ei saanud (ega soovinud :D), aga juba sõit ise oli tohutu elamus – eriti äikesepilve sees ja nende vaadete keskel.
Kui me mägedes trippimise lõpetanud olime ja nälg näpistama hakkas, otsustasime tagasiteele asuda ja mõnes ettejuhtuvas kohas söögipeatuse teha. Sattusime Troodose mäe jalamil, 660 m kõrgusel asuvasse Kakopetria külla, parkisime autod ära ning üritasime tunde järgi kohalike tavernade seast parima välja valida.
Küprose mägikülakesed on väga idüllilised. Osad on segasummasuvilased ka (ja oma kaootilisuses ka hästi erilised ja ägedad – küproslaste carebox on täiesti tühi, mis hoovis lebavat träni puudutab, neid mingisugune “naabrist parem” mentaliteet juba ei kõiguta). Tilluke 1500 püsielanikuga Kakopetria oli aga tõesti imeilus ja tundus täpselt niisugune koht olevat, kust autentset ja ülimaitsvat Küprose toitu maitsta saada võiks. Päris nii aga ei läinud – toiduga ei jäänud meist keegi rahule. Peale minu!
Sest minul oli oidu oma lemmiktoitu tellida – halloumit värske tomati ja pitaga! Oi arrrrrrrrrrmas jumal kui imeline on magus tomat täiuslikult karamelliseks praetud soolase halloumiga. Saia vahel! Ma valetaksin endale ja teile kui ei tunnistaks ausalt, et Küprosele reisimine minu jaoks just halloumi tõttu ekstra eriline oli. Minu ja halloumi kirglik suhe on kestnud aastaid ja sügantliigutav oli tema juurte juures ära käia. Ja s*taks juustu süüa…
Ma ei telli oma lastele restoranis pea kunagi joogiks midagi muud kui vett. Välja arvatud juhul kui menüüs on värskelt pressitud mahl, aga Eestis seda luksust igalpool ei pakuta. Küprosel saab värskelt pressitud mahla aga igas restoranis, kohvikus, jäätiseputkas… ja see on IMELINE!
Kakopetria küla on ehitatud kahe jõe, Gargotise ja Garilise kallastele, mis küla keskel kokku saavad ja Klariose jõe moodustavad. Klarios ei ole just eriti… klaarios, vaid pigem supermudane, aga vaade sellele restorani rõdult oli päris äge. Virsik kinnitas, et seal elavad krokodillid.
Kui me tagasiteele asusime, oli õues juba pimedaks minemaks ja mägede taha loojuv päike suisa sundis pildistamispeatust tegema.
Sõitsime koju tagasi (suuuuuuuure) Limassoli ringiga, et saaksime selle kauni linnakese jahisadamas ühed jäätised pintslisse panna ja autosõidust kangeid koibi sirutada. Jäätisevalik gelatoputkas oli taaskord tohutu ja pirakas pallijäätis maksis umbes euro. Paradiis, ma ütlen!
No ja siis avastati sadama purskkaevud ja ülejäänu on ajalugu. Autosse tagasi jõudes polnud laste ihul kuiva ruutmillimeetritki, nii et paradoksaalsel kombel tuli autos riietest väljuda ja hoopis trikood selga tõmmata. Mis seal ikka – vähemalt oli inimestel lõbus. 😀
Sellest päevast räägibki meie tänane video. Ma väga loodan, et teile meeldib! Ma vaatan nüüd H’ga koos ühe osa How I Met Your Motherit ja keeran siis tuttu. Olen veidi tõbine, aga et meil Kukupesa naistega seisab homme ees üks pisut peadpööritavalt oluline ja potentsiaalselt elumuutev kohtumine meie päris oma kaupluses (hehe, ikka veel on kentsakas seda öelda), pean ma homme ikkagi varakult triksis-traksis olema. Ma tahaks teile hullult juba vihjata, mis teema on, aga ma pean enne veenduma, kas ja kui, siis mis täpselt juhtuma hakkab. Mul nimelt võib varsti kedagi vaja minna, kes Kukupesa näo ja teo võtaks ja seda teises Eesti otsas vääriliselt esindaks. Aga tark ei torma, nii et ma sündmustest ette ruttama ja liiga palju välja plärtsatama praegu ei hakka. Soovige meile lihtsalt edu. Head ööd!
Kes jaanuaris #Kogumispäevikuga ei liitu ja tühjaks söödud külmkapi ilu hindama ei õpi, see novembris investeerimisega algust ei tee. Võite mind vabalt tsiteerida!
#Kogumispäeviku Rahakooli teine tund on selja taga ja ma ütlen ausalt – tunne on, nagu oleks investeerimisest kaugemal kui kunagi varem. Kui ma märtsis sain hullult inspiratsiooni investeerimisega alustamiseks, sest käisin Kogumispäeviku loengutes ning lugesin meeletult sütitavaid edulugusid ja samas mitte ühtainsamatki vastuargumenti, aru ka midagi ei saanud (heh)… siis nüüd, kahe Rahakooli järel… mida rohkem ma tean, seda vähem ma tean!
Ma ei hakka salgama, et tegelikult on muidugi omamoodi lahe ka niisugustes asjadest, mis mulle varemalt hästi kauged olid, juba niigi palju teada. Ehkki vahepeal läks seekord loengus tempo pisut liiga kiireks ja jutt mõnel keerulisemal teemal tšutt liiga ülevaatlikuks, oli siiski hea tunda, et ma päris pimeduses ei kompa, vaid siiski piisavalt tean, et teemas püsida, mitte reelt päris kolinal maha sadada. Lihtsalt nii enam-vähem kuidagi sabas lohiseda, hehe… Probleem on selles, et kui nüüd on mul vastuseid tervele hulgale erinevatele küsimustele, mida ma endale varem esitadagi ei osanud, kerkib sada uut küsimust, millele vastuse leidmine tundub enam-vähem tuumafüüsika olevat.
Mõtlesin siis, et võtan ette küsimused, mis Rahakoolis kõige olulisematena välja toodi, ja vastan neile nii hästi või halvasti kui oskan:
Teadmised on tagasihoidlikud kuni mõõdukad, kogemusi pole, aga tahaks omandada. Mulle tundub, et kogemustest oleks kõvasti abi, et teadmisi omal nahal kogetu läbi omandada või nende puudumist kompenseerida. 😀
Nagu ma vist juba maininud olen, tundsin märtsis investeerimisteemalistel loengutel käies ja raamatuid lugedes hästi suurt survet võimalikult ruttu alustada. Aeg on ju kõige olulisem eelis edukaks investeerimiseks! Aga kuna ma piisavalt süveneda ei suutnud, et väiksema riskiga varaklassidega tutvuda ja oma raha näiteks võlakirjadesse, fondidesse või aktsiatessegi paigutada, avasin Mintoses konto ja panin raha, millega ma arvestanud polnud, 10€ kaupa viiekümne tagasiostugarantiiga laenu alla. Täna olen ma üsna kindel, et ma sinna rohkem raha paigutada ei taha, kuid ei kahetse siiski, et seda tegin. Olen tänu sellele õppinud näiteks mitte iga päev passimas käima, kuidas investeeringutel läheb – investeeringute tootlus on protsentides küll kõrge, ent nii lühikese ajaga eurodes ikkagi väga tagasihoidlik ja iganädalaselt (kummatigi siis veel igapäevaselt) pole seal muhvigi vahtida. Las tiksub omaette! Samuti on mul kogemustepagasis üks pikalt üle tähtaja läinud ärilaen, mis on ühtlasi ka ainus, kuhu ma korraga 50€ sisse kütsin, sest see tundus (täiesti alusetult, muidugi) nagu ilgelt hea idee. Nende summade (ja tagasiostugarantiide, mis sellel vist ikkagi juhtuda ei luba) juures ei olekski hullu, kui see raha tõesti igaveseks ära kaoks, aga sealjuures on see siiski väga väärtuslik kooliraha. Hajutamisest ei räägita niisama suusoojaks – sel on tugev tõepõhi all! Oma nahal kogetu on ikkagi midagi muud kui haljas teooria.
Järgmises Rahakooli tunnis hakkame oma näidisportfelli koostama ja praegu on mul ausalt öeldes tunne, et tahaksin… kõike osta. Lihtsalt niisama, kogemuse saamiseks, oleks jube põnev proovida, mismoodi erinevatel investeeringutel ajapikku minema hakkab ja miks. On ju igal instrumendil oma plussid ja miinused, mis elevust tekitavad ning huvi äratavad. Samas – kuna ma tõenäoliselt suurema hasardi möödudes pigem ikka meelsamini kujundamisega tegelen ja poodi pean kui börsil hullan, pean endale aru andma, millised mulle kõige jõukohasemad instrumendid tegelikult on. Esiteks ei ole mul piisavalt teadmisi, huvi ega ajalisi ressursse, et üksikaktsiatega kaubelda osata nii, et see tsaarile mulle ka tulu tooks. Samuti ei kujuta ette, mismoodi peaksin suutma leida kõige parema tasakaalu oodatava tootluse ja haldus- ning tehingutasude vahel. Võib-olla pean selleks investeerimisega algust tegema, et see minu jaoks hoomatav oleks, aga praegu on see küll täielik Mordor. Tume maa, noh. Kõige tumedam, mis mul pähe tuli…
Teiseks ei ole mul mõtet suure tootluse näljas suuri riske võtta – minu tänane elukvaliteet on minu jaoks absoluutselt piisav, mul ei ole mitte mingisugust soovi rohkem ja kallimalt osta (pigem võiks osata tahta askeetlikumalt elada), ma olen noor ja tööjõuline ning suudan praegu töötada tehes seda, mida ma armastan ning seega on mul aega säästa ja neil säästudel turvaliselt kasvada lasta seni, kuni ma enam tööd teha ei taha või ei suuda.
Kuna ma olen nüüdseks aru saanud, et ka legendaarne härra Buffett lõbustab end fondijuhte proovile pannes, sest aktiivselt juhitud fondid passiivsetele ära panna ei suuda, tundub mulle, et ETF’idel (investeerimisfondid, mis investeerivad indeksite koostisosadesse ja mida saab börsilt reaalaja-hinnaga osta nagu aktsiaid) on kindel koht minusuguse algaja portfellis. Kulud on väikesed ja hajutatus hea ja, olgem ausad, süveneda alustuseks eriti vaja ei ole… Ma olen nii tugevalt tundnud, et kui ma kõike ei tea ja kõigesse süveneda ei suuda, siis ma ei tohi investeerimisega algust teha. Aga praegu ma tunnen küll, et see on mõttetu valehäbi. Ma usun, et kui ma oma esimesed investeeringud tehtud saan, tuleb ülejäänu kogemuste ja isikliku tunnetuse läbi kätte. Peaasi, et kõiki mune ühte korvi ei pane ja neist ühekorraga ilma ei jää. Siin tekib muidugi küsimus (mis ka eelmise Rahakooli postituse kommentaariumis esile toodi), kas ma tahan oma raha panna kõigisse näiteks S&P 500 indeksis olevate ettevõtete kukrutesse. Kas nad kõik seisavad samade asjade eest, mille eest seisan mina? Et tegu on sisuliselt USA 500 kõige edukama ettevõttega, võib vist üsna kindel olla, et mitte. Esitasin selle küsimuse ka Rahakooli eestvedajatele ja sain vastuseks, et on tegelikult ka niisuguseid fonde, mis justnimelt eetilisusele keskendunud on ja et neil ka seetõttu tegelikult väga hästi läheb. Sellesse poolde investeerimisest on kindlasti mõtet süveneda, sest see on väga efektiivne maailmaparandamise koht. Must investigate further!
Hakkasingi nüüd mõtlema, et huvitav, millistelt turgudelt niisuguseid fonde saada võiks nagu eelmises lõigus mainitud. Skandinaaviast ilmselt kindlasti? Ma tegelikult täpselt ei tea, sest ma ei ole veel ühtegi tehingut teinud ega oska turgude kohta midagi arvata. Mis üksikaktsiatesse puutub, siis ma kindlasti tahaksin paari Tallinna börsil kaupleva ettevõttega kätt proovida. Lihtsalt sellepärast, et see on nii käegakatsutav ja arusaadav – ettevõtte maine kujunemist ja edukust on kuidagi lihtsam mõõta, info tuleb koju kätte ja see ilmselt on tunnetuse tekkimise mõttes väga kasulik. Ja muidugi jääb raha koju ka, mis pole üldse väheoluline tõik!
Õige vastus on vist, et niisugusega, mida sa ei karda kaotada? Ehkki mõistliku riskitasemega instrumentidesse investeerides ja piisavalt hajutades ei pea ilmselt ikkagi nii konservatiivne olema, et vaba raha üldse mitte investeeringutesse paigutada ja pigem sukasääres hoida. Ka kõige tagasihoidlikum tootlus ja madalam risk lööb igaljuhul inflatsiooni. Võib-olla mitte kõrge inflatsiooniga perioodidel, aga pikema ajahorisondi puhul ilmselt lõppkokkuvõttes ikkagi. Sellele vaatamata kõnetab mind suhtumine, mida illustreerib võrdlus seemnekartuliga. Kartulit, mille sa seemneks maha paned, ei kavatse sa ju kunagi enam süüa. Küll aga uusi kartuleid, mis sellest ajapikku kasvavad. Nii mõtlen ka mina rahast, mida investeerida tahan. Nagu öeldud, ei oska ma tehingutasude osas ka midagi arvata, aga taipan, et päris kümne euro kaupa pole börsil mõtet tilgutamas käia – pigem siis suurem summa eurohaaval kokku koguda ja korraga investeerida. Minu esimeseks investeeringuks saab, loodetavasti juba pärast kolmapäevast Rahakooli, kui me oma kujuteldavad portfellid kokku pannud oleme, umbes 1000€ meie säästudest, mis piisavalt puhvriks jätavad, aga samas ka juba vaikselt kasvama hakata saavad. Kes juba investeerib, võib kommenteerida, kas see tema meelest börsile sisenemisel alustuseks piisav on. Tunnistan ausalt: ei tea…
Alustuseks muidugi tulumaks, aga see ei ole suurem asi üllatusmoment. Tulumaksu tuleb ju tasuda igasuguse tulu pealt. Edasi tehingutasud, mida igasuguste tehingute eest pangale maksma peab, amiright? Ning kui tegu on aktiivselt juhitud fondide või nt kolmanda sambaga, tuleb sinu raha haldamise ja fondijuhtide know-how eest samuti raha välja käia. See on see koht, kus ma kulude ja tulude suhet absoluutselt hinnata ei oska, aga kogemuse läbi ära proovida tahaks. Investeerimismaailm on nii kirju ja eemalt tundub, et nii palju kui on investoreid, on erinevaid arvamusi. Tahaks teadmistele lisaks ka kogemuste põhjal enda isikliku kujundada!
Praegu tegin endale kodupanga (Swedbank) netipangas lihtsalt ühe lisakonto, panin sellele Rahakooli-kaaslase antud soovituse peale nimeks “Investeerimiskonto” (et seda kontode nimekirjas lihtsam leida oleks) ja lisasin ta rubriigi “Investeerimine, säästmine” alt enda väärtpaberikontoks. Et ma olen aru saanud, et juriidilise isikuna on investeerimine mäekõrguselt kasumlikum, tekib mul küsimus, kas seda ikkagi on paslik teha ettevõtte alt, mille põhitegevus on hoopis miski muu? Sest seljuhul peaks võib-olla hoopis sealtpoolt pihta hakkama… kas nii võib? Kes niiviisi investeerib – olen nõuannete eest südamest tänulik. 🙂
Selle nädala kodutööna paluti meil mõelda enda riskitaluvuse peale ning hinnata, milline on tootluse ootus ja ajahorisont. Samuti peame vastama küsimusele, kuhu tahame jõuda kümne aastaga. Kui ma praegu kristalselt aus olen, eeldan hetkel kokkuvõttes lihtsalt tootlust, mis inflatsiooni lüüa suudaks – see oleks alustuseks juba jupp maad parem kui minu kontol seisva raha väljavaated hetkeseisuga on. Kuid kui ma mõtlen, et minu vanem tütar kümne aasta pärast juba keskkoolis käib, võiks mul selleks ajaks olla piisav kapital, et talle vajadusel ülikooli minekuks korter soetada. Eeldusel, et ta end tulevikus ise ülal pidama suuteline on, oleks ju sisuliselt tegemist reinvesteeringuga kinnisvarasse ning kui ma praegusel kursil jätkan ning ka kõik lisasissetulekud investeeringutesse suunan, tundub mulle, et saaksin selle tõepoolest saavutada kui sihikindlalt eesmärgi poole pürgin. Seda juhul kui minu investeeringute tootlus on selle perioodi jooksul vähemalt 7%. Tehtav ju, ei?
Nagu Kirke enda teises Rahakooli-blogipostituses kirjutas, on blogipidamine ja uute teadmiste (või veel arusaamatuks jäänud küsimuste) lahti kirjutamine väga kasulik harjutus, et viimased kinnistuksid ja pilt klaarimaks saaks. Minu jaoks on kõige vabastavam tunne, et ma ei pea kõike teadma ja oskama või tähtsat finantsanalüütikut mängima, kui ma seda pole, et siiski investeerimisega algust teha. Investeerimine, ma. ei. karda. sind! Eriti…
|
OSCAR-2019
|
||
Vere jagamise kohta?Sa mõtled et nagu kust leida seda salajast verepanka või hingesideme kohta vms.?Igatahes Rowenale tundus see soovitus väga hea,peab minema kohe peale peo lõppu arvutisse,,Muidu kuidas sul viimasel ajal õpilastega on?''tundis Rowena huvipärast huvi
Athanasia haigutas ja võttis kotist oma mobla välja. Kuna eriti midagi ei toimunud sobras ta veits internetis ringi. Muusika peale naeratas ta heakskiitvalt. Vähemalt normaalne ülempreestrinna, kes lubab juua ja musa kuulata. Athanasia oli oodanud pigem klassikalist muusikat võinii. Igatahes oli tal igav ja ühtegi poissi veel peole polnud ilmunud, mis oli üllatavalt mittetore.
Vaikselt avab Rob silmad. Külm, märg ja nälg. Rob ajab end istukile ning valu kurgus ajab ta vägisi kõva häälega kõhima. Ta kõhib ning sülitab. Nüüd tõmbab ta end kobarasse, et veidikegi sooja saada. Rob märkab, et tal on seljas vaid T-Särk ning dressipüksid, jalas vaid üks sokk, kuid vähemalt mõlemad jalanõud on veel alles. Siiski mõlemad jalanõud on tal läbimärjad ning sooja need just väga ei tooda. Rob surub käed vastu õrnalt härmatunud rohtu ning üritab end püsti ajada. Taas katkestab tema tegevuse kõva kõhahoog. Rob on ikka päris korralikult külmetunud. Lõppude lõppuks saab ta lõdisedes ja nõrgana püsti.
Nüüd aga tunnetab ta valu seljas. Viies käe korra valusale kohale tunnetab ta seal haava. Soe ja värske veri katab ta käe. Ise lõdisedes tõstab poiss käed rinnale risti ning tema pilk läheb rändama. Eemal märkab ta oma kitarr. Jalgu lohistades veab Rob end kitarrini ning laskub siis põlvili. KItarr on vähemalt terve. Ta võtab selle oma külmast sinistesse ja verega veidi määrdunud kätesse ning tõuseb taas püsti.
Seejärel silmab ta ka mp3'me mis endiselt midagi leierdab. Ta võtab selle ülesse aimates, et see kuulub temale ning pistab tasku. Ka pusa on lähedal maas ja imekombel on see täiesti kuiv ja soe. Rob tõmbab omale pusa peale ning tõstab nüüd pilgu tema ees laiuva kõrge ja võimsa majakompleksi poole. Nüüd on ta uue müsteeriumi ees: Mis Koht see on ja kuidas ma siia sedasi sattusin???
Athanasia oli kõndima tulnud. Tal oli toas igav hakanud ning ta otsustas välja minna. Seljas oli neiul õhuke särk, mille peal pusa ning jalas lühikesed püksid. Palav tal just ei olnud, aga päris külm ka mitte. Vähemalt oli ta korralikud ketsid jalga pannud ja proovis põigelda loikude eest, et neid säästa.
Mõtiskledes ei pannud ta Robi isegi mitte tähele, enne, kui tal juba päris lähedal oli. Neiu kortsutas kulmu, kui maas mingit kogu nägi. "Emm, hei." hüüdis ta ennast päris totakalt tundes. See oli ilmselt mingi loom. Kuna Athanasiast hullemat looma polnud, otsustas ta ikka seda asja uurima minna. Neiu kõndis ette vaatlikult ja aeglaselt lähemale, et seda kesiganest seal mitte ehmatada. "Kõik korras?" ütles ta kogust umbes viie meetri kaugusel seistes.
Kuuldes kellegi küsimust pööras Rob pilgu hääle suunas. Ta nägi endast veidi eemal seisvat kena neidu, kes oli vaatamata külmale ilmale üsna napilt riides. Rob'i peas oli segadus. Tavaliselt vastatakse sellisele küsimuse alati jaatavalt, kuid Rob ei saanud seda teha, sest tal polnud õrna aimugi kes ta on, miks ta siin on ja kes on see tüdruk, kes teda just kõnetas. "Kas ma tunnen teda?" mõtles Rob endamisi ja püüdis midagi meenutada, kuid see oli lootusetu. Täielik tühjus. Rob'il ei olnud ühtki mälestust. Ta oleks justkui kusagilt taevast siia paar hetke tagasi kukkunud. Külm tuule hoog tõi taas Robile kananaha, kuid lõdisemist üritas Rob igati vältida. Ta puhastas oma verise käe seljataga pusa vastus ära, et veidigi normaalsem välja paista ning lausus siis alustuseks sõbralikult: "Hei!", kuid Rob tundis ka vajadust neiu küsimusele vastata ning ta lisas kähku "Ma ei tea, ma pole kindel," Ta lõi oma pilgu maha, sest see vastus kõlas väga veidralt. Nüüd jäi tal vaid loota, et tüdruk teda hulluks ei pea, sest pealtnäha ta seda oligi - räbaldunud ja mustad riided ja veidrad vastused.
Athanasia võpatas, kui kutt rääkima hakkas. Alguses pidas teda mõneks hulluks, kes üle aia oli hiilinud. "Kas... kas sa oled verine?" küsis neiu ja kummardus lähemale. Ta pani tähele, et kuti riided olid räbaldunud ja augulised ja ilmselt oli tal ka külm. Kuuvalges nägi Athanasia ka ta märki otsaesisel. "Oot, sa oled vastmärgitu?" küsis neiu kulmu kortsutades. Athanasia ei mäletanud, et ta oleks kutti kuskil varem näinud, aga midagi nagu tuli pähe selle näoga seoses.
Kui tüdruk vere kohta küsis, viis Rob tahtmatult oma käe taas seljal olevale haavale. Haav värvis noormehe käe taas veripunaseks. Rob puhastas oma käe ära. Noormees ei teadnudki, mida vastata. Verine ta tõepoolest oli kuid..
Nüüd kuulis poiss tütarlapse teist küsimust. "Ma olen vastmärgistatu.." mõtles Rob endamisi, kuid endiselt ei meenunud talle midagi. "Vastmärgistatu?" päris seejärel noormees suure uudishimuga, sest ta polnud õrna aimugi, kas see on hea või see on halb, et ta vastmärgitu on ja mida see üldse tähendab?
Nüüd arvas Athanasia, et kutt on veits segi. "Vastmärgistatud on noored vampiirid. Neil in otsaees seesama märk mis sinul. Vanemad neist joovad juba verd nagu mina." Kuti vere nägemine ajas neiu küll veidi närvi, ent õnneks oli ta sellega harjunud. Ta tundis vaid poisi pärast muret. "Kuule, me peame sulle abi otsima. Võta mu pusa." lausus neiu ja andis oma kampsuni kutile. Tavaliselt ta nii ei teeks, kuid see poiss oli ilmselt siis eriline Athanasia jaoks. "Ma olen Athanasia." mainis neiu ära. Siis jäi ta kõhklevalt seisma, tal polnud õrna aimuga, kas proovida kutt kooli viia või kutsuda kuskilt abi. Ilmselt polnud praegu väljas kedagi ja selle aja peale, kui neiu ära käiks, võib poiss ju juba kuhugi minema minna või ära uppuda. Ta ei paistnud täie mõistuse juures hetkel.
Beth'il oli aeg jalutama minna. Seljas olid tal lühikesed püksid ja valge topp, mis oli talle nabani. Eemal nägi ta ka muidugi kahte kogu, aga ei hakanud enda nina sinna toppima. Bethany ei julgenud ka. Selle asemel jalutas tüdruk edasi, pöörates enda pilku veel korraks selle kogu poole.
"Sina seal. Tule siia." hüüdis Athanasia tumedale kogule, kaaludes tema poole jooksmist. "Kiiresti, tal on midagi valesti." hüüsid Athanasia ja pöördus Robi poole vaadates ta verd. Ta laskis Robi õlast lahti ja jooksis selle tumeda asjanduse poole, lootes, et see on keegi, kes aidata saaks. Näiteks mõni inimene, kes ei lähe vere peale segaseks nagu Athanasia ise. Ta jõudis selle tüdruku juurde ja sikutas teda kättpidi Robi poole. "Ma pole väga kindel mis tal viga on..." lausus naiu kõhklevalt.
"Noored vampiirid.." sattus Rob segadusse. Kui tüdruk märki mainis viis Rob kohe oma käe otsaesile. Tõepoolest midagi seal nagu oli. Kui tüdruk oma kapsunit pakkus ehmus Rob veidike. "Ära anna oma pusa mulle... Sul hakkab külm.. Täna on päris külm" lausus noormes läbi külma, mis ta hambad vahetevahel klõgisema pani.
Kui tüdruk end tutvustas tõi noormees näole naeratuse ning ulatas neiule oma külma käe. "Mina olen..." alustas Rob naerusui, kuid siis kahvatus, sest talle meenus tõsiasi, et ta ei teagi ju oma nime. "Meeldiv sinuga tutvuda," lausus noormees püüdes viia teema oma nimelt kõrvale. Poiss püüdis veel kuidagi meenutada, kuid ei saanud parata. Oma nimi talle ei meenunud.
Kui tüdruk Athanasia teist tüdrukut kutsuma läks jäi Rob lihtsalt paigale ning lõi pilgu maha. Ta ei suutnud seda uskuda. Ta ei mäletanud absoluutselt mitte midagi.
Bethany lõi kohe punastama. Ta hakkas mõtlema, et oleks olnud targem ikka kohe sinna minema appi, aga nüüd ta lihtsalt koperdas sellele tüdrukule ehmunud näoga järgi. ''Mismõttes valesti?'' küsis Bethany vaikse häälega ja viis pilgu üle võõra tüdruku õla, mehele, kes eemal seal oli.
"Eiei, võta mu pusa. Sa ju lõdised. Mul pole üldse nii külm." lausus Athanasia Robile ja surus kampsuni talle tagasi. "Ma ei tea, ta veritseb ja ei tea, et ta vastmärgitud on." ütles neiu ja võttis siis otsustavalt Robi käest kinni. "Kes sa oled?" küsis ta kutile otse silma vaadates. "Ja kes sind märkis?" esitas ta järgmise küsimuse. Midagi peab see tundmatu ju ikka teadma. Ilmselt oli tal šokk võimidagi, vähemalt seda arvas Athanasia. "Me peame su ju kuhugi toimetama."
Külm tal tõepoolest oli, kuid Rob'il oli natuke kehv tunne pusa vastu võtta. Noormees tundis end nõrgana. Tüdrukul tõesti ei paistnud külm olevat vaatamata tema napile riietusele ja tema kõrval tundis poiss ennast üsna armetuna. "Ma siiski kardan, et see ei mahu mulle selga.." lausus Rob ning kõhatas siis.
Kui tüdruk temalt otse küsis, kes ta on otsustas Rob kogu tõe välja rääkida. Athanasia tundus olevat inimene keda võib usaldada, vähemalt nii arvas Rob. Ta langetas oma pea kätele ning lausus kurvalt pead raputades : "Ma ausalt ei tea mitte midagi... Ühel hetkel olin ma lihtsalt siin. Kitarr, MP3 ja mina. Ma ei tea, mis koht see on, ma ei tea oma nime ega vanust ega päritolu ega ka seda kes mind märkis," Ta vaatas korra suure majadekompleksi poole ning lisas siis kurvalt: "Mul pole absoluutselt ühtegi mälestust.."
''Peab ta haigetuppa siis viima.'' arvas Beth kutti analüüsides. See oli tõesti kahtlane, et ta ei tea kes ta oli jne. Beth vaatas kutile kaastundliku ilmega otsa.
"Lihtsalt topi see selga!" käskis Athanasia kannatamatult. Kutt nägi välja nagu ta sureks ära kohe külma kätte. Athal endal polnud viga midagi, tema jaoks oli see enam vähem soe õhtu.
"Ma ei tea... äkki keegi juba läks abi kutsuma enne kui mina siia jõudsin. Ta on siin ilmselt juba päris kaua olnud." ütles neiu tüdrukule otsa vaadates ja silmitses siis veidi aega Robi. "Äkki keegi oskab midagi teha temaga, et tal mälu tagasi tuleks. Ülempreestrinna või mõni õpetaja." arvas Athanasia murelikult. See, et kutt midagi ei mäletanud oli veider. See poiss võis olla kuskilt hullumajast. "Kas sul on mõni hüüdnimi, või midagi, kuidas sind kutsuda?" küsis Athanasia poisilt.
Siis tuli talle meelde, et ega ta seda teist tüdrukut ka ei tunne. "Athanasia." tutvustas ta ennast siis lühidalt.
"Heaküll," lausus Rob alistatult ning pani endale tüdruku antud kampsuni peale. Imekombel see isegi mahtus talle selga. Ta pööras pea teisele poole ning kõhis. Noormees jälgis uimaselt kahte tüdrukut ning katsus siis taaskord märki oma otsaesisel. "Vastmärgitu.." mõtiskles ta endamisi. Peatselt äratas Athanasia küsimus ta oma mõtetest. Noormees püüdis meenutada, kuid mälu oli endiselt täiesti tühi. Ta vajus istukile, langetas pea kätele ning lausus siis lootusetult: "Anna andeks, mulle tõesti ei meenu mitte midagi.."
Tüdruku kampsun oli päris hea soe, kuid siiski oli Rob'il endiselt väga külm. Arvatavasti oli tal palavik. Siis torkas talle äkki pähe, et ega tal ometi mingit dokumenti juhuslikult taskus ei ole. Ja ta imestas, et ta polnud selle peale enne tulnud. Nüüd viis ta käe taskusse ja kammis selle põhjalikult läbi. Ühes taskus oli vaid taskurätt, kuid teisest tõmbas ta välja rahakoti. Sealt ta oma otsitu leidis. Rob Temple - selline nimi seisis pangakaardi peal. "Ma olen Rob," lausus ta ning jätkas rahakoti uurimist.
"Ma mäletan midagi ähmaselt Robi kohta." imestas Athanasia ja uuris ka kaarti. Midagi erilist selles polnud. Vähemalt oli kutt ta kampsuni selga pannud, üks hea asi seegi. Poleks eriti tore, kui ta surnuks külmuks, Rob tundus liiga huvitav. "Kas sa suudad kõndida võimidagi?" küsis Athanasia kutilt. "Me võime proovida sind kanda, aga ma pole kindel kas me jaksame sind terve tee haiglatuppa välja viia." lausus neiu Bethany poole vaadates. " Kas me suudame teda kanda?"
Bethany noogutas nõustudes Anthanasia jutuga ''Ma jõuan.'' ütles Beth kindlalt. Jäljeküttidel pidi olema ju jõudu.
"Ausalt?" imestas Rob, "Siis me vist oleme enne ka kohtunud?" arvas noormees. Ta vaatas tüdrukule sügavalt silmadesse püüdes midagigi meenutada. Kahjuks ei midagi.
Kui poiss tüdruku küsimust kuulis tõusis ta kohemaid püsti ning lausus: "Kandma te mind küll ei pea.." Ta pööras pea ära, et kõhida ning lisas naeratades siis: "Olete juba niigi palju head mu jaoks teinud.. aga juhatada võiksite mind küll." Rob ei lõdisenud enam, kampsun oli talle piisavalt sooja andnud. Külm oli tal siiski, kuid tal oli palju parem kui enne.
Bethany ei vaielnud mehele vastu. Las ta tegi mis tahtis siis. Beth vaatas nüüd küsivalt Athanasia poole.
"Emm, ma ei tea. Kas me viime ta ülempreestrinna juurde, või haiglasse?" küsis Atha Bethany poole pöördudes. Las tema siis otsustab. "Kas sa oled kindel, et saab kõndida?" küsis ta veel Robilt igaks juhuks üle. "Pole vaja, et sa kuskil tiigis lõpetaksid." lisas ta juurde.
''Haiglasse ja ma võin siis ülempreestrinnat minna kutsuma.'' vastas Beth Atha küsimusele. Beth viis enda pilgu Rob'ile ja muigas vaikselt Atha tiigi lause peale.
"Kindel," kinnitas Rob oma sõnu. "Usu mind tiigis ma ei lõpetaks, ma võin kõlada veidralt, kuid ma kinnitan, et hull ma pole..vähemalt enda meelest..ja kordinatsioon on mul ka üsna paigas" Poiss pööras korra pea ära ja kõhis.
"Muide kui küsida tohib, mis maja see siin on?" päris Rob seejärel osutades näpuga suurele hoonekompleksile. Oma nime ta juba teadis. Samuti teadis, et tal on vastmärgitu märk otsa ees ning minevikus on ta arvatavasti Athanasiaga kohtunud, kes on samuti vastmärgitu. Athanasia oli vampiir ning tema samuti. Teise tüdruku nime ta küll teadis, kuid ta polnud kindel, kas too on ka vampiir. Jõudu tal igatahes vist oli, sest ennist lubas ta Rob'i haiglasse tassida.
"Kuidas ma ikkagi siia sattusin ja..? mõtiskles Rob endamisi. Ta silus käega oma märki. Külm tal enam eriti ei olnud. Haav vaid valutas natuke ja laup oli ka üsna tuline. Ilmselt oli Rob'il palavik. Vaatamatu halvale enesetundele ja uimasusele püüdis ta ikkagi kahe kena tüdruku ees visa välja näha. Ainult välja see vist eriti ei tulnud, sest sooja saamiseks oli tüdruk pidanud Rob'ile pusa laenama. Rob tundis end armetuna, kuid oli siiski väga tänulik, et keegi viitsis temasuguse hullu, kes ei mäletanud paar hetke tagasi isegi oma nime, jännata. Ka pusa üle oli Rob väga tänulik. See oli tõesti väga hea pehme ja soe ja lõhnas ka veel väga hästi. Rob otsustas, et kunagi peab ta tüdrukutele midagi nende heategude eest välja tegema. Praegu ta lihtsalt naeratas neile.
Beth oli jäljekütt, aga ta ei olnud Rob'ile midagi teinud ja ise ta ei julgenud seda ka öelda ''Kool.'' vastas Beth Rob'ile.
Ja see polnud üldse imelik ega midagi kui Rob neile naeratusega otsa vaatas. "Meie kool." lisas Athanasia juurde ja astus kuti poole. "Me siis aitame sul vähemalt kooli jõuda." lausus neiu ja jäi Robi kõrvale seisma. "Proovi mingeid seoseid kuskil luua, mingi puu või pingiga. Vaata ega mälestusi pole võinii." soovitas Atha kutile.
|
OSCAR-2019
|
||
Brad Jurjens ja staažikas Megadethi basskitarrist David Ellefson 2015. aasta augustis ühisel õhtusöögil. Erakogu
„Ühe mu lemmikbändi Megadethi bassimees David Ellefson pakkus end ise minu plaadile mängima, kuna ta fännas mingi ime läbi mu Youtube’i videoid. Kui sul juba selline tegelane taskus on, siis on palju lihtsam sebida ka muid tuntud inimesi endaga koostööd tegema,“ räägib Los Angeleses tegutsev kitarrist Priit Jürjens ehk Brad Jurjens, kelle äsjailmunud sooloalbumil lööb kaasa mitu raskeroki suurkuju.
David Ellefsoniga sai Jurjens tuttavaks 2015. aasta augustis. „Ellefson on väga lahe ja meie ringkonnas armastatud inimene. Kui ma Sotoga rääkisin ja ütlesin, et David mängis ühe asja juba sisse, siis tahtis tema ka kohe kuulda, mis värk on. Talle meeldis see, mis ma saatsin, nii palju, et kui algul oli juttu ainult ühest laulust, siis pärast seda tahtis ta kohe rohkem teha,” jutustab 21 aastat USAs elanud muusika- ja filmimees.
Brad sattus tuntud rokklauljaga juttu puhuma tänu naljakale juhusele. „Me olime koos ühel jämmil ja mingil hetkel mainisin ma ühele täiesti sakkis sõbrale, et oleks lahe, kui Soto mu plaadil laulaks. Sakkis sõber võttis mul pikemalt mõtlemata käest kinni ja põhimõtteliselt surus mu tema ette, nii et mul polnud teist võimalust kui juttu alustada.
Õnneks on Jeff üks lahedamaid inimesi maailmas, sest ta oleks sel hetkel võinud mu täiesti vabalt pikalt saata. Vanasõna „Küsija suu pihta ei lööda“ toimis sel korral täiega,“ meenutab kitarrist.
Ralph Ciavolinoga sai ta heaks sõbraks mullu veebruaris Miamis, kui esines seal „Guitar Godsi“ festivalil. „Oleme siiamaani sidet hoidnud. Naljakas on see, et Ralph helistas mingi aeg tagasi ja teatas, et tal on Yngwie Malmsteeniga mängimisest siiber, ta läheb tema bändist minema, kolib LAsse ja tahab hakata minuga bändi tegema. Täitsa tõsiselt. Ta läkski Yngwie bändist minema ja kolibki varsti Lasse,“ on Brad jahmunud. „Ma ei arvanud kunagi, et keegi mulle nii ütleb, päris tummaks võttis.”
Huvitava seigana plaadi tegemisest toob muusik veel välja, et pidi Scorpionsi trummarile telefonis viisakalt koostöö ära ütlema. „Ta tahtis mul kaks lugu sisse mängida, aga samal päeval, kui me pidime stuudiosse minema, kukkus tsüklisse ja helistas siis poolteist kuud hiljem, et kuule, mis meil sellest stuudiosse minekust sai. Hahaa! Mul oli juba Doyle’i trummar Brandon Pertzborn ammu need lood sisse mänginud. Tüüp lasti samal ajal ka Scorpionsist lahti,“ märgib Brad.
Sooloalbumi kallal töötas varem bändides mänginud kitarrist kokku umbes kolm aastat. „Ma lihtsalt tahtsin, et sinna peale saaks ainult parimast parim kraam, sest sa saad elus teha vaid ühe kõige esimese sooloplaadi,“ seletab Brad.
„Kui ma lindistamist alustasin, polnud enamus materjalist üldse kirjutatudki. Ma ei teadnud, kes plaadil mängima hakkab jne. Plaadilt jäi välja päris mitu lugu, näiteks ühel ei olnud trummid minu arvates piisavalt head. Oleks ju võinud ümber ka teha, aga mingi hetk viskas juhtme kokku, et kaua ma jauran, tahaks seda juba maailmaga jagada.“
Aega nõudis tema sõnul ka see, et järgmiseks stuudiosse minekuks raha kokku kraapida. „Ma ei teinud seda nii nagu normaalsed inimesed, et kirjutan kõik valmis ja siis lähen teen ühe korraga ära. Ikka ühe-kahe loo kaupa.“
Ainus plaadile jõudnud lugu, mis pole tema enda kirjutatud, on Niccolo Paganini neljanda viiulikontserdi põhjal seatud aaria „Io ti penso Amore". „Soto kirjutas enda lauldud asjadele ise sõnad ja tegi suurema jao viisidest ka,” mainib Brad.
Eestlased saavad plaati osta Nailboard Recordsi veebipoest. „Varsti peaksid need seal ka poodidesse jõudma. Ameerikas pole enam eriti plaate poodides, kogu see värk on ammu netti kolinud, kui sa just mingi räigelt kõva kantribänd pole,” tõdeb muusik. „Mu plaati on võimalik osta nii füüsiliselt kui ka iTunesis ja Amazonis alla laadida. Nagu kõigi teiste artistide puhul.”
Brad tutvustas uue plaadi muusikat eelmisel teisipäeval Los Angelese rokiklubis Whisky a Go Go kontsedil „Hollywood Loves Las Vegas“, kus mälestati 1. oktoobril muusikafestivalil „Route 91 Harvest“ toimunud massitulistamise ohvreid ning koguti raha Las Vegase haigla toetuseks. Üles astusid ka näiteks Mikey Dee (Motörhead, Scorpions), Brett Scallions (Fuel) ja Simon Wright (AC/DC).
„Me tegime plaadilt viis lugu. Kuna Soto oli just Inglismaale lennanud, siis palusin oma endisel bändikaaslasel, Dee Snideri pojal Jesse Snideril laulda ja ta andis endast tõesti parima. Meie olime esimesed, läksime peale kell üheksa õhtul. Mingi ime läbi oli Whisky suhtkoht rahvast täis ja neile täiega meeldis. Mul polnud aimugi, et ma suudan Los Angeleses sellise hunniku rahvast kokku ajada, eriti teisipäeva õhtul. Isegi Fox News oli kaameratega seal ja me olime samal õhtul uudistes ka,” räägib Brad.
USA ajaloo suurima massitulistamisega, milles hukkus 58 inimest, on muusikul aga isiklik seos. „Ma mängisin nädal enne Vegase massimõrva välja müüdud kontserdil Fremont Streeti vabaõhu klubis The Beauty Bar, mille kõrval hotellis tulistaja samal ajal viibis. Politsei ja FBI teadete järgi oli ta just siis oma hotellitoast inimesi prooviks sihtinud. Kui ma sellest teada sain, tundus elu korraga jube kallis, ja ma tunnen selle mõttetu tulistamise ohvritele ja nende omastele väga kaasa,” ütleb Brad ja lisab, et tal läks oma nädalataguses esinemispaigas toimunud tulistamisest kuuldes lausa füüsiliselt süda pahaks.
Kas vabaõhuesinemistel on nüüd ka kuidagi kõhedam tunne sees? „Ma proovin toimunule mitte mõelda. Kui midagi juhtub, siis juhtub nii või teisiti,” arvab Brad.
Rohkem võiks Priidust kirjutada! Üks väheseid tegijaid U.S.A- s ju! Vähesed, kes elu jooksul nii kõvade meestega õnnestud jämmida. Soovin edu!
|
OSCAR-2019
|
||
Seinte värvimine on odav ja kiire lahendus kodule uue ja täpselt soovitud toonides välimuse andmiseks. Kui poest on valitud õiged värvid ja töövahendid, on seinte värvimine lihtne.
Enne värvide lõplikku valimist tasub aga samm tagasi astuda ning varsti värvitavale seinale üks pikk pilk heita.
Lähenemine, kus uus värv kanti otse vana värvi peale, ei ole mõistlik ega taga veatut lõpptulemust. Ainult põhjalik eeltöö enne siseviimistlustöid, koos lihvimise ja korduva pahteldamisega garanteerib korraliku aluspõhja värvimiseks. Värvitud seinal paistavad ka väiksemad ebatasasused välja.
Heledad seinad teevad toa avaramaks, samas kui tumedad seinad aga hele lagi muudavad toa visuaalselt kõrgemaks.
Värvides kõrvuti asetsevad seinad siniseks ja lillaks, jääb lillast hoopis teine mulje, kui kombineerida sama värvi punasega.
Erk ja silmatorkav värvivalik tähendab, et rõhk ongi seinal ja ülejäänud sisustus võiks olla pigem tagasihoidlik.
Neutraalsemad toonid lubavad aga just muul sisustusel särada ja tähelepanu püüda. Seetõttu sobivad julgemad värvid ruumidesse, kus ülejäänud sisustus on reeglina oma stiililt tagasihoidlikum – vannituba, köök, wc või majapidamisruum.
Võimalik on värvimisel kasutada nii kardinaalselt erinevaid värve, et saavutada tõeline kontrast või valida värvid, mille toonierinevus on peaaegu märkamatu, kuid mis siiski lisavad ruumile sügavust ja hubasust.
Oma sooviga poodi jõudes peab meeles pidama seda, et väikesel värvikaardil paistev hele värv muutub suurel pinnal tumedamaks.
Kuna heledat värvi kasutatakse just ruumi visuaalselt avaramaks muutmiseks ja tume aitab pigem toast väiksemat muljet jätta, on see teadmine õige värvi valimise juures ääretult oluline.
Ka värvipurgis jätab värv tunduvalt heledama mulje, sest täiesti õige ning värvikaardil nähtava tooni omandab värv alles pärast täielikku kuivamist. Seetõttu peab valikut tehes alati värvikaarti vaatama, mitte purki piiluma.
Poe seinte värv, sisustus ning päevavalgust asendav kunstvalgustus võivad tähendada, et sa ostad värvi, mis tegelikult sinu koju sugugi ei sobi. Hämar valgus jätab meie silmale mulje, et valitud toon on tumedam, nii et sa võid kogemata osta liiga heleda värvi ja ka vastupidi.
See lubab värvi näha nii lambi- kui loomulikus valguses, päeval ja õhtul ning aitab otsustada, milline värv on siis ikkagi see parim valik.
Näidispurgid on reeglina väikesed ja odavad ning tasuvad kindlasti ära. Otsustades mõne näidisena ostetud värvi kasuks, on väikeses purgis hea säilitada sama tooni värvi, et aja jooksul seinale tekkivaid kriime või värvist murdunud killukohti üle värvida.
Täismatt värv sobib ruumidesse, kus on pisut vähem tegutsemist. Matti värvi tasuks eelistada neil, kes ei soovi läiget, kuid kellel on lapsed ja lemmikloomad, nii et sein võib veidi rohkem puhastust vajada.
Poolmatt on hea valik elutuppa ning poolläikiv sobib juba ruumi, kus seinad võivad sagedamini määrduda, nagu näiteks köögis.
Läikiv värv on hea valik väga niisketesse oludesse ja seda on ka lihtne puhastada. Vannituba remontides sobib värv lisaks plaatidele seintele, mis otsese veega kokku ei puutu. Kasutades nii plaate kui värve, saab tuua vannituppa kontrasti lisaks toonidele ka materjalide osas-
Kuldreegel on aga see, et mida läikivam on värv, seda lihtsam on seda puhastada ja seda tugevamalt valitud toon mõjub.
Seetõttu kasutatakse läikivat värvi ka välisoludes, samas kui siseruumides on parem valik just matid värvid.
Aina levinumaks variandiks on ka värvitava tapeedi kasutamine. Tapeediga saab seinale lisada reljeefsust ja mustrit ning see aitab samal ajal kinni katta seina ebatasasused või laigud, mis näiteks heledama värvi alt läbi võiksid kumada.
Samas ei pea aga seinu värvides leppima ainult tapeedipoes pakutava tootevalikuga. Tapeedil on omad eelised värvi ees, kuid värvimaailma lõputud võimalused lubavad tõeliselt kerge vaevaga igale ruumile uue näo anda.
Aitame hea meelega aluspinna ette valmistamiseja ja värvimisega. Vaadake lisainfot siseviimistlustööde lehelt ja võtke julgelt ühendust.
Kvaliteetne parkettpõrand on ajatu ja praktiline valik põrandakatteks. Lai mustrite ja toonide valik lubavad parketti sobitada pea igas toonis sisekujundusega ja praktiliselt igas värvis mööbliga.
Parkett on ka kauakestev lahendus, ent põranda pika eluea tagamiseks on vaja mõningad parketi paigalduse ja valimisega seotud otsused teha enne poodi minemist ja parketi valimist.
Suurtes ruumides tasub aga hubasuse lisamiseks eelistada tumedat parketti. Mustrite valik on peaaegu piiramatu, – nii on poodidest võimalik leida just selline lahendus, mis sobib ka ülejäänud sisustusega.
Lisaks parketi toonile, mustrile ja viimistlusele tuleb poes arvestada ka ruumi kasutustihedusega, kuhu põrandakatet valite.
Üldiselt öeldakse, et magamistoas ja elutoas on küllaltki väike koormus ning kõige rohkem saavad vatti koridori- ja köögipõrandad.
Laminaatparketid on jaotatud kolme klassi: 31, 32 ja 33. Mida suurem number, seda vastupidavam on see parkett kasutuskoormusele.
See tähendab, et kasutusklass 31 sobib magamistuppa ja elutuppa, ent tihedama kasutusega alade jaoks tasuks valida kasutusklassiga 33 parkett, mis on kriimustustele ja kraapsudele vastupidavam.
Kulumiskindlust ei tasu alahinnata, sest just sellest sõltub, kui kaua laminaatparkett ilusana säilib.
Võimalusel tasub ka väiksema koormusega tubades eelistada vajadusest kõrgema kasutusklassiga varianti. Seda isegi siis, kui see on mõnevõrra kallim.
Rikutud laminaatparketi lipphaaval välja vahetamine on keerukas, lihtsama ja silmale meeldivama tulemuse annab kogu põrandakatte välja vahetamine. Taas uue parketi paigaldus tähendab nii aja- kui ka rahakulu.
Ostu kaaludes on vaja mõelda ka muule lisaks kulumiskindluse ja ruumi sobiva tooni. Üheks faktoriks, mis määrab ära laminaatpõranda tegeliku hinna, on paigaldamine.
Kuna turule on ilmunud ka klikk-süsteemiga parketid, on üha rohkem inimesi otsustanud meistrimehe palkamise asemel isetegemise kasuks. Klikk-süsteem tähendab, et parkett ei vaja paigalduseks liimi kasutamist, vaid seda saab omavahel lihtsalt ühendada.
Paigalduse lõppedes on parkett ka kohe kasutusvalmis, mistõttu selline lahendus on väga ahvatlev. Kuid… siin on parketil ja parketil suur vahe. Enamasti ei sobitu kõige soodsamad parketilipid omavahel ideaalselt ja kiirelt, vaid vajavad vastavate tööriistadega kaasaaitamist.
See mitmekordistab parketi paigaldamisel ajakulu, ning seda tööna sisse tellides suurendab ka töö rahalist kulu.
Seetõttu tasub juba poes võimalusel proovida, kui mugavalt ja veatult parketilipid omavahel kokku sobivad, lihtsalt käte vahel. Praktiliselt alati sobituvad keskmises hinnaklassis parketilipid omavahel paremini.
Parketti on vaja hoida suletud pakendis vähemalt 48 tundi ruumis, kuhu seda plaanitakse paigaldada. See aitab parketil ruumi temperatuuriga ja niiskustasemega kohaneda ja ühtlustab niiskusetaset, mis teeb hilisema paigalduse püsivamaks.
Tihti eksitakse ka sellega, et siseviimistlustööd jäetakse aega, kui parkett on juba paigaldatud. Mõningad siseviimistlustööd nagu pahteldamine, tõstavad ajutiselt ja oluliselt ruumi niiskustaset, kuid niiskus on parketi suurimaks vaenlaseks. Eriti tuleb niiskustasemele tähelepanu pöörata paigalduse ajal.
Kuigi laminaadi pealiskiht on niiskuskindel, mis tähendab, et seda on kerge hooldada, siis laminaadi alumised kihid on niiskuse suhtes tundlikud. Liigse niiskuse tõttu võib parkett toa keskel ka punni kerkida.
Kuigi parkett sobib tõesti enamikesse ruumidesse, siis aluspind peab olema tasane, puhas ja otse loomulikult kuiv. Ebatasane põrandapind tuleks parketi paigaldamist ette valmistades näiteks tasandavat segu kasutades tasandada.
Aluspõranda töötlemata jätmise korral võib ebatasasuse korral probleemiks kujuneda ka kriuksuv põrand, mis algul jala all paindub, ent lõpuks ka pragunema võib hakata.
Erilist tähelepanu tuleb pöörata ukseesistele ja seina äärtele ning hoolitseda selle eest, et üleminekud laminaadilt mõnele teisele põrandakatte tüübile oleksid vastavalt tehtud.
Põrandaliistude paigaldus jäägu kõige lõppu, ning seejuures on oluline valida piisavalt laiad põrandaliistud, mis parketi ja seina vahele jääva praegu kenasti ära katavad.
Paigaldusreeglite eiramine võib tähendada aja jooksul nurkadest kooluma hakkavat parketti, mis ei näe esinduslik välja ja millel on ebamugav kõndida.
Esialgu elukutselise paigaldaja arvelt säästetud raha tuleb sellisel juhul lihtsalt hiljem panustada, et parkett saaks uuesti ja õigesti paigaldatud.
Kuid ka töömehe abi kasutades tasub eelistada kallimat ja kvaliteetsemat parketti, mille paigaldus on kiirem, sest parketil on vähem vigu, mille lahendamisega tegelema peab.
Parketi enda hind võib tõesti odavam olla ja poes ostma meelitada, ent paigaldamisel lisanduv tööaeg ja -tasu kujuneb sel juhul säästust kallimaks.
Mälestused vanadest kooruvatest tapeetidest on inimesed suunanud pigem värvi ja teiste lahenduste kasutamise juurde, kuid üksluised pabertapeedid on praeguseks kindlalt minevikku jäänud.
Niisketes ruumides nagu vannituba, on plaaditud või värvitud sein praktilistel põhjustel eelistatud valik.
Seda on võimalik kasutada nii neutraalse ja tähelepandamatu taustana, kui väljendada oma valikuga tõelist isikupära ning anda ruumi kujundusele särtsu juurde.
Varasemalt oli tavaks kogu ruumis – või isegi terves kodus – ühe ja sama tapeedi kasutamine. Selline lahendus võib isegi häirima hakata ja muidu ilus tapeet tüütab kiiresti ära.
Kõigis neljas seinas sama tapeedi kasutamise asemel tasuks kaaluda mitme tapeedi kombineerimist. Erineva disainiga ent omavahel sobituvad tapeedid võivad hoopis paremini mõjuda.
Levinud lahenduseks on näiteks ühes seinas silmatorkava mustriga ja ülejäänud kolmes seinas neutraalsema ja tagasihoidlikuma tapeedi kasutamine.
Ja kuigi vanamoodsad tapeedid võivad anda meeldiva vintage õhustiku, siis modernsema stiili eelistajate õnneks on poes lai valik. Kõiksugu geomeetrilised mustrid, väänlevad taimed, ilusad loomad, täpid, sümboolika ja rohkemgi veel – tapeedi disaine on lugematu hulk ja pole mingit põhjust, miks peaks piirduma lihtsalt ühevärvilise seinaga.
Tõeliselt efektse tulemuse saab aga fototapeediga, mille oskuslik tapeetimine aitab elutuppa tuua nii majesteetlikud Šveitsi Alpid kui ka paradiisisaare kõrged palmid ja helesinise ookeani.
Võrreldes värvimiseks vajaliku pinna ettevalmistamisega ja seejärel värvimisega, mille käigus värvipritsmed on reegel mitte erand, on tapeedi paigaldamise lihtsus tõeliseks eeliseks.
Õigete töövahenditega on ka vana tapeedi mahakiskumine lapsemäng. Uuemate tapeetide puhul on juba valmistades mõeldud ka sellele, et eemaldamine oleks sama lihtne, kui tapeedi algne seina panemine.
Tapeedi abil on võimalik peita ka väiksemaid iluvigu seinal, mis ei ole siseviimistlustööde käigus veel perfektselt viimistletud.
Oletame, et üle seina kulgeb pragu, mis ehituslikule kvaliteedile kuidagi halvasti ei mõju, vaid on üksnes silmale häiriv.
Kui pragu ära täita, siis enne seina värvimist tuleb seda hoolega lihvida, katta ja veenduda et teistsugust tooni plekk kuidagi värvi alt läbi kumama ei jääks.
Tekstuuriga tapeedi kasutamise korral ei ole vaja natuke ebaühtlase viimistluse pärast muretseda – pahtlilaigu saab pärast vajaliku remonditöö tegemist lihtsalt tapeediga kinni katta. Täiesti algajal remontijal on tänapäevasete vahenditega kahtlemata kergem tapeetida, kui proovida seinu värvida.
Värvi ostmisel tuleb arvestada ka sellega, et väikesel näidiskaardil meeldiv toon võib suurema pinna ja teistsuguse valguse käes hoopis uue mulje jätta.
Kellel on soov aga tapeeti ja värvi kombineerida, siis saab soetada värvitava tapeedi. Kohe, kui tapeet on seina saanud, võib selle endale meeldiva värviga üle värvida. Selline lahendus sobib väga hästi olukorras, kus oled on leidud meeldiva reljeefse mustriga tapeedi, ent mitte soovitud värvi.
Kui aga tapeetimine ise tundub liiga keeruline, siis tasub alati pöörduda meie poole – aitame leida parima lahenduse siseviimistlustöödeks ning tagame ilusa lõpptulemuse.
|
OSCAR-2019
|
||
Olulisim, mis selle ajaga selgeks olen saanud, on see, et tuleb ennast usaldada ja kuulata, mismoodi keha tahab harjutusi teha. Ükski raamatutarkus ei suuda arvestada inimese omapära.
Türgis Alanya linna lähedal asuvas Caravan-Sarai kindluses toimunud Türgi kultuuri tutvustav kommertsõhtu sisaldas ka ühte pärlit - müstilist tantsu.
Pimendatud saali nõrga valgusega lavale tuli üleni valges naisterahvas (katmata oli ainult nägu, mida pimedas näha polnud), kes hakkas Sufi Meistrite stiilis vastupäeva keerutama. Algul tundus, et tegu on järjekordse esinejaga, kes küll ilusasti laia seelikut keerutas ja sinna juurde plastiliselt käsi liigutas, kuid kelle "müstilisus" piirdub hämara lavaga.
Kuni ühel hetkel märkasin, et miski kisub mu tähelepanu saali kõrge (6-7 m) lae alla nagu käiks tants seal. Vaatasin mitu korda üles-alla veendumaks, kas tantsija on ikka põrandal, kuid tunne ainult süvenes. Siis taipasin, et vaatan valet asja. Hoolikamalt silmitsedes hakkasin nägema naise kohal tõusvat hallikat uduviirgu, mis lae all moodustas kaasa tantsiva keerise.
See oli väga võimas ja lummav vaatepilt, kus esineja hing oli sõna otseses mõttes ennast lae alla keerutanud!
Kuna ma polnud juba jupp aega ennast massaaži alal täiendanud, siis tundus postkasti potsatanud Lahemaa tervisekooli teade India Champi peamassaaži kursuste kohta vägagi ahvatlev.
Varem olen Ajurveeda Abhyanga massaaži kursustel õppinud samuti peamassaaži kui ühte osa kogukeha massaažist, kuid Champi on omaette nähtus.
Nimelt on Champi (ehk Champissage) loodud paljude India traditsiooniliste peamassaažide alusel valgete inimeste jaoks Euroopas 1970-ndatel aastatel Narendra Mehta poolt.
Massaaž kestab 30-40 minutit ja selle ajaga õlitatakse sisse ja muditakse läbi õlad, käed (küünarnukkidest ülespoole), pea, juuksed, nägu ja kõrvad. Masseeritav istub toolil ja riiete kaitseks on saunalina ümber võetud.
On olemas ka Champi ilma õlita variant (ikka valgetele, kes ei suuda vedigi aega õliste juustega ringi käia), aga siis jääb saamata nii õli enda kasulik mõju nahale, juustele ja juustejuurtele kui ka osad massaaživõtted, mis eeldavad libisevat nahka või juukseid.
Kuna Champi on väga lõdvestav ja selle tegemine on üsnagi lihtne, siis julgustan kõiki seda järgi proovima ja huvi korral ise õppima (ei eelda varasemat masseerimise kogemust), et teistele mõnu pakkuda.
Kuna viimasel ajal on palju hirme gripi kohta liikvel (tundub, et rohkem kui grippi ise :), siis sobib meelde tuletada hiinlaste rahvatarkusi, kuidas grippi ennetada ja ravida - "Gripp".
Säästupirnide teema on mitmeid vaidlusi lõkkele puhunud - nii nendega kaasnevate terviseriskide kui ka vandenõuteooriad tootjate lobitöö osavusest.
Postimehes avaldas arvamust volitatud elektriinsener "Jüri Laurson: hõõglamp peab jääma", millest nopin välja mõned killud:
Euroliit on nähtavasti jätnud kodutöö tegemata. Säästupirnide tootmine on eelkõige kasulik tootjatele. Nende tootmine on töömahukas ja tuleb paljudele tarbijatele liiga kallilt kätte.
Säästulampides kasutatakse toru sees elavhõbedaaurusid, mis on isegi väikestes kogustes väga mürgised. Ühes säästupirnis on elavhõbedat ligi 5 mg ja ühes päevavalgustuslambi torus ligi 20 mg. Juhul kui lamp puruneb, paiskub õhku mürgist elavhõbedaauru ning ruumi tuleb kohe vähemalt 15 minutit õhutada, sest isegi mikrogrammides on elavhõbe toksilise toimega, põhjustades tervisekahjustusi.
Maailma mainekad teadlased Stockholmi Karolinska Instituudis ja Põhja-Carolina ülikoolis on loomkatsete ja uuringutega kindlaks teinud, et fluorestseerivate valgustite ning nn säästulampide muundur genereerib ülimadalsageduslikku elektrivälja (ÜMSE), mis avaldab kahjulikku mõju tervisele. Seepärast soovitatakse laualampides kasutada tavalist hõõglampi, mis ÜMSEt ei genereeri.
Säästupirnide mõtlematu sundkorras kasutuselevõtmisega võivad hiljem ilmneda inimese tervisele ja loodusele tekitatud kahjud, nagu on näiteks ilmnenud omal ajal kiidetud mürkkemikaalide (DDT, klorofossi, karbofossi jne), ehitusmaterjali asbesti jms hoogsa kasutuselevõtuga.
Ajakirjas Kolmas silm 2008 kevade erinumbris köitis tähelepanu lugu Dr. Jill Bolte Taylori insuldikogemusest. Eriline on loo juures see, et Jill on ajuteadlane, kel avanes võimalus uurida aju käitumist insuldi ajal nn seestpoolt.
Mind köitis tema loo juures just väga selge kirjeldus aju poolkerade erinevusest (vt nopet ajakirjast).
15.04.2008 Eesti Päevalehes on artikkel "Kuus E-ainet võidakse toiduainetes keelata" pöördumisest Euroopa tervisevoliniku poole ettepanekuga keelustada kuue toiduvärvi keelustamine.
E124 on erkpunane 4R. Lisatakse keeksidesse, karastusjookidesse, magustoitudesse ja maiustustesse. Põhjustab käitumishäireid ja üliaktiivsust.
E102 ehk tartrasiin. Kollane või punakas värvaine, mida kasutatakse sinepis, kastmetes, marmelaadis, närimiskummis, jookides ning ravimi- ja vitamiinikapslites. Ohtlik aspiriini vastu ülitundlikele astmaatikutele. Lastel tekitab käitumishäireid ja üliaktiivsust.
E104 ehk kinoliinkollane on kollane või rohekaskollane sünteetiline värvaine. Põhjustab nõgeslöövet. Lisatakse jookidesse ja maiustustesse.
E110 on päikeseloojangukollane asovärv. Tegemist on võimaliku allergiatekitajaga. Tekitab nõgeslöövet, nahaturseid, seedehäireid ja iiveldust. Kasutatakse saiakestes, jogurtis, marmelaadis, kommides ja magustoitudes.
E129 ehk võlupunane AC. Lisatakse maiustustesse, jäätistesse, saiakestesse ja hamburgeritesse ning magustoitudesse. Võib tekitada allergiat.
Lisaks neile kuuele toiduvärvile on pöördumises ära toodud ka säilitusaine E211 ehk naatriumbensoaadi mõju.
Detailsemat infot toiduvärvide mõju ja neid sisaldavate toiduainete kohta ning pöördumiste tekste saab lugeda Tartu Tarbijanõustamis- ja Infokeskuse kodulehelt.
Kuigi tegu on vanarahvatarkusega, siis järjest linnastuvale noorrahvale on ilmselt kasulik seda aeg-ajalt meelde tuletada. Seekord võttis harimistöö ette Postimees.
Põllumajandusteadlane Viive Rosenberg Eesti Maaviljeluse Instituudist kinnitas, et rohekaks tõmbunud kartulid on tervisele kahjulikud, sest sisaldavad mürgist solaniini. Maitselt on sellised kartulid kibedad.
Toitumisteadlane ja arst Mai Maser ütles, et solaniin mõjub närvisüsteemile, juba päris väike kogus võib põhjustada üldärritust.
«Algul võib solaniini sisaldava rohelise kartuli söömine põhjustada mao valulikke kokkutõmbeid ehk kõhuvalu, hiljem, kui see aine juba imendub, ka peavalu ja kõhulahtisust,» selgitas Maser.
Solaniin on looduslik mürk, selle kogus ei tohi ületada 200 milligrammi sajas grammis tootes. Aga päikese käes seisnud kartulis võib solaniini hulk tõusta kuni 500 milligrammini saja grammi kohta, tõdes Maser. «Nii suur kogus võib põhjustada närvivalusid,» tõdes ta.
Kuumutamisel mürgine aine solaniin ei lagune, nii et roheline kartul on mürgine ka pärast keetmist või praadimist. Idanemiskohtadesse koguneb solaniini kõige rohkem. Kui kartul kipub idanema minema, soovitatakse seda enne keetmist koorida.
Müüt kartuli paksukstegevast toimest peab paika vastavalt sellele, kuidas ja millega kartulit süüa. Kui ujutada seda õlis ja süüa niiviisi valmistatud friikartuleid või kallata kartulisalat üle rammusa koore- ja majoneesikastmega või krõbistada kott kartulikrõpse, on kehakaalu tõus tagatud. Süüdlaseks on aga rasvased kastmed ja õlid, mitte kartul. Tervislikum on kartulit keeta või aurutada. Kartul annab vähe kaloreid ja sisaldab arvukalt vajalikke toitaineid.
Antibiootikumidest kirjutas ajakiri Tervendaja, millest väikse lõigu välja noppisin - "Ravimid pole süütud tervendajad".
Ultraheli mõjust kirjatükk on hulga pikema ja kurvema sisuga - "ULTRAHELI - vabatahtlik tasuline mutatsioon".
Mobiilide kohta aga tuli tähelepanek TTÜ Geenitehnoloogia Instituudi laborist, kus üritati uurida teistest katsetest üle jäänud puhaste laborirottide peal, et miks Nokia moblade algsed leiutajad ajuvähki põevad. Tulemus oli selline, et rott, kelle puuris oli mobla olnud ainult 2 tundi, läks nii segaseks, et hävitas oma järglased.
"Seoses hetkesündmustega Eestis teeme ettepaneku ühendada oma jõud ning keskenduda olukorra tervendamisele, leevendamisele ja harmoniseerimisele inglite, peainglite, ülestõusnud meistrite ja teiste valgusjõudude abiga. Kutsume teid kõiki üles järgnevate päevade jooksul (soovitatavalt 9. maini 2007) kella 22.00 ja 23.00 vahel toimuvale ühismeditatsioonile – tervendava valguse, armastuse ja rahu energia saatmisele."
Leidsin 20.04.2007 Tallinna linnalehest artikli "Praadimise saladus: õiged riistad ja mõõdukas kuumus", kus minu "kiiksuga" tähelepanu köitsid järgmised märksõnad:
Lõpuks ilmus trükist joogaharjutuste "5 tiibetlast" raamatu eestikeelne tõlge "Nooruse allika iidne saladus". Nobedamad ostjad võivad veel seda poodides leida. ;)
Detsembrikuu ajakirjast "Tervendaja" leidsin artikli, kus endine vene kosmonautide arst väidab, et "haigusi ei olegi ning soovitab tervise parandamiseks tilgutada joogivee hulka vesinikülihapendit".
Vesinikülihapendiga mul veel oma kogemus puudub, aga paljud muud tema seisukohad tunduvad igati mõistlikud.
|
OSCAR-2019
|
||
Microsoft (MSFT) avaldas eile õhtul oma majandusaasta esimese kvartali tulemused. Tulu tõusis $13.76 miljardini ehk 27% rohkem võrreldes eelmise aastaga ning tegemist on kõrgeima esimese kvartali kasvuga 1999. aastast. Kasumit aktsia kohta suudeti aastasel baasil kasvatada 30% $0.45-ni vs konsensuseootus $0.39.
Nõudlus Microsofti toodete järgi on tugev ning kasvu näitasid kõik peamised tootegrupid. Windows Vista saab tuge uuest arvutite väljavahetamise tsüklist, müük näitab protsentuaalselt kahekohalist kasvu. Peetakse ju PC-de müügikasvu tavaliselt aeglaseks, kuid vananenud riistvara väljavahetamise trendi näitab tõsiasi, et kolmandas kvartalis kasvas tööstus tervelt 14%. Microsoftil on klientidega tehtud mitmeaastased lepingud ja suur osa tarbijatest ostab üllatuslikult Premium varianti.
Tugev nõudlus aitab kõrgel hoida ka Microsoft Office 2007, Windows Serveri ja SQL Serveri litsentside müüginumbreid. Entertainment ja Devices Devisioni tulud tõusid tänu väga edukale Halo 3 avalöögile, mis oli ettevõttele suurepäraseks tuluallikaks.
Negatiivse poole pealt võib välja tuua online-teenuste kahjumlikkuse, kuid see tulenes eelkõige investeeringutest data center’itesse, mis Microsofti online-teenuseid jooksutavad. Pikas perspektiivis loodetakse strateegoiast kasu, sest ollakse ju taas oma tähelepanu internetile suunamas. Interneti reklaamituludest loodetakse rahalehma ning osaluse ost Facebookis on järgmine samm selles suunas.
Tuleviku suhtes on ettevõte positiivne, detsembris lõppevaks kvartaliks oodatakse EPSi $0.46 ning terveks majandusaastaks tulusid $58.8 - $59.7 miljardit. Kasumit aktsia kohta oodatakse aasta jooksul $1.78 - $1.81.
Veelgi optimistlikum on aga näiteks Citigroup, kes ootab aasta jooksul teenitavaks tuluks $60 miljardit ning kasumiks aktsia kohta $1.83. Tasub tähele panna, et Citygroup on juba pikemat aega Microsofti suhtes optimistlik, heaks näiteks Joeli poolt 24. septembril Pro sektsioonis “Muud analüüsid” all kirjutatud lugu.
Eilne aktsiahinna 11%-line tõus järelturul on õigustatud ja tõenäoliselt näeme lähitulevikus aktsiat veelgi kõrgemal kauplemas. Aastaid on Microsoft konkurentidele jalgu jäädud ning teiste tarkvaraettevõtete suhtes madalamatel kordajatel kaubeldud, ehk oli just esimene kvartal uue lehekülje pööramine. Liiatigi on rajale tagasi saadud värskete toodetega ning analüüsimajade arvates on see alles uue tooteseeria algus. Tähelepanu suunamine internetile ning ülevõttude tegemine näitab, et ettevõte on taastamas oma kasvufaasi.
Ka Baidu (BIDU) avaldas õhtul oma tulemused. Tulud kasvasid aastasel baasil 107,5% ($66.3 m) ja kasum 113.2% ($24.2 m). Kasumit aktsia kohta teeniti $0.70, milles on arvestatud ka $0.02 aktsiapõhiseid kompensatsioonikulusid. Lisaks vähendasid kasumit $0.08 ulatuses kulud seoses Baidu laienemisega Jaapanisse. Klientide arv kasvas q-o-q 11.6% ning tulu kliendi kohta aastasel baasil 11%.
Tegemist oli Baidule omaselt väga tugeva kvartaliga, analüütikute ootusi ületati. Samas on ootused juba nii kõrgele aetud, et keskpärased prognoosid ja üllatusmomendi kadumine kukutasid aktsiat järelturul 4% miinusesse. Arvatavasti jääb nõrkus aktsias ka mõneks ajaks püsima.
Venemaa suuruselt teine mobiilsideoperaator Vimpelcom (VIP) plaanib enne aasta lõppu kaasata $4.5 miljardi ulatuses laene. Allikate kohastelt on laen jaotatud kolme ossa. Kuigi laenu otstarbest täpsemalt ei räägita, siis vene meedias levivate kuulujuttude kohaselt võidakse seda kasutada Golden Telecomi ostuks. Stsenaariumist on ka Pro all lähemalt kirjutatud ning Vimpelcomi puhul looks see suurepärase võimaluse olla liirdite hulgas kõikides segmentides. Ülevõtmise muudaks kergemaks asjaolu, et Vimpelcomi suurimad aktsionärid Altimo ja Telenor on suurimad kaasaktsionärid ka Golden Telecomis.
Kõige enam tänastest majandustulemuste avaldajatest oodatakse Countrywide Financiali (CFC) omasid. Määramatust on palju ning aktsiahinna liikumist suunavad ettevõtte kommentaarid, eriti mis kirjeldavad varade hindamist turuhindade järgi. Briefingu tehtud lühikese kokkuvõtte kohaselt tuleks pressiteates ja hilisemal konverentsikõnel tähelepanu pöörata ütlustele, mis puudutavad tegevjuhi aktsimüüke, Home Preservation programmi, ARM-laene, töötajate vähendamist, deposiitide kasvu ja ettevõtte nägemust olukorrast.
Juba 24. juulil langetas ettevõte oma aktsiapõhise kasumi kvartaliprognoose vahemikku $2.70 - $3.30 (varasem oli $3.50 - $4.30).
Üks intervjuu täna Bloombergi peal nafta teemal– Weinberg Commerzbank’ist võtab sõna nafta teemal ning ütleb, et see, kas nafta hind lööb $100 või mitte, pole küsimus, vaid reaalsus, millega tema arvates tuleks meil juba täna leppida. Küsimus on, kuna hind selle maagilise piiri lihtsalt ületab, kuigi mehe arvates pole fundamentaalselt see hind end õigustav.
Juba $80-line hind on maailma majandust negatiivselt mõjutamas, rääkimata siis hinnast $90 või $100. 1979. aasta lõpu ja 1980. aasta nominaalsed naftahinnad, mis jäid $40 kanti ja inflatsiooniga läbi korrigeerides tänapäeva vääringus oleks ca $90-$100 väärt, olid üheks põhjuseks, mis maailma majanduse langusesse lükkasid, seetõttu vaadatakse praegust üle $90 maksvat must kulla hinda murelikult põhjusega.
|
OSCAR-2019
|
||
Eesti koolinoored saavad rahvusvahelistel mõõduvõtmistel üha kõrgemaid kohti, meie põhi- ja keskharidus kuulub PISA haridusuuringute järgi Euroopa ladvikusse. Aga paraku ei saa sama öelda Eestis kõrghariduse kohta. Jah, meil on päris korralikud ülikoolid ja suur hulk haridustaristust on viimastel aastatel viidud Euroopa tipptasemele. See pole aga piisav. Kaasaegsete õppehoonete ja -vahendite kõrval vajame kõrghariduses nüüd ka kvaliteedireformi.
Reformierakonna eesmärk on viia Eestis antav kõrgharidus Põhjamaade tipptasemele. Kvaliteetne haridus on aga kallis, seetõttu tuleb tagada kõrghariduse rahastamiseks avarad võimalused. Riiklik tellimus peab jõudma ülikooli stipendiumitena, mis katab õppekoha tegeliku maksumuse. Doktoriõpet saab väärtustada praegusest oluliselt suuremate stipendiumitega. Vajaduspõhine õppetoetuste süsteem peab kindlustama, et kõrghariduse saab omandada iga andekas noor olenemata varanduslikust taustast.
Lapsevanemaile tuleb luua soodne keskkond investeerimiseks oma lapse ja iseenda haridusse. Vanemate sissemaksed oma lapse haridusfondi võiks maha arvata isiku maksustatavast aastatulust. Erisoodustusmaksu kaotamisega tööga seotud tasemekoolituselt, ennekõike doktoriõppelt, avanevad ettevõtjail paremad võimalused töötajate tasemekoolituseks. Kõik see kaasab haridusse hädavajalikku lisakapitali ja erainitsiatiivi.
Eesti ülikoolid ei pea võistlema teineteisega, vaid tegema koostööd rahvusvahelises konkurentsis. Oluliselt tuleb suurendada panust teadus-ja arendustegevusse, mille rahastamine peab jõudma 3%-ni SKTst. Ülikoolide, riigi ja erasektori koostöö peab jõudma reaalmajandusse.
Kõrgkvaliteetset haridust saavad anda ainult tipptasemele õppejõud. Andre´ Weili ülikoolitöötajate palkamise seadus ütleb: esmajärgulised inimesed palkavad teisi esmajärgulisi inimesi, teisejärgulised inimesed palkavad aga kolmandajärgulisi inimesi. Ülikoolid vajavad väga kõrget akadeemilist kvaliteeti, õppejõududeks parimatest parimaid. Tihti on just oivaliste õppejõudude leidmine meie ülikoolide suurim arengupidur.
Eesti ülikoolide ja kõrghariduse edasiviivaks jõuks on omavaheline koostöö, rahvusvaheline avatus ja eristumine. Meie peamiseks väljakutseks pole kõrghariduse kättesaadavuse, vaid kvaliteedi tõstmine.
Edgar Savisaar mängis küll värvikat rolli Eesti iseseisvumise taastamisel 20 aastat tagasi, aga hiljem on tema peamiseks „saavutuseks“ olnud Eesti poliitilise maastiku määrimine. Savisaar on lähtunud suhtumisest – mida räpasem paistab poliitika, seda edukam on Keskerakond. Toon välja viis põhjust, miks Savisaar peaks poliitikast jäädavalt lahkuma:
Endise KGB ohvitseri käest raha küsimine Keskerakonna valimiskampaania rahastamiseks. Tõe ja demokraatia odavmüük, mida asuti agressiivselt õigustama määrides valimatult nii ametiasutusi kui asjasse mitte puutuvaid isikuid. Välisriigist keelatud raha küsimine ei ole Savisaare jaoks juriidiline, poliitiline ega moraalne probleem. Eesti riigi jaoks on see aga äärmiselt tõsine julgeolekurisk.
Räpane valimiskampaania ja keelatud vahendid (K-kohuke, reklaamiseaduse rikkumine, autoriõiguste vargus, valimistelgid, kandidaatide ja häälte ostmine jne). Mõõdutundetu parteipropaganda tegemine avalikust rahast ja avalikes kanalites (Tallinna TV, Pealinna leht, linnapea makstud läkitused jmt). Linna ja partei rahakotid on lootusetult sassi aetud.
Sundparteistamine ja korruptsiooni soodustamine. Tallinna linna ametnikkond on muudetud Keskerakonna tööbürooks, kus tööle saamise eelduseks pole teadmised vaid parteipilet. Keskparteistatud ametnike korruptiivsus on pigem reegel kui erand. Varsti ei ületa järjekordne korruptsioonijuhtum enam uudiskünnistki.
Küündimatu suhtumine maksumaksja rahasse. Nii erakonna hiigelvõlad kui Tallinna linna masendav finantsseis oleks riiklikul tasandil hukatav. Valitseb populistliku raiskamise, varjamise ja homse arvelt elamise doktriin. Tallinn kui üks Eesti rikkamaid omavalitsusi ägab rusuva võlakoorma all.
Vastutustundetu inimeste hirmutamine. Pidev krooni devalveerimisega hirmutamine peletas Eestist välisinvesteeringuid ja läks paljudele maksma tuhandeid kroone. Kusjuures peamised kannatajad olid venekeelsed inimesed, kes Savisaare infot pimesi usaldades kroone rubladeks vahetama tõttasid (rubla aga odavnes kiirelt). Eakate hirmutamine valitsuse plaaniga pensionide vähendamise kohta oli teine Savisaare lemmik vale enne 2009. aasta valimisi. Ükski Savisaare ähvardus ja hirmujutt pole loomulikult täide läinud.
Savisaare käitumise võib kokku võtta sõnadega – riigimehelikkuse, moraali ja demokraatlike väärtuste sihikindel marginaliseerimine. Tulemuseks on kogu poliitika maine rikkumine, inimeste pettumus erakondades, oma riigis ja selle institutsioonides. Kurb, sest ühe Eesti suurima erakonna esimees peaks olema poliitilise kultuuri eestvedaja, eeskuju oma väärtushinnangute ja käitumise poolest. Savisaar on aga Põhjamaise poliitilise kultuuri vastaspoolus, kuuludes oma omadustelt jäägitult nõukaaegsesse väärtusruumi.
Värskelt avaldatud Economic Freedom indeks on majandusvabaduse edetabel, mida koostavad Heritage Foundation ja Wall Street Journal alates 1995. aastast. 2011. aasta tabelis on kajastatud 183 riiki.
Eesti on aastaga tõusnud 16. kohalt 14. positsioonile. Me kuulume jätkuvalt peamiselt vabade majanduste hulka. Euroopa riikide seas on Eesti nüüd viiendal kohal (2009 olime 7.). Meist eespool on Šveits, Iirimaa, Taani ja Luksemburg. Meile järgnevad Holland, Suurbritannia, Soome ja Rootsi. Leedu asub 24. kohal ning Läti 56. kohal, mis viib nad mõõdukalt vabade majanduste hulka.
Positiivse poole pealt on mainitud rahandus- ja tööjõu vabaduse paranemist (uue töölepinguseaduse mõju). Samuti Eesti kiiret ja paindlikku reageerimist muutunud majanduskeskkonnale – hoolimata raskustest suudeti säilitada investeeringute kõrge tase ja paranes ettevõtlusaktiivsus. Jätkuva väljakutsena tuuakse riigi rahanduse juhtimine (eelarvetasakaalu saavutamine ja säilitamine pikas perioodis), paremat koordinatsioonivajadust keskvalitsuse ja omavalitsuste vahel, aga ka sotsiaaltoetuste täpsemat suunamist. Muutumatuks jäi Eesti positsioon investeerimisvabaduse, finantsvabaduse, varaõiguse ja korruptsiooni kategooriates.
Kaubandusvabadus – EL-i ja teiste riikide tariifsed ning mittetariifsed barjäärid on vähem tõusnud kui teistel riikidel.
Ärivabadus – kiidetakse küll jõustunud saneerimisseadust ja regulatiivseid muudatusi, kuid tuuakse välja, et selle rakendamise mõju ja kiirus on jäänud loodetust tagasihoidlikumaks.
Majandusvabadus omab tugevat positiivset mõju majanduskasvule ja tõstab seeläbi meie kõigi elatustaset. Vabaduste suurendamine on läbi aegade olnud üks Reformierakonna tähtsamaid eesmärke. Ka USA inimõigusorganisatsioon Freedom House paigutas Eesti maailma riikide poliitiliste ja kodanikuvabaduste äsja avaldatud edetabelis taas kõige vabamate riikide hulka.
Aastavahetusel alanud üleminek eurole toimus silmatorkavalt sujuvalt. Ei täitunud oponentide hirmujutud viimase hetke devalveerimisest, ei takerdunud rahasüsteemid ega realiseerunud ükski teine kardetud riskistsenaarium. Isegi tänane pensionide maksmise paaritunnine viivitus Swedbankis oli pelgalt kerge ehmatus. Liialdamata võib kinnitada, et valitsusasutused, pangad ja kaupmehed said euroeksamiga edukalt hakkama.
Eesti kroon oli kahtlemata väga hea raha. Ometi ei tohiks krooniaja leinamine lämmatada uhkustunnet euro üle. Me oleme saanud hakkama päris suure vägiteoga. Veel aasta aega tagasi leidus küllalt “arvamusliidreid” ja analüütikuid, kes pidasid Reformierakonna euro-sihti utoopiliseks ja valitsust äpardunuks. Täna räägivad need samad inimesed muidugi hoopis teistsugust juttu. Eestist on saanud ka maailma meedia silmis peaaegu et imelaps.
Edukas üleminek eurole pühitseb kõik need lõputud tööpäevad ja unetud ööd, mida valitsusliikmed, paljud poliitikud ja ametnikud euro saamise nimel ohverdasid. Suur tänu neile! Aga euro ei ole ainult Reformierakonna ja valitsuse töövõit. Uus vääring on kasulik tervele Eesti rahvale – euro toob uued investeeringud, uued töökohad ja suuremad sissetulekud.
Euro on meile kindlasti üks lisandunud julgeolekutagatis. Oleme maailma suuruselt teise rahanduspiirkonna täisliige kõigi selle eeliste ja kohustustega. Peaminister Ansip ütles uusaastaööl Estonias: „Euro on kinnitus, et Eesti ongi Euroopa – ilma mingite agade või 15,6466-ste vaheastmeteta. Oleme ühtaegu eestlased ja eurooplased – tõeks on saanud Gustav Suitsu kuulsad sõnad.“
Tegemist on esmakordse võimalusega, mil maakonnad said ise paika panna põhisuunad, millised valdkonnad ja investeeringud on just nende maakonnas kõige perspektiivsemad töökohtade loomiseks ning töökohtade ja avalike teenuste kättesaadavuse parandamiseks. PKT tegevuskavad koosnevadki maakonna poolt kokku lepitud kõige olulisematest arendustest, mis aitaksid nende eesmärkide saavutamisel. Jätka lugemist →
Paljudel ettevõtetel on soov areneda ja kasvatada oma tootmistegevust, kuid teinekord võib ületamatuks takistuseks saada elektrivõrguga liitumine või elektrivõimsuse suurendamise vajadus. Uue pilootprogrammiga soovib riik soodustada just regionaalsete ettevõtete arengut. Jätka lugemist →
Rahandusministeeriumi algatatud riigi sisebürokraatia vähendamiseks laekus kokku 963 ettepanekut, millest ministeeriumidelt on 492, ametitelt 237, riigikantseleilt 20, põhiseaduslikelt institutsioonidelt 20 ja kohalikelt omavalitsustelt 194.
Algatuse raames kaardistasid avaliku sektori asutused oma lisaväärtuseta tegevused. Eesmärk on vähendada riigi sisest halduskoormust, eelkõige asutuste omavahelises suhtluses ja töökorralduses. Hea meel on tõdeda, et asutused nii aktiivselt algatusega kaasa tulid ja esitasid kokku 963 ettepanekut. See näitab, et asutused mõtlevad kaasa, kuidas riiki efektiivsemaks muuta. Jätka lugemist →
|
OSCAR-2019
|
||
Tallinna muusikakeskkooli aulas toimus mullu 27. ja 28. XI klaverieriala keskastme õpilaste koolidevaheline võistlus. See rohkem kui nelja aastakümne taha ulatuva traditsiooniga üritus eristus varasematest oma avatud iseloomu ja rahvusvahelise haarde poolest. Lisaks tavapärastele osalejatele TMKKst, G. Otsa nimelisest Tallinna muusikakoolist ja H. Elleri nimelisest Tartu muusikakoolist liitusid võistlusega noored pianistid VHK muusikakoolist, Riia Dārziņši-nimelisest muusikakoolist (Läti) ja Vilniuse Čiurlionise-nimelisest kunstide koolist (Leedu). Kokku näitas oma oskusi 43 klaveriõpilast, neid hindas žürii koosseisus Aleksandra Juozapėnaitė-Eesmaa (EMTA ), Siim Poll (Otsa kool), Andres Mutso (Elleri kool) ja Eike Sild-Neeme (TMKK). Toimunu ärgitas vestlema žürii esimehe prof Juozapėnaitė-Eesmaaga.
Olete EMTA õppejõuna kursis klaverimängu hetkeolukorraga Eestis. Kuidas hindate sellel foonil konkursi taset?
Aleksandra Juozapėnaitė-Eesmaa: See oli vägagi noorte inimeste konkurss ja sellest seisukohast vaadatuna oli tase igati normaalne. Olid mõned väga heal tasemel esinemised, aga oli ka väga nõrku. Nii tekkis vahel küsimus, kas ikka maksab lasta esinema õpilasi, kes ei suuda ennast laval tegelikult realiseerida? Millisest tasemest me siis räägime ja mida me tahame saavutada? Muidugi peaksime rääkima üksnes professionaalsest tasemest, aga kui isegi õige nooditekst on probleemiks, jääb see püüdmatuks ideaaliks. Mina ei taha kedagi süüdistada, aga ise küll ei laseks žürii ja publiku ette õpilast, kellele valmistab raskusi õige teksti äramängimine.
Kindlasti eksisteerib arusaam, et juba üksnes konkursist osavõtt mõjub õpilasele motiveerivalt: ta saab kogemuse, mis pakub innustust tulemusest sõltumata. Noor inimene tegi ilmselt rohkem tööd kui muidu – vahest peitub selles pedagoogiline iva.
Olen põhimõtteliselt nõus, aga mina saan sellest tõukejõust natuke teistmoodi aru: motivatsioon peab ilmnema ettevalmistusprotsessis. Konkursile minnes peaks tekkima väga suur vastutustunne – enda ees, oma õpetaja ja ka publiku ees. Mind isiklikult käivitab soov muusikat ja teost tundma õppida, otsida ja leida väljendusvahendid ning oma ideid teostada. Mitte niisama lavale minna ja midagi mängida ning pärast mitte rahul olla.
Alati on neid, kes pole žürii otsusega sada protsenti nõus. Niisugune täiesti eluterve olukord tuleneb sellest, et inimeste põhimõtted, väärtushinnangud ja arusaamad on erinevad. Kas saate välja tuua mõned põhijooned, mis olid seekord žüriile olulised?
Ma ei tea ühtegi konkurssi – olen nendel palju viibinud nii kuulaja kui žüriiliikmena –, kus kõik oleksid rahul. Kõik mõtlevad erinevalt ja see on ka normaalne. Meile oli tähtis, et kui üks teos sai nii tehniliselt kui muusikaliselt hästi tehtud ja siiralt ette kantud, siis püüdsime seda tunnustada. Konkursil, kus ei ole rahalisi preemiaid, on ju oluline motiveerida inimesi, kes näitavad oma head suhtumist muusikasse, on vastutustundlikud ja esinevad ilusasti. Nad väärivad kindlasti esiletõstmist.
Arendada tuleb ennast terve elu. See on amet, kus pole iialgi võimalik öelda: nüüd ma olen meister. Kui ei mängi kolm päeva, kaotad mingil määral oma kvalifikatsioonis. See tähendab igapäevast tohutut kontsentratsiooni neile, kellel on siht olla artist või hea õpetaja. On ju ka neid, kes ei soovigi kõrgkoolis edasi õppida. Neile pakub klaverimäng hingeharidust ja see on väga tervitatav nähtus. Aga rohkem võiks tahta kõlavärve. See soovitus jääb muidugi üldsõnaliseks, kui sealjuures ei mõelda tehnilistele võtetele, mille abil seda saavutada. Disproportsioon otsimise (mida võib-olla oli) ja leidmise-realiseerimise vahel oli sageli küllalt terav ja kuuldud tulemus polnud eriti värvikas-ekspressiivne. Oli pigem ühetaoline. Teiseks oli kontakt klaveriga mõnikord pinnapealne. Cortot on kunagi öelnud, kuidas mängida kantileeni: kui sõrm läheb klaverisse, siis kuskil klahvi põhjas peaks kõla hakkama vibreerima. Sellest on väga keeruline rääkida, aga kui õpetaja ise on selle kontakti leidnud, võib ta seda õpilasele näidata. Väga paljusid asju peab lihtsalt ette näitama. Õpetajad peaksid ise mängima ja hästi valdama neid teoseid, millega parasjagu töötatakse.
Võib-olla olen siinkohal liiga kriitiline, kuid kõige rohkem pretensioone oli mul Bachi puhul. Jäi mulje, et just eesti õpilased ei huvitu sellest stiilist või see lihtsalt ei meeldi neile. Igatahes kõlas Bachi muusika enamasti kuidagi igavavõitu ja rutiinsena nagu üks kohustuslikus korras tehtud asi. Samas meenub, kui ilus oli Bach lätlanna ja leedulaste esituses, kui peenelt see oli tehtud ja kui hästi aru saadud.
Muidugi on väga raske võrrelda esinejaid, kui üks mängib terve partiita ja teine ainult ühe osa sellest või siis mõne väikse prelüüdi ja fuuga. Leian, et selles vanuses on partiitade ja tokaatade mängimine juba täiesti mõeldav, sest osavõtjad on oma interpreeditee teises faasis, kusagil lapsepõlve ja täisea vahel.
Konkurss oli esmakordselt rahvusvaheline. Kas see samm õigustas ennast ja mida võiks eesti õpilased-õpetajad sellest kogemusest kasulikku leida?
Tõde selgub võrdluses ja seda ei ole vaja kunagi karta. Tuleb ainult kiita korraldajaid, kellele tuli see väga ilus mõte kutsuda osalejaid ka väljastpoolt Eestit. Maailm on praegu lahti. Minu meelest oli see väga tervitatav ja terve idee. Alati peab huvituma sellest, mida teevad naabrid. Võib-olla me oskame midagi paremini teha kui nemad, aga äkki on meil hoopis neilt midagi õppida. Selles ongi asja mõte.
Ma arvan, et ei peaks. Kuigi närv peab olema konkursil tugevam, erilist vahet ma siiski ei näe. Tunnen ka kontsertideks valmistudes väga suurt vastutustunnet ja justkui ei mäleta, et oleksin noorena konkurssidel mängides rohkem närveerinud. Aastatega vastutuskoorem muidugi üksnes kasvab.
Võib-olla ikka on, kuigi palju on ka looduse poolt ära määratud. Väga suurt rolli mängib siin õpetaja. Kui ta oskab teatud asju ette näha ja on need olukorrad ise laval läbi elanud, siis ta oskab õigesti juhendada. Ja kui ikka väga hästi teada, mida muusikas teha, iga samm, iga noot on läbi mõeldud (helilooja ju ometi tegi seda!), ehk teisisõnu – tekst on läbinisti selge, siis ei tohiks suuri tagasilööke tulla.
|
OSCAR-2019
|
||
Kui nad olid teel minemas, ütles keegi Jeesusele: «Ma tahan sulle järgneda, kuhu sa iganes läheksid.» Ja Jeesus ütles talle: «Rebastel on urud ja taeva lindudel pesad, aga Inimese Pojal ei ole, kuhu ta oma pea võiks panna.» Teisele ütles ta: «Järgne mulle!» Aga see ütles: «Luba mul enne minna matma oma isa!» Ent tema ütles talle: «Lase surnuil matta oma surnuid, aga sina mine ja kuuluta Jumala riiki!» Aga ka üks teine ütles: «Issand, ma tahan sulle järgneda, kuid luba mul enne jätta hüvasti nendega, kes mul kodus on!» Aga Jeesus ütles: «Ükski, kes on pannud käe adra külge ja siis vaatab tagasi, ei kõlba Jumala riigile!» (Lk 9:57–62)
Kohtumine Jeesusega muudab meie elu ja prioriteete. See on pöördepunkt, kust edasi minnes jääb olnu seljataha ja ees on midagi täiesti uut. Ta avab meile elu uued võimalused. Me oleme kõik kindlasti kuulnud tunnistusi, kus inimesed räägivad oma kogemustest, oma kohtumisest Jeesusega. Kõigis neis lugudes on olemas see eriline hetk või imeline muutus, mis mõjutas kogu edasist elu. Mõne inimese puhul on see muutus vähem silmatorkav, mõne teise puhul aga on see lausa jahmatavalt äratuntav. Kui inimese «endises elus» on olnud pahed ja sõltuvused, mis on teda otsekui lämmatavasse võrku mässinud, nii et sellest pääsemine tundus lootusetu, siis võime näha tõelist Jumala imet, suurt kontrasti endise ja praeguse vahel.
Kuulsin hiljaaegu ühe toreda, tööka ja peret hoidva pereisa tunnistust, mis mind tõeliselt liigutas. Tema minevikku jäid alkohol ja vägivald. Seda kõike ei ole enam, Jumala abiga on kõik muutunud. Isegi raske on uskuda, et see on kunagi olnud. Need lood on tunnistuseks Jumala tõelisest elu andvast ja muutvast väest. Mõne elus on see muutus toimunud päevapealt, mõne juures on Jumal teinud oma tööd vaikselt, kuid järjekindlalt. Ometi ei tee Jumal seda meie tahte vastaselt. Me peame teda usaldama. Iga kõhklus ja usaldamatu mõte on otsekui tagasivaatamine olnule. Mitte selleks, et sealt õppida, vaid selleks, et sealt midagi tagasi igatseda.
Jeesuse sõnad ei tähenda seda, et peaksime kustutama oma mälust meie jaoks olulised mineviku õppetunnid. Jeesuse kaasaegsed pidid mõistma tema sõnu Iisraeli rahva ühise mineviku näidetest. Tuletagem meelde Egiptuse vangipõlvest imelisel kombel pääsenud rahva nurinat. Nende elus oli toimunud Jumala abiga otsustav pööre. Nad olid vabad orjusest, nad olid teel tuleviku poole vaba rahvana. Jumal oli nende saatjaks nii ööl kui päeval, hoolitses sellegi eest, et rännakul ei puuduks kõik eluks vajalik. Ometi vaatasid nad oma mõttes tagasi, igatsedes orjusepäevade toite. Jeesus ise tuletab hoiatades meelde Loti naist, kes hukulemääratud linna peale tagasi vaadates soolasambaks muutus (Lk 17:32). Tee vabastavasse tulevikku jäi pooleli. Jeesus tuletab seda meelde seoses lõpuaegadega. Siis kui kõik endine on hävinud, ei olegi meil, kuhu naasta, isegi kui me seda sooviksime. Jumala riiki tuleb minna vabana kõigest vanast ja maisest. Ükski ettekääne ei saa seda muuta.
Inimestena me otsime sageli ettekäändeid. Enamik selliseid olukordi on seotud igapäevase eluga. Lapsevanemana tean, kui suured meistrid on lapsed välja mõtlema põhjusi, miks ei peaks oma tuba koristama või õigel ajal magama minema. Mõnikord panevad need kavalused endamisi muigama, mõnikord aga tekitavad tõsist pahameelt.
Jeesuse järgijatena me ei saa aga leida ettekäändeid pöördumiseks endise poole, selle poole, millest Jeesus tahab meid vabastada. Ning ka tema pakutud lunastus on nii täiuslik, et me ei pea otsima üles vana süüd ning ette heitma kahetsetud ja andekssaadud pattu, ei endale ega oma ligimesele. Mõnikord on kiusatus seda teha üsna suur. Kord kiriku noortelaagris käisime noortega mererannas. Igaüks otsis sealt meelepärase kivi ja kui oli selle leidnud, mõtlesime ühe oma eksimuse või süüteo peale, mida tahaksime Jumalale üles tunnistada. Siis viskasime selle kivi merre, nii kaugele lainetesse, kui keegi suutis, ja tuletasime meelde prohvet Miika sõnu: «Sina heidad kõik meie patud mere sügavustesse» (Mi 7:19). Keegi ei otsi neid sealt enam välja ning me ise ei peaks seda samuti oma mõttes ikka ja jälle teha püüdma. Nii nagu me ei pea takerduma mineviku vigadesse, nii ei pea ka kõike halba, mis meiega on juhtunud, otsekui rasket seljakotti oma elus kaasa tassima. Jeesuse sõnad kõlavad küll tõsise hoiatusena, kuid nendes on kõigest rusuvast vabastav sõnum.
Jeesus tahab pöörata meie pilgud vaatama tuleviku poole, mis on täidetud igavikulise lootusega. Ta hoiatab meid mitte kinni hoidma minevikust, et võiksime olla vabad selle tuleviku jaoks. «Su silmad vaadaku otse ja su pilk olgu suunatud ettepoole! Pane tähele oma jala suunda, siis on kõik su teed kindlad!» (Õp 4:25–26) Aamen.
Kuigi siinses rubriigis peaks kirjutama möödunud nädalal toimunust, võtan vabaduse rääkida pisut varasemast, nimelt Eesti Ajalehtede Liidu korraldatud žanriseminarist. Ettekanded sellel olid suurepärased ehk siis õpetlikud ja nende mõju pikemaaegne.
Kui viisteist aastat õpetati uudislugu kirjutama ühtmoodi, mida peetakse klassikaliseks, siis paari aastaga on muutunud nii olud kui lugejad. Seepärast rõhutas Priit Pullerits oma ettekandes, et ajakirjandusest peab õhkuma energiat, põnevust ja erutust. Lugejate usaldus ja lojaalsus tuleb välja teenida, siis jäävad ka paberkandjal ajalehed alles. «Internet ei maga», oli üks koolituse sõnumeid. Seepärast eeldab uus ajakirjandus kirjutajalt suuremat tööd, mille tulemusena ka uudislugu muutub justkui vestluseks lugejaga, stimuleerides lugejat kaasa mõtlema, lugeja soove ja voorusi märkavaks, teda usaldavaks. Usun, et seda teed on käinud ja käib ka kirikuleht. Pidevalt õppides ja arenedes, muutustega kaasas käies.
Mis on aga sel pistmist muru niitmisega? Niipalju, et võtsin lugeda Heikki Silveti raamatu «32. kooli saladus ehk Karajani muru». Tunnen omaaegset pastorit ja praegust kooliõpetajat, kes alati uuele avatud on, juba ammu. Leidsin tema koolieluga seotud tähelepanekutest toredad ja mõtlemapanevad read. Kõneleb ta neis maailmakuulsast dirigendist Herbert Karajanist, kelle käest küsiti tema orkestri suurepäraste saavutuste üle. Kirjutatud on: «Karajan ütles umbes järgmist: «Kas teate, mis on Inglise muru saladus? Vanaisa niitis seda iga päev, isa niitis seda iga päev ja poeg niidab iga päev. Kolm põlvkonda igapäevast niitmist on andnud sellise muru, mida imetlete. /…/ Just nii on ka minu ja mu orkestriga. Ma ei jäta kunagi päevagi vahele.»» Head muruniitmist täna ja homme ja iga päev.
Seoses Jaan Kiiviti väärika tähtpäevaga ning tema emeriteerumisega on EELK Usuteaduse Instituut välja andnud peapiiskopile pühendatud artiklikogumiku.
Kiiviti poolt tehtu iseloomustamiseks saab olla vaid üks tee – koguda kokku ta arvukate, kuid samas väga erinevate kolleegide, õpilaste, sõprade ja mõttekaaslaste kirjutised. Kokku 26 kirjutist 27 autorilt Eestist, Soomest, Saksamaalt ja Norrast näitavad raamatu rahvusvahelist mõõdet. Autorite hulgas leiduvad kolm piiskoppi: Eero Huovinen Helsingist, Martin Hein ja Christian Zippert Kurhessen-Waldeckist. Lisaks paljude kiriku ametite esindajaid praostist ja assessorist koguduseõpetajateni.
Luterlaste kõrval on kaastööd teinud näiteks baptisti- ja vabakoguduste esindajad. Mitme välis- ja kodumaise ülikooli ja teoloogilise õppeasutuse kõrval on arvukamalt esindatud Usuteaduse Instituudi ja Tartu Ülikooli (TÜ) usuteaduskonna õppejõud.
Põhihulga eestikeelsete kirjutiste kõrval on kaks artiklit saksa ning kolm inglise keeles. Õnnitlejate nimekirjast raamatu lõpus ilmneb, et raamat on saanud teoks TÜ usuteaduskonna ning paljude EELK vaimulike, koguduste ja organisatsioonide rahalisel toel.
Raamatu avaloole, poeetilisele loole Agricolast, järgnevad seitse teaduslike ja esseistlike kirjutiste gruppi. Need näitavad mitte ainult, kui palju on Kiivitil sõpru, vaid demonstreerivad ka Kiivitiga seotud teoloogilise maastiku ulatust.
Esimesed neli artiklit käsitlevad kirikumeheks ja -peaks olemise raskusi keerulistel aegadel ehk räägivad Jaan Kiivit seeniori elust, isikust ja tegevusest. Teise artikligrupi märksõna Estica alla on koondatud uurimused EELK vaimulike ametiristidest, Tallinna Piiskopliku Toomkoguduse ja peapiiskoppide suhetest, vaimulikest Vabadussõjas ning viimase eestikeelse Piibli saamisloost.
Kolmandas grupis uurivad kolme maa autorid oikumeeniliste suhete kajastamist Eestis ja arutlevad Soome luterlaste ning Vene õigeusklike suhete üle, Leuenbergi konkordia mõju üle eklesioloogilisele diskussioonile ja maakrahv Philippi rolli üle 16. sajandi Euroopas.
Praktilise teoloogia küsimusi puudutavas neljandas grupis visandab esimene essee põhijooni pastoraalseminari minevikust ja tulevikust Tallinnas ning teine mõtiskleb kirikliku noortetöö arendamise võimaluste üle.
Kiivitile kui praktilisele teoloogile sekundeerib ka viies artikligrupp riituse erinevatest aspektidest. Lahatakse palvet ja meditatsiooni, riituse loomust, luterliku jumalateenistuse ideed ja Kyrie eleison’i vormeli kujunemist.
Kuuendas grupis annavad ühiskonna ja religiooni suhetest tunnistust sekulariseerumise mõiste, protestantliku tööeetika ja «teisega» kohtumise pedagoogilise iseloomu käsitlused. Viimane artikligrupp kõneleb igavikulisematest asjadest. Käsitletakse evangeeliumi mõiste kujunemist, Jeesuse Kristuse ülestõusmist, Jeesust kui meile võõrast ja omast ning gnoosise mõistet.
Raamatu väljaandjad loodavad, et Jaan Kiivit leiab kogumikust väärikat lugemisvara. Ent mitte ainult – kõik teoloogid, kristlased, üliõpilased, huvilised Eestis ja välismaal on kutsutud osa saama vaatlustest meie Issanda tegevuse erinevatele aspektidele siin maailmas.
|
OSCAR-2019
|
||
Amelia käis siis kähku pesus ära. Ta pani siis omale selga ühe musta kleidi ja sellepeale punase vöö. Ta otsisis omale ka mustad kontskingad. Amy tuli siis saali tagasi, kus polnud veel kedagi.
Söök ja jook aga oli juba toodud, nendele laudadele mis olid seina ääres. Seal oli erinevaid snäkke ja jooke. Seal oli ka loomulikult alkoholi.
Alicia tuli siis ka alla, ta oli selga pannud lühikese hõberoosa kleidi, mille keskel oli must vöö, tal olid lahtised lokkis juuksed, mis sädelesid õrnalt, jalas olid roosad kontsakingad. Ta vaatas ringi, kõndis laua juurde, valas endale veidi veini ja läks siis saalinurka, nõjatus vastu seina ja vaatas, kuidas pidu suuremaks läks.
Amelia kõndis ka siis seina äärde ja nõjatus selle vastu. Ta ootas siis end rohkem inimesi siis tuleks.
Cecilie kallas ka siis omale klaasi veini ja läks ka ühe seina äärde seisma kuna praegu poleks olnud mõtet, keset saali seista. Ta seisis tegelt ülempreestrinna kõrval. "Sa võiksid siia mingi muusika ka tuua," lausus ta siis talle.
"Em... hea mõte," lausus Amelia siis selle tüdrukule, oli ilmselt Cecilie. "Keegi saaks mind korra aidata?" küsis ta siis üle saali.
"Ma võin aidata, kui on vaja." ütles Amanda, kes oli just sisse kõndinud. Tal oli seljas ruuduline kleit ja madalad kingad, ta juuksed olid hobusesabas.
Rob saabus ka söögisaali. Ta oli selga sättinud ainsad riided, mis peo jaoks kõlbasid. Ta ei võtnud siia tulekul väga palju riideid kaasa. Tal oli seljas valge pintsak ja jalas tumesinised teksased. Pintsaku vahelt paistis tumepunane triiksärk.
Astunud sisse söögisaali vaatas ta ringi. Ta nägi oma klassiõde Cece'd, jäljekütti ja ülepreestrinnat ning ka oma mentorit. Kõik olid väga kaunilt ja pidulikult riides, kuid eriti jäi talle silma tema enda mentor. Ta oli imeilus, kuid Rob'ile meenus Alicia lause. "See ei või korduda," Ta kiskus vägisi pilgu imeilusalt mentorilt ning suundus siis samuti snäkkide laua juurde, et võtta natuke keha kinnitust.
Alena, kes oli pärast CeCe'd pesema saanud minna, jõudis ka sellevõrra hiljem söögisaali. Igatahes oli neiu peo pärast elevil. Üle pika aja üks sündmus, mille puhul ennast üles lüüa ning ilusad riided selga panna. Seda oli Lena teinud ka. Ta oli selga pannud helebeeži värvi kleidi, millele lisas pidulikkust veidi läbipaistvast pitsist tehtud ülemine osa. Seelikuosa oli hästi taljesse töödeldud ning seda kaunistas musta värvi vöö. Lisaks olid Lena'l jalas mustad kontsad ja käe ümber mõned mustad käevõrud. Neiu juuksed olid kergelt lokkis ning langesid vabalt tüdruku õlgadele ja seljale.
Lena astus peagi söögisaali uksest sisse ning vaatas saalis ringi. Hoopis teistmoodi oli kõik. Neidis nägi eemal CeCe'd ning naeratas, siis suundus ta ühe seina ääres oleva laua juurde, et endale midagi juua võtta.
"Palun ole nii hea ja too siis sellest em... klassist, kust toimuvad tantsu tunnid siis see makk ja ühenda see nende kõlaridega mis on seal nurgas," lausus Amelia ja näitas siis paremat poolset nurka.
Andy jalutas saali sisse ning kohendas enda soengut natuke ja vaatas siis ringi ning läks söögi laua juurde.
Amanda käis ruttu klassis ära, tõi maki ja ühendas kõlarid, siis pani ta maki käima. Kohe hakkas kostma muusikat. Amanda vaatas, ega ta kleit must pole ja läks siis endale snäkke otsima.
Cecilie siis kõndis veini klaas käes snäkkide juurde. Ta vaatas seal ja ei suutnud otsustada mida võtta.
Alicia läks ja võttis endale natuke siidrit juurde, ta ei tahtnud väga purju jääda, kuid natuke ikka, muidu poleks nii lõbus ju.
Jamie pööras enda pilgu ainult muusikaõpetajale ning võttis topsi kuhu ta oli kallanud endale maasika siidrit. Naine võttis sealt lonksu 'Kas siia tuleb veel ilusaid mehi?' mõtles Hannah ja pööras enda pea siis maki poole, kust tuli muusikat.
Amelia läks ja võttis omale veini juurde. Väga palju ta seda juua ei kavatsenud. Tagajärgi ta teab juba väga hästi.
Cecilie otsustas midagi söögiks võtta. Ta hoopis kallas oma klaasi veini juurde ja läks siis keset saali. Ta siis hakkas seal muusika taktis tantsima.
Alicia läks endale siidrit juurde võtma, to otsustas, et kui kaks inimest veel tantsima lähevad, siis läheb tema ka.
Andy toppis endale oliive suhu ning võttis enda taskust välja peegli ja silmapliiatsi. Ta läks kuhugi, kus oli rohkem valgust ja pani enda silmadele värvi juurde.
Amelia seisis siis seal ja vaatas saali keskele, kuidas see tüdruk seal tantsis. Tema veel ei julgenud minna. Ta ootas, ka et sinna läheks rohkem inimesi.
Cecilie aina tantsis ja samal ajal jälgis, et ta oma klaasi ümber ei kallaks. Muusika oli tegelt suhteliselt aegalane. CeCe'le meeldivad tegelt kiiremad laulud, nendega ona parem tantsida.
Alena oli laual olevate jookide hulgast välja valinud ühe veini ning kallas seda endale nüüd klaasi. Ta ei teadnud veinidest küll midagi, aga selle pudeli silt oli kõige ilusam olnud. Äkki oli maiste ka parem siis. Asetanud pudeli tagasi lauale ning võtnud oma klaasist lonksu, liikus neidis laua juurest veidi eemale ning suunas oma pilgu tantsupõrandale.
Cecilie siis tantsis edasi. "Hey," lausus ta siis selle tüdrukule, kes oli sinna tulnud. Vahepeal jõi ka siis oma veini.
Alicia valas siis endale natuke siidrit juurde ja vaatas ka tantsupõrandat, tagelikult ta oleks ka tantsida tahtnud, aga seal olid praegu ainult õpilased.
Amelia võttis omale veini juurde lõpuks. "Kurat, kolmas juba," ütles ta omaette. "Ja pidu alles algas," lausus ta veel juurde. Ta siis jõi veini edasi.
Alicia vaatas, kuidas kaks inimest tantsisid. Ta oelks tahtnud ka minna, aga ei olnud ju normaalne minna mentoril koos õpilastega tantsima. Niisiis ta lihtsalt valas endale siidrit ja jälgis teisi inimesi, keegi ju millalgi ikka tantsima läheb.
|
OSCAR-2019
|
||
Keelame ära abordid! Kumm on seks! Erinevus rikastab! Olen uhke Eesti üle! Olen vastu samasooliste isikute kooselu tunnustamisele perekonnana ja sellisele kooselule õigusliku staatuse andmisele mistahes vormis, kaasa arvatud kavandatavale kooseluseadusele.
Meie ühiskond on täis pidevaid karjatusi, meile meeldib hüüda: hüüda emotsionaalselt, konkreetselt ja tihti teisi arvamusi ignoreerivalt. Reklaamiteooriad ütlevad, et parim reklaam on see, mis arvestab oma sihtgrupi harjumusi, seda, milline on tarbijale omane keelestiil ja kuidas olla talle meelepärane.
Kas tõepoolest on meie meelepäraseim stiil ja ainuke arusaadav keel karjumine? Nimetatakse ju suurte tähtede kasutamist ja hüüumärke internetisuhtluses karjumiseks: MIS SUL VIGA ON????!!!
Hiljuti tuli arutluseks, kas Eesti ühiskond on valmis debatiks eutanaasia üle. Vaadates toodud hüüdlauseid tahaksin ma (jah, äärmuslikult) küsida, kas Eesti ühiskond on üldse valmis debatiks. Olgu, see oli nüüd liiga radikaalne, kuid siiski tundub, et paljudes kohtades on puudu eesmärgistatusest või kui isegi siht on silme ees, siis tahetakse seda esitada radikaalselt ja traktoriga teistest üle sõites.
Mis on saanud küsimustest, kuhu me oma ühiskonnaga liigume, milliseid inimesi me siia ilma soovime, mis on inimese elu eesmärk? Kõigist neist ja paljudest teistest suurtest ja olulistest küsimustest.
Me oleme otsekui harjunud teateid vastu võtma hüüdlausetes ja sedasi anname neid ka edasi. Olen mitmes Facebooki arutluses täheldanud sedasama taktikat: me esitame oma arvamusi hüüdlauseliste faktidena, hoolimata sisulisest argumentatsioonist või vestluspartneri ärakuulamisest. Aga kas on siis tegelikult tegu vestluspartneritega? Olen metsaülikoolis õppinud suhtlusvormi «Ma respekteerin sinu arvamust, kuid ei nõustu sellega». Mõnikord on selle kasutamine keeruline ning eks ma isegi eksin selle vastu tihti, kuid vahel on ka püüdlus parem kui mitte midagi.
Appikarjed tegelevad tihti tagajärgedega, kuid kes ravib põhjust? Jah, eks on ju ka meditsiinis lihtsam leevendada sümptomeid kui algset diagnoosi (kui on üldse teada algne diagnoos ning ka diagnoositud pole üksnes sümptomit). Selleks, et jõuda põhjuse-tagajärje ahelas vähemalt paar lüli ettepoole, on tarvis vaadelda suuremat pilti, näha inimest, inimkonda ja ühiskonda kogu selles muutuvas maailmas ning püüda mõista meid häirivate, aga ka rõõmustavate ilmingute põhjusi ja tekkemehhanisme, vaid sel viisil saame jõuda täisväärtusliku aruteluni.
Ei piisa sellest, kui sedastada «aga nii on», tuleb ka küsida «miks nii on?». Miks on meil pereprobleemid? Miks kohtab meil sageli poliitilist kultuuritust ja HIV-positiivseid? Miks ei taha paljud enam Eestis elada? Miks?
Need päevad olid poolesajale üle Eesti kokku tulnud noorele täis muusikat, pilliharjutamist, esinemisvõimalust ja uusi sõpru.
Mitmed osalenud väitsid, et raske on ette kujutada ideaalsemat laagrit. Bändilaagri peakorraldaja Daniel Reinaru sõnul oli see paigaks, kus noored said ühise osaduse kaudu Jumalat paremini tundma õppida ja leida uut innustust selleks, et teha head muusikat, mille kaudu jutustada head sõnumit. «Inimesi oli kokku tulnud erinevatest bändidest, aga oli ka neid, kes veel ei ole oma ansamblit jõudnud luua. Loodame, et siit laagrist said nad selleks uut innustust.»
Laagri korraldamisel olid abiks veel Tero Ruotsala, Siret Reinaru, Titta Hämäläinen ja Lauri Pihlak. Eesmärgiks oli anda noortele praktilisi oskusi. «Et oleks vähem teooriat ja rohkem õppimist läbi isikliku katsetamise ja proovimise kogemuse.
Soovisime, et kristlastest noored kirjutaksid rohkem muusikat, mis peegeldab nende isiklikku kogemust Jumalaga ja mis oleks tunnistuseks nende elust.
Tõlgitud muusika on küll hea, aga tahtsime just julgustada noori kirjutama oma muusikat ning tegema rohkem uusi bände. Et inimesed võiksid kogeda sellist positiivset Püha Vaimu puudutust, mis tuleb gospelmuusikast, ning saaksid proovida suurel laval mängimist hea tehnikaga ja toetava publiku ees,» selgitas Daniel Reinaru ürituse eesmärki ja nimetas, et mõni päev enne registreerimise lõppu kippus postkast soovijate kirjadest ummistuma.
Otsisime inimesi, kes võiksid oma isiksusega olla noortele inspireerivad nii muusika kui vaimuliku poole pealt. Töösuundadeks olid kitarr, bass, trummid, klahvpillid ja laul.
Pandi kokku laagribändid. Igal oli üks vanem juhendaja, kes aitas suunata. Ühe päeva jooksul õpiti ära uued lood ning esineti laupäevaõhtusel megakontserdil.
«Kui vaatasin laupäeva õhtul megakontserti ja neid erinevate annetega noori, kes seal kogu hingest mängisid, siis tundsin, et ma olen andnud väikese panuse selleks, et maailm oleks natukene parem koht. Tundsin, et see idee on teostunud ja veel paremini, kui oskasime loota. Äärmiselt tore oli märgata seda ühtsust, mis tekkis 50 inimese vahel kõigest kahe päeva jooksul,» ütles Daniel Reinaru.
Noored lähevad tagasi oma kogudustesse. Korraldajad loodavad, et nad laagris kogetu põhjal suudavad kodupaigas sütitada teisi noori enda ümber, et nad võiksid kirjutada uusi lugusid, teha uusi bände, aga eelkõige tõsisemalt otsida oma kohta jumalariigi töös, seda õiget kohta, mis on nende igaühe jaoks olemas.
Eesti Evangeelne Luterlik Kirik tänab ja tunnustab oma tublisid töötegijaid ja kaastöölisi Teeneteristi ordenite ja aukirjadega tänujumalateenistusel Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus nelipühal, 15. mail kell 17.
Jumalateenistusel teenivad peapiiskop Urmas Viilma ja Toomkoguduse õpetaja Arho Tuhkru; laulab Hageri koguduse kammerkoor Lambertus (dirigendid Sigrid Põld ja Merle Liblik), mängib Rapla pasunakoor (Aigar Kostabi).
Elutööpreemia saab Ruhnu koguduse õpetaja Harri-Johannes Rein. EELK I järgu Teeneteristi laureaadiks on eurosaadik, Tartu Pauluse koguduse toetaja Andrus Ansip. EELK II järgu Teeneteristi saab Lääne-Harju praost Jüri Vallsalu. EELK III järgu Teeneteristi laureaate on sellel aastal 20. Lisaks antakse üle 4 EELK koostöömedalit, 4 EELK Teeneteristi tunnustusmärki, 76 EELK aukirja ja tunnustatakse aasta tegijaid.
Kiriku uksed on avatud kõigile. Pärast jumalateenistust on kirikus kaetud kohvilaud. Kui oled varasemalt saanud EELK ordeni, siis kanna seda uhkusega kirikusse jumalateenistusele tulles!
|
OSCAR-2019
|
||
Võtsin viimaks julguse ja viitsimise kokku ja pajatan ka enda muhust veidi. Kui klubisse registreerides küsiti klubisse astumise põhjust, siis ma tiba valetasin seal. Nimelt ma ei ole kunagi muhu omanik olnud (küsimustikus väitsin ma just vastupidist), küll aga olen ma veidi üle aasta juba ühte remontinud ja mõned päevad tagasi sai see ka elukaaslase nimele uuesti arvele võetud. Varem kuulus see muhk tema vanaisale, kes võis ostuloaga selle endale osta. Esmaseks registreerimiseks on märgitud 1964, aga viimased 15-20 aastat seisis puutumatult kuuri all. Kunagi eelmisel suvel sai siis härjal sarvist haaratud ja masin kuuri alt välja veetud. Esmamulje oli suht lootust andev, suuri auke ei paistnud kuskil olevat. Sai ta siis kärule aetud ja Põlvamailt Viljandimaale veetud. Peale esimest survepesu ja lähemalt uurimist pilt enam nii roosiline ei paistnud. Ei olnud sellel ühtegi plekki, mis poleks kortsus ja roostes olnud ja mitmed kohad olid üsna heldekäeliselt üle pahteldatud. Alustuseks sai siis kõik küljest ära käivad jubinad küljest ära võetud ja meelde jäetud, et kuhu nad tagasi käivad. Järgmisena võtsin käsile kere lõikamise ja keevitamise. Tagakoobaste tagumised ääred olid täiesti läbi ja sinna tuli midagi uut leiutada. Panin sinna 01 esitiiva tagumised otsad ja need sobisid sinna paganama hästi. Järgmine teema olid pidurid. Algne plaan oli muretseda lihtsalt uued mansetid ja asi tahe, siis aga mõtlesin et venevärk on ikka venevärk ja parandatud venevärk on veel hullem. Võtsin siis vana silindri näppu ja läksin poodi uurima, et kas leidub midagi ligilähedast, ja leidsingi. Pidin ainult kolbidele raksid sisse tegema ja klotsidel tuli otsi tiba maha käiata. Klotsidele sain Tartust Ülo ärist uued katted kah peale, sealt samast sain ka uue käsipiduritrossi ja tagumised pidurivoolikud. Ühe uue esimese voolikuleidsin isa juurest (arvas et ju on mosse ajast vedelema jäänud) ja teise esimese sain Viljandi Taaskasutuse keskusest. Kõik torud said samuti väljavahetatud, ostsin poest 10m 6mm vasktoru ja kukkusin väänama.
Pahteldamise ja värvimise lasin ma tiba oskajamatel teha. Jäi veel sisu värskendamine, selleks sai hulka head mööbliriiet ja termantiini ostetud ja tuttav õmbleja tegi sellest kraamist istmekatted ja küljepolstrid. Uue laepolstri lõikasin ise oma osavate käekestega välja.
Aga mis seal ikka, pikk jutt s... jutt. Kui ma kunagi peaks sellise koha leidma, kust saaks siia pilte üles panna, siis ma ka panen, seniks aga kõigile kõike head ja toredat putitamist. http://album.ee/album/508643/50248553
Kena masin, piltide ülespanemise võimaluse leiad siit http://www.muhuklubi.ee/www/index.php?name=PNphpBB2&file=viewtopic&t=2 13
Pean selle kõigega nõustuma, parem tuli näitas täiega maha (nüüdseks on asi juba parem). Kapotiga juhtus selline kole lugu, et see oli juba ennem suht kõver, aga kui ma läksin peale ülevaatust esimesele proovisõidule, siis unustasin kapoti korralikult kinni panna ja 90km/h juures lendas see lahti ja läks veel kõveramaks.Uksed on üks paras peavalu, see masin on kõrvalistuja poolelt saanud ühe korraliku paugu ja sellest on kere üsna kõver, nii et uste kinni saamine nõuab parajalt kõva kätt.
Peasilinder jäi originaal, panin vaid uued mansetid sisse. Kõik ülejäänus said Volvo omad, 240 omad olid vist. Poldi auke pidin poole augu võrra edasi viilima, aga muidu sobis igati hästi.
Sel ajal kui teie kõik hullunult mööda Saaremaad ringi rallisite, käisin mina Põlvamaal ja ajasin solidaarsustundest ka enda muhu talvekorterist välja. Sügisel jäi ta seisma selles seisus, et laadimistuli hakkas armatuuris põlema, võtsin nüüd kõik juhtmed relee küljest lahti ja käisin liivapaberiga üle ja oligi kõik jälle OK. See tegi meele kohe nii rõõmsaks, et otsustasin ka väiksele sõidule minna. Kaks pägalikku istusid tagaistmele ja nii me ringi vurama läksimegi. Ning varsti juhtuski see mida ma olen algusest peale kartnud, nimelt kruusatee raputas nii kõvasti, et kõrvalistuja uks lendas sõidu pealt lahti ja sai tiba kannatada, igatahes pärast seda ei tahtnud see uks enam üldse kinni püsida. Siit ka küsimus, et kas kellelgil teisel ka sellist asja on juhtunud ja kas on mingit head ja geniaalset lahendust selle vastu? Teine mure on käigukastiga, nimelt ei püsi neljas käik sees, selline tunne on et ei saa seda käiku korralikult sissegi. Kas seda saab kuskilt kangi juurest regullida, või on see äkki mingi tüüpviga?
Piiraja on täiesti olemas, aga see on mul garaazis laua peal. Uks läheb küll teise astmesse, aga hoiab ainult napilt otsaga ja ots on ka väga ümaraks kulunud. Nii et kui natuke raputab kipub kohe lahti viskama.
Kui sõiduajal uks avanema peaks siis palu parimat et see piiraja liiga tugev ei oleks. muidu tõmbab ukseposti ka tagurpidi ja suurendab remondimahtu. see piiraja ikka pigem selle eesmärgiga, et sisse istudes ei läheks uks istuja käeulatusest kaugemale.
Minu muhkudel olen täheldanud isegi nn. reguleer plaate mis on lukuvastuse alla paksenduseks pandud. tunduvad tehase omad olema. või väga püüdlikult tehtud reljeefse pinnaga et haarduks. mingi lahendus peab olema ju tehases kõverate kerede müügi tarbeks.
Kui käigukang on vabakäiguasendis täpselt püsti siis on pigem tõenäosus et rike peitub kastis. kui kang vabas asendis neljanda poole viltu siis oht et ei ulatu enam kaugemale liikuma ja käik võib jääda lülitusega poole peale ja kipub välja lööma. Esmane reguleemis koht on kangi korpus. kaks polti paremas küljes ja kaks peal. Käik välja poltidel pinge maha ja liigutad korpuse nii et kang jääks otse asendisse ja kinnitad poldid. kui viga ei kao ja silmnähtavaid takistusi liikumisel pole siis rike kastis ja mis seal täpsemalt, see selgub lahtivõtmisel.
Kas sama kehtib ka tagurbidi käigu halvasti lülitumise puhul?Mul peab ikka mitu korda enne üritama enne kui käik sisse lülitub.
liigsed loksud raskendavad ka esimesel korral tagurpidi käiku lülitamast. aga jah kang püsti neutraalis. Minul ühel seebika kastil oli kastisisene ühendus nii kulunud et tagurjalu käik oli sama veaga. Alles päris mitmendal lülituskorral hakkas masinat tagasi vedama. Seda oli käiatud juba enne mind ja oli ka hammakaid kulutanud.
Suured tänud asjaliku soovituse eest. Kui taas auto juurde satun siis vaatan selle käigukangi asendi üle ja ma väga loodan et see on neljanda käigu poole viltu. Neljandat käiku sisse tõmmates on alati selline tunne, et väike nõks jääb puudu, et käik korralikult sisse saada.
|
OSCAR-2019
|
||
sotsiaalsete ja kultuuriliste mõjudega. Hans J. Eysenck eristab kahte loovuse mõistet. Loovust käsitleb Eysenck iseloomujoonena ja ka saavutusena. Tema arvates on mingil määral kõikidel inimestel olemas selline iseloomujoon, mida ta nimetab originaalsuseks. Potentsiaalseid loovaid inimesi on tegelikult üsna palju, kuid vähe on neid inimesi, kes reaalselt ka uusi asju välja mõtlevad. Sellest järeldab Eysenck seda, et loovus kui saavutus on paljude tegurite korrutis. Vastavad tegurid on isiksuseomadused, kognitiivsed tegurid ja keskkonnategurid. Kognitiivsete tegurite korral on oluline teadmiste saamine. Niisamuti ka inimesele õpetavatel teadmistel või oskustel. Inimene õpib enamasti meistrite juhendamise all. Hariduslikud tegurid käsitletakse keskkonnategurite alla eraldi rühmana. Loovus on peale isiku tegevuse tulemuse ka sotsiaalse süsteemi otsus isiku tegevuse tulemuse kohta. Sellest lähtub oma loovuskäsitluses just Mihaly Csikszentmihaly. Inimese loovus ilmneb siis, kui tegevuse protsess on süsteemne. Loovus toimib üksikisiku, välja ning valdkonna kaudu. Üksikisik kasutab loomisel informatsiooni. Kuid kasutatav info võib olla olemas juba enne kasutatava sündi. Informatsioon esineb kultuurisümbolite süsteemis ja antud valdkonna märgisüsteemis. Inimese loovus avaldub siis, kui tal on võimalus vastava valdkonna juurde ligi pääseda. Näiteks vastava valdkonna kättesaamine on oluline just õppimisel. Näiteks õppimise võimalused, õpetamise tase ja meetodid, raamatute, arvutivõrgu, muuseumide, kultuurisündmuste ja muude ligipääsetavus. Kuid teadmiste ja informatsiooni saamine mingi vastava valdkonna jaoks võib olla ka piiratud. Näiteks kui mingi vastava valdkonna teabe esineb ainult vähestes allikates. See aga ei võimalda tekitada uusi teadmisi ja piirab tingimusi, mille korral inimesel avalduks loovad võimed. Välja all mõeldakse mingi teatud välja üksikeksperte või sotsiaalset organisatsiooni. Nemad anaüüsivad loovaid tulemusi, kuid seda siis vastavate kriteeriumite alusel. Nemad anaüüsivad ja kontrollivad inimeste poolt välja toodud uusi ideid. Neid nimetatakse ekspertideks. Neil on võimalus mõjutada vastava välja ehitust. Näiteks kunstis mõjutavad nad kunstikriitikuid. Eksperdid on isikud. Välja poolt kontrollitud mingi idee jõudmiseks laiale ''publikule'' kulub selleks aastaid. Näiteks uued ideed tulevad nähtavale teatmeteostes. Kuid väli peab olema ka valmis uudseid ideid vastu võtma. See aga sõltub kolmest peamisest asjaolust. Näiteks välja reeglid peavad aktsepteerima uuendusi, ühiskonna huvist ja peab olema vastava valdkonna reeglite ja teiste institutsioonide suhtes iseseisev. Inimese loovuse avaldumist toetab valdkondade spetsialistide koolitamine ja omakorda spetsialistide enesetäiendamine. Ühiskonnas esinev loovus ja selle esinemissagedus sõltub peamiselt ühiskonna jõukusest. Näiteks jõukas ühiskond võimaldab potentsiaalsele loovale inimesele selliseid asju, mida vähem jõukas ühiskond tagada ei suuda. Näiteks laiema spetsialiseerumise, teabe ligipääsetavuse, erinevaid teadusliku eksperimenteerimise võimalusi, töövahendite parema kvaliteedi ja kõgema töötasu eest. Jõukal ühiskonnal on suur mõju inimese loovusele ja seda veel läbi mitme põlvkonna. Näiteks rikas ühiskond võimaldab endale luua koole, ülikoole, erinevaid teadus- ja kultuuriasutusi jne jne. Antud juhul käsitletakse valdkonda informatsioonina, mis on erinevate ekspertide poolt anaüüsitud. Nad selekteerivad ja tunnustavad teatud informatsioone. Antud valdkond lihtsalt säilitab informatsiooni, mis on kättesaadav ka tulevastele põlvkondadele. Vastava valdkonna ligipääsetavus mõjutab uudsete ideede aktsepteerimist ja kasutamist. Mõjutada võib saada ka vastava valdkonna prioriteetsus ja autonoomsus kultuuriruumis. Üksikisik võib olla igas vanuses inimene. Inimene võib teha mingis valdkonnas uuendusi, kui ta on vastava ala info omandanud. Uued ideed esinevad inimese teisiti mõtlemisel ja tegevusel. Kuid uusi ideid analüüsivad ja kontrollivad välja liikmed ehk eksperdid, kes siis piisavalt hea uuenduse ka vastava valdkonnaga kokku liidab. Kui inimene ei saa ligi teatud infole, siis on tal piiratud mingi uuenduse loomine. Kuid uuenduste loomine sõltub kolmest peamisest asjaolust: inimese isiksuse omadustest, majanduslikest ja sotsiaalsetest teguritest. Näiteks hea majandusliku ja sotsiaalse taustaga inimesel on suur võimalus saada head haridust, omandada erinevate valdkondade informatsioone. Kuid nende kolme teguri hulka kuulub ka veel neljas tegur – inimese sotsiaalsed sidemed teiste inimestega. Seda siis isiklikul tasandil või tööalaselt. See võimaldab uute ideede väärtustamist antud välja ekspertide poolt. Loov mõtlemine esineb loomisfaasis olevas kognitiivses protsessis. Loovat mõtlemist on püütud 25
määratleda just kognitiivse protsessina. Loov mõtlemine võimaldab luua uusi ideid, tooteid, seadmeid või kunstiteoseid. Loov mõtlemine sisaldab näiteks inimese mõtlemise paindlikkust ja originaalsust, probleemi tunnetust ja mõtete voolavust. Loov mõistus tunnetab, et olemasolevates informatsioonides on puudused. Mõtete voolavuse korral suudab inimene koondada kiiresti informatsiooni, taas luua mälusse imbunud teadmisi ja välja tuua assotsiatsioone. Kuid mõtete originaalsus esineb siis, kui leitakse uusi seoseid, mida varem pole esinenud. Luuakse uusi ideid ja leitakse probleemidele lahendusi. Vahel tuuakse välja vanu ideid hoopis uues vormis. Mõtlemise paindlikkus seisneb selles, et suudetakse luua uusi ideid erinevatest aine- ja tegevusvaldkondadest. Kuid heaks loovaks mõtlemiseks on vaja ka häid vaimseid võimeid. Palju tuletatakse meelde mällu imbunud informatsioone ja kogemusi. Teadmisi suudetakse piisavalt analüüsida ja omavahel võrrelda. Looval inimesel peab olema mõtlemise originaalsust tagavat võimet. Enamasti suudab loov mõtleja leida varem esinemata seoseid olemasolevatest kogemustest, teadmistest ja faktidest. Looval inimesel on olemas võtted selleks, et kuidas luua uusi ideid. Tal on olemas kogemus seda kasutada. ( Heinla, Eda ) 26
|
OSCAR-2019
|
||
Leo Kunnas: eestlased peavad oma riiki ise kaitsma - Eesti - Postimees: Värsked uudised Eestist ja välismaalt
Eesti peab enne NATO abivägede jõudmist iseseisvalt vastu pidama 30–60 päeva, meie sõjalise riigikaitse ebapiisavus sunnib kaitsel aga keskenduma Tallinna lähiümbrusele, mis ähvardab meid liitlastest ära lõigata.
Eestile on oluline, kuidas Venemaa meid käsitleb, lausus reservkolonelleitnant Leo Kunnas, kelle sõnul tuleneb Venemaa sõjalise doktriini üsna mitmest punktist olukord, kus Venemaa võib Eestit käsitleda võimaliku vaenlasena.
Esiteks näeb see doktriin ette vajadust kaitsta Venemaa kodanikke ka välismaal. Teiseks ei meeldi Venemaale sõjaliste blokkide nagu NATO laienemine nende piirideni.
Kolmandaks peab Venemaa postsovetlikke riike oma mõjusfääriks, ja neljandaks võib Moskva väita, nagu oleks Eestil Venemaa suhtes territoriaalseid pretensioone, sest piirileping pole sõlmitud.
Nagu teiste riikide, nii näeb ka Venemaa lähenemine ette oma huvide saavutamiseks erinevate vahendite kasutamise, millest sõjaline jõud on viimane võimalus, ent nagu näitab sõda Gruusias, ei karda Moskva sõdida.
Kuid sõjale eelneb Kunnase sõnul olukorra pingestumine, mille käigus võib Venemaa üritada provotseerida konflikte, näiteks verevalamist Eesti erinevate kogukondade vahel, kus on ka palju Vene kodanikke. Pronksööd on sellise provokatsiooni hea näide.
Kui Venemaaga puhkeks sõjaline konflikt, siis NATO abi saabuks 30–60 päeva jooksul, sest enne seda pole Kunnase sõnul logistiliselt võimalik abi kohale tuua.
Olukorra muudab keerulisemaks see, et NATO-l pole operatiivplaani Balti riikide kaitsmiseks ja meie kaitsmist pole kunagi ka harjutatud, sellal kui Venemaa treenib pidevalt näiteks vägede kiiret paiskamist väljapoole oma piire.
Lisaks oleksid liitlasväed sõjalise konflikti korral sunnitud alustama pealetungi lõunast, Poola suunalt, sest Normandia stiilis dessant Eesti rannikule on praktiliselt võimatu.
Tarvidus kaitsta Eesti inimesi vaenlase eest tekitab vajaduse kaitsta kogu territooriumi, ent meie sõjalise riigikaitse praegune olukord sunnib keskenduma pigem Suur-Tallinna piirkonna hoidmisele. Lisaks viivituslahingutele vaenlase pidurdamiseks tuleb olla valmis ka kaitselahinguteks, et võtmekohti enda käes hoida.
Tuleb valmis olla konventsionaalseks ja mittekonventsionaalseks sõjapidamiseks, ehitada üles terviklik kaitsevägi ja kaitseliit ning valmistada ette reservid, ütles Kunnas.
Ajateenistuses õpetatakse pidevalt üksuste kaupa välja tulevasi reservväelasi, keda saab sõja korral ka üksuste kaupa mobiliseerida.
Sõjalise konflikti puhkemisel need mehed mobiliseeritakse, kusjuures tuleb olla valmis, et teha seda detsentraliseeritult ehk siis, kui olemasolevate sõjaväebaaside kasutamisvõimalused on kehvad.
Isegi vähetõenäolise ootamatu rünnaku puhul saab siiski mobilisatsiooni läbi viia, kui kaitseliitlased viivad relvad ja varustuse enda juurde ja kaitsevägi on detsentraliseerinud oma varud.
Riigi kaitsmiseks on tarvis terviklikult ülesehitatud sõjaväge, kus lisaks korralikult relvastatud üksikvõitlejatele on olemas tankitõrje-, õhutõrje- ja kaartule relvastus. «Vaja oleks võimekust taktikaliseks pealetungilahinguks ehk tanke,» lausus Kunnas.
Praegu on Eestil parajalt miinipildujaid, ent juurde oleks tarvis tänapäevaseid suurtükke. Tankitõrje on enam-vähem tasemel, ent tuleva kümnendi keskel tuleb seda juba uuendama hakata.
Õhutõrjevõimet on Kunnase sõnul samuti juurde tarvis, ent efektiivse õhutõrjesüsteemi rajamine läheb tema sõnul nii kalliks, et selleks tuleks kaitsekulutused tõsta tasemele 2,2–2,25 protsenti SKTst.
Afganistani ja Iraagi kogemus näitab reservkolonelleitnant Kunnase sõnul, et samuti annab palju juurde öövaatlusseadmete ja soomustatud veoautode kasutamine.
Soomustatud veoautod on soomukitest palju odavamad, ent kaitsevad hästi kuulide ja mürsukildude eest. Neid Afganistani ja Iraagi kogemusi tuleks tema hinnangul laiendada kogu kaitseväele.
Kunnas kritiseeris otsust loobuda jalaväevastaste maamiinide kasutamisest, sest need on odavad ja efektiivsed relvad vaenlase vastu. «Seni, kuni Venemaa pole neist loobunud, ei tasuks ka Eestil seda teha,» leidis ta.
Näiteks Soome valmistub jätkuvalt maamiine kasutama, ning kuna korralikes armeedes kaardistatakse miiniväljad ja võetakse need pärast sõda ka üles, siis ei tekita need samasugust humanitaarkatastroofi kui näiteks Angolas.
Tegelikult oleks Eestil vaja 50 000-mehelist reservarmeed, mida sõja ajal mobiliseerida saaks, ent praegu on valitsuse kinnitatud kaitseväe operatiivstruktuuri suuruseks planeeritud 16 000 meest.
Kunnase sõnul pole mõtet minna sõtta plaanidega, millega pole võimalik sõda võita ja seetõttu tulebki suurendada reservarmeed.
See omakorda eeldab kõigi noormeeste ajateenistusse võtmist ning nõrgemate suunamist abiteenistusse, näiteks sõjaväe päästeüksustesse. Kuna noormeeste tervis halveneb kõikjal Euroopas, tuleb ka leevendada ajateenijatele kehtivaid tervisenõudeid, et vähendada ajateenistusest väljajääjate arvu.
Kunnas ei nõustunud nende Eesti ja välismaa analüütikutega, kes hindavad Vene sõjaväe võitlusvõimet nõrgaks, tuues näitena probleemid uute ballistiliste rakettide või mereväealuste valmistamisel.
See vähendab Vene sõjaväe võitlusvõimet suuremate Euroopa riikidega võrreldes. Eesti jaoks pole sel erilist tähendust, sest meile on Venemaa puhul ohtlikumad palju lihtsamad relvad nagu tavalised tankid või pommituslennukid.
Tegelikult oleks Eestile väga kasulik, kui siin oleks näiteks mõni USA lennuväebaas, ent Kunnase teada pole mõne liitlaste baasi siiatoomise üle kunagi läbirääkimisi peetud.
Eesti julgeolekut tugevdaks oluliselt ka Soome astumine NATOsse, sest Soomest oleks võimalik anda sõja korral Eestile õhujõudude toetust, kõik ülejäänud naaberriigid jäävad selleks liiga kaugele.
Eesti seisukohalt pole Kunnase hinnangul vaja Aafrikas sõdida suutvaid NATO riikide ekspeditsiooniarmeesid meie kaitsmiseks, vaid selleks sobib suurepäraselt näiteks Saksa armee, nagu see oli külma sõja ajal, mil rasketehnika sai panna rongile ja saata siiakanti.
|
OSCAR-2019
|
||
Tõepoolest, budistide õpetuste kohaselt ei saa nirvaanasse jõudnu enam jätkata eksistentsi maisel kujul – tema olemise täiuslikkus igal olemistasandil – materiaalsel, meele- ja vaimutasandil - pole kokkusobiv meie suht algelise olemistasandi ebatäiuslikkusega ja nirvaana seisundi saavutanu lahkub kõrgematele olemistasanditele, enesele sobivamasse keskkonda, kui seda väljendit kasutada...
Miks budistid üldiselt keelduvad aga seda SEISUNDIT (ja mitte kohta, nagu arvad) kirjeldamast, on lihtne – inimlik mõtlemine ja keel pole suutelised nirvaanasse jõudnud olendi seesmist ja välist olukorda väljendama. Seda ei saa jutustada, seda peab kogema. Eks meiegi maises elus ole palju seda, mida jutustada ei saa ja mida peab ise kogema. On ka meil ütlus, et “Parem üks kord näha kui kümme korda kuulda” ja “Oma silm on kuningas”.
Omaksid sa neist asjust pisukestki kogemust, oleks sul märksa teisi küsimusi küsida ja märksa teist teha, kui esindada skeptikuid ja huvi tunda “nirvaana vilka olmelise elu-olu” kohta. Vaata, Najah, mitte iga küsimus ei vääri vastust.
“... aga küsimus jääb ikka selleks, et millisel “mättal” istuja suudab teisi vähemtähtsaks kuulutada. Nii et ikkagi võimu küsimus...”
Asjad pole päris nii, kui sa neid hetkel näha oskad. Kuna sa aga piirad oma nägemisvälja ise, siis on sulle raske jutustada neist asjust, mida sa ei näe ega näha tahagi. Meenutad mingit külatädi, kes pole oma külast suurt väljaspool käinudki ja kes igale jutustusele kaugetest maadest ja huvitavatest paikadest oskab vaid vastu öelda, et “Ah, pole seal tegelt midagist...”
Religiooni põhiprobleem pole võimu probleem – see on siiski maise materialistliku maailma ja maailmanägemise põhiprobleem, ja mitte ainus.
Kui sa oleksid veidi avatum ja usaldavam, oleks su tee nende asjade mõistmiseni märksa valutum ja kiirem. Üldiselt ei soovita ei kristlus ega ka budism eriti tõsiselt tegeleda nende ja nendele küsimustele vastamisega, mis on esitatud kiusu pärast ja niisama, et pulli teha või parastada ja nalja saada või kedagi alavääristada. Küsija enese motivatsioonist oleneb ka vastuse ulatuslikkus ja sügavus. Ja nii on ka meie tavalises elus, sa ju tead seda ise sama hästi. Seega – oleneb sinust suuresti, mis vastuseid sa saad.
See lugu on esitatud armaslt ja siiralt Lindgreni poolt raamatus “Karlsson katuselt”. Ja episood on sellest, kuidas Väikevend ja Karlsson suuremaid ja väiksemaid komme omavahel jagasid.
pole vaja midagi juurde lisada. Kogemata käib rumala alla, rumalal kukub kogemata välja nii halb kui hea.
Ja meelega käib targa alla, kes tegutseb läbimõeldult ja sihipäraselt, tehes seda nii heateo puhul, kui ka sepitsedes halba.
Vaid niipalju, et targalt ja sihipäraselt plaanitud kurjus on kõige effektiivsem ja kuri ning tark inimene, omades tarkust, omab teatavasti tihtipelae ka võimu, on üks äärmiselt sant variant.
See sõnaühend - “kuri tarkus” - oleks sobiv kirja panna alati jutumärkides. Sest tõeline tarkus viib inimese paratamatult headuse poole.
Ei ole päris nii, on olemas loomult kurjad (tigedad, pahurad, kadedad, ihnsad, vaenavad, jonnakad, ülbed, jne )inimesed ja kui nad juhtuvad ka olema targad, siis nad rakendavad oma tarkust nn negatiivsetel eesmärkidel.
Saan aru, mida mõtled, et idesalis oleks nagu tarkus seotud vaid headusega, heade tegude ja positiivse mõtelmisega, suunatud ideaali suunas arengule, paraku see elus nii ei ole.
Polügaamia on keeruline küsimus. Mitmenaisepidamine tagas suure sündivuse - palju inimesi - tugevam riik ja rahvas. Sõjas hukkub palju mehi, seetõttu oli palju vabu naisi, kes pidid ka mehele saama ja sünnitama.
1. selline käitumine toob kannatusi kaasale, me ei tohi oma kontrollimatu seksuaalsusega tekitada partnerile piina. Enamikel juhtudel viib truudusetus pere lagunemisele ja toob kannatusi kõigile, eriti lastele.
Polügaamia korral kehtis truudus mitme naise suhtes. Mitme naise pidamine nõudis mehelt paksu rahakotti ja palju närvirakke. Ei soovita kellelegi, ühegagi on raske hakkama saada.
Samas, kui kehtib omavaheline kokkulepe ja kõik õnnelikud on, siis miks mitte. Eesti iibe seisukohalt oleks mitmenaisepidamine hädavajalik (rikas mees võimaldab ka mitmel vaesel naisel sünnitada).
Mis puutub budismi - põhiteemasse - siis tuleks silmas pidada, et see on eeskätt alati konkreetse isiku praktiline teekond sansaarast nirvaanasse. Ja kõik teooriad ja filosoofiad, kontseptsioonid ning lausumised on budisti jaoks allutatud vaid sellele praktilisele ja reaalsele jõudmisele oma ideaalini.
Budism on elamise tarkus ja kunst, kus õpitakse kõike ära kasutama selle oma ideaali saavutamiseks. Näiteks olgu või meditatsioonid surnuaedades või lagunevate ja roiskuvate laipade lähedal - Tiibetis oli see tavaline ja lihtne, sest surnud jäeti maha lindude nokkida - see teenib surmahirmu ja vastikustunde eneses ületamise eesmärki... jne.
Kuna me oleme siin sõnalisel tasandil suhestuvad, siis peab märkima, et samasugune on ka budisti suhtumine sõnadesse ja teooriatesse - puhtpraktiline. Seepäerast on alati mistahes teoreetilised kontseptsioonid, mida üks või teine budist esitab, vaadeldavad ja mõistetavad selle isiku kontekstis, kes neid esitab või kellelle neid esitatakse.
Muidugi, on ka üldisemaid arusaamu, kuid budistid ise vaatlevad nn. budfistliku filosoofia teket kui vajadust oma esoteerikat selgitada ka “väljasolijatele”, et need mõistaksid, mis ja milleks.
Eeltoodud põhjusel on võimatu isegi vaielda budismi üle või budistiga - budist vaatleks seda vaidlemist mitte kui katset mingit mõistelis-sõnalist tõde sõnades kokku panna, vaid kui omaenese ja oma kaaslase praktilist sammu meele selgitamisel, kus selsamal Õhtumaalase jaoks nii tähtsal “sõnalisel tõel” enam kohtagi olla poleks...
Mis puutub budismi - põhiteemasse - siis tuleks silmas pidada, et see on eeskätt alati konkreetse isiku praktiline teekond sansaarast nirvaanasse.
/Jätkan oma keelekeskset lähenemist: Elamise Suured Asjad saagu kirja ainult emakeele lihtsate omasõnadega!/
Harri lõigu järele äralugenuna tõden, et olen selle oma eestikeelse ja -meelse sõnamänguga läinud üsna budistlikku teed: õppisin lihtsate omasõnade jäädus ja saamus abil enesest ära keerulised võõrsõnad samsara ja nirvana. Väga budistlik! Olen rahul!
Ja selle juurde jään raudselt, et eesti sõna saatus keeleline sisevorm kannab tähendust ‘saatmise tulemus’ ja sobib seetõttu muuhulgas kristliku ilmavaatega (Jumal saadab saatuse), aga mitte mingil juhul budistlikus kontekstis, kus ‘saatuse saatjale’ ei fokuseerita.
Kõigi Suurte Maailmavaateliste Vooludega peaks tegema nii, et asjad saaksid lihtsalt kirja lihtsate omasõnadega!
Kui ma väike olin siis hoiatati lapsi ikka – ära mine kaevu ligi, kaevus elab koll. Hoiatamise eesmärgiks oli lapsi kaevust eemale hoida. Kaev oli selline hirmus aga samas ka põnev paik. Kui siis vahel sain koos vanema õega kaevurakete vahelt sisse piiluda siis seda põnevam ja hirmsam. Kusagilt kaugelt paistis enesepeegeldus vees ja kui kaevu hüüda siis hüüdis kaev sulle vastu.
Tegelikult vist kolli kaevus ei ela. Kolli eesmärk oli vaid hirmutada et lapsed kaevust eemal püsiksid.
Leian et religioon toimib inimeludes sageli üsna sarnaselt nagu koll kes elab kaevus. Religioon tugineb vähemalt osaliselt nn. omistatud kausaalsuse kollile. Koll elab kaevus selleks et lapsed kaevust eemal püsiksid ja sinna mitte sisse ei kukuks. Elik tonti on just selleks vaja ja kui teda ei ole siis tuleb ta välja mõelda. Religioon seletab ära paljud asjad mis muidu seletamatuiks jääkski. Religioon aitab psühholoogide sõnul meid ennekõike negatiivsetele elukogemuste mõtestamisel. Loomulikul puudutab kausaalsus vaid üht religiooniaspekti.
Kant, tuntud religiooniredutseerija nägi üht kahest peamist vajadusest religiooni järgi just selles et usk suudab tagada moraalset kausaalsust pikemalt kui ühe inimelu perspektiivis. Teisisõnu, ei näe me siin maa peal et hea ja kuri õiglaselt tasutud saaksid. Järelikult saavad nad seda surmajärgses elus. Sellest lähtus ka Kanti moraalne imperatiiv, käitu nii et iga su tegu võiks saada universumi üldiseks seaduseks. Kummaline, milliseid väärdvorme võib seegi Kanti peas arvata et vaga mõte mõnes teises peas võtta. Just Kanti moraalse imperatiiviga õigustas Eichmann oma tööd juutide hävitamisel. Tapa neid nii et see võiks saada universumi üleüldiseks seaduseks.............!
Sarnaselt, ehk venitatud ajatelje ja kausaalsuse tagajana toimib Jumal ka Eesti vanasõnades. Jumala veskid jahvatavad aeglaselt aga see-eest peenikest püüli.
Kausaalsus on taime – ja loomariigis ning füüsikas väga selgesti järgitav, mõni ime siis et neist eluvaldadest võetud paralleele ka eetikale ning inimelu teistele külgedele kus see ei tööta, laiendada püütakse. Puud tuntakse ta viljast, ütles Jeesus. Just nimelt, võiks lisada veel et iga looma, olendit tuntakse viljast. Millised oleks kristlikud tõutunnused juhul kui see paralleel kehtib? Head teod, kõlab lihtne vastus. See millised teod head on ei ole enam nii lihtsalt vastatav.
Mis tahes maksimaalset üldistust taotlevad teooriad ei ole kuigi suurel määral kontrollitavad ega tõestatavad, ent nad aitavad inimest edasi, võimaldades uusi tähelepanekuid ja kogemusi.
Teadliku maailmaseletava teaduse ja usundi vahel pole näiteks Masingu silmis olulist vahet. Vahe on ehk see, et usundiga on tavaliselt liidetud sellest sõltuvad (kuigi on uurijaid, kes ei usu seda sõltumist) hoiakureeglid, teatav eetika. Aga seegi erinevus on näiv, sest näiteks bioloogias saab aina olulisemaks keskkonnakaitse, säästva arengu propageerimine jmt., seega samuti eetika, mis vastab saavutatud maailmamõistmisele.
„Ainsaks võimaluseks mõista teisi inimesi ja kaugeid aegu (ükskõik, kuhu me tõmbame piiri) on loobuda igasugustest eelarvamustest, kõikide tontide kummardamisest (nagu kausaalsus, antropotsentrism), sest meie ei näe seda teiste juures, mida me pole näinud iseeneste juures. Võib-olla suudetakse nõnda käsitleda siinkirjeldatut mõnesaja aasta pärast, ma olen suutnud näha ainult kümmekonda infantiilset eelarvamust, milledele seni pole osutatud tähelepanu, kuid sajad on mulle niisama loomulikud nagu hingamine või vereringe” .Uku Masing Usundilugu(lk. 415)
Seega on omistatud kausaalsus küll lahutamatu osa religioonist mis aga ei tee seda kuidagimoodi tühjaks et see omistatud ja mitte tegelik on.
Kui see on üldaktsepteeritav seisukoht (ja miks ta ei peaks olema!), siis on ju Dharma tõlge Seadmus totaalselt desorienteeriv: miski asi
Ei! Dharma saab olla ainult lihtsalt Kord, mis eesti sõna tähendusse ei kuulu mingit viidet sellele, kas see on kellegi poolt seatud või lihtsalt on kellegi teatud viisil seadmata.
Kristlik “saatus” tähendab “Jumala” poolt Inimesele saadetut, mille Inimene peab ära tundma ja sellele õigesti reageerima, et budistlikust “jäädusest” pääseda budistlikku “saamusse”. See kõik kokku on budistlik “kord”. (Loomulikult olen selle lause puhul demagoogiline ja allutan budismi kristlusele. - Las keegi budist teeb vastupidist, kui soovib. Neutraalne kristluse ja budismi “ületamine” ei tule minu arust kõne alla.)
Ei seda ma ei tee. Sõna “saatus” sobib missuguse tahes maailmavaatega, mis fokuseerib sellele, et keegi saadab Inimesele tema saatuse. Erik Arro näiteks rääkis saatusest Antiigi perioodil.
Muuseas, samasugune raskestitõlgitav sõna on “dao” - daoismi (taoismi) algtermin. Mälli “kulg” kõlbab vasteks teatavatel filoloogilistel põhjustel, sest sellest saab teha igasuguseid sõnavorme, kuid kulgemine või kulg pole kaugelt ainus “dao” tähendus. Dao on ka põhjus, algprintsiip, eesmärk, seadmus jne. Vaata inglise vasteid sõnale “dao” ja sa saad neid oma paarkümmend kindlasti. Algselt on see aga tavaline kõnekeele sõna, üldse mitte midagi erilist.
Kausaalsus oleks maailma ja elu lömastav teerull, kui inimesel puuduks vaba tahe - valida teisiti, kui kausaalsus justkui ette dikteerib.
Samas, kui kausaalsus puuduks - kuis oleks elu ja meie olemine siis üldse võimalikud... ma kirjutaksin siin sulle... aga ekraanile ilmuks... ei tea mis üldse.
Ma olen kindel, et Pühima Jumalaema Neitsi Maarja eestkostel võtab Issand Jumal siis Sind kuulda ja halastab Su peale.
See põhjuslikkus, õnneks siiski mitte absoluutsel kujul, vaid eneses teatavat vabaduse potentsiaali sisaldav, on taas midagi, mis on nii peenelt meie maailmas “ära häälestatud”, et meenutab mulle antroopsusprintsiibi teesi Universumi ja olemise seaduste ning konstantide ülitäpsest ja imepärasest peenhäälestatusest just selliseks, et siin saaks tekkida ja areneda elu.
Muidugi olen nõus, et Dharma ja Dao/Tao on juba muutunud sel määral eesti kultuuris juurdunud sõnadeks, et need sõnad ise on juba peaaaegu võrdväärsed “lihtsate omasõnadega”. Seda muidugi.
Kaplinski pidavat viimases Soomes ilmunud filossofilises essees (ajakirjas “Niin ja näin”) väitma, et eesti filosoofiast ei saa enne rääkima hakata, kui seda ei hakata tegema puhtalt eesti keeles. Sama käib minu arvates ka usundiloo kohta.
|
OSCAR-2019
|
||
Käisin sõnavõtte kuulamas ja tahan öelda inimesena, kes on 20 aastat elanud taas kodanikuna oma sünnimaal, kuid vahepeal kogemusi ja kõrgema hariduse saanud demokraatlikus ühiskonnas: „Hea kaasmaalane, tere tulemast vabasse ühiskonda. Olgem tänulikud, et meil on õigus ausalt ja hirmuta arutada oma ühiskonna valukohti!” Võimalus seda teha näitab, et oleme vabanemise teel, kuigi konverents ei selgitanud, kuidas vabaneda, vaid arutas, miks meie rahvas on orjameelsust ja avaldati arvamusi sellest lahti saamiseks.
Üks orjameelsuse põhjus on meie rahva ajalugu, juba tuttav teema, mis jooksis läbi konverentsi sõnavõttude. Avasõnas viitas Veiko Vihuri ajaloolisele pärandile ja ka kaasaegsele meediale, mis tema hinnangul on siiani Eestis edendanud põhiliselt kahte asja: jõukust ja kaitset idanaabri eest. Arvan, et enamus rahvast on meedia suhtes kriitiliselt meelestatud ja taunib tõejärgset ajakirjandust. Ajaloolane Jaak Valge arvas koguni, et EPL, Postimees, et al külvavad rahvuslikku alaväärsust kogu aeg, aga ta leidis ka, et polegi võimalik kiiresti iseseisvaks saada nõrga intellektuaalide kihiga post-sovetlikus ühiskonnas. Maarja Vaino jagas Tammsaare mõtteid tema romaanidest ja artiklitest. Näiteks 1920. aastal, kui vabariik oli noor, selgitas Tammsaare positiivsel toonil, et peame ise peremeest kasvatama, aga 1930. aastatel tekib kirjutistesse murelik toon tõusiklikkuse tõttu, mis tuleneb alaväärsuskompleksist.
Mõned sõnavõtud olid minu arvates liiga ideoloogiliselt meelestatud, mis pani mind mõtisklema, kas otsitakse märtreid. Näiteks Markus Järvi arvates oli orjameelsus see, et Päts Teise maailmasõja ajal Moskva nõuetele allus. Suhtun Pätsi tegevusse kriitiliselt ega poolda talle mälestusmärgi püstitamist, aga arvata, et Päts oleks pidanud juhtima rahva sõjaliselt Punaarmee vastu, näitab kas märtrikrooniihalust või ajaloo halba tundmist. Stalin oleks siit otsekui vikatiga üle käinud nii, et vaid veri voolanuks või siis nagu ta ähvardas: Venemaal on miljon küla, mille peale eestlased kenasti ära jagada. Üks või teine variant ja olekski olnud lõpp rahval ja kultuuril. Varro Vooglaid rääkis samas vaimus voorusest kui tõelise vabaduse allikast. Parem valida surm kui orjus ja muid sarnaseid äärmuslikku hoiakut välja pakkuvad arvamusavaldused.
Muidugi on vaja lapsi kasvatades ja muus tegevuses ideaale elus hoida, aga on vaja ka meeles pidada, et tegelik poliitika on kompromissikunst. Ei tohiks segi ajada taevariiki ja vabariiki, need on kaks eri asja. Isiklik ideaal ja uskumus peab alati arvestama seisukohtadega, mis kaitsevad ühiseid huve ja eetilisi tõekspidamisi riigis ning eesmärgiks peaks olema jõuda arusaamisele, missugune poliitika kaitseb kodanikku ja suurendab riigis heaolu. Ühiskond koosneb eriarvamustega inimestest ning konsensusele jõudmine nõuab aega ja head tahet. Oleme ju ajaloost näinud, kuidas läheb, kui poliitikas minnakse ideoloogilist puhtust nõudma. Olgu see siis fašism või kommunism või ükskõik mis "puhas" poliitika, lõpeb asi hukutavalt. Pragmatism on minu meelest eelistatuim - ism, sest see arvestab enamuse tahtega, mis on demokraatia alustala.
Esinejad viitasid kahele tegelasele seoses Ameerika ajalooga ja siinkohal soovitaksin küll mitte tsiteerida kedagi, kellest teadmine on pealiskaudne või kellele omistatud ütlus on leitud meeldiva tsitaadina kellegi teise kirjutatud tekstist. Konverentsil esitatud Alexis de Tocqueville'i tsitaat oli üks sadadest mõtetest, mida see Prantsuse aristokraat avaldas oma raamatus "Demokraatia Ameerikas". De Tocqueville kiitis demokraatlikku korda vabaduse ja võrdsuse tasakaalustajana ning inimese ja keskkonna huvides süsteemina, kuid konverentsil esitatud tsitaat jättis mulje, et de Tocqueville arvas, et ameeriklased oleksid pigem võrdsed orjuses kui vabad ja kogu lugu!
Aga võibolla veel ebaõnnestunumalt tsiteeriti Malcolm X-i. Oleks esineja võtnud vaevaks põhjalikult tutvuda Malcolm X-i eluloo ja tegevusega, arvan, et teda ei oleks tõstetud esile orjameelsuse vastu võitleja eeskujuna. Malcolm X oli üks radikaalsemaid kujusid Ameerika mustanahaliste kodanikuõiguste liikumises. Noorena liitus ta Nation of Islam kogukonnaga, vihkas valgenahalisi, võttis perekonnanimeks X, sest sündides saadud perekonnanime oli andnud tema esivanematele valge orjastaja ning vihkas ristiusku enda orjastajana. Lõpuks tema endised Nation of Islami kaaslased tapsid ta New Yorgis ära 1965. aastal. Õppetund Malcolm X-i tegevusest on pigem see, kui keerulised on olnud Ameerika mustanahaliste pürgimused võrdsuse poole ja et tema tegevus nooremas eas põhines vihal ning sellest väljakasvades langes ta ise viha ohvriks.
Kohvipausi ajal tutvusin Veiko Vihuriga ning temaga vesteldes selgus, et Ilse Lehiste oli tema sugulane. Peale konverentsi mõtlesin enam seal arutatud teemale, ja otsustasin saata meili õpetaja Vihurile, kuna seoses Ilse Lehistega meenus mulle kevadel korraldatud Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskuse 20. juubeli konverents, kus osalesin paneelis, mis käsitles eesti naiste elulugusid 20. sajandi ajaloos. Väidan, et orjameelsus kaldub tulema esile ka suhtlemises naistesse ja nende saavutustesse meie ühiskonnas. Miks ei tunnustata avalikkuses neid saavutusi kui võrdseid meeste omadega? Toon konkreetse näite ja küsin, kas siin pole tegemist orjameelsusega, kas nende saavutuste mittetunnustamine ei tule orjameelsusest hoida naised alandatud meie ühiskonnas?
Konkreetseks näiteks esitan 2002. a. ilmunud raamatu „Sajandi 100 Eesti suurkuju”, mis väidetavalt koostati peale 1999. a. korraldatud suurkujude valimist Eesti Entsüklopeediakirjastuse, Eesti Päevalehe, Rahvusraamatukogu, Kuku raadio ja TV3 poolt. See ei olnud niisama tänavanurgal seisvate poolt koostatud. Tegemist oli ühiskonna mõjukate organisatsioonide/institutsioonide koostatud arvamuse levitamisega.
Rahvaküsitluse põhjal selgitati 100 mõjukaimat, tuntuimat ja lugupeetuimat inimest mitmelt elualalt, kelle töö ja isiksus on 20. sajandil Eestit enim lmestanud. Saja nime hulgas on vaid 7 naist, elualalt 2 näitlejat, 2 luuletajat, 1 muusik, 1 sportlane ja 1 rahvatantsupedagoog. Nende hulgas ei ole nimetatud mitte ühtegi juristi, arsti, akadeemikut, sõjaväelast, kuigi neid on. Toon mõned siinkohal esile:
Advokaat Vera Poska, kes kirjutas noorena oma päevkusse, et on lugenud ajalehes „naisjuristid pole soovitavad, sest nad võivad oma võluva välimusega mõjustada kohut! Milline lollus!"
Õpingute ajal Peterburis astus ta 1917. a. EÜS Põhjala liikmeks. Sõja ja revolutsioonilise tegevuse tõttu katkenud õpinguid jätkas ta Tartu Ülikoolis, lõpetades õigusteaduskonna 1925.a. Nimelt, Eestis „Põhjala” ei võtnud noorliikmeina vastu naisi ja kuigi talle tehti ettepanek jääda vilistlaseks, ei soovinud ta sellises seltsis vilistlane olla.
Tema algatusel loodi Tartu Emade Kaitse Ühing ja ka ulualust vajavatele emadele Emadekoda. Veera Poska osales mitme rahvusvahelise naisorganisatsiooni tegevuses, sealhulgas Rahvusvahelise Naisliidu korraldatud I sotsiaaltöö kongressil Pariisis 1928.a., kus tema ettepanekul asutati Rahvusvaheline Naisjuristide Organisatsioon. Vera Poska-Grünthali eestvedamisel asutati paguluses naisteajakiri „Triinu” ja ta oli pikka aega selle toimetaja.
Hilda Reiman, kes sai esimeseks vannutatud advokaadiks (1930. aastal) ja nagu Veragi, oli ta aktiivne naisorganisatsioonide rajamises ja tegevuses.
Eesti-kanadalane Evelyn Koop ja endine Ernst Idla õpilane oli tooniandev eduka klubi Kalev Estienne asutamises 1955.a. Ta oli Canadian Modern Rhythmic Federation'i rajaja ja esimene president 1969. a., ja 1976. a. Montreali olümpiamängude avatseremoonia koreograaf. Ning ta oli peategelane selles, et lisada rütmiline võimlemine spordina olümpiamängude kavasse; esimest korda toimus see 1984. a. Los Angeles'e olümpiamängudel.
Eesti-ameeriklane kindralmajor Tiiu Kera sündis peale sõda põgenikelaagris. USA-sse saabus ta koos vanematega 1949. aastal. Aastal 1973 astus Tiiu Kera sõjaväeteenistusse ja ülendati 6. detsembril esimesse ohvitseri auastmesse kui lennuväe nooremleitnant. Järkjärgult teenis ta auastmeid ja kaptenina astus Tiiu Kera kõrgemasse lennuväekooli. Kolonelina kuulus 1992. aastal Tiiu Kera USA sõjaväelisse delegatsiooni, mis külastas Eestit, Lätit ja Leedut. Juulis 1993 nimetati kolonel Tiiu Kera USA sõjaväeesindajaks Balti riikides alalise asukohaga Vilniuses, kus ta teenis 1995. aasta augustini. 1995. aastal ülendati Tiiu Kera brigaadikindraliks. Aastal 1998 ülendati ta kindralmajoriks ja määrati Rahvusliku Julgeolekuagentuuri sõjaväelise osakonna ülema asetäitjaks. Nüüdseks on kindralmajor Tiiu Kera siirdunud erru ning koos abikaasaga viibib iga aasta suvisel Eestimaal.
Eesti-ameeriklane akadeemik Ilse Lehiste oli keeleteadlane, paljude foneetikaalaste uurimuste autor, kelle kohta Postimees 17.02.2007.a. kirjutas „Ilse Lehiste on üks tunnustatuimaid Eesti teadlasi maailmas.” Jah, ta oli Essexi Ülikooli audoktor, Lundi Ülikooli audoktor, Tartu Ülikooli audoktor, Eesti Teaduste Akadeemia välisliige, Soome Teaduste Akadeemia välisliige, Wiedemanni keeleauhinna ja Valgetähe III klassi teenetemärgi pälvija.
Ilse Lehiste sulest on ilmunud 11 raamatut, 176 teaduslikku artiklit ja 101 retsensiooni. Ta oli paljude akadeemiliste organisatsioonide liige ning ka president.
Ilse Lehiste pidas ka eesti kultuuri tutvustamist oma missiooniks. Just tema tõlkis inglise keelde Arved Viirlaidi romaani „Ristideta hauad“, rahvusvaheliselt tuntuima eesti sõjaromaani. Ta kirjutas arvukalt eesti kirjanduse tutvustusi ajakirjale World Literature Today, ka oma rahvusvaheliste teadusettekannete näitematerjali valis ta võimalikult sageli eesti keelest.
Jaan Ross ütles Lehiste kohta 7.02.2002 ajalehes Universitas Tartuensis: „Lehiste initsiatiivil toimus XI rahvusvaheline foneetikakongress endise Keele ja Kirjanduse Instituudi korraldusel 1987. aastal Tallinnas. Kongressist võttis osa ligi tuhat teadlast ning seda võib koos Eestis 1970. ja 2000. aastal toimunud rahvusvaheliste fennougristika kongressidega pidada üheks kõige olulisemaks Eestis kunagi toimunud lingvistiliseks teadusürituseks.”
Arvan, et iga mõistlik ja orjameelsusest vaba inimene tunnustab nende ja paljude teiste eesti naiste panust Eesti riigi ja kultuuri jätkusuutlikusele, olgu sees siis rasketes olukordades kodumaal või välismaal. Alaväärsuskompleks, millele Tammsaare ka viitas, ja sellest tulenev tõusiklikkus on negatiivsed ilmingud, millest on vaja jagu saada, et me iseennast, meie keelt ja kultuuri ning teisi austaksime.
|
OSCAR-2019
|
||
Hotellid Kirwan – Hotels.com abiga on lihtne leida sobiv hotell Kirwan, võrrelda tubade hindu ja kohe vaadata vabade kohtade olemasolu. Meie veebilehel on imelihtne leida ja broneerida reisiks soodne Kirwan hotell. Iga hotell on varustatud kaardiga. Lisaks hotellitubade kirjeldustele ja fotodele oleme lisanud külastajate hinnagud ja pikemad arvustused, kus on juttu hotelli asukohast, ümbruskonna meelelahutusvõimalustest, tubade mugavusest ning majutuse ja teenuste kvaliteedist. Meie kliendiprogrammiga Hotels.com™ Rewards liitudes teenite iga 10 öö eest 1 öö tasuta.
Angola (varem ka Angoola) on riik Aafrika edelaosas Atlandi ookeani kaldal. Ta piirneb Namiibiaga lõunas, Kongo Demokraatliku Vabariigiga põhjas ja kirdes, Sambiaga idas. Angola eksklaav Cabinda piirneb Kongo Vabariigiga põhjas ja Kongo Demokraatliku Vabariigiga lõunas.
Pika kodusõja ajal (1974–2002 august) oli Angola majandus madalseisus ning praktiliselt mingit kasvu ei toimunud. Sõjas sai rängalt kannatada ka infrastruktuur. Pärast kodusõda on majandus aga kiiresti kasvanud. Sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta, mis aastal 2005 oli 2800 dollarit, on madal, kuid siiski kõrgem kui enamikul Aafrika riikidel.
2004. aastal sai Angola 2 miljardit dollarit laenu Hiinast, millega parandati sõja ajal hävinud infrastruktuure.
Angolas on pärast kodusõja lõppu suurenenud naftatootmine. Kui 2005. aasta lõpus toodeti 1,4 miljonit barrelit naftat päevas, siis 2007. aasta algul juba 2 miljonit barrelit päevas. Naftatootmist kontrollib firma Sonangol Group, mis kuulub Angola valitsusele. 2006. aasta detsembris sai Angola OPEC-i täisliikmeks. 2005. aastal kasvas Angola majandus 18% ja 2006. aastal 26%. Samas suurusjärgus kasvu oodatakse ka 2007. aastal. Nende näitajatega on Angola üks kiireimini kasvavaid majandusi maailmas.
2014. aasta rahvaloenduse järgi on Angolas elanikke 24 383 301 (esialgsed tulemused). Eelmine rahvaloendus toimus 1970. aastal. Siis saadi rahvaarvuks 5 646 166. Kodusõja tõttu ei olnud võimalik vahepeal rahvaloendusi korraldada ja seetõttu lahknesid hinnangud Angola rahvaarvule suurel määral. Eri hinnanguil oli see 12 263 596 (CIA, juuli 2007), 16 329 000 (IMF, 2007), 16 300 000 (PRB, 2007).[3]
Angola esimesteks asukateks olid khoisani hõimud, kelle bantu keeli rääkivad hõimud kõrbealadele tõrjusid. 1483 hakkasid portugallased Angola rannikule rajama tugiposte. 19. sajandil algas Angola ala süstemaatiline allutamine Portugali võimule, mis jõudis lõpule 1920. aastateks. 1975. aastani oli Angola Portugali asumaa. 1950. aastatel alanud vabastusliikumine muutus 1961. aastal relvastatud vastupanuks. 1974. aastal algasid relvastatud kokkupõrked FNLA, UNITA ja MPLA vahel. Kaht esimest toetasid Ameerika Ühendriigid ja LAV, marksistlikku MPLAd toetasid Kuuba ja Nõukogude Liit. 1975 kuulutas MPLA Cabinda eksklaavis välja iseseisvuse. 1994 sõlmiti vaherahu. Kodusõda lõppes 2002. aastal pärast UNITA juhi Jonas Savimbi surma lahingutes. UNITA muudeti parteiks.
Toulouse on linn Prantsusmaal, Midi–Pyrénées' pealinn ja Haute-Garonne'i departemangu keskus. Asub Garonne'i jõe ääres.
419–507 oli läänegootide Tolosa kuningriigi pealinn. Läänegoodid oli jõud Lääne-Euroopas 5.–7. sajandini, kui roomlased oma riigi üle kontrolli kaotasid. Vastuseks vandaalide, alaanid ja sueebide sissetungile Rooma Hispaaniasse aastal 409 värbas Lääne-Rooma keisririigi keiser Honorius läänegoodid kontrolli taastamiseks territooriumil. Aastal 418 autasustas Honorius oma läänegootidest föderaate, andes neile maad Gallia Aquitanias (mis ulatus Püreneedest Garonne'i jõeni), kuhu asuda. Asustus moodustas tulevase läänegootide kuningriigi tuuma, mis lõpuks laienes üle Püreneede ja Pürenee poolsaarele.
Frangi riigis, Merovingide ajal valitses Toulouse'i linnast ja selle ümbrusest koosnevat Toulouse'i krahvkonda Toulouse'i krahv. Umbes aastal 628 asutas Dagobert I Akvitaania kuningriigi oma vennale Charibert I-le, kes valis Toulouse'i oma pealinnaks. Toulouse'i ajalugu algab uuesti aastal 780 või 781, kui Karl Suur nimetas oma poja Ludwig Vaga Akvitaania kuningaks Toulouse'iga kui pealinnaga. Frangi riigi kuninga Ludwig Vaga ja tema laste kehvadel päevadel kannatas Toulouse sarnaselt ülejäänud Lääne-Euroopaga. Seda piiras aastal 844 Charles II Paljaspea ja selle võtsid neli aastat hiljem normannid, kes seilasid aastal 843 Garonne'i pidi üles kuni linna müürideni. Umbes aastal 852 järgnes Quercy krahv Raymond I oma vennale Frédolonile kui Toulouse'i ja Rouergue krahv; temast alates on kõik hilisemad Toulouse'i krahvid nende järglased. Raymond I lapselapsed jagasid oma vanemate valdused; nendest Raymond II sai Toulouse'i krahviks ja Ermengaud Rouergue krahviks, kui Septimaania, Quercy ja Albi pärilikud tiitlid olid nende ühisvalduses. Raymond II pojapoeg Guillaume III abiellus Provence'i Emmaga ja andis osa sellest oma nooremale pojale Bertrand I de Forcalquierile. Guillaume'i vanem poeg Pons sai kaks last, kellest Guillaume IV oli oma isa järglane Toulouse'is, Albis ja Quercy's; samas noorem, Raymond IV, tegi ennast Rouergue krahvide tohutute valduste isandaks, abiellus oma nõo, Provence'i pärijannaga, ja umbes aastal 1085 hakkas valitsema oma vanema venna tohutuid valdusi, kes oli veel elus. Pärilikud Toulouse'i krahvid valitsesid Toulouse'i linna ja seda ümbritsevat krahvkonda 9. sajandi lõpust kuni aastani 1271. Krahvid ja teised perekonna liikmed olid erinevatel aegadel ka Quercy, Rouergue'i, Albi ja Nîmes'i krahvid ning Gootia ja Provence'i markiid. Sellest ajast alates olid Toulouse'i krahvid suurimad isandad Lõuna-Prantsusmaal.
Keskajal oli Toulouse ajaloolise Oksitaania piirkonna pealinn. 12. sajandil oli linn katoliku kiriku poolt ketserlikuks kuulutatud usulise liikumise albilaste ehk katarite keskus.
Peamised tööstusharud on lennuki- ja masinatööstus. Linnas toodeti Concorde'i lennukeid, tänapäeval koostatakse seal Airbusi lennukeid.
Linnas on kolm ülikooli, kus õpib kokku umbes 95 000 tudengit. Ülikool asutati 1229. aastal, 1969. aastal jagati kolmeks: Toulouse'i I ülikool, Toulouse-Le Mirail' ülikool ja Paul Sabatieri ülikool (vastavalt sotsiaal-, humanitaar- ja loodusteadused).
|
OSCAR-2019
|
||
Mööduv aasta on meie kiriku jaoks kulgenud juhtmõtte all: «Sulle piisab minu armust, sest nõtruses saab vägi täielikuks!» (2Kr 12:9) Selle jumaliku tõotuse tõelevastavust oleme võinud kogeda ka tänavu.
Olukorras, kus maailma suurvõimud pole suutnud toime tulla majandusraskustega ning eurokriis puudutab otseselt ka meid, kus püsib väljaränne ja maa tühjeneb inimestest, ei ole saladus, et ka paljud väikesed kogudused on tõsistes raskustes. Ometi on kirikuinimestel jätkunud jõudu ustavaks ja viljakaks tööks jumalariigi põllul ja ikka lisandub neid, kes selle adra haaravad. Kuidas oleks see võimalik ilma Jumala armuta?
Ettevõtmiste mahukast salvest tahaksin kõigepealt esile tõsta ümberkorraldusi meie kiriku hariduselus. Rakenduskõrgkooliks kujundatud EELK usuteaduse instituut sai koolitusloa ja uue rektori. Võeti vastu üliõpilasi ja kirjutati alla liitumisleping Tartu teoloogia akadeemiaga. Koostöö jätkus ka Tartu ülikooli usuteaduskonnaga, kus alustati jutlustajate ettevalmistamist meie kirikule. Akadeemilise usuteaduse rakendusliku külje tugevdamine on kindlasti õige ja julgustav suund.
Imekspandava hooga on edenenud kristlike üldhariduskoolide rajamine. Ametliku tunnustuse sai Tallinna toomkool, kus sügisel alustas õppetööd juba neli klassitäit lapsi. Olulisi samme astuti Tartu Peetri kooli taastamiseks ja süvenes mõte Kaarli koguduse koolist. Eelöeldut täiendab Nõmme Lunastaja kirikus toimunud kontsert rajatava Püha Johannese õigeusu kooli toetuseks. Mitmes meie koguduses kõneldakse vajadusest tõhustada lastetööd ja uuritakse võimalusi luua pühapäevakoolile lisaks ka lasteaia- või eelkoolirühm.
Plusspoolele kuuluvad kindlasti suurejoonelised muusika- ja misjoniüritused: ligi tuhande laulja-mängijaga vaimulik laulupäev suvises Suure-Jaanis, millega tähistati 30 aasta möödumist sealsetest okupatsiooniaegsetest kirikumuusikapäevadest, ning oikumeeniline Kristuspäev Lilleküla staadionil, mis andis tunnistust erinevate kirikute koostöötahtest ja ühisest usust Kristusesse.
Oikumeenia vallast läheb ajalukku teisigi sündmusi. Valmis meie kiriku ja Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku dialoogikomisjoni ühisavaldus «Euharistia ja jumalateenistus», mis kutsub meie rahvast jumalateenistust väärtustama. Tegu on Eesti kahe ajaloolise kiriku esimese ühisdokumendiga. Üle pika aja võisime võõrustada soome-ugri teoloogide konverentsi ja vaagida koostöövõimalusi hõimurahvaste vahel. Läheneva reformatsioonijuubeli eel istutasime aga Wittenbergi Lutheri-aeda meie kirikut tähistava puu, meenutamaks Lutheri sõnu, et kui ka homme oleks viimnepäev, istutaks ta täna õnapuu!
Aia rajamine ja kiriku ehitamine meie rahva keskel jätkub, hoolimata raskustest rahvuskaaslaste ja pühakodade programmi rahastamisega. Taastati Väike-Maarja kiriku torn, uuendati Ridala kiriku ja Tartu Peetri kiriku katus, valmis Tartu Pauluse kiriku krüpt ja Käsmu kiriku siseremont, eraldati krunt kiriku rajamiseks Mustamäele. Need on vaid mõned paljudest ilusatest ja tänuväärsetest ettevõtmistest, mis peegeldavad meie rahva usku – vaimulikku hoonet, mida vajame üle kõige.
Maailma pale on muutuv. Lõppeval aastal sagenesid räiged väljaütlemised ja kasvas usalduskriis meie ühiskonnas. Mureks annavad põhjust ettevalmistatavad seaduseelnõud, mis hägustavad abielu ja perekonna mõistet ning piiravad sõna- ja väljendusvabadust. Tundub, et enamuse tahte vastaselt on tekkimas patroneeriv ühiskond, kus apelleeritakse kas Euroopa Liidu direktiividele või teatud ainuõigele maailmavaatele. Ristiusul, mis on kujundanud meie rahva eneseteadvuse ja iseseisvuse, on jätkuvalt suur ülesanne kaitsta inimväärikust ja -vabadust, perekonda ja kogukonda.
Aasta juhtsõnale nõtrusest ja Jumala armust lisab apostel Paulus: «Nii ma siis kiitlen meelsamini oma nõtrusest, et Kristuse vägi laskuks elama minu peale» (2Kr 12:9). Tulevikuhirm võib halvata, kuid usus istutatud õunapuu kannab vilja.
Vana-Liivimaa päevil asusid meie piiskopid enamasti Tartus, Tallinnas, Haapsalus ja Riias. Pärast Poola, Taani ja Rootsi aegu kujunesid keskusteks Tallinn ja Riia. Kuigi neis linnades asunud kirikujuhte nimetati kindralsuperintendentideks, täitsid nad siiski piiskopi ülesannet.
Juba Pauluse ajal oli vaja meelde tuletada, et ülevaataja peab ka oma isikuga olema kogudusele usuliseks eeskujuks (1Tm 3:2–7). Pole siis ime, et ka meie maal on kirikujuhtide vaated avaldanud märkimisväärset mõju rahvale.
Näiteks 1736–1744 oli Riias kindralsuperintendent pietistlike vaadetega Jakob Benjamin Fischer, kes lausa soovitas kirikuõpetajatele koostööd Herrnhuti vendadega, 1724–1748 juhtis Tallinnas kirikuelu Toomkiriku ülemõpetaja Christoph Friedrich Mickwitz, kes avas ukse vennastekogudusele Põhja-Eestis, ning aastatel 1738–1747 töötas Kuressaares superintendent Eberhard Gutsleff, kes viimaks koguni arreteeriti vennastekoguduse töö aktiivse toetamise tõttu.
Kõik need mehed olid oma hariduse saanud Halle ülikoolis prof August Hermann Francke juures ning nende ametiaega kirjeldame tagantjärele kui meie rahva usulise ärkamise üht tulisemat perioodi. Hoogu sattudes lisame, et alles siis said meie esivanematest läbi ja lõhki ristiinimesed.
Nii nagu vennastekoguduse tuline algus oli toetatud kirikujuhtide isiklikust vagadusest, nii on ka edaspidiste ametikandjate usulised hoiakud jätnud jälje meie kiriku igapäevaellu.
Vene kirikuseaduse ajal oli kiriku juht ehk kindralsuperintendent rüütelkonna valida. Eesti rahva vabaduspüüded puudutasid mõistagi ka kiriku juhtimise küsimust. Pärast 1917. aasta veebruarirevolutsiooni kaotati rahvuslikud ja usulised kitsendused ning väljasaadetud kirikuõpetajad pöördusid kodumaale tagasi.
Tartus peeti 31. maist 1. juunini 1917 Eesti esimene kirikukongress, mille tagajärjel sündis Eesti Evangeelne Luterlik Kirik.
Eestimaa kindralsuperintendent Daniel Burchard Lemm, kes kirikukongressi ajal oli 71aastane, mattis järgmisel aastal oma naise ja siirdus emerituuri. Tema ametit jätkas 57aastane Wilhelm Kentmann, kelle isa ja vanaisa järgi on Tallinnas nime saanud Kentmanni tänav.
Kentmann paistis sinoditel silma oma rahuliku meele ja selge otsustusvõimega. Ka oli tal and inimeste südameid võita. «Kes armastust külvab, lõikab armastust», meenutati hiljem teda järelhüüdes. 1919. aasta sügisel esitas Kentmann lahkumisavalduse.
Kindralsuperintendendi asemele valiti nüüd piiskop. Valijate soov oli uuendada mitte ainult nimetust, vaid ka ameti sisu ja tähendust. Sellise ülesande sai 49aastane Jakob Kukk, kelle Rootsi peapiiskop Nathan Söderblom 5. juunil 1921 Tallinna Kaarli kirikus ametisse pühitses.
Jakob Kukega algab EELK piiskoppide loetelu. Juba temal tuli rinda pista ühiskonna ilmalikustumisega, mille järgmistele vaatustele meie praegu kaasa elame. Toona oli aeg, mil esimese põlve haritlased kritiseerisid teravalt kirikut ning poliitiline eliit vaimustus revolutsioonilistest ideedest.
Nii võttis äsjasündinud Eesti Vabariigi esinduskogu kirikult majandusliku aluse, koolist usuõpetuse ja kiriklikelt talitustelt avaliku tähenduse. Samal ajal kujunesid kiriku sees välja teineteisega võitlevad usuteaduslikud voolud ja teravnes eesti-saksa rahvuslik vastasseis. Kui usuühingute seadus tegi 1926. aastal kirikust sisuliselt koguduste liidu, oli ühtsuse hoidmine üha suurem kangelastegu.
Suurem võit tuli 1923. aastal, kui rahvahääletuse 72% häälteenamus usuõpetuse koolidesse tagasi tõi. Kuna I Riigikogu pidi seetõttu laiali minema, on usuõpetuse küsimus kutsunud esile Eesti ajaloo ainsad erakorralised Riigikogu valimised.
Pikaajalist mõju on avaldanud 1926. aasta perekonnaseadus, millega Eesti riik ei tunnistanud laulatust enam abielu sõlmimisena, vaid rajas selle asemele ilmaliku perekonnaseisuameti. Nüüd oli kõigil, kes Jumala palge ees abielluda ei tahtnud, võimalus registreerida oma kooselu vallamajas. Selline «kooseluseadus» ei vajanud enam Jumalat ega kiriklikke talitusi.
Nende muutuste keskel ei olnud kirikujuhi koorem kerge. 62aastane Jakob Kukk suri 25. juulil 1933 ning maeti Tallinna Kaarli vanale surnuaiale.
26. märtsil 50. sünnipäeva tähistav Prangli koguduse diakon Kalle Rebane on üle kümne aasta erinevaid ilmaolusid trotsides käinud mandrilt saarele jumalasõna viimas.
«Oli see siis Jumala seadmine või juhuste rida,» kommenteerib juubilar vaimulikuametisse jõudmist. Üks samm on viinud teiseni. «Suu oli kuiv ja kraevahe märg,» meenutab mees oma esimest jutlust 1987. aastal Kuusalu kirikus, mil ei olnud veel plaani kiriku teenistusse asuda. Ometi jõudis Rebane õige pea Soome kogudusetööd õppima ja edasi usuteaduse instituuti.
Toonasele kirikupoliitikale omaselt lisandus teoloogiaõpingutele praktiline kogudusetöö. Oli raske koormust jagada mitme ülesande vahel. Tekkisid võlad koolis ja pinged isiklikus elus, mis kõik kokku kulmineerus klassikalises läbipõlemissündroomis.
Käegalöömise meeleolu sai ometi minevikuks ja «hing anti sisse», kui Rebane praost Jaanus Jalaka utsitusel võttis vastu väljakutse katsuda jõudu meretaguses Pranglis vaimuliku kohuseid täites. Kuusalust pärit mehele ei olnud meri küll päris tundmatu – «Seda ma teadsin, et on soolane ja milline on mere lõhn» –, ometi nõudis uus elukord teadmiste-kogemuste omandamist senitundmatus vallas.
Sulandumine aegu toiminud külakogukonda võttis aega. Praegu aga on pranglilastel raske meenutada, et saare murret kõnelev ja oma ühemastilise jahiga mandri ja saare vahel seilav, 2004. aastal diakoniks ordineeritud vaimulik sünnipäralt omainimene pole.
Lõimumise õnnestumisest annab tunnistust seegi, et 2008. aastast saame rääkida iseseisvast Prangli kogudusest, mis igal aastal leeritulijate võrra kosub. Kui Jumal lubab ja ilm äärmuslikku kulgu ei võta – nii nagu viimasel jõulu esimesel pühal, mil torm saare-mandri vahelise ühenduse ära lõikas –, toimuvad teenistused Laurentsiuse kirikus korrapäraselt.
Seda ei sega ka Kalle Rebase teoloogiaõpingute jätkumine Tartu teoloogia akadeemias. «Ühe sõbra kinnitusel ühtib juubelikõne 75 protsendi ulatuses matusekõnega, viimase sisuga on seega võimalik suuresti juba eluajal tutvuda,» naerab Kalle Rebane oma esimese tõsiseltvõetava verstaposti künnisel. Tema sõnul ei oma poolesaja eluaasta täitumine just murrangulist tähtsust.
Kallimaks inimeseks, tänu kelle toetavale suhtumisele mees on saanud oma unelmaid realiseerida, on 25 aasta eest kohatud Saaremaa tüdruk Lii, Kalle Rebase laulatatud naine ning laste Virge, Mardi ja Kristiina ema. «Elu on Jumala kingitus, mida ei saa kapinurka tolmama jätta,» on Kalle Rebase elumoto.
|
OSCAR-2019
|
||
Aktiivse kaupleja kullalaegas - kolmapäeval kell 18.00 - Investeerimine - Foorum - LHV finantsportaal
Kolmapäeval 12. novembril toimb Radisson SAS konverentsikeskuses LHV loeng "Kuidas teenib kaupleja raha?", kus ma räägin pikalt ja põhjalikult mida peaks aktiivne investor tegema, et turgudel edukas olla.
Räägin kõigest mis aktiivsele kauplejale oluline - milliseid tehnilise analüüsi meetodeid kasutada ja mida turgude liikumistest välja lugeda.
Sageli kipuvad kauplemisel inimeste vead olema sarnased ja usun, et nende vigade vältimine ongi tee edule. Aga täpsemalt räägin juba kolmapäeval.
Kas mingi kirjalik versioon LHV lehele ka üles riputatakse. Igaüks, näiteks mina, ei saa ju kohale tulla :( Samas kuluksid need teadmised ära.
Juri, võin riputada presentatsiooni pärast loengut üles LHV lehele, eks see mingil määral ikka aitab, kuid kindlasti ei saa see asendada kohaletulekut ja vahetut suhtlust.
ajuvaba poolt väljapakutud idees on tegelikult point sees ja seda ntx in-live veebiülekandena teostades.
Ajuvaba, idee on kaalumist väärt, kuid samamoodi nagu presentatsiooni hilisem vaatamine, ei anna ka web-cast sama head tulemust kui saalis kuulamine.
Seetõttu arvan, et selle süsteemi ülesehitus tuleks kulukam kui sellest saadav tulu (ma ei pea ka päris otsest tulu silmas).
Kristjan, suur vahe on sees, kui vaadata videopilti ja kuulata juttu voi vaadata presentatsiooni faili 'kuivalt'. Puudub küll voimalus tagasisideks ja küsimuste esitamiseks, kuid see on siiski parem kui niisama powerpointi klo'psida... Muidugi on ju veel voimalus lihtsalt ha'a'le ülekandeks ja selle juurde veel presentatsioon, sest kindlasti on kommentaare ja ka'igult pa'he tulevaid ideid, mida presentatsioon ei edasta. ma olen vaadanud aeg-ajalt naiteks Oracle 'suure juhi' Larry Ellisoni ettekandeid, et saada ülevaadet ja nautida head presentatsiooni. Kvaliteetse video tegemine on ilmselt piinarikas, kuid ha'a'lt peaks olema vo'imalik (isegi reaalajas) huvilisteni toimetada...
aga lhv konverentsiettekannete videoarhiiv oleks küll äge värk. ma oleks nõusm maksma nt 25-50 eek per video mõne asja puhul, kuhu ei jõudnud.
LHV käis mõnda aega tagasi Tartus ja nüüd ka Pärnus, kuna inimestel oli mõlemas kohas huvi suur, siis ilmselt jõuame peatselt loodetavasti tagasi ja ka teistesse Eestimaa nurkadesse.
klepik > 100-scandali-suguse-mehe papi teeme pooleks ja siis sCandaL-the-one-and-only korraldab selle väikse asja ära. :)
nimelt, täna näitan ka ühte LHV poolset uudist, mis peatselt turule tuleb. Oleme sellega palju vaeva näinud - reaal-ajas kauplemissüsteem, mille sarnast pole Eestis keegi kunagi pakkunud. Kuid täpsemalt õhtul.
Seminar maksab 100 kr. ja kuna registreerunud on väga palju inimesi, siis ilma registreerimata kahjuks tulla ei saa.
Aitäh kõigile kuulajatele, huvi oli suur (kaks korda tuli toole juurde tuua :)) ja läks tunduvalt pikemalt kui ootasime. Seega kindlasti korraldame samalaadseid üritusi veel.
Küsimus: Tehingu edukuse tõenäosus, esialgne strateegia 48%. Mille põhjal selle 48% võtsid? Kas see on subjektiivne tehingu õnnestumise tõenäosus, mida toetavad teised indikaatorid?
ossa, esialgne tõenäosuse number võib tulla lihtsast 50/50 võidu-kaotuse tõenäosusest. Kuid iga tehinguga kaasnevad kulud alandavad selle - noh, ütleme - 48%-ni. Kas oleks loogiline?
seminar oli väga viis ja samuti on kiiduväärt Krisrjani operatiivne tegutsemine presentatsiooni üles riputamisel netti........väga hea oli õhtul veel üle vaadata.
Küsimus tekkis. Kas hinnasihiks tuleks võtta 20-30% kõrgemale kui stopp? Muidugi kui otsest vastupanu üleval ei näe. Või tuleb vastupanu ikkagi erinevate aegade graafikutelt leida.
see 48% oli tegelikult laest võetud - lihtsalt näide ilmestamaks tõenäosuse olulisust. Alati on see number erinevate strateegiate puhul ka erinev, sest iga mudel on ju erinev.
Stopide ja hinnasihtide seadmine on omaette kunst, kohati kasutatakse ka sellist meetodit, et pannakse igale tehingule kindel tootluse ootus (näiteks iga kord 10%).
Kuna praktikas on situatsioonid väga erinevad, siis mulle see meetod ei meeldi ja ma määran iga kord erineva taseme hinnasihiks. See sõltub juba aktsia volatiilsusest ja ka eelmistest tippudest näiteks.
kas klepik kasutab ainult aktsiaid voi kombineerib teist seal lhvs keegi ka aktsia+futuur+optsioon+muu kraam kokku eee.. asju?
mina ise kasutan peamiselt aktsiaid, ca. 15% optsioone ja ehk 2% futuure. Klientidele pole väga keerulisi optsioonistrateegiaid seni soovitanud, kuna vähe on kliente, kes neid kasutaks (liiga keeruline).
Ma ei saa torkimata jätta, et läbi ajaloo parimate traderite meetodid on enamasti olnud üllatavalt lihtsad. Igasugu keerulisi optsiooni/aktsia/võlakirjastrateegiaid kasutavad peamiselt institutsioonid ja pigem oma positsioonide hedgemiseks kui hiigelkasumite teenimiseks.
Kui keegi tahab oma 100k/1m/10M pealt hakata finantskeemiat üles ehitama, siis võiks ta enne tasuvusanalüüsi ära teha.
samas ei tohiks välistada, et närvivõrkudega saab tehnilist analüüsi kohati ehk kiiremini ja objektiivsemalt läbi viia kui seda üks inimsilma paar jõuaks. tegemist pole mitte niivõrd inimese asendamisega vaid valiku lihtsamaks tegemine. samas on see tehnoloogia väga paljudele kättesaamatu.
|
OSCAR-2019
|
||
Sitsimine on harjutus, kus koer tõstab istuvast asendist esikäpad õhku, lükkab selja sirgu ja hoiab niimoodi tasakaalu. Tegemist on klassikalise trikiga ning seetõttu kuulub kindlasti iga endast lugupidava trikimeistri repertuaari. Samuti on sitsimine hakanud kulutulena levima erinevates koerte fitnessiga tegelevates ringkondades kui “ülihea selja- ja kõhulihaseid tugevdav harjutus”. Siinkohal tahaksin arutleda teemal, kas sitsimine on tõesti hea harjutus alustamaks koera üldfüüsilist treeningut või oleks see hea harjutus hoopis juba heas vormis ja treenitud koerale?
Hakkame nüüd päris algusest vaatama seda sitsimist. Harjutus algab istuvast asendist. Järgmise etapina hakkavad esikäpad maast üles tõusma. Tõusevad, tõusevad kuni lõpuks on koera kere maaga risti, loodetavasti sirge seljaga. Sellist vertikaalse kerega asendit peaks siis koer vastavalt oma füüsilisele ettevalmistusele rohkem või vähem hoidma. Ilus sitsimise lõpp oleks esikäppade sujuv alla laskmine ja naasemine istuvasse asendisse.
Sitsimise eduka sooritamise üks alustalasid on ilus tugev istumine. Kui koer esijalad maast õhku tõmbab, siis läheb kogu raskus ainult tagajalgadele ja istuv asend ei tohi koost laguneda. Puusal istumine või tagajalgade liblikaks lükkamine, nagu alltoodud pildil näha, viitavad nõrkusele kas tagajalgades, puusapiirkonnas, vaagnaluuga seotud lihasgruppides või alaseljas [3]. Jah, kentsakad istumised viitavad tihti mõnele lihasnõrkusele 🙂 Kui koerale on tihe korralik istumine raske, siis viimane asi, mida me teha tahame, on nende nõrkade lihaste koormust veelgi suurendada.
Sitsimise järgmiseks etapiks on esikäppade õhku tõstmine. Tavaolukorras on koeral 60-70% keharaskusest esijalgadel. Istudes on seda vähem, aga sellegi poolest peab koer üsnagi märkimisväärse raskuse liigutama esijalgade kohalt oma tagajalgade kohale, et ta suudaks üldse sitsides tasakaalu hoida. Nii kui koer valmistub esikäppasid maast üles tõstma, tulevad mängu puusa-, selja- ja kõhulihased. Puusa- ja vaagnapiirkonna lihased peavad istmikku stabiilsena hoidma, see on ju sitsimise vundament, ja selja- ja kõhulihased tõmbavad koera esiotsa keha kohale.
Nii, mõtleme nüüd korraks. Tundub, et kõige lihtsam oleks koeral sitsimise asendisse liikuda siis, kui juba istudes on selg nii vertikaali lähedal kui võimalik ja esikäpad võimalikult tagajalgade lähedal. Mida kaugemalt ja madalamalt neid esijalgu üles peab vinnama hakkama, seda suurem koormus langeb koera alaseljale. Samuti on koeral raskem tasakaalu hoida, kui raskuskese on toetuspunktist kaugel, mis viib ka puusapiirkonnas suurte pingeteni. Kummal koeral allolevatel piltidel oleks lihtsam sitsimise asendisse liikuda?
Oletame, et koer on nüüd tihedalt istudes suutnud edukalt esijalad maast lahti tõsta ja ennast selja- ja kõhulihaste abil sirgu lükata. Ideaalis võiks selg sitsimisel olla neutraalses asendis (loe: sirge), sest nii tekib seljapiirkonnas kõige vähem pingeid [3]. Kui me nüüd mõtleme nii, et: “Ah, mis see natuke pinget ikka teeb!” ja palume koeral tema jaoks täiesti ebaloomulikus vertikaalses asendis olla, mis talle võib-olla ebamugavust valmistab, siis minu silmis me hävitame enda ja koera vahelist usaldust. Ja tavaliselt meie palved ei piirdu ühe kordusega. Ehk siis ma pigem püüan asju teha nii, et mu koerad ei tunne end ebamugavalt. Aga olgu, see on natuke teine teema 🙂
All on toodud kahe koera sitsimise asend. Heledam koer (Pipi) ei oska käsu peale sitsida, mistõttu on tema nina all maius, mis tõenäoliselt seisu mõjutab. Pipi demonstreerib neutraalset selja asendit sitsimise ajal, mis on ka seljale kõige leebem. Vasakpoolsel pildil sitsib aga Kino, kelle selg on sitsides nõgus ja tema seljale ei ole sitsimine ilmselt kõige mõnusam harjutus.
Okei, jah, tore, ägedad pildid, koerad sitsivad erinevalt, aga mida selle teadmisega peale hakata? 😀 Me rääkisime: 1) istumisest kui sitsimise vundamendist; 2) käppade asetusest, millest sõltub, kui suurt koormust selja- ja kõhulihased peavad liigutama hakkama; 3) puusapiirkonna tugevusest, et vundament stabiilsena hoida 4) selja asendist, millest sõltuvad pinged seljas. Neid asju silmas pidades vaatame Pipi sitsimise videot:
0:21 hakkab Pipi ka teist esikäppa maast lahti tõstma, vaata, kuidas ta alaselja ja puusapiirkonna lihased töötavad, et alakeha stabiilsena hoida
Vaatame võrdluseks nüüd Kino videot. Praegu Kino enam sitsimist ei harrasta ja antud video on võetud aastatetagusest arhiivist.
0:00-0:06 midagi hullu ei tundu ju olevat? AGA 0:07 on näha, et Kino alustab küürus seljaga ning seetõttu ei saa ta vaagnaluud enda alla tuua – see juhtub alles hetk hiljem, kui esijalad on juba maast õhus. Kui vaagnaluu jääb keha alla tõmbamata, siis on vähetõenäoline, et kõik selgroo kaitseks vajalikud kõhu- ja alaseljalihased on aktiveeritud [3].
0:28 tugev ebastabiilsus alaseljas tekitab tõenäoliselt suuri nihkepingeid selgroos [3] ja seda ma ei tahaks korrata.
Sitsimine on harjutus, mis ohutuks soorituseks vajab päris head kontrolli ja toonust puusa-, alaselja- ja kõhulihastes. Kui seda kontrolli ei ole, siis ükskõik mis nurga alt vaadates seame me ohtu ennekõike koera selja. Ma olen paras tähenorija, aga minu silmis peaks kõiki harjutusi algusest peale tegema täpselt nii nagu see lõpptulemus, mida näha tahad. Kui teha viletsa vormiga harjutust, siis treenid just selle viletsa vormi jaoks lihaseid. Arvestades, kui palju on vaja hea vormiga sitsimise jaoks, kui palju elemente seal on, ei tahaks ma seda kuidagi heaks alustamise harjutuseks pidada. Kui aga koer on juba heas vormis, siis miks ka mitte 🙂 Omaette põnev teema on ka koerte kehaehitus: kas sitsimine sobib igasuguse kehaehitusega koerale või pigem mitte? Aga sellest juba mõni teine kord, seniks olge mõnusad ja kuulmiseni 🙂
|
OSCAR-2019
|
||
Uuringud on näidanud, et vanuseks 12 on enamik lapsi puutunud kokku pornograafilise meediasisuga, mis tähendab, et üksjagu on jäänud tegemata nii koduses kui ka koolihariduses. Arvamusfestivali noorteala arutelul "12-aastane pornotarbija: kelle mure ja vastutus?" küsiti, milline peaks olema üks õige seksuaalharidus, et porno ebatervet mõju ennetada. Muu hulgas leiti, et seksuaalharidus ei saa olla ainult kondoom banaani peal, vaid peab algama seksiga seotud väärtuste selgitamisest. Aga selleks ei pruugi haridussüsteemis olla piisavalt sobivaid inimesi.
Piik ütles, et põhiküsimus seoses pornoga on, kuidas selgitada noorele, et see mida ta näeb, ei ole päris, vaid fiktsioon, mis etendab end tõe pähe. Seejuures lisas ta, et ka täiskasvanu ei pruugi olla siis oma ülesannete kõrgusel. „Vahetegemine on ka vanemate inimeste jaoks raske.“
Määrava tähtsusega on see Piigi sõnul eelkõige seetõttu, et pornost nähtu ei hakkaks kuidagi mõjutama päriselu. „Pornos on highlight’id [seksuaalvahekorra n-ö parimad momendid – toim] ja kui sa oled oma esimese seksuaalkogemuse lävel, siis sa oled äärmiselt pettunud, kui sa ei suuda ise toota neid highlight’e.“
Peale selle tõstatas moderaator Katriin Kütt Eesti Tervishoiumuuseumist küsimuse, et millal saab 12-aastasest üldse rääkida kui tarbijast. TÜ sotsiaalmeedia lektori Maria Murumaa-Mengeli sõnul käib tarbimise juurde tahtlikkuse ja teadlikkuse moment. „Sa võid olla passiivne tarbija, kus sa tarbid midagi, mida keegi sulle näitab. Aga kui sa näitad üles aktiivsust tarbimisel, siis saab rääkida päris tarbijast.“
Mats Volberg, kes oli arutelule kutsutud oma pornokogemust jagama, täpsustas Murumaa-Mengeli mõtet – tarbija on see, kes läks ja otsis sedalaadi videoid või pilte. „Aga olemas on ka teadlik tarbija, kes teadvustab endale, et see, mida ma vaatan, ei ole päriselu, vaid mäng. Kui sa hakkad teadvustama selliseid aspekte, siis võib sind nimetada teadlikuks tarbijaks.“
Kristina Birk Eesti Seksuaaltervise liidust ütles, et kuigi saab rääkida 12-aastastest kui teadlikest tarbijatest, siis tema ei ütleks, et see on massiline nähtus. „See on kooliti-klassiti väga erinev.“ Ta lisas, et ka seoses seksuaalharidusega võivad ühe kooli kaks klassi olla kardinaalselt erineva suhtumisega. „Mõnes klassis ei taheta sellest üldse rääkida, aga teises on lugu hoopis teistsugune.“
Ajakirja Maaja peatoimetaja Peter Hagen tuli aga välja mõttega, et „targutamisega“ on porno osas Eesti ühiskond üldsegi hiljaks jäänud – juba 27 aastat. „Saksamaal omal ajal targutati ka hoolikalt, et noorus on nüüd hukas jne. Ärge dramatiseerige üle – see porno on kõik selle sees, mille me tõmbasime kaasa, kui iseseisvusime.“
Ka internetis kättesaadava porno osas leidis Hagen, et probleem on paisutatud ebaproportsionaalselt suureks. „Et vältida noorte rikkumist, panen ette, et ehitame betoonmüüri, mis on 20 meetrit kõrge. Ühele poole paneme täiskasvanud ja teisele poole lapsed, kokku neid ei lase, siis on välditud, et nendega midagi ei juhtu.“ Hagen pidas kogu paneelarutelu teoreetiliseks targutamiseks.
Kuigi Volbergi sõnul ei ole muidugi mõistlik draamat tekitada – tema ei tunne, et porno tema elu kuidagi ära rikkus – leidis ta, et sellise „targutamisega“ on võimalik teatud probleeme siiski ennetada. „Kui ma õppisin paremini asjadest aru saama, siis sain aru, et porno vaatamine tekitas minus teatud ootused, eeldused nii inimkeha kui ka seksi suhtes, mis ei osutunud adekvaatseteks ja ei vastanud ootustele ning tekitasid seetõttu teatud hulgal tuska.“
Nii inimeseõpetuse õpetaja Silja Piir kui ka Paavo Piik märkisid, et pornos on ka palju positiivset, seda näiteks inimeste jaoks, kes ei saa ise seksuaalvahekorda astuda. Piigi sõnul ei ole küsimus üldse selles, kas porno on hea või halb, vaid selles, kuidas tarbida seda kriitiliselt. „Kui sa sööd iga päev hamburgerit, siis see hakkab su tervisele. Kui pornost saab harjumus, mis hakkab segama su muud elu, siis on see probleem.“
Murumaa-Mengel tõstatas seepeale küsimuse, et mil moel üldse saab nii laetud teemat koolitunnis käsitleda. „Ühest otsast on klassis inimesi, kes on näinud palju, teisest otsast inimesi, kes pole üldse näinud. Oma vastutuse tunnetamine peletab paljud õpetajad sellest [seksuaalharidusteemast – toim] eemale.“
Piiri sõnul on parem, kui õpetajad, keda seksuaalteemad panevad punastama ja ümber nurga kõnelema, neid teemasid ei käsitle, sest sel viisil taastoodab õpetaja teemaga seotud ebamugavust. „Kui õpetaja tunneb end ebamugavalt, siis parem, kui ta seda teemat ei puudu.“
Birk märkis, et Eestis on teoreetiliselt olemas väga kvaliteetne baas seksuaalhariduseks, aga neid õpetajaid, kes tunneksid end mis tahes teemal rääkides mugavalt, on väga vähe. „Küsimus ongi selles, kuidas aidata koolil seda teemat käsitleda, sest sageli on noor selle küsimusega üksi – kodus ei selgitata, koolis ei selgitata.“
Piik lisas, et haridus on üldse ainus viis, kuidas päriselt pornoprobleemiga võidelda. „Kas keegi on saanud koolis seksuaalharidust, mille puhul ta tunneb, sellest oli väga palju kasu? Minu koolis oli see niivõrd marginaalne. Kui sa näitad seda, kuidas banaanile pannakse kondoom otsa ja demonstreerid penetratsiooni, siis see ei ole seksuaalharidus.“
Birk sekundeeris ja ütles, et seksuaalharidus tõepoolest ei ole kondoom banaani peal. Teoreetiliselt me küll teame, milline peaks olema üks holistiline seksuaalharidus, aga Birki sõnul kipume unustama, et seksuaalhariduse püramiid algab väärtustest ja identiteedist. „See on protsess, dialoog. See pole mingi tund, kus õpetaja võtab kolba lahti, paneb sinna mingi teadmise ja paneb kolba siis kinni.“
Samas lisas Volberg, et tema ei oleks end kooli ajal tundnud mugavalt neist teemadest oma õpetajaga rääkides, veel vähem inimesega väljastpoolt kooli, kui sõbrad on sealsamas. „Sedasorti mugavus võiks tekkida mingi perioodi jooksul või teatud väiksemas seltskonnas. Oma põhikoolikogemuse põhjal ma ei oska öelda, kuidas see oleks toiminud.“
Birki sõnul tuleb sel juhul küsida, miks lapsed ei tunne end tunnis neist teemadest rääkides mugavalt. Küsimusele, kas lapsed peaks porno juurde viima n-ö käe kõrval ja kontrollitud keskkonnas, esitas Birk omapoolse küsimuse. „Kui mugav sel lapsel oleks, kui tal tekiks klassis näiteks erektsioon?“ Pealegi tulevad siinkohal ette seadusest tulenevad piirangud – lastele sellise sisu näitamine on seadusega karistatav, eesmärgist olenemata.
Murumaa-Mengeli sõnul võikski üks lahendus olla väiksemate õppegruppide loomine ja seda vabatahtlikkuse alusel. „Sa lased noorel rääkida oma kogemustest ja võtad teda kui eksperti.“
|
OSCAR-2019
|
||
Klientidega kohtumine on paljude müügimeeste põhieesmärk. Kui saavutad kohtumise, siis suudad ka müüa. Kahjuks enamik müügikaid seda ei suuda. Ole sina targem ja loe läbi see postitus, sest siin on kirjas, kuidas saavutada kliendiga kokkusaamine alati.
Klientidega kohtumine on paljude müügimeeste põhieesmärk. Kui saavutad kohtumise, siis suudad ka müüa.
Miks sa ei suuda kokkusaamist tekitada? Vastus: kliendis ei tekkinud uudishimu, huvi ja ta ei näinud piisavat põhjust selleks.
Kui kliendil ei ole uudishimu su edasist juttu kuulata (näost näkku!), siis sa saad oma tüüpvastuse „saatke materjalid”.
Kui sa helistad tavapärasel viisil ja saad kohtumise, siis see on pime juhus. Mu 5-aastane tütar Olivia võiks saata materjale laiali ja saavutada ka kohtumisi. See pole mingi kunst. Kunst on saavutada kohtumine alati.
Sa pead saavutama kompetentsi, mis ületab su hinnakirjad ja jaotusmaterjalid ning muu tüüpilise keskpärase müügioskuse. Selle asemel, et õhtuti telekat tudeerida või Facebookis kõikide sõprade postituste alla kommentaare kirjutada, peaksid tegelema sellega, mis aitaks sul saavutada omal erialal tõelise eksperdi staatuse. Peaksid uurima, kuidas ja kus su kliendid sinu valdkonna tooteid –teenuseid kasutavad, kuidas nad sellest kasu saavad ja kuidas see aitab nende äri paremaks muuta.
Samuti peaksid saama spetsialistiks brändiloomes, kliendi lojaalsuses, meedia kasutamises, PR-s, imago loomises, müügikampaaniates, sotsiaalmeedias, turunduses ja kõikides valdkondades, mis aitavad sul palju rohkem teenida.
Neid asju ei õpetata su jaotusmaterjalides ja brožüürides. Seda ei õpetata telekas. Neid asju on vaja selleks, et tekitada huvi OTSUSTAJAS! Sa kasutad neid infokilde selleks, et teda emotsionaalselt kaasa haarata, et tekitada temas huvi ja et ta tunneks, et tegu pole tühise müügimehe või –naisega, vaid tõelise äriprofessionaaliga.
Haara klient emotsionaalselt endaga kaasa. See on kokkusaamise kokkuleppimise üks vundamente. Sellised küsimused “Kas teil on aega rääkida?”; “Meil on uus toode, kas teid huvitaks sellest lähemalt kuulda?” jne teda kaasa ei haara, vaid aitavad tal mõttes sind teiste tüütute pakkujate hulka paigutada.
Räägi kasumist ja tulemuslikkusest, räägi ideedest ja võimalustest- MITTE ÄRA KASUTA SEDA AEGA ENDA FIRMAST JAHUMISEKS
Su kliendid tahavad vastuseid, kuidas kõike seda saada. Vasta nendele küsimustele ja kokkusaamine on sinu!
Hea postitus! Müüja ei peaks olema müüja vaid vahendaja, kes ei paku ostjale mitte kohustusi vaid lahendusi.
Ekke, aga mul oleks sulle üks küsimus . Kui suure protsendiga sina oma koolitusi müüd või kui hea on keskmiselt ühe müügiprofi closinguprotsent?
Mingis mõttes on hea unistada, et tulen Ekke koolitusele ja 100 protsenti müügipakkumisi läheks täkkesse . Muidugi on vahe selles, kas õnnestub läbi suruda 8 või 80 protsenti müügipakkumistest, aga ikkagi ma hästi ei usu, et 100 protsenti efektiivsust oleks võimalik saavutada .
Ma ka ei usu 100% tulemust. Mu koolitustel käijatest on paljud suurendanud oma tulemusi 2 kuni isegi 5 korda, on aga palju neid, kes ei suuda midagi muuta. Ja on ka neid, kes on peale mu koolitust läinud ja pannud lahkumisavalduse, põhjendades seda sellega, et nad jõudsid äratundmisele, et ei ole ikkagi müügiinimesed oma natuurilt. Noh, pigem õudne lõpp kui lõputu… jne.
Eks pärast Ekke koolitust tulemus paraneb, aga küsimus jääb, milline on paras tempo. Nii nagu autoga ei sõida kogu aeg 200 km/h, ei close`i ka alati igat klienti (kellel kaupa/teenust oleks vaja). Aidata saab vaid seda klienti, kes ise soovib tulemust saada.
Ja täiesti normaalne on see, et osad kliendid loobuvad just hinna pärast, ükskõik mis lisasi või garantiisi kaasa pakud.
Omaette artikli teemaks võiks ka olla see, et kõigile klientidele ei saagi müüa ning kuidas neid ära tunda . Mõnikord tuleb ette ju ka konfliktseid kliente, kellele võid ükskõik kui odavalt midagi müüa, ikka on vingumist ja virisemist rohkem kui asi väärt oleks .
Lisaks on küsimus ka selles, kuidas mõõta tulemusi . Kui näiteks inimene müüb aastas mingi ülimalt kallihinnalise või ehk isegi odava mingisuguse ainult fanaatikute hulgas populaarse toote, siis võiks olgugi, et tehinguid aastas ainult 1 toimus, aasta 100 protsenti kordaläinuks lugeda . Muidugi võiks ju arutleda, et oleks hind odavam olnud või kallim, siis oleks äkki rohkem ostetud .
Selge on see, et kõigile ei saagi meeldida . Kindlasti võiks ju hindu alla lasta ning seeläbi suurema töö ja vaevaga sama raha teenida . Või siis jällegi hindu tõsta ning väiksemate koguste pealt sama raha teenida . Jällegi on küsimus, kes mida hindab . ON inimesi, kes vaatavad ainult hinna järgi ning iroonilisel kombel tuleks sellistega ilmselt ka rohkem konflikte kui nendega, kes kvaliteeti hindavad ja on nõus kvaliteedi eest ka rohkem maksma . Kuid probleem võib olla ka selles, et kui toodad kvaliteeti, mida pole riiklikult tunnustatud, siis keegi ei teagi, miks mingi maakas ülikõrget hinda küsib .
Ma pole päris kindel, et igal juhul kohtumise saavutamine on ikka hea mõte. See on vast olulisem ja kasulikum pakkujale kui pot. kliendile, aga ta pole seda kindlasti mitte alati. Võib vabalt osutuda, et lähete kohale ja raiskate ära tunni enda ning pot. kliendi kallist aega, selmet oleksite juba telefonis kliendi parema profileerimise tulemusel saanud selguse, et tegelikult ei vajagi nad sinu poolt pakutavat teenust/toodet.
Ma ei näe midagi halba või taunimisväärset küsimuses „Kas teil on hetk aega?”. On tõsi, et mitmed klišeelikud küsimused on tüütud ja mõttetud ning neid pole mõtet küsida. Küll aga ei saa sellisteks liigitada teise inimese suhtes lugupidamist ja hoolimist väljendavaid küsimusi. Isiklikult ma ei talu kui keegi kukub mulle telefonis pikalt ja emotsionaalselt vahutades midagi müüma, ilma, et oleks eelnevalt teinud kindlaks kas mul on üldse mugav moment temaga vestlemiseks.
|
OSCAR-2019
|
||
Kuigi täpset ajakava veel paigas pole, ehitab Google New York Timesi andmetel otsingumootorit, mis vastaks Hiina valitsuse nõudmistele ehk mis blokeeriks valitsusele ebameeldiva sisu. See on Google´i jaoks suur kannapööre, sest kaheksa aastat tagasi lahkus ettevõte Hiinast just seetõttu, et avaldada protesti sealse riikliku tsensuuri vastu.
Inimõigusorganisatsioon Amnesty International kritiseeris uudist teravalt, öeldes, et see on must päev internetivabadusele, kui tehnoloogiahiid aktsepteerib Hiina ekstreemset tsensuuri.
Sammast, millest ma nüüd kirjutan, ei lähe vaja pensionipõlves, vaid paarkümmend aastat varem. Kui esimeseks ja teiseks sambaks võiks nimetada pere ja tööd, siis kolmandana võiks igaühel oma isiksuse kindlustamiseks olla mõni hobi. Parem muidugi, kui armas hobi saadab teid juba lapsepõlvest ja sellega tegelemine ei katkegi kunagi. Kui tormilistel noorusaastatel on huvialad õppimise, armusuhete, karjääri ja pere loomise tõttu unarusse jäänud, siis hiljemalt keskea künnisel oleks aeg oma ellu millegi uuega värskendust tuua. Peaaegu samast asjast on juttu ka seekordse Dilemma nõuandeküljel.
Neljakümnele lähenedes on meist enamiku lapsed juba nii suured, et igapäevast poputamist enam ei vaja. Tööelus peaks olema tekkinud selgus, kas kelleski on ainest peadpööritavaks karjääriks või tuleb leppida usaldusväärse kogenud spetsialisti positsiooniga. Mida siis teha, kui tööelu erilisi üllatusi enam ei paku, kui teismelised lapsed sõpradega aega veedavad ning mees tegeleb oma hobiga? Võiks meelde tuletada, millise õhinaga sai kunagi nooruses käidud rahvatantsuringis või portselani maalimas, ning otsida endalegi mingi tegevus. Kui ametikoht on stabiilne, lapsed suured ning kuumem kirg suhetest abikaasaga lahtunud, on paras aeg täita tühjaksjäänud koht elus hobi(de)ga.
Tundub, et mehed leiavad töö ja pere kõrvalt rohkem aega ning tahtmist oma huvialadele. Vahel ikka kuulen naiste kurtmist, et mees on koolitusel, korvpallitrennis või kalal ja "mina pean jälle lastega üksi kodus istuma!" Kui aga hakkan lapsepõlve meelde tuletama või nooremate sugulaste-tuttavate peale mõtlen, siis tundub, et kooliajal on hoopis tüdrukud need, kes ei jõua tegelda kõigega, millega tahaks. Tahaks joonistada, näidelda, ratsutada, võimelda, laulda… aga õppimiseks peab ju ka aega jääma. Poisid seevastu käivad parimal juhul vanemate tagantsundimisel jalgpallitrennis ja kõige parema meelega istuvad hoopis arvutis. Muidugi on mõlemast soost laste seas nii huvituid kui ka huvilisi, kuid üldine suundumus paistab olevat selline, et koolieas on aktiivsema ellusuhtumisega pigem tüdrukud.
Ühel hetkel käiks aga justkui mingi plõks, mis suhtumise vastupidiseks muudab. Mees hakkab jahil käima, läheb Hispaaniasse palverännakule, ostab mootorratta. Ühineb mõne ühiskondliku organisatsiooniga, nagu noortekoda või rohelised, ning veedab pooled nädalavahetused edaspidi koolitustel või rannaniite hooldades. Naine käib läbi häda kaks korda nädalas aeroobikas ja ülejäänud õhtud tegeleb kodus lastega.
Pakun, et see plõks käib koos laste sünniga. Naisele tundub, et ta peab oma isiklikud huvid tooma ohvriks laste ja pere heaolule. Ja naised teevad seda rõõmuga. Kuid kas see on ikka vajalik? Perele tuleb ainult kasuks, kui ema ütleb: "Kahju küll, kuid nädalavahetusel peate ise endale söögi tegema, sest mina lähen fotomatkale või koeranäitusele." Või et abikaasa vaadaku nüüd oma õhtused tegevused üle, sest ka sina tahad oma hobiga tegelemiseks kahte õhtut nädalas. Veidi elutervet egoismi ja elu saab uue sisu. Tuleb lihtsalt endas üles leida see tüdruk, kes kunagi tahtis kirglikult tegeleda kümne asjaga korraga.
Ei tohi ka unustada, et ega mehed käi metsas ainult karu laskmas. Igasugused huviklubid ja ühiskondlikud organisatsioonid on samal ajal ka sotsiaalsete suhete võrgustikud. Mida vanemaks inimene saab ja mida stabiilsemalt elab, seda raskemaks muutub uute tuttavate leidmine. Naised, erinevalt meestest, vaatavad ringi rohkem sellise pilguga, kellega oleks tore koos kohvi juua. Kuid ühise huviala kaudu leitud tuttavatest võib tulevikus ka ametialaselt kasu olla.
Uurime peaministrilt, mida Keskerakond lubab ettevõtjate jaoks ära teha. Ka seda, miks ta polnud kuriteosüüdistusega Kalev Kallo vastu sama konkreetne, kui korruptsioonikahtlustuse saanud Narva keskerakondlastega. Kuna saade on eetris taasiseseisvuspäeval, tuleb juttu ka sellest, millisest Eestist unistas 27 aastat tagasi peaminister lapsena. Saade "Minister külas" algab 13.00.
11.00-12.00 "Äripäev eetris". Börsiettevõtte Tallink suuromanik Infortar müüs hiljuti Pirita Spa hotelli uuele omanikule. Kuigi hotell suutis viimasel ajal pigem külastajate arvu suurendada, ei näidanud Infortari juht ja suurosanik Ain Hanschmidt erilisi emotsioone või kahjutunnet, kui vestles Äripäeva ajakirjanikuga. Müüja jaoks oli see pigem pragmaatiline tehing. Veel arutavad Äripäeva ajakirjanikud Kaspar Allik, Marge Väikenurm ja Ken Rohelaan saates, kui tõsiselt tasub võtta Tallinna Sadama viimati teatatud kahjumit, mida arvata Keskerakonna valimislubadusest noortele mõeldud eluasemelaenude tingimuste muutmisel ja miks väärib Hekoteki miljonitehing Vietnamis esiletõstmist.
15.00-16.00 "Lavajutud". Iseseisvuse taastamise päeva saates räägitakse võimust, sest lavajutud on salvestatud Juhtimislaboris „Kuidas kasutada võimu õigesti ja tõhusalt“. Võim on traditsiooniline märksõna jõustruktuurides, sh kaitseväes. Paigas on hierarhia ja selged käsuliinid. Nii mõnigi kord tuleb teha karme otsuseid. Detsembriks seitse aastat kaitseväge juhtinud kindral Riho Terras jagab oma kogemusi, kuidas rasketel hetkedel inimlikukus jääda. Psühholoog ja koolitaja Viktoria Saat kõneleb teises saatepooles sellest, mis on võimuintelligentsus ja mida on oluline teada, et olla juhirollis efektiivne. Kuidas võim muudab inimest ja ka neid, kes seda inimest ümbritsevad? Kuidas mitte sattuda võimulõksu? Kuidas juhi haavatavus ning enda päästikute tundmine on aluseks mõjuvõimu kuritarvitamise ennetamiseks?
|
OSCAR-2019
|
||
Laste saamine on kindlasti iga pere äärmiselt isiklik otsus. Lapsi ei saada selleks, et hankida mingeid toetusi või et tasuda tänuvõlga riigi ees. Kahe õnneliku pisipõnni onuna tean, et lapsed sünnivad ikka hoolimisest ja armastusest. Ometi on palju asjaolusid, mis võivad tekitada ebakindlust ja pere kasvatamise otsust edasi lükata. Riigi ülesanne on tagada sellised tingimused, et lapse kasvatamine oleks piiritu rõõm, mitte lõputu mure.
Reformierakonna perepoliitika eesmärk on luua Eestist peresõbralik riik, kus inimesed soovivad hea meelega lapsi saada ja kasvatada. Perekeskse ja turvalise elukeskkonna loomiseks peame oluliseks järgmisi lubadusi:
Vanemahüvitise süsteemi jätkumine. Vanemahüvitis on andnud peredele kindlustunde pere juurdekasvu kavandamiseks. Suuresti tänu vanemahüvitisele on Eesti iive üle 20 aasta jälle tasakaalus. Vanemahüvitis on üles ehitatud pere- ja tööelu ühitamise ja tasakaalu põhimõttel, mille muutmine viiks sündide vältimiseni või emade olukorra halvenemiseni tööturul.
Kindlustunde tagamine peredele lapse kasvatamiseks ka pärast vanemahüvitise perioodi lõppemist. Peretoetuste maksmisel peab edaspidi kehtima põhimõte, et toetatakse rohkem neid, kes reaalselt rohkem abi vajavad ja kel on rohkem lapsi. Riigieelarve võimaluste tekkimisel kehtestame tugisüsteemi lasterikastele peredele ja üksikvanematele.
Igale soovijaile pere vajadustest lähtuva lapsehoiuteenuse kindlustamine. Majanduslike võimaluste tekkimisel jätkub programm „Igale lapsele lasteaiakoht!” – iga lasteaiaealine laps peab saama oma koduomavalitsuses käia soojas, valges ja lapse arengut toetavat mängu- ja õpikeskkonda pakkuvas lasteaias. Et lapsevanematel oleks mugav ja lihtne leida sobiv lastehoiuvõimalus, koondame omavalitsuste infokeskkonnad ühtsesse lapsehoiu infosüsteemi.
Lapsekesksuse tegelikuks rakendamiseks tuleb suurendada õpetajate arvu lasteaialapse kohta. Reformierakond peab õigeks, et ühe pere lastel on õigus käia samas lasteaias.
Huvihariduse edendamiseks ringiraha kehtestamine. Noorte huvitegevuses osalemise suurendamiseks ja riskikäitumise vähendamiseks kehtestame majanduslike võimaluste tekkimisel ringiraha.
Tugi lastetutele peredele, kes soovivad lapsi. Reformierakond toetab lastetusravi, et tagada võrdne võimalus lapse saamiseks ka neile, kellel meditsiinilise sekkumiseta see võimalus puuduks.
Me kõik soovime, et Eestis sünniks lapsi veelgi rohkem. Aga et noored pered võiks oma tulevikus kindlad olla, tuleb Riigikogu valimistel hääletada mõistagi Reformierakonna poolt.
Iseseisvuse taastanud Eesti valitsusreformi käigus loodi 1993. aasta veebruaris tööstus- ja energeetikaministeeriumi, ehitusministeeriumi ning kaubandusministeeriumi liitmise teel majandusministeerium. Peale liitmist teede- ja sideministeeriumiga sündis juba majandus- ja kommunikatsiooniministeerium (MKM). Paraku tundub, et üha keerulisemate ülesannete täitmiseks on MKMi haldusala liiga mitmekesiseks muutnud, et ühe katuse alla mahtuda. Järgmise valitsuse moodustamise käigus tasuks minu hinnangul kaaluda MKMi lahutamist kaheks eraldi ministeeriumiks, mis saaks oma ülesannete täitmisele paremini fokusseerida.
Praegu on MKMi vastutusalad niivõrd laia spektriga (lennundusest IT ja energeetikani), et ka kõige võimekamal ministril peaksid esinema üliinimlikud võimed selle kõige süvitsi mõistmiseks ja tipptasemel juhtimiseks. Ka kõige andekamatel meie seast on paraku ööpäevas ainult 24 tundi, mis seab töö tulemustele piirid. Ainuüksi asjaajamises Euroopa Liiduga peab Eesti majandus- ja kommunikatsiooniminister osalema nii majandusministrite, energeetikaministrite kui transpordiministrite nõukogu koosolekutel.
MKMi sisuline töö on hetkel jagatud viie valdkonna asekantsleri vahel (majandusareng, transport, energeetika, siseturg, side). Ja kuigi MKMi enda veebis näiteks deklareeritakse, et nende ülesannete hulka kuulub ka „riigi infosüsteemide arendamise koordineerimine“, siis tegelikult pole info- ja kommunikatsioonitehnoloogia valdkonna asekantslerit ametisse nimetatud. Kui valitsuse istungil üks minister hiljuti kõvahäälselt uuris, et kes meil IT eest vastutab, siis majandusministri poole ei osanud küll keegi vaadata. IT valdkond kui Eesti riigi üks prioriteete on hetkel MKMis selgelt vaeslapse rolli jäänud.
Energeetika on majandusruumi konkurentsivõime üks võtmeküsimusi. Pole aga normaalne, et sisuliselt paar inimest vastutavad kogu Eesti riigi energeetikapoliitika seadusandluse ettevalmistamise ja regulatsioonide täitmise eest. Puht inimlikult on seda koormust ja vastutust liiga palju. Nii muututakse paratamatult Eesti Energia üheks osakonnaks. Aga ühest eraõiguslikust turuosalisest nii suures sõltuvuses olemine ei ole pikas perspektiivis praktiline, eriti kui tulevikus võib tegemist olla avalikult kaubeldava ettevõttega. Ülimalt oluliseks muutub sõltumatu ja professionaalse know-how omamine tuumaenergiaga tegelemisel, kus aga täna MKMis põhjalik kompetents puudub. Lisame siia veel spetsiifilised teemad nagu LNG, taastuvenergia, uued ühendused, turu avanemine, gaasimonopoli lõhkumine jne. Seda kõike on hirmus palju. Ainuüksi üks pisike valearvestus taastuvenergia toetuse rehkendamisel läheb maksumaksjale ja tootmisettevõtetele maksma sadu miljoneid eurosid.
Maanteeameti kesine võimekus tee-ehituse riigihangete korraldamisel kiskus segasel moel skandaali isegi MKMi kantsleri enda. Pikalt toppama jäänud Tartu maantee neljarealiseks ehitamine ja Saaremaa silla keskkonnamõjude uuring ning segadus liiklusseaduse ja ühistranspordi dotatsioonide ümber on näited nigelatest töötulemustest. On ilmne, et see valdkond vajab ministeeriumi poolt rohkem süvenemist ja jõulisemat juhtimist.
Nende üksikute näidete taustal tundub, et loogilisem ja jõukohasem oleks MKM lahutada kaheks asutuseks: I majandus- ja energeetikaministeerium, II transpordi- ja kommunikatsiooniministeerium. Esimese alla jääks majandusareng, siseturg, ettevõtluspoliitika, Tarbijakaitseamet, EAS, Kredex ja riigi strateegilisemad ettevõtted (Elering, Eesti Energia, Eesti Post). Lisaks mõistagi energeetikaga seotud valdkonnad.
Transpordi- ja kommunikatsiooniministeeriumi juhtida jääks riigi infotehnoloogia ja kommunikatsiooni sektor ning olulised valdkonnad transpordis: lennundus, raudtee, sadamad, ühistransport ja teedeehitus. Lisaks transpordi ja logistikaga seotud suurettevõtted (Tallinna Lennujaam, Estonian Air, Eesti Raudtee, Tallinna Sadam). Konkurentsiamet tuleks aga huvide konflikti vältimise huvides üldse rahandus- või justiitsministeeriumi haldusalasse liigutada.
Kindlasti küsitakse nüüd, et kust ministeeriumite lahutamiseks raha tuleb? Hästi läbi mõeldud asutuste töö reorganiseerimine ei pea kaasa tooma lisakulutusi. Efektiivsuse ja kompetentside parema juhtimise läbi saab kulusid isegi kokku hoida. Ja tegelikult leidub riigisektoris kokkuhoiu kohti teisigi.
Odavama haldamise saavutamiseks saab koondada kogu riigi kinnisvara (välja arvatud sümbolkinnisvara) ja selle arendamisega seotud tegevused Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi. Samuti tuleb liita riigi eri ametiasutuste tugiteenused (raamatupidamine, personalitöö, hanked jmt) ühtsetesse keskusesse ning sulgeda mittevajalikud asutused. Lõpuks ometi tuleks lõpuni viia eripensionide reform. Kokkuhoid on mõõdetav miljonites eurodes. Ja kui sellestki väheks jääb, siis võib sulgeda Kliima- ja Energiaagentuuri, mille ainsaks „töövõiduks“ näibki jäävat seotus Roheliste erakonna hämarate rahaasjadega.
Regionaal- ja põllumajandusministri töö liitmisel maaeluministeeriumi alla ja MKMi lahutamise tulemusel jääb ministrite arv valitsuses samaks, aga nende töökoormus ja vastutus jaguneb palju ühtlasemalt. Sama raha eest saab paremini juhitud riigi.
Valitsuse istungil kinnitati täna esimesed omavalitsuste ühinemised pärast haldusreformi jõustumist. Harjumaal tekib Kernu valla, Nissi valla, Saue linna ja Saue valla ühinemisel üle 21 000 elanikuga omavalitsus Saue vald ning Valgamaal Helme valla, Hummuli valla, Põdrala valla ja Tõrva linna ühinemisel ligi 6500 elanikuga Tõrva vald. Ühinemise tulemusel saab Saue vald riigilt ligi 2,5 miljonit eurot ja Tõrva vald 1,2 miljonit eurot.
Saue ja Tõrva vallad on esimesed omaalgatuslikud ühinemised, mis valitsuses kinnitatakse pärast haldusreformi seaduse jõustumist, aga sisuliselt on tegemist palju pikema protsessi eduka lõpuga. Mul on hea meel omavalitsusjuhtide üle, kes on kogukonna arengu huvides õigeid otsuseid langetanud. Jätka lugemist →
|
OSCAR-2019
|
||
Olen iseloomu kasvatanud. Ehk siis on olnud tunne - tegelikult juba aastaid -, et sõnad on otsa saanud. Need sõnad, mida siin keskkonnas ilmarahvale lugemiseks ette lükkida. Elu on ikka edasi läinud. On olnud minu Soome, minu Ameerika, minu Läti ja Leedugi, kõrvalt kellegi teise minu lugusid. Teatrit on olnud. Mitte just nii palju kui alma mater´i ajal, aga ilmselt rohkem kui mõned aastad tagasi. Erilisi hetki minu inimestega on olnud. Häid raamatuid on olnud, häid jookse on olnud.
Aga ma olen eelistanud elada. Elada selles ajas ja hetkes, mille olen võtnud sellest, mis on antud. Ja sellepärast ongi tunne, et sõnad on otsas. Mul ei ole lõputult seivitud dräfte, küll aga on salvestatud, töödeldud ja töötlemata pilte. Praegu tunduvad need vähetähtsad ja väheütlevad. Elu on peale tulnud. Koos pimeduse ja lumevalgusega.
Võib juhtuda, et kirjutan veel, aga võib juhtuda, et juhus viibki kirjutamisest kaugele. Mulle ei meeldi asju lõpetada - jah, mu sõbrad, te teate seda - pigem ootan, et need lõppeksid ise.
Ja selles sissekandeski süüdistan südamepõhjas üht ilmselgelt ilmsüütut inimest, kes... Aus oli. Mulle ausus meeldib, nii et ausad pildid viimasest poolaastast.
Vaatasin lavastust, nautisin soojaks köetud Genialistide Klubi punast musta kasti, peas laisad mõtted narkootikumidest ja sellest, kuidas inimene keha kasutab.
Lugu on lihtne: keegi räägib, kuidas temast sai sõltlane ja kuidas kogu tema elu sisu on olnud kasutamine või kasutamisest hoidumine. Näitleja oli ise lavastaja, saan aru, et ka mõtete generaator, kuigi teksti autoriks siiski keegi teine. Mõtlesin, et sarnase teema käsitlemiseks peabki kasutama küllalt äärmuslikke näiteid. Muidu ei jõua ju kohale. Vist. Lapsukesed teavad, et narko on kahjulik, teavad, mida see teha võib, aga suurem osa neist mõtleb ikka, et minuga ei juhtu nii. Ennustasin, et järgmise kolme aasta jooksul kolmandik neist katsetab üht-teist, kuigi nemad kinnitasid, et sellist kava neil pole. Võib-olla olen liiga küüniline, aga mulle tundub, et tuleb realistlik olla, mitte elada illusioonides, millest kellelgi kasu pole.
Ühesõnaga lavastus oli hoiatus, mida oli nauditav vaadata, sest saalis istujana saad ju aru, et tegemist on mänguga. Hästi mängitud, võib-olla Balti jaamas vaadeldud sõltlased aitasidki rolli ehitada, sellesse sisse elada ja jääda. Silver võdistas end kenasti, üleminekud nõrgematelt (veel üks illusioon, milles elada) ainetelt tugevamatele tulid läbi liigutuste intensiivsuse esile. Keha liikus, elas läbi, nägu väljendusvahendina ehk polnudki nii kõnekas. Seinal olev redel sai kasutatud, laval olnud diivanil sai aeletud, kummalisi, kuid noortele omaseid tantsuliigutusi oli ka omajagu. Piisavalt ehmatav ja samas mitte šokeeriv, sest kui päris rõvedaks minna, siis on eesmärgi saavutamine küsitav.
Teater on naljakas. See on noorte puhul ikka millegi teenistusse rakendatud. Ehk siis mäng polegi justkui oluline, oluline on hoopis sõnum. Kummaline ja samas saan aru, et nii saabki lapsukestele väikeste dooside kaupa teadmisi süstida. Ja mõni saab väikeste annuste kaupa teatriarmastust. Mõni saab pisikese ehmatuse osaliseks, nähes, et teater võib koosneda ühest inimesest, loost, mida justkui polegi ja samas on. Lajatav.
Jälle mõtlesin, et Tartus võiks oma VAT olla. Tunnen sellest puudust, sest nii oleks kergem rääkida, viidata ja teatrit armastama õpetada. Äkki Must Kast teeb selle ära? Turg on olemas, ootus ka.
Selline tunne on, et rattalt tahaks maha hüpata, aga kuidagi ei saa. Või ei julge. Hoog on nii suur, et kõrvades vilistab ja silmi on raske lahti hoida. Mõnikord jällegi on sõit nii aeglane, et tühikutesse tekivad pseudoprobleemid, millega ei taha tegeleda, aga mis kuidagi kaduda ei taha.
"Pure mind" Uues teatris sattus ühele vihmasele neljapäevale. Ei läinud ettevamistuseta, teadsin, et ühele kodanikule on nii väga meeldinud, et ta vaatas seda 3. korda, veidi sorisin netis ka. Ootasin intensiivset keha, seda oli ka, aga lugu ei hakanud minu jaoks jooksma. Võib-olla oli põhjuseks jalas olevad vihmamärjad teksad, mis tekitasid külmavärinaid, võib-olla väsimus, mind pidevalt saatmas. Oli väga häid leide: meeldis, kuidas laest kukkus asju alla. Kõik oli näha, midagi ei varjatud, aga ikkagi oli ootamatu, värskelt ootamatu, isegi oma papisuses. Püksid-tagumikud, millest pidevalt uusi tegelasi välja potsatus, olid ka huvitavad. Vanainimene minus muidugi jooksutas samal ajal silme ees Kivirähki-Juure legetegelast Mürka Perset. Nii et natuke oli naljakas, natuke piinlik, natuke põnev, aga ühel hetkel võttena ammendas end. Mõned hetked tekitasid ebamugavust, aga mul on selline tunne, et ebamugavustunne oli lavastusse sisse programmeeritud. Et kui kaua ma talun vaikust, kui kaua ma talun muusikat, kui kaua ma talun häälitsusi. Päriselt mõtlesin, et mulle meeldib sõnateater rohkem, aga...
"go neo und romantix" Vanemuises sattus vihmasele raamatuid täis reedele. Läksin ettevalmistuseta, teadsin, et tegemist on elektroonilise tekstimuusikaliga, aga ei teadnud, mida see tähendab. Ja siis nad hakkasid rääkima. Rääkisid. Rääkisid. Rääkisid. Peas tagusid haamrikesed, mis palusid neil vaikida, aga nad ei teinud seda enne, kui neil lugu lõpetatud. Lugu oli olemas, kuigi raskesti jälgitav. Kaasteelised vist ei tuvastanud, nihelesid ja kihelesid, kõik naersime mõnel hetkel, kui saal oli vaikseks ehmatatud. Veel kord: point oli olemas ja täiesti tabatav ja presenteeritav. Näitlejad olid tugevad. Julged, ma ütleks, aga midagi jäi ikka puudu. Või oli üle. Sõnad. Vat see oli see koht, kus ma igatsesin eelmise õhtu vaikust, kehalisust, mängulisust.
Kummaline on see inimene. Kasutada on kõigil keha, aga see, mida kehadega teha otsustatakse, valmistab ikka üllatusi. Kui ei valmistaks, oleks vist kõik nähtud ja kogetud. Mulle meeldib rutiin, üllatustesse suhtun teatud ettevaatlikkusega. Ei kahetse kummagi lavastuse nägemist, aga kummaline oli ikka.
Otsa tuli üks PÖFFi film ka "Uhiuus testament". Kõik, mida ühelt healt filmilt oodata: ilusad inimesed, vimkaga lugu, kahjutunne, et lugu otsa sai... Ja lõputult võimalusi edasi mõelda. Kasulikult kasutatud aeg. Vat nii.
|
OSCAR-2019
|
||
Olen juba pöördunud Teie poole oma murega seoses tütre kõnega (https://www.kliinik.ee/lasteneuroloogia/id-34/noustamine/?question=72324). Võib olla muretsen üle, aga arvan et parem karta kui kahetseda.
Nimelt kukkus minu plika 21.08.2015 kivitreppi aste peale (enda kasv + aste kõrgus on u ), nii käte kui ka pea peale. Nutt tuli 2 sek pärast umbes. Kolme-viie minutiga rahunes maha. Pärast oli igatpidi elurõõmus ja täitsa teadvuses. Ei oksendanud, ei minestanud, nahavärv oli roosa, käitumine tavaline - 30 minutit peale kukkumist jooksis ringi. Kahe järgmise päeva jooksul oli tavaline laps. Igaks juhuks viisin ta EMOsse, kus öeldi et kõik on OK ja jälgida paar päeva. Löök tuli vasemale otsaesise poolele. Alguses oli roosakas siis sinakas ja siis ka kollalas. Tütar kaebas natuke aega valude peale sinaka piirkonnas. See läks ka kiiresti üle. Kui suur on tõenäosus, et lapse aju sai kannatada (eriti kõne eest vastutav piirkond) ja kuidas seda saab kindlaks teha? Ja kui tõsised tagajärjed võivad sellel olla?
Kuna kliiniline sümptomatoloogia puudus täiesti, siis ei ole alust arvata, et lapse aju sai kukkumisel vigastada. Veelgi vähem saab väita, et sellest on tulenenud kõne hilisem areng. Kõige sagedasemad tagajärjed sellistel kukkumistel on peavalud hilisemas lapseeas, kuid ka nende tõenäosus on väike.
25. aprillil kaitses Elle Põldoja filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja „Structure and blood supply of the superior part of the shoulder joint capsule“ („Õlaliigese kapsli ülaosa struktuur ja verevarustus“).
Töö juhendajad olid dr Ivo Kolts (dr. med.), TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut ja dr Kristo Kask (dr. med.), Põhja‐Eesti Regionaalhaigla. Oponendiks oli professor Anne Agur (PhD), Toronto Ülikool, Kanada.
Õlaliiges on üks inimese liikuvamaid liigeseid. Omavahel liigestuvad õlavarreluu suur pea ja abaluu väike liigeseõõnsus. Liigesekihn, mis ümbritseb õlaliigest, on avar, õhuke ja lõtv. Seda tugevdavad sidemed ning lihaselis-kõõluseline rotaatormansett. Õlaliigese ülaosas asub subakromiaalne limapaun, mille alumine osa on ühenduses rotaatormanseti kõõlustega. Õlaliiges on oma ulatusliku liikuvuse tõttu seotud rohkete vigastustega: õlaliigese nihestused, limapauna pitsumised, rotaatormanseti lihaste ja kõõluste põletikud ning rebendid. Üle 40-aastastest inimestest 30%-l esineb õlakahjustusi ning vanusega suureneb see protsent märgatavalt. Need vigastused põhjustavad õlavalu, mis pärsib inimeste igapäevast käelist tegevust ja alandab elukvaliteeti. Vigastuste üheks tekkepõhjuseks peetakse vähenenud verevarustust. Samas on viimase 30 aastaga suurenenud õlaliigese artroskoopiliste operatsioonide osakaal ja paranenud magnetresonantsdiagnostika meetodi tundlikkus, mis mõlemad vajavad üha rohkem struktuuride detailset anatoomilist kirjeldust. Seetõttu keskendusime käesolevas uurimistöös õlaliigese kapsli ülaosa struktuuride ja nende verevarustuse kirjeldamisele.
Doktoritöö uuringud viisime läbi Lübecki Ülikooli anatoomia instituudile annetatud õlaliigestel. Nii lateksmassiga süstitud kui süstimata arteritega õlaliigestel kasutasime anatoomilist dissektsioonimeetodit. Nii Lübecki kui Tartu Ülikooli anatoomia instituudis rakendasime mikrostruktuuride kirjeldamiseks histoloogilist ja immunohistoloogilist uurimismeetodit. Uurimistöö tulemusena leidsime, et õlaliigese kapsli ülaosas asuvad sidemed on anatoomiliselt püsivad struktuurid ja hästi verega varustatud. Liigesekapsli ülemises piirkonnas paikneva limapauna alumine sein on otseses kontaktis rotaatormanseti kõõlustega ja nende struktuuride verevarustus toimub ühiste arterite kaudu. Kokkuvõttes võib öelda, et uurimistöö tulemused täiendavad meie teadmisi õlaliigese ülemise kapsli anatoomiliste struktuuride osas ja aitavad kirurgidel ära hoida avatud ja artroskoopiliste operatsioonidega seotud komplikatsioone.
1. Kliinikumi arvutivõrgus on nüüdsest juurdepääs uuele kardiovaskulaarse meditsiini alasele e-raamatule „ESC Textbook of Cardiovascular Medicine“. Raamatu on välja andnud European Society of Cardiology. Et raamatule on ostetud ainult üks litsents, saab seda lugeda korraga ainult ühest arvutist. Täpsem info http://www.kliinikum.ee/infokeskus, tel 731 8185.
Tartu ülikooli Eesti Vabariigi aastapäevale pühendatud kontsertaktusel kuulutati välja Ernst Jaaksoni stipendiumi laureaat – dr Sander Pajusalu.
Dr Pajusalu uurimistöö fookuses on haruldaste geneetiliste haiguste molekulaardiagnostika. Ta on pannud aluse uute geneetiliste haiguste leidmisele ja selgitamisele ning võimaldanud oma uurimistööga täpsustada sadade patsientide diagnoosi. See on andnud tuge patsientide ja nende lähedaste nõustamisele ning otsesele ravile. 18 000 euro suurune stipendium võimaldab noorel teadlasel rahastada järeldoktorantuuri projekti alustamist USA-s Yale’i ülikoolis. Dr Sander Pajusalu soovib seal arendada uusi bioinformaatilisi analüüsimetoodikaid, mis aitaksid muu hulgas mõista pärilike haiguste molekulaarpatoloogilisi mehhanisme.
Ravikindlustatud patsiendid saavad kliinikumis ravi enamikel juhtudel tasudes vaid nn väikese omaosaluse – olgu see siis visiiditasu või voodipäevatasu. Eesti ravikindlustuseta isikud peavad aga ravikulud ise katma. Enim väljastataksegi kliinikumis voodipäeva- ja visiiditasude arveid. Lisaks moodustavad suure osa arvetest tasulised teenused: näiteks täiskasvanutele osutatud hambaraviteenused, mis ei kuulu haigekassa teenuste nimekirja. Aga ka androloogiakeskuse teenused, mida ravikindlustus katab vaid osaliselt.
Kliinikumi Leht uuris, kui usinad on patsiendid neile väljastatud arveid tasuma ning kuidas lahendada mittetasumine.
2015. aastal alustas Tartu Ülikooli Kliinikum koostööd Lindorff Eestiga, et võimalikult suur hulk maksehäireid lahendada kliinikumile positiivses võtmes. Tartu Ülikooli Kliinikumi finantsjuhi Maret Tark sõnul oli sel hetkel arved õigeaegselt tasumata umbes 6500 inimesel ning võlgnevuse summa ulatus üle 200 000 euro. Sellise hulga arvete sissenõudmiseks töötajate põhitöö kõrvalt aga ei jätkunud ressursse.
Lindorffi meeskond on veendunud, et parimaks töövahendiks maksmata arvete tasumisel on personaalne kontakt. Lindorff Eesti müügijuht Vivian Murd kinnitab, et regulaarne tasumata arvete meeldetuletamine aitab oluliselt vähendada tasumata arvete hulka. „Meie ülesandeks on viia info tasumata arvest kliendini nii kiiresti kui võimalik kasutades selleks kõiki kommunikatsioonikanaleid, nt e-kiri, SMS, telefonikõne. Igal patsiendil on ööpäevaringselt võimalik vaadata online-keskkonnas oma võla jääki või veenduda, kas tema makse ikka laekus,“ selgitab Vivian Murd.
Kliinikumi maksmata arvete statistika on jahmatust tekitav: aastatel 2015–2018 jäi kliinikumile tasumata lausa 409 211,29 eurot ulatuses arveid. (20.01.2018 seisuga). Tänaseks on summast juba laekunud 53% ehk 235 874 eurot. Nimetatud ajavahemiku ühe maksmata arve keskmine summa oli 35,75 eurot.
Põhjused, miks arved jäävad maksmata, on erinevaid. Olgugi, et peaaegu kõikides kliinikumi osakondades on võimalik arve koheselt maksekaardiga või sularahas tasuda, võetakse tihtipeale 7-päevase maksetähtajaga arve koju kaasa. Inimlikust eksitusest võib aga selle tasumine ununeda või arve ära kaduda. Maret Tark sõnul on ka juhtumeid, mil patsiendid väidavad, et neile pole arvet väljastatudki.
Suurim võlgnevus tekib kliinikumis pakutavate tasuliste teenuste eest maksmata jätmisel. Sellisel juhul ei osuta kliinikum võlglasest patsiendile tasulisi teenuseid enne, kui arved saavad korrektselt tasutud. 15 päeva enne, kui võlanõuded jõuavad inkassofirmani, saavad patsiendid ka teavituse ja meeldetuletuse tasumata arvest. „Selle esimese sammu järgselt laekub meile päris palju maksmata arveid,“ selgitab Maret Tark. Kui teavitusest jääb väheseks, hakkab saamata tasumata arvetega tegelema ja kliinikumi klientidega suhtlema krediidihaldusettevõte Lindorff. Ka siis on võimalik saavutada patsiendile sobiv kokkulepe kas maksegraafiku koostamisega, tähtaja pikendamisega vms.
Segaduste vältimiseks ja sujuvateks arstivisiitideks soovitab Maret Tark patsientidel kontrollida ja uuendada enda kliinikumi andmebaasis olevaid kontaktandmeid kas vastuvõtule pöördudes registraatori juures või patsiendiportaali ePatsient kaudu.
15.-16. veebruaril 2018 toimus Helsingis Euroopa Kolposkoopia Föderatsiooni (EFC) kursus aktiivselt tegutsevatele kolposkopistidele. Tänu kliinikumi arendusfondi toetusele oli sellest koolitusest võimalik osa võtta ka Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliiniku arstidel – dr Liis Kriisal ning dr Katrin Tääril. Eestist osales kursusel kokku 32 arsti, kellest enamik on ka Eesti Kolposkoopia Ühingu (EKÜ) liikmed.
Koolituse lektorid olid Soomest, Norrast, Rootsist, Lätist, Eestist, Poolast, Saksamaalt, Prantsusmaalt ja Suurbritanniast. Koolituse eesmärgiks oli täiendada oma teadmisi emakakaela vähieelsete muutuste diagnostika, jälgimise ning raviprintsiipide alal.
Kursusel käsitleti mitmeid tänapäevaseid aktuaalseid teemasid: uut inimese papilloomiviiruse (HPV) poolt põhjustatud kahjustustes ning HPV vastases vaktsineerimises; genitaaltrakti tsütoloogilised ja histoloogilised uuringud; emakakaela skriinimine; emakakaela düsplaasia diagnoosimine ja kirurgiline ravi ning ravijärgne jälgimine. Erinevate riikide esindajad tutvustasid oma ravijuhiseid ning toimusid aktiivsed paneeldiskussioonid võrdlemaks erinevate Euroopa riikide tulemusi ja statistikat ning analüüsimaks teemakohaseid kitsaskohti erinevates riikides. Eestist esinesid mitmete ettekannetega ka kliinikumi naistekliiniku arstid dr Terje Raud ja dr Lee Padrik.
Tegemist oli interaktiivse koolitusega, mis nõudis kõikidelt aktiivset osalemist, eelkõige haigusjuhtude aruteludes. Kursusel esitleti ka uut diagnostilist aparaati ZedScan, mis võimaldab emakakaelakoe tiheduse alusel määrata emakakaela düsplaasia astet.
Lisaks tutvustasid EFC juhatuse liikmed kolposkoopiliste uuringute kvaliteedi kindlustamise reegleid ning konisatsiooni praktilise õpetamise meetodeid residentide baaskoolituses. EFC soovitab iga riigi kolposkoopia ühingul välja töötada kolposkopisti kvaliteedinõuded ning nende hindamise kriteeriumid, seda eelkõige EFC baaskoolituse ja kvaliteedi juhiste alusel, et tagada Euroopas kolposkopistide ühtlasem tase.
Dr Liis Kriisa ja dr Katrin Tääri sõnul oli tegemist oli väga haarava ja praktilise koolitusega, mis lisas uusi teadmisi emakakaela düsplaasia käsitlemiseks ning hoogu ka Eesti Kolposkoopia Ühingu tegemistesse. Doktoritele väga meeldis, et koolituse ettekanded olid äärmiselt konstruktiivsed, selged ja informatiivsed ning kogu kursuse edukas läbimine eeldas osalejatelt aktiivset osavõttu.
Vabariigi president Kersti Kaljulaid andis Eesti Punase Risti III klassi teenetemärgi ka kliinikumipere kauaaegsele kolleegile dr Anne Ormissonile. Dr Ormisson on lastearstina ravinud mitme põlvkonna tartlasi. Erilist tähelepanu on Anne Ormisson pühendanud vastsündinute ja väikelaste arenguga seotud probleemidele. Tema eestvõttel alustati Tartus 1980. aastatel vastsündinute loomuliku toitmise juurutamist.
Tartu Ülikooli Kliinikumi verekeskuse doonorid Jarek Talisainen ja Riho Hänikene pälvisid presidendilt Eesti Punase Risti V klassi teenemärgi. Jarek Talisainen on käinud verd loovutamas 109, Riho Hänikene 108 korda.
Valitsus kinnitas riigi teaduspreemiate laureaadid. Eelmise nelja aasta jooksul valminud ja avaldatud töödest pälvis arstiteaduse alal riikliku teaduspreemia teadus-arendustöö „Kõhuõõnesisese rõhu tõus ja seedetrakti puudulikkus intensiivravi haigetel“, mille autoriteks on professor Joel Starkopf ja dr Annika Reintam Blaser.
Professor Joel Starkopf töötab Tartu Ülikooli Kliinikumi anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku juhatajana, olles samal ajal ametis ka Tartu Ülikoolis kliinilise meditsiini instituudi juhatajana ning anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku juhatajana. Dr Annika Reintam Blaser töötab samuti Tartu Ülikooli kliinilise meditsiini instituudis anestesioloogia ja intensiivravi teadurina ning Luzerni kantoni haigla ülemarstina.
Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonna dekaani ja kliinikumi sisekliiniku juhataja professor Margus Lemberi sõnul on Starkopfi ja Reintam Blaseri läbiviidud uuringud olulised nii rahvusvahelises kui Eesti kontekstis: “Starkopfi ja Reintam Blaseri teadusuuringute tulemusena on oluliselt täienenud arusaam seedetrakti patofüsioloogiast kriitilises seisundis haigetel ning vastavasisuline kliiniline praktika on leidnud rakendust kogu maailmas. Professor Starkopfi juhendamisel on loodud tugev ja rahvusvaheliselt tuntud teadusgrupp ning oma isikliku eeskujuga on ta olnud ja on ka edasi suureks eeskujuks tulevastele arstidele ja arstiteadlastele.“
Edaspidiseks eesmärgiks on teadlased seadnud seedetrakti düsfunktsiooni rolli täpsustamise hulgiorganpuudulikkuses, vastava hindamissüsteemi täiustamise, valideerimise ja juurutamise.
Parimate teadustööde eest anti kokku välja kaheksa 20 000 euro suurust riigi teaduspreemiat. Preemiad antakse laureaatidele üle 20. veebruaril Läänemaa ühisgümnaasiumis, millele järgneb pidulik vastuvõtt Haapsalu kultuurikeskuses.
Professor Joel Starkopf: Riiklik teaduspreemia on meeldiv tunnustus ennekõike just seetõttu, et osutab kliinilise teadustöö võimalikkusele ja vajalikkusele kaasaegses arstiteaduses. Vaatamata sellele, et me ei ole selles töödetsüklis kasutanud kõrgtehnoloogilisi uurimismeetodeid, oleme saavutatud mitmeid olulisi praktilisi väljundeid. Annika Reintam Blaser oma väsimatu uurijahingega on suurepärane eeskuju igale klinitsistile – hea arstitöö juurde käib lahutamatu osana teadustöö.
Atoopiline dermatiit (AD) on levinud krooniline põletikuline nahahaigus. Haigusega kaasneb piinav naha sügelemine ning sellest tulenev magamatus ja halb elukvaliteet.
Seose tõttu IgE-st vahendatud kiiret tüüpi immunoloogiliste seisunditega nagu nt toiduallergia on AD ajalooliselt vaadeldud kui allergilist haigust. Seepärast on haiguse preventsioon olnud suunatud peamiselt allergiate vältimisele ja, nagu teada, on see olnud ebapiisav. Viimase aja suure patsientide arvuga uuringud on näidanud, et u 50% arenenud maade ja veel suurem protsent arenevate maade AD haigetest ei ole atoopikud (st allergilised). Atoopia on omasem raskemate nahanähtudega haigetele.
Kuigi haiguse etioloogia ei ole siiani päris selge, ollakse kindlad, et AD tekib mitmete faktorite kombineerumise tõttu. Osa neist faktoritest (kalduvus kiiret tüüpi immunoloogilisteks reaktsioonideks, nahabarjääri kerge kahjustatavus) on geneetiliselt determineeritud, osa aga tuleneb keskkonnast. Viimasel ajal rõhutatakse, et just häired nahabarjääri terviklikkuses on põhjuseks, miks AD üldse välja kujuneb.
Nahabarjäär paikneb epidermise sarvkihis, see koosneb sarvkihirakkudest, mille vahel on rakkudevahelised lipiidid. Barjääril on kaks väga tähtsat ülesannet: kaitsta keha veekaotuse eest ja, teiselt poolt, takistada väliskeskkonnast pärit ainete, k.a mikroorganismide tungimist organismi. Terve inimese nahaga võrreldes on AD haigete nahabarjääris terve rida erinevusi. Näiteks on leitud, et ensüüm, mis tervel inimesel võimaldab füsioloogilist ketendust, on AD haigete nahas palju aktiivsem ning sellest tulenevalt on ka haigete nahk kare ja ketendav.
Kindlaks on tehtud ka terve rida üksteisest sõltumatuid epidermaalset barjääri nõrgestavaid mutatsioone. Kõige rohkem on uuritud filaggriinigeeni (FLG) null-mutatsiooni, mida mõnedes Euroopa piirkondades leitakse kuni 49%-l AD haigetest. Filaggriin on epidermise suurim struktuuriproteiin. Enne naha pinnale jõudmist laguneb see aminohapeteks ning urogaan- ja pürrolidiinkarboksüülhappeks. Urogaanhape on vajalik naha happelise keskkonna loomiseks, pürrolidiinkarboksüülhape kuulub aga naha loomuliku niisutava faktori koostisesse. FLG nullmutatsiooni korral ei ole epidermises piisavalt niiskust hoidvaid molekule ja sarvkihi veesisaldus on väiksem. Teiselt poolt, kui filaggriini laguprodukte on vähem, tekib nahal leeliselisem keskkond. Aluselisemates tingimustes väheneb aga oluliste intertsellulaarsete lipiidide – tseramiidide – süntees ning nõrgeneb antibakteriaalne kaitse. Uuringud on näidanud, FLG null-mutatsiooniga AD haigetel on 7 korda suurem nahainfektsioonide risk kui neil haigetel, kellel mutatsiooni ei ole. Haiguskoldeid infiltreerivate Th2-rakkude tsütokiinid suruvad alla filaggriini produktsiooni. Seega tekib teatav filaggriini defitsiit ka neil haigetel, kellel geenimutatsiooni ei ole.
Nahabarjääri tugevdavad rakkudevahelised lipiidid, mis kujutavad endast segu tseramiididest, kolesteroolist ja vabadest rasvhapetest. On näidatud, et AD haige nahas on vähenenud lipiidide koguhulk, tseramiidide ja vabade rasvhapete ahelad on lühemad ning esineb mõnd liiki tseramiide defitsiit. Tseramiidid on lipiididest kõige tähtsamad, sest just need takistavad erinevate ainete, sealhulgas ka mikroobide ja allergeenide, sattumist sarvkihi rakkude vahele ning hoiavad naha niiskusesisaldust. Teadusuuringud on näidanud, et mida vähem on intertsellulaarseid tseramiide, seda suurem on transepidermaalne veekaotus.
AD haige nahabarjääri kahjustuste põhjused ei ole ainult geneetilised. Mitmed keskkonnategurid, nagu näiteks leeliselised seebid ja eksogeensed proteaasid, mis võivad pärineda kodutolmulestadest või stafülokokkidest, ja korduv kratsimine nõrgestavad juba niigi ebatäiuslikku nahabarjääri.
Kõike eelpoolkirjutatut arvestades on mitmed teadlased jõudnud järeldusele, et õige naha hooldusega juba varasest lapseeast alates võib AD ilmnemist edasi lükata või koguni peatada.
|
OSCAR-2019
|
||
16. jaanuaril toimus taas Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliiniku teaduskonverents, mis sel korral keskendus psüühiliste fenomenide ja psüühikahäirete avaldumise tihedale seosele kogu keha toimimisega ning kandis nimetust „Psüühika ja metabolism või metabolism ja psüühika“.
Ürituse toimumine sai võimalikuks tänu tihedale koostööle psühhiaatriakliiniku ning Tartu Ülikooli bio- ja siirdemeditsiini instituudi füsioloogia ja biokeemia osakonna kolleegidega, mis on viinud esmase psühhoosiepisoodiga haigete ainevahetuse eripärasid, sealhulgas metaboloomikat ehk biokeemiliste molekulide koosluse tasandeid, käsitlevate teadusuuringuteni.
Äärmiselt köitvate ja rohket positiivset tagasisidet saanud loengutega esinesid professor Mihkel Zilmer ja professor Eero Vasar. Mihkel seostas oma loengus elegantselt kaasaja globaalse info ülekülluse probleemi ning indiviidi otsustest tulenevad ja ainevahetuse tasandil avalduvad soodsad või ebasoodsad tagajärjed. Ilmselgelt oleks saalis viibijad kahetunnise loengu järel olnud nõus vähemalt veel sama kaua, aeg-ajalt saalist kostvate muhelevate naeruturtsakate saatel, teda kuulama. Eero loeng viis algselt kuulajaskonna ajaloohõngulisse psühhiaatriliste prekliiniliste teadustööde ajajärku, misjärel keskendus aga kaasaja siirdemeditsiini temaatika olulisusele. Ettekanne pakkus kliinilist tööd tegevatele spetsialistidele võimalust osa saada teadusuuringute tulemustest, mis käsitlesid amfetamiini saanud katseloomade ja esmaste psühhoosihaigete metaboloomsete profiilide sarnasusi ja erinevusi.
Lisaks oli minul võimalus aktualiseerida kroonilist põletikku, oksüdatiivset stressi ja ainevahetuse regulatsiooni eripärasid peegeldavate biomarkerite kasutusele võtmise olulisust psühhiaatrias. Füsioloogilisi, patofüsioloogilisi või farmakoloogiliste sekkumiste efekte kajastavate indikaatorite ehk biomarkerite objektiivne määramine perifeersest verest aitaks tõsta kliiniliselt avalduvate psüühikahäirete sümptomite, sündroomide ja diagnooside bioloogilist valiidsust, tuvastada haiguste aluseks olevaid etiopatogeneetilisi mehhanisme ning oleks abiks haigusseisundite erinevate faaside määratlemisel ja raviefektide hindamisel.
Konverents tõi kokku psühhiaatrid, psühholoogid, vaimse tervise valdkonnas toimetavad õenduseriala ja teised spetsialistid üle Eesti ning pakkus võimalust kaasa mõelda metabolismi ja psüühiliste protsesside integreeritud toimimise käsitlusvõimaluste rohkusele.
Tänapäeva meditsiinisüsteemis on füsioterapeut juba üsna tuntud tegelane, kuid mida teeb üks füsioterapeut psühhiaatriakliinikus? Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliiniku üldpsühhiaatria keskuses töötab füsioterapeut Marin Rändur juba pea 10 aastat. Vaatamata üsna pikale kogemusele on ta Eestis haruldus, kuna sarnastes tingimustes töötavaid füsioterapeute on vaid kaks. Uurisime, millega ta seal tegeleb. „Minu peamiseks rolliks on õpetada, kuidas läbi liikumise ja liigutusteadlikkuse arendamise on võimalik toetada eneseteadlikkust, stressi ning haigusega toimetulekut. Peamiselt puutun ma kokku inimestega, keda vaevavad meeleolu-, ärevus- või söömishäired. Samas ainukese füsioterapeudina majas olen vajadusel oodatud ka teistes osakondades.“ Lisaks klassikalisele füsioteraapiale kasutab Marin oma töös BBAT Kehatajuteraapiat (Basic Body Awareness Therapy). Selle meetodi omandas ta Bergeni Ülikooli Kolledžis, kus läbis 2-aastase BBAT metoodiku õppe. Peale õpinguid on ta end jõudu mööda täiendanud Põhjamaade kogenud praktikute käe all ning kuulub ka rahvusvahelisse BBAT õpetajate assotsiatsiooni (IATBBAT).
BBAT kehatajuteraapia on füsioterapeutiline meetod, mis keskendub funktsionaalsele liikumisele, liigutusteadlikkuse ja liigutuskvaliteedi arendamisele igapäevastes tegevustes. Sellest tulenevalt õpivad patsiendid märkama, kuidas nad oma keha kasutavad argipäevastes tegevustes nagu istumine, seismine, kõndimine ja lamamine. Lisaks kasutatakse häält ja paarisharjutusi, et toetada kontakti loomist keskkonna ja teiste inimestega. Tegu on ühe juhtiva meetodiga teaduspõhises vaimse tervise füsioteraapias ning seda kasutatakse laialdaselt Põhja-Euroopas. Viimasel ajal on meetod levinud ka töötervishoidu ja skeletilihassüsteemiga tegelevate füsioterapeutide tööriistakasti.
BBAT ei keskendu patoloogiale, vaid tervise edendamisele läbi olemasolevate ressursside toetamise. See on inimesekeskne lähenemine, arvestades nii vaimseid kui füüsilisi ressursse. Eelmise aasta sügisel toetas Tartu Ülikooli Kliinikumi arendusfond psühhiaatriakliiniku füsioterapeut Marin Ränduri õpinguid BBAT kehatajuteraapia õpetajate õppes. Juba selle aasta märtsis on võimalik füsioterapeutidel osaleda BBAT kehatajuteraapia terapeudiõppe esimeses moodulis. Kursus on mõeldud meetodiga tutvumiseks ja füsioterapeutide enda liigutusteadlikkuse arendamiseks. Kogemuspõhine õppimine annab läbi praktilise harjutamise võimaluse arendada oskusi, mis võimaldavad luua teadlikumalt terapeutilist kontakti ning arendada ka oma patsientide liigutusteadlikkust ja -kvaliteeti. Kuna tegemist on baaskursusega, mis valmistab ette individuaalterapeudi kursuseks, siis võivad kursusel osaleda ka teised enesearengut otsivad spetsialistid. Kursuse läbinud füsioterapeudid saavad jätkata BBAT kehatajuteraapia teise mooduli õpingutega nii Eestis kui mujal Euroopas.
18. detsembril 2017 kaitses Kaspar Tootsi filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja „Cardiovascular and metabolomic profiling of osteoarthritis“ („Osteoartroosi kardiovaskulaarne ja metaboloomiline profileerimine“).
Doktoritööd juhendasid dotsent Aare Märtson (dr. med. (arstiteadus)), TÜ kliinilise meditsiini instituut; dotsent Jaak Kals (dr. med.), TÜ kliinilise meditsiini instituut ja professor Mihkel Zilmer (dr. med. (meditsiin)), TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut.
Osteoartroos on krooniline liigeshaigus, mis haarab sagedamini käe-, põlve-, puusa- ja lülisamba liigeseid ning põhjustab valu ja liigesliikuvuse piiratust. Osteoartroosiga patsientide arv on suur ning tegemist on kiiresti kasvava probleemiga. Juba praegu on osteoartroos üks suurimaid elukvaliteedi halvendajaid vanematel inimestel. Paraku puuduvad head markerid, mille järgi haigust varakult diagnoosida, ennustada haiguse kulgu ning hinnata ravi toimet. Tänaseni puudub haiguse tekkemehhanismidest piisav arusaam, et efektiivselt pidurdada haiguse kulgu. Osteoartroosi on pikalt peetud kõhre mehhaanilisest kulumisest tingitud haiguseks, aga viimastel aastatel on ilmnenud üha rohkem tõendeid, et haiguse arengus mängivad olulist rolli süsteemne alaäge põletik ja häired ainevahetuses. Osteoartroosiga patsientidel on leitud kõrgem südame- ja veresoonkonna haiguste risk, kuid täpsemad mehhanismid selle võimaliku seose taga on teadmata. Selle doktoritöö eesmärgiks oli selgitada osteoartroosi ja südame- ja veresoonkonna haiguste ning oksüdatiivse stressi ja ainevahetushäirete (sh metaboolse sündroomi) vahelisi seoseid. Lisaks oli eesmärgiks kirjeldada osteoartroosi lipiidide ainevahetusega seotud madalmolekulaarsete ühendite profiili.
Doktoritöö raames läbiviidud uuringusse kaasati lõppstaadiumis osteoartroosiga patsiendid Tartu Ülikooli Kliinikumi ortopeedia osakonnast, keda võrreldi kliiniliselt ilma osteoartroosita uuritavatega. Põhiliseks südame- ja veresoonkonna haiguste riski markeriks kasutati arterite jäikuse mõõtmist Endoteeli Keskuses. Biokeemiliste markerite määramised tehti Tartu Ülikooli Kliinikumi ühendlaboris ning Tartu Ülikooli biokeemia osakonnas. Töö tulemusena leiti uudne seos aordi jäikuse ja osteoartroosi raskusastme vahel. Osteoartroosiga patsientide arterite jäikus oli võrreldes kontrollgrupiga oluliselt kõrgem. Lisaks esines osteoartroosi korral organismis kõrgem oksüdatiivse stressi tase, mis oli seotud ka osteoartroosi raskusastmega. Osteoartroosiga patsientidel esinesid lipiidide ainevahetuse häired, mis on seotud arterite funktsiooniga ja aitavad selgitada osteoartroosi ning südame- ja veresoonkonnahaiguste vahelist seost. Selle uuringu tulemusena tuvastatud seosed osteoartroosi ja lipiidide ainevahetuse, oksüdatiivse stressi ja arterite funktsiooni vahel aitavad täiendada teadmisi haiguse patogeneetilistest mehhanismidest. Uuringus kirjeldatud biomarkerid võivad tulevikus osutuda olulisteks osteoartroosi diagnoosimisel ja kulu ennustamisel ning aidata leida uusi ründepunkte haiguse ravimisel.
Traumatoloogia ja ortopeedia kliiniku juhataja dotsent Aare Märtson: Kaspar Tootsi doktoritöö alustas uut etappi osteoartroosi ja kardiovaskulaarsete haiguste uurimises olles hea näide tõelisest baasteaduste ja kliinilise uurimise koostööst. Temaatika on uudne, mida tõestab, et mitmete ajakirjade retsensioon hilines ja ühe doktoritöö osaks oleva artikli publitseerimisel teatas toimetus avameelselt, et neil on raskusi retsensentide leidmisega.
Väga kõrgelt hindas Kaspar Tootsi doktoritööd oponent professor Robertus Gerardus Henricus Hubertus Nelissen Leideni Ülikoolist. Olles olnud ise mitme rahvusvahelise artroosialase uurimise konsortsiumi liige, tuleb tema hinnangut väga oluliseks pidada.
Kaspar Tootsi doktoritöö on ka hea näide, kuidas riigikaitse aitab kaasa teaduse arengule. Nimelt oli Kaspar koos dotsent Jaak Kalsiga reservohvitseride kursusel, kui nad vabamatel õhtupoolikutel laias laastus doktoritöö teema osas ühistele arusaamadele jõudsid.
Kindlasti oli Kaspar Tootsi doktoritöö valmimisel oluline osa juba mainitud kliinilisel ja prekliinilisel heal koostööl, mis andis teisele kaasjuhendajale, professor Mihkel Zilmerile aluse kogu töögruppi nimetada „dream team”.
Soovin Kasparile jätkuvalt edu teadustöös, milleks on jätkuplaanid peetud, kuid ka ortopeedia residentuuri lõpetamisel.
Residendid on aastaid pöördunud Eesti Nooremarstide Ühenduse (ENÜ) poole erinevate muredega, kuid siiani puudus tõstatatud probleemidest süstemaatiline ülevaade ning nende tekkepõhjused jäid tihti ebaselgeks. Seetõttu alustas ENÜ 2016. aastal koostööd poliitikauuringute keskusega Praxis, et analüüsida Eesti arstide residentuuriõpet ning võrrelda seda rahvusvaheliste World Federation for Medical Education (WFME) residentuuriõppe kvaliteedistandarditega.
Detsembris ilmus Praxiselt residentuuri käsitlev poliitikaanalüüs, mis põhineb möödunud aastal residentide, hiljuti residentuuri lõpetanute ning juhendajate seas läbiviidud küsitluse tulemustel. 2018. aasta alguses on ilmumas detailsem aruanne, kus Eesti residentuure on kõrvutatud WFME “Postgraduate Medical Education Global Standards for Quality Improvement. The 2015 Revision” standarditega.
Analüüsist selgub, et kõige suuremaks probleemiks on kvaliteedi ebaühtlus, mis võib viia tulevaste eriarstide oskuste ja teadmiste varieeruvuseni. Ebaühtlust esineb nii residentuuri erialade, õppetsüklite, baasasutuste kui ka nende struktuuriüksuste vahel. Mõnedes õppetsüklites, baasasutustes või nende osakondades võib tahaplaanile jääda residentuuri õppimise aspekt ja domineerima hakkab igapäevane teenuseosutamine. Alati ei suudeta leida tasakaalu teoreetilise ja praktilise õppe vahel ja/või on need omavahel seostamata. Vastanute sõnul on mõned õppetsüklid pealiskaudsed ja/või lähtudes erialast ebapraktilised. Samal ajal ei valmista olemasolevad õppetsüklid residente ette kõikideks rollideks, mida arstikutse eeldab. Kliiniliste teadmiste omandamise kõrval peab õpe süsteemselt pakkuma teistegi pädevuste omandamist, näiteks oskust teha meeskonnatööd ja teadustööd, suhtlemisoskuseid või teadmisi juhtimisest ning ettevõtlusest.
Analüüsi alusel on kvaliteedi ebaühtluse üheks põhjuseks suur varieeruvus juhendamise kvaliteedis. Eestis on residendi juhendamise korraldamine baasasutuste ülesanne ja residentuuri eeskirja järgi kvalifitseerub juhendajaks iga vähemalt viieaastase erialase töökogemusega arst. Küsitlusest selgus, et juhendamise võimekus kõigis baasasutustes ei ole alati kooskõlas ei standardiga ega eeskirjades viidatud tingimustega. Probleeme on olnud nii juhendaja olemasolu, tema kättesaadavuse kui ka juhendamise sisukusega.
Analüüsis selgus, et probleeme on nii juhendajalt residendile antavas kui ka residendilt kogutavas tagasiside süsteemis. Baasasutustele ja juhendajatele tagasiside andmine on vabatahtlik ning hetkel kasutatav süsteem ei taga residendile anonüümsust. Sageli ei järgne sisulisele tagasisidele analüüsi ega arendustegevusi. Juhendaja hinnang residendile on määrav residendi edasijõudmise hindamisel, kuid residentide sõnul on tagasiside sageli napp ja mittemidagiütlev, jättes residendi ilma võimalusest planeerida enda professionaalset arengut ning saada hinnang oma pädevusele.
Kvaliteedi ebaühtluse üheks võimalikuks lahenduseks on residentuuri miinimumstandardite väljatöötamine, mis määratleksid taseme, millele iga residendi kogemus peaks vastama. Standardites tuleks määratleda nõuded ka juhendamisele. See võimaldaks kõigil osapooltel üheselt mõista, missugune peaks olema juhendaja tegevus ja mida see juhendajale tähendab. Arsti üks enesestmõistetav roll on kolleegide juhendamine, mistõttu on loomulik, et ka arstide ettevalmistusprotsessis pöörataks õpetamise oskustele süsteemset tähelepanu ning aidataks mõista selle rolli olulisust. Lisaks oleks mõistlik töötada välja tagasiside mehhanism, mis residentide hinnangutele tuginedes annaks infot baasasutuse ja juhendajate vastavusest residentuuri standarditele.
Käesolevas kirjutises on toodud vaid murdosa valminud analüüsis toodud probleemkohtadest ning võimalikest lahendustest. Tervishoiusüsteemi osapooltel on oluline neid puudujääke teadvustada, et leida ühiselt viise residentuuriõppe kvaliteedi parandamiseks. Tegemist on aga komplekssete probleemidega, millele ei ole ühte lihtsat lahendust ning millega tegelemist ei saa panna üksikute osapoolte õlule. Parimad lahendused peituvad sidusrühmade – residentide, otseste juhendajate, baasasutuste, Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonna ning üldjuhendajate – süsteemses ja hästi läbimõeldud koostöös. Poliitikaanalüüsi tervikteksti ja 180-leheküljelise lisaga saab tutvuda Praxise kodulehel www.praxis.ee.
Käesolev poliitikaanalüüs on esimene etapp Eesti residentuuriõppe hindamise projektist, mida viib läbi poliitikauuringute keskus Praxis. Projekti raames valmivad võrdlused ka Läti ja Leedu residentuuriõppega ning viiakse läbi arutelusid Põhjamaade esindajatega residentuurikorralduse teemadel. Projekt kestab 2016 kuni 2019 ning selle kogumaksumuseks on üle 100 000 €. Sellest pool rahastatakse Nordplus Horizontal programmist ning ülejäänud osa Sotsiaalministeeriumi, Tartu Ülikooli Kliinikumi, Ida-Tallinna Keskhaigla ja Eesti Nooremarstide Ühenduse poolt. Projekt lõppfaasi osana toimub 25. oktoobril 2018 Tartus rahvusvaheline konverents, mille fookuses on arstide tasemeharidusjärgne spetsialiseerumine ja selle kvaliteedi parandamine.
Rinnavähi varajaseks avastamiseks tehakse Eestis sõeluuringut 50–62 aastastele naistele. 2018. aastal kutsutakse rinnavähi sõeluuringule naisi sünniaastatega 1949, 1950, 1956, 1958, 1960, 1962, 1964, 1966 ja 1968, kellel on kehtiv Eesti haigekassa kindlustus ja kellele viimase kahe aasta jooksul ei ole mammograafilist uuringut tehtud.
Sõeluuringule pöördumiseks palume registreeruda telefonil 731 9411 tööpäevadel kell 8.00–16.00. Ootame naiste aktiivset osavõttu!
9.–16. detsembril 2017 viibis Tartu Ülikooli ja Tartu Ülikooli Kliinikumi spordimeditsiini ja taastusravi kliinikus kolmeliikmeline delegatsioon Moldovast: taastusarstid dr Victoria Chihai ja Alisa Tabirta (State University of Medicine and Pharmacy „Nicolae Testimitanu – SUMPh “ ning ortopeed dr Dorin Balmus (Moldova rahvuslik spordimeditsiini keskus „Atletmed“).
Moldova kolleegid väisasid Tartut seoses Eesti Välisministeeriumi poolt rahastatava arengukoostöö projektiga „Eesti-Moldova koostöö taastusravi ja spordimeditsiini tervishoiuteenuse kvaliteedi tõstmiseks vastavalt Euroopa standarditele: jätkuprojekt“. Tegemist on koostöö jätkutegevustega ning praeguses etapis keskendutakse eelkõige praktiliste koolituste läbiviimisele. Varasema koostöö tulemusena (välisministeeriumi projektid ajavahemikul 2013–2016) käivitati Moldovas spordimeditsiini eriala õpetamine residentuuris ning kaasajastati taastusravi õpetamise mooduleid.
Oma nädalasel visiidil viibisid Moldova taastusravi kolleegid kliinikumi ambulatoorses ja statsionaarses taastusravi osakonnas, kus neile anti põhjalik ülevaade taastusravi meeskonnatöö korraldamisest. Demonstreeriti mitmeid kaasaegseid uuringute ja taastusravi võimalusi, sealhulgas jalgade koormusjaotuse 3D-uuringut (Footscan), lööklaine teraapiat, antigravitatsiooniraja (Alter-G) kasutuse võimalusi, spastilisuse ravi botuliinumtoksiini süstetega jne. Lisaks tutvustati Baltimaades ainulaadset kõne- ja neelamishäirete taastusravi keskust, kus näidati kaasaegseimale metoodikale baseeruvat neelamishäirete instrumentaalset diagnostikat ja ravi. Kolleegid osalesid südame- ja neeruhaigete funktsionaalse seisundi hindamisel ja taastusravi plaanide koostamisel. Täiendavalt jälgiti südame- ja neeruhaigete taastusravi treeninguid, kus kliinikumil on kasutusel ainulaadne monitoorimise süsteem.
Ortopeed dr Balmusel oli võimalus tutvuda dr Leho Ripsi ja dr Madis Rahu juhendamisel sporditraumatoloogia keskuse igapäevatööga – nii ambulatoorse vastuvõtu, operatiivse ravi kui ka sporditraumade taastusravi võimaluste ja korraldusega.
Projekt lõpeb augustis 2018 ning seda rahastab välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.
Uuel aastal uue hooga – Tartu Ülikooli Kliinikumi patsiendi infokeskus peab plaani oma tegevust laiendada, et kaasata rohkem kliinikumi töötajaid. Lisaks tavapärastele terviseteemalistele vestlusringidele ja päevadele on mitmed tegevused suunatud oma maja töötajatele.
Tegelikult tehti esimene proov juba eelmise aasta sügisel, kui hingehoidja Kai Jõemets viis läbi tunniajase probleemipõhise rühmanõustamise „Surija ja tema lähedaste toetamine“. Surma teema on vaieldamatult üks raskemaid tervishoiutöötajate töös ja tihti ei tulda sellega emotsionaalses mõttes toime ning see võib põhjustada personali läbipõlemist. Kuna rasketel teemadel on vajalik rääkida, arutleda ja üksteist toetada, sündiski idee anda kliinikumi töötajatele võimalus jagada kogemusi vestlusringis. Selle rühmanõustamise maksimaalseks suuruseks oli planeeritud 10 inimest, et kõik osalejad saaksid oma arvamust jagada. Patsiendi infokeskuse projektijuhi Margarita Milihhina sõnul oli tagasiside vestlusringi toimumisele ja formaadile väga positiivne. Leiti, et rühmas osalejad võivad olla nii erinevate kliinikute kui ka ühe osakonna kolleegid. Seetõttu on plaanis jätkata ka edaspidi probleemidest lähtuvaid kliinikumi töötajate rühmanõustamisi.
Elanikkonnale mõeldud tervisepäevade korraldamine on saanud juba traditsiooniks. Sellele formaadile panevad lisaks Tartu Ülikooli Kliinikumile õla alla ka Eesti Õdede Liit ning Tartu Tervishoiu Kõrgkool. Projektijuht Margarita Milihhina selgitab, et tervisepäevade teemad tulenevad möödunud aastal osalenute ettepanekutest. „Eelmise aasta viimasel tervisepäeval külastas meid kahe tunni jooksul ligi 100 inimest, neist 25 inimest osales terviseteemalistes vestlusringides. Rõõm on tõdeda, et inimesed usaldavad meid ning on harjunud tulema enda ja oma lähedaste osas nõu küsima,“ lausub Margarita Milihhina.
2018. aastal on patsiendi infokeskusel plaanis korraldata kokku neli tervisepäeva, millest kolm on suunatud linnarahvale, üks aga kliinikumi töötajatele ja üliõpilastele. „Kliinikum kui tööandja hoolib oma töötajate tervisest ning tervislikud eluviisid on eeskujuks meie patsientidele,“ rõhutab Margarita. Ta lisab, et töötajatele mõeldud spetsiaalne päev korraldatakse maailma tervisepäeva raames, mida tähistatakse aprillikuus. Tervisepäeval on kõikidel soovijatel võimalus mõõta vererõhku, veresuhkru- ja kolesteroolisisaldust ning kehakoostist ning lisaks kuulata huvitavat loengut. Täpsema info tervisepäeva kohta leiab lähiajal kliinikumi kodulehelt ja sisevõrgust.
Patsiendi infokeskus koordineerib ka vestlusringe, mis mõeldud nii patsientidele, nende lähedastele, üliõpilastele, aga ka oma töötajatele. Vestlusringide toimumisajad ja käsitletavad teemad hakkavad alates sellest aastast olema seotud ülemaailmsete terviseprobleemidele viitavate päevadega. Lähikuudel on oodata vestlusringe nii ülemaailmsel vähi vastu võitlemise päeval kui ka rahvusvahelisel neerupäeval.
14. veebruar Kirjanduse otsing kliinikumi tõenduspõhise meditsiini andmebaaside põhjal (EBM Reviews, Medline OVID, PubMed Clinical Queries)
5. märts Baaskoolitus kliinikumi andmebaaside kasutamiseks ja tõenduspõhise meditsiini informatsiooni leidmiseks ning hindamiseks
13. märts Mis on infokirjaoskus? Põhimõisted ja päringu (infootsingu küsimuse) ülesehitamine ning teostamine erinevate andmebaaside näitel
21. märts PICO-küsimuse koostamine ja kirjanduse otsing erinevates andmebaasides. Tulemuste tõenduspõhisuse hindamine
4. aprill Baaskoolitus kliinikumi andmebaaside kasutamiseks ja tõenduspõhise meditsiini informatsiooni leidmiseks ning hindamiseks
5. veebruar–9. märts Otsingu strateegia ülesehitamine meditsiinialase teaduskirjanduse andmebaasides
Lisateave kursuste kohta: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud., telefon 731 8186, http://www.kliinikum.ee/infokeskus
13. detsembril kaitses Sander Pajusalu filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja „Genome-wide diagnostics of Mendelian disorders: from chromosomal microarrays to next-generation sequencing“ („Mendeliaarsete haiguste ülegenoomne diagnostika: kromosomaalsest mikrokiibi analüüsist järgmise põlvkonna sekveneerimiseni“).
Töö juhendajateks olid professor Katrin Õunap (dr. med.), TÜ kliinilise meditsiini instituut ja dotsent/teadur Tiia Reimand (dr. med. (arstiteadus)), TÜ bio-ja siirdemeditsiini instituut/kliinilise meditsiini instituut.
Haruldaste pärilike haiguste diagnostika ja ravi keskne paradigma on täpse molekulaarse haiguspõhjuse (mutatsiooni) tuvastamine igal patsiendil. See on aluseks nii patsiendi ravile, perekonna nõustamisele kui ka sünnieelsele diagnostikale. Kui traditsiooniliselt on geneetiliste haiguste diagnostika olnud võimalik vaid üksikute geenide kaupa, siis tänapäevased tehnoloogiad võimaldavad uurida kõiki enam kui 20 000 geeni korraga. Kuigi teadusuuringutes on kromosoomianalüüsideks kasutatavad mikrokiibid ja kõigi geenide järjestamist võimaldavad järgmise põlvkonna sekveneerimisanalüüsid juba ennast hästi tõestanud, on kliinilisse kasutusse rakendamisel vajalik neid metoodikaid teaduslikult analüüsida, et leida igale patsiendile parim uuringustrateegia.
Käesoleva uuringuga selgitati nii kromosoomikiipidelt sageli leitud ebaselge tähendusega muutuste, homosügootsete alade, kliinilist tähendust. Näidati, et kolmandik sellistest regioonidest on patsientidel korduvad ja seega tõenäoliselt haigust mittepõhjustavad. Samuti leiti, et üksikud homosügootsed alad sisaldavad harva patsiendi haigusega seostatavat geeni, ent kui selline geen tuvastatakse, on väga tõenäoline leida sealt ka geneetilise haiguse põhjus. Teine osa doktoritööst käsitles suurte geenipaneelide sekveneerimise tulemuslikkust tavapärases kliinilises töös. Töö tulemusena selgus, et ligi 5000 pärilike haigustega seostatud geeni paneeli uuringu tulemuslikkus on võrreldav kõikide geenide ehk eksoomi analüüsiga. Uuringusse kaasatud 501 patsiendist leiti kindel geneetiline haiguspõhjus 132-l (26%). Ligi pooled muutused olid varem kirjeldamata. Doktoritöö viimases osas käsitleti kahte haigusjuhtu. Esiteks kirjeldati maailmas teist korda KPTN geeni mutatsioone intellektipuude põhjusena. Teine haigusjuht, kus lihashaigust põdeva poisi haiguspõhjusena tuvastati uudne MYH7 geeni defekt, laiendas MYH7-seoseliste lihashaiguste teadaolevat kliinilist ja geneetilist spektrit.
Käesolev uuring näitas ülegenoomsete analüüside kasu mitmete erinevate diagnostiliste stsenaariumite korral ja võimaldas hinnata erinevate geneetiliste uuringute diagnostilist efektiivsust kliinilises praktikas. Järgmise põlvkonna sekveneerimise ja kromosoomikiipide juurutamine rutiinsete meditsiiniuuringutena on võimaldanud oluliselt parandada mendeliaarsete haiguste diagnostikat Eestis. Antud uuringu tulemusi saab tulevikus kasutada erinevate haiguste kliiniliste käsitlusjuhiste arendamiseks.
Professor Katrin Õunap, juhendaja: Tunnen Sander Pajusalu juba kuus aastat, kui ta tuli kliinilise geneetika keskusesse abiarstina tööle. Sellest ajast alates on Sander Pajusalu näidanud ennast kui erakordselt suure töövõimega noore inimesena, kes tunneb suurt huvi nii teadustöö kui ka igapäevase kliinilise töö vastu. Sander Pajusalul on väga suur roll ülegenoomsete analüüside juurutamisel kliinilise praktikasse ühendlabori kliinilise geneetika keskuses, mis on oluliselt parandanud haruldaste pärilike haiguste diagnostikat Eestis. Lisaks sellele on tegemist ka väga abivalmi ja sõbraliku kolleegiga. Soovin talle edu ja tuult tiibadesse teadlase karjääris.
Eesti Teadusagentuuri korraldatud konkursil sai terviseuuringute valdkonna doktoriõppe üliõpilaste astmes 1. koha preemia dr Liina Haring. Preemia määrati konkursitöö „Esmase psühhoosiepisoodiga patsientide kognitiivne funktsionaalsus” eest.
Terviseuuringute valdkonna magistriõppe astmes pälvis 2. koha Eeva-Liisa Sibul konkursitöö „Kroonilise prostatiidi/kroonilise vaagnavalu sündroomiga patsientide kaebuste ning diagnoosiga seostatud biopsühhosotsiaalsete tegurite hindamine” eest.
Liina Haring on kliinikumis ametis vanemarst-õppejõuna ning Eva-Liisa Sibul füsioterapeudina spordimeditsiini ja taastusravi kliinikus ning androloogiakeskuses. Terviseuuringute valdkonna konkursitööde preemia suurus 1. koha eest oli 1600 eurot ning teise koha eest 1300 eurot.
Terviseuuringute valdkonna rakenduskõrgharidusõppe ja bakalaureuseõppe üliõpilaste astmes hinnati 2. koha preemia vääriliseks (650 eurot) Kadri Niin`e ja Triinu Trossmanni konkursitöö „Eesti haiglate sünnitusosakondade ämmaemandate hoiakud ja kogemused seoses normaalse sünnitusega“. Diplomiga märgiti ära Jekaterina Lammartsoni konkursitöö „Astma diagnoosiga laps ning alternatiivsed ja täiendavad ravimeetodid“. Kadri Niin on ametis õena psühhiaatriakliinikus, Triinu Trossmann hematoloogia-onkoloogia kliinikus ning Jekaterina Lammartson operatsiooniteenistuses.
Üliõpilaste teadustööde riikliku konkursi eesmärgiks on väärtustada teadustööd üliõpilaste seas, tõsta üliõpilaste aktiivsust ja avaldada tunnustust neile, kes on saavutanud oma töös väljapaistvaid tulemusi. Konkursil võivad osaleda kõik konkursi toimumisega samal või sellele eelneval kalendriaastal Haridus- ja Teadusministeeriumi õppekavade registris registreeritud õppekavade järgi õppivad üliõpilased või välismaal õppinud Eesti kodakondsed ja ka Eestis sel perioodil õppinud välismaalased, samuti üliõpilaskollektiivid.
Silmakliiniku arst-õppejõud Mari Petraudze külastas oktoobrikuus Rostocki haiglat. Külaskäigu eesmärk oli näha, kuidas viivad läbi ja tõlgendavad elektrofüsioloogilisi uuringuid Saksamaa kolleegid.
Dr Petraudze hindab õppereisi õnnestunuks: „Rostocki Ülikoolihaiglas on kasutusel sama Roland Consult elektroretinograaf nagu meil silmakliinikus alates 2014. aastast, mis soetati Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondi abiga. See masin võimaldab teha seitset erinevat uuringut, millest kõige levinumad on silmapõhja fotoretseptorite uuringud: kepikeste-kolvikeste funktsiooni (ERG) ja nägemisnärvi seisundi hindamise (VEP) uuringud.“ Lisaks võivad olla uuringule suunamise põhjuseks ebaselge nägemislangus, pärilike silmapõhjahaiguste, amblüoopia e „laisa silma“ diagnostika, Sclerosis multiplexi haigetel korduvate optikusneuriitide järgselt nägemisnärvi funktsiooni hindamine, imikute nägemisfunktsiooni hindamine jpm.
Dr Petraudze osales Rostockis oftalmoloogidega nende igapäevatöös nähes uuringuvastuste tõlgendamist ning arsti vastuvõtte. See tõi positiivse äratundmisrõõmu: „Tõdesin, et nii meie kui ka nende töökorralduses on palju sarnasusi.“
Kui Rostockis tehakse elektrofüsioloogilisi uuringuid iga päev, siis hetkel silmakliinikus vaid kahel päeval nädalas. „Seetõttu on ka Rostocki kolleegid rohkem kogenud ning nende andmebaas on märksa mahukam. Olgugi, et teated esimesest elektroretinograafist pärinevad juba 19. sajandist, on praegu silmakliinikus töös olev tippklassi aparatuur Eestis kasutusel olnud vaid paar aastat. Meie elektroretinograaf võimaldab kasutada tegelikult rohkem funktsioone ning neid nippe minuga ka Rostockis jagati,“ selgitab dr Petraudze.
Suure osa uuringu patsientidest moodustavad laps-patsiendid. Elektrofüsioloogiliste uuringute eesmärk on diagnoosi välistamine või kinnitamine, viimase puhul ka haiguse sümptomite ja nende raskuse hindamine.
Ühele patsiendile võib kuluda kuni kaks tundi. Dr Petraudze ise uuringuid läbi ei vii, seda teevad kaks uuringuõde, Terell Pihlak ja Irina Tihhonova. Küll aga hindab dr Petraudze uuringujärgseid tulemusi silma, silmanärvi ja aju koostöö osas ning lisaks diagnoosile planeerib vajadusel ka edasise raviplaani. Elektrofüsioloogiliste uuringute läbiviimiseks kasutatakse kahte kuni viite elektroodi, mis registreerivad ja salvestavad valgusärritusele tekkivaid impulsse. Elektroodid kinnitatakse otsmikule, pealaele, kuklale, silma välisnurkadesse ja alalaule. See ei põhjusta valu, kuid mõnel puhul võib olla vajalik laiendustilkade kasutamine. Laiendustilgad muudavad pupilli laiaks ning patsiendi nägemise hägusaks, endine nägemine taastub hiljemalt järgmiseks hommikuks.
Enim tellivad elektrofüsioloogilisi uuringuid silmaarstid, lastekliiniku neuroloogid ning ka endokrinoloogid. Valmidus uuringut teha on aga suurem, mistõttu julgustab dr Petraudze ka nendega ühendust võtma. Protseduuri jaoks on vajalik eriarsti või perearsti saatekiri.
Eesti haiglad korraldavad regulaarselt patsientide rahulolu-uuringuid, mis on tervishoiuteenuste kvaliteedi jälgimise ja parandamise oluliseks osaks. Alates 2011. aastast on Eesti kuus suuremat haiglat – Tartu Ülikooli Kliinikum (TÜK), Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH), Ida-Tallinna Keskhaigla (ITK), Lääne-Tallinna Keskhaigla (LTKH), Ida-Viru Keskhaigla (IVKH), Pärnu Haigla (PH) – analüüsinud küsitluse tulemusi ühiselt.
2017. aasta aprillis toimus kõigis nimetatud haiglates üheaegselt ja ühesuguse ankeedi alusel statsionaarsete patsientide küsitlus. Uuringus osales kokku 5397 patsienti, sh 1721 kliinikumi patsienti. Küsitluses osalenutest moodustasid 60% naised ja 40% mehed. Patsientide keskmine vanus oli 53 aastat. Venekeelsete ankeetide osakaal oli 32% (sh IVKH 81%, PH 11%).
Küsimustiku usaldusväärsuse hindamiseks kasutati Cronbachi alfa koefitsienti, mis põhineb küsimuste omavahelistel korrelatsioonidel. Küsimustiku erinevate valdkondade Cronbachi alfa koefitsiendi väärtused jäid vahemikku 0,79–0,90. Tulemust hinnatakse heaks, kui koefitsiendi väärtused jäävad vahemikku 0,7≤α≤0,9. Võime öelda, et meie küsimustik hõlmab kõiki patsientide rahulolu olulisi tegureid.
Patsientide üldine rahulolu haiglaraviga on hea, väga rahul oli 75% uuringus osalenutest. Võrreldes 2015. aastal läbi viidud uuringu tulemustega on patsientide üldine rahulolu tõusnud kõigis haiglates. Sama tervishoiuteenuse osutaja juurde tuleks vajadusel tagasi 84% vastanutest.
Kliinikumis tõusis patsientide üldine rahulolu võrreldes 2015. aastaga 2,3 protsendipunkti võrra, väga rahul oli 76% patsientidest. Ravivajadusel tuleks kliinikumi tagasi 89% patsientidest.
Patsientide üldist rahulolu väljendab vastus küsimusele Kas Te jäite haiglaraviga rahule? Samas üldist rahulolu mõjutavad väga paljud tegurid ja väga erinevas määras. Ankeedis oli 23 küsimust erinevate haiglaraviga seotud valdkondade kohta. Kõige rohkem oldi rahul arstide ja õdede viisakusega, õdede kättesaadavusega vajadusel ning arstide ja õdede usaldusväärsuse ja oskustega. Rahul oldi samuti õdede poolt patsiendi murede ja soovide mõistmisega, palatisse abi kutsumise võimalustega ning ruumide puhtuse ja korrashoiuga. Kõige madalam oli rahulolu raviotsuste tegemisse kaasamisega, ooteaja pikkusega, teabega ravimite kohta ja haiglatoiduga.
Patsientide üldist rahulolu haiglaraviga mõjutavad analüüsitud teguritest kõige tugevamini arstide ja õdede usaldusväärsus ja oskused, teave uuringute ja protseduuride kohta, õdede poolt patsientide murede ja soovide mõistmine, teave erinevate ravivõimaluste kohta ning asjaajamise selgus ja kiirus haiglasse vastuvõtmisel.
Parendusvaldkondade väljaselgitamiseks kasutati rahulolu-mõjususe kaarti (SQP-the Quality, Satisfaction, Performance model), mille eeliseks on selge graafiline esitus ja kohene praktiline kasutatavus. Kõik uuritavad tegurid paigutati graafikule vastavalt sellele, kui suur oli teguriga väga rahul olnud patsientide hulk (Y-telg) ja kui suur oli selle teguri korrelatsioon üldise rahuloluga (X-telg). Graafik jaguneb mõlema telje suhtelisest keskkohast neljaks alaks. Strateegilisteks parendusvaldkondadeks peetakse selles piirkonnas paiknevaid tegureid, kus on tugev seos üldise rahuloluga aga rahulolutase on madal. Strateegilised tugevused on need tegurid, mis paiknevad graafiku piirkonnas, kus on tugev seos üldise rahuloluga ja rahulolutase on kõrge.
Kopsukliiniku füsioterapeudid Karine Rüütel ja Kristiina Saksniit osalesid oktoobris hingamishäirete testimise ja ventilaatorravi koolitusel Sloveenias. Õppereis sai teoks tänu kliinikumi arendusfondile.
Koolituse korraldas aparatuuri tootjafirma Philips Respironics ning koolituse viisid läbi Kesk- ja Ida-Euroopa tippspetsialistid. Teoreetiline osa keskendus hingamishäiretele ja ravivalikutele, kaasati kliinilisi juhtumeid ning nende lahendamist. Praktiline õpe toimus workshop-ides hilistel õhtutundidel Golniku ülikooli kliinikus (University Clinic Golnik). Käsitleti ka erinevaid diagnostilisi meetodeid, nagu polüsomnograafia jms, ning simuleeritud haigusjuhtumeid püüti lahendada erinevate hingamisfunktsiooni toetavate aparaatidega.
Karine Rüüteli sõnul oli hea oli tõdeda, et koolitusel olid kasutusel samad seadmed, mis kopsukliinikus – CPAP ja VPAP, mis andis võimaluse jälgida aparaatidega töötamist, nende seadistamist ja hooldamist. Kliinikumis alustas tema selle haigusseisundi testimisega juba aastaid tagasi, ent pidevalt funktsioonides täiustuv aparatuur vajab ka meedikute pidevat väljaõpet.
„Õppereis andis positiivse emotsiooni – saime kinnitust, et meie ravimeetodid ja -vahendid siin, kopsukliinikus, on väga heal tasemel. Mitmetel teistel koolitusel osalenud maadel, näiteks Balkani riikidel ja isegi ka Tallinna haiglatel, ei ole sellist aparatuuri nagu meil,“ selgitab Karine Rüütel. „Erinevus meie une- ja hingamishäirete korraldusest oli see, et Sloveenias oli loodud ühtne unekeskus,“ lisab ta.
Kopsukliiniku pulmonoloogia ja torakaalkirurgia ambulatoorses vastuvõtus uneapnoe testimisega tegelev Karine Rüüteli arvates on uneapnoe endiselt veel aladiagnoositud ja ta prognoosib vastuvõtuarvude tõusu. „Esiteks on tõusmas teadlikkus selle haigusseisundi eri vormidest ja tõsidusest, teiseks on alates 2016. aastast autojuhtide tervisetõendi väljastamiseks kohustuslik mõõta lisaks muule ka kaelaümbermõõtu ja kehamassiindeksit, et leida üles uneapnoe kahtlus,“ ütleb Rüütel. Ta lisab, uneaegsetest hingamishäiretest moodustavad obstruktiivset laadi hingamishäired umbes 95%. Kui ülemiste hingamisteede õhuvool seiskub rohkem kui 10 sekundiks, on tegemist obstruktiivse uneapnoe episoodiga. Olgugi, et täiskasvanutest norskab ligi 60%, esineb uneapnoe sagedamini 40–65-aastastel patsientidel ning sagedamini meesterahvastel. Pärast uneapnoe diagnoosimist, alustatakse ravi CPAP-aparaadiga, mis antakse patsiendile koju, eeldusel, et aparaati kasutatakse korrektselt öösiti kahe nädala jooksul vähemalt neli tundi korraga. Patsiendi andmed salvestatakse aparaadis olevale kiibile, et saada infot aparaadi kasutuse ja unegraafikute kohta. Alates mõõdukast uneapnoest on patsiendile näidustatud CPAP-aparaadi ravi. „Üks nüanss on aparaadist andmete lugemine, teine selle programmide ja rõhkude seadistamine ning kolmas aparaadi hooldamine (õhufiltrite ja maski vahetus ning tehniline kontroll). Sloveenias sain case-study loengutes kasutada kõige uuemaid aparaate erinevate raskusastmetega haigete peal. Ka oma igapäevatöös kasutan just neidsamu CPAP-aparaate,“ räägib Karine Rüütel.
Karine Rüütel paneb ka patsientidele südamele, et nad oskaksid märgata väsimust, sest ei ole ühte rusikareeglit, mis määraks, kes on potentsiaalne hingamishäirete patsient. Norskamise, väsimuse ja muude unehäirete esmaseks kõige kiiremaks kontrolliks soovitatakse pöörduda perearstile, kes teeb operatiivselt öise uuringu pulssoksümeetriga, mis mõõdab südame löögisageduse ja vere hapnikusisalduse une ajal.
Teised seadmed, mille kasutamise nippe Sloveenias õpiti, on VPAP-aparaadid. Neid, peenhäälestusega seadmeid, vajavad näiteks kroonilised kopsuhaiged ja akuutsed haiged. Ventilaatorravi läbiviijaks on pulmonoloogia ja torakaalkirurgia statsionaarse osakonna füsioterapeut Kristiina Saksniit. Tema juurde jõuavad haiged, kes mingil põhjusel ei suuda ise tekitada hingamismehaanikat ning seetõttu vaevlevad hüpoventilatsiooni käes. Et kopsud saaksid piisavalt hapnikku ja süsihappegaas ei jääks organismi,
Iga kalendriaasta lõpus valivad kliinikud ja teenistused parimaid õendus- ja hooldustöötajaid. Valimisprotsess on üksuseti veidi erinev, kuid valituks osutuvad töötajad, kes paistavad silma oma professionaalsete oskuste, hea käitumise ja suhtlemisega. Kliinikumi Hea Tava on samuti abiks parima töötaja hindamisel.
|
OSCAR-2019
|
||
Sellise vahva ürituse idee sündis siiani nii minu kui ka paljude teiste jooksjate silmis parima jooksupeo (Iisaku staadionimaraton) korraldaja Rene Kundla sulest. Suur tänu!
Olin ideega päri ja nõus korraldama. Abivägi saabus ja minu roll oli enne üritust kõik veel korraldamata vajalik korda ajada. Peale esimese septembri aktust uurisin kas minu meilid on valda ja kooli jõudnud...kirjutasin juba kuu tagasi. Kahjuks polnud minu kirjakesed kohale jõudnud, kas siis kohalike puhkuseperioodi tõttu või mingil muul ebamäärasel põhjusel. Õnneks väikses kohas kuulujutud levivad ja ideest olid kõik midagi veidi kuulnud.
Kui sain kinnitust, et kõik on nõus ürituse toimumisega ja aitavad nii nagu võimalik, siis oligi aeg printida ajakavad välja ja kooli, valda, raamatukokku, lasteaeda ja infotahvlile nad viia/riputada. Avastasin ka toreda vea, et rahvajooks on 2000 km. Kahjuks keegi seda suurepärast võimalust ei kasutanud ja piirduti 2000 meetriga.
Kohe peale ärkamist ja hommikusööki asusin oma ühele suurtoetajale kooki meisterdama. Eelmise päeva õhtul sain veel metsas marju korjata ja mõned pohlad ning mustikad jõudsid ka koogile. Tänutunde ja positiivsete mõtete lainel see toorjuustukook valmis saigi. Kuulsin, et maitses ja seega läks koogitegu korda.
Peale küpsetamist oli aeg minna puidutoodete firmasse E.Strauss ja valida välja auhinnad parimatele. Otsustasin, et igas vanusegrupis võiks kohaliku toodangu tutvustamiseks midagi pisikest olla. Parimale mehele ja naisele 10 000m jooksus olid suuremad korvid maalingutega. Eelmisel õhtul kui vald teatas summast, millega autasustamist toetab algas suur arvutamine ja vanuseklasside lahterdamine. Viimaks veidi enne kahte öösel sain magama minna.
Kui auhindadega korras oli, siis sain lapse lõunaunne ja ise läksin üleliigseid pingeid jõe äärde maandama. Jõgi tuli vastu ja tekkis tunne, et kõik läheb korda. Puhkus on kvaliteetselt veedetud.
Viimasel hetkel sain voolu ja helitehnika staadionile helistades ja uurides telefoni teel toimuvat. Meenus veel päev enne võistlust, et 10 000 m jooksule on ju vaja veepunkt tekitada. Õhtul uurisin veelaua kohta kuid kiirkorras sai vähemalt pink, topsid, vesi ja kolm veepoissi muretsetud. Veidi oli kahju, et ise mitmes kohas samaaegselt olla ei saanud. Oleksin tahtnud õpetada kuidas veepunktis kvaliteetset teenindust pakkuda. Avastasin fotodelt, et võistlejad ise kummardasid jooksu ajal ja pidid saama kuidagi kätte topsi. Selleks minu sõbralik soovitus koolil teha näiteks ekskursioon jooksuvõistlusele (neid toimub ka Ida-Virumaal lausa) ning jälgida kuidas asjad käivad nii rajal kui selle ääres.
Rõõm oli näha paljusid jooksusemusid, kes kaugemalt kohale sõitsid. Tunne oli hea. Kui registreerimine oli lõppenud ja õhtujuht avasõnad lausunud, siis oligi Tillujooksule aeg start anda. Avastasin, et oma last unustasin registreerida, kuid kuna ema jagas teises otsas maiustusi, siis hullu polnud. Läbisin Gretega raja ja käskluse jooksuks andis minu endine kergejõustiku-ja aeroobikatreener Heli Ambos.
400m ja 800m jooksu oli põnev jälgida. Mulle meeldis vaadata laste vahetuid emotsioone ja just see kaotusvalu tuli oma kooliajast meelde. Nii tublid olid kõik ja kaotama tuleb õppida, kunagi võib see viimase koha pisike poiss või tüdruk teha midagi väga suurt. Jooksin isegi kunagi algklassides sellel samal staadionil 100m jooksu ja siis veel ei teadnud kui kaugel see lõpp on täpselt. Loomulikult olin ma viimane ja pettunud, aga minu lapsemõistus käskis mul ring ikka ära teha, tundsin end võitjana ja ema/õpetajate hõiked, et tule tagasii...100m on läbi ammu mind oma auringi tehes ei kõigutanud. Pikamaajooksja ei saa 100m peal soojagi sisse.
Jooksin 10 km treeninguna ja emotsioonist oli pulss kõrgem ja tuju lõbusam kui tavaliselt. Mehed ikka jooksid mitmete ringidega ette ja tempo oli tugev. Naistega sai juttu ajada ja näha oli, et nii mõnigi tuli nautima ja võit polnud esmatähtis.
Kindlasti polnud kõik nii ideaalne kui võiks olla, kuid esimese korra kohta võiksin viie ikka panna. Juba puhtalt selle eest, et nii palju rahvast tuli kohale, ilm oli ilus ja auhinnad said kenasti võitjatele edastatud.
Raja ääres õueküünalde jaoks oli liiga valge, kuid autasustamisel meeleolu ikka lõid. Porgandid lilledena anda oli ka idee, mis tuli. Loodan, et maitsesid saajatele.
Kui kõik on nõus ja järgmisel aastal veel enam Avinurmekaid kohale hiilib, siis olen nõus korraldama kooli/staadioni toetuseks samalaadset üritust.
-Tillujooksul osalejatele tervislikum alternatiiv. Näiteks ise tehtud kaerahelbe-rosinaküpsised ja õun, pirn.
Minule andis kogu üritus väga sooja ja siira tunde. Kindlasti Euroopa Meistrivõistlustel mõtlen kõigile ilusatele hetkedele, mida erinevad Ida-Virumaa jooksud mu ellu on toonud.
Liikumine on kõigile hea ja kiirus polegi see kõige olulisem. Emotsioon ja tunne, et elan ja olen siin ning praegu teeb selle just minu jaoks eriliseks.
Sa oled väga tubli. Mul on rõõm lugeda, et sa liigud üha rohkem oma seatud eesmärkide poole ja oled aktiivne sportliki eluviisi toetaja ja elluviija. Jätka samas vaimus. Mina jälgin ja olen uhke selle üle, mis sinust saanud on ;)
Ma tänan! Teised tegid ikka väga palju ära. Mul tuli piltidele ronida ja nautida melu ja asjaajamist. :)
|
OSCAR-2019
|
||
Väike ülevaade sellest, millised ettevõtted on väljas 11. oktoobril Tallinna Lauluväljakul toimuval Kaubanduse Aastakongressil ning mis neil kaupmeestele pakkuda on.
Hansab pakub kaubandussektorile laias valikus mitmekülgseid lahendusi. Eraldi võiks välja tuua kindlasti makselahendused, traditsiooniline kaubakaitse, videovalve ja turvatehnika ning iseteenindusaladel kasutatavad seadmed. Uue suunana on ettevõtte portfelli lisandunud Visma äritarkvara, mis on suunatud keskmistele ja suurtele ettevõtetele.
Kaubanduse Aastakongressil 2017 näitab ettevõte maagilist külmikut, sotsiaalset humanoidrobotit Pepperit ning tutvustatakse lähemalt Visma äritarkvara funktsionaalsust. Tähelepanu saavad ka Glory iseteeninduslikud sularaha makseseadmed.
Huviliste seas loositakse välja kaubanduspinna Cognimatics’i kaamerapõhise kliendiloenduse demolahendus kaheks kuuks. Demolahenduse tulemusena tekkinud statistika põhjal saab klient otsustada, kas lahendusest tulev info võib aidata kaasa tulevikus äriliste otsuste tegemisel. Demolahenduse loosis osalemiseks tuleb huvilistel end registreerida Hansabi alal.
Laimincom pakub oma tootevalikus poe- ja reklaamtarvikuid, lisaks on tootevalikus ka InVue innovaatilised turvaseadmed, mis kaitsevad kaupu varguste eest ning lihtsustavad klienditeenindajate tööd. Ettevõtte paindlikud tootmismeetodid võimaldavad pakkuda kohandatud tooteid ka väikestes kogustes.
Kaubanduse Aastakongerssil on ettevõte väljas mitmete põnevate toodetega. Uuenduskuuri on läbinud MAG-Sign, mida on nüüd lisaks riputamisele võimalik kasutada ka tugijalal. Samuti on võimalik kinnitada seda nii metallist riiuli kui ka seina külge. Näidisena on väljas ka täiesti uus toode, PosterFix, iseliimuv magnetiga infotasku, mis on ideaalne lahendus näiteks kaubanduskeskustesse, kus tihtipeale on probleem info kuvamiseks klaasfassaadil. Kinnitamine siledale pinnale on lihtne ja ei jäta pärast kasutust ühtegi püsivat jälge.
Kaubanduse Aastakongressil keskendub Ledshop „solution provider“ kontseptsioonile ja põhimõtetele. Räägitakse targast valgustite juhtimise lahendustest ja näidatakse viimase tehnoloogia parimaid tooteid ning nende võimalusi.
Keskendutakse kommertssektori valgustusele, täpsemalt Coreshine tootele, mis on enamasti mõeldud toidupoodidesse, poodide üldvalgustusele ja mõnele pisemale tootele. Ledshop on ainuõiguslik esindaja ettevõttele Coreshine, kes on spetsialiseerunud kaubandussektorile, olles teerajajaks unikaalse lahendusega lineaarsetele valgustitele.
Lisaks lineaarsetele valgustitele pakutakse väga kvaliteetseid paneelvalgusteid kaubanduskeskuste üldiseks valgustamiseks. Uut tüüpi LED paneelide UGR näitajad on alla
Creditinfo Eesti AS pakub kaubandussektorile kiiret ja mugavat võimalust igapäevaseks taustainfo hankimiseks ja krediidiriskide maandamiseks!
Kaubanduse Aastakongressil tutvustatakse E-Krediidiinfo.ee andmebaasi kasutamise võimalusi Proff-XL paketi näitel. Paketi eeliseks on fikseeritud paketitasu, piiranguta päringute maht ja piiramatu kasutajate arv.
Proff-XL on kaubandussektorile eriti sobiv tööriist ka selle poolest, et see sisaldab Maksekäitumine, Seotud isikud, Tegevusalad, Riiklikud toetused (EAS ja PRIA,) Ametlikud Teadaanded, Meediakajastused ja Finantsinfole ka tegelike kasusaajate infot.
Creditinfo loosib päeva lõpus välja E-Krediidiinfo.ee Proff-XL paketi kasutamise 3 kuuks TASUTA! Võimalus teha piiramatul hulgal päringuid Eesti ettevõtete kohta.
Meediaagentuuri Initiative’i eesmärk on kaasaegseimate töövahenditega tootjate ja kaupmeeste turundustegevuse efektiivsuse tõstmine, seda massimeediast poekeskkonnani. Massimeedia, trade marketing/POS kampaaniad ja planogrammid tuleks sünkroonis parimal moel tööle panna. Seda on aga keeruline teha, kui ei teata, mis kõige rohkem ostjaid mõjutavad. Valikuid on palju ja investeeringud on suured, seega võivad juba väikesed muudatused tähendada olulist turundusefektiivsuse kasvu. Oluline on aga, et analüütikat ehk enim ostu mõjutavad tegurid oleksid selgitatud parimate ja usaldusväärseimate metoodikate läbi. Tänapäeva konkurentsis võivad juba väikesed muudatused tähendada olulist turundusefektiivsuse kasvu.
Kaubanduse Aastakongressil keskendub ettevõte kahele teenusele, mis on küll uued kogu Baltikumi turul, kuid mujal maailmas ennast juba igati tõestanud.
Esimeseks on massimeedia ökonomeetriline mudeldamine ehk meedia müügimõju ja tasuvuse tuvastamine meedialiikide kaupa. Sellest lähtuvalt saab muuhulgas vastused sagedastele küsimustele: kas müügieesmärkide täitmiseks tuleks turundusinvesteeringuid tõsta, vähendada või tegevuste/kampaaniate vahel ringi mängida; missugused kampaaniad on efektiivseimad ja kas need on ajaliselt parimal perioodil ellu kutsutud. Lisaks tuvastatakse seeläbi ka seda, et millega oma turundustegevusi efektiivistada.
Teiseks teenuseks on ostukeskkondade analüüs pilgujälgimise prillidega – tavalisele poekülastajale pannakse ette prillid, mis fikseerivad ja salvestavad väga täpselt, mida ta poes märkab ning kuidas toodete vahel valikuid teeb. Antud analüüsiga tuvastatakse, millist kommunikatsiooni ja väljapanekuid tarbijad märkavad; millised tooted on riiulitel paremini leitavad ja miks teatud tooted tee ostukorvi leiavad. Kui leida poes kõige paremini müügile viivad turundustegevused, tõuseb müük ja investeeringute tasuvus kümnetes protsentides.
Kaubanduse Aastakongressile toob Lexus Tallinn külalistele tutvumiseks välja hübriidtehnoloogia viimase sõna.
|
OSCAR-2019
|
||
Elektriraudtee on teinud ettepaneku finantseerida uute elektrirongide soetamist Ühtekuuluvusfondi vahenditest. Kogu vagunipargi väljavahetamine läheb maksma 1,3 miljardit krooni. Esimesed eurorongid võiksid Elektriraudtee juhatuse esimehe Kaida Kauleri sõnul Eestis sõitma hakata 2011 ka kogu vagunipark võiks sada välja vahetatud 2013. aasta lõpuks, kirjutas Sõnumitooja.
"Need rongid on täiesti uus tase nii kiiruse kui reisija mugavuse seisukohalt," kinnitas Kauler. Uued eurorongid võimaldavaks vastavalt rööbaste seisukorrale sõita kuni kiirusega 160 kilomeetrit tunnis. Samuti on rongides arvestatud reisijate mugavusega - neis on pehmed istmed, piletimüügiautomaadid, konditsioneer, informeerimissüsteem, WC ja traadita interneti kasutamise võimalus.Uued rongid on praegustega võrreldes oluliselt kergemad ning tarbivad vähem elektrit.
Harjumaa ühistranspordikeskus on algatanud ka ühtse piletisüsteemi käivitamise, mis tähendaks, et reisija saaks sama pileti alusel sõita nii bussis kui rongis. Kahjuks on praegu veel vara öelda, millal ühtne piletisüsteem realiseeruda.
Venetsueelale järgnevad Iraan 1,2 krooni ja Saudi-Araabia 1,3 krooniga, nähtub Reutersi uuringust. Samast edetabelist selgub, et Euroopa Liidu odavaim bensiin on müügil just Eestis, kus liiter bensiini maksab 13,4 krooni. Tõsi, reitingus pole arvestatud uusliikmeid Rumeeniat ja Bulgaariat.
Huvitavalt kombel on bensiiniliiter USAs odavam kui Venemaal ja Kasahstanis, vastavalt 8,2, 8,5 ja 8,7 krooni liiter.
Kas olete kunagi mõelnud investeerida teise valdkonda? Ei. Juba 19 aastat oleme tegelenud ainult põhitegevusega - süsinikterasest valmistatud toodete müügiga. Sellest me kõrvale ei kaldu. Kui me ka laieneme, siis ainult metalliga seotud valdkondadesse. Näiteks 2003. aastal ehitasime koostöös partneritega kuumtsinkimistehase Galv-Est. Kaks aastat tagasi koos partneritega ostsime Loksa laevaehitustehase, nüüd aga ehitame metallilõikustehast Jüris. See on omamoodi riskide hajutamine.
On au olla nii suure kontserni konkurent. Osaliselt, jah, konkureerime. Suutsime leida oma niši, näiteks, kalakasvatuses. Alguses tellimusi ei olnud ja olime sunnitud inimesi koondama, kuid nüüd on olukord vastupidine - on tellimusi, kuid ei ole töölisi: keevitajaid, monteerijaid, insenere. Praegu töötab tehases 300 inimest. Tähtajaliste töölepingute sõlmimine on omamoodi kindlustus. Kui tuleb teine kriisi laine või tellimusi ei tule, siis tähtajatu lepinguga töölised jäävad, ajutised aga lahkuvad.
Tähendab, ootate teist lainet? Keegi ei tea, mis juhtub homme. Kuid kui on oht, siis tuleb selleks ette valmistuda. Toetudes eelnevale kogemusele, esimesena vähendame uue kriisi korral laovarusid.
Kas ei oleks loogilisem vastupidi - osta kokku, kuni hinnad on madalad? See sõltub juba sellest,, kuidas riski suhtuda. 2008. aasta kriis oli meie jaoks tõeline vapustus. Midagi taolist ei olnud isegi 1990ndatel. Meie valdkonda tuli kriis mõningase hilinemisega. Kõik rääkisid kriisist, meie aga müüsime. Hinnad kasvasid 100-200 eurot kuus, metall läks nagu soe sai. Käiku läks turupsühholoogia - kui hinnad tõusevad, tähendab, tuleb osta. Meie ka läksime lainega kaasa ja hakkasime rohkem ostma. Mingi aeg meil laos oli 26 000 tonni metalli, mis on väga suur kogus. Sügisel aga varises kõik kokku, laos olev materjal kaotas hinnas ning 2009. aasta oli tulemuste poolest kõige viletsam aasta.
Kriisis on mulle palju õpetanud. Usun, et kui see oleks juhtunud, ütleme, viis aasta hiljem, kukkumine olnuks valusam. See on hea kogemus. Mina isiklikult pooldan konservatiivset juhtimisstiili.
Alluvaid hoiate ka ilmselt ohjes? Mina olen alati eelistanud avatud suhtlemist töölistega, kuid ilma semutsemiseta. Mida ka ei räägitaks, rahaga motiveerimine on alati esikohal, seega püüame hoida oma palgad konkurentsivõimelistena. Tähtis on ka õhkkond kollekiivis, töötingimused, iseseisvus. Kui direktor sõidab mõneks ajaks ära, peab firmas ka ilma temata töötama kõik kui kellvärk. Meil on just nii. Mõnes küsimuses ma olen vähem kompetentne, mõnes aga tean, et alluv saab tööga sama hästi hakkama kui mina või isegi paremini. Kui kõik töötab suurepäraselt, milleks midagi muuta? Meil on väga väike kaadri voolavus, kõikides osakondades töötavad suurepärased spetsialistid. Paljud neist on koos meiega algusest peale. Ilsmelt sellepärast olemegi veel turul.
Paljud firmad kriisi ajal koondavad töölisi, suurendades allesjäänute töökoormust. Ka olete nendega nõus? Tehniliste erialade puhul see ei kehti ning pärast kriisi, varem või hiljem, läheb inimesi ikka vaja. Muidugi, kriisiga on raske leida tasakaalu. Ettevõtjast, kes kedagi ei koonda ning palju ei kärbi, võib aru saada, kuid tulemusena läheb ta pankrotti. Siis kaotavad kõik töö. Meie ei ole kontoritöötajaid koondanud. Osa viisime poole koormuse peale üle, osal vähendasime palka 15% võrra, kuid 30% töölisi olime sunnitud ikkagi koondama.
Kulla hind pidevalt muutub. Mis metalliturul toimub? Kuld on spekulatiivne metall, musta metalli hinnad muutuvad ainult 20-30 euro piires. See on normaalne ja kõik on sellega harjunud. Eestis on metallitööstus olnud alati arenenud. Veel nõukogude ajal tarbiti 500 tuhat tonni metalli aastas. Ka praegu on tarbimine suhteliselt suur, kuid metall ja konstruktsioonid lähevad ekspordiks. Eesti on kui töövõtja - valmistab poolfabrikaate Läänele. Ühest küljest on see hea, inimestel on tööd. Teisest küljest halb, kuna makstakse selle eest vähe.
Mõtlemisviis on ehk erinev, kuid meil on nii eesti kui ka vene partnereid. Kõigiga laabub koostöö hästi. Mind ei ole kunagi minu vene keel seganud. Ka minu perekonnanime on lihtne hääldada. Miks peaks see segama?
Millega tegeleksite, kui poleks seda äri? Raske öelda. Mulle meeldib ala, millega ma tegelen ja ma ei oska ennast teises valdkonnas ette kujutada. Kuigi ka siia sattusin ma juhuslikult. 1990ndate alguses tulevast äripartnerit paluti leida ostja metallile. Me ei teadnud, kuidas seda teha, kuid asusime asja kallale ja leidsimegi ostjad. Ühe vaguni müüsime Tallinna masinaehitustehasele, teise ekskavaatoritehasele. Pärast seda ma siia valdkonda jäingi. Kui mitte juhus, oleks kõik teisiti läinud.
|
OSCAR-2019
|
||
Laidre raamat tõestab, et ajaloolistele faktidele toetuv uurimus on põnevam kui väljamõeldistega täiendatud ajalooteemalised jutustused. Möödunud aasta rikastas Eesti ajaloohuviliste raamaturiiulit Margus Laidre tüüaka (700 lk) teosega „Dorpat 1558–1708. Linn väe ja vaenu vahel”. Hariduse poolest ajaloolane ja ameti poolest diplomaat Laidre on ühendanud oma kaks kutsumust põnevas sissevaates Tartu linna ajalukku pooleteise aastasaja jooksul. Lugejal ei maksa siit otsida tavakohast linnaajalugu, kus kirjeldatud linlaste igapäevaelu, kaubandust, käsitööd, hariduselu ja muid toimetamisi. Tegu on eeskätt sõjandusliku ja poliitilise ajalooga, keskendutud on sõdade käigus linna tabanud „katsumustele ja kannatustele”, kui kasutada autori enda sõnu. Laidre on kokku arvestanud, et ajavahemikul 1558–1708 tabas Tartut üheksa piiramist, kaheksa võimuvahetust ja viis Venemaale küüditamist. Raamat vaatlebki süvitsi just neid sündmusi linna ajaloos. Sealjuures ühendab ta oskuslikult konflikti tagamaid selgitava makroajaloolise ülevaate Põhja-Euroopa poliitilisest arengust ja diplomaatilisest manööverdamisest mikroajaloolise pildiga Tartu võimukandjate, garnisoni ja kodanike tegemistest ning läbielamistest, vandenõudest ja skandaalidest. Tartu on seega kui prisma, mille läbi on esitatud nii Eesti ala kui ka lähimaade ajalugu.
Raamatul on vähemalt kaks olulist voorust. Esiteks on tegemist ladusa ja põneva jutustusega. Laidre on oma narratiivi konstrueerinud kui klassikalise draama või täpsemalt öeldes tragöödia, mis jälgib linna kui dramatis persona katsumusi, valikuid ja läbielamisi. Linn ei ole seega vaid ohver suurriiklike huvide põrkumise väljal, vaid talle on jäetud teatav tegutsemis- ja otsustamisruum. Žanrile kohaselt ei taju peategelane siiski adekvaatselt oma saatust määravaid jõujooni, mistõttu tema enda vead (Tartu rae ja kodanike kitsad omahuvid ning suutmatus teha koostööd Rootsi võimudega) aitavad kaasa ta õnnetustele ja lõplikule hävingule (Tartu elanike küüditamine ja linna maatasa tegemine Põhjasõja ajal). See traagiline lõpp on aga vaevalt ärahoitav, kuna selle tingivad laiemad muudatused Põhja-Euroopa poliitilistes ja sõjalistes jõujoontes.
Ehkki Tartu tragöödias osalevad kõik kolm tolle perioodi Läänemere suurvõimu ehk Rootsi, Poola-Leedu ja Vene, loovad dramaatilist pinget just Vene rünnakud, mis jaotavad teose kolmeks suuremaks vaatuseks, mis ongi vastavalt pealkirjastatud kui venelaste esimene, teine ja kolmas „tulemine”. Selles kõiges on teatavat tsivilisatsioonide kokkupõrke aurat ning omajagu teleoloogiatki. Nii on ajavahemik Kärde rahust Põhjasõjani (1661–1700) pealkirjastatud kui „Enne suurt tormi” – seega käsitletakse nelja aastakümmet kui mingit laadi „vaheperioodi”. Selline käsitlusviis kipub siiski üle võimendama sõjaaegu: XV II sajandi tartlastele võis pigem Vene-Rootsi sõda 1656– 1661 näida ebamugava, ent õnneks piisavalt lühikese sisselõikena seitsekümmend viis aastat (1625–1700) ehk kolm inimpõlve väldanud rahuperioodi. Samas saab autorile vaevalt ette heita, et ta on oma välja öeldud eesmärkidest lähtuvalt keskendunud pigem dramaatilistele momentidele ning mainib üksnes möödaminnes muid linna elu ja arengut oluliselt mõjutanud sündmusi, nagu näiteks ülikooli, õuekohtu ja ülemkonsistooriumi asutamine Tartusse 1630. aastatel. Ka pikema rahuperioodi 1661–1700 kirjeldamisel peatub Laidre põhjalikumalt just kõige traagilisematel aastatel 1695–1697, mil Tartu linna tabas Läänemere provintse laastanud suur näljahäda. Siiski tekib küsimus, kas Laidre narratiiv ei sea kahtluse alla tema enda teesi Põhjamaade Saja-aastasest sõjast, mis tema nägemuses kestis ajavahemikul 1558–1661. Kui autor ise esitleb nüüd hoopis 150aastast ajavahemikku kui teatavas mõttes tervikut, siis kas võiks seda tõlgendada ka kui kaudset nõustumist inglise ajaloolase Robert Frostiga, kelle periodiseeringut Laidre on varem kritiseerinud? Frost nimelt näeb ühisosa kõigi Läänemereäärsete relvakonfliktide vahel Liivi sõjast Põhjasõjani ning nimetab neid kokku Põhjasõdadeks. Laidre põhjendab 1661. aasta valimist perioodi lõpudaatumiks sellega, et selgus pika sõdade perioodi „ainuvõitja” Rootsi suurriigi näol (lk 414). Ometi ei olnud see selge tolleaegsetele riigimeestele, eriti näiteks revanšihimulistele taanlastele, kes juba 1675. aastal proovisid tagasi vallutada Skåne provintsi, kasutades ära asjaolu, et Rootsi oli parasjagu rünnanud Brandenburgi (mis omakorda viitab, et ka Rootsi ei olnud samuti lõpetanud oma agressiivset välispoliitikat). Need sõjad lõppesid alles 1679. aasta rahulepingute seeriaga. Ka Poola-Leedu jaoks ei tähistanud 1660. aastal Rootsiga sõlmitud Oliwa rahu sõdade perioodi lõppu, sest Moskvaga madistati veel 1667. aastani. Seega võib öelda, et 1661. aasta tähistas teatavat murrangut üksnes Eestimaa ja Liivimaa, mitte kogu Põhjala või Kirde-Euroopa seisukohalt. Kui nüüd Laidre esitab Vene-Rootsi sõda Eesti- ja Liivimaal aastal 1656–1661 kui Põhjasõja avatakti või peaproovi, siis näib see eemaldavat viimasegi vundamendikivi Saja-aastase sõja konstruktsioonist.
Ent piisab ajaloolastele palju lõbu ja samas üsna vähe tulu pakkuvast periodiseeringutemaatikast ning pöördugem Laidre raamatu teise suure vooruse poole. Nimelt ei ole autor loetavust ja põnevust taotledes vähimalgi määral ohvriks toonud faktitäpsust ja teaduslikkust. Õieti panebki imestama, miks ajalooliste jutustuste külge tavatsetakse nii sageli pookida väljamõeldisi, justkui ajalugu ei pakuks piisavalt põnevat materjali. Selle arusaamiseni jõudis näiteks saksa ajaloolane Yella Erdmann, kelle raamat Patkulist ilmus hiljuti ka eestikeelses tõlkes. Algselt ajaloolise romaanina kavandatud teosest ei saanud asja, sest materjali kogudes avastas autor, et päris ajalugu võib olla fiktsioonist põnevam. Seda tõestab ka Laidre raamat. Erinevalt Erdmannist on Laidre aga lisanud oma teosele ka eeskujuliku viiteaparaadi, nii et tema argumente saab jälgida ja vajadusel kontrollida; ühtlasi annab see tunnistust muljetavaldavalt mahukast tööst nii kirjanduse kui arhiivimaterjalidega. Kui üldse saab kõnelda mingitest kompromissidest loetavuse nimel, siis ehk selles osas, et autor väldib kõrvalekaldeid erinevate tõlgenduste radadele, isegi kui allikamaterjal ei anna alust raudkindlateks väideteks (tõsi, mõnikord on eriarvamused ja kahtlused viidetes ka välja toodud). Teiseks võib mõnda tõsisemat lugejat pahandada väheolulisena näivate juhtumuste või seikade detailne esitamine, ent minu arvates on see hästi kooskõlas autori valitud mikroajaloolise perspektiiviga, mis loob elavama ja vahetuma minevikupildi kui mis tahes teravmeelsed üldistused. Laiemale lugejaskonnale suunatuna, ent ka teaduslikult tõsiseltvõetavana paigutub Laidre teos žanrisse, mis on näiteks Põhjamaadel või Inglismaal üsna levinud, ent meil vaevalt viljeldud. Rootsi raamatupoodide ajalooriiulitel domineerivad eriti just teosed suurvõimu perioodi kuulsusrikastest sõdadest ja meeldejäävatest valitsejatest nagu Gustav Adolf, Kristiina, Karl X või Karl XII. Kõik need tegelased käivad läbi ka kõnealusest raamatust. Siinkohal tasub meenutada, et Laidre edukäik populaarsete ajalooteoste autorina saigi alguse suursaadikuna Stockholmis, kui valmis (hiljem ka rootsi keelde tõlgitud) teos Narva lahingust. Huvitaval kombel on ka Rootsis selliste raamatute autoriteks enamasti ülikoolivälised õpetlased. Ilmselt ei hinnata sealgi piisavalt akadeemiliste töötajate seda laadi „kõrvalharrastusi” või siis ETISe keeles kaks-kaks ja kuus-neli tegevust. Eestis pärsib vastavate teoste produtseerimist kindlasti ka kuulsusrikaste perioodide ilmselge puudus, ehkki näiteks rahvuslik ärkamisaeg oma markantsete tegelaste ja intriigidega vääriks kindlasti populaarset ja pädevat narratiivi. Oma rolli selliste raamatute vähesuses mängib kindlasti ka potentsiaalse lugejaskonna nappus. Seda enam väärib Laidre viljakas tegevus esiletõstmist. Mis puudutab Tartu ajalugu, siis loodan, et ka vähem dramaatilised ja vahest pisut rõõmsamadki perioodid linna ajaloos leiavad tulevikus sama põhjalikku ja haaravat käsitlemist kui Margus Laidre teoses vaenu- ja nutuajad.
Näitus „Tänavakunsti memorabiilia“ keskendub tänavakunstnike poolt loodud artefaktidele, nende jälgedele lõuenditel, mis on vastukaaluks paratamatult hääbuvatele teostele tänaval. Näitus ühtaegu nii mäletab kui mälestab tänavakunstnikke kümnendate algusest, loob seoseid teostega tänaval ning on otsekui purki pandud vaim, mis seni on vaid tabamatult mööda linna ringi hõljunud.
Näitusel osalevad Tallinna tänavakunstnikud Pheriskoop ja Signor Sick rühmitusest Multistab ning Tartust Edward von Lõngus ja MinajaLydia. Tegemist on eesti tänavakunsti kõige olulisemate nimedega, kellest igaüks on erineva stiili, tehnika ja temaatikaga. Saab näha nii vabakäelist aerosooli kasutamist, šabloontehnikat kui ka maali.
Lisaks on näitusel esitletud tänavakunstifestivali Stencibility poolt korraldatud fotovõistluse võidutööd, mis on talletanud tänavakunsti mitte dokumenteerimispraktikana vaid eraldi loomingulise väljakutsena. Fotograafid on jäädvustanud tänavakunsti teoseid ühes neid ümbritseva ruumiga, mis toob teose sisu hästi esile ning moodustab fotol esteetilise terviku.
Näitus on konfliktne, sest tänavakunstike osalemist näitustel on peetud justkui tabuteemaks. Kuid ometi peavad nad ise seda loomulikuks ja isegi vältimatuks sammuks. Kui galeriil kui institutsioonil on tekkinud huvi ja nõudlus ühest subkultuurist välja kasvanud tänavakunstnike loomingu järele, siis on raske puhtalt inimlikust edevusest või missioonitundest jätta kasutamata võimalus enda ideede levitamiseks.
|
OSCAR-2019
|
||
Athanasia oli poiste ühikas. Üllatus missugune. Neiu leidis, et tema jaoks reegleid pole olemas, niiet milleks neid täita. Ja ta ei täitnudki neid. Ta oli ju põhimõtteliselt kooli valitseja, vähemalt omaarust. Kui Amelia millalgi sureb, saab ju temast uus ülempreestrinna, niiet pole tal tema poolt mingit ohtu karta. Päris raske oleks leida mõni uus võimetega tüdruk siit kuskil lähedalt. Kui neid just puu otsas ei kasva. Athanasia viskas ennast diiavine ja pani teleka täisvõimsusel mängima, keeras MTV-le ja tantsis täiest kõrist kaasa lauldes. Siin polnud eriti poisse ja päevasel ajal olid nad nagunii kõik kuskil tüdrukuid jahtimas.
Cecilie kõndis just poiste ühikast ja kuulis sealt isegi välja seda kõva muusikat. Ta otustas vaatama minna mis seal toimub. Ta seega kõndis poiste ühika poole ning avas selle ukse kuna koputamisest poleks ilmselt kasu olnud kuna seda tegelt ei kuuldaks juu, selle kõva muusika pärast. Teda suht ka ei huvitanud reeglid kuigi siiamani oli ta neist enam vähem kinni pidanud. Ta astus seega sinna sisse ja mida ta märkas seal oli see, et üks tüdruk tantsis seal muusika saatel. Ta vaid muigas ja kõndis selle tüdruku juurde. "Tere," karjus ta täiest kõrist talle. Ta teadis, et see võib tüdrukut ehmatada aga teda see ei huvitanud praegu.
Athanasia keeras ümber, ulakas naeratus näol. Ta arvas, et see oli mõni poiss, kuigi hääl polnud eriti sarnane. "Oh, mida sa siin teed? See on poiste ühikas. Tead küll, poistele." lausus neiu käed puusa pannes ja kulmu kergitades. Ta kõndis puldi juurde ja keeras hääle veidi vaiksemaks. Siis keeras ta ennast selle tüdruku poole tagasi ja heitis talle selle pilgu, mis pani kõiki ennast ebamugavalt tundma.
"Mida ma siin, seda ma ei tea isegi. Mind eriti nagu see ei huvita. Isegi kui satun selle pärast siin praegu pahandusse siis ma suudan alati midagi kokku luuletada. Ma tean siinset ülempreestrinnat üsnagi hästi juba," jutustas Cecilie seal midagi kokku. Ega veidikene ebamugav oli selle tüdruku seltsis aga ta ei teinud eriti välja sellest. Ta on tegelt isegi Amelia'ga ju sugulane kui aus olla, neil on ühine vanaema juu.
"Kust te siis üksteist tunnete?" küsis Athanasia oma võltsi ülihuvitatud tooniga. "Ja kas mu muusikat oli väga kaugele kuulda?" lisas ta kiiresti juurde. "Ja kus kõik poisid on?" pistis ta vahele, enne kui teine tüdruk rääkima jõudis hakata.
"Em... oleme siin ja seal kohtunud," lausus Cecilie sellepeale võlts naeratusega. Ta ei soovinud lihtsalt kogu tõde välja öelda ja samas see lause on ka vägagi tõsi. "Oli küll suhteliselt kaugel kostuda," lausus Cecilie sellepeale, see oligi põhjus miks ta tegelt siia oli tulnud, et käskida sellel isikul see muusika vaiksemaks panna. "Kust mina tean. Ei suhtle just väga nendega siin ja samas ma pole pooli õpilasi enam ammu kusagil näinud," ütles CeC selle küsimuse peale. "Ja miks sa ise siia muusikat kuulama tulid?" küsis CeCe küsimuse sellelt tüdrukult.
"Sest siin on tühi tavaliselt. Ja mulle ei meeldi suhelda inimestega, keda ma ei tunne." lausus Athanasia ja pani siis muusika üldse kinni. "Jamad laulud." ütles Athanasia peaga teleka poole noogutades. Üritas siis enam vähem sõbralikku vestlust arendada.
"Kas sa naerad minu üle?" küsis Athanasia järsku külmal häälel. Ja viisakas vestlus oli läbi. Sest niisama heast peast ei hakka tema arust keegi naerma. Neiu kergitas kulme ja ristas käed. Nüüd oli ta pahas tujus.
"Ei naera, sinu üle," lausus Cecilie surm tõsiselt. Ta isegi ei mäletanud tegelt enam miks ta seal täpselt muigama oli hakkanud ega suurt vahet sellel pole tegelt, vähemalt CeCe jaoks. Ta vaatas tõsise näoga tüdrukule otsa.
"Emm, okei." lausus Athanasia kahtlustavalt seda teist tüdrukut pilukil silmadega vaadates. Nüüd arvas Athanasia, et see tüdruk on imelik. Aga seda ta arvas nagunii kõigi kohta, niiet vahet pole. "Mille üle sa siis muigasid?"
"Ma ei mäleta enam, midagi igastahes oli. Sina see polnud. Okay tegelt mul on loll komme asjade üle naerda või muud sellist kuigi asi ei pruugi naljakas olla," seletas Cecilie siis lõpuks seal midagi ja ise muigas samal ajal. "No näed," lisas ta veel juurde.
"Sa oled imelik." ütles Athanasia otse välja. Ta tegigi niimoodi, rääkis seda, mida tahtis. Enamasti inimestele see muidugi ei meeldinud aga Athanasial oli suva, mis teised arvavad. Mitte keegi ei tundnud teda päriselt ja nii talle ka sobis. Andis võimaluse suvalistel aegadel minna-tulla, teha mida ta tahab, millal ta seda tahab.
"Sa arvad, et ma ei tea, et ma olen imelik. Nii on juba aastaid olnud," lausus Cecilie muigega. Teda kohe üldse eriti ei huvitanud eriti mida teised temast arvavad.
"Aa." ütles Athanasia isegi veidi üllatunult. See tüdruk sarnanes isegi veidi Athanasiale, kuigi keegi polnud kunagi Athat imelikuks hüüdnud, vähemalt mitte otse näkku või midagi. "Niiet sul on täiesti ükskõik, mida inimesed sinust arvavad?" küsis neiu üle.
Parem ikka kui Athanasia, kellele meeldib inimeste usaldusega mängida. "Su mõtted on veidi veidrad. Nagu minul" lausus Atha heakskiitvalt. Talle sobisid temasarnased inimesed põhimõtteliselt. "Sind ei huvita esmamulje?" küsis neiu uue küsimuse ise samal ajal CeCe välimust kriitilise pilguga uurides.
See Athale jälle ei meeldinud, tema hoolis esmamuljest vägagi palju. "Kuidas sa saad sellest mitte hoolida. Kas satead, et inimene kujutab teisest arvamuse esimese kolme sekundi jooksul, mida on pea võimatu hiljem muuta?" küsis neiu CeCet vaadates.
"Jumal küll, lõpeta irvitamine." kõrgendas Atha häält. Teda ajas see sügavalt närvi. "On sul väga naljakas siin itsitada või mida?" imestas neiu vihaselt ja tõstis ühte kulmu, CeCe't läbitungivalt vaadates.
"Mulle sobib." lausus Atha rahulikult. "Mitmes aasta sa oled?" küsis neiu CeCe käest ja vaatas ta märki. "Ja miks sa Pimeduse Tütardega liitunud pole?" küsis Athanasia neiut põrnitsedes.
|
OSCAR-2019
|
||
Siinkohal pakuks asjast rohkem huvitunutele ka viite Current'i koduleheküljele, kust on võimalik leida täiendavat informatsiooni kasutatava tehnoloogia, hinna ja vajalike seadmete kohta. Selle asemel, et Tallinnas või isegi Eestis investeerida miljoneid maksumaksjate raha projektidesse, milles on pikemas perspektiivis põhjust kahelda tasub mõelda hoopis sellele, kuidas erasektorile uusi võimalusi pakkuda. Kahtlemata on üheks tõsiselt võetavaks alternatiiviks Elionile või Starmanil internet mööda elektriliine. Enne on vaja aga peatuda põgusalt infrastruktuuril, tunnistada potentsiaalseid probleeme ja välja tuua positiivset ja kasuliku.
Elektritootmine ja selle kohale toimetamine läbi jaotusvõrgu tuleb varem või hiljem lahku lüüa. Elektrituru liberaliseerimine on üks osa Euroopa Liiduga liitumise tingimustest ja aastaks 2008 peab 35% elektriturust olema vaba konkurentsiks. Eestis on siiani erastatud ainult mõned üksikud piirkondlikud jaotusvõrgud ja seda ilma arvestatavate probleemidetada nagu võib lugeda selle nädalasest Ekspressist:
Erakätes on umbes seitse protsenti võrgust. Suurimad eravõrgud on Läänemaa ja Viimsi omad, mis kuuluvad Soome kontsernile Fortum, ning Narva Elektrivõrk, mille ostsid ameeriklaste Cinergy. Jänkid tegid seejuures suurepärast äri, sest võtsid hästikapitaliseeritud firmast kiiresti suurema osa ostuhinna teistpidi välja. Praegu kuulub Narva võrk ühele Austria firmale.
Arvi Hamburgi sõnul erastas riik Narva ja Läänemaa võrgud eeskätt kogemuste hankimiseks. Võrgud olid täiesti erinevas olukorras: esimene linnas, suhteltiselt uus ja suure tarbimistihedusega, teine maal, vananenud ja väga hõreda tarbimistihedusega. “Praktika näitab, et nad on pärast erastamist hästi toime tulnud,” ütles Hamburg.
Kas edaspidi tasub erastada terve jaotusvõrk korraga või läheneda piirkondade põhiselt on eraldi küsimus, kuid vähemalt Energeetikanõukogu on seisukohal, et aeg on hakata mõtlema terve Eesti jaotusvõrgu erastamisele.
Eesti jaotusvõrgu kvaliteet on vahelduv ning kindlasti vajavad osad piirkonnad suuremaid investeeringuid kui teised, kuid Eesti puhul ei ole tegu astronoomiliste summadega. Võimalikult paindliku ja erinevate elektritootjate konkurentsi soodustav jaotusvõrk peab aga nagunii kasutama uuemat tehnoloogiat, millesse Eesti Energial pole soovi, tahtmist ega põhjust investeerida.
Alahinnata ei saa ka Eesti elektrituru sidumise vajalikust põhjamaade võrgustikuga. Kaabel Soome või Rootsi võimaldaks osta elektrit naaberriikidest ning pakkuda klientidele võimalust osta näiteks "puhast" elektrit Rootsist, Norrast, Soomest või isegi Taanist, mis toodetud kas hüdroelektrijaamades või tuuleparkides. Õnneks peaks juba selle aasta lõpuks valmima ESTLINK Soome ja Eesti vahel, mis võimaldab alustada Eesti elektrivõrgu integreerimist põhjamaade võrguga.
Uute tootjate sisenemine turule suurendab konkurentsi, parandab kvaliteeti ja alandab hinda samas tarbijatele varasemast rohkem võimalusi pakkudes. Inimestel avaneb võimalus enda tarbimisharjumusi muuta ja sellest ka mingit kasu saada. Näiteks avaneb võimalus maksta elektri eest vähem, kuid seda tingimusel, et võimsusprobleemide puhul jäädakse esimesena elektrist ilma. Samas jääb loomulikult võimalus rohkem maksta ja sellega elektriga varustatus garanteerida. Nende kahe variandi vahele jäävad aga mitmed erinevad võimalused nagu näiteks kindla elektrikoguse ette ostmine (mis sarnaneks väga mobiilioperaatoritelt mingi kindla hulga minutitega paketi ostmisega), et ennast hinna tõusu eest kaitsta.
Tegu ei ole kiire ja silmatorkava protsessiga, mida saaks valimiste huvides ära kasutada. Paika tuleb panna seadusandlik raamistik ning regulatsioonid. Protsess võtaks aga aega aastaid, kuid õnneks on potentsiaalne kasu kõigile eestlastele mitte ainult arvestatav vaid märkimisväärne. Konkurent ei tekiks ainult elektritootjate seas vaid BPL'i rakendamise puhul ka interneti pakkujate seas, kes on sunnitud uue konkurendi tulekuga arvestama ning enda teenuse kvaliteeti tõstma või hinda langetama.
Jaotusvõrgu erastamise vastu on juba aastaid olnud Keskerakond ja Rahvaliit - kaks praegu valitsuskoalitsiooni kuuluvat erakonda, mis kahjuks seab igasuguse progressi selles valdkonnas lähitulevikus küsimärgi alla. Mõlemal erakonnal on kalduvus näha "tonti", kus seda ei ole - hirmutada inimesi ja seda alusetult. Energeetikanõukogu esimehe Mihkel Veidermaa arvamusest “Kütuse- ja energiamajanduse pikaajaline riiklik arengukava aastani 2015”(PDF) kohta võib aga leida lõigu, mis just ebamäärast hirmu üritab hajutada:
Siduda koostööd elektrikaubanduses “tontidega” tarbijate huvide võimalikust kahjustamisest on ilmne liialdus. Rääkida võimsuskriisist Soomes (p. 1.4.1) kuulub samasse valdkonda. Vastupidi – Eesti võib Soomest vaid eeskuju võtta, kuidas seal kujundatakse ja viiakse ellu energiastrateegiat, sh. ka poliitikute asjatundliku harimise teel.
Jaotusvõrgu erastamisest tulenev kasu avalduks mitmel erineval moel, millest üritan mõned enda arvates tähtsamad välja tuua.
1. Jaotusvõrgu erastamine - eriti veel enampakkumise põhjal - võimaldaks riigil saada ühekordse kui arvestatava tulu, mis võib ulatuda sadadesse miljonitesse. Palju oleneb regulatiivsest raamistikust ja pakkujate hulgast. USA ja teiste erastamisega tegelenud riikide kogemuse üks selgemaid õppetunde on olnud, et regulatiivsest raamistikust oleneb kui edukas on elektrituru liberaliseerimine.
2. Kuna jaotusvõrgu erastamine tähendab sisuliselt elektrituru avamist, siis on oodata Soome, Rootsi, Läti ja isegi Leedu ning Venemaa ettevõtete sisenemist turule. Milliseid piiranguid ja millises ulatuses seatakse Euroopa Liidu välistele riikidele on raske öelda, kuid tarbija huvides peaks olema võimalikult vaba turg. Konkurents on see, mis toob hinnad alla ja tõstab pakutava teenuse kvaliteeti. Kes on kokku puutunud Eesti Energia bürokraatiaga teab, kui ärritav on ametnik, kes ei pea kartma, et sa lähed mõne konkurendi juurde.
3. Jaotusvõrgu omanikud on huvitatud enda infrastruktuuri tootlikkuse maksimeerimisest, mis peaks tähendama kerget ligipääsu potentsiaalsetele BPL teenusepakkujatele. Nagu eelnevalt juba mainitud on tehnoloogia alles jõudmas sinnamaale, kus seda saab kasutada tavatarbija. Kuna erastamine võtab aga nagunii aastaid on tõenäoline, et tehnoloogiat on selleks ajaks piisavalt katsetatud ja täiendatud, et selle rakendamine Eestis on võimalik ja isegi tasuv.
4. Elektriga on varustatud valdav enamus Tallinna ja Tallinna vahetu ümbruse elanikest. Viia internetiühenduseks sobivat kaablit uutesse elamurajoonidesse on kulukas, kuid tasuv tegevus. Samas jääb internetiühendust pakkuvate firmade valik sellistes piirkondades kesiseks ning taandub sageli ainult Elionile. Elektrivõrku internetiühenduse pakkumiseks kasutaval firmal on seega võimalus turule siseneda ja kasutada juba olemas olevat infrastruktuuri. Lisaks on võimalik internet viia ka nende inimesteni, kelle piirkonda uue kaabli vedamine lihtsalt ei tasu ennast ära.
5. Dünaamilisest hinnapoliitikast on juba juttu olnud, kuid mitte innovatsioonist, mida elektrituru avamine võib endaga kaasa tuua. Inimesed on leidlikud ning suutelised leidma huvitavaid lahendusi ja rakendusi, millele mina ei pruugi üldse tullagi. Kui me suudame elektrituru liberaliseerida, siis avaneb võimalus ettevõtlikel eestlastel katsetada ja arendada uusi tehnoloogiaid, mida on tulevikus võimalik viia ka teistesse Euroopa Liidu riikidesse, mille pole samuti pääsu erastamisest. Tegu oleks kõrgtehnoloogiat kasutava sektoriga, mis pakuks kõrge lisandväärtusega (loe: palk) töökohti.
6. Mida rohkem on Eesti integreerub teiste riikide elektrivõrkudega, seda suuremad on välisfirmade huvi ja investeeringud Eestis. Ulatuslike välisinvesteeringuid karta ega ära põlata ei ole aga mõtete. Eestlastele on investeeringutest ja konkurentsist rohkem võita kui kaotada.
Kui interneti viimine kõigi eestlasteni on mõne erakonna siiras eesmärk, siis ei näe ma selleks paremat ja soodsamat võimalust kui elektri jaotusvõrgu erastamine ja BPL tehnoloogiale soodsa pinnase ette valmistamine.
Jah, jaotusvõrgu erastamisega tuleb teha hulgaliselt selgitustööd ja poliitiline vastasseis on samuti märkimisväärne, kuid tegu ei ole populistliku initsiatiiviga vaid kõigi eestlaste pikaajalise huviga.
Palju on Google'i kohta kuulujutte: palju, palju, palju, kuid enda arvates hoidusin alusetutest kuulujuttudest. Kui juttu on sadade miljonite investeerimisest, siis on vast põhjust spekuleerima hakata.
|
OSCAR-2019
|
||
Kas oled kunagi mõelnud sellele, kui palju maksab Sinu firmale ühe kompetentse töötaja lahkumine? Brian Amble kirjutab ajakirjas Management Issues, toetudes PwC uuringule, et see kulu on ligikaudu võrdne selle töötaja aasta palgaga.
Selle numbrini jõuti, kui liideti kokku kulud, mis on seotud kaotatud oskustega, langenud tootlikkuse, uue töötaja leidmise ja väljaõpetamise kuludega, vahendab juhtimine.ee.
Suurbritannias kaotavad ettevõtted selle tõttu kokku 750 miljardit krooni aastas. Sama uuring leidis, et 24% töötajatest kas otsib juba uut tööd või plaanib uut tööd otsima hakata just ebapiisava palga tõttu. Kui mõelda eespool oleva info valguses, siis tasub mõelda kumb variant on odavam - kas lasta neil minna või tõsta veidi palka?
Neil, kel põhikool lõpetamata või kesk- või kõrghariduse omandamine veel pooleli, peab kool olema esikohal. Teised, kes täiendavad oma teadmisi või omandavad juurde uut eriala ja teevad seda töötamise kõrvalt, ei saa ära unustada tööandja huvisid, kirjutab infoleht Tööjõuturg.
Ennast pidevalt täiendava ja uute teadmiste vastu huvi omava töötaja üle peaks iga tööandja uhke olema. Samas võib töötaja perioodiline äraolek tähendada tööandja jaoks töö ümberkorraldamise vajadust ja täiendavaid kulutusi, mis ei pruugi talle alati mõistlikud ega otstarbekohased olla. Elukestva õppe toetamiseks ja täiskasvanute koolitust aluste ning õiguslike tagatiste reguleerimiseks kehtib
täiskasvanute koolituse seadus, mida töösuhte raames tuleb vaadelda koosmõjus töölepingu seaduses puhkuste andmist puudutavate sätetega.
Oluline on siinjuures tähele panna, et täiskasvanute koolituse seadus reguleerib töötajate ja ametnike tagatisi nende soovikohaseks õppeks ning see seadus ei ole kohaldatav juhtudel, kui tööandja saadab oma töötaja koolitusele. Seega üldine reegel: kui koolitusele mineku algatus tuleb töötajalt, siis kuulub kohaldamisele täiskasvanute koolituse seadus koosmõjus töölepingu seadusega ja kui initsiatiiv töötaja koolitamiseks tuleneb tööandjalt, siis ainult töölepingu seadus.
Tasemekoolitus võimaldab mittestatsionaarses õppes või eksternina omandada põhiharidust ja üldkeskharidust, osakoormusega läbida kutseõpet või kutsekeskharidusõpet ja osakoormusega või eksternina omandada kõrgharidust.
Tööalane koolitus võimaldab kutse-, ameti- ja/või erialaste teadmiste, oskuste ja vilumuste omandamist ja täiendamist, samuti ümberõpet kas töökohas või koolitusasutuses. Vabahariduslik koolitus võimaldab isiksuse, tema loovuse, annete, algatuse ja sotsiaalse vastutustunde arengut ning elus vajalike teadmiste, oskuste ja võimete lisandumist. Kuna täiskasvanute koolituse seaduse
Töötaja saab õppepuhkust taotleda ainult koolitusasutuse teatise alusel. Teatises kinnitab õppeasutus tavaliselt, et õppur on õppima asunud ja millistel perioodidel toimub õppetöö. Õppepuhkuse saamise õigus on töötajal kogu õppetöö toimumise perioodi jooksul, mitte ainult eksamite ajal. Tasemekoolitusega ja tööalase koolitusega seotud õppepuhkuse ajal makstakse töötajale ja avalikule teenistujale keskmist töötasu 20 kalendripäeva eest kalendriaastas. Kui töötaja osaleb vabahariduslikul koolitusel, tööandjal tasu maksmise kohustust ei ole.
Tasemekoolituse lõpetamiseks antava täiendava 15 kalendripäeva eest peab tööandja maksma tasu vähemalt kehtivas töötasu alammääras (kalendripäeva
4350 : 31 = 140,30 krooni päevas). Kui töötaja on näiteks kevadel kõik seadusest tulenevad 30 kalendripäeva õppepuhkust ära kasutanud, siis sügisel ta tööandjalt õppepuhkust enam nõuda ei saa, kuid poolte kokkuleppel on töötajale soodsamate tingimuste kohaldamine alati võimalik.
Lisaks eeltoodule on töötajal töölepingu seaduse § 67 lg 2 alusel õigus saada tasustamata puhkust sisseastumiseksamite tegemiseks. Tasu maksmisel õppepuhkuse eest tuleb lähtuda TLS § 70 sätestatud puhkusetasu maksmise põhimõtetest. Kasutamata õppepuhkuse päevade saamise õigus järgnevasse kalendriaastasse üle ei kandu. Igal kalendriaasta algusega algab ka uus kasutatud õppepuhkusepäevade arvestus.
Tarbijakaitseamet teatas, et end reisiettevõtjana tutvustav Odavreis OÜ (registri kood 12004078) puudub kohustuslik registreering majandustegevuse registris ning samuti pole ettevõttel ka tagatist.
Odavreis OÜ pakub oma koduleheküljel www.odavreis.ee pakettreise nt Hispaaniasse, Suurbritanniasse, Taisse jms ning samuti turundas ettevõte pakettreiside sooduspakkumise keskkonnas www.minuvalik.ee.
Turismiseadusese kohaselt on reisiettevõtja tegevus lubatud vaid juhul, kui tal on registreering ning kohustuslik tagatis. Mõlema eelmainitu puudumisel alustas Tarbijakaitseamet Odavreis OÜ suhtes menetlust ning tegi ettekirjutuse seadusevastase tegevuse peatamiseks.
Kui klassikalised vaktsiinid tutvustavad immuunkaitsele kahjutekitaja nõrgestatud või surnud varianti, kohandatakse uued vaktsiinid geenitehnoloogia abil spetsiaalselt iga üksiku patsiendi haigusele. Kui tänapäeval kasutatakse vaktsiine haiguste ennetamiseks, siis tulevikuvaktsiinid ravivad neid, kirjutab ajakiri Imeline Teadus.
Viimaste aastate jooksul on vaktsiinide arendamine teinud hiiglasliku sammu edasi. Klassikalised vaktsiinid, mille puhul nõrgestatud mikroorganismidega süst õpetab immuunsüsteemile hilisema infektsiooni äratundmist ja ründamist, nii et organism muutub haigusele immuunseks, on endiselt äärmiselt efektiivsed ja neid kasutatakse usinasti üle kogu maailma.
Aga suurem osa uutest vaktsiinidest põhinevad arenenumatel põhimõtetel, kus geenitehnoloogiat kasutatakse väikeste, aga kergesti äratuntavate kahjutekitajate fragmentide aretamiseks – seda kas siis laboratooriumi Petri tassidel või patsiendi enda kehas. See on andnud uued võimalused vaktsiinide edu laiendamiseks, nii et need mitte ainult ei enneta võimalikke haigusi hilisemas elus, vaid ravivad ka patsiente, keda surmav haigus juba tabanud on.
MDMouse töötab nagu teisedki USB-hiired, aga sellel on ka sisseehitatud vererõhumõõtja, kirjutab ajakiri Imeline Teadus.
Istuv eluviis, mis paljudele meist on omane, võib tõsta vererõhku. Nii et selle tihe kontrollimine on hea idee. Selle teeb lihtsamaks hiir MDMouse, mis töötab nagu teisedki USB-hiired, aga sellel on ka sisseehitatud vererõhumõõtja. Mõõtmine ise toimub väikese vooderdatud sõrmerõngaga, mis peidetakse hiire "selja" sisse.
Sõrm torgatakse rõngasse ja väike pump pumpab voodri õhku täis. Sensor teatab, kui rõhk on mõõdetud, ja siis võib arvutiekraanilt oma vererõhku vaadata.
Kutsest saab alguse ürituse õnnestumine. Kutsest sõltub, kas külalised saabuvad õigesse kohta ja õigel ajal ning kas nad on sobiliku välimusega ja avatud vastu võtma pakutavaid emotsioone ja tegevusi.
Sestap peab kutse olema selge, informatiivne ja sobima üritusega. Kui korraldaja jaoks käivitub üritus läbikaalutud vastusega küsimusele “miks?”, siis külalisele algab pidu kutsest.
Kutse koostamisel tekib mitu küsimust, alates sellest, keda kutsuda ja lõpetades sellega, kuidas kutse vormistada. Korralikult vormistatud kutse annab teada, kes on kutsuja, keda kutsutakse, mis puhul kutsutakse, mis ajaks ja kuhu millises riietuses minna ning kuidas teatada osavõtust. Kui ürituse algusesse on kavandatud kõned või kontsert või muu oluline ajakava punkt, mis nõuab täpset saabumist, tuleks ka see kutsele märkida.
Lihtne viis kutsete korraldamist selgitada on jagada üritused kaheks: väikesed ja suuremad üritused. Üks moodus kutseid liigitada on ka ametlik või mitteametlik.
Suurema ürituse puhul, kus viibib palju külalisi, on mõistlik määrata üks inimene vastutavaks isikuks, kes tegeleb kõikide külaliste ja nendega seonduvate probleemidega. Olulised tegevused selle inimese jaoks oleksid näiteks listi koostamine, kutsete kättetoimetamine, majutuse korraldamine, transpordi organiseerimine, vastuvõtt jne. Külalised peaksid olema informeeritud kõikidest nende jaoks relevantsetest detailidest. Kindlasti varuda aega külaliste kutsumise protsessi jaoks, kui külalisi on palju. Oskuslik külaliste vastuvõtt kujundab hea maine kogu üritusest.
Suurematel üritustel võiks kutsete kaasavõtmisel olla ka mingi täiendav väärtus, näiteks kasutada seda allahindlusvoucherina majutuse leidmisel või kupongina transpordi jaoks. Lisaks tuleb mõelda kutsete kujundamise ja tellimise peale – näiteks suure konverentsi puhul tellitakse trükikojast enamasti lakooniline ja lihtsasti teostatav kujundus. Ühe vastutava isiku olemasolu, kes kõikide nende küsimustega tegeleks, lihtsustab protsesse ning aitab vältida kommunikatsiooniprobleeme. Suurte ürituste puhul on soovituslik kasutada külaliste haldamiseks ka erinevaid infosüsteeme ja andmebaase.
Lisaks tavapärasele asjakohasele infole kutsel, näiteks millal tuleb oma tulekust teatada ehk RSVP periood, asukoht, dresscode, aeg, kontaktinfo jms hea tava, võiks väiksema ürituse korral kirja panna ka transpordi ja majutuse informatsioon. Sünnipäevade ja pulmade puhul võib kutsele märkida, mida kingituseks soovitakse, et lihtsustada külaliste elu.
Kutsete osas tuleb välja mõelda, kas kutse kehtib ühele või on lubatud kaasa võtta ka kaaslane, seda nii suurte, aga eriti väikeste ürituste puhul. Kutse väiksemale üritusele võib olla nii elektrooniline kui ka paberkujul – elektroonilise kutse puhul on rohkem erinevaid kujundusvõimalusi ning saab lisada veebilehe linke ning muud infot. Väiksemate ürituste kutsed võivad olla ka ise tehtud, mis lisaks personaalsust ja emotsiooni.
Kutseid saab liigitada ka ametlikeks ja mitteametlikeks sõltuvalt ürituse iseloomust. Eristamaks ametlikku vastuvõttu mitteametlikust üritusest, märgitakse kutsele kutsutava tiitel ja ametikoht. Vahel jäetakse kutsutava nimi kirjutamata, kui kutsutav on selgesti määratletud. Ametlikud kutsed kirjutatakse alati kolmandas isikus – näiteks “on au kutsuda teid”.
Erand juhul võib ka kutset edasi anda, kui tegemist on avaliku üritusega või kui kutse saatja seda lubab
Ametlike ürituste puhul on igati arukas kirjutada kutsele, millises rõivastuses külalisi oodatakse, siis jäävad ära kõhklused teemal, mis sobib, mis mitte. Mitteametlike kutsete puhul on vorm pigem vaba ning stiililiselt pole kindlaid ettekirjutusi – võib kasutada loovust ning läheneda personaalselt. Oluline on, et kutse oleks viisakas ning korrektne.
Kui kohustuslikud detailid on kirjas, tuleb nö skeletile liha peale kasvatada ehk sõnastada üksikud faktid nõnda, et kutsutav tunneks end tõesti oodatud olevat. Samas soovitatakse kutsele lisada vaid oluline info, et oleks lihtsam sisu hoomata ega oleks liigset müra.
Kui võimalik, tuleb kutse saata personaalselt. Tihti otsustab inimene juba kutset saades, kas jah või ei. Seega tasub kutsetega loov olla – ei pea olema paberist ega ümbriku sees, vaid variante on väga palju erinevaid. Vabama stiiliga ettevõtmistel tasub mõnuga fantaseerida.
Enamasti soovivad ürituse korraldajad teada, kas kutsutul on võimalik kutse vastu võtta: selleks märgitakse kutsele emakeelne väljend “palun teatada” või rahvusvaheliselt teatud-tuntud R.S.V.P. (lühend prantsuskeelsest repondez s’il vous plait’st – vastake palun).
Kutsed peaksid külalistel käes olema vähemalt nädal varem, keerukat ettevalmistust (kingitus, rõivastus) vajava ürituse puhul kaks-kolm nädalat varem. Mida ametlikum või pidulikum sündmus, seda varem peaks kutsed teele saatma. Vastuvõtu korral saadetakse kutsed kuu aega enne üritust või hiljemalt nädal enne vastuvõtu toimumist.
Peamine mure korraldajate jaoks kutsetega seoses on see, kui külalised ei anna teada, kas nad tulevad või mitte. Vahel võib juhtuda, et kutset pole kätte saadud või see jõuab kohale viimasel hetkel. Samuti tuleb ette ka seda, et unustatakse kutsele vastata. Soovituslik on enda jaoks paika panna tähtaeg, mis ajaks on vajalik võimalikult täpne osalejate arv. Kui mõnelt kutsutavalt pole selleks ajaks tagasiside saabunud, võiks võtta personaalselt ühendust.
Kutsete koostamise osas on vajalik tähelepanelikkus. Vigade tegemine kutsutava nime, tiitli või muu info osas on halb toon, olgu siis teadmatusest või hoolimatusest. Sellised eksimused viitavad lohakusele ning ei motiveeri kutsutavat osalema.
Teiseks levinud probleemiks on oma kaaslasest mitteteatamine või valearusaam seoses kaaslase kutsumisega. Selle ennetamiseks võiks taoline info kutsel selgesti välja toodud olla. Hea tava on see, et ametlikele vastuvõttudele kutsutakse üldjuhul ilma abikaasadeta ning mitteametlikele enamasti koos kaaslasega.
Samuti tuleb ette kommunikatsiooniprobleeme korraldusmeeskonna siseselt lõpliku külaliste nimekirja osas – nimekiri võiks olla pidevalt uuendatud ning kõigile igakülgselt kättesaadav.
Enamasti on juba kutsest näha, mil määral on pingutatud ja panustatud külaliste kutsumise ja vastuvõtu nimel, kuna see väljendub selgesti ürituse kutsetes.
|
OSCAR-2019
|
||
Ööd lähevad pikemaks, õhk jahedamaks ja kõht järjest suuremaks. Täitsa uskumatu, kuid juba on 17 nädalat täis ja kõigest 3 nädala pärast olen nii kaugel, et pool aega on ametlikult läbi. Appi!
Pilt ei ole kõige parem, sest mul läks hommikul meelest ära ja telefon ei tee hämaruses väga häid pilte. Pluss ma ise olen nagu viimseni ära piinatud 😀
Enesetunne ja sümptomid: Kui nüüd aus olla, siis tegelikult on enesetunne päris hea. Õhtuti enam ei iivelda ja ei ole ka seda refluksi asja, kui ma just ise endal kõhtu kuhjaga täis ei söö. Eks ma üritan rohkem oma söömist ka jälgida, sest kaal annab natuke häbeneda.
Hea uudis on ka see, et mu unetuse probleem on julgelt taandunud. Osad ööd olen üle tugevalt üle poole ajast ühes asendis maganud, eks hommikupoolikul peab jälle pissile minema, aga muidu on päris elatav. Tundub, et Stele on nüüd see rasedus mõjuma hakanud, sest tema uni on ka kõvasti kergem kui enne oli ja minu liigutamise peale liigutab tema ka. Näiteks täna hommikul oli just juhtum, kui ma läksin pissile ja ta ärkas üles ja küsis mis kell on. Vaene tema… Pole see tulevase isa elu ka kerge 😀
Tüütum vaevus, mis on mulle külge jäänud on valu. Võeh! Pole just mu kõige suurem lemmik. Kui ma eelmine nädal veel arvasin, et tegemist oli toonuses emakaga, siis seekord saan ma järjest rohkem aru, et valu ei tule mitte seest poolt, vaid jookseb jutina kubemest kintsude ülaosasse. Samasugune jutt jookseb ka üle puusa, kanni kohale. Ämmakas arvas ka, et tegemist on lihtsalt närvivaluga ja kuna see tegelinski seal kasvab, siis arvatavasti pressib närvide peale, mis siis omakorda tunda annavad.
Muidu lamades ja lihtsalt istudes pole üldse hullu, aga kui hakkan ennast näiteks püsti ajama või tahan kõndida, siis on põhimõtteliselt selline tunne nagu emakas tahaks jalge vahelt välja kukkuda, samal ajal kui keegi jalaga sinna sammusesse peksab 😀 Veidi on hirmus see, et kui juba praegu selline pinge närvidega mängib, siis mis veel hiljem saab kui Maimuke kõvasti suuremaks kosub? Hakkan ratastooliga liikuma?
Isutab: Spetsiifiliselt nagu mitte miski. Pigem tahaks süüa soolast, aga kui ma nägin, et Rimis on räimed soodukaga, siis tahtsin küll seda vana head praetud muna-jahu kattega räime. Nämm!
Kaalutõus: Tegin avastuse, et tegelikult sai rasedakaardi peale märgitud raseduse alguse kaaluks 79kg, mis tähendab, et hetkeseisuga on juurde tulnud 5.9kg. Jeerum! Üritan nüüd, kus enam õhtuti üles ei viska jällegi rohkem on toitumist jälgida ning liigutamise ja aktiivsusega ehk suudan neid juurde tulevaid kilosid veidi talitseda.
Maimuke: Appi kohaselt on ta nüüd sibula suurune – ma loodan, et siis ühe korraliku sibula, sest kui ta eelmine nädal pidi olema avokaado suurune, siis on siin toimunud küll tagasiminek. Mõõtude järgi peaks olema kuni 12.7cm pikk ja 99.2 grammi raske. Maimuke hakkab endale naha alla rasva koguma, mis siis hiljem on temperatuuri hoidmiseks ja tasakaalukalt toimiva ainevahetuse aluseks. Maimukese liigutused muutuvad tugevamateks ja tihedamateks ning ma pean ütlema, et ma olen vahepeal päris kindlasti väikseid toksimisi tundnud.
Fun fact II: Valjud hääled emaka piirkonnas võivad beebit ehmatada. Ilmselt mõni natuke kiuslikum ema või isa võib niiviisi oma Maimukest liikuma ergutada 😀
Esmaspäeval käisin ämmaemandal teist korda üle. Sain oma muredest kaevata, kuid kahjuks ei olnud ämmakal ka mingeid võlu soovitusi anda, kuid teisalt jälle kinnitas, et kõik on normaalne ja muretsemiseks pole põhjust. Siiski unetuse jaoks soovitas mul võtta oma magneesiumitablette õhtul enne magama minekut. Võite kolm korda arvata, kas mul on olnud meelest seda õhtuti teha või mitte. Ühe korra võtsin, teised korrad olen unustanud, aga õnneks on see olukord taltunud ja unega päris sõjajalal ei ole.
Samuti käis ämmakas üle vereproovide ja skriiningu tulemused, mis olid kõik ilusad, kuid ettevaatuse mõttes pean uuesti tegema vereproovi, et kilpnääret kontrollida ning samuti glükoositaluvustesti, kuna mu emal on I tüübi diabeet. Vereproovide vastu ei ole mul kõige vähematki, aga see glükoositest ei “isuta” mind absoluutselt. Käisin eile seda lahust ostmas ja no tohhoo tillae… See läga maksab €8+. Muidugi võib olla oma osa ka sellel, et ma käisin Ülikooli Apteegis, mis tundub olema kõige kallim apteek üldse, kuid ma tundsin ennast küll röövituna. Esiteks pean ma mingit jubedust jooma ja teiseks ma maksan ennast hingetuks.
Lisaks arutlemisele võeti mind ka voodile pikali, et mõõta emaka kõrgust ja kuulata Maimukese südamelööke. Seekord oli ämmakal ka Sabarakk – ilmselt mõni õppur, kes siis selle mõõtmisega tegeles. Seda oli veidi naljakas jälgida, sest ta toimetas seal sellise tõsise näoga, eriti kui ta südamelööke otsis. Ei tea, kas see on neil töökirjelduses sees, et nad ei tohi oma tegelikke emotsioone välja näidata või mis, aga Sabarakk sai korraks südamelöögid kätte, aga siis need kadusid ära. Eks ta seal veidi aega juras.. Ma korraks unistasin sellest, kuidas ma võiksin reageerida nagu meie kliendid – “Ma tahan su ülemusega rääkida!” või “Sa ei ole kompetentne! Ma tahan kellegi teisega rääkida!”, kuid hea inimesena ma lihtsalt ootasin.
Eks korraks võttis veidi muretsema ka, et mis värk on, aga siis tuli ämmakas ise, pressis selle aparaadi natuke rohkem naha vastu ja naha lohku ning seal need olid – tugevad ja regulaarsed südamelöögid. Arvatavasti ronis kratt kõhu sügavustesse magama ja ei tahtnud, et teda torgitakse. Ainult “Do not disturb!” märk oli puudu 😀
Järgmine ämmaemanda külastus on meil 23. detsember, enne seda on 16. detsember looteanatoomia ultraheli, ehk siis see on see aeg, mil loetakse üle kõik kopsud ja südamed ja neerud ja ma ei tea mida kõike seal loendada saab. Kui hästi läheb ja kratt jälle peitu ei roni, siis ehk saab teada ka, kas tulevad roosad uudised või sinised uudised 🙂
Ma saan täitsa aru, et mu blogi muutub üha rohkem ja rohkem rasedusemeelseks, aga ma lihtsalt ei ole jaksanud vahepeal millestki muust veel juurde kirjutada. See nädal pole ma üldse mitte midagi jaksanud teha, korter on jälle nagu seapesa ja Luna lasi jälle kott-tooli täis, sest KEEGI on unustanud kasside liivakasti puhastada. Mis ma siin ikka pikalt sonin…Hakkame siis peale!
Ma küll täiega planeerisin seda, et ma teen iga nädal samades riietes pilti, aga ma ei suutnud seda halli toppi kuskilt leida, seetõttu pidin teisega leppima. Ma ise ei saa väga aru, aga kui ma kaks pilti kõrvuti panen, siis vist on kõht suurm küll. Kui seda kombata, siis on kõht veidi “tummisemaks” muutunud, ehk siis ei ole enam tegemist vaid mu pekivoldiga 😀 Good times!
Enesetunne ja sümptomid: Õhtune iiveldus on nüüd möödunud ja selle üle olen ma päris õnnelik. Samas, meie beebigrupi juttu lugedes leidsin ma sarnasusi ühe teise rasedusaegse hädaga. Nimelt õhtuti pärast sööki kui ma lihtsalt rahulikult olen, ajab mingi aja hullult krooksuma. Kahjuks pole need ainult “puhtad” krooksatused, vaid ma tunnen (nii füüsiliselt kui ka noh maitse järgi), kuidas söök seal söögitorus veel aega parajaks teeb ning mitte ei taha maos edasi istuda ja oma aega oodata. Tuleb välja, et see pole ainult rasedate fantaasia, vaid selle nimi on raseduseaegne refluks. Osad soovitavad Gefiluse keefiri, teised täispiima, samuti möödub see mõne aja jooksul või siis kui magama jääd (nagu enamus rõvedaid asju).
Eelmise nädala sümptomitest jätkuvad närvivalud tuhara piirkonnas ja eelkõige sain seda ükspäev poes tunda, kui ma sättisin kogu tasakaalu vasakule puusale, et midagi riiulist võtta ja siis kui ma pärast sirgeks hakkasin ajama, ma lihtsalt ei suutnud. Valuuuuuus! Meil käib tööl iga kahe nädala taganst massöör ka, kes teeb meile toolimassaaži, kuid minu suureks kahjuks ta ütles, et raseduse ajal ta ei saa midagi teha, sest see närv saab alguse alaseljast ja seda ta töödelda ei tohi. Jeerum, järgnevad 5 kuud tunduvad järjest lõbusamad.
Pole ka kuhugi kadunud see pinge kõndimise ajal. Beebigrupist arvati, et on emakas on toonuses, mis on ääretult normaalne ning selle jaoks võib võtta magneesiumi, mis aitab igasuguste krampide vastu. Teoreetiliselt see ju emaka toonus ongi – kasvamise käigus tõmbab krampi ja võib olla veidi ebameeldiv. Kui alguses mulle tundus, et see aktsioon toimub emakas või kuskil seal kandis, siis kaks päeva tagasi hakkasin ma selles kahtlema. Ma tunnen seda jätkuvalt kõndides, kuid see tundub nagu oleks jalgade liigutamine konkreetselt sellega seotud. Näiteks ka siis kui ma pükse ära võtan ja ühe jala peal tasakaalu hoian on “tutiluu” piirkonnas valus. Ma olen sellest “tutiluu” valust lugenud, aga mulle tundub nagu veidi vara olevat, et miski sinna võiks suruda. Eks ma esmaspäeval ämmaka käest küsin, et mis ja kuidas ja kas ma peangi ennast koguaeg tundma nagu oleks rong minust üle sõitnud 😀
Ja nüüd minu kõige suurem lemmik – magamatus! No tule taevas appi! Asi pole selles, et ma ei jääks magama. Oh ei, sellega pole probleemi. Pigem on suur probleem une säilitamisega. Jälgin seda, et ma liiga enne magama minekut ei sööks ning üleüldiselt olen rahumeelne, kuid see ei aita absoluutselt. Esiteks näen ma mingeid imelikke unenägusid (nagu täiega imelikke) ja siis ärkan iga kergema hääle peale üles – eriti mehe norskamise näiteks, kuid ka kasside elutoas mängimine võib mõjuda. Mis võib.. Hah! Mõjubki. Mul on lihtsalt vaja, et keegi mind põhjalikult nokki lööks, sest mul on vaja magada! Emps ütles, et keegi oli soovitanud enne magama minekut kummeliteed juua. Eks ma siis nüüd nädal aega proovin seda.. Teeme nii, et see aitab, eks.
Isutab: Empsi tehtud kana-klimbisupp. Lisaks sellele, et see on hea, tundub see refluksi värk ka veidi tagasihoidlikum olevat, kui ma põhimõtteliselt ainult vedelikku tarbin. Pasteet läheb ka väga hästi peale 😀
Ei isuta: Koogid ja šokolaad. Kes oleks arvanud, et see päev tuleb? Ärge saage valesti aru, kui keegi pakub ja niisama antakse, siis ma ära ei ütle, kuid viimastel kordadel poes käies pole käsi ise võtma tõusnud ning näiteks Fazeri piimašokolaad popkorni tükkidega püsis meil kokku 3 päeva. Kes mind paremini teab, võib kalendrisse risti teha või võtta seda kui maailma 8ndat imet.
Kaalutõus: Thank heavens, see on õnneks praegu sama mis eelmine nädal. Pange tähele, et jalutama pole ma ikka jõudnud ning ausalt nende vaevustega on veidi raske. Võib olla jällegi teeks liigutamine selle paremaks, kuid ma ei taha enne ämmaka visiiti midagi teha, kuniks ma tean, et see ongi normaalne ja nii peabki olema.
Maimuke: Targad allikad väidavad, et Maimuke on nüüd avokaado suurune ning ta kasvab megakiiresti, mis tekitab ka mulle suuremat ja aktiivsemat kaalutõutu (ma südamest loodan, et mitte – ülejääk võiks nüüd tulla mu ülekaalu arvelt). Ta lihased arenevad selle punktini kus ta suudab oma pead sirgjooneliselt üleval hoida ja näolihased suudavad erinevaid ilmeid moodustada.
Arenevad küüned ning ta tühjendab oma põit kuskil iga 40-45 minuti järel, mis tähendab seda, et mina jooksen nagu lollakas vetsu vahet.
Natuke naljakas on see, et ta on avokaado suurune. Ma ei suuda vist terve oma ülejäänud elu jooksul avokaadosid ja avokaadodega seonduvat tõsiselt võtta, sest ühe oma töökaaslase Austraaliasse saatmise peol ma kuulsin ühte lugu ja nägin videot, mida ei saa tagasi võtta ja mitte mäletada.
Üleüldises plaanis ei ole vist väga palju muutunud. Kõht on natuke rohkem eendunud ning need, kes mind vähegi lähedalt jälginud on, hakkavad vist vaikselt aru saama, et miskit toimub.
Tegelikult ei ole ju mul väga viga eriti midagi, võiks olla hullem ma arvan, kuid nende muutustega kohanemine on raske. Raskem kui võiks arvata.
Kuna ma ise ei saa endast pilti teha, siis peab Ste neid tegema ja noh… ta tegi mulle imelikke nägusid, ehk siis don’t mind the face.
Enesetunne ja sümptomid: Mis puutub hilisõhtusesse südamepahasse, siis kahjuks ei ole see veel kuhugi läinud. Eriti raske oli seda nädalavahetusel kontrolli all hoida, kui toimus üks sünnipäevapidu teise otsa. Ma ei tea, millal see taandub, aga ma tahaks, et varsti.
Selleks, et mitte iga õhtu oksendada üritan ma ennast enne suurt lainet magama sättida, mis toob mind ühe uue asjani. Kui ma lähen kell pool üksteist magama, ärkan ma lihtsalt kell 3-4 öösel üles, uni täiesti läinud. Ma olen veendunud, et Maimuke vihkab und ja ei taha, et ka mina aega nii igavalt veedaks. Ausõna… Ma olen suremas. Kui selline asi jätkub, siis ma varsti ei jaksa enam midagi. Mõnel korral olen veidi hiljem uuesti magama jäänud, kuid see uni ei ole enam kvaliteetne ning vähkren lihtsalt ühelt küljelt teisele. Olen mitmeid kordi kaalunud, et võib olla peaks palderjani ostma või midagi ja ennast nokki lööma enne magama minekut, aga siiani pole selleni jõudnud.
Lisandunud on ka minu uus lemmik närvivalu. Seda pole koguaeg, kuid kui ma näiteks ühele poole rohkem pööran, lööb puusapiirkonda keegi noa sisse. See on päris ebameeldiv ma pean ütlema. Samuti toimub kõndides midagi, mida ma väga hästi seletada ei oska, kuid tunne on umbes selline, nagu Maimuke oleks mu emakaga maadelnud ja järgmis(t)el päeval on lihased valusad. Umbes nagu pärast trennis käimist, ainult et ma pole trennis käinud… Ma ise arvan, et tegemist on emaka venimisega, et kiiresti kasvavat tulnuklast ära mahutada, aga ma pole muidugi 100% kindel. 23.november on ämmaka vastuvõtt, siis saan täpsemalt selle kõige kohta küsida. Võib olla peaks lihtsalt rahulikumalt võtma? Ah ma ei tea… Kui keegi teab, võib nõu anda.
Isutab: Jällegi, otseselt ei isuta miski, kuid vahepeal tundus, et kirsstomatid ei ole mitte niisama head, vaid aitavad võidelda õhtuse südamepahaga. Ma ei tea mis loogika seal on, kuid mõnda aega aitab. Kahjuks ei ole need poes müüdavad tomatid enam nii head 😦 Empsi kanasupp oli ka päris hea.
Kaalutõus: See muutub juba päris piinlikuks, aga võrreldes eelmise nädalaga on kuskil kilo jälle juures, ehk siis praegu juba on kogu kaalutõus 6.3kg. 100kg ei tundugi enam nii kaugel! Seda peab muutma, ausalt!
Maimuke: Maimuke kasvab mühinaga ning see nädal peaks ta olema ühe korraliku õuna suurune (10.2cm). Praeguseks on arenenud ta nahk, kuid see on peaaegu läbipaistev, et veresooned on kõik näha (veits väkk). Luustik ja lihased arenevad veelgi ning Maimuke muutub järjest aktiivsemaks.
Fun fact: Tekivad ka peenikesed karvad, mis katavad ta näo ning lõpuks terve keha, kuid need kukuvad enne sündi maha.
Üks nädalavahetus, kui ma emaga lemmikloomapoes käisin sain sealt suurepärase innustava idee. Kuna ma olen äärmiselt armastav ja hooliv kasside omanik, siis ma ei soovi, et mu kassid ülemäära paksuks läheks ning söögiga liiba vabalt ümber ei käiks. Eriti arvestades, kuidas ma enda kasvamise ja suurenemise vastu väga midagi teha ei saa, siis tuleb ju ometigi kaitsta neid, kes ise sellest aru ei saa, kuidas ülekaalulisus neid negatiivselt mõjutab.
Mõeldud, tehtud. Ostsin Bosse poest kassidele mõeldud toidupalli. Võtsin alustuseks mõned paremad snäkid ka, et Luna ja Lexi asjadele pihta saaks, enne kui ma selle kuivtoitu täis laen. Ma ei tea, kas mul on äärmiselt geniaalsed kassid, kuid umbes paari esimese minutiga pärast ette veeretamist said nad asjale pihta ning mängisid sellega üpris usinalt. Heast-paremast söögist ei ütle nad ju kunagi ära ning eks seetõttu loosi läkski. Samal õhtul tegin juba nii, et lisaks nende maiuste jubinatele, panin palli ka nende kuivtoitu ning rohkem kaussi midagi ei pannud.
Avaust ennast saab teha kas suuremaks või väiksemaks, aga suuremaks kui pool sellest liikuvast osast ei saa. Oleneb mis sorti asju sinna palli sisse vaja panna on, kuid meie Royal Canin’i kuitoit mahub sinna lahedalt ära ning selleks, et korraga liiga palju välja ei kukuks hoian seda avaust üpris väikse peal.
Kassid ise ei ole asjade käiguga absoluutselt rahul. Hommikuti panen neile kaussidesse veidi konservi ning palli täidan kaks korda päevas – arvestades neid soovituslikke Royal Canin’i nõuandeid paki pealt on see just paras kogus, mis täiskasvanud kassidele peaks sobima. Oh seda hala… Hommikuti on ses mõttes lihtsam, et kui ma olen juba konservi pannud, siis söövad seda rahus ning pärast kui tahtmist veel kuivtoitu süüa ja ma olen juba maha istunud oma hommikusööki sööma, siis ründavad palli.
Õhtuti on teine lugu. Kohe kui uksest sisse saan, hakkavad minu pihta (ilmselgeid) sõimusõnu loopima ja kurtma, kuidas keegi neid ei armasta ja ei sööda ja nad ei ole kunagi süüa saanud.
Tegelikult teavad nad suurepäraselt , kust nad süüa saavad ning kohe kui ma neid ignoreerides külmalt end istuma sean lähevad nad palli juurde ja keerutavad seda väga oskuslikult ainult nii, et sealt sööki välja tuleb. Üks kord kui ma olen kätte võtnud ja toad ära koristanud, siis julgen sellest “söötmisest” võib olla isegi video teha ja teiega jagada.
Seetõttu on mul täiesti null muret, et nad ennast surnuks näljutavad ning tegelikult ma loodan, et ajapikku nad harjuvad sellega ära ka. Mõnikord öösiti on muidugi kuulda, kuidas nad kättemaksuks seda palli täpselt vastu meie magamistoa ust lükkavad. Korduvalt.
Palliga olen väga rahul ning tundub olevat teine päris vastupidavast materjalist kuhu ei saa päris lihtsalt hambaid sisse lüüa ja suure näljaga külge läbi närida.
Ma ei jäta lootust, et ükspäev on mu kassid tänu sellele õnnelikumad, kuid tundub, et seda päeva on vaja mõnda aega oodata 😀
|
OSCAR-2019
|
||
Helsingi Barokkorkester, kontsertmeister Riccardo Minasi, dirigent Aapo Häkkinen, kavas J. S. Bachi Brandenburgi kontserdid nr 1, 3 ja 4. 26. IX Estonia kontserdisaalis. Helsingi Barokkorkester klavessinist Aapo Häkkineni juhatusel on Eestis alati teretulnud orkester, kellelt kohalikel ajastuteadliku esituse huvilistel on olnud paljutki õppida, olgu see siis renessansi- või barokiajastu muusika. Barokiaja instrumentaalkontserdi žanr oma afektiderohke ja sädeleva mängulustiga meelitas Eesti Kontserdi saali arvuka publiku, mis on märk sellest, et barokkmuusika hakkab meie kontserdielus üha suuremat elujõudu näitama. 22 liikmega orkester esines sel õhtul tavapärasest pisut kosmopoliitsema koosseisuga. Nimelt on sel aastal orkestriga liitunud uus kontsertmeister ja ühtlasi abidirigent, itaallane Riccardo Minasi. Kontrabassipartiid mängis eesti instrumentalist Imre Eenma.
Kõik kuus Bachi Brandenburgi kontserti annavad pillimängijatele võimaluse osaleda aktiivses muusikalises dialoogis, vajadusel ennast solistlikult kehtestades või lihtsalt kõlade kaudu koos mediteerides. Bachi itaalia concerto vormist inspireeritud enamasti kolmeosalised orkestriteosed pakuvad laia skaala barokkpillide tämbreid, sest igas kontserdis on teatud pillirühmadel kindlaks määratud prioriteedid. Minu teada on eesti kuulajaskond tihemini saanud kuulata II ja V Brandenburgi kontserti, seda põnevam tõotas tulla soomlaste kavavalik. Avalooks oli Kontsert nr 1 F-duur BWV 1046, kus keelpillidega on vastandatud puhkpillid – metsasarved ja oboed. Barokkpuhkpillide mahe jahisarvi imiteeriv kõla segunes keelpillide, klavessiini ja oreli kõlaga ning oli omaette hõrk kuulamiskogemus, mida kahjuks kippusid rikkuma ilmselged intonatsiooni, samuti koosmängu probleemid.
Kirjutaksin selle puudujäägi orkestri uue koosseisu arvele, mis pole veel saanud piisavalt lavakogemusi, ehkki 1997. aastal asutatud kollektiiv on oma tegutsemise vältel esinenud vägagi kaalukatel festivalidel üle maailma. Vaatamata ohule tempode valikus n-ö üle võlli minna, oli Kontsert nr 1 oma ainulaadse süidiliku vormiga unikaalne kõlaelamus. Kontsert nr 3 G-duur BWV 1048 on keelpillikeskne, pakkudes pea igale liikmele võimaluse virtuoossusega hiilata. Viiulite-vioolade ühelt teisele fraaside ülevõtmised olid nõtked ja väga hea tooniga mängitud. Viimane Allegro oma sähvivate kuueteistkümnendikliikumisega kaotas osa oma mõjust liiga kiire tempo tõttu, mis ilmnes eriti bassipillide sisseastumises ning barokliku tulihingelise artikuleerimise asemel kandus kuulajateni vaid ähmane sumin.
Tunnine kava kulges emotsionaalses tõusujoones ning viimases, IV kontserdis BWV 1049, solistideks viiul ja kaks plokkflööti, võlusid hea fraasikujundus ja tugeva energeetikaga esitatud soolod. Väike, aga väga tähtis kõrvalepõige. Nimelt tuli kava lehitsedes taas kord kokku puutuda terminiga „tšembalo”, mille ajahammas on nüüdseks sujuvalt eesti keelest eemaldanud, nii et juba mõnda aega on olnud kasutusel sõna „klavessiin”. Tänaseks on välja kujunenud kokkulepe (seda võib nimetada ka kirjutamata seaduseks), et näppepill nimega klavessiin on meie keelde tulnud prantsuse, mitte saksa ega itaalia keelest. See kokkulepe on hädavajalik segaduste vältimiseks. Jäägem siis ootama taaskohtumist selle kõrgprofessionaalse orkestriga, kui muutuste tuuled on jõudnud pisut vaibuda ja kollektiivi ühisorganism saab jälle hea toonusega funktsioneerida.
Euroopa kammermuusikaõpetajate ühingu konverents ja rahvusvaheline kammermuusika festival 4. – 6. V EMTAs. Huvitav, et kammermuusika kui üldistava termini määratlemine tekitab raskusi. Praegustes „prioriteetides” seda nagu vahel polegi, samas ulatub see mõiste lausa muusika algusaegadeni välja, ületades kergesti eri stiile nagu impressionism, romantism või barokk. Ka esituskoosseisude osas ei ole piiranguid, kuni vastu tuleb orkester oma dubleeritud orkestraalse kõlaga. Ka on olemas kammerlik esitusstiil. Lisaks võib veel öelda, et kammermuusikal oma intiimsuse ja sisutihedusega on korrastav mõju: võlts ja vale ei lähe päris läbi või vähemalt paistab välja. Niisiis toimus EMTAs mai algul esinduslik konverents ja samal ajal kuue muusikakõrgkooli, s.o Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Jāzeps Vītolsi nimelise Läti Muusikaakadeemia, Leedu Muusika- ja Teatriakadeemia, Moskva Riikliku Pjotr Tšaikovski nimelise Konservatooriumi, Rostocki Muusika- ja Draama Ülikooli ja Stanisław Moniuszko nimelise Gdanski Muusikaakadeemia kammermuusikafestival. Kuuel kontserdil sai kuulda üliõpilaste värsket ja erksat mõtet ning hea maitsega kokku pandud kavasid. Süvenenud esituslaad ja instrumendi valdamine olid iseloomulikud kõigile. Kahtlemata avardas ürituse mõõdet Moskva konservatooriumi kohalolek. Tuleb öelda, et kui see õppeasutus on esindatud, on lugu tõsine, sest seal osatakse mängida ja õpetada – see traditsioon pole sealt kusagile kadunud. Tõsiselt üllatas Schuberti a-moll sonatiini tõlgitsus: puhas ilus kõla, ei mingeid ülepakkumisi (Kirill Kravtsov viiulil ja Aleksandr Šaikin klaveril), samas esituses kõlas veel Prokofjevi sonaat f-moll op. 80 nr 1. Lutosławski kahe klaveri Paganini variatsioone iseloomustas peadpööritav tämbriline virtuoossus ja sära ning Stravinski kontserdis kahele klaverile tõusis esile selle teose intellektuaalne külg (Liszti konkursi laureaat Olga Kozlova ja Nikolai Kožin).
EMTA üliõpilased esitasid valdavalt eesti muusikal põhineva kava. Kuldar Singilt oli kaks väikest kvartetti ja kolm monotemaatilist etüüdi ansambli Ad Libitum esituses. Erkki-Sven Tüüri „Pühendus”(„In memoriam Kuldar Sink”) kõlas duolt Theodor Sink ja Talvi Hunt. Huvitav teos on 2002. aastast pärit nelja helilooja Pille Kanguri, Tatjana Kozlova, Malle Maltise ja Mirjam Tally kvartett „Fishes for Four”, mille esitasid veenvalt Anna Kelder, Heli Ernits, Indrek Pajus ja Liidia Ilves. Saint-Saёnsi kapriis „Caprice sur des airs Danois et Russes” op. 79 (Anna Kelder, Heli Ernits, Mirjam Avango, Jakob Teppo) lõpetas efektselt kontserdi.
Läti üliõpilaste esitust iseloomustab emotsionaalsus ja täiskõlaline helipilt. Üheks muusikaliseks üllatuseks kujunes rumeenia helilooja Dan Dediu „Pirouettes pierrotiennes” op. 124, mille esitasid Elīna Gaile (klaver), Marta Jagmane (viiul), Zane Kalniņa (alt) ja Dace Zālīte (tšello) ja mis võlus vaimukuse ja peene väljatöötlusega. Lisaks kõlasid veel Tālivaldis Ķeniņši ja Sergei Tanejevi teosed.
Rostocki üliõpilased esitasid I osa Beethoveni 10. keelpillikvartetist Es-duur op. 74 („Harfen-kvartet”) ja Šostakovitši keelpillikvarteti op. 108 nr 7. Need kaks teost moodustasid sisult kaaluka kava, mis oli ka soliidsel tasemel ette kantud.
Traditsiooniliselt olid leedulased välja toonud kõrgetasemelise kvarteti, neid seal tõepoolest jätkub. Beethoveni Seitsmes kvartett F-Duur op. 59 (nn Razumovski kvartett) koos oma neljandas osas esineva vene teemaga kuulub kvarterimängu kõrgeimasse tippu ja esitus püüdis sinnapoole. Nauditavaks kujunes samuti teravmeelne Osvaldas Balakauskase Keelpillikvartett nr 2 op. 26, mille esitas kvartett nimega Toto.
Lõpetuseks tuleb lisada, et üritusel oli veel üks tähtis tahk – meistrikursused, kus 70 eesti üliõpilast sai täiendada oma teadmisi ja muusikast arusaamist Euroopa hiilgavate spetsialistide juhendamisel.
Oli uhke ja innovatiivne üritus, päris raske on sellist järele teha. Festivali traditsioonil lõppu ei paista, kuna oleme nüüd Euroopa Kammermuusikaõpetajate Ühingu (European Chamber Music Teachers’ Association) liige ja meile avanevad täiesti uued võimalused korraldada seda festivali ka teistel Euroopa maadel. Vaat mis on saanud ühest 1966. aastal Tõraveres toimunud konkursist, mille tagajärjeks oli suurema muusikarõõmu taotlusena konkursivaba festival.
|
OSCAR-2019
|
||
Miks just nemad, aga mitte see tüdruk teise poisiga või see poiss teise tüdrukuga? Kehakeemia? Müstika? Saatus? Jumalik käsk?
Ei tea... ei kipu selguse saamiseks ei füüsikalaborisse ega mustale missale... Lihtsalt elan ja ei huvita, kas tegemist on viie essi või mingi pheenema värgiga... Ei huvita... Lihtsalt...
Uskmine on hüpoteetiline teooria maailma kohta, mis lisaks objektiivsusele (mille kohta käivad loodusteaduse teooriad) hõlmab ka subjektiivse maailma, neid omavahel tervikusse sobitades (minu puhul: läbi Kostariika tarakanide mõiste).
Mina lähen täna matkale muuhulgas ühe isiklikult endale püstitatud ülesandega: proovin veidi juurelda selle üle, kuidas omavahel sobitada (i) oma uskmist, (ii) oma keeleteadlust, (iii) oma ettekujutust teadusest.
(ii) puhul alustasin oma teadlasteed saientistina, soovides ka keeleteaduse puhul taotleda katselis-eksperimentaalse meetodi rakendamist, kuni jõudsin arusaamiseni, et see on võimatu, ning kaotasin tegelikult jätkuvalt tänase päevani ära alternatiivse aluse, millelt võiks keeleteadust positiivse programmina teha (aga olen veendunud, et erinevad keeled kui sellised on entiteedid, mida on võimalik loogiliselt järjekindlalt kas uurida või siis postuleerida!)
Tean ainult üht usku, mis ei ole kellelegi verega külla tulnud, kus pole äärmuslasi, perverte, ega agitaatoreid, see on BUDISM! Kõik muu on jumala nimel kavaldamine, millega inimesi õnge tõmmatakse. Jumalat kardetakse ja tema nimega saab manipuleerida!
Aga mis puutub sellesse, et budismiga ei seostu vägivalda, siis võib öelda samuti, et kristlusega ei seostu vägivalda, ainult et niihästi budismi kui ka kristlust võidakse olla ära kasutataud vägivallaga seoses. Võrdle ristivallutusi Eestis ja näiteks Sri Lanka budistlike singalite vägivallapoliitikat hinduistlike tamilite vastu.
kõige jubedamaid tegusid tehaksegi maailmas ideoloogia ja usutgelaste poolt. kui aju on mingitviisi vägistatud siis ei saagi sealt midagi normaalset oodata.
vaata, lugu on lihtsalt nii, et kui tegemist ei oleks olnud kristliku partei juhiga, siis poleks seda uudist siin üleval
tegu on jälk, aga usu mind - lapsevägistajaid on maailmas paraku tunduvalt rohkem ... ja kindlasti mitte kõige enam “usutegelaste” hulgas ...
Heal juhul tunnistab kommija Jumalat teisel viisil, neutraalsel juhul elab oma emotsiooni välja, halval juhul teeb teadlikult Saatana tööd.
Usk on samasugune äri nagu iga teinegi. Ainult, et selle taha saab igasugu perverssusi peita. Julma ükskõiksusega peidetakse “jumalasõna” taha täielikku saasta ...
no tere terve maailm. inimesed abielluvad, lasevd end kirikus laulatada ja saavad lapse, kelle ristivad sealsamas kirikus, mõeldes, et see on püha ja õige ja siis kui see laps saab pisu vanemaks tuleb see sama pühaisa ja väänab taha sellele lapsele ja meie käime ikka kirikuid ja muid kodasi pidi jumalat kummardamas. tahaks küsida, kus see jumal siis on kui tema jüngrid lapsi vägistavad. ei saa hästi aru, miks tehakse annetusi, et neid pervareid toita, annetajad maksavad selle eest, et nende lapsi vägistatakse.tore kristlik maailm.
Jumala teed on väga keerulised, nagu hea ja halva vahekorra ilmingud maailmas näitavad. Aga lõppkokkuvõttes on olemas ainult Jumala headus, sest vale ja halb vaob. Saatan hävitatakse.
Usk annab elule sügavuse, võimaluse Kõigest endale kõikehõlmava elupildi luua, millesse kuulub ka arusaamine skisofreenilisusest ja metsikusest.
/.../organisatsioon, mis jutlustab “elu püsiväärtusi” ehk kõrvuni verise juudijumala ja juutide ohverdatud kevadkuninga-patuoina kummardamist, juutide äravalitust jne.
Ristiusk on Kirik ja Kirik on ristiusk, nii et organisatsioon tõesti ja selle organisatsiooni juurde kuuluvad tõesti ka dogmad, seda tõesti (lähtun Rooma seisukohast).
Antud juhtum näitab lihtsalt, et jutt religiooni moraalselt puhastavast toimest on jama. Inimloomus jääb, kirkule ja mantratele vaatamata, oma madalate instinktide poolest niisama ettearvamatuks nagu oli seda miljonite aastate eest.
Üldiselt peaks religioon kuuluma psühholoogia valdkonda. Ja sellel alusel tuleks õpilasi ka koolis tolle inimkäitumise fenomeniga tutvustada.
Mul täitsa pohh uskudest. Kui inimene on normaalne, siis saadan ta taevasse, kui mitte, siis saadan põrgu. Ja täiesti kama, mis usku ta on või kas ta üldse mind usub.
... ja siis teeb paavst avaldusi, et Harry potter mõjub lastele halvasti ja peaks ära keelama.Hoopis mõned jumalasulased mõjuvad lastele ikka kohe kole halvasti.
Minu arusaamises on Harry Potteri viga see, et hea ja kurja vahekorra kajastamisel annab ta heale ja kurjale võrdiseseisva alge väärtuse. Selge see, et kristlasena ei saa ma sellist gnostilist positsiooni õigeks pidada: järgin paavsti.
Filosoofia on iseenesest “teadus” mis mõnikord kõnnib vaimuhaiguse piiridel ja vahest ka ületab selle...
Religioon ja filosoofia on lahutamatud, tõepoolest. Mõlemad armastavad argumenteerida teemadel mida pole kunagi olnud, mida ilmselt ei tule ja keegi ei näe.
Ja missugune hirmus koht oleks maailm, kui seal ei oleks ei religiooni ega filosoofiat. Inimene oleks sellises maailmas nelja s-tegevust toimlev organism.
Aga religioon on minu isikliku veende järgi muidugi anti-filosoofia, õigemini küll vastupidi: filosoofia on anti-religioon.
Õnneks on inimesel ka mõtted ja tal võib olla taotlus leida üles Kõike Omavahel Siduv Lihtne Mõtestatus, mis minu hinnangul nõuab Jumala mõiste kaasahaaramist.
Aga keegi ei monopoliseerigi ju. Me oleme lihtsalt kõik täpselt inimesed ja Jumal kannab meie eest hoolt, et meil oleks interfeiss olemas Jeesuse Kristuse kujul, kes on täiuslik Jumal ja täiuslik inimene ühtaegu.
Nii veenvale kõnele pole midagi vastu öelda. Juba homme lähen ja ostan palvehelmed ära, kloostrikongi juba reserveerisin.
se sinu usk pole olnud alati ja ei saa ka olla igavene, see on ajutine nähtus mida vajavad nõrgad ja nõdrameelsed._
Iga inimene on nõrk vähemalt selles mõttes, et ta sureb. Muidugi võib ka beersergina lahingusse tormata, et võimsalt surres Valhalla sissepääsu taotleda, aga ikkagi üks hetk peale surma sind ikkagi siin maailmas enam pole ja see tähendab, et ka beerserk pole mingis mõttes surmast üle.
Nõdrameelsus: iga inimene muidugi nõdrameelne pole, aga teadvuse hämarolu tunneb vahetevahel küll igaüks, kasvõi parajasti unne suikudes.
Selge mõistuse hetkel millestki arutledes võib usk olla teisejärguline tõesti. Ometi ei saa minu parima äratundmise järgi kõige olemasoleva üle mõtiskledes selle mõtestamiseks Jumala mõistest üle ega mööda. Usk Jumalasse lisab sellele mõtestamisele põhjendatud isikliku hakkamasaamise tunde.
hõlmamatu seos tema hinduistliku panteoni ja minu hõlmamatu Jumala vahele läbi kontakti meie maailmade vahele. (Ja teistpidi: minu Issand Jeesus Kristus üheks jumalaks tema hinduistlikku panteoni).
Ma mäletan siiani seda põksuva südame tunnet, kui ma oma kristlikust maailmast tema hinduistliku maailmaga kontakti astusin ja oma maailmapilti avardasin: "On see võimalik? On mul kristlasena võimalik suhestuda Indra endaga?"
Eelmine kord talvel Loosalu järve äärest tulles raba peal: seal hakkasid võimsad vaimud möllama ja ma põgenesin sealt ummisjalu.
Tead, kui kogu sellest sebimisest ja nügelemisest ja jalatahapanemisest, petmisest ja maiteamillest veel küll saab ja Maandada ennast ikkagi ei õnnestu ühegi nipiga, ei nõrga /olematu/ usu, ei kange viina, ei külmaõlu, ei kuuma sauna, ei armastatud kaasaga, siis ainuke koht, kus hingerahu tagasi tuleb on looduses olles.
Mõnikord saan rahu tagasi näiteks sellest, et lähen siin tavalisse Lasnamäe bussi ja sulandun inimeste massi sisse.
|
OSCAR-2019
|
||
Üks poliitik arvas et nende pere 100K netotuluga kuulub sinna, ise pakuks et pere netotuluga alates 25K võiks juba ennast sinna lugeda.
jabur muidugi... vajadused, soovid kõik muu on erinev... hea on palga järgi muidugi jaotada, aga äärmiselt haige, sest jäetakse arvestamata ju kõik muud kulud mida see inimene vaid teab... ja mida võib-ollas üldse pole näiteks 20K saaval perel, samas tänu lisakulude puudumisele elab tunduvalt paremini... seega jabur see lahterdamine...
Krt, mitu korda tuleb inimestele seletada, et igakuine/aastane tulu (olgu see neto või bruto) ei määra suurt midagi.
Keskmine viimase aja näidiseestlane (pangalaenud+liisingud) on end praktiliselt "kinnisasjaks" laenanud (laenusumma >= 10a oodatav netosissetulek). Teenitav tulu (olgu see siis 10k või 50k kuus) siirdub suures osas koheselt otsekorralduste näol pankadele tagasi. Mis finantsvabadusest siin rääkida saab?
Mina pean oma suurimaks varaks seda, mis mul kõrvade vahel on. Kahjuks võiks selle P/E väiksem olla :)
Ma arvan,et see seltskond siin LHVs,kes kümnete või isegi sadade tonnidega igapäevaselt börsil möllab kuulub juba kõrgemasse klassi!Keskklass on pööbel ja proletarjaat!
börsil miljonite liigutamine veel iseenesest jõukaks ei tee. mõnel juhul on saanud need numbrid ka miinusmärgid ette ja siis, teadagi.
ei ole endal neto sisse tuleks väga suur, mängin börsil kõigest 5-kohelise nr.-ga, aga võttes arvesse oma vanust, on selline kõrgema klassi tunne küll.
To: Olevik: Muidugi on võimalik, sellised inimesed elavad võibolla hoopis täisväärtuslikumat elu kui meiesugused kes koguaeg rikkakssaamisest unistavad. See on ju omaette stress see pidev kokku hoidmine ja rahaasjade üle mõtlemine, palju lihtsam ja pingevabam on lihtsalt elada nii nagu parajasti võimalik on.
Üks tuttav hiljuti rääkis kuidas nõukaaja lõpul sai elukindlustusest mingi paar tuhat rubla. Pani selle kõik kohe üheainsa reisi alla magama, käis Kamtsatkal. Vanemad olid ilgelt kurjad et pani oma elu algkapitali magama. Aasta-paari pärast tähendas paartuhat rubla paarsada krooni mille eest ei saanud ilmselt Moskvassegi.
Ah, mis ma siin räägin "sellistest inimestest", mul naine täpselt selline ongi. Õnneks pole ta kunagi elus nii palju teeninud et mingit märgatavat rahahulka ära raisata oleks saanud ;-)
Minge Indiasse, seal on kastisüsteem. Vaadake elu, suhelge erinevate inimestega, erinevatest kastidest (siddhast sandini). Tulete tagasi ... ja ehk mõned asjad on teie jaoks jäädavalt pöördunud.
Aga jäägem algse teema juurde, seljakotiga särasilmne ja karvane maailmarändur ning klassijaotus ei klapi hästi omavahel kokku. Üks ei taha teisest teada.
Keskklassi peaks iseloomustama investeerimisvõime tulevikku. Kas suudate jätkata oma senist eluviisi (ja kulutamistavasid) näiteks järgneva aasta (või kahe-kolme) jooksul, kui Teie sissetulekud oleksid samal ajal nullis? Ei mingeid haltuurasid või kõrvalotsi ega investeerimistulusid.
Eriala omavat ja tööturul konkurentsivòimelist inimest vòiks kùll keskklassiks pidada - keda siis veel - eeldades, et keskklass on see nn keskmise inimese ideaal. Mis puutub siia see, kas talon olemas investeeringud pikaajalise jòudeelu tarbeks, tal on olemas ju potensiaal tööd teha ja oma standardit säilitada. Ònnetuste vastu on olemas kindlustused ja töötavale inimesele (vähemalt ideaalis) peaks olema tagatud ka inimväärne riiklik sotsiaalkindlustus.
Olevik, kuidas on võimalik jätkata oma kulutamistavasid paari aasta jooksul, kui sissetulekud on nullis? 3 aasta säästud sukasääres?
Inimese potentsiaali järgi tema majandusedukuse hierarhiassse klassifitseerimine on pehmelt öeldes naljakas. On ju realiseeritav potentsiaal ... ja "realiseeritud" jnejne :)
Pole mõtet silte kleepida, klassikalist keskklassi meil ju pole. Ühiskond pole ka veel toibunud 65a tagasi alanud jamadest.
kuigi ma saan aru, et asi oli toodud ainult näitena, kuid 3 vanalinnakorterit ei ole ühelgi keskklassi kuuluval inimesel. Keskklassikul on mõistliku laenuga soetatud korter/maja, liisitud auto, igapäevaselt raha lugema ei pea, aastas paar korda saab perega reisimas käia, mingi varu on ka kogutud/investeeritud, kuid see ei ole midagi sellist, millega paar aastat jutti näiteks null-tuludega elada ja ongi enamvähem korras. See on keskklass - inimesed, kes saavad endaga ilusti hakkama. See, kellel on juba nö 3 vanalinnakorterit, on vähemasti nn kõrgem keskklass kui mitte rikas.
Ma kuulun järelikult alamklassi. Mul pole mitte ühtegi vanalinnakorterit :( Ja plussis olevaid posse realiseerida ei kavatse. parem käin tööl.
Töötukindlustussüsteem nüüd nö.kuradile saatmisel küll ei aita. Pigem ikka selline ports investeeringuid, mis vastaks 3-4 aasta tarbimiskuludele.
Enda silmis tundub keskklass olema pigems selline, kus inimesel jääb vahendeid puhkamiseks ja investeerimiseks. Investeeringud on aga need, mis ei muuda keskklassi igapäevast elustandardit, kui need nö realiseerida ajutise tagasiöögi korral - nagu varem mainitud ülekere kipsis olek või siis 1-3aastat jooksvate tuludeta elamiseks(samas eluase ja liikumisvahend säilivad).
Kuna Savisaar lõi keskklassi kujunemise toetamiseks ja kaitseks Keskerakonna, siis järelikult kuuluvad keskklassi need, kes hääletavad Keskerakonna poolt.
Kallid inimesed, kamoon, mõelge nüüd natukene peaga või ajategi niisama pula? Elada 3 aastat säästudest ja tarbida samamoodi kui enne - see peab olema ikka väga-väga upper class!
Kardan, et suur osa kõige ülemisest detsiilist ei saa seda omale ka lubada ja teie räägite siin KESKklassist!
mulle tundub, et keskklass elab valdavalt maapiirkondades, eriti äärealadel. seal elatakse nimelt aastaid ilma igasuguse sissetulekuta ja tarbimisharjumusi muutmata ära.
Ühesõnaga mingit ühest definitsiooni ei ole, üldiselt seostatakse sissetuleku tasemega ja distributsiooniga.
Defineerin nii: keskklass - hambad korras, tervis korras, sportlik, ilus, kõrgharidusega. Kõik see tagabki finantsvabaduse üldjuhul.
Edgar oma lodeva pekikerega kahjuks nendesse raamidesse ei mahu. Tõenäoliselt kuulub siis ikkagi ülemklassi.
Keskklass on see kes on keskmise pikkusega keskmist värvi ja kesmise mõtteviisiga, kui te tahate keskklassi liigitada rahaliselt/sissetulekuga siis on keskklass see kes teenib eesti keskmist sissetulekut.
sinu definitsiooni järgi elab meie keskklass ääremaadel (no igatahes mitte suuremates linnades) metsa sees :P
ma olen vene aegne inimene ja ma ei liigita kohustusi vara alla.vara mida keskklass peaks omama võiks ikka plussmärgiga olla.
Keskklass on absoluutselt kõige mõttetum viis eksisteerida. Kui oled alamklass, on Sul Su unistused ja eesmärgid, kuhu püüelda. Kui oled kõrgklass, on Sul Su reaalsus. Kui oled keskklass, siis on Sul kõik keskpärane. Kespärane korter, keskpärane auto, keskpärane toit... Keskpärane pugemine selleks, et teenindada oma laene. Loovuse surm. Supermarketi inimene, kes vaatabki telemänge ja käib korra aastas Egiptuses...
Sinu mõtteavaldused võivad purustada enamiku inimeste maailmapildi. Enamik soovib kuuluda keskklassi, siin foorumis osalejad ka kõrgklassi. Sinu (kuigi mitte ainult Sinu) definitsioonid suunavad paljud inimesed alamklassi ja sealt edasi proletaarse revolutsiooni teele. Miks ometi, oh miks?
Mõtle näiteks kui palju end keskklassi kuuluda soovivaid inimesi pole seni kunagi Egiptuses käinud! Mida peavad tundma need, kellele ei meeldi telemängud, booring! Kes ei oska pugeda keskpärasel tasemel! Tere tulemast kaltsakproletariaadi sekka, da zdravstvujet sotsialistitšeskaja revolutsija!
Proletariaat iseseisvalt ei ole võimeline mingit revolutsiooni tegema. Neid peab päris korralikult utsitama või siis korralikult ahistama. Kui proledele odavat alkoholi ja madalaimatele instinktidele mängivat meelelahutust ette sööta, siis prole on õnnelik...ja ütleb siiralt aitähh, kui teda jõulude ajal Hiinas toodetud firmanänniga meeles peetakse. Eimingit revolutsiooni.
Mina konkreetselt põlgan ja põlastan keskklassi, kui kontseptsiooni, sest see esindab minu jaoks sellist pehmelt leiget konformismi ja minnalaskmist. Kõhukas pereisa, kelle aasta tipphetk on flirt jõulupeol noore kolleegiga. Loobunud pereema, kelle nädala tipphetkeks on see, et ilmus Kroonika... Inimesed, see on teie elu ja see kaob sekundhaaval... TEHKE SELLEGA MIDAGI!
P.S. Ma ei põlasta keskklassi kuuluvaid indiviide, vaid keskklassi kui massi anonüümse kontseptsioonina.
nii. defineerime siis selle keskklassi. loeme üle. mõõdame sotsioloogiliselt. müüme telefon teel neile pensionikindlustust.
Saavutad ühiskonnas rahulolu ja stabiilsuse. Alkoholismi jms pahede leviku vähenemise. Riigi toimimise efektiivsuse ja firmade kasuminumbrite parema prognoositavuse. Maakeeli lihtsamalt väljendudes - kõik selle heaolu, mida võib kokku võtta sõnaga "stabiilsus", sest just keskklass on ühiskonnas stabiilsuse kandja.
Tõenäoliselt suurenevad ka pensionikindlustuse müüginumbrid. Lihtsalt, sinna on pikk tee meil siin eestis veel minna, sest kuni ma pole Egiptuses puhkamas käinud ja jõuludeks firmanänni kingiks saanud, senikaua pole kahjuks mõtet mulle kui alamklassile ka telefonitsi pensionikindlustust müüa. Mis oma olemuselt, mõistagi, ei ole riigi ja rahva kui terviku seisukohalt mitte teps positiivne näitaja!
Mina tahan ärgata hommikul üles teades, et uus päev ei ole sarnane eelmisele. Ma ei taha paremini prognoositavaid kasuminumbreid, sest ma ei taha teenida stabiilselt 12% aastas (vt Lõhmuse Evangeelium ehk "RAHA") seda ette teades. Ma ei taha efektiivset riiki, kes oma nina minu asjadesse topiks. Riik on vahend mitte eesmärk!
Üks vunts tegi juba korra eelmisel sajandil päris efektiivse riigi... Paha lugu, kui juhtus pappi olema - siis öeldi, et sul on vale kujuga nina ja tehti pestitsiidiga dusshi... Jaa, alkoholism ja muud pahed olid suht kontrolli all. Aga noh... Stephen Hawking oleks lihtsalt tasakesti mättasse löödud...
Individuaalsus on asi, mis teeb inimesest inimese ning kõik, mis üritab seda summutada, on minu meelest inimlikkuse seisukohalt taunitav. Sinna hulka kuulub ka keskklassi kui kontseptsiooni idealiseerimine. Stabiilsus tähendab aga seda, kui väikselt mõtlev inimene tahab kogu keskkonna teha selliseks, nagu just talle meeldib.
Muide - pole Egiptuses käinud. Ei lähe ka. Ja soovitan lugeda ühtesid kenasid laulusõnu, sest seal peituv sõnum suudab ilmselt paremini illustreerida seda, mida ma öelda tahaksin... Paraku pole ma paadunud vasakliberaali Lennoniga võrreldav poeet... ;-)
Karum6mm, mida Sa taotled? Võimalikult väikest keskklassi ja võimalikult suurt madalama ja kõrgema klassi osakaalu? Ehk siis võimalikult lõhestunud ühiskonda? Arvad, et selline pidevatel konfliktidel põhinev ühiskonnakorraldus on arengu seisukohast kõige õigem? Või mida Sa õige tahad öelda? Et keskklass on kõnts ja paha. OK, sellest vist oleme juba aru saanud. Mis siis hea on?
Ma ei taotle ise midagi peale enda isikliku vabaduse. Ja ma ei taha öelda seda, et keskklass on kõnts ja paha... Keskklassi olemasolu sotsiaalse "kihina" on objektiivne reaalsus. Ma tahan eelkõige öelda, et enda identifitseerimine keskklassi kuuluvana ja sellele järgnevalt enese kogu sellega kaasaskäiva atribuutika kontektstiga taotuslikult kooskõlla viimine on mannetu viis eksisteerimiseks.
Esiteks, siin on piisavalt kaua arutletud kõigepealt keskklassi definitsiooni üle. Võta nii või võta naa, üliväga suurel enamusel meist pole sinna asja. Isiklikult väljendub selles minu viha, kuna ma tahaksin sinna kuuluda, kuid pole käinud Egiptuses, ei oma vanalinnakorterit jne jne jne.
Tegelikult tuleneb siit lihtne järeldus - Eestis praktiliselt puudub keskklass! On väike grupp rikkaid ja suur-suur hulk alamklassi. Mis ühiskonna seisukohalt on jama, kuid üllatav, et see tõdemus ka siit foorumist nii ilusasti välja tuli.
Muide, Karumõmm, mis seos on individuaalsusel ja keskklassil? Olles lugenud siin kogu käesoleva jutulõime läbi - mitte mingisugust! Inimene kui isiksus on ikka selline nagu ta on, sotsiaalsest kihist ja klassist sõltumata. Lihtsalt - mõned vanalinnakorterid võiksid ju ka olla...
vabadus on siis kui võid endale ja oma perele lennujaamas pileti osta ilma ettetellimiseta ja arubale lennata.peale hommikutelevisiooni.
|
OSCAR-2019
|
||
Tennyson pakub midagi huvitavat igaühele. Külastajad leiavad siit mõndagi, mida vaadata. Populaarsete vaatamisväärsuste hulka kuuluvad Hawkesbury ratsaklubi ja Cattai rahvuspark.
Tennyson tervitab külastajaid avasüli. See on linn, kus pole puudust hotellidest ja muudest majutusasutustest. Kui sinu sihtkoht on Tennyson, ootab sind Hotels.com saidil 164 head pakkumist. Paljud majutusvõimalused hinnasoodustusega kuni 40%. Tubade hinnad alates 24 EUR/öö. Allpool näete, millise kategooria hotelle Tennyson ja selle lähipiirkond pakub.
Päripäeva ülevalt: Gettysburgi lahing, Uniooni kapten John Tidballi suurtükk, Konföderatsiooni sõduritest sõjavangid, soomuslaev USS Atlanta, Richmondi varemed, Franklini lahing
Tumesinisega on tähistatud Uniooni osariigid, helesinisega "piiri-osariigid" ning punasega Konföderatsiooni osariigid; varjutamata alad ei olnud enne kodusõda ega selle ajal osariigid.
Ameerika Ühendriikide kodusõda ehk Setsessioonisõda (ingliskeelses ajalookirjutuses tuntud kui American Civil War ja War Between the States) oli aastatel 1861–1865 Ameerika Ühendriikide territooriumil aset leidnud sõda Uniooni ehk Põhja ja Konföderatsiooni ehk Lõuna vahel. Sõja peamiste põhjustena on nimetatud orjanduse probleemi, Lõuna majanduslikku mahajäämust ja hirmu oma eriseisundit kaotada ning mõtteviisi ja ühiskonna kardinaalset erinevust.
1860. aasta USA presidendivalimistel oli võitnud Vabariiklaste Partei kandidaat Abraham Lincoln, keda lõunaosariikides peeti radikaalseks orjuse vastaseks. Seega kardeti, et Lincoln keelab orjanduse ja muudab Lõuna Põhjast majanduslikult täielikult sõltuvaks. Selle vältimiseks otsustati Unioonist lahku lüüa ja moodustada omaette riik.
Esimesena lahkus 20. detsembril 1860 USA koosseisust Lõuna-Carolina, millel oli sageli keskvõimuga lahkarvamusi olnud, hiljem järgnesid mitmed teised. Veebruariks 1861 oli setsesseerunud riike juba seitse: Lõuna-Carolina, Georgia, Alabama, Florida, Texas, Mississippi ja Louisiana. Nad moodustasid uue Ameerika Riikide Konföderatsiooni (The Confederate States of America) ning valisid enda presidendiks Jefferson Davise. Otsustavaks tuleks aga ilmselt pidada Lõuna rikkaima ja mõjukaima osariigi Virginia lahkulöömist Unioonist 1861. aasta märtsis. Lisaks temale ühinesid Konföderatsiooniga veel ka Tennessee, Arkansas ja Põhja-Carolina.
Sõda algas 12. aprillil 1861, kui lõunaosariikide väed ründasid Charlestonis asunud Fort Sumteri kindlust. See tegi edasised kompromissid võimatuks. Põhi otsustas Lõuna kiiresti alistada ning saatis seetõttu tolle pealinna Richmondi peale oma põhijõud, lootes vastupanu ühe otsustava lahinguga lüüa. Kuid esimeses Bull Runi lahingus (21. juulil 1861) suutsid lõunaosariigid Põhja väed sisuliselt purustada, sealjuures mängis Lõuna võidu juures otsustavat osa väejuht Thomas J. Jackson, kes osava kaitsetegevuse eest selles lahingus sai hüüdnime "Kivimüür".
Järgneval aastal tungisid põhjaosariikide väed Lõuna territooriumile lääne poolt, otsustades pikaajalisema kurnamisstrateegia kasuks. Merel kehtestati blokaad, Uniooni väed kindral Ulysses Simpson Granti juhtimisel liikusid aga läbi Tennessee lõuna poole. Neid püüdsid takistada Konföderatsiooni väed Shiloh' lahingus, kuid edutult. Sealt sai alguse kindral Granti tähelend, mis viis ta lõpuks presidenditoolile.
Suvel 1862 püüdsid Uniooni väed kindral George B. McClellani juhtimisel alistada ka Richmondi, kuid Seitsme Päeva lahingutes (25. juuni–1. juuli) suutis kindral Robert E. Lee Põhja väed tagasi paisata. Hiljem, 28.–30. augustil peetud teises Bull Runi lahingus võitsid Konföderatsiooni väed Uniooni veelkord. Ent Antietam Creeki lahingus (17. september 1862) sai Lee esimese tõsisema kaotuse osaliseks, seda peamiselt tänu lahinguplaanide sattumisele vaenlase kätte.
1863. aasta algas Konföderatsioonile suhteliselt edukalt, kui Lee võitis 27. aprillist 6. maini peetud Chancellorsville'i lahingu. Siiski polnud võit kuigi magus, sest seal langes Lee lähim abiline, Kivimüür Jackson, seda omade kuulidest tabatuna.
Kindral Lee liikus peale Chancellorsville'i edasi põhja suunas, et pealinn Washington sisse piirata ning sundida Uniooni sõda lõpetama ja Lõuna eraldumisega nõustuma. Kuid Gettysburgi linna juures põrkas ta kokku põhjaosariikide vägedega, kes linnalähedastel küngastel olid head kaitsepositsioonid välja valinud. Lee püüdis küll nendest läbi murda, kuid kurnatud lõunaosariikide väed, kes olid varem kaotanud ka ühe oma parimatest väejuhtidest, ei suutnud 1.–3. juulini kestnud Gettysburgi lahingus Põhja vägesid taganema sundida ning kaotasid rohkem mehi kui viimased. Nii pidi Lee sealt taganema ja initsiatiiv sõjas kaldus seejärel Põhja poolele. Gettysburgi lahinguga samal ajal oli kindral Grant võitnud Vicksburgi kampaania Mississippil, mis tähendas Lõuna sisulist poolitamist. Chattanooga lahingu jäel 1863. aasta novembris liikusid kindral William T. Shermani väed Georgiasse ning laastasid seda metsikult. 1864. aastal jõudis Sherman ookeanini ja nii oli Konföderatsioon kaheks lõigatud.
1864. aasta ei toonud Põhjale veel siiski võitu, sest Lõuna kindralid Lee ja James Longstreet suutsid Granti peatada Wildernessi lahingus. Kuid Põhja ülekaal pani end üha enam maksma ning Leed suruti armutult Virginiasse.
9. aprillil 1865 piirasid Granti väed Lee Appomatoxi kohtuhoones sisse ning ehkki kindralil oleks olnud veel võimalus põgeneda ja alustada selle lähedal asuvates metsades partisanivõitlust, otsustas ta kapituleeruda, et mõttetult pikaks ja ohvriterohkeks kujunenud sõda lõpetada. Koos Leega alistusid ka Lõuna põhiväed, nii et Appomatoxi kapitulatsiooni võib sisuliselt lugeda ka sõja lõpuks. Ametlikult leidis see aset mõni päev hiljem. Konföderatsiooni president Jefferson Davis vangistati 10. mail.
Tänu Lincolnile, kindral Grantile, Shermanile ja teistele jäi unioon võitjaks setsessionääride üle ja Ameerika Ühendriigid jäid ühte.
Lõunariikide ohvitseridelt ei võetud ära relvi, kuid nad pidid andma sõna, et nad ei võitle enam uniooni vastu. Samadel tingimustel lasti vabaks ka lihtsõdurid.
Ameerika kodusõda on verisemaid võitlusi, mida tunneb ajalugu. Põhjariigid kaotasid langenutena ja haavadesse surnutena umbes 360 000 meest, lõunariigid – 258 000. Ameeriklaste omavaheline sõda maksis hiigelsuuri summasid. Võitjad põhjariigid kulutasid üksi 3,25 miljardit dollarit.
Ameerika insenerid võtsid kodusõjas tarvitusele soomuslaevad,[6] meremiinid, torpeedod, tagantlaetavad püssid,[7] telegraafi ja isegi ühe allveelaeva. Esmakordselt olid ka rindefotograafid ja sõjapidamine raudteede abil. Tegemist oli esimese moodsa sõjaga.
|
OSCAR-2019
|
||
Lisaks sisulistele vaidlustele peab valitsus otsustama, kas eelnõu tähendaks riigieelarvele lubamatut lisakoormust ja peab seetõttu viibima, kuni rasked ajad mööda saavad.
"Ma ei kujuta hästi ette, et meil oleks praegu mahti selle eelnõu juurde tagasi tulla, pigem vaidleme eelnõu sisu üle edasi sügisel," teatas riigikogu sotsiaaldemokraatide fraktsiooni esimees ja rahanduskomisjoni liige Eiki Nestor.
Ta kinnitas, et kuna maksumuudatusi ei soovita kiirustades ellu viia, võib eelnõu kehtima hakkamine suure tõenäosusega planeeritud järgmise aasta jaanuarist kaugemasse tulevikku lükkuda.
"Praegu lihtsalt ei ole energiat," nentis reformierakondlane ja riigikogu rahanduskomisjoni esimees Jürgen Ligi. "Eelnõu on pandud kõrvale, kuna meil on äärmiselt rasked ajad muude asjadega."
Ligi lisas, et kindlasti läheb ülevaatamisele eelnõu kehtima hakkamise ajastus, kuid täpsemaid vihjeid Ligi anda ei soovinud.
"Oleme otsustanud, et ühtegi lisakoormust riigieelarvele lähiaastatel ei võeta. Nüüd on otsustamise koht, kas kõnealune eraisikute investeerimissoodustus läheb sinna alla," märkis Ligi, kelle sõnul on veel hulk tööd ka eelnõu sisuliste küsimustega, enne kui üleüldse ajastuse juurde jõutakse.
"Kahjuks on investeerimiskonto eelnõu menetlemine rahanduskomisjonis tõesti ära surnud ja selle teemaga pole suudetud edasi liikuda," tõdes Isamaa ja Res Publica Liidu ning riigikogu majanduskomisjoni liige Taavi Veskimägi. Ta lisas, et valitsuse poolt algselt esitatud eelnõu on saanud asjakohast kriitikat vasemalt ja paremalt ja on edasiliikumiseks kõlbmatu.
Rahandusminister Ivari Padar jäi teemat kommenteerides ettevaatlikuks. "Loomulikult tuleb riigil kõik tulud ja kulud üle vaadata. Samas mina olen väga ettevaatlik igasuguste vekslite väljaandmisel - küsimus ei saa olla ainult kulude kokkuhoius sellel või järgmisel aastal, vaid ka tuleviku ehitamises," ei võtnud Padar kindlat seisukohta.
Ta toonitas, et valitsus peab kõikide kulude kärpimisel hoolega jälgima, et ei lõikaks sisse riigi stabiilsesse arengusse.
Sisulisi vaidlusi jätkub eelnõuga seoses küllaga, kuna rahandusministeeriumi pakutud kitsendused on leidnud tugevat kriitikat.
Näiteks saaks investor esialgse eelnõu teksti järgi investeerimiskontole osta aktsiaid vaid Euroopa Liidu riikidest ning investeerimiskontosid võiks olla vaid üks. Samuti tuleks olla valvas investeerimishoiuste avamisel. Ka neilt teenitav intress läheks investeerimiskontolt väljavõtmisel maksustamisele.
"Rahanduskomisjoni arutelud on optimistlikumad kui ministeeriumi esialgne eelnõu, kuid sõnastuses pole me siiski kokkuleppele jõudnud," märkis Nestor.
Ligi sõnul jääb eelnõu praegu ootama ja laagerduma, kuna see tahetakse väga ettevaatlikult käivitada.
2005. aasta 18. novembril kirjutas Äripäev oma juhtkirjas, et toimetus teeb ettepaneku hakata ka eraisikute puhul rakendama ettevõtetele kehtivat põhimõtet, mille kohaselt on investeeringud tulumaksuvabad.
"Eraisikute investeerimistegevuse ehk säästmise soodustamine peaks praegu toimuva tarbimispeo ajal olema riigi jaoks prioriteet. Oluline on muuta inimeste mõtteviisi ja seda saab teha maksupoliitika abil," kirjutas Äripäev.
2006. aasta veebruaris kirjutasime, kuidas Hansapanga endised suuraktsionärid eesotsas Jüri Mõisa, Rain Lõhmuse ja Endel Sifiga lootsid oma aktsiaid Swedbankile müües asjatult maksukohustusest pääseda, viies aktsiad firmade arvele. See tõstis taas kord päevakorda eraisikute investeeringute tulumaksuvabastuse teema.
Alles eelmise aasta märtsis sai Äripäev kirjutada uudise, et koalitsiooniparteid on majandusprogrammi sisse kirjutanud tulumaksuseaduse muudatuse, mis kaotab eraisikute kohustuse maksta väärtpaberite müügilt teenitud kasumilt tulumaksu, kui saadud tulu ei võeta eratarbimisse, vaid investeeritakse.
Valitsusliit lootis maksumuudatuse vastu võtta juba eelmisel aastal, kuid eelnõu kooskõlastamine venib tänini.
Praegu on eelnõu toppama jäänud riigikogu rahanduskomisjoni, kus jätkatakse sisulisi arutelusid ilmselt alles sügisel. Kui siiski.
Rahandusministeeriumis valminud eelnõu on saanud kõva kriitikat nii koalitsioonipartneritelt kui ka investoritelt.
See on hirmus kahetsusväärne, et niimoodi läheb. On täiesti selge, et praegune olukord on ebanormaalne ja võib öelda, et isegi ebamoraalne, kuna väikeinvestorid on suurtega võrreldes täiesti ebavõrdses seisus.
Tekkinud on huvitav dilemma - kas valida raha või moraal. Hetkeseisuga tundub, et rahandusministeeriumi eelistus on raha.
Pealegi kardan, et lähema paari aasta jooksul on väikeinvestorite tulud oluliselt väiksemad, kui ministeerium on ennustanud, vaadates, mis börsidel toimub. Seega riigi kardetud kaotus oleks niikuinii lühemas perspektiivis väike.
Minul näiteks on Saku aktsiaid ja mis tahes numbrit ka Carlsberg aktsiate eest pakuks, peaksin sealt maksustatava tulu määra maha lahutama ja Carlsbergil ei õnnestu seepärast teha ühtegi pakkumist, mille üle ma õnnelik oleksin.
Kindlasti mõjutab eelnõuga venitamine minu investeeringuid ja ma olen üsna pahane, sest ootused olid küllaltki realistlikud, et eelnõu jõustub kiiresti. Mille poolest eraisikust investor on kehvem kui äriühing?
Pigem vastupidi. Riik peaks suunama inimesi priiskamiselt säästmisele. Mõjus hoob oleks just selle eelnõu kiire jõustumine olnud. See suunaks ka eraisikuid tahes või tahtmata majanduslikult mõtlema ja tekitaks positiivset hasarti, mis on väga vajalik.
Mina isiklikult olen mõningaid liigutusi täpselt selle arvestusega juba teinud, et selle aasta tehingud oleks juba saanud uue korra järgi deklareerida järgmise aasta kevadel.
Mul oli see teema ka varahalduriga jutuks ja saime mõlemad ühiselt aru, et tegu on selle aasta küsimusega ja et võib sellega tehinguid tehes arvestada.
Selliste ettevaatavate ning suunavate majanduspoliitiliste otsuste korduv edasilükkamine on pehmelt öeldes kahetsusväärne.
Lõppude lõpuks pole säästmise-investeerimise soodustamine riiklikul tasandil suunatud mitte säästu- ja investeerimistoodete müüjate "ahnuse toitmisele", vaid riigi majanduse tervise alustalade tasakaalustamisele laiemalt.
ERR kirjutab, et äriregistri andmetel ei kuulu alates tänasest Keskerakonda riigikogu liige Peeter Ernits.
Kui Ernits lahkub ka Keskerakonna fraktsioonist riigikogus ning arvestades ka hiljuti fraktsiooni hüljanud Urve Palo ja Olga Ivanova hääle kadu, jääb võimuliidule 51 häält. Samas lubas Palo eelarvehääletustel valitsusliitu toetada.
|
OSCAR-2019
|
||
Tundub, et mõningane vaikus mu blogis on tekitanud ärevuslaineid ja lootust, et ehk ma olen juba lõpuks sünnitama jõudnud. Ei ole. Uskuge mind, kui teie ei jõua ära oodata, siis ei jõua mina enam ammugi, sest ma võin vanduda, et kõht jätkuvalt kasvab (või ta lihtsalt vajub koguaeg allapoole), jalad paistetavad üles, koguaeg on palav ja kükitamisest või asjade maast üles korjamisest võib üsna pea ilmselt und näha.
See on õudne! Õnneks ei ole mul kuidagi valus kõndida ega midagi ning kuna on soojad ilmad, siis võin ma vabalt baleriinadega ringi käia, mis kergelt jalga lähevad ja mida ei ole vaja tuhat aastat jalga toppida nagu tosse. Pükse jalga panna on vaevaline, kuid tehtav, kuid ära võtta.. not so much. Kõht pressib reitele ja jalad ei paindu absoluutselt, seega jääb mulle arusaamatuks kuidas mõned lõpurasedad saavad püsti seistes pükse jalga panna. Täna näiteks üks kurtis, et kuna tal nüüd tuli tutiluu valu, siis ta ei saa ühe jala peal seistes pükse enam jalga. What?! Ma pole seda saanud umbes.. Ma enam ei mäletagi. VÄGA pikka aega ning tundub, et ma riietan ennast juba TERVE ELU istudes. Võib olla see on peenikeste rasedate rõõm, kellel ühe jala peal seismisega probleeme ei ole.
Meil on Assakul tavaks lahtise tule peal grillida ning ausõna…kannatamatule rasedale on see kõige parem viis, sest liha saab kiiresti valmis ning keerama peab ka päris tihedalt, et liha ära ei kõrbeks. Kes pole varem seda varianti proovinud, siis ma küll soovitan. Maitseb ka hästi. Lihatükkidest endist soovitaks kana kintsuliha, sest see jääb mõnusalt mahlane ja pehme. Mina olin küll kui seitsmendas taevas.
Lootsin ma, mis ma lootsin, kuid emadepäeva kingitust mulle see aasta ei tulnud. Ma ei tea, kas Prints üldse plaanib mu üsast lahkuda, sest nähtavasti on tal seal päris mugav ja mõnus ning ma ei pane talle pahaks, et ta eelistab kellegi pool ringi kandmist 😀 Kui Ste viitsiks mind millegagi ringi kanda või kärutada oleks ma ka päris rahul, sest ise kõndimine on päris raske.
Igatahes.. Me otsustasime, et me võtame rahulikult ning ei oota pinevalt. Järgmine arstiaeg on kolmapäeval ning eks siis ole näha mis saab. Kui tuleb varem, siis tuleb. Ostsin muidu pissiproovi topsiku ära ja ootan Murphy’t, aga meie kavalpea ei lase ennast sellest vist kõigutada.
Ausalt öeldes üllatas mind ennast ka, et ma nii kaugele omadega jõudsin. Tundsin ka väikest kahetsuse torget, sest ma lootsin, et Prints on ennast nüüdseks näole andnud, aga ei ole teisest veel kippu ega kõppu. Kippu mõnikord nagu oleks, kõppu aga küll mitte.. Vähemalt ma ise ei saa aru, et oleks.
Tänasega on siis 40 nädalat täpselt täis ning tähtaeg on kukkunud. Iseenesest on Printsil aega kuni südaööni, et “ballile jõuda”, pärast seda tuleb hakata teda taga otsima nagu Tuhkatriinut ja tema klaaskingakest. Noh, mitte just päris, kuid siis algab see ootamine ja vaatamine, kas noormees suvatseb enne järgmist arsti aega väljuda või mitte. Ma leian, et oleks õige aeg, sest ilmad on ka ilusad ning õues oleks lausa lust ringi kärutada. Ma ei jõua ära oodata, mil ma jälle normaalselt kõndida saan, et rohkem aega õues veeta. Eks ma olen üritanud ikka jalutamas ka käia, et Printsi sinna allapoole suunata ja rohkem pinget tekitada, kuid tundub, et teda absoluutselt ei heiduta.
Panen siia viimase “ametliku” fotosüüdistuse ka, et ma siis pärast saaks näpuga järge ajada KUI suureks ma ikka paisusin.
Eile oli mu viimane ämmaka visiit ning lõpuks ometi nägin on päris ämmakat – viimasest korrast on nüüd vist juba kuu või rohkem küll möödas. Hullu pole, aga lihtsalt oli vahelduseks kuidagi kodusem. Alustasime tavalistest asjadest nagu emakapõhjakõrgus, südametöö ja vererõhk ning sealt läks siis edasi väikseks aruteluks ja lasin teha ka “sisekontrolli”. Emakapõhjakõrgus oli 39 sentimeetrit, mis on tsipa väiksem kui nädalate järgi olema peaks (40cm), kuid vähemalt ei ole massiivne, mis võiks viidata suurele beebile. Südametöö oli ka ilusti korras ja regulaarne, kuid esimest korda kõlasid südamelöögid teistsuguse tooniga. Ämmakas ütles, et see oleneb sellest, kust kõhu kandist need kajavad ja mis pidi laps parasjagu on, seega ma eeldan, et Prints oli ennast kuhugi kõhuõõnsusesse keeranud.
Hämmastaval kombel oli minu ülemine vererõhk veidi kõrgem kui tavaliselt. Vasakult käelt tuli 140/70 ja teiselt 130/60 mis ei ole küll nüüd väga hull, kuid nagu näha, siis minu kohta ebatavaline. Mind väga ei üllata, sest teisipäeva õhtul oli mul kodus ka megapalav ja pea hakkas valutama, mistõttu ma arvan, et vererõhk võis siis ka kõrge olla. Mitte midagi hullu ei ole, aga ämmakas ütles, et kui ikka pea väga valutab ja kõvasti rohkem turseid tuleb ja maksapiirkonnas kõht valutama hakkab, siis tasuks tulla koheselt erakorralisse kontrolli.
Okei.. Nüüd järgnev võib sisaldada rohkem informatsiooni kui te saada lootsite, aga.. Ma lihtsalt pean selle ka kirja panema. Ma pole kunagi sellele väga palju mõelnud, ometigi olen ma ju bioloogia tunnis naise kehaehitusest miljoneid pilte näinud. Ma tean, et kõigepealt on tupp ja siis on emakas, kuid et tupe osa tegelikkuses nii lühike on oli küll veidi üllatav. Ma ei tea ausalt, mida ma ootasin. Ilmselt oli mul jälle mingi blond hetk, aga… Mul tekkis tugev küsimus, et kuhu pagan see peenis siis vahekorra ajal läheb? Tungib otsapidi koguaeg emakasse? Mis siis veel kui mehel peaks eriti hea varustus olema?
Kui ämmakas pakkus välja, et ta kontrollib mu emaka kaela, et näha kaugel asjad on, siis olin ma muidugi nõus oodates ise vist ma ei tea mis aparatuuri. Tegelikkuses sai ta selle kontrollitud ainult 2 sõrme sisse pannes. It’s all it takes. Ütles, et emakakael on pehme ja veidi lühenenud ning praegu mahub 1 sõrm avausest sisse, peaaegu kaks aga mitte veel, ehk siis avatust on praegu juba 1+ sentimeetrit või nii ja lapse pea on sealsamas (!!!!! – saate nüüd aru, mis ma selle vahekorra kohta mõtlesin?). Ta tundis lapse pead! Püha Jeesus!
Väike šokk kõrvale jätta, siis jäin ma asjade käiguga päris rahule. Kuna emakakael tundub küpse olevat, siis ämmakas arvas, et kui esile kutsumiseks läheb pole tarvis muud teha kui looteveed avada ja muu loksub ehk ise paika. Lootevete avamine võtab ära selle mõnusa vahepadjakese, mille peal Prints praegu hõljuda saab ning seejärel hakkab ta oma raskusega vajalike kohtade peale suruma ja neid parimal juhul venitama, mida ju ongi sündimiseks tarvis. Järgmine arstiaeg on 11. mai, kuid ma loodan sügavalt, et Prints soostub enne tulema, sest ma ausõna ei suuda veel ühte uriiniproovi anda 😀 Hommikune uriin peab olema vähemalt 4 tundi “kogunenud”, aga kuidas ma seda ometi kogun, kui mõni mul koguaeg põie peal sitsib ja seda pigistab ning ma öö jooksul mõnikord 5 korda vetsus pean käima?
Enesetunne ja sümptomid: Enesetunne on sama nagu reumahaigel emaelevandil. Istuda saab, püsti tõusta ei saa. Lamada saab mõnda aega enne kui üks pool hakkab ära surema. Pärast püsti ei saa. Kõndida saab, aga ainult limiteeritud arvu samme enne kui jalg hakkab otsast ära kukkuma – millegi pärast on ebamugavus hakanud vasakpoolsesse puusaliigesse lööma. Kõht jääb koguaeg ette ning ma olen endale vist 10 000 korda sahtliga piki kõhtu tõmmanud. See kõik peaks tähendama seda, et kõht on natuke allapoole laskunud, millega ma veel harjunud ei ole.
Üldiselt on ju rasedus siiski hästi läinud. Õnneks ei ole ma pidanud ei haiglas olema, ega mingi väga täpse jälgimise all. Jah, mul diagnoositi küll gestatsioonidiabeet, kuid tegelikkuses on mul veresuhkrud siiski korras olnud ning ehk sellel ikka mingeid päris tagajärgi ei ole ega tule.
Kaalutõus: Tänase päeva seisuga olen ma selle rasedusega juurde võtnud 23 kilogrammi. Kill me now! Ma loodan sügavalt, et vähemalt 10 jääb haiglasse.
Liigutused: Prints ikka keerutab ja lennutab seal kõhus. Ehk seal ühtegi üllatuslikku linalakk-neidu ei ole… Osad räägivad, et kui asjaks läheb, siis laps on tol päeval vaiksem. Ma vist jään sellisel juhul jõuludeni ootama, sest Prints ikka rullib ja askeldab. Tahaks teda juba näha!
Ma eile üritasin talle auku pähe rääkida, et ta ikka tulema hakkaks, aga esialgu püsib ta kangekaelselt oma soojas urus.
|
OSCAR-2019
|
||
Kuigi vanus on kindel punane lipp osutades võimaluse taandumas juustepiir, muud tegurid, nagu emotsionaalne stress, hormonaalsed häired võivad põhjustada ka hõrenemist juuksed ja isegi mehe / naise kiilaspäisus. Peamassaažile kasutades eeterlikud õlid palmarosa, kurereha, muskaatsalvei, rosmariin aitab karvakasvu stimuleerides vereringet peanahka. 9 Eeterlikud õlid stimuleerida uute juuste kasvu
Juuste väljalangemine, juuste hõrenemine või kiilaspäisus on suur probleem paljudele inimestele. Meditsiiniline termin juuste väljalangemine on alopeetsia ja see võib olla kas osaline (areaatalopeetsiaga) või kokku (alopeetsia totalis’ele).
Juuste väljalangemine võib viia tundeid madal enesehinnang ja põhjustada isolatsiooni teised. Sest saavatel vähihaigetel kemoteraapiat juuste On täheldatud, et igaveseks muuta oma enesehinnangule ja ühtekuuluvustunnet maailmas.
Seisukorras oma juuste sõltub suuresti hea verevarustus, kes piisavas koguses toitumise oma karvanääpsu. Aroomi peanaha massaaž on näidanud, et tõhusalt stimuleerida vereringet peanahka ja selle aluseks olev karvanääpsude edendada tervete juuste kasvu.
Mehed ja naised kannatavad vanusega seotud juuste väljalangemine või hõrenemine tõttu hormonaalsed kõikumised raseduse ja menopausi. Uuringud on näidanud, et eeterlikud õlid nagu palmarosa ja tõusis pelargoon aitab tasakaalustada hormonaalset kõikumist, mis võib põhjustada juuste hõrenemist ja juuste väljalangemine.
Extreme stress võib ka mängida olulist rolli juuste, mille tervendavat väge emotsionaalselt rahustav puhas eeterlikud õlid nagu muskaatsalvei ja Ylang Ylang võib olla kasulik.
Närvisüsteemi ja stress on tihedalt seotud (Seda seetõttu, et enamik kasu keskenduda mõjutavad närvisüsteemi positiivselt).
Enamik juuste probleemid, mis ei ole otseselt põhjustatud tasakaalustamatuse tervise, tavaliselt saab kindlaks teha väärkohtlemist juukseid liigse kuumuse või keemilise töötluse kohta, nagu värvimine ja perming või pestes tugev pesuvahendi põhineb šampoonid.
Puhastage uue, kergelt magus ja mahlakas tsitrusõli vürtsikas, lilleline järelmaitsega bergamot on soe, sõbralik ja kutsuv lõhn.
Ettevaatust: Kuigi bergamot on kasulik ravivad erinevaid nahahaigusi, tuleb olla ettevaatlik, kui kasutate seda naha rakendusi. Nagu bergamot on fototoksilisele vältige kokkupuudet otsese päikesevalguse või solaariumi kasutamist vähemalt 3-12 tundi pärast kasutamist.
Yarrow on magus, soe, mullane, taimedest ja camphoraceous aroomi. Võimas taastav raudrohi tugevdab ja uplifts kõik oma elundid, närviline ja endokriinsüsteemi süsteeme, mis võivad olla aluseks oleva probleemi.
Ettevaatust: Vältida raseduse, laste ja imikute võib julgelt asendada Saksa kummel. Kõrge ketooni (Tujoon) sisaldus võib põhjustada peavalu, vältida pikaajalist kasutamist.
Sweet, õie, balsamico, eksootiline ja sensuaalne; hääldatakse “eelang”. Ylang on Malaijilainen keeles tähendab “lille lilled”.
2006. aastal avaldatud uuring Tais uuritud mõju ylang-ylang õli inimese füsioloogia. Aruandes jõuti järeldusele, et ylang-ylang õli võib põhjustada leevendust depressiooni ja stressi inimestel.
Uurimus teatas, et alkoholi geraniooli oli tasakaalustav mõju autonoomse närvisüsteemi. Sagedasemad sümptomid autonoomse närvisüsteemi tasakaalu hulka peavalu, kuumahood, südame rütmihäired, närvilisus, depressioon ja ärevus.
Ettevaatust: Geranium õli võib alandada veresuhkru ja seda tuleks vältida juhtudel, hüpoglükeemia. Tänu oma hormonaalse mõju vältimiseks kurereha raseduse ajal.
Kõrge alkoholides konkreetselt linalool ja geraniool sisu (kuni 95%). Uuringud on ka näidanud alkoholi geraniooli tõhusaks raviks autonoomse närvisüsteemi tasakaalustamatust.
Sweet, soe, eksootiline ja meeleline kerge taimsete märkus muskaatsalvei on eriti kutsuv lõhn. Selle intensiivse õie lõhn on sügavalt rahustav mõju sügavalt juurdunud närvipinge nii meestele kui naistele.
Ettevaatust: Nagu muskaatsalvei võib stimuleerida narkootilise efekti mõned inimesed põhjustades nende pearinglust või uimasust palun vältige sõites või kus on vaja keskenduda. Vältida raseduse ajal.
Magus, soe, rikas, balsamico, puitunud aroom puuviljane ja mesi alatooniga atlas seedrivaigust on tugevdav mõju meelt ja emotsioone ning padjandid oma julgust korda suure muutuse ja lahendamata asjaolusid.
Seedripuu õli sageli soovitatakse aidates peatus juuste väljalangemine, eriti seotud stress ja selle antiseborrheic omadused on suurepärased tasakaalustamiseks liiga õline naha, juuste ja peanaha tingimused.
Dünaamiline, värske ja särav tüümiani õli intensiivne vürtsikas, terav ja kõrrelised lõhn. Tüümian abivahendid hapnikuga kiudaineid eemaldamiseks mürgised jäätmed ja stimuleerida uute juuste kasvu.
Ettevaatust: ärrita nahka, vältida raseduse ajal või juhul, kus on diagnoositud haigushoog, kõrge vererõhk või kilpnäärme ületalitluse.
Aromaatsete taimede hinnatud juba iidsetest aegadest võimas ja terava lõhnaga rosmariini on värske, camphoraceous, soe ja särav nagu päike.
Mees mustriline kiilaspäisus uuringus võrreldi Minoxidil (käsimüügist peatus juuste toode) rosmariini eeterlikku õli. Mõlemad olid hõõruda peanahka iga päev. Kuue kuu pärast mõlema rühma kogenud märkimisväärset kasvu karvakasv rosmariini kasutajad võttes vähem sügelevad peanahale.
|
OSCAR-2019
|
||
Selleks hetkeks, mil Vaba Eesti Sõna sel nädalal ilmunud on, tuleb mainitud kohtumisest küll juba minevikuvormis rääkida. Ometi oli osa selle olulise sündmuse eelloost välja joonistumas
– kahjuks aga mõnevõrra pahaendeliselt – juba enne Eesti välisministri Sven Mikseri asumist teele Washingtoni poole.
Tuleb arvestada sellega, et USA president Donald Trump kaldub oma põhiolemuselt isolatsionist olema, ehk on laias laastus teistest riikidest eemale hoidva välispoliitilise suuna viljeleja. Sellele lisaks suhtub Trump lausa erakorralise lahkusega Vene Föderatsiooni juhti Vladimir Putinisse, olles Putinit Ühendriikidesse hiljuti külla kutsunud.
Bolton on aga mees veidi teistsugusest puust, olles hiljuti lausunud: “Venemaa, Hiina, Süüria, Iraan ja Põhja Korea – need on riigid, kes sõlmivad rahvusvahelisi lepinguid, kuid valetavad enesele võetud lepinguliste kohustuste suhtes”.
Kui silmas pidada ka seda, et president Trump võtab Boltoni arvamusi ja nõu tõsiselt kuulda, siis ei jää muud üle, kui konstateerida, et Balti diplomaatkonna väljakujuneva suhte tähtsust
selle mõjuvõimsa isikuga on raske ülehinnata. Eestile on eluliselt tähtis saavutada ja hoida häid liitlassuhteid USAga. Esitan seda postulaadina, kuna lääneeurooplastele ei maksa eriti loota ega toetuda, mis puutub nende valmidusse ja võimetesse Baltikumi militaarselt kaitsta, kui peaksime nende sellist tuge millagi (toi-toi-toi, nagu mu ema mõnikord lausuda võis) tulevikus vajama.
Euroopa Liidu koosseisust peatselt lahkuv Suurbritannia – tolle riigiga jäävad Eesti otsesuhted muidugi püsima ka pärast Brexitit – on üks vähestest võitlustahtelistest riikidest meie maailmajaos, kes võiks olla valmis ning mingis ulatuses ka võimeline meile vajaduse korral appi tulema. Pealegi veel on eestlased võidelnud minevikus mitmel korral brittidega õlg õla kõrval. Ja London hoomab selgesti potentsiaalset ohtu, mis Venemaalt lähtuda võib.
Itaallastele ja sakslastele ei tasu aga üleliia lootma jääda, mõningate teiste Euroopa riikide hulgas. Ajakiri “Stern” avaldas äsja nukravõitu faktidepõhise artikli Saksamaa kaitsejõuetuse kohta. Sakslastel on relvi ja relvasüsteeme vähe, ning need lendavad ja vee all ringisõitvad sõjamasinad, mis juhtuvad sakslaste arsenalis siiski eksisteerima, on valdavas osas korrast ära ehk lihtsamalt öeldes sageli kaputt. “Schröderiseeritud” Saksamaa tahab pealegi veel Venemaaga kole hästi läbi saada ja kindlasti mitte Moskvaga tülli minna ning seda olenemata Vene režiimi tegelikust olemusest. Paraku pole brittidelgi asjalood just hiilgavad, mis puutub tankide, laevade ja sõjalennukite olemasollu ning selliste kaitsevahendite korrasolekusse.
Kui kõike seda informatsiooni nüüd vaekausil hoolega vaagida, siis oleks Eestil vaja tegelikult pugeda peaaegu nahast välja oma olulise liitlase Ameerika ees. Kuigi isegi USA on väga arvestatava osa oma mõõkadest atradeks tagunud ja oma (kunagi väga suure) soomusväe valdava osa Euroopast minema viinud, on just konkreetselt Ühendriikidel endiselt suhteliselt arvestatav võime olemasolevate lennukikandjate ja langevarjurite jms näol hätta sattunud liitlasele vajaduse korral appi tulla. Võibolla – äkki võibolla – leidub Washingtonis isegi piisavalt poliitilist tahet asuda konkreetselt NATO liikme Eesti heaks tegutsema, seda juhul kui situatsioon meie jaoks militaarses mõttes täbaraks kiskuma peaks.
Mida teevad aga meie valitsus ja meie välisminister minnes kohtumisele Boltoniga? Vasakpoolne – kui mitte just paduvasakpoolne – välisminister Sven Mikser otsustas uudistesaadete tegijatele ETV Aktuaalse Kaamera toimetuse näol selgitada, peaaegu riiukalt, et Jüri Ratase valitsus on Jeruusalemma suhtes teist meelt kui USA. Lisades siis, et Eesti Vabariik ei osalenud USA Jeruusalemma suuraatkonna avamisel, seda erinevalt Tšehhist, Ungarist, Rumeeniast ja Austriast, kuna USA suursaatkonna sellesse linna ülekolimine pole õiguslikult legitiimne.
Õnneks – erinevalt Donald Trumpist – pole John Bolton sisse võetud Vene Föderatsioonist ega tõenäoliselt ka Putinist. Juhuslikult juhtub Bolton ka luteriusku olema, mis võiks ju tähendada teatud Eesti poole hoidmist juba eos. Sellele lisaks on John Boltoni maailmavaade märgatavalt konservatiivne, erinevalt Eesti valitsusest ja Mikserist. Selles pole igatahes mingit kahtlust, et USA saatkond Tallinnas jälgib huviga meie minisrite väljaütlemisi rahvusringhäälingu kanaleis.
Minule isiklikult ei meeldi üks raas veresaun, mida Iisraeli sõdurid palestiinlaste kallal viimastel nädalatel toime pannud on. Ausalt öeldes ei näe ma vajadust selle järele, et Ameerika peaks olema Iisraeli pimesi veendunud toetaja. Tegelikkuses on see aga lihtsalt nii ehk meie ei saa sinna midagi parata. Reaalpoliitiliselt võttes tundub antud situatsioonis vastutustundetu Sven Mikseri poolt seletada otse eetris pikalt ja laialt enne kohtumist Boltoniga, kuidas Eesti on kangesti armunud EL dogmasse Iisraeli-Palestiina suhete suhtes, ja et Tallinn usub kohe väga-väga nö “kahe riigi” lahendusse, kui Bolton on korduvalt nentinud, et temale see kontseptsioon vastukarva on. Sven Mikser peab ometi ka sellest teadlik olema, et John Bolton ei salli EL silma otsaski.
Sven Mikseri kogemus välisministrina on pikk. Ometi ei tundu ta õigesti hindavat ega mõistvat EV geopoliitilisi vajadusi, olles siis sedavõrd Euroopa Liidu kummardaja, et on valmis –kannustatuna nähtavasti dogmast – kahjustama meie huve lihtsalt selleks, et ära teenida Brüsseli kiitust, juhul kui Brüssel meie koolipoisilikku moosimist ja meeldida soovimist üldse märkama peaks.
Praegune Eesti valitsus püsib ametis veel alla aasta. Mida rutem üks tragim kontingent praeguse valitsuse välja vahetab, seda parem. Aitab juba mitmesugustest enesevigastamistest! Kui Tšehhi, Ungari ja Rumeenia ei näi tundvat kohustust olla igas küsimuses EU käsulaudade orjad, siis võiks Eesti hakata samuti veidi selgroogu kasvatama ning arendama võimet omaenda peaga mõelda.
Viimaste nädalate jooksul on kolm seltskonda Eestis näidanud, et on tahtelised oma peaga mõtlema. Esiteks grupp inimesi manifesti “Eesti 200” taga. Siis ka mitukümmend ettevõtjat, kes panid lõppeval nädalal aluse mõttekojale riigireformi esilekutsumiseks. Kolmas futuroloogiliste teemadega tegelev ringkond on Riigikogu Rahvastikukriisi lahendamise probleemkomisjoni liikmed, kes pakkusid välja raamdokumendi „Rahvastikupoliitika põhialused 2035“. Kahjuks jäi see viimane olulise valge paberi esitlus silmnähtavalt riigireformi ettepaneku avalikukstegemise varju. Pole aga mingit põhjust, miks Eesti ei suudaks võtta riigireformi ja rahvastikukriisiga tegelemise käsile paralleelselt, eriti kuna need on teineteisest vastastikku suuresti olenevad teemad.
“Eesti 200” manifest ja inimesed selle taga kipuvad mind isiklikult veidi eemale peletama. Riigireformi tegelased, kes soovivad tõeliste libertaaride kombel teiste asjade hulgas “liigliha” paljudes küsimustes üleliia domineerivaks paisunud Eesti bürokraatia küljest elimineerida, jätavad endast aga õige selgesti mõtleva mulje.
“Eesti 200” manifest, “Rahvastikupoliitika põhialused 2035” ja Riigireformi Sihtasutuse käivitamise visanddokument on kõik kenasti Internetis mahalaadimiseks kättesaadaval, nende jaoks siis, kes on arvutiga ühendatud. Kuid kui mitte, siis esineb Vaba Eesti Sõnas tulevikus ilmselt põhjust nende teemade täiendavaks käsitlemiseks.
(Riigireformi Sihtasutuse tutvustus on artiklis "Ettevõtjate kingitus Eestile: riigireformi sisu ja tööriistad.")
|
OSCAR-2019
|
||
Kodu Kuubis OÜ toodab põhust ehitusplaate ning projekteerib ja ehitab põhuplaadist elumaju, suve- ja aiamaju, abihooneid (saun, kuur, garaaž, kelder jmv), isemajandavaid ökohooneid ning tootmishooneid (laohooned jmv).
Põhuplaat on kvaliteetne ja keskkonnasõbralik ehitusmaterjal, mis sobib nii hoonete ehitamiseks kui olemasolevate renoveerimiseks. See on täiesti uudne lähenemine ehitusele, mis võimaldab ehitada inimsõbralikke hooneid, kus ökoloogiline keskkond ei tekita allergiaid ja kus on madal müratase. Kuna põhu näol on tegemist põllumajanduse jääkproduktiga, siis põhuplaat võimaldab kodu ehitada ka väiksemate võimalustega inimestel ja mis peamine – hiljem ka hoonet säästlikult majandada.
Väikehooned (max 2,6–7m) ehitatakse eelnevalt valmis ning seejärel transporditakse need tellijale sobivasse paika. Suuremad hooned püstitatakse kohapeal. Põhuplaat sobib suurepäraselt ka hoonete renoveerimiseks: palkseinte isoleerimiseks, hoonete lisasoojustamiseks, vaheseinte ja -lagede uuendamiseks või lisamiseks, helistuudiote väljaehitamiseks jmv.
Põhuplaat on toodetud ELs, mis tähendab, et materjalil on olemas kõik ehitamisel kasutamiseks vajalikud sertifikaadid.
* Projekteeritud vastavalt tellija vajadustele ehk siis ettevõte pakub arhitektuurseid erilahendusi.
* Hea soojapidavus ja soojusregulatsioon, kuna tootmisel pole kasutatud täiteaineid, mis juhiksid sooja ja külma;
* Plaadil on omadus soojust salvestada, mis tagab hoonetes pikemaaegse stabiilse temperatuuri. Lisaks tagab materjal suvisel ajal (kergehitistes) väiksema temperatuuri kõikumise;
* Hea niiskusregulatsioon, mis tagab ruumides stabiilse õhuniiskuse: niiskemal perioodil imab plaat endasse üleliigset õhuniiskust ja kuivemal ajal eraldub see taas ruumi. Lisaks ei teki materjali kuivamisel õhku läbilaskvaid pragusid;
* Formaldehüüdivaba ehk liimainet põhu vahel ei ole. Plaadile on liimitud vaid kattev jõupaber, seega on see ühtlasi ka ökoloogiline;
* Sobib ka allergikutele ehk ei ole täheldatud sümptomeid, mida paljud ehituses kasutatavad materjalid tekitavad;
* Kergesti saetav, saab lihtsalt avasid lõigata või plaadi servale sobivat kuju anda, misläbi on hea ehitada karniise, kuna karkass ei pea olema sama kujuga;
* Materjali omapära saab esile tuua niššides, kus papp on maha lihvitud ja selle alt tuleb välja omanäolise ja kordumatu tekstuuriga pressitud põhk, mida on võimalik kasutada efektselt sisekujundusdetailina;
* Korvab soojustamisel tehtud vigu ehk külm ei pääse otse läbi seina ka siis, kui vill on paigaldamisel kannatada saanud;
* Kasutades põhuplaati jääb vahele mitu töö etappi (nn karkass+vill+kaks kipsi jt), olles koheselt kandev seinakonstruktsioon, heliisolatsioon, kiiresti ja kvaliteetselt viimistletav jne;
* Toode sobib paikadesse, kus puudub vahetu kestev kokkupuude veega – nii hoonete sise- kui ka välisseinad, põrandad, laed, karniisid jms;
* Plaati saab kasutada ka dušširuumis või saunas. Vajalik on vaid teostada niiskust tõrjuv töötlus ning viimistleda seejärel keraamiliste plaatide või mõne teise “märga ruumi” sobiva siseviimistlusmaterjaliga;
* Välisviimistluses – niiskustõke, ilmastikukindel (krunt-)värv, laudis, krohv või peale laotud/kleebitud tellised;
* Siseviimistluses – vesialuselised värvid, tapeet, krohv, keraamilised plaadid, parkett jt lahendused (analoogselt tuntud cyproc-plaadiga).
Luxuse tooted on valmistatud käsitööna. Tootevalikus on vannid, mullivannid, minibasseinid, sisebasseinid, välibasseinid, terrassibassinid, kümblustünnid, päikseküttesüsteemid ja kõikvõimalikud tarvikud.
Luxuse üks viimaseid uudistooteid, eksklusiivne kaheksanurkne kümblustünn, sobib nii terrassile kui sauna eesruumi. Kümblustünn on toodetud eksklusiivsest Lucite akrüülist (sinine marmor), mis on väljatöödatud spetsiaalselt kasutamiseks välistingimustes, erinevates ilmastikutingimustes.
Kümblustünn on mõeldud kasutamiseks kuni kuuele inimesele. Võimalik lisada varustust vastavalt soovile.
Wellis tootevalikusse kuuluvad basseinid,vannid, auru- ja infrapunasaunad, jne. Wellis on Euroopa juhtiv basseinide tootja, kelle tehas asub Ungaris. Ettevõte on asutatud aastal 2003 ja on kasvanud kiiresti Euroopa suurimaks tootjaks, pakkudes head hinna ja kvaliteedi suhet.
– Wellis tooted on Euroopas tunnustatud TÜV sertifikaadiga – tõhus soojustus tagab madalad kasutuskulud ka põhjamaistes tingimustes.
– iPhonega juhtimise võimalus SPA funktsioonidele. Teil on kontroll SPA tööoperatsioonide üle, kus iganes te hetkel ei viibiks. iPhone ja iPadiga juhtmine on kõikidele mudelitele.
– Basseini 25mm paksune akrüülkorpus on tugevdatud ülitihedate polüuretaan vahtudega, mis annavad SPAle väga ökonoomsed kasutuskulud aasta lõikes ka põhjamaa kliimas. Reaalsed kasutuskulud kalendrikuu kohta on keskmiselt 15 – 35 EUR, olenavalt siis kasutustihedusest, kuna energiakadu on peamiselt kasutamise ajal, kus termokate on avatud.
– Kõik mudelid on mõeldud kasutamiseks sise- ja välistingimustes, võimalik tellida ka ilma soojustuseta ja ümbriseta sisseehitatav bassein.Lisaks pakub Luxus ka hooldusteenust koos praktiliste teadmistega puhtavee hoidmisega minibasseinides.
|
OSCAR-2019
|
||
Aasta suurim rahvaspordisündmus on õige pea ukse ees. 7.- 9. septembrini toimuv Tallinna Maraton meelitab osalejaid rahvusliku ja piduliku meeleoluga ning tõotab purustada nii mõnegi rekordi.
Tallinna Maraton toob igal aastal kokku suure hulga eri tasemel ja eri elualadel tegutsevaid spordisõpru, kellel jätkub ürituse kohta rohkelt kiidusõnu. Paljud neist on jooksnud oma esimese poolmaratoni või maratoni just nimelt Tallinnas, harrastusjooksja Maris Huopolainen on üks neist. „Olen Tallinna Maratonil osalenud kahel aastal – 2016 poolmaratonil ja 2017 maratonil. Sel aastal on tulemas kolmas kord ning tänavu plaanin osaleda rohkem kui ühel päeval. Kuna mind ootab septembris ees 24 tunni jooks, siis maratonidistantsi endale kahjuks lubada ei saa, seega piirdun laupäevase 10 km ja pühapäevase poolmaratoniga. 10 km puhul lähen ilmselt kõndima, sest pühapäeval tahaks poolmaratoni rajal rekordit püüda,“ avaldab südi naine oma plaanid ja lisab: „Kuna Tallinna Maratonil olen jooksnud oma elu esimese poolmaratoni ja maratoni, siis juba sellepärast on see üritus väga oluline, kuhu tahaksin igal aastal jõuda. Sellel jooksul on omapärane aura, mis kutsub rajale, ükskõik kas kõndima või jooksma.“
Harrastussportlane ja kirglik spordifänn Kärt Radik hakkas jooksmisega taas tõsisemalt tegelema 2011. aastal ja samal sügisel startis Tallinnas 10 km distantsil. „Lisaks olen lõpetanud Tallinnas ühe poolmaratoni (esimese poolmaratoni oma elus) ja kolm täispikka maratoni. Ka isiklik maratonirekord on joostud Jane Salumäe treeningplaane järgides just Tallinnas – kolm aastat tagasi ajaga 3:54,“ räägib Kärt, kes tänavu plaanib taas minna 10 km rajale. Tallinnasse toob teda jooksma ennekõike armastus oma kodulinna vastu. „Lisaks on kohal kümneid ja kümneid sõpru – kes rajal, kes joogipunktis ergutamas. Olles osalenud paljudel välismaratonidel, võin häbenemata öelda, et Tallinna Maratoni korraldus on maailmaklassist,“ kinnitab Kärt. Kuid aktiivset naist ei seo selle üritusega ainult jooksurajad, sest ta on mitmel aastal pannud siin käed külge ka vabatahtlikuna. „Kõige suurem motivatsiooniallikas on tunne, et oled osaline milleski suures ja võimsas. See tunne – rääkida kõikidega ühes keeles, nn spordi keeles, on imeline. Olen käinud Tallinna Maratoni promomas ekspodel Riias, Helsingis, Stockholmis ja Berliinis ning tagasiside välisjooksjatelt on olnud nii hea, et ma ei kujuta enam ettegi septembri teist nädalavahetust ilma Tallinna Maratonita. Sel aastal olen vabatahtlik AIMS-i (Rahvusvaheline Maratonide Liit) kongressi tiimis ja kui ajaliselt klapib, siis ka pühapäeval maratonirajal,“ tõdeb tegus naine.
Nike Eesti esinduse juhi Rainer Topsi kontol on ühe erandina kõik Tallinna Maratoni raames toimunud maratonidistantsid ja lisaks sellele on mees osalenud siin poolmaratoni ja 10 km distantsidel. „Tallinna Maratoni teeb eriliseks see, et see toimub oma kodus ja jooks on alati suurepäraselt korraldatud,“ võtab Rainer lühidalt kokku põhjused, miks tasub septembri teisel nädalavahetusel jooksutossud jalga tõmmata.
Eesti juubeliaastal on Tallinna Maraton pühendatud Eesti Vabariigi 100. sünnipäevale ja kuulub EV100 spordiprogrammi. Seega pole kahtlustki, et tänavune Tallinna Maraton tuleb senistest pidulikum. Spordisündmuse muudab eriliselt uhkeks asjaolu, et korraldajad ootavad osalejaid starti sinimustvalges riietuses. See saab olema suursugune ja aukartustäratav vaatepilt, kui tuhanded jooksusõbrad rahvusvärve kandes starti kogunevad ja Tallinna tänavatel rongkäiguna liikvele lähevad.
Üks oluline uuendus on tänavu aga see, et kõik Tallinna Maratonil ja Sügisjooksul finišeerijad saavad erilise rukkilille motiiviga medali. Esimest korda pannakse medal kaela ka kõigile 10 km jooksjatele, käijatele ja kepikõndijatele. Maratonijooksjad saavad kuldse, poolmaratoni lõpetajad hõbedase ning 10 km osalejad pronksikarva medali, mida ehib siidine sinimustvalge koloriidiga pael. Nike Noortejooksul osalejad saavad samuti uhke medali ning lisaks ägeda Nike jooksusärgi. Unustatud ei ole kõige väiksemaidki, sest esmakordselt riputatakse medal kaela ka kõikidele lastejooksudel osalejatele.
Tallinna Maraton on liikumisharrastajate seas kõrgelt hinnatud, sest kolmepäevase programmi raames leidub sportlikke väljakutseid ja meelelahutust kogu perele. Suur spordisündmus algab reedel Nike Noortejooksuga, jätkub laupäeval Mesikäpa lastejooksude ja 10 km Sügisjooksuga ning saab võimsa lõppakordi pühapäeval maratoni ja poolmaratoniga. Korraldajate eesmärgiks on läbi viia sajandi suurim jooksusündmus ja hetkel näitavad kõik märgid, et see nii ka läheb, sest registreerunute arv liigub kindlalt rekordikursil.
Rekordeid purustanud noor vasaraheitja Anna Maria Orel saab uhkelt öelda, et iga tema uus isiklik rekord on rekord ka Eesti jaoks. Peatuda tal plaanis pole. Mis teda motiveerib ja kuidas ta vajadusel teele tulnud raskused ületab?
Anna Maria alustas kergejõustikuga rohkem kui kümme aastat tagasi, 2007. aastal, ja kui algselt keskendus ta mitmevõistlusele, siis kiirelt sai selgeks, et see pole ala, millega tema tippu võiks pürgida. „Tänu spordiklubile, kus tol hetkel olin, proovisin kõiki muid alasid, mis mitmevõistluse sisse ei kuulunud ja leidsingi 2011. aastal enda jaoks vasaraheite, millele järgmisel aastal juba spetsialiseerusin,“ meenutab ta oma sportlaskarjääri algust.
Noore vasaraheitja areng on läbi aastate liikunud stabiilselt üles poole, aga läbimurre leidis aset 2016. aastal, mil ta parandas isiklikku rekordit vanaga võrreldes tublid kuus meetrit ja püstitas oma esimese täiskasvanute Eesti rekordi. Enne seda oli Anna Maria enda nimele võtnud Eesti rekordeid noorteklassides ja tunnistab, et tunne, mis rekordit purustades tekib, on võimas. „Eriti lahe on see, et minu iga uus isiklik rekord on ka uus rekord Eesti jaoks,“ rõõmustab ta.
Anna Maria suurimaks inspiratsiooniks on vanaisa Arvi, sest temaga koos olümpiamänge vaadates sai tüdruk aru, et sport on see, mida ta kogu ülejäänud elu teha tahab ja millele plaanib end pühendada. „Ma nägin, millist emotsiooni sport vanaisas tekitas ja väikese lapsena mõjutas see mind palju,“ avaldab sportlane. „Ma olen alati tahtnud midagi suurt saavutada ja sport tundus kõige õigem väljund. Peale sobiva ala leidmist tegin ja teen jätkuvalt kõik endast oleneva, et tippu jõuda. Väiksemaid takistusi on ikka teel olnud, aga mu perekond on väga toetav olnud ja nad mõistavad, kui palju see minu jaoks tähendab.“
Täna motiveerib Anna Mariat liikuma sisemine motivatsioon. „Ma ei pea seda kusagilt otsima, vaid see on alati mu sees olemas,“ tõdeb ta. „Minu jaoks on trennis käimine sama loomulik kui hingamine.“ Sportlane tunnistab, et tal pole kordagi tekkinud hetke, mil sooviks sportimisest loobuda. „On olnud raskeid hetki, aga sellist mõtet, et loobuks, ei ole kunagi olnud.“
Anna Maria vaatab alati suuremat pilti ja tuletab endale vajadusel meelde, kui väga ta sporti armastab ja miks seda kõike üldse teeb. „Iga raskus paneb mind olukorda analüüsima ja eneseanalüüs ning analüüsimine üleüldiselt on spordis väga oluline osa,“ teab ta. „Minu jaoks on muutused kõige raskemad. Näiteks läksin eelmine aasta detsembris USA-sse pikemaks ajaks treenima, ilma perekonna ja sõpradeta ning see oli alguses raske ja hirmutav, aga tasus end täielikult ära.“
Anna Maria usub, et iga uus asi vajab harjumiseks kolme nädalat. „Ma garanteerin, et kui leiad aega ja jõudu kolm nädalat järjest trennis käia, siis pärast seda on see juba palju loomulikum,“ motiveerib ta ka teisi end rohkem liigutama. „Samuti loeb rutiin: tee trenni iga kord samal kellaajal, et see muutuks su päeva loomulikuks osaks. Leia enda jaoks meeldiv treening või sõber/sõbranna, kes sinuga koos treenida sooviks. Sea eesmärk ja muuda trenn rutiiniks!“
Anna Maria Orel on muuhulgas adidase saadikuks. Tema sõnul tähendab sellise brändi esindamine palju. „See oli noorsportlasena mu suurim unistus!“ tunnistab ta uhkusega. „Minu jaoks on suur au esindada brändi, mis mulle juba väiksena nii väga meeldis. Mäletan, et ostsin noorsportlasena ainult adidase asju. Kui sain adidase endale sponsoriks, olin ikka väga õnnelik. Mulle on alati adidase tossud ja riided meeldinud ning mulle meeldib ka adidase logo ning see, et nad tulevad igal aastal välja aina ilusamate värvikombinatsioonide ja mustritega. Samuti olen väga rahul kvaliteediga. Kui praegused noorsportlased mind võistlemas näevad, tahavad nemadki adidast esindada,“ on ta veendunud.
|
OSCAR-2019
|
||
Gröönimaa on Taani Kuningriigi koosseisu kuuluv omavalitsuslik ala, mis hõlmab Gröönimaa saare ja mitu väikest saart Ameerikas Põhja-Ameerika mandrist (Kanadast) kirdes Põhja-Jäämere ja Atlandi ookeani vahel.
Gröönimaa põhjaosa eraldab Kanadale kuuluvast läände jäävast Ellesmere'i saarest kitsaimas kohas 26 km laiune Narese väin, milles asub Tartupaluki saar. Lõuna pool jäävad Gröönimaa ja Kanada vahele 350–700 km laiuselt Baffini laht ja Davise väin. Ida pool paiknevast Islandist eraldab Gröönimaad 300 km laiune Taani väin.
Gröönimaa pindala on 2 166 086 km².[1] Ta on pindalalt ligikaudu viiskümmend korda suurem kui Eesti. Gröönimaa ulatus põhjast lõunasse on 2670 km. Morris Jesupi neem 730 km kaugusel põhjapoolusest on paljudes teatmikes maailma põhjapoolseim maismaapunkt. Selle neeme läheduses asub mõni veel veidi põhja pool asuv saareke. Lõunapoolseim punkt Nunap Isua neem (varasema nimega Farveli neem) paikneb ligikaudu Tallinna laiuskraadil.
Kuigi Gröönimaa asub Ameerikas, on ta ajalooliselt, poliitiliselt ja majanduslikult Euroopaga tihedalt seotud.
Gröönimaa gröönikeelne nimi Kalaallit Nunaat tähendab grööni keeles inimeste maad (st gröönlaste maad).
Taanikeelne Grønland tähendab rohelist maad. Selle nime andsid maale sinna 10. sajandil elama asunud islandlased (vanaislandi Grænland).
Isfjord, Ilulissat, Disko laht, Lääne-Gröönimaa. Hiiglaslikud jääkamakad (kuni 180 meetrit kõrged) ja rusujää liikumas välja Isfjordist merre. Suvel võib see liikumine toimuda kuni 30 meetrit päevas.
Suurema osa Gröönimaast moodustab enam-vähem puutumatu loodus. Üle 80% Gröönimaast on kaetud igijää ja igilumega, mille paksus on kuni 2300 meetrit. Saare keskosas on jääalune maapind kohati üle 300 m allpool Maailmamere taset. Jäävabu alasid on kokku 410 449 km² (umbes 9 korda suurem ala kui Eesti). Gröönimaa kirdeosa hõlmab Põhja- ja Ida-Gröönimaa rahvuspark, mis on maailma suurim looduskaitseala (972 000 km²). Sellest tohutust alast veidi lõuna poole saare idarannikule jääb ka kõigi Taani Kuningriigi valduste kõrgeim mäetipp Gunnbjørn Fjeld – 3694 m. Valdav osa Gröönimaa mägedest jääb siiski alla 1500 meetri.
Liustike tegevus on vorminud väga liigendatud rannajoone, kus leidub palju fjorde ja rannikulähedasi saari.
Gröönimaa saare lõunaosas kasvab madalaid puid ja põõsaid, kanarbikku, kukemarju, mustikaid, samblikke. Orgudes esineb kohati üsna lopsakaid niite.
Gröönimaal elavad polaarrebased ja hundid, põhjapõdrad, muskusveised, valgejänesed, jääkarud, rannikul hülged, morsad, vaalad. Saarel pesitseb umbes 50 linnuliiki.
Gröönimaal on kaevandatud kivisütt, krüoliiti, marmorit, tsinki, tina ja hõbedat. Võimalik on nafta, kulla, nioobiumi, tantaali, uraani, rauamaagi ja teemantide kaevandamine.
Gröönimaa kuulus Taani riigi koosseisus alates 1973. aastast Euroopa Majandusühendusse, kuid pärast autonoomia saavutamist ja 1982. aasta referendumi korraldamist astuti sealt 1985. aastal välja. Kuulutakse Põhjamaade Nõukogusse ja Arktilisse Nõukogusse.
21. juunist 2009 hakkas Gröönimaal vastavalt 2008. aasta referendumile kehtima uus staatus, "isevalitsus" (taani Selvstyre), mis annab muu hulgas Gröönimaale kontrolli oma maavarade üle ja grööni keelele ainsa riigikeele staatuse. Taani keel on ilmselt muidugi endiselt laialt levinud.
Haridus-, kultuuri- ja võrdõiguslikkuse minister Nick Nielsen Siumut 26. märts 2013 1. oktoober 2014[3]
Välisminister, rahandusminister, majandusminister ja Põhjamaade koostöö minister – Per Berthelsen (S)
Taani esindajaks Gröönimaal on alates 2005. aastast ülemvolinik Søren Hald Møller. Taani pädevuses on välissuhted ja kaitsepoliitika, kuid Gröönimaal on õigus välissuhetes kaasa rääkida kõikides küsimustes, mis on otseselt Gröönimaaga seotud.
Gröönimaa jaguneb alates 2009. aastast 4 omavalitsuseks (Kujalleq, Qaasuitsup, Qeqqata, Sermersooq) ja Gröönimaa rahvuspargi alaks. Omavalitsuste koostööd edendab omavalitsuste liit KANUKOKA.
89% Gröönimaa elanikest on Gröönimaal sündinud inuitid ja taanlased, 11% mujal, peamiselt Taanis, sündinud.[4]
Gröönimaa majandus on suures osas riiklik. Enamik suurematest ettevõtetest kuulub Grööni valitsusele, maa eraomand puudub. Peamiseks tuluallikaks on kalandus, eelkõige krevetipüük. Olulised on Taani riigi poolt makstavad subsiidiumid, mis ulatuvad 3 miljardi Taani kroonini aastas.
Peamine majandusharu on kalandus ja sellega seotud muud tööstusharud. Valitsusele kuuluv Royal Greenland on Põhja-Euroopa suurim kalatööstus. Tegeldakse ka hülge- ja vaalajahiga. Tulenevalt majanduse struktuurist ekspordib Gröönimaa peamiselt kalatooteid (sh krevette) ja muid toidukaupu. Euroopa Liiduga on sõlmitud kalandusleping, mis võimaldab kalatoodete eksporti Euroopa Liidu turule. Imporditakse peamiselt masinaid ja seadmeid, muid tööstuskaupu, toidukaupu ja kütust. Suurim kaubanduspartner on Taani.
Gröönimaa ainus pank on GrønlandsBANKEN A/S. Sideteenuste osas on ainus operaator Grööni valitsusele kuuluv Tele Greenland. Gröönimaa rahvuslik lennundusettevõte on SASi osalusega Air Greenland.
Maanteede puudumise tõttu kasutatakse Gröönimaa siseseks liikluseks mere- või õhutransporti (kopteriliiklus).
Rohkem kui 4500 aastat tagasi asustasid Gröönimaa paleoeskimod, kes saabusid Siberi idaosast ja asusid küllalt lühikese aja jooksul Alaskasse, Kanadasse ja Gröönimaale (Independence I ja Saqqaq'i kultuur). Paleoeskimod olid jahimehed, nad kasutasid väga mitmesuguseid püügivahendeid (harpuunid, odad, vibud) ja tööriistu (kirved, noad, kaabitsad, naasklid). Töödeldi puud (Gröönimaa rannikule oli eelnenud aastatuhandete jooksul kogunenud tohutul hulgal ajupuid), luud, sarvi, kivi, merevaiku, nahka. Elati vastavalt püügihooajale vahelduvates laagripaikades. Peamiselt elatuti hülge- ja põhjapõdrajahist, kala- ja linnupüügist (kajakad, hahad, haned). Korjati marju. Peeti koeri, keda tõenäoliselt kasutati koormavedamiseks ja jahil, saanide kasutamisest ei ole jälgi leitud. Toidu valmistamiseks tehti ajupuudest tuld.
Umbes 900 eKr tekkis Dorseti kultuur, mis erines eelnenust püügivahendite ja eluasemete välimuse poolest, ka ei kasutatud enam lõkke tegemiseks ajupuitu. Tuleaset asendasid nüüd steatiidist lambid, milles põletati mereimetajate rasva. Dorseti kultuuri hilisemal perioodil (umbes 400 eKr – 1500 pKr) muutus ühiskonna struktuur arvatavasti keerukamaks. Tekkisid eluasemed, mis mahutasid palju perekondi endise 1–2 asemel. Arvatavasti tugevnes šamaani positsioon usulise juhina. Inuittide gruppidel olid omavahel tihedad kaubandussidemed. Asustus koondus selle perioodi lõpus Gröönimaa loodeosasse.
10. sajandi lõpust kuni 15. sajandini asustasid Gröönimaa edelarannikut Skandinaavia päritolu sisserändajad. Islandlaste saaga andmetel avastas Gröönimaa islandlane Gunnbjörn Úlfsson. Esimene ümberasuja oli saagaandmete kohaselt Eiríkr Punane (rauði), kes purjetas sinna 982. aasta paiku. Ta uuris Gröönimaa ranniku põhjalikult läbi, valides välja piirkonnad, mis olid loomakasvatuse seisukohalt soodsaimad. Eiríkr andis kirjalike allikate andmetel maale ka nime Grænland ('Roheline maa'), lootuses, et hea nimi meelitab sinna rohkem inimesi. 10. sajandil oli Gröönimaal kliima arvatavasti praegusest soojem ning Islandiga võrreldes olid sealsed rohumaad lopsakamad, mis tegi saare väljarändajatele ahvatlevaks. Gröönimaa edelaosa, kuhu väljarändajad saabusid, asub Islandist geograafiliselt lõuna pool, samadel laiuskraadidel Shetlandi saartega ning Bergeni ja Osloga Norras. Viikingiajal oli madalaid rohumaid seal ka praegusest rohkem, maa on aja jooksul vajunud ja osa tolleaegseid rohumaid on praeguseks merre kadunud.
Keskajal skandinaavlaste poolt ehitatud Hvalsey kiriku varemed 20. sajandi alguses. Pildistanud Frederik Carl Peter Rüttel.
Aastal 985 asus Islandilt Gröönimaa poole Eiríkr Punase juhtimisel teele 25 laeva, millest 14 jõudis kohale. Asustus koondus Gröönimaa edelarannikul kahte keskusse: Ida-Asula (Eystribyggð, praegune Narsaq, Qaqortoq ja Nanortalik) ja Lääne-Asula (Vestribyggð, Nuuki fjordi kaldal). Skandinaavia asustuse hiilgeaegadel, 12.–13. sajandil elas seal 3000–5000 inimest. Gröönimaa ristiti umbes aastal 1000. Aastal 1125 loodi Gröönimaa piiskopkond, keskusega Garðarris (Igaliko). Saarel oli üle kümne kiriku. Lisaks loomakasvatusele (lambad, kitsed, lehmad, hobused, sead) tegeleti Gröönimaal jahiga (põhjapõdrad, morsad, jääkarud, linnud) ning kala- ja vaalapüügiga. Gröönimaa pakutavad morsakihvad, jääkarud, polaarrebase- jt nahad, vaalakiused olid Euroopas hinnatud luksuskaupadeks, mis võimaldasid sisse osta rauda, puud, vilja ja muud vajalikku. Kui Gröönimaa skandinaavlased aasta 1000 paiku Ameerika avastasid, käidi ka seal puid toomas, Gröönimaal kohapeal võis leida vaid ajupuud. Gröönimaa skandinaavlastest elanikkond oli sõltuv kaubandusest Euroopaga ja esimestel sajanditel suheldigi Lääne-Euroopaga küllalt tihedalt. Näiteks jõudsid sinna üsna kiiresti Lääne-Euroopa rõivamoed. Mingil määral suheldi ja kaubeldi ka inuittidega.
15. sajandil Gröönimaal Skandinaavia asustus hääbus. Viimane kirjalik tunnistus skandinaavlastest Gröönimaal pärineb aastast 1407, kirjeldatud on Hvalsey kirikus peetud pulma. Viimased arheoloogilised leiud, mis tunnistavad skandinaavlaste asustusest Ida-Asulas, pärinevad 15. sajandi lõpust.
Asustuse kadumise põhjused ei ole päriselt selged. Selles võis oma osa olla kliima jahenemisel, mis tõi kaasa ikaldusi, põhjustas inuittide liikumise lõuna poole ja raskendas laevaühenduse pidamist Euroopaga. Võimalik, et mingi osa inimesi rändas Gröönimaalt uuesti välja. 1540. aasta paiku olevat üks tormiga Gröönimaale aetud kaupmees näinud seal kivimaju ja leidnud ühes neist surnud mehe, kel oli peas kapuuts, seljas villased ja hülgenahksed rõivad ning käe kõrval peaaegu lõpuni ära kulunud nuga. Rohkem inimesi ta seal ei kohanud.
Aasta 1200 pKr paiku saabus Põhja-Ameerikast Gröönimaale uus inuittidest sisserändajate laine: Thule kultuur. Asustus levis ajapikku peaaegu terve Gröönimaa ranniku ulatuses, välja arvatud kõige põhjapoolsemasse piirkonda. Talvel elati paiksetes külades, suvel liiguti ringi ja käidi jahil. Asulad olid küllalt suured, mis näitab, et ühiskond oli suhteliselt organiseeritud. Ühistegevuse tegi vajalikuks nende peamine tegevusala, vaalapüük. Jahiti ka hülgeid, põhjapõtru, muskusveiseid, morski, püüti kalu ja linde, korjati mollusekid, marju ja taimi. Talvel elasid mitu perekonda koos ühises suuremas majas, suvel elasid perekonnad eraldi telkides. Majade ja telkide ehitamiseks kasutati vaalaluid ning ajupuid, viimast eriti läänekaldal. Katused ja seinad kaeti hülgenahkadega. Teel olles ehitati ka lumest maju, iglusid. Reisides kasutati koerte poolt veetavaid saane, kajakke (nahast ühemehepaate) ja umiakke (naiste juhitavaid perepaate). Thule kultuuri tööriistad ja majapidamisesemed valmistati kivist, luust, sarvest, puust, vähesel määral ka vasest, üksikuid rauast tööriistu saadi skandinaavlastelt või nende ammu tühjaks jäänud asulatest.
Aastal 1721 saabus Gröönimaale Norra kirikuõpetaja Hans Egede, kes lootis eest leida viikingite järeltulijad. Skandinaavlasi ta saarelt ei leidnud, kuid tekkisid kontaktid inuittidega, kelle seas Egede hakkas misjonitööd tegema, üritades neid "tsiviliseerida". Godthåbi (praegu Nuuk) rajati kaubalinn ja Gröönimaa muutus Norra kolooniaks (sel ajal valitses ka Norrat Taani kuningas). Aastal 1814 muutus Gröönimaa ka formaalselt Taani kolooniaks. 1953 kaotati koloonia staatus ja Gröönimaa muudeti põhiseadusega Taani riigi osaks, võrdselt Taani maakondadega. Aastal 1979 sai Gröönimaa kohaliku omavalitsuse.
Kurt Welker: Unustatud kontinent. Normannide avastusreisid Gröönimaale ja Põhja-Ameerikasse. Tõlkinud Ants Viires. Eesti Raamat, 1978
Viikingid Vinlandis. Eiríkr Punase saaga ja Gröönlaste saaga. Tõlkinud Arvo Alas. Perioodika, Loomingu raamatukogu 7/8, 2003
|
OSCAR-2019
|
||
Valga Jaani kirik sai riigilt toetust kiriku remondiks. Teist aastat järjest õnnestus sihtasutusel Valga Jaani Kiriku Renoveerimine riiklikust pühakodade programmist kiriku remondiks toetust saada. Tänavu on see summa 15 000 eurot, vahendab Valgamaalane. Toetusraha antakse kiriku torni remondiks. Torni täielikuks restaureerimiseks kulub hinnanguliselt 80 000 kuni 90 000 eurot. Mullu saadud toetusega, kus oli sees ka Valga linna osalus, parandati ära kiriku alumise ...
2006. aastal EELK meediapreemia saanud EELK Rapla Maarja-Magdaleena Koguduse Leht jättis ilmumises 2013. aasta vahele. Aga sellest pole lugu, sest eelmise aasta tähtsamad sündmused on kroonikana kirja pandud. Koguduse õpetaja Mihkel Kukk koos abikaasaga teenis pool aastat eestlasi Kanada läänerannikul Vancouveris ja sellest annab ta lehes pildirohke ülevaate. Ning nimetab, et kõige suuremat elamust pakkus talle «sealse vanema põlvkonna eestlaste põnevate saatuste ja ...
Kannatuse pühapäevaga algab suure nädala lõpuni jätkuv kannatusaeg. Sel ajal mõeldakse kirikus Kristuse kannatustele siin maailmas. Jumal lasi oma Pojale raskusi osaks saada selleks, et meie võiksime nendest vabaneda. Jeesus pidi taluma neid raskusi, mida meie iga päev talume, ja selle tõttu mõistab ta meie elu vaevu ja muresid. Kristus kannatas selles maailmas seetõttu, et tema kaasaegsed ei mõistnud tema olemust ega ülesannet. Sama peavad sageli ka tänapäeva kristlased ...
Eesti Piibliselts jätkab piibliteemalist viktoriini, mis sel aastal on pühendatud emakeelse Piibli 275. aastapäevale. VASTUS 19. märtsi küsimusele Jeesus pidas laste õnnistamist eriti oluliseks sellepärast, et nende päralt on Jumala riik (Mt 10:13–16). Toimetusse laekus 21 vastust, loosi tahtel saab auhinna Malle Järve. Võitjal palutakse ühendust võtta Eesti Piibliseltsiga. KÜSIMUS 12. Õpetussõnades on teatud inimestele eeskujuks seatud sipelgas. Missugune inimene ...
Kihelkonna kogudus plaanib jäädvustada koguduse kauaaegse õpetaja Elmar-August Reinsoo mälestuse paigaldades mälestusplaadi kiriku seinale. Elmar Reinsoo lahkus meie hulgast möödunud aasta 12. detsembril. Ta on üle 40 aasta oma elust pühendanud Kihelkonna kiriku ja paikkonna inimeste vaimulikule teenimisele. Seejuures on ta väga palju oma kätega teinud kirikuhoone säilimiseks. Maarika Toomel tegi Kihelkonna koguduse juhatusele ja nõukogule ettepaneku paigaldada Kihelkonna ...
31. märtsil avas Viljandi Jaani kogudus Jaani lastemajas (Pikk 10) lastehoiu 1,5–6aastastele lastele. Lastemajas pakutakse kristlikel väärtustel põhinevat perekeskset lapsehoiuteenust ja nõustamist. Avamine on 10. aprillil kell 15.30. Info: Maarja Niinepuu, tel 512 1597; jaani.lastemaja@eelk.ee või Mirjam Tiitus, tel 433 3000, 5344 2412; viljandi.jaani@eelk.ee.
Viljandi Jaani koguduse esindus osales 8.–14. augustini Hollandis Eindhovenis nelja koguduse kokkutulekul, mis tipnes ühisdiskussiooniga multikultuursusest meie ühiskonnas.
Eindhoveni ja Viljandi kõrval osalenud Saksamaa lääneosas asuva Aegidenbergi ja endise Ida-Saksa aladel paikneva Greifswaldi kogemused on tänu geograafilisele ja ajaloolisele eripärale küllaltki erinevad. Hollandis, mis on võtnud rohkearvulisi põgenikke vastu juba 17. sajandil, on jõutud olukorda, kus 16 miljonist elanikust on 3 miljonit sündinud väljaspool riiki.
FilmireZissöör Theo van Goghi mõrvamine ja sellele järgnenud rünnakud islamikoolide vastu on kummutanud arusaama pilvitust rahvaste ja religioonide kooseksisteerimisest, lõimumisest ning lääne demokraatiakogemuse ülevõtmisest.
Päevade teemat aitas avardada Eindhoveni mošee külastus, kus Sudaani ja Indoneesia päritolu imaamid tutvustasid meile islami aluseid ning oma koguduse tegevust. Elektrooniline esitlus võttis ülevaatlikult kokku olulisema nende usus ning tegevuses. Muljetavaldav oli nende taotlus ühiskonnaelus kaasa lüüa, tegevusprogrammis oli nii keelekoolitust, vanglate külastamist kui ka perenõustamist.
Kontrastina mõjus teadmine, et Hollandi televisioonis näidatakse islamiekstremismist rääkides taustapildina just seda mošeed ning kolmele sealsele kaastöötajale on kohus mõistnud riigist väljasaatmise. Sama päeva programmi mahtus kohaliku kopti kiriku külastus.
Küllakutsujate ajaloo mõistmist aitas süvendada väljasõit Dordrechti. Selles Hollandi vanimas linnas, mis sai ususõdades tõsiselt kannatada, toimus XVII sajandi alguses protestantlik rahvuslik sinod – 180 istungit väldanud mammut-konverents, mis formeeris kalvinistliku kiriku alused, mõjutas riigi sotsiaalset arengut ja pani piiblitõlke konverentsi kaudu aluse kirjakeele arengule.
Nelja koguduse ühine ring on hea näide sõpruskoguduste koostöö muutumisest sisulisemaks. Juba aastaid on suurteks kirikupühadeks ühiselt koostatud palvekett ja tavaks on võtta sõbrad eestpalvesse. Eindhoveni kokkusaamise lõpupäeval toimunud rahvusvaheline oikumeeniline jumalateenistus oli kristlaskonna ühtsuse manifestatsioon. Eestlastest teenisid sellel kaasa õpetaja Marko Tiitus ja ilmik Mati Männamaa. Järgmise aasta kokkutuleku korraldaja on Aegidenbergi kogudus, viljandlased on võõrustaja rollis aastal 2008.
Rootsi leiutajate Liidu 125 aastapäevale pühendatud leiutiste maailmanäitus lõppes Eestile edukalt. Kohal oli üle 80 leiutaja 17st riigist. Leiutisi oli eksponeeritud enam kui 100. Eesti boksis esindasime ELL juhatuse liikme Marko Niitsoo’ga 3 leiutist : Kadi Pajupuu ” Kanga Suga “, Valeri Aljase “Micro Fa” ja Myoton AS’ile kuuluvat ” Myoton Pro “. Pronksi vääriliseks hinnati ”Micro Fa” ja meie väljapanek ehk siis boks tervikuna. Kulla võttis aga Myoton Pro. See on nüüd teadaolevalt teine kord kui Eesti meesleiutajate tööd on hinnatud kuldmedali vääriliseks. Esimese kulla tõi meile biofüsioloog Valeri Aljas juba aastal 2006 Budapestist oma leiutisega “Biofor” . Eesti tublid naisleiutajad said aga säärase tulemusega hakkama aastal 2008 , mil Tartu Ülikooli töögrupp prof. Marika Mikelsaare ja prof. Mihkel Zilmeri juhtimisel võitis ME-3 Piimatoodete tehnoloogiaga kulla Souli maailmanäitusel.
* Eestile panid õla alla: IFIA – International Federation of Inventors Associations , Rootsi Leiutajate Liit, Eesti Leiutajate Liit ja AS Myoton.
|
OSCAR-2019
|
||
Nagu kokku lepitud, olid Lena, CeCe ja Rob lahkunud kooli territooriumilt, et välja sööma minna. Kuna öö oli, siis loomulikult polnud restoranid lahti ning noored pidid mingi muu söögikohaga läbi ajama. Lena polnud ammu koolist väljas käinud, seega oli tal päris huvitav jälgida kõiki neid muutuseid, mis aasta jooksul Tulsa linnas oli toimunud. Samas meenus talle midagi tema varasemast elust ning neiu avastas, et tal oli hea meel, et praegu väljas pime oli. Nende märgid, mida nad kandsid, oleks päevavalguses kindlasti palju tähelepanu pälvinud. Alena pühkis selle mõtte enda peast ning pöördus hoopis vaatama, kuhu nad jõudnud oli. "Lähme sinna?" pakkus Lena, kõhklevalt ühe 24h avatud söögikoha poole osutades. Ta polnud seal kunagi varem käinud, seepärast ei osanud ta sellest kohast midagi arvata. Aga see oli hetkel nende ümbruses ilmselt ainuke koht, mis veel avatud oli.
Cecilie käis paar kuud tagasi siin linnas aga siiski oli üsna pealju sellest muutunud kui ta siin viimati käis. Selles linnaosas, kus nad olid pole CeCe eriti käinud seega ei tundnud ta seda kanti eriti hästi. Kui Lena osutas ühe söögikoha poole siis Cecilie vaatas seda mõnda aega ning siis ütles. "Lähme, muud vist üle eriti ei jää," lausus ta siis naeratades. Ega seega temagi pole selles söögikohas varem käinud.
Rob oli oma toast paar riide eset siiski leidnud ning nüüd kandis ta puhtaid tumedaid teksaseid, kenasid valgeid musta triibulisi NiKE'i botaseid ning kappi järgi lõhnavat kitsast nahktagi, mida ta oli üritanud sahtlist leitud lõhnaõliga veidi lõhnastada.
Kui nad kolmekesi rõõmsasti Tulsa linna jõudsid uuris Rob hoolega ümbrust et midagi meenutada. Teda näris endiselt meenutus, kuidas ta poest oli saia pätsi varastanud ning siis 50 asemele jätnud. Mida see küll tähendab? Kas ma tegin kunagi nii?
Alena pakkus söögikoha välja ning nähes, et Cecelie oli sellega nõus nõustus ka Rob. Nüüd vaatas ta otsiva pilguga enda ümber ringi, leidmata otsitut. "Aga kas keegi juhuslikult ei tea kus siin sularaha automaat on?" lausus ta lõpuks. Ta tõmbas taskust välja pangakaardi ning mudis seda veidi näppude vahel. "Ma ju pidin teile välja tegema.." lausus Rob naeratades. "Kui mul raha ikka on.." pidi ta lisama, sest vastasel juhul kui tal raha ei oleks olnud oleks see väga piinlik poisile olla.
Alena kuulis Rob'i küsimust ning mõtles hetke. "Äkki on kuskil selle maja juures?" pakkus Lena, uuesti söögikoha poole viibates. Sest see söögikoht oli selline 24h avatud koht ning täitsa võimalik, et seal oli ka juhuslikult mõni sularaha automaat. "Lähme vaatame," pakkus neiu, hakates söögikoha poole astuma. Ega muidu ju teada ei saanud.
Cecilie ei osanud kohe üldse midagi sellepeale midagi kosta ja seega hakkas temagi selle söögikoha poole astuma kui oli kuulnud, mida Lena ütles.
"Võib küll olla.." lausus Rob ning järgnes Alenale. Poe nurga pealt leidsidki nad sularaha automaadi, mida Rob vajas. "Nii tõehetk.." mõtles Rob endamisi. "Kui mul sentigi ei ole siis on küll veidi jama värk" jätkas Rob mõttelõnga. Rob lükkas pangakaardi masinasse sisse ning siis meenus talle, et ta ei tea PiN koodi. "Nüüd on küll jama, ma feilin igatpidi.." muretses Rob. Kuid siis äkki nagu taevast lõi talle suvaline numbrikombinatsioon pähe. 5601 sisestas Rob ning menüü avanes tema silme ees. Nüüd vajutas Rob kontojäägi'le ning tõehetk oli tõepoolest käes.
Järgmisel hektkel ei suutnud Rob oma silmi uskuda. Tema kontojäägiks oli 3 579 000 eurot. Nüüd sattus Rob segadusse - tuleb välja, et ta on rikkas. Kuid Rob polnud väga õnnelik. Uhkustada ta ei soovinud. Pigem oli poiss vihane, sest selline kontojääk tõstatas tema peas esile veel paljuid teooriaid - Äkki rööviti ta ära, et raha saada ja siis kui vajalik oli kätte saadud jääti ta sinna järve äärde. See oli üks teooria, mis noormehe peas tärkas. Rob ei tahtnud tüdrukutele oma sisemist viha välja näidata ning naeratas neile ja lausus: "Nonoh, täna me vist koonerdama ei pea,"
Alena jäi raha automaadist paar meetrit eemale seisma, piisavalt kaugele, et mitte näha Rob'i pin-koodi ega rahasumma suurust, mis kontol oli. Nii kaua, kuni poiss automaadiga tegeles, vaatas Lena söögikoha poole. Hetkel ei paistnud, nagu oleks seal palju inimesi olnud. Seega Alena ei osanud midagi arvata. Kui ta Rob'i lauset kuulis, naeratas neiu. "Lähme siis sisse?" pakkus ta heatujuliselt, küsivalt CeCe ja Rob'i poole vaadates. Järgmisel hetkel suundus ta juba maja ukse poole.
Cecilie oli ka veidikene eemal seisnud, et mitte näha poisi pin koodi. CeCe ei öelnud midagi ning kõndis siis Lena järel kohviku poole.
"Lähme.." vastas Rob ning järgnes tüdrukutele kohvikusse. Astunud väiksese söögikoha uksest sisse lasi ta pilgul käia üle söögikoha. Selisesel öisel tunnil ei olnud siin kedagi. Rob silmas tüsedat ja väsinud kelnerit ning jäi siis ootama, et tüdrukud mõne laua valiksid.
Alena oli üsna ukse juures seisma jäänud, et hetke söögikohta seest poolt silmitseda. Seal polnud peale nende ja paari väsinud olekuga töötaja mitte kedagi. "Kuhu istume?" küsis Lena sõprade arvamust, oma pilku laudadele viies. "Sinna?" pakkus ta, juhusliku akna all oleva laua poole viibates.
Cecilie vaid noogutas Lena pakkutud laua peale. Paremat kohta ta ei osanud ju pakuda välja ka kui oli söögikohas ringi vaadanud.
Kellaaeg oli suhteliselt varajane, aga kuna kaksikutel polnud und siis olid mõlemad tubadest välja roninud ja nüüd ilusti õues kokku saanud. Orio oli kuskile maha istunud ja jälgis kulm kergelt kortsus, kuidas Birelle ringi kargas, nagu alati. Nagu ka ootata oli, siis peagi suutis ta oma jalgade otsa koperdada ja maandus kõhuli, kuid enne kui Dryas end isegi püsti ajada jõudis oli Procella end juba püsti ajanud ja teatas vennale särava naeratusega, et temaga on kõik korras. Ainuke mõte mis peale seda Orion'i peast läbi käis oli see, et ta ei tohiks õde ja maiustusi kokku lasta. Ilma šokolaadi söömisteta õde selline elektrijänes ei olnud. Vähemalt mitte koguaeg.
Cecilie oli siis täna varakult üles ärganud kuna tal polnud oma toas midagi teha. Toakaaslane Alena ka magas alles ja ei tahtnud teda üles ärata siis oli CeCe otsustanud jalutama minna. Ta niisma kõndis suhteliselt uniselt seal kooli ümbruses ringi. Ta haigutas vahest ja mõtles omi mõtteid, nii et ta ei pannud eriti enda ümber toimuvat üldse tähele praegu.
Orion jälgis üksisilmi vaid oma ringi kepsutavat õde, kes mõni kord siin ja seal pisut koperdas ning ei märganud õue tulnud tüdrukut, seega ei saanud ta ka ära hoida seda, et Procella oma kummaliste tagurpidi jooksuharjutustega tüdrukule jäiega sisse jooksis. Orio kargas küll kohe püsti, kuid tüdrukuid kukkumast peatada ta siiski ei jõudnud. Nad olid temast liiga kaugel.
"Eh, mida?" küsis CeCe ehmunult kui ta oli pikali kukkunud. Ta ju ei pannud enda ümber toimuvat kohe üldse tähele. "Ai, ka," lausus ta paari sekuni pärast juurde, kuna ta oli siiski kukkunud ühe kivi otsa mis ta selja all nüüd oli.
Selleks ajaks, kui Orion tüdrukuteni oli jõudnud, oli paanikasse sattunud Proc end juba püsti ajanud ja tulistas vabandusi igas suunas, enne kui ta avastas, et ohver maas on. "Vabandust." kordas tüdruk end hingetult võõrale kätt ulatades.
|
OSCAR-2019
|
||
Ma olen USA Amazon'ist aastate jooksul paar korda nii tellinud ja pole kunagi pidanud tolliga tegelema (samas paar asja on tolli läinud, kus ma kohe makse ei tasunud).
See, kas sealt midagi Eesti Vabariigi eelarvesse laekus või mitte on juba vastavate ametiasutuste rida
Administreerimine läheb suht tüütuks. Samas suuremad poed saaksid sellega arvatavasti siiski hakkama.
Amazon genereerib vastavalt ostja askoha riigile protsendi - tehniliselt pole vahet, kas see on 20, 5 või 17%
Ma amazonist tellisin, läks see kõige pealt uk 's kuhugi logistaksse, tolliti seal ära ja edasi liikus ja liidu sisese pakina.
Deklareerida ise ju ei saa, serverid ei pea koormusele vastu. Maksadki "teenustasu", meeldib või mitte.
Kogu see infra ja kohustus on EU piires näiteks olemas juba. Ei pea kandma eri riikide maksuametitesse ega midagi. Maksad oma riigi maksuametile ja nemad siis tasaarveldavad omavahel. Küll see hetkel on elektrooniliste teenuste jaoks ainult. Kuid olen kindel, et peagi laieneb ka kaupade ostmisele. Ei ole ju keeruline seda laiendada EUst välja.
«Loomulikult on tore, kui ka väikesed asjad saavad maksustatud ning kaubandusse tekib ausam ja selgem pilt,» ütles Klicki juhatuse liige Marko Kalve. «Te võite ju osta Hiinast sentide eest pakitäie odavaid vidinaid, oodata nende saabumist paar kuud, kuid mitte keegi ei garanteeri, et need ka töötavad teie ootuste kohaselt.
Aga sellepärast tellimegi pakitäie ODAVAID vidinaid, et nad on odavad ja töötavad vastavalt maksetule summale. Nüüd hakkame tellima lihtsalt pakitäie mitteniiodavaid vidinaid.
+ lisaks tuleks ka siis tollimaksudega juba arvestada, vastasel korral võib pakk endiselt tollilattu lennata.
Loomulikult on see kõik teostatav, iseasi kas hiinlased sellega iga väikeriigi jaoks tegeleda viitsivad.
Nüüd varsti saad sa teada, kui raske ikkagi eesti kaupmehel on ja kuidas ta vaevu selle röögatu juurdehindlusega ots-otsaga kokku tuleb jne.
Rahandusministeeriumil seisab ees Eesti seaduste muudatuste ette valmistamine, mis johtuvad uuest direktiivist.
«Piiriüleses kaubanduses kaob nn kolmandatele riikidele kehtinud 22-eurone kaupade käibemaksuvabastus ja kõik tehingud maksustatakse alates esimesest eurost,» ütles tolli- ja aktsiisipoliitika osakonna juhataja Marek Uusküla. «Vahet ei ole, milline vidin Hiinast ostetakse, käibemaks tuleb selle eest tasuda igas Euroopa riigis seal kehtiva määra järgi.»
Kui Eestis kauplev Hiina e-pood registreerib ennast Euroopas tegutsevaks ettevõtteks ja maksab maksud ära, näeb ostja e-poes kaupa juba lõpphinnaga, mis sisaldab käibemaksu.
«Kolmanda riigi e-kaupmees võib näiteks võtta partneriks Euroopa firma, kes teda mõnes Euroopa riigis vahendab. Sellisel juhul kauba ostjal tolliametiga asja ei ole,» selgitas Uusküla. «Kes ostavad Euroopa partnerita e-poest, esitavad deklaratsiooni ja maksavad maksu.»
See on juba natuke mõistlikum jutt ja arvatavasti nii see lähebki. Ali (samuti teised huvitatud) teeb juuropile oma lehe, kus hinnad vastava regiooni käibemaksuga ja asi vask. Küll need maksurahad ka oma õige tee leiavad.
Need tüübid, kes kujutavad endale ette, et Omniva hakkab nüüd iga pisikese pakikese pealt kümneka saama, peaksivad end enne kaineks magama, kui pasundama kukuvad. Ja et Omniva süsteemid on nii võimekad et suudaksid kõike seda töödelda?
Omniva pidi käesoleva aasta lõpuks suuremahulise IT-uuenduse läbi viima, kuidas sellega on? Aastat pole enam palju jäänud.
nüüd u. nädal surfanud tööriistakatakoogides ja samaväärse varustuse soetamiskulu uskumatult kallis.
Omnivale oleks seee tegelikult kõva pauk. On ju neil hiinlastega kahasse tehtud ettevõte, mis Hiinast pakke siia (ja Euroopasse edasi) transpordib. Narvas on Ali tollilaod. Pakiautomaate muudkui laiendatakse, kuna hiinakad ei mahu enam ära. Ja kui nüüd kõigele tollimaks lajatatakse, lõpetab suur osa paarieuroste vidinate tellimise ära aj kogu see arendus lendab lihtsalt vastu taevast!
Asi pole rahas. Enamus ei viitsi mingite deklaritega jamada. Veel vähem kellelegi nende tegemise eest maksta. Kui tuleb mingi inimlik lahendus, et käik käib automaatselt, siis võib pidu ka jätkuda. Väga optmimistlik pole. E-riik võiks muidugi midagi geniaalset välja mõelda. Maksuametit huvitab ju vaid käibemaks, mitte mingite paberite täitmine kui selline.
No ilmselt läheb nagu amazonis, klõspi aga next ja maksmisel võetakse juba käibekas maha ehk siis ostmisel ei muutu nagu midagi.
Ahjah. Ei saa sest paberiprintimisestki lahti, veebipoega askeldamine on ilmselgelt ülejõu käiv ülesanne.
Täna selline juhus, et pakiautomaadi teavitus saadeti valele numbrile. Hea, et oli Eestisisese jälgimisega träking, mis näitas SMS edastamist. Lahenes õnneks hästi, helistasin infosse ja sealt selguski, et telefoninumbri viimane nr oli ühe võrra suurem. Saatsid siis kordusteate ja õhtul oli pakk kapis ikka alles. Huvitav, kas kordusteates muudetakse ka kapi avamise koodi? Vaatasin, et pakil oli telefoninr hästi loetav ja piisavalt suurelt kirjas. Nii et inimlik eksimus.
Miks sa arvad, et teise numbri omanik üldse kuskil lähedal on või üldse tegu mingi telefonis kasutusel oleva numbriga on?
Google on inimese parim sõber. Kuna klienditeenindaja numbri ette luges, siis sai seda otsitud. Täiesti tegutsev nr ja samas piirkonnas ka.
|
OSCAR-2019
|
||
Kui vaadata elutöö preemia saanute nimistut läbi aegade, siis torkab kultuuri tähtsustamine Viljandis väga selgelt silma. Oma elutöö eest on tunnustust saanud kauaaegne Viljandi muusikakooli direktor Kalle Tamra, Viljandi nukuteatri looja ja kauaaegne loominguline juht Votele Kuusik, mitu põlvkonda kunstnikke üles kasvatanud kunstiõpetaja Rein Grünbach, Teater Ugala hing Asta Selter, ajakirjanik Helgi Kaldma ja looja, muusik ning õpetaja Tõnu Kallaste. Aastapreemiate laureaatide hulgas on küll vaid kaks kultuurialal tegutsevat meest: fotograaf Endel Veliste ja Pärimusmuusika festivali korraldaja Ando Kiviberg. Aga eks Viljandis ole siiski muud ka kui kultuur…
Kultuuripreemia saajate hulgas kipuvad nimed korduma, aga mõnel inimesel lihtsalt tunduvadki supervõimed olema. Et otsused sugugi mitte kergelt ei tule, annab kinnitust kas või seekordne väärt tegude ja väärt inimeste nimekiri, keda nende kaaslinlased tahavad kiita.
Lilian Härm – oma 85. sünnipäeva suurejoonelise näitusega tähistanud maalikunstnik, tarbegraafik ja raamatuillustraator, kes on oma loomingus Viljandit väärtustanud ja kajastanud;
Mai Sarnet – üle 45 aasta missioonitundelist kultuuripedagoogilist tegevust, üks peamisi Viljandi Kultuurikooli kõrgkooliks kujundajaid;
Reet Sinimaa – ligi 40 aastat järjekindel ja pühendunud eesti keele ja kirjanduse õpetaja, legendaarse kooliteatri innustav juhendaja aastakümneid;
Stefania ja Stefan Airapetjan – edukad osavõtud nii kodumaistest kui rahvusvahelistest laulukonkurssidest laulustuudio Viva la Musica solistide ja ansambli Dvin liikmetena, esinemised kontsertkavaga "Ja suvi tuleb taas...";
Ave Alvre – Eesti Vabariigi aastapäevale pühendatud kontsert-aktuse lavastaja, loominguline kooli huvijuht ning tantsurühmade juhendaja;
Kuldakala 2012 – Viljandi järve ilu ja eripära tutvustav ning vaba aja sisukat veetmist propageeriv üritus;
Ansambel Paabel – stuudioalbumi "Üle järve" üllitanud ning erinevatel festivalidel edukaid kontserte andnud ansambel sai kuuest rahva poolt välja antavast Etnokulbist viis;
Kersti Rattus – Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia õppejõud, Viljandi Pärimusmuusika Festivali lavakujunduste autor, tähistas oma 60. sünnipäeva maalinäitusega "Minu sügis Viljandis";
Anu Raud – veebruaris 2013 Tallinna Kunstihoones avatava 50-st vaibast koosneva näituse ettevalmistamine;
Vilja Volmer Rebane – Viljandi linna kultuurielu rikastamine erinevate raamatukogu, lugemist ja loomingut propageerivate uute ja vabariigis silma paistnud sündmustega Mõrvamüsteerium, Poetry Slam, Proosa!!!, Värske Loomingu Salong jne;
Viljandimaa Pensionäride Ühenduse näitetrupp Jaan Vuntuse juhendamisel – suvelavastuse "Veli Enn ja Ennu veli" väljatoomine ning sooja vastuvõtu saanud etendused;
Kalju Komissarov – 15 aastat professionaalset pedagoogitööd Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonnas;
Tarvo Vridolin – osatäitmised 2012. aasta uuslavastustes "Idioot", "Õed nõiduses", "Ööhaigur", "Ameerika piison", "Mõõt mõõdu vastu".
Nüüd võib igaüks lugemises väikese pausi teha, nautida imelist vaadet talvisele Viljandi järvele, allapoole mitte vaadata ning mõtiskleda, kes auväärt volikogu arvates see kõige-kõige oli.
Niisiis, Viljandi Linnavolikogu kinnitas oma 30. jaanuari istungil 2012. aasta Viljandi linna preemiate saajad.
Mina tahaks lisaks laureaatidele tänada kõiki, kelle nimi käesolevas postituses ära on toodud. Te kõik olete südamega oma tööd teinud, armastusega oma loomingut jaganud ja innustanud väga paljusid teisi tegutsema, looma, vaeva nägema. Palju õnne!
Aastapreemia kalapeole!? Seda kajastame Kultuuripärandi aasta 2013 leheküljel pärandilinnas Viljandis. 15. korda peetakse siin üle Eesti tuntud rahvakultuuri- ja pärimussündmust Viljandi talvist tantsupidu ja seda ei märka otsustajad?
Ave, kui preemia on antud, ei saa seda maha vaikida. Otsustajate märkamine on hoopis teine teema. Mina isiklikult oleks veel mõne preemia aasta ja saavutuste ja tegude kontekstis teisiti jaganud, kuigi tegelikult on ju kõik preemia saajad OMA ASJA teinud nii hästi kui nad suudavad.
Minu meelest vahva, et sai Kalapidu ja vägagi pärimuslik - kalastamine on raudselt üks väga pärimuslik tegevus, ilmselt vanem veel, kui kanga kudumine näiteks. Ja samas toob linnale hooajaväliselt elu ja vahendeidki ning esinesid lauljad ja meie tantsijad samamoodi. Pidu on ju tore! Järgmisel aastal uued auhinnad, 2013.aasta tegemiste eest.
Kindlasti on kõik kandidaadid ja laureaadid tublid ja tunnustust väärt. Need nimekirjad võiksid kordades pikemad olla... Aga aastapreemia statuut ütleb, et preemia määratakse tunnustusena teo või saavutuse eest, mis on KALENDRIAASTAL olnud Viljandi linnale olulise tähtsusega. https://www.riigiteataja.ee/akt/412092012011 Minagi oleksin vast üht teist ümber jaganud, aga ma ei ole ka otsustaja :-) Aga mis on kultuuripärand??? Kultuuripärand, ka pärandkultuur, on kultuuri üks avaldusmisvorme, mille all mõistetakse rahva eelnevate põlvkondade poolt loodud ja minevikku tänapäevaga ühendavate aineliste ja vaimsete väärtuste kogu, mille objektide põhiline tundemärk on seotus inimtegevusega. Vahva, et Loomiseks Loodud Linnas inimesed elavad, tegutsevad, muretsevad, rõõmustavad, kurvastavad, korraldavad ja osalevad ja ... :-)
|
OSCAR-2019
|
||
Sündivus Eestis on viimastel aastatel tänu laste väärtustamisele, suuremale kindlustundele ja vanemahüvitisele oluliselt kasvanud. Paraku ei suuda selle üdini positiivse trendiga Tallinna linn ühte sammu käia. Ühelegi noorele perele pole uudiseks probleemid lasteaedadega. Esmalt jaburalt pikaks veninud järjekorrad lasteaedadesse, eriti veel sõimerühmadesse. Pitlikult öeldes läheb laps enne esimesse klassi kui talle lasteaias koht vabaneb.
Lisaks on probleem lasteaiakoha saamisega kodu lähedale. Või siis kahe või enama lapse panemine ühte lasteaeda, et lapsevanemad ei peaks pool tööpäeva auto või ühistranspordiga mööda linna tiirutama. See kõik on ajakulukas, kallis ja kohati isegi ohtlik. Kõigele lisaks on vähendatud lasteaedade rahasid veerandi võrra. Ja seda olukorras, kus pealinnas leidub veel 2009. aastal lasteaedu, kus lastele antakse kaasa oma tualettpaber… See kõik on väga jabur.
Aga millised prioriteedid on Tallinna linnal? Selle asemel, et ehitada uusi lasteaedu ja palgata kasvatajaid ehitab linn uusi korterelamuid ja teeb meediashow´d reisisaatjatega. Olgugi, et sundüürnikuid enam linnas pole ja vabal turul on tühje kortereid saadaval imeodavalt ja tuhandete kaupa, matab linn elamuehitusse jätkuvalt sadu miljoneid. Ja kes on siis need õnnelikud väljavalitud, kes saavad maksumaksja kulul eluaseme? Eelkõige endised vangid ja need üürivõlglased, kes on eelmistest korteritest välja tõstetud. Ja linnavalitsuse juttu kuulates hakkavad kortereid saama ka teatud linnaametnikud (ilmselt parteipileti alusel) hoolimata sellest, et erinevalt lasteaednikest linnaametnike palka ei kärbitud.
18. oktoobril ei otsusta valijad oma häält andes mitte ainult uue võimu üle Ruhnus, Valgas või Tallinnas, vaid suuresti ka Kadriorus. Järgmised presidendivalimised on täpselt kahe aasta pärast – sügisel 2011. On üsna ebatõenäoline, et kolm esimest hääletusvooru Riigikogus tagaks mõnele kandidaadile 2/3 häältest. Nii lähebki presidendi valimine taas kord valimiskogu kätte, kus lisaks 101-le Riigikogu liikmele osaleb veel 244 kohaliku omavalitsuse esindajat.
Nii et tegelikult valime sel sügisel Eestile järgmise presidendi. Sest kui jõujooned Riigikogus võivad 2011. a kevadistel parlamendivalimistel muutuda ca 20 inimese võrra, siis kohalikel valimistel toimuvad palju suuremad nihked. Kas need nihked toimuvad euroopaliku ja avatud juhtimise suunas või vajutakse pigem idanaabri mõju- ja mõttesfääri, see on juba rahva otsustada.
Tallinna kesine lennuühendus muu maailmaga ei ole kellegile eriliseks uudiseks. Õigeks ajaks Lääne-Euroopasse jõudmine on muutunud ikka väga keeruliseks ning eeldab üldjuhul Riia, Stockholmi või Kopenhageni kaudu reisimist. See kõik röövib aega ja raha ning on mõttetult ebamugav. Nigelate ühenduste peamine põhjus on eelkõige Eesti turu väiksus ja suhteliselt madal ostujõud. Turistide siia lendamise indu on oluliselt kärpinud ka viimaste aastate tohutu hinnaralli. Kui õlu Raekoja platsis maksab juba rohkem kui Dublinis, siis naljalt ikka turisti siia ei meelita.
Sellest lähtuvalt on Tallinna Lennujaam teinud majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumile ettepaneku võtta enda kanda 58 miljoni krooni ulatuses lennujaama turva- ja päästekulusid. Nende kulude võtmine riigi kanda aitaks alandada lennujaama maandumistasusid ca 30%. See oleks pikk sama edasi ja aitaks meil Riia lennujaamaga konkurentsis püsida. Väidetavalt maksab Läti riik Riia lennujaamale ja Air Balticule kuni pool miljardit krooni aastas toetusi. See polevat küll kõikide ELi riigiabi reeglitega kooskõlas, aga ometi see täna toimib. Tallinna Lennujaamal on sellise Riia-poolse dumpingu tingimustes väga keeruline konkurentsis püsida.
Kahjuks pole MKM seni oma kopsaka eelarve juures suutnud leida võimalusi, et Lennujaama taotlust rahuldada, olgugi et samal ajal on oluliselt vähenenud nende kulutused, mis seotud palkade ja ehitus- ning kütusehindadega. Nii olemegi olukorras, kus MKM doteerib jätkuvalt Kapa ja Kohila vahel tühjana sõitvat maaliinibussi (õigemine bussifirma omanikku) ja rongipileti õigest hinnast maksab isegi riigikogu liige kõigest 10%. Tallinna uuenenud Lennart Mere Lennujaamas vihiseb aga tuul…
7.-9. september õnnestus peaministri visiidi raames külastada Kasahstani. Kui enamik (noori) inimesi teab Kasahstani eelkõige filmikangelase Borati järgi, siis päris maailmas on tegu uue tõusva tähega Kesk-Aasias. Õitsele puhkenud arengu taga pole aga midagi muud kui diivanist purskuv nafta ja maapõues peituv Mendelejevi tabel täies koosseisus. Lisaks lõpututele naftadollaritele teeb riigi eripäraseks ka kõikvõimsa presidendi Nursultan Nazarbajevi ambitsioonikad plaanid.
Kohtumistel presidendi, Senati esimehe ja peaministriga räägiti mõistagi kahe riigi headest suhetest, lisaks veel koostööst põlevkivi ja transiidi valdkonnas. Kui Kasahstani rikkus peitud eelkõige maapõues, siis Eesti riik võib uhke olla oma e-valitsuse, Skype´i ja kõrge internetiseerituse üle. Igal juhul oleks Eesti kõrgtehnoloogia ja IT-alase know-how viimine Kesk-Aasiasse nutikas ja kasulik plaan. Ja muidugi oleks tore, kui Kasahstani maavarad ja muud tooted leiaks tee Euroopa turgudele läbi Eesti raudtee ja sadamate. Kahjuks takistab neid plaane meie ühise naabri Venemaa protektsionistlik ja ebamõistlik majanduspoliitika (kõrged tollimäärad, eritariifid jne).
Vaieldamatult on uuenenud Kasahstani suurim vaatamisväärsus pealinn Astana. 1998. aastal otsutas Nazarbajev, et senise pealinna Alma-Ata asemel rajatakse uus pealinn keset tühja steppi Astanasse. Sisuliselt viie aastaga on ehitatud üles täiesti uus superlinn, mis näeb välja nagu Dubai. Loomulikult on linn rajatud president Nazarbajevi isiklike jooniste järgi. Muuseas on president kohendanud ka Kasahstani riigi hümni viisi ja sõnu… Olles samal ajal ka võimekas maaldeja ja tennisist. Selline ongi tänapäeva valgustatud monarh (kusjuures ametisse määratud elu lõpuni).
Astana on igatahes võimas. Mitte ühtegi juhuslikku detaili ega liigset elementi. Küll aga hulgaliselt paleesid, alleesid, viadukte, muuseume, pilvelõhkujaid ja losse. Juba täna elab Astanas üle 600 tuhande inimese, aga ehitused käivad miljoni piiri ületamiseks lähimal ajal. Nagu president ütles – uue linna rajamine tühjale kohale tõestab kasahhidele, et nad on kõigeks võimelised. Tõepoolest, kõrgete nafta- ja gaasihindade juures on võimalik korda saata imesid. Kui ka demokraatia ja isikuvabaduste edendamine sama jõudsalt edeneks kuuleks me kasahhidelt veel suuri tegusid.
Kasahstan on territooriumilt üheksas riik maailmas. Rahvaarv on ligi 16 miljonit, aga kasvab kiirelt. Ja kui su naabriteks on Venemaa ja Hiina, siis tulebki mõelda suurelt. Mastaabid on seal igatahes muljetavaldavad. Meie visiidi ajal alustati 2000km (sic!) pikkuse maantee rajamist Hiinast Venemaale.
IRLi nälg väikese segaduse järgi on nad pannud ootamatult üsna kummalist juttu ajama. Jääb vaid üle mõtiskleda, kas veiderdatakse rumalusest või hoopis vastupidi – väga sihilikult … Teemaks mõistagi Eesti esindaja nimetamine Euroopa Komisjoni. Kummutaks kiirelt mõned IRLi välja öeldud argumendid.
1) IRL väidab, et praegune Kallase koht on ebaoluline. Tegelikult ei ole Eestil lootustki ilma Kallaseta saada endale uuesti Komisjoni asepresidendi kohta. Kallas on kusjuures ainus asepresident uutest liikmesriikidest. See on väga kõva sõna. Kallase tööd on kiitnud kõik Eesti välispoliitika eksperdid ja ka Euroopa Komisjoni praegune president Barroso (täpsemas sõnastuses “esmaklassiline”).
2) IRL väidab, et Eesti peaks endale nõudma paremat porfelli ja n-ö oma teemat. Tegelikult ei ole Eestil kui miniriigil erilist võimalust mingeid nõudmisi esitada. Ja ega Euroopas ei saa riigid “oma” teemasid volinike kaupa, pigem läbi erinevate initsiatiivide või institutsioonide. Lõpuks võib kodune kaerajaan ja venitamine viia hoopis selleni, et Eestile jääb ühel hetkel mõni täiesti marginaalne portfell. Vot siis võiks küll Kallas parem koju tulla.
3) IRL väidab, et Eesti kiirustab praegu. Tegelikult on juba 11 liikmesriiki juba oma kandidaadi esitanud ja iga päevaga lisandub mõni uus. Oleks naiivne arvata, et Brüsseli suurtes telgitagustes ei käi juba praegu kibe taustatöö ja eelläbirääkimised. Kusjuures valdavas enamuses liikmesriikidest jätkab senine volinik, mis on vaieldamatult läbirääkimistel trumbiks.
4) IRL väidab, et volinik peab Brüsselis ajama jõuliselt Eesti asja. Tegelikult peaks isegi IRL teadma, et Komisjoni volinik EI TOHI ajada oma liikmesriigi asja. See on lausa keelatud. Volinik on küll määratud oma kodumaalt ja mõistagi esindatakse teatud väärtusi ja seisukohti, aga volinikuna esindatakse Euroopa Komisjoni ja ELi kui terviku huve. Samas on Brüsselis kõigile teada, et Eestit tuntakse seal just läbi Kallase kui äärmiselt tunnustatud ja professionaalse juhi. Paremat müügimeest Eestil lihtsalt pole.
Muidugi oleks omamoodi tore, kui Kallas naaseks Eestisse ja realiseeriks siin oma võimeid. Aga praegu tuleb Eesti riigi huvid seada esmakohale. Alati võib ju arutada paremaid kandidaate, aga sel juhul olgu põhjused selged ja argumendid tugevad.
Keskerakond reklaamib end tänavatel segasevõitu loosungiga “kes siis veel”. Minul tekkib kohe reaktsioon “ainult mitte need”. Miks? Põhjuseid on muidugi mitu. Üks peamised argumente on pealinna teede masendav olukord. Teedeehituse ja liikluse korraldamise asemel on Keskerakonna linnavalitsus eelistanud tänavaid eelkõige ajutiselt (ja loomulikult vahetult enne valimisi) pisut kõpitseda ning siis suurejoonelisi avamisi teha.
Samal ajal on näiteks Põhjaväil juba 10 aastat lõpuni välja arendamata. Põhjaväilast on aastaid valmis keskmine, Ahtri tänava lõik, aga nii Kopli kui Pirita poolsed osad on nukralt lõpetamata. Iga üks, kes on üritanud hommikul Piritalt kesklinna sõita, teab, milline meeletu ummik on Russalka juures. Linn pole lihtsalt soovinud leida ressursse, et rajada lihtne kahetasandiline ristmik ja lõhkuda see piinlikust tekitav pudelikael.
Täpselt sama ükskõikset suhtumist kohtame Haabersti ringi juures, kus inimesed on samuti sunnitud lõpututes ummikutes hommikuti ja õhtuti aega raiskama. Samas jäi linnal sel aastal lihtlabase haldussuutmatuse tõttu kasutamata ligi 500 miljonit krooni euroraha, mis oli ette nähtud just suurte liiklussõlmede arendamiseks. See pool miljardit krooni oleks muuhulgas loonud ka reaalseid, mitte asotsiaalseid töökohti. Kui selline ükskõike suhtumine pole kuritegelik, siis on see kindlasti pahatahtlik ja küündimatu.
|
OSCAR-2019
|
||
Täna saan teid taas rõõmustada tootearvustusega ning seekord natukene meigiarmastajatele ning ka neile, kes on hädas oma küünte tervisega.
Vauu, ma pole ammu kohanud nii läikivat ja glamuurset jumestusreemipudelit kui see. See on samas positiivne külg visuaalses mõttes, kuid siiski on üsnagi suur laiutaja meigikotis. Küll aga on 30ml toodet piisavalt suur kogus, et unustada oma nurin pudeli suuruse üle, sest toodet on tõesti küll ja veel.
Mulle meeldib väga see variant, et jumestuskreem on pumbaga, mistõttu saab täpselt endale õige koguse toodet kätele, pintslile või švammile pigistada, mina kasutan peale kandmiseks neist viimast ning mul kulub toodet umbes 2 pumbatäit ning kohe räägin ka, miks nii vähe.
Jumestuskreemi koostises peaks olema valge safiir, mis tagab ühtlase tulemuse, niisutatuse ning lisaks annab valge safiir kreemile siidisust.
Nii see tõesti on. kreem on päris vedela koostisega ja väga kergesti peale kantav. See sulandub tõesti meeletult hästi nahatooniga jättes vaid kerge kreemikihi.
Toon natural glamour on küll kerge kollaka alatooniga, kuid minule sobib see miskipärast väga hästi, sest see jääb loomuliku "päevitusena" ning sobib ideaalselt heleda nahatooniga inimestele, kes juba kangesti ootavad suve, et oma näole natukene päikeselisust juurde anda.
Kreem laseb nahal hingata ning minule vistrikke juure ei tekitanud. Mulle meeldib väga-väga see, kuidas see jääb näos pigem läikiv, kui matistav, seega ilmselt see poleks vist väga hea rasusele nahale. Küll aga ideaalne kuivale ja normaalsele nahale, sest see toimib samal ajal ka niisutava kreemina. Näo suudab see panna elama ning palgele tuua värskust ja sära! :)
Nagu te näete, siis katab kreem väga hästi ning on mu näole palju rohkem elavust juurde toonud ning see on ka tulemus, millega ma olen väga rahul.
Mis puutub aga püsivusse, siis ma ootaksin ehk natukene rohkemat. Umbes 6 tundi püsib kreem päris hästi peal, kuid 8 tunni möödudes on see palju õrnemaks jäänud.
Eemaldamine on väga lihtne ning selleks sobib väga hästi kas tavaline meigieemaldaja või näopesuvahend, probleeme ei tohiks selle eemaldamine valmistada mitte ühelegi näohooldustootele.
See jumestuskreem sai oma tööga väga-väga hästi hakkama ning tundub, et kui ma sellega liiga ära harjun siis ehk hakkab konkurentsi pakkuma minu vaieldamatule lemmikule, mis on oma omaduste poolest väga-väga sarnane sellega :)
Avon Luxe jumestuskreemid on saadaval 5 erinevas värvitoonis Avoni kataloogides hinnaga 15.00 eur (4. kataloogis sooduspakkumine, et kui osta ajakirjast veel ükskõik milline toode, siis on kreemi hinnaks vaid 7.00 eur)
Minu pikaaegsemad lugejad teavad ilmselt, kui kohutavalt hädas ma oma küüntega olen, sest need ei lepi mitte ühegi lakiga.
See küünehooldusvahend peaks küüntele andma juurde tugevust, mida kevadhooajal kindlasti tarvis on, sest talvega on minu küüned küll üsnagi räsida saanud. Lisaks ravivatele omadustele annab see küüntele ka kerge pärlmuttertooni.
Küünelakk on oma omaduste poolest selline nagu kõik Avoni lakid - kui küüsi lakkida teavad sellest kõik inimesed, kes sinuga sama katuse all elavad, sest paraku on Avoni lakkidel väga tugev küünelakihais.
Pärlmuttertoon sheer pink on tõepoolest imearmas. Selle värvuse tugevuse saad valida Sina ise, ühe kihiga on see äärmiselt õrn ja vaevumärgatav, kui kahe kihiga on see armas ja tagasihoidlik heleroosa.
Mis puutub aga püsivusse siis...... Oeh ma olen alla andnud... Totaalselt... Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas mind on selliste küüntega "õnnistatud" nagu mul on. Lakk püsis vaevu ühe päeva peal, kui lihtsalt koorus maha. Ma olen oma küünte kohta nii paljudelt küünetehnikutelt küsinud, kuid asjata - ei oska keegi arvatagi, mis minu küüntel viga võiks olla, arvatavasti lihtsalt halb küüneplaat.
Kuna lakk mul nii vähekene peal püsis, siis ei saa ma ka hinnata seda, kas see küüsi tugevdab või mitte.
Küll aga oskan tõesti kiita seda imearmsat värvitooni ja ka seda, et lakki on küünelakieemaldajaga väga mugav maha võtta :)
Tänaseks ongi kõik, nädalavahetusel te minust eriti ei kuule, sest olen hõivatud Tartumaa talvise tantsupeoga, mis tuleb kindlasti üks ülikihvt tantsuüritus! On sinna veel minejaid? :)
Mul on ka terve elu olnud jube nõrgad küüned, kuid umbes pool aastat tagasi hakkasin käima regulaarselt maniküüris, kus lasin enda küüntele panna geellaki. Peale seda on mu küüned nii tugevad, et maniküürija isegi imestas :) Nimelt selle geellaki aluslakis on kerantiin, mis on ilmselt mu tugevate küünte saladus. Ja ma olen nii palju komplimente enda küünte kohta saanud :) Väga soovitan lasta geellakiga lakkida, kasvõi paar korda, et vaadata kas on muutust või ei ole :) Ja geellakki saab maha ainult spetsiaalse vahendiga, ja mul püsib see lakk ilusana ~3 nädalat :)
Ma proovisin isegi selle ära ja kujutad ette - ka see koorus mul lihtsalt maha. Küünetehnik ei osanud ka enam miskit ette võtta. Arvatakse, et probleem on selles, et mu küünepind hingab liiga palju ning kui lakk on peal, siis tekib sinna vahele niiskus? higi? ning see kergitabki laki küüntelt maha, kuid ilmselt on mul lihtsalt halvad geenid, sest emal on täpselt sama mure.. :/
|
OSCAR-2019
|
||
Gunnar Aarma (kuni 2.03.1939 Gunnar Abram; 6. august 1916 – 12. veebruar 2001) oli eesti tervendaja,[viide?] esoteeriliste raamatute autor, tõlkija ja filosoof.[viide?]
Ta õppis aastatel 1924–1935 Jakob Westholmi Gümnaasiumis ning pärast ülikooli astumist läks 1. novembrist teenima mereväkke tollasele lipulaevale, torpeedopaadile Sulev.[1]
Meelis Piller. Küsimata jäänud küsimused. In Memoriam Gunnar Aarma. Eesti Ekspress, kuupäevata (25. jaanuaril 2016 viide ei tööta)
Tõnu Trubetsky 1999. aastal tehtud 7-osaline intervjuu Eesti Ekspressis: 1. osa, 2. osa, 3. osa,4. osa, 5. osa, 6. osa, 7. osa. (25. jaanuaril 2016 viited ei tööta)
John Dewey (20. oktoober 1859 – 1. juuni 1952) oli ameerika filosoof, psühholoog ja haridusreformi edendaja.
Ta oli üks pragmatismi ja instrumentalismi, funktsionaalse psühholoogia ning progressiivse haridusfilosoofia rajajaid. Kuigi Dewey on kõige tuntumad tööd on haridusteemalised, siis on ta lisaks kirjutanud ka epistemoloogiast, metafüüsikast, kunstist, loogikast, sotsiaalsetest teooriatest ja eetikast. Ta oli tuline demokraatiapooldaja – seda nii poliitikas, hariduses kui ka ajakirjanduses. Dewey uskus, et on kaks fundamentaalset teemat – koolid ja kodanikuühiskond –, mis vajavad enim tähelepanu ja ümberkorraldusi.[1]
John Dewey sündis 20. oktoobril 1859, Burlingtonis, Vermontis tagasihoidlike majanduslike tingimustega neljalapselisse perre.[2] 1879. aastal lõpetas ta Vermonti Ülikooli ja seejärel töötas kaks aastat keskkooliõpetajana ning ühe aasta algklasside õpetajana.[3] Dewey otsustas, et ta ei sobi siiski kooliõpetajaks, ning asus John Hopkinsi ülikooli õppima, kaitstes seal ka 1884. aastal edukalt oma avaldamata ning praegu kadunud oleva doktoritöö "The psychology of Kant".
Pärast doktorikraadi omandamist õpetas Dewey mõned aastad Michigani Ülikoolis ning seejärel, aastal 1894, liikus ta Chicago Ülikooli ning hakkas tegelema pragmatistliku filosoofia temaatikaga, olles filosoofia, psühholoogia ja kasvatusteaduste professor. Chicago Ülikoolis õpetamise ajal kirjutas ta neli esseed (kogutud raamatusse "Thought and its Subject-Matter"). Vastuolud administratsiooniga viisid aga Dewey otsuseni Chicago Ülikoolist lahkuda. 1899. aastal valiti Dewey Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni presidendiks. Alates aastast 1904 kuni pensionieani töötas ta Columbia Ülikoolis ja Columbia Ülikooli õpetajate kolledžis filosoofiaprofessorina. 1905. aastal valiti ta Ameerika Filosoofide Assotsiatsiooni presidendiks. Lisaks oli ta kauaaegne Ameerika Õpetajate Föderatsiooni liige.
Michigani Ülikoolis publitseeris Dewey oma esimese raamatu "Psühholoogia" (1887), kus üritas sünteesida idealismi ja eksperimentaalset teadust.[4]
Mõjutatuna William Jamesi "Psühholoogia printsiipidest" (1890) hakkas Dewey koos kolleegide James Hayden Tuftsi ja George Herbert Meadiga psühholoogiateadmistes ümberkorraldusi tegema. Nad rõhutasid pigem sotsiaalse keskkonna mõjule käitumisele ja mõttetegevusele kui psühhofüsioloogilisi teadmisi (erinevalt Wundtist ja tema järgijatest).1894. aastal ühinesid Dewey, Tufts, Mead ja Angell ning moodustasid nn Chicago rühma. Nende uudne vaade psühholoogiale (mida hiljem hakati nimetama funktsionaalseks psühholoogiaks), pani rõhku praktilistele tegevustele ja rakendatavusele.
1899. aastal valiti Dewey Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni presidendiks. Ühtlasi on Dewey esimene psühholoog, keda mälestati Ameerika Ühendriikides ka tema pildiga postimargiga.[5]
Deweyd huvitasid ka visuaalse taju uuringud, mida viis läbi Dartmouthi professor Abelbert Ames, Jr., kuid Deweyil oli probleeme kuulmisega – ta ei suutnud eristada helikõrgusi ja teda peeti ebamusikaalseks.[6]
Dewey kritiseeris artiklis "Refleksikaare kontseptsioon psühholoogias" (1896) traditsionaalset kontseptsiooni refleksikaarest, viidates sellele, et sellise arusaama puhul tükeldatakse käitumine kunstlikult osadeks. Kuigi ta ei eitanud stiimuli, aistingu (idee) ja vastuse olemasolu, siis ei nõustunud ta seisukohaga, et need on eristuvad ja kõrvutatavad sündmused, mis toimuvad järjest. Dewey uskus, et stiimul, idee ja vastus on tööjaotused üldises tegevuse koordineerimises (organismi kohanemises keskkonnaga). Ta uskus, et tajumine on tingitud käitumine, mis on mõjutatud teistest, samal ajal toimuvatest käitumistest. Hetkel aset leidev käitumine on see, mis teeb tajumise oluliseks või määrab selle, kas stiimul üldse jõuab teadvusse. Stiimul muutub aistinguks ja omandab väärtuse ainult siis, kui see on seotud hetkel toimuva käitumisega. Dewey uskus, et ainult siis kui käitumist peab kohandama reaalsusega tekib aisting (idee). Käitumine võib tihti toimuda ka iseseisvalt ja sellega ei pruugi kaasneda aistingut.
Aastal 1943 valiti refleksikaarest kirjutatud artikkel üheks olulisemaks artikliks, mis on ajakirjas Psychology Review avaldatud. Dewey näitas, et taju kontrollimist saab seletada koordineeritud, pidevalt muutuvate ja adaptiivsete käitumisaktide terminites. Need ideed said osaks funktsionalismi põhitõdedest.[7]
Dewey ja tema järgijad arendasid funktsionaalset teooriat teadvusest – instrumentalismi. Dewey uskus, et teadmised on instrumendiks maailma mõistmisel ja seejärel selle muutmisel. Ta kirjeldas mõistust kui bioloogilise organismi aktiivset kohanemist keskkonnaga. Mõistus oli tema uskumuse järgi võime prognoosida tagajärgi ja reageerida nii nagu need oleks stiimulid praegusele käitumisele. Seega oli mõistus Dewey arvates kogum representatsioone maailmast, mis funktsioneeris instrumentaaalselt, et adaptiivselt juhtida organismi keskkonnaga toimetulekul. See, mis teeb millestki mentaalse, mitte füüsilise nähtuse on see, et see osutab millelegi muule – sellel on tähendus.
Dewey rõhutas ka mõistuse sotsiaalset loomust ning väitis isegi, et loomadel pole mõistust. Kui Descartes arvas, et mõtlemine tuleb enne ja see saab väljenduda ainult kõnes, siis Dewey arvas, et rääkima õppimine loob võime mõelda. Ta uskus, et kogu mõistus on sotsiaalne konstrukt mitte privaatne omand. Kui me mõtleme, siis me lihtsalt räägime endaga kasutades sotsiaalselt õpitud kõnet.[7]
Dewey uuris psühholoogia rolli ühiskonnakorralduses, keskendudes haridusreformile. Haridusreform oli üks progressivismi põhilisi murekohti ja Dewey oli progressiivne haridusfilosoofia looja. Koolid pidid muutuma laste jaoks kogukonnaks, et Ameerika ühiskonnas saaksid muutuseid ja reforme hakata ellu viima neis koolides kasvanud ja õppinud lapsed. Dewey pidas kooli suurepäraseks kohaks, kus uurida psühholoogia kasulikkust ja kasutamisvõimalusi sotsiaalsete praktikate jaoks. Ta uskus, et "mõistus on fundamentaalselt psühholoogia jaoks kohanemisinstrument" ja seda saab arendada koolis. Koolid peaksid eelkõige õpetama väärtusi ning need väärtused peaksid olema ajendatud ühiskondliku kasvamise eesmärgist ja kogukonna solidaarsust arvestades. Need väärtused ei peaks olema ainult kooli väärtused, vaid saama osaks iga suurema institutsiooni väärtustest.
Dewey täheldas, et väärtuseid säilitavad harjumused ja tavadest kinnipidamine, aga kui väärtused mingil viisil harjumustest ja traditsioonist eraldada, siis peab neid teadvustama ja leidma tavadele asenduse. Psühholoogiat pidas Dewey mentaalse adaptsiooni teaduseks ja seega mängis psühholoogia olulist rolli ühiskonna rekonstrueerimisel. Psühholoogia oli tema arvates sotsiaalne analoog teadvusele. Inimeste teadvus tekib alles siis kui indiviid on sunnitud adapteeruma uute olukordadega.
Progressiivse ühiskonna eesmärgiks oli indiviidi kasvamine toetavas kogukonnas. Püsivate saavutuste ideaal asendus pideva kasvamise ideaaliga. Dewey on kirjutanud: "Kasvamise protsess, arenemine ja progress on olulisemad kui lõpptulemus. Perfektne lõpptulemus pole eesmärk, vaid üha kestev viimistlemise, küpsemise ja täiustamise protsess on elu eesmärk". Progressivismi eeskujuks oli Darwinism. Kuna evolutsioonil pole lõppu, siis ei peaks olema lõppu ka isiklikul arengul. Dewey uskus aga ka seda, et indiviidid saavad oma iseloomu ja mõtted ühiskonnast. Ei ole indiviidi, kes eksisteeriks enne ühiskonda ja sotsiaalne panustamine ongi kõige õigem eneseteostus. Selline vaade inimestest ja ühiskonnakorraldusest ei jätnud aga ruumi individuaalsele vabadusele. Ta uskus, et indiviidid peaksid end arendama, aga seda ühiskonna huvides. Inimesed peaksid leidma oma vabaduse konformsuses ja sotsiaalsete funktsioonide arendamises.
Progressiivne visioon ei olnud piiratud aga ainult psühholoogiaga – see haaras kõiki sotsiaalteadusi. Suunaks oli käitumisele keskendumine, sest sotsiaalne kontroll on eelkõige käitumise kontroll. Saavutamaks sotsiaalset kontrolli, peaksid psühholoogid loobuma introspektsioonist käitumise uurimisel ja uurima hoopis seda, kuidas käitumine on kontrollitud erinevate tingimuste poolt ja kuidas keskkonna kontrollimine annab juhtidele võimaluse kontrollida käitumist.[7]
Dewey propageeris vaadet, et haridusel peab olema praktiline väärtus – see, mida õpitakse koolis peab olema rakendatav ka koolikeskkonnast väljapoole. Tõeline õppimine seisneb eluprobleemide lahendamises. Haridusel on ka ühiskondlik väärtus ja sotsiaalne funktsioon. Kasvamine läbi vabaduse, loovuse ja dialoogi on ideaal ja arengul pole lõppu. Progressiivne lähenemise puhul annab õpetaja õpilastele praktilisi teadmiseid ja õpetab probleemilahendusoskuseid, mis on vajalikud ühiskonna muutmiseks. Dewey panustas on ka aktiivõppe meetoditesse ja kogemusõppe arendamist. Lapsed kohanevad uute situatsioonidega uurides, proovides ja õppides. Kogemust analüüsides arendatakse inimest ja valmistutase uuteks kogemusteks.[8]
Dewey, J. 2011. Vahetu empirismi postulaat. Akadeemia 1: 43–53. (Tõlkinud ja kommenteerinud Silver Rattasepp)
|
OSCAR-2019
|
||
Avaleht / Raamatud / Majandus / Ettevõtlus ja juhtimine / POOD, KUST SAAB KÕIKE. AMAZONI JA JEFF BEZOSE LUGU
Amazon.com sündis 1995. aastal Seattle’is ühes garaažis. Raamatute pakkimiseks kasutati esialgu tugede peale tõstetud välisust. Nüüd on Amazon maailma suurim internetikaubamaja ning selle asutaja ja tegevjuht Jeff Bezos sai 27. juulil 2017 viivuks maailma rikkaimaks inimeseks. Kõigest, mis nende aastate vahele jääb, võib lugeda sellest raamatust.
„Brad Stone on kirjutanud suurepärase raamatu ja teinud ära tohutu töö – just nii, nagu Jeff Bezos oma ettevõtmistesse alati suhtub.” Financial Times
„Jeff Bezos on meie ajastu üks silmapaistvamaid, sihikindlamaid ja innovaatilisemaid inimesi. Nagu Steve Jobs, on temagi suutnud muuta ja luua terveid tööstusharusid. Selles suurepärases ja hästi kokku pandud raamatus on näha Brad Stone’i kirge selle teema vastu ja tema meisterlikku kirjutamisoskust.” Walter Isaacson, biograafia „Steve Jobs” autor.
"Amazon kui niisugune pole mingi loodusseaduste vältimatu toimimise tulemus, vaid just ühe mehe ja tema töötajate sihikindlate pingutuste vili. Ja millised pingutused need olid!" Hendrik Alla, Postimees
Jaak Roosaare: Kõigile, keda huvitab Amazoni ning Bezose siseelu, tähelend ja võimalik tulevik, siis asjalik raamat! Kahju, et see 10 aastat tagasi ei ilmunud, siis oleks ilmselt kohe Amazoni aktsiaid ka ostnud!"
Kaspar Korjus: "Seda raamatut ei ole kõige kergem hinnata, sest paratamatult tahaks hinnata Jeffi ja Amazoni. Minu silmis Jeff ei ole olnud just kõige imetlusväärsem inimene ega juht. Mulle meeldiks mõelda, et maailma viivad edasi need ettevõtted ja riigid, keda ajendavad headus ja inspiratsioon, mitte.. noh, nagu Jeff ja Amazon. Teistpidi on Brad Stone hästi edasi andnud selle, kui oluline on pidev kasutajapõhine lähenemine, sihikindel töö ja igapäevane ebaõnnestumine. Kõrvalt vaadates näeme ühte edulugu teise järel, mille järel võibki tekkida tunne, et kuskil on mingid super inimesed nagu Bezos, Musk või Branson. Hea lugemine."
Sulev Vedler: "„Pood, kust saab kõike“ on ladus, hoogne ja kerge lugemine, mitte mingi raskepärane ettevõtlusõpik. Selles puuduvad vaid graafikud ja tabelid Amazoni majandustulemuste ja organisatsiooni ülesehituse kohta, mis hõlbustaksid lugemist veelgi. Neid korvavad aga rohked põnevad detailid ja lookesed."
"Me ei teeni raha mitte siis, kui müüme asju. Me teenime raha, kui aitame klientidel teha ostuotsuseid"
1994-2013, Seattle. Jeff Bezos töötas Wall Streetil DESCO-nimelises firmas, kui tal hakkas kujunema veebis paikneva superpoe idee. Ta oli olnud juba lapsena särav ning osales andekate laste kooliprogrammis. 1994. aastal lahkus kahekümnendates mees oma tasuvalt töökohalt ning asus esmalt arendama online-raamatupoodi. Nimevariante oli palju, kuid lõpuks otsustas ta Amazon.com-i kasuks, sest maailma suurim jõgi sobis mehe arvates maailma suurima raamatupoega hästi kokku. Firma algusaastatel arvasid paljud, et sel on varsti kriips peal, kuid Bezos viis seda oma kindla sihiga aina edasi, ületades iga raskuse. Mõned arendused küll vahel nurjusid. Mees tahtis, et tema ettevõttes töötaksid vaid parimad ning meelitas sobivaid inimesi tihti teistest firmadest ära. Kasumist polnud looja jaoks esmatähtis, vaid ta panustas klientidele parima võimaliku kogemuse pakkumisel. Teiseks Bezose fookuseks oli poe laiendamine, nii et seal oleks tõesti müügil kõik. Jeff Bezose lugu on kahtlemata inspireeriv ning julgustab kinni hoidma oma tõekspidamistest. Amazoni looja uskus, et ta teeb õiget asja ning ei lasknud teistel oma arvamust kõigutada. Mees surus läbi kõik oma soovid, kord õnnestudes, siis jälle ebaõnnestudes. Imetlesin tema tahtejõudu ning see oli kindlasti üks põhjustest, miks Amazon lõpuks läbi lõi. Siiski pean nentima, et Bezose ja Amazoni väärtushinnangud ei ühti minu omadega. Mind häiris, kuidas firma oma partnereid terroriseeris, teiste ettevõtetega manipuleeris, neid alla kugistas või muud moodi olematuks tegi. Veel oli mulle vastukarva töö-ennekõige-poliitika, mistõttu ma ise küll seal töötada ei tahaks. Raamatus oli välja toodud ka inimeste läbivool firmast, sest suure töökoorma all murdusid mitmed. Enamik raamatust kirjeldas, kuidas mingid tüübid kohtusid mingite tüüpidega ja tegid kokkuleppeid. Seejärel said need tüübid uue projekti või olid ületöötanud ja lahkusid Amazonist. Ühesõnaga, neid erinevaid tegelasi, kes Amazonist läbi käisid, oli jube palju ja ma ei hoolinud ühestki. Ajalooliselt on kõigi võtmeisikute välja toomine muidugi oluline, kuid mulle tekitas see nimede üleküllus vaid segadust. Lisaks raskendas lugemist raamatu ülesehitus, sest jutt ei olnud kronoloogiline, vaid jagatud teemadeks. Mõned sündmused, näiteks tehnoloogiamulli lõhkemine, kordusid ning mulle kohe üldse ei meeldinud pidevad ajahüpped tagasi firma algusaastate juurde, et siis uue nurga alt kõike taas kirjeldada. Lõputute kohtumiste kirjelduste ja tülikate ajahüpete vahel oli õnneks ka humoorikaid vahejuhtumisi ning põnevat infot. Mind huvitas näiteks, kuidas sündis Kindle ja Amazoni logo (seda viimast kahjuks raamatus sees polnudki). Huvitav oli jälgida ka Amazoni mitmeid lahinguid, kuigi firma võimujanu mulle ei meeldinud. Olen lugenud kindlasti vähe lugusid brändide ülesehitamisest. Välja oskan tuua ainult Nike'i ja Apple'i sünnilood, mis olid inspireerivad ning kasvatasid mu silmis nende väärtust. Amazon brändina on mulle kauge, sest ma pole sellest veebikaubamajast veel midagi tellinud. Ka "Pood, kust saab kõike" ei lähendanud mind ega tõstnud ettevõtte väärtust. Nagu Phil Knighti "Jala jälg" puhul, siis oleksin ka siin tahtnud lugu illustreerivaid pilte. Näiteks huvitas mind, kuidas nägi välja Amazoni veebilehe esmane versioon või, kuidas esimene Kindle. Muide, raamatule andis Amazon.com lehel esimese ühetärnise hinnangu Jeff Bezose abikaasa MacKenzie. "Pood, kust saab kõike. Amazoni ja Jeff Bezose lugu" ei olnud halb raamat, kuid mulle ei istunud Amazoni ja Bezose põhimõtted ning samuti oli igav lugeda lõpututest koosolekutest ning ettevõtte ühel või teisel juhtpositsioonil vahetunud tüüpidest. Lisaks ei meeldinud mulle ülesehitus, mis ei olnud kronoloogiline, mistõttu oli loo jälgimine tülikas. Aitäh raamatu eest!
|
OSCAR-2019
|
||
Postituse pealkiri tundub mulle endale nii veidrana, aga kuna see läheb arvustuse alla pidin selle siiski panema. Öeldakse et kingitud hobuse suhu ei vaadata, kuid ometigi olid mu pakkides mõned head asjad, mis väga tahavad ennast minu lugejatele näidata.
Ma pidin oma kingid jäädvustama lausa kolmele pildile, sest mu lähedased on sel aastal kingitustega nii lahked olnud, suur suur tänu (kallistan)! :)
Sellele pildile paigutasin tooted, mis ei vaja eraldi pikka tutvustust, kuid ei teagi mis nüüd nendega teha, kas peaksin rääkima kes mida kinkis?
Krunnitäidis minu armsalt Marialt, kelle kingitus on täpselt see, mida ma ise ei raatsinud osta, aga kingituseks on IDEAALNE! Minu vana krunnitäidis jäi mu juustele juba väikeseks (sest nad on nii tublisti kasvanud mul) ja nii ta poes mu torisevad sõnad meelde jättiski: "Expressionsis on alati allahindlused, aga krunnitäidistele kunagi soodukat ei tehta, oleks juba uut ja suuremat vaja..."
Minu klassiõde Marie suudab aga alati üllatada originaalsusega, selle tõttu lipsas kingikotti Lotte mullitaja koos kummikommidega (nomnom).
Kuus küljes ripub armas vilkuv jõuluvanake, kes kindlasti järgmisel aastal ka endale kuuse küljes koha leiab enne jõule ;)
Punases kinkeümbrises on minu teise kodu (loe: Lõunakeskuse) kinkekaart, mille eest endale kindlasti midagi meelepärast välja valin.
Armsad kivikestega baleriinad on jõuluvana (loe: õe) kingikotti lipsanud taas minu soovitusel, nimelt mainisin õele, et ta võiks müüki tellida need ilusad kingakesed. Nüüd on ka minul need olemas, juhuu!! Kellel on soov nende imearmsate baleriinade vastu, saab neid tellida SIIT.
Oma kallimalt sain kassikesega tassi, millel kirjas "Kõige armsama tass, armas nagu kiisu" ning pildi öökapile, et koguaeg saaksin tõustes vaadata, kuidas mul temaga vedanud on! :)
Minu klassiõde Elisabeth võttis aga enda peale minu une eest hoolitsemise ja tegi mulle minu lemmikvärvides unenägudepüüdja, mis ilutseb nüüd minu teise unenägudepüüdja kõrval.
Südamekujuline klaaskarbike minu emmelt, sest ta näeb iga päev, kuidas mu kapipealsed ehetesse vaikselt upuvad, seega saan mingi osa ehk sinna paigutada :)
Lisaks kõigele sain ka õelt sooja vabaaja pusa, millest on ka üks pildike. Pusa on pärit Reservedist.
Nüüd näitan aga nelja toodet, mis väärivad natuke pikemat juttu ja eraldi tutvustamist, sest ehk leidub minu blogis kedagi, kes on just nendest toodetest huvitatud, aga pole ostma veel tormanud.
Maria teab, et ma olen suur roosahull, eriti kui see toon esineb küüntel. Terve mu küünelakikarp on täis erinevaid roosasid ja pakki saades ma imestasin - sellist roosat mul veel polegi! Toon on midagi tumeroosa ja neoonroosa vahepealset. Hästi hästi mõnus ja pigem suvine, kuid ideaalne kink ka jõuludeks.
Colorama lakid on võitnud paljude südameid ja nii ka minu, sest need on hea püsivuse ja värvitooniga. Samuti on ühed odavama lakid, mis on nii hea kvaliteediga.
Minu pinginaaber on üks suur Oriflame fänn ja ka mina olen Oriflame pisiku endale saanud, seega kui kinkida ükskõik milline Oriflame toode, ei vaata ma sellele kuidagi moodi viltu. Ka kriitilist pilku on raske leida. Oriflame oxygen boost sari on super, olen silmaümbruskreemi juba proovinud ning kottis ja tumedad silmaalused kaovad hetkega.
See näokreem on väga kerge ja niisutava koostisega ja väga hea konkurent minu praegusele Lumene vitamin c näokreemile. Antud tootel on väga neutraalne lõhn ja peaks sobima igale kreemikasutajale, sest minu arust lõhnavad enamik kreeme üsagi sarnaselt, samuti ka see. Päevakreemina, saan seda peale kanda meigivabadel päevadel, seega üsna tihti. Toode, mida hakkan armastama!
Taas peitus see toode mu pinginaabri kingikotis ja esmalt pilku peale heites tekitas see minus segadust. Jalamask? Kas jalgadele tehakse maski? Kas see on hoopis kreem? Natuke uurides ja tootesse süvenedes sain aru, et jalgadele tehakse tõesti maski, lihtsalt mina olen rumaluke. Ma pole eriline jalgade eest hoolitseja, sest tean, et uisud teeksid minu suure töö maatasa. Saaksin oma jalakesi ilusatena nautida vaid ühe päeva, seega ma ei ole leidnud erilist mõtet. Nüüd aga tundub see mask mulle väga huvitavana ja lausa motiveerib oma jalakeste eest hoolt kandma.
Mask toimib väga huvitavalt, esmalt utleb see jätta 20 minutiks jalgadele. See on natukene ebamugav, sest jalgu tuleb koguaeg kuskil peal hoida, et mask maha ei tuleks. Seega 20 minutit ei kõndimisele. Seejärel tuleb mask maha loputada ja jalad jäävad siidiselt pehmeks ning ka mõnusa, piparmünti meenutava, lõhnaga.
Päkapikkudele ma juba vaikselt sosistasin, et üks hea lainer on mu meigikotist puudu. Nii ma selle jõuludeks saingi ja juba olen ka seda mitmeid kordi katsetanud.
Laineril on väga hea ots, millega saab tõmmata jooni igas suuruses. Nii ma mõned (väga kõverad) jooned ka käeseljale tõmbasin, et näeksite kui hea asjaga on tegu:
Mulle meeldib see, et laineril on hästi must toon, mis on ripsmetuššiga täpselt sama karva ja peenike joon jätab mulje, nagu oleks kleebitavad ripsmepikendused (haha see oli nõme näide, aga nii mulle endale koguaeg tundub). Samuti on laineriga väga hea ka parandada neid kohti, kust lainer üle libises ja värvi ei tõmmanudki, sest vahepeal on mul teiste laineritega juhtunud see, et parandamise asemel tuleb üks suur lörakas keset silma, mille tõttu tuleb kogu silmameik uuesti teha.
Laineri juures on väga suur pluss see, et see kuivab väga kiirelt ja samuti püsib kaua peal. Minu lainer püsis veatuna hommikul 11-st õhtul 22-ni (oleks ka kauem kestnud, aga uneaeg tuli peale ja pidin selle eemaldama), seega peab see vastu terve tööpäeva ja veel peo ka otsa.
Natuke tülikas on aga selle eemaldamine, sest see nõuab veekindla meigi eemaldajat ja ka natuke lisatööd järgmisel hommikul, sest kõike korraga kätte saada on üpriski võimatu.
Iga inimene kes mind lähemalt tundma on õppinud teab, et olen tõeline küünlahull, eriti jõulude ajal. Lõhnaküünlad rabavad mind täiesti jalust ja nende kinkimisega ei saa kunagi mööda panna.
Nüüdseks on aga kõik ja mina viskan lebosse koos Maria kingitud sokkidega ja lõhnaküünaldega ning hakkan kanal 12-st vaatama filmi "Päkapikk"
Sa oled tõeliselt super inimene! Nii positiivne ja kõigile lisaks super välimusega ka! :) Palju päikest su ellu!
Oi, väga armas kingitus sinu poisisilt. Ilmselt liiga isiklik küsimus, aga kas elate lähestikku või on teil kaugsuhe? Tõeliselt kena paar olete! :) Palju edu teile!
Õnneks elame mõlemad Tartus aga vahel tundub, et isegi mitte, sest kool ja trennid röövivad mõlemat nii palju aega, et teineteise jaoks jätkub aega vaid nädalavahetustel ja koolivaheaegadel :(
|
OSCAR-2019
|
||
Igemepõletik ehk gingviit on üks kõige sagedasemaid suulimaskesta haiguseid. Tavaliselt põhjustab põletikku bakteritest koosneva hambakatu kogunemine hammaste ning igeme piirile, samas võib igemepõletik kaasneda ka mõne muu haiguse või traumaga.
Igemepõletikule teevad meid vastuvõtlikumaks teatud haigused, näiteks reuma ning diabeet. Põletikule võime vastuvõlikumad olla ka siis, kui kasutame ravimeid, mis sülje hulka ning koostist mõjutavad. Näiteks põhjustavad depressiooniravimid paljudel tarvitajatel suukuivust.
Kõik vahendid, mida suhu pannakse — näiteks hambaklambrid — koguvad baktereid. Igemepõletiku vältimiseks tuleb selliseid vahendeid igapäevaselt puhastada. Põletikku soodustavad ka suitsetamine ning lihtsalt halb suuhügieen, samuti raseduse või puberteedi ajal organismis toimuvad hormonaalsed muutused.
Kuna igemepõletik ei põhjusta valusid, ei pruugi me sellele esialgu tähelepanu pöörata. Igemepõletiku sümptomiteks võivad olla halb lõhn või maitse suus, samuti tursunud igemed. Põletiku ilmselgeks sümptomiks on hammaste veritsemine — esialgu hambaid pestes, põletiku arenedes ka muul ajal. Suitsetajal võib olla raskem igemepõletikku märgata— kuna suitsetamine vähendab igemekoe vereringet võib juhtuda, et igemed ei hakkagi veritsema.
Igemepõletikku põhjustavate bakterite hulgas leidub ka selliseid, mis vereringesse sattunult võivad muuta inimese altiks südame- ja ajuinfarktile. Bakterid kinnituvad veresoonte seintele, kahjustavad neid ja võivad tekitada ka trombe. Just see on ka põhjus, miks ei tehta liigeseoperatsioone inimestele, kelle suuõõs korras pole.
Väljaravimata igemepõletiku tagajärjel võib tekkida ka parodontiit ehk hambakõrvalpõletik. Haiguse tagajärjel hakkavad hambad logisema, halvemal juhul võivad need ka suust välja kukkuda. Haiguse arenedes võib parodontiit kahjustada isegi lõualuud.
Põletiku ennetamiseks tuleb hambaid pesta vähemalt kaks korda päevas— nii hoiame bakterite arvu suus kontrolli all. Et igemepõletik võib välja lüüa just hammaste vahel, tasub suuõõne puhastamisel appi võtta ka hambaniit.
Kui igemed juba veritsevad, annab see aga märku, et hambaid tuleks pesta hoolikamalt. Ka hambahari olgu korralik — kui harjased juba natukenegi turritama hakkavad, tuleks hari uue vastu välja vahetada. Uue hambaharja peaks kasutusele võtma vähemalt iga kolme kuu tagant.
Ka toitumisel on oma roll — rohke magusa ja suhkru tarbimine soodustab kahjulike bakterite kasvu suus, sarnane mõju on pideval näksimisel. Bakterite liigne levik soodustab omakorda igemepõletiku tekkimist.
Kui hoolikamast hambapesust pole abi olnud ning igemed juba üle nädala on veritsenud, tuleks ühendust võtta hambaarstiga.
Hambaarst ravib igemepõletikku, puhastades hambad süljemineraalidest ja katust moodustunud hambakivist. Kuna hambakivi tekkimine sõltub sülje koostisest, siis koguneb seda igal inimesel hammastele eri tempoga. Nii peab mõni hambaarsti juures käima vaid korra aastas, teisel tuleb iga mõne kuu tagant käia hambakivi eemaldamas.
Seda teab igaüks, et päikeselisel päeval randa minnes tuleb kasutada SPF-päikesekaitsekreemi. Kui palju aga teatakse sisetingimustes päevitamisest ja seal pakutavate päikesekreemide kasutamise vajalikkusest? Eriti kui on teada ülitundlikkus teatud kreemi koostisainete suhtes. Räägime võimalikust allergiast päevituskreemide kasutamisel.
Paraku on levinud valearusaam, nagu oleks sarnaselt rannas SPF-kreemide kasutamisele ka sisetingimustes päevitamisel kreemidel naha kaitsefunktsioon.
Erinevalt SPF-päikesekaitsekreemidest on aga päevituskreemidel eeskätt niisutav ülesanne. Neis sisalduvad niisutajad tekitavad ajutise kaitsebarjääri kahjustatud naha kõige pindmisele kihile, andes sellele aega taastumiseks. Kreemid parandavad naha kaitsebarjääri, vähendavad vedelikukadu läbi kahjustunud naha, taastavad rakkudevahelised lipiidid, mis tõmbavad külge, hoiavad ja jaotavad niiskust epidermises, ning muudavad naha väljanägemiselt siledamaks, pehmemaks ja tervemaks.
Enamus salongides saadaolevaid niisutajaid sisaldavad vett ja õli, kuid neisse lisatakse ka muid ained, mis aitavad niisutavaid omadusi parandada ja naha paranemist kiirendada või hoopis ühtlast, kaunist ja parimat päevitustulemust saavutada. Valik on väga lai, muu hulgas pakutakse kreeme, mis sobivad allergikutele.
13 looduslikku päikesekaitsefaktoriga õli, mis kaitsevad su nahka põletuse ja punetuse eest (1) 24.06.2016
Esmalt tuleb teha vahet ärritusel ja allergial. Kui päevituskreemi nahale pannes tekib reaktsioon kohe (punetus, villid, sügelus, kitsusetunne vms), siis on tavaliselt tegemist ärritusega. Allergia (sügelus, punetus, ketendus, turse, lõhed, koorikud) tekib seevastu aeglaselt, nädalate, vahel isegi aastatega.
Inimesed, kes teavad, millisele ainele on organism ülitundlik, soovitame enne päevituskreemi ostmist proovida tootenäidist. Punetus ei pruugi tekkida nahale kohe, vaid alles kolmandal-neljandal päevituskorral. Parim koht tundlikkust proovida on käe siseküljel või kõrvade ümbruses.
Päikesesalongides pakutavates päevituskreemid üldjuhul allergilisi rektsioone ei tekita, ent väga tundlikul ja allergilisel nahal võib ärritus olla tingitud lõhnaainest, pähkliõlist, kanepiseemneõlist ja/või gluteenist. Samal ajal ei saa öelda, et kui teatud aineid vältida, ei teki kunagi allergiat.
Teisalt on mainitud komponentidel kreemides kasutamisel palju häid omadusi. Näiteks kasutatakse pähkliõlidest päevituskreemides laialdaselt mandli-, kukui- ja makadaamiapähkliõli. Looduslike vitamiinide komplektsis on need ühed parimad kuiva naha niisutajad ning vananeva naha noorendajad.
Kanepiseemneõli on jällegi populaarne koostisaine erinevates kosmeetikatoodetes, kuna parandab, ravib ja hellitab nahka, seob niiskust ning annab lahingu naha vananemiseilmingutele. Gluteeni esineb esineb päevituskreemides looduslikes komponentides, mis nahaga kokkupuutel mingeid allergilisi reaktsioone ei tekita. Küll aga võivad osutuda ohtlikuks suhu sattumisel ja alla neelamisel.
Kui inimene teab, et tal on allergia pähkli-, kanepiseemneõli ekstraktide või gluteeni suhtes, võiksid nad eelistada päevitussalongides müüdavaid lõhnaaine-, pähkli-, kanepiseemne ja gluteenivabu kreeme või hüpoallergilisi tooteid.
|
OSCAR-2019
|
||
Siin on juhis väga lühike – sellisel juhul tuleb teil pöörduda mõne teise nõustaja poole, kes pakub personaalseid seansse.
Mina sulgesin alates 31. juulist 2017 jäädavalt personaalsed seansid. Otsustasin oma töömudelit muuta, mis hõlmab muuhulgas seda, et personaalseid seansse ma enam ei paku (mitte üheski formaadis). Selgitan – see tähendab, et ma ei paku enam ka personaalse horoskoobi tellimise võimalust. Kordan – minult enam personaalset horoskoopi tellida ei saa!
Asemele tulid tellitavad kollektiivsed kaug-seansid, mis toimuvad läbi pikemaks perioodiks kanaldatud horoskoobiraamatu. Ehk aastas ilmub üks horoskoobi e-raamat (või ka kaks, nagu näeme 2019 a. puhul), mis sisaldab terveks aastaks kanaldatud sõnumeid (ehk inglisõnumeid horoskoobi formaadis nagu mul ikka on tavaks kanaldada) ning kaug-seanss toimub/ toimib vaid nende jaoks, kes hakkavad vastavate sõnumitega kaasa töötama. Ehk vaid nende jaoks, kes soovivad seda raamatut kasutada rohkemana kui lihtsalt lugemismaterjalina. Esimene säärane raamat ilmus 2018. aasta tarbeks, kuid seda juba enam soetada ei saa, sest 23. augustil ilmus uus, 2019 a. esimese poolaasta raamat. Nimelt tähendas uue raamatu ilmumine ka seda, et eelmise raamatu müük läks lukku. Ehk käesoleva aasta (2018) kaug-seansiga enam liituda ei saa (st. need, kes sellega liitunud on, liiguvad loomulikult aasta lõpuni kaugseansi rütmis kaasa nii nagu see meid juhatab, kuid uusi liitujaid enam juurde tulla ei saa). Kuna nende raamatute kaudu toimub ka kollektiivne kaugseanss, siis on nende levitamisel ka teatud erisusi võrreldes tavapärase lugemismaterjaliga.
NB! Palun mõista, et erinevad nõustajad (selgeltnägijad, nõiad, meediumid jne) pakuvad erinevaid seansse. Palun mitte tulla minu käest nõudma seanssi, mida pakub keegi teine. See pole viisakas ja see pole ka absoluutselt vajalik. Kui teil on kindel soov teatud kindlat tüüpi seansi järgi (näiteks personaalse nõustamise seansi järgi), siis tulebki teil pöörduda selle nõustaja poole, kes pakub sellist seanssi. Palun veelkord – ärge tulge minu käest nõudma seanssi, mida pakub keegi teine. Sellistele kirjadele/ pöördumistele ei vasta ma enam mitte midagi. Võtan siinkohal ka hetke selleks, et tänada kõiki neid inimesi, kes mõistavad juba niigi, et erinevad nõustajad pakuvad erinevaid seansse ja kes ei lähekski iialgi kelleltki nõudma kellegi teise seanssi. Teiega on alati rõõm suhelda ning just teile ongi minu horoskoobid ka mõeldud.
Minuga on võimalik kontakteeruda ainult e-kirja teel. Telefonitsi ei ole võimalik minuga ühendust võtta. Miks? Vastuse leiate ikka alalehelt KKK ehk korduvalt küsitud küsimused.
Kui pöördute minu poole esimest korda, siis soovitan kindlasti lugeda enne minuga kontakteerumist läbi ka alalehe “KKK” ehk korduvalt küsitud küsimused.
NB! Kuna minuni jõudis mõni aeg tagasi üks väga kummaline kiri, milles minu tööd aeti (väga ebaviisakalt) segi kellegi teise tasuliste inglikaartide teenusega, siis lisan siia ka sellise klausli: kogu minu poolt tehtav töö on kättesaadav läbi minu kodulehe. Ma ei osuta seansse ega muid teenuseid läbi muude interneti lehekülgede. Minu poolt tehtud inglikaardid on TASUTA kättesaadavad kõigile, siinsamas minu kodulehel, alalehel “Tasuta inglikaardid”. Ma ei ole seotud ühegi tasulise inglikaardi teenusega ega ühegi muu kodulehega. Minu koduleht on see siin ja kogu töö, mida mina teen tervendajana, on ka kättesaadav just siinsamas.
Kui soovite teha minuga intervjuud mõne meediaväljaande tarbeks või soovite mind kutsuda osalema mõnda projekti, siis palun mõista, et ma ei pruugi seda kutset vastu võtta. Nagu selgitan oma kodulehel igal sammul – kõigel on energia. Kui ma nõustun kuskil osalemisega, siis peab see osalemine minu jaoks energeetiliselt resoneeruma. See on minu jaoks esmatähtis iga valiku puhul, mida ma teen. Seetõttu palun ühtlasi mõista, et minupoolne eitav vastus ei tähenda kellegi või millegi maha laitmist. Ma lihtsalt valin oma eluteele erinevaid elemente energeetilise resonantsi põhjal.
KUI LOETE MINU HOROSKOOPE JA KASUTATE MINU POOLT KANALDATUD INGLIKAARTE, SIIS PALUN ALATI MEELES PIDADA JÄRGNEVAT: Energiaid saab alati vaadelda erinevatest vaatenurkadest. Minu poolt edastatavad horoskoobid sisaldavad alati minu vaatenurka. Miks? Sest teisiti ei olegi võimalik. Mina kanaldan neid ja see tähendab ka, et need põhinevad minupoolsel analüüsil. Minu analüüs aga põhineb omakorda minu elul, minu kogemustel, minu nägemustel ja minu tundmustel. Seega – see mida te siin loete, ongi täpselt see, mis ta on – minupoolne tõlgendus. Lisaks – kuna maailmas on ligikaudu 7 miljardit inimest, siis ei saa loota, et üks nõustaja saab kõneleda igal ajahetkel täpselt sellest vaatenurgast, mis puudutabki kõiki neid seitset miljardit inimest. See pole lihtsalt võimalik! Seega – kui loete ja rakendate minu horoskoopides väljatoodud infot oma elus, siis pidage palun alati meeles, et teie elu sammud on alati teie enda teha ja nende sammude eest vastutate te alati ise. Kõigi otsuste ja/või tegude eest, mida teete minu horoskoopidest nähtud/ loetud/ saadud info põhjal, vastutate te ise.
|
OSCAR-2019
|
||
VIII Tallinna kammermuusika festivali raames anti reedel, 24. augustil välja Pille Lille Muusikute Fondi Marje ja Kuldas Singi nimeline noore laulja auhind, mille pälvis sopran Kristel Pärtna.
Juba kaheksandat korda andsid pr. Mari-Ann ja hr. Tunne Kelami 24. augustil Jaani kirikus üle Marje ja Kuldar Singi nimeline PLMFi preemia „Noor Laulja 2012“.
„Laureaat Kristel Pärtna on laulja, kelle puhul hääle omadused, töökus ja lavaline sarm annavad suurepärase eelduse edukaks karjääriks. Loodame, et meie preemia on väikseks toetuseks sellel teel,“ sõnas ooperilaulja ja festivali kunstiline juht Pille Lill.
Pärtna on lõpetanud mullu Eesti muusika- ja teatriakadeemia magistriõppe (dots R. Gurjev) ja täiendanud end Sibeliuse akadeemias prof. Anssi Hirvoneni lauluklassis (2009-2010). Aastal 2010 oli ta prof Mati Palmi fondi ning Rahvusooperi Estonia Ooperiakadeemia stipendiaat. PLMF Noorte Talentide programmi raames õppis Pärtna tänavu kevadsuvel Martina Franca Ooperikoolis Itaalias. Tema rollide hulka kuuluvad Violetta (Verdi “Traviata”), Oscar (Verdi „Maskiball“), Mercédѐs (Bizet’ „Carmen“), Arminda (Mozarti „Armastuse pärast aednikuneiu“), Esimene poiss (Mozarti „Võluflööt“), Esimene lilleneiu (Wagneri “Parsifal“), Kannupoiss (Wagneri „Lohengrin“), Mari hääl (A. Hirve „Tuleloitsija“), Clotilde (Bellini „Norma“) ja Euridice (Rossi/Terranova “Orfeus. Kujutlused kaugusest”).
Mida rohkem ma „Eesti lugude” sarja dokumentaale vaatan, seda enam tundub, et selle sarja saatus sarnaneb Jerome K. Jerome’i tuntud romaaniga „Kolm mees paadis”. Jerome’i teos, mille kirjutamise algeesmärk oli koostada meeleolukas Thamesi jõe vaatamisväärsuste reisijuht, sai maailmakuulsaks hoopis „sekundaarsete” tunnuste ehk tegelaste ja sündmustiku humoorikuse, mitte vaatamisväärsuste kirjelduse tõttu. „Eesti lugude” dokumentaalfilmidega paistab õnneks samuti juhtuvat, et portreteeritavate tragikoomiline erikaal annab filmidele pelgast ajastudokumendist märksa rohkem sügavust ja tähenduslikkust ning kunstilisele teosele omast kujundlikku üldistusvõimetki. Lorilaulik Korstnast, Narva rokkbändi AveNue solistist ja vabakutselisest teatraalist Elaanist jutustavad dokumentaalfilmid on selle suundumuse ehedad esindajad, tõsi, Korstna film ei kuulu küll sellesse sarja.
Manfred Vainokivi film „Nagu kärbeste sumin” on maheda irooniaga vürtsitatud lugu, ei jutusta aga niivõrd ropplaulik Korstnast, kuivõrd Eestis valitsevast mälubuumist ja selle humoorikast avaldumisest väikestes nääklustes laulva revolutsiooni autoriõiguste üle. See ei ole portreefilm, vaid lugu sellest, kuidas lihtne, veidi kulunud olemisega pillimees Korsten üritab maalida endast portreed kui riigimehest – dokumentaalparoodia astub dialoogi praegugi aktuaalse vaidlusega taasiseseisvuse isaduse üle. Viinalembesel Korstnal lastakse rahus jutustada kõikvõimalikke muinasjutte sellest, kuidas KGB vastuluure kindralid teda 1980. aastate lõpus riikliku tähtsusega usaldusisikuna kasutasid, kuidas ta rahva lauluväljakule juhtis ja niiviisi laulva revolutsiooni algatas.
Oluline osa ekraaniajast möödub Peeter Sauteri maamaja õuel, mille suvine õlle- ja grillilõhnaline sumedus annab muheda ja naeruvääristava raami vaidlustele laulva revolutsiooni sündmuste üle. Korstna võitlust revolutsiooni algataja staatuse eest õilistab tema õline eluviis, naeruväärseks osutuvad tema kõrval hoopis need, kes täiesti kaine peaga oma „ajaloolist tõde” taga nõuavad. Vainokivi on suutnud kahe kontekstuaalse vahendi, suvilameeleolu ja joobnud Korstna jauramise abil jõuda kunstilise üldistuseni. Kemplemine selle üle, kes esimesena lauluväljakul laulu lahti lõi, mõjub filmi vaadanule tõesti nagu südasuvine kärbsesumin ümber sitahunniku. Hoolimata naeruväärsusest, mis saadab Korstna ärplemisi ja avalikku kemplemist isamaa isaduse üle, on tegemist tõsise ja sügavamat käsitlust vääriva teemaga. Vaidlus selle üle, kas laulev revolutsioon üldse toimus, kes selle algatas ja milline oli selle mõju, kes millal ja kuidas Eesti iseseisvumise idee esimesena välja ütles, on meie noore ühiskonna identiteedija mälukriisi üks sümptomeid.
Võitlus erinevate ühiskondlike narratiivide vahel on Eestis alles hoogu kogumas ega hõlma ainult eestlaste rahvuslikku enesetaju. Eestlaste pühendumus rahvusliku mälu avalikustamisele ei ole toonud automaatselt kaasa avaliku, ühiskondliku mälu loodetud eestistumist, pigem on kogemus näidanud vastupidist: vaidlused eestluse olemuse üle mitmerahvuselise Eesti riigi ühiskondliku mälu kriisi ei lahenda ja nii on venekeelsete identiteet jäänud Vene riigi mälupoliitika meelevalda. Sestap tuleks eestlastel oma väiklaste vaidluste asemel suunata tähelepanu sellele, mis on kogu karjamaal aset leidmas. Kui „Nagu kärbeste sumina” kallal norida, siis ehk filmi lühiduse ja mõningase haralioleku tõttu: kohati jääb tunne, et filmitegijad ei ole suutnud otsustada, kuivõrd see film ikkagi Korstnast peaks rääkima, ja nii on jäänud peategelase portree poolikuks.
Sellest, mis „karjamaa” idaserval toimub, annab ülevaate Aleksander Kheyfetsi ja Karin Reinbergi film „Võõras omade seas”, portreefilm karismaatilisest Narva bändi AveNue lauljast Vladimir T šerdakovist. Filmi läbiv motiiv on piiriäärsus: räägitakse nii bändi kodulinna geograafilisest kui sotsiaalsest perifeersusest (Tallinnaga võrreldes), võimalustest tulla toime poliitilise ja kultuurilise lojaalsuse konfliktiga, eestivene identiteedi, mis on „sündinud TallinnaLeningradi vahel / kosunud rock’n’roll’i ja Vana Tallinna toel / haritud nõukaaegse literatuuriga / valatud üle euroliidu pahnaga”, positiivse olemuse võimalikkusest. Narvas toimuval vabariigi aastapäeva paraadil unistab energiast pakatav Tšerdakov Eestist, kus „oleks nagu Ameerikas, kus pole tähtis, kuidas sa inglise keelt räägid, sind kaitstakse ikka, sind aidatakse”, jutlustab lojaalsust Eesti riigile ja vene kultuurile ega taha tüli eri rahvusgruppide vahel. Järgmises kaadris näeme Tšerdakovi Vene populaarse bändi DD T Narva külastuse ajal venemaalaste ja eestivenelaste ühtekuuluvust ülistamas. Vastuoluline?
Jah, aga ainult senikaua, kuni kultuurilist ja poliitilist identiteeti ühes pajas hoitakse. Tšerdakov on Eesti riigile lojaalse venelase näide: temale on rahvuslikkus kultuurilise, mitte poliitilise lojaalsuse allikas ja ta oskab neil kahel lojaalsusel vahet teha. Seepärast ajavadki AveNue liikmed Narvas 9. mail võidupüha kontserdil nende juurde lavale trügiva ja Vene lippu lehvitava kiilaka noormehe tagasi publiku sekka. Kirill S mirnov, Tšerdakovi bändikaaslane, võtab n-ö positiivse eestiveneluse kokku järgmiselt: „Minule on see [9. mai] rahu püha. Sõjale vastupidine seisund. Ausalt öeldes jälgin ma õudusega, kuidas paljud venemeelsed aktivistid tänases Eestis võitlevad liiga aktiivselt venekeelsete õiguste eest, üritavad reaalselt õhutada revolutsiooni, konfrontatsiooni. See ei ole see, mida peaks tegema. On vaja läbi kultuuri edasi anda, et me ei ole lihtsalt keegi, kes tulid siia oma õigusi nõudma, vaid et me oleme inimesed, oma kultuuriga”. Nii et kui eestlane ja venelane soovivad ühte paati ära mahtuda, peab eestlane esmalt üle saama valehirmust, et venelase toekale bajaanile on meil vastu panna vaid pisike parmupill, venelane aga peaks loobuma kultuurilise identiteedi tähistamisest poliitilise sümboolikaga ning hea tahte märgiks tšastuškasid lauldes hoopis Eesti trikoloori lehvitama. Kheyfets ja Reinberg esitavad eestivenelust pigem ühiskondliku arenguvõimaluse kui probleemina, filmi alapealkiri võiks olla „Eestivenelane kui postrahvusliku Eesti proovikivi”. Dokumentaalfilm on rahvusgruppide kultuurilise teineteisemõistmise edendamiseks sobilik filmiliik, kohalikest venelastest jutustatud „Eesti lugusid” sooviks sagedamini näha.
Neile, kes poliitikast ja rahvusküsimustest surmani tüdinud, peaks hästi passima Marko Raadi film „Isa, Poeg ja Teatri vaim”. Raadi dokumentaal on ühtaegu intiimne ja teatraalne, humoorikas ja kurb portree tegevuskunstnikust ja monoteatri näitlejast Alar S udakust aka Elaanist. Film algab teatriprooviga. Sudak jalutab suurel laval, deklameerib teatraalselt oma valmiva lavastuse teksti ning küsib saalis olijalt kõmiseval häälel: „Kuidas oli, kas oli kuulda?”. Teatraalsus, teatri vaim läbib kogu peategelase maailma. Sudaki kõmiseva bassi intonatsioon on kunstlikult ülev nii laval, kohtusaalis (kus ta oma naabritega „veesõja” küsimusi lahendab), farmaatsiatehase valvuriputkas kui ka kodus oma üürilise, kodutu Aksliga kõneldes. Filmi emotsionaalne telg on Sudaku igatsus saada näitlejana ametlikult tunnustatud. Neli korda lavakunstikooli ja ka mujale tulutult sisseastumiskatseid teinud Sudak põhjendab oma ebaõnnestumist asjaoluga, et on Eino Baskini kunagi ülekohtuselt vangi mõistnud kohtuniku poeg. Isa pattude eest nuheldakse poega, ja nagu filmi lõpuks selgub, ka pojapoega, sest nagu Sudak kibestunult seletab, olevat Kalju K omissarov ka Sudaku lapse päritolu tõttu lavakoolist välja jätnud. Peeter Jalakas põhjendab Sudaku sobimatust kutselisse teatrisse asjaoluga, et „tal ei ole grupitajumist, et ta on teistsuguse meediumi valdaja, mis ei lase end raamidesse panna ja mis pole kollektiivne. Ta on bard, kes laulab oma laulu ise”. Sudaku eest emalikult hoolitsev kodutu Aksel aga leiab, et „ta üksi ei saa hakkama, ta ei oska üksi elada … teda nädalaks ei saa jätta üksipäini, siis on hullumaja”.
Raadi filmi kangelast, Eesti teatri igavesse üksildusse määratud don Quijotet, näeme oma õigust südilt taga nõudmas. Lootus sureb viimasena. Silme ees „Püha Elmo tuled”, on Sudak saatnud DVD oma viimase monoetendusega Elmo N üganenile ja loodab tema abiga lõpuks üle kutselise teatri läve astuda. Püha Elmo mobiil on aga välja lülitatud. Režissöör Marko Raat on ilmutanud portreteeritava suhtes pieteeditunnet: ka tõeliselt naljakad olukorrad ei naeruväärista peategelast, isegi kui põhjust oleks. See on dokumentalistikas oluline oskus. „Isa, poja ja teatri vaimu” puhul on plussiks ka filmi pikkus, mida võiks ka teiste „Eesti lugude” tegemisel rohkem arvestada: pool tundi jääb dokumentaali puhul veidi väheseks, nelikümmend minutit tundub aga olevat täpselt paras aeg, et jõutaks rahuliku vaatluse teel ühte maailma sisse elada ilma sellest tüdimata. „Eesti lugude” sarja õnnestumiste suur protsent õigustab kümmet lisaminutit igati, kas või selleks, et lihtsa reisijuhi asemel, mis pelgalt suuna kätte näitab ja teema sisse juhatab, sünniks süvitsi minev, nauditaval kunstiliselt tasemel dokumentalistika.
|
OSCAR-2019
|
||
Enamiku aja mere taga Hiiumaal elav Erkki-Sven Tüür on öelnud, et tema kujutluspilti kujundas peamiselt see, et kodus kõlas kogu aeg muusika.
Ega mina Eesti muusikaelu nii ei analüüsi, et mis puudu on. Enamiku ajast elan ju mere taga. Kui mulle tehti ettepanek hakata festivali nõustama, olin nõus, sest mul on ECMi juhtkonnaga soojad loomingulised sidemed. Ja minu ülesanne on olnud see kimbuke kontserte välja pakkuda. See näitab ühe plaadifirma valikut – miks ja mida – ning selle mitmekülgsust. /.../ Ka eksperimentaalsetel projektidel on siin oluline osa. Nii saab luua silla džässi ja komponeeritud muusika vahele, kui need ühisesse kiirtevihku asetada. Sellise kontseptsiooni poolest on see meie muusikaelus, mulle tundub, et ainulaadne.
Eks me kõik kanna oma lapsepõlve mõnel moel kaasas. Oma osa on kindlasti isa klassikalise muusika plaadikogul, ta mängis ka väga hästi klaverit – näiteks Beethoveni sonaate. Kuid ta õpetas mind ka lindude hääli kuulama – sõitsin palju üksinda jalgrattaga, mul olid omad mängud. Kodus kõlas kogu aeg muusika ning kindlasti see midagi ka mu kujutlusmaailmas kujundas. Oluline on ka see, et kodu oli äärmiselt kaitstud ja kindel koht: isa ja ema said väga hästi läbi, toetasid üksteist terve pika elu.
Selle kandi pealt on elu mulle kuidagi järjest soodsamaid võimalusi tekitanud ja selle üle on mul põhjust tänulik olla. Ma ei taha siin väita, et kogu minu teatav nii-öelda eraldatuses mööda saadetav aeg oleks sisustatud ainuüksi pingelise mõttetegevusega. Väga hästi mõjub ka lihtsalt mittemidagitegemine. Väikeste pöördumatute muutumiste jälgimine. Näiteks vaatan läbi puuvõrade talvise päikese liikumist. Maailma asjadega on aga nii, et nad ei muutu kahjuks kohe kuidagi – ei paremaks ega halvemaks, mõtlen ma neist siis kui palju ja kuidas tahes.
• Eesti Heliloojate Liidu liige alates 1985. Tüür alustas muusikuteed 1970ndate teisel poolel progressiivrokiansambli In Spe liidrina, olles mõjutatud King Crimsoni ja Frank Zappa, Yesi ja Genesise loomingust. Tema professionaalne helilooming sai tuntuks 1980. aastate keskel.
• Põhiosa Tüüri loomingust moodustab instrumentaalmuusika. Ta on kirjutanud kuus sümfooniat, instrumentaalkontserte, kammerteoseid ja ooperi.
• Püüdlust vastandada ja ühendada tonaalset ja atonaalset, pulseerivat ja mittepulseerivat sfääri jms on helilooja tähistanud terminiga «metakeel». Kirjeldatud meetod kajastub näiteks teostes «Zeitraum» (1992), «Arhitektoonika VI» (1992), «Crystallisatio» (1995) ja «Kolmandas sümfoonias» (1997). Tema lavamuusika hiilgeteoseks on 2001. aastal valminud ooper «Wallenberg».
• Erkki-Sven Tüür õppis löökpillimängu ja flööti G. Otsa nimelises Tallinna muusikakoolis (1976–1980) ning kompositsiooni professor Jaan Räätsa juhendamisel Tallinna konservatooriumis (1980–1984). Ta on end täiendanud ka Lepo Sumera juures ning elektronmuusika alal Karlsruhes. 1979. aastal asutas Tüür progressiivrokiansambli In spe, mille koosseisus oli helilooja, flötisti, klahvpillimängija ja lauljana tegev aastani 1983. Läbimurdeteoseks kujunes 1989. aastal valminud «Insula deserta», mille esiettekandele Soomes (Keski-Pohjanmaan kammerorkester Juha Kangase juhatusel) järgnesid välistellimused nii Soomest kui ka kaugemalt.
• Tüür on rahvusvahelise uue muusika festivali NYYD üks kunstilisi juhte, ta on ka Eesti Muusikaakadeemia audoktor. Ta on saanud kahel korral Eesti muusika aastapreemia (1987, 1988), EV kultuuripreemia (1997), Balti Assamblee kultuuripreemia (1998), kahel korral Suure Vankri preemia (1996, 1997), II klassi Valgetähe ordeni (2000), Eesti Muusikanõukogu aastapreemia (2003) ning kahel korral Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia. 1995. aastal jõudis Tüüri «Reekviem» (Peeter Lilje mälestuseks) UNESCO heliloojate rostrumil Pariisis soovitatud teoste hulka. 2008. aastal avaldas Saksa kirjastus Schott Music Erkki-Sven Tüürist raamatu «Schwarze Milch und bunte Steine» (toimetaja Hans-Klaus Jungheinrich).
Minu tutvus Erkki-Sveniga algas 1990ndate alguse talvel Von Krahli baaris. Oli varane hommikutund ja enamik külastajaist lahkunud, koristaja oli juba toolid laudadele asetanud ja askeldas eemal, ent laval istus tiibklaveri taga Erkki-Sven Tüür ja esitas kirgliku väärikusega oma laule In Spe repertuaarist. Laule, mis mul mingil perioodil täiesti peas olid. Ega ma päris täpselt mäleta, kas püüdsin ise kaasa musitseerida või vaatlesin toimuvat eemalt, igatahes sealt me tutvus algas ja sellest hommikust alates oleme suhelnud üsna regulaarselt.
Sel taustal on kummaline, et me vastastikuse sümpaatia seni ainsaks käegakatsutavaks viljaks on jäänud üks mu kunagine lavastus, kus Erkki-Sven hoopis näitlejana üles astus. Täpsemalt küll teeklaasil musitseeriva heliloojana – tehes seda talle omase sarmi ja enesestmõistetavusega.
Ühist ooperit oleme arutanud/plaaninud tänaseks juba üle kümne aasta, ent ometi on see erinevail põhjusil ikka edasi lükkunud. Täna looritab seda võimalikku esietendust juba ebausuga segatud hirm. Et mida teha siis, kui see esietendus kord aset peaks leidma? Oleks üks ettekääne vähem, et kokku saada ja ilmaasju arutada.
Olles ise peamiselt tonaalse muusika austaja, ei oska ma Erkki-Sveni loomingut tonaalse/atonaalse teljel isegi liigitada. Seal paistab olevat parasjagu mõlemat, ent ometi tekib nende kooselust miski täiesti eriline harmoonia. Ma arvan, et seda võiks nimetada näiteks tasakaalutungiks. Üleüldse näib, et püüd tasakaalu, harmoonia poole on Erkkile omane. Lisaks sellega kaasnev põhjalikkus ja järjekindlus.
Need on omadused, mida oskab hinnata nii muusikakriitik kui Hirmuste talumees. No ja seda nad ka teevad. Liitun nendega minagi ja saadan värskele juubilarile oma hirmuseguse tervituse: ajatut rõõmu ja lõppematut hetke ning – äkki me selle ooperiga veel kannataks pisut?
Erkki-Sven Tüüri muusika toetub väga tugevalt maisele pinnale ja sellega ta küünib esile Eesti kaasaegses muusikas, mis suures osas kipub olema virtuaalse uue tegelikkuse loomine. Tüüri teosed on aga maised heas mõttes, see tähendab, et tema muusika on loodud otsekui reaalselt olemasolevatest materjalidest. Ta on heliloojana kahe jalaga maas vaatamata kõigile tema keerukatele struktuursetele uuendustele.
|
OSCAR-2019
|
||
Karmen Puis mängib lehtedega Lossi tänaval Inglisilla lähedal laternaposti juures. Elleri koolini on otse üle tee minna mõni meeter. Mõnikümmend meetrit eemal asub tema lapsepõlvekodu. Vähem kui 300 meetri kaugusel Toomel õpetavad Tartu Ülikooli matemaatikainstituudis tema vanemad Lea ja Tiit Lepmann matemaatika didaktikat. Vanemuise suure majani on otse üle Toomemäe jalutades 700–800 meetrit. Koduni Ülenurmel on umbes 8 kilomeetrit.
Reedel kell 12.05 algas sügis. Suvepuhkused on puhatud, välja on otsitud soojad rõivad, aias küpsevad sügisõunad. Karmen Puis rääkis suvest, sügisest ja teatrist pööripäeva nädala algul.
Mulle kui lauljale sügis ei meeldi. Meie Eesti sügis on nii heitliku ilmaga, et igal hommikul ärgates kõigepealt köhatad ja mõtled: kas häälega on kõik ikka hästi või ei ole hästi ja mida teha selleks, et oleks hästi. Ja mis seal salata, mulle meeldib soe päike.
Appi tuleb võtta rahvameditsiin: sinepiplaaster, jalavann, mesi ja tee, aga ka C-vitamiin. Ja hoida käed-jalad soojad!
Igasuguseid asju on ette tulnud, aga haiget kurku lavale minekul õnneks mitte üleliia palju. Mul on meeles üks «Viiuldaja katusel»-etendus, kus ma mõtlesin, et kõnehäältki peaaegu ei ole, aga lauluhääl oli. Mikrofon aitas kaasa, nii et jõudsin ikka õnnelikult etenduse lõpuni.
Kuidas meeldib sügis teile kui pereemale? Kas see toob kaasa õunamoosi keetmise, mahla vaaritamise ja seente kupatamise?
Jaa, toob. Moosi natukene olen ikka teinud. Õuntega ma nii väga pole möllanud, aga me oleme perega üsna kirglikud seenelkäijad, nii et metsast leiab meid üsna tihti.
Meil on suur aed, annab niita – kaks tundi vähemasti. Õunapuud ja marjapõõsad ja maasikad ja vaarikad ja... Suuremas osas ikka pigem iluaed.
Jah, sel suvel sai puhatud päris mõnusasti. Teatris lõppes mul hooaeg suhteliselt varakult ja Elleri koolis said põhilised tunnid läbi mai lõpus, nii et mul oli päris hea ja rahulik juuni. Aga juba juuli keskel oli meil koos Jaanika Rand-Sirbi ja Atlan Karbiga Tallinna raekojas kontsert, mis võttis ettevalmistuseks oma aja.
Kaks nädalat oli tänavu hästi mõnus mere ääres olla. Sealsamas Võsul on muusikapäevad, kus ma olen viimastel aastatel noorte puhkpilliorkestriga üles astunud ja noori lauljaid natuke juhendanud. Seejärel oli Põltsamaal ooperigala ja siis algasid juba ka proovid teatris.
Mida te õigupoolest teete, kui laulmist õpetate? Kas laulate õpilastele ette ja annate niimoodi eeskuju?
Jah, eks ole õppimine-õpetamine mingis mõttes jäljendamine ja ettenäitamine. Kuid tihtipeale ei ole see puhtalt vokaali suunamine, konkreetselt laulu õpetamine.
Laulmine on suuresti elustiil. Ei saa olla laulja poole kohaga. Ei ole lihtsalt niisama, et astun hommikul voodist välja ja laulan. Seepärast tuleb õpilastele palju ka elulisi asju rääkida, nii sellest, mis on laulmisega seotud, kui ka sellest, mis ei ole laulmisega seotud.
Näiteks olen rääkinud laulja vastutustundlikust käitumisest, ka õhtul kauasest pidutsemisest, öisest väljapuhkamisest või magamatusest, tunniks valmisolekust – laulmine nõuab palju rohkem energiat ja pingutust, kui see pealtnäha välja paistab. Räägin õpilastele muudestki lihtsatest asjadest, millest alati ei mõtlegi, et need on tihedalt seotud laulja elukutsega.
Jah, põhimõtteliselt oli üheks põhjuseks saada kindlust selles, mida ma teen ise ja mida ma hakkan noortele edasi andma. Aidata noored inimesed esimese õpetajana õige teeotsa peale, et nad hakkaksid armastama muusikat ja laulmist, on ju päris suur vastutus.
Lõpetamiseks oli ette nähtud üks ooperiroll ja täispikk soolokontsert, tuli kirjutada ka magistritöö. Minu töö teemaks oli «Carmeni» lavastus 1969. aastal Vanemuises ja Lehte Margi rollikäsitlus.
Olete Georges Bizet´ «Carmenis» kaasa teinud siinsamas Toomel vabaõhulavastuses viis aastat tagasi Mércedese osas. Kuidas sobiks teile laulda Carmenit?
Ma kunagi unistasin tõesti Carmeni rollist, aga asjad muutuvad ajaga. Seda ooperit kohtab teatrite repertuaaris tihti ning Carmeni rolli on nii palju ja hästi esitatud, et leida sealt midagi uut ja huvitavat on väga suur ja raske ülesanne. Võib-olla sellepärast ei mõtlegi ma sellele rollile enam kuigi palju.
Legend räägib, et põhjuseks olid mu hästi tumedad juuksed nimepaneku ajal, võib-olla sealt tekkis seos.
Vanemuise suure maja ees on juba umbes kuu olnud Franz Lehari opereti «Lõbus lesk» hiigelplakat, mille pinnast suurema osa täidab teie portree. Fotograafil on õnnestunud teid jäädvustada väga säravalt. Mida ise arvate sellest?
Plakat on tõesti kaunis ja hästi õnnestunud, kuigi ma ei ole harjunud endale linnapildis otsa vaatama. Pildile niimoodi jääda ei olnud kerge, sest ma pidin olema ühekorraga lõbus ja rikas ja ilus ja vist veel midagi. Fotograafil kulus umbes tund aega.
On palju võimalusi, mismoodi Hannat mängida. Ma olen võtnud ette tekstiraamatu ja noodiraamatu ja püüdnud leida sealt vastused küsimustele, kes ta on ja mida ta endast kujutab. Praeguseks olen jõudnud selleni, et ta on lihtne tüdruk, lõbus ja väikeste vimkadega. Kindlasti mitte ei ole ta suurilmadaam.
Märtsis täitub üks minu kauaseid unistusi, ma saan mängida Massenet´ «Wertheri» kangelanna Charlotte´i rolli. Olen oma senise lavatee jooksul teinud pigem karakterrolle ja lõbusama olemusega osatäitmisi. Charlotte on sõna tõsises mõttes kannataja, mingil moel nagu «Jevgeni Onegini» Tatjana.
Paralleeli võib tõmmata ka Elisabettaga Donizetti «Maria Stuardas» – selles mõttes, et kust jookseb piir kohustuse ja oma isikliku õnne või armastuse vahel, kuidas teha nende kahe vahel valikuid, kuidas jääda ausaks enda ees ja teiste ees.
Olen kodus ja aias. Vanasti mulle ei meeldinud kohe üldse rohida, aga nüüd on päris mõnus vahelduseks näpud mulda pista. Nii uitab mõte omi radu pidi ja üldse mitte töistel radadel. See on hästi mõnus maandus.
Praegu on Tartus tähelepanu keskmes kultuuriministri otsus muuta Tartu kunstimuuseum Eesti kunstimuuseumi filiaaliks. Mida arvate?
Mäletan kooli ajal Vallikraavi tänavas kunstimuuseumi majas näitustel käimist. Meil oli väga hea kunstiõpetaja, käisime palju näitustel – nii seal kui ka Tartu kunstnike majas.
Ehk ei oleks siiski vajalik kõike Tallinna kokku ajada... Tsentraliseerimisega on minu meelest alati keerulised lood, sest see võib olla vajalik ja hea, aga võib ka mitte olla. Kui filiaalistamine lõpeb Tartust kunstikogu äraviimisega, vaesub meie linna kultuurielu. See oleks väga-väga kurb.
Mul on väga kurb vaadata, et see maja seisab siin aastaid õnnetult ja laguneb. Kesklinnas ei tohiks nii olla.
Mäletan, et selles majas olid kahhelahjud, suured-suured toad ja kõrged laed. See on minu lapsepõlvekodu ja mängumaa. Me elasime õe ja ema-isaga teisel korrusel.
Kõik mu lapsepõlve parimad aastad on möödunud püssirohukeldri juures, kui siin ei olnud veel restorani, ja Toomel joostes.
• Lõpetas 1993 Elleri kooli Aino Kõivu lauluklassis ja 1997 Eesti Muusikaakadeemia Tiiu Levaldi lauluklassis, 2005 omandas Eesti Muusikaakadeemias Jaakko Ryhäneni õpilasena magistrikraadi (cum laude).
• Pälvinud Wagneri ühingu stipendiumi 2006, Vanemuise EMT muusikapreemia 2007 ja Eesti Teatriliidu Georg Otsa auhinna 2010.
|
OSCAR-2019
|
||
AS Liviko teatas täna, et kasutab nüüdsest Eesti enimmüüdud ja eksporditud kvaliteetviina Viru Valge valmistamisel ainult kodumaist teravilja.
Ettevõte lisas selle märgiks ka Viru Valge pudelile kleebise „Eesti teraviljast“. Ühtlasi saatis alkoholitootja täna esimese koormatäie Viru Valget Aserbaidžaani, mis lisab Viru Valge maailmakaardile 24. turu, kuhu nüüdsest Eestis võrsunud vili jõuab.
„Liviko tundis vajadust juurtele ja Eestimaa puhtale loodusele lähemale tulla ning otsis võimalust Eesti esindusviina taas eestimaisest viljast valmistada. Viru Valge kõrged kvaliteedistandardid ja maitseomadused ei ole Eesti nisule üle minnes muutunud, kuid vilja puhas eestimaine päritolu teeb selle meile veelgi omasemaks,“ rääkis AS Liviko juhataja Janek Kalvi.
Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder tänas Livikot otsuse eest Viru Valget Eesti teraviljast valmistama hakata ning soovis edu. Ministri kinnitusel on Eesti vilja kasutamine märk selle konkurentsivõimest ja kvaliteedist ning annab Eesti põllumehele uusi võimalusi oma vilja müüa.
Nõudmised Viru Valge tootmiseks sobiva piirituse kvaliteedile ületavad oluliselt Euroopa Liidus kehtestatud nõudeid põllumajandusliku päritoluga toidupiiritusele. Eestis võrsunud viljast valmistab Viru Valgele piirituse Lätis Madona piirkonna Biodegviela SIA piiritusetehases. Livikole vajalikes kogustes garanteeritud kvaliteediga piiritust ei õnnestu kahjuks Eesti piiritusetootjalt tarnida.
„Uudis Eesti teravilja kasutamisest ei muuda Viru Valge ekspordistrateegiat. Eksporditurgudel võistleb Viru Valge maailma kõige vägevamate premium-klassi kaubamärkidega ning olulised on bränding, kvaliteet ja traditsioonid,“ selgitas AS Liviko ekspordidirektor Neeme Naaris.
„Kogu toodetavast Viru Valgest müüakse kolmandik välisriikides, nagu ka kogu Liviko toodangust. Viru Valge uusim ekspordiriik on Aserbaidžaan, millest tõotab tulla suur eksporditurg, kuhu Liviko müüb ka Vana Tallinna ja St Crystali likööri. Viru Valgel läheb väga hästi ka pikaaegsetes ekspordiriikides nagu Soomes ja vodka sünnimaal, Venemaal ning igal aastal on Liviko suutnud eksporditurgude arvu kasvatada,“ lisas ta.
Nüüdsest viib Viru Valge Eesti teravilja juba 24 riiki üle maailma. Viru Valge eksporditurud on: Soome, Venemaa, Jaapan, Hiina, Tai, India, Bahrein, Läti, Leedu, Poola, Saksamaa, Taani, Holland, Portugal, Prantsusmaa, Ühendkuningriik, Gibraltar, Austria, Bulgaaria, Gruusia, Türgi, Usbekistan, Aserbaidžaan ja Austraalia.
AS Liviko alustas üleminekut Eesti teraviljast Viru Valge tootmisele 2013. aasta oktoobrist ja nüüdseks on kogu Viru Valge tootmine Eesti viljast valmistatud piiritusele üle läinud. Ka praegu poodides müüdav ilma Eesti teravilja kleebiseta Viru Valge viin on suure tõenäosusega valmistatud juba Eestis kasvanud viljast.
ASi Liviko juhi Janek Kalvi sõnul ei anna alkoholiaktsiisi ränk tõus valitsusele piisavat majanduslikku efekti, kuna suunab tarbijad lahjade jookide suunas, mida riik alamaksustab.
"Eelnõu sekkub alkoholituru jaotusesse, selle asemel, et võtta tarvitusele tõenduspõhiseid meetmeid, mis absoluutalkoholi tarbimist ja alkohoolsete jookide kättesaadavust alaealistele vähendaksid," märkis ta.
"Eelnõu kujundab ümber alkoholiturgu õlle ja teiste lahjade alkohoolsete jookide tootjate huvides, olles vastuolus Alkoholipoliitika rohelises raamatus väljendatud avalike huvidega ning riivab oluliselt konkurentsireegleid. Soovitame nimetatud eelnõu tagasi kutsuda ning võrdsustada erinevate alkoholi liikide aktsiisimäärad," lisas Kalvi.
Liviko juht polnud valmis rääkima täna otsustatud aktsiisitõusu mõjust 2015. aasta hindadele. "Hinnad tõusevad aga vältimatult, kasvõi juba seoses aktsiiside tõstmisega seotud mõjude tõttu," kinnitas ta.
Alkoholi tootjate ja maaletoojate liit saatis mai alguses kirja rahandusministrile ja riigikogu rahanduskomisjoni esimehele, selgitades, mida ja keda alkoholiaktsiis mõjutab.
"Tänaseks meile tagasisidet laekunud ei ole, samuti ei küsitud rahandusministeeriumist meie liidu arvamust ka ennetavalt, vaid meie liit sai valitsuse plaanidest teada meedia vahendusel," märkis Kalvi. "Nii palju siis osalusdemokraatiast ja ettevõtjasõbralikkusest."
Kirjas on märgitud, et Eestis on õlle aktsiis viis korda odavam kui Soomes, samas kange alkoholi aktsiis on seal Eestiga võrreldes ainult 1,4 korda suurem. "Viimane on seni olnud piisav, et mitte ohustada turistide huvi. Käesolev valitsuse aktsiisitõusu eelnõu lõpetab juba mõne aastaga soomlaste turismikaubanduse Eestisse ning selle sammu mõjud ulatuvad märksa sügavamale ja kaugemale kui kange alkoholi sektori hääbumine," sõnas Kalvi.
Alkoholitootjate ja maaletoojate liidu eksperthinnangul on kange alkoholi 15protsendilise tõusuga 2015. aastal ning 10protsendilise tõusuga kaasnevad mõjud järgneval kolmel aastal tõsiseks ohuks Eesti majandusele, mõjub hävitavalt kange alkoholi tööstusele, kaubandusele ja turismisektorile. "Samuti on eelnõul tõsised tagajärjed rahvatervise seisukohast, vähendamata absoluutalkoholi tarbimist elaniku kohta, suurendab see veelgi salaviina tarbimist," selgitas Kalvi.
Eesti Panga hinnangul kahanes sisemajanduse koguprodukt (SKP) kolmandas kvartalis võrreldes eelmise kvartaliga 0,5% peamiselt tööstussektori toodangu mahu vähenemise tõttu.
Kiirhinnangu põhjal oli majanduskasv kehvem, kui kuiste andmete pealt oodata võis. Tööstussektori ja ekspordi nõrk olukord viitab sellele, et viimaste aastate jooksul toimunud tootmise kallinemine võib olla halvendanud konkurentsivõimet, kirjutas Eesti Panga ökonomist Kaspar Oja kommentaaris.
"Tööstussektori toodangu mahu vähenemine oli aga kolmandas kvartalis üks peamine põhjus, miks majanduskasv teise kvartaliga võrreldes kahanes. Lisaks tööstussektori nõrkusele vähenes lisandväärtus tõenäoliselt ka vahendavates harudes nagu veondus ja laondus ning hulgikaubandus," kirjutas Oja.
Tööstustoodang vähenes kolmandas kvartalis teise kvartaliga võrreldes hooajaliselt korrigeeritud andmetel 1,1%. Tööstussektoris vähenes toodang kuiste andmete põhjal pea pooltes harudes kogu kolmanda kvartali jooksul. Suurt rolli mängis tööstustoodangu kahanemisel energiasektor, mille taga oli suvine Põhjamaade turu madal elektri hind.
Üks suurim vastuolu SKP kiirhinnangus näib olevat ekspordi kasv. Statistikaameti kommentaari alusel suurenes kaupade eksport aasta võrdluses püsivhindades 3%. See viitab sellele, et kolmanda kvartali majanduskasv põhines ekspordil ning sisenõudluse olukord oli nõrk. Seda ei toeta aga asjaolu, et tööstussektori areng oli kolmandas kvartalis üsna tagasihoidlik. Teised andmeallikad näitavad samuti, et eksport vähenes. Majanduskasvu panustas aga pigem sisenõudlus, mida toetasid tarbimise suurenemine ja investeeringute vähenemise aeglustumine.
Statistikaameti kiirhinnangu kohaselt kasvas majandus kolmandas kvartalis aasta võrdluses 0,5% ning kahanes kvartali võrdluses 0,5%.
|
OSCAR-2019
|
||
Ettevõtjate elektriliitumiste pilootprogrammi taotlusvoorus otsustas Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus (EAS) toetada viit projekti ligi 112 000 euroga. Toetuse saajateks on Alcantra, Pargi puukoda, Arke Lihatööstuse AS, Estopuit ja Well Tehnoloogia. Toetuse sihiks on stimuleerida majanduskasvu ja luua uusi töökohti.
Pilootprogrammi haldava riigihalduse ministri Mihhail Korbi sõnul on tal hea meel, et taotlusi laekus kõigist piirkondadest, kuhu see oli sihitud. „Regionaalareng on üks valitsuse prioriteete ja elektriliitumiste toetamine aitab luua kõrgepalgalisi töökohti, edendada ettevõtlust ja selle kaudu kohalikku elu.“
EASi regionaalarengukeskuse valdkonnajuhi Jaak Puistama sõnul plaanivad kõik toetust saanud ettevõtjad suurendada lisandväärtust ning luua kokku 52 uut piirkonna keskmisest kõrgema palgaga töökohta.
Põlvamaal tegutsev Arke Lihatööstus AS plaanib projekti raames suurendada elektrivõimsust enam kui kahekordselt, et võimaldada uute seadmete kasutuselevõtt lihatööstuse Põlgaste tsehhi tootmismahtude tõstmiseks. Projekti tulemusena kavatsetakse luua juurde neli töökohta, mille palgatase on poolteist korda kõrgem Põlva maakonna keskmisest töötasust.
Pilootprogrammis said taotlejaks ollaäriühingud, mille tegevusalaks on töötlev tööstus ja mis on äriregistrisse kantud vähemalt 12 kuud enne taotluse esitamise tähtpäeva ning mille müügikäive 2015. aastal ületas taotletava toetuse summat.
Toetuse suurus on maksimaalselt 50 000 eurot ühe projekti kohta, millele lisandub omafinantseering vähemalt 50% ulatuses.
Ettevõtjate elektriliitumiste pilootprogrammi laekus tähtajaks seitse taotlust (kaks Ida-Virumaalt, kolm Põlvamaalt ning Valgamaalt ja Võrumaalt kummastki üks taotlus). Kokku taotleti toetust üle 166 000 euro mahus. Ettevõtjate elektriliitumiste programm piloodina õigustas ennast ning programmiga tegeleb edasi Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, kes analüüsib võimalusi toetavaid tegevusi laiendada ning viia toetuse taotlemise võimalus üle-eestiliseks.
Helsingis toimunud Läänemere merekeskkonna kaitse komisjoni istungil kinnitati uued juhised reoveesettest tingitud keskkonnaprobleemide vältimiseks ja leevendamiseks. Läänemere riigid leidsid üksmeelselt, et reoveesetet tuleks edaspidi jäätme asemel vaadelda väärtusliku toorainena.
Reoveesete tekib reovee puhastuse tulemusena ja see sisaldab suures koguses fosforit ent sageli ka ohtlikke aineid. Maismaalt merre jõudev fosfor on aga üheks peamiseks põhjuseks Läänemere eutrofeerumisel.
Läänemere merekeskkonna kaitse komisjon (Helcom) võttis vastu kaks uut soovitust mere kaitse paremaks korraldamiseks, sh juhised reoveesette ohutuks kasutamiseks Läänemere piirkonnas ning merega seotud ohustatud liikide ja elupaikade kaitse tagamiseks.
Eesti ning kõikide teiste Läänemere riikide jaoks on reoveesette ohutu kasutamine kriitiline teema. Eesti asub tervikuna Läänemere valgalal, mis tähendab, et kõikide meie tegevuste tagajärjed mõjutavad otseselt või kaudselt ka Läänemere seisundit. Kuigi reoveepuhastites eraldatakse reoveest keskkonnale ohtlikud saasteained ja loodusesse jõudev heitvesi on keskkonnale ohutu, ei taga see veel reostusest tingitud ohtude kadumist. Reoveest eralduv fosfor ja tihti ka muud keskkonnale ohtlikud ained kuhjuvad reoveesettesse.
„Reoveesete on küll kõrge saasteainete sisaldusega muda, kuid sellesse ei pea teps mitte suhtuma kui vaenlasesse. Selle oskuslikul töötlemisel saab toota energiat või kasutada seda haljastuses või põllumajanduses,“ ütles Keskkonnaministeeriumi merekeskkonna osakonna juhataja Rene Reisner.
Taaskasutamiseks on vajalik toorainet esmalt töödelda – eraldama sellest väärtuslikud ained, energia või muutma selle koostist.
Eestis reguleerivad reoveesette käitlust mitmed õigusaktid, millega on kindlaks määratud nõuded reoveesette töötlemisele, samuti ka töödeldud sette taaskasutamiseks põllumajanduses ja haljastuses. Töödeldud ja stabiliseeritud sette kasutamisel on põllumajanduses seatud piirangud nii kasutuskohtade kui ka kvaliteedi osas. Keelatud on kasutada setet põldudel, kus kasvatatakse köögivilja, marju, ravim- ja maitsetaimi jms. Samuti on keelatud maal, kuhu on setet laotatud, aasta jooksul pärast laotamist kasvatada köögiviljakultuure ning ravim- või maitsetaimi toiduks või söödaks.
Reoveesette kasutamisel kehtib jäätmeseadusest tulenev nõue, mis kohustab sette kasutajat oma tegevust Keskkonnaametis registreerima.
Läänemere merekeskkonna kaitse konventsioon on 1974 aastast kehtiv Läänemere riikide kokkulepe mere kaitseks. Selle aja jooksul on vastu võetud arvukalt Läänemere kaitset tagavaid soovitusi ja juhiseid. Kuigi inimtegevuse mõju on suudetud järk-järgult vähendada pole see endiselt piisav Läänemere hea keskkonnaseisundi saavutamiseks. Läänemere seisundit mõjutavad enim fosfori- ja lämmastikuühenditest põhjustatud eutrofeerumine, tööstusest ning ravimite kasutamisest tingitud ohtlikud ained merevees, setetes ja elustikus ning meretranspordist tingitud keskkonnaohud võõrliikide leviku ning reostusõnnetuste näol.
Keskkonnaministeeriumis on väljatöötamisel õigusakt, mille eesmärgiks on kehtestada Eestis nõuded, millele vastavalt käideldud reoveesete ei ole jääde, vaid on toode. Need nõuded kehtestatakse jäätmekäitlejale ehk reoveesette käitlejale. Toote kasutaja, näiteks põllumees, ei pea enam sellise toote kasutamisel taotlema jäätmete registreerimistõendit ja esitama jäätmearuannet. Sette kasutamine jäätmetena nõuab seda. Sellest tulenevalt läheb reoveesette kasutamine lihtsamaks. Õigusaktiga kehtestatakse tootele ka ohutus- ja kvaliteedinäitajad, mis omakorda tõendavad toote kvaliteeti ja annavad kasutajale teabe erinevate ainete sisaldusest.
|
OSCAR-2019
|
||
Tuhatnik ehk tõsjatskij (vene keeles | Ты́сяцкий; kreeka keeles "chiliarch", inglise keeles "thousandman" ja "town militia commander", ladina keeles "dux"), samuti "Heerzog" oli keskaegse Kiievi- ja Moskva-Vene linna ja selle haldusliku piirkonna kohaliku omavalitsuse militaarne ametnik, kaitseväe kõrgeim ülem ja komandör, družiinast eraldiseisev korrakaitse eest vastutav suurvürsti sõjaväepealik, kaitsejõudude sõjaline juht ja liider, kes juhtis temale teenistuslikult alluva tuhandest vabatahtlikust sõjalisest kaitseväelasest ja korravalvurist või nn. riiklikust miilitsast (ru: земское ополчение) koosneva munitsipaalse üksuse "tõsjatša" (ru:тысяча) tegevust ning kohaldades kaitseotstarbelisi ja järelevalvemeetmeid teostas avaliku korra ja administratiivametnike, ennekõike linnapea eehk possaadniku kaitset keskaegse Venemaa linnas. Hiljem tuntud kui saadik, juriidiline isik, kohtueesistuja ja kohtunik, samuti tsaari õukonna pulmavanem.
Nimetust tuhatnik ei kohta vene varasemas ajaloos, sest keskaegsel Venemaal nimetati kõiki sõjaväepealikke vojevoodideks. Tuhatniku olemasolust aga ei ole kahtlusi.[1] Ajalooliseks pöördehetkeks on aasta 1089, mil vojevoodi ja võimul olevat kiievlasest tuhatnikku mainitakse esimest korda eraldi. Kuna tuhatnikku puudutavad andmed on enamasti otseselt seotud linna ja selle elanike eluoluga, on urbaniseerumist ning linnade ja nende piirkondade laienemist peetud üheks mõjuavaldavaks asjaoluks, mis tõi kaasa selle ameti arenemisele omaette positsiooniks.[2]
Esimene tuntud ja 1097. aastal esmakordselt kroonikas nimepidi mainitud tuhatnik on Kiievi vürsti Svjatopolk II vojevood Putjata Võšatitš, kuulsa bojaarisuguvõsa järeltulija, kelle ametisse nimetamise päev on jäänud selgusetuks, nagu ei ole suudetud kindlaks teha ka tema täpsemat sünniaega. Tema nimi kordub aga seoses mitmete ajalooliste sündmustega, sh. lahinguga polovetside vastu 1106. aastal, millest ta koos oma venna Jan Võšatitšiga osa võttis. Putjata 15-aastane karjäär lõppes sellega, et pärast vürst Svjatopolk II surma 1113. aastal ja enne uue valitseja leidmist süttinud rahutustega seoses röövisid Kiievi ülestõusnud linnaelanikud tema ja ta sotnike õukonnad paljaks. Pärast seda sündmust Putjata kohta eluloolisi märkmeid ei ole, aga mälestus temast on säilinud Solovje Budimirovitšist ja Zabava Putjatišnast jutustavates bõliinades. Järgmine Kiievi tuhatnik Putjata järel oli Uleb.[2][3]
Mõningate andmete kohaselt oli Kiievi esimene tuhatnik bojaar Jan Võšatitš (aastast 1089), kelle vahetas välja tema vend Putjata.[4] Seejärel tulid Ratibor, Davõd Jarunovitš ja alles 1147. aastal Gleb ehk Uleb.[5] Üks kuulsamaid tuhatnikke oli Dmitri, kes organiseeris linna kaitset, kui Batu-khaani sõjavägi 1240. aasta lõpus Kiievi alla jõudis. Tol ajal umbes 50 000 elanikuga linn hävitati ja kõik tapeti, väljaarvatud tuhatnik Dmitri, kelle vaprus oli Batule sügavat muljet avaldanud.[5]
14.sajandil endised tuhatnikud säilitasid oma privileegid, kaaluka ja märkimisväärse poliitilise mõjuvõimu ning neid tunti nime all ”Vanad tuhatnikud”.
Kui suri Moskva tuhatnik Vasili Vasiljevitš Veljaminov, likvideeris Moskva ja Vladimiri suurvürst Dmitri Donskoi oma võimu tsentraliseerimise eesmärgil aastatel 1373–1374 possaadniku ja tuhatniku ametikohad[7] ning asendas need vojevoodi ja namestnikuga. Novgorodis likvideeriti tuhatniku ametikoht 1478. aastal, mil suurvürst Ivan III vallutas linna ja liitis selle ametlikult Moskva suurvürstiriigiga. 1510. aastal likvideeris Moskva suurvürst Vassili III veetšekorra ja iseseisvuse ka Pihkvas.[8]
Tuhatnik oli positsioonilt possaadniku järel järgmine mees ning keskaegse Vene linna ja piirkonna üks tähtsamaid ja kõrgemaid vürsti huvisid esindava linnavalitsuse administratiivseid juhte. Ametisse valimine ja seadmine toimus samal viisil kui possaadniku puhul. X–XI sajandil Kiievi suurvürsti võimu all määras selle militaarse ametniku ainuisikuliselt riigipea ise, tehes valiku kõrgest seisusest aristokraatide hulgast, aristokraatliku sõdalase või bojaari peekonnast, määrates ta kaitsjaks possaadnikule, kes tihti oli vürsti oma poeg või mees tema družiinast. Üldiselt astuti ametisse määramatuks ajaks ja teenistusperioodi e. ametiaja pikkus sõltus teenistusse määrajast. Alates XV sajandist hakati tuhatnikku valima tavaliselt üheks aastaks.[9] Tal oli oma pitsat, millega tõestas ja kinnitas dokumentide autentsust.[10] Tuhatnikku peeti linna elanikkonna esindajaks, kuigi teenistusse nimetas ta vürst. Pärast Vladimir Monomahhi surma 1125. aastal lagunes ühtne Kiievi-Vene riik mitmeteistkümneks vürstiriigiks ja vürstid alustasid võitlust suurvürsti tiitli pärast. Vürstide sagedase vahetumise ajal moodustasid ülikute seast valitud asjamehed linna omavalitsusliku juhtimisorgani, mis kaitses linna huvisid vürsti ees. Esimene valitud ja veetše otsusega ametisse nimetatud possaadnik astus ametisse 1126. aastal ning tuhatnik alates 1130. aastast. Linnadesse, kus veetšekord puudus, näiteks Moskvasse ja Tveri, määras tuhatniku suurvürst.
XII sajandil otsustas Novgorodi veetše Kiievist määratud valitsejad kõrvaldada ja valida vürsti aristokraatlikust suguvõsast, seades talle tingimuseks,et ta ei ürita saada suurvürstiks. Seejärel ümbritseti ta vürsti võimukasutuse kontrollimiseks Novgorodi Vabariigis kohaliku bürokraatiaga. Sõltuvalt valitud vürsti ja Novgorodi esindajate omavahelistest suhetest võidi vürst valitsemisest ka vabastada ja pagendada. Peapiiskop, possaadnik ja tuhatnik valiti kõrgeima võimuorgani, veetše, valimistel toetuskisa tugevuse põhjal.[11][12] Tuhatniku valimistel võeti arvesse ka tavalise rahva esindajaid. Teenistusse astuva tuhatnikuga sõlmiti leping ning teda assisteerisid saja sõjamehe juht "sotnik" (ru:" Сотник", Сотский") ja kümne mehe juht "desjatskij"[13] (ru:"Десятский").[14] Tuhatnikul olid tema ülalpidamiseks määratud kindlad sissetulekud Novgorodi eri piirkondadest.
Tolleaegsete tuhatnike hulgas leidus mõjuavaldava poliitilise tähtsusega suurkujuks tõusnuid, kellest üks oli XIII sajandi alguses galiitsia tuhatnikuna tegutsenud Demjan (ru:Демьян). Tema sõjaline ja poliitiline mõjuajaloolistele sündmustele kestis 23 aastat. Demjan oli komandör ja juhtis läbirääkimisi ning muu hulgas hoiatas 1230. aastal vürst Daniil Romanovitš Galitskijt, teatades talle nõo Aleksandri vandenõust.[15][16] XIV sajandil, kui mitmed bojaarid asusid elama erinevatesse vürstiriikidesse, kasvas tuhatniku tähtsus tunduvalt ning tema tohutu võim kujunes bojaaridele ja isegi vürstile mõnevõrra ohtlikuks.[17] Üheks selliseks ajalooliseks näiteks on aastatel 1347–1356 Moskva tuhatnikuna tegutsenud Aleksei Petrovitš Hvost, kellel oli Kremlis oma õukond ja kes Moskva sõjaväe ülemjuhatajana ei võinud ringi liikuda ilma kaitsesaatkonnata ning kelle ülemvõimust alguse saanud intriigid lõppesid tema mõrvaga. Bojaaride vandenõu tagajärjel Kremlis asetleidnud tuhatniku surm kutsus linnas esile rahutusi, mille tõttu mitmed privilegeeritud bojaariperekonnad olid sunnitud Moskvast Rjazani põgenema. Alles 1358. aastal avanes neile võimalus Moskvasse tagasipöördumiseks.[18][7][19]
Kuna ametnike valikut mõjutas üldiselt tema oma poja ja lähedaste sugulaste või kogu suguvõsa toetus, ei osutunud ametikoht tihti lõplikult valimistega määratuks, jäi mitmeks aastaks ühe mehe valdusse ning sellest kujunes niiviisi isalt pojale ja põlvest põlve pärandatav teenistuskoht. Mõnikord kasutati seda vaheetapina teel possaadnikuks, mida väljakujunenud soosimiskultuuri tagamaadel eriti hädavajalikuna ei peetud.
Esialgselt olid tuhatniku ülesanneteks sõjaväe juhtimine, linna administratiivsete ametnike, sh possaadniku, kaitsmine, tema volitustekohaste juhtimisülesannete, võimu ja otsuste täidesaatmise toetamine ning korra järelevalve veetšel. Peagi hakkas ta tegelema hoopis maksude kogumise ning sõjalise tähtsusega kohustustele lisandus veel tsiviilkaitse ja üldine korravalve. Kõrvuti nende ülesannetega teostas tuhatnik linna kaitserajatiste järelevalvet ja kutsus kokku veetše. Lisaks tegutses militaarne tuhatnik veel suursaadikuna ja kohtunikuna, rahuperioodil tunduvalt tsiviilsema kaubandusjuhina ja eelarvevahendite volitatud käsutajana ning tegeles äriõigusalaste nõustamistega.
XII–XIII sajandil Novgorodis esimesed tuhatnikud erinesid teistest keskaegsete linnade tuhatnikest selle poolest, et nad valiti linna elanike hulgast ning nad esindasid madalama seisusega bojaaride, kaupmeeste ja linna vaesema lihtrahva huve. Novgorodi tuhatnik oli ennekõike "tõsjatša" (ru:"тысяча") ehk nn miilitsa juht. Tol ajal Novgorodis oli kolm erinevat maaväeüksust: vürsti družiina, mille koosseisu kuulusid aadlikud ja mis kuulus otse vürsti või nn asevürsti, namestniku alluvusse, piiskopirügement eesotsas bojaarist piiskopiametnikuga ja rahvamiilits, kelle liidrina oli tuhatnik koos sotnikega.[9] Selle kohustuse kõrval kuulusid tuhatniku tegevusvaldkonda veel kaubanduskohus ja hagiasjad, kaubandusalased rahvusvahelised läbirääkimised, kaubanduslike meetmete kontroll ja ärisuhete arendamine eri piirkondade vahel. Nad allusid üksnes veetšele. Olles valitud lihtsama rahva hulgast, tegeles tuhatniku institutsioon muugagi kui vaid bojaaride mõisate ja talude sotsiaalsete vajaduste ja huvide rahuldamisega. Tuhatnik oli Novgorodi kaubanduslepingute asendamatu sõlmija, kaubandusega kaasnevate tulumaksude ametnik, välismaiste saadikutega läbirääkimiste esmane organiseerija ja Vene vürsti juurde saadetava saatkonna liige.
Novgorodis lahendati 13.–15. sajandil kaubandusvaidlused avaliku ja erasektori initsiatiivil loodud kohtuorganis, mis kaupmeeste pürgimuste kohaselt pidi vähendama riigi sekkumist ettevõtjate kaubanduslikesse afääridesse. Riiklikuna esindajana ja samas kohtu eesistujana võttis sellest osa ka tuhatnik. Juhul kui otsustamine puudutas avalikke huve, oli kohtunikekogu liikmeks ka possaadnik. Kaupmehi esindas kaks ühisuse või artelli staarostit. Istungitel otsustati eri linnade kaupmeeste lahkarvamuste üle ja samuti sätestati Novgorodi õigusaktidega rahvusvaheline jurisdiktsioon.[20]
XIV sajandi esimesel veerandil hakati tuhatnikke valima bojaaride hulgast, kellel õnnestus niimoodi endale haarata possaadniku järel teinegi munitsipaalne võtmepositsioon. Sellest ajast alates peeti tuhatniku ametikohta possaadnikuks tõusmisele eelnevaks seisuseks.
XIV sajandi keskpaigas kujunes Novgorodis asetleidnud reformimuudatustega seoses tuhatniku ametikohast sisemise hierarhiaga kollektiivorgan eesotsas ülem- ehk peatuhatnikuga (ru:степенный (главный)), kes esindas kogu Veliki Novgorodi ja kellele allusid ülejäänud ((ru: кончанские) tuhatnikud. XV sajandil algatati peatuhatnike iga-aastane rotatsioon ehk keerd, mis eeldas töötamist ametikohal aastase tähtajaga ja mille käigus sai ta vajalikke töökogemusi tööspetsiifika kohta antud kohal ning samas võimaldas linna eri rajoone esindavate bojaaride annete ja initsiatiivi rakendamist.
Novgorodi esimene tuhatnik valiti 1190. aastal ja tema nimi oli Mironeg. Esimene ülemtuhatnik oli Falalei Andreanovitš (aastast 1360).
Kuigi need linnavalitsuse juhtivad ametnikud olid teenistusse valitud häälteenamusega, ei olnud nad alati linnaelanike meelt mööda ning aastal 1228. aastal lahkus rahvas veetšelt relvis röövima põlatud peapiiskopi Arseni ja tuhatnik Vjatšeslavi vara.[21]
Moskvas ei olnud veetšet ja tuhatniku valis suurvürst. Seoses sealse tuhatniku ametikohaga on mitmeid erinevaid arvamusi ja andmeid. Laialt levinud arvamuse kohaselt likvideeris aastal 1373 või 1374, pärast tuhatniku Vassili Vassiljevitši Veljaminovi surma, suurvürst Dmitri Ivanovitš Donskoi oma ainuõigust ära kasutades selle ametikoha. Teenistuskohale kandideerinud tuhatniku poeg Ivan Veljaminov solvus, põgenes Tveri ja algatas vastuhaku eesmärgiga säilitada ametikoht, aga see luhtus ja 1378. või 1379. aastal ta sai surmaotsuse, hoolimata sellest, et tema suguvõsa oli üks rikkamaid ja tuntumaid Moskvas. Teisalt on ajaloolaste arvamusi, et ametlikult Moskva tuhatniku ametikoha likvideerimist ellu ei viidud, vaid ametikohustused anti üle Vassili Vassiljevitši Veljaminovi hovimehena ning suurvürsti lähedase ja ennastsalgavana toetajana tuntud vennale Timofei Vassiljevitšile.
Moskvas hiljem tuhatnikke teenistusse ei kinnitatud, kuigi ametinimetus on säilinud kaua aega suurvürstide ja tsaari pulmatseremooniate pulmavanema nime all.[22] Moskva tuhatnikud:
Vassili Prostasjevitš Veljaminov, hüüdnimega Vzolmen (? – surn. 1354) – bojaar, tuhatnik aastatel 1341–1354;
Hvost, Aleksei Petrovitš, hüüdnimega Hvost (? – surn. 1357) – bojaar, tuhatnik alates 1354. aastast; tapeti vandenõulaste poolt 3. veebruaril 1357;
Pihkvas tuhatnikuinstitutsiooni ei olnud. Linnas valiti kaks possaadnikku, kellest üks oli linnapea, teine aga täitis tuhatniku funktsioone ja teda assisteerisid sotnikud.[9][23][24]
Kirjandusallikate läbitöötamine. II. Uuring 1. “Suulised kroonikad” "Jutustuse möödunud aegadest" koosseisus (ru Lihatšev (ru: Д. С. Лихачев) (vene keeles)
|
OSCAR-2019
|
||
Olen siin viimased päevad jälginud oma blogroll‘i, kuidas aasta kokkuvõtteid tekib nagu seeni peale vihma ning osad neist on pannud mind ka minu möödunud aastale mõtlema. Kelle jaoks on 2015 olnud megahea ja täis positiivseid asju, kelle jaoks vastupidi. Tagant järele võib vist öelda, et minu aasta on suurest olnud balansis, kuid siiski on mulle sellest aastast jäänud veidi negatiivne maik suhu. Võib olla oleme lihtsalt jõudnud piisavasse vanusesse, kus näeb enda ümber rohkem raskeid haigusi, vanadusest tingitud hädasid ja mis seal salata, ka surma, sest inimesed meie ümber jäävad ju ka järjest vanemaks. Öeldakse, et pole halba ilma heata – minu puhul on lõpuks see hea vist kohale jõudnud.
Aasta algas meie jaoks meeletult raskelt. Kui eelneval novembril saime positiivseid beebiuudiseid, siis 15. jaanuaril kuklavoldi ultraheli uuringul same vaid negatiivseid uudiseid. Meie esimene (arstide arvestuse järgi küll teine) Maimuke oli alla andnud ning südametööd ei leitud. 16. jaanuaril läksin haiglasse peetunud rasedust lõpetama, sest siiani ei olnud loode ise ära kukkuma hakanud. Võin julgelt öelda, et isegi teades, et enam ei saa Maimukese jaoks midagi teha, tundsin ma ennast nii halvasti ja süüdi ja kurvana ning kindlasti oli see päev minu jaoks emotsionaalselt ja vaimselt üleüldse kõige raskem mu senise elu jooksul. Päris esimene rasedus katkes omasoodu, nagu polekski midagi juhtunud, kuid kuna ma käisin vereproovi andmas ja näitajad olid olemas, siis loetakse see ka päris raseduse alla.
Seega olin ma mõnda aega päris katki ja negatiivselt meelestatud. Mõtlesin muudkui endamisi, ka ma ise äkki olen midagi valesti teinud. Kas äkki need peod kus ma kunagi käinud olen ja alkoholi tarbisin, kas äkki see on mu keha niivõrd mõjutanud? Mõjutanud nii palju, et ma ei saa hakkama selle kõige elementaarsemaga, milleks naise keha peaks olema loodud…
Pärast madalseisu otsustasin, et hakkan oma keha eest paremat hoolt kandma ning keskendusin rohkem toitumisele ja liikumisele. Leidsin enda jaoks (õigupoolest vist juba jaanuari lõpus) Erik Orgu toitumiskava ja Endomondo ning pühendasin oma vabad momendid söögi tegemisele ja kõndimisele. Eriti mõnusaks hakkas minema siis kui päevad muudkui pikemaks venisid.
Samuti sain märtsis veerandsada aastat vanaks ning selle tarbeks korraldasin meie väikses korteris ka peo nii et numbrivahetus möödus suhteliselt rahulikult.
Ülejäänud kevadkuud möödusid tubli aktiivsuse tähe all ning mingil eluhetkel kaalusin ma 73.9kg, mis oli üle pika aja üks madalamaid numbreid mida ma enda puhul näinud olin. Näiteks aprillis kõndisin ma maha oma distantsi rekordi, milleks sai 225 kilomeetrit kuu peale, mis teeb kuskil 7.5 kilomeetrit päevas! Pärast seda hakkas kuidagi allamäge minema ning suvega võtsin ma peaaegu kõik tagasi, mis ma kaotasin. Oih!
Mais käisime ka mõneks päevaks Inglismaa pinnal. Käisime külas nii Ste isa perel, veetsime päeva rannikul ning jõudsin ka Siiri elu kaema. Ilm oli muidugi meie tulekuks “super” ning enamus aega oli sama sombune ja vihmane kui Eestis.
Juunis ei toimunud midagi märkimisväärset, kui jaanipäev välja arvata. See aasta ei teinud me selle tarbeks vist midagi erilist – mitte, et me varasemalt väga oleme teinud.
Juulis oli ainuke suvepäev, kus ma päevitada jõudsin ning no muidugi kui juba siis juba. Suutsin päikse käes magama jääda ning selle tulemusena olin punane kui vähk 😀
Augustis tuli Siiri Eestisse ning selleks puhuks organiseerisime väikse Hiiumaa tripi, kus tollel nädalavahetusel leidsid aset nii Kärdla Kohvikutepäevad kui ka Kärdla Ratsupäevad, ehk siis tegevust oli päris palju. Kahjuks oli ilm meganadi ning seetõttu istusime kaunil “suveõhtul” õues villaste sokkide ja kõikide pusade-jakkidega mis meil kaasas olid. P.S – ma võtsin lausa talvejope kaasa.
Augustist veel nii palju, et kuskil kuu keskel meie firma kolis ning nüüd saan päris kesklinnas tööl käia.
Üle 3 aasta käisime Stega ka ühel päris puhkusel Kreeta palmide all. Mega mõnus! Nädala esimene pool oli vast mõnusam, sest teisest poolest hakkas Maim vol 2 endast teada andma ning olemine läks veidi kehvaks. Reisiga jäime väga rahule ning kellel ikka päikse, rannaliiva ja lõppematu söögi suhtes kaebusi on?
Kreetalt tagasitulles tegin rasedustesti ning mu sisetunne osutus seekord õigeks. Ei teagi, kas eelmiste kogemuste põhjal või niisama, olin ma tol korral palju rahulikum ning mäletan end mõttelt “eks ta läheb nii nagu minema peab”.
Kasvatasin hoogsalt tulevast Printsi, tegin tööd ja midagi väga põnevat ei olegi vist toimunud. Muudkui käisin aga usinalt igas kontrollis ja proove andmas ning Printsi mõõtmas ja uurimas.
Nädal-paar enne jõule läks meie juurest kepsutavate kutsade maale Aadu, meie pere teine koer, kes kahjuks pidi ajahambale ja tervisele alla vanduma. Ma ei tea miks, kuid minu jaoks on lemmikloomade kaotus kuidagi emotsionaalsem.. või ma ei oska seletada. Kuidagi teist moodi on kurb.
Millegi pärast tundub, et aastas on kaks olulist püha – jaanipäev ja jõulud ning kui üks saab läbi on aeg teist oodata. Kingid olid imelised, söögid maitsvad ja kilod kiired lisanduma 😀 Ma olen päris kindel, et siin pole mitte ainult Printsi käsi mängus, vaid empsi kokkamine jõululauaks. Kahju ainult, et pühad nii kiiresti mööduvad (kaalule on see vist ainult hea).
Järgmiselt aastal ootan veidi rohkem positiivset. Võib olla on positiivsus ka vaataja silmades nagu ka ilu, kuid see negatiivsuse maik pole jäänud vaid enda kogemustest, vaid ka juttudest, mida ikka siit-sealt kinni püüad. Samas on uuelt aastalt palju oodata ning ma olen kindel, et meie elud muutuvad täielikult.
Minu meelest algab jõuludeks valmistumine igal aastal samamoodi. Kõigepealt teen ma (vähemalt viimased 2 aastat) lubaduse, et ma NÜÜD ostan ära jõulukaunistused, siis teen ma lubaduse, et see aasta hakkan ma varakult juba kinke vaatama, et ei jääks viimasele minutile ning lõpuks on jõulud möödas kiiremini kui silmi pilgutada jõuad.
Etterutates ütlen, et ma ikka veel ei ostnud ühtegi jõulukaunistust ning ainuke jõulukaunistus meie korteris on Rudolfi kujuline külmkapi magnet, millel on väiksed “post-it”-id küljes. Samuti jäid kingid suht viimasele minutile, kuid selles süüdistan ma Sted, sest ta otsustas tuhat aastat, mida ta jõuluks tahab 😀
Samuti tuleb kõigilt enne jõule kommentaar, et “teeme siis see aasta vähe väiksemalt”, ent jõuluõhtul need pakid muudkui tulid ja luuletusi polnud piisavalt varnast võtta. Müstika! See aasta oli muidugi veidi teisiti, sest peres enam väikseid lapsi pole, kellele päkapikkude “udu” ajada, seetõttu oli osa jõuluõhtu maagiast justkui kadunud, aga samas sai pere ikka tervenisti kokku ja see ongi ju põhiline.
Selle aastane kinkide laar: lumepallikujuline küünal, vannipall, jalaseep, termosokid, eritellimusel tehtud retseptimärkmik, Printsi esimesed dressipüksid, kalendermärkmik, aktiivsusmonitor, suur kalender, võinuga, puulusikas, käsitööna tehtud teekotid ja üks udune kass, kes end pildile pressis.
Päris mitmed kingitused olid meile Stega kahe peale, näiteks nagu pimendavad kardinad, mis enam pildile ei saanud, sest need on juba ees ja pimendavad väga jõudsalt meie magamistuba. Super! Samuti ei jõudnud pildile enam Kalevi trühvlid, Fazeri piimašokolaad pähklitega, purk täis häid-paremaid pähkleid ja šokolaadi jõuluvanad, sest nad kõik… eee… sulasid ära?
Juba pikemat aega ma muudkui guugeldasin ja vaatasin ja käisin Stele ajudele, et mul on VAJA aktiivsusmonitori. Ma tahan teada, palju ma PÄRISELT kaloreid kulutan ja liigun ja magan ja mida iganes eks. See aasta oli päkapikk nii vastutulelik, et minu kauakannatatud unistus täitus.
See on siis selline tegelane, mille sa kõigepealt laed täis, paned endale käe peale ja lähed oma eluga edasi. Kui hoida teda tavarežiimil kestab ta aku kuskil 2 päeva, kuid kui panna STAMINA režiimile püsib kauem. Nende režiimide vahe seisneb tegelikult ainult selles, kas sa tahad, et jubin mõõdaks su pulssi või mitte. Kellele pulsi teadmine vajalik pole, siis võib selle maha võtta ning samuti saab pulsi mõõtmise režiimi panna tööle just siis kui ise tahad, ehk siis näiteks kui trenni hakkad tegema.
Minu jaoks hetkel võib olla olulisem näitaja on see unemõõtja. See näitab päris täpselt ära sinu öise liikumise/liikumatuse järgi ning ilmselt ka pulsi järgi ära kui palju sa magad kerget und, ehk REM und ning kui palju sa saad seda sügavat und. Praegu olen seda kasutanud 3 ööd ning esialgu on minu sügava une protsendid kõikunud 26%-33% öö jooksul. Arvestades, et see vahemik võib olla 30%-70%, siis mulle tundub, et mul väga palju seda kasulikku und ei ole. Samuti on praegu näiteks näha, et ilmselgelt pole ma kõige paremas vormis, sest minu pulsi tase (ka siis kui ma magan) on üle 60, mis ei soodusta väga taastumist ning põhiliselt on mu keha peaaegu koguaeg “madala stressi” tasemel. Jeerum! No ma tean ka seda, et mida treenitum ja paremas vormis on inimene, seda madalam on ta pulss niiöelda “puhkeasendis”, kuid sinna on mul vist pikk tee.
Ma usun, et kui ma olen seda näiteks kuu aega kasutanud, siis teen ka põhjalikuma ülevaate, et kuidas ja mis.
Et igal mehel on vähemalt paar korralikke dressipükse, siis Printsil on kohe üks paar varnast võtta. Materjal on nii pehme ja mõnus ning kui mulle vähegi mahuks, paneks ise jalga 😀
Peale suurt söömist, kinkide jagamist ning kohustuslikke jõulufilme nagu “Üksinda kodus” saidki jõulud läbi ning võib jääda jaanipäeva ootama. Nagunii ilmas erilist vahet ei tule!
Viimasel ajal lähevad need nädalad eriti kiiresti mööda, mis kohati on veidi hirmutav, kuid palgapäeva on alati tore kohata, mis sellest, et rõõmu tollest päevast on vaid veidikeseks või kuni kõik arved ja kohustused makstud saavad 😀
Muidu kulgeb meie elu suhteliselt ühesuguselt, kuid selle nädalaga kaasnesid ka jõulud ja palju söömist, mida ma olen kindel, et ma järgmised mõned nädalad kahetsen. Samuti käisin Ämmaka vastuvõtul, kus käisime üle kõik analüüside tulemused ja ultraheli tulemused ja Prints sai üle mõõdetud ja kuulatud, aga kõigest järgemööda.
Algselt seda aega kinni pannes mõtlesin, et mis see kell 8 hommikul siis ikka ära ei ole, nagunii lähen 9ks tööle ja ongi hea mugav asjad järjest ära ajada. Hommikul kodust väljudes tundus nagu oleks tegelikult kell näiteks 12 öösel, sest väljas oli nii kott pime, et mitte miski ei andnud aimu, et võiks normaalsete inimeste hommik olla. Ma ausalt enam ei mäleta, kuidas me kunagi kella 8ks hommikul kooli läksime ja seda praktiliselt iga päev. Õudne!
Glükoositesti tulemused olid kõik korras, kuid halb uudis on see, et ma pean seda 28. nädalal uuesti tegema. See polnud tõesti nii hull kui ma arvasin, kuid ma ei igatse seda ühte kohta torkimist ja 2 tundi passimist. Samas annab see võimaluse oma beebiraamatuga ehk ühele poole saada 😀 Samuti olid korras nii kilpnäärme näitajad kui ka pissiproov, kuid järgmiseks korraks peab viimast uuesti andma. Ma ise mõtlesin seda, et peaks koju vist väikse varuga neid pissitopse ostma, sest ma iga kord ei viitsi ainult selleks apteeki küll minna. Ära kuluvad need nii kui nii.
Emakapõhja kõrgust on 22cm ja Printsi süda lõi seekord 145 korda minutis, mida on rohkem kui eelmine kord, kuid
ma kahtlustan seda, et ta eelmine kord lihtsalt magas. Väike Prints on ta juba praegu, sest ega talle see torkimine üldse ei meeldi ning päris mitu korda ujus sellel masinal eest ära – olid südamelöögid, üks hetk ei olnud südamelööke. Naljakas tegelane.
Tänapäeval on kõik rasedad leidnud endale väljundi, kus nad saavad kõiki rasedusega seotud asju arutada ning selleks on Facebookis loodud erinevad beebigrupid. Eks seal arutletakse kõikide asjade üle, kuid viimane teema, mis mind ennast häirima jäi oli nimelt see, palju keegi kaalu juurde on võtnud selle esimese poole ajaga. Kohati võttis mind ikka muretsema küll, sest mul on praeguseks kokku tulnud 7kg, samas kui mõni hoopistükis on kaotanud 5kg. Olgu, see kaotamine mind väga ei morjenda, sest see polegi praegu eesmärk, kuid üldiselt võtavad teised naised keskmiselt 2kg. Küsisin siis oma Ämmaka käest ka, et kuidas sellega seis on ja kas ma peaks söömise lõpetama. Tema aga hoopis lohutas mind ja ütles, et kuna mu kaaluiive külastuste vahel ei ole midagi jubedat, esimest korda oli 3kg, teine kord nüüd 1.1kg (vist), siis see ongi normaalne. Kuna ju kõht kasvab, rinnad kasvavad, kõik vedelikud ja asjad, siis peabki see kaal ju kuskile minema. See aitas mind päris palju ning nüüd on jälle rahulikum süüa 😀 Kuigi ma luban, et nüüd kui need pühad läbi saavad ma näen söögi tegemisega rohkem vaeva.
Rääkisime ka mu “tutivalust” ja mida sellega teha saaks. Ämmakas soovitas hakata bandaaže vaatama, kuid ütles ka, et üks hea asi, mida paljud rasedad pooldavad on hoopis kinesioteip. Ma arvan, et osad inimesed on seda näinud näiteks sportlaste peal, kus teatud lihased või kohad on sinise teibiga üle kaetud. Kinesioteibi eelis on see, et kuna ta on üsna peenike, võrreldes näiteks bandaaži endaga, siis on ta mugav, ent siiski toetab, kuna ta on täpselt vajalikku kohta tõmmatud, samuti ei tule seda näiteks istumiseks maha võtta. Miinuseks on muidugi see, et ta tuleb mõne ajaga maha ja pikalt ei püsi. Ämmakas pakkus välja, et me võime seda järgmine kord proovida, sest ka ta ise on selle koolituse läbi teinud.
Teine delikaatne teema, mille kohta ma lihtsalt pidin küsima on raseduseaegne kõhukinnisus. Jah, see on jälle üks nendest teemadest, millest keegi väga kõva häälega ei räägi, kuid mida suuremaks kõht kasvab ja mida rohkem Prints seal kõhus rullima hakkab, seda ebamugavamaks täis sooled on. Tundub rõve, aga selline on paraku elu. Igatahes, ämmakas soovitas juua palju vett – vähemalt 2 liitrit päevas, mis nendele, kes siin toitumiskavasid (näiteks nagu ma ise) jälginud on peaks olema nii või teisiti tavaline taks, aga ütles ka kui päris hulluks läheb võib võtta näiteks Duphalac’i, kuid hoiatas ka, et see võib natuke aega võtta enne kui mõjuma hakkab ning ei tohiks vastupidist effekti ka päris luua. Kolmas soovitus oli kasutada Eva/Q küünlaid, mis tuleb sinna sammusesse lükata ning kus see küünal siis mikromulle hakkab eraldama, mis omakorda masseerivad soolte seinu ja lihtsustavad kogu “tühjendusprotsessi”. Kõhukinnisus on ääretult tavaline kaasus ning kahjuks või õnneks (pigem ikka kahjuks ma pakun, kellele ikka meeldib käia ringi tundega nagu oleks kivid kõhus) läheb raseduse lõpupoole järjest hullemaks, sest sooltele jääb aina vähem ruumi tegutsemiseks.
Järgmine visiit jääb nüüd uude aastasse ning õnneks vahepeal mingit torkimist ei ole, mul on vaja vaid mingi hetk enne ämmaka visiiti pissiproov ära viia ja siis ma olen jälle omadega mäel. Veidi kurb, et nüüd ei näe Printsi enne kui ta üks kord välja soostub tulla, kui just vahepeal veel ühte tasulist ultraheli teha ei lase. Eks me näe…
Enesetunne ja sümptomid: Hea uudis on see, et uusi sümptomeid ei ole ning vanadega õpin igapäevaselt elama. Kokkuvõttes on elu päris hea ja mõnus ning ei ole veel liiga raske, kuigi kohati võtab juba ägisema küll. See tekitab mõneti isegi hirmu, et mida ma siis päris lõpus tegema hakkan, kui poole peal juba raske on.
Kaalutõus: Eee.. Ma sellest see nädal ei räägiks, kuna ma südamest loodan, et see kaalu number on ajutine ning tingitud tugevast jõulusöögist!
Maim: Selle nädalaga peaks Maim 26.7cm pikk ning lõpuks ometi mõõdetakse teda kui päris inimest, ehk siis pealaest jalatallani ning raskust peaks tal olema tervelt 297.7 grammi. Nagu eelmine nädal ultrahelis kinnitati oleme me kaaluga veidi ees, kuid kõik on normis ja muretsema ei pea.
Maimu seedesüsteem on piisavalt arenenud, et hakata looteveest omandama vett ja suhkruid, kuid enamus toiteainetest tuleb ikkagi platsentast. Samuti on beebi luuüdi piisavalt arenenud, et vererakkude tootmises kaasa lüüa. Praeguse hetkeni on selle töö eest vastutanud beebi maks ja põrn, kuid maks toodab uusi vererakke kuni veel mõni nädal enne sündi, põrn lõpetab oma panustamise kuskil 30ndal nädalal.
Sel nädalal arenevad välja ka nähtavad kulmud, ripsmed ja juuksed, nii et võib vast kõrvetisi oodata.
Alates raseduse algusest käib peas ringi küsimus, et kumma me siis saame, kas poisi või tüdruku? Muidugi meie puhul oli suur õhin peidetud ettevaatlikuse ja pigem ühe suure soovi taha, et kõik oleks korras ja Maimuke oleks terve.
Etteruttavalt olgu öeldud, et meiega saime oma “värviuudised” looteanatoomia uuringult teada, kuid selleks, et mitte teie lugemist juba ette ära rikkuda, siis alustan algusest, ehk nendest ennustustest, mida vanarahvas ja internetirahvas jaganud on.
• raseduse algul vaevasid sind iiveldushood: Kindlasti JAH! Kogesin ju seda lõppematut iiveldust peaaegu 24/7 enne kui õhtul magama otsustasin minna.
• lisakilod kogunevad puusadele ja tagumikule: Raske öelda. Minu meelest on need kilod sujuvalt hajunud, kuid jope järgi vast on ka puusadele üksjagu läinud.
• magad paremal küljel ja padi on magades lõuna suunas: Mul ei ole eriti halli aimu, kuhu suunas mul padi on, aga vist on kagu suunas, ehk ida ja lõuna vahel. Magama jään pigem vasakul küljel, kuid öö jooksul kindlasti muutub, sest koguaeg on ebamugav!
• sa nägid enne rasedust parem välja: Ei tea, kas just parem, kuid eluvaim on tagasi sisse tulnud ning enda meelest on praegu vaatepilt päris hea. Ehk siis ei?
• juustesse ilmuvad punakad triibud: Spetsiaalselt mitte. Loomulik juuksevärv on juba punane. Ehk siis ei.
• sööd ohtralt puuvilju: Mis on see ohtra piir? Praegu on jõuluaeg, ehk siis on igal pool mandariine. Need lähevad küll päris uhkel kogusel.
• niidi otsa riputatud abielusõrmus liigub kõhu kohal küljelt küljele: Seda nalja pole ma teinud, ehk siis ma ei tea 😀
• kui liidad oma vanuse eostamise hetkel ning eostamise kuu numbri, saad vastuseks paaritu arvu: Ei.
• raseduse algul ei ajanud kõikvõimalikud asjad sind iiveldama: Iiveldamine oli üleüldine füüsiline seisund, ehk siis erinevad asjad ei mänginud absoluutselt rolli. Ei.
• beebi süda lööb aeglasemalt kui 140 lööki minutis: Eelmine ämmaka visiit mitte, üleeelmine küll (135).
• lisakilod kogunevad kõhule: Nagu üleval pool sai mainitud, siis mulle tundub, et kilod on kogunenud igale poole. Eks mul väike kõht oli juba enne, kuid siis polnud enam ruumi seda sisse tõmmata.
• isu on soolase, hapu, liha ja juustu järele: Pigem soolne kui magus, aga lõpuks peavad nad tasakaalus olema. Juustudele kindel JAH!
• magad vasakil küljel ja padi on magades põhja suunas: Pool ja pool. Magama jään vasakul küljel, kuid padi on lõunas. Mis see teeb siis? 😀
• oled raseduse ajal ilusam kui kunagi varem: Ma olen koguaeg väga ilus, kuid kui see kehakaalu tõus kõrvale jätta, siis vast küll.
• niidi otsa riputatud abielusõrmus hakkab kõhu kohal ringe tegema: Olen nii laisk, et ei viitsi sõrmust niidi otsa riputada, ehk siis ma ei tea.
Osad vastused on sellised pooleks või ei tea, ehk siis tulemus ei ole päris täpne. See kõhu asetuse järgi ennustamine on minu meelest täielik lollus, sest kas kõhu kuju ei sõltu mitte pigem sellest, kuhu platsenta kinnitunud on? See peaks ju määrama kuhu “suunas” beebi kasvab või ei?
Lisaks nendele vanarahvatarkustele on olemas ka Hiina ja Jaapani ennustustabelid, mis võtavad arvesse asjade numbrilist poolt. Alustame siis Jaapani tarkustest.
Kõigepealt tuleb esimesest tabelist leida enda perenumber. Selle leidmiseks tuleb vedada omavahel kokku naise ja mehe sünnikuud ning nende ristumiskohas ongi perenumber. Kuna Ste sünnipäev on veebruaris ja mul on märtsis, siis meie perenumbriks tuleb 11.
Seejärel tuleb appi võtta teine tabel ning jälgida selle ülemises reas perenumbrit ning selle numbri alt leida üles eostamiskuu. Seejärel on tabeli keskelt näha, kumb suurema tõenäosusega sünnib.
Tähtaja järgi on eostamise ajaks 31.juuli (vot kui täpsed), ehk siis selle järgi peaks sündima suurema tõenäosusega tüdruk. Samas on august koh seal samas, mis näitab suurema ülekaaluga poisi tulekut. Võta sa nüüd kinni 😀
Üldiselt töötavad kõik Hiina tabelid ühe loogika alusel: vertikaalsest tulbast tuleb valida oma vanus ja ülemisest horisontaalsest reast lapse eostamise ajavahemik. Roosa tähendab tüdrukut, sinine poissi, et ei oleks mingit segadust.
Hetkel olen veel 25, seega tulemused samad, mis Jaapani tabeli järgi: juuli tähendab tüdrukut, august poissi. Tähtaja järgi läheb punkt jälle tüdruku kasuks.
Selle tabeliga samamoodi ajad kokku oma vanuse ja leiad ülevalt reast eostamise ajavahemiku, et nende ristumiskohast beebi “värv” leida.
Jällegi näitab minu vahemik tüdrukut, kuid seekord on poisi vahemik hoopis kaugemal. Punkt tüdrukule.
See nüüd on viimane tabel, kuid loogika jääb samaks. Tundub, et isegi kõik need Hiina tabelid on samad ning tegelikkuses võib vist teha ainult ühe tabeli järgi, sest mul on küll kõik 3 praegu samade tulemustega. Juuli tüdruk, august poiss. Tähtaja järgi jääb tüdruk!
Teistest blogidest olen näpanud ka selle viimase ennustusvahendi. Verevahetusteooria väida seda, et naistel vahetub veri iga kolme aasta järel, meestel iga nelja aasta tagant. Sündima peaks laps sellest soost kumma vanema veri lapse eostamise ajal domineerib. Domineerib noorem veri ehk siis kui eostamise hetkel on noorem ema veri, siis tuleb tüdruk, kuid kui isa veri, siis poiss. Domineerimise kohta on muidugi erinevaid arusaamasid ning arvamusi on mõlemas suunas, et siis kas domineerivam on see kellel komajääk suurem või komajääk väiksem. Brit ja Sally on otsustanud minna seda teed, et arvestavad domineerivaks selle vere, mille jääk on suurem, ehk siis lapse sünnib sellest soost, kumma vanema nö “jääk” on eostamise hetkel suurem.
Meie arvutuskäik näeks siis välja järgmine: 25:3=8.3/25:4=6.25. Minu “jääk” on suurem, ehk siis veel üks punkt tüdruku suunas.
Enda sisetunne oli kahtlev ning nüüd tagasi mõeldes, mul vist ei olnudki otseselt sisetunnet kummaski suunas. Meie pere “lastetraditsioonide” koha pealt on kõik “üllatuslapsed” olnud tüdrukud, kuid samas ei saaks meie beebi kohta öelda üllatus, sest me oleme ikka pikalt niiöelda vaeva näinud. Üllatuslik oli ta pigem võib olla sellepärast, et me ei olnud enam nii asjale keskendunud, planeerisime oma Kreeta reisi ja mõtlesime hoopis teistele asjadele kui üksäkki ta tuligi 😀 Ehk siis pigem läheks ikka planeeritud beebi alla?
Tasapisi hakkasime nimesid arutama ja siis tundus, et tüdrukute nimed läksid palju, palju libedamalt kui poiste omad. Mistõttu teades oma õnne tähendas kindlasti vastupidist ning mõtlesin omaette irooniliselt, et siis tuleb kindlastiiiiii poiss.
Inimesed ütlevad: “Rasedus on nii ilus aeg.” Mina ütleks järgmist: “Rasedus valmistab meil eelseisvaks eluks ette. Raske treeningus, kerge lahingus, eks?” Ma olen nüüd on paisumisega poolel teel ning pean tõdema, et siiani see esimene pool on küll nagu üks karm treening olnud. Erinevad raseduse sümptomid, mis ei piirdunud ainult sellega, et koguaeg oli halb olla, vaid hakkasid reaalselt mõjutama minu igapäevast funktsioneerimist, andsid ikka päris hea nägemuse, mis veel kõik ees on. Ma olen lugenud nii mitmest blogist ja foorumist, kuidas pärast sünnitamist on asjad veel hullemad. Oh dear!
Sel nädalal oli meil ka kavas üks väga oluline kohtumine, nimelt looteanatoomia ultraheli, kus vaadatakse ja kontrollitakse lapse senist arengut, loetakse kokku sõrmed, varbad ja olulised luud, kontrollitakse ajusagaraid ja südameehitust, näo ehitust – põhimõtteliselt vaadatakse beebi pealaest jalatallani üle või vastupidi, vastavalt sellele, kuidas kõhuelanik end näitama soostub. Arstiks oli meil Silja Ostrat (ITK), kes oli selline nooremapoolne, ent asjalik ning minu südamerahuks ei istunud ja mõõtnud seal vaikuses, vaid seletas juurde, mida ta täpselt praegu vaatab. Meie beebil olid kõik näitajad korras, kõik varbad-sõrmed-luud olemas ja üleüldse nii nagu olema peab. Kasvult oli täpselt see, mille järgi tähtaeg paika pandi, ehk siis ma olen “tegemise aja” endal ka õigesti maha märkinud. Beebi kaal oli veidi väiksem – 302g, mis vastas 19+6 asemel 19+4’le, kuid see on nii väike vahe, et muretsemiseks pole põhjust. Vähemalt on hea uudis see, et ma pole suutnud teda veel vaalaks süüa 😀
Muidu tegi Maimuke ilusti koostööd, kuid südamekambritest tahtis arst paremat pilti saada, mis võttis vist terve igaviku. Samas saime me ikka poole tunniga hakkama, nii et järelikult midagi väga hullu ei olnud. Tundus, et muidu elas ta mu kõhus ääretult mugavat elu ning praeguse hetke seisuga oli pea all pool. Arst ütles muidugi seda, et see asend võib tal veel mitu korda muutuda. Platsenta on mul jätkuvalt eesseinas, õnneks ei ole ei madalat kinnitust ega eesasetust, mis võiks pärast sünnituse lähenedes ohtlikuks saada.
Enesetunne ja sümptomid: Sellel lainel, julgen ma vähemalt praegu öelda, on kõik äärmiselt hästi. Toit püsib sees, välja arvatud juhul kui ma lähen liiga ahneks ja söön üle; magada saab päris jõudsalt, kuid siiski ma leian, et mu uni on kergem kui ta varasemalt olnud on; süüa saan praktiliselt kõiki asju ning ei ole tekkinud tugevat vastumeelsust või eelistust, samuti ei ole megaisusid või tahtmist keset ööd külmkappi tühjaks süüa. Ainuke asi, mida ma pean jälgima on see pagana valu. Tegelikult olen ma teinud loogilise järelduse – kui ma kõnnin intensiivselt ja pikalt on kindlasti valusam, kui siis kui ma vähem kõnnin või praktiliselt loivan. Kuna ma rongi peale tavaliselt pean ikka normaalse sammuga minema, siis sellepärast vast ongi nendel päevadel vähe hullem. Kuna Maimuke veedab aega mu kõhu allosas, siis sellest võibki see surve tulla. Ostrat ütles selle kohta, et väga selle pinge vastu midagi teha ei olegi ning kõik ongi ääretult normaalne, kuid kui ma soovin võin proovida erinevaid bandaaže, mis aitavad emakat toetada ja ei lase tollel väljapoole väga vajuda. Muidugi ta ütles, et kindlasti peaks enne neid proovima, kuna nad on erinevad ning on oluline, et kuskilt pitsitama või häirima ei hakkaks.
Üks asi, millest ma väga kirjutanud ei ole, sest noh, eks ta ole mõne jaoks ilmselt veidi rõve või tabu või ei saa aru, miks seda jagama peaks, aga kuna ma ikkagi jagan oma kogemust inimestega, kes kunagi võib olla kaaluvad ka laste saamist, siis on hea teada selliseid asju, et mitte siis arvata, et nad kuidagi pidi imelikud on. Igatahes… Rasedusega kaasneb suurenenud valge voolus. Paljudel ilmselt ei ole seda väga varemgi olnud või siis eelneb see ajale mil päevad peaksid hakkama. Noh, raseduse ajal on seda kogu aeg ning mida kaugemale rasedus läheb, seda rohkem seda tuleb. Mõnus, eks? Seetõttu on mõistlik kasutada a) alukaid, mis sulle väga ei meeldi ning mille sa võid pärast selle perioodi lõppu ära visata või b) pesukaitsmeid mis sinu natuke rohkem lemmikumaid alukaid kaitseksid. Mina soovitaks minna seda teist teed ning investeerida pesukaitsmetesse, esiteks vooluse pärast ning teiseks sellepärast, et mõnikord aevastamise käigus võib “üllatusi” ette tulla. Mõtlesite, et see on ainult filmides, kui aevastades paar tilka püksi tuleb? Guess again! Samuti võivad kaitsmed aidata selle vastu, kui Maimuke ootamatult jalga põide lööb. Pealegi… Palju teil noortel inimestel ikka koledaid aluspükse sahtlis vedeleb 😀 ?
Nüüd ma julgen juba öelda, et rasedus tundub tõesti veidi ilusa võitu ja helge kui suuremad hädad on möödas.
Isutab: Hea söök üleüldiselt. Suudan enamasti Orgu kava järgi süüa ning võib olla on just see põhjuseks, miks mul mingeid suuri “tunge” ei ole – saan kõik vajalikud ained kätte ning elu on kui lill.
Ei isuta: Mitte midagi ebanormaaselt jätkuvalt. Söön liha ja juurikaid ja ka magusat. Reedel oli tööl näiteks üks korralik jõululõuna ning absoluutselt kõik käras. Isegi aroom ei olnud enam vastumeelne.
Kaalutõus: Sellega on selline naljakas asi, et kui ma kaalun ennast neljapäeval, siis kui täpselt uus nädal täis saab, näitab kaal rohkem kui näiteks järgmisel hommikul. Kuna üleüldiselt soovitatakse kaaluda ennast reedeti, kui nädala pinged saavad mööda, siis tulevikus ma hakkangi seda tegema, et oleks võimalikult täpsed andmed. Selle idee põhjal võtsin ma selle nädalaga juurde 200g! Ma südamest loodan, et selline väike kaalutõus ei ole vaid ajutine ning ma suudan 100kg eemale hoida.
Lootevõide kaitsva kihi all hakkab nahk paksenema ning arenevad välja 2 kihti – epidermis ja dermis, ehk siis välimine kiht ja sügavam kiht. Samuti hakkavad kasvama Maimukese juuksed ja küüned, ehk siis võib kõrvetisteks valmis olla.
Maimukese liigutused muutuvad tugevamateks, kuna ta luud tugevnevad, seetõttu võib tunda võbelemist või kiireid muutusi (näiteks teravam hoop külje suunas) ning üleüldiselt peaks saama aru, kas Maimuke magab või on ärkvel. Arst ütles, et kuna mul on platsenta eesseinas, siis võib tugevamate liigutustega aega minna (kuna ta pekstavast sisikonnast veidi kaugemal), kuid ma olen enam kui kindel, et ma nägin ükspäev, kuidas Maimuke kolis ühelt kõhu poolelt teisele ning terve mu kõht liikus väljaspoolt.
|
OSCAR-2019
|
||
Enda mõtete selge edastamine pole lihtsalt oluline, vaid tihti lausa eluline. Levinud eksiarvamus, et mõned inimesed suudavad paremini esineda ja teised halvemini ei ole muud, kui müüt, mis ei aita ei esimesi ega teisi. Kõik suudavad esineda ja seda omapäraselt ning ainulaadselt.
Materjal on mõnusalt praktiline ja antakse edasi peamiselt töötoa vormis. Harjutused põhinevad esinemiskunstile pühendunud koolide varamule üle maailma.
Tead, kuidas luua esinemisega entusiastlikku ja sümpaatset õhkkonda, et publik väärtustaks kuuldut rohkem
Oskad hoida publiku tähelepanu, et pikemate ettekannete puhul ei läheks oluline info väsimuse tõttu kaduma
R.Hare on ennustanud, et mida enam on keskkonnas muutusi, seda enam ilmub kõrge psühhopaatsustasemega isikuid, kuna nad on kõige kohanemisvõimelisemad. Kahjuks mitte kõige meeldivamad inimesed. Kas meeldivad ja empaatilised inimesed peavad tingimata juhtimisest ja professionaalsest suhtlemisest olema kõrvale tõrjutud? Kas inimlikud inimesed võivad ka muutustega hästi kohaneda ning selle juures mitte kogeda pidevat stressi? Väljapääs on suuremas enesejuhtimise võimekuses.
Kuidas enda tunnete mõistmine aitab suurendada teadlikkust enda tegelikest vajadustest ning leida otsemaid teid nende rahuldamiseni?
Kuidas vähendab tunnete mõistmine mentaalset vägivalda ning parandab seeläbi töökeskkonda ja omavahelisi suhteid meeskonnas?
Kuidas emotsionaalne teadlikkus ja võimekus ennast juhtida suurendab meie mõjukust ja seeläbi edu läbirääkimistel, juhtimis ülesannet sooritamisel ja muudab meid üldiselt meeldivamaks inimeseks?
Paraneb oskus enda tundeid juhtida ning seeläbi vähendada isikliku stressitaset ja kasvatada võimekust mõjutada teisi
Kasvab suutlikkus pääseda mõjule ning teostada edukamalt juhtimis ülesandeid või pidada läbirääkimisi
Koolituse eesmärk on arendada õpetajate võimekust tulla toime hariduslike erivajadustega õpilastega, tutvustada erinevaid sotsiaalsete oskuste arendamise programme ning anda praktilisi näpunäiteid igapäevatöö kujundamiseks hariduslike erivajadustega õpilastega.
Kuidas tunda ära hariduslike erivajadustega õpilasi? (enamlevinud hariduslike erivajaduste olemus, võrgustikutöö)
Kuidas arendada õpilaste sotsiaalseid oskuseid? (enesehinnang, meeskonnatöö, valikud, väärtushinnangud, grupisurve, enesekehtestamine, suhtlemine, eneseväljendamine, kuulamisoskus, teistega arvestamine)
Kuidas tuleb Churchilli kool (USA) toime hariduslike erivajadustega lastega? (tutvustatakse kooli õppekorraldust, mis on spetsialiseerunud õpiraskustega laste õpetamisele)
On teadlikud erinevatest strateegiatest ja üleüldisest filosoofiast Churchilli kooli (USA) näitel, mis on spetsialiseerunud hariduslike erivajadustega laste õpetamisele ja nende integreerimisele tavaklassidesse
Üha enam saab nii töö, kui eraelu õnnestumisel määravaks võimekus saavutada kokkuleppeid. Maailm on muutunud lõputuks suhete võrgustikuks ning selles edu saavutamise peamine komponent on oskus pidada läbirääkimisi. Oskus väljendada enda seisukohti, kuulata teiste omi ning jõuda vastastikku kasulike kokkulepeteni. Rääkides võib rikkaks saada nii materiaalsete hüvede, aga ennekõike rikastavate suhete poolest.
Muutused on kaasaja olemuslik osa. Enam ei ole võimalik muutusi planeerida varasemate vahenditega, sest muutuste vahel ei ole enam kohanemisaega ning muutuste tempo on pidevalt kasvav. Iga muutus toob kaas pinget ja inimeste vahelisi konflikte. Kuidas neid ennetada ja muutuste keskkonnas edukalt toime tulla?
Millised on peamised muutustega kohanemise väljakutsed ning millised on riskid nende väljakutsetega mittetegelemisel?
Millised on peamised isiksuslikud omadused ja oskused mida on vaja arendada, et muutuste keskkonnas edukalt toime tulla?
Kasvab teadlikkus muutuste juhtimisvõimekuse vajalikkusest ning riskidest, mis kaasnevad muutustega mittekohanemisega
Suhtlemine on loomulik oskuse, mida on võimalik lõputult arendada. Nii nagu spordis on harrastajaid, kui professionaale, on samuti suhtlemisel võimalik suhelda ja seekaudu saavutada tulemusi erinevatel tasanditel. Kuna suhtlemine on üks võtmeoskusi, siis on arenguvõimalused piiritud.
Koolituse eesmärk on anda ülevaade taastava õiguse (restorative justice) rakendamisvõimalustest kiusamise vähendamiseks, samuti konfliktide ennetamiseks ning vajadusel konfliktide tagajärgedega toimetulekuks.
Mis on taastav õigus? (taastava õiguse, kui kõiki osapooli kaasava ja kahju heastamisele suunatud konfliktide ennetamise ja lahendamise viisi, tutvustus)
Kuidas kasutada taastavat õigust koolis? (taastava õiguse praktikate (lepitus, ringid jne) tutvustus ning nende rakendamiseks vajalike oskuste treenimine)
illised on taastava õiguse rakendamise kasud? (erinevaid näiteid taastava õiguse edukast rakendamisest)
Oskavad kasutada taastava õiguse praktikaid ning paraneb üldine kooli õhkkond ning omavahelised suhted
Kas Sul juhtub nii, et tead, mida on vaja teha, tahad seda teha ja oskad ka, aga sellest hoolimata jääd plaanide elluviimisel ajahätta, koormad end ülesannetega üle, ajast tuleb puudu ning kipud asju edasi lükkama?
õpid, kuidas luua töövoogusid: tähtajaga tööülesande määramine, kategooria lisamine ja arhiveerimine
õpid, kuidas luua ja hallata Outlooki kalendrit, jagada kalendrit kolleegidega ning vaadata kaastöötajate kalendreid
Kas Sul juhtub tihti, et olulised projektid on juhitud nii, et esimeste takistuste tekkides hääbuvad projektijuhi entusiasm ja oskused ning edasised sammud jäävad tegemata? Seetõttu lõpevad projektid kavandatust oluliselt hiljem või läheb planeeritud eelarve lõhki? Projektijuhi tagasilöögid suhtlemises projektimeeskonna teiste liikmetega ei lase heal ideel teostuda?
Kas Sa tunned tihti peale koosolekult või kohtumiselt lahkudes, et aega kulus kavandatust enam, aga rahuldava tulemuseni te ei jõudnudki? Räägite igal kohtumisel üht ja sama juttu ning arutate samu teemasid, aga siduvaid otsuseid ei tule ning asjad ei liigu edasi? Suurem osa ajast kulust kõrvalistele või teisejärgulistele teemadele?
oskad paremini tulla toime takistustega (sõnavõtud ja arutelud, ebamugavad küsimused, passiivsus, multitasking jne)
|
OSCAR-2019
|
||
Konfliktidele lahenduste otsimisele aitab kaasa teadmine, mis tüüpi on see konflikt, millesse sattunud oled. Koolitaja Ülo Vihma annab ülevaate konflikti tüüpidest ja sellest, kuidas neile läheneda.
• Faktikonfliktid – faktide õigsus, usaldusväärsus, infopuudus, valeinfo, erinevad hinnangud info väärtuse kohta, info erinevad tõlgendused, erinevad hindamisprotseduurid.
Mida teha? Püüa kokku leppida selles, milline info on oluline, kuidas infot koguda, milliste kriteeriumide järgi hinnata ja vajadusel kaasa kolmas osapool (autoriteet, ekspert).
• Väärtuskonfliktid – erinevad mõtete ja käitumise hindamise kriteeriumid, erinev elustiil, maailmavaade, ideoloogia või religioon.
Mida teha? Otsi uusi vaatepunkte ja hindamiskriteeriume, selgita tõeliselt olulised väärtused ja eesmärgid, erista vahend- ja lõppväärtused, väldi probleemi sõnastust väärtuskeskselt, luba endal ja teisel nii nõustuda kui ka mitte nõustuda, loo mõjuväli, kus ühed väärtused pääsevad mõjule, otsi üldisemaid eesmärke, mida kõik võiksid jagada.
• Huvide konfliktid – kes mida vajab, kes mida saab, tajutud või tegelikult võistlevad huvid, sisu või protseduur, psühholoogilised erihuvid.
Mida teha? Keskendu huvidele, mitte positsioonile, otsi objektiivset, st väljaspool konfliktipooli asuvaid kriteeriume, otsi kõigi huve rahuldavat lahendust, leia võimalusi valikute (võimaluste-vabaduste, õiguste) ja ressursside laiendamiseks, otsi kompromisse eri tugevustega huvide tasakaalustamiseks.
• Protseduurilised (instrumentaalsed ehk vahendite) ja strukturaalsed (jõu ja õiguse) konfliktid – destruktiivne käitumine, kontrolli, omanduse, ressursijaotuse, jõu ja õiguse ebavõrdsus, geograafilised, füüsilised ja keskkonnamõjud, mis takistavad koostööd; aja surve.
Mida teha? Sõnasta rollid selgelt, püüa rolle vahetada, muuda destruktiivset käitumist, muuda omandisuhet ja kontrolli ressursi üle, püüa selgelt sõnastada vastastikku vastuvõetav otsustusprotsess, muuda läbirääkimised positsioonikesksest huvidekeskseks, muuda või vähenda poolte argumente ja mõju, vähenda sundust, muuda füüsilist suhet ja keskkonda.
• Suhtluskonfliktid – tunded, taju erinevused, suhtlusoskuste puudus, korduv negatiivse mõjuga käitumine, sõnade ja tähenduste erinevus, iseloomude-isiksusetüüpide sobimatus.
Mida teha? Sõnasta esmased suhtlusreeglid, loo ruum (taotle luba tunnete näitamiseks, selgita taju võimalikke erinevusi, reguleeri info hulka ja suhtluse intensiivsust, lõpeta korduv negatiivne käitumine, õhuta positiivset (konstruktiivset, süüdlase otsimise asemel lahendustele orienteeritud) probleemilahendust, keskendu aktiivselt kuulamisele, kontrolli teise poole arusaamist, peegelda protsessi – sõnasta seda, mis ja kuidas parasjagu toimub, tunnista erinevusi ja teise poole õigust olla tema ise, hoia mõlema poole väärikust.
Eraldi võiks ära märkida konfliktid, mis tekivad kontaktipuudusest. Põhjuseks võib olla väsimus, muud mured, teised lahendamata probleemid, ka vanad asjad, mis ei lase keskenduda olevikuhetkele, iseendale ja teisele inimesele. Siis räägitakse sageli samast asjast teist õieti kuulamata (kaks monoloogi) või räägitakse erinevatest asjadest, üks aiast ja teine aiaaugust.
Mõnikord kuvatakse minevik – teine olukord või inimene – olevikku (n-ö projektsioon) ja suheldakse justkui varjukujudega. Toimub varjuteater. Võib ka olla, et konflikti tekitab suutmatus eristuda ja eemalduda, klammerdumine teise külge, sest nii on hea ja turvaline – enamasti on see vastastikune.
Elus on mõnikord nii, et inimene eemaldub või suisa põgeneb kellegi eest. Ja kui ta ka leiab siis kellegi parema, võib ta ometi sattuda vihma käest räästa alla ning ajapikku muutub meeldiv koosolemine konfliktiks. Klammerdumist nimetatakse ka sõltuvuskäitumiseks. Lähisõltuvus on asi, mida on sageli väga raske teadvustada ja kui see ka õnnestub, vägagi raske lõpetada. Eriti drastilised on sellised juhtumid alkoholismi ja vägivallaga seoses.
Parim viis magusaisust pääseda on süüa palju valku. Valk täidab hästi kõhtu ning võtab seepärast ära näljatunde. Kui magusaisu ka siis ei kao, toob Kaaluabi.ee välja mõned nipid isu kaotamiseks.
Et probleemile lahendust leida, on oluline mõelda, mida sööd ning millistel aegadel. Kui sa ei söö regulaarselt, kindlatel kellaaegadel, võib see kõik suurendada magusaisu. Inimesed, kes tarbivad palju light või suhkruvabasid tooteid, tunnevad ka sageli magusaisu, sest need tooted petavad aju ning panevad seda rohkem sööki tahtma.
Kui organism on magusa toiduga harjunud, nõuab keha rohkem suhkrut. Kui suhkru kogust toidus vähendada, väheneb peagi ka keha nõudmine. Suhkur tekitab üsna kergesti sõltuvust, sest paneb meid soovima järjest rohkem magusaid toite.
Järgmisena on oluline mõelda, kas tegemist on nälja või isuga, võib-olla on tegemist hoopis igavuse või tegevusetusega. Sellisel juhul on kasulikum haarata jalanõud ning minna välja jalutama. Korralik magamine ning värskes õhus viibimine on väga hea nipp magusaisust pääsemiseks. Kui inimene ei saa piisavalt päikesevalgust ning und, võib suureneda isu ning vajadus süsivesikute järele.
Mõned inimesed eelistavad tarbida toidulisandeid oma magusaisu vähendamiseks. Kui toitumine on aga tervislik, süüakse sageli ja regulaarselt, on siiski parem igasugustest lisanditest hoiduda. Kui kehas on aga tsingi, kroomi või raua puudus, võib see põhjustada magusaisu tõusu.
|
OSCAR-2019
|
Subsets and Splits
No community queries yet
The top public SQL queries from the community will appear here once available.