text
stringlengths 5k
186k
| timestamp
stringlengths 19
19
| url
stringlengths 14
1.55k
| source
stringclasses 1
value |
|---|---|---|---|
Ja saigi Kihnus käidud. Lapsepõlvest mäletan, kuidas klassiõde (MS) seal pidevalt käis kellelgi külas, vist Kilvetitel. Viimasel ajal on kõiksugu Kihnu Virved ja Kihnu Roosid kuulsust niitnud. Mis imeline maa see siis on?
Tegemist igasuvise "divisjoni väljasõiduga". Ma olen nende väljasõitude suur fän. Seni olen alati nendel targemaks saanud, sest lisaks uutele põnevatele Eestimaa nurkade avastamisele, on alati sõitudega seotud ka mingi koolitus. Rääkimata võimalusest rohkem tundma õppida, sõbruneda ja toetava õla tunnet pakkuda ja tunda oma töökaaslastega.
Startima pidime Tallinnast juba hommikul kella 6 ajal, et kindlasti õigeks ajaks Munalaiule kohale jõuda. Kogunesime autodesse juba linnas ning üle mere võtsime ainult 1 auto kaasa (kuhu kõik kola ja kotid sai laadida). Sadamasse sai lihtsalt ülejäänud autod parkida 30 krooni eest/päev.
Praam oli pisike, kuid suuremast polnud lugugi. Selline - alla tunnine sõit, mis "oma seltskonnaga" läks veelgi kiiremini. Välistekil olles sain korraliku sahmaka vett ka näkku :) Kohale jõudes, oli meil vastu tulnud lahtise kastiga veoauto, mis meid meie "staapi" viis. Ja ei muud kui kohe tööle! Hirmus tuuli ja külm oli, aga sättisime end sellest hoolimata õue. Projektor näitas mingile looduslikule linale üppematerjale ning tuul tahtis pidevalt kogu meie töö endaga kaasa viia. Õppisime rootslaste käe all, kuidas oma tavastampidest töös vabaneda ning kuidas läheneda uute mõtete ning avatud mõtlemisega probleemidele ning üldse ülesannetele, mis vaja täita. Lisaks saime korraliku annuse infot, kuidas näiteks rootslased meie olukorda näevad ning eestlaseid üldse. Ma ei tea kuidas teistega on, aga lisaks sellele, et sain palju huvitavat närimist ajudele, õppisin tõesti mõningaid trikke, kuidas loomingulisemalt teemadele läheneda. Päris mitu korda suutsid nad mu sisemiselt keema ajada ka, aga paraku vist suuras osas ikkagi õigusega. Kuigi see, kes Skype-i leiutas... mrrrr.
Lõuna ajal pakuti Kihnu-saia. Üldse oli toitlustusega - 3 korda päevas - pidevalt lõhkiminemise-tunne :)
Esimesel õhtul lõpetasime oma tööga kella kuue ajal. Mina jätkasin veel oma poolaasta-aruande tegemist Kõu-kaasabil, teised tegid saunas nalja. Jäingi seetõttu ilmselt parimast suveteatrist ilma - "Neli karvast luike ühes viirus" :((( Kuigi paar "luikedest" käisid ka mind pidevalt kaasa kutsumas, ei saanud ma midagi parata - kohustus on ju kohtustus ja lubadus on lubadus. Tagatipuks jäin veel arvutitaha magama, sest eelmine öö oli ka tervenisti töö tähe all läinud. Kuid enne südaööd olin valmis ning liitusin teistega. Selleks ajaks oli küll suurem pull juba peetud.
Järgmisel hommikul oli varane äratus ja jälle töö... Lõuna ajal tegime tunnise pausi, et veoautoga üks väike ekskursioon läbi sõita Kihnu peal. Käisime kiriku juures, muuseumis ja majaka jalamil. Muuseumis olid naljakad naivistlikud maalid, infot Theodor Saare ja Kihnu Jõnni kohta. Kõige põnevam oli minu meeles see kohalik pulma-traditsioon, millest muuseumis saab hea ülevaate. Kõik täpsete reeglite järgi - ainult, et neid reegleid on tuhat tükki :)
Huvitav oli märgata, et majade õuedes-aedades liikuvad naised olid absoluutselt eranditult kihnu-mustrilistes seelikutes :) Kartuleid korjavad nad maas istudes, rahumeeli mullas sonkides. Muidugi, milleks küürutada, milleks pinki kaasas tassida... võibolla on Kihnu maas mingi eriline jõud... ei tea neid sealseid legende nii täpselt. Üpris palju oli seal sarapuid, aga ühtki pähklit polnud näha. Majaka juures korjasin imetillukesi teokarpe oma printsess-baleriinile kaasa, aga kahjuks jäid need sinna mu "hotellitoa" peegellauale :(
Tagasi staabis, läks koolitus edasi kuni kella 7ni õhtul. Ja viimane osa oli veel kõige intrigeerivam ning huvitavam. Harva kui koolituselt tõesti enda jaoks midagi saab... selles vanuses lihtsalt juba tarkust nii palju kogunenud ja suhtumine ka kuidagi üleolev sellistesse õpetamistesse. Ent seekord tõesti ajud ragisesid ning reaalne kasu on tunda.
Pärast kogu seda kahepäevast õppimist ja tööd ka lõpuks ometi natuke lõbu. Osalesin esimest korda elus GPS-mängus. Jagunesime 5 võistkonda ja hakkasime ristsõna lahendama. Päris palju sai ka tuletada, kuid lõppude lõpuks jooksime maha 7 kilomeetrit. Lahe! Tegelikult oleks võinud ka vähem joosta, aga mina kohe tahtsin võimalikult palju liikuda, seega läks täie ette. Kõige kurvem meel oli sellepärast, et sissesõidu keelu märgi rahvapärane nimetus jäi arvamata - "telliskivi" loomulikult. Meie aga mõtlesime, et peame Kihnu lennuvälja rahvapärase nimetuse sinna kirjutama.
Kella kümneks oli mäng läbi. Meie saime 3. koha, ehk pronksi. "Keskmised". Mina muidugi oma võistlusloomusest tingituna neelasin hapusid viinamarju. Aga noh... tammepuu juures suutsin tõesti häbiväärse asjaga hakkama saada... olgu see siis mu karistuseks. Nimelt oli üks küsimustest, "element sihtkohas oleva objekti otsas" vms. Tegemist oli tammepuuga ja vastuseks oli muidugi "Tõru"... mina pidin selleks aga puu otsa ronima, et sellest aru saada, et seal pole mingit "tare" ega "toru :))) loll....
Ja teisel õhtul läks korralikuks tantsuks ka minul. Muusika suhtes muidugi paras kemplemine. Kõigil ju omad maitse-eelistused. Kui lõpuks kella 3 ajal öösel minu muusikani jõudsime... siis olid ka kõigil viltused näod ees.... see muusika oli vist tantsitav ainult minu jaoks :) Kuigi HS ja RL, kellega ma põhiliselt tantsu vihtusin, tantsisid siiski kaasa :)) Tegelikult MK-l oli ka üks huvitav laul, mis kõrvu jäi, aga kahjuks ei oska ma seda tuvastada. Midagi Depeche Mode-likku, aga mitte DM. Kui pidu hakkas läbi saama, läksin veel üksi sauna. Itsitasin KM-i ja MK naljale "kapiheterotest, kes hommikul gaydena vaikselt laiali lähevad" ning kobisin põhku umbes 4 ajal.
Hommikul jälle tagasi sadamasse ning laevaga mandrile ja pärastlõunaks veel kontorisse. Tagasi argipäevas.
Sellel reedel on Sirp jälle siinse blogi ära maininud. Seekord kirjandusega seonduvalt. Lisaks pean seda komplimendiks, et kirjandusblogide linkide nimistus on Danzumehe blogi liigitatud "filoloogide ja sellelaadsete" blogide alla. Kuigi kahtlemata olen ju rõhuga teatrimaastikul, kuid seda tegelikkuses ajapuudusest tingituna. Teatrisse lihtsalt jõuan tihedamalt kui raamatuid läbi lugeda (tekkiski seda siin kirjutades just filoloogiline küsimus - kas tihedamini ja tihedamalt sõnade kasutamisel on reegel?). Praeguses elufaasis veel eriti (teen tööd ka kõikidel õhtutel ja isegi nädalavahetustel). Muidu on mu alatajuliseks eesmärgiks (kui selline sõnaühend üldse eksisteerida võib) ikka nädalas 1 raamat läbi lugeda ja korra teatrisse jõuda, aga raamatutega aasta aasta järel jääb see kogusumma sinna 35-45 vahele (tänavu, kuna ei saanud ka puhkust võtta, ilmselt veelgi väiksemaks), teatritega ikka ja jälle rohkem kui 52... Ja kui ikka väga vaja, siis ei saa jätta kirjutamata ka filmidest, muusikast, kunstist, tantsust, telesaadetest, reisidest ja kõigest muust, mis parajasti pealub või mis kogetud.
NIIVÄGA tahaks tegelikult, et Eestis oleks olemas 1 korralik teatriajakiri. Selline, mis koondaks uued lavastused, lood näitlejatest, lavastajatest, teatrikunstnikest ja teistest teatriinimestest. Teater.Muusika.Kino. ning Sirp on sellised laia haardega väljaanded ning väiksed harvad nupukesed siinseal igapäevastes ajalehtedes - neist (minusuguse teatrihullu jaoks) ei piisa.
Kirjandusest on päris häid ajakirju, näiteks nagu Vikerkaar ja Looming. Hiljuti ilmuma hakanud Lugu võiks ilmuda märksa tihedamalt, raamatuid ju ilmub päris palju lühikese aja jooksul. Jooksvat infot võiks koguda sellisesse väljaandesse pidevalt. Lisaks on maailm täis kirjanikke, keda tutvustada... ausalt tunnistan, et erinevalt teatritagusest maailmas, Bukahooliku soovitatud trükkalite ja küljendajate taustalood mind isiklikult küll ei huvita. Üldse viimane Lugu number lülitas sisse tõsised häirekellad. Esiteks kaanel reklaamitud intervjuu Sofi Oksanen-iga.... See oli niiiiiii lühike. Kui juba kord sai temalt intervjuu, siis miks mitte korralikku? Lisaks see intervjuu sisu... Jan Kaus on muidu mul ikka ajakirjanduslikus mõttes positiivsete kirjas olnud, aga need küsimused olid allpool igasugust arvestust. Ja kuidas kirjanikuga intervjuud tehes küsida "millised filmid talle meeldivad ja millist muusikat ta kuulab", aga jätta küsimata kõige olulisem, ehk millised raamatud talle meeldivad ja mida ta parajasti loeb???? Uskumatu. Rääkimata üldse suurest häbiplekist, ehk kirjaniku nimi kirjutati ajakirja kaanele valesti. Ei tea, kas Sofi solvus ka... loodetavasti järgmises numbris ilmub SUUR vabandus. Lisaks terve rida faktivigu, mis selline ajakiri endale lubada ei tohiks - näiteks nimetada Sandra Brown-i briti kirjanikuks - see on kogu briti kirjanduse häbistamine. Liiatigi kui Brown on kõige ehtsam Ameerika rämps :) Ohh... ma tegelikult ei viitsigi kõiki neid vigu siin ülesloetlema hakata. Õnneks on seal ka huvitavaid ja häid artiklite kirjutajaid, nagu Mihkel Kaevats, Kalju Kruusa ja Kätlin Kaldmaa. Mihkli intervjuu on kordades huvitavam ja paremini tehtud kui Jani oma. See tõlkijaga intervjuu ajakirja lõpus on alati põnev, sest samaga saab teada, mis parajasti tegemisel ja seega tulekul. Ning hea tõlkija puhul, et mida ta veel on tõlkinud (ootan põnevusega usutlusi Anne Lange ja Ülev Aaloega). Üldse võiks rohkem infot olla kirjastuste tulevikuplaanidest. Lisaks meeldis Merilin Pärli arvutus "Jamie kodus" raamatule (mis endalgi riiulis olemas, kuigi põhimõtteliselt "tõlgitud kokaraamatuid" ei osta). Seal oli häid näpunäiteid (millele ka ise nime alla kirjutaksin) tulevikus kokaraamatute tõlgete väljaandjatele. Sellest hoolimata on minu meelest tegu ühe parima tõlke-kokaraamatuga, mis hetkel meenub. Just sisulises mõttes... minusugusele hobiaednikule-hobikokale... Arvustustega on üldse nii, et need on huvitavamad siis kui endalgi juba raamat loetud või sirvitud.
Üks vihje, mis praegu meenus, millest "Lugu" võiks kirjutada on koduraamatukogude databaaside programmide testid. Meie kasutasime alguses excelit, kuid nüüd juba pikemat aega BookCAT-i. Et orienteeruda oma üle 8000 raamatu hulgas, on hea kui on ülevaade, kellele on midagi laenutatud, milline raamat on kellele perest meeldinud ja milline kellelgi üldse loetud juba on. Lisaks on meil seal kirjanike fotod ja raamatukaaned ning isegi mitmete kirjanike juures nende häälenäited või videolõigud ja hästi palju erinevaid detaile (alates hinnast, sarjaandmetest, tõlkija ja väljaandeaastani). Kõige tähtsam funktsioon muidugi sellel, et kui uut raamatut tahaks osta, siis saab sealt kiiresti teada, kas see juba riiulis olemas. Tihti ju antakse välja ka kordustrükke ja sellise raamatute mahu juures ei suuda absoluutselt kõiki pealkirju meeles pidada.
Aga tulles tagasi Sirbi juurde. Minu jaoks on see ajaleht muutunud viimasel ajal üha sisukamaks. See viimane number on tõeliselt laiahaardeline ning erinevatest kultuuritahkudest on ka piisavalt palju huvitavat lugeda. Tore oli järjekordselt tõdeda, et ka teisi "Kivist külaliste" nautijaid on peale minu ning ma endiselt ei mõista, miks rahvas "Antigone"-st sillas on. Minu jaoks oli see armetu lõiguke Linnateatri "Keskööpäikse"-st, mis oli venitatud terve tüki pikkuseks. Kuigi kahtlemata Elina Reinold teeb väga vinge rolli seal ning paar head ideepoega leidub ka. Kuid nende kirjanduse-rubriigis jään ikka igatsema rohkemate raamatute tutvustusi ning enamate raamatute arvustusi. Raamatuid lihtsalt ilmub sellevõrra palju. Kuid ehk on siin aimata paja ja katla seost. Ei jõua ju minagi nii palju raamatuid, kuivõrd teatrit. proportsioonid on nihkes. Kuid üks korralik kvartaalne (kuigi miks ka mitte igakuine) teatriajakiri kuluks sellise teatrirahva, nagu eestlaste jaoks küll ära. Ja Lugu võiks ilmuda vähemalt korra kuus... Väga huvitav oleks ka Oidsalu idee kesksest teatrifioorumist.
Ma ei tea, kuidas ma oma elu olen siiani suutnud elada nii, et mulle pole kunagi ette sattunud ühtki Jaak Jõerüüt-i luuletust. Igatahes parem hilja kui mitte kunagi. Ja seda sõna otses mõttes! (Aitäh MP!)
"Kaitsekiht" sisaldab Jaagu 50 luuletust, kõik pisikesed pildikesed, tugeva atmosfääritunnetusega. Kõik kuidagi omal kohal. Mingites luuletustes meenutas mulle väga tuntavalt Juhan Viidingu stiili. Selline jutustav, sõnadega mängiv ja justnimelt mingit kohatunnet või lihtsalt pilti üritada luues.
Põhilisteks teemadeks kooliga seonduv, aga ka naised ja armastus... see on ju luuleraamat... muidugi on suurel A-l oma roll mängida... Samuti vanus ja vananemine. Hmm, see raamaty ilmus, kui kirjanik oli 28 aastane. Mul on tunne, et mõned luuletustest on kirjutatud nooremanagi. Lugesin, nagu mul viimasel ajal luuleraamatutega kombeks, kohe kaks korda läbi. Nüüdseks olen ka kolmanda korra pisteliselt parimad palad üle lugenud. Kui ma esimest korda lugesin, meeldis see avaluuletus Tallinnast, aga ma ei saanud kohe sellesse õigesse tundesse sisse. MP oli seda luuletust mulle lugenud peast enne, aga ma ei suhestunud sellega, ei siis, ega ka esmasel lugemisel. Suhestumine ja selle headuse tajumine tekkis alles siis kui olin üldse Jõerüür-i luulemaailma stiilitundesse sisenenud. See juhtus üsna konkreetselt raamatu viienda luuletuse viimast rida lugedes. Sellest piisas... see oli mu uks...
Just sellised targad sõnadega mängimised võluvadki mind. Selliste leiutamine on para pähkel. Pead ära tabama... ja suurem osa sellistest sõnakõlksudest on ju juba ammu tabatud... Aga Jõerüüt poeatab neid oma luuletustesse veel, mängleva kergusega. Kuid tegelikult ongi ta "viimaste ridade meister". Päris mitu sellist luuletust on, mille headus väljendub selle viimases reas. Omamoodi kaval lähenemine. Luuletuse viimasel real on ju ikka kaalu. Lugeja väljub sellest luuletusest sellist ustpidi. Ja kui see on hea, siis ta tahab veel ja veel ja veel seda kogeda. Mõni luuletus hiljem on tal rida: "Kes muu on saanud, saab ka ülejäägid." - nii originaalne ja samas hämmastavalt pihtas-põhjas.
Jaagu piltlikud kuid samas müstiliselt kujundlikud väljendid on ka tema leivanumber - Naistepäev, mis põske paitab, või saatus, kes nurga taga jalutab... Veel on huvitav luuletuste omavaheline seotus. Tegemist onjustkui luuleketiga. Üks luuletus isegi algas kahe eelmise luuletuse viimase reaga.
Eriti selle viimase rea pärast... Kahetsus on nii suur ja valus tunne. Valusam nii mitmestki päris valust. Võibolla mõjus mulle ka see "august".. täpselt nagu praegu... Ja isakodu... mingi kummaline tunne on mõelda, et mu lapsed kunagi võiksid minu kodu pidada oma "isakoduks"...
Selles luuletuses on mitu karakteritahku. ehk iseloomuomadust koos - 2 esimest rida - inimene, kellel pole iial küllaltt - teda emmatakse, kuid ta ei märka neid, vaid otsib igaltpoolt mujalt armastust...
järgmised kaks rida pole nii oulised, kuid ehk vaid kahe viimase rea olulisuse ja tabavuse rõhutamiseks... tunnen ära selle tüübi...
Minu selle raamatu kõige lemmikuim... Kes mind teab, see saab ehk aru ka millepärast. Teeb mind härdaks... ja kui äratab emotsioone, järelikult on midagi erilist... läheb närvi pihta.
Hinnang: 4 (Üks selle aasta avastusi. Tekkis himu tormata antikvariaati ja sealt kõik Jaagu raamatud koju tassida. Kõik luuletused ju pole ka niiiii head, ent üle pooltest võib leida reapaare või terveid salme ning isegi terveid luuletusi, mis korda lähevad. Mõnest paksemast kogust on hea, kui ühegi leiab, mis mõju avaldab. Ja siis võib ju raamatuostu kordaminekuks pidada.
Nüüd pean selle "Kaitsekihi" MP-le tagasi viima... aga ma tahaks ju tulevikus uuesti ja uuesti vaadata mingeid kohti üle. Sellepärast mulle ei meeldigi raamatuid laenutada. Aga tegelikult usun, et mul on lihtsalt ülearenenud omanikuinstinkt. Kui ma midagi käes hoian ja koju toon... see oleks nagu minu oma juba natuke... ja siis see uuesti ära anda... mitte ei tahaks... Eriti nii head luuleraamatut...)
Kaunis, kurb ja sügav Wagner-i muusika, suurepärane valgustus, Pirita kloostri varemetest õhkuv muinasjutulisus ja ajalugu, fantastiline dirigent Jan Latham-Koening ning selle kõige krooniks veel Ain Angeri võimas bass, no mida see hing veel võiks ihata, eks? Ja ometi jõudsin ma öösel koju, hing rahulolematu ning mitmeski mõttes isegi pettunud.
Richard Wagneri 3 vaatuseline ooper jõudis Eestis, Birgitta festivali raames lavale Moskva Uue Ooperiteatri (Eri Klas on seal peadirigendiks ja osales ka meie üritusel) lavastusena. Taani lavastaja ning taani kunstniku nägemuses, peamiselt vene lauljate esituses. You tube-s on muideks just sama lavastuse lõigud üleval, kuigi enam kui aastatagune versioon teiste lauljatega. Mis mind kõige enam häiris oli lavastuse puudulikkus. Ma saan aru, et mitmeid asju polnud võimalik teostada ka kloostris mängimise tõttu, kuid nagu nendest videoklippidest selgub, on ka muidu lavastus üsna puudulik. Mõnevõrra ehk veel kolmandas vaatuses kui Lohengrin ennast paljastama hakkab, seal veel, kuid muidu ainus lavastuslik külg piirdub vangipuuri ukse kinni lahti ja inimeste sealt sisse välja liikumises. Vahepeal liiguvad inimest üldse mõistetamatult. Kogu rahvas ühest äärest teise või siis keegi tuleb järsku mõõgaga, kummalise kaarega ja siis Lohengrin laseb ta maha. Kõige hapum on valge luige saabumine viimases vaatuses. See oligi täiest saalist kostvaid naeruturtsatusi väärt. Nimelt Lohengrin võtab oma taskust paberist volditud luigekese välja. No krt, parem oleks juba mingi videoprojektsiooniga või balletitantsijaga või kuidas iganes lahendanud selle, aga paberist pisike luik, mis asetati lavaäärde see oli nii armetu.
Lauljad olid ju vinged, aga minu kõrval istunud sakslane ei saanud küll nende saksakeelest aru. Minu jaoks oli imelik kuulata saksakeelset ooperit vene aktsendiga. Ainult Ain Anger oligi justkui õige. Teised, oma headest häältest hoolimata mõjusid täiesti võltsilt. Ja see heli... alati räägitakse kloostrivaremete vingest akustikast. Aga mis akustika see ka on, kui heli tuleb kõlaritest, mis on asetatud kuhugi üles justkui peaks tegelasi ka sealt kusagilt otsima. Kõige õudsam veel see, et keegi oli võimendi läheduses väljalülitamata mobiiltelefoniga, ehk pidev põksumine, mis muusika taustaks kostis võttis kogu selle akustikarõõmu ära.
Ja siis muidugi see kunstiline pool. Lavakujundus oli täiesti puudulik, kloostri seinad ja valgustus oligi kogu kujundus. Kuid seda jäi siiski väheseks, eriti ooperilike banaalsete üledramatiseeringute taustal. Naljakas oli see esimese vaatuse meeste kooris jalapatsutamine. Kõige jubedam möödalaskmine oli aga minu meelest Lohengrini kostüüm. Milleks oli --- tavaline hele ülikond ja lilla lips. Tegemist siiski ajastudraamaga. Hämmastav!!! Rahvas imestas, et kas üks kostüüm on kaduma läinud või on lennukiga kuhugi teise linna saadetud, kuid tegelikkus ongi see, et kunstnik ongi kujutanud teda sellise "tulevikust tulnud ilmutusena". Mõistetamatu ilumeel.
Ooper ise on keskmisest sisukam - armastusteemade, kättemaksudraama, põletava naiseliku uudishimu, muinasjutuliste elementide ning suure puändi tõttu. Ja nagu öeldud, lauljad laulavad taevalikult ilusate häältega. Kuigi palju meelsamini oleks vaadanud seda Eesti omade lauljate esituses. Ain Anger oli selgelt peajagu teistest lauljates üle. Ja seda ma ei ütle lihtsalt sellepärast, et ta eestlane on. Ta lihtsalt oli nii võimas. Kahjuks tema pikem aaria on esimeses vaatuses ära ning teistes vaatustes figureerib ta tunduvalt vähem. Kas see olin ainult mina või oli seadesse, eriti viimases vaatuses (luigega seoses?) integreeritud Tšaikovski Luikede järve finaali? Mitmel korral tundsin tuttava motiivi ära. See oli väga huvitav leid. Tšaikovski olevat kunagi öelnud, et talle väga meeldis Wagneri Lohengrin. Ja luige-teema on ju ka ühine nimetaja... Väga võimas oli vaadata 60 inimest korraga laval, see on ikka midagi muud kui tavadraama.
Huvitav fakt ehk ka see, et Lohengrini 3.vaatusest on orginaalis pärit tavaliselt laulatustel lastav "Here comes the bride, all dressed in white..." laul. Pähklikoores on ooperi "lugu" järgnev - Kuningas saabub Brabanti. Tal tuleb lahendada noore Hertsogi kadumine. Hertsogi hooldaja Krahv von Telramund süüdistab Hertsogi õde Elsat lapse kadumises. Elsa, teades oma süütust, palub, et korraldataks võitlus ning jumala tahtel tema eest võitleja kaotusel tunnistab end süüdi. Telramund on nõus võitlema Elsa esindajaga, sest ta on väga enesekindel. Elsa eest aga keegi võidelda ei soovi - on ta ju häbistatud naine... Kuni ühel hetkel saabub (valge) rüütel luige seljas. Kusjuures rüütel selles Lohengrini versioonis jääks iga kell päris elus just sellele Telramundile alla. Aga muidugi tegemist ju "võluväge" omava tüübiga, seega välimus ei mängi nii olulist rolli. Rüütel (kes nagu mainisin kannab tavalist heledat kontoriülikonda lilla lipsuga!!!) on nõus võitlema Elsa armastuse eest Telramundiga, nõudes naiselt ainult seda, et too hiljem ei päriks tema päritolu kohta. Rüütel muidugi võidab. Telramund ja (paganlik nõid) Ortrud pannakse vangi. Ortrud hakkab aga suskima Elsat, et too uuriks välja, kes on salapärane rüütel. Elsa ja salapärane rüütel abielluvad. Telramund üritab rüütlit tappa, aga too jõuab ette. Elsa aga ei kannata seda teadmatust välja. Ta pigem sureb, kui et elab koos mehega, kelle tausta ta ei tea. Lohengrinil ei jää muud üle kui paljastada end. Ent pärast seda tuleb tal lahkuda. Lohengrin räägib loo Pühast Graalist ning lahkumisel ilmub välja jälle luik, kellega Lohengrin saabunud oli. Ta sukeldub vette ja väljub sealt kadunud Elsa väikevennana. Seega Elsa oligi süütu, kuri nõid Ortrud oli moondanud hertsogi luigeks... Elsa aga oleks pidanud kukkuma surnult kurbusest, ent seda nüüd päriselt küll Pirita kloostris nähtud versioonist välja ei lugenud - ent lõppkokkuvõttes ilus ja Wagnerilikult kurvameelne muinaslugu.
Hinnang: 2 (Ooper ja selle muusika kindlasti väärt täispunkte, kuid teostus jättis minu jaoks tugevasti soovida. Samuti korralduslik pool viidates mobiiliprõginale. Kuna meil oli vaheajal oma üritus, siis ei häirinudki väga need pikad vaheajad, kui aga oleks pidanud 2 korda pool tundi ootama, eriti hilisel ajal - ooper algas alles kell 20:00 ning kestis koos vaheaegadega üle südaöö! Ma ei või väita, et ma poleks elamust saanud, sain kindlasti, eriti tänu Angerile ja kloostri interjöörile ning Birgitta festivalile ma kindlasti annan tulevikus uue võimaluse, kuid sedapuhku tõesti hämmastas mind kogu lavastuse madal tase. Natuke oli häbi ka meie väliskülaliste ees. Kuigi nende seas oli ka neid, kes olid vaimustuses. Ent osalt inimesi lahkuski esimesel ja teisel vaheajal...)
Isiklik märkus: Ma olen naisega ikka vaielnud, et kas inimene, kes möödub teistest siis kui teised juba istuvad, peaks ütlema vabandust? Mind on nimelt nii kasvatatud, et ma pean viisakaks vabandada. Nemad peavad ju minu möödudes kas tõusma või ennast liigutama kuidagi. Iseasi muidugi, et ega mööduja pole ju süüdi, et ta vabandama peaks, kui ta saabub täiesti õigel ajal ning et keegi on tema reas juba kohtadele istunud, millest ta on sunnitud mööduma. Seekord möödusid minust nii Läti ex-president Vaira Vike Freiberga kui ka Mart Laar ning mõlemad vabandasid viisakalt. Mul oli kohe hea meel, et ma polegi mingi imelik, nagu naine ütleb... teised on ka...
Birgitta Festivali küsitluslehtedel on ammu Wagnerit küsitud. Nüüd siis saame soovi täita Novaja Opera põneva ja paljukiidetud lavastusega ning suurepärase dirigendi Jan Latham-Koenigi (UK) juhatusel.
Wagneri saksa mütoloogial põhinev kangelas-süžee sobib oma olemuselt hästi iidsete kloostrimüüride, väliolukorra ja etendusepaiga ümbritseva loodusega. Ka Wagneri enda Bayreuthi teatri etendustel on suur osa vaheaja jalutuskäikudel ümbritsevatele mägedele ja metsadesse.
Ooper „Lohengrin“ on huvipakkuv kahest aspektist. See on eelkõige armastuslugu, mille tegevuse keskmes on ühte meest armastada püüdev naine, keda ta tegelikult ei suuda mitte kunagi lõpuni mõista. Teiseks aga on see jutustus kriisiseisundis ja uusi arenguteid otsivast ühiskonnast. Peategelane, keda me alguses näeme ereda ja särava kangelasena, ei pruugi siiski olla see, kelleks me teada peame. Süžee arenedes hakkame tasapisi kahtlema tema tegelikus kangelaslikkuses.
Võin vist juba nüüdseks täie õigusega end Rein Raua fäniks pidada. Ta on minu meelest kindlasti praegusel hetkel üks kolmest parimast Eesti meeskirjanikust. Kusjuures tema käes õnnestuvad sama hästi nii lühi, keskmised kui natuke pikemad vormid. Tema tekstid on kuidagi targad ning nad on tihti huvitavalt konstreeritud. Ilma üleliigseta ja täis kilde, mida kõrvataha panna või üles kirjutada. Ja "Pisiasjad..." pole mingi erand. Võibolla ehk parim siiani loetud tema raamatutest. Selles üsna õhukeses lühijuttude kogus on kindlasti oma 20-30 lugu ja mis hämmastav, üks parem kui teine. Päris paljud lõppevad puändiga ning viimne kui üks sisukad ja mahlased lugemiselamused.
Raud kirjutas selle umbes 10 aastat tagasi... umbes minuvanuselt. Hmmm, ta on ka mu koolivend, kuigi lõpetas sellel aastal kui mina alustasin... Kas ehk nende tegurite pärast eriti tunnen temaga mingit hämmastavat seost (ma ei tunne teda, paar korda väga kaude puutusin kokku tema venna ja õega, kes samuti meie koolis õppisid). Temale kordaminevad teemad lähevad ka minule korda ja tema huumorimeel on täpselt minu naerunärvi pihta. Teemad nagu söömine ja toit, vananemine ja surm, armastus ja sõprus, haridus ja eruditsioon, inimeste käitumine ja psühholoogia, headus ja kurjus ning kultuur(id) on just need teemad, mis mindki igapäevaselt mõtetes külastavad. Raua oskus nii tabavalt paari lausega väljedada seda, mida suurem osa kirjanikke kirjutavad lehekülgede kaupa ning ei suuda ikka märki tabada. Ja üldse see, et ta raatsib olla nii terav, teeb temast minu jaoks geeniuse!
Need väiksed "pisiasjad", ehk jutukesed on fantastiliselt head, pildikesed elust ja mujaltki... nimelt Raud kasutab oma lühivormides erinevaid žanre, sh. ka scifit... või kuidas määratleda seda "unetusemüüja" lugu? Mõni lugu ongi mõne rea pikkune, pikemad kolm-neli lehekülge. Mida lühem, seda anekdootlikum või mõistukõnelikum. Absoluutselt iga pisike lugu on pärl, igas loos on kuhjaga mõtlemisainet. Nii intensiivne, et ma lugesin selle raamatu kohe ka teist korda läbi. Mõlemal korral märkasin asju enda jaoks ja ma usun, et kui ma loeksin veel kolmas korda märkaksin veel uusi mõttepoegi.
Tihti mõjuvad need tekstid luulelisena tihti aforismidena. Märgistasin enda jaoks üles pool raamatut häid ütluseid või just neid mõtteid, mida kunagi edasi mõelda. Üritan olla julm montaažitegija ning vähendada neid lõigukesi, mida esialgu planeerisin siia kirjutada tublist. Kuid ma ei saa jätta siiski kirjuramata mõningaid, et anda aimu sellest "tipptasemest".
Kui olin veel üsna noor, lubas mulle minust kümme aastat vanem - siiski ka ise toona veel nii-öelda noorte kilda kuuluv - kolleeg D., et kirjutab kunagi oma isiklikele kogemustele tuginedes vananemise õpiku. Meie maailm, seletas ta, on üles ehitatud sedasi, et inimene peaks temas elades ihaldama jääda igavesti nooreks, kuigi ometi on vananemine ju paratamatu ning selles pole midagi häbiväärset....
...tunneb enamik inimesi kirjeldamatult suuremat hirmu vananemise kui surma ees: viimasega ei pea elama, selle vastu võib teha ka ettevalmistusi - ning kui palju on luuletajad kirjutanud surmast kauneid ja innustavaid ridu, mida lõpuhetkel meenutada, samas kui vananemine on aastakümneid vätav siire vastuvõetamatusse. Mille muuga seletada, küsis ta, inimeste lausa naeruväärset krampumist juba mööduma hakkava noore ea viimaste riismete külge, sisemiste kortsude katmist väliste siltidega?
Tõesti surm on ainult hetk... aga see protsess selleni, ehk vananemine kestab aastaid. Ja kui hirmus on see, kui järsku peaks hakkama enda juures märkama vananemise märke. Ma ei mõtlegi niiväga välimuse suhtes... see on paratamatu, aga mina kardan just neid "sisemisi kortse"... Samas ega ka väise vananemisega ei tahaks kuidagi leppida...
Küsisin kord ühelt välismaalaselt noormehelt, kes õppis filosoofiat, kas ehk tema kodumaal armastavad filosoofid ka tarkust. Jah, armastavad - kuid vaid iseenese oma, vastas see noormees mulle vaid hetke kaalutlenuna. Eks ole see siiski pisut parem, kui armastada oma rumalust, jätkasin, ent tema ei nõustunud minuga - armastada oma tarkust on sama või isegi hullem, kui armastada oma rumalust, väitis ta, sest enese rumaluse armastaja vähemalt mõistab ise, et ta on rumal, ning selles ainsas mõistmises sisaldub juba nii palju tarkust, et ei jaksagi seda enam õieti armastada.
See oli kolme targa lausega terve üks "pisiasi, mis omab tähtsust"... mul on kahtlus, et see "välismaa noormees" on eestlane... nimelt meil kiputakse ka ainult seda "omenda tarkust" armastama :)
Muide, mitmed parimate hulka mahtuvad luksuslikud lõunad, mis mulle on kunagi serveeritud, kuulusid ürituste juurde, millel arutati võimalusi kuidagi leevendada globaalseid suurhädasid.
Eluline näide - meenub see suurkontsert energiasäästmise teavitamiseks, mille järel selgus, et kogu see valgustus ja telekaamerate ning muude elektrit söövate tegurite kulu oli kohe põrutavalt vinge. Rumalad oleme. Sõgedad ja mugavad ja laisad.
Panin need märkused endale kõrva taha. Võimalik, et ma muidu polekski taibanud seda teha, kuid need tulid just selle inimese suust, kelle heakskiitu pälvida lootes olin tol korral tõepoolest maha salanud, mida mul tegelikult oli öelda.
Mõnede viimase aja tuntud kodumaiste kirjanike teoseid lehitsedes on mul tekkinud sügavaid kahtlusi, kas neid ülistavad kriitikud üldse viitsiksid kõnealuseid raamatuid lugeda, kui neile ei makstaks tellitud arvustuste eest mainimisväärset hüvitist - aeg, kus lugejad nõustusid ise uudisteoste eest korrapäraselt loovutama osa oma sissetulekust, näib igatahes olevat pääsmatult möödas. Uus raamat on meie maal alati olnud enam-vähem ühes hinnas lõunasöögiga mõnes restoranis....
Ma olen ka seda mõelnud. Ühtlasi on mul tihti tunne, et inimesed hindavad mingeid asju positiivselt sellepärast, et üldsus arvab nii. Kartes tunda seda, et "neile ei meeldinud", sesat nii tunduvad nad teistele näivat lollide või tobedatena. Ei julgeta eristuda ega oma arvamust välja öelda. Huvitav tähelepanek, et raamatud maksavad ühe restoranilõuna...
Mistahes nüridust tegema sunnituna tuleb kohe mõte, et jäänud on ju veel vaid pelgad kolm-nelikümmend aastat mõtestatud elu, liiga vähe selleks, et tegelda ükskõik millega... ja pealegi võib alati ootamatult tulla hetk, mil need aastad mööduvad kõik korraga.
Ma tunnetan ka pidevalt, eriti kui minu ealised ja nooremad inimesed surevad, et peab oma prioriteete korrastama. Kogu aeg on lihtsalt nii kiire, et pole seda mahti teha... kuni ühel hetkel ongi juba hilja...
Pole suuremat kunsti, kui seada otsekui möödaminnes järjestusse hulk seosetuid, näiliselt tähelepandamatuid ja tühiseid pisiasju, nii et nende koosolust tärkaks nägijat vahetult ja äratuntavalt puudutav tähendus - ning samas teha seda nii, et säiliks illusioon, nagu sündinuks see sõnum taustalt suunava käeta, puhtjuhuslikult, nagu toetuks see ühisus tühjusele, elaks hetkeks ning muutuks erinevateks ja omavahel kokkusobimatutteks mälestuskildudeks selsamal silmapilgul, kui kellegi meel temasse puutub.
See ongi KUNST!!! Juhin tähelepanu, et see kõik oli kõigest 1 lause. Ka nii lühikses loos võib puänt saabuda lõpus :)
Nii vaimustatud oli V. meie tuttavast äraviskajast, et ulatas mulle enne lahkuminekut sedelikese tema telefoninumbriga. Nüüdseni tuleb see mees mulle meelde iga kord, kui raamaturiiulilt mulle mõni köide pähe kukub - ja iga kord tänan ma mõttes õnne, et sedelike tema numbriga on ammu uppunud paberipahnahunnikuisse mu töölaual. Kuid ta on seal.
Minul on omal kodus "äraviskaja" olemas... ohh kuidas tahaks mõnikord, et ta ei viskaks kõike ära. On olnud juhuseid, kus ma olen paberprügi välja prügikasti viies pidanud revideerima prahikotti, et "päästa" mõned olulised ajakirjad või isegi raamatud, millest tema loobuks mängleva kergusega. Minu jaoks tundub see "äraviskamine" katastroof... ja kui palju on ta ilmselt hävitanud nii... kuigi pean ühtlasi tunnistama, et ega ma midagi leidmata otsinud kah pole... niiet kus asub tõde ja õigus selles mõttekäigus? :)))
Hoolimata sellest, et mu isiklik vastumeelsus oma keha vastu pidevalt kasvab - samas kui nimetatud ese ise jääb järjest viletsamaks -, tean ma vaid kolme viisi, kuidas temast lahti saada, ning paraku ei sobi ükski neist kas mulle või mu sõpradele ja lähedastele.
Tuleb ette hetki, kui ma lihtsalt ei saa peeglisse vaadata, sest mulle on talumatu ka paljas mõte, et kogu oma sisemise ahastuse, kogu meelt põletava valu juures sarnaneb mu väline kuju sellele, kes olen tavaliselt.
Ei ole tõsi, aga Raud tabab täpselt mind... ja päriselt ka, ma ei mäleta millal end viimati oleksin peeglist "vaadanud"... see oli juba aastaid tagasi...
Kui tõesti kord peaks tulema päev, mil ma otsustan minna, aga ei jaksa enam kaugemale, kui llähedasse hiina restorani sööma chop suey'd - siis sel päeval võite tellida mulle pärja.
Kas ma ütlesin juba, et Raud kirjutab minu mõtteid, minu eluteooriaid, minu tõekspidamisi, minu hirme, minu rõõme...
See raamat läheb mu riiulis kindlale aukohale, kuhugile sinna lemmikluuletajate kanti. Tegemist ühe parajalt haruldase teosega, mille ma poolkogemata antikvariaadist avastasin pärast "Sehkendaja" blogist loetud teksti... hämmastav, et sain ka soovitajale endale veel ühe ekseplari seda delikatessi. Vedas!
Hinnang: 5 (Rein Raud lihtsalt oskab kirjutada! Võtab minul igasuguse kirjutamise isu ära... ma lihtsalt ei küündi... Minu lemmiklooks on ilmselt see jutustus "Anjou veinist". Kui põnev, kui huvitav, kui hästi kirjutatud! Ja seda ütlen mina, kes vihkab kõike kokkusattumuslikku. Kuigi tegelikult selles loos ju polnudki mitte kõige vähematki kokkusattumist :))) Samas ka "unetuselaenaja" ja tegelikult ka kõik need mõnerealised lühikesed lood olid lemmikud... Pea igal leheküljel vähemalt korra, jäi tunne, nagu ta ise ka naudiks oma kirjutatud sõnu. Vaid selline kirjanik kasutab ühe kogumiku sees korduvalt sõna "ebaõdu"... Ja just ebaõdu ta mu puhkeasendit pidevalt otsivale meelele valmistas, sest need leheküljed on paksult täis mõtlemisainet ja lopsakat mängulisust. Üldsegi mitte kuiva filosoofiat.. ent ometi mõjuvad filosoofiliste lugudena. Pisiasjadena, mis omavad tähtsust.)
Kui kuulsin, et mingi lesbidest ja lisaks veel kirjandusliku taustaga, ehk kirjandusega seotud tükk on Palmses tulekul, olin hetkega müüdud. Kuigi pean tunnistama, et kerge kahtlus oli Anne Veesaare suhtes... ma pole viimasel ajal teda teatris mängimas näinud ning minu meelest tema Õnne 13-s osalemine ei tee talle just "head reklaami". Muidugi samas "teise lesbilisena" Kersti Kreismann, teda vaataks alati, mistahes rollis... ähh, ausalt öeldes, ma võiksin teda kasvõi lihtsalt kuulata luuletusi lugemas... ta on minu meelest üks neid parimaid...võimsaima kohalolekuga naisnäitlejaid. Paarina olid nad millegipärast mõttes sobimatud, ent silme ees väga huvitav variant!
Gertrude Steini ja tema loominguga ma varem tuttav pole, kuigi tema kirjutatud Loomingu Raamatukogus ilmunud "Alice B. Toklase autobiograafia" on küll mitu korda riiulil silmade ette jäänud. Internetis leiduvad fotod temast on "mehelikult" hirmsad... kuidas küll selline naistemees, nagu Hemingway võis kunagi temasse armunud olla... või oli see Steini enda luul? Või näitekirjaniku Win Wells-i kunstiline vabadus? Kusjuures rääkides Wells-ist, ma olin veendunud, et selle loo on kirjutanud naine, aga ei, Wells ikka mees... Muide Wells ise suri enne selle näidendi esmaettekannet. Ta olevat sellesse tükki integreerinud võimalikult palju päriselt Gertrud Steini poolt öeldud lauseid.
Näidend algab ajaga, mis on pärast Gertrude Steini surma. Tema vaim tuleb oma armastatu, Alice B.Toklase juurde tagasi. Wells on minu meelest hästi tabanud (kirjanduse kaudu tuttavat) sellist Pariisi eelmise sajandi alguse tunnetust. Kunst, muusika ja kirjandus, mille üle sealsetes salongides omal ajal arutleti... siis kui Ernest, Pablo Picasso ja Henri Matisse Steini ja Toklase juures aega veetsid. Nende sõpruskond oli tõeline selleaegne boheemlaskonna ja kunsti ning kirjandusmaailma koorekiht. Teiste hulgas kuulusid nende tutvusringkonda ka Charlie Chaplin ja F.Scott Fitzgerald. See olevat just nimelt Stein olnud, kes mõtles välja termini "Kadunud sugupõlv" (Lost generation) Fitzgeraldi loomingule. Sama väljendit kasutatakse ju ka tema suure sõbra Hemingway teostega seoses... eriti "... ja päike tõuseb" sõjajärgsete inimeste kohta, kes enda õiget kohta siin maailmas ei suuda enam leida.
Minu jaoks oli see lugu siiski eelkõige armastuslugu. Kaks inimest, kes elavad koos peaaegu 40 aastat. Pärast nii pikka kooselu, kui üks lahkub taevasse, siis tegelikult teise inimese elust ei väljugi ta päriselt. Ta jääb sinna alles... just nii nagu Stein jäi Toklase igapäevaellu kummitama ning ühiseid mälestusi meenutama. Olen veendunud, et ma ise olen kunagi samasugune. Kadunud inimesest ei olegi ju vaja päriselt loobuda. Temaga saab ikka rääkida ning iseasi siis enda kujutlusvõime võimekusest võib ju ka ette kujutada, et see "kadunud hing" vastab ja vestleb Sinuga tagasi. Samuti nagu need maalid, mis nad selles näidendis (ja ka päris elus) nälja pärast ja ka Gertrud Steini raamatute välja andmise pärast ridamisi pidid ära müüma. Kui kusagil seinal on maal olnud 40 aastat, siis pärast selle ära võtmist võib endiselt tunduda, et seal see maal on... kui tihti me tegelikult oma seintel olevaid maale vaatame. Mõnikord ja eriti alguses ning mõne aja pärast see maal lihtsalt on seal ja endal on mingi tunnetus ja ettekujutus, et see on seal. Harjumuse jõud.
Õhkõrnalt lennatakse ka sellest üle, et mõlemad naised olid ju juudid ning teise maailmasõja ajal pidid nad natside eest end peitma. Õigemini nad ju otseselt ei peitnud ennast, kolisid maale ja õigete sidemete pärast ning sellepärast, et neid "ameeriklasteks" kutsuti jäeti neid rahule. Stein oli kuulus ka sellepärast, et ta pakkus, et Hitlerile peaks andma Nobeli rahupreemia. Kerge irooniaga muidugi.
Hirmus on see vananemine. Kurb, paratamatu ja valus. Aga kui seda teha kellegagi koos, siis on see lohutav ja neid vananemise avastusi võib teha koos teineteist toetades. Ma ikka mõtlen, et kui mu suu tõmbub kortsu, siis mu naise suu kortsud sobituvad ideaalselt minu kortsudega suudeldes ja sellest saab veel erilise mõnu :)
Nagu mainisin, Kersti Kreismann teeb ka seekord suurepärase rolli. Ta lihtsalt alati on hea... Kuid tõelise üllatuse ning ilmutusena ilmub kohe esimeses vaatuses lavale Anne Veesaar. Selline kandiline karakter, musta parukaga ja kuna Gertrude on surnud, siis musta riietatuna. Gertrudi hoidja, hoolitseja ja kaitsja ning mis kõik veel... lisaks oli ta ka näiteks tema tekstide korrektor ja ülelugeja... kui õnnestunult ta selle "Alice B.Toklas"-e karakteri osanud üles ehitada. Endast täiesti erinevalt. Jah, ta mäng on õige natuke roostes, ehk sõnade parandamist keset teksti on pidevalt tunda ehk kuulda... tema partneriks ju üks selgemaid ja kindlamasõnalisi naisnäitlejaid Eesti teatrites... paratamatult jäävad need apsakad"kõrva". Kuid ta teeb oma karakteriloomega selle kõik tasa. Sellepärast võibki minu hetke aasta 10 parima naispeaosa rollide nimistus näha Veesaart aga mitte Kreismanni, sest Veesaar tõeliselt üllatab. Tal on mida anda... Kõige paremad hetked olidki minu jaoks just need koosmängitud hetked. See kui Toklas jälle näitas oma võimu või nähvas midagi... ja see kuidas Kreismann mängib välja selle armastuse... ehk see kuidas ta austas ning hindas Alice-it ja tolle panust nende ühisesse ellu. Ja kuigi erilisi kallistusi ma ei mäletagi (korra üks võtab kätega teisel selja tagant ümber kaela), on seegi soe, kui nad seljad vastamisi aknalaual istuvad.
Teksti rõhk ongi kahe naise vahelisel suhtel - alates sellest kui nad kohtusid, kuni Steini surmani välja. Nö. "jutustamisteater", kuigi mitte ainult. Seal hulgas mainitakse ka mõned kirjanduslikud Steini šedöövrid. Ning muidugi talle selle esimese kuulsuse toonud "Alice B.Toklase autobiograafia". Huvitavalt enesekindel ja enesekeskne Stein oli. Tõeline supersaar. Ja see kuidas Alice talle allus ning tegi kõik oma armastatule ette taha - pesi, tegi süüa, pakkis jne jne, samas kui Gertrud keskendus kirjutamisele. Tüüpiline meeskirjaniku ja tema naise suhe... ainult, et Gertrud muidugi polnud mees. Kusjuures huvitav, aga Gertrud ise kunagi ametlikult ehk avalikult seda lesbilisust ei tunnistanudki. Aga kas seda ongi vaja manifesteerida...
Aga ta siiski jagas oma armastust selgelt ka Alice-ile, andes talle au näiteks raamatupealkirjade väljamõtlemisel või tähelepanu mingite huvitavate keeleliste väljendite väljamõtlemise eest.
Lavastuslikus mõttes ei lähe esimene vaatus nii hästi käima... tegemist on justkui sissejuhatusega ning ehk ka sellepärast. Naised omavahel on ka kaugemad. Ent teises vaatuses see korvatakse ja topelt.
Hinnang: 4 (just selline jutustamisteater minule istub. Justkui vana ja hea stiil. Kuigi tegelikult on vist sama palju ka otsest koos tegutsemist ja dialoogi - näiteks kurbnaljakas Alice-i maalide müük. See mõisa interjöör ning kahe näitlejanna head rollid ainult toetavad huvitava materjali realiseerumist. Teemad nagu vananemine ja sõprus-armastus on hetkel ka need teemad, mis mind eriti kõnetavad, seega minu meelest väga õnnestunud valik mängimiseks võtmiseks. Jään ülima huviga ootama järgmisi Mõisateatri ettevõtmisi...)
Win Wells´i „Gertrude Stein saatjaga“ räägib Gertrude ja Alice'i suhtest, nende kooselust, inimlikust lähedusest ja pühendumusest, nende elust Prantsusmaal sõdade ajal ja sõdade vahelisel ajajärgul ning Alice'i pingutustest Gertrude teoste avaldamisel pärast kirjaniku surma. Ilmsiks tulevad põhjused, miks suhted Hemigwayga olid keerulised, aga Picassoga sidus mõlemat naist soe sõprus, mis sai Gertrude hiilgavast kunstikogust ja kuidas lõpetas oma elupäevad Steini suur armastus Alice B. Toklas.
Gertrude Stein (1874-1946) oli ekstsentriline, moderne ameerika kirjanik, kelle Pariisi salong oli kohtumispaigaks kubistidele ja teistele tolle aja eksperimentaatoritele nii kunsti kui kirjanduse vallas. Oma kirjutistes püüdis Stein teha midagi kubismile ekvivalentset, keskendudes käesolevale momendile ja kasutades sõnade varieerivat kordamist, lihtsustamist ja fragmenteerimist. Tema igapäevasteks külalisteks olid Pablo Picasso, Henri Matisse, Georg Braque, Juan Gris, F. Scott Fitzgerald, Sherwood Anderson, Ernest Hemingway, Thorton Wilder ja paljud teised. Gertrud Stein oli Pariisis kuulus nii oma salongi kui ka Rooma keisri soengu poolest. Ta oli huvitav vestluskaaslane, võluv ja elurõõmus ning pidas end geeniuseks.
Gertrude Stein oli lesbi. Oma eluaegse kaaslase Alice B. Toklasega sai ta tuttavaks 1907. aastal Pariisis ja nad elasid ning reisisid koos kuni Gertrude surmani. Alice oli talle nii muusa kui majapidaja, nii stenografist kui asjaajaja, nii armastaja kui esimene kriitik, kokk ja sekretär.
Herbert Aab, kõva mees, on läinud pakku kogu maailma eest. Ta on kõvasti kuulsust juba niitnud ning talle aitab. Tahab, et teda rahule jäetaks. Ühel õhtul raadiot kuulates ilmuvad ei-tea-kus-kohast mingid imelikud mehikesed. Kõigepealt üks inglane, kes teatab, et on saabunud selline eriline päev Herberti jaoks, mil muutub kõik või mitte midagi. Inglane kaob, kuid siis tuleb justkui kõikvõimalikest ustest ja akendest, piludest ja pragudest eestikeelseid mehi - üks, teine, kolmas, kuni terve ta tuba (tall) on paksult mehi täis. Herbert läheb isa juurde ja mehed on tal ka seal ees. Kes nad on, mis nad siin teevad, miks nad ära ei lähe?
Kui ma oleksin teadnud, et "Jõud" on Uusbergil planeeritud triloogia kolmandaks osaks pärast "Vahepeatus"-t ja "Pea Vahetus"-t, oleksin pidanud seda kõige oodatuimaks suve teatritükiks (lugesin seda alles mõnda aega enne etendust mingist intervjuust Uusbergiga). Vahepeatuse lahe sõnadega mängimine ja põnev ning müstiline taustsüsteem ning Pea vahetuse sügav-ilus tekst ja lugu, mõlemates veel vinged näitlejatööd. Vahepeatusest on ju seekord, nö. triloogia viimases osas ringiga tagasi osalemas ka Aadli ja Kõrve... Jõud justkui ei saakski olla siis midagi muud kui väga hea. Kahjuks päris nii see siiski seekord ei ole. Algus on küll paljulubav. Isegi sõnamängud on olemas, lavastajalikud nõksud annavad aimu millesti erilisest.
Üsna samal hetkel kui (esi)etendus praagiks kippus kätte minema, tänu loodusJÕUDudele (Jäneda Pulli tallis, kus etendus toimus), suure tormiga lendas natuke katust pealt ära. Rahvas sattus kergelt paanikasse ning osalt inimesi hakkas ka uste poole tormama. Ma vaatasin just sellel hetkel seda katusenurka, kui tuul seda lahti kangutas. Muist katust kukkuski sisse ka, igatahes oli seal väike tolmupilv hetkeks, kuid õnneks inimesed viga ei saanud - sellel kohal oli ka vahelagi... õnneks... Kusjuures see, et loodusjõud sekkusid tükki nimega JÕUD ja kogu see pull, mis siis lahti läks - segaduses ja ehmunud autor-lavastaja tormas lavale, sest peaosalist Herbertit mänginud Ivo Uukkivi poetas oma teksti ka midagi sellist, et ta on himul vms. Ei tea, kas see oli "kood" Ukule... kuid tegelikult kogu sellest segadusest hoolimata ja hoolimata ka sellest, et osalt teksti läks natuke kaduma ning näitlejadki olid hetkelises hämmingus, mängiti edasi, justkui siiski midagi poleks lahti... profid olid laval ikka täiega! Ja siis see minu lavastuse "tipphetk", Uku lavale tormamine ja see kuidas Uukkivi ta püssiga lavalt ära ajas... hämmastav, aga see apsakas andis tegelikult ainukese sügavama stseeni ja ulatuse kogu tekstile minu jaoks. Ehk looja ja tema loodud materjali põrkumine - see duaalsus teksti tegeliku sisu ning looga (mõtlesin, et ka Herbert on seal vastamisi oma "loodud tegelastega", ehk hõrmuritega)... kahjuks ilmselgelt polnud lavastaja sekkumine etteplaneeritud ning ega ka edasine ei andnud aimu millestki sügavamast.
Ja kui seda kavalehte poleks olnud... siis oleks jäänud ehk natukenegi enda mõistatada, et mis mehed need ikkagi seal on... aga kaval öeldakse ära, et on mõistus ja süda ning igasugused muud jõud, mis inimesele mõjuvad... kahju...
Nimelt enne kava lugemist (tegin seda igavusest kusagil esimese vaatuse teisel poolel, kui läks suuremaks laulmiseks) hakkas mu mõttetöö liikuma kõigepealt selles suunas, et kas need on valged ja punased verelibled ning hallid ajurakud... ehk sellepärast mees ei saanud nendest lahti, et need on kõik tema enda sees. Siis jõudsin mõelda, et Uusberg viitab Krossi Keisri hullust tuttavatele inkvibitele... või ehk, nagu mainisin, on need hoopis "loojat" külastama tulnud kirjandustegelased tema enda raamatust, ehk "hõrmurid"? Ühtlasi see liivane tallipõrand oleks justkui toiminud allegooriana mõttele, et Herberti "hing on tühi ja elutu, nagu kõrb"... Kuid ei, ka see saab hiljem maise seletuse. Kui mõelda tüki plusskülgedele, siis väga lahe oli see raamistikuks kasutatud raadio-lugu. Nii alguses kui lõpus. Rein Pakk paneb "saatekülalisena" omale omaselt täiega "karakterit" ning see ongi lahe! Oh kuidas tahaks selliseid kirjanduse üle arutlevaid raadiosaateid kuulata! Ja samuti teatrisaateid... Lavastajalikult on õnnestunud ka raadio sisse ja väljalülitused ning Nukitsamehest tuntud laul (mille sõnade üle olen ma lapsepõlvest peale juurelnud...et mis pagana jõust nad seal laulavad :) ja nüüd nii sobivalt on see Uusbergi poolt ära kasutatud ja sellele ka mõte antud!:)) Lahe oli ka see meeste saabumine ja see, et neid muudkui tuli ja tuli ja tuli... Aadli ja Kõrve on oma taseme kõrgusel. Samuti on alati lahe näha Lauri Kaldoja-t (kellest on märkamatult saanud meie pere üks lemmikutest) ning Mikk Jürjens-it (kes on algusest peale olnud oma kursavendadest see kõige-kõige) ja ka Mait Joorits (kellesse mina suhtun üha positiivsemalt, kuid mu teatrikaaslasele on ta juba pikemat aega väga meeldinud). Kuid sinna need plussid jäävadki...
Kooriseaded on ju võimsad ning head, kuid seda laulu-poolt oli seekord minu jaoks liiga palju. Kui ma oleksin läinud vaatama meeskoorikontserti mingi kõrvalise teatraalse vorminguga, siis ma ei nuriseks... mina aga läksin "teatrit" vaatama ja see jäi kuidagi seal laulude vahel hõredaks. Mu teatrikaaslane ütles, et ta "piinles", sest tema, erinevalt minust, ei kannata koorimuusikat silma otsaski. Kuigi jah, "Pea vahetus"-es ei häirinud ka teda, mitte vähimatki... Kuid kui niivõtta, siis "Pea vahetuses" ole ka sisulises mõttes tugev kallak muusikale - tegelased olid ju muusikud. Sedapuhku ma ei näinud selle muusika seost muu tükiga, nojah - meeskoori power, ehk jõud ja "jõud" kui selline oli ju teemaks... aga see on liiga ümber nurga otsitud. Mu teatrikaaslast häiris ka see, et ühtegi naist ei olnud laval, ehk kõik olevat juskui tasakaalust väljas... Mina seda ei usu... nii temale kui minule meeldis ju ka Hecuba pärast Linnateatris ja ometi sealgi olid ainult mehed... Kuid ausalt üles tunnistades, teises vaatuses, kui neid laule muudkui tuli, siis tundsin ka mina, et "tahaks juba ära"... See mõttena ilmselt kandus minule lihtsalt üle, et need "jõud" pidevalt tahtsid ära minna ja ei läinud... jõud justkui ju hakkas kustuma... aga ei kustnud... see hakkas tüütama. Lahe muidugi seostada tükk kohaga... see loob ehedust - Hüüruski ju oli sees koht kui selline. Sedapuhku siis Jäneda, kuhu Herbert on tagasi tulnud nagu oma kodukohta.
Ivo Uukkivi jätkab oma suurepäraste rollide sarja, nagu Ülle Lichtfeldt eelmisel aastal, nii tundub Uukkivi olevat selle aasta "vingete rollide seriaalis" - Vassiljev ja Bubõr, Kaevuritest kunstnikud ja nüüd ka Jõud - ta on leidnud endas mingi uue mängurõõmu ja teda on huvitav vaadata. Jõus Herbertiks ta palju nagu ei peakski ümberkehastuma, see tuleb tal justnagu loomusest - nii ehedalt mõjub. Argo Aadli - mõistuse häälena südamele muret (loe: valu) tegemas ja teda enda tahtele (loe: jõule) allutades on alati tipptase. Kuid oma tipptasemel näitlemisega nad teksti vähesust ei päästa. Teksti ju on, aga pärast Pea vahetust olid ootused ilmselgelt liiga kõrgele kruvitud. Seda oli Pea vahetuses lihtsalt nii palju ja nii head ning sedapuhku siis hoopis lauludega korvatud (ja sedagi hoopis Ristikivi ja Liivi luulesõnadele seatud, mitte originaaltekst, mis oleks ehk mõjunud kuidagi rohkem terviku osana... kuigi Uusberg ütleb, et tükk ongi inspireeritud nendest luuletustest, ei olnud see sidus minu jaoks siiski tuntav)... Alo Kõrve innukas "süda", kes mõistusel rohkem sabas vantsis kuivõrd ise "juhiks" oleks olnud... Herbertil siis ilmselt rohkem nii. Kuigi kui mõtlema hakata, siis nõnda tavaliselt ka minulgi... ei tea, kas see ongi meestel rohkem nii ja naistel jälle vastupidi? Kuigi on ju ka erandeid... teatud asjades on ikka süda see, mis määrab... Meeskoor oli küll võimas, Uku vend Pärt Uusberg ise ka nendeseas ja mitmed koori mehed mängisid ilmete ja olemisega väga hästi kaasa. Suurem osa aga lihtsalt olid massi osana. Jürjens, Kaldoja, Joorits ja Kartau olid küll eialgu sisenedes natuke esil, kuid mingist hetkest sulanduvad nad kooriga ning justkui karaktereid luua nad väga ei jõuagi. Kui, siis Kaldoja... Jürjens tormab lihtsalt pidevalt ringi ja Joorits mõjus kuidagi naiselikult leebena, ei tea, mis "jõudu" tema kehastama pidi... Herbert mõjus küll parajalt machona ning ega tema vist üldse eriti mingit jutuvada veeretada ei viitsi. Saati siis ennast lahti analüüsida ning teistele meestele selgitusi anda, kuigi "jõud" seda nõuavad... või on see siiski peamiselt "mõistus", kes nõuab...
Visuaalselt on tükk nauding, see kuidas meeste mass koos (või üldse) liigub... näiteks see kui nad kõik saalist koos välja hakkavad jooksma (jõud on "kadumas", sest Herbert ei anna neile "toidet") ja siis Kaldoja seisatab ning ütleb, et "Siin oleks arutelu koht"(see oli veel üks minu üks lemmikhetki lavastuses) kõik seisma jäävad ning koos pead liigutavad, seda oli omapärane vaadata. Mingi omamoodi tervikpilt. Sellisest dramaturgilisest tervikust jäigi terviktükk vajaka, sellisest ühtsusest. Ideid ju on tükis küll ja rohkem veel, aga need ei haaku - tükike justki siit ja teine sealt ning siis on need traagelniidiga kokku seotud. Ainult, et traagelniidid paistavad. Justkui oleks dramaturgil olnud veel vaja oma materjali kohitseda kõvasti enne kui see lavastamisküpseks oleks saanud. Päris huvitav oleks teada, kas Uusbergil oli kiire ja ta ei jõudnud piisavalt eeltööd teha (võrreldes näiteks Pea vahetusega, kus ideid ju veelgi rohkem, aga need olid tervikuks palju paremini seatud)...
Hinnang: 2+ (Minule kokkuvõttes ei meeldinud seekord, kuigi kahtlemata olen ka edaspidi Uusbergi fän. Ega alati ei saagi õnnestuda. Igatahes on kindel, et tema autorilavastused kõnetavad, ta peab lihtsalt rohkem usaldama inimeste mõistust ja (minu maitse järgi) teisiti integreerima muusikat oma tükkidesse - "Pea vahetus" oli ju ülimalt eeskujulik--- seekord muusikat lihtsalt oli minu maitse jaoks liiga palju... Aga kui seekord nii, siis on lootust, et järgmine kord teisiti :) Muidugi eks see ju lõppude lõpuks on ikkagi maitse asi. Samas minu etendus oli natuke "praak" ja sellepärast veel eriti "kordumatu"... ja kõik see teatrirahvas ning hulgaliselt Eesti prominente, kellest saal kubises, kui need seal kukkuva katuse alla oleks jäänud... siis oleks sellest saanud üks väga saatuslik õhtu... Ka koju sõites ja teele kukkunud puude alt ja kõrvalt sõites oli põnevust kui palju. Lõpp hea, kõik hea?)
Aaaah, kuidas ma armastan Suurbritanniat... Siin on jahe ja Inglimaale kohaselt sajab. Kui mõnus. Maandusin kella 20 ajal kohaliku aja järgi ja 21 ajal astusin juba Paddingtonis Wales-i suunal sõitvasse rongi.
Rongis, minu ees istunud 7 aastane (ta ütles mingile onklike ühel hetkel oma vanuse) tüdruk küsis emalt, et kui too oleks siga, kas ta siis sööks vorsti. Tema ise küll mitte... Natukese aja pärast, kui ema temast pilti tahtis teha ja tüdruk fotopoosi sisse võttis, siis ema kamandas teda korrale, et too ei eputaks vaid oleks normaalne, soovitades tõsimeeli: "mõtle näiteks millelegi tavalisele, nagu näiteks see kuidas sa just vetsus käisid." :))
Enne südaööd jõudsin Bridgendi. See on Cardiffist järgmine peatus. Ja edasi taksoga Lalestoni, mis on väike town Bridgendi külje all. Taksojuht oli hirmus jutukas ja hotell oli juba suletud selleks hetkeks kui ma saabusin. Kusagilt teisest majast tuli soliidne halli habemega onu ja tegi mu kellahelina peale nii hotelli kui toaukse mulle lahti.
Hotelliks The Great House. Walesi keeles Ty Mawr. Pärineb 15ndast sajandist. Oli kuninganna Elizabeth I kingitus Earl of Leicester -ile. Robert oli kõva naistemees ja kasutas seda erinevate näitsikutega meelelahutuslikel eesmärkidel. 17. ja 18ndal sajandil laiendati maja, et selle staatust tõsta. Ka näiteks Prints Charles on siin ööbinud.
TMV pidavat olema kõrvaltoas ning hommikusöök pidi tema tellimusel tehtama meile kella 8ks. Kirjutuslaual ootas mind 2 käsitsi valmistatud erimaitselist küpsist koos sildiga, et need on "Especially fo me"... Väga posh, peaks ütlema... rääkimata üliarmsast toast:
Ja mis siis, et toad ja eriti koridorid on küll ülimadalad, seeeest on näiteks raamatud koridoripõrandal trepimademel - inglise klassika ja luule - noh, et kui lugemistuju peaks tulema... Mina muidugi tarisin ühe rämpskirjanduse esindaja Eestist kaasa ning Helsingi lennujaamas ei suutnud loobuda ostmast Susanna Alakoski Augustpriset-i võitnud raamatut ja lisaks ka teise osa Jens Lapiduse Stockholm Noir sarjast, rääkimata viimasest Hus & Hem-ist...
Inglismaal käies on mul mingi vastupandamatu himu lugeda kõikvõimalikud sopa-ajalehed läbi (Mirrorid ja Sun-id ja Evening Standardid ja Daily Mailid ja mis kõik veel)... rongisõidud ja muu selline ootamine annab selleks ka tihti hulgaliselt võimalusi. Neid millegipärast satub ka tasuta igast ilmakaarest teele kaasa. Seekordseteks põhiteemadeks, mis brittide lehtede lehekülgi täitsid - 66 aastane Rod Stewart hakkab 7. korda isaks saama. Laps peaks sündima umbes 6 kuu pärast. Kusjuures Rod-i vanem laps on juba 46 aastane (Rodi naine alles 39) :) Teine uudis - Inglismaal on peamisteks sünnitajateks värvilised naised, Londonis on vaid alla 15% sünnitajatest valged. Kõikide lehtede esilehed täitsid Mia Farrow ja Naomi Campbelli fotod. Nimelt Naomi Campbell jäi kohtus valetamisega vahele. Ta väitis, et ei teadnud 13 aastat tagasi Nelson Mandela auks korraldatud üritusel osaledes, et talle öösel külla tulnud 2 meest tõid talle kingituseks Libeeria ex-presidendi Charles Taylor-i poolt "vereteemantid" ("blood diamonds"). Ütles, et mingi puru oli (nimelt tegemist oli lihvimata teemantitega), aga kes saatis ja mis need on, seda ta ei teadnud. Ainult, et kohtusse kutsuti tunnistama ka näitleja Mia Farrow (Woody Allen-i ex abikaasa, Rosemary Baby peaosatäitja), kes samuti koos oma lastega osales sellel Mandela-üritusel. Mia, aga tunnistas, et järgmisel hommikul, kui ta lastega hommikust sõi, oli sellesse ruumi sisenenud õnnest särav Naomi, uhkustades sellega, mis eelmisel ööl juhtunud oli ("talle oli kingitud imeilus ja suur teemant"). Ka lapsed võivad seda tunnistada. Lisaks oli kõikides lehtedes juttu Patricia Neal-ist. Neal teadupärast on parima naisnäitleja peaosa Oscari võitnud ja kirjanik Roald Dahl-i abikaasa (Dahl küll pettis teda mis jaksas). Lisaks olevat Neal enne Dahli olnud tormilistest armusuhetes nii Ronald Reagan-i kui ka Gary Cooperiga. Ja muidugi tekitas uudiselaine Emma Thompsoni julge avaldus, et Audrey Hepburn ei osanud ei näidelda ega laulda. Britid läksid sellest sõnavõtust täiesti pöördesse. Kuidas ta julges??? Ning sauna-MM ja venelasest finalisti surm... Madonna, kes parajasti filmib oma uut filmi W.E. (film räägib Edward VIII ja Wallis Simpsoni loo), on jäänud fotodele kõikide oma loomulike kortsude ning botoxita huultega, päris kummaline kohe võrrelda selle tädiga, kes mulle täpselt aasta tagasi otse silma sisse vaatas meetri kauguselt :)
Hommikusöögiks, kuna selles hotellis anti valida 4-5 variandi vahel, võtsin mina kui erinevate piirkondade spetsialiteetide huviline "traditional welsh breakfast"-i. See tähendab värsketest kartulitest tehtud lipsukartulid (praekartulid), paar peekoniviilu ja mingi must möks, mille see oli tunda tatart või midagi vastavat, aga mis oli tegelikult üsna maitsekas või oleks täpsem öelda - mõnusalt soolane. Naljakas, et esialgu tundus, nagu taldrikul oleks tegemist mustaks kõrbenud hiirega. Peamiselt selle möksi kuju pärast. Lõpetuseks muidugi apelsinimarmelaadiga toast ning olingi tööpäevaks valmis. Enne 9-t oli juba auto vastu saadetud ning meid viidi otse tehasesse. Koosoleku vahepeal pakuti "welsh cake"-e, mis on sellised pehmed küpsisemoodi koogikesed, mida kohalikud hindavad kõrgelt ja head nad ju olidki. Naljakas, aga britid tõeliselt armastavad sõna "obviously". Arvestades teiste tavasõnadega, tuleb see neil protsentuaalselt hämmastavalt tihti üle huulte. Küsimuse peale, et kas nad walesi keelt ka oskavad, teatas 5-st koosolekul osalenud waleslasest ainult 1 positiivse vastuse. Pärast 4 tundi arutelusid tagasi rongile, lennujaama ja koju.
Wales-ist lõppkokkuvõttes väga palju aimu ei saanudki. Madalad majad, aktsendiga rääkivad inimesed, muidu nagu Inglismaa ikka. Kuna kohtumine toimus põldude vahel, siis maakoht ja majad olid sellised nagu briti telesarjades. Kuidagi armas ja täiesti omapärane atmosfäär... nagu olekski sattunud Midsomeri mõrvade keskele :) Aga jah.... kõik see läbi rongi- ja autoakende... Ainult rongijaam, hotell ja tehas olid "päris ning käegakatsutavad"...
Rongisõit Londonisse tagasi koos TMVga läks kordades kiiremini ja Paddingtonis sai muidugi ka WHSmithist läbi hüpatud - paar kokandusajakirja, Empire, 1 anime- ja mangaajakiri lastele ja muidugi posu raamatuid - Sadie Jones-Outcast, viimane Jeanette Wintersoni paperback, verivärske Artemis Fowlsi hardcover S-ile ja endale 1 ajalooteemaline väike juturaamat Toweris oma pea (sõna otseses mõttes) kaotanud 7 inimesest (3 neist olid ju Inglismaa kuningannad). Ning muidugi äädikamaitselised krõpsud ning 1 Galaxy chocolate muffin - naisele midagigi magusat kaasa. Ta tuleb ju Tallinna "minu pärast spetsiaalselt" bussiga, et me homme õhtul saaks teatrisse minna...
Astrid Lindgren on üks kullatükk. Ta on nii palju häid raamatuid kirjutanud ning "Hulkur Rasmus" oma kurbnaljakate juhtumistega on üks nendest armsamatest. Ja kullatükk on ka Urmas Lennuk, kes väga vahvalt reaalsust ja mängu segades on muutnud selle Lindgrenlikult värvirikkaks lavalooks kirjutada, kuid samas on selgelt tunda ka dramaturgi oma nägemust ning asjade sidumist lühemaks ning lavale sobivaks. Rääkimata mõnedest lahedatest paroolidest, mida ma u.5 aastat tagasi viimati loetud raamatust küll ei mäleta. Kullatükk on ka lavastaja Andres Dvinjaninov, kelle jaoks on kogu projekt kui "love child" - minu teada on ta ise sealkandi elanik, lõi koos selle lavastusega "uue teatri" Eestisse - "VIIMSI SUVETEATER" :) Pikka, pikka iga sellele, sest Tallinna rahvale (sh. minule) see ju palju lähemal kui "Emajõe" oma... :) Aga Dvinjaninovist oli väga kena ning hea mõte hea lugu uuesti lavastada. Mina seda eelmist versiooni Tartus ei saanudki näha, lastest rääkimata. Dvinjaninov oli ka ise helipuldis. Kullatükk on ka helilooja Tauno Aints, kelle eri stiilis laulud lavastusele mõnusat hinge juurde sisse puhusid. Ja unustamata neid kullatükikesi, kes selle kõik meile ette kandsid, ehk näitlejad. Üks ägedam kui teine, teine rohkem hoogu minevam kui esimene. Tõeliselt ägedad tüübid!
Nende kullatükkide sära seas jäi midagi meelde kah... Loo selgrooks on lastekodulaste ja seal hulgas Rasmuse kurb saatus. Lapsed muidugi mängu ja rõõmuga kogu aeg sellele ei mõtle, kuigi kõik loodavad oma pere ühel hetkel leida. Korraldatakse ka laste esitlemist potentsiaalsetele lapsendajatele, kuid tavaliselt tahetakse ikka ilusaid vöikseid blondide juustega tüdrukuid... Rasmus otsustab lastekodust põgeneda. Oma põgenemisteel kohtab ta Hulkur Oskarit, kellega koos edasi hulgutakse... kuni ühel hetkel lastekodust arenenud mäng, ajalehest loetud röövlitelugu ning hulkurite teed ristuvad ja kõik areneb Lindgrenile sobivalt seikluslikult ja naljakalt kuni südamliku ja liigutava lõpuni välja.
Laval on nö. lastekodu raudvoodite näol, lisaks üks madal puu, mis mõjub kui võsa ja ka maja, mis lavataustaks on ka ära kasutatud. Kuid nende olemasolevate vahenditega on lavastaja ning kunstnikud palju rohkem lavale toonud. Näiteks muutuvad voodid ühel hetkel vanglaks. Ühe voodiga küntakse adra näol põldu. Voodi all ja taga saab ka ennast ju edukalt varjata jne jne jne.
Merilin Kirbitsa pisikese tüdruku naer, natuke aeglase mõistusega olek ning üldse see karakter oli minu jaoks kõige naljakam kogu kambast. Tema Saararaas ka sellise hoo ja pingega mängitud, et kuigi sellised karakaterid ongi natuke "over the top" ja mitte minu jaoks, agaminust on kujunemas Kirbitsa-fän ja seellepärast oli lihtsalt nauding vaadata mida iganes ta seal tegi :)
Rasmuse "võid selle peale mürki võtta" kõlab vist etenduse jooksul ainult paar korda, aga see on küll üks tema "kaubamärkidest ja võiks isegi rohkem sees olla :) Väga äge sülitamise-räpp - kõik lapsed kindlasti võtavad õppust :) Üldse oli sellist ägedar actionit, taga-ajamist ning põgenemist piisavalt palju, et poisterahvad oma adrenaliinilaksu kätte saaksid :) Ka kalemiseks kisub rääkimata veepüstolitest, millest ka esimestes ridades istuvad inimesed oma osa saavad :)
Poistest oli mu lemmikuks Karl, kelle Rauno Kaibiainen lahendab r-veaga, prillidega ninatargana, kes koos teise lemmiku, ehk Gunnariga ehk Juss Haasmaga ühel hetkel politseideks kehastuvad :) "4 meetrit ma ütlen, 4 meetrit"... justkui otse mõnest politseisarjast, kus partnerid omavahel nääklevad :))) aga eks poistemängud saavadki toidet sellistest kohtadest. Ja "Poisid ei lobise" ning muud paroolid, mis tulevad Haasmal justkui varrukast :) Unustamata muidugi Martin Mill-i Rasmusena, kes oli just õige Rasmus. Ta on tegelikult alati hea... vähemalt siiamaani olnud ja lastetükkides on ta Ugalas lausa superstaar - Limpa rollis kui ka Tjorveni loos üks põhitegijaid...
Etenduse südamlikuima hetke (kui lõppu ei arvesta) pakub aga Agnes Aaliste "kõige tõenäosemalt vanemad endale saav ilus tüdruk" ja kes siis hoopis Gunnarit, ehk lastekodu vanimat last hakkab lapsi lapsendama tulnud vanematele pakkuma. Pisarad ei olnud kaugel... muidugi kergelt naljakas oli see omamoodi, et ta publi hulgas istunud Raivo E.Tammele ja Helena Merzinile seda "Gunnarit" siis väga ägedalt mahaparseldama hakkas :)))
Anne Paluver preili Kull-ina mitte ei mänginud oma rolli, vaid ta täiesti oli see "lastekodukasvataja". Ühest küljest karm tädi, kuid kes tegelikult tahtis lastele head. Ühel hetkel astub laste mängu osaliseks ning paneb endale kontsad, blondi tibiparuka, päikseprillid ja transformeerub täiesti vaatajate silme all :) Fantastiline! Kui ta seal meie ees kohvi pakkus rahvale, siis meetri kaugusel talle otsa vaadates tundus ta kuidagi hirmuäratav, sest ta mõjus nii ehtsana!!! Ta silmad ja olek õhkus mingit maagiat - justkui multifilmitegelane, kes pärisellu on ärganud... Selles noortekambas oli ta justnagu üks nende seast... ja oleme ausad - figuuri mõttes petakski ta täiega ära... Ja teine "vanem tegija" ehk Egon Nuter suudab ühel hetkel lavale ilmuda puuokste vahelt nii, et ma ei näinud üldse, kuidas ta sinna sai :)
Väga lahe leid oli ka "kassi monoloog" :) (pinisev sääsk seal kõrval ka :)) Aga no see ülbe kass (Aaliste) tundus olevat üldse kogu rahva lemmik :))) paratamatult viis mõtted sellele, et nii kahju, et Agnes enam Nukuteatris ei ole... tal on seda miskit, mis ka nüüd selle kassi näol tõestust andis, mis sobiks lasteteatrisse ja sellistesse karakteritesse... ei teagi, et miks ta sealt siis ära tuli :(
Marko Leht ja Taavi Lepik olid nii laste kui röövlitena kuidagi ebameeldivamad tüübid ja sellepärast ei tatnud või osanud nendele ka rohkem tähelepanu pöörata, sest tegelikult oli kogu näitlejate punt, sh. nemad - vägaväga lahe!
No ei saa.. Merilin Kirbitsa mängule, nii tema väiksele tüdrukule kui ka Saararaasule tagasimõtlemine ajab veel praegugi muigama... tagatipuks veel "see naine on ju ladvast natuke lõbus" <- meie kodu uus lemmikparool :))) Mõnusalt teemasse tõid näitlejad oma lavastajale ja teistele taustategijatele lõpuovatsioonide saatel lastešampused - stiilsed tüübid kuni detailideni!
Muideks tasub varuda mõni sobiv rahatäht ka valmis... minul oli ainult Keres, kuigi oleks meelsasti ühe Tammsaare vähemalt... aga see tundub, et polnudki neil eesmärk omaette, pigem etenduse osa, sest paljud lehvitasid veel oma rahadega... Ja Rasmus nii viisakas poiss ütles ilusti "Aitäh" :)))
Hinnang: 4/5 (Lastetendusi hinnata täiskasvanute skaala järgi on võimatult raske samade kriteeriumitega, sellepärast ka seekord 2 erinevat hinnangut... Lapsed olid vaimustuses, naersid laginal... ja meie, täiskasvanud ka. Kurbus puges ka hinge mõnes kohas. Noorte näitlejate hoogsat mängu oli lust vaadata, see justkui kiskus ka vanemad tegijad täiega kaasa ning ilm oli ka välietenduse jaoks enamvähem, kuigi õhtul kiskus viluks. Siiani aasta parim lastelavastus minu meelest... ja laste meelest ka :) Nüüd nõuavad kogu aeg, et millal me jälle teatrisse lähme :))
Ootame kõiki kaasa elama "Hulkur Rasmusele", Emajõe Suveteatri suurmenukile aastast 2005 nüüd Viimsi Suveteatris!
Uus lavastus on uus. Uus on koht, uued on näitlejad. Uus on ka teatri nimi. VIIMSI SUVETEATER. Kaasa tulevad A.Lindgren, U.Lennuk, A.Dvinjaninov, T.Aints ja ka väärtused, mida on loonud maailma lastekirjanduse täht Astrid Lindgren. Lastekodu ja hulgus, selle nipernaadilikkuse ja organiseerituse kohtumisest, naerust ja nutust liigume tõe poole, kohtumise poole, mida on oodatud kaua... Mil saavad kokku need, kes kokku on loodud, need, kes olude sunnil eraldatud..
Romantikat ja põnevust, muusikat ja vaikust, naeru ja nuttu ei saa piirata sellel suvel Viimsi Rannarahva Muuseumi õues toimuvas. 20-te aastate algkool, tänane "rootsipunane" muuseum, on Eesti "Lindgreni lugude" koduks sel suvel ja loodetavasti ka tulevikus.
Kestvus üle 2 tunni (vaheajal on sigaaeglane puhvet, mis venitab ka vaheaega ning kogu kestvust pikemaks ning ühtlasi paneb lapsed ka etenduse ajal puhvetivahet jooksma, sest muidu ei saa löögile :( ).
Promenaaditeater? Poliitiline aktsioon? Ekskursioon Vanalinnas mööda keskerakondalaste mahhinatsioone? Silmi avada püüdev teavitustöö? Uurimustöö ettekandmine innovaatilisel viisil? Millega siis ikkagi tegemist oli? Kaldun arvama, et kõige eelmainituga ja veel palju muuga. Tegijale juhtub ju nii mõndagi ning eks seal teepeal haaras meie lõbus giid Eva igasugustest võimalustest lennuka lihtsusega ning muutis nii mõndagi "etenduse" osaks.
Kõige selgepiirilisemalt võibki kirjeldada seda aktsioon-ekskursioonina - jalutuskäik mööda keskerakonna inimestele kuuluvaid maju, ehk linnavõimu linna sõna otseses nõttes endale rabamise piltlikustamisena. Mõningal määral riivates kõigi meie enda lammaslikku suhtumist, sest teame-näeme, mis meie ümber toimub, aga kellelgi justkui polekski midagi selle vastu. Peamiselt ehk sellepärast, et hammas ei hakka peale, teisalt ka sellepärast, et kõik on kõigiga seotud ning kes tegelikult teisest parem-helvem on/oleks? See lipsas ka giid-Klemetsi tekstist läbi. Ja eks me kõik seda ka nägime, et koalitsioon oli ju võimalik ka Keskerakonna ja Reformierakonna vahel... millest me siis üldse räägime... Ainult tõeliselt naiivne võib arvata, et võim oma võimu ära ei kasuta enda huvides. Seda juhtub ka palju väiksematel skaaladel kui üldrahvalik poliitika. Psühholoogilised mängud on ju meie igaühe argipäev, ka oma peresuhetes, sõbrasuhetes, tööl, koolis, kodus.
Minule meeldib, kui No-teater sellist rida ajab. Poliitika on ju kõikide meie eludega seotud, ühel või teisel moel, lähedamalt või kaugemalt. Ma ise elan vanalinna nurgal, kuid ei omista seda elukohta. Ja ega ära küll ei ütleks omaenda korterist vanalinnas. Samas igasuguse hinnaga ma küll seda saada ei tahaks. Hingerahu peab ikka säiluma ning mingit sellist No-teatri näitemängu oma elukoha ees küll näha ei tahaks - häbi missugune. Liiatigi sellist otse ja keerutamata sõrmega näitamist, nagu teiste hulgas Ivo Parbus, Elmar Sepp ja Vjatšeslav Leedo pälvivad. Giidi poolt Parbuse kohta tehtavad märkused keset Raekoja platsi olid küll mahlakalt intrigeerivad, a la "selline mees liigub vabalt meie seas", kuid ka kõik pealtkuulajad imestasid ning pööritasid silmi, ent kõik me lahkusime sealt ekskursioonilt oma väikestesse eludesse, tõdedes vaid paratamatust. Kuid lõppude lõpuks sisuliselt oleme sellise suhtumisega tagasi stardiruudus.
No-teater tundub olevat teinud korraliku uurimustöö, kuid kas nad politseile seda materjali ei esita(nud)? Ja kas need samad nö. "solvatud" kodanikud, kelle kohta lugu räägib, ei kaeba No-d kohtusse? Kas tõesti niiditõmbaja on hoopis keegi veelgi kõrgem, kes laseb küll kõigil omasoodu tegutseda, ent lõpuks on ikka lambad terved ja hundid sõõnud? Kõik kõigiga rahujalal ning maailm kulgeb oma rööbastel täpselt samamoodi edasi. Mahhinaatorid mahhineerivad, kultuur piiksub nurgas ja meie kõik lambad oleme nii oma igapäeva infomälumisega hõivatud, et kõik see tundubki meie jaoks nagu üks pagana realistliku moega reality-show?
Kõige rohkem meeldisid mulle tüki algus ja lõpp - alguses Linnateatri lavaauk, see tempo ja iroonianoot, mis andis häälestuse kogu ülejäänud eksursioonile ja ühtlasi see on ju ka teema, millega ise lähemalt kursis ning oskab kindlameelselt oma arvamuse tasandilt kaasatunda ja kaasa mõelda, rääkimata järelduste tegemisest. Nagu mina asjast aru sain, siis linnavõim lubas lavaaugu Linnateatri uueks majaks muuta, kuid sõi hiljem oma sõnu. Kusjuures kogu see populistlik ja ebaaus palagan, mis oleks vaatet õigustatud olnud, kui seda ainult oleks organiseeritud enne Linnateatrile lubaduste andmist. Ja teiseks lemmikkohaks see lõpp, ehk ühine lehvitamine linnapea-Edgarile. Sinna vahele mahtus ju ka lisaks poliitikale - kooli, tööle või koju jalutavaid kultuuriinimesi, kellele giid tervitustega tähelepanu pööras. Lisaks Meritoni kohvik ja sellega seonduv... selle "läbimine", oli nagu iseenda "tüki sisse minek"... justkui mingi lavastuslik komponent :)
Õige pisut sai kogu sellele poliitilisele surramurrale lisaks ka kultuuriajalugu, kuigi näiteks Raekoja pärinemisega pani "giid" natuke mööda (vähemalt veel maikuus kui mina osalesin. võibolla nüüdseks on teksti muudetud. Huvitav, aga võibolla oli see hoopis taotluslik - teater ju ikkagi?). Tegelikult oleks olnud päris lahe, kui seda ajalugu ning legendegi oleks sees rohkem olnud. Oleks andnud uue dimensiooni juurde. Teisalt, aga oleks see võinud tähelepanu põhirõhult ära hajutada, seega ega ma ei vingu...
Hinnang: 4- (teatri mõttes ju üsna ebatraditsionaalne ning selles suhtes põnev ja teretulnud vaheldus - NO ikka oskab üllatada. Kuid sisu mõttes üsna "ühte väravasse"... Samas Eva Klemets ise on nii rõõmsameelne ning energiline ja seegi lisab justkui irooniat kogu olukorrale ning ekskursioonilegi juurde. Päris mitu sellist eredamat "kohta" olid, kuigi mingil hetkel mõtelsin, et oleks piisanud mõnes loost, ühel hetkel justkui hakkas see korduma ja korduma. Tubli töö on taustaks ära tehtud ning asi tegijate poolt igati läbimõeldud. Näiteks ei töötanud minu kuuldeaparaat ja varuvariant oli kohe olemas, kuigi rühm oli täis. Ja üldse oli hea, et see kuulamismasin oli, sest vahepeal oli vaja "giidist" natuke kaugemal olla ning linnamüra ja muu - kõik igati läbimõeldud.)
Kogunetakse Tornide väljakul lava juures, kust Eva Klemets alustab umbes pooleteisetunnist ringkäiku mööda vanalinna. Ekskursioonil osalemiseks on vajalik tehniline varustatus, mille saab ainult teatripileti ning ID-kaardi või juhiloa esitaja.
Eva Klemetsi juhatamisel liigutakse läbi Tallinna vanalinna ning külastatakse üle kümne tähelepanuväärse objekti. Kunstiajaloolise ülevaate asemel kuuleme aga sissevaadet mitmete hoonete ja avalike väljakute huvitavatesse seikadesse. Tallinn on meie linn, ja on meie kohus, aga ka rõõm teda paremini tundma õppida.
Tammsaare + Albu + head näitlejad = kindel valem heaks (ja populaarseks) lavastuseks. Lopsakas tekst ja inimlikult sügavad tunded - loodus, töö, õigus ja mis peamine - armastus...
Kindlasti on inimesi, kes nurisevad, et jälle lüpstakse Tammsaarest viimast... loobutakse Vargamäele sõidust, sest arvatakse, et "Tõde ja õigus" on nii raamatutest kui erinevatest teatritükkidest juba läbi ja lõhki tuttav, lugugi detailideni peas... no sellisel juhul on küll kurb, sest Urmas Lennuk on lähenenud nii sisuliselt kui lavastuslikult Tammsaarele päris originaalselt! Ja ega ma ei usugi, et selliseid kindlameelseid loobujaid väga palju on, arvestades esietenduse puupüsti täis saali ning riburada väljamüüdud etendusi (mõnedele üksikutele kordadele pidavat veel mõned üksikud kohad leiduma). Tegemist kindlasti ühe sellesuvise suveteatri tipuga.
Tegemist "peaaegu" autorilavastusega, sest Urmas Lennuk, kes dramatiseeringu autoriks, on ise sedapuhku ka lavastajaks. Dialoog ei pärine otse Tammsaarelt, vaid selle on Tammsaare vaimus ja tema loole tuginedes kirjutanud originaalnäidendiks Lennuk ise, keskendudes Mariga seotud tegevustele Tõe ja õiguse raamatute I ja III osas (kuigi piisavalt sidusmaterjaliks vajalikus koguses on ka Andrese ja Pearu lugu sees). Päris huvitav koht see rehetare, ma pean siinkohal silmas just mänguks andvaid võimalusi. Näitlejad saabuvad "lavale", mis asub (sellesuvise teise Tammsaare-tüki Emajõe Suveteatri "Põrgupõhja"-ga sarnaselt) vaatajate vahel, mõlemas lava otsas asuvatest ustest kuid lisaks ka laes olevast avausest (veelgi rohkem meenutas paari suve tagust "Rasputin"-it). See loob täiesti omalaadse tunde, sest ei tea ju kindlalt kus otsast järgmine tegelane tuleb. Samas teatud tegelased tavaliselt ikka teatud kohast. Ühel pool ju Mäe ja teisel pool Oru. Ühelt poolt ikka Paas ja teiseltpoolt Murakas. Ja Juss, kes taeva nagunii läheb... see tuleb ka lakast. Ja Mari, kelle "loole" tegevustik peamiselt keskendub, temagi ju ikka Mäe-rahvas.
Lavastuslikus mõttes annab omalaadse magushapu tunde see, et tegemist ju väga kurbade juhtumistega, kuid dramatiseering siiski mängib koomikaga trips traps trulli. Ja kuigi see koomika tundub tervet mängu juhtivat ning justkui isegi valdavalt seal pool mõnulebki, siis tegelikult "heaks" teebki tüki minu meelest see, et kõige tõsisemat asja naljaks ei keerata ning tegelikult kogu teise vaatuse Mari, ehk Mari pärast Jussi surma on üdini kurb (armastust ju enam pole)... rääkimata ühest stseenist, mis pani enamvähem kogu saali naised nina nohistama ja tõi kurbuse hinge kõigile, kellel emotsionaalset intelligentsust natukenegi. Just seesama stseen jäi mind häirima Lennuki Wargamäe Wabariigi dramatiseeringus. Mari ja tema "rohu võtmine" on muidugi raamatus nii hästi kirjutatud ning see on üldse üks terve saaga olulisematest sõlmpunktidest, et ega seegi kord Lennuk päris nii seda ei tabanud, nagu mina oleksin tahtnud, aga palju, PALJU paremini kui WW-s. Ehk järgmine kord juba paneb täiesti pihta? Kuigi ega ma nurise - niimoodi mõjus see kuidagi poeetilise ja ilusana. Paratamatult jooksid mõtted sinna suunda, et millal üldse sellest kogu saagast üks korralik telefilm, -sari või päris mängufilmide sari tehakse? Igasuguseid teisejärgulisi lugusid treitakse küll, aga keegi ei tundu julgevat selle KÕIGE SUUREMA JA PAREMA kallale minna. No igatahes arvestades Lennuki kogemust nende erinevate osade dramatiseerimisel, siis peaks tema kindlasti oleme peapretendente käsikirja kirjutamiseks (on ta ju varem dramatiseerinud I ja V osa alusel ka Vargamäe Kuningriigi ning juba mainitud Wargamäe Wabariigi III osa alusel... IV ongi temal veel tegemata, aga sellega pani Nüganen niimoodi kümnesse, et kas tasubki... tasub, tasub, arvan mina...)!
Kuid tulles tagasi lavastuse juurde ning selle rütmidesse, siis koomika ja traagika on väga hästi suudetud siduda tervikuks, teineteist toetavateks žanriteks ka lavastuslikult. Mari meeleolu oli ka minu teejuhiks. Kui tema oli kurb, olin mina kurb, kui tema oli õnnelik, ajas see ka minu heast meelest muigele. Erandiks siis need stseenid, mis toimusid Andrese ja Peeru (jah, Andrese narrimisel on see nimest saanud kahe e-ga variant) vahel, mis ehk eranditult naljakaks kippusid muutuma (peale Krõõda ära saatmist). Lennuki Peeru on alkoholist, selline alp muidusööjalik mees ning Andres jällegi paras tümakas ja töörabaja. Mõlemad parajalt rumalad maakad (kuigi Peeru ehk selline linnavurle wannabe) - kas siis ajastust tingitud harimatus või lihtsalt karikatuursest karakterist lähtuvalt. Ja lavastaja on laveerinud need stseenid tihti vahelduma ning mitte üritanud tegevust väga järjestikulise voolavuse raami suruda. Kuid kõik sujub siiski kronoloogiliselt edasi ja sellest stseenideks hakkimisest polegi kõige vähematki katki.
Lugu saab alguse Mari ja Jussi armumisest, kulgeb edasi laste saamisele, saunalisteks saamisele, Jussi mängule köiega ja Andrese ning Mari kokkuelamisele, mis muidugi lõpeb saatusliku kivi ja Mari rohtudega. Ning seal vahel siis need lõigud Andrese ja Peeru nagistamistest. Dramaturgina tegelikult Lennuk on võtnud riski - kuidas eestlased suhtuvad oma armastatud loo koomuskiks keeramisele? Tuues välja ka need meie keele lopsakamad võlusõnad... võib ju vabalt ärritada... Mind isiklikult ei ärritanud, mitte vähimatki. Meeldis hoopis selle vana hea Tammsaareagse vana eesti keele kasutamine. See andis justkui stiili juurde. Ja tunnetega mängimine on dramatiseeerimisel (vastupidiselt päris elule) lausa soovitatav.
Teksti sisulises mõttes kõigega ma päris nõus ei ole. Näiteks kriipis kõrva koht - "Sõnad võivad valetada, aga teod mitte". Teod võivad vägagi hästi ju valetada. Ja seda suurem ning valusam see vale minu meelest veel sellisel juhul on. Veel pani mõtlema kui Mari ütles, küsimuse peale, et miks ta Andresele läks - "Loll olin!", kuivõrd võimas sõna on LOLL kui seda kasutatakse rõhutatult õiges kohas. See sõna oleks Ülle Lichtfeldti huultelt justkui läbi õhu lõiganud. Ning muidugi kõige heledema (mahedama) hjaalega lõpustseen. Kui kurb ja kui ilus see valgusesse vaatamine oli sellelt kohalt, kus mina seda etendust vaatasin. Indrek Saare Indrek/Juss-i suuläbi esitatud monoloog sellest, mis on armastus... ja see kuidas Ülle esitas oma sügavalt kurbade silmade ning olekuga, ise ometi mingit lootust õhates selle lõpu... see mõjus ja sügavalt. Kui koju läksin küsisin oma peatselt 10-aastaseks saavalt pojalt, et kas ta teab, mis on armastus. Ta ütles, et ei tea. Aga kuna tahtsin kindlasti teada, siis palusin, et ta ütleks, mida ta arvab "mis see on"? Sellepeale ütles mu tõsine väikemees - see on suur sõprus. Noh, ei tea, kas ma ootasin ja lootsingi midagi nii proosalist, nagu teatris täiskasvanud seda lahti mõtestavad, aga mina jäin vastusega rahule. Eks see ju sedagi kindlasti on...
Väga ehtsalt mõjus see ehteestlaslik allsurutud suhtumine ja mingis mõttes tagasihoidlikkus, millega Mari Jussi armuarvaldustele reageeris - "Sina ei armasta mind, vaid sina lihtsalt ajad selle tunde oma rõõmuga segamini"... või kuidas seda nüüd täpselt seal öeldigi... Pärast siiski aru saades, et tegelikult see oligi armastus... Kui tihti me elus tegelikult asjadest liiga hilja aru saame ning kui palju oma tundeid vaoshoidmise otstarbel alla surume ning endale sõna otses mõttes valetame? Ja kellele me sellega haiget ja kahetsust tekitame? Kindlasti ka teisele inimesele, kuid peamiselt ikka endale. Armastust peab julgema vastu võtta ning seda nautima, sest kunagi ei tea, kui kauaks seda jätkub. Võibolla seda vähemaks, mida rohkem vastu punnitad ning alla surud? Võibolla mõtetel on samuti hinged ja need lihtsalt lähevad ära, sest solvuvad, kui neid järjekindlalt ei lubata ellu?
Kunstilises teostuses leidsin lavastuse suurimad miinused. Esiteks ka järgmisel fotol näha olev roheline "exit" märk. Kas seda tõesti ei tohi katta millegagi? Nagunii polnud see publikule nähtav kui vaheajale minek oli või ka siis kui etendus lõppes... Muidu kunstnikutöö olid päris huvitav nende uste, justkui kummi otsas oleva redeli, ehtsa juurtega puu, vihmasaju ja huvitavama valgustuse tekitamiseks jäetud klaasiga kaetud kohad nii lavapõrandale kui uste kõrvale. Kuid kõige hullemaks kogu tüki kontekstis olid minu jaoks kostüümikunstniku valikud. Esiteks kasutatud tekstiil (Ülle esimene must pükskostüüm). Need värvid, millega oli tehtud muster... kuidagi rõhutatult võlts. Minu jaoks rikkus see kõvasti atmosfääri ja kodu tüki tunnetust. Minu jaoks jäi arusaamatuks, et miks selle tüki tegemiseks oli mindud originaalsesse kohta, kui näiteks Jussile pannakse selga osaliselt läbipaistvate lõikudega disainitud kostüüm ning Marile justkui 80ndate-90ndate tippdisainpüksid. Peeru kleidike, tema albi karakteri pärast ei häirinud nii hullult ja Andres oli ehk päris ok, aga tõesti kahel neljast tegelasest nii mööda riietus - kus nende silmad olid? Ausalt öeldes kogu lavastuse taset kiskus minu jaoks selline kriiskav kurioosium õige pisut alla.
Sattusin vaatama esietendusele eelneval õhtul ETV Suveniiri saatest lõiku, kus käidi proovi tegevatel näitlejatel kaameratega külas. Ja see Lichtfeldti kurbus mõjus mulle juba teda televiisorist vaadates. Mingis mõttes natuke sarnane kurbus, mida olen täheldanud Anne Reemanni juures. Ülle samastumine oma tegelasega päriselus tegi ta silmad nii kurvaks. See jutt, et ka tema päriselus lepib oma naiseks olemise rolliga... see kõik mõjutas mu tükivaatamist ja viis mu sügavamale nende mõtete sisse. Minu meelest ei tohiks ega peaks keegi "oma rolli" aktsepteerima. Mis krdi rolli? Kellel on õigus meid panna mingisse rolli päriselus? Ja kui me aktsepteerime mingi rolli, siis peame seda tegema omast vabast tahtest ja tundma end selles õnnelikuna või igatahes mitte vangistatuna end sellesse, vaid igal hetkel omama õigust sellest välja astumiseks. Mul jäi siiski tunne, et Mari oli ikkagi sellevõrra tugev naine, et ta teatud piiride vastu tulles siiski päris endast ülesõita ka ei lasknud. Ja ei tohigi. Tükis minu meelest ei olnud ka päris armastust ju Mari ja Andrese vahel ja see on muidugi täiesti teine olukord. Aga päris elus kuulub armastuse juurde siiski tasavõrdsus. Kui üks teeb üht, siis teine teist ja iga asjaga peavad mängureeglid olema selged ning mõlemad pooled rahul ja kindlasti vajadusel valmis ka kompromissideks... kuid kompromissid ei tohi kunagi jääda ühepoolseks. Aga ma südamest loodan, et Ülle ise ikka on õnnelik ja see sisemine kurbus, mis temast teleekraanil välja paistis, oli tingitud tema kõigest tema rollist. Sest see kumas ka lavalt ning vajutas õigetele nuppudele.
Kui rääkida näitlejatöödest, siis kõik neli näitlejat on ülivõrdeliste omadussõnadega ülevalamist väärt. Kõige tagasihoidlikuma või vähem mänguruumi andva rolli on saanud Andrese näol Tarvo Sõmer. Kuid tema olek sobis väga hästi ning rumalat nägu teha ning Peerut ärritada kui ka naiste üle valitseda proovivat meest mängis ta jõuliselt. Ta ei näidanud hetkekski oma nõrkusi ja karakterile mõeldes oli selline lähenemine minu meelest ainuõige. Võimsa oleku ning selge hääle ja diktsiooniga Sõmerit on tegelikult misatahes rollis hea näha. Lisaks on nad Velvo Väliga justkui ideaalsed lavapartnerid. Mõlemad kuidagi võrdsed. Ja seda ütlen mina, kes ma Väli mängust pole aastaid aru saanud. Alles paari viimase rolliga olen hakanud nagu leppima või leidma temas mingeid uusi varjundeid. Varjundeid, millele annab isegi väga häid rolle ehitada. Ja nüüd esimest korda pean ütlema, et ta pani täiesti kümnesse. Muidugi selline läbinist koomiline rahvanaerutaja, ilma eriliste sügavamate tunneteta, ehk üpris tänamatult enamvähem kogu tüki samal tundetasandil mängimine, see oleks "varjunditeta" näitleja jaoks võimatu mängida huvitavaks ning elavaks. Aga Väli teeb oma Peerut täiega. Hoo ning armastusega ja seda oli ka minul lausa lust vaadata. Väga oluline vastukaal sellele sügavamale ja kurvemale Mari-loole. Läbi terve tüki on Lennuk andnud Peeru-Pearule närimiseks justkui kondi - mesilaste liigikuuluvuse. See ühest küljest rõhutab tema rumalust ning eks see ju annab meile - publikule võimaluse tema, ehk negatiivse karakteri üle naermiseks. Ja see jällegi mõjub psühholoogiliselt positiivselt - publik on lollist karakterist "targem". Kaval lüke lavastaja-dramaturgilt! Ja Velvo kannab selle just nii välja, nagu peab - usutavalt ja kaasahaaravalt.
Indrek Saart pole ma kunagi varem näinud sellisena. Ülipositiivselt naeratavana. Mingi helge headusena (armunud Jussina). Samas lavavõitluses on ta ju proff ning see kaklus Andresega tekitas tõesti tunde, et nüüd kohe üks neist lööb teist tõesti ja täiega. Elektri tõi ta õhku nii Andrese kui Mariga. Ja see armastuse-lahtimõtestamine...
Kuid õhtu staar minu jaoks oli muidugi nö. peaosaline, ehk Ülle Lichtfeldt ja tema Mari. Arutasime just teatrikaaslasega, et veel Rootsis 3 aastat tagasi "Mina naine" vaadates mõtlesime, et päris lemmikute hulka ta ennast veel mänginud pole. Nüüd viimase paari aastaga (eriti eelmise aasta tipprollidega) on ta kindlasti seal suurte lemmikute nimistus. Võimalusel tahaks kõik tema edasised rollid ära näha ning tegelikult Rakverre sõites on ikka lootus, et temagi on osalemas (kui nüüd päris aus olla, siis see soov on kõigi "kolme Toatüdruku", ehk lisaks Üllele ka Anneli Rahkema ja Tiina Mälbergi osas sama:)). Minu joaks oli Mari roll tõesti peensusteni läbitunnetatud. Ülle oli Mari ja Mari oli Ülle. See "eesti naine", kes tõesti on sunnitud mehe poolt antud õiguste järgi elama. Koristama, küürima, kõige ja kõigi eest hoolt kandma. Kaotades lapsed. Elades tööst ja elu löökidest saadud valude käest endiselt päiksetõusust kuni pimedani tööd rabades. Ülle tõesti oli mingi tundeteki endale üll võtnud ning kuigi päriselt tegelikult sellest kurbusest välja tulemata, oli siiski Jussiga stseenides päiksekiiri tema olemuses pilvetagant hetketi siiski vilksamisi näha. Vaimustav näitlejanna!
Hinnang: 4+ (Üks sellesuviseid tippe. Saab naerda, saab nutta, saab Tammsaaret, saab Lennukit, saab Ülle, Velvo, Indreku ja Tarvo vinget mängu nautida. Autentses kohas... kui vaid kunstiline pool, ehk täpsemalt kostüümid ka oleks seda toetanud, oleks võibolla hinnanud elamust ka just selle vajaliku grammi võrra kõrgemalt. Kuid mõnus tekst ja ülevad ning sügavad emotsioonid on ikkagi need kõige olulisemad ühe teatrielamuse juures. Esietenduse lõppedes tõusis rahvas ka seistes aplodeerima, eks seegi näitab midagi...)
Lavastus „Vargamäe varjus“ kõneleb loo sellest, kuis armastus Vargamäelt mõneks ajaks varvast viskas. Ometi pole see lugu üdini traagiline ega ammugi mitte lootusetu masenduse buldooser, kes meid kõiki hunnikusse lükkama on kutsutud.Siin on oma siirus ja armastus, kaunid ning haprad sõnad ja suudlused. Siin on rammus maakeel, milles mehed oma pentsikuid õiguseid taga jahivad. Siin on sakraalset pidulikkust, mis põimub kentsakate karakteritega. Siin on kõike, mida elu võõraks ei tunnista.Autor on algimpulsi saanud A.H. Tammsaare teostest Tõde ja õigus I-III ning keskendub Mari-tegelase suhetele nii Vargamäe talupidamisega kui Vargamäe meestega (Juss, Andres, Pearu ja Indrek).
|
OSCAR-2019
|
||
Jõudsin sellise järelduseni täna, et uskumatu, aga tõsi - mu varaseimad teatrikülastuste mälestused on pärit sügisel algavast hooajast täpselt 40 teatrihooaja tagusest ajast - Estonias Pipi Pikksukk ja Noorsooteatris Buratino... kuigi võib-olla nägin ka mõnda Helle Laasi tükki sellel ajal... Aga Helle tükke sai lasteaia ajal ning hiljem ka esimestes klassides nähtud mitmeid, seega ei oska kindlalt enam seda täpset järjekorda paika panna... Pipi Pikksukka sai nii ema-isa kui ka onu Aguga (ta oli selle Vinter/Raudmäe/Vetemaa Sulev Nõmmiku poolt lavastatud legendaarse Karisma ja Salloga tüki kunstnik) akside vahelt, lava tagant, režiitoast ning muidugi ka saalist vaadatud tervelt 9 korda! Üsna pea olin juba teatris "vana kala"... Ise mängisin neid tükke edasi legendaarsele Eesti Draamateatri ja filminäitleja Rudolf Nuudele ette kui ta voodihaige oli (enne tema surma 1980.aastal). Onu Nuude (niimoodi ma teda kutsusin) oli tegelikult meie naaber. Tema kutsus mind "väikseks printsiks"... kuigi sellel ajal ma seda Saint-Exupery lugu veel ei teadnudki.
7. Keskkooli esimese klassi aktusel, kus meid abiturientidega paari pandi, hoidis minu käest kinni Hendrik Toompere... (esimeses klassis ma teda ei teadnud - küll aga tema isa, kes on läbi ajaloo üks kuulsamaid-parimaid-armastatumaid Eesti nukunäitlejaid, aga pärast Naerata ometi filmi panin fotode järgi 1+1 kokku).
Infot säilitama ja üleskirjutisi tegema teatri kohta hakkasin alles 1991.aastast alates. Elasin sellel ajal Soomes (kuigi käisin tihedalt Eestis teatris) ning proovisin sisse saada ka Helsingi Teatrikooli, aga kahjuks praagiti mind aktsendi pärast välja. Sealne korüfee, komisjoni esimees - Kari Heiskanen käskis kisada suure spordisaali teisest otsast "Painukaa vittuun, jätkät!"... ma kisasin, mis jaksasin... ta oli rahul küll kuid ütles et ma kindlasti 2 aasta pärast tagasi tuleksin, sest siis oleks mu keel veelgi tugevam... aga siis olid mul endal juba teised plaanid... Siiani on meeles ettevalmistused erinevateks voorudeks ja kõikvõimalikud lollused, mida meid seal tegema pandi. Ühele kohale oli tahtjaid üle 100! Aga praeguseks on mul hea meel, et seda rasket ametit ei valinud ja saan rahumeeli olla ettevõtja ning teatrit hobina võtta. Mängida olen hobikorras saanud nii filmides kui telesarjades ja isegi tantsulavastustes... reklaamidest rääkimata... ka suurtele massidele laval esineda ja seda nii Rootsis kui Hiinas, Ameerikast ja Lõuna-Koreast rääkimata... kuigi hoopis teises kontekstis - Eesti riiki esindades :)
Igatahes 1978.aasta kevadest peale istun selles lõksus... teatrivang... vaatleja, jälgija, uurija, peegeldaja, koguja ja säilitaja... mõtteid äratavate lugude, täiuslike lavastuste ja heade ning huvitavate mängude otsingutel...
2017.aasta suvehooaja lõpp juba taamalt paistab ning ongi vast õige hetk sügise suunas esimene pilk heita...
Teen siin väikse ülevaate hetkel juba praeguseks teada olevatest sügisplaanidest. Ehk leiab ka keegi teine inspiratsiooni... Lahterdan plaanid ja info kolme ossa -
2. Lavastused, mille kuupäevad on juba mängukavas olemas ning millele on võimalik pileteid osta, ent minul veel kohta pole;
Ja nagu ikka, edetabelite fanaatik, nagu ma olen, on kõige lihtsam ja konkreetsem ning minu jaoks ka mängulisem, panna vähemalt 2 esimest nimekirja edetabelivormi.
Lavastused, millele mul on pilet/kutse juba olemas (kutsega tükkide kohta leiab hiljem siit blogist pikema elamuskirjelduse ka). Edetabeli argumendiks on - mida kõrgem koht, seda suuremad ootused (katsun mõne sõna juurde lisada ka selgituseks, miks mingit tükki ootan):
Kui päris aus olla, siis mul puuduvad igasugused ootused sellele tükile. Tahan seda näha vaid seetõttu, et see on EV100 teatrisarja "Sajandi lugu" osa. Seega on kaks võimalust - positiivselt üllatuda ja oma usku NO-teatrisse taastada või siis ikkagi leida kinnitust oma eelarvamustele...
Olen kuulnud kaksipidi arvamusi selle tüki kohta. Need sõbrad-tuttavad, kes tihti teatris ei käi ja kelle arvamusi teatri kohta ma eriti ei usalda, nendele on see tükk meeldinud. Need sõbrad-tuttavad, kes on teatriteadlikud ning kelle maitse ühtib minuga, nendele see pole meeldinud. Ma siiski olen võtnud nõuks vaadata Ita Everi tükke nii palju kui ta vähegi mängida neid võtab. Seega kui ei midagi muud, siis vähemalt naudin näitlejaid ja eriti Itat.
"Kontorimuusikal" - ei kõla just kõige ahvatlevama kutsungina, ent lavastama tuleb huvitav Läti lavastaja, kelle töödega ma kursis ei ole. Hmmm, seda oleks kunagi võinud tutvustada, et need tegelased seal üritavad leiutada "uut Nokiat"... aga nüüd kus Nokia on põhjas, ei saa enam seda Soome äriajaloo üht olulisemat firmanime kasutada... Igatahes, olles ise 8 aastat oma elust ka Soomes elanud, siis mingi mõõde ka sellelt pinnalt, miks seda näha ikkagi tahaks. Aga eelkõige lähen lavastaja ja näitlejate pärast - Aarne Soro, Kadri Lepp, Tarvo Vridolin eesotsas... Ja Rait Õunapuu laul Gogoli diskos oli üks selle suve pärle... niiet kui midagi sarnast veel saaks, oleks juba pool võitu käes :)
Kunagi ammu Linnahallis nähtud ning ka mõne aasta tagune filmiversioon on hästi meeles, seega erilisi ootuseid muid ei ole kui lihtsalt nautida häid laule ja head muusikat. Mõned huvitavad rollivalikud on ka ning muidugi huvitav külalislavastaja Soomest.
Tallinna Linnateatris lavastatud "Aeg ja perekond Conway" kirjutanud John B. Priestley teine perekonnadraama. Lavastajaks Peeter Raudsepp ja trupp on muidu ka hea - Külliki Saldre sealhulgas...
Hetkel pole veel kindel, kas publik üldse lastaksegi seda vaatama. Ent hirm on mind alati huvitanud... see on emotsioon, nagu teisedki ja hirmutada pole lihtne. Samas see füüsilise teatri magistrite-trupp on põnev ja Jüri Nael'a värskemaid tegemisi pole ka juba pikka aega näinud.
Piret Laurimaa on Hedda. Minu jaoks rohkem polekski vaja. Aga lisaks veel see, et lavastajaks on Mehis Pihla ja lisaks Piretile mängivad teiste seas Margus Prangel ja Ene Järvis, keda pikka aega juba mängimas pole sattunud nägema. Ja lisaks veel Külliki Saldre ja Maria Annus ja Karol Kuntsel ja Jüri Lumiste... nii hea juba lihtsalt mõttena. Siinses tabelis oleks kõrgemalgi kohal kui materjal poleks juba nii mitmes versioonis nähtud.
Sellest saab minu esmakohtumine selle väiketeatriga, mis on viljelenud kultuuriloolisi huvitavaid lavastusi juba aastakümneid (kohe-kohe peetakse 30 aasta juubelit)! Lii Tedre pärast olen juba pikalt pidanud plaani Variuse tükke minna vaatama, aga nüüd siis ema-tütar Helgi Sallo ja Liina Vahtrik tegid selle triki ära ja meelitavad mu kohale. Pole üldse põhimõtteliselt Variusest hoidunud, lihtsalt on kuidagi jäänud seal käimata. Heidi Sarapuu, kes Variuse hing, ajud ja süda, tema tegemised on igati sümpaatsed. Neid on jäänud silma-kõrva raadio ja televisiooni vahendusel küll. Nüüd siis päris teatri esimene date :)
Inimsuhted ja armastus 20-30 aasta pärast? Tulevikuutoopia, aga mitte otseselt science fiction? Intrigeeriv. Lavastajaks üks mu lemmikuid - Ain Mäeots. Näitlejate seas Kuntsel, Jonas, Strandberg, Tennosaar...
Selline vastuolu, et tüki trupp ja lavastaja on igati minu maitse, aga Pinter ei ole "minu kirjanik". Tema töödest ainuke, millest olen olnud vaimustuses on hoopis tema stsenaarium, mille ta kirjutas filmile "Prantsuse leitnandi tüdruk"... aga Pinteri enda näidendite lavastustega Eestis ma pole siiani kordagi haakunud (Undi Majahoidja on häbi tunnistada mul üldsegi nägemata). Ent kammerlik Draamateatri väike saal ja need head tegijad - ootused on võib-olla kõrgemale kruvitud kui peaks.
Pepeljajevi tantsulis-visuaalsed koostööd näitleja-õpilastega on siiani alati olnud võimsad elamused. Siiani veel kasvab mu sees see kevadel nähtud lavakanoortega tehtud Nodvenatsat... Ma ei saanud kohe arugi, mida ma näinud olin. Nii pahviks lõi. Nüüd siis saavad Viljandi noored ka Pepeljajeviga koos töötada ja vaatajad järjekordse kunstilise elamuse sellelt põnevalt visionäärilt. Ühtlasi on alati põnev uute tulevaste näitlejatega tutvuda ning uusi lemmikuid leida ning nende arengulugu jälgida. Mõned huvitavad kohtumised mõnedega neist on juba olnud Tom Sawyeris ja Lembitus. Ja need on olnud paljulubavad. Edasi Kentucki poisid (ja tüdrukud)!
EV100 teatrisarja "Sajandi lugu" lavastus. Lavastus kus "mõeldakse ja tantsitakse" eesti keeles... Väga põnevad tegijad ja põhimõtteliselt see 20ndate eesti keele plahvatuse teema - seda tahaks vaadata ja kaasa mõelda.
Korra sõitsin juba Viljandisse seda vaatama. Arvasin, et etendus algab kell 19, aga kui mina kella 18 ajal Ugalasse jõudsin, oli tükk juba tund aega kestnud... Nüüd siis uus katsetus. Head jutud on liikvel ja eesti oma põnevik... Taago Tubin'i lavastused on tihti mõjunud ning Märt Avandi on ka Ugalasse kaasatud ja sellised vangerdused võivad tavatruppidele hästi mõjuda - tuleb oma silmaga vaatama minna.
Dokumentaallavastus inimlikkusest. "Karta" on, et see läheb hinge. Pärnumaal tehtud eluloointervjuudelt tõukuv lavastus võib kujuneda millekski nii heaks kui seda omal ajal oli Karusoo "Kured läinud, kurjad ilmad"... lootused on igatahes kõrgel. Ja ma tahan ka kõike võimalikku näha, mida Saara Nüganen mängib.
Oioioioi mis magus pärl on sügisel peidus... Riina Roose juhtimisel astuvad kirjanikkudena lavale nii mõnedki mõnusad lavaka 27.lennu ja lisaks veel Tallinna Linnateatri näitlejad. Tallinnas etendatakse Estonia Talveaias - usun, et need piletid lähevad juba nagu soojad saiad ja eriti veel siis kui kõikidele selle eriprojekti info kohale jõuab. Ester Kuntu ja Liisa Saaremäel fänklubide liikmena olen kohal nagu 5 kopkat :) Aga kogu trupp on hiiglama põnev. Ja kui Riina Roose näpp on mängus, siis ilmselt ei tule ka muusikast puudus... Ja need näitlejad OSKAVAD laulda. Mis siin salata, ka osade nende näitlejatega mängitud "Elagu, mis põletab!" (kus nad legendaarseid kunstnikke mängisid) tõstab omakorda ootuseid...
Ühe mu lemmik-näitekirjaniku - David Hare'i kirjutatud. Sama mees kirjutas ka Tallinna Linnateatri kavas oleva "Amy seisukoht" ja sellesuvise Eesti Draamateatri "Eluhingus". Samuti kirjutas stsenaariumid filmidele "Tunnid" ja "Ettelugeja". Kammerlik, vaid 3 näitlejaga - Maria Annus ja Karl Laumets ning Draamateatrist on kaasatud külalisena Tõnu Oja!
EV100 teatrisari "Sajandi lugu". 30ndatel algas ju ka 2. maailmasõda... Lavastajaks üks mu lemmiklavastajaid - Aare Toikka, kelle fantaasiarikkus ja ideedepagas teeb eeldatavasti sellest rännakust mööda Rahvusraamatukogu labürinte korraliku elamuse. VATi meestele lisaks on kaasatud mängima ka Katrin Saukas ja Elina Reinold ning labürintteatri noored tegijad! Ja kogu loo on kirjutanud Mihkel "Vabad mehed" Seeder!
Üks terve sügise oodatumaid tükke on auteur Urmas Lennukilt ning räägib lahedas vormis Eesti kirjandusklassikute naispeaosalistest - Kevade Teelest, Tõe ja õiguse Tiinast ning Mäeküla piimamehe Marist. Mõttena kõlab natuke Vadi "Head tüdrukud lähevad taevasse" moodi. Aga vahet pole... lahe olekski kui see olekski midagi sellist. Ja Anneli Rahkema fänklubi peab ju loomulikult kohal olema :)
Eelmise minu nähtud "Ivanov"i lavastas samas teatris (u.25 aastat tagasi) toona külalisena Elmo Nüganen ning peaosas oli läbi aegade mu kõige lemmikum näitleja - Jüri Krjukov... Ja see oli imehea.
Tšehhov... aaaaahhhh... rääkimata sellest, et seekordse versiooni lavastab Uku Uusberg, kelle lavastatud "Üritus" on senise teatriaasta 10 lemmiku teatrielamuse seas. Ta on nii leidlik ja huvitav lavastaja... ja nagu öeldud - materjal on ka kindlapeale hea. Kuid nagu sellest veel ei piisaks, siis mängima on ta kutsunud Aivar Tommingase (kes võiks vabalt olla Jüri Krjukovi... ja Aarne Üksküla mantlipärijana minu jaoks eesti teatri parima meesnäitleja troonil)! Rääkimata sellest, et praegu sellises sõiduvees olev Kristo Viiding, kes roll rolli järel imetlusväärseid töid pakub, on ka laval! Ja mitmed muud lemmikud, alates Ita Everist, Indrek Sammulist, Liisa Saaremäel'st, Guido Kangurist, Ülle Kaljustest, Mait Malmstenist, Pääru Ojast, Maria Petersoni, Lauri Kaldoja, ja Harriet Toompereni välja... Priit Põldmat ja no teisigi unustamata... Sellest tuleb midagi suurt ja võimast... ootused on igatahes juba laes...
Lavastused, mis on juba mängukavades, ent minul pole veel kohta nendele. Edetabeli argumendiks on - mida kõrgem koht, seda rohkem tahaks seda näha. Kuna neid on nii palju, mida tegelikult näha tahaks, siis piirdun siin vaid 30ga:
Palju halba on sellest räägitud. Ent oma silm on kuningas. Lisaks lavastajaks Mehis Pihla ja mängimas Mikk Jürjens Ugalas külalisena.
Jällegi tükk, mille kohta eriti head eriti ei räägita. Aga näitlejad on head ning sisukirjeldus täitsa okei (?)
Helen Rekkor lavastab ja alati kui võimalik, siis Katrin Kalma asju tahaks väga näha. Sellel suvel läksin Pettsoni ja Finduse rebasejahi lugu vaatama tema pärast (no okei, sellepärast ka, et oleme noorima lapsega mõlemad olnud ikka Pettsoni ja Finduste tegemistega kursis), aga selgus, et selles tükis oli palju muudki head... Aga Katrin muidugi ka! Ja Misanzeniga tunnen sugulust läbi zeti :)
Noortekas, aga selline äge trupp, et tahaks näha... Fotod on ka paljulubavad. Heinloo lavastusi pole näinud... millegipärast on tunne, et ta on sinna palju huvitavaid ideid pannud. Tundub nagu oleks südamega tehtud.
27.lennu lavaka noorte tükk, nüüd kus nad juba päris näitlejad. Sama kamba Revolver oli päris hea. Seekord puhas eesti dramaturgia ka ühelt sellest kambast.
Mart Sander - kõik, mis ta teeb, teeb hingega. Olen viimasel ajal märganud, et see mida ta teeb, läheb mulle tihti korda. Ju ta lihtsalt on "minu tegija". Olgu see siis kirjandus või näitlemine või muidujutt, kunstist rääkimata.
See tükk jääb üha rohkem ja rohkem kõikjal mulle ette. Nüüd siis avastasin, et seal mängivad kolm näitlejat, kes on mulle kõik sümpaatsed - Jaanika Tammaru, Kristjan Lüüs ja Kaarel Targo.
Helle on nii nunnu. Üks mu esimesi teatrielamusi 40 aastat tagasi oli tema esitatud. Selles mõttes, et ma siin seda blogi pean, võib olla tema näpp... või pigem nukud... mängus :) Olen juba pikka aega jahtinud sobivat kuupäeva, et seda näha.
Loone Otsa ajaloolised näidendid on alati huvitavad. See tükk oleks veel kõrgemal kui see oleks pikem ja seda ei mängitaks just Pöffiga samal ajal.
Estraadi pole juba 100 aastat vaadanud. Nüüd on Endlas selline imeloom jälle käsile võetud. Head Endla tegijad. Ilmselt varem või hiljem võtan ette.
Nukuteatri kiidetud tükk. Valiti ka aasta parimaks kunagi. Raamat mulle ei meeldinud, muidu oleks see ilmselt juba ammu nähtud. Aga nüüd olen siis nii kaugele jõudnud, et tahaks ikkagi teatritegijate nägemust. Mirko Rajast tahaks ka mängimas näha jälle. Aga selles mängivad ka mõned muud lemmikud, nagu Anti Kobin, Liivika Hanstin ja teised...
Eelmisel hooajal valiti aasta parimaks Nukuteatri tükiks ja nähtud fotod tüki kohta annavad aimu, et see on üks ilus ja hingega lavastatud tükk. Lugu ise on ju ka väga hea. Klassika.
Strindberg, suur naistevihkaja... aga kirjutada ta oskas... Olen mõelnud ja kaalunud... aga tahaks ikkagi näha...
Kajakas ei ole just mu lemmikute Tšehhovi näidendite seas. Aga siin on asi keeratud üle võlli. Lisaks on Merle Palmiste kutsutud Ugalasse külla mängima. Tuleb endal ka sinna külla seda vaatama minna.
Vanad head Kingissepp, Pöögelmann, Kreuks ja Klementi on hauast üles tõusnud ja tegutsevad jälle... sedapuhku selles Volkonski lavastuses... Sobivalt tullakse ka Tallinnasse külla novembris.
Ingomar Vihmar tegi "Tramm nimega iha"ga head tööd... tundub, et Ameerika klassika sobib talle. Usun, et ka see Tennessee Williamsi šedööver saab väärilise lavastuse temalt. Päris suur hulk Ugala parimaid lavajõude on ka mängimas.
Tükk, mida juba kaua-kaua olen vaatama minemas, aga ikka kohale ei jõua. Tundub, nagu see oleks üks armas ja soe armastuslugu... mis toimub kahes ajas(?) Noored ja vanad... Olen üsna veendunud, et see meeldiks väga.
Hurrraaaa! Viimati sai seda vinget asja nähtud Vanemuises juba mitmed aastad tagasi. Tookordne Mart Kolditsa lavastus oli hullult äge. McMurphyt mängis Hannes Kaljujärv ja õde Ratchedit Külliki Saldre. Enne seda Noorsooteatris oli McMurphy Tõnu Kark ja õde Ratched Katrin Saukas... Nüüd ometi-ometi on võtnud Rakvere Teatris selle materjali käsile Eili Neuhaus ja trupi nimekirja järgi võib juba rollijaotusele aplodeerida, et duett-duelli "hullu" ja hullumaja õe vahel saab näha Üllar Saaremäe ja Ülle Lichtfeldiga, kes taaselustavad selle kõik kõige olulisemad oscarid võitnud samanimelise filmi Jack Nicholsoni ja Louise Fletceri surematuks mängitud karakterid uuesti... Kui kiiruga järele mõelda, siis tundub, nagu polekski Eesti teatrites sobivamaid näitlejaid just nendesse kahte rolli... Hiiglama põnev!
Kui tekkis küsimus, et kus on Tallinna Linnateater, kus on Theatrum... siis nendes teatrites olen hetkel kõik kavas olevad lavastused juba näinud. Samuti on suurem osa Eesti Draamateatri, Rakvere Teatri ja VAT Teatri tükkidest juba nähtud, rääkimata paljudest teistest tükkidest, mis muidu siin nimekirjades kajastuksid. Parimaid käesoleva aasta teatrielamusi võib lugeda siit blogi vasakust tulbast <=
Lavastused, mille kohta on vihjatud, et need tulevad veel sellel aastal mängukavva. Edetabeliks alust ei leia, sest neid on nii vähe ja väga palju pole ka neile veel jõudnud mõelda. Sellest hoolimata kirjutan juurde selgituseks mõne rea, miks arvan, et neid tuleks vaatama minna :)
EV100 teatrisari "Sajandi lugu". Kivirähk kirjutab, Tammearu lavastab. Mängitakse Endla suures saalis. Teise maailmasõja järgne Eesti. Stalini aeg läheb üle Hruštšovi ajaks... Eestis õitseb punane liikumine - sovhoosid ja kolhoosid tulevad, vanad talud hääbuvad... ei tea, mida Kivirähk sellesse tükki kõik kokku ei kirjuta, aga igatahes saab see huvitav olema. Esikas on 1.detsember.
EV100 teatrisari "Sajandi lugu". Dramaturg ja lavastaja Ivar Põllu. Mati Undi romaani ja dokumentaalmaterjali põhjal. Eesti 1940ndatest. Küüditamisrongid... mängitakse Tapa Raudteejaamas... Esikas 1.november.
Hendrik Toompere jr lavastab esimest korda Linnateatris külalisena ja pärast tema Väljaheitmise lavastust on ootused päris korralikud...Trupp on vinge - Hele Kõrve, Evelin Võigemast, Anne Reemann, Epp Eespäev, Argo Aadli, Margus Tabor ja Kalju Orro... Märksõnad - ksenofoobia... koomiline road-trip läbi postkommunistliku Ida-Euroopa... mis tagatipuks naerutavat veel nii, et lõpus ei naera enam keegi... hmmm... alla 14-aastastele mittesoovitatav... põnev! Esikas 11.november Taevalaval.
Nüganen lavastab üle pika aja! Ja tema lavastused on vähemalt minu jaoks alati olnud elamused. Tšehhov on igatahes kindlapeale minek... eriti Kirsiaed! Viimased Kirsiaiad olid vist Mati Undi oma Vanemuises u.15 aastat tagasi ja Toompere oma Eesti Draamateatris u.5 aasta tagasi. Nüganeni pärast tuleb kindlasti ka seekordsesse Kirsiaeda minna elamust noppima. Ja muidugi väga tugev trupp kroonib seda ettevõtmist. Esikas 9.detsember Põrgulaval.
Jaanika Arum tuli Vanemuisest ära Tallinnasse ja üht esimestest tulemustest, millega ta tallinlasi kostitab peaks saama näha juba 2.septembril... kuigi esikale eelneval nädalal pole endiselt võimalik piletit veel osta... Jaanika lavastab sedapuhku iseendaga monotükki, ent dramaturgiks on Anne Türnpu.
Lubatakse enneolematut lavastust, kus kohtuvad Virukeelne luule, valgusinstallatsioonid, heli- ja valgusräänak ning Andrus Albrechti kontsert ja soe söök. Sõnalise osa esitavad Tiina Mälberg ja Üllar Saaremäe. Esikas 13.detsembril.
Draamateatris on tulekul Lavakatega Lembit Petersoni lavastus Moliere'i "Õpetatud naised", aga ei tea, kas veel sellel või järgmisel aastal. Draamateater lubab uuel hooajal tervelt 12 uuslavastust, kuid kahjuks pole (peale "Ivanov"i ja "Vanad asjad") esietenduste päevad teada.
Ja nagu teatab Tallinna Linnateatri avaürituse reklaam, siis võib loota, et lisaks Uku Uusbergile, kes seal Gorkit hakkab lavastama ja Toompere jr, kellel tuleb juba käesoleval aastal Linnateatris uus lavastus välja, siis järgmisel aastal võib loota, et lisaks Diana Leesalule lavastab Linnateatris ka LAURA JAANHOLD(Mets)!!! Aga see on juba kevadhooaja muusika... ent pöidlad on juba peos :)
Lavaka 28.lennu viimase kooliaasta esimene väljaastumine etendub ühtlasi nende diplomitööna. Katsun minagi siis näitlejatöödele hindavat mõõdet sisse tuua.
Huvitaval kombel kujunes see hoopis rohkem lavastaja- kui näitejateatriks. Sest selle tüki lavastustöö (lavastajad Anne Türnpu, Eva Koldist ja Mart Koldits) on harukordselt eriline! Ühtlasi on see tervikuna justkui teekond läbi Eesti viimaste sajandite, läbi tantsude, regilaulude, unenägude, uskumuste ja usu, mille sõnalist poolt esitatakse nii tavakeeles kui murretes. Otsest seost Koidulaga ei leidnud, nagu pealkiri võiks viidata, kuid surmasid siin leidub... kas just sada, aga ohtralt... Kõikidest laulusõnadest või tekstist ei saagi aru, aga see pole üldse oluline. Oluline on atmosfäär. Oluline on mõtted ja emotsioonid, mida see lavastus tekitab. Oluline on tervik. Ja see tervik on lummav! Just sõna "lummav" ongi kõige sobivam kirjeldamaks seda teatrielamust Hageri palvemajas.
Sissejuhatuse esietendusele tegi kohaliku koguduse õpetaja, suunates mõtted juba õigesse seisundisse (kuigi jutt, mis ta rääkis läks natuke endaga vastuollu, jõudes tegelikult kaksipidi välja just selleni, miks ma arvan, et inimesed tavaliselt tee jumala juurde leiavad - neil läheb elus kehvasti ja vajavad kelleltki/milleltki tuge, olgu see siis kasvõi üleloomulik jõud... palju neid õnnes ja rõõmus usuleidjaid ikka on? Muidugi päris paljud ka kasvavad lapsest peale usu sisse - ka minu jaoks oli üllatav lapsena nõuka-ajast välismaale kolides, et koolis kuulasime igal hommikul kooliraadio kaudu hommikupalvuseid).
Etenduse alguses on näitlejad publiku keskele paigutatud ja teekond saab alguse sajandi(te)taguste prohvetlike lausetega. Päris mitmed neist on ka tõeks saanud ning see omakorda tekitab hirmuäreva tunde, et mõned on seega alles tõeks saamas... külmavärinad tulid - kohe alguses! Kuna seljataha ei näinud, siis kõikide hääli ära ei tundnud, aga teistest eristusid juba "tuttavad" Ilo-Ann Saarepera ja Sander Roosimägi hääled. Siis ütles ühe ennustuse otse paar rida minu seljataga kellegi hääl, kelle diktsioon meeldis kõige rohkem - puhas ja selge ja täpne ning sobiv intonatsioon.. stseeni lõppedes kui näitlejad liikvele läksid, pidin spetsiaalselt vaatama, et see oli Joosep Uus.
Ja kogu see palvesaal sai hetkega lavakatudengeid täis - liikudes justkui pühalikult... vähehaaval toimuvad muutused - maja kaotab aknad ja maailm tulvab sisse kogu oma värske õhu, roheluse ja rohutirtsude sirinaga.
Korraks tekib tunne kõigi nende regilaulude ja uskumuste ja usuteemade keskel, et selles kõiges on midagi nii ürgeestlaslikku. See ongi "minu" kultuur... see äratundmine tekitab hea ja sooja tunde hinge, kuigi akendest tulvav õhk pigem jahutab... jahutab ja viib mõtted sellele, et kas see ristiusk ikkagi niiväga eestlaslik ongi... see toodi meile ju mõõga ja verega ning aeti vägisi peale... Kui hea see tegelikult on? Kui hea on inimestel "uskuda"? Lootused millegi või kellegi varna riputada, selle asemel, et oma käte ja peaga ise oma eluga hakkama saada ning parem elu koju tuua siiski ainult iseenda peale lootes? Kõigil on muidugi õigus ise otsustada, kuidas oma elu elavad või mida-keda usuvad... on ju selge, et raskedel hetkedel on hea ning lohutav tunda, et halvas on ka head, olgugi see kasvõi pettekujutelm - pärast surma saab õndsaks... pärast surma on veel parem kui maapeal... Eks kõik hirmud ju taanduvad surmahirmule, ent usu abil, jumala abil, on väga tugeva usuga võimalik see hirm kas natuke või täiesti murda...
Kuigi mitte-usklikule on ühest küljes alati selline usuhullus hirmutav ja sellepärast mõjusid mõned stseenid kohe eriti tugevalt - näiteks kui Ilo-Ann Saarepera palvust loeb, maja ise on peaaegu pime, kõigest kurjakuulutav punane kuma ja näitlejate tekitatud tümpsuv heli, mis keerleb ümber Ilo-Anni ja publiku... saalis seljatagant ümber ringi - maja välisseina ümber ja muudkui ringi ja ringi... palvus muudkui intensiivistub ja mõjubki õõvastavalt ja pahaendeliselt - ja see kui sisu ning tunne/atmosfäär (mida see stseen tekitab) kokku saavad - see ongi kunst, aga ühtlasi millegi justkui üleloomuliku jõu kogemine - lummav.
Ilo-Ann Saarepera oli kahtlemata üks õhtu tähtedest. Sest lisaks sellele palvusele oli üks tüki mõjuvamaid kohti ka tema esitatud ülipikk "Mehetapja Maie" regilaul. See oli üks väheseid laule, mille sõnadest ka natuke rohkem aru sai ja mille lugulaulu jälgida suutis. Kõrvu torkas nii see kuidas ta näsiniined peos läks kui muidugi maharaiutavate puude juurest lootusetult lohutust otsis. See kuidas see lugulaul teekonnana ka lavale oli seatud oli ühest küljest nagu tants, teisalt näitemäng. Teine ja sama mõjuv ülipikk regilaul kasvas välja ühe mehe surmastseenist. Surijaid oli küll 1, ent seda meest mängisid kordamööda 3 - Sander Roosimägi, Johan Elm ja Ursel Tilk. Ja nende seast sirgub ka kõige hämmastavam ja meeldivaim näitleja-avastus seekord. Nimelt Ursel Tilk - Alates tema pingestatud ja kogu hingega esitatud monoloogist, mis edasi kasvas õhtu pikimaks regilauluks... mul tulevad külmavärinad praegu seda tagasimeenutades ja kogemust kirjeldades-kirjutades. Tema välimus annab ka ta karakterioomele palju juurde - nii huvitav tüüp. Mingid vaibid nagu noorest Urmas Kibuspuust, midagi traagilist, ent selgelt näha, et ta võiks mängida mistahes žanris. Mingi teatav mänguline küpsus ning erakordne publikuhaaramise oskus. Jah, võib-olla see tema huvitav tüpaaž, millele on raske raame panna, loobki tunde, et ta on leidnud oma õige kutsumuse just nimelt näitlemises... ja see regilaul muudkui kestis ja kestis ja kestis... teised hakkasid juba uutes stseenides tegutsema saali eri osades, ent tema regilaul keset lava, oli ühest küljest küll nö."keskpunktiks" asetuslikult, ent ometi taustaks sisuliselt. Olgu öeldud, et Ursel oli ka minu teatrikaaslase lemmikuks... (tema ütles, et üllatus, sest kui ta neid näitlejaid alguses vaatas, siis oli mõelnud, et huvitav kuidas sellise välimusega näitleja mängib ja siis tuli Urselilt selline pauk).
Minu teatrikaaslase teiseks lemmikuks oli Teele Pärn, kes ka minule alati meeldib ja seekord polnud erand. Teele mängis/jutustas ühe tüki huvitavamatest lugudest. Sellest kuidas surev(surnud?) laps jäetakse maapeale, kuigi teised juba inglitena minema lendavad... ja jumal ütleb, et saagu sellest siis see, mida imeks hakatakse kutsuma. See läks nii hinge, sest meeled ja vaim olid selleks ajaks juba nii erksaks aetud ning emotsioonid keesid juba niigi pikka aega üle kogu seda teekonda kaasa tehes ja neid lugusid kuulates-jälgides. Ja siis veel näitlejatehniliselt üks terve lavastuse kõrghetki - kui Teele sosistab toanurka... ta SOSISTAB! Ent seda kuuleb TERVE saal. Ilma mikrofonita, ilma mingi võimenduseta... mõnikord ei kuule kogenud näitlejaid niisama saalis istudes, aga tuleb üks väike lavakatüdruk, sosistab nurgas ja seda kuuleb terve saal. Järjekordne ime...
Selleks hetkeks olid ka kõik naisnäitlejad õhtukleitides ja teekond oleks justkui jälle jõudnud järgmisse staadiumisse. Kuid korraks mõned sammud tagasi astudes, tahaks meenutada veel mõningaid sellele eelnenud stseene. Eelkõige terve etenduse lemmikut!
Ma poleks vist Danzumees, kui kogu selle tüki kõige erakordseim, ilusaim ja ägedaim stseen poleks olnud Ingmar Jõela ja Steffi Pähn'i tants. Jah, ühest küljest võib-olla sobis see kogu tervikusse kõige vähem, kuigi ka sellele stseenile/tantsule võib leida seoseid kasvõi mitu, aga antud juhul see polegi oluline, sest see tants oli niiiiiiiiiiiii ilus.... Kui ma saaksin vaid ühte hetke sellest kogu lavastusest uuest kogeda, siis valiksin just nimelt selle. Kogu see valgus, teekond selleni, lava, mis on nii kõrgel, et näitlejad tantsivad/mängivad lambilühtrite vahel... "hinged ju"... Aga see võimas koreograafia (kas lavastajate või Jõela ja Pähni enda oma? ei teagi...) ja tantsijate enda hingestatud võitlus-tango, kus ühtlasi kaks tantsijat on üks tervik. IMELINE! Kusjuures tantsust kasvab välja üks suurem grupitants... Kus Ingmar justkui eestantsija ning teised teda järgivad... eks see vanasti ju ka vist külapidudel nii oli... Natuke hiljem tehakse tükis ära ka puntratants... Ingmari diktsioon ei ole võib-olla kõige parem, ent ta õpibki lavastajaks ning samas ei häiri see ka kuidagi, sest oma liikumisega teeb ta selle mitmekordselt tasa. Paratamatult viib see mõtted sellistele ideedele, et tahaks kunagi näha (eriti lahe kui see sünniks mingi suveteatri vormis) kui tantsulise taustaga Eesti noored näitlejad kunagi kokku saaksid ja mingi hea füüsilis-sõnalise asja koos teeksid - esimestena meenuvad, et lisaks Ingmarile ja Steffile võiks kindlasti kaasata mehed-naised, kes on teinud koreograafiat või tantsu õppinud - Sandra Uusberg, Jaanika Tammaru, Maiken Schmidt, Tanel Ting jne jne jne... miks ka mitte koostöös Pepeljajevi või Oleg Titoviga...
Ja siis Jaanus Nuutre, keda siiani olen märganud vaid Koguduses, kus tema üks väike lausekõlks kõige tugevamalt mõjus, meelde jäi ning siiani temaga niiöelda "kaasas käib". Kuigi siinses etenduses tema "hull" oli grammivõrra liiga "mängitud", siis lae alla surutuna mängitud stseen oli mõjuv terviku osana. Tema hääl on ka üsna äratuntav ja kursakaaslastest teistsugune.... kusjuures selle algusesteeni juurde tagasi tulles, kui näitlejad ainult rääkisid seljataga ning ei näinud neid, siis juba tabasin end mõttelt kuivõrd erinevad on kõikide nende noorte hääled, diktsioonid ja intonatsioonide kasutamine või... mittekasutamine.
Üks erilisamaid hetki oli ka unenägude lõik... kui näitlejad on akendeta akendel... samas ei saanud päris kindlalt aru, kas need kõik olid ikka unenäod või jutustati ka kellegi nägemusi... Kuid üks unenägu pääses eriliselt mõjule ning jäi ainsana neist meelde - justkui science fiction film või jutustus, mille arendust võiks ka näiteks multifilmina kaaluda :) Nimelt Markus Truup'i oma. Ühtlasi väga vajalik "kergem" hetk kogu selle tõsiduse vastukaaluks. Ent kuigi kogu etendus oligi "tõsine" ei rusunud see kuidagi, nagu teoloogilised teemad seda teha võivad. Kui rususki mingitel hetkedel, siis oli see lavastajate pool niimoodi seatud ja kogu selle teekonna loomulik osa.
Tõsine sisu nõuabki tõsisemaid noote rohkem. Ühtlasi tekitas see minu teatrikaaslases üllataval kombel vajaduse ära märkida, kes talle nendest noortest näitlejatest ei meeldi. Kõigepealt suunas ta oma sõrme Jan Teevet-ile... mina vastu, et ta ei õpigi näitlejaks, vaid dramaturgiks... siis Johan Elm-ile... mina jälle vastu, et temastki saab dramaturg... Ootasin juba millal ta Priit Põldmat näitab ja tema kohta oma rahuloematust väljendab, aga ei... Priit talle meeldis. Hoopis Kirill Havanski mäng talle ei istunud. Ja Dovydas Parbarcius'e kohta ütles, et lootis, et talle palju sõna ei antaks, sest eesti keeles rääkimine tundub siis kui tema seda räägib, kuidagi nagu eriline vaev ja viib mõtted temalt kui näitlejalt või jutustajalt hoopis mingitele sisuga mitteseotud, jälgimist häirivatele teguritele. Põhimõtteliselt ei jää minul muud kui nõustuda, ainult Johani suhtes ma nii karm ei oleks. Priit Põldma minu meelest paneb alati enda juttu jälgima osavalt. Kui tal on mindagi öelda, siis lihtsalt pead kuulama. Omalt poolt pole ma siiani veel kordagi tähele pannud Johannes Richard Sepping'u mängu. Ta oli seal küll, ent millegipärast ei anta talle mängumaterjali või hoiab ta ise ennast taustale, nagu ka kõigis eelmistes lavaka tükkides. Mind jättis ka üsna külmaks lugu, mida jutustasid Jane Napp ja Laura Kukk, õigemini mitte lugu ise, vaid pigem see kuidas seda esitati. Võib-olla olin ka sellel hetkel veel teiste lugude sees ning ei suutnud seda intensiivset ja ülihingestatud teksti vastu võtta ja ammugi haakuda sellega, mida nad jutustasid... võib-olla oli see ka rohkem naistele... Kuigi mõlemad kogu hingest oma osa etendasid, siis minu jaoks ei tundunud see päris loomulik, vaid millegipärast jäi kerge ülepingutamise tunne (ent see on selline lihvitav asi). Seekord ei teinud küll midagi erilist Nils Mattias Steinberg, kuigi mul on väga hea meel, et ta sellel kursusel on - selline täiesti isemoodi maneeride ja stiiliga näitleja. Maitse asi muidugi kahtlemata, aga minu jaoks ta on huvitav.
Kui õpetajat mängida ja hindeid anda (näitlejatehnilisuse, häälekasutuse, liikuvuse ja eelkõige üldise mõjuvuse eest), siis publiku seast vaadatuna, ehk minu arvates peaks need jagunema nii:
Ingrid Margus 2 (puudus) Okei, võib-olla naljaga pooleks on see liiga karm... Ingridi mäng mulle tegelikult eelnevates tükkides on meeldinud ja võib-olla tal oli ka "puudumistõend" olemas :)
Üks asi, mis veel mind täiesti hämmastas oli see, et mitte keegi ei puterdanud mitte kordagi. Tihti ka kogenud näitlejad ei saa sellise tunnetest läbiimmutatud teksti edastamisega niimoodi hakkama. Ometi oli nii murdeteksti kui intensiivset edastamist ja lavastatud vahetustega, mis pidi toimima kui kellavärk, et keegi teineteisele sobimatult peale ei räägiks... Vaatajana muidugi ei tea, kuidas need sõnad ja tegevused täpselt olid ette määratud, seega toimis kõik perfektselt. Pikad regilaulud, pikad kihutuskõned, pikad lood ja jutustused, kuidas nad kõik need pähe saavad, see on juba omaette müstika. Tunduski vahepeal, et ka näitlejad ise on nagu mingis teekonnavoolus - juhtide või giididena, kellel publik järgijateks kaasas. Raske isegi uskuda, et see kõik on kalkuleeritud ja tegevuse edasiliikumine on ju lavastajate/dramaturgide poolt täpselt paigas... midagi polnud puudu, midagi polnud üle - nii eheda ning justkui iseeneslikult loomulikuna mõjus kogu see teekond ja kogu see tervik. Ja kogu selle lavastusterviku elamuseks muutmisel mängisid üliolulist rolli ka Kairi Mändla kunstnikutöö, Airi Erase valguskunstnikutöö ja Martin Kirsiste muusika! Ning muidugi kogu see Eestimaa loodus, mis akedendest paistis (veel üks mõjusamaid stseene oli see kui mehed joostes kaugelt rohelusest maja suunas sõjakisaga jooksid!)
Rahvas seisis lõpus püsti ja mina olin seismatõusjatest vist üks esimesi. See oli tõesti seda väärt!
Hinnang: 5 (Üks aasta mõjusamaid ja erilisemaid teatrielamusi. Vaimustav, huvitav, emotsioone ja mõtteid äratav. Täiesti arvestatav Nodvenatsat-i järg, kuigi minu jaoks veelgi sisukam. Visuaalne, võimas ja huvitava tempoga intensiivistuv, siis jälle rahunev, suureks kasvav, siis jälle kammerlikuks kokkutõmbuv. Vapustav ja läbiraputav lavastajatöö. Usun, et eriline maiuspala teatrit tihti külastavatele inimestele, sest see on midagi positiivses mõttest teistsugust ja erilist. Harva teatrisse sattuvatele võib mõjuda ehmatusena, ent võib-olla just positiivse ehmatusena, et nii palju tugevaid emotsioone võib üks teatritükk pakkuda. Ei tohiks külmaks jätta küll kedagi. Ei pea kartma, et ei mõjuks ka siis kui usu-teemad jäävad kaugeks, seal on lihtsalt nii palju ka kõike muud. Sobiks muide ka ülihästi Eesti 100 lavastuseks. Eestlust on selles palju, olgu see siis usu, looduse või inimsuhete suunalt vaadatuna. Kullasadu!)
Pärast etendust pakkus võõrustaja pika laua ääres imehead karaskit, kodus tehtud leiba ja suppi. Öösel (etendus algas kell 21 ja läbi sai u.23:15) ju eriti süüa ei tahagi, ent puulusikaga seda suppi ma seal lürpisin ja maitses hää... Näitlejad jooksid kohe pärast etendust teise majja. Sellest majast möödudes ja oma auto juurde liikudes kostus sealt laulu... ent sinna südaöö eel me siiski enam ei läinud... ei teagi, kas midagi toimus seal veel...
Lavakunstikooli 28. lennu suvelavastus „...JA PEAKSIN SADA SURMA MA...” põhineb ühe väikese rahva suurtel lugudel ja nendega elatud eludel. Lood, mis aitasid hädade vastu tuhandeid aastaid tagasi, sadu aastaid tagasi, võiksid vastuseid anda ka täna.
Maailm on liigestest lahti ja uuesti ja uuesti peame küsima, mis meid toestab ja millel me rajaneme, et alles jääda, et püsida, et aidata. Kui meie esivanemad said tarkuse kätte oma usust, oma emakeelest ja regilaulust - teisest emakeelest (V. Tormis), unenägudest ja prohveteeringutest - saame meiegi ehk noist tuge. Sellepärast me laulame ja kõneleme.
Ei jätnud pooleli sellepärast, et sisuliselt oleks see tükk vastumeelt olnud. Mitte ka näitlejate pärast. Üldiselt ei tahagi kunagi vaheajal lahkuda (seda juhtub u.50 teatrikülastuse kohta halvimal juhul 1-2 korda), sest ikka võib juhtuda, et teises vaatuses tuleb selgus või antakse kätte võti, mis kogu tüki jaoks on vajalik. Antud juhul polnud see siiski võimalik.
Esimese vaatuse esimene veerand tundi toimetab Lauri Kink siia ja sinna Kurgja taluhoone ees, vahepeal läheb majja sisse ka, räägib seal midagi, mida kuulda pole. Siis tuleb tagasi õue, kuigi ma ei näe teda enne kui alles siis kui ta alla vee juurde läheb toimetama. Tühi aeg, midagi ei toimu, midagi ei näe, midagi ei kuule. Sündima hakkab midagi ja seoseid hakatakse looma alles siis kui Indrek Taalmaa tegelane mängu tuleb... Või no nii palju kui kuuleb/näeb....
Jõudsin küll 20 minutit enne etenduse algust kohale, ent vaatajate kohad olid tribüünil täis, ees keskel olid mõned kohad reserveeritud ja kohanäitaja viipas veepoolsesse äärde. Seal kolmanda rea äärmises otsas olid veel vabad kohad. Pink oli ka natuke kaldega allapoole, seega mina oma 190cm pikkusega eesistuvate inimeste tagant ei näinud laval toimuvat. Olin laksust kohe ärritatud ja mõtlesin, et kui keegi (lavast möödudes nähtud) õue keskel olevale tugitoolile veel peaks istuma, siis teda ma ammugi ei näe... Miks selline paigutus? Miks niimoodi seatud lava? Miks niimoodi seatud vaatajakohad? Kes see lavastaja on, kes lavastab tüki nii, et selle eest võetakse piletiraha, aga tükki ennast ei näidata ja mida ei kuule ka hästi, sest vee kohin on nii tugev?
Nii palju kui ma siiski aru sain, oli Lauri Kink isa ja Indrek Taalmaa poeg. Tegelikult oleks päris huvitav olnud neid jälgida seal taluhoone õuel toimetamas - "isa" ja "poeg" - teineteisest möödumas, teineteisest rääkimas - samaaegselt laval, kuigi tegevus toimub 50 aastase vahega - aastatel 1967 ja 2017. Isa on just teada saanud, et talle on sündinud poeg ja 50 aastane poeg on tulnud isatallu oma sünnitunnistust otsima, et mingile reisile minna(?) Kuigi see 50 aastane üritab olla rohkem nagu 20nene oma käitumise, jutu ja olekuga (???)
Ma võisin ka kõigest valesti aru saada, võib-olla ta oligi täiskasvanuks alles saamas? Lisaks ma ei saanud aru, miks Taalmaa tegelasel oli sünnipäev tulemas alles järgmisel päeval... võib-olla teises vaatuses kui ta selle oma sünnitunnistuse üles leiab, siis avastab, et ohhooo, tal ongi juba sünnipäev... No kui nii oli, siis üks tobe lahendus, mis on kohe algusest aru saada.
Nõuka-nostalgia mulle oleks meeldinud ja see mõte, et (haige?) isa oma vastsündinud pojale lindistab lugusid isa argipäevast(?), see tundus armas. Kasutan küsimärke, sest kuna ma ei kuulnud üle selle veekohina, siis pole päriselt kindel nendes asjades, aga katsusin mingit lugu oma peas kokku panna nendest lõikudest, mida õnnestus kuulda näha (umbes veerand esimesest vaatusest).
Midagi jahmerdati grilliga... vist kanaga... aga miks keegi tuleb üksi tallu ja hakkab kohe kana grillima kui tal on vaja sünnitunnistust otsida... see jäi arusaamatuks. Ja kui ma õigesti aru sain, siis see 50-aastane... ei, ta vist oli ikka 20nene, sest kuidas muidu seletada, et ta ei osanud grillida ka...
Indrekult üsna tüüpiline roll - nii palju kui kuulis-nägi. Laurit pole tükk aega näinud mängimas ja ega tal siin midagi mängida polnudki... või no palju ma teda nüüdki nägingi - purgiga vett võtmas... Ei saanud ka sellest aru, et kas kõik see toimus ühel soojal suvepäeval või mitte... ta riietus oli kuidagi imelik selleks - pikk mantel alussärgi peal... kui haige, siis oleks pidanud olema soojad riided, kui külm, siis samuti, aga niimoodi jäi imelikult läbimõtlematuse tunnetus kunstnikult.
Isa ja poeg olid ka nii erinevad kui üks isa ja poeg olla võivad. Seega veel üks läbimõtlematu otsus lavastajalt. Variant on muidugi, et võib-olla olid näitlejad paigas ja ei antudki temal sõna sekka öelda? Või kui palju ta tegelikult seda lavastas? Muidu on mulle Kaili Viidase lavastajatööd eranditult meeldinud... ka selle suve Endla tükis oli tal nii palju huvitavaid lahendusi... ja nüüd niimoodi pahasti lati alt minna... ei saa tema töödes enam nii kindel olla.
Hinnang: 2- (Oleks tahtnud küll näha ja kuulda seda lugu... no vähemalt kuulda. Kohanäitaja kutsudes nendele kohtadele istuma ütles veel, et "head kohad"... ta oleks pidanud panema siis need reserveeritud lapakad sinna nendele "headele kohtadele"... Olen solvunud. Hinnangut 1 siiski ei saa panna, sest mul on tunne, et see lugu oleks võinud mind puudutada rohkem kui oleksin seda näinud ja kuulnud. Nii palju kui suutsin sellest esimese vaatuse hetkedest kuulda-näha ning enda jaoks midagi kokku panna, siis see on väärt vähemalt sellist hinnangut. Aga rohkemat ka anda ei saa. Umbes tervikust veerand...)
Olen juba aastaid tähele pannud, et etenduse esimesed 5 minutit näitavad (9 korral 10st) ära, kas tükk, mida vaatama hakkad meeldib või mitte. Tom Sawyeri seiklused läheb käima sellise ägeda üllatusega, ehk see kuidas Indiaani-Joe lavale ilmub - 10m kõrgusel publiku peade kohal - polnud kahtlustki - sellest tuleb üks vinge seiklus!
Eelmisel aastal kui tükk esietendus, mõtlesin: raamat on loetud, filme ja multikaid Tom Sawyerist ja Huckleberry Finnist nähtud küll ja küll... seda lapsepõlve lemmikut vene filmiversiooni vähemalt 10 korda (kui mitte 20-30 korda) ja mõtlesin mis ma mõtlesin, aga kui lõpuks tegudeni jõudsin, ehk piletimüügilehe lahti lüüa, olid esituskorrad läbi ja nii ta jäigi nägemata...
Teisel suvel, ehk nüüd, oli esimene etendus välja müüdud... järelikult on head sõnad tüki kohta läinud liikvele...
Jah, kõik vanad Tom-i seiklused aia värvimisest, kärvand kassiga soolatüügaste ravimise, põleva tõrvikuga hamba väljatõmbamise, tüdrukutega kihlumiste, Indiaani-Joe paljastamise ja muidugi Beckyga koobastesse eksimiseni välja, on kõik ilusti ka teatritükis olemas. Ent uus põlvkond ei pruugi neid lugusid teada ja vanematel jällegi nii mõnus nostalgialaks neid meelde tuletada, eriti kui seda pakutakse, vähemalt minu jaoks Tom-i seikluste mõttes uudses vormis - koos laulude ja tantsudega. Justkui pop-muusikalina. Stiili mõttes võikski mingeid ähmaseid paralleele tõmmata kunagiste parimate Terminaatoriga koostöös tehtud Nukuteatri muusikalidega (Risk, Romeo ja Julia jne). Sedapuhku on muusikaline kujundus küll Toomas Lungelt ja sobivad sõnad seatud Inga Lunge poolt.
Minu eriline huvi oli näha mängimas noori näitlejaid - Silver Kaljula, kelle tegemisi avastan alles käesolevast aastast (kuigi kõik taevani kiidavad tema valusat monotükki "5 grammi sisemist rahu" on see minul kahjuks siiani veel nägemata); Kaarel Targo oli mu terve aasta lemmik uus näitleja kui ta 2014.aastal Ugala Arabellas Halleluujat mängis; ning muidugi kõik värsked TÜVKA 11. ja 12.lennu näitlejatibud, kellest paljudega kohtusin nüüd täiesti esimest korda. Unustamata mainida vanemaid proffe - Anne Veesaart ja Karol Kuntselit (kelle silmade sära mängides ei jäänud sugugi noorte kolleegide omadele alla!)
Silver Kaljula võib nüüd küll selle ühe Tom Sawyer-i rolliga tõmmata "elus mängitavate rollide" nimistust korraga maha ka Kevade Tootsi, sest nii Tootsilik oli see tema Tom. Ja eks nad natuke sarnased krutskeid täis tüübid olid ju kah :) "Tom" saab hüpata, kukkuda, Sid-i kiusata, tüdrukutega musutada ja kihluda, sõbraga tattilärakaga pihku köita (minu ees istunud 7-8 aastane väikemees ütles sellepeale üöäkk) ja muidugi kõiki ninapidi vedada ja seigelda nii lava ees, taga, pisikeses majas, treppidel, mäepeal, koopas ja ei-tea-kus-veel. Ja muidugi laulda ja tantsida ka. Silveris endas tundub olevat ka seda sama tulesädet (minu taga istunud provva ohhitas ja ahhitas mitu korda Silveri hüpete peale), ent samas asjalikku eestvedajat (kas mitte käesoleva suve üks suurjoonelisemaid suve-etendusi "Lembitu" pole ka mitte tema mootorijõu kaasabil elustuv) ja asjadega hakkamasaajat ja lõpuleviijat, nagu tema karakter Tomiski. Pagana sümpaatne tüüp/sümpaatsed tüübid :) Tema sõprus lavapartneri, ehk Huckleberry Finn-i mängiva Kaarel Targoga tundub olevat niisama tugev nii lava peal kui päris elus - nii tugevalt ühte hingamist partnerite vahel näeb muidu aastaid koosmänginud näitlejates ja näib, nagu nad täiendavad ja osavalt tõstavad esile teineteise tugevamaid külgi ning ühtlasi toetavad ja aitavad teineteist kus vaja. Kaarli Huck on natuke allaheitlikum tüüp ja isegi õnnetum kui minu kujutuste Huck. Ent tema hea lauluoskus annab ta rollile ka selles tükis tiivad. Mis siin salata, võttis ka minusuguse - vana mehe südame soojaks ja tegi härdaks meele see tema lõpus Tom-ile öeldud "Sina oled see kõige suurem varandus"...
Sõprus on ikka üks ülimalt ilus tunne. Paratamatult viis mõtted ka oma sõpradele. Ja tahaks nendega ju rohkem kohtuda, koos olla ja rohkem koos kõiksuguseid asju teha, aga paraku täiskasvanud inimese elu, kellel on lapsed ja igapäeva tööd ning tegemised, selle prioriteedid on ikkagi sõpradest kaugemal. Hea kui vahest saab koos ärilõuna teha või veel parem - mõnusa sörgi terviserajal või jõu või crossfit trenni jõusaalis. Sellepärast tulebki selliseid krutskitega asju teha Tom-i ja Hucki vanuses, eks sealt need elupõlised sõprused kestma jäävad... 30-40 aastased käivad oma sõpradega koos heal juhul mõnikord metsas 4-tunni rogainidel orienteerumas või sõidavad Pariisi või San Sebastianisse maratone jooksma, halvemal juhul saadavad vaid FB-s sünnipäeva- või pulma/lastesünni-õnnitlusi või vajutavad "like" kui see väga hea sõber juhtub olema üks kolmest parimast eestlasest üle 3000 osalejaga Tartu Rattarallil ;)
See sõprusest tulev südamesoojus ongi ehk peamine, mille tükist iga vaataja sealt kaasa saab. Kuid nagu mainitud, sai ka uusi näitlejaid näha... ja ka neid, kes alles näitlejateks küpsemas... Selles mõttes jäi juba see käputäis kaasatuid näitlejatudengeid hästi meelde. Hans Kristian Õis - kitupunn Sid-ina tundus kohe eriti lahe, aga kahtlemata on see teatav lavale vajalik x-factor olemas ka Kristjan Poom'il ja Maarja Tammemägi'l... ah, mis ma siin seletan - peaaegu neil kõigil. Ja kellel veel pole, võib see peatselt tekkida, sest pole nad ju veel jõudnudki eriti päris publikuga mängida... Selles mõttes oli lahe vaadata kuidas nii laulude ning veel eriti tantsudega mäng tuli välja. Kuigi tantsulises mõttes jäi hoopis praeguseks juba TÜVKA lõpetanud Jaune Kimmel kõige positiivsemalt silma... Ja eriti ägeda koreograafia on teinud lavastusele Jaanika Tammaru (kes minu teada hetkel lavakas magistriks õpib... ning just füüsilise teatri kallakut seal ammutab Jüri Naela juhendusel - sellest püssist saab veel kuulivalanguid tulema - pange tähele! Kusjuures tema näitlemise avastasin ka alles praegu teleri vahendusel - omal ajal kui nende kursus lõpetas ja mul olid isegi piletid Draamateatris etendatud "Romeo ja Julia"-le - Jaanika küll tolles tükis ei mänginudki.. Aga siis ajasin ma kuupäeva või kellaaja sassi ning nõnda jäingi lollilt Draamateatri uksetaha ning ühtlasi selle lennuga tutvumata - nüüd siis avastan "järeltööna" neid tasapisi ükshaaval ja Jaanika on kahtlemata üks peidetud pärle sellelt lennult! Lausa kahju, et teda ennast Tom'is laval polnud...) Mis mulle selle Tomi seikluste koreograafia juures meeldis oli see, et näis, nagu ta poleks teinud näitlejatele järeleandmist liikumiste ja liigutuste keerukuses, ent samas kõik suutsid need liigutused ära teha... mis alles hiljuti, uhkes Estonia "Linnukaupleja" operetis silmatorkavalt häirima jäi - koreograafia latt oli seal viidud kohati niivõrd madalale, ent ka sellest ei suutnud mõned lauljad/näitlejad üle hüpata. Tom Sawyeri seiklustes annavad nii tantsud kui muu liikumine ühe olulise lisaväärtuse kogu lavastusele.
Jõudes lavastustöö ja lavastaja Peep Maasik'uni, siis on mul küll ainult ülivõrdelisi omadussõnu kasutada selle mehe kohta. Eks muidugi noortel lavastajatel tundub tihti see ideede pank olevat rohkem ägedatest uutest lahendustest/ideedest pungil, aga nii küps ja valmis lavastaja, kes alles oma esimesel kooliaastal sellise kompoti kokku keedab, kus kõik näib justkui täpselt ja fantaasiarikkalt ja eelkõige armastusega paika pandud - seda nii materjali kui trupi suunal, see paneb tema tulevasi töid erilise huviga ootama. Noorte tegijatega koostöö pani ka Anne Veesaarele hoopis teistmoodi mängusärtsu sisse. Tegelikult olen tema mängus, mõned aastad tagasi Palmse mõisas nähtud "Gertrud Stein"-ist alates, mingit pidevat arengut ja justkui mängulusti taasleidmist roll rolli järel märganud. Ja siin need noored justkui inspireeriks teda lausa eriliselt särama. Karol Kuntselist ma ei hakka pikemalt rääkimagi - kõik, mis ta teeb laval teeb on alati kogu hingega, ka laste ja noortetükid, ka projektipõhised väiksemad või suuremad sutsakad - tema Indiaani-Joe oli just nagu vaja - hirmuäratav! :) Ja nagu öeldud, siis see Tom Sawyer'i tüki "algus" tema poolt on üks teatriaasta meeldejäävamaid stseene! "Öelge kõigile, et Indiaani Joe on tagasi linnas!" :)
Lavastuse tempo oli äge ja eks Tom'i lood on omamoodi lühikesed ning neid tuleb ridamisi 9-10 tükki ja see hoiabki tempo pidevalt üleval. Ka lugude üleminekutest mitte ainuski kord ei hakanud lohisema. Kui midagi lihvida, siis natuke rohkem juhendamist vajaks õpetaja-rolli kaasatud näitleja. Pauke võiks rohkemgi kõlada :) Poiste värk ju... ent samas väiksematele vaatajatele mõeldes oli see TÄPSELT ideaalne paugu ja hirmu kooslus ning "Indiaanlase" distants publikust.
Minu seekordseks teatrikaaslaseks oli mu oma 11-aastane tütar ning tema kõkutas naerda pidevalt. Kordagi ei küsinud mis kell on või kaua see veel kestab, nagu üsna tihti on teatris-kinos juhtunud. Publikus näis olevat lapsi alates 2 või ehk pigem 3-aastastest, nii tüdrukuid kui poisse ja ka täiskasvanuid, kes olid üksi tulnud vaatama - ilmselt kuulnud kui hea asjaga on tegemist. Mängukoht on täiesti ideaalne - seikluspark - seiklusteks ju loodud. Aga see võimas mägi, mis kõrgus nii ees - lava taustaks kui ka kaitsvalt küljel, see andis sellise tugeva atmosfääritunde oma kõrgete puudega. Ilm ju natuke müristas ja umbes +25 kraadine lämbus aitasid omakorda luua tunnet, nagu toimukski kõik Mississippi osariigis ja vaatajad on kui osa linnarahvast, kes Indiaani Joe nimelise kurikaela ja Tom Sawyeri ning tema parima sõbra Huckleberry Finni seiklustes kaasa löövad.
Hinnang: 4/5 (Esimene date uue teatriga - TeMuFi - läks nii hästi, et ei jõua järgmist ära oodata :) Lastetükkidest parim, mida olen Eesti teatrites näinud pärast paari aasta tagust Tallinna Linnateateri "Krabat"-i. Sellest ka laste- ja noortetükkide arvestuses hinnanguks puhas 5. Kogu aasta teatrielamuste kaalukausil 4. Tuttav materjal ning "lastetükile" omane kergus... Aga väga-väga tugev ja fantaasiarikas kogu perele sobiv seiklus ja lavastus. Eks omamoodi hinnanguna enda eest räägib juba fakt, et need 2- ja 3-aastased, kes seda sellel tormieelsel laupäeval vaatamas olid, pidasid selle peaaegu 2 ja pool tundi hinge kinnipidades ja ringijooksmata-nutmata vastu. See lihtsalt oli nii põnev ja nii sobiv kogu perele - äsja kõndima õppinud lastest kuni vanamemmede ja -papideni välja. Kellel esimese kohtumisena Tomi ja tema sõprade seiklustega, kellel sajandat - kõik näisid ühtviisi olevat vaimustuses ja seiklustes igal sammul kaasas! Ja torm algas täpselt hetkel kui autoukse sai suletud ning kodutee rataste all alguse sai... need minu jaoks puudolevad paugud tulid taevast...
Muusikaline koguperelavastus “Tom Sawyeri seiklused” toob vaatajateni loo suurest sõprusest ja kummalistest juhtumistest. Tom ja Huck ei jäta kasutamata ühtegi võimalust oma elu põnevamaks muuta. Milliseid seiklusi maailm nende teele toob? Kas õnnesärgis sündinud poisid ka sel korral terve nahaga pääsevad? Tule ja ela kaasa Tomi ja Hucki seiklustele.
|
OSCAR-2019
|
||
Tee oma kodu tuleohutuks ning loe lähemalt, mida saad ise teha tulekahju ennetamiseks ning kuidas käituda, kui tuli on juba alguse saanud.
Veeavariist tekkinud kahju on tavaliselt väga suur ning kodu taastamine kallis. Siinkohal toome mõned näited, mida saad teha, et välistada veeavarii teket.
Sinu kodu elektriseadmestik peaks olema varustatud õigesti valitud ja töökorras kaitseaparatuuriga, soovitatavalt kiiresti reageerivate automaatkaitselülititega.
Elektroonikaaparatuur, mida toidetakse elektrivõrgust (eriti televiisorid, raadiod, arvutid, telefonivastajad jms), on tundlik liigpingete, sh eelkõige äikese suhtes. Liigpinge korral tekib lühiseoht, võib puhkeda tulekahju või kallis seade hävida. Seetõttu tuleks elektrisisend varustada liigpingepiirikutega.
Seda, kas paigaldatud elektrijuhtmestik on sobiv, näed valgustite pealt. Kui valgus väreleb või vilgub, võib olla viga elektriühendustes. Eriti ohtlikud on vanad alumiiniumsoonega juhtmed, mis oleks soovitatav vahetada vaskjuhtmete vastu.
Kui elektrikaitsmed ütlevad tihti üles või nad on kuumenenud, tuleb kohe kutsuda asjatundja riket uurima. Kas Sa kontrollid vähemalt kord aastas, kas automaatne kaitselüliti lülitab ikka ennast kontrollnupule vajutades välja?
Kas ühte seinakontakti on pikendusjuhtme abil ühendatud üle nelja aparaadi? Kui jah, siis peaksid kodust lahkudes pistiku seinast välja tõmbama.
Ohvri vooluringist eemaldamiseks tuleb elekter välja lülitada. Tõmba elektriseadme pistik seinakontaktist välja või lülita elektrikilbist korgid või pealüliti välja. Näita ka teistele pereliikmetele (või lase endale näidata), kust ja kuidas on võimalik elekter välja lülitada.
Kui elektrit ei saa välja lülitada, siis kasuta kannatanu vabastamiseks eset, mis ei juhi elektrit. Kodustes tingimustes saab inimese pealt elektrijuhtmeid ära lükata ka rullikeeratud ajalehega (kuid mitte kõrgepingevooluga seotud juhtmeid). Enne abi andmist isoleeri ennast maast ning kannatanust.
Pärast kannatanu eemaldamist vooluringist kutsu kohe kiirabi ning vajaduse korral alusta ise elustamist.
Sarnaselt elektrilöögiga toimib ka välgulöök. Äikesega kaasnevad väga suured elektripinged, mistõttu võib äikeselöögi saanud inimene silmapilkselt surra. Välgulöögi tagajärjed meenutavad kahjustusi, mis tekivad elektrilöögi saamisel kõrgepingejuhtmetest. Äikese ajal metsas olles on kasulik varjuda puurindest madalama okaspuu alla. Lagedal tuleb hoiduda eemale veekogudest, kõrgetest puudest ning telefoni- ja elektriliinidest.
Ise võid vahetada olemasolevate seinakontaktide pistikupesasid – juhul, kui tead, kuidas seda teha. Samuti võid paigaldada ja ühendada lampe ning neid maha võtta.
Kõik ülejäänud elektritööd – täiesti uute pistikupesade, halogeenvalgustite, kaablite jms paigaldamine – usalda elukutselisele elektrikule.
Hoia lahtine tuli (näiteks küünlad) eemal kardinatest ja kergesti süttivatest esemetest ning pehmest mööblist.
Kasuta külmunud veetorude ülessulatamiseks sooja vett või sooja auru, mitte tuld. Selleks kasta riie sooja vette ja mässi ümber toru. Vaheta riiet, kuni toru on sulanud. Kui jääd hätta, kutsu appi asjatundja – professionaalse varustusega on torusid väga lihtne üles sulatada.
Ära lahku pliidi juurest, kui pannil või potis on kuum rasv. Rasv ja õli lähevad liiga suure kuumuse juures põlema. Sellist tulekahju ära ürita kunagi kustutada veega, sest see vaid suurendaks leeke. Lämmata tuli hoopis riidega.
Siseruumis kasutamiseks mõeldud elektriküünlaid ei tohi kasutada õues (aias, rõdul, väljaspool akent). Lisaks tuleohule võib see tuua kaasa eluohtliku olukorra.
Ka säraküünlad pole ohutud, seetõttu võivad lapsed neid kasutada vaid vanemate juuresolekul. Isegi pisikesed sädemed võivad kergesti süttiva materjali põlema panna.
Puhasta aasta ringi kasutatavat küttekollet vähemalt kaks korda aastas. Küttekollete puuduliku hooldamise tõttu võib tahm süttida ning kuumad põlemisgaasid läbi suitsulõõris olevate pragude välja immitseda.
Vaata ise üle ja lase ka asjatundjatel üle kontrollida maja elektriseadmestik, vajaduse korral lase see korrastada.
Vaata üle pliidid, ahjud, truubid ja korstnad: nende liitekohad peavad olema terved ja pragudeta. Vajaduse korral lase asjatundjal parandused teha.
Ära põleta küttekoldes kilet, plastpudeleid, mähkmeid, konservikarpe, klaasi ega kartulikoori, sest nende põletamine rikub küttesüsteemi.
Küttekolde ees põrandal peab olema metall-leht või mittepõlev põrandakate. Kütmise ajal ära hoia puid ahjusuu ees.
On tähtis, et igas kodus oleks suitsuandur, mis reageerib juba vähesele suitsule ja teavitab ohust aegsasti. Lisaks on vajalikud esmased tulekustutusvahendid, millega tulekolle kiiresti summutada.
Põlengu tekitatud kahju sõltub suurel määral sellest, kui kiiresti tulekolle avastatakse ning mida võetakse ette põlengu kustutamiseks.
Enamik elamutes puhkenud tulekahjudest saavad alguse öös, mil pererahvas magab. Suure tõenäosusega inimesed ei ärka, sest mürkgaase sisse hingates uni süveneb. Suitsuandur seevastu reageerib juba tulekahju algfaasis ning äratab magajad valju sireeniga. Igas kodus peaks olema vähemalt üks suitsuandur.
Suitsuandurit on lihtne paigaldada. Parimaks lahenduseks on anduri kinnitamine elutoa või koridori lakke. Paigaldades jälgi, et suitsuandur jääks seinast ja kõikidest takistustest vähemalt poole meetri kaugusele.
Turvalisuse suurendamiseks on soovitatav paigaldada suitsuandur igasse eluruumi, välja arvatud kööki ja vannituba. Ära paigalda andurit ka ventilatsiooniavade lähedusse, katuse kõrgeimasse tippu ega garaaži.
Suitsuandur kasutab toiteallikana tavalist 9V patareid ja annab selle tühjenemisest helisignaaliga märku. Seadeldise kontrollimiseks tuleb vajutada testimisnupp üks kord kuus 5 sekundiks alla, mille peale peab andur andma häiresignaali. Suitsuandur tuleb hoida rasva- ja tolmuvaba.
Tulekahju võib puhkeda nii kivi- kui ka puitmajas. Suitsuandur on vajalik igal pool, sest ta aitab tulekahju märgata õigel ajal. Kõige turvalisem on panna suitsuandur igasse magamistuppa ja esikusse. Kuid ka üks suitsuandur kodu peale võib päästa Sinu elu. See ainus andur tuleks paigaldada magamistoa ukse lähedale.
Suitsuandur tuleb kinnitada lakke toa keskele või voodi kohale, vähemalt poole meetri kaugusele seinast ja valgustist. Mitmekorruselises korteris võiks suitsuandur olla iga korruse treppide ülaosas. Suitsuandur ei tohi jääda ahju, pliidi, vannitoa või kamina lähedale – muidu tekib põhjusetuid alarme. Andurit ei tohi paigaldada ka niiskesse ja külma ruumi, näiteks garaaži. Samuti ei sobi koht, kus õhuvool segab anduri tööd, näiteks õhuakende või konditsioneeri vahetu lähedus.
Patareiga töötava anduri puhul kontrolli iga kord pärast pikemat kodust äraolekut, kas anduri patarei on täis. Kui andur töötab, kuuled kontrollnupule vajutades signaali. Patarei tühjenemisest teatab andur samuti helisignaaliga.
On väga oluline, et tulekahju asutakse kustutama põlengu algfaasis. Esimesel minutil kulub tule kustutamiseks vaid üks liiter vett, teisel minutil juba 10 ja kolmandal ligi 100 liitrit vett. Üheks parimaks esmaseks tulekustutusvahendiks on tulekustuti.
Kustuti kasutamine on väga lihtne. Väiksema tulekolde kustutamiseks kulub keskmiselt 5–10 sekundit. Pulberkustuti on tõhus ja universaalne, sobides tahkete ainete, vedelkütuse ja gaasi jaoks. E-tähistusega pulberkustuti sobib ka elektripinge all olevate seadmete kustutamiseks.
Iga tulekustutiga ei tohi ja ei saa kõiki tulekahjusid kustutada. Kõige tavalisemad on ABC- tüüpi pulberkustutid, millega saab kustutada peaaegu kõiki põlenguid.
Kustutid on jaotatud kustutatava materjali järgi nelja klassi ja tähistatakse tähtedega: A (puit, tekstiil), B (põlevvedelikud), C (gaasid), D (põlevmetallid).
CO2-kustuti – kustutusaineks on süsihappegaas, mis sobib kasutamiseks ruumides, kus asub väärtuslikke seadmeid ja peenelektroonikat (laboratooriumid, serveriruumid, telefonikeskjaamad). Kuna CO2 ei sobi tahkete ainete (puit, tekstiil jne) ja gaasi kustutamiseks, ei soovitata seda kustutit kasutada elamutes, kontorites ja sõiduautodes.
Ära kustuta mitte tulekolde keskelt, vaid äärtest! Tasasel pinnal tekkinud põlengut kustuta eest tahapoole, mitte ülalt alla.
Tulekindel klaasriidest kustutustekk sobib tulekollete lämmatamiseks eeskätt köögis, kindlasti siis, kui põleb rasv või väiksem elektriseade (kohvimasin, raadio, televiisor).
Tuletekk on valmistatud tulekindlast klaasriidest. Mugavamaks käsitsemiseks on riie varustatud rihmadega. Tuletekk on parim vahend rasvapõlengu kustutamiseks, kuid sellega saab kustutada ka süttinud kodumasinaid või põlevate riietega inimese seljas põlema läinud rõivaid.
Tulekolde kustutamiseks tuleb see tekiga täielikult katta . Nii takistatakse õhu juurdevool ning tuli sumbub. Soovitatav on kasutada tulekustutustekki vaid korra, kuna teki materjal võib saada kahjustada. Elektriseadme kustutamiseks peab selle enne vooluvõrgst välja lülitama.
Rasvapõlengu kustutamisel ei tohi mingil juhul kasutada vett! Kui visata põlevale rasvale kulbitäis vett, paiskuvad leegid laeni.
Torustik ei tohiks olla üle 30 aasta vana. Vanema torustiku korrasolekut tuleb regulaarselt kontrollida.
Veendu, et põranda- ja seinakattematerjalide üleminekukohad oleksid niisketes ruumides kaetud või kataksid üksteist.
Niisketes ruumides paigalda põranda- ja seinaplaatide alla niiskustõke. Ehitamisel kasuta ainult väljaõppinud oskustöölisi.
Enne talve algust tühjenda veesüsteemid õues ja mitteköetavates ruumides, sest seal võivad need külmuda. Veesüsteemid peaksid olema ehitatud nii, et neid oleks kerge tühjaks lasta.
Pesumasin olgu ühendatud veevõrku selleks ettenähtud kraani kaudu, mis suletakse, kui masinat ei kasutata.
Pesumasina ja külmiku sügavkülmakambri all peab olema nõu, kuhu koguneb võimalik väljavoolav või sulav vesi.
Koduukse võtit ei tohi hoida nn klassikalises võtme peitmise kohas, näiteks uksemati all või ukse kõrval lillepotis. Lastele tuleb selgitada, kui tähtis on võtit mitte kaotada.
Kui Sa pole kindel, kas kõik võtmed on alles, või kui võti on tõesti kaotsi läinud, tuleb ukselukud esimesel võimalusel ära vahetada.
Võta koduvõti taskust välja enne välisukseni jõudmist, siis läheb ukse avamine ja sulgemine palju kiiremini.
Sisse murtakse enamasti sellal, kui elanikke pole kodus – tööpäeva keskel, puhkuste ajal. Kodunt lahkudes hoolitse alati selle eest, et su kodu ei tunduks mahajäetud.
Enne puhkusele sõitmist lepi usaldusväärse sõbra või naabriga kokku, et ta tühjendaks su postkasti, tõmbaks õhtuti ette kardinad, koristaks aias lehti või niidaks muru. Nii jääb mulje, et elu kulgeb oma tavapärast rada.
Paigalda kodule korralik ja tugev välisuks. Uksehinged olgu kinnitatud poltidega, uksepiida sisse võib paigaldada lisaks metallriba. Kui maja uksed ei ole kindlad, ei ole ka kodugi turvaline. Uks peab olema tugeva konstruktsiooniga, oluline on ka ukselengi vastupidavus.
Selle asemel, et võtmeid kuskile õue peita, anna need parem kellelegi, kes käiks sinu eluaset aeg-ajalt üle vaatamas.
Välisukse turvalukk on tõhus moodus enda kaitsmiseks varaste eest, sest see takistab sissepääsemist ning teeb vargal varastatud esemetega väljumise raskemaks. Turvalukud tuleks paigaldada kõikidele välisustele, sh tagaustele.
Enne ukse avamist kontrolli uksesilmast, kes sinu ukse taga seisab. Enne, kui avad ukse, tee kindlaks, et tulija on see, kellena ta end tutvustab. Kui ta soovib kontrollida näiteks gaasi- või elektrimõõdiku näitu, palu tal näidata töötõendit. Loa ehtsuses saad kindel olla, kui helistad asjaomasesse asutusse. Seejuures ära kasuta töötõendile märgitud telefoninumbrit, vaid otsi see välja telefoniraamatust või küsi infotelefonilt.
Plastikakendel peaksid olema turvasulused. Akendel võiks olla turvaklaas, tavalise aknaklaasi võib katta turvakilega. Lisaks võiks akendel kasutada turvasuluseid, mida pole võimalik väljastpoolt avada muul moel kui klaasi purustades.
Esmajärjekorras tuleb kindlustada kõige ohustatumad aknad: need asuvad esimesel korrusel, õuepoolsetes tubades, vihmaveetorude läheduses ja trepikoja katuse kohal.
Hoia garaaž ja kuur alati lukus, eriti siis, kui need on elumajaga ühendatud. Tööriistu, redeleid jms hoia samuti luku taga, et neid ei saaks kasutada majja sissemurdmiseks.
Kui Sul on kodus palju hinnalisi esemeid, Sa oled tihti kodust ära või kui sinu kodu asub piirkonnas, kus on palju sissemurdmisi (näiteks Tallinnas, Harjumaal, Ida- ja Lääne-Virumaal, Tartumaal, Pärnus), tasub sul soetada signalisatsioonisüsteem.
Valvesignalisatsiooni võib projekteerida ning kokku panna sinu kodu vajaduste järgi. Sageli saab ühtsesse süsteemi ühendada ka suitsuandurid. Häiresüsteemi infot saab edastada soovitud telefoninumbrile, näiteks su enda või naabri mobiiltelefonile, häirekeskusesse või turvaettevõttesse. Võid kasutada ka lokaalset häiresüsteemi, mille sireen on korralikult peidetud ja süsteemil autonoomne toide.
Võimaluse korral hoia ruume, mida Sa ei kasuta, pidevalt valve all – ka siis, kui viibid samal ajal hoones. Ööseks on soovitatav panna esimene korrus (kui seal keegi ei maga) ning garaaž valve alla.
Külglumesadu, lume sattumine pööningule, tugev tuisk ja sula võivad kahjustada maja seinu nii seest kui ka väljast.
Püüa eemaldada suurem lumemass maja ning terrassi katuselt. Kui pööningule on sadanud lund, tuleb see eemaldada enne sulamist.
Tugeva sula korral tuleb suurem lumemass katuselt eemaldada, sest lumi võib liikuma hakata ning viia endaga kaasa lumetõkked ja vihmaveerennid. Eemalda katuselt lumi ja jääpurikad, sest need võivad möödujatele kaela kukkuda. Ka kõnniteed tuleb jääst ja lumest puhastada.
Katusele saab paigaldada lumetõkked, mis takistavad lume kukkumist kõnniteele. Lisaks on võimalik paigaldada vihmaveetorudesse ja -rennidesse küttekaabel, et takistada nende ummistumist jää ja lumega.
Tugev talvine torm võib tekitada hoonele suuri kahjusid. Tuule toimel võib osa katusekividest või katusest lahti tulla.
Tormi murtud puu võib hoonele kukkuda. Lukustamata ukse, akende või katuseluugi kaudu võib tormituul hoonesse pääseda. Seepärast sule tormiohu korral katuseluugid ja aknad ning lukusta uksed.
|
OSCAR-2019
|
||
🇪🇪Eesti rannajalgpallikoondis võttis veenva 9:3 võidu Slovakkia üle!👍☀️ Slovakkias toimunud sõpruskohtumises lõid Eesti vāravad Erol Kigaste(4), Janek Remmelgas (2), Rauno Nõmmiko(2) ja Priit Māeorg(1). Juba homme hommikul kell 10 teine sõpruskohtumine sama vastasega! Eesti eest!👍 #rannajalgpall #eestijalgpall #rahvuskoondis #eestislovakkia #optibeteesti
37:48 - kolmas veerand läbi. Käimas on päris naljakas mäng, selle perioodi viimasel viiel minutil hoidis Eesti belglased kuival, paraku kasvas ka enda skoor ainult mõne üksiku punkti võrra ja nõnda on vahe ikka veel üle kümne punkti. Ent nagu peatreener Sokk eile Tartus nõudis, et kodusaalis ei tohi vastasel sadat punkti lasta visata ning täna on kaitse juba hoopis teisest puust. Paraku rünnakul ei taha pallid korvi kukkuda, Eesti kahesed on 31/8...
34:48 - Kolmandast veerandist mängitud viis minutit ning poolajavileks olnud vahe on püsinud enam-vähem samana.
26:39 - esimene poolaeg läbi. Poolaja viimased kuus ja pool minutit meenutaka sid kahjuks eilset Tartu-mängu. Belgia tõi kaotusseisu jäädes põhimehed väljakule tagasi ja nood lõpetasid poolaja 17:3 spurdiga. Tsenter Boukichou tegi taas pahandust korvi all, tagaliinis juhatas vägesid kogenud mängujuht Tabu. Eesti rünnakukraanid keerati kinni, näiteks sai Kask viimastel sekunditel kaks kulpi. Midagi pole parata, eesliin jääb meil praegu lahjaks ning see asjaolu muudab ka tagaliini elu raskemaks. Puidet on toonud 7, Kullamäe ja Paasoja 6 punkti.
23:22 - Eesti on alustanud teist veerandit kaitses hoopis tihedamalt ja pääsenud juhtima! Mitu korvi tegi Puidet, ühe lisas Hermet ning nüüd võtab Belgia Paasoja kiirrünnaku järel aja maha. Poolaja lõpuni 6.34.
14:20 - esimene veerand läbi. Paasoja ja Veidemani korvid tõid korra tabloole viigi 10:10, kuid seejärel viskasid külalised 8 punkti järjest. Ent praegu on vahe 6 punkti ja loodame, et Eesti püsib eilsega võrreldes edaspidi paremini mängus. Mäng on endiselt toorevõitu, visked võiksid paremini tabada, kaitsesse tekib auke, Veideman on Kasele midagi mitmel korral seletamas käinud. Aga mehed võitlevad ja vaatame, mida toob esimese poolaja teine pool.
6:10 - Belgia sai kiire algedu 6:0, seejärel tabas Kullamäe kaks kolmest, kuid vastased lasti veel kahel korral korvi alt viskele ja Tiit Sokk võttis aja maha. Mängitud neli ja pool minutit.
Eesti algviisikusse kuuluvad täna Kristian Kullamäe, Martin Paasoja, Tanel Kurbas, Mihkel Kirves ja Kregor Hermet.
Eesti kovpallikoondis alustab mõne minuti pärast Rakveres teist kontrollmängu Belgiaga. Eile jäädi Tartus alla 60:98, loodame täna paremat tulemust. Rahvast võiks rohkem olla, praegu tundub saalis inimesi 500 ringis.
Paistab, et Robert Rooba ei kuulu tänases Meistrite liiga alagrupimängus Jyväskylä JYPi koosseisu. Infot põhjuse kohta momendil pole.
Ringrajakaunitar Anastassia Kovalenko tuli Eesti karikavõitjaks - Autosport - Postimees Sport: Värsked spordiuudised Eestist ja välismaalt
Eesti naisringrajasõitja Anastassia Kovalenko kordas ajalugu, tulles naisterahvana Rookie 600 karikasarja võitjaks. Ühtlasi saavutas 22-aastane Kovalenko Eesti kiireima naisringrajasõitja tiitli.
Kovalenko võttis sel hooajal osa nii Eesti kui Soome ringrajasõidu meistrivõistluste etappidest, sõites seejuures mainekas Kallio Racing tiimis, mille üks mänedžeridest on MM-sarjas Moto2 klassi sõitja Mika Kallio.
«Kindlasti ei tulnud käesoleva sarja võit kergelt,» ütles Kovalenko. «Hooaja esimeses pooles kukkusin Soomes võistlustel, mille tagajärjel murdsin rangluu ning enamik oli arvamusel, et sellega on mu hooaeg läbi saanud, rääkimata karikasarja võitmisest. Ent kaks nädalat pärast intsidenti otsustasin, et vaatamata vigastusele võistlen Pärnus, et koguda sarja võiduvõimaluse säilitamiseks vajalikud punktid. Tagantjärele mõeldes oli selline käik väga riskantne, kuna luu alles hakkas kokku kasvama ja uus kukkumine või lihtsalt liiga järsk liigutus oleks kaasa toonud palju raskemaid tagajärgi.» Kovalenko suutis vaatamata valule õlas võistlusel isikliku ringirekordi sõita ning tulla sprindisõidus Eesti arvestuses esimeseks ja pikas sõidus teiseks.
«Kuna augustis Riias toimunud Eesti meistrivõistluse etapi jätsin vahele, muutus viimane Pärnus toimunud sõit hooaja üheks olulisemaks, sest jagamisel olid topeltpunktid. Treeningpäevadel testisin erinevaid tsikli seadistusi, et võistlusel oleksin võimeline head tulemust näitama. Tiimi ja mehhaanikute töö oli seejuures väga professionaalsel tasemel, aidates sõidule väga palju kaasa ning võimaldades mul parandada ringiaega ja tulla Eesti arvestuses esimeseks. Konkurendid olid seekord samuti väga kiired, mistõttu oli oluline näidata kiiret ja stabiilset sõitu,» sõnas Kovalenko. «Sooviksin tänada kõiki oma toetajaid ja eriline tänuavaldus läheb minu põhitoetajale H.K. Invest, kelle toetusel sai tiitli võitmine võimalikuks.»
Kovalenko treener Vesa Kallio oli oma hoolealusega samuti väga rahul: «Anastassia suutis sõiduoskust arendada vaatamata hooaja jooksul toimunud kukkumistele ja saadud vigastusele, seejuures kaitses ta väärikalt oma tiitlikohta terve hooaja vältel. Kindlasti soovime Anastassiat näha ka järgmisel aastal Kallio Racingu tiimis ja viia ta rahvusvahelisele tasemele,» lausus ta.
|
OSCAR-2019
|
||
USA dollar tõusis täna enne föderaalreservi esimehe Ben S. Bernanke homme toimunud kõnet, kes peaks teatavaks uue kvantitatiivse leevendamise vooru. Mõned majandusteadlased usuvad, et sellised ootused on mõttetu.
Mõned turu analüütikud väidavad, et Põhja-Ameerika majandus ei nõua täiendavaid stiimuleid, kuna tarbijahinnad tõusevad jätkuvalt ja majanduskasv jätkab kiirenemist, samal ajal kui deflatsiooni surve väheneb. Tänane aruanne, mis näitas töötuskindlustuse suurenemist 412 000-lt 417 000-ni, ei toeta sellist optimistlikku väljavaadet.
Kolmanda kvantitatiivse leevendamise voor nõrgendaks dollari ja võib tegelikult olla USA majanduse jaoks positiivne. Harvardi ülikooli majandusteaduste professor Martin Feldstein selgitas:
Madalam dollar tähendab rohkem eksporti ja see tähendab ka nihet imporditud toodete tarbimisest Ameerika Ühendriikides toodetavate kaupade ja teenuste tarbimisse.
Sierra de Lóquiz pakub midagi huvitavat igaühele. Külastajad leiavad siit mõndagi, mida vaadata. Populaarsete vaatamisväärsuste hulka kuuluvad Castillo de Monjardini veinimaja ja Menhir Itaida. Ära unusta külastamast paiku nagu Armoraka Haundi dolmen ja Navarra kuninglik palee.
Töö või puhkusereis? Sierra de Lóquiz pakub majutusvõimalusi igaks otstarbeks. Kui sinu sihtkoht on Sierra de Lóquiz, ootab sind Hotels.com saidil 27 head pakkumist. Paljud majutusvõimalused hinnasoodustusega kuni 20%. Soodsad hotellitoad on saadaval hinnaga alates 20 EUR/öö. Allpool näete, millise kategooria hotelle Sierra de Lóquiz ja selle lähipiirkond pakub.
Lähim lennujaam on Logrono (RJL ― Agoncillo), mis asub 32 km kesklinnast. Pamplona (PNA), piirkonna teine suurem lennujaam, jääb 44,2 km kaugusele.
Hotellid Macquarie Fields – Hotels.com abiga on lihtne leida sobiv hotell Macquarie Fields, võrrelda tubade hindu ja kohe vaadata vabade kohtade olemasolu. Meie veebilehel on imelihtne leida ja broneerida reisiks soodne Macquarie Fields hotell. Iga hotell on varustatud kaardiga. Lisaks hotellitubade kirjeldustele ja fotodele oleme lisanud külastajate hinnagud ja pikemad arvustused, kus on juttu hotelli asukohast, ümbruskonna meelelahutusvõimalustest, tubade mugavusest ning majutuse ja teenuste kvaliteedist. Meie kliendiprogrammiga Hotels.com™ Rewards liitudes teenite iga 10 öö eest 1 öö tasuta.
Valgevene (valgevene keeles Беларусь, vene keeles Беларусь[3] või Белоруссия[4], leedu keeles Baltarusija, läti keeles Baltkrievija, poola keeles Białoruś, ukraina keeles Білорусь) on merepiirita riik Euroopa idaosas. Piirneb Venemaa Föderatsiooni (Pihkva, Brjanski, Smolenski oblastite), Ukraina, Poola, Leedu ja Lätiga.
Valdav osa Valgevene pindalast on madal, 110–200 meetri kõrgune tasandik. Idast läände kulgeb Valgevene kõrgustik. Valgevene kõrgeim tipp on 345 meetri kõrgune Dziaržynskaja mägi.
Valgevene riigikaitse aluseks on maavägede 2 armeekorpust, Läänepiirkonnas, staap Hrodnas ja Loodepiirkonas, staap Barysaŭs, lisaks regulaarvägedele on Valgevene kaitsejõudude koosseisus ka territoriaalsed kaitseväed, mis on relvajõudude reserviks, mis mobiliseeritakse sõja alguses.
Valgevene sisejulgeolekut tagavad asutused on: Valgevene Julgeolekunõukogu, Valgevene Vabariigi Riiklik Julgeoleku Komitee, Riiklik Majanduskuritegude Uurimiskomitee, Riigikaitse Peavalitsuse Presidendi Julgeolekuteenistus ja Valgevene Siseministeeriumi riigi juhtkonna valveteenistus ("Ахова"). Valgevene Tollikomitee, Riigikontrollikomitee ja Riiklik Piirivalvekomitee.
2007. aasta 1. juuli seisuga oli Statistika- ja Analüüsiministeeriumi andmetel rahvaarv 9 698 100 inimest.
2009. aasta rahvaloenduse andmeil oli Valgevene rahvaarv 14. oktoobri seisuga 9 503 807 inimest. Valgevenelased moodustasid elanikest 83,7%, venelasi oli 8,3%, poolakaid 3,1%, ukrainlasi 1,7% ja juute 0,1%.
Suurem osa riigi majandusest on riigi kontrolli all. 51,2% Valgevene töötajatest töötab riigisektoris, 47,4% eraettevõtetes (neist 5,7% välisosalusega ettevõtetes) ja 1,4% välisettevõtetes. Valgevene sõltub Venemaast mitme impordiartikli osas, sealhulgas naftatooted.
2006. aastal oli Valgevene põhikaubanduspartneriks Venemaa, mille arvele langes ligi pool väliskaubanduse käibest. Euroopa Liidu arvele langes umbes 1/3 väliskaubandusest.
Tööstustoodangust moodustavad olulise osa traktorid ja muud põllumajandusmasinad, mootorrattad, veoautod, kodumasinad, väetised ja tekstiilid.
Enne 2016. aasta juulit oli Valgevenes käibel Valgevene rubla (BYR), mis võeti kasutusele mais 1992. 23. mail 2011 devalveeriti Valgevene rubla 56% USA dollari suhtes. 1. juunil 2011 palus riik Rahvusvaheliselt Valuutafondilt päästepaketti. 2011. aastal oli riigis inflatsioon 109%.
Alates 1. juulist 2016 on Valgevenes on uus valuuta, mida nimetati ka Valgevene rublaks (BYN). Sedasi Valgevene Vabariigi Rahvuspank korraldas denominatsiooni: 1 BYN (uus valgevene rubla) = 10 000 BYR (vana valgevene rubla). Raharinglusse lastud olid 2009. aastaga dateeritud kopikased ja rublased mündid (1 капейка - 2 рублі) ning rublased kupüürid (5 рублёў – 500 рублёў). Need mündid on esimesed mündid iseseisva Valgevene Vabariigi rahakäibes. Vanad pangatähed jäid käibele ja olid paralleelses ringluses kuni 31. detsembrini 2016. Ajavahemikus 01.01.2017–31.12.2019 saab vahetada vanu rublasid uuteks Valgevene Vabariigi Rahvuspangas, kõikides Valgevene pankades ning muudes krediidi- ja finantsorganisatsioonides ilma summas kitsendusteta ega komisjonitasuta. Alates 1. jaanuarist 2020 saab vahetada ainult Valgevene Vabariigi Rahvuspangas kahe aasta jooksul.
↑ Valgevenepärane nimi, mis on ainus ametlik nimi nii valgevene keeles kui ka vene keeles Valgevene Vabariigi Põhiseaduse järgi.
↑ Traditsiooniline venekeelne nimi. Praegu mitteametlik. On tungivalt soovitatud mitte kasutada valgevenelaste suhtlemise puhul, sest see nimi sai halva sisu pärast Vene keisririigi toetajate ja vene marurahvuslaste arvukaid Valgevene iseseisvust alandavaid arvamusavaldusi sotsiaalvõrgustikes.
Jaanus Piirsalu: Nõukogude elu mureneb Valgevenes, aga siiski visalt: takistajaks on hirm, Eesti Päevaleht, 4. oktoober 2008
|
OSCAR-2019
|
||
Magamistuba on kodus väga oluline ruum, kus end uueks päevaks korralikult välja puhata. Seetõttu on oluline, et sinna ei koguneks kasutuid asju või esemed, mis meie rahu rikuvad, tegemata töid meenutavad ja uinumist raskendavad.
Pisike töönurk magamistoas näeb kahtlemata väga lahe välja, kuid kindlasti ei ole kuhjunud tööülesanded ja saatmata meilid õhtul viimane ja hommikul esimene asi, millele mõelda tahaksime. Kvaliteetseks uneks on end palju lihtsam ette valmistada, kui saame end ruumis tõepoolest muust maailmast välja lülitada ja fokusseerida mõtted unelainele.
Nipp: leia kodukontori jaoks nurgake elutoas või mõnes muus ruumis. Soovi korral saad selle eraldada muust ruumist kardinaga. Kui ruumi on vähe, vali hoopis söögituppa mugav ja multifunktsionaalne laud, mida on lihtne vajadusel kontoritööks ümber kohandada.
Armsaks saanud patju on teinekord kahju ära visata, isegi kui need on kaotanud oma vormi ja ei toeta enam magamise ajal kaela. Tegelikult tuleks padi välja vahetada keskmiselt 18 kuu tagant, sest pikalt kasutuses olev peaalune võib olla tulvil mitmesugustest haigusetekitajatest ja allergeenidest (hallitus, surnud naharakud, tolmulestad jne). Seda, kas padi on „otsa saanud“ saab testida kui voldid padja pooleks ja vaatad, kas see võtab uuesti õige vormi või ei. Kui ei, siis on käes aeg uus padi muretseda.
Nipp: Ei ole olemas kõigile sobivat ja head patja. Padi peab sobima kehakuju ja isegi magamisasendiga. Selle kohta, kuidas valida enda jaoks ideaalset patja, loe lähemalt SIIT.
Raamatud, mis on juba läbi loetud, või ootavad kuude kaupa tolmukorra all lugemist, milleni sa ajanappuse tõttu mitte kuidagi ei jõua, ei peaks kaunistama sinu rahu-oaasi. Täitmata kohustused ja süütunnet tekitavad elemendid häirivad lõõgastunud seisundisse jõudmist.
Nipp: Paiguta raamatud kinnisesse riiulisse või öökapisahtlisse. Seal ei kogu nad tolmu ja mustust ning on alati käepärast.
Nii nagu ka raamatud, mida sa parasjagu ei loe, võiksid koha leida kapis ka muud magamistoa vaateväljas vedelevad asjad. Magamistuba olgu lihtne ja puhas ning täidetud vaid läbi mõeldud asjadega. Üleliigne voodipesu, pesemata riided, paberihunnikud ja muu kila-kola põhjustab vaid stressi ja viib mõtted taas tegemata töödele.
Nipp: Kui magamistoas valitseb ruumipuudus, vali voodi, mis on varustatud mahukate voodikastidega. Kui garderoob juhtub olema mõnes muus ruumis ja seetõttu kipub ka magamistuppa riideid kuhjuma, investeeri riidekirstu, mis võib lisaks praktilisele poolele ruumi ka visuaalselt värskendada.
Põhjuseid, miks televiisor oma magamistoast välja saada on lõputult. Teadlaste sõnul häirib enne magamaminekut televiisori vaatamine meie unetsüklit, rikub peresuhteid ja põhjustab stressi. Magamamineku eelne aeg on ideaalne hetk mõtete korrastamiseks ja väikeseks mõtiskluseks selle üle, mis läks päeva jooksul hästi ja mida saab paremini teha.
Kuigi kõrva ääres nurruv kiisu võib olla maailma parim uinutaja, on teadlased veendunud, et lemmikloomad magamistoas ei aita kvaliteetsele unele kuidagi kaasa. Kassid on näiteks ööloomad, kes veedavad suurema osa päevast magades. Öösel erksatest kassidest võivad seega saada tahtmatud äratajad. Mis puutub koertesse, siis paljud kasvatajad usuvad, et koera voodisse laskmine rikub karjasuhteid seab kahtluse alla peremehe kui karjajuhi rolli, mis omakorda toob kaasa koerte käitumisprobleeme.
Nipp: Lõppude lõpuks on kõik individuaalne. Kui tunned, et lemmikud aitavad sul uinuda ja ei riku sinu öörahu, on kõik kõige paremas korras. Kui aga ärkad öösiti mänguhoos kassi näugumise peale või avastad, et koer puksib sind voodist põrandale, harjuta oma lemmikuid vaid neile kuuluvas pesas magama ja ka seda ideaalis teises ruumis.
Mida vähem asju on magamistoas, seda parem. Segadus raskendab keskendumist, lõõgastumist ja uinumist. Kui suur osa sinu magamistoast on märkamatult muutunud garderoobiks, peaksid ehk mõtlema pisikese kergseinaga eraldatud walk-in garderoobi peale, kuhu asjad juba strateegiliselt paika seada.
Nipp: anneta ära riided mida sa ei kanna ja naudi paremini organiseeritud riidekappi või garderoobi!
Kuus värskelt valminud Eesti arhitektuuri lühimängufilmi on nüüd saadaval ka DVD-l. Filmid tutvustavad Eesti parimat nüüdisarhitektuuri atraktiivses võtmes, sest nende põnevate linateoste peategelane on hoone ise: Tartu Tervishoiu Kõrgkool, Tartu Ülikooli Narva kolledž, Vilsandi merepäästejaama paadikuur, Tallinna Ülikooli Balti Filmi- ja Meediakool ning Tallinna vesilennukite angaarid.
Tegu on hoonetega, mis on esitatud kandideerima Eesti Kultuurkapitali arhitektuuripreemia auhinnale. Filmide autorid on noored Eesti filmitegijad Marleen Roosna, Andrew Bond, Maria Reinup, Greta Varts, Anna Hints, Doris Tääker ja Janis Rizhovs.
Filmid on valminud Eesti Arhitektide Liidu ning Tallinna Ülikooli Balti Filmi- ja Meediakooli ühisprojekti käigus 2013. aasta lõpus. Filmide esilinastusid toimusid 2014. aasta alguses Tallinnas kinos Sõprus ja Tartus kinos Elektriteater. Filmide valmimist toetas Eesti Kultuurkapital.
|
OSCAR-2019
|
||
Mõjutab veel ka see, kui palju nt hambad päevajooksul nö puhastuda saavad. Nt veejoomine aitab kaasa, kuna loputab päeva jooksul siis muuhulgas ka hambaid. Minule hambaarst ütles, et minu eripära veel ka see, et suu toodab ila keskmisest vähem, mis omakorda tähendab, et see ei loputa hambaid happest...
Olgu ta hambumus, pehme suulagi või midagi muud, selleks logopeed ongi, et välja selgitada kõneprobleemi põhjus ning soovitada lahendusi. Kindlasti soovitan ikkagi logopeedi nõu küsida ja kuulata sellistes küsimustes. Oleneb, kas oled juba valesti sisse harjunud midagi ütlema või mitte. Mõni problee...
Tere Selge see, et Su emal on mure, kui ta juba nii Sulle ütles. Ning selles mõttes pole ehk isegi oluline seda silti panna, et kas tähelepanuvajadus või depressioon. Seal taga mingi mure on. Täiskasvanu kontekstis see tähelepanuvajadus pole ka päris sama nagu lapsel. Ehk siis ka see peegeldab mingi...
Suurepärane! Edaspidi võid ka tasuta ja anonüümsele perearsti infoliinile helistada ja sealt esmast nõu ja mõtteid saada.
Tervist hääd foorumlased Minuni jõudis info kahest põnevast koolitusest, mis toetavad ja aitavad ka tööle jõuda. Bürooassistent: https://www.bcskoolitus.ee/koolitus/burooassistendi-koolitus/ Sotsiaalmeedia haldur: https://www.bcskoolitus.ee/koolitus/sotsiaalmeedia-halduri-koolitus/ Lugegem ja kes va...
Peenise pikkust mõõdetaksegi jäigastunud olekus. Enamasti langevad nad jäigastunult vahemikku 12-16 cm. Seega ei tea, kellega Sa võrrelnud oled kuid ütleks, et Sul kõik norm.
Usun ja saan aru, et hetkel Sul üksi olemise tunne suur. Soovitaksin Sul mõelda väljaspool neid tegevusi, mida pead tegema. Mida Sulle veel meeldib teha? Lisaks koolile? Ehk oleks Sul hea just leida kontakte väljaspool kooli-kodu. Mõned suhted, mis ei ole seotud mingi kindla ajapiiriga? Esialgu oled...
Kas tegu on diagnoositud ATHga või ise oled/olete mõelnud, et tegu sellega? Nagu ka varem välja toodi, ükski laps ei ole sarnane teisega. Googeldades saadud tarkustega peab olema ettevaatlik kuna tihti need on killuke tervikust ning üksikult ei pruugi mõjuda. Samamoodi ka kui nt üks laps ütleks teis...
Päevad täiesti ära vaevalt et jäävad. Eks nad millalgi järgmise 4 aasta jooksul algavad. Kaalu osas jälgi oma toitumist, et oleks piisavate vahedega, kogused ok, suhkur kontrolli all. Kõige kindlama vastuse ja ka soovitused saad, kui nt perearstiga sel teemal konsulteerid. Kui tihti ja kui palju pra...
Kui Sind mõni kindel enda postitus või teema häirib, siis seda saab lihtsamini kustutada - raporteeri näiteks see enda postitus või teema mida kustutada tahad ning pane raporti kommentaari ka, et palun kustutada minu teema vms.
Tere Jah, igati mõistetav see segaduse tunne. Parim tõesti küsida nõu nendelt, kes ise sama kogenud ja läbi teinud. Võta kindlasti ühendust Eesti LGBT ühinguga kas siin: https://www.facebook.com/EestiLGBT/ või siin: http://www.lgbt.ee/kontakt/ Kindlasti ära jää kõige sellega üksi ning kasuta abi. Ku...
kas on võimalik sõbra surmast täielikult taastuda? Võimalik on minna eluga edasi ning tulla toime. Samuti näha elus rõõmu. Kui ta Sulle lähedane sõber oli, siis tõenäoliselt aeg-ajalt meenub ta ka tulevikus. Samas õpid talle mõtlema nii, et oma elu ikka edasi saaks minna. Soovitan kindlasti psühhol...
Oled väga kenasti oma emotsioone, tundeid ja mõtteid kirja pannud. Ma soovitan nad võttagi ühekaupa ette ning tegeledagi nendega ühekaupa, mitte nö tervikkomplektina. Mulle tundub, et üks teema, mis läbi käib, on karjäärivõimalused ja elukutse. Mida sellega oled ette võtnud? Kui vana oled? Tean väga...
Hea, et otsid abi ja hoolid. Samas tundub olema vähe infot. Mis on Sinu ja mainitud 17-aastase suhe? Ema ja laps? Kas põhikool on lõpetatud? Ehk on tal olnud probleeme koolikeskkonnas? Mõni rahulikum kool? Kas ja mida on juba tehtud asja lahendamiseks? Psühholoog? Kui rääkida temaga, kas ja mis lahe...
Või kui oled lõpetamas keskkooli, siis äkki hoopis edasi ülikooli kuskile Rootsi? Kasvõi inglisekeelsele õppekavale aga Rootsi keelt saad arendada ikka.
Nõustun termomeetriga. Selle õpetaja õigus, nagu ka igaühel meist, on põhiseadusest tulenev õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. Küsimusele kuidas ta peaks käituma - õpetama oma ainet ning tegema oma tööd. Erilist teemat ma ei näe, et peaks sellest tegema. Kui paljud õpetajad üldiselt oma eluka...
Hästi südamlik film. Paneb mõtlema, kui palju me tegelikult teame end ümbritsevaid inimesi ning kui palju süveneme. Samuti ka see, mis välja paistab kellegist ei pruugi peegeldada tegelikkust.
Kui ise paned like võimalikult sarnastele lehtedee, siis otsides Peterit, peaks ehk veidi ettepoole panema neid Petereid. Lisaks saaksid siis neid lehti läbi otsida, mis talle meeldivad, ehk leiad sealt.
Kui oled olnud kaitsmata vahekorras ja kahtlustad rasedust, tee kõigepealt rasedustest. Vaata, kas see kindlustab kahtlust.
Tere Mõistan keerulist olukorda kuid eks tasapisi ning ühe sammu kaupa tasub seda lahendama hakata. Sinupoolt esimene tubli samm on probleemi tunnistamine ning sellest rääkimine! Kohe päriselt on see tubli ja julge samm! Individuaalõpe oleks jah see, et lähtuvalt just Sinu vajadustest siis oled ming...
Toetades termomeetri teadmist - ma olen aru saanud, et iga pakiautomaadiga on võimalik ID kaardiga vanust kontrollida kui paki saatja või keegi selle nii määranud.
Tere Ma arvan, et selle hirmu vastu aitab veidi ka teadmine ja teemaga tutvumine. Erivajadusi on väga erinevaid. (Kõnepuue, kehv diktsioon, tähelepanu, nägemishäired, ... ) Kui tuleb erivajadusega laps, siis see tähendab lihtsalt, et midagi peab veidi teisiti tegema. Tehniliselt on ka absoluutselt i...
|
OSCAR-2019
|
||
Purjus alaealine sõimas politseiniku räigelt läbi ja lehvitas tema poole oma peenisega, pääses aga kohtu ette saatmisest ja peab karistuseks tegema 80 tundi üldkasulikku tööd. Lääne ringkonnaprokuratuur lõpetas augustis alustatud kriminaalmenetluse 18-aastase noormehe suhtes, kes 12. augusti õhtupoolikul Kuressaares seadusega pahuksisse sattus.
Nimelt solvas tol ajal veel alaealine nooruk ametikohustusi täitnud politseikonstaablit, sõimates teda kuradi mendiraipeks ja pedeks, lubades ta läbi peksta ja kostitades veel mitme trükimusta mittekannatava väljendiga. Vähe sellest, laamendamise ja karjumise ajal võttis nooruk püksist välja peenise ja lehvitas seda politseiametnikule, kes oli täitmas teenistuskohustusi seoses politseioperatsiooniga, mille eesmärk oli alaealiste õigusrikkujate väljaselgitamine.
Purjus nooruk viidi arestimajja, kus ta samal õhtul sõimas räigelt läbi veel ühe politseiniku, nimetades teda pederastiks ja värdjaks ning uurides ametnikult “miks sa mind n***id”. Seaduse silmis nimetatakse sellist käitumist politseiametniku elukutse ning tema au ja väärikuse alavääristamiseks. Järgmisel päeval alustati nooruki suhtes kriminaalmenetlust, mille sisuks võimuesindajate solvamine nende ametikohustuste täitmisel. Sellise kuriteo eest võidakse kohtus määrata rahaline karistus või kuni kaks aastat vangistust.
Kahtlustatavana ülekuulamisel tunnistas nooruk end kuritegudes süüdi ja kahetses puhtsüdamlikult, kuid kinnitas, et ei mäleta tol õhtul toimunut, sest oli purjus. Kannatanutele oli noormees selleks hetkeks saatnud e-posti teel vabanduskirjad. Prokuratuur leidis, et varem kriminaalkorras karistamata noormehe kuritegude suhtes puudub avalik menetlushuvi ja kriminaalmenetluse võib lõpetada.
Siiski ei pääsenud politseinike solvaja niisama, vaid nõustus kriminaalmenetluse lõpetamise korral tegema üldkasulikku tööd. Seda tuleb tal teha kokku 80 tundi ja kui selgub, et nooruk on tööst kõrvale hiilinud, võidakse kriminaalasja toimik uuesti avada ja arutamiseks kohtusse saata.
Andke vähemalt selle poisi aadress,kui nime ei taha öelda.Rindade ja noku suurus pidi pärilik olema…..
Maakonna suurim kartuli- ja köögiviljakasvataja Guido Lindmäe rajas möödunud aastal Kaarma valda õunaaia, mille saak tahetakse pressida õunamahlaks.
Enam kui 0,2 hektaril kasvama pandud erinevatest sortidest koosneva katseaia saagist võidakse esimene mahl pressida juba sel sügisel, kusjuures mahl on kavas tarbijateni tuua pudelisse villituna. Erilist tulu Lindmäe oma uuest ettevõtmisest ei looda, kuid mahlatootmise mõtte peale viisid teda suured porgandid, mida pole kuhugi panna ja mida saab nüüd kasutada koos õuntega segumahla valmistamiseks.
Lindmäe sõnul kasutab ta mahla tootmiseks ühe oma partneri abi, kes lõi hiljuti väikese mahlafirma, mis sel sügisel hakkab elanikele pakkuma ka mahlapressimise teenust. “Seadmed on korralikud ja võtavad viimase kui piisa välja,” kinnitas Lindmäe, kelle sõnul käib praegu väikesele mahlatööstusele ruumide otsimine.
Möödunud aastal esmakordselt küüslaugukasvatust katsetanud Lindmäe sõnul läks tal esimene küüslaugusaak haiguste nahka. “Kui asja on vähe, siis ta jääb nagu natuke tahaplaanile,” põhjendas Lindmäe, kes sel aastal üritab olla tähelepanelikum ja saada siiski korralik saak.
Guido Lindmäe sõnul kasvataks ta meelsasti Venemaa päritolu kange maitse ja lillaka värvusega küüslauku, aga paraku pole seda kuskilt võtta. Vähemalt Eesti seemnefirmad Vene sorte ei paku ja Venemaa poolt midagi kätte ei saa. Teisalt pole ka teada, millises seisus on praegu Venemaal sordiaretus. Sarnast küüslauku kasvatatakse teadaolevalt küll Prantsusmaal, kuid eelmisel aastal ei jätkunud seda neile endilegi, rääkimata välismaale müümisest.
Guido Lindmäe sõnul on kangele Vene küüslaugule kindlasti tarbija olemas, samas tuletab see meelde ka vanu aegu. “Kui ma olin alles koolipoiss ja vene ohvitser tuli tänaval vastu, siis tal oli kohe teistmoodi lõhn. Mõtlesin siis, et see on mingi venelaste lõhn, aga tegelikult haises ta küüslaugu järele,” meenutas Lindmäe.
Pole jah aga tema sõbral ilmselt on, kelle juures ta tahab hakata mahla pressima porgandist ja õunast. Loodetavasti ei hakka hinnapoliitika külge.
Guido sa oled kõva mees. aga paraku jah see pudeli hind on tavatarbijale kallis. Kui üle 1,5 euri hakkab liitrrt minema, siis ostjaid paraku vähe. Samas pole ammu kedagi kes õunu ostaks. ehk teed see aasta ära
Härrased Saaremaa mahlameistrid. Kui teie toode maksab Selveris 7eur liiter siis ma teile pikka iga küll ei julge lubada. Õigupoolest tahaks küsida – kes lolliks on läinud, teie või kaubandus? Pakun, et mõlemad.
omajagu paremaks kui kartulitest teatud keemilisel protsessil eraldada aineid , mille lisamisel õunamahlale otsekohe hinnaküsimus ära lödveneks. Minuteada oli vist Kihnus kartuli elik tuhli nimi öun justament.
No kelle kallal te nüüd irisete. Guido ettevõte kasvatab vääga suurtes koguses juurikaid ja töötleb neid. Tema hapukapsas ja porgandid on täiesti vastupandamatud. Kusjuures Guido on ise igati meeldiv ja ei ole enda saavutusi üle tähtsustanud. Paraku mahlast ja küüslaugust kuulen küll esimest korda.
Veel korra, saaremaise kaitseks. See Tehumardi mahl oli vist kallis kül. Võib olla ta lihtsalt peabki selline kallim olema. Iga mats vist ei peagi head asja ostma. Alkohol on ju ka kallis, aga ikka ostetakse. Ja mõni naps maksab ikka väga palju.
mida oma porgandi plädig ja õuna veega oleks vähekäärimagi lastud siis veel seitse eurot lolliks läinud
|
OSCAR-2019
|
||
Üks inimese küsimusi on, mis tuleb pärast surma. Kas inimesest jääb surma järel midagi alles? Kas pärast surma on elu? Just nendele küsimustele vastuse otsimine teeb inimesest inimese. Läbi ajaloo on vaid usk neile vastuseid andnud. Teaduslikult ei saa keegi kõnelda surmajärgsest, sellesse saab vaid uskuda.
Ülestõusmispühad annavad alust uskuda elu võitu surma üle. Kristus suri suurel reedel. Ta kandis ristil inimkonna patu ja suri täpselt samuti nagu iga teinegi inimene. Vaiksel laupäeval lebas Kristus hauas. Ülestõusmispüha hommikul kohtusid tema surnukeha võidma tulnud naised Jumala saadikutega, kes laususid: «Mis te otsite elavat surnute juurest? Teda ei ole siin, ta on üles äratatud.» (Lk 24:5–6)
Sellest lausest algas kristluse võidukäik. Inimese põhiküsimusele oli vastus antud. Elu oli võitnud. Nii ongi ülestõusmispühad kristlaste suured rõõmupühad, sest elu võitis. Ning pühade peamine sümbol muna näitab samuti varjatud elu. Munast võib teatud tingimuste täitumisel kooruda tibu. Näiliselt elutust võib saada elav.
Meie elu põhiküsimusele on Kristuse ülestõusmisega vastus antud. Jeesus ütles: «Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb» (Jh 11:25). Uskugem, rõõmustagem ja elagem!
«Öö on lõpule jõudmas ja päev on lähedal. Pangem siis maha pimeduse teod, rõivastugem valguse relvadega!» Rm 13:12 Rahulikku Kristuse tulemisaega ja õnnistatud uut kirikuaastat soovib Tallinna Piiskoplik Toomkogudus.
Aasta enne EELK konsistooriumi uue koosseisu valimisi esitas assessor Ove Sander (42), kes on kirikuvalitsuse liikmeks valitud kahel korral, äsjatoimunud kirikukogule tagasiastumisavalduse. Intervjuus Eesti Kirikule toob 21. veebruaril usuteaduse instituudi rektoriks määratud Ove Sander põhjuseks soovi pühenduda enam instituudi tulevikule ja kirikule oma kaadri ettevalmistamisele. Oled olnud kaks koosseisu assessorina kirikuvalitsusse valitud ja nüüd, aasta enne uusi ...
Lugulaul Kungla rahva tegemistest on Ruhnu Püha Magdaleena koguduse õpetaja Harri-Johannes Reinu sõnaseades ja kujunduses kauniks värviliste akvarelltehnikas illustratsioonidega raamatuks köidetud. Kirikuaasta lõpul Tartus lehetoimetust külastanud Ruhnu õpetajal oli külakostiks kaasas äsja tema enda kulu ja kirjadega ilmunud «Kungla», regivärsiline jutustus muistsest maast nimega Kungla ja selle rahvast. Seos Friedrich Kuhlbarsi 1869. aastal kirjutatud luuletusega ...
Esimesel advendipühapäeval tähistas 70. sünnipäeva teenekas kirikumuusik Anne-Mai Salumäe. Sel puhul andis ta Tallinna toomkirikus autorikontserdi. Esinesid Laudate Dominum, naiskoor Vanaemad, lasteansambel, solistid, sealhulgas poeg Erik Salumäe abikaasa Karini ja poegadega ning vennapoeg Ervin Lillepea, ja keelpillikvartett Meelis Vahari juhatusel, orelil tütar Ene-Mai Salumäe. Kontserti juhatas juubilar. Kava koosnes peamiselt jõululauludest ja oli nauditav kuulata ...
«Tallinnas Nõmme Lunastaja kirikus toimunud heategevuskontsert uue, alles loodava Püha Johannese kooli toetuseks läks igati korda,» ütles Eesti Kirikule Liivika Simmul, üks korraldajaist ja kooli eestvedajaist. «Saime palju head vastukaja, publik oli liigutatud kontserdil kangastunud ilust, rahust ja südamlikkusest. Loodame, et selline meeleolu on avaakord tulevasele koolikultuurile. Oleme tänulikud esinejaile, kes tulid tasuta, eriti kui mõelda, et me pole kogemustega ...
Ilmunud on kauni kujunduse ja teostuse ning rikka sisuga Janek Mäggi ja Jüri Arraku ühisraamat «Pind ja palk» (väljaandja Janek Mäggi). Raamatu pealkiri viitab nõustumisele Jeesusega, kes ütleb evangeeliumis, et märka pigem palki oma silmas, mitte ära otsi pindu teiste silmis. Tagasihoidliku kaanega «Pind ja palk» sisaldab Vikerraadios Janek Mäggi peetud 119 hommikupalvust aastatest 2007–2012 ning Jüri Arraku 50 vaimuliku sisuga maali ja graafilist lehte aastatest ...
Pilistvere kogudus jättis praostkondliku visitatsiooni käigus hindajatele mulje tegusast maakogudusest, kus plusspunktid kaaluvad miinused üles. «Tegemist oli korralise visitatsiooniga,» rõhutab praost Marko Tiitus, tõrjudes oletuse, nagu sõitnuks praosti juhitud hindamiskomisjon Pilistverre mõnda probleemi lahkama. «Enamasti visiteerin ma praostina aastas ühte kogudust, paremal juhul kahte,» selgitab Tiitus. «Olemasoleva ajaressursiga rohkem ei jõua ja ülepeakaela ...
Küllap mäletavad paljud käesoleva aasta oktoobri keskel internetti lekkinud peksmisvideot, kus kaks tüdrukut neile sigarette mitte toonud kaaslast karistasid. Küllap see masendas paljusid, tekitas jõuetut viha, kuid pani ka lastevanemaid mõtlema oma laste koolikeskkonna kaitstuse peale. Usun, et koolikeskkonna turvalisuse pärast muretsevad nii õpilased, lastevanemad kui ka õpetajad. Sõltub ju asjaolust, kas õpilane on koolis rahul ja õnnelik, nii tema edenemine õppimises, ...
Nädalal, mis viis meid suurde jõuluootusesse, tähistati kodanikupäeva. Rahvusringhäälingu uudistesaates pakuti ülevaadet aasta vabatahtlike austamisüritusest. Kümnele tublile Tartus tänukirja üle andes kinnitas president Toomas Hendrik Ilves: «On tähelepanuväärne, kui palju on neid, kes püsivalt panustavad vabaühenduste töösse, ootamata selle eest vastu suurt tähelepanu ja kõigi kiitust. Nende inimeste suurim tänu on organisatsiooni toimimine ning ühiselt seatud eesmärkide ...
V kirikupäevad Rakveres on saanud täishoo sisse ja poole nädala jooksul saab veel osaleda eripalgelistel üritustel eri paikades üle linna. «Kristlike kirikute, omavalitsuse, kultuurikeskuse ja eraettevõtjate koostöös toimuv kirikupäevade nädal üllatab taas mitmekesise kava ja sügavuti mineva sisuga. Rakvere kui selle aasta metsapealinna kirikupäevade teema «Usk varna?» juhatab küsima usu tähtsuse üle tänapäeva Eesti ühiskonnas. Kas usk kuulub varna või tuleks varnast võtta?» ...
Kodanikupäeval austati tublisid Lisaks aasta kodaniku valimisele, kelleks tänavu pärjati Eesti Rahva Muuseumi endine direktor Krista Aru, tunnustas Eesti riik kodanikupäeva puhul teisigi tublisid kodanikke. Välisminister Urmas Paet tänas ja tunnustas aukirjaga rahvadiplomaatia edendajaid, kes on pikaajalise tegevuse tulemusel aidanud kaasa Eesti tutvustamisele ning suhete tihendamisele välisriikidega. Teiste seas pälvis aukirja diakon Tuuli Raamat (fotol) pühendumise eest ...
Kambja kogudust teenima asunud Andrus Mõttus on valitud Tartu kutsehariduskeskuse direktoriks. Tartu kutsehariduskeskuse direktori konkursile laekusid dokumendid 15 kandidaadilt, kelle seast otsustas komisjon linnavalitsusele kinnitamiseks esitada Andrus Mõttuse (41) kandidatuuri. Mõttusel on kolm kõrgharidust ja arvestatav juhtimiskogemus mitmes ettevõttes. Konkursikomisjon leidis, et ettevõtluse taustaga haritust ja eetilisi tõekspidamisi väärtustav teotahteline mees ...
27. novembril peetud EELK XXVIII kirikukogu 8. istungjärk võttis vastu 2013. aasta eelarve, valis assessori ja kirikukogu abijuhataja. Istungjärgu algul mälestati lahkunud emeriitpeapiiskoppi Kuno Pajulat ja õpetaja Illar Hallastet. Konsistooriumi kantsler Urmas Viilma tegi ülevaate tuleva aasta eelarve eelnõust, kus tulud ja kulud kogumahuga 659 802 eurot on tasakaalus. Tulud saadakse omatulust, riigi toetusest läbi EKNi, muudest tuludest, eelarvevälistest sihtfondidest ...
|
OSCAR-2019
|
||
Ka hoopis varasemad, möödunud sajandil ja varemgi esitatud käsitlused võivad aidata paremini mõista ühiskonna, riigi ja demokraatia probleeme tänases Eestis. Nagu on unikaalne iga riik, on seda muidugi ka Eesti. Samas on iga ühiskonna jaoks võimalik ja vajalik teiste kogemustest õppida.1
Mainitud diskussiooni lähtekohaks on soov tähelepanu pöörata ühiskonna sellele osale, mida võiks kirjeldada kui poliitilistest institutsioonidest madalamal, aga üksikisikust ja perekonnast kõrgemal tasandil asetsevat sfääri, kus “riigist suhteliselt sõltumatud, iseorganiseeruvad rühmad, liikumised ja üksikisikud püüavad väljendada oma väärtusi, luua ühendusi ja solidaarsust ning edendada oma huve”.2 Niisiis tunnistatakse kõigepealt selle sfääri erinevust riiklikest institutsioonidest. Tavapäraseks, kuigi mitte ainuvalitsevaks, on selge piiri tõmbamine ka majanduselu suunas.3 Niimoodi tekkivast ühiskonna kolmesest jaotusest ongi tuletatud termin “kolmas sektor”. Pärastpoole vaatlen seda koos teiste kasutuselolevate terminitega – mitte niivõrd keelehoolde seisukohast, kuivõrd silmas pidades sõnades kajastuvaid arusaamu vaadeldud nähtuse rollist. Artikli põhiosa on pühendatud riigi ja mainitud sfääri – selle artikli terminoloogias kodanikeühiskonna – suhetele.
Eelesitatud definitsioon võtab kokku selle, mille suhtes kodanikeühiskonda puudutav diskussioon on seni üksmeele saavutanud. Samas jätab selline miinimumdefinitsioon üsnagi palju lahtiseks. Omamoodi paradoksaalseks võib pidada arutluste käigus tekkinud olukorda, kus niivõrd ebamääraselt piiritletud nähtuses tahetakse siiski näha õige mitme ühiskonnaelu probleemi lahendust. Nende probleemide hulgas on üheks massiühiskond – ühiskonna lagunemine üksteisest eraldunud indiviidide struktuurita ja koostöösidemeteta massiks.4 Teiseks otsitakse indiviidide ja riigi vahelisest sfäärist kanaleid, mis annaksid ühiskonnaliikmetele uusi võimalusi osaleda demokraatlikes protsessides.5 Kolmas poliitilises diskussioonis tihti esiletõusev teema on valitsusväliste organisatsioonide võimalik roll seni riigi poolt osutatud ühiskondlike teenuste korraldajana. Kui aga meenutada Eesti ja muu Kesk- ning Ida-Euroopa ajaloolist kogemust, tõuseb esile veel neljaski oluline roll, mida kõnealune sfäär on pidanud täitma: vastupanu osutamine repressiivsele riigile.
Erinevaid ootusi ja rõhuasetusi peegeldavad ka nimetused, mida on antud riigi ja isikliku sfääri vahelisele ühiskondliku elu tasandile. Ingliskeelse termini Civil Society toortõlkena eesti keeles ajuti esinenud sõna “tsiviilühiskond” seostub äsja neljanda ja viimasena nimetatud ülesandega. Keeles vastandub “tsiviilsus” eeskätt militaarsele;6 seega aitab taoline nimetus visandada pilti sõltumatu ühiskonna ja repressiivse riigi vahelisest vastuolust. Aga sarnase vastuseisu olemasolust on just rääkinudki kaasaegse lääne heaoluriigi parempoolsed kriitikud. Nimelt selles võivad seisneda ka põhjused, miks kodanikule viitava romaani tüvega sõna on puhuti asendanud omakeelset saksa, rootsi ja taani keeles – terminil on teatav riigivastane ja antipoliitiline maik, mis neoliberalistlike hoiakutega hästi haakub.7 Samas ei peaks “tsiviliseeritud ühiskond” – üks termini algsetest tähendustest – põhinema riigi ja muu ühiskonna vastandamisel, vaid nende vahelisel koostööl. Ka termin “kolmas sektor” viitab, nagu mainitud, ühiskonna jaotumusele, seekord aga kolme osasse: riiklikuks, äriliseks ja kodanikealgatuslikuks sfääriks. Selle termini põhiprobleemiks on sisutühjus: kas siis siin käsitletav, nii paljusid erinevaid lootusi äratanud ühiskonnaelu osa on niivõrd ebamäärane, et selle kirjeldamine on võimatu teisiti kui ülejäänuna, kolmandana (võib-olla kolmanda rattana)?8
Emakeelse “kodaniku” kasutamine tüvena9 seab tähelepanu keskmesse inimese just ühiskonna liikmena. Kodanikul on õigused ja kohustused riigi ees; ka riigil on oma kohustused kodanike ees. Seega väljendatakse arusaama inimeste ühistegevusest kui viisist, kuidas vastutust kanda võtta ja kuidas oma ühiskonna käekäiku mõjutada. Kui aga tuleb valida kahe termini, hetkel rohkem kasutust leidnud “kodanikuühiskonna” ning sellele lähedase “kodanikeühiskonna” vahel, eelistan siiski viimast.10Põhjuseks on veel üks lootus, mida mõned kõnealusele sfäärile asetavad: et tema rüpes toimuks kodanikevaheline dialoog ühiskonna tulevaste arengusuundade üle. Seega ei peaks ta väljendama ühiskonna ühistahet, mida “kodanik” oma abstraktses ainsuses kehastab, vaid peaks juba definitsioonikohaselt olema mitmekesine, erinevate arvamuste ja püüdluste jaoks avatud. Niisiis – kodanikeühiskond.
Eelnevaga olen tahtnud sõnastada erinevaid ootusi ja poliitilisi püüdeid, mis võiksid iseloomustada kodanikeühiskonna rolli tänases Eestis. On loomulik, et kodanikeühiskonnalt oodatakse erinevates oludes erinevaid asju. Eestis ehk enim tähelepanu saavutanud ootus pärineb küllaltki teistsugustest ühiskondadest – Lääne-Euroopa heaoluriikidest. Seal püstitasid parempoolsed valitsused 1980-ndatel endale ülesande vähendada riigi tervishoiule, haridusele ja sotsiaalpoliitikale suunatud kulutusi. Üht võimalust selleks nähti taoliste teenuste delegeerimises “tsiviilühiskonnale”. Teiselt poolt on mõned Lääne ühiskonnateoreetikud ja sotsiaalsed liikumised ise toonitanud kodanikeühiskonna rolli demokraatia kanalina – selle dialoogi tekitajana, milles seisnebki demokraatia olemus. Taolise ülesande teadvustamine seisab Eesti üldsusel veel ees.
Ka nn arengumaades näeme valitsusväliseid organisatsioone tegutsemas sotsiaalsfääri teenuste pakkujana. Rahvusvahelised abistamisorganisatsioonid eelistavad tihti neid oma arenguprogrammide elluviijatena. Teiselt poolt on kodanikeühiskond mõnikord ka suutnud väljendada majanduslikus kitsikuses enamuse rahulolematust eliidikeskse poliitikaga.11 Siingi näeme niisiis kodanikeühiskonda kahes rollis: ühelt poolt ühiskondlike teenuste pakkujana ja teiselt poolt kanalina tegevusele, mis laias mõttes on poliitiline. Järgnevalt püüangi vaadelda Eesti kodanikeühiskonna väljavaateid nende kahe erineva rolli teostamisel. Need rollid kajastavad kahte erinevat – nii omavahel konkureerivat kui ka üksteist täiendavat – arusaama kodanikeühiskonna ja riigi suhetest.
Nagu juba öeldud, on viimasel ajal kodanikeühiskonna üle käivast diskussioonist Eestisse jõudnud eeskätt see osa, mis on puudutanud võimalust teatud ühiskondlikke teenuseid delegeerida valitsusvälistele organisatsioonidele (VVOdele). Eeskätt on jutt olnud sotsiaalhoolekandest, haridusest ja tervishoiust. Kõigi nende teostamine on võimalik nii VVOde, riiklike institutsioonide kui ka äriühingute kaudu. Tabel 1 võtab kokku kolme erineva sektori eeliseid ja probleeme ühiskondlike teenuste osutamisel.
Tabelit vaadates näeme, et igal sektoril on oma tugevad ja nõrgad küljed. Üks tähtsaim tõdemus on, et mis on riigi tugevus, on valitsusväliste organisatsioonide nõrkus, ja vastupidi. Riikliku haridus-, tervise- ja sotsiaalpoliitika lähtekohaks on – vähemalt seni, ja vähemalt formaalselt –piisaval tasemel teenuste võrdne kättesaadavus kõigile,vaatamata elukohale, sissetulekutele, vanusele, rahvusele jne. Siin ongi riikliku teenustesüsteemi põhiline tugevus, mida võiks nimetada universalismi põhimõtteks. Selle tagatiseks peaks olema demokraatlik otsustusprotsess, mille väljenduseks on näiteks Eesti põhiseadus, kus õigus mainitud teenustele on tagatud.12 Praktikas on osa õiguste teostamist takistanud selleks suunatud ressursside vähesus. Toonitan, et põhjuseks on teiste poliitiliste eesmärkide prioritiseerimine sotsiaalpoliitika arvelt, mitte riigi “vaesus”. Aga teine, sisulisem piirang riigi tegutsemisel on seotud universalismi põhimõtte endaga: iga juhtumi jaoks ühesugustena mõeldud tegutsemisreeglid toodavad bürokraatiat ja paindumatust, mis üksikute, teistest spetsiifilisemas olukorras abivajajate puhul võib tekitada takistusi õiguste realiseerimisel. Süsteemi paindumatus võib viia ka ressursside ebaefektiivse kasutamiseni ja uute algatuste sumbumiseni.
Äriorganisatsioonide kaasamisega sotsiaal, tervise- ja haridusteenuste osutamisse ongi loodetud just kulutuste efektiivsust tõsta. Rahvusvaheline kogemus seda lootust eranditult ei toeta – nii on näiteks Rootsi peamiselt riiklik tervishoiusüsteem kvaliteetsem ja odavam Ühendriikide peamiselt erakätes tervishoiusüsteemist. Efektiivsuse tõstmist võiks loota just organisatsiooni suurema paindlikkuse tõttu. Äriühingute eeliseks on veel nende tegutsemise ennustatavus: võimalus täpselt ette määrata nii kulutused kui ka see, mida nende eest saadakse. Kuna äriühingud peavad oma aruandluses olema võimelised näitama võimalikult suurt tootlikkust, võivad nad eelistada tegutsemist just vähemproblemaatilistes piirkondades ja selliste elanikkonna rühmade hulgas, kelle teenindamine näib kõige perspektiivikam. Seega võivad teenustest ilma jääda just need inimesed, kes neid kõige rohkem vajaksid. Sarnane oht kummitab ka programme, mille sisuks on teenuste delegeerimine valitsusvälistele organisatsioonidele.13
Valitsusväliste organisatsioonide eeliseks on samuti paindlikkus; ideaalses olukorras peaks see võimaldama ka ressursside efektiivsemat kasutamist. Samas võivad organisatsioonide arenematus ja töötajate puudulik ettevalmistus (mis osaliselt tuleneb vabatahtlike töötajate arvukusest) vähendada VVOde töö tõhusust. Nende võime väheste rahaliste ressurssidega töötada tuleneb eeskätt tasustamata või sümboolselt tasustatud töö määrast, seega vabatahtlike kaastöötajate ressursside kaasamisest, mitte efektiivsest majandamisest. Teisest küljest võib olla eksitav püüda tegevuse efektiivsust hinnata puhtalt kulusid ja sooritatud teenuseid kirjeldavate arvuliste näitajate alusel. Äriühingutega võrreldes võib märkida mittetulundussektori teistsugust suhtumist vastutusse. Valitsusvälised organisatsioonid ei leia, et nende tegevus peaks lõppema täpselt seal, kus see majanduslikult end enam ära ei tasu. Seega lähenevad nad probleemidele komplekssemalt; ka siin on tegemist efektiivsuse ühe vormiga, mida aga arvuliste näitajate abil väljendada on raske või võimatu. Taoline valmidus laiemat vastutust võtta on organisatsioonide sõltumatu eesmärgiseade tulemuseks. Osalejaid ei motiveeri raha, vaid võimalus teatavaid arengusuundi toetada oma keskkonnas. Valitsusväliste organisatsioonide tegevusele annab jõudu altpoolt tulev algatus; samas jaguneb see algatus Eestis erinevate geograafiliste piirkondade vahel küllaltki ebaühtlaselt. Ta võib ka suunduda mitte kogu elanikkonna, vaid selle teatud segmentide teenindamisse.14
Näitena probleemidest, mis võiksid kaasneda sotsiaalpoliitika teostamise delegeerimisega valitsusvälistele organisatsioonidele, toon järgnevalt alkoholismiravi. 1990-ndatel on mitmekordselt vähenenud alkoholismiravi kohtade arv riiklikes tervishoiuasutustes, samas kui alkoholi tarbimine on näidanud murettekitavat kasvutendentsi. Ühe võimalusena on kaalutud kirikute ja koguduste osalemist alkoholismiravi teostamisel.15 Usuühingud kuuluvad oma organiseerituse poolest Eesti tugevaimate VVOde hulka.16 Samas tuleb eeldada, et nende tegevus näiteks alkoholismiravi vallas saaks olema nende usulise misjonitöö osa, ja eelkõige sellise konteksti kaudu motiveeritud. Kui riik aga vastutuse delegeerimisel nõuab universalismi põhimõtte järgimist ja seega teenuste usulist neutraalsust – mida ta usuvabaduse põhimõttest lähtudes võib nõuda –, ei ole tegevuse eesmärk enam altpoolt paika pandud. Seega ei saa riik ka eeldada tasustamata või alla turuhindade pakutud teenuste tekkimist. Ülevalt poolt püstitatud eesmärke teostades tegutsevad valitsusvälised organisatsioonid sarnaselt äriühingutega, mille tõttu tegelikult lähevad kaotsi nende peamised eelised teiste sektoritega võrreldes.
Kokkuvõttes võibki öelda, et VVOd ja äriühingud võivad parandada haridus-, tervise- ja sotsiaalteenuste kvaliteeti, võimaldades uusi alternatiive ja tarbija senisest suuremat valikuvabadust. Altpoolt tulev algatus võimaldab teenuste pakkujal arvestada teatud ühiskonnarühmade erivajaduste ja eelistustega, eksperimenteerida uute mõtetega ning paindlikult kohanduda spetsiifiliste oludega. Just selles, mitte ressursside kokkuhoius, seisab valitsusväliste organisatsioonide potentsiaal haridus-, tervishoiu- ja sotsiaalpoliitika teostajatena. Nad ei saa aga asendada riigi kompleksselt planeeritavat, kõigi ühiskonnaliikmetega võrdselt arvestavat poliitikat.
Eelnevast ilmnes, et valitsusväliste organisatsioonide peamine jõud tuleneb eesmärkide iseseisvast püstitamisest ja sellega kaasnevast soovist ühiskonna käekäigu eest laiemat vastutust võtta. Lisaks n-ö rohujuuretasandi tegevusele erinevate hädade leevendamisel võib nende eesmärkide hulka kuuluda ka püüe mõjutada otsuseid, mis kitsamas mõttes on poliitilised. Paljudki nendest ühiskonna praegustest probleemidest, mille lahendamisel riik loodab kodanikeühiskonna kaasabile, on tegelikult tingitud sellesama riigi teadlikust poliitikast. Näiteks tänavalaste abistamine on üks viis vaesuse tagajärgi leevendada; samas tekitab Eesti tänane majanduspoliitika ühiskonnas veelgi suuremat vaesust ja väljatõugatust.17 Rahvatervise seisukohast veelgi olulisem kui VVOde poolt teostatav alkoholismiravi oleks riiklik alkoholipoliitika, mis tõsiselt püüaks alkoholi kogutarbimist vähendada alkoholireklaami keelustamise, müügi piiramise jt meetmete teel.
Need näited seostuvad teise olulise lootusega, mis kodanikeühiskonnale on pandud: ta peaks pakkuma kodanikele poliitilise osaluse kanaleid, mis kompenseeriksid esindusdemokraatia institutsioonide tegelikku kaugust inimestest, kelle elu nende otsused ometi mõjutavad. Et valimistel osalemise protsent Eestis on langenud juba alla viiekümne, peaks olema piisav fakt, tõestamaks suure hulga inimeste võõrandumist institutsionaalsest poliitikast. Üheks põhjuseks on kindlasti see, et mitmedki ühiskonnaelu valupunktid on jäänud valimistel osalevate parteide poolt teadvustamata. Seega tekib valijates mulje, et poliitika ei suudagi neile pakkuda kanalit, mille läbi nad oma nõudmised kuuldavaks võiksid teha.
Eesti demokraatial on oht sattuda olukorda, mille eest juba 160 aastat tagasi hoiatas prantsuse poliitik ja ühiskonnateoreetik Alexis de Tocqueville: demokraatiast kujuneb enamuse diktaadi vorm (kusjuures seekord, arvestades mittekodanike arvu, valimisprotsenti ning Riigikogus esindatud poliitiliste jõudude vahekorda, ei ole isegi tegemist elanikkonna enamuse, vaid pigem hästiorganiseerunud vähemusega). Hoiatus väärib pikalt tsiteerimist. Raamatus “Tähelepanekuid Ameerika demokraatiast” kirjeldab Tocqueville18 kaasaegseid inimesi, kes “mõtlevad endale välja ühe ühtse ja kõikvõimsa hooldaja, ent korraldavad asja nii, et see hooldaja oleks siiski kodanike poolt valitud. [—] Sellises süsteemis pääsevad kodanikud parajasti nii kauaks orjusest lahti, et endale isandat määrata, ja võtavad ikke siis kohe jälle kaela. [—] Kodanike rõhumine pisiasjades on igapäevane nähtus ja seda saavad tunda eranditult kõik. See ei vii inimesi meeleheitlikule vastuhakule, kuid tekitab igal sammul nördimust ja pikapeale loobuvad inimesed oma vaba tahet kasutamast. Vähehaaval kustub inimeste vaimutuli ja raugeb hingejõud. [—]
Ma olen kindel, et aristokraatlikku süsteemi ei saa siin maailmas enam taastada, ent arvan, et ühinedes suudavad ka lihtkodanikud luua väga jõukaid, väga mõjukaid, väga tugevaid jõukeskusi, ühesõnaga aristokraatlike isiksuste asendajaid. [—] Poliitiline, töönduslik, kaubanduslik organisatsioon, isegi teaduslik või kirjanduslik selts on nagu mõjuvõimas ühiskonnaliige, keda ei saa suva-liselt likvideerida ega ka salamahti rõhuda; kaitstes oma erilisi õigusi võimu liialdatud nõudmiste vastu, suudab selline ühendus kaitsta ka kohalikke vabadusi.”
Tocqueville’ kirjeldatud ohu vältimiseks tuleks mõelda demokraatiast kui ühiskonnaliikmete vahelisest pidevast dialoogist, mitte kui lihtsalt protseduurist, mis aeg-ajalt võimaldab poliitilisi eliite vahetada. Demokraatia poole püüdleva riigi huvides on taolist dialoogi võimaldada, soodustada ja isegi aktiivselt esile kutsuda. Praeguseks ei saa aga öelda, et Eesti poliitiline eliit oleks püüdnud arendada ühiskonnasisest diskussiooni näiteks sotsiaalpoliitika ja selle aluseks oleva majanduspoliitika prioriteetide ja arengusuundade üle. Ka kodanikeühiskond ise ei ole olnud kuigi aktiivne sõna võtma.
On selge, et aktiivne kodanikeühiskond ei teki üleöö. Ta nõuab osalejate tahet ja valmidust demokraatia ülesehitamisel kaasa lüüa, aga ka inimeste ja institutsioonide omavahelist usaldust.19 Niisiis on vaja poliitilise kultuuri kesksete omaduste õiget kujunemist. Et nõukogude ühiskonnakord sellist arengut ei soodustanud, on ilmne. Samas ei maksa liialt fatalistlikult suhtuda minevikupärandisse ja selle tekitatud “mentaalsusse”, vaid tuleks mõelda konkreetsete võimaluste peale, kuidas mainitud probleeme ületada. Mentaalsus ja selle aluseks olev maailmapilt sünnivad ju siiski igapäevastes praktilistes situatsioonides, mille teadlik mõjutamine ja muutmine on võimalik. Riigi, omavalitsuste ja kodanikeühiskonna suhteid arendades olekski esmatähtis arutada, millised administratiivsed ja poliitilise otsustamisprotsessi praktikad kodanikealgatust takistavad. Kas kodanikel on üldse võimalust enne poliitiliste otsuste langetamist saada teavet võimalikest otsustusvariantidest ja nende mõjust endale? Kas nendele on teada, millistel alustel ja kuidas otsuseid langetatakse? Nagu presidentki ühes oma kõnes on öelnud, taastoodetakse Eestis päevast päeva ka nõukogude korda, aga selletõttu jääb püsima vana mentaalsus – “kustub vaimutuli ja raugeb hingejõud”. Kui kodanikualgatusel reaalsed mõjukanalid puuduvad, ei tohiks kodanike passiivsus kedagi üllatada. Kui ei ole tagatud elanike piisav kindlustatus põhiseaduses mainitud õiguste ja hüvedega, on nende aktiivset panust ühiskonna ülesehitamisel raske nõuda. Ja juhul kui kodanikud ei kasuta olemasolevaidki mõjukanaleid, tuleks riigil ja kohalikel omavalitsustel mõelda, mismoodi kodanikeühiskonda aktiveerida ja seeläbi luua eeldusi demokraatia reaalseks toimimiseks.
Rääkides avaliku võimu ja kodanikeühiskonna suhetest on mittetulundusühingud ise pööranud tähelepanu peamiselt riigipoolsele rahastamisele ja maksuvabastustele, poliitikud aga sotsiaal- jt teenuste delegeerimise võimalusele. Kuigi ka täiendavate ressursside saamine on tähtis, peaksid kodanikeühiskonna nõudmised riigi ja kohalike omavalitsuste suhtes ulatuma kaugemale – puudutama otsuste langetamise protsessi ennast. Sotsiaal, haridus- ja tervishoiusfääri teenuseid pakkuvates VVOdes peaks nägema eelkõige võimalust uuenemiseks: altpoolt tulev algatus võib pakkuda alternatiive eksisteerivatele riiklikele ja kohalike omavalitsuste pakutud teenustele, proovida uusi tegutsemise vorme. Süsteemi paindlikkuse ja valikuvabaduse lisandumine on igapäevaelu demokratiseerumise üks osa. Eesmärgiks ei saa olla kodanikeühiskonna allutamine riigi poolt paika pandud poliitika läbiviijaks, petlikus lootuses, et ta aitaks riigi- ja kohalike eelarvete kulusid vähendada. Taoline püüe on isegi otseses vastuolus selle rolliga, mis kodanikeühiskonnal peaks olema just altpoolt tuleva, mitte ülevalt poolt määratud algatuse kanalina.
See kõik võib kõlada nii, nagu kutsuksin üles riigivalitsemist raskemaks tegema. Mingis mõttes teevadki siin esitatud põhimõtted valitsemise raskemaks – muutub raskemaks teha otsuseid salaja ja nende eest vastutust mitte kanda. Aga ma ei arva, et see peaks tähendama kodanikeühiskonna vastasseisu riigiga, vaid just selle senisest aktiivsemat panust demokraatia ülesehitamisel. Igasugune dialoog võib mõne ametniku või poliitiku jaoks olla tüütu ja tulutu, ka kallis ja kahjulik. Pikemas perspektiivis võib aga ainult see demokraatliku ühiskonnakorra legitiimsuse päästa. Riigimehelikult või -naiselikult mõtlev valitseja peaks tegelikult ise hea seisma selle eest, et iga poliitilise otsuse puhul oleks ka keegi, kes talle vastu vaidleks.
|
OSCAR-2019
|
||
Väljaspool jumalate varju elav Kratos peab kohanema tundmatu maa ja ootamatute ohtudega ning kasutama teist võimalust olemaks isa noorele poisile. Koos oma poja Atreusega võtavad nad koos ette seikluse, mis viib mõlemat sügavale Norra metsikusse loodusesse. Kahekesi võideldes soovivad nad täita oma isiklikud soovid ja väljakutsed.
Issand, virisete kõik nagu väikesed tüdrukud. Tuleb siis kui tuleb, ega siis pood süüdi ei ole, et tarnija probleeme tekitab.
Tere sooviksin teada kus mu mäng on ? Teisipäeval öeldi et mängu ja kompensatsiooni saab kätte 0-3 päeva jookul kuid pärnus pk euronicsis pole mängust halli haisugi kas te palun oskaksite öelda millal ma mängu kätte saan Pärnus?
Sooviks ka teada, kuna lōpuks oma ammu makstud raha tagasi saab? Soocviks osta mängu siis juba mujalt (kahjuks ei ünnestu seda enam teha normaalhinnaga). Vōtma olete küll mihklid, aga tagasimaksmisega tōsised probleemid nagu alati. Viimati sai samasuguse (ja ammugi mitte esimese) "tünga" Last Guardiani CE-ga, kui paar nädalat pärast mängu ilmumist lōpuks suvatseti vastata, et mänge ei saabugi ja jälle olid siis kōik "tarnijad" süüdi. Ja siis kulus veel mitu nädalat, enne kui raha lōpuks (pärast pikemat kirjavahetust) tagasi maksti. Ja lubatud kompensatsiooni PSN-krediidi näol pole samuti veel meilile saabunud. Äkki hakkaks end lōpuks ka liigutama?
Kuna eksimuse tõttu kogu Limited ja Collector's Editionite saadetis sattus meie asemel teise partneri juurde, kes need ka realiseeris, meile need tooteid ei jõua. Tegemist on piiratud kogustega ja lisa koguseid ei õnnestunud saada. Selleks puhuks oleme välja töötanud tellijatele 2 erinevat lahendust, mis sisaldavad ka meiepoolset kompensatsiooni. Palun võtke ühendust klienditeenindusega selles osas.
Limited/Collection editionid on müüdud kusagile mujale. Nüüd pakutakse raha tagastamist või tavalist versiooni. Loobusin tellimusest ja jõudsin osta mujalt day one editioni odavam kui siin tavalist pakkuvad :)
Kas on midagi uut teada toote asukohast või selle kohale ilmumisest. Vajalik tagasi side oleks vägagi tarvis. Aitäh
Kahjuks Märten panin ka mina seda tähele. Oleks ma teadnud, et selliseks asi läheb, siis oleks tava versiooni votnud kohe alguses. Oleks vähemalt mängida saanud juba.
Sony müüs meie omad maha mujal maailmas (Limited/Col.) ja nüüd ebay täis läti/leedu 100-150€ versioone. Euronics koos Sonyga peaks meile igaühele ostma sealt need :)
"mängud Leedus" kommentaar on kuhugi ära kadunud. Kas on mingeid edasiviivaid muutuseid toimunud? Või avastati, et mängud siiski pole Leedus? :'D
Meie klienditeenindajad on hetkel tellijatega ühendust võtmas. Väga vabandame kõikide ebameeldivuste pärast!
Tere Euronics ma pakun teile valikuid. Te võiksite teha nii et iga mängu tellinud inimene saaks ootuse ja info ära hoidmise eest kompensatsiooni 35 euri ehk pool mängu hinnast ning kui teile see ei sobi pakun ma kõigile klientidele välja et küsige raha tagasi ning võtke kas apollost või gamestarist tava versioon mitte euronicsist muidu pole neil motvatsiooni midagi muuta või kuulata kliente kuid kui nad jäävad - peavad nad midagi tegema.
Te pole tarne probleemidega peaaegu midagi ette võtnud 5 päeva üle lubatud saabumis kuupäeva on päris suuraeg ning ma usun et me kõik siin soovime teie jamade eest kompensatsiooni.
Sony pole kas vastuseid andnud või pole Euronics suutnud neid saada, aga kliendid ootavad ja kannatavad. Euronics peaks pakkuma kõigile soovijatele, kes Limited/Collectors editioni ostsid mängu digitaalset versiooni, et me saaks mängima hakata ja siis kui mured lahendatud ja Limited olemas siis selle kätte (soovin saada steelbooki niiet tavaversioon/tellimuse tühistamine ei sobi). Ei usu et kunagi see juhtub aga kui nende poolt oleks selline liigutus siis saaks Euronics küll 5 tärni minu poolt ;)
Aga pärnus pole ka tava versiooni mä ei saa ka selle vastu.vahetada.Sooviis teada millal mu mäng jõuab ning mainisite et täna saate sonyga räägitud sooviks teada millal ning millal vastuse saan?
Väga hea on ka asjast teada saada siit lugedes. Klienditeeninduselt küsides, et kas on infot mängu kohta saab vastuseks, et sms tuleb kui mäng on kohal...
Sleged sotid. Lähen ostutsekiga euronicsisse. Sarnane lahendus oleks mõistlik pakkuda ka teistele ootajatele välja. Ehk on keegi kes on nõus lisaväärtusest loobuma karbi ja dlc näol ning saab mängu kätte. Keegi kommentaariumis ootas veel lahendust. Teil on reaalne võimekus alternariivi pakkuda, aga seda välja pigistada on kuidagi raske. Mulle lahendus sobib ja kui täna asja kätte saan, siis olen rahul. Tänan kiire vastuse eest.
Kauplus ei pruugi saada teid aidata, seega palun helistage 651 2222 või kirjutage klienditeenindus@euronics.ee. Probleemide korral pöörduge palun alati meie klienditeeninduse poole. Kommentaarides ei saa me teid kahjuks aidata.
Aitäh vastamast. Täna saate info, et mäng ei jõua teieni 1+ päevade jooksul. Mul pole selle infoga midagi peale hakata. Annulleerige olemasolev ostutšekk näiteks kinkekaartideks ja ma ostan samade kinkekaartide eest TEIE POEST sama mängu lihtsalt tavaversiooni. Mitte Deluxe editioni. Kui keeruline see olla saab??? Rahaliselt te ei hävi. Mina hävin.
Lugupeetud Euronics ja Jan Rist... Ma usun, et te kaotasite hetkel piisavalt palju kliente, kes teilt eeltellimusi või parimal juhul mänge ostavad. Täna 23.04 seda mängu ilmselt ka ei saa. Ülemiste ja Lasnamäe euronicsis on tavaversioon olemas. Andke mulle tavaversioon poest kätte ja tehke arvemuutus. Limitedi hind oli sama eeltellides nagu tavaversiooni hind praegu letil. Ei tohiks teile probleem väikene muudatus ära teha? Vastasel juhul sooviks oma raha mitte 14 päeva jooksul vaid KOHE tagasi!
Meist mitteolenevatel asjaoludel mäng kahjuks hilineb. Tänase päeva jooksul peaksime Sony'lt täpsemat informatsiooni saama, et millal mäng meieni jõuab. Me väga vabandame!
Ootan Teiepoolset kohest infot, millal Limiteeritud versiooni kätte saan ning kuidas planeerite kompenseerida oma klientidele tekitatud järjekordse probleemi? EI räägi mitte hilinemisest vaid täielikust infosulust ning mitte klientidele ise info andmisest, et hilinemine toimub - see oli kõik ainult teie kontrolli all ja kui soovite oma kliente hoida siis peaksite kuidagi omalt poolt head tahet välja näitma!
2 Mäng mida olen euronicsist eeltellinud ja sama jama et vaatate millal tuleb eelmine kord läks 2 nädalat üle lubatud aja ja nüüd aitab kui homseks mängu pole soovin raha tagasi et lihtst digitaselt võtta sest teie tarnijad on nii eba -effektiivsed.
Kolme aasta jooksul eeltellisin 12 mänge, nendest 6 sain kätte mitte ilmumiskuupäeval. Kummaline on see et kõikides teistes Eesti poodides tooted on juba kohal ja üldse kogu maailmas ka, aga ainult Euronicsis on kõik nagu alati ;)
Juba teist korda järjest tekkib tunne, et eesmane eesmärk sell kauplusel on ainult teenida oma raha vaid miite kliendile kvaliteetset teenust pakkuma. Jälle ei saabunud õigeks ajaks. Mitte ühtegi korra veel, sellest jätkub..
Koguaeg Euronicsis sama jama ,et mäng ei jõua ilmumiskuupäeval kohale mitte kunagi aga mina ikka sama loll ja tellin siit lootes ,et ehk nüüd tuleb õigel ajal...
Pole esimene kord kui seda eeltellimust ei täideta ilmumiskuupäeval. Aitäh teile! Nagu tavaliselt teie poes probleemid.
Ärge mitte kunagi tellige mänge eeltellimusena Euronicsist kui soovite toodet õigeaegselt kätte saada või kvaliteetset klienditeenindust. Ilmumiskpv. möödas, mitte mingit tagasisidet, ainult Ah. võibolla järgmine nädal tuleb, meie ei tea midagi, tarnija süü jne. Vabanduseks sõna alates 20.04, Euronicsi arvates tähendab see, et võivad ka mais! tarnida ja kõik nende meelest korras. Gamestarist tellides kohe kätte saaks!
|
OSCAR-2019
|
||
Uute simmeride jaoks on ma kokku pannud mõned parandused, mis võivad muuta teie lennud veelgi ajakohasemaks (Graafika tark). Esimene
osa annab sulle peamised parandused, mida FSX vajab. Kui teil on FSX Steam Edition, ei pea te seda esimest sektsiooni tegema.
(Need parandused on mõeldud süsteemidele, millel on quad core või parem CPU ja vähemalt 4 kontserte RAM või parem)
Kõigepealt peame pääsema peamisele FSX-i konfiguratsioonifail ( Veenduge, et olete seadistanud aknad peidetud failide ja kaustade kuvamiseks )
Valige Start / Computer / C: / Kasutajad / Teie nimi või arvutite nimi / Appdata / Roaming / Microsoft / FSX
Alustame ekraani sektsioonist. Kui kasutate vedelkristallekraani või mõnda laiekraanti, siis tahame vahetada järgmisi jaotisi [Kuva].
HIGHMEMFIX = 1 on kõige olulisem, kuna see võimaldab FSX'il käivitada tp 4 gig VAS-is (virtuaalne aadressiruum). Kui kasutate lisandmoodulit ja õhusõidukit või on
autogeen ja teised liugurid raskelt paremale. See lisatud rida oma konfiguratsioonifailis aitab vältida OOMi ( mäluveadest välja ) Mis on FSXis levinud. Steam
Soovitan ka alla laadida Process Explorer at www.sysinternals.com . See tööriist aitab teil jälgida ja mõista VAS-i kasutamist lennuses
nii et näete, kuidas FSX haldab teie süsteemi ressursse. See on lihtsalt loetletud VS ( virtuaalses ruumis ) Samuti näete CPU ja RAM-i kasutamist.
Selle protsessi mõistmine aitab teil FSX-i pikkadeks lendudeks seada, ilma et see ohustatud OOM juhtub pärast 10-tunnise lendu teie lõplikule lähenemisele.
Me kõik peame olema valmis nägema lennusimulaatori 64 bitise versiooni, kuid seni tegi seda kõige paremini VASi 4i kontserdid.
Vaikimisi on FSX määratud standardina 1024, mis ei ole High Definition. Sellisel viisil ei pruugi HD-graafika teie ekraanil kuvaril tegelikult nautida. Mõned teid lennukid
allalaadimine (payware) ei näita, et see on potentsiaal, välja arvatud juhul, kui teil on see joon määratud 4096-ile. Veel on Steam Edition juba vaikimisi määratud 4096-i jaoks. Sa saad
Proovige ka 2048i, mis on ikka HD. See sõltub sindudest fps (kaadrit sekundis) Märkus: kui muudate FSX seadistusi (Sliders), peate selle ühe rea taastama
Eespool on üldreegel. Peate FSX-i käivitama pärast ülaltoodud muudatuste tegemist 3-iga ja käivitama lühikese lennu tavalises piirkonnas. Ma tean, et märkate
Soovitan pärast FSX-i kõigi järgnevate muudatuste tegemist, nii et kui teil on fpsiga probleeme, saate lihtsalt programmi sulgeda ja lähtestada rea vaikimisi tagasi. See tõesti on
sõltub süsteemist, kus töötab FSX. Mul on 8 Core protsessor koos 2 kõrge defogrammikaartidega, mis töötavad firewire'is ja 16 kontseptsioone suure jõudlusega RAM-iga.
Selle probleemi põhjuse vähendamiseks on Microsoft ümber töötanud, kuidas Flight Simulator X planeerija fikseerib FSX-i taustaülesanded prioriteediks. Nüüd on palju rohkem protsessori aega
mis on pühendatud maastikuandmete, sealhulgas maastiku tekstuuride laadimisele, mõnevõrra madalamate kaadrisageduste arvelt. Minu arvates on see muutus enamasti lahendanud selle põhjuse
kuigi maastiku laadija võib endiselt maha jääda väga madalate raadiosageduste korral (vähem kui 10 fps) või väga kiirel kiirusel (kiiremini kui 600 sõlme). Seal on
mitu võimalust reguleerida, kui palju CPU aega FS pühendab stseenide ja tekstuuride laadimisele. Lihtsaim viis on määrata raami kiiruse liuguri väärtuseks teie väärtus
masin saab pidevalt saavutada. Mida madalam on liugur, seda rohkem protsessori aega suunatakse ümber andmete laadimisest. Teine asi, mida saate teha, on muuta
FIBER_FRAME_TIME_FRACTION määrab raami maksimaalse aja hulga, mida me kasutame kiudoptilistel töökohtadel primaarlõngale. Me mõõta, kui kaua kulus FIBER_FRAME_TIME_FRACTIONi simuleerimiseks ja muutmiseks ja seejärel seda aega korrutada, et määrata, kui kaua kiudusid kulutada. Näiteks, kui simuleerimiseks ja töötlemiseks kulus 10 millisekundit, ja FIBER_FRAME_TIME_FRACTION määrati 0.33i vaikeväärtuseks, lubaksime primaarlõnga kiududel töötada kuni 10 * 0.33 = 3.3 millisekundit. 1.0i ja 2.0i fraktsiooni väärtuste korral on kiududele antud aeg vastavalt 10 millisekundit ja 20 millisekundit.
Mitme südamikuga masinate puhul on öeldud, et eespool ei ole vaja ja seepärast on vaikimisi 0.33. Ma lihtsalt proovisin seda välja ja leidsin, et see tõepoolest aitas mind. Iga süsteem erineb riist-ja tarkvara kombinatsioonidest. Seepärast peate kasutama oma individuaalses süsteemis parimaid seadeid. Kohaldatakse nii palju tegureid. Soovin, et võin öelda, et üks raamat sobib kõikide lahendustega, kuid seda ei ole. Kui teil on probleeme FPS-iga (kaadrit sekundis), enne kui alustate tutistamist, soovitame teil kõigepealt selle probleemi lahendada, seades liugureid piirkonnale, kus teie masin töötab pidevalt ja hoides seal seal. Kontrollige oma masinat tiheda maastike ja proovige säilitada 20 fps. Võite ajaliselt määrata fps piiraja piiramatu ja käivitada FSX selle sammu kaudu, siis lähtestage see tagasi 30fps (pool kiirust või teie monitoride värskendamise sagedus) Kui te olete mõelnud, et on raskekujuline kuumus, siis pühendatakse arvuti ainult lennusimulaatorile kuidas minna. Säästad palju $ $ $, ehitades oma süsteemi.
Eespool toodud seade määrab kauguse, mille FSX joonistab maastike (teravuse) ja töötab TIME_FRAME_TIME_FRACTION.
Selle liini muutmine suurendab tähelepanu õhusõiduki kaugemale. (Pange tähele, et see suurendab ka teie sõiduki kasutustasude arvu)
See on kohest kasu fotode kujundamise kasutajatele. Näed palju paremat maastikul asuvat rohtu ja suurt paranemist üldises silmakompvetikas vaadates maha.
Jaotis 3: aitamaks FSX-ilt koormata. Võite aidata oma graafikat veelgi, võttes oma HD-videokaardi oma CPU tööd.
Ma kasutan Megascenery ja Blue Sky ning palju seda. Sellepärast on mul FSX-ile pühendatud 2 TB HD. Kuigi ma ei pea muretsema autogeeni pärast, võib fotode kujunemine olla keeruline madalal tasemel, kui tegemist on teravusega. Ma kasutasin ülaltoodud häälestusi 500 jalga teravuse parandamiseks, mistõttu mu stardid ja maandumised muutusid realistlikumaks.
Peamiseks eeliseks fotodega ilma autogeenita on VAS-i kasutamine paremini hallatav ja 10 fps suureneb, rääkimata sellest, kus te sõidate. Alati on alati sammers, kes lihtsalt vajavad rohkem ja rohkem, kuid alati on tasakaalustavaid toiminguid, et vältida programmi krahhi, kuni tõeline 64 biti platvorm vabastatakse. Mõistlik juhtimine koos teie masina hea arusaamisega läheb kaugelt FSXi lõbusaks ja stabiilseks platvormiks.
|
OSCAR-2019
|
||
21. apr. 2017 Kaido Reivelt TÜ koolifüüsika keskuse juhataja, Eesti füüsika seltsi juhatuse esimees - Kommenteeri artiklit
Õpetajate Leht pöördus Eesti füüsika seltsi füüsikaõpetajate osakonna poole palvega kirjutada koolide laboritest. Kuidas õpetajad näevad nende olukorda ja varustatust? Kui palju katseid tehakse ja kuidas see mõjutab õpilaste huvi? Ettepanek jõudis lõpuks allakirjutanu lauale – õpetajate tööpäevad on ju pikad. Mida siis kõigest sellest arvata?
Jah, demonstratsioonkatsed teevad füüsika põnevamaks ning kasvatavad õpilaste huvi selle vastu. Kindel on ka see, et looduse uurimine võiks käia praktilise tegevuse kaudu, mitte töövihikut täites. Edasi oleks lihtne nentida, et katsevahendid on kallid (jah, nii see on) ning tihti ei suuda koolid neid hankida (samuti õige). Ja lõpetada siis tõdemusega, et raha on juurde vaja.
Meile teadaolevalt tegi viimase koolide katsevahenditega varustatuse uuringu TÜ koolifüüsika keskuse magistrant Ott Krikmann 2001. a (juhendaja Henn Voolaid). Magistritöö kokkuvõttes on öeldud: „Uurisime Eesti koolide füüsikakabineti olukorda riistvara seisukohalt. Andsime ülevaate eelnevatest uurimustest, mis on seotud riistvara uurimustega koolides. Leidsime, et koolide varustatus riistvaraga aastate jooksul ei ole paranenud ja on endiselt halb. Kabinettides puuduvad katsete tegemiseks vajalikud tarbed. Õpetajad jätavad katseid tegemata. On koole, kus ei tehta ühtegi katset riistvara puudumise tõttu. /…/ Füüsika kabinetti riistvara soetamiseks oleks vaja käivitada eraldi riiklik finantseerimisprogramm.”
Tööst loeme ka: „Saadetud küsimustikest tuli tagasi 39. Nendest 2 olid vene koolist. Edaspidi me ei erista vene ja eesti koolide vastuseid. Küsimustiku mahukus on jätnud oma jälje ka vastustele. Nimelt on paljud vastajad valinud ja vastanud küsimustele, millele on lihtsam ja mugavam vastata. Aega nõudvamatele pole tihtipeale vastatud. Kaks kooli loobusid vastamast, sest neil puudusid praktiliselt igasugused vahendid.”
Kui miski Eesti hariduselus viimastel aastatel hästi edenenud on, siis kõikvõimalike uuringute tegemine. Aga sellel on äraspidine efekt – kontrollimatu küsitluste voog on koolid ja õpetajad lõpuni ära tüüdanud, nii et harva õnnestub saada rohkem, kui 10% õpetajate vastuseid.
Meie arvamus silma järgi keskmistades põhineb kogemusel, mille oleme saanud füüsika, keemia ja bioloogia õpikodade programmi1 läbi viies ja otsesuhtlusest füüsikaõpetajatega. Circa saja kooli füüsikakabinettide külastamise kogemus kõlab lühidalt kokkuvõetuna järgnevalt.
Halvasti on läinud ENSV ajal soetatud katsevahenditega – kui neid ei ole veel ära visatud, siis ei ole need koolides üldiselt komplektsed või ei oska füüsikaõpetajad neid kasutada. Ja sellest on kahju, sest vananenud oleku ja väljanägemisega kraami kõrval said koolid tol ajal ka püsiväärtusega vahendeid, nagu vaakumpumbad, kõrgepingegeneraatorid või gaaslahenduslambid.
Mõned (põhiliselt) gümnaasiumid on leidnud raha füüsikakabinettide täielikuks sisustamiseks, viimati näiteks Tamme gümnaasium. Aga selliseid koole on siiski üksikuid (kinnitamata andmetel paarkümmend).
Mis puudutab riiklikku rahastamist, siis see on aineõppest pigem kaugenenud, näiteks üldjuhul ei rahasta riik isegi aine täiendkoolitusi. Ainedidaktika koolituste rahastamine on võimalik, kui see on seotud IKT-, eneseanalüüsioskuse, uurimispädevuse kasvu, õpilaste üldpädevuste kasvu või muu seesugusega.
Õpetaja kutsestandardis ei ole õppesisu valdamine kohustuslike kompetentsuste hulgas. Katsevahendite hankimisest rääkimata. Aga see on ainult pool lugu.
Kas katsevahendite olemasolu või puudumine on üldse mõistlik telg või lähtepunkt füüsikahariduse probleemide ja väljakutsete sisuliseks arutamiseks?
Selle loo autorile ei ole teada ühtki katsevahendit, mis suudaks täita mõnd õppe-eesmärki, ilma et õpetaja selle enne „väärindaks” – looks konteksti, tekitaks sobiva õhkkonna, paneks õpilased katse tulemust ennustama ja kaasa mõtlema, seletaks ja seoks ülejäänud tunni materjaliga. Parimal juhul saab tühipaljas katsevahend pakkuda efektset trikki.
Katsevahendid (nagu näiteks ka IKT) on tööriistad, mitte asjad iseeneses. Ja sarnase tulemuse võib saavutada eri tööriistu kasutades.
On olemas suurepäraseid näiteid füüsikaõpetajatest, kes väga lihtsate vahenditega viivad läbi suurepäraseid tunde ning oma kogemust ka videotena levitavad.2 Selliseid videoid vaadates tundub, et vaja on „vaid” oma aine tundmist, entusiasmi ja leidlikkust … ja koostööd tööõpetuse õpetajaga. Loomulikult ei saa midagi teha päris ilma rahata, aga torujuppe, pabertaldrikuid, patareisid või elektrimootoreid suudab võimaldada iga kool, kui tal selleks vähegi tahtmist on. Ja eeskujud on ju olemas.
Seda enam, et internetis veebipoodidest vahendeid otsides on päris raske leida selliseid, mis päriselt töötaksid. Tihti tundub, et müüakse teise või kolmanda ringi koopiaid vahenditest, mida keegi anonüümne leidlik inimene kunagi kusagil kasutas ja millest siis vormiti katsevahendilaadne toode. Ja veebipoe pildi järgi on pea võimatu aru saada, kas asi töötab või mitte. Vahendile hinnangu andmiseks tuleks tellida proovieksemplar. Aga selline tegevus on kooli tasemel selgelt liiga kulukas.
Väga kallite ja kvaliteetsete katsevahenditega on lihtsam … aga veidrusi võib leida igas hinnaklassis. Ja ühelgi juhul ei pääse vajadusest asi tunnis ka õigesti „välja mängida”.
Lühidalt: rahalaev tundub peibutav idee hetkeni, kui see reaalselt kohale jõuab. Reaalsuses tähendab igasugune areng lisatööd ja juurdeõppimist. Ja ei ole üldse kindel, et tarvilik töö on väiksem, kui raha rohkem käes juhtub olema.
Vahekommentaariks. Öeldakse, et ideed on õhus. Seda võib täiendada ja öelda, et järjest rohkem õhus olevaid ideid jõuab ka internetti. Hüpe on toimunud viimase viie aasta jooksul – täna võib julgelt väita, et YouTube’is on ideid kõigi loodusainete õppekavades olevate teemade õpetamiseks, ei pea enam kõike ise välja mõtlema. On ainult kaks raskust.
Hea idee on nagu muusikapala üleskirjutus – kõik on justkui olemas, aga ikkagi on vaja interpreeti, kes muusika elama paneks. Seda enam, et loodusteaduste õpetamisel kasutatavate ideede jaoks ei ole suudetud välja mõelda ühtset „noodikirja”, igaüks teeb nii, nagu oskab.
Sellest hoolimata on keeruline leida mõnd head põhjust, miks peaks jätkuvalt rõhuma kvantiteedile. Puudus on süstematiseeritud ja ühtlustatud sisust, kvaliteetsest toimetajatööst. Ja kokkuleppest, kuidas teha seda kõike nii, et õpetaja saaks interpreteerida, mitte ei peaks dešifreerima.
Küsisime sel kevadel füüsikaõpetajatelt, milliseid veebipõhiseid õppematerjalide keskkondi nad kasutavad. 72 vastanud õpetajast oskas vabavastuses vaid üks nimetada eKoolikotti ja ka see ei olnud „asjalike” kategoorias.
Füüsikaõpetajate kogukonda kuulumine aitab kõiki, kes koolis füüsikat õpetavad. Kõige paremaid nippe annab kolleeg, kes sama teemaga rohkem vaeva näinud. Ka iseenda kogemuse jagamine on mõnus kogemus. Meiega võiksid võrgustuda kõigi loodusainete õpetajad. Meil on, mida üksteiselt õppida.
Kuidagi on vaja üle saada olukorrast, kus õpetajatel ei ole aega ega võimalust end erialaselt koolitada. Normaalne oleks aastas korra oma teadmiste pagasit uuendada … sest väga raske on seda teha igapäevatöö kõrvalt. TÜ koolifüüsika keskus töötab selle nimel, et meie pakutavad koolitused oleksid tõepoolest head ja kasulikud.
Eksperiment nimega füüsika e-õpik (http://õpik.füüsika.ee) on nüüd kestnud üle kümne aasta. Projekti vedajate jaoks ei ole see pelgalt paberõpikute veebiversioonide avaldamise koht. Proovime süstematiseerida, toimetada ja seeläbi taaskasutatavaks muuta ideid, parimaid kogemusi ja tunnis kasutatavaid materjale. Aga läheb veel aega.
Mitmeid kordi on arutatud katsevahendite komplektide laenutamise süsteemi loomist. Ei ole võimatu, et varsti proovime selle ka päriselt järele.
Ilmselgelt kõik need neli komponenti – kogukond, koolitused, veebipõhised materjalid ja katsevahendite laenutus – täiendavad üksteist, olles teatud hüpoteetilise aineõpetajate tugisüsteemi osad.
Õpilastele valmistavad reaalained, näiteks matemaatika ja füüsika, pahatihti peavalu. Keeruliste teemade selgitamine võtab õpetajatel aega, õpilastel võib arusaamisel tekkida aga raskusi ning seetõttu huvi teema vastu kaob. Abiks õpetajatele, kes on sellise olukorraga tihti silmitsi, pakub Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum võimalust spordi abil reaalained õpilastele selgeks teha.
Tippsportlaste ja õpetajate ühistööna valminud Eestis ainulaadse haridusprogrammi „Klassist välja!” eesmärk on pakkuda noortele huvitavaid õppimisviise väljaspool kooli- ja klassikeskkonda. Spordimuuseumis saab valida haridusprogrammide vahel, mis keskenduvad mehaanikale (füüsika korvpalli kaudu) ja tõenäosusele (matemaatika jalgpalli kaudu).
Idee on lihtne: õpilaste lemmikaine koolis on tihtipeale kehaline kasvatus, kõige raskemaks peab suurem osa aga reaalaineid. „Klassist välja!” on sisuliselt koolitund, mida ei peeta koolikeskkonnas, vaid sportlikus õhustikus koos noorte eeskujuks olevate sportlaste selgituste ja osalusega. Õppevideod on filmitud jalgpallistaadionil ja korvpallisaalis – spordi kõige loomulikumas keskkonnas. Spordiareenil on noortel võimalik aru saada, kuidas tõenäosusteooria ja füüsikaseadused on iga sportmängu osa ning mil moel meeskonnad ja mängijad koolis õpetatut rakendavad – seda tihtipeale endale teadvustamata. Õpitu kinnistamiseks saab videos nähtut kasutada paberil töölehtedel, vajadusel juhendab kas õpetaja või muuseumipedagoog. Seejärel on võimalik muuseumikeskkonnas õpitut rakendada, katsetades õpitud teadmisi interaktiivsetel seadmetel muuseumi suurel pallimängudest rääkival elamusnäitusel „Kõik mängu!”.
Kõige paremini oskavad selliseid õppevahendeid luua õpetajad ise, mistõttu oleme programmide puhul pöördunud kahe haridust edendava noore, Kristjan ja Britt Kalami poole, kes mõlemad pooldavad haridussüsteemis uuendusmeelsust ning on võimelised raskeid asju lihtsate võtetega selgeks tegema.
Spordimuuseumi „Klassist välja!” haridusprogramm on suurepärane käepikendus õpetaja antavale õppetunnile – sellest on kasu õppekava omandamisel ja see lisab vaheldust õpilase kooliellu. On aeg proovida uusi lahendusi!
|
OSCAR-2019
|
||
Paar nädalat tagasi osales minu coachingu koolitusel Eesti üks tuntumaid värbamiskonsultante. Ja ta rääkis, kuidas üsna sageli kohtab inimesi, juhte, kes ütlevad: „Tahaksin teha midagi muud, teises valdkonnas, teisel erialal, võib-olla ka ise oma äri tehes.“ Ning konsultant lausub: „See on suurepärane! Aga kas oled valmis selleks, et su sissetulek langeb, vähemasti alguses?“ Ja vastus? Mõistagi midagi sellist: „Eee, hea küll, kas sa saaksid mulle vaadata ikka midagi, mis mu praeguse töö sarnane on…“.
Meisse on sisse kirjutatud igavene ihalus uue ja värske järele. Me tahame teha aega-ajalt kannapöördeid oma elus ja töös, vahest ka omal käel ettevõtlust alustades. Ja õnneks päris mitmed ka teevad seda.
Järgnev on minu mõned õppetunnid sellest, mis sind võib ees oodata, kui otsustad teha tõsisema muutuse oma töös, kas oma ettevõtlust alustades või valdkonda vahetades. Või tehes mõlemat korraga.
Mäletan, millise entusiasmiga tormasin 3,5 aastat tagasi koolitaja ametisse, arvates (nagu sellistel puhkudel ikka), et mul on olemas pea kõik teadmised -oskused, et olla oma uuel valitud alal suurepärane. Ja olin üsna imestunud (et mitte öelda pettunud), et ainult vähesed seda minu juures tähele panid. Pigem pandi tähele seda, mis mul koolitajana vajaka on. Ja neil oli õigus.
Olles kokku puutunud juhtide-omanikega – nii on see mistahes valdkonnas. Kinnisvarast kuni veebiarendajate ja pagariteni. Edu ja tulemus ei ole saabunud kunagi üleöö, alguses oled sa õpipoiss, siis sell ja alles siis meister. Reeglina on võtnud 2-3 aastat, kuni oled enamvähem aru saanud, mis on see, mida sa kõige paremini oskad ja mis on see, mida kunded sinult ootavad. Ja muuseas, sellega pole tegelikult sinu kannapööre lõppenud, sellega oled sa lihtsalt kindlustanud teatud taseme, millelt tagasi on veidi raskem kukkuda.
Ma ei tea kedagi, kes oleks edukaks saanud enne tegevuse alustamist kirja pandud detailset plaani järgides. Detailne äri- või ka muutuseplaan kui selline on mõnikord vajalik, ent seda ainult kahel juhul: kui sa pead kaasama investoreid, laenuraha või kui sul pole endal veel päris selge, mida sa tegema hakkad. Esimesel juhul toob plaan raha ja teisel juhul veidi selgust. Kummalgi juhul ei tähenda see seda, et sa punkt-punkti haaval plaani hakkad järgima. Sest plaan suudab ette näha vaid sinu tegevusi, ent mitte seda, kuidas reageerivad sellele teised inimesed. Ning sealt edasi seda, kuidas sina omakorda reageerid. Jne. Maailm, sealhulgas ärimaailm ei ole lineaarne ja ainult põhjus-tagajärjena kirjeldatav. Seega – tegema hakkamine ja katse-eksitus, kes rohkem katsetab, sellel on ka rohkem edukaid algatusi.
On mõõdetud, et iga start-up teeb vähemalt seitse kannapööret, enne kui leiatakse üles see, mis töötab ja mis inimestele huvi pakub. Ja mille eest on nad nõus ka raha maksma. Mulle tundub, et ehkki kannapöörete arv on erinev, ootab 2-3 aasta jooksul sind ees terve rida muutusi töö sisus. Sest muutujaid-tegureid, mis sinu tööd mõjutavad, on palju alates kundede eelistustest, turu hetkeseisust, sinu enda oskustest-teadmistest, kogemusest jne. Seda kõike on keeruline ja praktiliselt võimatu ette näha.
Võtmeküsimus on see, kuidas leida tasakaal selle vahel, millega alustasid ning olla samal ajal piisavalt paindlik ning kiiresti reageerida, muutuda. Oluline on, et ei viskaks püssi liiga vara põõsasse. Ja samal ajal ka see, et oleks, mille pihta selle püssiga põrutada. Kannapöörete tegemisel väärtuslikuim oskus, mis tuleb ka ajaga, on võime lahti lasta – kui see ei töötanud, kui inimeste jaoks polnud sellel väärtust, siis okei, lähme edasi ja uurime, kas annab kuidagi teisiti teha, mida uut ja värsket saab pakkuda.
Sest miski ei lähe päris nii, nagu lootsid ja ootasid. Oma vaimusilmas olid sa mõne kuuga juba peaaegu maailmameister, ent tegelikult… Kõik võtab aega rohkem, kui eeldasid. Alates sissetulekutest kuni inimeste tunnustuseni sulle kui oma ala eksperdile.
Ja siis tulevad ahvatlused. Kindlasti saabub sinu juurde 1-2 tööpakkumist sinu vanast töövaldkonnast – lubavad korralikku rahapakki ja stabiilset sissetulekut ning esmapilgul ka põnevat väljakutset. Ja kui need pakkumised tabavad sind sinu raskel hetkel – nagu öeldud, miski pole läinud päris loodetud moel – siis on ahvatlus suur. See on tüüpiline etapp muutusetsüklis: eitus ja vastupanu on ületatud ning käsil on harjutamine - see, kui sa tead, mismoodi saab, ent veel pole loodetud edu saavutanud. Veel pole jõudnud viimasesse etappi, kus muutusest on saanud sinu loomulik olek. Ja siis mõnikord võtad pakkumise vastu… Mõnikord selleks, et mõne aja pärast, kasvõi mõttes, jälle naasta „oma asja“ juurde.
Vaata kogu aeg tulevikku. Mõnikord soovitavad ärikonsultandid ja targad raamatud sulle mineviku süvaanalüüsi - mõtle ja analüüsi, mida sa ikka oskad ja tahad ja mida on sul sellest õppida jne. See kõik on intellektuaalselt huvitav, parafraseerides Rein Langi, ent reeglina ei anna see sulle olulisimat – enesekindlust edasi minna. Pigem kipud sealt välja lugema piiranguid – ega ma ikka ei oska seda ja teist jne.
Enesekindlus on sinu väärtuslikuim vara. See on see, mis edasi viib, mistahes valdkonnas või tegemises. Ning enesekindlust tekib palju rohkem siis, kui vaatad tulevikku – mida tahan teha, saavutada ja millised on võimalused seda teha. Minevik on minevik, seda ei saa muuta ja pole mõtet kahetseda seda, mida tegid või mida ei teinud. No regrets!
Olulisim: see kõik tasub ära. Igas mõttes. Ja rohkemgi veel. Kui oled ise enda tööandja ja/või oled teadlikult teinud valiku valdkonna muutmisel. Kui oled saanud oma valdkonna tipuks. See tunne, et oled õpipoisi staatusest kasvanud selliks, võib-olla isegi meistriks.
MTA koostatud ning oma kodulehel huvilistele tutvumiseks välja pandud uued juhendid on huvitavad ja kasulikud ning peaksid raamatupidajaid igati nende töös abistama, tunnustab EML vanemjurist Martin Huberg ajakirjas "MaksuMaksja".
MTA tegevust juhendite andmisel tuleb igal juhul kiita, isegi kui meile mõni seisukoht ei meeldi. EML on aastaid meelde tuletanud, et maksuseaduse juhend peab olema terviklik juhendmaterjal, mitte üksikute omavahel seostamata artiklite või uudiste kogum. Varem oli info laiali pillutatud näiteks märksõnadega „uudised“, „kasulik teave“, „korduma kippuvad küsimused“ jne.
Juhendite andmise õigus ja kohustus tuleneb maksukorralduse seadusest (§ 15) ning need on mõeldud nii maksuhalduri enda seesmise töökorralduse jaoks (et kõik ametnikud teaksid, milline on maksuhalduri ühtne seisukoht seaduse tõlgendamisel) kui ka maksukohustuslaste jaoks, et oleks teada, kuidas maksuhaldur mingis olukorras käitub või millisel seisukohal mingis küsimuses ollakse.
Juhendid ei ole maksukohustuslastele siduvad ning kui mõni seisukoht ei meeldi, siis ei pea seda rakendama, kuid see peaks olema maksukohustuslase jaoks esimene indikaator, et võimaliku maksukontrolli puhul on tõenäoliselt vastavas küsimuses maksurisk vaidluse näol olemas.
Kui maksuhaldur muudab oma seisukohta, siis maksu tasumisest see ei vabasta, kui varasem seisukoht tingis maksukohustuslase väära käitumise, kuid see on aluseks intresside tasumisest vabastamiseks (MKS § 119 lg 5). Kohtupraktika annab alust järeldada, et põhimõtteliselt on võimalik maksuhaldurilt riigivastutuse seaduse alusel välja nõuda ka kahju, mis tekkis maksuhalduri juhise järgimise tõttu. Kahju võib seisneda eelkõige näiteks laenuintressides, mis tasutakse, kui maksusumma tasumiseks peab pangalaenu võtma, aga ka muudes sarnastes kuludes.[1]
Järgnevalt vaatamegi, mida uut MTA kodulehel näha saab. Kuna asjade ülesleidmine ei pruugi väga lihtne olla, kui tegu ei ole MTA kodulehe sagedase külalisega, siis lisasin artiklitele täpsed aadressid juurde.
Juhendis selgitatakse üldiselt nii erisoodustuse mõistet kui ka tuuakse konkreetsed näited, millal erisoodustuselt maksude tasumise kohustus tekib ning kuidas sel puhul tuleb tuludeklaratsiooni lisa 4 täita.
Loomulikult on toodud ka selliseid näiteid, mille puhul praktikas käitutakse tegelikult natukene erinevalt. Näiteks toob MTA sellise juhtumi: Tööandja saab tasuta kontserdipiletid oma lepingupartneri käest ning annab need oma töötajatele. Eeltoodu on käsitletav erisoodustusena, mille maksustatav väärtus on selliste kontserdipiletite turuhind. Seega erisoodustuse hinna määramisel lähtutakse üldjuhul erisoodustusena antud kauba või teenuse turuhinnast.
No ma ei kujuta ette, kes sellises olukorras need tasuta piletid mingil viisil üldse arvele võtab ja erisoodustust nendelt maksab, kuid tasub siiski kõrva taha panna, mida MTA arvab. Muidugi võib ju arutada, kas töötaja on sellises olukorras üldse tööandja arvel oma varalist olukorda parandanud, et see võiks olla erisoodustus (Riigikohtu halduskolleegiumi lahend asjas nr 3-3-1-73-09), kui tööandja ei ole mitte mingisuguseid kulusid kandnud nende piletite saamiseks. Võib ju ka nii vaadata, et juriidiline isik kui abstraktsioon ei käi teatris ning sisuliselt antakse selline kingitus teise äriühingu töötajatele kasutamiseks, tööandja on vaid vahendaja ning tõenäoliselt on tasuta pileti jagaja juba need piletid ka näiteks vastuvõtukuluna maksustanud. Praktikas võib probleem tekkida siis, kui „tasuta“ piletid saadakse näiteks sponsorluse või koostööprojekti raames ning see on ka dokumentides täpselt fikseeritud. Sel juhul võib tõesti rääkida sellest, et pileteid kassahinnaga müües oleks tööandja saanud suuremat tulu kui neid töötajatele tasuta jagades.
MTA seisukohad välislähetuse päevaraha osas on mõnevõrra segased. Pean silmas välislähetuse päevaraha maksmise kriteeriumit, mille kohaselt peab lähetuskoht asuma vähemalt 50 kilomeetri kaugusel asula piirist, kus paikneb töö tegemise koht.
Inspiratsiooni selle teema üles võtmiseks sai MTA teatavasti kunagisest EML selgitustaotlusest.[3] Saame teada mõõtmise teoreetilistest alustest ja neist tuletatud seisukohast:
Seega võiks järeldada, et MTA peab silmas mitte konkreetse töötaja sõitu, vaid objektiivseid kriteeriume. Samas, otseselt ei ole välistatud ka konkreetse isiku stardipositsiooni arvestamine ning mõistlik olekski nii tõlgendada, et just seda MTA juhend silmas peab, sest tavapärane ja mõistlik ja enimkasutatav saab olla tee üksnes siis, kui me saame küsida: kelle aspektist vaadatuna? Ning vastus saab olla üksnes konkreetsest töötajast lähtuv. Võtame näiteks olukorra, kus otsetee on liiklusummiku või ehitustööde tõttu raskesti läbitav ning ringiga sõites jõuab sihtpunkti kiiremini.
Mis puudutab lähetuse ja puhkuse ühildamist, siis on maksuhaldur oma seisukohtades teinud geograafilise arenguhüppe. Kui varem selgitati, et kui sõidetakse lähetusse Itaaliasse, lähetus lõpeb ja töötaja jääb nädalaks puhkusele, siis tagasituleku pilet ei ole enam lähetusest saabumise, vaid puhkuselt tuleku pilet, mis MTA arvates tuleks loomulikult ka vastavalt maksustada. Uuemas materjalis on Itaalia asemel mainitud hoopis Pariisi kui tuntud maailma moe- ja ilupealinna, kuid EML ei lase end ilust heidutada ja on endiselt seisukohal, et tegemist on tavalise lähetuskuluga nii Pariisis kui Nuustakul. Iga lähetus, mis kestab kauem kui 8 tundi, sisaldab paratamatult endas ka puhkeaega, kuid see ei muuda sõidukulusid maksustatavaks.[4]
Ka isikliku sõiduauto töösõitudeks kasutamise hüvitamisel on maksuhaldur endisel seisukohal: Tööandja poolt makstav hüvitis 0.30 eurot kilomeetri kohta (maksimaalselt 256 eurot kalendrikuus) hõlmab kõiki sõiduauto kasutamisega seonduvaid kulusid (rehvivahetus, autoremont, parkimispiletid, bensiin jne), mistõttu on täiendavate kuludokumentide alusel tehtud väljamaksed käsitletavad erisoodustusena.
EML leiab endiselt, et kui töötajal on näiteks vaja tööasjus Saaremaale sõita ja Kuressaares autot parkida, siis saab nii praamipileti kui parkimistasu maksuvabalt hüvitada ning mitte arvestusega 30 senti kilomeeter või 64 eurot kuus, vaid kuludokumendi alusel.[5] Kui tööandja ei soovi maksuametiga intellektuaalset vaidlust arendama hakata, siis on turvalisem võimalus vormistada selleks puhuks lähetus ning hüvitada kulud lähetuskorralduse alusel.[6] Muidu iseenesest ei ole pärast päevaraha kaotamist enam Eesti-siseste lähetuste vormistamisel erilist mõtet, kui tööandja just ise korra huvides seda ei soovi teha.
Uus teema meie jaoks on tööriiete kasutamine. Kuidagi ei taha ära kaduda arusaamine, et tööga seotud kulutusi tuleb määrata töötervishoiu ja tööohutuse reeglite järgi: Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 13 lõike 1 punkti 11 kohaselt peab tööandja omal kulul andma töötajale isikukaitsevahendid, tööriietuse ning puhastus- ja pesemisvahendid, kui töö laad seda nõuab. Tööandja poolt töötajale muretsetud tööriietus on mõeldud eelkõige kandmiseks ja kasutamiseks tööajal. TuMS § 32 lõike 2 kohaselt loetakse tööandja poolt tööriiete ostmist ettevõtlusega seotud kuluks. Töövälisel ajal maksustatakse tööriiete kasutamine erisoodustusena.
EML ootab põnevusega, kuidas maksuamet hakkab maksustama näiteks linna peal jalutavaid politseiametnikke ja kaitseväelasi. Mina olen isiklikult näinud Statoilis sisseoste tegevaid ehitustöölisi kõrval asuvalt ehituselt, kes täiesti süüdimatult kõnnivad väljaspool ehitusplatsi ringi tööriietega. Ja ma tõesti siiralt loodan, et maksuameti infoleti töötajad vahetavad tööpäeva lõpus samuti enda pluusid ja kostüümid enne kojuminekut hubasemate vastu välja. Repliigi korras tuletaks meelde ka seda, et „erisoodustuse“ vastand ei ole „ettevõtlusega seotud kulu“, sest ei politseiniku ega maksuametniku tööriiete puhul ei saa me rääkida „ettevõtlusega seotusest“.
Aga hoolimata sellest, et mõni asi võib tunduda veider või väär, on juhend iseenesest väga positiivne ning raamatupidajale kindlasti abiks. Kui te leiate MTA kodulehe üles, siis võtke mõni suvaline juhend lahti ja toksige aadressiribale selle numbri asemele lihtsalt õige number (mille te leiate joonealusest märkusest) ja tavaliselt jõuategi õigesse kohta pärale.
Verivärske juhend (17.06 välja riputatud) käsitleb kingituste ja annetuste maksustamist ja kajastamist TSD lisas 5. Ülevaade antakse nii üldistest põhimõtetest kui ka spetsiifilistest küsimustest, samuti tuuakse sätete selgitamiseks näiteid, mille kohta tõesti praktikas aeg-ajalt küsitakse:
Dividendid, kasumieraldised, väljamaksed omakapitalist, likvideerimisjaotised ja TSD lisa 7 täitmine[8]
Ka see juhend on üllitatud juuni esimese dekaadi lõpus, nii et värske kraam. Probleemid, mis tavaliselt tekivad, puudutavad väljamakseid omakapitalist või likvideerimisjaotisi, kuna nende maksustamise osas on 2009. aasta algusest tehtud suuri muudatusi ning saaja tasandilt on maksustamine üle viidud maksja tasandile. Kuna maksustatakse sissemaksete ja väljamaksete vahe, siis küsitakse tihti, kas ülekurss (aažio) on samuti sissemakse, või oma aktsia võõrandamine äriühingu enda poolt — kas see läheb sissemaksena arvesse. MTA kinnitab mõlemat, need on sissemaksed ja lähevad maksubaasi leidmisel arvesse. Nii tõesti on.
Üks teema, mis väärib veel peatumist, puudutab osaluse omanike võrdset kohtlemist. MTA viitab, et TuMS ei sätesta omakapitalist tehtud konkreetse väljamakse seost konkreetse omakapitali sissemaksega. Maksustamisel võetakse aluseks maksustamisperioodil tehtud omakapitali väljamaksete summa kokku, mille võrra vähendatakse äriühingusse tehtud sissemaksete summat.
Sõna-sõnalt võttes võib see tõesti nii olla, kuid mõistlik lähenemine see ei ole. Ka tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas (352 SE)[9] märgitakse:
Maksustamisel võrreldakse väljamakseid äriühingusse tehtud sissemaksete summaga, mitte nt konkreetse tagasiostetava osaluse soetamiseks tehtud sissemaksega (seda nii äriühingu likvideerimisel kui ka kapitali vähendamise ja osaluse tagasiostmise korral). Aktsia- või osapõhiselt maksuarvestust ei peeta. Sõnastus „äriühingu omakapitali tehtud rahalised ja mitterahalised sissemaksed” tähendab aktsionäride või osanike tehtud sissemakseid aktsiaseltsi aktsiakapitali, osaühingu või tulundusühistu osakapitali või täis- või usaldusühingusse tehtud sissemakseid.
Ja veel: Kapitali vähendamisel või osaluse tagasiostmisel tehakse aktsionäridele või osanikele väljamakseid, mille tulemusel äriühingusse tehtud sissemaksete saldo selle summa võrra väheneb. Järgmistele maksustamisperioodidele kantakse üle ehk maksuvabalt saab välja maksta üksnes selle osa sissemaksest, mis on varasematel maksustamisperioodidel välja maksmata. Juhul kui äriühing on kapitali vähendamisel või osaluse tagasiostmisel juba teinud väljamakseid samas summas, mille osanikud või aktsionärid on äriühingusse pannud, kuulub järgmine väljamakse maksustamisele kogu ulatuses.
Seega, TuMS § 50 lõiget 2 muutva seaduse eelnõus lähtutakse sissemaksete kogusummast (koos ülekurssidega), nii nagu MTA ka juhendis selgitab.
Samas oleks igati asjakohane arvestada osanike (aktsionäride) võrdse kohtlemise põhimõttega (põhiseaduse § 12, äriseadustiku § 154, § 272). Sellest lähtuvalt tuleks arvestada ainult seda osa sissemaksest, mis vastab kapitali vähendusele (20%). Lisaks sellele, kui juhuslikult konkreetsete osadega (aktsiatega) oli seotud ülekurss (aažio), siis peaks ka selle nendega ära siduma. Vastasel juhul võib tekkida olukord, kus varem ühingust lahkuv osaluse omanik saab teiste arvelt hüvitise maksuvabalt kätte. See oleks ebavõrdne kohtlemine, mida tuleks vältida.[10]
EML peab õigeks TuMS § 50 lõike 2 tõlgendamist koostoimes võrdsuse põhimõttega eeltoodud viisil (mitte seaduseelnõu seletuskirjas esitatud tõlgendust). Mõistlik oleks juba otsuste tegemisel ise määrata, kui suur osa väljamaksetest tehakse sissemaksete arvel ja kui suur osa väljamaksest on sellisel juhul maksustatav.
Loomulikult, kui see ei ole enamusosaluse omaniku jaoks probleem, siis võib ka eelnõu seletuskirjas pakutud metoodikat kohaldada, kuid sellisel juhul tuleks meeles pidada, et hilisemad väljamaksed on kõrgemalt maksustatud, sest maksuvaba sissemaksete osa on ära kasutatud. Teades aga, et tulumaksumäär on taas langemas, võib MTA metoodika lõppkokkuvõttes kasulikum olla.
Residendist füüsiliste isikute ja mitteresidentide puhul, kelle koduriigiga puudub topeltmaksustamise vältimise leping, võib täiendavalt kohalduda ka vastavalt TuMS § 15 lõige 2 või 3 või § 29 lõige 5, kui osaluse soetamismaksumus oli väiksem kui väljamakse. Näiteks kui osalus saadi pärimise teel ja soetamismaksumus on 0, ei pruugi TuMS § 50 lõike 2 alusel küll maksukohustust tekkida, kuid see tekiks residendist füüsilise isiku puhul TuMS § 15 lõike 2 alusel.
Muus osas meil juhendi kallal nuriseda ei ole ning soovitame seda soojalt lugeda ja abivahendina kasutada.
Kindlasti tasub MTA kodulehel külastada ka teisi alajaotisi peale tulumaksu, nii näiteks on ka käibemaksualased juhised[11] ilusasti süstematiseeritud ning raamatupidaja peaks hõlpsasti saama veenduda, kas tema küsimusele on vastus olemas või mitte.
Igal juhul, MTA kodulehekülg muutub järjest paremaks ning EML julgeb soovitada selle iseseisvat külastamist.
[1] Selle kohta vt Tallinna Ringkonnakohtu 10.02.2010 otsust asjas nr 3-07-1603. Kättesadav kohtulahendite andmebaasis www.kohus.ee.
[2] MTA kodulehe ärikliendi rubriigi „ettevõtte tulumaksu“ alajaotis: www.emta.ee/index.php?id=30227.
[7] MTA kodulehe ärikliendi rubriigi „ettevõtte tulumaksu“ alajaotis: www.emta.ee/index.php?id=30476.
[8] MTA kodulehe ärikliendi rubriigi „ettevõtte tulumaksu“ alajaotis: www.emta.ee/index.php?id=30193.
[9] Riigikogu XI koosseisu seaduseelnõu 352 SE koos seletuskirjaga. Kättesaadav Riigikogu kodulehel www.riigikogu.ee.
[10] Probleemist lähemalt koos konkreetsete näidetega vt Lasse Lehis. Euro teeb jälle trikke? – MaksuMaksja, 2011, 5, 18-20.
[12] MTA kodulehe erakliendi rubriigi füüsilise isiku tulumaksu alajaotis: www.emta.ee/index.php?id=29998.
|
OSCAR-2019
|
||
K, 5. oktoobril kl 18 kõneleb Puhja seltsimajas õpetaja Veiko Vihuri Eesti ühiskonnast vaimu ja võimu vahelises pingeväljas.
R, 7. oktoobril kl 12 tutvustab Kavilda kirikus isa Justinus õigeusku ja kl 15 alustab Puhja noortekeskuses tegevust viisikandle ring Anneli Klausi juhendamisel.
Dolina MacCuishLuther ja tema Kati. Lutheri naise mõju tema vaimulikuametile.Kahtlemata teab iga lehelugeja midagi Martin Lutherist, paljud koguni põnevaid seiku tema elust, tööst ja usuvõitlustest. Ehk on nüüdse aja märk see, et raamatu autor on näinud Katarina von Bora isikus seda olulist jõudu, mis aitas saada ja lasi olla usuisal see, kellena me teda täna tunneme. Väikeseformaadiline raamat annab ...
13. detsembril võttis Riigikogu vastu 2007. aasta riigieelarve seaduse. 2007. aasta riigieelarve tulude maht on 75,91 miljardit ja kulude maht 74,78 miljardit krooni. Kirikutele ja usuorganisatsioonidele on jagatud raha kultuuri- ja siseministeeriumi kaudu.Kultuuriministeeriumi eelarvest saavad toetust Rapla Maarja Magdaleena kirik (5 miljonit) ja Kuressaare Laurentsiuse kirik (100 000 krooni oreli remondiks). SA Tartu Jaani Kirikule on määratud 4 miljonit ...
Kui räägitakse valgusest, on sellel kõnel kuulajatele erinev mõju. Eriti just pimedatele. Kuidas nemad valgusest kõnelemist kogevad, ei oska ma öelda. Aga ka nägemine kui niisugune on relatiivsem, kui esmapilgul paistab. Meist igaühe nägemine on eri kombel osaline, partikulaarne. Me näeme ühtesid asju paremini, teisi kehvemini ja me ei saa ise omal jõul midagi teada neist asjust, mida me üldse ei ...
Misjoni-failidEELK Misjonikeskuse sõbraleht nr 9 (10.12.2006).Aasta viimases Misjonikeskuse sõbralehes jagab vaimulikku sõna Nõva koguduse õpetaja Kaisa Kirikal, 300 aastat tagasi Kagu-Indias tegutsenud pietist Bartholomäus Ziegenbalgist kirjutab Annika Kilgi ja diasporaatööst Petseris jutlustaja Elmet Vaaks.Väljaande toimetaja Piret Riim on Misjonikoori juhi Maarja Vardja vahendusel meenutanud koori suvist reisi ...
TallinnViimsi Püha Jaakobi kiriku ehitus ei ole veel lõppenud, ehkki seal toimuvad jumalateenistused ja kontserdid. Viimsi kiriku sihtasutuse nõukogu liikme Vello Vallaste sõnul on praegu viimne võimalus investeerida kordumatusse üritusse – küllap kulub jälle aastakümneid, kuni järgmine luterlik kirik püstitatakse ja mereohvrite mälestuskirikut ei tehta arvatavasti enam kunagi. , ehkki seal ...
Pean oluliseks suurendada riiklikke vahendeid kirikute renoveerimiseks igas Eestimaa nurgas. On ilus kirjutamata seadus, et jõulurahu ajal ei koormata inimesi ülearuste rahajuttudega. Sest raha ja rahu on teineteisele sama sarnased kui jää ja tuli: üks lööb tunded leegitsema ja on oma jõuga võimeline muutma kehtetuks ka vanad kõnekäänud, olgu selleks kas või «Veri on paksem kui ...
Jaanuar 1927Nii nagu 2007. aasta saabumisel, mõeldi ka 1927. aastal, milline see tulla võiks. August Topman oli just harmoniseerinud M. Metzeri laulu, mille sõnadest õhkus tulevikulootust: «Ta tuleb! Jah, tuleb see päev, millest paistab ju hommikupilvedel valguse loit.» Samas võis aga tõdeda, et «Jumala sõna ei ela enam mitte rahva seas». 127 leerilapse seas läbi viidud küsitlus ...
Matthias Grünewald kujutab Isenheimi altaril Ristija Johannest pika nimetissõrmega, mis osutab ristile löödud Jeesuse suunas ning mille juurde on maalitud tekst «Vaata, see on Jumala Tall, kes maailma patud ära kannab». Ristija Johannes tundis Jeesuses ära Jumala Poja ja tema liig pikana kujutatud nimetissõrm tahaks otsekui tungivalt osutada: «Vaadake ometi, just Tema lepitab teid Jumalaga ja võtab teie ...
Võõrsõnade leksikoni järgi on paradiis (otseses tõlkes ‘aed’, ‘park’) paljude rahvaste usulis-müstilises kujutluses esinev õnnemaa, õndsate asupaik.Piiblist loeme: «Ja Jehoova istutas Eedeni rohuaia päevatõusu poole ja pani sinna inimese, kelle ta oli valmistanud. Ja Jehoova Jumal laskis maast tõusta kõiksugu puid, mis armsad olid pealtnäha ja millest oli hea ...
Mitmel rindel oma rahva hüvanguks töötanud kirikuõpetaja Jakob Hurda (fotol) süda seiskus sada aastat tagasi Sankt-Peterburgis, aatemees maeti Tartu Maarja kalmistule. Iial pole minetanud aktuaalsust Hurda üleskutse oma rahvale «saada suureks vaimult», mille ta sõnastas aastal 1870. Jakob Hurda elu, mis ei olnud pikk, ent mille jooksul sooritati mitme mehe elutöö, oli elavaks eeskujuks sellele ideele. ...
Ingel pani oma kuldsed tiivad kokku,istus siis ja vaatama mind jäi.Justkui kõneluseks tahtis võtta hoogu,aga vaikis üha, nõnda kauaks jäi. Unenägudes mu inglil pole sõnu,ainult vaatab kuldsel pilgul mind.Lõpuks vaikusest ta ümber läbi õhukerkib maa ja taeva vahel habras sild.Jana Laaneser
Kelle oma on Läänemeri?Kas tõesti ainult venelaste ja sakslaste? Kuidas on jälle nii, et kaks suurt otsustavad ja teistel nagu polegi midagi öelda. Poliitiliselt ja tehniliselt on kõik korrektne. (Kas pole see muide mitte meie oma poliitikute lemmikväljend?)Kes veel mu mõtekäiku pole tabanud, ma räägin gaasijuhtmest Venemaa ja Saksamaa vahel, see pannakse Läänemere põhja. Venelased ...
Praost doktor Bernhard von Haller18. märtsil 2001 said EELK ja Kurhessen-Waldecki Evangeelne Maakirik Saksamaal sõpruskirikuteks. 25. juunil 2006 pikendati Tallinnas partnerluslepingut. Noor, aga tähtis sõprus.Kui paljud inimesed küll teavad, et selle seose juured juba 100 aastat vanad on? Kunagise Waldecki Maakiriku viimane esimees Bernhard von Haller ei ole toda kiriku-partnerlust küll organisatsioonina rajanud, kuid ta asutas ...
Luteri kirikut tuntakse sõna kirikuna. See on saanud alguse Lutheri usupuhastuse peamisest avastusest, et Jumala sõnal on usu jaoks ülim autoriteet. Sõna kaudu sünnib usk ja sõna vahendusel usk püsib. Sellepärast on sõnal keskne osa jumalateenistuses ja nähtavaks saab sõna sakramentides. Sõna on iga kristlase jaoks eluleib, mis päevast päeva usule ja lootusele rammu pakub.
Jeesus selgitab Jumala tööd inimmõistuseüleselt. Ta ütleb: «Tuul puhub, kuhu ta tahab, ja sa kuuled ta häält, kuid ei tea, kust ta tuleb ja kuhu läheb. Niisamuti on kõigiga, kes on sündinud Vaimust.» (Jh 3:8)
Meie usu ja õpetuse kohaselt tegutseb sõna kaudu Püha Vaim, kelle tööd ilmestab antud kirjakohas kreekakeelne sõna πνεύμα (pneuma), mis on eesti keelde tõlgitult tuul. Meile jääb tuule teekond varjatuks, kuid see ei tähenda, et Jumal, kes Vaimu annab, külvaks teadmatust ja segadust. Lihtsalt inimene ei hooma Jumala maailmas sageli tervikpilti, alles tagasi vaadates aimame sellest midagi.
Laupäeval toimus Rannamõisa kogudusemajas saatesarja «Piibel kaanest kaaneni» lõpukonverents. Saatesarja algusloole mõeldes saime kuulata, kuidas Jumal juba 15 aastat tagasi ettevalmistusega alustas. Meie teame ametlikku algust aastal 2005, kui koostööleping alla kirjutati. Kuid kogu teekond algas hoopis varem.
Mare ja Paavo Pihlak meenutasid, kuidas nad esmakordselt kohtusid Soome partneritega 1997. aastal. Tiit Salumäe kutsus neid Soome meediakoolitusele. Sealt sai alguse koostöö Soome partneriga Sanansaattajat, mille viljana kõlas raadioeetris aastaid soomekeelne «Piibel kaanest kaaneni», kuni täitus unistus eestikeelse saate tegemisest. Sünniloole mõeldes saame tõdeda, et Jumala tuul haarab inimesest kinni ja teeb temast oma tööriista.
Saatesarja tegijale Aare Kimmelile meeldis juba noore usklikuna Piiblit lugeda ja uurida. Kord alustas ta kogu Piibli läbitöötamist samamoodi kaanest kaaneni, kuid see jäi pooleli. Ilmselt ei olnud veel õige aeg. Siitki võime tagantjärele näha, kuidas Jumal ühte inimest on valmistanud ülesandeks, mis nüüdseks sai sooritatud.
Niimoodi tahab püha tuul kanda ja suunata igat kristlast. Meie arust küll teadmatus ja arusaamatus suunas, kuid alati õiges kontekstis. Seda aitab ilmestada Aabrahami lugu Piiblis. Ei olnud Aabrahamil pühakirja ega isegi teadmist maast, kuhu Jumal teda lubas viia. Tal oli vaid sõnakuulelik süda. Ja ta asus teele. Meil, tänapäeva kristlastel, on palju eeliseid olla usus rõõmsad. Meil on Piibel ja selle uurijate põhjalikud seletused.
Meie eriliseks eeliseks on elada ajas, kus valitseb Jumala tundmise kriis. See tähendab, et meil on tohutu palju võimalusi jagada seda, millest kõige rohkem puudu on. Küsime koguduste töötegijatena endilt ja koguduselt, kuidas kõige selgemalt ja vahetumalt olla kujundamas rahvale pilti Jumalast ja usust. Meid ei aita ainult teadmised, vaid isiklik suhe Jumalaga. See elav suhe ja armastus on parim tunnistus. Elav usk põleb ise ja sütitab teisi.
Kiriku töötegijatena on meil põhjust ikka uuesti võtta ette igapäevane Piibli uurimine. Selles saame kinnituse kutsumuseks ja teenimiseks kristlasena igasuguses rollis, kuhu meid Jumal on saatnud.
Meie usk kõikväelisse Jumalasse loob vahendid ja võimalused iga kristlase, koguduse ja kiriku jaoks. Seetõttu peab ütlema, et majanduskriis saab ikka alguse usukriisist ja mitte vastupidi.
Nagu saate «Piibel kaanest kaaneni» toimetaja Gea Talts oma tööd kokku võttes ütles, on Piibel koht, kust me õpime tundma tõelist Jumalat. «Saa siis Jumalaga sõbraks ja ole rahul, nõnda sa saavutad õnne» (Ii 22:21).
EELKd pean ikka rahvakirikuks, sest sõna Jeesusest ja temas ilmunud Jumala armust kuulub kogu rahvale. Seda õnne, Jumalaga sõbrustamist, soovin igale lugejale ja kaasmaalasele!
|
OSCAR-2019
|
||
Samas tehases remonditakse ka Tallinki, Silja, Viking Line'i jaNeste laevu ning Soome riigile kuuluvad jäämurdjad. Seni tegelevad laevaremondiga Grupi Tallinna ja Klaipeda tütarettevõtted remontides aastas vastavalt 165 ja 130 alust. Turku Repair Yardist käib aastas läbi ligi 80 - 100 laeva olles konkurentsivõimeline tänu kvaliteedile, lühikestele tähtaegadele ning logistiliselt sobivale asukohale.
Bermani sõnul tõstab Soome tehase omandamine BLRT Grupi maailma laevaremontijate esiliigast kõrgliigasse. Samuti aitab Turku Repair Yardi lisandumine kaasa efektiivsuse tõusule logistilises mõttes.
"Leian, et Soome laevaremondispetsialistid on maailmas ühed parimad. Lisaks laevaremondi füüsiliste võimaluste suurenadmisele tõstame ka oma oskusteavet ning kvaliteeti. Laieneb teenuste ring," kommenteeris juht. Arenguperspektiividest rääkides ütles Berman, et järgmise sammuna hakatakse arendama laevaremondi teenust, kus spetsialistide grupp sõidab ise remonti vajavale laevale mis tahes maailmapunktis ja pakub teenust käigu pealt, ilma, et alus peaks võtma ette tee laevaremondidokki. Nii hoitakse kokku aega ja raha.
Seniste soomlastest omanikega on sõlmitud konfidentsiaalsusleping hõlmates tehingu maksumust. Turku Repair Yardi aastane käive on ligi 300 miljonit Eesti krooni. Ettevõte on mõõdukas kasumis. Seniste omanike hinnangul valiti BLRT Grupp kuuest soovijast välja kuna on strateegiline investor, kes on ennast tõestanud Klaipeda tehase ülesehitamisel ning koos Tallinna ja Klaipedaga tekib sünergia, kus üksteist täiendades võidavad maksimaalselt kõik osapooled. Personaliküsimustes muutuseid ei planeerita.
SASi kodulehe teatel jäävad homme ära kell 6.15 ja 16.35 Tallinnast startivad lennud ning kell 16.05 ja 23 (Rootsi aja järgi) Stockholmi Arlanda lennuväljalt startivad lennud, kirjutas Tarbija24.ee.
Konkurentsiamet tegi Eesti Postile ettekirjutuse, millega kohustas ettevõtet alandama Express Postile pakutud juurdepääsutasusid.
Eesti Postile kuulub ainus üle-eestiline postivõrk, millele on ülemöödunud kevadest soovinud postiteenuste osutamiseks ligipääsu Express Post. Läbirääkimiste tulemusena esitas Eesti Post Express Postile kaks hinnapakkumist postivõrgule juurdepääsu tasudega: ühe liht- ja tähtkirjade edastamiseks ning teise üksnes lihtkirjade edastamiseks.
Konkurentsiameti hinnangul ei ole viidatud tasude kujundamisel järginud nõuet, mille kohaselt peab juurdepääs teise postiteenuse osutaja postivõrgule olema kättesaadav võrdsetel tingimustel ja sama kvaliteediga, millega teine postiteenuse osutaja seda võimaldab oma ema- ja tütarettevõtjale, klientidele või äripartneritele.
Konkurentsiamet tuvastas, et Eesti Post pakkus Express Postile juurdepääsu postivõrgule oluliselt ebasoodsamatel hinnatingimustel võrrelduna nendega, mille alusel Eesti Post edastab oma postivõrgus siseriiklikult liht- või tähtsaadetisena oma äriklientide, äripartneri ja tütarettevõtja võrreldavaid kirju.
Kuna Eesti Post ei pea Express Postilt vastuvõetavate kirjade saajatele kättetoimetamiseks tegema sisuliselt täiendavaid toiminguid võrreldes nendega, mida AS Eesti Post teeb ärikirja klientide standardkirjade edastamiseks ärikirja teenuse raames, ei saa ka küsitavad postivõrgule juurdepääsu hinnad olla konkurentsiameti hinnangul kõrgemad ärikirja teenuse raames standardkirjade edastamise hindadest, millest on maha arvestatud riigile tasutav universaalse postiteenuse makse. Kui Express Post annab Eesti Posti postivõrku üle juba eelsorteeritud kirjad, peaks nende kirjade käitlemine olema Eesti Post jaoks pigem vastava tööprotsessi (sorteerimine) võrra odavam ärikliendi standardkirjade käitlemisest.
Ettekirjutuse järgi peab Eesti Post võimaldama Express Postile postiteenuse osutamiseks juurdepääsu oma postivõrgule maksimaalselt samade hindadega, millega Eesti Post edastab ärikirja teenuse raames siseriiklikult liht- ja tähtsaadetisena äriklientide standardkirju, millest on maha arvestatud universaalse postiteenuse makse. Lisaks peab eelsorteerimise korral olema pakutav hind kulude kokkuhoiu võrra madalam teiste eelsorteerimist teostavate ettevõtjatega.
„Eelmisel nädalal saime konkurentsiametilt ettekirjutuse. Hetkel analüüsime ettekirjutuses toodut ja kujundame Eesti Posti seisukoha. Alles pärast tehtud analüüsi teeme otsuse ettekirjutuse vaidlustamise osas - hiljemalt aprilli alguses. Tegemist on pikaajalise vaidlusega, mis ulatub pea kahe aasta taha, ” kommenteeris otsust Eesti Posti juhatuse esimees Ahti Kallaste.
Express Post võib peagi Eesti Posti omandusse saada. Senised omanikud Ekspress Grupp ja Eesti Meedia tahavad oma osaluse Eesti Postile müüa.
Swedbank toob turule uue liisingutoote, mille intress jääb vahemikku 14-19% ning mis võimaldab sõlmida kasutatud auto lepingu ka sõiduki ametliku esindaja juures või otse müügiplatsil.
Swedbanki järelmaksu saamise tingimuseks on regulaarne sissetulek, varasem korrektne makseajalugu ning soetatava auto väärtus alla 6400 euro. Liisingu intress jääb vahemikku 14-19% ning lepingu sõlmimisel läheb auto omandiõigus kliendile, mitte pangale nagu tavaliisingu puhul.
Swedbanki eraisikute finantseerimise divisjoni juht Andres Tuki sõnul teeb uus toode kliendi elu mugavamaks, sest enam pole vaja tulla lepingu sõlmimiseks panka, vaid seda saab teha automüüja juures. „Tihtipeale uut autot välja valides tahetakse seda kätte saada nüüd ja kohe, mitte aga oodata pangatoimingute järele. Swedbanki järelmaks võimaldabki kliendil positiivse vastuse korral sõita autoplatsilt minema juba koos oma uue väljavalituga," märkis Tukk.
Swedbanki koostööpartneriteks hakkavad olema kasutatud sõidukite müügiplatsid ning kasutatud sõidukeid müüvad ametlikud esindused. Esimene panga koostööpartner on BRC Autokeskus.
|
OSCAR-2019
|
||
Kütuseauto roolist tippjuhiks: olulised otsused on sündinud kiiresti ja sisetunnet usaldades - Maaleht
HEPA tanklad on Rapla ettevõtlusmaastikul figureerinud juba mitu aastakümmet. Praeguse seitsme tankla olemasolu on ettevõtte omaniku Helmet Palmi aastatetaguste valikute ja otsustuste tulemus, millega mees ise tagasi vaadates rahul on.
„Minul autojuhina oli tol hetkel valida - kas hakkan tööle kauplusautoga ja sellega mööda külasid ringi sõitma või valin kütuseauto," meenutab mees mitme aastakümne tagust aega ning lisab, et tema valis kütuse.
"Eesti krooni tuleku algusaegadel tekkis mul võimalus see kütuseauto ära osta ning kuna kütusemüügiga tegelemisest oli mul juba ettekujutus olemas, siis nii õigupoolest kõik algaski," vaatab Helmet ajas tagasi. Esialgu tegutses mees FIEna üksinda, kütuse müügikohtadeks olid Järvakandi, Kehtna ja Lelle.
1993. aasta 5. detsembril sai loodud AS Hepa, mis tänaseks on muutnud ettevõtlusvormi ja kannab nime OÜ Hepa.
"Ettevõtte nimi tekkis kuidagi loogiliselt minu nimest, üldsusele tuttava logo kujunduse autor on Ado Tuuga. Praeguseks, kahekümnenda sünnipäeva eelõhtuks on ettevõttel seitse tanklat Rapla maakonna eri paigus ning tööd saab ligi poolsada inimest," sõnab Helmet ning sealjuures lisab, et ega kõik alati nii libedalt pole läinud, kui kõrvaltvaatajale paista võib.
Hepa esimene konteinertankla sai hangitud 1994. aastal ja see leidis koha Rapla linnas Viljandi maantee ääres asuva kaupluslao vastas. „Ostsin selle võla peale, kogu asjaajamine oli tol ajal väga aeganõudev ja keerukas."
1997. aastal, kui Viljandi maanteele rajati esimene statsionaarne tankla, kus ka Hepa kontor endale kodu leidis, sai see konteinertankla omale uue koha Kärus tänu tolleaegse vallavanema Jaak Herodese soovitusele ning see konteinertankla toidab tänaseni sealkandis sõidukeid.
Seejärel sai avatud Seli tankla, mis asub Rapla vallas Röa külas, mis pakub lisaks autokütusele kehakinnitamisvõimalust ka autojuhtidele-reisijatele ning on algusaastatest saadik avatud ööpäev läbi. Järgmisena lisandus tanklate nimekirja Kuimetsa tankla.
Rapla linna Tallinna-poolsel väljasõidul asuv bussijaama kõrval paiknev tankla on Hepa enda rajatud ja seda aastal 1999.
"Kui selle maa soetasin, oli juba tol ajal sinna planeeritud rajada kaubanduskeskus ja tankla, siis nii saigi seal bensiinijaam ja bussijaam ühel hetkel kokku viidud," teavitab Helmet. Neli aastat hiljem sai sinna juurde rajatud ka autopesula.
Bussijaama tanklaga seoses pajatab Helmet Palm hinnasõjast, mis kestis aastaid. „On mõistetav, et teine teisel pool teed asuvad uued vastavatud tanklad tahtsid mõlemad kliente endale võita. Selleks kasutati kõikvõimalikke võtteid. Selle hinnasõja tõttu oli kütusehind Raplas peaaegu krooni võrra odavam kui mujal Eestis.
Tollel nn hinnasõja ajal oli meil kütuse liitrihind reklaamtulbale vaja kinnitada käsitsi, milleks pidi operaator redeliga kõrgele posti otsa ronima ja hinna üles riputama - ja nõnda mitmeid kordi päevas. Hinnasõja tulemusena sai bussijaama kõrval asuvale Hepa tanklale hangitud elektrooniline tabloo - selleks, et töötajal oleks lihtne ja mugav hinnamuutust kajastada," ütleb mees naljatledes.
Eksisteerimise ja püsimajäämise jaoks on oluline koostöö. Kütuse maaletoojaid on tänasel päeval Eestis vaid mõned ja Helmet Palmi sõnul ei saa seetõttu turul väga suuri hinnaerinevusi tekkida. „Kõigi Eesti oma kütuse ettevõtetega on meil head suhted, me teeme ikka koostööd, et meie riigi kohalikud ettevõtted alles püsiksid. Tänapäeval käivad paljud asjad läbi riigihangete, sealhulgas klientidest suurettevõtted tahavad, et neile sobiv tanklakett oleks kättesaadav üle Eesti. Selleks teeme teiste kohalike kütuseettevõtetega koostööd ning aktsepteerime vastakuti oma kliendikaarte," kommenteerib mees kohanemist muutustega.
Muutusi ja arengut on paarikümne aasta jooksul olnud palju. „Kõige rohkem on vast muutunud kütuse hind, mis on koos maksude suurenemisega tõusnud ligi kümme korda," tõdeb Helmet Palm.
Üheks koostööks kohaliku kogukonnaga on ka erinevad väikesed toetused, mida Hepa küsijatele ikka võimaldab. „Tõsi, me pole kellegi suurtoetaja, kuid võimalust mööda paneme ikka oma õla alla," sõnab Helmet.
„Ma tunnen, et olen tegutsenud ja otsustanud õigesti, mitmed olulised otsused on pidanud sündima kiiresti ja siis olen oma sisetunnet usaldanud. Ma pole pidanud tehtut kahetsema. Mujale maakonda me minna ei plaani. Mida suurem ettevõte, seda keerukam.
Praegu meie asjad toimivad, kuid millalgi on klientide hoidmiseks ja kvaliteedi säilitamiseks vaja teha uusi investeeringuid - see pole enam nii lihtne kui algusaastatel, siis oli võimalusi rohkem ja riske vähem," sõnab Helmet ja lisab, et tänasel päeval tahab ta hoida neid kliente, kes tal on ja oma töötajaid - paljud neist on firmas püsinud algusaastatest alates.
Mitmekümne aasta eest valis Helmet Palm kauplusauto asemel kütuseauto. Valikutest rääkides tõdeb mees, et ta pole neid kunagi kahetsenud, ta pole mõtisklenud selle üle, kes oleks ta täna Raplamaal siis, kui oleks toona valinud teisiti. Helmet Palm, olles ise kogu selle pika teekonna madalamast astmest kuni tippjuhini välja läbi käinud, teab, et see ei ole lihtne ning soovib olemasolevatele ettevõtetele palju jõudu ning uutele tublit pealehakkamist.
Anneli Vilu sõnul on Hiina ja Eesti turud omavahel küllalt sarnased. Hiinas on aga puu- ja köögiviljavalik enamasti suurem, samas ei leia sealt kindlasti otse metsast korjatud marju.Sven Arbet
Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EAS) ekspordinõunik Hiinas Anneli Vilu ütleb, et Hiina üha suurenev turg ja ostujõulisemad tarbijad loovad paremaid ekspordivõimalusi ka Eesti firmadele.
Anneli Vilu teada kujutavad paljud eestlased ja muud eurooplased endiselt Hiinat ette kui mahajäänud ja odavat kaupa tootvat riiki. Viimastel aastatel on olukord aga kardinaalselt muutunud, vähemalt suurlinnades.
Hiinast on saanud innovaatiline ja vägagi kaasaegne riik, mille tehniline tase ning e- ja mobiililahendused annavad silmad ette pea kõikidele riikidele maailmas. See tähendab muu hulgas aina suurenevat turgu ning ostujõulisemat ja nõudlikumat tarbijat, mis omakorda loob üha paremaid ekspordivõimalusi ka Eesti firmadele.
Olenemata sellest, kui suure ekspordikogemusega teie firma on, soovitab Anneli Vilu enne Hiinasse siirdumist võtta ühendust EASi Aasia infokeskusega Tallinnas ja küsida Hiina turule sisenejatele mõeldud nõustamispaketti, millest osa teenuseid on tasuta.
|
OSCAR-2019
|
||
Päikeseenergia kasutamine on üks keskonnasõbralikumaid energia tootmise viise üldse ning on viimasel ajal rohkem ka päevakorral, kuna tegu on energiatootmisviisiga, mille puhul makstakse taastuva energia toetust. Oma valmistamiseks kulunud energia toodab paneel tagasi juba 2—3 aastaga.
Paneelid töötavad ka talvel, aga kuna talvine aeg on valguse poolest vaene, siis on tootlus väiksem. Olenevalt paneelide suunast ja kaldest võib tootlikkuse erinevus suvisega olla 10 korda ja enam.
Kvaliteetsed paneelid on väga vastupidavad. Peab aga jälgima, kui paksu klaasi paneelitootja kasutab. 4 mm klaas on palju vastupidavam kui 3,2 mm klaas. Nii võibki näha, et õhema klaasiga paneelid on sertifitseeritud koormusele ainult 2400 Pa, 4 mm klaasiga aga 5400 Pa.
Lumi jääb pidama päikesepaneelile täpselt sama moodi nagu tavalisele katusele, ent südatalvel ei ole piisavalt päikesevalgust nagunii. Sügisel-kevadel, siis kui valgust enam, suudab paneel end ise puhastada. Nimelt hakkab paneel läbi õhema lumekihi kumavast valgusest elektrit tootma, töötades paneel soojeneb veidi ning see aitab kaasa ka lumekihi mahalibisemisele või sulamisele. Spetsiaalset lumekoristust pole mõtet läbi viia, sest talvisel ajal toodetud elektri kogus on võrreldes aastas toodetuga väike.
Vari mõjutab tootlikkust omajagu, rohkem näiteks kui paneelide mitteideaalne kalle või suund. Sobiva paigalduskoha valikul on mõistlik valida varjuvaba paigalduskoht ja kui see pole võimalik, siis selline, kus varju langeb vähem. Silmas peaks ka pidama varjude tekkimise aega, oktoobrist veebruarini pole see oluline, muul ajal aga mõjutab elektritootmist tugevalt.
Päikesepaneel vajab oma tööks tugevamat valgust kui seda on kuuvalgus. Tehisvalguses on paneeli tootlikkus väga madal, sest ka valgustugevus on tavalise tehisvalguse puhul madal.
Et saavutada Eesti tingimustes suurimat tootlikkust, tuleks paneelid paigutada lõunasuunda ja paneelide kalle peaks olema ligikaudu 40 kraadi. Kõrvalekalle nendest tingimustest vähendab aastast elektritoodangut, aga teatud piirides püsides on erinevus siiski väike. Piinliku täpsusega nurki ning ilmakaari määrata ja paneele eri aastaegadel keerata pole vajadust. Paarikümnekraadine erinevus mõjutab tootlikkust mõne protsendi jagu.
Süsteemi suuruse määramine on keerukas ja sõltub mitmest asjaolust. Nii võib juhtuda, et esmapilgul kõige mõttekamana tundunud valik pole arvutuste põhjal sugugi parim. Arvestama peab nii paigaldusoludega, majapidamise energiakulutuse ning selle struktuuriga ning veel paljude muude asjaoludega. Kuid siin kehtib siiski lihtne rusikareegel. Süsteemi suurus kW = aastane energiakulutus kWh / paigaldise keskmine eritootlus kWh/Wp.
1 kW päikesepaneele vajab ligikaudu 6,5 m2 katusepinda. Katus peaks olema soovituslikult lõunakaarde, aga hea tulemuse saavutab ka ida-lääne suunalise katusega. Lamekatuste puhul on ruumi vaja enam. Maapaigaldistes võiks arvestada ligikaudu 5 m2/kW.
Kvaliteetselt projekteeritud ja teostatud süsteem töötab tõrgeteta aastakümneid. Sellest hoolimata tuleks lasta paigaldis regulaarselt spetsialisti poolt üle vaadata, et tuvastada võimalikke probleeme juba algstaadiumis. Päikesepaneelid töötavad kõige kauem, inverteri eluiga on 10—15 aastat. Levinuim süsteemide rivist väljalangemise põhjus on ebakvaliteetne paigaldus ja/või selleks lihtsalt ebasobivad materjalid-paigaldussüsteem.
Selleks ühendatakse inverter internetiga ja seadistatakse infovahetussätted. Vastavasse portaali logides on tootlikkus näha. Väljavõtteid saab teha päevade, kuude ja aastate lõikes. Samuti on võimalik soovi korral andmeid oma arvutisse alla laadida ning töödelda. Hetkeandmed on nähtavad ka inverteri ekraanilt.
Praeguste energiahindade juures on suuremate mikrotootjate paigaldise tasuvus veidi üle 10 aasta. Suuremate jaamade tasuvus 10 aastat või isegi alla selle. Suurimat kasu annab endatoodetud energia kasutamine kohapeal, enda tarbeks. Müümine võrku ei ole nii kasulik. Üldiselt ütlevad spetsialistid ise, kuidas omatarvet suurendada neil aegadel, kui päikesejaam palju elektrit toodab ja sellega tasuvusaega lühendada.
Akusid olema ei pea, energia, mida ei ole võimalik enda poolt ära kasutada, müüakse üldisesse elektrivõrku. Nii toimib elektrisüsteem omapärase akuna, salvestades ülejäävat energiat, müüdu eest maksab raha energiaettevõte ning Elering lisab sellele omakorda taastuvenergia toetuse.
Tavaliselt ei ole päikesepaneelide paigaldamiseks vaja ehitusluba, välja arvatud suuremate paigaldiste puhul. Siiski võib vajalik olla kohaliku omavalitsusega kooskõlastamine. Kuna tegemist on elektripaigaldisega, siis peab paigaldaja olema kvalifitseeritud elektrik ning ta peab olema registreeritud majandustegevuse registris. Vajalik on ka asjatundja poolt koostatud elektriprojekt või teostusjoonis.
Maksimaalne eluiga ei ole täpselt teada. Suur osa enam kui 50 aastat tagasi toodetud paneelidest on endiselt töökorras ja nende tootlikkus ei ole aja jooksul märkimisväärselt langenud. Paneeli eluiga sõltub väga paljudest asjaoludest: materjalide kvaliteedist, tehnoloogilistest parameetritest kinnipidamisest paneeli tootmisel, kasutustingimustest, paigaldusviisist, paigaldustööde kvaliteedist. Paneelide eluiga on pikem, kui on järgitud tootja soovitusi nende paigaldamisel ja hilisemal kasutamisel. Tähelepanu peab pöörama ka, millistel juhtudel tootja garantiist taganeb.
Tavaliselt ei ole paneele tolmust puhastada vaja. Vihmast reeglina piisab, et paneelid töökorras hoida. Puhastustööd võivad vajalikuks osutuda väga saastunud keskkonnas ja siis läheb vaja juba eritehnikat, selleks tuleb spetsialistide poole pöörduda.
|
OSCAR-2019
|
||
Naised, kes pööravad asjakohast tähelepanu oma kätele, seisavad silmitsi probleemiga — kuidas valida lampi kuivatamine küünte, et see vastaks vajadustele, kestaks kaua ja ei olnud kallis. Viimasel ajal rabe ja raskesti kontrollitavad hooldusele antakse küüntele, tänapäeva naised eelistavad geel küüned või šellak-kate, mis on salvestada vaade hooldamine käsi piisavalt kaua. Et luua sellist maniküüri salongides või kodus kasutatakse UV-lamp. Valik hea kuivatamine küünte leiab, lai valik erinevaid mudeleid ja marke.Poed pannakse ummikusse suur valik küpsiseid ja tootjad – olemasolu igasugu kellad ja viled. Selles artiklis oleme valmis andma nõu valiku usaldusväärne kuivatamine küüned.
Iga kuivati koosneb keha, lambid, mille abil toimub kuivatamine ja juhtpaneeli. Erinevad mudelid võivad olla täiendatud funktsioone taimeri ekraan, sensor, eemaldatav või ülestõstetav põhjaga, jahutussüsteemi ja nii edasi Lambid on saadaval erinevates suurustes. Kuivatamine küüned on vajalik neile, kellel on soov teha hooldus küüned kodus, või tegeleda professionaalne maniküür. Täna kuivati on erinevaid variante ja valikud:
Esimene nõu valiku usaldusväärne kuivatamine küüned: enne kui osa oma raha, tuleb veenduda, et valitud toode vastab teie vajadustele. Hind mängib olulist rolli see, et kuivati vastaks kõigile omadused kvaliteeti need seadmed. Kas see lamp professionaalne maniküür, või lihtne kodune variant – keskmine hind algab 15-minutilise dollarit ja rohkem, sest UV-lamp; ja alates 20-ndast dollarit led. Kuid ei ole mingit põhjust osta kohe kõige kallim variant, kui on geneerilised ravimid on odavamad, ei ole halvem parameeter hind-kvaliteet.Kui veel ei ole kindlust — kas sa tegeleda maniküür ise või mitte – parem selline valimisse osta odav, kuid hea aparaat. On soovitav, et kokku lampide võimsus on vähemalt 30 Vatti, kuna pirn on väiksema võimsusega on väga kaua kuivatada küüned.
Tavaline küünelakk saad kasutada lihtsat kuivati. Nad tegutsevad nii, nagu föön, kasutades külma või sooja õhku, et kiiresti ära kuivada küüned. Seade on sellist tüüpi ei kuivatab geel-lakk. Kuivatamine et küünte katmine geel-lakiga, peab olema varustatud ultra-violetse või led-lamp, et kõvenemine katta. Tutvuge silt on kate, veendumaks, et see sobib led lamp, nii nagu mõned katta kuivatatakse ainult siis, kui abi UV-lampi.
Led lamp (LED) kuivab küüned kiiremini, kui UV-lamp, tavaliselt 30 sekundit. Samal ajal kui UV-lamp küünte jätkub see protsess on 90 sekundit. Nii et kui te kasutate led tüüp kuivatamine võtab aega umbes 2 minutit ja UV üle 5 minuti. Led lambid kasutavad väheses koguses energiat ja ei kuumene nagu UV, jäädes külma, nii et teie käed ei küta. Selline kuivatid harva vajab väljavahetamist lambid, nii nagu nad on energia-säästlikke. Need lambid ei ole mõeldud tavalise laki, kui need ei ole varustatud ventilaatorist.
Ultraviolett lamp küünte töötab umbes 100 tundi, st muuta sellist lampi vaja korda viis kuud üle tähtaja lõpuks nad kaotavad võimu ja lakk lihtsalt ei kuivatatakse. Led mudel erinevalt UV saab särada umbes 50000 tundi ja ei kaota võimu aja jooksul.
Vali suurus targalt. Mõned lambid sobivad ainult neli sõrme, nii et sa pead kuivatada pöial eraldi. Mugavam on osta selline aparaat, mis mahutab endasse kõik sõrmed või isegi mõlemad käed korraga. On olemas seade isegi ühe sõrm, sellised lambid saab võtta kaasa reisile või lihtsalt kanda kotti, nad võivad ühineda sülearvuti abil USB. Kui soovite teha pediküüri, siis tuleb kindlasti kaaluda suurus lamp. Seal on pirnid koos eemaldatava põhjaga, mis võimaldab teha pediküüri. Sellist lampi mugav pesta.Kaasaskantav kuivatid küüned, tavaliselt väiksem, kui töölaua kuivatid.
Erinevalt geelist küünte tavaline lakk kuivab ise, sest ta on pigmendid, vaigud ja filmietendus segatud lahustis. Lahusti aurustub, jättes tahke katta küüned. Tavaliselt lakk kantakse mitu kihti, seejuures on vaja oodata, kuni iga kiht eraldi kuivab. See protsess toimub kiiremini, kui kasutatakse kuivatamine küüned. Saab istuda ja oodata, kuni küüned kuiv või osta kuivati ja kiirendada protsessi.
Kuidas valida kuivatamine küüned, et ta ei põhjustatud kahju naha? Täna on käimas tuliseid vaidlusi suhteliselt kahju naha käsi, kui kasutate kuivatid küüned. Nii või teisiti, olulisi tõendeid kahju kuni ei ole leitud, sest arengu mõju UV-kiirguse peab olema piisavalt aega ning selline meetod maniküür on muutunud kasutada suhteliselt hiljuti. Võib sageli kuulda hoiatus selle kohta, et ohtlik UV-kiirgus võib põhjustada nahavähki. Teadlaste arvates, et sellest piisab, et teha maniküüri kaheksa korda.UV-kiirgust kasutatakse ka solaariumid, sage külastamine, mis viib hävingusse DNA naha rakud, mis põhjustab vähki.
Teadlased on testitud 17 eri liiki UV-lambid, ja leidis erinev arv heitkoguste kiirgus. See sõltus võimsusega lambid, mida suurem võimsus, seda suurem on risk. Seal on lamp, mis on varustatud spectrum — UVA, kui selline kaitse ei ole, saab kanda käe päevituskreem või spetsiaalseid kindaid. Ei ole vähem ohtlik olla ilusalongides kus õhk on küllastunud usa aurustamine. Ilus loomist marigolds kestab poolteist kuni kolm tundi, sõltuvalt keerukusest. Seega, kui valite salongi pöörake tähelepanu sellele – kui on hästi ventileeritav ruum.Ja kodus tehke maniküüri, istudes lähedal avatud akna või rõdu — hakanud kaitsemaski. Uv valgus on väga ohtlik silma, nii kuivatamisel pannakse lampi tasemest allpool silmi ja ei ole langus sinna, nagu oleks ilus ja huvitav teile see ka ei tundu.
Kui valik on hea kuivatamine küüned tehtud, tuleb seda töötajad valgustid. Pannes lambid veenduge, et nad on täiesti sobivad pesa. Ühendage juhe lamp energia, tagaküljel vajutage lüliti toite. Vajadusel seadistage taimer, või lihtsalt lülitage see sisse.
Nüüd tuleb tegeleda sellega, kuidas kuivatamine küünte töötab. Alustamiseks on vaja pesta käsi vältimiseks mida infektsioonid. Samuti eemaldatakse rasv küünte ja mustus kasutades hambaharja, mis pakub palju kindlam kinnitus alusel lakk. Pärast, küüned desinfitseeritakse spetsiaalse lahusega ja esitatud. Kui abi lihvimine küüneviilid eemaldatav meigipõhja, küünte leotatud leige vee ja pehmetoimelise pesuainega. Eemaldatud pehmendatud küünenaha.
Kantakse nahale väga õhuke kiht baas, küünte (start) ja kuivatatakse laterna all. Protseduuri aega on erinev sõltuvalt sellest, millist tüüpi kuivatid. Peal võimalikult õhuke esimene kiht šellak, ja kuivatatakse laterna all. Kuidas oleks ilus ega tundus kuivatatud esimene kiht on soovitatav kanda peale teine. Olge ebatäpsused ja õigel ajal eemaldage need enne kuivatamist, kuna pärast kuivatamist seen, võimatu on midagi parandada. Siis kantakse TOP-kate (finiš), kantakse see ei ole ainult küünte peal, kuid tagumik, nagu oleks veekindlaks tegemine kate.Pärast kuivatamist eemaldatakse pealmine kleepuv kiht kasutades rasvaeemaldusvahend, pehme puuvill velgedega. Lõpus küünenaha menetluses, kui abi õlid.
Siin on sellised soovitused selleks, et probleem — valik hea lamp kuivatamine küüned, enam ei eksisteeri ja kõik oli lihtne ja selge. Koos ultraviolettkiirgusega lambid olge ettevaatlik, parem kuivatada küüned kindaid. Olge ettevaatlik, kui vahetate pirni, sest need sisaldavad kahjulikke aineid, sealhulgas elavhõbedat. Soovitav kõrvaldada sellised lambid korralikult. Hoolitse kahjuliku kiirguse silmad.
|
OSCAR-2019
|
||
Õhtul koju jõudes panin kohvi peale, võtsin raamatu ette ja hakkasin viimase kolme osa materjali läbi närima. Kaasa tegi näksi kõrvale, minu poolne suhtlemine piirdus mühatustega. Koerad käisid vaatamas ja tundsid ilmselgelt muret, miskit tõsist on tüübiga lahti kui ei mängi meiega nagu tavaliselt. Sushi vedas kangekaelselt oma mänguasju mu lamamistooli juurde ja ümises proovides tähelepanu tõmmata. Ei võtnud vedu, sest teadsin et kui korra viskan ei anna kutsikas enam rahu. Õhtul käisin siiski korra väljas jalutamas kui pea kole paksuks kätte läks. Pean ka lisama, et ükski pilt pole meie kursuselt võetud, sest lihtsalt polnud mahti seda teha, tegu netist korjatud fotodega, mis suht tõepäraselt illustreerivad meie kursuseid.
Laps oli vahepeal internetist leidnud PADI lõppeksami küsimusi ja need ära teinud saades pea kõik õiged vastused. Ma otsustasin küsimused hommikul ette võtta, enne tahtsin raamatuga ühele poole saada. Magama kerisin suht vara, juba poole ühe ajal, ainult viimane osa ja eksamiküsimuste ülevaatamine jäid hommikuks. Kuna olime eelmisel päeval nii palju teooriat tehtud saanud pidime alles poole üheteistkümneks basseini minema. Ehkki lootsin, ei näinud sukeldumist unes, ju olin liiga väsinud.
Hommikul magasin kaheksani, vaatasin viimase osa üle ja tegin eksamiküsimused läbi. Vaid üks vastus erines tütre omast, seegi lähemal vaatlemisel küsimusest valesti arusaamise või õieti mitte lõpuni lugemise tõttu. Ega me muidugi teadnud, kas küsimused tegelikult eksamil ka sellised tulevad aga vähemalt rahustas, kuna ei tundunud eriti raske. Eelmise päeva külmetamist mäletades pakkisin endale kaasa kunagi $5 eest kaltsukast ostetud poolpika "wetsuiti" tüüpi ujumiskostüümi. Kodus selga proovides tundus täitsa paras aga kohe läks kole kuumaks. Basseini juurde sõitsime metrooga kuna parkimine eelmisel päeval hirmutas ära.
Kohale jõudes aitasime balloonid välja laadida ja vahetasime riided, et järgmiseks basseinisessiooniks valmis olla. Ma ei teadnud kas peaks ujukad kostüümi alla jätma või mitte. Kartes, et püksid keeraks end all rulli kostüümi selga tõmmates (mul pole speedosid, mida siinmaal pedeujukateks kutsutakse) otsustasin palja ihu peale sikutada lootes, et ei saa mingi erilise sündsusetusega hakkama. Välja astudes sain kaaslaste kadedate pilkude osaliseks. Uurisid, et kas ostsin endale kohe eile uue kostüümi. Rahustasin neid tunnistades, et leidsin selle suusariiete tagant, kunagi kaltsukast ostetud, täna esimest korda seljas. Kostüümiga läks suht palavaks ja natuke nagu pigistas kaelast, sikutasin seljaluku veidi lahti.
Sisssejuhatav lühike loeng ja asusime sukeldumiskomplekti kokku panema. Mina ei saanud aru, mis valesti oli, kuidagi ei saanud vesti korralikult ballooniga kokku sobima. Kui mõistsin oli jube piinlik, olin kogu see aeg üritanud vesti tagurpidi baloonile sättida, mõni ime et ei sobinud ja õhuvoolikute kinnitused valel pool ning valel kõrgusel. Lõpuks sain hakkama ja tütar aitas vesti seistes koos ballooniga selga. Lestad ja muu kraami olime juba enne pannud, ainult mask rippus kaelas. Nüüd oli minu kord teda aidata, mis osutus veits raskemaks kuna mul juba paarkümmend kilo raskust seljas ja lisaks lestad jalas.
Vette läksime seekord basseini äärelt pika sammuga astudes, samas tuli vasakus käes vestitäitmise õhuvoolikut hoida ja paremaga maski ning suutoru kinni hoida, et need vette kukkudes ära ei tuleks. Mul muidugi juhtus apsakas, ei hoidnud maski piisavalt tugevasti kinni ja vette prantsatades tuli see ära. Samas mingit probleemi polnud, sest õhuvoolik ju suus. Lasin vesti rohkem puhevile, otsisin maski üles ja panin pähe tagasi. Raskustega pidime veits mängima, et täpselt paras hulk tina oleks. Mina panin kaks lisakangi taskutesse, sest kostüüm annab ujuvust juurde.
Seekord pidime vee all lahti ühendama vesti õhuvooliku, et selle rikke või purunemise korral balloonist õhk ei kaoks. Hingamisaparaadi rikke või purunenud vooliku korral õppisime hingama vee all mulisevat õhku. Põhimõtteliselt tuli lahtine suu panna poolviltu mullijoa kohale, mullid täitsid suu õhuga surudes vee välja. Õhku hingasid väikeste "lonksude" kaupa, mis osutus palju lihtsamaks kui oleksin osanud oodata. Pildil hoiab tüüp pead liialt kaldus, lisaks peaks nats ette kummardama.
Üheks oluliseks oskuseks on krampidest vabanemine, mida pidi pikemal sukeldumisel või ujumisel päris tihti esinema. Seni olen ise lihtsalt varbad jõuga üles surunud ja nii suht kerge vaevaga krambist lahti saanud. Lestade korral veel lihtsam, krabad lesta otsast kinni ja sikutad ülespoole. Uueks harjutuseks oli kogemine, mida tähendab ja mis tunne on kui õhk otsa saab. Instruktor keeras ballooni kraani kinni ning lasi meil viimaseid sõõme võtta kuni miskit enam polnud. Siis tuli näidata kaaslasele käemärgiga, et õhk otsas. Tema võttis enda sekundaarse õhutoru ja ulatas sinule, ise võtsid enda oma ära ja panid tema oma suhu. Kaaslane küsis kas kõik ok, vastasid et ok kui said hingata. Samal ajal tuli ka käest kinni hoida, et eemale liikumine õhuvoolikut suust ära ei tõmbaks. Harjutuse viimane etapp oli koos pinnale tõusmine.
Pidime ka õppima kuidas õhu lõppedes üksi pinnale ujuda, selleks tuli vee all vaikselt ümisedes (et pidevalt veidi õhku välja lasta) ilma hingamata ujuda kümmekond meetrit. Nüüdseks polnud mingi probleem. Harjutasime ka pabinasse sattunud kaaslase päästmist pinnal. Esiteks tuleb alati enda vest õhku täis lasta ja siis teisele hüüda, et see enda vesti täidaks. Kui tüüp ei reageeri, tuleb seda ise teha. Pukseerida saab kas ballooni kraani pidi vedades või sukeldujat enda ees lükates, kusjuures hoiad selili lebava kaaslase jalgu oma õlgadel. Enamus harjutusi tuli jällegi individuaalselt esitada mis tähendas, et suhteliselt pikalt istusime basseini põhjas tegevuseta teisi jälgides. Sel ajal kui ülejäänud rahvas külmetas olin mina mõnusalt soe nagu ahju taga, kostüüm teeb elu palju mugavamaks, elu üks parimaid mini-investeeringuid.
Mingi moment avastasin, et mõtted uitavad niisama ringi ja vee all istumine polnud miskit erilist, täiesti normaalne, lausa tukastus tuli peale. Tõepoolest äge, et teise päeva lõpuks tundsin end täiesti pingevabalt vee all. Õhuvooliku otsik oli lõdvalt hammaste vahel, esimesel päeval sai seda ikka krampis lõugadega kinni hoida. Juhendaja mainis, et ei maksa imestada kui mõnel meist hommikul suurest pingutusest lõuad valusad. Mõni närvilisem tüüp suutvat isegi otsiku läbi hammustada.
Kui kohustuslik osa läbi anti pool tundi niisama ringi ujumiseks ja trikitamiseks. Nii äge oli igasugu pöördeid teha ja suvalisi asendeid võtta niisama ringiujumisest rääkimata. Lõpuks oli tunne, et olengi muutunud Homo Aquaticuseks, nii mugav ja lahe oli see keskkond, kus raskusjõu piirav mõju vee üleslükke jõuga neutraliseeritud. Päris kaalutusega võrreldes on siiski see eelis, et vesi pakub mingit tuge samas kui õhust pole üldse abi.
Kella kolmeks sõitsime tagasi sukeldumisklubisse ja asusime eksamit kirjutama. Meeldiva üllatusega võis tõdeda, et enamus küsimusi olid kas täpselt samad, mida internetist leidsime või siis sarnased, lihtsalt teisiti sõnastatud. Põhimure oligi tähelepanelikult läbi lugeda, et sõnastuse nüansse mitte maha magada. Pooleteise tunni asemel saime poole tunniga valmis, sedagi venitades, et mitte imelikku muljet jätta. Tütar andis oma vastused enne, mina 5 minti hiljem ja läksime poodi hängima kuni teised lõpetavad.
Tänapäeval on poodidel suur probleem, sest hinnad paratamatult kallimad kui internetis, kus pole mingeid kulutusi ruumidele ja minimaalsed tööjõule. Eeliseks muidugi see, et saad kõike käes proovida. Ma täitsa kaalusin sama ProBlue Tiara 2 maski ostmist, mida laenutanud olin. Sobis ideaalselt näkku ja ei lasknud tilkagi sisse ega läinud uduseks, hind vaid 69 CAD. Tütar aga mainis, et netist saad sama päev või kaks oodates poole odavamalt. Unustasin mainida, et parimaks uduvastaseks vahendiks pidada olema sinu enda sülg, tatistad sisse, hõõrud näpuga klaasile laiali ja ongi valmis. Uskumatu aga tõsi, sest mul tõepoolest ei tekkinud kordagi udu, ju siis eritan kvaliteetset tatti :D
Pool tundi saime ringi vaadata kuni kõik lõpetasid. Eksamitulemuste väljakuulutamisel selgus, et ka lõppeksami sooritasime ainult mina ja Mari perfektselt, 50 punkti 50'st. Anti kätte niinimetatud logiraamatud ja meie eksamid pandi ametlikku arhiivi, kus neid hoitakse 7 aastat. Lõplikuks rahvusvahelise avameresukelduja sertifikaadi kättesaamiseks on vaja veel sooritada 4 sukeldumist "vabas vees" koos instruktoriga. Seda saab teha nii Ontarios kui ka igal pool mujal maailmas, kus PADI organisatsiooni tunnustatakse. Nüüd polegi miskit muud kui otsida üks mõnus soe koht kuhu sukelduma minna ;)
|
OSCAR-2019
|
||
Sedapuhku oli otsustanud Vanemuine oma hooaja esimese esietenduse maha mängida Tallinnas - Draamateatris. Mina vaatasin küll mitte esi-, vaid teist etendust... ja siin mõned muljed ning seosed, mis nädal tagasi nähtud tükist eredamalt meeles:
Kõigepealt pean tunnistama, et mul tuli etendusega seoses meelde Mati Unt. Just sellest otsast, et "pikad naised" ja üks Kersti Kreismann nende vahel :) Tegemist on Rein Paku debüütlavastusega, kuigi sellist "ideede ilutulestikku" siiski pole, nagu tavaliselt noorte lavastajate esimestes töödes. Ehk on ta elukogenum ja hoiab ideid ka tulevasteks kordadeks. Või siis on ta juba oma varasemates töödes andnud väga palju selliseid sees pulbitsenud ideid juba oma näitelejatöid sisaldanud lavastuste lavastajatele, ei tea. Huvitav oleks teada ka seda, kuivõrd südamelähedane see materjal tegelikult Pakule on. Arvestades tema intellektuaalsust, julgen siiski arvata, et mitte niiväga. Sisu on ju selline üsna üheülbane meelelahutus, ei midagi sügavat ega erilist. Kuigi mingid eredamad hetked ju siiski... Ja eks nendele oli ka seda rõhku siis rohkem.
Mind jäi häirima see stereotüüpidel põhinev baas. Ikka jälle ülbed lasteaiakasvatajad (a la üle õla "Teie mees viis juba lapse ära ja üldse te ei kõlba emaks"), sex ja city urbaansed naised, kõrk ja kõrgemate mahhinatsioonidega seotud koolidirektor, ülbe motikamees jne jne jne. Absoluutselt kõik karakterid karikeeritud ("võibolla" Liina Tennosaare Sofia välja arvatud). Aga seda on tinginud sisu, mitte näitlejate ja lavastaja otsesed valikud.
Märksõnadeks võikski olla "Sex ja city". Kuigi tegemist pole nii laheda asjaga, nagu see telesari (NB! Minule telesari väga meeldis). "Soome Sex ja City" :) Soome Rahvusteatri (Kansallisteatteri) värske juhi, Mika Myllyaho, dramaturgia ilmselt pole minu rida. Ei meeldinud mulle ka tema "meeste-lugu", ehk samuti Vanemuises lavastatud "Paanika". Tegelikult on "Kaos" pikk samm paremuse suunas, kuid triloogia kolmanda osa vaatamisest loobun juba eoses. Lavastaja on tahtnud seda Sex ja city seost veel eriti rõhutada, kasutades muusikalise kujundusena ka sarja tunnusmeloodiaid.
Kõige häirivam oli minu jaoks ehk see, et tegemist on ju mehe kirjutatud "naiste hingeeluga". Ja minu ümber olevad naised ei ole sellised. Kindlasti "selliseid" naisi võib ju ka olla - ropud ja pinnapealsed, et mitte öelda "lihtsakesed". Kuid olles lugenud Virginia Woolfi, Jeanette Wintersoni, ka Doris Kareva luulet ja läbi nende ning eelkõige muidugi minu elus figureerivate naiste läbi õppinud seda "tegelikku naist" tundma, siis selline tundub täiesti tühjapäevana, et mitte öelda suisa mõttetu. Ma ei ütle, et sellist kellelegi vaja ei oleks, lihtsalt minule mitte. See on minu jaoks natuke ajaraisk. Seda enam, et sisu oli nagu oli, sain siiski vormilisest küljest nii mõndagi. Esiteks muidugi näitlejate mäng. Eriti Liina Tennosaar. Otsisin võimalust, et teda 10 aasta parima naispeaosa rolli sekka üles panna, kuid tundub, et ta jääb just 11.-ks, ehk nagu tema karaktergi, natuke hammasrataste vahele ja justkui natuke "väljas"... Kuid tema karakterid (mida kolme naise peale kokku oli täpselt atškoo) olid ehk mõnevõrra sügavamad, nukrameelsemad, aga minule meeldisidki just tema omad kõige rohkem. Eriti sellepärast, et leidsin neist pisi-detailseid nüansse. Õigemini vähemalt ühe igast karakterist, mis mulle silma jäi. Näiteks kohtunikuna, kui ta silmi pööritas või see, et ta vuntsidega meenutas mulle Ott Seppa :) Merle Palmiste oli ehk kolmest naisest oma karaktereid kõige stereotüüpsemaks mängiv. Mitte pahas mõttes, vaid vastupidi. Ta läks mängu sisse ning temast oli seda mängulusti läbi selle kõige paremini tunda. Eriti see professor, kus Merle kohe mõnuga küüraka tegelase nahas piinamist naudib :) Eva Püssa ei veennud mind veel selles rollis. Olen teda üpris vähe näinud, kuid siiani on see kõikidest apsakatest hoolimata (näiteks ajas ta nimed sassi), minu meelest tema parim roll. Esimene roll, mida temalt nägin, oli "Külmetava kunstniku portree"-s Viinistus ja sealt sai ta muidugi suure miinuse enda kahjuks, sest temaga dubleeris sama rolli Liina Vahtrik ning Vahtrik tegi oma mänguga Püssale turmtule. Kuid edasi on justkui läinud ülesmäge - Nora, Don Juan ja nüüd Kaos... Nüüd ametlikult Vanemuise ridades ehk ka rohkem mängida saades, leiab ta endast need nurgelisemad ja käänulisemad karakteriehitamise-detailid üles. (Ahjaa, Püssa oli vist ka Nukuteatri "Risk"-s). Kaos ju andis võimaluse siiski ainult stereotüüpe mängida ja see pole minu meelest väljakutse. Silmad kõõrdi jalad x-is tuttidega koolitüdrukut mängida...
Kuigi kunstilistes lahendustes oli ühtkomateist head - nii riietused, mis toetasid karaktereid, kuni isegi naerma-ajava Tennosaare "meeskarakterini", kus Orumetsalikud prillid ees, suur pintsak seljas, kuid pintsakuääre all kleit :) Tagalaval liikumas vineerist või papist autod, politsenikud, raamaturiiulid ja muu. Ainuke, mis karjuvalt ebasobiv või minu jaoks mõistetamatu, oli see tagaseina tapeetide vahetumine. Ei tea, miks sellega vaeva nähti kui ideena oli see üldse imelik.
Kuid ei saa üle ega ümber sellest, et need kakluse- ja keppimise-jutud lihtsalt pole minu rida. Laused nagu "Su nägu on nagu sisseküntud vi**" vms, on eemaletõukavad ja justkui sobimatud kogu konteksti. Ei tea, kas rõhutamaks seda, et "naised omavahel" on ropud? Kuid lavastajanõksudest meenuvad näiteks kohad kui kooli direktor "kooli sulgemise kõnet" peab. Publik on asetatud justkui tegelaste rolli. See, kuidas Tennosaar mängis välja seljaga selle, et tal on inimesed, ehk publik seljataga, selleks siiski otseselt midagi tegemata - see oli minu meelest meisterlik. Samuti see autonali - mõnikord lihtsalt ajavad sellised asjad kopsu üle maksa. Ainuke tekstiline-koht, mis mulle meeldis, oli Sofia hingestatud kõne, mille ta kooli sünnipäevapeoks kirjutas - see tõi ka meelde "Sex ja city" südamlikumad stseenid. Väga lahe idee - kooli ja poe, kahe silmnähtavalt teineteisega seosetu koha tabav kokku sidumine :) Ja võõra vetsupoti katsumine vastikusest sõrmeotstega (kuigi pott oli väga puhas ja hõbedane:)) ning üldse see tants selle ema-vetsupoti ümber, selles oli "midagigi".
Tundsin "Kaos"-es ära ka Endla "Tiramisu" - episoodiline tervik, mille episoode seovad tegelaste publikule usutlemiseks lava ette äärde tulmised. Kuigi mina eelistan küll Endlas Tiramisut tunduvalt Kaosele. Mitte, et seegi oleks mingi tippetendus olnud. Midagi nii olemuslikku kui sisuliselt sarnast võib neis kahes tükis väga selgalt tunda-näha.
Hinnang: 2+ (Jälle üks lavastus, mida mängitakse publikust kaugel, rohkem lavasügavuses ning seetõttu ei muutu ka karakterid "lähedaseks". Samas lähedaseks nad ei saanudki muutuda, kuna tegemist oli puhtalt stereotüüpidega. Justkui tekstilise selgroona kasutatud "Ja see käivitas järgmise sündmusteahela" ning mõned muud üksikud lõigud ju meeldisid kah. Lavastaja on nutikas ning on suutnud siiski liha luude ümber kasvatada ja näitlejad ka teevad head tööd. Juba vana tuttav kahe inimese mängimine üht karakterit, on endiselt vahva vaadata. Eriti sellepärast, et ühe inimese kaks mina on nii erinevad ja justkui võitleksid omavahel võimul olemise üle. Midagi soomelikku - täpsemalt "soome komöödialikku" - oli ka selles kõiges. Loodetavasti saab kunagi varsti näha ka Rein Paku auteri-teatrit. Igatahes on Pakk huvitav nii näitleja, lavataja, dramaturgi kui üldse isiksusena :))
„Kaos” on mõtteline järg eelmisel hooajal Vanemuises menukalt esietendunud soome dramaturgi Mika Myllyaho „Paanikale”. Ühist on neil niipalju, et kui eelmises loos maadlesid paanikaga kolm keskea künnisele jõudnud meest, siis seekord on elukaosesse uppumas kolm daami.
Sofia, Julia ja Emmi, kolm sõbrannat, tulevad eluga kenasti toime, on kõrgelt haritud ja headel töökohtadel tegutsevad kaasaegsed naised. Ometi on ühel hetkel hakanud elu kuidagi käest libisema. Tööl ei suju asjad, nagu peaks, lähisuhetesse on tekkinud pingeid, mees petab või on muutunud lihtsalt vastumeelseks, tuju ei tõsta ka kuldsesse keskikka kalduva vanuse meenutamine. Teisel pool piirjoont on aga ühiskond, mis eeldab täisväärtuslikuna aktsepteeritavalt naiselt igas eluvaldkonnas vaid supertulemusi. Sõbrannade kolmik hakkabki oma elu sasipundart isekeskis lahti harutama. Korraga naerutavad ja ka nukrameelsust tekitavad sketšilaadsed stseenid paotavad ust kaasaegse naise maailma. Näitlejannade kehastuses ilmub meie ette hulgaliselt värvikaid persoone – nii nais- kui meessoost –, kellega elu meie kangelannasid kokku on viinud.
|
OSCAR-2019
|
||
Bondora asutati 2009. aastal ning alates sellest ajast on neil turul olnu oma kindel positsioon ja nad on jõudnud märkimisväärsete numbriteni:
Bondora on tõestanud, et tänu infotehnoloogiliste lahenduste kasutamisele võib laenamine olla märkimisväärselt lihtsam, kiirem ja ka soodsam. Lisaks saab Bondora uhkusega öelda, et nad teevad igale kliendile personaalse pakkumise ning seda kiiremini, kui ükskõik milline pank.
Nad ei taha teada, milleks sa laenu vajad ning laenutaotlusele vastatakse mitme laenupakkumisega, mille hulgast saad valida endale sobivaima. Bondora teab väga hästi, et pangast laenuvõtmine võib olla keeruline, sest nende tingimused on tunduvalt karmimad. Muidugi allub ka Bondora kõikidele finantsnõuetele, ent sellest hoolimata on nad paindlikumad ja saavad teha laenupakkumise minutitega.
Bondora nimetab oma sihtgrupiks keskmise sissetuekuga üksikisikud, kes eelistavad online laenu, kiirlaenu või lühiajalise laenu võtmist. Sihgruppi kuuluvad ka inimesed, kes ei saa traditsioonilistelt krediidipakkujatelt tehniliste või regulatiivsete piirangute tõttu laenu võtta ning samal ajal ka inimesed, kes seda saaksid, ent kes pole ise rahul sellega, kui aeglane on traditsiooniline laenu väljastamise protsess. Palju Bondora klientidest võiksid laenu taotleda ka mujalt, ent mugavuse ja lihtsuse tõttu eelistavad nad pankade asemel just Bondora ee lehte.
Bondora soovib pakkuda laene, mis on konkurentsivõimelise intressimääraga. Laenu tagasimakse periood on 3 kuust 5 aastani. Lepingutasu on 5,95% laenu summast ning laenu haldustasu aastas 4%. Kui soovid oma maksegraafikut muuta, saab selleks kasutada B Secure nimelist teenust. B Secure kuutasu on 10 eurot.
Laenumakseid peab tegema kord kuus vastavalt maksegraafikule. Selleks, et maksegraafikut korralikult täita, peab hoolitsema selle eest, et Bondora konto saldo oleks igaks maksekuupäevaks piisav. Kui laenu tagasimaksetega hilineda, võivad ka sellega kaasneda erinevad lisatasud. Ametliku Maksehäireregistri teatise hind on 14,99 eurot ning võlateavituste hind kokku kuni 5 eurot. Oma Bondora kontole sissemaksete tegemises pole midagi keerulist, nii tingimata tasub pigem korralikult makseid teha kui tagasimaksetega hilineda.
Selle asemel, et kõikidele klientidele ühtset universaalset lahendust pakkuda nagu seda traditsioonilistes pankades tehakse, on Bondora keskendunud personaalsusele. Rahaasjade alternatiivne korraldamine lubab tõesti iga pakkumise teha vastavalt kliendi vajadustele ja nõuetele.
Bondora laen on eraisiku tarbimislaen, mida saab kasutada nii suuremate väljaminekute hajutamiseks pikemale perioodile kui ka ootamatute vajaduste rahastamiseks. Kuna antud tarbimislaen ei ole sihtotstarbeline, pole Bondoral vaja teada ka seda, mille jaoks sa laenu kasutad. Kõige sagedamini kasutavad kliendid Bondora laenu just oma eluaseme remondiks ja renoveerimiseks, kuid muidugi on lõplik otsus sinu teha. Otsusta ise, kas sul on lisaraha vaja pulmade korraldamiseks, elektroonika ostmiseks, tervisekulude katmiseks, oma äri alustamiseks, reisimiseks jms.
Laenutaotluse võid teele saata bondora ee lehel siis, kui seda ise soovid ning kus ise soovid. Taotluse täitmine võtab aega vaid 5–10 minutit ning esmase laenupakkumise saad juba 2 minuti pärast (laenutaotlusi vaadatakse üle nii nädala sees kui ka nädalavahetusel). Taotluse saad esitada ka nutitelefonis. Pärast laenupakkumise saamist, on sul 72 tundi, et valida sobiv laenupakkumine ja igakuine tagasimakse. Kui see aeg on möödas, tühistatakse laenutaotlus automaatselt ja pole kohustust Bondora ees laenu võtta. Kui oled laenutingimustega nõustunud, kantakse laenusumma automaatselt kinnitatud pangakontole. Pangakonto kinnitamine käib turvaliselt Trustly vahendusel. Ülekanne võib sõltuvalt pangast võtta 1–3 tööpäeva.
Bondora ee pakutav laenuvalik on küllalt lai, kuid nad tutvustavad oma lehel rohkemaidki, et sul oleks võimalik teha täpselt selline otsus, mis sulle kõige paremini sobib:
SMS-laenu saab taotleda SMS-i teel. Laenusumma on väike, laenuperiood lühike ja intressimäär kõrge. SMS-laenude eeliseks taotlemise lihtsus ja kiirus, peamiseks puuduseks on kõrge intressimäär.
Kiirlaen on lühiajaline tagatiseta laen eraisikule. Ka kiirlaenul on laenusumma väike, laenuperiood lühike ja intressimäär väga kõrge. Eeliseks taotlemise lihtsus, kiirus ja tagatise puudumine. Võimalusel võiks eelistada soodsamaid alternatiive või kui oled juba kiirlaenu võtnud, siis kaaluda selle refinantseerimist teise ning soodsama laenu abil. Refinantseerimine tähendab, et mitme erineva laenumakse tasumise asemel on sul ainult üks laen. Üks laen aitab säästa ka mitme eri laenu teenustasudelt, mis võivad kokku moodustada päris kopsaka summa.
Väikelaen ei ole ei ühte ega teist. See on lühiajaline kuni 20 000 € tagatiseta laen. Taotlemine on kiire ja kerge ning kuigi sellel on kõrgem intressimäär kui tagatisega laenudel, on see siiski tihtipeale väga hea valik.
Bondora AS pakub tegelikult isegi rohkemat, kui lihtsalt laenu võtmist. Bondora abil on võimalik teha tutvust ka investeerimismaailmaga! Kui kaugele Bondora investeerimine praeguseks jõudnud on?
Investeerimisega alustamiseks on vaja ennast registreerida ja investeerimiskonto avada, täita identifitseerimise vorm, valida Portfellihalduri investeerimisstrateegia ning seejärel jääb üle vaid kontole raha lisamine ja investeerimisega alustamine. Portfellihaldur on vahend, mis aitab turult just need laenud leida, mis sobiksid investeerimisstrateegiaga, mis sina valisid.
Investeerimiseks peab olema vähemalt 18-aastane ning Euroopa Liidu, Šveitsi või Norra kodanikud. Reaalne elukoht võib olla ka mõnes teises riigis, ent siis saab investeerida vaid akrediteeritud investorina.
Investeeringud võiksid olla hajutatud võimalikult paljudele erinevatele laenudele. See tähendab stabiilsemaid tootlusi.
Lisaks sellele soovitab Bondora investeeringuid pidevalt aktiivsena hoida ning süstemaatiliselt panustada sellesse, et saavutaksid enda investeerimiseesmärgid. Minimaalselt võiks portfellis olla vähemalt 200 unikaalset ja sama suurusega investeeringut.
Pole maksehäireid (sh võlgnevusi, lepinguliste kohustuste täitmatajätmisi, pankrotimenetlusi ega avatud täitemenetlusi)
|
OSCAR-2019
|
||
Uute klientide saamine ja turundus on alati lõbus ja tekitab hea tunde. Justkui oleks ilgelt palju tööd tehtud ja tulemusi saavutatud.
Aga kui paljud ettevõtted panevad fookuse eksisteerivate klientide eest paremini hoolitsemise? Et nad ikka alles jääksid? Et nad uuesti ostaksid? Et nad rohkem ostaksid?
Tõsi, iga äri vajab uusi kliente, et kasvamist jätkata kuid enamik ettevõtteid viivad turunduse sammu liiga kaugele ning jätavad selle ennast painama. Sul on juba kõige lihtsam ja efektiivsem käibeallikas olemas – Sinu eksisteerivad kliendid.
Täna räägime mõnest strateegiast mida nii sina kui su meeskond saate kasutusse võtta, et kliente paremini hoida, teenindada ja ka nende pealt rohkem käivet saada.
Kui ettevõtjat mõtlevad ainult klientide alles hoidmisest siis toode on üldiselt esimene asi, mis fookuse saab. Tekib kohe küsimus – kuidas toodet parandada?
Kuigi see ei ole otseselt vale lahendus, see ei pruugi kõige lihtsam, kõige kiirem ega ka kõige olulisem olla.
Hakka alati esimesest punktist pihta. Kes su toodet ostab ja kust nad tulevad? Kui turundusmeeskond toob uksesti valesi inimesi sisse, siis müügimeestel polegi midagi muud teha kui käis laiutada.
Veel hullem, kui müügimehed tahavad head tööd teha ja nendele valele klientidele ka midagi pähe määrivad siis järgi tulevad ka kohe koledad arvustused, toodete tagasisaatmised ja kordades rohkem tööd kõigile.. Oehhh.
Kui oled nii kaugele jõudnud, et turundus töötab ja uksest ja aknast sajab õigeid pärionguid sisse, siis veendu, et neil (klientidel) on ka parim võimalus oma ostusoov lõpuni viia. Mitu protsenti oma päringutest sa päriselt lukku saad? Keskmise e-poe puhul läheb 70% ostukorvi lisajatest päeva lõpuks prügikasti, sest ettevõtja ei suuda nendega korralikult kommunikeerida.
See on üks suurimad vigu mis veebilehtede puhul tehakse. Visatakse midagi püsti ja tagasi ei vaadata. Milleks? Kas sa kontoris istuvad Müügimees Marti kohtlet samamoodi? Näe töökoht siin, palk siin, jõudu? Ei. Sa treenid teda, lased tal rabeleda ja õppida ning siis uurid kuidas tal läinud on. Kui ta midagi valesti teeb siis sa aitad tal paremaks saada ja ostad talle võib-olla isegi mõne kursuse või raamatu.
Hoia alati meeles, et sinu tööks on müüa, mitte ainult infot anda. Iga klikk sinu veebilehel on otsus mille kasutaja peab tegema – miks sa talle lihtsaks ei tee, mis ta edasi peab tegema?
Mõtle läbi põhjused miks keegi ei ostaks mida sa müüd ning anna vastuargumendid veebilehel, enne kui nad jõuavad küsima. Tekib tunne, et loeksid lausa nende mõtteid ja mõistad nende probleeme ideaalselt!
Küsi ainult informatsiooni mida sul päriselt vaja on. Kui sa müüd kolme euroseid ehteid ja klientidele kunagi ei helista – miks sa nende telefoninumbrit küsid? Jälle üks potentsiaalne põhjus, miks sinu veebilehelt ära minna või ostuprotsess katki jätta.
Kui sa lähed reisima ja valid endale hottlli – kas sa valid selle nime ja hinna järgi või pigem selle järgi, mis tagasisidet teised reisijad selle kohta jätnud on? 99% inimestest teevad selle otsuse just arvustuste järgi, näiteks TripAdvisorist.
Kohe vabandustega pihta. Vahet ei ole mida sa müüd, igal kliendil on mingit tagasisidet anda ja sinu tööks on need kokku koguda ja enda veebilehele panna. Mulle meeldivad Selveri mandariinid, aga ega ma neile niisama kirjutama ei hakka, kui nad just ei küsi.
Sotsiaalne tõestus võib näiteks tulla teiste klientide tagasiside näol, arvustuste jätmine e-poe toodetele või see võib kasvõi olla 25,000 Facebooki fänni näol. Vahet ei ole, kuidas, pead lihtsalt näitama kasutajale et ta ei ole üksi.
Kuigi sa praegu ei ole veebilehte tellimas (ning võibolla ei tee seda veel aastaid!) siis kulutame oma aega ja seetõttu ka raha, et sind sellel teemal harida. Ala milleks mulle veebileht?
Esiteks näitame seeläbi kõigile, et oleme oma ala eksperdid ja teame täpselt millest räägime. See tekitab kohese usalduse, ning meiega ühendust võtta on lihtsam (ning sealt edasi saame oma ekspertiisi veelgi rohkem demonstreerida).
Nagu mainisin enne, kuigi sa praegu võibolla ei ole uut veebilehte tellimas, mis saab aastal 2026? Äkki tuleb uus majandussurutis ja jääda oma töökohast ilma ning otsustad hoopis äri alustada. Tead koheselt, et pead alustama korraliku veebilehega ning tead täpselt kuidas see Sulle kasuks tuleb.
Sest Business Media aitas Sind. Kelle juurde sa siis pöördud kui veebilehte vaja on? Just täpselt. Tuled siia tagasi.
Ei, ei, ei – mitte nii nagu sa oma naist kuulad peale pikka tööpäeva. Päriselt kuula, pane tähele ja selle asemel, et vabandusi hakata otsima, ürita neid ka veidi aidata.
Mida rohkem sa oma klientidega suhtled, seda lähedamaseks nad sulle paratamatult ka muutuvad. Instagramm ei ole efektiivne sellepärast, et sa näed seal ettevõtetest igapäev lahedaid pilte ja mõtled oh kui tore, ma tahan ka osta.
See töötab, sest su peas on tuhandeid väikseid seoseid erinevate asjadega (ala sina ja epood) ning mida rohkem sa neid sidemeid kasutad, seda tugevamaks see side muutub. See on sama põhjus miks meie lapsepõlve tegevused on ka kordades huvitavamad. Lutsu loopimine ei ole lõbusam kui arvutimäng – ta lihtsalt tundub sulle tähtsam ja parem, sest sellega on side tugevam peale seda, kui oled seda tuhandeid kordi teinud.
|
OSCAR-2019
|
||
Loodan, et homme saab kuu kokkuvõtte juba ära teha, kui märtsikuu rahasadu läbi saab. Peaasi, et ma selle ikka märtsiks nimetan, kuigi tunne veel talvine :)
Tema nimelt on raamatud juba ammu valmis kirjutanud ja väljagi andnud. Ja miks mitte siis kindlustada, et autoritasud ka kenasti koju jõuavad, ning valijad täpselt teavad juba varasest noorusest peale, et kes neid esindab.
Mihhail Stalnuhhin, riigikogu kuluhüvitiste aruande järgi olete te möödunud aastal ostnud 4331 euro eest raamatuid ja lasknud need tasuda kuluhüvitiste eest. Mis raamatutega on tegu?
Jah. Esinduskulud on enda esindamiseks ja ma kasutan neid üritustel. Panen välja igasuguste lasteürituste auhindadeks jne.
Kas selline tegevus teie endi silmis on riigikogu liikme hea tavaga kooskõlas ja kas te ei näe siin huvide konflikti?
Kas ma teen seda mitteametlikult? Kas see ei käi kantseleist läbi? Kui ma tulen lasteaeda ja kingin kõigile, kellel on see kuu sünnipäev, raamatu, siis mida selles halba on?
Kas ma saan õigesti aru, et te enda esindamiseks ostsite enda kirjutatud raamatud kuluhüvitise eest. Ta esindate end kui riigikogu liiget sel viisil?
Põhiliselt Narvas. Kuigi ka kõigil kohtumistel, mis meil vahetevahel on toimunud riigikogus, olen ma neid kinkinud lastele ja ka täiskasvanutele, kellel on lapsed vastavas vanuses. Näiteks jõulujoonistuste konkurss, kus osaleb üle 50 lapse ja kõik saavad kingituse. Lasteaiad. Et meie fraktsiooni liikmetel oleks kinke, kui me käime mööda Eestimaad, sest need raamatud on nii eesti kui ka vene keeles.
Mulle tegelikult tema mõte täitsa meeldis, kas pole nutikas ju? Ja ma isegi ei pahandaks, kui ta tõesti Narva lastele viiks heas eesti keeles kirjutatud raamatuid, et inimestele head eeskuju näidata ja võimalusi kõigi Eesti ühiskonnaliikmete tõeliseks integreerimiseks suurendada. Aga siis tuli välja, et raamatud ei pruugi üldse eestikeelsedki olla.
Aga mis seal ikka. Pole midagi siin näha, liigume edasi, seltsimehed. Teie maksuraha on kindlas kohas. JOKK.
* Aga tegelikult ma mõtlen, et asi on tõsine. Maailma Õnnelikkuse raportis on Eesti saanud auväärse koha selliste riikide nagu Venemaa ja Moldova vahel, 63. kohal. Samal ajal meie naaberriigid..
Kõlab imeliselt, kas pole? Where's the catch?! Ehk kui miski kõlab väga hästi, siis tundub alati, et tuleb otsida ka pahupool üles. Näiteks - tegemist on ju kinnisvara-ettevõttega, mis omab suurt hulka kaubanduspindasid, mida nad siis välja rendivad. Teadagi liigub aga maailma majandus, eriti jaemüük üha enam digitaalseks ja internetti ning USAs surevad järjest kaubandusketid ja kaubamajad välja ning sulgevad uksed, kuna kliente ei ole ja inimesed ostavad kõik vajaliku internetist.
Loomulikult saavad sellises olukorras oma löögi ka kinnisvaraettevõtted. Tuleb aga tunnsitada, et Realty puhul ma ses osas väga mures ei ole, kui nende kinnisvaraportfellis olevaid üürilepinguid vaadata. Nimelt ei omagi Realty nii väga jaemüügipoodide üürilepinguid, pigem on nende portfellis sellised üürnikud, mida niisama lihtsalt ei digitaliseeri - Circle K, jõusaalid, apteegid, FedEx jne. Pigem näen ma siin suurt potentsiaali, tervise edendamine on ju üha enam luubi all ja jõusaalis peab ikka rahvas käima! 🏃
Lisaks on USA aktsiate puhul muidugi probleemiks kallis kauplemistasu, igasugused hooldustasud, ja valuutavahetuskursid. Minu õnneks olen leidnud hea teenusepakkuja, kelle juures USA aktsiaid saab osta juba vaid 1$ teenustasu eest ning mingit "konto haldustasu" ei võeta. Ainukeseks hädaks ongi siis dollari vahetuskurss, mis on mulle veidi mäkra küll mänginud. Nimelt ostsin oma esimesed Realty aktsiad ca aasta tagasi, kui dollar oli päris kallis, ja nüüd on mul sama arv aktsiaid nö "palju vähem väärt" ja aktsiakontol paistab, nagu oleks Realty miinuses. Samas see mind üldse ei sega reaalselt, nimelt on Realty üks neist aktsiatest, mida plaanin oma portfellis hoida võimalikult kaua, ja ehk ühel päeval maksab Realty mulle igakuiselt lausa "pensionit". Sel ilusal päeval, kui ma enam dividende ei investeeri, vaid igakuiselt portfelli sissetulekust mõnusat ranjtee elu elama hakkan.
Muide, igakuiseid ja igakvartaalseid aktsiaid on mul portfellis veelgi, olen võtnud lisaks ka mõned Kanada aktsiad, näiteks tervishoiuasutuste-REIT'i jms. Võtsin igakuise dividendide laekumise üheks oma dividendistrateegia nö "boonusosaks" juba siis, kui dividendiportfelli ehitama hakkasin. Avastasin, et on täiesti võimalik koostada vaid paari aktsia abil portfell, mis maksab dividende iga kuu. Ja kui USA aktsiaid ei taha, leiab selliseid aktsiaid kasvõi siitsamast lühinaabritelt. Näiteks on mul lisaks norralaste lõhefirma, mõned rootslaste kinnisvarafirmad, lennufirma SAS jpm.
Muide, peaksingi ilmselt kuulutama avatuks ka suurema dividendi-saju hooaja, täna laekus tavapärane NWH.UN igakuine dividend, aga juba järgmisel nädalal peaksid hakkama oma iga-aastaseid dividende välja maksma mõned pangad, ja siis juba mõned patuaktsiad, ja miski tööstus-masinate tootja, üks norrakate lasteaiahoonete haldaja, aprillis järgnevad vist Tallinna Kaubamaja ja paljud teised. Äge! Otsin vihmavarju ja kummikud juba välja 😍
Muide - kas teile ei tundu imelik, et praegu Tallinnas toimuvate kaubanduskeskuste arendus- ja laiendusprojektide kokku lugemiseks jääb lausa kahe käe sõrmedest puudu. Kas tegemist miski pulbitsevad kinnisvaramulliga, või ongi Eestis mingi eriline majandusruum, mida mujal maailmas aina süvenev jaekaubanduse välja suremine ei ähvarda?
Juhuu, ongi käes see aasta ägedaim periood, kui kõik saavad kordamööda suurustada, kui palju nemad ikka Maksuametilt pappi sel aastal saavad. Nagu palgapäev või tulemusboonus, kas pole!
Ainult imelik, et paljudele tundub olevat suhteliselt segane see, mille järgi neid boonuseid saab, osad on õnnetud, et nii vähe saavadd, ja teised jälle üliõnnelikud ning on ammu enne summa kätte saamist selle vajalikule või vähemvajalikule ära mõttes ära kulutanud.
Mõtlen siinkohal muidugi seda tulumaksudeklaratsioonide perioodi, mis nüüdseks siis täpselt kuu aega on kestnud, ja tegijamatel juba raha tagasi saadud ning laiakski löödud.
Minu meelest kõige legendaarsem on sellega seoses muidugi vana hea Perekooli-teema, et millal siis raha tagasi kantakse:
See 1200 € vähemmakstud tulumaksu tähendab ju seda, et olen saanud ca aastaks ajaks riigilt ilma igasuguse intressita laenu kasutada. Kui ma seda summat selle aasta jooksul olen nutikalt kasutanud (no näiteks kujutame ette, et olen selle Investly's faktooringuarvete rahastamiseks ringluses hoidnud ja 9-10% intressi teeninud), siis olen tänu riigile 120 € puhtaana käteen raha kasvatanud.
Või okei, mitte siiski nii puhtana kätte, sest aasta pärast koorib riik minult selle 120 € pealt jälle jupikese tulumaksu maha, aga mingi 70% sellest on ikkagi minu ja teenib muudkui uut rahakest edasi! Väikeste sammukestega suurte võitude poole!
Kellelt ja mis intressiga teie laenanud olete? Ja kas te teate mõnda paremat viisi intressivabalt (ning ilma mingit lepingut sõlmimata või lepingutasu maksmata) laenu saada kuskilt? Jätkem FFF ehk friends, fools & family välja, nendelt ma ei laena mitte kunagi :)
Viimased 2 nädalat on olnud täiesti hullumeelsed, ja kui veel nädalavahetusel lohutasin ennast, et pole midagi, kohe peaks paremaks minema! Siis tegelikult tuleb tunnistada, et ma ise ka seda hetkel ei usu. Miks nii kiire? Ikka töö ja kohustused, ei midagi uut!
Ja just seetõttu tuleb tunnistada, et mul on siin torus terve hulk postitusi, mis avaldamist ootavad, aga ikka veel ei ole avaldatud.
No näiteks, tahan rääkida sellest, kuidas ma LÕPUKS ometi oma maise vara erinevatesse pottidesse hakkasin jagama. Ja sellest, kuidas ma oma rahamasina olen saanud igakuiselt dividenditulu kasvatama. Ja sellest, millised säästunipid mul viimasel ajal on kõige rohkem meeldinud. Ahjaa, sellest ka, et mis ma möödunud naistepäeva valguses avaldatud palgalõhe statistikast arvan! 💣
Arvamusi pilduda tahaks rohkemgi, aga tuleb tunnistada, et täna jäin lausa peale õhtusööki söögilaua ääres peaaegu magama, kuigi hulk tegemisi oli veel ees ja tegelikult oleks tahtnud perega seltskondlik ka olla. Ohh, prioriteedid. Midagi pole parata, eelistaks end igal ööl välja puhata ja päeval tegeleda toreda ja hinge toitvaga, tegelikkuses aga on minu valikuteks hetkel palgatöö ja sissetulekute suurendamise võimaluste tekitamine, rääkimata igapäevasest kulude kontrollimisest.
Täna aga tahtsingi siia tulla jagama oma ülimat edulugu säästmise valdkonnast. Nimelt, olen märganud, et teisedki on sel teemal võitlusi pidanud nagu kahepeagalohega. Mind ajas nii naerma, kui viimati Ethel kirjutas oma pudru-keetmise-seiklusest, haha, nagu mina oleksin kirjutanud selle 10 a tagasi! 😅 Nimelt olen mina ka suhteliselt kogu pere-elu ajaloo vältel võidelnud sellega, et pereliikmed putru sööks. Küll tegi kadedaks, kui masu ajal enamus säästunipitajatest kiitsid, et "mis mured, laste toitmine on ju nii odav, hommikuks puder, lõunaks supp ja õhtuks kartulitoit, ongi tehtud, üliodav!"
Minu lapsed nimelt nõustusid putru sööma ainult 1- kuni 2-aastaselt, aga mitte ampsugi peale seda. No välja arvatud vahel vanaema juures. Ja mis seal salata, ise ma ka putru ei sallinud, ei sallinud keeta, rääkimata söömisest. Kuidas siis teisigi sundida, kui endalgi harjumust pole? Sellegipoolest olin veendunud, et peab olema odavamaid alternatiive, kui poest võikumaterjali, saiakeste või hommikusöögihelbete ja liitrite viisi piimatoodete koju vedamine. Tuli välja, et ongi, ja lausa imelihtne!
Mina nimelt teen nüüd hommikusöögiks koduseid saiakesi, mis maitsevad eriti soojast peast imehästi ning kasvavad organismid paistavad selle mõnusa hommikuse süsivesikulaadungiga väga rahul olevat päeva alustamiseks! Hommikusöökide hinnaks kujuneb iga kuu nüüd kõigest murdosa sellest, mis varem juba nädalaga ära söödi pelgalt hommikusöögiks!
omlett või praemunad peekoni ning värskete köögiviljadega, piim - 4 in, ca 6-8 € mõnusalt toitev toidukord (sõltub, kas õnnestub peekon ja munad soodukaga soetada või mitte)
kaerahelbepuder moosiga ning piim - 4 in, ca 2 € toidukord, toidab hästi, aga rutiinselt süües viskab kergelt kopa ette
kaneelipirukad ja piim - 4 in, 3 ahjusooja lõhnavat pehmet pirukat näkku, ca 1.5 € toidukord (enamasti odavamgi, kuna võid ostan reeglina soodushinnaga)
Kusjuures, pean tunnistama, et kui eluaeg on kõik pärmitaignapirukad mul tulnud välja umbes sama maitsvad, kui keskmine saapatald, siis nüüd olen leidnud igatahes imelise taigna ja imehästi minu rutiinidega sobiva protsessi!
Nimelt teen pirukaid max 2 korda nädalas, vahelduseks ühel korral kaneeli- vms magusaid pirukaid ja teisel korral singi-juustu vms soolaseid pirukaid. Kõik lähevad pereliikmetele peale nagu soojad saiad! Aga olgu, jagan teile ka oma saiateo saladuse:
Õhtul sulatan või ja teen piima käesoojaks. Segan sisse tirtsu pärmi (kui pikaks ajaks kerkima jätta, tohib pärmi kasutada ülivähe, muidu ootab teid hommikul mõnusalt kerkinud pätsikese asemel mitteniimõnus hapu kääriv mätakas!), soola ja jahu, ning sõtkun mõnusaks pätsikeseks. Jätan rätiku alla kerkima, ja panen kõrvale toasoojenema 50g võid (kaneelipirukate jaoks) või riivin külmkappi valmis juustu (singi-juusturullide jaoks), ning ise lähen iluund võtma.
Hommikul keeran ahju 225C peale soojenema, teen ühe käega kohvi ja teise käega rullin oma mõnusa värske pätsikese lapikuks laiali (ca 20x50 cm), viskan peale kaneeli-suhkru (või juust-singitükkide segu) katte, rullin kokku, jupitan rulli (ca 1,5cm jämedusteks juppideks) ahjuplaadile. Kui raatsin, lasen rullikestel veel 5-15 min kerkida (sel ajal kui ise duši all käin). Kui eriti lahke päev on, pintseldan pealt muna või piimaga ja lükkan seejärel 10 minutiks juba eelsoojendatud ahju. Pererahvas ärkab sellise kuhja imehästi lõhnavate ja soodsa hinnaga saiakeste peale, kogu vaevale koos koristamisega kulub - õhtul 15min + hommikul veel max 15min! Kokkuhoid aga, igal söögikorral 1.5-5 € söögikorra pealt, annab iga kuu kokkuhoidu juba 55 €!!! 💲💲💲
Njämma! Mul nüüd suu jookseb vett, aga homme hommikul ootavad meid hoopis singipirukad. Samas võin alati kindel olla, et ABSOLUUTSELT KÕIK meie maja pudrupõlgurid söövad seda hommikusööki suure isuga!
Muide, mis mind eriti rõõmsaks teeb nende iseküpsetatud saiakeste puhul, on see, et neid on võimalik ka kilesse pakendatult sügavkülmas säilitada, et sobival hetkel lihtsalt võtta ja kiirelt soojaks lasta.
Ahjaa, et ikka ämbritekolistamisest ka rääkida, siis esimesel korral lisasin pärmi ülioptimistlikult ja taignal oli hommikuks väga huvitav kibe-hapukas maitse juures. Polnud hullu, mõnuga suhkrut ja kaneeli vahele, pärlsuhkrut peale ja keegi ei saa midagi aru! 😇
Üks teine kord aga mõtlesin, et vahelduseks võiks ju natuke priisata - ostsin poest hoopis filotaigna, ja tegin õuna-kaneelisisuga "taskuid"... eee.. nojah.. neid sõin ise päris mitu päeva igaks söögikorraks, sest kedagi teist need ei ahvatlenud peale esimest maitsemist. 💩 Soovitan selliseid uusi asju proovida eelnevalt näiteks pühapäevaseks kella-viie-teeks, muidu võite avastada, et hommikusöögiks tuleb varuvariant valmis teha. 🍩
lõunat sööme võimalusel koolis/töö juures tööandja kulul. Kui see pole saadaval, siis käib lõunasöögiks karbiga kaasa võetud eelmise õhtu õhtusöögi jäägid
õhtusöögiks üritan teha alati pisut rohkem, kuid siiski võimalikult soodsalt soetatud toorainetest sooja sööki
nädalavahetuse hommikusöögiks teeme siis kas luksuslikuma peekoni-muna hommikusöögi, või siiski pudru, mille kõrvale nautimiseks siis natuke peekonit, et nädalavahetus ikka nädalavahetuse nägu oleks 😆🐖
Mis märts, meil siin küll midagi ei plirtsu-plärtsu! Pigem paugub, kõvast pakasest. Kõik nagiseb ja kriuksub suure külma käes. Ma vabatahtlikult õue ei kipu, aga kui korra pidin minema, siis muidugi oli seiklusi rohkem kui rubla eest, nii et sain külmetada ja kiruda korralikult.
Sellise külma puhul olen üsna rahul, et soe ise radikatesse tekib ja ma ei pea küttepuude või kosmilise elektriarve pärast muretsema. Sooja eest õnneks eraldi summat ei kasseerita, olenemata sellest, kui külm parasjagu väljas on. Aga kuidas teil välistemperatuur rahakotile mõjub?
palk oli veebruaris oluliselt väiksem kui tavaliselt, sest mäletatavasti olin vahepeal pikalt haige. Küll aga laekus tagantjärgi mingisuguseid puhkuserahasid, nii et summa summarum sain palka vaid ca 200€ vähem kui tavaliselt.
Lisaks otsisin endale internetist erinevate testide, küsitluste ja boonuspakkumiste võimalusi, mis läks esimese kuu kohta üsna edukalt - teenisin 14.8€. Kuna nende boonuste jms keskkondades üldiselt hakatakse välja maksma alles alates 5€ summadest, lasen hea meelega neil summadel kasvada ja välja veel midagi ei võtnud.
Toidu osas oli kuu suhteliselt tavapärane, #ostupaast ja #säästukuu kukkusid suure kolinaga läbi. Esiteks toidupauna täitmise pärast - poodides oli väga palju soodusmüüke, mida otsustasin ära kasutada ja kapid ning sügavkülma soodsa hinnaga täis varuda, loodetava 400€ asemel olen õnnelik, et toiduarve päris kahekordne ei olnud. Aga eks aasta keskmine olegi olulisem, kui ühe kuu summa, järgmine kuu üritame jälle!
Teiseks kärisesid ühel ootamatul hetkel minu viimane paar pükse, mis tähendas, et vähegi viisaka väljanägemise nimel tuli minna jälle kaltsukat külastama. Skoorisin kaltsukast 45€ eest 3 paari korralikke pükse, 3 uut pluusi ja 2 püksirihma, nii et väga õnnetu ei olnudki. Kõik need peaks tükimat aega kestma.
Tänu tublile kasutult seisvate asjade müümisele ja muus osas väikestele väljaminekutele, oleks sel kuul võimalik säästuprotsent tõmmata 48% peale!!! Juhuu! Aga miks "oleks"? Ma nimelt mõtlen veel, kuidas säästusid edaspidi jagada. Olen seni pannud kõik ühte patta, st iga sent, mis võimalik, läheb ühte suurde "säästudepotti". Nii aga on emotsionaalselt kogu aeg tunne, et tahaks kulutada, aga ei taha ka, sest veel rohkem tahaks palju säästa. Samas ei ole absouutselt eelarves lõbustusi, reise jms. Mitte, et me nüüd hullult kulutama plaaniks hakata, aga otsustasin tubliduse premeerimiseks panna nö "lisaraha" eraldi potti, mille võime siis hoopis enda lõbuks ära kulutada. Näiteks, kogu raha, mille teenin meile kasutute asjade müügist, panen "Perereis 2018" fondi, mida ei saa päris säästuks nimetada (pigem lihtsalt veidi edasilükatud tarbimine :)). Nii loen hetkel veebruari säästukvoodiks 40%. Super tulemus ikkagi!
Minu rahamasinake on börsikeeriste küüsis, kaua oodatud volatiilsus on kontodele oma jälje jätnud, nii et puhasväärtuse osas on minu aktsiaportfell sel kuul veidi lausa kahanenud, hoolimata laekunud dividendidest ja õnnestunud kauplemistehingutest. Küll aga laekuvad kenasti dividendid ja intressid, mis ainult rõõmu teevad!
Aktsiadividende laekus veebruaris 115€, Investly's laekus 24€ (ja kahjuks taaskord hilinevate arvete tõttu ei laekunud õigel ajal veel 4.23€!), nii et kokku on minu rahamasinakene aegade algusest tootnud mulle juba 3046€! Pole paha, või mis?
Lisaks võin kiita, et võrreldes eelmise aastaga, on kuine passiivne sissetulek stabiilselt kasvanud ka veebruaris.
Lõpetuseks siis tavapärane puhasväärtuse tabel ka. Kahjuks paistavad börsikõikumised siis üsna selgelt välja ka eesmärkide täitmisest - kuigi säästetud sai korralik summa, on puhasväärtus kasvamise asemel hoopis korralikult kukkunud. Aga ei hullu - rühime ikka edasi!
Nagu näete, olen hoolega otsustanud suurendada ka hetkel varuks oleva rahasumma suurust. Seda siis selleks, et oleks seljatagune paremini kindlustatud. Näiteks võib lähemate aastate jooksul juhtuda, et otsustame siiski kinnisvarasse investeerida, või hoopis kodu osta, mõlemal juhul kulub ära suurem rahasumma, mida õige hetke ootuses börsil hoida ei tasu.
Aga kuidas teil veebruar läks? Kas tegite kulutusi, mida kahetsete? Kas leidsite uusi põnevaid sissetulekuallikaid?
|
OSCAR-2019
|
||
Traditsiooniliselt tunnustab Teatriliit rahvusvahelisel teatripäeval, 27. märtsil, eelmisel, ehk sedapuhku siis 2014. aastal, parimaid esietendunud lavastusi-etendusi.
Tuleb tunnistada, et olen nomineeritute nimekirjaga tänavu üllatavalt rahul. Eks puudujääke on ka, aga ega kõik ju ei mahu. Tänavu on õige mitmed kandidaadid mul endal nägemata, ent juba see, et suuremas osas nendest nominentdest, mis nähtud on, on head, võib juhinduda oma valikute tegemisel piletiostu otsuseid tehes sellel aastal, nende nägemata tükkide suunal. Kindlasti tahaks näiteks veel näha selliseid tükke nagu Rakvere Teatri "3 õde" ja Tallinna Linnateatri "Hiirtest ja inimestest". Theatrumi "Joobnud" ja VAT Teatri "Brand" piletid said juba hangitud ka.
Mõtlesin, et võiks oma ennustused ja lootused ka välja tuua ning mõne kommentaari juurde kirjutada, ehk siis siin see nominentide nimekiri on:
Deemonid oli päris hea, kuigi mõnevõrra tagasihoidlikum kui "Kes kardab Virginia Woolfi". Võrdlus on meelevaldne, sest pean neid mõnevõrra sarnasteks ning kindlasti samasse žanri kuuluvateks. Mandel ja Merihobu oli kaugelt liiga raske minu jaoks. Raskusest tingitult tundus see ka igav minule, kuigi Karin Tammaru mängitud roll avas teda minu jaoks mingi uue kandi pealt. 3 õde on veel nägemata, ent selle kavatsen veel kindlasti ette võtta. Tundub, et seekord on ometi Eestis lähenetud Tšehhovi klassikale kuidagi teistmoodi. Tavalist klassikalist vist enam ei jaksaks mõnda aega uuesti vaadata... Kadunud sõbra juhum minule isiklikult ei meeldinud. Ei meeldinud selle sisu pärast, aga vorm oli võimas. Lavastaja võibolla selles mõttes isegi vääriks loorbereid kuigi ma ise neid kahte asja suudan eristada ainult kangutades. Lagle lõik seal sees oli ainuke, mis oli hea, aga kompottina lavastus väga mitmetahuline ja igasuguseid leide täis. Vihmari Zebrast olen meelega hoidunud, sest mul on harva mõni Vihmari lavastus meeldinud. Nüüd kui selle sisu lugesin, siis tundub see olevat psühholoogiline draama, ehk minu lemmikžanr... võibolla peaks ikkagi seda vaatama.. Petersoni Joobnule ostsin ühed viimastest kevadistest piletitest. Need etendused on peaaegu täiesti välja müüdud kuigi seda mängitakse üsna palju. Ju siis rahvale ka meeldib.... Raivo Trassi lavastatud Suumanile näidendi eest auhinna toonud draama pärast sõda omanike tagasitulekust mõjus just lavastuslikust seisukohast. Seal oli rabedaid momente, näiteks isa vaimuga seonduv ja mõnindaid asju oleks tahtnud rohkem rõhutatult, aga samas võibolla ikkagi see publiku usaldamine, et publik saab ka niimoodi aru, selles ehk peitubki Trassi lavastuse tugevus.
Loodan: Andres Noormets... samas kuna ma päriselt siiski aasta parimaks neid lavastusi ise ei pea, siis loodan, et Petersoni lavastus oli nii tugev, nagu tema lavastused tavaliselt on ja seega võiks tema auhinda ka väärida.
Pääru roll Hõimudes on nii hea, et see tekitab külmavärinaid. Ta läheb nii teema ja oma karakteri sisse, et võibolla see jääb minu käesoleva aasta lemmik peaosaks. Tambet Selingi rolli nägin eelmisel aastal ja see oligi minu meelest parim eelmisel aastal esietendunud lavastuste meespeaosadest! Wow! Nii mitmekülgne roll läbi nii mitmete erinevate emotsioonide. Raske roll, aga tõeliselt hästi lahendatud! Ojari Hiirtest ja Inimestest rolli kohta olen kuulnud ainult ülistavaid kiidusõnu, aga endal kahjuks veel nägemata. Uukkivi ja Võigemasti "Surnud hingede" rollid saavad mul nähtud aprillis.
Ennustan: väga raske, kui endal nii mitmed nägemata. Aga ehk tõesti nii oluline ja hea roll, nagu Pääru Ojal on... samas nii noortele ei taheta nii vara sellist au veel anda... Valiks siis Võigemasti.
Reemann oli hea, üks minu eelmise aasta lemmikuid, samuti ka Saldre ja Tammaru. Aga kui Saldrelt ja Reemannilt juba ootadki selle taseme rolle, siis Tammaru mingis mõttes üllatas kui hea ta olla võib! Ma loodan, et see ei kõla solvavalt, lihtsalt ma tõeliselt siiralt üllatusin. Marin Mägi-Efert ja Garmen Tabori rollid on mul nägemata, kuigi mõlemaid tahaks väga näha, sest mõlemad on huvitavatest lavastustest. Saldre elustab Meryl Streep-i filmirolli ja ma ei ütleks, et ta sugugi suurele Merylile alla jääks. Aga Reemann on mu suur lemmik selles kategoorias, seega pöidlaid paratamatuöt hoian temale.
Ennustan: Karin Tammaru (samas ma ei tea, miks ei võiks Külliki Saldre seda võita sama hästi, või keegi teistest nominentidest, kõik on nii võrdselt head)
Siit on selgelt Ott Sepp puudu Fanny ja Aleksandrist. Nägemata on Tarmo Songi ja Ain Lutseppa rollid. Gert Raudsep minu jaoks midagi erilist Mu naine vihastas tükis ei tee võrreldes teistega, võibolla siis Tõde, mida olen igatsenud oli nii eriline, aga seegi on mul nägemata. Lauri Lagle oli oma tüki tugevaim lüli, aga rollina siiski mitte "aasta parim". Henrik Kalmetit on viimasel ajal ja igal pool liiga palju. Ta oli hea küll Imede aastas, aga seal oli minu arust Helgur veelgi parem, Varesele valus oli ta ka hea, aga sealgi oli teisi paremaid, ent ehk siis nende rollide prisma kokku oli kahtlemata nominatsiooni vääriline. Samas ka tema saatuseks võib osutuda, et ta alles nii värskelt lavakast on tulnud...
Ennustan: Lauri Lagle (või kui žürii tahab Joobnut esile tõsta, siis ehk Tarmo Songile või kui nad on valmis noorematele näitlejatele auhindu andma, siis Henrik Kalmet)
Olmaru ja Katariina Unti rolle pole kahjuks näinud, aga ülejäänud 3 on VÄGA head. Ines Aru ehk ei saa nii palju otseselt mängida, aga iga teha lavahetk on kulda väärt. Mihkelsoni ema roll kahe venna kõrval oli väga tugev ja Külli Teetamm on juba ammu teatriliidu aastaauhinda väärt ja seekord oma tüpaažist järjekordselt kuidagi väljuvat rolli mängides tõestas ta uuesti kui HEA ta ikka on!
Nähtud on ainult Igatsus ja see oli tõeliselt tugevate kunstiketöödega. Seega kommenteerida ma ei saagi siin.
Ma ei annaks seda kummalegi nähtud nominendile, ehk ei Kadunud sõbra juhtumile ega ka Armastus ja rahale... liiatigi on mõlemad "muusikalised kujundused" võrreldes "originiaalmuusikaga", mis on ülejäänud nomineeritute statuut.
Loodan: Toomas Lunge või Von Krahl... ei tea kumba eelistada, sest ei näinud neid tükke ega seega pole ka muusikat kuulnud.
* Lavastusmeeskond, orkester ja trupp – «Korduma kippuvad küsimused» (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia)
Tunnustab erinevaid etenduskunste (sõna-, muusika-, balleti-, multimeediumi- ja tantsuteatrit) põimivaid lavastusi, mis oma otsingulisuses avardavad teatrikunsti väljendusvahendeid. Žürii: Ott Karulin, Madli Pesti, Alvar Loog, Auri Jürna, Kaja Lindal, Anu Ruusmaa, Enn Suve
Kommentaar: Hargla tükki oleks tahtnud näha, aga nad oleksid seda kasvõi korra võinud ka Tallinas mängida, sest lihtsalt polnud saarele mineku võimalust... see jäi sellest aastast küll himutama... Mari-Liis Lille ja Paavi Piigi projekt on küll loorbereid väärt. Aga Piret Jaaks on kirjutanud nii heade puäntidega loo, et minu pöidlahoid kuulub temale!
* Madli Pesti – asendamatu välisteatri vahendaja, lisaks avaldanud kriitikaartikleid kodumaisest teatrist, kajastades nii sõna- kui tantsuteatrit.
* Ott Karulin – Eesti teatri järjepideva ja tundliku kajastamise ning teatrikriitika žanrilise mitmekesistamise eest.
* Alvar Loog – järjepidev teatrikriitik, kellel õnnestus tekitada elav ning vastukaja pälvinud arutelu teatri ja performance’i piiridest.
Kommentaar: Kui Pille-Riin on nomineeritud, siis ma ei saa kellegi teise poolt olla :) Ta lihtsalt on nii hea. Kuigi kõik 5 on igati head kriitikud, kõik küll mitte just minu jaoks arvamusliidrid, sest maitsed ei ühti, aga kirjutada nad oskavad. Loog tundub eriline Teatriliidu lemmik olevat, ta on vist iga aasta siin nimekirjas.
* Viktor Fedortšenko – Estonia balletisolist, Tallinna balletikooli pedagoog ja Eesti Rahvusballeti repetiitor
Kunstiliselt silmapaistva ja lastepärase töö eest. Žürii: Kirsten Simmo, Eva-Liisa Linder, Silvia Soro, Katri Pekri, Taavi Tõnisson
* Ajjar Ausma, Helen Reitsnik, Päär Pärenson ja Tiina Mölder – autorsuse ja esituse eest vaatajaid kaasavas tantsulavastuses «Käik» (Zuga ühendatud tantsijad / Sõltumatu Tantsu Lava).
* Sandra Lange – fantaasiaküllase lavastaja- ja kunstnikutöö eest mustkunsti ja visuaalteatri elemente siduvas lavastuses «Võlupood» (NUKU Teater).
* Polina Stružkova – lavastajatöö eest põlvkondadeüleseid väärtusi toetavas atmosfäärilavastuses «Poiss, kes ei kartnud midagi» (Vene Teater).
* Leino Rei – tundliku lavastajatöö eest tajudega mängivas lavastuses «Siil udus» (Tartu Uus Teater).
* Malle Kaalep – värvija. Detailitäpse, professionaalse töö eest, mida hindavad kõrgelt nii eesti kui välismaa kunstnikud ning mis on muutunud omaette kvaliteedimärgiks terves Eesti teatris. (Rahvusooper Estonia)
* Reigo Tammjärv – pealavameister. Loominguliselt ja insenertehniliselt keerulisi lahendusi nõudva töö eest Teater NO99 lavastuste ettevalmistamisel ja rahvusvahelistes koostööprojektides. (Teater NO99)
* Teet Ehala – lavastusala juhataja. Teatritundliku meeskonnajuhtimise ja lavakujundustele leidlike lahenduste loomise eest. (Ugala)
* Kadri Tammiste – etenduse juht. Lavastuste kindlakäelise hoidmise eest: töökalt, täpselt, nõudlikult, abivalmilt, sõnakalt ja naeratavalt. (Eesti Draamateater)
* Anu Konze – vanemgrimeerija. Kunstniku nimetuse vääriliste tööde eest teatris ja filmis ning linnateatri grimmiosakonna oskusliku juhtimise eest. (Tallinna Linnateater).
* Heili Lindepuu – produtsent ja juhataja. Professionaalse eesti kaasaegse tantsu hoidmise ja arendamise eest selle erinevates vormides ja väljundites, täites näilise kergusega suurt osa teatri ameteid lavastuse idee sünnist kuni järelaruandluseni. (Tallinna Tantsuteater)
* Lea-Liisbet Peterson – trupijuht. Professionaalse töö eest trupijuhina, inimliku panuse eest kollektiivi hinge ja südametunnistusena, kes säilitab rahu ka kõige keerulisemates olukordades, ei talu silmakirjalikkust ega ülekohut ning annab vajadusel räbaldunud kunstnikuhingedele psühholoogilist abi. (Rahvusooper Estonia)
* Malle Kuningas – maja perenaine. Teatrimajas nii olulise sooja õhkkonna hoidmise eest, nõudlikkuse eest nii enese kui teiste suhtes, osates oma tagasihoidlikul moel nõuda ka kolleegidelt korrektsust ja heaperemehelikku käitumist. (Endla)
|
OSCAR-2019
|
||
Õpetaja Tiia Pällo on Audenteses kunstiharidust andnud juba 17 aastat. Ta on huvikeskuses kunstiringi õpetaja ja linnalaagri koordinaator, peale selle töötab ta meie põhikoolis 5.–9. klassi kunstiõpetajana. Kõigi nende ülesannete puhul saab Tiia innustust laste loomingu siirusest.
Asusin Audentese erakoolis kunstiõpetajana tööle 2001. aastal. Siia soovitas tulla minu ülikooli kursuseõde, kes ütles, et see on mõnus väike kool. 17 aasta jooksul on kool muidugi jõudsalt kasvanud: saanud juurde lapsi, klasse, allüksuseid ja huviringe.
Vahepeal juhendasin muidki ringe, näiteks joonistamis- ja maaliringi ning skulptuuri- ja keraamikaringi, kus osalesid ka põhikooli õpilased. Praegu oleme huvikeskuses pühendunud siiski algkoolile. Vanemad õpilased soovivad kätt proovida juba linnas pakutavates kunstikoolides ja -stuudiotes, sest neile on oluline ka seltskond väljaspool kooli.
Kunstiringist võtavad osa nii meie kooli kui ka teiste koolide õpilased. Ka minu oma klassi õpilased on käinud mitu aastat minuga koos kunsti tegemas, käelisi oskusi lihvimas ja loomingulisust arendamas. Paljud lapsed on siin kunstiringis andeid arendanud terve algkooliaja.
Suunan kunstiringi õpilasi personaalselt ning tutvustan neile uusi kunstivahendeid ja -võtteid. Õpilane saab julguse olla loov ja leida kunsti kaudu iseennast. Huviringi sõbralik ja vabam keskkond annab lapsele hea võimaluse tegeleda kunstiga süvendatult.
Väikeses majas saavad huvilised laste tehtud, eri tehnikates teoseid pidevalt uudistada. Nende näitusetööde üle on ringi lapsed ka ise väga uhked, kuigi nad tahaksid alati kohe töid koju viia ja seal näidata.
Kooli 20. sünnipäeva näituseks lõime koos huvikeskuse kunstiringi, käsitöö- ja köögikunstiringi ning puutööringi õpilastega installatsiooni, mis pakkus uudistamis- ja katsetamisrõõmu kõigile, kes soovisid proovile panna oma täpsuse ja osavuse, julgesid sisse piiluda salapärastest akendest ning tahtsid imetleda valgusemängu.
Klassis on tavaliselt õpilasi rohkem kui kunstiringis. Kunstiõpe on hindeline. Seetõttu tuleb mul põhjalikult läbi mõelda ja õpilastele selgitada, mida ma parajasti hindan, kas tehnika omandamist, teostust, teadmisi või tunnitööst osavõttu.
Kunstiõpetuses rakendan ainetevahelist lõimingut: olen koostööd teinud käsi- ja puutööõpetajate, muusika- ja ajalooõpetajate, samuti loodusõpetuse ning eesti, inglise ja vene keele õpetajatega. Näiteks sellel õppeaastal sai teoks suur ühine õudusjuttude konkursi projekt, mis hõlmas eesti keelt ning kunsti- ja muusikaõpetust: õpilane sai olla kirjanik, illustraator ja helilooja.
Korraldan põhikoolis regulaarseid näitusel- ja muuseumiskäike. Tänavusest aastast on Kadrioru kunstimuuseum Audentese erakooli koostööpartner. Mul on hea meel olla nimetatud ettevõtmise juht: vastutan selle eest, et kõik klassid osaleksid kunstimuuseumi õppeprogrammides.
Olen püüdnud leida niisuguseid õppevorme, mis ärgitaksid õpilast analüüsima, arutlema, uurima ja mõistatama. Värske valdkond on IT, mille abil katsetan uusi õppetöö võimalusi. Nende võimaluste hulka kuuluvad näiteks foto, animatsioon, filmimontaaž, mitmesugused salvestuslahendused, digimapi koostamine, õppeesitlused ja tööde vormistamine.
Igal aastal osalevad meie kooli õpilased mõnel kunstikonkursil. 2014/2015. õppeaastal tunnustati mind arhitektuurikonkursil „Unistuste koolimaja“ edukalt esinenud õpilaste juhendamise eest. 2014. aastal oli mul võimalus juhendada 5. klasside õpilasi eTwinningu rahvusvahelises projektis „Picasso ja Navitrolla“, milles osalesid Eesti õpilased Audentese erakoolist ja Hispaania õpilased ühest Madridi põhikoolist.
Eelmisel aastal juhendasin 9. klassi õpilast Lilian Turbanit, kes saavutas kunstiõpetuse olümpiaadi Tallinna voorus teise koha. Käesoleval aastal olen saatnud õpilaste kunstitöid Eesti Panga mündikonkursile „Laulupidu 150“. Igal aastal valmistavad õpilased minu juhendamisel jõulukaarte, mis saadetakse Audentese koostööpartneritele.
2002. aastal alustasin Audentese erakoolis tööd algaja klassijuhatajana. Aastate jooksul olen karastunud ning saanud palju kasulikke kogemusi ja elukooli.
5.b klassijuhatajana olen oma õpilaste usaldusisik ning õpilaste, lapsevanemate ja aineõpetajate vaheline kontaktisik. Suunan õpilasi, et neil kujuneksid vajalikud õpioskused. Innustan neid saavutama tulemusi, mis vastavad nende võimetele. Püüan toetada õpilaste arengut ja suhtlemisoskust.
Tähtsal kohal on õppekäigud, ekskursioonid, klassiõhtud ja väljasõidud nii oma klassi kui ka paralleelklassiga. Mitmele väljasõidule ja teatriskäigule olen kaasanud ka lapsevanemaid, et kooli ning kodu koostöö oleks veel tugevam. Minu klassi vanemad mõtlevad kaasa ja on väga toredad. Väga oluline koostöövorm on perega peetav arenguvestlus.
Paralleelklasside ühistegevuses pean tähtsaks klassijuhatajate omavahelist koostööd. Klassi- ja kooliürituste organiseerimine, planeerimine ning koordineerimine on minu kui klassijuhataja igapäevatöö. 2013. aastal tunnustas kool mind aasta klassijuhataja tiitliga.
Kunstiõpetajana pean väga oluliseks, et õpilaste tööd oleks koolis välja pandud. See on esiteks tähtis miljöö seisukohalt ning teiseks saan seeläbi jagada õpilastele tagasisidet ja tunnustust ning suurendada nende motivatsiooni. Kaunilt eksponeeritud kunstitööd on kindlasti ka kooli visiitkaart. Koos õpilastega kujundan kooli ruume mitmesugusteks teema- ja tähtpäevadeks.
Hindan ja väärtustan meeskonnatööd, ühiseid ajurünnakuid ning koostööprojekte: naudin energiat ja töörõõmu, mida pakub ühistegevus, ning häid suhteid kolleegidega. Mulle väga meeldib minu töö: aastatega omandatud kogemused ja teadmised ning armastus õpetajatöö vastu annavad rahulolu igasse tööpäeva.
Sel õppeaastal juhin koos eesti keele õpetajaga põhikooli sotsiaalainete õppetooli tegevust. See on uus kogemus, kuid ma ju armastangi uusi ülesandeid ja tegutsemist.
Olen aastaid olnud ka praktikajuhendajaks Tallinna Ülikooli üliõpilastele, kes tulevad meie kooli vaatlus- või põhipraktikale. Naudin koostööd noorte tudengitega ning samas ka õpin neilt ja saan oma töö kohta tagasisidet, mis on õpetajale väga tähtis.
Püüan arendada õpilaste suutlikkust töötada iseseisvalt ja järjepidevalt. Edendan nende arengut, loovust, püüdlikkust ja pühendunud töösse suhtumist. Töötan selle nimel, et õpilased saaksid aru, millist rolli mängivad kunstis esteetiline mõju, isikupära ja loomingulisus, aga ka puhtus, korrektsus ja tehnika valdamine. Ühtlasi soovin, et nad märkaksid ja mõtestaksid seda, mis nende ümber toimub, ning et nad väärtustaksid iseenda ja teiste loodut.
Soovitan vanemal olla oma lapse jaoks olemas: palju rääkida, arutada, tutvustada lapsele eri eluvaldkondi, veeta koos vaba aega, kallistada ja kiita. Kuid lapsele tuleks õpetada ka iseseisvust, vastutust, kohusetunnet, arvestamist ja abivalmidust, märkamist, ausust, austust ning viisakust.
Viimased seitse aastat hoolitsen huvikeskuses 6.–12. aastaste laste linnalaagri planeerimise ja toimumise eest. See on suur vastutus. Olen siiralt uhke, et linnalaagri kohad saavad kiiresti täis: eelmisel õppeaastal toimunud laagrist olid kolm rekordilise osalejate arvuga. Meie linnalaagrist võtavad osa nii meie kooli kui ka muude koolide õpilased.
Õpetajad soovivad olla linnalaagris juhendajaks ning nad on väga pühendunud, loovad ja avatud. Õpetajatelt nõuab linnalaager häid ideid, ajaplaneerimist, koostööd, vastutust ja täpsust.
Püüame olla kursis uute kohtadega, kus pakutakse tegevusi vaba aja veetmiseks ja õppimiseks. Mõtleme välja ja korraldame ka ise töötubasid, matku, seiklusmänge ning muid põnevaid tegemisi.
Mul on suur huvi kujundusgraafika vastu, millega hobi korras tegelen. Kujundustööd olen õpetajaameti kõrvalt ikka nokitsenud, seda nii pliiatsi, pintsli kui ka arvuti abil.
Minu lemmiktegevuseks on praegu metoodiliste ülesannetega mõisaraamatute koostamine ja kujundamine. Selles töös olen saanud rakendada oma õpetajakogemusi. Praegu on sarjas ilmunud kaks raamatut: „Vääna mõis“ ja „Laupa mõis“. Kolmanda väljaandega juba alustasime tööd, kuid las selle teema jääda kuni raamatu ilmumiseni saladuseks.
Minu kireks on veel mäesuusatamine ja rattasõit. Maikuus ootabki ees roheliste rattaretk „Kuidas elad, Kõrvemaa?“: kolm päeva saan mõnusalt akusid laadida rattasõidu, ilusa looduse ja hea seltskonna keskel.
|
OSCAR-2019
|
||
Naissoost pilt ei ole olemas väiksemaid ja väiksemaid detaile – iga fashionista teab väga hästi, et ilus riietus sõltub pisiasjadest.
Maniküür all punane kleit on sageli tutvustab brunettes ja blondidele kriiskav peatada – sobib, kui katta küüned lakitud värvi kleidid, millist valida neutraalne maniküür, või siis teha küünte disain (foto)?
Tegelikult on see täiesti lubatud on kõik kolm varianti, kui osata neid omavahel kombineerida koos oma varustuse ja teavad täpselt, kuidas korraldada aktsendid.
Iga kaasaegne tüdruk mõistab, et maniküür mängib olulist rolli mingil moel. See element suudab asjatundlikult täiendada sibul ja rikkuda see, vähendamine ei ole kõik jõupingutused. Erilise ettevaatusega tuleb läheneda valikul maniküüri, kui ta on valitud punane kleit.
Sõltuvalt sellest, millist terpilih seadnud eesmärgiks šokk või luua harmooniline pilt erinev ja valida tema küünetehnik. Küüned all punane kleit traditsiooniliselt on värvitud, mitu värvi. Et midagi suurejoonelist elustiili ühtse värvi palett — see on punane, crimson või bordeaux. Kui soovite lisa pilt naiselikkust ja õrnust, siis tasub eelistada neutraalne ja kehalisi toonid.
Kuju kõige harmooniliselt lumega kaetud küüned klassikaline ovaalne. Näevad head välja ja kandilised küüned, kuid naiselik punane kleit see võib tunduda juba mitu ebaviisakas. Ja siin on äge kolmnurkne küüned on parem kohe loobuda! Selline vorm küüned tundub liiga labane koos punane varustuse, eriti kui küüned on pikad.
Ideaalne lahendus sellele kleit võib nimetada küüned sujuvama kujuga ja keskmise pikkusega üle ümardatud nurkadega.
Ere ja kontrastne maniküür on vastunäidustatud punast värvi kleit on, kui sul on olemas pildi heledad osad, kaunistused ja tarvikud, ja ise kleit on väga atraktiivne või avatud. Sel juhul on parem teha prantsuse maniküüri või katta küüned läbipaistev heleda lakiga. Näiteks – piima, hele beeži, hele-roosa.
Kui pilt, vastupidi, kaudselt on rohkem vaoshoitud ja punane kleit – see on peamine rõhuasetus on oma vibu, siis siin on täiesti kohane on katta küüned lakiga toon kleidid või teha kaunis disain-maniküür.
Liiga tume maniküüri juurde alomo kleit võib kiiresti muuta sind nagu fatale lappima, nii Gootiline fashionista.
Seega, kui ainult see on see, et sa ei kannataks – tuled pimedas maniküür väga ettevaatlikult. Parim lahendus on lisada tumedad toonid kvaliteedi lahjendamine elemendid, kombineerida neid, punane, beež ja isegi valge lakiga. See võimaldab luua mäng osav kontraste, et otsib väga stiilne ja kallis.
Loomulikult keeruline maniküür paremini teha salongis professionaalne nõustaja. Ebaõnnestus küünte katmine võib rikkuda teile kogu efektiivne väljund, vaid tavalised lakid on sageli on katki ja kaotavad oma esialgse välimuse veelgi etappi tasud. Et seda ei juhtunud, ja maniküür toimunud küüned kogu päeva vältel, kasutage geel lakid, mis on kõrge stabiilsus ja vastupidavus!
Nagu juba eespool mainitud, värvi valik sõltub täielikult mõju, mis sa tahad teha teistele või õhtu külalist. Peamine reegel, mida meeles tasub pidada, et kui on valitud ere värv, tarvikud ja muud elemendid pilt tuleb summutatud ja neutraalsed toonid.
Milline lakk all punane kleit sobiks kõige rohkem? Kõik sõltub ainult teie isiklik eelistus. Kõige parematel võimalusi vaatleme allpool.
Hea valik on tumepunane värv või mõni muu tume värv punane. See sobib peaaegu all igal punane kleit. Tema kummardus ja üllas ülevoolu võimaldavad vältida lõhkemiseni eredat värvi, kusjuures selline maniküür tundub väga harmooniliselt.
Ei ole vaja kasutada, laki, värvi, mis on rabavalt erinev toon ise kleidid. See lööb läbi maniküür koosneb üldist voolu pilt ja põhjustab selle disharmoonia.
Ja siin on valida lakk on toon-kaks tumedam õhtuse riietus – see on, vastupidi, idee on väga hea. Esiteks, tumedam lakk süveneda heledus ja efektiivsust oma kleidid, teiseks, selline omapärane gradient mängib teile käe ja teeb sibul professionaalselt valitud ja ideaalne. Kuid ärge unustage, et liiga tume toon lakki võrreldes oma punane kleit sellist efekti enam ei anna!
Musta värvi lakk tekitab väga tugevat kontrasti. Koos maniküür sellist tooni pilt ja punane kleit on äratanud palju tähelepanu, nii et seda kasutada, tuleb erilise ettevaatusega. Olemasolu ühtegi veel elemente isegi keskmise heleduse oma luk kohe teevad seda labane.
Ilus välimus on kombinatsioon mõnel jääb hing korraks kinni toonidega ja musta tooni, eriti kui lakk matt.
Selline maniküür täiesti ilma vgaarsus ja kohati päris kohatu heledus, aga näeb välja väga stiilne ja kallis. Kõige parem on ta läheneb Kleidid küllastunud ja paar summutatud toonid, punane. Võtke see võimalus erilist tähelepanu, kui sul on kapis ripub kleit kirss toonid. Must ja burgundia tooni küüned sel juhul annavad sibul unustamatu šikk!
Pastelsed toonid roosa näevad välja kõige kasulik, neutraalne maniküür. Tänu sellele, et värv on selline lakk ei torkab silma, et koos temaga saab lisada pilt erinevaid efektne tarvikud ja suured ehted. Just see toon kõige rohkem sobib kasutamiseks peamise värvi on prantsuse maniküür. Riba on parem jätta klassikaline valge või valida pastelsetes toonides.
Itaalia keel Monica Bellini väga meeldib ilmuma ilmavalgust just hommikumantlid punase toonid. Kõige sagedamini näitleja korjab oma õhtul pilt just prantsuse maniküüri piima-roosa toiduks mittekasutatav värvigamma, ja küüned eelistab seejuures raastaa kuni ovaalse kujuga ja keskmise pikkusega. Nii salakaval vastuvõtt täielikult kõrvaldab mis tahes vgaarsus punane, saate vaadata ei ainult suurejooneliselt, kuid harmooniliselt ja kallis!
Valge lakk on suurepärane punane Kleidid. Kõige parem on kasutada pehmet piima tooni, mitte puhas lumivalge, sest ere valge värv tekitab asjatut rõhku ja saab kaasata liiga palju tähelepanu oma küüned. Traditsiooniliselt all punane kleit kasutavad poolläbipaistev laki piimatoodete pastelsed toonid.
Kuldsed toonid on maniküür luua sama mõju, mis must-lakk. Erinevus on vaid selles, et kui valida kuldsed lisaseadmed toon selline maniküür, saab lihtsalt teha pilt oskuslikult valitud ja stiilne, mitte üleliigne šokeeriv. Kuid ei maksa katta kuldse lakiga kogu küüne plaat, eriti kui ta on suur litrid või sädelemine! Ideaalne näevad tooni kulla decor ja disaini küüned, see värv harva kasutavad põhi toon küünetehnik.
Kui sa ikka tahad teha maniküüri kuldne värvigamma, siis eelista rahulikum beeži või virsikud toonid.
Punane – kõige hele toon sooja palett, seepärast sobib sellega suurepäraselt beez, hele ja kahvatu pruun. Muide, kui teie tarvikud on valitud just selline rahulik ja neutraalne värvigamma – näiteks beež kingad ja sidur välja uue auhinna uisuliidu täht reljeefsed kaunistused, siis sellisel juhul on täiesti võimalik teha veel üks aktsent kujul, hõlmates küüned kuldse, kuid heleda lakiga.
Sõltumata sellest, millist maniküüri all punane kleit te eelistate lõpuks, pea meeles tähtsam — neutraalsed värvid kuhu on mitmekülgsem ja ohutud, kui hele. Vali viimased ainult juhul, kui olete kindel värvikombinatsioonid tasakaalu oma mainet. Ere ja kontrastne maniküür võib olla kehtiv ainult juhul, kui teie luk puuduvad muud värvi aktsentidega.
Kui ühevärvilised klassikaline võimalusi teile ei sobi ühel või teisel põhjusel, siis on olemas mitmeid viise, kuidas saate teha maniküüri ja luua täiuslik sobivad küüned punaseks kleit. Hulgas loetletud allpool disaini võimalusi kohal nagu optimaalsed ja mitmekülgne on mõeldud igapäevaseks kasutamiseks nii ja ainult vabastamist.
See variant on kõige elegantne ja hea disain koos punane kleit. See on klassikaline kombinatsioon, mis ei lähe moest juba aastaid, ta ei kaotaks oma aktuaalsust mitte kunagi.
Siiski on mõned olulised punktid, mida tuleb järgida, et vältida ebakõlasid. Värvi riba alati peab olema kas valge või summutatud pastelsetes toonides. Põhiosa küünte kaetud värvitu lakiga. Üsna tihti asemel kasutatakse roosa lakk pastell toonid, kuid see on juba puhtalt maitse asi.
Blondid ja heledanahaline daamid paremini katta riba külmade toonide hele-roosa ja valge ja brünett ja valge tüdrukutele – heleroheline-beež.
Aga mõnikord on lihtne prantsuse maniküür võib tunduda liiga kulunud ja tavaline. Sel juhul saate lisada maniküür šikk ja uudne abil kehamaalinguteks, sädelemineа, rhinestone, kivid. Näiteks, on ideaalne õhtu küünte disain punast värvi kleit võib ühendab muster väikeste veeris rida "naeratus".
Sellise disaini küüned punaseks kleit vähemalt hea, siin on ainult sel juhul, kui see on kohane, vaid keskendu üksikute küünte eest (näiteks keskmise sõrme ja väikesed sõrmed). Edukalt otsib ja mahuline disain põhineb prantsuse maniküüri.
Sel juhul küsi nõustaja kaunistada oma nimetu sõrme mõlema käega. Sobib väga hästi bud lill, näiteks – valge roosi.
Siin ei ole vähem oluline on jälgida harmooniat ja püüdma tasakaalu ja hea kombinatsioon tooni. Neutraalne maniküür disain põhineb jope peab kulgema piimjas-valge, õrn-roosa, virsik-beež ja hõbedase tooni.
Kristallid või pits on asjakohased ja juhul, kui need või muud üksused on olemas tegelikult kleit. Seejuures on soovitav tagada, et pits maniküür kordas muster ja tekstuur pits teie kleit. Ei ole lubatud kasutada "pits" on särav maniküür ja karjuvad toonid, kuid on ka liiga tume.
Vastasel juhul kogu pilt näeb lustlikult. Mõnel juhul "pits" küüned võimaldavad veidi leevendada pilt tänu sellele, et hõivatud ereda värvi.
Ilus ja elegantne otsib french, riba, mille kaetud läikiv lakk suurim sädelemineом. Blondid sel juhul tasub valida hõbedane lakk ja brünett – kuldne.
Kui teie näol on olemas mitte ainult punane värv, kuid teine peamine, siis võib kasutada kahevärviline variant disain. See võimaldab tasakaalustada sisu iga värvitooni.
Pea meeles, et küüned ei tohi olla rohkem värvi, keda vähem luk. See trikk aitab vabaneda liigne mingit ühte tooni.
Ärge kasutage kunagi kontrastset tooni maniküür, kui need ei ole oma tee. See on kirjutamata reegel on mood, mis on oluline meeles pidada. Kui sul beež-punane pilt ja kõik tarvikud on valitud sel värvikombinatsioonid stiilis, siis lakk sinine, roheline või kollane toon rikud kogu harmooniat ja kohe tasakaalu rikkuda.
Tänu sellele, et blondide ja hele punane värv ilusti ühtlustada, maniküür punast värvi kleit, et blondiinid ei ole mingeid karmimaid piiranguid. Just omanikud heledad karvad lubatud kasutada värve.
Näiteks, must maniküür ei ole liiga tugevalt koormata kogu sibul. Kuldsed toone on alla kriipsutatud suurepäraselt sooja tooni juuksed (nt liiv ja nisu) ja annavad näo royal märgib.
Ainult blondid on lubatud kasutada punane kleit maniküür sama värvi. Selline kombineerimine võimaldab saavutada erakordset heleduse pilt ilma liigse vgaarsus.
Kui eesmärgiks on pildi panna salvestamine pehmus ja hellus, siis tasub peatuda pastelsetes toonides, nad suurepäraselt hakkama rolli. Et midagi suurejoonelist vabastamist pöörake eraldi tähelepanu hõbedased toonid lakiga. Nad on imeliselt sobivad punast värvi kleit ja heledad juuksed.
Brunettes, riietatud ennast punane kleit, ise juba loovad uskumatu tugevuse kontrasti. Just nii maniküüri ja tarvikud peavad olema võimalikult madal, et mitte koormata pilt!
On kapriisselt kanda küüned sama särav punane lakk, kasutada muud tumedad või toretsev tooni. Brünett ei vaja täiendavat vajadustele suurendada efektiivsust oma viisi, sest ta on juba teinud loodus.
Kõige paremaks peetakse klassikaline prantsuse maniküür punast värvi kleit. Mis värvi küüned seejuures valida? Kõige paremini sobib pastell ja soe virsiku, samuti kehavigastuse tooni. Kasutada muud värvi lakk lubatud ainult juhul, kui küüs on lühike.
Hästi on välja french koos väikeste kuldsete elementidega, eriti, kui teil on tume nahk. Kuid ei kuritarvita seda disainiga! On maniküür brunettes oma ereda punase kleit on kõik hästi mõõdukalt. Liigne rhinestone, sädelemineа või disaini elemendid maniküür võib kergesti kõik ära rikkuda.
Nagu sa oled juba aru saanud, maniküür all punane kleit võib olla väga erinev. Siin on väga palju sõltub just sellest, mida te ise püüate oma pilt ja tooni juukseid ja nahka. Mida heledam on sinu välimus – seda neutraalne pead tegema maniküüri.
Ja vastupidi, kui sul luk kontraste vähe, ja välimus on üsna nähtamatu – lubage endale keerukamaid ja särav maniküür. Kuid pidage meeles, et punane kleit koos efektne ja silmatorkav maniküür nõuab alati rahulik tarvikud, tagasihoidlikud ehted ja kingad!
JPEG on digitaalpiltide pakkimise standard, mis mõeldud iseäranis digitaalfotograafia jaoks.[1] Pakkimise määra saab kohandada, see laseb leida kompromissi talletatava faili mahu ja pildikvaliteedi vahel. JPEG võimaldab ilma suurema kvaliteedikaota 10:1 pakkimist.[2]
JPEG-pakkimist kasutatakse mitmes pildifailivormingus. JPEG/Exif on üks tüüpilisemaid failivorminguid, mida kasutavad digikaamerad ja teised piltide tegemiseks mõeldud seadmed. Koos JPEG/JFIF-iga on see kõige levinum vorming piltide edastamiseks ja talletamiseks veebis.[3] Tihti ei tehta vahet, et JPEG on pakkimismeetod ja JFIF on failivorming, ning kutsutakse neid lihtsalt JPEG-ks.
"JPEG" on akronüüm ingliskeelsest nimetusest Joint Photographics Experts Group (JPEG-standardi loonud asutus). MIME-meedia tüüp JPEG jaoks on image/jpeg. JPEG-failid on tavaliselt failinimelaiendiga .jpg või .jpeg.
JPEG-standard määratleb koodeki, mis defineerib kuidas pilt kodeeritakse baitide voogu ja dekodeeritakse tagasi algseks pildiks, kuid ei määratle failivormingut, millesse need baidid pannakse[8]. Exifi ja JFIF-standardid on JPEG-pakitud piltide vahetamiseks tavaliselt kasutatavad failivormingud.
Ecma International TR/98 JPEG-failivormingu spetsifikatsioon JPEG File Interchange Format (JFIF) anti ametlikult välja alles 2009. aasta juunis, ehkki see oli olemas juba 1990-ndatel[9].
JPEG-pakkimisalgoritm on parim realistlike stseenide jaoks, kus on tooni ja värvi sujuvad üleminekud. JPEG on väga populaarne veebis kasutamiseks, sest seal on enamasti andmemaht oluline. JPEG/Exif on kasutusel ka digikaamerates.
Teisest küljest ei pruugi JPEG olla parim lahendus jooniste ja teiste tekstilist graafikat sisaldavate piltide jaoks, kus teravad kontrastid kõrvuti asetsevate pikslite vahel võivad tekitada märgatavaid moonutusi. Sellised pildid on parem salvestada kadudeta pildivormingus, nagu TIFF, GIF, PNG või raw (eeltöötlemata vorming). JPEG-standard sisaldab kadudeta pakkimise võimalust, kuid see ei ole enamikus toodetes toetatud.
Kuna tüüpiline JPEG kasutusala on kadudega pakkimine, mis kaotab pildi täpsust, siis ei peaks seda kasutama lahendustes, kus täpne andmete reproduktsioon on oluline (näiteks mõned teaduslikud ja meditsiinis kasutatavad rakendused).
JPEG ei sobi ka failide jaoks, mida töödeldakse korduvalt (pilditöötlus), sest iga kodeerimine ja dekodeerimine vähendab faili vastavust originaalile. Selle vältimiseks võib vastava pildi salvestada kadudeta vormingus ja hiljem levitamiseks uuesti JPEG-vormingus.
JPEG kasutab kadudega pakkimise meetodit, mis põhineb diskreetsel koosinusteisendusel (discrete cosine transform, DCT). See teisendus viib iga välja ruumivallast sagedusvalda. See on pidev mudel, mis põhineb psühhovisuaalsel süsteemil ja jätab välja kõrgsagedusliku informatsiooni ehk teravad üleminekud erksuses ja värvitoonis. Sagedusvallas informatsiooni vähendamise protsessi nimetatakse kvantimiseks. Lihtsamalt on kvantimine protsess, kus vähendatakse arvude mõõtkava (kus iga arv kordub erinevalt) väiksemaks mõõtkavaks. Sagedusvalda kasutatakse, sest see sisaldab kõrgsageduslikke koefitsiente, mis panustavad pildile üldiselt vähem kui muud koefitsiendid, kuid sellised väiksed väärtused on hea pakkimisvõimalusega. Kvantiseeritud koefitsiendid reastatakse ja pakitakse kadudeta väljund bitivoogu (kaod tekivad kvantimisel). Enamus JPEG-standardit kasutatavaid tarkvararakendusi lubavad kasutajal kontrollida pakkimise määra (ja veel mõnda parameetrit), lubades kasutajal kvaliteedi ja failimahu suhet muuta. Manusrakendustes (nagu miniDV, mis kasutab sarnast DCT-pakkimise mudelit) on parameetrid juba valitud ja fikseeritud.
Pakkimismeetod on tavaliselt kadudega, mis tähendab, et osa informatsiooni pildi originaalist on kadunud ja seda pole võimalik taastada. Kadudeta valikut, mis on standardis olemas, ei toetata laialdaselt. Viimasel juhul kasutatakse lihtsalt jooksu-pikkuse (run-length encoding, RLE) ja Huffmani kodeeringut.
On olemas ka progressiivne JPEG-vorming, kus andmeid pakitakse progressiivselt kõrgema detailsusega. See on ideaalne suurte piltide jaoks, mida näidatakse samal ajal, kui neid üle aeglase ühenduse alla laetakse. Võimaldades nii, peale osaliste andmete saabumist, mõistliku eelvaate. Progressiivse JPEG-vormingu toetamine tarkvara poolt ei ole universaalne. Sel juhul näitab vastuvõttev programm pilti alles siis, kui see on täismahus kohale jõudnud.
Mitmeid JPEG-pilditöötluse toiminguid saab teha kadudeta (st ilma uuesti pakkimata) – niikaua kui pildi suurus on 1 MCU[10] plokiga (plokk piksleid) jaguv (tavaliselt 16 pikslit mõlemas suunas, 4:2:0 kromaatilise alladiskreetimise korral). Vahendid, kus seda rakendatud: jpegtran, koos kasutajaliidesega Jpegcrop ja JPG_TRANSFORM plugin IrfanView-s.
Plokke võib keerata 90 kraadi, ümber pöörata horisontaalselt, vertikaalselt ja diagonaalselt, ning liigutada pildis ringi. Muudetud plokk ei sõltu kõigist teistest plokkidest pildil.
Vasak ülemine äär JPEG pildil on 8 x 8 pikslise ploki piiril, kuid alumine parem ei pruugi nii olla. See ei võimalda kadudeta liigutada ja keerata pilti, mille alumine parem äär ei ole kõigil kanalitel 8 x 8 ploki äärel.
Pildi keeramine, kus ta ei ole 8 või 16 kordne (mis sõltub alladiskreetimisest), ei ole kadudeta. Sellise pildi keeramine tähendab, et need plokid arvutatakse uuesti ja nii kaotatakse kvaliteedis[11].
Mitu JPEG pilti võib kadudeta kokku panna, kui nad on salvestatud samasuguste kvaliteedi seadistustega ja nende ääred kattuvad plokkide piiridega.
Failivorming, tuntud kui "JPEG Interchange Format" (JIF), on kirjeldatud standardi lisas B (Annex B). Seda "puhast" vormingut ei kasutata tihti, peamiselt sellepärast, et raske on programmeerida kodeerijaid ja dekodeerijaid, mis rakendavad standardit kogu ulatuses, ja tänu mõningastele standardi puudujääkidele:
Nii on JFIF mõnes mõttes piiratud JIF-standard, sest ta määrab mõned piirangud (näiteks ei luba kõiki kodeerimise mooduseid), samas on JFIF ka JIF laiendus, sest lisatud on metaandmeid.
Pildifaile, mis teevad JPEG-pakkimist, kutsutakse tavaliselt "JPEG-failideks", ja neid talletatakse JIF-pildivormingu variantides. Enamik pildistamiseks mõeldud seadmeid (digikaamerad), mis väljastavad JPEG-faile, väljastavad neid tegelikult Exif-vormingus, mille kaameratööstus on standardiseerinud metaandmete vahetamiseks. Samas, kuna Exifi standard ei luba värviprofiile, siis enamus piltide töötlemiseks mõeldud tarkvara kasutab JPEG talletamiseks JFIF-vormingut, ning lisavad sellele APP1 segmendi Exif-failist, olles niimoodi standardi suhtes peaaegu kuulekad. Seega JFIF-standardit interpreteeritakse mõnevõrra paindlikult [12] .
Tüüpilised faililaiendid JPEG-pakkimisega failide puhul on .jpg ja .jpeg, kuid .jpe, .jfif ja .jif on samuti kasutuses. Võimalik on sisestada JPEG-andmeid ka muud tüüpi failidesse – TIFF-kodeeritud failid sisaldavad JPEG-pilte eelvaatena, MP3-failid sisaldavad kaanena JPEG-faile (ID3V2 märgises).
JPEG-pilt koosneb jadast segmentidest, mis algavad markeriga 0xFF, millele järgneb bait, mis näitab, millise markeriga on tegu. Mõned markerid koosnevad ainult neist kahest baidist; teistele järgnevad kaks baiti, mis näitavad järgneva sõnumi (vt tabelit), mis on markeripõhiselt määratud, pikkust (pikkus sisaldab kaks baiti pikkuse jaoks, kuid mitte neid kahte markeri baiti). Mõnele markerile järgnevad entroopia-kodeeritud andmed, sellise markeri pikkus ei sisalda nende andmete pikkust. Kõrvuti asetsevad 0xFF baidid on samuti ka täiteks, kuid ainult entroopia-kodeeritud andmetele järgnevate markerite juhul.
Entroopia-kodeeritud andmete raames, peale 0xFF baiti on enne järgmist baiti lisatud 0x00 bait, et ei paistaks, nagu oleks marker seal, kuhu pole planeeritud. Dekodeerija peab selle 0x00 baidi vahele jätma. Seda tehnikat kasutatakse ainult entroopia-kodeeritud andmetega. Entroopia-kodeeritud andmetel on mõned oma markerid: reset markerid (0xD0 kuni 0xD7), mida kasutatakse entroopia-kodeeritud osade isoleermiseks, et saavutada paralleelne dekodeerimine. Kodeerijad võivad neid reset markereid sisestada korrapäraste intervallide järel (kuigi kõik kodeerijad ei tee seda)[15].
0xFF, 0xC0 muutuva suurusega Start of frame (põhinõuetele vastav DCT) Näitab, et see on põhinõuetele vastav DCT-põhine JPEG, ja täpsustab laiuse, kõrguse, komponentide arvu ja allasämplimise (nt 4:2:0).
0xFF, 0xC2 muutuva suurusega Start Of Frame (progressiivne DCT) Näitab, et see on progressiivne DCT-põhine JPEG ja täpsustab laiuse, kõrguse, komponentide arvu ja allasämplimise (nt 4:2:0).
0xFF, 0xDB muutuva suurusega Define Quantization Table(s) Täpsustab ühe või mitu kvantimise tabelit.
0xFF, 0xDD 4 baiti Define Restart Interval Täpsustab RST markerite intervalli makroplokkides. Sellele järgneb kaks baiti fikseeritud suuruse täpsustamiseks, et seda saaks kohelda kui muutuva suurusega segmenti.
0xFF, 0xDA muutuva suurusega Start Of Scan Ülalt alla skaneeringu algus. Põhinõuetele vastavas DCT-põhises pildis on üks skaneering. Progressiivses DCT-põhises pildis on mitu skaneeringut. See marker täpsustab, millise andmeosaga on tegemist ja sellele järgnevad entroopia-kodeeritud andmed.
0xFF, 0xDn (n=0..7) tühi Restart Sisestatakse iga r makroploki järel, kus r on taaskäivitusintervall, mille määrab DRI marker. Esimesed kolm bitti markeris on väärtustega 0–7.
JPEG-faili võib kodeerida mitut moodi, kuid enamjaolt kasutatakse JFIF-vormingut. Kodeerimine toimub nii:
1. Värvid teisendatakse RGB-st Y'CbCr-ks, mis koosneb ühest luma (heledus) komponendist Y' ja kahest kromaatsuse komponendist Cb ja Cr, mis tähistavad värvi erineval heleduse intensiivsusel (CIE[16]). Vahest see samm jäetakse vahele.
2. Kromaatsust sisaldava andmehulga resolutsiooni vähendatakse, tavaliselt 2 või 3 korda. Seda sellepärast, et silm on vähemtundlik värvidetailide suhtes, kui heleduse suhtes.
3.Pilt jagatakse 8 x 8 piksli suurusteks plokkideks, Y, Cb, Cr andmed käivad läbi DCT (dekorrelatsioon).
4. DCT koefitsiendid kvanditakse. Inimese nägemine on palju tundlikum väikeste muutuste suhtes värvis või heleduses üle suurte alade, kui kõrgsagedusliku heleduse muutuse suhtes. Seega kõrgsageduslikud komponendid salvestatakse väiksema täpsusega. Kui väga madalat kvaliteedi seadistust kasutatakse, siis kõrgsageduslikud komponendid muutuvad nullideks ja neid ei loeta.
Mitmed JPEG-standardi võimalused jäetakse kasutamata, ja nagu mainitud, kasutab enamus tarkvara lihtsamat JFIF-vormingut JPEG-faili konteinerina, mis muuhulgas täpsustab kodeerimise meetodi. Siin on lühike kodeerimise seletus, kasutades 24 bitti piksli kohta (8 iga R G ja B jaoks). See on kadudega pakkimise meetod.
Esiteks tuleks pilt teisendada RGB-ruumist Y'CbCr-ruumi. Selles on kolm komponenti Y', Cb ja Cr. Y' komponent on piksli heledus, Cb ja Cr on kromaatsus (sinine ja punane komponent). See on sama värvimudel, mida kasutavad digitaalsed televiisorid ja video DVD-d, ning sarnane sellega, kuidas värvi esitatakse analoogses PAL-videos. Y'CbCr värvimudel võimaldab paremat pakkimist, ilma olulise kvaliteedi kaota. Pakkimine on efektiivsem, sest heleduse informatsioon (mustvalge), mis on tajutava pildi kvaliteedi jaoks olulisem, on ühel kanalil.
JFIF-standardis on Y'CbCr teisendus kirjas, ja seda tuleks jälgida, et saavutada maksimaalne vastavus standardiga. Kuid osad JPEG-rakendused oma "kõrgeimal kvaliteediastmel" ei kasuta seda sammu ja jätkavad RGB värvimudeliga, kus pilti hoitakse eraldi punase, sinise ja rohelise kanali peal. Selle tulemusel on pakkimine kehvem. Y', Cb ja Cr komponentide arvutamine JFIF standardi järgi on lineaarne:
Tänu värvi retseptorite tihedusele inimsilmas, näevad inimesed Y' komponenti parema detailsusega, kui Cb ja Cr komponente. Selle teadmisega võivad kodeerijad pilte pakkida suurema tõhususega. Järgmine samm on Cb ja Cr komponentide resolutsiooni vähendamine, mis tähendab et neid piksleid pannakse kokku vastavalt etteantud skeemile. 4:2:0 on näiteks horisontaalselt ja vertikaalselt kaks korda väiksemaks; see samm jäetakse grayscale (toonivalik mustast valgeni) piltide puhul vahele.
Seega alladiskreetimisel võetakse tavaliselt 2 x 2 suurune piksliplokk ja selle kromaatsuse komponentidest keskmine väärtus, mis teeb ploki (ja seega ka pildi) originaalsuurusest 1 / 2 väiksemaks: 1 / 3 + (2 / 3) * (1 / 4).[17].
Edasi tuleb iga kanal jagada 8 x 8 suurusteks plokkideks, mis pakitakse eraldi. Neid plokke kutsutakse andmeüksusteks (dataunits). See plokkideks jagamine on JPEG üks miinuseid, millest tuleneb piltide "ruudutamine". Järgnev samm oleks tervet pilti ühe plokina võttes problemaatiline, sest suure hulga puhul ei ole andmed korreleerunud, ja koefitsiendid oleksid suured.
Kui pildi ridade või veergude arv ei ole 8-ga jaguv, täidetakse ääred äärmiste pikslite väärtustega või lihtsalt musta värviga.
Edasi iga komponendi 8 x 8 plokk viiakse üle sagedusvalda, kasutades normaliseeritud tüüp-2 DCT-d, mis on kasutusel 1974 aastast tänu N. Ahmed-ile[18] ja T. Natarajan-ile. Enne kui DCT-d rakendatakse igale 8 x 8 plokile, viiakse selle väärtused positiivsest vahemikust, vahemikku, mis on keskmega nullis – [-128, 127] [0, 255] asemel. See on vajalik järgneva DCT sammu jaoks, ja on samaväärne kui lahutada DC koefitsiendist peale teisenduse tegemist 1024, mis võib olla parem lahendus mõne arhitektuuri juures, sest siis tehakse ainult üks lahutamine 64 asemel. Edasi tehakse igale 8 x 8 plokile kahedimensiooniline DCT. Ülemisse vasakusse nurka jääb DC koefitsient, millel on suurim ulatus, ja mis defineerib kogu ploki heleduse. Ülejäänud 63 koefitsienti on AC-koefitsiendid (nimed tulenevad elektrotehnikast). Järgneb kvantimisetapp, mille käigus koefitsiendid jagatakse eraldi arvudega. G u , v = 1 4 α ( u ) α ( v ) ∑ x = 0 7 ∑ y = 0 7 g x , y cos [ ( 2 x + 1 ) u π 16 ] cos [ ( 2 y + 1 ) v π 16 ] {\displaystyle \ G_{u,v}={\frac {1}{4}}\alpha (u)\alpha (v)\sum _{x=0}^{7}\sum _{y=0}^{7}g_{x,y}\cos \left[{\frac {(2x+1)u\pi }{16}}\right]\cos \left[{\frac {(2y+1)v\pi }{16}}\right]}
Iga komponendi ploki iga arv jagatakse eraldi arvuga, mis võivad olla kasutaja poolt antud 8 x 8 maatriksis, mida kutsutakse kvantimise maatriksiks. Ja saadud arvud ümardatakse täisarvuks.
DC-koefitsient jääb vasakule üles, ja enamus arve on pärast kvantimist nullid (vt antud maatriksit). Seda juhul, kui kõrvutised pikslid on algsel pildil sarnased.
Entroopia-kodeerimine on kadudeta pakkimise meetod, mis põhineb RLE ja Huffmani algoritmidel. Selle skeemi järgi kodeeritakse kõik kvanditud koefitsiendid. JPEG-standard lubab kasutada ka aritmeetilist kodeerimist, mida tegelikult harva kasutatakse, sest seda kaitsevad erinevad patendid.
See pilt näitab piksleid, mis on erinevad pakkimata ja pakitud piltide vahel, tumedam tähendab suuremat erinevust.
Pakkimise tegurit võib muuta vastavalt vajadusele, olles rohkem või vähem agressiivne kvantimise faasis jagamiste kasutamise suhtes. Kümme ühele pakkimine on tavaliselt silmnähtavalt hea kvaliteediga ja originaalist eristamatu. 100:1-le on võimalik, kuid see paistab väga teistsugune kui originaal. Tavaliselt väljenduvad need moonutused kontrastsete üleminekute piiril oleva mürana või plokkidest koosneva pildina. Analoogset moonutust MPEG videos kutsutakse moskiito müraks, sest need täpid meenutavad moskiito parve[19]. Neid moonutusi saab vähendada kasutades väiksemat pakkimise taset. Osad programmid lubavad kasutajal muuta kuivõrd iga individuaalne plokk pakitakse. Tugevamalt pakitakse pildi regioonid, kus on näha vähem moonutusi. Sedasi on võimalik manuaalselt JPEG-faili mahtu vähendada, ilma et kvaliteet kannataks. Isegi kui kvantimise maatriks on kõik ühed, kaotatakse infot täisarvuks muutmise protsessis. Seega kvantimine on alati kadudega.
|
OSCAR-2019
|
||
Hüpoteegilepingu läbirääkimistel on üheks oluliseks küsimuseks kokkuleppe saavutamine tagatavate nõuete osas. Hüpoteegipidaja (reeglina laenuandja) huvi on hüpoteegilepingus sätestada tagatavad nõuded võimalikult laialt näiteks nii, et hüpoteegiga on tagatud kõik hüpoteegipidaja nõuded koormatava kinnistu omaniku vastu, sealhulgas tulevikus tekkida võivad nõuded.
Eeltoodule vastandub koormatava kinnistu omaniku huvi määratleda tagatav nõue võimalikult kitsalt näiteks nii, et tagatud on üksnes konkreetsest laenulepingust tulenev laenu tagastamise, intressi, vms nõuded.
Tagatavate nõuete määratlemisel tuleb ka silmas pidada, et selline määratlus ei oleks vastuolus heade kommetega. Riigikohus on näiteks märkinud (Riigikohtu 5. november 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08), et heade kommetega võib olla vastuolus ja tühine tagatiskokkulepe osas, mis ei määratle tagatavaid tulevikus tekkivaid nõudeid piisavalt või millega tagatakse kõikvõimalikke hüpoteegipidaja nõudeid kinnisasja omaniku või kolmanda isiku vastu ja piiratakse sellega ebamõistlikult kinnisasja omaniku majandusvabadust või edasist toimetulekut. Võimalus, et tagatud tulevaste nõuetena käsitletakse ka võimalikke tulevikus loovutatavaid nõudeid, peab olema tagatiskokkuleppes selgelt kokku lepitud.
Hüpoteegiga tagatava laenulepingu tühisus – kas alusetu rikastumise nõue on automaatselt hüpoteegiga kaetud?
Tagatavate nõuete sõnastus omab olulist tähendust ka aspektist, mille peale sageli ei mõelda. Nimelt võib sõnastusest sõltuda, kas tagatava lepingu tühisuse korral on hüpoteegipidajal ka tagatis laenuandja tagastamisnõude (s.o alusetu rikastumise nõude) suhtes.
Näiteks pooled on sõlminud laenulepingu, raha on laenusaajale üle kantud ning hilisemalt selgub, et laenuleping on tühine (nt. on sõlmitud volitusi mitteomava isiku poolt). Sellisel juhul on laenusaaja kohustatud tagastama laenuandjalt saadud raha alusetu rikastumise sätete alusel, aga kas selline nõue on tagatud ka hüpoteegiga?
Asjaõigusseaduse § 349 lg. 1 kohaselt, kui hüpoteegiga tagatud nõuet ei ole tekkinud, võib koormatud kinnisasja igakordne omanik nõuda hüpoteegi kandmist enda nimele või selle kustutamist, kui ei ole kokku lepitud teisiti.
Tühise laenulepingu puhul loetakse, et tehing on tühine algusest peale, nõuet ei ole tekkinud ja ülaltoodud sättele tuginedes on kinnisasja omanikul õigus nõuda hüpoteegi kustutamist. Siin ongi oluline, et hüpoteegileping on sõnastatud selliselt, et tagatavad nõuded katavad ka võimalikku alusetu rikastumise nõuet.
Riigikohus: kommertspandi kustutamise nõue ei sõltu asjaolust, et laenuandjal võib olla alusetu rikastumise nõue
Riigikohus on ühes oma hiljutises lahendis (Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10) analüüsinud sarnast küsimust kommertspandi osas ja asunud seisukohale, et kommertspantide kustutamist ei takista iseenesest asjaolu, et laenulepingu tühisuse korral võib laenusaaja olla kohustatud laenusumma laenu andjale tagastama alusetu rikastumise sätete järgi, kui selliseid nõudeid kommertspandiga tagatiskokkuleppe järgi ei tagatud. Arvestades kommertspandi ning hüpoteegi sarnast regulatsiooni antud küsimuses, võib samasele seisukohale asuda ka hüpoteegi puhul.
Hüpoteegilepingus tagatavate nõuete sätestamine võib mõnikord osutuda tavapärasest komplitseeritumaks ja sisaldada riske, millele võib-olla lepingupooled kohe ei mõtle. Ühelt poolt võib osutuda tühiseks kokkulepe, kus tagatavate nõuete ring on piiramatu, samas võib nõuete piiramisel tekkida olukord, kus laenuandjale antav tagatis osutub majanduslikus tähenduses sisutuks.
Valitsus kiitis tänasel istungil heaks äriseadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, mille eesmärk on kokku hoida aktsiaseltside kulusid, mis seonduvad dokumentide ärakirjade paberkandjal esitamisega.
Eelnõuga võimaldatakse äriühingutel täita ühinemis- ja jagunemisdokumentide aktsionäridele kättesaadavaks tegemise kohustused dokumentide avalikustamisega aktsiaseltsi kodulehel. See peaks märgatavalt kokku hoidma aktsiaseltside kulusid, mis seonduvad dokumentide ärakirjade paberkandjal esitamisega.
Aktsiaseltsid võivad ühinemis- ja jagunemislepingu äriregistri pidajale esitamise asemel selle avalikustada oma kodulehel, börsiühingud ka väärtpaberituru seaduses ette nähtud teabe tsentraalse salvestamise süsteemis.
Eelnõuga ette nähtavad võimalused loobuda teatud tingimustel ühinemis- ja jagunemisaruannete, vandeaudiitori aruannete ja vahebilansside koostamisest ning üldkoosoleku läbiviimisest ühinevates või jagunemisel osalevates ühingutes vähendavad samuti ühinevate ja jagunemisel osalevate ühingute kulusid.
Eelnõuga parandatakse aktsionäride ja osanike informeerimise korda ühinemiste ja jagunemiste käigus sellega, et nähakse ette, et ühineva või jaguneva ühingu juhatus peab teavitama osanikke või üldkoosolekut ning teiste ühinevate või jagunemisel osalevate äriühingute juhatusi, võimaldamaks viimastel omakorda teavitada nende vastavaid üldkoosolekuid, igast olulisest äriühingu vara või kohustuste muudatustest, mis on toimunud alates ühinemis- või jagunemislepingu koostamise kuupäevast kuni ühineva või jaguneva äriühingu ühinemis- või jagunemislepingu heakskiitmist otsustavate üldkoosolekuteni.
|
OSCAR-2019
|
||
9. juunil toimub Riias Arena staadionil Baltimaade seni suurim usku kinnitav muusikafestival. Balti noortefestivalist võtab osa tuntud evangelist Franklin Graham (fotol) USAst, kes on viimase kolmekümne aasta jooksul kõnelnud enam kui seitsmele miljonile inimesele üle kogu maailma.
Muusikafestivalil pakuvad mitme tunni jooksul suurepärast muusikat Newsboys, Parachute Band, Michael W. Smith, aga ka muusikud Eestist ja meie naaberriikidest, koondades tuhandeid noori Eestist, Lätist ja Leedust. Balti noortefestival on tasuta, osalejatel on võimalus istekohad kinni panna festivali kodulehel www.byf2012.lv.
Konkursil valiti uueks Riia Eesti põhikooli eesti keele ja kultuuri õpetajaks Katre Koppel, kes on lõpetanud Tartu ülikooli eesti ja soome-ugri keeleteaduse erialal. 2011. a sügisest töötab Koppel vabatahtlikuna Türgis Iraagi põgenike koolis inglise keele õpetajana ja puuetega laste koolis abiõpetajana.
Riia Eesti põhikoolis õpib käesoleval õppeaastal 173 õpilast, kellest kolmandik on eesti juurtega. Koolis töötab neli eesti keele õpetajat.
Haridus- ja teadusministeerium teatab, et «Rahvuskaaslaste programmi» raames on Eesti riik lähetanud õpetajad nelja kohta: Riiga, Krimmi (Ukraina), Petserisse ja Ülem-Suetukki (mõlemad Venemaal). Kokku õpetatakse eesti keelt välismaal rahvuskaaslastele vähemalt 50 õpetuskohas.
Kontserdiga «Ületamatu Mister X» avaldati austust armastatud lauljale Georg Otsale. Esitusele tulid aariad ooperitest ja operettidest ning laulud Georg Otsa väga ulatuslikust repertuaarist. Georg Otsa üks kuulsamaid rolle filmis «Mister X (1958) andis ka pealkirja nimetatud kontserdile.
Poola populaarseim palverännusihtkoht Częstochowa linn sai mullu uue vaatamisväärsuse. Fiiberklaasist valmistatud 14 meetri kõrguse Johannes Paulus II monumendi esteetiline väärtus on paljude arvates küsitav, kuid see väljendab kujukalt rahva kiindumust katoliku kiriku ja selle poola rahvusest paavsti vastu. Internet
Hoolimata Eesti üpris ebatüüpilisest religioossest situatsioonist on siinses usuasjade üle peetavas avalikus debatis üllatavalt vähe originaalset.
Tundub, et niihästi teemavalik, ideoloogilised rõhuasetused kui kasutatav argumentatsioon ja kõnepruuk võetakse sageli üle riikidest, kus kirik on jätkuvalt mõjuvõimas huvigrupp. Üks neist on meile lähedal asuv Poola. Järgnev ülevaade põhineb suuresti välisajakirjanduses ilmunul, ent osalt ka isiklikel muljetel hiljutisest poole aasta pikkusest Poolas elamise ajast.
Usu- ja kirikuelu roll Poolas on võrreldav Eesti olukorraga umbes sada aastat tagasi. Riigi 38 miljonist elanikust on 90% katoliiklased. Neist omakorda umbes 40% võtab kirikliku statistika kohaselt osa pühapäevasest missast ning pooled palvetavat iga päev.
Ametlikult Poolas riigiusku ei ole, kuid kiriku rahastamisel mängib olulist rolli riik. Samuti korraldab kirik konfessionaalse usuõpetuse läbiviimist avalikes koolides, määrates õppesisu oma äranägemise järgi. Usuõpetus on vabatahtlik õppeaine, kuid seda õpib valdav osa õpilastest.
Eriti pärast kommunismi kokkuvarisemist on kirik väga aktiivselt sekkunud poliitikasse, propageerides oma arusaamu kõlblusest ja ühiskonnast. Osalt seetõttu on Poolas näiteks abort lubatud üksnes seoses vägistamisega, ohu korral ema tervisele või juhul, kui laps sünniks tõsise puudega.
Viimasel ajal on kirik ja konservatiivsed poliitilised ringkonnad suurt tähelepanu pööranud võitlemisele soorollide ümbermõtestamise katsete vastu. Et ka Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla vastu võitlemise konventsioonis leiti taolisi tendentse, nurjus äsja selle ratifitseerimise katse Poola parlamendis.
Mitte kõigis küsimustes pole kirik aga oma tahtmist saavutanud. Ka on tema liigne sekkumine poliitikasse mõnigi kord põhjustanud avalikkuse pahameelt. Kiriku juhtkond on küll üha rangemalt hoidunud soovitustest, kelle poolt peaksid usklikud valimistel hääletama. Siiski leidub agaraid vaimulikke, kes seda jätkuvalt teevad ja see kahjustab kogu kiriku mainet.
Poola katoliku kirikus võib leida üsna suuri erinevusi nii vagaduslaadides kui kultuurilistes ja ühiskondlikes tõekspidamistes. Üldiselt on aga katoliiklus seal väga tihedalt ühte põimunud rahvuslusega. Paljude jaoks on katoliiklik identiteet sama oluline osa poolakaks olemisest kui poola keele rääkimine. Selline olukord sai alguse juba XIX sajandil, kui kirik mängis olulist rolli võitluses võõrvõimude vastu. Ka see, et just Poolas kujunes idabloki mõjuvõimsaim vastupanuliikumine kommunistlikule režiimile, on suuresti katoliku kiriku teene.
Ent samas on oma katoliiklikku identiteeti rõhutavad poliitilised voolud minevikus propageerinud ka Poola suurriiklikke ambitsioone ja vähemusrahvuste allasurumist. Eriti vastuoluline on olnud juudi vähemuse küsimus.
Enne Teist maailmasõda oli Poola ühiskonnas ja ka kirikus antisemitism väga levinud. Holokausti tagajärjel jäi Poola kolmest miljonist juudist ellu vaid kümnendik. Paljud neist võlgnesid tänu tõsiusklikele katoliiklastele, kes neid omaenda eluga riskides varjasid. Samas on selge, et mitte just vähe poolakaid osales innukalt juutide hävitamises või lõikas sellest isiklikku kasu. Toimunule hinnangu andmine põhjustab Poolas tänini ägedaid vaidlusi.
Muuhulgas puudutab seda teemat praegu Eestiski linastuv Paweł Pawlikowski palju tunnustust võitnud film «Ida».
Igal juhul pidas suurem osa holokausti üleelanutest paremaks sellelt nähtavasti ebasõbralikuks peetud maalt lahkuda Ameerikasse või Iisraeli. Praegu elab Poolas vaid veidi rohkem juute kui väikeses Eestis. Viimasel ajal on poolakate seas märgata heatahtliku huvi kasvu sealse juudipärandi vastu. Samas pole ka teatud katoliiklikku identiteeti rõhutavates ringkondades antisemiitlikud hoiakud kaugeltki kadunud.
Viimasel ajal on lõpuks ka Poolas hakanud ilmnema üha rohkem märke ilmalikustumisest. Kirikuliste ja preestriks õppijate arv on kiiresti langemas. Eriti suurlinnades elavad noored ja haritud inimesed on avatud välisriikidest tulevatele mõjutustele, mis sunnivad neid ümber hindama vanemate põlvkondade jaoks enesestmõistetavaid tõekspidamisi. Enamasti ei tähenda see religioossuse hülgamist, küll aga kiriku autoriteedi mittetunnustamist paljudes usulistes ja kõlbelistes küsimustes.
Levivad vabaabielud ja madal sündimus viitab ulatuslikule rasestumisvastaste vahendite kasutamisele. Paljude kirikutegelaste manitsused hoiduda pühapäeviti ostlemisest ei näi samuti erilist vilja kandvat.
Võitlus usu ja kiriku senise positsiooni säilitamise nimel on praegu Poola ühiskondliku debati põhiteemasid, mis näib varjutavat ka sotsiaal-majanduslikke vastuolusid. Vaieldakse abordi ja kunstliku viljastamise lubamise ning kooseluseaduse üle. Palju kirgi kütab üles risti ja teiste usuliste sümbolite küsimus avalikus ruumis, sealhulgas koolides ja parlamendi istungisaalis. Tehakse kihutustööd isegi halloween’i kui võõra ja väidetavalt paganliku algupäraga püha tähistamise vastu.
Kirikuvastased laskuvad võitlustuhinas sageli kiuslikkuseni. Luuakse provokatiivseid kunstiteoseid ja lavastusi, mis ilmselt sihilikult konservatiivide usulisi tundeid riivavad. See annab võimaluse nautida niihästi tõsimeelsete usklike pahameelt kui ka ohtrat tähelepanu meedia poolt. Nii näidati mullu Varssavis ühel moodsa kunsti näitusel kahekümne aasta eest loodud videot, milles alasti kunstnik hõõrus ennast vastu suurt keskaegset krutsifiksi. Pühaduseteotusest raevunud katoliiklased kogunesid näitusesaali juurde meelt avaldama ja keegi loopis seinale, kuhu videot näidati, punast värvi.
Samas kogub riigis jõudu ka paremäärmuslus, mis väidab end just rahvusluse ja sellega seotud katoliiklike traditsioonide kaitseks välja astuvat. Nad on näiteks seganud «kõlblusvastaste» teatritükkide ettekandmist ja ülikoolides teatud õppejõudude loenguid. Korduvalt on maha põletatud Varssavis Päästja kiriku kõrvale rajatud kunstlilledest vikerkaar, sest see seostub vägivallatsejatele homopropagandaga. Kirikutegelased nii äärmuslikke võitlusvahendeid küll muidugi heaks ei kiida.
Poolas toimuvat võib niisiis täie õigusega nimetada võitluseks traditsiooniliste väärtuste eest. Leidub veel suur hulk inimesi, kes jagavad selgepiirilisi, nende endi poolt enesestmõistetavaks peetavaid ja tõepoolest põlvest põlve edasi antud tõekspidamisi, mida nüüd üha enam vaidlustatakse. Kui kirik aga ühiskondlikele muutustele vastuvõtlikke noori mõista, kõnetada ega veenda ei suuda, vaid neile pigem kitsarinnalise ja veidra mulje jätab, muutub Poola paari põlvkonnaga sama ilmalikuks kui enamik teisi Euroopa riike.
Siiani on Poola siiski ikka veel tundmaõppimist vääriv näide riigi kohta, kus kirik ja kristlik identiteet jätkuvalt au sees. Kas see ka inimeste erilises jumalakartlikkuses ja vooruslikkuses väljendub, on siiski iseküsimus.
Minu kogemuste põhjal on Poola väga rohkete kontrastide maa. Ühelt poolt on juba pikka aega märgatav tugev püüdlus moodsate läänelike «väärtuste», st põhiliselt materiaalse heaolu, muretu elu ja kestva meelelahutuse poole. Teisalt aga näib üsnagi suur osa rahvast veel hindavat kõrgelt kirikut ja kristlikku usku või vähemalt nende kultuurilist pärandit.
Ka paljudes väikestes kirikutes võib isegi argipäeval missale minnes juhtuda, et 10 minutit enne algust kohale jõudes ei leia istekohta. Kord, kui olin külas Varssavis 16 000 liikmega koguduses, vabandasid selle töötegijad minu ees, et igal pühapäeval käib kirikus ainult umbes 9000 inimest. Muide, selles kirikus toimub pühapäeviti vist 11 missat.
Olulisem aga on minu jaoks see, et kirikud on reeglina iga päev varahommikust õhtuni avatud ja neis leidub pea alati palvelisi. Tihtipeale võtab keegi, enamasti mõni tagasihoidlik memmeke, enda peale terve hulga inimeste palve juhtimise. Ma ei ole kindel, kas ta teab midagi üldise preesterluse mõistest, aga igal juhul tehakse seda Poola kirikuis, olgu väikestes või suurtes, päris sageli.
Uus kirikukogu koosseis pidas oma esimese istungjärgu. Uute saadikute kõrval jätkavad tööd põhiliselt senised liikmed. Kirikukogu valis korrakohaselt ka kirikuvalitsuse ja konsistooriumi kantsleri, seekord endises koosseisus. Nimetati ka nõukogude ja komisjonide liikmed. Kindlasti on uus koosseis suuteline järjepidevuse kaudu edasi kandma traditsioonilisi kristlikke väärtusi ega püüa kiirustades rakendada uusi ideid ning kasutada läbiproovimata vahendeid. On ju senised tööstiilid teada ja põhimõttedki suures osas välja kujunenud.
Muudatusi on läbi viidud ka praostkonna sinodite koosseisus ning koguduste nõukogu ja juhatuse liikmete seas. Nemad on valitud ametites võinud juba pea aasta uusi sihte seada ja kodukoguduse elu kujundada.
Paarkümmend aastat tagasi tõusid koguduste valitud organite liikmed, kiriku usaldusisikud küllalt aktiivsete tegijate sekka ühiskonnas. Vaimulikud osalesid muinsuskaitseliikumises ja olid kristliku liidu asutajateks, kuulusid kodanike komitee, parlamendi ja omavalitsuste koosseisu. Samas valiti ka koguduste juhtorganitesse ühiskonnas tuntud tegijaid, sest kirikusse kuulumine andis plusspunkte riiklikel valimistel kandideerijatele.
Kirik oli mitmeski mõttes sillaks ennesõjaaegse ja tänapäevase elustiili vahel. Usu ja moraali kandjana usaldasid teda ka välispartnerid, toetades aastakümnete jooksul lagunenu või hävitatu taastamist. Tekkis uus hingamine nii ühiskonnas kui kogudustes. Avati taas Tartu ülikooli usuteaduskond ja asutati kiriklikke organisatsioone. Palju on ära tehtud vabatahtlike ennastohverdava tööga nii laste- ja noortetöö kui ka hoolekande vallas. Kiriku- ja laulupäev Tartus on väga head vastuvõttu leidnud. Kogudustes saab omaseks uus jumalateenistuste ja talituste käsiraamat, toimib kiriku põhikiri ja seadustik. Üldiste suuniste järgimisel juhindutakse arengukavast ja igaks aastaks koostatud eelarvest.
Samas peame arvestama ühiskonnas toimuvate muutuste ja kirikule esitatud uute väljakutsetega. Senised inimestevahelised suhted ja traditsioonilised sidemed on löönud kõikuma. Kohati on raske mõista argumente, mis peavad ebaloomulikku normaalseks, või tunnetada piiri keelatu ja lubatu vahel.
Eesti Kirikute Nõukogu on pöördunud justiitsministri poole seisukohaga mitteabielulise kooselu ja selle õigusliku regulatsiooni küsimuses. Baltimaade piiskopid andsid välja läkituse, milles taunitakse Rootsi kiriku otsust võimaldada homoabielude laulatust. Kirikukogu võttis vastu ka sellekohase avalduse.
Et ühiskonnas toimub seniste pereväärtuste ümberhindamine, seda näitab märgatav abiellumiste ja laulatuste arvu vähenemine. Samas kasvab perevägivalla juhtumite arv. Elustiili muutust ja inimestevahelisi pingeid ei saa kanda majandusraskuste arvele, pigem iseloomustab selline olukord ühiskonna võõrdumist kirikust.
Taas kostub kiriku pihta suunatud pahatahtlikku pilamist või kristlaste tõekspidamiste paigutamist eelnevasse sajandisse. Kas selles pole midagi tuttavlikku aastatetagusest võitleva ateismi ajast? Kristlikud pühad on sellisel juhul vaid mänguline tava, mille sisu ei võeta enam tõsiselt. Nagu päkapikke ja jõuluvanagi.
Nii on piirid hägustunud. Riik vajab haldusreformi, kirik peab tegelema haldussuutlikkusega. Tundub, et kiriku rattad veerevad oma kindlat rada ja veskid jahvatavad mõõdukalt aeglaselt. Kuid kindlasti ei tohi kiriku haldusküsimustega tegelemisel unustada Õnnistegija käsku minna maailma, olla maailmale valguseks ja maale soolaks.
Äsja valitud ning kirikuvalitsuse poolt nimetatud kirikukogu nõukogude ja komisjonide liikmed ning koguduste juhtorganite usaldusisikud ja kaastöötajad saavad anda oma väärika panuse, et erinevatel kiriklikel otsustustasanditel oleks võimalik teha õigeid valikuid kiriku põhiülesande täitmiseks – Kristuse nähtavaks tegemiseks. Selleks jõudu ja Jumala õnnistust.
|
OSCAR-2019
|
||
Jaanuari lõpp aastal 2013. Tallinna ülikooli riigiteaduste instituudi direktor professor Anu Toots otsustab vallandada oma instituudis majandust ja turundust õpetava Hannese*, sest tema hinnangul on mees töölepingut rikkunud.
Hannes on ülikoolis ametis olnud kuus ja pool aastat. Suhted instituudi direktoriga läksid tema sõnul teravaks mõni kuu varem. „Esitasin instituudi nõukogus küsimusi rahakasutuse osas, see Tootsile ei meeldinud,“ ütleb ta.
Instituudis on käimas suur turismiuuring. Hannese sõnul oli probleemiks uuringuankeetide väljatrükk: küsitleda oli kavas tuhandeid inimesi, igal ankeedilehel pidi olema unikaalne kood.
PROFESSOR ANU TOOTS: Lasi oma alluva kõigepealt lahti ja siis kirjutas halva iseloomustuse. Tairo Lutter
„Mul ei lubatud seda trükitööd väljast tellida, instituudi enda printer tööga toime ei tulnud,“ räägib Hannes.
Projekti tellinud turismiettevõtete seas valitseb rahutus – paar spaad on juba teatanud, et ei soovi osaleda. Teised ettevõtted ootavad ankeete, neid ei ole. Hannes ei ilmu kokkulepitud kohtumisele turismiettevõtjatega.
2013. aasta jaanuari algul kirjutab Hannes Tootsile e-kirjas, et soovib uuringus seni tehtud töö eest 6000–7000 eurot tasu. Mees teatab, et andmete ostmisest on huvitatud teised ettevõtted, kes talle senikogutu eest sellist summat pakuvad.
Seepeale nõuab Toots: Hannes kirjutagu alla paberile, et tagab turismiuuringus kogutud andmete kaitse. Seda allkirja Hannes ei anna.
Hannes pole sellega nõus ning pöördub töövaidluskomisjoni. Kolm kuud hiljem saab komisjoni vahendusel allkirjad paber, et Hannese tööleping on lõpetatud poolte kokkuleppel. „Tallinna ülikool maksis mulle kompensatsiooni ebaseadusliku vallandamise eest,“ ütleb ta.
2014. aastal kuuleb Hannes tuttavate kaudu, et Saksamaal on tema tuttav finantskonsultant ja analüütik Gerhard* loomas nõuniku ja nooremanalüütiku ametikohta. Hannes otsustab kandideerida ning paneb teele oma avalduse ja CV. Mais kutsutakse ta Saksamaale tööintervjuule. Juunis saadab Gerhard tagasiside intervjuu kohta.
Jutt läheb konkreetseks. Hannese sõnul lubas Gerhard, et esialgu aasta kestva projekti juures töötades on palk 10 500 eurot kuus. Saksamaal korterit üürides tuleb arvestada 1700–2200eurose väljaminekuga.
Hannese endisi töökohti guugeldades võtab Gerhard ühendust Anu Tootsiga ning palub, et too Hannest iseloomustaks.
Mõni nädal hiljem saab Hannes Gerhardilt kirja. Sakslane teatab, et seoses Tootsi kirjutatud iseloomustusest välja tulnud negatiivse infoga ei saa Hannes tema juures tööd.
Rahanduse valdkonnas on usaldusväärsus üks olulisemaid tööle saamise kriteeriume ning igasugune negatiivne info, isegi kui see osutub hiljem vääraks, kahjustab inimese mainet oluliselt ja pöördumatult, seisab Gerhardi kirjas.
Hannese sõnul püüdis ta seejärel Tallinna ülikoolist kaks korda küsida, millise iseloomustuse ülikool tema kohta on Saksamaale läkitanud. „Kahel korral nad eitasid, et mingi selline paber üldse olemas oleks,“ ütleb mees.
Hannese sõnul arvutas ta selle summa kokku nii: projekt Saksamaal pidi esialgu kestma aasta, kuupalgaks oli lubatud maksta 10 000 eurot, aastas kokku 120 000 eurot. Tootsi kirjutatud iseloomustuse tõttu ta töökohta ei saanud.
Mainekahju oli mehe enda hinnangul väärt 25 000 eurot. Lisaks viivised kahjutasu maksmisega viivitamise eest ning kohtukulud.
a) jaanuaris 2013 oli professor Anu Toots sunnitud kasutusele võtma erakorralised meetmed ja Hannese vallandama;
c) Tallinna ülikooli üliõpilaste tagasiside Hannese tööle oli küllalt kriitiline ning teda süüdistati ebaõiglases ja läbipaistmatus hindamises;
d) Hannes ei täitnud korrektselt oma kohustusi seoses Eesti terviseturismi ühenduse projektiga, ta keeldus üle andmast projekti käigus kogutud andmeid ning ähvardas müüa andmed kolmandatele isikutele.
a) Hannese teostatud õppetöö kvaliteet oli keskmine; b) Hannes on emotsionaalselt väga ebastabiilne ja liiga kõrge enesehinnanguga ning tema isiksus on ilmselt põhjuseks, miks ta pole mitmes Eesti ülikoolis saanud püsivat tööd.
Saksa ärimehele Hannest iseloomustades avaldas Anu Toots delikaatseid isikuandmeid, mida oleks tohtinud teha vaid Hannese loal. Seda luba Tootsil polnud. Võlaõigusseadus annab Hannesele õiguse nõuda kahjude hüvitamist, seisab hagiavalduses.
Tallinna ülikool vaidleb vastu: Hannes pole esitanud ühtki tõendit, et Saksamaa tööandja isik üldse on olemas ja võimeline maksma palka 10 000 eurot kuus.
Anu Tootsi poole pöördus Gerhard kui eraisiku poole, Tootsil polnud volitust Tallinna ülikooli esindada, väidab ülikool. Isegi kui Tootsi kiri on Tallinna ülikooli arvamusena käsitletav, siis faktiväited pole valed ega hinnangud ebakohased. Isikuandmete kaitse reegleid pole rikutud.
2016 teeb Harju maakohus otsuse – Hannese hagi jääb rahuldamata. Lisaks mõistetakse talt Tallinna ülikooli kasuks välja ligi 10 000 eurot menetluskulusid.
Kohus peab arutluskäigus oluliseks küsimust, kas Tootsi väited on faktiliselt kontrollitavad. Kui jah, peab Tallinna ülikool neid tõestama. Või on tegu subjektiivsete hinnangutega, mille faktiline kontrollimine pole võimalik?
Tänavu jaanuaris teebki Tallinna ringkonnakohus otsuse: Hannese hagi tuleb osaliselt rahuldada. Neljast iseloomustuses olevast väitest kolm on ebaõiged, turismiuuringut puudutav jääb jõusse.
Kahjusummat kärbib kohus jõuliselt. Nii lahutatakse maha tulumaks, mida Hannes pidanuks 10 000eurose palga pealt Saksamaal maksma, samuti korteri üüriks kuluv summa ning töötasu, mida Hannes teenis Eestis õppejõuna töötades selle aasta jooksul, mil ta Saksamaal võinuks olla.
Lisaks peab ülikool saatma ingliskeelse kirja Gerhardile, milles Tootsi poolt kirja pandud neljast väitest kolm tunnistatakse valeks.
Ülikool loobub edasisest protsessimisest. Rektori allkirjaga kiri läheb Saksamaale teele, kahjusumma jõuab Hannese kontole.
Tallinna ülikooli kommunikatsioonijuht Sulev Oll saadab ülikooli rektoraadi poolt Ekspressile ühe lause: „Kahe astme kohtud on teinud oma otsuse seoses vaidlusega endise töötaja ja ülikooli vahel ning sellega loeb ülikool vaidluse lõppenuks.“
Anu Toots võtab toru, kuid kuulnud, milles küsimus, ütleb ta vaid: „Ma ei kommenteeri seda.“ Telefon hakkab andma kinnist tooni.
Igal nädalal iseloomustavad Eestis tööandjad oma endisi töötajaid. Sugugi kõik need iseloomustused ei sisalda vaid kiidukõnet. Kui paljud Hannese eeskujul kohtusse tõttavad?
|
OSCAR-2019
|
||
Sõidukite etteviimine ja äratoomine Tartu linna piires ajavahemikus 09:00 kuni 17:00 – 15.- EUR / kord.
Sõidukite etteviimine ja äratoomine Tartu linna piires väljaspool ajavahemikku 09:00 kuni 17:00 – 30.- EUR / kord.
Sõidukite etteviimine ja äratoomine väljaspool Tartut lisandub etteviimise ja äratoomise tasule kilomeetri tasu 0.54 EUR.
8.- EUR päevas lisandub väljaspoole Eesti Vabariiki sõitvatele klientidele, maksimaalselt 56.- EUR rendi kohta.
Avariikindlustus (CDW) ja Varguskindlustus (TP) sisalduvad rendihinnas ja vähendavad rentija omavastutuse:
Purunenud ja kadunud autoosade eest ning sõiduki vigastuste eest tuleb tasuda vastavalt autoremondi töökoja poolt esitatud varuosade-tööde hinnakirjale-arvele.
Sõiduki rehvid pole kindlustatud. Rehvi kahjustuse, purunemise või kadumise korral tuleb kliendil tasuda trahvi 200.- EUR.
Null-omavastutus kehtib juhul, kui klient täidab sõiduki üüri tingimustes sätestatud reegleid ja liikluseeskirju ning esitab nõutava kahjuraporti sõiduki vigastuste kohta.
Teenindustasu sisaldab sõiduki rendiks ettevalmistamise, vajalikku rendipunkti toimetamise, parkimise ja rendilepingu sõlmimisega seotud kulusid.
Juhiteenuse hinnaks on 108.- EUR 8-tunnise tööpäeva eest, millele lisandub autorendi tasu vastavalt autogrupile. Juhi teenuse korral lisandub rendihinnale ka juhi majutuse ja sõiduki parkimise kulu ning muud kulud (s.h. praamipileti kulu).
Tellides juhi teenust ajavahemikul 18:00 kuni 09:00 tuleb antud ajavahemikul sõidetud iga tunni ja ooteaja eest tasuda lisaks 15.- EUR tunnis.
Sõiduk väljastatakse kliendile täis kütusepaagiga ning tuleb tagastada sama koguse kütusega. Sõiduki kütusetase fikseeritakse üleandmise aktil või Lepingus 1/8 sammu täpsusega. Juhul, kui Sõiduk tagastatakse vähema kui sama koguse kütusega, mis oli üüriperioodi alguses, arvestades 1/8 sammu täpsust, tuleb Kliendil tasuda teenustasu puuduoleva kütuse ja tankimise teenuse eest 2,40 EUR / liiter.
Juhul, kui Sõiduki läbisõit rendi jooksul jääb alla 100 km, on City Car’il õigus nõuda Kliendilt tankimist tõendava kviitungi esitamist. Kui kviitungit ei esitata, on City Car’il õigus lugeda Sõidukit mitte nõuetekohaselt tangituks, arvestada puuduva kütuse koguseks 1/8 paagitäit ning nõuda teenustasu ja kütuse maksumuse tasumist.
Soovi korral võib klient osta rendilepingu sõlmimisel paagitäie kütust, sellisel juhul pole klient kohustatud renditud sõidukit täis paagiga tagastama. Kulutamata jäänud kütuse eest tagasiarvestust ei tehta.
Kliendi poolt esitatavad parkimis- ja liiklustrahvid tuleb tasuda summas, mis sisaldab trahvi summat ja selle administreerimise tasu 4.80 EUR.
Juhul, kui klient ei esita parkimis- või liiklustrahvi rendilepingu lõpetamisel ning ilmneb, et klient on saanud trahvi – debiteeritakse kliendi krediitkaarti summas, mis võrdub trahvi ning juriidiliste kulude ja käsitlustasude 48.- EUR summaga.
Tellimusi võetakse vastu autogrupile, mis vastab kindlatele tingimustele ning mida iseloomustab näidismudel. Sõidukite loetelus kasutatakse terminit „või sarnane“, mis tähendab, et broneering kinnitatakse konkreetsete tunnuste abil eristatavale autogrupile, mitte konkreetsele mudelile. Nendeks tunnusteks võivad olla sõiduki suurus, keretüüp, käigukast jms. Autogruppi kirjeldatakse näidismudeliga, et anda sellest parem ülevaade, ning lisatakse juurde „või sarnane“.
Tegelik sõiduk, mis Teile renditakse, sõltub eelkõige parajasti koha peal saada olevast sõidukivalikust. Auto on samast grupist, mille olete tellinud. See tähendab, et tema põhiomadused nagu suurus, võimsus, käigukast saavad olema näidismudeliga sarnased. Kui meil ei õnnestu Teile tellitud autogrupist vaba autot leida, anname Teile täiendava lisatasuta samaväärse või parema sõiduki mõnest teisest autogrupist.
1 rendipäeva hind kehtib 24 tunnile alates rendi algushetkest. Rendi algushetke ületamisel arvestatakse juurde järgmine rendipäev.
Juhul, kui sõiduki kokkulepitud tagastusaega ületatakse enam kui 29 minutit, arvestatakse rendiperioodile juurde lisapäev.
Garantii-deposiit tehingu jaoks aktsepteeritakse ainult VISA, EuroCard/MasterCard ja American Express krediitkaarte. Maksekaart peab olema rentniku (isik, kelle nimele on broneering tehtud) nimel ja kaardil peab olema piisavalt vaba limiiti, et katta kõik võimalikud kulud.
Reeglina broneeritakse rendi alguses maksekaardil garantii-deposiit vähemalt eeldatava rendisumma + kuni 400.- euro ulatuses, kuid mitte vähem kui 500.- eurot. City Car jätab endale õiguse nõuda tavapärasest suuremat garantii-deposiittasu summas, mis võib olla võrdne eeldatava üürimaksumuse, antud sõiduki omavastutuse, paagitäie kütuse ning tankimise teenustasu summaga.
Tavapäraselt, kui pole kokku lepitud teisiti, arvestab City Car pärast rendilepingu lõpetamist garantii-deposiidist maha summa autorendi eest ja vabastab kohe ülejääva osa garantii-deposiidist. Kliendil on võimalik tasuda autorendi eest ka panga ülekandega või sularahas, sel juhul vabastatakse garantii-deposiit täies ulatuses kohe pärast rendisumma laekumist.
|
OSCAR-2019
|
||
Nüüd tuleb ametlik teadaanne! Ma teen debüüdi DJna varsti, 28. aprillil õhtul Tartus kohvikus Sodiaak! Räägin siis sellest lähemalt, et miks ja värki. Minu jaoks on see päris suur asi, kuna ma olen aastaid unistanud millestki taolisest.
Kes teab mind ammusest ajast, sellele pikemat seletust polegi tarvis. Võib öelda, et peaaegu lapsena unistasin DJks saamisest. Tegelikult on asi selles, et muusika on mulle ikka ja alati hingelähedane olnud. Mitte vaid selles mõttes, et mõnus kuulata, vaid ma süvenen sõnadesse, rütmi ning mõtlen, mida võis artist mõelda. Muidugi mõni artist võis mõelda, et saaks vaid hiti valmis ja raha, aga mõni artist paneb ikka tõesti oma südame muusikasse. Seda ma räägingi! Muusika tekitab häid või üleüldse igasuguseid emotsioone ning isegi kui tekitab nostalgiat või kurbust, on see tore ju.
Niisiis, noorena, kui kuskil toimus kellegi juures väike istumine või siis pidu, siis minu esimene asi kohale jõudes oli pleilisti näppima minna. Kohe kibelesin noh. Otsisin üles muusikaallika ning hakkasin seal kõigi rõõmuks või kurvastuseks DJks. Minu DJks olemine piirduski siis sellega, et peas olid mul lood, mis mulle meeldisid, panin pidudel just sellist, milline teema sinna sobis ning olin ise eriti õnnelik. Mõnel inimesel sundisin ka muusikavideot vaatama ja mõnelt küsisin, mida ta sellest või tollest laulust arvab. Mäletate, eks? :D
Ilmselgelt unistasin ma salaja sisimas päriselt olla see diskor, kes pidudel midagi inimeste rõõmuks mängib. No selle unistuse viisin ma kaudselt täide, kui korraldasime ükskord kursaõega Ekvaatori peo. Ma olin ikka väga õnnelik, et õhtu otsa oma arvuti taga sain passida ja lugusid mängida. Enne pidu kogusin inimestelt ka soovilood. Lisaks tegin enne ka sellise eeltöö, et Winampis jooksutasin lood üksteise sisse, et oleks koguaeg muusika jooksmas ilma pausideta. Muid programme mul polnud ja ostma neid ei hakanud. Programmidest rääkides, siis kunagi tundsin ikka tugevat külgetõmmet Fruity Loopsi vastu, mis hiljem oli FL Studio. Sõbrad, kellel see oli, nende juures käisin seda näppimas ja midagi koostamas. No tegelt kodus ka proovisin ja midagi ma valmis tegin (dubstepi loomulikult). Ma ei julge oma käkke küll teile lasta. :D Ahjaa, mulle meenus, et ükskord tegin ma räppi ka.
Kahjuks on jah elu läinud sellisesse suunda, et pole muusikaga nii lähedalt kokku puutunud. DJ unistasin salaja pikalt olemast, aga põhjus, miks ma DJks ei hakanud, oli see, et mul puudus enesekindlus, pealehakkamine ning võimalikud tutvused. Lihtsalt ei osanud ma midagi ette võtta. Lisaks ka veel mõni inimene, kellele julgesin oma salajasest soovist rääkida, et tahaksin kunagi DJ olla, vastati mulle, et see pole midagi nii tore ja lihtne ja sa ei saa enda muusikat lasta, vaid pead vaatama, mida rahvas tahab ja blaablaa. No igatahes sisendas selline vastus minusse veelgi ebakindlust. Nii et surusin soovi maha, aga kaua sa ikka surud, kui varsti välja hakkab pressima. Mingi aeg kuulsin ma juhuslikult raadiost, et on olemas DJ kool. Ma olin omg kus ma elanud olen, et ma enne ei teadnud?! No mõeldud-tehtud, asi on nüüd niikaugele jõudnud, et ma olen alustanud õpingutega DJks!
Nagu näete, on mul selline unistus olnud juba iidsetest aegadest. Ei ole see mingi uus asi kohe kindlasti mitte. Muidugi ma kardan, ma pelgan, kuna mulle on öeldud nii palju, et "sa pead ainult seda laskma, mis rahvale meeldib!!!" See on mind nii ärritanud, sest igal DJl on ju siiski oma stiil ja siis mis mõttes ma lasen ainult seda, mida rahvas tahab? Jah, ma saan aru, et ma ei lähe vanadekodusse dubstepi prõmmima, aga kui mu stiil on EDM/trap/dubstep, siis seda ma üldiselt mängingi, sekka ka mõni meinstriimi lugu ning laule, mida ma vihkan, ma ei lase. Aga vot, ma siiski hakkan viimasel ajal järjest rohkem oma soove esile tõstma, nendega tegelema ja nende järgi käituma, seega vaatan, kuidas siis meeldib mulle DJ olla. Võib-olla hiljem enam ei meeldigi, aga siis ma tean, et ma olen vähemalt selle ära proovinud.
Stiilist siis nii palju räägin, et elektrooniline on see peamine, kuhu suunda ma tüürin. Jep, kunagi kuulasin ka rokki (no Terminaator on siiani mu lemmik), lisaks on üks mu lemmikuid artiste ka Lana Del Rey. Aga kõige olulisem mu jaoks on see, et loos oleks kõva bass. Seepärast mu autos niimoodi mürtsubki. Ja see on vist ka põhjus, miks mulle dubstep oma algusaastatel nii sümpatiseerima hakkas - selle muusika koosnebki põhiliselt bassiliinidest. Bass on mõnna ikka siis, kui see on erineval tasemel ja varieeruv ühe loo piires. Panen mõne sellise siia ja kui täit elamust ei saa, siis tulge mu autosse kuulama.
Seega nüüd ongi jõudnud asi nii kaugele, et ma valin välja oma lugude hunnikust ühed mõnusad meeldivaid tundeid tekitavad lood ja esitan need 28. aprillil! Tulge kindlasti kõik vaatama, et näha, kuidas mul läheb ja kuulda, mida ma lasen, ja kuulata ehk laulusõnugi. Nostalgiat on ehk aastast 2011 ning sekka ka midagi tänapäevast! Mul hetkel on valik päris suur, nii et mingi aeg pean otsi kokku tõmbama ning vaatama, mis eriti head oleks seal. Olete kõik oodatud ja mul oleks ülihea meel, kui te tulete!
Topin siia ka nüüd midagi kuulatavat. Kui miski siit eriti sümpatiseerib, andke kindlasti teada (et nagu sooviloona)!
Kui rääkida dubstepist, siis kõige esimene artist, kes mulle meenub, on Zeds Dead. Kuulake tema superhead remixi sellest loost. Mõni inimene ütleb, et dubstep on saagimine, aga kusjuures mulle just see saagimise osa täiega meeldib. Ilmselgelt, kes arvab tõsimeeli, et dubstep on saagimine, pole vist bassikõlareid kasutanud. Dubstep on stiil, mida ei saa kuulata ilma bassita. Bass on kohustuslik komponent üldse lauludes, kuid dubstepis on see lausa väga oluline.
Seda järgnevat lugu soovitan kindlasti kuulata just seetõttu, et see on nii mõnus ja rahulik. Kui mõni, kes dubstepiga kursis pole, arvab, et dubstep on ainult kõva mürtsuga raiumine ja saagimine, siis seda enam visake pilk peale sellele loole. Väga ilus laul.
Head dubstepi artistid on Adventure Club, Zeds Dead, Nero. Kui nende lugusid kuulate ja midagi eriti head leiate, andke mulle ka kindlasti teada. Ma võin siin neid artiste kiita, aga minu suurim probleem on laiskus, mille tõttu pole ma internetis ringi surfanud uusi lugusi otsides. Enamjaolt saangi uusi lugusid õnne korral. Seega on väike tõenäosus, et midagi head on mul endalgi kahe silma vahele jäänud.
Mulle mèeldib su blogi ja üleüldse oled sa ka tore inimene🙂🙂mul endal ka blogi..kirjutan kõigest mis mu elus toimub
|
OSCAR-2019
|
||
Seoses sellega sai koostatud ülevaade sõidukitele kehtestatud maksudest Euroopa Liidu liikmesriikides (Belgia, Holland, Iirimaa, Suurbritannia, Itaalia, Luksemburg, Portugal, Prantsusmaa, Rootsi, Saksamaa, Soome, Taani).
Eestis maksustatakse mootorsõidukiaktsiisiga Eestisse imporditud ja Eestis toodetud mootorsõidukid (RT I 1995, 17, 236; RT I 1998, 111, 1831). Maksustamise aluseks on mootorsõiduki vanus ja silindrite töömaht. Kuni viieaastastel sõidukitel on see 200 krooni, kuue- kuni kümneaastastel 300 krooni ning vanematel 500 krooni aasta eest.
Eestis toodetud ja tootja poolt eksporditud mootorsõidukeid, kui nende väljavedu on tõestatud ekspordikaubadeklaratsiooniga;
välisriikide diplomaatilistele ja konsulaaresindustele ning nendega võrdsustatud rahvusvaheliste organisatsioonide ja rahvusvaheliste koostööprogrammide esindustele ning diplomaadistaatust omavatele füüsilistele isikutele ametialaseks kasutamiseks sisseveetavaid mootorsõidukeid rahandusministri poolt kehtestatud korras;
puuetega inimestele kasutamiseks või puuetega inimeste veoks ehitatud või kohandatud mootorsõidukeid;
Käesoleva (aasta)maksu objektiks on lisaks sõiduautodele ka mootorrattad, veoautod, furgoonid, treilerid ja muud sõidukid.
Maksustamise aluseks on sõiduki kaal või võimsus hobujõududes (hj). Sõiduautode ja minibusside maksumääraks on 1884–48 072 Belgia franki (BEF) aastas. Sõidukitele, mille võimsus ületab 20 hobujõudu 48 072 franki + 2628 franki iga hobujõu kohta. Kui need sõidukid sõidavad LPG-ga, lisandub vastavalt võimsusele 3600 franki (kuni 7 hj), 6000 franki (8–13 hj) või 8400 franki (rohkem kui 13 hj).aastas
Maksust on vabastatud ametiisikute sõidukid, omnibussid, teatud reisijateveo sõidukid, taksod teatud tingimustel, kiirabiautod, invaliidisõidukid, mootorpaadid, mootorlaevad, teatud põllumajandus-otstarbelised sõidukid ja mootorrattad mootori mahuga kuni 250 cm³.
Antud maks on ühekordne ja tulu saajaks on riik. Maksustamise aluseks mootori maht ning see on kehtestatud ka lennukitele ja paatidele. Sõiduautod, minibussid, mootorrattad ja mitmeotstarbelised sõidukid maksustatakse järgnevalt: 2500–100 000 franki. Kui sõidukil on võimsust rohkem kui 17 hobujõudu või 155 kW, on maks 200 000 franki.
Maksust on vabastatud avaliku sektori lennukid, invaliidisõidukid, kiirabiautod ning sõidukid haigete ja vigastatud isikute transportimiseks.
Maks on ühekordne ja kogutakse sõiduki omanikult. Tulu saaja on riik. Sõiduautode maksumäärad: 45,2% auto kataloogihinnast (kuhu ei ole juurde arvestatud VAT (value added tax) ja BPM) ning saadud tulemust vähendatakse 3394 Hollandi kuldna (NLG) võrra; diiselmootoriga sõiduautode puhul 2116 NLG võrra.
Maksust on vabastatud: ettevõtja poolt eksporditud uued sõidukid, uued sõidukid enam kui kaheksa istekohaga, politseisõidukid, militaarsõidukid, tuletõrjesõidukid, invaliid-sõidukid ja spetsiaalsed sõidukid haigete inimeste või vangide transportimiseks.
Maksust on vabastatud rööpmetel sõitvad sõidukid, kiirabiautod, taksod, invaliidsõidukid ning mitteresidentide poolt ja avalikus teenistuses kasutatavad sõidukid.
Aastamaksuga on koormatud mootorsõiduki omanik. Tulu saaja on riik. Sõiduautode puhul kehtivad järgmised maksumäärad:
Mootorsõidukite aktsiisimaksu peab kandma tootja, importija või müüja (warehousekeeper). Tulu saajaks on keskvalitsus.
Kategooria A mootorsõidukite (peamiselt erasõidukid, mille mootori maht on üle 2012 cm³) maksumääraks on 24,7% maksulisest väärtusest (chargable value); teistel sõidukitel on 21,7% maksulisest väärtusest; kategooria B mootorsõidukite määraks on 6,5% maksulisest väärtusest.
Tulu saaja on keskvalitsus. Registreerimismaksu tasub sõiduki importimisel või ostmisel (delivered) sõiduki imortija või müüja.
Kategooria A sõidukid: mootori maht üle 2012 cm³ 31,8% maksulisest väärtusest 29,25% maksulisest väärtusest
Maksu maksab sõiduki hoidja (kes ei pea tingimata olema omanik). Tulu saaja on keskvalitsus. Antud maksu suurus sõltub sõiduki tüübist ja kasutusest. Erasõidukid, kerged furgoonid ja kaubikud on maksustatud kindla maksuga (flat rate); mootorrattad vastavalt mootori mahule; raskemad kaubaautod vastavalt kogukaalule ja telgede arvule ning taksod ja bussid sõltuvalt istekohtadele. Aktsiisimaksu kogutakse koos sõiduki litsentsi müügiga. Erasõidukitele kehtestatud litsentsi maksumus on 130 Inglise naela (GBP) aastas. Mootorratastele on kehtestatud maks vastavalt mootori mahule 15 GBP, 35 GBP või 55 GBP. Sõidukiaktsiisist on vabastatud invaliidisõidukid, kiirabiautod, tuletõrjeautod, elektriliselt töötavad ja teede korrashoiu sõidukid.
Kerged mootorrattad ja kerge mootorratta ning auto kombinatsioon (51-125 cm³) 16 095 Itaalia liiri (ITL)
Mootorrattad ja mootorratta ja auto kominatsioon (3-6 hobujõudu) 23 915-52 315 ITL (sõltuvalt võimsusest)
Sõiduautod reisijate veoks ning kombineerituna reisijate ja kauba veoks kuni 9 hobujõudu 20 545-36 980 ITL(sõltuvalt võimsusest)
Sõiduautod reisijate veoks ning kombineerituna reisijate ja kauba veoks üle 9 hobujõu 43 145-1 217 295 ITL (sõltuvalt võimsusest)
Diiselmootoriga sõiduautode ja ülejäänud mootorsõidukite puhul on maks 33 750 ITL iga hobujõu kohta, kusjuures kehtiv miinimum on 375 000 ITL. Metaaniga sõitvate sõidukite maks on 12 600 ITL iga hobujõu kohta, miinimumiks 126 000 ITL. LPG-ga sõitvate sõidukite maks on 18 000 ITL iga hobujõu kohta, miinimum 198 000 ITL.
Erasõidukid: Bussidele, veoautodele, furgoonidele, treileritele ja traktoritele on kehtestatud tariifid sõltuvalt nende kaalust.
Maksust on vabastatud sõidukid, mis on kasutusel keskvalituses, avalikes ettevõtetes, kohalikes omavalitsustes; sõidukid, mida kasutatakse kiirabiautodena, samuti taksofirmade sõidukid või sõidukid, mida üüritakse välja koos juhiga; eravalduses olevad tuletõrje-sõidukid, invaliidisõidukid ja diplomaatilise korpuse sõidukid.
Maksuga on koormatud tootjad või importijad. Tulu saajaks keskvalitsus. Maksu kogutakse üks kord ja selle suurus sõltub sõiduki mootori mahust.
Maksab isik, kelle nimele sõiduk on registreeritud. Tulu saajaks on kohalik omavalitsus. Käesolev maks laieneb ka mootorratastele, eralennukitele, lõbureisilaevadele.
Mootorsõidukite puhul on maksu aluseks kasutatav kütus, mootori maht, sõiduki vanus ja elektriliste sõidukite puhul pinge.
Maks on iga-aastane ja maksumäärad otsustab registreerimisosakonna üldine nõukogu ning Korsika puhul regionaalne assamblee. Maksust on vabastatud üle vanad sõidukid, taksod, sõidukid, millega transporditakse gruppe, invaliidsõidukid jt
Maksustamise aluseks on mootori maht või maksimaalne lubatud kogukaal. Tulu saajaks maavalitsused (Länder governments).
Sõltuvalt sõiduki reostustasemest ja registreerimisajast on maks mootori iga 100 cm³ kohta 13,20–21,60 Saksa marka (DEM).
Üle 3500 kg kaaluvate sõidukite puhul sõltub maks sõiduki väljalaskeklassist: S2 puhul on maksimummäär 1300 DEM, S1 puhul 2000 DEM, G1 puhul 3000 DEM või 3500 DEM nende sõidukite puhul, mis ei ole arvatud väljalaskeklassi (emission class).
Antud maksuga maksustatakse sõiduautod, pakiautod, muud mootorsõidukid, mis kaaluvad vähem kui 1800 kg ja mootorrattad.
Maksu makstakse sõiduki tootmisel või importimisel. Esimesel juhul makstakse seda sarnaselt käibemaksule, teisel sarnaselt tollimaksule.
Vastavalt tollieeskirjadele võib sõidukit ajutiselt importida maksuvabalt. Selleks perioodiks, kui sõidukit võib kasutada maksuvabalt ajutise importimise alusel, on üks aasta. Samuti võib sõiduautot või mootorratast importida maksuvabalt Soome vähemalt aastaks, kui tegemist on isiku kolimisega Soome tingimustel a) sõidukit on kasutatud sama aja jooksul, b) sõiduk on ostetud raha eest, mis on teenitud välismaal.
Maksu suurus sõltub sõiduki maksustatavast väärtusest (taxable value), lisaks arvatakse 2% maha 4600 Soome margast (FIM). Taoline mahaarvamine leiab aset tingimusel, et maks on vähemalt 50% auto maksustatavast väärtusest. Maksustatav väärtus tähendab imporditud autodel tollimaksu ja Soomes toodetute puhul tehasehinda (ex-factory price).
Imporditud pruugitud autod maksustatakse 90% määraga sarnaselt uuele autole kehtestatud maksust. Kui auto tootmisest on möödunud vähemalt 25 aastat kuni auto importimise hetkeni Soome, siis on rakendatavaks maksumääraks 30% auto väärtusest.
Tulu saaja on riik. Diiselmootoriga sõiduautod maksustatakse määraga 150 FIM / 100 kg kohta auto kogukaalust.
Maksust on vabastatud nn teatud riigi omanduses olevad autod, tuletõrjeautod, kiirabiautod, veoautod kaaluga alla 12 000 kg, bussid ning diplomaatide ja saatkondade autod.
Antud maks on kehtestatud sõiduautode, furgoonide ja spetsiaalse otstarbega autode omanikele tingimustel, et:
Kogutav maks on 500 FIM aastas neile sõidukitele, mis on registreeritud alates 1. jaanuarist 1994; varem registreeritud sõidukitele on maksu suuruseks 300 FIM.Maksust on vabastatud muuseumidele kuuluvad autod.
Uute sõiduautode maksumäärad on järgmised: alla 34 400 Taani krooni (DKK) maksva sõiduki puhul tasutakse 105% auto väärtusest; üle 34 400 DKK hinna korral 34 400 DKK ulatuses 105% ja ülejäänud osa eest 180%.
Haigete inimeste transportimiseks mõeldud sõiduautode ning taksode puhul ulatub maksusumma 20%-ni sõiduki müügihinnast pluss 6100 DKK.
Maksustamise aluseks on sõiduautode, busside ning taksode puhul sõiduki kaal. Veoautode ja furgoonide puhul sõiduki lubatud kogukaal.
Euroopa Liidu liikmesriikides on mootorsõidukitele kehtestatud rida makse, mis võib olla aktsiisimaks (Holland, Iirimaa, Inglismaa), mootorsõiduki maks (Belgia, Iirimaa, Itaalia, Luksemburg, Portugal, Rootsi, Saksamaa, Soome), sõiduki registreerimismaks (Belgia, Taani) või sõiduki kaalu maks (Taani).
Eespool loetletud maksud võivad olla kas ühekordsed sõiduki ostmisel ja registreerimisel või iga-aastased sõiduki kasutamise eest avalikel teedel.
Maksude kehtestamisel on riigid lähtunud sõiduki mootori mahust (cm³), võimsusest hobujõududes, kaalust, vanusest, kasutatavast kütusest (bensiin, diisel, metaan, LPG) või müügihinnast.
Pruugitud autode puhul on maksualandused kehtestatud vastavalt sõiduki vanusele Belgias (10% pärast 10 aastat), Portugalis (nt 67% enam kui 8 aastat vana sõiduki puhul), Prantsusmaal on üle 25 aasta vanad autod maksust vabastatud.
|
OSCAR-2019
|
||
Tartu sillad on linna jaoks äärmiselt olulised, kuna Tartu linna jagab kaheks Emajõgi. Algselt oli linnas vaid üksainus sild (nüüdse Vabadussilla kohal) ning suur osa liiklusest kahe kalda vahel toimus parvedega. Kui sillad sõdades purustati, ehitati ajutisi pontoonsildu. Tänapäeval on liikluskoormuse kasvu tõttu rajatud Tartus 7 silda üle Emajõe, samuti mõned viaduktid ning jalakäijate sillad.
Emajõe sillad on tänapäeval allavoolu lugedes järgmised: Kroonuaia sild, Vabadussild, Kaarsild, Võidu sild, Turusild, Sõpruse sild ja Ihaste sild. Praeguse Kaarsilla kohal paiknes Katariina II ajal ehitatud Kivisild, mis aga lasti õhku Teises maailmasõjas. Seoses Idaringtee ehitusega avati 2015. aasta 2. veebruaril Ihaste sild Ihaste ja Ropka tööstusrajooni vahel. Linna lähedal ülesvoolu paikneb Emajõel Jänese raudteesild.
Linna liiklusvoogude seisukohalt on olulised ka viaduktid: Riia tänava raudteesild ja Variku viadukt. Sildu ja viadukte lisandub seoses lähiaastatel rajatava Idaringteega, mis viib liikluse kesklinnast kõrvale, suunates selle Võru maanteelt mööda Ringteed läbi Ropka tööstusrajooni ja üle uue silla Ihastesse.
Toomemäele rajati pargi väljaehitamise käigus kaks maalilist jalakäijate silda: 1816. aastal Inglisild ja 1913. aastal Kuradisild. Ka Toome Musumäe groti ees paikneb istmetega ehissillake, mis algselt viis üle väikese tiigi.
Tartu sildu on korduvalt kujutatud kunstis, samuti postmarkidel. Ainsana on kahel korra postmargile jõudnud Kivisild (1941 ja 1997).
2014. aasta juunist novembri alguseni oli Eesti Rahva Muuseumi Postimuuseumis avatud näitus Tartu sildadest ja nende kujutamisest postmarkidel. Näitus tähistas 230 aasta möödumist Kivisilla avamisest ja 460 aasta möödumist Emajõe esimese püsisilla esmamainimisest.
Kahekümneviieaastane sõda (soome keeles Pitkä viha) oli Liivi sõja ajal 1570 alanud sõda Moskva tsaaririigi ja Rootsi Kuningriigi vahel, mis lõppes Täyssinä rahuga 1595.
Liivimaa sõja esimese etapi, Vene–Liivimaa sõja tulemusel oli Vana-Liivimaal vallutanud Moskva tsaaririik: Narva, Tartu ja Alutaguse, mõningad Järvamaa ja Virumaa maakonnad ning Venemaaga piirnevad alad. Rootsi kuningriigi valduses olid, pärast Harju-, Viru- ja Järvamaa rüütelkonna ja Tallinna linna poolt ustavusvande andmist Rootsi kuningale Erik XIV-le: Tallinn, Harjumaa ja pool Virumaad. Taani kuningas Frederik II ostis Saare-Lääne ja Kuramaa piiskop Johannes V Saare-Lääne ja Kuramaa piiskopkonna, mille andis valitseda oma vennale Hertsog Magnusele, kelle omandis oli Saaremaa.
Moskva tsaar oli olnud samaaegselt Rootsi sõjaga, alates 1562. aastast sõjas ka Leedu suurvürstiriigiga ning oli sõlminud 1564. aasta sügisel vaherahulepingu Rootsiga, millega tunnistas Tallinna, Pärnu, Paide ja teiste Eestimaal asuvate alade ja linnuste Rootsi võimu alla minekut. Vaherahuleping sõlmiti 1564. aasta septembris Tartus.
1570. aastal tunnistas Moskva tsaar Ivan IV osa Vana-Liivimaast omandanud hertsog Magnuse, Liivimaa kuningaks Moskva tsaaririigi vasallina. Liivimaa kuningriigi territoorium piirnes põhjas Rootsi kroonile allunud territooriumitega, kagus aga 1561. aastaks Vene tsaaririigi vägede poolt vallutatud Tartu linn (1558), Tartu piiskopkonna ja osa Liivi ordu territoorium, kus suuremal osal vallutatud alast kehtis Moskva tsaaririigi võim kuni 1582. aastani.
Rootsi kuninga Johan III ja Moskva tsaari Ivan IV (Ivan Julm) vaheline sõda algas 21. augustil 1570 rootslaste valduses olnud Tallinna piiramisega ning jätkus rüüsteretkede ja kindlustatud punktide piiramisega ülemvõimu eest Eestimaa alade üle.
Liivimaa kuningas Magnus piiras koos suure Moskva tsaaririigi sõjaväega Tallinna seitsme nädala jooksul: 21. august 1570 – 16. aprill 1571. Hiljem tuli linna piirajaile lisavägesid. Piiramine jäi aga tulemusteta ning Magnuse väed ja Moskva tsaaririigi väed lahkusid Tallinna alt 16. märtsil 1571.
16. märtsil 1571 toimus Koigi lähedal asunud Ubakalu küla juures Ubakalu lahing, kus Tallinna ja Paide piiramiselt taganenud hertsog Magnuse väejuhi Tiesenhauseni ja Karl Henriksson Horni juhitud Rootsi väeüksuse vahel toimus lahing, mis lõppes rootslaste võiduga.[1]
1571. aastal tungisid Moskva tsaaririigi väed ka Rootsi riiki kuuluvasse Soome hertsogiriiki. Rootsi kuningaks saanud Johan III oli aga seotud Älvsborgi lunaraha maksmisega ega suutnud sõdida Vene väed tegid retki sügavale Soome sisemaal, Soome väejuht oli sel ajal Klas Eriksson Fleming.
1573. aastal tulid Moskva tsaaririigi väed suurel hulgal Narva kaudu Järvamaale ja vallutasid Paide linnuse 1. jaanuaril.
Pärast Paide vallutamist Moskva tsaaririigi 16 000-meheline sõjavägi siirdus vallutama Saare-Lääne piiskopkonda, sai aga 23. jaanuaril Koluvere all rootslastelt põhjalikult lüüa.
1574. aastal toimus Moskva tsaaririigi vägede rüüsteretk Eestimaale, Rakvere piiramine, jaanuar–märts 1574
„"Aastal 1574, taevaminemise päeval, tungis kümme tuhat moskoviiti ja tatarlast Harjumaale ja Tallinna alla, kus nad kõik külad, mis Tallinna ümber veel alles olid, maha põletasid, ja said suure osa röövitud karja, mis aadlikud, kodanikud ja talupojad sõjameestelt Rakvere piiramisel olid ostnud ja omandanud, jälle kätte ja ajasid ära ja võtsid ka palju inimesi vangi. Selsamal suvel mässasid ja möllasid moskoviidid ja tatarlased päeval ja ööl vahet pidamata Harjumaal ja Tallinna all ja tapsid inimesi öö aegu nende elumajades, aedades ja küünides ja viisid talupoegade lehmad ja voorimesete hobused linna alt karjamaalt ära." “
„"Siis läksid moskoviidid ja tatarlased esmalt Läänemaale Haapsalusse ja laastasid tee peal hirmsasti kõike Padise maad ühes Padise ja Keila rannaga, lõid inimesi maha ja viisid neid palju vangis ära. Ja ehk küll moskoviit ennegi sagedasti neist paigust oli üle käinud, ei olnud ta seda siiski iial nii hirmsasti teinud kui seekord. Selsamal korral laastasid moskoviidid ja tatarlased Haapsalu, Koluvere, Lihula, Padise ja Vigala maid ühes Saare, Vormsi, Hiiu, Muhu ja Noarootsi saartega, välja arvatud Kuressaare maakond, üsna haledal kombel ja röövisid aina hobuseid ja inimesi; härgadest ja lehmadest nad suurt ei küsinud, sest et neid mitte nii ruttu ei saanud kaasa võtta."“
„"Heinakuus, algusest lõpuni, olid moskoviidid ja tatarlased Paidest ja Padisest Tallinna all rüüstamas ja langesid sagedasti kodanikkude hoostele, sulastele ja tüdrukutele peale, kui need heinal käisid, ja viisid Tallinna ümbert palju vaeseid talupoegi ära vangi koos naiste ja lastega. Siis oli kodanikkudel ja talupoegadel palju nuttu ja kaebamist."“
1577. aasta 23. jaanuarist 15. märtsini toimus Tallinna teine piiramine Ivan IV vägede poolt. Ivan Šeremetevi juhtimisel Moskva tsaaririigi väed ca 50 000, piirasid linna 50 suure ja väiksema kahuri ja mortiiriga, millest sai linna pommitada kivi- ja süütepommidega. Piirajad ehitasid linnamüüri ümber tugevad kindlustused ja piiramiskraavid, ning kasutasid ka minööre, kes kaevasid miinikäike linnamüüri juurde. Linnakaitsjad aga sooritasid väljatunge linnast ning hõivasid ka venelaste piiramiskindlustuse. 7 nädalat kestnud piiramise järel, taganesid Moskva väed. Moskva tsaaririigi vägede lähenemisel Tallinnale said ka Rootsi väesalgad korralduse laastada Põhja-Eestit, et likvideerida võimalikud Moskva tsaaririigi vägede varustusallikad ja toiduvarud.
27. augustil 1577 tegi Rootsi laevastik mitme laevaga reidi Narva jõe suudmesse, kus mitmed majad maha põletasid, paarsada venelast tapsid ja paar laeva sõjasaagiks said.
1579. aastal toimusid Moskva tsaaririigi vägede ja ning nende vasallide, tatarlaste jõukude korduvad rüüsteretked Eestimaale
„"Tatarlased heitsid leeri Uuemõisa juures, 6 penikoormat Tallinnast, ja rüüstasid hirmsal kombel seal maapaigas ja ka tervel Harjumaal tappes ja röövides, lõid vanad surnuks ja viisid noored kaasa. Mitte kaua pärast seda, kui see tatarlaste salk Harjust ja Läänest ära Riia stifti oli läinud, ja vaesed talupojad, kes metsades, soodes ja rabades peidus olid olnud, nüüd jälle koju olid tulnud, tuleb teine salk moskoviite ja tatarlasi, sedasama teed Rakverest, jälle peale, kes jälle talupoegadele ja nende naistele ja lastele, kes endisest tatari salgast veel olid üle jäänud, armutult peale langeb ja nad kinni võtab. Siis oli Harjumaal häda häda peale".“
Pikemalt artiklis Narva piiramine (1581)., 6. november 1581, mis lõppes rootsi vägede võiduga ja Jaanilinna kindluse vallutamine (17. september).
Sõjategevuses Ingerimaal vallutas Pontus De la Gardie Ingerimaa ja Karjala kannasel 1580 Schlossburgi ning 1581. aastal Ivangorodi, Pähkinälinna ja Jama, Käkisalmi, Koporje, Venemaa tsaaririigilt ning maa-alad liideti Ingerimaa Rootsi kuningriigi valdusse aastatel 1580–1595 Rootsi Ingerina.
10. augustil 1583 sõlmiti Moskva tsaaririigi ja Rootsi kuningriigi vahel Pljussa vaherahuleping. Rahulepinguga sai Rootsi kuningriik endale Liivi sõjas Moskva tsaaririigilt vallutatud alad: Eestis: Narva ja Tartumaa; Ingerimaal: Jama, Koporje, Ivangorodi linnad, koos neid ümbritsevate maakondadega) ja Karjalas: Käkisalmi lääni (rootsi keeles Kexholm, vene keeles Корельский уезд). Pljussa vaherahu sõlmiti kolmeks aastaks, kuid hiljem 1585. aastal pikendati 1590. aastani. Rootsi ja Moskva alade piirijõeks oli Koporje maakonda ja Orehhovo maakondi eraldav Strelna jõgi.
16. sajandi viimasel kümnel oli poliitiline olukord Põhja-Euroopas muutunud, Poola-Leedu troonile oli 1587. aastast tõusnud Rootsi kuninga Johan III poeg Zygmunt III Waza ning kuigi Rzeczpospolita oli sõlminud Moskva tsaaririigiga 15-aastase vaherahu. ei olnud välistatud nende sõjaline liit Moskva tsaaririigi vastu. Algselt püüdis Moskva tsaar taastada Liivi sõja eelseid valdusi läbirääkimiste teel kuningas Johan III-ga.
2. Sõlmitud tingimused olid algsed, mille pidid kinnitama rahuläbirääkimised, millel otsustatakse lõplikult Moskva tsaaririigi ja Rootsi kuningriigi territoriaalsed nõudmised.
1590. aasta jaanuaris alustasid Vene väed sõjategevust jaanuari alguses rüüsteretkedega Ingerimaale. 18. jaanuaril alustasid Vene väed liikumist Novgordist Ingerimaale ja väesalk liikus ka Kaporjet piirama.
Põhiväed jõudsid Jama kindluse juurde ning alustasid selle piiramist, kindluse garnison alistus juba järgmisel päeval (25.01). 30. jaanuaril jõudsid vene eelväed Ivangorodi alla ja asusid selle piiramisele. Vene vägesid rünnati Rootsi 4000-mehelise, piiril asunud väe poolt, kuid rootslased Göran Boije juhtimisel kaotasid lahingu ja taganesid Rakvere suunas, kus asusid rootslaste põhiväed, Eestimaa kuberneri Gustaf Banéri juhtimisel.
2. veebruaril jõudsid Ivangorodi ja Narva linnuste alla Vene põhiväed ning algas kindluste piiramine, milles kasutati selleks Pihkvast kohale koodud müürilõhkumissuurtükke. Narva ja Ivangorodi piiramise ajal rüüstasid vene ratsaväed ka Alutaguse ja Rakvere piirkonnas 19. veebruaril tegid vene väed katse vallutada Narva ja Ivangordi linnuseid tormijooksuga, kuid ebaõnnestusid selles. Rünnakule järgnenud päeval alustasid kindluse kaitsjad Karl Henriksson Horni juhtimisel vaherahuläbirääkimisi.
Vaherahuläbirääkimiste tulemusel, Narva ja Ivangorodi asevalitseja Karl Henriksson Horn nõustus 25. veebruaril sõlmima üheaastase eelvaherahulepingu, millega nõustus tagastama Moskva võimu alla Ingerimaal: Jama, Ivangorodi ja Koporje.
Rootsi kuningas Johan III keeldus tunnistamast Horni poolt sõlmitud vaherahulepingut ning Karl Henriksson Horn mõisteti Ivangorodi loovutamise eest surma ning Eestimaa kuberner Gustaf Banér tagandati ametist. Vägede ülemjuhatajaks Eestimaale määrati Klas Eriksson Fleming.
Kehtiva vaherahulepingu ajal püüdsid Rootsi väed, 1590. aasta novembris vallutada ebaõnnestunult vallutada Ivangorodi, millele järgnes Vene vägede poolne lühiajaline Narva piiramine.
1590. aasta detsembris tegid Rootsi väed sõjakäigu Pihkva piirkonda ja rüüstasid ka Jama ja Kaporje piirkonda. Samal ajal alustasid sõjategevust Venemaa vastu ka Rootsi väed Österbotteni asehalduri juhtimisel ning tegid sõjakäigu kuni Valge mereni ja vallutasid Petsamo (venepäraselt Petšenga) vene õigeusu kloostri.
1591. aasta jaanuaris tegid Rootsi väed uue sõjakäigu Göran Boije juhtimisel Koporjesse, sõjakäik kestis Koporje maakonnas kuni veebruarini.
1591. aasta suvel tegid Rootsi väed uue sõjakäigu Morits Gripi (sv) juhtimisel Gdovi- ja Novgorodimaale. Neile vastu saadetud vene väed vojevood Pjotr Šeremetjevi Suurpolk ja vürst Vladimir Dolgorukovi Eelpolk purustati lahingus ja V. Dolgorukov võeti vangi. Rootsi väed jõudsid rüüsteretkega kuni Novgorodini. Venemaa olukorda vastupanul raskendas samal ajal Krimmi khaani Ğazı Geray II sõjakäik Moskva vastu.
Vaherahu lõppemisel aga alustasid Vene väed 1592. aasta oktoobris–novembris uuesti sõjategevust Karjalas ja Lõuna-Soomes. Vene rüüstesalgad jõudsid Viiburini ja seejärel ka kuni Helsingi ja Turuni, mis sundis rootslasi uutele vaherahuläbirääkimistele.
1593. aasta jaanuaris sõlmiti Rootsi ja Moskva vahel Ivangorodis uus kaheaastane vaherahu, mis kehtis kuni 1595. aasta jaanuarini.
Läänemere ja Soome lahe äärsed maa-alad: Soome Suurvürstiriik, Ingerimaa ja Eestimaa hertsogkond, 1596. aasta Gerardus Mercatori kaardil
1595. aastal sõlmitud Täyssinä rahuleping Vene–Rootsi sõjas oli edukas Moskva tsaaririigile. Vastavalt rahulepingule loovutas Rootsi Ingerimaa koos sealsete linnuste ja linnadega (Jaanilinn, Jam, Koporje, Schlüsselburg) ning Käkisalmi lääni, mis olid kõik saadud Pljussa vaherahuga.
Lepinguga määrati kindlaks Vene-Rootsi piir Soomest kuni Põhja-Jäämereni. Rootsi sai vastavalt lepingule oma kaupmeestele vabade kaubahoovide kasutamise Moskvas, Novgorodis ja Pihkvas. Venemaa sai oma kaupmeetele samad õigused Viiburis, Turus ja Tallinnas.
1570. aasta august – 1571. aasta 16. aprill – Moskva tsaaririigi vägede Tallinna esimene piiramine Magnuse juhatusel ning Rootsi ja Venemaa vahelise Kahekümneviieaastase sõja algus.
1570. aasta 13. detsember – Stettini rahuga lõppes Põhjamaade seitsmeaastane sõda, Saksa-Rooma keiser Maximilian II-l tekkis rahalise kompensatsiooni eest võimalus Liivimaad valitsema hakata, millest ta aga loobus, ning sõjast Taani vastu vabanenud Rootsi väed koonduvad Moskva tsaaririigi vastu.
1573. aasta 23. jaanuar – Koluvere lahing, Rootsi väepealik Clas Åkesson Tott võitis Moskva suurvürstiriigi vägesid ja sundis nad Läänemaalt lahkuma
1575 – Rzeczpospolita valitsejaks sai Stefan Batory, kes ühines Rootsiga sõjas Moskva tsaaririigi vastu.
1577. aasta 23. jaanuar – 15. märts – Moskva tsaaririigi väed piirasid teist korda Tallinna, Pirita kloostri rüüstamine ja hävitamine Tallinna piiranud Vene vägede poolt
|
OSCAR-2019
|
||
Äripäeva Gaselli kongress toimub 18. veebruaril Tallinnas Kultuurikatlas. Üritusele on registreerunud ligi 400 inimest, neist enamik gasellfirmade juhid ja omanikud. Samal päeval ilmub ka tänavune Gaselli TOP.
Martin Gauss, kes esineb 18. veebruaril Äripäeva Gaselli kongressil, rääkis Äripäevale antud emotsionaalses intervjuus oma pikast kogemusest ettevõtete ülestöötajana.
Minus on mingi sisemine energia, millega ma sündisin. Mul ei ole negatiivseid tundeid ja see energia ei jäta mind hetkekski. Küllap elu ise motiveerib mind. Ma ei oota päeva ega töönädala lõppu. Ja ma loodan, et ei pea kunagi pensionile minema.
Alustasin Deutsche BA (tollase British Airwaysi tütarfirma – toim) piloodina ja töötasin end üles, kuni sain lennuoperatsioonide juhiks, mis on lennufirmas kõrgeim positsioon. Siis müüdi Deutsche BA 1 euro eest erainvestorile. Mõnda aega oli uus omanik ise tegevjuht, kuid palus siis kahel võtmetöötajal ettevõtte juhtimine üle võtta ning müüs meile kummalegi 10% aktsiatest. Minust sai osanik ja koos kolleegiga töötasime ettevõtte üles. Pärast 12 aastat kahjumit oli ettevõte taas plussis. Kui see siis Air Berlinile maha müüdi, oli see kõigi jaoks finantsiliselt edukas samm. Minust sai jõukas mees ja ka Air Berlini aktsia hind tõusis 11,80 eurolt 20 eurole, kui müügiuudis teatavaks tehti.
See oli kõige hullemas mõeldavas seisus, sest see ei toiminud finantsilises mõttes üldse. Tõin endaga kaasa ettevõtte ülestöötamise retsepti. Mäletan hästi, kuidas ma kirjutasin Sri Lanka rannas 13-leheküljelist äriplaani. Me taandasime äri väga lihtsale eesmärgile – tahtsime, et meie kliendid meid armastaksid. Sedasama teeb praegu väga edukalt ka Ryanair – on klientide vastu sõbralik.
Mis tunne teid valdas, kui Ungari riiklik lennufirma Malév, mida olite aidanud üles ehitada, 2012. aastal pankrotti läks?
Kuna olin juba enne pankrotti lennufirma uuele elule äratada aidanud ja tegevjuhi kohast loobunud, siis ei tundnud ma Malévis töötamise ajal kunagi pettumust. Malévit tabas sama saatus mis Estonian Airigi, millelt nõuti nii suurte summade tagasimaksmist, mida ta tasuda ei suutnud. Ja nagu ka Estonian Airi puhul, ei saanud ettevõtte eesotsas olevad inimesed aru, et nad oleksid midagi valesti teinud. Nad ei saanud minevikku muuta. Läksin Malevisse liiga hilja.
Mind kui konsultanti paluti ajutiselt ettevõtet juhtima ja nõustusin seda tegema ühe aasta. Nüüdseks olen juhtinud airBalticut neli aastat ja jaanuari alguses pikendati mu lepingut veel kolme aasta võrra. Nimelt jõuti möödunud aasta lõpul kokkuleppele strateegilise partneriga (Ralf Dieter Montag-Girmes lubas investeerida lennufirmasse 52 miljonit eurot – toim), kes teatas, et omandab ettevõttes osaluse ainult koos juhtkonnaga. Usun siiralt, et meie uus Horizon 2021 äriplaan meelitab ligi teisigi investoreid.
Üks oluline asi oli saada omanikult – kelleks on riik – heakskiit meie esmasele äriplaanile, mille eesmärgiks oli lennufirma ümber kujundada. Teadsin oma varasemast kogemusest, mida võib sekkumine kaasa tuua, seega seadsin tingimuseks täieliku vabaduse. Ja see meil oli, valitsus ei sekkunud absoluutselt.
Kas Estonian Air oleks õige juhtimisega ellu jäänud, kui Euroopa Komisjonilt poleks tulnud negatiivset otsust?
Ei. Algusest peale pakkus airBaltic konkurentsi, ja turg on ka väiksem. Lennuettevõttel, millel on aastas alla 5 miljoni reisija (Estonian Airiga sõitis parimatel aastatel 2011-2012 ligi 900 000 reisijat aastas – toim), on raske ellu jääda, kui ta ei teeninda just mingit nišši. Kõik lennufirmad peavad konsolideeruma ja strateegilisi partnereid leidma.
Ei. Ma saan aru küll, mida nad teevad, aga küsimus on selles, kuidas turgu üles ehitada, kui su koduturg on nii pisike ja suuremad mängijad on seal ka juba ees, nagu SAS ja Finnair. Annan NAGile paar-kolm aastat eluiga, oleneb sellest, kui kaua nad tahavad sinna raha sisse kühveldada.
Põhjus on poliitiline. Lennuühenduste olemasolu on riigile rahast olulisem. Põhimõtteliselt on Eestil õige otsus investeerida otselendudesse, kui riik leiab selleks võimaluse. Aga kasumit on sellega raske teenida ja kehtiv Euroopa Liidu seadusandlus ei tee asja ka lihtsamaks. Majandusele on lennuühendused muidugi võimsaks tõukeks – ainuüksi Lätis hoiab lennundus üleval 3% SKPst ja 2% kõikidest töökohtadest.
Alguses investeerisin start-up'idesse, sest pidasin neid väga lahedaks ideeks. Siis selgus, et kõik need lahedad ideed ei tööta ja kaotasin suure hunniku raha. Seejärel investeerisin aktsiatesse ja kaotasin jälle suure hunniku raha. Nüüd paigutan raha konservatiivsetesse asjadesse, nagu kinnisvara ja vanad autod. Uusi investeeringuid teen peamiselt asjadesse, mis teenivad tootlust. Ometi on mu portfell lai ja ma olen kõigele avatud.
Minu otsene sekkumine investeerimisobjektide valikusse jääb küll tõtt ütelda minevikku. Läti seadus ei luba mul juhtida teist ettevõtet samal ajal airBalticuga, seega juhib mu investeerimisettevõtet äripartner.
Usun, et lätlased näevad, mis tööd ma olen teinud. Valitsus on ülimalt positiivne ja toetab meid täielikult. Annan vaid lubadusi, mida ma suudan täita. Ma ei suuda lubada airBalticule 10 miljonit reisijat aastas – ega Riia pole München. Meie Horizon 2021 äriplaan on vaid pisut ambitsioonikam 2011. aasta plaanist, seega jääme reaalsuse piiresse.
Minu palk on suuremgi ja see on siin Lätis ka suur skandaal, iga kord, kui see jälle avaldatakse. Minu palk koosneb 50% ulatuses baaspalgast ja 50% ulatuses tulemuspalgast, ja mul on hea meel, et oleme viimastel aastatel kasumit toonud.
Praegu keskendun meie uuele arengukavale, mis toob ka Eestisse uusi otseliine. Aga muidu on mul palju ideid! Tahan teha midagi suuremat, kui ma teen praegu. See ei pea olema lennuettevõte. Olen inimene, kes süttib väga kiiresti uutest asjadest ja püüab siis kõiki enda ümber veenda nende uute asjade väärtuses, mille olen enda jaoks avastanud.
Martin Gauss on juhtinud Läti rahvuslikku lennuliini airBaltic neli aastat ning on tegutsenud äris kokku 23 aastat. Oma lennunduskarjääri alustas ta 1992. aastal British Airwaysi tütarettevõtte Deutsche BA piloodina, milles ta ostis hiljem ka osaluse. Enne airBalticut juhtis Gauss Ungari rahvuslikku lennufirmat Malév, lahkudes sealt siis, kui Ungari valitsus otsustas seada riigifirmade juhtidele maksimaalseks brutopalgaks 8000 eurot. Riik võttis firma üle ja paar aastakest hiljem pandi 70aastase ajalooga lennufirma keelatud riigiabi tõttu kinni.Martin Gauss pakub oma juhiteenuseid talle kuuluva investeerimis- ja konsultatsioonifirma magau GmbH kaudu, mis investeerib Euroopa ettevõtetesse.Ta on teinud igapäevaseid ülestähendusi oma elust alates 1995. aastast, millest on kokku saanud 23 köidet. Gauss sõidab igal nädalavahetusel koju Münchenisse, nelja aasta jooksul on tal vahele jäänud vaid üks nädalavahetus. Talle meeldib kohalik talveilm.
airBalticu viimase aasta tulemused on parajasti auditeerimisel, Gaussi kinnitusel on need oodatust palju paremad.
|
OSCAR-2019
|
||
Lisaks kutselistele päästjatele ja politseinikele loovad Eestis turvalisust ka meie elanikud ise. Vabatahtlikud teevad ennetustööd, panustavad pääste- ja politseitöösse ning edendavad oma kogukonnas seltsielu.
Kogu Eestit võrgustikuna katvad vabatahtlikud päästjad, abipolitseinikud, naabrivalve liikmed ja teised aktivistid täiendavad kutseliste päästjate ja korrakaitsjate tegevust, seovad kogukonda ja jõuametkondi ning aitavad lahendada ja ennetada õnnetusi ja korrarikkumisi.
Asendamatu ja ammendamatu panuse turvalisuse loomisel vabatahtlina annavad: vabatahtlikud päästjad päästeseltsides, abipolitseinikud politseijaoskondades, vabatahtlikud merepäästjad merepäästeseltsides, naabrivalve liikmed naabruskondades ja paljud teised, kes oma tegevusega elavdavad oma kogukonda.
Siseturvalisuse vabatahtliku tegevuse edendamiseks toetab siseministeerium koos ametitega vabatahtlike ühinguid ja tegevust rahaliselt, loob soodsat õiguskeskkonda ning tunnustab eeskujulikke tegijaid ja tegusid turvalisuse loomisel.
Päästevaldkonnas on vabatahtlike tegevus pikkade traditsioonidega ning annab märgatava panuse kogukonna turvatunde tagamisse ja kogu päästesüsteemi toimimisse.
Kuna vabatahtlikud tunnevad väga hästi kohalikke olusid, suudavad nad õnnetustele kiiresti reageerida, vähendada kahjusid või neid koguni ära hoida.
Eestis on 2016. aasta lõpu seisuga 114 vabatahtlikku päästekomandot. Lisaks vabatahtlikele komandodele tegutsevad reservpäästerühmad Harjumaal, Lääne-Eestis, Tartus ja Virumaal. Praegu lööb vabatahtlikes päästeorganisatsioonides kaasa üle 2200 inimese. Vabatahtlik pääste liigub Eestis kiirel sammul edasi. 2016. aasta lõpuks oli meil kolm korda rohkem tunnistusega vabatahtlikke päästjaid kui 2012. aastal – 640 asemel juba 1959.
2016. aastal said vabatahtlikud päästjad väljakutsed 4346 päästesündmusele. Seda on neli korda enam kui 2012. aastal.
Vabatahtlikud päästjad on oluline partner ka kohalikele omavalitsustele ja ettevõtetele, kes tõstavad vabatahtlikke toetades piirkonna turvatunnet ja edendavad kogukonna elu.
Viimastel aastatel on suurenenud ka riigi rahaline toetus vabatahtlikele päästjatele. Vabatahtliku pääste otsene toetus läbi Päästeameti eelarve 2016. aastal oli 1,4 miljonit eurot, millele lisandusid täiendavalt muud projektipõhised toetused. Jätkuvalt on eesmärk leida täiendavaid rahalisi vahendeid (nt projektitoetused, Euroopa Liidu eelarveperioodi 2014–2020 välisabi toetused) vabatahtliku pääste arengu ja jätkusuutlikkuse soodustamiseks.
Samuti antakse vabatahtlike kasutusse vastavalt võimalustele tehnikat, varustust ja muid abivahendeid.
Igal aastal tunnustab siseminister aasta vabatahtlikku rühma ning vabatahtlike päästjate toetajaid, kelleks võib olla nii omavalitsus, eraettevõte kui muu organisatsioon, kes on andnud panuse ühiskonnas turvalisuse tõstmisesse ja vabatahtliku tegevuse arengusse siseturvalisuse valdkonnas.
Abipolitseinikud täidavad väga erinevaid ülesandeid alates patrullimisest, avaliku korra tagamisest ja ennetustööst kuni liiklusjärelevalve ja IT-alaste õigusrikkumiste avastamiseni välja.
Eesti abipolitseinike süsteem tähistas 2014. aastal oma 20. aastapäeva. Nende aastate jooksul on vabatahtlike korrakaitsjate arv üha kasvanud. Kõige suurem hüpe toimus 2007. ja 2008. aastal, mil paljud liitujad soovisid anda oma panuse juhuks, kui peaksid korduma sarnased sündmused nagu 2007. aasta aprillis. Järgnevad aastad osutusid üsna rahulikeks ja ka abipolitseinike reserv kahanes.
Samas on abipolitseinikud muutunud aktiivsemaks. 2014. aastal osales politsei tegevustes 610 abipolitseinikku, kes tegid kokku 79 360 tundi vabatahtlikku tööd. See on võrdne ühe keskmise politseijaoskonna töötundidega.
Siseministeeriumi, Politsei- ja Piirivalveameti ning Eesti Abipolitseinike Kogu koostöös valmisid 2014. aastal ettepanekud abipolitseiniku seaduse muutmiseks, mis võttis Riigikogu 2015. aasta kevadel vastu seadusena. Seadusemuudatusega on politsei vabatahtlik tegevus avatud rohkematele huvilistele – lihtsustati abipolitseinikuks saamise protseduure ja tehti õppekorralduse paindlikumaks. Näiteks ei pea enam tervisekontrolli läbima abipolitseinikuks soovijad, kellel on relvaluba ja mootorsõiduki juhtimisõigus ning need, kes soovivad osaleda üksnes politsei ennetustöös. Samuti võimaldatakse väljaõppes senisest enam arvestada vabatahtlikuks soovija varasemat õpi- ja töökogemust.
Merepääste- ja otsingutööde arv on viimastel aastatel kasvanud, samuti on kasvanud hädas olnud inimeste ja päästetud inimeste arv. Näiteks 2014. aastal sattus veekogudel hätta 570 inimest.
Eestis on täna 29 lepingulist merepäästeühingut, mis asuvad kõikjal Eesti rannikul. Vabatahtlikud merepäästjad aitavad leida ja päästa Eesti vetes ohtu sattunud või kaduma jäänud inimesi, laevu, lennukeid ja muid sõidukeid.
Vabatahtlikke merepäästeühingud koondavad MTÜ Päästeliit ja MTÜ Eesti Vabatahtlik Mere- ja Järvepääste.
Merepäästetöödel osalemiseks tuleb läbida 60-tunnine merepäästekoolitus, mille lõpetaja saab merepäästetööde väljaõppe läbimist tõendava tunnistuse.
Politsei- ja Piirivalveameti eelarvest hüvitatakse merepäästetöödega seotud side- ja kütusekulud, lisaks toetame ühinguid veesõidukite remonttöödel ja merepäästevarustuse soetamisel.
|
OSCAR-2019
|
||
Maksu- ja Tolliamet tegi maksuotsuse, millega kohustas kaebajat tasuma tulumaksu. Maksuotsuse kohaselt ei kasutanud kaebaja pärimise teel omandatud korterit oma peamise elukohana. Kaebaja oli seisukohal, et isegi kui ta ei kasutanud korterit oma peamise elukohana, tuleb korteri müügihinnast maha lahutada soetusmaksumus. Maksu- ja Tolliamet oli seisukohal, et pärimise teel saadud vara soetusmaksumus on null. Loe edasi...
Hageja (korteriühistu) esitas kostjate vastu hagi põhjusel, et kostjad on jätnud majandamiskulude arved kas osaliselt või täielikult tasumata. Kostjad leidsid, et nad ei pea maksma osutatud valveteenuse eest. Maakohus rahuldas osaliselt hagi ning ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga. Kostjad pöördusid Riigikohtusse. Loe edasi...
Kinnistamisavalduse kohaselt soovis avaldaja OÜ Jõelähtme Arendusgrupp tähtajatu ja tasuta isiklik kasutusõigus (hoidumisservituut) iseenda kasuks. Hoidumisservituudi sisu kohaselt on kinnistu igakordsel omanikul kohustus hoiduda erinevatest toimingutest, näiteks ehitiste rajamisel mitteteostama müratekitavaid töid tööpäeva õhtul alates kella 18-st kuni hommikul kella 8-ni; kinnistu reostamisest; kinnistu lausraadamisest; kinnistu hoonestusalast väljapoole jääva krundi osade loodusliku koosluse kahjustamisest. Harju Maakohtu kinnistusosakond jättis kinnistusavalduse rahuldamata ning maa- ja ringkonnaskohus avaldaja määruskaebust ei rahuldanud. Avaldaja pöördus Riigikohtusse. Loe edasi...
Avaliku võimu kandja vastu suunatud intressinõue, mis on põhjustatud toetuste väljamaksmise viivitusest.
Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) määras kaebajale investeeringutoetuse. Hiljem otsustas PRIA osa toetusest investeeringuobjekti mittesihipärase kasutamise tõttu tagasi nõuda. PRIA tasaarvestas tagasinõutava toetuse kaebajale väljamakstavate teiste toetustega. Kaebaja esitas PRIA otsuse peale kaebuse, misjärel kohustas halduskohus PRIA-t kaebajale tasaarvestatud osa investeeringutoetusest tagastama. Kaebaja esitas PRIA-le taotluse tasuda kohtumenetluse tulemusena alusetuks osutunud toetussumma ja intresside kinnipidamisega seonduvalt viivist. PRIA jättis kaebaja taotluse rahuldamata, misjärel esitas kaebaja PRIA vastava otsuse peale kaebuse halduskohtusse. Kohtud jätsid kaebuse rahuldamata, kaebaja esitas kassatsioonkaebuse Riigikohtusse. Loe edasi...
Riigikohus on 22.05.2013 otsuses kohtuasjas nr 3-2-1-56-13, Sillamäe linna hagi Acro Ehitus OÜ vastu 4879 euro 81 sendi ja viivise saamiseks, selgitanud ühispakkujate positsiooni hankemenetluses ning pakkumuse tagasivõtmise tagajärgi.
Riigikohus rõhutas, et kui üksikpakkujad keelduvad hankelepingut sõlmimast üksnes põhjusel, et üks pakkujatest on likvideerimisel, saab nende pakkujate tahteavaldust pidada pakkumusest taganemiseks ning ühtlasi ka hankelepingu sõlmimisest keeldumiseks, mis annab hankijale aluse nõuda pakkujatelt RHS § 53 lg 2 järgi kahju hüvitamist. Loe edasi
Riigikohtu 15.05.2013 otsuses kohtusasjas nr 3-3-1-78-12, Nafta 6 a Hooneühistu kaebus Tallinna Linnavolikogu 2. detsembri 2010. a otsuse nr 292 tühistamiseks, on käsitletud juurdepääsutee rajamisel tekkivat probleemistikku planeerimismenetluses.
Kohtu hinnangul ei saa linnavalitsus jätta planeeringut kehtestamata põhjusel, et naaberkinnistu omanikud pole nõus andma servituudi seadmiseks nõusolekut, sest nõusoleku võib anda ka kohus sõltumata koormatava kinnisasja omaniku nõusolekust. Loe edasi
Euroopa Kohtu 21.03.2013 otsusest C-244/12 selgub, et liikmesriigid ei või määrata lõplikult kindlaks künniseid, millest väiksema mahuga tegevuste puhul ei ole vaja kaaluda keskkonnamõju hindamise algatamist.
Kohtu hinnangul on liikmesriik, kes määrab kriteeriumid või künnised nii, et praktikas jäävad keskkonnamõju hindamise kohustusest kõrvale kõik teatavat liiki projektid, ületanud kaalutlusruumi piire, välja arvatud juhul, kui kõiki välistatud projekte võib igakülgse hinnangu alusel käsitada keskkonda oluliselt mittemõjutavana. Loe edasi
Euroopa Kohtu 14.03.2013 otsuses C-420/11 selgitati varalise kahju hüvitamist olukorras, kus vara väärtuse vähenemine on tingitud keskkonnamõju hindamise läbiviimata jätmisest.
Kohus pidas siiski oluliseks välja tuua , et ainuüksi keskkonnamõjude hindamise läbiviimata jätmine ei ole piisav alus kahju hüvitamiseks. Liidu õigusest tulenevalt peavad täidetud olema veel teised hüvitise saamise tingimused, eeskätt põhjuslik seos keskkonnamõjude hindamata jätmise ja kahju tekkimise vahel. Loe edasi
Riigikohus leidis 11.02.2013 kohtuasjas Tallinna Spordi- ja Noorsooameti kaebus Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 21. jaanuari 2011. a maksuotsuse nr 12.2-3/2592-3 osalise tühistamise nõudes (kohtuasja nr 3-3-1-72-12), et:
Kinnisasja parendusi saab iseseiva kauba võõrandamisena käsitada siis, kui parenduste käigus luuakse olemasolevale ehitisele juurdeehitis. Sellisel juhul toimub ehitise osa võõrandamine enne ehitise osa esmast kasutuselevõttu ning selline tehing on KMS § 16 lg 2 p 3 kohaselt käibemaksuga maksustatav. Loe edasi
Riigikohus leidis 16.01.2013 kohtuasjas Anu Orula avaldus avalikult kasutatavale teele juurdepääsu määramiseks (kohtuasja nr 3-2-1-170-12), et:
avalikult kasutatavale teele juurdepääsu nõude rahuldamise eelduseks on a) AÕS § 156 lg 1 järgi juurdepääsu taotleja kinnisasjal avalikult teele juurdepääsu puudumine, b) taotletava juurdepääsu maakorralduslik võimalikkus ja c) juurdepääsu taotleja juurdepääsu vastu omatava huvi ülekaalukus, võrreldes kinnisasja, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, omaniku õiguste juurdepääsust tuleneva kitsendusega. Loe edasi
Riigikohus leidis 09.01.2013 kohutasjas Tallinna linna hagi OÜ BREM Kinnisvarahooldus vastu 3515 euro 14 sendi ja viivise saamiseks (kohtuasja nr 3-2-1-167-12), et:
VÕS § 29 lg järgi tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Juhul kui ei ole võimalik kindlaks teha poolte ühist tahet, siis VÕS § 29 lg 3 kohaselt, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Loe edasi
Riigikohus leidis 06.12.2012 kohtuasjas Elvi Maripuu kaebus Salme Vallavalitsuse 22. detsembri 2008. a korralduse nr 263 tühistamiseks (kohtuasja nr 3-3-1-56-12), et:
Euroopa Kohus leidis, et hindamise rakendamise eelduseks ei ole mitte üksnes veendumus, et kava või projekt avaldab kõnealusele [Natura 2000] alale olulist mõju, vaid ka ainult võimalus või risk, et kava või projektiga selline mõju kaasneb.
Ettevaatusprintsiipi arvestades on selline võimalus või risk olemas, kui objektiivsete asjaolude alusel ei saa välistada, et kava või projekt avaldab asjaomasele alale olulist mõju. Loe edasi
Riigikohus leidis 03.12.2012 kohtuasjas Vilma Länsi (Läns) kaebus JõelähtmeVallavolikogu 14. oktoobri 2009. a otsuse nr 556 tühistamiseks (kohtuasja nr 3-3-1-47-12), et:
Diskretsiooniotsuse põhikaalutlused ei saa reeglina sisalduda üheski varasemas dokumendis, sest iga diskretsiooniotsus on eelduslikult eriline ja ainukordne, mistõttu peavad otsustuse põhimotiivid sisalduma haldusaktis.
/.../ üldplaneeringu muutmine detailplaneeringuga on erandlik võimalus ning peaks üldjuhul põhinema pärast üldplaneeringu kehtestamist muutunud või teatavaks saanud asjaoludel. Loe edasi
|
OSCAR-2019
|
||
Meie veebipoes puudub pangamaksete otselink. Seda sel lihtsal põhjusel, et selline lahendus tähendaks lisakulusid, mis paratamatult mõjutaks kaupade hinnakujundust.
Sega kausis kokku kookospiim, Chia seemned, agaavi siirup ja himaalaja sool. Pane puding kihiti marjadega klaaspurki või kaussi. Lase seista 1-2 tundi külmkapis enne söömist.
Ilu valdkonnas on juba mõnda aega olnud tõusev trend pöörduda naturaalsete ja loodustsäästvate lahenduste poole.
Paraku on tänapäevane “looduskosmeetika” nimetus kaheldava väärtusega, sest toodet, mis sisaldab vaid 20% looduslikku koostist, võib nimetada juba looduskosmeetikaks. Samas ei pöörata üldse tähelepanu ülejäänule ja nii võibki toode 80% ulatuses sisaldada mida iganes. See näide kõlab jubedalt, aga paraku just nii on see valdkond hetkel reguleeritud.Kui soovid soetada tõelist looduskosmeetikat, soovitan kontrollida etiketil olevat INCI (International Nomenclature for Cosmetic Ingredients) loendit, kus on mahu kahanevas järjekorras koostisained välja toodud. Kuna eesti keelde seda ei tõlgita, on tarbijal mugav lähtuda „mustast nimekirjast“, milles on üles loetletud koostisosad, mis on sünteetilised, tervist ja keskkonda kahjustavad või saadud loomi kahjustades. Sellesse nimekirja kuulub üle 3000 koostisosa. Toon siinkohal välja levinuimad, mida tuleks vältida: -paraben ja -sulfaat lõpulised, Vaseline, Mineral oil, Paraffin, Polübuteen, Propulene glycol, Dimeticon, Phtalate, Triclosan jaTriclocarba, Formaldehyde, Toluene, Ethylenediaminetetraacetic acid (EDTA), Oxybenzone ja Retinyl palmitate and Retinol (Vitamin A). Viimane on hetkel mitmete tootjate poolt tublisti turundust saanud, aga on jäetud mainimata fakt, et seda seostatakse DNA kahjustamise ja nahakasvajate arengu kiirendamisega.
Looduskosmeetika trend on küll tõusujoones, aga haripunktini on veel aega. Kohtan endiselt palju skeptilist suhtumist seoses looduskosmeetika tõhususse. See on isegi õigustatud, sest ainult looduslik koostis, ei muuda toodet automaatselt heaks. Kvaliteetse looduskosmeetika jaoks on vaja tootjapoolset pühendumist ja rohkelt teadustööd.
Meie nahk ei ole rumal, ta töötab meie heaks 24/7. Ideaalis ei peaks me kosmeetikat üldse kasutamagi, aga paraku peame nahale pakkuma täiendavat tuge seoses meie igapäevaste looduskaugete valikutega. Pean siinkohal silmas keskkonda, toitumist, kodukeemiat, ebatervislikke harjumusi ja isegi tänapäeval normiks kujunenud stressitaset. Kvaliteetne looduskosmeetika suudab nahka toetada tema oma funktsioone häirimata.
Tõelise looduskosmeetika suurim puudus on selle keerulisem tootmisprotsess. Erinevalt looduslikust toidust, mis tarbitakse lühikese aja jooksul, peab kosmeetika säilima kuid ja isegi aastaid. Kahjuks muudab see tootmisprotsessi oluliselt keerukamaks. Tean mitmeid tootjaid, kes esialgu on kvaliteetset looduskosmeetikat tootnud, kuid tasapisi etiketil olevat INCI-t sünteetiliste säilitus-, lõhna- või värvainetega täiendanud.
Inimene ise on osa loodusest ja kõik protsessid, mida nahk igapäevaselt läbi teeb, on kooskõlas looduse rütmidega. Just sellest peaks lähtuma ka tootjad.
Kui nahal ilmnevad probleemid, tuleb neid kohelda kui sõbralikke suunavaid sõnumeid ja nende lahendamisel keskenduda põhjuse leidmisele, mitte kiirele ja agressiivsele tagajärgede likvideerimisele.
Kaubanduses leidub rohkelt vau-efekt tooteid. Kannad kreemi nahale ja oled kohe siidpehme või lausa siledam. Tänasel päeval võib kange tavakosmeetika anda kiireid tulemusi, aga ei tohi alahinnata kuidas selline sekkumine meie naha talitlust tegelikult mõjutada võib.
Akne, rosaatsea jm tõsisemad seisundid on märk pikaajalisest naha märguannete eiramisest. Huvitava faktina märgin ära, et meie nahk on riietega peaaegu kogu aeg kontaktis ning seetõtu pean ma pesuvahendit teatud mõttes kosmeetiliseks tooteksja palun ka selle soetamisel lähtuda looduslikkusest.
Olen lõpetanud Iluravi Rahvusvahelise Erakooli, läbinud Dr. Hauschka looduskosmeetiku õppe ja täiendavalt õppinud biokeemiat.
Hetkel töötan ametliku Dr. Hauschka kosmeetikuna Võrus Vana Maja salongis. Lisaks olen loonud oma veebipoe www.BioAleksandra.ee, mis keskendub ainult looduslikele valikutele (kosmeetika, toiduained, eeterlikud õlid, kodukeemia).
Kui tunned, et oled nahaga kontakti kaotanud ja Sinu naha eest hoolitsemine sidaldab ainult tema sõnumite alla surumist, on aeg tulla looduskosmeetiku vastuvõtule 🙂
Vaatame koos üle Sinu igapäevased valikud (toitumine, nahahooldus, elustiil jne) ning anname nahale looduslike ning loomulike vahenditega vajaliku impulsi, et oleksite mõlemad rõõmsad 🙂
Minu enda toitumise peamised alustalad on puhas ja värske hooajaline tooraine ning kodus söögi tegemine. Hindan kodumaist ja puhast toitu, suvisel ajal teen ise väikest peenramajandust ja ülejäänud tuleb maalt tuttavatelt kasvatajatelt või turult. Suurimad lemmikud on kõikvõimalikud köögiviljadega toidud, ahjuroad jms. Välistan poolfabrikaadid, valge suhkru ja valge jahu.
Enamus retsepte tuleb sellest, et tahan mõnest üsna tavalisest toidust teha tervislikumat või rohkemate köögiviljadega varianti. Näiteks hakklihast kotletid, aga panen sinna ohtralt riivitud köögivilju sisse ning katsetan maitseainetega ja kõrvale serveeritud köögiviljadega, et söök oleks igakülgselt toitev.
Ja kui käin väljas söömas ja proovin mõnda head toitu, siis teen katsetusi, et sellest enda versiooni teha.
Põhikooli ajal oli mõned aastad periood, kus sõbrannadega sai ikkagi ostetud taskuraha eest krõpsu ja kommi. Aga pigem oli minuga probleem, et ma keeldusin koolisööklas pakutavatest lihatoitudest. See valik tuli kuidagi loomulikult ja ma ei teadnud midagi sellest, et rasvane seapekk või poolfabrikaadid pole tervislikud. Kõige lemmikumad oli ubade ja köögiviljadega ahjuroad ning kõikvõimalikud juurikad suppides ja praadidena. Kui kõik teised näiteks jälestasid hautatud lillkapsast ja piima-köögiviljasuppi, siis neid ma sõin alati mitu portsu.
Millest soovitad lähtuda erinevate toidukordade ajal? Näiteks, mille poolest erinevad omavahel hommiku-, lõuna- ja õhtusöök?
Inimesed täidavad toiduga oma kõhtu ja söövad väga palju harjumusest tulenevalt. Tasakaalus toitumine toidab, mitte ainult ei täida.
Kui varasemalt võis mind leida jõusaalist või jooksurajalt, siis nüüd on jõusaali trennide maht vähenenud ning teen rohkem joogat ja naudin ka HIIT intervalltreeningut.
Nisu ei ole oma omadustelt enam selline kui 50 aastat tagasi. Meie kehad on muutunud aina tundlikumaks ning gluteen põhjustab paljudele suuremaid või väiksemaid vaevusi. Samas on ka inimesi, kes ei pea gluteenivabat toitumist jälgima, sest tunnevad ennast hästi.
Kuumutamisel on esimesteks valikuteks kookosõli ja küpsetamiseks sobilik oliivõli. Salatitele ja külmadele toitudele mandliõli, extra virgin oliivõli, kreeka pähkli õli.
Tihti panen köögiviljatoitudele vähem õli ning lisan toidu sisse seemneid, näiteks linaseemned koos kergelt röstitud kõrvitsaseemnetega.
|
OSCAR-2019
|
||
Kui palju räägitakse, et Dargo vanuses lapsed(1+) ei peaks telerit vaatama, sest nad niikuinii ei saa seal millelegi pihta. Mina arvan, et palju sõltub ikka sellest, millist multifilmi lapsele näidata.
Ilmselgelt ei lase ma Dargol vaadata näiteks “Galaktika kaitsjaid”, mida näeb tihti kidzone’i pealt. Liiga palju vägivalda, endalegi ei meeldi sellist jura vaadata,ei mõista mina, milleks sellised ajuvabadused üldse ekraanil on. Taolised jubedused õhutavad ju last ka vägivallale, seepärast teengi kõik, mis minu võimuses, et poeg ei peaks neid nägema. Sellel konkreetsel kanalil on meie lemmikud “Minu väike poni” ja “Lalaloopsy”. Sõbralikud, värvilised ja kaasahaaravad ka lapse jaoks. Need on muidugi sellised, mida Dargo jälgib pigem rohke tegevuse, kiire liikumise ja häälte pärast. Seepärast on valikus pigem Baby tv ja Duck tv, vahel tuleb ka Pinguiniukas kanalilt head paremat. Eelnimetatud kanalitel on tegevus hästi aeglane ja konkreetne, mistõttu on minul kergem lapsele seletada, mis tegevus tegelastel parasjagu käsil on ning mis, kes kuskil on. Äratuntavad meloodiad, kilked, häälitsused aitavad lapsel õppida, sest neil kanalitel multikad korduvad. Kordamine on tarkuse ema, vot mis. Kuigi meil teler käib peaaegu päev läbi, ei ole nii, et laps ainult televiisori ette naelutatud ongi. Vahel mööda minnes vaatab korra mõnd põnevamat kohta ning tegeleb oma asjadega edasi. Kui söögiaeg on, siis küll on see plaanitud telerivaatamine. Aga no, kaua ta ikka sööb eksole, 15min kõigest.
Üle ega ümber ei saa ka minu laps reklaamidest, kui juhtub kasvõi kogemata teleri poole vaatama ja seal reklaam käib, võibki ta jääda kui kivikuju seisma, suu ammuli. On selles midagi halba? Minumeelest mitte, öelge kui eksin.
Nii see ongi, ma ei keela oma lapsele telerit,ma ei sunni teda vaatama mingeid halle filme vaid arendavaid multikaid. Teeb ju sama välja, kui vaatad raamatut ja nimetad esemeid, olendeid, tegevusi. Vahe ainult selles, et ta ei saa lehte keerata. 😀 muidu teda ei huvitakski mida mina talle seal näitan või ütlen.
Olen pikka aega olnud vallaline, ma neid vahesuhteid, mis healjuhul kuu on kestnud, ei arvesta. Viimane tõsisem suhe oligi lapse isaga umbes 2 aastat tagasi. Lõpu sai see 2014.a veebruari paiku. Sellest suhtest sain kaasa palju häid mälestusi ja veel rohkem halbu. Last ma muidugi ei kahetse, seda ei saa ega tohigi.
Ei pea end meeleheitlikult üles lakkuma iga jumala päev, ei pea vara ärkama, et krohv kähku näkku visata. Sest on nii neid, kes arvavad, et nad on ilma meigita koledad ning on ka mehi, kes samuti arvavad.
Ega siin polegi muud, kui see, et elust puudub armastus, hellus jms. Mina tunnen sellest väga puudust, kuigi olen õppinud selleta elama. On inimene, kes mulle väga meeldib, kuid tema on äsja läinud oma preilist lahku ja mina ei soovi olla see, kellega üle saadakse. Ma ju tean, et siis see pole päris, siis olen vaid lohutus teisele. Õnneks olen õppinud end selles osas välja lülitama, ma ei mõtle sellele. Ma tean, et ükskord on ikka mu elus keegi, kes mind õnnelikuks teeb ning mu last ja mind võrdselt armastab. Vot see on minujaoks oluline, et ka laps oleks hästi koheldud ja vastu võetud.
Pikka aega oodatud tossud jõudsid lõppude lõpuks minuni. Sain ka esimest korda Omnivaga halva kogemuse kätte, enne ainult kuulnud halba. Laupäeval teele pandud tossud sain kätte täna, kusjuures teele pandi Pärnust, aga käisid läbi ka Tallinnast. Pakid võivad ma ei tea kus ekselda, sest Omniva töötajad teevad ebapädevat tööd. Mina muidugi olin müüja peale pahane, kuid asjatult. Õnneks on müüja väga mõistev ja kannatlik, mina ju käisin päris mitmel korral pinda. 😀
Vähemalt on positiivne lahendus ja täna kohe proovin tossud järgi. Loodan, et kannatavad lund ja jalad külmetama ei hakka. Need vist esimesed korralikud jooksutossud, minu elu jooksul. Kuigi ma ei kavatse nendega joosta, vaid kõndida. Ei maksnud hingehinda ka, võin rahul olla, olgugi, et minuni jõudmisega oli probleeme.
Muud põhjust polegi, kui see, et must on neutraalne ja sobib pea iga riietusega ning see lihtsalt meeldib mulle. Muidugi mustus pole ka kohe nii silma riivav mustal värvil. Keda huvitab, siis need maksid soodusega 22€, noh ja lisaks post.
Tänaseks oli 9.40 arstiaeg Dargoga ning seal sai ka käidud. Ega suurt lootust pole enne aprilli kuud paremaks minna. Nii mõnelgi lapsel on just see talveperiood haigused kõik küljes. See on laste eripära, muud polegi teha, kui ainult ravida. Vereproov oli ka korras, isegi rauatase on nüüd üle keskmise, enne oli see piiri peal. Hea seegi,ei pea maksa näost sisse ajama. 😀 Mulle see isiklikult ei maitse kohe üldse. Healjuhul kahvli otsatäie suudan süüa.
Tänaseks on Dargo vist köhast, nohust võitu saanud. Jääme siis uut puhangut ootama. Järgmine nädal seame sammud apteeki ja ostame sealt Dargole vitamiinid, et tema immuunsust veidi tugevdada. Kuur käib 5-päeva kaupa, haiguse ajal ei tohi vitamiine manustada. Jääb vaid küsimus,milliseid kasutama hakata. Ka neid on palju erinevaid, on kellelgi mõni soovitus?
Teema jälle minu vormi jõudmisest. Mulle on mitmeid kordi öeldud, et mul pole vaja kaalu langetada ning ma lähen katki. Ütlen ausalt, et pildid ja reaalsus on kaks erinevat asja. Ise ma end piltide pealt vaatan, tundun ka endale peaaegu ideaalne. Kui aga peegli ees seisan, pole ma üldse rahul. Loomulikult ei lange ma vormi jõudmiseks äärmustesse. Ei näljuta ennast, söön normaalselt, kõht pole üldjuhul kunagi tühi ja ei treeni end üle. Kõik on tasakaalus ning puhkepäevi luban endale samuti. Eile unustasin täiesti rääkida oma kaalust, teen seda täna. Minu kaal eilse seisuga oli 58.0kg, ehk nädalaga kaotatud 1,3kg.
Alustasin pühapäevast jõusaalis käimist, tõenäoliselt toimub see 1 x nädalas ning nädala sees ühel päeval püüan ka ujumas käia. Ujuda mulle meeldib ja miks mitte panna see enda kasuks tööle. Plaane on palju, eks näis, kuidas suudan end töös hoida. Peab ju maksma ka selle eest, pole see niisama lõbu midagi. Kui keegi minu kodukohast soovib pühapäeviti Kitzbergi kooli jõusaalis koos minuga käia, siis ootan liituma. 🙂 Seltsis on alati segasem ju.
Praegu on küll tunne, et jõuan nii nii palju ära teha, ka lapse kõrvalt. Sest mul ju ometigi vanemad ka, kes saavad Dargot vajadusel hoida. Oleks ma üksi, siis ilmselgelt poleks mul võimalik pooltegi tegevustega toimetada. Ema, isa mitu korda maininud, et peangi tihedamini kodunt ära käima, siis laps kukupai. Ei tea, mis asi see on, et oma emmega peab ikka kõik pahandused ära tegema, aga teiste pereliikmetega nii tubli laps.
Endiselt hoian teid oma tegemistega kursis igas vallas ja üritan ikka tasa ja targu enda eesmärkideni liikuda. 🙂
Lubasin järgmises postituses rääkida valkudest,süsivesikutest ja rasvadest. Siin see on. Mõistan, et kõigile ei pruugi see huvi pakkuda, seega ei ole kohustuslik lugeda. Olen saanud kogu info raamatutest ja ajakirjadest ning oma peaga pole siia midagi kirja pandud. Tegin iseendale n-ö uurimistööd ning jagan seda ka teiega.
Toiduga saadud valkudest moodustab keha lihaseid, kõõluseid, küüsi, juukseid ning muid kehastruktuure. Valgud koosnevad aminohapetest. Asendamatuid aminohappeid leidub lihas, kalas, munas ning piimatoodetes. Neid peetakse täisväärtuslikeks valguallikateks. Kuid kõige parem valguallikas on siiski muna.
Valguvajadus sõltub inimese kehakaalust, soost, vanusest, tervislikust seisundist ning kehalisest aktiivsusest. Valkudest peaks tulema 10-15% meie päevasest energiast. Näiteks 60-kilose naise valguvajaduse(48g)katab järgmine komplekt: 100g liha, kala või piimatooteid(valku 20g), 100g teraviljatooted(10g), 100g ube(10g),50g pähkleid või seemneid(8g). Vähemalt pool valgukogusest peaks tulema taimsetest allikatest. Kaunviljad on kasulikud valguallikad, mis enamuse inimeste menüüst kahjuks puuduvad.
Süsivesikud annavad umbes poole meile vajalikest kaloritest, nendest peaks tulema 45-60% toiduenergiast. Süsivesikute gruppi kuuluvaid kiudaineid aga peaks saama vähemalt 25-35g päevas. Süsivesikud võib jagada kiireteks ja aeglasteks.
Kiired süsivesikud annavad äkilise energiapuhangu, millele järgneb ka järsk langus, aeglased tagavad stabiilsema energiavoo. Tähtsaim komponent meie jaoks on glükoos,mida looduslikes taimsetes toiduainetes kõige rohkem. Teine oluline komponent on fruktoos, mida tuntakse ka puuviljasuhkruna. Näiteks viinamarjad ja datlid sisaldavad rohkesti glükoosi, õunad aga peamiselt fruktoosi,mistõttu nad tõstavad veresuhkru taset aeglasemalt ning on kaalulangetajale sobivamad.
Meie menüü peaks sisaldama rikkalikult köögivilju, samuti väiksema magususega puuvilju ning marju. Juurde tuleks võtta värsket salatit, rohkesti aurutatud või hautatud köögivilja(lill-,roos või tavaline peakapsas, brokoli, porgand, paprika, baklažaan, suvikõrvits, porru, sibul, sellerivarred jne).
Isegi kaalulangetaja ei saa kõikidest rasvadest loobuda, kuna rasvadeta ei toimu rakkudevahelist infovahetust ning kannatavad paljud meie keha toimimise mehhanismid. Kala ja paljud seemned ning nendest pressitud õlid sisaldavad oomega-3 rasvhapoeid. Need on keha jaoks asendamatud-keha ei suuda neid ise toota, vaid peab hankima toiduga. Olulised on ka oomega-9 rasvhapped, mida leidub kõige enam oliivides, pähklites, mandlites ja avokaados. Kaitsevad meid veresoonkonna-ja südamehaiguste eest. Vältima peaks halbadeks rasvadeks nimetatud tööstuslikke transrasvu,mida leidub sageli margariinides, küpsistes, kulinaariatoodetes, kooreasendajates ning paljudes jäätistes.
Vahelduseks lihtsalt üks blogipost minu päevastest tegemistest. 🙂 Hea on mõnikord niisama muljetada.
Aina enam mõtlen, et kunagi ei tahtnud hommikuti mul miski kõrist alla minna, no ei olnud isu. Nüüd on varahommikul see isuke eriti hea, näiteks täna hommikul sõin pähkli,leiva kohupiimakreemi ning jõin kohvi(3in1 lahustuv). Vahepalaks õun ja muna ning roheline tee. Varsti peale seda otsustasime vennaga minna jõusaali, lasin vennal endale seal soovitusi jagada ja treeningkava paika panna. Päris paika see veel ei saanud, aga küll järgmine kord jõuab. Poja oli vanaema, vanaisaga kodus, selleks ajaks kui mina koju jõudsin, oli tema unedemaal. Jõusaali ja tagasi läksime jalgsi(edasi-tagasi 6km),juba see oli paras trenn, sest lumi ja mäed takistasid. Pesemas käidud, juuksed kuivatatud, jõime tassi kakaod ja nii hea oli olla. Poleks uskunudki. 🙂
Uuh, ja lõpuks see siis juhtus, Dargo suutis oma sõrme vastu kuuma ahju panna. 😕 Õnneks midagi hullu ei olnud, aga ehk hoiab nüüd sealt eemale.
Minu teiseks vahepalaks oli leib ja omlett, mida vend endale usinasti valmistas. Napsasin temalt natuke. Peale seda oli kõht ikka pikalt täis veel, aga õhtuks sõin kartuliputru hakkliha kastmega ning kõrvale brookoli, õuna, hiinakapsasalat. Oii kui hea see oli, hiljem joon veel tassi teed ka. Ei tea kas õhtuti teleri ees puusaringide tegemine ka kuidagi kasulik on? Igaljuhul enne magama minekut on see plaanis.
Kuna ma olen siin saanud mitmelt poolt erinevaid soovitusi, ajakirju, raamatuid, siis otsustasin veidi koondada. Koondada siia kõik, mille järgi kavatsen elama hakata, kuidas on olla minumoodi tervislik. Ehk jõuan kunagi sinnamaani, et tellin endale toitumis-ja treeningkava, kuid seni pean enda nupuga mõtlema. Kuna ma pole spetsialist sel alal, loodan, et mõistate, kui teen aegajalt vigu, palun siis mitte sõimata. Soovitused on alati teretulnud.
Mida olulist olen välja korjanud? Killuke siin postituses ja järgmises räägin valkudest, rasvadest ning süsivesikutest.
1. Küllastatud rasvade ja transrasvade(loomsed toiduained, margariinid, enamus kooke ja küpsiseid)asendamine mittehüdrogeenitud küllastamata rasvhapetega(taimsed rafineerimata õlid, seemned ja pähklid). Mainin ära, et sea, kala-ja kanaliha ei kavatse ma oma menüüst eemaldada. Toitudes aga praegu ja edaspidi kasutab meie pere taimseid rafineerimata õlisid.
3. Puuviljade, köögiviljade, pähklite ja täisteraviljatoodete rohke tarbimine koos rafineeritud teraviljatoodete vähese tarbimisega.
Lähenemine peab olema kompleksne, kogu elustiil koos toitumisega peab olema tervislik ning eriti olulised on süsivesikud. Samuti on oluline tasakaalustada rasvad, süüa piisavas koguses kõrgkvaliteedilist valku ning mis eriti tähtis, suurendada köögiviljade tarbimist. VÄHENDADA STRESSI! Vaevlesin selle käes ise mitmeid kuid ja eks see oli ka üks kaalu tõusu põhjustest.
Lõpetuseks,minu normaalkaal võib olla 47-63kg vahel ning alakaal on umbes 45kg. Sellistesse äärmustesse ma kindlasti ei lange, kuid 50-kilogrammini oleks ju täitsa tore jõuda. 🙂
Nüüd on sõbrapäev möödas ja mul ka aeg muljetama hakata. Noh, mis muljetama, mingeid muljeid ju tegelikult polnudki. Ma sisimas oleks oodanud sellelt päevalt ehk midagi rohkemat, aga kui aus olla, ei näinud ma väga vaeva ka. Oleks mul kallim, saanuks see päev olema palju erilisem. Kuid mul pole ja leppisin vaid põgusate sõbrapäevasoovidega. Justkui õnnistus oli see, et alustasin taas suhtlemist oma kunagise “esimese” armastusega, kes tegelikult on alati minu jaoks olemas olnud. Mina aga mõnel hetkel lihtsalt ei tahtnud seda näha, kohtlesin teda veidi ebaõiglaselt. Siiski on ta nõus minuga läbi käima. Osalt ma kahetsen, et ta enda elust välja lõikasin, sest praegu on just tema see, keda enda kõrval näha sooviksin. Kuid selline see elu kord on ja neil tundlikel teemadel ei lase ma endale enam haiget teha. Püüan säilitada seda usku, et kõik siin elus juhtub põhjusega.
Isegi perekonnasiseselt oli see täiesti tavaline päev. Natuke kurb on küll, et perekond on selliste asjade suhtes hästi ükskõikne. Eks see tulene sellest, et tööinimesed ja pole aega selliste lapsemeelsete teemade jaoks.
Kuna ma seepärast veidi süümepiinu tunnen, luban endale, et tuleval naistepäeval võtan end käsile ja teen selle päeva veidikenegi õdusamaks. Nagu eestlastele kombeks, on argipäevad nagu nad on. Igavad, üksluised ja tühjad. Seega need vähesed päevad, mis justkui võiks ja peaks olema erilised, ei tohi jääda unustusse. Tagantjärgi tark eksole.
Milline õnn, et kaks viimast päeva on päike nina välja pistnud. Kohe väga hea tuju on neil päevadel. Loodan, et ka tänane päev tuleb päiksepaisteline, sest plaanis on koristada, põrandad on päris jubedad. Meil enamus tubades on üle terve põranda vaibad, sest maas on üsna jahe.(Kirjutatud hommikul)
Ma ei tea, mis pisik see Dargo sisse pugenud on, aga alalõpmata on ta tõbine. Vaevalt nädalakese saab rahus head tervist nautida ja juba see köha ja nohu kiusama tulevad. Järele mõeldes, võib see olla piimaga seotud, kuid ei pruugi. Dargo sai enne aastat poepiima, aga 11.kuul hakkas see talle vastu. Kuni tänaseni ei võta ta seda omaks, kõht on kohe lahti. Samas muid piimatooteid kannatab. Rauatase veres on ka endiselt madal, kuigi normi piires, igal juhul kavatsen perearstiga konsulteerida. Kui tema asjalikku vastust ei suuda anda, pean pöörduma mõne pädevama arsti poole. Loodan siiski, et suudame konkreetse põhjuse välja selgitada ja saab probleemiga tegelema hakata. Tean, et on variant ka apteegist immuunsust tugevdavaid vitamiine osta, varsti varsti jõuame ka selleni. Praegu on lootust, et vähemalt köha hakkab taanduma, mesi ja hanerasv on kaasa aidanud. Kuna köha on suht lahtine nüüdseks, ei põlga ma Dargot õue ka viia, hingamisteedele teeb värske õhk vaid head. Okei täna ma teda välja ei vii, sest tuul on eriti vastik. Ise jalutasin küll Nuia, sest pildid, mis juba ammu tellitud, jõudsid kohale. Poja oli mu isaga kodus.
Minu tossud peaksid ka reede või laupäev kohale jõudma, siis läheb kõndimiseks/jooksmiseks. 😉 Ma olen nii kade, et ma isegi ei näita neid teile enne, kui kohal on. Näevad välja täpselt sellised, millest unistanud olen. Viimasel ajal on pakke automaadis pidevalt, tuleneb sellest, et oleme veidi rohkem hakanud internetist tellimist usaldama. Varasemalt ei tulnud see kõne allagi, sest me teame, et pettureid on palju. Üks kogemus käes ja ostu-müügi gruppides laotakse neid ka pidevalt lagedale. Ma ikka imestan, ei mingit mõtlemist, et tagajärjed on sellisel käitumisel. 😕 Käin mõnikord nagu uni peale inimesele, kes mulle midagi on müünud, aga pakk hilineb. See on see, et kardan. Isegi piltidega tekkis juba mure, õnneks jõudsid õnnelikult kohale. Kokku siis tellisin esialgu 65 pilti.
Rääkisin siin sellest, et plaanin Dargole mälestustekarbi meisterdada. Mitmeid võimalusi oli, kuid otsustasin kingakarbi kasuks,mille siis püüan võimetekohaselt üles vuntsida. Kui kellelgi on seoses sellega mõni põnev idee, võtan selle kahe käega vastu, sest hetkel pea mõtetest tühi.
Tuli tuju lihtsalt istuda ja kirjutada mõtted üles, ehk teen seda isegi tihedamini. Ühe armsa lugeja soovil. 🙂
|
OSCAR-2019
|
||
Ta jääb täpselt kesklinna südamesse, aga seal olles on tunne nagu oleks tegemist omaette "külaga". Umbes nagu Trastevere või Testaccio.
Montil on aga üks omapära - ta on Rooma vanim ja seal võib näha kõiki Rooma ajastuid, alates vanast Roomast, minnes läbi keskaja, renessanssi, barokki kuni Itaalia ühendamise ja fašismiajani välja.
Mõnikord jääb see turistidele veidi kahe silma vahele, kuigi asub Colosseumi, Santa Maria Maggiore ja via Nazionale vahetus läheduses. Teinekord jälle käiakse sealt läbi tegelikult teadvustamata, et tegemist on omaette linnaosaga.
Seega üks hea soovitus on linnakaart kõrvale panna ja seal lihtsalt ära eksida. Varem või hiljem jõuate igal juhul tuntud paikadesse, aga vahepeal on võimalus avastada peidus tänavanurgakesi ning rohkesti inspireerivaid söögi- ja joogikohti.
See oli tiheda liiklusega, halvamaineline, räpane, kärarikas ja ohtlik koht, täis lõbumajasid (lupanare) ja kõrtse. Tihti toimus seal tulekahjusid, kuna vaene ja rohke elanikkond elas mitmekorruselistes insulates. Need elamud võisid olla isegi viiekordsed ja oli ka mõningaid kümnekorruselisi...
Jõukamad elasid esimesel korrusel (just sagedate tulekahjude tõttu) ja mida ülespoole, seda vaesematega oli tegemist.
See oli prostituutide , gladiaatorite ning muu kahtlase rahva eluasemeks, aga linnaosa kõrgemas pooles elasid rikkad ja aristokraadid oma kenades domustes.
Samuti oli see kohaks, kus kirjaoskajad orjad, kirjutasid oma peremeeste nõudel ümber kreeka ja ladinakeelseid tekste ning müüsid neid. Seega liikus sealkandis käsikirjade jahil intellektuaale.
Suburrasse tuli ka imperaator Claudiuse abikaasa Messalina, temagi valerõivaste ja blondi paruka all, oma seksuaalsete lõbude otsingutel.
Augustuse valitsusajal eraldati Suburra müüriga, et kaitsta foorumeid sealt alguse saavate tulekahjude eest.
Keskajal, kui Rooma elanikkond oli drastiliselt langenud impeeriumiaegselt pooleteiselt miljonilt elanikult vaid mõnekümne tuhandeni, muutus ka Suburra. Akveduktid olid hävitatud ja paljud elanikud kolisid Tiberile ligemale. Tol ajal oli Tiberi vesi veel joodav :) ning Suburra tühjenes.
Lisaks ilmusid Montile aristokraadiperede palazzod ja tornid, millest nii mõnedki on tänaseni säilinud.
Keskajal kujunes välja ka Monte elanike ehk monticianide tugev identiteet, mis väljendus ka nende teistest linnaosadest erinevas dialektis. See identiteeditaju on üsna hästi säilinud. Veel eelmise sajandi alguses toimusid monticinide ja trasteverinide (teine tugeva omapäraga linnaosa) vahel päris julmad kaklused ja kiviviskamised...
Sel perioodil taastati antiikset veejuhet ning lõpliku teostuse sai akvedukt paavst Sixtus V (kodanikunimega Felice Peretti) valitsusajal. Sealt ka veejuhtme nimi - "Aqua Felice" - mis vett purskkaevuni viib.
Juba sajand hiljem tuli purskkaev rekonstrueerida ning veelkord uuesti 19.saj. lõpus. Seega pole tal enam esialgset väljanägemist.
Kui satute via Panispernale, siis tuletage meelde maailmakuulsat füüsikute meeskonda, kes sel tänaval oma uurimusi läbi viisid - Enrico Fermi ja "ragazzi della via Panisperna". Nende teaduslik töö oli aluseks esimese aatomireaktori ja ka aatompommi ehitamisel.
Milliseid huvitavaid fakte Rooma tänavatelt küll ei leia! Maailma ajalugu leidub siin meetrite kaugusel...
Itaalia ühistamise perioodil oli nägi Monti üsna "maa" moodi välja. Seal olid viinamarja- ja juurviljaaiad, heinaküünid. Aga kõik oli määratud taas muutuma.
Nagu ka osades teistes linnaosades, algas Montiski ehituspalavik, mis viis äärepealt hädaohtu isegi ligidal asuvad arheoloogilised Foorumid.
1890 aastal sai valmis via Cavour, mis lõikas Monti üsna jõhkral kombel kaheks, ääristatud oma aja ehitusspekulatsioonis valminud korrusamajadega.
1930ndate alguses Mussolini poolt ettevõetud suurjoonelise via dei Fori Imperiali (tol ajal via dell'Impero) projekti käigus lõhuti maha terve osa Montist ning elanikud kolisid kas praeguse Monti alale või uutesse äärelinnadesse - i borghi.
Kirikus saate ka näha Püha Peetruse ahelaid, mida pühak vangistuses kandis. Selle olulise reliikvia säilitamiseks kirik püsti pandigi.
Õigupoolest oli ahelaid 2 - üks annetatud Jeruusalemi patriarhi poolt Theodosius II abikaasale Aelia Eudociale ja teine oli pärit Mamertino vanglast, kus Peetrust keskaegse legendi kohaselt kinni hoiti.
Veel ühe teise legendi kohaselt oli paavst Leo I need ahelad kõrvuti pannud, et neid võrrelda ja imkombel olevat need kokku sulanud.
Monicelli suri aastal 2010 95 aastasena haiglas enesetappu sooritades, aga Monti linnaosa meenutab teda igal aastal ürituste ja mälestusõhtutega, kui lahutamatut osa selle kauni linnaosa identiteedist.
Monti on ka mälestus kerjus Angelost, keda kõik tundsid ja kes Napolitano korteri läheduses elas. Kui ta mõned aastad tagasi suri, siis olid tema matustel kõik monticianid. Ka need restoranipidajad, kes kunagi talle kõhutäiest ära ei öelnud.
Lõpetuseks - kui nendest rohketest söögikohtadest, mida Monti pakub, ei suuda ühtegi välja valida, siis via Panispernal (nr.48) on restoran nimega "Le Tavernelle", kus käisid söömas Fellini, needsamad via Panisperna teadlased, president Napolitano ja kus Mario Monicellil oli koht, mis alati tema jaoks kinni oli.
|
OSCAR-2019
|
||
Õisu Mõisast on saanud teater! Viimastel aastatel on Andres Lepik ja Janek Vadi mänginud seal Pinter/Shaffer-i "Rööv"-i, mida minul ei õnnestunud kahjuks näha (tükki on küll palju kiidetud). Küll olen ma näinud sama loo kunagist Rakvere Teatri versiooni, kus teineteisega mängisid psühholoogilisi mänge Eldor Valter ja Volli Käro. Lapsepõlves tuli see ka teatriõhtuna ning loomulikult olen ka videolt viimasel ajal seda paar korda üle vaadanud. Sellepärast jätsin pika sõidu Viljandi taha seekord tegemata.
Ent Petmist ma näinud pole ja sedapuhku tuli kuningad, ehk "omad silmad" kohale viia. Kuigi Pinter ei ole just minu "maitse" materjalina kunagi otseselt olnud. Meenuvad XIV lennu diplomilavastus Avdjuško ja Tättega "Sünnipäevapidu" ja hiljutine Peeter Raudsepp-a lavastus Rakvere Teatris - "Eikellegimaa" Käro ja Suumaniga. Rakvere Teatri "Majahoidja" ja kunagine Linnateatri Andres Noormetsa "Kojutulek" on jäänud nägemata... ehk mõnes mõttes võibolla ka teadlikult või vähemalt alateadlikult. Viga on muidugi minus, sest Pinter on Nobeli võitnud kirjanik ning väga tunnustatud ja kiidetud autor (muide ta suri 3 aastat tagasi, ehk 2008). Samas tema poolt John Fowles-i "Prantsuse leitnandi tüdruk" raamatu põhjal kirjutatud stsenaariumi aluselt tehtud film Meryl Streep-iga peaosas, on üks minu lemmikuid. Võibolla lihtsalt ei istu minule kuidas Eestis Pinterit tõlgendatakse? Või ei istu minule just tema enda kirjutatud lood, aga teiste materjali ümbertöötlejana on ta meisterlik? Ehk ajapikku selgub...
Räägitakse, et "Petmine" baseerub Pinteri enda abieluvälisel suhtel BBC ekraaninäo Joan Bakewelliga, vahemikus 1962-1969. Lavalugu hakkab hargnema aasta pärast suhte lõppu (orgininaalis 1977), kui Emma ja Jerry kohtuvad kohvikus ning Emma teatab, et ta hakkab oma mehest Robertist lahku minema ning tükk lõpeb algusega (originaalis 1968). Kuigi selliste eranditega, et 1977 ja 1973 aastatel toimuv tegevus liigub ka natuke edaspidi, siis tervikuna lugu kulgeb tagurpidi, umbes nagu film "Memento" või tegelikult veelgi sarnasem on see Francois Ozon-i filmile "5 x 2". Ja eks "Petmisest" on ka filme tehtud ja lausa mitu tükki. Eks omal ajal võis see idee olla päris innovatiivne ning originaalne, eriti teatrilaval. Häda ongi selles, et selliselt lugu jutustades on juba ette teada, mis toimuma hakkab... Ma lootsin, et mängitakse siis sellele, et selgitatakse sisulisi tagamaid, et miks ja kuidas see petmine alguse sai - et lugu on peidus mingites psühholoogilistes keerdkäikudes. Kuid selle näidendi sisu on selleks liiga "lihtsake". Mingeid tagamaid ei olegi. Lihtsalt mees tahtis naist voodisse, sest too oli ilus ja naine tahtis kodu mängida. Ja nagu ikka - mehed armastavad silmadega, naised kõrvadega... stereotüübid, stereotüübid... lihtsalt ei viitsi enam sellist lihtsat lugu. Irooniline, et näidendi tekstis endas on ka sisuline viide sellele - kuna meestegelased on sõpradest "talendijaht" ja "kirjastaja", siis talendijaht on pakkunud kunagi kirjastajale ühte raamatut välja anda, mis räägib "petmisest". Kuid kirjastaja ei võta seda teha, sest "petmisest" lugusid on juba palju ning kõik need erinevad versioonid on juba ära räägitud. No Õisu mõisas hargnenud lugu oli veel eriti stamp.
Kui jällegi otsida positiivseid külgi, siis tegelikult on alati lood, mis räägivad kirjandusest või kasvõi kirjastamise kaudu ka raamatutest minu jaoks millegipärast südamelähedased. Maitsed on ju muidugi erinevad ning eks raamatuid lugedeski inimesed märkavad erinevaid asju ja oma elust tingitult panevad ka rõhku erinevatele teemadele erinevalt ja see tekitab ju ikka huvitavaid vestlusi tõlgenduste ja lugemiselamuste põhjalt. Oleks tahtnud isegi rohkem seda külge... aga eks sellest maksimaalse kaasaelamise saamiseks oleks eeldanud ka seda, et vaidlus oleks käinud mõne enda poolt loetud raamatu üle.
Samas Õisu mõis oli väga huvitava atmosfääriga ja mängis etendusele kaasa. Samuti ilm ja päikese värvivarjundid, mis akendest saali paistsid. Väga lämbe ilm pani ka näitlejad higistama, aga eks see õhustik pidigi neil seal omavahel olema pingeliselt "kuum".
Norida tahaks natuke tõlke kallal... väljandid nagu "sisseoste tegema"... no kes kasutab sellist väljendit? Kui ma ise ütlen kodus, siis ütlen ikka, et "lähen poodidesse", "lähen shoppama", "lähen ostma midagi", aga mitte kunagi ei ütle, et lähen "sisseoste" tegema. Võibolla see olen ainult mina, aga tegelikult oli seal veel selliseid kahtlase väärtusega tõlkekohti.
Lavastaja Andres Lepik on lahendanud ajas tagurpidikulgemise päris sujuvalt - huulepulgaga valgetele pindadele kirjutamisega ning selles on isegi mingit näidendile sobilikku varjatud seksualismi. Aga kõige rohkem meeldis mulle Carita Vaikjärve hoiak, kuidas ta stseenide vahetudes oma meest Robertit, ehk Lepikut pingega vaatas. See andiski lootust, et mingi tagamaa on olemas-tulemas - miks ta üldse oma meest petma hakkas... et see lugu jõuab selleni välja... kuid nagu öeldud, kahjuks ei jõua...
Janek Vadi, ehk Jerry oli suurima osa etendusest laval. Teised kaks tegelast vahetuvat stseenist stseeni. Välja arvatud see stseen, kui Emma ja Robert, ehk Carita ja Andres Veneetsias on.
Natuke toores on ka koht, kus naine oma armukesele ütleb, et ta rääkis nende omavahelisest suhtest mehele, aga hiljem selgub, et ta tegi seda juba aastaid tagasi. See mõjus naisepoolse valena, ent tavaliselt elus jätavad vähemalt osavad valetajad sellised kohad kaksipidi tõlgendatavaks. Võibolla on see iga inimese rikutuse astmest tulenev oskus. Igatahes on see näidendi üks sõlmpunkte, mida etendusest rääkivad kriitikud tihti välja toovad.
Hinnang: 3 (Olin vist üpris kriitiline? Tegelikult vaadates igav ei hakanud, sest ootasin kogu aeg, et midagi sügavamat ja huvitavamat paljastub kohe-kohe ja seda praktiliselt kuni lõpuni välja. Kuigi see lõpuks jäigi tulemata. Kogu loo oleks saanud kätte ka esimesest vaatusest. Näitlejate kohta ei oska seekord midagi erilist öelda, sest kõik oli ok, sisu oli ju ka olemas, aga see lihtsalt ei pakkunud minule isiklikult midagi. Kunstilise kujunduse kohalt oli valgusega natuke midagi tehtud, aga muidu laud-toolid-voodi-raamatud ja natuke mõisaatmosfääri kaasamängu. Kostüümidest rääkimata - need olid läbi tüki ühed-samad, kuigi aeg stseenides muutus aastatega... Tegijad on kahtlemata toetunud materjali enda kandvusele.
Lahkudes sai Õisust Viljandisse sõites natuke arutatud teatrikaaslasega petmise ja armastuse seostest, kuid tegelikult tükk seda eriti ei lahka. Me jõudsime siiski omavahelistes vestlustes ise huvitavamate ning sügavamate teemadeni mida oleks ka tükist oodanud. Küll toob tükk välja teemana andestamise ja paar võimalikku varianti edasielamiseks. Ka enesepetmise sellises olukorras. See oligi võibolla kõige suurem väärtus või mingisugunegi vastukaal sellele lihtsale loole. Kui kokkuvõttes minult küsida tüki kohta, siis "vaadatav, kuid ei midagi erilist... on ju nähtud neid stereotüüpseid petmiselugusid juba küll ja küll".)
"Petmine" ("Betrayal") on 1978. aastal valminud Harold Pinteri autobiograafiliste sugemetega näidend, mille teeb põnevaks see, et tegevus algab armukolmnurga lõpp-mänguga ning vaatajal avaneb võimalus jälgida kolme tegelase püüdlusi ja üleelamisi liikudes ajas tagasi õhtusse, kus süütu ja tahtmatu MÄNG muudab igaveseks nende kolme senise elu.
Oma napi, täpse, vaimuka, terava ning eelkõige elulise dialoogiga annab Pinter meile võimaluse näidata tegelaste nii varjatud kui ka osaliselt neile endilegi teadmatuid tegutsemismotiive, mis võivad tunduda lausa absurdsetena, masohhistlikena või isegi perverssetena. Samas õhkub sellest loost mingit seletamatut soojust: oskust andestada, oskust leppida ja edasi minna.
Tundub, et nagu eelmine kevad-suvi, nii ka seekord, elu pressib ennast peale ja vaja on ahmida kogemusi endasse ning sellepärast jääb see kirjutamine lihtsalt suvisel perioodil natuke kõrvale.
Sellel aastal on lisandunud veel sport, mis tundub kujunevat minu keskeakriisi väljundiks, vms. Kooli ajal olin ma klassis üks kehvemaid jooksjaid, vist tagantpoolt teine-kolmas. Ja nüüd järsku, "kõrges eas", olen täiesti armunud jooksmisse. Ega ma ju veel teab mis hea ei ole. 10 km läheb natuke rohkem kui 50 minutiga, 20 km jaoks on vaja viimase jooksu põhjal täpselt 1 tund ja 47 minutit... Ent sügisel on plaanis esimene maraton läbida ja selle nimel tuleb ka kõiki muid lihaseid piinata. Sellepärast käin vähemalt paar korda nädalas spinnitrennis ja paar korda ka kangi tõstmas; sõidan rattaga looduses ja otse loomulikult jooksen nii palju kui vähegi võimalik. Kui aasta algus oligi rohkem siseruumitrennide päralt, siis mida soojemaks väljas läks, seda rohkem ka mina jõudsin jooksuradadele ja muidu õue sportima.
Mais olin Prantsusmaal nädal aega ja Koreas ka nädal, sellepärast jäid kõik sisetrennid ära sellel ajal, aga jooksmas sai käidud nii Pariisis kui ka La Baule-s. Eriti La Baule-is, sest seal on Euroopa pikim liivarand ning piki seda oli ideaalne joosta. Täielik paradiis! Koreas jooksma ei jõudnud, sest päevakava oli selletagi liiga tihe.
Juunis sai ostetud uus maastikuratas. Pole veel päris sõidumeheks saanud, sest alati on kas ratas maal ja mina linnas või ratas linnas ja mina maal. Peaks kiiremas korras hankima katusele rataste transportimiseks vastava hoidja. Tahaks tegelikult hoopis auto taga neid transportida, aga mul pole autol konksu ja muud varianti vist pole kui katusele...
Väikest särtsu annavad ka rahvaspordiüritused ellu juurde. Aprillist juulini jõudsin tervelt viiele jooksuvõistlusele. Alguses läks kehvemini, aga viimasel ajal hakkab juba vaikselt korralikumaid tulemusi ka tulema. Siiani parim õnnestumine on Rakvere Ööjooksult. Seal sai enne finišit kilomeetrijagu ühe noore poisiga rinda pistetud, aga viimasel hetkel ta siiski võitis mind sekundiga. Sellest hoolimata tegin oma elu jooksu. Kuigi tegelikult on kiirus isegi tunduvalt paranenud sellest ajast. Seda on selgelt näha Eesti Energia tervisejooksusarja tulemustest. Parematel päevadel on keskmine jooksukiirus kasvanud üle 12 km/h. Ja muidugi see otsus - iga pühapäev joosta 20 km on ka ennast igati õigustanud. Viimasel korral joostud 20km rekord oli vaatet kogu suve seniseks jooksukrooniks. Ka vanemates vanuseklassides on võimalik korralikult trenni tehes saavutada üha paremaid tulemusi!
Vahetult enne suve sai ka tantsutrennidest korralikumalt kinni haaratud. Lubasin treenerile sügisel jälle lavale ka tagasi minna, eks näis kas saab minust veel asja või mitte. Üks konkreetne üritus on juba tegemisel.
Tundub, et Neuhaus oma materjalivalikuga rändab minu maitsemaastikul. "Mtsenski maakonna leedi Machbeth"-i võib nimetada lausa suursaavutuseks ja eks see jääb veel aasta(kümne?)teks meelde millegi erilisena. Järgmiseks on tulemas "Kaasavaratu" ja tema CV-s leidub ka näiteks Strindberg... "Vabrikutüdrukud" on klassikalises mõttes vaatet well-made-play, võibolla mitte eriti sügav, kui just ise sealt enda jaoks midagi sügavamat välja ei kaeva. Kuid (teatud mõttes iirilik) lugu viiest töölisklassi naisest, ehk õmblejannast, kes otsustavad hirmu ajendil võtta oma saatuse enda kätesse mõjub liigutavalt oma inimsaatuste kurbade taustadega '(või ühtlasi ka kasinate tulevikuväljavaadetega). Tükis raskeid lahendamatuid sõlmesid ega keerulisi keerdkäike ei leidugi. sisust otseselt puuduvad ka eluliselt emotsionaalsemalt mõjusad sündmused nagu armumised ja lahkuminekud ning sünnid ja surmad, ent ometi on need kõik punutud tegelaste elulugudesse, mida nad "pagasiga" karakteritena endaga kaasas kannavad.
Tükk jaguneb kahte vaatusesse nii, et esimeses tutuvustatakse karakterid, tehakse õmblejannade kehv olukord selgeks. Mingi türann-boss, keda kõik vihkavad ilmub mängu. Päriselt ei saagi aru, et mis kõik sellel mehel viga on. Esiteks need naised kardavad teda. Mingitest juttudest jääb mulje, et ta oleks justkui türann. Hiljem selgub, et ta ei tea õmblemisest palju ning ei vaevu laskumagi sellele tasandile. Siis ilmselt on ta kehv müügimees, kes ei suuda tellimusi sisse tuua. Samas kas sellises vabrikus siis direktor tegeleb ka müügitööga? Naiste jaoks tundubki mees olevat kui kõikide halbade asjade kehastus. Takistus mis tuleb ületada. Teine vaatus ongi see "takistuse ületamine", sest naised hõivavad direktorikabineti ja mõtlevad, et seeläbi ongi võimalik neil ennast kuuldavaks teha ja saavutada sellise teoga "midagi". Kuigi see "midagi" jääb ka mõnevõrra ebaselgeks, sest nad ei taha mitte lihtsalt ainult inimlikke töötingimusi vaid ikka palju enamat. Ja eelkõige vist õigust ning uhkust üles/vastu-astumisest, eneseületusest, koostegemisevaimust ja ometi võidutunnet milleski oma, suuremas osas kaotustest kaotustesse kulgevates õnnetutes eludes.
- 70ndates aastates vanatüdruk, kes elab oma 80-aastase õega koos vagurat elu. Aastakümneid õmblusvabrikus töötanud naine, kes eriti oma mõistusega ei hiilga. Ta on südamlik, heatahtlik ning vanaemalikult muretseja-tüüp. Ines Aru särab Eesti teatri komöödiakuningannana ning keerab oma täiesti loomuliku mängustiiliga vanadaamile omad vindid külge. Telefonimonoloog oma õega, kes parajasti võõraste meestega baaris purjutab on üks selle aasta lahedamaid teatrielamusi. Tõeline pärl. Ja ega iga päev ei näe Ines Aru diskot tantsimas. Tükk väärib vaatamist ka lihtsalt ainult selle rolli pärast :)
- 50ndates aastates naine, kes on matnud nii oma mehe kui lapsed. Sellest hoolimata on leidnud jõudu töötada õmblejana 30 aastat. Võibolla see vabrikutüdrukutepere ongi aidanud teda nendest raskustest üle. Kindlasti on ta proff ja temas on sisukust. Liidritüüp, kes juhibki naised oma õiguste eest võitlema. Samas esimese raskuse ees annab alla ja on valmis tagasi bossi hirmuvalla astuma. Terje Pennie võimas power kumab karakterist läbi igal sekundil, kui ta laval on. Terje mägib ennast peaosaliseks ning kogu lugu mingil hetkel nagu keerlekski peamiselt tema ümber. Eks tema karakteri taust on ka kõige traagilisem.
-40ndates aastates naine, kelle mees on vägivaldne. Seda ilmselt mitte ainult oma tegudes vaid ka psühholoogiline terrorist. Naisel on ka kaks poega, kes jäävad leetritesse. Ainsana viiest naisest ei saa ta ainult iseendale mõelda vaid peab arvestama ka kodus olevate haigete lastega. Tema nimi on Vera ja Lichtfeldt mängibki talle venelanna tausta. Ülle mäng on alati intensiivne, isegi kui ta pole peaosas ja mängu keskmes, nii ka siin. Mõnusalt vaid aimatavalt "purjus", kui ta oma selveri kotis olevate pudelitega naaseb lavale.
-30ndates aastates naine, kes lisaks õmblustööle ka töökaaslastele soenguid oskab teha. Igas kollektiivis on ju ikka "selline" ka, kes teistele vajalik mingis muus mõttes. Ta on otsustanud elust läbi minna ilma meesteta, sest ilmselt on tema vanemate kolleegide elud oma meestega ta ära hirmutanud. Milleks riskida? Milleks üldse abielu? Saab ju suurepäraselt ka üksi hakkama. Kuid nagu elus ikka - need, kes seda enesekindlat iseseisvust kõige sirgeseljalisemalt eksponeerivad, on tegelikkuses olukorra ohvrid ning ka nende südames sügaval põlev soov millegi enam järele. Marin Mägi hoiaks justkui teiste varju. Alles lõpupoole, kui ta ohjad enda kätte on sunnitud võtma tuleb ta natuke välja oma koore seest. Marin on väga armas ja see, et teised teda heaks inimeseks ja heaks töökaaslaseks peavad tuleb tema karakterist väga kergestiusutavalt välja. Nendele intensiivsematele tüüpidele mõnus vastukaal. Kõik ei saagi olla samasuguselt tugevate energiaväljadega. Paljuski tänu Marin Mägi veidi tagasihoidlikumale hoiakule, muutubki kogu kollektiiv usutavaks ning võib sobituda mistahes (Eestigi?) töökollektiivi.
- 20ndates aastates naine, unistaja, avastaja, alles enese otsimise-leidmisega tegelev tütarlaps. Peab Rebeccat (Marin Mägi) oma arvamusliidriks ja eeskujuks. Ta on alles oma iseseisva elu alguses ning tegelikult varustaja, mitte ümblejanna, nagu teised naised. Ta esindab uut generatsiooni, kelle jaoks töö ei ole otseselt püha, sest puudub tegelikult vastutus kellegi teise ees. Kui vaja võib ennast peegle ees passida või pike suitsupausi teha. Muretult ja suuremat panust andmata on tema ka kõige tõenäolisem esimene valladamise saav töötaja. Tal puudub ka selliste olukordade (koondamisoht) karastus ja sellepärast kardab kolleegidest mõnevõrra rohkem teistest sõltuvat, määramatut tulevikku. Natali Lohk ongi kui liblikas - kerge ja õrn, kes lehvib oma ilusate kostüümidega õmblejannade vahel. Tuues mingis mõttes ka värvi muidu nii valgesse, igapäevasesse ja steriilsesse särgiõmblejate tšehhi.
Kunstilises mõttes mängis mängukoht kõige suuremat rolli. Kustnikule ilmselgelt mingit eelarvet pole antud ja ega seal palju vaja pole olnud ka atmosfääri loomiseks. Palju on juba lihtsalt olemas. Ma ei saanud küll sellest irooniast aru, et miks nad valgeid särke punase niidiga õmblesid? Veidi imelik oli :)
Hinnang: 4 (Igatahes sõitu Ida-Virumaale väärt. Inimesi oli saal puupüsti täis ning näitlejannad annavad endast parimat. Iiri näitekirjaniku Frank McGuiness-i näidend sobituks nii mõneski mõttes ka Eestisse, kuigi eestlased ei ole eriti selline "vastuhakkaja" rahvas. Meil ju eriti ei streigita. Samuti ei jagata meil niimoodi oma elu avalikult teistega. Samas mõnes väikelinnas on see ehk tõenäolisem, seal ilmselt teatakse nagunii teineteisest, ka ilma "jagamata". McGuiness-i Linnateatris Eva Klemetsa poolt lavastatud "Et keegi mind valvaks" oli mõnevõrra ehk mõjusamgi, kuid ka vabrikutüdrukud jõuavad publiku südamesse väga lihtsalt ja kiiresti. Mõnusalt lähedale on lavastaja Neuhaus nad toonud ka, niimoodi jääb mulje, nagu publik oleks osa selle vabriku töölistest, kes kogu asja justkui seestpoolt saavad läbi elada. Kui nokkida millegi kallal, siis natuke sügavust oleks tahtnud juurde ja bossiks valitud meesnäitleja Hannes Prikk on olemuselt leebe ja pehmete näojoonte ning olemisega ja tema "tehtud" karakter karmist direktorist mõjus õige pisut "liiga tehtud", et seda päriselt uskuda. Kuid võibolla nagu paljude muudegi küsimärkidega selles tükis oli ka see küsimärk taotluslik - et kas tegelikult naistel oli õigus direktorit süüdistada ja kas ta ikkagi oli lihtsalt olukorra ohver ning tegelikkuses hea inimene või tõesti oma saamatuse taha varjuv paha ja õel inimene? Eks elu olegi üks suur küsimärk. Lahendusi ei leia ilmselt keegi ka Vabrikutüdrukutest. Kuigi endast üle sõita ei tasu lasta kellelgi, ei naistel ei meestel. Mõnikord on see strateegiliselt siiski vajalik või ka möödapääsmatu. Tavaliselt tuleks siiski üritada oma eluohjad tugevalt peos hoida. Ja oma otsused teha ise ja uskuda oma südame häält. Aga siiski peaks natuke enne asjad läbi mõtlema ja planeerima? Eriti tervet elu puudutavad otsused. Kuigi mõnikord on ahvatlus teha nii suur, et alles hiljem vastavalt olukorrale saab mahti edasisele mõelda. Jah, "Vabrikutüdrukud" on taustalt väga eluline. Sellepärast ongi see hea teater.)
Iiri näitekirjaniku F.McGuinness´i 1982. aastal kirjutatud näidend lahkab ühiskonna sotsiaalseid probleeme - töötus, koondamised, vähekindlustatus jms.
Tragikoomiline lähenemine sotsiaalsetele probleemidele viib üllatava avastuseni. Lahendused on ootamatult lähedal - meie endi sees.
Järgmisel nädalal algab tööl puhkus ning ühtlasi lõpetan oma blogipuhkuse (tänud kõigile kes kirjutasid ja tagasi blogimaailma kutsusid)! Nii mõndagi kavatsen veel suvistest elamustest üles tähendada, vähemalt kõik laekunud soovid...
Suvi on ju olnud nii ilus tänavu! Ja see tähendab muidugi seda, et on saanud palju looduses olla, sporti teha, teatris käia ja raamatuid lugeda. Head filmi pole küll kahjuks juba pikemat aega ette sattunud. Ent eks need parimad filmid tegelikult tavaliselt ilmuvadki aasta lõpus-alguses - koos Pöffi ja Oscarite-jagamisega.
Raamatutega on lood märksa paremad, kuid seda päris 5-tärni raamatut veel minu silmade ette sattunud pole sellel aastal. Samas nii mõnigi on olnud sellele päris lähedal - jaapanlased Osamu Dazai oma sünge enesetapukroonikaga - "Inimeseks kõlbmatu" ja nobelist Yasunari Kawabata kultuurišokk mehest, kes käib geišadel külas - "Lumine maa". Ning miks ka mitte tundeerk Alessandro Baricco "Novecento". Tõele au andes - pole ma spordi kõrvalt nii palju lugeda jõudnudki nagu tavaliselt.
Teatriga on samuti "keskmised" lood. Meeldinud on ju nii mõnedki - Scapini kelmused, Noor Eesti ning siiani suve parim teatrielamus - Peko, aga aasta 10 parema sekka ei paneks ma neist ühtegi. Kusjuures pool suve on praktiliselt läbi. Minu planeeritud 17-st suveteatrist on 8 nähtud - Felix Ormusson, Marquis d'Artiste, Saatuse heidikute kuu, Scapini kelmused, Unustatud hinged, Ebahaige, Noor-Eesti ja Peko. Järge ootavad veel Vabrikutüdrukud, Petmine, Pärast surma Jendalis, Ring, Vargamäe voonake, Tühermaa, Tuhkatriinumäng, Morten lollide laeval ja Läbi klaasi. Kui vähegi saaks, siis vaataks ära ka Tants aurukatla ümber (üsna suure tõenäosusega ostan esimesel võimalusel piletid ära - tegemist ju ikkagi "jooksjatega"!!!!), Sinised kilesussid jalas (täna Arukülas?!), Tuulesaared (kas keegi teab, mis valemiga sealt pärast etendust tagasi mandrile saaks?), Tasandikkude helinad (natuke hirmutav reklaamtekst - ei tea, kas seal üldse räägitakse või toimub tegevus eestlaslikus vaikuses ning "võlu" seisnebki selles?), Adamson: kujud ja killud (ilmselt ei jõua seda vaatama - kuupäevad ei klapi kuidagi), Gilgameš ehk igaviku lõpp (Von Krahlist tehakse kas väga huvitavat teatrit - "Idioodid" ja "Nora" või siis sellist jura nagu "The end" ja "Madame Bovary" - ei tea, kumba lahtrisse Gilgameš langeb?) ja Viimsi suveteatri Limpa ja mereröövlid (Ugala versioon oli väga vahva. Usun, et ka peamiselt nukuteatri näitlejatega tehtud Viimsi versioon meeldiks lastele väga). Mul olid ka päris suve alguses piletid "Head ööd, ema"-le, aga see etendus jäeti ära ning peaks nüüd veel ära vahetama need mõnele augustikuu lisaetendusele. Ehk suveteatri valikuvõimaluste üle kurta küll ei saaks. Oleks nüüd, et mõnest neist kooruks ka tõeline elamus terve teatriaasta mõistes, nagu eelmisel aastal nii mõnestki. Sest kellel nägemata, siis võib vabalt soovitada nii "Vargamäe varjus" kui ka "Iha jalakate all". Ja Linnateatris mängitakse ju seda kõige-kõigemat, ehk Tõde ja õiguse 4.osa... kui kellelgi peaks see veel nähemata olema... Isegi kui keegi vaatas televersiooni, siis kindlasti-kindlasti tasub seda minna otse ja päris teatris vaatama. See on midagi absoluutselt erilist ja võimast!
Hommikul ärkasin vara, sest ees ootas pikem autosõit Raplamaalt Otepääle. Enne ju veel vaja pihutäitega vaarikaid sisse ajada, sest tänavu on vaarikad juba varakult valmis. Aiast mõni hernekaun ja maasikas ka ning teele. Kell 12 sai stardipaugu Pühajärve järvejooks. Lippasin koos tuhande jooksjaga 10,7 km ümber Pühajärve. See juba sarja 3.jooks ning siiani minu kõige õnnestunum. Kuigi teekond kulges suuremas osas ülesmäge, oli mu keskmine kiirus praktiliselt sama, mis peaaegu poole lühemal Harku järve jooksul. Ju siis ometi mu jooksukiirus on tõusuteel. Eks viimase kuu jooksul igal pühapäeval joostud 20 km on teinud ka oma töö :)
Kokkuvõttes olin keskmiste seas, aga eks siis järgmisel aastal juba tean nii mida oodata ning on lootus ka paremale positsioonile. Medal kaelas, tulemus teada, vahetasin Otepää Maximas riided ja sõitsime Tartusse sööma. Muidugi ei saa Tartus käia kunagi antikvariaatidesse astumata ja saak sai päris korralik - 6 raamatut, mille seas näiteks Calvino ja Waugh. Avastasin ka ühe antikvariaadi, kuhu ma varem polegi sattunud. Lemmikantikvariaadipidajalt küsisin juhtnööre, kus saaks Tartus head sushit või salatit. Üle Tartu sushikoht on muidugi Tokyo, kus ma juba varem käinud olen, aga see on sigakallis ja sinna ma minna ei tahtnud. Tegelikult kiskuski rohkem salatisuunas. Salatikohti otseselt soovitusena ei saanudki. Ei tea, kas Tartus ongi mõnda salatibaari? Anyway, maandusime Ristiisas, kus oli minu meelest Caesar küll väga hea, minu lõunakaaslase meelest, aga natuke liiga majoneesine. Juustkook oli küll rohkem nagu kohupiimakook, aga ka see oli päris maitsev.
Kõht pungil täis - autosse ja Värskasse. Jõudsime 5 ajal kohale. Aga teadlikult pakkisime rattad kaasa, et enne veel natuke ümbrust uurida. See oli ülihea idee, sest sellest kujunes mu elu ilusaim rattasõit. Värska kinnikasvanud metsateedel, kus inimesejalg pole juba aastaid ilmselt käinud... Kõik need värvid ja samblikud - taimed ja see ilu.... Fantastiline. Järsku märkasin midagi ereoranži maas..... korjasime oma mõlemad ratta-joogitopsid täis kukeseeni...
Enne metsast väljasõitmist leidsime paksult metsmaasikaid täis koha, ehk oma veerand tundi sai veel marju peale pugitud. Kuigi metsmaasikate aeg hakkab vist läbi saama, vähemalt nii lõunas...
Lõppude lõpuks kogunes velomeetril paarkümmend kilomeetrit neid metsaradasid kokku, mis polegi paha, sest see oli pidev mägedest üles-alla sõit.
Pekost kujunes selle suve siiani parim tükk. Sellest täpsemalt peatselt, aga mainima peab veel sedagi, et setud pidasid seal pisikest laata kah, ning Setu kali ja värskelt soolatud kurk maitses vaheajal väga hea. Soolaubadest rääkimata.
|
OSCAR-2019
|
||
5. Erivajadustega õpilased koolis. Nende erisuse arvestamise võimalustest tavakoolis riikliku õppekava täitmiseks – parandus- ja tugiõppe tundide õpetajad, psühholoog.
R. Liblik – tulenevalt Tallinna koolivõrgu korrastamise kavast ja üleüldisest õpilasarvu langusest muutus õpilaste vastuvõtu kord. Sellekohane info läheb üles kooli kodulehele ja vastuvõtu kord ametlike dokumentide alla. Vastuvõtu korra kinnitab haridusamet.
Alates 1.03.2010 algab laste registreerimine esimesse klassi. Esialgsed nimekirjad tulevad klasside kohta 15. juuniks. Ei muutu 2.-9. ja 11.-12. klassi astumise kord.
Vastuvõtuks kümnendasse klassi toimuvad katsed meie kooli õpilastele 19. märtsil ja väljastpoolt tulijaile 7. ja 8. aprillil kell 15-17.
Olulisim muudatus on, et 25. juuniks tuleb esitada haridusametisse nimekirjad ja 10. klassi astuvate õpilaste arv. Kümnendate klasside avamiseks peab olema 52 õpilaskandidaati.
Seetõttu on oluline propageerida õpilaste jätkamist meie kooli gümnaasiumiosas ja teha ka reklaami väljaspool maja, et leida võimalikult palju õpilaskandidaate teiste koolide põhikoolide lõpetajate hulgast. Sellega seoses küsitletakse ka Kuristiku Gümnaasiumi praeguseid kümnendate klasside õpilasi, kes asusid siia õppima väljastpoolt meie kooli, selgitamaks välja, mille alusel tegid nad oma edasiõppimise otsuse meie kooli kasuks.
Peab olema valmis selleks, et kui Lasnamäe Üldgümnaasiumil ja Sikupilli Keskkoolil 10. klassi avada ei õnnestu, tuleb Kuristiku Gümnaasiumil avada kolm kümnendat klassi.
Lõpliku otsuse õpilaskandidaatide vastuvõtmise kohta teeb komisjon põhikooli lõputunnistuse ja testide pingerea tulemuste alusel 25. juuniks 2010. Eelduseks on põhikooli lõputunnistusel positiivsed hinded.
Otsus õpilaste nimekirja vastuvõtmise/mittevastuvõtmise kohta tehakse õpilasele ja tema vanemale teatavaks kirjalikult (e-kirjaga või paberkandjal) hiljemalt 1. juuliks.
R. Liblik – andis teada, et kõik õpetajad peavad tutvuma tööohutusjuhenditega, küsimuste korral küsida Ly Meleski, Siiri Aiaste või Malle Krooni käest. Õpetajatel tuleb täita ankeedid instrueerimise kohta. Alates esmaspäevast, 11.01 algab aktiivne tööohutuseeskirjade tutvustamine. Õpetajatel tuleb tutvuda kuue erineva ohutusjuhendiga.
R. Liblik - tegi ettepaneku mitmed parandus- ja täiendusettepanekud läbinud kooli kodukorra kinnitamiseks. Edasiseks eesmärgiks on koostada ka lühendatud ja lihtsustatud kodukorraeeskirjad erinevate vanuseastemetele.
R. Liblik – teavitas, et 11.01-16.01 peaksid kõik õpetajad arvutiklassis või isiklikus arvutis täitma õpetajatele suunatud rahuloluküsitluse.
Vastav rahuloluküsitlus viidi sügisel läbi nii lapsevanemate kui ka kõigi õpilaste hulgas. Lapsevanemaid osales 420, ehk 2/3 kogu vanemate hulgast. Küsitlus koosnes 20 küsimusest. Kooli tugevused: 64% vanematest on täiesti teadlikud, kuidas tema lapsel koolis läheb, 34% pigem nõustub.
Rahul ollakse õpetajate kvalifikatsiooniga, 61% hindab seda väga kõrgeks. Tugiõppe võimalusi peavad heaks 81% vastanutest, samas langes protsent gümnaasiumiosas, millest lähtuvalt võib arvata, et gümnaasiumis tuleks tugiõppele rohkem tähelepanu pöörata. Ainealaste konsultatsioonide saamise suhtes vastas 94% vanematest positiivselt.
Sporditegevuse suhtes koolis on vanemad samuti avaldanud rahulolu märke. Küll on näha kooliaste tõustes vanemate rahulolu langust seoses sportimisvõimaluste pakkumisega. Küll aga on 88% nõus, et õpilastel on piisav valikuvõimalus spordiga tegelemiseks.
90% vanematest on vastanud positiivselt väitele „õpilasi suunatakse osalema võistlustel ja olümpiaadidel“.
78% vanematest on rahul söökla ja puhveti menüüga, ehkki paljud vanemad arvasid, et puhvet võiks pakkuda tervislikumaid toite (mahlad ja puuviljad). Osad vanemad polnud rahul sööklas pakutava toidu kvaliteediga.
Parendusvõimalused: e-koolis saavad 90% esimese kooliastme vanemad infot , gümnaasiumis on protsent langenud 83-le% Sama tendents esineb kooli ja kodu koostöö tiheduse hindamisel. Kui algkoolis ei nõustu väitega „kooli ja kodu vahel on hea koostöö“ 16%, siis gümnaasiumis juba 40%
Kõige rohkem häirib vanemaid kiusamine kaasõpilaste poolt, austuse puudumine õpetaja vastu, lastel vahet tegemine, lärm vahetundides, remontimata koolimaja, vana mööbel.
Kokkuvõtteks võib nentida, et klassijuhataja roll koostöös kodu ja kooli vahel on väga oluline. Ettepanek lapsevanematele puudutab laste loodava koolilehe „Kresku“ lugemist. Vaid 33% vanematest loeb hetkel koolilehte, kindlasti sisaldab „Kresku“ huvitavat infot nii laste kui ka nende tegemiste kohta.
5. Erivajadustega õpilased koolis. Nende erisuse arvestamise võimalustest tavakoolis riikliku õppekava täitmiseks – , parandus-ja tugiõppe tundide õpetajad, psühholoog.
Maie Kuusk- andis ülevaate matemaatika parandusõppe tundidest kolmandas ja neljandas klassis, kolmandas klassis on parandusõppes kaks ja neljandas kuus õpilast. Eesmärk on arendada erivajadusega õpilaste õpioskusi. Lastega tehakse mänge ja matemaatilisi võistlusi, viktoriine. Kolmanda klassi õpilased saavad rahuldavaid tulemusi. Neljandas on kuus õpilast, kummastki paralleelist kolm ja seal eesmärki päris täidetuks lugeda ei saa.
Samas on tõusnud laste enesehinnang, nad käivad hea meelega parandusõppe tundides ja on julged esinema. Tavalises koolitunnis nad ei julge sõna võtta, aga parandusõppe tunnis küll. Peab täheldama, et need õpilased hindavad materiaalsest tunnustusest rohkem sõnalist kiitust. Kaheksast õpilasest seitse peaksid hetkeseisuga matemaatikas klassi rahuldavalt lõpetama.
Mare Miikman – andis ülevaate 5A ja 5B klassi parandusõppe õpilaste õpijõudlusest. 5A klassist käib kohal neli õpilast ja 5B klassist kuus õpilast. Nädalas on mõlemale klassile üks tund. Väga mänguliselt enam viiendas klassis läheneda ei saa. Eesmärk on laste arvutamisoskust või mõistete tundmist järele aidata. Lapsed käivad kenasti kohal. Üks õpilane 5A klassist on problemaatiline ja hoiab tundidest kõrvale. Matemaatikaõpetajaga on tihe kontakt. Parim tagasiside on, kui tunni lõpul ütleb laps, et sai asja selgeks. Mare Miikman hindab parandusõppe vajadust suuremaks kui üks tund nädalas.
Anette Puusemp – andis ülevaate parandusõppe tundidest 6B klassis. Abiõppe nimekirjas on kuus õpilast. Edasi ei jõua kaks õpilast. Edasijõudmatuse põhjuseks on eelkõige laiskus, halb mälu, tegemata kodutööd. Teise grupi moodustavad õpilased, kes käivad vabatahtlikult konsultatsiooni saamas, seal hulgas on ka nelja-viielisi. Kolmanda grupi õpilastega on kõige raskem – otseselt konsultatsiooni sundida neid ei saa, aga abiõpet nad vajaksid. Samas pole need õpilased hetkel veel parandusõpet vajavate laste nimekirjas.
A. Puusemp on arvamusel, et osad õpilased peaksid kindlasti olema parandusõppe nimekirjas, et neid tasemetöödes diferentseeritult hinnata ning aidata neil leida usku õppimisse.
Eha Keel – andis ülevaate eesti keele parandusõppe tundidest 6.-9. klassis. Tundides tuli kõigepealt diagnoosida laste suurimad probleemid ja vajadused. Üsna suurel määral on tegu üldise rahutuse ja keskendumisvõime puudumisega. Kaheksanda tunni ajal on õpilased ka väga väsinud. Osad õpilased kipuvad ka puuduma. Suur mure on kakskeelsusega. Kõige probleemsem on 7B klassi õpilane, kes pole tundides üldse käinud.
Valentina Tsirihhova – andis ülevaate 9C klassi matemaatika parandusõppest. Nimekirja kuulub kogu klass, 15 õpilast. Kohal käib kahjuks vaid nelja-viie õpilase ringis. Probleemne on selle klassi õpilaste üleüldine puudumine. On karta, et viieteistkümnest õpilasest ei soorita põhikooli lõpueksamit kümme õpilast, kuna neil puudub täielikult huvi õppimise vastu, ei tehta ka koduseid töid.
Mall Koppel – tutvustas abiõppe võimalusi keemias 9.-11. klassile. Tundis muret õpihuvi kadumise üle gümnaasiumis. 9A klassis tekitab probleeme laiskus ja kohusetundetus, õpilased ei soovi kohal käia. 10. klass käib kohal üsna hästi, lisaks käivad kohal ka õpilased, kes polegi abiõppe nimekirjas. Probleemne on gümnaasiumi kursuste süsteem, seetõttu kuhjuvad vanad teemad ja tegemata tööd, mistõttu enne kursuse lõppu on vaja väga palju tööd ära teha. 11. klass käib kohal passiivsemalt, ka nende hinded on teisel õppeveerandil langenud.
5.1 Vaadata üle ja kinnitada parandusõppe õpilaste nimekiri teiseks õppepoolaastaks (lisatud protokollile)
5.2 Kinnitada logopeedilist abi vajavate õpilaste nimekiri 2. õppepoolaastaks (lisatud protokollile)
S. Aiaste –Andis lühiülevaate riigieksamite esialgsetest valikutest. Arvuliselt on valikud järgmised: eesti keel 69 õpilast, matemaatika 23 õpilast, füüsika 3 õpilast, keemia 3 õpilast, bioloogia 4 õpilast, ajalugu 19 õpilast, geograafia 20 õpilast 11. klassist ja üks õpilane 12. klassist, kodanikuõpetus 38 õpilast, inglise keel 60 õpilast, vene keel 9 õpilast.
Koolieksamite valikud olid järgmised: sekretäriõpe 6 õpilast, kirjandus 17 õpilast, bioloogia 1õpilane, majandusõpetus 9 õpilast, kunstiajalugu 8 õpilast (sealhulgas kaks uurimustööd), muusikaajalugu 7 õpilast, uurimustöö meedias 2 õpilast.
Annely Raudsepp, 10B klassijuhataja – andis ülevaate 10B klassi õppetulemustest esimesel poolaastal.
Valentina Sergejeva, 11B klassijuhataja – andis ülevaate 11B klassi õppetulemustest esimesel poolaastal.
Karmen Kisel, 12A klassijuhataja – andis ülevaate õppeedukusest 12A klassis. Suuri probleeme ei esine, suure tõenäosusega lõpetavad kõik 17 õpilast 12. klassi.
Ele-Marika Sooväli, 12B klassijuhataja – andis ülevaate 12B klassi õppetulemustest esimesel poolaastal.
Priit Ratassepp, 12C klassijuhataja – andis ülevaate 12C klassi õppetulemustest esimesel poolaastal.
Aivar Metsaveer – tutvustas IKT kaasabil toimuvat õppetegevust, mis leiab aset nii klassiruumis kui ka väljaspool klassiruumi ja ametlikku õppetundi. Meie kool hakkab kasutama keskkonda nimega Moodle. Õpetajad saavad selle abil luua õppevahendeid ja teste, õpilased täita neid iseseisvalt. Koolitus Moodle tutvustamiseks toimub reedel, 8. 01 arvutiklassis algusega kell 10.
R. Liblik - muutunud on töölepinguseadus, seetõttu tuleb koostada uued sisekorraeeskirjad. Tänas kõiki õpetajaid, kes tegid ettepanekuid ametijuhendite täiendamiseks ja muutmiseks ja lubas uue ametijuhendi koostamisel õpetajate arvamusega arvestada.
Ly Melesk – tegi ettepaneku 3A klassi õpilase käitumishinde alandamiseks mitterahuldavaks seoses kaasõpilasele kääridega kehavigastuse tekitamisega.
Siiri Aiaste – tänas õpetajaid hea töö eest esimesel poolaastal, tunnustas pedagooge kes olid teinud mitmeid kooliväliseid üritusi.
Juhtis tähelepanu sellele, et mitmes aines algavad kohe jaanuaris olümpiaadid, meie kooli korraldada on matemaatika olümpiaadi piirkondlik voor.
Andis ülevaate koolitusest, millel 4.-6.01 viibis. Kirjeldas venekeelsete koolide olukorda ja õpilasarvu muutusi. Vene õppekeelega gümnaasiumites on 2011/2012 õppeaastast alates kohustus õpetada 60% ainetest eesti keeles.
Eesti keelest erineva keelega õpilaste toetamine eestikeelsetes koolides on äärmiselt vajalik. Visioon on, et muukeelsetest peredest lapsed saaks EHIS-esse märkida uusimmigrantidena, et nende pearaha oleks vastavalt suurem, et võimaldada neile keelealast täiendõpet. Pole ka koolitusi õpetajatele, kes peavad töötama nn „erikeelsete „ lastega samas klassis.
Ilmselt saab olema kolm kohustuslikku riigieksamit – eesti keel, matemaatika ja võõrkeel. Lisandub kaks koolilõpueksamit, millest üks on uurimustöö või praktiline töö gümnaasiumi jooksul. Matemaatika riigieksamis on ette näha lävendi tõstmist 20 punktilt 50-le.
|
OSCAR-2019
|
||
Kogudusekooli «Kasvuaeg» juhendajate õppepäevad toimuvad 26. septembril ja 21. novembril kell 9.3017 toomkirikus Tallinnas (Toom-Kooli 6).
Kogudusekool «Kasvuaeg» aitab sügavamalt mõista, mida tähendab olla kristlane, kuuluda kogudusse, elada kristlasena ühiskonnas. Programmi mooduleid saab mitut moodi kombineerida näiteks väikerühma, leerikooli, piiblitunni jm läbiviimiseks.
Misjonikeskus korraldab «Kasvuaja» juhendajate õppepäevi, kuhu on oodatud need, kes soovivad kogudusekooli oma koguduses kasutada. Peatutakse teemal «Kuidas täiskasvanud õpivad?» ja tutvustatakse järgmisi materjale: Issand, õpeta meid palvetama; Räägime Jumala armastusest; Pauluse kiri efeslastele; Luukas jutustab Jeesusest jne.
Eesti Kirikute Nõukogu korraldab 27. septembril Tallinnas Eesti metodisti kirikus (Narva mnt 51) konverentsi «Traditsioon ja elu».
«Kool traditsiooni kandjana», Egle Viilma (Tallinna toomkool) ja Liivika Simmul (Püha Johannese kool)
Registreerimine aadressil lea@ekn.ee hiljemalt 23. septembriks garanteerib kohvipausid ja lõunasöögi.
25. märtsil 1909 Tartus sündinud ja Treffneri gümnaasiumi lõpetanud noormees jätkas 1928–1933 õpinguid ülikooli usuteaduskonnas, teenides 1930–1931 kaitseväes ajateenistust ja lõpetades ühtlasi sõjakooli aspirantide kursused. Oli prooviaastal Pärnu Eliisabeti koguduses praost August Arumäe juures. 10. juunil 1934 valiti Karl Kiisk Karula koguduse hingekarjaseks ja pärast ordinatsiooni 2. septembril samal aastal hakkas noor õpetaja suure innuga tööle.
Veel praegugi mäletab sealne rahvas Karl Kiiski väga positiivses valguses, kinnitab koguduse vaimulik Enno Tanilas. Ajal, mil Karl Kiisk Karulasse läks, oli kirik ja kogudus nukras seisus. Kogudus oli pankroti äärel, sada aastat remontimata kirik oli räämas, katus tilkus läbi. Aastatel 1900–1934 kogudust teeninud Theodor Wühner oli äsja lahkunud Saksamaale.
Lühikese ajaga õnnestus aga ettevõtlikul Karl Kiiskil viia koguduse elu tõusuteele. Tema ettevõtmisel tehti põhjalik remont ja kirik pühitseti uuesti 23. augustil 1936. aastal.
Palju panustas ta koostöösse skautide ja noorkotkastega, samuti kristlike noorte meeste seltsi tegevusse. Karl Kiisk oli NMKÜ laagrikomitee liige ja tema eestvõttel rajati viie hektari suurusele maa-alale Karula lähedale Õdri järve äärde seltsi laagrikeskus. Esimese annetuse keskuse heaks tegi piiskop Rahamägi, kes pühitses laagrikeskuse 5. septembril 1937. aastal.
Isamaaline tegevus kaitseliidus ja omakaitses tõi Karl Kiiskile mõni aasta hiljem uue võimu ajal kaela palju kannatusi – ülekuulamisi ja piinamisi. Tema vaim sai sellest vaid jõudu, kuid enesestmõistetavalt tuli 1944. aastal ette võtta põgenikutee ja ehk õnneks jäi nägemata, kuidas nii armas Karula kirik maha põletati. Hiljem tassiti laiali ka laagrikeskuse hooned.
Teekond abikaasa Amanda (neiuna Kuningas) ning poegade Allani ja Velloga viis algul Saksamaale, kus ta pastorina jätkas ja osales mais 1946 E.E.L.K. kirikuõpetajate päevadel Göttingenis. 1952 emigreerus perekond Ameerikasse, kus Karl Kiisk alguses töötas perekonna ülalpidamise hankimiseks põllu- ja vabrikutöölisena. 1958–1959 oli ta USA mõlema praostkonna ühisväljaande «Eesti kirik vabaduses» peatoimetaja.
Missouri Sinodi kaasabil sai ta aga end täie jõuga pühendada kirikutööle. Aastatel 1953–1960 jagas ta jumalasõna Oregoni, Seattle’i ja Portlandi ning 1960–1962 Chicago koguduses. 1962 kutsuti Kiisk tööle Seabrooki kogudusse, kus ta juhatas ka pühapäeva-, piibli- ja leerikooli. Kuid halvenenud tervise tõttu jättis ta augustis 1965 armastatud töö. Karl Kiisk suri 19. oktoobril 1974 Lakewoodis.
1970ndatel aastatel tegevuse lõpetanud Karula kogudus taasasutati 1991, vanast aidast ehitatud kirik pühitseti 10. mail 1997. Jumalateenistusel 22. märtsil mälestas Karula kogudus oma kunagist, sinna maile tugeva jälje jätnud head õpetajat.
9. november 1938 on end ajalukku jäädvustanud halastamatu tapatöö algusena – 70 aastat tagasi algas sellel ööl suurim juutide tagakiusamine, mis kulmineerus Teise maailmasõjaga. Kristalliöö sündmused on märgiks piiritust kurjusest ja egoismist.
Saksamaal diskrimineeriti piiblirahvast juba alates 1933. aastast. Juudi arstid või advokaadid pidid oma ameti maha panema, mis sundis tollal lahkuma 37 000 juuti. Pärast 1935. a rassivahesid legaliseerivate Nürnbergi seaduste väljaandmist müüsid paljud juudid oma ettevõtted – muidugi alla turuhinna. 1937 nõudis Himmler avalikult «Saksamaa juudivabaks muutmist», mille põhjuseks ta tõi nende liigse võimukuse tööstuses ja kaubanduses. Tollane majandusminister Schacht vaidles küll vastu, kuid mees kõrvaldati ametist ning asendati Göringiga.
1938. a märtsis sisenes Wehrmacht Austriasse ning Suur-Saksamaa seaduste alla kuulusid nüüd ka sealsed juudid – ühtekokku 540 000 inimest. Viini elanikkonnast 9% moodustasid juudid, nii et Saksa sõduritel oli küllaga tegemist nende poekeste ja kontorite rüüstamisega. Suve lõpuks pidid rikkamad juudid finantsametile oma varandusest detailse aruande esitama.
Kogu juutide varandust hinnati 8,5 miljardile riigimargale, lisaks väärtpaberite kogusumma umbes 4,8 miljardit riigimarka. Natsionaalsotsialistlik valitsus plaanis nõuet vahetada varandus riigi väärtpaberite vastu, et ühelt poolt vähendada riigi eelarvedefitsiiti ja teisalt finantseerida röövitute pagendamist välismaale. Sügisel põgenes Saksamaalt kokku umbes 54 000 juuti.
Alates 28. märtsist taandati juudi kogudused seltsideks, kellel polnud mingisuguseid õigusi ja kelle hooned ei seisnud enam riigi kaitse all. Juudi äridele pidi olema kirjutatud «juut» või need tuli märgistada Taaveti tähega. Seda tutvustati kui «kaitseabinõu», kuid tegelikkuses tegi see juutide leidmise hoopis lihtsamaks.
1938. a juunis nõuti sünagoogide lammutamist – esmalt Münchenis, siis Nürnbergis ja seejärel Dortmundis. Oli ka kuulda, et juute taheti saata koonduslaagritesse. Riigikaitseamet nõudis rikaste juutide nimekirju ning juudi rabid pidid koguduseliikmete nimed ja aadressid üles andma. 15. juunil viidi Berliinis äkk-korras laagrisse 1500 juuti.
Juutidel oli kohustus kanda kaasas «tunnuskaarte», alates 17. augustist pidi meestel olema teiseks nimeks Israel ja naistel Sara, 5. oktoobrist nõuti nende isikutunnistustel punase pitseri «J» olemasolu. Need tunnusmärgid võimaldasid juutide kiiret vahistamist ja deportatsiooni ning nende vara riigistamist.
Oktoobri lõpus aeti Saksa riigis elavast umbes 70 000 Poola juudist välja ligikaudu 18 000, paljud neist vaesunud. Suur osa võeti juudi kogudustesse vastu, umbes 7000 viidi aga põgenikelaagrisse.
Pariisis elav juudi noormees Herschel Grynszpan, kelle vanemad olid laagrisse viidud, tulistas 7. novembril Saksa saadikut, kuul tabas aga natsionaalsotsialistlikusse parteisse kuuluvat sekretäri Ernst Eduard vom Rathi, kes suri 9. novembril. Atentaati toodi nüüd rõhutatult ametlikuks põhjuseks, mis õigustas juutide ja nende omandi vastast tegevust. Lihviti ka üleilmse juutide vandenõu teooriat.
Kuigi teade atentaadist jõudis avalikkuseni alles 8. novembril, hakkasid SS-lased Kurhessenis ja Magdeburgis juba 7. novembril juutide vastu tegutsema. Kasselis ja selle ümbruses pandi põlema esimesed sünagoogid. 9. novembril põlesid juba mitmel pool ka kogudusehooned – juutide vastu teostati organiseeritud rünnakut.
Õhtul kell 21 tuli teade Pariisi diplomaadi surmast. Tund aega hiljem pidas Goebbels antisemiitliku kõne, mis andis vaba tee igasugusele spontaansele juudivastasele tegevusele. Kell 23 algasid telefonikõnede ja telegrammide õhutusel pogrommid üle kogu Saksamaa. Juute, eriti varakaid, lubati vahistada nii palju, kui ruumid seda võimaldasid.
Rünnaku alla jäid esmalt juutide ärid ja ettevõtted, seejärel ka kodud. Rünnakrühma meeste juhitud kambad tungisid korteritesse, lõhkusid sisustuse ja võtsid kaasa raha ning väärtpaberid. Nii meeste kui naiste kallal tarvitati vägivalda ja paljud neist vahistati. Järgmisel varahommikul deporteeriti 30 000 varakamat ja nooremat meest Buchenwaldi, Dachau ja Sachsenhauseni laagritesse.
10. novembril pogrommid jätkusid, eriti ägedalt Austrias ja riigi maapiirkondades. Siin-seal aeti juute sünagoogidesse ja mõnitati neid seal mitmel moel. Ühtekokku hävitati 1406 sünagoogi ja palvekoda. Juutide ettevõtteid, ärisid, kortereid ja surnuaedu läks pogrommide ohvriks 7500.
Pogrommiööl hukkunute arvuks loetakse 400, sealhulgas oli ka enesetappe. Koonduslaagrid nõudsid omakorda sadu ohvreid, paljud lasti kohe laagrisse jõudes maha, mitusada hukkus põgenemisel. Enamik vahistatuid lasti 1939. a augustis vabaks, tingimusel, et nad riigist lahkuvad. Enne sõja algust lahkus Suur-Saksamaalt üle 200 000 juudi, rohkem kui eelneva viie aasta jooksul kokku. Väljarändeks vajalik viisa saadi tihti mustalt turult.
Välisriikidest tuli 10. novembril ligi 100 protestinooti Berliini, mida seal aga suuresti ignoreeriti. USA kutsus 14. novembril tagasi oma saadiku Berliinist ja New Yorgis toimus ohvrite mälestuseks demonstratsioon. Paljud välismaised ettevõtted lõpetasid kaubanduslepingud Saksamaaga.
Mittejuutidest elanikkond reageeris sündmustele erinevalt: paljud vaatasid röövimist ja lõhkumist jahmunult pealt, rahvusteadlikud hitlerinoored lõid aga kividega aknaid sisse. Ka vastupidiseid näiteid oli: üks politseiametnik päästis Berliini uue sünagoogi põlemisest, viidates hoone muinsuskaitseväärtusele.
Kirikutelt ei tulnud juutide kaitseks üldiselt mingeid ametlikke noote. Ühelt poolt jaatasid pastorid partei rahvuspoliitilist joont, teisalt oli neil hirm omaenese eksistentsi pärast. Oma osa mängis siin ka kirikute traditsiooniline suhtumine juutidesse.
Üksikud kristlased palvetasid juutide pärast, näiteks tollane Berliini toompraost Lichtenberg, samuti Julius von Jan, külapastor Württembergist, kelle jutlust palvepäevast 16. novembril 1938 tänapäevani tsiteeritakse. Jan maksis selle eest rängalt – teda piinati, mitmed juutidega tolerantsed pastorid sattusid koonduslaagrisse.
12. novembril otsustati partei kõrgeimal tasandil Saksamaa lõplikult juutidest puhastada. Novembripogrommid üle elanud juudid pidid oma varandusest loobuma. Saadud miljarditega hakati finantseerima Teist maailmasõda – ja sellega tegelikult ka suurpuhastust juutide hulgas. Aasta hiljem, 9. novembril 1939 tuli juutidele ametlik käsk jätta oma kodud, koguneda jaamadesse ja valmistuda deportatsiooniks.
9. novembrit tähistatakse Saksamaal juutide mälestuspäevana juba alates 1945. aastast. 1978. a saavutas sündmus ootamatult suure populaarsuse, kui märgiti 40 aasta möödumist Kristalliöö sündmustest.
Kui eestlastel on üldiselt kombeks sellel päeval mardipäeva pidada, siis Bonni eestlaste jumalateenistusel meenutati nii juutide kallal toime pandud veretööd kui ka kõiki Teises maailmasõjas või põgenemisel hukkunud eestlasi.
9. novembril 1848 lasti Viinis maha poliitik Robert Blum, üks Saksa revolutsiooni eestvedajaid. 1918. a toimus sel päeval Novembrirevolutsioon, kukutati keiser Wilhelm II ning kuulutati välja vabariik. 1923 andis natsionaalsotsialism endast esimest korda märku Hitleri-Ludendorffi putšina.
1989 toimus ometi ka midagi positiivset – sel päeval langes Berliini müür ja algas Saksamaa taasühinemine.
Senta Tooming oli peapiiskop Alfred Toominga (peapiiskopina ametis aastail 1968–1977) abikaasa. 1.Sellest, mis kirja pandud, millest meile räägitud ja mida lapsepõlves kuulnud oleme.TartusMeie ema Senta Kikerpill (hilisem Tooming) sündis 18. märtsil 1912. a Tartus Hedvig ja Peeter Kikerpilli esimese lapsena. Järgmisel aastal sündis õde Rita. Ahja vallast pärit isa oli majaomanik ja ettevõtja, Nõost pärit ...
Eesti Piibliseltsi (EPS) 200. aastapäeva tähistati pidulikult Mustpeade Majas, kus piibliseltsi liikmete ja külalistega tehti rännak läbi ajaloo koos Piibli ja piibliseltsidega.
Piibliseltsi esimees Tiit Salumäe ütles pidulikku päeva avades, et saame koguneda samas majas, kus seltsile 200 aastat tagasi alus pandi. Rõhutades Eesti vanima rahvusliku kultuuriseltsi, Eesti Piibliseltsi rolli, ütles Tiit Salumäe, et inimeste viimisel Piibli juurde on täidetud kolme tähtsamat ülesannet: Piibli tõlkimine, trükkimine ja levitamine.
Tervituse väärika ajalooga seltsi juubelil ütlesid riigikogu aseesimees Laine Randjärv, minister Siim Kiisler, Eesti Kirikute Nõukogu president peapiiskop Andres Põder, Tartu ülikooli poolt Peeter Roosimaa, Saksamaa, Rootsi ja Soome piibliseltside esindajad jt. Oma osavõtuga tunnustas piibliseltsi tööd president Arnold Rüütel.
EPSi peasekretäri Jaan Bärensoni, juhatuse liikme Mart Rannuti ja kaameramees Mati Schönbergi ühistööna valmis pidupäevaks 28 minuti pikkune ülevaatlik film «Piibel Eestis», mida koos vaadati. Rahvalikke koraale laulsid ja musitseerisid Astrid Nõlvak ja Eike Vellend. Vaatamiseks olid üles seatud ka stendid EPSi ajaloost.
Püha Vaimu kirikus peetud oikumeenilisel tänupalvusel kõlas jumalasõna mitte ainult eesti keeles, vaid seda loeti ette Vana Testamendi algkeeles heebrea keeles, Uue Testamendi algkeeles kreeka keeles, ladina keeles, lõunaeesti keeles Virginiuste tõlgitud Wastsest Testamendist (1686) ja tänapäeva kirjakeelele aluse pannud põhjaeestikeelsest Piiblist (1739).
Liturg oli koguduse õpetaja Gustav Piir, orelil mängis prof Andres Uibo ja laulis kontratenor Ka Bo Chan. Kõnes suunas Tiit Salumäe kuulajate pilgud kiriku koorirõdudele, kus on meistri joonistatud pildipiibel 70 aastat varem, kui Eestimaal jõuti esimese maarahvale arusaadavas kirjas Piibli trükkimiseni.
Eesti Kirikule antud intervjuus ütles Tiit Salumäe, et selts on oma peamisi ülesandeid täitnud parimal viisil. «Olud, kui me 23 aastat tagasi alustasime, olid hoopis teised. Mingil määral oli Piibel olemas, aga me ei saanud rääkida sellest, et Piibel on rahva raamat. Nüüd on igas suuremas raamatupoes piiblid erinevas formaadis saadaval. Mis puudutab trükkimist ja väljaandmist, on see suurepäraselt teostunud. Oleme trükkinud Eestis, Soomes, Hiinas ja viimase, leeripiibli 4000 eksemplaris koos abimaterjalidega Itaalias.»
Kaasaegne piiblitõlge ilmus 1997. aastaks. Aga iga põlvkond peaks saama oma Piibli, seepärast uus tõlkimine käib ja tõlkijad valmistuvad selleks. «Meie esimene Piibel (1739) on nii hästi tõlgitud, nii heas keeles oma aja kohta, et seda on väga raske, kui üldse võimalik ületada,» nentis Tiit Salumäe, tuginedes Kristiina Rossi arvamusele. «Kõik järgmised peavad ennast mõõtma esimesega.» Piibel on kättesaadav kuulamiseks CD-l ja töö käib ka Braille’ kirjas pimedatele.
Tiit Salumäe sõnul tuleb mõelda tulevikule ja uutele tehnoloogiatele, sest noorte lugemisharjumused on teised. «Et piiblilugudest aru saada, peaks tundma ajastut, peaks Piiblil laskma endale teistmoodi rääkida,» ütles piibliseltsi esimees ja tõi näiteks hispaaniakeelse Piibli, kus on ainult olevik kasutusel. «Ja see on Piibli mõistmise jaoks hoopis teise tähendusega. Sa oled kogu aeg nende sündmuste sees. Võib-olla peaksime ka meie sellise pilguga vaatama oma tõlgetele.»
Jumal lasi päeval hästi korda minna. Edu ja õnnistust piibliseltsile uuteks tegudeks ja inimeste juhtimisel Piibli juurde!
|
OSCAR-2019
|
||
Läksime isaga Rootsi 1989, kui olin kümnene, tagasi tulin peale keskkooli lõpetamist 1999, kui olin kahekümnene. Mina otsustasin peale keskkooli Rootsist tagasi tulla, sest Eestis ootasid minu inimesed, ootas minu maa, mille ellu ja edusse tahtsin panustada ja mulle tundus, et selleks olid ka kõik võimalused valla. Eestis olid minu salapaigad ja salakeel, minu tänavad ja metsad. Sidet hoidsid mälestused ja inimesed, kellega olin pidevas ühenduses. Tol ajal veel ka pikki kirju kirjutades, aga ka näiteks Eesti filmide ja ajalehtede kaudu, mida vahel ikka toodi. Mida aeg edasi, seda tihemini sai ka koolivaheaegadel ja vabal ajal üle lahe sõidetud.
Arutleme vabariigi sajandal sünnipäeval, kuidas meie peredes rohkem lapsi sünniks ja kuidas meile tuleks ja jääks rohkem inimesi. Kosmopoliidiks ma ennast ei pea, tajun tugevalt enda kui eestlase identiteeti ja väärtusi, mis siinsel elul minu pere jaoks on. Teisalt, humanistina pean alati inimest ja inimlikkust rahvusest ülimaks. Eestlasena on mul lihtsalt esmane ja erakordne võimalus ja vastutus just selle kogukonna liikmena. Kui enesearengu ja -teostuse tee viib vahepeal mujale, on see tee ikka õige. Pean inimese esmaseks kohuseks pidevat enese arendamist, mitte individualistlikuna ja vahel egoistlikuna mõistetava eneseteostusena, vaid inimeseks pidevalt tasakaalukama ja parema poole püüdlemist, sest nii saame panustada ümbritsevasse, saame teha head. Noortele koolides esinedes räägin alati oma kogemustest Rootsis ja Inglismaal, kuidas see aeg õpetas mulle palju iseendast ja ka sellest, mida Eestis väärtustan.
Ma ei usu “sunnismaisusesse”, “naiste kohustusse”, liigsesse eraellu sekkumisse, ei usu mõnitamisse ega teiste eest otsuste tegemisse. Arvan, et ainsateks võlusõnadeks, kui tahame Eestit kasvatada saavad tegelikult olla väga laialt sisustatavad “elukeskkond” ja “elukvaliteet”. Kogukonnana saame teadlikult tegeleda Eesti elukeskkonna kujundamisega, elukvaliteedi tõstmisega. Eneseteostuse võimalused, hästi korraldatud argipäev ja heaolu aitab kindlasti otsust langetada. Siiski on lõpuks tegemist väga isikliku ja emotsionaalse valikuga. Võiksime selle asemel, et anda hinnaguid nendele isiklikele valikutele ja otsustele mõelda, kuidas üheskoos teha kodune Eesti maailma parimaks ja kuidas hoida sidet nendega, kes hetkel mujal elavad. Võiksime tõdeda, et kaasaegna maailm on avatud, inimesed liikuvad ja see on Eesti eelis, et meil on tugev diasporaa. Võiksime näiteks luua nn välis-Eesti ehk diasporaa valimisringkonna. Nii looksime eelduse, et kohalikud otsustajaid arvestaksid ka eemalolijate, minejate, tulijatega, hoiaks suhteid ja sidemeid. Samuti annaks signaali, et meil on ühisosa ja kõigil eestlastel võimalus ja vastutus olla Eesti elus osaline.
Oleme väikse rahvana tugeva rahvustundega ja nii väiksuse kui tugeva rahvustunde tõttu kardame peaaegu füüsiliselt, et me rahvana kaome. Seetõttu kipume nägema rahvastiku kasvus eesmärki omaette. Arvan, et selline eesmärgipüstitus ei vii tegelikult sihile. Arvan, et Eesti on maailmas unikaalne riik ja seda eelkõige eestlaste jaoks. Pere kasvatamine Eestis on näiteks kindlasti lihtsam ja mõnusam kui paljudes teistes muidu vahvates paikades. Meil on üldistades turvaline, head teenused ja toetused lastega peredele, looduslähedane ja vabadusi pakkuv elu. Siiski on veel asju mida nii kohaliku elu korralduses kui suhtumises lasterikastesse peredesse veel parandada saame. Kui võtame eesmärgiks, et teeme Eestist tõeliselt peresõbraliku paiga, on see kindlasti tugev argument tagasi tulla. Arvan, et paljud täna tagasi tulijad teevad seda, kui loovad pere või hakkavad lapsi kooli saatma. Üllast eesmärki peresõbralikust Eestist saab sisustada teemadega alates lasteaiakohtadest, meeleolust koolis, perearstindusest, toest (nii majanduslikust kui moraalsest) lapsevanematele, töö- ja pereelu pere otsustele vastavas jagamises.
Argielus on oluline kuidas me omavahel suhtleme. Eestisse tagasipöörduja jaoks võib samuti saada viimaseks piisaks karikas väsinud ametniku käegalöömine, või vastupidi Eestis kogetud avatud, toetav olek ja postiivne suhtumine, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Bürokraatiat, mis mujal häirib on üldiselt hästitoimiva Eestiga võrreldes enamasti palju, seega on meil siin juba hea edumaa. Kui suudame Eesti majandust kasvatada, avalikke teenuseid veel paremaks timmida, kogukondi tugevdada – inimeste tajutud heaolu suurendada, on tõenäoline, et oleme inimestena õnnelikumad. Kui meil on inimestena piisavalt hea, suudame näha ja olla toeks ka kaaslastele. Sagedamini jätkub meil siis jõudu viisakuseks, headuseks, nii nende suhtes, kes mõtlevad meiega sarnaselt, kui nende jaoks, kelle sõnu ja tegusid me esmapilgul ei mõista või lausa hukka mõistame.
Mulle meeldib brittide viisakus. Vahel narrime neid, et äh, räägivad muudkui ilmast ja “sorry, love” ette ja taha. Olen aru saanud, et see on Londoni suurlinna tiheduses vältimatu ja toetav. Nii tihedas keskkonnas ei saa kaasinimest ignoreerida, põrnitseda oma maailmavalus enda varbaid. Maailmavalu on justkui tegelikult meil kõigil ühine ja selles suurlinna tiheduses tundub mulle, tekib sellest elementaarsest viisakusest mõnus küünarnukitunne. Meie oleme Eestis kriitilise meelega kõigi ja kõige suhtes. See on tegelikult hea, kui sellega käib kaasas pidev soov ja valmidus asjusse ise sekkuda, asju parandada ja edendada. Meil on hajaasustusega Eestis alati olnud füüsiliselt palju ruumi, igaühel oma ruumi. Täna on informatsioon ja suhtlus liikunud suures osas kõigi poolt kättesaadavasse ja kujundatavasse meediasse. Seal ja eriti sotsiaalmeedias ei ole palju ruumi, seal kaovad vahemaad. Järsku tundub, et kogu Eesti on meie telefonis või elutoa koduarvutis. Tuleb mõista, et selles uues reaalsuses on vajadus piiride ja viisakuse järele, vajadus jätta teistele oma mõtteruum. Nii nagu me ei läheks suvalise võõra inimese magamistuppa teda sõimama, ei hakkaks seda loodetavasti ka tänaval tegema, nii ei peaks seda tegema ka kommentaariumides. Minu maailmavaade on, et negatiivsus toodab negatiivset, positiivne positiivset. Elus on jama ja negatiivset nagunii koguaeg palju, meie ülesanne inimestena on hoolitseda selle eest, et positiivne oleks vaatamata kõigele pidevalt pisikeses ülekaalus.
Möödalaskmised linnaplaneerimises on viinud probleemideni, millele praegu Tallinnas tunnistajaks oleme! - Yoko Alender
Möödalaskmised linnaplaneerimises on viinud probleemideni, millele praegu Tallinnas tunnistajaks oleme!
Möödalaskmised linnaplaneerimises on viinud probleemideni, millele praegu Tallinnas tunnistajaks oleme, kirjutab riigikogu liige Yoko Alender.
Üha tihemini kirjutavad ajalehed vägivallast, mille taga on noortekambad, ja kahjuks kogevad seda Tallinna inimesed tänavatel. Isiklikult adusin probleemi mastaapi ehk kõige enam siis, kui mu 16-aastane poeg, kes minuga eriti tihti päevauudistest ei räägi, küsis, kas olen juba lugenud; nemad sõpradega arutavat, kas julgeb ikka linna minna. Uurides meediakajastusi, tuleb tõdeda, et tõepoolest, juhtumite ja kajastuste hulk tundub aina kasvavat. Kindlasti mängib siin oma rolli tänapäeva kiire info, heli ja pildi salvestamise ja levitamise võimalus, aga väita, et probleemi pole või et asi on normaalsuse piires, ilmselgelt ei saa.
Linnapea Taavi Aas ütleb, et kord linnatänavail taastugu, ja ootab siseminister Anveltit kohtumisele. Anvelt vastab, et hullemad jõhkardid tuleb isoleerida. Justiitsminister Reinsalu kutsub kokku ümarlaua, kus jõuministrid, linnapea ja teemaga tegelevad spetsialistid saavad probleemi ja lahendusi analüüsida. See kõik on hädavajalik ja ehk annab ajapikku mõningast leevendust, ent on minu hinnangul pigem tagajärgede kui põhjustega tegelemine.
Põhjusteni on senistes kommentaarides jõudnud vaid abipolitseinik Sergei Metlev, kes kritiseeris Tallinna linna selle eest, et Lasnamäe idaossa rajatud sotsiaalmajade näol on linn loonud geto, kus saavad kasvada vägivaldsed noortekambad.
Arhitektina tean hästi, et ehitatud keskkond, selle kujundatud ruum, igaühe kodupaik mõjutab meid. Kust need noortekambad pärinevad, kust leiavad mõtte- ja teokaaslasi, kellega ühiskonna reegleid eiravaid kooslusi luua?
Eesti Ekspress kirjutab «lastekambast Lasnamäe tagumisest osast», Raadiku tänava sotsiaal- ja munitsipaalelumajade piirkonnast. Kurikuulsad on Tallinnas selliste probleemide poolest nii Lasnamäe kui ka Põhja-Tallinn. Kui uurida, kuhu on Tallinna linn planeerinud ja ehitanud viimasel aastakümnel kõik sotsiaal- ja munitsipaalelamud – ikka Lasnamäele ja Põhja-Tallinna.
Tallinna linnavalitsus on linnaplaneerimist kommenteerides öelnud, et reageeritakse pigem linnas toimuvale, kui võetakse endale jõuliselt sekkuv ja linna nägu kujundav roll. Oleks tagumine aeg aru saada, et niimoodi ei täideta kohalikule omavalitsusele pandud kohustust. Linnaplaneerimisel on mõju meie kõigi igapäevaelule.
Inimesed kujundavad keskkonda, keskkond seejärel meid. Olgu selleks liikumisviisi valikud – kui on olemas turvaline jalg- ja rattateede võrgustik, eelistame ehk tihemini jalgratast ja ühistransporti raiskavale eraautole. Või tõsisem teema, nagu hetkel kõnealune – linna getostumine.
Nii Euroopas kui ka Tartu Ülikoolis on uuritud linnade segregeerumist. Tallinna problemaatilisele kiirele getostumisele on teadlased juba korduvalt viidanud. Tallinn on alates 2000. aastatest tänaseni üks kõige kiiremini getostuvaid linnu Euroopas. Kahjuks ei tööta Tallinna linnavalitsus ja riik sellele vastu, vaid on nii linnaplaneerimisvigadega kui ka keelepõhiselt eraldatud haridussüsteemiga olukorda pigem järjest süvendanud. Viimati viitas teemale süvitsi 2017. aasta inimarengu aruanne. Rahvuspõhine segregatsioon on Eestis seotud haridussüsteemiga, on ju lasteaed ja kool elukohapõhine ja endiselt keeleliselt eraldatud.
Nii linnastuvad endised Ida-Virumaa elanikud kui uussisserändajad, kes tulevad suures osas Eestisse endise Nõukogude Liidu aladelt, kolivad sageli samuti odavamatesse elupaikadesse või munitsipaalpindadele, nende lapsed lähevad elukohajärgsetesse vene lasteaedadesse ja vene koolidesse.
On aeg see ring katkestada. Lõpetada probleemide kuhjamine paikadesse, kus nad pigem võimenduvad. Munitsipaalmajade ehitamine võib tunduda vaesuse leevendamisena, suure linna heateona, ent osutub sellisel kujul hoopis ebavõrdsuse suurendajaks, ja nagu nüüd näeme, lausa vägivalla kasvulavaks. Kindlasti ei ole ju probleemsed pered näiteks Raadiku piirkonnas ülekaalus, aga fakt on see, et kui ühesuguste probleemidega lapsi ja noori kuhjub ühte elamupiirkonda liiga palju, võib ühiskonnal olla liiga raske ja kindlasti väga kulukas tegeleda tagajärgedega.
Suurbritanias elab suur osa ühiskonnast nn sotsiaalmajades. Aastakümneid on olnud karm reegel, et neid ei koondata ühte piirkonda. Nii on Ühendkuningriigis, kus on palju sisserändajaid ja üsna suur sotsiaal-majanduslik ebavõrdsus, suudetud vältida hullemat getostumist.
Surve elamuarendusele on kiiresti kasvavas Londonis meeletu, otsitakse tasakaalu eraarenduste ja munitsipaalmajade vahel, pidades alati silmas, et linnale ja elukeskkonnale on kõige tarvilikum igakülgne mitmekesisus. See tagab võimaluse luua rikkaid sotsiaalseid võrgustikke, kohata endast erinevat ja kergemini tõusta ka elu sotsiaal-majanduslikul redelil ehk vaesusest hariduse toel välja rabelda. Londoni linnapea Sadiq Khan andis veel selle aasta alguses välja juhendi, mis aitab kaasa piirkondade regenereerimisel, kui lammutatakse endisi liiga suureks kasvanud sotsiaalmajade gruppe, et säiliks mitmekesisus ja turvaline elukeskkond.
Alustuseks tuleb riigil ja ka Tallinna linnal koos alustada üleminekut ühtsele haridussüsteemile, mis ajapikku suudab arvestada laste erisusega, pakkuda hariduses võrdseid võimalusi, sõltumata emakeelest ja päritolust. Kindlasti suureneb niimoodi koolide mitmekesisus ja kui nii riik kui ka linn tõsiselt ja pidevalt ka rahaliselt panustavad, kasvab ka koolipere võimekus varakult märgata ja sekkuda. Kindlasti saavad laste sotsiaalsed võrgustikud rikkamad ja nende väljavaated teha elus õigeid valikuid paremad.
Kohalikul omavalitsusel on Eestis vastutus elukeskkonna kujundamise eest. Keskerakondlikul Tallinna linnavalitsusel, kelle otsuste järgi pealinn juba teist kümnendit kujuneb, on aeg hakata mõistma elukeskkonna ja ühiskonna sügavat põimumist. See tähendab ka seda, et suudetakse suunata linna arengut nii, et iga linna otsus mitte ei suurendaks ega süvendaks juba niigi ühe kõige kiiremini segregeeruva Euroopa linna getostumist, vaid vastupidi. Teadlased on oma sõna öelnud.
Kahjuks kinnitavad viimase aja sündmused Tallinna tänavatel, et uuringud ei ole pelgalt teooria, vaid põhinevad päriselul. Kuulakem mõlemat, nii teadlasi ülikoolides kui ka noori, kes kardavad linna peale minna. Neil otsustel, mis puudutavad linnaruumi, on sügav ja pikaajaline mõju, neid (eriti) ei tohi teha, silmas pidades kellegi üksikuid ärihuve, linnaisade valimiseelset suva või soovi linti lõigata.
|
OSCAR-2019
|
||
★ Tappev puudutus (tugevam ingel võib juba puudutades inimese või üleloomuliku olendi tappa). (arenemata)
Iseloom: Elias on rahulik ja tagasihoidlik noormees. Teda ei ole lihtne ärritada ja talle ei meeldi olla tähelepanu keskpunktis. Kutile ei meeldi ka suured rahvahulgad nii, et peo asemel teeks ta midagi rahulikku kodus. Siiski õnnestub Chrisil mõnikord Leo ka mõnele peole kaasa tirida. Kui, aga noormehele lähedasi inimesi ohustatakse on ta valmis kõigeks, et neid kaitsta. Lähedaste inimeste all võib siis mõelda Chris, sest teisi lähedasi Eliasel pole. Eliasega on üsna raske suhelda arvestades, et tema kogemused selles osas piirduvad peamiselt Chrisiga. Aga kui suudad Leo naha alla pugeda vastab poiss tõsise soojuse, lahkuse, armastuse ja lobapidamatusega. Seda viimast kahjuks ei oska enamik iniemsi hinnata. Mõned võivad pidada seda rahulikust täielikuks ükskõiksuseks või pilves olekuks, enamasti see ongi tegelikult pilvesolek. Kuid asi ei ole tegelikult nii, tegelikult hoolib kutt väga paljudest asjadest, ta ei oska seda lihtsalt väga hästi välja näidata. Chris armastab Elias kogu südamest, aga siiski häirib teda see, et kui tema usaldab noormeest täiesti 100% siis mõnikord tundub, et vastu ei usaldata teda absoluutselt.
Elulugu: Aastal 1813 kui Elias oli 16. aastane kohtas noormees Chrisi oma kodumaal Inglismaal. Alguses olid nad, vaid sõbrad, aga varsti muutus asi enamaks. Just tänu Chrisile mõistis Leo miks ta oli end terve elu oma külas outsiderina tundnud oma külas. Nii selle pärast, et ta oli gei kui ka sellepärast, et ta oli ingel. 17.aastaselt lõpetas Leo vananemise. Kui ta Elias sinisilmselt perele oma boyfriendi tutvustas pagendati oma perest ja ta olemasolu unustati. Kuna Elias oli pärit ka üsna rikkast ja kuulsast perest pidi ta pagema üldse oma kallilt Inglismaalt. Nii läkski ta maailma rändama ainsaks kaaslaseks ja lohutuseks Chris. Nad on käinud ja elanud peaaegu igas maailmas ringis. mõnikord jäid nad kauemaks ja käisid lausa normaalseid inimesi teeseldes koolis, aga mitte üle paari aasta, sest siis oleks märgatud, et nad ei vanane. Mõnikord pidid nad ka varem põgenema, sest saadi teada nende suhtest ja enamus aja nende mõlema elust pole sellisele asjale hästi peale vaadatud. Aastal 2016 kuulsid nad lõpuks Aruba laagrist ning otsustasid koos tulla siis oma võimeid arendama. Eriti soovis seda teha Elias, sest kõik mida ta õppinud oli, oli ta õppinud Chrisilt. Samas ega deemon ei oska palju inglit õpetada ja väljaarendamata võimed võivad olla mõnikord üsna vastikud. Nii asuski paar 2016 detsembris oma viimasest elukohast Norrast Oslost, kus nad viimased paar aastat veetnud olid Aruba poole teele.
Perekond: Eitab oma perekonna olemasolu, mingil määral juba nad ka unustanud. Eliase perekonnaks on Chris.
Charlotte Wordsmith oli olnud Aruba laagri auväärt asukas juba mõndaaega, kuid varem polnud tal kunagi juhtunud keset koolipäeva sellist probleemi, mida kuidagi lahendada ei võinud. Täiesti kohutav oli teine. Puhtjuhuslikult põrkas ta kokku kutiga, kes peol oli tulnud talle alla keldrisse järgi, ja ka Kyle'l oli täpselt sama mure raskelt hingel.
Mitte kusagil ei olnud mitte ühtegi sefiiri. No lihtsalt ei olnud. Tükikestki. Lotta küsis kaasõpilastelt, õpetajatelt ja isegi käis pausi ajal rüüstamas paari kohta, kus ta lootis seda leiduvat. Šokolaadi oli muidugi kõikjal, aga see ei rahuldanud teda, polnud see õige.
Nii et nüüd istus tüdruk rõõmsalt Kyle'i kõrval kuti autos ja nad olid just jõudnud Orjanestadisse, et teha üks korralik popipäev ja täita oma sefiirivarud lõplikult. Kumbki neist ei tahtnud enam kunagi tunda sellist valu südames ja haigutavat tühimikku hinges, mida tekitas sefiirita olemine.
Lõpuks Kyle parkis oma auto ära ja Lotta hüppas nii entusiastlikult sealt välja, et oleks äärepealt rikkunud ära nende kõrval oleva masina värvi. Õnneks nii halvast siiski ei läinud. Plika pani ukse kinni ja kohendas oma lühikesi pükse, millesse oli lohakalt topitud triiksärk, mis tõenäoliselt elusees seda imeriista näinud polnud, mille järgi ta oma nime sai. Ka Lotta oli riiete sirgendamis vahendit võinud imetleda vaid kolme meetri kauguselt.
Kyle oli suur sefiiriarmastaja, kes oma kappe aeg-ajalt sefiirivarudega täitis. Ühel hommikupoolikul avastas noormees, et tema kapis pole enam alles ühtegi sefiiri. Kas Megan oli äkki nahka pistnud? Raske uskuda küll, et majakaaslane nii teha võis, seega ei läinud Kyle teda ka süüdistama, vaid lootis hoopiski hiljem kohvikust saada. Tuli aga välja, et kohvikus ei olegi sefiire. Koolipäev oli käimas ja Kyle suutis mõelda vaid sefiiridele. Ta ei söönud neid just tihti, sest juba üks sefiir suudab magusaisu mõneks ajaks ilusasti rahuldada, aga teadmine, et tal neid ei ole ja ta ei saa neid kuskilt ajas mehe lihtsalt hulluks. Kyle põrkas päeva jooksul kokku Charlotte'ga, kellega ta oli Rhea peol kohtunud. Nende jutt läks sujuvalt üle sefiiridele ning tuli välja, et mõlemal oli suur nälg nende järgi. Egas midagi, nad hüppasid kahekesi Kyle Roverisse ja sõitsid linna poole.
Peale pooletunnist sõitu jõudsid nad ühe toidupoeni Oranjestadis. Kyle'i isegi ei huvitanud, et ta poole pealt koolist jalga lasi, sest asi oli seda väärt. "Vaata, et sa autoust liiga kiirelt lahti ei löö," hoiatas mees enne, kui autost väljus. Polnud tal vaja hakata neid jamasid ja arvete klaarimist. Charlotte peaaegu lõigi ukse vastu teist, aga õnneks sai pidama. Kyle vajutas pisikest nuppu oma autopuldil, mis auto sulges, ja nad jalutasid mõlemad poodi.
Kyle võttis endale korvi ja jalutas otsejoones sefiiriletini. "Oh, kui hea valik," üllatus kutt, sest maitseid oli erinevaid, isegi selliseid, mida ta varem proovinud polnud. Ta ladus korvi igast maitsest ühe, ka šokolaadiga kaetud sefiire. Teades, et sefiirid ajavad janutama, viskas Kyle korvi ka sidrunivee. Ta leidis Charlotte'i poest peagi üles, kes vahepeal ära kadus tema juures, kui mees ise jookide letini jalutas. "Ma olen oma valiku teinud ja valmis minema. Kuidas sul lood on?" uuris Kyle.
Charlotte kaotas peaaegu kohe Kyle'i silmist, kui ta sefiiriletini jõudis. Kutt oli küll seal samas, kuid silmi jätkus neiul vaid maiustuste jaoks. Ta võttis igast maitsest ühe, mõtles siis veidi ja asus poes ringi ekslema, et leida piima. Polnud midagi paremat magusa suutäie peale, kui korralik koorene piim. Mida seal tüdruku hämminguks aga ei müüdud. Protsendid olid kõik alla kolme ja ta tundis end isiklikult solvatuna, kuid leppis viimaks kolme banaanimaitselise piimaga. Kui lahja lurr, siis parem juba lisaainetega! Vaevalt need tema surematut iga kuigi võrd lühendavad. Päris irooniline oleks, kui ta sureks mingisse imelikku e-ainete ületoos. Surematu või asi.
Viimaks kui ta oli juba hakanud muretsema, et kaotas oma autojuhi, ilmus too aga taas välja ja tüdruku näole ilmus lai naeratus. Elu oli nii ilus praegu ja tõotas muutuda veel paremaks. "Ma valisin kõik," teatas Lotta süütult. Korv oli küllaltki täis, päris palju maitseid oli seal pakutud tõesti.
Vertir suundus ees kassasse, kus müüja veidi kulmu kergitas, kui tüdruk kogu oma korvi sisu lindile loopis. Aga ilmselt oli ta harjunud seal igasuguseid nägema. Charlotte tasus õiglaselt oma sefiiride eest, surudes alla närvilisust, mida kutsus esile fakt, et ta oli niimõndagi suutnud peita ka oma vähesesse riietusse. Tal ei olnud raha vähe, ta lihtsalt ei tahtnud lasta oskustel rooste minna.
Kyle viis pilgu Charlotte'i korvile ning märkas seal kõiki samu maitseid, mis ta oli oma korvigi lappinud. Lisaks veel banaanimaitselist piima, millest Kyle elusees kuulnud ei olnud. "Mis asi see on?" küsis kutt, suunates oma näpu piimapaki poole. "Tähendab, ma saan aru, et banaanimaitseline piim. Pole sellist asja iialgi näinud. On see siis hea?" sõnastas Kyle oma küsimuse teistmoodi enne, kui Charlotte üldse jõudis oma suu avada, et esimesele vastata.
Kassas oli naljakas olukord, sest Kyle'i ja Lotta korvisisu oli suhteliselt sama. Nad olid mõlemad kõikidest maitsetest ühe sefiirikotikese korvi ladunud ja müüja arvas vist tõepoolest, et neil on tõsine magusanälg. Aga oligi! See pilk, mis ta saatis nii Kyle'i kui ka Charlotte'i poole, ajas mehe laialt muigama. Ta maksis ära ja ladus oma asjad kilekotti. Esmajoones tegi Kyle lahti oma veepudeli, et sealt korralik lonks võtta. Seejärel võttis mees ühe suvalise sefiirikoti ja peale avamist võttis sefiiri näppude vahele, asudes seda sööma. Paki pealt sai lugeda, et tegemist oli sidrunimaitselise sefiiriga. Maitses hästi, aga mitte eriti nagu sidrun. "Kuhu nüüd?" küsis Kyle Lotta käest, kui oli oma esimese ampsu ära söönud, "ega mitte veel tagasi laagrisse?" Tunnid veel käisid ja nad oleksid popitamisega vahele jäänud. Lihtsam on neil linnas ringi jalutada ja sefiire süüa. Autos polnud ka mõtet istuda, sest seal oli kohutavalt palav ja konditsioneer puhus ebameeldivalt näkku.
"Ma ei tea," kehitas Lotta õlgu. Ta polnud seda samuti varem proovinud, kuid eriti jube see olla ei saanud tema kogemuste põhjal maitsekõrtega. Plika toppis oma varanduse ühte paberkotti, sest öko ja kõik eks ole. Seejärel tegi ta Kyle'i eeskujul ühe sefiiripaki lahti, võttis ühe sefiiri kätte ning jäi hetkeks arutlema, kas see kõik mahuks talle korraga suhu ära. Järgmisel hetkel surus ta terve maiuse juba endale suhu. Kui käega peale suruda siis täitsa mahtus küll suhu ära. Raske oli närida ja hingata, aga no see on selline kõrvaline mure.
Vertril läks natuke aega, enne kui ta suu tolle banaanipiimaga puhtaks loputatud sai. Silmad olid veidi niisked pingutusest, kuid siis oli ta võimeline viimaks ka oma avaldust arvama. "Banaanipiim on hea. Ja loomulikul me ei jäle laagrisse, kui juba siia tulime. Kuradi pikk tee oli," teatas tüdruk tähtsalt.
"Paneme need sefiirid, mida me kohe ära ei söö autosse ja läheme linnapeale," arvas ta siis. See oli üks kõige mõistlikumaid asju, millega ta viimasel ajal välja oli tulnud. Tavaliselt tema võime ette mõelda oli piiratud sellest, et tal jooksid uued ideed liiga kiiresti peale.
Kyle vaatas imestusega, kuidas Charlotte endale terve sefiiri lausa jõuga suhu toppis ja selle vaevu sai isegi ära söödud. Kutt ise oleks sellega ehk hakkama saanud, aga Charlotte, väike neiu väikese suuga, pidi ikka tõesti pingutama, et sefiir talle täielikult suhu mahuks. "Ma ei kujuta ette, et see võiks hea olla," arvas Kyle. Banaanimaitseline piim kõlas jube kahtlaselt. "Jään tavalise piima juurde," teatas ta lisaks.
"Davai, teeme nii," noogutas Kyle innukalt ja toppis oma pooliku sefiiri suhu. Ta jalutas koos Charlotte'ga koos välja ja tegi autouksed lahti. Kilekott maandus tagaistmel ja enne ukse kinni lükkamist võttis Kyle sellest juba lahti tehtud sefiirikoti ning sidrunivee. Rohkem ta sefiire kindlasti tänase jooksul süüa ei tahtnud. Ta lükkas ukse kinni ja ootas, kuni Charlotte sai oma asjad autost võetud ning siis sulges taaskord uksed.
"Ma arvan, et kõnnime kesklinna poole," tegi Kyle otsuse nende mõlema eest ja hakkas kõndima kesklinna suunas. Nad olid hetkel rohkem äärelinna kandis. Kutt võttis oma pakist ühe sefiiri ja hammustas sellest suure ampsu. Olles suu poolenisti tühjaks söönud, märkas ta üle tee asuvat loomapoodi. "Kuule," ütles Kyle ja tõstis siis nimetissõrme kõrgele, näitamaks, et hakkab kohe midagi ütlema, aga sööb enne suu tühjaks. "Lähme sinna," sõnas ta viimaks, see sama nimetissõrm suunatud nüüd loomapoe poole. "Kuigi ma ei tea, kas meil lastakse seal toiduga olla." Äkki kardavad, et nad söödavad oma sefiire loomadele.
"Ega ma sulle ei pakugi," sõnas Charlotte säravalt. Kui kutt küsinud oleks, siis tegelikult oleks talle mekkida andnud seda imeasja kindlasti, kuid nüüd kui ta kahtles tüdruku väites, et see hästi maitseb, polnud see just viisakusreeglite rikkumine. Mitte, et ta hoolinud oleks, aga põhimõtteliselt. Kummalisi teid pidi käis see tema loogika.
Plika pani oma asjad samuti autosse, kuid haaras banaanipiima ja kaks pakki sefiire endaga teepeale kaasa. Ka tema piiriks oli tõenäoliselt see kogus, mis sisaldus ühes kotikeses, kuid piisavalt alpha olemiseks tuli alati rohkem süüa, rohkem karjuda, rohkem reegleid rikkuda, rohkem kõike. Ja kõige tähtsam oli veel mõnikord rohkem vastu hakata oma põhimõtetele. Lotta tundis end dominantsemana, kui rohkem sõi.
"Oh! Jah!" piiksatas tüdruk niipea, kui Kyle loomapoele osutas, nagu oleks ta taas viieaastane. Ta polnud sellest ajast peale kaotanud veel entusiasmi, kuna oma teist poolt ei olnud ta veel leida suutnud. Kodukohas olid küll kõik kohad läbi vaadatud, kuhu üks vertri kaaslane end peita võiks. Aga ei, kiusliku loomuga oli see, kes iganes talle määratud oli.
"Kui visatakse välja siis visatakse," arvas Lotta viimaks ta tormas üle tee. Mingi auto tegi äkkilise pidurduse ja kummivilin kajas üle tänava, millele järgnes kellegi vali karjumine, kuid plika lipsas juba poe uksest sisse ja naeratas laialt müüale.
|
OSCAR-2019
|
||
Mida ma siis seekord kohvrisse pakkisin ameerikamaale kaasa, et kuidagi järgmised 11 kuud üle elada. Enamasti ikka oma riided ja toiduained - justkui ootaks Siberisse sõit ees. Toidukraami enamuse moodustasid igat sorti kommid, Kalevi marmelaadid (Mari, Lily, Tiina, Mustsõstar, Sidrun, Apelsin, ...) pralineed (minule) nii pähklitega kui tavalised, Ananassi (kaasale) ja Tallinna vahvlikommid, Nurri ja Eesti 100 shokolaadid lastele. Juustu toppisin mitu kilo mõlemale kaasa, Maasdami ja Hollandi juustu mulle, Lepasuitsu ja sulatatud juuste kaasale, lisaks ka üks karp Old Saare juustu. Leiba pole juba mitu aastat vedanud, kaasa teeb kodus paremat. Küüslaugu ja sibula näkileibu viskasin paar pakki seljakotti juhuks kui Varssavis kõht kole tühjaks läheb. Viimase Saku Antvärgi õlle haarasin kaasa enne tolli ära libistamiseks. Meie naisperel kipub nimelt olema tahtmine alati väga liiga vara lennujaamas olla, mul läheb seal oodates kõht tühjaks ja janu tuleb kallale, aga baaris ei raatsi raha pilduda.
Seekord sai mõnusalt alles pealelõunal teele asuda, tavaliselt on tagasilennud juba varahommikul. Hommikul hüppasin kiirelt vanemate juurest läbi, vaatasin nende läpakad üle. Saime veel paar tundi koos olla, kohvi juua ja selle aasta viimaseid jutte näost-näkku ajada. Tütrega tõstsime rattad tagurpidi järgmist aastat ootama. Külmikusse oli hulk head-paremat kokkuostetud Eesti toitu jäänud, mida lihtsalt ei jaksanud ära süüa. Eks vanemate ülesandeks jääb selle nahka panemine. Saime isegi selle aasta esimesed oma aia maasikad ära proovida. Viimased pildid maja ees ja tellisin takso ära. Taxify transport saabus paari minutiga, gaasi peal töötav Volkswagen Passat. Juht oli venelane, nagu seni kõik peale ühe kellega olen sõitnud. Jutukas tüüp, punnis kenasti eesti keelt ja teenis sellega ka kaks euri jootraha.
Kohvrid olid meil kenasti 23 kg peale rihitud, mul paarsada grammi vähem, tütrel rohkem. Piirivalve käis kähku, mul seekord millegi pärast uuriti keemilise pulgaga, kas pole lõhkeaine jälgi endal või läpakatel. Puhtaks osutusime, olen mõelnud kas oleks positiivne resultaat kui näiteks enne tiirus laskmas käia. Lend kippus veits hilinema, minu õlu kosutav mõju sai otsa, läksin tollivabasse poodi uurima, kas saaks miskit muud jooki. Õlut nad tühjad Eestis külmas ei müü aga riiulilt leidsin pisikese 200ml veini 2euri eest. Viisakas ja otstarbekas värk: üle pudeli kaela on tops kaasas. Ilmselgelt mõeldud reisijatele, kes sooviks soodsalt klaasi veini võtta ilma baaris istumata. Sai teinegi krabatud kui lend ikka veel viibis. Hakkasin nats muretsema edasilennule jõudmise pärast, sest Varssavis oli aega vaid poolteist tundi.
Tõusime õhku neljakümne minutilise hilinemisega, peaks jõudma kui kiirelt teha. Õhkutõusmisel sain päris hea pildi Tallinna lennujaamast. Nõmme kohal olime juba liiga kõrgel selleks et oma maja eksimatult ära tunda. Pärnust lendasime üle, nägime kõiki suuremaid Eesti saari, eriti selgelt Kihnut ja Ruhnut. Poolas tegime kiiresti ja jõudsime õigesse väravasse veerand tundi enne ametlikku pealeronimist. Seegi lend viibis, läksime joogipoolist otsima. Suurtes poodides polnud õlut üksikuna külmas, samas R kioskis valik nigel. Haarasin ühe Desperados nimelise joogi ja mustsõstra likööri, kuna 1.2 liitrisest käraka normist oli oma liitri jagu puudu.
Lennuk igavene pirakas Boeing 787, istusime lapsega viimases reas kahekesi kolmesel istmel. Tühjasid kohti oli väga vähe, kujutasin juba ette kuidas saan mõnuga laiutada. Kauaks seda luksust polnud, sest ühe jämmema mamsli kõrval olev onkel seletas miskit stjuuardessiga ja istus siis minu juurde. Kurat küll, tahtsin õiendama hakata, aga lõin käega. Natuke rahustas asjaolu, et olin kogemata tädile oma seljakotiga üle kaalika uhanud kui see õlalt maha libises. Hädaldamise peale kohmasin "sorry", no wtf, ega ma ju meelega teinud, oleks õige imelik lohutama ja peale puhuma hakata. Et nagu karma või miskit sihukest 😛
Üle kaheksa tunni lend venis lennuväljal molutamise tõttu veelgi pikemaks. Luristasin oma "Desperados" joogi poolvägisi nahka, kujutas endast mingit õlle ja tequila kokteili, üsna jälk aga vähemalt sakkis tühja kõhu peale. Toit toodi suht siva ja oli päris hea, kanasalat meeldis eriti, panin ka pirtsutava lapse portsu nahka. Nii toidu ette, kõrvale kui taha läks õlleke. Filmivalik oli lai aga miskit eriti huvitavat polnud. Vaatasin ühte ja teist poolest saati kuni keerasin magama või pigem tukkuma. Gröönimaast lendasime lähedalt mööda aga praktiliselt kogu Atland oli pilvedega kaetud. Vahepeal plõksisin paar pilti läbi vedelkristallidega pimendatud akna.
Torontos võttis meid vastu niiskus aga mitte liiga hull temperatuur. Tollist saime lupsti läbi, kohvreid tuli üle poole tunni oodata. Kaasa kutsusime vastu kui kohvrid käes, tavaliselt ei kulu üle 15 minuti lennuväljale sõiduks aga viisakatel naisolevustel läheb lennujaama läheduses tihedas liikluses manööverdamise peale arusaamatult palju aega. Ootavate koerte juurde jõudsime alles veits enne kümmet, loomad niuksusid ja kilasid kui meeletud, ma alati muretsen, et saavad suurest emotsioonilaksust veel südari. Perega suurt vestelda ei jõudnudki, amps grillkana ja kobisime magama, hommikul kell 5 vaja tööle minekuks ärgata.
|
OSCAR-2019
|
||
Kui mõrvatakse veebikuulsus, süvenevad Castle ja Becekett säravasse internetimaailma. Kui tapja riputab kuriteopaiga fotod avalikult üles, saavad nad aru, et tegu on sotsiopaadiga, kes võib uuesti rünnata.
Castle lüüakse kurjategijat jälitades oimetuks ja ta ärkab maailmas, kus tema ja Kate pole kunagi kohtunud.
Kui üks neiu sureb mürgituse tõttu südameseiskumisest, peavad Castle ja Beckett minema tema viimasesse asukohta Arizona rantšos. Selgub, et ohver tegeles enam kui sajandivanuse rongiröövi ja kadunud kulla otsingutega.
Castle ja Beckett komistavad tagaotsitud terroristi otsa ja terve New Yorgi politsei asub teda jälitama, kuid sellel võib olla ränk tagajärg ühele rühmaliikmele.
Kui Castle kuuleb oma 1980ndate lemmikfilmitähe mõrvast, saab ta Beckettiga abi vanematelt märulikangelastelt. Kas mehe minevik viib tema tapja jälile?
Castle töötab maffiabossi heaks, et lahendada maffiaarsti mõrv. Esposito sööb õhtust koos Lanie ja tema vanematega.
Castle saab keelu koos Kate Beckettiga ühte juurdlust lahendada ning ilmub kuritööpaika eradetektiivina, kuid miski ei lähe plaanipäraselt.
Kui mõrvatakse noor telenovelade näitleja, satuvad Beckett ja tema rühm tõeliselt seebiooperliku intriigipesa otsa. Sarja staar palkab Castle'i aga enda eradetektiiviks.
Castle läheb salamisi oma kliendi abikaasa armulugusid paljastama, kuid näeb pealt kliendi mõrva mehe käe läbi. Kuna tapmist on raske tõestada, tuleb tõde teisiti paljastada.
Sarimõrvar Jerry Tyson ehk 3XK on tagasi ning Castle ja Beckett kohtavad teda jaoskonnas. Kas nüüd saab ta lõplikult istuma panna?
Tapetakse Marsi matkimislennul osalev astronaut. Castle ja Beckett peavad skafandrid selga panema, et asja uurida, kuid mõrv näib olevat täiesti ilmvõimatu.
Hongkongi uurija aitab Castle'it ja Beckettit, kui tuleb leida puksiirauto juhiks hakanud endise vangi mõrvar.
Uurija Ryan satub atentaadivandenõu keskele, kui ta karismaatilist kongresmeni turvab. Castle ja Beckett aitavad asja uurida.
Surnuna leitakse tuntud jurist Richie "Pitbull" Falco. Beckett ja Castle uurivad paljusid kliente ja konkurente, kellel oli põhjust teda tappa.
Salapärane korduv unenägu paneb Castle'i ja Becketti uurima neid kahte kuud, mil Castle salapäraselt kadunud oli. Kuid tõeotsingutel on rängad tagajärjed.
Castle'ile meenub metsas aset leidnud mõrva uurides lapsepõlvetrauma. Beckett on jõudnud elu ristteele.
Tähtsa juurdluse enda õlule võtnud Beckett mõtleb, mida teha oma Washingtoni töökohaga ja kas võtta vastu Castle'i ettepanek.
Beckett jookseb ajaga võidu, et leida varastatud mürkaine, millega võib tappa kümneid tuhandeid inimesi. Mis veelgi hullem, ka Castle saab mürgituse ja tal jääb alla 24 tunni elada.
Beckett on ikka veel Washingtonis ja nii peab Castle koos poistega uurima endise lapstähe Charlie Reynoldsi mõrva. 1990ndate alguse koolikomöödiasarjas mängis ta nohikut.
Meeleheitel Emma Briggs, keda kahtlustatakse mõrvas, võtab pantvange ja kuulutab siis, et on valmis läbi rääkima ainult Richard Castle'iga.
Võigas mõrvajuurdlus viib Castle'i ja Becketti kahtlusaluseni, kes väidab, et rändas ajas tagasi selleks, et peatada hirmsad sündmused, mis võivad muuta ajaloo kulgu.
Alexis värbab Castle'i appi, sest soovib tõestada, et surma mõistetud Frank Henson pole tegelikult kuritegu toime pannud.
Mõrvatakse kuulus suhtenõustaja ja tundub, et surma põhjustas tema juurdepääs võimsate eliitklientide saladustele.
Castle ja Beckett avastavad mõrvpaigas, et naisohver on jahmatavalt sarnane kohtuarst Lanie Parishile.
Verine mees tuigub kirikusse ja ulatab enne surma preestrile salapärase pambu. Kui selgub, et tegu on naeratava beebiga, saavad Castle'ist ja Beckettist järsku vastsündinu hoidjad.
Lihtsa poemüüja näiliselt tavapärane mõrv viib ootamatult spionaažimaailma ja viimaks ka Castle'i isani.
Mõrvatakse mässumeeelne popstaar ning juurdlus viib Castle'i ja Becketti paparatsode ja allakäigu maailma. Lisaks tuleb Alexisega maid jagada.
Kui mõrvatuna leitakse moeajakirja diktaatorliku toimetaja Matilda Kingi abiline, puutuvad Castle ja Beckett kokku kõrgmoe glamuurse ja jõhkra maailmaga.
Keskkooliaegse paha tüdruku mõrv viib Castle'i ühte tema paljudest koolidest. Ta avastab, et asitõendid viitavad üllatavale kurjategijale.
Tundub, et hotellitoas mõrvatud mehe juhtumit on lihtne lahendada, kui Beckett ülestunnistuse saab. Kuid siis selgub, et süüdlasel on alibi olemas.
Beckett saadetakse appi narkorühmale, kuid rutiinne juurdlus võtab surmava pöörde pärast ebaõnnestunud salaoperatsiooni.
Jaapanlanne Jade tapetakse oma vanemate mõrvareid otsides. Castle leiab mõrvarelva, kuid üks ninja võtab selle endale. Juurdlus viib Becketti ja Castle'i yakuza maailma.
Ehitustöölised leiavad 1970ndatel aastatel kadunud kuulsa mafiooso surnukeha ning Beckett ja Castle asuvad mitmekümne aasta vanust mõrva lahendama. Kahjuks on ainus tunnistaja mees, kes usub, et on endiselt 1970ndats, ning uurijad peavad tema luuluga kaasa mängima.
Salapärane mootorrattur tapab professionaalse rulasõitja. Castle ja Beckett satuvad ekstreemspordi maailma.
Castle'i ja Becketti kauaoodatud pulmapidu on kohe käes, kuid vapustav üllatus ähvardab päeva rikkuda, sest nad alustavad metsikut missiooni.
Castle ja Beckett peavad otsustama, kas nad on nüüd paar või jääb see ühekordseks kohtumiseks. Kõigepealt tuleb aga tegeleda isikutega, kes vastutavad Kate'i ema surma eest ja on nüüd ka Beckettile ohtlikud.
Beckett on esimest päeva tööl tagasi. Kui mõrvatakse televisiooni ilmatüdruk, peab ta juhtumi lahendamiseks koos Castle'iga sumpama armutu auahnuse maailmas. Samas peavad nad ka oma suhet salajas hoidma.
Seletamatul kombel mõrvatud naisega on seotud aardeotsijad ja Manhattani seltskonnategelased. Castle osaleb hoiuruumi oksjonil, lootes seeläbi tapja motiivi avastada.
Castle ja Beckett veedavad Hampton'sis romantilist nädalavahetust ja satuvad mõrvajuurdluse keskmesse, kui Castle'i basseini kukub surev mees.
Rituaalmõrv võtab sihikule Castle'i, sest kõik tõendid seostavad teda mõrvaga. Välja tuleb ka üllatusi ning Beckett kahtleb, kui hästi ta Castle'it tunneb.
Draama, suurte egodega kuulsused ja kostümeeritud fännid sogavad vett, kui ulmehuviliste kogunemisel leitakse laip.
Mõrvatakse rokkstaar, kellest tehti parasjagu dokumentaalfilmi. Võtterühm jätkab ka Becketti ja Castle'i juurdluse filmimist.
Castle'it ja Beckettit jälitab maffia, kui nad preestri mõrva ainsat tunnistajat peitu viivad. Relvastamata karmi rajooni sattudes peavad nad jälitajate vältimiseks kiiret mõistust kasutama.
Central Parkist leitakse surnuna punase vammuse ja habemega mees. Tundub, et uurida tuleb jõuluvana mõrva.
Beckett kolib kahjuritõrje ajaks Castle'i juurde just siis, kui sinna kolib Castle'i eksnaine Meredith. Samal ajal tuleb uurida naise kadumist Kariibi meres.
Edukas noor DJ tapetakse ühe poptähe plaadi esitlusel. Beckett ja Castle satuvad seega New Yorgi muusikatööstuse keskmesse. Jäljed viivad probleemse teismeliseni ja Esposito võtab ta oma tiiva alla.
Mõrvatakse Beau Randolf, pornofilmide sarja "Pöörased kolledžitüdrukud" asutaja. Motiiv võib olla tervel rodul abikaasadel, isadel ja endistel kolledžitüdrukutel.
Ühe noore naise mõrva uurides ilmnevad seosed senaator William H. Brackeniga, kes vastutab Becketti ema mõrva eest.
Castle ja Beckett tutvuvad "Tõeliste koduperenaiste" tüüpi sarjaga "Wall Streeti naised", kui tuleb uurida sarja noore tähe mõrva.
Kaheosalise seeria esimeses pooles paljastavada Castle ja Beckett plaani röövida jõuka Lähis-Ida ärimehe tütar. Dylan Walsh (Nip/Tuck) mängib FBI agenti Harrist.
FBI ei suuda Castle'i tütart leida ja ta pöördub abi saamiseks kahtlase tegelase poole. Siis ta aga avastab, et kurjategijatel on palju kurjakuulutavamad plaanid.
Üks noor naine on kolm päeva pärast "kummitava" DVD vaatamist surnuks ehmatatud. Kui ka Castle kogemata neetud videot vaatab, on temagi märgistatud.
Pagari mõrvajuurdluse jäljed viivad Iiri maffiani, kus pinged on jõudnud haripunkti ja terendab vaenulik ülevõtmine.
Castle peab vigastuse tõttu kodus passima ja on kindel, et nägi pealt mõrva, kuid pole laipu, asitõendeid ega teisi tunnistajaid. Beckettile tundub, et fantaasia on kirjanikust võitu saanud.
Beckett määratakse kaitsma miljardär Eric Vaughni, kellele korraldati atentaat. Castle tunneb end ohustatuna ja otsustab juhtumi ise lahendada.
Beckett satub rutiinse juurdluse käigus pommi otsa ja ei tohi ennast liigutada, et see ei plahvataks. Ryan ja Esposito asuvad pommipanijat otsima, Castle aga jääb Beckettit rahustama.
Beckett uurib mõrva, mis pandi toime sõjaväelise täpsusega. Samas kutsutakse ta tööle Washingtoni kõige tundlikumate juhtumitega.
Töövestlus föderaalses agentuuris paneb Becketti järele mõtlema, mis soovid on tal oma töökohale ja suhtele Castle'iga.
Beckett ja tema rühm tungivad mõrvari kannul kahtlasesse korterisse ega oska arvatagi, et näevad seal Castle'it, relv käes, surnud naise kohal seismas. Castle vannub, et on süütu, kuid Beckett peab ta vahistama.
Pärast kuulsa selgeltnägija mõrvamist otsivad Beckett ja Castle tema tapjat, arutledes samas sensitiivsete võimete olemasolu üle. Eriti pärast seda, kui saabub ohvri kiri, mis on kirjutatud tapmise päeval ja ennustab tema surma.
Mõrvatud kautsjonivahendaja on peitnud salavihjeid täis dokumendi, mis paneb Castle'i kujutlusvõime lippama. Beckett võtab sihikule vägivaldsed kurjategijad, kes ohvri maailmas elasid.
Castle ja Beckett uurivad 200 aastat vana kuuliga tapetud noore matemaatiku mõrva. Castle'il tekivad kohe meeletud teooriad ajas rännanud tapjast.
Kirstukandjad pillavad matustel üllatavalt raske kirstu ning koos arvatud lahkunuga pudeneb sealt välja veel teinegi tundmatu naine.
Ilus naine leitakse surnuna ja kõik asitõendid viitavad sellele, et tegu on kurikuulsa Kolmikmõrvari ohvriga. 3XK hüüdnime pälvinud mõrvar hoidis New Yorki nelja aasta eest oma hirmuvalitsuse all ja kadus siis. Nüüd on ta tagasi.
Politseiniku tulistamise peale kohale tõtanud Castle ja Beckett avastavad, et ohver on siiski meesstrippar, kes on politseinikuks riietunud.
Central Parkis lastakse maha New Yorgi metroo töötaja. Castle ja Beckett satuvad seda uurides noore poisi jõhkra röövimise peale.
Tuntud astrofüüsik leitakse autost surnuna ja Castle'il tekib teooria, et tegu oli tulnukate poolse rööviga, eriti kui üks föderaalagent üritab juurdlust peatada.
Castle ja Beckett tegelevad baariomanikust dokitöötaja surma. Koos tema surnukehaga tuleb päevavalgele saladus, mis pärineb 1930ndate aastate kuivast seadusest.
Castle'i romaani filmiversioonis Nikki Heati mängiv Natalie Rhodes liitub juurdlusega, kui lahendada tuleb kosjamoori mõrv. Natalie eesmärk on rolli sisse elada ja see õnnestub tal Becketti meelehärmiks liigagi hästi.
Mustkunstnik Zalmon Drake leitakse veepaagist surnuna ja kiri näib viitavat enesetapule. Kuid tegemist on siiski mõrvaga, kuhu näib olevat segatud ka hukkunu kaksikvend.
Becketti ema mõrvajuurdlusega tegelenud uurija tapetakse enne, kui ta jõuab oma uutest avastustest rääkida. See avab Beckettil vanad haavad ja kannustab teda oma ema mõrva põhjalikumalt ette võtma.
Loteriivõitja mõrvamise järel on Castle'il ja Beckettil terve rida kahtlusaluseid. Martha peab otsustama, mida oma pärandusega peale hakata.
Castle ja Beckett satuvad ühe juhtumiga tegeledes vastaspooltele, kui Castle'i vana sõpra peetakse peamiseks kahtlusaluseks oma naise mõrvas. Castle mõistab asja uurides, et üks kahest hirmsast võimalusest peab tõsi olema.
Tõenäolist röövmõrva uurides avastavad Beckett ja Castle, et ohver oli seotud salapärase vandenõuga. Panuste kerkides võtab FBI agent nende juurdluse enda õlule.
Castle ja Beckett peavad saama üle oma erimeelsustest föderaalagent Falloniga, et hoida ära tervet linna hõlmav katastroof.
Tuntud New Yorgi seebiooperi võtteplatsil on toime pandud mõrv - stsenarist on kirvega tapetud. Castle ja Beckett avastavad, et kulisside taga toimub seebikas sama räpane võitlus kui kaamerate ees, sest kõik on valmis karjääri tegemiseks tapma.
Mõrvatud seltskonnategelase kohtuprotsessil sureb ootamatult vandekohtunik. Kui selgub, et põhjuseks on mürgitamine, ilmneb ka, et vandekohtuniku must minevik võis asjaga seotud olla.
Pitsaahjust leitakse mõrvatud mees, kes osutub ajakirjanikuks, mitte restorani töötajaks. Kas põhjuseks oli tema artikliseeria "pitsasõdadest" või hoopis midagi tõsisemat?
Beckett eirab ülemuste käsku ja sõidab Los Angelesse, et uurida oma kunagise juhendaja Michael Royce'i mõrva. Castle kahtleb tema motiivides.
Castle ja Beckett kustutakse asja uurima, kui kägistatuna leitakse missivõistlustel osalenu. Kõigil kahtlusalustel oli põhjust see mõrv toime panna.
Kohtuistungi ajal põgeneb tapja, kellel on infot Becketti ema mõrva kohta. Paljastub saladus kapten Montgomery mineviku kohta.
Castle’i elus toimub palju asju korraga. Ta püüab lõpetada oma uut romaani pealkirjaga „Kuumalaine“ ja samal ajal Beckettiga suhteid parandada. Duo asub taas koos tööle, et lahendada puuokste vahelt leitud mehe mõrva.
Castle ja Beckett konkureerivad Ryani ja Espositoga, et näha, kes esimesena oma mõrvajuhtumi lahendab. Mõne keerdkäigu järel töötavad kaks meeskonda kuriteo lahendamiseks koos.
Castle ja Becket uurivad ekspeditsioonil tapetud Arktika uurija saladuslikku mõrva. Juurdlus viib neid nii Park Avenue’le kui CIA-sse. Castle kahtlustab, et mõrvar võis terve aja neist sammukese ees olla.
Castle’i agendil on talle karjääri muutev pakkumine, kuid selle vastu võtmine tähendaks lõppu Beckettiga koos töötamisele.
Halloween on lähedal ja surnuaiast leitakse vampiirihammastega mehe laip, kelle südamest on läbi torgatud puupulk. Jäljed viivad Castle’i ja Becketti vampiirisektini. Samal ajal valib Castle oma Halloweenipeoks kostüüme.
Castle ja Beckett uurivad tõusva rokkstaari mõrva, kelle mõrv jäljendas stseeni tema viimasest muusikavideost.
Castle ja Beckett uurivad jalgrattakulleri mõrva. Juurdlus hõlmab ka silmapaistva perekonna minevikku.
Castle ja Beckett uurivad ringkonnaprokuröri mõrva. Samal ajal jagab Alexis Beckettile saladust, mida ei julge tunnistada oma isale.
Castle ja Beckett uurivad prügišahtist alla lastud mehe mõrva. Olukord muutub pingeliseks, kui laipa tulevad tuvastama nii mehe abikaasa kui kihlatu.
Castle ja Beckett uurivad kunstimüüja mõrva, kes lasti oma galeriis maha. Kuul on mõrvapaigast jäljetult kadunud ja ainus tunnistaja kannatab mäluhäirete all.
Castle ja Beckett kustutakse pulma, et uurida pruutneitsi mõrva. Castle mõistab, et pruut on tema kunagine tüdruksõber Kyra ja tema tunded võivad juurdluse objektiivsust mõjutada. See muudab Becketti armukadedaks.
Iiri mafiooso mõrva uurides paljastavad Beckett ja Castle kohaliku võimuvõitluse, millega võivad olla segatud nii telepoe saatejuht kui rahvusvaheline narkokaubandus.
Perekond saabub puhkusereisilt tagasi ja avastab tütre voodist surnud mehe. Castle ja Beckett arvavad alguses, et uurivad võõrastes hoonetes ööbiva kodutu mehe mõrva, kuid juurdlus viib nad peagi miljonitesse dollaritesse ulatuva röövinini.
Armastatud pesapallimängija leitakse pärast Kuubasse reisimist surnuna. Juurdlus, mis hõlmab ka Joe Torre’ga kohtumist (kehastab seriaalis iseennast), viib detektiivid New Yorgi Kuuba kogukonda.
Avalikust pargist leitakse käeraudades rippuv ja karamellikastmega kokku määritud poolpaljas naise laip. Castle’i ja Becketti juurdlus viib nad New Yorgi seksuaalse domineerimise kogukonda.
Eelmise osa jätkus lastakse õhku Becketti korter ning selgub, et sarimõrvar on jätkuvalt elus. Kurjategija esitab Castle’ile, Beckettile ja agent Shaw’le enda leidmiseks väljakutse.
Muuseumikuraatori mõrva uurimine võtab ootamatu pöörde, kui Castle ja Beckett avastavad, et avatud muumia hauakambrile on raiutud hoiatus, mis kuulutab kõigile muumia nägu näinule surma.
Castle reklaamib jutusaates oma uut raamatut. Vaheajal sosistab saatejuht Bobby Mann Castle’ile: „Nad soovivad mu surma.“ Kui Mann sureb samal õhtul näiliselt loomulikku surma, peab Castle Becketti veenma, et mängus on kuri käsi.
Castle ja Beckett uurivad varga mõrva. Juurdluse ajal selgub, et Espositol võib olla kahtlustatava mõrvariga isiklik side.
Elava loomuga restoraniomanik satub „Meisterkoka“-laadse saate osaleja mõrva juurdluse keskmesse. Restoraniomanik on detektiiv Becketti keskkooliaegne sõber.
Becket kutsub röövmõrva uurimiseks appi detektiiv Demmingi. Juurdlusest saab kahe mehe vaheline võistlus Becketti tähelepanu võitmiseks.
Politse kutsub endale appi Richard Castle, et lahendada kahte mõrva, mis sarnanevad tema raamatutes kirjeldatule. Teda küsitleb detektiiv Kate Beckett. Nende vahel tekkiv konflikt toob kaasa nii ohu kui romantika.
Jõukas linnaosas leitakse korterelamu pesukuivatist naise laip. Kui Castle ja Beckett avastavad, et naine töötas majas lapsehoidjana, viib juurdlus nad seksi, valede ja “mängukohtingute” maailma.
Kunagi jõukas olnud teismeline, kelle perekonnal on parasjagu rasked ajad, leitakse Central Parkis ulpivast sõudepaadist. Ohvri sõbrad teevad kõik, et Castle’i ja Becketti juurdlust takistada.
Ehitusplatsilt leitakse metallvarraste alt surnuks külmunud naine. Castle ja Beckett asuvad taas lahendama aastatetagust mõistatuslikku kuritegu ning ohvri minevikuga tutvudes peab ka Beckett seisma silmitsi enda elus toimunuga.
Leitakse rituaali käigus piinatud ja tapetud immigrandi laip, mis viib Becketti uurima saladuslikku Voduni religiooni. Castle on oma raamatute jaoks sarnaseid mõrvu uurinud ning tema teadmised ja allikad osutuvad nüüd väga väärtuslikuks.
Sissemurdmiste laine lõpeb mõrvaga. Castle ja Beckett peavad kurjategija leidma. Mõrtsukast varga püüdmiseks suundub Beckett Castle’i glamuursesse maailma, olles tema kaaslaseks heategevuslikul ballil.
Castle ja Beckett uurivad motelli vannitoas mootoriõlisse uppunud naise mõrva. Neile tuleb appi tõeline kuriteoajakirjanik, kes võib olla ohvriga seotud.
Kaheaastane tüdruk on kadunud ja FBI kutsub appi Becketti. Kui ilmneb, et juurdlust juhtiv FBI agent on Becketti eks, asub Castle võitlusse tema tähelepanu eest.
Castle ja Beckett uurivad ilukirurgi mõrva. Samal ajal on Alexisel koolilõpuball. Castle nuhib Becketti minevikus ning saab teada palju üllatavat.
|
OSCAR-2019
|
||
Parlament võtab vastu seadusi ja vajaduse korral muudab neid, teostab järelevalvet seaduste täitmise üle ning avaldab üldisi poliitilisi seisukohti. Luuresektor tegutseb enamasti varjatult ja saladuse loori all, seetõttu on läbipaistev parlamentaarne järelevalve hädavajalik, et kindlustada julgeolekuasutuste tõhus seaduslik tegevus rahva ja riigi kui terviku huvides. Vana-Rooma kirjanikku Juvenalist tsiteerides: “Quis custodiet ipsos custodes” – kes valvab valvurite endi järele?
Viimasel kümnendil maailmas, sealhulgas Eestis, aset leidnud sündmused, nagu 2001. aastal terrorirünnakud New Yorgis ja Washingtonis, 2007. aasta aprillirahutused Tallinnas ja kaitseväeluure skandaal Eestis, 2008. aastal NATO suurim spioonijuhtum ja Gruusia sõjaline konflikt, on taas päevakorrale tõstnud riikide luurevõime tähtsuse ning põhjustanud mitmeid muutusi rahvusvahelises julgeolekukeskkonnas. Julgeolek on iga riigi iseseisvuse ja sõltumatuse tagamise seisukohalt strateegiliselt oluline valdkond.
Julgeolekusektori all käsitletakse teabehanke (riigikaitseks vajaliku info kogumine ja töötlemine) ülesannet täitvaid asutusi. Paralleelselt kasutatakse mõisteid julgeoleku- ja luureasutused, eriteenistused ning julgeoleku- ja luureteenistused (intelligence services, security services). Eestis on teabehangete korraldamise õigus kaitsepolitseiametil, teabeametil ja funktsioonina kaitseväeluurel. Kaitseväeluure ei ole koondunud eraldi asutuseks, vajalike luureandmete kogumise ja töötlemisega tegelevad kaitseväe struktuuriüksused (kaitseväe põhimääruse järgi Scoutspataljon, õhuseiredivisjon, mereväe väeüksused, luurepataljon).
Tänapäeva luure suurim probleem on see, et heidetakse kõrvale ajalooline kogemus, sellest õppimata (Scott, Hughes 2008, 10). Luures ei saa olla selektiivset mälu, Iraagi sõda ja kaitseväeluure skandaal Eestis on vaid üksikud näited, mis peaksid olema õpetuseks analoogsete olukordade vältimiseks tulevikus. Luureinfoga manipuleerimine on tõsine oht riigi julgeolekule. Õppetundidest paberil ei ole kasu, kui neid ei kasutata reaalses tegevuses.
Järelevalve tähendab tegelikult autonoomia piiramist. Kontroll ja autonoomia on üldjuhul pöördvõrdelises seoses – kontrolli suurendades autonoomia väheneb ja vastupidi. Autonoomia puhul eristatakse kaht aspekti – otsuse langetamise pädevust ja selle tegeliku kasutamise piiramist (Verhoest et al 2004, 106). Otsuse langetamise pädevus jaguneb omakorda kaheks: juhtimisautonoomia, mis hõlmab töö tegemiseks eraldatud ressursside kasutamise pädevust, ja poliitiline autonoomia, mis hõlmab töö sisulist poolt puudutavat otsustuspädevust (ibid, 104–105). Nii juhtimis- kui ka poliitilise autonoomia raamid paneb paika riigi parlament: regulatsioonide kehtestamisega saab parlament piirata asutuste juhtimisautonoomiat ning aruandluskohustuse kaudu asutuste poliitilist autonoomiat.
avastada ja vältida kuritarvitamisi, halduse omavoli, valitsuse või riigiasutuste ebaseaduslikku ja põhiseadusevastast käitumist, et tagada isikute põhiõigused ja -vabadused;
Parlamentaarse järelevalve eesmärk on tagada luuresektori vastutavus. Barbara S. Romzek ja Melin J. Dubnick (1987, 229) eristavad demokraatlikus avaliku halduse süsteemis kontrolli allikast ja määrast tulenevalt nelja vastutavussuhete liiki (joonis 1).
Asutuste ja ametnike tegevuse vastutavuse tagamiseks on olulised kõik liigid. Käesoleva artikli eesmärgist tulenevalt käsitleb autor üksnes poliitilist vastutavust ja selle üht tüüpi, parlamentaarset järelevalvet. Poliitilise vastutavuse sisuks on ametnike ülesanne viia ellu poliitikute otsuseid, mistõttu peab nende tegevus olema kooskõlas poliitiliste prioriteetide ja ülesandepüstitusega (ibid, 229).
Glenn Hastedti (2010, 719–733) järgi vastutab kogu luuresüsteem – ametnikud ja poliitikud. Poliitiline vastutavus hõlmab nii valitsemisala ministri, peaministri kui ka parlamendi järelevalvet eriteenistuste üle. Parlamendi ees vastutavad ametnikud ja ministrid, kelle ülesanne on kontrollida poliitiliste otsuste elluviimist. Kohustus selgitada ja õigustada kehtib kõigi toimingute, tegevuste ja otsuste kohta. Eesmärk on avastada eksimusi ja vigu, võimaluse korral need parandada ja neist õppida, et vältida sääraste situatsioonide kordumist tulevikus ning muuta asutuste tegevus efektiivsemaks.
Robert Gregory (2007, 349) iseloomustab vastutavust kui demokraatlikult tervet suhet rahva, ametnike ja poliitikute vahel. Mark Bovensi järgi hõlmab vastutavus erinevaid väärtusi, nagu läbipaistvus, õiglane ja aus valitsemine ning usaldusväärsus (Bovens et al 2008, 225). Vastutavusmehhanismide eesmärk ongi hinnata delegeeritud volituste ootustekohast täitmist ja vältida avaliku võimu väär- ja kuritarvitamisi (Thomas 1998, 348). Vastutavus on samaväärne ex post kontrolliga ehk toimub alati pärast tegevuste elluviimist. Siinkohal peab autor silmas kontrolli kui järelevalvet, mitte kontrolli kui juhtimisfunktsiooni.
Maailma mastaabis kerkis julgeolekusektori vastutavuse teema päevakorrale seoses üldise demokratiseerumise protsessiga ning eriteenistuste luuramisega poliitiliste oponentide järele (Gill 2003, 1–3). Eelmisel kümnendil lisandus uue tahuna nn luure läbikukkumine ehk intsidendid, kus luureinformatsiooni puuduse või vigasuse tõttu leidsid aset sündmused nagu New Yorgi ja Washingtoni terrorirünnakud, mis näitasid, et luuresektor peab tegutsema tõhusamalt. Seepärast on paljudes riikides muudetud luuresektorit puudutavaid regulatsioone, kuid sellest üksi ei piisa. Vaja on ka julgeolekuasutuste organisatsioonikultuuri muutumist ja koostööd järelevalve tegemisel (ibid, 3).
Praegu seisab kõikide riikide ees uus ülesanne – luureasutuste vastutavus rahvusvahelise koostöö mõõdet silmas pidades (Cameron 2010). Kasvava terrorismiohu vastu võitlemiseks tuleb luureasutuste vahel luua efektiivne rahvusvaheline koostöövõrgustik. Praegused riiklikud järelevalve- ja vastutavusmehhanismid on loodud ajal, kui rahvusvahelisel mõõtmel ei olnud nii suur roll ning peamised eesmärgid olid kindlustada, et luureteenistus ei sekkuks sisepoliitikasse ning ei kuritarvitaks oma volitusi.
Julgeolekuteenistustele pandud ülesannete tõttu (riigi julgeoleku tagamine mittesõjaliste ennetavate meetmete abil) ei saa neid kohelda võrdselt teiste valitsusasutustega ning enamikus riikides käsitletaksegi luureteenistusi omaette (Born, Wetzling 2007, 316; Johnson 2005, 102; Caparini 2007, 26). See aga ei tähenda, et nende kohta ühiskonnas tunnustatud reeglid ei kehti, vaid nende tegevuse eripära arvestades tuleb reeglid kohandada luureteenistustele sobivaks.
Riikliku julgeoleku tagamiseks on vaja adekvaatset luureinfot. Luureinfo, mida valitsus rakendab poliitiliste otsuste langetamisel, et minimeerida ohte riiklikule julgeolekule, on avalik ja salajane (Carlisle 2005, vii). Osa autoreid (Magenheimer 2001, 6) haarab luure mõistesse ka asutused, kes seda infot koguvad ja analüüsivad, ning meetodid, kuidas seda tehakse. Demokraatlikus riigis peavad luureteenistused tegutsema tõhusalt, olema poliitiliselt neutraalsed, austama moraali- ja eetikanorme, pidama kinni seadustest ja demokraatlikest põhimõtetest (Born et al 2003, 63). Selle teeb keerukaks tõik, et suurt osa luureteenistuse tegevusest ümbritseb õigustatult salajasus.
Luure ei saa ega tohi ennustada tulevikku, vaid peab kindlaks tegema arenguid ja trende, mis võivad mõjutada tulevikku, koguma ja analüüsima vastavat infot, tooma välja võimalused ja riskid ning edastama kogu vajaliku teabe õigel ajal ja sobivas formaadis otsustajatele (Petersen 2006, 426). Hilinenud info mittesobivas formaadis võib osutuda kasutuskõlbmatuks ja väärtusetuks, tagantjärele tarkuseks. Luure ei tohi sekkuda poliitikasse ega koguda informatsiooni olenevalt poliitilistest eelistustest, luureametnikud peavad tegutsema objektiivselt, erapooletult ja apoliitiliselt ning tegema vahet faktide, arvamuste ja hinnangute vahel (ibid, 427). Luureasutused ei tohi luua ega soosida endale sobivaid poliitikaid ega elimineerida olemasolevaid ohte, kuid efektiivse tegutsemise korral on võimalik riske minimeerida (ibid, 427). Öeldakse, et üks luureametnik õigel ajal õiges kohas on väärt sama palju kui 20 000 sõdurit lahinguväljal.
Mõnes riigis täidavad luureasutused teatud mahus ka politsei ülesandeid. Näiteks Prantsusmaal, Norras, Taanis ja Rootsis on luure- ja politseiasutused suuremal või väiksemal määral ühendatud (Cameron et al 2006, 20). Tuleb aga eristada kriminaalset tegevust ja ohtu riiklikule julgeolekule ning seetõttu on eelistatud luure- ja politseiinstitutsioonide (repressiivõigust omavad asutused) eraldatus (Roberts 2009, 179; Scheinin 2010, 24). Seda printsiipi on järginud näiteks Holland, Saksamaa, Tšehhi ja Sloveenia (Cameron et al 2006, 20). Kuigi kriminaaluurimine ja luureinfo kogumine võivad tunduda üldjoontes sarnaste tegevustena, on eesmärgid ja kasutatavad meetodid erinevad (Schreier 2007, 33). Kriminaaluurimise eesmärk on kurjategija süüdimõistmine kohtus, luure ülesanne koguda võimalikult palju infot potentsiaalsete riiki ja ühiskonda ohustavate riskide kohta. Seetõttu võib ette tulle juhtumeid, kus luureasutus ei lase kohe avastatud kurjategijat arreteerida, sest tema kaudu on võimalik koguda täpsemat infot ohtude kohta. Selge vahetegemine on vajalik ka luureasutuste käsutuses olevate erinormide ja nüüdistehnoloogia kasutamise vältimiseks rutiinsetes kriminaalmenetluse situatsioonides, kui puudub reaalne oht riigi julgeolekule ja eesmärk on üksnes kurjategija süüdimõistmine kohtus (ibid, 34).
Ka Euroopa Nõukogu soovituste kohaselt (Council of Europe … 1999) ei peaks luureasutustel üldjuhul olema kriminaalmenetluse pädevust ja see on õigustatud ainult siis, kui on oht riiklikule julgeolekule.
Tavaliselt on luure erinevad funktsioonid jagatud mitme asutuse vahel, ainult mõnes riigis (nt Holland, Hispaania, Türgi) on üks julgeolekuteenistus, mis täidab kõiki riigile vajalikke luurefunktsioone (Leigh 2007, 67). Luurefunktsiooni monopoliseerimist peetakse demokraatlikus ühiskonnas ohu märgiks ja tõhusa järelevalve seisukohalt eelistatakse eraldi asutusi (Born et al 2003, 66).
Põhiõigused ja demokraatia on lääne kultuuriruumis poliitilise korra alusväärtused (Lõhmus 2010, 354). Julgeolekuasutustel on oma ülesannete täitmiseks õigus piirata osa põhiõigusi (sõnumi saladus, kodu, perekonna- ja eraelu puutumatus), kuid põhiõiguste piiramine peab olema kooskõlas põhiseadusega ja proportsionaalne – vajalik, sobiv ja mõõdukas. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 11 kohaselt: “Õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust”. (Vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsust nr 3-4-1-1-02, punkt 15, 06.03.2002.) Julgeolekuasutus võib kasutada ainult vajalikke abinõusid ja mitme abinõu puhul tuleb kasutada seda, mis isikute põhiõigusi võimalikult vähe piirab (julgeolekuasutuste seaduse § 3).
Teabe kogumiseks ja salvestamiseks või selleks vajalike abivahendite paigaldamiseks võib varjatult ruumidesse siseneda ainult kohtu loal, sama kehtib sõnumi saladuse piiramise kohta (julgeolekuasutuste seaduse § 27). Julgeolekuasutuse juhi või tema määratud isiku loal on õigus piirata isiku õigusi kodu, perekonna- või eraelu puutumatusele. Eesti Vabariigi põhiseaduse kohaselt hõlmab eraelu puutumatus kõiki eraelu valdkondi, mis ei ole kaitstud eriõigusega (Truuväli et al 2002, 229). Sõnumi saladus on küll kaitstud eriõigusega (põhiseaduse § 43), kuid julgeolekuasutuste seaduse kohaselt käsitletakse andmeid kommunikatsioonivõrgu kaudu edastatava sõnumi edastamise fakti, kestuse, viisi ning andmete edastaja ja vastuvõtja (sisuliselt on tegemist kõneeristusega) kohta eraelu riivena ning sellekohast infot kogutakse kohtu loata (julgeolekuasutuste seaduse § 26 lõige 3). See tähendab, et kohtu luba on vaja sõnumi sisu kohta andmete kogumiseks (pealtkuulamiseks, salvestamiseks), kuid kõneeristuste jaoks annab loa julgeolekuasutuse juht (jälitustegevuse puhul prokurör).
Põhiõiguste piiramisega kaasneb kohustus teavitada isikuid nende põhiõiguste piiramisest. Julgeolekuasutuste seaduse kohaselt (§ 29) peab julgeolekuasutus teavitama isikut tema põhiõiguse piiramisest, kui see ei ohusta piirangu eesmärki. Põhiseaduse järgi (§ 44) on kõik riigiasutused kohustatud seaduses sätestatud korras andma Eesti kodanikule tema nõudel informatsiooni oma tegevuse kohta, välja arvatud andmed, mille väljaandmine on seadusega keelatud. Mitteteavitamine peaks olema erand, kuid sellest on kahetsusväärsel kombel kujunenud reegel. Hinnanguliselt pooltel jälitustegevust puudutavatel juhtudel ei ole isikuid nende põhiõiguste riivamisest teavitatud (julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni kiri nr 3.3-3/2020-3, 13.12.2010) ning teabehanke teostamisel puudub igasugune ülevaade samaväärsest statistikast.
Teavitamiskohustus iseenesest distsiplineerib julgeolekuasutusi. Kui isikut tuleb teavitada tema põhiõiguste riivamisest, tekib isikul võimalus pöörduda oma õiguste kaitseks kohtu poole. See omakorda kindlustaks, et julgeolekuasutused kasutavad ära kõik muud meetmed ja alles viimase abinõuna valitakse isikute põhiõiguste piiramine. Kohtulubade taotluste rahuldamise suur protsent koos mitteteavitamise praktikaga on demokraatlikus riigis ohtlik trend ja loob võimaluse põhiõiguste liigseks piiramiseks.
Eestis kehtiv regulatsioon pärineb 2001. aastast, kui jõustus julgeolekuasutuste seadus (selle väljatöötatamist alustati juba 1997), parlamentaarse järelevalve institutsionaalseks väljenduseks on Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjon. Erikomisjoni kuuluvad kõigi Riigikogu fraktsioonide esindajad ja kaks ametnikku. Komisjon töötab esmaspäeviti 13.30–15 ja neljapäeviti alates kella 16-st (Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 47 lõige 1). Komisjoni esimehe ettepanekul on võimalik istungeid pidada ka muul ajal, kuid regulaarselt kohtub komisjon vaid esmaspäeviti ja vajaduse korral neljapäeviti, see tähendab poolteist tundi tööaega nädalas. Seda on artikli autori hinnangul kahetsusväärselt vähe.
Järgnevalt komisjoni järelevalvetegevusest luuresektori üle, s.t asutuste üle, kes tegutsevad julgeolekuasutuste seaduse alusel ja hangivad teavet (kaitsepolitseiamet, teabeamet, kaitseväeluure). Erikomisjoni roll teabehanke tegevuse järelevalves on eriti tähtis, sest salajane infokogumine riigi julgeoleku tagamise eesmärgil on valdkond, kus suure tõenäosusega ei teavitata isikuid nende varjatud jälgimisest ja esineb info ülekogumise oht (Laos 2008, 26–28).
Julgeolekuasutuste tegevust valvab enamasti komisjon, muid parlamentaarse järelevalve võimalusi (kirjalikud küsimused, arupärimised, infotund jne) kasutatakse vähem. XI Riigikogu erikomisjoni liikmed on nimetatud võimalusi kasutanud: julgeolekuasutuste järelevalve kohta on esitatud neli arupärimist, kaks kirjalikku ja kümme suulist küsimust infotunnis. Teemad on olnud tsiviilkontroll, isikute põhiõiguste tagamine, logifailide säilitamine, jälitustegevus, riiklik julgeolek ja muud komisjoni tegevusega seonduvad aktuaalsed probleemid.
Erikomisjoni liikme juurdepääs riigisaladusele ja salastatud välisteabele on samaväärne Riigikogu liikme õigustega, ainus vahe tuleneb komisjoni liikme spetsiifilisemast teadmisvajadusest. Igal Riigikogu liikmel on ametikohajärgselt juurdepääs riigisaladusele (riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse § 27), kuid peaministri või asjaomase ministri põhjendatud otsuse korral võib keelata Riigikogu liikmele juurdepääsu andmise konkreetsele salastatud välisteabele või riigisaladusele, näiteks julgeolekualase teabe allikale (Riigikogu liikme staatuse seaduse § 19). Erikomisjoni liikmed ja ametnikud on kohustatud hoidma neile töö käigus teatavaks saanud riigisaladust ning salastatud välisteavet (julgeolekuasutuste seaduse § 36 lõige 7).
Julgeolekusektori parlamentaarse järelevalve süsteem Eestis kujutab endast suure pädevusulatuse ja reaktiivse mandaadiga tegevust – eespool nimetatud erikomisjon kontrollib toiminguid pärast nende elluviimist, teostab järelevalvet julgeolekuasutuste tegevuse ja selle tõhususe ning põhiõiguste tagamise üle (ibid, § 36 lõige 1). Komisjonil on õigus kontrollida julgeolekuasutuste tegevuse kõiki tahke, välja arvatud operatiivtegevus, mille puhul komisjoni juurdepääsu võib keelata peaministri või asjaomase ministri põhjendatud otsusel (Riigikogu liikme staatuse seaduse § 19 lõige 2).
Regulaarne järelevalve julgeolekuasutuste üle toimub peaministri ja asjaomaste ministrite vahendusel (julgeolekuasutuste seaduse § 36 lõige 2), kes vähemalt kaks korda aastas peavad erikomisjonile andma ülevaate julgeolekuasutuste tegevusest ja järelevalvest nende tegevuse üle. Samuti kohtub komisjon vajaduse korral julgeolekuasutuste esindajatega ja teiste asjaomaste instantside ning ekspertidega.
Üks julgeolekuasutuse tegevuse märksõna on varjatus, seega on enamik infost salajane ning avalikkusele piiratud juurdepääsuga. Erikomisjon on lüli rahva kui kõrgema võimukandja ja julgeolekuasutuste vahel. Julgeolekuasutuste tõhusa tegevuse eelduseks on asutuste rolli ja ülesannete mõistmine ning tunnustamine ühiskonnas (Schreier 2007, 41–44). Legitiimsus ja vastutavus suurendavad avalikkuse usaldust ja austust julgeolekuasutuste vastu.
Viimaseil aastail on erikomisjoni tegevuse ülevaated olnud Riigikogu kodulehel avalikud ja kättesaadavad kõigile soovijaile. Artikli autori hinnangul on nimetatud aruanded formaalsed ja üldsõnalised – refereeritakse seadusi, loetletakse, kellega mitu korda kohtuti, ja korratakse juba meedias aasta jooksul kajastatud teemasid. Sisulisemad komisjoni aruanded aitaksid tõsta avalikkuse teadlikkust julgeolekuasutuste tegevusest ning looksid võimaluse laiemaks julgeolekuteemaliseks debatiks ühiskonnas. Julgeolek puudutab iga inimest. Teemade avalik käsitlemine aitaks inimestel ennast paremini oma õigustega kurssi viia.
Kokkuvõttes on Eestis loodud õiguslik raamistik julgeolekusektori parlamentaarseks järelevalveks, mis peaks tagama julgeolekuasutuste ja kaitseväeluure tegevuse vastutavuse, seaduslikkuse ja tõhususe. Kuid praegu on regulatsioon üldsõnaline ja järelevalve sõltub suuresti erikomisjoni liikmete tahtest ja tõlgendustest. Tõhusa parlamentaarse järelevalve toimimise eelduseks on aga selge ja üheselt mõistetav seadusandlik raamistik. Ka komisjoni käsutuses olevad ressursid ei toeta efektiivset parlamentaarset järelevalvet julgeolekusektori üle.
|
OSCAR-2019
|
||
Riigikogu ToimetisedEelmised numbridNr 22Eesti 1930. aastate lõpu omavalitsusreform tänapäeva omavalitsusväärtuste valguses
Eestis on haldusreformi ideed olnud päevakorral 1990. aastate keskpaigast alates. Arvukatest erineva üldistusastmega ettepanekutest ja kavadest hoolimata (Haldusreform kohaliku omavalitsuse valdkonnas … 2001; Regionaalhalduse reformi kontseptsioon. Projekt, 2003; Regionaalhalduse korrastamise kontseptsiooni põhimõtted, 2008; Haldusterritoriaalse korralduse reformi seaduse eelnõu 2009) ei ole ükski neist teoks saanud. Seega tuleb tõdeda, et Eesti Vabariigis on ellu viidud kaks kohaliku omavalitsuse reformi – 1930. aastate lõpu omavalitsusreform ja kohaliku omavalitsuse taasloomine 1990. aastate alguses.
Erialastes debattides on haldusreformi pahatihti käsitletud pelgalt kui haldusterritoriaalset reformi, s.t üksuste piiride muutmist. Professor Sulev Mäeltsemees (Mäeltsemees 2009) on rõhutanud, et haldusreformi sisuks peaks olema avaliku halduse eri tasandite (riigi kesktasand, regionaalne ja kohalik tasand) vaheliste õiguslike, juhtimis-, majandus-, sealhulgas rahandusseoste arendamine (korrastamine), millega võib kaasneda ka piiride muutmise vajadus. Selliste reformide elluviimine eeldab põhistatud uuringuid ja analüüse ning täpset ja asjakohast eesmärgipüstitust.
Artikkel keskendub 1930. aastate lõpus Eestis ellu viidud omavalitsusreformile. Kui olla täpne, siis toimus 1937.–1938. aastal mitu üksteisega seotud ümberkorraldust: paralleelselt 1938. aasta valdade reformiga likvideeriti alev kui omavalitsusüksuse liik ja senised alevid nimetati ühe erandiga linnadeks. Peale selle korrastati kohaliku omavalitsuse õigusruum ning juba Tsaari-Venemaa ajast kehtinud (tõsi küll, mitu korda muudetud) seaduste asemele kehtestati uus vallaseadus, linnaseadus ja maakonnaseadus.
vald peab olema terviklik territoriaalselt ja rahvastiku poolest, ei tohi kaduda inimeste ühtekuuluvustunne.
Selle artikli autor peab vajalikuks vaadelda 1938. aasta omavalitsusreformi eeskätt valdade reformi aspektist, lähtudes tänapäeval tunnustatud omavalitsusväärtustest ning hinnates, kas reformi eesmärk oli üksnes valdade piiride muutmine ja valdade arvu vähendamine või pigem ülesannete, finantseerimissüsteemi ja juhtimismudeli korrastamine.
Edgar Kant on tõdenud, et “kogukondlike omavalitsusüksuste reformimine on kõikjal raskemaid küsimusi valitsemise alal” (Kant 1938). 20. sajandil, eeskätt pärast Teist maailmasõda Euroopas toimunud linnastumisprotsessid ühelt poolt ning teisalt heaoluriikide teke ja areng seadsid demokraatlike riikide ette tõsised ülesanded, sealhulgas kohaliku omavalitsuse roll muutuvas ühiskonnas, demokraatia ja efektiivsuse suhestatus ning linnade-valdade võimekus täita heaoluriigi arenguga seotud ülesandeid (Leemans 1970; Brans 1992). Kohaliku omavalitsuse reformid ning 1950. aastatest selge suunitlusena jälgitav üksuste keskmise elanike arvu kasv ja üksuste arvu vähenemine on nimetatud protsesside otsene peegeldus (The Size of … 1995).
heaoluriigi arengust tingitud reformid, mille alla võib liigitada reformid, mis viidi läbi selleks, et suurendada kohaliku omavalitsuse suutlikkust tagada heaoluriigi toimimiseks vajalikke avalikke teenuseid. Reformide idee oli otstarbekate teenusepiirkondade moodustamine, vajalike õiguslike ja finantsaluste väljatöötamine;
teine liik reforme on seotud linnastumisprotsesside ja (suur)linnade ning nende tagamaa ühtse ja tõhusa toimimisega;
kolmas reformide põhjus on poliitiline, kusjuures poliitilised eesmärgid reformi läbiviimiseks võivad olla väga eripalgelised, alates kohaliku autonoomia ulatuse piiritlemisest ja lõpetades erinevate parteipoliitiliste eesmärkide saavutamisega.
Kohalik omavalitsus on ühiskonna demokraatlike väärtuste kandja ning seda üldtunnustatud põhimõtet toetab 1985. aastal allkirjastatud ja 28. septembril 1994 Riigikogus ratifitseeritud Euroopa kohaliku omavalitsuse harta. Samal ajal on erinevate avalike teenuste tagamise seisukohalt igal teenusel oma ruumiline ulatus või kasutajate arv, mille puhul võib rääkida efektiivsusest. Seega on kohaliku omavalitsuse rollid ühest küljest demokraatliku ja elanikulähedase ühiskonnakorralduse ja teisest küljest avaliku teenuse tagajana omavahel vastuolus. Teenusepiirkonna põhine omavalitsus eeldab võimalikult ühtlase suurusega ning teenuste iseloomule vastava ruumilise ulatusega või elanike arvuga üksusi. Tihti kogukondade identiteet, sotsiaal-majanduslikud probleemid jms erinevad, mistõttu otstarbekate, teenusepiirkondadel põhinevate üksuste moodustamine ei ole lihtne ülesanne. Näiteks Tallinna suurima ja väikseima linnaosa (Lasnamäe ja Pirita) vahe on ligi kümnekordne (Mäeltsemees, Lõhmus 2006). Kohaliku omavalitsuse üksuse optimaalne suurus on kõikjal laiaulatuslike ühiskondlike ja teaduslike debattide teema (The Size of … 1995; Keating 1998).
Eesti 1930. aastate omavalitsusreformide mõistmiseks tuleb rõhutada, et 1920. ja 1930. aastate õigusruum tegi rangelt vahet linnalistel kohaliku omavalitsuse üksustel (linnad ja alevid) ning maaomavalitsustel (vallad). Erinevus ei avaldunud mitte ainult liiginimes vald või linn, vaid erinevad olid nii õigusruum (kehtisid eri seadused ja erinev juhtimismudel) kui ka linnade, alevite ja valdade ülesanded ning tulubaas. Tegemist oli ajaloolistest traditsioonidest kantud erinevusega (Jans 1932), samuti tingis seda linnaliste asulate ja valdade erinev hõive (vastavalt põllumajandus või muud elualad). Üldjoontes elas 30 protsenti Eesti elanikest linnalistes ja 70 protsenti maalistes omavalitsustes.
Kui võrrelda Eesti rahvastikku 1922. aasta rahvaloenduse andmetega, võib välja tuua selge suunitluse. Olukorras, kus Eesti rahvastik kasvas kahe rahvaloenduse vahel ligikaudu 2 protsenti, kasvas linnade rahvaarv koguni 16 ja alevite rahvaarv 8 protsendi võrra. Valdade rahvaarv vähenes sellel perioodil 3 protsenti, seejuures Valgamaal 9,2 protsenti ja Viljandimaal 8,3 protsenti. Eesti asustussüsteem oli analoogiliselt paljude teiste Euroopa riikidega suurte sotsiaal-majanduslike muutuste lävel ning nimetatud aega iseloomustab algav kiire linnastumine ja maaelanikkonna vähenemine.
Eesti vallasüsteem loodi Tsaari-Venemaal 19. sajandi teisel kümnendil toimunud reformide tulemusena. Vallad kogukondlike omavalitsusüksusena asutati Eestimaal 1816. aasta 23. mai talurahvaseaduse ja Liivimaal 1819. aasta 26. märtsi talurahvaseaduse alusel (Jans 1932). Täpsemale ja ajakohastatud õiguslikule alusele viidi vallad 1866. aasta 19. veebruari Baltimaade vallakogukondade valitsemise seadusega. Vallad moodustati mõisakogukondade kaupa, arvestades tolleaegsete mõisate piire. Selle tulemus olid ebahariliku kuju ja lahustükkidega vallad (Velner 1936; Loorits 1938). Valdade koguarv oli ligikaudu 1000 (Loorits 1938).
Kuivõrd väikesi ja mitte toimetulevaid valdu oli palju, toimus 1890. aastatel Eesti aladel esimene kogu territooriumi hõlmav haldusterritoriaalne reform ja valdade arvu vähendati umbes 400-le (Loorits 1938; Uuet 2002). Kuna Eesti oli jagatud valdavalt Eestimaa ja Liivimaa kubermangu vahel, varieerusid nii valdade liitmise põhimõtted kui ka süsteemsus. See oli ka põhjus, miks Põhja-Eesti ja Lõuna-Eesti vallad olid iseseisvumise järel nii erinevad. Ilmekalt kirjeldab sellist olukorda pikaaegne Viljandi linnapea August Maramaa 1933. aastal: “Väga imelikud oma kujult ja piiride poolest on Lõuna-Eesti vallad: sarvilised, pikad ning kitsad, ussikujulised. Katsuge kujutleda valda, mis on 15 km pikk ja alla 2 km lai, paiguti veel vähem, kuni pool kilomeetrit lai. Niisugune vald on Viljandimaa Uusna vald.” (Maramaa 1933.)
1938. aastal oli peamiselt Lõuna-Eestis kokku 40 lappvalda ligi 100 lahustükiga. Kõige markantsema näitena võib tuua Viljandi valla, mis koosnes koguni kuuest erinevast lahustükist ümber Viljandi linna (ERA, f 40, n 1, s 94).
Lisas 1 on esitatud andmed valdade elanike arvu kohta 1934. aastal. Tabel kinnitab eeltoodud väidet Põhja- ja Lõuna-Eesti erinevuse kohta. Üldjoontes võis eristada suurte (nii elanike arvu kui pindala mõttes) valdadega endise Eestimaa kubermangu Harju, Järva, Viru, Lääne ja Saare maakonda ning 1920. aastatel moodustatud ja varem Pihkva kubermangu kuulunud Petserimaad. Samal ajal Liivimaa kubermangu aladel asuvatel Pärnumaal, Viljandimaal, Võrumaal, Tartumaal ja Valgamaal olid vallad nii pindalalt kui ka elanike arvult väiksemad. Ka territooriumilt olid Põhja-Eesti vallad ühtlasemad, ebahariliku kujuga valdu või lappvaldu polnud.
Valdade tuludele ja kuludele avaldas enim mõju 1930. aastate majanduskriis. Kõige rohkem mõjutas see valdade tulusid, mis 1930–1931 langesid koguni 40,68 protsenti (linnadel 19,55% ja alevitel 25,77%) (Loorits 1936).
Vallavalitsuste kulusid analüüsides selgub, et üle 2000 elanikuga valdades olid vallavalitsuse kulud ühe elaniku kohta vallavalitsuse keskmistest kuludest väiksemad, kõigis alla 2000 elanikuga valdades aga suuremad. Sama tendents ilmneb oluliseks kululiigiks oleva hoolekande puhul. Rahvahariduse korraldamisel seevastu on suuremate valdade kulud suuremad, eeldatavasti tingis seda see, et suuremas vallas tuli üleval pidada mitut kooli (Eichenbaum 1933).
Eesti omariikluse loomisel tugineti paljuski kogukondlikele omavalitsustraditsioonidele ning Tsaari-Venemaa linna- ja vallavolikogudes karastuse saanud poliitikutele (Jans 1932). Pärast iseseisvuse kättevõitmist ja riiklike struktuuride ülesehitamist toimus pööre ka riigi ja kohaliku omavalitsuse vahekorras, senise kogukondliku lähenemise asemel muutus valdavaks riigikeskne lähenemine. Riigivõimu suhtumise võtab hästi kokku tolleaegne tunnustatud õigusteoreetik Artur-Tõeleid Kliimann, kes 1932. aastal õigusteadlaste päevadel ütles: “Omavalitsus oma iseseisvusega on kiiresti ja otsustavalt teotseda tahtvale riigiadministratsioonile tõkkeks ees. Teiseks oma territoriaalse iseloomu tõttu omavalitsus on täielikus vastuolus riigiadministratsioonis valitsevale haldusprintsiibile. Kolmandaks oma praeter legem määrustega omavalitsus häirib parlamentide sisepoliitilist tegutsemist. Kõige selle tõttu kõikjal on panna tähele tendentsi omavalitsuse võimu piiramiseks. […] Isiklikult pooldan täiesti veto-õiguse omistamist omavalitsuse tegevuse järelevalve vahendina.” (Kliimann 1932.)
Riigikeskse teooria süvenevat rakendamist takistas 1920. aastate ja 1930. aastate alguse poliitiline ebastabiilsus, valitsuste ja vastutavate ministrite vahetumine ning lõpliku konsensuse puudumine. Riigikeskse ja kogukondliku kohaliku omavalitsuse pooldajate võitlust peegeldas ka see, et Eesti vallad, alevid ja linnad tegutsesid mitmete eelnõude esitamisest hoolimata peaaegu 1930. aastate lõpuni tsaariaegsete omavalitsusseaduste alusel (Kant 1938). Kui ajajärku 1934. aastani iseloomustasid veel debatid kohaliku omavalitsuse võimalike edasiste arengusuundade üle (vt XI õigusteadlaste päeva protokollid: Tartus, 31. märtsil ja 1. aprillil 1932), siis riigikeskne lähenemine langes Euroopas 1930. aastate I poolel tekkinud autoritaarsete tendentside ning Eestis 1934. aasta 12. märtsi riigipöördele järgnenud nn vaikiva ajastu tõttu viljakale pinnasele. Lõplikult viimistleti riigikeskse teooria elemendid 1937. aasta vallaseaduses, 1938. aasta linnaseaduses ja kõige tugevamini 1938. aasta maakonnaseaduses.
Riigi ja kohaliku omavalitsuse vahekorra määrab ja kohaliku omavalitsuse väärtusi tagab kohaliku autonoomia printsiip (Sharpe 1970; Clark 1984; Fleurke, Willemse 2004 ja 2006). Lisas 2 on võrdlev analüüs 1937. aasta vallaseaduses ja 2010. aastal kehtivas õigusruumis (põhiseadus, kohaliku omavalitsuse korralduse seadus, valimisseadus) sätestatud ja kohaliku autonoomia indikaatoriteks olevate õigusnormide kohta. Võrdlustabelis eristuvad selgelt 1937. aasta vallaseaduse riigikeskse teooria elemendid: keskvalitsuse suur mõju kohaliku tasandi otsustusprotsessis, sealhulgas vetoõiguse rakendamine, osaliselt keskvõimust sõltuva tegevjuhi (vallavanema, vallavanema abide) pädevuse suurenemine esinduskogu volituste arvel. Märkida tuleb ka enesekorraldusõiguse piiramist (Euroopa kohaliku omavalitsuse harta artikli 6 lõige 1). Kui tänapäevane kohaliku omavalitsuse õigus ja harta (artikli 8 lõige 2) sätestavad riigi ja kohaliku omavalitsuse järelevalve alusena üldiselt seaduslikkuse kontrolli printsiibi, siis käsitletaval ajajärgul teostati kohaliku omavalitsuse üle nii seaduslikkuse kui ka otstarbekuse järelevalvet.
Vallareform oli tõusude ja mõõnadega päevakorral 1920. aastate algusest alates. Korduvalt esitatud seaduseelnõudes (1920, 1922, 1930) (Velner 1936) käsitleti peale õigusliku raamistuse korrastamise haldusterritoriaalse korrastamise aluseid. Seda paraku küll teadusliku analüüsita. Kui senine arutelu oli toimunud peamiselt hinnangute ja emotsionaalsete argumentide alusel (mis nn lappvaldade põhjal olidki võib-olla asjakohased), siis teadusliku aluse vallareformile rajasid Tartu Ülikooli geograafid professor Edgar Kant ja Endel Krepp. Edgar Kant oli tunnustatud teadlane, kes on põhjalikult uurinud Eesti asustussüsteemi, tõmbekeskuste kujunemise põhimõtteid ja rännet (Kant 2007). Reformi alused töötati läbi 1935. aastaks, siis esitati põhistatud seletuskiri vallareformi läbiviimiseks (Seletuskiri valdade ümberkorraldamise kava juurde 1935).
Vallareformi ideoloogid eristasid valdade ümberkorraldamisel kohalikke ja riiklikke huve. Kohalikud huvid võib kokku võtta tõdemusena: “Vallad oma praegusel kujul on loodud 40 ja veel enam aasta eest. Vahepeal on olnud suur murrang meie maa ühiskonnas. Maareformi tagajärjel on kujunenud uued keskused, alevikud ja alevid, raudteejaamade, maanteede sõlmpunktide ümbrusesse. Arenemine on valgunud üle 40 ja rohkem aasta eest loodud omavalitsusterritooriumite – valdade piiride – ja tihti leiamegi vallamaja kusagil kõrvalises paigas üksikuna seismas, kuna ta õige paik oleks keskuses, kuhu on koondunud ümbruskonna majanduslikud ja kultuurilised ettevõtted.”(Samas.)
ebaühtlane valdade suurus ja territoorium, sealhulgas liiga väikeste valdade suur hulk. Seda peeti ebaotstarbekaks sellepärast, et valdadele on raske panna ühesuguseid ülesandeid ning teatud avalike teenuste tagamine käib väiksematele valdadele üle jõu. Ühtlasi toodi välja, et väiksemad vallad ei suuda palgata kvalifitseeritud ametnikke ega teha vajalikke investeeringuid.
Valla optimaalse suuruse kindlaksmääramisele läheneti teaduslikult. Arvestuse aluseks võeti vahemaa, mille inimene suudab ühe päeva jooksul jalgsi käia. Sellest lähtudes leiti, et vallamaja keskmine kaugus võiks olla 7–9 km. Peeti oluliseks, et valla keskuses asuks ideaalis kirik, postkontor, politsei, meierei, ühiskauplus, arstipunkt jms. Vald pidi olema kompaktne ja ideaalis sõõrikujuline. Erandeid võis teha geograafilistel põhjustel (sood, jõed, teedevõrk, veekogud), põllumaade kvaliteedist tulenevalt, keskuse suuruse tõttu (suuremate keskuste ümber pidi moodustama suuremad vallad), rahvuslikel (Petserimaa venekeelsed vallad) ja ajaloolis-kultuurilistel põhjustel (nt ajalooliselt kokkukuulunud piirkonnad). Vallapiirid kujundati kohati üksikute talude, heinamaade ja metsakvartalite kaupa (Uuet 2002).
Peale valdade piiride muutmise vajadust iseloomustava uurimuse sisaldas reformikava finantsmajanduslikku arvestust. Seejuures keskendus see erinevate kululiikide osatähtsuse arvestamisele valdade eelarvetes. Eelarvekulude analüüsid (tabel 2) näitasid, et administratsioonikulud väiksemates valdades (500 elanikuga) per capita olid suurematega (2000 elanikuga) võrreldes peaaegu kahekordsed. Reformi ettevalmistajad tõdesid, et 2000–3000 ja üle 3000 elanikuga valdade vahel pole nii suuri lahkuminekuid kui alla 2000 ja üle 2000 elanikuga valdade vahel, ning leidsid, et optimaalne valla suurus on 2000–3000 elanikku. Nagu lisast 1 ilmneb, oli valdade keskmine elanike arv sellel ajal 2060 elanikku ning eelnevalt esitatud 7–9 km sõõri põhjal arvestatud elanike arv andis tulemuseks samuti ligikaudu 2000 elanikku.
Reformi elluviimiseks andis Vabariigi President 8. aprillil 1938 dekreedina vallapiiride ühekordse korraldamise seaduse. 1938. aasta suvel toimusid aktiivsed ettevalmistustööd – kaartide ettevalmistamine, vallavolikogude arvamuse küsimine jne. Uued vallapiirid kehtestati presidendi otsusega 7. oktoobril 1938. Varasema 365 valla asemele moodustati 248 uut valda. Saartel asuvaid väikevaldasid reform ei puudutanud (Uuet 2002). Keskmine vallaelanike arv tõusis seniselt 2060-lt 3010-le ja keskmine pindala ligikaudu 177 ruutkilomeetrile (Loorits 1940).
Kogukonna arvamuse ärakuulamine on tänapäeva Euroopas põhilisi kohaliku demokraatia nurgakive. Põhimõte on jõudnud ka Euroopa kohaliku omavalitsuse hartasse, mille artikli 5 kohaselt ei tehta muudatusi kohalike omavalitsuste võimupiirides, pidamata eelnevalt nõu kohaliku kogukonnaga. Ärakuulamiskohustus ei tähenda kohustust kogukonna arvamusega arvestada, pigem eeskätt kohustust otsustusi selgitada (European Charter of Local … 1985). Vallaseaduse paragrahvi 25 lõige 15 määratles vallavolikogu pädevusse valla teise vallaga liitmise ja valla piiride osas seisukohtade võtmise. Vallapiiride muutmine oli Vabariigi Valitsuse pädevuses, kes tegi vastavad otsustused siseministri ettepanekul (§ 2). Kohustust kogukonnaga või volikoguga eelnevalt nõu pidada seadus ei sätestanud.
Faktilise materjali alusel ei saa väita, et omavalitsusreformi oleks salaja ette valmistatud. Nagu juba mainitud, esitati 1920. ja 1930. aastatel mitu korda omavalitsusvaldkonda reguleerivaid seaduseelnõusid ja elav diskussioon toimus nii omavalitsusliitudes kui ka erialakirjanduses (nt ajakirjas Maaomavalitsus). Reformi põhialustes (üksuste teatud ulatuses liitmise vajadus, ebaloomuliku kujuga valdade ja lappvaldade piiride korrastamine jms) jõuti vähemalt sellel tasandil üldjoontes konsensusele. Maaomavalitsuste Liit läks reformikavadega kaasa ja avaldas koguni järgmise seisukoha: “Valdade ümberkorraldamise vastu kõnelevad peamiselt likvideerimisele tulevate valdade tegelased, kes peavad eneste kohustuseks oma valla kaitsmise, eriti aga selliste valdade sekretärid ja kantseleiametnikud, kes kardavad teenistuse kaotamist.”(Eesti Maaomavalitsuste Liidu … 1935.)
Pigem tundub probleemiks olevat see, et reform toimus kõigest hoolimata ootamatult ning iga konkreetset valda puudutavaid kavasid eelnevalt läbi ei arutatud. Sellele viitab 9. juunil 1938 siseministeeriumis toimunud siseministri ja maavanemate kohtumise protokoll. Nimetatud protokolli põhjal võib öelda, et arenes huvitav diskussioon küsimuses, kas reformikava tuleks tutvustada ka vallavolikogudele ning kas tuleks neil lasta sellel teemal sõna võtta. Mõned osalejad leidsid, et plaan kava vallavolikogudele arutada anda ei ole otstarbekas, sest see “tekitaks suurt ärevust kohapeal ja kuuldusi ja kutsuks välja mitmesuguste delegatsioonide saatmise”. Enamik osavõtjaid siiski leidis, et vallavolikogude reformi eesmärkide ja kavadega kurssiviimine vähendab kohaliku rahva vastuseisu ja võõrandumist.
Käesoleva artikli autor analüüsis Harjumaa vallavolikogudes toimunud arutelusid ning maakonnast kodanikualgatuse korras esitatud märgukirju. Avanev pilt oli ootuspärane – säilitatavad või erinevaid juurdelõikeid saavad vallad olid reformiga nõus, liidetavad vallad olid üldjuhul liitumise vastu või nõustusid tingimisi. Võimaluste piires arvestati ka valdade ettepanekutega. Näiteks esitas Saue vallavolikogu ettepaneku liita vallaga Harku valla Lehmja küla (praeguse Alliku küla osa, tõmbekeskus praegune Saue raudteejaam ja kool) ja osa Hageri valla talusid (Protokoll Harjumaalt Riigikokku … 1938). Valdade piiride muutmise otsuses oli nimetatud ettepanekuga arvestatud (Uuet 2002).
Üldiselt ei arvestatud ühendatavate valdade säilitamise taotlusi. Nimetatud valdades toimus (kuigi mitte alati) massiline allkirjade kogumine, mis tolleaegseid sidevõimalusi arvestades oli päris üllatav. Massiliselt koguti allkirju näiteks Kodasuu, Vääna, Ingliste ja Alajõe vallas (ERA, f 40, n 1, s 6020ABC – näiteks Ingliste vallas 275 ja Vääna vallas 527 allkirja). Hoopis kurioosselt kulges Kaiu ja Kuimetsa valla ühinemisprotsess (vaidlus valla nime, ühiskaupluse ja koorejaama asukoha pärast), mis päädis massikaklusega kohalikul laadal (Harju maavanema ettekanne … 1938).
haldussüsteemi korrastamine, eeskätt vajadus üle vaadata piirid, ühendada ebaloomulikud lahustükkidega lappvallad ning viia valdade territooriumid ühtsetele alustele;
kohaliku omavalitsuse õigusliku staatuse korrastamine eesmärgiga lõpetada juba Tsaari-Venemaa ajast pärit omavalitsusseaduste kehtivus ning viia valdade tegevus ühtse ja arusaadava õigusliku raamistuse alla;
kindlasti tuleb vallareformi põhjusena nimetada ka tolleaegse ideoloogiaga kaasnevat riigi kontrolli tugevdamist.
Haldusreformi taustsüsteemiks oli 1930. aastatel jätkuv ja kiirenev linnastumine, linnalist tüüpi asulate elanike arvu suurenemine ning valdade (eeskätt hajaasustuspiirkondade) elanike arvu kahanemine, samuti 1930. aastate majanduskriisist toibumine (Loorits 1939), rahva ja kohaliku omavalitsuse sissetulekute paranemine ning sellest tingitud elanike rahulolu kasv (ja väiksem võimalik vastuseis reformile).
Analüüsides reformi Bransi (1992) esitatud haldusreformi liikidega, saab paralleele tuua nii esimese kui ka kolmanda liigiga. Haldusreformi iseloomustasid järgmised iseloomulikud aspektid.
Tegemist oli riigi elluviidud sundreformiga. Reformi põhialuste osas oli ühiskonnas saavutatud suhteline konsensus, kuid üksikasjaliku plaani läbiarutamine volikogudega oli pigem informeeriv ja kiirustav.
Valdade ülesandeid ei muudetud ning nimetamisväärselt ei muutunud ka valdade tulubaas. Reformi majanduslik põhjendus jäi pinnapealseks, erinevate teenustega seonduvaid kulusid ei analüüsitud teenuspiirkondade põhiselt. Seega oli vallareformi olulisem eesmärk haldusterritoriaalne reform (vallapiiride korrastamine) ning nende vastavusse viimine muutunud ühiskondlike oludega. See sarnaneb mitmete praegusajal välja pakutud haldusreformi ideedega, kus samuti ei räägita mitte niivõrd kohaliku omavalitsuse ülesannete ja tulubaasi laiendamisest, kuivõrd olemasolevate ülesannete efektiivsemast täitmisest, kvalifitseeritud ametnike palkamisest ja investeerimisvõime tagamisest (Seletuskiri haldusterritoriaalse korralduse reformi seaduse eelnõu juurde 2009).
Korrastati õigusruum ja kehtestati uus omavalitsusseadus, samal ajal ei lahendatud keskuste ja tagamaa suhet ning endiselt jäi kehtima linna- ja vallaomavalitsuste erinev õiguslik korraldus. Veelgi enam, reformi seletavates dokumentides mööndi, et tulevikus võib osutuda vajalikuks suuremate alevike valdadest lahutamine (Põlva, Abja, Rapla jt) ning iseseisvaks linnaks muutmine. See tingis arvukalt nn rõngasvaldade teket. Arengu seisukohalt oli linna ja tagamaa lahuskäsitlus pikas perspektiivis lühinägelik. Viimaste aastate haldusreformi kavades ei ole kohaliku omavalitsuse õigusliku aluse korrastamist planeeritud (Seletuskiri haldusterritoriaalse korralduse reformi seaduse eelnõu juurde 2009), küll on seda tehtud 2001. aastal koostatud haldusreformi strateegias (Haldusreform kohaliku omavalitsuse valdkonnas 2001).
Oluline nüanss oli reformi poliitiline aspekt ehk riigi mõju suurendamine valdade üle. Peamiselt väljendus see vastuvõetud vallaseaduses ja selle sätetes. Riigi huve teenis kaudselt ka valdade arvu vähenemisest saavutatav (teoreetiline) kulude kokkuhoid.
Nüüdis-Eesti probleem on Tallinna ja pealinnaregiooni domineerimine ning pealinna ja tagamaa sotsiaal-majanduslike suhete korrastamine (Lõhmus 2008). 1930. aastate lõpus pealinnaregiooni (Tallinna linn, Nõmme linn, ümbritsevad vallad) juhtimiskorralduse küsimusi teravalt üles ei tõstetud. Reformi käigus oli arutusel Tallinna tagamaal ühe suurvalla moodustamine, mis asjaosaliste vastuseisu tõttu siiski kõrvale jäeti (Protokoll Harjumaalt Riigikokku … 1938). Tuleb arvestada, et Tallinna ümber polnud praegusi valglinnastunud tiheasustusalasid, pealinna ümbrus oli valdavalt hõredalt asustatud ja suuremate keskusteta põllumajandus-kalanduspiirkond (samas). Huvitava märkusena võib lisada fakti, et Viimsi vald kui haldussuutmatu ja vaene vald (ERA, f 40, n 1, s 6020C, l 591–592) liideti praeguse Maardu linna ja Jõelähtme valla maadel paikneva Nehatu vallaga. Praegune olukord on üldteada ja peegeldab pikaajalise planeerimise vajalikkust haldusreformide tegemisel.
Kahjuks ei ole võimalik hinnata vallareformi tulemusi ei keskmises (kuni viis aastat) ega pikaajalises plaanis. Arengu katkestas okupatsioon. 1990. aastate alguseni kohaliku omavalitsuse areng Eestis seiskus.
Lisa 2. Võrdlev tabel kohaliku omavalitsuse autonoomia ja enesekorraldusõiguse piirangutest 1937. aasta vallaseaduses
Vabariigi Valitsus võis siseministri ettepanekul volikogu laiali saata, kui volikogu tegevus ei vastanud omavalitsuse või riigi huvidele. Vallaseaduse § 203
Volitused lõpevad ennetähtaegselt tegutsemisvõimetuse tõttu. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 52
Siseministri ettepanekul võis volikogu liikme tagandada, kui tema tegevus ei vastanud omavalitsuse või riigi huvidele. Vallaseaduse § 105
Volikogu kinnitas siseminister, vallaseaduse § 55. Kui volikogu ei suuda valida (tegutsemisvõimetus) või kui minister teist korda ei kinnita, siis siseminister.
Vabariigi Valitsus võis siseministri ettepanekul vanema tagandada, kui tema tegevus ei vastanud omavalitsuse või riigi huvidele. Vallaseaduse § 201 Jah. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 46
Seadus nägi ette volikogu otsustused, mis ei jõustu enne maavalitsuses kinnitamist (nt maksude kehtestamine, eelarve vastuvõtmine, laenu võtmine). Vallaseaduse § 191
Lisaks seadustega nimetatud ülesannetele “täidab muid valitsemise ülesandeid, kuivõrd neid pole pandud teistele asutustele”. Vallaseaduse §10 lõige 19
ALLIKAS: Vallaseadus, põhiseadus, kohaliku omavalitsuse korralduse seadus, kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus.
Eesti Maaomavalitsuste Liidu kiri Siseministrile. 30.12.1935. – Eesti Riigiarhiiv, f 40, n 1, s 6019, l 222–223P.
|
OSCAR-2019
|
||
Mobiililevist rääkides, siis siinpool jõge on sellega suht kehvasti, aga õnneks Telstra võrgus natuke seda leiab. Meist 2km kaugusel, kohalikus pubis, on korralik levi, kuna neil on torn sealsamas lähedal. Meile on seda jagatud parklasse ja muruplatsile, kus suure puu all seistes võib paar leviposti leida. Organiseerisime omale siia levi-tugevdaja, milleks on meie oma antenn maja katusel – see peaks siis selle pubi-torni levi kinni püüdma paremini ja meile tuppa suunama. Täitsa nagu töötab see, sest levi on enamuse ajast, aga mitte nii tugevalt, et mobiilset Internetti kasutada kannataks. Või noh, kannatab, aga ega ta palju kiirem pole, kui see meie aeglane nett. Vähemalt saate mulle sõnumeid saata ja helistada mobiilile, haha. 😀
Ilmad lähevad päev-päevalt soojemaks, juba hommikul 6 ajal on vähemalt +24 kraadi, päeval tõuseb kindlasti +30 peale ja õhtul veel 21.00 ajal on ikka +27. Täiega mõnus on praegu, kuna vihma pole ammu sadanud, mistõttu on õhuniiskus täitsa talutav. Eks varsti hakkab sadama, või vähemalt nii nad räägivad, aga me naudime, vähemalt praegu. 🙂 Suve ja märja hooaja saabumisega hakkavad ookeanis vohama erinevad millimallikad, mis meil siin on enamasti ohtlikud, mõned rohkem kui teised. Randa minnes on igal pool hoiatussildid ja äädikas, mida kokkupuute puhul põletusele peale valada. Me pole siiani ookeanis siin ujumas käinud just samal põhjusel, aga eile solberdasime jalgupidi kuni vöökohani küll vette, sest nii palav oli. Välja tulles silmasime nii mõndagi molluskit liival, seega ilmselt väga innukalt vette enam ei jookse. Lisaks on käimas krokodillide paaritushooaeg, kes muidu eelistavad küll jõgesid, aga hetkel on tihti ka rannavees. Ka nende eest hoiatavaid silte leiab rannast. Kolmandaks, nagu enamikes kohtades Austraalias, ei puudu ka siin haid – Isaac püüdis alles septembris rannalt vasarpea hai, mis ei olnud just kõige väiksem. Seega jah, ilmad on mõnusad, aga jahutamas tuleb käia väikestes ojakestes, kus krokodille olla ei tohiks.
Ohtlikest elukatest rääkides, siis eile öösel jõudis kätte lõpuks see hetk, kus tuli minna ja klientide toast madu eemaldada. Kell 2 öösel hakkas mul töötelefon piiksuma, mis tähendab seda, et keegi on vastuvõtus. Unesegasena viskasin midagi selga ja läksin välja ning mind ootas kuuendast majakesest naisterahvas, kes teatas, et neil on vannitoas Brown Tree Snake ehk Pruun Puu-Madu (Puu-Uss kõlab palju lahedamalt, või mis :D) ja tema abikaasa on jube hirmul. Vahemärkusena ütlen kohe ära, et need maod kannavad küll endas mürki, kuid neid ei peeta ohtlikeks, kuna mürginäärmed asuvad kurgus ja nahka need ei läbista. Läksin ajasin Isaaci üles, kuna maod ja ämblikud ja muu selline on rohkem tema osakond. Ma läksin muidugi kaasa ja seal see ussike siis vahtiski ennast peeglist neil vannitoas kraanikausis. Kuidas ta sisse sai? Ausalt öeldes ei tea. Tavaliselt on inimesed omal toa ust lahti hoidnud ja see on ainus võimalus loomadel (v.a. konnad, ämblikud, putukad ja sisalikud) sisse saada. Nemad väidetavalt seda teinud polnud ja arvasid, et madu pressis end akendel olevate sääsevõrkude vahelt sisse. See on üsna ebatõenäoline, aga noh, vaidlema ka ei hakka ju keset ööd, et kust ta nüüd tuli. Konnad saavad näiteks torude kaudu ka sisse ja ei olevat see madude puhulgi välistatud väidetavalt. Isaac, vana maotaltsutaja, suutis üsna kiirelt ussil peast kinni haarata ja toast välja toimetada. See oli tema esimene maotaltsutamine ja peab ütlema, et läks väga hästi. Mao jätsime ööseks padjapüüri sisse, et ta siis hommikul lahti lasta. Teadsime juba siis, et ega see paar enam broneeritud kolmandaks ööks meile siia ei jää ja hommikul kella 7 ajal tuligi abikaasa rääkima, et mis nüüd siis saab. Ma juba check-in´i tehes tajusin, et nad ei ole just vihmametsa inimesed ja enamasti peab see kõhutunne paika. Üldiselt käib siin kahte sorti inimesi: ühed, kes armastavad seda kõike siin – džungel ja loomad ja linnud ja hääled ja kõik, mis keset vihmametsa puuonnis elamise juurde käib. Ja siis on teised, kes pildi pealt on vaadanud, et oi kui äge, aga kohale jõudes selgub, et on kuum ja niiske ja on sääsed ja telefonilevi pole jne jne jne. Nii läkski selle Austraalia! paari puhul kõik juba algusest peale natuke nihu. Esimesel õhtul sööma tulles ajas mees omale kastet pükstele ja naisele ei olnud meeltmööda see, et kanakarri oli serveeritud kanakoibade, mitte tükkidega ja ta pidi kontidega ise tegelema. See selleks. Teise päeval neid väga näha polnud kuni selle mao juhtumini keset ööd. Ja nii siis täna hommikul avaldas mees pahameelt, et nad on täiesti sääskede poolt ära söödud peale esimest päeva juba; esimesel ööl ei saanud nad magada kuna naabrid rääkisid liiga kõvasti (kõik majad on üksteisest ikka korralikus kauguses, ma tõesti ei oska kommenteerida, kuidas nad midagi kuulda said); muidugi siis madu nende vannitoas ja et üldse, tegu on öko kohaga, aga nemad ikka ei ole üldse lõõgastunud omadega ja soovivad varem lahkuda. See ei tulnud mulle üllatusena ja et asi kiirelt lõpetada, ei võtnud me neilt teise öö eest raha – esimene öö oli juba makstud ning tühistasin kolmanda öö. Õnneks rahunesid nad lõpuks maha ja ei süüdistanud meid otseselt milleski ning said vist veidi aru, et on tulnud kohta, mis ei ole päris nende mugavustsoonis. Enne minekut andsid nad meile veel oma visiitkaardi, nad tegelevad Lõuna-Austraalias veini tootmisega, juhuks kui soovime midagi tellida… Samal ajal oli lahkumas üks teine Austraalia paar Melbourne´st, kes olid siin 6 ööd ja naine oli nutuäärel, kui mind lahkudes kallistas, et siin on ikka nii maagiline koht ja nad tulevad kindlasti järgmisel aastal tagasi. Mine võta siis kinni, kuidas end tundma peaks, kas teed oma tööd õigesti või mitte.. 🙂 See viib mind juba järgmise teemani, milleks on turistid ja nende erinevad tüübid, aga jätan selle mõneks järgmiseks korraks. 😀
Homme pole meil ühtegi broneeringut ja ees ootab vaba päev! Plaan on randa minna, et Isaac saaks kalastada ja mina niisama lebotada. 🙂
VIP шахматы "Железнодорожники" из камня змеевика с бронзовыми фигурами купить в интернет-магазине подарков и сувениров "SiS"
|
OSCAR-2019
|
||
Internetiturundus on tänapäeva turunduse üks olulisemaid komponente. Meie koolitused annavad teile ülevaate Kõige olulisemast, mida peate teadma, et ise oma turundustegevustega hakkama saada. Meie internetiturunduse koolitused katavad kõik olulisemad valdkonnad:
Meie koolitused on kasuks ka neile, kes ise igapäevaselt turundustegevustega kokku ei puutu. Oma põhjalike teadmiste abil oled parem partner agentuuridele ja tead, mida nõuda oma töötajatelt ning välistelt koostööpartneritelt.
Kõiki koolitusi saab tellida ka sisekoolitustena. See on hea lahendus neile, kes tahavad internetiturunduse kompetentsi oma meeskonda tuua. Koolitame teie tiimi nii, et saate ise oma turundustegevuse oluliste aspektidega hakkama. Uuri lähemalt…
Kuidas tõhusalt Facebookis turundada ja kliendid ostma panna. Sotsiaalmeediast on saanud oluline turunduskanal, mis annab Sinu ettevõttele uusi võimalusi klientideni jõudmiseks. Suhtlus Facebookis, reklaamid, kampaaniate loomine, Facebook Pixel ja remarketing. Need ja mitmed muud teemad aitavad maailma suurimast sotsiaalmeedia kanalist maksimumi võtta: Vaata lähemalt…
Sisuturundus on üks olulisemaid internetiturunduse võtteid, mis saab üha rohkem tähelepanu. Sisuturundus on vundamendiks nähtavusele otsingumootorites, tegevustele sotsiaalmeedias, sisuka meiliturunduse läbiviimisel. Olenemata selle tähtsusest ei tegele paljud turundajad sisuturundusega järjepidevalt ja efektiivselt. Vii oma sisuturundus uuele tasemele. Jagan sinuga oma rohkem kui 4000 päeva pikkust sisu loomise kogemust. Toon praktilisi näiteid, annan juhendid efektiivseks tegutsemiseks ja harjutame, kuidas sisu praemaks saada. Vaata lähemalt: sisuturunduse koolitus…
Kodulehe optimeerimine, SEO koolitus annab sulle teadmised, kuidas otsingumootorites paremaid tulemusi saavutada ja rohkem külastajaid lehele tuua. Kuidas selgitada välja, millised märksõnu sihtgrupp kasutab? Milliseid tehnilisi võtteid otsimootoritele optimeerimine sisaldab ja kuidas neid kasutada? Kodulehe optimeerimine otsingumootoritele anna pikaajalisi tulemusi ja aitab kaasa müügi kasvule. Vaata lähemalt…
Google Ads aitab tuua veebi külastajad, kes on valmis ostma ja otsivad just praegu oma vajadustele lahendust. Remarketing viib sõnumi nendeni, kes alles kaaluvad ostmist. Müüv veebileht aitab sul rohkem külastajaid ostjateks muuta. Lehe kujundus, struktuur, sisutekstid ja muud elemendid mõjutavad külastaja käitumist väga suurel määral. Meiliturundus on kõige efektiivsem kanal. Meiliturunduse abil saad teha kordusmüüki oma olemasolevatele klientidele ja mõjutada neid, kes alles teevad oma valikuid. Google Analytics seob kokku tulemused erinevates kanalites, mis töötab ja mis mitte. Saad lugeda kokku tehingud ja müügi ning muuta oma turundust järjepidevalt paremaks.
2016 koolitushooaeg: Internetiturundus on lai valdkond, leia omale sobivad teemad ja pane end kirja! Kodulehe koolitused: Google Ads, Analytics, meiliturundus ja müük on olulised vahendid iga turundaja arsenalis.
Google Analytics koolitus annab sulle teadmised, kuidas veebianalüütika aitab Sul paremaid tulemusi saavutada ja müüki kasvatada. Kuidas selgitada välja, millised kanalid toovad ettevõttele kasu ja millised on vaid näiliselt toimivad. Vaatame, kuidas oma andmetest olulist infot leida kasutades selleks just sulle sobivaid vahendeid. Fookuses on tehingute ja raha mõõtmine. Vaata lähemalt…
Pane Google Ads efektiivset tööle! Koolitus Google sertifitseeritud spetsialistidelt. Osale Google Adsi koolitusel ja saad teada, kuidas internetis kiiresti klientideni jõuda. Seminaril saad praktilisi teadmisi Google Ads sertifitseeritud koolitajalt, kes tegeleb igapäevaselt Adsi haldamisega. Vaata lähemalt…
Meiliturundus on kõige efektiivsem turunduskanal, mida kasutada suure hulga kontaktidega suhtlemiseks. See koolitus annab sulle teadmised, et saaksid viia meiliturunduse oma ettevõttes uuele tasemele ja pidevalt oma postitusnimekirju värskena hoida. Anname sulle teadmised, kuidas meiliturundust automatiseerida ja sellest ettevõttele maksimaalset kasu saada. Vaata lähemalt…
Soovid, et su kodulehe külastajad teeksid rohkem tehinguid, sooritaksid oste või esitaksid päringuid? Selle koolituse käigus anname sulle teadmised, kuidas panna veebileht paremini müüma. Tutvustame sulle vajalikke tehnikaid, veebilehtede müügipsühholoogiat ja parimaid praktikaid, mis töötavad müügi suurendamisel. Vaata lähemalt…
13-15 juunil 2019 toimub digiturunduse praktikute aasta tippsündmus Digital Elite Camp 2019. Saad teada, kuidas digiturunduse maailmatipud tulemusi saavutavad. 3 päeva 100% praktilisi teadmisi ja kogemuste vahetamist Eesti ning maailma turundajatega. Üritus toimub inglise keeles. Vaata lähemalt…
Ta on tegelenud aastaid turundusvaldkonnas ja teinud koostööd selliste brändidega nagu Telia, Nordea, Elion, Eesti Energia, If Kindlustus, Peugeot, KSA Silmakeskus ja paljud teised.
Google on valinud Priidu oma Partner Academy programmi koolitajaks ja treeneriks, kes aitab jagada huvilistele teadmisi Google enda korraldatud üritustel. Priit on tegelenud Adwordsiga selle algusaegadest alates. Tema käe alt on läbi käinud kampaaniad, mis on suunatud nii Eestisse kui ka paljudesse välisriikidesse Euroopas ja Ameerikas.
|
OSCAR-2019
|
||
Mees Extra on meeste suguelu pill reklaamitakse kui võimalik tõsta libiidot, Sitkus, erektsioon, ja isegi peenise suurus. Toode on olnud kasvav edu meestel otsib loomulik ja / või käsimüügiravimite alternatiive leevendada erektsioonihäired ja mees potentsi probleemid.
Tegijate MaleExtra sait kliinilisi uuringuid, et toetada oma väiteid ja tout toote “Kõige tugevam mees lisaseadmete pillid turul.”
Koostisosad leida MaleExtra kindlasti eristavad enamikust teistest lisaseadmete pillid. Üllatav, üks selle peamisi toimeaineid on granaatõuna ekstrakt .
Seal on tegelikult olnud palju tõendeid selle kohta nii palju positiivset kasu tarbivad granaatõuna. Need eelised on ennetada eesnäärme ja muud vähivormid, ravi artriit, alandades kolesterooli ja kõrge vererõhk, aeglustub mõju Alzheimeri tõbi, tõstes immuunsust, aidates kaalu juhtimine, parandada treeningut taastumise ja aitab kontrolli diabeet.
Kuid peamine kasu, mis puudutab meid siin on mõju see puu on erektsioonivõimele. Kuigi kõik need uuringud viidi toimub, üks üllatav ja korduvad kõrvalmõjusid haaratava osalejad oli Sümptomite paranemine seotud erektsioonihäired .
Üks seletus sellele võib nii granaatõuna mõjutab lämmastikoksiidi taset. Uuringud on näidanud, et võttes granaatõuna võib mitte ainult suurendada lämmastikoksiidi organismis, kuid parandab see tegevus samuti.
Mis toob meid teise peamine koostisosa, L-arginiin . L-arginiini on aminohape, mis on suur eelkäija lämmastikoksiidi tootmisega, ja ta efekti vaid kõrgendatud olles paaris granaatõuna ekstrakti.
Samuti lisada valemisse on midagi, mida sa ei pruugi kunagi olla kuulnud: cordyceps . Cordyceps on tegelikult seen, mis on arvatavasti pakkuda mõned hämmastav kasu, näiteks vähirakkude hävitamiseks, tõstes sportlikku töövõimet, suurendades aeroobset võimsust, parandada füüsilist ja vaimset energiat, tõstes libiido ja suurendades testosterooni tootmist.
Abiained loetletud on MSM , kreatiin , L-metioniin , niatsiin ja tsink . Kuigi kõik need toitained on oma plussid, ma ei ole kindel, kuidas nende peale valem teeb suur erinevus, et see on üldine tõhusus – kuid kindlasti ei tee haiget asju.
Mees Extra on valmistatud loomulik toitaineid, mis kujutavad vähe-to-no risk põhjustada kõrvaltoimeid enamikel juhtudel.
Samas, kui kombineerida sisaldavate toodete granaatõuna ravimiga sildenafiil (Viagra), seal võib olla ohtlik sundida priapismi või erektsiooni, et lihtsalt ei lähe ära, isegi pärast orgasmi (vt haigusjuhu kirjeldus ). See võib tunduda midagi, mida enamik mehi kaaluks pluss, aga see on midagi, kuid soovitav.
Kogevad rock-hard erektsiooni, mis ei taandu (isegi pärast mitu tundi) lõpuks muutub nii piinavalt valus, et see on tavaliselt tulemuseks reis ER. Tavaline ravi on süstida mõlemalt peenisele epinefriini – ole eriti meeldiv stsenaarium olevat.
Nii et kui te võtate Viagra või muud retsepti ED Meds, oleksin väga ettevaatlik see ühendab midagi, mis sisaldavad granaatõuna, sealhulgas MaleExtra. Seega võib üle-võimendavad ravitoime.
Juhised kasutades Mees Extra on lihtne ja sirgjooneline. Sa lihtsalt võtta kolm kapslit korraga, vahetult enne söömist sööki (soovitavalt hommikusöök).
Mõju koostisainete saada tugevamaks aja jooksul. Kuidas kiiresti nad hakkavad tööle muutuvad, kuid enamik poisid peaksid kogeda täielikult ära paari esimese nädala jooksul.
Järgmised arvustused esitatud MaleExtra kodulehel klientide tagasiside. Nad on saadetud mulle taotlust lisada see hinnang:
Ma olen alati olnud piinlik minu jõudlust magamistoas. Üks sõbranna küsis kord, kui ma olin tegelikult raske, mis ei olnud mitte ainult alandav, vaid tõesti niisutatud meeleolu … Kui ma kuulsin MaleExtra veebis Ma otsustasin minna ja ma olen nii õnnelik, ma tegin … olen suutnud suurendada oma veri voolab ja tõsiselt treenida oma peenise on raskem ja kindlam kui püsti. Ma kahtlen, et ma kunagi küsis, kas ma olen kõva või mitte uuesti. Aitäh, kutid.
Kuna lööb mu 50-ndatel Olen proovinud mitmeid erinevaid meetodeid, mis aitavad elavdada oma seksuaalelu – isegi Viagra. Aga kõik need erinevad meetodid kruvitud minu tervise ja jätsin oma peenise tunne uskumatult valus. Kui ma kuulsin mõju granaatõuna võib olla oma libiido ma otsustasin MaleExtra proovida … mõju on olnud suur! Minu libiido on tugevam kui kunagi varem – võib-olla isegi parem kui siis, kui ma olin 20 s …
Hakkasin kasutades MaleExtra 5 kuud tagasi ja võin julgelt öelda, et erektsioonihäired ei ole enam osa minu elust. Olen võidelnud hoida suhteid aastate jooksul, sest minu probleem, kuid toel MaleExtra … Ma olen nüüd üks kontrollin oma seksuaalset rahulolu. – Toby C ******, arendaja, Connecticut
MaleExtra on parem kui Viagra ja ütleb palju. Kuna lööb minu 40 on minu erektsiooni ja seksuaalse vastupidavusele on kahanenud, kuid on seksuaalselt aktiivne mees Olen proovinud mitmeid meetodeid, et suurendada oma jõudlust. MaleExtra on aidanud mul teha just seda ükski riske, ohte või valulikkus, mis saadab Viagra … Kindlasti üks ma soovitaks ka teistele, kes otsivad 100% looduslik lisaseadmeid. – Richard C *****, jurist, Austraalia
|
OSCAR-2019
|
||
Vincent Honoré on XIII Balti triennaali peakuraator. Biennaali korraldajad – Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, Riia kim? kunstikeskus ja Vilniuse Kaasaegse Kunsti Keskus – valisid 2017. aasta alguses konkursi korras just tema.
Honoré kontseptsioon nägi algusest peale ette triennaali näituste jagunemist kolme Balti riigi vahel. Nüüd, kui avatud on kaks näitust kolmest (Vilniuse näitus avati 11. mail ja Tallinna näitus 29. juunil) on aeg kuraatoriga maha istuda, et kuulata tema arvamust Baltimaade selle aasta suurimast kunstinäitusest, mida esimest korda ajaloos korraldavad kolm Balti riiki üheskoos.
Sind valiti kuraatoriks eelmise aasta jaanuaris. Pealkiri „Give Up the Ghost“ ehk „Unusta tont“ oli olemas juba algusest peale. Kui palju lõpptulemus algideest erineb?
Tegelikult, nii üllatav kui see ka pole, põhiidee väga ei erinegi. Tahtsin algusest peale pikka uurimisperioodi, mistõttu ei soovinud ka liiga varakult kunstnike nimekirja avaldada, sest siis jäi mul rohkem aega uurimistöö tegemiseks. Viimased kunstnike osalust puudutavad otsused tegin selle aasta märtsis. Kui nimekiri juba teada oli, saime koostöös tiimiga kunstnikud jaotada vastavalt iga toimumispaiga spetsiifikale. Selles mõttes ongi naljakas, et kontseptsioon eriti ei muutunudki, see oli juba 2017. aasta jaanuaris välja mõeldud ja pigem oli eesmärk sügavamalt tundma õppida iga riigi kunstivälja.
Performance’i-kunsti programm on olnud iga XIII Balti triennaali avamisõhtu osa. Kas sa töötad tihti performance’iga ja miks see meedium sulle tähtis on?
Olen töötanud performance’i-kunstiga oma karjääri algusest peale. Juba Palais de Tokyos (Honoré töötas Pariisis Palais de Tokyos 2001–2004) oli performance alati esindatud. Ütleksin, et tänapäeval töötavad kunstnikud performance’iga järjest rohkem. See on saanud väga levinud meediumiks ning juba seepärast kasutan seda. Aga samuti on Balti triennaalil tähtis näidata mitmesuguseid muid kunstivorme, peale performance’i näiteks luulet.
Aastaid on biennaalid-triennaalid saanud kunstiväljalt kriitikat. Küll on neid liiga palju, küll pole neil kohta tänapäeva maailmas, küll pole neil enam mõju. Kuidas sa sellisele kriitikale vastad, olles ise ühe triennaali peakuraator?
Triennaal või biennaal on ikkagi näitus, mis toimub iga kahe või kolme aasta tagant. Minu taotlus kuraatorina on teha parim näitus, mis näitab meie aja kunsti. Kas biennaale on liiga palju? Need, kes seda ütlevad, on privilegeeritud kunstiprofessionaalid, kel on luksus reisida ja kõiki neid biennaale vaatama sõita. Ma ei usu, et nii arvavad inimesed, kes palju ei reisi. Triennaal on mulle katalüsaator toomaks mingisse kohta uut energiat, näitamaks kunstihuvilistele uusi vorme. Usun, et sellisena on triennaal küll veel arvestatav kunstivorm.
Aga kuidas sa üldse näituse rolli näed? Kuraatorina oled maininud Trumpi ja Brexitit ja just nende märksõnade valguses küsitakse, kas tänapäeva maailmas on veel üldse kohta valge kuubi näitusel või peab käituma aktiivsemalt, tulema oma mullist välja.
Mina usun haridusse ja sellesse, et hariduse abil saab mõjutada inimeste mõtlemist. Näitus on üks hariduse vorme ja näitusel kui ühel hariduse väljundil on endiselt varus mõtlemist kujundav jõud.
Kui rääkida kriisidest, siis oled öelnud, et paljud Tallinna näituse teosed on sündinud kriisi ajel. Kas avaksid seda mõtet?
Kaks väga tüüpilist näidet on Ülo Sooster ja Derek Jarman. Soosterilt on peale „Huulte“ (1964) eksponeeritud ka joonistus aastast 1955, mille ta on teinud Siberi vangilaagris. Derek Jarman lõi oma teosed siis, kui oli saanud AIDSi diagnoosi. Need teosed on seotud kriisiga kunstniku elus. Kuid näitusel on ka kunstnikke, kes loovad kunstivorme, mis on kriisis, või teemadest, mis on seotud poliitiliste, klassipõhiste, soo- või eksistentsiaalsete kriisidega. Kunstnikega, kes lõid näitusele uued teosed, töötasime koos, et nad triennaali kontseptsioonist lähtuvalt reflekteeriksid seda kriisihetke, kus praegu viibime.
Mulle on kogu triennaali puhul olnud väga põnev see, et näitus toimub kolmes linnas ja seega ka väga erinevas ruumis. Viimane peatükk avatakse Riias vanas kommivabriku hoones, kus nüüd paikneb kim?. Ruumilt on see kolmest toimumispaigast kõige väiksem. Sealse näitusega küsime, mida tähendab kureerida triennaali, mis eeldab grandioossust, kuid tegelikult toimub nii väikses ruumis. Riia näitus tuleb Tallinnast ja Vilniusest erinev, kunstnikeduo Ben Burgis ja Ksenia Padan loovad seal keskkonna, kus hakkavad toimuma performance’id. Kutsume sellesse kontsentreeritud keskkonda kõik triennaali 70 kunstnikku, kes loovad sellele keskkonnale kas siis uue teose, sekkumise või midagi muud. Selles mõttes on viimane peatükk nagu triennaali retrospektiiv. Algusest peale ei soovinud ma Balti riikide pealinnadesse tuua sisse rahvusvahelist kunsti, vaid tahtsin võtta lähtepunktiks korraldaja kunstitavad. Muide, tulles tagasi triennaali-biennaali juurde, siis suurim probleem nendega on see, et tihtipeale saavad neist toimumispaiga vallutajad nii temaatiliselt kui ka sellega, et linna tuuakse teoseid, mis ei ole selle konteksti tarvis tehtud ega sobi sinna.
Triennaali tekstides ei kasutata soonimetust (inglise keeles on he või she asemel kasutatud they), samuti kohtab soolise identiteedi küsimusi mitme kunstniku teostes. Feminism on aina populaarsem ka väljaspool kunsti ja kunstiteooriat. Kuidas sa end nendes teemades positsioneerid, olles ise valgenahaline meeskuraator privilegeeritud Lääne-Euroopast?
Kaasasin näitusele kunstnikke, kes tegelevad klassi-, rassi- ja sooküsimustega, kuna need on praegu päevakorras ja oleks olnud rumal need kõrvale jätta. Kuid pean silmas ka eetilist käitumist – kuidas ma töötan oma tiimi ja kunstnikega. Seda on näha ka näitusel, kunstnike valikutes ja selles, kuidas me kõik koos võrdsetel alustel seda näitust tegime. Näitus ei ole olemuselt aktivistlik, kuid arvan, et eetilise käitumise rõhutamine mitte ainult professionaalses plaanis, vaid ka üleüldse, on ülivajalik.
Töötan praegu 22. augustil avatava näitusega „DRAG: Self-portraits and Body Politics“ ehk „DRAG: autoportreed ja kehapoliitika“, mis kaasab kunstnikke, kes 1960. aastatest on kasutanud drag’i, s.t peiburite esteetikat, et rekonstrueerida identiteeti, sugu, klassi, rassipoliitikat. Näitusel osalevad Pierre Molinier, VALIE EXPORT, Robert Mapplethorpe, Cindy Sherman, Adam Christensen – seega mitu kunstnikku ka Balti triennaalil. Mulle meeldib töötada kunstnikega pikalt, jälgida nende loomingu arengut, kasvada ja areneda nendega koos.
Politsei- ja Piirivalveamet on Eesti suurim riigiasutus, kus töötab siseturvalisuse tagamiseks ligi 5000 inimest. Politsei- ja Piirivalveameti põhiülesanded on Euroopa välispiiri tagamine, kodakondsuse määratlemine, dokumentide väljastamine, turvalisuse ja avaliku korra tagamine ning kuritegude menetlemine ja ennetamine.
Päästeamet kujundab ja hoiab Eestis turvalist elukeskkonda, ennetab ohte ning abistab õnnetuse korral inimesi kiirelt ja professionaalselt. Päästeamet koosneb tegevusi arendavast, planeerivast ja juhtivast ametist; demineerimiskeskusest ja neljast regionaalsest päästekeskusest.
Häirekeskus on kindel ja asjalik abistaja õnnetuse korral. Häirekeskuse põhiülesanded on hädaabinumbril 112 saabuvate hädaabiteadete vastuvõtmine ja operatiivinfo oskuslik juhtimine.
Kaitsepolitseiameti ülesanded on riigi sisejulgeoleku tagamine teabe kogumise ja ennetusvahendite kasutamise kaudu, riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse ning julgeolekukontroll.
Sisekaitseakadeemia on Siseministeeriumi haldusala kõrgkool, mis valmistab ette kutse-, kõrg- ja magistrihariduse tasemel spetsialiste laiale ringile sisejulgeolekuasutustele (sh politseile, piirivalvele, päästealale, samuti justiits- ning maksu- ja tollisüsteemile). Lisaks viib Sisekaitseakadeemia neis valdkondades läbi ka teadus- ja arendustööd.
Siseministeeriumi infotehnoloogia- ja arenduskeskus on ministeeriumi hallatav riigiasutus, mille põhitegevus on Siseministeeriumi valitsemisala ülesannete täitmiseks vajalike info- ja kommunikatsioonitehnoloogia teenuste arendamine ja haldamine.
SA Kodanikuühiskonna Sihtkapitali eesmärk on aidata kaasa Eesti avalikes huvides tegutsevate mittetulundusühingute ja sihtasutuste suutlikkuse suurendamisele kodanikuühiskonna arendamisel ning kodanikuaktiivsust soodustava keskkonna kujundamisel.
|
OSCAR-2019
|
||
aitäh, et olete Bosnia olukorra eest palvetanud ja teete seda veel! alljärgnev on mu rühmajuhi ülevaade sellest, kuidas olukord praegu on.
"Siinne olukord on nüüd palju rahulikum. Kõik agressiivsed meeleavaldused lõppesid paar päeva tagasi, aga inimesed on endiselt tänavatel. Nad kogunevad valitsushoonete ees, et protestida ja näidata oma rahulolematust praeguse olukorraga. Nii organiseeritud kui spontaansed, ametlikud ja mitteametlikud grupid jätkavad kogunemist, nõudes poliitikute tagasiastumist ning märgatavaid muutusi ühiskonnas. Mitmed tipp-poliitikud on juba tagasi astunud, aga rahvas ootab seda ka teistelt juhtidelt. Protestijad kutsuvad praegu toimuvat "Bosnia kevadeks" (paar aastat tagasi toimunud "Araabia kevade" eeskujul) ning ootavad suuri muutusi.
Meie rühmad on kõik ok ja toimuvaga kursis. Palvetame siin ka, et siinsed kogudused võtaksid vastutuse hakata oma maa ja riigi eest intensiivselt palvetama, selle läbi olles osa muudatustest, mida see maa ootab. Praegu on võimaluste aeg ja me palvetame, et kriisi ja ebakindluse keskel inimesed muutuks vaimulikult avatumaks. Palun jätkake meie eest ja koos meiega palvetamist, et me võiksime kasutada seda võimalust särada Jeesuse valgust selles riigis ning et ka kohalikud inimesed jõuaksid järeldusele, et ainult Jumal võib tuua muutusi ja paranemist Bosnia-Hertsegoviinale."
- et tagasiastunud poliitikute asemele leitaks õiged inimesed. Bihacis anti tagasiastunud maakonnavanema asendamiseks aega 10 päeva, aga praeguse seisuga ei ole ühelgi parteil veel sobivat kandidaati pakkuda.
- meie kõigi eest, et Jumal juhiks meie südameid, tegusid ja mõtteid- et teaksime, kuidas kohalikke julgustada Jumala peale lootma, mida ja kellega rääkida ning kuidas meie koguduse eest praeguses olukorras hoolitseda.
Läbi pimeda sügise oleme jõudnud advendiaega ning varsti on 2013 aasta minevik. Enne, kui sukeldume detsembri saginasse, tahaksime jagada natukene oma elust ja misjonitööst.
Sügis on tavaliselt Wings for Wheelsi jaoks rahulikum aeg. Laager on õnnelikult möödas, suvepuhkus läbi ning oleme tagasi igapäevase töö juures. Erinevus eelmistest sügistest on see, et meie neljaliikmeline tiim on kasvanud kuue ja poole liikmeliseks. Meiega ühines Ruzanna Usbekistanist, kes on küll praegusel momendil Venemaal ja ootab Läti elamisluba. Tänu temale saime alustada laiema tööga venekeelsete liikumispuuetega inimeste seas. Janis aitab meil tasakaalustada meeste ja naiste osakaalu (koos Rasmusega on meil nüüd kolm meest :-)) ning Katrina on meiega kahenädalaste tsüklitena. Oleme alustamas uute suvelaagrite plaanimisega. „Väljakutse 7“ laager on plaanitud praegu juuli keskpaika ning sellele eelneb juuni lõpus või juuli alguses laager „Hommikune kaste“. „Väljakutse“ laager tuleb eelnevatele aastatele sarnane, kuid uus laager on mõeldud kristlastele, kes tahavad usus kasvada ning veeta kvaliteetaega koos teiste kristlastega. Esimesel aastal on see plaanitud nelja päevaseks ning osavõtjate poolest väikesearvuliseks. Eks hiljem paistab, kas teeme selle laagri pikemaks või jääb see lühikeseks ja intensiivseks nädalavahetuseks.
Rahulikku pühadekuud Sulle! Tean, tean, nüüd Sa ütled: “Mu elu on niigi liiga kiire, aga see kuu on kõige hullem!” Siiski, mu sooviks Sulle on, et võiksid neil pühadel ja algaval aastal 2014 kogeda Rahuvürsti erilist puudutust!
Detsember on alati täis erilisi õnnistusi! Selles kuus me viime kodudesse 60 toidupakki peredele, kes ei saanud küttepuid, jagame laiali 1400 Operat-sioon Jõululapse kingitust lastele JA lõpetame oma küttepuudeprojekti! See tähendab, meil on palju võimalusi, et jagada Head Sõnumit Jeesuse elust ini-mestega endi ümber! PALVETA, et me valiksime oma sõnu targalt, oleksime tundlikud inimeste vajaduste suhtes ning tooksime nende eludesse lootust pingete asemel. PALVETA iga raamatu ja paki eest, mis meilt välja lähevad. PALVETA iga kodukülastuse eest: et võiksime anda neile koos pakiga tuntaval viisil ka Jeesuse armastust!
Peale pikka ootust on kevad lõpuks kohale jõudnud ning kõik Riia pargid on rohelised ja sirelid õitsevad... Meid ootab sel suvel ja sügisel kolm misjoniprojekti, milles ka Sinul on võimalik osaleda.
Wings for Wheelsi jaoks on kevad ettevalmistusaeg suviseks „Challenge 6" laagriks, mis toimub 6-13. juulini jällegi samas „vanas" kohas Raiskumisis, Cesise (Võnnu) lähedal. Praeguse seisuga on laagrisse tulemas üle 70 inimese, kellest pooled on liikumispuudega ning nende hulgas on juba vanu tuttavaid, aga ka uusi inimesi. Igal aastal muutume aina rahvusvahelisemaks ning sel aastal on osalejate hulgas kaks inimest Valgevenest ja Ukrainast ning Läti personalile saabub abi nii Eestist, Norrast kui ka Kanadast. Laagri programm on ideeliselt valmis ning paljud osalejad ootavad laagrit pikisilmi ja päevi lugedes. Meie poolt on olemas kõik, et saaksime pakkuda osalejatele ja nende abilistele fantastilise ja põneva nädala, mille jooksul on neil võimalik Jumalat tundma õppida, uusi sõpru leida ning uusi oskusi õppida. Palvetame, et laagrisse tuleksid vaid need inimesed, keda Jumal tahab seal näha ning et keegi (ei osaleja ega abiline) ei läheks koju samasugusena. Huvitav näide selle palve mõjust on eelmise aasta laagrist, kuhu kutsusime vene keele tõlgiks ühe noormehe oma Riia kogudusest ja isiklikuks abiliseks Valmiera neiu. Nad ei olnud kunagi kohtunud, kui said selle laagri jooksul tuttavateks ning 4.mail 2013 oli meil Kaspariga au olla nende pulmas ametlikeks tunnistajateks.
Väljas sadas siin paar päeva tagasi lund– ja homseks lubatakse jälle. Aga kirsipungad on juba valmis puhkema, kui ainult natuke päikest tuleks! Üks Eesti rahva-tarkus väidab, et ega tali taeva jää– aga maha pole ta samuti kunagi jäänud! Ükskord jõuab kevad niikuinii!
Bihaćis on Ülestõusmispühad, nagu Jõuludki, rahvusliku mai-guga. Meie tähistame nö katoliiklaste (horvaatide) pühi, õigeusklike (serblaste) pühad tulevad hiljem ning moslemid ei tähista neid üldse. Seetõttu on ka Ülestõusmispühade eel ajalehtedes mõned õnnitlused kohalikele horvaatidele ning suuremates poodides müüakse pühadekaunistusi, aga muidu elab linn oma igapäevaelu. Meie kogudus ei pea sel päeval eriteenistust, kuna meil on inimesi kõigist kolmest rahvusest. Selle asemel korraldasime juba teist aastat Ülestõusmispühade hommikusöögi koduses miljöös. Kogune-sime vara hommikul, laulsime ja palvetasime ning siis valmistasime koos süüa ja nautisime ühist lauaosadust. Huvitav on, et mõlemal aastal on Ülestõusmispühade hommikud olnud tugeva vihmasajuga! Enamusel kohalikest ei ole autot, seega neil pidi olema tõsine tahtmine tulla, et isegi läbi vihma jala kohale jõuda. Aga tulijaid oli ja meil oli õnnistatud hommik!
Kevad on sellel aastal tulnud väga aeglaselt ning samamoodi on ka meie igakevadine uudiskiri hilisema tulemisega, kuid see-eest jälle natuke pikem ja täis häid uudiseid.
23. veebruarist 3. märtsini toimus Liepajas järjekordne humanitaarabiprojekt. Liepaja on suurim linn, kus me oleme olnud, kuid osalejate arvukus (436 34 riigist) aitas meil jõuda rohkemate inimesteni ja viia läbi erinevaid programme. Samas panid need samad faktid Evelyni organiseerimisvõime ja administratiivse töö tugevalt proovile.
Wings for Wheels aitas läbi viia kahte erinevat programmi nägemis- ja liikumispuuetega inimestele. Kaspar tundis, et sel aastal peab tema olema mõlema programmi peakõneleja ning ta tegi selleks ka ettevalmistusi. Viimasel hetkel enne kõnelema minekut sai ta aru, et tegelikult ei oska ta mitte midagi öelda ja pea on täiesti tühi. Ta tõusis püsti, avas oma suu ja välja tuli parim jutlus, mida ta kunagi on jutlustanud. Me küll teadsime, et Jumal saab rääkida inimese suu kaudu, aga nii otseselt ei olnud seda kunagi tunda saanud. See oli jutlus, mis puudutas kõikide südameid. Liikumispuuetega inimestele mõeldud programm toimus väga väikeses ruumis, mis oli pilgeni täis inimesi. Programmi alguses oli tunda kohalolijate skeptisismi, kuid juba esimese tunnistuse ajal muutus ruumi atmosfäär nii tuntavalt, et Evelyn püüdes seda sõnadesse panna, tahtis sellest „tüki lõigata ja ära süüa". See oli üks neist kordadest, mis võiks kesta lõputult ja tahaks selles olla veel ja veel.
Jõulud ja Uus Aasta on tulnud ja läinud, kingid avatud, soovid soovitud. Bihacis ilutulestikku sel aastal pol-nudki: ilmselt oli linna– ja vallavalitsusel aasta lõpuks raha otsas. Paljud alustavad uut aastat kibestunult, sest elu läheb aina kallimaks, aga palgad ei tõuse ning tööpuudus aina suureneb. Mina aga tänan Jumalat, et Tema on ustav varustaja ning Tema käsi ei jää ka alanud aastal nõrgemaks!
Sel aastal kogunesid küttepuudeprojekti annetused aeglaselt. Detsembri alguseks olime saanud raha 50 pere aitamiseks ning tun-dus, et see ongi kõik. Siis aga saime lühikese aja jooksul mitu suure-mat summat ning aastavahetuse ajaks olid 80 peret saanud omale sooja toa ja toidupaki. Faruk* (meie kohalik projekti koordinaator) tegi tublit tööd: mitmed kiitsid puude kvaliteeti ja toidupaki sisu.
Jaanuari lõpus plaanime kõigile puid saanud peredele korral-dada ka eriteenistuse meie kogudusehoones: pakume neile sooja lõuna, laulame koos, Faruk peab lühikese jutluse. See on hea või-malus kutsuda peamiselt moslemitaustaga inimesi ning tutvustada neile meie usu põhitõdesid sõbralikus keskkonnas.
Minu jaoks oli selle aasta küttepuudeprojekti algus eriline. Olin 2008. aastal seda projekti vedades läbi põlenud ja aastatel 2009-2011 oli mul puudu nii kaastundest kui motivatsioonist selle projektiga tegelemiseks. Caroline julgustas mind ja juhendas Farukit, aga mina vedasin igal sügisel jalgu järel ja tegin oma tööd vaid kohusetundest. Selle aasta suveks tundsin aga, et mu südame kõrvetadasaanud kohad on paranenud ja jõu-varud on taastunud. Caroline´ile oli ka kergenduseks, kui ütlesin, et olen valmis taas ise Farukit juhendama– tal oli piisavalt teisigi ülesandeid!
Suvel oli meil väga tore puhkus Hiiumaal, mille iga päev oli täis imesid (toit ilmus ise külmkappi, mustad riided said ise puhtaks jne). Peale kosutavat puhkust saabus Apinise perekond tagasi Riiga, et teha tööd maailma kolmandas suurimas riigis (kui kõik puuetega inimesed elaksid ühes riigis, siis oleks see rahvaarvult maailma kolmas riik).
Wings for Wheels´i jaoks on sügis olnud natuke rahulikum aeg, kus saime plaanida järgmist tööaastat ja teha kokkuvõtet lõppevast. Kaspar jätkab füsioteraapia evangelismi ja käib ka kord nädalas Vaivari rehabilitatsioonikeskuses residentuuris. Nõustamine, kogudustele puuetega inimeste teadvustamine ning väikegrupitöö jätkub samuti ning lätikeelsele grupile lisaks oleme alustamas ka venekeelset väikegrupi tööd.
Peamiseks projektiks on aga sel sügisel kogudustele mõeldud käsiraamatu toimetamine ja leheküljeline raamat, mis sisaldab ülevaadet puuetega inimeste olukorrast ning annab praktilist nõu, kuidas erinevate diagnoosidega inimesed saaksid aktiivselt osa võtta koguduste tööst. Kavatseme seda raamatut kogudustele ja kristlikele töötegijatele tasuta jagada, aitamaks kogudustel avada uksi puuetega inimestele. Võrreldes laagri maksumusega on trükikulud mitmeid kordi odavamad, aga sellegipoolest on see meie jaoks suur raha. Kui soovid seda projekti toetada, kirjuta meile ja me anname meeleldi teada kogu projekti maksumuse ning oma pangakonto andmed.
|
OSCAR-2019
|
||
Metsik! Vaatan ja imetlen oma ühe sügisel ostetud aktsia tootlust. Tunnistan ausalt, ostsin ta pigem dividenditootluse pärast, aga aktsiahind on sellise ralli teinud viimase 6,5 kuu jooksul:
Äge! 😻😻😻Aktsia ostsin 6. oktoobril ja järgmine dividendimakse tuleb vist juunis. Kas hakkate aimama, mis aktsiaga tegemist? Ei? Olgu, ütlen ära, tegemist on SalMar'iga, norrakate lõhekasvataja aktsiaga.
Miks lõhekasvataja aktsiad? Noh, esiteks ma tegelikult otsisin lihtsalt põnevaid norrakate aktsiaid, ja mõtlesin pikalt Statoili osta. Aga samas on ju kütuse hinnad teatavasti viimastel aastatel meeletult kukkunud, samal ajal kui lõhe hinnad stabiilselt kasvanud. Tuhnisin natuke, ja märkasin, et 2012. aastal oli norra lõhe hinnaks ca 6 USD/kg, 2017. aasta alguseks oli see aga kasvanud 12 USD/kg peale.
Kui mõelda tulevikule, siis usun vägagi, et lõhe hinnal on potentsiaali veelgi kasvada, ning kõvasti turuosa kasvatada. Nii kliimamõjutuste kui tervise huvides propageeritakse üha looma- ja sealiha söömise vähendamist, vaid kanaliha ongi nende faktorite poolest neutraalne. Mida enam inimeste keskkonnnateadlikkus kasvab, seda enam eelistatakse pigem lõhet, mille kasvatamine on loomalihast oluliselt soodsam keskkonnale ning ka inimeste rahakotile - lõhest on protsentuaalselt palju suurem osa söödav kui loomast või seast.
Sellele lisaks sisaldab lõhe suurel hulgal kasulikke rasvasid, D- ning B12-vitamiine ja mineraale, mis on inimesele ülimalt kasulikud. Samal ajal on punase liha puhul WHO teatanud, et töödeldud punase liha tarbimine suurendab vähi tõenäosust. 😨 Kui punast liha soovitatakse max 500 grammi nädalas süüa, siis kala ja muid mereande võib muretult 2-3 korda nädalas süüa. No ja pole vist mõtet mainidagi KUI IMELISELT maitsev sashimi ja sushi minu meelest on!!! 🍣🍤🍣🍤🍣💗
Loomulikult on lõhetootjate puhul ka mitmeid riske, mida tuleb silmas pidada. Konkurents on suur ja lõhekasvatuste ehitamine/majandamine kallis. Lõhe tootlikkuse edukus sõltub palju ilmastikutingimustest ning kõiki lõhekasvatusi varitseb pidevalt hirmus haiguste levimise oht. Seetõttu ilmselt tuleb oma investeeringut hoolega valida, uurida, kuidas ettevõte riske hajutab ning kuidas kasvanduse ülalpidamiskuludega lood. Kuna tootmine on kallis, siis ilmselgelt ükski lõhekasvandus iga-aastaselt rohkem, kui paari protsendi võrra rohkem toota ei suudagi. Sellepärast ilmselt usuvad ka analüütikud, et nõudlus lõhe järele kasvab lähiaastatel endiselt kiiremini kui selle tootmine. Norra tootjad on lisaks kõrgekvaliteedilisele tootmisele vägagi pühendunud ka uuringutele ja arendusele, et lõhetööstust veelgi parendada. Siit ka minu kindlus, et lõhesse lihtsalt peab investeerima!
Aga küsimus on, millise tootja atsiaid eelistada? Peale SalMari leidub neid ju veelgi. Ma ise uurisin tükk aega tootjaid ja eelmise aasta alguses tegelikult ostsin kõigepealt MarineHarvesti aktsiaid. MarineHarvest on juba mitmeid aastaid oma aktsionäridele dividende maksnud ja kuna mina olen hingelt dividendiinvestor, sobis see mulle suurepäraselt. Lisaks tundub, et Marine omab ka kõige mitmekesisemat tootmisparki. Teised 2 suuremat tegijat ongi SalMar ja Lerøy (Investor Toomase armastus 😂), lisaks näiteks väiksem kasvatus Norwegian Royal Salmon (arendamas tegevust Islandil) ja Bakkafrost (Fääri saartel).
Kõige rohkem neist meeldiski mulle alguses Marine - piisavalt suur ja juba pikaajalise edulooga, lisaks maksavad lausa NELI korda aastas dividende, mis on nagu kirss minu tordile, või peaks ütlema lõhe minu sashimisse?! 🍒🍣 😂
Mõeldud, aktsiad ostetud. Ostsin mõnusa positsiooni, ja nautisin iga kolme kuu tagant dividendide laekumist. Mida aga nii väga ei nautinud, oli Marine aktsiahinna pidev hull kõikumine. No ikka suurema osa ajast oli positsioon tugevas miinuses. Siis hetkeks korralikus plussis, et nädala pärast jälle nina "lõuna suunas" pöörata. Aasta lõpu poole tulid veel selged märgid, et Marine tootmine on eeldatust kallim olnud ja diviende ei tõsteta nii palju, kui lootnud olin. Kuna vahepeal olin jõudnud juurde osta näpuotsaga SalMari aktsiaid, mille tootmistegevus tundus parema hinna/tootlikkuse suhtega olevat, otsustasin jaanuaris Marine maha müüa. SalMari P/E, dividenditootlus jms tundusid mulle lihtlsat oluliselt mõistlikumad. Võtsin Marine müügiga tagasihoidliku kasumigi välja ja jätsin portfelli vaid väikse sutsukese SalMari. Seda viimast oleks küll tahtnud juurde osta, aga vaba raha oli liiga vähe ja Marine kõikumised veel liigagi hästi meeles.
Noh, tänaseks võin öelda, et tegelikult oleks ikka võinud mitte tõmmelda ja Marinet ka edasi hoida, või vähemalt SalMari juurde osta, aga.. oleks-poleks... Midagi pole parata ja olen õnnelik, et sellegi kübekese SalMari soetasin. Nii et ei - tegelikult ei ole ma mingi miljonär veel! Aga äkki näen SalMari puhul oma lühikese investori-karjääri esimese 100% tootlusegi lähikuudel ära? 💰💰💰
Milleks üldse peab lõhetootja aktsiaid ostes valmis olema? Noh, esiteks muidugi - lõhetööstus on tundlik teema, ära ülepeakaela kogu portfelli lõheaktsiatesse sisse tambi (nagu ühegi teisegi investeeringu puhul) :) Kindlasti tuleb olla valmis ka korralikeks aktsiahinna kõikumisteks. Eriti arvestades, et tegemist on suures osas nö "hooajatundliku" kaubaga, mille hind aegajalt siia-sinna hüppab ja näiteks hiinlaste odava lõhega on täitsa võimalik turg üle ujutada, nii et norrakatel jama tekib.
Nimelt registreerisin paar kuud tagasi endale konto tervel hulgal erinevatel küsitluslehekülgedel. Tänaseks lemmikuks on mul kujunenud MOBROG (töötab ka Eestis!), aga ka näiteks Nordic Panel (kahjuks limiteeritud ainult Põhjamaade kasutajatele). Üheks rahvusvahelisemaks pakkujaks on veel Toluna, tundub laiahaardeline, aga tunnistan ausalt, et raha kätte saamise limiidini pole seal veel jõudnud, enamus küsitlused annavad näiteks 15 punkti, ja 5€ kätte saamiseks peab punkte koguma vähemalt 40 000. Mul on sinna veel pikk maa :)
Lisaks on veel mõned küsitluste pakkujad, mis on saadaval ainult kohalikele, aga olen täitsa rahul - lemmiksaitidelt olen pea kõigilt juba saanud vähemalt 10€ või rohkem.
Mis värk on siis? Lihtne - registreerid endale konto, kui võimalik, laadid alla ka mobiiliäpi, ja hakkad vabadel hetkedel küsitlustele vastama. Olenevalt küsitlusepakkujast ja heast õnnest, võid vahel saada 10 küsitlust, igaühe täitmiselt teenid vähemalt 1-2 eurot, mõni teine päev aga ei tule ühtegi küsitlust, või saab ainult paarkümmend senti nende eest. Reeglina - mida rohkem aega täitmine võtab, seda rohkem raha saad. Loomulikult vaadatakse ka sinu demograafilist infot ja seda, kas oled üldse õige inimene antud teemal arvamust avaldama.
Kas tõesti tasub ära? No nii ja naa. Kui sõidad näiteks bussiga või istud niisama kohvinurgas ilma midagi kasulikku tegemata, siis on ju väga okei 3-16 minutit veeta küsimustele vastates ja selle eest 0.3-3€ teenida? Päevatööks loomulikult ei sobi, aga aegajalt aja surnuks löömise asemel käib küll. Olen nüüdseks paar kuud erinevates keskkondades aega veetnud, päevas kulub vast max 30 minutit neil hetkedel, kui nagunii midagi tarka ei ole teha, ja tänaseks on mulle selle tühise vaeva eest laekunud 60€.
Kuidas raha kätte saab? Alustame kohe sellest, et ega kõik keskkonnad raha ei annagi. Mõni pakub hoopis tooteid testida jms, neid ma eriti ei viitsi proovida, lisaks tundub, et peab hirmus palju küsitlusi täitma. Samas on mõned täitsa aktiivsed keskkonnad ja lõpuks hakkasin huvi tundma, kuidas siis teenitukätte saab. Selgus, et väga lihtne. Mul on kõigis keskkondades registreerides kasutusel sama aadress, mis minu Paypali kontol. Seega tasub mul vaid miinimumsumma (enamus kohtades 5€) kokku teenida, kui võin vajutada "Maksa välja" nuppu ja raha saadetakse minu Paypali kontole. Enamus keskkondades võid välja kanda kõik, mis teeninud oled, olgu siis ühe või mitme maksena. Raha laekumine Paypali kontole võib aega võtta kuni 3 päeva. Mobrog on ses mõttes veider, et välja kanda saab täpselt 5€ korraga, ja max 2 makset päevas. Seda avastasin siis, kui olin juba 20€ teeninud, nii et raha välja kandmine võttis mul mitu päeva. Samas on nad kõige kiiremad - raha laekub Paypali põhimõtteliselt KOHE. Imeline :) Paljud küsitluskeskkonnad pakuvad raha asemel ka erinevate teenusepakkujate kinkekaarte ja annetamisvõimalust, kes head tahab teha. Lisaks on võimalik väljamakseid teha näiteks Skrill'i kontole. Mulle tundus Paypal kõige etem, kuna konto oli mul juba olemas, ja selgub et enda pangakontole väljamaksed tehakse lausa tasuta! Superluks!
Muide - lisaks on hetkel äge kampaania Bonusway'l, et kui liitud nendega, laadid alla nende äpi ja siis liitud ka "topeltboonuse" programmiga, saad kuni neljapäeva õhtuni kõik cashback'id ja soodused topelt! Ülihea pakkumine, minu meelest, kavatsen oma suvepuhkuse ruttu ära broneerida, mul oligi just plaanis see!
Kes näiteks Aliexpressist armastab odavat kraami tellida, sellel aga imeline võimalus näiteks kõigilt ostudelt 7.5% tagasi saada!
Üheks suureks inspiratsiooni ja julguse allikaks on mulle investoriks saamise teekonnal loomulikult olnud teised investorid. Eriti mõnus, kui saab lugeda kogemusi, ülevaateid, soovitusi ja edukamaid või vähemedukaid kordaminekuid. Näiteks viimasena kirjutas "Algaja" Elustolust, et investeerib ka ettevõtte alt, ning luges üles terve hulga ühisrahastusportaale, millest ma seni olen suure kaarega mööda käinud.
Tuleb tunnistada, ma enam ei pidanud vastu. Et investori-elu igavaks ei läheks, otsustasin ka lõpuks käe valgeks teha P2P laenudes jms. Esmaseks eesmärgiks siis:
kinnitada või ümber lükata oma uskumust, et P2P laenude ühisrahastamine ei ole minu jaoks eriti sobiv investeerimisviis
Tore, kui proovimise tulemusena suudan oma kahtlused ümber lükata, ning eriti tore, kui kooliraha maksmise asemel veel teeningi selle katsetusega. Et õppetund ootamatult valusaks ei osutuks, alustan muidugi üli-tiba-tillukese summakesega.
nii eraisiku kui ettevõtte jaoks konto tegemine on ülikiire ja lihtne. Kahjuks aga väga ebamugav, et need ei saa olla seotud sama e-postiaadressiga.
laenude rahastamises osalemiseks on suhteliselt ("õppimiseks" kulus mul vast 5min, esialgu ei saanud hästi aru, kus ja mis linnukesi saab märgistada ja eemaldada) meeldivad ja paindlikud tingimused, näiteks saab valida investeerimiseks ainult sellised laenud, mille pikkus näiteks max 1kuu, või millel on garanteeritud tagasiostmine.
kontole raha kandmine võtab Mintoses oluliselt kauem aega, kui näiteks Investly's. Tegin ülekande 7h tagasi ja raha pole veel kontole jõudnud (Investly's on tööpäeviti jõudnud kõigest paari tunniga raha kontole, ja mõlema puhul on tegu pangasiseste SEPA maksetega).
See viimane fakt teeb natuke tuska, sest tegelikult ei ole ma veel näinud, kuidas siis autoinvest ja Mintos toimivad, sest lihtsalt pole raha kontole jõudnud. Lisaks ei ole veel minu isikutuvastust kinnitatud, seega ei tea ka, kas on lootust kunagi raha tagasi saada 😏
Kas olete Mintoses investeerinud? Kuidas rahule jäänud? Milliste ohtude eest algajat hoiataksite ja milliseid nippe soovitate? Ja kas soovitate seda Mogo cashback kampaaniat?
Heihopsti! Enne kui põhiteemani jõuan, pean kohe algatuseks tunnistama, et kui viimastel aastatel olen üritanud võimalikult säästlik olla ja vahel lausa säästukuu-eesmärgi endale seada, et püksirihma lihtsam koomale oleks tõmmata, siis aprillikuu on enamasti pigem laristamiskuu meie majas. Mitte, et see mulle väga meeldiks, aga on nii kujunenud.
Iseenesest ma leian, et on hea, kui vahel on ka mõni laristamiskuu. Kuna olen säästlikuma eluviisiga harjunud, siis võin rõõmuga teatada, et laristamine on iga aastaga järjest väiksemaks jäänud. Varem tundus, et oleks väga mõnus aegajalt näiteks väljas söömas käia või restoranist toit koju tellida, aga olen nüüdseks aru saanud, et enamus pereliikmed ei hinda seda väga kõrgelt. Neile maitseb kodune toit palju enam, ja kuna minu rahakotile meeldib ka koduse toidu hinna-kvaliteedi suhe oluliselt rohkem, siis ei ahvatlegi nii tihti üldse väljast midagi tuua. Kuna ma ise olen enamasti köögitoimkonnas, siis päevatööst väsinuna vahel põgeneksin küll ja poeksin koju tellitud toidu taha.
Samas ei ole siiski harvad hetked, kui tunnen, et hoolimata pidevast säästmisest ei jõua nagu eriti kuskile, see finantsvabadus tundub endiselt käeulatusest nii kaugel, et tundub nagu rapsiksin tühja kogu aeg. Sellistel hetkedel on hea, kui on mõni kindel inspiratsiooniallikas käepärast, mis mõtted jälle klaariks lööb, inspireerib ja tegudele innustab. Mis võiks parem olla, kui teiste inimeste püüdlusi lugeda või kuulata!
Bigger Pockets Money podcast - mu viimase aja tõeline lemmik. Podcasti tegijad ise on saavutanud finantsvabaduse ning ka nende külalised on oma rahalise taustaga kõva tööd teinud. Nii mõnigi on läbi elanud korraliku pankroti, saanud oma õppetunnid, aga kokkuhoidlikkuse ja mõistliku lähenemise abil jälle jalgadele saanud ning nüüd oma teadmisi ja saavutusi teistelegi kirjeldamas. Väga mõnus kuulamine minu meelest, kuigi USA-keskne, aga siiski inspireeriv. Saan iga kord hea tuju ja korraliku motivatsiooni-kicki, et palgatööl vastu pidada, iga kuu hoolega säästa ja investeerida ning uusi passiivsemaid ja aktiivsemaid sissetulekuid leida. Soovitan!
Mr Free at 33 - selle mehe blogi ja ajalugu võttis mul suu lahti. Ilmselt hea, et ma ei lugenud seda 20ndates olles, muidu oleksin ka äkki lastetu ja peretu ning kiilakas nagu Sinead O'connor, et raha kokku hoida 😀 Aga inspireeriv, eriti säästupiraadi vaatenurgast. Lugege ise, tema arutelusid sellest, kuidas näiteks kõige odavamini juustehooldusega toime tulla 😀 Ma nüüd enam ei mäleta, aga tema blogist leidsin ilmselt ka lingid neile vendadel, kes arutasid, kuidas tuleks WC-paberit voltida, et seda võimalikult vähe kuluks 💣
Mr Money Mustache - lihtne, konkreetne ja hea lugemine. Viimasel ajal ei ole ma väga palju lugenud, sest noh - eelistan kuulata, multitasking ehk rööprähklemine on üks säästupiraadi häkkidest, ning lugemises tuleb pidevalt valida, kas lugeda finantsraamatuid, erialaseid raamatuid, või blogisid. Aga kes finantsvabadusest unistab, sellel tasub kindlasti seda blogi alustuseks lugeda!
Tänud, LHV! Kui seni näitasite Eesti oma pangana vähemalt natukenegi progresiivsemat mõtteviisi investorite ahvatlemises, siis nüüd hakkab küll pilt teises suunas selginema.
Kahju.. tundub, et Eesti investoril ei jäägi muud ül, kui interneti brokerite teenuseid otsida. Hea võimalus on ka muidugi neil, kes (kasvõi korra elus) "majanduspagulane" olnud ja omab võimalust kasutada mõne väljamaise väärtpaberikauplemisteenusepakkuja teenuseid.
Ah et küsite, miks ma kriitiline olen? Võin võrdluseks tuua, et ise ostan põhjamaise teenusepakkuja juures indeksfonde, mille:
Aga rikastel eestlastel on raha nii palju, et peab investeerimisteenuste eest hoolega koorima. Rääkimata sellest, kuidas väärtpaberikontol seisvaid väärtpabereid iga kuu tolmust puhastatakse ja poleeritakse "hoidmistasu" eest..
Tänagi sai päev metsas jalutades mööda saadetud, ja nüüd vägev väsimus kallal. Ilm oli suurepärane, väljas vähemalt 15C sooja, päike ja imeline linnulaul. Tundub nagu idüll, siiski tulin metsast veidi vastakate tunnetega ära. Nimelt - minu piknikukott oli täis taarat. 3h metsas, ja suur kotitäis, ca 25 taarapurki või -pudelit vaja autosse tassida...
Iseenesest ma vist peaks tänulik olema? Veetsin 3 tundi mõnusalt värskes õhus ja selle eest makstakse mulle veel paar eurot pealegi? Samas ma väga ei ole siiski rõõmus. Inimesed, mis teil viga on?? Kes läheb metsa, naudib avalikult kasutamiseks olevaid rekreatsioonialasid, ja tänulikkuse näitamise asemel s*ttab metsaaluse ära? Kuidas jaksab täiskasvanud meesterahvas* minna metsa, 5 täis õllepurki kaasas, neid vedada avatuna püstises asendis hoides pea kilomeetri jagu ilma et raske oleks, et siis visata metsa alla, sest tühja purki on nii raske tagasi autoni viia???
Väga vihaseks teeb. Aga mis seal ikka. Olen juba harjunud, et alati peab käekotis 5-6 kilekotikest vähemalt kaasas olema, et see kaaskodanikele "kingituseks" jäetud laga teiste järel kokku korjata. See taara eest saadud 0.1-0.2€ tasu ei ole ka minu jaoks mingi motivaator, kuid leian, et meie maakera on seda väärt, et igaüks meist annaks minimaalsegi panuse selle puhtana hoidmiseks.
*kes arvab, et diskrimineerin siinkohal kedagi, võib minuga metsalagastajate vaatlusringile järgmisel nädalavahetusel näiteks tulla, mõnele discgolfi rajale. Lugege üle, mitut nais-discgolfarit näete õllepurkidega metsa all.
Siis sai lukku pandud lausa 3 (KOLM!) tehingut, mille käigus müüsin maha kodus üle jäänud kraami ja teenisin sukasäärde 160€ lisaraha.
Ning kõige viimaks potsatas ühelt cash-back saidilt kogutud 25€ otse minu kontole. Need 25€ muide kogusin selliste huvitavate pakkumistega, kus ise ma maksin sisse täpselt 0.1€ ühe lotopileti eest (ja teenisin sellega 7.5€ tagasi, pilet kahjuks ei võitnud, nagu arvata oligi 😁). Ülejäänud 17.5€ olid erinevate digiteeenuste ja digitellimuste proovimise eest, mis kõik pakkusid "liitumisjärgselt 1 kuu tasuta". Täitsa hea kogemus! Tulemas on veel ca 20€, kuna kõigi tehingute kinnitamise aeg võtab enamasti 30-90 päeva ootamist.
Lisaks ootab mul erinevate tarbijaküsitluste keskkondades hulk eurosid välja võtmist, aga avastasin, et need võimaldavad väljamakset ainult Paypal'i kaudu, mis tähendab, et väljamakse summast ca 0.3-1€ läheb teenustasudeks. Nüüd olen kahevahel, kas võtta need 15+15 € juba välja, või lasta summadel veel kasvada, et Paypal'i tasudelt kokku hoida?
Igatahes, sellist suhteliselt passiivset rahasadu võiks tihemini juhtuda! Eriti kui börsidel on sellised volatiilsemad ajad, oleks tore mõnda stabiilsemat lisasissetuleku allikat omada.
Millised lisasissetulekud teil on? Ise vaevlen hetkel aja- ja energiapuuduse käes, seepärast olen võtnud käsile kiired ja nö kergelt saavutatavad viisid. Netiküsitluste vastamine (näiteks katsetan hetkel Mobrog'i, äkki teate veel häid soovitada?), cash-back lehekülgedel silma peal hoidmine, taara kogumine, ja mõttetult seisva kraami kodust maha müümine on siis mõned näited. Tegelikult tahaksin natuke rohkem jõuda, näiteks mõnd erialast teenust pakkuda, internetipoodi pidada või mõnda muud lisaäri ajada. Mõni tuttav mul näiteks sõidab vabal ajal Taxify'd, aga mul see kuidagi ei sobiks kahjuks (ei istu keegi mu vanasse fiatti 😅). Lisaks eelistaksin ikkagi rohkem passiivseid sissetulekuallikaid, mille loomine võib küll aega võtta esialgu, kuid mis siis pikemaajalise järelefektiga oleks.
Siis kui ma veel noor ja naiivne olin, tahtsin endale väga ägedat autot. No teada värk, kui naabril on äge auto, tahaks ise veel ägedamat. Juhiload tegin kohe, kui 18. sünnipäev kukkus ja sellest saadik sõitsin nagu jaksasin. Tundsin ennast nagu noor Schumacher ja kirusin kõiki, kes sõita ei osanud. Juba gümnaasiumi lõpuklassis käisin koolis autoga, ainuke oma klassis, ise tähtsust täis 😀
Esimesed aastad pidin sõitmiseks lootma vanemate armule, ja seda armu ikka õnneks jagus, kuna enamasti sain nende eest nii mõnegi asjaajamis-sõidu ka ära teha. Aga kui ülikoolis juba õppelaenu jagati, siis ostsin isikliku panni. Sellele eriti ei mõelnud, et kas see hea mõte on, vaatasin lihtsalt, et mis auto kätte saan selle 10K EEKi eest, ja olin rahul.
Siis kui ülikool läbi ja juba pool aastat tööl käinud olin, oli lõpuks ometi vabadus käes - liisingusissemakse oli kokku kogutud ja pangaltki roheline tuli liisingu võtmiseks olemas! Audi TT, siit ma tulen! Halleeluuujah!
Kuid just sel hetkel jõudsid minuni kogemata, kuid sobiva ajastusega esimesed teadmised finantsmaailmast ja hakkasin aru saama, mida õieti tähendab liisingu maksmine. Praktiline pool minus sai võitu, käisin terve hulga väikeautode proovisõidul ja otsustasin lõpuks ühe tagasihoidliku jaapanlase kasuks, mis kõik minu praktilised kriteeriumid täitis ning peale vaadates päris silmanägemist ära ei võtnud.
Auto ostuhinnaks oli 11 000€ ja liisingu võtsin 5 aasta peale sest noh, lühema aja liisingumakseid teenindades poleks enam perele piisavalt söögiraha jäänud. Fakt, et tol ajal autoliisingu intressiks 4.7% oli, ei pannud mind isegi mitte maigutama, sest see tundus isegi hea, paljud pangad pakkusid ju 6-10% intressi.
Aga siis tuli masu. Liisingumaksed olid kõrged, muud kulud olid veel kõrgemad ja söögiraha hakkas nappima. Üritasin liisingut pikendada või autot maha müüa, aga masu olukorras olid need katsed täiesti lootusetud. Pingutasin püksirihma, otsisin veel paar lisatöökohta ja püsisin veepinnal.
Siis sai masu mööda ja naabrid ostsid muudkui uuemaid autosid, aga mina maksin ikka veel viimaseid summasid, kuni ühel päeval oli auto täiesti minu! Aastaid oli nii palju möödas, et tegelikult oli auto meie perele ammu liiga väike, lisaks puudusid tal olulised lisad nagu kärukonks või katuseraamid, mille vajalikkusele autot soetades polnud tulnud. Oh seda kiusatust "vana" auto nüüd maha müüa ja lõpuks mingi äge pill soetada. Aga masu oli liiga hästi meeles ja kole mõnus tunne oli, kui ei pidanud igakuise liisingumakse nimel tööd rabama. Lisaks oleme hirmus palju riigist riiki kolinud viimastel aastatel, et pole kindel, kas uue auto vormistamine väga libedalt erinevates ametkondades läheks.
Arvutasin ja mõtlesin, aga päris lõplikule otsusele polegi jõudnud. Minu jaoks nimelt ei tundu see rentimise või taksoga sõitmise variant hetkel absoluutselt odavam, pigem oluliselt kallim. Kuidas siis nii, Geeniuses ka ju kirjutab, et hirmus kallis on see auto omamise lõbu?
Päris mitme asjaga olen siin tabelis muide kindlasti liialdanud, näiteks 220 000 km läbimiseks arvutasin 8l /100 km bensiini, tegelik auto kütusekulu on enamasti ca 7l kandis, lisaks arvutasin bensiinikulu arvestusega, nagu maksaks bensiin 1.5€/l. Tegelikult maksis näiteks 2006a bensiin 0.99€, 2012a 1.34€, 2016a 0.91€ ja täna ca 1.3-1.5€, oleneb, kus ma tangin.
Kindlustuse hinnaks panin ca 100€ aastas, reaalselt olen enamus aastatel maksnud 12kuu eest 80-90€ jne.
Jah, auto omamine on hirmus kallis lõbu. Seejuures on aga minu auto hetkel seisus, et mida kauem ma teda oman, seda odavamaks ta läheb. Jah, 12. aasta vanust autot saab juba remontida omajagu (sülitan üle õla!), aga auto hind iseenesest on juba makstud esimeste aastatega, mis tähendab, et nüüdseks on kuludeks alles jäänud kuluvosad, kohustuslik liikluskindlustus ja bensiin.
Aga oletame nüüd, et auto hinnaga tänasel päeval enam ei arvuta, see on juba makstud eelneva 12a peale. Seega, kui ma arvutan ainult reaalsete praegu rahakotist välja hüppavate kuludega, siis selle auto kasutamine 1a jooksul maksab mulle 2280€, ehk ainult 6.25€ päevas 365päeva kohta. Kui arvestada, et ma kasutan reaalselt autot max 155 päeval aastas, siis 14.71€ päeva kohta.
Kui ma aga võtaksin rendiauto? Rendiksin autot igal nädalavahetusel (teeme suure nädalase poeosturingi, ja veedame perega aega), ning ca 7 tervet nädalat läbi aasta. Arvestan umbkaudse rent+bensiin.
Rendiauto kasutamine sama perioodi jooksul maksab mulle 11 300€. Ehk siis - kui kasutan autot aastas 155 päeval, läheb rendiauto mulle maksma 480% võrra (14.71 vs 70.97) päevas rohkem!!!
Tundub, et see luksus jääb meie peres veel üsna kaugeks. Vana auto jääb hetkel veel. Mis siis, et oma välimusega kipub see pann juba silmist verd välja pigistama, aga hirmus odav on, tuleb välja!
Uuele autole või rentimisrõõmudele mõtleme ehk siis, kui a) praegune tööhobune täitsa alla annab, b) on ees mõni sõit, mis tõesti vajab funktsionaalsemat autot (kaubikut, matkaautot, reisibussi vms) või c) meil nii palju raha on, et auto saab ilma laenudeta välja osta ja välja antud summa puudumist ei märkagi. 😆
Muide, igapäevaselt sõidame nagunii rattaga või bussiga, või käime jala! Kuigi, hing ihkab uhke läikiva neljarattalise järgi küll!
Sattusin täna Pinsi Põlve kuu kokkuvõtet lugema, ja esiteks - *high five* - nii tubli töö! Väikeste kindlate sammukestega suurte võitude finantsvabaduse poole! Eriti innustav oli lugeda, et on teisigi, kes võtavad tõsiselt oma peaga analüüsi ja otsuste tegemist, mitte ei torma ummisjalu teiste sabas.
Teiseks pean tunnistama, et igasuguste koolituste osas olen mina skeptiline, mulle on tundunud, et Eestis on koolitused hirmus kallid, ja kipuvad pigem sellised jututubade stiilis monoloogid olema, mitte konkreetsed meetodid jms. Nii et ootan põnevusega, et ehk Pinsi Põlv jagab pärast ka muljeid! Ise ma loen lõputult investeerimisraamatuid, kuna neid saab raamatukogust tasuta laenutada ja omas tempos nö läbi proovida ja arvutada. Rääkimata sellest, et kokku hoitud raha omakorda kasvama panna. Kui raamatud otsa saavad, ja ikka mingit tarkust külge pole jäänud, siis vaatan edasi.
Kolmandaks aga jäi mul silma Pinsi Põlve otsus õppelaenu mitte maksta, sest et summa on nagunii hirmus pisike. Ee.. nojah.. ütlen ausalt, et minu arust on see tõepoolest absoluutselt igaühe enda otsus, ja ma kohe kindlasti ei kritiseeri seda valikut! KÜLL aga.. :D Küll aga tahaksin siinkohal sõna võtta teemal Eesti riik ja väljamaa pankade nuumamine noorte inimeste eduka tuleviku arvelt! See ajab mind lihtsalt niivõrd tigedaks.
Küsite miks? Ei küsi? Ma räägin ikka! Kas teate, kui palju on õppelaenu summa 2017/2018. õppeaastal? See on sõltuvalt õppeaasta pikkusest max 960€ või 1920€ eurot. Ütleme, et õpid täiskoormusega, augusti lõpust juuni keskpaigani, pmst 10 kuud aastas. Max õppelaen on siis 192€ kuus ja suveperioodil kaheks kuuks otsi lisasissetulek. Selle imelise diili saad, kui sul on välja pakkuda 2 rahakat käendajat ja oled nõus maksma 5% intressi aastas.
Kõigepealt - kes elab ära 192 € kuus? Isegi ühiselamus elades läheb üürile juba pea 50% sellest. Lisa juurde toit ja transport (vähemalt nädalavahetusel võiks ju koju saada?), hea oleks omada ka vähemalt mobiili, vahel harva mõni riidehilp osta, hügieenivahendid, ravimid jne. Aga kui on vaja veel ka õppevahenditele kulutada, õppimise jaoks arvuti osta jms? Muidugi on hea, kui tudengid õpivad kokkuhoidlikult elamist, aga sellis summaga ära elamine tundub olevat pigem närutamine, kui kokkuhoidlikkus. Millele teil õppelaen on kulunud ja kuidas tudengi-perioodil rahaliselt toime tulite?
Aga teiseks - need tingimused!? Õppelaen on ju tore ja lihtne vajadusel võtta, sest väidetavalt on see riiklikult tagatud. Ma küll täpselt ei tea, mida selle riikliku tagamise all mõeldakse, sest 2 käendajat või kinnisvara tagatis on nagunii vajalik?!?! Palju õnne, vaesest maakodust pärit tudeng suures linnas, kindlasti on ju sul hulk hea sissetulekuga laenuvabasid käendajaid varrukast raputada!
Ja siis kolmandaks see intress, mis on ulmeliselt suur ja muidugi hakkab kohe kogunema. Õppelaen on väidetavalt riiklikult tagatud madala intressiga laen, seega võiks eeldada, et vähemalt intress on riiklikult reguleeritud? Võibolla ongi reguleeritud, et pangad ikka piisavalt teeniks?!
Siis kui mina aastakümneid tagasi ülikoolis käisin, ja enamus laenud olid tõesti kirve intressiga, võis õppelaenu 5% intressi tõesti "madalaks" pidada. Aga ajad on ammu muutunud, tundub et riigil on oma reguleerimises midagi kahe silma vahele jäänud? Pangad loomulikult ei iitsata sel teemal, neile on tegemist ju erilise hõlptuluga. Lubage meenutada, et pankade jaoks on raha negatiivse intressiga, euribor on miinuses juba 2015. aastast saadik. Olgu see laenusumma kui väike tahes, 5% pangale kinkida tundub kuidagi eriti hull, eriti olukorras, kus nad paljalt laenu välja andmisest juba võidavad (sest kontol hoides maksaks pank ise intressi). Palju õnne, noor inimene, kes Sa oled 3-5 aastat tudengipõlves närutanud, ja hüppad ellu ning oma esimesele töökohale mõnusa suure telliskivikoormaga kukil. Sina oledki meie tulevik, riigi majanduskasvu ja põhjamaade pankade heaolu tagaja. Jah, loomulikult sobib pangale, et Sa seda laenu võimalikult pikalt, vähemalt 6-10 aastat tagasi maksad, 5% intressiga. Tee oma arvutused ise, miks..
Vaadates ringi meie põhjanaabrite juures, selgub, et ka kõigil teistel maadel on õppelaenu näol tegemist riiklikult reguleeritud ja tagatud laenudega. Küll aga jääb silma mingi huvitav tõsiasi, et sealsetel noortel paistab olevat oluliselt pisem kohustus pankasid nuumata. Soomlastel näiteks on õppelaenu intressiks 12-kuu euribor. Norrakad ei pea laenuintessi üldse maksma, kuni kool lõpetatud. Laenu tagasimaksmise ajal saab norra tudeng valida intressiks muutuva (hetkel 2.1%) või kuni 10a seotud intressi (ca 2.9%). Rootslastel on õppelaenu intressimääraks 2018. aastal 0.13%!
Laenusummad tunduvad kõigia neis riikides olevat sellised, millega reaalselt on võimalik ära elada, sh osa summast on selline, mida tudeng ei peagi tagasi maksma (nö toetus).
Ja laenu võtta on võimalik igal tudengil, hoolimata sellest, kas neil on rikkaid sugulasi käendajaks võtta või mitte. Riiklik tagatis ongi selleks, et tudeng ei peaks mingeid käendajaid otsima või tagatise puudumise tõttu hambaid varna riputama.
Igatahes mul tekkis just praegu tahtmine hakata tudengiks põhjamaades, võtta maksimummääras õppelaenu, ja panna see mõnuga kasvama. Isegi tähtajalisele hoiusele see õppelaen istutades teeniksin selle pealt. Ülikooli lõpetades ja esimesele töökohale astudes oleks aga juba seljatagune kindlustatud, selle asemel, et Eesti tudengi moodi mõttetu laenusumma eest metsikut intressimakset maksta järgmised 10 aastat, ja põhjamaade pankasid sellega nuumata.
Aga mida teha, et Eesti riigiisad oma saadud mandaati ja võetud kohustust tõsiselt võtaks, ja sellised riiklikult toetatud jamad lõpetaks?
Meil jagus nalja nabani, oli mõnus pikk nädalavahetus. Kas teate, mis juhtub, kui mõni keetmata muna ära värvida ja koksimismunade kuhja poetada? 😁 Ma väga täpselt ei tea, sest kodus ei tahtnud proovida, aga kiusatus oli küll 😈 Tegime vähe süütumaid nalju, et ma vähem koristama peaks...
Aga seoses aprilliga tuli meelde, et oleks aeg märtsi tibud jälle üle lugeda. Ette rutates võin kohe ära öelda, et märts oli huvitav, kuid närvesööv kuu. Iseenesest on ju käes dividendide laekumise tipphooaeg, nii et kontodel kogu aeg midagi mõnusalt liigub ja kõliseb juurde. Samas tuleb ka tunnistada, et pidevad kaubandus-ähvardused ja neist tingitud punased toonid börsidel on palju suurema summa minu aktsiapottidest tuulde lennutanud, kui aktsiad dividendide näol sisse jõuavad tuua. Lisaks tuleb ka tunnistada, et kuigi oli tavapäraselt suhteliselt säästlik kuu, siis ühtegi olulist lisasissetulekut ei olnud. Olin pigem kevadväsinud ja laisk.
Aga mis siin pikalt jorutada, laome siis rahakoti sisu lauale. Aktsiadividende laekus märtsi jooksul 702€ võrra, faktooringudividende tuli raharingluse eest 18€. Kokku on minu rahamasinakene oma elu jooksul tootnud juba 3842€ passiivset rahakest!
Kas pole imeilus? Hakkasin vaatama, et nii mõnegi kuu jooksul aastal laekub mulle juba üsna kopsakas summa dividende, nii et tagasihoidlikult elades saaks juba tööl käimata ära elada. Samas mõnel kuul, nagu jaanuaris-veebruaris näeks küll korralikke näguripäevi, nii et lahkumisavaldust veel ei anna :D
Ühesõnaga, töö peab jätkuma! Küll aga võin kiita, et nüüdseks üle aasta vaeva nägemist on end kenasti tõestamas, nagu näete, siis võrreldes eelmise aasta märtsiga on rahamasina tootlus selle aasta märtsis lausa 315% suurem!!! Ulmelahe ju!
Selline vaatepilt tõepoolest innustab. Kui heidan pilgu puhasväärtuse tabelisse, siis noh.. muidugi olen uhke, et minu puhasväärtus on positiivne, paljud ilmselt seda öelda ei saa. Samas selle summaga veel rantjee-elu elama ka ei hakka. Tänu tujukale börsile ja suhteliselt tavapärasele säästukvoodile ei suutnud kahjuks ka sel kuul kuist säästueesmärki täita.
Aga sellegipoolest - ilma sissetulekuteta võiks sellegipoolest üsna mitu aastat täitsa ära elada, nii et pole hullu midagi! Siht on silme ees, pingutame püksirihma, ja teeme paremate saavutuste nimel aprillis rohkem! Näiteks on mul endiselt suur hulk üleliigset kraami kodust maha vaja müüa, tuleb aga laiskus kontidest välja ajada! Aprilli skoor on õnneks juba avatud, olen maha müünud kraami 8€ jagu, ja ligi 50€ jagu peaks lähematel päevadel veel loosi minema. Lisaks olen viimase 1,5 kuu jooksul täitnud hoolega igasuguseid tobedaid netiküsitlusi, ja otsinud boonuspakkumisi, nende eest on kogunenud juba pea 80 eurot, mille varsti samuti lasen endale pangakontole kanda ja investeerimisse saadan.
Selline oli siis minu märts. Loodan, et aprill tuleb palju ägedam, teile kõigile soovin aga head kasumisaagikust! Ühtlasi võite kõik jagada oma viimase aja ägedamaid säästunippe ja nutikamaid lisasissetuleku allikaid!
|
OSCAR-2019
|
||
Et pikaks ajaks anda kätele hoolitsetud välimus, enamik naisi kasutab permanentne maniküür. Tehnika joonistus šellak on täiesti võimalik, et kapten ise. Selleks tuleb osta mitte ainult kulumaterjale, kuid spetsiaalset lampi küünte tüüpi LED või UV. Millised funktsioonid seadmete ja milline neist on parem osta?
Kinnitamine – viimases etapis kantakse peale geel, kindlalt säraglitter sprei juustele ja kehale nägu osa ja pind küünte plaat.
Pärast iga kihi käed asetatakse uv või LED lampi 0,5-2 minutit. Kestus eraldi etapis sõltub tüüpi kate ja võimsusega seade.
Üksikute mudelite lisavad tehniliste elementidega, mis hõlbustavad toimimise ja teevad kuivatamine küünte mugavamaks:
Trading võrk lambid on erineva suuruse ja kujuga, mis on mõeldud ühe või kahe käega kohe. Viimane variant on oluliselt vähendab aega maniküüri. Kuid suure võimsusega ja mahukas mõõtmed teevad selle sobivaks üksnes salong korra. Järgi kiirguse eristatakse 2 liiki: UV lamp kuivatamine küünte ja LED lambid küünetehnik. Mõlemat võrdselt hästi kuivatatud kate.
Seade põhineb uv-kiirguse täna on kõige populaarsem ja odav. Nad on võrdselt kättesaadavad professionaalne meistrid maniküür ja armastavad iseõppinud. Võimsus jääb vahemikku 9 kuni 54 W, kõrgem on see näitaja ja suurem hulk UV-elemendid, seda kiiremini toimub protsess. Kombinatsioon tehnilisi omadusi mõjutab otseselt väärtus.
Madal energiatarve – ilusalongides tavaliselt kasutavad UV-aparaadid tulemuslikkuse 36 või 54 W. Kodus maniküüri parem osta kompaktne UV-seade, mille võimsus on 9 või 18 Vatti.
Mitmekülgsus – võrdselt nõutud meistrid kodus ja salon maniküür. Nad sobivad hästi kasutamiseks mis tahes geel materjalidega.
Mitmeid häid külgi ka teha laia valikut erinevaid tootemarke. Spetsialiseerunud interneti-poed annavad võimaluse lihtsalt ja kiiresti ostma mingit lampi.
Jõudluse langus–, töö käigus uv-seadmed kiiresti kaotavad esialgse võimsuse näitajad. Selle tagajärjeks on madalam kuivatamine küünte ja "lahustuv" kate. Spetsialistid hooldus seadmete soovitavad toota asendaja uv-lampide iga kuue kuu tagant.
Sõltuvus mittetavapäraste vooluallikate – ebastabiilsus elektrivõrguga kiiresti tegutsemisvõimetuks UV-kuivatid.
Suurenenud tundlikkus keskkonna temperatuur – kasutustemperatuur on +12 kraadi ja alla viib kiire rike.
Autor miinuseid kehtib ka sõltuvus sagedusest sisse-ja väljalülitamise. Ammu on teada, et uv ei kujuta ohtu tervisele. Kuid mõned inimesed kogevad negatiivseid tunne, et sellised juhtumid on haruldased, ja see selgitab suurenenud tundlikkuse nahka.
Töö põhineb näeb led valgustite poolt genereeritud heitkoguste. Nad on palju paremad on võimu traditsiooniline uv-seadme.
Turvalisus – ei sisalda mingeid keemilisi komponente, nii kui vette ei moodusta kahjulikke aure. Puudub ripple valgusvoo ei avalda negatiivset mõju nägemine.
Nõrk kuumenemine – aegsed temperatuur tööüksused kuivatid, samuti küünte ja naha käsi tõuseb vähesel määral.
Ostes peate täpsustama müüjal on võimalus ise asendada põles elemente. Mõned mudelid saab kätte ainult spetsialiseeritud teeninduskeskused.
Gaslight – see on uuenduslikud seadmed, mis ei ole saanud veel laialt levinud. Valgusallikas on CCFL lambid, mis on täidetud erilise gaasiga. Nad tagavad häireteta töö kuivatamine jooksul 80 000 tundi, tarbib seejuures minimaalselt elektrit. Ühendatud jõul kehtib nõrk kuumus valgustatud pindade, samuti puudub kahjusta nahka ja silmi.
Parim tulemus koos stabiilsus ja kõrge turvalisuse näitavad hübriidid. Nad on valgustav elemendid on kahte tüüpi: ja LED-CCFL. Sisselülitamisel võrgu süüdatakse mõlemad lambid, ühendades töö on oma eelised. Hübriid seadmed sobivad kuivatamiseks maniküür igasuguste geel-lakkide ja akrüül. Polümerisatsioon toimub sekunditega. Seejuures on välistatud põletada ja deformatsioon geeli, samuti seadme kuumenemine. Nad ei kahjustavad tervist ja luua vastupidava viimistlusega. Eluiga ei sõltu sagedusest ja lülitustihedusest.Kõrge hind on peamine põhjus, piiratud levimus.
Hästi kuivatab igasugu geelid ja lakid on väga tundlikud uv-kiirgusele. Hea low-end variant kodus maniküüri ja algajatele meistrid. Klassikaline vorm korpus võimaldab teile kohe kõik sõrmed ühe käega.
Odav disain professionaalne sihtkohta. Korpus klassikaline tunnel vormi mugav käsitseda. Hästi kuivatab geel katta erineva omadused. Puudus: üldsus ja suur kaal. Optimaalne kombinatsioon kõrge tulemus ja soodsa hinnaga teeb see populaarne seas meistrid ja harrastajad.
Odav kvaliteetne LED lamp, täiesti sobivad õppe geel maniküür kodus. Kerge kompaktne seade võimaldab samaaegset kuivatamine kõigi sõrme ühe käega. Tänu suure võimsusega (45 W) polümerisatsioon toimub 30-90 sekundit. Garanteeritud eluiga on 40 000 tundi tööd. Puudus – puudub taimer.
Kõige väike ja kerge mudeli rida led lambid, mis on varustatud taimeriga. Kõige paremini sobib entry-õppimise kunsti küünetehnik. Mugav vorm, stiilne disain, erinevaid värvilahendusi. Seade ei vaja erilist hooldust, on lihtne kasutada, taskukohane hind. Kompaktsed mõõtmed võimaldavad teil võtta seda teed.
Iseloomustab kvaliteetse täitmise ja funktsionaalsus. Toetab kuivatamine materjalide reageerivad uv valgust. Käsitsi reguleerimine aega saab ise määrata kestus geel maniküür ja pediküür. Suletud disain sügava nišš tagab usaldusväärse kaitse silmi. Talub rohkem kui aasta pideva töörežiimi. Puudused: kallis hind, on suure tõenäosusega võltsitud.
Lai tegevuskulud omadused võimaldavad kasutada UV-lampi gel küüntele või šellak intensiivne režiim. Tema kõige paremini kasutada töökeskkonda.
Esiteks, sa pead otsustama, mis tüüpi (UV või LED) ja palju valgustid seadmes kuivatamiseks geel-lakk. Sellest sõltub, tulemuslikkuse ja funktsioonide toimimise.
1. Võimsus – tugevad seadmed on tavaliselt kasutatakse töökeskkonda. Kodus hea kasutada võimalusi, keskmise või väikese jõudluse.
3. Võttes täiendavaid elemente – fänn hoiab ära ülekuumenemise naha, taimer aitab kontrollida kestus kuivatamine šellak. Peegel pind pakuvad sügavat polümerisatsioon. Vähendatav põhja hõlbustab puhastamist.
Ostjaid ka tuleb teha valik suuruse, kuju ja värvi mantel. Ostes odava seadme vaja eelistada tõestatud margi.
Eesti Meremuuseum on 1935. aastal asutatud muuseum[1], mis tegeleb merendusalaste eksponaatide eksponeerimisega, merendus- ja kalandusalase teadusliku uurimistööga ning allveearheoloogiaga.
24. detsembril 1934. aastal andis Veeteede Valitsuse direktor välja käskkirja Sihtasutuse Meremuuseum loomiseks alates 1. jaanuarist 1935 ning selle juhatajaks määrati kapten Madis Mei. Muuseum avati 16. veebruaril 1935 Teedeminister Otto Sternbecki ja Kaitsevägede Ülemjuhataja Johan Laidoneri osavõtul.
Pärast nõukogude okupatsiooni algust 1940. aastal muuseum likvideeriti ja selle kogud jagati eri muuseumite vahel. 1950. aastate lõpul loodi Tallinna linnamuuseumis vanade kogude põhjal merendusosakond ning 1960. aastal asutati Meremuuseum taas. Tänapäeval loetakse Eesti Meremuuseumi sünniaastaks siiski 1935. aastat.
1980. aasta Moskva olümpiamängude Tallinnas toimunud purjeregati puhul taastati meremuuseumi uueks hooneks keskaegne suurtükitorn Paks Margareeta, renoveerimine lõppes 1981. Suurem osa põhiekspositsioonist pärinebki sellest ajast, mistõttu on Meremuuseum praegu Eesti muuseumitest kõige vanema püsiekspositsiooniga muuseum. Ekspositsiooni uuendamine on kavas aastaks 2015.
1990. aastate algusest on muuseum omandanud ka vanemaid Eesti laevu nagu Suur Tõll ja Lembit. Lennusadamas asub muuseumi 2012. aastal avatud uusim osa Tallinna vesilennukite angaar, mis on Eesti üks moodsamaid muuseume ning populaarne turismiatraktsioon.
Eesti Meremuuseumi põhiekspositsioon asub Paksus Margareetas, laevastik Lennusadamas. Samuti toodi varem Püssirohukeldris asunud Miinimuuseum 2011. aastal Lennusadama angaari. Uue väljapaneku asukohana taastati ja kohandati muuseumi jaoks Tallinna vesilennukite angaar. 2013. aasta alguses oli muuseumil umbes 110 töötajat.
Suur Tõll - muuseumlaev või laevmuuseum? Eesti Meremuuseumi Toimetised 7. Tallinn 2014 ISBN 9985503104
Mõniste rahvamaja on rahvamaja Võru maakonnas Rõuge vallas Kuutsi külas. Rahvamaja juhataja on Marilin Kiisk.
|
OSCAR-2019
|
||
Kui tihti ja kui põhjalikke plaane teie teete? Kas eelistate pigem hipilikult "vaadata, mis juhtub", või planeerite detailselt oma isikliku elu, karjääri, rahakoti sisu ja muuga seotu?
Ütlen kohe ära, et noorena olin küll väga hea planeerija, kui midagi planeerida vaja oli, kuid enda heaks oli sellest vähe tulu, sest ei osanud eriti hästi häid eesmärke seada. Nii et enamasti kasutasin oma planeerimis-oskusi kellegi teise heaks, kui sedagi. Tänaseks aga tundub mulle, et ükskõik missugune planeerimine on lihtsalt meelelahutus ja ajaviide, sest enamasti ükski asi plaanide kohaselt mul küll ei kulge, ja seda liiga tihti põhjustel, mida mina ei saa mõjutadagi! Vähemalt tunne on selline..
No näiteks tegin kevadel plaani, kuidas pere eelarvega majandada, reaalselt olen aga väga harva selle piires suutnud püsida. Kulutused on endiselt hullult suured, ja säästukvoot sinna loodetud 43% kanti jõuab harva. Lisaks otsustasin mõned kuud tagasi, et teen kõik selle heaks, et vähendada eluasemekulusid, mis meie perel mõttetult suured ja koledad on. Plaanis seisis siis, et selleks üritan esmajoones hankida isikliku eluaseme, kus elamiskulud oleksid võimalikult madalad. Müüsin isegi suure hulga oma aktsiaportfellist maha, et mitte turu langusega riskida ja oleks eluaseme ostuks vajaliku sissemaksu jagu raha likviidne. Nojah..
Tänaseks võin öelda, et oma kodu ostmise mõte on seni täiega läbi kukkunud ja igasugune täpne plaan edaspidiseks ka puudub, sest nii isikliku elu kui kinnisvaraturu olukord on selline, et kinnisvara soetamine tundub olevat ütlemata suure riskiga praegu. Kes iganes siin on väitnud, et oma kodu ostmine on parim investeering, neile võin tuua vähemalt 6 erinevat lugu oma viimaste kuude majaotsingutest, kus oma kodu on sunnitud müüma inimesed, kes ostsid selle oluliselt kallimalt ja nüüd veedavad nädalaid ja kuid närvesöövas müügiprotsessis, lootes, et "ehk keegi ikka soovib seda maja osta ja ehk ikka saame kahjumit natuke vähendada". Üks pere, kelle maja juba viimased 2 kuud müügis on, müüvad seda üle 40K € odavamalt, kui nad ise selle kõigest 2 aastat tagasi ostsid, kusjuures nad on vahepeal majasse ka hulga raha matnud, lasknud paigaldada uhke köögimööbli jms. Viimase 2 kuu jooksul on nad näidanud maja kümnetele huvilistele, aga maja müüdud ei saa. Ja me ei räägi siin mingitest hurtsikutest, vaid korralikest pereelamutest. Käisin isegi maja paar korda vaatamas, ja olin peaaegu hinnapakkumist tegemas, aga nähes, kui meeleheitlikult maakler üritas kogu aeg vett segada ja maja promoda, et vähegi õnnestuks müüa ja natuke kõrgemat hinda saada, sain aru, et ilmselgelt on kinnisvaraturg käärimas, müügis olevate objektide arv muudkui kasvab ja majamüüjate olukord hakkab üsna meeleheitlikuks minema varsti, mis tähendab, et ostjana tasub mul pigem oodata ja suurem langus ära oodata. Nii oma kodu kui ka potentsiaalse üürikinnisvara soetamise plaanid panin aga sellega mõneks kuuks pausile - tundub, et kannatlikkus võib päris korraliku tasu saada.
Aga tegelikult on üks natuke hea uudis ka. Nimelt õnnestus mul täiesti mitteplaanipäraselt siiski leida veidi odavam üürikorter ning sellega vähendada oma eluasemekulusid ca 500€ võrra kuus (sic!!!). Hea uudis seegi, kuigi uus üürikorter on väiksem ja meile seetõttu veidi ebamugavam, on üürileandja sellevõrra oluliselt normaalsem, ning see sääst ise muidugi kaalub kõik ebamugavused üles! Selle võrra on mul nüüd võimalik säästukvooti tõsta seniselt "loodetavasti 42%" pealt "vähemalt 52%" peale, mis on ju imeline!!! Kuna esialgne plaan oli vähendada igakuiseid eluasemekulusid ca 1200€ võrra kuus (seniselt 2100€ pealt), siis päris rahule jääda ikkagi ei saa ja töö jätkub, et isikliku eluaseme olukord korda saada, ja leida lahendus, mis oleks nö tulevikuks lollikindel. See tähendab siis, et pean leidma võimalikult soodsa ja universaalse majakese või korteri, kuhu vajadusel saan ise alati sisse kolida, ja samas ka igal ajal välja üürida. Kuna meie leibkond on päris suur, siis saate isegi aru, et see on päris keeruline.
Kui aga üldiselt säästupiraadi elust rääkida, siis pean ise tunnistama, et viimase kuu olen tundnud ennast üsna madalseisus. Nimelt hoolimata kõigist pingutustest tundub isiklik säästuprotsent ikka endiselt liiga väike ja finantsvabadus hirmus kaugel kättesaamatus tulevikus. Eriti kui paljudest blogidest käib muudkui rekordsummade imetlemine läbi, samas kui minu "varandus" on suuremas osas kas lihtsalt pangakontol kopitamas, või lausa punaseid numbreid aktsiaportfellis näitamas ning mingeid rekordilisi sissetulekuid pole hoolimata kõigist pingutustest kuskilt paistmas. Kadedus ilmselgelt :D
Aga ei ole hullu. Tegelikult tuleb olla õnnelik ka väikeste võitude üle, olen seda alati rõhutanud, ja kuigi erilisi rekordeid ei tee, tahan ikkagi pisut lippu lehvitada paari huvitava summaga, ehk on teistelegi lohutuseks, et ka väikesed numbrid on palju väärt! Näiteks:
sel nädalal olen teeninud juba 20 € jagu kuponge kõigest sellega, et viisin HMi ära terve hulga vanu riideid, mis pereliikmete riidekappidest üle jäid. Vähemalt 10€ jagu on plaan veel nädalavahetusega nii tekitada. Kupongid lähevad kasutusse sügisel, kui endal ja ülejäänud pereliikmetel jälle uue hooaja tarbeks garderoobi vaja uuendada
lisaks olen sel nädalal maha müünud "kasutatud" mänguasja, mida tegelikult keegi kunagi ei kasutanudki, jälle kodus natuke ruumi juures ja 5.5€ minu rahakotis!
Lisaks tegin hiljuti ära oma nüüdseks päris kaua tolmu kogunud isikliku ettevõtte majandusaasta aruande. Kahjuks on palgatöö kogu minu aja ja energia võtnud, nii et mingeid lisatööotsi pole ma teinud ja seega minu ettevõttekese majandusaasta aruandes seisavad suured ümarad nullid igal real. Aga väikse uudisena, loodan ise, et see oli viimane aasta, kui minu ettevõtte bilansiaruande ridadel on ümarad nullid. Nimelt investeerisin ettevõtte kontol kopitanud 15€ sel kevadel Mintoses, ja tänaseks on ettevõtte juurde teeninud juba ca 0.4€..😂😂😂😂 Eks järgmise aasta aastaaruannet lugedes saavad maksuametnikud hea kõhutäie naerda, aga mis sellest! Naermine on terviseks ja mina ei jäta lootust, et saan ka oma ettevõtte tegevuse ühel hetkel siiski käima, rahavoolu paremaks ja siis juba investeeringud ka tööle!
Ahjaa, aruandlusest rääkides, tuli meelde, et täna ongi ju juba juunikuu viimane päev! Sellega kaasneb muidugi ka kuu ülevaade. Spoilerina muidugi tuleb öelda, et mingeid erilisi üllatusi loota ei ole, kurvastusena ilmselt saan tõdeda, et juunikuu säästukvoot lendas miinustesse vms, ja lisaks on aktsiaturud olnud hirmus volatiilsed ja seda pigem sinna punase poole peale. Aga mis siin pikemalt spoilida, võite ilmselt varsti oma silmaga üle kaeda mu rahakoti sisu!
Muidugi on sul põhjust õnnelik olla. Mõeldes kas või kõigile neile majamüüjatele. Mind tegelikult huvitab, mis inimesi sellisesse sundmüügi olukorda paneb? Isikliku elu muutused? Majandusel peaks ju veel hästi minema, sissetulekud ja laenuteenindusvõime ei tohiks veel ju löögi all olla...
|
OSCAR-2019
|
||
Eelmisel suvel ilmus maakonnalehes teade lähenevast line-tantsupäevast. Mõni päev hiljem peatus Piipuu talu värava taga auto, millest väljujad soovisid osta hanesid. Pererahvas ei osanud esialgu asjast midagi arvata, viimased haned said juba aastaid tagasi ära söödud.
Abiks ei tulnud ka väide, et ajalehes olevat olnud kuulutus. Kui nõutu ostja teatas, et isegi pilt oli kuulutuse juures, meenus peremees Raivo Tammele, et line-tantsu jutu juures oli pilt hanedest – tantsitakse ju line-tantsu hanerivis. Haned jäid tookord saamata ja soovitame kõigil jutud ikka korralikult läbi lugeda, sest pildid võivad olla illustratiivsed ehk petlikud.
Laimjala valla Aaviku küla Piipuu talus ei müüda hanesid, kuid pühapäeval, 26. juulil kogunesid sinna juba neljandat korda maakonna line-tantsijad, et moodustada hanerivid ja pidada maha üks korralik tantsupäev. Ilmataat on tantsijate ettevõtmist Aaviku kiigeplatsil igal aastal soosinud.
Kell 12 säras taevas päike ning tantsupäeva juhatasid sisse Piipuu talu perenaine Maire Tamm ja päeva eestvedaja Eve Kuningas. Päeva jooksul tantsiti 45 tantsu, mõnusat päeva nautisid ligi 60 tantsijat ja pealtvaatajat. Vahepeal tehti pilti, söödi värsket runnakat ja perenaise küpsetatud kooki.
Päeva lõpus tänati abilisi – nagu alati. Tantsijate kõige suurem tänu kuulub Piipuu talu pererahvale: Maire, Raivo ja Meren Tammele, samuti nende kodus suvitavale Tartu kristliku noortekodu kasvandikule Rauno Leppikusele.
Line-tantsupäev on tuntud ka väljaspool maakonda. Eelmisel aastal leidsid koha üles tantsijad Elvast ja Lätist, sel suvel seisid jalgratastega soomlased värava taga juba päev varem. Kohtume siis järgmisel aastal juubelihõngulisel line-tantsupäeval Laimjala vallas, Aaviku kiigeplatsil juulikuu viimasel pühapäeval – nagu alati!
Lääne-Saare vallavalitsusele on laekunud kaebusi, et sealsetes mererandades pidi olema koerte väljaheiteid ning koeri olla nähtud ka avalikes randades ujumas. Seega ei saa paljud inimesed vabalt rannas olla.
Teavitamaks inimesi sellest, et avalikes randades on koerte ujutamine keelatud, paigaldati näiteks Mändjala rannaalale koertega rannas viibimist keelustavad sildid. “Loodetavasti piiravad sildid koertega avalikes randades käimist,” ütles valla infotöötaja Merike Lipu.
Tehke enne rannad korda, siis hakake neljajalgseid keelama. Muu maailm on leidnud kompromissi, meil hakkab mingi keelamine jälle pihta
Kõik ujumiseks sobilikud mereääred ei saa olla ju nö avalikud rannad, kus koertega käia ei tohi. Saan aru, et vbl on normaalne paarsada meetrit mändjalas koertevihkajatele eraldada, kuid ülejäänud ala kus 100 m kohta on võibolla paar inimest ja mitte tipphoosjal pole kedagi, küll ei tohiks koertega viibimist keelata. Koera junnid tuleks muidugi koeraomanikul korjata ja oma lemmiku järel valvata, aga lihtsalt ära keelata on ajuvaba. Huvitav suhtumine inimestel ikka, et nemad ei saa ujuda ühes vees kellegi koduse perelemmikuga, kuid kajakad, varesed ja luiged, kes on tõenäoliselt täis kirpe ja sooleparasiite ja kes oma väljaheited täiesti kontrollimatult vette lasevad neid ei häiri.
Ei koertele ujumisrandades. On palju teisi mereäärseid kohti kus oma penisid leotada. Kui näen kuidas koeraomanikud oma koeri musitavad ja lakuvad läheb süda pahaks.
Tõenäoliselt läheks ka koeral süda pahaks, kui peaks minema vette, kus end leotavad inimloomad oma põit tühjendavad.
…aga peniga kõrvuti vees sulistada küll ei tahaks. Ja ei meeldi kui mingi karvatuust mu asju nuusutamas käib. Loom elagu loomaelu
Sõnade “peni” ja “tuust” kasutamine koera puhul näitab, et oled koertevihkaja. Koer on inimese parim sõber ja truu kaaslane.
Kuidas siis nõnda? Mändjalas ei ole koertega rannas käimine mitte kunagi olnud ju keelatud! Mõne aasta eest oli seal silt, mis kohustas peremeest oma lemmiklooma vaid järelvalve all rannas viibima, seda olen koeraomanikuna ka järginud. Mingit uut silti pole seal rannas juba ammu näinud ja nüüd siis keegi kaebamas käinud, et nägi kusagil junni ja kohe keelatakse koerte rannaskäik:(Palaval suvel tahab koer samuti nagu tema inimenegi jahutavasse merevette, eks siis nuputage seal vallavalitsuses välja selline rannaosa, kuhu saavad ka koerad edaspidi tulla.
Et keelame aga ühe seltsimehe kaebamise töttu ära ja kõik oleme nõus ja peame alandlikult oma suud kinni!
Meil on hullem kui nõukaaeg tagasi. Blääzhil võiks koerakeeld küll olla. Aga mujal jooksku peremehe/naisega kusiganes. Koeron inimese sõber.aga loom jäägu loomaks. Inimene on koerast teinud omale mängukanni. Õnneks enamus inimesi tunnetab distantsi
Mõistlik oleks paigaldada keelumärgi all lisatahvel, mis näitaks mitme meetri ulatuses mõlemale poole on supluskohas koertega viibimine ja suplemine keelatud (samuti võiks täiendavad märgid olla ka piiranguala lõppudes). Leian, et see oleks kompromiss nii koerte omanike kui koerte vihkajate suhtes ja kõik ka koerad saaksid suve. ja veemõnusid nautida.
kes oli see peen vallavalitsuse ametnik, kes juhtus rannas koerajunne nägema, et kohe keelati koertega rannas jalutamine? Kui koerad valla peal lihtsalt ringi lasevad, pole häda midagi, teiste aedadesse junnitada nad võivad, peaasi, et vallavametniku maa peale ei satuks… Tegelege, kallis vallavalitsus, hulkuvate loomadega, siis hakake end nn ujumiskohtasid korrastama. Need koerad ei loe silti, kel peremeest pole, si… vad ikka sinna, kus tahavad, hammustavad, keda tahavad ja murravad, kus juhtub. Muud pseodoprobleemi ei leia?
Olles ise koeraomanik, häirivad mind pigem hoolimatud/ebaviisakad koeraomanikud kui koerte viibimine rannas (või kus iganes). Mind häirib ka, kui võõras koer jookseb minu ligiduses vabalt ringi, samas kui omanikku ei ole kusagil näha. Aga ma lean, et kui mina käitun viisakalt oma loomadega (koristan nende järelt, ei lase neid teisi inimesi häirima), siis miks ma ei võiks neid randa kaasa võtta? Kehtestage parem reeglid, kuidas koertega rannas käituda!
Koerapidamine on nagu lapsekasvatamine. Kõik ei sobi koeraomanikuks. Sellepärast kannatavadki korralikud loomasõbrad, kelle neljajalgne sõber on hästi kasvatatud igal pool viibimiseks. Eks käsud-keelud tehaksegi “kasvatamatute” päradt
Ja nii oingi, lollid koeraomanikud on igasugu keeldude taga. Kui sa püüad olla normaalne inimene, koristada looma järel ja püüad teda ilust rihma otsas hoida, siis ei ole sellest mitte mingit kasu kokkuvõttes. Tuleb sada idiooti oma hirmkallite “tõukoertega”, kes võivad teha mida umbes tahavad, ja rikuvad ära kõik sinu pingutused ja muudavad igasugu siltide paigaldamise vajalikuks.
Mind häirivad küll – kisavad, karjuvad, jonnivad, loobivad prahti maha, tulevad võõraste inimeste asju näppima!
rannas suitsetajad. Mind häirib kui üks meesterahvas oma naissõbraga leiavad, et merevees seksimine on OK, mis sest, et paljude pilkude all ja päise päeva ajal. Mind häirib kui leian rannaliivalt hügieenisideme vedelemas, mind häirivad paljud asjad… Pole sellegipoolest kusagile kaebama jooksnud…
Aegade algusest on käidud lambaid meres pesemas,samuti käidud ka koertega.Loomulikult oleks imelik see, kui keskpaika päevitajaid läheb keegi oma koeraga,kuid koera palava ilmaga mere äärde viia ei saa küll keelata.Kompromiss ongi selles, et loomadele eraldataks oma rannaala kus nendega olla võib.
ja meeste ülesanne on raha teenida ja naiste ülesanne lapsi kasvatada ja laste ülesanne on mängida või õppida (vastavalt vanusele). Mida nemad sinna randa ronivad? :D
Ärge te unustage kajakaid keelustamast,härrased! Kõik mereäärsed kivid situvad täis. Looduse kuningal, inimesel, pole puhast kivi mere ääres,kuhu istuda. Ei kajakatele!
Ma näen, kuidas rannas mändidealune on täis tualettpaberit, naiste hügieenitarbeid, väljaheiteid ja muud prügi. Eriti pärast igasugu üritusi. Aga koeraomanikud, keda olen rannas kohanud, on ennast üldiselt viisakalt ülal pidanud, mõne üksiku erandiga. Kas tõesti koerad on meie randade suurim probleem? Või on see pigem siiski jälle üks ärategemise koht? Alati leidub ju keegi, kellele miski ei meeldi. Seekord siis jäid koerad ette. Ametnikud, kas siis tõesti kogu selle pika rannajoone ulatuses ei leidu ühtegi kohta, kus võiks ka koertega käia?
Ma olen oma silmaga näinud, kuidas rannas lähevad vette mingid suured elukad (põdrad vist). Olen seal ka rebast näinud. Ja lindudest ei hakka üldse rääkimagi! Ma tahaksin teada, mida vald kavatseb selles suhtes ette võtta? INIMESED ei pea ju igasugu lojustega samas meres ujuma ja samas rannas kõndima – või kuidas???
Mul on kolm koera, aga mul ei tule kunagi mõttesse minna koertega randa, kus ujuvad inimesed, sest ma austan teisi inimesi. kohti kus saan koeri ujutada on rohkem ja veel. See randa koerte toomine on inimeste laiskus ja egoism. Rannas on inimesi, kes kardavad koeri, kellel on allergia ja hirmunudlapsed , nendega tuleb arvestada, mitte kleepida silte “koeravihkaja” ….natuke lugupidamist teiste suhtes ei tee paha, olgu koer nii pereliige kui tahes. Aga ühes olen ma kindel, vallaametnik ei tee luigesital ja koerasital vahet ja see on fakt…..
Ma teen ettepaneku ka kõik suitsetajad rannas keelata, sest iga koerajunni kohta leiab vähemalt Mändjalas 100 suitsukoni. Rõve ja vastik paljajalu liiva sees olla.
Kahju muidugi, et Lääne-Saare vallavalitsuse jaoks ei ole koer inimese parim sõber. STÜ näiteks on oma alale pannud koerajunnide (koristamata jätmise) keelumärgi, mis on igati mõistetav.
Mitmetes Euroopa riikides käiakse koertega kaubanduskeskustes, restoranides jm. Eesti võiks ka lemmikloomade suhtes rohkem tolerantne olla.
Mind on ka häirinud lahtised koerad, kui rand on rahvast täis olnud. Rannas on palju väikseid lapsi, mul endal ka, kust ma tean, kas need võõrad suured koerad on endast väiksemate lastega harjunud või mitte. Sama linnatänaval- alles eile ründas üks koer meid oma aiast välja joostes. Napilt saime minema, olime rattaga. Aga kui laps oleks olnud oma väikse rattaga ja mina kõndinud? Aga kui oleks istunud kelgul? Elame saarel ja küll loomade jaoks ka rannariba jooksmiseks leiab. Aga kas just neis vähestes liivarandades, kus rahvast ja lapsi käib murdu?
Terve liivarand Mändjalast-Tehumardini ei saa olla ju koertele keelatud. Ok pange väike osa rannast koeravabaks, kuid kogu nö avalik rand koertele kinni panna on absurd. Koer on pereliige ja kui pere käib rannas käib ka koer ja loomulikult pere peab vastutama ja jälgima nagu oma lapsigi. Miks ma pean koearaga ujumiseks kuhugi mitteliivaranda minema kui 100 m kummagile poole pole rohkem ühtegi inimest ujumas ega rannas? Kehtestage rannas käitumise reeglid, aga ärge keelake ära. On ju fakt, et osad lapsed on oluliselt suuremad rannarahu rikkujad kui enamik koeri. Miks neid ära ei keelata?
100% eelmise kommenteerijaga sama meelt. Miks kõike kohe ära keelata, võiks leida variandi, mis sobib kõigile. Liivarand on pikk ja seal peaksid leidma oma koha nii need, kes tahavad koertega tulla, kui ka need, kes on allergilised, kardavad koeri vms. Kui on ilus ilm ja tahaks perega rannas olla, kas pean siis tõesti oma neljajalgse sõbra terveks päevaks koju jätma (või lausa umbsesse tuppa luku taha panema, kuidas kellegi võimalused)? Või pean koera enne kuskile mujale ujuma viima ja siis palavasse autosse ootama jätma, kuni ise ülejäänud perega liivarannal tohime ujuda? Või pean tegema lausa mitu reisi: algul koera ujutama, siis koeraga koju (palvasse autosse ei saa ju jätta lemmiklooma!) ja lastega mere äärde? Mõelge inimesed, kui palju see edasi-tagasi sõitmine aega võtab, bensiinikulust rääkimata. Natuke rohkem sallivust võiks ikka olla!
Kuidas see lugupidamatu on, kui koer randa kaasa võetakse? Lugupidamatu on teistega mittearvestav käitumine – kui koera ei valvata, lastakse võõraid tülitama või jäetakse tema järelt koristamata. Aga samamoodi on lugupidamatu, kui inimesed viskavad prahti maha, on teiste suhtes ebaviisakad, nende lapsed röögivad jne jne jne. Mind ei ole küll koerad rannas häirinud. Pealegi püüavad koeraomanikud enamasti leida sellise koha, kus on vähem inimesi. Kui kellelgi on koerte suhtes mingi probleem, siis ei pea ju ennast sisse seadma koeraga seltskonna külje alla.
Võite siin sõna võtta palju tahate aga fakt on see et peagi elab vallavanem Mändjalas ja eks siis ole näha kas koer haukuda võib v ei.Seniks kõigile kaunist suve.
Soovitan panna sarnased, aga lollust ja vaimupimedust keelustavad sildid kõigi meie riigi ametkondade ustele!
Ei meeldi mulle ,et su koer minuga koos mere supleb sellepärast arvangi ,et pruugi teistel ka minu koeraga koos vees olla .Olgem ikka sallivamad ja tõesti koertele ikkagi oma territoorium
Kas sinu arvates on koera koht siis ainult keti otsas? Erinevalt sinust ei ole minul näiteks mitte kui midagi selle vastu, et rannas ka koerad on. Sinu koer kaasa arvatud, juhul kui sa hoiad ta minust ja mu perest mõistlikul kaugusel. Mina pooldan igal juhul mõtet eraldada kusagil mingi koht ka koertega randa tulijatele. On äärmiselt kitsarinnaline korraldada elu AINULT nende järgi, kellele midagi ei meeldi. Vallavalitsus võiks mõelda rohkem selles liinis, et suvel oleks kõigil koht rannas käimiseks, mitte ainult kaebuste esitajatel!
Eelmine aasta sattusin Mändjala metsa, sinna, kus umbes Nasva lõppes ja Mändjala hakkas. Seal oli paar nädalat tagasi mingi rullnokkade ja madalalaubaliste pidu olnud. Mul tekkis tunne, et olen prügimäele sattunud. Miks vald ei suuda koerte keelamise asemel metsaalust puhtaks teha?
Uskumatu on lugeda mismoodi nimetatakse siisn koeri tuustideks jne. Olen ise ka koera omanik ja minu jaoks on loogiline jah, et ma ei lähe nö Mändjala ametliku randa koeraga, aga et kellegi kaebamise peale ära keelata see rannala pikemalt koeraomanikele on jaburdus. Iga normaalne koera omanik korjab ju junnid ära ja ei lasegi koeral vabalt ringi joosta kui on teisi inimesi ka. Loomulikult on erandeid aga miks peavad kõik kannatama sellepärast. KOV võik natuke reaalsemalt mõelda ja korralikud sildid siis tõesti üles panna, näiteks tõesti kirja panna sildi juurde, et mis ulatuses keeld siis kehtib. Ja need kes tõesti koeri vihkavad ja kardavad siis saavadki seal alas käia ja kindlad olla, et ühetgi koera seal pole.
Lisaks paneks inimestele südamele, et kui noomite koera omanikke junne korjama või ette ennustavalt arvama, et üksi omanik neid junne ei korja, siis PALUN INIMESED korjake oma sitajunnid palun rannast ära!!! Ei ole samuti tore kui lähed koeraga randa (kus tohib loomadega käia) ja järgmisel hetkel lagedal alal leiab koer inimese sitahunniku ja otsustab sinna pikali visata!!
Või tegelikult äkki peaksin olema nagu mõni teine saarlane, et lähen linnavalitsusse kaebama, et inimesed situvad rannas liivale või madalale murul ja ei korja seda ära. Oht ju samamoodi lastel sinna sisse astuda!
See on natuke imelik kirjutis — pealkiri räägib randadest aga kirjutises on jutt konkreetselt Mändjala rannast.
Suplusvee seiret tehakse veel Karujärve, Jõiste ja Tuhkana supluskohtades aga tegu ei ole avalike supluskohtadega seaduse mõistes ning näiteks isegi mitteametlikus Karujärve supluskohas on koertekeelu märk olnud üleval juba aastaid. Märk ise on küll teistsugune, seal märgil on koer jalgupidi vees ja kriips peal — ilmselgelt on ka see koeraomanikele arusaamatu, sest Karujärve kämpingu pildikaleriis on kohe esimestel piltidel koerad Karujärves. :)
Reeglina on avalikes supluskohtades koerte keeld. Kuressaares on see olnud algusest peale ja see, et seda Mändjalas polnud, on väga imelik.
Üle Eesti on probleem just vastupidine — probleemiks on see, et ametlikult pole vetelpäästekoertel ka lubatud (avalikus) supluskohas viibida.
Sellest kirjutisest ei olegi võimalik aru saada, kas koerad bänniti ka randadest, mis ei ole avalikud supluskohad. Kui see märk seal rannas on ”värske” uuendus, siis pole ka asjal mingit sisulist mõtet enam, sest ametlik suplushooaeg kestab 1. juunist kuni 31. augustini. Kas Mändjala supluskohta haldav MTÜ Päikesepesa on Terviseametilt taodelnud suplushooaja pikendamist? Minu jaoks ei ole uudis see, et selline märk üles pandi. Mind paneb imestama see, et see pandi üles ainult paariks mõttetuks päevaks.
Kaarma valla avaliku korra eeskiri ei piira küll asja ajaliselt — 25. Puhkealadel ja supelusrandades on keelatud koduloomade ujutamine selleks mitte ettenähtud kohtades ja nende kaasavõtmine puhkealale. aga Kaarma valla avaliku korra eeskiri kaotas kehtivuse seoses 2014 aasta juulis kehtima hakkanud Korrakaitseseadusega juba aasta tagasi ja sisuliselt ühtegi uut normatiivakti pole ühinemise edulugu Lääne-Saare suutnud veel vastu võtta.
Seega kehtivad ka Mändjal rannas üldnormid, mis tähendab seda, et ülehomsest on see märk Mändjala rannas ebaseaduslik.
Vallavanema enda koer kolab lahtiselt mööda Nasvat ja tekitab liiklusohtlike olukordi. Ja sellest pole midagi? Põhiline, et saaks aga midagi ära keelata. Jalgratta tee on sügiseti kähriku ja mägra junne täis. Ja sõimata saab koeraomanik kes seal jalutab. Järgmiseks keelame seal ka koerad ära?
Kõik loetelu puudutab muide ka terviseradasid. Korjaks mõnegi inimlooma poolt metsaalla loobitud sodi üles, kui oleks, KUHU see panna!?
Päris mitu korda on tulnud tahtmine valda ka mõned keelavad sildit viietolliste naeltega ukse külge taguda.Sellised, mis keelaks lollusi toota või “Ettevaatust – MARUTAUDIS refiorav!”
Kommentaaridest tuleb tüüpilise koearaomaniku iseloom hästi välja. Et mitte veidi analüüsida enda ja oma paarilise käitumist ja arvestamist teistega, hakkavad hoopis ründama lapsi…
Sinu kommentaarist tuleb jällegi välja paljude tänapäeva lapsevanemate tüüpiline iseloom. Nende võsukesed võivad teha kõike, mis pähe tuleb, ja häirida kõiki teisi inimesi oma ümber – vanemad neid aga korrale ei kutsu, vaid hoopiski ründavad igaüht, kes julgeb selle kohta midagi öelda. Minu eelnev jutt ei käi muidugi kõigi lapsevanemate ja laste kohta – õnneks on ka normaalseid vanemaid ja lapsi olemas. Aga neid vist ei olegi siin kommentaarides kritiseeritud…
Mul on mõlemad- nii lapsed kui ka koer. Ma ei saa sellest aru, kuidas saab üldse tõstatada probleemi sellest kui need mõlemad end suvel merevette kasta soovivad. Korralik koer on hooldatud ja puhas, oma kakamised, pissimised tehakse enne randa jõudmist ära, rannas on koer rihma otsas, kuidas ta saab kedagi häirida!? Kurb, et nii palju on õelust just loomade suhtes!
sulle sitale teadmiseks et koer ei käi rihma ega keti otsas!!!!, väike debiil pask, korralik koer oskab ise käia koos omanikuga ja ei lähe ilma loata kaugemale-aga noh ju sina siis sündisid ka rihma otsas.
Selline kommentaar kus kedagi sõimatakse tuleks kustutada, sest selle autor on vaimselt haige inimene. Kuid sellegipoolest tuletan sellele vaimselt haigele meelde, et koer peab olema avalikus kohas siiski just rihma otsas, sest peremees võib teda dresseerida ( piinata) kui palju tahes, koer võib ikkagi käituda teatud olukorras ettearvamatult.
Seni aeti linnast minema, et minge ujuge koeraga Mändjalas. Nüüd aetakse ka sealt ära, kuigi Mändjala-Järve rand on suur ja lai. Koeraomanikud lihtsalt hakkavad ekslema mööda eramaid, et jõuda kusagile “asustamatta” randa. Inimasustusega rannad on samuti täis inimtegevuse jälgi – nii miine kui klaaspudeleid. Hiljuti avastasime pagunenud klaaspudeli Nasva rannast vee seest. Paluks avaldada ka randade nimestik, kuhu võib koeraga minna. Siis peaks nendes lubatud randades olema ka koerte lubamise märgid, et koeraomanikud ei satuks kellegi vihakõne alla.
Pealkirjast loen, et kõik L-S rannad said keelusildid. Artikklist loen et ainult Mändjala. Kas nüüd kõik L-S valla d ja linna koeraomanikud peavad muude valdade randades ruumi otsima? Asi lahendakse kuidagi ühekülgselt et ei tohi enam. Aga kus siis võib? Kui nüüd Saarest saab üks vald, siis peab mandrilt vaba rannariba otsima minema?
Kuna edasisi selgitusi ei järgne, siis ei maksa eriti tähele panna neid silte vist. Tuleb rand minna sedasi, et silti ei näe ja rahulikult edasi toimetada. Ilmselt maandati siltide paigaldamisega mõne koeravihkaja viha mõneks ajaks ja edaspidi võibki need vihkajad sinna sildi alla päevitama suunata ning muud mõistlikud inimesed saavad oma vees käimist endist viisi, kas koerega või ilma jätkata.
|
OSCAR-2019
|
||
Neile, kes on lastekoorist välja kasvanud, pakub koos laulmise rõõmu noorteansambel, kelle juhendajaks Maarian Lend.Erakogu
Kaarli koguduses tegutseb juba mitu aastat laste muusikastuudio ja selle sees toimetavad neli erinevat muusikakollektiivi.
Eri vanuses lastele ja noortele pakutakse siin huvitavat tegevust: laulmist kooris, väiksematele jõukohast musitseerimist laulu ja mängu saatel. Neile, kes on lastekoorist välja kasvanud, pakub koos laulmise rõõmu noorteansambel – rõõmsad ja väga andekad piigad. Juhendajaks elurõõmus ja särtsakas Maarian Lend.
Nagu piigadel kombeks, tehakse aastas ka mõni reis. Sellel suvel võeti ette lennureis üle Euroopa, üle mägede Vahemere kaldale Itaaliasse. Sihiks koorifestival «Verona – Garda Estate 2015».
Festivali raames oli palju võimalusi laulda Verona provintsi kirikutes. Mõned pühakojad, suured, kõrgete võlvidega võrratu akustikaga iidsed hooned, on kohandatud kontserttegevuseks. Laulda oli võimalik ka koguduse südameks olevates katedraalides – kõrgetes ja kaunites suurejoonelistes kirikutes nii jumalateenistusel kui ka õhtusel ajal kontserdil.
Koorifestival Veronas vältab neli nädalat. Selle aja jooksul kogunevad koorid üle maailma kodusesse Gardesano hotelli, et sealt kulgeda Verona provintsi kirikutesse.
Kõigil kooridel oli võimalik valida, kas esitada vaimulikku või ilmalikku repertuaari. Kaarli noored eelistasid vaimulikke laule. See oli väga hea valik, sest nii said nad osaleda kirikukontsertidel ja ka jumalateenistusel kaasa teenida. Piigad võlusid publikut ka oma nooruse, siiruse ja võrratute häältega.
Kõik koorid pidid omandama kaks n-ö kohustuslikku laulu, mida iga esinemise lõppedes lauldi ühendkoorina.
Aga olulisimad olid siiski esinemised, ühised kontserdid koos teiste kooridega. Kaarli koguduse noorteansambli esimene esinemine toimus Bedizolle kirikus. Festivali president Giuliano Rinaldi valis neljast samaaegsest kontserdist just selle, et tundma õppida külalisi Eestist. Kontserdi teiseks esinejaks oli Saksamaa koor.
Teine õhtu veedeti Pozzo kirikus koos Soome koori ja kahe Itaalia kooriga. Õhtu oli võrratu. Kõrged võlvid kandsid võimsaid koore ja ka meie tütarlaste malbe laul kandus võlve mööda.
Laupäeva õhtu ja pühapäeva hommik veedeti jumalateenistustel Noventa kirikus koos Šveitsi kooriga ja Monteforte kirikus koos Iirimaa kooriga.
Sellest reisist jäävadki meelde suured kirikud ning ülirõõmsad ja toetavad koorilauljad, ühised hingamised ja äratundmisrõõm riigipiire ületavast lauluvalikust.
Vestlustes teiste kooride liikmetega tõdesid kolleegid, et ühised laulmised olid võrratud, hinge kosutavad, motiveerivad ja rõõmu pakkuvad. Meie noortele sai osaks palju tunnustussõnu ilusate puhaste häälte, ühtekõlamise ja noorusliku uljuse eest.
Imetleti ka ühendkooris laulmise tunde erakordsust – vägevust. Meile, eestlastele, ei ole selles midagi uut. Meie saame seda tunnet harjutada laulupidudel. Aga see tunne, et sinu kõrval on kümneid, sadu inimesi, noodikiri on kõigil ühine ja dirigent näitab oma rahvusvahelise kehakeelega, millal võimendada ja millal tasandada häält – see tunne on erakordne, see on ühtekuuluvus!
Elame maailmas, kus pole lihtsaid mustvalgeid lahendusi ja sageli on keeruline öelda, mis on õige ja mis väär. Juba pattulangemisloos võib näha, kuidas hingevaenlane püüdis enda soovi rüütada õigesse ja ihaldatavasse vormi, öeldes, et „teie silmad lähevad lahti ja te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja“. Tegu oli ilusasse vormi pandud soovitusega, millega kaasnes aga suur kaotus, sest inimesed tegid Jumala tahte vastu. Nii on ka tänasel päeval raske otsustada elu valikute üle, sest oma seemet külvab siia maailma nii Jumal kui hingevaenlane.
Meil on raske tõmmata piire ja öelda, mis on õige ja mis väär, sest hingevaenlanegi võib oma sõnumi edastamisel tsiteerida Jumalat ja pühakirja. Õige otsustaja asjade üle on Jumal. Aegade lõpul eraldab Jumal terad sõkaldest ning hea halvast. Siis on näha, mis on kandnud head vilja ja mis halba vilja.
Meie ülesanne on siin maailmas kanda head vilja. Seda suudame siis, kui Jumal on juhtimas meie eluteed. Jumala sõna lugedes õpime mõistma, mis on õige ja mis väär. Nähes oma tegude vilja saame aru, kas need olid õiged või väärad. Oluline on see, et suudaksime aru saada oma vigadest ja teha elus korrektuure ning olla valmis kahetsema eksimusi. Samas tähendab oma vigadest arusaamine ka seda, et mõistaksime teist inimest ja annaksime andeks talle tema eksimused.
Soovime rohket Jumala õnnistust vanematele, vanavanematele ja kõigile sugulastele ning Jakobile rõõmsat kasvamist.
Tänases Eestis on palju sellist, mida me kogeme iseenesestmõistetavusena. Nende iseenesestmõistetavuste hulka kuulub ka erinevate konfessioonide rahumeelne kooseksisteerimine. Vaadates aga laia maailma, peab tõdema, et see, mida meie normaalseks olukorraks peame, ei ole sageli üldlevinud ega tavapärane. Konfliktid erinevate religioonide, aga ka erinevate kirikute ja koguduste vahel ei ole maailmast kadunud.
Võib kindlalt öelda, et EKN on olnud selleks piksevardaks, mis on hoidnud ära erinevate uskkondade omavahelisi konflikte, andnud ühise nõupidamislaua, mille taga probleeme arutada ning ühisele arusaamisele jõuda.
See on sageli tähendanud ühe või teise konfessiooni erihuvide asemel ühiste huvide ja ühiste eesmärkide esikohale seadmist ning osutanud, et üldised huvid ja eesmärgid on olulisemad üksikhuvidest.
EKNi üksmeelsed otsused on olnud oluliseks ka riigile suhete loomisel ja kujundamisel kirikute ja kogudustega. EKNi näol on riigil olnud religiooniküsimustes kindel partner, kes esindab enamikku kindlat usku tunnistavaid inimesi Eestis.
Siin Eestis peame me seda nüüdseks iseenesestmõistetavaks praktikaks ning kuigi oikumeenilisi organisatsioone leidub eri riikides, siis EKNi ja Eesti riigi vahelisi suheteid võib pidada mitmes mõttes erandlikeks, millele viitasin juba eespool.
Riigi ja EKNi vaheliste suhete eripära peegeldub ka kaksteist aastat tagasi sõlmitud Vabariigi Valitsuse ja Eesti Kirikute Nõukogu ühishuvide protokollis, mis määratles need tegevusvaldkonnad, kus riigil ja kirikutel on ühised eemärgid ja huvid. Ühishuvide protokolli lugedes võime näha, et mitmete selles kajastatud eesmärkide osas on olnud olulisi edasiminekuid.
Nende hulka kuuluvad nii muinsuskaitsega seotud küsimused, mis on leidnud väljundi 2003. aastal kinnitatud pühakodade riiklikus programmis, vaimulikele ja koguduse töötegijatele mõeldud muinsuskaitsekoolitustes ja muudes tegevustes.
Haiglakaplanaadiga seotud küsimused on tuttavad küllap kõikidele siinviibijatele ning seetõttu tuletame meelde ka täna, et ootame EKNilt haiglate peakaplani kandidaadi esitamist sotsiaalministeeriumile, pidades silmas taas neid ühiskonnaüleseid huvisid, mis selles vaimuliku teenimise valdkonnas meie ees seisavad.
Vabariigi Valitsuse ja EKNi ühishuvide protokollis on loetletud üheksa ministeeriumi, kelle vahel riigi ja kiriku ühishuvide teostumine jaotub. Kuna aktiivse kodanikuühiskonna arendamine on regionaalministri juhitava valdkonna jaoks oluline teema, siis kutsume ka kirikute esindajaid olema rohkem proaktiivsed erinevate ministeeriumidega suhtlemisel ning neile oma eesmärkide tutvustamisel.
Kindlasti ei ole see alati lihtne ega kerge, aga arvestades neid kogemusi, mis on EKNi liikmeskirikute esindajatel läbirääkimiste pidamisel ja konsensuslike otsuste saavutamisel, siis on need oskused ja kogemused, mida on põhjust ehk enamgi kasutada läbirääkimistel riiklike institutsioonidega.
Regionaalministri poolt on igati kohane lõpetada oma tervitus viitega kohalikele omavalitsustele ning nende koostööle kohalike kogudustega.
Viimaste aastate jooksul on olnud hea meel näha tihenenud koostööd koguduste ja kohalike omavalitsuste vahel. Kindlasti on selles veel arenguruumi, et välja selgitada, mõtestada ja ellu viia tegevusi, mis teenivad kohalikku kogukonda laiemalt.
Ministri tervitus 18. veebruaril Pühtitsa kloostris Kuremäel, kus tähistati konverentsiga Eesti Kirikute Nõukogu 25. aastapäeva.
|
OSCAR-2019
|
||
Kes meist ei oleks Pantheoni ees seistes üritanud veerida ladinakeelset M·AGRIPPA·L·F·COS·TERTIVM·FECIT ehk "Marco Agrippa, Lucio poeg, konsul kolmandat korda, tegi", raiutud kivisse paartuhat aastat tagasi?
Aga üks hämmastav fakt asja juures on see, et imperaator, kes selle püsti lasi panna - Hadrianus - otsustas jätta hoone peale Frosinone kandist tulnud lihtsat päritolu mehe nime, kes lasi teha esimese seal olnud ehitise ja kes polnud isegi mitte imperaator.
Igal keisril oli tavaks jäädvustada tulevastele põlvedele pigem enda nimi, kui jätta ruumi kellelegi teisele... Agrippa puhul ei olnud nii. Pigem üritas Hadrianus Pantheoni restureerides liita enda nime ülipositiivse jäljega, mille Agrippa oli rahva mällu jätnud.
Ametlikult oli Marcus Vipsanius Agrippa imperaator Augustuse nõuandja, parem käsi ja hilisematel aegadel ka väimees, isiklikus elus oli ta hoopis enamat - sõber ja kaasvalitseja. Nad tundsid teineteist juba lapsepõlvest saadik, siis kui Augustust veel Octavianuseks kutsuti.
Koos olid nad läbi teinud lahinguid ning Augustus usaldas teda pimesi. Täiesti õigustatult, sest Agrippa oli lojaalne, ääretult intelligentne, aga samas mitte kade kaaslaste edukuse üle. Ta oli väga andekas militaarvaldkonnas ning inseneritöödes. Võime julgesti öelda, et Agrippa oli Augustuse alter ego ja suures osas tema eduka valitsusaja kaasautor.
Ammu-ammu aega tagasi, nii umbes 25 - 19 e.m.a, lasi Agrippa ehitada praegusele Pantheoni ja largo Argentina vahelisele alale, mis tollal üsna äärelinn oli, esimesed imperaatorlikud termid Roomas - Agrippa Termid. Suurimad ja kaunimad, kui Rooma senini näinud oli ja mille eeskujul püstitati kõik järgmised imperaatorlikud termid, mis tüki maad kuulsamad, kuna nendest on säilinud varemeid.
Needsamad Agrippa termid, mis kunagi Pantheoni piirkonnas laiusid, olid alguses privaatsaunad st. mõeldud kitsamale (ja rikkamale) kasutajaskonnale. Sissepääs oli maksuline. Terme kaunistasid Lysippose kuulsad skulptuurid Apoxyómenos ja lamav lõvi. Sealt on ka pärit sama kuulus pronksist käbikuju, mis on praegu Vatikani Muuseumite õues.
Kui Agrippa suri, siis läksid termid tema testamendi kohaselt rooma rahvale tasuta kasutamiseks. Ja roomlased tundisd seda niivõrd "oma asjana", et kui imperaator Tiberius Apoxyómenose oma residentsi viis, siis oli ta rahva ülestõusu ähvardusel sunnitud selle ka koheselt tagastama...
See veejuhe oli teine geniaalne suurprojekt, mis ta Rooma linnale kinkis. Ainus nendest 11st antiiksest akveduktist, mis tänaseni töötab.
Jah, tõesti. Kuna suurem osa sellest veejuhtmest on maa all, siis on see asjaolu seda kahjustuste eest rohkem hoidnud.
See saab alguse Salone kandist, Rooma külje alt. Vesi jookseb aeglaselt, aga pideva kallakuga (max 30 cm kilomeetri kohta). Arvestagem, et Salonest Rooma kesklinnani on kõrguse vahe kõigest 6 meetrit...
Alates 17. sajandist kuni tänaseni tuleb Acqua Vergine akvedukti vesi rõhuga alla Pinciolt, toidab Hispaania treppide Barcaccia purskkaevu, läheb sealt edasi Trevi ja piazza Colonna purskkaevudesse. Seejärel jõuab Pantheoni purskkaevu ja kõige lõpuks piazza Navona Jõgede purskkaevu.
Tihti me ei mõtlegi selle peale, kui nendest paikadest läbi käime, et meie jalge all on selline meistritöö!
Selle sees oli seitse jumalatele pühendatud skpulptuuri, millest tuleneb ka kreekakeelne nimetus - Pantheon - "jumalate ühtsus". Pantheoni sissekäigu kõrval olid Augustuse ja Agrippa kujud - mehed, kelle käe all Rooma tõeliselt õitsele puhkes.
On aga ka neid ajaloolasi, kes arvavad, et see "esimene" Pantheon oli vaid sissepääsustruktuuriks termidesse.
Veel mõned aastad tagasi oli veendumus, et esialgne ehitis oli nelinurkne, aga hiljutised väljakaevamised on toonud välja tõendeid, et juba Agrippa projekt võis olla ümmargune.
Legendide kohaselt oli just see paik, Campo Marzio piirkonnas, kohaks, kus Rooma asutaja Romulus ühe religioosse rituaali ajal taevasse tõusis. Nii arvataksegi, et enne Agrippa Pantheoni, eksisteeris seal juba üks pisike tempel, püsti pandud esimeste Rooma kodanike poolt.
Ei lähegi palju aega mööda Agrippa templi ehitusest, kõigest sadakond aastat, kui tuleb teha Pantheoni põhjalik restaureerimine aastatel 118 kuni 128 m.a. j. Maavärinad ja tulekahjud olid oma töö teinud.
Ehitustööde käigus tehakse põhjalikke muudatusi - uus hoone sarnaneb vähe vanaga, olles viimasest ka palju suurem ning isegi teise orienteeringuga, ja Hadrianuse enda käsul jäetakse templi peale Agrippa nimi.
Uue Pantheoni arhitektiks sai arvatavasti Apollodoros Damaskusest, erakordne talent. Temaga oli Hadrinusel, kel samuti arhitektuuripisik sees oli, alatasa lahkarvamusi ning õiendamisi, aga selle jutu peab jätma mõneks teiseks korraks... Mustvalgel seda kuskil kirjas pole, aga ajaloolaste arvates oli ta tol perioodil ainuke, kes sellise tööga hakkama võis saada.
Ümmargune primordiaalne "tühjus", mille kohal hõljub peaaegu üheksameetrine "silm" - oculus - ainus valgusallikas harmoonilise hoone avaras üsas.
Oma 43,44 meetrise diameetriga oli Pantheoni kuppel oli Euroopa suurimaks kuni Firenze toomkiriku kupli ehitamiseni Brunelleschi poolt. Täpselt sama on ka hoone kõrgus 43,44 meetrit.
See tõeline arhitektuuriline ime, püsti 20 sajandit, oleks sellisena (ilma toetusstruktuurideta) tänapäeva materialidega väga keeruline ehitada. Lisaks sellele, et üha kõrgemale minnes kasutati aina kergemaid materiale, oli tegemist omapärasel viisil töödeldud äärmiselt vastupidava cementizioga. Seinte paksus kupli baasil on 5,90 m ja augu juures 1,5 m. Lisan arvud selleks, et mingi ettekujutus tekiks...Oleks see kuppel olnud vaid 1 cm võrra laiem, poleks see püsti seisnud.
Suvise pööripäeva keskpäeval, pidavat valgus langema täpselt sissekäigu keskele. 21. aprillil, Rooma sünnipäeval läbivat päikesekiired aga sissekäigu kohale jäävat raudvõre, valgustades kaunil kombel Pantheoni-esise sammastiku. Eksisteerib ka teooria, mille kohaselt on Pantheon üks kolossaalne päikesekell.
Veelgi enam - on ka neid, kes väidavad arvestades numbreid hoone mõõtmetes ja omapärast tunnet, mida taeva poole avatud"tühjusepall" templi keskel tekitab, et tegemist ei ole ei millegi vähema kui ühe stargate'iga.
Tundub natuke liialdatud teooria olema, aga kindlasti on sel paigal omal nahal tuntav tugev ajast väljas olemise tunne, mis ühendab meid teiste ajastute, eri dimensioonidega.
Alates 608. aastast läks Pantheon Bütsantsi imperaatori annetusel kirku valdusse ning selle uueks nimeks sai "Sancta Maria ad Martyres". Nimi tuli sellest, et seal hoiti katakombidest toodud anonüümsete kristlike märtirite reliikviaid.
Pantheon oli ka esimene paganlik tempel, mis kristlikule kultusele üle läks ja ka ainus antiikrooma praktiliselt täielikult säilinud ehitis ning millel on kogu oma ajaloo jooksul pidevalt religioosne funktsioon olnud.
17. sajandi keskel kasutas paavst Urbanus VIII Barberini (kellest tuleb natuke juttu ka mu e-raamatu Püha Rita peatükis) Pantheonist pärit pronksi Püha Peetruse basiilikas Bernini Baldahhiini ja Castel Sant'Angelo kahurite valamiseks.
Meenutada lugu ühest lihtsast suurest mehest, kelle nime on ajalugu 20 aastasada sel kaunil müsteerilisel hoonel hoidnud ning mõelda temale imetledes ka Rooma kauneimad purskkaevusid.
|
OSCAR-2019
|
||
Eesti eesistumise viimasel majandus- ja rahandusministrite nõukogul (ECOFIN) leppisid liikmesriigid Eesti juhtimisel kokku ühises seisukohas digimajanduse maksustamises. Samuti võtsid vastu e-kaubanduse käibemaksu uuendused ja kinnitasid musta nimekirja riikidest ja piirkondadest, kes ei tee ELiga maksuküsimustes piisavat koostööd.
Digimajanduse maksustamises toetasid liikmesriigid globaalset lähenemist, mis eeldab tihedat koostööd OECD ja teiste rahvusvaheliste partneritega. Nõukogu soovitab uurida lähemalt "virtuaalse püsiva tegevuskoha" ideed ning teha seda koos siirdehindade ja tulu omistamise eeskirjade muutmisega. OECDl on hetkel käsil erinevate digitaalmajanduse ärimudelite analüüs ning vahearuanne selle kohta esitatakse tõenäoliselt G20le tuleva aasta aprillis.
"Arusaadav on see, et globaalne, kõikehõlmav lahendus võtab aega, aga samas on praegu poliitiline surve suhteliselt kõva, et lahendused kiiresti kasvava digimajanduse maksustamisele tuleb leida," tõdes rahandusministeeriumi maksu- ja tollipoliitika asekantsler Dmitri Jegorov.
Sellepärast on osad riigid hakanud omaette looma nii-öelda quick fix ehk kiirlahendusi. Näiteks on Itaalia töötanud välja tasanduslõivu, kus võetakse käibemaksu neilt ettevõtetelt, kes ei maksa kasumimaksu. "See oleks digitaalsele ühisturule üsna hukutav, kui meil oleks 28 erinevat maksu. Sel juhul oleks Euroopas digitaalse äri ajamine üsna keeruline," selgitas Jegorov, miks liikmesriigid leiavad paljuski, et ka lühiajaline meede võiks Euroopa Liidus toimida, kui selles jõutaks kokkuleppele.
Niisiis kutsuski Nõukogu tänasel kohtumisel Komisjoni üles põhjalikult kaaluma kõiki järeldustes toodud digiettevõtete maksustamise variante, sealhulgas ka EL-i siseseid ajutisi meetmeid. Eeldatavasti tuleb Komisjon 2018. aasta alguses välja seadusandlike ettepanekutega antud küsimuses.
Tänasel kohtumisel kinnitati ka e-kaubanduse käibemaksu uuenduste pakett. Rahandusminister Toomas Tõniste märkis, et pakett on osa digitaalse ühisturu strateegiast – uuenduste kaudu muudetakse maksureeglid ettevõtetele lihtsamaks ja õiglasemaks ning parandatakse ELi ettevõtete kaitset ebaausa konkurentsi eest. (ERR on sel teemal pikemalt kirjutanud siin.)
Näiteks tekib väikeettevõtjatel piiriülese käibemaksu kohustus alles alates 10 000 eurost. Samuti kaovad alates 2021. aastast erisused ELi-sisese ja välise kauba maksustamisel – praegu kehtib ELi-välistele saadetistele teatavasti kuni 22 euroni maksuvabastus.
Tarbija jaoks tähendab see, et kui seni sai väljastpoolt Euroopa Liitu tellida kuni 22-euroseid kaupu ilma käibemaksuta, siis edaspidi lähevad maksu alla kõik kaubad alates esimesest sendist. Jegorovi kinnitusel see aga tarbijate elu halvemaks ei muuda.
"Ma arvan, et pigem vastupidi, nad võidavad, sest praegu liigub kaup tolli ja on seal natuke kinni. Juhul kui tuleb makse maksta, siis tuleb ka deklaratsioon esitada, mis on võrreldes tavapärase tuludeklaratsiooniga märksa keerulisem," selgitas asekantsler. "Kui tulevikus ostetakse kaupa netikaubamajast või vahendajalt, kes on liitunud selle süsteemiga, siis kaup liigub otse postkontorisse, kõik maksud makstud, ja siis ei ole mingit bürokraatiat."
Jegorov rõhutas, et odavad internetikaubad jäävad endiselt odavaks: "Väga suur hinnaeelis – eriti mis on seotud Hiina kaupadega – ei tule maksudest, vaid sellest, et seal on tööjõud odavam või seal on oluliselt suuremad mahud ja saabki suures mahus odavamalt toota. Kui üle tee maksab kaup 10 eurot ja Hiinast tellides maksab ühe euro, siis nüüd hakkab see internetipoes maksma 1 euro ja 20 senti – kõik nõustuvad, et see pole üldsegi oluline vahe ja päris suur hinnaeelis säilib ka tulevikus."
Kolmanda tulemusena kinnitas ministrid täna musta nimekirja maksualal ebapiisavat koostööd tegevatest jurisdiktsioonidest, millega loodetakse muuta globaalset maksukeskkonda läbipaistvamaks. Jegorov selgitas, et musta nimekirja kuuluvad eelkõige piirkonnad, mis lubavad oma territooriumil tegeleda ettevõtete kestadel, kus päriselt sisu pole.
47 riiki lisati nn halli nimekirja, mis tähendab, et nad ei järgi praegu ELi maksustandardeid, aga on lubanud oma reegleid muuta. Nad peavad ELi reeglid võtma vastu 2018. aasta lõpuks, arengumaade puhul 2019. aasta lõpuks, et vältida musta nimekirja sattumist.
Tõniste rõhutas, et tegu pole karistusmeetmega, vaid konkreetse sammuga selles suunas, et heast maksuhaldustavast kujuneks norm: "Olime nimekirja koostades igati avatud dialoogile vastavate jurisdiktsioonidega ning mitmed neist väljendasid soovi olukorda parandada. Nimekiri ei ole n-ö kivisse raiutud, vaid olukorra monitooring ning listi uuendamine maksuekspertide ringis jätkub," märkis Tõniste.
Jegorov selgitas, et nimekirja ei koostatud riikide, vaid kriteeriumide põhjal. See tähendab, et kõigepealt seati paika nõudmised, millele riigid peavad vastama ning anti neile võimalus oma käitumine eeskirjadega kooskõlasse viia. Alles seejärel hakati vaatama, millised riigid eeskirjadele ei vasta.
Musta nimekirja riikidele on võimalik liikmesriikidel rakendada kaitse- või vastumeetmeid, näiteks on meetmed madala maksumääraga riikide jaoks tulumaksuseaduses juba olemas. Jegorovi sõnul on aga ainuüksi nimekirja olemasolu oluline signaal, et riigid peaksid tegema maksuasjades rohkem koostööd.
"Iseenesest oluline saavutus ei ole nimekiri ise, vaid et nii palju riike, nii palju jurisdiktsioone on võtnud endale kohustuse viia oma süsteemid vastavusse nende küsimustega, mis olid Euroopa Liidu poolt identifitseeritud ja seetõttu on oluline, et maailmas jääb oluliselt vähem neid kohti, kustkaudu saab makse optimeerida," sõnas asekantsler.
Jegorov kinnitas, et Eesti jaoks olid kõik kolm Nõukogus kokku lepitud teemat äärmiselt olulised, eriti kuna käibemaksu osas pole Euroopa Liidus ammu midagi ära tehtud. Digiettevõtete maksustamine tuli päevakorda Eesti algatusena, e-kaubanduse maksupakett oli Komisjoni algatus, milles Eesti suutis leida liikmesriikide kokkuleppe.
Tänase ECOFINi kohtumisega tõmbas Eesti joone alla eesistumise peamistele maksu- ja finantspoliitika teemadele. Tõniste tunnustas Eesti eesistumise meeskonda suure töö eest ning tänas liikmesriike, komisjoni, europarlamenti ja teisi osapooli koostöövalmiduse ja toetuse eest. Ühtlasi andis minister teatepulga edasi järgmisele eesistujale Bulgaariale.
|
OSCAR-2019
|
||
EHISes sisalduvaid isikustatud andmeid kasutatakse eelkõige erinevate rahastamisotsuste tegemisel. Statistilised andmed on aluseks analüüsidele ja aruannetele.
Isikustatud andmete esitamine riigiametitele ja krediidiasutustele võimaldab maksta erinevaid toetusi, väljastada õppelaenu ja sõlmida ravikindlustust, ilma et taotleja peaks õppeasutusest hankima tema andmeid kinnitava pabertõendi.
õpilased, üliõpilased, arst-residendid ja pedagoogid näha enda haridusega seotud andmeid. Näiteks saavad nad vaadata, millised on lõpetatud õppeasutused (alates 2000. aastast) ja mis õpingud on parajasti pooleli, samuti saab kontrollida (alates 2004. aasta kevadest) väljastatud põhikooli ja/või gümnaasiumi lõputunnistuste andmeid;
õppelaenu taotlejad enne laenutaotluse esitamist oma andmeid ise kontrollida. Ekslike andmete korral tuleks vigadest informeerida õppeasutust.
Eesti Haigekassa ravikindlustuse andmekogusse kantakse EHISest kindlustuskaitse tekkimiseks, peatumiseks ja lƵppemiseks vajalikud andmed. EHIS saadab haigekassale iga pƤev automaatselt andmed, milles on toimunud muutused.
E-Tervise infosĆ¼steemi (kooliarstid) pƤring tagastab Ƶppeasutuste ja nendes Ƶppijate nimekirja. Andmeid kasutatakse tervishoiuteenuse osutamiseks omavalitsuse koolides.
Sotsiaalkindlustusamet kasutab EHISe andmeid riiklike pensionid, puudega vanema toetuse ja peretoetuste maksmiseks ning Ƶppelaenu osaliseks kustutamiseks. Andmete saamiseks teeb Sotsiaalkindlustusamet, nagu krediidiasutusedki, vastava pƤringu.
Kaitseressursside Ameti pƤring edastab etteantud ajavahemikul sĆ¼ndinud meessoost isikute kƵik kehtivad ja lƵpetatud Ƶppimised Ć¼ld-, kutse- ja kƵrghariduskoolides. Andmeid kasutatakse isikute kaitsevƤeteenistuskohustuse tƤitmiseks ja ajapikenduse saamiseks seoses hariduse omandamisega. PƤringuga esitatakse ka andmed EHISe andmetel vƤlisriikides Ƶppivate isikute kohta.
Kodakondsus- ja Migratsiooniameti pƤringuga edastatakse nimekirja neist isikutest, kellele on vƤljastatud elamisluba Ƶppimiseks ning kes on kindla perioodi jooksul immatrikuleeritud, vƤlja arvatud vƵi eksmatrikuleeritud kƵrg- vƵi kutseƵppeasutustest. Andmed on vajalikud Ć¼lesannete tƤitmiseks migratsioonijƤrelevalve korraldamisel.
Sisseastumise infosüsteem ā€“ SAIS ā€“ võimaldab tudengikandidaadil (alates 2000. aastast) lõpetatud õppeasutuse ja sooritatud riigieksamite tulemuste andmed EHISest SAISi ümber laadida. Tudengikandidaadil ei ole vaja esitada lisadokumente paberil ega tõestada lõpudokumentide õigsust.
Haridus- ja Teadusministeerium kasutab EHISe õppurite registris sisalduvaid andmeid üldhariduskoolide ā€�pearahaā€¯ arvestamisel. Vajalikud väljavõtted tehakse kaks korda aastas, 10. septembril ja 10. jaanuaril.
Kohalikud omavalitsused saavad EHISest andmeid oma territooriumil elavate õpilaste kohta, näiteks nende suundumisest teise omavalitsuse territooriumil asuvasse kooli. Vastavalt sellele, millise linna või valla koolis õpilane käib, toimub õpilaskoha rahastamine. Näiteks kui õpilane elab ühe ja õpib teise kohaliku omavalitsuse territooriumil, makstakse ā€¯pearahaā€¯ sellele omavalitsusele, mille territooriumil laps õpib.
Igal kohalikul omavalitsusel on oma kasutajatunnused, millega EHISe süsteemi siseneda ja vajalikke andmeid saada. Andmed võimaldavad omavalitsustel analüüsida ja planeerida koolivõrku, rahastamist ja omavalitsuste vahelist koostööd.
Õppeasutustel on juurdepääs kõigile enda ning oma õpilaste ja pedagoogide kohta käivatele andmetele EHISes. Samuti on õppeasutustel kohustus EHISesse andmeid sisestada ning neid kontrollida ja muuta. Õppeasutuste jaoks on EHIS keskkond, kus hoitakse korrastatult oma tööks vajalikke andmeid.
Eesti �liƵpilaskondade Liit - Teenust kasutatakse ISIC Ƶpilaspileti, Eesti Ƶpilaspileti ja ITIC pileti vƤljastamisel isiku Ƶppimis- vƵi Ƶpetamisstaatuse kontrollimiseks ning pileti kehtetuks tunnistamisel isiku Ƶppimis- vƵi Ƶpetamisstaatuse lƵppemise kontrollimiseks.
EHISe andmete põhjal on võimalik saada kiiresti ja lihtsalt ülevaade üldhariduskoolide põhinäitajatest, mille hulka kuuluvad näiteks õpilaste arv õpetaja kohta, keskmine õpilaste arv klassis, klassikursuse kordajate osakaal õpilaste koguarvust jms.
Selliseid näitajaid on võimalik võrrelda teiste samasse gruppi (valla- või väikelinnakoolid, maakonnakeskuste koolid, suurlinnakoolid, teeninduspiirkonnata koolid) kuuluvate koolide näitajatega. Võrdluse tulemused võiksid pakkuda huvi eelkõige lapsevanematele, kelle lapsed on kooli minemas või kooli vahetamas.
Ülevaateid koolide põhinäitajatest saab avada EHISe avaliku vaate õppeasutuste alamregistris ja need on kättesaadavad kõigile. Põhjalikumad põhinäitajate aruanded on kasutajatunnuste alusel kättesaadavad koolijuhtidele ja kohalikele omavalitsustele. Neil on võimalik võrrelda andmeid vabalt valitavate perioodide vältel.
Alates 2005/2006 õppeaastast koostatakse Eesti Statistikaameti iga-aastane riiklik haridusstatistika EHISe andmete alusel. Õppeasutused ei pea enam paberkandjal statistikavorme täitma ja vabanevad seeläbi ühest mahukast lisatööst.
EHISe andmete põhjal valmivad Haridus- ja Teadusministeeriumis vajalikud analüüsid kõikide haridusvaldkondade lõikes.
|
OSCAR-2019
|
||
Euroopa Parlament (mitteametlikult ka europarlament) on Euroopa Liidu parlamentaarne institutsioon, mis koosneb 1957. aasta Rooma lepingu sõnade kohaselt "Euroopa ühenduseks liitunud riikide rahvaste esindajatest"[1]. Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikud valivad saadikuid Euroopa Parlamenti üldistel ja otsestel valimistel iga viie aasta tagant, alates 1979. aastast. Seejuures on tegemist ainsa Euroopa Liidu otsevalitava organiga. 2014. aastal valimiste järel on Euroopa Parlamendil 751 liiget.
Euroopa Parlament asub ametlikult Strasbourgis. Seal toimuvad kord kuus täiskogu nädalapikkused istungjärgud. Parlamendi teised töökohad on Brüssel ja Luxembourg.
Kuigi Euroopa Parlament ei saa ise Euroopa Liidu õiguse eelnõusid algatada, vaid hääletab Euroopa Komisjoni esitatud eelnõude üle, on parlament mitmete lepingute kaudu pidevalt mõju ja võimu omandanud. Need lepingud, eriti 1992. aasta Maastrichti leping ja 1997. aasta Amsterdami leping, on Euroopa Parlamendi muutnud pelgalt nõustavast institutsioonist seadusandlikuks parlamendiks, mis sarnaselt rahvuslike parlamentidega teostab võimu.
Tavaline seadusandlik menetlus on kaasotsustamine. See menetlus viib Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Parlamendi ühisaktide vastuvõtmiseni. Kaasotsustamist kasutatakse töötajate vaba liikumise, siseturu loomise, teaduse ja tehnoloogia arengu, keskkonna, tarbijakaitse, hariduse, kultuuri ja tervise probleemidega seotud küsimuste puhul.
Kuigi kaasotsustamine on standardmenetlus, on tähtsaid valdkondi, nagu maksustamisküsimused või iga-aastane põllumajandustoodete hindade ülevaatamine, mille kohta parlament annab ainult oma arvamuse.
Euroopa Parlament võtab Euroopa Liidu eelarve vastu iga aasta detsembris järgmiseks aastaks. Kui parlament on eelarve vastu võtnud, kontrollib Euroopa Parlament avalike summade kasutamist oma eelarvekontrollikomitee kaudu.
President, kes valitakse kaheks ja pooleks aastaks, esindab parlamenti ametlikel üritustel ja rahvusvahelistes suhetes, juhatab täiskogu istungeid ning juhatuse ja eesistujate konverentsi koosolekuid. Lisaks on tema ülesanne jälgida, et peetaks kinni Euroopa Parlamendi kodukorrast, ning tagada kogu institutsiooni ja selle organite korralik toimimine.
Juhatus on regulatiivne organ, mis vastutab parlamendi eelarve, haldus-, organisatsiooniliste ja personaliküsimuste eest. Lisaks presidendile ja 14 asepresidendile kuuluvad selle liikmete hulka ka viis kvestorit, kes osalevad liikmete haldus- ja finantsasjade ning põhikirjaküsimuste aruteludel nõuandva häälega. Juhatuse liikmed valitakse ametisse kaheks ja pooleks aastaks.
Esimeeste konverents on parlamendi poliitiline juhtorgan, mis koosneb parlamendi presidendist ja poliitiliste fraktsioonide esimeestest. See koostab täiskogu istungite päevakorra, määrab parlamendi organite töö ajakava ja kodukorra ning parlamendi komiteede ja delegatsioonide töö lähtealused ja suuruse.
Euroopa Parlamendi täiskogu istungite ettevalmistamiseks osalevad liikmed 20 alalises komisjonis. Komisjonid koosnevad 24–76 parlamendiliikmest. Igal komisjonil on esimees, juhatus ja sekretariaat. Lisaks alalistele komisjonidele võib parlament moodustada allkomisjone, ajutisi komisjone konkreetsete probleemide lahendamiseks ja uurimiskomisjone. Komisjonid kogunevad avalikeks aruteludeks Brüsselis üks kuni kaks korda kuus.
Parlamendi ühiskomisjonide eesmärgiks on hoida suhteid Euroopa Liiduga assotsieerumislepingute kaudu seotud riikide parlamentidega.
Parlamentidevahelised delegatsioonid teevad koostööd paljude teiste riikide parlamentidega, seejuures ka Euroopa Liitu mittekuuluvate riikide parlamentidega ning rahvusvaheliste organisatsioonidega.
Delegatsioone on kokku 41. Liikmete arv delegatsioonides ulatub kaheteistkümnest enam kui 70 liikmeni (parlamentaarsete assambleede puhul).
Parlamendi tööd korraldab sekretariaat, mida juhib peasekretär. Sekretariaadis on ligikaudu 3500 töötajat, kellele lisanduvad poliitiliste rühmituste personal ja liikmete assistendid. Kolmandik personalist töötab keeleteenistuses (suuline ja kirjalik tõlkimine).
Parlamendiliikme tööaeg jaguneb Brüsseli, Strasbourgi ja oma ringkonna vahel. Brüsselis osaleb ta parlamendikomisjonide ja fraktsioonide koosolekutel ning täiskogu täiendavatel osaistungjärkudel, Strasbourgis täiskogu 12 osaistungjärgul. Paralleelselt põhitegevusega peab parlamendiliige pühendama aega ka oma ringkonnale.
Parlamendikohad jagatakse reeglina proportsionaalselt, vastavalt iga riigi elanike arvule. Igal liikmesriigil on kindel arv parlamendikohti, mis ei või olla suurem kui 99 ja väiksem kui 5.
Eestis toimusid Euroopa Parlamendi valimised esmakordselt 2004. aastal, kuna Eesti liitus Euroopa Liiduga 2003. aastal. 2004. aastal said Eestist kolm kohta SDE (Toomas Hendrik Ilves, Marianne Mikko ja Ivari Padar) ning ühe koha Keskerakond (Siiri Oviir), IRL (Tunne-Väldo Kelam) ja Eesti Reformierakond (Toomas Savi).
2009. aasta valimistel said Eestis Euroopa Parlamenti kaks kohta Keskerakond, ühe koha Reformierakond, IRL ja SDE ning üksikkandidaat Indrek Tarand. Parlamendiliikmeteks said Vilja Savisaar (Edgar Savisaare asendusliige, algselt Keskerakond; hiljem Vilja Savisaar-Toomast, Reformierakond), Siiri Oviir (algselt Keskerakond, hiljem parteitu), Kristiina Ojuland (algselt Reformierakond, hiljem parteitu), Tunne Kelam (IRL), Ivari Padar (SDE) ja Indrek Tarand (parteitu).
2014. aasta valimistel said Eestis Euroopa Parlamenti kaks kohta Reformierakond, ühe koha Keskerakond, IRL ja SDE ning üksikkandidaat Indrek Tarand.
Parlamendiliikmed jagunevad fraktsioonidesse mitte päritoluriigi või rahvuse, vaid poliitiliste vaadete järgi. 2009. aasta seisuga oli Euroopa Parlamendis seitse fraktsiooni:
Iga fraktsioon valib endale esimehe (või kaks kaasesimeest) ja juhatuse ning moodustab sekretariaadi. Istungitesaalis määratakse parlamendiliikmete kohad liikmete poliitilise kuuluvuse järgi vasakult paremale, vastavalt fraktsioonide esimeeste kokkuleppele.
Fraktsiooni moodustamiseks on vaja 20 parlamendiliiget. Samuti peab fraktsioonis olema esindatud vähemalt viiendik Euroopa Liidu liikmesriikidest. Parlamendiliige ei tohi kuuluda ühtaegu mitmesse fraktsiooni. Parlamendiliikmed, kes ei kuulu ühtegi fraktsiooni, moodustavad fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliikmete rühma.
Enne hääletamist täiskogu istungil vaatavad fraktsioonid läbi parlamendikomisjonide koostatud raportid ja teevad muudatusettepanekuid. Fraktsiooni nõupidamisel otsustatakse fraktsiooni kui terviku seisukoht, kuid fraktsiooni liikmed ei ole kohustatud selle järgi hääletama.
↑ 1957. aasta Rooma lepingu V osa I jaotise I peatüki I jao artikkel 137 (hollandi keeles, itaalia keeles, prantsuse keeles.)
|
OSCAR-2019
|
||
Aasta algul on vaba aega, hea põhjus end lõdvaks lasta ning niisama vedeleda ja näiteks kasvõi raamatut lugeda. Olin juba üleeelmisel kuul raamatukogust tellinud tolle raamatu, kohe peale Trumpi valimisvõitu ja sellele järgnevaid paljastusi Venemaa kübertegevuse kohta. Täpselt ei mäletagi, aga mingis BBC loos vihjati, et seoses ootamatu valimistulemusega on antud raamatus toodud võimaliku stsenaariumi toimumine saanud oluliselt erineva tausta.
Tegu on teatud mõttes tüüpilise Tom Clancy stiilis militaarse põnevuslooga. Paraku on siin mitu olulist erinevust, mis tõstsid huvi. Kõige tähtsamaks momendiks fakt, et autoriks äsja erru läinud NATO vägede asekomandör kindral Richard Shirreff. Esimene üles kerkinud küsimus: Miks peaks üks nii kõrgelt positsioonilt erruläinud kindral raamatu kirjutamisega vaeva nägema. Vastuse avaldas ta kohe eessõnas: soovib anda tavakodanikule ülevaate praegusest ülimalt plahvatusohtlikust olukorrast, millest on teadlikud vaid sõjaväeline ja poliitiline eliit. Et vältida sõjakohtu alla sattumist, avaldab ta loo ilukirjanduslikus vormis kasutades lääne liitlaste momendi juhtfiguuride jaoks väljamõeldud nimesid, mille taga pole raske ära arvata kellega tegu. Venemaa puhul on paljud oma õigete nimedega esitletud, eesotsas Kremli maniakk.
Raamatu põhitees seisneb selles, et lääs on langenud analoogilisse olukorda nagu teise maailmasõja eel kui pidevate järeleandmistega sisuliselt ahvatleti Hitler järjest uusi avantüüre ette võtma. Praeguses olukorras on tolleaegse saksa riigikantsleri positsioonis Moskva füürer, nende kahe tüübi käitumise sarnasust rõhutatakse korduvalt ja põhjusega. Vene diktaatori võimuletulekust 2000 aastal on möödunud vaid 17 aastat, aga selle ajaga on ta suutnud maailma poliitilist olukorda kardinaalselt muuta. Ei saa salata, et tüüp mängib enda suhteliselt nigelat kaardipakki vägagi osavalt. Tegelikkuses on Venemaa nii rahvaarvult kui GDP poolest kogu maailma mastaabis alla 2%, isegi sõjaline võimsus peale tuumarelvade pole teiste suurriikidega võrreldes midagi erilist. Paradoksaalselt on suureks eeliseks ja samas ka puuduseks diktatuur, mis võimaldab äärmuslikke otsuseid väga kiirelt ja operatiivselt vastu võtta ning ellu viia.
Raamatu teeb põnevaks asjaolu, et autor on hästi tuttav nii poliitilise kui sõjalise kulissidetaguse kõrgetele panustele käiva mänguga. Ta toob välja mitmeid huvitavaid fakte lähiminevikust, mida avalikkus pole märganud või millele pole osanud tähelepanu pöörata. Miks Moskva ei marssinud Tbilisisse, miks sisuliselt 24 tunni jooksul saadeti Ukraina kriisi ajal USA hävitajad Ämarisse, jne . Muret tekitab olukord, kus Moskva on suutnud osavate käikudega tekitada arvestatavaid probleeme nii NATO'le kui eriti Euroopa Liidule. Olukorda teravdab lääneliitlaste soovimatus panustada piisavalt kaitsevõimesse, mis on kohati sarnane omaaegse nõuka sõjaväega, kus hulk ilma piisava relvastuse või isikkooseisuta diviise eksisteerisid vaid paberil.
Et mitte võtta lugemishuvi, ei hakka ma raamatut ümber jutustama. Mainiks vaid seda, et välja antud selle aasta suvel peale Brexitit, kuid enne sügisesi USA presidendivalimisi. Tegevus toimub 2017 aasta kevadel ja suvel kui Venemaa seoses viletsa majandusolukorra, Putini väheneva populaarsuse ning Euroopa liidu ja NATO peata oleku tõttu leiab et tegu ideaalse ja võimalik et kordumatult soodsa võimalusega impeeriumi endise kuulsuse taastamiseks. Esialgse kiire ja massiivse regulaarvägede rünnakuga purustatakse Ukraina armee ning okupeeritakse suur osa Ida-Ukrainast. Lääne passiivsus ja NATO sisuline mittevalmisolek meelitab järgmisele avantüürile Balti mere piirkonnas,
Ehkki geopoliitiliselt tundub kirjeldatud stsenaarium võimalik, ei suuda autor mind siiski veenda, et olukord tõepoolest nii hull on. Samas on esiteks tegu mehega, kes tegelikkuses puutunud kokku suure poliitika ja selle telgitagustega ning teiseks poleks ma kunagi uskunud eelnevalt Krimmi annekteerimist ning Donetski-Luhanski okupeerimist. Kõige hirmutavamaks on kirjeldatud välispidiselt võimsa NATO otsuste vastuvõtmise protsessi aeglus, kohmakus ja haavatavus. Kokkuvõttes rõhutatakse tõsiselt võetavate NATO vägede kohalolu vajalikkust Balti riikides, mis oleks ainsaks tagatiseks Venemaa võimalike avantüüride vastu. Vana Roomast tuntud ütlemisel "Si vis pacem, para bellum" - "Kui tahad rahu valmistu sõjaks" on sügav sisu.
Praegust olukorda, kus lisaks pataljoni suurusele (1000 meest) roteeruvale üksusele plaanitakse igasse Balti riiki paigutatada maavägede varustust ei pea Shirreff kaugeltki piisavaks. Esiteks tulevad Britid alles millalgi järgmisel aastal, teiseks tundub et neile ei julgeta tõsiselt võetavat varustust kaasa anda ja kolmandaks oleks plaanitav ilma meeskondadeta lahinguvarustuse ladu äärmiselt lihtsaks sihtmärgiks. Balti riigid ilmselt saaks hakkama Krimmi tüüpi invasioonikatse tagasilöömisega aga vaevalt Venemaa seda kordaks. Täiemahulise rünnaku korral jääks suure tõenäosusega NATO kiirreageerimisüksused hiljaks.
Kõige suuremaks tundmatuks on momendil USA uus president, kelle väljaütlemised on hirmutavalt vene ja Putini sõbralikud ning kelle meeskond omab sidemeid Venemaaga. Loodetavasti ei hakka ta geopoliitikas uue Molotov-Ribbentropi pakti sorti äri ajama. Samas on tegu tohutu egoga ja ettearvamatu käitumisega tüübiga, kellest võib hoopiski just sobiv vastane Putinile saada. Vaevalt enne kevadet juhtub suurt midagi, sest ka venelastel pole selge kuidas Trumpiga asju ajada.
Ehkki ma ei usu et Venemaa võtaks ette Balti riikide ründamise, kui just mingeid kardinaalseid olukorra muutusi ei juhtu, on praeguses olukorras julgeoleku garantiina päris hea tunne omada ka kohta kaugel Kanadas.
Palju räägitakse sellest, kui kergesti Venemaa võib Balti riigid okupeerida. Ei räägita aga palju olulisemast – mis saaks edasi?
Oletame, et Venemaa sõjavägi hõivab Eesti ja Läti. NATO appi ei tule ja Lääneriigid lepivad oma vanamutiliku hala saatel. Mõlemad pisiriigid paiskuvad suuremasse või väiksemasse kaosesse. Osa rahvast põgeneb üle lahe, teine osa Leetu, mingi osa hukkub võideldes, enamus annab alla. Kas võidukas impeeriumi laienemine?
Eestis-Lätis pole mingeid rikkusi, mida kohe kasutusse võtta. Majandus saab olema aastakümneteks halvatud – katkevad praegused välismaised kauba- ja rahavood millest EST-LAT on täielikus sõltuvuses. Venemaa on saanud juurde veel ühe probleemse koha lisaks neile mida ta peab juba praegu ülal pidama – Kaukaasia, Krimm, Ida-Ukraina. See kõik kokku ei ole nende kehva majanduse jaoks odav. (Medvedjev külastab tõenäoliselt Lasnamäge, et öelda – raha ei ole, teie pidage siin vastu!:)))
Kuid peamine pole siis meie kohalike venelaste elukvaliteedi allakäik, vaid see, mis juhtub Venemaa enda majandusega, millest teatavasti nafta-gaasi müük annab pea poole. Ning enamus seda naftat-gaasi müüakse Euroopasse. Mida siis teevad USA ja Euroopa, keda Venemaa on Eesti-Läti okupeerimisega totaalselt alandanud? Kas jätkavad kütuste ostmist ja kaubavahetust? Nad võivad otsese võitluse puhul ju vedelaks lüüa kuid majanduslikult saab Venemaa siis tõsise bänni kõigilt Lääneriikidelt. (Venemaa ei ole maailma kütuseturul mingi ülisuur tegija, kelleta Lääs hakkama ei saaks.)
Selle vallutusega ei muutuks Venemaa rohkem impeeriumiks vaid hakkaks sarnanema Põhja-Koreaga. Sõjaväge võivad nad ise ehitada aga majandus kukub Lääneriikidega suhtlemata kolinal juba tõelisse kuristikku. (Praegused bännid on üldises plaanis tühised ja kehtivad üksnes mingite spetsiifiliste harude jaoks.)
Ma arvan, et selline Baltikumi vallutamise stsenaarium tegelikult USAle (salaja-südames) meeldiks. Eriti meeldiks see aga Hiinale. Venemaa jääks siis juba tõsiselt nõrgaks ja probleemseks logisevaks-lekkivaks igast otsast kärisevaks laevaks.
|
OSCAR-2019
|
||
Ühe tõelise muusikasõbra jaoks poleks suvi päris suvi, kui ei saaks väisata vähemalt ühte välismaist muusikafestivali. Nii on juba paar aastat juhtunud ka minuga: kodukootust saab villand ning hing ihkab suuremat melu ja huvitavamaid artiste. Polnudki millegi üle pikemalt juurelda, kui selgus, et 20.–22. juunil toimub muusikamekas Islandil esimene Salajase Pööripäeva muusikafestival (Secret Solstice Music Festival). Päikesevalged ööd, viikingid, imeline loodus ning 150 eriilmelist artisti panid mu kärmesti kotti pakkima ning teekond Islandile võis alata.
(Mitte väga) Salajase Pööripäeva muusikafestival oli üles seatud kahekümneminutilise jalutuskäigu kaugusele Reykjavíki kesklinnast. Kahele kõrvuti asuvale jalgpallistaadionile oli mahutatud pealava (Valhalla), kaks väiksemat välilava (Gimli ja Embla), nende vahele tantsutelk (Askur) ja kõrvalolevasse jäähalli õhtusteks reivimaratonideks ööklubi (Hel). Nagu nimedki reedavad, olid festivali teemaks viikingite paganlikud saagad ning sellega seotud sümboolika. Juba väravast sisse astudes kõrgusid peade kohal sirgete selgadega viikingihärrad, kes pidulistel karmide nägudega silma peal hoidsid.
Islandil on teatavasti kõik väga kallis, iseäranis alkohol. Nii oli rõõmsa vaheldusena silmata siirast muusikahuvist kokku tulnud noori. Rohkelt kuuldud Briti inglise keel tekitas tunde nagu oleks festivali pärast käima pandud erilennuk Suurbritannia ja Islandi vahel. Õnneks andsid sarvest trimpavad ja rahvusmustrilistes kampsunites inimesed aimu ka kohalikku päritolu festivalikülastajate esindatusest. Mõnusa rahu ja chill’iga kulgev üritus oli kohale toonud ka üllatavalt palju lapsi ning üsna tavaliseks vaatepildiks oli noor isa muusika taktis võrkkiiges uinuvat maimukest kiigutamas. Omamoodi kvaliteedimärgiks võib lugeda sedagi, et islandi muusikud, kes ise seekord üles ei astunud, tulid oma õuel toimuvat kaema. Nii saigi Olafur Arnaldsiga kõrvuti tantsu vihutud ja eemalt Björki kaetud.
Aga nüüd peamise – muusika – juurde. Nagu festivalireedetega ikka, kipuvad need inimestest hõredad olema ning korralik rahvahulk kogunes pealava ette alles õhtuseks Woodkidi kontserdiks. Prantsuse multitalent Woodkid tegi võimsa laivi, kus lisaks elektoonikale müristas laval trummidearmee ning lõõtsusid puhkpillid. Heliderikkust oli püütud visualiseerida ka lavatagusel ekraanil, aga kuna pööripäeval päike ei looju, ei olnud seda eriti näha. Publikut see pisiasi ei heidutanud ning laivile elati valjult kaasa.
Teine reedeõhtustest peaesinejatest, briti DJ-duo Disclosure mängis hoogsat garage-house’i ning rahvas vihtus kaasa tantsida. Tundus, et brittidele tuli pööripäeva loojumatu päike uudisena, sest kella üheteist paiku õhtul karjatas üks DJ-dest lavalt: „Vaadatke, väljas on ikka veel valge!” Kui pealavaesinejad olid lõpetanud, läks kuumaks köetud rahvas Heli ehk suurde jäähalli ning tantsis erinevate plaadikeerutajate taktikepi all hommikul kella viieni.
Laupäev kujunes aga pealavapäevaks, sest kavas olid erinevad kohalikud indie-artistid ning õhtul Banks ja Massive Attack. Kohale jõudes kostus Valhallast kaasahaaravaid ja unenäolisi elektronballaade – esines Vök. See bänd oma tüüne rahu ja puhta helikeelega võitis koheselt mu südame ja lava eest äraliikumine ei tulnud enam mõttessegi.
Järgmisena ootasin pikisilmi islandi indie-rokkbändi nimega Mammút, ent nende asemel ilmusid lavale kolm neidu, kelle muusika väga haussi meenutas – tegemist oli Sisy Eyga. Peale väikest segadust loksus festari programm paika ning Mammút saabus lavale einevate instrumentide ja parimate paladega. Huvitava kontserdi andis ka haldjahäälne Disa, kelle meloodiline popmuusika köitis publiku pilgud lavale. Juba aastast 1997 tegutsev múm esines omas headuses ning oli seekord lavale kaasa võtnud tšello ja viiuli.
Kui pärast pikka muusikarohket päeva tundus, et enam paremaks minna ei saa, tuli lavale Banks. Ronkmusta riietunud ja linnulikke liigutusi tegev naine suutis pilvisest taevast päikese välja võluda ning tema esinemisest saadud laengu võib kokku võtta ainult ühe sõnaga: „judinad”. Lihtsalt nii puhas ja võimas oli kogu etteaste. Tipphetkeks võib siiski pidada Massive Attacki – bass keerati põhja ja maapind müdises nagu hakkaks kohe järjekordne Islandi vulkaan purskama. Tummised elekronnoodid haarasid publiku kaasa ja tantsisid kõik, nii väiksed kui suured. Ekstaatiliseks muutus olukord siis, kui esitlusele tulid legendaarsed palad „Teardrop”, „Angel” ja „Unfinished Sympathy”. Kergelt pilvine ilm töötas Massive Attacki kasuks ning nende esinemist illustreerisid peamiselt sõjavastaseid ja sotsiaalmeediat maha tegeva visuaaliga sõnumid.
Pühapäevaseks lemmikuks kujunes Gimli-nimeline lava, kus astus üles väga kirju seltskond. Eriti mõnusa tantsulise vaibi küttis üles elektropoppi viljelev duo Sometime. Pealaval tegi islandi instrumenatlistidest koosnev tribuutbänd Dillalude kummarduse lahkunud hiphopiprodutsendi J Dilla auks. Kelle jalad pärast eelnenud tantsumöllu veel kandsid, võisid jalga keerutada õukonnanarrikostüümides esinenud Rum Buffalo nime kandva bändi saatel. Pühapäevaseks tippartistiks oli Schoolboy Q, kes lava ette kogunenud rahvas kätemere suutis tekitada. Festivali lõpetas Heli saalis plaate keerutanud hausikunn Kerri Chandler.
Kokkuvõtteks võib öelda, et legend Islandist kui riigist, kus on rohkem bände kui perekondi, vastab tõele – kuidas muidu õnnestus korraldajatel täita viis lava ja kolm päeva eriilmeliste ja enamjaolt Islandi päritolu artistidega. Esimest korda toimuva festivali kohta juhtus Secret Solstice’il vähe viperusi ja kõik toimis suurepäraselt. Rohkelt mõnusat meeleolu, kirevaid inimesi ja head muusikat on loodetavasti loomas sellest festivalist legendi, millelt puudumine oleks patt.
Sellel nädalavahetusel, 8.–10. augustil toimub Helsingis Suvilahtis üks Skandinaaviamaade vingeima line-up’iga muusika- ja linnafestivale Flow, kust leiab oma nii indie-mees ja räpiguru kui ka kunsti- ja filmifanaatik. Müürilehe selleaastane delegatsioon koosseisus Madis Nestor ja Triin Niinemets ladus ritta esinejad, keda kindlasti maha magada ei tohiks.
|
OSCAR-2019
|
||
Ma pole mitte kunagi pidanud fotograafiat või pildistamist oma suureks hobiks. Iseenesest naljakas, sest kui ma mõtlen tagasi oma esimesele digikaamerale (olin äkki 14?), siis sellest ajast saadik olen ma KOGU AEG pilte teinud. Polnud ühtegi kooliüritust, millest poleks mul olnud vähemalt 200 kaadrit. Väike digikas oli mul põhimõtteliselt käe külge aheldatud.. ja ikka ei pidanud ma pildistamist hobiks.
Sama seis on olnud ka nüüd, kui olen pea kaks aastat olnud uhke Canoni kaamera omanik. Oktoobri alguses olime kursakaaslastega tutvumisõhtut pidamas ning esimest korda ütlesin lause, et mu hobiks ja huviks on fotograafia. Ise ehmatasin ka selle peale ära, et vau…ongi ju! Ma arvan, et blokk on ees olnud seetõttu, et digikaga pildistades oli see kuidagi nii random ja siis ei mõelnud üldse mingile kvaliteedile või seadetele. Ning praegusel ajal on tunda päris palju halvustavat suhtumist, et “Õõõ, iga suvaline, kes kalli peegelkaamera ostis, peab end kohe fotograafiks!”.
Ma tean, et mul on väga (väga) palju areneda ja õppida, nii erinevate sätete-funktsioonide kui ka modellide kasutamise (ja nende poseerima panemise) osas….aga kurat, kus mulle meeldib pildistada! Olen hakanud oma blokist ja ebakindlusest üle saama, et julgen võtta ette fotoshoote sõpradega. Ühe suure tõuke selleks andis Kadi pulm, kus mul oli täita tähtis roll piltnikuna. Nüüd ei tundu kogu protsess enam nii jube. Varem ma ikka mõtlesin kogu aeg, et “isssssand, kui neile ei meeldi?? Isssssand, mis ma teen, ma ei oska ju midagi!! Issssand, mikkkks??” :D
Igaljuhul, nagu mainisin, siis Kadi soovis mõni aeg tagasi perepilte. Suurt arutamist polnudki, kui juba võeti mind hommikul peale ja läksime külma trotsides Kassitoomet avastama.
Kahjuks pere pesamunal oli tuju natuke ära ning väsimus peal, seega selliseid.. viisakaid ja traditsioonilisi pilte ei saanud. Küll on aga mul hunnik kaadreid, kuidas Kaidu vanemate juurest ära või nende poole jookseb. Ning ausalt öeldes meeldivad need pildid mulle kogu kupatusest vist kõige rohkem :D
Vähemalt on mul Kadit ja tema perekonda hea kerge pildistada, sest esiteks on nad nii tuttavad, et pole mingit võõristamist või algset kohmetust. Teiseks on neil juba teada, milliseid pilte ma olen teinud, milline on minu stiil (kui võib öelda, et mul üldse mingi stiil on :D) ja ühesõnaga nad teavad, mida oodata. Võtab kohe pinge maha.
Mõni tund hiljem vahetasin autosid ning küüti pakkus Karin, kellega sõitsime Raadi mõisaparki. Põhiliseks missiooniks oli Karinile uue Facebooki profiilika saamine. Kuna nüüdseks on see olemas, siis võib öelda, et oli õnnestunud käik :D
Paar päeva tagasi rääkisin ühe sõbraga, kes teeb vau-kui-vingeid-pilte (võite ta instagramist tsekkida: jakobmeier89) ja vestluse käigus jõudsin järeldusele, et tõesti pole vaja uhket kaamerat või osavat fotograafi- on vaja ilusat modelli :D
Seega võin öelda, et Karini pildistamine oli kergemast kergem. Vestlusest sain veel soovituse uue objektiivi jaoks (pärast seda, kui mu ustav Canon välja naerdi :D), mis on aga korralik väljaminek, niiet.. noh, Tartus purskkaevusid õnneks on, kust kopikaid välja õngitseda :D
Selline planeeritud pildistamine on tegelikult päris korralik ettevõtmine ja väike pingetekitaja. Ma tahan pakkuda võimalikult head lõpptulemust, aga paraku tunnen, et mu võimed ja oskused seda päris nii veel ei võimalda. Vähemalt on mul alati sõpru, kelle peale harjutada ja kes alati rahule jäävad (või lihtsalt ei julge vastupidist väita :D)
Oeh jah, selline hunnik pilte siis seekord ühes postituses. Aplaus teile, kui lõpuni vastu pidasite :)
Mis objektiivi sa praegu üldse kasutad? Ma olen koguaeg pildistamist enda hobiks pidanud ja mõlgutan ka mõtteid parema objektiivi ja isegi võimsama kere (on lihtsalt teatud asjad, mida ma tahaks ja mis minu praegusel puudu on) ostuks. Ainult, et rahapada tuleks se’ks puhuks kusagilt välja õngitseda :D
Enamasti kasutan (ka nende piltide tegemiseks) 50mm f1,8 objektiivi. ISeenesest täiesti rahul ja ajab asja ära, aga vaikselt tahaks midagi muud ka proovida ja katsetada, et ise läbi erineva tehnika areneda. Mul kõige suurem “mure” ongi olnud, et isegi kui raha olemas, siis ma ei raaatsi seda tehnika peale panna, sest äkki ei tasu see uus kallis objektiiv end ära või jääb seisma :D
Ma pole püsilugeja ning lisaks laisk ja ei viitsi varasematest postitustest otsida, aga sooviksin täpsemat infot su kaamera ja objektiivi kohta ja kuidas ise sellega rahul oled :)
Kasutuses on praegu Canon 600d peegelkaamera ning enamik ajast on sel ees 50mm f1.8 objektiiv. No.. ma tegelikult olen väga rahul. Loomulikult on paremaid ja kõvemaid aparaate, aga hobipiltnikule mu arust täitsa sobilik.
Samas mingi aja peale see objektiiv on end ammendanud, et tahaks proovida midagi muud. Ma ise tunnen, et kasutades ainult üht objektiivi, tammun kuidagi paigal :D Kuigi 50ne objektiiv on super, siis mul fotograafiaga rohkem kursis olev sõber suutis panna mind tahtma 30mm objet, mis kahjuks on mu pregusest kolm-neli korda kallim :D
50mm f1.8 objektiiviga saab tegelikult väga-väga palju ära teha. Ei ole tarvidust 30mm või 35mm ART seeria optika järele enne, kui tõesti profitasemel elukutselisena tööd hakkad tegema. Mina pildistasin aastaid Canoni enda kõige odavama 50mm-ga ka suured tähtsad galad ja peod, pulmad, sünnipäevad ja portreed. Praeguste piltide põhjal soovitaksin võib-olla pisut huvitavamaid võttenurki ja rohkem teravussügavusega mängimist. Jäta ava täiesti lahtiseks ja ülevalgustatust väldi kiire säri ja madala ISOga.
Aga asjasse, siis selle objektiiviga annab tõesti palju ära teha ning ilmselt ma veel pole selle täieliku “mõistmiseni” jõudnud, aga noh, kui ikka tuleb millegi muu tahtmine peale, siis enne rahu ei anna, kui saaks ära proovida. Ehk kui saaks seda 30mm objektiivi niisama veidi aega katsetada, oleks ka ok.
Aitäh soovituste eest :) See huvitavamate võttenurkade otsimine on mu üks nõrk külg, sest ma olen natuke mugav inimene ja eelistan kasutada juba sisseharjunud mustrit.
Appi, kui ilusad pildid ja ma armusin sõbranna mantlisse. Kui saladus pole, siis ehk ta avaldab kust selle soetas? :)
Need pildid ajasid küll Tartu sügise igatsuse peale. See oli alati mu lemmikaeg ja sageli jalutasin pärast loenguid kas või üksi linnas ringi ja lihtsalt nautisin.
Mulle meeldib ka Tartu kõige rohkem just sügiseti. Mitte, et muul ajal midagi häda oleks, aga just sügisel lööb Tartu jälle elama ja kõik on niii mõnus :)
|
OSCAR-2019
|
||
Gestaltteraapia ei lase kätteõpitud neuroosides mõnuleda ja inimestel toetuse saamiseks nendega manipuleerida, vaid nõuab ehedat olemist ning vastutuse võtmist oma elu eest. Kõik see toob tööellu palju uusi värskeid võimalusi.
Vastutuse mõiste meie ühiskonnas on paljude jaoks seotud teiste eest hoolitsemisega. Gestaltteraapia aga õpetab võtma vastutust enese eest ja pigem loobuma võltsvastutusest mida tunneme teiste ees. See on vastamise võime arendamine endas. Kes ma tegelikult olen ja kuidas ma reageerin ümbritsevale tegelikule keskkonnale, kas ma vastan igas hetkes tulenevalt oma tegelikest vajadustest ja soovidest või olen teiste inimeste ootuste ja ettekirjutuste kütkes ning põimitud vastastikuste nõudmiste puntrasse, kus ma kaotan teadlikkuse sellest, mida ma tegelikult vajan oma elu heaks ja nauditavaks elamiseks.
Loobudes vastutamast teiste heaolu ja õnne eest ning vaadates endasse, võtame me tegelikult tõelise vastutuse oma elu eest, kus maailm ei saa mind enam õnnetuks teha ja pillutada mind mulle ootamatutes ja soovimatutes suundades.
Gestaldis otsitakse seda ehedat, mis inimeses peidus on. Inimese sisemuses on olemas kõik ehedad tunded - rõõm, kurbus, viha, seksuaalsus -, nende tunnete eri varjundid ja neist tulenevad võimalused ja energiad. Ajapikku, kasvatuse ja normide mõjul kasvatab inimene oma eheda olemuse ümber rea kaitsekihte. Õpitakse selgeks kaitseid, rolle ja kliÅ?eesid ning mõned neist võivad ohjad sootuks enda kätte võtta. Rollid iseenesest on ümbritsevas elus liikumiseks vajalikud, aga muutuvad häirivaks, kui näiteks mõni tööelu rollimask terve isiksuse üle võtab ja seda enam ka eraelus näolt ei saa. Allasurutud energiad leiavad sageli väljapääsu ka kehatunnetes (valud õlgades, kaelas, seljas, peas) või psüühilistes reaktsioonides (ärevushäiretes ja depressioonis). Gestaltteraapia õpetab inimesi endas peidetud tundeid uuesti üles leidma, ära tundma ja adekvaatsel moel väljendama. Kui oleme paremas kontaktis oma tunnetega, paraneb ka meie kontakt teiste inimestega.
Miks inimesed tänapäeval tunnevad, et kõik on nagu olemas, aga midagi on kogu aeg puudu? Sisemist tühjusetunnet püütakse leevendada mitmel moel: asjade ostmine, peod, alkohol, liigsöömine, ületöötamine, juhuslikud lähisuhted, mis kunagi õige läheduseni ei jõua. Mingist hetkest muutuvad mõned meeldivad tegevused paaniliseks põgenemiseks. Põgenemiseks iseenda eest, hirmus jääda üksi oma mõtetega tuleviku, oleviku või mineviku üle. Energia kaob suhetesse ja kontaktidesse ümbritsevate inimestega, juurde ei paista seda justkui kuskilt tulevat. Viimaks näib parim istuda üksi kodus, kuid siis tuleb üksildustunne "¦ ümbritsevas tööelus ja tiheda konkurentsi tingimustes on ennast ja oma tegelikke vajadusi alla surutud ja püütud kohaneda sellega, mis on ette kirjutatud ja näib möödapääsmatu. Töökohustusi tuleb aina juurde, aga ära öelda ei saa või isegi ei taha. Kuskil kipitab soov olla vajalik, ennast tõestada, jõuda haljale oksale, et siis olla ükskord õnnelik ja rahulolev. Aga rahulolu laseb ennast endiselt oodata või muudab oma nägu iga uue saavutatud eesmärgiga.
Gestaltteraapia näeb üldise tühjuse- ja mõttetusetunde juuri ja algust oma põhiolemuse eitamises. Needsamad tunded ja ehe olemus, mis on meie sees peidus, on liiga kõvasti kaitsekihtide alla kinni pahteldatud. Tunded näivad reaalses ümbritsevas elus väljendamiseks liiga ohtlikud või haavatavad, kuid sealt samast saab alguse meie teadlikkus ja sisemine tarkus, mis meid elus just neid õigeid valikuid tegema võiks suunata. Iga inimene on tegelikult iseenda osas ekspert. Madal või kõikuv enesehinnang paneb otsima kinnitust ja tuge väljastpoolt, kuid seda tuge ei suudeta kunagi tegelikult vastu võtta ja seepärast ei saa seda iialgi piisavalt. Jäädakse rippuma teiste inimeste arvamuste ja käitumiste külge. Mingil hetkel saabub arusaam, et nii edasi enam ei saa.
Gestaltteraapia ei ole nippide või õige mõtteviisi õpetus. Rohkem maske, toimetulekumehhanisme ega manipulatsioonivõtteid, kui inimene on juba omandanud, talle seal juurde ei õpetata. Gestaltteraapias, vastupidi, tegeldakse sellega, et olemasolevatest mustritest teadlikuks saada ja neist ajapikku vabanema hakata. Vabaneda selleks, et jõuda oma eheda sisemuseni ja õppida sellega elama keskkonnas, mis reageerib meie muutumissoovile kindlalt vastupanuga. Alguses on hirmutav mõelda, et mina võiksin oma muutusega panna inimesi enda ümber muutuma, hiljem saab see energiaallikaks. Mida enam kasvab sisemine tugi, muutub tähtsusetuks väline.
Gestaltteraapia on tervete inimeste teraapia - see tähendab seda, et tähelepanu on paljuski isiksuse arendamisel ja mitte niivõrd haiguste ravimisel. Kuna gestaltlik mõtteviis näeb inimest tervikuna, siis on muidugi ka seesama haigus osa inimese elusüsteemist ehk väljendusvorm millelegi, mis on olnud pikemat või lühemat aega maha surutud.
Gestaltteraapilise lähenemise võiks valida inimene, kes tahab midagi enamat enda kohta teada ja on piisavalt julge, et olla valmis kohtuma ka oma varjuga. Varjus võivad olla peidus käitumisviisid, mida endale senises elus palju lubatud pole, tunded, mis on olnud pikka aega maha surutud, mõni läbitöötamata lein, aga miks mitte ka suur rõõm, mida rõõmustada ei julgeta, kartuses, et pill tuleb pika ilu peale.
Esialgu on gestaltteraapiline meetod sarnane muude psühhoteraapia meetoditega - rääkida tuleb endast ja asjadest, mis on olulised. Erinevus tuleb sisse ilmselt kõige enam selles, et terapeudi ja kliendi suhe on dialoogiline. Terapeut ei asu kliendist aste kõrgemal ega õpeta talle õiget mõtteviisi, ta on teel vaid abistajaks. Muutus sünnib kontaktis olles ehe kontakt on see mis ravib. Gestaltteraapiat tehakse nii grupi- kui individuaalteraapiana. Grupi pluss on kahtlemata palju suurema tagasiside võimalikkus endale ja oma käitumisele. Mittekäitumist ei ole olemas ja igas hetkes teeme me midagi, mis mõjutab teisi inimesi. Oma igapäevaelus ei ole me enamasti teadlikud suuremast osast mõjust, mida avaldame teistele inimestele. Grupp on nagu väike mudel maailmast, kus tummana istudes mõjutame kuidagi tervikprotsessi ja ümbritsevaid.
Gestaltteraapia kohta on aegade jooksul levinud ka hirmutavaid jutte ja arvamusi terapeutide kohta, kes kliente "tükkideks lahti võtavad ja enam kokku ei pane"?, meetodite kohta, mis on talumatult frustreerivad, ja kujutluspilte sektilaadsetest grupikogunemistest. Gestaltteraapia on oma algusaastail olnud kahtlemata radikaalsem kui tänapäeval. Tänapäeval on gestaltteraapia eelkõige klienti ja tema vajadusi respekteeriv. Gestaltteraapia ei ole ka sekt, ta põhineb teaduslikul psühholoogial.
|
OSCAR-2019
|
||
Nüüd, kui Märt on asunud oma kohust täitma ning on järgnevad 8 kuud Võrus Kuperjanovi pataljonis, olen ka mina omadanud selle mitteametliku ja uhke kõlaga tiitli nagu “Ajateenija naine”! Wow, eks. Ja nüüd, kui ta on juba tervelt viis päeva ära olnud, mõtlesin kirja panna esimese mõtte, mida olen erinevatest foorumitest ja fb-kommuunidest tähele pannud.
Nimelt ükspäev oli vaba õhtuke ja buduaari foorumis kolades sattusin sõjaväe teema otsa, kus siis juba mitu aastat naised, kelle mehed aega teenivad, saavad muljetada, üksteisele külastuspäevadeks küüti pakkuda ja noh.. nutta. Sealt sain ka viite facebooki kommuuni, kus põhimõtteliselt sama idee, aga veidi päevakajalisem ja uuemate uudistega.
Lugesin siis ja no, ei jõudnud ära imestada, kui klammerduvad ja ahastuses mõned olla võivad. Juba teise päeva õhtuks oli mõnel pisarad valla, sest issssssssand, pole nii ammu mehega rääkinud ja ei tea, mis nendega seal toimub ja äkki on midagi lahti..ühesõnaga mure missugune, sest 2 minutiline kõne jäi tulemata. Nagu. Ma saaks aru, kui möödas oleks mingi kuu või nii, aga KAKS PÄEVA?? Neiud-naised, kas siis kohe üldse ei oska-saa-suuda enam meheta eksisteerida?
Ma ei räägi siinkohal ainult nendest, kelle mehed sel aastal sõjaväes on, vaid ka eelmiste aastate postitusi lugedes jäi tõesti mulje, et ühe keskmise naise jaoks on maailma lõpp, kui mõned kuud näeb meest ainult nädalavahetuseti. Selle asemel, et siis endale tegevust otsida, soojendada sõbrannadega suhteid, veeta aega iseendaga, nad uluvad foorumites, et apppii, kuidas ma küll hakkama saan. Jah, kuidas ma küll hakkama saan :S:S
Või kas eesti naised tõepoolest arvavad, et mehed on nii äpud ja ei kannata seda aega ära, sest no, ühe foorumlase kohaselt sooviks ta “väga oma vaese mehega kohad vahetada, sest need jubedad villid ja raske elu..” Nagu tõesti, enamike postituste toon on kas a) kuidas ma üksi olla saan, ma ju igatsen, või b) issssssand kui raske eluke mu tupsununnul on, peab natuke aega reegleid järgima ja käske täitma.
Eks siin ole ka jälle agasid. Saan aru, kui ollakse nt viimaseid kuid rase, siis ikka tahaks ju mehega selle aja veeta, või kui materiaalselt ei saaks üksi hakkama… aga niisama..?
Sessuhtes, et ärge saage valesti aru, muidugi ma igatsen Märti väga, loomulikult ma tahaks tema kaisus magama jääda ning temaga päevasündmusi muljetada, koos õhtust süüa.. aga no, ilmselgelt ma seda praegu ei saa ja seetõttu võtangi asja kaine mõistusega.
Ehk mingi paari kuu pärast ulun ma ka siin, et kuidaaaa ma üldse elus olen temata, aga teate, minu arust see kuu-kahe pealt nutmine on loomulik ja normaalne. Aga ma ei tea, ma peaks püsti hull olema, kui ma teise päeva õhtuks juba stressaks, et issand, midagi on juhtunud, tibuke ei helistanudki :((
Nagu, kammoon, kas te tõesti arvasite, et mehel on tundide viisi aega, et teiega telefonis kudrutada, ja seda eriti esimestel päevadel, kui kõik on uus, tundmata ja vajab harjumist, kui veel rutiini sees pole? Võib-olla ma olen tõesti ülekohtune, aga no, naljakas ja natuke halekurb oli lugeda, kuidas juba teisel-kolmandal päeval ei saadud kõnet/smsi ja siis oli kohe lahti paanika, et appi, äkki keegi keeras sitta ja telefonid korjati ära ja nüüd ei saa mittekunagi enam rääkida. Et ei tulegi nagu pähe võimalust, et äkki neil pole näiteks..hmmm. aega? :D
Ja siis on muidugi kohe on terve päev hukas, et kallikese häält ei kuulnud ja ei saa naeratadagi või oma asjadega tegeleda, sest mõtleks, mees on sõjaväes ja sa ei tea minuti pealt, mida ta seal teeb O.o
Või kuidas muretsetakse juba külastuspäevade üle.. Eks minagi tahaks, et see juhtuks juba näiteks homme, aga võttes asja kaine mõistusega, siis ilmselgelt läheb selleni vähemalt paar nädalat. Kuskil kommuunis halamine ja sõjaväe kõrgemate isikute siunamine ei muuda seda kuupäeva varasemaks. Tuleb, kuna see külastuspäev tuleb, ära ta ju ei jää. Kui ma peaks hakkama juba esimesel päeval stressama ja selle üle mõtlema, läheks ma vist lolliks.
Ja kuidas muretsetakse veel selle üle, kuidas mees sõjaväes hakkama saab. Okei, naised, ma olen enam kui kindel, et eesti mees pole nii memmekas midagi, et ei saaks need mõned kuud range korra all hakkama. Eks see elu pole tõesti mingi meelakkumine, palju on piiranguid, reegleid, harjutusi, ülesandeid.. aga ära surnud pole veel keegi. Seega ma jällegi ei saa aru, miks muretsetakse, et kas tibuke ikka kõhukese saab täis või kuidas neid ikka piinatakse nende kätekõverdustega. Noh, kui mökut meest tahate, siis…
Üldse tundub, nagu oleks paljudele naistele mehe minek tulnud üleöö ja nii äkki, et polnud aega isegi harjuda selle mõttega, et jah, nüüd kaheksa kuud on üksteise nägemine piiratud. Mina olen end juba tükk aega ette valmistanud, et ma ei saa iga õhtu telefonis temaga rääkida, et me ei näe iga nädalavahetus üksteist, sest mine tea, mis kord Kupis on… Ja siis ongi naljakas lugeda, kuidas teised hüsteerias on. Nagu, tõesti arvasite, et iga soovi peale saab kohe helistada ja rääkida, ja seda eriti alguses?
Ma ütlen veelkord, et ka mina pole nii kivist, kui ma siin tunduda võin ja ilmselt lasen minagi pisarad kunagi tulevikus valla, sest igatsus on suur, aga hetkel on vähemalt natukenegi uhke tunne, et jah, vähemalt pole ma nii äpu, et ei saa KAHTE päevagi üksi hakkama!
Ja noh, pean vist ära mainima, et see jutt ei käi muidugi kõigi kohta, sest kurbade postituste vahele eksis ära ka täitsa normaalseid ja mõistusega võtvaid naisi :D
Loomulikult võid sa oma blogis avaldada arvamust ja kirjutada mida iganes, aga minu arust on see postitus ülekohtune. Võib-olla sellepärast, et tundsin ennast puudutatuna. Minu meelest on just niiviisi, et alguses on see nukrutsemine normaalne, sest asi on ju uus, vajab harjumist. Kui oled harjunud kellegagi kõike pidevalt jagama ja asju koos tegema ja enam ei saa, siis peab ju harjuma. Ja sa ütlesid, et mõne kuu pärast ehk pisardad ka veidi. Mina aga arvan, et mõne kuu pärast olen ma selle olukorraga harjunud. :)
Teine asi võib ka see olla, et te olete Märdiga vist päris kaua koos olnud ja pole enam nii suurt vahet. Kõik on pigem kindel ja usud, et külastuspäevadel, linnalubadel ja reservi saades on kõik samamoodi nagu enne. Paljud aga on ehk värskelt armunud ja ei tunne ennast veel nii.
Ehk tõesti on asi ka selles, et oleme nii kaua koos olnud ja vb seetõttu ei tundugi sõjavägi nii suure draamana, sest meie suhtes midagi eriti ei muutu :)
Aga no, ma vist väljendasin end ka veidi valesti. Muidugi on normaalne ja täiesti okei nukrutseda ja olla kurb või nutta ja igatseda.. Selles pole mitte midagi halba.
Mina pean oma postitusega silmas aga neid ekstreemsemaid olukordi (mida on üllatavalt palju), kus naised ei saa kaht päevagi vastu pidada, ilma et ei oskaks endaga midagi peale hakata, kus enda olemust naisena määratletaksegi ainult selle läbi, kui mees on kõrval, kus mõned kuud sõjaväge tundub maailmalõpuna, sest ei osata ja ei suudeta olla natukene aega üksi ja üks olemata telefonikõne teisel eemaloleku päeval paneb juba musti depressiivseid mõtteid pähe, sest kuidas saaks üks naine naeratada, kui mees on sõjaväes ja ei helista..
Kui kedagi väga solvasin selle jutuga, siis tõesti vabandused, aga nagu ma ütlesin, on täitsa normaalne igatseda ja olla kurb, aga kui sellega liialt üle võlli minnakse, siis on küll veidi naljakas.. :D
See grupp on üks paras leinalaager ja kui me räägime asjadest, mis on rasked, siis ma suurema meelega ootaks 11 kuud oma poissi rahulikult kui veedaks oma 11 kuud seal grupis. Seal grupis on hoopis raske. Aga ma ei saa ära ka minna, sest äkki ma jään millestki tobedast ilma ja ma ei saa siis selle üle naerda. Seda ma ei tahaks.
Eks pikalt kutist-elukaaslasest eemalolek on tõesti raske ja paratamatult pole see nii käkitegu. Aga samas pole asi nii hull ka, kui sealt grupist välja loeb. Väga tumedates toonides maalitud pilt ikka :D Mis asja nii üle võlli ajab, ongi see, et naised ei saa aru, et hoopis meestel on kõige raskem, et mitte nemad (naised) pole ohvrid vm.
Jeesus küll, mõelgu nende naistele, kelle mehed on missioonil, vahel isegi mitu aastat, kust nad ei tea ka kunagi millal ja kas helistadagi saavad. Kusjuures neid on Eesti päris palju!
Eesti KV saadab missioonile korraga max pooleks aastaks. Ei ole veel kordagi nii olnud, et mees läheb mitmeks aastaks missioonile.
Nii on. See tulebki sellest, et enamik naisi mõtleb ainult endale, kuidas MINA hakkama saan, kuidas MINa selle aja üle elan, kui raske MUL on. Tulekski sellest üle olla ja rohkem meest toetada. Lisaks kaitseväes olemisele, tuleb neil siis ka naist veel lohutada :D
[…] küll, kui kirjutasin blogisse pikalt naistest, kelle elukaaslased/kutid sõjaväkke lähevad ja nad oma silmi peast välja uluvad, et ei suuda […]
|
OSCAR-2019
|
||
Lugeja kirjutab: Combiwood Oü juhid Virko Lepmets ja Arvo Türner hindavad head sekretäri kõrgelt - Sekretär
Mida ootab firmajuht sekretärilt? Millistest kriteeriumitest lähtutakse personalivalikul? Vestlusringis jagavad oma mõtteid Combiwood Oü juhid Virko Lepmets ja Arvo Türner.
Puiduettevõte Combiwood Oü on loodud 2005. aastal, tootmis- ja büroohoone asub Lõuna-Eestis, looduskaunis Helme vallas, Möldre külas. Peamisteks artikliteks on höövelliistud, mida eksporditakse Skandinaavia riikidesse ja Jaapanisse. Hetkel töötab ettevõttes 60 inimest.
(31) on vastutav Combiwood Oü müügi ja välissuhtluse eest, varem töötanud ka Aravete Saeveski ning Viljandi Liimpuidu juhatajana.
Virko Lepmets (VL): Soovitatav oleks kindlasti eelnev töökogemus. Ka see, et sekretär suudaks vajadusel ka raamatupidajat aidata. Peaasi, et ta on õppimisvõimeline ja korrektne inimene. Hetkel otsimegi sekretäri, senine sekretär on lasehoolduspuhkusele minemas. Täna hommikul üks kandidaat ka käis, õmblejaks õppinud, aga näha, et korrektne ja tundus, et võiks hakkama saada.
VL: Elementaarseid asju peab oskama, seega haridus on suureks plussiks ja eeliseks, aga töö õpetab samuti. Keelteoskus on väga oluline, sissetulevatest kõnedest on päris suur osa välismaa äripartneritelt ning firma prestiižile umbkeelne sekretär väga hästi ei mõju. Inglise keelt peab kindlasti oskama.
VL: Peale elementaarsete viisakusväljendite peab sekretär kindlasti valdama mingil määral ka erialast keelt. Small talk"™ i valdamine ei ole ka vähetähtis, seda eelkõige firmas vahetul suhtlemisel.
Aga kui oluline on vene keele oskus? Noortel eestlastel ei ole vene keele oskuse tase eriti hea, Tallinnas on näiteks pangatelleriks või sekretäriks kandideerivatel vene noortel, kes riigikeelt oskavad, suur eelis eestlaste ees.
Arvo Türner (AT): Vene keele oskust oleks ikka vaja. Asume ja tegutseme ääremaal, Läti piiri ääres ning piiriülesel suhtlemisel on juba igapäevases elus suur roll. Nii võibki öelda, et lätlased "arendavad"? meil keelt.
VL: Aga põhiline on ikka inglise keel, kuigi teisalt suhtlevad lätlastest äripartnerid parema meelega vene kui inglise keeles.
AT: Sekretär peab olema aktiivselt tähelepanelik klientide suhtes, kindlasti pakkuma ka kohvi või teed, mitte istuma omaette nurgas.
AT: Sekretär suhtleb nii firma juhtide kui ka töölistega. Meie firmas jagavad õnneks töölised üsna julgelt ka meiega oma muresid, arvatavasti sellepärast, et suhtleme iga päev vahetult alluvatega ega kasuta nii-öelda vahelülisid.
VL: Personalijuhi rolli sekretäri töös ikkagi alahinnata ei saa. On väga oluline, et liinitöölistel ja kontoril oleks side, sest iga probleemiga juhataja jutule ei julgeta tulla, iga probleemiga pole muidugi ka vaja juhataja jutule tulla ning nii on ka omamoodi mõistetav, et kõiki muresid nad meile ei räägi. Nii, et sekretäri roll on vahel oluline ka parema ja usalduslikuma suhte loomisel ettevõtte seest ning tal on teinekord võimalus rääkida mõlema poolega ja vahendada ühe pooleni seda, mis teisel hinge peal.
VL: Ausalt öeldes, päris suur. Sekretär peab nägema probleeme, mitte passiivselt istuma ja ootama juhipoolseid instruktsioone. On oluline tunnetada juhi vajadusi ja näha probleeme. Kitsaskohti oleks minu arvates väga soovitav välja tuua ning hiljem on juba juhi otsustada, mida ta konkreetse probleemiga ette võtab. Initsiatiiv on tähtis, mina pean seda küll vajalikuks.
VL: Lihtsate töömeestega suhtleme tootmishoones aktiivselt ringi käies ning ütleme kui töö on hästi tehtud "” see on väga oluline. Sekretär on kontoriinimene, õlale patsutamas ei ole käinud.
VL: Kindlasti on raskem öelda kontoris töötavatele inimestele, aga siinkohal peab juht tunnetama, kuidas oleks kõige "valutum"? probleemist rääkida. Inimesed on ju erinevad.
VL: Natuke vist ikka tekitab küll eelarvamusi. Sekretäri töö eeldab korrektsust "” andmete sisestamine ja muud analoogsed ülesanded. Mina arvan, et naised on selles valdkonnas ikkagi paremad. Sekretäri isikuomadused on pigem naisel. ülemuse ja mehena kipun mõnes asjas pisut lohakas olema, aga firma ei saa endale lohakust lubada (vähemalt teatud asjades). Mina oma ettevõttesse ei valiks meessoost sekretäri.
Kas ainult sellepärast, et te eeldate, et leiate sobivad isikuomadused naistel? Või on mingeid põhjusi veel?
VL: No ma arvan, et sellisel juhul (kui valiksin meessoost sekretäri) oleks tal mingi teine nimetus, ta ei oleks sekretär vaid näiteks juhiabi. Mees kindlasti ise ka nõuaks mingit muud nimetust. Sekretär on eelkõige naine, ma olen ikkagi stagnant selles mõttes"¦
VL: Olen kohanud ka naissoost sekretäre, kes soovivad ametinimetuseks juhiabi, personalijuht või miski muu, kuid mitte mingil juhul ei taha olla sekretärid. Ka lihttöölistele on see oluline, et töölepingus ei oleks "tööline"? vaid operaator. Mina ise nimes probleemi ei näe.
Kas teie kui tööandjate seisukohast oleks mõttekam võtta tööle selline inimene, kelle "lagi"? ongi sekretäri ametikoht või hoopis ambitsioonikas, edasipüüdlik ning tark naine, kes oleks küll mõnda aega sekretär kuid siis ühel hetkel "ära lendaks"??
AT: Parem oleks teine variant, mingu või edasi, aga kui sekretär areneb, areneb edasi ka firma. Kui aga tuim sekretär nurgas istub, ei mõju see ettevõttele tervikuna hästi.
VL: Mina jällegi arvan teisiti. Kui on hea sekretär, kes teeb oma tööd hästi, on kõik rahul. Juhul aga, kui kasvab "üle pea"?, oled ühel hetkel sekretärita.
VL: Seda küll, ta peab kindlasti igati õppimisvõimeline olema "” näiteks kõikide uute seadustega kursis olema ja end pidevalt täiendama. Võib aga juhtuda, et koolitad sekretäri, palganõue kasvab ja ühel hetkel on ta läinud"¦ Aga eks iga amet muidugi ammendab varem või hiljem ning inimene tahab muutust.
VL: Kindlasti peab olema korrektne ning mina pean oluliseks, et sekretär ka nägus oleks. Sekretäride ilu panevad tegelikult firmajuhid vägagi tähele, müügijuhtidega vesteldes tuleb see alati teemaks, kui kuskil firmas on kena sekretär. Meil oli näiteks Viljandi Liimpuidus väga kena sekretär ning kui kliendid tulid, ei saanud tema lauast kaugemalegi ja pärast ei tahtnud ära minna (naer).
VL: Kiire reageerimisvõime peab ka olema. Näiteks kui Arvol või minul on mingi mõte peas, peab sekretär kohe teadma, kust millist infot kiiresti hankida.
VL: Sekretär peab meid ka mõõdukalt tagant torkima, et asjad ikka tehtud saaks. Näiteks eelmises firmas (Viljandi Liimpuidus) ei olnud meil mingil hetkel sekretäri kuid ISO-standarditele vastamiseks on firmale väga vajalik korrektne inimene, kes on valmis tegelema tohutu hulga paberitega ja bürokraatiaga ning samas ülemusi "tagant torkima"?. Loomulikult läks asi sekretäri puudumisel käest ära ning palkasime esimesel võimalusel korrektse ja tubli sekretäri.
AT: peamine on ikka hea suhtlemisoskus, et oskaks ikka kliendid ära võluda. Samas ei ole sekretär kindlasti mitte ainult visiitkaart.
VL: Oluline on, et sekretär teeks oma töö õigel aja ära, et asjad ei jääks ripakile. Kui on konkreetsed tähtajad, siis eeldan, et töö on ka selleks ajaks valmis. Korrektse mulje peab jätma, see on isegi tähtsam kui haridus. Veel võib lisada, et hea sekretär peab omajagu olema ka hea psühholoog, oskama suhelda ning hästi läbi saada erinevate inimestega. Sekretär on ühendav lüli, mis hoiab ära intriigide tekkimise, selleks peab ta aga hästi tunnetama, mis on õige ja mis vale ning olema väga usaldusväärne.
|
OSCAR-2019
|
||
Jätkusuutlikkuse kontseptsioonile pandi alus juba 1960.-1970. aastail, kui otsiti võimalusi ökoloogiliste probleemide lahendamiseks ja kvaliteetse looduskeskkonna säilitamiseks tulevastele põlvedele. Põlvkondade vastutus ei puuduta ainult ökoloogiat, vaid on seotud kõigi eluvaldkondadega. Tänapäeva lähenemine riigi arengu jätkusuutlikkusele hõlmab ka vanuripoliitikat. Jätkusuutlikkusega seonduv on Eestile praegu eriti tähtis, sest Euroopa Liidu liikmeksolek tähendab majandusprotsesside tiheneva integratsiooni kõrval vajadust üle võtta euroopalikud sotsiaalsed väärtused, mis rõhutavad ühiskonna vastutust kõigi ühiskonnakihtide heaolu eest.
Euroopa sotsiaalmudelit iseloomustatakse kui Euroopa ühiseid püüdlusi sotsiaalse õigluse poole täishõive, universaalse tervishoiuteenuste ja hariduse kättesaadavuse ning ulatusliku ja adekvaatse sotsiaalkindlustus- ja sotsiaalabisüsteemi abil (Choosing to… 2003). Tööhõive suurendamise kui peaeesmärgi kõrval rõhutatakse aktiivse vanuripoliitika rakendamise ning sotsiaalse tõrjutuse ja vaesuse vähendamise vajadust nn Lissaboni strateegias (Extracts from… 2003, 116-133). Vaesuse vähendamisele suunatud meetmeid eriti üksi elavate eakate naiste, paljulapseliste perede ja üksikvanemate puhul peetakse tähtsaks ka Euroopa Komisjoni 2004. a kevadel esitatud aruandes Lissaboni eesmärkide saavutamise kohta (Delivering Lisbon… 2004, 14). Seega võib ühiskonna vastutust vanurite heaolu eest pidada üheks Euroopa Liidu iseloomustavaks jooneks.
Esimest korda selgitati jätkusuutlikkuse mõistet keskkonnaprobleemidega seoses 1987. aastal ÜRO-le esitatud nn Brundtlandi raportis “Meie ühine tulevik” (Our Common Future): jätkusuutlikkus on “arengutee, mis rahuldab praeguse põlvkonna vajadused ja püüdlused, seadmata ohtu tulevaste põlvkondade samasuguseid huve” (McCloskey 1999, 154; Tafel, Terk 2001, 151). Mainitud raport määrab ühiskonna jätkusuutliku arengu kolme peamise komponendi, keskkonnakaitse, majanduse arengu ja sotsiaalse võrdsuse. Seejuures lähtutakse nii ratsionaalse arengu (mõistliku kasutamise) põhimõttest kui ka õiglase jaotuse ja ressursside kontrollimise vajadusest (McCloskey 1999, 153). Esmatähtsaks peetakse põlvkondadevahelist (ja üksnes piiratud ulatuses põlvkonnasisest) õiglast ümberjaotust (ibid,154). Jätkusuutliku arengu temaatika leiab kajastamist ka Euroopa integratsiooni aluslepingutes (ühtses Euroopa aktis, Maastrichti lepingus ja Amsterdami lepingus eelkõige keskkonnakaitse puhul) ning Euroopa Liidu poliitika kujundamise protsessis. 1999. aastal Euroopa Ülemkogu Helsingi tippkohtumisel tehti ettepanek töötada Euroopa Liidu tasandil välja mitmesuguseid poliitikameetmeid hõlmav pikaajaline strateegia majandusliku, sotsiaalse ja keskkonnaalase jätkusuutlikkuse tagamiseks. 2001. aasta Lissaboni Ülemkogul esitas ministrite nõukogu Euroopa Liidu liikmesriikidele üleskutse töötada välja riikide jätkusuutliku arengu strateegiad (EU member state… 2004, 14). Riikide jätkusuutliku arengu strateegiates viidatakse vajadusele tagada igale indiviidile parem elukvaliteet ühiskonna sotsiaalse arengu toetamise kaudu (A better quality…1999).
Euroopa heaoluriikides on ühiskonna sotsiaalset jätkusuutlikkust käsitletud sageli ainult majanduslikust aspektist – Euroopa Liidu liikmesriikide ulatuslike sotsiaalse kaitse süsteemide finantsilise jätkusuutlikkusega kaugemas perspektiivis. Käsitluste mitmekülgsust silmas pidades ei tohiks nii kitsa lähenemisega piirduda. Pigem tuleks ühiskonna jätkusuutlikku arengut vaadelda inimkesksena (Annist et al 2000, 54) ehk sihipäraselt suunatud arenguna, mis tagab sotsiaalse õigluse ja inimeste elukvaliteedi paranemise loodusvarade olemi ja ökosüsteemide talumisvõimega kooskõlas. Seega taotletakse täisväärtusliku ühiskonnaelu pikaajalist jätkumist nii praegusele kui ka tulevastele põlvedele.
Ühiskonna sotsiaalse jätkusuutlikkuse analüüsi aluseks tuleb võtta klassikaline heaolukäsitlus. Ühiskonna kui terviku jätkusuutlikkust iseloomustab indiviidide jaotus heaolu taset mõõtvate objektiivsete kriteeriumide alusel:
Heaolu nautivate inimeste suur osatähtsus iseloomustab ühiskonna kõrget jätkusuutlikkust, vastupidine olukord toob välja ühiskonna jätkusuutlikkust sotsiaalsest aspektist nõrgestavad tegurid. Samal ajal tuleb arvestada, et positiivsed muutused nimetatud objektiivsetes kriteeriumides loovad üksnes keskkonna sotsiaalselt jätkusuutlikuks arenguks. Ühiskonna kui terviku sotsiaalse koostoimimise võime ei sõltu ainult indiviidide jaotusest heaolu taseme järgi või selle dünaamikast, vaid väga tähtsad on ka inimeste hinnangud oma heaolu tasemele ja selle muutumisele. Seega iseloomustab ühiskonna sotsiaalset jätkusuutlikkust subjektiivsest aspektist oma heaolu ja selle muutustega rahul olevate inimeste osatähtsus, positiivse suhtumise ja tulevikuootustega inimeste osatähtsus ning mõjujõud ühiskonnas. Ühiskonna sotsiaalse jätkusuutlikkuse suurendamisel ei ole seega probleemiks ainult indiviidide heaolu piisava taseme või dünaamika kindlustamine, vaid ka selle saavutamine inimestes positiivset suhtumist esilekutsuvate meetoditega.
Nii nagu jätkusuutlikkuse algkontseptsiooni väljatöötajad tegid vea, vastandades loodust inimesele, on ka liberaalse majanduspoliitika apologeedid nn sotsiaalseid ohte majanduse arengule rõhutades üle võtnud ühekülgse lähenemisviisi jätkusuutlikule arengule. Majandusel pole aga mingit sisulist tähendust ühiskonna sotsiaalsete vajaduste rahuldamiseta, mille nimel ta ongi õigustatud ressursse kasutama. Ometi ei ole Maailmapanga eestvedamisel tehtavates pensionireformides esiplaanile seatud mitte vanuripoliitika jätkusuutlikkust vanurite heaolu ja rahulolu kasvu kaudu, vaid esikohal on pensionisüsteemide finantsiline jätkusuutlikkus. Majanduslike vahendite sotsiaalsetest vajadustest ettepoole seadmine on näide arenguprobleemide vääritimõistmisest. Seetõttu käsitleme järgnevalt sotsiaalsete väärtuste rolli euroopaliku ühiskonna kujunemisel.
Moodsate sotsiaalse kaitse süsteemide juured ulatuvad Saksamaale, kus riigikantsler Otto von Bismarck kehtestas 1870. aastail solidaarsusele ja sotsiaalkindlustuse põhimõttele tugineva ulatusliku hõivatute linnatööliste ning hiljem ka põllumajanduses toetuste süsteemi (Fitzpatrick 1999, 254). Euroopa lõimumisprotsessi algust 1940.-1950. aastail iseloomustatakse enamasti majanduslikele motiividele tugineva ühistegevusena. Siiski leidsid ka sotsiaalsed küsimused (eelkõige Prantsusmaa eestvedamisel) käsitlemist juba Rooma lepingute ettevalmistamisel 1955-1956 (Threlfall 2003, 122). Seega on sotsiaalsed väärtused olnud Euroopas ühiskonna arengu oluliseks koostisosaks juba eelmise sajandi keskpaigast.
Sotsiaalset lõimumist võib tänapäeva Euroopas käsitleda neljatasandilisena, kus eri valdkondi koordineeritakse erinevas ulatuses (vt tabelit), seejuures on sotsiaalset mõõdet tähtsustatud just viimaste aastate lõimumisprotsessis. Nii liidu liikmesriigid kui ka institutsioonid on tunnetanud vajadust sotsiaalse kaitse süsteemide moderniseerimise järele.
Harmoneerimine Õigusaktide harmoneerimine, nende rakendamise vormi valib liikmesriik ise. Töötervishoid ja tööohutus
Lähendamine Õigusaktide harmoneerimine üldisel tasandil; regulatsioonide eesmärk on liikmesriikide vaheliste erinevuste vähendamine. Töötingimused; tööaeg; töötaja kaitse
Konvergents Regulatsioonid puuduvad, kuid rakendatakse selliseid poliitikaid, mis viivad ühesuguste tulemusteni. Miinimumsissetuleku garantiid, sotsiaalne kaasatus
Sotsiaalse arengu väärtustamine ühiskonna poolt kajastub ka otseselt sotsiaalsele kaitsele kulutatud vahendite suuruses. Euroopa Liidu liikmesriikides oli 2001. aastal sotsiaalse kaitse kulutuste tase (osakaaluna SKT-st) Euroopa Liidus keskmiselt 27,5% SKT-st (Eurostat Yearbook 2004, 111). Teiste arenenud riikidega (nt Ameerika Ühendriikide ja Jaapaniga) võrreldes on sotsiaalse kaitse kulutused Euroopa Liidus tunduvalt suuremad (vastavalt ligikaudu 15% ja 14% SKT-st) (International Reform Monitor). Arvestades ka sotsiaalse kaitse süsteemide ülesehitust ja ulatust enamikus Euroopa Liidu maades ning Euroopa riikide omavahelisi kokkuleppeid (parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta, Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeks, Amsterdami lepingu sotsiaalpeatükk jms), võib rääkida sotsiaalseid väärtusi hindavast Euroopa Liidust.
Euroopa Liidu ja Eesti võrdlemisel võib lähtuda üldlevinud seisukohast, et harilikult teevad kõrgema majandusliku arengutasemega riigid (kõrgem SKT per capita) rohkem kulutusi sotsiaalsele kaitsele. Pensionikulutuste tase (%-na SKT-st) on Eestis ligikaudu poole madalam kui keskmiselt Euroopa Liidu n-ö vanades liikmesriikides (vastavalt ligikaudu 7% ja 13% SKT-st) (Kubitza 2004, 2). Võrreldes Euroopa integratsiooni tuumikriikidega, kulutab madalama SKT tasemega (inimese kohta) Eesti vanaduspensionideks ka suhteliselt võetuna 1% vanaduspensionäride kohta oluliselt väiksema osa SKT-st (joonis 1). Erinevus arenenud riikidest on liialt suur. Eesti pensionikulude tase on võrreldav üksnes Iirimaa liberaalindividualistlikke põhimõtteid esindava sotsiaalse kaitse süsteemiga, kus riigi kulutused vanaduspensionideks on samuti väga väikesed. Pensionipoliitika sotsiaalse jätkusuutlikkuse võrdlemisel tuleb arvestada asjaoluga, et Iirimaa rahvastik on Euroopa nooremaid ning Iirimaal osalevad heaolu põlvkondadevahelises ümberjaotuses peale riigi traditsiooniliselt suurel määral teised institutsioonid (nt perekond, mittetulundusorganisatsioonid jms). Kuna Eestis elab enamik vanureid oma lastest eraldi ja mittetulundusühingute roll on tagasihoidlik, peaks eakatele adekvaatse elukvaliteedi tagamine olema eelkõige riigi ülesanne. Eestit Iirimaaga kõrvutades tuleks rõhutada ka seda, et Euroopa Komisjoni raportites Lissaboni eesmärgi saavutamise kohta on Iirimaa koos Lõuna-Euroopa maadega toodud välja kui kõrge vaesusriskiga riik (Delivering Lisbon… 2004, 14).
Joonis 1. SKT per capita taseme ja vanaduspensionideks tehtavate kulutuste võrdlus Euroopa Liidu liikmesriikides 2001. aastal
Sotsiaalse dimensiooni vähene tähtsustamine Eestis ilmneb eriti selgelt võrdluses teiste siirderiikidega (Poola, Ungari ja Sloveenia). Eestis on kulutused sotsiaalkaitsele väiksemad, kui seda eeldaks riigi majandusliku arengu tase. Seejuures on nii pensionikulutused tervikuna kui ka kulutused vanaduspensionidele (osakaaludena SKT-st) viimaseil majandusliku tõusu aastail kahanenud (joonis 2).
Joonis 2. Kulutused pensionidele ja vanaduspensionidele Eestis (osakaaluna SKT-st %-des) aastail 1991-2002
Pensionide ja palkade dünaamika analüüsist selgub, et Eestis on Euroopa Liidu partnerriikidest tunduvalt madalam ka pensioni asendusmäär (arvutatakse keskmise pensioni ja keskmise palga suhtena) (joonis 3), mis ulatub vaevu Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeksis sätestatud miinimumtasemeni. Ehkki mõnede uurimuste kohaselt (Tiit jt 2004, 8) on üle 65-aastaste suhteline vaesusrisk Eestis väiksem kui teistes Euroopa Liidu liikmesriikides (tulenedes ühtlasest sissetulekute jaotusest eakate seas), elab 20% üksi elavatest pensionäridest sotsiaalministeeriumi hinnangul allpool vaesuspiiri ning 50% vaesusriskis (Sotsiaalministeeriumi… 2001). Vaesusriski kõrget taset kinnitab ka Eurostati uurimus, mille kohaselt 2001. aastal oli üldine vaesusrisk Eestis kõrgem Euroopa Liidu keskmisest tasemest nii enne kui ka pärast sotsiaalsete ülekannete süsteemi sekkumist (Eurostat Yearbook 2004, 101). Hinnangute erinevus tuleneb vaesusriski hindamise meetodite erinevusest.
Eesti pensionipoliitika mittejätkusuutlikkuse toob kõige selgemalt välja statistikaameti tehtud arvamusuuring leibkondade majandusliku toimetuleku kohta (Leibkonna elujärg 2002), mille kohaselt 78% küsitletud üksielavaist üle 60-aastastest ja 56% kahe pensionäriga leibkondadest suudavad majanduslikus mõttes toime tulla üksnes suurte raskustega. Majanduslikule kitsikusele lisanduvad tervislikud, psühholoogilised, informatsioonilised jms probleemid (Uibu 1999), seetõttu tuleb Eestis rääkida koguni eakate sotsiaalsest tõrjutusest.
Riigi poolt tugevalt subsideeritud eelfinantseeritava komponendi sissetoomisega pensionisüsteemi valis Eesti nn atraktiivse võimaluse pensionisüsteemi muutmiseks (Siebert 2002, 13). Reformi tegid rahvusvaheliste majandusinstitutsioonide (eelkõige Maailmapanga) eestvedamisel uusparempoolse mõtteviisiga poliitilised jõud. Pensionifondide seaduse jõustumisega rakendus 1998. aasta 1. augustil pensionisüsteemi kolmas sammas – vabatahtlik kogumispension. 1. jaanuaril 1999 jõustus uus sotsiaalmaksuseadus. 1. aprillil 2000 jõustus uuendatud riikliku pensionikindlustuse seadus (nn esimene pensionisammas), millesse tehti uuendusi riikliku pensionikindlustuse seaduse uue redaktsiooniga 5. detsembrist 2001, seades pensioni suuruse sõltuvusse baasosast, staažiosakust ja sissetulekuosakust (mõnedes uurimustes kirjeldatud ka kui kindlustusosakut, mis aga oma olemuselt on käesoleva artikli autorite arvates eksitav).
Oluliste puudujääkide tõttu varasemates seadustes võeti 12. septembril 2001 vastu kogumispensionide seadus, mis jõustus 1. oktoobril 2001. Pensionisüsteemi teine sammas hakkas toimima 2002. aastast alates. Peale eelnimetatu reguleerivad Eesti pensionisüsteemi väljateenitud aastate pensioni seadus, soodustingimustel vanaduspensionide seadus, tagatisfondi seadus, tulumaksu seadus, investeerimisfondide seadus ja kaitseväeteenistuse seadus ning mitu määrust (Eesti Majanduse Teataja 2002, nr 4, kaasanne: Pensionid).
kogumispensioniga ühinemine osutus kiireks ja ulatuslikuks (Põld 2003) – ligikaudu 61% hõivatud elanikkonnast on 1,5 aastaga ühinenud kohustusliku kogumispensioniskeemiga (autorite arvutused Raesaar 2003 alusel);
pensionisüsteemi reform on muutnud inimeste investeerimiskäitumist ajaloolise kogemuse puudumisest ning madalast elatustasemest hoolimata (Funded pension system… 2003);
kogumispensioni sisseviimisel rakendati uudset nn maksudest finantseerimise võimalust (Lindeman 2004, 3) – töötav inimene kogub endale ise pensioni, makstes oma brutopalgast 2% pensionifondi, seejuures lisab riik sellele töötaja palgalt arvestatava 33%-lise sotsiaalmaksu arvel 4%;
kogumispensioni rakendamisega seotud institutsioonide (Maksuamet, Eesti Väärtpaberikeskus jt) administratiivne suutlikkus Eestis oli teiste Balti riikide (Lindeman 2004, 12) ning Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega võrreldes (Oorn 2002) kõrge.
Esiteks saab reformide edukust hinnata alles aastate pärast, kui pensionikorraldus hakkab tegelikult kujundama pensionäride elatustaset. Seejuures tuleb kindlasti arvestada nii ühiskonna ootusi tulevaste pensionide suhtes kui ka süsteemi võimet toime tulla võimalike riskidega.
Teiseks ei ole nimetatud pensionireformi edukuse väljundid ühtinud ühiskonna ootustega pensionireformi suhtes – viimased on olnud suuresti seotud eakate elustandardi tõstmisega pensionide ostujõu suurendamise teel. Eelnev analüüs näitas, et kulutused vanaduspensionidele ja ka asendusmäärad on Eestis madalad. Lähima paarikümne aasta jooksul halvendab pensionireform eakate elujärge veelgi, sest teise pensionisambaga – mis hakkab pensionitasemele tunduvat mõju avaldama alles paarikümne aasta pärast – ühinenud isikud maksavad esimese samba katteks senisest 20% vähem ja ülemäära konservatiivselt konstrueeritud pensioniindeksi valem suunab väljamaksmiseks ca 50-75% pensionikassa sissetulekute juurdekasvust. Selline areng on otseselt tuletatav ka teoreetilistest käsitlustest. Teoreetiliselt võib eelfinantseeritav komponent isegi tagada kaugemas perspektiivis suurema tulu kui PAYG-skeem, kuid seda ainult vahepealse põlvkonna tulude ja tarbimise vähenemise arvel (Orszag, Stiglitz 1999, 14).
Praegu kehtivale pensioniindeksi valemile toetuv riikliku pensioni ehk esimese samba prognoos Eestis (Tiit jt 2004, 67-68) toob välja pensionikulutuste vähenemise 6%-ni SKT-st keskpikas perspektiivis (aastaks 2020), 5%-ni SKT-st aastaks 2040 ja 4%-ni SKT-st pikas perspektiivis (aastaks 2060). Esimese samba tulude tase alaneb seejuures tunduvalt vähem: ca 6,8%-ni SKT-st aastaks 2020 ja stabiliseerub tasemel 6,3% SKT-st aastaks 2040. Seega soovitakse järjest suuremat osa (kuni 2,3% SKT-st 2060. aastal) pensionikassa laekumistest suunata reservi, mille vajalikkust pole millegagi põhjendatud.
Et juba praegu balansseerib Eesti pensionitase Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeksiga määratud alampiiril, siis satub Eesti vanuripoliitika paratamatult vastuollu koodeksi ratifitseerimisel võetud kohustustega. Sotsiaalkindlustuskoodeksiga määratud alampiir jääb saavutamata isegi siis, kui väljamakseteks suunatakse kogu esimese samba pensionikassasse laekuv summa, sest teise sambaga liitujate osatähtsuse kasv vähendab pidevalt laekumiste osatähtsust SKT-s ja järelikult ka pensioni asendusmäära. Aastani 2006 on vastuolu koodeksiga lahendatud valitsuskoalitsiooni poliitilise otsuse alusel toimuvate erakorraliste pensionitõusudega, mida võimaldab kogunenud pensionikassa reserv. Aastaks 2007 on reserv ammendatud ja pensioni koodeksiga määratud miinimumtaseme saavutamiseks tuleb riigieelarvest kaasata lisavahendeid, milleks pikaajalisi katteallikaid pole planeeritud.
Kolmandaks tagati Eestis kiire ühinemine teise pensionisambaga tugevate riigipoolsete stiimulitega. Kindlustatu ise maksab oma pensionikontole 2% palgast, millele riik lisab sotsiaalmaksu (s.t esimese pensionisamba) arvel kaks korda suurema summa. Näiliselt võtab riik teise sambaga ühinejalt kõik riskid ja lisab boonuse, mis koos kindlustusfondide aktiivse reklaamikampaaniaga tagaski kiire liitumise. Näiteks Lätis ja Leedus puudub riiklik boonus kohustusliku pensionisambaga ühinejatele ja ühinemistempo on tunduvalt aeglasem.
Neljandaks kajastab Eesti ühiskonna tunduvalt pessimistlikumat suhtumist eelfinantseeritava komponendi kaasamisse pensionisüsteemi ilmekalt tõsiasi, et kuigi ka kolmanda (vabatahtliku) pensionikindlustuse puhul on riiklik stiimul suhteliselt tugev (tulumaksu arvel tagastatakse 26% sissemaksest), on sellega ühinenud ainult ca 10% töötavatest inimestest.
Viiendaks tuleb Eesti pensionireformi hinnates arvestada veel seda, et uues pensionisüsteemis väheneb märgatavalt põlvkonnasisene solidaarsus. Praegu on meil pensionitaseme varieeruvus tunduvalt väiksem kui vanades Euroopa Liidu liikmesriikides, ent Eesti pensionisüsteemi teise samba pensioni taseme määrab muudel võrdsetel asjaoludel täielikult inimese elu jooksul saadud sissetulekute kogusumma. Kuna sissetulekute diferents Eestis on Euroopa Liidu keskmisest tunduvalt suurem (Eurostat Yearbook 2004, 102), kujuneb ka kogutud pensioni taseme varieeruvus suuremaks. 1999. aastal sisse viidud pensioni sissetulekukomponendi aastakoefitsiendi tõttu sõltub sissetulekute tasemest üha enam ka esimese samba pensioni tase. Aastakoefitsient asendab varasemaid staažiaastaid ja sõltub konkreetse inimese sotsiaalmaksuga maksustatud aastapalga suhtest riigi keskmisse aastapalka. Solidaarselt võrdseks jäävad ainult pensioni baasosa ja rahvapension, mis moodustavad vastavalt alla kolmandiku või alla poole esimese samba pensioni keskmisest tasemest. Miinimumpalga lähedasel tasemel palka saavate töötajate suure osakaalu tõttu suudab järjest suurem osa inimestest välja teenida ainult rahvapensioni, seetõttu langeb järjest suurem osa pensionäre vaesusse või vaesuse piirile.
Kuuendaks ei paku mitmesambaline pensionisüsteem lahendusi ka Eesti jätkusuutliku arengu ees seisvale tõsisele demograafilisele väljakutsele – rahvastiku vananemisele. Eesti sotsiaalministeeriumi andmeil oli 2003. aastal 32,1% kogurahvastikust (435 377 inimest) pensionieelses vanuses 40-64 aastat. Seega on neid ligikaudu 1,5 korda rohkem kui praegusi vanaduspensionäre. Probleem on keeruline sündimuse määra tsükliliste arengute tõttu – sündimuse määra langus 1990. aastail genereerib lisasurvet pensionisüsteemi jätkusuutlikkusele juba 2010. aastaks. Järgmise 15-20 aasta perspektiivis järgib Eesti seega sarnaselt teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega rahvastiku vananemise trende. Euroopa Liidus tervikuna hinnatakse vanaduspensionäride osakaalu suurenevat 16%-lt 2000. aasta kogurahvastikust 21%-le 2020. aastaks ja 28%-ni 2050. aastaks (Demographic… 2001, 4; Legros 2001, 24). Eestis tõuseb hinnangute kohaselt vanaduspensionäride osakaal kogurahvastikus 2030. aastaks 25%-ni (Tulva, Kiis 2001, 2). Rahvusvaheliselt tunnustatud ekspertide arvamuste kohaselt (Barr 2002; McGillivray 2000; Augusztinovics 2002, 26) ei ole aga eelfinantseeritava komponendi rakendamine rahvastiku vananemisest tulenevate probleemide lahenduseks. Ehkki välditakse PAYG-skeemile omaseid probleeme, ilmnevad ohud eelkõige investeeringute tulususe vähenemise tõttu, kui pakkumine finantsturgudel suureneb.
Et Eesti pensionireformi tulemusena kujunev pensioni tase ei võimalda kindlustada pensionäride enamiku heaolu Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeksiga määratud minimaalsel tasemel, koodeksi tingimustele vastava pensioni maksmiseks pole aga kavandatud finantskatet, tuleb pensionireform tunnistada nii sotsiaalselt kui ka rahaliselt mittejätkusuutlikuks.
Eesti pensionisüsteemi sotsiaalse jätkusuutlikkuse tagamiseks tuleb vaieldamatult saavutada pensionide ostujõu ennakkasv keskmise palga suhtes. Samal ajal ei seondu vanurite probleemid Eesti ühiskonnas üksnes pensionide vähese ostujõuga, vaid nad on ulatuslikumad. Sissetulekute ebavõrdsuse suurenemise kõrval tuleks tähelepanu pöörata süvenevale sotsiaalsele tõrjutusele. Eestis on tegemist valitseva uusliberaalse mõtteviisi poolt kujundatud negatiivse suhtumisega eakatesse ühiskonnas tervikuna, sest majandus- ja sotsiaalsfääri käsitletakse üksteisega konkureerivatena. Selles mõttes ei paku kolmesambalise pensionisüsteemi rakendamine eakate elujärjega seotud probleemidele lahendust. Lähtuda tuleks euroopalikest väärtustest, mille kohaselt sotsiaalne õiglus peegeldab ühelt poolt Eesti ühiskonna sotsiaalset küpsust ja eetilisust ning teisest küljest kindlustab ka majandusarengu jätkusuutlikkuse.
Rakendades jätkusuutlikkuse käsitlust riigi vanuripoliitika kujundamisel, peaks vanuripoliitika keskne eesmärk olema vanurite heaolu ja rahulolu tagamine. Selle saavutamiseks ei piisa ainult majanduslikest vahenditest, vaid hõlmata tuleb ka sotsiaalseid, kultuurilisi, juriidilisi, meditsiinilisi jms meetmeid. Seejuures tuleks näha eelkõige olulisi sotsiaal-, majandus- ja tööpoliitika seoseid. Majanduskasvuga võrreldes väärtustatakse sotsiaalsfääri vähe, seepärast tuleks Eestis tähelepanu pöörata Euroopa sotsiaalmudeli moderniseerimisel aluseks olevale käsitlusele sotsiaalpoliitikast kui tootlikust tegurist, mitte ressursside raiskajast (Social Policy Agenda 2000, 6-7). Sihipärane sotsiaalsete ülekannete süsteem ei ole seega niivõrd tulude ümberjaotus põlvkondade ja sotsiaalsete gruppide vahel, kuivõrd vahend aitamaks muuta majandus dünaamilisemaks eesmärgipärase sotsiaalse kaitse abil ning kvaliteetsema tööjõu ettevalmistamise teel. Sotsiaalpoliitikat tuleks sealjuures toetada ka stabiilse majanduskeskkonna loomisega, kvaliteetse hariduspoliitikaga ja paindlike ümberõppe võimalustega. Ühiskonna suhtumist eakatesse saaks muuta ka nn aktiivse vananemise käsitluse senisest suurema teadvustamisega.
|
OSCAR-2019
|
||
Derek otsustas peale mõningast vaatlust lihtsalt tavalise õlle kasuks. Selle lahti saanud, tõstis ta pudeli huulile ning lasi pilgu ruumis ringi käima. Noormees kinkis põgusa naeratuse neiule, kes kööki sisenedes uustulnukaid tervitas. Ennast ta tutvustada ei jõudnudki, kuna mõni hetk hiljem oli neidis juba sõbrannadest ümbritsetud, kes üheskoos shottidele põhju peale hakkasid tegema. Tahtmata neid nende sõiduvees segada, ei jäänud Travisel muud üle, kui tütarlaste tegutsemist õrna muigega pealt vaadata ning tõdeda, et pidutsemisega siin seni nähtu põhjal tagasi ei hoitud. Mehel ei jäänud märkamata, kui üks blondiinitar pärast shotiklaasi langetamist teda silmas ning kutti siis teatava hämminguga vaatama jäi. Jonesi kulm kerkis üllatusest vaevumärgatavalt, kui neiu end sõbrannade seltsist vabandas ja inimeste vahelt temani kiirustas. "Kas me oleme varem kohtunud?" puudus Dereki pilgust igasugune äratundmine, sest tema silmis oli tegemist võhivõõra tütarlapsega. Veider oli aga see, et neiu kuskilt tema nime teadis.
Alex seadis sammud suunas kus pidi olema oletatav avamispeoke. Juba veidi peale Arubale saabumist oli neidis kuulnud kuidas elevil laagrielanikud tollest peost rääkisid ja muidugi ei saanud Alex seda üle kaemast jätta. Kuna neidisel oli kogu selle laagri suhtes suured eelarvamused, ei oodanud ta ka peost suurt midagi, ometi polnud tal ka midagi paremat teha ja just sellepärast ta ennast praegu siit leidiski. Enne sisenemist hingas Lexi sügavalt sisse, haaras oma musta tagi sisetaskust pläsku kangema kraamiga, kulistas sellest paar head sõõmu mis neelatades kõri mõnusalt kõrvetas ning astus majja sisse. Neidis sättis ennast sisse teistest veidi eemale, nõjatus vastu seina ning aegajalt pläskust mõnd lonksu kanget viskit rüübates jälgis peol toimuvat. Nähes kuidas omavahel juba tuttavad inimesed üksteist rõõmsalt tervitasid ja juttu rääkisid, vangutas ta sellepeale vaid tüdinult pead.
Rhea oli üllatunud, kui kuulis mehe öeldut. Peagi aga asendus üllatus ja uskumatus, kerge viha ja suurema uskumatusega. "Sa tõesti tahad väita, et ei mäleta mind enam?" küsis Rhea kulmu kortsutades. Kuidas saab Derek väita, et ta ei mäleta neidist. Muidugi ei meenunud neidisele see, et mees peab olema nüüd üleloomulik, sest kui nemad veel suhtes olid, oli mees veel inimene. "Mind, oma kunagist tüdruksõpra, kelle sa ükspäev üksi jätsid ega võtnud enam üldse ühendust?" hübriid vaatas sõnas mehele,"ja nüüd oled sa siin,Arubal, ja väidad, et ei mäleta mind enam." Dragomire hingas sügavalt sisse, kuna oli ühekorraga nii palju mõtteid välja käinud, et oli vahepeal hingata unustanud.
Charlie oli tüdrukute peal kas oma väga head flirtimisoskust kasutanud või nad olidki veits totakad. Kihistamine oli tema meelest natukene tobe, aga millegi pärast just paljud neiud seda tegid. Voodisse kõlbasid küll, aga Ryanile meeldis midagi intrigeerivamat nagu oli olnud seda Viancente. Kahjuks nendele igavest õnne ei jagunud ning nüüd möllas kutt uutel jahimaadel. "Tere, tüdrukud!" tervitas Ry neidusid vastu ja saatis nende poole särava naeratuse. Las naudivad tähelepanu. "Ma näen, et sul siin asi edeneb," märkis Ryan semule ning samal ajal tabas tema pilk eemal seina najale toetuvat neidu. "Damn," kostus kuti huultelt ning ta pööras tõsise pilgu Charllie poole, "25 dollarit selle peale, et ma saan talt enne südaööd suudluse kätte." Ry huultele kerkis kaval muie ning ta heitis veel ühe pilgu võõra neiu suunas, kinnitamaks, et too veel alles on.
Derek silmitses enda ees seisvat neidist kergelt segaduses ilmel. Tema küsimus kõlas nii, nagu oleks kutt kindlasti pidanud tütarlast mäletama, kuid enda meelest nägi deemon teda sel peol esimest korda. „Tüdruksõpra?“ kortsutas mees kulmu, kuid blondiinitari edasist juttu kuulates taipas ta kiirelt, mis ilmselt selle arusaamatuse tingis. „Ma ei tea, kuidas seda sulle nüüd öelda...“ pigistas ta õllepudelit peos, pilk tütarlapsele naelutatud. „Ma pole enam see Derek, keda sina kunagi tundsid. Ma olen deemon.“ Niimoodi serveerituna võis see neiule paraja šokina tulla, aga Jones ei osanud olukorrale kuidagi taktitundelisemalt läheneda. Teadmata, kas ta peaks veel midagi ütlema, midagi lohutavat või kaastunnet avaldavat näiteks, tõstis Travis lihtsalt õllepudeli taas suule ja jõi.
Rhea uuris meest, ikka näis Derek samasugune nagu varem. Välimus pole kohe üldse muutnud, isegi mitte vananenud. Rhea ristas enda käed, kui mees talle vastas. Missugune vabanduse ta nüüd küll välja mõtleb? "Mis see siia puutub, e.." hakkas hübriid protestima, kui siis jõudis talle kohale. Derek on deemon ning see on tema mälestused hävitanud. Tänane õhtu oli ikka korralikult täis üllatusi. "Millal see juhtus?" oli Rhea esimene küsimus peale väikest vaikust. Kas sellepärast kaduski mees jäljetult ega võtnud temaga enam ühendust? See seletaks nii mõndagi. Nüüd oli naine kindel, et tal on midagi kangemat vaja.
Rohkem kaldun arvama, et tegemist oli juba liigse alkoholiga, mis tüdrukud nii vallatuks tegi. Ega Charliel polnud ise juba joomisega alustanud tüdrukutele hiljem jooki aina rohkem juurde kallata. Willil oli üsna sama arvamus tüdrukute kohta. Eriti arvestades, et kutt polnud leidnud veel kunagi ühtegi tüdrukut, kes pakuks talle rohkem huvi kui paar päeva ehk siis võib öelda, et ta pole ka kunagi armunud olnud...veel vähem kellegagi suhtes. See ei tähenda muidugi, et ta poleks kunagi mõnele tüdrukule selles suhtes lootust andnud. "Muidugi edeneb." muigas William vastuseks, kuidas siis teisiti temaga. Nüüd kui neid on kaks hakkab asi veel pareminigi edenema. Sõbra märkuse peale seina äärse tüdruku kohta lasi Charlie väikese vile. Hot damn. "Nagu sa suudaks seda." naeris noormees Ryani mõtte peale, kuid noogutas nõustuvalt. Tal polnud midagi selle nägemise vastu kuidas teine korvi saab. See tüdruk nägi välja nagu lisaks korvi saamisele annaks neidis Ryanile ka tappa.
Nate noogutas. Paljud naised polnudki õlle joojad. Talle endale igatahes meeldis. Kutt võttis suure sõõmu oma õllest ja vaatas, kuidas kolm tütarlast köögis shotte tegid. Üks neist lausa tutvustas end. "Hei, me oleme uued jah. Nate," tutvustas ta end samamoodi. Pikale jutule nad aga ei jäänud, kuna nad tegelesid oma shottidega ja jalutas köögist minema nagu oleks just vaimu näinud. "Kuule, jalutada tahad? See tundub ilus kant olevat, võiks õues uurida, mis siin ümbruses leidub," pakkus Nate. Ühtegi teist tuttavat nägu ju polnud ning pealegi polnud kutil Noora seltskonna vastu midagi. "Ja siis, kui joogid otsas, võiks tantsida?" Kuskil elutoas oli tekkinud mingi plats, kus osad juba lõbusalt tantsisid.
Kui Charlie kergelt vilistas, lootis Ry, et too võõras tüdruk seda ei kuuleks. Mida puhtama alguse suudab kutt teha, seda parem talle. "Oi mees, ma panen kaljud ka liikuma, kui väga tahan," lausus Ry muiates ning tõusis püsti. Diivanil istuvad neiud olid juba unustatud ning uus siht oli kindlalt poisi silme ees. Enne lahkumist andis ta Charliele veel kätte ja ohkas naeruga. "Loodetavasti olen homme veel elus," märkis ta semule ja seadis sammud võõra neidise poole, kiirelt veel juukseid sättides.
"Keegi on meil siin korralik tantsulõvi," lausus Ryan lõbusa naeratusega, kui oli lõpuks end sujuvalt läbi inimmassi tüdruku juurde vedanud. Oleks pidanud veel vaid enne natukene napsutama, et oma hullem flirtiv soul välja laskma, kuid hetkel pidi Ry hakkama saama selle vähesega, mis kõrist alla oli läinud.
Alex oli just järjekordset viskilonksu alla neelamas kui üks kutt tema kõrvale seisis ning vestlust alustada üritas. Tegemist oli noormeega, kelle seltskonnale Lexi pilk mitmeid kordi ruumi silmitsedes ära oli eksinud. Neidis lasi silmadel üle noormehe käia ning pilguga tagasi kuti näole jõudes mängles Lexi huultel kerge muie. Ta pidi endale tunnistama, et noormees nägi hea välja.
"Kui tantsulõvisid otsid, pead sealtpoolt otsima," lausus Alex noormehe sõnade peale ning viipas laisalt veidi eemal asuva tantsuplatsi poole. Neidis oleks hea meelega isegi tantsinud, kuid selleks oli ta hetkel veel liialt kaine.
Ja nii ruttu Dakota uued sõbrad nende juurest jalga lasidki. Aga neile endal parem - las joovad veits, saavad kerge särina sisse ja saavad kõikide teiste laagrilistega, kes sinna tulnud on, ka tuttavaks. "Hooned on uued, aga ümbrus on ikka sama, niiet küll see kodutunne tagasi tuleb," arvas Luke, et kogu see 'võõras' saab kiirelt jälle 'omaks', vaatamata sellele, et laagris on palju uusi nägusid nii õpilaste kui õpetajate seas. "Mu meelest olid siin eelmisel aastal ka kuumad õpsid, aga näe, Rhea lohistas ühe nii ära, et temast oleme ilma." Veits kahju on tegelt sellest, et Oliveri pole enam. Oll oli hea õpetaja - teadis, mida teeb ja kuidas see oma õpilastele edasi anda. Temalt oleks kindlalt veel palju õppida olnud. Loodetavasti on need uued sama pädevad.
"Shh, kuule, võta vähe vaiksemalt," üritas Derek ärritunud neidu veidi vaigistada. Tolle reaktsioon võis ju mõistetav olla, aga sellegipoolest ei soovinud noormees peol mingit stseeni korraldada. "Viie kuu eest," tõi ta tütarlapse küsimusele vastuseks. Tõesti, pea pool aastat oli sellest juba möödas... Mehele endale see nii pika ajana ei tundunud, eriti võrreldes Põrgus veedetud umbes sama arvu kuudega. Rääkides tüübist, kelle kehas deemon nüüd pesitses, siis tema varasematest tegemistest ei teadnud mees midagi ning ta lootis sügavalt, et Rhea jääb esimeseks ja viimaseks nende tegutsemiste tagajärjeks, kellega tal tegeleda tuleb. "Tahad, ma segan sulle mingi hea shoti?" pakkus Jones peale hetkelist vaikust tütarlapsele. Pidu ju siiski, ei saanud lasta teisel terve õhtu nii löödud näoga ringi käia. "Tundub, nagu sulle võiks mõni ära kuluda."
Ryanile ei jäänud märkamata, kuidas Alex teda pilguga hindas ja neiu kerge muie oli kuti jaoks igati heaks märgiks. Noormehe suurimaks kartuseks oli, et võõras neid on ehk tuim ja suhtlust ei otsi, aga selle mõtte sai ta üsna kiirelt ümber lükatud. Lähedalt vaadates, oli Alex veelgi veetlevam, kui eemalt seirates. "Vara veel, keha vajab veidi võlujooki," lausus Ry neidisele vastuseks ning viis oma pilgu hetkeks köögi poole. Noormees tundis, kuidas pidu hakkas vaikselt kiiremini ette tõttama, kui tema joomisaste, seega oli viimane aeg endale midagi sisse kallata. Neiu plaskut oli Ryan juba märganud: "Viitsid sa minuga kööki tulla, et endalegi head kraami saaksin muretseda ning sinu õhtusse veidigi särtsu tuua?" Ry huultel mängles taaskord kaval muie, kui ta aeglaselt köögi poole hakkas liikuma, lootes tüdrukut järgnemas.
Dakotat ajas Lucase kommentaar kergelt naerma. "Eks siin meie Rheal seda lööki ikka jätku jah," lausus ta noogutades ning üritas silmadega mainitut tabada, ent too oli kadunud. Neiu suvila oli üsna suur ja ka inimmass oli päris korralik, mistõttu hakkas elutuba vaikselt õhupuuduse käes kannatama. "Kuule, ma läheks tooks enda kraami autost ära ja hingaks veidi värsket õhku - tuled kaasa või...?" Dako jättis lause lõpu kergelt õhku rippuma ning kergitas küsivalt noormehe poole kulme. "Ma enne nii järsult sadasin kaela sulle, ei pannudki tähele, kas tegelesid parasjagu millegagi," lisas neidis veel vabandava tooniga, sest ta ometi ei tahtnud sõpa niisama kinni hoida, kui tal muid soove ka on. Ilmselt oleks Ljuuka sellest ka ise märku andnud, aga Dakota otsustas igaks juhuks ikkagi kontrollida.
"Ei saa vastu vaielda," muigas Lucas. Oleks tema isegi peaaegu lasknud Rheal end nö rajalt maha võtta, aga..elu tegi omad korrektuurid, mis vähemalt tema ja Dakota vahele mingit kiilu ei löönud. Luke kaotas ühe sõbra, aga see-eest sai juurde palju rohkem, kui ta ealeski lootnud oleks. "Ma tulen aitan tassida," ei mõelnud Lucas sekunditki. Ta ei tahtnud üksi jääda. Mitte praegu, mil tal peotuju kui sellist ei ole, et kuhugi seltskonda peale lennata ja ka melust osa saada. Kutt ei tahtnud isegi juua praegu, aga eks ta ilmselt ühel hetkel murdub ja 'laseb lihtsalt minna'. Aga pooleli ei jäänud Lucasel ühtegi tegevust Dakota kaela hüppamisega pooleli, niiet polnud põhjust vabandada.
Dakota naeratas tänulikult Lucase poole ning liikus seejärel koos temaga välja. Õnneks oli neidise auto endiselt seal, kuhu ta jäetud oli, lihtsalt keegi tark oli tema kapotti otsustanud suitsukonidega kaunistada. "No peab ikka soovi olema, et kellegi autot risustama hakata," lausus neid silmi pööritades ja pühkis konid maha. Jõudnud pagasnikuni, avas Dako selle luugi - talle vaatasid vastu kott asjadega, kitarr, plokk siidreid ja pudel jäägrit. Neidis sirutas käe viimase poole ning kui oli pudelilt korgi maha keeranud, võttis sealt ühe korraliku lonksu. "Läheb?" küsis ta siis jooki pakkuvalt Lucase poole sirutades. Dakota ei kiirustanud tagasi majja minekuga, õhtune ilm oli mõnus ning vähemalt jagus õhku kõigile.
Rhea sai aru, et mehel on õigus. Pole vaja juba esimesel peol mingit suuremat draamat teha. Pealegi pole see uus Derek süüdi, et ta midagi oma elus ei mäleta. Nüüd peab neidis leppima, et tema kunagine eks on siin ega mäleta midagi. Hübriid kuulas, millal mehest oli deemon saanud ning ohkas kergelt. "Sa midagi oma eelmisest elust mäletad?" küsis naine, teda ta ei pruugi mäletada, aga kedagi teist küll. Näitkes oma väikest õde või vanemaid. "See kuluks tõesti ära," sõnas Rhea muigega. Ta oli just ühe teinud aga teine kuluks kohe marjaks ära. "Lähme kööki," hüüdis naine mehele, kui oli juba köögi poole kõndima asunud. Sealt oli ta ka just tulnud ning Megani ja Mavi maha jätnud.
"Vähe," raputas Derek pead. "Mõned ähmased mälestused on. Ma mäletan, et mul oli väike õde. Tal olid armsad pruunid silmad ja kõik muu tema juures oli kindlasti sama armas, aga sellega mu mälestused temast piirduvad. Tema nimel ma Saatanaga diili tegingi, aga ma ei mäleta, miks. Vanematest on mul ainult kõige ähmasem ettekujutus." Nende sõnade järel tõstis ta õllepudeli taas huulile, veel pooleldi täidetud pudeli ühe hingetõmbega tilgatuks juues. Kui tema minevik jutuks tuli, läks tal endalgi midagi kangemat hinge alla panekuks vaja. Mees järgnes läbi rahvamassi naisele, kui too suuna köögi poole võttis. Seal imetles ta mõne hetke külluslikke alkoholivarusid ning otsustas siis segada kokku tekiilast, Sprite'ist ja paarist tilgast granaatõunasiirupist koosneva shoti - maitsev ning parandas ka tuju. Joogi neiule ulatanud, nõjatus ta vastu lauda ning jäi õrna muigega tolle reaktsiooni ootama.
Noora polnud tavaliselt nagu enamus naised, kuid selles küsimuses kuulus ta küll massi hulka. "Ikka." vastas neidis. Ausalt öeldes oli tal see esimene kord mõnel soojal saarel olla nii, et vaatamist ja uudistamist oli oi kui palju. Kuigi tüdruk polnud eriti suur rannainimene oli tal siiski suur tahtmine kindlasti järgnevate päevade jooksul ka sealt läbi põigata. See suur ookean pakkus talle just eriti algaja elemendivaldajana huvi. Tantsimise pakkumise peale Eva muigas ja vastas: "Võib-olla. Muusikal pole isegi väga viga." Selline klubimuusika ei olnud just neidise maitse, aga tantsimiseks väga hea. Seejärel hakkasid noored läbi rahvamassi, mida oli juba üsna palju kogunenud välja. Oli isegi veidi kergendus valjust muusikast ja palavatest ruumidest pääseda. "Millega sa siis peale muusika vabal ajal tegeled?" uuris Syd Nate´lt kui nad välja olid jõudnud.
Nate jalutas koos Nooraga õue. Koheselt oli tunda head värsket õhku, sest rahvamassi tõttu hakkas majas juba umbseks muutuma. "Ega ma ei sunni sind tantsima, kui sa ei taha," muigas kutt kergelt. Mõnele ei meeldinudki tantsida eriti, pole hullu. "Põhiliselt meeldib mulle surfata, trenni teha, ratsutada. Kuigi ratsutamas käin ma suht harva. Peale muusika tegelen ma suures osas siiski kahe esimesega. Võiks öelda, et mul on vaba aega üsna vähe," vastas Nathaniel neidise küsimusele ja esitas ise sama: "Kuidas sinuga lood on? Mis vabal ajal teed?" Kõndinud natuke aega edasi, jõudsid nad kahekesi Rhea maja taga oleva tiigini. Kuna Aruba ööd olid nagu suveööd, mis eriti pimedaks ei läinudki, paistis tiik öises valguses tõsiselt ilus. Nate lonksas oma õlut ja jalutas siis paadisillale. "Siin on ilus," ei saanud mees mainimata jätta.
Kes tuleb sellise asja peale, et viskab konid kellegi kapotile? "Mõnel on huumorisoon sõlmes," ei osanud Lucas sellist jama nähes muud kosta. Mitte, et need konid nüüd maas ilusamat ja meeldivamat vaatepilti pakuks, aga mis seal ikka. Luke kõndis Dakota järel pagasnikuni, mille neiu avas. "Nii palju siis asjade majja vedamisest, jah?" muigas kutt, kui Dako seal kohe saksa likööri lahendama hakkas. "Ma oleks majast rummi kaasa võtnud, kui sa oleksid öelnud, et muga kuskil keset parklat jooma tahad hakata," mainis Luke, keeldudes jägerist. Nimikiri alkohoolsetest jookidest, mida Luke joob, on endiselt lühike ja see ülemaailmselt kiidetud liköör sinna listi ei kuulu.
Kyle näitas Sashale toa ette, kus ta oma asjad võis maha panna ja peale seda läks hoopiski endale midagi juua otsima, jättes Sasha omapead. Lucase nägemine oli teda mõjutanud rohkem, kui ta oleks arvatagi osanud. Eks oligi raske olla ilma oma parima sõbrata. Igatahes oleks tahtnud Kyle end pildituks tõmmata ja Malachai juurde minna, aga kahjuks sai ta teha vaid ühte neist. Seetõttu läks Kyle kööki, et külmkapist mingisugune tekiilapudel leida ja samakiirelt köögist minema tõmmata. Kyle tervitas paari sõpra, keda nägi ja läks seejärel ülemisele korrusele, leides endale ühe toa, mis oli tühi ja kus ta rahulikult omaette juua saaks. Nooruk võttis voodil istet, keerates pudelilt korgi pealt ja võttis ühe sõõmu. Ausalt öeldes, oleks tahtnud ta selle välja sülitada, sest tekiila ilma laimi ja soolata oli suht vastik. Siiski suutis Kyle selle maitse ära taluda ning neelas sõõmu alla, võttes kohe ka teise peale. Kutt õngitses oma teksade taskust telefoni ja saatis Malachaile sõnumi, kuidas ta oleks parema meelega hoopis koos mehega kui sellel peol.
Rhea ainult noogutas kergel sellepeale. Põrgus olemine kustutab su mälu ja mida kauem sa oled, seda vähem mälestusi sulle jääb. Muidugi sõltub ka sellest, kui oluline see mälestus on. Olulised mälestused jäävad tugevamalt meelde, kui suvalised mälestused. Kord see juba nii on "Aitäh," lausus ta, kui mees oli joogiga valmis saanud. Isabelle võttis väikese lonksu ning pidi tõdema, et jook oli väga maitsev. "See on väga hea jook," lausus ta mehele naeratusega ja võttis nüüd juba suurema sõõmu. Derek ja Mavi on mõlemad väga head joogisegajad. Mõnikord soovib Rhea, et ka tema oskaks mõnusaid jooke kokku segada.
|
OSCAR-2019
|
||
Kas teadsite, et uus seadustik koondab endas ehitusseaduse, teeseaduse ja nn ohutusseaduste sätted, sisustab ümber ehitise ja ehitamise mõisted, võtab kasutusele uued mõisted nagu ehitus- ja kasutusteatis, sätestab uued nõuded projekteerimistingimustele, ehitus- ja kasutuslubade väljastamisele ning ehitusvaldkonna ettevõtjale? Rääkimata seejuures ehitusseadustiku alusel antavatest alamaktidest – paarikümnest vastava valdkonna ministri määrusest, millest arvestatav osa on veel kaks kuud pärast seaduse jõustumist kehtestamata.
· Ehitusseadustik ei sisalda enam sätteid ehitise garantii kohta. Garantii osa viidi üle võlaõigusseadusesse müügi- ja töövõtulepingu regulatsiooni juurde. Uute sätete kohaselt rakendub kaheaastane seadusest tulenev garantii ehitamisel ja kinnisasja või sarnase objekti müügil üksnes majandus- ja kutsetegevuses tegutseva müüja/töövõtja ja tarbijast ostja/tellija vahelises suhtes. Sellisel juhul eeldatakse, et kahe aasta jooksul ehitise/töö tarbijale üleandmise päevast arvates ilmnenud lepingutingimustele mittevastavus oli olemas ehitise/töö üleandmise ajal, kui selline eeldus ei ole vastuolus ehitise või puuduse olemusega.
· Muutunud on omanikujärelevalve tegemise sätted – kui varasemalt võis endale ehitatava üksikelamu (üle 60 m² ehitusaluse pinna või üle 5 m kõrge) puhul omanik ise järelevalvet teostada, siis uue seadustiku kohaselt peab nii ehitusprojekti koostaja, omanikujärelevalve tegija, kui ka ehitaja olema MTRi registreeringuga pädev isik.
· Lisandusid erateed puudutavad sätted – kui varasemalt puudus eratee rajamiseks loakohustus, siis vastavalt ehitusseadustiku lisas toodud tabelile tuleb 1. juulist avalikkusele juurdepääsetava eratee rajamiseks esitada ehitusprojekt ja taotleda ehitusluba. Siia alla käivad kõik avalikult kasutatavad parklad, avalikult kasutatavate hoonete (mitteelamute) parkimisplatsid jne.
· Puuduvad olulised rakendusaktid – kuigi 1. juuli on ammu seljataga, ei ole majandus- ja kommunikatsiooniministeerium veel mitmeid kohustuslikke alamakte kehtestanud. Üheks olulisemaks puuduvaks aktiks on ehitamise dokumenteerimise kord. Vastuseks selgitustaotlusele on ministeerium leidnud, et lähtuma peaks taristuministri 2. märtsi 2015 määrusest nr 19 „Ehitamise tehnilistele dokumentidele esitatavad üldnõuded“, kuigi antud akt on 1. juulist kehtetu.
Kahtlemata mõjutab ehitusettevõtlus meie elukvaliteeti. Ent kas praegune arengutempo on piisav. Ei ole ju võõras lause, et ehitussektor on konservatiivne ning sealt on arengut keeruline välja võluda. Ent kõi korraks pilk teistele sektoritele visata, siis kuidas on seal lood maailma muutmise ja arengutempoga. Vaja on suurt mõtet, kirjutab Alvar Lumberg Transferwise'ist.
3. detsembril kohtuvad Eesti ehitussektori mõjumakad ja ärksamad ehitusettevõtjad, otsustajad ning võtmeisikud Eesti Ehituskonverentsil, kes arutlevad ka selle üle, kuidas kiirendada Eesti ehitussektori arengut ning milliseid strateegiaid valida.
Inimeste tegude summa võiks olla positiivses bilansis. Kui me avaldame ümbritsevale maailmale negatiivset mõju, peaksime vähemalt samavõrra või – veel parem – rohkemgi avaldama ka positiivset mõju. Maailma muutmine algab küll igast üksikust inimesest, aga tähendab siiski miljonite kaasamist. Kõik me teame, kui keeruline on kas või iseenese sissejuurdunud harjumusi muuta, kuid kuidas muuta veel miljonite mõtteviisi?
Y-põlvkonda uurinud sotsioloogid on välja toonud, et tänased 20-30aastased peavad väga oluliseks, et nende igapäevane töö teeniks mõnd suuremat eesmärki ja et tööl oleks tähendus.
Juhtimismõtleja ja ettevõtja Aaron Hurst on selle nähtuse oma raamatu pealkirjas nimetanud eesmärgimajanduseks. Hursti arusaama järgi on maailma muutmisest saamas ettevõtete pärisosa ja kui seda ei tehta, jäädakse kaotajaks tööturul – inimesed ei taha tööle tulla ettevõttesse, mille tegutsemisel puudub n-ö suur mõte.
Äri on hea mudel maailma muutvate ideede testimiseks, kuna elujõulisuse parim indikaator on see, kas ideel põhinev ettevõtmine suudab end ülal pidada või isegi kasumit teenida. Heategevus elab vaid seni, kuni on heategijaid, ent tõeliselt maailma muutev idee õlitab oma mootorit ise.
Start-up-mõtlemine, mille puhul idee võimalikult varakult pärismaailma lahti lastakse, et saabunud tagasiside põhjal parandusi tegema hakata, sobib seepärast hästi sotsiaalse innovatsiooni maailma. Maailma muutma minnes saab sarnaselt start-up’iga idee elujõulisust kontrollida kiiresti, olgugi et mõju võib avalduda alles palju hiljem.
Sellisel testringil saab selgeks, kas sõidukil, millega suunatakse miljoneid inimesi oma harjumusi, suhtumisi ja mõtteviisi muutma, jooksevad juba mõnesaja meetri pärast kummid tühjaks või on siiski lootust finišisse jõuda.
Ettevõtlus tähendab riski võtmist ja katsetamist. Ning kui midagi lähebki nässu, siis see on andestatav. Võiksime võtta eeskuju USAst, kus pankroti läbimist peetakse lihtsalt üheks õppetunniks. Ainult proovides, katsetades ja vigadest õppides on võimalik jõuda ideedeni, mis aitavad muuta maailma.
|
OSCAR-2019
|
||
Teeme siis jälle ülevaate, kuidas rahamasinake juuli kuu jooksul paisunud on. Ütleme kohe ära, et kuupalk on juba üsna asjalik (kogudividendid jagatuna selle aasta 6 kuu peale, kuna jaanuaris mul dividendiportfelli veel ei olnud). Samas tunnitasu on veel tilluke, kuna rahamasinake ju töötab 24/7/365, ehk kasvuruumi on veel kõvasti.
Et juuli jääb veel lahjemaks, kui kõik eelnevad, oli mul üsna hästi teada. Enamus siinsed ning Euroopa ettevõtted jaotavadki ju dividende vaid korra aastas, ja kvartaalsed või lausa kuised dividendimaksed on pigem üle-lombi-ettevõtete teema. Siiski tuleb tunnistada, et kuna dividendiinvesteerimine tundub mulle tõesti kõige paremini sobivat, kavatsen edaspidigi sihtida just kvartaalsete ja kuiste maksetega ettevõtete dividendiaktsiaid. Eks muidugi asjatult riskida ja tuult põllult püüda pole ka mõtet, nii et päris suvalisi aktsiaid ka ei hakka kokku ostma selle nimel, et võimalikult tihti sente kontole kukuks, aga juba praeguseks võin öelda, et iga kuu on mul vähemalt mõni kindel maksja olemas.
Seejuures oleks muidugi tore, kui õnnestuks ka piisavalt maailmajagude ja ettevõtlusharude vahel oma raha jaotada, ning kõigele lisaks veel kõrget dividendimäära eelistada, aga eks selline hajutamine ole ka kunst omaette ning võtab mul veel hulk aega.
Ongi jälle kuukene möödas ja aeg käes kokkuvõtteks. Olen siin juba virisenud hullult kukkunud dollarikursi üle ja üldse minu valitud börsidel paistab paras hapukurgi hooaeg olevat. Kogu juunis nähtud korralik pluss on kontolt ühtäkki kadunud ja ratsa rikkaks sel kuul igatahes ei saanud.
Samas olen olnud väga tubli säästja, elanud tagasihoidlikult, kogunud taarat ja sooduskuponge ning otsinud, kust tasuta saab. Nii et tegelikult ei ole kurta siin midagi, kui vaadata puhasväärtuse tabelit, siis kõik tundub plaanipäraselt liikuvat ja on täiesti alles lootus aasta lõpuks veel 10K eurot säästa ning ehk isegi lähema 1,5a jooksul sajatuhandenäriks saada (3xptüi).
Kuu lõpu puhasväärtuse saldoks on 67 160 eurot, sellest siis osa pangahoiustel või arveldusarvetel, suur osa aga investeerimiskontodel aktsiate, indeksfondide ning "sõjakassa" näol. Sõjakassa all mõtlen siis seda raha, mis istub ja ootab sobivat aega rahamasinas tööle hakata.
Tuleb tunnistada, et viimase kuu "punaste" nädalate ajal olen vaikselt ostnud, nimelt kohe eriti meeldib mulle osta neid aktsiaid, mille puhul usun ettevõtte pikaajalisse stabiilsesse tulevikku ja mille aktsiahind päris heade poolaasta raportite puhul vääriliselt pole reageerinud, vaid pigem lausa negatiivselt on turu poolt vastu võetud. Millegipärast olen üsna kindel, et see hapukurgihooaeg jätkub veel vähemalt terve augusti ja septembrikuu, saab näha, kas oktoobris on lootust positiivsemale turuvaatele, või on praeguse madalseisu puhul tegu mõne tõsisema finantskriisi eelmänguga? Millele teie panustate?
Eriti põnev oli reede õhtul lugeda FDA otsust uute nikotiini-sisalduse regulatsioonide kohta, ja vaadata, mis maailma "patuaktsiate" hindadega juhtus. Kahjuks märkasin uudist liiga hilja, ega jõudnud enne reageerida, kui börs juba kinni oli. Nimelt reageeris turg ülinegatiivselt, nagu ikka, ja 15% kaotas ka minu tubaka-ettevõtte aktsia. Nali on selles, et see ettevõte sigarette ei toodagi, vaid tegu on kuulsa nö huuletubaka tootjaga, keda FDA otsus ei peaks praktiliselt puudutama. Saab näha, mis esmaspäeval toimub, äkki saan hea hinnaga veel mõned aktsiad soetada. Või mis teie arvate, kas patuaktsiate tootlusel on nüüd kriips peal? Ja millesse Raivo Hein siis nüüd investeerima hakkab? :)
Heakene küll, lähen nüüd arvutan kokku, kui palju juulis dividende laekus. Ja mõtlen natuke järgmiste nädalate strateegiale. Tahaksin hirmsasti madalat dollari hinda ära kasutada, samas on USA aktsiate puhul teenustasu nii kõrge, et peaksin päris korraliku summa eest ostma, et see mõistlik oleks. Samas praegusi tormilisemaid aegu vaadates oleks ju palju lõbusam hajutada aktsiaostud üle kuu laiali, mine tea, milliseid soodushindu veel tulemas! Mis teie teeksite?
Nii-nii, aeg lendab ja suvi on varsti läbi, enne kui mina suve nautima jõudnudki. Kontoriroti elu...
Nädalavahetustel muidugi saab ju väljaski käia, aga säästueksperimendi raames just väga erinevate tegevuste ja reisidega ei priiska, siiani olen pikimad tripid teinud aiamaale peenarde vahele ja tuppa tagasi. Rääkides peenardest, siis .. kust alustada? Olen aiapidajast vanemate laps ja üles kasvanud teadmisega, et peenarde tegemine on hullult ökonoomne ja suur rahavõit. Või..?
- rohelises linnakeses elades olgu Su peenrad ükskõik kui keset linna, tara peab peenardel ümber olema ja soovitavalt ka võrk peal, neid pagana pikakõrvalisi, Bämbisid ja muid kaarnaid toita Sa ei jaksa!
- mingil huvitaval põhjusel, selgub, ei piisagi vaid seemnete mulda viskamisest ja aegajalt peenarde kastmisest - saak vöib päris niruks jääda
- seemnete ostmisel võiks valiku teha selle järgi, mida ise tegelikult sööd. Mulle tuli suht kiiresti meelde nüüd, et ma rediseid üldse ei armasta. Kahjuks on need suhteliselt ainukesed, mis minu peenardes kasvama nõustuvad. Kurgitaimed on peale 1,5 kuud katteloori all kasvamist endiselt sama suured nagu enamus aiapidajatel märtsis. Kartuleid ostan poest, porganditel on millegipärast ainult pealsed.
Nii palju siis ökonoomsest mõtlemisest ja aiapidamisest. Sünnipärase maalapsena aga tekib igal kevadel mingi imelik kihk ja võin üsna kindel olla, et järgmise aasta aprillis-mais võib mind jälle peenarde vahelt unistamast leida.
Olgu, vahetame teemat. Kuidas siis säästusuvi edeneb? Eesmärgiks sai seatud 8 nädalat üle elada, kulutades vaid 50€ toidule, samas aga teha tühjaks kodused kuivaine- ja sügavkülmariiulid igasugusest kraamist, mis juba pikemat aega seisab ja sööjaid ootab.
Tänaseks on eksperimendist jäänud veel natuke üle 2 nädala, ja raha - on OTSAS! Viimasel nädalavahetusel tuli tõdeda, et tegelikult ei ole ma kappide tühjendamises sugugi väga edukas olnud, küll aga ajasid igasugused imelikud isud mind poodi ja kulutatud sai 28€ toidule, ning ära viidud taarat 3€ eest. Kokku siis tänaseks kulunud 53€, mis tähendab, et eksperiment on juba läbi kukkunud. Õppetund - mida rohkem endale teadvustada, et raha kulutada ei tohi, siis võib küll õnnestuda raha mitte kulutada, aga see-eest mõlgub palju tihemini meeles, millest kõigest ilma jääd! Tuletades meelde aegu, kus enamus minu masu aja palgast kulus korteri üürile ja toidule õieti ei jäänudki, siis oma valikul säästukuu tegemine võib olla muidugi palju lihtsam taluda emotsionaalselt. Nimelt on lõpuks on ju ikkagi võimalik "murduda", rahakotirauad avada ja see pagana leivapäts või kohvipakk poest koju lohistada, kui konto miinuses ei ole. Lisaks tuleb tunnistada, et tegelikult peegeldab see eksperiment täpselt minu igapäevast elu - sean endale alati suhteliselt võimatuid eesmärke ja tihti "peaaegu" täidan need, aga selle asemel, et siis suurt võitu nautida, muserdun selle pärast, et ideaalist puudu jäi. Sest olgem ausad, 2 nädalat on küll veel eksperimendi lõpuni, ja eelarvest läksin juba üle, aga ka näiteks 80€ 8 nädalat ära elada on tegelikult siinses majandusruumis väga suur saavutus. Kui palju teil sel suvel toidule kulunud on?
Minu börsile investeeritud eurokestel ei lähe ka hetkel just kõige hiilgavamalt. Kui oleksin jaanipäeva paiku aktsiaid ja fonde müünud et osa kasumist koju tuua, oleksin päris hea diili teinud. Peale seda on kõik numbrid kontodel hirmus punasesse langenud, et kohe kripeldab! Peast käivad pidevalt mõtted, et "oleks pidanud natuke müüma, kauplemisega õnnestuks ikka paremini. Müü nüüd, osad aktsiad on veel plussis". Ometi mõistusega tean, et minu tegelik investeerimisplaan on pikaajaline ja müünud olen väga vähe, pigem olen just odavamaid aktsiaid juurde ostnud. Samas on viimase aja börsikõikumine natuke küsimusi tekitanud, nii et ka minu "sõjakassa" hetkel kasvab, olen investeerinud oluliselt vähem, kui säästudesse pannud. Ikka selleks, et kui aru saan, mis börsil toimub ja kuidas maailma majandus areneb, siis oleks võimaluse korral millegagi mängida.
Kuna aga kogu aeg kätel istuda on ka raske, olen muidugi natuke mänginud, müünud natuke suurema protsendi teinud aktsiaid ja ostnud neid, millel väga pole hästi läinud. Ise tean küll, tagasi vaadates, et iga kord kui kauplen, siis õnnestub mul müüa just suurema potentsiaaliga aktsiaid valel ajal jne, aga noh, vaja ju mängida, kuni jälle vastu näppe saan..
Ahh, aga üks hea uudis on küll - juba nädalavahetusel on aeg teha järjekordne kuu ülevaade ja vaadata üldine portfelli seis üle! Stay tuned!
Mäletate minu säästueksperimenti, eks? 8 nädalat ehk pea 2 kuud ja 50€ söögile maksimaalselt. Eesmärgiks siis võimalikult palju sellel suvel säästudesse suunata (ja kui börsi punaseid numbreid vaadata, siis noh - soodushinnaga aktsiaid osta!), ja samas kõik kodused kuivaine- ja külmkapid mõistlikult tühjaks süüa.
Seejuures varudeks siis mõned kilod makarone (ostan neid kõige-kõige odavamaid nagunii alati!), 1,2kg tatart, 0,2kg riisi, mõned tuunikalakonservid ja hulk külmutatud juurvilju.
Igatahes 1kg tatart võite nüüd sellest nimekirjast maha tõmmata, sest nädalavahetusel ilmusid minu köögitasapinnale mingid veidrad putukad. Õõõõõõh, õõõvastav!!! Esiteks igasugused sitikad ja putukad lihtsalt väga rõvedad. Aga sitikad ja putukad toidu sees on täiest vastuvõetamatu ja on täiesti kindel, et teen oksekaktust kohe kui neid näen! Mitte üheski maailmas ei ole ma nõus, et mu toit mulle tere ütleks!
Kiljusin ja mõrvasin ja kadusin köögist terveks õhtuks, kuna ei suutnud välja mõelda, kust need elukad minu koju üldse jõudnud on. Järgmisel hommikul oli kapil siblimas UUS LAAR samu putukaid!!! Võttis aega, kolm okseringi ja korralikku detektiivitööd, enne kui aru sain, et putukad Selveri tatrapaki õhuaukude kaudu köögikapile end tekitasid. RSK! Lähemal uurimisel selgus, et suurem % sellest 1kg-sest tatrapakist tatar küll ei olnud... Lisaks võin kinnitada, et üheski teises kuivaines (ega mujal köögis või terves korteris!) selliseid elukaid ei leidunud.
1kg "imelist tatraputukapuru" lendas wc-potist alla, sest üüri maksetes me kokkuleppele ei jõudnud ja kellelegi "prank" putru ka keetma ei hakanud, kuigi American Funniest Home Videos publik oleks ilmselt seda naljakaks pidanud. Ühtlasi võin kinnitada, et tatrapakil oli täiesti kehtiv säilitustähtaeg ja säilitustingimused on ka rohkem kui imelised olnud.
Teate, mis mul meelde tuli? Ca 10 aastat tagasi oli maailma börsidel päris uhke seis. Ja kuigi paljud rääkisid sellest ning leidus "pessimiste ja skeptikuid", tuli siiski enamusele halva üllatusena või pigem lausa õudusunenäona, kui mõned kuud hiljem tabas meid finantskriis, lõhkes kinnisvaramull, algas mitu aastat kestnud majandussurutis, paljud jäid töötuks, laenuintressid hüppasid lakke jne..
Loomulikult on tänaselgi päeval palju neid, kes räägivad, et see pidev majandustõus, mis meil viimased 8-9 aastat valitsenud on, ei saa kaua kesta ja varsti lõhkeb järjekordne mull. Ja leidub ka neid, kes kinnitavad, et selleks hirmuks pole põhjust ja on piisavalt näitajaid, mis tõendavad, et kõik on hästi ja majandustõus kestab veel aastaid.
Reaalsus on see, et selgeltnägija pole meist keegi ja kõiki võimalikke stsenaariume ei suuda keegi ette näha, igasugused juhtumid omavad erinevat mõju meie igapäevaelus. Küll aga teeb mind rõõmsaks iga kord, kui loen, et näiteks X riigi inimestel on "nii ja nii palju sääste hinge taga". Eile just sattusin soomlaste miljarditest lugema, ja hiljaaegu ka rootslaste meeletutest säästudest. Eks teada ju on, et alati leidub palju inimesi, kes pole suutnud sentigi säästa, vaid on pidevalt pigem võlgu elamas.
Alati on ka inimesi, kes oskavadki elada ainult üle oma võimete. Üheks selliseks näiteks oli teine artikkel kohalikust TV-kuulsusest, kes tänaseks pensionär ja kurtis, et pension on täiesti naeruväärne summa, millega valitsus lihtsalt mõnitab pensionäre! Nimelt teatas ta, et kohe mitte kuidagi ei tule välja majandamisega, kui vaja ülal pidada 2 maja ja korter Hispaanias, aga riiklik pension on kõigest 1400 euro kanti kuus. Jah, tõepoolest... Saan aru, mina ei suudaks isegi ühte maja ja korterit Hispaanias selle summa eest ilmselt ülal pidada. Too TV-kuulsus jättis mugavalt ka mainimata, miks tal oma karjääri hiilgeaastate jooksul (mida oli ca 40) ei õnnestunud küllalt säravast palgast midagi pensioniks säästa.
Pole imestada, kui majanduslangus ja näiteks võimalik ajutine töökaotus võib osa inimesi meie ühiskonnast väga valusalt tabada. Kindlasti on olukordi, mis on nii halvad ja ootamatud, et kõike ette ei saagi näha, aga mingi õhkpadi peaks meil kõigil igas majandusolukorras olemas olema. Ma ei imestanud üldse, kui üks töökaaslane, kes oma kodu ostmisest unistab, täna rõõmust käsi hõõrus, kui tuli jutuks, et "aga mis te teeksite, kui majanduskriis või kinnisvara hinnalangus tabaks?" Nimelt eelistab ta majandustõusu olukorras raha kõrvale panna, et siis majanduslanguse ajal võimalust kasutada. Selgeltnägijad ei ole me tõesti keegi, ja arvan, et ka temal ei õnnestu lõputult oma kodu ostmist ajastada, sest vastasel juhul võivad hinnad pidevalt lihtsalt eest ära minna. Küll aga on ilmselge, et võimaliku majanduslanguse puhul on tal olemas puhver, mis päästab sundmüügist jms õudustest.
Eks minagi just seetõttu kogun raha nii sukasäärde kui investeerin oma rahamasinakese ehitamisse, et järgmise "Lehman Brothers"-stsenaariumi puhul pinnale jääda. Tänagi lugesin kokku oma laekunud dividendid, juulis juba 91€! Ja hoolimata sellest, et paljud aktsiad portfellis on hetkel punase poolel, rahustavad laekuvad dividendid meelt ja lohutavad, et praegu on lihtsalt "soodusmüük".
Sellel nädalal ei ole minu investeerimiskontodele mitte kordagi veel dividende laekunud, ja kuidagi igav või kurvakene on see olukord. Mitte, et ma nüüd masendusse satuksin või lausa nutaksin, täpselt ei oskagi kirjeldada, aga lihtsalt kuidagi hall on see situatsioon. Lisavärvi pakuvadki ainult sinised ja punased numbrid päevaste aktsiahindade näol.
Sellistel päevadel ja nädalatel kipun ma rahutuks muutuma ja tahan kangesti siis muid muudatusi portfellis teha. Küll midagi juurde osta või hoopis maha müüa ja kasumit teenida. Surfan oma "jälgimisnimekirjas" ja investeerimisportaalides ringi ja muudkui uurin, millise firma aktsiat võiks ruttu osta, mis hea investeeringuna tunduks ja millel varsti ka dividendi jaotamise aeg oleks tulemas.
Sellest kõigest järeldan, et mulle ikka väga meeldivad dividendid, ja olen oma rahamasina minu jaoks sobivale põhimõttele ehitanud - investeerin peamiselt dividendiaktsiatesse. Hakkasin siis kokku lugema, et kui tihti mu rahamasin mulle palgapäeva tekitab, kui tihti üldse raha saan.
Igakuiselt kõige suurem sissetulek on hetkel muidugi minu palk - 1x kuus laekub kindel summa kontole.
Sellele lisaks on rahamasin sel aastal tekitanud mulle 65 palgapäeva, kui kontole on laekunud erinevate ettevõtete poolt dividenditulu. Just täpselt - 65 x esimese 5 kuu jooksul (jaanuaris dividende ei laekunud)! Koos palga ja toetustega tähendab see, et juba 101 x on sel aastal kostnud klirr minu põrsakeses.
Tunnistan täiesti ausalt, mulle meeldib kontole tihedalt laekuv rahakene. Igal sendil on oma väärtus ja iga jaoks plaan, mida täitma hakata. Investorid omavahel kipuvad ikka võrdlema, kes kui suurt tootlust saab jne, ja mina ei hakka selles osas sõna võtmagi. Tasa ja targu ja enda jaoks, mitte säravate numbrite näitamiseks. Seda enam tunnen hinges pakatavat rõõmu, nagu lapsuke jõuluõhtul, kui näen oma vaevanägemist ära tasumas ja kasvõi mõne euro kaupa dividende tagasi tilkumas. Emotsioon ise on kordades rohkemgi väärt, kui need mõned eurod lihtsalt ära tarbides rõõmu pakuks.
Labels: aktsiad, argipäev, dividendid, finantsvabadus, investeerimine, liitintress, sissetulek, säästmine
Eelmisel nädalal oli minu nädala kuludeks 7€. Pean ütlema, et oli väga hea nädal, sest käisin sõbraga väljas lõunat söömas. Lõunasöök oli keskpärane või alla sellegi, aga sõbra seltskond on ülitore. Lisaks maksis tema lõunasöögi, mina kohvi (tema nõudmisel). Järgmisel korral teen kindlasti tagasi (loe: valin ise parema lõuansöögikoha ja maksan mõlema toidu ;)), aga sel korral tähendas see seda, et kopsaka väljamineku asemel maksin ainult odava kohvi eest.
Kokku viimase 4 nädala jooksul kulunud 28€, eelarve on 50€ ja minna veel 4 nädalat. Kodus on alles hulk rediseid (enda peenra pealt), natuke võid, 8 muna, natuke külmutatud puu- ja köögivilju, veerand pakki hommikusöögihelbeid, 1,2 kg tatart, 0,2 kg sushiriisi, hulk makarone ja spagette, 1 portsu jagu värsket kartulit, kohvikoort, 200g peekonit.
Peagi saab otsa kohv ja wc-paber. Puuvilju söön ainult töö juures. Siiski olen positiivselt meelestatud ja arvan, et nädalavahetusel võibolla kulutan lisaks wc-paberile ka millelegi luksuslikule, nimelt olen hoolega kogunud ka panditaarat. Aga mis see luksuslik võiks olla? Äkki ostan näiteks leiba? 😀😇
Kuna töö juures on aega rohkem, siis murran hetkel hoolega pead, millistele aktsiatele oma kassat natuke kulutada, ilusaid punaseid numbreid on nii mõnigi päev näha olnud, tuleks natuke meelt lahutada!
Muide, lisaks kulutasin eile börsil 200€ võlgu. Tahan oma aktsiakrediidi võimaluse ära testida, kui kulukaks selline asi võib minna, ja kas saan vastu pükse ning jõuan kiiresti võlavanglasse või veel mitte?
Hakkasin mõtlema, et mida see vabadus kui eesmärk minu jaoks ikkagi tähendab, kas sellel on ka mõni nüanss ja kas peaksin täpsemini planeerima. Just majanduslikus mõttes. Paneks kõigepealt potensiaalsed põhimõtted ja eesmärgid kirja.
Ela laenuvabalt, või võimalikult väikese võlasummaga, millelt maksad võimalikult väikest intressi. Mul ei ole ühtegi laenu, küll aga on mul 5 erinevat krediitkaarti - 3 kaardiga kogun hoopis hoiuseintressi ja neljandaga maksan igakuised ostud, intressivabalt, ning teenin igalt ostult hulga boonuspunkte. Kasutatud krediidi tasun alati kuu lõpuks taas ära.
Ela võimalikult väikeste kuludega. Kokkuhoidlikku mõtteviisi viljelen kõiges, kuid 100% säästlikult veel mitte, sest pereliikmete huvidega tuleb ka vahel arvestada. Raiskamist aga meie majas ei toimu.
Osta ja tarbi ainult raha eest, mis Sul olemas on. Ehk siis reisid, auto, lõbustused tuleb kinni maksta ilma selleks laenu võtmata. Kui pole piisavalt raha, tuleb osta odavam auto. Sõidan juba 12 aastat sama autoga, ja ilmselt nii mõnedki aastad veel.
Aktsialaenu võib võtta vaid lühidalt ja väikeses summas, tagasimaksmine on kõrgeima prioriteediga. Aktsialaen võib väga hea turbo olla aktsiaportfellile, kui seda mõistlikult ja teadlikult kasutada, eriti kui saan lubatud 0.99% intressiga. Aga meeles tuleb pidada, et aktsiaid ei või kunagi osta raha eest, mida ma kaotada ei saa.
Taasinvesteeri dividendid ja aktsiatelt teenitud kasum. Elementaarne, liitintress on aktsiaportfellile nagu pärm taignale!
Saada vabaks ja omada valikuvõimalusi. Kui ma ei taha enam tööl käia, võin ma lahkumisavalduse anda. Kui me tahame perega pikale lõbureisile minna, võime me seda teha.
Jätta järeltulijatele pärandus. Miks mitte näiteks oskus majanduslikult mõelda. Aga loodetavasti ka mõni füüsiline pärandus, nagu maa, mets, investeerimisportfell, ettevõte, kinnisvara vms.
Mööndustega ehk eesmärk nr 1 on juba mingil määral täidetud. Kui mul ikka väga suur tahtmine oleks, võiksin töölt ära tulla ja elataksin vajadusel oma pere ilma palgata ära aasta või paari jooksul! On palju inimesi, kes kannatavad halval töökohal või halvas suhtes, kuna neil lihtsalt ei ole võimalik lahkuda, pole raha, et iseseisvalt toime tulla. Ja ütlen ausalt, päevad pole vennad. Vahel ikka tekib tunne, et saadaks kõik pikalt, ostaks piletid Kariibi mere kruiisile, sest yolo. Kõik ju käivad reisil ja naudivad elu, miks mina peaks muudkui säästma?
Tegelikult olen väga tänulik, et mul on olemas piisav tagatis, et oma olukorda muuta, kui midagi peaks hulluks minema. Ja kuna hetkel on tööl olukord normaalne ning stabiilne sissetulek on väga vajalik minu pikaajaliste eesmärkide saavutamiseks, lähen nüüd tööle! Kokkuhoid pole mitte midagi muud, kui edasi lükatud tarbimine! Tuleb ka minu päev ;)
Igakuine säästmine ja investeerimine on tore küll, kui siht silme ees, aga kuidas teada, mis see õige siht on? Kes säästab uue auto jaoks, kes Uus-Meremaa reisi, kes uue maja ostmise jaoks. Enamus ei säästagi. Sest noh, yolo. Nagunii elame üks kord ja kunagi ei tea, millal vikatimehe uksele koputamast leiame. Mina säästan. Ja säästan vabaduse nimel. Ehk siis õiguse eest ise iga päev ja iga minut otsustada, mida ma just järgmisel hetkel teha tahan.Aga kust ma tean, millal see aeg käes on, ja kaua veel läheb?
Igasuguseid erinevaid meetodeid kasutatakse finantsvabaduse arvutamisel, üks tuntumatest on siis 4% reegel, mis mulle tundub ka suhteliselt mõistlik. Põhimõte siis selles, et arvutada välja summa, mis on vajalik, et 4% aastatootlusega (näiteks 4% aktsiatest maha müües, või 4% dividende saades) oleksid võimeline katma oma aastased väljaminekud. Kõlab keeruliselt?
Seega 4% reegli kohaselt peaks minu varad küündima 24 000* 25 = 600 000€, et muretult ära elada ilma vajaduseta ise igal hommikul tööle minna. Kes blogi jälginud, teab täpselt, et sellest summast on minu maine varandus muidugi kaugel. Ehkki, päris lootusetu asi muidugi pole, üle 10% on juba olemas!
Säästes iga kuu vähemalt 1500€ ja investeerides kogu oma kapitali vähemalt 8% aastase tootlusega (ja makstes heakodanlikult kõik vajalikud maksud), läheb mul veel 14 aastat, et vabaks saada.
Kui suudaksin igakuise säästusumma kergitada 2000€, kuluks samade tootlusparameetritega kõigest 12 aastat vabaks saamiseni.
Kui suudaksin tõeliste tegijate moodi vähemalt 2000€ kuus säästa ja seda vähemalt 20% tootlusega investeerida, kuluks vaid 7,5aastat, et vabaks saada. Ainult 1500€ säästes, aga sama head tootlust teenides kuluks kõigest pool aastat kauem. Ja siis elu lõpuni rahas inglit mängida..
Pensionini on mul veel vähemalt 25 aastat. Kui julgeda loota, et pensionärina saan pensioni näol ka lisasissetuleku, siis ehk ei peagi portfelli ulme suureks kasvatama - juurde tulevad ju sendid igasuguste sammaste teenitult. Lisaks on ju teada, et mida vanemaks saad, seda kiiremini aeg lendab. Tundub, et igas mõttes tasub see praegune pingutus ära, et siis üsna pea "lõbusaks pensionäriks" hakata! :)
Skeptikud ütlevad nüüd kooris, et "Aga mis siis, kui ma enne pensionile jõudmist suurest töötamisest ja nälgimisest (sest noh, kooner ju) sussid püsti viskan?" Statistika näitab, et tõenäosus sussid püsti visata on oluliselt suurem 60ndates kui 30ndates ja 40ndates. Just seepärast soovin lähema 10 aasta jooksul vabaks saada, et jõuaks ikka elu ka nautida, mitte surnuks töötada.
Hea uudis on see, et säästmisega läheb kenasti! Sai korralik summa kõrvale pandud, hoolimata sellest, et oli ka väga palju kulutusi, kuna sai perega Eestis käidud ja üldse on paljudel siin puhkuse ajal kulutusi rohkem. Ise otsustasin suve, ehk täpsemini 8 nädalat veeta eksperimenteerides kokkuhoiunippide maailmas, ja määrasin endale 8 nädala toidueelarveks 50€. Hetkel olen suhteliselt graafikust ees juba, lubatud 50st on kulutatud 21€, 10. augustini on aga veel üle 5 nädala. Tuleb isusid taltsutama hakata, või rohkelt panditaarat korjama minna!
Natuke kehvem uudis on see, et minu säästuprogress ei paista absoluutselt minu puhasväärtuse tabelist välja, seda lihtsal põhjusel, et viimasel nädalal kukkusid hinnad börsil ikka päris korralikult.
Ei mingit muutust, nagu näete! Esialgu tundus isegi natuke nutune oli näha, kuidas üle tuhande euro säästukontodelt näiteks päevaga lihtsalt haihtus! Samas mulle hirmsasti meeldib allahindlusega kõike osta, nii et hea meelega shoppaksin hoolega, turud tunduvad kangesti ülemüüdud olevat, oleks nagu ideaalne hetk natuke soodsama hinnaga häid aktsiaid kokku osta.
Veel nutusemaks teeb selle ootamatu meeldiva allahindluse aga see, et just praegu pean ühe suurema investeeringu jaoks raha hoolega kõrvale panema ja seetõttu ei saa kogu vaba kassat börsile lükata. Taotlesin oma kauplemiskeskkonnalt "aktsialaenu", millel on suhteliselt olematu intress, loodan väga, et nad selle mulle kohe uue nädala alguses võimalikuks teevad, saaksin natuke ostumõnu nautida!
Muus osas aga juunikuu üle kurta ei saa, tööd oli üleliiagi, sissetulekud stabiilsed ja mõtted muudkui tulevikus. Ka intresse laekus kontole ikka tasapisi, kokku on 2017. esimese poolaasta jooksul juba 1614 eurot dividendide näol laekunud.
Ütleme nii, et pole hirmu, et kontod niipea täis saaks, aga... Väikeste sammukestega suurte võitudeni!
Labels: aktsiad, dividendid, finantsvabadus, hinnakirjad, investor, kokkuvõte, liitintress, sissetulek, säästmine
|
OSCAR-2019
|
||
Kes seal korra käinud, teab mis tasemel trenni tehakse. Maailmaklass. Seda tõestavad ka medalid ja esikohad maailmameistrivõistlustelt. Nendele tüdrukutele seal pole Eestis võrdseid.
Esimene päiksekiir - Serrumerru - kiikab siin Londoni metroo-rongis, kui 2006. aastal Palestraga Portugalis käisime. Tagasiteel Portugalist Tallinnasse oli meil vaheööbimine Londonis, sest kogu reis tuli sedaviisi soodsam. Linnapeal ringi rändamiseks jäi hirmus vähe aega, hommikul enne lennukile minekut, nii umbes tund. Võtsin siis takso, et lastega kõik tähtsamad kohad läbi sõita. Et nad näeks nii Buckinghami paleed kui Big Beni, tagasi hotelli sõites - asjadele järgi - sattusime aga sellisesse ummikusse, et sõit kestis 10 minuti asemel 50 minutit. Muidugi olid teised juba kõik tormamas metroo peale, ja sealt edasi rongile, et lennukile jõuda. Neil kõigil ju lihtne, oma kott käevangu ja jooksu. Mina enda kotiga ja lastega ja laste kottidega jooksin küll järgi, aga inimvõimetel on piirid ("viimane kord kus reisin ilma naiseta ja võõraste inimestega kuhugi")... Nad said eelmisele metroorongile. Me võtsime siis järgmise ja olime veel täiesti kandadel, kui järsku keset kõike ühes peatuses otsustasid metrootöötajad alustada streiki. Ja sellest peatusest, alates minu rongist ükski metroo rong enam edasi ei sõitnud. Teised jõudsid õnnelikult kohale. Ma tormasin lastega maa- pinnale ja taksopeatusesse. Tänu streigile oli järjekord muidugi ilmatu pikk. Samas liikus see päris kiiresti edasi. Varsti olimegi taksos. Kuid lootus, et sellega on meie mured murtud, oli asjatu. Kõik tänavad olid umbes ning kui alguses taksojuht ütles, et meil läheb sõiduks 15 minutit, siis tegelikkuses venis see 55-ks minutiks. Kui rongile jõudsime ja lennujaama Ryan Air-i laua taha, oli kella järgi aega check-in -i sulgemiseks veel 2 minutit. Check-in ütles, et neil tuleb teine lend peale ja nad on juba check-in -i sulgenud ning avada seda enam ei saa. Pagan, ma ju lennunduses töötanud ja tean kuidas need asjad käivad. Lihtsalt ilgusest näidata oma võimu, sellepeale on iga väiklane inimene "meister". Sellel hetkel kukkus küll maailm kokku. Miks teised ei öelnud, et me kohe tuleme, olime ju telefoniteel rääkinud, et me iga kell jõuame. Kui ma ise oleksin seal olnud ning keegi oleks kohe kohe jõudmas, oleksin kindlasti oodanud (kui check-in on tehtud, siis on ju lennuki väljumiseni veel hulk aega) ja check-ini aidanud lahti hoida. Aga jah, tegelikult oma hädas oled Sa ikka üksi. Või kui nüüd päris aus olla, siis ma polnudki oma hädas üksi, sest mul olid ka kaks nutvat last, kes ei teadnud mis meist nüüd saab. Kus aga häda kõige suurem, siis abinõud tulevad ei tea kuskohast pähe. Kõigepealt muidugi uurisin, et kas ei lähe mingeid lende kohe sealt samast veel Lätti või kuhugi mujale lähedale, et saaks ümberistumisega koju. Ei olnud õnne. Siis lennujaama hotell - liiga kallis. Siis põrutasime Stanstedist läbi Victorias ümber istumisega Gatwicki. Sealt sain piletid Estonian Airile. Oh, mure murtud. Tallinnasse jõudsime veel enne teisi, sest teiste lend läks läbi Riia. Lõpp hea, kõik hea. Tänaseks ma arvasin, et tegelikult on see kõik juba ununenud, aga tegelikult ikkagi päris hästi kogu pull meeles. Kuigi eredamad hetkel olid ja toimusid ju Portugalis ja eriti sealt tehtud väljasõidul Hispaaniasse ja Gibraltarile. Sellepärast ongi see kõik muu jama nii tähtsusetu. Aga lastel oli kindlasti seiklust ja mälestusi terveks eluks ja rohkem kui mitme reisi eest.
Keskmine päiksekiir - Patrik-poiss - poseerib siin Georgi filmi jaoks saadetud foto tarbeks. Taustal on S-i koolilaud ja tegelikult kogu fotoseeria on olemas, kus Patrik on igasuguste ilmete ja suurustega. Irooniline on see, et kuna ta oleks pidanud mängima Georg Ots -a lapsena, siis valisin kõige Georgilikumad fotod välja. Vaatasin, et ta selline tumeblond pea näeks võimalikult tõmmu välja, sest Georg Otsal olid ju pruunid juuksed. Hiljem selgus, et Peeter Simm teda sellepärast just ei tahtnud, et ta on liiga tõmmu. Hehh - elu irvitas otse silma. Samas oli see ikkagi kõige parem, sest Patrik oleks pidanud suurel Estoonia laval nutma ja Tõnu Kark -u juurde jooksma ja "Isa" karjuma. Ma oleks pidanud selle nutu välja saamiseks kasutama alatuid psühholoogilisi mõjutamistegureid ja see oleks olnud hirmus ning kes teab võibolla isegi mõjutanud tema päikselist iseloomu parandamatult. Lõpp hea kõik hea.
Kõige viimane päiksekiir - Kristin - siin poseerib oma emmele. Vähe sellest, et ta nagunii kogu aeg naerab (endal hammaste tulemise aeg), siis kui talle juukseid raputada, hakkab ta häälega itsitama ja kõõksuma. Huvitav, et tegelikult laps lapse haaval on läinud nendega üha kergemaks. Ja nad on üha lõbusamad... Kuigi juba esimene oli omaette klass! Kristin saab varsti 7 kuuseks ja ta istub ilma toeta, tal on kaks hammast suus ja ta oskab tõusta toe najale seisma. Lisaks teeb ta ei-ei-ei. Raputab pead ja ümiseb midagi ei sarnast. Top Titt numero uuno!
Tundub, et 1.juuni saab olema mu esimene tööpäev Rootsis, Stockholmi kesklinnas. Seega nii umbes 26.mail pühin kodumaa tolmu jalge alt ja põrutan laevaga siit minema. Võtan oma naise ja kolm last ühes ning katsume hakkama saada vahelduseks ühes teises Euroopa pealinnas. Mul ju võiks olla kahju...et sellise asja ette võtsin. Ja kuigi teatud asjadest ongi, tunnen, et see on õige samm. Just tänases päevas, just selles elufaasis. Tegelikult on see asi hõljunud õhus juba mõnda aega, aga alles nädal tagasi konkretiseerus kogu plaan kuupäevaga.
1. Trenni, trennat ja trennikaaslaseid. Trenn on kujunenud nii suureks osaks mu elust viimasel ajal, et ilma selleta ei oskakski nagu olla. (oi mis vahva sõna - oskakski) See on nagu mu päästerõngas selles hullus maailmas. See paar tundi 4-5 korda nädalas on see, kui ma saan oma pea täiesti tühjaks või täpsemalt öeldes täita ainult rütmide ja tantsuga ning tänu sellele püsin mingis mõttes ka mõistuse juures. Kahtlemata kaasneb trenniga ka mingi kuuluvuse efekt. Lugesin kusagilt, et inimesel on "inimlik vajadus" kuuluda ka kuhugi mujale kui oma perre ja töökeskkonda. Minu jaoks on seleks kohaks trenn. Seda kuuluvuse asja täheldan ma küll enda jaoks alles praegu seda teksti kirjutades. Ma pole sellele ennem niimoodi mõelnudki. Ja kuigi vahest teeb mind trennimuusika vihaseks, sest mõned laulud on tõsiselt ära tüüdanud ning muutunud pigem stressi allikaks kui maandajaks. SamA asi on mõne liigutusega. Aga siis tuleb jälle selline trenn nagu eile ning kõik see on käega pühitud. Naljakas, aga tegelikult sellised tunded valdavad kõiki trennikaaslaseid, ma pole mingi erand. Ja eilse trenni kohta kuulsin ka teisi rääkivat, et see oli tavalisest teistsugusem. Teistsugusem on alati positiivne nähtus, minu meelest. Ja treener...ta on nii armas oma südamlikkuses ja mures meie kõige üle. Ma tunnen mingis mõttes, et ta on hingeliselt kusagil samas kohas kus mina, hingemaastiku samal laineharjal. Jah, ega ma ju alati pole nõus kõigega mis ta arvab ja mõtleb, aga see on ju loogiline. Igal inimesel on oma mõtteilm ja kujunemist mõjutanud tegurid. Mis aga puutub tantsu ja trenni, siis selles suhtes on mul küll jäik suhtumine - see on tema loodud treening ning ta on endale juba üleriigiliselt tuntud nime teinud ning tal on täis õigus teha oma trenniga mis tal iganes pähe tuleb. Ja see mis ta teeb on tõestanud ka õige olevat, sest sellist teist tantsutrenni pole terves maailmas. Pluss ma arvan, et ka tantsijad seal trennis (siin kirjutaja välja arvatud) on täiesti omaette klass. Iga treening on nagu treeneri kunsti loomise jälgimine. Tihti tuleb sealt selliseid geniaalsuseid, et keskendumise või süvenemisega tekib raskuseid, kuna on vaja imestada, et kus kohast see kõik tal tuleb. Vapustav ja hämmastav. Tõeline geenius.
2. Töökaaslased ja mu paar sõpra (Kaisa ja Margo). Okei, ega ma ju neist ilma jää. Kõik jäävad MSN-i kaugusele. Ega ma mingi suur näost näkku suhtleja polegi. Kõige rohkem kahju on muidugi oma toa rahvast. Marion, Evelyn ja Riina. Evelyn tegelikult jääb nagunii lapsepuhkusele juba märtsis, niiet temast lahkumise pean juba enne enda kolimist " üle elama". Aga kõik kolm on nii armsad inimesed, et neist lahkumine võtab kindlasti tüki südame küljest. Lisaks veel Rutt ja Riina naabritoast ning mõned inimesed veel, kes on uskumatult armsad!
3. Eesti kultuur. Eelkõige muidugi teater! Kindlasti ei jõua ega saa ma seda enam selles mahus ahmida kui seda kohal olles. Eelminegi aasta sai nähtud umbes 35 tükki. Oh, see on juba nii valus teema, et sellele ei suuda mõeldagi. Lisaks meeldib mul käia raamatupoodides, eriti Kristiine keskuse Apollos. Aga ka antikvariaatides. Kuigi vanad raamatud mul enam vähem on juba kõik olemas, mõnede üksikute eranditega. Aga see, et see kõik on lihtsalt, kiiresti ja kergelt saadaval siin Eestis, aga mitte seal, siis see on kindlasti asi mida taga hakkan igatsema.
4. Eile vaatasime K.-ga Tätte ja Matvere Vana Kuub - DVD kontserti. Seal oli mitu laulu, mis tekitasid tunde, et neid Rootsis kuulates hakkab valus. Valu, mis võib tekkida ainult sellest, et sa pole oma kodumaal. Note to myself - hoiduda selle DVD vaatamisest seal... See juurte asi, ehk koduigatsus, seda siin Eestis elades ja olles ei mõista. See hiilib salamahti kohale ja sellest ei saa mitte kuidagi lahti. See on selline piin ja valu, et ajab nutma. Tekib tühjuse ja mõtetuse tunne. Masendus, mis valdab täiesti. Õnneks on sellele mingi ajutine rohi - beebi ja muu pere - kaasas. Sest beebit vaadates saab kõigest üle. Sest seal kus on mu kolm neiut ja maailma ägedaim 6 aastane "vanamees", seal on ka mu kodu.
Üks huvitav 17 minutiline filmike Austraaliast. Ilmunud juba aastal 2005, aga Oscaritele jõudis see Peter Templeman -i The Saviour alles nüüd. Lugu räägib noorest usulevitajast, kellel on suhe temast vanema, abielus naisega. Naine teeb suhtele lõpu. No igatahes elu on imesid täis ja palvetel on vahest tugev jõud! Või kas imed juhtuvad ikka tänud palvetele. Ehk peaks igale imele otsima maisemaid põhjuseid?
Kui pärast eurolaule tutvustavat saadet lasti Lordi laulu Hard Rock Hallelujah, siis oli selge, et Helsingisse me sellel aastal võitma ei lähe, kahjuks. Esiteks on juba lähtekoht vale. Kutsutakse 10 viisitegijat, kellele siis antakse võimalus välja punnitada midagi. Seega üllatusi oodata ei saanud. Kõik "kutsutud" tegijad on ju ammu tuttavad ja kutsutute seas polnud ka sellsieid tegelasi, kellelt oleks võinud midagi üllatavat oodata. Panen siis nad ritta, enda arust paremuse järjekorras, jõudes lõpuks kõige paremani. Kuigi ette rutates, peaksin mainima, et ainult need kolm "parimat" on midagigi väärt.
Oh, my, god! Quick start pani küll põhja võistlusele alla. Neil polnud ilmselt mingeid ideid sellel aastal. Aga mis kõige jubedam - valida laulja, kellel pole lauluhäält. Vahepealt läks ikka päris noodi kõrvalt. Ega ilus näolapp ei garanteeri edu, millal nad sellest ükskord aru saavad. Igal juhul said hakkama millegi nii koledaga, et ei mäletagi eurolaulu lähiajaloos nii kehva lauljat. Kuigi jah, laul oli samuti igav, kuiv ja elutu.
India - stiilis lauluga Eestit esindama. Aastast aastasse ikka seda sama jama pakkuda, kuigi pean tunnsitama, et mõnel eelmisel aastal mulle A.Lauri laulud on isegi väga meeldinud. Seekord aga polnud ei õiget meeloodiat, ei õiget sõnumit ei õieti miskit head. Kahju.
No ei saa mina Kasearu fonemenist aru. Aga ma ei ole ka 10 aastane pisike tüdruk, niiet ega ma ei peagi vist sellest aru saama. See laul oli minu jaoks mõtetu, viisakalt öeldes võiks kutsuda seda saatetäiteks. Täiesti ühest kõrvast sisse teisest välja - viimane koht oleks garanteeritud.
Palun säästke mind meeslauljatest, kes arvavad, et falsetis laulmine on lahe. Mees peab ikka mehe häält tegema. Ok, kunstilises mõttes on see ehk vahest lubatud ja vahest tõesti sobib konteksti, kuid selle laulu puhul ei saanud rääkida ei ühest ei teisest. Kõigele lisaks oli laul ka mannetu.
Ines - suur mesilaste emme, tuli oma tarukleidiga, üritas laulda midagi sama head kui eelmise aasta Iseendale. Aga kahjuks kukkus läbi. Kui aus olla, siis ega viga polnudki otseselt laulus või lauljas. Lihtsalt see kõik on nii tavaline ja absoluutselt mäluga haakumatu. No, kui täpsem olla, siis ega see laul ikka hea ka polnud. Aga nagu näha, kuues koht, seega oli palju hullemaid.
Appi, appi, falsetist laulvad mehed(wanna-be tüdrukud) on jälle tagasi. Hea valguslahendus - hästi hele - aga sellega kahjuks head asjad piirdusidki. Laul on jube, esitus veelgi jubedam. Breikareid oleks võinud rohkem näidata või olgem täpsemad, ainult neid olekski võinud näidata.
Tantsud tähtedega Gerli näitab siin, et tantsimise lisaks oskab ta ka laulda. Ja kõvasti. Kujutan ette, et mõnele võis see tunduda karjumisena, kuid ei, noodid olid olemas ka kõvemates ja kõrgemates kohtades. Kahjuks oli laul selline keskpärane. Meeldis eriti üks koht, kus nii muusika tema hääl kui ka ilmestamiseks käega tegi nõksaku. See oli nagu selle laulu nael ning tõstis ka kogu kupatuse kergelt kõrgemale sellest prahist, mille kirjeldamisega siiani selles postituses tegelesin.
No, see on juba päris hea! Aeglane ja kiire vaheldumisi. Lennal ja teistel on juba kogemust ka. Samas kui juba minnakse rahva ette, siis nii ägedad rockitüdrukud peaks mõtelma ka taustale, see patsiga trummar mustas poolokampsikus, no see oli natuke muust kambast väljas. Ja liiga blondeeritud Lenna, mõjub liiga tibina rocki jaoks. Ehk mitte usutavana, kuigi jah, kui ta suu lahti teeb, siis eelarvamused hajuvad, õnneks. Kui nad peaksid võitma, poleks hullu. Oleks lootust eelvoorust põhifinaaligi saada.
2.“Romeo ja Julia”, muusika Elmar Liitmaa, sõnad Jaagup Kreem,esitavad Hele Kõre ja Kristjan Kasearu.
Enne telesaadet oli see laul mu lemmik. Romeo ja Julia muusika, ehk Termikate aretatud teemat on veel täiendatud ühe laulu võrra. Teatraalne ballaad, mis lauluna ehk meeldis mulle kõige rohkem see kord, kuid vahekord Hele Kõre / Kristjan Kasearu on täiesti paigast ära. Helet tahaks palju rohkem kuulda. Tema siiras, puhas, habras hääl on kui valatud Juliaks. Aga milleks ta välimusega üle pingutati, see on müsteerium. Üldse kogu see teatraalsus on igati positiivne. Mingid muumia moodi mehed kes seal taustal liikusid jäid omamoodi arusaamatuks, aga samas rõhutasid teatraalsust, ehk teenisid selles mõttes oma eesmärki. Liitmaa on nii selle kui Ninjade laulu muusika autor ja ilmselt see stiil mulle sobib.
Juba Moonwalk oleks pidanud võitma! See on üpris sarnane laul, kuigi kuna originaalsusest jääb puudu, ei saa rääkida suurest vaimustusest. Samas Euroopa massid ju seda esimest laulu pole kuulnud, neile võiks pikas kollases kuninganna-kleidis võimsahäälne habras Laura mõjuda huvitava kooslusena. Tean, et paljusid häirib see kummaline inglise keelne väänamine. Mis mõjub täiesti ebanormaalsena. kuid taotluseks on hoopis massist erineda. Kuidagimoodigi, siis see on küll üks viis. See on tegelikult juba vana trikk. Ameerika edetabelitesse jõudmiseks on seda kautanud näiteks Roxette. See kriibib kõrva, jah, aga see toimib. You'll see! Ja Lõhmus tunneb asja, andke talle võimalus. Kõige tipuks toob teema, ehk Päevalilled sooja südamesse ja see on juba midagi väärt.
Laule võib koos videoga vaadata kuulata pealkirjale klõpsates. Samuti saate parimat näha/kuulata siit:
Appi, mu edetabel on muutunud!!!! Põhjuseks see, et süvenesin 5. koha laulu sõnadesse....täieliks õudukas - Eesti naistele sellist reklaami teha!!! Häbi! Õudne! Jube! Ehk siis kogu tabel uueks....
See on esimene kategooria, kus kõik kandidaadid on nähtud. Panen nad siin enda arvamuse järgi paremuse järgi ritta. Jõudes lõpuks selle näitlejani, kellele hakkan pöialt hoidma.
Selle aasta suurimas muusikafilmis, on vana hea komöödiastaar saanud kanda mõnevõrra tõsisema rolli. Ehk enda meelest "suur staar", kes oma pingeid lahjendab narootikume ninna tõmmates. Dreamgirlis on muusikaga seotud rollid täidetud pigem lauljatega. Eddie Murphy on muidugi peamiselt tuntud näitlejana, kuid samas on temalt ilmunud ka muusikaplaadid, ehk ka tema puhul on mõnes mõttes tegemist "päris" lauljaga. Seega see ei saa olla akadeemia võlumise põhjuseks. Ta täidab oma rolli täiesti ning täiuslikult. Kuid roll ise ei anna mänguruumi. Minu meelest pole see piisavalt dramaatiline. Rohkem ikkagi nagu laulja, kes annab endast kõik ja rohkem veel. Samas ei astu ta välja EddieMurphylikult tutvaliselt alalt. Ta ei paku midagi uut. Seega usun, et see et ta kandideerib on nagu austus sellele kõigele mis ta 80-ndatel tegi.
Rändava pere vanim liige. Vanaisa, kes aitab pisikesel lapselapsel harjutada missivõistlusteks. Kas pole armas juba see lähtekoht ise? Näitlemine on Alan Arkini tavalises - kivinäo stiilis. Tegemist ilmselt jälle austusavaldusega pika resümeega näitlejale. Koomiline potsentsiaal on just tema isiklike omapärasuste pärast mõnevõrra suurem, eriti kui tihti komöödiafilme ei tee. Usun, et tegelikud võimalused võita on üpris kasinad. Kui siis ainult nostalilistel põhjustel.
See ja kaks järgmist on täiesti kandidatuuri väärt. Otseselt on rolli täitmise pärast, mitte mingitel nostalgilistel või ei-tea-mis-põhjustel. Ma pean küll tunnistama, et oma väga heast näitlemisest hoolimata oli ta minu meelest neljast kesksest tegelasest kõige nõrgem näitleja. Kuna minu jaoks üldse parim meeskõrvalosa, oli selles samas filmis - Jack Nicholson, siis tema näitlemine jäi kuidagi see varju ning ma isegi ei mõelnud kaugemale. Kui nüüd meenutada, siis tegelikult oli ta väga hea. Nii räuskava politseinikuna, kui vaikse ja tasase "tegijana". Et mitte minna detailidesse. Igal juhul väheste vahenditega on ta loonud endale karakteri.
See on juba tõeline näitlejameisterlikkus - alahuule väristamine ilma lõua väristamiseta, mängida silmadega välja hirm kui Su oma poeg Sind püstoliga ähvardab. Juba mitmendat korda Oscarile kandideerimas, kuid minu meelest esimest korda asja eest. Ainuke häiriv faktor on see, et tegemist ei ole mitte kõrvaosaga vaid peaosaga. See võib talle osutuda saatuslikuks. Kuid kui ta peaks ka võitma, poleks ma kurb. Tõeline action/põgenemis roll, on igas mõttes raske sellisel tasemel filmiekraanile tuua. Ja Akadeemia pani seda tähele.
Lasteahistaja roll on juba oma tõsiduse astmelt väga raske kanda. Tõeline maniakk, kes filmi lõpu poole avaneb ka kui tundeid omav ja tundlik inimene, kellele kaasa tunda on keelatud, kuid paratamatult tema näitlejameisterlikkus ei jäta ühtki inimest külmaks ning võibolla muudab meid - mitte maniakke kaasa tundma. See kuidas ta läheb ujumisbasseini paljaid lapsi passima ning jäädes vahele peab kogu rahva hulga tähelepanu ees lahkuma, see pinge mis ta suudab luua oma vastiku väikese olemisega, toob judinad seljale. Tema suhtlemine ema või suvalise armuobjektiga, kõik mängitakse välja õudsalt aga hästi. Yäkk, selliseid inimesi on tõesti meie seas. Selliste rollide jaoks tavaliselt kasutatakse make-up-i või muid ebaausaid võtteid. Aga Jackie paneb täiesti naturaalselt. Oh, õudust! Aga oi kui hästi ta sellega hakkama saab.
Kui nii peaks kujunema?! Sattusin sellel aastal juba teist korda teatrisse. Esimesest korrast pole jõudnud veel kirjutada, sest Oscari - kandidaatide teemad on praegu "oi kui tähtsad".
Niisiis - Meeletu. Et kõik ausalt ära rääkida, tuleks alustada jälle päris algusest. Ehk siis töölt koju jõudes - naist peale võttes, selgus, et beebi oli jäänud magama ja S jäi valvesse. Auto ikka S-i vana kooli parklasse ja Taevalava suunas. 4. rida positsioon ja vaatekoht väga hea. Samasse ritta saabus Lembit Peterson oma naisega. "Küll ta on suur! Suured käed, suur pea ja laup. Vapustav presentatsioon." Taevalava kõrval olevas vaatesaalis on Voldemar Panso kuju. Selline suur ja lahmakas. Ja aukartustäratav. Jah, just see ongi õige sõna sellele suursugususele. Ja seda sama õhkus ka Petersonist. Võimas! Pean tunnistama, et vahepeal silmanurgast jälgisin, kuidas ta suhtub või käitub mingite naljade või teemaarenduste peale. Keset tükki oli üks koht, kus rahvas spontaanselt hakkas plaksutama millegi peale. Ja mind on kasvatatud nii, et mingite lavastuse sees toimuvatele asjadele poole pealt ei ole sünnis aplodeerida. Samuti nagu laulude peale, kui need lavastuse sees on. Aga hr. Peterson plaksutas ka. Ju see siis tähendab, et näitlejaid see ei sega ja ehk annab ka indu rolli sees nautimiseks.
Lavastus ise oli minu meelest väga hästi lavastatud. Eva Klemets - kui ma ei eksi siis see on tema teine lavastus (pärast Et keegi mind valvaks - etendust). Ta on päris huvitav! Temas on mingit värskust. Kuigi nägin kunagi poolteist või kaks aastat tagasi OP-i, kus näidati kuidas Meeletu proovid käisid ja räägiti kunstniku Aime Unt -iga. Ja siis ma sain aru, et Tätte (Meeletu autor) ise võttis ka lavastamisest osa. Ning kui ma õieti mäletan, siis Klemets ütles, et see rohkem sündiski nagu rühmatööna. Sest kui aus olla, siis kunstnikutöö, hoolimata oma minimalistlikkusest oli suureks osaks lavastuse liikumisele ja misanstseenidele. Viltune puukökerdis, mis toimis nii madala talumajana kui pingina, kui lauana kui voodina jne jne.
Üleseshitus - üks mees vestab oma lugu - inimestele kelle seas ta on ja ootab kedagi. Minu jaoks täiesti uudne lähenemine ning annab nii palju mänguruumi! Huvitav, et oli kasutataud ka valguskunstnikku. Sest tuled kustusid ja süttisid ja hämardusid. Ma arvasin isegi vahepeal, et tüdruk, kes peategelasele pidevalt ilmus, ongi petrooleumilambi vaim.
Ehk siis raamistik oli lavastusel tugev. Tugevad olid ka näitlejad. Publikuga vestlev Rain Simmul. Tema päevaliblikana mõjuvat pinnapealset naist mängiv Piret Kalda. "Lambivaim" Hele Kõre, külahullud - Allan Noormets, Andres Ots, Ago Roo, Marje Metsur. Kõik tasemel. Kaugemateks jäid Andres Raag ja Bert Raudsep, kuid teise puhul kindlasti sellepärast, et ta eriti peale okei seal oma rollis öelda ei saanudki. Kahtlemata tõusis esile Hele Kõre oma kõrvalosaga. Temas on seda maagilist sära, mis teeb näitlejast "staari". Ta oli just see tegelane, kes ta laval oli, mitte Hele Kõre kes mängib kedagi. See on juba midagi. Nojah, võtmata Rain Simmulilt tema sära, ka tema mõjus täpselt samuti.
Milles siis viga? Miks jäi tulemata WOW? Ehk sellepärast, et ma ei tundunud peategelasele kaasa. Kui ta tõesti armastas oma naist ja poega, miks ta võtab ette aastaks metsa kolimise? AASTAKS?! Kes teeb nii kui ta tõeliselt armastab? Eriti nähes, et naine on kuidagi ära voolamas ta käte vahelt. Ainult luuser! Tühja sellest rahast, sellest loobumine on lihtne, aga oma inimsuhetest. See, et ta pereliikmed temast juba tegelikult enne metsa minekut ei hoolinud. Selles oli ta ilmselgelt ise süüdi. Tal polnud neist ennem vahet, ega ka pärast. Ennem rabas raha kokku. Pärast tahtis neist lihtsalt lahtki saada. Huvitav kas Tätte tunneb samuti? Siis tunnen ta perele kaasa. Oleks ju vähemalt võinud neid kaasa kutsuda!
Üldse natuke kumas läbi seda Tätte lepingut Linnateatriga, et "nüüd pean kirjutama aastas 1 näidendi Linnateatrile. Ei tule midagi paremat pähe, ah kirjutan enda elust erakuna ja sellest kuidas maale elama läksin". Ei ma ei heida ette seda temale, eks iga inimene teeb oma eluga mis tahab ja ma usun, et tema kindlasti kutsus ka oma naise kaasa, mitte nagu see Meeletu "tolvan".
Minu meelest on Meeletu Tätte seni kõige nõrgem tükk (Ja milline CV tal on!!! - Sild, Palju õnne argipäevaks, Ristumine peateega, Kaev). Selline 15, 16-aastastele tüdrukutele lihtsate elufilosoofiatega ilustatud kirjutis. Nagu Eesti oma Coelho. Ehk "paneme inimese mõtlema" stiilis põhimõttega. Minule mõjus see ikkagi natuke nagu vägisi tehtud värk. Ei tea. Võibolla olen natuke ülekohtune. Sest tegelikult mulle ju see tükk meeldis. Ma leidsin sealt oma ivakese + Hele Kõre ja Rain Simmul. Aga faabulafanaatik nagu ma olen, vajan ma sisukust. Sügavamat sisukust, mitte nii pinnapealset ja "on your face".
Siin on esimene tõeline üllataja. Leo ei kandideerigi Departediga vaid hoopis Blood Diamondiga! Ma ei tahtnud ka uskuda akadeemia austust Ryan Goslingu vastu, sest mulle isiklikult ei meeldinud see film, ega see roll. Kuigi Gosling on alati tasemel. Tegelikult olekski ta pidanud juba selle ne-natsi rolli eest kandideerima mõni aasta tagasi...
Selles kategoorias arvasid kõik vähegi Oscareid jälgivad, analüüsivad ja tundvad inimesed 5 viiest õieti. Nii kindlat kategooriat pole juba pikka aega olnud. Need viis on kõik vapustavad ja head valikud! Meryl tegi sellega ka ajaloolise rekordi....
Täiega solvunud, et Jack ei kandideeri! Ühtki üllatust ei ole, sest kõik keda ei arvanud olid varunimekirjas olemas. Kahju, Jack oli üldse parim...nüüd ehk võidab Jackie?
Peaagu sama kerge arvata kui naispeaosatäitjate kategooria. Nii hea meel, et Väike Päikesepaiste - Abigail Breslin on pundis! Kummaline, et Blanchett on peaosarolliga on kõrvalosa kategoorias, aga noh, eks ta oli juba ette nii suunatud...meenub J.Foxx Collateralist...sama case.
Days of glory oli mõnevõrra üllatus, sest tundus, et Almodovar - suur akadeemia lemmik lööb kindlasti läbi, aga võta näpust...see mehhiko seebi stiilis stsenaarium pani vist põntsu ära.
Pan's labyrinth oli mõnevõrra üllatus, kuigi positiivne. Ma poleks oodanud, samuti arvasin, et omapärasus ruulib ja pakkusin Stranger than fictionit Iwo Jima asemel.
Siin pakkusin Borati ainult varunimekirjas, aga positiivne, et sai vähemalt 1 kandidatuuri selline suur rahva lemmik ja sõber...natuke ka Eestiga seotud...võibolla need viimased kaadrid osutusidki mõne hääletaja jaoks otsustavaks :)
Queen on minu jaoks üllatus. Ei osanud arvata, et need tavalised riided südameid võidavad. Aga noh, maitse üle ei vaielda. Ma pakkusin Illusionisti, aga ega see ka nüüd eriliselt parem ei ole. Sellisel tasandil filmidel on alati laitmatud kostüümid ja tipp kostüümikunstnikud. Võta üks või teine.
Nii tore! Monster house, oli päris põnev ja lahe. Kuigi olin veendunud, et briti taust pushib kolmandaks Fluched away ehk Vesi peale.
Kaameratööga ma panin küll metsa. Black Dahlia ja Prestige - neid ei osanud ma üldse oodata. Kuigi mõlemate operaatoritöö on vapustavalt ilus. Nii pildi kui lahenduste poolest. Sellised üllatused on alati positiivsed. Kusjuures, hämmastav, et ükski kandidaatidest pole parema filmi kandidaat. Ei tea kas kunagi ongi nii lahku need kaks kategooriat läinud. Operaator ja Režissör ikka käsikäes...
Hmm, jälle metsapoole. Olgu mis on, aga Marie Antoinette sai küll vasta pükse. See kunstnik oli kulda väärt. Kahju. Samas kõik valitud 5 on ka head. Tore, et Kariibimere piraadid said au. Neile ongi vaja seda võimalikult palju, sest ka meelelahutuslikud kergemad filmid peaks natuke tähelepanu saama, eriti sellised, mis on hästi tehtud, olgu siis kasvõi tehniliselt.
Üllatustest ja tulemustest veel täpsemalt, kui olen need kõik enda jaoks läbi seedinud. Igatahes on vaja veel kiiremas korras näha 14 filmi, mis sellelt nimekirjalt nägemata, pluss viimasest neljast kategooriast kõik kandidaadid!!!
Eile, pühapäeval, 21.01.2007 (6 kuu ja 2 nädala vanuselt) tõusis Kristin ise, ilma abita toe najale seisma. Ta areneb niiiiiii kiiresti. Omamoodi kurb, aga omamoodi põnev. Iga nädal on midagi uut. Ahjaa, märkamatult on ta hakanud ka oma nimele reageerima.
Kummaline, et kuigi mulle nii lauljate kui näitlejate puhul meeldib kuulata rohkem naiste hääli, on siiski mu lemmikud hääled meesnäitlejate omad: Heino Mandri, Aarne Üksküla, Gunnar Kilgas, Mikk Mikiver, Indrek Sammul (võibolla ka Andres Ots ja mõned, kes hetkel ei meenu).....naisi muidugi ei saa päris unustada - Ita Ever, Aino Talvi, Lisl Lindau või Velda Otsus - kummardan.
Kuulasin vanu luulesaateid ja mõtlesin häälte peale. Millegipärast muutub ka keskpärane luuletus tänu heale häälele märksa paremaks.
Tegin oma ülemusele plaadi. Teatrikooli XX lend loeb Juhan Viidingu luulet. Juhan Viiding on tema lemmikluuletaja. Võibolla teeb see tema esmaspäeva naukene päikselisemaks. Võibolla pole ta seda raadiosaadet kunagi kuulnudki. Võibolla isegi teeb see teda tsipake õnnelikumaks. Ei tea.
Ka minule meeldib Juhan Viiding. Kuigi mu lemmik on Doris Kareva, olen ma viimasel ajal hakanud huvituma ka mitmete teiste loomingust - Hando Runnel, Viivi Luik, Alver, Kaplinski, Under, Alliksaar jne jne. Mu boss luges peast järgneva luuletuse, mis ilmselt tänu olukorrale, meelelaadile ja kujutluspiltidele, mis mu silme ette tekkisid - muutsid selle mu lemmikuks Viidingu luuletuseks. Enne seda luuletust ma ei mäletagi, mis mu lemmik Viidingu luuletus oli. Võibolla oli see mõni tema Trammisõidu -luuletus, võibolla "Terava keelega mees..."?
Igal juhul on ka minu jaoks maagiline see luuletus, kus üks rida on selle kohta, et Mati Unt -i lemmiktaimed on "sügisesed astrid"...ja kõik need otseselt teatriga seotud luuletused. Hmm, Mis minu lemmiktaim on?
Mulle meeldib ka mõistatada, kellest ta parajasti oma luuletuses kirjutab või mõtleb. Uskumatult andeks ja tark inimene...lugege ise:
Kummaline, ma polegi veel Kareva -st varem kirjutanud. Mandragoras on 5 üht tema ilusaimatest luuletustest, mida ma ikka vahest jälle üle loen või lihtsalt vaatan. Tema uus raamat on mul riiulis ja seda polegi ma veel lugenud. Millegipärast ei julge, ma kardan et upun selle sügavusse. Praegu tahaks lugeda või kuulata Betti Alveri Punast vihmavarju. Kusagil peaks mul see mp3 olema Velda Otsuse esituses...lähen otsima...
Minu meelest päris üllatav... kuigi eks nooremad näitlejad ole vist internetirahvale huvitavamad...ei tea?
Kui mul oleks võimalik, sõidaksin kuhugi kaugele kaugele ilusasse kohta. Nii ilusasse, et mataks hinge. Ja otsiksin iseennast. Rändaksin nendel tunnete käikudel, mis minu sees on ja harutaksin lahti lõngakera, mille sisse on mu olemus põimitud. Ei tea kas see tuleb vanusega, et on vajadus teha endale selgeks, et kes ma olen või tuleb see hoopis suures egoismist ja/ehk enesearmastusest? Milleks tegelikult on vaja ennast leida, kas pole tore üllatuda alati kui endale paljastub mingi ootamatu külg iseendast? Ma ei mõtle, sellist Coelho -likku eneseavastamist või avastamist kui sellist. Pigem teadvustamist endale, et ma olen selline ja seda või teist asja minus on vaja muuta või hoida. Teadlikult tegutseda mingite karakteristikute kallal, mille olemasolust ei pruugi igapäevaselt arugi saada. Liisi Koiksoni laulus "Väike järv" lähevad sõnad kuidagi nii - ...minu sügavust, pole keegi mõõtnud veel... - ei tea kas keegi peabki mõõtma minu sügavust kui ma seda endalegi pole veel teadvustanud. Tunnen kogu aeg, et seisan mingi kuristiku ääre peal ning ei julge üle serva vaadata. Ning mis kõige hullem, ma ei kardagi et mis seal üle serva on või kukkuda üle selle serva vaid hoopis oma ootuste või arusaamade kildudeks purunemist. Ehk et see kuristik ei ole piisavalt sügav või on nii sügav, et sinna kukkudes pole lootustki kunagi õieti tunneteni välja jõuda.
Kõige kummalisem selle kõige juures on see, et ma lohutan ennast tundmusega, et see, et ma juba niimoodi mõtlen, et see peaks juba näitama nagu minus midagi ongi. Midagi seal kuristiku põhjas. Aga juba lähtekoht, et ma eeldan et on ikkagi kuristik olemas, mitte lihtsalt mingi mõni sentimeeter madalam platoo, võib olla minu enda pettekujutelm. Tavaliselt selles kohas "ennast otsides" ütlen endale trafaretse väljendi: "Oh, ma olen nüüd liiga sügav". Ja ei julge või ei taha edasi mõelda sellest. Ja see katkestabki mõttelõnga ja leidmise protsessi. Ja need vähesed korrad kui ma sellele teele eksin algavad alati üsna sarnaselt...täpselt nii nagu seegi kord. Aga ometigi tahan ma praegu sellega edasi minna. Tuua välja kasvõi mõned iseloomujoonedki, mida ma endale teadvustan iseendas. Heh, kas see kõik ei kõlagi nagu ma oleksin mingi tõeline ego-maniakk. Nii enesekeskne ja endast huvitatud, et sellist inimest ei saagi võtta kui mõnda normaalset. Tegeleda enda otsimisega või üldse kulutada aega enesekeskseks olemisele. Aga, ei, ma ei ole endast vaimustuses. Ma tean, et mul on rohkem kiikse kui keskmisel inimesel. Mul on nii häid kui halbu iseloomuomadusi. Usun, et oma elu ja tööde tõttu olen näinud rohkem kui keskmine inimene ja sellepärast on ehk minu lõngakera ka rohkem sassis.
On siiski olemas üks kindel tugisammas, mis vähemalt viimased 12 ja pool aastat on hoidnud mu mingil konkreetsel edasipüüdlikul teel ja see on mu pere mille olen loonud ilmselt oma elu armastusega. See sammas võiks ollagi mu olemuse tuumaks. Sest oma tegemistes arvestan ma oma perega, samas sellest saan ma jõudu ja tahet. Muidugi võib see ka vahetevahel olla mingite asjade takistuseks. Kuid teades kui tähtis on see mu eksistentsi "süda", pole mul kunagi kahju nendest ohverdustest, mis mul tuleb teha. Ma tegelikult ei teadvustagi endale, et ma millegist loobun või midagi just konkreetselt teen selle nö. "südame" pärast. See on üks mu olemuse osa, kuid see omakorda on eraldi organism, mida ma lahkama ei hakka, kuna selle organismi osa olen mina, keda ma just parajasti siin katsun lahti mõtestada. Hmm, see on lõpmatu ring, kuid jah, keskendun sedapuhku siiski enda olemusse, ja lisaliinid lahendan kunagi kui põhiolemus on läbi käidud.
Mingid kummalised, kuid samas minu puhul nii tavalised laused üritavad pähe tungida ning tundub, nagu edasi minna on kuidagi raskem, sest tahaks panna stopi - umbes nagu maadki kaevates, on kaevematerjal üha tihkem ja raskem kaevata...tundub see ka enesest kaevamisel. Või on ehk piltlikum väljend mäkke ronimisest, kus õhk muutub üha hõredamaks ning hingata on ühe raskem? Praegu pean küll stopi tegema, kuid nüüd ma ei pea enam järgmine kord algusest alustama vaid võin siit kohalt jätkata...
Kas keegi paneb täpsemini? Nii nädala pärast selguvad tänavused Oscari kandidaadid. Alljärgnevas toon ära 5 või 3 (vastavalt tavapärasest kandiaatide arvust) kes/mis arvan, et kandideerivad ja lisaks vastavalt 3 või 2, kellel on ka head võimalused. Laulude nimekirjas on lisaks mõned, mis ma arvan omavad head võimalust, kuid need on lihtsalt selle mõttega ära toodud, et huvitav kas kandidaadid tulevad täiesti minu arvamuste väliselt. Lisaks Multifilmikategoorias on ära toodud 3 ja 5 kandidaadi lisaks 2 kui tõesti peaks olema, et sellel aastal saab olema 5 kandidaati. Siit nad siis tulevad ja südamest loodan, et Akadeemia suudab see aasta millegagi üllatada ja näidata head(paremat) maitset...
Arvesse lähevad telesaated ja sarjad, mis olen näinud televiisori vahendusel vahemikus 01.01. - 31.12.2006
Kristinil on 2 hammast suus! Reedest (12.01) peale istub ka kindlalt ilma ennast käega toetamata. Enam ei saa panna teda lihtsalt voodisse, et "küll ta jääb seal ise magama". Sest nüüd tõuseb ta seal istuli ja siis ei tule magamisest miskit...
Arvesse lähevad laulud ja plaadid mis minule "jõudsid kohale" ülakorrusele ja südamesse ajavahemikul 01.01. - 31.12.2006
1. Kristinil on nüüd 2 hammast väljas ja ta hakkas istuma...täpselt 6 kuuselt. Pikkus ikka 67 cm. Viimase kuuga kosus ainult 750 grammi. Ja kõigele lisaks suudab ta liikuda edasi käpuli.
2. Patrik hakkas nädalalõpus lugema. Lihtsalt veeris kõik sõnad kokku, mis ette jäid. Huhh, hirm on nüüd kadunud.
3. Stockholmisse kolimine sai kinnitust täna. Tõenäoliselt 1.märtsist pühime perega Eestimaa tolmu jalge alt mõneks aastaks. Kas keegi oskab soovitada mõnd korterit Stockholmist, võimalikult soodsalt ja võimalikult lähedale kesklinnale või vähemalt t-bana peatusele?
Kristin sai eile poole aastaseks. Uskumatu kui kiirelt läheb aeg. Alles ta sündis... aga õnneks ta on ikka veel selline pisike pambu, kes väiksemalegi tähelepanule vastab tervet tuba täitva naeratusega.
Tegin pühapäeval lastele (ja muidugi endale ka) laari pannkooke. Retsepti mõtlesin ise välja, kuigi mis kunst see neid pannkooke nüüd teha on, aga oma uhkuseks võin öelda, et esimest korda õnnestusid kõik mu koogid, esimene kaasa arvatud. Muidu ikka paar esimest lähevad aiataha... ja lapsed sõid kõik ilusti ära. Ma ise sain ka kaks tükki. Ah, ega ma suur pannkoogisõber olegi, aga kuna avastasin, et Kanadast toodud vahtrasiirupit on veel pool pudelit alles, siis vahtrasiirupiga suudan ma vist pea kõike süüa...
Õhtul tõin poest pisikese tordi - sellise mis Serrule ja Patrikule meeldib - maasikate ja banaaniga. Hommikuks oli see ka otsas, niiet ilmselt maitses. Midagi originaalsemat 6-ndaks sünnipäevaks ei leidnud kui ühe huvitava kõristi, aga alles olid ka jõulud ning kogu ideedemahv kulus vist sellega ära.
Mingil hetkel oli Kristin S.-i süles ja piimendas, ehk laskis natuke liialdatud lõunat suust välja. S. muidugi pistis kohe kisama, et appi - Kristin oksendab mu täis... Patrik läks ta juurde ja ühmas - ta ei oksenda, ta sülitab Su peale :) Ok, sellest saab veel parool...
Aga täna ütles siis suur ülemus ka, et lähen Rootsi Eestit esindama. Ei tea kui kiiresti kõik elamisload ja kooliasjad lastel saab sätitud. Ja kas üldse palganumber saab Rootsi ühiskonnale vastav. Jah, palganumbri peab kõigepealt ära ootama, siis hakkan alles asju korraldama ja mõtlen kolimismurede peale. Aga tundub, et Goodbye Eesti või peaks ütlema Farväl Estland...vähemalt mõneks aastaks. Kurb, aga samas põnev ja hirmus ka. Ja õnneks on Eesti ikkagi nii lähedal, et ma kavatsen vähemalt korra kuus käia siin ja vaatamas hullult palju teatrit ja ostmas hunnikuteviisi raamatuid...
Naljakas, et lapsed on kohe valmis minema, kasvõi homne päev. Patrikut ahvatleb see, et seal ta saab kohe eelkooli. Helistasin ka Stockholmi Eesti kooli ja uurisin järgi ning mõlema jaoks pidid kohad olemas olema. Mis tegelikult ongi kõige olulisem ja suur kivi kukkus südamelt. See Stockholmi Eesti Kool on seal nii armas ja asub vanalinnas, mis on 5 minuti jalutuskäigu kaugusel minu kontorist. Igal juhul hakkab nüüd aeg endisest kiiremini liikuma, sest 100 asja on veel vaja korda ajada enne seda. Aga jah, kõigepealt peab ootama ära tingimused. Võibolla jääb veel kogu üritus nende taha. Samas nii hea on tead, et töötad oma riigi heaks. Selles on mingi eriline sära. Nagu juba viimased 8 kuud. Jah, ma armastan oma tööd. Armastan oma peret. Tegelikult on mul ikka pere pärast hullu moodi vedanud. Ainult trennist pean loobuma...pean otsima Stockholmis mingi kunstiharrastuse, et oma loovust arendada ja saada väljundit. Ma ei usu, et midagi sarnast sealt leiab kui praegune trenn, aga samas seal vajab ka pere mind veelgi rohkem kui praegu. Ning see praegune 4-5 kahetunnist trenni nädalas mahv ongi natuke liig nii vanale mehele nagu mina (aga vähemaga ka ei oska leppida).
Kõige tipuks helistasin Satu-le Rootsi, et uudist teatada, ehk siis võimalikku uudist teatada. Ta läks kohe nii hoogu, lubas aidata korterit otsida ja oli nii rõõmus selle kõige üle. Nad olid parajasti rongiga teel Göteborgist Stockholmi, sest Anders osales Rootsi Bingo Lotto saates. Ja ta oli võitnud 150 tuhande rootsi krooni eest raha ja auhindu. Muuhulgas ka lumeskuutri ja reisi kahele Malaisiasse. Äge! Ja mul on südamest hea meel nende õnne üle! Elu on ikka pagana põnev! Ei tea kunagi, mis nurga taga ootab?!
Parimad selguvad koos Danzumehe Filmi, Muusika, Kirjanduse ja Televisiooni lemmikutega - jaanuari jooksul.
Conor McPherson pole just kvaliteedimärk minu jaoks. Kuid iiri sugemetega etendused, raamatud ja muusika on mulle ikka kuidagi lähedane tundunud. Etendus, mid ma nägin on üks esimesi, sest esietendus oli alles novembris ja mina käisin vaatamas detsembri esimesel poolel. Jõuluaeg, nagu ikka oli hirmus kiire ning blogerdamine oli seda vähesem. Nüüd siis lõpuks kirjutan ka Kiirgav -a linn -a kohta.
Pean tunnistama, et astusin ämbrisse lugedes Eesti Draamateatri kodulehel olevat tutvustust etenduse kohta. Arvasin, et Eesti Draamateatri pööningul asuvas väikeses saalis selline kammerlikult nelja näitlejaga lavastus ning õõva tekitav teema on üks hea kompott. Kõik eeldused selleks olid ju olemas. Lisaks veel kaks Draamateatri parimat meesnäitlejat Ain Lutsepp ja Anti Reinthal...
Noh, kui alustada sellest, mis oli hea, siis Ain ja Anti olid superhead. Lutsepp -a närviline vaimukartja (loe:vaimuhaige), oli mängitud sellise pingestatusega, et Ainil tulid higipiisad mingil hetkel otsa ette. Anti mängitud homo või õigemini meesprostituut, oli selline keigarlik, lahe, nagu mõnus värske õhk keset etendust. Kahtlemata olid head ka Margus Prangel -i psühholoog, kes ise psühholoogi vajaks, kes ilmselt on ka kapihomo ja Merle Palmiste maha jäetud naine. Kuigi need olid tehtud tavalises - nendelt näitlejatelt mitte erilist pingutust vajava headusega.
Aga kahjuks sellega kogu headus piirdus. Ma ei mäleta, et oleksin kunagi näinud lavastust, mille näitlejate headusest piisaks. Alati on vaja kas lavastuse, kunstniku kuid eelkõige sisu tugevust.
Selles lavastuses need komponendid puuduvad. Taago Tubin on minu jaoks võõras nimi. Ma pole kindel, kas olen varem tema lavastusi näinudki. Igatahes jäi see õõva tekitus lahjaks, et mitte öelda, seda õõva seal polnudki. Võibolla oli mingi sügavam urbaanse lahutuse ja kapihomoduse teema aspekt, millest ma aru ei saanud. Aga see, et vaim rändab koos lambiga, no ma ei tea, see oli naeruväärselt jama. Või kui see, et kes meist on hullud ja kes mitte, see oli veelgi kaugem ja mõtetum selle lavastuse aspektis. Eelkõige olekski lavastuslikult võibolla saanud selle tekstiga midagi teha. Aga tegemist tundus olevat nagu mingi teksti läbimänguga. Soovitaksin Draamateatris kellelgi heal lavastajal asi üle vaadata ja teha vajalikud korrektuurid ning etendusest võiks asjagi saada. Ei tea, mis lavastaja tahtis selle tükiga vaatajale anda. Kui keegi teab, siis palun öelge mulle ka!!! Näitlejatest hakkas kahju...ei teadnudki, et kas peaks seal lõpus plaksutama või mitte. Aga viisakusest ning armastusest näitlejate ikka...
Ray Cooney poja, Michael Cooney komöödia Eesti Draamateatris. Peaosades Mait Malmsten, Tiit Sukk, Maria Avdjuško, Jan Uuspõld, Ain Lutsepp. Teistes rollides: Viire Valdma, Ivo Uukkivi, Ita Ever ja Pille Lukin. Ehk olid veel mõned, aga hetkel ei meenu, sest tükk sai nähtud "juba eelmine aasta" :)
Ei, sellised üle vindi keeratud palaganid minule ei meeldi. Oleks veel, et lihtsalt üle vindi. Sellest ma saan aru ja võin ehk isegi nautida. Aga kui on nii üle, et naeru tahatakse keerata välja ebaloomulike asjadega, siis kahjuks minu suu jääb naeruta. Ma arvan, et ma vaatasin enamvähem terve tüki ilma kordagi naermata. Võibolla alguses veel, kui asi polnud veel jõudnud nii tobedaks nagu ta lõpuks kujunes. Seda ei või isegi situatsioonikomöödiaks nimetada, sest situatsioonid olid ebamääraselt kokku klopsitud. Võibolla lihtsalt see etendus tegijatel ei õnnestunud, sest vigu oli kuhjaga. Situatsioonid olid nihkes. Raske on hinnata ka näitljete pingutusi, kui tükk ja see mis nad teevad vähimatki korda ei lähe. Mulle jäi tunne, et näitlejad kõigest hoolimata tegid asja lustiga. Õigemini mulle jäi selline mulje, et nad näitlevad hästi seda, et nad seda lustiga mängivad. Ma ei usu, et nad ise sellisest tükist vaatajana naudingu saaksid. Mait Malmsten ja Tiit Sukk, kes kõige peamistes rollides olid üritasid ja ka andsid kõik mis anda vist saab selliste klounirollidega. Lutseppast on kasvamas väikselt Eesti esi meesnäitleja. Ta võiks mõnikord ka rolidest ära öelda. Kui ikka tükkide tase pole normaalne, siis pole ju nendest vaja osa võtta. Lukin, kelle nime taga on sama kummaline lugeda KÜLALINE templit nagu Uuspõllu nime taga, sobib hästi sellistesse plikalikesse rollidesse, kuigi ta pole ju enam selles vanuses. Aga selline pisike ja armsake nagu ta on, siis petab veel pikalt ära... nagu minu naine...
Aga jah, ta sai ju ka Draamast sule sappa kunagi nagumu kooliõde Elina Reinold (klass vanem 7.keskkool -is). Ja Uuspõld läks vabakutseliseks, aga mul on kahtlane tunne, et ka tema sai saba pihta. Aga võibolla ka mitte. Igal juhul näitlejana ta on oma isiksusega õiges kohas. Naljakas, et kui Katsu käis Kristinit ujutuamas siis paar kuud tagasi siis oli Jan ka oma titega olnud seal basseinis. Mina jõudsin ainult Sherilyniga basseini. Patrik ei saanudki ujuma tervise pärast. Ja nüüd Kristiniga ma lihtsalt pole jõudnud...häbi mulle...kiitus Uuspõllule. Aga ma lohutan ennast sellega, et vähemalt ma panen seda tähele ja see läheb mulle korda....
Ok, nüüd eksisin teatrietenduse loo rajalt hoopis oma elu radadele. Aga ka see vajab kronikatseerimist (nätaki - mõtlesin jälle uue sõna välja, omaarust). Aga ega sellest Rahauputusest midagi rohkem kirjutada polegi. Üks tükk mis veel 2006 aasta detsembris sai nähtud on Kiirgav linn. Ma ei mäleta, kas ma ole sellest juba kirjutanud, kui ei, siis on see järgmine. Kui ette rutates pean tõdema, et see oli veel kehvem kui Rahauputus. Kohe tõeliselt mõtetu wärk.
EAS -i laste jõulupidu toimus detsembri keskel Eesti Nukuteatris. Kus nii umbes pool saalitäit emmesid ja issisid ja loomulikult lapsi ka. Teine poole olid mingi ministeeriumi või ameti tegelased oma tittedega.
Whatever, mina, 33 aastane nautisin täiega, et sai jälle niimoodi pool kohustusliku korras teatrisse. Mis sellest et Nukuteatrisse ja tükki vaatama, mis mind eriti ei huvita. Ei huvitanud sellepärast, et multikas ju nähtud ja sisu teada.
Võibolla just sellepärast, et ootuseid polnud, vähemalt selle lastetüki suhtes (ootused olid pigem jõulupeo enda suhtes), üllatusin väga positiivselt. Loomulikult ei ole ma selle lavastuse sihtrühm ja ega ma vabatahtlikult seda ju lähekski vaatama, aga lastega koos ja niimoodi jõulude eel oli see täpselt õigel ajal õiges kohas. Mis mulle eriti meeldis oli see värviderohkus. Jah just kustniku erksad roheline ja punane olid armsad. Lisaks olen avastanud, et Nukuteatris on üks vahva näitleja peidus, kes olenemata sellest kas tükk meeldib, meeldib vähemalt see üks näitleja. Ok, ega ma saladuseks nime ei jäta. See on Taavi Tõnisson. Jube lahedalt positiivne tüüp! Ja ka selle tükiga vedas, sest ta oli seal. Kuigi kõige pullim otseselt selle lavastuse rolitäitmine tuli hoopis Liivika Hanstin -ilt. Jah, ka tema on üks Nukuteatri pärle. See Külmkapiputukas Vladislav. Üks parimaid aasta kõrvalosatäitmisi. Nii kahju, et Nukuteatri näitlejad saavad nii vähe tähelepanu. Täiesti teenimatult....seega siit tuleb tunnustust sületäitekaupa.
Eelmise aasta teatritükkidest on veel üks lugu tulemas. Samuti mõned raamatud ja filmid on ära märkimata, enne kui võib aastale joone alla tõmmata ja kokkuvõtted koostada. Sest kavatsen hakata Danzumehe Aunimetusi jagama. Jah, tablite-opakas nagu ma olen. Koostan korralikult viie kandidaadiga nimekirjad ja seda nii teatri, filmi, muusika, raamatute kui televisiooni valdonnast. Ja mis sest, et kunsti mõõta ei saa. Mina saan. Või vähemalt see killuke jumalast, kes minu sees kükitab.
Ahjaa, unustasin kirjutada, et jõulupidu ise oli täielik pettumus. Tuli jõulumees jagas hunniku pakke. Unustas Kristini paki üldse ära. Hea, et Kristin ise kaasas polnud ja veel selliste asjade kohta ei taipa. Aga S. ja P. said oma kommikotid kätte ja täna - nii umbes 3 nädalat hiljem on osalt komme ikka veel söömata. Või kui täpsem olla, siis Kalev -i arbuusikommid. Need on vastikud.
Ülle Kaljuste show. Sisuks selline kergelt Bridget Jones -lik kerge komöödia, mis ei muutu palaganiks ega bravuuritse ülevoolava huumoriga. Lihtsalt selline kergelt elulähedased naljad mis tekivad erinevatest situatsioonidest, mis pahatihti pole küll eriti tavalised juhtuma igapäevaelus. Kuid siiski on võimalikud. Kuna mingi kurbuse või tõsise teema tunnetuslik kohalolek oli samuti aimata võiks ka nimetada, et selline vastandlike tunnete pidev kohalolek ning samas sellest korduvalt väljudes komöödia poolele, mõjus see muhe huumor veel nagu topelt kõvasti.
Saal oli puupüsti täis. Ja mis üllatas, et polnudki seal naiste tuntavat ülekaalu vaatajate hulgas. Mehi oli vähemalt sama palju ja see on juba mistahes teatrietenduse puhul omapärane. Ok, tundus, et mingi rea oli pannud mingi asutus kinni, kuid sellest hoolimata...keegi selles meeste kollektiivis pidi valima ju selle tüki...ja otsustama.
Kaljuste on selles etenduses Diiva - suure tähega ja kõige paremas mõttes. Tundub, et ta teeb seda naudinguga. Eelmisel aastal võidetud Kultuurikapitali parima naispeaosatäitja tiitel tagataskus just selle rolli eest ja tubli kogemustepagas ning positiivne aura - juba need kolm faktorit koostavad võiduvalemi etenduse jaoks. Sest etendus müüakse päeva paariga läbi kohe kui see müüki tuleb ja see on Draamateatri puhul viimasel ajal juba midagi erilist. Kuigi jah, nii Aabitsakukk, Järelmäng kui Müügimehe surm on oma populaarsusega kohe kannul. Aga nendest etendustest katsun siin aasta jooksul midagi pajatada.
Isiklikus plaanis tahtmata võtta vähimatki sära Ülle Kaljuste osatäitmiselt, oleksin mina selle Kultuurikapitalipreemia andnud Triinu Meriste -le Anna Karenina rolli eest. Aga "that's just me". Igal juhul oli ta väärt tunnustust! Ja milline mõnus ja muhe tükk see oli. Palun mulle veel selliseid komöödiaid!!!
Lisaks Üllele pean ma ära mainima kaks olulist inimest veel. Kõigepealt laval kõiki "äärerolle" mängiv Taavi Teplenkov. Tema vanamutike-kes-lutsutab-lutsukomme, ehk Kaljuste tegelaskuju ema oli väga ehe. Tema osa pole sugugi vähetähtis selles kompotis, see tõstab peaosalise diiva staatuse veelgi kõrgemale ning loob tunde, et tegemist on urbaanse situatsioonikomöödiaga. See kuidas ta uksega paugutas iga kord kui keegi peategelase elust lahkus oli vajaliku sümboolse tähendusega ning iga tema pisiroll oli tehtud vähemalt samasuguse mõnuga kui tema partneri peaosa.
Teine kellele tahaksin tähelepanu pöörata on lavastaja Kaie Mihkelson. Kuigi selle tüki oleks võinud teha palju lihtsamalt ja ka lihtsalt monoloogina, on siiski päris kenasti tunda lavastuslikke lahendusi ja komponente, mis muudavad need pildikesed ühest lahutusest palju elavamaks. Usun, et sellises "peaaegu" mono tükis on selles suhtes saavutatud maksimum. See kuidas toimus suhtlemine kahe inimese vahel või see, kuidas peategelane oli teatud misastseenides lavasügavuses prožektori all, kõik need suuremad ja pisemad liikumised ja kasvõi see koeranukk, olid kõik "omal kohal". Mihkelson peaks vahest suuremaidki lavastusi ette võtma. Ootan kohe huviga tema järgmisi "lavastusi".
Kokkuvõttes lahkusime teatrist mõnusa tundega. Vahest selline kergem ja üpris tavaline etendus võib samuti mõjuda. Ma pole küll 100% kindel, kas see tükk jääb mulle aastateks meelde, aga igal juhul laheda meelelahutusena kulus ta ära küll. Eriti jõulu ja uusaasta vahele. Hinne 5-
|
OSCAR-2019
|
||
Alustasin tevislikuma toitumisega juba päris mitu kuud tagasi, aga nüüd suve jooksul on see täiesti lurri läinud. Eelkõige jägin toitumist oma näonaha pärast. Samas pole mul olnud piisavalt tahtejõudu, et toituda tervislikult ja näonahk täiesti korda saada, seetõttu ongi nahk vahest parem ja vahest halvem. Nii tahaks näha, kas toitumisega saan näonaha täiesti puhtaks, niiet otsustasin uuesti proovida ja seekord täiesti korralikult. Mure aga selles, et toitun hästi palju puuviljadest, aga kuna ilmselt ei saa sealt piisavalt vajalikke asju siis päeva keskel hakkab pea valutama, see on tavaliselt sellest kui ei ole söönud. Aga ma ei oska midagi süüa väga peale värske kraami ja seetõttu ma tunnen, et mu toitumine pole piisavalt õige ja võin sellega oma tervist rikkuda. Äkki oskab keegi soovitada mida ma peaks tegema? Mainin veel ära et hoidun gluteenist, piimatoodetest, lihast ja suhkrust. Need kõik ei pruugi mu näonahka mõjutada, aga pole suutnud siiani välja selgitada, mida mingi toiduaine teeb, niiet alustuseks jätaks kõik need välja praegu. Võin näiteks tuua enda päevamenüü, mida kasutasin ükspäev. Hommikusöök- puder erinevate puuviljadega (hommikusöök mulle tundub, et on mul väga korras, sest see täidab kõhtu ja annab energiat pikkaks ajaks, arvutasin kunagi et hommikusöök on mul kuskil 450-500 kcl juures) siis vahepeal snäkiks sõin ka mingeid puuvilju, lõunaks tegin ahjukartulit ja sinna kõrvale värske salat, vahepeal näksin jälle puuviljade/juurviljadega, õhtuks tegin endale smuuti ja sõin palju arbuusi. Jah ma arvan, et paljud mõtlevad nüüd, et issand see pole okei aga jah ma saan ise ka aru, et on puudu nt rasvadest jne, aga sellepärast ma abi palungi, et äkki keegi oskab midagi öelda või jagada mõnda head retsepti!
Gluteenist loobusin kuna räägiti, et valge jahu ja nisutooted, ehk siis igausugused saiakesed, koogid jne võivad ka punne tekitda
Eks see saiakeste ja kookide "kahjulikkus" on vast suhkrust rohkem kuigi jahutooted pole kõige tervislikumad.
Lihast pole mõtet loobuda. Kala (kui sa loed seda liha alla) on väga vajalik produkt, mida peaksid teiste lihatoodete mittetarbimisel kindlasti tarbima. Kala on kõikidele asjadele hea (oomega 3, oomega 6 jpm). Teised lihad sisaldavad jälle asendamatuid aminohapeid ja supervõimetega D-vitamiini, need on jällegi head.
Pff, mõned tulevad siin jälle liha vajalikusest seletama. (Peaaegu) kõik, mis on lihas, on olemas ka erinevates taimedes. Okei, see "taimedes" tundub kuidagi imelik, aga noh, saad aru küll.
Aga sa pead ise vaatama, kas sulle muidu selline päevamenüü sobib ja meeldib? Kas kõht läheb päeva jooksul tühjaks? Okei, ma lugesin nüüd korralikult üle(:d). Kui sul pea hakkab valutama, võib mõndadest vitamiinidest puudus olla. Seda saab nt arsti juures analüüsimas käia äkki? Ja kui saad teada, millest sul puudus on, saad kas vitamiine hakata võtma või uurida, millise taime seest seda leidub.
Hommikusöök ja lõunasöök tunduvad sul päris head, tahaks ise ka . Aga õhtusöögiks smuuti natuke vähe ei ole? Ma paneks smuuti hoopis ooteks(kui see sulle nii tähtis on), ja õhtul sööks nt riisi, tatart ja mingit kastet nende kõrvale, nämm :p.
Mulle tundub täiesti normaalne menüü. Mul endal pole ka mingeid puudusi tuvastatud ja just sarnase menüüga tunnen end kõige paremini. Ehk sööd lihtsalt koguseliselt liiga vähe? Sa küll ei maininud koguseid, aga igasugused toortoitlased ja eriti puuviljatoitujad ei söö ka tavaliselt näiteks ainult 1-2 puuvilja, vaid ikka näiteks 4-5 banaani, mis ongi juba korralikum toidukord.
Väga tore, et vastasite ja tuju läks kohe nii heaks kui kuulsin et minusuguse toitumisega inimesi on veel. Mulle sobib selline toitumine väga, hästi palju värsket kraami on kõige parem, aga jaa õhtusöök too päev oli tõesti vähe aga jah üritan süüa õhtuks ka midagi suuremat. Aga päevajooksul kõht mul tühjaks ei lähe, see on nii naljakas, sellist tunnet et kõht tühi oleks tunnen ikka väga harva ja see puder mida hommikuti söön on väga toekas ja hoiab mu kõhu pikalt täis. Aga mul on see, et mul retseptides puudus, sellessuhtes et ma võin teha tatart ja riisi ja sellist aga ma ei oska sinna kõrvale midagi teha
Unustasin rääkida sellest veel nagu mainiti ennem, et jah kui söön puuvilju ja sellist ja et ma oma vajalikud kalorid päevajooksul täis saaks pean ma suuremas koguses neid sööma onju? Ma ei tea ma võikski terve päev ainult puuviljdest toituda, aga jah kartsingi, et äkki see keerab tervise tuksi, aga samas kui ma puuviljade koguseid suurendan ja söön sooja toitu ka siis peaks kõik vist ok olema?
Kui sa mitte millegagi liiale ei lähe, võid süüa absoluudselt kõike - isegi suhkrut ja nisujahu. Ega see näiteks paar kommi päevas küll sinu näonahaga midagi halba teha ei saa. Minu arvamus on, et kasvavale organismile on selline menüü liiga lahja, peaksid sööma kindlasti igapäevaselt midagi igast toiduainerühmast, kasvõi natuke. Kui sa tervislikult ja taskaalukalt sööd, ei saa ka Su näonahk halvemaks minna.
Kas sa pähkleid saad süüa? Läätsesid, uba? Soja/mandli/tatrapiima(lihtsalt vahelduse mõttes, B12 jääb ainult taimsetes piimades väheks), seeni(sügis!)? Või sööd sa ainult puuvilju?
|
OSCAR-2019
|
||
Loo lähtekoht: Ryan Bingham on mees, kes peab töö pärast lendama mööda Ameerikat ringi pakkudes teenust, millest firmajuhid meelsasti loobuvad - inimeste lahtilaskmist. Ükskord kohtub ta naisega, kes samuti töö pärast ringi lendab. Sellest saab alguse üks üsna kummaline suhe. Ryan-i enda firma otsustab oma agentide ringilennutamise asemel muuta firmapoliitikat ning hakta lahtilaskmisteenust pakkuma interneti teel, läbi arvutiekraani. Ryanile aga reisimine meeldib, sest nii saab ta põgeneda oma tühja igapäevaelu eest - pole siduseid, pole kohustusi. Ta otsustab näidata nii uue firmastrateegia väljamõtlejale ja juurutajale kui ka ülemustele, miks on ikkagi vaja inimlikku kontakti inimeste lahtilaskmiseks. Selleks läheb ta nö. viimasele missioonile mööda Ameerikat inimesi vallandama, kaasas värske kolleeg ning siin seal ootamas "teine rändaja", reisi lõpus ootamas õe pulmad ning mitu üllatust-avastust nii teiste inimeste kui ka iseenda kohta!
Kui ma siiani arvasin, et Tarantino "Inglourious basterds" on täiesti kõigutamatult minu aasta lemmikfilm, siis enam ma selles nii kidel ei olegi. Nimelt see Jason Reitman-i terava keelega, ülimalt aktuaalne, kurbnaljakas lugu sellest, mis elus on oluline, võib viia tiitli endaga! Milline mahlakas dialoog, millised näitlejatööd, milline südamega lugu... Selline "täiskasvanute" draamakomöödia, mille naljad panid terve saali naerupahvakatega naerma, kuid mille eluline kurbus ja valusad "iseendale otsavaatamised" lõpus tõid nii mõnelegi pisara silma. Minule kaasa arvatud.
Tegelikult ma arvan, et see film oli justkui jälle üks märk minule, et ma olen täiesti vales kohas oma eluga. Ja kui film mõjub nii isiklikult nagu see, on tegemist ikka väga väga hea filmiga. Ja ma usun, et see film mõjub, küll võibolla erinevatel tasanditel ja teemadel, väga paljudele inimestele.
Tegelikult tundsin oma elu väga konkreetselt ära Clooney eluga kõrvutades. Eriti kusagil aastal 2005, kui ma lendasin 1-2 korda nädalas kuhugi maailma otsa... muidugi Clooney/Binghami elu miinus casual sex... :))) Ent ka praegusel hetkel ju "pole ma oma perega koos" vaid nö. reisil... küll üsna permanentsel reisil, ent ometigi - valusalt vajutas film õigetele nuppudele küll! Ja kui ma koju jõudes lugesin msn-is teksti, et tütar ootab, et ma talle helistaksin... seda valusamalt see siis lõikas...
Aga järjekordselt peab tunnistama, et kõige paremad komöödiad ongi sellised, mis pole lihtsalt suur naerupidu, vaid kus ongi mingi sügavam mõte või eluliselt tõsiseid asju ka vahele pikitud. Aga see otsekohene ja terav huumor, mis on nii andekalt kirjutatud, see on siin filmis ikka väga vinge! Parajalt vasturääkiv - "komöödia vallandamistest"... Ega see ilmselt tööta inimesi eriti naeruta. Sest nagu filmis... need inimesed, kes ilma tööta jäävad... paratamatult viib mõttes sellele, mis praegu toimub ning kui valus see tegelikult on. Selles suhtes läksidki mul ehk mõned naljad natuke kaduma. Aga õnneks pole selles filmis ainult see tasand. Terve saalitäis rahvast näiteks rõkkas naerust, kui Clooney rääkis lennujaama stereotüüpidest ehk kuidas proff jälgib kelle järele turvakontrollisappa minna. Ja ma viisin selle "õpetuse" ellu kohe pärast kino poest vett ostes - ühes sabas oli kaks hallipäist härrat ja teises 4-5 inimest suurte korvidega... Ma võtsin selle pikema saba, kus rahval kordid täis. Ja üllatus-üllatus, ma sain oma asjade eest makstud veel enne seda teist hallipäist vana :))) Kuigi kaugel see aeg minulgi on... kui olen ise üks aeglane hallipäine onkel :) Aga Clooney paneb muidugi täiega. Sealjuures on ta nii chic, slick ja kiire ja terav ja noh... iga naise unistus ja iga mehe eeskuju :) Okei... mitte "iga"... aga ma võiks küll 50selt samasugune olla :) Ja siinkohal ma ei räägi tema tegelaskujust selles filmis. Õnneks siiski olen "teisel rajal" :)
Filmis korraldab Bingham/Clooney ka koolitusi, laseb seljakotti pakkida alguses asju hiljem inimesi... mulle meeldis see mõte... mõtlesin kaasa täpselt nagu mõnel koolitusel. Ja mõte läks sealt omasoodu rändama edasi... vahest on tõesti neid asju hea läbi teha ja mõelda enda jaoks. Saab natuke teada ka hetkeolukorrast oma elus ja nii ja muidugi, mis lõppude lõpuks on oluline.
Veel jäi mõttena meelde see eesmärkide seadmine. Kas alati peabki olema mingi ratsionaalne eesmärk? Mõnikord võib tõesti mingi tobeda eesmärgiga saavutada ka suuri asju. Ning mõnikord selle saavutusega koos kõrvalnähtudena kaasneb ka palju head! Kuigi meestel ja naistel on see natuke erinev. Minul näiteks on küll "näitamise" või "ärategemise" vajadus. Kasvõi selle dieediga siin hiljuti - et ma suudan ja et ma saan hakkama. Kui samuti on see eesmärgistamine kõrge ja madala saavutusvajadusega inimestel erinev. Mõnele piisab eesmärgiks juba lihtsalt ära tegemise suutmine, mõnele on vaja mingeid tulemusi või auhinda või muid hüvesid. Mõni peab teatud hüvesid eelduseks... eks siin kohal tuleb mängu ka see, et mida tehaks ja kas iseendale või kellelegi teisele. Aga pean just silmas iseendale... Ma mõistsin näiteks täiesti seda Binghami soovi saada 10 miljonit miili täis... kuigi sellel polnudki ju mingit pointi tema jaoks... lihtsalt saada 7 inimese sekka, kes sellega on hakkama saanud. See oli tema jaoks oluline. Kindlasti midagi, mis algas mänguna... Kuigi lõppude lõpuks kui oluline see siis oligi, kui seda rõõmu polnnud kellegagi jagada...
Hinnang: 5 (üks aasta parimaid filme! Saab narda, saab nutta - kui muidugi läheb hinge pihta, nagu näiteks minul - kes ma ka oma perest kaugel... Samuti saab filmiga koos läbi teha koondamised ja mitte vähe... justkui karastamine... Liskas mõelda naiste ja meeste erinevuste üle ja selle üle, mis elus on oluline. Milleks me midagi teeme ja kas selleks peab alati olema mingi suurem põhjus... ning kõige tipuks muidugi see, et tehes asju "koos" on kõik palju armsam, mõnusam ja väärtuslikum. Inimesed vajavad teineteist... ka vallandamised-koondamised-mahajätmised jne jne jne peaksid interneti, msnide, mobiiltelefonide ajastul jääma inimeselt inimesele otse, ilma ekraanide ja telefoniliide abita toimuvaks. Oleme ju ikkagi inimesed. SUPERHEA FILM! - Usun, et järgmisel aastal kandideerib Oscaritele ning võib isegi võita ilmselt mitmes kategoorias - vähemalt parim film, Reitman, Clooney, stsenaarium võibolla üks kahest naiskõrvalosast ka, kuigi nemad ei võida... Igatahes ei lase ma ühtki Reitman-i filmi tulevikus mööda! Tegelikult otsustasin seda juba pärast "Juno"-t. Soovitan kahe käega kõigile täiskasvanuliku huumori austajatele, eriti neile, kes tihti reisivad ja pere juurest ära. Neile, kellel pole peret, võib see eriti valusalt mõjuda...)
Loo lähtekoht: 60ndate alguse London. 16 aastane tüdruk käib koolis, unistab Oxfordi edasiõppima minemisest. Unistab ülikooli filosoofilisest õhkkonnast ja prantsuse keele rääkimisest sõpradega ja ühltasi ka Pariisist. Muidu ongi kõik ok ning tee Oxfordi suunas peaaegu et sillutatud, ainult ladina keelega on raskuseid. On ka üks poiss, kes on tüdrukust huvitatud, aga see on natuke nagu "mitte päris see". Ühel päeval koolist koju minnes on hirmus vihmasadu. Tüdruku kõrvale peatub tolleaegne sportauto. Mees autos ütleb, et ta on muusikaarmastaja ning tal on kahju, kui tüdruku tšello saab vihma käes hukka. Et kui tüdruk kõnniks auto kõrval, siis ta võiks tšellot autos sõidutada. Sellest läheb lahti üks suhe, mis on väliselt väga ilus, kuid millel on üsna huvitavad tagajärjed. Samaga kui tüdruk istub selle mehe autosse, algabki tema eluülikooli hariduse saamine.
Tundub justkui brittidel oleks mingi vandenõu - tulla igal aastal sobivalt oscarite hooajal välja ühe romantilisemat sorti komöödiaga. Eelmisel aastal Happy-go-lucky ja enne seda terve rida Hugh Grant-i filme. Sedapuhku Granti pole, on Sarsgaard, ent kuidagi ikkagi teatud õhustiku ja olustikuga film, mis kindlasti sobib Akadeemiale kah. Sobis ka minule ja ilmselt tervele saalitäiele rahvale, kes peaaegu terve filmi häälekalt ja mõnuga kaasa naersid :) Kuigi ega see ju selline "lihtlabane" naerutaja polegi. Sügavamaid teemasid ka küllaga. Ent selline terav ja mõnus briti huumor ja situatsioonikoomika, mis minule igatahes alati mõjub. Ja kuigi selliseid filme ju on küll juba, on siin ikkagi midagi erilist ja omapärast. Kasvõi see ajastu ning näiteks mingid kelmi-teemad, mis läbi jooksevad. Ja muidugi see "hariduse" teema... Ühtlasi peaks film toimima lastele õpetliku näitena, et miks peab kooli ja haridust pidama oluliseks. Ning kõigele lisaks ka vanemate ja lastevaheline suhtumine. Millised olid ajad ning kombed ja suhtumine kunagi 50 aastat tagasi. Need on kõik lisaväärtused sellele heade näitlejatöödega vürtsitatud filmiloole, mis tervikuna on üks järjekordne briti kino pärle.
Peategelast, ehk Jennyt mängib Carey Mulligan, kes polegi enam teabmis uustulnuk - taskus ka Euroopa Filmiakadeemia Shooting star auhind. Tema süütu ja naabritüdrukulik, kuid ühtlasi täiskasvanumaailma igatsev ja avastav roll on värske ja usutav. Justkui 16-17 aastane tüdruk tõesti, kes avastab, et elus on nii palju muudki kui kuiv koolihariduse saamine. Märksa vanem mees - David - võrgutab ta oma raha ning laheda ja põneva ning palju täiskasvanulikku meelelahutust pakkuva eluga ära. Tüdruku silmad lähevad kirjuks. Nähes ja kuuldes kõrvalt kuidas tema enda vanematel "oli kunagi noorena elu" ja ühtlasi tunneb ta, et tema aeg on ka nüüd ja praegu võtta elult mis võtta annab. Sest teist võimalust ei pruugi enam tulla. Ning kui hall ja igav oli argipäev enne Davidit... Davidi rollis on üks mu lemmikuid meesnäitlejaid - Peter Sarsgaard (sama mees oli alles hiljuti Eestitki oma sisuga riivavas filmis - Orb/Orphan). Tema kaval ning mingis mõttes uimaselt-uhkelt bourgeoisie-lik olek, oli kui loodud sellesse rolli. Davidi sõpru mängisid "Mamma Miast" tuttav Dominic Cooper, kes mulle muidu üldse ei meeldi, aga siin ei häiri kõige vähematki. Tema naisena Rosamund Pike - väga kena naine minu meelest... ja roll selline ullike-lollike, kes on rahul sellise eluga, mida tema mees talle kinni maksab. Koolis on ka paar briti naisnäitleja-lipulaeva - ingliskeele õpetajana Olivia Williams ning direktrissina Emma Thompson. Mõlematel küll väga tillukesed rollid, kuid märkimisväärsed sellegipoolest. Kuid kogu show vingete ja heade näitlejate rivistus, varastas minu jaoks sellise sotsiaalselt äpuliku rolliga - Alfred Molina. See mees kandideerib kindlasti sellel aastal meeskõrvalosa Oscarile! Nii teistsugune kui ta tavaliselt on ja koomikat teha nii oma olekulise eripäraga kui puht keeleliselt kohmakalt karakterit luues - täiesti geniaalne näitleja! On ta ju ka varem hiilanud, aga ei kunagi nii eredalt (näiteks "Frida"-s). Huvitav on ka tema toonivahetus - alguses on ta justkui võimul ning otsustab tütre eest palju, ent hiljem kui tütre elus on "mees", siis isa on kohe justkui võtnud taandatud rolli. Ja eks see maksab talle ka kõvasti kätte. 16-17 aastased tüdrukud on ikka veel alles lapsed ja nende elu peab mingil määral hoidma raja peal. Ainult et muidugi Inglismaal 60ndatel võis olla see suhtumine teistsugune. Ja tegemist oli ka ju üsna sellise isepäise ja oma aastatest ees oleva tüdrukuga. Ega sellisele ei saa ka midagi eriti öelda - too teeb ise ikka nii nagu õigeks peab ja tahab :) Kuid see kuidas Molina selle kogu rolli täidab, seda on läbi filmi lust vaadata. Ikka oli teada, et kui "isa" on kaadris, siis saab ka kohe naerda :)
Režissöriks sedapuhku hoopis taanlanna Lone Scherfig, kes varem on suuremaid laineid löönud näiteks filmiga "Itaalia keel algajatele". Kuid see on (juba 50 aastasele naisrežissörile) ilmselt tema suureks maailma-läbimurdeks. Film on saanud palju positiivset vastukaja ka kriitikutelt. Natuke isegi omapärase pildikeelega. Ja kuidagi kummaliselt mõjub see peategelane - "lapsnaine" ja mõnusalt natuke viltune maailm. Lisaks minu meelest oli hea, et mitmed otsad jäeti lahtiseks või kuidagi poolikuks või ehk veelgi parem oleks öelda lõpetamatuks. Sest filmi lõppedes jäävad mõlemad Jenny "mehed" kuidagi kõrvalisteks. Nii see noor kutt, kellest me midagi ei teagi pärast seda kui ta Jenny 17-sünnipäeval koju "õppima" läks. Ja David - Jenny võti täiskasvanute maailma - pärast oma arglikku põgenemist jääb ka teadmata, et kuidas edasi ja mis. Davidiga seoses külastab filmi mõne minuti vältel ka "Happy go lucky peaosa rollist tuttav" - Sally Hawkins - ning siin ikka päris teistsugusena! Aga see, et neist teistest inimestest ei saa teada piisavalt, see ehk rõhutab, et tegemist oligi Jenny looga ning ikka ju meie eludesse tuleb ja sealt lahkub inimesi nii, et me ei panegi tähele teinekord, et keegi on ära kõrvale vajunud. Või siis ei tahagi me mõnede tüüpidega enam tegemist teha ja see on hea, et nad ise kõrvale jäävad. Seda elulisem ka see film oli. Ja eks ta ju baseerubki elulool... Muideks stsenaariumi on kirjutanud kuulus kirjamees, keda eesti keelde ka hulgaliselt tõlgitud - Nick Hornby!
Naljadest mõjusid lisaks isa-elulisele kohmakusele minu jaoks kõige paremini need "tolle ajastu tibi" ajumahuga esinemised - ehtsad "blondinaljad" :) Kuigi ükskord päris naljakal kombel "ladina keele" kohta paneb ta päris osavalt "pihta" :) Ja muidu ju ongi tegemist heatujulise - coming-of-age looga, ainult lõpuks keerab emotsionaalseks ja kurvaks romantiliseks draamaks ära (mis pole sugugi paha, kuigi kui võrrelda, siis ma eelistan sellist "Happy-go-luckylikku" üdini postiiivsust, aga comme ci comme ca). Mõnus oli ka "taaskülastada" Oxfordi. Sai seal ju alles paar kuud tagasi käidud :)
Ja muidugi hariduse saamine on ikka oluline - eriti selles eas - millal siis veel... Hiljem on juba raskem. Ja alati toetavad nii vanemad kui õpetajad sellist lähenemist - enne targaks, siis rikkaks või enne kool, siis (abi)elu. Kuigi sellel ajastul jah, naiste haridusse vist suhtuti nii ja naa - et kui on "vedanud" ja on sattunud juba rikka mehe otsa, et siis polegi vaja enam endal pingutada. Mõtlemata tulevikus vajalikule enese maksmapanemisele. Nii see sotsiaalne hierarhia ka siis toimis ja tekkis - mehed oli kunnid ja tegid mis tahtsid ja niiöelda tõid saaki (raha) koju ja naised siis ootasid kodus, lasid meestel särada ning olid justkui neist sõltuvad igas mõttes. Eks mulle mehena meeldiks see süsteem ka tänapäeval, ainult et mis õigusega... :) Huvitav mis tunne oleks vastupidine, et kui hoopis naised oleks selles postitsioonis? Siis vist ei meeldiks... kuigi lahe oleks ka kellegi kulul elada mõnda aega? See aga ei ole ju inimväärikas ja sellest tüdineb varem või hiljem ikkagi ära. Aga eks igaüks isemoodi... Sellepärast ongi kõikidel õigus elada sellist elu nagu ise tahavad ning teha oma valikuid. Pole ju vale kui keegi otsustab või nõustub elama nii, nagu teine pool soovib. Igaühe oma asi. Kuid haridus pole veel kellelgi mööda külgi maha jooksnud... lõbujanuline noorus küll. Sest mis lõpuks "alles jääb" kui oled üksi ja pead ise oma eluga hakkama saama...
Lahe avastus oli ka filmis kastutud muusika. Vana hea "Sweet nothing" oli ka seal vanas, (ilmselt) originaalversioonis - armas äratundmisrõõm :) Ja kui mõnus briti inglise keel - mõjus muusikana kõrvas vahelduseks sellele pidevale usa-inkale :) Muideks Carey Mulligan võiks vabalt mängida õdesid Katie Holmes-iga :)
Hinnang: 5- (igatahes "haridus" on õige pealkiri filmile! Tõeline eluülikool see ongi, misläbi siis inimesed oma iseseisvasse ellu astuvad. Mõni teeb seda õppides teiste vigadest, kuid neid on ikka väga vähe. Suurem osa, nagu minagi, ikka enda vigadest. Kes teab, võibolla on siis "paremini" õpitud :) ja väärtustab tulevikus neid väärtuseid paremini, mis vigade näol on haiget teinud või elu liigutanud rajale, mis ei meeldi. Hea film ja soovitan kõigile! Juba kolmas 5 tärnine film tänavusel Stockholmi filmifestivalil!)
Loo lähtekoht: Texase väikelinnas elab Bliss Cavendar (Ellen Page), kelle ema susib teda osalema kõikvõimalikes missivõistlustel, mis on mõeldud teismelistele. Bliss on 17 ja veedab vaba aja kohvikus ("Oink joint":))) töötades. Ühel päeval satub talle kätte reklaam, et tüdrukute roller derby võistkond otsib uusi uisutajaid enda tiimi. Bliss haarab võimalusest kinni ning mingi ime läbi valitaksegi ta tiimi. Ainult et ta on mitu aastat allpool minimumvanust. Oma vanemate eest tuleb ka see saladuses hoida, sest Roller Derby on selline pool põrandaalune spordiala, kus miniseelikutes, tätoveeritud naised rulluiskudega ringi uisutavad ning üsna vägivaldsete võtetega üritavad punkte koguda - mitte just missvõistlusi korraldava ema unistus oma tütrele :) Blissist saab "Babe Ruthless" (tema Roller Derby alter ego). Sellest saab alguse hoogne ja naljakas lugu, milles nii sporti, huumorit, sõpru, armastust ja väga palju soojust :) Hmmm, kui nüüd mõelda nendele naistele, siis "kuumust" oleks vist õigem sõna :) Blissist saab "Babe Ruthless"
Pean tunnistama, et mul oli peaaegu terve film naer näos :) See film rokib täiega! Siiani selleaasta Stockholmi filmifestivali parim film! Üsna pisike film, kuid südame ja hingega tehtud. Drew Barrymoore on ju näitlejana juba "titest" peale maailmakuulus (E.T.-tüdruk :)) Kuid nüüd viimaks tundis end küpsena ka ise režissöritooli istuma ja väga lahe, et ta kauem ei oodanud, sest just praegusel hetkel just sellise filmi tehes on ta minu jaoks täpselt õigel ajal õiges kohas. Kuigi võiks seda pidada ka chick-flickiks, aga samas coolid naised ja tüdrukud ning miniseelikud ja naiste kätšimine - see ju otseselt meestele suunatud :) Ei, tegelikult pole tegemist seksistliku või naisi alandava asjaga. See "mood" lihtsalt käib selle spordiala juurde. Sellepärast ka vanusepiirang.
Eks peab parajalt, ehk piisavalt kreisi olema, et julgeda sellisest asjast osa võtta. Täiesti rock'n'roll! Ja Drew on suutnud tuua nii palju lahedaid karaktereid ühte filmi ning kõik saavad oma osa ja jõudsid vähemalt minuni... Selline hea tuju vitamiin-film, mida võiks alati vaadata kui on paha tuju või kui on tunne, et oleks vaja julgust võtta ette midagi sellist, mis oleks just iseendale ning teised ehk ei aktsepteeri. Elame ju ainult korra (?) ja ikka tuleb teha asju, mis väga meeldib. Ainult nendes saame ka päriselt särada. Filmis näiteks Bliss jäi ka pidevalt missivõistlustel ilma auhinnata, ehk just sellepärast, et see polnud "tema". Ellen Page on justkui loodud näitlema selliseid isepäise mõttemaailmaga tüdrukuid (sama, kuigi natuke teistsugune tüdruk oli ta ka "Juno"-s. Kusjuures samasuguste pisikeste indie-filmidena mõjusid mõlemad!)
Kuid peale nende tervate ütlemiste (millest mitmed ilmselt saavad klassikuteks), sinikaterohke actioni, esimese armastuse leidmise (ja muidugi esimeste vastu püksi saamise) ning mitmete koomiliste olukordade ja ägeda spordi lisaks on ka palju sügavalt hingepuudutavaid kohti. Eriti mis puudutab ema ja tütre vahelist. See kõne, mille ema leiab tütre taskust - see on küll nii tüüpiline ameerika-nutuka moodi, ent ometi toimib sajaga! Nii armas! Ja samuti see kuidas teismeline tõstis pead tüdrukus, kui vanemad teda piirata proovisid - isana kihvatas minuski, kui tüdruk oma isa peale karjus... Kuigi ju nö. asja eest - lapsesuu... ent ometi seda armsam on pärast "ära leppimine".
Kui nüüd järele mõelda, siis ma mitmeti samastusin selle papsiga. Kui minu lapsed ilmutaks huvi millegi vastu, eriti mistahes spordi vastu, olgu see siis minule vastuvõetamatu spordiala, aga ma pushiksin ja toetaksin takka täiega! Oli jah ohtlik ja kas just tahaks, et oma tütar niimoodi rahva ees (poisid ju käisid seda võistlust ikka peamiselt "teatud" põhjusel vaatamas), napis riietuses kakleks teiste naistega, aga kui see talle meeldiks ja see ta õnnelikukuks teeks, siis mina oma lapse õnnele vastu küll ei suudaks seista ning mingeid omi ambitsioone peale pressida. Mis õigusega? Kusjuures olen juba üritanud vanemat tütart siia sinna suunata. Aga kui see tahe ei tule temast endast, siis varem või hiljem kustub see vähenegi üritamine tema poolt. Selles suhtes ei tasugi lapsele midagi peale pressida ja toetada teda ise valima ning edasi toitma seda tema huvi. Nüüd eksisin endale sisendama neid väärtuseid, mis tegelikult ei tekkinud selle filmi läbi. Kuid need, kes pole selliseid asju veel läbi elanud, nende jaoks on see film ma loodan silmi avav. Ja minu jaoks tõdemine, et nii ongi "õige" :)
Mõnus on ka sõpruse-teema. Elus on sõbrad tähtsad - ükskõik kui vana Sa oled. Ka see on üks teemadest, mis filmis on väga tugevalt sisse kirjutatud. Õige sõprus on üle igasugusest "võistlemisest" omavahel. Muidu ei saa ju tundatäit heameelt teise saavutuste üle. Selles suhtes on kõige paremad sõbrad omavahel tihti üsna erinevad inimesed. Ka siin olid kahel tüdrukul üsna erinvad ambitsioonid. Ja kes võib öelda, et kumb on parem. Peaasi ikka, et ise on õnnelik. Tihti ka lapsevanemad ajavad lapsi ülikooli ning ikka just sellist asja õppima, mis tulevikus rohkem raha sisse tooks. Ühest küljest muidugi on ehk sissetulek kindlustatud, aga teises küljest, kas sellega on lapse elu ka niiöelda neetud ning ta ei saagi kunagi tegelikult õnnelik olema, sest ta peab tegema tööd nind sammuma rada, mille keegi teine on talle valinud? See on nii mitme otsaga asi. Filmi tüdrukud olid tublid ja mõtlesid oma peaga. Eks tihti ka vanemad on nii võimukad, et lapsed ei julgegi omi otsuseid teha. Samuti oli ju ka filmis... aga eks siis on ka õppetunniks lastele, kuidas ikkagi tallata "oma rada".
Hinnang: 5 (Üks mu aasta lemmikfilme. Mis sellest, et nii lihtne, aga see film teeb nii hea meeleolu. Maailm oli kinost väljudes natuke lõbusam, ilusam ja armsam :) Kusjuures filmimaagiat ka - nimelt päris mitmed kukkumised nägid päris valusad välja. Ja vingelt uisutasid näitlejad kah - need ju kõik puha staarid - pidid ikka kõvasti rolli jaoks harjutama! Tubli töö. Hea montaaž, muusika ja kaameratöö pealekauba. Aga stsenaarium oli lõppude lõpuks see, mis mind kõige rohkem võlus. Tabavad ütlemised, armas-naljakas-lahe lugu... ja kirsina tipus veel mõnus muusika ka! Soovitan ülimalt soojalt ja mitte just niiväga mõttesügavuse või originaalsuse pärast vaid just meelelahutuse pärast ning selle hea tuju pärast, mis selle filmiga on garanteeritud.!!!!)
Cormac McCarthy "Tee" on Varraku "20. sajandi klassika" 50. raamat ja ühtlasi viimane vana kujundusega (ma tõesti ei mõista neid Varraku otsuseid kujundust nii radikaalselt muuta keset sarja. See rikub kuidagi sarja ära, minu meelest. "Kogu sarja kogumise" mõte kaob ära, sest nagunii on nii segane, et kas on kaks erinevat sarja või mis? (Loodetavasti "Moodsa aja" sarja jätkatakse ikka vana kujundusega kuni lõpuni ja kui on vaja muuta kujundust, siis on ehk mõistlik sari lukku panna ja alustada uut. Mina igal juhul arvan nii.)
McCarthy on viimastel aastatel kõvasti laineid löönud. Tema romaanidest on hakatud filme tegema ning mees saab auhindu vasakult ja paremalt. Mina pole tema kirjandusega varem tuttav, küll aga tema raamatute järgi tehtud filmidega (All the pretty horses ja No country for old men). Ja siiani pean tunnistama, et pole just otseselt minu maitse, kuigi NCFOM-is oli küll mõned elemendid, mis väga meeldisid.
"Tee" algas paljulubavalt, kuid takerdus oma kordustesse ja minu huvi millegipärast kustus. Võibolla see apokalüptiline- hall, rusuv ja räpane maailm ei toiminud minu jaoks päikselisel suvel, maal, aias, kui seda lugesin. Küll pidas mu huvi üleval see, et kes ja kas neist keegi eluga pääseb? Sellepärast pingutasingi lõpuni. Pidevalt matkamine sellises vastikus ümbruses, pidev vihm, pidevad haigused, pidev nälg - jah, ma saan aru, et rusuvaid ja selliseid raamatuid on ka vaja. Kindlasti on see ka paljude jaoks väga huvitav nägemus sellisest olukorrast, kus loodus on praktiliselt hävinenud ja mõned üksikud inimesed on veel elus siin-seal. Süüa pole ning tulevik on tume - ei tea kauaks üldse söödavat jätkub ja mis point on üldse elada? Ometi on alalhoiuinstinkt inimestel kõva ning kuni viimase hingetõmbeni tahetakse ikka elus püsida. Muidugi on ka erandeid... Ja mõne jaoks on siiski mingid piirid, milleni laskutakse ja mida ei ületata. Kuigi kui tõeline hetk peaks saabuma, siis võib ju inimene hulluks minna ja hakata ka oma loomusele vastu käituma.
Tõeliselt rõve koht oli ka raamatus - kes plaanib lugeda, ei tasu edasist lugeda... etteruttavalt võib öelda, et seda kohta filmis ei ole.
Nimelt see lapse grillimiskoht ja selle söömine. Sellist asja pole vist ennem kunagi lugenudki raamatust. Kuigi Hannibal ju ka sõi inimesi, aga McCarthy lähenemine on kuidagi ehedam, nagu oleks ise olnud seal kohal - yäkkk!
Hinnang: 2 (paljud nimekirjad peavad seda üheks viimaste aegade tugevaimaks romaaniks. Sellepärast kaldun arvama, et viga on minus või minu maitses, miks see ei meeldinud. Muidugi isa ja poja suhted ning inimeste valikud on mulle ikka tavaliselt korda läinud ning selline omamoodi hirmus maailmalõpujärgne olukord on ka mõttena põnev. Aga ma ei suutnud kaasa tunda nendele tegelastele. Ei tea, kas sellepärast et neil nimesid polnud, ei saanud karakterite kontakti? Aga võibolla jäi mingi oluline lõik alguses pinnapealselt loetuks ja sellepärast kukkusin sellest atmosfäärist nö. välja ja ei saanud nagu õieti midagi nautida - isegi seda hirmu elu pärast. Ainus mis jäigi oli huvi lõpu suhtes, et kuidas see kõik lõpeb. Ja ma arvasin teistsugust lõppu. Samas nii oli ikka hea, et jäi nagu lootus ja "tee" läheb edasi...)
Loo lähtekoht: On toimunud suur katastroof - loodus on hävinud, paljud inimesed surnud, inimestel on söögivarud otsas. Valitseb anarhia, kodud on tühjad. Keset seda kõike on üks pere - ema on otsustanud "lahkuda" ja peres on alles isa ja poeg. Nad on võtnud ette teekonna lõuna suunas - ehk on seal soojem, ehk on seal süüa ja teisi "häid inimesi".
Harvad on juhused, kui ma filmi raamatust paremaks pean. Ja "Tee" on just üks neist juhustest (hetkel meenub ainult Patricia Highsmith-i "Talendikas hr. Ripley"). Emotsionaalne laeng oli minu meelest filmis palju tugevam. Ei tea kas sellepärast, et see karm armosfäär jõudis visuaalselt minuni kuidagi ehedamalt ja usutavamalt? Või on see heade näitlejate teene, sest näitlejatööd on tõesti väga õnnestunud. Isegi see väike poiss, kes karakterina käib küll närvidele (käis raamatus ka), mängib ikkgi päris ehtsalt. Kuid eelkõige muidugi Mortensen on ikka väga võimas (nagu alati). Ehk just mitte Oscari-kaliibriga, aga palju puudu ka ei jää. Charleze Theron emana on üsna pisikeses rollis, ent hea nagu alati. Tema karakterit ma ei mõista, sest ma arvan ise, et olles selles olukorras, siis oleksin pigem isaga sarnane. Mina küll alla ei anna! Ikka viimse hingetõmbeni, eriti kui lapse eest tuleb ka vastutada. Muidugi eks see andis olukorra lootusetusest veel eriti hästi aimu.
Aga väga kummaline oli, et ma Robert Duvall-i tundsin alles mõne hetke pärast ära - kui tegelased olid rahulikult lõkke äärde maha istunud. Alguses oli selline kriimus vanamees ja ma ei osanud üldse mõeldagi, et see on tema :) Vinge grimm! See oli tõesti Oscari-kandidatuuri väärt! Samuti oli Guy Pearce "peaaegu" tundmatuseni muudetud. Muidugi kõigil ülejäänutel, peale Mortenseni ja Smit-McPhee on väga tillukesed rollid - pearõhk on ikka ainult kahel tegelasel.
Mis mulle filmi juures ei meeldinud võrreldes raamatuga oli see, et lõpp oli enamvähem teada, sest surmale määratud tegelane hakkas juba üsna esimese poole lõpus ilmutama märke "minekust". Mis aga meeldis, oli see pidev kannibalide-hirm, mis terve teekonna isa ja pojaga kaasa rändas. Raamatus oli ainult ehk paar kohta, kus need konkreetselt olid ja muul ajal oli seda muud ängi ja haiguseid nii palju, et see kõige jubedam asi, mis minu meelest kaasnes katastroofiga, ehk inimesed lähevad näljaga teistele inimestele kallale, see on filmis väga tugevalt sees. Eriti jõhker oli vaadata kuidas ühed tüübid keldris neid inimesi hoidsid, nagu "elavat karja", keda siis söögiks vajadusel tükkideks raiuti...
Muidugi on ka filmi põhitoonideks hall ja pruun ning selles suhtes on justkui tegemist väga tugevalt sedatüüpi tunnete ja atmosfääriga, mis nende värvidega kaasnevad. Samuti aitas muusika kaasa. Kuid "suurel nutuhetkel", mina suur piripill pisaraid voolama ei saanud. Sellevõrra jättis ikkagi mind külmaks. Kuigi ninanohistamist oli saalist kuulda küll. Tavalist aplausi lõpus ei tulnud. Kuidas Sa surmale ja sellisele olustikule ikka plaksutad? Aga filmilõpp nagu raamatulõpp mõjusid väga hästi ja positiivselt. See on hea nii. Lisaks kartsin pidevalt, et kusagil vilksatab ka ameerika lipp, aga õnneks seda ei tulnud :)
Hinnang: 4- (Ei usu, et see aasta parimale filmile kandideeriks, aga omamoodi huvitav oli see kõik filmina küll. Ikkagi 2 tundi ja pidevalt üks "teel olemine". Kuigi mina sellest teekonnast küll ära ei väsinud ja tüütama ei hakanud. Minu jaoks oli eriti postiivne avastus, sest raamatut lugenuna arvasin, et see ei meeldi mulle üldse nii palju, nagu nüüd tundus meeldivat. Kannibalism on õudne teema ja tekivad ju mõtted ja hirmud, et kuidas ise selles olukorras käituks. Kusjuures pole ju võimatu, et kunagi mingi looduskatastroof või inimeste lollus viib maailma nii kaugele... Ja seda niimoodi vaadates, eriti kui lapsed on seotud selle olukorra ning nende hirmudega, siis need ikka mõjuvad tugevalt. Samas väga emotsionaalseks ei olnud filmi aetud - ainult see lõpp, aga see on ka paratamatu. Tundub, et mulle meeldib ka see, kui mõni tegelane jutustab oma mõtteid taustaks, mida selles filmis mõned korrad isa tegi. Samuti ärritas mind ema käitumine ja ärritas ka see "ingli-südamega" poisike. Aga kui ärritab, järelikult läheb korda...)
Natuke filmidele vahelduseks ka teatrijuttu. Nimelt tahaks veel enne, kui järgmine teatrimaraton detsembris lahti läheb, vanad võlad ära klaarida. Seda etendust nägin ma tegelikult juba umbes kuu aega tagasi, seega on jälle tegemist rohkem mälestuste kirjeldamisega kogemustest kui otseste kogemuste endaga. Kuigi minu kehvast mälust hoolimata, on millegipärast tükk päris hästi meeles - ju see on mingi näitaja?!
Ei saa just öelda, et ma selle tüki sihtgruppi kuulun. Pigem usun, et see võiks pakkuda kõige rohkem inimestele, kes alles avastavad oma seksuaalsust (teismelised ja sellised täiskasvanu ikka äsja jõudnud) ning eriti neile, kellele jaoks sõna "porno" on ikka veel tabu.
Kohe tüki alguses tekitatakse huvitavalt intrigeeriv olukord. Tüdruk on tulnud kandideerima ühte rolli tükis, mis räägib pornost. Ta ei tea täpselt, kuidas seda eksponeeritakse, aga kui ta on tulnud - järelikult on valmis üsna paljuks... Siis saabub poiss, samuti kandideerima - "poisi" ossa. Läheb lahti üks kassihiire mäng kahe noore vahel. Mingisugune sugupoolte sõda kui nii võiks tinglikult öelda?! Tüdruk viskab kohe õhku ühe kondi, testimaks, mis mehega tal seal tegemist on. Tüdrukud on kavalad selles suhtes - neil on see juba emapiimaga kaasas :) Kuna teisi kandidaate ka ümberringi pole, siis võib ette kujutada, mis tüdruku peas võis mõne hetkega läbi käia. Ta pakub ennast poisile välja, üsna jõuliselt, et näha tolle reaktsiooni. Poiss on siiski viisakas ning harjumatu selliste olukordadega ning ühtlasi võibolla ka klassiõdede ja teiste tüdrukute käest juba kõrvatada saanud ning ei julge konksust kinni haarata...
Sellest saabki alguse lugu, kus pööratakse kahe inimese näitel pahupidi nii soorolle, käitumisnorme kui ka näidatakse kahe erineva inimese mõttemaailmate lahknevusi. Sest tegelikult nii palju kui on inimesi, niipalju on ka erinevat erinevat suhtumist nii seksi kui pornosse. Kuigi üldiselt ju arvaks, et tüdrukud käivad posnost suurema kaarega mööda, või kuidas? Olles poisikesepõlves aastaid töötanud videolaenutuses, tean ju küll, et naised ka näiteks porno-kassette laenutasid, kuid "enamuses" oli see siiski meeste pärusmaa. Sellepärast olid ka selle näidendi-tüdruku õhku visatud laused ja mõtted natuke tähelepanu-äratamisena tunduvad kui pigem tema tegelike mõtetena.
Aga jah, ega minu vanusele inimesele seal just midagi uut ja huvitavat polnud. Ma mõtlen just tekstilises mõttes. Kuigi lahe oli tunda, et selle on kirjutanud "rootslane"... ikkagi nagu oma ja justnagu meie maailmanurga kandist lähtuvalt :)
Mis ma sellest etendusest endaga eelkõige kaasa võtan, on uus huvitav naisnäitleja. Häbi tunnistada, aga ma ei tea temast midagi, ega ka seda kui palju ta muidu ja mis tükkides on mänginud. Internetiotsinguga leidsin, et tegelikult on ta juba 10 aastat filmides kaasa löönud ning seega näitlemiskogemust küll ja küll. Kuid esimene asi, mis ka tema juures eriti põnevana mõjus, oli tema häälematerjal. Teda oli mõnud kuulata. Oma rolli mängis ta ka nii mõnusalt välja, et neid mõlemaid Tanel Saarega jäin mina igatahes täiesti uskuma. Olekski võinud arvata, et nad seda parajast läbi elavad - ootavad lavastajat, et teha katsed tükki saamiseks.
Irooniline selle juures on see, et mingit teksti ju tükil pole ning lõppkokkuvõtes ongi nii - poiss ja tüdruk ja näidend, mis räägib pornost. Siiski "pornoks" see tükk kätte ei lähe. Ja parem ongi, minu meelest :)
Hinnang: 3 (selline hea keskmine tükk minuvanuse jaoks. Usun, et 16-20 aastaste jaoks on selles "tera" rohkem, millest kinni haarata ja kaasagi mõelda ning sõpradega arutada ja elu avastada ning miks ka mitte nende karakteritega samastuda või vastupidi - tunda ennast vastandi või teistsugusena. Hästi mängitud ka veel peale selle. Ümber istunud nooretele läks vist eriti peale see, kui Tanel Saar "karaktereid" tegi. Jah, eks mullegi meeldis see. Aga selle tüki staar oli minu jaoks hoopis Kaia... või täpsemalt öeldes "avastus".)
"Kas sulle meeldib porno?" on lugu neiust ja noormehest, kes kohtuvad ükskord ühes ruumis ühise sooviga kandideerida näidendisse, mis räägib pornost. Seda näidendit aga, mille rolliproovi nad tulid pole veel kirjutatud. Samuti pole ka lavastajat, kes seda näidendit oskaks lavastada.On ainult POISS ja TÜDRUK ja PORNO. Etendus räägib lihtsate noorte inimeste mõtetest, mida tähendab nende jaoks porno (internet, video, kaubandus), kas porno peaks olema keelatud või aitab see paljusid ennast rahuldada, milline peaks olema esimene sex, miks poisid ja tüdrukud on erinevad ja kas armastus ...? Klas Abrahamssoni kaasaegne ja humoorikas tekst annab noortele vaatajatele võimaluse mõelda asjadest, millest sageli ei räägita või pole kombeks rääkida.
Autorist: Klas Abrahamsson on sündinud 1969. aastal Põhja-Rootsis. Klas on kirjanik, dramaturg, stenarist, lavastaja. Ta alustas karjääri 1992. aastal ja on nüüdseks kirjutanud näidendeid nii Ensemble Teatrile, Bopha Teatrile Göteborgis, Lundi Manteatrile ning Malmö Draamateatrile.Klas kirjutab peamiselt täiskasvanutele ja hetkel kirjutab ta Aspbergeri sündroomiga naise monoloogi, Tema noortenäidendit "Kas sulle meeldib porno?" on mängitud Rootsis üle 100 korra.
Loo lähtekoht: Kolm vastikut ja kadedat talunikku vihkavad härra Reinuvaderit, sest too käib neil vargil. Nad on nõuks võtnud härra Reinuvader kinni nabida - ükskõik mis hinnaga - valvates tema urusuu ees, valmis teda maha laskma või surnuks näljutama või ta sealt välja kaevama või siidriga välja ujutama. Aga ega toogi eile pole sündinud ja kavalal härra Rebasel ongi hoopis teised plaanid… Härra Reinuvaderi nutikatest plaanidest ning nende elluviimisest koostöös oma poja, naise vennapoja, truu sõbra Opossumi-onu Kylie, Mägraste ja teiste sõpradega.
Ohh seda hype-i... Olin enda üsna üles kütnud enne selle multika nägemist. Kui vaadata seda talentide pikka nimistutki, kes selle taga seisavad, no ei saagi ju muud olla kui hea asi. Ja eks ta hea oligi, ainult et mitte "nii" hea :)
Stop-motion animatsioon, ehk niiöelda nukufilm on silmadele küll üks paras komm. Nii nunnud rebased ja mägrad ja muud loomad, kes seal sebivad-sehkendavad. Ja muidugi need hääled, eesotsas härra Clooney endaga. Paljudes pisitillukestes ühe lause rollides on veel terve rida "fantastilisi" näitlejaid. Lootisn muidugi Meryl Streepi rohkem kuulda, aga noh, tal on ehk natuke rohkem ütlemist kui suuremal osal sellest talendikarjast. Nalja sai ka, aga need polnud sellised ribadeks naermise naljad. Kuigi kohati päris mõnusalt terav, jäi see naerutajana siiski millegipärast minu jaoks natuke lahjaks. Ma arvan, et suurim probleem selle filmiga on see, et tegijad on püüdnud meeldida kõigile - nii täiskasvanutele kui lastele, aga lõppude lõpuks ei ole see nagu otseselt kummalegi sihtrühmale. Kindlasti on palju neid nii laste kui täiskasvanute hulgas, kellele see multikas kohale jõuab. Minu linastusel oli saalitäis täiskasvanuid ning naerupahvakuid kostus pidevalt siitsealt ning eks ma isegi kohati sain natuke naeru pugistada, ent siiski, ootused olin vist liiga üles kruttinud. Oma viga, nagu öeldakse.
Samas, ega ma pole ka seni suuremat Andersoni filmidest vaimustuses olnud. Mõni on enamvähem (Royal Tenenbaums, The Life Aquatic with Steve Zissou, Rushmore), aga mõni jällegi üldse kohe mitte (The Darjeerling Limited). Selles filmis võib leida austusavaldusi mitmetele teistele filmitegijatele. Või vähemalt mina tundsin mõnes kohas üht või teist käekirja ära. Mu lemmikuks kujuneski Tarantinolikud hetked valvuri Rotiga. Willem Dafoe hääl oli ka "best of the bunch", minu meelest. Selline paheline, mis tegi karakteri natuke hirmuäratavalt ootamatuks. Samuti meeldisid ka nii Clooney kui Streep, kuid eraldi tahaks tähelepanu pöörata ka hr. Bean-i, ehk härra Oa häält teinud (Dumbledore) Michael Gambon-ile.
See klapperjaht, mis käis oli päris pöörane, aga filmi alguses jäävad Härra ja Proua Reinuvaderid rebaselõksu ning 12 rebaseaasta pärast kui film edasi läheb, on nad ikka elu ja tervise juures. Ma vist ei pannudki tähele, et mis hetkel see ära seletati, et kuidas nad põgenema pääsesid. Aga noh, ega muidugi kõike ei peagi ära seletama :) Muidu oli loos tasandeid mitu, ehk nii see varastamise-põgenemise lugu kui ka poja-isa suhte lugu. Kadedusest, armastusest, valikutest, võimust ning sõprusest ja muidugi rebase kavalusest võib neid teemasid sealt leida. Hämmastaval kombel tundsin kohati ennastki härra Reinuvaderis ära (ehk pole ma erand?), seega plusspunktid selle eest :) Näiteks see vajadus saada tunnustust... aga muidugi, kes seda ei tahaks. Ent "fantastilise härra Reinuvaderi" probleem oli selles, et ta "oli ju fantastiline", seega pidi ta oma "mainet üleval hoidma" :) Oma naine muidugi teadis, milline ta mees tegelikult on :))) Eriti kui mõelda sellele filmi alguses lõksu jäämise kohale :)
Hinnang: 4- (pole just minu lemmikuid multikaid, aga käib kah! Hea vaheldus sellistele Pixari omadele ja Disneykatele. Meeldis see, et film oli raamatu moodi peatükkideks jagatud; meeldis see, et kõik arvestati ilusti rebase aastateks ümber: meeldis see, et rebased olid ikkagi oma nö.tsiviliseerituse juures "metsloomad" - näiteks "küpsiseid" või "praesaia" süües :) Lahe iroonia...)
Käisin täna Sture kinos Egiptuse juurtega Rootsi režissöri Tarik Saleh uusima filmi "Metropia" linastusel (Stockholmi Filmifestivali raames). Pärast filmi oli kohtumine režissöriga, kes seletas 6 aastat kestnud animatsiooni tegemise tagamaid. Tavaliselt kui mulle film ei meeldi, siis ma ei jää nende tegijate lugusid kuulama, aga seekord oli mul samas kinos ka kohe järgmine seanss tulekul (Whip it - millest kujunes üks mu selle aasta lemmikfilme) ning aja parajaks tegemiseks otsustasin siiski kuulama jääda. Mees oli päris muhe ning küsimused ja vastused põnevad. Nimelt multikas teevad hääli teiste hulgas Vincent Gallo, Stellan Skardgard, Udo Kier ja Juliette Lewis. Selliste inimestega koostööst on alati huvitav kuulda-teada saada.
Pärast kohtumist režissöriga tuli siiski kõigil saalist lahkuda enne järgmist linastust. Ja nii ma siis hakkasin oma kahte mantlit teineteise peale sättima (mul on viimasel ajal nii külm, et kasutan "vana kaalu" kossakat musta mantlit oma uue peal :)) Kui järsku taipasin, et see, kes mu kõrval on, ei ole keegi muu kui SUSAN SARANDON ise!!! Talle anti tänavusel festivalil elutööpreemia ja teada oli, et ta linnas viibib, aga ega ei oska ju arvata, et ta Sinu kõrvale mingil hetkel satub! Pean tunnistama, et ma oli šokeeritud ning üllatunud kui hea ta välja näeb! Ta on ju sündinud aastal 1946, ehk 63 aastane, aga ta on kõhna ja vormis ja nägu pole kaugeltki oma vanusele vastav! Prillid olid küll ees ja kuuksepahmakas ka, aga ma ei pakuks talle rohkem kui 40-45. Esimene mõte, mis mul tekkis, oli see, et ta on nii lühike :) Ta ootas režissöri ning me olimegi praktiliselt viimased, kes saalist ootasid välja pääsemist. Kuna saal oli välja müüdud, siis see võttis tõeliselt kaua aega, aga mul polnud vahet. Nii põnev oli teda kuulata :) Muuhulgas kiitis režissöri ning ütles, et too võiks stand-up koomikuna tööd saada :) Sättis oma krässus juustele bareti peale ning tema pisike, oscari võitnud superstaarist kuju oligi mu elust kadunud sama kiirest kui ta sinna sisse oli sadanud :)
Oma külaskäiguga Stockholmi suutis ta pisikese skandaaligi korraldada. Või no mis skandaali, lihtsalt midagi, mis inimesed temast rääkima pani. Nimelt pakuti talle kohtumist kuningaga, aga Susan keeldus. Tal on USA-s oma pingpong-klubi ja ta soovis kuninga asemel hoopis kohtuda Rootslasest maailmakuulsa pingpong mängijaga :) Õige, ikka tuleb teha seda, mis enda jaoks rohkem pakub :) Oma elu ja elame ju ainult korra. Lahe tüüp, kuigi ta meeldis mulle juba enne - olen alati tema filmid üritanud kinos ära vaadata, aga pärast sellist isiklikku kokkupuudet vaatan ta filme ilmselt igavesti hoopis teise tundega :) Ja eks ta üks neid kõige paremaid naisnäitlejaid terves maailmas ongi!
Hea võimalus meelde tuletada need filmid, mis mul temaga seoses esimesena meenuvad, ehk niiöelda TOP10 (järgmiseks mängib ta ju "Minu armsad luud", ehk "Lovely bones" filmis vanaema):
Loo lähtekoht: Precious on seestpoolt täiesti tavaline 16 aastane tüdruk - unistab ilusasti poisist ja kuulsaks saamisest, väliseltki pole ju muud midagi erilist, kui et neiul on ülekaalu liiga palju. Aga see, mida vaene tüdruk on pidanud läbi elama ning millist elu ta ka hetkel elab, on eriliselt südantlõhestav ja uskumatult kurb. Nimelt elab ta emaga, kes vihkab teda ja vaesuse pärast ollakse täiesti sõltuvad sotsiaalabist - süüa polegi kodus peale seajalgade. Ja emal pole kavatsust tööle ka minna - saab ju niimoodi ka...
Siinkohal pean hoiatama, et mu alljärgnev tekst kubiseb spoileritest ja neid asju ette teades võib rikkuda oma vaatamiselamuse. Ja film on kahtlemata vaatamist väärt!
Millegipärast on filmis tegutsevate harimata mustade inimeste elu minu jaoks eriliselt vastuvõetamatu ning hirmus. Nende mõttemaailm tundub olevat seotud ainult teleka ees rasvaste asjade söömisega. Teiste üle üleolekut seejuures tundes ning rasvudes ja ennast õigustades kõikvõimalikel viisidel. Aga halb enesetunne, eriti mis on seotud rasvumise ja rahata olekuga, tekitab inimeses viha ühiskonna, ümbritseva ja iseenda üle. Vihaga kaasneb tavaliselt ka agressiivsus. Ja agressiivsusega vägivald.
Precious-i eluolukord on uskumatult raske. Tal on kaks last omaenda isaga - isa on vägistanud teda sellest alates, kui tüdruk oli 3 aastane. Tema ema vihkab teda eelkõige sellepärast (et tema mees enam teda ei taha, vaid hoopis tütart), aga ka omaenda muredes ja halvas enesetundes on nii lihtne viha ja süüdistused suunata sama isiku suunas. Järk järgult on olukord läinud nii karmiks - et ema loobib tütar kõikvõimalike kättejuhtuvate asjadega täiesti tagajärgedele mõtlemata. Alguses mistahes kättejuhtuvad väikeasjad, siis pannide ja metalsete esemetega, kuni lõpuks vihahoos koab täiesti kontroll, ning Precious pääseb napilt "televiisoriga vastu pead saamise eest". Ime veel, et tütar ise selle kõige juures inimeseks suudab jääda ning üritab koolis midagi õppida ja oma elu jalgadele saada. Oma elu planeerib ta muidugi koos oma kahe lapsega, ehk ka selles suhtes on terve mõistus ning (minu meelest) õige suhtumine. Koolis hakkavadki asjad laabuma, eriti tänu uuele koolile, sealsele heale õpetajale ning väiksele klassile, kus teisedki tüdrukud sarnaselt elu hammasrataste vahele vähem või rohkem on jäänud. Kuid ühel päeval sureb Precious-i isa, toosama, kes teda pidevalt vägistab - AIDS-i!
Nii südantlõhestavat lugu pole ma juba ammu näinud! Justkui üks hoop ja raskus teise otsa. Selliseid teatud inimesi sellised raskused kohe justkui tõmbaks magnetiga ligi. Ja oma paksusest ning oskamatusest endal natist kinni võtta oli mul ikkagi sellest tüdrukust väga kahju. Ta oli ju alles laps ja ei osanudki mõelda teisiti. Ilmselt ei saanud aru, miks ta sellises olukorras on, miks ta ema teda niimoodi vihkab ja üldse miks ta selline on. Millega ta selle kõik ära on teeninud? Või nagu ta ahastuses koolis oma vihikusse kirjutab: Why me? Tõesti miks just tema neid kõiki raskuseid peab kandma ja üksi, ilma pere ning eelkõige vanemate toetuseta? Elu võib olla nii ebaõiglane. Ja kui see ebaõiglus on suunatud lapsele, siis on see veel kuidagi topelt valuline.
Film on minu meelest nö."naistekas", kuigi nagu eelpool kirjeldatust aru saab - väga karm naistekas. Ja muidugi ei jäta see meid mehi ka külmaks. Mõni võibolla tõesti võib mõelda, et "paksule kuluski ära" või et "oma viga, et on siis selline" - aga ei saa unustada, et ta on ainult 16 aastane ning elanud juba põhimõtteliselt sünnist peale sellist elu ja ükski inimene rääkimata lastest peaks sellist elu kannatama. Ja kuigi ma oma igapäevaelus ei puutu kokku selliste inimestega , siis olen küll üks kord tundnud inimest, keda ma tean, et tema mees teda peksis. Lisaks on tal 2 last, kes samuti oma osa said. Korra elus olen kokku puutunud Aidsi põdeva inimesega ning usun küll, et selliseid olukordi nagu film portreerib võib ka vabalt päris elus olla. Eks muidugi film on üledramatiseeritud, aga mitte ebausutavalt - mina jäin igatahes uskuma. Paljus ka sellepärast, et võrreldes enda lapsepõlve Precious-i omaga leidsin sarnaseid jooni. Minu vägivaldne kasuisa küll "nii" karm ei olnud - ta ainult peksis meid... ja minu ema mind asjadega ei loopinud, lihtsalt pidin kõrvalt vaatama kuidas ta jõi ning seda pärast välja elas (rohkem häbi tundes tuttavate ja sõprade ees kui kurbust, et miks just "minu ema" ja miks mina sellises olukorras olema pean?). Kuni siis ühel päeval (õnneks) teatas ta mulle, et ma ei ole enam tema poeg ning ärgu ma enam temaga kontakti võtku. Nagu Precious filmis, nii ka mina mäletan lapsepõlves mõtet, et millepärast see küll on nii, et võõrad inimesed leiavad rohkem armastust endast jagada võõraga, kui "omad". Mind päästis võimalus veeta aega võimalikult palju armsate naabrite juures - Precious-il oli tema õpetaja. Hea, et siiski leidub "häid" inimesi... kõik ei ole "külmad".
See minu tuttav, kelle mees teda peksis, andis tollele hullule pidevalt andeks. Küll laste pärast, küll mehe alandliku vabandamise pärast (tuli jälle lilled käes ja lubas, et kunagi enam ei tee). Minagi andsin emale ja kasuisale ikka andeks - oma ema ju ikkagi. Isegi nüüd täiskasvanuna, enne lõplikku krahhi - töökaaslased ütlesid ja imestasid, kui ema tööle helistas, kuuldes kuidas ta minu peale läbi toru röökis, et miks ma toru ära ei viska (päris otsene võrdlus filmi karjuva emaga) ning miks ma seda kannatan. Aga ta on ju ikkagi ema... Lõpuks siiski otsustas ta, et ta ei ise ei taha enam minuga tegemist teha. Ja ometi ei lähe päevagi mööda kui ma ei mõtleks tema peale ning ei tunneks ennast süüdi tekkinnud olukorras. Aga tegelikult ei ole see enesestmõistetavus, et lapsed peavad oma vanemaid armastama ja austama. Vanemad peavad selle välja teenima, andes ise armastust ja austust lastele. Niisamuti tahan ju mina oma lastega sõber olla, nende elu, soovide ja otsustega arvestades. Lootes, et armastusega teenin nende armatuse. Ma ei teagi kui palju ma sellele teadlikult niimoodi lähenen, pigem tuleb ja ehk peabki see suhtumine tulema alatajust. Kuigi teadlikult mõtlen küll, et ei teeks neid samu vigasid, mis minuga on tehtud. Filmi lõpus kartsin, et Precious ka annab emale andeks... allasurutud inimesed on ju "nõrgad", aga kas ikka on? Võibolla leitud jõud ja tugevus on vastupidi muutnud tavalisest veelgi tugevamaks? Ma ise tunnen küll mitmete asjadega, et olen mitme kandi pealt nii kiviks muutunud, et suudan täiesti tundetu olla mingite asjade suhtes... samas on ka neid nõrku kohti, mis on eriti hellad, ilmselt nõrgemad, kui tavalisel mehel (näiteks kõik mis puudutab mu lapsi).
Kui film niimoodi kõnetab omaenda elu üle järele mõtlema, siis tähendab on tegemist väärt asjaga. Väärt on ta minu meelest ka oma tehnilise teostuse poolelt. Nimelt on kasutatud päris palju huvitavaid orginaalseid võtteid, mis muudavad filmi kunstipärasemaks ja tõstavad ta palju kõrgemale ja väärtuslikumaks tavalistest naistekatest või tv-draamadest. Ja näitlejad on ka täiesti võrratud. Eelkõige muidugi kolm enim ekraaniaega saavat naist - Precious (Gabourey Sidibe), ema (Mo'Nique) ja õpetaja (Paula Patton). Hämmastav, et Sidibe jaoks on see debüütroll! Ei või küll öelda, et ta mängiks ilmetega ning tundeliselt, vaid pigem ikka kogu oma kere ja olemusega. Ema rollis Mo'Nique teeb ühe aasta kõige meeldejäävaima naisrolli - karm, karm tädi! See tuleb tal nii ehedalt, nagu teaks ta täpselt seda naistüüpi. Minu teada on ta varem rohkem koomiku ja telestaarina tuntud, aga selle rolliga ma usun, et ta mitte lihtsalt ei kandideeri Oscarile vaid viib kuldmehikese ka endale koju. Ja Paula Patton on minu meelest väga cinematogeeniline naine. Justkui headuse ja ilu kehastus :) Teda on tõesti väga hea ekraanil vaadata! Eraldi peab tähelepanu pöörama ka kahele kõrvalosas mängivale "lauljast näitlejaks" muutunud inimesele, nimelt Mariah Carey ja Lenny Kravitz! Mariah on juba varemgi jäänud kinoekraanil silma, kuid kunagi varem pole ta olnud nii ehe ja usutav kui siin sotsiaaltöötaja rollis. Ei mingit erilist make-upi, ega superstaarilikke riidehilpe, vaid justkui tõesti tavaline inimene nö.leti taga. Ja Lenny "mees-õena" on kuidagi naljakalt eba-rock'n'rollilik :) Kuid seda usutavam kummalisel kombel...
Ei tea, mis tunne oli neil seda filmi tehes, Mo'Nique pidi väga kõvasti sellesse rolli sisse minema, muidu poleks võimalik sellist labiilset ja väga üles-alla närvikavaga naist mängida nii ehedalt, kui just pole seda endas ka tugevalt sees... See oli täiesti vapustav roll minu meelest!
Hinnang: 5 (kui film kõnetab, šokeerib ja mõjub nii tugevalt, siis ei saa muud kui imestada, et miks kõik filmid ei võiks olla nii tugeva emotsionaalse laenguga. Ka action, õudus või mistahes muu žanri filmid ongi head, kui nad mõjuvad tugevalt, ehk mõjutavad mingeid tundenärve sügaval sisemuses, olgu see siis mis "tunne" tahes. Tugev draama, mille lõpuga jäin ka rahule. Ja kaamerakasutus ning huvitav montaaž andsid omakorda juurde. Ja kuna tegemist oli ka nö. "ajastufilmiga", ehk 80-ndatega, siis mitmes kohas leidis täiesti loomulikke ja otseseid viiteid sellele - näiteks Tom Cruise Top Gun-ist... ehk Precious-i unistuste mees - motika seljas (tegelase nimi on tiitrites "Tom Cruise")... samuti riided või ka muusika - Bobby Brown meenub esimesena...)
|
OSCAR-2019
|
||
Loo lähtekoht:Raquel on paarkümmend aastat olnud ühe Tšiili perekonna teenijannaks. Ta on ühtlasi väsinud, ülekoormatud ja kibestunud ning kurb inimene, kuid teisalt ta ei taha ka oma tööst loobuda, sest on ju nii kaua seda teinud. Näinud kõikide laste üles kasvamised ja ühesõnaga teabtunneb seda kodu kui enda oma. Kuigi ega ta tundeid väga palju välja ei näita, mis ta maailmaasjadest arvab, pigem on tal selline pidev kivinägu ees, millega kaitsta ennast. Pereema on aru saanud, et tuleb võtta teine teenija, et Raquelil oleks kergem. Raquel tõlgendab seda aga hoopis negatiivselt - tema tööga ehk ei olda rahul või siis on tal ebakindlus, et keegi uus tuleb ja sellest võib juhtuda teadmata asju. Film seda ette ei räägi, iga vaataja võib ning tunnetab siiski ära neid erinvaid põhjusi, mis selle taga võiks olla. Raquel teeb kõigi nende "uute" teenijannade elu põrguks ja töötegemise raskemaks. Lisaks leiab ta ikka võimaluse kuidas neid uustulnukaid majauksest väljapoole sulgeda. Ja seda puhtast ilgusest. Kuni majja saabub Lucy, kes on südamlikkus ise. Kes annab üle 20 aasta elusärtsu sisse ka Raquelile...
Parajalt sarkastiline komöödia ühest vanapiigast teenijannast, kes armastab oma tööd, kuid ei oska elust muidu rõõmu tunda. Leiab päevast oma särtsu sellest kui saab kellelegi ilge olla või pere lapsi millegagi kiusata. Samas neid ikka armastades ning omamoodi kasvatada püüdes. Selline inimene, kes pole kunagi elus saanud tunda armastust - päris armastust ning on oma perest kaugel. Pole ime, et ta on sulgunud endasse ning elab rohkem omas maailmas omade mõtetega. Kummaline tunne tekib selle imeliku karakteri suhtes. Ühelt poolt justkui on temast kahju ja tahaks talle head, samas on ta ise nii pahatahtlik, et ei saa ka päriselt temale kaasa tunda. See kuidas ta vahest käitub, on lausa imekspandav, et perekond teda välja kannatab. Ent ometi on ta ju majas olnud nii kaua, et selline pereosaks kasvamine on olnud liiga pikk, et mitte üritada tema veidrustega hakkama saada.
See positiivne tüüp, kes majja päikese toob, toon päikese ka Raqueli ellu. See on on minu meelest ka elus nii, et mõni positiivne inimene võib oma positivismiga nakatada kõike enda ümber olevaid inimesi. Ja oi kuidas selliseid on vaja! Ja mõnikord piisab raske olukorra lahendamiseks lihtsalt natuke kreisi-olemisest. See teeb tuju heaks nii teistel kui ka tegijal endal. Sellistel asjadel on peegeldusefekt. Ja kui oled hingest hea inimene ning ei lase nendel jobudel enda ümber Sind kaasa tõmmata või alla suruda, siis on teinekord võimalik, et sünnib ime ning ka need nõmedikud muutuvad paremateks inimesteks ning hakkavad maailma teiste silmadega vaatama.
Hinnang: 4- (Selline mõnus positiivne tunne jäi filmist. Kuigi eks seal vahel ole neid raskeamaid ja kurvemaid hetki, kuid kokkuvõttes võiks öelda, et tegemist on isegi komöödiaga. Täpsemalt öeldes vist draamakomöödiaga. Film rändab kõvasti mööda maailma filmifestivale hetkel ringi ning selline positiivne laks keset tavapäraseid tõsiseid filme on minu meelest alati teretulnud. Ühe teenijanna hingeelu tunneb selle filmiga läbi kaamerasilma kuidagi väga ehtsalt ja tugevalt. Vahepeal on selline tunne, et ise oleks ka seal majas ning peaks sellise hullu teenijannaga elama. Samas filmi jooksul saab aru paljudest tema kibestumise ning kurbuse põhjustest. Ehk inglise keelest võiks filmi tervikuna nimetada "character study"-ks. Ja see karakter on üks paras pähkel. Kõiki kaarte ei avatagi lõpuni, näiteks teenijanna pere teema. Mis seal siis täpsemalt oli, see jääb igaühe enda otsustada. Selliseid poolikuid teemasid on veel ning need ärgitavad peamiselt just mõtlema, et mis seal taustal või taga veel võiks olla. Minule igatahes meeldis! Põnev vaatamine ja põnev kuidas ta kõikide õigeid nuppe oskas vajutada nii nende kellega ta aastaid koos elanud kui ka nende, kellega alles äsja kohtunud. Oma imeliku olemisega võiks öelda, et majaperenaine ei olnud mitte pereema vaid hoopis teenijanna :) Sest kui ta tahtis, sai ta tähelepanu... ja kas see tema kukkumine, kas see oli päriselt või nö. harjutatud asi... üldse see tema haigus, seegi jäetakse lõpuni lahti seletamata. Aga ega eluski kõik asjad pole selged ning kõik asjad pole olulisedki, et nende kohta lõpuni teaks...Mõnikord parem nii ongi :) Huvitav, et see on Tšiili film, ei satugi nii tihti just selle riigi toodangut ette. Kummaline, et nad seda Oscaritele ei saatnud - rahvale tundub see üldiselt päris meeldivat. Kinosaalis oli ka selliseid naeruturtsatusi pidevalt kuulda - see huumor polnudki mitte naera ribadeks, vaid pigem sellist mustemat sorti või isegi natuke irooniline.)
Vana hea Vanapagana ja Kaval-Antsu lugu on saanud laste rõõmuks jälle uue tõlgenduse. Värvilise ja vahva lastetüki näol. Muidugi võiks küsida, et kas on jälle vaja uuest seda sama kui maailm on täis huvitavaid ja häid lugusid, mida oleks ehk põõnevam avastada. Kuid lastele ja miks ka mitte lastele täiskasvanute sees on ju ikka vaja ka neid vanu ja turvalisi asju. Ja eks iga tegija lähenemine on ikka nõksu või tunnetuse võrra erinev. Kasvõi kunstilise lahenduse poolest kui mitte sisulises mõttes. Nii ka Erki Aule lavastatud versioon Rakvere Teatris.
Minul õnnestus seda näha hoopis teatri gastrollil. Lisaks nooremale lapsele oli kaasas ka laste vanaema (keskmine laps magas sisse ja ei "viitsinud" hommikul ärgata, sest oli hilja magama läinud) ja isegi me kolmekesi võtsime seda tükki kõik erinevalt. Kummaline, aga kõige suurema elamuse tundus saavat "vanaema". Tema silmade sära kui ta hiljem imestusega rääkis Volli Käro kergejalgsusest, seda ei ole võimalik sõnadega edasi anda, seda pidi ise nägema :) Ja muidugi müts maha Volli ees, kes tõesti nagu poisike on oma "aadelliku" olemuse kõrvale visanud ning mõjub kui mõni karjapoiss :) Ka lapsele meeldis tükk ning ta elas sellesse kergelt sisse. Velvo Väli koll on vahvalt karvane ja piisavalt hirmuäratav, ent siiski heatahtlik. Naljakas pikkusevahe oli neil omavahel, eks muidugi rõhutatult. Seda hirmsam Vanapagan oli :)
Kaval-Ants oli laisk nagu ikka, üritades Vanapagana rahapada enda taskutesse külveldada. Nii palju pidi ta siiski vaeva nägema, et oma nutikaid plaane punuda, sest paja ligi ta kergelt ise ei pääsenud - Vanapagan oli pidevalt ise platsis. Samuti oli vaesel vennikesel sarvelise jaoks töötamisel vaja mõelda välja mooduseid, kuidas koll ise kõik töö ära teeks. Ikka mahedate ja mõnusate vingerpusside läbi, niiet ka 3-aastased aru saavad ja huviga tükki saaksid vaadata, ent samas olla piisavalt naljas ja põnev, et ka 8-9 aastased veel tükist saaksid elamuse.
Minu meelest igati õnnestunud lavastus. Muidugi kuna see muinasjutt on juba niiiii läbi nämmutatud, siis naudinguks oligi peamiselt näitlejate mäng mitte sisu. Aga ikkagi väärt tükk lastele! Minu pisima järeltulija jaoks oli see esmakordne kokkupuude Kavala Antsu ja Vanapaganaga teatrilaval - muinasjuttu on ta varem kuulnud, aga eks seda huvitavam ka lapsele asju kokku viia ja asjadest aru saada" :)
Hinnang: 2+/4 (Esimene hinnang on täiskasvanud inimese vaatenurgast pannes tüki ritta kõikide nähtud tükkidega - ka täiskasvanutele mõeldud lavastustega, teine baseerub laste reaktsioonile ja tunnetuslikule lapsele enda sees. Negatiivsed küljed - liiga väike tükk ja tuttav lugu, positiivsed küljed -mõnus oli vaadata näitlejate lahendusi - eriti Volli Käro -t :), head kunstilised lahendused.)
KAVAL-ANTS: Justnimelt, homme. Aga mis meil praegu on? Täna. Nii, et täna ma veel puhkan, aga küll ma homme tööle hakkan.
Kord otsinud Vanapagan endale sulast ning leidnud Kaval-Antsu tee ääres puhkavat. Kaup sai üsna ruttu kokku ning Kaval-Ants asus Vanapaganat teenima. Millegipärast juhtus aga ikka nii, et Vanapagan kõik töö ise ära tegi ja selle eest sulasele palka maksis.
Nüüd seiklevad need eesti rahvanaljandite igipõlised kangelased Rakvere Teatri laval töökusest, kavalusest ja rahaahnusest kõnelevas naljaloos. On ju tänapäevalgi omad kaval-antsud ja vanapaganad ning ka praegu ei tasu unustada vanarahva tarkust - ära tee teisele seda, mida endale ei soovi.
Loo lähtekoht: 60ndate Ameerika. Lugu ühest üsna tavalisest mehest, kellel on kaks last - poeg, kellel on probleemid koolis ning bar mitzvah kohe ukse eest. Tütar, kes pätsab isa rahakotist raha, et minna oma nina plastilise kirurgi juure kohendama. Naine, kes nõuab lahutust, sest mees ei pühenda talle aega ning sellepärast on leidnud armastust ühe teise mehe juurest, kes muideks on perekonnasõber. Vend, kes matemaatikaga üritab maailma lahti seletada ning leiab lahenduse muuhulgas ka õnnemängude välja arvutamiseks. Töö õppejõuna - mitte just kõige lihtsam variant. Lisaks naabrid (nii hulle kui seksikaid) ja kogu kohalik juudikogukond, koos rabbide, advokaatide ja arstidega.
Stockholmi Filmifestivali "siga kotis", ehk "üllatusfilmiks osutus vendade Coenite tänavuaasane auteur-i film. See on sellel dekaadil neilt juba üheksas film. Enamvähem on meeste kiiruseks aastas film, järgmine peaks küll ilmuma alles 2011 - "Hail Caesar" - 20ndate Ameerikas ringirändavast Shakespeare-i tükke mängivast teatrirühmast, kes etendavad "Julius Caesar"-it. See on juba märkimisväärne, kuidas nad alati tunduvad filmikriitikutel õigeid närve tabavat (mõned üksikud erandid siiski on, uustöötlus "Ladykillers" näiteks). Ka sedapuhku räägitakse juba ette, et tegemist on ühe aasta parima filmiga ja ennustatakse ka oscarikandidatuure. Mina isiklikult ei ole olnud kunagi nende suurimaid austajaid. Siiski on nende filmid alati olnud vähemalt huvitavad ning tavaliselt ka nö. üle keskmise. Nende suurimaks hitiks võib vist julgelt pidada "No country for old men", mis ka paiguti minule meeldis, eriti Bardemi tegelaskujuga seonduv, kuid nende poolt tehtud filmidest on mu lemmikud siiani "Fargo" ja "O Brother, Where Art Thou?". Kuid tuleb vist tunnistada, et see uusim, ehk "A serious man" on minu meelest isegi nende parim film! Ka siin on palju tuttavaid teemasid olemas, mis Coenite filmidest ikka läbi jooksevad - juudid, must huumor, veidrad karakterid.
Just see mustapoolne huumor oligi minu meelest see, mis filmi huvitavaks tegi. Peategelane oli mingis mõttes üks paras äpu, kuid siiski suutis hoida pea püsti ning lõppude lõpuks ju oli tema ikkagi nö. võitja :) Need karakterid ja nimed tõid mulle millegipärast Kreisiraadio meelde. Kreisikad muidugi on veel mitu vinti peale keeranud, aga ka siin mõjusid need tegelased mitte elust vaid pigem ikka "filmist". Näitlemiste kohta ei saa nuriseda, aga keegi ei tõuse ka silmatorkavalt esile erilise ande pärast. Kui, siis peategelane, aga see ei olegi minu meelest nö."näitlejate" film, pigem "stsenaariumi ja režissöride" film. Pole ju siin ka nagu tavaliselt Coenite filmide puhul, mis ju kubisevad vingetest tippnäitlejatest ja staaridest - Hanks, Pitt, Clooney, Bardem jne jne jne Ent peategelase rollis Michael Stuhlbarg, suudab oma karakteri siiski sümpaatseks mängida ning tema suhtes tekib nagu mingi poolehoid ja ma usun, et see oli ehk ka mingis mõttes taotluslik. Kuigi ta polnud ju üldse mitte (pigem vastupidi) selgelt sümpaatne karakter...
Film lahkab ka mitmeid juudi-teemasid. Mina igatahes sain teada nii mõndagi sellest kultuurist, ehk filmil on juures ka nö. hariv moment. Sellega seoses tekkis mitu tugevat tunnet, et kui ise peaks neid asju läbi elama või olema kohustatud üldse mõtlema näiteks "rituaalsele lahutusele", ainult sellepärast, et Su naine saaks teise mehe juurde minna... milline altruism oleks see just selles olukorras selle mehe poolt olnud, kuid samas ei saa ju ka teise inimese õnnele vastu seista, eriti kui tunned süümepiinu.
Kuid lisaks täiskasvanutele balansseeris sisu ka teenagerite teemad. Tuli oma elust meelde, kui keset mõnda tähtsat koosolekut P helistab ja küsib midagi enda jaoks nii olulist, kuid minu jaoks täiesti uskumatult tühist - et miks ta üldse sellepärast keset päeva helistab (filmis helistas poeg isale, et telekas virvendab ja ta ei saa oma lemmiksaadet vaadata :) Onju tühine, aga lapse jaoks ehk päeva oluliseim asi. Selliseid eluliselt tuttavaid situatsioone oli veelgi ja needki panid filmi huviga jälgima. Kuid kõige huvitavamaks tegi filmi ikka see, et ei teadnud mida järmiseks oodata - mis sellele vaesele "tõsisele mehele" veel kaela sajab. Ja kus on see piir... Elus ju ikka kõik käib üles alla. Vahest sajab, vahest paistab päike, aga kunagi ei tea, mis nurgataga ootab :)
Hinnang: 4+ (mina soovitaksin küll julgelt. Vahepeal märkasin, et naeran millelegi täiesti tähtsusetule ja tobedale asjale nagu mõne inimese ilme või narkopilves poisile bar mitzvah-il keskendumas ainult sirgelt püsti seismisele :) Või keelelistele arusaamatustele mitterahuldava hinde saanud õpilase, tolle isa ja õppejõu vahel. Usun, et inglise keelt emakeelena rääkivate jaoks on need situatsioonid veelgi mahlasem huumor. Või see, kuidas mees läheb katusele antenni parandama ja märkab, et tema naabrinaine ihualasti päikest võtab. Küünitab ja liigub katuseäärele lähemale. Järgmine kaader on aga mees voodis, parandamas oma "muhku". Ehk sellised montaažiotsused sisaldavad jube iseenesest huumorit. Ja miks ka mitte üleval fotol olev "tahvli-stseen" :) Aga neist naljades oli pisar või rohkem traagikat ka juures... aga seda mahlasem ja huvitavam huumor. Muidugi kaasamõtlemist on inimsuhetes ju alati ning teadmata tegelikult sellest kultuurist eriti palju, mõjuvad nende inimeste mõttemaailmad ja otsused eriti kummaliste või julgete või erilistena. Ise ma küll nii ei käituks :) Aga samas räägib see ainult seda, et ma ei ole nii hea inimene nagu filmi peategelane. Ja sellepärast peaks sellele karakterile alt üles vaatama, kuid ometi tema olemus ning veidrused ja mingi oskamatus oma eluga õieti hakkama saada panevad tundma just vastupidiselt. Huvitav ka kui palju on selliseid õpetajaid, kes millegi sellisepärast või mingi muu sellise teadmisest mitte otseselt johtuva põhjuse pärast lastel hindeid suuremaks kirjutavad. Ja kuigi on lihtne teda hukka mõista, aga selles olukorras, kui palju neid ausaid meie seas oleks? Mina küll :) Aga ma ei tundudki selles peategelases iseennast ära. Võibolla sellepärast ei hinda filmi täie viiega... Ahjaa, kas raskeloomulise tsüstiga peab vetsus veetma oma elu?)
Post Post Scriptum - See film võib vabalt olla järgmisel oscarigaalal parima filmi nominentide hulgas (tänavu on neid ju kokku 10!) lisaks on filmil tugev stsenaarium, montaaž, cinematograafia ehk operaatoritöö ning kunstnikud on ka hästi loonud sellise 60ndate aastate Ameerika tunde - autod, soengud, mood - ent siiski liialdamata... Samas ma ei usu, et filmi millesti piisavalt vinge oli, et midagi neist võita - kui siis kunstnikutöö. Aga sellest hoolimata, viivad filmiga seotud inimesed algaval auhindadejagamise perioodil koju rea muid auhindu - mark my words!
Loo lähtekoht: Film räägib loo ühest emast ja ühest isast, kes lähevad Londonisse oma täiskasvanud lapsi otsima - isa oma poega, ema on tütart. 2005. aasta Londoni pommiplahvatuste järel helistab väikselt saarel ema oma tütrele Londonisse. Too ei vasta ega vasta. Lõpuks otsustab ema Londonisse sõita ja uurida järgi, mis lahti on? Prantsusmaal elav mees pole oma poega näinud alates sellest ajast kui too oli vaid 6 aastane ning isa Aafrikast Prantsusmaale kolis. Nüüd aga sooviks pojaga jälle kontakti saada. Valge naise ja musta mehe teed ristuvad kui nad teada saavad, et nende lapsed elasid koos ning nüüd on nad koos kadunud.
Film on koostatud kui puzzle, millesse lisandub iga stseeniga kuusi tükikesi - infokillukesi. Peamiseks liiniks on muidugi laste otsimine. Kõik viitab sellele, et nad on terrorismi ohvriks langenud. Samas surnukehasid pole leitud ning võivad ju ka noored olla ei-tea-kus. Kuidas aga leida suurest linnast inimene üles. Eriti olukorras, kus selgub, et tegelikult ei tunnegi teda. Selgub, et tal on suhe teise inimesega. Kas see teine inimene on kuidagi mõjutanud kahtlaselt last, mis siis sellest, et too on juba täiskasvanud. Vanemate hirm ja hoolitsus läbi tungiva soovi oma lapsele elus parimat kasvab iga hetkega, iga avastusega, et tegelikult elavad nad oma elu ning lõppude lõpuks pole nende otsuseid võimalik mõjutada. Teisel inimesel on õigus elada oma elu oma otsuste järgi.
Kuid lisaks sellele hirmu-teemale, et nende lastega on midagi hirmsat juhtunud, on see ka ebatavaline lugu sõprussideme tekkimisest teise - samas olukorras oleva inimesega. Isegi kui mõttena oleks selline ühe osapoole jaoks täiesti välistatud. Kurbus, hirm ja hoolitsus oma laste pärast on alati meid vanemaid ühendanud. Selles mõttes on justkui mingit lohutus - keegi teine on ka samas olukorras. Ja ega kahe inimesega pole saanud "midagi hirmsat juhtuda". Sellele peab leiduma loogiline ja ikkagi positiivne lahendus.
Vaatasin seda filmi saalitäie igasugust nahavärvi inimestega. Neid ja tegelikult ka mind ajas naerma selle kolkast linna tulnud keskealise daami ignorantsus värviliste suhtes. See kuidas ta põlgas ja süüdistas silmagi pilgutamata värvilisi, lihtsalt nende nahavärvi pärast. Tüüpiline. Samas mõni teine inimene hoopis tunneb kurbust ja tunneb kaasa, et ema on nii õnnetu oma lapse kadumise pärast, siis see saalitäis rahvast hoopis naeris selle "lollikese" murede üle. Mitte küll lõpuni vaid just esialgu. Sest kui lugu edeneb, edeneb ka naise arusaam oma tobedusest. Ja lõpuks jääb üle vaid nentida, kuivõrd hea rolli teeb Brenda Blethyn! Tema paneb ju uskuma, et ta karakter ongi selline ullike maakas oma vandenõuteooriate ja hirmudega kõige võõra ja ebatavalise vastu. Blethyn on fantastiline nii mitmel tasandil - nii siis kui ta on oma kodus maal - ehtne maaproua - askeldab aias, toidab loomi. Siis kui ta on mures oma lapse pärast. Siis kui ta näitab oma suhtumist kahtlasesse musta mehesse. Siis kui ta tunneb rõõmu, sest tunneli otsast paistab valgust. Ja muidugi eriliselt hästi mängib ta sügavas, sügavas ahastuses olevat naist (mul oli temaga koos valus). Aga ka kõigele lisaks veel väikesed pisidetailid - näiteks "eeslihääle" tegemine :) Ometi otsustas Berlinale žürii anda hõbekaru meesnäitlejate kategoorias filmi meespeaosalisele Sotigui Kouyaté-le ja jätta Blethyni naiste kategoorias auhinnata. Ju siis konkurents oli naiste vahel tugevam...
Alžeeria juurtega Prantsuse režissör Bouchareb kandideeris oma eelmise filmiga "Indigènes" (Days of glory) parima võõrkeelse filmi Oscarile. Ja see oli ka seda igati väärt! Samas tähelepanuväärne on kindlasti ka "London river". Järgmiseks pöördub ta jälle tagasi Indigenes-i radadele, ehk 2010. aastal ilmub temalt film "Outside the law", mis räägib Alžeeria püüetest pärast teist maailmasõda Prantsusmaast lahti rabeleda.
Hinnang: 4- (üsna kurb lugu, aga on ka helgemaid noote. Film on kuidagi lühike ja saab kiiresti otsa, kuigi tegemist on pooleteisetunnise pikkusega. Aga see samm sammult tegelaste koos "otsimine" ja ühtlasi nende omavahelise suhtlemise ja sõprussideme arengule kaasa elades oli tasandeid nii mitu ning kaasamõtlemisainet piisavalt, et ei saanudki aru kuidas aeg lendas. Filmi sisse on monteeritd ka originaalkaadreid selle aja teleuudistest. Ja see tekitab autentse tunde. Üldse tuli nii Londoni tunne peale, et ma mingil hetkel tundsin isegi "Londoni lõhna" :) Ja muretsesin koos tegelastega, nagu minu enda laps oleks kadunud. Seega õhustik oli suudetud igas mõttes väga hästi luua. Mulle meeldis ka see operaatori õrritamine. Ehk siis päris tihti kasutati suurt plaani ja kuigi oleks näiteks peategelase saabudes tütre korterisse tahtnud näha, mida ta sealt eest leiab, milline see kodu on, siis operaator lausa nimme ei liigu kaamerasilmaga seda vaatama, mida näeb tegelane, vaid laseb vaatajal vaadata, kuidas reageerib tegelane. Muidugi hiljem selgub, et ega seal midagi erilist ei olnudki, aga inimlik uudishimu tahab ju ikka näha seda, mida teisedki :) Selliseid kohti oli veel mitu. Tehnilises mõttes oli ka muid huvitavaid valikuid. Eriliselt tahaks kiita ka montaaži tegijaid. Sest nii ajaga oli mängitud - film algab olevikus ja hüppab sellesse saatuslikku juulikuu päeva 2005.aastal. Ning oskuslik dokkkaadrite sisestamine filmi vahele ning mingis mõttes ka pinge kruvimine ja see emotsionaalne mägirada, mille vaatajad saavad käia koos tegelastega, seegi on lisaks stsenaariumile ning režissörivalikutele õnnestunud ka tänu montaažile. Ma kõigile ei julgeks seda filmi soovitada. Kohati liigub film aeglaselt ja nõuab inimestele kaasatundimist tegelaste valule ning murele. Selles suhtes on vaja tõesti sisse elada nii saab filmist rohkem iseenda jaoks. Minul paratamatult mõte liikus pidevalt kaasa, et kuidas ma ise võõras kohas oma last otsiks, mida kõik teeks. Ja samas tundsin kaasa sellele maainimesele, kes ahastuses avastab, et terve üks plank on täis "kadunud inimeste" otsimiskuulutusi. Ja isegi politseil pole aega otsida, sest kadunute arv on ammu üle pea kasvanud. Kurvad on need olukorrad, kui keegi ei saa aidata, keegi ei saa olla toeks. Siis ongi kõige olulisem leida soojust ja tuge neist, kes on samas olukorras. Nemad tegelikult on ainukesed, kes võivad mõista Sind päriselt. Aga liiga kiiresti ei ole vaja inimeste üle nende olemuse pärast kohut mõista. See on teadatuntud fakt. Olgu siis see nii ilmne asi nagu nahavärv, aga samuti ka see, kui kellegi olemus ei meeldi. Igaühel on muidugi õigus oma arvamusele ja kõik inimesed ei peagi meeldima ja kõigile ei saagi meeldida - minule näiteks ei meeldi inimesed, kes tahavad kõigile meeldida... ja mõttena tekib juba sellest paradoks. Lisaks leian ma, et võib ju hinnata teise inimese tegusid, aga mitte inimest ennast - ehk eluline näide - kui kellegi näitlemine ei meeldi, siis sellele võib hinnangu anda, aga mitte sellist, et inimene ise on sellepärast paha... lihtsalt ta ei oska näidelda või vajab mingit koolitust või on vaja hoopis leida põhjuseid, et miks seekord välja ei tulnud jne. Aga kui keegi on naiselik või mehelik, siis ta ei pruugi saada sellele midagi parata ning sellepärast on ikka päris madal hakata seda inimest lahterdama või tema üle sellepärast kohut mõistma. Sest lõppude lõpuks pole keegi kohustatud kellelegi meeldima ja alati ei võigi inimene parata oma olemusele midagi. Ei nahavärvile, ega usule ega loomusele.. ja samas ei pea ka alati kõik olema põhjendatud teistele. Ehk siis kui see kadunud tüdruk tahtis araabia keelt õppida, siis miks ta ei võinuks seda teha. Olgu see siis tema enda pärast või oma armastatu pärast või hoopis sajal muul põhjusel. Minu jaoks film üle keskmise - väga hea naispeaosalisega, aga samas ei midagi tõeliselt "erilist". Pisike film oma suure kurbusega. Peaagu nagu dokumentaalfilm.)
Täna läheb siis lahti - aastalõpu suur filmimaraton. Minagi veedan enamvähem enamuse järgmise 12 päeva õhtutest ja kahest nädalavahetusest kinos. Ehk siis nii palju kui vähegi töö kõrvalt on võimalik. Esialgsete plaanide kohaselt on minu kavas järgmised filmid:
Coco Chanel & Igor Stravisnky - Cocost tehtud teine film Coco Avant Chanel oli minu meelest jama, loodetavasti see on parem. Igatahes minu lemmik Taani meesnäitleja Mads Mikkelsen on peaosas. Ja rahvas ka räägib, et ON parem kui see igav ja tundetu lugu Audrey Tatou-ga peaosas.
Dogtooth - Üle aastate parimaks Kreeka filmiks tituleeritud. Midagi Von Trieri kanti pidavat olema... põnevalt omapärane!
Gordos - Hispaania film, mida tehti üle 10 kuu, sest peaosaline pidi sisu pärast 30 kilo juurde võtma :) Minu teema :)
Human centipede - Pidavat olema üks karmimaid õudukaid. Midagi täiesti haiget!!! Ilmselt olen ma ka haige, et seda vaatama lähen, aga vahest tuleb enda taluvuse piire proovile panna, siis saab ehk ka teistest eluraskustest kergemini üle (vanainimese filosofeerimine... või "õigustus" oma varjatud perverssustele... haige-haige-haige :))
I killed my mother - Kanada tänavuaastane Oscarisaadetis. Räägitakse, et prantsuskeelse Kanada aasta parimaid.
Phobia 2 - Lõuna-Korea lühiõudukate kogu. Esimeses osas oli niäi häid kui halbu oldschool õudukaid :)
Precious - Üks tänavuaastaseid suuri Oscar-i pretendente mitmetes kategooriates. Nii kriitikute kui rahva suur lemmik.
Revenant - Õudukas. Make-up kunstnik, kes on hakanud režissöriks... see võib tähendada vaid üht... karmide nägudega surnud lällavad ringi :)
Reykjavik - Rotterdam - Islandi tänavuaastane oscarisaadetis. Pidavat olema põnevusfilm. Islandi üks kuulsamaid, ehk Kormakur osalemas...
The road - Apokalüptika on Rootsi tänavuaastase festivali põhiteema. Ja seda filmi kiidetakse juba ette, kuigi see veel linastunud pole. Eks näitlejad ole vinged - Viggo Mortensen ja Charleze Theron peaosades, aga Cormac McCarthy raamat minule isiklikult ei meeldnud - liiga hall ja rusuv, ilmselt polnud mul lugemise hetkel just selliseks tuju. Loodetavasti film on parem. Kahju muidugi, et lõppu teab ette, sest minu jaoks põhiliseks raamatus saigi see, et kes ja kas selle teekonna üle elab. Ja eks need paar võikamat kohta talletusid ka mällu igaveseks...näis siis kuidas filmis on lahendatud.
Time that remains - Elia Suleimani triloogia kolmas film. Cannes-i festivali põhinimekirjast. Palestiinlastest tänapäeva Iisraelis.
Up in the air - jälle üks aasta parimaks filmiks peetav - George Clooney ja Vera Farmiga peaosas, režissöriks Juno teinud Jason Reitman. Festivali ametlik lõpufilm.
Üllatusfilm - Stockholmi filmifestivalil on kombeks pakkuda 1 kord "siga kotis", ehk keegi ei tea, mis filmi näidatakse, aga see on mingi tuleviku suurfilmidest. Ehk siis varem on olnud sellised filmid nagu "Fight club" ja "American gangsters". Põhimõtteliselt võimalus näha mõnd kõva tulevast kassahitti enne teisi.
Ehk siis midagi ikka "leidsin". Mitmed huvitavad asjad on ka juba nähtud või võimalus vaadata kohe kinos muidu kah... aga vaadates Pöffi filme, siis tundub, et järjekordselt on Eesti festivali nimistu palju huvitavam. Kummaline küll, et Pöffi režissöride nimekirjas on näiteks Klaus Härö, aga tema filmi pole filmide nimistus. Ilmselt on tegemist Soome tänavuaastase parima filmiga "Postia pappi Jakobille", aga ju see võib olla ka võistlusprogrammis ja sellepärast pole filmi veel välja kirjutatud. Kummaline on ka see, et Haneke "Das Weisse Band", mida mul ehk õnnestub siis Stockholmis erand korras juba järgmisel nädalal vaadata, oli ka nimistus, aga järsku kadus see sealt ära. Võibolla tõsteti ka kuhugi sellisesse kategooriasse ümber, mis avalikustatakse alles 20.11 toimuval pressikonverentsil. Eks näis...
P.S. Tahtsin küll kõik teatrielamused enne ära kirjutada kui nüüd filmidele pühendun, aga mõned jäid ikka üles märkimata... katsun siiski filmijuttude vahele need ka ära kirjutada, eks näis kui lühikeseks lähinädalate ööd jäävad ja kui palju tegelikult ka oma plaanidest jõuab teoks teha. Pöffi vihjena tahaks küll soovitada ühte filmi kindlasti - "PROHVET", see on üks selle aasta parimaid! Kui ma ise saaks, siis läheks ka "Piano" teinud Campioni viimast teost "Ere täht" (Bright star) vaatama (Stockholmis tuleb see detsembris ka tavalisse kinolevisse). Ja muidugi kõiki põhjamaade filme, need on kuidagi nii südamelähedaased. Ohhh kuidas tahaks Pöffile ka... :)))) Aga nüüd siis teele - Sture-sse, seal linastub "London river"... minu kinokava "esimene linnuke"...
|
OSCAR-2019
|
||
Nagu ma juba kirjutasin, siis olen ma septembrist uhke Tartu Ülikooli sotsiaalteaduste osakonna ühiskonnateaduste instituudi infokorralduse eriala esimese kursuse tudeng (palun mind edaspidi nii kõnetada).
Õpin sessioonõppes ehk kaugõppes. Õppetöö toimub üle nädala r-p. Pühapäeval on õppetööd siiski väga harva.
Ma pean tunnistama, et ma pole varem väga Tartu Ülikooli õppehoonetesse sattunud, korra vist olen peahoones mingil kontserdil käinud. Muidu on need õppehooned alati minus uudishimu tekitanud. Ma olen alati tahtnud teada, millised inimesed seal õpivad ja töötavad, millised need seest välja näevad. Lampi ju sisse ei marsi.
Oh seda pabistamist enne esimest loengut. Mida kaasa võtta? Mida selga panna? Kas arvutit läheb vaja? Vihikuid? Värvipliiatseid?
Kell 10.15 algas meil infotund, mille eesmärgiks oli meile tutvustada meie õppejõude, tuutoreid ja rääkida üldiselt sellest, mis meid siis ees ootamas on.
Saime ka oma rebasekotid, mis anti kätte ükshaaval meid auditooriumi ette kutsudes. Proovisin kursakaaslaste nimesid meelde jätta, kuid enamik on juba meelest läinud. Küll jõuab.
Infotunnis tehti meile ka ringkäik instituudis, näidati kätte puhkeruumide, printerite, snäkiaparaatide ja wc-de asukohad. Mida muud elus veel vaja võiks minna, eksole.
Infotunni lõpetuseks juhatati meid arvutiklassi, kus meie kohusetundlikud tuutorid (infokorralduse 3. kursuse tudengid) õpetasid meid ÕIS-i ja Moodle’t kasutama.
Kes on millalgi Tartu Ülikooli astunud, see teab, et ennast tuleb oma eriala õppekavas kohustuslikele ainetele ise registreerida. Ainetele regamiseks on aega ca 2 nädalat õppeaasta algusest.
Mina olin suures paanikas, et ma ei jõua õigeks ajaks registreeritud või ei leia õigeid kursuseid üles, end ise juba ainetele reganud. Tuli aga välja, et ma ei oleks pidanud üldse muretsema, kuna meile näidati infotunnis samm-sammult ette, mida ja kust leiab. Meid registreeriti kohustuslikele ainetele seal samas, kõiki korraga. Et jumala eest keegi teadmatusesse ei jääks.
Loengute vahel on meil 30-minutilised pausid. Peale infotundi käisin uudistasin omapäi veel instituudi ruumides ringi, võtsin aparaadist ühe 50-sendise espresso ja istusin veidi puhketoas.
Mäletan, kuidas kevadel erialakatsele tulles tundsin end maru kohmakalt seal samas ruumis. Ma nagu ei kuulunud sinna. Polnud ju veel ülikooli sisse saanud. Nüüd aga tundsin, et olen täpselt õiges kohas. Laiutasin nahkses tugitoolis ja lürpisin odavat ent maitsvat tudengikohvi.
Edasi tulid juba konkreetsed ained. Meil olid loengud kella 17:45ni. Iga loeng kestab 1,5 tundi. Parimad neist lähevad aga nii kiiresti, et lausa kahju on, kui läbi saavad.
Reedel olid loengud sellised sissejuhatava maiguga. Väga asjaks ei läinud, kuid ometigi tuli juba teha esimesed nö grupitööd. Need on alguses alati veidi kohmakad. Eks meid ärgitatakse teineteisega suhtlema ja tuttavaks saama. Kursuse üldine läbisaamine ja vibe pidavat olema väga tähtis. Programmijuht Avo Trumm ütles, et ta loodab, et esimese päeva lõpuks on meil kokku lepitud juba esimese kursuseürituse toimumise aeg. Seda paraku ei juhtunud 😊😁😀
Loengud toimuvad meil valdavalt Lossi 36, mis on endine sünnitusmaja Toomemäel. Mu enda poeg on aastal 2008 seal sündinud. Kui ma ei eksi, siis samas ruumis, kus toimub meie ühiskond ja kultuur 😃
Vahel põikame sisse ka Lossi 3 asuvasse maailma keelte ja kultuuride kolledžisse. Seal toimuvad meil eesti õigekeelsuse ja väljendusõpetuse loengud.
Loengute vahepeal käisin mina Toomemäel ringi kondamas. Meie instituudi õppehoone asub kohe Tartu toomkiriku juures. Sealt on imeline vaade ümbritsevale. Istungi seal pingi peal, joon kohvi, näksin midagi ja naudin vaadet toomkirikule ja Inglisillale. Imeline!
Lõunasöögiks võtsin Rüütli tänavast mingi wrapi või salati. Edaspidi oleks vist mõistlik toit kaasa võtta. Kulub vähem aega ringitraavimisele ja jääb rohkem aega nautimiseks.
Õppekava ainete kohta nii palju, et siiani on kõik loengud olnud huvitavad. Lemmikuks osutus Tarmo Strenze poolt antav ühiskond ja kultuur. Kõigist õppejõududest, kellega mul oli rõõm sel nädalal kokku puutuda, on tema kõige kohmakam. Või kuidagi…ma ei teagi. Loengu alguses, kui me ootasime projektori käivitumise järel, siis oli auditooriumis vaikus. Pikk vaikus. Piinlik vaikus. Mul hakkas veidi ebamugav. Õppejõud ei vaadanud kordagi meie poole. Vaatas arvutit, oli nagu endasse tõmbunud. AGA. Siis hakkas ta rääkima. Ja rääkis nii huvitavalt, et ma olin terve loengu vältel nii haaratud, nii asjas sees. Ma mõtlesin kaasa, ma isegi vahepeal ei suutnud oma suud kinni hoida ja rääkisin kaasa. Sest mul tekkis nii palju äratundmist, nii palju arvamusi, nii palju ideid. Appi. Mu aju nagu avanes ja imes kõik info endasse. Ja siis äkki – põmm!- aeg sai otsa. Loeng läbi.
Mis vahepeal juhtus, ma ei tea. Pisikene märkmete tegemiseks kaasa võetud vihik oli märkmeid täis, mõtted karglesid siia-sinna. Nii palju ideid tuli. Oleks tahtnud rääkida ja arutleda nende teemade üle. Paraku saigi päev läbi ja tuli koju minna.
Järgmisel päeval sattusin puhkeruumis ka kursaõdedega vestlema ning ka nemad nentisid, et Tarmo loeng oli väga haarav. Ta teeb muuhulgas nagu nalja ka. Päris palju. Ja nii peenelt, et alati ei taba ära. Aga naerda saab. Kasvõi omaette kõkutada mõni hetk hiljem.
Koormuse ja ajanappuse kohta ma hetkel midagi kommenteerida ei oska. Avo Trumm, meie programmijuht ja õppejõud, ütles et meie ainekava on nii üles ehitatud, et iseseisvat tööd on ööpäeva kohta ca 10 tundi. Aga meie kui sessioonõppijad oleme nii nutikad, et leiame kiiremaid mooduseid, kuidas ülesannetega ühele poole saada.
Ülikool, Tartu linn, sügis ja kõik see asjalik toimetamine mõjuvad mulle hästi. Ma olen nagu armunud. Käin mööda vanalinna ja kesklinna ringi ja muudkui imestan, kui ilus kõik on. Tunnen, et ma alles nüüd nagu saan osa sellest kõigest. Mul on mingi eesmärk, põhjus seal olla, põhjus jõlkuda Toomemäel, põhjus seista reedesel päeval lõunase tipptunni ajal Werneris soja chai latte järjekorras. Põhjus istuda raamatukogus sulgemiseni.
Haaah. Ausõna, täpselt nagu armunud. Ma ei näe nagu neid negatiivseid asju, kõik tundub ilus tore ja põnev.
Ma ei jõua ära oodata, millal saan raamatukogus erialast kirjandust otsida, varahommikuni õppida, kursakaaslastega midagi ette võtta ja seeläbi uusi sõpru leida. Kõik tundub nii põnev. Siit saab edasi minna ainult paremaks, onju.
Ma olen oma eriala valikuga rohkem kui rahul. Ma ei teagi enda jaoks ideaalsemat eriala. Kõik ained tunduvad huvitavad, vajalikud, kasulikud.
Ma olen ka igati õnnelik, et ma ei läinud õppima Pärnu kolledžisse või Lääne-Viru Rakenduskõrgkooli, kuigi esialgu olid ju ka need variandid võimalikud.
Oma kodulinnas õppimine on imeline. Kogu vunk kulub õppimisele, mitte logistikale ja ajaplaneerimisele.
Minul on kaugõpe Tartu Ülikoolis läbitehtud, minu jaoks see vaimustus ei kadunud. Nii huvitav oli kord kuus Tartusse sessiks sõita ning kursakaaslasi näha, õppida midagi uut ja läbida praktikume. Tartu linna hakkasin samuti armastama ning miskipärast kisub peale ülikooli lõpetamist tagasi Tartusse. Edu sulle ülikooli teel! Kui vahel tundub mõni töö või ülesanne või ajaleidmine raske siis on see ometi teostatav. Mina kartsin kõige enam lõputöö pärast, kuid imekombel sain selle A.
Ma olen ka lõputöö pärast veidi mures, juba teema valimine tundub keruline. Ma loodan, et ka minu ind kuhugi ei kao, kuna praegune olukord on nii mõnna.
Ma ise küll ülikooli ei läinud sel sügisel, küll aga kutsekooli jälle (ise alles kevadel lõpetasin). Aga mulle meeldib koolis käia. Kõige tähtsam on kodutöödel mitte kuhjuda lasta. Ma teen tihti kodused ülesanded ära samal või järgmisel päeval kui need saanud olen, mis siis, et tähtaeg alles mitme nädala pärast on. Aga kohe tehes on klassis räägitu veel meeles ja minu arvates on siis lihtsam kuidagi..
Aga nende koduste töödega on nii, et kui mul näiteks Täiskasvanute Gümnaasiumis käies anti kodutöid, mille tegin ka samal õhtul ära, siis ülikoolis on neil ülesannetel natuekene teine mõõde. Ei jaksa kohe kõike teha. Oleks vaba päev, siis jah. Aga õhtul peale tööd lugeda 80 lk õigekeelsusest ja reeglitest ning siis sellest 2-3 lk analüüs kirjutada, tuua välja olulisemad kohad jms, see nõuab ikka pikemat pühendumist, kui mul pakkuda on. Teengi iga õhtu nii palju, kui jaksan. Paraku läheb siiski aega.
|
OSCAR-2019
|
||
Seni on õpetajaameti vähest populaarsust noorte seas põhjendatud ennekõike madala palgaga. Minister lubab õpetajate palka järjest tõsta, OECD esindajad aga märkisid, et ameti populaarsuse teema vajab põhjalikumat analüüsi. Fotod: Heiki Raudla
OECD andmed peegeldavad Eesti õpetajate tööjõuturul kummalist vastuolu: ühelt poolt napib siinsetes koolides õpetajaid, teisalt töötab suur osa õpetajatest osalise koormusega ja umbes 12 000 õpetajakohal töötab peaaegu 15 000 õpetajat.
OECD haridusstatistika värskest kogumikust „Education at a Glance 2018“ (võrdleva haridusstatistika kogumik, kus võrreldakse riikide hariduspoliitika mõju valdkonnale) tuleb Eesti kohta välja muuseas, et siinsetes koolides napib õpetajaid, eriti meesõpetajaid. Juba kümne aasta pärast võib õpetajate puudus hakata tõsiselt mõjutama meie hariduse kvaliteeti. Lohutust pakub asjaolu, et õpetajakoolitus on Eestis üha populaarsem.
Eesti koolirahvas on selle olukorraga kindlasti juba harjunud, aga Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) kõrge esindaja Deborah Roseveare’i sõnul on seis sama paljudes OECD liikmesriikides.
Ta tunnistas teisipäeval Tallinnas toimunud esitlusel: „Paljud OECD maad seisavad praegu silmitsi väljakutsete ja probleemidega, mis on seotud õpetajaameti atraktiivsuse ja populaarsusega. Sellele ei ole kerge head ja konkreetset lahendust leida ja olukord vajab tõsist analüüsi. Teame, et õpetajad on üldiselt väga pühendunud oma tööle ja suurem osa nendest on hakanud õpetajaks, sest hoolivad õpetamisest ja tahavad aidata noortel edasise elu jaoks valmistuda. Seepärast kätkeb õpetajaameti köitvuse teema endas palju enamat kui sissetulek.“
OECD on toonud välja Eesti õpetajate palgatõusu, mis on viimastel aastatel olnud üks OECD riikide kiiremaid, ulatudes üle 50 protsendi. Haridus- ja teadusminister Mailis Reps tunnistas, et absoluutnumbrites on meie õpetajate palgad rikkamate riikidega võrreldes tagasihoidlikud ja just seepärast peab palgatõus jätkuma võimalikult kiirelt. „Õpetajate palk on aluseks sellele, et meil jätkuks ka edaspidi kõigi ainete õpetajaid ja üha tihedamaks muutuvas tööturukonkurentsis otsustaksid noored rohkem kooli kasuks,“ ütles ta OECD kogumiku esitlusel selle nädala teisipäeval.
Ametlikel andmetel on õpetaja miinimumpalk sel aastal 1150 eurot ja 2019. aastal võib rääkida juba sellisest arvust nagu 1250. Õpetajate keskmine palk peaks 2019. aastal jõudma 1500 euroni.
Nii minister kui ka OECD esindajad märkisid, et meil on palju osalise töökoormusega õpetajaid. Umbes 12 000 õpetajakohal töötab peaaegu 15 000 õpetajat. Õpetajate töötingimusi iseloomustavad Eestis väiksed klassid, õpilaste/õpetaja madal suhtarv ja vähem kontakttunde kui teistes OECD riikides. Kuigi Eestis kulub õpetajatel vähem aega kontakttundidele, tõstab OECD esile, et nende koormus ei ole tingimata väiksem kui nende OECD riikide kolleegidel. Suurem osa õpetaja tööajast kulub õpetajatöö teistele ülesannetele. Eestis ei pea õpetajad mitte ainult õpetama, tunde ette valmistama ja õpilaste töid parandama, vaid ka õpilasi nõustama. Sageli tuleb neil osaleda ka koolijuhtimises või muus juhtimistegevuses. Samas ei ole Eestis kehtestatud, mitu tundi peavad õpetajad koolis olema.
Peaaegu pooled Eesti õpetajatest algkoolist keskkoolini (48%) on vanemad kui 50 aastat ja ülekaalukas enamik kõigist õpetajatest on naised, v.a kõrghariduses.
Välja arvatud alushariduses, on Eesti OECD ja partnerriikide võrdluses nende riikide hulgas, kus on kõige vähem kontakttunde aastas. Siiski on õpetajate töökoormus sarnane teiste OECD riikidega, kuna suurem osa nende tööajast kulub ülejäänud tööülesannete täitmisele.
Hoolimata viimaste aastate suurest palgatõusust on Eesti õpetajate töötasu üks OECD riikide madalamaid.
Eestis omandab kõrghariduse rohkem naisi kui mehi, kuid kõrgharidusega mehed leiavad töö palju kergemini kui naised. Mõlemad soolised erinevused on viimasel kümnel aastal olnud püsivad.
Eestis on kulutused alusharidusele osakaaluna SKP-st ühed OECD riikide kõrgemad, kuid kulutused põhiharidusest kõrghariduseni madalamad kui OECD riikides keskmiselt.
Erinevalt enamikust OECD riikidest ei mõjuta Eestis vanemate haridustase nende laste osalemist koolieelses hariduses: kõrghariduseta vanemate alla kolmeaastased lapsed käivad koolieelses lasteasutuses sama tõenäoliselt kui kõrgharidusega vanemate lapsed.
Kes ei tea, mis on “déjà-vu”, või soovib näidet, mis sõna tähendust illustreerib, võiks igal sügisel artikleid käesoleval teemal lugeda. Võib kindel olla, et sõnum ei muutu ja probleemile lahendust ei suuda leida, kuigi kõigile peaks selge olema, mis kompetenseid inimesi haridusvaldkonda tooks.
Arvan, et nii Õpetajate Lehel kui kogu Eesti üldsusel oleks küll huvitav ja kasulik teada, mis küll kompetentseid inimesi haridusvaldkonda tooks. Järksu võtate vaevaks ja kirjutate sellel teemal arvamusloo?
Ainult konstateeringust, et 12 tuhande õpetajakohaga haridussüsteemis koolides on 15 tuhat õpetajat. Samas ei ole analüüsitud, kui paljud neist “liigsetest” õpetajatest on juba pensionile minemas või ongi pensionärid. Alakoormus koolides ei koorma palgafondi, palk on ikka tehtud töö eest.
Just. Suur osa nendest “liigsetest” õpetajatest on pensionärid (või pensionieelikud), kes töötavad osakoormusega, sest nad rohkem ei soovi või pole koolil suuremat koormust pakkuda.
Päris statistika kaudu sellele probleemile läheneda ei saa. Kesk- või vanemaealisel õpetajal on näiteks Missos aiaga maja. Ta ei taha tulla oma kodust Tabasallu! Isegi kui tahaks, on see võimatu, sest kui Misso maja üldse müüa õnnestub, ei piisa selleks isegi Tabasalu korteri sissemaksuks.
Ühel 1. septembril astusin klassi, kus koolipinkides istus rahvas, keda ma polnud elus varem näinud. Olin tol aastal kooli vahetanud. Teist korda viimase nelja […]
Mind on alati hämmastanud, et kõige sügavamad ja hingeminevamad mälupildid on eimillestki. Mitte suurtest ja tähtsatest, elu muutvatest sündmustest, vaid üsna tähtsusetutest hetkedest, mis […]
Oma esimesed lood tegin 14–15-aastaselt. Elasin ja käisin koolis Mustamäel, suved aga veetsin Muuga aedlinnas, kus elas ka mu sõber Nomka. Istusime sageli tema […]
Minu ema Lisette Samarüütel oli algkooliõpetaja ja isa Jaan Samarüütel tehnikumis õppejõud. Mina, nende ainus laps, kasvasin üles kodus, kus elu keerles sageli kooliteemade […]
Esimene lugu. Antireklaam vannimütsile Mu lapsepõlv möödus suures osas telemajas. Teletöötajate lapsena pääsesin valvelauast läbi, kuigi nõukaajal oli seal range kontroll. Ei tea, kui […]
Läksin Koigi 6-klassilisse kooli 1936. aastal. Vanem õde ja vend juba käisid koolis, nii et lugemine ja rehkendamine olid mul selged ja koolitee tuttav. […]
Ma ei ole kõige parem meenutaja, mälu loob oma pilte, aastaarvud tuhmuvad ja nimed kaovad. Käisin Tallinna 10. keskkoolis, praeguses Nõmme gümnaasiumis esimesest klassist […]
Aasta oli 1994, kui ühel kaunil juunikuu päeval Lasteekraani laulustuudio täies koosseisus sadamast laevale astus ning üle mere Soome põrutas. Ega selles reisis […]
Belgias ühes teatritöötoas tutvusin lavastajaga, kes kutsus mu tükki, mille pealkiri kõlab eesti keeles „Kosmonaudi laps”. Selle lavastusega on seotud üks seiklus. Sõitsime […]
See mustvalge foto on tehtud Soomes 1986, samal aastal, kui alustasin oma jalgpallitreeneri tööd. Olen sellel 12-aastane. Mina olen pildil vasakul ja minu kõrval […]
|
OSCAR-2019
|
||
Energia kokkuhoid ja üha rangemaks muutuvad soojapidavuse nõuded esitavad suure väljakutse ka ehitusmaterjalidele. Uued nõuded panevad ehitusmaterjalide tootjad omakorda surve alla, sest hind ja kvaliteet mängivad endiselt olulist rolli.
Energiasäästlike hoonete välisseinte lahenduste valikul tuleb just lähtuda energia kokkuhoiust ja rangetest nõuetest, sest täna projekteeritud ja ehitatud hooned peavad vastama ka aastate pärast kehtivatele soojapidavuse normidele. Samas peaksid lahendused olema hinnalt mitte kallid, lihtsasti teostatavad ning püsima võimalikult väikeste ekspluatatsiooni kuludega aastakümneid.
Juuresoleval joonisel on välja toodud soojakaod läbi erinevate piirete ja konstruktsioonide. Selle joonise abil on hea näha ja lihtne aru saada, et sellest on vähe abi, kui teha majale hästi soojapidavad seinad, aga hoida kokku katuse soojustamiselt ja kasutada halva soojapidavusega aknaid - seega soojapidavuse seisukohast tuleb hoonet käsitleda kui tervikut.
Võttes vaatluse alla ainult välisseinad, siis selleks et saavutada soojapidavus U = 0,12-0,17 W/m²K, tuleb Fibo plokkidest laotud sein väljast soojustada. Kuna Fibo plokid ei oma tootmisprotsessist jäänud niiskust ja ehituse käigus seina sattunud niiskus kuivab kiiresti välja, võib seinte soojustamiseks kasutada nii mineraalvilla, kui ka vahtpolüstüreen plaate. Allolevates tabelites on välja toodud seina U-arvud lähtuvalt soojustusmaterjalist ja selle kihi paksusest, kui seina kandekonstruktsioon on laotud 200 mm laiusest Fibo 3 plokist.
Plokivaliku puhul on kindlasti olulise tähtsusega seina terviklahenduse maksumus, milles tuleb arvesse võtta plokid, segud, soojustus- ja viimistlusmaterjalid ning paigaldus. Ainult plokivõrdlus ei anna tõest tulemust.
Eraehitajast kliendi seisukohast saab kõige õigema võrdluspildi siis, kui võtta aluseks 150 m² üldpinnaga ühepereelamu materjalikomplekt ning teha hinnavõrdlus näiteks Fibo 3/200 mm + soojustus ja 500 mm laiustest poorbetoon plokkidest lahenduste vahel. Võttes arvesse kogu majakarbi (vundament, seinad, sillused, soojustus) materjalid selgub, et Fibo lahendus on ca 3 000 eurot poorbetoon lahendusest soodsam.
Fibomüüritises kasutatakse üle poole kitsamaid silluseid võtteldes poorbetooniga. Sillus on kallis toode ja siit tuleb märgatav vahe.
Fiboplokid on kaalult kergemad, näiteks Fibo 3/200 plokk on üle poole kergem500 mm poorbetoon plokist, vastavalt 12 kg/tk või 24,5 kg/tk ning kergeid plokke on lihtsam ja seega soodsam laduda. Kaaluvahe hakkab eriti tunda andma müüri kerkides ja pikemaajalisel ladumisel. Fibo plokkidele täiendava soojustuse paigaldamine ei ole töömahukas ja maksab raskete plokkide ladumisest oluliselt vähem.
Fiboplokkidel ei ole kahjustusi (plokid jõuavad objektile tervetena) ning seega ei teki materjali ülekulu ega täiendavat lisatööd katkiste plokkide parandamisel või asendamisel. Poorbetoonplokkide puhul tuleb sellise täiendava lisatöö ja materjali kuluga kindlasti arvestada, sest plokid on rabedad ning aluste tõstmisega saavad plokid tihti kahjustada.
Lisaks tuleb teada tõsiasja, et poorbetoon plokkides on tingituna tootmisprotsessist ca 30% autoklaavset niiskust ja 500 mm laiuse seina väljakuivamine võtab aega vähemalt 2-3 kütteperioodi ning senikaua ei vasta seina soojapidavus lubatud näitajatele.
Kõike eelpooltoodut arvesse võttes võime kindlalt väita, et meie kliimas on Fibo + soojustus suurepärane välisseina lahendus, millel on head ehitusfüüsikalised omadused ja parim hinna kvaliteedi suhe. Selle väite parimaks tõestuseks on juba aastaid rahulolevad kliendid ja Fibo plokkide jätkuv liidripositsioon ehitusturul.
Ehitusfirma Rand ja Tuulberg on konsortsiumis teostanud peamiselt suuremahulisi ehitusobjekte, Näiteks võib eelnevatest objektidest tuua Ülemiste liiklussõlme ehitustööd koostöös aktsiaseltsidega Merko Ehitus ja Tallinna Teed. Käimasolevatest objektidest on konsortsium näiteks moodustatud Tartu Ülikooli Kliinikumi Maarjamõisa meditsiinilinnaku II etapi ehitustööde teostamiseks koos Astlanda Ehitusega.
Konsortsiumid tekivad peamiselt siis kui osapooled näevad, et ühiselt on võimalus edukam olla oluliselt kõrgem kui üksi pakkudes. Loomulikult tuleb selleks eelnevalt partnereid nii isklikult tunda kui ka olla veendunud, et organisatsioonid suudavad omavahel edukalt koostööd teha. Ma ei usu, et Eestis oleks konsortsiumite moodustamine kellegi pikaajalisem strateegia, pigem lähtutakse konkreetsest objektist ja selle vajadustest. Tihtipeale ei saa ka loota sellele, et vajalik oskus või ressurss ostetakse hiljem sisse. Selleks, et olla juba pakkumisel edukas, tuleb olla ise veendunud ja ka veenda ka tellijat selles, et töid saavad korrektselt ja õigeaegselt teostatud.
Senised kogemused konsortsiumites tööde teostamisega on olnud positiivsed. Meie senised objektid on sujunud koostöö mõttes tõrgeteta ja kindlasti on partnerite olemasolu antud objektidel olnud ainult plussiks. Eduka konsortsiumi üheks eelduseks on loomulikult ettevõtete sarnane töökultuur ja kindlasti ka meeskonna sobivus. Loomulikult on konsortsiumite puhul ka omad riskid - osapoolte erinevad eesmärgid, erinevate firmade inimeste oma meeskonnana töötamine.
Kokkuvõtteks võib öelda, et konsortsiumite moodustamine on vajalik kui tegu on suuremahuliste ehitustöödega ja erinevate osapoolte koostöö tagab ehitustööde teostamiseks vajalikud ressursid.
|
OSCAR-2019
|
||
Huumorimeele treenimise abil saab tööl maandada enda ja teiste negatiivset stressi ja pingeallikatega toime tulla.
Loo pilt järgmisest situatsioonist: samaaegselt heliseb telefon kahe töötaja laual. üks neist laseb lendu humoorika kommentaari laadis "on nii kiire, et varsti pean oma nimegi passist vaatama"?, haarab reipalt toru ja vastab rõõmsal toonil. Teine protesteerib valjult telefonihelina peale. Ta vererõhk tõuseb ja kõik kuuldeulatuses olijad saavad teada, kui tüdinud ta on hullumeelsest töörabamisest ja kuidas ta vihkab tüütuid telefonikõnesid.
Siin on tegu kahe erineva ellusuhtumisega: heatahtliku lõbususe ja surmtõsidusega, koomilise ja traagilise vaatenurgaga. üks oskab ennast kergelt võtta ja enda ümber positiivset õhustikku tekitada. Teine vaevleb stressi küüsis ning paneb teisedki kannatama.
Iga tööga kaasneb üksjagu negatiivset stressi. Negatiivsed emotsioonid aga röövivad energiat, mida vajame selleks, et oma tööd hästi teha. Kuna kõiki pingeallikaid kaotada pole võimalik, läheb vaja naeru ja huumorit, et nendega toime tulla. Naermine pole raske töö ja raske töö pole naljakas. Samas on võimalik ja isegi soovitav need kaks omavahel ühendada. Naer lõõgastab, annab jõudu, muudab töö kergemaks ja suhted sõbralikumaks. Naermine toob kaasa tunde "ma suudan, ma saan"? ning peletab eemale mõtte "ma ei tule toime, pole võimalik"?. Naer aitab pea selgeks saada ja midagi ette võtta olukorra parandamiseks.
* Võta pingelistel päevadel 5-minutilisi naerupause. Naermiseks pole vaja põhjust. Suhtu sellesse nagu emotsionaalsesse aktiivsusse, mida vajad nagu mõõdukat kehalist aktiivsust. * Vaata peeglisse, hüüa valjusti, kuidas ennast tunned ja lisa lõppu: "ha-ha-ha"?. Näiteks: "Ma olen väga tige, ha-ha-ha."? * Tõuse püsti, ütle välja, mis sind ärritab ja keeruta ennast kiiresti ümber oma telje. Näiteks: "See arvutiprogramm ajab mu hulluks,"? kiire keerutus.
* kaovad liigsed nn emotsionaalsed kilod * paraneb tervis ja organisatsiooni mikrokliima * lõpevad lahingud iseendaga ("mitte keegi pole täiuslik, ka mina mitte - ha-ha-ha"?) * töö läheb lõbusamalt ja tööpinged ei tule koju kaasa
1. SAMM: Õpi oma huumorimeelt tundma. Jõua selgusele, mis sinu jaoks on naljakas, mis mitte.2. SAMM: Ole mängulisem ja elurõõmsam. Tee iga päev midagi, mis valmistab sulle lõbu. Tee mõnikord tobedaid asju ja naudi seda.3. SAMM: Naera rohkem ja südamest. Kasuta igat sobivat hetke naermiseks. Naera alati teistega kaasa ja mitte kunagi teiste üle. Naera siis, kui oled ärritunud või pinges ja vaata, mis juhtub.4. SAMM: Räägi naljakaid lugusid ja anekdoote. Jäta meelde ja pane kirja naljakad lood. Vali sobiv aeg ja koht ning jaga neid teistega.5. SAMM: Loo ise huumorit - mängi sõnadega. Otsi igapäevastes vestlustes, trükisõnas jm sõnade topelttähendusi. Mängi nende tähendustega.6. SAMM: Märka igapäevaelus huumorit. Vaata erinevaid olukordi klouni silmade läbi. Jaga nähtud huumorit kolleegidega.7. SAMM: Õpi iseenda üle naerma. Tee nimekiri asjadest, mis sulle enda juures ei meeldi. Heida oma puuduste ja eksimuste üle nalja.8. SAMM: Märka huumorit stressi tekitavas situatsioonis. Pane kirja tööl kõige sagedamini ettetulevad probleemid. Otsi võimalusi, kuidas suhtuda neisse huumoriga ja säilitada seejuures professionaalsus.
Kui kolme nädala eest Kreekasse jõudsin, ootas mind Ateenas Perama linnaosas Nancy Gallou, keda tundsin vaid mõne meili ja sõnumi kaudu. Leidsin Nancy internetivõrgustiku Hospitality Club kaudu, kus inimesed 203 riigist pakuvad oma kodus tasuta öömaja.
Seal Perama bussipeatuses me siis seisime: mina, värske Hospitality Clubi ehk külalislahkete klubi liige ning mu elukaaslane. Nancy saadetud sõnumite abil olime õhtupimeduses sinna kaugesse äärelinna jõudnud ega teadnud, mida meie tulevasest võõrustajast ja öömajast arvata.
Tumedapäine neiu lehvitas meile juba kaugelt ning säras rõõmust kaugete külaliste ja meie viidud Eesti suveniiride ja rahvustoitude üle. Majja jõudes näitas Nancy meile kätte omaette toa ning andis majavõtmed, et võiksime tulla ja minna, nagu meile sobib.
Selline lahkus pole siiski reegel, sest Akis Adamtziliades, keda samuti klubi kaudu Ateenas kohtasime ja kes meile terve päeva vabatahtlikuks giidiks oli, võõrastele oma korterivõtmeid ei usalda.
Nancy sõnul ei ole tal kodus midagi väärtuslikku, mille kaotsiminekust tal kahju oleks. ?«Kui inimene oma vara pärast kardab, siis tal polegi mõtet klubiga ühineda,?» rääkis ta. Akis lisas, et tema arvates jaguneb klubi liikmeskond kaheks: ühed, kes otsivad vaid tasuta öömaja, ning teised, keda tõmbab võimalus õppida kohalikku elu tundma ja suhelda lähemalt paljude huvitavate inimestega.
Halbu kogemusi on sageli reisival kreeklannal olnud väga üksikuid ning paljudest ühekordsetest ööbimisvõimalustest on tekkinud pikaajaline sõprus. Varsti pärast meie lahkumist asutas Nancy end minema mitmendat korda külla oma Itaalias elavale sõbrale, kelle juures ta veetis paari aasta eest esialgu plaanitud mõne päeva asemel 26 päeva.
Akise sõnul tekkis tal tasuta öömaja saamise ja leidmise internetikülje asutamise idee varemgi, kui Hospitality Clubi loomine teoks sai, kuid väheste teadmiste ja oskuste tõttu jäi mõte õhku.
Akis pole seni klubi ööbimisvõimalusi kasutanud, sest on vaid korra Austriasse reisinud, kus tal oli öömaja tuttava juures olemas. Küll aga on tal olnud palju meeldivaid külalisi Lätist, Leedust, Belgiast ja Hiinast.
?«Huvitav on see, et enamasti kirjutavad mulle tüdrukud,?» naeris Akis. Nancy mainis omakorda, et tema juurde on sattunud rohkem noormehi.
Akise sõnul on talle oma kodulinna Pireuse, Ateenaga kokkukasvanud sadamalinna tutvustamine väga oluline ning ühtlasi meeldib talle tutvuda teistest kultuuridest pärit inimestega.
Akis on kaua aega pidanud kirjavahetust ühe Leedu neiuga, kes iseloomustab noormeest kõigile klubiliikmetele avalikuks lugemiseks olevas kommentaaris nii: ?«Ta on väga abivalmis ja sõbralik inimene ning ideaalne giid, kellel on palju asju rääkida, aidates nii mõista oma külalistel sügavamalt Kreeka kultuuri ja eluviisi.?»
Kommentaarides külalisi ja öömajapakkujaid iseloomustades kirjeldab enamik neist inimesi kui sõbralikke ja toredaid. Kommentaarid annavad ülevaate tulevaste külaliste või majutajate teadmistest, harjumustest ja võimalustest.
Ei minu ega samuti Nancy juures mõne päeva veetnud Poola noormehe Tomek Szubarti kohta polnud ühtegi kommentaari. Nancy tuttavad klubiliikmed on temalt küsinud, kuidas ta julgeb meile oma võtmeid anda.
Eestist kuulub Hospitality Clubi ligi 1500 liiget ning see arv suureneb iga päevaga. Viljandimaal on liikmeid 26 ning tasuta öömaja pakub neist kümme.
Viljandi ühendatud Kutsekeskkoolis õppiv 18-aastane Ants Stern ütles, et ühines klubiga kaks kuud tagasi.
?«ühinesin selleks, et saada tasuta majutust välismaal ja aidata ka teisi, kui võimalik,?» ütles Ants. ?«Klubist rääkis mulle sõber, kes leidis selle kaudu endale öömaja.?»
Antsu kodus pole veel keegi ööbinud, küll aga käis ta oma kallimaga Saksamaal Berliinis ning ööbis klubi kaudu leitud inimeste juures.
Viljandis elav Marge Ruus ütles, et ühines klubiga, sest see tundus huvitav ning tulevikus loodab ta oma kodus väliskülalisi võõrustada.
?«Armastan välismaalastega suhelda, sest see avardab silmaringi ja annab võimaluse keelt praktiseerida,?» ütles naine. ?«Olen paljudelt klubiga seotud inimestelt küsinud infot paikade kohta, mida kavatsen külastada. Samuti olen teavet jaganud Eesti ning Viljandi kohta.?»
Hospitality Clubi internetiaadress on www.hospitalityclub.org. Klubi rajasid vennad Veit ja Kjell Kühne Saksamaalt 2000. aasta augustis. Selle idee on arendada kultuuride vahel mõistmist, rahu ja külalislahkust.
Klubiliikmed pakuvad reisi ajal üksteisele kõikvõimalikku abi: vastavad küsimustele, tutvustavad kodulinna, annavad tasuta öömaja või õhtusöögi.
Eksootilisemad riigid, kus ühenduse liikmed elavad, on näiteks Lesotho, Liibüa, Andorra, Madagaskar, Mauritius, Bolivia, Peruu, Filipiinid, Rwanda, Somaalia ja Sri Lanka. Kõige rohkem liikmeid "” 24 700 "” on Saksamaalt.
|
OSCAR-2019
|
||
Selver hindab ja väärtustab toidukultuuri Eestis ning panustab aktiivselt ühiskonna arengusse, sealhulgas Eesti gastronoomia sektori arengusse.
Muuseumis on külastajatele avastamiseks ehtne allveelaev Lembit, aurik-jäämurdja Suur Tõll ja palju muud põnevat.
SORAINEN on ekslusiivne juriidiline nõustaja Hõbelusikale aastast 2004. SORAINEN on juhtiv regionaalne äriõigusele spetsialiseerunud advokaadibüroo, mille kontorid asuvad Eestis, Lätis, Leedus ja Valgevenes. Alates büroo asutamisest 1995. aastal on SORAINEN nõustanud rahvusvahelisi ja kohalikke kliente kõigis Baltikumi ja Valgevene äriõigust ja maksundust puudutavates küsimustes.
PwC on ekslusiivne audiitorfirma Hõbelusikale alates aastast 2004. PwC on maailma suurim ärikonsultatsiooniteenuseid pakkuv organisatsioon. Oleme esindatud 157 riigis. Ühendame üle maailma rohkem kui 208 000 inimese teadmisi ja kogemusi, et pakkuda parimat teenust ning luua lisaväärtust meie klientidele.
Coca‑Cola HBC on üks maailma suurimaid The Coca-Cola Company jookide villijaid, mis tegutseb kokku 28 riigis ning mille tooteportfelli kuulub 136 kaubamärki. Coca-Cola HBC Eesti AS on kontserni tütarettevõte ning tarnib mitte-alkohoolseid karastusjooke, mahla, energiajooke ja vett nii siinsetele kaubanduskettidele kui klientidele Horeca sektoris. Coca-Cola HBC Eesti AS tegeleb ka alkohoolsete jookide turustamisega, muuhulgas kuuluvad tootevalikusse nii Jack Daniels viski kui ka Finlandia viin.
Parimad asjad juhtuvad siis, kui oled kõigele avatud. Sõõm Liptonit ergutab vaimu ja avab ukse helgemale tulevikule. Kas pole juba teeaeg?
PROMO Cash and Carry on Baltikumi suurim hulgilaotüüpi iseteenindusega kaubanduskett, mis pakub äriklientide vajadustele orienteeritud laia valikut toidu- ja tööstuskaupu soodsate hulgihindadega. Meie kaubavalikus on üle 16 000 toote, mis on hoolikalt välja valitud arvestades klientide soove, vajadusi, harjumusi ning turu üldisi suundumusi.
Hellmann's kastmed on juba pikka aega vallutanud südameid nii suurte kui väikeste tarbijate seas, samuti on Hellmann's kastmed esindatud erinevate toitlustusasutuste valikutes, pakkudes maitsenaudinguid ka kõige nõudlikumale tarbijale.
Taimse toidu trend kasvab järjest kiiremini ja seega kasvab ka nõudlus nutikate taimsete roogade järele. Restoranikülaliste soovid räägivad selget keelt ja restoranid on hakanud juba end vastavalt kohandama. Sellepärast näemegi üha sagedamini taldrikul peakangelastena aiasaadusi. Toidukohad janunevad uute avastuste järele ja fakt on see, et taimetoit on trend iseenesest.
Täna leidub pea iga restorani menüüs ka taimsetest koostisosadest valmistatud roogasid. Meil on selle üle hea meel ja soovime sellele trendile hoogu juurde anda. Seepärast toetame sel aastal Silverspooni raames konkurssi „Parim taimetoidu pakkuja“.
Santa Maria on armastatud ja hinnatud bränd, kelle tooted on inimeste südamed võitnud nii Põhjamaades kui mujal Euroopas.
Uudishimu ja kirg hea toidu vastu on aidanud Santa Maria'l leida uusi ja vastupandamatuid maitseid kogu maailmast, soovides pakkuda parimaid maitseid, alates toorainetest kuni koduköögis kasutatavate maitseaineteni. Santa Maria esindab tugevalt ka tervislikke eluviise ning tunnustab taimetoitlaste elustiili ja selle valdkonna parimaid.
Pernod Ricard Eesti toob Silverspoon 2018 külalistele tõelise maitsenaudingu - Perrier Jouët Champagne, mis on piirkonna parimaid traditsioone hoidnud juba kaks sajandit.
Oma algusaastatest saadik on Perrier-Jouët tootnud šampanjat väikestes kogustes, eelistades kvaliteeti kvantiteedile. Kahe sajandi jooksul on vaid seitse keldrimeistrit šampanja valmistamise kunsti saladusi üksteisele edasi pärandanud.
Pernod Ricard Group kuulub täna maailma kahe suurima veini ja kange alkoholi tootja hulka ning on globaalne turuliider premium alkoholi kategoorias.
„Bardinet Vins International division on osa 1857. aastal loodud Bardinet SAS ettevõttest, mis kuulub alates 1993. aastast La Martiniquaise Groupi alla.
Grupp on sõltumatu pereettevõte, mille konsolideeritud eelarve kogu piirkonnas on umbkaudu üks miljard eurot, mis muudab firmast tugeva rahvusvahelisel veinide ja kange alkoholi tavaturul tegutseja ning mahuliselt tugevaima tegija prantsuse turul.
„Meil on au sponsoreerida sellist prestiižset gastronoomiaüritust nagu Eestis toimuv Hõbelusika auhinnagala järgmise meie tootepagasisse kuuluva kõrgelthinnatud Uus-Meremaa veiniga: MAN O’ WAR Wines, Waiheke saar.
Leiame, et see on meie jaoks ideaalne brändi ja ettevõtte esitlemine ja oleme rõõmsad, et saame aidata kaasa väärikale eesmärgile edendada haute cuisine'i ja teenuseid paindlikul Eesti turul."
Vana Tallinn Elégance on enam kui 100 aastat kestnud traditsioonide ja Liviko meistrite kätetöö värskeim teos. Eksklusiivne Martinique’i saarelt pärit laagerdatud rumm on ühte seotud legendaarse
Shernoff Family Fond on heategevusorganisatsioon kelle missiooniks on toetada haridust, õigussektorit, kunsti ning teisi olulisi abi vajavaid sektoreid. Rohkem infot - Howard Shernoff .
Shishi on Norra-Eesti ühisettevõte, mille asutasid 1998. aastal Linda Johnsen, Lilli Bendriss, Taivo Piller ja Mart Haber. Sõpruskond seadis eesmärgiks luua rahvusvaheline bränd, mis pakuks värskeid ja huvitavaid sisekujunduse ideid.
Extrahaus põhiliseks tegevusvaldkonnaks on peo-, müügi- ja laotelkide rentimine. Peotelkidele täienduseks pakume mitmesuguseid lisasid, nagu poodium, põrand, mööbel, valgustus jms.
Skulptor Tauno Kangro loob igal aastal eripärase skulptuuri/karika kujutades kokka ning hõbelusikat, millega
Alkovabapood.ee on Eesti esimene e-pood, mis müüb ainult alkoholivabu veine, vahuveine, õlut ning mokteile.
Idee sündis vajadusest laiendada valikut ning rikastada kõigi veinisõprade maitsemeeli alkoholivabade kvaliteetveinidega.
sündmusturundusagentuur Stiilikanal koosneb oma ala tõelistest entusiastidest. Pidevalt täienev teadmistepagas, tehniline taip ja lai koostööpartnerite ring aitavad meil pakkuda kliendist lähtuvat teenust kõige efektiivsemal moel. Stiilikanali tegijatel on ette näidata aastate pikkune kogemus projektijuhtimise, reklaami, turunduse, sündmusturunduse, meediasuhtluse, stilistika, disaini, muusika ja moe vallas.
Mittetulundusühing Eesti Kulinaaria Instituut on avalikes huvides tegutsev juriidiliste ja füüsiliste isikute vabatahtlik ühendus. Ühingu eesmärk on olla kõrgete kulinaarsete kunstide arendamise keskus Eestis. Oma tegevuse eesmärkide saavutamiseks ühing tegeleb heade kokandustavade arendamise ja tutvustamisega Eestis ja loob ja tihendab koostöövõimalusi Eesti toiduvaldkonna ettevõtete ja organisatsioonide vahel.
Carpe Vinum pakub Veinisõbrale põnevaid väiksemaid veinikeldreid ja võimalikult laia valikut tooteid.
Lisaks veinimüügile on Carpe Vinum Promenaadi Veinistuudio ruumid ideaalseks asukohaks põnevate ürituste korraldamiseks.
NOPE Creative loovstuudio vastutada oli Hõbelusika visuaalse identiteedi ning brändimaterjalide väljatöötamine. Koostöös veebiarendusbüroo gotoAndPlay-ga äratasid loovstuudio disainerid oma disaini ka veebilehel ellu. NOPE pakub oma klientidele nii veebi- kui graafilist disaini, online-turundust kui re-brändingut.
Kui soovid anda oma panuse Eesti Gastronoomia sektori jätkuvasse arenguss ja toetada Silverspoon konkursi tegevust, siis palun võta meiega ühendust aadressil
|
OSCAR-2019
|
||
Ahoi, ahoi üle pika aja! Kalendrikuu pole veel läbi, aga kuna rahaliste laekumistega on selleks kuuks ilmselt seis lukus, teen varakult ülevaate ära.
Alustame kõige tähtsamast - emotsionaalselt läks väga raskelt. Tulevik on ebaselge, sest ees ootab kolimine ja keegi ei tea, kuhu täpselt kolida võiks. Ilmselt peaks minema vaatama, palju Jyskis telgid maksavad 😀 Kohustused on üle pea ja erilisi saavutusi või rõõme pole ette näidata.
Füüsilise heaolu osas pole ka millegagi kiidelda - kohustused ja jamad on üle pea, mis tähendab, et sporti teha ega vaba aega hästi veeta pole õnnestunud ja keha annab igapäevaselt tunda, et ta pole rahul sellega, kuidas teda koheldakse.
Finantsilise olukorra osas oli juba kuu alguses selge, et midagi väga roosilist pole oodata. Nimelt on ebaselgus tulevase elukoha osas pannud teatavad ootused ja piirid, mistõttu pidin suure hulga oma aktsia-, fondi- ja muude investeeringuteportfellist lihtsalt likvideerima, et olla valmis tulevikuootamatusteks. Suurem dividendihooaeg hakkab ka läbi saama ning erilisi passiivseid laekumisi enam oodata kuult ei julgenud.
Kõigepealt pean kiitma Mintost, kuhu aprillis otsustasin sisse piiluda ja vaadata, kuidas see minu investeermistööriistaks sobib. Investeerisin hädised 100€, kuna rohkem ei ole praeguses ebakindla tuleviku olukorras minu meelest mõistlik raha kuskile kinni panna. Otsustasin ära kasutada Mogo autolaenude cash-back kampaaniat, raha investeerisin käsitsi laenusid valides 10€ kaupa. Üks laen maksti maikuus juba enneaegselt tagasi, ja intressid laekusid ka enamvähem kenasti, mis tähendab et 100€ on selle 5-6 nädala jooksul saanud 105.62€!!! Mina olen rahul.
Aktsiadividende laekus 458€ jagu, ja oma portfelli likvideerides olen müünud ka suure hulga aktsiaid pisikese kasumiga, mida hetkel kahjuks kokku lüüa ei viitsi. Eile näiteks müüsin oma portfelli armsaima (ja suurema osakaaluga) Realty Income'i kogu täiega maha, sest valuutakursside seis oli minu jaoks hirmus soodne, teenisin selle aasta jooksul, mil Realty't omasin, temalt stabiilsed 150€ kasumit. Müügiga kaotasin kahjuks stabiilse igakuise dividendide voo, aga olukord nõuab ohvreid, loodetavasti ajutiselt!
Järgmisel kuul ilmselt enam sellist positiivset aastast kasvu ette näidata ei saa. Nimelt on kogu portfelli likvideerimise tulemusel aga on tänaseks minu maisest varast ca 70% likviidne ehk sulaselge raha erinevatel pangakontodel.
Minu netoväärtuse seis aga pakkus mulle tõelise üllatuse - näeb välja palju positiivsem, kui ma oodata oskasin!
Ehk siis nagu näete, on puhasväärtus siiski jõudsalt kasvanud ja tegelikult olen sel kuul veel kenasti plaani järgimas. Ilmselgelt aitasid sellele kaasa igasugused minu kasuks toimunud valuutakõikumised.
Siiski ma parem ei hakka vaatama, kui palju rohkem oleksin täna omanud, kui poleks pidanud oma mõnusaid häid aktsiaid müüma, mis peale müüki on edasi rallitanud. Vaadates aga, kuidas Itaalia jms poliitilised ja majanduslikud olukorrad börsidega teevad, on mul natuke ka hea meel, et portfell nii suures osas likviidne on. Öösel saab rahulikult magada.
Kahjuks pole kindel, mis järgmistel kuudel ees ootab, ning pean tunnistama, et kulude poole pealt oli küll järjekordne väga valus kuu, kulutusi sai tehtud selgelt liiga palju. Ilusad suvised ilmad, mõnuga grillimist ja palju ringi sõitmist, et kodu otsida. Ehk läheb paremaks. Või siis mitte. Nii et säästukvooti ma väga kokku lüüa ei julgegi.
Lisaks võib juhtuda, et juba mõne kuu jooksul pean tabelisse kirjutama ka suured rasvased miinus-numbrid, kodulaenu jms kohustuste näol. Siiski hellitan ka veel väikest lootust, et selle abil suurendan oluliselt oma igakuist säästukvooti! Elame-näeme!
Teate, mis oli 1,5a tagasi minu kõige suuremaks motivatsiooniks aktsiabörsile suundumises? Ikka vana hea FOMO aka Fear of Missing Out ehk aru saamine, et kui ei alusta, siis kohe kindlasti ei võida ega teeni.
Ja ma võin öelda, et täna ma ei pea kunagi tehtud säästmis-ja investeerimisotsuseid küll absoluutselt kahetsema! Tänu sellele otsusele ja nii teoreetiliselt kui praktiliselt saadud õppetundidele olen kümneid kordi targem, mul on põnev ja tasu hobi, ning mul on lootus kunagi orava-rattast pääseda. Ehk ise otsustada, kuidas ja millele oma aega veedan.
Selle alustamise juures oli minu kõige suuremaks hirmuks loomulikult see, et "aga mis siis, kui ostan halbu aktsiaid, ja kaotan kõik?"
Eks sellel hirmul on muidugi tugev põhjus. Tõsi ta on, et börsil on võimalik palju raha kaotada, ka kõige professionaalsemad investeerijad ei saa ennast kuidagi selgeltnägijaks pidada ja ootamatusi tuleb ikka ette. Mõjufaktoreid on nimelt nii palju.
Esimeseks õppetunniks oli üks armas lennufirma aktsia, mida ostsin nii väikese summa eest ja müüsin nii kiiresti pisikese kasumi tekkides, et tegelikult maksin kasumist oluliselt suurema summa teenustasudele. Lisaks nüüd aasta hiljem aktsiahinda vaadates selgub, et oleksin aastaga 50% kasumit teinud, kui poleks müünud.
Teiseks õppetunniks oli see, et keskendusin natuke liiga palju ilusatele ajaloolistele dividenditootluse numbritele, hoolimata sellest, kuidas ettevõtte finantsasjadega ja aktsiahinnaga parasjagu lood. See tähendab, et päris paljudel minu portfelli sattunud aktsiate tootluse kohal näen praegu hirmuäratavat miinust. Jah, dividende toodavad seni kenasti, aga mingit garantiid ei ole, et aktsia hind ise ka kunagi veel minu ostuhinnani vähemalt jõuab, mis tähendab, et aktsiaid täna müües jääksin hoolimata dividendide laekumisest potentsiaalselt korralikku miinusesse. Matemaatiliselt öeldes:
Loodan, et nii pea neid aktsiaid müüma ei pea, kogun seniks rahulikult dividende, ja aegajalt kiibitsen kurvalt negatiivset aktsiahinda. Juurde ka osta ei taha, kui pole just erilise kvaliteetettevõtte aktsiaga, aga need viimased üldiselt pole pikalt madala hinnaga saadaval kunagi.
Kolmandaks ja kõige valusamaks õppetunniks on osutunud aga hoopis tänane situatsioon, ja see võib teile tulla üsna üllatavalt võibolla. Nimelt eile pidin ma maha müüma suure hulga oma aktsia- ja indeksfondi portfellist. Ja see on väga valus tunne. Teate, miks? Sest tegu oli nii heade ettevõtete aktsiatega, mis on juba 1,5 aastat mulle hoolega dividende portfelli kukutanud ja lisaks ka hinnas muudkui rasvasemaks läinud. Kui oleksin saanud neid edasi hoida, oleks üsnagi kindel, et oleksin aastate jooksul aina kasvavat kasumit nende pealt saanud ja sellest nüüd ilma jäämine on ikka tõeliselt valus kaotus!
Saate aru? Müüsin aktsiad kasumiga maha, ja olen kohutavalt kurb! Kus on loogika? 😂 Eile aktsiaid müües mõtlesin, et hoian täna heaga kohe börsist eemale, et mitte haavale soola raputada. Aga kas ma siis suutsin? Ei, loomulikult kiikasin, kuidas börsil läheb. Teate, mis nägin? Näiteks üks aktsia, mille eile pidin maha müüma, tegi tänase päevaga sellise hüppe:
Ja sellest hüppest pidin mina mokad puhtaks pühkima. Nali on veel selles, et just antud aktsia puhul eile veel kahtlesin, kas müün kohe, või hoian ühe päeva veel. Müüsin kohe..
Aga kahetseda pole midagi. Börsi puhul on üks kindel reegel, mida alati jälgida. Börsil ei või hoida raha, mida lähemal ajal vaja võib minna. Professionaalid ütlevad, et ei tohiks börsile panna mitte sentigi raha, mida lähema 3-5 aasta jooksul vaja võib minna. Kuna minul läheb lähemal ajal suuremat summat vaja, pidin kõik oma rahamasina-plaanid ümber mängima, ega saa kahjuks võimaliku tõusu osas spekuleerida. Lohutuseks on see, et üks teine eile müüdud aktsia kukkus täna -2,5%, minu silmis ilma mingi reaalse mõistliku põhjuseta. Minul aga raha seisab kindlalt kontol.
Ehk kokkuvõtteks - kõige valusam börsil ei ole mitte börsile investeerimine ja vahel väikese õppetunni saamine vale aktsia ostu puhul, vaid hoopis olukord, kus peab börsilt lahkuma. Börsilt lahkumine on kindla garantiiga, et tuleviku kasum jääb saamata!
No see kinnisvara-teema on endiselt aktuaalne ja pean teile ka ausalt tunnistama, et olen viimase kahe päevaga oluliselt rohkem numbreid peas ja exceli-tabelites edasi tagasi ja ringiratast veeretanud, kui mul eurosentides maist vara on ilmselt. Kogu selle algebratunni tulemusena tahan ka teile avaldada verise tõe.
Nagu hoolikam lugeja juba teab, olen truu üürituru tarbija, seda juba palju aastaid. Põhjuseid on mitmeid.
Peamiseks põhjuseks siis see, et meie pere puhul on tegemist üheainsa sissetulekuga, kuid päris arvuka leibkonnaga. Ehk me lihtsalt ei saa midagi osta, kuna ei suuda normaalset kodulaenu teenindada.
Teiseks muidugi see, et elu keerdkäigud on meid juba mitmeid aastaid riigist riiki ja linnast linna veeretanud, kinnisvara soetamine on selle võrra astmeliselt keerulisem. Laenu on raske saada, ja kunagi ei tea, millal jälle tee jalge alla võtame.
Kolmandaks muidugi see, et kodulaenu saamiseks on üldiselt päris kopsakat sssemakset vaja omada, ja selle kokku kuhjamine on võtnud päris hoolega aega.
Neljandaks ja vähemtähtsamaks ei saa muidugi ka pidada meie varasemaid valusaid "kinnisvara õppetunde", mille mittekordumises ei ole ma sugugi kindel.
Aga kuna kodutuks jääda ka ei saa lubada, hakkasin lähemalt ringi vaatama. Kui seni oli meie igakuine üüriarve minu jaoks juba taluvuse piiril ehk lähenes 40% meie sissetulekust (ja oli üldiselt arulagedalt suur summa), siis nüüd paistab olukord üüriturul veelgi nutusem olema. Ca 2000€ eest kuus saab meie linnas üürida tillukese tikutoosidest koosneva pimeda korteri kuskil slummis.
Meil aga on elukvaliteedile terve hulk kriteeriume - tahaks ju elada nii, et kõigil on ruumi, et tööle saaks jalutada, garaazis oleks ruumi korralikule dziibile, õhtul tahaks aias grillida ja talvel kamina ees varbaid soojendada. Siinsel üüriturul, kui tahad lihtsalt inimväärsemalt elada, siis on üürid pigem sinna 3000+ euriku kanti. Sellite elukvaliteedi-soovidega arvestades lähenevad üürihinnad pigem 4000+ eurot/kuus suurusjärgule.
Mina jäärapea tahaksin, et peale üüri maksmist jääks perele ka toiduraha piisavalt. Seega - mis siis teha?
Hakkasin vahelduseks hoopis arvutama. Kui nüüd kõigist neist elukvaliteedi-soovidest umbes 25 kraadi kuraasi maha keerata, mis jääb järele?
tagasihoidlik majakene linna servas, mugav ühistransport viib tööle iga 15 minuti tagant, sõidu ajal saab paarkümmend minutit raamatut lugeda, podcast'e kuulata, midagi õppida või kasvõi osa tööd ära teha
ruumi jagub kõigile ja jääb ülegi hobiprojektideks (saun, piljardiruum, väliterass koos jaccuzziga, you name it.. )
majaga tuleb kaasa päikesepoolne murulapike ja veidi palju päevi näinud siseviimistlus, mis annab vabad käed fantaasiale ja isiklikule loovusele.
senised omanikud aga on hoolega pannud kirja kõik maja juures varasemalt tehtud tööd ja maja kulunud kuid korraliku seisukorra järgi ütleks, et varjatud (või peita üritatud) ehitusvigade üle muretsema ei pea, need oleks ammu välja tulnud.
Ühe leitud majakese hinnaks on ca 375K eurot, aga müügis on see olnud juba kuu jagu ja huvilisi tundub vähe olevat, seega poleks ime, kui majakese saab kätte ka näiteks 360K euroga. Küsija suu peale kindlasti ei lööda? Sellist raha mul kindlasti ei ole, aga see-eest on mul olemas väike sissemaksesumma ja kohalikud pangad, kes negatiivse euribori valguses on endiselt ütlemata huvitatud välja laenama korralikke summasid. Kui suur siis vahe on?
Say What?! Kas ma juba mainisin, et praegu maksan iga kuu 2000€ ja hea, kui korteris hingata julgen ning vahel kikivarvul ringi käia. Mingeid mugavusi siin ei ole, aga ära me siia mahume ja kui aega on, jõuab ka jala tööle minna. Kui see "luksus" ära võtta, kukuks kuised kulud -60%?! Tunnen, kuidas süda tilgub verd..
Aga kinnisvarahinnad võivad vabalt kukkuda 50%. Põhjamaades on aastaid räägitud kinnisvaramullist ja viimase aasta jooksul pidevalt sahistatud suurest krahhist ja mine tea, mis need rahvusvahelised poliitilised tuuledki toovad järgmiseks?
Siis vaatasin veel korra, et mis siis minu säästukvoodiga juhtuks, kui kodukulud kukuksid 60% ja võtaksin selle kohustusliku säästmise kinnisvaralaenu näol?
Say What?! Kas ma juba mainisin, et eelmise aasta keskmiseks säästukvoodiks tuli väga napilt 33% ja selle aasta prognoosiks pole üle 40% eriti julgenud loota. Maja ostes võiksin vabalt oma kuiste kulutuste määra tõsta (ja näiteks veidi remondile, transpordile ja lõbustustele tehtavaid kulusid kergitada), teeksin loodetavasti lõpuks pisut edukamalt kinnisvarainvestori karjääri ja jõuaksin siiski korraliku marginaaliga ihaldatud 50% klubisse?! Maja ostes lisanduks minu investori-portfelli ka uus investeeringuliik nimega kinnisvara, mida teoreetiliselt peaks saama siiski hiljem kenasti maha müüa.
Eriti ahvatlev tundub mulle selline investeerimisvorm, kui osta piisavalt kehvas korras kinnisvara, sisse kolida ja siis tasapisi oma jõududega värskendada ning korrastada, et siis õigel hetkel korraliku kasumiga maha müüa. Soodsaks asjaoluks on vast veel seegi, et siinsel kinnisvaraturul tähendab "kehvas olukorras" enamasti seda, et viimase 10 a jooksul pole tapeeti vahetatud ja köögikapid on paar aastakümmet ilmavalgust näinud (kuid enamasti kasutatavas seisukorras).
Mul tundub, et elukvaliteedi-soovides järele andes elukvaliteet justkui hoopis tõuseb. Tuleb vaid tasa sõuda, vähe nõuda, sammhaaval edasi pürgida ja vahel natuke riskidagi? Mis arvate, jube poeetiline?
Peale oma rahakoti sisu välja puistamist ja tõdemist, et ikka veel ei ole rikkaks saanud, tahan natukene nutta ja halada.
Nimelt oli aprill kohe eriti hull kuu, igasuguseid kaela langevaid jamasid jagus rohkem, kui tahaks. Üritasin küll võimalikult kokkuhoidlikult elada. Näiteks volbri puhul meie pidu ei pidanud ega pildituks joonud. Mõtlen kogu aeg, kui palju raha ma sellise karskluse ja tagasihoidliku eluga kokku hoian, aga miskipärast mingeid rahamägesid ikka ei kogune.
Lisaks on asjalood pöördunud sedamoodi, et lähikuudel tuleb meil jälle kolida, oma praegune üürikas selja taha jätta.. Vaatasin siis kinnisvaraturul ringi, ja võttis olemise raskeks. Valik on suur ja uhke, kui tahaksin midagi üürida ja korteri üüriks näiteks 70% oma palgast ära maksta. Kõlab ahvatlevalt? Mulle eriti mitte.. Ei sobi kohe kuidagi minu plaaniga võimalikult varsti 50% säästu-klubisse jõuda ju.
Ostaks midagi? Kinnisvara hinnad on sellised, et isegi kui enamus portfellist maha müüksin ja sissemaksuks paneks, saaksime minu palgaga osta midagi kuskile 50 minutilise ühistranspordi-teekonna kaugusele tööst ja muudest tegemistest. Iga päev 2 tundi lihtsalt transpordile kulutada, ja seda mitte ainult mina, vaid kõik neli pereliiged? Milline kohutav ressursi raiskamine.. Ja väga väsitav emotsionaalselt. Lisaks tundub mulle väga halb mõte osta kinnisvara linnas, kus korterid ja majad on kulla hinnaga ning kus me võibolla poole aasta pärast ära kolida tahaks. Eriti, kui elukvaliteet on selline, et unistuste majas elamise asemel saame endale lubada vaid "lasnamäe paneelika"-sarnast korterit.
Kas olete näiteks kinnisvara hindasid Eestis vaadanud. Selleks, et minul töö leidmine ja pereliikmetel oma tegemiste planeerimine sujuks, peaksime ilmselgelt kolima Tallinnasse või Harjumaale, äärmisel juhul võibolla kuidagi leiaks mingi lahenduse ka Tartus. Aga Harjumaal 4-toalise korteri või maja üürihinnad ning pakutav on täitsa nutma ajav. 3800€/kuus maja? KES neid üürib? Esiteks see kuuüür on hullult kõrge, aga teiseks, et üldse leping saada, peab maksma veel 3 x 3800 ehk esimese kuu üür, tagatisraha ja maakleri-, vahendus- või lepingutasu! Ja nagu Merjegi välja tõi, lepingutasu küsivad isegi need, kes "otse omanikult" välja üürivad! Nagu tõsiselt.. Mulle tundub see juba kodulaenu sissemaksena kvalifitseeruvat.
Samas kodu osta Harjumaal tundub mulle ka suhteliselt võimatu, majade hinnad (heal juhul) alates 200K € ja kruntide hinnad 90K €.. Kui veel arvestama peab, et oleks piisavas läheduses kõikvõimalikele esmavajalikele ühiskondlikele teenustele nagu toidupood, apteek, põhikool, gümnaasium, arstiabi, ühistransport kõrgemasse haridusasutusse, ja mõistlik kaugus töökohtadeni, siis võttis mul täitsa kukalt kratsima. Minul oma raskelt kogutud kopikatega ja ühe sissetulekuga leibkonnaga ei ole küll midagi peale hakata, sest toredaid kohti ju leidub, aga neid minu rahakott ei luba meile. Eriti kui võõralt maalt tulla, siis kodulaenust ja liisingust ilmselgelt võib vaid unistada, enne tuleb min 6 kuud tööl käia. Samas päris Järvakanti ilmselt kolida ei oleks mõtet, töötu abirahast elama?
Aga mis siis teha? Kuhu minna? Kuidas teie endale oma koha siin päikese all olete leidnud, mida rahakott ka suudab teenindada?
Tere lõppevat töörahva püha! Küll mulle meeldib 1. mai. Mis võiks mulle hingelähedasem ja motiveerivam olla, kui keset külma maikuud ühte toredat vaba päeva nautida, et ikka meeles püsiks, mille nimel igapäevaselt oma kontoritooli läikima nühin. Eks ikka selle nimel, et finantsvabana mitte kunagi enam end hambad ristis tööle sundida...
Aga mis siin pikalt heietada, olgem ausad, olen sellest päevast veel väga kaugel. Kui eelmises postituses hõiskasin, et "olen miljokas", siis tegelikult ju ei ole mingi miljonär (kes tänapäeval üldse palgatööga euro- või dollarimiljonäriks saab?!). Ja tõe huvides, kui juba rahakratt oma ämbrikolistamistest avalikult rääkis, siis pean siinkohal ka mina tunnistama, et mulgi on korralikke ämbreid siin julgelt. Näiteks minu kõige suurem möödapanek protsentuaalselt on hetkel:
Mis te arvate, millega tegu? Peaaegu õige - mitte küll päris koin, aga ühe virtuaalmündi träkker-sertifikaat. Hea uudis on see, et selle träkkeri peale panustasin ca 70 eurot, mis tähendab, et miinuses olen täna ainult ca 35ga. Halb uudis on aga see, et ka näiteks väga edukaks osutunud investeeringud on mul olnud pisikesed, näiteks Salmari alla panin ainult ca 300 eurot. Veel halvem uudis on see, et suur osa minu investeeringutest on tänasel päeval näiteks pankade aktsiates, natuke ka jaemüügi ettevõtete aktsiates, ja neil pole sugugi roosilised päevad...
Hea küll, vaatame siis rahakotti ka. Nagu juba varem mainitud, on aprill enamasti üks suur kulutuste kuu meie peres ja tegelikult olen üsna kindel, et ega mai ja juuni paremad tule. Selle aasta aprill osutus kohe eriti hulluks. Just, kui arvasin, et nüüd küll aitab, selgus, et jamasid tuli juurdegi. Esiteks - kulutused olid kohutavalt suured. Paari ebaõnnestunud planeerimise tulemusel "õnnestus" mul pere toidukulutused sel kuul kahekordistada. Lisaks tuli kõigi nelja pereliikme kevadist garderoobi täiendada, kõigile jalanõupaar (või lausa 2-3, sõltuvalt vajadustest) hankida ning räbalaks kantud riietele samuti asendust hankida. Börsidel olid ka veidrad tuuled, hoolimata kuu lõpu huvitavatest poliitilistest käikudest ei ole minu aktsiaportfell sugugi veendunud, et kõik maailmas lilleline on, ning seega on summad kosunud kasinalt.
Aprillis sai esimest korda investeeritud Mintose autolaenudesse. Kahjuks ainult tillukeste summakestega, sest nagu varem olen maininud, ei saa ma endale päris passiivset pikajaalist portfelli hetkel lubada. Kirjutan oma Mintose-kogemusest varsti eraldi, aga sel kuul võin öelda, et intresse veel ei laekunud.
Aktsiaportfell teenis mulle sel kuul 736€. Nagu allolevalt pildilt näete, siis sellist suurt aastast laekumiste kasvu ei toimunud, nagu eelmisel kuul. Asi nimelt selles, et vahepeal olin portfelli natuke ajakohastanud, aktsiaid sorteerinud ja osad maha müünud, mistõttu ka dividendide laekumine on nüüd rohkem hajutatud. Aga olen kuu laekumisega rahul, ootan põnevusega mai laekumisi juba.
Lisaks avastasin oma eelmise kuu arvutustest väikese möödapaneku, mistõttu tean nüüd, et minu rahamasina töö tulemuseks sünnist tänaseni on 4418€. Mõelge, kui äge! Minu portfellike on tootnud mulle neli tuhat eurot otse kontole! Lisaks olen natuke teeninud aktsiate ostust-müügist-arbitraazist, aga selle üle ma siiani pole kahjuks hoolikalt arvet pidanud. Õnneks on internatipangas seda väljavõtet lihtne teha, nii et küllap võtan ka need tulud varsti arvesse, kui vähegi aega saan!
Hirrrrrmus vaevaliselt ja vaevu plaanipäraselt tuleb see vabadus, tuleb tunnistada. Iga kuu ootan ja loodan, et äkki sel kuul on numbrid kuidagi eriliselt rasvaseks paisunud ja näiteks Rikkus aastates number näitab juba vähemalt 10x rohkem, aga võta näpust. Nibin-nabin olen veel graafikus selle aasta eesmärkidega. Rohkem lisasissetulekuid ei oska otsida, enne pean kuidagi paar tundi vaba aega ööpäevadesse juurde saama. Aga kuidas siis? Tahaks kangesti protsessi kiirendada.
Aga kuidas teil aprill läks? Kas jäite oma säästukvoodi ja investeeringutega rahule? Mida soovitaksite ette võtta sissetulekute suurendamiseks?
|
OSCAR-2019
|
||
Kose ja Tuhala koguduse õpetaja Mare Palgi sõnul on rõõm ja rahu parimad jõulukingid, millesse me pisut saame panustada kõik, aga mis siiski on meile antud taevalikud kingitused. "Meid võivad rõõmustada materiaalsed asjad, ka toredad jõulukingid või jõulupeod, erinevad sündmused, kohtumised, kasvõi ilus ilm," loetles Palgi inimesi rõõmustavaid asju. Ilm ehk ongi tema sõnul parim näide sellise rõõmu püsimatusest, sest kõigest materiaalsest sõltuv rõõm ei jää paraku ...
Kes me oleme? Miks me oleme? Kust me tuleme ja kuhu läheme? Õhtulehe palvel arutasid nende küsimuste üle astrofüüsik ja akadeemik Jaan Einasto ning teoloog ja vaimulik Toomas Paul. Üks istus oma kabinetis Tõraveres, teine kodus Pääskülas, jutuajamise tegi võimalikuks Skype. Toomas Paul, kus asub põrgu ja mis seal toimub? Paul: Soovitan võtta raamaturiiulist välja Dante "Põrgu" – seal on kõik kirjas, ka tee põrgusse. Asi ei ole ju lõpuks selles, kus põrgu asub, vaid ...
Postimees toob teieni valiku pilte tänastest jumalateenistustest Tallinna kirikutes. Galeriid vaata Postimehest.
Eestimaa kirikutes olid täna esimese jõulupüha jumalateenistused ning kontserdid, Tallinna Kaarli kirikus koguti aga heategevuslikul kontserdil raha 1. septembril tegevust alustanud Kaarli erakooli toetuseks. Kaarli kooli asutamise tähtsamad sündmused langesid jõuluaega, ütles direktor Signe Aus "Aktuaalsele kaamerale". Heategevuskontsertki korraldati jõulude ajal. Raha koguti tänasel kontserdil koolile vajalikeks ehitustöödeks. "Lisaks loomulikult on see lihtsalt suur ...
Teenib EELK Risti koguduse õpetaja Annika Laats. Laulavad Padise kammerkoor Liina Annuse juhatusel ning Mait Maltis ja pojad. Otseülekande režissöör Toivo Kõster, produtsent Ene Kõster. Vaata siit.
Täpselt 25 aastat tagasi tegi ETV esimese teleülekande jõuluõhtu jumalateenistuselt Toomkirikust ning sealt oli otseülekanne ka täna. Peapiiskop Andres Põder tõdes, et selle ajaga palju muutunud. Samas on probleeme, millest räägiti siis ja räägitakse ka täna - see on vaesus ning vaesust kannatavad lastega pered. Peapiiskop soovis, et meie ühiskond muutuks lapsekesksemaks, vahendas "Aktuaalne kaamera". "Et ei oleks vaja rääkida vaestest, nälgivatest lastest, depressioonis ...
Täna õhtul toimus Tallinna Toomkirikus jõuluõhtu jumalateenistus, millest tegi ülekande ETV. Jumalateenistusel jutlustas EELK peapiiskop Andres Põder. Teenisid EELK Tallinna Piiskopliku Toomkoguduse õpetaja Urmas Viilma ja abiõpetaja Arho Tuhkru. Laulsid Toomkoguduse koor Laudate Dominum Veljo Reieri juhatusel ja Tallinna Toomkooli lapsed õpetaja Kaja Posti juhendamisel. Orelil saatis organist Kadri Ploompuu. Edasi ERR Uudistest.
Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) assessor Gustav Piir kirjutab, et paljud inimesed tuletavad küll meelde pühakirjas oleva jõululoo, kuid mitte kõik ei ole alati kirikliku pühade kalendris on ka tavainimesele ehmatusi, sest rõõmupühade keskel on tabanipäev ja süütalastepäev. "Jõulude ajal tuletavad paljud inimesed meelde ning tunnevad ära jõululoo, mis on kirja pandud pühakirjas," tõdes Piir. "See on lugu, mida kirikutes korratakse igal aastal advendi- ning ...
Kaitseväe peakaplan kolonelleitnant Taavi Laanepere arutleb jõulude ühe peamise väärtuse - rahu tähenduse üle. Püha Augustinus on oma “Pihtimustes” tõdenud, et rahutu on meie süda, kuni leiab rahu Jumalas. Mõnele võivad Juhan Liivi luuletuse “Lumehelbeke” lõpusõnad “Rahu otsib sind – tasa, tasa…” aga tuua hoopis külma hirmuhigi laubale. Tõepoolest, alates teatavast vanusest haarab meid ühel või teisel moel sõnulseletamatu rahutus. Mõne jaoks on see magus tunne, mis ...
Miljonivõlaga koguduse õpetaja Villu Jürjo jõulusõnum: ka läbi kõige raskemate aegade peab minema edasi, nii siin kui ka Petlemmas. Kirikus oleks kui põrgu lahti. Narva eestluse üks sümboleid, Narva Aleksandri suurkirik, mida õpetaja Villu Jürjo on 13 aastat taastanud, on kohtu määrusega arestitud. Eri kohtuasjades nõutakse Aleksandri koguduselt kokku miljonit eurot. Väidetavasti ehitustöödeks võetud võlgu, viiviseid ja kahjutasusid. Esimest korda võib üks Eesti kogudus ...
Kultuuriloolise tõlgendamise raskused tulenevad tõigast, et kõikvõimalikud tegurid toimivad vastastikuses läbipõimituses, kuid meie suudame neist teadvustada vaid kõige silmahakkavamaid. See, kuidas eestlane, ka kõige vaesem, elab praeguses heaoluühiskonnas, erineb tunduvalt oludest sada aastat tagasi, 1913, mida nõukogude ajal kasutati majandusnäitajate jaoks nullmeridiaanina. Aga milline oli sunnismaise pärisorja olme suitsutares aastal 1813? Seda armetust on parem mitte ...
Näitleja ja teoloog Malle Pärn kirjutab Postimehe arvamusportaalis jõululaupäeva õhtul, et ei mõista, mispoolest ristiusk nii halb on, et seda meie rahvale õpetada ei tohi.' Inimene suudab näha oma silmade kõrgusele. Muidugi me saame näha ka kõrgemale, kui meil ei ole takistusi ees. Ent see, kes vaatab välja näiteks teise korruse aknast, ise toas sellest aknast mõne meetri jagu eemal seistes, näeb ainult seda, mis talle sellest aknaavast tuppa paistab. Kõik oleneb, ...
Hea lugeja, jõuludest on kirjutatud palju-palju raamatuid, selle sõnumi sisu on pandud nii kunsti, muusikasse kui ka arhitektuuri. Jõulud on aeg, mil võtame aja maha ja mõtleme ühe kõige suurema saladuse üle, mis inimkonnale on osaks saanud – Jumal on saanud inimeseks ja elanud meie keskel. Ja sellest saladusest võib kirjutada nii palju, et maailm ei mahutaks kõike kirjutatut. Jõulude teemale võib läheneda mitme nurga alt: teoloogiliselt, spirituaalselt, ajalooliselt, ...
Läinud nädalal esitletud kogumikus „Pühakodade säilitamine ja areng. Riiklik programm 2003-2013“ on tähelepanu all ka Läänemaa kirikud. Muinsuskaitseameti välja antud rohket pildimaterjali sisaldav raamat tutvustab valikut programmi kümne tegevusaasta jooksul tehtust. Läänemaalt on kogumikus kajastamist leidnud Ridala, Hanila ja Martna kirikus programmi toel tehtud tööd. Pühakodade programmi abil on Eesti kirikutes tehtud nii mahukaid katusetöid, mis moodustasid ...
Karuse kiriku vaimuliku, diakon Meelis Malki nagis ripub kaks ametikuube – korstnapühkija ja kirikuõpetaja oma. “Need ametid on rohkem sarnased, kui arvata osatakse,” ütleb ta. “Üks tänase päeva parimaid uudiseid on see, et ma sain aines ‘Luterlus’ hindeks “B”, mitte “D” või “E”, nagu ma ise arvasin,” kirjutas Karuse kiriku diakon Meelis Malk suhtlusportaalis Facebook. Mõned nädalad hiljem pühitseti ta Karuse Magdaleena kirikus EELK Lääne praostkonna vikaardiakoniks, ...
Maarja-Magdaleena päeva eelõhtul, 21. juulil avati 11. augustini kestnud XV kirikumuusika festival Raplas, mida rahvasuus austavalt kirikumuusika pealinnaks on hakatud kutsuma. Ettekandele tuli Franz Joseph Haydni (1732–1809) «Aastaajad» Võru oratooriumikoori ning sümfooniaorkestri esituses. See, et tegemist oli Võru oratooriumikoori ning sümfooniaorkestriga, üllatas paljusid kontserdikülalisi. ...
Tänapäeva maailmas, kus «hea elu» tähendab harilikult mugavat ja tihti teiste kulul elamist, luksust ning priiskamistki, võib nii mõnelgi olla raske mõista, mis paneb kõrgharidusega inimesi kolima pealinnast, Tartust või Pärnust väiksematesse asulatesse, tihti suisa maapiirkonda (kus üsna viimase ajani polnud isegi korralikku Interneti-ühendust!), pühapäevast pühapäeva ...
Juuli-august 1927 Nii nagu suviti ikka, jätkus ka juulis-augustis laulupidude jada. Ja ikka oli neis oma koht ka vaimulikul muusikal. Virulased pidasid oma laulupeo 3. juulil Rakveres. Peoplatsiks oli tore Rahvaaia park, kuhu oli püstitatud nägus laululava. Kohal oli 2000 lauljat, kelle hulgas oli ka kolm Tallinna koori. Pühapäeva hommikul äratas uinujaid pasunamäng Vallimäelt ja kiriku tornist. 2. ja 3. juulil oli piduehtes ka ...
Inimese vabadust on ikka mõistetud vaba liikumisena, kuhu aga soovime. See asi on meile eestlastele hästi tuttav, kuigi kipub juba ununema. Polnud meil ju omalgi maal võimalik minna, kuhu tahtsime, rääkimata välismaale sõidust. Meie rannad olid impeeriumi piirialad ja sinna ei tohtinud minna. Kuid just õigust käia vabalt sisse ja välja on peetud üheks vabaduse tunnuseks. Ka vabadusekaotust ehk vanglakaristust ...
Iga päev paarsada turisti Kuivastu-Kuressaare maantee 12. kilomeetril Muhu saare suurimas Liiva külas asub Muhu Katariina kirik. Tõelise turistide mekana teab oma rolli ka kirik ja nii hoitakse suviti selle uksed lahti iga päev kella kümnest kuueni. Kui ma Läänemere saarte kirikute plakatitega esmaspäeva hommikul kolmveerand kümme kirikusse jõudsin, oli jalgaratas seina najale toetatud, uksed valla ja esimesed ...
Käesolev suvi on Eestimaa kultuurikalendris olnud tavapäraselt sündmusterohke. Juuni lõpul peeti Tallinnas noorte laulu- ja tantsupidu. Erinevais paigus toimuvad vabaõhuetendused, kus mängitakse ka algupäraseid uuslavastusi. Juuli viimasel nädalavahetusel võõrustas Viljandi järjekordset pärimusmuusika festivali. Samal ajal (29.–30. juulil) tähistati Eestimaa teises servas, Kuressaares ja ...
Miks oma õigust ajan taga,läen läbi müüri,tulest, veest,ei lõppu paista sellel rajal,vaid pettumustest kibe meel. Tean – unustades alandlikusvaid omakasu silme ees,ei kogeda saa tõelist rikkust,kuid loobudes võib tulla see... Sind palun, Issand, raputamu kõrki südant rumalat,meelt alandlikku vajan ma,et kuulda mõistaks Jumalat.Daisy Lappard
Hargla koguduses oli 15. juulil briljantleer, 1947. aastal altari ees seisnud 65 leerilapsest oli tänavu leerijumalateenistusele tulnud 30. Leerilapsed kutsusid jumalateenistust läbi viima Karula koguduse diakoni Enno Tanilase, kes kümme aastat tagasi oli kohaliku vaimulikuna kuldleeri pidanud. Jumalateenistusel laulis Mõniste-Varstu segakoor Dimena ja Hargla memmede ansambel, koori juhatas Ele Vakk, ansamblit Külli Mannas. Leerilapsed tänavad vaimulikku ilusa päeva ja ...
Sel aastal 12. märtsil oli 400 aasta juubel Paul Gerhardtil, kelle nimi on meile tuttav kiriku laulu- ja palveraamatu kaudu. Juubelid on meie tõtlikus ajas ilusad ja tähtsad. Juubelid tuletavad meelde, et juba enne meie aega on inimesed tähendusrikkalt mõtelnud ja ütelnud, teinud ja loonud. Elame suurel määral sellest, mis eellased meile on pärandanud. Eesti lauluraamatus enim esindatud Paul Gerhardt oli sakslane ja ...
Pilistvere, Käsmu ja Räpina kogudus ning vaimulikud Hermann Kalmus, Margit Nirgi ja Urmas Nagel. Samuti on eestpalves koguduste juhatuste esimehed Jaanus Lohur, Helgi Mannov ja Raivo Võlli. Issand, kingi meile siirast ja omakasupüüdmatut armastust kaasinimeste vastu. Õpeta meid tegema häid tegusid ja teenima ligimest Sinu nime kiites. Issand Jumal, täida meie süda alandliku ja kannatliku meelega, et see ei väsiks ...
Manipuleerimise olemuse kohta on kirjutatud, et manipuleerimine on «inimmõtlemise ja käitumise ideoloogiline või sotsiaalpsühholoogiline mõjutamine soovitavas suunas, eriti massiühiskonnas. Taotletud suhtumise või käitumisviisi saavutamiseks kasutatakse kõikvõimalikke võtteid (ka demagoogilisi), sotsioloogilisi ja muid andmestikke ning massikommunikatsioonivahendeid» (EE nr 6, lk ...
Jämaja Kolmainu koguduse leerilapsed Preedik Heinmaa (vasakult), Hurmet Heinmaa, Eva Õll, Agata Rosenberg ja Taavet Õll ning õpetaja Anu Konks 5. augustil toimunud leeripühal. Vaatamata Sõrve poolsaare elanikkonna vähenemisele ja inimeste suundumisele töö ja leiva teenimiseks Kuressaarde, peavad paiksed sõrulased väärtuseks koguneda tähtsündmuste pühitsemiseks armsasse kodukandi kirikusse. Jumalateenistusel osalenud ligi 90 inimesest ei andnud tooni mitte stoilise rahuga ...
Viimaste kohalike omavalitsuste valimiste tulemusena sai Ambla vald oma etteotsa uusi inimesi, kes asusid aktiivselt tegelema valla arengukavaga, et edendada ja arendada kodukandi elu. Sellesse protsessi kaasati ka kohalik kogudus, kelle kasutuses on Kesk-Eesti vanimaid pühakodasid – Ambla Maarja kirik. Üheskoos tõdeti, et väga hinnaline sakraalhoone ühes oma kunstivaradega vääriks senisest palju enamat ja laiemat ...
Pärnu Eliisabeti koguduses koovad igas vanuses käsitööhuvilised lapitekke, mis saadetakse Soome kaudu Indiasse puudust kannatavatele inimestele.
Pärnu Eliisabeti kirikusse astudes märkasin ühel laual pappkasti kirjaga, mis kutsus käsitööoskajaid kuduma ruudukujulisi lappe lapitekkide tarvis.
«See on ühistöö Soome Tapiola kogudusega. Koome siin Pärnus tekilappe 2007. aasta algupoolest alates,» selgitas Eliisabeti koguduse hoolekandetöötaja Erika Kukk.
Mullu jõuludeks saadi kokku esimese viie teki jagu pehmeid värvilisi lappe, mis kohapeal kokku õmmeldi ja Soome saadeti. Soomest saadetakse lapitekid Indiasse ema Teresa õdedele, kes need puudusekannatajatele jagavad.
Kui alguses kogus ettevõtmine pikalt hoogu, siis nüüd on kudujate ind kasvanud ja maikuus saadi valmis järgmised viis tekki – veel 210 ripskoes lapikest suurusega 18 X 18 cm, mis ka tekkideks kokku õmmeldud. Ühe teki jaoks kulub 42 seesugust kootud lappi.
Erika Kuke sõnul on enamik kudujaid oma koguduse aktiivsemad liikmed. «Just need, kes käivad koguduse juures eri töögruppides, ja diakooniatöö vabatahtlikud töötegijad,» ütles Kukk. Kudumistöö on nüüdseks hoo sisse saanud, sel aastal loodetakse valmis teha kümme tekki.
Tekilappide kudumise kampaanias saavad kaasa lüüa ka need, kel Pärnu kanti asja: kodus võib valmis kududa 18 X 18 cm suuruse lapi ja selle kirikusse toimetada. Tingimused pole ranged: kudum peab olema ripskoes, lõnga villasisaldus ei tohiks jääda alla 50%. «Kasutada saab ära kõikvõimalikud lõngakera lõpud, sest lapp ei pea olema just ühte värvi, võib olla täiesti kirju,» innustab Erika Kukk kudujaid.
|
OSCAR-2019
|
||
Viimasel ajal on naised muutusid tähelepanelik oma küüned ja käed, ja see ei ole üllatav, sest nad on alati tõmbavad enda poole seisukohti möödujad. Ilus ja hoolitsetud maniküür – see on edu pant töövestlusel, töö ja isegi sõbralik koosviibimine . Ning lisaks, kui küüned on kaetud lakiga, nad on kaitstud keskkonna kahjulike mõjude eest, sest plusse on maniküür mass. Kuid pool võitu muuta küüned hoolitsetud ja teine - valida neile sobiva kujunduse. Edasi me räägime mood, mahlane ja särav ananassid küüned, mis teeb iga maniküür ja teie päev on suviselt soe ja positiivne.
Puuviljad on alati olnud suurepärane disain mahlakad küünetehnik. Ja kõik sellepärast, et nad lihtsalt tõstavad tuju isegi tuntud ja lahe päev. "Ananassi-buum" küüned on juba moes on pikemat aega, kuigi sel aastal nõudlus on oluliselt kasvanud.
Maniküür koos mahlased ananassi valima mitte ainult puhkuse merel või ranna pool, selline nail design on kohane tavaline päev, ei saa ju öelda, et ta on helistaja. Pigem ta lihtsalt särav ja elav ning meenutab kauge troopikas.
Valdavalt maniküür ananassi valivad noored tüdrukud, kes soovivad rõhutada kogu oma energia ja impulsiivsus, muidugi mitte negatiivses tähenduses sõna. Rohkem sama küpsed daamid harva eelistada sellist disaini, kuid mõnikord ise ükshaaval küüned kontrasti.
Igal juhul on selline maniküür sobib igas vanuses ja igat värvi tüdrukud, kuigi mustad daamid maniküür ananassi tundub kõige tundus.
Nii et kui olete otsustanud tõsta oma tuju endale ja kõigile teistele, siis on julgem vali dekoratiivsed ananass küüned on tegelikult erinevas nende tulemuslikkust. Mitte ainult ei nad muutuvad suurepärane täiendus pilt, kuid ilma raskusteta rõõmustavad oma valdaja.
Põhivärv maniküür ananassi võib olla väga erinev, peaasi, et ta oli helge, sest mahlane puuvili armastavad väga küpsed värvid ja toonid. Kõige sagedamini peamise värvi valida happelised võimalusi või ere-karmiinpunane, sinised, punased, oranžid ja muidugi klassikaline valge värv, kus ananass on hea välja paista.
Tehnik teeb selle disaini, ilma et see väike kümmekond. Ananass võib joonistada pressitud küüned, teha akvaariumi disainid, näidates puu geel-lakid või kõige tavalisema kiire kuivatamine.
Selline maniküür võimaldab rakendada seda väga erinevad ideed ja katsed. Asetage mitu kujunduse ühes või Kombineeri tekstuuri.
Netiavarustes leiad, ilma et see väike miljoni erinevaid pilte ananass maniküür, mis on tehtud kõige ebatavaline variatsioonides. Silmad hakkavad edasi liikuma ja on raske valida üks asi. Et mitte eksida, julgem valida mitmeid võimalusi, vormistamise, lisage natuke fantaasiat ja edasi luua oma disaini.
Võitmine kogu ananass lumega kaetud valge värvi küüned ikka neid saab täiendada ilus sidruni rhinestones või kuldne joonis. Ei ole valesti teha roheline ananass lehed.
Suurepärane vaatama ja kombineeritud puu disainid küüned, kui näiteks ühe sõrmega kujutatakse kiivi ja teiste sidrun, arbuusi, banaani või ananassi.
Kõige lihtsam vormistamist loetakse kasutades liugurit küünte puuviljadega. Nad on väga lihtsad ja ohutud kasutada, ning lisaks, saate kergesti tehke nendega maniküür, jätmata oma kodus. Variatsioonid selliste siltide küüned on väga palju, võivad nad sisaldada lihtsalt puu või kogu troopilised loo.
Kui soovite päikese tuju, siis ei pea küüned kujutama kogu ananassid, sest keegi ei keelas tõmbab neid ilusaid küüsi. Mitte vähem ilusti otsib ja ananass lõikes.
Spetsialistide arvates nail tööstuse, puu-küüned ei pea alati nägema välja nagu maalid on suured kunstnikud, mõnikord on parem eelistada cartoonish ja lihtsatele visandid puu, mis tunduvad mitte sugugi halvem.
Keerulise puu disainid, muidugi saab ellu viia ainult ilusalongis. Kõige parem on seda maali ei tee üldse küüned, muidu üldiselt käed hakkavad välja "raske".
Väga kallis on välja mahukas ananass küüned, aga enamasti selline disain võib viia ellu ainult ilusalongis, sest ruumilisi puu on tehtud tänu akrüül pulber ja teistele abistava materjali kasutamiseks.
Väga oluline on teada, et kui sa tahad teha ananass disaini küüned, aga sul ei ole aega ja tahtmist eksperimente, julgem Registreeri ilusalong, kus ilma raskusteta saa oma puu unistused. Ja kui hing nõuab loovust, siis varuge kannatust, lakid, näiteks akrüülvärvidega, mida kõige sagedamini kasutatakse müüri küüned. Nad on täiesti ohutud taotluses ja mingil moel ei mõjuta küüne plaat.
Kui te sooritate disain ananassi kodus ja on kogemusi geel-lakid, siis on parem eelistada just neile, sest neid on lihtne juhtida akrüülvärvidega, mis on väga mugav maalingud.
Kui olete otsustanud joonistada lihtne fruity kompositsiooni abil tavalise laki, siis kindlasti vali värske võimalusi ja pärast iga uue värvi hoolikalt puhastage harja. Joonistada tuleb kiirendatud tempos, sest tavalised lakid on väga kiiresti kuivada.
Ütlematagi selge, et selline professionaalne komplekt võib olla ainult spetsialist, sul jääb vaid valida teatud tooted on konkreetse projekti või saate ei omanda seda kõike ja lihtsalt teha maniküür ilusalongis.
Kui sa siiski otsustas katsetada kodus ja teha ananassi-disain, siis soovitame pöörata tähelepanu järgmisele üksikasjalike juhiste.
Katke kõik küüned valge värv, see on peamine värv, kuhu edaspidi pannakse meie puu. Andke lakk kuivada. Peamise värvi saab ka valida roosa või valge variant, peaasi, et ta harmooniliselt kombineeritud ananassi.
Kui teil on oma kollase laki pintsel ei ole väga lai, siis on selle abil kandke väikesed ringid on küüned sama või kasuta eraldi pintsel. Nii, teil on saadud kujundi tulevaste ananass.
Oodake, kuni täieliku kuivamise disain ja katab kõik läbipaistev kinnitusvahend. Soovi korral võite mitmekesistada decor väikesed kivid.
Ka lihtne disain võivad muutuda täielikult kaetud küüned kollane värv pruun joonis ja rohelised lehed lahti provintsis seen.
Ebatavaline lahendus võib muutuda ananass, täielikult täidetud kirkalt kollased rhinestone, ta mitte ainult ei tõmba endale tähelepanu, kuid otsib tõesti fantastiline. Selline disain on kõige parem teha geel-lakid, tavaliste ta vaevalt sul kaua kesta.
Hotellid Clairoix – Hotels.com abiga on lihtne leida sobiv hotell Clairoix, võrrelda tubade hindu ja kohe vaadata vabade kohtade olemasolu. Meie veebilehel on imelihtne leida ja broneerida reisiks soodne Clairoix hotell. Iga hotell on varustatud kaardiga. Lisaks hotellitubade kirjeldustele ja fotodele oleme lisanud külastajate hinnagud ja pikemad arvustused, kus on juttu hotelli asukohast, ümbruskonna meelelahutusvõimalustest, tubade mugavusest ning majutuse ja teenuste kvaliteedist. Meie kliendiprogrammiga Hotels.com™ Rewards liitudes teenite iga 10 öö eest 1 öö tasuta.
Augustis tagandati ametikohalt Tallinna ja Riia linnapea, kes keeldusid kasutama vene keelt asjaajamiskeelena[1].
26. september (vkj 14. september) – ilmus Venemaa Ministrite Komitee asjadevalitsuse ringkiri, mis sätestas Balti kubermangudes venekeelse asjaajamise ja kirjavahetuse[1].
10. detsember (vkj 28. november) – Eestimaa, Liivimaa ja Kuramaa luteri usu talurahvakoolid ja õpetajate seminarid allusid nüüdsest Venemaa Rahvahariduse Ministeeriumile[1].
↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 Eesti ajalugu: kronoloogia. 2007. Koostanud Sulev Vahtre. Teine trükk. Kirjastus Olion. Lk 151–152
|
OSCAR-2019
|
||
Võtsin hoiupaigast rotweileri ja tuttavad ei jõudnud ära ohkida, et sellise koera julged võtta. Täna julgen öelda, et nii head koera pole mul olnud ega ei tule enam ka. Kõik oleneb kasvatusest, pole olemas halba koera, on halb ja loll peremees.
mis hullus see on, et kortermajades peetakse nii palju koeri..?! Suuri veel pealegi, korterid tillukesed, mustust kõik kohad täis, linnas koeraga jalutadagi pole kuskil õieti?! Peaks maksustama sellised koerapidajad ja riik saaks raha ja teised elanikud rahu...!
Minuga on ka 2 korda juhtunud kus koer muutub metsikuks ja üritab rünnata last kooli teel Mustamäel või minu pisikest krantsi kellega jalutan. Enamasti on tegemist naisterahvaga kes ei suuda oma "hobust" kinni hoida või üritab suitsu põlema saada.
Enne kõike tuleb LoomaKaitseLiit ja Varjupaik vastutusele võtta, kuna andsid ette arvamatu käitumisega looma Heausulisele Looma võtjale.... Kui selline loom satub varjupaika, tuleb ta kohe lõpetada, kuna on ühiskonnale ohtlik element.
miks inimesed looma peale kurjad on,pole veel kuulnud,et keegi pagulastest,kes pomme lõhkavad,et keegi neid oleks soovinud magama panna
Olgu veel lisatud, et mõned koeraomanikud veidi imelikud. Mul koerad 0,5 ha-l piiratud alal aia sees. Loomulikult aia taga jalutavad koerad peavad nimelt tulema meie aia äärde jalutama, kuigi oleks võimalik ka teisel pool teed jalutada, omanikud toovad ikka meie aia äärde, Pole välistatud, et läbi aia kellegi koon lõhki tõmmatakse. Kui meie jalutame väljaspool kodu, siis püüame ikka aedadest eemale hoida, kus koerad.
mis mõttes, et kui koer pääses lahti kogemata, siis peavad teised leplikult taluma kallaletunge? Minule on tulnud kallale koer, kelle peremees unustas värava kogemata lahti. Omanik peaks maksma kõik ravikulud, katkised riided ja trahv ka traumeerimise eest.
No mis ma oskan öelda. Kolm koera olen varjupaigast võtnud. Koeraomanik olnud üle 15 aasta. Peres on olnud kaks-kolm koera +kass ja lapsed pidevalt. Varjupaiga koertel on vahel omad kiiksud, kuid need on "ravitavad". Oma pere koeradki purelema läinud ja ega tegelikult purelemist väga lahutada pole võimalik. Samas on näha, et tegelikult nad üksteist ära tappa ei taha, kuid tüli on suur (ka olnud ühel koon paistes, teisel käpp katki). Üks koer ajab kassi 13 aastat juba taga, aga tõsist plaani pooleks hammustada pole, kuigi võimalus ju oleks. Nagu näete polegi mul midagi tarka öelda, sest loomade suhted on keerulised ja inimesel raske neist aru saada.
Teatud koeratõud ja suuremad krantsid tuleks võrdsustada relva, või erivahendiga. Sellest tulenevalt kehtestada ka omaniku vastutus koera rünnaku korral.
Halvad lapsed ka magama panna? Ka koeri saab kasvatada. Kui sa käid alati rihma otsas jalutamas, siis pole ju tegelikult õrna aimugi, kuidas koer käitub omapäi ja kiidad kõigile, et minu koer ei ole agressiivne. Tegelikult 90 prossa neist ründaks teisi koeri.
Mul on varjupaigast saadud täiskasvanud koer ja kavatsen ka edaspidi oma loomad ainult varjupaigast võtta. Tunduvalt malbema iseloomuga kui minu eelmine kutsikana võetud koer. Oskab hinnata kodusoojust, mille korra kaotas. Oskan tema iseloomust tegelikult vägagi hästi välja lugeda, eelmise omaniku käitumist. Teda koheldi sõbralikult, aga ei treenitud ega viidud koertekooli, mistõttu võis elava iseloomu tüütuks muutuda.
Ma ei julge küll väita, et antud juhul koer inimest esimesena ründas. Jah ta läks kallale teisele koerale. Omanikuna loogiliselt hakkad sa oma koera kaitsma ja ajad seda teist minema ehk siis ründad ise koera ja ta asub end kaitsema. Nõme olukord, kus justkui polegi midagi teha kui vaadata, kas su koer asub võitlema või laseb end maha murda. Sekkud, siis riskid oma tervisega. Hammustada võib selles olukorras ka enda koer.
Mul on hea koer, aga ma ei julge teda kunagi väljas rihmata lahti lasta. Ei inimeste pärast ma ei muretse, neid ta kindlasti ründa, kui need just ise malakaga ei vehi. Just nimelt teiste koerte pärast. Koerte omavahelised suhted on teine teema ja seda mina ette ennustada ei oska, miks mõned üksteist ära süüa tahavad.
Koer pääses kogemata lahti. Ei pea inimese hooletuse tõttu teda magama panna ega ka varjupaika tagasi viima. Kui minu ja üleaedse koer korraga aiast välja pääsevad, siis on ka verivaenlased. Kuid oma aias sees tervitavad üksteist läbi võrgu sõbralikult saba liputamisega.
Koeraomanikele tuleb kehtestada koeramaks. 100 € kuu, vabastatud pimedate juhtkoerad ja muud teenistuskoerad. Selle maksu eest tagatakse koertele esmaabi ja steriliseerimine ja kastreerimine. Kui aga keegi mõtleb illegaalselt koera pidada, siis tema koju tuleb koerte varjupaik või ravila.
Koerad ei satu varjupaika sellepärast, et nad pahad on. Neil on pahad peremehed olnud, kes neid halvasti kohelnud ja siis nagu nartsu ära visanud. Koer on alati peremehe nägu. Kui peremees on loll, agressiivne, vägivaldne, siis on ka tema koer rikutud närvikavaga.
Koerad ikka ründavad üksteist. Eriti koerad, kes pole harjunud vabalt liikuma. See koer ei läinud inimest ründama. Lihtsalt kui inimene kaht purelevat koera lahutama hakkab, siis jääb ta paratamatult sinna vahele.
Sellises olukorras, kus lahtine koer ründab, teevad paljud selle vea, et sikutavad oma koera rihmast. Sellega tõmbate tema kõri üles ja ta muutub kaitsetuks. Laske rihm lahti ja lakse koeral end kaitsta ja eest hüpata.
Pikalt koeraomanik olnud ja võin öelda, et enamus kodust kogemata lahti pääsenud koeri kipub teisi koeri ründama. Asi pole üldse koer viltuses iseloomus, vaid et koera pole treenitud lahtiselt kõrval kõndima. Naabrite koer kipub vahel üle aia hüppama. Vantsib ringi ja inimestega on sõbralik, aga nii kui ma oma koeraga peaksin sel momendil jalutamast tulema, siis sööstab peale purelema.
lugu ja kahju on kõigist osapooltest, ka koerast, kes omadega nii sassis on. Pere soov koer tagastada on täiesti arusaadav, mina ei julgeks enam looma kassi või lapsega koos koju jätta. Lihtsalt väga kurb kogu see olukord.
Kuul pole mingi lahendus. Loomal oli kindel põhjus. Tänapäeva inimesed on aga nii pimedad ja juhmid, et nad ei vaevu isegi tegelema asjaga, kuigi neile probleem otse näkku vahib, nad ikka ei jaga laksu välja.
Kust kirjutaja teab, et see võitluskoer oli, mida tähendab maratonrünnak? Koera tõug ei ole taksi, vaid taks. Jne. Kui funktsionaalne kirjaoskus puudub, siis avalik kirjutamine ja esinemine tuleks keelata.
Omanik vastutab alati looma eest. Loom võib alati olla ohtlik. See, et justnagu omanik oli omast arust heategija vms, rumalus ja naiivsus ei vabasta vastutusest. Mõni inimene võib selle tagajärjel saada eluaegsed armid näkku, sõrmedest ilma jääda ...
Mgama jah, hea ju, võtad koera varjupaigast, tead, et pead vastutama-kasvatama, aga noh...kui ei viitsi, uuesti varjupaika või magama. Saad lapse- ei kuula sõna, annad peksa või viid lastekodusse, võtad mehe/naise- ei meeldi, lähen kohe lahku. Mõtlema peab, mitte lahmima. Koera tagasi varjupaika viia on küll suur viga, pigem vaeva näha, magama panna? Milles koer süüdi on, et teda halvasti koheldi, TEGELEMA PEAB! Ja kui asja ei saa, siis peab käima õues suukorviga ja võtmagi arvesse, et ta on teistega agressiivne.
Tule taevas appi, enamusel puudub elementaarne arusaamine loetust. Omanik polnud koera võitluskoeraks kasvatanud, vaid päästnud hoiupaigast alles hiljaaegu. Koera ei lastud lahti, vaid pääses jooksu hoolimatude transporditööliste tõttu, koera võtnud pere niigi õnnetu. Magama panna või mitte on eraldi teema. Muidugi juhtunu on kole ja arvan, et antud koera suhtes peab päris tõsiselt mõtlema, kas ja kuidas ja kas üldse edasi. Bokseri pilt antud arikli juures on minu meelest aga väga alatu, bokserid pole võitmuskoerad, minu Molly oli üks leebemaid koeri, keda üldse maailmas näinud olen.
jõuab kätte aeg kui omanikul on KOHUSTUS koerale suukorv panna kui ta oma lemmikuga õues viibib? Ei oleks nii koledaid tagajärgi.
ei panda inimest rünnanud koeri magama. tabasalu mäe all ehk vaeste tiskres elab ka üks loII oma kahe malamuudiga, kes inimest ründasid, omanikul jääb ülbust ülegi.
...palun eemaldage räigelt vale ja eksitavalt asjatundmatu pealkiri. Pole olemas Bokserilaadset võitluskoera !!!!!
härrased või prouased "ajakirjanikud" või kes iganes selle soperduse on kirjutanud ja ennast ajakirjanikuks peavad, võiksid kõigepealt selgeks endale teha, mida tähendab termin VÕITLUSKOER. Kas iga lahtiselt liikuv ja ründav koer on nende arvates võitluskoer? Paluksin viidet, kust pärineb selline info. Jumala eest, meie nn. ajakirjanikud ja ajakirjandus on ikka alla igasugusese taseme.
Miks on artiklit iseloomustama pandud bokser pilt? Bokser ei ole võitluskoer ja see koer, kes neid einimei ja teisi loomi ründas ei ole bokser.
Mina saan aru küll koeraomanikest,sest meie koer on ka kodus väga nunnu ja väga hea perekoer .laps on teda küll torkinud aga ta ei hammusta kunagi oma pereliikmeid .Pigem uriseb ta hoiatavalt lapse peale kui ta enam mängida ei taha .Aga õues nagu väikseid koeri näeb nii on ta marus .Ise on ta keskmist kasvu .Peale seda kui teda hammustati oma kodu ukse taga ,hakkas ta õues teisi väikseid koeri karistama .Nüüd polegi meil muud varianti kui suukorv .On koeri kellega ta väga hästi läbi saab ,neid kes teda on hoidnud .Inimestele ta kallale ei lähe ,ainult uriseb ähvardvalt kui inimene kätega vehib või kahtlaselt tuigerdab. .
kas feisubuuksus võeti omanikega ühendust.kas loomakaitse on ametlikult teavitatud et omanikud tahavad loomakese hüljata Viimati kui toimus koerarünne veiste vastu tõusis just selline torm ootan järge kuidas ahistatakse kutsat
sellist tõugu koer võtta varjupaigast. mis ajalooga? tundmatu. heal juhul saab sellist koera ikka ise sündimisest peale kasvatada. ja ka siis pole miskit kindel.
keerulist on. Koeral on halb minevik. Teda on väga ha.lvasti koheldud. Mul on ka varjupaigast võetud koer. Nendega tuleb väga südamlikult ringi käia, nende psü.ühika on väga rik.utud ja nad ei harju kaua ära uue ja parema eluga. Kui omanikud kohe ta tagasi viivad on see loomale uus sh.okk ja te häv.itate selle looma hin.ge, või juhul kui uued omanikud on samuti vast.ikud, siis jah.
Koer ründas liigikaaslasi ja enamasti on see mängu või konkurentsi osa, koer on riiakas. Ka inimesed norivad tüli ja ka seda on ennetatud moraalireeglitega. Pole siin mingit süüd, teiste koerte omanikud pidanuks kõva häält tegema ja ka oma koera rahustama, sest purelemine on alati vastastikune.
Jah, peremees peakski kõik raviarvedkinni maksma, lisaks ka moraalse kahju perekonnale.Muidugi võiks huvi tunda, miks ta koera tigedaks on kasvatanud?
Kaalutakse koera tagastamist varjupaika, kusjuures tuleb hoolega mõelda sellele, et ega see järsku tema jaoks liiga suur karistus ei ole, sest et koer ei oska vale karistust andestada? Kas see tahab olla mingi räige nali?? Kui kirjeldatu õige on, siis koer igaveseks unele ja koeraomanikele kriminaalasi ettevaatamatusest põhjustatud tervisekahjustuste eest inimestele ja loomadele. Puretud koeral 8cm sügavune auk saba juurel, ulatudes pärakuni - millised kannatused! Inimene sai pureda näkku! Armid ei pruugi iialgi paraneda!
Minu teada Eestis küll koertevõitlusi ei peeta! Seega, ei saa artiklisse kirjutada võitluskoer. See, et sadu aastaid tagasi Ameerikas või Inglismaal või Saksamaal jne, koertevõitluseks aretati või kasutati, ei tähenda, et antud tõud on siiani võitluskoerad. http://www.koer.ee/Saksa_bokser.html Väga inetu, kontekstist välja rebitud, vaenu õhutav sõnavara.
Selline isend tuleb kohe magama panna enne kui midagi hullemat ei juhtu. Kes siis jõuab seda hala ja sajatamist ära kuulda jälle...
Hea tahte märgiks võiks koera peremees maksta kinni puretud koerte raviarved ning vigastada saanud inimeste ravi_ ja katkiste riiete arved. Sellise koera koht ei ole vabapidamisel.
Muidugi, ei tea, millal võib koer pöörduda oma kodus olevate inimeste vastu ning siis on õnnetus käes.
Täis soodad olete või? Mida seal veel arutada on? Kui selline suur koer on juba korduvalt inimesi rünnanud, siis tuleb kohe magama panna. Või ootate kuni mõni laps ohvriks satub?
|
OSCAR-2019
|
||
Kurb on iseenesest see, kui lihtne on manipuleerida rahvast. Piisab vaid kutsuda üles "keelama" ja ongi võlusõna lausutud. Rahvas ei viitsigi aru saada , et konflikt on kahe ärimeeste grupi vahel, ühed kardavad, et jäävad ilma odavast toorainest oma pelletitööstusele ja teised tahavad puidust miskit kallimat, kui pellet teha... Ja kakluse tööriistaks on hüsteeriline rahvamass, kes omal ajal vastuseisu (fosforiidi nimel) najal iseseisvuse sai ja seega muutus "vastuolemine" justkui iseseisvuse ja edu psühholoogiliseks garandiks. Jama värk.
Huvitav, et mulle meenub selle valguses keegi proua Palm Tallinnast, kes ei soovinud oma aknast EKA uut klaashoonet vahtida ja asi läksi nii, et pr Palms saab lõpuks hoopis parklat vaadata, millega ta VÄGA rahul on. Aga kui kiunub terve linnatäis inimesi, et ei taha, siis pole see nagu midagi. Näib, et kilekottidega saab siin ilmas ikka tõesti kõike, mida vaja.
Riikliku silmakirjalikkuse, suitsukatte ja peeglite kõrgpilotaaž. Midagi pole otsustatud, miski veel ei riiva teie õigusi jne... Kuni ühtäkki on liiga hilja midagi muuta. Miks Tartu halduskohus seda otsuste ei langeta?
IRW. Elu seaduspärasus on selline, et kui ütled A, B siis tuleb õelda ka C. Ja seda tartlased teavd ning vaidlustavad varakult selle A. Tagajärjetult ning tehas tuleb!
Kohus peabki lähtuma seadustest,mitte emotsioonidest. Üheski EV seaduses ei ole kirjas,et tselluloositehast ehitada ega planeerida EI TOHI. Ei tohi jah looduskaitsealale. Aga kas kogu Eesti territoorium ongi üks suur looduskaitseala? Kui on,siis sätestage see seaduses! Kuulutage seadusega kogu Eesti territoorium rahvuspargiks,siis tuleb 75% tööstusest ka likvideerida.
Lõpetuseks: mets taastub ja kasvab uus, natuke halvenenud Emajõe vesikond taastub tulevikus tehnoloogia arenedes ja me saame vähendada muud olemasolevat reostust,kui meil on raha. Aga väljasurnud eestlasi kui rahvust ei taasta tulevikus enam miski. Sellele tasuks protestijatel mõelda.
200-le ukraina venelasele tööd pakkuv tehas on julgeolekuküsimus küll, aga mitte selles mõttes, mida keegi Raits jahub.
Tehas kus ühe töötaja kohta on aastakäive üle 1mln€ (keskmine Eesti tööstuses on alla 30 000€),ei hakka kindlasti palkadega närutama. Kui eestlastele üle 3000€ kuupalgaks ei sobi,eks siis jah tuleb mujalt töölisi tuua樂
Kas keegi palin seletaks lõpuks ära, et milles seisneb eriplaneerongu algatamise aluseks olev 'avalik huvi' ?
Ausalt öeldes tunnen natuke isegi kahjurõõmu - kuipalju on Tartu linn ise planeeringute seoses sohki teinud ja inimestest üle sõitnud. Nüüd linnapea populismi tõttu oma ebakompetentsuses naeruvääristanud rahvaalgatuse.
Ju vist. Aga pealkiri on eksitav- kohus väitis et keskkonna ja asukoha uuringute peale pole õigus kaevata. Uuringud ja ehitus on erinevad asjad. Samas jälle võib ametkondades saada ühe kiire templilaksuga uuringust ehitus. Piltlikult muidugi.
Seekord olen kohtu arvamusega sama meelt. Ei Tartu linnal ega rohelistel(?) ole mingeid argumente.On vaid emotsioonid ,oletused ja tõestamata väited
Minagi imestan,et Tartus,tarkuse linnas on nii rumalad linnajuhid,kes enne kohtusse kaebuse esitamist juristide käest nõu ei küsi.
Pmst võiks kokku leppida nii, et edaspidi Tartu ja Tartumaa töötu abiraha ei maksa. Sest tööd ja raha on niigi küll ja seda raha läheb riigil mujalegi vaja
Tallinlane, kas sul on Ida-Virumaale obrok pahupidipööratud maa eest makstud, et siin Narva elektrit kasutades lollusi kirjutad?
Linn leidis veel, et õigusliku aluseta riigi eriplaneeringu läbiviimine sekkub õigustamatult Tartu linna enesekorraldusõigusesse ...
Toh-hoh, kas nad arvasid siis, et see tehas pannaks püsti lausa Raekoja platsile või mujale Tartu linna piires? Või käib ka linnaga ümbritsevad vallad nüüd linnaõiguse alla? Kas nad ikka mõtlesid oma kaebust tõsiselt või oligi see üks valimiste eelne kampaania? Või pole linna palgal ühtki juristi, kes oleks pädev selliseid asju korraldama? Asi on ikka halb, kui allutakse emotsioonidele. Emotsioonid pealt tehtud otsustest pole kunagi head nahka saanud. Miks küll neid tõsiselt võtta ei saa? Kogu see asi on juba algusest peale neil aia taha läinud. Või seda tegelikult tahetigi? Millega küll linna nõunikute kari tegeleb või kes nad on ja kuidas on nende pädevusega?
Jah, asjaolud ise mängivad EKRE'le kaartid kätte. Ja isegi vaatamata mõnele EKRE üsna jämedale apsule (viimane oli sundvõõrandamise lihtsustamise, Rail Balticu projekti raames olulise eelnõu poolt hääletamine) nende reiting tõuseb.
Kui rahvas vastu ning ehitust ei tule, ei ole mõtet raha ka uuringutele raisata. Uuringu hind on ikka suurem kui paar pudelit Eestis müüdavat õlut.
Las sinu KOV algatab sinu kinnistu osa suhtes sundvõõrandamise menetluse, et keegi erainvestor saaks sinna ööklubi ehitada. Täpselt sama palju seadusega kooskõlas nagu riigi eriplaneeringu algatamine antud juhul.
Normaalne! Villand sellest oravate trikitamisest - ise olid suurimad planeeringu algatamise toetajad, nüüd vastased - kilekott on vist teel kaotsi läinud ;)
Vot see on nüüd küll kohtu tase. Kelle jaoks on riik- rahva jaoks. Rahvas teostab riigi valitsemist oma parima äranägemise järgi. Ja kui rahvas leiab, et tehas, mida tahetakse nende elukeskkonda rajada, on ohtlik, siis on rahval õigus see tehas keelustada.
Nüüd siis leiab ise seadusi tegev kohus, et pole isegi õigust kaevata. Mis isevalitsejaks kohtud on end Eestis sättinud ?
Oravad? :) Oravad on Valitsuses, mis Vabariigi Valitsuse 12.05.2017 korraldusega nr 141, algatas eriplaneeringu koostamise?
See kommentaar on sisestatud anonüümse kasutaja "mats" poolt ja on seetõttu nähtav ainult anonüümsete kommentaaride kaustas
Ega ehitama hakkata. Selle uuringuga alles selgitatakse välja kas üldse oleks võimalik, mis kahjud kaasneksid jne.
Piltikult on olukord selline, kus sa lähed ja vaidlustad kellegi õiguse tellida endale tulevikuks maja projekt.
|
OSCAR-2019
|
||
Reval Folgil on 15. septembril kell 19.00 au avada teine hooaeg Eesti-Walesi duoga SILD (Sille Ilves ja Martin Leamon). Sissejuhatavateks esinejateks on suvel rahvusvahelises noortelaagris Reval Etno osalenud lapsed koos üllatusesinejaga. Lähemalt saab sündmusest lugeda siit..
Sille Ilves: Kuna mul on olnud kaks kodu: Wales ja Eesti, siis on just need geograafilised paigad kõige südamelähedasemad. Kui olla veelgi täpsem, siis Lääne-Walesi rahutu ookeani kohin ja kodus olles Setomaa metsamühin on mulle jõudu andvad. Inspiratsioon aga võib tulla täiesti ootamatult viibides täiesti tundmatutes paikades.
Martin Leamon: Inspiratsioon võib tulla ükskõik kus, ükskõik millal. Üleüldiselt on minu sünnikoht Gower Walesis, paik millest ammutan lõputut inspiratsiooni. On üks köök Alltfechanis, Pencaderi külas, Ceri Rhys Matthewi ja Julie Murphy kodus, kus on alati palju head muusikat ja sööki. Eagle pub Llanfihangel-Yr-Arthis on tilluke, hubane ja eeldusteta oaas sügava kultuurikihiga.
S: Viiulimängus oli ja on mulle siiamaani suureks eeskujuks Iiri traditsionaalne viiuldaja Kevin Burke, kelle sooloplaat „If the cap fits‟ hullutas mu tõeliselt ära ning julgustas mind avastama keldi muusika juuri. Walesis on meil hea sõber ja muusik Ceri Rhys Matthews, kes avas minu muusikalise mõtlemise ukse, mille hoian lahti igapäevaselt. Üks mõttetera temalt on selline: „Muusika on kui lõuend, millele sina, kui muusik, kui kunstnik, maalid oma pildi ja oma maailma, valides omad muusikalised värvid ja vahendid.‟ Ceri on ansambli Fernhill loominguline juht.
M: Mind on mõjutanud paljud, liiga paljud, et kõiki üles lugeda. Suurimad neist on aga Ceri Rhys Matthews ja Neil Young. Ma väga soovitan nende mõlema loominguga tutvuda.
S: Me oleme nüüd Eestis elanud umbes kaks ja pool aastat. Siin oleme me vähe avalikult esinenud, küll aga mängime muusikat igapäevaselt oma kodus, ajaviiteks. Suurbritannias olles korraldasime tantsuõhtuid traditsiooniliste tantsudega (nimetades neid õhtuid twmpath/ceilidh/fest noz) ning andsime kontserte aastaringselt folgifestivalidel ja -klubides. Tantsuõhtud on sellise seltskondliku ja funktsionaalse iseloomuga, kus igas vanuses rahvas saab kokku ja tantsib koos, luues vahetu õhkkonna. Suurbritannia kontserdipublikuks olid aga enamasti vanema generatsiooni rahvamuusika fännid, kes on tavapärasest folgihuvilisest uudishimulikuma ja avatuma maailmavaatega. Rahvamuusika ehk folk music on Suurbritannias umbes samas staatuses kui džässmuusika, selline põrandaalune- ehk alternatiivmuusika. Meie repertuaariks on traditsioonilistel Walesi ja Eesti meloodiatel põhinevad instrumentaallood ja mitte-ingliskeelsed rahvalaulud, mille seaded oleme loonud läbi oma filtri, seega meie kuulajaskonnaks on rahvas, kes ei karda muusikas seigelda ja kogeda midagi ainulaadset.
M: Olen enamiku oma elust elanud Suurbritannias. Seal olen mänginud pubides, kirikutes, kunstikeskustes, festivalilavadel, lossides, põldudel, mis on täis joobunud mootorrattureid, aitades, randades, folgiklubides, muuseumides, linnaväljakutel, aiapidudel, džässklubides, rahvamajades ... Igal pool mängides saad aru, et inimesed on kõik ühesugused, me elame ühe päikese all, ainult söök on erinev. Publik võib olla ükskõik milline. Avameelsed inimesed on minu lemmikpublik.
Kas te olete kogenud mõnda ekstreemsemat kontsertolukorda (ise üles astudes või kontserti külastades)?
S: Mitmelgi korral oleme omal nahal tunda saanud nii siin kui seal pool lompi ekstreemseid kontsertolusid, mis on enamjaolt tingitud kontserdi korraldajate halvast korraldusest, kus ilmastik on pillimänguks liiga külm või helindus nii kehv, et mikrofonid vilistavad jne. Tihti on nii, et need, kes ise ei ole muusikud, ei oska seda õudust endale ette kujutada, inimlikkusest jääb vahetevahel tõesti puudu. Samas on aga ilusaid hetki kontsertidest, mis jäävad hinge puudutama igavesti. Kõige toredamad ongi kontsertidel need spontaansed olukorrad, mil publik võtab initsiatiivi üle ja suhtleb esinejatega, luues sel hetkel täiesti uue raamidest väljas olemise, vaba tunde. Ja kas mitte enese vabalt tundmine pole see kõige ihaldatum tunne üldse?
M: 2009. aastal mängis SILD Smithsonian Folklife festivalil, Washingtonis. Sealt käib 10 päevaga läbi üle miljoni inimese. Ma juhatasin ühte lugu sisse ja mainisin Gowerit, oma kodu. Keegi publikust elas sellele valjuhäälselt kaasa – keegi noor naine hüüdis „Jaa, kolme kalju rand!‟, mis on selles regioonis tuntud rand. Ma ütlesin et see on mu kodurand, et olen pärit Pennardi külast. Hääl vastas: „Pennard! Ma olen ka sealt pärit!‟. Ülejäänud publik oli meie vestlusest haaratud ja elas väga kaasa. Ma küsisin naiselt ta nime, ja selgus, et käisin samas koolis ta õega! Publik oli hämmingus! Vestlesime peale kontserti, ja selgus et ta oli tol päeval Washingtonis ja kontserdil täiesti juhuslikult. Sa reisid teisele poole maailma ja kohtad kedagi oma külast (ta pere oli 25 aastat tagasi emigreerunud). Maailm on väike, kas pole?
Voolavat jõge. See on see sama jõgi mis lõpuks suubub merre, kuid mis kogu aeg muutub ja mitte kunagi ei ole ta samasugune mitte üheski punktis. Pärimuse kandmine ja pärimusmuusika viljelemine tähendabki olemist osa sellest jõest, mis kogu aeg muutub ja mis muudab sind ennast kui muusikut samuti.
S: Seda peaks küsima neilt endilt. Kui mina olin teismeline noor 1990. aastate lõpus, siis oli pärimusmuusika, kui selline, täiesti uus nähtus ja minu jaoks oli see väga põnev uus maailm, mida avastada. Ma väga loodan, et tänapäeva teismeline noor võib ka enda jaoks leida pärimusmuusika kui alternatiivse eneseväljenduse vormi.
M: Ma loodan, et see annab neile viisi kuidas ennast väljendada ja võimaluse olla osa suuremast ja võimsamast kui keegi meist. Ma loodan, et nad leiavad selle olevat alternatiivi peavoolule ja loodan, et nad ei näe seda kui odavat ja lihtsat teed populaarsuse- ja kuulsuseni.
Sille: Ela ja lase teistel elada! Ma juba elangi selles maailmas ja elan just nimelt väikestviisi oma üürikest elu nii meeldivalt kui võimalik. Igaühel meist on ju see valik, kuidas elada, tuleb lihtsalt arukalt valida ja tunda rõõmu sellest, mis sul on.
Martin: See kõik oleneb mu tujust – mis ma sõin hommikusöögiks. See on kaugel täiuslikkusest, aga see on ainus, mis meil on. Mulle meeldib Dalai Lama mõtteviis: „Ole optimistlik, siis tunned end paremini.‟ Arvan, et oleks tore kui utoopia eksisteeriks – kuigi ainult liivatera sünnitab pärli. Niisiis, astudes Platoni ja Sir Thomas Moore´ga ühte leeri soovitan kuulata ja mõtiskleda laulu „The Big Rock Candy Mountains‟ üle.
|
OSCAR-2019
|
||
Ma olen täheldanud, et blogijatel on nagu mingi ühine tsükkel või graafik või jumal teab misasi. Kui juba üks blogija mingi teema üles võtab, siis hakkab samateemalisi postitusi tulema ka teistelt blogijatelt. Kummalisel kombel ma täiesti usun, et blogijad tulevad täiesti iseseisvalt selle teema peale ja avastavad isegi üllatusega, et keegi on JUST samal teemal bloginud.
Mingi hetk oli spordiblogijatel kaalutõusu faas, siis oli motivatsioonilanguse faas, siis oli võtan end uuesti käsile faas ning nüüd oleme me jõudnud enesearmastuse ja aktsepteerimise faasi.
Lugesin Palja Porgandi Instagram’i postitusest, et teda sõimatakse paksuks ja ta ÜÜRATU tagumik on kellelegi ette jäänud. Vaatasin siis ise ka seda tagumikku ning pidin tõdema, et ta on tõesti juurde võtnud. AGA ta tagumik ei ole kindlasti suur ega ka kole.
Eks nende kritiseerijate point ongi selles, et nad tahavad tähelepanu juhtida muudatustele, mille üle muutunud isik otseselt ei rõõmustata. Ma usun, et Porgand on ise ka teadlik, et ta on juurde võtnud, aga selline pidev meeldetuletus kiusamise eesmärgil ajab lihtsalt tigedaks. Mind küll ajaks.
Ma alguses üritasin ennast kaitsta ning selgitasin, et ma ei vihka oma keha, ma lihtsalt saan aru, et mu reied on tselluliidi ja venitusarmidega kaetud ja see ei ole kena vaatepilt. Kes iganes tahab väita, et tselluliit ja venitusarmid on ilusad ja ma peaksin nende üle uhke olema, need elavad ise illusioonis. Ei ole venitusarmid ja tselluliit ilusad. Olge nüüd ausad, vaadake sügavale enda sisse ja kujutlege, et teil oleks palju rohkem venitusarme ja tselluliiti, kui praegu. Kas te tunneksite end ilusamana?
Mina kirjutan oma puudustest just seetõttu, et kellelgi ei oleks mulle salvavalt midagi sellist öelda, mida ma ise ei teaks ega tunnistaks. Mul ei ole midagi varjata, ma tunnen end endana hästi. Muidugi tahaks ma oma venitusarmidest lahti saada. Samas tahaks ma ka, et mu lapsed ei vinguks kunagi, mu kodu oleks alati laitmatult korras, abikaasa teeks rohkem kingitusi ja mu koera hingeõhk ei haiseks nigu mädamuna. See aga ei tähenda, et ma oma lapsi, abikaasat ja koera vihkan ja pean pereteraapiasse minema. Saate aru, mida ma mõtlen?
Ma olen enda meelest positiivne, tegus, rõõmsameelne ja tark naine. Ma ei põe oma välimuse pärast kindlasti mitte rohkem, kui keskmine eesti naine.
Ma saan oma mured siin blogis välja kirjutada ja seetõttu olen ma ka rahulikum ja enesekindlam. See ongi minu teraapia – oma probleemidest kirjutamine.
Ma kurtsin ka juba siin blogis ja Instagramis, et ma olen juurde võtnud. Alguses mõjus see mulle võrdlemisi masendavalt. Ma kujutasin ette, et nii see kiire paisumine pihta hakkabki ja aasta lõpuks olen jälle 80kg valmis. Suure hirmuga hakkasin isegi kaloreid lugema ja rohkem jooksmas käima (rasvapõletuseks).
Mul on hakanud mingi tagumik tekkima, kohe selline kena ja ümar. Ei ripu enam nukralt kusagil põlveõnnalde ja vaagna vahel, vaid on täitsa seal, kus tagumik olema peab. Jei!
Mulle tundub ka, et kuigi mu reied on jämedamad, siis on nad ka tahkemad, ilusamad, siledamad. Nad ei ripu ega lapenda kui ma kõnnin, vaid neil on kuju, mida ei ole varem juhtunud 😀
Ma tahaks igal pool ilma riieteta käia 😀 Ma lihtsalt oleks pesu väel. Päris alasti ei tahakski olla, sest teate küll – kaks last, imetamine, tissid 😀
Ma olen nagu armunud. Ma ei leia endas väga palju vigu. Ja kui leiangi, siis ma suudan need armsateks mõelda.
Ma mingi hetk tegin kuumaga trenni ainult bikiinides. Noh, sest muud ei kannatanud selga panna. Ma oleks vist alasti treeninud, kui kedagi poleks kodus olnud. Kõik trenniblogijad, kes end filmivad või ennast pildistavad, need teavad, et liikuv keha võib teinekord pildile või videole maru inetult jääda. Kõik vead tulevad esile. Ma tegin endast ka paar videot ja pilti, kui ma bikiinides treenisin ja ma pole julgenud neid kellelegi näidata. Kuid nüüd tunnen ma lausa uhkust nende üle. Jah. siin-seal on tselluliiti ja ilmselgelt natukene liiga palju rasva, kuid mind ei häiri see enam. Ma näen lihaseid ja ma näen rasket tööd, mis on tehtud, et sellinegi keha saada. Mul on hea tunne.
Ma tunnen, et ma käitun ka enesekindlamalt. Ma nagu tean, et ma olen täiega fine ja ma tahan, et kõik näeksid, kui fine ma olen. See kõlab jube edevalt, ma tean, aga ma ei saa sinna midagi parata.
Kui sa ise oled enesekindel ja tunned ennast ilusa ja kõikvõimsa naisena, siis see kiirgab sinust välja ja jõuab ka teisteni. Mulle on hakanud tunduma, et ma saan meessoolt palju rohkem tähelepanu kui varem. Ja ma ei pea silmas sellist “lase ma näpistan su kanni” stiilis tähelepanu. Ma mõtlen sellist naeratamist tänaval möödudes ja viisakat järele vaatamist, kui ma möödun. See meeldib mulle 🙂
See otseselt ei anna mulle midagi, ma ilmselgelt ei ole maailma kõige ilusam naine, aga see ei tähenda, et ma ei võiks end sellena tunda. Onju? See annab mulle hea enesetunde ja sellest mulle piisab.
Ega ma täpselt ei teagi, kas mu suur enesearmastus tuleneb sellest, et ma nii hea välja näen, või näen ma hea välja, kuna ma õppisin ennast armastama. Vahet tegelikult ju pole.
Praegusel hetkel on mul küll selline tunne, et ma võin kõike teha, mida ma tahan. Maailm on mulle valla ja ma pean lihtsalt kätte võtma ja seda otsast avastama hakkama.
Kes mu postitusest enesekindlust ei saanud ning tunneb end ikka laisa, lodeva ja inetuna, see mingu ja tehku natukene trenni ja ma luban, et enesetunne paraneb. Ausõna. Pole midagi, mis paneks mind end paremini tundma, kui korralik šoppingutuur ja/või trenn. Kuna ma hetkel olen emapalgatu ja veidi vaene, siis mina pean ainult trennidega leppima. Kellel võimalik, mingu šopaku ja tehku siis trenni 😉
Seda oli tõesti hea lugeda. Eriti olukorras kus tervise huvides vaja endal kaalus juurde võtta aga samas ei julge. 🙈
|
OSCAR-2019
|
||
Mõned päevad tagasi kaitsesin oma lõputööd, kus uurisin teenuste koosloomet tulevase Saue ühendvalla piirides ja siinkohal tahakski jagada mõningaid avastusi ja järeldusi.
Teema valikut inspireeris paljude inimeste välja öeldud mure, et kui vallakeskused Saue linna kolivad, siis võim kaugeneb ja koos sellega ka vajalikud teenused. Aga tegelikult ei pea see üldse ju nii olema – vähemalt praeguses Saue vallas on enamikes külades vägagi tegusad vabaühendused (MTÜ-d), kes omavalitsuse toel ise elanikele teenuseid pakuvad. Ja tulevikus võiks vabaühenduste roll ju isegi suurem olla.
Koosplaneerimine – ehk siis vabaühendusi kaasatakse nii eelarvete koostamisele kui arengukavade välja töötamisse.
Koos teenuste välja töötamine, kus vabaühendused, kes oma sihtrühmade vajadusi paremini tunnevad saavad kaasa rääkida, mis teenused nende piirkonnas vajalikud on.
Koos prioriteetide seadmine – see tegelikult eelmise kahega haakub. Eelarve on piiratud ja paratamatult tuleb teha otsuseid, mida teha nüüd ja mida kauges tulevikus.
Muidugi on sellisel koostööl ka pahupool ja mitmed teadlased erinevatest maailma paigust on uuringute käigus leidnud, et liigne sõltuvus avaliku sektori rahastusest võib mõjuda pärssivalt vabaühenduse tegevusvõimekusele kuna toob kaasa liigselt bürokraatiat ja vähendab organisatsioonisisest innovatsiooni.
Töö käigus sai läbi viidud ka uuring valla vabaühenduste seas, kus püüdsin kaardistada praegust olukorda ning sellest tulenevalt teha ettepanekuid tulevikuks.
Kui üldise profiili poolest Saue valla, Saue linna, Nissi valla ja Kernu valla vabaühendused ei erine – enamik neist tegeleb kultuuri ja vaba aja, noorsootöö ning spordi alaste tegevustega ning kõige olulistemateks sihtrühmadeks on lapsed, noored ja pered, siis näiteks rahalised vahendid on väga erinevad. Näiteks kui Saue valla vabaühendustest enam kui 30% märkis oma 2016. aasta eelarveks enam kui 15 000 eurot, siis Nissi vallas ükski vastanud vabaühendus nii suuri rahalisi vahendeid ei omanud.
Kõige kõrgemalt hindasid koostööd omavalitsusega Saue linna ja Nissi valla vabaühendused ning kõige kehvema hinnangu andsid Kernu vabaühendused. Kõigis piirkondades said madala hinnangu väide, et “Meid kaasatakse elanikelt tagasiside kogumisse, tegevuste tulemuste hindamisse ja analüüsi”. Samas enamik vabaühendusi ühendvalla piires usub, et kohalik omavalitsus on kursis nende tegemistega, neid tunnustatakse ja toetatakse ka piisavalt rahaliselt.
Kusjuures väga veider seos tuli välja kehtiva koostöölepingu olemasolu ja vabaühendusega hinnanguga väitele, et neid on piisavalt ressursse, et pakkuda teenuseid. Nimelt need vabaühendused, kes ei oma koostöölepingut omavalitsusega on kaks korda suurema tõenäosusega väga rahul oma ressursside piisavusega kui need, kellel on sõlmitud kehtiv koostööleping.
Ilma täiendava uuringuta on muidugi väga keeruline hinnata, et kas siin ongi realiseerunud oht, et liigne sõltuvus avaliku sektori toetusest on vähendanud leidlikkust, toetused ei vasta päris täpselt vajadustele või siis lihtsalt süües kasvab isu, aga kindlasti oli selline negatiivne korrelatsioon vastupidine sellele, mida eeldada võiks.
Strateegilise juhtimise osas on kõige tugevamad praeguse Saue valla vabaühendused, kellel üldjuhul on sõnastatud pikaajalised eesmärgid ning tehtud vähemalt aastane tegevusplaan. Aga enamikes vastanud vabaühendustes on suureks probleemiks juhatuse jätkusuutlikkus. Ehk siis juhul kui praegused eestvedajad peaksid organisatsioonist lahkuma, siis puuduvad inimesed, kes nende töö üle võtaks.
Vabaühenduste hinnang väitele „Kui praegune juhatus aktiivsest tegutsemisest loobub, siis on olemas inimesed, kes nende koha üle võtavad”.
Koosplaneerimine Vabaühendused ei tunne, et neid kaasatakse piisavalt strateegilisse planeerimisse. Kõige kaasatumana tunnevad Saue linna vabaühendused ja kõige vähem Kernu valla vabaühendused.
Koos teenuste välja töötamine Vabaühendustega ei konsulteerita piisavalt teenuste väljatöötamisel. Samas on KOV-del hea ülevaade, millega vabaühendused tegelevad. Kõigis piirkondades anti sellele väitele keskmisest madalam keskmine hinnang.
Koos prioriteetide seadmine Vabaühenduste strateegilise planeerimise võimekus ebaühtlane – ei suudeta organisatsioonisiseselt pikemaajalisi eesmärke seada. Saue valla ja linna vabaühendused tugevamad kui Nissi ja Kernu valla omad.
Koos-finantseerimine Olemas toetusmeetmed. Suured erinevused toetuste suurustes ja tingimustes piirkonniti. Vabaühenduste eelarved väga erinevad ja koostööleping omavalitsusega ei anna paremat hinnangut ressursside piisavusele.
Koosjuhtimine Pigem eelistatakse rahalisi toetusi, ainult Saue valla arengukavas on vabaühenduste tegevus lõimitud läbivalt, ülejäänud omavalitsustes pigem ongi kogukondlik tegevus eraldi valdkond.
Koospakkumine Saue vallas olemas praktika teenuste süsteemseks pakkumiseks, muudes omavalitsustes pigem süsteem puudub.
Vabaühendusi tuleks julgemalt kaasata seadusloomesse ja tegevuste planeerimisse. Kuna ühendvallas on volikohtade arv poole väiksem kui praegu neljas omavalitsuses kokku, siis väiksemate piirkondade esindatud volikogus ja komisjonides väheneb. Selle kompenseerimiseks tuleks kokku kutsuda kas külavanemate või vabaühenduste ümarlaud, millel oleks nõuandev roll valla volikogu juures.
Parema ülevaate saamiseks teenuse tarbijate rahulolust tuleb luua tagasiside kogumise protsess, kuhu oleks kaasatud ka vabaühendused. See aitab paremini planeerida ressursse, et kaetud saaksid võimalikult suure elanikkonna vajadused ning välditaks olukorda, kus teenuste planeerimine toimub üksikute isikute subjektiivsetest hinnangutest lähtuvalt.
Üle vaadata toetusmeetmed ning selgitada välja, miks on nende vabaühenduste hinnang oma ressursside piisavusele madalam, kellel on koostöölepingud kohaliku omavalitsusega. Praegused tulemused kinnitavad teooriaosas välja toodud riski, et avalikust sektorist vabaühenduste rahastamine ei pruugi kaasa aidata vabaühenduste võimekusele ja rahulolule. Siinkohas kindlasti ei soovitaks toetusmeetmete ära kaotamist, sest 24 vastanut (42,9%) pidasid KOV toetust kindlasti vajalikuks ning 16 (28,6%) pigem vajalikuks. Pigem tuleks koos vabaühendustega analüüsida, et kas toetustega kaasneb ebavajalikke bürokraatlikke piiranguid või on tingimused toetuste abikõlbulikkuse kohta vaja üle vaadata.
Kuna uuringus kaardistus selgelt välja, et piirkonna vabaühendused on erineva tasemega, siis tuleks kaaluda mentorprogrammi loomist, kus tugevamad vabaühendused aitavad nõrgemaid. See aitaks tõsta vabaühenduste taset tervikuna ja garanteeriks, et kõigis piirkondades on elanikele pakutavad teenused ühtlase tasemega.
Kellel soov teemaga täpsemalt tutvuda või näha kõiki uuringu tulemusi, siis saate uuringuga tutvuda siin. Tahaks tänada ka neid 77 vabaühenduse esindajat Saue vallast, Saue linnast, Nissi vallast ja Kernu vallast, kes mu üleskutsele reageerisid ning uuringus osalesid. Olen teile väga tänulik selle panuse eest.
Posted in Töisemad teemad and tagged avalikud teenused, koostöö, teenuste koosloome, vabaühendused.
Olen Laagri elanik (alates 2008), koolilaste ema, tudeng, internetiturundaja ja küllalti agar kodanikualgatustes kaasalööja. Tihti võetakse mu tegemised kokku lihtsalt fraasiga "aktivist". Liitusin 2013. aastal Koostöö valimisliiduga kuna tundsin, et Saue vald jääb minu koduks veel pikaks ajaks ning soovisin aktiivsemalt panustda. Minu sooviks ongi, et Laagri ning Saue vald tervikuna oleks koht, kus oleks tore elada nii suurtel kui väikesel - see tähendab kindlasti häid lasteaedu, tugevaid piirkondlikke koole, põnevaid üritusi ja ühtset kogukonda.
Olen püüdnud kõigele sellele ka ise kaasa aidata - 2 aastat tagasi aitasin koos teiste lastevanematega käivitada Laagri Roboringi, mis on tänaseks üks suurimaid roboringe Eestis, selle raames korraldan ka kevadist üritust Laagri Robocity. Olen oma lennu lapsevanemate esindaja Laagri kooli nõukogus, Saue valla volikogu liige, haridus- ja revisjonikomisjoni liige ning kogukondade komisjoni esinaine
Hetkel olen ka tudeng ning õpin Tartu Ülikoolis kommunikatsioonijuhtimise magistrantuuris. Lisaks teen vahepeal koolitusi nii suurtele kui väikestele interneti ja arvutite teemadel.
|
OSCAR-2019
|
||
Aprillikuu viktoriini võitjad ja õiged vastused | Viru Instituut | Virumaa kultuuripärandi hoidmine ja säilitamine
Ilmselt olid mõned küsimused eksitavad või rasked, sest ei tulnud õigeid vastuseid kõikidele küsimustele üheltki vastajalt. Aga oli mitmeid häid ja põhjalikke vastuseid üksikutele küsimustele. Näiteks Virumaa esimese kooli küsimusele vastasid õigesti ainult Arne Timm, Kalmer ja Heli Allikalt. Kõige täpsemalt vastas mardipäeva küsimusele Reet Markin, näidates ära ka erinevused mardipäeva tähistamisel. Kõige varasema muinasjutu kirjapanejat ei arvanud siiski keegi ära, enamasti pakuti Juhan Kunderit. Mitmetes vastustes olid segi aetud sajandid linnade arvu määramisel. Vastused andsid koostajatele hea tagasiside, et paremini valida küsimusi ja nende sõnastusi. Samuti otsustati suurendada auhindade arvu.
Otsustati anda auhinnad heade vastuste eest Arne Timmile, Kalmer ja Heli Allikaltile ja Reet Markinile. Auhinnaks on Mall Hiiemäe kogumik „ Väike linnuraamat rahvapärimusest“ koos instituudi meenetega.
Auhinnaks on trükis „Käsi kirjutab. Valik autograafe Eesti Kultuuriloolisest Arhiivist“ koos instituudi meenetega.
Nimetage Virumaa muinaskihelkonnad? Millised (kiriku)kihelkonnad asetsesid endise Rebala kihelkonna territooriumil? Millised praegused vallad asuvad endise Rebala kihelkonna piires?
Kumma Virumaa maakonna vapp on kõige sarnasem 1937.a Virumaa vapiga? Mille poolest erineb aga teise maakonna vapp? Millal sai esmakordselt Virumaa oma vapi?
Vastus: sinisel väljal on linnuse hõbedane hambuline müür,mis lõpeb hõbedase torniga, jättes vabaks vapi pahempoolse külgääre. Müüril on viis hammast, igaühes must aknaava. Tornil on punane katus ja neli musta aknaava, mis paigutatud kolmel tornikorral asuvatena. Linnuse müüri kohal ristamisi kaks kaheteralist hõbedast mõõka,allapoole pöördud kuldsete käepidemetega.
Loetlege, milliste valdade vapil on kujutatud okaspuid, tammesid(tammelehti), haldjas või Kalevipojaga seonduvat?
Kus asus kirjalike teadete kohaselt Virumaa vanim kool? Mis aastal kool asustati? Milles anti selles õpetust ja kes oli kooliõpetajaks?
Vastus: Narvas ladinakeelset lugemist ja kirjutamist ning rehkendamist õpetav linnakool, mille esimeseks koolmeistriks saab Simon Schoneberg, asutati 1501.
Vastus: Virusild ületas Valgejõge Kolgaküla ja Porgaste vahelt läks muinas- ja keskaegne ühendustee Tallinnast (muinas-Revalast) Virumaale,Kolgaküla juures ületas see Valgejõe.
Vastus: Friedrich Robert Faehlmann (snd Rakke lähedal Ao mõisavalitseja pojana) ja Friedrich Reinhold Kreutzwald (snd Kadrina lähistel Jõepere mõisas), mõlemad osalesid Õpetatud Eesti Seltsi (ÕES) tegevuses. Folkloori käsitasid nad rahvusliku kirjanduse loomuliku alusena.
Vastus: Ühe Venemaalt lähtunud pagulaslaine järeltulijaiks olid ka hiljem eestistunud Iisaku ja Illuka nn poluvertsikud – luteriusulised, kes veel 20. sajandil kodus eesti keele kõrval ka vene keelt rääkisid. Iisaku kihelkonna muuseumis.
Kellelt pärinevad Eesti muinasjuttude ühed kõige varasemad teadaolevad rahvajutukirjapanekud? Kuidas oli see isik Virumaaga seotud?
Mis sajandil saab alguse rahvapedagoogikas mardipäeva tähistamine mardisandi traditsiooniga, kus laste osavõtul on oluline tähtsus. Millal on mardipäev?.
Vastus: 1. sajandil. tähistatakse 10. novembril. Heino Rannapi uurimuse järgi sai alguse rahvapedagoogikas I sajandil. Rahvakalendri tähtpäevana jooksid marti noormehed, 20. saj. II poolest on marti jooksnud põhiliselt lapsed.
Ainekava annab ülevaate Virumaa keeltest ja kultuuriloost alates esimestest suulistest ja kirjalikest allikatest kuni tänapäevani ning tutvustab lähemalt eri piirkondade keelelist ja kultuuriloolist eripära. Ainekava on võimalik piirkondlikku (kihelkonna, kodukoha) eripära rõhutades rakendada kõikides Virumaa koolides 7.-12.klassides valikainena või läbiva teema “Kultuuriline identiteet” käsitlemisel ja täiskasvanute koolituses.
Ainekava aitab õppijal teadvustada kultuuri järjepidevust ning märgata ja kogeda (pärimus)kultuuri erinevaid ilminguid tänapäeval. Aine toetab ja tugevdab inimese isiksuseks olemist, aidates tal orienteeruda tänapäeva kultuurilises mitmekesisuses, tutvustades kultuurilugu ja kontekste ning nendevahelisi seoseid. Aine suunab õppijaid mõistma (pärimus)kultuuri tähendust tänapäeva ühiskonnas. Õppija oskab kursuse läbimise järel mõtestada ja analüüsida omaenda seost (pärimus)kultuuriga ning julgeb olla tema ise.
Pärimuskultuur kujutab endast traditsioonilise ja innovatiivse lõimumist. Rahvapärimuse tundma õppimine aitab mõista, kui olulised on traditsioonid nii üksikisiku kui riigi ja rahva elus. Oma pere, suguvõsa ja kodukandi ajaloost lähtuvad teadmised suurendavad vastutustunnet oma lähedaste ja kodupaiga suhtes ning aitavad kaasa kodanikutunde tekkimisele ning rahvuslike põhiväärtuste säilimisele. Aine äratab õpilases huvi ka teiste kultuuride vastu.
1) määratleb ennast kohaliku kultuurikeskkonna ühe liikme ja põlvkondliku kultuurilise järjepidevuse kandjana;
3) mõistab traditsioonide ja tavade tähtsust nii üksikisiku kui ühiskonna elus ning suhtub sallivalt kultuurilistesse erinevustesse;
4) peab lugu eesti kultuurist tervikuna ning väärtustab ka oma kodukandi omapära, rahvapärimust, ajalugu, murdekeelt ja loodust;
5) tunneb huvi rahvapärimuse vastu ja proovib leida erinevaid võimalusi nii suulise kui ainelise pärimuse mõtestamiseks, kasutamiseks ja edasiarendamiseks kaasajal;
6) oskab hinnata looduslähedast ja säästlikku eluviisi ning tunneb erinevaid võimalusi selle kasutamiseks igapäevaelus
Pärimuskultuuri teemade käsitlemisel liigutakse tänapäevast minevikku ja õppija lähemast ümbrusest kaugemale.
Paikkondlikud keelelised erijooned. Murdekeele tunnuseid tänapäeva kõnekeeles. Erinevas vanuses kohalike inimeste kõne (kuulamine, lindistamine). Pereliikmete keelekasutus.
Pärimuskultuuri põhiväärtused: pere, kodu, esivanemate austus, ausus, töökus, väärikus, maakultuuri järjepidevus, säästlik eluviis.
Perekonnakombestik. Inimelu tähtsündmustega seotud tavand ja selle muutumine. Etnilised rühmad ja rahvusvähemused Virumaal. Etniliste vähemuste võrdlus.
Maa- ja linnakultuuri ning elulaadi sarnasused ning erinevused minevikus ja tänapäeval. Eesti kultuuripiirkonnad.
Ajalooline Virumaa. Territoriaalne kihelkondlik jaotus, praegune administratiivjaotus. Kodukihelkond, piirid ja naabrid.
Pärimuse leviku viisid. Suuline suhtlus ja kirjalik suhtlus. Internet kui suhtlusvahend. Meedia kognitiivsete skeemide kujundajana. Meedia pärimuse levitajana (nt tänapäeva muistendid, ufo-loor).
Rahvaluule tunnused. Traditsioonilisus, varieerumine, anonüümsus. Rahvaluule maailmavaate kujundajana.
Eesti Rahvaluule Arhiiv. Internetiallikad, kuhu on üles pandud rahvajutte ja muud rahvaluulet. Rahvaluule, rahvamuusika ja rahvatantsude andmebaaside kasutamine. Internetifolkloor.
Rahvajutu žanrid. Muistend: muistendi liigid, muistend ja uskumus. Muinasjutud: muinasjutu põhiliigid, imemuinasjutud, muinasjutu stiil ja seadused. Naljandid. Pajatused. Rahvajuttude jutustamisest. Uuemad rahvajutu-žanrid. Tänapäeva muistendid. Isikukogemusenarratiivid ja elulood.
Rahvamuusika ja -tants. Rahvalaulud: regilaulud, regilaulu-eelsed vormid ja uuemad rahvalaulud. Rahvalaulude laulmisest ja laulmise kontekstist. Rahvapillid ja -pillimuusika. Rahvatantsude liigid ja kujunemine.
Rahvausund ja -kombestik. Eesti rahvausundi põhijooned: hingekujutelmad, looduse hingestatus, esivanemate kultus. Üleloomulikud olendid varasema aja ja tänapäeva eesti rahvausundis. Kodupaiga pühad kohad ja käitumistavad. Looduslikud ja inimeste poolt rajatud pühad paigad (hiied, ohvrikohad, puud, ristipuud, lätted, kirikud, kabelid, kalmistud). Kristluse ja rahvausundi seos. Kõrgreligioon ja rahvausund. Mõisted püha ja üleloomulik. Rahvausund eesti talupojakultuuris ja tänapäeval.
Etnograafiline tekstiil. Tutvumine etnograafilise rõiva kui tervikuga (kiri, värv, vorm, osad, kandmistraditsioonid). Kaasaegse rõiva ja selle elementidega tutvumine.
Kaasaegne pärimus. Ajaviitesuhtlus: jutustamine (õudusjutud, anekdoodid) ja mängud; kirjalik pärimus ja internetifolkloor. Kalendaarsete tähtpäevadega seotud pärimus ühise identiteedi kujundajana.
Pärimus ja ühiskond. Maailma kultuuriline ja religioosne mitmekesisus. Meile kultuuriliselt ja geograafiliselt lähedased rahvad ning meie keelesugulased.
Kiriku-, ilu- ja koolikirjandus. Kooliõpetus. Kihelkonna- ja vallakoolid. Tänapäeva koolid. Oma kooli ajalugu.
Keskenduda Virumaale ja oma kihelkonnale, sest üldiselt on need teemad kirjanduse ja ajaloo ainekavades olemas.
Tekstinäited. Lugemine ja analüüs: erinevate ajalooliste ja tänapäevaste piirkondlikus keeles tekstide lugemine.
Tuntud virulased. Teadlased ja muud silmapaistvad inimesed ( pastorid, muusikud, õpetajad, seltsitegelased, kunstnikud, sportlased, lauljad, poliitikud jt)
Kohustuslik on läbi lugeda üks oma kultuuripiirkonnast pärit kirjaniku teos ja mõned kultuuriloolised murdekeelsed artiklid erinevatest ajastutest ning osata neid analüüsida.
Kommunikatiivsete oskuste arendamine. Suulise väljendusoskuse arendamine: kahekõned, rollimängud; dramatiseeringud; kõne, referaadi koostamine ja esitamine; arutelus või rühmatöös osalemine; nooremate õpilaste juhendamine; esinemised (luulekavad, näidendid); giidina kodukoha tutvustamine.
Kirjutamisoskuse arendamine: lühikokkuvõtete kirjutamine õpitu põhjal; omaloomingulised kirjatööd; referaat või uurimistöö lõputöö, perepärimuse kogumine jms.
Muud tegevused. Õppeekskursioon Virumaal, oma kihelkonnas. Kohaliku kalmistu külastamine. Muuseumi või raamatukogu külastamine. Muuseumitund Eesti Rahvusraamatukogus, Eesti Vabaõhumuuseumis, Riigiarhiivis, Eesti Kirjandusmuuseumis, Eesti Rahva Muuseumis või Virumaa muuseumites pedagoogi juhendamisel. Raamatukogutund spetsialisti juhendamisel. Fotojaht kodupaigas ja Rakveres.Osalemine traditsioonilistes tähtpäevadel ja pühadel.
Projekti koostamine rühmatööna kohaliku või piirkondliku loodusliku, kultuurilise ja keelelise eripära tutvustamiseks ning projekti elluviimine. Turismimarsruudi koostamine; giidina kodukoha tutvustamine. Piirkonna koolide ühisprojektid. Uuringutes osalemine (küsitlused, keelejuhtide lindistamine jms). Meediaprojektides (ajakirjandus, raadiosaated, videofilmid) osalemine. Mõttetalgud, diskussioon.
Kohtumised kirjaniku, näitleja, sportlase, kunstniku, teadlase, poliitikuga või muu huvitava inimesega.
on saanud pärimusliku praktilise tegevuse kogemuse, mille abil ta oskab paremini mõtestada pärimuskultuuri ja tajuda selle järjepidevust;
|
OSCAR-2019
|
||
Algatuseks lugu, mis oma grotesksuses tundub nii uskumatu, et võib olla ka linnalegend. Riigikaitselaager – ja nagu ikka, jagatakse õpilastele ülesanded. Ühel hetkel pöördub õpetaja poole segaduses õpilane, kes ei saa aru, mis veega lahti on – see mullitab ja aurab. Oli teine keema läinud, kuid õpilane polnud kunagi näinud lahtist keeva vett.
Tõsi või mitte, kuid lugu kirjeldab hästi probleemi, mida riigikaitseõpetajad ikka ja jälle kogevad – veel paar põlve tagasi elementaarsena näivad teadmised on kuhugi kadumas. Kuid äpp lõket ei süüta ja vett ei keeda. Eriti, kui levi ei ole või telefonil aku tühi. Kuid mida teeb kriisiolukorras kodanik, kel puuduvad kõige algelisemad oskused enda ja teiste aitamiseks? Riigikaitseõpetus annab tööriistad, tõsi, pigem algaja stardipaketi kui meistri varustuse, kuid tagab algsed toimetulekuoskused.
Loodan, et järjest vähem on ruumi valearusaamal, justkui oleks riigikaitseõpetus mini-SBK (sõduri baaskursus), mille praktiline pool seisneb peamiselt relvaõppes ning noormeeste ettevalmistamises ajateenistuseks. Jah, relvaõpe on riigikaitseõpetuse osa, kuid riigikaitseõpetus ja ajateenistus on siiski täiesti erinevad asjad. Ajateenistus tagab reservarmee järelkasvu ja väljaõppe, kuid riigikaitseõpetus sissejuhatuse laiapindsesse riigikaitsesse, andes ülevaate kodaniku rollist riigikaitses ja riigikaitse ajaloost, samuti baasoskused kriisiolukordades hakkama saamiseks. Kusjuures kriisiolukordade all tuleks rahuajal mõista peamiselt tsiviilkriise.
Mis puudutab sõjalisi kriise, siis paradoksaalsel kombel on riigikaitseõpetus meie koolides vajalik ennekõike seepärast, et sõjalisi kriise ennetada. Ka laiemalt on riigikaitse peamine eesmärk luua usutav heidutus ning rahva kaitsetahe on selle heidutuse tuum.
Tänapäeva avatud maailmas ei ole valmisolek oma maalapi eest välja astuda iseenesestmõistetav, sellele on hulk alternatiive. Lennupileteid müüakse, keeled on suus ning elukohtade valik „turul” mitmekesine. Lisaks sisaldab igasugune kaitsetahe varjatult valmisolekut ohverdada – tänapäeva hedonistlikus maailmas mitte just kõige arusaadavamat ja hinnatumat väärtust. Riigikaitseõpetaja kõige olulisem ülesanne on viia noorteni teadmine, et Eestit ja oma kodu kaitseme me ise ning igaühe valmisolek on Eesti jaoks eksistentsiaalse tähtsusega. Riigikaitse ei ole teenus, mida saab kaitseväelt osta, või ülesanne, mida saab delegeerida naabrimehele, kuna see on ajateenistuses käinud, viitsib sportida ja on muidu ka tugevam. Jah, riigi kaitsevõime on praegu paremas seisus kui kunagi varem, kuid alati heidutab vaenlast kõige paremini veendumus, et meie alistamine on raske mitte raua koguse tõttu, vaid seepärast, et rahva kaitsetahe on üleüldine ja kompromissitu. Juba Sun Zi tõdes: „Võitmatus sõltub endast, võidetavus sõltub vaenlasest.” Riigikaitseõpetuse peamine eesmärk on seega noorte maailmavaate häälestamine viisil, et nende väärtuste skaalal seisaks kindel usk Eesti kaitstavusse ja valmisolek vajadusel kõik oma oskused meie riigi kaitseks rakendada.
Riigikaitseõpetuse tunnis kasvatatakse vastutustundlikku ja hoolivat kodanikku, tänu kellele on meie ühiskond igas mõttes kaitstum ja turvalisem. Piltlikult öeldes toimub riigikaitseõpetuse päris eksam olukorras, kui äpp enam ei aita, ning sageli satutakse eksamile siis, kui seda kõige vähem oodatakse. Erinevalt teistest ainetest võib sellel eksamil olla vahetu ja reaalne mõju enda või lähedase heaolule või elule. Palju on neid, kes seda eksamit kunagi andma ei pea. Vähem on neid, kellel tuleb eksam sooritada, kuid pole kahtlust, et pärast edukat eksamit tänatakse kooli ja õpetajat, kes vajalikud oskused omal ajal selgeks tegid. Loodan väga, et meie riigil ei tule seda eksamit sooritada, kuid kui tuleb, on meie tahe ja valmisolek strateegilise tähtsusega.
21. apr. 2017 Jaak Järv, akadeemik, TÜ orgaanilise keemia professor; Heli Väärtnõu-Järv, digiõppevahendite autor - Kommenteeri artiklit
Keemiat peetakse keeruliseks õppeaineks. Nii see vist ka on. Seda nii õppimise kui ka õpetamise poolt vaadatuna. Ilmselt sellepärast, et erinevalt teistest loodusteadustest tegeleb keemia ainult üht tüüpi nähtusega, milleks on keemiline reaktsioon. Teisiti öeldes kirjeldab keemia seda, kuidas üks molekul muutub teiseks. Molekulid kuuluvad aga vaieldamatult mikromaailma ning neid ennast ega ka nendega toimuvaid muutumisi vahetult vaadelda ei saa. Neid tuleb ette kujutada – protsessid ja nendega seotud mõisted on abstraktsed. Abstraktsetest ehk vahetult mittetajutavatest objektidest ja nähtustest arusaamine on üldse keeruline, ka füüsikas ning bioloogias. Samas on füüsikas ja bioloogias väga oluline roll makromaailma nähtustel, mille tunnetamiseks piisab meie meeltest. Seega saame neid protsesse ja nähtusi vahetult tunnetada ja sellest lähtuvalt nende seaduspärasuste üle arutleda. Keemias see võimalus aga puudub.
Paljud seda väidet ehk ei tunnista, sest ka keemilise reaktsiooni korral näeme mõnikord värvuse muutumist, soojuse eraldumist, valgussähvatust, tossu tõusmist või tunneme iseloomulikke lõhnu. Need tajutavad efektid ei ole aga iseenesest keemilised nähtused, vaid ainult keemilise nähtuse ehk keemilise reaktsiooniga kaasnevad muutused, mida saame oma meeltega tajuda. Kõik need meeltega tajutavad efektid on seotud aine füüsikaliste omaduste muutumisega või siis on spetsiifilise lõhna korral tegemist pigem füsioloogiaga. Kindlasti aga ei kirjelda need silmaga nähtavad ja ninaga tajutavad muutused keemilise reaktsiooni toimumise seaduspärasusi. Samas esitatakse neid vahetult tajutavaid nähtusi koolikeemias kui keemilise reaktsiooni tunnuseid. Teisalt on aga väga palju keemilisi reaktsioone, millel sellised tunnused puuduvad ja mis ometigi toimuvad. Nende toimumise seaduspärasuste mõistmine on meile väga vajalik.
Eelnevast tuleneb oluline järeldus: keemia selgitamist lihtsustaks, kui oskame seostada neid muutusi, mida saame vahetult tajuda ja mis kaasnevad keemilise reaktsiooni toimumisega, selle reaktsiooni seaduspärasustega ja reageerivate molekulidega toimuvate muutustega.
Edasi võib juba teha üldistusi. Teiste sõnadega on huvitav, kuidas makromaailmas avalduvad ja meie poolt tajutavad omaduste muutused on seotud mikromaailmas toimuvate protsessidega. Kui oskame seda teha, siis on meil head võimalused kasutada neid väheseid efekte keemia õppimise ja õpetamise lihtsustamiseks ning õpilaste jaoks arusaadavama keemilise maailmapildi loomiseks. Siin on oluline arenguruum keemiahariduse edendamiseks ja selle seostamiseks katsetega keemialaboris.
Loomulikult tuleneb siit vajadus teha keemia õpetamisel, eriti selle protsessi algstaadiumis, keemiakatseid. Neid jäävad uudistama ka tagarea poisid, kes muidu proovivad ennast õpetaja tegevusest võimalikult vähe häirida lasta. Seejuures on üks keemiaklassis tehtud huvitav katse kindlasti põnevam kui kümnete katsete vaatamine videopildina. Seda näitab keemiateatri populaarsus ning teadusbussi edukas programm koolides, kus vajalike tingimuste puudumisel on efektsete katsete tegemine piiratud või isegi võimatu.
Eriti oluline on see, kui õpilased saavad katseid ise teha. Selline hands-on-õpetamine oli mingil perioodil väga populaarne ja sellest räägiti palju. Paraku on selline programm aga kallis, nõuab palju aega (ehk suuremat õppetundide arvu) ja tuleb täita ka laboriohutuse nõudeid. Need takistused on osaliselt ületatavad hästi varustatud keemiaklassi olemasolul. Samas tundub aga ka kõrvaltvaatajale, et puudub tõeliselt läbi mõeldud juhendmaterjal keemiakatsete korraldamiseks ja nende lülitamiseks ainekavasse. Seda eelkõige viisil, et katsed mitte ei illustreeri juba selgeks seletatud teemasid, vaid et õppetööd saaks korraldada just katsetest lähtudes. Sellisel juhul kasutame ära, et katsed on atraktiivsed ja tõmbavad õpilaste tähelepanu, nende põhjal saab formuleerida lahendamist vajavaid probleeme. Kõik see valmistab ette soodsa pinnase õppematerjali esitamiseks viisil, mis sillutab tee abstraktsete mõisteteni jõudmiseks ja nende selgitamiseks.
Mis on need abstraktsed mõisted, millele põhineb keemia maailmapilt? Eelkõige on see aineosakese mõiste, mis koos füüsika (näiteks soojusnähtused, faasiüleminekud jne) ja bioloogia (näiteks osmoos) vastavate teemadega moodustavad loodusteadusliku maailmapildi ühtse aluse. Keemias on aga lisaks aineosakese mõistele määrava tähtsusega aatomi ja molekuli mõisted. Orgaanilises keemias on määrav mitte ainult molekuli atomaarne koostis, vaid selle struktuur. Kui need mõisted on arusaadavad, osutub järgnev keemiliste reaktsioonide selgitamine ja nende peamistest seaduspärasustest arusaamine juba palju lihtsamaks. Nendeks seaduspärasusteks on näiteks keemilises reaktsioonis esinevad stöhiomeetrilised suhted, mis tulenevad otseselt molekulide struktuurist ja reaktsioonis osalevate aatomite jäävusest, samuti reagentide laengute muutustega seotu ehk laengute jäävus jne.
Seega on keemia õpetamisel keskseks molekuli mõiste ning sellest tulenevad mõisted, nagu katioonid ja anioonid, aga miks mitte ka radikaalid kui paljudes keemilistes ja bioloogilistes protsessides osalevad reaktsioonivõimelised aineosakesed. Seejuures on määrava tähtsusega mõista molekuli ja iooni erinevust, lähtudes jällegi nende osakeste struktuurist, saada aru, kuidas toimub nendevaheline üleminek ning mis määrab selle tõenäosuse. Võimalik, et kõigi nende kolme aspekti üheaegne käsitlemine tundub esimesel pilgul keerukas, aga tulemus on proovimist väärt. Seda enam, et selliselt on võimalik ammendavalt seletada ka keemilise sideme teket ja lagunemise viise.
Molekuli mõiste tuleb kõige selgemalt esile orgaanilise keemia kursuses, kus molekulide ruumilisel ehitusel on määrav osa nende keemiliste omaduste määramisel. Oleneb ju molekuli struktuurist ühendi reaktsioonivõime ja füüsikalised omadused, näiteks sulamistemperatuur, keemistemperatuur jne. Selle temaatika olulisust on mõistetud juba ammu ja seetõttu on nii teadustöös kui ka keemia õpetamisel kasutatud molekulide mudeleid. Kui varem tehti neid sõna otseses mõttes puust (hiljem ka plastist), siis nüüd on olemas suurepärased arvutiprogrammid, mis võimaldavad molekulide mudelite konstrueerimist mitmel viisil ning nende mudelite struktuuri ja geomeetria uurimist. Võiks arvata, et neid võimalusi kasutatakse koolis massiliselt. Aga tegelikult siiski vist mitte. Sellise järelduseni võib jõuda, tutvudes ülikooli õppima tulnud noorte teadushuviliste arusaamadega keemiast ja keemilistest reaktsioonidest.
Lisaks teada-tuntud arvutite vabavarale, mis võimaldab struktuurivalemeid joonistada ja neid ruumilisteks mudeliteks teisendada (näiteks www.acdlabs.com/resources/freeware), on molekuli mudelite konstruktor koos eestikeelse juhendiga olemas ka orgaanilise keemia digiõppevahendis (vt http://orgaanilinekeemia.ee). Praegu saab lihtsamaid molekulimudeleid koostada ja vaadata ka nutitelefonides (http://molecule.barn.ee). Seega tehnilised võimalused ootavad oma kohta õppetöös.
Sama järeldus kehtib keemiakatsete korral. Kindlasti on võimalik teha koolis lihtsaid katseid ning nende abil muuta õppimist põnevamaks ja keemiat kui õppeainet atraktiivsemaks. Vaja on leida ainult koht, kuidas ja milleks neid kõige sobivam kasutada on. Lisaks veel see, et katsete tegemiseks on vaja aega, mida keemia õpetamiseks on niigi vähe.
Seega on mõistlikult sõnastatud õppekava, selgelt ja põhjendatult määratletud tegevuse eesmärgid ning elementaarsete tehniliste võimaluste loomine märksõnad, mis võivad muuta katsed keemia õpetamise oluliseks osaks ning parandada noorte keemilist maailmapilti. Ilma selleta jääb koolikeemia paljuski alkeemia tasemele, kus valmistati küll keemilisi ühendeid ning anti neile ka nimetused, seda aga ilma keemiliste muutuste sisu mõistmiseta. Siit siis ka viljakas kasvupind deuteeriumsulfaadi, MMS-i ja muude imepreparaatide ja nõiatrikkide populaarsusele.
|
OSCAR-2019
|
||
1.1. Mittetulundusühing Eesti Maaülikooli Spordiklubi (edaspidi ühing) on sporditegevuse edendamiseks avalikes huvides, tema liikmete ühisel tegutsemisel, ühingu juhtorganite valitavusel ning valitud juhtorganite regulaarsel aruandlusel põhinev vabatahtlik heategevuslik ühendus.
1.2. Ühing juhindub oma tegevuses mittetulundusühingute seadusest, spordiseadusest ja teistest Eesti Vabariigi õigusaktidest, käesolevast põhikirjast, Eesti Spordi Hartast ning järgib spordiliikumises rahvusvaheliselt tunnustatud printsiipe.
1.3. Mittetulundusühingu nimi on Eesti Maaülikooli Spordiklubi, lühendina EMÜ SK ning ühingu asukoht on Tartu linn Eesti Vabariik.
1.4. Majandustegevuse kaudu tulu saamine ei ole ühingu põhitegevus. Ühingu kasum kasutatakse ühingu põhikirjalise eesmärgi saavutamiseks. Kasumit, vara ja muud materiaalset abi või rahaliselt hinnatavaid soodustusi ühingu liikmete vahel ei jaotata.
2.1. Ühingu tegevuse eesmärk on avalikes huvides spordialade arendamine ja toetamine, klubiliikmete ja Eesti Maaülikooli (edaspidi ülikool) liikmeskonna spordialase tegevuse arendamine ja toetamine, ülikooli spordi esindamine eesti ja rahvusvahelises spordiliikumises ja sportlike eluviiside propageerimises.
2.2.1. haldab ülikooli spordibaase luues ülikooli liikmeskonnale ja klubi liikmetele vajalikud treeningu – ja võistlustingimused;
2.2.2. arendab koostööd Eesti ja teiste riikide spordialaliitudega ning kõrgkoolide sporditööd korraldavate keskustega ühiste spordiürituste läbiviimiseks;
2.2.3. korraldab ja toetab ning loob soodustingimused võistlussportlastele nende ettevalmistamisel ja osavõtul spordilaagritest ja –võistlustest;
2.2.4. toetab ja korraldab võistlussportlastele treeninguid ning võistlusi õppeprotsessi korraldamise, inventari hankimise, spordimeditsiinilise kontrolli ning muu tegevusega;
2.2.5. toetab spordiliikumist sporti toetavate füüsiliste ja juriidiliste isikute kingituste, annetuste ja toetuste abil, tuluürituste ning oma majandustegevuse kaudu;
2.2.8. loob sportimiseks ja vaba aja veetmiseks soodsaid tingimusi, koondab ja ühendab spordist huvitatud isikuid eelkõige ülikoolis, kaasab ülikooli süstemaatilisele tervise- ja võistlusspordiga tegelemisele;
2.2.10. viib spordialase tegevuse korraldamiseks vahendite hankimise eesmärgil läbi tasulisi spordiüritusi;
2.2.11. võtab vastu kingitusi, annetusi ja muid varalisi eraldisi, teostab tehinguid ühingu omandis oleva varaga, korraldab sporditegevusega seonduvaid tuluüritusi, sõlmib sponsor- ja reklaamilepinguid;
2.2.12. täidab muid ülesandeid, mis tulenevad spordialase tegevuse arendamise vajadusest ülikoolis vastavalt ülikooli ja ühingu vahelisele lepingule.
3.2. Ühingu liikmeteks võivad olla kõik füüsilised ja juriidilised isikud, kes täidavad käesolevat põhikirja, osalevad aktiivselt ühingu tegevuses ning tasuvad ühekordset sisseastumis- ja regulaarset liikmemaksu.
3.3. Ühingu liikmeks astumiseks tuleb esitada kirjalik avaldus, mille kohta üldkoosolek teeb otsuse ühe kuu jooksul arvates avalduse laekumise päevast. Liikmelisus jõustub üldkoosoleku otsuse järgse ühekordse sisseastumismaksu tasumisega. Ühekordse sisseastumismaksu suuruse ja igaaastase liikmemaksu suuruse ning tasumise tähtaja ja korra kinnitab üldkoosolek.
3.4. Ühingust välja astumiseks tuleb esitada ühingu üldkoosolekule kirjalik avaldus. Ühingu liikme sellekohase avalduse peab üldkoosolek läbi vaatama ühe kuu jooksul avalduse esitamisest. Ühingu liige loetakse lahkunuks alates sellekohase otsuse vastuvõtmise päevast ühingu üldkoosoleku poolt.
3.5.2. esitada ühingu organitele ettepanekuid ühingu töö parandamiseks ja arupärimisi ühingu tegevust puudutavate küsimuste kohta;
3.5.3. osaleda oma esindajate kaudu ühingu üldkoosolekul ja esitada seal ettepanekuid ja parandusi ühingu töö parandamiseks ja täiustamiseks;
3.7. Ühingu liikme võib üldkoosoleku otsusega ühingust välja arvata või tema liikmeksoleku peatada, kui:
3.7.1. tema tegevus või tegevusetus on vastuolus ühingu põhikirja või ühingu juht- ja kontrollorganite otsustega;
4.4.4. riigi ja kohalike omavalitsuste toetustest ja toetustest üleriigilistelt ja kohalikelt spordiorganisatsioonidelt;
4.4.6. ühingu põhikirjalistest eesmärkidest tulenevate tuluürituste korraldamisest, sponsor- ja reklaamilepingutest, teenuste müügist, loteriidest ja ennustusvõistlustest, tehingutest kinnis- ja vallasvaraga laekuvast tulust, intressitulust ning muudest laekumistest;
4.5. Ühingu vara ja vahendid kuuluvad ühingule ja neid kasutatakse ja käsutatakse ühingu eesmärkide saavutamiseks vastavalt kehtivatele õigusaktidele ja käesolevale põhikirjale. Ühing võib oma vara ja vahendeid anda kasutamiseks ühingu liikmetele ning sportlastele lepingulisel alusel. Ajutiselt vabu vahendeid võib ühing paigutada majandustegevusse hoiuste, aktsiate ja muude väärtpaberitena.
4.6. Ühingule laekunud sihtotstarbelisi annetusi kasutatakse vastavalt annetaja soovile, kui see pole vastuolus seaduse või käesoleva põhikirjaga.
4.7. Ühing peab oma tegevuse raamatupidamisarvestust, koostab ja esitab raamatupidamise ja statistilised aruanded kehtestatud korras.
4.8. Ühing ei jaga oma vara ega tulu ega anna materiaalset abi või rahaliselt hinnatavaid soodustusi oma liikmetele ja juhtimis- või kontrolliorganite liikmetele.
5.2. Üldkoosolekud on korralised ja erakorralised. Üldkoosolekul võivad osaleda hääleõigusega kõik ühingu liikmed. Sõnaõigusega on toetajaliikmed, auliikmed ja kutsutud külalised.
5.3. Korraline üldkoosolek on auditeeritud majandusaasta aruande läbivaatamiseks ja kinnitamiseks, samuti juhatuse ja audiitori nimetamiseks. Üldkoosolek kutsutakse kokku juhatuse poolt juhatuse määratud tähtajal kolme kuu jooksul pärast aruandeaasta lõppu.
5.5. Erakorralise üldkoosoleku kokkukutsumise nõue esitatakse kirjalikult, näidates ära kokkukutsumise põhjused (päevakorraküsimused). Erakorralise üldkoosoleku peab ühingu juhatus kokku kutsuma ühe kuu jooksul vastava taotluse esitamise päevast arvates.
5.6. Üldkoosolek on otsustusvõimeline, kui kohal on vähemalt pooled liikmed. Üldkoosoleku otsus on vastu võetud, kui selle poolt on hääletanud üle poole koosolekul osalenud liikmetest, välja arvatud seaduses ettenähtud otsuste vastu võtmiseks ette nähtud muud hääletus normatiivid.
5.7.6. juhatuse liikmetega tehingute tegemine, sh töö- ja/või käsunduslepingute sõlmimine juhatajaga;
5.7.7. uute ühingu liikmete vastuvõtmise, liikmeksoleku peatamise ja liikmeskonnast väljaarvamise otsustamine;
5.9. Üldkoosolekute vahelisel ajal juhib ühingu tegevust kuni kolme liikmeline juhatus, kes määratakse üldkoosoleku poolt kolmeks aastaks. Lubatud on juhatuse liikmete tagasikutsumine enne volituste lõppemist.
5.11. Ühingu juhatus on otsustusvõimeline, kui kohal on kaheliikmelisest juhatusest vähemalt juhatuse esimees, kolmeliikmelisest juhatusest vähemalt kaks liiget, nende hulgas juhatuse esimees.
5.12. Juhatuse koosoleku kutsub kokku ja seda juhatab juhatuse esimees või juhataja. Juhatuse koosolek kutsutakse kokku vastavalt vajadusele, kuid mitte harvem kui kord kvartalis. Juhatuse esimees peab juhatuse kokku kutsuma ka siis, kui seda nõuab vähemalt 1/3 juhatuse liikmetest. Kirjalik teade juhatuse koosoleku kokkukutsumise kohta tuleb juhatuse liikmetele väljastada vähemalt 5 (viis) tööpäeva enne koosoleku toimumise kuupäeva.
5.13. Allkirja õigus ühingu nimel on rohkem kui üheliikmelise juhatuse puhul juhatuse esimehel üksi.
5.14.5. täidab teisi käesolevast põhikirjast tulenevaid, samuti üldkoosoleku või juhatuse poolt talle pandud ülesandeid;
5.14.7. koos juhatuse liikmetega kasutab ja käsutab ühingu vara käesolevas põhikirjas ja üldkoosoleku otsusega kehtestatud korras;
5.14.16. koos juhatuse liikmetega määrab sportlaste ja esindusvõistkondade osavõtu kohalikest, riiklikest ja rahvusvahelistest võistlustest;
5.14.17. määrab ühingu ja sportlaste osavõtu rahvusvahelistest üritustest vastavalt sõlmitud lepingutele;
5.14.18. koos juhatuse liikmetega lahendab muid ühingu tegevust puudutavaid küsimusi, mis ei kuulu üldkoosoleku ainupädevusse.
5.15. Üldkoosoleku poolt üheks aastaks valitav audiitor auditeerib raamatupidamisaruannet ja annab sellele hinnangu. Audiitorkontroll viiakse läbi vähemalt üks kuu enne aastaaruande üldkoosolekule kinnitamiseks esitamist.
6.1. Ühing on asutatud määramata tähtajaks. Ühing võib ühineda või jaguneda või lõpetatakse üldkoosoleku otsuse alusel, mis on vastu võetud üle kahe kolmandiku koosolekul osalenud liikmete häälteenamusega.
6.2.3. mittetulundusühingu pankroti väljakuulutamisega või pankrotimenetluse raugemisega enne pankroti väljakuulutamist;
6.3. Ühingu lõpetamisel muul alusel kui kohtuotsusega, valib üldkoosolek likvideerimiskomisjoni. Ühingu sundlõpetamise korral määrab likvideerimiskomisjoni
6.4. Likvideerimiskomisjon võtab juhatuselt üle kogu asjaajamise, lõpetab ühingu toimingud, kutsub kohale kõik võlausaldajad ning kasutab kõiki võimalusi võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, realiseerides selleks ühingu vara.
6.5. Likvideerimiskomisjon avaldab viivitamatult teate ühingu likvideerimise kohta üleriigilise levikuga ajalehes ja Ametlikes teadaannetes. Teadaolevatele võlausaldajatele saadab likvideerimiskomisjon likvideerimisteate.
6.6. Võlausaldajatele väljamaksmiseks ettenähtud summad kantakse likvideerimiskomisjoni poolt panka võlausaldajate arveldusarvele. Kui teadaolev võlausaldaja ei ole nõuet esitanud, samuti kui võlausaldaja nõude tähtaeg ei ole saabunud ja võlausaldaja ei võta täitmist vastu, deponeeritakse võlausaldajale kuuluv raha.
6.7. Ühingu likvideerimisel läheb pärast võlausaldajate nõuete rahuldamist allesjäänud vara üle sportlikku ja kehakultuurialast tegevust Eesti Maaülikoolis jätkavale tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute ja sihtasutuste nimekirja kantud mittetulundusühingule või Eesti Maaülikoolile kui avalik-õiguslikule juriidilisele isikule.
6.8. Kui ühingu varast ei piisa kõikide võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, esitab likvideerimiskomisjon kohtule pankrotiavalduse.
|
OSCAR-2019
|
||
Eestis siis tehti kuuendal katsel ära ja valiti president enneolematu ülekaaluga kui kommentaatoreid uskuda. Kuuldavasti pole ükski presidendikandidaat saanud üle 80%'st toetust. Sihuke poolthäälte hulk hakkab juba Venemaa valimisi meenutama - muidugi on tegu siinkohal tegelikkusele mittevastava naljaga, aga ei saanud seda ka mainimata jätta. Igatahes paistab, et omavahel kiskunud erakonnad said peale viiendat vooru kerge shoki nagu britid peale Brexitit. Õnneks oli meie poliitikutel tagavaraväljapääs olemas ja üllatav küll, aga kui asjad hakkavad tõsiseks minema leitakse ühine keel üllatavalt kiiresti. Küllap oli tegu mitme teguri kokkujooksmisega, mille juures sugugi väikest osa ei mänginud Kersti Kaljulaiu isiksus, mis minu arusaamist oli kõigist kandidaatidest sobivaim. Olen tõepoolest tema olemasolust vaid kaks nädalat teadlik olnud, aga seniste väljaütlemiste ja käitumise põhjal tundub äärmiselt sümpaatne. Ennast iseloomustab ta kui majanduslikult konservatiivsete ja poliitiliselt liberaalsete vaadetega inimest, just selline kelleks ennast pean ja kellede seltskonnas end mugavalt tunnen. Lisaboonusena selgus, et elab samas linnaosas :) Ei saa ka märkimata jätta, et bioloogide hulgas on mul hulk sõpru, kes suur enamus asjalikud ja meeldivad inimesed.
Kersti kohta olen lugenud kugusid ja kommentaare nii blogidest, Delfist, FB'st kui mujalt sotsiaalmeediast. Enamus on positiivsed, mis näitab, et rahval on suur ootus. Loodetavasti saadakse siiski aru, et Eestis pole presidendil sellist võimu nagu Venemaal ja olgu tal head tahtmist ja tegutsemisindu niipalju kui tahes, ainuisikuliselt on tegutsemisvõimalused kasinad. Parteidega kokku leppides tuleb aga paratamatult kompromissidele minna ja head ideed kiputakse juba idus nii ära lahjendama, et hiljem sellest suurt kasu pole. Vähemalt on kõigi parteide (peale EKRE) toetuse juures see hea asi, et hiljem on neil üsna totter hakata vinguma ja halama presidendi üle, kellele ise poolthääled sai antud. Tavakodanike puhul tahaks rõhutada, et hinnangu andmine presidendile, kes pole isegi vannet veel jõudnud anda annab rohkem infot hindaja enda ellusuhtumise kui presidendi kohta. Elagu uus president ja edu talle Eesti asja ajamisel!!!
Nüüd hüppame meie konnatiigist üle ookeani ja vaatame kuidas seal asjalood on. Kui meie presidendi valimised isegi kohalikus valguses tänu piiratud presidendivõimule erilist sisulist tähtsust ei oma siis USA presidendivalimised on globaalse majandusliku, poliitilise ja sõjandusliku tähendusega. Nii paradoksaalne kui see ka ei tundu, Eesti seisukohalt on hoopis olulisem kes kolib Valgesse majja võrreldes sellega, kes Kadriorgu end sisse seab. Eriti muidugi olukorras, kus kahel USA presidendikandidaadil on nii kardinaalselt erinevad arusaamised. Maailma finantsringkonnad on hakanud muret tundma Trumpi võimaliku ehkki vähetõenäolise presidendiks saamise üle. Kuna Clintoni seis on enamuse ajast suhteliselt kindel püsinud, tema valimise tõenäosus (ei tohi ära segada toetuse protsendiga küsitlustel) on Juunist saati kõikunud 60% ja 90% vahel (valijate toetus nii paar % negatiivne kui kui 10% plussis sel ajal). (keda huvitab võib graafiku päevast muutumist jälgida klikkides ClintonTrump peale). Tänu sellele on aktsiaturud suht rahulikud olnud aga kui peaks midagi ootamatut juhtuma, et kandidaatide valituks saamise tõenäosus võrdseks muutuks võib puhkeda paanika ning turud kukuvad hullemini kui 2008.
Juba praegu arvestavad mitmed riskikapitalid ja börsimängurid majanduskriisi võimalusega ning liigutavad oma rahasid vastavalt. Ma ei muretsenud Kreeka võimaliku EL'st lahkumise pärast ega ka Brexiti üle, sest need sündmused ei omanud globaalset kaalu. USA presidendivalimised aga kujutavad momendil suurimat ohtu maailma majanduslikule stabiilsusele. Nimelt on karta, et kui Trump saab valituks võib see vallandada Hiina finantskriisi (Trump ju ähvardas, et ei kavatse maksta Hiinale võlga tagasi ja lubas üldse kaubavahetuses protektsionismi kasutama hakata). Probleem on selles, et keegi ei tea, kas ta seda tõsiselt mõtleb, aga teadmatus tekitab bõrsil hirmu. Kokkuvõttes võib kriis puhkeda mõnest tühisest seigast, sest tekkib positiivne tagasiside, üks probleem hakkab teist võimendama ja kuna maailma majandus pole niikuinii eriti heas seisus (kasvu puudumine, tohutu võlakoorem, rahamass millel pole reaalset tagatist, hullult ülehinnatud kinnisvara, ...) võib krahh saabuda ootamatult kiirelt ja võimsalt. Teisalt on loota, et Hillary võidu korral toimub bõrside tugev ja samas põhjendamatult ülehinnatud lühiajaline tõus.
Kokkuvõttes kui karta Trumpi võitu tuleks astuda aktsiaturult välja praegu, enne kui paanika puhkeb, kui uskuda Clintoni võitu tuleks sama teha nädala paari jooksul peale tema edu - vaatamata sellele kes võidab on minu arust börsi langus pikemas plaanis garanteeritud. Aga kuhu ressursid paigutada, see sõltub mida ennustate tulevikuks. Paberraha ja pangaarved pole pikas perspektiivis eriti kindlad, sest tegu on ju virtuaalsete asjadega, millel pole juba pikemat aega katvat väärtust olnud. Kinnisvaraga on see probleem, et esiteks kukub kriisi puhul hind, sest keegi ei jaksa osta, teiseks ei saa seda kiirelt ja mugavalt realiseerida. Väärismetallid, kunstiteosed, jne ... hoidmine ja kaitsmine keeruline, pangaseifis võivad hingusele minna koos pangaga. Kokkuvõttes on kõige mõistlikum rakendada vana tuntud taktikat: Ära hoia mune ühes korvis, ehk siis jaga oma vara kõigi eelnevate vahel - kui üks langeb siis teine tõuseb. Nii majandusliku edu kui kriisi puhul ei teeni suurt midagi aga riskid on hajutatud ja sa vähemalt ei jää päris püksata.
Mis ma ise arvan. Arvan siiski, et valitakse Clinton ja kriis lükkub edasi. Kui kaugele, seda ei oska keegi ennustada, aga sama moodi nagu vulkaanipurske või meteoriidiga on garanteeritud, et millalgi juhtub.
|
OSCAR-2019
|
||
Alustada tasub kirjeldusega erinevatest haridusastmetest, millest läbi käinud. Põhikooli tasemel on mul säilinud minimaalsed kokkupuuted endiste klassikaaslastega. Samas sealt pärit üks neljast lapsepõlve sõbrast ehk 8 aastase staazhiga pinginaaber, kellega käin suht tihti läbi siiani. Teisi klassikaaslasi pole näinud aastaid, eelkõige muidugi põhjusel, et veedan põhilise aja väljaspool Eestit. Samas ei tunne ka erilist huvi ega puudust nende puhul, ilmselt polnud vaatamata 8 koosveedetud aastale ühiseid huvisid ega tekkinud ka tegelikke sõpru peale eelmainitud pinginaabri. Mustamäel asunud kool pandi laste puudusel juba mõned aastad tagasi lõplikult kinni. Omal ajal kui Mustamäe oli uuslinnak topiti 4 paralleeli igaühte rohkem kui 40 last - ajad muutuvad ja linnaosad vananevad koos meiega. Lastega noorpered üritavad võimaluse korral elada inimsõbralikumas keskkonnas kui nõuka aegsed korrusmajad.
Keskkool ehk praeguse nimetusega gümnaasium oli vastuoluline mitut pidi. Gustav Adolfi seltskond igatahes sobis mulle palju paremini, ehkki ka seal leidus tüüpe kellega kohtumine muud huvi ei pakuks kui mõnuga praeguse füüsilise vormi võrdlemiseks :) Kuulusin seal niinimetatud taibude gruppi aga samas polnud me "oivikud-kuivikud" praeguse aja mõistes. Olime reaalainetes Eesti tasemel arvestatav jõud, samas panime pidu ja tegime tavalisi koolipoiste lollusi. Koolikiusamist sisuliselt õppurite vastu ei esinenud, sest esiteks oli sama mõtteviisiga tüüpe piisavalt suur protsent ja teiseks käisid tol ajal praktiliselt kõik kusagil trennis. Näpuga ümber lükata meid ei saanud nagu suht kiirelt paar ülbikut, kes igas koolis eksisteerivad, tunda said. Paraku olen ma kokkuvõttes vaid ühel gümna kokkutulekul käinud, sedagi ülikooli ajal. Sügisene vilistlaste kohtumise aeg lihtsalt ei sobi. Seda seltskonda tahaks tegelikult näha, sest enamuse käekäigust pole aimugi. Tean vaid prominentidest, kellest massiteabevahendid kirjutavad. Tollest perioodist mulle selliseid sõpru ei jäänud, kellega siiani sidet hoiaks. Samas oli mitmeid lahedaid tüüpe ja toredaid tüdrukuid, keda oleks tore näha.
Viimaks siis ülikoolist. Tudengipõlvest pole jäänud selgemad ja parimad mälestused mitte seetõttu, et ajaliselt tegu lähima perioodiga vaid pigem mõtteviisi läheduse pärast. Meil juhtus olema noormeeste grupp, mis kujunes haruldaselt kokkuhoidvaks. Koos olime nii talvel kui suvel malevas, mitte küll alati kõik ja samas rühmas või isegi regioonis aga paaris kolmes jõugus lähimate semudega koos. Võimalik, et kambavaimule aitas kaasa asjaolu, et viie aasta jooksul ei abiellunud meil keegi, kõik nautisid vaba inimese elu. TPI ajal korraldasime õige tihti pidusid kutsudes kampa tüdrukute rühmi teistest kõrgkoolidest. Tartu Ülikooli neiud olid eelistatud aga parema puudumisel ei põlanud me ära ei Pedat, medkooli ega ka teisi õppeasutusi, kus aga vähegi kenasid plikasid leidus.
Samuti toimus ka malevasse naiste valimine. Feministidele kindlasti vastukarva kuulda, et kevadeti saatsime niinimetatud luuregrupid Tartusse tüdrukute ühikaid läbi kammima, kes hiljem esitasid aruande ilusamatest ja lahkematest kandidaatidest. Kui otsustada tütarlaste käitumise järgi, siis neil igatahes polnud midagi selliste toredate noormeeste vastu, kelle ainsaks varanduseks oli hambahari, kamm ja vein. Öömajast me kunagi ilma ei jäänud, mis ilmtingimata seksi ei pruukinud pakkuda aga taolisest sõbralikkuse väljendusest ma ära ka ei suutnud öelda.
Alles viimasel aastal hakkasime neiukesi veidi tõsisema pilguga vaatama, puhtalt meelelahutusliku eesmärgi kõrvale tekkis ka huvi, kas mõnda neist võiks tulevikus pikemaks ajaks enda kõrvale soovida. Polnudki siis imestada, et tekkisid nii mõnedki paarid, kes siiani ajahambale vastu pidanud. Mina leidsin tulevase kaasa inglise fillide ekvaatoripeol, mis toimus nädal peale apteekrite ekvaatoripeo külastust. Juunikuus toimunud TPI lõpupeol olid mitmel teisel peale minu kaasas kindlamad pruudid. Ülikooli grupiga kujunes tihe suhtlemine, eriti algusaastatel kohe peale lõpetamist. Vähemalt viie esimese aasta jooksul toimusid kevad ja sügispeod, kuhu ka neiud Tartust kohale toodi. Hiljem läks harvemaks kui perekonnad asusid oma aega nõudma. Kuttidega saime vähemalt korra aastas Automaatika päeval kokku, lähemate sõprade seltskonnaga tihtipeale ka pealinna kõrtsides. Viimasel ajal on inimeste kontaktid kippunud kaduma, organiseerijad nägid kurja vaeva, et kõiki üles leida.
Nädalavahetuseks oli meil kursakokkutulek plaanitud traditsioonilises paigas kursavenna talus Peipsi lähedal. Seekord erinevalt 30 aasta tagusest üritusest polnud Tartust tüdrukuid kutsutud. Kujunes välja puhtalt meeste seltskond, sest meie kursa kaks tüdrukut ei ilmunud kohale. Mul vedas, et olin Eestis õigel ajal. Kohale saabus 11 tüüpi 15'st lõpetanust, meeldivalt kõrge protsent. Lisaks ka kaks tolleaegset meie kursuse maskotti, kes pea alati üritustest osa võtsid. Olime alati kõvad kärarakavennad olnud aga paistab, et aeg on oma töö teinud. Kangest alkost korkisime vaid suure Jägermeistri ja sedagi ei lõpetanud. Veini poole pealt sama nõrk esinemine, üks Valtu mustsõstra vein. Õlu oli ainus, millele tõsiselt pihta anti.
Esiteks mälestasime lahkunuid, keda nüüdseks juba 3 kogunenud. Järgnevalt asusime 80'te muusikavideote saatel lookas olevat lauda kergendama. Siinkohal tänud peremehele ja tema poolt organiseeritud toitlustusfirmale, kõike oli ohtralt ja kõik oli supermaitsev. Esimene nälg kustutatud ootas saun, tegelikult lausa kaks. Põhisaunas kivid nii kuumaks köetud, et lausa hõõgusid. Tiigiäärse mobiilse sauna juures asus ka soojavee tünn. Nii me siis istusime vaheldumisi saunades ja tünnis õllepudelid peos vanu aegu meenutades. Kui liiga kuumaks kiskus kargasime jääkülma tiiki. Ilm muidugi meenutas tüüpilist novembri lõppu, jäine uduvihm mõnekraadise õhutemperatuuri juures.
Saunatamise vaheajal istusime jälle söögilauda ja vaatasime vanu pilte. Paljud olid meelest läinud, paljusid polnud kunagi näinudki. Uduselt tulid meelde 30 aasta tagused sündmused, tüübid, tüdrukud ja situatsioonid. Kamba peale panime mosaiiki kokku ja üritasime piltidele aastaarve ning kohti, nägudele nimesid külge keevitada. Päris hea, et nii palju aastaid möödas, piltidel kajastuvad nooruse lollused tekitavad piinlikkuse asemel pigem heldinud nostalgiat. Jõmisesime pea neljani hommikul, enne kui põhku keerasime. Mina hakkasin malevaajast pärit tarkuse ajel umbes kahe ajal vett jooma ning krabasin pudeli mineraalvett madratsi kõrvale. Teatava üllatusena ei tekkinud öösel kordagi janu ja hommikul oli pea selge kui lapsel, kes vaid mahla luristanud.
Hommikukohv joodud ja hommikusöök nahka pandud tegi peremees meile tuuri kohalike vaatamisväärsustega tutvumiseks. Külastasime paari "lahingukuulsuse" paika ehk endist maleva elamist, käisime ilusti renoveeritud Alatskivi mõisas ning selle pööningul. Põnevaimaks ehk kujunes meie võõrustaja ettevõtte külastamine, mis valmistab kasepakkusid Ameerika turule ja ilmselgelt teenib omanikule viisakat tulu. Sellist firmat võiks õigusega Eesti Nokiaks nimetada. Peab ikka fantaasiat ja ärivaimu ning pealehakkamist olema, et ameeriklastele raske raha eest kasepakkusid pähe määrida, mida neil endil metsade kaupa kasutult seisab. Südame teeb soojaks selline rehepaplus, kus suurriigi lollakad alamad seaduslikult ja korrektselt haneks tõmmatakse nii, et neil mingit köhimist pole.
Lõunasöögiks pugisime pajatäie seljankat ning hommikusöögist järgijäänud magustoitusid ning oligi aeg minekule asuda. Enne veel jõudsime üles seada pilve andmebaasi kuhu kõik saavad oma säilinud ajaloolisi pilte riputada laskmaks teistel grupiliikmetel fotosid vaadata ja maha laadida. Küll on ikka vahva, et tehnoloogia võimaldab praegu sellist jagamist. Koju jõudsime alles kaheksa paiku, igati äge üritus, mida kindlasti kordame, nüüd on kõigi andmed apdeititud, loodetavasti lihtsam rahvast leida ja informeerida.
|
OSCAR-2019
|
||
Koduse söögilaua taga on istet võtnud Anu ja Juha, väike vahva poiss on Anu lapselaps Ott. Tiiu Pikkur
Pärast kahtkümmend aastat Venemaal hõimurahvaste juures kogudusi rajamast, kogudusehooneid ehitamast ja kultuuri edendamast tagasi Eestis, asusid misjonärid Anu ja Juha Väliaho nelja ja poole aasta eest siingi kohe misjonitööd tegema – 7000 elanikuga Saue linna kogudust looma.
«Kui me Anuga 2012. aasta kevadel EELK teenistusse tulime, siis palus misjonikeskuse juhataja Leevi Reinaru, et läheksime Sauele luterlikku tööd tegema,» meenutab Juha. «Saue on vist Eesti ainuke linn, kus ei ole luterlikku kogudust» (Sillamäel veel ei ole – T. P.).
See töö kandis vilja – Juha Keila Miikaeli koguduse abiõpetajana ja Anu sama koguduse diakonina on loonud Sauele Keila koguduse abikoguduse, mis on kasvav kogudus. «Meil on väga hea koostöö Saue linnavalitsusega, päevakeskusega ja ajalehega Saue Sõna,» räägib Juha.
Anu näitab viimast lehenumbrit, kus esikaanelugu räägib esimese advendi tähistamisest Sauel. Anu sõnul kogunevad sauelased traditsiooniliselt sel päeval linnaväljakule kuuse ümber. Saue kristliku vabakoguduse pastor Vahur Utno rõhutas seal, et jõulud on eelkõige kristlik püha, millega pühitsetakse Jeesuse Kristuse sündi.
Anu ja Juha eestvedamisel kokku pandud soome-ugri lapiteki näitust «Jõulurõõm» saab päevakeskuses uudistada veel 27. detsembrini. Lapitekke on siin mitmest paigast, alates Lauknast ja Vastseliinast kuni Udmurtia ja Marimaani. Samas saab osta käsitöid, raamatuid ja jõuluteemalisi asju.
«Kõik meie inimesed on Keila koguduse liikmed,» selgitab Juha. «Oleme kogunenud selle 4,5 aasta jooksul igal pühapäeval Saue päevakeskusesse armulauaga jumalateenistusele, osavõtjaid paarikümne ringis.» Koostöös päevakeskusega veab Juha soome keele õpperühma, millega ühiselt Soomeski käidud.
TÜ doktorandist marilanna Anna Mišina juhendab koolilaste kokaklubi ja muusikaklubi ning alustab pühapäevakooliga. Anna on ka koguduse lauluringi juhendaja ja korraldab kord kuus naisringi kokkusaamisi. Sauel teeb misjonitööd ka Marimaalt pärit Inga Pogodina.
Venemaal mitmeid kirikuid ehitanud Väliahod loodavad, et kunagi on Sauelgi oma kirik. Juha sõnul on sel aastal selles suunas liigutud. «Oleme linnalt palunud kirikule ehituskrunti ja selles on meile abiks olnud peapiiskop Urmas Viilma, endine pikaaegne sauelane. Kahjuks on see protsess olnud aeglane, sest aasta jooksul on vahetunud kolm linnapead. Igal korral on tulnud läbirääkimisi alustada algusest. Kuid sügisene linnavolikogu suhtus asjasse positiivselt. Meie Soome sõpruskogudused on lubanud meid majanduslikult toetada. Usun, et tuleval aastal saame kirikuhoone ehitusega alustada.»
Jumalateenistused on Saue päevakeskuses (Kütise 4) igal pühapäeval kell 13. Pärast teenistust saadakse osa ühisest teelauast. Anu sõnul oli see komme nendega ka Venemaal ja seda traditsiooni hoitakse Sauelgi.
Aga jõululaupäeval läheb Saue rahvas 7 km kaugusele Keila Miikaeli kirikusse. Anu on selleks puhuks ka bussi tellinud, et ikka kõik soovijad sinna ja tagasi saaksid. Keilas on jõululaupäeval kaks teenistust: kell 16 ja 18. Esimese jõulupüha jumalateenistus peetakse ühiselt Saue vabakoguduse kirikus (Tammetõru 2a) kell 13, jutlustab Juha Väliaho ja laulab Saue koguduse naisansambel. «Sinna on oodatud kõik Saue inimesed,» räägib Anu. «Meil on vabakirikuga väga hea läbisaamine.»
Oma armsasse majja Tallinna lähistel ootavad Väliahod oma suurt peret külla esimesel jõulupühal, siis kaetakse pikk jõululaud, süüakse jõulutoite, loetakse jõuluevangeeliumi ja lauldakse jõululaule. Jõuluaeg on imeline nii väikesele kui suurele.
Detsember on Anule ja Juhale ka isiklikult tähtis aeg. Nad tutvusid 26 aastat tagasi advendi ajal, kui Juha oli üks soomlastest, kes tulid Rannamõisa koguduse pühapäevakooliõpetajaid, nende hulgas ka Anu, õpetama. «Pool aastat hiljem palusin Anu kätt, kuid läks veel poolteist aastat ja siis Anu ütles jaa.» Tähelepanuväärne on, et selle aja jooksul kirjutas Juha Anule kokku 200 masinakirjalehekülge kirju. «Need on kõik mul alles,» märgib Anu.
Anu ja Juha elasid 20 aastat Venemaal soome-ugri hõimurahvaste keskel. See on suur tükk elust. «Krooniaeg Eestis on mul täiesti vahele jäänud,» ütleb Anu. Juha lisab, et tema huvi oli hõimurahvaid, keda on Venemaal 3 miljonit, teenida. «Need olid meie elu parimad aastad. See oli hea aeg, sest siis avanesid Venemaal uksed. 12 aastat elasime Marimaal ja 8 aastat Uuralites Baškiirias, nüüdses Baškortostanis.»
Juha on pea terve elu töötanud Soome rahvamisjonis, huvi sugulasrahvaste vastu tekkis 1990. aastatel. Mõte Marimaale siirduda sai alguse marilastega kohtumistest, eriti aga tutvumisest Mari ajalooprofessori Valeri Patruševiga, kes oli Soome soome keelt õppima tulnud.
Esimest korda sõitsid Anu ja Juha Marimaale 1992. aasta juulis. Juha on öelnud, et see oli nende kihlusreis, mis andis ka suuna edaspidiseks tööks. Algas erakordselt huvitav aeg misjonäridena Ingeri kiriku juures, kui täiesti tühjalt kohalt rajati kogudusi, tegeldi kogusehoonete ja kirikute ehitamisega, laagrite ja koolituste korraldamisega ning hõimurahvaste kultuuri arendamisega.
Üht erilist sündmust meenutab Anu: «Juha on ju Ingeri kiriku õpetajaks ordineeritud Joškar-Ola lasteaias! Põhjus oli üsna lihtne: Marimaal ei olnud 1994. aastal ühtki luterlikku kirikut.»
Kuidas marid võtsid vastu luteri usu? «See on Lutheri viis, et iga rahvas peab kuulama jumalasõna oma emakeeles,» selgitab Anu. «Maridel on kaks keelt: niidumari, mis on riigikeel, ja mäemari, mis on rohkem Volga ääres kasutusel. Meie rääkisime vene keeles, kuid meil olid tõlgid. Koolitasime nende töötegijad ikka emakeeles töötama.»
Väliahod korraldasid Piibli tõlkimist esiteks mari keelde. «Piibli tõlkimiseks oli eraldi programm «Piibel soome-ugri rahvastele» ning tõlkimisega tegeles Soome piibliselts ja Piibli tõlkimise instituut,» ütleb Anu ja lisab, et nemad aitasid kaasa niidu- ja mäemari- ning ka udmurdi-, komi- ja mordvakeelse Piibli tõlkimisele.
Et anda aimu Väliahode liikumistest, mainigem, et Uurali praostkond on 1200 km pikk ja 800 km lai. Kuidas neid vahemaid läbiti? «Žiguliga,» hõiskab Anu rõõmsalt. Tükati oli tee ja tükati sõideti lihtsalt põllu peal. 700 km ühe päevaga läbida oli normaalne, väidab Anu.
Kontakt hõimurahvastega ei ole katkenud. Viimane suursündmus oli selle aasta aprillis, kui reisiti Tatarstani pealinna Kaasanisse, kus pühitseti Kaasani luterlik kirik. Maridele on see koht tähtis, sest siin tõlgiti mari keelde esimesed Uue Testamendi osad.
Väliahod on töötanud kolmes erinevas luterlikus kirikus: Soome, Ingeri ja Eesti kirikus. «See on huvitav,» leiab Juha. «Ma olen soomlane, Ingeri kiriku vaimulik ja töötan Eestimaal!»
Misjonäritöö kohta Eestis, mis on olnud ju aegu luterlik maa, on Juhal oma arvamus: «Eesti on tegelikult tõeline misjonipõld. Kui enne sõda oli 80% eestlastest luteri kiriku liikmed, siis praegu praktiliselt ainult kümmekond protsenti. Eestlasi võib pidada maailma sekulaarseimaks rahvaks, 50 aastat nõukogulikku materialismi ja sellele otsa läänelik materialism on muutnud eestlased usu suhtes väga ükskõikseks. Venemaal oli misjonitööd kergem teha, seal olid küll piirangud, kuid inimesed olid väga vastuvõtlikud. Eestlaste ükskõiksus ristiusu vastu on minu jaoks hämmastama panev. Eesti on täielikult misjonimaa.»
Kui Saarte praostkonna vikaardiakoniks ordineeritav Lauri Lehtinen lehekuu 14. päeva hommikul Saaremaa poolt Muhu kiriku juurde jõudis, tervitas nii teda kui Turu linnast tulnud külalisi tavalisest tugevam tuuleiil. Ordinatsioonivandeks valmistuja mõtles sellel hetkel, et tuul on ilmselt ainus asi, millega siin on raske harjuda.
Sinodijumalateenistuse protsessiooni algust XIII sajandist pärit võlvide alla ootama kogunenud inimesi tervitas pärani ustega viirukihõnguline ja mõõdukate soojakraadidega Katariina kirik. Ordineeritava ja praostkonna vaimulike kõrval teenisid jumalateenistusel kaasa peapiiskop Andres Põder ja Soome ühe vanima, Turu Maarja koguduse õpetaja Heimo Rinne.
Kirikujuht kõneles Peetruse ja Johannese tunnistusest ja tuletas kogudusele meelde kuu juhtsalmi: «Meil on ju võimatu jätta rääkimata seda, mida me oleme näinud ja kuulnud» (Ap 4:20). Erakordselt tugevalt kostus kirikus ülemkarjase kuulutus: «Apostlid ei kartnud selle maailma vägevaid ja selle maailma kohut. See maailm lõi Kristuse risti, aga Jumal äratas ta surnuist üles. Meie oleme kiriku liikmetena kutsutud tunnistajateks selles maailmas. Usu, armastuse ja lootuse vilja kandmine peab alguse saama kodust ja kirikust.»
Peapiiskop pöördus oma kõnes ka ordineeritava poole ja pani talle südamele, et ta oleks elava Issanda tunnistaja Saaremaa kogudustes.
Muu hulgas said asjaosalistele väga oluliseks Andres Põderi poolt kõnes meenutatud Jaan Kiiviti sõnad, kelle ametisoleku viimasel aastal said alguse läbirääkimised Lauri Lehtineni ordineerimiseks. Endine ülemkarjane olevat ikka meelde tuletanud, et inimeseks teeb inimese võime hämmastuda ja imestada ning selle kaudu õppida nägema kaugemale – õppida tundma Jumalat. Vanadus alanud tema sõnul sealt, kus me selle imestamisvõime kaotame.
Ligi poolteist tundi kestnud jumalateenistusele järgnes vastordineeritu õnnitlemine ja ikka veel tuulisel kirikuõuel sinodirahvaga ühispildi tegemine. Seepeale juhatas koolidirektor Senta Room kirikulised vana pastoraadi külge ehitatud uue Muhu koolimaja kaetud laua äärde.
Enne koosoleku algust ei jäänud kokkutulnutele märkamatuks asjaolu, et mitme vana tuttava kõrval on koguduste nõukogud läkitanud esimesele valimisjärgsele koosolekule ka palju uusi saadikuid.
Nii alustas praost Veiko Vihuri sissejuhatuse järel Muhu vallavolikogu poolse tervitusega Muhu muuseumi direktor ja vastne Muhu koguduse juhatuse esinaine Kadri Tüür. Ta avaldas lootust, et vastukaaluks mitmele ühiskonnas muret tekitavale suundumusele leiaksid inimesed kirikust neid väärtusi, mida koi ei söö ja rooste ei riku.
Peapiiskop sai seejärel võimaluse tänada aukirjadega mitmeid kohaletulnuid, kelle seas tunnustati Jämaja koguduse kauaaegset tublit vabatahtliku töö tegijat Valdis Treimanist.
Oodatult põhjalikumaks ja pikemaks ettekandeks kujunes praosti möödunud aasta tegevusaruanne ning viimase nelja aasta töö ülevaade. Saadikutele oli praosti aruanne jälgitav varem kätte jagatud esseemõõtu vihikuna. Kuulajate tähelepanu pälvis muu hulgas tõdemus, et praostkonna territooriumil on viimastel aastatel järjekindlalt vähenenud inimeste arv, mis aastavahetuse paiku oli 44 972. Nendest ristitud kirikuliikmeid on 9053, mis lubab koguduse liikmeteks pidada 20,1% Saare ja Hiiu maakonna elanikest.
Praostkonnale on omane, et üheski koguduses ei ole annetajaliikmeid üle tuhande ja pooltes jääb see hulk koguni alla saja. Keskmiselt osaleb igal pühapäeval teenistustel kokku 537 inimest, mis on ligikaudu sama palju, kui oli nelja aasta eest.
Kõige enam tekitas mõtteid aruande hinnangute osa. Praostkonna tugevuseks peab kirikupiirkonna juht stabiilset töötegijate kaadrit, regulaarset jumalateenistuslikku elu ning ühiseid ettevõtmisi. Miinuspoolele jääb väikeste koguduste suur osakaal, liikmeskonna vananemine ja noorte lahkumine mandrile.
Praost tõdes, et kuigi kõik kogudused on juriidiliselt iseseisvad, on välja kujunenud seitse kobarkoguduste süsteemi, millest igaühte teenib üks õpetaja. Ta nentis, et see võib mingil ajal kaasa tuua väiksemate koguduste liitumise. Aruandaja pidas oluliseks rõhutada ka meedia kriitilist hoiakut kiriku esindajate osalemise suhtes avalikel üritustel või debattides, nagu kristlased ei olekski osa ühiskonnast ega tohiks oma arvamust avaldada. «Kõige selle taga on sekulariseerunud elutunnetus, mis näeb kirikus ja usus vastandit ilmalikele väärtushinnangutele.»
Vastukaaluks kujunenud olukorrale kutsus Veiko Vihuri paremini kasutama meie käsutusse antud elektroonilist ja avalikku meediat, et inimestel oleks võimalus meelelahutus- ja eneseabikirjanduse kõrval valida kiriku sõnumit.
Praosti hinnangul tuleb keskenduda sellele, mida me väheste vahenditega ära teha suudame. Praostkonnas on küll üle üheksa tuhande hinge, kuid liikmeannetuse tegemise kõrval oli ka armulaual käinuid möödunud aasta kokku vaid 1608. Selle põhjal võib öelda, et aktiivseid luterlastest kirikuinimesi on saartel vaid paari tuhande ringis.
Praost lõpetas üleskutsega sinodisaadikutele ja koguduseliikmetele tunnistada oma usust pereringis ja ka väljaspool. Kogemused näitavad, ütles ta, et sageli tullakse kiriku juurde sugulaste või sõprade kaudu.
Praostkonna laste- ja noortetöö koordinaator Tiina Ool rõhutas oma sõnavõtus vajadust pöörata suuremat tähelepanu peretööle. Samuti ei pidanud ta õigeks tõmmata kindlat piirjoont laste- ja noortetöö vahele, sest praktikas läheb lastetöö sujuvalt üle noortetööks.
Muusikasekretär Ester Soe pidas möödunud aasta muusikaliseks tähtsündmuseks Rudolf Tobiase mälestusele pühendatud ja Hiiumaa pealinnas toimunud ühist laulupäeva. Peapiiskopi küsimusele, kas koorid juba ka Tartu laulupäevale registreeruvad, sai muusikajuht vastata, et kõik koorid on juba kirjas.
Elava mõttevahetuse kutsus esile Kärla koguduse juhatuse esimehe Paavo Mändari praosti ettekandest ajendatud küsimus, millised kogudused võiksid tema arvates liituda. Veiko Vihuri oli seisukohal, et kogudusi ei hakata kindlasti sundkorras liitma, kuid probleeme võib tekkida nendel kogudustel, kes ei suuda endale valida nõukogu ja juhatust.
Peapiiskop nägi selles palju laiemat küsimust. Tema hinnangul ei tohiks me ühtegi kogudust liita ka põhjendusega, et ei suudeta valida põhikirjakohaseid organeid. Kui me kaotame koguduse, kaob ära üks koht evangeeliumikuulutuse toetuseks. Kogudust ei pea peapiiskopi hinnangul teenima üksnes vaimulik, vaid Kristuse käsu täitjateks on kutsutud kõik ristiinimesed. «Peame julgustama kohalikke inimesi olema aktiivsed.»
Otsekui vastusena eelnevale üleskutsele võeti rõõmuga vastu teade, et Kihelkonna koguduse kuulutuspunktis Karala külas avatakse 27. juunil ühe mehe poolt rajatud uus palvemaja.
Sinodilised valisid endi hulgast uue praostkonna nõukogu, mille liikmeteks said sinna ameti poolest kuulujate kõrval Hannes Nelis, Tiina Ool ja Rene Reinsoo. Saarte praostkonda hakkavad kirikukogu uues koosseisus praostile lisaks esindama Kristjan Simson, Tiina Ool ning allakirjutanu. Senise revisjonikomisjoni asemel valiti hääletuse tulemusena revidendiks Thea Raik.
Sinodipäeva lõppedes oli tuul veidi järele andnud. Muhu vanima kiriku juurest lahkudest meenus, et nii praostkonna kui maakonna sümboliks on purjelaev, mis vajab oma purjedes edasijõudmiseks tuult, nelipüha tuult. See ongi põhjus, miks saartel tuul just kirikute juures endast märku annab.
|
OSCAR-2019
|
||
Seitse aastat tagasi avaldasid õpilased soovi riigikaitse valikkursuse järele. Edaspidi tuli seoses uue riikliku õppekava ja õpilaste arvu üldise vähenemisega vaadata ümber kooli õppekava ja mõelda, mis eristaks meid teistest gümnaasiumidest. Koos kohaliku kogukonna ja õpilastega jõudsime otsusele, et see võiks olla kodanikukaitse õppesuund. Sõnastasime ühiselt suuna eesmärgi: mõtestada koos noortega lahti kodanikuks olemine, selgitades, kuidas riigistruktuurid toimivad, millele on üles ehitatud Eesti riigi kaitse ja kuidas saab iga kodanik sellesse panustada. Riiki ei kaitse ainult vormikandja, vaid see on iga elaniku ülesanne.
Õppesuuna programmis on eri õppeainetesse lõimitud palju kodanikukaitse teemasid. Kuidas aineõpetajad kaasa tulid?
Kodanikukaitse lõimimine tavaõppeainetesse oli meil algusest peale eesmärk. Algselt võtsime eesmärgiks, et igal gümnaasiumitasemel õpetaval õpetajal oleks üks suunapõhine ainekursus. Ideed selleks tulid õpetajatelt ajurünnakute käigus, toeks oli ka riigikaitse õpik. Täiendame aja jooksul kursusi. Näiteks „Kirjanduse ja ühiskonna” kursusel käsitletakse inimese väärtussüsteemi ja kodaniku tähenduse muutumist ajaloos. Oluline märksõna suuna väljatöötamisel oli praktilisus, eluga seotus. Palju tehakse õppekäike. Välilaagreid on meil kaks – talvelaager ja kevadine suur välilaager teiste Tartumaa koolidega.
Kiidan õpetajaid väga heade teemade eest. Kui õpilastelt küsime, miks nad selle suuna valisid, vastatakse, et see on huvitav.
Kõige rohkem rõõmustan hea koostöö üle õpilaste, õpetajate, väljast tulnud mentorite, juhtkonna ning linnavalitsuse vahel, kes meid majanduslikult toetab. Tänu koostööle pole ka tagasilööke olnud.
Kohusetunnet ja distsipliini kasvatab see õppesuund kindlasti. Ühtegi lektorit „järele kuulata” pole võimalik. Õppesuuna üritustest kirjutab alati keegi õpilastest artikli.
Ka ettevõtlikkuse kasvu on märgata. Maakondliku „Tornist torni” võistluse korraldanud tüdrukud toimetasid iseseisvalt väga kenasti. Tulemus teeb rõõmu.
Mõned kursused on veel plaanis. Sel aastal alustas füüsikaõpetaja lõimitud kursust „Füüsikalised ülesanded”, lähtudes eelkõige sellest, mis võiks noori huvitada. Inglise keele õpetaja soovib panustada erialasesse terminoloogiasse. Tulekul on ka küberkaitse kursus ja 12. klassile soovime pakkuda juhtimiskoolitust.
Minu praegune amet kaitseväes on kaitseväe ühendatud õppeasutuste õppeosakonna planeerimisjaoskonna ülem. Meie maaväe põhikursuse kadetid saavad õpingute lõppedes riigikaitse õpetaja kutse. Kolm aastat tagasi otsisin neile head ning õppeprogrammiga haakuvat praktikavõimalust riigikaitse õpetuse kontekstis ning leidsin, et riigikaitselaager oleks parim lahendus. Samal ajal helistas toonane Elva gümnaasiumi direktor Matti Kangor ning palus toetust kodanikukaitse õppesuuna käivitamisel.
Linna toetus õppesuunale on märkimisväärne. Õppeaine „Kodanik ja ühiskond” kulutab linnapea Eva Kamsi aega vähemalt kaks päeva. Ta annab tundi, tutvustab oma meeskonda, analüüsib meie grupitööd. Usun, et õpilased seda vääriliselt hindavad.
Minu esimesed õpilased on 12. klassis. Kevadel käisime koos õppereisil Brüsselis. NATO peakorteris tutvustasime välisteenistust kui ohvitserikarjääri osa ning palusime tõsta käe neil, kes mõtlevad ohvitseriametile või teenistusele kaitseväes. Enamik tõstis käe. Sellel õppesuunal ja elukutsevalikul on seos küll. Kolme aasta jooksul teeme piltlikult kõik uksed riigisektoris lahti, näitame, mis on nende taga ja milline võiks seal olla õpilase tulevik.
Sinna me sihime küll. Olgu kaitsevägi, piirivalve, politsei ja päästeamet, vanglateenistused, ka laiem riigisektor. Samuti riigiteadused, poliitika … Kõik noored, kes hoolivad Eesti riigist ja on valmis panustama meie heaollu, on teretulnud. Kõigile peaks see suund midagi andma, hoolimata elukutsevalikust. See on osa teadlikuks kodanikuks kasvamisest.
Iga inimene võiks teada, millel tema igapäevane rahulik elu julgeoleku mõttes püsib. Miks meil on ajateenistuse baasil reservarmee ning miks peame panustama headesse liitlassuhetesse. Vastasel juhul on meie geopoliitilises olukorras väga raske riigina püsida.
„Kodaniku ja ühiskonna” kursusel suunasime noored tegema Elva arenduste teemalist grupitööd, sest kui inimene panustab kodulinna, ei teki tal küsimust, kas see on kaitsmist väärt. Samamoodi on riigi tasandil – kodu on kodu.
Välilaagrid annavad elementaarsed oskused looduse rüpes hakkama saamiseks ning kaarti ja kompassi peavad tundma kõik. Google Maps ei pruugi alati aidata.
Kõigile vajalik esmaabi on meil eraldi kursusena, mida annab Tartu tervishoiu kõrgkool. Riigikaitseõpetuses räägitakse ka gaasidest ja mürkidest, mis on ohutuse mõttes vajalik. Sama käib relvaõppe kohta.
Riigikaitseõpetuse üks suuremaid väljundeid on detailne ülevaade ajateenistuses toimuvast. See võtab noortes võimaliku pinge maha. Minu arvates on ajateenistus tänapäeval väga humaanne, hariv ja mitmekülgne ning peaks olema igale tervele noorele inimesele jõukohane ja huvitav kogemus kogu eluks.
Jah, teenistus jätkub novembris rahuvalvemissiooniga Liibanonis. Peaksin mais tagasi olema. Seniks jään õpilastele võlgu vetelpäästekursuse jätku, lubasin nendega proovida lahingujumist, riiete ja varustusega vees hakkama saamist. Aga asendaja on mul leitud.
11. septembril korraldasid Elva gümnaasiumi 11. klassi kodanikukaitse õppesuuna õpilased Karolin Illus ja Anna Perk praktilise uurimistöö raames gümnasistide maastikuvõistluse „Tornist torni”, juhendajaks riigikaitseõpetaja major Kalle Kõlli.
Enne kooliaasta lõppu tegime juhendajaga põhjaliku maastikuluure ning saime suvevaheajaks ülesandeid, mille kallal pead murda. Meie eesmärk oli korraldada meeldejääv ja huvitavate ülesannetega võistlus mitme kooli gümnasistidele, tutvustada Elvat ning panna alus meie kooli uuele traditsioonile.
Osales seitse võistkonda – meie gümnaasiumist neli, lisaks külalised Valga gümnaasiumist, Tartu Kristjan Jaak Petersoni gümnaasiumist ja Võru gümnaasiumist.
Lähe anti Vitipalu vaatetorni juurest. Kümnekilomeetrisel rajal pidi läbima üheksa kontrollpunkti, igaühes tuli täita mõni tähelepanelikkust, täpsust, nutikust, füüsilist vastupidavust, meeskonnatööd ja koolitarkust nõudev ülesanne. Nagu maastikuvõistlusele kohane, lõppes mõõduvõtmine suurt pingutust nõudva spurdiga suusahüppetorni. Raja trahvipunktideta läbimiseks oli aega 90 minutit, mida napilt suutis vaid üks võistkond.
Võitis Elva gümnaasiumi 11. klass, teise koha teenis Võru gümnaasium ning kolmas koht läks Valka. Kõige huvitavamateks ülesanneteks pidasid võistlejad jahilaskmist ning paadisõitu Arbi järvel.
Täname klassikaaslasi kodanikukaitse õppesuunast, kes korraldasid tegevust kontrollpunktides, Andres Kõivat jahilaskmise eest ning Vahur Mürki paadisõidu julgestamise eest, Elva gümnaasiumit ja kaitseressursside ametit toredate auhindade eest ning kaitseväe ühendatud õppeasutusi.
Kodanikukaitse õppesuund alustas Elva gümnaasiumis 2013. aastal. Suuna eesmärk on koolitada laia silmaringi, hea eneseväljenduse ja igakülgse ettevalmistusega kodanikke, kes on lisaks põhiainetele omandanud põhjalikud teadmised Eesti riigistruktuuride toimimise kohta.
• Kehalises kasvatuses – džuudo ja enesekaitse, võimalik on läbida ka vanglateenistuse enesekaitse valikkursus.
• Geograafias – topograafia ja geoinformaatika. Oma missioonipiirkondi tutvustavad ohvitserid kaitseväest ja päästeametist.
• Bioloogias – kursusel „Toksikoloogia ja mürgid” uuritakse kodus kasutatavate kemikaalide ning toidus leiduvate e-ainete mõju inimorganismile.
• Õppeaines „Kodanik ja ühiskond” mõtestatakse riigi ja kodaniku rolle ja vastutust. Räägitakse sise-, välis-, julgeoleku- ja eelarvepoliitikast. Antakse ülevaade kohaliku omavalitsuse ülesannetest ning tehakse grupitöö kodulinna arenduste teemal, mida esitletakse Elva volikogus.
• Riigikaitseõpetust on tavapärase kahe kursuse asemel poole rohkem. Peale teoreetilise osa sisaldab kursus iseseisvaid uurimistöid ning talvist ja kevadist välilaagrit.
• Suhtlemispsühholoogia eesmärk on toetada tervikliku, iseseisva ja teisi arvestava kodaniku kujunemist.
• Juhtimiskursuse eesmärk on analüüsida juhi rolli ja vastutust ning hinnata enda juhivõimeid erinevates situatsioonides.
• Sisekaitse- ja päästestruktuuride kursus annab ülevaate politsei, piirivalve ja päästeameti struktuuridest, ülesannetest, koolidest ja karjäärivõimalustest.
Tänu kaitseministeeriumi ja Elva linnavalitsuse toele mahub programmi hulgaliselt õppekäike ja külastusi kaitseväe väeosadesse, kõrgemasse sõjakooli ja sisekaitseakadeemiasse ning õppereis Brüsselisse.
|
OSCAR-2019
|
||
Maniküür – see on alati lõplik detail mistahes pilt. Ja väga oluline on, et see on ideaalne kombineeritud kõik teised. See ei kehti mitte ainult töö, vaid ka välimuse tüdrukud. Teenetemärgi küünte tasub valida all funktsioone oma värvi tüüpi. Soovitatav keskenduda tooni naha. Kui lakk on teravas vastuolus värvi oma käte või ühineb temaga, siis see kindlasti ei ole alati hea. Seega tuleb osata valida märgatav aktsent, mis teeb oma pilt palju huvitavamaks ja elavamaks. Selle artikli õpid, kuidas teha täiuslik maniküür on päevitunud käed.
Suvel, kui kogu maailm muutub ere ja värvikas, daamid soovivad lisada sama eredad tähed ja oma pilte. Vali küllastunud ja huvitavat värvi, et alati seista ja tõmmata endale tähelepanu.
Enamik meist veedab palju aega päikese käes. On ju ilus päevitunud nahk on nüüd langenud. Lihtne tervislik jume maitseb väga atraktiivne. Et aktsendid, tüdrukud kasutavad erksad värvid. See ei kehti mitte ainult meik, vaid ka maniküür.
Kuna värvid mängivad väga olulist rolli, tuleb osata täpselt sama värvigamma, mis sobib mustad nahka.
Tüdrukud koos oliivi pargitud nahaga sobivad suurepäraselt punase tooni. Lakid on kõik värvid punane vaatama seksikas ja suurejooneliselt. Ideaalne toon punane päevitunud noored daamid – punane-punane. Helepunane värv kerge oranž podton aitab keskenduda oma loomuliku ilu. Ta ei ole annab nahale ebameeldiv punakas toon, mis tundub valus.
Veel üks huvitav tooni punane – korallid. Ta on kindlasti väga armas ja helge. Coral küüned sobivad ideaalselt noortele tüdrukutele.
Üks kõige suvelilled peetakse kollane. Päikese erksad küüned tunduvad veatult kahvatu nahk. Ja pargitud paremini sobivad rohkem kahvatu tooni - näiteks toon küpse melon.
Varju ilu looduslik päevituse abil kauni mesinädalad värvi. Ta näeb välja särav ja samal ajal ei tõmbaks endale liiga palju tähelepanu.
Suvi – see on parim aeg aastas, et sära ja elurõõm all sooja päikese kätte. Kui sul on ilus päevitunud nahk, siis on parem loobuda kuldseid ja vase tooni. Nad võivad sulanduda naha tooni. Spetsialistid soovitavad eelistada metallist tume toonid.
Ei ole kõige ilmsem, kuid kindlasti on win-win valik – must turmaliin. Tumedad küüned ja suvel tunduvad väga hea ja peen. Isegi kui alguses need gooti küüned ei tundu teile liiga kõle, siis aja jooksul on sul võimalik üle hinnata olukorda ja mõista, kuidas kõik on ilus ja peen.
Suvel paljud unistavad meri. Sel põhjusel paljud tüdrukud seostab sinine värv just temaga. Ilusad sinised küüned võivad olla säravate ja neoon. Huvitav paistab hele sinine, ja ka külm akvamariin. Ja siin on klassikaline sinine ja indigo tasub vältida. See, et sa lihtsalt ei sobiks, kui teie käed on juba katma ilus kuldse tan.
Teise aastane värv – roheline. Kui sul on ilus päevitunud nahk koos oliiviõli podton, siis on see värv sulle sobib. Kõige parem tunduvad ilusad smaragd küüned. On veel üks trikk, mis nõustavad professionaalsed meistrid maniküüri – kasutada türkiissinine toon, mis ühendab endas ja roheline ja sinine. Ilus selliste küüntega vaatama dekoratiivsed elemendid kujul metallist või poolläbipaistvad kehamaalinguteks.
Tooni kehaline hästi sulab ära ja valge naha ja päevitunud nahk. Kui teil on naha juba kattus atraktiivne päevitus, siis kindlasti meeldiksid sellised värvid nagu šokolaad, helebeež, õrn kohvi ja kergelt hallikas. Kõik need toonid sobivad pargitud tüdrukutele.
Hästi päevitunud käsi vaatama ja neutraalsed toonid – valge, hall või hõbedane. Kontrasti koos pimedas nahaga nad näevad peenelt ja võluvalt.
Tüdrukud koos pargitud nahk sageli tahavad realiseerida oma loomingulisi ideid reaalsuseks kodus. Kellegi jaoks on see valik hea, kuna see võtab palju vähem aega, kui keegi tahab lihtsalt säästa natuke raha, et kulutada oma kauaoodatud puhkust. Tasub kaaluda, milliseid väljamõeldud ideid saate kasutada selleks, et kaunistada vihjeid oma päevitunud sõrmede ise.
Nüüd on trend maniküüri merepiirkond seotud teemasid - par monofooniline sinine ja sinine maniküür. Et täita selliseid nail art saab kasutada tooni sinine, valge ja punane. Kõik nad on ideaalne pargitud tüdrukud ja ideaalselt sobivad.
Kui sulle meeldib selline idee on kõige lihtsam viis tuua see reaalsus – lihtsalt värvima küüne plaat ühte värvi ja teha seda triibud kleeplindiga või peene pintsliga.
Tavaliselt sellise maniküüri teha stiilis mere vestid, ühendades sinine ja valge. Kuid võib proovida asendada sinine, punane, hõbedane või smaragd.
Kui sulle ei meeldi monotoonsus, ühe küünte saate joonistada ankur (või lihtsalt esile selle teise värviga). See lisab maitset ja teeb maniküüri huvitavamaks.
Huvitav tundub ja french, teostatud ei ole klassikaline beež ja valge tooni ja eredamates värvides. Hästi on välja küüned, mis on pühendatud hele-sinine või küllastunud lilla. Mänguline ja romantiline tüübid on võimalik ka proovida lunar maniküür. Sel suvel kehastus sellist ideed on ka langenud, nii et võid vabalt kasutada seda uudne selleks, et mitmekesistada oma pilt aastane. Auku võib ka peitsima ei ole ainult valge ja teiste heledate toonidega. Proovi eredad värvid, mis sulle sobivad, ja sul on meeldivalt üllatunud.
Romantiline noored daamid sobivad kõikvõimalikud lille mustreid, embellishing küüned. Joonista päevalilled, roosid või maki, ühendades eredad toonid ja püüdes teha kontuur selge. Kui midagi ei tööta, ei pidurda – alati saab teha muster on enam ebatavaline, meenutades impressionism maalid. Kõige parem on alustada lihtsad motiivid – võib piirduda ka lihtne oksaraag, tõmmatud musta pintsliga.
Nõustaja ei soovita teha üks ja sama muster kõigil küüned. Ilus on hea kombinatsioon eri variatsioonid teemal ühe ja sama lille mitme küüned.
See näeks palju veel ebatavaline. Sa võid ka joonistama taimne muster ainult ühes küüned, jättes kõik ülejäänud monofoonilineи.
Suvi – see on suurepärane aeg selleks, et eksperimenteerida. Kui sa sõidad puhkusele, sul on peaaegu kindlasti ei ole keeruline koduseid kohustusi. See on ideaalne aeg selleks, et luua sinu küünte keeruline pala rhinestones. See näeb üsna ebatavaline ja sobib kaugeltki kõigile piltidele. Kõige paremini kaunistada sel viisil ainult üks küüs.
Päevitunud käed tunduvad ilusti ja hästi hooldatud ise. Valides sobiva variandi maniküür, te teete kõik ainult paremaks. Vali ideaalsed värvid, ühendada neid ja värvi ilusad ja selged mustrid. Asja tuum on tegelikult - mitte liiga palju ja mitte teha maniküür liiga ülekoormatud ja helge.
Suure tõenäosusega võib sellest saada sinu lemmikpuhkusepaik. Külastajad leiavad siit mõndagi, mida vaadata. Populaarsete vaatamisväärsuste hulka kuuluvad Broughtoni kindlus ja Canons Ashby House.
Chacombe pakub majutusvõimalusi kõigile, olgu nädalalõpureisil või pikemat puhkust plaanides. Kui sinu sihtkoht on Chacombe, ootab sind Hotels.com saidil 288 head pakkumist. Paljud majutusvõimalused hinnasoodustusega kuni 40%. Tubade hinnad alates 13 EUR/öö. Allpool näete, millise kategooria hotelle Chacombe ja selle lähipiirkond pakub.
Lähim lennujaam on Oxford (OXF), mis asub 28 km kesklinnast. Coventry (CVT), piirkonna teine suurem lennujaam, jääb 34,6 km kaugusele.
Hotellid Slatina nad Úpou – Hotels.com abiga on lihtne leida sobiv hotell Slatina nad Úpou, võrrelda tubade hindu ja kohe vaadata vabade kohtade olemasolu. Meie veebilehel on imelihtne leida ja broneerida reisiks soodne Slatina nad Úpou hotell. Iga hotell on varustatud kaardiga. Lisaks hotellitubade kirjeldustele ja fotodele oleme lisanud külastajate hinnagud ja pikemad arvustused, kus on juttu hotelli asukohast, ümbruskonna meelelahutusvõimalustest, tubade mugavusest ning majutuse ja teenuste kvaliteedist. Meie kliendiprogrammiga Hotels.com™ Rewards liitudes teenite iga 10 öö eest 1 öö tasuta.
|
OSCAR-2019
|
||
Oi kuidas ma ootan seda päeva, kui saan kirjutada, et käsil on viimased 5 tööpäeva minu elust. St, mitte et mulle mu töö ei meeldiks, aga vabadus teha, mida tahan, meeldiks kohe palju rohkem.
Hetkel siis aga ikkagi jäänud 5 tööpäeva sel aastal (või võibolla isegi kõigest 4, sest üks ähvardab muude toimetamiste nahka ära minna). Ehk vabaduse saavutamiseni on veel mõni tööpäev ilmselt rohkem.
Aga tahtsin heietada, et täna aasta tagasi tekkis minus otsus, et aitab küll tasapisi ja sendi haaval Inbanki hoiustel säästude veeretamisest, aeg on Investoriks hakata. Tegin endale plaani, mis tüüpi investeeringud on minu iseloomule ja investeerimisplaanile sobivad, ning hakkasin tegutsema taaasapisi asju uurima. Lisaks panin paika, kui suur summa peab mul olema sukasääres madratsi all ülipaindlikul hoiusel (ja seega ülimadalat intressi kogumas kahjuks), mis oleks aga kiiresti kätte saadav, kui ootamatu kriis peaks ette tulema.
Natuke hirm oli nahas küll, et kuigi tahan ju parimat, aga tõenäoliselt läheb s*tasti nagu alati. Seega praakisin päris palju erinevaid investeerimisvõimalusi esialgu kohe oma "jah"-nimekirjast välja, ja pidama jäin "dividendiaktsiate ja indeksfondide"-strateegial kahe erineva teenusepakkuja juures.
Julgust kogusin kogenumatelt kuuldud mantrast Ainuke, mida hiljem kahetsed, on see, et sa varem ei alustanud!.
Esimese asjana otsustasin proovida kätt Balti aktsiatega. Kuna olin juba LHV klient ja teiste pankade väärtpaberitehingute hinnakirjade nägemine võttis pooleks päevaks silmanägemise ära, siis mõelda polnud pikalt midagi.
Igasuguste maksuarvutuste lihtsustamiseks oli mul juba varasemalt avatud arvelduskonto LHVs, mille olin peene kombe kohaselt Investeerimiskontoks ristinud. Sinna laekusid siis varem kõik pisihoiuste summad ja intressid ja oli seemneks jäänud aktsiaostu raha. Lisaks oli juba olemas EVK (aka Eesti Väärtpaberikeskus) väärtpaberikonto, mida oli ilmselt kunagi vaja III sambaga toimetamiseks? Igatahes kõik vajalikud sammud olid LHV kodulehel nii kenasti välja toodud, et mingit erilist jokutamist ei olnud.
Kes arem, võib muide alustada ka lihtsalt Kasvukonto püsimaksetega, et oleks kindel, et igal kuul ikka enda tuleviku kõige tähtsamale kohale asetab! Ise olen seda hetkel vältinud, kuna tundus kallis lõbu, võrreldes muude võimalustega, mis mul käeulatuses (nagu öeldud, tegin kohe ühe teise põhjamaade investeerimispanga juures veel teisegi konto, et oleks võimalik ka mõistliku hinnaga Skandinaavia ja USA börsidel toimetada).
Okey okey! 😎 Nagu varasemalt öeldud, Bitcoiniga ma pole veel spekuleerinud ning vaba ja rikas ma veel ei ole, aga tunnen küll ennast umbes nii õnnelikult nagu Scrooge McDuck ülevalpool - olen teinud algust oma isikliku pisikese rahapajakesega! Kõigest 10 päeva on jäänud selle aasta viimase kuukokkuvõtteni, ja peale seda ootavad jaanuaris ees Esimene Aasta Investorina aastapäevapidustused ning "minu esimene aasta börsil ja finantsportaalides" ehk julge hundi rahakoti valusate õppetundide-teemalised ülevaated!
Ütlen ausalt, olen väga põnevil, olen selle esimese aastaga õppinud NII palju, ja avastanud, kui palju rohkem on veel õppida. Nii enda, raha, säästliku eluviisi kohta kui ka börsi ja igasugustel muudel finantsteemadel.
Tänaseks mõtlen tõesti, et hoolimata igasugustest valusatest õppetundidest, on kõige valusam siiski see mõte, et "miks ma 21-aastaselt ei alustanud?!" Hea vähemalt, et nüüd olen alustanud!
Jah, sellel teisel kuumal teemal ikka. Kuulasin nimelt just Investeerimisraadiot ja tuleb tunnistada, et esimest korda (või vähemalt niikaua, kui mäletan, sest pole ammu kuulanud!) mulle see osa väga meeldis!
Ma pikalt ei hakkagi muljetama, kuulake ise. Millegipärast sattus mulle kohe peale selle osa kuulamist silma ette ka selline huvitav graafik:
Kui ma siis hakkasin Wikipediast otsima, et mis see Tulbimaania ka täpsemalt oli, viisid kõik lingid mind sobivalt Suurema Lolli Teooriani. Vaadake seal "seotud linke". 👀
Teemast veel. Nii muuseas poetas üks töökaaslane täna, et "on suutnud oma Bitcoin Cash'i rahakoti koos vana arvutiga ära elimineerida". Nimelt tuli ta meile just tööle, aga meile tulles pidi vanas töökohas vana arvuti tagastama. Unustades, et vana arvuti kõvakettal oli ju tema Bitcoin'i rahakotike.
Muide, minu õnneks ma ise ei ole rahakotti ega raha kaotanud (ptüi-ptüi-ptüi) oma elu jooksul. Küll aga olen korra elus piisavalt naiivselt garderoobis raha jope taskusse taskuvaraste rõõmuks jätnud. Olin siis 12 aastat vana, see oli minu ainuke varandus ja sellest rahast pidin saama nii päeva jooksul võõras linnas süüa kui ka õhtul rongipileti soetada, et 35km kaugusele koju jõuda. Mobiiltelefone tol ajal ei olnud ja kui varguse avastasin, tabas mind päris korralik paanika, sest mul polnud aimugi, kuidas koju saada. Paanikas lapse õnneks märkas mind nutmas tollane huviringi organisaator enne ukse lukku keeramist ja majast lahkumist. Tema organiseeris siis vähemalt helistamisvõimaluse, nii et sain ime läbi kodust abi küsida. See valus õppetund on mind saatnud paarkümmend aastat ja teinud oma maise vara osas piisavalt paranoiliseks.
Ajad on nii kiired (üllatus, ikka pean palgatööl veel tagumikku lamedaks istuma!), et satun siia liiga harva viimasel ajal. Tõotan pühalikult, et isegi, kui teile midagi kurtmas ja vingumas ei käi, mõtlen ikka pidealt, kuidas väga tahaks siia ka kirjutada.
Kui rahamasinake hoolsalt nüüd auru annaks või lotomiljon sülle kukuks (oh wait, ma ju ei mängi lotot.. ), siis ma hea meelega teeks oma päevakava täiesti ümber, ning üheks oluliseks punktiks päevakavas oleks kindlasti blogis jauramine, mul on see väga meeldima hakanud.
Seega, kui ma täna siin juba olen, siis ühe soojaga jauran natuke veel. Nimelt Investly teemadel. Mul on loomulikult väga hea meel, kui sinna arvete pakkujaid järjest juurde tuleb, sest siis ehk väheneb kõvasti tõenäosus, et raha jõude passib või peab igasse prahikalasse oma veeringuid sisse söötma, ja tekib ka valikuvõimalust investeeringute jaoks ehk.
Praegu nimelt on küll situatsioon selline, kus tundub, et investoreid on oo-oo-lu-li-selt rohkem, kui investeeringuobjekte, ja mõnel vennal tundub ikka meeletult rasvane hoiupõrsas seal kontol istuvat. Hoolimata pingutustest ei õnnestunud mul nimelt vahepeal päris mitu päeva investeeringutega löögile saada. Keerasin siis automoaatpakkuja summad üsna kopsakaks ja ignoreerisin sellega täiega oma riskitundlikku sisetunnet. Sest noh, mis see raha kogub tolmu.
Aga noh, 8% on ju ikka parem, kui Tallinna Vee -17.8%, pole siin piriseda midagi ;) Küll aga tahtsin veel jaurata ja viriseda nende finantseerimisvõimaluste üle seal.
Päris ohtralt on saadaval tillukesi arveid pikaks perioodiks finantseeritud 8% tootlusega? Tõsiselt?!?! Mis värk on? Ma saan aru, et raha ei haise ja 8% on parem, kui ei midagi ja leidub ohtralt neid, kes 20€ kaupa investeerivad, mis on ju täiesti mõistlik ja okei! Aga kui ma arvutan nüüd natuke, kui palju arve pakkujal sellise arve finantseerimise kulud võivad olla, halduskulud + aeg + igasugused infrastruktuurikulud, siis ma ei suuda kuidagi näha, et see oleks ülimõistlik viis äri ajamiseks ning tekitab minus kui investoris suurt skeptitsismi. Kohe üldse ei kutsu oma raha 100€ kaupa kolmeks kuuks kinni panema...
No ometi siis see kaua oodatud ja kardetud (või loodetud?!) päev käes ja Tallinna Vee kohtusaaga otsus käes. Otsus oli selline, mida oligi arvata.
Suhteliselt loogikavastane otsus minu jaoks, aga seda enam täiesti ootuspärane Eesti kohtumaastikul. Tallinna Vee aktsiahind tegi loomulikult ka vastava ralli.
See omakorda tähendas minu portfellile hoobilt pea 700€ suurust kahanemist, ja väga ebakindlat lähitulevikku, saab olema põnev jälgida börsi psühholoogiat ja hinna järgnevat muutust. Spekulatsioonid hinna stabiliseerumise osas liiguvad vahemikus 6..10€, ja eks ole ka ekstreemsemaid pakkumis.
Kas ma kahetsen, et ostsin aktsia? Kas kahetsen, et miinust varakult vastu ei võtnud ja seda hapukapsast varakult maha ei müünud? Mida ootan edasiselt ja mida teen oma portfellis istuvate mõningate aktsiatega?
Naah. Hoian edasi, mul aega on. Äkki kunagi ostan juurdegi, kui tingimused soodsad peaks olema?Muidugi võib ka juthuda, et müün siiski maha, sest võimalusi palju paremini see raha tööle panna leidub ju ka!
Hetkel aga mõtlen nii, et kui ka dividend peakski jääma nüüd 0.5€ peale, siis ka 6€ aktsiahinna juures on endiselt tegu 8.3% div yield ehk aktsiatuluga. Kui dividend pooleks veel läheb ja aktsia hind 6€ kanti kukub, on endiselt tegu 5% tootlusega aktsiaga. Kui ma sama raha investeeriks näiteks USA aktsiatesse, maksaks vahelt valuutavahetustasu, peaks maksma mingit totrat aktsiahooldustasu (?!?!) ja teeniks 1..2% tootlust dividendide näol, nii et.. eeem.. ei ütleks, et Tallinna Vee aktsia täielik praht oleks.
Muidu mul on aga üks küsimus veel, äkki kallid lugejad oskavad seletada, mis värk see selline on, et Konkurentsiamet niimoodi Tallinnas toimetab? Ütlen ausalt, minul Tallinna Vee tarbijana ühtegi pretensiooni ei olnudki, sest vee hind oli tõeliselt madal, võrreldes muude elukohtade veetarnijate hindadega.
Mul on lihtsameelne küsimus, mis huvitaks mind ka juhul, kui ma ei oleks TV investor. Miks sellist tralli ei käi Viimsis, kus veehind tarbijatele tükk maad kallim, kui Tallinnas? Või Jüris. Või suures hulgas muudes haldusüksustes, kus tarbijatel on vaid üks võimalik valik vee- ja kanalisatsiooniteenuse tarnija valimisel? Miks Konkurentsiamet neid tarbijaid ei "kaitse"?
Kes oleks arvanud, et novembris saabub minu portfelli järjekordne hapukurgihooaeg. Sel ajal, kui NYSE ja NASDAQ teevad rekordeid (ehk ATH ehk All Time High), mõjutavad minu portfelli edukust päris mitmed faktorid nagu valuutarisk (viimased 6 kuud täiega minu vastu töötanud, st ostsin kallilt) ja põhjamaade börsid, mis pigem kehvalt arenemas.
Ka säästud saavad novembris ja detsembris üsna kleenukesed olema, eriti novembris, sest ennetavalt tuleb ju aasta lõpuks hulk reisipileteid soetada, et sugulasi Eestis külastada. Kahjuks on aga järgnevad kuu jooksul veel nii mõnedki ootamatult tekkinud kulutused, mis mulle rõõmu ei tea, aga millest hetkel pääsu ka pole. Noh, mis seal ikka, seda enam tuleb püksirihma pingutada ja ahvatlustest eemale hoida.
Minu puhasväärtuse tabel nagu polekski uut raha näinud sel kuul, niivõrd hapu seis on. Midagi erilist juurde tulnud ei ole, õnneks ka oluliselt miinusesse pole jõudnud. Puhver on mul samuti suhteliselt suur, mis aitab nende ootamatute ja ka ette teada olnud kulutustega kenasti toime tulla ja 2017. aasta eesmärki juurde jääda.
Meelt ma aga ei heida, üritan pühadekulutused võimalikult madalad hoida ja jaanuariks peaksid igasugused nõmedad kulutused jälle vähenema oluliselt. Lisaks on hiljemalt jaanuaris aeg hakata hoolega müüma koju tekkinud asju, mida ise ei vaja, olen seda niigi liiga kaua edasi lükanud, nii et tuleb turjast endal haarata ja tegutsema hakata. Rahamasin jahvataks mõnuga lisasüstid tuleviku tarbeks.
Aga kuidas siis rahamasinal sel kuul läks? Nagu öeldud, börsil ei puhunud minu suunas just kõige positiivsemad tuuled, Bitcoiniga ma kaasa pole läinud, ja dividende laekus ka keskmisest vähem. Kokku laekus dividende norvembris172 €, sh aga oli muidugi tore uudis see, et Investly'st laekusid esimesed 1.31 eurikut dividende, oodatav summa oli 1.78 €, aga üks arvefinantseerija on juba pea 2 nädala jagu võlgu, ja intress muudkui tiksub. Saab näha, kas kogu võlg ning kogunenud intress lõpuks tasutakse ka.
Kõigepealt, lubage ma ohkan jälle - kuidas küll aeg lendab! Kohe ongi käes aeg järjekordne kuukokkuvõte teha! Spoilida midagi ei taha, aga pean tunnistama, et kuu keskel nägi asi palju rohelisem ja paljulubavam välja, kui täna. Aga ma ei kurda ega hõiska veel midagi, ootan ikka õige kuulkokkuvõtte ära. Muidu aga - kas märkasite, et jõuludeni on vähem, kui 4 nädalat? Kui nii edasi läheb, on varsti jaanipäev käes!
Tegelikult tulin siia hõikama sellest, kui edukalt minu Investly-investeeringud läinud on, lihtsalt imeline! Või siis mitte. Esimene laen n kohe hapuks läinud :) Eks seda ma natuke ootasingi, sest tavaliselt suured edulood kipuvad kiirelt ka korralike läbikukkumistega lõppema. Minu puhul tavaliselt edulugu ei tulegi, küll 👀👀👀
Ehk siis esimene arve üldse, mille ettevõte finantseeris Investly kaudu, päris korralikus summas (35K€) ja üllatavalt lühikeseks ajaks, ehk 7ks päevaks. Tänaseks on arve hapu juba 7 päeva, Investly poolt näen, et on välja saadetud 3 meeldetuletus-kirja, ja tasapisi hakkas kontole tiksuma juurde ka "penalty"-intressi.
Hetkel tundub siis tegu natuke nagu lotopiletiga. Et kui võlgnik arve eest tasub, siis on ju tore, arve läks küll üle aja, aga mingi intress ikkagi tiksub. Kuniks aga võlgnik arvet tasunud pole, on tegemist vaid tühipalja lubaduse ja meelepettega.
Õnneks katsetan hetkel "suhteliselt väikese" summaga ja kogu portfell veel hapu ei ole (ptüiptüiptüi), mis ilmestab eriliselt, kui oluline ikka riskide hajutamine on. Samas ei saa öelda, et Investly'sse päris kommirahaga oleksin lähenenud, seega pöidlad pihus, et kõik rahastatud arved ikka kenasti tagasi koju tuleks.
Labels: argipäev, finantsvabadus, finantsõppetund, investly, investor, liitintress, võlg, ühisrahastus
Minu meelest üks suurimaid "majandamisvigasid", mida saab üks tavaline tööinimene teha, on mitte säästa, ja mul on väga kahju, et seda Eestis lasteaiaeast saadik pole korrutatud.
Kuulen ikka aeg-ajalt ka lauseid, et "mul ei jää ju säästmiseks midagi", "pole mõtet säästa, sest pangakontol sööb inflatsioon raha lihtsalt ära" ja "ma ei saa üldse aru, mismoodi see investeerimine käib või mis see investeerimiskonto on". Mõtlesin, et kuna ise olen ka nende keeruliste teemadega rinda pidanud pistma, siis ehk mõnele inimesele tuleb kasuks, kui enda õppetunnid ja tõdemused siia kirja panen natuke selgemalt. Noh, näiteks palju mõisted ja terminid, millega enamik inimesi tavaelus kokku ei puutu, ja mis hirmus keerulised tunduvad, on kindlasti võimalik lihtsalt välja kirjutada. Kui saan kasvõi ühe inimese sammukese rahamasina ehitamisele lähemale, olen rõõmus! Luban kirja panna kasvõi asjad nagu Ex-div, aga ka natuke lähemalt rääkida, millised näitajad on ettevõtete majandusaruannetes olulised ning mille järgi mina suundun, kui aktsiaid ostan ja müün.
Esimeseks sissekandeks tahan meelde tuletada, et majandusliku toimetuleku jaoks piisab vaid paarist ülilihtsast tõest:
Nipp - selleks, et igakuiselt kindlasti midagi säästetud saaks, ava endale säästmise jaoks eraldi konto pangas. Näiteks toimi nii:
kui oled näiteks LHV klient (soovitan, eestimaine ja pea olematute teenustasudega, pole vaja neid skandinaavia pankureid nuumata!), siis saab internetipangas paari klõpsu abil väga lihtsalt uue konto avada. Nimeta see kohe eriliselt, näiteks "Maria hoiupõrsas".
tekita endale isiklik püsikorraldus, millega kohe palgapäeva paiku (näiteks iga kuu 6. kuupäeval) saadad oma tavapäraselt arvelduskontolt 10% hoiupõrsale. Nii on kindel, et oled kõigepealt endale säästu tekitanud, mitte ei jää juhusele lootma.
kui oled endale kalleid krediite või väikelaenusid võtnud, leia võimalus need võimalikult kiiresti tagasi maksta. Alusta alati sellest laenust, millel kõige kõrgem intress, nii on kindel, et panka võimalikult vähe nuumad.
hoiupõrsasse peaksid tekitama endale piisavalt suure puhvri, et hädavajadusel ja kriisiolukorras oleks võtta. Näiteks pikemaaegse töövõimetuse puhul. Hea oleks, kui puhver oleks vähemalt 3-6 kuu kulutuste suurune, et kui ülemusest (või halvast elukaaslasest) kopp ette saab, saaksid nad lihtsalt pikalt saada. Ütlen ausalt, minu viimaste aastate õnnelikum päev oli see, kui võisin tähistada, et lõpuks oli mul olemas korralik "fuck off"-fond, ehk võisin halvalt töökohalt lihtsalt lahkuda ja uut tööd otsima hakata ilma, et üür maksmata jääks.
et raha hoiupõrsas niisama väärtust ei kaotaks, vaata ringi ja otsi mõni hoiustamisvõimalus, kus raha ka pisut intressi teeniks ilma, et see liigselt kinni oleks. Mina näiteks panin esialgu osa puhvrist Inbanki 3-kuulistele hoiustele. Tegin 10 väikest hoiust ja vaatasin, et nad kõik lõppeksid väikese intervalli tagant. Nii oli kindel, et hädaolukorras oleks mul kohe varsti summa käepärast, ja kui hädaolukorda ei tekkinud, sain lõppenud hoiuse automaatselt järgmiseks 3 kuuks pikendada.
kui tunned, et hoiupõrsas juba ühtteist olemas on ja hädaolukorras toime tulekust piisab, tee endale pikema perspektiiviga plaan. On selge, et kogu aeg ainult säästa ei saa, natuke tahaks ka "elada". Näiteks võid luua erinevate eesmärkide ja ajaperspektiividega säästufondid:
reisifond, et kord aastas puhkama saaks sõita, või ambitsioonikamatel näiteks aastasele ümbermaailmareisile minna
pensionifond, et kui peaksid pensioniealiseks elama, ei peaks töö lõpetades lusikat nurka viskama, sest olgem ausad, riiklikule pensionile ei saa me keegi loota (riik annab ja võtab nii kuidas tahab ja sobib, seda, mis seadused ja olukord näiteks 30. aasta pärast on, me täpselt ei tea) ja igasuguste sammaste puhul sõltume samuti täielikult fondivalitsejate oskuslikkusest ja kasuahnusest. Soovitan tõsiselt luua endale privaatpensionifond.
majafond, autofond, korteri sissemaksufond, laste ülikoolifond või mis iganes just Sinu elus aktuaalne ja vajalik
rahamasin. Minu meelest kõige põnevam ja olulisem, kuna just rahamasin on see tüüp, kes võimaldab sinul diivanil jalad seinale visata ja läheb ise sinu asemel tööle, iga ilmaga. Hea rahamasina ehitamise nimel juba tasub vaeva näha!
Aga hea küll, tänaseks aitab, tunni lõpetuseks tahan lihtsalt veel kord meelde tuletada, et kõige olulisem on alustada! Aastake tagasi lugesin, kuidas paljud korrutasid, et "ainuke asi, mida kahetseda on, on see et sa varem ei alustanud!" Ja võin tänaseks kinnitada, et nii ta on jah! Loomulikult teeme me kõik suuremaid ja väiksemaid vigu igapäevaselt, aga peamiseks ja väga kulukaks finantsõppetunniks pean tõesti tembeldama selle, et varem säästmise ja investeerimisega ei alustanud!
Küllap olete märganud, et ma olen vahel üsna kriitiline igasuguste stereotüüpide ja "üldtuntud tõdede" suhtes. Minu meelest on oluline näha oma ninaotsast kaugemale ja üritada mõista ka teistmoodi olukordi. Inimeste meeletu elutempo ja pideva "kiiremini kõrgemale kaugemale" eluviisi juures pole ju tegelikult midagi imestada, kui ei mõeldagi kaugemale, kui endale harjumuspärane. Ja ollakse vahel uskumatult ignorantsed.
Mina aga peaaegu naudin situatsioone, kus mul tekib võimalus natuke häirida ja raputada olukordi ja suhtumist, mis minu meelest seda väärivad. Näiteks täna tuli ette üks väga huvitav olukord, tundsin ennast natuke unicorn'ina, aga ma arvan, et see oli seda väärt 😅
Lugu selline. Läksin tööle ilma oma tavapärase lõunasöögikarbita. Noh, hommikul jäi aega natuke puudu, et mõnus lõunasöök pakendada, ja üldse polnud isus ka kindel. Mõtlesin siis odavamalt läbi ajada, töökoha kulul päeval väheke näkitseda. Kontoris nimelt on kõigil võimalik võileiba teha ja puuvilju on ka enamasti vabalt saada.
Lõuna ajal, nagu tavapäraselt, inimestel kõhud tühjad, ja üks töökaaslane algatas "sööma, sööma!"-jutu.
Tjah. Loodan väga, et mul õnnestub panna veidi enam inimesi nägema, et enda majanduslikku olukorda ja kulutamisharjumusi ei peaks keegi ainuvõimalikuks ja normiks pidama. Kui ise just toimetulekupiiril või lausa vaesuses virelema ei pea, ei tasu siiski unustada, et selliseid inimesi on küll ja veel ning see summa, mida mõni peab normaalseks kulutada väljas lõunat söömas käimisele või väiksele veinipudelile õhtusöögi kõrvale, on mõnele teisele inimesele lausa terve pere nädala (või hullemal juhul lausa kuu) söögieelarve.
Meie 4-liikmelise pere kuine toidueelarve on ca 500€. Kui ma igal tööpäeval väljas lõunat sööksin, oleks ainuüksi minu lõunate kulu minimaalselt +250€ kuus lisaks toidule. See summa on Eestis paljudele tänagi kogu pere toidueelarve limiit, ja selle (minu meelest üüratu) summa eest saadav toit ning elamus ei kaalu minu jaoks seda kulu kohe mitte mingi hinnaga üles.
Mis siis, et ma saaksin seda endale lubada. Minu vanemad näiteks peavad igas olukorras sente veeretama, ja saavad vaat et vähem pensioni kui ma tühipaljale kontorilõunale kulutan?! Eee.. ei, see ei tundu minule sobiva ja tasakaalus väärtusjaotusena.
Igal ühel on oma väärtushinnangud ja ma absoluutselt ei arvusta, et minu töökaaslase prioriteediks on see mugavus vms, mida väljas lõunatamine pakub. See on tema valik ja kuniks keegi ei kannata, las ta olla. Küll aga soovin mõistvamat pilku teistmoodi olukordadele ja otsustele.
Tegin siis ka ikkagi ära esimese sammu Investly portfelli ehitamises. Päris huvitav vaatepilt ja tegevus, sest noh, korraliku tootluse ja suhtelise rahaliikuvuse tõttu tahaks ju proovida, samas ei taha ka odavalt müüa oma rahanatukest ega teiste panustajatega kaklema minna või hoopiski mitteusaldusväärsetele tegijatele oma raha lihtsalt ära kinkida ja pärast nutta, et "loll olin".
Juba hommikul tulid huvitavad pakkumised investeerimiseks, aga ilmselt hommikul toimetasid esimese asjana rahasüsti saanud automaatpakkujad, nii et minul hilise ärkajana jäi vaid vaadata juba ammu sulgunud inveeringuobjekte.
Seepeale otsustasin tekitada endalegi automaatpakkuja, ja kuna päevatöö teen arvutis, jätsin taustale brauseri löögivalmis ja uute võimaluste ootele.
Peale lõunat ilmuski uus ja põnev müügiarve, millele minu pakkuja kohe ühe tagasihoidliku pakkumise tegi. Kuna arve täitumiseni oli veel aega ja tingimused tundusid üsnagi ahvatlevad, kaalusin tükk aega, kas peaks veel suuremagi pakkumise tegema. Ühtlasi muidugi ei saanud enam väga muule keskendudagi, sest see oksjon läks täitsa põnevaks!
Pakkujaid oli rohkem, kui arve summa, nii et osad jäid pakkumisest välja ja näha oli, et investorid hakkasid üksteist madalama intressiga "üle" trumpama. Otsisin plaksumaisi välja ja hoidsin oksjoni viimase sekundini sõrme brauseri värskendusnupul, et kindel olla, et minu pakkumine ikka mängu läheb ja viimasel sekundil keegi mind välja ei puksiks.
et pakkumine kindel oleks, tuleb ilmselt automaatpakkuja hoolega ära seadistada, huvilisi tundub portaalis olema ohtralt ja ilma automaatpakkujata ei pruugi löögile saada. Loodan siinkohal väga, et Investly tiim teeb selle automaapakkuja seadistamise oluliselt mugavamaks. Näiteks tahaks filtreerida, lubada ja blokeerida teatud tingimustel pakkumiste tegemisi jne. Lisaks tahaks panna piirangud arve maksmise tähtajale. Ausalt, ma eelistan absoluutselt mitte pakkuda oksjonitel, kus arve maksmise tähtajaks on 2-3 kuud ja intressiks hädised 8%.
kui oksjoni lõpuaeg on 15:15, siis tegelikult on veel võimalik pakkumisi teha kuni 15:15:59ni. Programmeerijate mõtteviisi väheke tundvana oleksin oodanud pigem 15:14:59 oksjoni sulgumist, aga tuleviku jaoks jätan kõrva taha selle iseärasuse Investly arendajatelt.
kas õnnestub investeeritud rahakene ka kunagi tagasi saada ilma suuremate sekeldusteta ja lubatud tähtajaks?
Nüüd siis pmst 3 nädalat põnevust, tootluseks "annualised 10%" ehk maakeeli 2.77777777778% tootlus päevas. Mis te arvate, kas oli mõistlik osaleda sellel oksjonil? Kui palju teie korraga panustate oksjonil ja mis arvate uute võimaluste avanemistihedusest (ja ettearvamatusest)?
Ja kõige lõpuks - kas investeerite ettevõtte alt või eraisikuna, ning miks? Kui ettevõttena, kas nende Investly's teenitud intresside pealt ei ole topeltmaksustamist, nagu laekunud dividendide eest?
Kohe esimese asjana ütlen ära, et olen seni kõigist ühisrahastusprojektidest suure kaarega mööda käinud. Sest noh, minu jaoks ei ole see tootlus vs risk olnud tasakaalus ja mõistlik. Ja ma pole ilmselt totaalselt eksinud ka, sest kui päris aus olla, siis julgeksin Bondora'sse jms panna ainult mänguraha.
Minu argumendiks on olnud see, et ühisrahastuse laenu otsivad vaid need, kellel finantsseis päris imeline ei ole ja vajadusel isegi "päris pangast" laenu ei saa, ja enamasti on selleks ikka väga head põhjused, miks inimesed laenu ei saa. Eriti kui nad seda mingiks kahtlaseks tarbimiseks tahavad juurde laenata. Sellistel kahtlastel juhtudel ei ole ka minul erilist isu olnud oma raha investeerida, jätab pigem spekuleerimise maitse ja olgem ausad, ma armastan oma raha ja tahan seda kasvatada, mitte ei vihka seda ega taha kohe üldse sellest lahti saada.
Samas ma absoluutselt ei imesta, kui paljud investorid siiski panevad oma raha ühisrahastusse, et sealt siis tootlust saada, sest Balti börs on ju nii kleenuke ja välisturgudel kauplemine on ajalooliselt Eesti investorile ikka väga kulukas lõbu olnud. Austan nende julgust, aga ise oma raha ma ole kiivalt rahakotis, hoiusel või börsil hoidnud.
Ühel ilusal päeval juba mõnda aega tagasi aga soovitas keegi mulle Investly't proovida. Mõte tundus põnev ja oluliselt usaldusväärsem, kui paljud teised, eraisiku laene finantseerivad teenused ja platformid seni. Aga otsustasin aega anda ja vaadata, kuidas neil läheb. Täna vaatasin nende keskkonnas jälle ringi ja pean tunnistama, et mulle vaatepilt meeldib! Neil on huvitavad ja minu silmis suhteliselt usaldusväärsed ettevõtted ja asutused oma arveid rahastamas. Näiteks Rimi - ehk ikka Rimi Baltic ja ICA Gruppen niipea pankrotti ei lähe ja maksavad oma arvekesed kenasti ära.
Negatiivse poole pealt tooksin välja, et Investly'l on hädasti normaalset tootearendustiimi vaja, kes teeks korda nende kleenukese ja tagasihoidliku süsteemi. Näiteks see "ajaloovaade", mis ühele investorile ilmselt peamiseks tööriistaks. Halloo, mis õudus see on?! Ma ei saa isegi sorteerida vahendatud laenusid ettevõtte, tootluse ega staatuse üle. Rääkimata spetsiifilisemate otsingute tegemisest. Rääkimata sellest "deposiidikonto" süsteemist, kus ise midagi muuta ega korrastada ei saa. Aga no selle annan andeks..
Kas teil on kellelgi Investly'ga kogemust juba? Kas soovitate? Ma prooviksin järgi, aga pole veel õnnestunud isegi raha kontole kanda.
Neil on ka soovitussüsteem, kasutagem ära! Registreerige kliendiks, tehke oma esimesed panused, ja soovitage platformi edasi, saame kõik natuke kapitali mängimiseks juurde! Nende pakutav 50€ on minu meelest täitsa kobe summa alustamiseks!
Sattusin täna sellisele uuele infole, et maksuvaba miinimum hakkab sõltuma sissetulekut ja nüüd kõik peavad hullult pead murdma, et palju nad ikka sel aastal palka saavad, et arvestada õige tulumaksu määr ja ohh seda õudust, kui peaks palk natuke tõusma, aga maksuvaba miinimum on liiga suur olnud, siis peab ju järgmisel aastal tulumaksu riigile juurde maksma.
Mis on ju kohutav, samal ajal kui kõik teised rõõmustavad ja saavad imelisi summasid maksuametilt tagasi enammakstud tulumaksu arvelt! Vastik, miks nad jälle teevad mingi hullu süsteemi, vaesed madalapalgalised kaotavad jälle täiega! VÕI...?
Ma tahan taaskord välja tuua selle hullu fenomeni, mis Eestis paljudes ringkondades (muide, eriti Perekooli-foorumis) levib. Kuidas oodatakse seda imelist kevadist "tulumaksu-tagastuse"-rahalaeva riigilt ja ollakse üliõnnelikud "sülle kukkunud varanduse" üle. Võrreldakse, kes kui palju tagasi sai, mida suurem summa, seda uhkem, ja kes kiiremini läbi lööb, see on võitja vms! Ja salamisi parastatakse neid lollikesi, kes hoopis juurde peavad riigile maksma..
Tunnistan ausalt, minu silmis on see üks suuremaid lollusi ja näitab, kui kehvake on suure hulga eestlaste finantsharidus. Tuletame nüüd meelde, mis on tulumaksutagastus. See on maksusumma, mis on ENAMMAKSTUD riigile. Ehk siis see on sinu enda raha, mida riik on vahepeal pea aaasta jagu tasuta kasutanud, ja nüüd siis vastumeelselt tagastab, sest noh, peab.
Võitjad siin on minu silmis hoopis need, kes ise riigile juurde maksma peavad. Nemad nimelt on saanud 1,5a jooksul seda riigile kuuluvat maksusummat tasuta kasutada, mitte mingit intressi riik selle eest ei küsi, kui kenasti nende seatud tähtajaks ära maksta. Näiteks 1000€ vähemmakstud tulumaksu 1,5a jooksul 2% tootlusega tähendab juba 30€ nagu maast leitud. Või hea küll, 6 kuud Inbanki või Bigbanki kontol kopitamist annab ju täiesti ilma vaevata 8€. Mitte millegi tegemise eest. Kui aga 10% tootlusega investeerimisega tegeled, ja nii aasta aastalt lumepalli veeretad, saad peagi selle süsteemi viljasid nautida enama, kui 6-pack'i suuruses.
Mul jäi videost kohe kõrva see "..arvutage kohe hoolega.. ..et ei peaks tulumaksu juurde maksma..". Sest, et .. miks? See kõlab, nagu oleks maailma kõige hullem asi?! Kuulge, tulge maa peale, ärge laske ennast tillitada!
Hull on see ju ainult riigile! Head inimesed, eriti madalapalgalisemad, ütlen siinkohal otse välja - see süsteem on teile hea, kui peate hiljem juurde maksma maksu. Ärge tehke välja sellest muljest, mida EMTA üritab teile jätta! :)
Te saate seda maksmata maksusummat ilma intressita kasutada põhimõtteliselt 1,5aastat! Ainuke, kes kannatab, on riik ise. Mitte keegi teine teile niimoodi "intressita laenu" ei anna ju. Pange see raha kasvama, teenige intressi, pannes kasvõi see pisike summa 3- või 6-kuulisele hoiusele ja võtke välja alles enne vähemmakstud tulumaksu riigile maksmise tähtaega, enamasti on see 1. juuli. Veel parem muidugi kasvöi Investly's kasutada, kui natuke enesekindlamad olete. Juba veebruaris saate teada, kui palju eelmisel aastal riigi raha kasutada saite, nii et juuliks maksmisega pole ju mingit muret!
Väikeste sammudega suurte võitudeni, see nö lumepalli rullimise efekt toimib siin imeliselt, kui mõistlikult seda enda kasuks keerutada!
Ja ärge unustage siis iga kuu palgast kõigepealt säästudesse kõrvale panna. Esimese asjana ikka säästudesse, avariikontole ja rahamasinasse süstikene, siis alles raha kulutama.
|
OSCAR-2019
|
||
Tadaaa, ongi käes kuu lõpp! Kuidagi imelik tunne on, suvi on möödas ja sügishooaeg täies hoos, töö, kool ja igasugused muud kohustused nõuavad oma. Sellest on muidugi tingitud ka siinne stohhastiline signaal.
Tuleb tunnistada, et suve alguses lootsin, et suvel tuleb börsil kindlasti kerge hapukurgi hooaeg, et siis sügisel hea hooga uute kõrguste poole proovida. Samas oli muidugi ka mõtteid, et "aga ehk ei tulegi hapukurgihooaega" ja "äkki tuleb hoopis täielik krahh". Reaalselt oli hapukurgihooaeg tugevam, kui ma lootsin, ja kestab endiselt. Igasuguseid mõjutavaid faktoreid on ikka meeletult. Poliitilised tuuled, igasugused twitteri-tõmblemised ja keerulised riikidevahelised suhted. Looduskatastroofid. Inimeste emotsionaalne ja ebaratsionaalne käitumine. Majandustuuled. Valuutakursid. Ja nii edasi. Kõik need ebakindlused kajastuvad loomulikult ka börssidel, kus mina tegelen.
Just sellise perioodi puhul on mul eriliselt hea meel oma pika-ajalise perspektiivi ja dividendistrateegia üle. Dividendide kontole kukkumine on ikka eriliselt mõnus heli. Siin siis kiire ülevaade, kui palju iga kuu kontole dividende kukkunud on.
Ja kui kogu aasta sissetulekut rahamasinalt vaadata, siis kuupalgal pole väga vigagi ju varsti! Tunnipalga osas on veel muidugi tööd teha, eeldan rahamasinalt 24/7 tugevat tööd... 😜
Siit tuleb siis minu puhasväärtuse, ja Sajatuhandenäriks saamise verstapostide täitmise ülevaade. No lisaks hapukurgihooaja süüdistamisele tuleb kohe ka ära märkida, et minu meelest augustikuu on üks hullemaid kuusid. Kohutavalt palju kulutusi - sügiseks ja kooliks ettevalmistumine, kohustuslikud reisid suguvõsa nimel, trennid-ringid-lõbustused oma maksudega ja ühistranspordi hooajakaardid, kõik tuleb korraga välja käia.
Ja noh, olgem ausad, ka pereliikmeid pole ammu näinud ega endalegi midagi peale kapitühjenduse lubanud, sellest siis ka kindlasti suurem psühholoogiline surve laristada. Kõik kajastub ka minu allpool toodud tabelis, aga HURRRAAAA - ei midagi traagilist! You win some, you lose some, ehk siis stabiilselt üle kuude vaadates ei ole midagi hullu!
Aasta lõpuks on veel täiesti arvestatav lootus 77K kokku saada. Ja siis ongi juba ju veel ainult 1 aasta jagu koguda, et sajatuhandenäriks ennast nimetada 😇😈👏
Labels: aktsiad, argipäev, dividendid, eelarve, finantsvabadus, investeerimine, investor, kokkuvõte, liitintress, sissetulek, säästmine
Mõtlesite, et surin nälga ära? Või hoopis viskasin kõik oma säästmiskombed nurka ja läksin ära pidutsema ning nüüd ei saa enam tsüklist välja?
Noh, vale puha. Olen suhteliselt elus ja säästukombed on ka veel küljes, niipalju, kui võimalik.. 2 päeva pärast siis tuleb tõde päevavalgele tuua, ehk mustvalgel kirja panna, kuidas augustikuu läks ja kaugel olen oma eesmärkide täitmisega.
Võin etteruttavalt kohe spoilereid jagada, näiteks kohe ära öelda, et maailma majanduses, poliitikas ja ilmas valitsevad keerulised olukorrad on jätnud jälje ka minu portfellile. Lisaks on august üks jubedamaid laristamiskuusid, seoses mõningate kohustuslike lõbureiside tegemise ja pereliikmete õppeaastaks uute vahendite varustamisega. Aga kas see tähendab, et kõik on kadunud?
Ahjaa. Et veel natuke üritada haledalt oma eetrivaikust välja vabandada, võin kohe öelda, et fookus on olnud igakuiste sissetulekute suurendamisel. Prioriteet, justnimelt! Loodan, et õige pea hakkavad tehtud pingutused vilja kandma ja peagi saan jälle vaksavõrra ägedama eelarvega vehkida.
Kui vähegi aega saan, annan homme ka kiire ülevaate augustis laekunud dividendidest ja loodan lähemal ajal ka mõned aktsiatehingud teha!
Võin esimese asjana kinnitada, et näljasurma ma surnud ei ole, hoolimata kapitühjendusprogrammi karmist eelarvest. Tuleb tunnistada, et viimane nädal on hoopis läinud selle peale, et enda pidevalt tõusev kehakaal luubi alla võtta ja vajalikke korrektuure tegema hakata.
Pole ka ime, täna hommikul näiteks oli hommikusöögiks kapist leitud 3 mahlajäätist. Nämm!🍡🍭 Eile praadisin õhtusöögi kõrvale 5 verivorsti peekoniga. Ära sõin küll ainult 3 viilakat ühest verivorstist. Lisaks küpsetasin ära viimase 500g suviseid külmutatud köögivilju, millele lisasin väikse hulga keedetud sushiriisi ja pool purki sügavkülmas oodanud kookospiima. Väga maitsev, aga suurem osa jäi tänaseks päevatoiduks, sest lisaks oli ära praadida vaja kapis seisev 100g peekonit ning 2 viimast kartulit.
Peenralt tõin koju ca 1kg herneid. Wohoo!!!! Vähemalt see vaev tasus lõpuks ennast ära, aga järgmiseks suveks teen kohe kindlasti suured plaanid. Sel aastal on minu aiamaalt tulemas veel loodetavasti kurki (hetkel vähemalt on paistmas ohtralt kurgiõisi, eks näeb, mis seis nädala pärast), ja kui väga hästi läheb, siis ehk isegi mõned hilised porgandid. Naabrite aedadest aga paistavad kartulid, mais, maasikad, suvikõrvitsad, igasugused kapsalised ja kaalikalised ja salatid. Ning loomulikult palju muud head. Oeh, kuidas tahaks ka... Järgmiseks aastaks on peenrapind juba valmis kaevatud suuremas osas, vähemalt ses osas on seis hea. Küll aga tuleb ilmselt nii mõnigi kulutus teha, hetkel on näha, et mingi loom käib vahel praeguste peenarde vahel tallamas ja maasikataimi üles kiskumas, nii et ilma aia ja võrguta taimedesse investeerida pole mõtet...
Kuidas muidu eksperimendiga tunne on? Kõigepealt, nagu mäletate, siis eelarves olen lõhki läinud. Viimasel nädalal lisandus kulutuste ritta 10€ - järjekordne väljas söödud lõuna, mingi noobel burgerirestoran, mis võttis palju raha ja siis serveeris Mäkist kehvemaid friikaid. Burger iseenesest oli huvitav, halloumi juustuga, taimetoitlased sõid ja kiitsid! Nii et toidule on viimase 7 nädala jooksul kulunud 63€ (eesmärk oli 50€). Viimane nädal käimas, ees aga ootab väike reis, mis tähendab, et ilmselt tuleb eksperiment varakult lõppenuks kuulutada. Oleks tegu tööreisiga, võtaks hotellituppa ehk kiirnuudlid kaasa, aga sugulastele külla minnes nii vist välja ei mängi 😅
Lisaks käisin veel hulk kordi väljas lõunat või õhtust söömas tööandja kulul, samuti sai töö juures paar korda erinevate fantastiliste kookidega tähistatud. Rääkimata sellest, et kontoris on üsna piiramatu ligipääs erinevatele snäkkidele, võileibadele, puuviljadele, magustoitudele ja paljule muule. Liigne kontoris veedetud aeg aga annab tunda ja riided enam hästi selga ei mahu!
See kõik ajendas üles võtma uut hobi, tervislikku liikumist. Mõtlesin esialgu, et saab olema raske "eelarvet pidada" spordis, kuna ma hetkel jõusaalile kulutada ei taha, seega jõusaalitunde, tõstetud kilosid või läbitud kilomeetreid hästi lugeda ei saa. Või siiski? Ühel õhtul endale ootamatult nimelt leidsin ennast õhtuselt jooksult ja täiesti ettehoiatamata olen sel nädalal 3 korda jooksmas käinud, kokku ca 25km. Kes oleks arvanud!
Lisaks, nagu võibolla mäletate, kõnnin ma igapäevaselt tööle ja koju, mis tähendab, et igapäevane kilometraaz peaks lõpuks kokku andma päris muljetavaldava summa. Miks mitte seda siis eelarvestada ja kokku arvutada, et oleks, mille eest endale õlale patsutada, või hoopis piitsa juurde anda? Muide, auto läbitud kilometraaz ulatub ka vaevu vaevu tuhandeni.
Juurde tahaks lisada siis paar erinevat treeningut. Nende puhul ilmselt saaks siis tõesti ainult minuteid või tunde lugeda, sest kõiki joogapoose, kätekõverdusi, kükke või kõhulihaseharjutusi ma kokku lugeda ja arvutada ei viitsiks. Muide, leidsin juutuubis surfates, et on olemas isegi Face Yoga. Pidi kortsude ja näolihastega imet tegema, ja kõik 50-aastased pidid pärast kahekümnesed välja nägema! Mulle kuluks see küll ära, kõlab lõbusalt ka! :D Kas olete proovinud?
Igatahes otsin videod välja, mida regulaarselt järgima hakata, vaatame, mismoodi see arvepidamine käima peaks ;)
Aktsiaturgudel käib endiselt põnev elu, järgmiseks nädalaks tahaks koostada endale väikese nimekirja ettevõtetest, mille aktsiatega natuke mängida. Küll aga pole kindel, kui hästi reisil interneti ja internetipankade ligipääsuga.
Ahjaa, lõpetuseks pean ikka jagama ka oma viimase nädala säästunippe, kuidas muidu blogi nime õigustada:
- tellisin kohaliku "statoili"-keti poolt pakutava bensiinijaama krediitkaardi endale. Tänu sellele sain paagitäie bensiini 10 senti/liiter soodsamalt kui kuskil mujal. Lisaks on krediitkaardil funktsioon, et kui raha kaardikontole kannan, siis kuni 1500€ ulatuses makstakse kontol olevale rahale intressi, mis on päris hea, ca 1,4% umbes. Võrdluseks, Inbank maksab 3-kuulisele hoiusele 0,5%, ja 1,5% intressi saamiseks peaks raha lausa 18 kuuks "lukku panema". Hädaabifondi hoiustamiseks igatahes on see krediitkaart ideaalne võimalus, kuna raha on igal hetkel kasutatav ning kättesaadav!
- leidsin kohalike kaubanduskettide sooduspakkumiste hulgast eile hügieenitarvete pakkumised ja tõin koju ca 4 kuuks jaguva portsu hügieenitarbeid ülihea hinnaga. Näiteks meeste dushigeeli hinnaks tuli 2,5€/l, naiste oma 3€/l, tavapäraselt maksavad ca 5 ja 7€/l siinkandis. Lisaks rahalisele kokkuhoiule ka meeldiv ajaline kokkuhoid edaspidistel toidupoetuuridel!
- koduse suurpuhastuse käigus kogun kokku kõik väikseks jäänud riided, üksikuks jäänud sokid ja auklikuks kulunud aluspüksid ning viin poodi tagasi! Kas teadsite, et näiteks HM, Hemtex, Kappahl jpm rõiva- ja tekstiilketid võtavad vastu kõik vanad riided ja tekstiilesemed ning annavad teile selle eest sooduskuponge? Varem nägin palju vaeva, üritasin kõike küll osta.ee-s maha müüa või kodus kaltsudeks ära kasutada või vähemalt Humana kogumiskastidesse ära viia ja.. oeh! Milline ajavõit ja närvide säästmine, ning uuele hooajale vastu minnes kulutavad nagunii pereliikmed suure hulga jälle HMs ära, nüüd saan vähemalt soodsamalt!
Mis teie oma vanade vuplitega teete? Ja mitu kilomeetrit sel aastal kõndinud olete? Aga autoga sõitnud?
|
OSCAR-2019
|
Subsets and Splits
No community queries yet
The top public SQL queries from the community will appear here once available.