Split (1)

train · 1.56M rows

text stringlengths 5k 186k	timestamp stringlengths 19 19	url stringlengths 14 1.55k	source stringclasses 1 value
Suvel soovime puhkuse ajal reisida, nautida Eestimaa kaunist loodust ja külastada ajaloolisi paiku. Samuti on suvi hea aeg erinevate ürituste – laagrid, suguvõsa kokkutulekud, matkamised – pidamiseks looduskaunites kohtades. EELK kogudustel on pakkuda erinevaid võimalusi nende tegemiste korraldamiseks majutuse ja laagripaikade näol. Siit leiate valiku võimalusi – leidke endale sobiv, võtke julgelt ühendust ja tere tulemast! Usuteaduse Instituudi külalistetoad / Avinurme Elulaadikeskus / Järva-Jaani külalistetoad / Hostel LÕUNA / Kohvik MÕISA KÖÖK / Kadrina leerimaja / Kihelkonna pastoraat / Kolga-Jaani pastoraat / Kursi pastoraat / Külalistemaja Laurits / Laagrikeskus Talu / Laiuse pastoraat / Massu külakeskus / Nõva kogudusemaja / Palamuse külalistetoad / Pilistvere pastoraat / Põltsamaa majutus / Põlva pastoraat / Püha laagrikeskus / Püharisti külalistemaja / Risti kogudusemaja ja kirikaed / Tallinna Püha Vaimu külalistemaja / Tarvastu pastoraat / Torma külalistetoad / Tõdva palvemaja / Valjala pastoraat Ööbimisvõimalus Tallinna vanalinnas 1-4-kohalistes üliõpilastele sisustatud külalistetubades kuni 26 inimesele. Samas võimalus kasutada kaasaegse esitlustehnikaga varustatud auditooriume. Majutus tubades 7 inimesele, lisaks muuseumisaalis teisaldatavate vooditega 8 kohta. Toitlustamine ettetellimisel kuni 65 inimest korraga. Muuseum, käsitööpood, pakume erinevaid töötubasid, võimalus kasutada ruume seminaride pidamiseks (projektor, lõuend, pabertahvel jms), wifi. Sportimisvõimalused: lastele mänguväljak, pallimängude mängimise võimalus, siseruumides on ping-pongi laud, lauajalgpall jms. Õuealal on terrass. 5 külalistetuba 10 voodikohaga, lisamadratsite võimalus kaminasaalis. Köök, 3 duširuumi ja 5 WC-d. Lisaks on võimalik kasutada 60-kohalist suurt saali ja 25-kohalist väikest saali. Järva-Jaani kirik (13. saj). Ujumisvõimalus Järva-Jaani tehisjärves pastoraadi taga, samas matkarada. Järva-Jaanis asuvad discgolfi ja rulapark ning vanatehnika varjupaik. Kaks korrust, terrass, rohuala, 3 tuba, 4 voodit ja 4 lisavoodit, põrandal magamise võimalus, köök, dušš, kirik lähedal. Puupliidiga köök, saun, üks dušš ja üks wc on aastaringi olemas. Ruumi on rohkesti, kuid osavõtjate arvu piirab üks wc, paarkümmend inimest saavad hakkama. Pastoraat asub Pedja jõe kaldal. Jõgi pole liiga suur ega sügav, aga ujuda on siiski võimalik. Head võimalused telkimiseks. Ilus kirik on kohe kõrval. Majutus 22 inimesele kahes majas 8 toas. Saal (100 inimesele), õppeklass /söögisaal (40-le), lisaruumid, kaks kööki, tasuta parkla. Peamajas wifi, asukoht südalinnas, ujumisrand 2 km kaugusel. Majutuskohti on 95 ja meil on tegutsemisruume ka koguduste, praostkonna jm suursündmuse jaoks. Toitlustus on ettetellimisel ja kuna meil on ametliku tegevusloaga köök, siis oma söögiga meile tulla ei tohi. Pesemisvõimalused on saunas ja peamajas (6 duši). Asume Keila jõe kaldal ja meil on oma turvaline ujumiskoht. Meist 3 km kaugusel on RMK Metsanurme-Üksnurme matkarada. Köök, gaasipliit ja ahi, külmik, nõudepesumasin, nõud söögitegemiseks. Suuremad söögid saab tellida Vändrast (6 km). Kaks saali: I korruse suur saal (70 inimest), II korruse saal (30 inimest), saali põrandat saab kasutada magamiseks. Kontor, omaette magamis- ja pesemisvõimalustega. Saun, duširuum ja 3 WC-d. Suur muruplats aktiivseteks tegevusteks, telkimiseks. Piirneb Massu jõega, kus suviti vesi põlvini. Kinnistu suurus 1 ha. Pärnust 45 km, Viljandist, Paidest, Raplast u 60 km. 15-20 inimesele, väike köök, läheduses söögikoht. II korrusel 2 tuba, I korrusel kaminaruum (vajadusel saab ööbida). Dušš, 2 tualetti ja 2 õuekäimlat. Väike õuemaja, 4 kohta madratsitel, telkimisvõimalus. Kõrval armas Eesti vanimaid puitkirikuid. Ujumiskoht lähemal kui 1 km. Läheduses RMK Nõva-Aegviidu matkatee 4-5 km, Nõva looduskeskus, tähistatud matkarajad, piknikukohad. Ujumiskohad: Kuremaa järv 5 km ja Prossa järv 5 km. Matkarajad, Elistvere loomapark, Saare järve ümbruse matkarada. Laagrikoht koos toitlustuse, majutuse, maja ja territooriumi kasutamisega. Magamiskohti on 45 inimesele, telkimine. Kolm saali 25-70 kohaga, põhja ja lõuna veranda, Memento tuba, Vello tuba. Wifi, esitlustehnika, pabertahvel, muusikatarbed. Saun, parvesaun, suveköök, palliväljakud, järv, liivarand võrguplatsiga, lõkkeplatsid, suvekohvik Ingel. Keskaegne kindluskirik jpm. Põlva kesklinnas asuva ajaloolise pastoraadi III korrusel on neli külalistetuba: 1 ühekohaline, 3 kolmekohalist. Köök, 2 duširuumi koos tualettruumiga. Seminarisaal 30 kohaga, esitlustehnika, wifi. Maja juures on tasuta parkimine. Majutus 55 inimesele kolmes majas 11 toas. Saal/söögisaal 80 kohaga, õppeklass (40 kohta), nõupidamiste tuba, 2 kööki, saun, mängude tuba, palliväljakud. Peamajas wifi, ujumisrand 2 km kaugusel. Pakume: mereäärset puhkust, seminaride korraldamist, piknike veetmist, laevasõite Väiksel väinal, turismigruppide toitlustamist, vastuvõttude korraldamist, peolaudade valmistamist. Ööbimisvõimalus kogudusemajas: 8 voodikohta, lisaks 20 madratsikohta. Kirikaias telkimisvõimalus ja mänguväljak. Söögitegemisvõimalus (2 kööki), duširuum. Naabruses RMK matkarada. Ööbimiseks enamasti kahetoalised toad ,üks on suur 7-voodiga peretuba . Kokku kohti 23. Saab lisada lisavoodeid. Seminaride ja koolituste pidamise võimalus. Olemas projektor. 6000 m2 õueala, 200 m2 palvemaja siseruume koos suure saaliga, ööbimine telkides (kuni 10 kohta sees naridel või madratsiga põrandal). Taluköök, elektripliit ja külmkapp. Õuel on suur lõkkeplats istumispalkidega, kuivkäimla, saun, korvpallilaud, kiiged, võrkpallipostid. Ujumiskoht 2,8 km kaugusel. RMK Peraküla-Aegviidu-Ähijärve 820 km pikkuse matkatee ääres. Läheduses Tõdva kauplus, Pai Pagari kiirtoidu- ja koogipood, tankla ja bussipeatus 800 m kaugusel.			OSCAR-2019
Iga aastaga materjalid maniküür kunagi enam hämmastama oma mitmekesisuses. Kõige populaarsem on värvilised lakid, geel-lakid, geelid ja akrüül. Tavalised lakid sobivad naistele, kes eelistavad sageli muuta värvi ja küünte disain. Sellised lakid küüned ei erine kergelt katta, aga imehästi, et ebatavaline disain. Küünte katmine geel-lakid, samuti akrüül-kogub populaarsust viimasel ajal arvestades vastupidavus sellise maniküüri, samuti tema heledus. Alates sellest, kui kiiresti kasvab küünte plaat, sõltub sagedus parandus küüned. Peamine vahend on, mis tuleb, isegi kõige minimaalne tööriistade komplekt maniküüri – käärid. See võib olla küünenaha käärid (ümarate tippude), ja ka tavalised käärid töötlemine, küünte plaat (sirge otsaga kokku tulla). Valides lõikeriista maniküür eelistatud mudel on valmistatud kirurgilisest terasest. Pöörake erilist tähelepanu tihedus maksukohustuse kääride ja nende teravus. Muu oluline vahend, arvatakse kääridega või tangid. Nad teenivad töötlemine, küünte ja naha ümber küünte. Nad erinevad kõrguse ja laiuse suunaja, vastavalt etteantud eesmärgid ja individuaalseid iseärasusi tasub valida vahend personaalselt. Ostmisel pöörake tähelepanu materjal ja osa, kinnitus kaheks pooleks traat eemaldaja, nimelt olemasolu tahke lahti element on valmistatud metallist. Selline vahend kestavad päris kaua. Failid küünte erinevad laia mitmekesisust. Need võivad olla täidetud nii metallist või keraamikast ja klaasist. Nad erinevad määral abrasiivsus ja vormis. Sõltuvalt sellest, kui küünte pind on tugev, on vaja kasutada saagimine vähem abrasiivsus. Nii, et looduslike küünte plaat on täiesti sobib standard metallist mudel, kuid kunstküüned eelistatud on labane küüneviilid, abrasiivsus 80-120. Ja viimane, kuid mitte vähem tähtis vahend – tõukur. See on mõeldud puhastus-küünte plaat, samuti surudes ümbruses. Ühelt poolt on see tööriist on terav pulk, teine ümardatud trimmer. Tõukur võib leida metallist või puidust täitmisel, aga osta parem metallist mudel, kuna nad on vastupidavamad. Olenevalt sellest, kuidas ehitada küünte nimekirja tööriistu ja materjale võib erineda. Nii, et hoone geel on vaja: Ultraviolett lamp kuivatamine geeli. Palju mugavam osta lamp, mis on mõeldud kuivatamine geeli ja geel-lakk, kuna nende võimsus on arvestatud, et küünte pind muutub kuivaks esimest korda. Sellised lambid on tavaliselt varustatud taimeri kuivatamiseks. Pintslite komplekt. Simulatsiooni ilus ja loomulik vormid küünte tavalise harja, et geeli pealekandmist ei piisa. Parem osta pintslite komplekt koos kunstliku uinak. Bass ja küüneviilid küüned. Kasutatakse küünte modelleerimine ja sellele järgnenud projekteerimise pärast geeli pealekandmist. Juhul, kui lõplik geel on kleepuv kiht tuleb eemaldada spetsiaalse vedelikuga. Aga kodus seda rolli võib täita alkoholi või boorhape. Õli ümbruses. See võib olla erineva kuju, lõhna, värvi ja hinnaklassi, sest peaaegu iga variant on võimeline toime niiskuse ümbruses. Vedelik rasva küünte plaat. Parem osta spetsiaalsed komplektid modelleerimine küünte akrüül. Vedelik rasva neid võib olla natuke erinev tavaliste võimalusi. Vedelik – vedelik perioodiliste võtmiseks ülikõrge ja absoluutse kvaliteediga kosmeetikapi akrüül pulber. Sageli vahendeid, et kodus maniküüri oluliselt erinev professionaalne komplekti. Asi on selles, et regulaarset puhastamist ja küünte modelleerimine kodus lihtsalt ei pea suur arsenal tööriistu ja materjale. Vaata, mida selleks vaja on: Maniküüri käärid. Parem valida mudel on valmistatud kirurgilisest terasest, samuti enne ostmist tasub pöörata tähelepanu kvaliteedile, tihedus kinnipidamine kääride ja mil määral nad teravad punktid. Tangid või kääridega. Kustutada küünevalli või modelleerimise kogu küüne sobivad standard tangid metallist kevadel. Failid. Iga tüdruk teab, et küüneviilid peaks alati käepärast olema. Sest juhul, kui küüs murdub või hakkab klammerduma riided tuleb kohe ära kasutada standard raudtee küüneviil küüned, et mitte kahjustada edaspidi kogu küüne plaat. Soovitav on vanni küüned. Saab valida mudeli nagu iga küünte eraldi, nii et sukelduda kogu käsi. Toitev vann koos õli baasil lahendusi, samuti vitamiinitud vahenditega lihtsalt on vaja toitumis-naha , küünte plaat ja regulaarne nahahooldus käed . Paljudes maniküür komplektis leidub erinevaid vahendeid juhised või tagasi lükates küünenahad, samuti spetsiaalseid vahendeid, et kõrvaldada mustuse all seen. Sageli neid funktsioone saab hakkama tavaline tõukur või apelsinikoor koch koos terava ja leida lühikese nüri otsaga kokku tulla. Nii väike kodu vahendid küünte hooldusvahendite selline mitmekesisus on ebatõenäoline, et kunagi populaarsed. Kui aga on soov osta komplektid vastupidav kasutamiseks, eelistatakse andke kallis valikute, tehtud roostevabast terasest. Kaasaegne spetsialiseeritud kauplused pakuvad erinevaid tooteid küünte disain. Isegi kõige kogenematu algaja selles äris on võimalik luua ilus maniküür tänu tohutu suurele materjalid ja disain. Kivid – populaarne materjal decor, töötada kellega on üsna lihtne, ja näeb tulemus päris kena ja ilus. Kivid teevad metalli, plasti ja klaasi täiesti erineva kuju. Sõltumata materjali, mis kinnitatakse oma tavaline lakk või geel-lakk ja annavad pinnakate kuivada. Brooks. Need väikesed värvilised pallid ei ole nii ammu muutunud väga populaarseks disaini küüned. Tavaliselt neid kasutada koos tavalise rhinestones või dekoratiivsete elementidega. Kinnituvad nad mis tahes kate ja suudlema pärast selle täielikku kuivamist. Foolium, et maniküür on kombeks jagada eemaldatav ja ülekantav. Kui eemaldatav kasutavad kogu küüs või dekoori osa küünte plaat, siis on tõlgitud foolium kinnitatakse hoopis teisiti. Tavaliselt see juhtub matt ühelt poolt ja, vastavalt, läikiv teine. Matt pool tema kinnitatakse juurde küüned, ja siis järsult pisar maha. Ülejäänud osa fooliumiga küüned katta põlistada kaetud. Tõlkimine kleebised. Imehästi neile, kes soovivad luua kiire ja originaal maniküür, ei omades seejuures loovate võimetega. Tõlkimine kleebised ja kleebised on populaarsed, kuna on vaja lihtsalt märg kleebis vees ja eraldi ülemine läbipaistev kiht pildi paberi. Edasi kinnitage see kiht küüned kasutades mis tahes levialas. Lint on väga täiendavad iga maniküür, sest kui kogu tõhus disaini, seda on lihtne luua isegi kogenematu kapten. Ainus asi, mida tasub meeles pidada, kui kleepimine lindid maniküüri – küünte pind peab olema kuiv. Lint on vaja lõigata veidi vähem, kui vaja, et vältida seda eraldised edaspidi. Kõikvõimalikud litrid on ka vahend küünte disain. Kasutada saab neid nii kogu pind seen on nii ja luua disaini, mis üksikuid elemente pildi. Litrid on piisavalt suured või rohkem meenutav tolmu. Sõltumata liigist, kohaldatakse neid on kõige lihtsam fluffier pintsliga kergelt patting liigutustega.			OSCAR-2019
Kätemassaažiga üldiselt ja küüned eriti – see ei ole mitte ainult kasulik, vaid ka meeldiv protsess. Puhas ja terved küüned on märk hooldamine ja naiste ilu. Ilus, tugev ja loomulik maniküür aitavad erinevaid plaate küünte kodus. Natuke aega, tähelepanu ja konkreetseid retsepte on võimalik elustada, tugevdada või kiirendab küünte kasvu. Kuid enne kui asuda nii protseduuridele, on vaja teada teatud reeglid hoolitseda marigolds. Enne kui asuda praktika magnetude, on vaja tutvuda kasulik teooria, et see ei halvendaks olukorda, ja tõesti saavutada soovitud tulemust. Tuleb meeles pidada 5 lihtsate reeglite vastu võtta vanni naelad: Regulaarsus on kõige tähtsam selles küsimuses. Et tulemusi saavutada ja, näiteks, tugevdab küüne plaat, vann, et tugevdada küünte kodus vaja võtta 1-2 korda nädalas 6-8 nädala jooksul. Personaalne lähenemine iga konkreetse juhtumi suhteliselt toimumise ajaks korras. Tavaliselt seanss kestab 10-15 minutit, kuid kui käte nahk on väga õrn, siis võib vähendada protseduuri aeg kuni 5 minutit. Iga probleemi eraldi retseptid vannid. Koostis tuleb valida, olenemata sellest, milliseid eesmärke on vaja saavutada. Kui küüned on kaotanud oma tervise tõttu vitamiine, siis on vaja kasutada vanni koos väljavõtteid taimede või elementidega tsitruse lõhnad. Kui sama probleem on liigne kuivus, siis kohaldatakse vann eeterlike õlidega ja nii edasi Need lihtsad reeglid aitavad saavutada suurem pikaajalise positiivse mõju ja hooldus küüned sobib põhimõtteliselt "ei ole ohtlik". Rohkem populaarsust nautinud tugevdada vann, eriti soolase retseptid. Sool on suurepärane võitleb õrnus küünte plaat, nii soolase vanni annavad märgatav pinguldav mõju. Retsepte süstemaatilist hooldust ja tugevdab küünte plaat: Taimeõli. Veerand tassi taimeõli tuleb kuumutada kuni 40 kraadi, siis segunevad teda sama palju õunasiidri äädikat. Sõrmed asetatakse saadud segu 10 minutit, pärast mida on leotatud lapiga. Nii, tugevdada retseptid küüned ei vaja erilisi jõupingutusi ja kasutada kallist ja haruldast koostisosa. Keedetud selline segu on kodus väga lihtne ja lihtne. On palju tegureid, mis võivad mõjutada küünte kasvu aeglustumine, kuid see nähtus võib käsitleda kui abi plaate on kiire küünte kasvu. Siin on lihtsaid, kuid tõhusaid retsepte probleemi lahendamiseks: Valmistamiseks segu tuleb pigistada 1 spl sidrunimahla ja lisa sinna 6-7 tilka joodi, siis pane lahus küüned 10-15 minutit. Võtta selliseid plaate on vaja iga päev 1 kuu jooksul. Pool tassi sooja piima lahustada 3 spl mett ja sidrunimahla, lisada 2 spl keedusoola või meresoola. Kasta varbad lahus 20-25 minutit. Protseduuri korrata 2 korda nädalas 2-3 kuud. Vanni hoolduse ja küünte kasvu kiiresti ja lihtsalt otsustavad lahendada aeglaselt kasvav marigolds, esitledes oma looduslikke ilusad ja pikad küüned. Väga sageli tingitud kaltsiumi puudus organismis kannatavad küüned. Nad muutuvad rabe ja pehmendama, ei võttes aega kasvada. Selliste marigolds on vajalik spetsiaalne toit, mis on rikas kaltsiumi, vitamiin D ja erihooldust. Siin on mõned tõhusamaid retseptid: 250 ml sooja vee kohta lisatakse 1 spl meresoola, 50 g vedelat seepi koos glütserool, 5 tilka igat eeterlikku õli. Kõik koostisosad on hoolikalt segatud kuni ilmub vaht, seejärel segu kukuvad varbad 20 minutit. Vaja 2-3 seanssi nädalas. Ravikuur – mitte vähem kui 2 kuud. Vala 2 spl peenelt jaotatud jahubanaanid kolmanda tassi keeva veega ja ligunema 1 tund. Pärast seda, kui puljong on jahtunud, tuleb see kurnata ja lisada 5 tilka joodi. Protseduuri aeg – 10 minutit, 2 korda nädalas 4-6 nädala jooksul. Vereurmarohi tükelda ja kalla 2 spl muru klaasi keeva vett, seejärel lase tõmmata umbes 1 tund. Seejärel tuleb infusioon kurna, sega kuni 40 kraadi ja lisa 2 spl meresoola. Hoida käed sellises vannis leotada vaja 10-15 minutit. Ravi – 2 korda nädalas üle 3 kuu. Küünte hammustamine – veel üks tegur nende kimbud, nii et sellest harjumusest on vaja kiiresti lahti saada! Õige ja õigeaegne hooldus küüned – see on võti nende ilu. Teha maniküüri ilus ja loomulik aitavad vitamiinide ja vanni kätele: Oliiviõli. Vaja kuumutada 150 ml oliiviõli veevannis kuni 40 kraadi ja lisada paar tilka apelsini mahla. Vanni võtta 15-20 minutit. Vaja 20-25 istungjärkude 3 korda nädalas. Vitamiin C. Kuumutada 150 ml taimeõli ka veevannis ja sega 50 ml värskelt pressitud sidrunimahla. Pane käed lahus 15-25 minutit. Protseduuri läbi viia kaks korda nädalas üle 3 kuu. Väga efektiivne kodune hooldus küüned abil plaate koos erinevate eeterlike õlidega. Retseptid on sellised segud on väga lihtne: 2-3 tilka eeterlikku õli segatakse põhi köögivilja õlitatult (avokaado, nisu võrseid, mandli -, makadaamia ja jojoba). Ükskõik, mis probleem on vaja lahendada, sõltub, millist õli tuleb lisada: kõrvaldada delamination ja haprust lisatakse õli viiruk, mänd, bergamot, patšuli, sandlipuu, seeder; Plaate pakis kodus on tõesti väga efektiivne, kuid ettevaatlik peab olema regulaarne ja õige. Ei ole vaja ületada aeg seanssi ja nende arvu, sest võivad tekkida kõrvaltoimed tõttu üledoosi mõju põhilisi komponente. Pealegi retseptid vannid pärast 2-3 käigus on vaja muuta, kuna organism harjub kehtivatele ainet, ja kui nad lõpetavad anda soovitud toiming. Hotellid Všestudy – Hotels.com abiga on lihtne leida sobiv hotell Všestudy, võrrelda tubade hindu ja kohe vaadata vabade kohtade olemasolu. Meie veebilehel on imelihtne leida ja broneerida reisiks soodne Všestudy hotell. Iga hotell on varustatud kaardiga. Lisaks hotellitubade kirjeldustele ja fotodele oleme lisanud külastajate hinnagud ja pikemad arvustused, kus on juttu hotelli asukohast, ümbruskonna meelelahutusvõimalustest, tubade mugavusest ning majutuse ja teenuste kvaliteedist. Meie kliendiprogrammiga Hotels.com™ Rewards liitudes teenite iga 10 öö eest 1 öö tasuta.			OSCAR-2019
Politsei kaplaniteenistusel on märkamatult täis saanud viis tegusat ja Jumala armust kantud aastat. Ühelt poolt ei ole seda kuigi palju. Samas on see just nii pikk aeg, et võiks teha esimesi kokkuvõtteid. Vahest oleks kohane meenutada politsei kaplaniteenistuse saamislugu. Mõtted politsei kaplaniteenistusest liikusid juba 1990ndate lõpus, kui politsei peadirektoriks oli Harry Tuul. Tõsisem katse kaplaniteenistuse loomiseks tehti aga 2003. aastal. Toonane vanglate peakaplan Igor Miller tegi EELK diakonile Toomas Nigolale ettepaneku hakata tegelema politsei kaplaniteenistuse temaatikaga. Samal ajal (2003) oli Silvester Jürjo võtnud ette usuteaduse instituudis oma diplomitöö, milles püüdis välja selgitada hetkeolukorda politseis ning ka võimalust luua politseis kaplaniteenistus. Kaplaniteenistus peab teatud mõttes «tänulik» olema sündmustele, mis leidsid aset 2007. aasta aprillis Tallinnas ja mujal Eestis. Pärast mässulaineid ja politsei- ning riigivastaseid rünnakuid leiti, et olemasolevat tugiteenust politseis peab oluliselt edendama ning psühholoogiateenistuse kõrvale tuleb rajada kaitseväe eeskujul kaplaniteenistus. Pärast mainitud sündmuste möödumist hakkas kaplaniteenistuse rajamist vedama energiline ning politseiameti siseelu väga hästi tundev ülemkomissar Ulvi Põllu. Peadirektor Raivo Aeg kutsus politseiameti nõunikuks kaplaniteenistuse küsimuses kaitsevägede emeriitpeakaplani dr Tõnis Nõmmiku. Nõmmikule pakuti ka peakaplani kohta, kuid ta arvas, et on Paikuse politseikooli jaoks liiga vana ning ei soovinud olla ametnikust peakaplan. Ettepanek peakaplaniks hakata tehti ka EELK õpetajale Arho Tuhkrule. Lõpuks kutsuti peakaplaniks EELK õpetaja Jaan Jaani. Eesti politsei kaplaniteenistuse ametlikuks alguseks saaks lugeda mitmeid daatumeid, kuid kokkuleppeliselt on selleks 13. jaanuar 2008, kui peapiiskop Andres Põder, Tõnis Nõmmik ning EKNi asepresident pastor Joosep Tammo pühitsesid Jaan Jaani Tallinna toomkirikus peakaplaniks. Nii politseid kui ka kaplaniteenistust ootasid peatselt ees reformid. Siiani eraldi tegutsenud politseiamet, keskkriminaalpolitsei, julgestuspolitsei, piirivalveamet ning kodakondsus- ja migratsiooniamet koondati ühendasutusse, mille nimeks sai politsei- ja piirivalveamet. Ka kaplanid koondati peakaplani juhitud kaplaniteenistusse. Ühendamise tulemusena sai uus kaplaniteenistus juurde piirivalvekaplani – EELK õpetaja Kaido Petermanni. Värskema tulijana on liitunud kaplaniteenistusega kriminaalpolitseis töötav EELK diakon Küllike Valk. Praegu käivad otsingud Lääne prefektuuri kaplani ametikohale tubli kandidaadi leidmiseks. Kaplaniteenistusel on oma tegutsemise ajal olnud palju muresid. Ühiselt oleme suutnud nendest üle saada ning edasi minna. Kuid üheks suuremaks mureks on kujunemas kidur järelkasv. Meie varumeeste pink ei ole mitte lühike, vaid see on olematu. On kujunenud olukord, kus tööturul on tegelikult olnud pakkuda erialast tööd, kõrgkooli lõpetavad aastas kümned eriala õppinud tudengid, kuid omavahelist koostööd ei teki. Esimestel tööpäevadel Lõuna prefektuuris ütles mulle üks kriminaalpolitseinik, et enne viit aastat ära tulemust oma tööle looda. Nüüd on see aeg möödunud ning Jumala armust oleme vastu pidanud. Kaplani kõige olulisemaks töömeetodiks on kohalolek. Tuleb olla seal, kus on meie töötajad. Kanda sama vormi ning olla osa sellest valitud kogukonnast. See tähendab pidevat politseijaoskondade ja kordonite külastust, piiritoimkondades osalemist, patrullsõidukis kaasa sõitmist. Kaplani jaoks on kabinet hingetõmbe- ja enesekogumiskohaks. Kaplani päris töö käib ikka eesliinil – politseisõidukis või tänaval. Tallinna Toomkirik on meie jaoks eriline mitmel põhjusel. Eriliseks teeb ta kas või see, et sinna polegi jalgsi kõige lihtsam minna, kui võtta ette järsk tõus mööda Pikka jalga jõudmaks Kiriku platsile. Igal juhul tasub see end ära – vaikus- ja palvehetk iidses kirikuhoones kosutab hinge ning kohtumisärevus toomkoguduse «hea haldja» Anne-Mai Salumäega soojendab südant. 1. advendipühapäeval, 2. detsembril sai ta 65aastaseks. Naiste vanusest rääkimist ei peeta küll heaks tooniks, kuid ma ei saa kuidagi mööda mõttest, et aastad on Anne-Mai Salumäele ilu ainult juurde lisanud. Tema lõbusatest silmadest, lõputult lahkest olekust ja näole veetud kortsukestest vaatab vastu elurõõm ja elutarkus. Ja alati ootab Toomkiriku kantseleis või käärkambris külalist aurav kohvitass ja avatud südamega Anne-Mai Salumäe. Kuidas küll selliseks inimeseks saadakse? Anne-Mai, neiuna Lillepea, sündis kristliku pere noorima lapsena ja sai oma ilusa nime kahe vanaema järgi. Ilusa nimega tüdrukule kohe sobisid ilusad asjad: kandlemäng, muusikaõpetaja ja koorijuhi kutse ning unistus saada kirikuõpetaja abikaasaks. Kuigi viimane näis peaaegu võimatu, oli sel siiski määratud täituda. Konservatooriumis õppimise kõrvalt võttis Anne-Mai konsistooriumi muusikaosakonnas prof Hugo Lepnurme juures oreli- ja Johannes Kappeli juures harmooniatunde. 1965 alustas ta Lepnurme soovitusel koorijuhina tööd Kuusalu koguduses, kus õpetaja Eduard Salumäe pere Anne-Mai rõõmuga vastu võttis. Täna meenutab sünnipäevalaps, kui hea tal õpetajaperes oli ja kuidas ta kogu aeg seal tahtis viibida. Läkski nii, et perepojast Ivar-Jaagust, kes sel ajal noore vaimulikuna Äksis teenis, sai Anne-Mai abikaasa. Väljapeetud oleku ja väärika käitumisega õpetajaprouast Johanna Salumäest aga sai Anne-Maile eeskujuks olnud ämm. Teine unistus, millest Anne-Mai Salumäe puhul kuidagi mööda ei saa, on muusika. Muusikat on olnud Anne-Mai elus palju: ta on moodustanud koore, ansambleid, neid juhatanud ja muusikat kirjutanud. Kokku on laule kogunenud 44, lisaks veel üks muusikal Ellen Niidu lasteraamatule «Vintsel-vantsel vanaema» Viljandi perioodist. Äsjalõppenud R. Toi nimelisele laulukonkursile kirjutas Anne-Mai 10 laulu. Ent muusikaarmastus kisub samas Anne-Mai näole mõnegi nukra kortsu, sest pärast abiellumist 1966. aastal, kui noorpaar Saaremaale tööle läks, ei võetud teda kooli ega lasteaeda muusikaõpetajaks, puuduva töötõendi tõttu aga ei saanud ta kaugõppes konservatooriumi lõpetada. Kuigi muusikaõpetajatest oli Saaremaal puudus, ei lubatud teda lastega töötama. Läks aega, enne kui avanes tööpõld väljaspool kirikut. Siis tuli laulupuudus kätte ja Anne-Mai hakkas ise kirikukoorile ja solistidele, lastele ja lasterühmadele laule kirjutama. Sama kordus Viljandis, kuhu peapiiskop Edgar Hark Ivar-Jaak Salumäe pensionile jäänud Martin Terasmaa asemele 1978. aastal teenima saatis. Viljandis elas Anne-Mai teine suur eeskuju ämma kõrval – temperamendilt ja hingelt lähedane, alati elurõõmus kirikumuusik, kirikuõpetaja naine Taimo Terasmaa. Oma esimest kodu Saaremaal meenutab Anne-Mai siiski heldimusega, sest siis sai ta oma esimese köögi, sündisid lapsed Ene (1967) ja Erik (1970). Saaremaalt lahkudes hirmutatud neid, kui hirmsad inimesed Mulgimaal elavad. Kuid nii see polnud. Tol ajal sugenes ka lähem tutvus Suure-Jaanisse teenima asunud Andres Põderi perega, kellega sageli kokku saadi. Hea sõnaga meenutab Anne-Mai ka abikaasa Ivar-Jaagu ristiisa, neid laulatanud legendaarset õpetajat Harri Haamerit, kes teenis Tarvastu kogudust. 1990. aastast on Anne-Mai hoida toomkogudus. Ütlen just hoida, sest nii, nagu ta on hoidnud ja kasvatanud oma lapsi, laulukoore ikka laulu ja rõõmsa meelega, on ta hoidnud ja hoiab «koguduse emana» koguduseliikmeid, on korraldanud juba üheksa aastat kord kuus seenioridele koosviibimist, kuhu kutsub alati üllatuskülalise. Kaks korda aastas astub ta praegu veel lauljate ette, et juhatada leerilaste koori. Aga mitte ainult. Tänaseks on ta kahe lapselapse – Erik Richardi ja Georg Jakobi – vanaema, «möllu mammu». Maakodus Laulasmaal ruumi hullata jätkub, kuniks Anne-Mai pole kõiki kohti taimi täis istutanud. Kas nüüd hea käe tõttu või Jumala hoidmisel, aga kõik istutatud taimed kasvavad hästi. Oma lapselikule meelele on Anne-Mai veel ühe väljenduse leidnud kunstis, maalides sellest suvest naivistlikke pilte. «Olen kogenud enda ümber palju armastust, mul on olnud pikk, äärmiselt huvitav, rikas, sisukas ja muusikast läbipõimunud elu. Mõtlen tänuga oma ammulahkunud vanematele. Südamest suur tänu kõikidele headele inimestele, sõpradele-sugulastele, mu kallile perele, aga viimselt suur tänu Jumalale,» on Anne-Mai Salumäe tänulik talle antud elu eest. Õppinud Tallinna 20. keskkoolis ja Tallinna lastemuusikakoolis kandle erialal; 1960–1964 G. Otsa nimelises muusikakoolis koorijuhtimise erialal; 1964–1967 konservatooriumis koorijuhtimist Heino Kaljuste juhendamisel. Töötanud koorijuhina 1965–1966 Kuusalu, organist-koorijuhina 1966–1978 Kuressaare ja Kaarma, 1978–1990 Viljandi Pauluse ja Paistu ning 1990–2001 Tallinna Toompea koguduses. Praegu Tallinna Toompea koguduse kantseleiametnik ja diakooniatöö koordinaator. Laulatatud 1966 õpetaja Ivar-Jaak Salumäega, kirikumuusik Ene ja jurist Erik Salumäe ema, kahe lapselapse vanaema.			OSCAR-2019
Mida ja kuidas kirjutatada lemmiknäidendi järjekordsest lavaletoomisest? Raske. Olen seda draamatükki vaadanud kõige rohkem võrreldes mistahes teise näidendiga. Peamiselt Šapiro Endlas umbes 30 aastat tagasi lavastatud tüki televersiooni. Vähemalt korra aastas, mõnel aastal mitu-mitu korda. Aarne Üksküla George ja Linda Rummo Martha on Eesti Teatris legendaarsed, nagu ka terve Šapiro lavastus, unustamata "külalisi" - noort uut õpetajat Villem Indriksoni ja hiirekest Tiia Kriisat. Sisu on ilmselt tuttav suuremale osale draamast ja teatrist huvitatud inimestele. Psühholoogilise teatri musternäide - hiline õhtu ja öö, kui aastaid abielus paar kutsub külla mehe uue kolleegi. Kusjuures ülikoolis, kus mehed mõlemad õppejõududena töötavad, on naise isa "loodud". Naine on võimukas ja uhke ja kõigele lisaks tundub ka armastavat alkoholi ning oma mehe närvidel mängida. Mees on aastatega treenitud naisele võrdseks "elu-võitlus" partneriks. Kes ühelt pool on justkui alandlik väimees ja ilmselt mitte kõige andekam õppejõud või vähemalt mitte "vääriline" järeltulija naise isale. Külla tulev noorpaar on värskelt linna kolinud. Mees on just alustanud ülikoolis ning tundub, et tal on potentsiaali ja mitu korda sellest rohkem ambitsiooni. Õhtu edenedes võõrustaja-proua õhutusel tekivad juba mõtted, et miks mitte kunagi isegi üle võtta vanema kolleegi teaduskond... noor naine on "hiireke" - koduproua, kellel etenduse käigus ilmneb, et on omad saladused...mida vagam vesi, seda sügavam põhi... Kogu tükk ongi üks suur psühholoogiline "mäng". Vanem paar mängib omavahel "lapsega" mängu, mille reeglid selguvad mängu edenedes. Vanem naine mängib oma mehega võimumängu. Tänu tema isale on nad oma elujärjega nii heas kohas kus nad on. Vanem mees mängib saladuste avastamise mängu. Vanem naine mängib ka seksuaalset mängu mõlema mehega. Noorem naine mängib varjumängu oma mehe ees, hoides selle eest saladuses üsna olulisi elulisi asju. Noorem mees mängib unistuste mängu - varjatud ambitsioonid, noore mehe jahi ja vallutuskirg... Ja muidugi ei jää see kõik ilma lõpuplahvatusteta.... Ei tahagi rohkem neid kaarte avada, kui kellelgi peaks olema see lugu teadmata. Igatahes väga omapärane ning andekalt kirjutatud draama suure D-ga :) No-teatris polegi nii "tavapärast" teatrit, selles kõige paremas mõttes, juba tükk aega näinud. Viimati vist oli selleks McDonagh-i Padjamees. Kuid tegelikult midagi "tavalist" ei olnud ju ei see "Padjamees", ega ka "Kes kardab Viriginia Woolfi?" Aga sellised, mis oma sisult on nii ebatavalised, et nad on midagi erilist, ongi need kõige paremad tükid! Ja nagu juba mainitud on kahtlemata "Kes kardab Virginia Woolfi" minu siiani kõigi aegade lemmikdramaturgia. Praeguseks ajaks võib sellele kleepida sildi "Klassika"! Albee-l on ju ka teisi häid tekste, ka eesti keeles 1972 ilmunud kogumikus on need peamised hitid sees olemas. Ojasoo tükk järgib minu arvates täpselt originaali ja mis seal ikka nii väga muuta... muidu see polekski enam "see"! Lavastajal on minu meelest selle tükiga väga täpselt kõik kätte ära antud. Sest peamiselt selle tüki puhul teeb ära tekst ise ja muidugi on see ülimalt vinge näitlejate meistriklassi etendamise võimalus. Sest kui saad George-i ja Martha-ga hakkama, siis saad ilmselt vist mistahes rolliga. Ja kahtlemata pole kerged ka need külaliste rollid - eriti hiirekese oma. Ja see, millega saavad hakkama Marika Vaarik ja Hendrik Toompere jr., see pole grammigi vähemat kui tippklass! Juba aastaid igal pool üle maailma võidavad teatriaasta parimate näitlejate auhindu nende rollidega "õnnestujad", seepärast olen veendunud, et ka meie Teatriliit ei saa nendest kahest superrollist mööda vaadata, kui auhindade jagamiseks läheb. Nii Marika kui ka Hendrik panevad vist küll kogu oma hinge mängu. See power ja see kohatine lahmimine ning kohatine filigraanne peensusteni aetud psühholoogiline duell, mis tõuseb tormina ja siis vaikselt ootab uut tormi - seda vaadata ja olla selle tunnistajaks - see on teatriajalugu otse silmade ees! Kuigi ma olin veendunud ja üpris eelarvamustega, et Aarne Ükskülat ja Linda Rummot ületada polegi võimalik. Ja kas nüüd Vaarik ja Toompere jr. ületada suutsidki, aga vähemalt võrdväärsed karakterid suutsid nad igatahes luua! Esimeses reas oli selline mõnusalt ja ehtsalt ebameeldiv tunne, nagu oleks isegi osaline selles vastikus tülide laviinis, ent ometi kuna nad olid seal ahtasse kõrgendatud põranda ja madaldatud lae vahele pressitud, seeläbi muideks sai tunda ka lavastaja- ja kunstnikukätt - õhk ehk atmosfäär oli seda paksem ja tiinem. Ja kui tühjaks see superpaar ennast mängib - kogu energia pannakse täiega mängu... lõpus oli tunne, nagu nad oleks läbinud maratoni - selline emotsioonide torm ja seda ka vaataja jaoks :) Ka Mirtel Pohla jätkab oma heade rollide paraadi. Kuigi ta otseselt ei mõjunud sellise ehtsa "hiirekesena", nagu tekst ehk ette näeb, kuid tema üliemotsionaalsus oli täpne ja õnnestunud. Tema suure saladuse ilmsiks tulemine (kusjuures mõnus, et seda ei nämmutata rohkem ette, vaid selle saab ikkagi publik selle teksti seest ise välja noppida) ning see närvesööv pillimine... kindlasti üks aasta parimaid naiskõrvalosasid. Ja Sergo Vares sekundeerib samuti igati hästi. See roll on ehk kõige vähemate plaanidega, kuid seda mitte Sergo tõlgitsuse pärast, vaid juba ise rollitekstina (minu meelest). Hinnang: 5 (Meistriklass igal tasandil! Polegi palju sellest rääkida, igaüks peaks nende vapustavalt heade rollide ja selle psühholoogilise teatri klassika tunnistajaks ise olema! Kohustuslik igale teatrisõbrale!) Mul on sellele etendusele järele mõeldes natuke paha. Ma nii tahtsin, et see oleks mulle meeldinud - eriti kuna kuulujuttude järgi pidavat tükk mingitpidi baseeruma ühel mu lemmikraamatul, Rootsi "parima raamatu" auhinna - Augustpriseti pea 10 aastat tagasi võitnud ja eesti keeleski suurpärases Ülev Aaloe tõlkes ilmunud - Mikael Niemi "Popmuusika a la Vittula". Lisaks viimasel ajal on kuidagi noorte tegemistes erilist powerit ning seegi tükk on "noortekana" välja pakutud, tegijadki suuremas osas "noored". Et tõele au anda, siis ega kõik polnud ka otseselt halb minu jaoks (kusjuures etteruttavalt peaksin ära märkima, et mitmed kriitikud ja blogijad on sellest tükist palju paremal arvamusel kui mina, seega on järgnev võibolla erandina minule negatiivselt mõjunud kompott, aga jah, enne veel ka mõned "head sõnad"), ehk oli elemente, mis meeldisid ka, eriti esimene vaatus. Tegelikult esimese vaatuse lõpuks oligi tunne, et päris huvitav, mis edasi saab... jõudsin oma teatrikaaslasele ainult mainida vaheajal, et loodetavasti ei keerata seda lahedat anarhilist kaost mingi muusikaga untsu.... ja just nii läkski. Tegelikult muusika oleks olnud veel päris hea, kui Uukkivi oleks rohkem hääles olnud, ent seda "päris" asja sai ainult väga pisikese hetke. Jah, ei meeldinud see muss, mis seal peamiselt kõlas... ja kuna ei meeldinud, siis minu jaoks oli seda "liiga" palju... Ja juba ma vaikselt liigungi lubatud rajalt kõrvale... ehk siis enne veel kui ebameeldivad asjad välja tuua, tahaks need head pooled ka lauale laduda. - "Noorte" tükis tõusevad esile näitlemise poolest hoopis "vanemad tegijad". Ainukesena korraliku karakteri loob Margus Prangel, kes vanaisana bändi juurde läheb kättpidi noori katsuma :) Selles vanamehes oli rohkem heas mõttes näitlemist ja karakterit kui kõigis ülejäänud tegelastes kokku. Väga tabav, peensusteni läbitunnetatud ja pingestatud pisitilluke roll. Uukkivi tundus ehe sellise mänedžeri, endise rokimehe ja asjatundjana. Eriti jäi meelde tema kiikuv ja irvitav mees sealt viimastest stseenidest, nagu täpp i-peal anarhilisele punk-vaatemängule. Märkimata ei saa jätta ka Kaie Mihkelsoni, kes sama hästi mõjus nii keskealise emana kui ka taevasesse riiki walky talkyga lendav vanamemm :) - see pere vanaema minema ajamine oli üks etenduse õnnestunumaid stseene minu meelest :) - Nagu juba mainitud, kogu see mõtetu siblimine konteinerelamute rajoonis, perede erinevus naabrite vahel ja pisikestes uberikes elamine - kõigil oma hirmud, unistused, soovid ja elufilosoofia ning suur segadus ja terviku segunemine üheks pööraseks pungiks (mitte rock'n'rolliks, nagu keegi tegelastest väitis), see on päris haruldane nähtus teatris. Ei minda nii kaugele ja nii tervalt, nagu Ojasoo "Julias", kuid midagi sinnapoole. Selline turvaline distantsilt jälgida, elemente ka oma lapsepõlvest ära tunda (Prangeli isa oli nagu minu kasuisa), kuid selles osaleda siiski ise ei tahaks... - Tekstilises mõttes meeldisid lõigud, mis olid laenatud Mikael Niemi raamatust, või need, mis ma ära tundsin mäletamise järgi - vanaisa sünnipäev, isa jutt pojale - et keda peab vihkama jne, sääselugu, saunalugu (seda raamatu üht magusaimat puänti ei õnnestunud tegijatel lavale panna kahjuks, kuigi ilmselt polnud see ka eesmärk - lihtsalt kui oleks õnnestunud, oleks näidanud tegijate harukordset talenti), "Kilu" surm - see tekst oli ka raamatust. - Kunstniku ja valguskunstniku töös oli huvitavaid lahendeid. Kuigi mingites kohtades oli ka järeleandmisi. Meenub näiteks eelmise aasta Ugala Runar & Kylliki, kus mootorsaega ikka tõeliselt saeti laval, siin muutis natuke seda tõelist "tunnet" tugevalt tagasihoidlikumaks, et see oli selline "liba"saagimine. Väike element, et just ehtsuse ja ägeduse jaoks oleks olnud mõjuv. - Kahe tütarlapse lillelapselises teineteise sõprusarmastuses ja muidu ägedas plikalikus vabameelsuses oli rohkem rock'n'rolli kui kogu selles teise vaatuse bänditegemises. Mari-Liis Lill ja Kersti Heinloo olid täiega ägedad just nendes misanstseenides ja tegevustes, kus nad kahekesi osalesid. Heinloo terav ja piprane "hull õde" - paaris tema lauses oli tõesti nagu kogu ajastule kohasele noorele, terve selle tüdruku maailmavalu sees :) - Kõige rohkem meeldis mulle pealkirjast tulenev (tingilikult võttes) põhiteema ise - ehk erinevad hirmud, mis erinevate tegelaste läbi tüki sisse olid peidetud. Nende leidmine ja kaasamõtlemine, pakkus natuke mõtlemisainet ja ehk õpetuslikku hoidumist või enda elust vastavate soodumuste ära tundmist. Seeläbi võiks ju öelda, et mingis mõttes täidab tükk vast ehk oma eesmärkigi, kui selline tegijatel oli... Isa suhtumine oma poegadesse, Londonisse koliva tüdruku tagasi koju kolimine, Anti Reinthali tegelase küsimus, et kuidas ta ära tunneb "selle õige" ja kuidas "see õige" tema ära tunneb... kõik need väljendavad hirme. Ja selliseid hirme oli seal umbes iga tegelase kohta üks. Mõni suurem mõni väiksem, ent kõik ju olulised. - "Sa ei ole see, kellega ma abiellusin" lõik kinnitas jälle, et pole vaja abielluda :) Armastus elab ka abieluta... Avandi "kui mind ei oleks" stseen oli üks parimaid. Kuigi juba vana hea tuttav teema, ehk seegi fakt räägib nii mõndagi enda eest... - Depeche Mode-i "Sister of night" oli niiiiiiiiiiiii hea seal vahel :) Ja hea mõte ikka see surnu võttis walky talky kaasa... päris lahe mõte, kuigi mitte originaalne, aga ikkagi, et kui saaks suhelda teispoolsusega. Tahaks sealt vastuseid ja tahaks öelda lahkunud inimestele mis ütlemata jäi ja lihtsalt jälle ja veel ja veel suhelda nendega... - Miks ei ole kusagil mainitud, et tegemist on Mikael Niemi tekstiga. Ok, etendus liigub ju natuke teises rütmis kui raamat, ent siiski suur osa korralikumaid tekstiga stseene olid ju kohati isegi sõna sõnalt otse raamatust... Miks ei sõnagi selle kohta, et selle tüki on "osaliselt" kirjutanud ka Mikael Niemi? Plagiaadi maitse jäi suhu ja päris kõvasti. - Ma ei taha vaadata paljaid inimesi laval, kui see pole kuidagi sisulises mõttes vajalik. Selles mõttes oli see "saun" veel ok, aga pärast seda, miks oli vaja, et keegi on paljalt laval ja veel pikalt? Ok, Uukkivi tillerdas korraks ringi - umbes nagu jookseks külma vette ujuma või midagi, aga Reinthal seisab seal tagumik paljas, punnitab lihaseid - ma ei teadnud kuhu oma silmi suunata. Vaatasin lakke ja ootasin, et see mööda läheks. Aga see on ilmselt minu isiklik mure. Mulle lihtsalt ei meeldi. Ei meeldi isegi see, kui palja ülakehaga mehed laval lällavad. Ja kui nad nii lähedal on, et sa võid igat nabakarva näha (Kristo Viiding). Öäkkkk. Vastik ja rõve. Ja tõeliselt ebameeldiv oli seda kõike vaadata. Hmmmm...naiste vastu mul võibolla poleks midagi. Alasti naise keha on esteetiliselt ilus, minu meelest :) Ei, tegelikult ma ei taha üldse teatris alasti inimesi näha. Olen lihtsalt nii ehitatud. Arvan ka, et see ei ole valehäbi, lihtsalt kui otseselt sisuliselt pole vajalik, siis milleks? Oleks teadnud, oleks ehk kaugemale istunud või pigem üldse mitte läinud seda vaatama. Füüsiliselt vastik oli, tõesti! - Minu arvates oli teine vaatus liiga pikk. Ju sellepärast, et ei meeldinud, siis tundus kõik natuke liiga... Ja ometi esimene vaatus oli paljulubav. Samas esimene vaatus mängiti rohkem lavasügavuses, teine aga ees ääres. Mis muidu on ju positiivne, nurisesingi vaheajal selle üle, et tekiks parem kontakt, kui nad mängiks lähemal... aga "be careful what you wish for, you just might get it all and then some..." :) Sest parem oleks ikka olnud kui nad kaugemale oleks jäänud :) palja kehapinna pärast. Samas ka mitte. Niimoodi lisas see mingit dünaamilisust. Sest dünaamikat on selles tükis küllaga! Draamateatri lavavõimlaused pannaks täiega käiku. Ja see oli küll lahe :) - Kui juba Niemi raamatust laenati, oleks võinud kogu selle "vanaisa sünnipäeva" lavale tuua - see ju päris dramaatiline ja ülilahe. Mäletan, et kui seda aastaid tagasi lugesin, siis kõõksun naerda nii et kurk valus. Selles etenduses oli kah paar naljakat kohta, aga needki ju sealt raamatust... - Viiding on siiani meeldinud mulle kõikides oma rollides, sedapuhku siis "erand". Kuigi ta nagu oleks olnud noorem nendest teistest ja ehk sellepärast mängis ta hooga üle. Igatahes oleks ta justkui mingis teises tükis mingite teiste partneritega. Selline mulje jäi. Aga võibolla tahtis ta seda hoogu üleval hoida, mis oleks ilma tema ülemängimiseta jäänud raugeks? Võibolla mulle jällegi käis ta närvidele selle palja ülakeha pärast, ei tea. Häirivalt mõjus... samas ei jää tundmata, et võibolla nii pidigi? Võibolla see, bängi-ninamees, peabki mõjuma "negatiivsena"? Avandi tegi oma rolliga jälle oma tüüplahendi. - Pigem ongi natuke nagu "kontsertetendus"... midagi "Jõgi voolab läbi linna" stiili suunas, kuigi sarnasusi pole mõtet otsida rohkem. - Kas Eestis on ka selliseid "konteneinerelamu rajoone" nagu USAs? Kas see oli üldse Eesti lugu? Natuke lapimaalik, oma sääskede ja suhtumistega... huvitav, mida see valge värv sümboliseeris ja kas sümboliseeris midagi? Puhast väliskesta? Inimestevahelist jäist suhtumist? Põhjamaa puhtust? Ega muidugi ei peagi ju midagi sümboliseerima... mõnus on lihtsalt enda jaoks siduseid luua, et äkki mõeldi nii või naa. Samas ausalt üles tunnistades, siis ma vist ei saanud kõigest ikkagi nii aru nagu oleks pidanud ja võibolla hoopis sellepärast ei meeldinud... Hinnang: 2 (jättis mind külmaks, kuigi ei oleks tohtinud jätta... Ebameeldiv oli vaadata. Samas mõned huvitavad lahendid ja mõtted siiski leidsin. Soovitada ei julge, kuigi paljudele ka see meeldib. Pigem soovitaksin lugeda Niemi raamat - see on kaasaegne klassika! Minu jaoks ei olnud piisavalt rock 'n' roll, et oleks "mõjunud". Jäi kuidagi selliseks "mustsõstramoosi-vere" tasemele. Ja ometi oli ausat nukrust näiteks välismaale kolinud ões ja valusat vastu vahtimist omenda elukogemusi - vaadates isa (minu puhul siis kasuisa), kes oma lapsi ei austa. Ilmselt oleks palju rohkem meeldinud, kui poleks pidanud neid alasti ja poolalasti inimesi vaatama ja kui autoriks oleks olnud märgitud ka üks olulisi "tekstiautoreid"...) Isiklik märkus: Huvitav, mis seal etenduse ajal toimus, sest lavastaja Lagle tuli mingil hetkel lavale ja sosistas midagi Anti Reinthali kõrva. Siis nad seal sagisid ja käisid lava taga midagi uurimas ja mingil hetkel ütles ka Uukkivi midagi Viidingule... võibolla sellist ei tohikski märgata, aga lava oli ju valge ning iga detail eristus. Ka lava kõrval valges kostüümis lavamees, kes väsinult toetas pead oma käele ja ootas nupuvajutamist... liiga palju häirivaid tegureid, ei lasknud seda kõike lihtsalt jälgida nii nagu ilmselt oleks pidanud :( P.S. Juss Haasma on päris kibeda käega trummar... ei teadnudki, et tal selline talent on... aga võibolla hoopis näitles nii ehtsalt, kes teab? :) Muidugi põnevust ju jagus. 600 lehekülge sai kõva häälega naisele ette loetud paari päevaga. Kuid võibolla sellepärast just, et "kõva häälega", tundusid mõned asjad ikka päris naeruväärsed. Samas esimene osa oli päris hea ning mingis mõttes isegi natuke omapärane krimka kohta. Teises osas midagi originaalset minu jaoks polnud. Ehk kui plusspoolele kirjutada see "põnevus", siis miinuspoolele nimekiri on päris pikk. Peamised asjad, mis mind häirisid: 1. Raamatut lugedes tuli mul tunne, et kirjanik arvab, et lugeja on dementne. Iga mõne lehekülje järel korrati asju üle. Jah, ma saan aru, et ajas hüpati ka vahepeal tagasi ning teise inimese tegevuse kaudu mõned asjad kordusid, kuid see määr, millega kirjanik neid kordusi teksti viskab siis tõesti, kas ta arvas, et inimesed nii paksu teost loevad jupiti, et on vaja asju pidevalt meelde tuletada või oli tal vaja kunstlikult oma teost paksemaks ajada? Umbes nagu, et lepingus oli ette nähtud "vähemalt 600 lehekülge" vms. Näiteks see "tank"-mehe kirjeldus või selle tüdrukute-bändi seletamine. 2. See pidev eesnime-perekonnanimega rääkimine. Nii jutustavas tekstis kui ka rääkides teistest inimestest dialoogis. Keegi päris elus ei räägi niimoodi pidevalt, et ütleb kõikide inimeste kohta nii ees kui ka perekonnanime. Lisbeth näiteks ei ole üldse nii tavaline nimi Rootsis, et kui teema on ka temaga seotud, et siis peaks alati Salander sinnu juurde ütlema. 3. Kokkusattumuste jada. No absoluutselt alati, kui keegi näiteks kuhugi baari või restorani läks, siis oli seal keegi tuttav tegelane kogemata ees. Ja ma veel kuidagi mõistaks, et kui need kokkusattumused oleks piirdunud Södermalmiga. Ikka üks linnaosa ja nii, aga ka Östermalmis nägi Lisbeth jurist Bjurmani koos "blondi hiiglasega"... ja muidugi kui Niedermann maanteel tuias, siis vastu sõitis ainult ja ei keegi muu kui Mikael Blomqvist jne jne. Tänaval kus keegi kellelegi kallale tungis, seal oli ikka mõni tegelane veel pealt nägemas vms. Tõeliselt uskumatu. 5. Lõpplahendus tuli välja nii lihtsalt ning igavalt. See, kes nad seal kõik tapnud oli. Ilma mingi puändita. 6. Kui sa oled saanud kuulist pähe ning sind on maetud maa alla, siis ei midagi kui kaeva aga ennast välja ja mine tagasi ning lõpeta oma töö... see oli ikka naeruväärne. Kui ta seal käe "oma haust" välja sai ning rebast ehmatas... oleks see olnud mõni ameerika kirjanik, siis oleks tal ehk käes olnud veel ka pisike ameerika lipuke... lubage naerda :))) 7. Nii tugevalt oli tunda, et kirjaniku näol on tegemist ajakirjanikuga, mitte päris kirjanikuga. Ja sellistele asjadele lugedes kui mõtlema hakata, siis on midagi ikka valesti. 8. Minule väga meeldib, kui tekstis on ära kasutatud õigeid tänavanimesid ja kohanimesid, nagu ka Larsson oma raamatus seda teeb. On ju see kogu tegevuspaik minu kodu ümber - minu kodupangakontoriks on Hornsgatani Handelsbank, iga päev kõnnin mööda Götgatanit töö suunas, samas 7-Elevenis käin ka mina jäätist ostmas jne jne jne. Aga Larsson läheb natuke liiale. See nimelt on mõnus, kui teatud koha ja tootenimed jooksevad vahepeal tekstist läbi, et pakkuda äratundisrõõmu. Kuid niimoodi pidevalt öelda, kus keegi liikus või et keegi magas "IKEA" voodis, see kõik oli natuke liiga ülepunnitatud tundega minu jaoks. 9. Seksapiilsuse liigne rõhutamine. Et atmosfääris oleks mingi seksuaalne alatoon, ei pea alati mainima, et keegi tõusis "alasti" voodist vms. Muidugi lesbiseksi ei leia just raamatutest eriti tihti, vähemalt nendest mida mina loen. Seega võibolla oligi kõik see kuidagi õigustatud stiilipuhtuse eesmärgil ning seeläbi tugevalt taotluslik. Aga mingil hetkel hakkas mind igatahes häirima. 10. Seebiooperlik lõpp - ehk kes on Zala... no järjekordselt üks kokkusattumus... ja sama ju ka Niedermanniga jne jne.... minu jaoks on selline petukaup. 11. Üldse selline vaimuvaene tekst, et kui oli võetud "blond hiiglane" või suur nagu "tank" kirjeldusteks, siis neid ka pidevalt kasutati, mitte et võiks kuidagi erineval moel nendes sajas korduses kirjeldada inimest. 12. Larsson on suutnud luua nii laheda karakteri, nagu seda on Lisbeth Salander ja nii kahju, et ta on suutnud ka selle tegelase ebausutavustega ära lörtsida. Hinnang: 2+ (tõele au andes, oli tegemist siiski põneva üllitisega. Sisulises mõttes ei pakkunud küll midagi ja stiil oli allpool igasugust arvestust, kuid kohati oli ikka päris põnev. Filmina jooksis ka silme eest. Küll ebausutava filmina, ent siiski. DVD on juba vaatamist ootamas, seega eks varsti saab näha, kui usutav ta režissöri ja operaatori kaamerasilma läbi on... Kõiges hoolimata, tahaks ikka ka triloogia kolmanda osa läbi lugeda, ehk seal on need üleloomulikud ja ebausutavad jooned kuidagi paremini ära silutud ja söödavamaks tehtud. Ja mis peamine, loodetavasti ka korduseid pole. Üks koht siiski mulle meeldis seal keskel, nagu selle oleks kirjutanud mõni teine kirjanik - nimelt kui see šovinistist politseinik Hans Faste läks stuudiosse üle kuulama endise satanististidest-lesbide tüdrukutebändi liiget Cilla Norén -i - selles oli mingi värskus ja lõbus huumor ning terav dialoog, mis tasakaalustas seda pidevat põnevuse taga-ajamist, mida kirjanikusulg justkui siit ja sealt otsast üritas kruttida.) Viimasel ajal teatris käies olen märganud, et kui esimeste minutite jooksul tulevad mulle mingi tüki sisulise mõtte või lahenduse pärast külmavärinad, siis on oodata head lavastust (näiteks Endla "Esimesed suudlused", Linnateatri "Ma armastasin sakslast"). Ja seegi kord polnud erand - kui Marko Leht tuleb mustas rüüs Wolandina jalutades sõna otseses mõttes "taevast alla", segades Bezdomnõi ja Berliozi vestlust, siis need va värinad tulidki :) "Enne" oli käes :) Ma olen Meister ja Margaritat pidanud võimatuks filmilinale või teatrisse panemiseks. Samuti nagu näiteks Sõrmuste isandat, mis ju filmina esimene osa veel kuidagi õnnestus, ent kaks viimast üsna käkina võrreldes raamatuga mõjuvad. Samuti on näiteks Vanemuine üritanud Meistri ja Margarita lavale tuua... räägitakse, et venelased olevat oma telesarjaga suutnud küll lähedale saada - suure rahasumma abiga, ent siiski. Mul on küll DVD-del see sari olemas, kuid pole veel jõudnud vaadata, seega ei oska kaasa rääkida. Kuid see, mis NO-teatri suures saalis toimus, see oli ei vähem ega rohkem kui üks tõeline teatriime :) Esiteks muidugi dramaturgilises mõttes - kõik see mitmekihilisus, mis romaani minu jaoks nii eriliseks tegi (Bulgakovi "Meister ja Margarita" on minu lemmikraamat), on suudetud ka tuua-luua teatritükki. Kusjuures olen tavaliselt päris kriitiline ning väga kergelt pettuv kui suuri klassikalisi romaane üritatakse poolvägisi lavale toppida (nii palju head dramaturgiat on ju ka muidu) - näitena minu jaoks ebaõnnestumistest esimesena meenuvad Toompere Kafka Loss-i tõlgendus Vanemuises, Ugalas Lensmenti lavastatud Remarque-i Triumfikaar, Endlas Kasterpalu enda dramatiseering Ristikivi Hingede öö-st jne jne jne. No lihtsalt ei toimi minu jaoks... Ja seda enam müts maha Pepeljajevi ees, kes on suutnud sellise võimatu ülesandega - Bulgakovi Meistri ja Margarita dramatiseerimisega hakkama saada! Kahtlemata lisaks õnnestunud dramatiseeringule mängivad suur rolli ka kõik need huvitavad lavastajanipid, mida selles tükis ikka tõeliselt hulganisti kasutusele on võetud. Pepeljajev ju muidu teadatuntud tantsulavastuste lavastaja ning seeläbi on juba mingi eelarvamus tema tükki vaatama minnes. kuid "Margarita ja Meister" on ju tegelikult küll füüsilisi vorminguid ohtralt ära kasutav, ent ikkagi täiesti sõnalavastusena võetav kunst. Ja kuna mängu tuli sõna kunst, siis on sobilik ära mainida ka väga ilusad ajastukostüümid ning lahe töö meigikunstnikelt ja üldse lava üleehitus - alates ekraanidest, lõpetatades "lendamisagregaatide" ja "laia tee"-ga. Võimas, tõeliselt võimas - nagu suurteos justkui eeldusena nõubki! Tulles tagasi lavastajanõksude juurde, siis üks huvitavamaid video ära kasutamisi oli selles tükis ka! See teise tasandi, ehk Pontius Pilatuse lugu tuua lavale niimoodi "pärgamendirullidel" - GENIAALNE! See maas liikumine loob täiesti isemoodi liikumiskujundi, mis tantsulise liikumise mõttes on Pepeljajevi pärusmaa, kuid lavastuslikus mõttes mõjub tõeliselt geniaalsena. Ning kui sai aru, et neid pärgamente tuleb 9, oli lausa kahju, et need "pildikesed" ära lõppevad! Liikumist ju muidugi oli kahtelemata rohkem kui tavaliselt sõnalavastustes. Alates selle "Mariade" lavale tulekuga. Selles oli mitu lahedat originaalset leidu, mis silmadele nii mõnus vaadata :) Kuni kõikide nende lindy hopi-de ning trammis-sõitmisteni välja. Lindy hop, täpselt nagu kogu see ajastuhing loob kuidagi sellise 1920-30ndate atmosfääri - samuti ka kostüümid ja soengud... nii stiilne! Ja Lindy hop kui tants on selline rõõmsameelne ja hoogne, mis nende noorte muidu nii hoogsale mängimisele ja säravatele silmadele oli justkui valatud ning andis omakorda hoogu veel juurde :) Ühel hetkel kui nad kõik seal lindy hop-i vihtusid ja Marta Laan üksipäni "publikuga tantsis" (teised olid ju paarilistega) tekkis tunne, et tõuseks püsti ja läheks talle paariliseks :) Nii kaasakiskuvana mõjus see kõik kokku! Kui rääkida veel nendest lemmikstseenidest, mida muideks oli üksteise otsa järjest (ainult päris lõpuga võiks minusugune fanaatik natuke nuriseda ja seda üldsegi mitte sisulises mõttes - lõpp oli ju täiesti olemas ja korralik! Lihtsalt raamatus oli see natuke teisiti minu jaoks, natuke "parem"... kuigi ega ma ei julge nii kaljukidlalt väita ka, sest tihti peale tekkis selline tunne, et ei suuda kõike endasse haarata, sest edasi liiguti sellise hooga, aga oleks tahtnud mitmes kohas pause panna ning natuke järele mõelda ja enda peas asjad ära lahterdada. Samas parem ongi, et hoogu maha ei võetud - niimoodi mõjus see just sellisena, nagu väga harva saab lavalt näha - täieliku powerhouse-ina :) Kuid tulles tagasi nende meeldejäävamate ja tähelapanuväärsemate stseenide juurde, mida tahaks ka kirjapildis meenutuse abina säilitada, siis maskis Kristjan Üksküla, kes oma kursaõdesid ehk "Maria"-t käperdab... mina seda tähele ei pannudki, ega ausalt öelda mõelnudki, aga seal tüdrukute seas on ju ka tema oma õde... ja kuidas sa niimoodi oma õde ikka "käperdad"... näitleja amet on selles suhtes ikka pagana raske. Eks muidugi laval ja teksti või sisu nõudlusel võib ei-tea-mida vaja olla teha. Kuid ikkagi... Siiski sobivalt enne Sandrani jõudmist lõpeb stseen ära :) Väga lahe oli kogu trammisõit ja peast ilma jäämine lahendatud! No kuidas sa ikka sellist asja laval teed :) Aga näed, Nüganen lahendas Karinis ja Indrekus trammi alla jäämise ka stiilselt ja väga ilusti, seekord ei saa õelda, et lahendus oleks "ilus" selle sõna otseses mõttes just olnud, aga stiilne ja kummaline küll ja mingis kummalises mõttes "lahe" kah. Ja see trammis sõitjate liikumine-kõikumine - igaüks natuke isemoodi - jällegi "stiilne"! Hullumaja-stseen - ühes reas pingil istudes, kusjuures samuti nagu terve tüki jooksul, nii ka siin kasutas Pepeljajev sellist nõksu, et mitu näitlejat mängisid ühte ja sama tegelast. Ja siis ei räägitudki alati kooris vaid pigem kord üks kord teine näitleja, kuid kõigile oli aru saada, et kahe inimese dialoogis osaleb 3 -4 erinevat näitlejat ühe tegelase rollis ja 3-4 näitlejat teise tegelase rollis :) fantastiline leid ja lahendus! Sama ju Mariaga... mõtlesin enne etendusele minemist, et kes küll saab au neist olla Maria rollis? Aga võta näpust nad kõik olid Mariad :) Muidugi "lendamise" stseen ja teatud stseenid olid siiski jagatud teatud näitlejatele. Lendamine oli samuti väga hästi lahendatud. Jällegi tekkis endal hirmus tahe seal niimoodi kõikuda ja "lennata" :) Ühel hetkel, kui Liisa Pulk seal kopsis ühes otsas tagadekoratsiooni jalaga ja siis lennates teise otsa ja kopsutades seal pool jalaga - mõjus see isegi hüpnootilisena. Mõnikord magama minnes võiks oma vaimusilmas näiteks lammaste lugemise asemel lugeda neid tõks-tõks helisid, kuidas Liisa Pulk jalaga tagaseina puudutab :) Visuaalses mõttes oli lahe ka kriitiku toa segipeksmine ja muidugi Marta Laan, kes siis seal "lendamise" stseenis lendas. Vinge! Jeesuse süüdistamisel oli hästi lahedalt jälle see mitme näitleja ühe tegelase mängimine ära kasutatud. Kusjuures näitlejad olid laval laiali ning lahe, et ei teadnud ju kes järmiseks küsib, kes vastab... kusjuures nad olid seal ka pidevas liikumises, mis andis omamoodi dünaamilisuse kogu stseenile. Nagu mingid mõtteosad, mis inimese peas neutronitena aatomis ringi lendlevad. Fantastilselt huvitav lahend! Kuid veel enne näitlejateni jõudmist tahaks ära märkida ka selle, et vastupidiselt tavaliselt kammerlikumate stseenide mõjuvuse austajale, meeldisid mulle selles etenduses massistseenid. Mida rohkem tegelasi laval, seda uhkem ja ägedam! Danzumehena ei saa ma jätta märkamata - märkimata, kellel on varvas sirutatud ja kellel on tantsijat rohkem sees, kellel vähem. Sest eriti selle tüki puhul on see siiski korralikuks vahendiks ennast laval mõjuvaks ja maksmapanevaks mängida. Selles suhtes eristus minu jaoks kolm "tantsijat" seal kuidagi teistest rohkem. Võibolla teen ma kellelegi liiga, aga minu jaoks tantsijatena mõjusid paremini Sandra Üksküla Uusberg, Marko Leht ja Marta Laan. Kuigi ega kellelegi teisele ka etteheiteid pole. See ongi selline ansamblimäng heas mõttes, et ega sealt ju keegi kuidagi ei eristugi positiivses ega negatiivses mõttes. Kõik on suure kellavärgi hammasratta osad. Ja minu selle lennu lemmikute osas mingit muudatust ei sündinud. "Kuldne trio" (Sandra, Marta ja Liisa) ikka ruulivad. Ja meestest on samuti ikka sama trio lemmik (Hendrik, Kristjan ja Mikk). Kuid üha rohkem meeldivad mulle Marko Leht ja Jekaterina Nikolajeva. Jekaterina eesti keel on viimaste aastate vene juurtega teatrikooli kasvandikest ikka peajagu üle. Kusjuures tema kiiret arengut on ka väga tugevalt märgata väga väikse aja jooksul. Mul on tunne, et tõesti esimest korda üle tõeliselt pika aja oleks just temast Eesti teatris ka eestlase rollides läbilööjat. Muidugi "Margarita ja Meistri" rahvuslikust omapärast tingituna, sobis ta eriliselt hästi sellisesse tükki. Tema silmade sära ja nakatav positiivne energia on fenomenaalne! Ja Marko Leht liigub laval nii sujuvalt voolavalt. Tema hääl on selge ja kõlav ning vabalt võib lähiajal see lemmik-trio muutuda kvartetiks :) Esimest korda meeldis mulle ka Mait Joorits. Olen tema stiilile kuidagi vastuvõtmatu olnud siiani. See tema sügavus ei ole minuni ilmselt jõudnud või on see mingi raamistatusega tema loodud karakterites lihtsalt kuidagi uskumatuna mõjunud. Kuid see monoloog, mis tal selles tükis on, see mõjub ja ma sügavalt kuulasin ning läksin tema hääle mõjul selle sisse. Päris huvitav on teda kevadel näha Arkaadias, kas nüüd on see "valmissaanud" näitleja välja tulnud :) Samuti meeldis mulle seekord Mihkel Tikerpalu. Ühes tantsulõigus ta isegi üllatas mind, ma ei teagi miks. Aga millegipärast ei uskunud, et temas see sees on, mis lavale jäi. Lauri Kaldoja puusanõksud olid omaette väärtus! Temas on tõeliselt suur koomiline potentsiaal :) Ilmselt teeksin liiga, kui jätaksin mainimata heade tantsijatena Roland Laos-e, Liisa Pulga ja Mikk Jürjensi, sest ühel või teisel hetkel nad kõik "mõjusid". Kertu Moppel oli tavalisest kahvatum, kuid Maria minu ettekujutluses on tumedapäine ning sellepärast oleks ta pidanud just "mõjuma" kuidagi rohkem, ent seda siiski ei juhtunud. Samuti ei "märganud" ma Tedremäge. Liis Proode ja Jüri Tiidus olid just see, mis vaja - head suure masinavärgi hammasratta osad! Proode vihtus vahepeal ka nii hoogsalt tantsida, et ma vaatasin kohe huviga, et kes see parajasti selles möllus on? :) Kui ilusad nad seal kõik olid oma ajastukohastes kostüümides ja nii ägedalt tantsides, mängides, liikudes. Mul lihtsalt pole piisavalt sõnu... Hinnang: 5 (No tuli lõpuks see 5 ära kah sellele kambale noortele näitlejatele. Nende punt on minu jaoks üks selle aasta "Eesti teatri avastus". Järjest huvitavad ning hea poweriga tehtud asjad! Ja sedapuhku annab silmad ette suuremale osale Riiklike Teatrite repertuaaridele! Ja see kiidulaul pole sugugi mitte "jõulukink", vaid siiralt välja teenitud! Ja seda hoolimata sellest, et tükist olid tekstilises -sisulises mõttes puudu paar minu jaoks väga dramaatilist kohta raamatust - "pea ära kraapimise" ning "halastamise" stseenid - kuigi võibolla need olid mingi kunstilise lahendusena seal ikkagi sees, lihtsalt mina ei suutnud sellest ideede extravaganzast neid üles leida :) Kõige rohkem ehk võiks nuriseda lõpu pärast, kuid võibolla seda loevadki inimesed erinevalt ning saavad sellest omamoodi aru. "Tehnilise nõksuga" oli ju see korvatud võimsalt :) Täielik tase - võimatu asi on suudetud nii hoogsa ning särava tükina lavale tuua - tõesti teatrikunstil ei ole piire! Kui on tahet, piisavalt ettekujutlusvõimet ning sellist toorest talenti - ja ei saa mainimata jätta, et selliseid särasilmseid näitlejaid, kes panevad kogu oma hinge lavale karakteritesse, siis on kõik võimalik - ka Bulgakovi "Meister ja Margarita" lavale panna! Üks minu aasta lemmiklavastusi! Tänukummardused kõigile tegijatele, osalejatele. Koju jõudes lükkasin oma 14 aastasele ka raamatu nina alla ning uurisin välja, millal seda jälle mängitakse, et tema ka saaks näha! Soovitan kõigile teatrikunsti austajatele! Natuke kiiksuga, natuke teistmoodi, ent ka kõik klassikalise teatri elemendid on kaetud, ehk tegemist pole kaugeltki lihtsalt füüsilise teatriga. Ega ka muidugi tavamõistes sõnalavastusega. Arendab mõtlemist ning ühtlasti annab naudingulisi lavastajanõksude üle imetlemiseks ainet. Superülihea!) “Meister ja Margarita” on 20. sajandi müstilisemaid raamatuid. Kirjanik Bulgakov ei näinud oma silmaga raamatuks köidetud teksti, ta korrastas 12 aastat käsikirja ja lõpuks keeldus avaldamast, sest ei tahtnud järgida tsensuuri ettekirjutusi. Aastaid hiljem on see kõik pöördunud edulooks. See on suurimaid romaane üleüldse. Raamat on kohustusliku kirjanduse nimekirjas pea kõikide maade kooliprogrammis. Aga palju lavastusel on pistmist originaalkirjandusega, see on hetkel ennustamatu, sest romaani ja tantsu suhe on peidus proovides. Vaja kaasatulevate raamatute pakk kokku panna, et saaks nautida kuuseküünalde valguses head kirjandust. Mitu huvitavat teatri- ja raamatuelamust kirjutamata, ent teen seda offline-is ning kui õnnestub kusagil interneti lähedale pääseda, siis paiskan ka tekstid eetrisse pühade ajal. Üks teatrietendus on veel plaanis ka jõulude ja uusaasta vahel :) Oooo armastus... rumalad mehed ja armsad ning targad naised... Elmo Nüganen on loonud järjekordselt midagi erilist Linnateatri Põrgusaali. Tammsaare kurb armastuslugu elustub väga tugeva lavastusena ilma igasuguste rekvisiitideta (mõned toolid ja üks kohver välja arvatud). Ja üks puhas armastuslugu tegelikult ei vajagi mingit kulda ega karda. Üks ilus armastuslugu vajab head lavastajakätt ning otse loomulikult kaasaelama panevat lugu ning kahtlemata ka armastusväärseid tegelasi ning nendele elu andavaid usutavaid näitlejaid. Huvitav valguskaart, ilus muusikaline kujundus ning ajastukohased ja silmarõõmu pakkuvad ilusad kostüümid on ainult boonus kõigele muule. Ja Nüganeni Tammsaare tõlgendus pakubki absoluutselt kõike seda! Lugu ise on ju vana hea tuttav „Ma armastasin sakslast“, ent ometi on Nüganen suutnud sellest luua oma käekirjaga midagi omalaadset. Juba seegi, et tegemist on kammerlikult 3 näitlejaga esitatava tükiga. Lisaks tema valik alustada justkui lõpust, ehk Erika kirjaga Oskarile ning põimida see kirja tekst läbi kogu lavastuse stseenidega, mis jutustavad kahe vana Eestiaegse noore armastusloo kujunemise ja kustumise... või kas see tegelikult üldse kunagi kustuski? Viimasel ajal olen järjest sattunud nii häid lavastusi nägema, et üsna alguses juba saan oma emotsioonidest külmavärinad kätte ning see juhtus ka „MAS“-iga. Kohe esimene misanstseen kui Priit Võigemast Oskarina lavasügavusest tuleb elav küünal käes ja Külli Teetamm-e Erika taustaks oma kirja loeb – ma olin haaratud olustikku ja ajastusse kogu oma hingega. Üldse valgus mängib tihti rolli atmosfääri tekitamisel – justkui see olekski lavakujunduseks. Ja tõesti, see toimib ning aitab luua tundeid ning aimu stseeni olustikust või valitsevast energiast. Võigemasti Oskar on terve paaritunnise tüki ajal laval (õnneks ei olnud seda lõhutud vaheajaga, kuigi stseenidest koosnevasse tükki on ju nii lihtne see „paus“ sisse jätta. Ent ometi see tundelisus muudkui kasvab ning vahaeg oleks kindlasti teinud katki selle energiavälja, mille tegelased/näitlejad saali suutsid luua). Erika lendab sealt nendest stseenidest läbi justkui liblikana. Õhkõrna, sillerdavalt kauni graatsiaga. Justkui kontrastiks betoonseinadele... tegelikult see ümbrus ehk omakorda rõhutas tema haprust. (ettevaatust edasi lähen sisuliste punktide juurde ja kes tahab neist hoiduda enne vaatamist, siis ei soovita edasi lugeda) Tammsaare meestegelased on tihti oma nooruses sellised kergelt mömmid, kes ei taipa naiste märke (sama oli ju ka Vargamäe Indrekuga ning miks ka mitte Katku Villu või isegi Rudolf Ikka-ga...) Meeste suutmatus naisi mõista on ju igati eluline. Oleme ju ikka nagu kahest eri puust, mis puudutab tundeküsimusi ning eluvaateid. Seda mõjuvam oli minu jaoks äratundmisrõõm, et kui Erika oma kohvriga tuli Oskariga „jalutama“, siis mõistsin kohe, et ta on tulnud, et jäädavalt olla Oskariga. Mina, kes olen tegelikult märkide väljalugemise suutmatusega meeste musternäide... ja sain sellest aru... mingi hea ja sooja tunde tekitas sees :) Neid naiselike mängude tagamaid suutsin veel sealt välja lugeda ning Külli on suutnud need väga hästi pinna alla ära peita, ehk kõik ei torkagi otse silma ning seda ehedamana see mõjub – vaatajaid polegi vaja alahinnata! Kuid kõige mõjuvaimaks stseeniks või sisuliseks nõksuks oli minu jaoks ikkagi seal päris lõpus teada saamine, et tegelikult oli Erikal oma isa õnnistus, et minna ja olla oma armastatuga. Oskar ei olekski kunagi seda teada saanud, et täpselt nagu vaatajad, oli tegelikult ka Erika vanaisa aru saanud, et mees armastab tema lapselast. Ja kui on armastus, siis olmeprobleemid polegi nii olulised. Muidugi siin põrkub vastu see ajastu sotsiaalne stress, ehk endisele mõisapreilile või paruni tütrele ei olnud sobilik ju vaesuses – lihtsalt armastusest elada. Kogu sellest tugevast rõhuasetusest ajastust tingitud klassivahedele ja rahvuste vahedele, keskendusin mina oma mõtetega armastusele ning kõik see muu ei tundunud pooltki nii oluline minu jaoks isiklikult. Ju ma ise olin ka oma eelmises elus mingi vaene tänavaluuletaja või lambakarjus, kes oli armunud mingisse mõisapreilisse ja sellepärast ei suudagi näha selliseid asju armastuse kõrval :) Parandamatu romantik :) Kui rääkida eraldi rollidest, siis kuigi mingis mõttes see teadmine, et osatäitjad päris elus elavad teiste inimestega, eriti sellised inimesed, kes on ajakirjanduses ning kõikjal kuidagi „koos“, siis peaks ju olema raske uskuda nende tundeid laval hoopis teiste inimestega (Eesti väiksuse häda), ent ometi ei häirinud see kuidagi. Jah, kirglikke suudluseid ju pole tükis, aga sellel ajal ehk polnudki selliseid kombeid... samas maas põlvili naise põlvedest kinni haarates oli ehk rohkemgi tunnet, kui mõnes kuumas suudluses... siiski päris huvitav oleks teada, et kuidas armunud sellel ajal ikkagi päriselt käitusid. Mina uskusin seda küll, mis laval toimus. Priidu ja Külli mäng oli nii hingestatud. Võigemast on üks praeguse hetke Eesti teatri esinimedest minu jaoks. Ükskõik, mida ta teeb tundub mõjuvat minule. Ja ometi oli see juba kolmas tükk, mida temaga sellel aastal nägin – ei mõju ta kunagi sarnaselt, ega igavalt ega stampides. Kusjuures märkimata ei saa jätta, et kõik need kolm lavastust on ka minu top15 sees ning kõik on 5 tärni-tükid... paneb mõtlema... Tema Oskar on korporant. Selline armunud noormees, kes on tegelikult kaotanud oma armastuse ning seeläbi üdini kurb. Isegi stseenides, kus ta alles armub või on oma õnne tipul, on temas mingi kurbusenoot sees. Kas ehk see meeleheide või põrkumine tüdruku vanaise keelu vastu või mingi õhus olev tunne, et ta kunagi Erikaga tegelikult sellel tasandil kokku ei saa – see kõik tuleb nii hästi igast pisitillukesest misanstseenist välja. Ja miks ometi on see nii, et kui miski tundub nii õige ja saatuse poolt kirja pandud, siis just nimelt saatus on see, mis vastu mängib ning ei lase justkui loodud asjal sündida? Elu iroonia? Ja kui lähedalt see kõik lõppude lõpuks riivab – oleks ta kohvriga tüdrukust aru saanud... oleks ta olnud meelekindel ning mitte lasknud vanamehel oma unistustustele hoopi anda. Tõeline armastus peaks ju võitma kõik... miks ta siis ei tegutsenud? Kas tõesti eesti mehele omase mömmilikkuse pärast? Sellised me ju oleme küll, kuigi kui me ikka midagi väga tahame, siis ei lase me raskustel ikka takistada nii olulistes küsimustes... mina küll leian nii. Kuid jälle ekslen ma sisuliste teemade radadele. Priit Võigemast igatahes mängib kõik selle nii hästi välja ning loob esimesest htkest just õige atmosfääriraami, kuigi neid raamiloovaid komponente on veel, ehk loojaks on ikka lõppude lõpuks olnud lavastaja... Külli on siiani mõjunud mulle tihti liiga plikalikuna ning puudu on olnud just sellisest nõtkest graatsiast, mida ta on pannud Erikasse. Selline saksa aktsent, mida ta terve etenduse läbi kasutab aitab tal irduda oma tavalisest stiilist ja see mõjub väga hästi. Mäletan, et ta meeldis mulle kunagi „Koor sinu kohvis“ teleteatris, just värskelt lavaka lõpetajana, kuid siis edasi tuli terve rida rolle sarnaste lahendustega... siis laste sünnid, mis muutsid ta „emmelikuks“ ning ma olin juba lootuse kaotanud, et tema mulle üldse kunagi meeldida võiks. Kuid siis tuli „Nõks“ ja laval oli justkui hoopis teine näitleja. Keegi, kes suutis panna erinevaid rolle erinevalt kokku. Ja Erika on järjekordselt üks näide tema talendikusest. Just sellise blondi, tõesti kerge nagu liblikana, sügava hingepõhja ning „arenemis“-huviga tütarlapsena. Keegi, kelle eluväärtused on paigas, kuid kes samuti armub ning laseb sellel enda elu ning saatust suunata. Ometi liigtundlikuna tajudes omamoodi maailma, mitte nagu ilmselt sellel ajastul oli eriti kombeks – läbi mehe või armastatu silmade... Kuigi see, et mina seda nii näen, räägib ilmselt rohkem minust, kui tegelikult Erikast. Külli Teetamm -e dubleerib Ursula Ratasepp, keda oleks ka huvitav olnud näha Erikana, kuid tüpaažilt on nad ilmselt palju lähedasemad teineteisele kui Võigemast Tõnn Lambiga, kes temaga Oskari rolli dubleerib. Kolmanda tegelasena osaleb Nüganeni versioonis Erika vanaisa, kes minu nähtud versioonis oli Kalju Orro kehastuses (dubleeb Aleksander Eelmaaga). Orro on vanameister, kuid sellest hoolimata nägin ma ka tema mängus mingit uut külge. Just selles teises lõigus. Sellinemurtud karmus, mis moondas isegi ta häält. Ta mõjus justkui kellegi teise tuttava näitlejana, ent ometi ei oska ma sõrmega ostuda, et kellena. Ja oi kuidas ta mõjus. Tegelikult ju üsna väike roll, kuid ma usun, et võtmeks nii sellele, miks Oskar ei suutnud enam loota tulevikule Erikaga kui ka võtmeks lavastuse eelkirjeldatud emotsionaalseimaks puändiks. Väga raske on mõista selliseid inimesi kõrvaltvaatajana – et miks nad ei näe seda armastust, mis teiste vahel on. Kuid tegelikkuses nägi tema ehk just selgemalt kogu olukorda. Sest tõesti, kas mõisas elanud preili, kes on harjunud teatud elutasemega... ta ju tunneb oma lapselast ehk kõige paremini... teades, et majandusolukord on kehv ning poisil pole midagi hinge taga... tahtes samas oma armastatud lapselapsele parimat... isegi teades, et noorte vahel on suur armastus... siis kas see peaks vastu elukarmustele? Ja muidugi nägi ta ju, et Oskari armastus oleks pidanud... sellepärast ka see luba ... Kuid ehk oli see ka ühtlasi testiks tõeliste tunnete vastupidavusele? Orro „vanaisa“ oli ka kujuna usutav. Nii Parunihärrana kui ka vanaisana. Aga jah, eriti see teine lõik temaga, kui Oskar pärast Erika haigust tema juurde läheb... see oli vana mehe varjatud tunnetemõllu jälgimisena võimas. Nüganen on kahtlemata Eesti tipplavastajaid. See kuidas ta muudab terve tühja lava kõigest kolme tooliga kinosaaliks - ka ainult see näitab juba TASET! Vaimustavaid väikseid detaile ja nõkse täis tipitud. See inimene on KUNSTNIK! Hinnang: 5- (miinus ainult sellepärast, et tegemist on tuttava materjaliga. Lavastajale ja näitlejatele ning kunstilistele lahendustele ning Jürissoni muusikale – mis millegipärast tõi meelde väga hästi õnnestunud telelavastuse, annaks 5+. Aga jah - lavastustöö ning instseneering on üks aasta tugevamaid! Eriti soovitan armastuse austajatele!) PS. Kahju, et ei suutnud leida ühtki Priit Võigemastiga fotot Oskarina, ilmestamaks tema rolli. Isegi Linnateatri kodulehel on ainult Tõnn Lamp... P.P.S. Eraldi tahaks veel kiita ja tänada kavalehe koostajaid (Triin Sinissaar ja Maria Lee Liivak)! Tõeliselt huvitav ja hea kavaleht on! Igasugust põnevat materjali lisaks etendusega seonduvale, näiteks mõne reaga Oskari ja Erika kaasaegsete kohta ning Õ tähe ja korpratsioonide ja igasuguste teiste teemade kohta veel :) Mängivad: Ursula Ratasepp või Külli Teetamm, Tõnn Lamp või Priit Võigemast ja Aleksander Eelmaa või Kalju Orro. :: „Ma armastasin sakslast“ on eesti noormehe ja saksa tütarlapse traagiline armastuslugu. Eesti noormehe, kes oleks pidanud lõpetama ülikooli. Saksa tütarlapse, kes oleks pidanud olema paruness. Mulle mõjuvad sellised asjad nii tugevalt. Ma ei saa aru miks, aga see on nii. Lisaks kummalisel kombel mõjub see mulle tõeliselt motiveerivalt. Tahaks tuleval aastal veelgi kobedamat tulemust saavutada... no täielik ego- ja motivatsioonilaks! Eks auhinnad on auhinnad ning muidugi eelkõige hea on ka iseendal teada, et olen Eestimaa heaks saanud midagi ära teha - aidanud siia miljoneid investeeringuid... okei, umbes sinna 150 miljoni kanti... lisaks mitusada uut töökohta... kui mind ei oleks, siis poleks ka neid võibolla (muidugi mõista ainult minust ka selliseks ei piisa - paljud teised on ikka ka kaasa aidanud KH, EMP, RH, KM, GS, RT ning muidugi veel mitu kaugemat inimest- mina olen ainult nö. initsiaator või käivitusmootor olnud)... sellest ka ilmselt see auavaldus? Ja justkui sellest "aust" endast veel vähe oleks olnud... lisaks seinatahvlile "Aasta parima" teksti ja minu nimega, sain kingituseks graveeritud lipsunõela ning Linnateatri Valter Ojakäär-u lauludega CD. Ma olevat Tšehhis õhku visanud lause, et seda tahaksin :) Ja KM haaras sellest kinni - vat see näitab, mis on "sõprus" :) See pole "tühipaljad sõnad", vaid see päris värk! Aga vähe sellest... lisaks olid CD-l kõigi laulvate näitlejate orginaalautogrammid :) Mu süda läks niiiiiiiiii tuliseks neid sealt lugedes... kogu muu ürituse jälgimine läks mõistagi väga raskeks, sest põlesin tahtest uurida ja kuulata seda plaati :) Lisaks KM-ile, pean ilmselt üht teist K-d ka sellepärast veel tänama (ja muidugi kõiki neid näitlejaid/lauljaid ka, vaevalt et nad teavadki, kui heaks nad ühe pisikese inimese meele on teinud - fän nagu ma olen) :) Maailm on nii ilus... ja armastust täis... nii hea on seda enda ümber tunda. Pärast sai öhe tantsida... lahkusin peolt Olümpia hotellist alles kella 3 ajal... Millegipärast tunnen, et mu tantsuoskused on roostumas, ent siiski vähemalt viiel-kuuel korral sain ka nende roostuvate oskuste eest kiita :) Lisaks kõik need komplimendid välimuse eest (paljude jaoks oli mu 50 kilo väiksem kehakogu ikka veel üllatus - mõnedega kohtusin viimati umbes aasta tagasi)... ühe minusuguse mehe jaoks oli see õhtu liig mis liig. Mõnel nooremal oleks uhkus vist pähe kah pugenud - mina vaatasin peeglisse ja tulin maapeale tagasi - viisakad ja armsad inimesed ikka käituvad nii :) Annavad seeläbi hoogu ja innustust juurde pingutamaks sellisel rajal püsimisele. Ja muidugi kõik need komplimendid... kes siis neid kuulata ei tahaks... kelle kõrvad sellepeale liikuma ei hakka... ma sain vist punastamisest päevituse :) Lisaks kõigele sain teada, et mu kolleegiks on üks mu sugulane, kellega viimati puutusin kokku umbes 25 aastat tagasi :) Nii põnev õhtu... nii ilus aasta... mõnikord on ka selliseid :)))) Olude sunnil ei kirjelda ma seekord mitte elamusi etenduselt, vaid pigem mälestusi sellest. Nimelt õnnestus mul veel seda kõige viimast "Cyrano de Bergerac"-i etendust nähta novembrikuu keskel. Selle sama etenduse võttis mitme kaameraga üles ka ETV, ehk lootus on seda kunagi ka televiisorist teatriõhtuna vaadata. Ja miks ma nii kaua venitasin selle kõikidepoolt kiidetud tüki vaatamisega? Tegelikult mul lihtsalt ei õnnestunud seda näha, kuna kuupäevad kunagi ei sobinud Eesti reiside või tööülesannetega kokku - hoidsin küll pidevalt sõrme pulsil, juba esietendusest alates paar aastat tagasi. Hakkasin juba kartma, et jäängi sellest ilma... eriti raskeks tegi teadmine, et mõned inimesed sellest tükist niivõrd sisse olid võetud, et käisid seda 3-4 või isegi 5 korda vaatamas! Ja kahtlemata mitut vaatamiskorda, see nüüdseks juba selles mõttes legendaarseks saanud lavastus, olekski olnud väärt! Tõeline suurproduktsioon - maailmatasemel. Alates kunstilisest küljest - lavakujundus, kostüümid, valgustus, meik ja parukad kuni osatäitmiste ja kõikide muude komponentideni välja. Täiesti hämmastav, et miks see üldse kavast maha võeti, vähemalt sellel viimasel tükil oli saal välja müüdud ning publik aplodeeris seistes (ilmselt olen ka mina ise selles natuke süüdi, sest ma tõusin peaaegu kohe. Olin täiesti vaimustuses!) Kas tõesti sellepärast, et Viive Aamisepp pensionile läheb, tema roll oli küll üsna väike kogu konteksti arvestades, kuigi muidugi igati tähelepanuväärne? (Etenduse lõppedes tulid lavale teatri direktor ja Rakvere linnapea teda tänama ja austust avaldama). Või ei käida seda reaetendustel piisavalt palju vaatamas? Raske uskuda... kuigi tegelikult alles viimastel kuudel olen eriliselt palju selle lavastuse kohta erinevatelt inimestelt kuulnud... Paar aastat tagasi Teatriliidu parima meesnäitleja auhinna saanud Üllar Saaremäe tegi tõeliselt suurepärase rolli - see on minu jaoks käesoleva aasta üks lemmikrolle! Ja kindlasti mitte lihtsalt ainult selle aasta vaid ka terve dekaadi üks kuldsete tähtedega Eesti teatriajalukku minev suurroll! Kogu etendus on ju värsivormis, nii nagu peab ning Cyrano tundeskaala käib nii mitmetes ekstreemsustes, niiet ma kaldun arvama, et see pole sugugi mitte kergete killast. Pead panema publiku uskuma oma ninaga seda oma ekstravagantset välimust terve elu kannatanud mehe tausta, mõttemaailma ning tema oskust selle üle ise nalja teha, ent samas uhkusega mitte lubama teistel enda üle võimu tunda sellise asja pärast. Lisaks nii koomika, traagika kui ka sügav armastusdraama, mille raamid peab üles sättima peaosaline. Saaremäe hoogsust ning energiat ja ühtlasi pinget vaadata, nagu vaataks tõesti meistriklassi rolli! Kui ta laval oli, ei saanud lihtsalt temalt silmi... ja seda üldsegi mitte "nina" pärast :) Mulle läks väga hinge ka armastusobjekti Roxanne-i rollis Marin Mägi. Temast on samuti saanud üks neid Rakvere Teatri tugevate naisnäitlejate-klubi liige. Kord korra järel ikka märkan teda tema talendi õitsemist rollist rolli. Kuid siiani pean seda Roxanne-i küll tema suurimaks saavutuseks. See kui sügavalt rolli sisse ta läks ning ennast muudkui üles küttis lõpus. Naine, kes saab aru, et ta on terve elu armastanud vale meest, sest see, kes seisab kõikide nende ilusate sõnade taga oma hingega on ju see mees, keda ta on just kaotamas - ehk kaks korda kaotada oma eluarmastus oma armastuse tipphetkel, see on väga valus. Ja ometi oleks tal olnud võimalus oma armastust jagada selle inimesega, kes tema eest hoolitses ning kes teda pidevalt vaatamas käis - kogu tausta siiski teadmata... see tunnetekombinatsioon on tegelikult väga targalt kirjaniku poolt kirjutatud ja kui sellele mõelda, siis just see, et elu on nagu omamoodi raisatud valedele, see muudab terve elu kuidagi valusalt mõttetuks. Justkui oleks aja ära visanud. Ma tegelikult ei oska hästi siin sõnadesse panna kõike seda, mida ma tunnen, sest see on ainult üks külg sellest tunnetepuntrast. Ja kui Marin Mägi tuli kummardama, ka veel siis kui ta tuli neljandat korda kummardama, oli ta ikka justkui veel natuke selle rolli sees, suutmata naeratada, sest ta oli ilmselt nii sügavalt lavastuse sisulistesse emotsioodesse kinni jäänud. Ja minu muidugi sain sellest veel omakorda elamuse. Sest armastus on nii ilus ja selle kaotamine suur valu... ta tõesti elas seda seal laval läbi! Kuigi tükis teevad absoluutselt kõik head rollid, isegi need, kes mulle tavaliselt ei meeldi rääkimata nendest, kes on mu lemmikud (Lichtfeldt, Mälberg, Rahkema, Suuman, Sõmer jne), kuid eraldi tahaksin ära märkida lisaks Saaremäele ja Mägile kolmandana Eduard Salmistu. Tema koomiline potentsiaal on nii võimas - justkui sellel aastal olen hakanud tema rollides nägema seda, mida ma ei oleks kunagi osanud temalt oodatagi. Cyranos Ragueneau-rollis pakub ta nii mõnusat naljakat vaheldust tõsisematele teemadele ja seda ju nagu kõik teisedki - luulelises vormingus :) Kusjuures värsivormis üldse mängida ja siis veel mängida koomilises võtmes, ise seejuures tõsist nägu säilitades... Lavaline liikumine oli selles tükis ka kuidagi tähelepandavalt hea. Muidugi kõik need ronimised ja hoogne siia-sinna tormamine, mõõklemised - no lihtsalt imeliselt hea poweriga tehtud! Kusagilt on läbi jooksnud info, et Saaremäe on Eesti lavade kuues Cyrano - kas tõesti alles kuues? Seegi näitab, et mingis mõttes on tegemist julgustükiga see teatris lavale tuua. Esiteks see võimsus, mis lihtsalt peab sellise näidendiga kaasas käima. Ja see värsivorming, mis ilmselt peletab paljud teadmatud inimesed eemale. Teadmatud selles mõttes, et värssi peetakse tavaliselt raskelt jälgitavaks - ent see Krossi tõlge on küll lausa nagu muusika kõrvadele! Sisulises mõttes juba mainitud Roxanne-i avastusele, et see kes talle need kirjad kirjutas oli Cyrano, lisaks sellele jäi meelde see kolmnurk Christian de Neuvillette-iga. Lubadus kaitsta inimest, kes solvab teda hingepõhjani, saamata talle selle eest mõõka sisse torgata, kuna on lubanud oma armastatud daamile hoopis kaitsta seda meest - kuna armastatud daam, Roxanne, hoopis Christiani armastab. Milline üllassuhtumine - tõeline armastus niiöelda. Tõeliselt rüütellik. Ma usun, et suurem osa rüütleidki polnud sellised. Iga mehe eeskuju :) Samuti jäi teemana kummitama kättemaks ja see, et Cyranole oli kõige suuremaks karistuseks see, kui teda võitlusesse kaasa ei võeta :) Tõeline meeste mees - tõeline eeskuju kõikidele meestele. Päris kadedaks peaks tegema selline tegelane, ent ta mõjus siiski hoopis iidolina :) Kusjuures paljud ei teagi, et Cyrano nimekaim, kes oli ehk prototüübiks Rostandile, on ka tegelikult elanud... kuigi näidendis olevat tema nina ja ego suurusega kõvasti liialdatud ning eks see muu näidendi sisugi on lõppude lõpuks fiktsioon. On siiski teatud sidused olemas. Olevat ka tollel olnud siiski keskmisest suurem nina, armastanud duelle pidada ja olnud sõnaosav - isegi Moliere olevat temalt "laenanud". Paratamatult liikus mõte ka sinna, et mis tunne oleks küll olnud elada sellel ajal? Muidugi kõrgemas klassis poleks nagu vigagi - arvestades, et ka näidendis rahamees hoidis end tagaplaanile ning üllatas teisi kui lahinguväljale saabus. Samas kõik see duellide värk ning lisaks muud elu varakult lõpetada aitavad teemad (arenemata meditsiin, sõjad ja muu) - päüris raske oleks elu püsida keskeani. Sellepärast pidigi elama täiega, armastama täiega ning võtma kõik, mis võtta oli elult, sest surm luuras igal pool ringi. Hinnang: 5 (Kardan, et ma ise oleksin olnud Christian-ile sarnasem kui Cyrano-le. Cyrano sõnaosavus, tegelikult ka see kuidas Saaremäe justkui tõelise Cyrano kehastusena nii head teksti õhku viskas - no tõeliselt kadestamisväärne! Oskaks ise niimoodi sõnu ritta seada ja käituda... armastan ju küll kirglikult, ent kindlasti mitte nii üllalt... kuigi seda tahtes... Ent siiski vähemalt sama sügavalt :) Lahe on mõelda selle ajastu ning koha peale... See oli ikka hoopis teine maailm sellel ajal... Ja need riimid... mitmes kohas võttis piltlikult öeldes õhku ahmima :) Kuid loodetavasti poleks ma ikkagi siiski mitte nii tobu kah nagu Christian (kas tõesti keskmisest kenama välimusega inimesed on keskmisest tobumad? Juba sellel ajal :))... ent Cyrano fän oleksin ma ridasõdurina sellel ajal küll olnud... olen seda ka praegu :) Kogu see tükk on lähedal täiuslikkust! Pikk, aga lendas linnutiivul. Võimas, ent oma intiimsematel hetkedel väga hingepugev ja armas. Kurb ja koomiline, põnev ja dramaatiline - kõik suured tunded ja palju näitlejaid ning karaktereid, uhked kostüümid ning imeline lavakujundus rääkimata vingest ninast :) Komissarovi lavastus on filigraanne, sügavat kunstilist naudingut pakkudes ning kinkides ühe vapustavalt hea suurrolli ning palju väiksemaid ja suuremaid häid osatäitmisi. Soovitaksin, kui seda veel mängitaks, aga soovitan seda siis kunagi teatriõhtuna vaadata... kuigi kes teab, kas kõik see vingelt mastaapne elust suurem armastus jõuab sama tundeliselt läbi teleekraanide kohale nagu saalis istudes... Igatahes olen mina küll teleka ees, sest seal oli neid detaile mitu, mida tahaks täpsemalt ja uuesti näha. Oh, mis ma räägin - kogu seda võimast elamust tahaks uuesti kogeda...) Edmond Rostand'i maailmakuulus heroiline draama Cyrano de Bergeracist – vaprast ja vaimukast sõjamehest, ustavast sõbrast ning hellahingelisest armastajast, kelle nina on sama terav kui tema sõnad ning sama pikk kui tema mõõk. Mida teeb armunud poeet ja filosoof, kes häbeneb oma inetut välimust, kuid ei suuda armastust sõnadesse valamata jätta? Kas kannatab ja vaikib või laenab oma sõnaosavuse sõbrale, kelle südame on vallutanud sama daam? Vihmatants oli minu jaoks sellel aastal 12. Draamateatri etendus. Jõulude ja uue aasta vahel on veel 2 tulekul. Ehk seega kuraditosingi saab ületatud. Minu rekord. Kindlasti mängis rolli selles mahus ka eelmisel aastal toimunud Draamateatri remont - mul jäid lihtsalt mitmed tükid toona nägemata. Pärast seda remonti, olen korduvalt üllatunud Draamateatri "uuest tasemest", ridamisi väga häid lavastusi ja lugusid millega see maja mu sellel aastal ära hellitas - Sügissonaat, Aabitsa kukk, Boulgakoff ja Grönholmi meetod - kui nüüd nimetada mõned "õnnestumised" (minu jaoks), mis esimesena meenuvad. Peamiselt olengi rohkem nende väikse saali fän, kuigi sellel aastal oli päris mitmeid ka suure lava tükke, mis meeldisid (Sigma Tau näiteks)! "Vihmatants" tundus enne vaatama minemist päris põnev. Midagi müstilist. Lisaks mõjutas mind Grishami raamat, millel sarnane peakiri ning rohkemgi ehk veel Vihmategija või mis selle kunagise Ugala tüki nimi oli, kus Elmo Nüganen ja Piret Kalda mängisid... Need mõlemad meeldisid mulle ning positiivne laeng oli kodeeritud juba seega selle Draamateatri tüki pealkirja sisse. Kahjuks aga midagi sellist, mida ma sealt otsima läksin, ma ei leidnud :( Ainult ridamisi imelikke valikuid ning tervikuna tundus see kõik liiga lihtsakoeline, ent ometi arusaamatu. Lihtsakoelisuse all pean silmas seda "on your face" lähenemist - natuke nagu Coelholik igamehefilosoofiline jutt, mida küll jälgisin ja kuulasin ning ootasin ja otsisin mõtlemisaineid, kuid kuni lõpuni jäid mul need leidmata. Mida siis kirjutada või arvata sellises tükist üldse? Jah, müstikat ju natuke oli - maapoiss, kes oskab tantsida vihma välja, seda ometi peatada mitte osates. Põud on üht piirkonda pikalt piinanud ja kui avaneb selline võimalus, siis muidugi võetakse otsus pikemalt mõtlemata vastu - peaasi, et sadama hakkaks, tühja hoiatustest, millega "tantsija" üritas säästa külaelanikke. Ent siis kui sadu ei lõpe ega lõpe, ähvardades teistpidi surmaga kõiki, siis ei olda ka muidugi rahul. Lisaks üritavad muidugi sellisest olukorrast teatud tüübid oma kasu lõigata. Maailm, kus raha ja armastus panevad maailma keerlema ongi liiga lihtsakoeline. Ent armastuse juurde on vaja minu jaoks suuri tundeid ja raha peaks olema peidetud kavalamalt jutu sisse - mitte nii otse näkku. Ning need elufilosoofiad... mul hakkasid mingil hetkel need justkui vägisi esitatavad mõistulaused indiaanlase poolt häirima. Et justkui tõesti "teeme Coelhot". Minu jaoks on vaja varjatumalt või õigem oleks vist öelda avastusrõõmu pakkuvamalt selliseid mõistuteemasid ette kanda, mitte nagu siin - iga repliik oligi indiaanlasel just nimelt selline "aforism" - tobe ju.... Sellises olukorras piiratud arvu tegelaste häda vaadates tundus see kõik minu jaoks mingil hetkel isegi natuke banaalsena. Ja see mingi ajastulisus ei tulnud nagu otseselt välja mõnusana, vaid juskui need tegelased olid sinna kokku visatud omavahel läbima, natuke nagu ansambel "Village people" - iga tegelane natuke isemoodi etnilise taustaga. Ka see häiris mind, et see nii "tehtuna" tundus, üldsegi mitte usutav, ega huvitav - jällegi liiga erksalt näkku paisatult. Muidugi võiks kogu seda sisu seostada ka usuliste teemadega, kuid kui ei usu midagi, mis laval toimub siis ei viitsi ka hakata neid sügavamaid seoseid sealtki otsima. Lisaks pole "see" nagunii "minu" maailm. Ma ei mõista, miks selline materjal oli valitud lavastamiseks, kui on nii palju häid ja huvitavaid lugusid maailmas? Ma ei mõista, miks oli vaja kutsuda Tõnis Mägi indiaanlase rolli - sellel tegelasel polnud isegi muusikaga midagi pistmist. Mitte, et tema mängus midagi viga oleks olnud, aga lihtsalt arusaamatu külalise kasutamine, kui tema tegelikud anded jäetakse kasutamata ja roll ei nõudnud ka mingeid muid eeldusi. Ehk siis ma ei mõista seda vajadust nii puust ja punaseks mõned asjad teha, ega ka seda pidevat mõistulausete lausumist? Näitlejaid siinkohal süüdistada ei saa. Ei oska otseselt midagi erilist neile ette heita. Kabel-i mäng ei meeldi mulle endiselt, aga see on minu isiklik maitseküsimus. Tõeliselt meeldis mulle Ain Lutsepa mäng, teised tegid tavalised head rollid, ent ometi ei midagi erilist. Kuigi võibolla siiski Rein Ojas oli midagi... Ja Palmistele pandi jälle üks "selline" roll... Ei tea kuidas Karusoo seda küll küsis Palmiste käest... et "kuule, mul on üks lõbutüdruku roll pakkuda, et Sul neid selliseid rolle juba 13 tükki tosinas, et mis see üks sinna veel juurde ära ei ole"... või miks jälle Merle? Mitte, et mul selle vastu midagi oleks, ta teeb ju ikka sellised asjad auga ära. Ent ometi oleks natuke ehk andnud särtsu sellele igavusele juurde kasvõi näiteks keegi, kes oma tüpaažile vastu mängiks seda rolli vms. Lahe, et meiki oli kasutatud mõnede tegelaste juures huvitavalt - pean eelkõige silmas Aini nahavärvi, Reinu nina ja Tiidu vuntse. Ka kõikide kostüümid olid stereotüüpidele kohased ning lavakujundus mõnusalt täis ehitatud. Heli mõttes oli vihmapladin väga mõnus, aga selleks, et vihmasaju mõnusat pladinat kuulata, ei pea muidugi teatrisse minema - seda saab ka netist alla laadida või ka näiteks ühe iPhone-i programmiga kuulata :) Kusjuures Kabeli tantsul polnud suurt vigagi, see tundus olevat üsna sobilik selliseks "vihmatantsuks"... et kui nüüd midagi postiivset tikutulega taga otsida veel... Kabelis on midagi Mait Malmsteniga sarnast... ja ega mulle ka Mait päris alguses ei meeldinud (näiteks "Jalutuskäik vikerkaarel" oli tal ikka päris "kahtlane" rollitöö, kuigi tänaseks ootan ikka, et tema oleks Draamateatri tükkides osalemas). Aga ka Kabelit ei saa selle tüki ebaõnnestumises süüdistada. Minu jaoks on siin kolm varianti, kas lavastaja ise ei suutnud Ribalow teksti lahti muukida või ei suutnud ta seda vaatajale ("minule") söödavaks teha või lihtsalt see näidend polegi minu maitse järgi. Kuigi ka mina ei ole nõus materjaalsete väärtuste ületähtsustamisega ega ka omakasupüüdlikkuse lokkamisega ja need kaks teemat tõusid kuidagi eriti esile minu jaoks selle tüki sisus. Ehk teemad olid head... ainult et liiga välja joonistatud, et sellest tükist mingit suuremat mõtet leida. Nojah, võibolla just nendest indiaanlase mõistulausetest oleks pidanud võtma need mõtteained - sest nende ütluste seas oli ju küll selliseid mõtteid ärgitavaid teemasid. Ent ometi oleks minu meelest pidanud need "mõistulaused" kuhugi teksti sisse, millest neid ise noppida ja seeläbi oleks see ka nautimiskõlbulik materjal. Hinnang: 1+ (Esiteks ma arvan, et ma polnud selle tüki sihtrühm, sest minule ei läinud see üldse korda. Mind isegi paneb hämmastama, et kellele üldse sellist lugu vaja on? Kas tõesti kellelegi see ka meeldis? Ja kui, siis mis? Jah, minule meeldis see "neegritegelane" ja eriti see kuidas Ain Lutsepp seda Jim Crowe-d mängis. Meeldis meigilahendused ning ka Rein Oja mäng. Aga sellega kahjuks piirdubki. Ei soovita!) Mõnikord on need kõige lihtsamad asjad kõige ilusamad. Kõige banaalsem, tobedam armastuslaul võib kõige kergemini minna hinge. Sama tundsin ka Endlas Madis Kalmeti uusimat lavastust vaadates. Lihtsakoeline lugu Johnist ja Maryst, nende elust lapsepõlvest pensionipõlve - sõpruse-lugu, armumise-lugu igasuguste eluliste rõõmude ja muredega. Palju samastumisrõõmu oma eluga, palju äratundmisrõõmu naiste-meeste, poiste-tüdrukute teemal, palju hingeminevaid stseene, palju nalja - meie, ehk inimloomade üle :) Ja kõik see kokku oli nii soe ja armas, et tekib küsimus, miks ei tehta rohkem sellised tükke, mis inimesi kõnetaks ja emotsioone ärataks ja üsna mitmes mõttes ka seda meie argipäeva ilusamaks ning mõnusamaks muudavad. Žanrina minu jaoks üks mu lemmikutest, ehk romantiline komöödia. Kas neid tõesti on nii raske õnnestunult teha, et Eesti teatris seda nii harva kohtab? Kuid ometi massidele ju just sellised asjad meeldivad. Ning minu meelest ei ole selles mingit häbi armastada armsaid ja lihtsaid lugusid :) Tükk on jaotatud stseenideks - lugu liigub alates sellest kui tegelasad on 11 aastased, edasi peatutakse 17, 23, 32, 43, 52 ja 72 aasta vanuses (tegelased on samavanused). Kuigi võibolla ma mäletan valesti, seal võis olla veel neid vahepeatuseid, eriti kusagil 60ndates tundus nagu ka olevat üks. Lavastaja oli otsustanud esimese vaatuse teha lühema, nagu lapse ja noore vanused oleks üks osa ning täiskasvanud inimese osa teine. Täiesti loogiline lahendus tervikut teades, kuid kuna juba need lapse- ja noorusaastad läksid minule väga hinge, siis ma ehmatasin natuke ära kui esimene vaatus lõppes. Ma ei tahtnud, et teine vaatus oleks sama lühike. Õnneks ei olnudki, aga sellest hoolimata oleks lõpuks tahtnud, et see hea asi veelgi edasi kestaks :) Kuid sama olulist rolli selle terviku headuses lisaks lavastaja lahendustele ja loo südamlikkusele oli ka kahe näitleja töö. Kui varjunditerikad rollid! Kusjuures, Seemanil õnnestus kuidagi see nooremate vanuste varjunditerikkus ning Laurimaal just see hilisema vanuse varjunditerikkus, seega tervikuna oldi balansis. Võibolla see ongi nii, et mehed võtavad vanemas eas sellise tagasõrkija rolli, samas kui nooruses on just mehed nö. mootoriks. Eks muidugi oleneb palju ka suhtest, kuid mina tunnetan seda küll natuke nii. Eraldi peaks ära märkimas, et mõlemad näitlejad mängivad nii mõnusalt tervele saalile. Mina istusin rõdul, kuna jõudsin täpselt sellel hetkel kui etendus algas, siis suunati mind parteri asemel rõdule, ent ma ei tundnud üldse, et sellepärast oleksin millestki ilma jäänud. Sain esimesest hetkest hea kontakti tegelastega, mitmel korral isegi silmside, mis millegipärast alati aitab tegelaste lähedamaks ja omasemaks saamisele kaasa. Pean tunnistama, et ma ei ole eriline Seemani talendi austaja olnud, kuid eelarvamustevaba nagu ma ikka üritan olla, siis seekord ma tõesti vaatasin suu ammuli, märgates neid tema pisitillukesi poisikeseks muutvaid detaile või ka seda kuidas ta täiesti märkamatult tundus väga tugeva "partnerina", mängides ideaalselt kokku Laurimaaga. Piret seevastu on üks minu suuri Endla lemmikuid. Ja kuigi midagi oli selles rollis väga temalikku, siis samas see erinevate vanuste mängimine tuli tal nii hästi välja. Ja nagu juba mainitud, nautisin ma eriti tema "vanemaid naisi". Katsuks siinkohal meenutada ka neid eredamaid hetki, mis eriti meelde jäid, ehk need mis mõjusid kõige tugevamalt (kui on plaanis vaadata seda tükki ja ei taha midagi sisulist teada saada, siis on targem sellest lõigust üle hüpata).... suuremas osas olid need mõjuvaimad lõigud mingitpidi just seotud oma mälestustega, mis siis kas olid sarnased või lihtsalt tuletasid midagi meelde... - 11 aastaselt mahajäetud maja juures kohtudes see hamstristseen... eriti kuna see mängis ka hiljem loos veel rolli. Nii lahe on kui mingid sellised konkreetsed juhtumid või teemad kanduvad üle tulevikusündmustesse. Tuli eredalt meelde kuidas ise sai mingeid lemmikloomi või metsast püütud, kuid hiljem surnud varesepoegi maetud. Samuti tuli meelde, et meie klassis käisid poiss B ja tüdruk V, kelle vanemad vist tundsid omavahel ning sellepärast räägiti, et nad olevat koos saunas käinud :) Ei teagi, kas see oli tõsi või ainult mingi ilge laste vale :) - Koolilõpupidu. Piret/Mary oma rohelises kleidis oli nii ilus, et nii Sepo/John kui ka ilmselt kogu meespublik ahhetas ja see oli kuidagi eriliselt armas, et John ju plaanis oma huvides talle igal juhul valetada, ent ometi ei suutnud seda suures ehmatuses teha. Saatus mängis siiski talle selle kätte, mida ta lootiski :) - Isa surm. Tundsin justkui keegi minu lähedane oleks ära surnud. Kui lihtsalt ning tegelikult ju täiesti mingite vahendita suudavad näitlejad luua nii kurva ja emotsionaalse atmosfääri - see on imetlusväärne! Ma tõesti tundsin seda valu. - Ellen-i nimenali ja abieluettepanek. Nii lahe - alati ei peagi olema mehed need, kes teevad "ettepaneku". Kui ikka väga armastad kedagi, siis tuleb see ära rabada, kui teine ei taipa või millegipärast ei julge "asja ära teha". Minu jaoks oli see üks mõjuvamaid hetki. Eriti sellepärast, kus kohas ma oma eluga hetkel olen... - Kõige parem "vanuselõik" peale viimase, kus omamoodi kõik otsad kokku seoti, oli minu jaoks see, kui tegelased olid 32 aastased. See oli teistmoodi lahendatud ning andis kogu tükile nagu mingi uutmoodi hingamise. Ehk mõlemad tegelased olid koos laval, kuid ei näidelnud otseselt vaid jutustasid mõlemad oma lugu, vahepeal kordamööda oma nägemust ning hetketi isegi kooris korraga. See jutt ise tekitas väga eredalt silme ees jooksva filmi. Võibolla ka see, et nad olid siis oma vanusega kõige lähemal minu vanusele, kuid ka see lugu mõjus kuidagi eriliselt huvitavalt ning elulähedaselt. Igas suhtes ju varem või hiljem jõutakse punkti, kus üks pool tahab rohkem intiimsust kui teine ja argipäevamured piinavad ehk tavalisest rohkem - lapsed ka veel sellises eas kus nad vajavad väga palju Su aega ja tähelepanu. Lisaks tekivad tunded, et võiks veel noor olla ja nautida uut armastust vms. See kõik oli nii eluline. Lisaks see kuidas meeste ja naiste mõttetöö käib selliste olukordade juures, seda oli nii põnev jälgida. Sest see tekst oligi nagu mõtete või analüüside jada. Tõesti - 12 minutit.... "jumal tänatud ainult 12 minutit"... ent ometi sellised asjad tulevad välja ning "kus tegijaid seal nägijaid"... see on mingis mõttes fenomenaalne, ent targem on tõesti sellega arvestada ning seetõttu mitte langeda muus elus painavate "raskuste" lõksu ning minna libedale teele. Sellest tagasi "rajale" pääsemine võib olla väga raske, kui üldse võimalik... sest sealt edasi oleks seegi lugu hargnenud hoopis millekski muuks... - Kui John/Sepo jäi üksi majakese juurde suitsetama ja naine jooksis minema. Tegellikult ka see "jooksuteema"... seegi on meie pere juba praegu natuke nagu aktuaalne :) Kuid eriliselt mõjus mulle see lapselapse ootamine - auto valmis 3 tunniseks sõiduks... mulle piisab härdaks minemisest vähemasti... kasvõi kuulates laulu Butterfly kisses... ja ma olen juba valmis pisarat veeretama :) - "väärtult vananeda" :) "kuidas Sa kavatsed vananeda - protesteerides" :) "kas see on ühe vanainimese keha?" :) ... oh neid väljendeid oli seal ridamisi, mida juba on saanud kasutada ning mida ka tulevikus oma kõnepruugis kunagi ära kasutada :) - See liigutus, mida Piret/Mary teeb pärast ratastoolist tõusmist, kui ta teatab, et "hakkab varsti jälle end liigutama" :))) Endal selline vanainimeselikult sirged hallid juuksed ja prillid ninal, vastav riietus ka ja siis küünarnukid konksus, keerutades ülakeha ühele ja teisele poole :))) Ideaalne!!! Ma ei saanud naeru pidama :) - Ja muidugi see "tahan, et sa abielluksid uuesti, kui ma peaksin enne sind ära surema"... see on teema, mida ikka on vahest hea omavahel kodu arutada... tükis see "mu vastus on ei", on kasutusel ka ühes meie tuttavate peres :))) seal ainult mees ütleb nii... Aga see kuidas Piret/Mary sellele 25 aastasele blondile reageerib on ikkagi nii naljakas... ise ta ju võttis sellle teema üles... ja täpselt nii see päris elus on ka... lihtne on kujutada ette, et teine võtab siis kellegi vanema inimese, ent siiski natuke noorema, et jagada vanaduspäevi - teineteise eest hoolitsedes... aga mitte seda, et teine pool siis hoopis uut noorust hakkab elama... kas see on kadedus või lihtsalt ühiskonna normid ja stambid, mis takistavad seda aktsepteerimas, ei tea... aga nii see ju on :) see lause ütleb selle etenduse kohta peaaegu kõik - täpselt nii romantiline see kogu lugu oligi! Täpselt nii tunnen mina ka oma naise suhtes... Aaaaaaaaaaaah... palun veel selliseid armsaid lugusid teatritesse!!!!! Olen täiesti armunud sellesse loosse, nendesse tegelastesse ja kogu tervikusse. Neid lugusid, mis oma eluga seoses meenusid oli veel ja veel ning tahaks loota, et ka endal jagub nii palju kainet mõistust, et hoiduda rikkumast oma suhet - et saaks samuti nautida kunagi lapselapsi koos, vananeda koos ning olla teineteisele toeks... ja nii pisikeste kui suuremate asjade ja tegude ja ka sõnadega näidata, anda ja saada armastust. Ma leian, et see ongi üks olulisemaid asju meie elus! Hinnang: 5 (lihtne aga mõjuv tükk - läheb otse südamesse. Vingelt mängitud, mõnusate nippide ja nõksudega küllastatud, mida oli lihtsalt hea ning naudinguline vaadata. Mingil hetkel ununes täiesti, et need on mingid Mary ja John, ehk mingid tegelased mingis näitemängus, mida minule esitatakse. Oleksin justkui olnud kärbes Pireti ja Sepo ühisel teel :) Isegi tavaliselt üsna raske vaadata olevad "teiste inimeste suudlused", tundusid nii ehtsad ja armsad - kuigi mõistusega võttes, saab ju aru, et nad pidid kohe kiiresti lava taha tormama riideid vahetama ning ka meiki peale panema, näiteks halli värvi juustesse... ja üldse juukseid sättima. Seda tehti hämmastava kiirusega, kuid ometi nii, et näitlejad ei ähkinud kiirustamisest uude stseeni ehk vanusesse sisenedes. Lisaks see muusika mängis sellele armsusele kaasa...ehk isegi see mõjus nunnuna :) Ja valguse vilkumine andis aimu kas aastaaegade vahetumisest või aastate tormikiirusel edasi voolamisest. Selline konkreetselt stseenideks jaotatud tükk võib väga lihtsalt mõjuda kuidagi katkutuna ja mitte orgaaniliselt edasiliikuvana, ent ometi läks kõik sujuvalt ja usutavalt. Soovitan kõigile armastuslugude austajatele! Armastus ongi just niiiiiiiiiiii ilus ja armas :) Minus näiteks tekitas küll tunde, et tahaks ise ka koos oma armastatuga vananeda ning tunda kõiki meid eri vanuses ettekukkuvaid rõõme ja muresid üheskoos - jagatud rõõm on ju "topelt" :)) John ja Mary on ainult lapsed, kui nad esimest korda kohtuvad. Sellest hetkest saab alguse tugev side, mis kestab katkematult kogu nende ülejäänud elu. Lavastus toob vaatajate ette vaimuka, hella ja südantsoojendava armastusloo, mis saab alguse ühistest mängudest lapseeas, kulgeb läbi teismeliste maailmavalu, kooliaja, abielu, laste kasvatamise ning kestab kustumatult üle kuuekümne aasta. Meie ees laotuvad lahti elu väikesed, isiklikud ja käestlibisevad hetked.			OSCAR-2019
Teoloogiline stuudium õnnestus tal siiski lõpule viia Tartu ülikooli juures asuvas usuteaduslikus instituudis. Ta oli prooviaastal Tartus õpetaja Jaan Muru ja Vigalas praost Ferdinand Jürgensoni juures. Prooviaasta juurde arvati ka tegevus Venemaa eestlaste kirikliku teenimisel 1943–1944. Toomas Põld ordineeriti õpetajaks 3.9.1944 piiskop Johan Kõpu poolt Tallinna Toomkirikus ja määrati Saarte-Lääne praostkonna vikaarõpetajaks, täpsemalt Reigi Jeesuse kogudusse. Sinna ta asuda ei saanud, vaid pidi lahkuma Saksamaale. Väljasõiduloa sai ta Halle-Wittenbergi ülikooli välisameti kaudu Hermann-Francke vaeslastekodusse. Halles töötas ta raamatukogudes, pidades eestlaste juures palvusi. Aastal 1945 kolis ta Bielefeldi. Seal leidis ta tööd sanitarina, kuni hakati balti rahvastele põgenikelaagreid rajama. Ta oli aastatel 1947–1950 kiriku- ja kooliõpetaja Blombergi, Detmold-Hiddeseni ning Augsdorfi laagris. Aastast 1950 töötas Vestfaali Evangeelses Maakirikus. Aastal 1952 sai ta õiguse olla valitud pastoriametisse Saksa Evangeelses Kirikus. Pärast vikaari- ja abiõpetaja-aastaid valis Bielefeld-Stieghorsti kogudus ta 1956. aastal õpetajaks. Seda kogudust teenis ta aastani 1985, mil ta jäi Saksa kirikust pensionile. Samaaegselt teenis ta eestlaste kogudustes. Tema teenimispaikadeks eestlaste seas olid lisaks Bielefeldi kogudusele kuulutuspunktid Münsteris, Kölnis ja Dortmundis. Saksamaa praostkonna praostiks valiti Tooomas Põld 21. juunil 1974 Münsteris. Ta oli aktiivne piiblitõlke ja lauluraamatu komisjonides. Oli ka ametis E.E.L.K. assessorina. Ta kaitses aastal 1996 Tartu ülikooli juures oma magistritöö, «Kullamaa katekismuse lugu. Eestikeelse katekismuse kujunemisest 1532–1632», mis ilmus raamatuna. Alates 2000. aastast, 80 aasta vanuses, jäi Toomas Põld kirikutööle praost emeeritusena. Toomas Põld abiellus Margarete Geibeliga (1923–2012) 1949. aastal ning neil sündis kolm last: Peeter-Wilhelm, Silvia ja Hermann Johannes. Matusetalitus toimus neljapäeval, 11. detsembril Bielefeldi Jaakobuse kirikus ning Toomas Põld sängitati mulda abikaasa kõrvale. Tema haua kohale jääb rist motoga «CHRISTUS VICTOR». Piiblisalmiga võib Toomas Jeremias Põllu elumõtte kokku võtta sõnadega: «Temas ja Tema läbi ja Temasse on kõik. Temale olgu kirkus igavesti! Aamen.» (Rm 11:36) Väljas on kerged külmakraadid, on eestimaine talv. Pimeduse saabudes süttivad akende taga soojades tubades tuled. Istutakse teleri ees, meenutatakse tänast ja arutatakse homset. Keegi ei peksa aknaid puruks, ei lükka autosid kummuli ega lõhu naabri korteri ust maha. See on idüll, mis sobitub romantilisse filmi või seebiseriaali. Sest elu ühes tavalises Pandivere kõrgustikul asuvas vallakeskuses on paraku hoopis teine. Läbi tiheneva pimeduse liiguvad tumedad kogud. Nende kehahoiak annab teada ohutundest ja liikuja noorusest. Sooja tuba ju tegelikult pole. Kui ongi, siis vaid materiaalses reaalsuses. Noore inimese ema-isa ei huvitu, millega tegeleb poeg või tütar sombuselt külmas öös. Keegi ei huvitu noorte probleemidest ega küsi, kas on hingelist abi vaja. Inimesed on väsinud, ükskõiksed, hoolimatud – seda isegi oma laste vastu. Ja nii saadaksegi kokku. Omasuguste vahel on kõik võrdsed. Tunnetades, et ei suuda midagi luua, saavad nad ometi lõhkuda! Toore jõuga, noore mehe füüsilise rammuga, hävitada, lagastada. Neid ei huvita, et alles mõne aasta eest hävis loodusjõudude toimel kohalik pühakoda ja selle taastasid inimesed, kes ei pidanud paljuks mahutada ettevõtmisse oma aega, energiat ja tööd. Neid ei huvita, et mõni paik või asi võib tõesti olla kellegi jaoks püha, näiteks hauakivi või rist selle kohal. Ei huvita, et ajast aega on surnuaedu viimse puhkepaigana kaitstud. Ja lõpuks ei huvita neid, et võibolla on mõnele taadile-memmele just see rist, hauakivi ja kalm kohaks, kus meenutada kadunud lähedasi ja elatud elu. Ainult lõhutakse, lõhutakse, lõhutakse! Kambakesi koos on julgem. Lükata ümber ristid kirikuaias! Vinge! Minna peksta segi hauakivid! Vahva! Sõtkuda ära hauaplatsid ja virutada kalmule toodud lilled kaugele! Sest kui minust keegi ei hooli, ei pea ka mina kellestki hoolima. Miks? Aga sellepärast, et mulle pole miski püha! Peksame segi, lööme maha, kangutame lahti ja lõhume ära! Lõhkuda ja hävitada oskab igaüks. Aga, mehehakatis, küsi endalt: mida ma loonud olen? Mis on see, millest ma halli habemega vanaisana oma pojapojale räägin, mille üle nooruses uhke olin? P.S. Hiljuti rüüstati Väike-Maarja surnuaial haudu. Asja uurib politsei. Maa seest oli lahti kangutatud ning oma kohalt eemale heidetud ka õpetaja Ahto Mäe, kelle surmast aprilli algul möödub aasta, hauarist. Tarvo Siilaberg ulatab minister Mailis Repsile kingituseks valiku kristlike erakoolide raamatutest. Urmas Viilma Kohtumine leidis aset EKELi initsiatiivil ja sellest võtsid osa EKELi juhatusest Tarvo Siilaberg, Jaak Aus ja Egle Viilma, EKNist Andres Põder, Urmas Viilma, Philippe Jourdan ja Heikki Haljasorg ning lisaks minister Mailis Repsile viibis kohal veel asekantsler Mart Laidmets. Kaks tundi väldanud nõupidamisel arutati erakoolide senist rahastamissüsteemi ning püüti leida lahendusi tulevikuks. Veel käsitleti usundiõpetuse õpetamist munitsipaalkoolides, õpetajakoolitust, alusharidust ja teisi teemasid. „Kristlik kool mitte lihtsalt ei erine kohaliku omavalitsuse koolidest või teistest erakoolidest, vaid iga kristlik kool on kutsutud ellu, et pakkuda ainuomast konfessionaalset ja maailmavaatelist haridust, mida teistel koolidel polegi võimalik ega vajalik pakkuda,“ seisis kirjalikus pöördumises ministrile, mis saadeti Mailis Repsile enne kokkusaamist. „EKELi koolid esindavad maailmavaateliste haridusasutustena kristliku Euroopa kultuuripärandit,“ rõhutatakse. Pöördumises toonitatakse, et EKELil on ootus, et erakoolide pidajaid koheldakse ministeeriumi poolt partneritena ja neid kaasatakse seadusandlike muudatuste kavandamisse. Kirjas nenditakse, et seoses viimastel aastatel erakoolide rahastamise ümber kestnud vaidlustega on loodud foon, mis paneb noored, veel kasvusurve all olevad koolid raskesse olukorda. Pöördumises väljendab liit ootust, et riik sekkuks tasakaalustavalt: „Lahendusena võiks riik kaaluda erakoolide investeeringute garanteerimist või muul moel toetamist. Seejuures võiks eeldusena käsitleda kooli jätkusuutlikkust, arenguvajaduse detailset kavandit, elluviimise võimekust, toimuvat koostööd kohaliku omavalitsusega ning kohta kohalikus koolivõrgus.“ „Meie ettepanekute ja mõtete kohta ütles minister, et teda pole vaja veenda ning ta toetab meid,“ kommenteerib Tarvo Siilaberg kohtumist. Tema sõnul avaldas minister lootust, et erakooliseadust muudetakse finantseerimise põhimõtete osas veel enne järgmist õppeaastat. Sellega tehakse koostööd EKNi ja Eesti Evangeelse Luterliku Kirikuga (loe „Kirik ja riik haridusest“, EK nr 3, 2017). „Seega on põhjust tulevikku optimistlikult vaadata,“ rõõmustab luterliku Peetri kooli direktor Siilaberg. „Tahe koole mõista ja aidata on ministeeriumi poolt suur,“ nimetab kohtumise järel ka peapiiskop Urmas Viilma, lisades, et ootab head ja pikaajalist koostööd koolide ja kirikute vahel. Liitu kuuluvad Tartu Luterlik Peetri Kool, Tartu Katoliku Hariduskeskus, Tartu Kristlik Põhikool, Kaarli Kool, Narva Õigeusu Humanitaarkool, Püha Johannese Kool, Püha Miikaeli Kool, Kohila Mõisakool. Posted: Tue Oct 03, 2017 8:06 am Post subject: TIME-LIFE GIVEAWAY - The Jackie Gleason Show: In Color (Delu			OSCAR-2019
3 erineva suurusega pintslit, lauakate (õpetaja täpsustab), guaššvärvid (12 värvi),vesivärvid, veetops, õlipastellid, värvipliiatsid, liimipulk, plastiliin (soovitatav firmalt JOVI), joonistuspaberid A-3 ja A-4, värvilised paberid, käärid. Kui aadress meelde ei jää, saad külastada postkasti jätkuvalt meie kooli kodulehe kaudu. Outlooki logo asub vasakus ääres. Kui kasutad kirjade lugemiseks eraldi Outlooki programmi oma arvutis või telefonis, siis seal ei muutunud midagi. Mitmendat aastat järjest oli võimalus algklasside õpilastel osaleda linnalaagris. Traditsiooniliselt oli avapäeval kavas botaanikaaia külastus ja jalgsimatk tagasi kooli. Teisel päeval külastasime Lilleküla jalgpallistaadionit, kus meid võttis vastu Eesti Jalgpalli Liidu esindaja. Järgmistel päevadel külastasime mitut muuseumi, kus avastasime energiat, tutvusime arhitektuuri ja kunstiga. Linnaruumist väljasõidul veetsime kauni päeva Keila-Joal. Lisaks osalesime Kivila pargis lilleistutamisel, et Lasnamäe suvel veel ilusam oleks. Külastasime ka politseimaja, kus ekskursiooni lõpus sai iga õpilane istuda politseiautosse. Meie auks pandi tööle isegi autosireenid. Linnalaagri üks meeldivamaid paiku on alati olnud loomaed. Seal veedetud päev möödub alati nii kiiresti. Huvitavaks paigaks osutus Presidendi loss. Suursaadikute saalis saime pilti teha lipu juures, mis on alati paraadidel väljas. Laagri viimase päeva veetsime kooli juures. Päevakavas olid mõned teatevõistlused, parima hetke joonistamine laagrist ja paberlennukite võistlus. Lisaks veel viktoriin kuuldud ja nähtud asjade kohta. Laagri lõpus sai iga osaleja tunnistuse ja šokolaadi tubli laagrilapseks olemise eest. Täname Lasnamäe linnaosavalitust toetuse eest ja AS-i Tuleleek, kes toitis laagrilapsi hommikul ja lõunal. Meie kooli 26. laulu- ja tantsupidu oli mitmes mõttes eriline: pidu toimus pärast põhjalikku renoveerimist uksed avanud koolimaja ilusas hoovis, peost said osa 30 väliskülalist neljast välisriigist, kes viibisid meie koolis seoses Comeniuse projektiga, ja noorteansamblit saatis laval meie kooli oma bänd. Teisipäeval, 21. mail täitus Kuristiku gümnaasiumi hoov tantsijate ja lauljatega, lastevanematega ja lasnamäelastega, kes olid tulnud Kuristiku laulu- ja tantsupeole. Meie kooli rahvatantsukollektiivi Päripidi rühmad Kalev Järvela, Kaie Kuudi ja Liina Lillipuu juhendamisel esitasid mitu tantsu ja kutsusid ka pealtvaatajad tantsu lööma. Päripidi noortele tantsijatele sekundeerisid meie kooli õpetajate naisrühma tantsijad, keda juhendab Ivi Talimäe. Õpetajate naisrühmal täitub sel aastal 25. tegevusaasta! Lauludega astusid üles mudilaskoori, poistekoori ja solistideringi lauljad. Peo lõpus esines noorteansambel, keda saatis meie kooli oma bänd – mõlema juhendaja on õpetaja Sirje Vasmann-Perend. Viimase lauluna esitati spetsiaalselt meie kooli laulu- ja tantsupeo jaoks loodud looduskaitseteemaline laul, mille sõnade autoriks olid Comeniuse projektis osalejad. Comeniuse projekti teemaks on „Rohelise elu väärtus“ ja lisaks meie koolile osalevad selles Türgi, Itaalia, Rumeenia ja Läti koolide õpilased ja õpetajad. Sel kevadel oli meie kooli kord projektitööd koordineerida. Laulu- ja tantsupeopäeval sai koolimajas tutvuda õpilastööde näitusega ja külastada meie kooli ja Kuristiku küla muuseumi, mis avas uksed maikuu alguses. Kõik osalejad jäid peoga rahule ja tunnistasid, et uueks saanud koolimaja hoovis saab väärikas traditsioon edukalt jätkuda. Autodega tulijad saavad parkida kooli parklasse, vajadusel ka koolimaja territooriumi ümbritsevatel tänavatel. Parkida ei tohi koolimaja territooriumi murule ja jalakäijate alale. Koolitee ussimängu eesmärk oli (vähemalt) ühe nädala vältel ergutada algkooli lapsi ja nende vanemaid tulema kooli turvaliselt ja keskkonnasõbralikult. Lapsed armastavad jalgsi käia ja jalgrattaga sõita ning läbi praktika omandavad nad kogemusi liikluses. Lapse keskkonnateadlikkus on kasulik nii keskkonnale kui õpilaste tervisele. Jätkusuutlike liikumisviiside (jalgsi, ratas, ühistransport jne) kasutamine vähendab autode hulka ja parkimisprobleeme kooli ees ja kooli ümbruses. Kindlasti peavad lapsed rattaga kooli tulles kandma kiivrit, sest ohutult liiklemine on esmatähtis. Kolmapäeval, 12. juunil toimub Tallinna Kuristiku Gümnaasiumi aulas 2013/2014 õ/a 1. klassi astuvate õpilaste lastevanemate koosolek, algusega kell 18.00. Ootame lastevanemate kinnitust (kes seda veel teinud pole) kooli õppima asumise kohta hiljemalt 11. juuniks. Kinnituse võib teha ka meiliaadressil: viia.hang@kuristiku.ee. Kuna Kuristiku Gümnaasiumi 1.– 6. klassi õpilased kannavad koolivormi, siis on vajalik koolivesti tellimiseks kohapeal kirja panna lapse suurusnumber. Juba 2. septembri aktusel kannavad õpilased koolivesti. Koosoleku päeval on võimalik osta ka kooli logoga polosärke (8€). Teisipäeval oli meie koolis rahvusvahelise projekti "Kids Athletic" spordivahendite kaasabil algklasside spordipäev. Toimusid klassidevahelised võistlused ringtreeningu põhimõttel ja teha sai alljärgnevaid kergejõustiku alasid: tõkkejooks, paigalt kaugushüpe, odavise, teivashüpe, topispalli vise ja slaalomteatejooks. Kõige lõpuks ühe ringi jooks eraldi tüdrukutele ja poistele. 22. mai varahommikul sõitsid kuuendikud ja mõned seitsmenda klassi õpilased lähivälismaale – Riiga ja Jurmalasse, et tähistada lähenevat õppeaasta lõppu. Riia linn võttis meid vastu liiklusummikuga ning seepärast jäi ekskursioon veidi lühikeseks ja kiireks. Aga kõik tähtsad kohad nägime ära ja ühel vanalinna tänaval mängisid tänavamuusikud meie auks Eesti riigihümni. See oli meeldiv üllatus ja muusikud teenisid meilt aplausi ja euro-münte mütsi sisse. Huvitava tähelepaneku avastasid lapsed – linna kirikutornides ilutsesid kuked! Peale Riia linnaga tutvumist sõitsime Jurmala veeparki veemõnusid nautima. Küll oli lastel lõbu laialt torudest alla sõita, lainetega võidelda ja nii sama sulistada. Väsinud, aga õnnelikud sõitsime Riia linna Lidosse keha kinnitama, suveniire ostma ja parki uudistama. Tagasi Tallinnas olime täpsel kell 22.00 ja kõik õpilased olid järgmisel päeval juba koolis muljetamas. 30. mail 2013 toimus Lillepaviljonis traditsiooniline õppeaasta lõpu pidulik vastuvõtt Tallinna haridusasutuste juhtidele. Abilinnapea Mihhail Kõlvart, abilinnapea Arvo Sarapuu ja haridusameti juhataja Andres Pajula andsid üle Raemedalid ja teised autasud teenekatele haridustöötajatele ning auhinnad konkursside võitjatele. Meie kool sai võidu kahes kategoorias - "Keskkonnasõbralik haridusasutus 2013" ja "Aasta hoolekogu 2013". Ärgates 28. mail ülesse, tundes lõõskavat kuumust ning kuuldes kaklevaid linde, saab selgeks, et täna ongi see päev, mil läheme arhitektuurimuuseumisse. Ärgates polnud küll mingit hüperaktiivset rõõmulainet, kuid siiski oli hea tuju algava päeva suhtes, sest ilm oli ideaalilähedane ning sai peitu pugeda vene keele tunni eest. Nii me siis sammusime hanereas terve klassiga peale esimest tundi - matemaatikat, bussi nr 51 peale ja kimasime kiiresti kesklinna poole.			OSCAR-2019
Tänavune aasta oli minu jaoks teatri mõttes rekordiline. Ma ei usu, et ma kunagi mõnel aastal veel nii palju teatrisse saan. Mitmete asjade kokkumäng – palju tükke oli nägemata, palju ringi rändamist mööda Eestimaad ja sai meeldiva kasuliku ja vajalikuga ühendada. Lisaks muidugi tehakse ka väga huvitavaid tükke ning õnneks jagub lemmiknäitlejaid ning –lavastajaid kõikidesse Eesti teatritesse ja neid tegijaid on palju, kelle töid ei taha ”mööda lasta”. Sellepärast olin ehk ka ise tavalisest ahnem. Kindlasti ka see ”Eesti kultuuri nälg”, mida välismaal elades tunneb mitmekordselt. Kuna neid teatritükke sai tänavu nii palju nähtud korrigeerisin tugevama õigusega ka kandidaatide määra. Lisasin mõned kategooriad ja seletan mõne sõnaga mõtteid juurde okma valikute kohta. Ehk siis siit nad tulevad... 2009.aasta kandidaadid tähestikulises järjekorras [võitjad, koos täiendavate TOP10(näitlejad) ja TOP20(lavastused) edetabelitega selguvad jaanuarikuu jooksul] : Ei saanud kuidagi jätta üht neist siia panemata, et oleks olnud ümmargune 10. Eelmise aasta mitme kandidaadiga 5 parima hulgas figureerinud Vanemuine (Ruja, Kogutud teosed, Koidula veri) on tähelepanuväärselt kadunud täiesti "pildilt". Tegelikult ei ole mul ühtki Vanemuise tükki terves Top 30-s, alles 31. on "Imearst" (ma kuupeale kippuva kuninga lugu ei näinud, mis tunnistati aasta parimaks Vanemuise lavastuseks). Ugala pole küll siin nimistus esindatud, kuid neil on 2 etendust Top 20s sees "Küünlad põlevad lõpuni" ja "Väike Tjorven Soolavareselt", lisaks veel üks Top30s. Esimest korda on minu Top30s figureerimas MTÜ Kell kümme ja Theatrumi tükid. Kõik need lavastused on väga hästi lavastatud - ideederohked, julged, detailirikkad, "erilised". Eesti teater võib olla väga uhke, sest väga palju lavastajaid oleks veel väärinud siin nimistus figureerima: Kasterpalu, Ojasoo, Mäeots, Võigemast, Koldits, Toikka, Sammul, Peterson, Karusoo ja Soots kui nimetada need, kes esimesena "välja jäid". Kuid nimekiri on veelgi pikem! Kõigele lisaks jäi esimesena välja Noormetsa teine tükk-"Ballettmeister". Eesti teater on nii elujõuline ja HUVITAV! Kuna tänavu ma eriti palju muusikale, oopereid ja operette ei jõudnud vaatama, siis laiendasin "piire" ja võtsin kaasa kõik tükid, kus live-muusika keskmisest olulisemat rolli mängis. Väga väärikas nimekiri kukkus välja - nii noori algajaid kui ka vanameistreid... Kuigi tihe rebimine läheb lahti kolme-nelja vahel... mõista, mõista, kes need on? Kui oleks "Toatüdrukud" võtnud ühise nimetaja alla, siis sellel powerhouse-ile poleks vastast, kuid niimoodi erladi rollidena on kõigil võrdsed võimalused :) Muidugi kui mõrvarlikud kammerneitsid ei lähe kättpidi teistele kallale :) Jällegi ei suutnud 10 kandidaadiga piirduda. Kõrvalosasid on ju palju rohkem kui peaosi, seega sellele listile on veelgi raskem pääseda. Kuigi üsna küsitav on, kas näiteks Sergo Varese roll üldse oli piisavalt väike, et seda kõrvaosaks pidada? Ja kes oli üldse peaosas, kes kõrvalosas lavastustes Nafta ja Hecuba pärast? Mina tugevama õigusega lahterdasin sedapuhku siis niimoodi. Fenomenaalne, aga noortel tuleb see palju paremini välja! Neis on mingit kambavaimu, mida suurtes teatrites kohtab haruharva, seda tugevamad on need siinsed noorte kõrvale pääsenud trupid. Selle kategooria käärid tundusid kõige nürimad. Nii raske oli seda nimekirja 10 nime peale kokku tõmmata! Võimatu... sellepärast ongi 15. Nii suuri kui tagasihoidikke lahendusi. Alati ei pea olema "suur", et mõjuda, kuid muidugi suured tööd võivad olla ka võimsad ning mõjuvamad. Lõppude lõpuks on kõik kinni ideest ja selle teostumisest. Mõnikord on need kostüümid, mõnikord grimm, mõnikord valgustus, mis hoopis kunstnikule õnnestumise kätte mängib. Mina märkisin ära lavastuste peakunstniku ja mitte neid, kes võibolla ka oma töö läbi siin lisaks oleks väärt nimetamist... Mõtlesin küll, et kas peaks andma disklaffi dopingu pärast Toatüdrukutele, sest teater on selle võtnud oma tavarepertuaari üle ning seeläbi pole see enam otseselt "suvelavastus". Samas pole ka "Ballettmeister" seda... Kuid mina nägin neid suvel ja minu jaoks nad jäävad "suvelavastusteks"... Nagu aimata võib, on mul siin kategoorias üks väga tugev "eelistus". Kuid tähelepanu väärt on kõik kuus tükki. Tere tulemast tagasi Linnateater! Ja tere tulemast "esimest korda" VAT Teater! NO99, Endla ja Rakvere jätkavad oma võidukäiku :) Hendrik Toompere jr. - Vapustav rollideprisma ühes aastas! Lisaks üks aasta tipplavastusti-"Toatüdrukud"...Kuhu veel edasi niimoodi? Uku Uusberg - Pea vahetus - nii mitmetasandiline ja oluline tekst. Kõlbaks lavastamiseks terves maailmas!!! PARIM UUSTULNUK LAVAL (keda pole "tähele pannud" või keda polegi õnnestunud varem näha) (6 kandidaati) Rakvere teater - Ja päike tõuseb (piletid oli olemas, aga näitleja haigestumise tõttu oli asendusetendus); Elu ja kuidas sellega toime tulla Endiselt kroonib mu vanemate, kuid endiselt "repertuaaris" olevate nähasoovituimate tükkide edetabelit No99 "Hirvekütt". Uue aasta oodatuim esietendus on hetkeseisuga märtsikuus Ugalas ilmavalgus nägev Hendrik Toompere lavastus (24.lennuga) - Tom Stoppardi "Arkaadia". Need noored on mind lihtsalt täiesti ära võlunud 2009. aastal :) Võitjad selguvad koos Danzumehe Filmi, Muusika, Kirjanduse ja Televisiooni lemmikutega - jaanuarikuu jooksul. Ei ole küll sel aastal jälle palju Eesti teatrit näinud, aga midagi ikkagi... Kommenteeriks paari asja: leian, et Noormetsa "Ballettmeister" vääriks rohkem seda tiitlit. Kuidagi... huvitavamad lavastuslikud lahendid minu jaoks, kuigi ega Mässajadki kehvad olnud. Parimmeespeosatäitja: kolm-neli tihedat rebijat - pakun Üllar Saaremäe, Priit Võigemast, Tõnu Oja... Äkki ka Toompere jr ka. Ansamblimäng: pole küll päris paljusid siit loetelust veel näinud, aga "Ballettmeistri" ja "Mänguritega" nõustun igati. "Ingel, ingel" meeldis mulle väga, niisamuti ka "Mängurid", aga nt "Küünlad põlevad lõpuni" ei mõjunud absoluutselt :S Parim teater 2009: mina jään ikka ja alati koduteatrile kindlaks ehk kui mõjutada saab, siis ütleksin, et Endla!! :) Jah, ma mõtlesin seda "Mässajate" ja "Ballettmeistri" asja tõsiselt ja pikalt. Aga lõpuks see "tasandite"-ga mängimine surnute ja elavate vahel... see oli minu jaoks Noormetsa Mässajates nii tugev lahendusena, et lõppude lõpuks tõstis kõvasti kõrgemale. Lisaks see justkui filmidega sarnase pinge kruvimine ainult jutustuste läbi - uskumatult hästi õnnestunud! Ballettmeister oli ju ka väga hästi lavastatud ning oligi just seal "piiri peal"... jäi esimesena välja... Mees meespeaosaga oled "õigetel jälgedel". Vihjeks niipalju, et 1 neljast nimest on vale ja Toompere jr on kindlasti "rebimises" sees!!! :) Uhh, edetabelitesse neid suruda tundub hetkel täiesti võimatu missioonina, aga ma lähtun mõttemängust, et kui mul on ainult üks õhtu Eestis ja valida ainult 1 tükk, mida uuesti vaadata, siis millise ma valiksin... nii tekib "võrdlusmoment" sisse. Näitlejate võrdlemisel baseerun ainult sellele, kes mulle sügavama mulje jättis, kes mind rohkem liigutas või emotsioone äratas. Aga need eelistused muidugi muutuvad ajas, olenevalt taustsüsteemist ning hetke huvidest. Sellepärast on ka need edetabelid täiesti kaduvikku määratud ja peegeldavad ainult hetke. Samas mingit aimu kunagi saab ehk nende abil ka just tänasest päevast ja praegusest teatrist ning muidugi ka iseendast praeguses ajahetkes.			OSCAR-2019
1. Hanna Pajula - olles esimest aastat õpetaja ja treener, viis meeskonna võitudeni. Hanna on noor särtsakas treener, kes toetab lapsi ja innustab neid veelgi enam pingutama. Tema optimism ja elurõõm on ühed põhjused, miks lapsed võrkpallitrenni väga ootavad. Rõõm on näha, et Hanna uhkelt oma ema jälgedes astub ja Evely Pajula alustatud tublit tööd meeskonnaga edasi teeb! 2. Õpilased, kes 11. mail 2018 Linnamäe tee koristustalgutel meie kodulinnaosa puhtamaks ja ilusamaks muutsid: 3. Rohelise kooli töörühma liikmed, kes on aasta vältel töörühmas tublisti initsiatiivi näidanud, algatanud prügi sorteerimise koolimajas ja korraldanud viktoriini "Maa päev" ning aidanud keskkonnaülevaatust läbi viia. Päevad olid sisukad: botaanikaaed ja mänguväljak, Kumu ja Michel Sittowi näitus koos õpitoaga, vanalinna ekskursioon ja Eesti Loodusmuuseum, loomaaed, käeline tegevus koolis, väljasõit Keila-Joale koos piknikuga, kinokülastus ning erinevad sportlikud tegevused koolis. Laagri lõpetas viktoriin kuuldu-nähtu kohta, palju auhindu ja diplom tublile laagrilapsele. Linnalaagrit viisid läbi kehalise kasvatuse õpetaja Liidia Kuusksalu ja klassiõpetaja Kati Lepp. Neid abistasid õpetajad Eve Neito, Heli Malve ja Märt Tammisaar ning vabatahtlik Ungarist Richard Kiss. Laagri edukaks läbiviimiseks aitasid kaasa Lasnamäe LOV ja lapsevanemad, kes võimaldasid oma lastele sisukat tegevust. 8. juunil 2018 toimus 11. klassi äriideede esitlus. Ideid oli kokku üheksa – igaüks erisugune ja iga väljapanek omanäoline. Vaatajad-kuulajad said 45 minuti jooksul lühiülevaate sellest, millega 11. klass on õppeaasta jooksul tegelenud. Üheskoos vaadati ära 2-minutilised äriideid tutvustavad videoklipid, uuriti stendidel väljapandut ning esitati meeskondadele täiendavaid küsimusi. Seejärel tuli publikul otsustada, milline neist on parim äriidee. Kui suures plaanis olid hääletustulemused küllaltki tasavägised, siis populaarseim äriidee edestas siiski kõiki teisi märkimisväärselt. Tallinna Kuristiku Gümnaasiumi lemmikäriideeks valiti kahepoolne söögilusikas „SPOOPS“. Tiimiliikmed Jekaterina Dmitrijeva, Lissell Kangur, Rain Eichhorn ja Rasmus Soobik olid teinud suurepärast tööd. Palju õnne! Kooliperele meeldisid väga ka loomekodade keskkond AMEUS ja matemaatika piibel. Kokkuvõtteks saame tõdeda, et ideedest noortel puudu ei tule. Seega ootame järgmisel aastal juba uusi põnevaid äriideid. Külastame muuseume, botaanikaaeda, loomaaeda, KUMU, Linnalähedast loodusparki, matkame Keila Joal ja spordime oma kooli staadionil. Linnalaagri päeva alustame hommikul kell 9.00 (pakume hommikuputru), seejärel toimuvad planeeritud tegevused. Linnalaagri päev lõpeb 14.00 lõunasöögiga. Söögikorrad on koolimaja sööklas, v.a piknik, mis toimub Keila Joal. 13.-19. mail 2018 toimus rahvusvahelise koolidevahelise strateegilise koostöö Erasmus+ projekti „Digitaalne kirjaoskus ja kultuuripärand“ esimene õpilasvahetus. Avalöögi võttis enda peale Klaus-Groth-Schule kool Neumünsteris Saksamaal, kuhu tulid kokku 20 partnerkoolide õpilast ja 8 õpetajat Prantsusmaalt, Belgiast, Taanist ja loomulikult Eestist. Õpilased majutati saksa õpilaste peredesse, mis esialgu oli pisut ehmatav, aga osutus kõigile väga meeldivaks kogemuseks. Meie kooli esindasid neli 11. klassi õpilast: Rasmus Teodor Niin, Karl-Olaf Olmann, Helen Heidemann ja Sofia Jürimäe ning 10.b klassi õpilane Triinu Orgmäe. Koduse tööna tegid kõik riigid 3-minutilise filmi oma koolist, mida nad ka esimesel tööpäeval esitasid. Enne reisi pidid õpilased lisaks filmile uurima sihtkoha vaatamisväärsusi, koostama reisiplaani ja uurima välja kuidas sihtkohta jõuda. Kogu reis tuli kaardistada ja tee peal pidi jäädvustama kõik transportvahendid, mida nad kasutasid, millest on valmimas praktiline materjalide kogumik. 3. mail kogunesid meie koolimaja aulasse Tallinna koolide esindusmeeskonnad. Nutikuu raames toimus ülelinnaline kiirkirjutamise võistlus „Tallinna Nobenäpp 2018“. Taas osaleti kahes kategoorias: nutitelefonidel ja arvutiklaviatuuril. Uuendusena olid sel aastal nutitelefonidel kirjutamises vanusekategooriad: kuni 14-aastased ja vanemad, et võistlus oleks aus. Nii nutitelefonil kui ka klaviatuuril kirjutajatel oli ajapiiranguks 2,5 minutit. Kui eelmisel aastal võitis mitmeid auhindu Tallinna Inglise Kolledž, siis sel korral tuli enamik võite meie koolile. Parimad nutitelefonil kirjutajad olid: I koht Hendrik Tali (vilistlane), II koht Robi Pinta (10.b) ja III koht Annabel Lozin (9.b). Parimad klaviatuuril kirjutajad kuni 14-aastased: I koht Joonas Jukk (126 tähemärki minutis, Tallinna Südalinna Kool), II koht Kaur Kallas (Tallinna Ühisgümnaasium), III koht Lotta Perillus (Tallinna Ühisgümnaasium). Vanemas vanusekategoorias olid parimad: I koht Robi Pinta (321 tähemärki minutis, 10.b), II koht Hendrik Tali (vilistlane), III koht Triin Tibar (töötaja). Auhindadega toetas Tallinna Haridusamet. Kindlasti oli see üle linna parima tehnilise lahendusega üritus! Vaata pilte. Kolmapäeval, 30. mail toimus Lillepaviljonis pidulik vastuvõtt, kus Tallinn tänas ja tunnustas hariduskonkursside võitjaid. "Haridusuuendus 2018" tunnustuse saaja on just meie kool ja seda kahes valdkonnas. Esimeseks valdkonnaks oli “Õpetajate koostöisuse arendamine”, kus kool oma “Maailmaränduri ainega” on astunud suure sammu edasi ainetevahelsies lõimingus ja õpetajate koostöö osas. Teiseks valdkonnaks oli “Õppija päeva disain” ja siin sai määravaks just kooli mitmeaastane panus liikumistegevuse propageerimisel ja integreerimisel igapäevaste kooli tegevustega. Lisaks tunnustati kooli tervisemeeskonda konkursil "Tervise tegu 2018" ja seda pikaaegse süsteemse ja järjepideva töö eest. 24. mail 2018 kogunes suur osa Lasnamäe rahvast Kuristiku koolimaja ette üheskoos laulma ja tantsima. Tallinna Kuristiku gümnaasiumi laulu- ja tantsupidu, mis toimub traditsiooniliselt maikuu teisel poolel, annab hea ülevaate õppeaasta jooksul muusika, tantsu, kunsti, käsitöö ja muu huvitegevuse vallas tehtust. Kuristiku laulu- ja tantsupidu toimus sel aastal juba 31. korda! Laulu- ja tantsupeol osalesid põhiliselt Kuristiku kooli lauljad ja tantsijad, nii suured kui ka väikesed – kokku oli kavas 26 numbrit. Külalisteks oli peol sel aastal Kivila lasteaia Merekivi rühm, Pae Gümnaasiumi mudilaskoor ja 1. klassi tantsurühm, JJ-Street House ja Locking grupp ning Rae Huvialakooli ansambel. Tänavune laulu- ja tantsupidu oli seotud ka kevadise perepäevaga, mille raames tulid külla Ida-Harju politseijaoskond, kes tegid lastele erinevaid ristsõnu, nuputamisülesandeid, rääkisid küberturvalisusest ning tutvustasid liiklusreegleid. Kaitseliidu külalised tutvustasid oma varustust, rääkisid „kodutütre“ ja „noored kotkad“ grupiga liitumisest, tegid erinevaid mängulisi tegevusi ja lennutasid ka suitsugranaati. Kuristiku hoolekogu eestvedamisel sai osta loteriid, õuekohvikus küpsetisi ning 8. klassi tüdrukute loovtöö raames valmistatud Karjala pirukaid, mille kõige tulu läheb lõpuklassi parima eksamite sooritaja stipendiumiks. Pidu poleks olnud nii vägev ilma toetajateta: Tallinna Kuristiku Gümnaasium, Lasnamäe Linnaosa Valitsus, Kuristiku Söökla ja perekond Karavajevad, Hoolekogu ja Eventech. Erilised tänud on ära teeninud peo peakorraldaja Triin Tibar, õhtujuht Erin Promet, Aivar Metsaveer koos multimeediaringiga, juhendajad ning kõik lapsevanemad/sõbrad/tuttavad, kes tulid kohale ja andsid oma panuse peo edenemisele. Märtsikuu kontsertetendused Lindakivi Kultuurikeskuses olid väga menukad ja kuna publiku tungiv soov oli seda veel kord näha, siis otsustasime teha veel ühe kontserdi. Et viimane ja veel vingem show õnnestuks, siis vajasime teie kõigi toetust Hooandja.ee lehel. Iga väiksemgi toetus oli abiks. Aitäh Sulle, et saime Hooandja eesmärgi täidetud :) Seega soovime sel aastal siduda lastekaitsepäeva Kuristiku nutivaba päevaga, et lastel oleks ikka rohkem aega üksteisega suhelda. Nutivaba päeva eesmärk on juhtida tähelepanu nutiseadmete liigse kasutamisega kaasnevatele ohtudele. Nutisõltuvus on üks suuremaid tänapäeva ohte, mida noored sageli ise ei tunneta. Palume klassijuhatajatel sellest klassile rääkida ja lühidalt selgitada. 23. mail käisid meil külas 3 professorit ja 11 üliõpilast Põhja-Carolina ülikoolist USA-st. Nad olid Euroopa ringreisil, et tutvuda erinevate haridussüsteemide ja koolidega. Esialgu vestlesid nad juhtkonnaga ja siis kohtusid 11. klassi õpilastega. Meie kool meeldis neile väga ja kokkuvõttes meeldis Eesti neile palju rohkem kui näiteks Soome. Nad kahetsesid, et neil ei olnud planeeritud rohkem aega kohtumisele, sest nii õpilased kui ka külalised oleksid soovinud jätkata huvitavat vestlust ja grupitööd. Väga menukaks osutus Erasmus+ koolidevahelise strateegilise koostöö programmi raames valminud film meie koolist, mida 11. klass neile esitas, sest külalistel ei jätkunud aega isegi korraliku ringkäigu jaoks. Õppejõud John Nietfeld ja Margarita Eero leppisid kokku, et sellised kohtumised hakkavad toimuma edaspidi igal kevadel. HeadRead festivali raames külastas Eestit Šoti kirjanik ja jutuvestja Janis Mackay. Meie kooli õpilastel vedas, sest Briti Nõukogu abiga oli meil 23. mail au näha ja kuulda tema esinemist Kuristiku gümnaasiumi aulas. Janis Mackay jutud olid lihtsad, aga väga intrigeerivad ja kaasahaaravad. Kogu esinemine oli nagu interaktiivne teatrietendus, sest õpilased laulsid suure innuga kaasa Šoti viise ja kordasid Robert Burns`i luuletust. Sel neljapäeval, 24. mail kell 18.00 toimub Kuristiku laulu- ja tantsupidu koolimaja ees. Avatud on erinevad müügiletid. Pilet-kava maksab 1 euro. Enne laulu- ja tantsupidu on lapsevanemad oodatud mõttetalgutele! Mõttetalgud "Üheskoos" toimuvad algusega kell 17.00 koolimajas A-106 klassis. Mõttetalgud on arutelu, kus kool ootab mõtteid ja ideid, millised võiks olla kooli järgmiste aastate tegevused. Ootame vastuseid küsimustele: Millised on vanemate ootused ja kooli ootused kogukondadele? Mis on hästi ja mida teha tulevikus teisiti?			OSCAR-2019
I preemia – „Lõpused“, Ott Alver, Alvin Järving, Mari Rass, Sander Paling, Heleriin Vaher (Arhitekt Must) EKAK määratleb kodanikuühiskonna ja avaliku sektori partnerluse alused ja raamistiku kodanikuaktiivsuse edendamiseks ning demokraatia tugevdamiseks Eestis. Kodanikuühiskonna arendamine tähendab nii kodanike kaasamise ja omaalgatuse tõhustamist kui ka kodanikeühenduste institutsionaalse võimekuse kasvatamist. Riigikogu korraldab EKAKi elluviimise ja kodanikuühiskonna arengu arutamiseks igal teisel aastal vastavasisulise olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu. EKAK rakendamise arutelud on toimunud viis korda. Riiklikult tähtsa küsimuse aruteludele on eelnenud Riigikogu põhiseaduskomisjoni, kultuurikomisjoni ja sotsiaalkomisjoni avalik istung. Vabariigi Valitsuse ja kodanikuühenduste esindajate ühiskomisjon Eesti kodanikuühiskonna arengu kontseptsiooni rakendamiseks EKAKi prioriteetide ja põhimõtete elluviimist koordineerib 22-liikmeline EKAK ühiskomisjon, mille tööd juhib siseminister. Komisjoni tööd koordineerib ja teenindab Siseministeerium. Eesti kodanikuühiskonna arengu kontseptsioon näeb ette, et kodanikeühenduste ja avaliku võimu esindajad lähtuvad oma koostöös sellistest põhimõtetest ja väärtustest nagu kodanikuaktiivsus, osalus, austus, partnerlus, vastutus ja aruandmiskohustus, kodanikualgatuse poliitiline sõltumatus, korruptiivsuse vältimine, säästev ja tasakaalustatud areng ning võrdne kohtlemine. Koostööpõhimõtete järgimise üle teeb järelevalvet valitsuse ja kodanikeühenduste esindajate ühiskomisjon, mis on moodustanud selleks vastava töörühma. Töörühma poole saab pöörduda juhul, kui asjad ei toimi nii, nagu koostöö hea tava ette näeb. Töörühm ei karista ega mõista kedagi hukka, vaid aitab avalikul võimul ja kodanikeühendustel EKAK-i põhimõtteid tõlgendada ning paremini mõista, kuidas EKAK töötab. Samuti annab töörühm hinnanguid põhimõtete järgimisele ning soovitusi koostöö paremaks korraldamiseks. Otsustamisel lähtub töörühm EKAK-is kirjeldatud põhilistest õigustest ja kohustustest, mis on seotud kodanikeühenduste ja avaliku võimu tunnustamise ja esindamise, nende partnerluse, poliitikate väljatöötamise ning vahendite kasutamise ja aruandlusega. Töörühma poole saab pöörduda iga vabaühendus ja avaliku võimu asutus, kes tunneb, et koostöö teise poolega ei laabu kodanikuühiskonna arengu kontseptsioonis kirjeldatud põhimõtetest lähtuvalt. Töörühm saab aidata näiteks juhul, kui üks koostööpool ei ole andnud teisele koostööks vajalikku teavet, on eiranud vastastikuse tunnustamise kohustusi või ei arvesta osalemiseks tingimuste loomisel kõigi huvirühmadega. Enne töörühma poole pöördumist tuleb teha omalt poolt kõik, et erimeelsused ise lahendada ja koostöö toimima saada. Selleks soovitame: läbi lugeda EKAK; leida EKAK-i teisest ja kolmandast peatükist õigused ja kohustused, mida teie meelest pole järgitud, ning rääkida neist oma organisatsiooni juhtkonna või liikmetega (arutada tuleks, kas ka teised näevad õiguste või kohustuste eiramist samamoodi ning mida saaksite ise koostöö parandamiseks ette võtta); võtta ühendust oma koostööpartneriga kas avalikust sektorist või vabakonnast ning arutada, kas ja kuidas oleks võimalik viia koostöö EKAK-iga kooskõlla (kohtumisel, kirjas või vaides tuleks kindlasti viidata EKAK-i punktile, mille osas tunnete, et koostöös on eksitud); kui erimeelsused jäävad, pöörduda ühiskomisjoni töörühma poole, kes annab omapoolse hinnangu. Töörühmale saab pöördumise (vt pöördumise vorm (65.12 KB, RTF)) saata digitaalselt allkirjastatuna e-posti aadressile ekakjarelevalve@list.siseministeerium.ee. Pöördumise allkirjastab organisatsiooni allkirjaõiguslik isik. nimetada EKAK-i koostööpõhimõte, mille vastu pöörduja meelest on eksitud, ning koostööst tulenev õigus või kohustus, mida koostöö osapool või -pooled ei ole pöörduja hinnangul järginud; selgitada, milliseid võimalusi on pöördumise esitaja olukorra lahendamiseks kasutanud ja milline oli tulemus; Töörühma sekretariaat, mille moodustavad Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liit ja Siseministeerium, vaatab pöördumise läbi ning annab esmase hinnangu, kas kirjeldatud eksimus seostub mõne EKAK-i koostööpõhimõttega. Kui mitte, antakse sellest pöördujale teada. Kui seos aga leitakse, kutsutakse kokku töörühm ja kogutakse vajadusel lisamaterjale, sealhulgas selgitusi mõlemalt osapoolelt. Töörühma esimees kutsub ühiskomisjoni liikmete hulgast kokku töörühma, kuhu kuulub kaks avaliku võimu ja kaks vabaühenduste esindajat. Töörühma liikmed valitakse vastavalt pöördumise teemale ja komisjoni liikmete kogemustele. Nende organisatsioonide esindajaid, keda pöördumine otseselt puudutab, töörühma ei kaasata. Töörühm vaatab esitatud materjalid läbi mõistliku aja jooksul, hinnates konkreetse juhtumi vastavust EKAK-i põhimõtetele, ning annab koostöö paremaks korraldamiseks soovitusi. Töörühma hinnang saadetakse kõigile juhtumiga seotud osalistele ning see tehakse kättesaadavaks Siseministeeriumi veebilehel. Töörühm vastab pöördujale 30 päeva jooksul. SISSY UTAZÁSI IRODA - Akciós utazások központja Gödöllôn, repülôjegy, utasbiztosítás, valutaváltás ...			OSCAR-2019
Ükskord kurtsin, et pole pikka aega kinno saanud minna. See viga on nüüd parandatud ja Kariniga oleme teinud paar kinokohtingut. Kõik kolm filmi on tema valitud ja mis ma öelda oskan, järgmine kord tal enam sõnaõigust pole :D:D Esimese filmina käisime vaatamas Kong: Skull Island‘it. Karin on miskipärast King Kongi fänn ja nii ma end ära rääkida lasin. Minu jaoks oli aga pettumus üsna suur. Iseenesest viga polnud ju midagi. Oli olemas natuke sisu, oli olemas hiiglaslik koletis, vapustavad ja maalilised pildid loodusest, natuke romantikat, huumorit, salakavalad tegelased ja avastamata maailm. Ometi sellest ei piisanud ning see “miski” jäi puudu. Tegu pole halva linateosega, kodus diivanil ajaviiteks kõlbab küll. Kinno aga mitte nii väga. Isegi tuntud nimed-näod ei päästnud (ok, Hiddlestoni oma nats päästis :D), ma ei saa aru, kuidas nendega sai nii pointless filmi teha :D Sisu ise on lihtne, kamp teadlasi tahab minna seni avastamata saarele “uurimisretkele” ning neid saadab-turvab õhuvägede divisjon. Pärast tuleb muidugi välja, et teadlased ei tahtnudki maakoore kihte uurida, vaid koletist avastada. Kong saab vihaseks, et suvalised tüübid ta kodu pommitama tulevad ning notib enamuse neist maha. See jälle ei meeldi sõdurite ülemusele (Samuel L Jackson), kes võtab oma eesmärgiks Kong hävitada. See pani veidi mõtlema inimloomusele üleüldiselt. Nad tungisid võõrale territooriumile, hakkasid pommidega maastikku hävitama (tehes seeläbi liiga arvukatele olenditele) ning siis said kurjaks, kui Kong oma saart kaitsma hakkas. Kuidagi kurb hakkas, kuidas inimesed peavad end nii targaks ja ülevaks teistest liikidest, mõtlemata sellele, mis tagajärgi nende tegevus toob. Kui lõpus Kongi nii-öelda tausta teada sai, hakkas veel kurvem. Iseenesest oleks saanud väga sügava sisu ja mitme tegevusliiniga filmi, aga kahjuks jäi kõik veidi pealiskaudseks. Näiteks Jacksoni tegelaskuju kohta võis aimata jah, miks ta lõpuks nii hullumeelne oli, aga samas oleks saanud kindlasti paremini väljendada, miks ta Kongi endale nii kinnisideeks võttis ja enam mõistuse häält ei kuulanud. Samas, mis tegi filmi nauditavaks, oli saarele aastate eest lõksu jäänud sõduri liin ning tema kojujõudmine. Fun fact: Karin nuttis lõpus :D Järgmisena valis Karin välja “Kaunitar ja Koletise”. Ma teadsin selle kohta ainult seda, et peaosatäitja on Emma Watson ning see põhineb samanimelisel muinasjutul. See, et tegu on muusikaliga, oli meile mõlema suureks üllatuseks :D Õnneks laulmistega väga üle ei pingutatud, samas paar lugu olid küll sellised, mis venisid liiga pikale. Fun fact: peale meie olid saalis ainult lapsed :D Sellesmõttes, et… ei oska nagu midagi erilist filmi kohta välja tuua. Kõik oli nii, nagu muinasjutust juba teada, millegi uuega ei üllatatud. Taaskord selline lõbus filmike, mida hea mõnel kodusel filmiõhtul vaadata. Samas naerda sai mõne koha peal päris palju, tegelased olid kihvtid ja hästi välja mängitud ning lõpp, nagu ikka, ilus. Fun fact: Karin jälle nuttis :D Kui olime selle filmi ära vaadanud, oli kinoisu veel nii suur, et ei tahtnud õhtut lõppenuks lugeda. Pärast mitmedi viperusi ja mõtlemisi-ümbermõtlemisi seadsime sammud uuesti kinosaali. Seekord osutus valikuks “Life”. Ma arvan, et see oli üks kõige mõttetumaid filme, mis ma näinud olen. Samamoodi, nagu Kongi puhul, meelitati tuntud nimede-nägudega, mis aga loole ja filmile endale suurt midagi juurde ei andnud. Ma lootsin, et tegu on sellise mõnusa kosmosepõnevikuga või koguni -õudukaga, aga noh.. läks teisiti. Idee ja kõik oli ju üsna hea, aga teostus alla keskmise. Kõik tegelased olid nii pinnapealsed, nendega ei tekkinud mingit sidet ning kui keegi neist surma sai, siis oli suhteliselt ükskõik. Filmi mõte oli selles, et Marsilt leiti eluvorm, kes ellu äratati ning kes jõudsalt kasvama hakkas. Maal olid kõik üliõnnelikud, panid tulnukale ilusasti nime ja kõik oli super. Selle hetkeni, mil avastasti, et väike nunnu Calvin on targem kui kõik nad kokku ja üsna mõrtsukalike kalduvustega. Ning siis ta lihtsalt käis ja tappis kõik kosmonaudid ära. No peale kahe. Lõpp oli tegelikult etteaimatav küll, aga selleks hetkeks olin ma huvi täiesti kaotanud ja lihtsalt ootasin, kuna koju saab, seega veidi üllatusmoment isegi oli. Fun fact: me olime kinosaalis põhimõtteliselt ainsad naissoost isikud :D Whoaa, kas tõesti on mul praegu blogileht lahti ning kas tõesti ma kirjutan praegu esimest blogipostitust üle… peaaegu-viie-kuu? Let’s call it a christmas miracle :D Võiks siia tuua vähemalt kolm adekvaatset ja lõpmatus koguses mitte nii adekvaatset vabandust-ettekäänet, miks ma nii kaua blogimaastikult eemal olen olnud, aga.. ei ole vist nagu mõtet. Tegelikult naljakas, kuidas ma igatsesin iga päev blogimist ning väikese kadedusetorkega lugesin oma lemmikute postitusi, mida tuli vahel päevas mitu korda, sirvisin FB blogijate gruppi ja ise samal ajal ei suutnud wordpressi lahtigi teha. Ma ei tea, kas selle pausi nii pikaks ajamine oli hea idee või oleks pidanud hambad ristis kas või pildipostitusi tegema, et oleks sellest mõõnast valutumalt välja tulnud… Olen sellest ka varem kirjutanud, et mida aeg edasi, seda rohkem privaatsust ma tahan, ka siin blogis (ja seda ütleb inimene, kes sellesse postitusse pesus buduaaripilte lisab :D). Enam pole see aeg, kus 18-aastane Liis valimatult kõik kirja paneb või oma nime alt Tokio Hoteli fanfictioneid kirjutab…Ja siit tulebki mu dilemma, sest ühelt poolt ma olen harjunud ennast jagama, teisalt tahaks midagi endale ka hoida ning selle kuldse kesktee leidmine on raske. Peaaegu sama raske, kui töö ja eraelu lahus hoidmine või töö ja vaba aja eraldamine. Aga see juba teise postituse teema, sest ma võiks piiiikalt kirjutada sellest, kuidas ma viimased 9 kuud olen tundnud, nagu ma oleks 24/7 ametipostil ning ka vabadel päevadel ei oska ma end puhkerežiimi suruda. Mõtlesin ühe kokkuvõtva postituse ka kirjutada, aga ma ei tea. Ma nagu olen jälle selles punktis, kus ma ei jaksa ära oodata, et see 2017 juba läbi saaks. Selline kerge deja vu tunne on, sest eelmisel aastal samal ajal kirjutasin ma täpselt sama asja :D Ja kuigi see aasta algas väga hästi ning lootustandvalt (#newyearnewme), siis mida lõpupoole, seda rohkem ma kuidagi.. kaotan ennast jälle ära. Ma ei tea, kas seetõttu, et ma ise ei jaksa tervet aastat stabiilsena hoida ja väsin ära või sellepärast, et ma tõmban halba õnne ligi või äkki on tähtede seis lihtsalt natuke kehv- kuigi Mangi horoskoop lubas mulle ideaalset aastat! Üks meist igal juhul valetab.. Samas pole põhjust viriseda ka, tegelikult on kõik ju okei.. lihtsalt võiks olla kordades paremini :D Aga mis siin ikka, ei hakka oma comeback-postitust liiga pikaks ajama. Kõik need imelised pildid on teinud Georg-Sander Männik, kelle kodulehe leiate SIIT ja instagrami SIIT. Tegu on mu elu esimese buduaarishoodiga ning kui lihtsalt kiirelt tulnud idee peale ja ilma suurema ettevalmistuseta tulid välja nii awesome pildid, siis täitsa ootan, mis tulemus on järgmine kord natuke kindlama plaaniga. Üldiselt tunnen ma end kaamera ees ka riietes olles ebakindlalt, aga GSMiga oli kõik väga chill. Ma nüüd ei teagi, kas asi oli selles, et tegu pole mu jaoks enam võõra inimesega, selles, et ta ise on nii easygoing tüüp või mõlema segus, aga igal juhul pildistama soovitan temaga minna küll :) PS. Üle pika aja sattusin ka blogi kommentaariumisse ning heaks kiitmist ootava sektsiooni all oli Laura kommentaar ja apppppiiii, kui armas sa oled!! Ning selle positiivse noodiga ma tänaseks lõpetan. Järgmise korrani, mis loodetavasti pole poole aasta pärast :D Teate seda olukorda ja tunnet, kus teil on silme ees mingi teatud riideese ning te lihtsalt ei leia seda õiget, mida ette olete kujutanud? Teate, mis on sellest veel halvem tunne? Kui leiate selle ideaalse riideeseme, mis on 100% selline, nagu olete tahtnud…ja siis avastate, et see ei sobi absoluutselt selga :D #materiaalneliis “Tule ja paita mu siidpehmet ja karvast kõhtu…et ma saaks kõik küüned ja hambad sulle kätte lüüa :):)” Ela siis sellisega koos Ma ei tea, kuidas järjekordne suvi on jälle peaaegu möödas, ilma et ma midagi teha oleks jõudnud. Samamoodi ei tea ma, miks tundub iga kord hea mõte võtta just suvel endale lisatöö. Seekord aitan välja üht tuttavat, kellel oli puhkuseasendajat vaja. Einoh, raha on hea küll, aga ausalt, ma ei tea, kes mul selliseid otsuseid laseb teha, kui ma ilmselgelt neid teha ei oska ja pärast kahetsen natuke :D Avastasin natuke aega tagasi, et viimase kahe kuu jooksul pole mul olnud ühtegi sellist rahulikku kodus ärkamist. Sellist päeva, kui saangi magada nii kaua, kui tahan ja kohvi juua! Ma reaalselt ei mäletagi, kuna ma viimati hommikul kodus kohvi jõin ja vaikselt päevaga alustasin. Viimasel ajal on kuidagi tamp väga peal, öösiti ei saa magada ning hommikuti samas peab juba kuuest üleval olema. Arvestades seda, et ma pole üldse hommikuinimene, siis jah… Tegelikult selliseid mõnusad hommikuid on olnud küll, lihtsalt mitte enda kodus. Olen mõned korrad põgenenud Tallinnasse ja mingil põhjusel meeldib seal aina enam. Kahtlustan merd. Mulle ei meeldi eriti laevaga sõita ega ujuda, aga mere ääres olla on alati kuidagi nii rahustav. Vahet pole, kas on tuuline ja vihmane või ilus ja päikesepaisteline ilm- nii kui meri paistma hakkab, ununevad kõik mured ning kergem on hingata. Viimane kuu on olnud..katsumusterohke. Mitu halba uudist päevaste vahedega tegid oma töö. Lisame siia mingid mõttetud pinged ja oma ülemõtlemised ning tagajärg on, et ma pole paar nädalat saanud korralikult magada. Päeval on hea kerge kõik mõtted kaugele lükata ja keskenduda konkreetsele hetkele. See läheb mul kahjuks aga meelest, et öösel tulevad kõik need eemaletõugatud mõtted hooga tagasi ja siis juba nende eest ei põgene. See aga ei tähenda, et ma ei üritaks :D Mulle tutvustati üht Netflixi sarja “The Ranch” ning kui ma seda paar päeva binge watchinud olin ja see ära lõppes, siis oli päris kurb olla küll. Nagu, mida ma nüüd oma eluga peale hakkan? Uued osad tulevad alles novembris, aga sinna on niiii kaua aega. Kuna “The Ranch” on mõnusa “That 70’s show” vaibiga (ehk sellepärast, et kaks peaosalist on mõlemas sarjas samad..), siis võtsingi viimase uuesti ette. Ostsin omale uue pehme pleedi ja isssssand kui hea on selle all keras olla, veini juua ja sarja vaadata. It’s the small things! Olen isegi pildistamise nii tahaplaanile lükanud, aga kuna mind kutsuti üht pulma natuke jäädvustama, siis peaks kaameralt tolmu ära pühkima. Et midagigi meelde tuletada, kutsusin Mairi õhtusele jalutuskäigule ja noh, ütleme nii, et sai tunnetuse veidi tagasi küll. Aga ainult veidi. Lisaks avastasin, et mu autofookus ei taha hästi enam koostööd teha ja mälukaart on omadega läbi. Kokkuvõtvalt võib öelda, et life’s good, aga samas pole ka, suvi on möödunud kahe silmapilgutusega, ma olen lugenud nii häbiväärselt vähe (uusi) raamatuid ning maale puhkama polegi põhimõtteliselt jõudnud. Ma arvan, et mu perekond on mu juba välja arvanud enda hulgast. Hea, kui nad mu nägugi mäletavad :D Aaga okei. Ilusat kolmapäeva jätku teile ja ma lähen teen ühe järjekordse tassi kohvi, et siin kummitusmajas ikka vastu pidada.			OSCAR-2019
Vabakujunduslik ansambel asub Tallinna-Narva maantee lähistel. Kukruse mõisat (saksa k Kuckers) on esmamainitud 1453. aastal. 19. sajandil kuulus mõis von Tollide aadliperekonnale, kelle kätte ta jäi kuni 1919. aasta võõrandamiseni. Mõisa viimane omanik oli Hermann von Toll. Mõisa peahoone on ehitatud mitmes osas. ühekorruseline barokne kiviehitis püstitati arvatavasti 18. sajandi teisel poolel. 19. sajandi algul pikendati seda eenduvate tiibade lisamisega, andes hoonele klassitsistliku ilme. Sama sajandi lõpul ehitati vasak tiib kahekorruseliseks. Parempoolsest otsast restaureeritud mõisahoones asub firma Viru Restauraator kontor, kelle käes on ka mitmeid kõrvalhooneid. Restaureerimise käigus on leitud ja avatud mõisahoonest väljuv maa-alune võlvitud käik, mille rajamisaeg ja otstarve on seni teadmata. Paruni suureks üllatuseks põlesid aga kõikjal tema suure mõisa aladel lõkked ja rõõmsalt hüplevad leegid valgus tasid karjaste väsinud nägusid. Paruni raevul ei olnud piire – tema korraldusi ei täideta! Vihaselt tormas ta ähima lõkke äärde ja kivistus üllatusest: puude asemel põlesid lõkkes kivid. Põlevkivi kaevanduse 50-aastasejuubeli puhul püstitatud vagonnetile oli paigutatud pliit tekstiga: 1916 aasta juunis siin on kaevandatud tööstuseks esimene põlevkivi kogus. 1916-1966. On vaja mainida, et tegelikult esimene tööstuslik põlevkivi oli kaevandatud natuke kaugemal, kohal, kus praegu asub Koolinoorte Loomemaja plats. Kuid vagonett paigutati ikka õigele kohale kuna sellega on seotud üks legend. Sellel kohal postimees Juul kunagi ehitas oma perele põlevkivist ahju, teadmata, mis kivi see oli. Sellest ta sai teada pärast, kui ahi hakkas põlema – mis oli legendi sündi põhjuseks. Ida-Virumaa üheks arvestatavaks turismiobjektiks on muutunud endisest Kohtla kaevandusest kujundatud muuseum. Muuseumisse pääsemiseks tuleb tähele-panelikult jälgida Kohta-Järvest alates üles pandud viitasid. muuseumi peahoones saab tutvuda kaevandust ja sealset tööd tutvustava ekspositsiooniga: kaevurite varustus, tööriistad, lambid ja põlevkivinäidised. Pärast ekspositsiooniga tutvumist on võimalus laskuda 8 meetri sügavusele maa alla, kus on avatud üle 1,5 km vanu kaevanduskäike. Maa all olles veendute oma silmaga, et põlevkivi asub Kui kõht tühjaks läheb, on võimalik gruppidele maa alla ka kaevurilõuna tellida. Jõulude ajal on kaevanduskäikudes avatud päkapikumaa ja Eesti ainukesest maaalusest postkontorist on põnev fossiilide kivistisi otsida. Tehismägedel ja Aidu karjääris on võimalik nautida maastikuautoretki Ereda ausambal on tekst «Kedagi pole unustatud, midagi pole unustatud! Siin on hukatud, põletatud ja maetud ligi 2000 fašismiohvrit aastatel 1943-1944». tähelepanu juba kahe viimase sajandi vältel – eelkõige kambriumi ja alamordoviitsiumi suurejoonelise paljandina. Ida-Virumaal asub ainult väike osa Ölandist Laadogani ulatuvast ligi 1200 km pikkusest klindist. Riikliku kaitse all olev pankrannik on esitatud UNESCO maailmapärandi nimistusse kandmiseks. looduskaitsekomisjon valis 1996. a üldsuse ettepanekul Eesti kõrgeima, 25 meetrise Valaste joa Põhja-Eesti pankranniku looduspärandiks ja rahvuslikuks sümboliks. 2003. a sügisel tehtud mõõtmised juga ilus ja võimas, kui vett vähe, siis üksnes ilus. Joa ette ehitatud vaateplatvormilt võib nautida vaadet joa tagapõhjaks olevale enam kui 35 m kõrgusle kirjuvöödilisele seinale. Seal on näha ligi 80 miljonit aastat meie kodumaa geoloogilisest minevikust.Joa lähedal on ööpäev läbi avatud 26kohaline kohvik. Üksteist aastat hiljem (1508) oli Järve mõisa omanikuks Clausz Wedewesi lesk ja selle noor poeg Gerth, kes juba samal aastal loovutasid mõisa Hans Paykyllile. Paykyllide suguvõsa jäi Järvele 1815.a-ni. On arvatud (Villem Raam), et kui mõis läks Paykyllide kätte, ei olnud kindlustatud mõisamaja meieni säilinud kujul veel ehitatud. See püstitati uue ning püsivalt paigale jäänud omaniku Hans Paykylli algatusel sama sajandi esimesel veerandil, arvatavasti peale 1508. aastat. Koos Edise feodaallinnuse ja Jõhvi kindluskirikuga moodustas see tähtsa sõjalise tugipunkti Narva-Tallinna teel. Linnus ehitati arvatavasti Narva või Tallinna ehitusmeistri poolt ja ehituse rajamisel püüti arvestada selle kaht funktsioonielamu ja kindlus. Kaitsefunktsioone arvestades ehitati hoone tunduvalt kõrgemale ja see koosnes tornelamust. Esimesel korrusel asus kelder koos kaevuga ja keldri kitsad ja pilujad aknad võimaldasid neid kasutada laskeavadena. Sellele järgnes peakorrus ja veel kaitsekorrus. Kindluselamu põhjaküljel asus kindlustatud eelhoov kõikide mõisaeluks vajalike kõrvalhoonetega. Järve mõisamaja oma põhiplaanilt oli lihtne ristkülik (suurusega umbes 11,5 x 17,5 m). Kuni 2 meetri paksused välisseinad olid valdavalt linnuslikud. Tavalistes mõisates selliseid ei esine ja nad ületavad märgatavalt ka kirikute keskmise seinapaksuse. Kolmest algkorrusest on säilinud vaid kaks, kuna kolmas - kaitsekorrsus - purustati arvatavasti kas Liivi (1558-1583) aastail või Põhjasõjas. Mõlemad põhikorrused on ühteviisi jaotatud kaheks ruumiks, millest üks on suurem ja esinduslikum ja läheneb põhiplaanilt ruudule. Teine on märksa väiksem ja küünib vaid pikuti suurema ruumi mõõtmeteni. Algselt ilma võlvideta soklikorrus (keldrikorrus) oli peaaegu 3 meetri kõrgune ja muutus keldrikorruseks alles hiljem, pärast võlvlae ehitamist. See oli varustatud aknataoliste laskeavadega ja võis vajaduse korral horisontaaltuld kasutades täita olulisi kaitseülesandeid. Peakorruse mõlemad ruumid olid erinevad mitte ainult pindalalt vaid ka kõrguselt. Suure võlvruumi kõrgus oli 6,9 meetrit, naaberruumis 3,5 meetrit. Neil erinevatel kõrgustel oli oluline tähendus kaitsekorrusele, kus moodustus ligi 3,5 meetrine vaheruum, millel oli hoone kaitsesüsteemis tähtis positsioon. Alt läbi põhjaseina üles suunduv müüritrepp lõpeb just tolle ruumini jõudes ja ei ulatu sealt enam kõrgemale ja seega edasipääs kaitsekorrusele oli võimalik ainult redeli abil. Ja seda võis viimases hädas kõrvale heita. Seega sai kaitsekorruse muuta isoleeritud võitluskorruseks. Arhitektuurilise üksikmotiivide vaatlusel äratab linnuse karakteristika seisukohalt hoone peaukse asukoht. Ootamatult asub see Järvel soklikorruse põhjaseinas vaatega vastu majandushoovi. 1848.a-st kuulus mõis von Arnoldite suguvõsale ja esimesena on kirjas haagikohtunik Reinhold von Arnold (kes muuseas kolm korda valiti tagasi haagikohtunikuks). Von Arnoldite ajal ehitati kindluselamule külge ka tiivad ja keskosa sai tunduvalt kõrgemaks (neist on säilinud kaks korrust) ja seega meenutas see lähedal asuvat Kukruse mõisa. Üheks omapärasemaqks mõisnikuks on olnud Friedrich von Arnold, kellest on säilinud küllaltki palju materjale ja kuna ta oli ka kirglik jahimees ning hea mõisnik oma teenijate suhtes. Muuseas, tema teenijaskond oli kohalik elanikkond ja seda on näha ka teenijaskonna fotol (all nimed ja kõik eestlaste omad). Von Arnoldid lahkusid siit 1939.a-l Saksamaale, praegu elab suurem osa järeltulijatest Rootsis ja osa on täna ka meie keskel. Uuesti hakati Järve mõisast rääkima 1958.aastal, kui otsustati mõis taastada ja siia rajada restoran. Kahjuks tehti nende jaoks väga vähe uurimustööd ja nii mõnigi ajalooline kõrvalehitus läks kaduma. Edaspidi korraldati Järve mõisa põhjalikum uurimine ja selle tööga tegeles Villem Raam.1966-1976.a.-l korraldati tema juhtimisel väliuurimise ja taastamistööde uuringud ja selle kohta ilmus ka mitu kirjutist: 1978.a.-l "Ehitusajaloolisi tähelepanekuid Järve vasallinnuse väliuurimis- ja taastamistöödelt (1966-1976.a.), kus on sees materjal 41 lehel 52 foto ja 4 graafilise lehega; ja varasem 1967.a-l Järve vasalllinnus. Restaureerimis- ja uurimistööde plaan ja seletuskiri."- need materjalid on praegu Tallinna KRPI arhiivides. Uus projekt tehti 1975.a-l (autor Inna Võsu) ja nüüd pidi siia tulema ühiskondlik toitlustuskeskus ja selleks puhuks tehti küllaltki suur eeltöö ja püüti säilitada ja taastada arhitektuuriline ilme ja omapära - kahjuks jäi see projekt ka lõpuni teostamata (tellis Kaubandusvalitsus). Hiljem püüdis Kohtla-Järve sovhoos siia rajada oma tavandimaja (mõlemale oli tellitud eraldi projektid). Üheks kõige suuremaks takistuseks on saanud kõrval asunud lihakombinaadi tsehh, mis rikkus veed ja seega keelati hoone kohaldamine ühiskondlikuks toitlustus- või teenindusasutuseks. Seega hoone ei ole saanud praktilist kasutamist ja olgugi, et esimesel restaureerimisel sai peale korralik kivikatus ja hoone omandas suursuguse ilme (seda võib veel näha ühel Paul Aava akvarellil, mis praegu on Põlevkivimuuseumi kogudes). Arthur Ruusmaa - kes on kasutanud muuseumi materjale, oma väljakirjutisi, von Arnoldite märkmeid ja 1983.a. kodu-uurijate kokkutuleku materjale).			OSCAR-2019
Sooduspakkumistest, säästunippidest ja dividendide noppimisest: Second hand võistupakkumine on moodne rahvasport Ahoi, kuidas teil läheb? Kas elasite jaanid kenasti üle? StarFM kutsub kõiki, kes jaanidel joogi - ja söögieelarvega üle pingutasid, mingit rahamängu mängima, kus võiduvõimalus on mingi umbes 1/823536580 aga noh, kui süüa tahaks, siis miks mitte? Mul õnneks seda muret ei ole, et jaanidele kulunud oleks, nimelt alustasin juba enne jaani traditsioonilise igasuvise projektiga "sööme kapid tühjaks", mis tähendab, poes olen viimase nädala jooksul käinud 1 korra, ja lähinädalatel rohkem plaanis pole. Seegi kord läksin pigem teipi ostma ja taarat viima, aga kui juba seal olin, kasutasin võimalust ja täiendasin natuke värske puu- ja köögivilja varusid. Neid mul kappides nimelt ei ole, aga natuke peaks ikka värsket sööma. Aga et mis feilidest pealkiri pajatab. Noh, tunnistan siis paar oma viimase aja erilist "edulugu" üles. Saate ka naerda. Viimane näiteks oli selline. Kuigi meil keegi kodus üldiselt poest pudeli- või purgijooke ei osta, koguneb meile ikkagi pandipurke. Ma nimelt korjan loodusest üles, kui näen, et tropid on jätnud laiali. Või vahel pikemal reisil käies, kui kaasavõetud jook otsas, ostame pudeliga. Seekord käisin enne veel jäätmejaama mingit kraami viimas, ja leidsin sealtki prügikasti kõrvalt kotitäie pandipudelitega, tõstsin autosse, asi see mul siis ühe soojaga need panditaarapunkti ära viia. Panditaarapunktis selgus, et just päev peale jaanipäeva olid ka kõik teised otsustanud tulla taarat tooma. Järjekorras oli juba enne mind üle 5 inimese ja minu seljataha kogunes veel kümmekond. Minu ees oleval vennal oli nii palju taarakotte, et ta sai automaadist üle 25€ tseki. Kujutate ette? Ühe korraga üle 25€ taarat!!!! Ma ei kujuta ette, kui palju tal jookidele enne oli kulunud.. Kogu järjekorras seismise aja palvetasime kõik, et "peaasi et just minu ees masin katki ei läheks". Ühel vennal minu taga aga sai ootamisest villand ja kinkis oma taarakoti (üsna kleenukese, aga siiski!) hoopis mulle. Nii et tegelikult, kui nüüd mõelda, siis väga suureks läbikukkumiseks ei saagi seda pooletunnist taarapunktis käimist pidada. Aga minu skoor oli ainult 6.8€, mis kadus kohe puuviljade alla. Või teine feil. Kuidas me otsustasime perega sel korral minna peene reisi asemel ägedale metsikule automatkale. Noh, ikka telkide ja priimusega ja puukide ning sipelgate vahel metsapeatusi tehes. Mõtlesin, et see on ju imeline sääst - ostame ühe korra telgid, magamiskotid ja metsas toidutegemise varustuse, ning on meil tulevikus palju ägedaid matku tulemas! Ei pea mingite hotellide ja öömajade järgi oma tegemisi seadma, ja üldse, kõlab mõnusalt. Tulemus oli pea sama hull, kui Malluka suves. Kui kogu Põhja-Euroopa on viimased 2 kuud suhteliselt põuas ja kuumas vaevelnud, siis meie veetsime oma esimese öö telkidega looduses loomulikult täpselt selle ühe ainsa vihmapilve all, ja ühtlasi selgitasime välja, et meie telgid ei pea vihma. Maksid nad muidugi ka ainult 30€, ma nimelt ei tahtnud midagi kallimat esimesel korral osta, kartsin, et äkki jääb ainsaks telkimiseks, siis pole väga suur kadu. Noh.. ma nüüd ei teagi, kas kallima ja veekindlama telgi puhul oleks paremini läinud ja oleksime mõne öö veel katsetanud? Tuleb tunnistada, et ka madratsite puudumine ja metsas WC puudumine võis oma panuse anda. Igatahes oli mis ta oli, ülejäänund reisi ööd veetsime mõnuga looduskaunites kohtades kämpingutes sooja duši, köögi ja voodite mõnusid nautides, pagasiruumis hulk telke ja magamiskotte niisama ruumi võtmas. Nii palju siis minu säästuplaanist. Tegelikult ma tean, et selliseid telkijaid ja automatkajaid on ju mitmeid - kuidas teie teete? Kuidas teete telgielu nii talutavaks, et peale esimest korda kohe koju tagasi või kämpingusse ei lähe? Üldse on mul viimasel ajal tunne, et kui midagi saab viltu minna, siis ta kindlasti läheb. No et kui otsustad "proovida", siis kindlasti selgub hiljem, et see oli halb mõte. Ja enamasti osutuvad need nö proovimised küllaltki kalliteks õppetundideks, mida hea meelega oleks tahtnud vältida. Ahjaa, ühte toredat nippi kuulsin ka täna, rääkijaks oli üks säästu- ja finantsvabaduse guru, kuidas tema alati asjade väärtust hindab. Nimelt kujutab ta alati ette, et 10€ on tegelikult hoopis 50€. No näiteks vaatab poes 10€ asja ja mõtleb, et "kas ostaks? Hmm.. Aga kas see on 50€ väärt? Ee.. kindlasti mitte!" Ja kui see asi tema meelest 50€ väärt ei ole, jätab ostmata. Veidi naljakas ta ju on alati ette kujutada, aga kui sellega jääb hulk mõttetut kraami ostmata, siis miks mitte! Esiteks tunnistan kohe ausalt üles, et olen viimasel viiel aastal autot võimalikult harva pesnud. Sest noh, suht kallis lõbu on see minu meelest, kui just ei ole isiklikku voolikut jms käepärast. Pealegi paistavad nii kriimud ja roostetäpid minu vana autoromu päevi näinud kerelt vähem välja 😎 Aga vahel, kui olen pikalt kuskil puude all parkinud ja ukse avamiseks lingist enam haarata väga ei taha, peab selle tüki siiski ära tegema. Või noh, kui pole ammu vihma sadanud ja kangesti tahaks vihma ;) Nii ka eile. Juba mitu nädalat olid pereliikmed nurisenud, kui autot nägid, ja eks endalgi oli piinlik vaadata, hirmus must ja kole, tuli midagi ette võtta, kuigi väga ei tahaks raha niisama rentslist alla lasta.. Üks minu säästu-iidolitest rääkis aga, et tema ei käi kunagi autoga statoilis pesemas, ja mingist ultrapeenest eskpertidepoolsest käsipesust ei mõtlegi. Vaid käib oma autoga ise-pesulas, kus pesemine maksab 0.25€ minutis ja teeb kogu tüki 2€ eest ära! Saate aru?! 2€ eest peseb auto puhtaks, on see tõesti võimalik?! Minu jaoks on Eestis käies autopesu üks luksustest, sest küsitav 12-16€ (talvel kallim) tundub päris vähe siinse pesu hinna kõrval. Aga et autot on võimalik pesta 2€?? Hakkasin siis uurima, ja leidsin ka oma kodu lähedalt pese-ise-auto-puhtaks-tüüpi koha. Sõitsin autoga kohale, maksin esimesel korral 10€ ja nühkisin auto seebi, vee ja vaha abil kenasti läikima. Oli ilus küll, aga hinge jäi tunne, et - 10€, kas kuidagi palju pole ikka veel? Kui mõni vend teeb 2€ga.. Seekord pidin jälle minema, maksin esialgu 4€, ja sain selle eest kõigepealt auto märjaks, siis üleni seebitatud, siis loputatud, ja veerand vahatatud. Oi pagan, tahaks ikka üleni vahatada, nii et maksin veel 2€ juurde ja vahatasin lõpuni, lõpuks sai veelkord loputatudki. 6€ eest nägi auto minu arust super välja! Ja hinnaga olen muidugi super rahul! 6€ tundub mulle ikka juba valgusaasta kaugusel harjumuspärase 12-26€ summast. Aga kuidas seda siis veelgi vähendada? Kuidas teie teeksite? Äkki peaks esimese loptamise ära jätma, kohe seebi ja harjaga peale lendama, loputama, ainult aknad vahatama ja siis veel korra loputama? Mis arvate, kas on võimalik auto 2€ eest auto ära pesta, kui minut maksab 0.25€? Autopesula ise soovitab, et kui tahad lihtsalt loputada, siis kasuta 4€ programmi - eelpesu ja loputus, ja nende "harju keskmise liigutuskiirusega" saab väidetavalt auto loputatud 4€ eest.			OSCAR-2019
Täna on hinnatud mõnikord palju kallim kui raha. Nii et naised ei ole nii sageli võivad endale lubada külastada salongi ja teha endale mitte ainult maniküür, kuid spa protseduurid kätele. Kõik see sai võimalikuks tänu imelise idee brasiilia kosmeetikud. Kui on oma olemuselt brasiilia maniküür? Selline maniküür on väga lihtne ja nõuab minimaalsete kulude kuidas aega ja vaeva. Teda ei ole vaja erilisi tingimusi või kalleid vahendeid. Brasiilia maniküür – see on komplekt üks kord taotluse, mis sisaldab kõik vajalik olemas. Loodud selline komplekt minimaalne summa maniküür inventar on spetsiaalselt vajadustele brasiilia naised, kuid ideaalselt sobis ja elu kogu maailma üldsus. Selline maniküür meeldis paljudele tüdrukutele tänu mitmesugustele positiivseid omadusi kui miinimum negatiivne. Kogu protseduur võtab palju vähem aega kui klassikaline maniküür, mis nõuab teatud aega vees pehmenenud koore või spetsiaalse šampooniga ümbruses. Selleks, et brasiilia maniküür ole vaja olemasolu kohandatud koht. Seda võib teha isegi ise istub kodus teleri ees. Läbiviimine brasiilia maniküür ei nõua mingeid erilisi oskusi või kalleid vahendeid. Piisavalt teel koju hetk läbi hüppama poodi ja osta ühekordne setter. Protseduur ise on tegelikult kombineerides kaks meeldivaid hetki: kui selline maniküür ja terviklik nahahoolduse käed. Brasiilia maniküür viitab mitte trimmitud, nii meeldib seda tüdrukut, kes paanikas karta vähimatki valu või konksu üles salongis mingi nakkus. Tänu kõrgemale sisu toitainete ja kasulike ainete koostises täiteaine on omamoodi spetsialiseerunud lahkumist käte, andes õrnemalt, niisutus -, toitlustus-ja nahka pehmendav. Parandab üldist seisundit, küünte ja tema välimust, pleegitamine küüne plaat ja andes talle tugevust ja paindlikkust tänu vitamiinide ja mikroelementide sisalduvate täiteaine kindaid. Põhimõtteliselt selliseid praktiliselt ei ole, kui mitte arvestada, sest negatiivset iseloomustust asjaolu, et seda tüüpi maniküür ei saa, et naised on harjunud väga põhjalikud lõikamine kogu üleliigne ja keegi, kes teeb seda üks kord kümne aasta jooksul. Miinuseks võib loota väike-levimus brasiilia maniküür, kuna see on suhteliselt uus teenus kosmeetika turul. Mõned tõrjub hind protseduuri ja kosmeetika salongides , kuid kui võrrelda tema ohutuse ja hügieeniline sellise maniküüri, siis see on seda väärt. Protseduur ei ole vaja isegi tundub, et kulude vett, mis on väga oluline nendes riikides, kus hoolikalt viitavad sellele ressursile. Piisavalt kõigepealt hoolikalt töödelda käed ja antiseptiline. Kui vaja, ettevaatlikult eemaldada jäägid emailiga või kahenädalast katta küüned abil puuvill ketas, niisutatud vahend polish remover. Ettevaatlikult, kasutades vajadusel apelsini kinni ja hajuta kreem on kindad kõige kasulikum viisil. Kanda kaitsekindaid umbes 5-7 minutit nii, et nad kleepuksid tihkelt nahale käed. Selle aja jooksul on koor täis looduslikke toitaineid pehmendab ja niisutage naha-ja küünenaha, nii et edaspidi nendega on väga lihtne töötada. Kindad kohe pildistada ei tohi, on soovitatav pikendada kosmeetilise efekti, lihtsalt katkestas otsa kindad, liikudes sõrm juurde sõrm ja kasutades oranž pulgad suruge krai ümbruses. Kui vaja, saab eemaldada küünenaha kasutades küünte tangid. Pärast protseduuri eemalda kindad ja teeme käte massaaž, loputada midagi ei pea, nahk on küllastunud ja kõik üleliigne eemaldada saab pöördudes tagasi abi purgis. Allalaadimisteenus, mida kasutavad kindaid kreem on täis kasulikke aineid, mida ja teeb seda protseduuri selline ahvatlev ja kasulik. Allantoiin käivitab protsessid taaselustada nahka, muudab selle elastseks ja siledaks, aitab ka ravib kõik mikro praod ja kärped, näiteks paber. Keratiin tugevdab küüne plaat, muutes selle tugevamaks ja sile, ilma igasuguste defektide ja "lained" küüned. Teepuuõli on tugevate antibakteriaalsete omadustega, nõid sarapuu ja tugevdab veresoonte seinu, samuti on looduslik antiseptiliste. Mõlemad koostisosa, et soodustada kiiret haavade paranemist ja naha kahjustusi. Bisabolool – oluline vahend säilitada tundlik nahk, kalduvus lööbed, aitab rahustada ärritunud nahka. Nagu näha, on kõik näitajad on uudne toode on läbimurre iluravi. Tänu lihtsusele ja täitmise ja tähtsusetu kulude aega ja vaeva, ta lihtsalt kogub rohkem naiste südameid. Sest emasid ja äri naine peamiseks probleemiks on ajapuudus ja seda lihtsa protseduuri saab kergesti kombineerida oma puhkust! Või kui ei taha seda teha kõik ise, läbi hüppama ilusalong ajal oma lõunapausi. Kontorist keegi ei märka, ja küüned ja käed rõõmustab oma hästi hooldatud ja ilu! Kunagi elasid hüäänkoerad Musta Aafrika metsa- ja kõrbevabades piirkondades. Nad olid levinud merekallastelt metsapiirini. Hüäänkoera peamisteks elupaikadeks olid savannid ja rohumaad, kus leidus kõige rohkem tema saakloomi, sõralisi. [1] Inimasustuse laienemise ja küttimise tagajärjel on nende asuala kahanenud. 2012. aasta seisuga hinnati hüäänkoerte looduses elavat arvukust 6600 isendile.[2] Suurimad looduses säilinud hüäänkoerte asurkonnad on Tansaanias Selousi looduspargis, Botswana ja Namiibia piirialadel ning Zimbabwes Hwange ja Mana Poolsi rahvuspargis. Hüäänkoer on hundisuurune. Tema tüvepikkus on 76–102 cm, saba pikkus 31–41 cm, õlakõrgus 60 cm ja mass 16–23 kg. Kehaehituselt on ta sitke ja sihvakas, pikkade tugevate jalgade ja suhteliselt pika sabaga loom. Tal on võimsad lõuad ja teravad hambad. Suured ovaalsed kõrvad teevad looma hüäänisarnaseks. [1] Lühike karvastik on laiguline ja kontrastse värvivariatsiooniga, mille järgi tunnevad hüäänkoerad oma liigikaaslased ära juba 50–100 meetri kauguselt. Üldiselt tumepruunil karvkattel on korrapäratud kollased, mustad ja valged laigud. See värvikas muster on igal isendil erisugune ja võimaldab neid eristada. Harva esineb ka üleni musta karvkattega loomi. [1] Hüäänkoerad on väga sotsiaalse eluviisiga, seega üksikult elavaid ja küttivaid isendeid kohtab harva. Hüäänkoerte karja võib kuuluda 40–60 isendit.[3] Hüäänkoerad võivad haukuda, mõmiseda ja jäljendada lõvi möirgeid. Hüäänkoerte jahiretke algusest annab märku vali ja meloodiline häälitsus "ho-ho-ho", mille abil kari omavahel suhtleb. Peale selle hauguvad nad mõnikord teravalt või sädistavad nagu ahvid. [1] Hüäänkoerte peamised vaenlased on hüäänid ja lõvid, kes on neile kleptoparasiitideks, toitudes hüäänkoerte murtud saagist.[5] Inimesi nad eriti ei pelga, kuid vähehaaval kaovad piirkondadest, kus neid kütitakse. [1] Hüäänkoerte sigimisperiood algab märtsis. Sel ajal suur kari laguneb. Tiinus kestab 63–80 päeva. Emased poegivad veekogude kallastele kaabitud urgudes, mis asuvad sageli lähestikku. Hüäänkoera pesakonnas on 6–8 kutsikat. Õige pea hakkab ema neile andma piima kõrvale ka pooleldi seeditud liha. Pojad asuvad varakult koos vanaloomadega jahti pidama. [1] Euterpepalmi perekonna kaheksa liiki kasvavad Kesk- ja Lõuna-Ameerikas, Belize'ist lõunas kuni Brasiilia ja Peruuni. Peamiseks kasvukeskkonnaks on soo või perioodilise tõusu ja mõõnaga jõekaldad. Palmi viljaks on assai – väike, ümar, mustjaslilla luuvili, mille ümbermõõt on u 25 mm. Väliselt sarnaneb assai viinamarjaga, kuid on väiksem ja vähema viljalihaga. Viljaliha on õhuke, u 1 mm paksune. See ümbritseb kogukat seemnekesta, milles on üks 7–10 mm suurune seeme. Seeme moodustab viljast u 80%. Viljad kasvavad 500–900-marjalistes kobarates. Palm viljub kaks korda aastas. Salat-euterpepalmi kasvatatakse tema viljade – assaide pärast. Salat-euterpepalmi lähedast liiki söödavat euterpepalmi kasvatatakse söödava palmisüdamiku saamiseks. Assaid moodustavad mitmete Brasiilia Amazonase põlisrahvuste toidumenüüs põhiosa – kuni 42% kogu tarbitud toidu kaalust.[1]			OSCAR-2019
PS! Ja mõistagi ei taha ka see särk nagu kõik teisedki kirjadega särgid, pikka pesemist ja pesemisel ikka pahupidi särk! To inzman: halle fucking lujah! suured tanud sulle nahtud vaeva eest ja loodetavasti jouab kiirelt kohale. Jah, ma mõistan mõlemat!!! Mina plaanin teha päringu selle kohta, kuhu siis läks see postiraha. Vaevalt nüüd see selle eest oli, et piletid jõuaks a'la Birminghamist Londonisse vms. Kindlasti pole ma ka ainuke inimene, kes sellise kirja saadab, aga sellest pole midagi, ma kirjutan seni, kuni vastuse saan. Asi pole niivõrd rahas, vaid põhimõttes. Müüakse ju ikkagi toode, millest siis ntx mina ja Saatan maksime konkreetse raha, millest osa oli ette nähtud transpordi eest. Antud hetkel on nii, et transport on meie enda poolt. Annan siin kindlasti teada, kuidas mu uurimine läheb! Me võime olla tavalised inimesed, aga nii ei saa piletimüüjad meile ikka põske anda. Mingi selgitus peab nende poolt tulema. Ma usun, et kui Facebookis sobrada, siis on ka kellelgi teiselgi samad küsimused… olen nõus krt.Miks võeti postikulu näiteks? Miks ma pean oma pileti saama ikkagi nn post office juurest (mis avatakse samal ajal kui kontserdi väravad avatakse). Ai kurat kui age :):) Loodetavsti jouab mu sargike jargmiseks reedeks vahemalt kohale, sest ma peale seda puhkusele ja ei plaani nagu too juurde nagu naidata! Kaks ohtut manowari ees ootamas, niiet seks puhkus tuli kohe ndal vabaks votta m/ aga pane see ikka lennupostiga teele, mis sest et kallim, kui rahast puudu tuleb, siis tosta kisa ja ma kannan juurde! ma sain eile oma warrior packi ka katte: battle hymns plaat koos paari ekstralooga, metal hammeri 25nda juubeli number millel spets Manowari kaas ja siis sertifikaat et see Hammer on yks 2100st mis spets tehtud. aga piletit pakis ei olnud ja siis ma tana helistasin neile ja tahtsin kisa tosta, et kus kurat mu piletid on??? aga see tadi kes seal toru otsas oli, sel oli neist helistajatest vist juba kopp ees niiet ta suht ebaviisakalt nahvas mulle, et piletid saabuvad eraldi kirjana! ilmselt paljud murelikud sitaks pappi valja kainud ja nyyd natuke narviliseks muutunud fannid olid talle juba helistanud enne mind 🙂 aga kurat nad siis ehmatavad inimesi niimoodi, oleks pidanud kohe invoice' loe kirjutama et piletid saabuvad eraldi. Post toimid iga päev. Esmaspäeval väljub Eestist.See on kindel. Niiet järgmine nädal peaks olema seal.No umbes reede …..valik on kas maa-või lennupost muidugi. Tüki hinnaks kujunes 18.50, hea töö eest 20. See oli minu enda otsus, seega kui kellegil on soovi, siis ei ole mul mingi probleem 1.50 tagastada Mina juba istungi siin arvuti ees uue särgiga @Voonurmekas: Proovin homme posti panna särgi, vast on selline asi ka ikka nädalavahetusel võimalik. Umbes nadal peaks kindlasti arvestama selle paki kohaletoimetamiseks, kuigi et vahest kui ema mulle miskit kraami saadab siis jouab ka kiiremini. eelmine laadung ristsonaajakirju joudis kohale nelja paevaga 🙂 aga mida lahemale joulud jouavad seda kauem aega laheb, sest postisorteemimine natu yle koormatud. mu joulukaardid votsid mingi kaks ja pool nadalat aega eelmine aasta enne kui maarjamaa pinnale joudsid. okei, ma siis saadan sulle maili 🙂 vonoonurmekas see kas sa saaks need postiga ka kätte selleks ajaks……ei oska öelda aga saatsin siin hiljuti Kreekasse paki.Panin posti reedel ja järgmine nädal neljapäev oli tüübil juba käes.Samas maismaapost oli ja Eestist väljus alles pühapäeval. Antud hetkel ei saagi PMe saata. Aga võid kirjutada indrek@manowar.ee, kui miskit vaja on. Valmimisaja osas ei saa ma midagi öelda, aga särgitegijale ma tegin selgeks, et oktoobris on neid kindlasti juba vaja. Ma mõtlen, et kuidas selle rahaga teha. Särk üle 20 euro maksma ei lähe, seega ilmselt kõige parem on teha asja nii, et kõik kannavad mulle üle 20eur tüki eest ja kui siis särgi lõplik hind selgub ja see on vähem kui 20eur, siis ma kannan ülejäägi rahvale tagasi. Mul pangas ülekanded nagunii peaks tasuta olema 😛 Ja paraku tuleb vist taaskord asjad nii lahendada, et särgid saavad need, kellel raha on õigeaegselt üle kantud. Mis oleks siis näiteks kahe nädala jooksul tänasest. Mnjah, võibolla tasuks veel kusagil laulusõnades sobrada vms. Ega ma nii pikka arutelu oodanudki, peaasi, et saaks särgid tehtud, olgu seal seljal, mis on. Eks kui see “skandaalne” “Conquered by many” panna Eesti riiki tutvustama viitab see sellele, et iga jorss võib riigi vallutada. Ma arvan, et see ei kõla (vähemalt minu jaoks) võimsalt. Ma leian, et “mu” sõnad on arusaadavad kõigile inglise keele oskajaile ning kirjaga Estonia/Estland pakuks ka mõtlemisainet, aga eks ma või ka puusse panna. Aga kui seal ees on suuremalt “Estonia” või “Estland”? Siis ju saaks tegelikult inimesed aru, et tegemist on ikkagi niiöelda riigi või maa kohta käiva lausega, mitte konkreetse kandjaga seoses… Nagu ma ennist kirjutasin, siis küsin järgi, kuidas mõjutab hinda, kui on seljal erinev tekst või pilt vms. Kui muidugi keegi teine teab inimesi või firmasid, kust võiks uurida särkide tegemise kohta, siis uurige asja ja andke teada. Ma tahaks lihtsalt seda mainida et s2rk laheks ilmselt kandmisele ka muudel juhtudel kui ainult manowari ja nende fannidega seotud yritustel. et siis sellest tulenevalt naisterahva seisukohast vaadatuna see “conquered by many ruled by none” on umbes nagu “terve kyla jalgratas, koik on s6itnud aga 2ra pole keegi veel v6tnud”. Mina isiklikult ei arva, et selline kiri seljal kuidagi mõjuks teisiti, kui on mõeldud. Välja arvatud siis, kui tõesti kellegi intelligentsus on võrreldav tomati omaga. Suht raske oleks ette kujutada, kui keegi Brother Of Metal tuleb mõnitama, et kuule, mis imelik tekst sul seljal on… Minu jaoks on oluline see, et seljale saaks sõnad, mis tunduvad kuidagi võimasana või mõtlemapanevana. Saatan pakkus muide välja, et seljal lihtsalt Sign Of The Hammeri logo on. “Too hard to break, too hard to hold”… need sõnad oleks ehk mõistetavad ainult Manowari kuulajale, kui temalgi ootamatult meelde tuleb, et need kusagilt laulust on. Kuigi… kurat, ma ei saa ütlemata jätta, et see “conquered by many” häirib natuke. Ei tahaks seda kõigile selja tagant näidata, keegi võib valesti aru saada . Minu poolne (Inzmani sõnade teine tõlgendus) Manowari Heart of Steel'i sõnadest valitud rida ütleb “too hard to break” ehk eesti vaimu pole võimalik murda (despite being conquered by many) ning “too hard to hold” Eesti iseseivussoovi mida ei suuda lämmatada ükski võõrvõim ja mis alati jõuab sihini (ehk siis truly ruled by none). Samas ega saa igaühele oma teksti panna… kalliks läheks… aga nõustun igal juhul enamiku soovidega, mida ka ei valitaks, sest niikuinii on mul enamasti tagi peal . Et saaks minna Inglismaale juba meie särgiga, siis peaks septembri lõpuks üritama särgid ära teha. Seega… Oleneb, kuidas erinevate kujunduste särgile-kandmine hinda mõjutab. Artiklis väljatoodud särgid on siiski kavandid, millede vahel oleks hea valida 1 või 2. No need hinnad on väga kõikuvad olnud. 10-60eurot on pakutud Suhtlesin parajasti veel ühe inimesega, kellega ilmselt saaks asja ajada, temaga tuleks kusagil väga ümaralt öelduna 20eur kanti see asi, aga eks see lõplik hind sõltub mõnedest asjadest veel. Ja meil on endiselt välja mõtlemata tekst, mis läheb selja peale. Et ots lahti teha, siis ma pakuks midagi sellist: Nii! Siia foorumi teemasse hakkame kirja panema tegelasi, kes soovivad “Estonian Army Of Immortals” T-särki või särke. No rohkem variante ei tule ilmselt, et nüüd tuleb nende vahel ära valida ja siis läheb asi tegemisse. Esimesed “Estonian Army Of Immortals” särkide kujundused on saanud valmis ja ootavad liikmete vastukaja.			OSCAR-2019
Okei-okei, ma paar päeva hiljaks jäänud selle pildiga, aga…mismoodi juba maikuu käes on?? Kuhu see aeg kaob? Ma saan täiesti aru, kui ma täiega naudin olemist ja siis tundub pool aastat poole tunnina, aga.. ma pole reaalselt midagi jõudnud tehagi. Aa ei, silmi korra pilgutasin ja juba on mai :D Alles läks Märt ju sõjaväkke, nüüd kuu aega veel ning saab sellest kohustusest vabaks. Praegu tal ka veidi pikem puhkus enne Kevadtormi. Huuhh. Kahju ainult, et Märt mu sünnipäeval “sees” peab olema, pole viimased neli aastat temata vanemaks saanud. Kes mulle nüüd sel tähtsal päeval kohvi voodisse toob? Anyone? MIS toob mu järgmise punktini… mul on 16 päeva pärast sünnipäev. Ma saan 24. And i’m not ready to deal with this yet! Ma ei saa aru, ma lihtsalt… Ma ei tea, kuhu mu noorus kaob?? :D Tegelikult on see ikka päris naljakas, sest mina isiklikult pean 25 eluaastat juba noh.. täiskasvanuks ja vanaks. Mitte kortsuliseks-penskari-vanaks, vaid lihtsalt, et kogu elu on juba selge. Aga mujal maailmas 25ndast see õige noorus alles algab. Selline väike lohutus mulle vähemalt. Kolmapäevane püha oli mu jaoks üks suur hägu. Jõudsin öövahetusest koju, tegin tordipõhja valmis, koristasin toad ja lasin silma kaheks tunniks looja. Üles ärkasin, siis tükk aega ei saanud midagi aru, kus ma olen või mida tegema pean :D Õnneks tuli Mäidu kiirelt järgi ja läksin Kadi juurde, et sünnipäevaks kingitusi kokata. Muidugi päris halb minust, sest just sel ajal jõudis Märt ka koju… aga mis seal ikka, meil pühapäevani aega kudrutada. Kadiga meisterdasime tordi lõpuni ja tegime imehea pitsa ka. Ausalt, kui pole ideid, mida kellelegi kinkida, siis omatehtud kook+snäkivaagen on kindla peale minek. Esiteks näed ise juba vaeva, mis annab plusspunkte ning teiseks on kõik sünnipäevalised õnnelikud, et saavad head-paremat juurde :D Juhani juures oli jälle meeldiv olemine, nagu alati. Mängiti taaskord üht punktimängu, kus peab toikaid loopima. See aasta oli seda huvitavam jälgida, sest lõpuks seletati mängu põhimõte kah meile Kadiga ära :D Jõin solidaarsusest paar siidrit, sest Kadi oli taaskord kainekas, ajasime endise eesti keele õpetajaga juttu ning lõpetuseks tegime ikka maituld ka, sest Volbriöö ju. Tordi jagasime keskkööl laiali, nagu ühele vanuri sünnipäevale kohane. Kahjuks taldrikud olid selleks ajaks juba otsas, aga lusikad päästsid ära. Järgmisel päeval saime Märdiga veits naerda. Tema üle ikka :D Kunagi ammu, kui ta peole läks ja ma üleval olin, ütlesin, et toogu mulle wrap kaasa, kui peolt tulevad. Ja nüüd toob ta iga jumala kord pärast pidu ühe Fastersi rulli koju kaasa :D Mis iseenesest on päris hea, sest mulle täiega maitseb see hommikul külmana. Eile siis hakkas jopet selga panema, kui tunneb, et midagi suurt on taskus. Muidugi üks maitsev kana-fetarull, mille ta “unustas” mulle anda. Samamoodi unustas mulle öelda, et lubas Sixtenile-Karinile, et teen meekana kõigile :D Aga lubatud ju sai, varustasime end materjalide ja alkoholiga ning hakkasime Kariniga kokkama. Pisikesed tagasilöögid olid, aga sellegipoolest võib öelda, et saime hästi hakkama! Mõnusalt lebo-tsill oli olla, aga mu arust on alati Kärknas olemisega nii, et tuleb hea rammestus peale. Vaatasime “Selgeltnägijaid” ka…ma üldiselt sel ajal teleri ette ei satu, nii palju tean, mis Õhtulehes sellest Marilynist kirjutatakse. Aga omg, see kutt. Nii nunnu ja juba meedium :D Lihtsalt ülikõhe, kuidas ta selliseid asju oskab-teab-tajub… Iiigastahes, jutt juba pikaks läinud ning tänane päev on olnud selline, et … ärkasime Kärknas, linnud laulsid, päike paistis ja Sixten tõi meid koju. Kust ma teisipidi jälle tööle ära tulin. Olen vaadanud pool hooaega ühest sarjast ära ning kell juba pool viis. Ajajumalad võiks veits tagasi tõmmata kiirustamisega. Üritan selle Malluka Meemi ka ära teha, mille Merily mulle pärandas. But first– las ma käin poes ära. Minul tekkis masendus juba eelmisel nädalal kui 23 sain. Nagu öeldakse – 22, viimane taks. Nüüd tunnen ennast lootusetult vanana, kui ma 25 saan, siis sellest numbrist alates hakkan iga aasta 25 saama, et mitte läheneda 30le :D Tegelikult, kui ratsionaalselt mõelda, siis see pole üldse nii hull ja suur vanus (haaran igast õlekõrrest :D). Lihtsalt mulle tundub, et Eesti ühiskond on selline, kus pead juba 25aastaselt olema maha rahunenud, esimese lapsega, abielus, kindla töö ja ma ei tea, magistrikraadiga vms. Ja kui üht nendest pole, siis vaadatakse viltu, et "aga sa juba ju NII VANA" :D Mida-mida ma lugema pean siit? :D Mul ei ole last, ma ei ütleks, et ma kuskile rahunenud olen (võrreldes teismeeaga ma alles olen hakanud möllama), abielu õnne pole ka lähimatel aastatel ilmselt oodata, töö saab mul novembris läbi ja siis on vsjoo ning pole halli aimugi, mis edasi teen. Magistrikraad ka alles omandamisel :D Ja ma olen 25. Ilmselt siis mahajäänud omadega ajast :D Aga tegelikult on nii, et see number on lihtsalt number. Oled nii vana, kui vanana end tunned :D Mina nt sain 13 ja ei tahtnud enam vanemaks saada :D Okei, hetkel ma ei tunne end 13-aastasena, aga ma ei tunne ka, et ma kuhugi jube hiljaks oleks jäänud oma eluga. See et põhikoolikaaslastel paljudel juba ammu lapsed ja pulmad tehtud, ei tähenda, et ma peaks nende eeskuju tõttu end kehvalt tundma. Küll kõik tuleb õigel ajal :) Eks see tõesti ole nii, et oled nii vana, kui vanana end tunned :D Aga ma ei tea, ma vist mõtlen liiga palju sellele ning omastan numbrile ülisuure tähtsuse. Mul oli varem kindel plaan, mis ajaks/vanuseks peaks osad asjad tehtud olema ja noh, ei ole välja kukkunud see, ehk selle pärast ka see väike obsession :D Aga mulle on jah selline tunne jäänud, et Eesti ühiskond justkui soosib noorelt vanaks saamist. Et võimalikult kiirelt ikka tööle ja oma elu peale :D Vähemalt mu tutvusringkonnas on nii. Välismaa noorte seas vaadates, siis selline "maha rahunemine" algab jah 30ndate alguses alles :D Aeg läheb ikka megakiirelt. Alles oli jõuluärevus ja nüüd juba jaanipäeva reklaamid. Eriti vanusega. Kui mu sugulane sai jaanuari alguses 23 mõtlesin küll, et mismõttes. Alles laulsime "Võta kaasa kallis mind, seiklust ihkab minu hing Lapsepõlv on mööda läind, kaheksateist juba täis" ja nüüd..23. Ma mõtlesin, kuidas ma umbes 7 aastat tagasi elu planeerisin, et no 25 on mul vähemalt esimene laps. Nüüd on mul jäänud kaks aastat (või pmst aasta, et jääda rasedaks)..no ma ei tea. Kõik tuleb nii kiiresti. Mul on veel nii eredalt meeles lapsepõlve mälestused. Nüüd on 30 lähemal kui 15 (mil mõtlesin juba, et appi ma olen nii vana). Masendav. Tahaks veel korra olla laps. Tahaks veel korra olla 17, et tunda ärevust iga kord kui klubi uksele lähed. Tahaks veel korra teha tüdrukutega tõelise pidžaamapeo Hilary Duffi filmide ja krõpsuhunnikuga ning salaja ema kapist võetud väikese siidriga. Pisara võtab silma. Ma olen ka hästi suur planeerija ja mul peab enam-vähem elu"skeem" paigas olema. Ma ka arvasin, et 25ndaks on mul esimene laps olemas/olen rase, aga see tähendab seda, et ma peaks varsti juba ühe lapse hakkama panema ja selleks ei ole ma veel üldse valmis :D Mulle ei meeldi eriti, kui miski ei lähe mu plaanide järgi, aga noh, paraku elu näitab, et kõik läheb ikka omasoodu, vahet pole, mida sina eriti tahad. Ma üldiselt ei mõtle oma vanusele, siis pole midagi hullu. Tihti ma unustangi ära et kui palju siis täpselt, ja kui küsitakse, pean arvutama vms. Aga jaa, õudne on mõelda, kui mõtlema hakkan, et…25 juba täis ja aasta lõpus 26 ja veerand elu elatud ja nii palju tahaks veel teha ja mu vanematel oli kolm last selleks ajaks ja mu onutütrel, kes on minust 8 kuud vanem, sündis tütar eile ja…………… Ma alguses ka ei mõelnud nii palju, aga järjest saavad sõbrannad lapsi, jäävad rasedaks, siis paneb mõtlema küll :D			OSCAR-2019
Meil on komme süüdata küünlad, kui meie elus on pidulik, romantiline või ka kurb hetk. Seeläbi praktiseerime me alateadlikult küünlamaagiat. Tegu on iidse ja väeka võlukunstiga, mida võime ka tänasel päeval täiesti teadlikult ja eesmärgipäraselt kasutada. Maagilised küünlad võimendavad loitsu. Tegelikult on küünalde jõud piisavalt suur, et keegi, kellele väga meeldib, võikski ainult küünlamaagiaga tegeleda. Nii on selle maagialiigi nimetus - küünlamaagia. Küünaldele kirjutamine ja märkide tegemine lisab jõudu ja salapära ning ühendab meid iidse võlukunstiga. Nõiad ja võlurid kasutasid keerukirja samal ajal kui inimesed kirjutasid ruunides. Samuti nagu ruunides, ei ole keerukirjal täpitähti. Kui ma nikerdan oma küünalt, kasutan ma lihtsat pliiatsit. Muidugi see on spetsiaalne pliiats, mida ma hoian oma altaril. Lihtsalt kirjutan oma küünlale, nagu sa oleks paber, aeglaselt ja ettevaatlikult, et tulemus oleks kena, samas meelitades ligi vastavat energiat. Pane tähele, kuidas sa kirjutad! Kui kirjutad ülevat alla, siis kutsud energiat, kui aga alt üles, siis peletad! Küünalde "riietamine" õlide ja taimedega on väga tavaline maagilistes toimingutes ja ka sina peaksid seda ALATI tegema, kuna kaunistamine suurendab mõjujõudu. Vaja on ürte (purustatud), õli ja kalkapaberit. Pea meeles, et alati võid kasutada kummeliõli, see annab head edu. Tilguta õli paberile ja veereta selles küünalt, seejärel puista paberile ürt/ürdid ja veereta küünalt seal sees. Kui soovid küünlale ka kirjutada, siis seda tuleb teha enne riietamist. * Punane: tule element, energeetika, ramm kirg, vaprus; karjääriväravad; tule kiire tegutsemine; lõbu; kuu veri, aktiivsus; liikumapanev jõud, armastus, ellujäämise baaschakra. * Oranž: eesmärkide saavutamiseks, muutused, kinnisvara pakkumised, ambitsioonid, karjääriväravad, üldine edu, õiglus, õiguslikud küsimused, müük; tegevus, ristluu tšakra (kõhu alläär). * Kollane: päike, intelligentsus kiirendatud õppimisvõime, mälu, loogiline kujutlusvõime; vaimsete blokkide murdmine, päikesepõimiku tšakra. * Roosa: romantiline armastus, planeetide hea tahe; emotsionaalne tervenemine, rahu, kiindumus, romantika, sõprus, koostöö ja emotsionaalne küpsus, hoolitsemine, maagiline soosing (maagia neile, kes seda vajavad). * Roheline: maaema, tule element, maa, füüsiline tervenemine, rahaline edu / heaolu, puu ja taime maagia, kasv, isiklikud eesmärgid, südame chakra, maised küsimused. * Lilla: mõjutada inimesi kõrgetel kohtadel, kolmanda silma chakra, selgeltnägija võime, vaimne vägi, enesekindlus, varjatud teadmised. * Must: jumal, noorkuu maagia, meesenergia, maagia manamine, kaitse, tõrjuv negatiivsus, köitmine, muundamine (kasutage musta küünlat peegliga). See loits on suurepärane kasutamiseks, et juhtida armastust. Kasuta punast küünalt, kirglik armastuse või tõelise armastuse jaoks, roosa või valge romantilise armastuse tarbeks. Võib ka panna ühe roosi vaasiga oma altarile kui võimsa armastuse tõmbamise abi. Et teha armastuse küünalt: sulata 9 roosat / punast majapidamisküünalt (väike küünal) madalal kuumusel. Kui nad on täielikult sulanud, eemalda tulelt, lisa kaks roosa või punase roosi punga puru (kuivatatud, tükeldada tillukesteks tükkideks). Lisa 20-30 tilka roosiõli või lavendliõli, sulanud vaha vala ettevalmistatud klaaspurki (koos tahi ja metallist vahekaardiga kinnitatud). Laske küünal jahtuda ja kõvastuda, Põletada täiskuu ajal Sõnni tähtkujus või kasvava kuu tsüklis reedesel päeval. Toob rahalist paranemist või stabiilsust. Täiustatab rahavooge ja ressursse. Heaolu. Ühe kausi keskele paigutada roheline küünal, mis on tähistatud Maa sümbolitega ja sõnadega, mis isiklikult mõtestatud finantsabile. Salvi küünal basiiliku, kaneeli või raha õliga, enne selle asetamist kaussi. Iga päev, alates täiskuust viska mõni münt sellesse kaussi ja läida küünla mõneks minutiks (kasuta numbrit, mis on isikliku tähendusega, näiteks 3, 7, 9). Lisa lihtne loits nagu - "säästmine mustadeks päevadeks, toob rohkem raha minu teele." Pea see kauss enda lähedusse ja küünal põlema, kui vaatad oma tšekiraamatut või arvet netipangas. Ajastus: täis- ja sinise kuu kasvav etapp, kuu Sõnni tähtkujus Neitsis või Kaljukitses. Neljapäeval või reedel. Imbolg (enamasti 1. veebruari paiku) on aeg aastas, kui paljud inimesed tähistavad muutusi ja kasvu ning viskavad ära asju, mida enam ei vajata. Selleks loitsuks tõmba ring luuaga, et sümboolselt eemalda vana, et teha ruumi uuele. Samuti on traditsiooniks põletada küünlaid sel ööl, justkui ohverdades Emale Maale, et tema jumalik vägi oleks viljakas, et peagi võiks ta ärgata talveunest ja tuua kevadet. Süüta roheline küünal ja ütle kolm korda järgmist loitsu: "Emake Maa, ärka oma vaiksest talveunest. Las kevadjumalanna roheline maagia ilmub. Maaema, ärka nüüd ja hoia meid, oma lapsi. Me austame sind armastuses, sest me oleme tõesti sinu läbi õnnistatud." Puuri musteraugud plekkpurki (tärnid, kuud või isegi pentagrammid, kasuta paberit mustri visandamiseks). Pihusta purgid musta, kuldse ja/ või hõbedase spreiga, lase kuivada. Kui on soovi laternat üles riputada, siis tuleb puurida ka otstesse auk ning sinna kinnitada konks või aas. Täida purk 1/4 ulatuses soola või liivaga, aseta sisse jämedad küünlad. Süüta need.			OSCAR-2019
2012. aasta lõpul tühistas Ameerika Ühendriikide Kongress kaubanduspiirangud, nn Jacksoni-Vaniki paranduse, kehtestades samas sanktsioonid Venemaa advokaadi Sergei Magnitski surmas süüdistatavatele ametnikele. Esindajatekojas said seadusemuudatused 365 poolt- ja 43 vastuhäält, Senat kiitis need heaks 92 poolthäälega, vastu anti neli häält. Mõned senaatorid leidsid, et sanktsioonid oleks tulnud kehtestada kõigi inimõigusi rikkuvate riikide suhtes. Jacksoni-Vaniki parandus viidi peaaegu 40 aastat tagasi sisse eesmärgiga piirata kaubandust riikidega, kus takistati turumajandust ning rikuti inimõigusi. Venemaa Maailma Kaubandusorganisatsiooni liikmeks saamisega muutus paranduse väärtus küsitavaks. Venemaa välisministeerium hoiatas, et seaduse vastuvõtmine mõjutab kahe riigi suhteid negatiivselt ning ei jää vastuseta. Veebruaris ratifitseeris Aserbaidžaani parlament 2011. aasta lõpul allkirjastatud eelkokkuleppe Türgiga 7 miljardit dollarit maksva Trans-Anatolia gaasijuhtme (TANAP) ehitamiseks. Türgi saab 20 protsenti tema Euroopa-piirini kulgeva gaasijuhtme aktsiatest, mis jagunevad riikliku torujuhtmefirma BOTAS ning nafta- ja gaasikompanii TPAO vahel. Ülejäänud 80 protsenti hakkab kuuluma Aserbaidžaani riiklikule naftafirmale SOCAR. Esimene gaasikogus loodetakse torusse pumbata 2018. aastal, Euroopa tarbijani peaks alguses jõudma 10 miljardit kuupmeetrit Aserbaidžaani gaasi aastas. 2023. aastaks peaks tarnitava gaasi kogus kasvama 23 ning 2026. aastaks 31 miljardi kuupmeetrini aastas. Eelmise aasta novembris tõkestas Bulgaaria president Rosen Plevneliev avalikkuse ja Euroopa Liidu partnerite survel Veneta Markovska Konstitutsioonikohtu kohtunikuks vannutamise. Korruptsioonikahtlustustest hoolimata seati Markovska kandidatuur parlamendis üles teda eelnevalt küsitlemata, tema kandidatuuri toetas 78 parlamendiliiget. Riigi president, kelleta tseremooniat läbi viia ei saa, lahkus vahetult enne, kui vande andmise kord Markovskani jõudis. Ülejäänud kolm kandidaati vannutati ametisse. Plevneliev ütles, et Bulgaaria kodanikel ja Euroopa partneritel ei tohi olla ühegi Konstitutsioonikohtu kohtuniku moraali suhtes vähimatki kahtlust. Prokuratuur on asunud uurima anonüümset kaebust, et Markovska sõber sai kingitusi kohtunikule otsuste langetamisel surve avaldamise eest. Veneta Markovska esitas pärast seda lahkumisavalduse. Jaanuaris kukkus vähese osaluse tõttu läbi Bulgaaria esimene kommunismijärgne referendum, mis korraldati riiki teise tuumajaama ehitamise küsimuses. Aasta varem nõustus parlamendienamus valitsuse otsusega projekt külmutada, kuid opositsioonis olevad sotsialistid algatasid rahvahääletuse. Hääletusest võttis osa vaid veidi üle 20 protsendi valijaist, vaja läinuks vähemalt 60-protsendilist osalust. Siiski kohustas tulemus parlamenti küsimust kolme kuu jooksul uuesti arutusele võtma, sest 61 protsenti hääletanuist toetas Belenesse tuumajaama ehitamist. Veebruaris kinnitas parlament varasemat otsust – Sinise Koalitsiooni ettepanekut projektist lõplikult loobuda toetas 114 parlamendiliiget, vastu hääletas 40. Samas kutsus parlament üles kiirendama protseduure, et praegu töötava Kozlodui tuumajaama eluiga pikendada, ja toetas esialgset kava sinna üks reaktor juurde ehitada. Märtsis kinnitas parlament valitsuse otsuse loobuda osalusest kaua veninud naftajuhtmeprojektis Venemaa ja Kreekaga. Parlamendi 240 liikmest 115 toetas 2007. aastal Venemaa ja Kreekaga sõlmitud leppe tühistamist. Leppe tühistamise vastu hääletas 25 seadusandjat, neutraalseks jäi üks parlamendiliige. Leppe kohaselt pidi 285 kilomeetri pikkune naftajuhe kulgema Bulgaariast Burgase sadamast Kreeka Alexandroupolise sadamasse. Ametist lahkuv parempoolne valitsus tegi juba 2011. aasta lõpus ettepaneku loobuda naftajuhtmest võimaliku keskkonnakahju ja küsitava majandusliku elujõulisuse pärast. Märtsis võttis Bulgaaria parlament 135 poolthäälega vastu avalduse, milles meenutatakse Bulgaaria rolli Teises maailmasõjas holokausti aspektist. Bulgaaria oli Saksamaa liitlane, kuid keeldus enam kui 48 000 Bulgaaria kodanikust juudi deporteerimisest surmalaagritesse. Samas tunnistati esmakordselt suutmatust päästa Põhja-Kreeka ja Jugoslaavia kuningriigi aladel elanud 11 000 juuti ja väljendati kahetsust, et see ei olnud Bulgaaria võimuses, ning mõisteti hukka kõik ksenofoobia ja sallimatuse ilmingud. Aafrika riigid on hakanud teadvustama naistevastast vägivalda ja võtma meetmeid selle vastu. Veebruaris korraldati koostöös Parlamentidevahelise Liiduga (IPU) Burundi naissoost parlamendiliikmetele naistevastase vägivalla teavitustöö koolitus. Kahepäevasel koolitusel osales 80 parlamendiliiget ja -töötajat, käsitleti võimalusi valitsevate mõttemallide muutmiseks. Levinud arusaamade kohaselt ei tohi abielunaine koduseinte vahel toimunu üle kurta ning vägivaldsed mehed ei arvagi, et nad midagi valesti teevad. Rõhutati ka vajadust vastava seaduse järele. Jaanuaris allkirjastas Gruusia parlamendi spiiker David Usupašvili amnestiaseaduse, mille president Mihheil Saakašvili oli eelmise aasta lõpul parlamendile tagasi saatnud. Eelmise aasta detsembri algul tunnistas parlament 190 eelmise valitsuse ajal vahistatud ja süüdi mõistetud inimest poliitvangiks ning veel 25 inimest poliitpagulaseks. Avalduse poolt hääletas 77 seadusandjat, vastu oli 14. Paar nädalat hiljem vastu võetud amnestiaseaduse alusel pääsenuks kahe jõustumisele järgneva kuu jooksul vabadusse üle 3000 kinnipeetava, nende seas ka nimetatud poliitvangid. Saakašvili pani seadusele veto, väites, et ei saa lubada vabadusse isikuid, kes on mõistetud süüdi spionaažis, riigireetmises ja pedofiilias. Parlament tühistas 28. detsembril presidendi veto. Veebruaris algatasid parlamendiliige Bidzina Gudžabidze ja asespiiker Zviad Dzidziguri eelnõu, mis sätestab seadusandliku kogu liikme rõivastuseks kas ülikonna või Gruusia rahvarõivad. Algatust on saatnud kolleegide pilkavad märkused. Parlamendisaadik Goga Hatšilidze sõnul peaks rahvarõivaste juurde kuuluma ka burka, kinžall ja hobune, seega tuleks seaduse vastuvõtmisel parlamenti tulla ratsa. Venemaa kuulutas Gruusia parlamendiliikme Givi Targamadze koos vene opositsiooniliidritega (sh Sergei Udaltsov) Moskvas Bolotnaja väljakul toimunud massirahutuste korraldamises süüdistatuna rahvusvaheliselt tagaotsitavaks. Mihheil Saakašvili parteisse Ühtne Rahvuslik Liikumine kuuluv Targamadze oli 2012. aasta mais nn Bolotnaja väljaku massirahutuste ajal Gruusia parlamendi kaitse- ja julgeolekukomitee esimees. Venemaa juurdluskomitee algatas mullu sügisel uurimise seoses süüdistustega, mis esitati telekanalis NTV näidatud opositsiooni mustavas dokumentaalfilmis „Protesti anatoomia 2”, kus väideti, et Targamadze rahalisel toetusel kavandati Putini-vastast ülestõusu. Gruusia prokuratuur teatas, et parlamendiliiget Givi Targamadzet ei anta Venemaale välja, sest see oleks vastuolus põhiseadusega. Märtsis võttis Gruusia parlament vastu presidendi volitusi kitsendava põhiseaduse muutmise seaduse. Selles nähakse läbimurret, mis võiks leevendada pingeid presidendi ja peaministri leeri vahel. Erakorralisel istungil vastu võetud seaduseparanduse kohaselt pole riigipeal enam parlamendi nõusolekuta õigust valitsust laiali saata ega uut peaministrit või kabinetti ametisse nimetada. Presidendil on õigus parlament laiali saata, kui parlament jätab presidendi esitatud valitsuse koosseisu kolmel korral järjest kinnitamata. Seejuures ei saa president parlamenti laiali saata oma ametiaja viimase kuue kuu kestel. Eelnõu toetasid nii peaminister Bidžina Ivanišvili juhitava Gruusia Unistuse parlamendisaadikud kui ka tema rivaalist riigipea Mihheil Saakašvili Ühtne Rahvuslik Liikumine. Presidendi toetajad korraldasid enne kontrollhääletuse, mis näitas, et nende toetuseta ei oleks saanud muudatusi vastu võtta. Põhiseaduse muudatusi toetas 114 parlamendiliiget, vastuhääli ei antud. President, kes kinnitas, et ei kavatsenudki kasutada õigust valitsus laiali saata, allkirjastas muudatused. Hispaania Esindajatekoda andis esialgse heakskiidu härjavõitlust käsitlevale petitsioonile. Üle poole miljoni allkirja saanud petitsiooni koostas Kataloonia Härjavõitluse Föderatsioon. Esindajatekoja liikmed nõustusid menetlusse võtma ettepaneku kuulutada härjavõitlus Hispaanias kultuuripärandi osaks, selle poolt oli 180 ning vastu hääletas 40 alamkoja liiget. Ettepanekut toetab võimulolev Rahvapartei, muu hulgas lootes, et see tooks härjavõitluse Katalooniasse tagasi. Sealne kohalik parlament keelas eelmisest aastast piirkonnas härjavõitluste pidamise. Kataloonia, mis plaanib järgmisel aastal iseseisvumisreferendumit, rõhutas härjavõitluste keelustamisega oma erinevust muust Hispaaniast, suuremat tsentraliseeritust toetav Rahvapartei tahab aga kaitsta seda kui riigi sümbolit. Samal ajal kaotab spordiala populaarsust, eriti noorte hulgas.			OSCAR-2019
Märtsis võttis India parlament vastu karistusseadustiku muutmise seaduse, et paremini kaitsta naisi seksuaalvägivalla eest. Seaduse kiitsid heaks parlamendi mõlemad kojad. Eelnõu koostati pärast ohvri surmaga lõppenud grupivägistamist. Seadus karmistab karistusi vägistamise ja muude kuritegude eest, sealhulgas jälitamise, vuajerismi ja happerünnaku eest. Korduva vägistamise ja ohvri surmaga lõppenud rünnaku eest võib määrata surmanuhtluse. President Pranab Mukherjee allkirjastas seaduse. Jaanuaris võttis Iraagi parlament vastu seaduse, mis keelab peaministril Nūrī al-Mālikīl kolmandaks ametiajaks kandideerida. Kohal viibinud 242 parlamendiliikmest 170 hääletasid ettepaneku poolt lubada presidendil, peaministril ja parlamendi esimehel kandideerida ainult kaheks ametiajaks, et kahandada võimalusi uue diktatuuri tekkeks. Peaministri toetajad nimetasid piirangut põhiseadusevastaseks ning lubasid selle saata ülemkohtusse. Eelmisel aastal Maliki umbusaldusavaldus parlamendis ebaõnnestus. Poliitilise patiseisu tõttu pole Iraagi parlamendis õnnestunud olulisi seadusi vastu võtta 2010. aasta märtsis toimunud valimistest alates. Iraani ametist lahkuva presidendi Mahmoud Ahmadinejadi suhted parlamendis domineerivate konservatiivide ja usujuhiga on pingestunud. Eelmise aasta novembri algul koostasid 77 parlamendiliiget pöördumise, millega kutsuti presidenti riaali kursi järsu languse kohta aru andma. Mahmoud Ahmadinejadi administratsiooni süüdistati soovimatuses rahaturgu reguleerida. Ajatolla Ali Khamenei andis aga käsu küsitlemine ära jätta, nimetades avalikku kriitikat kasulikuks Iraani vaenlastele. Usujuhi sekkumise tõttu võtsid parlamendiliikmed oma allkirjad tagasi. 2013. aasta veebruaris parlamendis esinedes süüdistas president parlamenti valitsuse otsuste tühistamist taotledes oma volituste ületamises ning spiikri Ali Larijani venda ebaausates äritehingutes. Spiiker vastas omakorda presidendi pihta suunatud süüdistustega. Väga haruldane avalik konflikt pälvis Iraanis pahameele. Veebruaris toimunud ennetähtaegsetel parlamendivalimistel võitis alamkojas napilt Pier Luigi Bersani vasaktsentristlik koalitsioon, võiduboonuse tõttu (võitjale antakse vajaduse korral juurde niipalju kohti, et nõutud miinimum 340 kohta kokku saaks) said nad 630-kohalises alamkojas 345 kohta. Silvio Berlusconi paremtsentristlik koalitsioon sai 125 kohta. Üllatuslikult hea tulemuse sai uus protestipartei Viie Tähe Liikumine eesotsas endise koomiku Beppe Piero Grilloga, kes sai alamkojas 109 kohta. Valimiste suurimad kaotajad, senise peaministri Mario Monti tsentristid, said 47 kohta. Valimisaktiivsus oli 75,2 protsenti. 319-kohalises Senatis said vasaktsentristid 122, paremtsentristid 116, Viie Tähe Liikumine 54 ja tsentristid 19 kohta. Märtsis tegi president Giorgio Napolitano Pier Luigi Bersanile ülesandeks moodustada valitsus, kuid kõnelused koalitsiooni moodustamiseks ei õnnestunud. President moodustas valimiste järel kujunenud ummikseisule lahenduse leidmiseks kaks töörühma, muu hulgas uurivad töörühmad võimalusi parlamendiliikmete arvu vähendada. Kui valitsust ei moodustata, tuleb korraldada kordusvalimised. Eelmise aasta novembris täitis peaminister Yoshihiko Noda lubaduse parlamendi alamkoda laiali saata. Peaminister lubas seda vastutasuks opositsioonilise Liberaaldemokraatliku Partei toetusele mitme olulise seaduseelnõu, teiste seas eelarve ja valimisreformi vastuvõtmisel. Detsembris toimunud valimistel sai 480-kohalises alamkojas kindla ülekaalu Shinzo Abe Liberaaldemokraatlik Partei (294 kohta), Noda Jaapani Demokraatlik Partei sai 57 kohta (eelmises koosseisus 308). Hiljuti loodud Jaapani Taastamise Partei sai 54, Uus Komeito 31 kohta. Valimisaktiivsus (59,3 protsenti) oli madalaim Teisest maailmasõjast saadik. Detsembris kinnitas parlamendi alamkoda Shinzo Abe peaministriks. Tema kandidatuuri toetas 328 alamkoja liiget; vastaskandidaati, Jaapani Demokraatliku Partei uut esimeest Banri Kaiedat 57 liiget. Abe lubas kaitsta Jaapani territooriumit ja rõhutas rahvuslikel huvidel põhineva diplomaatia teostamist. Uus valitsusjuht on rääkinud kavatsusest Jaapani sõjajärgset patsifistlikku põhiseadust muuta. Majandusraskustes Kreeka jätkab reformidega. Jaanuaris kiitis parlament heaks maksureformi, mille eesmärk on lihtsustada eraisikute maksureegleid ja laiendada maksubaasi. Parlamendi 300 liikmest 162 toetas eelnõu. Suurendati firmade kasumi ja omandi maksustamist. Ettevõtte tulumaksumääraks kehtestati 26 protsenti, üksikisiku tulumaksu puhul asendati seni kehtinud kaheksa maksumäära kolme astmega ning tühistati maksusoodustused füüsilisest isikust ettevõtjatele. Reform on osa kavandatud ümberkorraldustest. Maksureformi heakskiitmine oli Kreeka järgmise laenumakse saamise tingimusi. Märtsis kiitis parlament heaks haridusreformi, millega suletakse või liidetakse kõrgkoolides iga viies teaduskond. Neli ülikooli suletakse kohe, teaduskondade arv väheneb 534-lt 405-le. Eelnõu poolt anti parlamendis 148, vastu 125 häält. Reform tõi tudengid tänavatele meelt avaldama ja põhjustas lahkhelisid koalitsioonivalitsuses. Peaminister Antonis Samaras väitis märtsis, et rohkem kokkuhoiumeetmeid valitsus ei kavanda, samal ajal on Kreeka andnud lubaduse kärpida avaliku sektori töötajate arvu 2015. aasta lõpuks 150 000 võrra. Finantskriisi sattunud Küpros taotles Euroopa Liidu ja Rahvusvahelise Valuutafondi abi. Kreeka kriis mõjutas ka 860 000 elanikuga Küprost, mille pankades oli hoiuseid 68 miljardit eurot. Märtsis pakkus Euroopa Liit Küprosele 10 miljardi euro suurust päästepaketti tingimusel, et riik hangib hoiuseid maksustades ise 5,8 miljardit eurot. Esialgse kokkuleppe kohaselt oleks kehtestatud kõigile kuni 100 000 euro suurustele hoiustele 6,75-protsendine ning suurematele 9,9-protsendine ühekordne maks. Parlament lükkas hääletust mitu korda edasi. Parlamendi spiiker Yiannakis Omirou kutsus parlamendiliikmeid üles väljapressimisele „ei” ütlema. Parlamendi 56 liikmest hääletas 36 eelnõu vastu, 19 jättis hääletamata ja üks polnud kohal. Valitsus pidas seejärel kiirläbirääkimisi abipaketi uute tingimuste üle. Parlament võttis valitsuse meetmed, sealhulgas pangandussektori restruktureerimise eelnõu, vastu 26 poolthäälega. Küprose suuruselt teine pank Laiki restruktureeritakse „heaks” ja „halvaks” pangaks ning selle rohkem kui 100 000 euro suurustele hoiustele kehtestatakse lõiv. Laiki „hea osa” liidetakse riigi suurima panga, Küprose Pangaga, mille üle 100 000 euro ulatuvatele hoiustele kehtestatakse ligi 30-protsendine lõiv. Päästepakett sai eurotsooni rahandusministrite toetuse. Pärast Seimi valimisi eelmise aasta oktoobris teatas president Dalia Grybauskaitė, et välistab topeltraamatupidamises ja valimispettuses kahtlustatava Tööpartei valitsusse kaasamise, novembri algul pöördus president Leedu Vabariigi Põhiseaduskohtusse. Kohus langetas otsuse, et valimistel esines tõsiseid rikkumisi, kuid lõpptulemust need oluliselt ei mõjutanud. Novembri keskel kogunes Seimi 11. koosseis avaistungile. Spiikriks valiti Tööpartei liige Vydas Gedvilas. Vande andsid 135 liiget, neli liiget vannet ei andnud (neist kolm on Euroopa Parlamendi liikmed) ja kaotasid mandaadi. Neljast parteist koosneva koalitsioonivalitsuse moodustas sotsiaaldemokraat Algirdas Butkevičius, kaasates sinna ka Tööpartei liikmeid. President kinnitas valitsuse koosseisu, nimetades usaldust valitsuse vastu avansiks. Rikkumiste ja Seimi ühe liikme surma tõttu korraldati 2013. aasta märtsis kolmes valimisringkonnas kordusvalimised.			OSCAR-2019
Veebruaris toimunud parlamendivalimistel said koalitsiooniparteid 18 kohta 25-st. Tsentristlik Isamaaline Liit sai kaheksa ja paremtsentristlik Progressiivne Kodanikepartei kümme kohta. Üllatuslikult edukas oli äsjamoodustatud rühm Sõltumatud nelja kohaga, uustulnukate esiletõus seletub rahva rahulolematusega kärbete pärast. Vaba Nimekiri sai kolm kohta. Valimisaktiivsus oli 79,8 protsenti. Liechtenstein on viimane monarhia Euroopas, kus riigipeal on tegelikku täidesaatvat võimu. Tal on õigus määrata valitsust ja kohtuid ning laiali saata parlament. Eelmisel aastal valitud Liibüa Rahvuskongress on sattunud järjest tugevneva kriitika alla. Heidetakse ette suutmatust vajalikke reforme ellu viia. Meeleavaldajad on korduvalt tunginud parlamendihoonesse, näiteks eelmise aasta novembri algul hõivas sadakond endist võitlejat protestiks peaministriks kinnitatud Ali Zeidani valitsuse koosseisu vastu suurtükkide toel parlamendihoone. Parlamendis sel päeval istungeid ei toimunud. Järgmisel päeval lahkusid nad rahumeelselt. Protestijad süüdistasid mitut ministrit koostöös Muammar Gaddafi režiimiga, hiljem vabastati nad süüdistustest. Novembri keskel võttis Rahvuskongress vastu meeleavalduste korraldamist reguleeriva seaduse, et võidelda riigis valitseva kaose vastu. Seaduse kohaselt peavad meeleavalduse korraldajad teavitama võime protestiürituse kohast ja ajast vähemalt 48 tundi enne selle toimumist. Seaduse rikkujaid võib oodata kuni pooleaastane vanglakaristus ja trahv. Jaanuaris teatas ajutine president Mohammed al-Megarif, kes on ühtlasi Rahvuskongressi spiiker, et tundmatud isikud avasid Sabha linnas tule tema hotellile. Rünnak leidis aset vähem kui kuu pärast seda, kui Rahvuskongress kuulutas riigi lõunaosa piiratud juurdepääsuga sõjaväetsooniks ning sulges illegaalide ja relvade salaveo ohjeldamiseks piiri naaberriikidega. Märtsi algul avati Rahvuskongressi spiikri auto pihta tuli, kui ta järjekordsete protestide tõttu istungilt lahkus. Relvastatud meeleavaldajad blokeerisid Rahvuskongressi hoone ja takistasid rahvaesindajaid lahkumast. Protestijad nõudsid, et Rahvuskongress võtaks vastu detsembris esitatud eelnõu, mis keelaks eksdiktaator Muammar Gaddafi endiste liitlaste osalemise poliitikas. Eelnõu jätaks tööta üle 30 Rahvuskongressi liikme. Eelmise aasta novembris kärpis Seim parteide annetuste ja valimiskulude piirmäära. Kärpeid toetas 89 liiget, vastuhääli ei antud. Edaspidi ei tohi liikmeksastumise maks, liikmemaks ega annetus olla aastas suurem kui üksikisiku miinimumkuupalga 50-kordne määr (seni sajakordne miinimumpalk). Ka valimiskampaania kulutuste lage vähendati 250 000 – 300 000 latini (vastavalt erakorraliste ja korraliste valimiste korral). Muudatused tehti, sest 2012. aasta 1. jaanuarist alates saavad parteid toetust riigieelarvest ning vajaduse tõttu vähendada parteide tegevuse sõltuvust eraannetajate mõjust. Jaanuaris võttis Seim 52 poolthäälega vastu eurole ülemineku seaduse. Vastu oli 40 liiget. Seaduse eesmärk on tagada läbipaistev ja tõrgeteta üleminek, eelnõu kehtestab ka raamatupidamisreeglid ja rahaturgude toimimise eurole ülemineku ajal. Üleminekuseaduse kohaselt kehtivad kahe nädala jooksul pärast euro kasutuselevõtmist seadusliku maksevahendina paralleelselt nii latid kui ka eurod. Kõigi kaupade ja teenuste hinnad peavad olema märgitud mõlemas vääringus kolm kuud enne ja kuus kuud pärast üleminekupäeva. Läti soovib euro kasutusele võtta 1. jaanuarist 2014, kuid aja määrab Euroopa Ülemkogu. Läti Seim ratifitseeris parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta, kuid ei tunnistanud töötajate õigust saada niisugust töötasu, mis tagab neile ja nende perekondadele inimväärse elatustaseme. Algselt ei olnud valitsuskoalitsioon veendunud, kas Euroopa Nõukogu dokumenti on võimalik ratifitseerida, sest selle mõnel artiklil oleks oluline fiskaalne mõju. Seim ratifitseeris harta 25 paragrahvi täielikult, viis osaliselt ning jättis ratifitseerimata ühe, mis puudutas miinimumpalka, eakate õigust sotsiaalsele kaitsele ja kodutute arvu vähendamist. Veebruaris lükkas Seim pärast ägedat vaidlust tagasi eelnõu, mis andnuks vähemalt 15 aastat Lätis elanud muulastele võimaluse märkida passis oma rahvuseks lätlane, isegi kui isik on mõnest muust rahvusest. Eelnõu poolt hääletas 22 ja selle vastu 36 Seimi liiget, 11 jäi erapooletuks. Ühtsuse liige, eelnõu autorite hulka kuuluv Andrejs Judins põhjendas vajadust eelnõu järele inimeste sooviga sel kombel oma kultuurilist kuuluvust väljendada. Eelmise aasta lõpul toimus Skopjes parlamendihoone juures vägivaldseks muutunud meeleavaldus, kus mitu tuhat valitsuse poolehoidjat ja vastast avaldasid riigieelarve suhtes meelt. Opositsioon eesotsas sotsiaaldemokraatidega süüdistas konservatiivide valitsust raiskamises ja nõudis eelarvekulude kokkutõmbamist, pidades eelarve defitsiiti (3,5 protsenti SKT-st) liiga suureks. Valitsus ei nõustunud eelarve vähendamisega, mille peale opositsioon esitas ligikaudu tuhat muudatusettepanekut. Konflikt parlamendis tipnes opositsiooni väljasaatmisega parlamendihoonest. Seejärel võttis parlament eelarve vastu, poolt oli 64 ja vastu neli parlamendiliiget. Ülejäänud 123-kohalise parlamendi liikmed puudusid. Opositsioon leidis pärast juhtunut, et see kahjustas demokraatiat, ning kutsus üles kodanikuallumatusele. Jaanuaris saatis Malta president George Abela parlamendi laiali ja kuulutas 9. märtsiks välja üldvalimised. Valimiste väljakuulutamist oodati alates 10. detsembrist, kui vasaktsentristlik valitsus kaotas parlamendis enamuse, sest üks koalitsiooni liige asus eelarvehääletusel opositsiooni poolele. 70-kohalise parlamendi 65 liiget valitakse otse. Parlamendi uues koosseisus on Tööparteil 39 ning Rahvuslikul Parteil 30 kohta. Spiikriks valiti Angelo Farrugia. Malta parlamendi spiikri valivad parlamendi liikmed kas endi seast või väljastpoolt parlamenti. Spiiker on küll parlamendi liige, kuid ei osale hääletustel. Valimisaktiivsus oli 92,95 protsenti. Poola kohus ei rahuldanud Seimi seitsme liberaalse liikme taotlust, kes nõudsid istungisaalist risti kõrvaldamist. Palikoti Liikumise rahvaesindajad väitsid, et rist istungisaalis rikub nende kui ateistide süüme- ja usuvabadust. Kohus otsustas, et ususümboli paiknemine avalikus kohas nagu parlament ei riku süümevabadust ning jääb oma kohale, kui just elanikkonna enamik risti äraviimist ei nõua. Möödunud aasta lõpus tehtud arvamusküsitlusest ilmnes, et 71 protsenti vastanuist on risti Seimist äraviimise vastu. Rist on olnud istungisaali ukse kohal 1997. aastast alates. Eelmise aasta novembris protestisid tuhanded portugallased mitu korda parlamendi ees kokkuhoiueelarve vastu. Novembri lõpul võttis parlament vastu eelarve, millega loodeti kokku hoida 5,3 miljardit eurot, sellest 80 protsenti maksutõusude arvel. Paremtsentristlikul koalitsioonil on parlamendis absoluutne enamus. Äärmusvasakpoolsed ja sotsialistid nimetasid eelarvet ebainimlikuks ning saatsid selle Konstitutsioonikohtusse. Sel aastal kuulutas Konstitutsioonikohus mitu eelarvega vastu võetud abipaketi kokkuhoiumeedet põhiseadusega vastuolus olevaks. Üheksast meetmest jättis kohus jõusse viis, näiteks riigipensionite ja riigitöötajate palkade kärped, puhkusetoetuste või haiguspäevade hüvitiste kärped. See tähendab, et valitsusel tuleb alustada laenuandjatega uusi läbirääkimisi. Opositsioon kutsus kohtuotsuse väljakuulutamise järel valitsust tagasi astuma. Prantsusmaal on tekitanud diskussiooni ja proteste seaduseelnõu, mis lubaks abielluda samasoolistel paaridel. Mitmel korral kogunesid Pariisis jt linnades meeleavaldajad, protesteerides ühtlasi president François Hollande’i vastu, kelle valimislubadus oli samasooliste abiellumis- ja lapsendamisõigus. Prantsuse Rahvusassamblee toetas 249 poolt- ja 97 vastuhäälega paragrahvi, mis defineerib abielu kui liitu kahe inimese, mitte tingimata mehe ja naise vahel. Senat tegi eelnõusse kümme parandust ja kiitis selle heaks. Lõplikuks vastuvõtmiseks peab eelnõu läbima parlamendi mõlemas kojas teise lugemise.			OSCAR-2019
Suurbritannia peaminister David Cameron hoiatas oma parteikaaslastest seadusandjaid, et nad ei võtaks Twitteris sõna konservatiivide kasina toetuse ja Cameroni juhtimisstiili kohta. Peaministri sõnul ohustavad kriitiliste sõnavõttude tegijad oma väljavaateid 2015. aasta valimistel. Parlamendi realiikmed on Cameroni partei uue strateegiajuhi Lynton Crosby sõnul „osalejad, mitte kommentaatorid”. Parlamendiliige Sarah Wollaston, kes on nurisenud, et Cameroni siseringis annavad liialt tooni kõrgklass, mehed ja valged, tegi Twitteris seepeale avalduse, kus keeldus kuulekalt vaikimast. Wollastoni sõnul ei saa ta osaleda, kui tal pole vabadust kommenteerida. Eelmise aasta lõpul võttis parlamendi alamkoda vastu maksuseaduse muudatused. 102 poolt- ja 88 vastuhäälega tühistati Senati veto otsusele tõsta jaekaupade käibemaksu ühe protsendi võrra ja suurima sissetulekuga elanike tulumaksu seitsme protsendi võrra. Alamkoda lükkas kokkuhoiumeetmed septembris tagasi, sest kuus peaminister Petr Nečase konservatiivse partei liiget hääletas vastu. Peaminister pani meetmed uuesti hääletusele ja sidus need valitsuse usaldushääletusega. Kolm varem vastu hääletanud rahvaesindajat lahkus parlamendist ja nii osutus võimalikuks eelnõu vastu võtta. Jaanuaris kiitis Tšehhi Senat heaks eelnõu, mis seadustab marihuaana kasutamise meditsiinilistel eesmärkidel. Alamkoda kiitis eelnõu heaks juba detsembris. Eelnõu poolt hääletas 67 ja vastu kaks senaatorit. Eelnõu kohaselt hakatakse marihuaanat esialgu importima, hiljem võivad seda kasvatada kohalikud litsentseeritud firmad. Patsientidel on vaja uimasti ostmiseks arsti retsepti ning haigekassa seda ei kompenseeri. Marihuaana kasutamine meditsiinilistel eesmärkidel on lubatud mitmes Euroopa riigis ja mõnes USA osariigis. Märtsi algul üllatasid Tšehhi senaatorid avalikkust, esitades ametist lahkuvale presidendile Václav Klausile süüdistuse riigireetmises. Ainult 81-kohalisel Senatil on õigus riigireetmissüüdistust esitada, kuid otsuse langetab Konstitutsioonikohus. Vasakpoolse opositsiooni kontrolli all olevas Senatis hääletas Klausile süüdistuse esitamise poolt 38 senaatorit, vastu oli 30. Süüdistust põhjendati mitme olulise lepingu allkirjastamisest keeldumisega ning presidendi välja kuulutatud amnestiaga, mis peatas muu hulgas mitu skandaalset korruptsiooniprotsessi. Kõige karmim karistus, mis oleks Klausi ähvardanud, oleks olnud presidendiametist tagandamine. Konstitutsioonikohus leidis, et kuna president lahkus nagunii ametist, pole süüdistuse kaalumiseks alust, ja lükkas selle tagasi. Amnestia põhjustas kriitikat juba varem, näiteks jaanuaris algatas opositsioon valitsuse umbusaldamise, põhjendades seda peaministri toetusega amnestiale. Umbusaldamine ei läinud läbi. Ülemraada kogunes avaistungile eelmise aasta detsembris. Oktoobris toimunud valimistel esines mitmeid rikkumisi ning Keskvalimiskomisjon kuulutas valimistulemused välja 445 mandaadi kohta 450-st. President Viktor Janukovõtši Regioonide Partei säilitas enamuse (praegu 185 kohta). Ekspeaminister Julia Tõmošenko valimisliit sai 101 kohta, Vitali Klõtško Ukraina Demokraatlik Reformiallianss 40, marurahvuslik Vabadus 37 ja kommunistid 32 kohta. Avaistungile tulid Tõmošenko parteikaaslased mustades dressipluusides, mille rinnaosale oli trükitud Tõmošenko foto ja seljale üleskutse: „Vabadus poliitvangidele”. Parlamendis puhkes kaklus, mille tulemusena ei saanud kaks Ülemraada liiget vannet anda ega õnnestunud spiikrit valida. Veebruaris tõkestas opositsioon Ülemraada töö ning Ukraina Demokraatliku Reformialliansi liikmed hoidsid parlamendi tribüüni üle kahe nädala oma valduses, nõudes kolleegide eest hääletamise keelustamist. Pärast obstruktsiooni lõppemist võttis Ülemraada esimese asjana päevakorda eelnõu, mis peab tagama personaalse hääletamise. Ülemraada töö pole siiski korralikult käivitunud, seda häirivad opositsiooni pidevad protestid. Aprillis otsustasid valitsusmeelsed saadikud opositsiooniparteide protesti peale ametlikust istungisaalist lahkuda ja kõrvalhoones koha sisse võtta. Nii toimus paralleelselt kaks istungit, mõlema seaduslikkus aga oli küsitav. Eelmise aasta sügisel võttis parlament vastu valimisseaduse muudatused, mis kriitikute väitel toovad kasu valitsusparteile, sest nendega piiratakse valimisreklaami ning nõutakse enda valijaks registreerimist hiljemalt 15 päeva enne valimisi. Ungari Konstitutsioonikohus otsustas, et mõned seadusesätted, näiteks kohustuslik eelregistreerimine, on põhiseadusevastased. Valitsus lubas seepeale seaduse tühistada. Veebruaris tühistas Ungari Konstitutsioonikohus osa seadusest, mis lõpetas mitme usukoguduse ametliku tunnustamise ja rahastamise. Kõnealuse seaduse põhjal jäid tunnustuseta moslemid, budistid ja hindud, mis tõi kaasa terava rahvusvahelise kriitika. Kohus leidis, et staatuse ja tunnustuse omandamise eeskirjad ei vastanud põhiseadusele, vaid sõltusid parlamendi poliitilistest otsustest. Parlament võttis 2011. aasta detsembris vastu seaduse, millega tunnustatud uskude arv kahanes varasemalt 300-lt 14-le. Staatuse säilitasid katoliiklased, protestandid, õigeusklikud, evangeeliumi kristlased ja judaistid, kuid islam, budism ja hinduism arvati tunnustatud religioonide hulgast välja. Märtsis võttis parlament vastu põhiseaduse muutmise eelnõu, mille vastu Budapestis avaldasid meelt tuhanded ungarlased. Parlamendis, kus peaminister Viktor Orbáni konservatiivsel Fideszil on kahekolmandikuline enamus, võeti muudatused vastu 265 poolt- ja 11 vastuhäälega, 33 parlamendiliiget jäi erapooletuks. Opositsioonilised sotsialistid ei osalenud hääletusel. Põhiseadusemuudatus piirab Konstitutsioonikohtu võimu ja seadustab uuesti meetmed, mille kohus on viimastel kuudel õigustühiseks tunnistanud. Muu hulgas keelatakse tänaval magamine ja valimisreklaamid erameedias ning kohustatakse õpingute ajal riigi toetust saanud tudengeid jääma pärast õpinguid mõneks ajaks kodumaale. Konstitutsioonikohus kaotab õiguse kuulutada põhiseadusesse kirjutatud sätted õigustühiseks ja saab seadusemuudatusi hinnata vaid protseduurilistel, mitte enam sisulistel alustel. Sama kehtib presidendi vetoõiguse kohta. Üks uuendustest defineerib perekonda abieluna mehe ja naise vahel, mille Konstitutsioonikohus varem liiga kitsapiiriliseks tunnistas. Rahvusvahelist kriitikat pälvinud muudatused sätestavad ka parlamendi õiguse otsustada usukogukondade staatuse üle. Aprillis võttis Uruguay alamkoda vastu eelnõu, mis seadustab samasooliste paaride abielu, eelnõu poolt oli 71 ja vastu 21 rahvaesindajat. Senat oli eelnõu heaks kiitnud juba nädal varem. Eelnõu koostas president José Mujica vasakpoolne koalitsioon Frente Amplio. Uruguay on viimasel kuuel aastal seadustanud tsiviilpartnerluse, samasooliste paaride lapsendamisõiguse, soovahetusoperatsioonid alates 18. eluaastast ja geide astumise relvajõududesse. Ladina-Ameerikas on samasooliste abielu seadustatud Mehhiko pealinnas Méxicos (2009) ja Uruguay naaberriigis Argentinas (2010). Eelmise aasta lõpul võttis Riigiduuma debattideta vastu eelnõu, mis keelab ameeriklastel Venemaa orbusid lapsendada. Selle poolt hääletas 420, vastu oli seitse seadusandjat, üks jäi erapooletuks. Eelnõu algatasid spiiker Sergei Narõškin ja kõigi nelja parlamendifraktsiooni liidrid. Mõni päev hiljem kiitis Föderatsiooninõukogu eelnõu ühehäälselt heaks. Seadus keelab Ameerika Ühendriikide kodanikel adopteerida Venemaa orbusid, samuti lapsendamist vahendavate Ameerika Ühendriikide agentuuride tegevuse Venemaal. Eelnõu tõttu kaotab kehtivuse mullu suvel sõlmitud Venemaa ja Ameerika Ühendriikide adopteerimiskoostöö lepe. Seadus peatab ühendriikide kodanikelt abiraha saavate „poliitiliste” vabaühenduste tegevuse. Kehtestatakse viisa- ja rahalised sanktsioonid isikutele, kes rikuvad Venemaa kodanike õigusi nii ühendriikides kui ka mujal. Nimekirja kantud isikutel keelatakse sisenemine Venemaale ning nende varad külmutatakse. Tegemist oli vastukäiguga Ameerika Ühendriikide inimõigusseadusele, nn Magnitski nimekirjale. Seaduse allkirjastas ka president Vladimir Putin. Pärast Riigiduuma otsust keelata Ameerika Ühendriikide kodanikel Venemaalt laste adopteerimine alustas ajaleht Novaja Gazeta kampaaniat Riigiduuma ennetähtaegse laialisaatmise toetuseks. Jaanuaris oli kogutud üle 100 000 allkirja, kuid Riigiduuma põhiseaduskomitee esimees Vladimir Pligin leidis pärast asja kaalumist, et laialisaatmiseks alust ei ole.			OSCAR-2019
Võibolla olete ka pidanud vahel üle elama hetke, kus kõhus tõmbab õõnsaks ja otsaette ning seljale tuleb hetkega külm higi? Tunne on selline, et .. "oh f****!!!". Kõlab tuttavalt? Mul on küll ja üldiselt selliste asjade osas, kus ma ise oleks saanud mingi suure jama või lolluse ära hoida, aga ei mõelnud asjadele õigel hetkel vms. Näiteks, kui olen hullult ringi sahminud ja siis avastanud, et panin parklas vist kohvitassi, mobiiltelefoni ja rahakoti autokatusele, ise lajatasin ennast rooli ja tõmbasin kaabekaga minema. Sellest ajast peale, kui ma otsustasin regulaarselt nö ostupaastu harrastada, juhtub mul sellist külma-higi-hetke paar korda iga kuu, ja seda just rahakotiga! Enamasti reede õhtuti, kui teen laupäevaseid nädala toidukorvi soetamise plaane, hakkan mõtlema, et "oot.. ma pole sel nädalal veel oma rahakotti näinud ega katsunud, ON mul üldse rahakottt (ja raha) veel kuskil?!?" Enamasti õnneks selgub, et on ikka alles õnneks, lihtsalt on see jõudnud käekotis kõige alla, kuna pole seda juba 6 päeva vaja läinud. Nüüd juulikuus on asi kohe eriti hull, ma pole mitte ühtegi korda veel rahakotti välja otsinud, et toidupoodi minna! 4 weeks and counting! Õnneks või kahjuks hakkan aga ka ära harjuma selle olukorraga, ja säilitan kergemini rahu. Peale käekoti pahupidi pööramist on rahakott ju siiani turvaliselt lokaliseeritud. Samas tuleb tunnistada, et oma erinevatele pangakontodele kiikan sisse ikka pea iga päev (või pigem lausa mitu korda päevas, haha). Keegi optimist siin arvas, et pean ikka paar nädalat veel ilma toidupoodi minemata vastu, elame näeme, ma ise ei julge veel loota! Küll aga tuleb tunnistada, et rikkaliku toiduvaliku puudumine mõjub ülihästi tervisliku kehakaalu hoidmisele/saavutamisele! Lisaks olen patoloogilisest piimaga kohvi joomisest võõrdunud ja avastanud, et piimata kohv on täitsa joodav. Mis järgmiseks.. Teate, kuidas mina kõige rohkem raha kokku hoian? Ma nimelt kõnnin kõigist ahvatlustest mööda ja arvutan, et "ohhh, kuidas ma tahaks praegu seda sushit siin restorani väliterassil süüa! Aga see maksab 15€, hmm.. ma parem hoian selle 15€ kokku ja lähen söön kodus oma 0.5€/kg ostetud värskeid kartuleid". Ja ongi jälle 15€ rahakotis alles! See raha küll ei tulnud juurde, aga vähemalt ei läinud ära ka. Aga minu meelest see on täiesti fenomenaalne ikka, kui palju ahvatlusi jääb suvisel ajal kogu aeg silma, millega talvel nii suuri probleeme ei ole. Värsked maitsvad aiasaadused, kokteilid, jäätised, maiustused ja kõik muu mõnus, kõik maksab, ja mida on kõikjal silme all ahvatlemas. Rääkimata grillipidudest, vabaõhukontserditest, laatadest ja muudest üritustest, millest kõigist tahaks osa võtta, aga mis tegelikult maksab oluliselt rohkem, kui vaja on. Saaks ju ka lihtsalt randa sõita kaasatehtud toiduga piknikukorvis ja olemist nautida. Talvel pole see probleem üldse nii suur, minu meelest. Muide, tahan siin jagada ühte toredat nippi, kuidas näiteks lastega piknik mõnusamaks teha ja kuumadel suveilmadel vägagi kasuks võib tulla. Nimelt olen täheldanud, et üheks suuremaks kuluartikliks suvel rannas ja mujal käies on jäätis! See lihtsalt maksab rannas jäätisemüüjalt või kohvikust ostes nii palju rohkem, kui supermarketist kaasa ostes. Kui teil on olemas termos, siis ostkegi jäätis kaasa supermarketist, ning võtke randa oma jäätis kaasa! Üks võimalus on liitrijäätise termosesse ajamine ja selle siis lusikaga söömine, see on lihtsam, kui on olemas nö madalamatsorti toidutermos. Või pulgajäätiste koos paberiga tavalisse teetermosesse lükkamine. Katsetatud, töötab! Hinnavõit suurema pere peale on päris kopsakas, ja jäätis püsib ka tavalises joogitermoses lõdvalt 4-5 tundigi täiesti külm! Teine näide lihtsast kokkuhoiust on see, kuidas ma kolisin hiljuti. Kõigepealt otsisin kolimisfirma ühe netiportaali võrdlusteenuse abil. Valisin ettevõtte, mille hind kolimiseks tuli mulle kõige odavam. Kolides aga selgus, et meil on asju ikka kõvasti rohkem, kui võiks arvata, ja kogu kraam ei mahtunud kolimisautole ära. Kiire arvutus näitas, et väikebuss rentida ja ise viimane kraam uude kohta vedada on oluliselt soodsam, kui lasta kolimisfirmal (kolmveerand-tühja) furgooniga teine ring veel teha. Ja veel nantuke arvutades selgus, et kui nüüd oma vana autoga 3-4 tiiru teha, saab samamoodi kõik asjad kenasti viidud ja veelgi odavamalt, kui väikebussi rentides. Lihtsalt oluliselt ebamugavam ja tüütum on ju muudkui tassida, tõsta, vedada ja higistada, kui lasta kolimisfirma meestel seda teha ja ise jalgu kõlgutades pealt vaadata. Aga raha on raha, ja säästmine pole teatavasti midagi muud, kui edasi lükatud tarbimine. Nii ma siis tassisin, tõstsin, vedasin ja higistasin, ning lohutuseks hoidsin silme ees kujutluspilti sellest, kuidas ma selle säästetud mõnekümne euro arvelt mõne aasta pärast võin esmaspäeva hommikul kaua magada ega pea kontorisse käsutäitjaks loivama enam.. Rääkides aga esktreemsäästjatest, siis lugesin täna ühe tüübi arvamust, et "kõige mõttetum on kulutus tualettpaberile, põhimõtteliselt lased kogu raha wc-potist alla", ning seepeale kommenteerijad jagasid kasulikke nippe, näiteks, et tasub töö juures tualetis ära käia, kulub kodus vähem vett ja paberit 😂			OSCAR-2019
Tänasest päevast lootsime reisu kõrgpunkti kuna plaanis terve päeva kestev katamaraanisõit Jardines del Rei (kuninga (veealused) aiad) põhjarannikut pidi koos kahe erineva korallrahu külastuse ja sukeldumisega. Lõunasöögiks lubatud krabid, homaarid, krevetid ja muu hea parem saarel kus varem oli asunud Kuuba endise dikdaatori Fulgencio Batista suveresidents. Nüüdseks pole peale revolutsiooni ja mitut orkaani sellest midagi muud kui mälestus järgi jäänud. Õnneks oli enesetunne tipp-topp vaatamata öisele labrakale. Pikemalt ei murdnud selle müsteeriumi üle pead, võtsin kui taevaanni avasüli vastu, ju ma olen eelmises elus ohtralt heategusid teinud. Igaks juhuks rüüpasin hommikusöögi peale ühe kokteili, et alko tase veres ohtlikult madalale ei langeks. Bussiga Cayo Guillermosse sõites kuulsime giidilt mõningaid huvitavaid fakte külastatava piirkonna kohta. Näiteks olevat toimunud Hemingway ühe novelli "Islands in the stream" ("Saared hoovuses") tegevus just neil saartel ja tolle ilusaima ranna nimi pandud kirjaniku jahi nime järgi mitte vastupidi nagu tavaliselt kombeks. Kui seltskond oli sadamas jahi pardale roninud andis meeskond teada, et ehkki joogid on vabalt saada siis enne kai äärest lahkumist juua ei anta. Samuti paluti tühjasid õllepurke, topse ja muud träni mitte üle parda loopida, selleks otstarbeks oli kahele poole plastikust kaanega prügikastid paigutatud. Jahi pardalt avanes piltpostkaardi vääriline vaade Cayo Guillermo rannale. Just selline, millisena sai poisikesena Jules Verne romaane lugedes troopiliste lõunamere saarte randu ette kujutada. Tuul oli suhteliselt vaikne ja lainetust suurt polnud. Baar avati, võtsime joogid ligi ning ronisime kajuti katusele otse poomi kõrvale. Siit avanes oivaline vaade nii merele kui ka kaugenevale rannale. Kasutasime võimalust end päikesekreemiga sisse määrida, sest teatavasti kõrvetab päike merel eriti ägedalt. Meie kõrval seadis sisse end üks sümpaatne pere kahe teismelise lapsega. Pereisal oli miskisugune super fotokaamera kaasas, millega too lindusid pildistada üritas. Mees ronis vööris asuvale mere kohal rippuvale võrgule ja seadis fotoka valmis. Mari huvitab igasugune tehnika, ta läks tegi tutvust ja sai kaamerat proovida. Peagi jõudsime saarekese juurde mille ümber esimene korallrahu paiknes. Enda maski ja õhutoru olime kaasa võtnud aga lestasid seekord ei viitsinud kaasa tarida, laenasime katamaraani varudest. Otsustasin kasutada ujumisvesti, et peaks vähem liigutama pinnal püsimiseks, tütar muidugi pidas sihukest asja ülearuseks. Tagant viis kaks treppi vette, julgemad kargasid otse üle parda. Siinne põhi oli enamasti 3 - 5 meetri sügavusel, vesi haruldaselt selge päike valgustas liivapõhja ja tumedamaid koralle võimendades niigi eredaid värvitoone. Igasuguseid kalu alates imepisikestest kuni pea meetristeni oli uskumatult palju, ujusime nagu akvaariumis. Eks neid meelitas ligi saiapuru, mida paar sukeldujat pakkus. Kaamerat mul polnud aga nagu hiljem teiste piltidelt nägin, poleks sel suurt mõtet niikuinii olnud kui just mitte profitasemel riistaga tegu. Pildid tundusid õige udused ja värvid tuhmid kui tegeliku elamusega võrrelda. Blogi pildid on saadud teiselt turistilt, kes fotod Walmardist ostetud odava veealuse kaameraga võttis. Kes soovib võib vaadata BBC Earth osa, mis korallrifist või mõnda teist asjatundjate poolt filmitud dokumentaali. Meie rahul muidugi nii äge tegevus ei toimunud kui neis filmides, aga esimest korda elus sellises kohas sukeldumine oli unustamatu elamus. Tund aega ujusime seal ringi kuni hakkas veidi jahe, sest suurt ennast liigutama ei pidanud ja isegi nii soojas ookeanis annab vee oluliselt parem soojusjuhtivus lõpuks tunda. Pardal pakuti kosutuseks rummi, gini või õlut, kuidas keegi soovis. Jaht tõstis ankru ning suundus edasi järgmise saare juurde, kus vesi korallrahu kohal palju madalam, kolmest-neljast meetrist vaevalt meetrini. Siin oli ka teise maailmasõja ajast põhja läinud laevavrakk, millest suurimaks ühes tükis säilinud osaks oli katel. Kalu oli isegi tihemini, samuti ka sukeldujaid paari teise paadiga. Mulle jättis kõige sügavama mulje üks pisike öötaeva karva sinine kala, kelle soomusel särasid tähtedena erkhelesinised täpid. Vesi oli soem, saime kauem ringi sulistada. Ujusin suurest kambast kaugemale, et omaette rahulikult veealust maailma nautida. Kalu oli küll vähem aga kui jäin vaikselt vees hõljuma hakkasin nägema nende tavapärast elu ja veidi teistsuguseid kalasid, kes muidu end korallikoobastes varjasid. Mingi moment sain aru, et olen ilma mõtlemata paarkümmend minutit kalu vahtinud ilma et mask oleks lekkinud või pead oleksin veest välja tõstnud. Hingamistoru töötas laitmatult, paar korda kui pea liiga alla keerasin sulges ujuk õhuaugu laskmata merevett sisse. Lõpuks sai ka siinne sukeldumine läbi, hea meelega oleks veelgi ringi ujunud aga lisaks nälja näpistusele tuli jälle kõrvulukustav põiekas kallale. Kasutasin jahi vetsu, kus vee pealetõmbamine toimus käsipumba abil. Randusime Half Moon Islandi (poolkuu saare) kai ääres ja jalutasime vabaõhu restosse, kust isuäratavat lõhna tulvas. Võtsin endale kombinatsiooni mere ja maismaa toitudest, homaar, krabi, krevetid, kana ja riis vürtsika punase mereandide kastmega. Toit maitses imehea punase veiniga, oleks võinud rohkemgi olla aga kui teist portsu tahtsin polnud muud kui kana järgi. Meile anti veidi aega pisikesel saarel ringi hulkuda. Krabisid liikus hulgaliselt, pidi ettevaatlik olema, et mitte peale astuda. Rannalt võis leida merekarpe ja korallitükke, korjasime mõned üles. Giid ütles, et võime kaasa võtta, kuid ta pole kindel kas toll lennujaamas läbi laseb. Rannal olime eelmisel päeval käinud, ujusime veits ja läksin viskasin natukeseks liivale sirakile. Isegi märg liiv pole sellistel laiuskraadidel jahe. Jahile tagasi pöördudes jäi aega üle, mida nooremad kasutasid vettehüppamise harjutamiseks. Mari muidugi nende hulgas. Paar tüüpi tegi igasugu trikke ja saltosid. Tagasiteel tõusis tuul ja lained, noored lesisid võrgul või proovisid seistes tasakaalu hoida saades aeg-ajalt sahmaka merevett. Cayo Guillermo rannas oli näha mitukümmend lohelaudurit, päris üllatav et nad üksteisega kokku ei põrganud. Purjelaudureid seevastu polnud üldse, ei tea kas moest läinud või lihtsalt selles piirkonnas neid polnud. Kippari käest õppisin ka uue hispaaniakeelse sõna "otra" ehk "järgmine" - kogu lause oli siis "otra cerveza por favor", paluks järgmise õlle. Sadamasse jõudsime kõigi turistide arust liiga vara. Buss ei saabunud kohe ja janu hakkas vaevama, hüüdsin kai ääres seisva katamaraani kipparile äsja õpitud lause ning too viskas naeru saatel paar purki jääkülma õlut kaldale. Õhtul vaatasime järjekordset tantsijate ja akrobaatide shoud, mida seekord basseinis esitati. Õhtuks plaanisin minna mingile koopadiskole, kuhu tütar ei viitsinud kaasa tulla, põhjendades väsimusega. Norisin plikat veidi, et kuidas vana isa jaksab ja tema nii väsinud, aga ei suutnud ta meelt muuta. Ise läksin lootuses, et tegu looduslikult põneva paigaga. Bussiga meid viidi, rahvast korjati mitmest hotellist kokku. Viimasest tuli ema tütrega peale, kes viimasele ütles vene keeles "istu siia", viidates minu kõrval olevale vabale kohale. Kena tumeda peaga tüdruk, natukese aja pärast küsisin kas oled venelane. Too ehmatas: "Kust sa tead"? Lihtsalt tean vastasin, aga plikast hakkas kahju, lisasin et kuulsin enne ta ema rääkimas. Lobisesime veidi, tüdruku inglise keel oli üllatavalt hea, selgus et õpib Moskva Ülikoolis keeli, erialaks hispaania keel. Koht valmistas pettumuse. Tegu oli tõepoolest korallkoopaga, aga sinna sisse ehitatud baar ja tantsupõrand, lisaks ka mõned lauad toodud. Koobas läks peagi paksult rahvast täis, muusika pandi mängima ja oligi tüüpiline 80'te disko. Pidin kiirelt paar õlut libistama, et liiga imelik ei oleks. Õnneks viibisid kohal ka mõned vanema generatsiooni esindajad nii, et ma liiga hullult silma ei jäänud. Lõpuks kujunes ikka nii, et tantsisin ja lobisesin noorematega. Sain tuttavaks kahe saksa neiuga ja ühe prantslannaga, kes jutu alustamiseks mulle baarist joogi tõi. Lisaks lobisesime tolle vene tüdrukuga, too tutvustas mind ka oma emale. Tantsimine käis õnneks suures pundis nii, et keegi ei pidanud liiga kindlalt kellelegi teisele pühenduma. Vahepeal astusid üles neegritest esinejad. Aafrika bandi muusika saatel tehti niinimetatud musta maagiat, mis seisnes matsheetedega vehklemises ja lõikumises. Tuleshow käigus pandi tõrvikuid nahale ja suhu ning puhuti pirakaid tulepilvi välja nii et bensu lehk levis. Keskööl kobisime tagasi bussidesse, sõidutati meid tagasi hotellidesse. Omapärase intsidendina üritas üks purjus preili kohalikku koera adopteerida, lõpuks ikka pidi maha jätma kui selgitati, et Kuuba piirivalve läbi ei laseks.			OSCAR-2019
Nüüd kus on jäänud veel napilt üle kahe kuu, pean pressima nii palju teatrietendusi oma elukavva, et võiksin suvel rahulikult töötada välismaal ning ainult Eesti komandeeringute ajale sattuvaid suvelavastusi - millele õnnestub jooksvalt pileteid saada (ehk siis need ebapopoulaarsemad), ehk siis ülivähe tavalisega võrreldes - saab kogemustepagasisse pakkida. Kurp. Aprillis on juba teada kindlalt, et ees ootab Maarika Vaarik ja tema Klammi sõda ja Baskin-Lutsepp tandem MTÜ RAAAM-i Sõdur. -Õu mai gaad! Ebaaus. Omad andsid omadele auhindu, mitte ausmeeste mäng. Siin oleks pidanud kandideerima ja võitma Titovi Libahunt! Või äärmisel juhul Undiin. -Ei oska kaasa rääkida. Acis ja Galatea minu meelest polnud auhinda väärt, aga Lokuta on küll vinge. Ise lootsin Vilgatsi võitu ning arvasin, et Eesti naiste laulud korjab võidu, panin täiesti mööda. -Ei ole tõsi. Jälle Semper, kuigi Nii see on kui teile nii näib või Karin.Indrek. oleks olnud palju rohkem auhinda väärt. Aga noh, Ubu ka ju originaalne... -Kui kahju, et meie versioonis mängis Ursula Ratassepp, Pang on igati austust väärt. Ta on alati superhea! -Ausalt öeldes üllatusvõit, kuigi nii Syrrealistid kui Müügimehe surm olid väga head ja tema neis eriti hea. Võibolla ka Põrgu wärk mõjutas haua tagant. -Absoluutne tipp! Kes veel kui Hele!!! Superroll! Kõik Eestlased minge ja imetlege, see on seda väärt!!!! -Jah mis seal salata, ta oli ju seda võitu väärt. Hinges hoidsin küll Sammulile pöialt, aga üpris kindlalt oli ette teada, et vana-Ulfsak viib võidu koju. -Enam paremaks minna ei saa! Parim Eesti lavastaja sai järjekordselt pärjatud. See lavastus on minu jaoks perfektse lavastuse kehastus. Puuduvad sõnad, millega sellist saavutust piisavalt kiita. Tõeline aasta pärl!!! Tegemist oli laupäevase varaõhtuga kui Kumus etendus MTÜ R.A.A.A.M-i egiidi all Katrin Saukase koostatud, Merle Karusoo poolt lavastatud UNDER. Kõigepealt peaksin mainima, et Under-i luule on mulle alati meeldinud, kuigi ma ei pea teda enda lemmikuks luuletajaks. Samas see sajandivahetuse Eesti, Siuru ja Pallas ning kogu see kunstnike ja kirjanikering paelub mind väga. Saali sisenedes õhkas kohe sellist blackboxile omast toorust. Kunsniku töö, ehk laval olevad kuivavad linad ning käru ja pesunööril mõned pesulõksud mõjusid minimalistlikult ja isegi nii, et häirekell hakkas lööma, et midagi on viltu. Kui siis tagant tulid hõbedaste firmamärkidega kõlarid nähtavale, mis oleks minu meelest võinud kuidagi millegiga ära katta või midagi elementaarset nendega teha, siis pidin kohe järele vaatama, et kes see kunstnik on - Jaagup Roomet. Nii palju siis atmosfäärist. Rääkimata nendest narrilikest lille ja sulgede puistamistest, kui keegi nöörist tõmbas. Ei olnud sellisele tükile kohane. Aga maitse asi. Lisaks hõljuvad kardinad, mis ainult korra mõjusid õigesti. Ok, titevanker oli ka vahva ja vast ehk isegi autentne. Aga apsakaid oli nii palju, et need üksikud asjad - no ma ei tea...lisaks see sinine kaelarätt, mis Laikmaa maalil on märksa pisem, mitte selline suur sallimoodi kupatus...no ma ei tea...soovitan kunstnikul vaadata filmi Tüdruk pärl kõrvarõngaga - kui oli taotlus midagi sellist teha, siis oleks võinud tsipa rohkem vaeva näha. Võibolla ma olen ülekohtune, ja kogu energia kulus kunstnikul kuhugi mujale, ei tea. Mina vaatajana panen osalt selle lavastuse ebaõnnestumise süü kunstniku õlule. Lisaks häiris esimese vaatuse ajal pidev elektroonikapinin. Ma ei tea kas see tuli makist, millega lasti ka teksti, sest tegemist oligi nagu multimeediaesitusega, kuna kasutatud oli ka teisi meediume, aga igal juhul häiris see kõrva ning imestasin, et kuidas veel näiteljad saavad sellepärast ennast rolli mängida. Ja kui nüüd päris aus olla, siis suuremas osas ei saanudki. Kõige suurema pettumuse valmistas minu üks lemmikuid Eesti naisnäitlejaid Katrin Saukas. Ta lihtsalt polnud Under. Mitte kõige vähematki. Etendus oli kahe vaheajaga (Ma ei saa aru miks - oleks piisanud, kui teise ja kolmanda vahel oleks olnud paus), ning see tavalisest kõrgendatud hääletoon, mida ta kasutas kahes esimeses vaatuses hakkas kohe kuidagi vastu. Kas oli taotlus teha nooremaks ennast sellega või mis, aga see rikkus üldmuljet. Lisaks see pidev hingepiina pressiv esitamine, mis avaldus Saukase näos, see kohe kuidagi polnud see. Ometigi on ta ju uurinud Underit ning isegi näidendi sellest kokku kirjutanud, kuidas ta siis fotosid pole uurinud. Milline Under oli, mitte selline, nagu Katrin Saukas laval. Igal juhul mitte selline. See liiga võimukas mängimine ilma muude emotsioonideta. Tegelikult kogu lavastusest jäi selline rõhutud m'ngimise tunne. Mõnes mõttes panen ma selle süü hoopis selle varna, et tegemist on kirjade ja dokumentide alusel tehtud lavastusega. Keemia tekkimine oleks olnud võimalik ainult erinevate emotsioonide vaheldumiste ning superkooslusega. See jäi sedapuhku ära. Kuigi kolmas vaatus ületas peajagu kogu muud lavastust. Oli selle veaks ikkagi Saukase luuletuste lugemise maneer. Ja ometi ma muudkui ootasin, et millal tuleks neid luuletusi rohkem... Täiesti hämmastav. Ja ometi oli ju potentsiaali uueks Külmetava kunstniku portreeks või Põrgu wärk -iks. See teatriime jäi aga sündimata. Saukasele sekundeerisid mehed, keda minul pole viimasel ajal eriti teatritükkides õnnestunud näha. Pool meeskaadrist mulle meeldis, pool mitte. Nuter on ennast ära rikkunud Õnne 13-ga. Ma ei suuda teda tõsiselt võtta Laikmaana. Lihtsalt mul puudub nii tugev ettekujutusvõime. Trass oli ehk mingi kandi pealt isegi Tuglasega sarnane, aga mäng ise oli nii kuiv ja emotsioonitu. Miks? Ok, ta polnud ehk nii värvikas, kui Prangel ta juba maalinud oli, kuid sellegipoolest oleks tahtnud näha seda meest, kes nendest kirjadest tegelikult läbi kumas. See polnud Trassi Tuglas. Ago -Endrik Kerge sarnasust Vildega ma pole kunagi täheldanud, aga hämmastav sarnasus on. Tema mahedus andis natukenegi toonivaheldust. Tõesliseks üllatuseks kunes aga Sten Zupping. Väga hea diktsiooniga, Adsoniga sarnane ja igati hea esitus. Ma pole teda vist kunagi varem laval näinud, ainult teles. Aga see oli ehk ainuke rakuke kogu lavastusekärjest, millega ma täiesti rahule jäin. Ostsin ka järgmine päev Tuglase ja Underi kirjade raamatu, et selle pleki oma mälust ruttu maha saaksin. Ning et need tegelased mulle sellistena ei kinnistuks mällu. Under oli ju nunnu, eriti vanemana. Ja see sügav armastus, mis temas ikkagi oli...kus oh kus see jäi sellest lavastusest? Esmaspäeval oli Ugala jälle Tallinnas külas - nii tore! Tegelikult ootangi viimasel ajal Ugala kava selle mõttega, et äkki nad tulevad ikka siia kodulinna ise...Viljandisse on nii pagana pikk tee minna. Õigemini sealt pimedas tagasi sõita on pikk ja ebamugav. Kuigi on etendusi, nagu näiteks Anna Karenina, kui tagasisõit läks imekähku, sest terve tee sai nii palju sellest tükist rääkida ja seda analüüsida. Aga jah, nüüd Krabati juurde. Pole ju kaua aega möödas kui sai see lastele ka ette loetud. Patrik oli esimest korda Vene Draamateatris ning pidas maja väga kuningilkuks kõikide oma kuldsete ornamentidega. Jõudsime juba varakult kohale ning käisime kohvikus. Patrik soovis ainult kahte suhkrutükki... Etendus algas nagu raamat, sellest kuidas Krabat sai kutse veskisse. Kaks väikest "kutti" tulid saali keskelt latervad käes. Mõlemal muinajutulised trollininad ja suured parukapahmakad. Ma ei saanud esialgu arugi, et üks neist oli Hilje Murel ja teine Jaana Kukk. Lava oli kaetud massiivse konstruktsiooniga, mis Ugala puhul on kujunduslahendusena juba üpris tuttav..köhhöm...Aarete saar...köhhöm... Kuid see töötas ime hästi Suur veskiratas laes - millele videoprojektsiooniga anti edasi aastaaegade vaheldumised. Kusjuures minu meelest on Ugala omad meistrid selles. Alati nad leivad huvitavad lahendused ajahüpeteks. Kivisse raiutud aastad Keisri hullus, tähtsate sündmuste nimekirjad Niskamäe kirgedes...ja nüüd siis veskiratas. Võluraamatut asendas mingi kaevulaadne ehitis keset lava, mis samuti oli hea mõte, sest Meistri "huku" misanstseeni jaoks oli see päris osavaks lahendiks. Eriti see viimane käe kadumine - nii dramaatiline nagu filmis! Mõnusad muinasjutuninad olid kõigil tegelastel, samuti muutsid nii kostüümid kui need parukad kõik tegelased Norra trollide sarnaseks. Nii muinasjutuline. Kuri ja karm Meister oli nagu jube Klu Klux Klani liige, üksik silm siras ja tundus nagu ka tegelane oleks peajagu kõigist pikem! Päris palju oligi käsikirjast välja jäänud. Usun, et nii minu kui laste arusaamine etendusest oli märksa parem tänu sellele, et me teadsime ka kõiki vahekäike ja seletusi, mis raamatus olemas, kuid lavale jäeti panemata. Samas õige kah. Niigi pikaks "lasteetenduseks" oli see tervikuna venitatud. 2 ja veerand tundi. Näitlejatest säras kõige rohkem Arne Soro. Tema meister oli ilge, kuid võimas. Hirmuäratav ning nii kergesti vihatav. Tõeline ja ehe kurikael. Minu jaoks on ta tõestanud ennast kui parim, mida kunagi Viljandi Kultuurikolledžist on tulnud. Tema hääletoonis on samas alati mingisugune kurb noot, mis muudab tema rollilahendused mitmekihilisemaks ja see on juba harv nähtus. Meelis Rämmeld on teine selle kooli lemmik, kuid kahjuks ta ei saanud selles lavastuses küllalt suurt rolli, et ennast lahti mängida. Ta uppus koos oma paari koolikaaslasega massi, keda juba viis minutit pärast etendust ei mäletagi. Kahjuks. Laste lammikuks osutus aga üllataval kombel "vahva ja südamlik paksuke ullike" Juro. Tarvo Vridolin oli kui valatud sellesse rolli. Tema mäng oli ehe ja armastusväärne. Kes, minule jälle väga meeldis oli Triinu Meriste. Ma ei saa aru, mis selle näitlejannaga juhtunud on. Ta särab absoluutselt igas rollis viimasel ajal. Olgu kui suur või kui väike. Tema Lychko oli just selline ilge ja luider ja kondine kitukas, nagu raamatus. Michal ja Merten olid minu jaoks üks tühjaga, ei mänginud nad neid rolle välja, ei jäänud nad meelde. Ja ometi raamatus oli Michal väga tähelepanuväärne tegelane. Ja muidugi, kes väga meeldis oli Jaana Kukk -e Lobosch. Nagu Vridolin oli tema samuti nii ehe laval. Tõeline pärlike. Ma nii loodan, et Ugala toob ka Tjorven -i tüki kunagi Tallinnasse. Kadri Lepp -a oli nii häbematult vähe. Ma polegi teda peaosas näinud juba niiiii pikka aega. Viimati oligi vist Niskamäe kired, kus ta tõeliselt esil sai olla. Terrrorismis ju oli ka nii sutsakas ja samuti Lõõmav pimedus...miks teda küll ei kasutata rohkem? Olengi jõudnud järjega viimase, ehk Krabat-ini välja. See roll oli jagatud kaheks. Ja päris osavalt. Kahjuks ainult 1 neist mängis rolli välja ja teine mõjus igavalt ja kuivalt ja mõtetult. Samas see parem Krabat oli vinge! Tõeline leid sellesse rolli! Ehki siis Aardam on out ja Murel on in! Ma isegi ei hakka vaevuma Ott Aardami kuva rolli analüüsimisse. Kuna Hilje Murel täitis oma pisikese koguga terve lava. Ok, see polnud mingi auhinduväärt superroll nagu näiteks tema Terrosrimi noor ema. Kuid väike piprane Krabat oli nii elav ja armas ning fantastiliselt ehe (tundub, et ehe on päeva sõna...). Kokkuvõttes kui arvestada sellega, et lavastaja Oleg Titov pole eriti sõnalavastuse ennem lavastanud, on tegemist loomuliku andega, sest lavastamises oli kasutatud kavalaid nõkse ning lahendusi, mis olid nii silmale nauditavad kui toimivad kogu etenduse toimimise kontekstis. Dramatiseerijana vajab ta minu meelest veel kogemusi või siis assistenti. Sest mõned head nõksud raamatust jäid kasutamata või väiksema rõhuga. Kunstnik Jaanus Laagriküll on teinud supertöö! See ehk ongi kogu lavastuse suurimaks plussiks. Kunstnik on loonud ehtsalt armsa muinasjutuliku atmosfääri. Teine suur pluss on valgusmeistrite töö. Valguskaart on igati põnev ning palju lavastusele juurde andev. Alates laigulistest värvides nö. puudel, lõpetatedes küünalde ja punase valgusega, kui sulega isand veskis küla käis. Ugalal kohe kuidagi õnnestuvad need laste tükid üksteise järel. Väga põnev ja usutav muinaslugu jälle laval, ei jää grammigi Aarete Saar -ele alla! Hinne 4- Uhh...ma olen viimasel ajal nii kehva blogija, ilmselelgelt sellepärast et elus on nii palju põnevat toimumas, et lihtsalt ei jõua arvuti taha kirjutama. Tööjuures on meid nüüd 1 vähem toas, sest fk jäi koduseks lapseootajaks. Oma osakonnas on meid hoopis väheseks jäänud. Kui muidu on meid menetlejaid olnud ikka seal 6-7, siis nüüd olen jäänud täiesti üksi, sest Tarmo on ka haige. Õnneks Merly aitab hädast välja. Ja tööd on jube palju üle Eesti. Riina peaks ka lahkuma järgmisest nädalast, aga tema asjad on päris keerulised ja sassis. Jääb selline mulje, et teda kiusatakse...kurb. Mina ootan ikka oma lepingut. Selles asjas on ka enamvähem kokkulepe saavutatud, ainult tegelik ei lähe eelarvega kokku ja see on minu kahjuks. Ei tea kuidas sellesse peaks suhtuma või suhestuma. Asi on ülitähtis, sest vahe on päris korralik. Aga personalijuht on puhkusel ja asi jälle venib. S. sai tunnistuse, kuigi jah, ega ta ju tunnistust veel kätte ei saanud, sest ei käinud viimasel päeval koolis. Aga teada on vähemalt üks kolm - mata. Patrik käib hoogsalt lasteaias ja tal on seal viimasel ajal tekkinud päris hea sõber - Janno. Lisaks tuli tema rühma uus poiss Austraaliast - Karl, kellega nad ka hästi läbi saavad. Täna lähen lastega Vene Draamateatrisse, kus etendub Ugala külalisetendus Krabat. Kristinil on nüüdseks 4 hammast suus. jäljendab aitäh ütlemist, öeldes 'tähh. Lisaks on vaikselt hakanud tekkima emme-lembus, ehk kui K. järsku ära läheb silmavaate ulatusest, siis võib olla häda käes, aga õnneks mitte alati. Nädalavahetusel käisime maal. Tõstime lauda ukse paika ja saime selle lõpuks kinni. Alustasime Marquez -i Armastus Koolera Ajal lugemist (Evelyn soovitas). Eelmisest raamatust lähipäevil, see mõjus kui rusikalöök kõhtu. Alustasime ka selle kraami kolimist maale, mida me Rootsi kaasa ei võta. Oh, see asi hakkab võtma reaalsuse mõõtmeid. Lahe! Mu luulesoon hakkas millegipärast voolama. Võibolla tuleneb see sellest, et Evelyn on harukordselt hea inimene. Ta on mulle mitumitu heategu teinud. Lisaks kõigele tundub karuosa meie kolleegidest teda austavat...armas! Lugesin lastele ette 2 mõnusat raamatut eelmisel nädalavahetusel. Üks parem kui teine! Soovitan soojalt mõlemat - nii lastele kui täiskasvanutele! Hea tuju garanteeritud! Üpris õhuke raamat, mis voolab kui liiv sõrmede vahelt ja saab kiiremini otsa, kui seda soovid. Sest kõik paarkümmend lugu on naljakad ning omapäraselt kirjutatud. Eredaimailt jäid meelde Grillkana ja Grillkala lugu ning Surnute lugu. Pildid olid samuti kahtlemata stiilsed ning sobivad sellise kergelt kiiksuga lasteraamatu jaoks. Lastele ka väga meeldis, kuigi mulle jäi mulje, et minule endale meeldis see veel kordi rohkem. Raamat võitis käesoleval aastal ka Kultuurikapitali parima lasteraamatu auhinna. Ja seda igati teenitult. Ma ei mäletagi, millal viimati ma lasteraamatut lugedes viimati nii palju naerda sain. Tõeline pärlikene. Hinne: 5 pisikese miinusega. Astrid Lindgreni stiilis raamat Kaarel -ist, kes elab koos oma vanaema ja emaga kolmekesi pisitillukeses majalobudikus. Nii pisikeses, et nad peavad kõik magama kolmekorruselises naris. Jääb mulje, nagu Kaarel oleks alles eelkooliealine. Kuigi väga arukas ning võimekas eelkooliealine. (Suudab suuri rauast masinaid oma käruga vedada:)). Aga sellised pisikesed apsud, mis raamatus on, need siiski ei häiri nii väga silma. Kuna mul endal kodus 6 aastane, siis tean tema võimeid... Aga muidu on tegemist umbes kolmest erinevast loost koostuva ühe tervikuga, kus lugusid pole eraldatud vaid tegevus toimub sujuvalt. Kaarli ema töötab pizzarestorani jalgrattakullerina ja vanaema on haigevoodis, kuid raha ei jätku isegi söögi ostmiseks rääkimata ravimitest. Lõpp on muidu helge ja armas - nagu lasteraamatutele kohane. Igati soovitatav kirjandus. Kõigele lisaks kandideeris Kulka aasta lasteraamatu auhinnale. Hinne: tugev 4 Viimasel ajal on nagu saatus mul igal pool ette tulnud see lause. Nagu mingi enne või ennustus. Ei tea kas ma peaksin nüüd hakkama üle mõtlema oma soove. Tõsi, ma nii väga soovisin, et Patrik oleks võimalikult kaua beebi - armas ja nunnu. Ja mis sellest sai - Patrik hakkas alles kahe aasta ja kahe kuuselt esimesi sõnu ütlema. Ma nii väga soovisin nii S-i kui Patrikuga, et nad magades hoiaksid nunnult pöialt suus. Ja nüüd Kristini pöial pidevalt rändab suhu, kuigi see pole hammaste ja lõualuude arenemise suhtes hea... Üks näide, kus kohast see ütlus jälle mulle ette jäi on Chris Daughtry laul Home. Siin on sõnad ja link You tube-i videole. Kristinil täitus täna 8 kuud siin ilmas komberdamist. Kõrgeealisel daamil on suus 3 hammast, saab hakkama jalutamisega toe najal. Peas on mõned harvad valged õrnad juukseudemed. Ta ei ütle ära pikkadest vestlustest ning õhtu hakul tavatseb hakata oma tõsist laulujoru veeretama. Eluraskused teda siiski eriti ei kurvasta, sest ta praktiliselt ei nuta kunagi (kui ainult, siis sellises olukorras kus kelnerid ei suuda küllalt kiirelt end liigutada pärast piimatellimuse sisse andmist.) Viimasel ajal on mutt päris hulluks läinud, sest discomuusika võtab puusad nõtkuma. Rütm on ka selles vanuses täiesti veres olemas. Endiselt läheb peale see, kui keegi oma juukseid talle viitsib lehvitada, piisab ka sellest kui lihtsalt pead väristatakse nina all. Ja hambaid meeldib ka vaadata - ju see on seotud selle inimpsüühika hämara alaga, ehk mis endal puudu, seda on ikka huvitav teistelt tuvastada. Vaikselt on kosta ka mingeid sõnu (lakkamatu võõrkeele seas), nagu näiteks ei ei ei või siis emme. Liskas kui keegi ütleb ei ei ei, hakkab daamel pea liikuma eitamise suunas. Et kindlustada seda, et kurdid ja inimesed, kes lihtsalt ei kuule saaksid samuti aru, et tegemist on negatiivse vastusega. Tegelikult ma mõtlesin, et ei puuduta üldse seda teemat. Jah, pühapäev tuli ja läks. Jah, ma käisin valimas, nagu alati. Sedapuhku siis juba teist korda Lillekülas, kuhu me ennast terve perega sisse kirjutasime. Mingi räämas koolimaja moodi ehitis oli. Räämas, nagu meie poliitiline maastik. Sobib. Ma läksin valima tegelikult kindlalt teadamata, keda seekord valida. Lugesin kõikide erakondade valimisplatvormide lühitutvustused läbi, seeläbi jäi sõelale kolm-neli erakonda. Kuigi jah, peab nentima, et ega neil suurt vahet pole. Igaüks lubab suuremas jaos üht ja sama ning kõigil on siis paar "erilist" asja. Seekord oli ju valimiste põhiteemaks raha ja palgad. Otsustasin, et ei anna oma häält inimesele, keda ma ei tea või kes mulle ei meeldi. See muidugi välistas suurema osa neist. Läksime K.-ga siis sinna "koolimajja" sisse. Laudade taga istus 4-5 inimest, aga ainult ühe juures oli saba. Asusin siis kindlameelselt sappa, enne kui aru sain, et iga lauataga istuva inimese juures on teatud tähega algavad perekonnanimed. K perekonnanimi algab R-iga ning tema oligi oma õiges sabas. Aga minul vedas, sest K-täheliste laua taga polnud kedagi. Astusin siis oma laua taha, kus tädike just oli tõusnud ja hakanud rääkima mingi mehega, kes seal kõrval seisis. Kõrval lauas istuv tädi haaras kohe abivalmilt nimekirjad ja tahtis hakata minu nime otsima. Minu laua tädi, see kes seisis - tuli kohe tagasi istuma ja haaras nimekirja enda kätte. Ta ütles: "Ma vaatasin kohe, et päeva ilusaim mees tuli. Lootsin ja ootasingi et ta tuleb minu juurde, aga tõusin ainult hetkeks, sest ta läks teise järjekorda. Aga ikkagi tulite minu juurde. Nii ilus mees!" Oh, valimas tasub käia - sealt saab sellise ego-laksu! Viimati sain sellise komplimendi kui käisin viimast päeva Georgi filmis! Kummaliselt südantsoojendav ja oi-kui-vajalik hingepalsam. Tükike 30 või 40ndate aastate Ameerikat Draamateatri väikeses saalis. Hämmastavalt ehe. Lavastajakäsi on tugevalt tunda ja see on väga hea. Normet on hea. Samas on see ka Lembit Ulfsaki show. Lembit teeb üldse oma viimaste aastate parima rolli. Nii Normet kui Ulfsak kandideerivad ka Teatriliidu aastaauhindadele. Usun, et Ulfsak viib ka au koju (kuigi vaikselt loodan, et hoopis Sammul võidab) . Lugu ise räägib ühest mehest, müügimehest, kes on oma poegi üritanud kasvatada mingis oma ajastu ja kultuurikihi vaimus. Ehk peamiselt endaga sarnaseks luuseriks. Tal olid isegi kindlad põhimõtted, kuid kahjuks üpris kitsarinnalised ning mitte eriti kaugemale vaatavad. Kusjuures see tuleb üpris konkreetselt lavastuses ka välja, et isa vähemalt ühe poja elu on ära rikkunud. Ehk on süüdi selles, et ühel poisil jäi keskkool lõpetamata. Kõigest sellest tegevusest selgubki, et Miller on kirjutanud väga mitmetasandilise ja parajalt sügava psühholoogilise sisuga näitemängu. Võitis ta ju sellega isegi omal ajal Pulitzer -i. Kogu etenduse õhustik on väga kurvameelne. Sest sellele lisaks, et Ulfsak, ehk Willy Loman on oma poegade elu tuksi keeranud on tänases päevas tema elu läinud päris allamäge. Ta on väsinud. Oma lootusetuses leiab ta viisi kuidas aidata oma poegadel saada raha oma praegusegi idee elluviimiseks. Elukindlustuse...see on kurbuse tipp. Aga samas sümpaatiat ta endale ei korja. Isegi oma naist kohtleb halvasti. Mari Lill Ulfsaki naisena ja Margus Prangel ülemusena ongi kõige erksamad kõrvalosalised. Lisaks veel pojad - Mait Malmsten ja Ivo Uukkivi ja kindlasti ka poiste lapsepõlvesõber, ked mängib Ott Sepp ja tolle isa Tõnu Aav. Kunstilises mõttes oli Aava ja Sepa sarnaseks tegemine riiete ja üldse välimusega väga lahe väike nüanss, mis etendusele tsipake juurde andis. Kas ajaga mängimised oli lavastaja lahedalt lahendanud. Vahepeal segunesid mitu aega ja tegelast samas hetkes ja see on meisterlik. Üldiselt on klassikat ikka ja alati hea vaadata. See on ju klassika...palju sellist ikka rikkuda annab. Aga jah, nagu öeldud, Normet on kaugel rikkumisest. Täiesti huvitav oleks näha, kuidas mõni teine lavastaja on lahendanud need stseenid. Minu austus kuulub igati Elmo Nüganen -ile. Hoian talle terve südamega ja kahe käega pöialt, sest see lavastus on täiesti imeline! Usun, et ka žüriil jätkub mõistust, sest see on peajagu üle teistest. Tõeline "TEATRIAASTA" teatrisündmus! Vladimir Anšon – kujundused lavastusele "Nii see on (kui teile nii näib)" (Tallinna Linnateater) ja lavastusele "Valged ööd" (Theatrum). Kristine Pasternaka – kostüümid lavastustele "Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4." ja "Nii see on ( kui teile nii näib)" (Tallinna Linnateater). Tundub, et võõrkunstnikud on vallutanud Eestlaste teatrisüdamed. Aga neist võitjat valida on päris raske. Kõige lisaks võiks ju ka omasid hinnata. Semperi Ubu oli ju väga originaalne. Usun, et žürii läheb ka selle õnge, et peaks ikka omadele andma. Kuid tegelikult see, mis Anšon on teinud Linnateatris "Nii see on kui teile nii näib" jaoks - see on vapustav! Mina annaks temale auhinna. Oh, Karin alias Hele, sellist rolli näeb küll parimal juhul aastas korra. See on see! Karin oli Hele, ehk Hele oli Karin. See 5 tundi laval ringi jooksmine ja siis nii loomutruult ullikest, petetut või armuvalus naist mängida. Kuid eelkõige naist kes otsis kõikjalt armastust. Siit sa seda leiad! Meie armastame Sind! Vapustav. Usun, et ka Žüriil pole teist varianti. Minu lemmik on kindlasti Indrek Sammul. Ta polegi mu lemmiknäitleja, aga tema Indrek on igati väärt kõiki auhindu! Olen aga üpris veendunud, et žürii ananb auhinna Lembit Ulfsakile. See lihtsalt oli selline roll ja rollisooritus, mis kindlasti nendele keskealistele peale läheb. Ja kahtlemata näitles ta võimsalt ja hästi. Siiski oma hinges loodan ma Sammuli võitu. Ja ei muud kui Karini ja Indreku ülistuslaul jätkub. Evelin Pang on üldse nii hea, et on aeg hakata talle publikulemmiku-tiitlite kõrvale ka "päris" auhindu andma. Tegelikult ma ei oska arvata, mida žürii hindab. Kindlasti ei ole Kaire Vilgats seda auhinda väärt. See roll ja näitlemine polnud minu meelest nominatsiooni väärt. Võtke kasvõi Anu Lamp Karin. Indrek. lavastustest. Kuidas sai Vilgats enne teda siia nimistusse - ajab hämmingusse. Margus Prangel – Howard Wagner lavastuses "Müügimehe surm" ja osatäitmised lavastuses "Sürrealistid" (Eesti Draamateater). Oi, ma nii tahaks, et see auhind läheks jagamisele. Sellel aastal nii Raivo E.Tamm kui Margus Prangel tõestasid ennast. Prangel oleks pidanud saama auhinna juba Põrgu wärk -i eest. Aga ei või midagi öelda - Raivo E. Tamm - e Panso oli ikka ülivõimas! Tõeline pärl. Tükk ise polnudki ju nii hea, aga Raivole au!!! Aivar Tommingas – Maurus lavastuses "Tõde ja õigus. Teine osa" (uus osatäitmine; Tallinna Linnateater) ja Ird lavastuses "Teatriparadiis" (Vanemuine). Aivar Tommingas ja tema Maurus oli nii värske - samas nii vana ja hea. Nii ilus oleks austada teda selle rolli eest, sest Üksküla oli ju juba ees seda tegemas ja rong nagu juba läinud...usun, et žürii hindab Titov -i ja tema Libahunti. Helen Lokuta – nimiosa ooperis "Tuhkatriinu" (Rahvusooperis Estonia) ja osatäitmised kammerooperites "Tuleaed" ja "Mu luiged, mu mõtted" (Von Krahli Teatri ja Nargen Opera ühistöö). Kaire Vilgats – "Romeo ja Julia" muusikaline juht (Eesti Nukuteater) ja muusikalirollid 2006.aastal. Mina annaks natuke au Kaire Vilgatsile ja sellele muusikalidereale, mis ta CV-s on olemas. Ta on nunnu ja tore ja selles kategoorias omas elemendis. Samas Naistelaulud läheb kindlasti žüriile peale. tegelikult usungi, et auhinna saab kestahes muu kui see kellele mina pöialt hoian. ei oska öelda - pole näinud, arvan, et Michiel, ei tea... Balletis Peer Gynt...see peaks ehk tantsulavastuste alla minema? Ei saa aru...kas Aidla on laulja? ZUGA ühendatud tantsijad – lavastuse "Naine ja Hunt" idee, koreograafia ja videorežii. Kanuti Gildi Saal. See on nüüd küll kummaline. Priit Raud on ise žüriis. Tema seotus siin mõnega on küll kahtlaselt lähedane... Ja Nael pole mingi autoriteet hindamaks, kes auhinna peaks saama. Mina jätaks üldse auhinna see aasta välja jagamata. Minu meelest neist ükski pole seda väärt. Miks Libahunt siin ei kandideeri?!?!?! Juba see on kummaline. Ehk sellepärast, et auhind on vaja anda kellegile neist siin. Neist viiest siin ei tohiks keegi võita. Äärmisel juhul Harchenko... Lugu Iraagis toimuvatest valimistest. Õigemini ühest perekonnast, kus perekonnapeaks on doktor ning samuti kandidaat valimistel. Film näitab ära inimeste suhtumised kohalikku võimu ja ootused ja lootused ning üritused sealsetel valmistel läbi lüüa. Minule kui Eurooplasele ning filmis nähtuga võrreldes väga kauge kultuuri esindajale jäigi film kuidagi kaugeks. Otseselt kaasaelamist see minus ei tekitanud ning jääb arusaamatuks, et selline film pääses oscari-kandidaatide hulka. Hinne 3 Lugu Ameerika landedest, kes on süvausklikud ning lasevad ka oma laste ajudega manipuleerida. Õigemini lapsed, kes sünnivad sealses ühiskonnas nad on jba kohe enese valmita sellel rajal. Film keskendubki ühe sellise Jeesuse laagri tagamaadesse. Kas kellegil on õigus lastega niimoodi käituda? Küsimusi tõusis kuhjaga ning sümpaatsed lapsed äratasid kaasaelamise ja -mõtlemise. Mul hakkas neist kahju. Sest nad on olukorra orjad. Ja üpris kitsa silmaringiga. Ometi on seal väga palju toredaid ja suure potentsiaaliga lapsi. Usuhullud on aga tõesti "hullud". Vähemalt minu meelest. Eks igal ühel ju meist ole õigus uskuda keda või mida tahes. Kuid kellegil ei ole õigus nõuda teistelt oma uskumuste järgimist. Hinne 4+ Lühimängufilmi Oscari võitja. Täiesti tobe muusikal kahest võistlevad kiirtoitlustusrestoranist seal kusagi Palestiina ja Iisraeli piirimail. Ja siis west side story moodi kampade kokkupõrge ja ristiliikemete armastus blah, blah blah. Hinne 3- Lühifilm isast ja pojast, kes toovad koju vanaema ema asemele, kuna too väsis meeste orjamisest ning lisaks. Lõpus on päris armas püänt. Lühimängudilmi oscarikandidaat. Hinne 4 Lugu Aafrikast ja seal elavast väikesest tüdrukust, kes on ka filmi minajutustaja. Nunnu, tähtis ja minu meelest oleks pidanud ka oscari võitma. Hinne 4 Üliarmas Kanada ja Norra koostöös valminud 15 minutiline lühimultifilm. Võitis auga teenitult Oscari. Selle oscari üle oligi mul tänavu kõige parem meel. Liv Ullman loeb teksti, nii jutustaja kui tegelaste oma. Joonistatamisel pole taotletud Disney armsust või detailsust. Ja see on hea ning sobiv. Hinne 4+ Lugu vanast näitlejast, keda esitab Oscari kandidaat Peter O'Toole ning tema armastuse objektist, kes on paarikümnene sõbra sugulane. O'Toole mängib hästi. Kuid mitte ka niiiii hästi. Vana mehe jaoks muidugi uskumatult. Aga sisu suhtes polnud ma ilmselt sihtgrupiks. Minu meelest sobib see vanadele inimestele. Vanematele kui mina. Kuigi isegi mingi soojuse moment oli olemas, jättis see ikkagi mind külmaks. Hinne 1+ Uuestitehtud laevahukufilm. Kuidagi mannetu ja igav - ometigi teema on selline intigeeriv ja võiks ju olla põnev. Minu meelest käib sõnakõlk "Ameerika pahn" selliste filmide kohta. Kurt Russel ja kes seal veel kõik koos olid, aga ei päästa näitlejadki sellist rämpsu. Hinne 2- Jätkame Ameerika pahnaga. Adam Sandleri järjekordne komöödiasünnitis, mis mingis mõttes naelutas ekraani ette kuni lõpuni. Kuid pärast jäi ajaraiskamise maitse suhu. Makeup -oscarikandidaat. Ja oli ju Sandler tehtud nii vanaks kui paksuks, kuid minu meelest ka see nominatsioon oli alusetu. Lugu mehest, kes saab puldi, millega kerida või aeglustada ümber toimuvat. Samas pult võtab pikapeale kontrolli üle kogu elu. Hiina kostüümidraama ajast enne Kristust. Ülepakutud ja muinasjutulise sisuga. Põhirõhk on läinud kostüümidele ja kunstiketööle. Sisu pole nii oluliseks peetud. Gong Li on muidugi vapustav nagu alati ja ega film ka nii kehva pole, aga ei midagi erilist. Hinne 3- Robert De Niro lavastajatöö on stiilne hästi näideldud ning vinge kaameratööga. Kuid sisu on oi kui igav. Ja film on umbes 2 tundi ja 40 minutit pikk. Liiga pikk. Montaažiga on asi veel ka ära solgitud, sest ajalised hüpped pole mitte filmi huvitavamaks tegevad vaid pigem segasemaks ajavad ning põnevuse ära rikkuja. Näitlejatenimistu oli küll muljetavaldav - Matt Damon, Robert De Niro, Anglelina Jolie, William Hurt jne jne. Hinne 3 Tasakesi hakkame filmidega jõudma pluss poolele. Hugh Jackmani ja Christian Bale-i vaheline mustkunstnike võitlus võtab mõrvarlikud mõõtmed. Kes keda üle trumpab ja kes keda tappa tahab - see kõik on päris intrigeeriv ja visuaalselt ilus. Lisaks löövad kaasa Michael Caine, Piper Perabo, Scarlett Johansson, Andy Serkis ja ei-tea-kuhu-ekraanilt-kadunud David Bowie. Paar oscari nominatsiooni. Ja korralik kunstnikutöö. Päris ilus komplekt. Siiski lõpust oleks tahtnud natuke leidlikumat püänti. Hinne 3+ Taani selle aasta oscarisaadetis, mis jõudis nominatsioonini välja. Minu meelest jäigi see viiest nominendist kõige kahvatumaks, kuid siiski oli päris huvitav. Mads Mikkelsen ja üks mu Rootsi lemmiknäitlejaid Rolf Lassgard! Lugu mehest, kes saab teada, et tal on täiskasvanud tütar. Tütre pulmas. Kuhu ta satub pool kogemata. päris hea! Hinne 3+ Alžeeria, ehk tegelikult peamiselt Prantslaste tehtud sõjafilm. Kamp alžeerlasi läheb Prantsusmaa eest sõtta. Seal Prantsuse sõjaväes saavad nad aga tunda diskrimineerimist. Ehk siis võitle kui hästi tahad, ikka nad edutamist ei saa. Lisaks sisemised tülid ja armumised Lõuna Prantsusmaal. Kamp oli päris hea ja kaasaelama kutsuv Lisak hea lõpp ning tõsielusugemed. Päris hea film! Hinne 4 Judi Dench show. Vapustavalt, uskumatult tipp tasemel roll! Mistahes teisel aastal, kui poleks olnud Mirreni Queen -i ees, oleks Dench võitnud... Eelmisel aastal sai ka see Zoe Heller -i raamat Ühe skandaali märkmed loetud. Juba raamat tõotas head filmi. Blanchett oli oma tavalises headuses - ei midagi erilist. Aga jube vanamutt, keda Dench suutis nii hästi välja mängida, sellest ei saa ma ei üle ega ümber! Üpris lähedaselt järgib raamatut, midagi olulist ära ei jäetud. Seda ma vaatan kunagi veel! Hinne 4+ Käisime K-ga Coca Cola Plazas vaatamas. Väga mõnusalt kirjutatud, ehk jaapani sõduripoiste kirjadele üles ehitatud lugu, kus pidevalt toimub tegevus valmistumiseks ameeriklaste rünnakule. Tegelikult oli ju tegemist enesetapuoperatsiooniga. Ülimalt sümpaatsed jaapani näitlejad, eesotsas Ken Watanabe -ga. Tõeliselt sügavalt hinge minev. Vapustavalt lihtne kui südamlik muusika ning omapärane operaatoritöö. Lisaks ülikeeruline helimontaaž. Uskumatu, et suuramas osas on see juba 80-se Clint Eastwoodi käekiri. Tõeliselt vapustav. Lisaks kõigele sündis ju see film pool kogemata. Eastwood oli tegemas Flags of our fathers filmi, kui tekkis mõte teha vastufilm samast sündumesest aga jaapanlaste silmade läbi. Hinne 5- Uskumatu sõnadekombinatsioon, kuid tegemist oli tõesti kaasaskiskuva, südamliku ja vägivaldse filmiga. Mel Gibsoni meistriteos. Lugu mehest, kelle küla ründavad vägivaldsed ja jõhkrad naaberala omanikud. Võtavad suurema osa inimestest vangideks. Ainult peategelase jus-just sünnitama hakkav naine koos oma lapsega poevad mingisse auku peitu. Üks jõhkarditest aga lõikab august väljaronimise nööri katki ja sellega jäävad nad vaesed sinna vangi. Janu ja näljaohtu. Mees aga viiakse hukkamisele. Film räägibki tema põgenemisest ja selle maiade algkultuuri nägemustest ja ebausust ning peresuhetest. Tõeline visuaalne maiuspala. Lisaks vapustav makeup ja super kaameratöö. Mina hindan ka seda stsenaariumi ja montaaži. Näitlejad esile ei tõusnud ja see polnudki sellises loos oluline. Sest kõik tundus väga loomulik ja nagu tõsieluline. Hinne 5-			OSCAR-2019
Teisipäeval, 2. aprillil ilmub Kresku 66. number. Selles numbris saab lugeda arvamuslugu ÕE kohta ja ka vastust sellele arvamusloole. Loomulikult on juttu suusaveerandist ja sellest, mida tehakse suusatrennis. Lehes on pikk intervjuu maailmaavastajast õpetaja Veinika Lemsaluga, küsimustele koolielu kohta vastavad ka 1. klassi õpilased. Kreskus on paar lugu välismaal reisimisest ja projektiööst ning saab lugeda õppimisvõimalustest Tallinna Tehnikaülikoolis. Ajalehes on kehalise kasvatuse õpetajate eksperimendi teine osa ja Kuristiku mütside TIPP 5 ning loomulikult viktoriin ja ristsõnad. Ja palju muud! Viimastel päevadel on ereda päikese tõttu juhtunud mitmeid liiklusõnnetusi, kus inimesed on ka viga saanud. Seetõttu palub Politsei ja Piirivalveamet kõigil autojuhtidel ja jalakäijatel olla äärmiselt ettevaatlikud. Juhid peaksid kasutama päikeseprille, valima sõiduoludele vastava kiiruse ning puhastama autoklaasid nii seest kui väljast. Samuti manitseb Politsei ja Piirivalveamet sõiduteed ületavaid jalakäijaid veenduma, et autojuht neid näeb ning teed annab. Vastavalt kehtivale liiklusseadusele tuleb jalakäijatel teeületusel eelistada ülekäiguradasid ja ristmikke. Väljaspool ristmikke ja ülekäiguradu tohib jalakäija teed ületada vaid juhul, kui lähim ristmik või ülekäigurada asub kaugemal kui 100 meetrit. Reaalsetes linnaoludes leidub tänapäeval selliseid kohti väga vähe. Paraku näitab aga liiklusstatistika, et ligi kolmandik jalakäijaõnnetustest juhtuvad just tänavatel väljaspool ristmikke ja ülekäiguradasid. Kärberi tänaval on juhtunud surmaga lõppenud õnnetus kooliteel sõiduteed ületanud õpilasega. Palun tule iga päev õigest kohast üle tee ja veendu, et autojuht Sulle teed annab! Tulemas on Kuristiku kooli võrkpalliturniir, kus saab taas jõudu katsuda oma kaasõpilaste ja õpetajatega. Mängud toimuvad meie kooli võimlas peale tunde ning algavad aprillikuust. Registreerida saab 31. märtsini, mille järel avalikustatakse ajakavad. Väljakul on korraga 4 mängijat (võib olla ka vahetusmängijaid). Mängitakse 2 geimivõiduni, geimis mängitakse 25 punktini. Registreerumiseks saata e-mail aadressile kristjang43@hotmail.com, mängijate (vähemalt neli liiget) ja meeskonna nimedega. Taaskord toimus meie kodukal Eesti temaatiline viktoriin. 1.-21. veebruar esitati kodulehel üks uus küsimus. Vastamise tähtaeg oli samal päeval kell 23:59. Üldse oli kokku 40 vastajat, päevas oli keskmiselt 18-20 vastajat. Osaleda said kõik, esikolmikud said auhinnad. Teisipäeval, 12. märtsil kell 9.00 esitavad Rakvere teatri näitlejad Eduard Salmistu ja Toivo Arnover aulas etenduse eesti ühe armastatuma luuletaja Juhan Liivi elust ja loomingust. Näidend annab võimaluse kohtuda silmast silma luuletaja Juhan Liiviga, kes saab ometi kord võimaluse kaitsta ja määrata ise oma luulet ja isikut väljapool kirjandus- ja haiguslugusid. Etendusele on oodatud 8. kuni 12. klasside õpilased. Neljapäeval, 14. märtsil, emakeelepäeval saab teise, kolmanda ja neljanda vahetunni ajal kolmanda korruse koridoris kuulata gümnasistide kõnesid teemadel "Arvuti koolitunnis", "Nutitelefon - moodne nakkushaigus" ja "Kui sind pole Facebook'is...". Tulge kuulama! 14. märtsil, emakeelepäeval kohtuvad 2.-5. klassi õpilased lastekirjanik Ilmar Tomuskiga. Kohtumine toimub aulas kell 12. Kolmapäeval, 13.märtsil kell 18.00 on esimene dokumentaalfilmiklubi üritus - dokumentaalfilmid UFO-dest. Pika eeltöö tulemusena alustab meie koolis tegevust dokumentaalfilmiklubi. Sihtgrupina näeksime eelkõige põhikooli vanema astme ja gümnaasiumiastme õpilasi. Eesmärk on laiendada õpilaste silmaringi, arendada analüüsi- ja arutlusoskust, lõimida erinevaid teemasid kooli õppekavaga ja kohtuda huvitavate inimestega. Vaadates filme ja teadvustades erinevaid probleeme ning elu-olu valdkondi nii siin Eestis kui ka mujal maailmas, suudame ehk muuta suhtumist ja seejärel ka maailma meie ümber. Plaanime üritusi esialgu 1 kord kuus tunnivälisel ajal kell 18.00 kooli auditooriumis. Õpilaste hulgas läbi viidud küsitluse tulemusena tulid välja nende eelistused: loodus, kosmos ja UFO-d jms. Tasapisi hakkame neid harjutama tutvuma ka igasuguste muude teemadega. Kuna tulemas on aprill - kosmose avastamise kuu, siis nn avalöök tuleb UFO-dest ja sarnastest paranähtustest ning esinema on tulemas Igor Volke. Ilusat talve ja häid suusaradu kasutasid Kuristiku õpilased 12. ja 13. veebruaril spordipäevadel osalemisega. Osavõtjaid oli ohtralt ja kes ei saanud suusatada, see nautis loodust, mis on sel talvel erakordselt maaliline. Põhikooli- ja gümnaasiumiõpilased käisid spordipäeval taas kord Kõrvemaal. Hommikune rongisõit Aegviitu ja siis suuskadele! Parimad suusatajad olid gümnaasiumis Tiina Teder 11.a ja Andris Treimanis 10.b klassist. Põhikooli parimad olid Jaanika Põderson 6.a ja Germo Ojala 6.b, Janne Mägi 7.b ja Tambet Härma 7.a, Mailis Härma 8.a ja Markus Viitkar 8.a, Katrin Eek 9.a ja Jan Imre Reimo 9.r klassist. Enne ja pärast suusatamist sõitsid klassid veel teatesõitu, kus võistlesid paralleelklassid. Suusatamine, ukerdamine ja kukkumine pakkus pealtvaatajatele palju lõbu. Oli võimlaus kelgutada ja laskuda mäest snowtube`iga. Koolieineks, mis oli termostega kaasa võetud, oli vastlapäevale vastavalt hernesupp ja kukli asemel lihapirukas. Küll maitses hästi! 13. veebruaril tegutsesid algklassid spordipäeval Pirita spordikeskuses. Kui suusad said laenutatud, siis toimus suusavõistlus ja parimateks osutusid: Emili Jürgenson 3.a ja Danel Zigadlo 3.b klassist, Laura Mehine ja Sten Penzev 4.a klassist ning Aveli Leola ja Jan-Jordan Voll 5.a klassist. Kelgutamine mäe peal ja uisujääl olid tegevused, mida sai teha enne ja pärast suusatamist. Veebruarikuu viimasel päeval toimusid meie koolis järjekordsed Lasnamäe linnaosa koolide aeroobikavõistlused. Soojade sõnadega pidas avakõne Lasnamäe linnaosa valitsuse esindaja Jaanus Riibe. Võistlustel osalesid 1.-5. klassi õpilased: kokku 123 võimlejat, neist 74 tüdrukut ja 49 poissi. Iga kool oli esindatud igast vanusest kahe poisi ja kahe tüdrukuga ning võimalusel ühe kohtunik-hindajaga. Võistlused toimusid meie uues ja ilusas aulas, mis oma suurepärase akustikaga ja tasemel ettenäitajatega kohe kõigi tähelepanu köitis. Kogu võistluste läbiviimise eest vastutasid meie kooli 12. klassi õpilased, kes said oma ülesandega suurepäraselt hakkama. Ilusat vaheldust võistluste vaheaegadel pakkus oma esinemiskavaga meie kooli 8.b klassi õpilane Jaana Savisko. Võistluste võitjaks tuli Kuristiku gümnaasium, teiseks jäi Sikupilli keskkool ja kolmandat ning neljandat kohta jäid jagama Lasnamäe üldgümnaasium ja Läänemere gümnaasium. Lisaks uhketele auhindadele sai iga võistleja kommi ja kaasa parimad soovid edaspidiseks. Suur tänu Lasnamäe linnaosa valitsusele, osalenud koolidele, meie kooli töötajatele, kohtunikele, võistlejatele, ettenäitajatele ja pealtvaatajatele.			OSCAR-2019
1.1. Eesti Maaülikooli Spordiklubi Spordikool (edaspidi Spordikool) on mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse kantud MTÜ Eesti Maaülikooli Spordiklubi (edaspidi Spordiklubi) huvikool, mis pakub lastele ja noortele täiendavat spordialast huviharidust. 1.6. Spordikool juhindub oma tegevuses Eesti Vabariigi Erakooliseadusest, Spordiklubi põhikirjast, käesolevast põhikirjast ja teistest kehtivatest riiklikest ja kohalikest õigusaktidest. 2.1.2. võimaldada lastele ja noortele saavutada kõrgeid sportlikke tulemusi nii üleriigilises kui rahvusvahelises konkurentsis; 2.1.3. arendada lastes ja noortes soovi tegutseda spordivõistluste ja –ürituste organisaatoritena ja spordikohtunikena; 2.2.1. loob lastele ja noortele tingimused valitud spordialaga tegelemiseks Eesti ariduse Infosüsteemis Hariduse Infosüsteemis (edaspidi EHIS) registreeritud õppekava alusel; 2.2.3. võimaldab andekatel noortel läbi kaasaegse treening- ja võistlustegevuse saavutada maksimaalseid sportlikke tulemusi; 2.2.4. korraldab treeninglaagreid, spordivõistlusi ning loob tingimusi osalemiseks üle-eestilises ja rahvusvahelises võistlussüsteemis; 2.2.5. õpetab noortele teoreetilisi teadmisi sportimisest ja spordiliikumisest ning annab edasi praktilisi kogemusi teiste juhendamiseks, võistluste läbiviimiseks ning spordikohtunikuna tegutsemiseks. 3.1. Spordikooli õppekorralduse aluseks on Haridus- ja Teadusministeeriumi poolt kinnitatud Spordikooli õppekava(d). 3.2. Õppeaasta Spordikoolis algab 1. septembril ning kestab uue õppeaasta alguseni järgmisel kalendriaastal. 3.3. Õppe- ja kasvatustöö toimub üldhariduslike koolide õppetegevusest vabal ajal või väljaspool tööaega vastavalt Spordikooli tunniplaanile. Täiendavalt toimub õppe- ja treeningtöö spordilaagrites või individuaalõppe korras. 3.5. Spordikooli õppe- ja kasvatuskorraldus põhineb plaanipärasel ja regulaarsel treeningtööl kolmes järjestikuses ja erineva õppetsükliga spordimeisterlikkuse astmes: 3.6. Õpperühmade komplekteerimisel arvestatakse õpilase kehalisi võimeid, vanust, seniseid sportlikke tulemusi, võimete ja tulemuste arengu dünaamikat, treeningrühmade soovituslikke täituvuse norme, treeningkoormusi ja õpilaste vanuselist koosseisu. Üleminek ühest spordimeisterlikkuse astmest teise toimub vastavalt õppekavale. 3.7. Õppe- ja treeningtöö lahutamatu osa on õpilaste kasvatustöö, mille eesmärgiks on väärtushinnangute kujundamine „fair play” reegleid silmas pidades ja sportlike eluviiside järgimine. 3.8. Spordikooli õppekavade muudatused kinnitab Spordiklubi juhatus Spordikooli direktori algatusel. Spordikooli direktor kaasab õppekavade muutmisse treener-pedagoogide ning lastevanemate esindajad. 4.1. Spordikooli õpilasteks võetakse lapsed ja noored vanuses 6-19 eluaastat, kellel on tahet ja eeldusi tegelemiseks vastava spordialaga. 4.2. Alla 18-aastaste õpilaste vastuvõtt Spordikooli toimub lapsevanema (hooldaja) kirjaliku Spordikooli astumise avalduse täitmise alusel. 4.3. Spordikool sõlmib õpilase või tema seadusliku esindajaga lepingu õppekavaga kehtestatud ulatuses. Lepingu kohustuslikud punktid on määratud Erakooliseaduse § 17 punktis 4. 4.4. Spordikooli lõpetajaks on õpilane, kes on spordikoolis treeninud õppe-treeningastmes või meisterlikkuse astmes vähemalt kolm aastat ja täitnud õppekavas kinnitatud lõpetamiseks kehtestatud teoreetiliste teadmiste ja praktiliste oskuste normatiivid. Spordikooli lõpetajale väljastatakse tunnistus. 4.5. Kui Spordikooli õpilane rikub süstemaatiliselt Spordikooli põhikirja, kodukorda, puudub põhjuseta õppe-treeningtööst pikema aja vältel või kui õpilase kolme järjestikuse kuu õppemaks on tasumata, võidakse ta Spordikooli õpilaste nimekirjast välja arvata. 4.6. Õpilase võib välja arvata Spordikoolist lapsevanema (hooldaja) soovil, esitades sellekohase kirjaliku avalduse kahe nädalase etteteatamise tähtajaga. 4.7. Õpilase vastuvõtt kooli, lõpetamine ja välja arvamine vormistatakse Spordikooli direktori korraldusega. 5.1.3. kasutada treeningtöös ja võistlustel Spordikooli inventari, spordivarustust ning spordirajatisi vastavalt kehtestatud tunni- ja võistlusplaanile; 5.1.4. teha ettepanekuid Spordikooli töökorralduse paremaks toimimiseks ja probleemide lahendamiseks; 5.2.3. hoida heaperemehelikult Spordikooli inventari, varustust ja vara. Õpilase poolt koolile tekitatud varalise kahju hüvitab õpilane või tema vanemad (hooldajad) õigusaktidega sätestatud korras; 5.2.4. Spordikoolist lahkumisel tagastada tema käes olev vara või hüvitada see vastavas rahalises väärtuses; 5.2.6. järgida sportliku režiimi ja „fair play” põhimõtteid, hoiduda käitumisest ja tegevusest, mis on vastuolus spordieetikaga ning mis võib kahjustada treenitust, tervist ja kehalist võimekust; 5.2.9. käia regulaarselt spordimeditsiinilises kontrollis ja seista hea oma tervisliku seisukorra eest. 6.2. Õppemaksu suuruse, tasumise korra ja tähtajad kehtestab Spordiklubi juhatus ning seda ei muudeta õppeaasta jooksul. 6.4. Spordikooli direktor võib õppemaksu suuruse osas teha soodustusi või vabastada õppemaksust heade õppe- ja sporditöö tulemuste ning majanduslike raskuste korral vastavalt Spordiklubi juhatuse poolt kinnitatud korrale. 7.1. Spordikool on Spordiklubi allüksus. Spordikooli allüksused on spordialade koolid (maadluskool, saalihokikool jt.). 7.2. Spordikooli personali moodustavad direktor, treener-pedagoogid ja teised töötajad. Spordikooli struktuuri ja koosseisu kinnitab Spordiklubi juhatus. 7.3. Spordikooli personali õigused, kohustused ja vastutus määratakse kindlaks kodukorra, töösisekorraeeskirja, ametijuhendi ja poolte vahel sõlmitavate lepingutega. 7.4. Spordikooli juhib direktor, kes on Spordikooli esindaja tema töölepingu kehtivusajal talle antud volituste piires. Spordikooli direktori määrab ametisse Spordiklubi juhatus neljaks aastaks, sõlmides temaga tähtajalise töölepingu. 7.5.1. direktor juhib Spordikooli järgides Spordiklubi üldkoosoleku ja juhatuse seaduslikke korraldusi ja otsuseid; 7.5.2. vastutab ja hoolitseb Spordikooli üldseisundi ja arengu eest ning rahaliste vahendite sihipärase ja otstarbeka kasutamise eest; 7.5.4. koostab kodukorra, õppekava(d), tunniplaani, ametijuhendid jt. Spordikooli tegevust korraldavad dokumendid, mille esitab kinnitamiseks Spordiklubi juhatusele; 7.5.5. sõlmib õpilaste või tema seadusliku esindajatega koolituslepingud õppekavaga kehtestatud ulatuses Spordiklubi juhatuse poolt antud volituste piires. 7.6. Spordiklubi juhatus kaasab Spordikooli puudutavate oluliste otsuste tegemisse Spordikooli direktori, treener-pedagoogide esindajad ning lastevanemate esindajad, et tagada Spordikooli õppe-, treening- ja kasvatustegevuse parim toimimine. 8.1. Spordikooli dokumentatsiooni peetakse Spordiklubi üldises korras vastavalt Spordiklubi asjaajamiseeskirjale. 8.2. Spordikooli finants-majandusliku tegevuse arvestust ja aruandlust peetakse vastavalt Spordiklubi raamatupidamise sisekorraeeskirjadele, tulude-kulude aruandluse korrale ja teistele Spordiklubi juhatuse poolt kinnitatud kordadele ja eeskirjadele. 9.1. Spordikool on asutatud määramata tähtajaks. Spordikooli tegevuse lõpetamise otsustab Spordiklubi juhatus. 9.3. Spordikooli tegevuse lõpetamisest teatatakse õpilastele, vanematele ja personalile ning Haridus- ja Teadusministeeriumile neli kuud ette.			OSCAR-2019
Neljapäeval, 6. novembril kell 12 ootab Eesti Kiriku toimetus lehelugejad EEKBL Salemi kirikusse Tartus Kalevi t 76 keskpäeva sõna- ja muusikatundi. Sõna kuulutab Puhja koguduse diakon Tiit Kuusemaa, musitseerib Puhja koguduse ansambel Dionysius. Samas toimub ansambli plaadi esitlus. Tallinnas peetakse juulis suurejooneline kristlik festival, kus saame olla koos usuinimestega, kes tulevad Eestisse Euroopa riikidest ning isegi kaugemalt.Sündmuse ladusamaks kulgemiseks allkirjastasid Tallinna Kesklinna vanem Mihhail Korb, MTÜ Agape Eesti juhatuse liige Triin Rait, Tallinna praost Jaan Tammsalu ning misjonikeskuse juhataja Leevi Reinaru lepingu, mille kohaselt viiakse Tallinnas 24.–29. juulini ühiselt läbi Heartbeat Tallinn 2012 ... 1932. aastal oli vaikne nädal märtsis. Kirikutes esitati suurel reedel selle päeva meeleoluga sobivat muusikat.Tartu üliõpilaskonna segakoor oli kontserdimatkal Tallinnas. Lisaks ilmalikule kontserdile esitati Jaani kirikus ka vaimulik kava. Kandvama osa moodustasid koori juhi Alfred Karafini (Karindi) enda laulud. Neist tõusid esile «Introduction ja Passacaglia» ning orelisonaat. Mõlemad teosed esitas autor ise. Soololauludega ... Minu aeg on Sinu aja sees, mil vargsi loodan Su toele ja hallis hommikus tean, et see on õige. Sinu sõnad on minu mõtteis sees, mil mõtisklen vaikuses igapäevasest ja pühapäevasest.Ja vihmapiisad helisevad läbi udukaste ja sulatavad jääd ning loovad kasvamise aega. Sinu teed on minu teedes sees, mil hoian Sinust kinni ja tean, et mu parim aeg on alati Sinu käes.Sa kuuled mind läbi mu tolmuks pudenevate ... Hoi! Kõik janused, tulge vee juurde! Ka see, kellel ei ole raha, tulgu, ostku ja söögu! Tulge, ostke ilma rahata, ilma hinnata veini ja piima! Miks vaete raha selle eest, mis ei ole leib, ja oma vaevatasu selle eest, mis ei toida? Kuulake mind hästi, siis te saate süüa head ja kosutada ennast rammusate roogadega. Pöörake kõrv ja tulge mu juurde, kuulake mind, siis on teil edu; mina teen teiega igavese lepingu, samasuguse, nagu oli ... Maslow lõi kunagi väärtuste hierarhia, mis näitab, et kõige olulisemad inimese elus on fundamentaalvajadused ehk söök ja jook. Kui need on täidetud, siis jõuab inimene «kõrgemate» vajaduste rahuldamiseni. Selles ühenduses võib mõista inimeste muret oma igapäevase elu pärast, mis on Eestis saanud juba nii suureks, et läinud nädalal halvas streik mõneks ajaks meie elu. Kunagi ei ... Politsei- ja piirivalveamet ühendab endas politsei, piirivalve ning kodakondsuse ja migratsiooni valdkondi, tagamaks turvalist elukeskkonda Eestis.Otsime oma meeskonda KAPLANIT,kelle põhiülesandeks on hingehoidliku abi andmine Lääne prefektuuri politseiametnikele ja teenistujatele, vaimulike talituste läbiviimine, politseipatrullides osalemine ja kordonite külastamine. Nõudmised kandidaadile • teoloogiline kõrgharidus;• ... Usuteaduse instituudi pastoraalseminar teatab, et 2012. aasta diakonikoolituse esimene kursus toimub 23.–24. mail.Diakonikoolituse läbimine on eelduseks diakonieksamile kutsumisele ja hilisemale teenimisele diakonina. Koolitusele tulijate vastuvõtt toimub konsistooriumis 17. aprillil algusega kl 10. Diakonikoolitusele tulija peab omama teoloogiabakalaureuse kraadi või olema õppinud teoloogilisi aineid vähemalt 20 ainepunkti ulatuses vastavalt ... Gamarjoba on grusiinide tähtsaim tervitussõna, mis tähendab «Võitu sulle!» Kuna grusiinid on pidanud ajaloos palju sõdima oma vabaduse eest, kõlabki nende suurim soov kohtudes nii. See on lihtsalt tere.3.–11. juunil on kavas reis Gruusiasse. Mäed, Gruusia õigeusu kirik ja iidsed katedraalid, sõbralik tuttav vennasrahvas. Lend Tallinnast Tbilisi. Kogenud reisijuht Valdo Kangur, vaimulikud giidid on kohalikud. Reisi hind ... Ülemaailmse vennasteliikumise töö eest palvetatakse 22. märtsist 31. märtsini. Palvetada tuleks kella kuuest hommikul kella üheteistkümneni õhtul algusega igal täistunnil seni, kuni palvet on.Palveketiga liituda soovijail registreeruda tel 5690 3740, samast saab andmeid palveteemade kohta. Oikumeeniline misjonikohvik koguneb 18. märtsil algusega kell 18 Tallinna Kaarli koguduse majja Toompuiestee 4. Külla tulevad nelja uuema meediakanali – Plussmeedia, Kuressaare Pildiraadio, Kaev.neti ning Jumal.ee – esindajad. Suupistelaua tulu läheb kristliku meediatöö toetuseks. 15. märtsil algusega kell 19 toimub Peetri kirikus LC Tartu Tamme korraldatav heategevuskontsert Tartu kristliku noortekodu heaks. Esinevad Tanja Mihhailova ja Olav Ehala, Tajo Kadajas ja sõbrad (klahvpillidel Vladimir Petuhhov, kitarridel Robert Vood), rahvamuusikaansambel SIRELI, mille koosseisus on ka mitu noortekodu andekat kasvandikku (juhendaja Halliki Pihlap), ja etno-folkansambel KRÜÜSEL. Kohtumisõhtud mõisasHarju-Madise koguduse kohtumisõhtu Padise mõisas on 21. märtsil kell 18. Külas on titulaarpraost Ivar-Jaak Salumäe. Tartu ülikooli usuteaduskonna dekaan prof Riho Altnurme kinnitab Eesti Kirikule antud intervjuus, et ülikoolis tehtud struktuurimuudatus, mille tulemusel teaduskonnad on jagatud nelja valdkonda, ei mõjuta negatiivselt usuteaduskonna identiteeti. Kuigi uus aasta on juba «habemega», on ülikoolis sess veel hoos ja eelmisele semestrile sisuline joon alla tõmbamata. Kuidas jääb usuteaduskond rahule eelmise aastaga, kas plaanid realiseerusid? Õppejõud peavad oma aruande esitama 1. veebruariks ja nii saab dekaan alles veebruaris teaduskonna aastast kokkuvõtte teha. Aga juba praegu võib öelda, et võime oma aastaga rahule jääda. Häid, kõrgetasemelisi publikatsioone ilmus möödunud aastal meie inimestelt palju, suur osa neist välismaistes väljaannetes. Eesti teadusajakirjadest tasub lehitseda ajakirju Tuna, Acta Historica Tallinnensia ja Usuteaduslik Ajakiri. Mainida võib Usuteadusliku Ajakirja esimest ingliskeelset erinumbrit «Religion and resistance» ja kogumikku «Mitut usku Eesti III». Äsja sai valmis kogumiku «Mitut usku Eesti» III osa «Uue vaimsuse eri», aasta esimesel poolel ilmusid «Martin Lutheri valitud tööd» ja «Uuema evangeelse teoloogia põhitekstid». Veebilehele lisandus videoloenguid Eesti kiriku- ja religiooniloost meie õppejõududelt ja ajaloolastelt (http://www.uttv.ee/otsing#sona=Eesti%20kirikulugu ). Toimus mitmeid teadusüritusi. Ise olen kõige uhkem selle üle, et sügisel külastasid meid ja viisid seminare läbi religiooniuurimise maailmakuulsused Jim Beckford, Callum Brown, Linda Woodhead ja Paul Heelas. Võiks kurta, et kaitsti ainult üks doktoritöö, aga veel üks doktoritöö on juba eelretsenseerimisele antud ja alanud aastast loodame veel kaitsmisi. Kaks meie vilistlast, Joona Toivanen ja Diina Tuulik ordineeriti EELK vaimulikuks. Aasta lõpul rõõmustas Tartu Peetri kooli avanud vilistlaste initsiatiiv luua Pille Valgu mälestuseks stipendium, mille esimene stipendiaat on Eleri Soidla. Süsteem ei ole uus, pöörduti tagasi 2003–2010 toiminud valdkondlike nõukogude juurde. Need on nõuandvad organid, mis peavad koordineerima teaduskondade tööd, et vältida liigset killustatust ja aitama teha otsuseid, mis ületavad teaduskondade piire. Tõsi, varasem kogemus näitas, et need organid lisasid liigset bürokraatiat ega õigustanud ennast. Praegune taasavamine on seotud sooviga muuta tulevikus valdkonnad juhtimistasandiks. Sellele on mitmes teaduskonnas olnud vastuseisu ja ükski kollektiivne juhtorgan pole taolist otsust veel kinnitanud. Valiku tegime humaniora kasuks, nagu see varemgi on olnud, kuigi kaalusime ka socialia’t (religioon kui ühiskondlik nähtus lubaks usuteadust ka sellesse valdkonda paigutada). Selliste piiride tõmbamine on alati tinglik. Eesti Teadusagentuur näiteks jagab grante sotsiaal- ja humanitaarteadlastele ühise valdkonna «ühiskond ja kultuur» all. Mujal ülikoolides, kus teaduskondi valdkondadesse on jagatud – olgu siis Oxfordi, Cambridge’i, Uppsala või Göttingeni ülikoolis –, on usuteadus ikka koos filosoofiaga, kas siis humanitaaria või suure ühise sotsiaal- ja humanitaarvaldkonna sees. 16. jaanuaril toimub nõukogu esimene koosolek ja juhataja valimine, nii et tegelik käivitumine on alles ees (intervjuu toimus 13. jaanuaril. – L. R.). Rektor Volli Kalmu sõnul motiveeris teaduskondade valdkondadesse jagamist eesmärk parandada ülikooli juhtimist. Kuivõrd leiab see usuteaduskonna näitel kinnitust? Ülikooli juhtimine ei ole praegu väga tsentraliseeritud, teaduskonnad on küllalt autonoomsed. Võtmeküsimus on tegelikult selles, kas valdkondade (kui neist peaks saama juhtimisstruktuur) juhte valitakse alt või määratakse ülalt. Valimised peaksid kindlustama demokraatlikuma juhtimisstiili ja võimaluse mõjutada juhtimist altpoolt. Kui tulevaste valdkondade juhid peaksid määramise kaudu muutuma pigem keskvõimu esindajateks (praegu on dekaanid nagu kohalike omavalitsuste juhid, kes kaitsevad üldjuhul teaduskondade huve), siis on tõesti tegemist juhtimise ülalt vaadates efektiivsemaks muutumisega. Paraku võib see kaasa tuua võimu võõrandumise ja kaasatuse vähenemise. Raske on ette kujutada, et ülal alati mõistetakse, mis on iga eriala jaoks oluline. Ülikool koondab endas väga erinevaid erialasid ja seetõttu on kompetents tihtipeale pigem struktuuris allpool. Lihtsalt skeeme vaadates ei pruugi sisulised probleemid arusaadavad olla. Uurin teatud murelikkusega, mil määral see struktuurimuudatus võib mõjutada usuteaduskonna identiteeti. Millised on teie prognoosid dekaanina? Praegune ümberkorraldus on mõjutu – keegi ju ei märganudki, et sarnane struktuur toimis ka varem. Valdkond esitab oma arvamuse, kuid ei tee otsuseid. Tõsi, kui peaks realiseeruma kava muuta mõne aasta jooksul valdkond juhtimistasandiks, siis see tähendaks osa õiguste üleandmist teaduskonnalt valdkonna tasandile, mis võiks usuteaduskonna jaoks tähendada väiksemat võimalust ülikoolis toimuvaid protsesse mõjutada. Praegu on meie teaduskonnal see võimalus oma väiksust arvestades isegi ebaproportsionaalselt suur. Tuleb küll lisada, et lõplikku otsust selliseks üleminekuks veel tehtud ei ole ja vastuolijaid on teaduskondade seas mitmeid teisigi. Kõik sõltub asjast huvitatud kirikutest. Luterlik õppetool loodi EELK initsiatiivina, see toimis aastatel 2001–2006 Põhja-Elbe kiriku rahalisel toetusel. Sellest ajast peale on koostööd teisiti tehtud, aga ideed pole maha maetud. Tõsisemalt juttu oli sellest veel 2011. aastal, kui räägiti akadeemilise usuteaduse taaskoondamisest Tartu ülikooli. Meie poolt on valmisolek olemas. Õigeusu teoloogia õpetamist on toetanud Eesti Apostlik Õigeusu Kirik. Aastatel 2005–2009 luges külalisprofessorina õigeusu teoloogia aineid Grigorios Papathomas Pariisist, keda finantseeris Kreeka haridusministeerium ning kes nüüd on Ateena ülikooli professor. Vahepeal luges kursust õigeusu teoloogiast dr Irina Paert. Oleme rääkinud Tartu piiskopi Eelijaga (meie vilistlasega) õigeusu teoloogia õpetamisest, see jätkub ka edaspidi. Oluline pole ilmselt õppetool kui üksus, tähtis on teatud sisuga ainete õpetamine ja selles osas pole töö kunagi katkenud. Kohe on ilmumas uue sarja «Piibel kontekstis» 1. köide – Iiobi raamatu tõlge ja kommentaar Urmas Nõmmikult (http://www.tyk.ee/usuteadus/00000011327 ). Loodetavasti jõuab veel sel aastal ilmuda ka 2. köide samast sarjast. See on uus sari Tartu ülikooli kirjastuselt, midagi väga vajalikku mitte ainult piibliteadlastele, vaid kõigile vaimulikele ja teoloogiahuvilistele. Hea uudis oli ülikooli arengufondist eraldatud toetus teoloogide ja orientalistide ühisprojektile, mis peab ennast aasta jooksul tõestama. Külalisloenguid peavad mitmed vanad tuttavad, Faruk Abu-Chacra õpetab taas araabia keelt ja prof Martin Tamcke Göttingeni ülikoolist räägib idakristlaste olukorrast Lähis-Idas. Üks nimekamaid tänapäeva religiooniuurijaid Paul Heelas on lubanud asuda meie religiooniteadlasi külalisprofessorina konsulteerima. Sel aastal on meie sisseastujatel vaja ette näidata eesti keele ja matemaatika (kitsama) riigieksami tulemused. Need on kaks riigieksamit kolmest (kolmandat, võõrkeelt, võib asendada keeletesti tulemusega), mis on gümnaasiumilõpetajatele kohustuslikuks jäänud. Varem lõpetanud peaksid vajadusel sooritama matemaatika (kitsama) riigieksami, et kvalifitseeruda. Sama korraldus kehtib mitmel teiselgi humanitaarerialal. Kevadsemestril õpetab külalisõppejõuna araabia keelt Faruk Abu-Chacra ja prof Martin Tamcke räägib idakristlastest Lähis-Idas.			OSCAR-2019
Teate, töö, trenn, väikelaps ja ülikool on nõudnud paraku kogu mu aja. Ja kui mul juhtubki olema mõni vaba nädalavahetus, siis okupeerib selle mõni sõber või sugulane, keda pole ammu näinud. Kui ma arvutisse satun ning mul on isegi võimalik kirjutamisele keskenduda, siis tuleb tunnistada, et esimesena teen ma ära siiski oma koolitöö. Ülikooliga ongi nüüd nii, et mulle on hakanud kohale jõudma sessioonõppe (nn kaugõppe) iseseisva töö maht. Ükski ülesanne, mida me kodus peame tegema, ei ole selline, mille saaks sipsniuhti tunni või kahega valmis teha. Ehk siis veel, kui mul ei oleks ühtki segajat, kuid paraku mul seda luksust pole. Noh, näiteks pean ma kirjutama eneserefleksioon teemal raamatud minu elus. See peab olema vähemalt 10 lk + tiitelleht ja kasutatud kirjandus. Ma pean kirjutama sellest, mis rolli raamatud minu elus on mänginud. Pole ju raske teema aga vähemalt 10 lk seostatud ja loogilist juttu…oeh. See nõuab aega. Ja sellest on mul ju kõige suurem puudus. Lisaks sellele kirjalikule tööle, on ka teistes ainetes pea iga kord mingi kirjatöö vaja esitada. Paljud hõlmavad ka mõistekaarte, ajatelgi ja/või oma töö ettekandmist Powerpoint esitlusena. Kõik see on minult igasuguse kirjutamise tuhina ära võtnud. Mul ei ole enam isu. Ei taha. Mul saavad sõnad otsa, mulle tunduvad mu mõtted nii suvalised ja sisutud, et mul ei ole mingit tahtmist neid siia kirja panna. Lisaks loengutele ja kirjalikele töödele on mul hetkel käsil ka vaatluspraktika. Lisaks sain ma ka sellise väiksemat sorti ametikõrgenduse, mille üle ma muidugi ei kurda, kuid mis nõuab omakorda palju aega ja energiat. Meie ettevõttes luuakse nimelt uus ametikoht, mis on vastavuses minu erialaga. Kuna ametikoht on aga alles nö loomisel, siis pean ka mina asjas aktiivselt kaasa rääkima ja aitama vajalikku põhja luua. Keeruline jutt võib olla, aga noh. Kuna ametikoht on uus ja mina olen meie ettevõttes esimene selline inimene, kes selliste asjadega sellises kontekstis tegelema hakkab, siis tuleb luua sobivad programmid, suhtluskanalid jne. Minust saab alates 1.11.2018 ettevõtte teabejuht. Las mu täpsemad tööülesanded jääda mu enda teada. Kõike on palju. Mulle tundub, et ma olen suhteliselt oma võimekuse piiril. Ma ei suuda rohkem uut infot vastu võtta. Mu aju ei suuda enam midagi uut genereerida. Mul ei ole enam uitavaid mõtteid, mida siin analüüsida. Mu analüüsimiste limiit on täis 🙂 Praegune blogimine on mul ka selline väikene närviline paus kõigi tegemiste vahepeale. Ma katsusin Loviisa panna tahvelarvuti taha Youtube’ist videosid vaatama, aga ta ei võta vedu. Iga minuti tagant käib ta minu juures, et midagi näidata. Ma olen praeguseks juba suutnud unustada, millest ma postitust alustades kirjutasin. Heh. Elu. Trennis käin ma oma lõuna pausidest, tööpäeviti kella 12 paiku. Käin ikka Corsagym’is. Ma olen selle Corsaga nüüdseks juba nii ära harjunud, et ma isegi ei mäleta enam, mis mind alguses seal nii kohutas. Ilmselt see, et kõik seal nii kohutavalt heas vormis on 🙂 See tekitab ju ebakindlust. Minus küll. Iga kord ma salaja loodan, et jõusaalis on mõni minust kehvemas vormis inimene ka. Siiani pole seda juhtunud 😀 Kodus trenni ei tee, kuna mul lihtsalt pole sellist aega. Äkki ma millalgi tulevikus olen paremini kohanenud selle hullumeelse elukorraldusega ning leian jälle aega ka kodus liigutada. Eks näis. Loviisal läheb hoius väga hästi. Läheb sinna rõõmuga. Tuleb alati koju hea tujuga. Nüüd kuskil kaks nädalat on ta ka juba päeval täitsa mähkmevaba. Ka lõunauned teeb ilma mähkmeta. Öösel on mähkmed veel jalas, kuna ta pissib päris palju. Käib enne uinumist potil küll, aga öösel pissib sellest hoolimata 1-2 korda kindlasti. Vast saame sellegi varsti ära harjutatud. Tööl on ülimõnus. Mul on nii lahedad kolleegid, et ma ausalt iga päev lähen rõõmuga tööle. Paljud on uued, minu osakonnas on ainult 1 vana olija, kuid uued kolleegid on mind päris kiiresti omaks võtnud. Eks ma olen parajalt mõnus kah, mind on lihtne omaks võtta (ego räägib). Kahju on muidugi sellest, et seoses uue ametikohaga liigun ma edasi omaette ruumi ning pean oma muhedad kolleegid seina taha jätma. Pean omaette nalja tegema hakkama. Kurb. Olen endiselt kuskil 2 kg raskem, kui ma olin suvel. Olen õppinud sellega elama. Eks see ole ju kaalulangetusblogija üks suur õudusunenägu, kui kaal tasahilju tagasi hiilima hakkab. Mulle ei tule see tegelikult väga üllatusena, kuna mu elustiil on seoses tööle asumisega palju muutunud. Enne käisin Loviisaga iga lõunaune ajal 2 tundi kõndimas, siis mässasime mänguväljakul. Nüüd viin ma lapse hommikul autoga hoidu, siis autoga tööle, istun päev otsa ja lõpuks autoga koju. Liikumist on oluliselt vähem. Jah, ma käin trennis, kuid see ei tee tasa seda, et ma suurema osa päevast persetan kuskil laua taga. Ka nädalavahetused mööduvad persetamise tähe all, kuna üle nädala on mul kool. Enamasti on leongud 10-st 18-ni. Siis koju, lastele söök, pesumasin pesema, natuke koristan, pesen ennast puhtaks ja ongi juba uneaeg. Kui tulemas on mõni kodutöö esitamise tähtaeg, siis sunnin end öösel üleval olema. Võtan muidugi vaimu virgutamiseks ka kohvi ja midagi magusat. Muidu ju mõte ei liigu. Ja nii need 2 kg ongi tulnud. Kaalun keskmiselt 70 kg – parematel päevadel 69, kehvematel 71. Välimusest vist nii väga välja ei paistagi, ma ise lihtsalt tunnen, et püksivärvlid on rohkem ümber. Ma tahaks blogima jõuda, ma tõesti tahaks, kuid ma kahtlustan, et see ei ole väga tõenäoline. Ma arvan, et ma teen blogimises väikema pausi, äkki kuskil nii suveni. Võimalik, et ma nüüd sain blogimise maitse jälle suhu ja ma ei suuda enam mitte blogida. See oleks ju hea. Kuid tegelikkuses usun ma pigem seda, et ma katsun oma kiire elutempo juures ellu jääda ning teha esmajoones ära ikkagi need asjad, millel on kindel tähtaeg. Ma ilmselt postitan killukesi oma tegemistest ikka Instagram’i, seega jälgige mind seal. P.S. tahtsin siia lisada ka ohtralt pilte, aga WordPress ei luba (??). Peate leppima ainult sõnadega 😦 Relfeksioon mitte reflektsioon. Mitte norimisega, tegin ülikoolis sama viga koguaeg, kuni õppejõud märkuse tegi😂			OSCAR-2019
Sõjas koos küünenaha kõik vahendid head! – kindel tüdruk. Ja koguvad võitlust terve armee tööriistad ja kindralid-vallasõitjad selle armee määrati... tõukur, et maniküür! Selle kohta, mis see on, kuidas valida õige "üldiselt" ja õppida, kuidas seda kasutada – loe seda artiklit! Enne, kui harjutada neil arte või lihtsalt värvida saialill, isegi mitteprofessionaalid teavad, et tuleb ette valmistada küünte plaat. Eriti, vabastades neid ähvardava neile nahk – küünevalli. See õhuke algselt kile võib saada jäik ja annab alguses burrid. Täielikult ja sügavalt lõigata küünenaha ei pea ja isegi ohtlik, sest see täidab olulist funktsiooni – kaitseb sissetungiva juurkaust küünte kahjulike bakterite ja mustuse. Ühesõnaga, kõik küünevalli on olulised, ja kõik küünevalli on vaja! Aga kuidas teha saialill esinduslikum ja ei ole kahju iseendale? Vastus on lihtne: ettevaatlikult liigutada nahka, kahjustamata selle. Selleks maniküür komplekti iga kaunitari peab olema tõukur. Mis see on ja milleks seda vaja on? Tõukur, et maniküür – see on eriline vahend, mille abil viia küünenaha ja mudel auku. Ka meie toode on tuntud nimetuste all – kaabits, trimmer ja maniküür labidake. Kuid inglise "pusher" – "tõukur" siiski kasutatakse palju sagedamini. Ilma selleta ei saa esialgu küünetehnik. See agregaat, tavaliselt võib uhkustada kahe modelliga osapooled. Üks neist on alati täidetud kujul spaatel. Just talle mõeldud rolli minna või, kui soovite, push küünenaha juurkaust seen. Lisaks spaatel nihutab pterygium – õhuke nahk, peaaegu silmapaistmatu, mis kasvab pärast küünega, asub all küünenaha ja takistab oma küünte-artu muutuma ideaalne. "Kellu" – aitab meistrid on proteesid, ravi, sissekasvanud küünte ja konnasilmad. Tavaliselt, kodus kasutamiseks ei kõlba. Käepide "kühveldamine-kirves" on kaunistatud nikerdatud ei ole ilu. See meetod võimaldab tõukurу mugavalt lamada käes ja mitte libastuda. Toote pediküür tavaliselt rohkem massiivne ja suuremate äri-pooled. Selle suurus hõlbustab töö meistrid, kuid reaalses elus on see, kui sul on universaal aega saab ja väike maniküür kaabitsом suurepäraselt hakkama. Valmistatakse enamik tõukurов tervishoid on muutunud. Neid lihtsalt steriliseerida ja kestab hea vahend aastakümne jooksul, erinevalt sama apelsini pulgad, mis kiiresti tulevad kasutuskõlbmatuks. On kaabitsы on valmistatud plastikust, otsa, mille flaunts tihe kummist kanbid. Oma ülesandeid üleminek küünenaha nad toime tulevad, ja nendega ei saa kahjustada plaat, jah ja hoida kuna väike kaal kohati mugavam. Aga vastupidavuse ja "Pikaealisus" oluliselt halvem oma metallist "vendadele". Puidust tõukurы ilus kutsutud oranž söögipulgad . Nad tõesti on valmistatud apelsini puu, kuid suurriigid see neile ei anna. Chabers puidust üsna varsti jaotatakse lõpus abaluu, jah ja sanitize oma raske, sest puu impregneeritud niiskuse pärast protseduuri ja natuke paisub. Kui sa teed seda ise, siis valik trimmer, küünte peab läbima vastutustundlikult. Ei haara kaasa esimene püütud supermarket. Parem on osta kvaliteetne on eriala kauplus. Laius ja kuju oma küüned. Tera võib olla kujul lusikad, ruudu nurgad ümarate või ovaalne. Laiadele marigolds ideaalne on ümardatud ruudu ja siin on amügdaloid ta laseb ühe ebamugavuste pärast. Enamik nail meistrid eelistavad ovaalne, sest tema mitmekülgsus. Käepidemel peaks kindlasti olema sisselõiked. Võtke toode valmistamisel ja hinnake selle mugavuse ise. Samal ajal "kinnitada" ja pikkust, näiteks limit et kaabitsа 15 cm, on võimalik liiga suur väike naiste käepidemed. Aga tähtsam on mugavus! Teravus. Mida parem on teritatud vahend, seda kiiremini ja valutu kõrvale küünenaha. Libistage tõukurом on küüned – kui kogu teravus ta ei tohiks jätta kriimustuste eest. Hind hajumine on tõesti uskumatu. Saab osta kaabits ja 2 USD, ja üle 2 tuhande. Muidugi, kui te kavatsete kasutada neid üksnes ise, siis midagi osta kallis vahend, vali keskmine hind segment. Näiteks tõukur 10 USD sobib kodu rakendusi. Tundub, et mida lihtsam – võttis ja lükatud. Aga ei, kui valesti toimida kaabitsом, võib haiget saada ja isegi nii vigastada küünte, et ta hakkab kasvama vale! Kui aga järgida põhilisi reegleid, siis maniküür ei ole mitte ainult ilus, vaid ka ohutu. On vaja puhastada küüned alates jälgi lakk ja pehmendab nahka. Hellita pliiatsid vanni või kandke vahend eemaldada ümbruses. Etapp, mis pehmendamine mitte mingil juhul ei tohi vahele jätta, sest nii, kui proovite liikuda kuiva nahka, saab selle katkestada, kriimustada, ühesõnaga, mõnus on vähe ja üldse valus. Hoides õla terava nurga all, kerge liikumisega lükake küünenaha juurkaust seen. Ta käib ära ilma vaeva ja kui raske haige, hoia veel saialill soojas vannis leotada. Tugevalt pigistada vahend ei saa, kuna see võib kriimustada ja isegi startida kiht seen. Vaata ja kogu tehnika. Peaasi, et kontrollida jõudu vajutamist ja siis naudid puhas maniküür ei kahjusta küüsi. Muide, küünenaha pärast regulaarse treeninguga koos kaabitsом muutub õhemaks, ja varsti sul võimalik üldse loobuda teraga küünetehnik. Tasub meelde, et trimmer on mõeldud isiklikuks kasutamiseks ja isegi pärast enda lemmik teda on vaja steriliseerida. Metallist tööriista saab keeta, hoida all ultraviolett või lihtsalt pühkida alkohol lahusega. Plast ja puit keedetakse ei saa. Milleks seda vaja on, kui kaabitsом sellega üksi oled? Hügieen! – vastavad neill-nõustaja. Kui jätta räpane tõukur, siis jäänuseid nahk muutub külalislahke keskkond igasuguseid baktereid ja järgmine kord sa lihtsalt zavesete "külalised" ise tehtud küüs. Nii et ei saa eitada lilleõlidega. Isegi sagedasel kasutamisel on vaja ainult üks teritamine aastas. Ise see parem mitte tegeleda ning anda selle käsi spetsialistile. Naiste käepidemed sajandeid imetletud. Õige ja ohutu hooldus tingimata kingib teile puhas saialill ja õrnad sõrmed. Tõukur – see on asendamatu vahend küünelaki, et sa kiirust ei tea, kuidas kunagi sai ilma selleta! Hoolitseda küünte muutub oluliselt lihtsamaks ja nauditavamaks.			OSCAR-2019
Mõned kliendid soovivad mugavat ja kiiret "võtmed kätte" valmismaja lahendust, teised aga tahaksid enam oma maja ehituses ise osaleda, tehes ise või sõprade abiga näiteks siseviimistlustöid jne. Olenevalt sellest, millises ulatuses soovitakse ise ehitustöid teha või organiseerida, pakume kolmes erinevas valmiduses pakette: Tehasepaketi hinnas sisaldub ka transport ja paigaldus. See pakett sobib iseehitajatele ja neile, kes soovivad ise oma maja ehitusprotsessis enam osaleda aga soovivad maja siiski võimalikult kiiresti ehitada ja kasutada inseneride poolt välja töötatud turvalisi lahendusi. 2) Välisseinad, fermid/katusekandjad, kandvad postid ja talad. Kõik seinad on seest ja väljast viimistlemata. Välisseinad tarnitakse tehasekomplekti puhul välimise tuuletõkkeplaadiga kaetult, seinas on 195 mm + 45 mm puitkarkass ja paigaldatud on 200 mm villa. Maja välisseintes on kahekordne karkass ja aurutõkkekile on paigaldatud kahe karkassi vahele, et aidata kiirendada elektritöid, sest pole vaja aeganõudvat ettevaatlikkust, et kogemata rikutakse elektriinstallatsiooni käigus aurutõkkeklie. Tellija saab vihmakindla majakarbi ja ise jätkata edasisi töid. Paketis sisaldub maja arhitektuurne eskiis koos projekti muudatuste ja ehitusloa hankimisega, veevarustuse, kanalisatsiooni, elektri, kütte ning ventialtsiooni projekt. Maja on tehases toodetud ja monteeritud Teie krundil ja kõik sisetööd (kuni maalri- ja plaatimistöödeni) on lõpetatud, s.h. paigaldatud on aknalauad. Majale on paigaldatud aknad ja välisuksed, rõdud on valmis ja piirded paigaldatud. Maja välisfassaaditööd on täielikult lõpetatud, paigaldatud on katusekate (lõpetatud on parapeti/räästakasti tööd), vihmaveesüsteem ning akende veeplekid. Maja on väljast täielikult valmis ja saab koheselt jätkata siseviimistlusega. 2) Siseviimistlus: maalri- ja plaatimistööd, parkett, siseuksed, sisetrepp, lülitite ja pistikute katted (antakse kaasa, kuna paigaldada peale maalritööde lõpetamist), sanitaartehnika (segistid, wc-potid, kraanikausid, vann), sauna sisetööd (puitvooder, lava, keris), radiaatorid, abiruumis paiknevad kütte- ja ventialtsiooniseadmed. Hinnas ei sisaldu: projekti muudatused ja ehitusloa hankimine (sõltub kohalikust omavalitsusest), vundament (kuna sõltub krundi pinnasest), valgustid, mööbel ning haljastus. Me pakume eramu täielikku ehitusteenust, seal hulgas ka vundamendi ehitust. Meie insener projekteerib Teile vundamendi, millega saate soovi korral ise vundamendi ehituseks hinnapakkumisi võtta ja omale meelepärase ehitaja leida. Tehasepaketi tootmine võtab aega kuni 1 kuu, "võtmed kätte" maja ehitus võtab olenevalt maja suurusest aega 3-5 kuud. Samal ajal, kui maja toodetakse, tehakse reeglina vundament. Meie toodete ja maja monteerimise hinda see olulisel määral reeglina ei muuda. Hinnalisa jääb reeglina 1000 euro piiresse, sõltuvalt juba täpsemast krundi asukohast. Siseplaneeringus on võimalikud kõik muudatused, kui Te ei ole leidnud meie poolt pakutavate siseplaneeringu lahenduste hulgast endale sobivat, on võimalik teha see vastavalt Teie soovidele ja vajadustele. Välisplaneeringus on samuti võimalikud muudatused, samas tuleb arvestada detailplaneeringuga kehtestatud piiranguid kasutatavate välisviimistlusmaterjalide ja arhitektuursete nõuete osas. Garaazi või auto varjualuse lisamine majale on võimalik, kuid alati tuleb arvestada krundi ehitusalaga ning detailplaneeringu nõuetega – juhul, kui on garaaž eraldiseisva abihoonena krundil. Meie arhitektid aitavad meeleldi uue lahenduse leidmisel, kui Te ei ole leidnud endale kataloogist sobivat majaprojekti. Tuleb täpsustada krundi hoonestusala ning detailplaneeringuga sätestatud nõuded hoonele, ning reeglina on võimalik kohandada ümber projekt olemasoleva krundi järgi. Kui muuta maja siseplaneeringut, on reeglina võimalik lisada nii saun kui kamin, erandina võib välja tuua väiksemad, alla 90 m² majad, kus lisamine võib magamistubade arvu või suurust maja kasutusmugavuse arvelt vähendada . Mõlemal juhul on võimalik saavutada tipp-kvaliteet. Krundil ehitatud puitkarkassmaja me ei paku, sest nende puhul on väga raske tagada tippkvaliteeti Eesti kliimas ehitades. Kivimaja puhul on tegemist sajandeid vana ja tuntud tehnoloogiaga. Eestis on kivimaja eelistatuim, sest kõrgkvaliteediga tehastes ehitatud madalenergiamaju on Eestis püstitatud oluliselt vähem. Näiteks Saksamaal, kus meie tehases ehitamise tehnoloogia pärineb, on analoogsetel siseruumides maju ehitavatel ettevõtetel väga hea maine ning nende kvaliteeti usaldatakse juba aastakümneid. 3. Kindel eelarve. Lepingu sõlmimisel tead täpselt, kui palju Sinu maja maksab. Kivimaja ehitusperiood on pikem ja tavaliselt pannakse paika järgmise etapi hind ja ei taheta teha siduvat hinnapakkumist töödele, mis teostatakse 6 kuu pärast, sest materjalide hinnad ja palgad võivad tõusta. Tehases ehitades on tähtajad lühemad ja madalamad materjalide hinnad tagatud pikemaajaliste lepingutega ja töölepingud töötajatega on stabiilsemad. 4. Kõrgem kvaliteet – kolmekordne kvaliteedikontroll. Tehases ehitatakse elemendid valmis siseruumides, kus ei ole niiskust ja temperatuur on 16-22 kraadi ning maja püstitakse objektil niiskuskindlana 1-5 päevaga. Kivimajast eraldub niiskus pikema aja jooksul. Tehases lõikavad materjali seadmed, täpsusega 1 mm ja see paigaldatakse ideaaltingimustes. Töö on täpne, kiire ja teostatud inimeste poolt, kes on seda aastaid teinud. Töö kõib valvega ruumides, kus kõik on topelt üle kontrollitud sisejärelvalve poolt, mida teostab kogenud tootmisjuht. Kolmandat korda kontrollitakse kvaliteet üle veel objektil. Iga tööoperatsiooni puhul saame pärast täpselt nimeliselt öelda, milline töötaja selle konkreetse maja puhul konkreetse töö teostas ja see paneb inimestele konkreetse vastutuse. Mehed töötavad mugavates tingimustes, kus on tagatud tööohutus ja ületundide mitte tegemine, sest väsinud ja rahulolematud inimesed ei suudaks tagada meie poolt nõutud kvaliteeti. Meie tuumikmeeskond omab kogemust enam kui 200 majaga, olles ehitanud maju, ridaelamuid ja kortermaju väga nõudlikele klientidele (s.h. Saksamaale, Prantsusmaale, Norra, Rootsi, Soome). 5. Kiirus – võidad vähemalt 3 kuud! Kui tehases ehitatakse maja valmis samaks ajaks, kui vundamendil on tööd lõpetatud, siis kivimaja ehitus alles algab pärast vundamendi valmimist. Kivimaja ehitus kestab reeglina 8-12 kuud, olenevalt ehitusfirma professionaalsusest, ajalistest ja tööjõu võimalustest. Meie pakume tehases ehitatavat maja 3-5 kuulise tähtajaga ja objektil ehitatavat kivimaja 8-12 kuulise tähtajaga. Meie majade puhul ei ole valmis maja visuaalsel vaatlusel näha erinevusi. Sisuliselt ei ole kellelgi võimalik öelda, kas tegemist on tehases ehitatud majaga või objektil ehitatud kivimajaga. Mõlemal juhul katab maja fassaadi samamoodi krohv ning ruumides sees on kasutatud samu ehitusplaate. Me pakume paindlike arhitektuursed võimalusi. Ettevõttes on tööl kogenud insenerid ja arhitektid, kes oskavad juba maja projekteerimise kestel arvestada Sinu nõudlike soovidega ning ehituslike eripäradega, et kliendile parimat ja optimaalsemat lahendust pakkuda, arvestades ja mõeldes kliendi majanduslikele võimalustele. Me oleme projekteerinud ka mitmeid väga läbimõeldud arhitektuursete lahendustega maju, kuhu on kogu meeskonna poolt pandud tuhandeid töötunde, et saavutada soovitud tulemus. Reeglina oleme oma majadesse projekteerinud mugavad magamistoad, kus on oma sissejalutatav vannituba ja garderoob, privaatne kabinet, eraldi vannituba lastele ja külalistele, poolavatud köök, mis võimaldab saavutada nii avarat ruumi, kui mugavalt eraldada köögi elutoast kas seina või lükanduksega. Lisaks pöörame suurt tähelepanu rõdudele, terrassidele, sisedisainile ja majade välisilme atraktiivsusele. Meie meeskonnatööna projekteerimine tagab tulemuse, mida üksikmaja tellimisel on keskmise erakliendil ehituseelarvega väga raske saavutada. Juba sõlmitud lepingute hind on fikseeritud ja seda ei muudeta mitte mingil juhul - kliendil on alati kindlus, et ehituse kestel hind ei muutu ja see on enne ehituse algust kindlalt fikseeritud, et teaksite arvestada palju täpselt kulub. Muudame ja täiendame kodulehel pidevalt projekte ja sellest tulenevalt muudame ka majade hindu. Uuendame kodulehel hindu vähemalt korra kuus, et need oleksid pidevalt aktuaalsed. Majade hinnad sõltuvad eelkõige ehitusmaterjalide hindadest ja palgakulust. Kõik meie majad vastavad uutele karmimatele energiatõhususe nõuetele. Igale majale antakse enne ehitusloa taotlemist sõltumatu sertifitseerija poolt energiamärgis, mille kohaselt kulub meie majade küttele ja ventilatsioonile kokku maksimaalselt kuni 60 kWh elektrienergiat ühe maja suletud netopinna ruutmeetri kohta aastas. Väljavõte PassiveHouse aruandest, mille kohaselt olid meie poolt toodetud ja võtmed kätte ehitatud maja energiakulud (punane tulp) enam kui 3 korda madalamad Eesti keskmisest:			OSCAR-2019
Kommentaarid: ÕL VIDEO \| Politsei noortejõukudest: Tallinnas on 20 ninameest, kes on meie vaateväljas olnud lapseeast peale \| Õhtuleht See pole enam jõuetus, vaid Austraalia politseinike silmatorkiv saamatus, et alles 3 kuu pärast kohale jõutakse! Meedia najal on meil nagu ühine kuningriik- plaksutatakse ja näidatakse, aga politseil kaugelt tulla! Isegi tšuktširiigis tundras sõidab massin kiiremini! Kui riigistruktuurid on noorukeid jälginud juba lapseest saati, siis eelujäänud kodanikel oleks ju tore teada saada, kuidas neil tänastel vägivaldsetel noorukitel ka pensionipõlves läheb. Tee tööd, tuleb armastus. Kuidas see mõte sobitub Õpilasmaleva suvedesse - kas palju tööd ja siis armastus, kas armastus maleva vastu ja siis töö? Või oli veel mingi muu vägi, mis aitas üle elada pikad maltsased kapsapõllud ja ülirasked heinapallid? Tegelt ka politseijuhid, aitab plämast ja mullist ning hakake ükskord tõele näkku vaatama ja hakake ise ka tööle. Teie olete suuremad häbiplekid ennast õigustades kui need pätipoisid kes pättust tegid Kui pole seadusi,siis on sellist jama ikka kurb lugeda.Nende vaateväljas???!!!Kuidas saadakse lolle alko seadusi ,keskide palka tösta noolekiirusel,aga perekondi,kelle peres pole laste jaoks aega juba aastaid,korrale kutsutud ei saa! Ei tea, kas nad on ka Eesti 100 korralduskomitee vaateväljas, näiteks Narva mädaplekk on. Võibolla on noored organiseerimas mingit suuuremat Eesti 100 sünnipäevaüritust ja suvel harjutavad, sellepärast politsei neid ei puutu. on tootmisnõupidamine , ärge eksitage tähtsat toimingut . Pättide püüdmise lõksu avastamine jätkub . Noortekeskused tegelevad lapsealistega. 14-15 aastane noor on noorsotöö väljast irdunud. See valdkond vaja muutmist. 10-15 aastat tagasi tegutsesid noorsootöötajad hästi ja probleem kadus. need jougud tuleb nii segamini taguda,et mitu kuud oleksid haigla voodis,siis ehk hakkavad mõtlema kus miks ja millal aga senikaua jõudu videote vaatamisel ka uudistes näidatud üliräige vägivalla klipp meenutas rohkem reklaami - näete millised vahvad sellid oleme, isegi telekas näitab, tehke järgi! Lapspätid, mugavuspaglased ... kes iganes.? Tuleb teha öises-päevases linnas haaranguid ja kogu kahtlane element sulgeda "kogunemispunktidesse" ja seal siis teha kindlaks keda saata tagasi kodumaale, keda anda üle vanematele ja keda isoleerida ühiskonnast. Normaalne elu näinud ja elukogenud inimene suudab vabalt eristada kes on kes ja krokodillipisaraid ei usu. mina ei oota ametitelt selgitusi ega vabandusi vaid tegusid. antud juhul, et tänaval turvaline oleks, muidu tuleb turvalisuse tagamine enese kätte võtta. ja ei huvita statistika, palju neid ninamehion ja millal te nende järele luuranud olete. Näha on, et luuramisest pole abi olnud. Need vaatluse all olevad õiekesed on õitsema läinud ning paraku mürki külvama hakanud vägivald kasvatab vägivalda, niikaua kuni ametnikud istuvad, arutavad, mõtlevad juhtub see et ühel hommikul põlevad kümned autod kusagil või veel midagi hullemat. Tore lugeda olen ammu aru saanud et probleemid tulevad kodunt kaasa kui last ei armastata ei tegeleta ja ei nähta vaeva nüüd siis jõuab mõnele kohale kui inimene lihtsalt vangi panna see pole lahendus kui ei tegeleta ega aidata inimest kui inimene ise abi otsib on kerge aidata see on protsess aga vaeva väärt Pättide ninamehed on politseri vaateväljas.... aga miks neid siis kinnimajja pole pandud kui kõik isikud teada???? Tänapäeval ju lastel kohustusi ei ole, ainult õigused ja tulemus on käes - karistamatuse tunne (kahjuks mitte ainult tunne vaid nendega reaalselt ei tohigi midagi teha). politseinik mainis mitmeid ametkondi, kes teavad...mis ametkonnad siis teavad neid pätilapsi ja mida need ametkonnad peavad tegema? Kel üldse on õigust-kohustust retslastega tegelda? Minu teada on need vanemad ja Politsei ning kinnipidamiskohad! Mis te mõtlete nüüd oodata kuni elatustase eestis tõuseb ja see probleem iseenesest laheneb? Jaa, tase! Vägivald tuleb lõpetada ja karmide meetmetega! Kui jutust aru ei saada, siis käed raudu ja nuuti..ei usu, et peale profülaktilist kasvatusmeetmete kasutamist ükski neist teisele haiget teha soovib! alla 14 aastat vanad ja siis poetakse vabanduste taha et midagi teha ei saa- ikka saab kui ametnikel soovi oleks. Need on õied , mida koos ``lastekaitsjate ja e.urose.adustega`` on aastaid kasvatatud aga varsti küpsevad nendest viljad.. Sellistele pätipoistele endile peab näitama mis on maaslamaja valu keda pekstakse.Sellistele ei aita sõnade pealelugemine,neist kasvavad ju meie aja mõrvarid Eestlasedki on kuulnud kuulsast Helsingi narko politsei pealikust, Jari Aarniost. Tekib kahtlus, miks ei saa Kristjan Jaani jagu noorte jõukudest? koik on saanud alguse kodust,vöi öigemine nendel lastel pole kodu olnud,kui lapsel on vanemad kes temas hoolivad ,siis sellistesse kampadesse lihtsalt ei satuta.Paljus on suudi kindlasti ka majanduslik olukord kindlasti ka kuulmine ja nägemine mis toimub mujal maailmas,ega siis siin saa teisiti olla,Saadakse kätte igasugu narkoaineid ja alkoholi.Samas suur vabadus millega ei osata midagi pealehakata ja puutumatuse tunne,sest kui oled alaealine ei saa vangi panna,öpetaja ei vöi karistada ja nii edasi.Puudub see m is kunagi oli ,et ka laps peab alluma korrale ja kuulama seda mida räägitakse ja kui ei allu tuleb karistada,neist ei kasvagi riigile kodanikke vaid jäävad tihti allumatuyteks korrarikkujateks.Järjest asi suveneb ja vöimuorgani vaatavad pealt ja laiutavad käsi ,sest puudub vist seadus mis lubab sekkuda,las tegutsevad.Kas poleks aeg selgitada välja millistest kodudest on pärit need jöugu liikmed ,kas neil on vanemaid kes vastutavad oma järeletulijate eest. Meie riigis ei suudeta vist ilmaski nendele pätipoistele midagi teha. Meil ju peavad need tegelased, kes seda tegema peaksid, enne kuskile teise linna sõitma, siis ümber laua istuma ja jälle pikalt, pikalt seda asja arutama. Ja siis arutatakse jälle nii, et lõpuks ikka tulemust ei leita, lihtsalt sai üks päev mööda saata. Seda kõike saaks ju kiiresti korda ajada, see pole ju mingi uue raketi leiutamine, kuid tahtejõust jääb puudu. pole riigil mune, et organiseerida üks snaiper, kes seal pargis ninamehele kuuli pähe kihutaks. kõigi nähes. siis hakkavad mõtlema. peab olema 0 tolerants. Paneb imestama, et taoline probleemne noortejòuk on vaid pikki aastaid aatamisvaàrsus olnud, tegeletud otseselt nendega pole - ju siis vastavad instantsid pole viitsinud ja tahtnud. Veeretatakse probleemi nagu kuuma kartulit ùksteisele. Koolivaheajad tuleb ju kuidagi sisustada...vanasti oli selleks peedipòld ja pioneerilaagrid, tàna siis hàmarad pargid ja nurgatagused ja tòòvahendiks rusikad ja jalad. Kahju! tegelema hakatakse alles siis, kui keegi ära tapetakse. Üks neist ju väitis, et tahab väga teada saada, mis tunne on inimest tappa. Kas politsei ei peaks siiski kõigepealt tegelema ennetustööga? kuid kuhu läheb üks jalutu vanaema öösel oma lapselast otsima? Ma tean , mis tunne on teadmatus ja see jube ootamine. Noor inimene ju tahab ikka väljas liikuda, kuid nüüd ei julge ju päeval ka seal Tallinna riigis enam liikuda, ja mitte ainult noored, vaid ka vanemad inimesed. ... üks tüdruk rääkis, et pekstakse neid, kes suuremaid summasid võlgu on ja võlad tekivad peamiselt narko muretsemisest. miks ei ole selles Kanuti pargis pidevat politsei järelevalvet? Saatke kasvõi mupo sinna, saab linn omale trahvirahasid juurde. See on täiesti arusaamatu, miks lastakse sadadel noortel päevas seal seadusi rikkuda, suitsetada, juua jne. Täielik korralagedus ja karistamatuse tunne muudab need noored igapäevaga hullemaks. Istugu pargis, kui tahavad, aga alaealised ei peaks saama vabalt keset linna suitsetada, juua ja kakelda. Meil on politseid juba sedavõrd koondatud, et peale politsijuhtide kabinettide jagub neid veel vaid maanteede äärde passima. Kiirust ning joovet mõõtma. lugedes komme, ongi, et kas kinnimajja (alaealisi vist ei panda) või peksa anda neile endile. mulle isiklikult meeldiv viimane variant rohkem, sest hoiame kokku vanglatele kuluva raha. vanematelt trahviraha väljanõudmine ei lahenda probleemi. sotsiaaltöötajate- tädidega jutuajamised on ainult ajaraisk. ma käisin kunagi oma pojaga sotsiaalametniku jutul ja sellel sooja koha peal istuval näitsikul oli julgust minu juuresolekul öelda poisile: mis sa arvad, et ma istun siis teie "päästmise" pärast? ei, ma saan siin nii palju igasugu väljaõppeid, et MULLE (ehk sots töötajale, kes on palgatud noorte aitamiseks) on see kasulik. ma jäin täitsa tummaks. loobusime koostööst Innovega ja hiljem sain teada, et ema, ehk mina, pole koostööaldis. lisan veel, et mu poeg ei peksnud tänavatel, ei tahtnud koolis käia. nüüdseks kool läbi. Kes küll selgitaks, miks meil, kus ühtepidi on keelatud narkootikumide tarvitamine, kuid ometi luuakse nendele narkaritele süstlavahetuspunkte? Kui ikka see narkar tuleb (kui tuleb! ) uute süstalde järgi, siis saab ju kohe küsida, mida ta süstib ja kust ta seda ainet süstimise jaoks saab. Aga siin tundub, et nendele on kõik lubatud ja kui mõni paneb endale sisse üledoosi, siis peavad arstid kohe kohale "lendama". Sellepärast ongi tõelisel haigel arsti juurde saamisega probleeme. aga kas sa tead, kes on Tallinnas võimul ja kes on linna volikogu eesotsas... kui tead, siis ära esdita rumalaid küsimusi Nalja teed - mupo?! Mul maja ees joodikud lõugavad aasta läbi poole ööni. Proovisin mupot kutsuda. Asjatu. Noorte kaakide peale nad ei tule elu sees välja, saaksid ise peksa seal... Väga imelik on kuulda Kristjan Jaani selgitust " need lapsed on olnud meie vaateväljas juba 10-11 aastaselt" . Ja nüüd kui needsamad lapsed on 14, 15, 16 ja teevad selliseid vägitegusid, siis on vaja kiiresti lülitada nad mingisse programmi. Hallloooo! Kus te siiani olite? Miks te neid seni ainult vaatasite? Politseid on piisavalt, sest piirivalvurid ja tollitöötajad sõidavad samuti politsei autodega ringi ja täidavad samu funktsioone. Ja palk on neil ka, aga mida ei ole, see on tahe teha oma tööd. Nõuka ajal saadeti juba alaealised range kontrolli all olevatesse erikoolidesse nagu Puiati, Viljandi noortekoloonia ja sinna ei tahtnud keegi minna. Lootusetud pätid jõudsid sinna niikuinii ja neil oli kama kõik, kus sitsida. Jällegi suur osa, kes veel lootusetud polnud ja kes nägid neid erikoolide tingimusi traataiaga pöörasid lõpuks valelt teelt kõrvale. Kuule sina- Kristjan Jaani. Ära VALETA! Politsei töö ei ole üksnes tagajärgedega tegelemine. Esmane on kuritegude ennetamine ja ära hoidmine. Ja miks siis käivad nii aktiivselt reidid- kõik puhuvad. Ehk jätate need ka ära ja tegelete tagajärgedega. ja saamatus tuleneb seadusi loovate rahvadaadikute kuritegelikust hoolimatusest ninh kohtunike ideoloogilisest sõltuvusest. Senikaua võivad need pätid ja nn. ninamehed oma tegusi jätkata kui juhtub midagi hullemat.Siis on hea vabanduseks öelda et nad olid meil ammu vaateväljas ja töö igasuguste tugigruppidega käis juba ammu.Tuttav põhjendus mis töötab tõrgeteta. Jänes, karu, rebane ja hunt sõidavad rongis. Äkki siseneb nende vagunisse piletikontroll ja hüüab: "Kes teist siin jänes on?" Kahju, et ei saa neutraalselt oma arvamust avaldada. Mis teha! UUS MAAILMAKORD. Lihtsalt ei vasta nõuetele, nagu EESTILE KOMBEKS! Prioriteet peabki olema kodanike kaitsmine ja marutõbiste isoleerimine - ümberkasvatamine jäägu ministrite ja kohtunike jaoks sotsist sisem.n. peaks tagasi asuma koos politseipealikuga - nii saamatud, et ei saa paarist pätist jagu, politsei ülesanne on ausaid inimesi kaitsta, mitte mõrtsukihakatisi kätel kanda vägivaldsete laste vanemad peaks korrale kutsuma, et nad oma lapsi jälgiksid ja otsiksid neile kasulikku tegevust. Kirovis oli nõukaajal head palgad ja seal oli nii ,et kui laps õppis kehvasti või oli halva käitumisega ,siis mindi seal töötavatel vanemate preemia kallale ja võidi ka muud hüved ära võtta ... ning enamasti hakkas õppur millegipärast nagu nööri mööda käima Need noored on tulevased riigikogujad. Täna on neid veel sadades aga osad lähevad üledoosiga, mõned saavad inimesteks ja lähevad välismaale tööle. Järgijäänutest valitakse president. Krt, ei saa mina aru sellest värgist. Politsei ja pätid jälgivad üksteist, teretavad kättpidi ja siis lähevad jälle laiali. Politsei läheb aruannet tegema ja pätid vargile ja röövima. Miski tundub siin siiski väga mäda olema ja mulle tundub, et mitte pättide poolel. Näete, asi on kohe palju rahulikum. Need peksjad, röövlid ja löhkujad on juba lapsest saati politsei vaateväljas olnud- seega peksavad röövivad ja löhuvad nad politsei valvsa silma all. Magage rahulikult, asi on täieliku kontrolli all. kas sa lubaksid politseinikul oma tööd teha ilma teda pidevalt halvustamas, sõimamas. Kui tal pole õigusi, on vaid ähvardused saada vallandatud, karistatud - siis ongi politseinikul võimalus vaid registreerida juhtumid. need pätid ja sabasjooksjad tuleks saata kuhugile üksikule saarele,las siis tapavad seal üksteist! igaljuhul tuleb nendega kiirkorras midagi ette võtta. politseilt ootaks konkreetseid tegusid! Seal tekkisid ka vastasleerid. Mõned, kes olid ikka päris jubedad, need muutusid õudselt metsikuks kambaks. Mis film see ometigi oli?? Mitte Alcatract. Seal kurjategijate saarel olid ka mõned, kes veidigi inimlikkust ilmutasid. Ja see veidike inimlikkust säilitanud seltskond ehitasid siis mingi laevukese, üks vapper a aus mees sai sealt isegi põgenema. Kusagil XIX saj 60.'-ndatel tegutses USA Colorado osariigis keegi kolonel Chivington. haritud mees, kes enne sõjaväekarjääri oli tegutsenud nii kooliõpetajana kui ka pastorina. Ühes järjekordses indiaanisõjas esitaid alluvad ohvitserid nõupidamisel oma kolonelile küsimuse, et mida hakata peale inidiaanilastega. Haritud mees mõtles hetke ning tuli välja huvitava võrdlusega. Ta ütles; T i n g u d e s t kasvavad t ä i d! Meie ees on aga küsimus, mida teha noorte kurjategijatega, kellest 99,99% tõenäosusega saava kord vanad kurjategija. Uue generatsiooni väljaõpetajad. Sellise tuleb lihtsalt ühiskonnast kõrvaldada. Kuidas, see on omaette küsimus, mida on läbi aegade erinevalt lahendatud. Kunagi kaotati sellised füüsiliselt, t i m u k a abiga. Hiljem saadeti eluajaks asumistele, klooniatesse. Inglased saatsid omad ookeani tahan näiteks Austraaliasse. Venemaal aga Siberisse. Samuti on püütud asju lahendada võimalikult pikaks ajaks ühiskonnast isoleerimise läbi, pikaajalist vangistustega. Näiteks NSVL kriminaalõiguses olid mõisted nagu r e t s i d i v i s t ning eriti ohtlik r e t s i d i v i s t. Keda sai vastavalt kriminaalkoodeksile teisega võrreldes väga pikaks ajaks kinni panna. USA s kehtib mitmetes osariikides seadus, mille järgi võib korduvalt raskeid isikuvastaseid kuritegusid toime pannud isikuid lõpuks lausa eluajaks vangi panna. Kuih´ginad kedagi tapnud ei olegi. Ühiskonna turvalisuse huides. Ma kardan,kui riiklikud organid kiiresti midagi ette ei vōta,vōvad järgneda kannatanute vanemate poolt omakohtud. Vaat siis võtavad politsei ning kohus kohe KINDLASTI midagi kardinaalset ette. sest ei saa ju lubada, et mingid eraisikud tungivad nende töömaile ja tahavad neilt leiva käest ära võtta. kaamera pätti trellide taha ei toimeta. Normaalsed noored võiksid teada ja sealt Kanutiaiast end eemale hoida. kas politseil pole häbi sellist saamatut möga suust väljaajada, teavad juba ammu, teavad kes teevad aga võimetud, uskumatu, et julgevad sellisel viisil asjast rääkida teavad kuid mitte midagi ette ei võta, kuna teavad ja ei viitsi ega tunne vajadust nagadega jageleda,, seega mõttetu tegevus, kuna LASNAMÄE RAADIKU tänavalt tuleb kaarega eemale jalutada,, siis jäävad kõik ellu saab politsei lähtuda ainult seadustest,nad ei saa hakata tegelema isetegevusega.Kui venemaal tekib selline jõuk ,siis saadetakse peale spets väljaõppe saanud töölised,kellel õigus oma suvajärgi asju lahendada.Otseöeldes lihtsalt pekstakse läbi ja hirmutatakse püksid täis.Kui võimalus võetakse ka laste vanemad ette.Meil ei lähe ju keegi lapseotu tegelasi peksma,sest kardavad ise süüdi jääda.Ja kahjuks ainult selline jõuline selgalendamine aitab korra majja lüüa. lähed politseinikule kallale, kui politseinik karmilt retsiga räägib, käerauad paneb, kongi viib ja ei suuda lapsukese enesetappu ära hoida. Politsei asjapulgad ärgu tulgu seletama, et politsei saab tegeleda vaid tagajärgedega. Mingu otsigu vana kooli miilitsad üles, eelkõige uurijad ja kriminaalinspektorid, ja küsigu nõu antud situatsioonide lahendamiseks. Need vana kooli mehed teavad väga hästi, kuidas asju tuleb lahendada. Lasteaed, aga mitte politsei! Nemad lähtusid isakese Stalini retseptist, et võimalikud kurjategijad tuleb juba eos ellimineerida. Kõige parem juba enne seda, kui na midagi teha jõuavadki. eega tuli kõik potsentsiaalsed ohtlikuks saada võivad isikud koos peredega Siberisse küüditada. ei oleks lihtsam teha nii,et need 20 teada ja tuntud tegelast lihtsalt enam edasi ei elaks?Usutavasti lõpetaksid ülejäänud oma tegevuse,sest elu on kõigile armas! See on siis selle kampaania"Ära peksa last" ôied. Ega ma siin ei reklaami kehalist karistust, vaid seda, et need pätipoisid on olnud vaateväljas. Vaadati, vaadati, vangutati pead ja nii ongi sihukesed olemas. Ja nûûd? Ehk oleks aeg juba tõsistemateks jutuajamisteks ja karistusteks? Muidu varsti on môrtsukatejôuk Tallinna tanavatel ning siis on hilja. Praegu oleks viimane aeg poisikestest inimesi kasvatada. President uistutab, suusatab ja sõidab rattaga. Tema on võõramaalane ja teda ei huvita, paar aastat veel ja adjöö - mis temal Eestist või nendest riknenud inimlaadsetest. Ühed vaatavad vaatevälja,kus pekstakse kedagi vigaseks või vahest surnukski. Teised arutavad olukorda ümmarguse laua ümber. Kas inimeste kaitseks ka midagi saaks teha? Meie kõik oleme "vaateväljas.". See sõna on ju multikultuurse tähendusega. Kogu maailma politsei väidab iga vahelejäänud kurjategija iseloomustamiseks, et ta oli meil ammu "vaateväljas". Palju on lugeda ja kuulda olnud kuidas laste-noortega käituda ja suhelda. Palju on lapsi kaitsvaid otsuseid - ei tohi vitsa anda,käega lüüa,ikka peab ainult rääkima lapsega nagu nunnutama! On minu lapsed ka vitsa saanud ja käega ikka lakse ka saanud,sama ka mina laste lapsed. Siiani pole meie peres mingeid probleeme olnud! Liialt POPUTATAKSE ja mõtetult kaitstakse noori pätte! minulgi tekkis küsimus KUS ON NÜÜD LASTEKAITSE!!!istuvad nagu kuldid rukkis ja oma p.a.s.k.a ei tunnista.kui pätipoisid olid 13-14 siis krunniga tädid kriiskasid kui mõnel politsega tegemist oli kuidas lapsi kiusatakse.võtke oma viljad!!! küsiks,et mida konkreetselt on tehtud nende 20 ninamehega, kes on aastaid olnud vaateväljas?Milliseid kasvatusmeetodeid on kasutatud,kui üldse on,kas vanematega on räägitud,kas kooli on teatatud,mida kool on ettevõtnud?Küsimusi tekkis palju,aga tundub,et ajakirjanikel ei olnud midagi küsida ja sinna see jutt politsei poolt jääb.Kui järgmine ohver läbi pekstakse,siis ajakirjanikel vähemalt millestki kirjutada. Õpetuseks kolmele "tarka" juttuajavale mõlakale. Tuleb taasluua noortekolooniad, kus on sõjaväe kord. Nõukaajast pärast noortekoloonias täiskasvanuks (18 a) saamist läks edasi täiskasvatute kolooniasse (vangi) ca. 30 % kooseisust. Praegult nad on kõik tulevased vangid. Nende psühhika on juba rikutud. JA EESTI POLITSEI SOODUSTAB NOORTE KURITEGEVUST KODANIKE ELU HINNAGA. ekrelased vingute, milleks teil see sinine ärtus ja odinlased, hakake korda pidama ja selle väikese kamba tegemisi jälgima, kui vaja, ikka helistada oskate, kui pole telefoni, küsiga Jaagu käest. Jaak läks abipolitseinikuks, aga paistab, et ei saa hakkama. kas arvad, et neil on kaamera küljes või jälgitakse satelliidi kaudu? Vaateväljas tähendab seda, et nad on kartoteegis, kui juhtub kuritegu, siis näidatakse ohvrile pilte, et ära tunda. Ja kui odin helistab, siis ei näidata pilte? Siis hakatakse tegutsema või? Äkki siis piisab odinist? Selle asemet et iga vastuvõtuajaj pükse ja seelikuid vahetada, kõlatagu ka Lasnasnamäe Raadiku linnaosa, mis vajab inimlikku suhtlemist kaasaarvatud sülitamisoskuse ja venekeelse kõneosavusega kas politseid ei ole õpetatud tegema ennetus töid ,et mitte tegeleda tagajärgedega .niisugust jama ei tasu ka ikka suust välja ajada . Uskumatu ükskõiksus politsei poolt. Ega enne midagi ette võeta, kui keegi jääb vigaseks või saab surma peksu tagajärjel. Kuna last lüüa ei tohi ,siis kaugel pole aeg ,kus riik nõuab igasse korterisse arestikambri ehitamist Puutusin kokku mingisuguse MDFT-ga, sellist kamarajura pole veel enne näinud-kuulnud, trampis inimene sisse (ei saand aru, kas oli naine või mees), laiutas diivanil, rääkis lolli juttu ja siis kadus. Rohkem pole nähtud, sedagi ootasime mitu kuud. A ärgu enam tulgu, saame ise hakkama Paistab et politseinikud istuvad täistuubitud politseimajades ja sügavad jalguvahet! Igal pool maanteel ja tänavatel lokkab korralagedus. ..siis hakkavad tegutsema,kui mõned lapsed tapetud või invaliidistatud?Kohutav,mis toimub ja lastakse rahumeeli kellegi last peksta ning nad vaatavad?Armas aeg,kui kaua peab kuulma sellistest noorte kamba terrorist ja lastakse neil aina suurendada oma võimu ja peksta teiste lapsi? lapsed ei pidavat tohtima tööd teha pidavat lapsepõlve ära rikkuma oli mõnede tarkade ütlus mõned aastad tagasi kes need tarkpead olid miks nad nüüd peidus on ajasid ju väga tarka juttu kui lugeda nüüd Kristjan Jaani selgitusi siis tule eile meile, uskumatu, kuis politsei teab neist ja midagi ei suuda ja lõpuks, et asi polegi nagu kontrolli alt väljunud, samas igapäev keegi peksa saanud. Kutsuge presidendi proua appi, ongi vakka selle asja puhul, muidu targutab igal pool pätiriik kasvatab ideaalselt oma kasvandikke,ja mis asi see politsei on,juht ju ka kriminaalse taustaga,seega tavaline grupeering,mis pole tõsiselt võetav,ehk ideaalne näide et tegudele karistusi ei järgne vaid autasud ja kiitmine-- Nad peaksid olema nii vaateväljas, et nad ei julgeks tavainimesi enam terroriseerida, et kohe järgneks karistus, aga nad JULGEVAD, tähendab nad ei karda politseid, ju siis pole mõjuvat karistust järgnenud... Miks pole siis midagi ette võetud , kui vaateväljas juba pikemat aega? Süü veeretatakse ikka kellegi teise kaela. Niikaua vaatate, kui poole noored on nende poolt jäädavate tervisekahjudega vigaseks pekstud või üldse maha löödud. Palju õnne meile tõesti. kõik näod on poltseile ammu tuttavad miks siis veeretatakse süü teiste kaela.probleem ammu teada.aga põõsa tagant kiirust mõõta on tunduvalt lihtsam. me hoiame silma peal neil 20-nel ninamehel,veel on vaateväljas 14 kõrvameest,2 põsemeest ja 6 kulmumeest.Enne midagi teha ei saa,kuni nad kellegi ära tapavad ja siis ka peame tuvastama,kes kellele esimesena kallale tungis. Kui oleks neile lastele juba 10 aastastena mingeidki karistusi määratud ja kusagile erikooli saadetud, poleks nad täna tänaval. 10 aasta pärast istuvad sooritatud kuritegude eest kinni. Nii kaua juba tegutsevad ja kõik on teada ja midagi pole ette võetud? Ei peredega ega lastega? Selge see, et ükskord on nad kurjategijad. Kas on vaja jälle mõni normaalne inimene ära tappa või isegi mitu? Alaealiste korralekutsumiseks on ka omad meetodid. Miks oodata kuni täisealiseks saavad ja kellegi ära tapavad? Meil ju 101, kes seadusi teevad! Vaherilt tuleks kõrvaklapid konfiskeerida, sest ta lihtsalt ei kuule enam väljapoolt tulevaid helisid ega ka seda, mida teised räägivad. ja..jaa...on politsei vaateväkjas edasi ja politsei anaalib,vabandust...analyseerib juhtumeid....politsei tegutseb ju! Kommentaarid: NII SEE JUHTUS \| Sport 04.09: Sildaru võitis järjekordse kulla, Räikköneni Ferrari-tulevik kahtluse all \| Õhtuleht			OSCAR-2019
Haridus- ja Teadusministeeriumi valitsemisala 2017. aasta eelarve kogukulude maht on 830 724 000 eurot. Teave riigieelarve koostamise ning selle liigenduse kohta on avaldatud Rahandusministeeriumi veebilehel Riigieelarve kassalise täitmise aruannet saab vaadata riigikassa avalike teenuste leheküljel. Haridus- ja Teadusministeeriumi eelarve täitmise aruande vaatamiseks valige sobiv ajavahemik ja asutuste valikust Haridus- ja Teadusministeerium. Informatsiooni Haridus- ja Teadusministeeriumi välja kuulutatud ja korraldatud riigihangete kohta saate riigihangete registrist, kirjutades väljale "Hankija" "Haridus- ja Teadusministeerium" Asutuse auditeeritud majandusaasta aruanne avalikustatakse vastavalt riigieelarve seadusele. Riigikontrolli kontrolliaruannetega saab tutvuda Riigikontrolli kodulehel. Raamatupidamise aruandeid kasvavalt kalendriaasta algusest saate vaadata saldoandmike infosüsteemist. Aruannete vaatamiseks tuleb sisestada Haridus- ja Teadusministeeriumi nimetus ning valida aruandeperiood, mida soovite vaadata. Lapsevanem saab teadlikult toetada ja suunata väikelapse arengut ja loomulikku õpihimu läbi rääkimise, mängimise ja lihtsate oskuste õpetamise. Siinkohal on oluline lapsevanema täielik kohalolu ning tähelepanu pühendamine lapsele – kõik see aitab lapsel kujuneda terveks ja tugevaks ühiskonna liikmeks. Kui lapsevanem soovib last lasteaeda panna peab ta ühendust võtma kohaliku omavalitsusega ning selgitama vastuvõtutingimused ja nõutavad dokumendid lähtudes valla - või linnavalitsuse poolt kehtestatud korrast. Valla- või linnavalitsus peab looma kõigile oma piirkonna 1,5 – 7-aastastele lastele, kelle vanemad soovivad, võimaluse käia elukohajärgses lasteaias. Vanemad võivad vabalt valida lasteaedu kui neis on vabu kohti ja valida munitsipaal- ning erasektori lasteaedade vahel. Lasteaiad peavad omama koolitusluba, mida saab kontrollida Eesti Hariduse Infosüsteemist. Eralasteaiad saavad kohalikult omavalitsuselt toetust linna- või vallavalitsuses kokkulepitud määras. Esmajärjekorras eelistatakse lasteaiakoha võimaldamisel samas vallas või linnas alaliselt elavaid lapsi, seejärel teeninduspiirkonnas töötavate vanemate lapsi. Vabadele kohtadele võetakse lapsi ka teistest piirkondadest. Lasteaiakoha taotlus tuleks esitada lasteaiale võimalikult vara. Alla 4-aastasele lapsele võib lapsevanem taotleda kohalikult omavalitsuselt lasteaia koha asemel lapsehoidu. Lähtuvalt seadusest võib kohalik omavalitsus sätestada lasteaias lapsevanema osalustasu, mis ei tohi ületada 20 protsenti Vabariigi Valitsuse kehtestatud palga alammäärast. Samuti katab lapsevanem lasteaias lapse toidukulu kohaliku omavalitsuse sätestatud korras. Lapsevanema osalustasu ja toidukulu maksumus võib olla diferentseeritud sõltuvalt lapse vanusest, lasteaia majandamiskuludest või muudest asjaoludes. Lasteaed toetab lapse üldoskuste (enesekohaste, sotsiaalsete, mängu- ja õpioskuste) kujunemist ja lapse arengut seitsmes õppe- ja kasvatustegevuse valdkonnas: Üldjuhul toimub lasteaia õppe- ja kasvatustegevus eesti keeles, ent kohaliku omavalitsuse volikogu otsusel võib see toimuda ka teises keeles. Eesti keelest erineva koduse keelega laps lasteaias alustab eesti keele kui teise keele õpet kolmeaastaselt. Lasteasutuse õppe- ja kasvatuskorralduse aluseks on lasteasutuse õppekava, mis vastab koolieelse lasteasutuse riiklikule õppekavale. Lasteaia õppekava läbinule annab lasteasutus välja koolivalmiduskaardi, milles on kirjeldatud lapse arengu tulemused. Vanem esitab koolivalmiduskaardi kooli, kus laps asub täitma koolikohustust. Koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava soodustab lapsest lähtuvate aktiivõppe erinevate meetodite: Step by Step (Hea Algus), Montessori, Waldorfpedagoogika, Reggio Emilia, keelekümblus-, uurimusliku, ettevõtlus- ja õuesõppe rakendamist sarnaselt Põhjamaadega. Alushariduse eesmärgiks on toetada laste individuaalsust, loovust ja mängu kaudu õppimist. Muu koduse keelega lastele võimaldatakse riigi toel eesti keele õpet alates kolmandast eluaastast, samuti on väljaarendamisel metoodikad eesti lastele võõrkeele õpetamiseks enne kooli. Tuginedes rahvusvahelistele võrdlusuuringutele alushariduse valdkonnas on Eesti lasteaedades loodud head võimalused lapsest lähtuvaks õppe- ja kasvatustegevuseks koostöös peredega. Suurt rõhku pööratakse Eesti lasteasutustes väärtuskasvatusele, sh laste heaolu ja turvalisuse toetamisele ning kiusamise ennetamisele, soodustades lastes ja peredes sallivust, hoolivust, austust ja julgust. Alates aastast 2010 toetab Haridus- ja Teadusministeerium Taani Save the Children ja Eesti Lastekaitse Liidu koostööprojekti „Kiusamisest vaba lasteaed“, millega on liitunud suurem osa Eesti lasteaedasid. Lisaks kuuluvad Eesti lasteaiad ka tervist edendavate lasteaedade võrgustikku. Koolieelsetes lasteasutustes käivatele on lastele tagatud logopeediline ja eripedagoogiline tugi. Neid tugiteenuseid rakendati 2017. aastal ca 14%-le lastest. Lisaks kasutavad kohalikud omavalitsused ja koolieelsed lasteasutused piirkondlike nõustamiskeskuste teenuseid (logopeediline, eripedagoogiline, psühholoogiline, sotsiaal-pedagoogiline nõustamine), mida riiklikult toetatakse. Eestis võib lastevanemate osalustasu olla kuni 20% Vabariigi Valitsuse kehtestatud miinimumpalgast. Otsuse lastevanemate osalusmäära kehtestamisel teeb kohalik omavalitsus, kes võib osalustasu diferentseerida sõltuvalt lapse vanusest, lasteasutuse majandamiskuludest või muudest asjaoludest. Alushariduse vormid peavad olema mitmekesised ning paindlikud, hõlmates nii era- kui munitsipaalsektorit ning samas olema lapsevanematele võrdsetel tingimustel kättesaadavad. Eesti Hariduse Infosüsteemi 2017. a andmetel tegutses Eestis 568 (90%) munitsipaal- ja 60 (10%) eralasteasutust.			OSCAR-2019
Heh, ma olen kogu aeg tundnud veidi uhkust selle üle, et ma olen äärmiselt tähelepanelik ja kui vaja, suudan täielikult ühele kindlale asjale-teemale keskenduda. Enne otsisin oma tulevase sünnipäevapeo tarvis ebayst igasuguseid vidinaid ja kaunistusi, mul oli isegi nimekiri ees, mida vaja, mis leitud, mis juba ostetud, hinnavõrdlused… ja järsku avastasin, et olen viimased kaks tundi googeldanud endiste, eelmise sajandi vaimuhaiglate (ja nende patsientide) pilte ja juhtumeid. Mulle meeldivad igasugused õudusfilmid, veel enam, kui süžee on seotud vaimuhaiglatega. Lisaks on mul pikka aega olnud huvi vanade, mahajäetud majade kohta, eriti kui neil on kõhe minevik. Naljakas on öelda, et nii põnev on neid jutte lugeda-vaadata, kui ma tean, et kõik see õudus ja jubedus on päriselt toimunud, inimesed on reaalselt pidanud kannatama. Kas siis inimeste julmuse, ajastust tingitud teadmatuse ja hirmu või ravi puudulikkuse tõttu. Ühed kõige hullemad meditsiiniga seotud õudused on juhtunud just sajanditagustes hullumajadest, sest kui keegi sinna juba vastu võeti, siis õigustus “me teeme seda tema heaolu ja mõistuse nimel” läks alati peale. Lisaks ütles ühiskond tavaliselt patsiendist lahti ning hullumajja jäädi kuni surmani, niiet kedagi eriti ei huvitanudki, mis seal toimub. Kujutaksite praegu ette, et olete pärast mõnd traumat (näitekd pereliikme surm) endast väljas ja siis saadetakse teid vaimuhaiglasse, sest noh.. see pole normaalne, et üle kuu aja masenduses ollakse? Või et meessoost perepeal on absoluutne võim kuulutada naine/ema/õde/tütar hulluks. Arstid ei pea selle jaoks isegi patsiendiga kohtuma, piisab mehe “ausõnast”. Või et naine, kes kahtlustab meest petmises ja teise perekonna omamises, on ilmselgelt ajuhälvik ning saadetakse lobotoomiasse. Viimase näite kohta ütleks nii, et kui see oleks norm ka tänapäeva, siis ilmselgelt oleks suur osa haiglatest ainult naisterahvaid täis. Ma ei kujuta ette, mis inimesed pidid tol ajal sellistes haiglates töötama. Okei, päris palju julmust oli tingitud ajastust, sest meditsiin ja teadmised polnud nii arenenud. Ilmselt arvatigi, et kõik aitab patsiente, sest kui märatsev vaimuhaige lobotoomia ja piinamisega taltsaks ning vaikseks inimekestaks muudetakse, siis järelikult ju toimib!! Aga kes reaalselt tahaks olla osaline inimese piinamises? Olgu ta siis päriselt vaimselt haige või mitte.. Tunnen end päris õnnelikuna, et elan ajal, mil depressiooni, melanhoolsust ja oma mehe suhtes rahulolematust väljendades ei saadeta mind kinniste seinte vahele, jäävanni võtma ja elektrišokke-peksmist-ajuga eksperimenteerimist taluma, vaid saan oma muredele normaalselt lahendusi otsida. Mõned päevad tagasi toimus Tartus staariparaadiga Popkooripidu. Õnneks saime sinna tasuta pääsmed, seega oli üks õhtu hea muusikaga sisustatud. Kui ma nüüd nii tagasi mõtlen, siis ehk 15 eurot poleks ma selle eest maksta raatsinud, aga noh, tasuta asjad mulle meeldivad :D Iseenesest oli kõik ju tore. Laulud olid mõnusad ja hästi valitud, esinejad said oma tööga korralikult hakkama ning koorid taga andsid ikka päris palju juurde. Tartu laululaval on alati kuidagi soojem ja lahedam õhkkond ka :D Ürituse jaoks tehtud “mixe” oli küll hea kuulata, aga palju ägedam oli vaadata tantsijaid. Kava neil keeruline polnud, aga kui ikka järsku igalt poolt jookseb eri vanuses lapsi-noori, kes täidavad terve lavaesise platsi, siis on ikka, mida vaadata. Liisi Koiksonile pole ma kunagi erilist tähelepanu pööranud, teadsin, et tal on hea hääl, aga laivis oli ikka teine tera teda kuulata. Võimas! Sofia Rubina versioon “Kuula” laulust… no ma ei tea. Ilmselgelt naisele on häält antud, aga Oti laul minu arvates naishäälele nii ei sobi. Esimest korda esimest salmi lauldes tegi ta hääle nagu võltsilt kõrgeks, mis polnud üldse meeldiv. Jõudsin juba kurvastada, et rikub laulu ära, kui refräänist lõpuni laulis oma normaalsema, madalama ja veidi kähiseva häälega. Kananaha võttis ihule, eriti just koos kooriga laulmine, aga Oti versioon on parem. Mis mulle üldse ei meeldinud, oli laulude kordamine. Kui on mingi väga võimas ja hea laul, siis palun väga. Sel korral polnud aga ühtegi sellist, mida oleks tahtnud veel kuulata. Ma ei tea, tundus, et kuidagi nii lambi laule korrati :D Või noh, selliseid, mis üks kord olid väga head (nt “Kuula” ja “Me kõik jääme vanaks”), aga mis teist korda tundusid juba igavad, et ei jõudnud lõppu ära oodata. See aga rikkus esimese laulu emotsioonid täiesti ära. Aaaga see kõigest mu arvamus, ma olen kindel, et koorid oleks iga laulu kas või kuus korda tahtnud laulda. Veel jäi meelde Uku. See on ajuvaba, kui ilus üks mees võib olla. Nagu.. kunstlikult liiiga ilus, liiga nukulik :D Getteri puhul häiris natuke see, kuidas ta lihtsalt mikrofoni naeris. Nagu ok, sa oled õnnelik, et sul on nii palju pisikesi fänne lava ees, aga päris jube on, kui sa mikrisse kõkutad :D Hannes Kaljujärv tegi “Nõia elu” heaks showks ning Madis Arro lauliski nagu Graps! Igaljuhul jah, mõnus kontsert oli, mul on hea meel, et sinna läksime, aga samas midagi jäi nagu puudu ka… Aaa, ja siis Getteri viimane laul “Uus mood”… noo teate :D Kui seda laulab naine, et ooo vaata end peeglist, sa nii kole, mul piinlik sinuga igal pool käia, sa pole üldse viimase malli järgi riides, siis on kõik väga hästi. Nii lahe ja lõbus lauluke. Aga KUI seda laulaks mõni meessoost isik, näiteks UKU, siis ma kujutan ette, et kõik naised viibutaks vihaselt rusikat, et mismõtttttes sa laulad sellist asja, iga naine on ilus, kõik ei peagi ühtemoodi riides käima :S:S:S:S Oh jah, need topeltstandardid. Nii tüüpiline, et naine võib öelda mehele, et eeei, sa pole mu maitse, ma tahan pikka/sihvakat/kõhulihastega/tõmmut/laiaõlgset meest, ja kõik on korras. Kui mees seda naisele ütlema peaks, et jou, sa liiga lühike-liiga tüse mu jaoks, siis hankigu endale mingi raudrüü, et teda kividega surnuks ei visataks. Eks ühelegi naisele ei meeldi kuulda, et ta pole kellegi jaoks piisavalt hea või piisavalt peenike, aga ma kujutan ette, et ega meestelgi hea kuulda pole, kui silmarõõm ütleb, et jah, sa liiga jupats :D Ok, kaotasin jutujärje jälle ära. Tahtsin kirjutada veel sellest, et pühapäeval suundusime Äksi, kihelkonnapäevadele. Inimesi küll oli natuke vähe, aga eks Äksi olegi väike koht. Olid igasugused võistlused, ilm oli soe ja kõigele lisaks esines Üllar Jörberg ka! Veidi aega passisime niisama ja ajasime juttu, tahtsime siis Kariniga pilti teha koos Üllariga. Olime pikas austajate sabas ja keegi pildistas teda autogramme jagamas. Jörberg lihtsalt hakkas õiendama ja nähvitsema, et “pole mingit pildi tegemist siin, ei tee nii pilte, mis pildistamine see olgu”. Nagu ok.. sama vaikselt, kui rivvi imbusime, sealt ka kadusime. Väga suurt melu ei olnudki. Poisid võtsid pea kõigist võistlustest osa, Allan krooniti teistkordseks Äksi Võlli võitjaks ehk tegi kiikingus kõige kiiremini esimese ringi peale. Märdiga osalesime ka munaviskes, aga väga hästi meil seal ei läinud. Mis siis ikka, vähemalt ei pea aasta aega kandma tiitlit “Äksi Muna” :D Muidu oli selline mõnus päev, ei pidanud niisama sihitult rannas või kodus passima, aga natuke rohkem tegevusi oleks võinud küll olla, sest enamik võistlusi oli pigem meestele suunatud… ja noh, oleks võinud ikka korralik külasimman õhtuni välja olla :D Kui muust rääkida, siis tegin eile SAIS’i kaudu oma avalduse ära, eks näis, kas pääsen õppima ka. Parem oleks, kui pääsen, sest juba see avalduse tegemine oli üks suur ¤%&&/%. Chrome’iga SAIS ei tööta, sest god knows why, Firefoxi see küll toetab, aga ilmselgelt mitte minu ja Märdi arvuti oma, sest olid mingid turvalisusriskid (whaat??) ja kui ma lõpuks leidsin suure kujutletava tolmukihi alt Exploreri, sest isegi seda SAIS toetab, tuli välja, et programm töötab garanteeritult kõigi Exploreri versiooniga, välja arvatud IE11….mis üllatus-üllatus oli see, mis oli nii mul kui Märdil :D Nagu, mis see SAIS ei taha, et inimesed kandideeriks, kas see vihkab mind, et tegi võimalikult keeruliseks kõik ikka? Igastahes, mul oli nii hea hoog sees, jõudsin just oma ässa motivatsioonikirjaga lõpule ja siis hakkasin suurest vihast peaaegu nutma. Sellal, kui ma üritasin probleemile lahendust leida, leidis Märt omakorda, et on õige aeg hakata saksofoni mängima. Muidu ta muusika mulle meeldib, seekord hoidsin ma reaalselt jalgu ja käsi krampis, et mitte karjuma hakata. Õnneks võttis Märt arvuti varsti üle ja kõigest mõned tunnid hiljem viskasin oma avalduse kah letti. Huh. Done. Mul oli täna plaanis korralik suurpuhastus ette võtta ning lõpetada ka pooleliolev raamat, et Märdi tööl olemist saaks ikka täiega ära kasutada…selle asemel istun teki sees diivanil, joon teed ja kohvi vaheldumisi ning vaatan “My kitchen rulesi”. Eile õhtul hakkas mul alahuul kuidagi naljakalt kiskuma ja täna avastasin üles ärgates, et see on rämedalt paistes. Ma ei teagi, mis tal häda on… kahtlustasin alguses külmavilli, ohatist, herpest, ajukasvajat…. aga googeldasin pilte ja see pole üldse selline. Lihtsalt huule parem pool on paistes. Mingit villi või midagi pole, nagu on normaalne huul, mis ühe koha pealt on justkui suur küngas. Vahepeal läheb paistetus alla, kõik on korras, ja siis hakkab jälle peale.. Lisaks on mul parem lõualuu megavalus. Vahel Märt äsab läbi une mulle küünarnukiga, eks :D Aga no, ma kahtlen, et asi praegu selles on.. Nüüd õhtul on kael paremalt poolt ülikangeks muutunud ja pead keerata normaalselt ei saa. Brb, aeg testamenti teha. Aa, selle “ajukasvajaga” tuli meelde see, et kunagi oli vanaemal üks sõber, kellel oli väike koer, segavereline taks ning ta jäi haigeks. Kui keegi siis selle kohta päris, teatas mu vend uhkelt “Tukil on munades ajukasvaja” :D:D:D Tegelikult pole naljakas, Tuki oli lemmikkoer mul. Kui möödunud ajast rääkida, siis jaanipäeval ma midagi erilist korda ei saatnud, olime Märdiga mõlemad tööl. Õhtul tulid abikaasad Pedakud külla oma pulmapilte näitama ning korra käisime Raadi jaanipeolt läbi. Ma mõtlesin kogu aeg, et seal mingi väike pralle, lihtsalt lõke ja mingi pillimees, aga mida pidu!! Seal oli isegi karussell. Saate aru, päris karussell :D Siin ükspäev üritasin korraliku shopingpäeva teha, aga Tartus on vist kõik ilusad asjad otsa saanud. Õnneks NewYorker ning Mairi päästsid olukorra. What can i say, gotta love patterns. Esimest korda, kui mind ei häiri maksiseeliku juures lühike alusvooder…või isegi see, et ta pole ühevärviline. Lühikesed püksid on just sellised, nagu ma pikalt otsinud olen, niiet jääb üle ainult päikest oodata. Viimase aja parimad ostud kindlasti! Nässakale kah meeldisid mu uued asjad. Kohe nii väga, et ei tahtnud neist enam lahti lasta. Õnneks sain riided ilma küüniste-aukudeta kätte :D Märdiga käisime üle pika-pika aja kinos, valitud filmiks “22 Jump Street”. Mis seal ikka pikalt rääkida, esimene osa oli kõvasti parem. Eks teise osa puhul sai ka mõnes kohas korralikult naerda, aga üldiselt tundus kuidagi punnitatud ja ülepingutatud see värk. Need “oo te liiga vanad, et kolledžis käia”-naljad olid esimesed kaks korda naljakad, järgmised 20 korda enam mitte. Lisaks oli “üllatus-kurjategija-mastermind” nii tüütu ja närvidele käiv, et jube. Mul istus kõrval mingi tsikk ka, kes põhimõtteliselt iga nalja üle megakõvasti naeris, ikka üle terve saali ja täiest kõrist. Isegi siis, kui ühtki koomilist hetke polnud, filmis öeldi näiteks ainult mingi suvakas lause, ta ikka röökis naerda. Vahel on see olukord, kus kellegi naer on ägedam, kui nali ise…sel korral see nii polnud :D Eile veetsime pool päeva Sisekaitseakadeemia jaoks ankeete täites, et Märt sügisel ikka edasi õppima minna saaks. . Päris hull, mida kõike küsitud oli. Näiteks kahe lähima tuttava andmeid, keda oled tundnud vähemalt 7 aastat.. Et hiljem kahtluse korral taustauuring teha, vist. Kui ma nüüd endale ka ühe ässa motivatsioonikirja valmis viitsiks kirjutada, saaks ka kandideerimistega pihta hakata, aga ma pole endiselt suutnud otsustada, mida siis lõpuks minna õppima… Vähemalt olen oma variandid piiranud kolme valikuga. Eks näis, mis saama hakkab. Järgmisel nädalal ootab mind Tallinn ning laulupidu. Peab end vist ikka kohale vedama, kui elukaaslase peres on kolm neist (koos temaga) seal esindatud. Tuleb endal vähemalt niigi tubli olla, et vaatama minna :D On keegi veel minemas? On see “keegi” valmis koos minuga seal aega veetma? Ma päris üksi ei viitsiks passida… :D Või noh, kõigepealt pean oma huulekasvajast muidugi vabanema, aga ma võin ka lehvikut näo ees hoida näiteks… Ja lõpetan selle ilusa postituse ära oma esimene instagrami-selfiega (aka ootasin tuletõrjekomando ees Märti) :D Olen viimast päeva tööl, enne kui puhkus algab. Kas ma tõesti loen tunde, millal lõpuks koju saab, et järgmised kuu aega mitte aja planeerimise pärast muretseda?? See tuletab omakorda meelde, et puhkuserahad tulid üle ning ma pean end nii tagasi hoidma ja meeles pidama, et sellega (no pluss veel palk), pean ma augustiski veel ära elama…niiet peakski ebay juba kinni panema… Käisime vahepeal Karini lõpetamisel ja no niiii kahju oli, et ilm kehvaks kiskus. Vähemalt said nad pildid väljas ära teha, enne kui sadama hakkas.. Sel aastal oli väga suurel osal, peaaegu kõigil, maani maksikleidid seljas ja mul tuli kohe meelde, kuidas paar aastat tagasi lõpetasid kaks neidu samamoodi pikkades kleitides ning siis oli ohkijaid ikka väga palju, et “iiiisssand, vaata, mis kleit tal seljas on, iuver”. Aga noh, ajad muutuvad, mood muutub… Hiljem olime väiksel koosviibimisel Karini sugulaste seltsis, isa tal hoidis mu šampaklaasi püsivalt täis, väike õde tegi paar suuremat nalja, täidetud korvikesed viisid keele alla…ühesõnaga väga mahe õhtu oli :) Paar päeva tagasi abiellus mu üks väga hea sõbranna ja endine klassiõde. Mul kuidagi kahetised tunded sellepärast :D Otseloomulikult olen ma tema ja ta abikaasa üle megaõnnelik ja ma olen siiralt rõõmus nende üle, aga samas on mul jälle nii suur hämming, et mismõttes olen ma juba selles vanuses, kus minuealised klassiõed/sõbrannad saavad lapsi ja abielluvad ning see on täiesti normaalne :D Ok, Kadi tegi veidi varem selle otsa lahti ja siis oli mul veel suurem hämming. Asi polegi niivõrd vanuses, vaid selles, et taolised sündmused panevad mõistma, kui kiiresti aeg läheb, kui kiiresti on päris täiskasvanuiga kätte jõudnud.. Alles me olime 9nda klassi käsitöötunnis, alles me tülitsesime vene keele klassis istekohtade pärast kümnendas, alles me käisime inglise keele tundide asemel baaris joomas :D Igastahes jah, kokkuvõtteks võib öelda,et möödunud nädal oli täis häid sündmusi ja uudiseid ning lõppes ühe mitte nii heaga, sest telefon, mille ma endale välja valisin ja mille kohta kaks kuud eeluurimist tegin, on lihtsalt igalt poolt välja müüdud. Nii suur viha tekkis, et ma ei tahagi uut telefoni…. ja siis vaatan oma (Märdi vana) räsitud Samsungi ja mõtlen, et äkki peaks ma ta “kogemata” katki tegema, siis ma raatsiks raudselt osta midagi uut ja kallimat.. Paneb mõtlema. Pole jälle tükk aega blogisse sattunud.. tahaks väga öelda, et selle põhjuseks on sündmusi täis kalender, mis ei lase arvuti ligigi tulla, aga kahjuks nii see pole. Enamjaolt olen tööl olnud, natuke veel pingutust (ehk kokku vist neli tööpäeva veel) ning jumal tänatud, algab puhkus! Kui vaid ilmad sama altid tähistama oleks… Päris nutune seis oleks, kui terve puhkuse aeg sajaks. Kuigi mulle väga meeldivad ka vihmased ilmad, sest nii mõnus on ju raamatuga kerra tõmmata, kakaotass käes, siis noh.. mul pole enam raamatuid, mida lugeda ja kakaost on ka kõrini. Oma üksikud vabad päevad olen veetnud Märdi kaisus puhates või “My kitchen rules’i” vaadates. Eelmisel kolmapäeval murdsin oma rutiinist välja ning läksime Kärknasse, et Sixteni baka kättesaamist tähistada. Üle pika aja vedas ka ilmaga ning üks äärmiselt lõbus õhtu oli. Alguses oli ikka korralik sugulastepundiga istumine, kus lähtekad rääkisid kõik oma alakatena tehtud vembud ära. Lihtsalt hullumeelne, mida nad kõik korda on saatnud. :D Kutid olid juba aastaid garaažis seisval traktoril silma peal hoidnud. Absoluutselt kõigega (muuhulgas kummipaadid ja kärud) oldi juba sõitu tehtud, iga aastaga pidi eelmise sõiduki üle trumpama ja see trakats oli üks asi, mis veel saavutamata. Võib vist kriipsu peale tõmmata ja hakata midagi uuemat ning uhkemat otsima :D Umbes kolme ajal otsustasin ma, et mulle aitab ja vedasin voodisse end. Kaua rahulikult olla ei lastud, klann sai jälle kokku. Ma ei tea, mis värk on Sixteni kodus nende vooditega, aga kambakesi on seal alati palju mõnusam olla :D Suured tänud ka Teelele, kes mult kogu aeg tekki pealt kiskus, taipamata, et jah, ma olin riided seljast ära võtnud :D Paari viimase päevaga olen jõudnud teha jutti kaks öist vahetust ning sinna vahepeale jäi veel üks pisike automatk Taevaskotta, millest ma kirjutan siis, kui ma jõuan pilte sorteerima hakata. MIS tuletab mulle meelde, et me käisime Märdi perega eelmine suvi Soomes, ja ma pole ikkkka veel jõudnud ei postitust teha ega pilte sorteerida. Umbes 100 jõuan ära vaadata, siis loobun ja vajutan kankel ära :D Mul on praegu kolm inglast ka hotellis ja sain aru, et ma ei oska ikka üldse enam inglise keeles rääkida. Endal on iga kord jube piinlik, sest ausalt, oma mõtetes pean ma üliintelligentseid ja keerulisi vestlusi ja kui vaja öelda, et pesuruum on teise korruse lõpus, siis ei tule isegi meelde sõna “korrus”. Vähe sellest, et ma rääkida ei oska, ma ei saa aru ka neist. Üks räägib normaalset “filmi-inglise keelt”, aga teisel kahel on mingi oma murrak juures ja päris piinlik on viis korda (senine rekord) üle küsida, mis mulle öeldi. Vähemalt on nad normaalsed (enam-jaolt, kui nad just vintis peaga peolt ei tule, mis juhtub umbes iga päev :D) ja ei naera mu üle väga, kui ma küsimuse peale, mida ma tööl igavusest teen, vastasin, et fanfictioneid loen muidugi. Juba siis, kui ma selle lausega poole peal olin, mõtlesin endamisi, et “Liiis jääää vait, jää otsekohe vait!”. Nii nad arvavadki, et ma loen silmapilgutusadult-fanfictioneidsilmapilgutus, sest ilmselgelt ma ei saa kahemõttelisest inglise keelest aru. Oh well.			OSCAR-2019
BLOGI JA FOTOD \| Eesti koondis ei suutnud Balti turniiri karikat kindlustada: iluvärav tõi lätlastele napi võidu - Jalgpall Eesti koondis ei suutnud oma Balti turniirile võidukat punkti panna: pärast kena 2:0 võitu Leedu üle ei saadud võõrsil Lätile vastu, tunnistades Riias iluväravast 0:1 allajäämist. Balti turniiri võitja selgitatakse seega 5. juunil Vilniuses Leedu-Läti mängul, sealjuures on võimalik karikas endale võita veel kõigil kolmel tiimil. Mitmete põhimängijate puudumisel õige pisut teisese koosseisuga mängule tulnud Eesti ei suutnud kogu kohtumise vältel eeldatavalt nõrgema vastase vastu kontrolli enda kätte saada ning häid võimalusi loodi vähe. Palju šansse ei saanud ka Läti, ent nemad ohustasid meie väravat rohkem - avapoolaja lõpus tabas Vitalijs Jagodinskise pealöök latti, paarkümmend sekundit hiljem sündis kohe ka Eesti parim võimalus, kui Mattias Käit luhtas Konstantin Vassiljevi hea söödu. Lätlastele tõi magusa võidu Janis Ikaunieks, kes lõi kohtumise 70. minutil ilmselt oma karjääri ühe ilusamatest väravatest - paremalt äärelt nurgalöögi lahti mängimise järel virutas ta karistusala nurga juurest lootusrikka palli, mis maandus Matvei Igonenile püüdmatult tagumises ristnurgas. Kuigi kaotusseisu jäämise järel Eesti mäng selgelt elavnes, ei suudetud viigiväravat leida ning lõpuvile tunnistas eestlaste nappi ja mõru 0:1 kaotust. Leedu ja Läti kohtuvad Balti turniiri viimases mängus 5. juunil Vilniuses. Eestile tooks turniiri võidu Leedu ühe- või kaheväravaline võit. Raul Ojassaar: Lõpuvile! Eesti saab kirja napi 0:1 kaotuse ning jääb saatust ootama 5. juuni Leedu-Läti mängust. Hoolimata tänasest on meil teoreetiline võimalus Balti turniir võita endiselt olemas, aga olgem ausad, šansid on väikesed. Raul Ojassaar: Eesti on nüüd surve peale saanud. Rünnakule on tormanud ka teine keskkaitsja Vihmann. Raul Ojassaar: 75 minutit on mängitud. Kas suudame vastata? Ojamaa on nüüd pisut teravust meie ründemängu toonud küll. Raul Ojassaar: Eestil kaks vahetust: sisse Kams ja Ojamaa, välja Jürgenson ja Zenjov. Nüüd on vaja vastata. Raul Ojassaar: Ohtlik! Igonen läheb tsenderdust minema lööma, aga ei ulatu pallini korralikult ning järgnevas olukorras on pall meie värava all väga halvasti lahti - aga lõpuks suudetakse löök ikkagi blokeerida. Paar miinuspunkti noorele Igonenile, aga seis püsib 0:0. Raul Ojassaar: Lätlased ähvardavad nüüd natuke rahulikuma perioodi järel pika läbisööduga, kuid Tamm seisab hästi ees. Seejärel teeb Tamm aga nurgalipu juures suhteliselt tarbetu vea. Raul Ojassaar: Puri võtab Metsa suurepärase diagonaali järel palli hästi omaks ning virutab terava nurga alt peale, ent sahistab küljevõrku. Head liigutused nii Metsalt kui Purilt. MR: Kui normaalaja lõpuks pole võitjat selgunud, kas siis tuleb lisaaeg ja lõpuks penaltid või jääbki mäng viiki? Raul Ojassaar: Oi-oi kui hea võimalus nüüd Lätile! Janis Ikaunieks saab väga hästi karistusala joonelt löögile, Igonen on võimetu, aga pall veereb väga napilt väravast mööda! Raul Ojassaar: Läti vasakäär saadab ühe liigutusega kolm meie meest kohvile, ent midagi selle järel õnneks ohtlikku korda ei saada. Sellest oleks väga hea foto saanud! Raul Ojassaar: Vassiljev üritab nüüd nurgalöögi järel väga terava nurga alt lööki, ent virutab palli tugevale üle värava. Raul Ojassaar: Zenjovi suurepärane sööt viib Puri kaitseliinist läbi, aga nurk jääb liiga teravaks ning Puri võtab nurgalöögi välja. Raul Ojassaar: Nüüd tuleb ka Eesti ja teeb kaks vahetust: Baranovi asemele Vihmann, Lepistu asemele Antonov. Raul Ojassaar: Nõnda - lätlased on juba väljas ja teiseks poolajaks valmis, Eesti on veel riietusruumis. Raul Ojassaar: Mida avapoolaja kokkuvõtteks öelda? Tegu oli suhteliselt võrdse mänguga, aga võimalusi oli vähevõitu. Parimateks olukordadeks jäidki kolmveerandtunni lõpus mõlemal pool platsi 20 sekundi jooksul juhtunud olukorrad, kus esmalt tabasid lätlased meie värava latti ning seejärel saatis Käit väravaesiselt palli mööda. Raul Ojassaar: Poolaja lõpetuseks tehakse Zenjovile atškoo, mille järel saadetakse pall ka meie värava alla, ent sealt õnneks löögile ei pääseta. Vaheajavile - seis endiselt 0:0. Raul Ojassaar: Kohe pärast seda oli kontrarünnakust suurepärane võimalus Käidil, aga noor mees saadab Vassiljevi supersöödu üle ja mööda! Raul Ojassaar: LATT! Läti karistuslöögi ajal katab Puri suluseisu ära ning lätlaste pealöök raksatab meie värava põiklatti! Raul Ojassaar: Esimene kaart ka Eestile - selle võtab Dmitri Kruglov. Kui turniiril tekib surnud ring, võib minna ka kollaste kaartide lugemiseks, seetõttu ei olnud see just kõige ideaalsem hetk. Raul Ojassaar: Lepistu tagasisööt läheb nüüd päris lappama ning Läti jaoks on superšanss lähedal, ent Igonen sekkub jalgadega hästi ning klaarib olukorra. Raul Ojassaar: Pikk pall Zenjovile toob Vaninsi väravast päris kaugele välja ning Läti puurilukk korra ka justkui eksib, ent saab siiski palli üle kontrolli tagasi. Raul Ojassaar: Karašausks üritab Metsa ette võtta, aga Eesti mees seisab kaitses suurepäraselt. Hollandi kõrgliiga klass! Raul Ojassaar: Käit sai vahetult enne seda kaugelt proovida, aga väga lootustandev litakas takerdus paraku kaitsjatesse. Pressitribüünilt nägi löögi trajektoori hästi - see oleks ilmselt ilusasti alumisse nurka läinud... Raul Ojassaar: Pool tundi mängitud, väravad endiselt löömata. Igonen tegu nüüd hea tõrje, aga Läti ründaja oli ka selgelt suluseisus. Raul Ojassaar: Jürgenson võtab keskväljal palli, liigub paremalt äärelt karistusala poole ning lätlased lubavad tal kummalisel kombel lõpuks täiesti arvestatava pealelöögini jõuda - 15 meetri pealt tehtud soorituse aga Vanins tõrjub.Kummaline olukord - Jürgenson läks ja läks, aga keegi talle ette ei astunudki! Raul Ojassaar: Mäng on nüüd pisut rahunenud - mitte et see enne väga rabelev oleks olnud, aga tempo on nüüd veidi allapoole tõmmatud. Raul Ojassaar: Šabala sõidab Zenjovile sisse ning kohtuniku taskust välgub Läti mehele esimene kollane kaart. Raul Ojassaar: Kohtunik nüüd aitas meid, vilistades Läti kasuks karistuslöögi. Oleks sealt edu antud, oleks hea võimalus tekkinud! Raul Ojassaar: Pisut ebakindlust mõlemalt tiimilt. Eesti pääses rünnakule, ent Zenjovil jäi kastis pisut otsustavusest puudu. Raul Ojassaar: Lätlased ähvardavad nüüd läbisööduga, aga Šabala jaoks läheb pall pisut liiga pikaks. Raul Ojassaar: Vassiljev mõtles nüüd Zenjovi hea sööstu järel kauglöögi peale, kuid otsustas siiski lühikese söödu kasuks. Eesti fännitribüün jõudis juba elavneda. Mäng on alanud küllaltki võrdselt, lätlased on pisut rohkem palli hoidnud. Raul Ojassaar: Esimene hea moment Eestile, ent Zenjovi madala tsenderduse järel lähevad Jürgensoni löögiüritused vastu kaitsjaid. Raul Ojassaar: "Eesti surub Läti vastu muru" hüüded pandi juba käima. Lätlaste fännid äratas see ka pisut üles. Raul Ojassaar: Tundub, et oleme ikkagi vennasrahvas: nagu ka Eestis, hakkavad ka siin inimesed alles päris viimasel hetkel kohale jõudma. Väga palju siia aga siiski neid ei tundu jõudvat. Raul Ojassaar: Meeskonnad on vahepeal juba välja soojendust tegema tulnud ning töö käib. Rahvast ei ole aga küll kuskilt otsast paista. Tribüünidel on praegu vaid mõnisada inimest! Raul Ojassaar: Muus osas midagi väga suurt-üllatavat ei ole, kuivõrd tänase eel oli algrivistust päris raske ette ennustada. Ehk on väike üllatus see, et Ilja Antonov on pingil, aga Käit-Lepistu kombot on keskel samuti huvitav jälgida. Paremal äärel alustab Sander Puri, kes teenis kolmapäeval endale hea esitusega kõvasti krediiti juurde. Raul Ojassaar: Algkoosseisust rääkides on olukord täna päris huvitav. Vahelduseks proovitakse Vassiljevit taas tipuründes. See pole sisuliselt mitte kunagi hästi töötanud, aga noh, täna proovime uuesti. Kolmapäeval Leedule ilusa värava löönud Henrik Ojamaa alustab täna pingilt. Raul Ojassaar: Tegu on Riias värskelt renoveeritud ja uuendatud Daugava staadioni esimese mänguga. Tribüünide kohal üürgab Prata Vetra (endine Brainstorm), päike sirab ja meeleolud on head. Loodame tõesti, et Eesti suudab pika Balti turniiri võidupõua täna lõpetada! Raul Ojassaar: Tere ilusat laupäeva pärastlõunat palavast Riiast! Sooja on täna olnud 26 kraadi ning linnapildis tundub küll, et lätlased on teiseks juuniks ennast pruuniks päevitanud. Läti ja Eesti kohtumise alguseni jääb veel natuke üle tunni aja. Eesti tänane vastane Läti elab üle oma jalgpalliajaloo kõige mustemat perioodi. Värskelt nimetati tiimi uueks juhendajaks soomlane Mixu Paatelainen, kes võttis ohjad üle Läti koondise läbi aegade parimalt juhendajalt, lätlased 2004. aasta EM-finaalturniirile vedanud Aleksandrs Starkovsilt, kelle kolmas katse koondise eesotsas osutus katastroofiks. Viimased sõprusmängud märtsis lõppesid košmaarselt: Fääri saartega ei suudetud enamat 1:1 viigist, tillukesele Gibraltarile osati 0:1 kaotada. Kohtumine Eestiga on Paatelaineni jaoks Läti eesotsas esimene. Sarnases rütmis on Läti koondis liikunud ka viimastel aastatel üldiselt. Mullu käidi FIFA edetabelis ära oma ajaloo kõige madalamal astmel (148.!), tänaseks on küll pisut kerkitud, ent 139. rida on siiski lätlaste endigi sõnul lausa piinlik. Võrdluseks: Eesti madalhetk saabus FIFA edetabelis kümme aastat tagasi, kui langesime põgusalt 137. kohale. "Viimastel aastatel ei ole tulemused olnud sellised, mida oleksid mängijad, treenerid, siinne jalgpalliliit ja Läti rahvas oodanud. Meie ülesanne ongi nüüd seda parandada, nii lihtne see ongi," oli Paatelainen kohtumise eel lootusrikas, kuid tõdes, et Eesti näol on tegu äärmiselt keerulise vastasega. "Eesti on Läti jaoks väga raske ülesanne. Eestil on hea meeskond, nad on tugevad nii füüsiliselt kui vaimselt. Mängijad mängivad heades klubides ning nad on pärast Leedu alistamist ka täies enesekindlust. Kui viimaseid aastaid vaadata, siis on Eesti iga hooajaga sammu edasi teinud. Meid ootab ees väga raske mäng." Eesti koondis on samal ajal oma tavapärase rivistusega võrreldes pisut nõrgendatud: vigastuse ja pika hooaja tõttu jääb kõrvale Ragnar Klavan, koduklubide juurde läksid avamängu järel Henri Anier ja Artjom Dmitrijev. Pisikesed küsimärgid on ka Nikita Baranovi ja Artur Pika tervise kohal. Balti turniiri võidu kindlustamiseks tuleks Eestil täna Lätit võita, kuid võimalused jäävad alles ka viigi ning isegi minimaalse kaotuse puhul. Leedu ja Läti kohtumine peetakse 5. juunil Vilniuses. Läti ja Eesti kohtumine algab Riias Daugava staadionil kell 18.00. Delfi Sport on kohapeal ning toob tähtsamad sündmused lugejateni otseblogi vahendusel.			OSCAR-2019
13. – 15. august toimub Kloogaranna laager. Ööpäeva kämpingu tasu on 102,- ja toidu päeva tasu 90,- . Seega kokku 385,- NB! Palun kindlasti sellesse laagrisse kaasa võtta sõpru-tuttavaid pillimängijaid, kes oleks huvitatud HNPO tegevusest ja meiega ühinemisest. Toitlustamise ja majutuse korraldamiseks palume HNPO liikmetel kindlasti registreeruda või teatada ka mitteosalemisest hiljemalt 25. märtsiks Doodles http://doodle.com/poll/ypuyd24bn46cphee. Kristiina Liivik, MTÜ Harjumaa Noorte Puhkpilliorkester juhatuse esimees, orkestri direktor ja mänedžer ühes isikus ja omal moel nähtamatu ingel, kes loob eeldusi ning võimalusi orkestri reaalseks tegevuseks. Vähesed hoomavad taotluste, lepingute, aruannete, palvekirjade jmt hulka, mis ca 20 HNPO tegevusaasta jooksul on tulnud koostada. Ei möödu ühtegi laagrit, orkestri proovideks kogunemist, kontserti ja orkestri ringreisi, mil Kristiina saaks asju lihtsalt kõrvalt vaadata. Eksivad need, kes arvavad, et orkestri direktor on esindusisik, kes aegajalt kontserdi lõpus tänusõnu ütleb, lastele kommi jagab ja võtab vastu orkestrile antavaid auaadresse, tänukirju või diplomeid. Kristiina töö algab sageli kuid enne orkestri järjekordset kokkusaamist projektide kirjutamise, erinevate kokkulepete sõlmimise, transpordi tellimise ja kes teab veel millega ning lõppeb nädalate pärast peale kogunemist aruannete kirjutamise, kuludokumentide korrastamise ja kõigi otse kokkuviimisega. 18. veebruaril toimus Sauel pealtnäha tavaline HNPO proovilaager. Kui kõik laabub, siis ongi ju tegemist justkui millegi väga tavalisega. Siiski on tavatu, et samal päeval samas kohas toimuvad paralleelselt Harjumaa Noorte Keelpilliorkestri proovid ja Harjumaa Noorte Puhkpilliorkestri ning selle ettevalmistusorkestri proovid. Ühel hetkel viiakse kõik kokku suurde saali, et harjutada laulupeoks sümfooniaorkestrite repertuaari. Samas toimus hommikupoolikul noorte puhkpillimängijate vabariikliku konkursi puupuhkpillide regionaalne eelvoor. Kõige toimunu korraldusel oli logistikuks Saue Muusikakooli direktor Kristiina Liivik. See üks päev on vaid episood tema aastaringist, kus lisaks kooli juhtimisele jätkub ruumi veel iga-aastase noorte jazzmuusikute rahvusvahelise festivali “Visioon” korraldamiseks, impro- ja loovuspäevade kokkupanekuks, kümnete kontsertite korraldmiseks, väiksemateks ja suuremateks projektideks kohaliku muusikaelu elavdamiseks, lisaks muusikahariduse- ja kultuurielu visiooniloojatöö ja sellega kaasnevad arutelud, koosolekud, mõttetalgud jne. Siinne loetelu ei ole kindlasti ammendav, pigem tausta loov, et küsida HNPO 2017 veebruari tegijalt: HNPO on nii loominguline kooslus. Koosseis on alati muutumises , arengus ja täienemises. See hoiab meele, ideed ja soovid erksamana. Ei saa jääda uniseks ja endaga rahuleolevaks. Vaadates inimesi, noori ümber, paned tähele muutusi noorte soove ja elus asju, mis on päriselt. See toob maa peale ja paneb tegutsema. Muusika on ammendamatu varandus, kus on ruumi kõigile. HNPO on imeline maailm, kus on ruumi kõigile koostööks. Koostöös ilmub imelisi asju mida isegi ette ei kujuta. Saue Muusikakoolis on tänu paljude inimeste meie ümber alati huvitav ja lõbus. Seega piire ei ole olemas! Unelmate HNPO on kõikide Harjumaa tublide orkestrijuhtide, noorte muusikute ja orkestrite ühisprojekt. Õpilane võiks ikka käia musitseerimas ka peale muusikakooli lõpetamist, nt luuakse vilistlaste HNPO. Uues suures Saue vallas koostöös uute juhtdega luuakse juurde uusi harjutusruume ja majutuskohti, kus saab rõõmsalt pidada laagreid ja anda kontserte, korraldadada festivale ehk orkestrite või muusikute paradiis. Harjumaa parimad noored konkursside võitjad saaksid soleerida koos meie orkestritega kontsertidel. Soovin, et HNPO jätakaks tegevust ja saaksime liikuda ümber maakera, anda kontserte, tutvuda uute maade ja kultuuridega! Olev Roosat, Kose Muusikakooli puhkpilliõpetajat ja puhkpilliorkestri dirigenti, võib nimetada põhjendatult – HNPO TEGIJA, jaanuar 2017. 3.-5. jaanuarini toimus Kosel orkestri talvelaager ja menukas kontsert “#DIGI_T@NGEL”. Laagri korraldamise põhiraskus lasus Olevi õlgadel, lisaks pillimängule tuleb lapsed ju toita, kusagil peab saama magada, ka laste vaba aja sisustamisele tuleb korraldajal mõelda. Kose kontserdi repertuaar eeldas ulatuslikku laululaste kaasamist. See ei oleks olnud mõeldav ilma Olevi korraldamiseta. Laagris õpitav ei piirdunud vaid kontserdikavaga. Selle kokkusaamise jooksul tuli korralikult selgeks õppida laulupeo repertuaarist Riivo Jõgi “Koduteel”, et see juba 1. puhkpilliorkestrite piirkondlikus koondproovis laulupeodirigentidest komisjonile eraldi ette mängida. Õnnestunud ettemängul oli HNPO dirigendipuldis Olev Roosa. Nimetatud asjaolud ongi põhjuseks, et siin esitada Olevile mõned küsimused. Kuidas oled rahul sel korral laulupeo puhkpilliorkestrite repertuaariga? Mis meeldib, mis võiks olla teisiti? Teosed on eripalgelised ja seetõttu on neid võimalik huvitavalt lahti mõtestada. Ka orkestratsioonid on muutunud mängijasõbralikumaks võrreldes varasemate lastelaulupidudega. Füüsiliselt kõige raskem lugu on võib olla „Tormakas algus“, kuid eeliseks see, et seda mõnusalt rütmikat lugu on juba varem õpitud ja mitmel pool orkestriga ette kantud. Mõne noore mängija oskuste vajakajäämisi, kes füüsiliselt ja noodilugemise vilumuselt ei ole veel võimelised pilli käsitlema vastavalt teose iseloomu vajadustele, katavad kokkumängides kasutuselolevad löökpillid. Koosmäng arendab üksteise toel rütmitunnet ja noodilugemist. Arvan, et meie noored puhkpillimuusika heliloojad on õigel teel. Esmalt, koosmängu orkestris oleme harjutanud kõik üheskoos tunnustatud pedagooge kaasates, repertuaar on enamjaolt valitud kaalutletult, vastavalt vanusele mõlemas orkestrikoosseisus. Kui ettemängust rääkida, siis nüüd juba üpris selgeks õpitud teos on laagerdumise faasis, et ajas veel paremaks muutuda. Arvan, et teose romantiline keskosa võiks veelgi kandvam ja väljapeetum-mõtisklevam olla piltlikustades näiteks Arno ja Teele koduteed Paunvere radadel. Püüan seda järgmisel võimalusel vastavalt kujundada. „Koduteel“ lõpus tuleb veel kindlamalt jagada rõõmu koju jõudmisest. Tänu ettemängust tehtud videosalvestusele oleme facebookis järelkuulatavad-vaadatavad, seda ongi hea kasutada analüüsitava materjalina oma versiooniga edasi töötades. Kas koondproovis “Koduteel” Berdi kontseptsioon kattus sinu taotlustega, oli midagi uut või õpetlikku? Minu jaoks toimus teoste kontseptsiooni teatav täpsustumine koondproovis enne ettemängu. Laulupeo dirigendi eesmärgiks ongi ju siduda koondproovides kõigi orkestrite esituses teos terviklikuks ja kuulajale-vaatajale nauditavaks. Arvan, et Bertki veel kujundab enda jaoks selgust kontseptsiooni detailides. Usutavasti kuuleme viimistlevaid mõtteid veel peaproovis, parim sooritus võiks kõlada laulupeol. Mul on heameel, et HNPO ajaloo kõige innovatiivsem kontsert ja ka Kose vallas järgnevaid üritusi inspireeriv üritus toimus just nimelt Kose Kultuurikeskuses ning seda eeskätt tänu teie sädelevatele ideedele, Harry ja Kristiina. Eesti peab ennast eesrindlikuks digi-riigiks. Interneti olemasolu on muutunud üheks “inimõiguseks”, mille kasutamise piiramine on muutunud lastele karistuseks. Miks? Probleemiks on see, et pahatihti kiputakse internetiavarustes ringi kolades kaotama orientiirid ja ajataju. Ikka ja jälle jäädakse lõksu mõne mängu külge, unustatakse end vaatama youtubereid, kipub kaduma kontakt reaalse maailmaga. Kontserdil #DIGI_T@NGEL proovimegi leida kompromisse reaal- ja virtuaalmaailma vahel. Erinevalt tavalisest kontserdist, ei palu me mobiiltelefone ja nutiseadmeid välja lülitada. Vastupidi, neid vidinaid oskuslikult kasutades, on võimalik saada kontserdi lõppedes isegi väikene auhind. Kontserdi jooksul toimub üle veebi viktoriin, veebis on ka kontserdi kava ja esinejate tutvustused. Kontserdi jooksul saavad kuulajad anda esinejatele tagasisidet laikide ja kommentaaridega. Tahaks loota, et mõned siin väljapakutud digivahendid ja IT-lahendused, leiavad lähitulevikus ka laiemat kasutamist. Kontserdile tulija võiks enne kontserti laadida mobiiliseadmete akud, soovitatav on nutiseadmetesse eelnevalt laadida mõni ruutkoodi (QR-koodi) lugeja. Tasuta programmide leidmiseks guugelda “free QR reader” ja leia endale meelepärane äpp allalaadimiseks. Selle töökorras olekut saad testida juuresoleva ruutkoodi abil. Harjumaa Noorte Puhkpilliorkester (HNPO) on projektorkester, mis koguneb aastas ca 10 korda selleks, et pakkuda noortele puhk- ja löökpillimängijatele täiendavat koosmänguvõimalust erinevate dirigentide juhendamisel. Lisaks Harjumaa noortele on täna kaasa löömas mitmeid noori Vändrast ja ka Avinurmest. Oluline hulk mängijaid õpib pillimängu Lasnamäe Muusikakoolis. HNPO ettevalmistusorkester tegutseb Sirly Illak-Oluvere juhendamisel. Siin saadakse esimene tõsisem koosmängimise kogemus, et juba paari hooaja möödudes võtta sisse koht põhikoosseisus. Kose Muusikakooli esindavad Kristo Varul, Karl Andreas Mätlik, Martin Malk ja muidugi HNPO algusaastatest kaasalöönud dirigent Olev Roosa. Villu Valdmaa (1964) on vabakutseline laulja ja lastelaulude looja. Peale Tallinna Konservatooriumi lõpetamist (1991) töötas ta RAT Estonias. Ta on osalenud ka sellistes muusikalistes üksustes nagu „Tomibänd“, „Kavaler” ja „Rodeo“. HNPO tänab: Kose Muusikakool, Kose Lions Klubi, Kose Kultuurikeskus, Kose Vallavalitsus, Harjumaa Omavalitsuste Liit, Eesti Kultuurkapitali Harjumaa ekspertgrupp, kohvik “Ehe”. Kose Kultuurikeskuse fuajees ja kontserdisaalis on Kose Kunstikooli eelkooli, algklasside, tarbekunsti ning Kose Gümnaasiumi 4b klassi ühisnäitus “Valge” (juhendajad Margit Mikk, Tiia Rodi ja Kristi Arusoo). “Kummitava kuulutaja laul vanast Tallinnast” – muusika Villu Valdmaa, sõnad Leelo Tungal, seade Tanel Aavakivi HNPO laager Loksal algab maastikumänguga. Lisaks pillimängule saavad soovijad veel basseinis supelda ja muusika saatel kontsa kõpsutada. Juhtkonna silmad vaatavad teraselt Gotlandi saare (Rootsi) suunas. Tõsi, 18 aastat tagasi on HNPO Visbys Musse Combo festivalil käinud. On käes aeg taasavastamiseks.			OSCAR-2019
Olgugi et armastan oma tööd väga, pean siiski iga kord ületama endas kerge ebakindluse, kui astun üle võõra kodu läve, võtan istet pere elutoas ja hakkan neid usutlema isiklikel teemadel. Kahtlustan, et sama tõrke peavad ületama ka lahked küllakutsujad ise. Õnneks sulatab pisike Hermine kohe kõigi kohmetuse, hüüdes mulle tervituseks rõõmsalt, veel kerge titeaktsendiga: “Tüdruk! Tädi!” Ta sätib end suure elutoalaua äärde toolile, tihedalt minu kõrvale istuma ning toksib mind oma väikse jalaga laua alt rõõmsalt ja julgustavalt. Maria vuristab kööginurgas kohvimasinaga ja Hermine teatab tähtsalt enda ette lauale osutades: “Miinele ka!” Koos Hendriku espressoga ilmub lauale tüdruku babyccino ehk pisike tass mõnusat piimavahtu. “Kuule, kuu-lee...” korrutab Hermine küsimusi oodates, samal ajal kui Maria koogi lauale paneb. Väiksed lapsed on ühes sarnased: nad on siirad ja avatud. Ka siis, kui nad põlvnevad pisut aukartustki äratavast suguvõsast nagu Hermine. Hambaarstist pereema Maria vanemad ja vend on arstid ning isa, Hendrik Toompere juunior, teadagi, kolmandat põlve näitleja. “Emme istub ka!” annab Hermine emale leebelt korralduse laua äärde tulla. Hermine otsustab olla sündmuste keskpunktis suure laua taga. Draamateatris lavale tulnud “Väljaheitmine ehk ühe õuna kroonika” käsitleb võõraviha. Viimase lavastusega pälvis Hendrik Eesti teatri lavastaja aastaauhinna ja eraldi veel kolleegipreemia lavastajatöö eest. “Ikka puudutab, meid kõiki puudutab! Üks põhiline küsimus, mis neis lavastustes kerkib, ongi see, kas meil on õigust suhtuda võõrastesse halvasti ja kas keegi saab end teisest paremaks pidada?” küsib Hendrik tuliselt. “Tegelikult soovivad ju kõik elada inimväärselt ja tahaksin siiralt uskuda headuse võimalikkusse. Arvan, et kõik võõrad, kes tulevad, pole tingimata halvad. Pimesi inimeste kastidesse ladumine on mulle vastumeelne.” “Sina istud nüüd oma tooli!” ütleb Maria Herminele koogitükki ette sättides ja teise käega kõrget lastetooli laua juurde nihutades. “Ee-ei,” kiljatab tüdrukuke dramaatiliselt. Ema otsustavus lööb hetkeks kõikuma, Hermine tõmbab samal ajal kärmelt koogitaldriku endale lähemale ja sätib end mugavamalt suurel toolil edasi istuma. “Hea küll...” taandub ema. Ilmselt tuttav situatsioon igale väikelapse vanemale. Ühelt poolt tahaks end vanemana kehtestada, teisalt mängid pidevalt peas mõttega: on see üldise rahu huvides hetkel kõige olulisem probleem, kui nüüd natuke järele anda? Võidurõõmust torkab Hermine nina piimavahu sisse ja jääb üllatunult vaikseks. End kiirelt kogudes limpsib aga ninaotsa puhtaks ja annab märku, et jätkaks nüüd intervjuuga: “Hee, la-la-la!” Kuidas säilitavad mõned paarid, hoolimata sellest, et ka neil on kukil kõik, mis töö-ja pereeluga kaasneb, oma suhtes sellise särtsu ja sära, mida enamik meist tundis viimati oma suhte algfaasis? Sekseksperdid annavad nõu. Paljud meist leiavad, et kui seksi juba planeerima peab, siis suhe on omadega lõpusirgel. Inimesed ikka sooviks, et seks oleks alati spontaanne ja meeliülendav. Ideaalses maailmas see nii olekski, aga paratamatult nendel vähestel hetkedel, kui kiire ajakava kõrval asi seksini ka jõuab, ollakse liialt väsinud, et asja päriselt nautida. Paarid, kes seksi planeerivad, tunnetavad seksi väärtust ja mõistavad, kui tähtis see suhtele on. Nad paistavad mõistvat seksiga kaasnevaid emotsionaalseid ja füüsilisi boonuseid. Lisaks on nende nädal sinu omast kindlasti palju põnevam, neil on mida oodata… Seksi planeerivad paarid saadavad sellega üksteisele olulise teate, mis ütleb: „Sa oled mulle oluline ja meie sekselu on mulle tähtis. Ma austan sinu ja enda rahulolu.” Seksi planeerimine ei pea seda sugugi igavaks ja rutiinseks muutma. Mängida saab erineva keskkonnaga, eelmängu, pooside ja fantaasiatega. Paarid, kes oma voodieluga rahul on, julgevad oma partneriga vabalt seksist rääkida ja neil puudub seejuures ebamugavustunne. Just suhtlemine on see, tänu millele ollakse kursis sellega, mis kummalegi parnerile meeldib, mis neid erutab ja kust jooksevad piirid. Üksteisega suhelda tuleb positiivselt ja hukkamõistuta. Avalikult rääkida julgetakse ka seksi käigus, andes üksteisele reaalajas kasulikke juhiseid ja nõuandeid. Need, kellel voodis särtsust puudu ei tule, teavad et selle taga peitub pingutamine. Suhte nimel tuleb vaeva näha nii magamistoas kui sellest väljaspool. Meil kõigil on tänapäeval kiire, aga su suhe — veel vähem su voodielu — ei ole jätkusuutlik, kui sa sellele ainult pinnapealset tähelepanu pöörad. See tähendab, et koos veedetud kvaliteetaega veedetakse kahekesi — telefonid, sülearvutid ja telekas peaksid mängust välja jääma. Erandi võib teha meeldivale muusikale. Ilma segavate faktoriteta jätkub paaril tähelepanu ainult teineteisele. Samuti tähendab hea voodielu jaoks pingutamine, et ajaga ei muututa üksteise seltsis liialt laisaks. Naine võib ju vahetevahel ikka seksika pesu selga panna ja mees võib olla kindel, et oma kaaslase kuumale kohtingule viimine teeb imesid. Suhtenõustajad soovitavad avatult vestelda teemadel, mis neile magamistoas teha meeldib või vastupidi, ei meeldi. Kas neile meeldib olla domineeriv või ise domineerida või ehk eelistavad nad hoopis romantilist ja õrna seksi? Mis poosid neile meeldivad? Mis neid võimalikult enesekindalt tundma paneb? See annab mõlemale partnerile võimaluse teineteist võimalikult palju aidata, samas saavutada ka ise maksimaalne nauding. Orgasme ja head seksi on utoopiline oodata, kui su partner isegi ei tea, mis sulle voodis päriselt peale läheb. Partnerid, kes koos palju naeravad, suudavad end ka seksi ajal vabamalt ja mängulisemalt tunda. Voodis koos naermine on märk südamlikkusest ja laseb meil end üksteise seltskonnas mugavamalt tunda. Jagatud naer toodab endorfiine, mis loovad üleüldise heaolu-tunde ja vähendavad stressihormoone. Rahuldava seksuaaleluga partnerite vahel pritsib sädemeid ka kõige tavalistemates ja igapäevasemates olukordades. Nad ei häbene üksteisele päeval särtsakaid sõnumeid saata või avalikus kohas teineteisele kelmikalt silma teha. Liiga paljud inimesed tahavad, et nende seks meenutaks romantilisi filme. Reaalsuses on seks natuke piinlik ja kohati naljakas. Poosid ei tule alati sugugi oodatult välja, dirtytalk kõlab pigem piinlikult ja vahetevahel põrkud sa oma partneriga kogemata peadpidi kokku. Ja mainimata ei saa igasugu kummalisi hääli. Paarid, kes suudavad suhtuda asja huumoriga ja on võimelised sellistes olukordades naerma, on lõppkokkuvõttes oma voodieluga palju rohkem rahul, kui need kes iga pisiasja pärast muretsevad.			OSCAR-2019
Möödunud pühapäeval peeti Läänemaal Martna kirikus pidulik jumalateenistus, kus pühitseti ka kiriku uus kell. Nagu mitmes teiseski pühakojas, on Martnas juba kaks kella olemas ning uus hakkab kuulutama neile lisaks. See loodetakse paari nädala pärast torni saada. Pidulik sündmus oli Martnasse toonud hulgaliselt külalisi, endisi töötegijaid ja uusi huvilisi. Kellade maaletooja Toomas Mäevälja sõnul on see tema töö 26. uus kell, mida häälestada ja paigale panna. Nagu eelmisedki on ka see valatud Saksamaal. Jumalateenistusel teenisid assessor praost Tiit Salumäe, Põhja-Elbe kiriku Kesk-Euroopa ja oikumeenilise töö juht Christa Hunzinger Saksamaalt, õpetaja Kari Tynkkynen ning Martnas varem teeninud Katrin-Helena Melder Järva-Jaanist ja Peeter Paenurm Tartust. Teiste hulgas oli Ühendriikidest sündmust austama tulnud ka Martna ennesõjaaegse õpetaja Eduard Linnu tütar Mirjam koos abikaasa Arne Lagusega. Muusikaga rikastasid pidulikku koosolemist Martna koguduse naiskoor ja Tartu Maarja koguduse kammerkoori Soli Deo Gloria esindus Vesta Volteini juhatusel. Orelil teenis Lia Salumäe. Pühapäevane kirjakoht, mis kõneles talentide kasutamisest, sai ka Peeter Paenurme jutluse aluseks, kes kutsus tundma oma talente ja neid nii üksikisiku kui rahvana ka kasutama. Toomas Mäeväli kõneles pidulikul koosviibimisel pastoraadis kellade valmistamise protsessist ja sümbolite tähendusest selle käigus ning Katrin-Helena Melder ütles tervituskõnes, et pidagem meeles – kell on meie kutsuja ja meeldetuletaja. Iga külaline oli oodatud ja võeti südamlikult vastu, päeva olid põhjalikult ette valmistanud koguduse perenaised. Tähistati ka kauaaegse juhatuse esimehe Kulle Reinholdi sünnipäeva. Vanal Liivimaal, täpsemalt Alūksnes 17. sajandi lõpus teeninud pastor Johann Ernst Glück (1654–1705) on end ajalukku kirjutanud ühe tähtsa teo ja ühe olulise inimese kaudu. 1689. aastaks oli pastor Glück jõudnud Piibli tõlkida läti keelde ja viis aastat hiljem, 1694. aastaks oli Piibel, millel 2487 lehekülge ja kaalu 4 kilo, ilmunud. Seda trükiti 1500 eksemplari. Alūksnes asuvas väikeses 1990. aastal asutatud Ernst Glücki piiblimuuseumi toas on üks selline ka eksponeeritud. Giidi sõnul olevat Lätis neid haruldusi, esimest trükitud Piiblit, alles u 30. Maja, milles muuseum paikneb, asub Alūksne luterliku kiriku läheduses samas hoones infopunktiga. Muuseumi eksponaatide hulgas on ka B. G. Forseliuse Seltsi poolt muuseumile 2002. aastal kingitud medal „Wastne Testament 1686“. Kui Glück jõudis Uue Testamendi tõlkimisega valmis 1685. aastal, siis lõunaeestikeelne „Meije Issanda Jesusse Kristusse Wastne Testament“ ilmus trükis Riias aasta hiljem, 1686. Selle töö taga oli 40 aastat Kambja kogudust teeninud teine Liivimaa pastor Andreas Virginius (1640–1701), kes tegi tõlketööd koos poja Adrian Virginiusega. Toda kauget aega, mil pastor Glück Alūksnes elas ja töötas, meenutavad tähtsa tõlketöö lõpetamise tähistamiseks tema enda istutatud kaks tamme kirikumõisa pargis, mis on tänapäevani kasvujõus. Nende kõrval on mälestuskivi kirjaga „Glücki tammed. 1685–1689“. Pastor Ernst Glück on tuntud ka selle poolest, et peres hoolealuse teenijatüdrukuna kasvanud leedu päritolu Marta Skowrońskast sai Venemaa keisrinna Katariina I. (1712. aastal abiellus Peeter I õigeusku pööranud ja Katariinaks ristitud Marta Skowrońskaga.) Keisrinnana ei unustanud Katariina Glückide perekonda ja kinkis pärast pastori surma tema lesele Ahja mõisa. Ligi pool sajandit pärast lätikeelse Piibli ilmumist, 1739. aastal, ilmus esimene eestikeelne Piibel 6015 eksemplaris. Tõlkimist korraldas alates 1713. aastast Jüris kirikuõpetajana teeninud Anton Thor Helle (1683–1748). Et Piibel ilmus põhjaeestikeelsena, kujunes põhjaeesti keelest ka meie kirjakeele alus. Uue Testamendi (Se Wsi Testamenti) soomekeelse tõlke (põhineb Turu murdel) tegi Mikael Agricola (u 1510–1557), vaimulik, soome kirjakeele rajaja, üks tähtsamaid reformatsiooni edendajaid Soomes. Käsikiri valmis 1543, kuid jõudis Stockholmis trükki alles 1548. Piibli tõlkimist alustati Soomes 1602. aastal, tõlge oli 1627. aastaks sisuliselt valmis, kuid trükikõlblikuks sai tõlkekäsikiri 1642. aastal. Piibel trükiti 1200 eksemplaris Stockholmis ja pühendati kuninganna Kristiinale (1626–1689). Piibel on tänapäevaste mõõtude järgi hiiglasuur, köidetuna kaalub see kuus kilo. Säilinud kirjastamislepingust selgub, et trükikoda kasseeris töö eest 1440 taalrit. Teost müüdi Soomes 8 taalri eest. Tiraažist kaks kolmandikku jõudis Soome ja kolmandik jäi Rootsi. Reformatsiooni üks tulemeid kehtestas inimese õiguse suhelda Jumalaga oma emakeeles. Piibli tõlkimine rahvuskeeltesse algas Euroopas 15.–16. sajandil ning Gutenbergi trükipress andis Piibli levikule enneolematud võimalused. Omakeelne Piibel omakorda lõi võimaluse lugemisoskuse ja kirjakeele oskuse arenemisele. Rahvuskultuuri ja koolihariduse arenemisele. Kui nüüd tähetargad olid lahkunud, vaata, siis ilmus Issanda ingel Joosepile unenäos ja ütles: «Tõuse, võta kaasa laps ja tema ema ning põgene Egiptusesse ja jää sinna, kuni ma sind käsin, sest Heroodes tahab lapse üles otsida ja hukata!» Siis Joosep tõusis, võttis lapse ja tema ema ning põgenes öösel Egiptusesse. Ja ta oli seal Heroodese surmani, et läheks täide, mis Issand on rääkinud prohveti suu kaudu: «Ma olen kutsunud oma Poja Egiptusest.» Kui nüüd Heroodes nägi, et tähetargad on teda petnud, raevutses ta väga ning laskis tappa Petlemmas ja selle piirkonnas kõik poeglapsed, kaheaastased ja nooremad, arvestades seda aega, mille ta oli tähetarkadelt täpselt välja uurinud. Siis läks täide, mida on räägitud prohvet Jeremija kaudu: «Raamas kuuldakse häält, Kui nüüd Heroodes oli surnud, vaata, siis ilmus Issanda ingel Egiptuses viibivale Joosepile unenäos ja ütles: «Tõuse üles, võta laps ja tema ema ning mine Iisraelimaale, sest need, kes püüdsid last tappa, on surnud!» Siis ta tõusis, võttis lapse ja tema ema ning tuli Iisraelimaale. Kuulnud aga, et Arhelaos on kuningaks Juudamaal oma isa Heroodese järel, kartis Joosep sinna minna. Teda hoiatati unenäos, et neil tuleb varjuda Galileas, ning ta tuli ja asus elama külla, mida kutsutakse Naatsaretiks, et läheks täide, mida on räägitud prohvetite kaudu, et teda hüütakse Naatsaretlaseks. Jõulusündmuse tundemosaiik on värvikirev. Selle tonaalsus ulatub rõõmu väljendavaist au- ja kiituselauludest kurbade kaebelauludeni. Selles sündmuses on püsivat rahu ja rahutut põgenemist, ohtrat sünnirõõmu ja killuke surmaöödki, vaevavat viletsust ja juubeldavat rikkust, armastust ja vägivalda. Valgust ja varju on selles süüta laste looski. See on lugu südametust maailmast, mille keskele sünnib Jumala Poeg. See on lugu julmast isevalitsejast Heroodesest, kes laseb hukata kõik Jeesusega ühel päeval sündinud poisslapsed. See pole vaid eilsete, vaid ka tänaste võimurite lugu, kes konkurendi- ja konkurentsikartuses on valmis meeletusteks. See on ka riigialamate lugu. Lugu pimekuulekatest palgasõduritest, kes raha eest on valmis müüma kõik, oma tõekspidamised ja usu. Lugu süüdimatust käsutäitjast, kel varuks petlik eneseõigustuse loor – mina pole süüdi. Kas süüdi on üksnes julmad Heroodesed, kes ebainimlikke käske jagavad, või kannavad kaassüüd ka need, kes süüdimatult käske täidavad? See on süüta laste lugu. Paljud süütud lapsed on hukkunud. Paljud hukkuvad, enne kui nad selle maailma valgustki näevad. Paljud lapsed unustatakse ja hüljatakse. Paljud põgenevad ise, mitte kurja valitseja, vaid oma isa ja ema eest. Paljude rahvaste lapsed on oma kodudest pagendatud. Paljudele jääb «rahu maa peal inimestest hea meel» vaid unistuseks. Ometigi on Dante Aligieri kord öelnud: selles maailmas on kolm asja, mis kaotsi läinud paradiisist alles on jäänud: need on lilled, taevatähed ja lapsed. See on Joosepi lugu. Ühe isa lugu. Vaikiva mehe lugu. Lugu mehest, kes inglihäält kuuldes tegutseb. Armastuse ja usalduse lugu. Joosepi usukuulekuse lugu. Aga see on ka unenägude ja unistuste täitumise lugu. On’s unenäod üksnes mälupildid möödunud elust või «magame me täna nõnda kiiresti», et ei jõua undki näha? Ja meie unistused, on’s need seebimullide sarnased, mis on nii ilusad mõtelda, kuid millegipärast elu tegelikkuses nii kergesti purunevad? Igaüks näeb und ja igaüks on kogenud seda, kuidas unenäod täituvad. Kuidas uskumatunagi näivad unistused on saanud teoks. Olgem julged unistama. Unistama Jumalast ja Tema taevasest kuningriigist. Püüdkem elada oma elu nii, nagu oleme seda kord unistanud. Unistagem. Helged unistused lähtuvad ju Jumalast. Unistagem, et algav Issanda aasta 2005 võiks tulla helgem. Ja tundkem alanud aastal rõõmu lilledest, taevatähtedest ja lastest. Ja unistagem sellest, et Jumala rahu valitseks kord maal ja inimestest oleks hea meel. Jõulusündmusega on Jumal kinkinud igale lapsele õnnistuse. Aamen!			OSCAR-2019
Jeee!!! Lepitus, ehk Atonement on sees!!! Kuigi samas kahju, et üks väheseid filme, mis mind eelmisel aastal tõsiselt nutma ajas, ehk siis Into the wild välja jäi. There will be blood on ainuke, mis neist viiest veel nägemata on ja seda on ülistatud taevani. Michael Clayton oli kahtlemata huvitav, ning eriti tugevaks tegid selle head näitlejad, kui samas polnud ta minu meelest aasta parimaid. Aga No country for old men oli lausa 3 tärni film, ehk siis kuigi selle menu kõikide ennustajate ülistamisega seoses oli arvata, ei mõista ma seda fenomeni. Mäletan, et läksin seda kinno vaatama juba selle mõttega, et see on selle aasta suur oscari-soosik, ehk need ootused rikkusidki ära. Kuigi selles filmis oli komponente, mis mulle ka meeldisid või mõjusid. Kuid ma ei usu, et ma seda filmi eriti tulevikus mäletan. Atonementiga on lood sellised, et nägin seda alles nädal tagasi ning värskelt on meeles ka raamat, kuigi see saigi juba loetud paar aastat tagasi. Muidugi šokimoment jäi ära, kuna sisu oli juba teada, siis selles filmis oli neid geniaalseid lahendusi päris mitmeid, eriti see trükkimise muusika, mis läbi filmi tausal oli kosta. Muidugi brittide filmistiil on mõneti ameerika omast erinev ning minu meelest üsna positiivses mõttes ja kogu näitlejateansambel väga vinge, eriti 3 Brionyt. Kuid neljast nähtud kandidaadist on parim film minu meelest Juno. See pisike, nunnu film hiilgab oma särava peaosalise, naljaka ja sooja sisuga ning tegelikult kogu pakend on kulda väärt. Palju, palju parem indie.film veel kui paari aasta tagune sama kaliibri kandidaat Little Miss Sunshine. Selles kategoorias on üks selle aasta suurimaid üllatusi. Nimelt Tommy Lee Jones ja veel filmist In the valley of Elah, mis minu arvates oli igav ja kokkuvõttes päris tobe film. Ja Tommy parimad näitlejapäevad on ka minu meelest juba möödas. Kunagi Fugative-is oli ta päris vinge, aga see oli juba ammu.ammu. Teine pettumus, aga märksa oodatum oli Viggo Mortensen filmist Eastern promises. See tema väga kehva vene keel ja siis selle keele vägistamine, ajas mind närvi ning ma ei näinudki kogu tema rolli kaugemale või sügavamale. See alasti saunas kaklemine oli ju vinge, aga kas nüüd kohe Oscarit väärt...minu meelest mitte. George Clooney oli just selline nagu ta alati on olnud, ehk see jätab mu arvamuskoti tühjaks, sest kaht ülejäänud kandidaati veel näinud pole. Rahvas räägib küll, et DDL viib 100% kindlalt võidu koju. Minu lemmiku Johnny Depp-i filmi ootan hetkel filmidest kõige enam. See tundub olevat just "my cup of tea". Siin üllatusi polnud. Neist olen tänaseks päevaks näinud kolme, ehk juba kiidetud noort näitlejannat Ellen Page-i Juno-st. Noh, ütleks veel seda, et minu meelest selle filmi headusele tänu ei seisa tegelikult just tema kätes, aga ta oli päris hea. Kuid tõsiselt hea oli Julie Christie, dementse vanadekodu asunikuna. Mul oli ta mehest seal filmis nii kahju, aga samas ma poleks kunagi lubanud oma naisel niimoodi kodust ära minna. Ta oleks vähemalt pidanud üritama takistada. Kuid kahtlemata parim n'htud kolmest rollist oli Marion Cotillardi Edith Piaf. Vapustav! Nagu uuestisündinud "väikese varblase" kehas. Ja kui veel arvestada sellega milline Cotillard on päriselt...VAPUSTAV!!! Cate Blanchett ja Laura Linney on mõlemad minu lemmikute rivistus ning ma olen väga õnnelik, et nad said samuti aupaistet. See on üks kahest kategooriast, kus ma arvasin enne kandidaatide nimetamist kõik 5 kandidaati ära (teine on Cinematograafia). Neist on veel Chalie Wilson's war nägemata, kuid ma kahtlustan, et tegelik võitlus peetakse tönavu maha kahe mehe vahel, ehk siis Javier Bardem-i psühhokiller ja veterannäitleja Hal Holbrook, kelle stseen, kui ta poisist lahkub ning teda lapsendada soovib, on üks lähiajaloo liigutavamaid. Minu pöidlad on igal juhul tema jaoks! Wilkinson oli juba oma tuntud headuses, natuke kiiksuga tegelase rollis, kuid igati vääriline. Samuti Casey Affleck, kes tegelikult peaks olema hoopis peaosatäitjate kategoorias. Ma ei mõista seda, et miks ta "supporting" rollis on... Jeee, Cate jälle kandidaat! Miks aga see Ruby Dee siin nimekirjas on jääb minu jaoks mõistatuseks. Tema pisitilluke roll oli minu meelest rohkem läbi-jalutamise roll, aga ehk see ka sellepärast, et mustad näitlejad üldse sellel aastal vähe tähelepanu saavad. Kuigi minu meelest kui sealt filmist keegi kandideerima oleks pidanud, siis kindlasti Denzel. Tilda Swintoni rolli oskuslikkusest andest räägib kasvõi paljalt rasked stseenid kõne harjutamisega ning eriti see lõpp, kus ta Clooneyga üritab veel kuidagi kaubale saada. See oli klass! Kuid mu süda selles kategoorias hetkel kuulub hoopis noorele Saoirse Ronan-ile. 13 aastane, aga milline anne! Raske roll silmapaista, kuid kahtlemata meisterlikum kui mõni vana tegija! Julian Schnabel on geenius, et ta selle loo üldse kätte vüttis ning nii huvitava ja visuaalseltki kõitva filmi lavastada võttis. Tõeline meistriteos! Reitmani pisike film oli tugev eelkõige käsikirja pärast, kuid ta suutis selle ekraanile viia väga värvikalt. Andersoni filmi ma veel näinud pole, kuid Coeni vennad on visuaalses mõttes ehk kogu kambast kõige nutikamad. See oli puhas režissöri talendishow. Michael clayton oli osavalt konstrueeritud, ja selles on kindlasti näha tugevat režissörikätt. Selles kategoorias ma sõna võtta hetkel ei soovigi, sest nendest filmidest olen näinud ainult Austria kandidaati, mis oli küll väga hea, aga mitte võitu väärt. Suurim pettumus oli, et Persepolis, 4kuud 3 nädalat 2 päeva ja Klass ei kandideeri. Akadeemi pani selle kategooriaga ikka väga mööda. Hoian pöialt Poola, ehk siis vanameister Wajda filmile Katyn. Minu lemmikuteks on Atonement ja Diving bell and the butterfly. Mõlemate baastekstid on väga tugevad. Away from home oli mõnes mõttes mitte minu eakaaslastele mõeldud ning liiga pisikese maailmaga. Coeni vendade film ei sisaldanud minu jaoks sügavust ja laiahaardelisusts, ega huvitavaid püante või keerukat konstruktsiooni. Loodan, et nad auhinda ei saa, kui kahtlustan vastupidist. Üks mu lemmikkategooriaid. Kuid sellel aastal on selle Oscari kindlaks kavaleriks Juno. Ratatouille ma ise poleks siin kandideerima seadnud ja Savages ning Lars on veel nägemata. Jälle üks meeldiv üllatus! Pingviinid on sees ning Simpsonid jäid koju panni lakkuma. Surf's up läks ka mu lastele hästi korda! Kuid naljakas on hoopis see, et mu lemmikuks on siin kahtlemata huvitav ning tugeva sisuga Persepolis, kuid üpris kindel võib olla hoopis Ratatouille-i võidus. Persepolis oli üldse mu terve eelmise aasta filmidest lemmik!			OSCAR-2019
2000 a. einestas Hillary Clinton Albioni linnakese restoranis, mis asub New Yorgi osariigis, mille esindajana ta Senatisse valiti ning jättis ettekandja jootrahast ilma. Seda juhtumit kirjeldati üksikasjalikult ajalehtedes ja ärritunud ameeriklased üle kogu riigi hakkasid kitsile missis Clintonile raevukaid kirju ning õnnetule ettekandjale rahakaarte saatma. Selline ükskõikne suhtumine vaese tütarlapse probleemidesse, kelle sissetulekutest lõviosa moodustas jootraha, oleks Hillary Clintonile äärepealt maksnud senaatori koha. Tal tuli veel kaua veenda oma valijaid selles, et ei kavatsenud ettekandjat solvata. Läänes on kombeks anda jootraha peaaegu kõigile inimestele, kes kuuluvad teenindava personali koosseisu: baarmenidele, toatüdrukutele, pakikandjatele, uksehoidjatele, ülemkelneritele ja taksojuhtidele. Seejuures õigustavad jootrahale tehtud kulutused ennast igati. Asjatundlik hotelli püsiklient jätab tingimata toa lauale 0,5-1 eurot - selleks, et toatüdruk koristaks tema tuba kahekordse innuga ja vahetaks tihedamalt voodipesu ja käterätikuid. Eraldi teema - jootraha ettekandjatele. Ajalooliselt on nii välja kujunenud, et just kohvikutes ja restoranides jätavad kliendid ettekandjatele oluliselt suurema summa kui mujal, ning lisaks on see seotud ka arve suurusega. Seejuures on peaaegu igas riigis jootraha andmisega seotud oma iseärasused ja traditsioonid. Enne reisile asumist tuleks neid kindlasti tundma õppida, kasvõi selleks, et hiljem mitte sattuda piinlikku olukorda. Ameerikas kehtib järgmine reegel: mida suurem ja kallim asutus, seda suuremat jootraha tuleb maksta. Näiteks väikestes söögikohtades ja kohvikutes on ettekandja täiesti rahul 10%-lise jootrahaga. Kui on tegemist väikese restoraniga - piisab 15%. Heades restoranides panevad külastajad pahaks, kui ettekandja lisab arvele vähem kui 20-25% tellimuse maksumusest. Need nõuded on isegi fikseeritud spetsiaalses USA Restoranide Rahvusliku Assotsiatsiooni memorandumis. Ja kuigi formaalselt pole nende täitmine kohustuslik, on ettekandja jootrahast ilmajätmine samaväärne talle avaliku kõrvakiilu andmisega ning väljendab mitte lihtsalt kliendi rahulolematust, vaid lausa tõelist nördimust. Jaapanis, vastupidi, on jootraha andmine üldse keelatud. Jaapanlaste arvates on kõrgel tasemel teenindamine - nende kohus ja hea töö eest raha pakkumist võtavad nad solvanguna. Samamoodi suhtutakse jootrahasse ka Austraalias. Sõltumata sellest, viibite te suur- või väikelinnas, külastate kasiinot või mainekat ööklubi, ei tasu jootraha pakkuda. Seda enam, et jootraha andmise katse võib üsna sageli esile kutsuda müüja, ettekandja või taksojuhi vaenuliku reaktsiooni. Jootraha andmine ei nõua suuri väljaminekuid Å veitsis, Hollandis ja Austrias. Seal on kombeks anda jootraha mitte rohkem kui 3-6%. Austrias on muuseas täiesti seaduslik võimalus üldse arvet mitte maksta. Kui te olete arve saamiseks kolmel korral ettekandja poole pöördunud ja ta pole sellele reageerinud, on teil täielik õigus arvet maksmata asutusest lahkuda. Tõsi küll, peab kurvastusega märkima, et hajameelseid ettekandjaid selles riigis enam peaaegu ei ole. Skandinaaviamaades (Rootsi, Taani, Norra) lisatakse jootraha summa (7-10%) peaaegu alati arvele. Sellepärast ei oodata külastajatelt lisasummasid, kuid loomulikult ei panda pahaks, kui te mõned mündid lauale jätate. Kõige kallimaks maaks jootraha mõttes peetakse Prantsusmaad. Prantsuse keeles on jootraha ?«pourboire?» (pourboire - täht - tähelt: ?«joomiseks?»). Enamikes restoranides ja kohvikutes lisatakse jootraha arvele: seal on selleks spetsiaalne rida - service compris (?«lisatud teenindamine?») - 15-16% arve summast. Peale selle on Prantsusmaal kombeks jätta lisaks veel 0,5-1 eurot. Need pannakse ümmargusele taldrikule, millel kelner arve toob. Huvitaval kombel ei saa Prantsusmaa lõunapoolses osas töötavad ettekandajad üldse palka ja elatuvad eranditult klientide annetustest. Kuigi Saksamaal pole jootraha andmine kusagil kohustuslik, on selle maksmine enesestmõistetav. Ei ettekandja, kelner ega taksojuht vaja lisatasu: tasu teenuste osutamise eest on lisatud põhiarvele ja moodustab sellest umbes 5-10%. Siin pole muuseas harvad juhused kui püsikliendile (selleks võib saada juba peale kolmandat külastust) tehakse asutuse kulul välja pitsike reispassiks. Teoreetiliselt võib Tuneesias ja Egiptuses jootraha üldse mitte maksta - teenindamise maksumus on lisatud arvele. Siiski jätab suurem osa turistidest 5-10% jootrahaks: sest vähesed inimesed suudavad välja kannatada kohaliku teenindaja ainitist pilku, mis loodab saada lisatasu. Iisraelis piisab 10%, naaberriikides rõõmustatakse ka 6-7% üle, Bulgaarias, Ungaris ja Sloveenias rahuldutakse ka 5%-ga. Türgis peetakse heaks tooniks 7-10% andmist. Itaalias lisatakse jootraha arvele ja see märgitakse spetsiaalsele väljale servizio e coperto (?«teenindamine ja serveerimine?») - ning see on 5% kuni 10% arve maksumusest. Samas suurusjärgus jootrahale loodavad ka Portugali ja Hispaania ettekandjad, kuid seal ei lisata seda arvele. Kreekas suhtutakse jootraha andmisesse rangemalt. Siin moodustab ?«kohustuslik?» sissemakse 10% tellimuse väärtusest. Muuseas, kreeka keeles on jootraha ?«filodorima?», mis tõlgituna eesti keelde on - ?«sõbralik kingitus?». Lõppkokkuvõttes on teie isiklik asi, sõltumata riigist, kus te asute, kas anda jootraha või mitte. Jootraha - see on vabatahtlik tänuavaldus meeldiva teenindamise eest. Tavad võivad erineda, kuid kogu maailmas peetakse kinni järgmisest reeglist: mitte kunagi ja mitte kellelegi ei anta mitte mingisugustel tingimustel sentigi jootraha, kui teenindamise kvaliteet klienti ei rahuldanud (juhul, kui jootraha on lisatud arvele - siis tuleb kindlasti maksta). Kui teile aga teenindus meeldis, miks siis mitte teha teist inimest pisut õnnelikumaks?			OSCAR-2019
Tõrvas algas uue keskväljaku ehitus. Vaata, millised hakkavad välja nägema EV100 projekti raames meie linnakeskused - Moodne Kodu Täna alustati Tõrvas EV100 projekti „Hea avalik ruum“ raames kavandatud uue keskväljaku ehitustöödega, mille käigus rekonstrueeritakse Tõrva keskväljak ja sinna ehitatakse uus bussijaama hoone, avatakse ligipääs Veskijärvele ning rajatakse paisjärve äärde linna sümbolehitusena tõrvaahi. Keskväljak avatakse pidulikult 24. veebruaril 2018, Eesti Vabariigi 100. sünnipäeval. Kõik 15 keskust loodetakse valmis ehitada Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva tähistamise perioodi jooksul aastaks 2020. „Julgen väita, et uue keskväljaku ehitus on sajandi ettevõtmine nii Tõrva linna, piirkonna elanike, külaliste kui seda ümbritsevate ettevõtete jaoks, mis annab Tõrvale kui ajaloolisele suvituslinnale uue hingamise,“ kinnitas Tõrva linnapea Maido Ruusmann. „On ju Tõrva ainulaadne oma kolme tee ristumiskohas asuva selgepiirilise kesklinnaga, kus keskväljak on justkui esmane tervitus ja visiitkaart siia sattujale. Tõrva Mulgimaa suurima linnana on linnasüdame uuendamist oodanud ja planeerinud juba ligi 20 aastat ja lõpuks saab see tehtud. Seejuures on eriliselt hea meel, et saame seda teha koos Eesti Arhitektide Liidu ja EV 100 meeskonnaga, tehes ühtlasi ka väärika omapoolse kingituse järgmisel aastal sajandat juubelit tähistavale Eesti Vabariigile.“ „Võimas algus – Eesti linnasüdamete arhitektuurne keskkond on Eesti Vabariigi suureks juubeliks tõepoolest saamas uuenenud kvaliteetset ilmet. Ja seda kõige kõrgemal arhitektuurilisel tasemel, kuna kogu EV100 ühiskingituse "Hea avalik ruum" taga on ala parimad meistrid – Eesti Arhitektide Liit,“ sõnas EV100 juhtrühma esimees Toomas Kiho. „Võimas on seegi, et linnasüdamete korrastamine algab Tõrva linnast Mulgimaalt, kust on pärit suur osa eestlase eneseteadvust. Nii näitavad mulgid ka ülejäänud Eestile eeskuju – püsib lootus, et arhitektide joonistatud ideed leiavad õige paljudes Eesti linnades tegelikku rahastamist ja valmistegemist. Koos loome üle riigi uut ja paremat keskkonda." Tootlikkuses pool sajandit maha jäänud ehitussektorit hakatakse lõpuks riigi eestvedamisel digitaliseerima (24) 05.07.2017 Võimas läbimurre 3D-printimises! Masin ehitab kiiresti kogu hoone ning võiks tulevikus Marsil maju püstitada (11) 09.09.2017 „Tõrva keskväljaku ehitustöödega algab Eesti Vabariik 100 juubeliprogrammi „Hea avalik ruum“ lennukate linnaehituslike ideede realiseerimine. Eesmärgiks on, et vabariigi juubeliks valmiksid 15 Eesti linna ja asula keskosad juba uues, 21. sajandile väärilises ruumilises kvaliteedis. Et nende linnade peaväljakud ja peatänavad oleksid inimsõbralikud, jalakäijaid eelistavad, ühistegevusi võimaldavad. Et uuenenud linnaruumis oleks inimestel meeldiv olla ja oma vaba aega veeta. Ühtlasi on „Hea avalik ruum“ alles stardipauk kogu Eestit katvale suuremale programmile, millega tahame korrastada ja kaasajastada kõigi Eesti oluliste linnaliste asulate avalikud linnaruumid," rääkis „Hea avalik ruum“ programmijuht Kalle Vellevoog. Tegemist on Eesti Arhitektide Liidu viimaste aastate kõige mahukama projektiga, millega me tahame Eesti 100. sünnipäevaks jätta oma jälje ja muuta elukeskkonda Eestis oluliselt paremaks. Projekti tulemusena saavad 14 linna ja üks küla endale värsked, kaasaegsed ja mis peamine – tänapäeva eluolu arvesse võtvad keskused. Tulevikus peaks keskustes lisaks toimivale majandusele aset leidma aktiivne ühiskondlik tegevus ning loodetavasti ei kipu inimesed siis nii lihtsalt lahkuma suurematesse tõmbekeskustesse. Tänase seisuga on juba üheksa linna leidnud ka vajaliku raha projektide teostamiseks. EASi toel leidsid esimestena rahastuse Põlva, Valga, Tõrva, Võru, Elva, Kuressaare ja Rapla projektid, mille keskväljakute osaliseks või täielikuks välja ehitamiseks on eraldatud kokku 11,6 miljonit eurot. Ehitusse panustavad rahaliselt ka kohalikud omavalitsused ise, mitmes kohas ehitatakse projektid välja etapiviisiliselt. Projekti õnnestumise tagas eelkõige tugev koostöö ja meeskonda koondatud erialased teadmised, mida kohalikel omavalitsustel võib olla üksi keeruline leida. See on tõenäoliselt ka põhjus, miks on jäänud keskväljakud seni korda tegemata. Arhitektide Liidu, EV100 meeskonna ja Riigikantselei spetsialistidega koostöös on suurem võimalus ka projektide rahastamiseks vahendeid leida. Kindlasti on igati tarvis riigi toetust, sest projektiga on mõtet jätkata vaid juhul, kui on lootust rahastusele ja võimalik ideed ka reaalselt ellu viia. EV100 arhitektuuriprogrammi „Hea avalik ruum“ eesmärk on riigi 100. sünnipäevaks taasaktiveerida15 linna keskused peaväljakud, peatänavad ja nendega piirnevad alad. Avaliku ruumi organiseerimise, atraktiivseks ja kogemuslikuks muutmisega luuakse inimestele võimalus ja põhjus seda ruumi rohkem kasutada. Korrastatud keskused kujunevad kultuuri- ja spordiüritustele paremaks läbiviimise ja vaba aja veetmise kohaks ning lahendused annavad liikumiseelise jalakäijale. Arhitektuurivõistlusi rahastas Riigikantselei ja korraldas Eesti Arhitektide Liit koostöös 15 kohaliku omavalitsusega.			OSCAR-2019
Nende kaigastega on keeruline jah, mul see ka kunagi läbi näksitud. Mul on küll 4WS -ga auto, kuid kui jumal annab, siis äkki saab minu lahendusest kuidagi mõtteainet? Need tükid on mul nüüdseks juba 4 suve all olnud ja siiani nagu väsimuse märke ei näita. http://forum.honda-club.ee/viewtopic.php?f=... Ei ole küll parim pilt minu autost, aga auto on peal ikka. Pilt pärineb 2005 aasta kevadest ja vasakult paremale on kujutatud 1. Minu kõige vanema venna Rover (nö inglise Honda - minevik) 2. Laqkaraza esimene Honda Accord - minevik 3. Minu esimene Prelude mis siiani elus 4. Tarmo (EleCTriC1) kunagin... Mis on selle toote tööpõhimõte? Ehk siis kust need hobused ja väänamised tulevad? Minu Mitshubishile on eelmisest omanikust ka mingi selline asi juhtmestikule vahele topitud. Siis kui selle avastasin, katsetasin eneseharimise mõttes koos sellega ja ilma selleta - mitte mingit erinevust ei täheldanud... Kui taskus oleks niuke papp, et 30k eest tahaks osta endale vana auto millega peab igal aastal ülevaatusel käima ja millega talvel on kahju sõita, siis keeraks pigem ohtralt üle võlli ja läheks juba NSX jahile. Raha kuluks küll rohkem, kuid auto on huvitavam. Kõlab, nagu oleks keegi vahva remondimees pannud paremale poole samasuguse suppordi nagu on vasakul. Suppordi peale võiks olla pressitud suurelt L (left) või R (right), ehk siis peale vaadates peaks aru saama. Või siis on mõni detail suppordi küljes vale või ei ole tegu üldse Prelude suppordiga. Vas... Vana autot ei ole mõtet osta, kui ise näppu õliseks teha ei julge. Kui põhi mäda, saab selle keevitusega robustselt kõvemaks surisatada, sama ka küljekarpide kohta. Kui koopaääred roostes, siis seda keerulisem nägusalt ja kestvalt korda teha - siiski ka roostes koopa servaga auto võib veel aastaid k... EP1 võiks oma silla poolest olla lihtne ja loogiline. Puksid peavad olema väga-väga pekkis et sealt miskit metalset kolksu tulema hakkaks. Eeldades, et kõigis neljas kohas kus sa käisid on ikka mehaanikud tööl kes ka reaalselt auto suunas vaatasid, siis vast võib esimese hooga välistada ka erinevad ... Vahel harva juhtub, et akuklemmidel on nii paks oksiidi kiht, et elekter jõuab küll auto elektrisüsteemi nii, et raadio, salongituled jms väiksed tarbijad töötavad, kuid suurele tarbijale nagu starter matsu ei jagu. Pean silma ilusat tumehalli kihti aku klemmidel, mitte üles kobrutanud heledat ollus... Vaat saatuse nööki - kui ma oleks hommikul seda postitust näinud, oleksin oma maal vedeleva kola hulgast saanud otsida neid asju. Üleüldiselt aasta on sul selline, et oluline oleks teada kas on facelift või prefacelift. Küsitud nupp ja kell peaks olema neil sama, kuid väga palju muid asju ei ole üld... Mingisuguse jupi pärast ei tasu küll autot maha kanda. Üks lugu kaugest minevikust (ma küll ei tea kas ka 100% tõsi, aga 88% küll): minu vanaema abikaasa soetas 70ndate teises pooles endale Moskvast inglise saatkonna poolt maha kantud Humberi. Sügaval nõuka ajal tegi minu onu sellega sõitu keset tal... Lisan siis lubatud vihje tootest, mis võiks sobida. See toode peaks olema kergesti hangitav. Korpus on pisut pikem, kuid ma veel ei tea kas see osutub probleemiks või mitte. Sisemus istus ka siiski nuudi otsa, nii et vana otsa jääke ehk ei olegi vaja kasutada. Maksis see natuke alla 40€: Otsisin ise ka vasakut sisemist otsa nii et pill tuli peale juba. Siiski üks meistrimees Kristjan, kes korra andis juba alla, kuid minu jonnimise peale otsis siiski edasi, leidis sisemise otsa, mis on laokaup ja mis mõningaste mööndustega võiks sobida. Selle otsa pakend koos otsaga on mul töö juures... Jutt jutuks - selliseid autosid liigub iga aastaga üha vähem ja kellel kindel entusiastlik huvi, läheb toob selle auto ära isegi juhul, kui nunnad seda tuuninud ei oleks. Täpselt samamoodi käitus aastat 10 tagasi minu Prelude. Kusjuures probleem oli ajas süvenev: alguses jukerdas kord päevas, siis jukerdas kaks korda päevas jne kuni ühel hetkel kaotasin lootuse ja ostsingi teise auto endale. Probleemiks oli siis aga ikkagi pearelee. Juhendi järgi seda testides oli ta... Kui ära läheb pöörete andur, läheb "Check engine" tuluke põlema ja mootor läheb avariirežiimi, mis avaldub selles, et pöörded ei lähe üle 4500 rpm. Kui ära läheb nukkvõlli andur peaks samuti mootorituluke põlema minema. Kui mootori tulukene ei põle ja säde kaob ära, siis kolmest tüüpilises... Selles mõttes on sul õigus, et ostuga on suht kiire. Isegi kõige uuemad Preluded on vähemalt 15 aastat vanad ja iga aastaga jääb neid pisut vähemaks. Samuti kahaneb iga aastaga nende koguhulgas kriitikat taluvate isendide hulk. Siiski, kui on tahtmine leida isend mis kõlbab mõne aasta liiklemiseks i... Väike näpunäide üleüldse mingisuguste šarniiride või pukside jms. soetamisele: Ühe ja sama varuosa erinevates kohtades kasutamisel kasutab Honda ka erinevaid tootekoode. Kui lähed poest ostma tagumist šarniiri, siis müüja ütleb koodi järgi et seda pole saada. Kui lähed ostad esimest šarniiri, siis s... Ajast, kui mul endal oli veel 5. gen Prelude, on meeles just nagu oleks esimesed alumised šarniirid sobinud ka taha. 3. gen Preludel oli silma järgi sama, kuid täpselt ei sobinud - siis sai vana šarniiri mõõtude järgi Taketi riiulitest lihtsalt sobilik otsitud. Ürituste korraldamine on töö, mida mõned entusiastid ei jaksa isikliku elu kõrvalt teha ja paljud ei viitsi ega soovi teha. Foorumis on isegi kuskil teema, kus otsitakse klubile noori vihaseid eestvedajaid http://forum.honda-club.ee/viewtopic.php?f=14&t=36828 Kui leiad, et soovid kuskilt otsast ...			OSCAR-2019
Riik on laste saamist ja kasvatamist väärtustanud rohkem kui kunagi enne. Pooleteise aasta jooksul makstav vanemahüvitis aitab väikeste lastega peredel tunduvalt paremini toime tulla ja väga paljud noored pered ei taha enam piirduda vaid ühe lapsega. Peatselt süvendab järjepidevust vanemahüvitise loogilise jätkuna kehtestatav vanemapension, mille puhul riik hoolitseb lapse kolmel esimesel eluaastal kodus oleva isa või ema pensionikogumise eest. Kaks korda kuus annan Tartu raekoja saalis väikestele tartlastele linna poolt üle nimelised hõbelusikad. Öeldes neile „tere tulemast tartlaseks“, on mul suurepärane võimalus kohtuda väga paljude Tartu peredega. Aasta jooksul käib lusikatseremooniatel üle tuhande lapse ja nii olen nelja aasta jooksul näost näkku kohanud ka ligi viite tuhandet rõõmsat ja õnnelikku pereisa, pereema ja vanavanemaid. Enamikku nendest näen kahjuks vaid korra, kuigi olen mõelnud, et paljudega neist tahaks edaspidigi kokku saada ja kujutan ette, et jututeemasid meil juba jätkuks. Tean, et pärast järgmisel päeval pärast meie kohtumist raekojas lähevad isad enamasti tööle, emad jäävad lastega. Õhtul tulevad külla vanavanemad, vanaema on küpsetanud koogi, vanaisa räägib aga sellest, kuidas ta hakkab lapselapsele õpetama jalgrattasõitu ja puutöönippe. Juuakse kohvi, seni kuni väikseim pereliige häält teeb ja ema tema juurde tõttab. Neil õhtutel, mil Tartu raekoda on kõige pisemate tartlaste ja nende vanemate päralt, pole selles hoones argisest ametlikust õhustikust jälgegi. Loodan, et see positiivne energiavoog, mida tekitavad lapsed koos oma rõõmsas elevuses vanematega, salvestub meie iidse hoone müüridesse ja kiirgab sealt ümbrusessegi. Õnnelik perekond on suur jõu- ja energiaallikas. Olen ise korduvalt kogenud, kuidas pingelise tööpäeva õhtul annab kodus paar tunnikest lastega tegelemist sulle tõelise energialaengu. Kui muidugi saad neile vaid täielikult pühenduda ega pea toimetama, ühes käes lutipudel, teine arvutihiirel. Mõistagi ei lase üks paariaastane jõnglane sul kaua oma tähelepanu nii jagadagi — tema nõuab oma osa täiega. Mul on hea meel, et Eesti ühiskonnas on toimumas mõtteviisi ja suhtumise muutus, sest tegelikult loob lastekeskne ühiskond meie kõigi jaoks kindlamat tulevikku. Praegune lasteaialaps hakkab paarikümne aasta pärast ülal pidama mitte ainult oma vanemaid, vaid tema palgalt makstavast sotsiaalmaksust saavad osa ülejäänud pensionisaajadki. Terviklik pere on selline, kus nii lapsed, vanemad kui vanavanemad viivad teatepulka edasi ja ühiskond hoolib ja hoolitseb ühtviisi nii sündivate laste kui eakate eest, kelle elutöö on ehitanud ühiskonda ja kes selle kõrval on hoidnud peret. Eeloleva jutuga tahan öelda, et tugev pere on tervik, riigi vundamendi alustugi ja põhiseaduse kohaselt riigi kaitse all. Perekonnapea väärikat tiitlit kannab enamasti küll mees, kuid perekonna tegelik tugisammas on kindlasti naine. Kodusoojus, armastus, üksteise hoidmine ja muud inimlikud väärtused saavad alguse naisest. Ükskõik kui edukas ka poleks mees, vajab ta alati tagalat — kodu ja häid peresuhteid. Vanavanemate roll laste kasvatamisel on aga samuti ülioluline, kandes edasi tarkust ja elukogemust. Rõõmsad ja rahulolevad on vanavanemad aga siis, kui nad näevad, et nende elutööd, milleks on kindlasti ka laste kasvatamine, väärtustatakse. Just seepärast annab riik vanemahüvitise ja selle edasiarenduse — vanemapensioniga — selge signaali, et hoolib peredest kogu inimese elukaare jooksul. Juba järgmisest aastast saavad nii noored emad kui isad kindlad olla: lapse saamine nende pensionipõlve sissetulekut ei halvenda. „Mul on raske mõista ükskõik milliseid äärmuslikke vaateid, nagu ka seda, kui keegi võtab endale õiguse absoluutsele tõemonopolile. Ärgem unustagem, me oleme kõik inimesed, oma arusaamiste ja tunnetega. Ja inimestena on meil võimalus olla inimlik, ent samas vastutus austada ning aktsepteerida teisi meie ümber“, rääkis Reformierakonna esimees Hanno Pevkur tänasel demokraatiaarutelul Riigikogus. “Vaadates viimase aja sotside ja EKRE meeleheitlikku soovi üksteisele äärmuslikult vastanduda, meenutan, et ei sotsidel, ega EKREl pole võimalust öelda, et kumbki neist Riigikogu saali ei kõlba. Seda, kes siia saali sobib või mitte, saab öelda vaid rahvas,” ütles Pevkur. Pevkur meenutas viimaste kuude arvamusküsitlusi, mis näitavad, et nii EKREl kui sotsidel on sarnane rahva toetus ja mõlemad erakonnad on täiesti demokraatlikult Riigikokku valitud. “Teil on õigus üksteist vihata, aga see ei tähenda, et teil oleks eristumise nimel õigust kalduda äärmustesse,” lausus Pevkur. “Äärmuslus mistahes vormis teeb riigi kurjaks ja ebademokraatlikuks.” Reformierakonna esimehe hinnangul on igal ühel meist põhiseadusjärgne kohustus austada arvamuste paljusust ning aktsepteerida erinevusi. Seni, kuni see ei ole kellelegi ohtlik või ei lähe vastuollu seadusega. “Kellelgi ei ole õigust hukka mõista kedagi selle eest, et ta on paks või peenike, pikk või lühike, heleda või tumeda nahaga, abielus või mitte. Meil kõigil on õigus oma arvamusele ja tunnetele. Muuhulgas ka tunnetele teiste inimeste vastu,” ütles Pevkur lootusrikkalt. “Me ei taha oma riigis hirmu ja meeleheidet. Me tahame rahu ja kindlust, väärikat ja hirmudeta elu. Me tahame, et Eestis elaksid õnnelikud inimesed,” sõnas Pevkur. Pevkur rõhutas, et meil on vaja tarkust ning kainet mõistust, mitte sildistada ja solvata, vaid austada ja aktsepteerida üksteist sõltumata soost, rassist või nahavärvist, jäädes kindlaks meie põhiseaduse mõttele ja selles kirjeldatud väärtustele. “Reformierakond kaitseb demokraatiat igal juhul iga päev ja alati, kompromissideta,” võttis Pevkur kokku erakonna mõtted demokraatiast. 21.novembril Kuressaare üldkoosolekul valiti piirkonnale uus esimees, kelleks sai Kuressaare linnapea Urve Tiidus. Palju õnne ja jõudu reformikate eestvedamisel! Uue esimehe suureks eesmärgiks on, et 2009. aasta Kohalike Omavalitsuste Volikogude valimistel oleks meil tugev nimekiri Kuressaares ning tublid erakonnakaaslased, kes valimistel kampaaniat aitaksid teha.			OSCAR-2019
See artikkel räägib maailmajaost; mandri kohta vaata artiklit Aafrika manner, kus on ka suurem osa Aafrika looduse kirjeldusest Aafrika kõrgussuhteid iseloomustav kaart. Erinevalt tavalisest on siin kõrgemad alad rohelised ja madalamad pruunid Aafrikale on iseloomulik kultuuriline mitmekesisus, kolonialismi pärand ning rahvastiku suure osa äärmine vaesus. Africa all mõeldi Vana-Roomas umbes praeguse Tuneesia ala (tollal Kartaago ümbrus), kui see oli saanud Rooma provintsiks. Aafrika kohta öeldi "Libya" või "Põrgu". Nime Africa kasutas esimest korda senaator ja väejuht Scipio Africanus. Arvatakse, et see tuleb afride hõimu nimest või foiniikia sõnast afar ('tolm') või vanakreeka sõnast aphrikē ('mittekülm') või ladina sõnast aprica ('päikeseline') või ladina sõnast Afer ('puunlane'). Aafrikat ümbritsevad kirdes kitsas Suessi kanal ja Punane meri, põhjas Vahemeri, idas ja kagus India ookean ning läänes Atlandi ookean. Aafrika koosneb Aafrika mandrist ning saartest, mis moodustavad umbes 2% maailmajao territooriumist. Suurim saar on Madagaskari saar India ookeanis. Teiste saarte seas on Komoorid, Seišellid ja Maskareenid India ookeanis ning Kanaarid, Roheneemesaared ja Madeira saared Atlandi ookeanis. Inimesed võivad seal kokku puutuda mitut liiki mürkmadudega, nt must mamba, lärmakas aafrikarästik, bumslang, Gabooni aafrikarästik, Egiptuse kobra, harilik eefa, kapi kobra, kitsaspea-mamba jt.[4][5] Aafrika elanike arv on 2005. aasta seisuga üle 900 miljoni[viide?], moodustades 14% maailma rahvaarvust. 2006. aasta keskpaiga seisuga on elanike arv 924 miljonit ning osakaal maailma rahvastikus 14%. Aafrikas on umbes 3000 etnilist rühma, mille suurus ulatub mitmest miljonist mõnekümneni. Mõnel rahval on vana riikluse traditsioon, paljude jaoks on riigi idee alles uus. Põhja-Aafrikas on valdavad 7. sajandil sisserännanud araablased. Aasia päritolu rahvastikku on märkimisväärsel määral ka Ida-Aafrikas. Eripärane on Madagaskar, kus rahvastik koosneb Indoneesiast ja Aafrika mandrilt sisserännanute järeltulijaist, ja Lõuna-Aafrika Vabariik, kus on märkimisväärne Euroopa päritolu rahvastik. Paljud Aafrika rahvad on kolonisaatorite tõmmatud kunstlike poliitiliste piiridega jagatud mitme riigi vahel. Aafrika on keeleliselt väga kirev. Keelte arvuna nimetatakse 800–2000. Keelte täpne arv pole selge, sest keeli ja murdeid on raske eristada. Keelte suur arv tuleb osalt sellest, et keeled ei ole kirjakeelte mõjul konsolideerunud. Aafrikas kõneldavad keeled jagunevad nelja kategooriasse: Euroopa keeled, Euroopa keelte variandid, India keeled ja kitsamas mõttes Aafrika keeled (mõnikord jäetakse viimaste hulgast välja ka malagassi keel). Euroopa keeled (inglise keel, prantsuse keel, portugali keel, hispaania keel ja saksa keel) tulid kasutusele koloniaalvõimude keeltena ning neli esimest on seniajani Aafrika riikides halduskeeltena kasutusel. Euroopa keele variantide hulka kuuluvad näiteks Lõuna-Aafrika Vabariigis ja Namiibias kõneldav afrikaani keel, krio keel Sierra Leones ning Lääne-Aafrika pidžininglise keel. India keeltest kõneldakse Lõuna- ja Ida-Aafrikas näiteks gudžarati ja hindi keelt. Kitsamas mõttes Aafrika keeled kuuluvad põhiliselt Austroneesia, Afroaasia, Nigeri-Kordofani, Niiluse-Sahara ja khoisani keelte hulka. Põhja-Aafrikas on tähtsaim keelkond Afroaasia keeled, mille hulka kuuluvad semi keeled (sealhulgas araabia keel, amhara keel, tigree keel ja tigrinja keel), kušiidi keeled (sealhulgas galla keel, sidamo keel, somaali keel, afari keel ja saho keel), berberi keeled (sealhulgas tuareegi keel), Tšaadi keeled (sealhulgas hausa keel) ning Egiptuses kõneldud väljasurnud Egiptuse keeled egiptuse keel ja kopti keel. Afroaasia keelte hulka arvatakse sageli ka Omo keeled. Nigeri-Kordofani keeled on Aafrika suurim keelehõimkond, mis hõlmab suurema osa Lääne-Aafrika keeli, palju Kesk- ja Lõuna-Aafrika riikide keeli ning väikese keelerühma Sudaanis. Nende hulka kuuluvad järgmised keelkonnad: Atlandi keeled (Lääne-Aafrika rannikul Senegalis ja lõuna pool, sealhulgas fulbe keel ja volofi keel), mande keeled (Lääne-Atlandi keeltest ida ja lõuna pool, sealhulgas bamba keel, malinke keel, mende keel ja vai keel, mandingi keel), guri keeled (Lääne-Aafrika sisemaal, sealhulgas moore keel, senufo keel ja dagomba keel), kvaa keeled (Libeeria ja Ida-Nigeeria vahelisel rannikualal, sealhulgas joruba keel, ibo keel, idžo keel, gaa keel ja akani keel), Benue-Kongo keeled ja Adamaoua keeled (viimaseid vaadeldakse ka eraldiseisva keelkonnana). Hõimkonda jaotatakse keelkondadeks ka teistmoodi. Kõigis neis keeltes peale mande keelte on 10–25 nomimaalklassi. Benue-Kongo keeled on kõige levinum keelkond, mille keeli kõneleb umbes 130 miljonit inimest ja mille hulka kuuluvad bantu keeled, sealhulgas suahiili keel, lingala keel, kongo keel, Kasai luba keel, ruanda keel, rundi keel, ganda keel, kikuju keel, bemba keel, šona keel, njandža keel, tsvaana keel, koosa keel ja suulu keel. Üks vähestest suurematest Nigeri-Kongo keeltest, mis pole Benue-Kongo keel, on tivi keel Ida-Nigeerias. Niiluse-Sahara keeli kõneldakse hajusalt Nigeri ülemjooksult Lääne-Aafrikas kuni Põhja-Tansaaniani Ida-Aafrikas. Levinumad on kanuri keel ja songai keel, tuntud on ka maasai keel ja nuubia keel. Khoisani keelte kõnelejad on 15. ja 16. sajandil bantu keelte kõnelejate poolt välja tõrjutud Lõuna-Aafrika kõrbepiirkondadesse. Tuntuim on nama keel Namiibias. Khoisani keelte ühisjoon on imihäälikud. Tähtsamad rahvastevaheliste suhtlemise keeled peale Euroopa keelte ja nende variantide on suahiili keel Ida-Aafrikas ja hausa keel Lääne-Aafrikas. Kasutatakse ka lingala keelt, fanagalo keelt, bambara keelt, amhara keelt ja kongo keelt. Tansaanias suhtlevad 120 keelt kõnelevad rahvad omavahel suahiili keeles; Kongo DV-s, kus kõneldakse 410 keelt või murret, kasutatakse halduses prantsuse, lingala, suahiili, kongo ja Kasai luba keelt. Huffmani puu, mis on genereeritud järgnevast tekstist jutumärkides: "this is an example of a huffman tree". Lehtede puhul on kuvatud esinemissagedus ja tähemärk, varte puhul vaid esinemistihedus. Kodeeritud teksti kogumaht oleks 135 bitti ehk vähem kui 17 tähemärki, arvestamata puu kirjeldamiseks vajaliku ruumi. Algne teksti pikkus 36 tähemärki Huffmani kodeerimine on prefikskoodide üks liik. Huffmani kodeerimise idee on asendada olemasolev sümboleid kirjeldav bitijada ümber nõnda, et informatsiooni hulgas tihemini esinevad tähemärgid saaksid kirjeldatud lühema bitijadaga. Tulemuseks on informatsiooni kirjeldus esinemistihedust eelistaval ja minimaalset tähemärkide hulka kasutaval alusel. Informatsiooni kirjeldav andmehulk ei pruugi väheneda ja võib eriolukorras isegi kasvada, kuid tegemist on tihendusalgoritmiga, mis tavateksti kokkupakkimisel saavutab märgatava erinevuse (tihti üle 30%). Huffmani kodeerimisalgoritm põhineb konkreetse informatsiooni tähemärkide sageduse põhjal binaarpuu ehitamisel ja sellest tähemärkide bitijada kirjeldava kodeerimistabeli loomisel. Faili tihendamise puhul kirjutatakse väljundfaili puu kirjeldus ja algse sisendfaili sisu, kus tähemärgid on asendatud uue kodeeringuga. Otsese informatsiooni sisaldava faili tihendamisel on mõned lahendamist vajavad kitsaskohad. Näiteks tuleb teostada väljundfaili lõpu tuvastus, sest tõenäolisel ei lõpe fail baidi pealt, vaid selles on mõnebitine ülejääk. leht – element, mille tähemärgi numbriline kood on määratud positiivselt, harud jäävad ühendamata (tal pole neid); Kui massiivis on järgi vaid üks element, on puu valmis, kui mitte, korratakse algoritmi alates punktist 2. Kui varrel on vasakpoolne (esimene) haru olemas, suurendatakse koodi pikkust ja pöördutakse punkti 1; Kui varrel on parempoolne (teine) haru olemas, määratakse koodi viimane bitt 1ks, suurendatakse koodi pikkust ja pöördutakse punkti 1. Tõenäoliselt pole raske iteratiivset algoritmi luua, kuid selle vajadus on olematu, sest tähed on üldjuhul kirjeldatud 8 bitiga, mille kõigi kombinatsioonide hulk on 256. Kodeerimistabeli element koosneb vormist ja pikkusest, ning kõik elemendid saavad pärast seda algoritmi määratud unikaalsete bitijadadega. Järgneval on toodud infokuvang eelneva ja uue kodeeringu erinevustest, kodeerimistabeli informatsiooniks on sõne "this is an example of a huffman tree", mille kohta eelneval oli juba samaväärne puu näide toodud.			OSCAR-2019
Korraldasin mõned kuud tagasi ühel sünnipäeval toreda seltskonnamängu “Maffia”, mille põhisisuks on olla osav suhtleja ning veenda teisi osalejaid mõtlema sinuga ühtemoodi, vähendades läbi selle vastaste arvu. Mäng kulges põnevalt ja seltskond soovis seda ikka ja jälle uuesti läbi teha. Osalejaid võis üldjoontes jagada aktiivseteks ja passivsemateks. Esimesed kujundasid mängu arengut ja üritasid rakendada erinevaid strateegiaid. Teised võtsid pigem jälgija ja mõjutatava positsiooni. Antud mängus võib liigne agarus mõnikord isegi kahjuks tulla – see võib koondada ka ebasoovitavat tähelepanu. Reaalses elus on paljudele inimestele siiski probleemiks passiivsus, enda mõjujõu alahindamine ja vilets eneseväljendusoskus. Sellel on aga täiesti otsene negatiivne seos tööalase tulemuslikkuse ja karjäärivõimalustega. Üheks võimalikuks abivahendiks mõjutamisoskuste arendamisel on enda teadlikkuse tõstmine erinevatest mõjutamisstiilidest ja –viisidest, mida saab suheldes teiste inimestega kasutada. Mõjutamist võib lähtuvalt energia suunast jagada kaheks: „tõukavaks“ ja „tõmbavaks“. Selle stiili kasutamise peamine idee – mõjutada saab ettepanekutega, mis on hästi põhjendatud. Mõjutaja veenab teist poolt, pakkudes selleks välja ettepanekuid („Ma pakun välja …“, „Teen ettepaneku …“, „Kas pole hea lahendus, kui …?») ja põhjendusi („See on vajalik järgmisel kahel põhjusel …“). Mõjutaja võib esitada selle stiili puhul ka täiesti otseseid nõudeid („Ma soovin, et te …“, „Ma arvestan sellega, et te …“) ja survestada stiimulitega („Kui te teete seda, siis me …“). „Tõukava“ mõjutamise puhul on oluline väljendada nii sõnaliselt kui ka kehakeelega enesekindlust ja veendumust idee rakendamise vajalikkuses. Siinjuures tasub vältida ebakindlaid väljendeid nagu „võib-olla“, „küllap“, „ma loodan“,“ma mõtlen, et te võiks …“. • sõnumi vastuvõtjal on vähe kogemusi või teadmisi seoses teemaga ning ta tunnistab vajadust abi järele Antud stiili kasutamise peamine idee on järgmine: mõjutada saab selgitades välja poolte vajadused ning arutledes koos, kuidas saavutada soovitav olukord. Mõjutaja kaasab teist poolt arutelusse, küsides arvamust (“Milline on Teie arvamus …?”, tunnustades ja väljendades mõistmist („Ma saan aru teie vaatenurgast sellele küsimusele.“). Teiseks võimaluseks tõmmata teine pool konstruktiivsesse arutelusse on innustada, luues tulevikupilte („Kujutage endale ette, kuidas …”) ja viidata, et mõlemal poolel on ühised huvid („Meie ühiseks huviks on…“, „Me oleme mõlemad täiesti nõus, et …“). Antud stiili puhul on oluline vältida teise inimese survestamist, jäikust, vahelesegamist. Soovitatav on luua avameelne õhkkond, kuulata ja hoida silmsidet. Samuti peab mõistma, et diametraalselt vastandlikul positsioonil oleva inimese hoiakute muutmine võib võtta palju aega ja energiat. • vastuvõtjal on huvi säilitada olemasolev olukord ja tal võivad olla raskused alternatiivsete ettepanekute vastuvõtmisel • oluline on tekitada pikaajaline mõju, st. soovitakse saavutada rohkem kui lihtsalt mõjutatava nõusolek. Loomulikult pole üldine mõjutamisstrateegia valik ainuke otsus, mida tulemuslik mõjutaja ja veenja teeb. Väga oluline on teada oma sihtgrupi vajadusi, motivatsioonitegureid ning ka konkreetseid tehnikaid-algoritme, mis aitavad paremini oma seisukohti teistele vastuvõetavaks teha. Samas, esimene ja kõige olulisem tegur ükskõik milliste kompetentside arendamisel on tahe ennast ja oma käitumist analüüsida, õppida, katsetada ning teha teadlikke käitumisvalikuid igapäevastes situatsioonides. Küllap oled sinagi mõne tööpäeva lõpus mõelnud – küll täna läks päev ikka kiiresti ja nii palju sai ära tehtud! Siis lööd ettevõtte ukse tagantkätt kinni ja enam tööasjadele ei mõtle enne järgmist hommikut. Kindlasti oled tundnud ka vastupidist olukorda – kõik tundub kontrolli alt väljas olevat, sa oled pideva pinge all, ei suuda keskenduda, ei leia uusi mõtteid või inspiratsiooni ja ei saa oma tegemisi ka kuidagi käima. Kui hea oleks iga päev tunda ennast suurepäraselt, kontrollida olukorda ka kiirel ajal. Sa võid palju enam ära teha ja teha seda stressivabalt, kui arvestad järgmisega: Mida enam on sul mõtetes erinevaid tegevusi ja projekte (nii koduseid kui töiseid), seda vähem jõuad sa neid ära teha. Inimesed kasutavad sarnaselt arvutile nn. “operatiivmälu”, mille abil lahendatakse erinevaid tööülesandeid. Mida rohkem hoiad oma “operatiivmälus” erinevaid lühiajaliselt olulisi fakte, projekte, ideid, plaane jm, seda aeglasem oled sa tööülesannete lahendamisel. Parimaks võimaluseks oma jõudluse tõstmisel on luua info töötluse süsteem, mille abil puhastad oma mõtetest koormava informatsiooni ja saad pühendada oma tähelepanu sajaprotsendiliselt konkreetsele eesseisvale tegevusele. Probleem pole kunagi selles, kuidas leida uusi ja innovatiivseid mõtteid, vaid kuidas vabaneda oma vanadest mõtetest. Iga inimvaim on kui maja, mis on täis iganenud mööblit – puhasta selles kasvõi üks nurgake ja see täitub loovusega. Info töötlemise süsteem peaks olema piisavalt laiahaardeline ja samas võimalikult lihtne ja igapäevaselt kasutatav ja usaldusväärne. Süsteemi loomiseks on võimalikud nii kaasaegsed infotehnoloogilised kui ka vanamoelised paberitel ja kaustadel põhinevad abivahendid. Kõik sinu eraelu ja tööga seotud ülesanded, ideed ja projektid võiksid läbida järgmisi faase: kogumine, töötlus, planeerimine ja elluviimine. Alustuseks võiksid võtta ette valge paberi ja kirjutada sellele välja kõik projektid, ideed ja planeeritud tegevused, mis võivad olla seotud nii töö kui ka isikliku eluga – nende hulgas võivad olla kõned, e-mailid, planeeritud raportid, kohtumiste ettevalmistus, kliendid, personal, ettevõtte plaanid, oluline lugemismaterjal, konverentsid, osalemine erialaliidu tegemistes, kolleegidele antud lubadused, perekonna üritused, puhkuseplaanid, autorehvide vahetus jne.jne. Nimekiri võib kujuneda päris pikaks. Selle harjutuse tulemusena tekib inimesel tavaliselt 2 emotsiooni – esiteks stress ja teiseks mõningane kergendus. Stress tekib sellepärast, et sa võid leida nimekirjast päris palju asju, mille osas oled endale andnud lubaduse, kuid pole seda täitnud. Isegi juhul, kui mõni nendest tegevustest pole sinu jaoks prioriteetne, on see sulle stressi allikaks, sest iga endale antud lubaduse murdmisega vähendad sa iseenda usaldusväärsust ja enesehinnangut. Lubaduste käsitlemisel on sul kolm võimalust – ei anna üldse lubadusi, pead kinni antud lubadustest või kehtestad uued lubaduste täitmise tingimused või tähtajad. Oluline on iga tegevuse suhtes kujundada selge hinnang. Oluline on info kogumisvahendite puhul arvestada kolme kriitilise teguriga – kasutusmugavus, piiratud arv ja regulaarne töötlemine. Nii näiteks pole mõtet investeerida kallitesse pihuarvutitesse või elektroonilistesse kliendihaldustarkvaradesse, kui nende kasutamine on ajakulukas ja ebamugav. Samuti pole mõtet kasutada info kogumisel näiteks posti-it kleepse, mis on laiali erinevates kohtades alates telefonilauast kuni käekoti sügavusteni, mida revideerid kord aastas. Hea oleks teadvustada enda jaoks selged 2-3 info kogumise keskust, mida oled harjunud töötlema regulaarselt. Iga sissetulnud infokillu osas on meil vajalik esimesena määratleda, kas on praegu vajalik midagi selle osas ette võtta. Iga projekti osas on meil vaja selgelt läbi mõelda, milline on projekti tulemus ja milline on projektiga seotud järgmine tegevus. Projektide haldamiseks võiks olla projektide nimekiri ning see võiks olla eraldi nii töö- kui ka eraelu puudutavate projektide osas. Projektide nimekirja loomiseks võib samuti kasutada üldlevinud IT-lahedusi nagu MS Outlook (tööülesannete nimekiri), Google Calendar (luues selleks eri liiki kalendreid) või samahästi võib luua nimekirju ka paberil. Iga tööülesande või projekti tegevuse kohta, mille osas otsustasime, et meil on neid vaja ellu viia, on meil kolm valikut: 1. Tee see kohe ära. Paljusid ülesandeid, mis meile igapäevaselt laekuvad, ei ole vaja eraldi planeerida. Kasuta nende puhul kahe minuti reeglit – ülesanded, mille teostamine võtab vähem kui kaks minutit, tuleb kohe ära teha. Siia alla võib kuuluda vastamine e-mailidele, kus küsitakse sinu arvamust või kinnitust, mõned lihtsamad telefonikõned jne. 2. Delegeeri. Võimalikul ülesannete delegeerimisel peab arvestama, et tavaliselt kuulub heade delegeerimistavade juurde ka kontroll ja tagasiside ning selle tagamiseks peaks meil olema ülevaade delegeeritud ülesannete kohta. Selleks koosta eraldi nimekiri. 3. Lükka elluviimine edasi. Edasilükatavad ülesanded on mõistlik jagada kahte kategooriasse: a) konkreetse ajaga seotud ülesanded, mille puhul saame neid planeerida konkreetsele päevale ja kellaajale, kasutades selleks kalendrit; b)ajaga mitteseotud ülesanded, mida kavatseme ellu viia esimesel võimalusel. Viimaste jaoks on kasulik luua samuti nimekiri või koguda materjalid eraldi kausta.			OSCAR-2019
Kui oled põhimõttelise otsuse teinud maakütte kasuks, siis tasub end kurssi viia, milliseid võimalusi maasoojuse ammutamiseks on. Maasoojuspump kasutab soojusallikana maapinda, pinnase ülemisi kihte või lähedal asuvat veekogu ehk et selle kasutamiseks on vajalik sobiva madalatemperatuurilise soojusallika olemasolu. Maakütte puhul saab rakendada nelja erinevat looduslikku energiaallikat, millest sobivaim valitakse lähtuvalt asukohast ja energiavajadusest. Eestis on enamasti kasutusel pinnasekollektor (horisontaalne maakollektor), kuid viimastel aastatel on kasvanud ka soojuspuuraukude ehk energiakaevude rakendamine. Ühe meetri sügavusel maapinnas on temperatuur üsna konstantne (4–12 °C). Ideaalsel soojusallikal on kütteperioodil kõrge ja stabiilne temperatuur, sest temperatuurist olenevad külmutusagensi keemistemperatuur aurustis, temperatuuritõus soojuspumbas ning tehnilised näitajad. Suve jooksul salvestub maapinna ülemistesse kihtidesse päikeseenergia (ka vihmavee- ja maapinna lähedase õhu soojusenergia). Kollektori pikkus sõltub soojuspumba võimsusest, jäädes tavapäraselt suurusjärku 250–1000 m. Rusikareegli järgi vajab 1 m² eramu köetavat pinda vähemalt 3 m horisontaalset maakollektorit ja vähemalt 3,6 m² vaba maapinda. Seejuures on eelistatud niiske pinnas hea soojusjuhtivuse tõttu (seda lühem on ka maakollektori torustik), millele vastandub kuiv ja liivane pinnas. Maakollektori torustik paigaldatakse 1–1,2 meetri sügavusele vahekaugusega 1 m. Torustik täidetakse külmumiskindla ringleva vedelikuga (külmakandja), millele ülekandunud maasoojusenergiat kasutatakse soojuspumba abil hoonete kütmiseks ja sooja tarbevee tootmiseks. Maapinnast talveperioodil võetud soojus taastub suvel. Eesti oludes on maakollektor odavaim variant, vaatamata sellele, mullatööde maht on suur. Maakollektori paigaldamiseks on hea valida selline maatükk, kus talvel aktiivselt peal ei trambita ega lund lükata (lumekiht kaitseb maakollektorit liigse külmumise eest). Samuti ei ole soovitatav maakollektori torustikku paigaldada kõva kattega teede, platside ja terrasside alla. Maakollektori eluiga on väga pikk ning õigesti dimensioneeritud ja paigaldatud maakollektor ei mõju taimede kasvule ega ökoloogilistele tingimustele. Energiakaevuks ehk soojuspuurauguks nimetatakse vertikaalseid või kaldu puurauke, kuhu paigaldatud torustiku kaudu ammutatakse pinnasekihti salvestunud päikeseenergiat. Soojuspuuraugust saadav soojus meetri kohta on keskmiselt kaks korda suurem, võrreldes horisontaalse paigaldusega. Puuraugud rajatakse sügavusele 50–200 m ja keskmiselt on vaja eramu küttevajaduse katmiseks puurida üks kuni kaks puurauku (keskmiselt 1 m puurauku 1 m² köetava pinna kohta). Puuraugu väikseim kaugus maja seinast on 2–3 m. Puuraugu läbimõõt on enamasti 50-160 mm. Soojuspuuraugu sees on 1–2 U-kujulist plasttoru ning torus ringleb külmakindel vesilahus. Eestis on lubatud see rajada maapinnalt esimesse aluspõhjalisse veekihti, kehtiva korra kohaselt tuleb puurauk täita ja sulgeda (nt savi-betooniga). Maasoojuspumbaga ühendatakse tavaliselt kaks üksteisest 15–20 m kaugusel asuvat tavalist puurkaevu, üks vee võtmiseks ja teine vee tagasijuhtimiseks. Puurkaevusüsteemi puurkaevud peavad olema ühesugugse sügavusega ja asuma samas veekihis. Põhjavee temperatuur on aasta läbi konstantne (25–75 m sügavusel on see Eestis 6,5–7 °C). Põhjavee toomiseks pinnale kasutatakse 10–30 m sügavusi, aga ka 70 m ja sügavamaid puurkaeve. Puurkaevude tootlikkus peab vastama vajalikule soojusvõimsusele. Puurkaevust pumbatakse põhjavesi elamus asuvasse soojusvahetisse, kus põhjavesi jahutatakse temperatuurile 3–4 ºC ja suunatakse kas tarbimisse või maa alla tagasi. Maa alla suunatakse vesi teise puurkaevu kaudu, mis peab asetsema vee liikumise suhtes pinnases allavoolu, et vältida ühe ja sama vee korduvat kasutamist. Puurkaevu tootlikkus peab tagama soojuspumba võimsusele ja olmevajadustele vastava veehulga. Sellise puurkaevusüsteemi puuduseks on aga see, et maapinnas ei pruugi tekkida piisavat veeringlust. Puurkaevu vee kasutamine ei kahjusta põhjavett, sest soojust võetakse kinnise süsteemi abil ja süsteemis kasutatavad materjalid on plast või roostevaba teras. Samuti ei muutu sellega põhjavee tase veehorisondis, sest avatud süsteemi võib vaadelda ühendatud anumatena, kus ühest puurkaevust võetav vesi viiakse teise puurkaevu kaudu maa alla tagasi veetaset muutmata. Kui maja on ehitatud veekogu lähedale, siis saab soojuspumbaga veekogu põhja paigaldatud plasttorustiku (veekollektori) abil ammutada kütmiseks vajalikku soojusenergiat. Pinnavee puhul on tegemist veekogudega, nagu järved, jõed ja ka meri. Jõe- ja järvevesi on head soojusallikad, kuid neil mõlemal on ka oluline puudus. Suvel on veekogu pinnakihi temperatuur kõrgem kui põhjakihtides, talvel vastupidi — pinnakihtides on temperatuur nullilähedane, põhjas keskmiselt 4 °C. Merevett kasutavad enamasti keskmist ja suuremat tüüpi soojuspumbad. Sügavusel 25–50 meetrit on merevee temperatuur püsivalt 5–8 ºC. Tähelepanu tuleb pöörata süsteemi korrosioonikindlusele, eriti soojusvahetite ja pumpade puhul. Mreveest võib süsteemi ka prahti sattuda. Soojusvõtuks pinnaveelt on põhiliselt kasutusel kaks moodust: vee pumpamine aurustisse ja sealt jahtununa tagasi veekogusse ning veekogu põhja laotatud kollektorite rakendamine. Esimese mooduse puhul kasutatakse suvel veekogu pinnakihti, talvel põhjakihti. Tagasi tuleb vesi pumbata veevõtukohast eemal. Teise mooduse puhul võib kasutada külmutusagensi otsest aurustamist torustikus või kollektoris ringlevat vahesoojuskandjat. Torustiku läbimõõt on tavaliselt 25–63 mm.			OSCAR-2019
Veidi üle dekaadi olen elanud suitsiidsete mõtetega. Ei kahetse, et ellu olen jäänud, kuigi praeguseks pole ka mul enam inimesi, kellega rääkida kõigest. Ja on asju, mida ei saagi kõigile rääkida, vaid mõnele üksikule. Elus tuleb ette olukordi, kus arvad, et edasi ei suuda, ometi elad. See näitab, e... Kõigil inimestel on kujunenud välja oma muusikamaitse. Kas oleksid nõus sõbraga kuulama muusikat, mis Sulle ei pruugi meeldida ja talle hiljem ka tõest arvamust ütlema? Paraku peab siin leidma kompromissi, kui mingit osa sellest tõesti vajab, siis miks mitte. Kui aga kogu raha, pead endale kindlaks jääma ja temaga läbi arutama, palju ja mille jaoks vaja on. See, et tal endal raha on, ei tähenda, et sellega kitsas ei ole, kuna siiski peab sellega toime tulema nii em... Kasutajaga kommenteerides võivad tulla ainult presidendi või euro küssa, mis küll tüütud, aga ei tohiks tulla tihedalt. Veel vähem peaks neid suumima. Bansai kirjutas: See on rumalaim kirjutis, mida siin foorumis näinud olen. Sul on vaja end veel korralikult redpillida. Siin tuleb jälgida ka seda, et tegelikult kõike, mida kirjutatakse, ei tasu uskuda. Oleme inimkonnana arengufaasis, kus kõik asjad, sealhulgas uskumused muutuvad väga kiirelt. Kui vaatame arve, siis miks inimene nuriseb elatustaseme üle? Sest arvud ei näita tegelikkust. Arvud näitavad ainult pealisk... Cloudybaby kirjutas: Lõpuks annna molli ja ütle, et tuli käperdama kui poiss juba rusikaga vastu molu saab ss ma arvan, et Ta enam tegemist Ei taha teha Ei selline tola jäta. Kutsu sõbrad appi ja pange koos paika, sõnadega siis. Grupisurve surub enamasti sellised tagasi. Sa ei ole siin ilmas ainus. Teisigi inimesi leidub selliseid. Üldse need nutiseadmed on probleemiks, sest nad kasutavad ära inimaju infovajadust Võid proovida rääkida, aga suure tõenäosusega tuleb Sul pöörduda ka psühjoloogi juurde parema nõu saamiseks, sest suure tõenäosusega tuleb hakata tegema vastukäike. 25 ja vallaline, seega pole sa kaugeltki ainus noormees. Tõesti, paraku uuesti üritamisest pigem loobuda, sest tunded on kannatada saanud ja muutunud, vähemalt ühel osapoolel. Uued suhted ja armumised tekivad ajapikku ikkagi. Rohkem niisama suhtlemist, ära sea eesmärgiks suhtesse saada. Paraku esime... In all reality tho, on kõik peidus teadmiste ja tahtejõu taga. Psühholoogia mängib esktreemselt suurt rolli paranormaalsuse valdkonnas, sest enamus asju on seletatav kas psühholoogiliselt või muu teadusharu poolt. Süüakse nii, nagu keha nõuab. Välditakse magusat ja välismaist juur ja puuvilju just seetõttu, et sellega ple keha harjunud toime tulema. Evolutsiooni tõttu. POISTELE: Kui pikk ta võiks olla? Ei koti. Millised juuksed tal olla võiksid? Tõmbun küll brünettide poole kergemini, aga muidu ei ole vahet. Kas tal võiksid olla suured rinnad? Ei oma mingit tähtsust Kas ta võiks armastada sexi? Pole vahet. Kui vana ta olla võiks? Pole ka vahet. Kas ta peaks suurte... Ouija laual keel ei loe. Seda paneb liikuma energia. Ja tegu on ohtliku asjaga, kuna avatud portaal tuleb ka sulgeda Ei tasu eeldada, et teemaalgataja nii endast arvab. Mis puutub omavanustega suhtlemisse, siis siin oleneb kõik suuresti nii kogemusest kui ka huvidest. Kõigi elutee on erinev, mõni ei suhtlegi omavanustega, teine jälle suudab suhelda kõigiga. Vanuse järgi suhtluskaaslasi otsida pole mõtet. Lihtsalt,... Ei ole kuulnud, sest mõtlesid selle ise välja. :) Mina ei suru kellelegi midagi peale. Võibolla on õigus Thagirlil, Bucerusel ja sinul, võibolla minul. Ma ei tea seda. Seepärast ma selle teema tegingi. Kas sa pead silmas, et mina olen egoist, sest ei anneta verd? Mina ei anneta verd sellepärast, et... Tho on lühend sõnast though mis omakorda on lühend sõnast although. Although tähendab "Kuigi/ehkki/vaatamata sellele, et" kõige tavalisem kasutus on "Ehkki" tähenduses. Ma ei tea, kuidas ma käituksin hädaolukordades. Tavaolukorras ei anneta verd just seepärast et kinda kardan süstlaid. Sellist efekti tekitab alkoholi liigtarbimine. Seda aitab vähendada ainult aeg, aktiivne liikumine, vesi ja c-vitamiini sisaldavad toidud, peamiselt happelised puuviljad nagu õun. Alkoholi kehast välja seedimine võib võtta aega mõned päevad, kuna mida suurem kogus, seda rohkem aega läheb maksal alko... Kui aga vaimolendid ei meeldi, siis tuleb nad lihtsalt välja ajada. Samas on võimalik ka kolmas tee - hoida neid (kas mõnda aega või ajutiselt) eemale. Ühte paljudest meetoditest on siin Apocrypa juba kirjeldanud. Siinkohal tahaks aga hoiatada, et need meetodid toimivad sõltuvalt vaimolendi klassis... Lucid Dreaming ei pruugi olla alati meeldiv, kui see toimib kontrollimatul tasemel. Unehalvatuse vastu aga aitab väga valjult ütlemine"Mina olen enda peremees." Sa küll ei ütle seda välja, aga see kiirendab unehalvatusest taastumist. Tihti on tegu kas pühholoogilisel tagajärjel tekkinud halvatusega(... Ei vaidle vastu. Probleem on siin see, kas ta on tähelepanu vajadusega(jah neid inimesi leidub), kas neil on tõesti probleem ja nad siiski suudavad mingitel hetkedel õigete inimestega elu nautida või nad ongi sügavas depressioonis. Viimase puhul... pole Sul enam midagi teha ja lähisuhet seal luua ei... Sõltlastega on see probleem, et nende sõltuvuse vähendamiseks tuleb neid pidevalt tegevuses hoida. Samuti täielik keeld ei pruugi igaühele mõjuda. Mida varem tegutsema hakata, seda kiiremini saab sõltuvusest läbi. Siinkohal näib, et ta alkoholismi põhjustab miski psüühiline põhjus. (olen sama olukor... Teatud eas on märgade unenägude tihe tulek täiesti normaalne. Siiski enamasti kaovad need ise aja jooksul ära. Kaks võimalust. Kas juhtub sama mis jänesega(sellest ei saagi välja ja ta lõpuks lahkub siit ilmast), või ta toibub just tänu sellele, et tal on keegi alati kõrval. Hmm. Maitseb šokolaad või ei salli seda eluilmaski, mõlemal juhul veel noor, umbes 15 või 16, loomulikult brünett. Skeptik kinnise meelega, kuid usuks, kui teadus ei suudaks seletada. Pigem jalgadega maapeal inimtüük, aga suure tõenäosusega laristab raha palju maiustuste peale. Elab ehk...keskeestis... Vaimsel tasandil: luule, muusika, kirjutiste kirjutamine, sealhulgas järjejutud, mis on endiselt populaarsed nooremate seas. Joonistamine, mediteerimine. Füüsilisel tasandil: koristamine, taimehooldus(kui neid on), söögi tegemine, samuti kõiksugu võimlemisharjutused. Väljaspool korterit pikemad jalg... Kolm teeküünalt, üks igasse tuppa(kahetoalisel siis kööki ja tuppa üks). Peale ärkamist panna põlema ja vajadusel ka üks ööseks põlema panna, et rahustada korteri energiat. Kõige paremini mõjub soolaküünal, lisaks on see ka kõige ohutum. Tihti on tegu olenditega, kes vajavad enda tasemel olemiseks e... Katrin Kaljula, Sensus OÜ st. Psühholoogidest ehk tema kõige parem. Vähemalt enda vihahood ja selle kõrvalnähuna ka tiheda meeleolulanguse sain kontrolli alla tänu temale. Siiski, võttis aega mõned kuud, peaaegu aasta. Tema juurde järjekorrad on päris pikad siiski, halvimal juhul ooteaeg poolteist k... Eh, elu ongi selline siin ilmas. Samas ei lase mina end kamandada ja orjakopikate eest ei raba ka. Otsisingi firmat, kus on lihsam töötada ja koguda veidi raha, et siis edasi õppida. Elu on strateegiamäng: Ressursid: piiratud ja Sinu vasta Vahendid: piiratud Eesmärk: võimatu või rasketi saavutatav. ... 500 euri eest on võimalik ära elada. Põhiliseks osutub peale kommude ja üüri veel toidukulu ja kulu hobidele. Üks suurimaid toidukulu vähendajaid on sügavkülmiku olemasolu, kuna peaaegu kõiki toiduaineid annab säilitada sügavkülmas pikema perioodi jooksul. Teine oluline asi on kuivained ja kuivatatu... Kõigile ei saagi end pärani avada. Aja jooksul tekib ikka inimesi tutvusringkonda juurde ja siis ka leidub mõni selline, kellega saabki kõigest rääkida. Arvutuimängude puhul küsiksin ära, kas online või offlije mängud. Online mängude puhil on tegu pigem suhtlusvajaduse ja igavuse peletamisega, lisaks veel mõned faktorid. Otsi huviringe väljaspool kooli, võib vabalt arvutiga seotud olla. Samuti võid alustada streamimist, mis võib hilisemas elus ära k... Kui sa temaga midagi arendada soovid, siis lihtsalt niisama jutu puhumine on küll viimane moodus selleks. Sa pead talle meeldimisest võimalikult varakult märku andma. Tüdrukutele meeldib põnevus ja salapärasus - mida vähem sa teda tunned, seda kergem on "külge lüüa". See on ka üks põhjused, miks po... Kui kodused tingimused ajavad sind hulluks, siis pead tõesti midagi ette võtma ja muutma. Vastasel juhul ei anna psüühikas enam midagi parandada. Aga ma ei soovitaks ka psühholooge ega ravimeid, kuna ravimid võivad zombistada veel rohkem ära. Samuti alkoholi. Kui hästi sa tunned seda tuttavat, kell...			OSCAR-2019
Viimasel ajal üks popimaid tükke. Sest kõik etendused müüakse kiiresti välja. Imekombel õnnestus meil näha see Keila Kultuurikeskuses. Saal oli küll täis vaninimesi. Teglikult nii palju, et kogu saalis levis selline omapärane vanainimeste lõhn. Aga see ei häirinud üldse. Kaks tundi ühe vaheajaga läks kiiresti. Tegelikult käib selle lavastusega kaasas omapärane aura. Ehk teglikult pidi ju peaosa mängima Dajan Ahmetov, kuid hukkus traagiliselt autoõnnetuses enne oma aega. Oma enneaegset surma ootab ka see peategelane selles lavastuses. 10-aastane Oscar on haige. Tal on vähk. Tema viimaste elupäevade päike on nunnu haiglaõde Roosamamma, kes pakub Oscarile välja mängu – elada iga järgmist päeva nii, nagu oleks see kümme aastat. Teismeliseiga, armumine, abieluvõlu ja -valu, laste sünd ja lahkumine kodust, vanaduse helge väsimus – need pakuvad Oscarile rõõmu ja annavad julguse vaadata vastu oma saatusele. Tegelikult meie läksime seda vaatama ikkagi Ines Aru pärast. Ärge saage valesti aru. Üllar Saaremäe oli väga hea. Tema mängus oli kaks kummaliselt head komponenti. Minu meelest ta mängis seda osa nagu Dajan oleks mänginud ning teisalt see oli kuidagi nii ehe roll, ehk tõesti nagu mõni tõsine 10 aastane poiss. Aga jah, Ines...ooo Ines. Ta on nii nunnu, et kuigi see lavastus mulle päris pisarat silma ei suutnud tuua (saalis oli nutjaid küll ja küll), siis ma peaaegu oleksin hakanud pisaraid poetama Ines Aru monoloogi ajal etenduse lõpus. Sellepärast, et tema ise nuttis ja oli nii siiralt kurb, nagu ta olekski see haiglaõde, Roosamamma ning leinaks Oscarit. Ta oli nii kurb, nii armas, et ma oleksin tahtnud minna ja teha talle Kalli-kalli ja öelda, et tegelikult see kõik on üks suur näitemäng. Et Oscar on tegelikult Üllar Saaremäe ja et ta ootab lavakardina taga, et pärast tema monoogi tulla lavale kummardama. Ta oli niiiiiiiii nunnu. Minu jaoks selle lavastuse põhiväärtus. Jah, eks minugi mõtted vahepeal uitasid Dajanile. Ning samas elasin kaasa sellele Oscarile, kes oma olukorras pidi vaatama näkku nii surmale, kui sellele, kuidas tema ümber olevad inimesed paranesid või vähemalt omasid lootust. Ning ka seda kuidas tema vanemad seda kõike üle elavad, sest nad ei saa midagi asjale parata. Tõeliselt kurb tükk. Tundus, et iga väiksemgi naljatilk mis selles tükis oli, rahvas lausa janunes selle järele ja naeris iga pisemagi valguskiire peale. Sellised me juba oleme, tahame natukenegi rõõmu tunda. Mis sest et olustik on äärmiselt masendav ja lootusetu. Jah, halbade lavastuste kett on purunenud. See lavastus polnud ju mingi tippteos. Rohkem ehk sobikski kuuldemänguks, kui ei oleks Ines Aru ja tema Kätšimutti Roosamammat. Ning neid ilmeid ja seda sügavust. Vapustav ümberkehastusmisvõime ka sellises vanuses. Tõeline meister, tõeline anne! Ma armastan Ines Aru! Hinne 4 (ometi midagi üle keskmise!!!!) Keilasse võiks teine kordki minna teatrit vaatama, kui ainult pileteid oleks kusagilt Piletilevist või Piletimaailmast võimalik osta... Võibolla peaks ise ka kirjutama - kõrgemale...lihtsalt huvi pärast, et lugeda, mida ma kirjutaksin...hmmm...peab mõtlema... Töökaaslaseid lahkub pidevalt, eriti suuremates ettevõtetes. Mu sulest tuli selline luuletus välja. Võibolla sobib see ka kellegile teisele, armsa töökaaslase viimase päeva kaardile... hmmm....pole just superilus...aga äkki läheb ikka hinge ja ikkagi rohkem kui lihtsalt tuult tiibadesse soovida... Hehh, Eestis on minu skaala järgi minu teadliku elu ajal olnud ainult 1 Superstaar ning tema on ka kahjuks tänaseks juba surnud - LENNART MERI... Kuid TV3 on võtnud ette, lootuses, et Eestist kooruks välja oma Kelly Clarkson või Carrie Underwood või vähemalt Chris Daultry, formaadi, mis annab tänavamuusikutele, kuulsuseihalejast noortele või lihtsalt koorilauljatele võimaluse endast märku anda meie pisikeses muusikute konnatiigis. Kahtlemata olen ma nõus, et selliseid saateid on vaja ning reality tv austajana, pakub see ehk minulegi huvi või vähemalt võimaluse oma kriitikameelt teritada. Esimene finaalsaade tegelikult üllatusi ei pakkunud. Juba eelsaadete põhjal oli teada, et kõik finaali pääsenud tüdrukud on paremad kui poisid. Hämmastav, kas tõesti ei leidu normaalse häälega meeslaulja hakatisi Eestist. Või nad lihtsalt ei läinud proovima. Või on meeste puhul oluline hääle küpsus. Palju neid häid Eesti meeslauljaid üldse on? Võibolla ei lähe vaja teise käe sõrmigi, et neid üles lugeda... 9. Rivo Kingi - See oli muusikaliselt avasaate põhi. Ei ole tal ei häält ei tegu ja kahjuks ka mitte viisipidamist. Võibolla peaks ta laskma mikrofoni valjemaks reguleerida ja ise laulma vaikselt, et vead poleks nii kergelt märgatavad. Hiljem veel tunnistada ka ise, et alustas vales helistikus, see oleks pidanud rahvale piisama, et mitte talle hääli anda, aga ju see sõprade sugulaste ring on tal sellevõrra suur, et napilt jäi veel pinnale. Igal juhul väga kurb, et finaali pääsenu võib nii kehval tasemel laulda. Stilist tegi ka temaga küll imet, sest enne oli ta ikka väga lõnguse moodi. 8. Mihkel Ratt - Esimene välja langeja. Ma pean tunnistama, et kuulasin ainult tema laulu algust. Ta laulis viimasena ning pärast nii paljusid keskpärasest kehvemaid esitusi enam ei jaksanud nii kehva lauljat kuulata. Kui pärast välja langemise otsust näidati lõiku ka mehe eelvooru esitusest, siis hämmastas mind tema helistiku kõrvalt laulmine eriti pikkade nootidega kõlas see rohkem karjumisena. Kuidas küll selline edasi eelvoorust pääses jääb igavesti müsteeriumiks minu jaoks. 7. Raimondo Laikre - Tema meenutab mulle mõnd väga väga kehva hotelli lauljat kes kusagil nurgas huilgab oma õnnetut laulukest, aga kõik tegelikult sooviksid pigem lihtsalt klaverimuusikat taustaks kui sellist mõtetut lauljat või peaks ehk ütlema lauljat, kes ainult enda meelest on laulja. Kõigi teiste jaoks taktimõõtu mitte tundev isik, kes küll püsib helistikus, kuid kelle hääl on täiesti karakterita. Igav ja kuiv nagu Õnne leib, mis on kohe kohe hallitama hakkamas. 6. Taavi Peterson - Appi. Võibolla on see selline kunst, millest mina aru ei saa ning on ainult sellistele kõrgema sfääri muusikageeniustele nagu Rannap. Kuid vähemalt oli ta originaalne. Loomulikult ei saa siin rääkida mingist viisipidamisest või isegi noodistikus püsimisest. Sest peamiselt oli tegemist ikkagi karjumisega. Kuid ehk seegi on üks laulmisvorme. Ja ma ise küll ei suudaks niimoodi oma häälepaeltele valu anda. Selle eest "Respekt". Ahjaa lauluvaliku eest ka väike pluss! 5. Nele Kirsipuu - Teda on mul natuke raske hinnata. Endine Palestra tantsija, kellega mu trennikaaslased ilmselt endiselt väga tihedalt läbi käivad. Sest ta pühendas ka oma laulu neile. Eelmise aasta Palestra Draamateatri kontserdil sattus ta meie kõrvale istuma ning ma küsisin, et miks ta enam trennis ei käi ja tema vastuseks oli, et ta ei jaksa millegile nii sügavalt pühenduda. See valmistas mulle tema suhtes suure pettumuse, sest tal minu meelest on tõesti lavalist sarmi ning ta tantsib kahtlemata 10 korda paremini kui laulab. Ma tean mis tema puhul rahvale mõjub. See, et ta on nii noor ja et temast tuleb häält välja. Selle saate hinnangu põhjal mängib kahtlemata minu jaoks rolli see, et fonogrammiga oli mingi jama ja ta alguses pahasti takerdus laulmisega. Teiseks oli tal kohati probleemi viisipidamisega, eriti pikemate ja kõrgemate nootidega. Kolmandaks oli tal väga vale lauluvalik. Kõik ju teavad All out ouf love laulua ning paratamatult võrdlevad seda originaaliga. Eriti kui nii üks ühele inimene seda matkib. Ei mingit isikupärasust. Ja ometigi ma tahaksin nii väga Nelele pöialt hoida. Loodetavasti järgmises saates ei ole ta nii copycat ja valib targemalt oma laulu ja hoiab end endale sobivas helistikus. Tuult tiibadesse...aga arvesta, et ka laulmisele peab jäägitult pühenduma, mitte kergemalt võtma, kui laiskus peale tuleb. Sest see on kohe kuulajale aru saada, kui inimesel puudub hing tagant. Lisamärkusena pani mind imestama ka mõtlematus, pühendada sellise pealkirja ja sisuga laul oma parimatele sõpradele - ei saanud sellest pühendusest selles mõttes aru. 4. Mariann Saar - Üllataval kombel jäi ta rahva silmis kolme kehvema hulka. Ok, oli ju temalgi probleeme viisipidamisega, kuid juba märksa vähem kui eelmainitutel. Laul ise võimas, kuigi kohatud jee jeed seal vahel mõjusid imelikuna. Jäi mulje, nagu ta ise poleks oma esitust varem läbi kuulanud. Siiski oli siin mingil määral tunda omapära, kuigi see vaevu vaevu närvilise ja liigtõsise kesta alt välja paistis. Ta oli minu jaoks eelvooru saates märksa tugevam kui seekord, kuid see annab ainult lootust parematest tulevastest lauludest. 3. Anna-Liisa Supp - Siit algab ehk nö. comfort zone. Ehk siis kolm esimest tõesti pidasid viisi ning nendele pole eriti midagi ette heita. Anna-Liisa puhul oli tunda sellist tugevat lavatunnetust, mis väljendus kohati juba valmis laulja pooside ning mugavustundega laval. Tal on huvitav hääl, kuid stilist peaks temaga tööd tegema, sest sellisest särast jäi nagu midagi puudu, mis oli olemas temast kahel paremal esinejal. Siiski, teda ehk kuulaks tulevikus ka sellisel juhul kui temast "superstaari" ei peaks saama. Midagi temas on...ehk tulevates saadetes selgub - mis? 2. Luisa Värk - Väga vinge! Siin oli sära, stiilne esitus, stiilne rõivastus. Kuigi liikumise trenn jäi vist tegemata, sest Luisa tammus jalalt jalale pea kogu oma esituse. See, ehk sellepärast, et ta alles hiljem sai teada oma finaalisosalemisest. Kena tütarlaps, karakteriga ning kindlasti isana läks mulle hinge, et ta selle Chicago laulu oma isale pühandas. Oleks mul ka võimalik oma laste isana kunagi midagi sellist tunda. Igal juhul on see võistlus minu jaoks hetkel kolme inimese võistlus - Luisa, Anna-Liisa ja... 1. Birgit Õigemeel - Se oli juba kõrgem klass. Siin oli noodid nii puhtad ja esitus nii särav, et originaal kahvatub kohati selle kõrval. Ilusad pikad välja lauldud noodid. Parim laul, parim laulja, parim esitus, parim riietus...täied punktid kõikide elementide kohta. Kui tal ainult jaguks kõikide erinevate laulude jaoks seda ilusat häält, head maitset ja nii kuni Superstaarini välja. Võimas! Palun mulle veel! Esimese saate põhjal peajagu teistest ees. Tema pärast ei jõua oodatagi, mis järgmises saates tulla võib, mida ta siis laulab...Keegi tulla võib oli superhea valik ning pühendus emale 18-aastaselt tütarlapselt samuti ilus ja nunnu. Kuigi ma temaga päriselt ei nõustu - ema ei ole iga inimese jaoks siin ilmas kõige tähtsam. Ema peab selleks oma käitumisega ikka sellise austuse vääriline olema. Võibolla inimesed nagu Birgit, kelle emad on sellised, ei oskagi muud olukorda ette kujutadagi. 18-aastaselt mõtlesin ehk minagi nii lapsikult ja naaivselt...tänaseks olen.......kogenum. Žüriilt oleks oodanud julgemat lähenemist. Sellest saatest on puudu Simon Cowell, kes nii American Idols-is kui Inglaste X-factoris annab kogu saatele oma väärtuse juurde. Samuti oli TV3 poolt suur ämber valida sellised saatejuhid. Nad ehk annavad sellise kodukootud saate imidži kogu ettevõtmisele. Kuid formaat on maailmas kõvasti laineid löönud ning selline mannetu pülvepal tegemise maitse jääb peamiselt tänu saatejuhtide ebakompetentsusele (camoon lilluvad seal ringi kaameras esituste ajal, samas see tekst mis sealt tuleb on ikka kohati nii kohatu, kohati nii mõttetu, kohati nii tobe, et isegi vaatajana hakkab mul nende pärast häbi. Uskumatult õudne. Sellepärast loodetavasti tulevikus valivad nad kellegi teise seda saadet vedama. Kellegi, kes oleks naljakas või vähemalt stiilne nagu Ryan Seacrest või kellegigi, kes oskab normaalset teksti eetrisse öelda. OK, saade siiski on peamiselt laulude päralt ning sellepärast ootan huviga, mida need tüdrukud järgmisel nädalal meile ette kannavad. Eriti Birgit ja Luisa. Sest usun, et superstaar on üks neist kahest...võibolla on oma sõna sekka öelda ka žürii lemmikul Anna-Liisal... Töökaaslastel olid luulemured. Üks tahtis fotole meenutusrida, teine sõbrantsile sünnipäevaluuletust... Käisin siis lennuga ära. hommikul 7.55 läksin teele ja 7.55 jõudsin kohale. paar tundi tööleruttavas Stockholmis avanevate poodide aknaid vaadates. Mõtlesin isegi kuhugi korraks istuda, aga kuna kõht oli hullult täis ei saanudki nagu õieti mahti maha istuda. Esimene korter oli meie eellemmik. Ehk fotode põhjal tundus kõige normaalsem. Ette rutates, seda ta ka oli. Lahe inglise mees, kes oma soomlannast abikaasaga plaanivad Vancouverisse kolida. Köök oli kogu korteri peamine väärtus. Ja tegelikult köök oli nii nunnu, et etterutates võib ka öelda, et see oligi see kõige parem koht. Teised korterid olidki nagu enamvähem lihtsalt üle vaadata. Üllatuseks olid ka kõik ülejäänud päris normaalsed. Kuigi ei küündinud selle esimese tasemeni. Hinna suhtes oli nii üles kui alla. Täna aga selgus, et korteri omanik pole päris kindel, kas ta tahabki meile seda korterit anda. Sellepärast, et mul on 3 last. No ma ei tea. teinekord teeb 1 laps rohkem paha korteris kui teised kümme. Minu omad on üpris normaalsed. Enamvähem ju kuulavad sõna ja pole mingid hullud seinte ja mööbli määrijad. Aga jah, eks ta ole õigus valida, kellele annab. Teisipäeval ta veel näitab seda korterit kellelegi. Eks siis näis.Ma loodan, et need vaatama tulejad ei ole rahul kas hinna või muuga. Ma tõsiselt loodan, et meie saame selle ikkagi. Kuigi kergelt on hing solvunud ja tahaks ise uhkusest nina upakile tõsta. Aga no oli nunnu korter ei saa midagi öelda...kuigi jah, kappe oli vähe ja toad olid pisikesed. Korterite vahemaad käisin kõik jala, niiet tänaseni tallad valusad. Ainus sõit oli viimasest korterist kesklinna, et edasi lennujaama rongile rutata. Seal metroos sisenes üks mees, kellel olid juukse kasimata ja välja kasvanud. silmad olidki juuste taga. Tal oli nokamüts peas ja kulunud mustast nahast mootorrattusi tagi seljas. Mustad teksad. Aga tagi all oli tal roosa nabapluus, kus peal olid Powerpuff girls. See kogu kupatus mõjus nii koomilisena, et panin tähele ka teisi inimesi imetlemas seda kummalist kuju. Aga võibolla see ongi tänapäeva meestemood. Mood 2007. Eile õhtul oli Kristin rahutu. Tahtis nagu magama jääda, aga ei saanud kohe kuidagi. Saatsime suuremad lapsed ka jalust ära magama, sest kära oli palju ja tööst ja trennist väsinud ning K.-l tuli just mingi film telekast, mida ta ei saanud üldse vaadata, sest S. ja Patrik pidevalt kemplesid omavahel. Lõpuks uinus ka beebi (Ok, kas just Kristini kohta on enam paslik öelda beebi, aga see on juba teine teema, minu jaoks on ta veel vähemalt aasta beebi). K. tõstis beebi teise tuppa oma voodisse magama. Muusika aga oli liiga kõva ning ta ärkas kohe varsti jälle üles, midagi nagu vaevas teda, aga kuna ta ju veel peale emme eriti midagi öelda ei oska, siis ei saa ka aru, mis tal mureks. Varsti aga uinus ta uuesti ja K. sai jälle filmi vaadata. Või noh, õigemini minuga suhelda... Järsku hakkas beebi ukse taga keegi kolistama...Patrik tuli oma toast välja ja kolistas tooli juures. K. sai pahaseks, sest beebi oli ju nii vaevaga uinunud ja hõikas talle, et Patrik - marss magama. Läks tund või isegi kaks ja me hakkasime ka magamistoa poole minema. Ja seal - nurga taga oli kiri...Patrikult. Kõik tähed ilusasti maalitud ja alla nimi kirjutatud. Vaesekene...ei julgenud küsida.... Mu süda kukkus saapasäärde. Vaene nupsukene. Ma jooksin kohe kööki ja viisin talle suure klaasi vett...aga muidugi magas ta selleks ajaks juba sügavat und. Mul oli temast niiiiiii kahju. Minust saab nüüdsest 1000 korda parem isa. Miks, oh miks see nii läks. Mul on niiiii kahju...väike armas Patrik pidi janusena magama jääma. Ilged ema-koll ja isa-koll on sellised võimuvalitsejad, et laps ei julge küsida ka. Õudsad inimesed! Vabandust Patrik!!! Kalli-Musi oled! Mart Kivastik, Ain Lutsepp, Roman Baskin, Ervin Õunapuu - Laidoneri viimased tunnid - kas ei tundu mitte võidukombinatioon? Selle õnge läksin ka mina. Ma lihtsalt ei saa aru, mis lainele ma viimasel ajal olen sattunud...Under, Klammi sõda, Sõdur...Ok, ainult Under-i puhul pean ma end sihtgrupiks, kuid mul oleks nagu keskmisest kehvema teatri needus peal. Sõdur oli neist veel kahtlemata kõige kaugemal minu maitsest heast teatrist. Kusjuures põhjuseks polnud kindlasti näitlejad - seda bläkki jagavad lavastaja ja kirjanik. Kas veel igavamalt oleks võimalik selle asja lavale tuua. Oleks siis vähemalt Laidoneri nainegi kuidagi mängu sisse toodud või midagigi muud kui Baskini sitasöömisjutt ja Lutsepa enesetapp. Kestvusega 1 tund ja 20 minutit oli seal ajaliselt vähemalt pool liiga palju ja sisu poolest mitte kümnendikkugi, mida oleks oodanud. Lutsepp kehastaski Laidoneri, kes oli vangistuses. Eraldatud oma naisest. Tervis kehva, uhkus murtud. Baskini roll oli küürakas ülekuulaja või pigem valvur. Mõlemad sõdurid, kuid eri tasandil. Üks kõrge ja murtud, teine madal ja püsti-uppis, oma võimu kehtestamas nõrgema üle. Ma võin muidugi otsida ja kujutada endale ette psühholoogilisi aspekte, dilemmasid ning mõelda enda jaoks, et see oli kahe eriastmelise sõduri dialoog pärast seda kui nende positsioonide vahekord on muutunud 100%. Kuid nende kahe karakteri vahel puudub ühine ajalugu, seega jääb ka konflikt magedaks ja poolikuks. Milleks sellist jama vaja on? Kellele see korda läheb? Jah, saal oli täis hallipäiseid, kes seda aega mäletavad ehk, kuid ma kahtlen kas nemadki sellest "lavastusest" muud said kui võimaluse kodust välja tulla ja näha lähedalt kaht Eesti tippnäitlejat kahvatus ja igavas lavastuses. Muidugi rändasid siis teatriajal mõtted hoopis mujale. Meie ees reas istusid Mart Laar oma naisega, nende kõrval Katrin Saukas, üksi...siis Ülev Aaloe oma prouaga ja nende kõrval Linnateatri direktor Raivo Põldmaa, üksi. Siis Üllar Saaremäe ja tema kõrval Jaak Allik. Esimeses reas istus Savisaar, aga temal polnud ei Viljat, ega seda noort tüdrukut kaasas, keda ajakirjandus talle pähe näikse määrivat. Laar istus ja vaatas vaikides...samuti Savisaar. Ma tegelikult nägin Savisaart selja tagant ja mõtlesin küll kas see on tema. Siis aga garderoobis selgus, et see tõesti oli Edgar. Laari naine rääkis Katrin Saukasega juttu. Katrin Saukas ise ei plaksutanud millegipärast lõpus. Ei tea kas talle samuti ei meeldinud nagu minulegi, nagu mingi haltuuravärk, või ta sai millegist aru, millest mina ei saanud ja sellepärast oli nii mõtlik, et jättis plaksutamata. Ülev Aaloe naine köhis pool etendus, niiet see häiris päris kõvasti. Aga no mis Sa teed kui kurku ärritab, mitte kui midagi...Ja Ülev on nii nunnu. Üks mu lemmikuid raamatutõlkijaid! Ta on ju rootsi keele superproff. Põldmaa hämmastas mind, et ta naeris igasuguste tobedate roppuste peale. Ega ta ka lõpus eriti plaksutada ei tahtnud, aga ikka plaksutas... Saaremäe ja Allik olid sellevõrra minust kaugemal, et nende reaktsiooni ma ei näinud. Ehh, teatri sai siis pigem saalist vaatajate pealt kätte. Eluteatri. Naljakas ja ülimalt tobe. Arutasime lastega, et millisesse korterisse kolime Stockholmis. Kindlasti kesklinna, aga suure tõenäosusega 3 toalisse. Ehk siis minu loogika järgi 1 on minu ja K. magamistub, teine on lastetuba ja kolmas elutuba. S. läks sellest nii närvi, et tema tahab oma tuba ja miks ta ei saa ja miks me ei koli suuremasse jne jne. Ma ütlesin, et isegi kui koliksime neljasesse, siis üks tuba oleks Patrikule ja tema ning Kristin peaksid olema koos ühes toas, sest tüdrukud ikka koos. S. läks sellest üha rohkem leili ja endast välja. Patrik palus siis ka sõna ja pani asja paika. Et emme, S. ja Kristin on ühes toas ning tema issiga teises, siis on naised koos ja mehed koos :) Tegelikult on asjalood siis niia kaugel, et järgmine nädal on kindel plaan minna neid kortereid vaatama. Hetkel on 4-5 varianti, mida tegelikult polegi ju nii vähe...aga piltide peal on raske öelda, mis nad endast kujutavad. Tundub, et seal arvutatakse ruutmeetreid kuidagi teistmoodi, eks siis näis. Mulle meeldivad andmete ja asukoha järgi kõige rohkem üks korter Drottninggatan -il ja üks otse vanalinna südames. Asukohale lisaks on peamine, et oleks nii suur, et me viiekesi ära mahume ja et köök oleks korralik ja mahukas. Ainult ei tea, kuhu auto saab seal parkida... Teisipäeval käisime Rahvusraamatukogus teatrit vaatamas. Ühtlasi oli see minu teada meie esimene VAT teatri külastus. Tegemist on interaktiivse lavastusega, kus vaatajad pannakse osalisteks ning osa kisutakse lausa nimeliste tegelastena teksti sisse. Ei, kisutakse on vale sõna - ma pean tunnistama, et ma ei tundnud kordagi ennast ahistatuna, et ma peaksin midagi ütlema või et minult oleks seda nõutud. Vahepeal mõtlesin küll, et ütlen mõne targema sõna nende valdavalt koolilastest koosneva publiku tähelepanekutele. Aga otsustasin siiski vaikida. Ehk põhjuseks see, et ma läksin ikkagi teatrit vaatama, mitte selles osalema, kuigi ma teadsin juba eelnevalt, et seal midagi sellist saab toimuma. Mis mind selle etenduse juures häiris oli see, et minu jaoks on selline kool võõras ja väga ebausutav. Selline kool, kus iga teine õpetaja ameleb mõne õpilasega kusagil põõsas, kus õpetajatel on haiglane himu olla õpilaste seas populaarne. Ma ei usu, et sellises mastaabis sellist perversset kooslust esineb mõnes Eesti koolis. Ok, tegelikult annan ma selle andeks, sest lavastuse ehk teatri jaoks võib võtta kunstilise vabaduse võimendada selliseid emotsioone tekitavaid sisulise ülepaisutusi. Kuid mida ma andeks anda ei saa, et see siis mängitakse hiljem reaalse mõtete otsimise interaktiivse mänguna välja. See on minu meelest ebaaus. Etendus, mida ma nägin, seal osales üks naisterahvas, kes avas ka minu lahenduse mängides selle vaatajate jaoks ka ette. Miks nii raske on vabandada ja kas õpetaja peab olema autoriteetne ning kindel oma otsustes? Mis piirini võib ta olla familiaarne ning kui palju me lapsevanematena sekkume laste koolis käimisele ning tunneme huvi, mis seal tegelikult toimub. Mina selle õpetaja asemel oleks igal juhul olnud meelekindel. Ma oleks kutsunud kokku lastevanemate koosoleku. Oleksin kaasanud haridusministeeriumi ning näidanud ja tõestanud oma õige hinde paneku. Kui mul poleks alust, siis oleksin juba esimesel päeval vabandanud ning lahkunud kas teise kooli või teisele ametile. Sest Klammi puhul oli tegemist ju eriti sellise õpetajaga, kelle jaoks see amet oli kutsumus ning tal oli sügav tahe õpetada. Marika Vaarik näitlejana tegi superrolli. Väga psühholoogilise lähenemise ja sügava tunnetutuslikkusega õpetaja ameti raskemate päevade kohta, see oli vapustav! Margo Teder, kes oli nagu publiku-innustaja ehk cheerleader - tema oli samuti sümpaatne, kuid tema puhul polnud tegemist näitlemise vaid konferansjee ametiga. Kahtlemata polnud ma selle tüki sihtgrupiks ja see kõik oli minu jaoks natuke mõtetu. Mulle meeldib, kui lavastus ise paneb mõtelma, mitte et punnitame nüüd kollektiivselt mingied mõtteid ja arvamusi välja. See ei ole minu rida. Mõnele teisele inimesele läheb see kindlasti korda. Ja tegemist on ju oluliste teemadega, millest kahtelmata peab rääkima ja millele peab mõtlema. Ka mina olen ju lapsevanem. Aga kõik see kokku jättis see lavastus siiski elukauge tunde ning mõtted mis tekkisid kustusid samaga kui see interaktiivne osa lõppes....võibolla jätkub mõtelmine nendes klassides koos õpetajatega, kust oli kohale tulnud suurem osa publikust. Aga ma tunnen, et ka nende jaoks oli see etendus siiski elukauge ja teema võõras. Eestis ikkagi vist austatakse õpetajaid nii palju, et tema autoriteeti ei panda küsimuse alla. Samas süsteem on ka üpris lollikindel, et Sa pead tõesti eksamipaberile joonistama mingeid roppusi vastuste asemel, et oma vajalikest punktidest ilma jääksid. Lisaks on alati olemas parandustööd ja mis kõik veel... Igal juhul oli etenduse lõpp teada kohe algusest - esimesest tunnist peale. Lavastus ongi üles ehitatud kümnele koolitunnile ning sellele kuidas kogu teema sella kümne koolitunni jooksul areneb. Kas sellele olukorrale on lahendus? Kas õpetaja on süüdi? Kas õpilane ise on süüdi, et ta tühise ainepunkti pärast nööri kaela pani? Kas vaikimismüür murtakse, või peab õpetaja lahkuma? Kai Henseli näidend uurib vägivalla põhjuseid süsteemis, mida iseloomustavad sõltuvus ja allasurumine. Lugesin kusagilt, et Stockholmis leiti ühe naise korterist 11 luike. Lärm ja hais oli kasvanud üle mõistuse suureks ja naabrid kutsusid politsei. Alguses arvati, et tegemist on kahe luigega, kuid kui uks maha murti selgus, et seal on tervelt 11 luike. Osalt olid neist küll haiged. Luiged on tegelikult imelised linnud. Nad paarituvad terveks eluks, kuigi esineb ka lahutusi, eriti pesitsemise ebaõnnestumisel (kõigele lisaks teatakse, et nad pole ka truud!). Nad võivad elada üle 30 aastat vanaks. Üldiselt peetakse luikesid vihasteks ja tugevateks lindudeks. Sellepärast ka sellel Rootsi naisterahval hakkas neist kahju ja ta võttis nad enda juurde. Minule meenub alati luikedega seoses see, kui käisime K. ja S-iga Estoonias umbes 4 - 5 aastat tagasi Luikede järv -e balletti vaatamas. Kaie Kõrb tantsis Valget luike ja kõik oli kuidagi majesteetlik. Kaie Kõrb on parim baleriin, keda ma oma silmaga näinud olen. Tema graatsia ja õrn kuju oli kui loodud selle osa jaoks. Mul tulevad külmavärinad paljalt sellele etendusele tagasi mõtlemisest. Vapustav elamus. Kõigele lisaks oli see ka ühtlasi mu sünnipäev, tõeline mälestusterohke etendus, kusjuures siiamaani on ka see kujundus meeles. Ja väikeste luikede tants on nii armas ja muusikaliselt geniaalne! Ei tea kas Kadriorgu on uued luiged ka toodud, eelmised surid paar aastat tagasi vanadussurma. Kadrioru park on nii armas oma madalate lühtritega ja värviliste purskkaevudega. Aga samas mulle meeldis ka minu lapsepõlve Kadriorg, kui sai käia vaatamas päikesekella ja talviti uisutamas. Oh luiged luiged - luiged läinud lumi maas.... Seisin seal laval nagu opakas. Tants on nii kiire ja kombinatsioonid vahelduvad nii ruttu. Ja see metsaminek kestis terve igavik. Et lisaks sellele, et ei oska ja ei suuda olen veel loll ka. Võttis tegelikult igasuguse tantsimise isu ära. Ilmselt pole minusugusel lavale asja. Mulle meeldibki rohkem treeningsaalis kui laval. Ma lihtsalt olen niimoodi ehitatud. Midagi pole teha. Õhtu lõppes trenna sünnipäevaga ja lisaks tegime Pirkko noortefilmi natuke. Minu roll oli jagada auhind võitjatele ja selle jaoks pidin improviseerima kõne. See ei tundunudki kõige hullem. Kuigi ega ise ei näinud musta materjali. Kui juba oli selline metsapoole päev...kes teab. Aga filmiga on see hea asi, et seda saab teha ümber ja uuesti, aga see mis laval toimus, seda ei saa tagasi kerida. Ohhhhhh.... Tuli välja, et tervelt 6 töökaaslast olid ka seda etendust vaatamas. Siin mõned (valdavalt) negatiivsed kommentaarid: - mina olen liiga paks ja mul läks sassi tantsu keskel ja Liisi tantsis mu hullult üle. Pikk tants ja muidugi oli ka minul liikumist, aga jäi mulje, et Liisi liigub ja mina rohkem nagu ei jaksa. - Kärdi soolotantse on liiga palju ja nad on kõik sarnased ja ta mõjub imelikuna seal vahel oma seelikutes, aga Sambas oli ta lahe. - Kristina on ebamaine ja tantsib õudsalt nagu vedrujänes. Kõik ta liigutused on ülevõimendatud. Sellepärast võtab ka kogu tähelepanu enda peale ja see häirib. - Joanna P. väikestest oli nii vihase ja tigeda ja väsinud näoga (tantsimine tundus tema jaoks nagu suur vaev), et rikkus kogu pisikeste rõõmsate näguderea ära, aga muidu on pisikesed lahedad ja vapustavalt võimekad. See, et neid on nii palju ja et nad teevad kõik korraga. - Palestra puhul on ikka vinge see, et kiirelt liigutakse sünkroonis, seda võrreldes teiste tantsurühmadega. Uhhuhh...nii palju kriitikat, et kui öeldakse, et kokkuvõttes oli väga ilus ja lahe...siis tekivad psühhoprobleemid. Igatahes hakkan ma Rootsis kõvasti dieeti pidama. Võibolla juba ennegi, kui kõik asjad laabuvad ja rahunevad. Sest närvipinge ajab mu sööma. Neljapäeva õhtu läks trennis. Võhmakas, nagu viimasel ajal neljapäeviti kombeks. Tore, et Küllo ja Viktoria jälle kohal olid. Külli, Kai ja Kristel ka, aga nemad on enavähem alati. Liisi ema ka. Thea ja Terje puudusid. Hmmm...kas ma unustasin kellegi, vist mitte. Igatahes oleme viimasel ajal teinud trenni nurgast nurka ja see pidev liikumine on märksa väsitavam kui tantsimine ühel kohal. Reedel tegime Surnuaia-tuuri. Lisaks saagisin puid ja vaatasime realiteid. Trenni ei jõudnud ja sellepärast oli häbi ja tegelikult tilkus süda verd, sest esmaspäeval ju esinemine. Aga no kohe midagi polnud teha, sest lihtsalt ei jõudnud. Realititest jälgime hetkel American Idol -it. Kus kukkus Gina välja, kuigi ta oli üks parimaid seal. Samas 4 kõige lemmikumat on veel mängus sees. Meestest Blake Lewis ja Chris Richardson ning naistest Melinda Doolittle ja Jordin Sparks. Algusest peale on küll selline kindel tunne, et võitja on kas Melinda või Lakisha...eks näis... Siis Next Pussycat doll. See tibide võistlus on küll südant pahaks ajav õudukas. Aga mulle meeldib sealt üks tantsijatüdruk Mariella ja hoian talle pöialt, samas usun, et võitjaks osutub Chelsea või Melissa (see must Melissa-seal on 2 Melissat). Siis Survivor: Fidji. Kus kukkus lõpuks Rocky. Minu lemmikud on Cassanda, Edgardo, Alex ja Earl. Võibolla veel keegi, aga hetkel konkreetset võitjat ei oska öelda. Usun, et Earl või mis selle musta vanema mehe nimi on. See on üpris norm. Nii hea, et ka Lisi minema hääletati. Edasi - Apprentice. Seal ei oska küll algusest peale kellegi poolt olla kui Heidi. Lihtsalt ei mõista seekordset saadet. Seal on kõik imelikud tegelased kokku sattunud. Ja see Nicole armulugu...see on nüüd läbi, sest peika saadeti minema. Amazing race -is on kindlad lemmikud missid. Nad on alati rõõmsameelsed, toredad ja mängivad kogu südamega. Eric on ka lahe, aga Danielle, tema tiimikaaslane on küll õudukas ja vaeseke on nii rumal, et valus vaadata...Ei jõua ära oodata, millal Charla ja Mirla või mis nende nimed on - sealt kukuvad. Mustadel pole ka õigust seal olla...nad juba korra võitnud...Hmm...siis Top design- mis on nüüd üpris lõpu lähedal. Kaks parimat Matt ja Andrea on viimase kolme hulgas. Usun, et Matt võidab. Top chef-is usun ja loodan, et võidab Lee Ann, aga võibolla osutub võitjaks hoopis Harold, Tiffany või Stephen. American Next top model -is kukkus lemmik, ehk Felicia, ehk Baby-Tyra välja. Nüüd on lemmikutest järel Renee, Brittany ja üllatus üllatus, viimasel ajal ka venelanna Natasha. Kuigi alguses oli ta õudukas. Kõige jubadamad on kaks paksu, kellest üks nüüd õnneks kukkus. Loodan, et see teine ilgukott ka sealt kiiresti kaob. Viimasena Australia's next top model. Seal on karmid plikad. Ajavad teistel magade kulmukaruvu ja mida kõike...Aga kõige kenamad on Lara, Me...pagan nime ei mäleta -see kes alguses oli toas kui teised saabusid ja siis veel S tähega tüdruk, aga see nende suur lemmik Ebony on minu meelest õudukas. igatahes on see saade väga kiire, saadetakse mitu tükki korraga kui vaja ja üldse kuidagi selline ägedab kui teiste riikide supermodelli võistlused. huhh...ongi vist kogu reality-sadu. Laupäeval käisin linnas trennis. Tegime kogu kontserdi läbi. Ei läinudki kõige hullemini, ainult, et tegime jälle natuke tantsu ümber ja see võib saatuslikuks osutuda laval. Eks näis. Õhtul sõime ja vaatasime telekat ja jutustasime niisama. Lugeda ei jaksanud üldse terve nädalavahetus. Pühapäeval panin suvekummid alla, saagisin puid ja tagasi linna. Kogu moos. Täna siis Salmes lavale... Ma üldiselt ei armasta poliitika kohta sõna võtta muidu kui seltskondlikus mõttes. Aga täna lehte lugedes viskas pildi eest. Kas tõesti nüüd tahetakse anda õigust võimuiharatel õpetajatel omakohust kehtestada ja täie õigusega lastele kallale minna? Kes seda suudab pärast tõestada, et kas mõnel õpetajal lihtsalt mingi õpilase nägu ei meeldinud ja ta "ajas kätega asjad joonde" või oli see tõesti mingi, näiteks kakluse lahutamine? Keda me tavaliselt usume kõrval vaatajana sellistes situatsioonides, kas mõnd kriimus poisinolki või erudeeritud korralikku õppejõudu? Kahtlemata on õpilased viimastel aastatel paljudes koolides õpetajatel üle pea kasvanud, kuid seda mitte kõikides koolides. Vähemalt mitte selles mastaabis, et kodudeni sellest midagi kosta oleks (vähemalt minu tütre koolis). Ju siis on võimalik lahendada asju ka ilma täiskasvanute kähmlemiseta. Mis moraali me siis sellega oma lastele edastame, kui lubame õpetajatel füüsilist vägivalda kasutada? See oleks ju heaks eeskujuks ka lastele üha vägivaldsemaks muutuda, kas pole? Igal juhul on see esimene uue valitsuse haridusministri avalik lause mis minuni jõudis ja see tekitab minus hirmu. Kuhu me niimoodi jõuame? Kas selline inimene võib olla meie laste arengu ja tuleviku kaasvastutajaks? Appppiiiiiii!!!!! Eks ta oli omamoodi rekordkuu - ma ei mäleta millal ma nii vähe film oleksin viimati ühe kuu jooksul vaadanud. On ju olnud aastaid, kus mu vaadatud filmide arv on ületanud 400. Sedapuhku siis märtsis ainult 2 filmi. Ei teagi kas põhjus on teater, raamatud, trenn, televiisor, lihtsalt ärev eluetapp või kõik eelnevad kokku, aga nii ta nüüd läks see märts. Jan Uuspõld läheb Tartusse - Oi kui mahlakas Eesti komöödiafilm, mida mitmed on tituleerinud kui Jan Uuspõllu show, oli minu meelest mahlakas just oma huvitavate kõrvalnäitlejate ning kümne eri liini pärast. Jan oligi nagu see, mis seda kõike koos ja kindlal teel hoidis. Omamoodi tunne oli ka see, et käisime filmi vaatamas A le Coq -is koos töökaaslastega. Mõnus olemine pärast tööpäeva, kus mõelda enam pole vaja, lihtsalt olla ja vastu võtta seda mis pakutakse ekraanilt. Eks ta muidugi on ju oodata kui arvestada tegijaid, et milline on enamvähem sisu ja et mingit suuremat kunsti ei lähegi keegi sellest filmist otsima. Mulle jäi tunne, et panustatud oli rohkem nendele mees kõrvalnäitlejatele ja tegelastele, kuid minu meelest pääsesid särama ning jäid tänaseni meelde just nimelt naised. Ehk siis eelkõige Liina Vahtrik, kes oli üldse laia näitlejatekamba pärl. Lisaks Liina Tennossaar ja Viire Valdma, väga sügavad rollid sellise lihtsakoelise filmi sees. Eks mõned tegelased, õigemini näitlejad häirisid ka, aga ma ei hakka nimesid mainima, aga eks ikka need kellele näitlemine pole leivatöö. Samas ka nemad on leidnud endale austajad. Nalju jagu nii situatsioonides kui tekstis, kui karakaterite ehituses. Samas oli film rohkem nagu kurbnaljakas mitte laus laadapalagan. See andiski sellele kõigele vajaliku mõõtme, mis on nii hädavajalik, et ületada hea filmi piiri. Paratamatult leiab paralleele ka Borat -iga, kuid see kodumaisus tegi filmist oma Ameerika vennast märksa parema ja hingelähedasema. Vaat, mis Tallinn võib inimesega teha...tark lause filmi lõpus Volki suust...Deep! Hinne 5- Teine film oli Holiday, ehk maakeeli Puhkus. Tegelikult tüüpiline romantiline komöödia a la Neli pulma ja üks matus, Notting hill jne. Eks ta ole juba 100 korda tehtud ning tõsisema inimese jaoks ajaraisk. Aga minule see magustoit meeldis. Mulle üldse viimasel ajal magus maitseb. Ja kui seda kõike pakutakse pakendis, millel on Kate Winslet, Cameron Diaz ja Jude Law kaane peal, siis palun mulle mitu portsu sellist magustoitu. Tegemist millegi sarnasega, mis kirjas ühe Iiri kirjadaami raamatus Tara road. Kummaline, et seda filmi plagiaadiks pole peetud, aga noh, eks ta mõnes mõttes on ka erinev. Igatahes põhiidee, kus kaks naist oma kodusid vahetavad... Holiday kasutab seda teemat ameerikalikult täiega ja see on isegi väga hea, sest sellele žanrile see sobib, muidu oleks see midagi muud. Britikku Bridget Joneslikku komöödiat on ka natuke peale raputatud ja kogu moos. Soovitan soojalt! Hinne 5- Kristini 8 kuu mõõdud on alarmeerivad - 69 kilo ja 7850 grammi - nii pisike ja juurde ei võta. Mõni vanem "tütarlaps" oleks õnnelik kui sööd, sööd, aga juurde ei tule... Patrik joonistas uhke pildi vesivärvidega ja küsis: "Issi, kas Sull meeldib see pilt". Ma ütlesin, et jah,väga. Patrik vastu: "Kui Sulle meeldib, siis vii see töö juurde, siis saavad töölised ka seda vaadata."			OSCAR-2019
Naiste ajakiri » Küünte hooldus » Šabloon küünte - korduvkasutatavad ja ühekordselt, kuidas kasutada ja kuidas teha oma kätega? Tänu uusimale tehnoloogiale jõuavad müüki erinevaid šabloonid mida plaadid, kasutades mis võib ellu viia mis tahes fantaasia ja luua oma meistriteos oma küüned. Trafarett on mingi toorik on väike suurus, mis tavaliselt loomisel rakendatakse maalid. Šabloonid võivad olla nii ühekordseks kasutamiseks, nii ja korduvkasutatavad. Osta saab neid igal spetsiaalsed poest või teha ise oma kätega. Detaili tehtud isegi metallist plaadid, loomsete jäätmete käitlemise mustrid on saanud nime tembeldamine . Joonis kantakse peale kergelt poring materjal plaat. Pealekandmisel lakitud põhitõdesid, see kaevandamine ilma raskusteta täis, luues soovitud muster. Löödi hooletu liigutusega käed liigne osa lakki lihtsalt eemaldatakse spetsiaalse kaabitsaga. Seejärel tuleb rulliga kummist jäljendi muster ja see kantakse sõrmeküüs. Omandades kogemusi kohaldamise tembeldamine saab õppida, kuidas luua originaal meistriteosed. Aga pealekandmiseks mustreid vaja osta täielik komplekt lakkide ja tööriistad ja muidugi eelnevalt läbida treening pealekandmisel. Üsna levinud variant maniküür tänaseni peetakse prantsuse. Saladus, sellist edu on lihtne. Selle kasutamine on kohane nii pühad, nii igapäevased päevadel. Tohutu eelis on võimalus mängida vormiga. Saab teha väikeseid muudatusi, et värvigamma, ja anda pidulikkus soovil lisatakse dekoratiivsed vibud või rant, mis teeb värvidekombinatsioonide ja puänt pilt. Šabloon prantsuse maniküür on kavandatud kuju poste on valget värvi, laiusega mitte rohkem kui 5 mm. Õppides harmooniline kombinatsioon poste võib kanda mustreid, mis meenutavad erinevaid geomeetrilisi kujundeid. Ühekordselt tooriku luua peen maniküür tulevad müüki peamiselt kujul paberil šabloonid, millel on liimjas aluse. Taotlemise protsessis eemaldatakse vesimärk ja kleepuv alus on kehtestatud oma küüne plaat. Edasi on võimalik toota värvida mis tahes soovitud toon. Pärast pealekandmist lakitud alused ülalt šabloon selle saab eemaldada. Kohapeal endises toorik jääb pilt. Hind ühekordselt šabloonid täiesti olemas. Nad on täiesti mugav kasutada, kui tegelikult ära teeninud populaarsust. Luua täiesti selge pildi küünte plaat, on soovitatav omandada materjal vinüül tüüp. Need võimalikult tihedalt sobivad küünte, kui takistavad kokkupuude laki all pesa. Oluline puudus sellist leiutist võib pidada vaid ühekordse kasutamise kohta, mis kohustab püsiv rahaline kulude kohta uusi materjale. Toorik, mis on mõeldud korduvkasutatav täidetud kujul plaadid on valmistatud metallist (mõnikord plastikust) alusel, millel on pilt. Joonistab mustreid viiakse läbi taotluse tempel. Küünte materjal on tugev ja vastupidav, mis võimaldab täielikult välistada püsikulud omandada uusi šabloonid. Tootjad toodavad materjalide dremelž alusel, mis on mõeldud pen. Keeruline tehnika joonistus gradient oma küüne plaat muutub kättesaadavaks, et luua hubane kodu atmosfääri. Tähtsusetu puuduseks korduvkasutatavad toorikud saab nimetada vaid kohustuslik olemasolu praktilisi oskusi käsitleda. Aga see on üsna lihtne parandada. Väärt vaid mõned korrad harjutada luua meistriteos on küüned ja saate hakata põhjustab. Jõuavad müüki komplektid, mis sisaldavad kogu vajalikku materjali, et luua elegantne disain küünetehnik. Tavaliselt tootjad täielik komplektid mitme plaadid koos põnevate piltidega. Kui selleks on antud täielik värvi kuivamist, tuleb pind pilte töödelda läbipaistev lakk. See annab võimaluse salvestada maniküür võimalikult kaua ideaalses seisukorras Podpiliv nibud ja hoolikalt neid rasvaärastus jätkake kohaldamise alused, mis tavaliselt koosneb lakk tumesinine toon. Kui selleks on luba täielikku kuivamist tuleb võtta 2 ribadeks ja kinni neid, järgides sirge nurk vasakul üleval. Peab olema ristkülikukujuline vorm. Oodake, kuni täieliku kuivamise ja valmistada 3 ribadeks, liim neid, luues kolmnurkne kuju keskel küünte plaat. Juhul, kui on vaja kiiresti teha tõhusat maniküür ja šabloonid käepärast ei ole osutub, saab kiiresti ehitada toorik omakäeliselt. Et neid eesmärke võib sobida paber teibiga, millest on üsna lihtne teha triibud piklik ja kaarjas vormi, lõika viiludeks ja kergitab. Teha prantsuse maniküüri vaja kaarjas ribad, millel on järsk painutamine, et visuaalselt suurendab pikkus sõrme. Koosolekute ja pidude on soovitav valmistada huvitavat detaili. Imehästi kiilukujuline ja pitsiline vormi. Luua kuu maniküür on vaja detaili, mis meenutavad kuju ringi, mis kattuvad baasi küünte plaat. See annab võimaluse teha piir mitmekesine sügavus. Šabloonid, mis on tehtud omaenda kätega on eelarve ja üsna taskukohane viis anda maniküür veidi rafineeritumalt. Lisaks, nii lihtne protsess, mis võimaldab teil täielikult väljendada olemasolu oma loomingulisi võimeid. Tasub meeles pidada, et luua unikaalse disaini vaja mõningaid oskuste, mis ilmub koos kogemusi. On võimatu teha, kõik on täiesti esimest korda. Nii et peaasi on mitte karta proovida õppida tehnikat uuesti ja uuesti. Varem või hiljem efektse nail-art palun teid! Hotellid Křivsoudov – Hotels.com abiga on lihtne leida sobiv hotell Křivsoudov, võrrelda tubade hindu ja kohe vaadata vabade kohtade olemasolu. Meie veebilehel on imelihtne leida ja broneerida reisiks soodne Křivsoudov hotell. Iga hotell on varustatud kaardiga. Lisaks hotellitubade kirjeldustele ja fotodele oleme lisanud külastajate hinnagud ja pikemad arvustused, kus on juttu hotelli asukohast, ümbruskonna meelelahutusvõimalustest, tubade mugavusest ning majutuse ja teenuste kvaliteedist. Meie kliendiprogrammiga Hotels.com™ Rewards liitudes teenite iga 10 öö eest 1 öö tasuta.			OSCAR-2019
Kas sina kuulud riskirühma? Ehitusel pikemat aega vibratsiooniga kokku puutudes võid tervist tõsiselt kahjustada - Moodne Kodu Uut tööriista ostes vaatad suure tõenäosusega ka selle kirjeldust ja tehnilisi spetsifikatsioone. Kui tegemist juhtub olema arvestatava vibratsiooniteguriga seadmega, on tehniliste näitajate tulbas enamasti ka vibratsioonitase ära märgitud. Mida see tähendab, mis ohtu kujutab liigne vibratsioon ning kuidas seda vältida? Esimene vibratsiooniga kokku puutuv kehaosa on tänu tööriista käepidemele või töödeldavale detailile üldjuhul labakäsi. Sealt kanduvad võnked edasi käsivarde ja sealt edasi ülejäänud kehasse. Labakäe ja käsivarre vibreerimist nimetatakse ka kohtvibratsiooniks, terve keha vibreerimist aga üldvibratsiooniks. Iga vibratsioon ei ole küll tingimata organismile kahjulik, kuid tihe, pikaajaline ja tugev värin võib endaga nii mitmeidki terviseprobleeme kaasa tuua. Viimase ennetamiseks on määratud koht- ja üldvibratsiooni normid. Päevase vibratsioonitaseme mõõtmiseks kasutatakse tähist A(8), mis tähendab keskmist (Average) vibratsiooni 8-tunnise tööpäeva jooksul. Vibratsiooni mõõtühikuks on m/s2 (võngete kogupikkus suhtes ajavahemikuga). Kuna sellel, kas vibreerib vaid käsi või terve keha, on tervise seisukohast suur erinevus, on kummalgi ka omad normid. Kohtvibratsiooni päevaseks piirväärtuseks loetakse 5m/s2 A(8), üldvibratsiooni päevaseks piirväärtuseks aga 1,15 m/s2 A(8). See on piir, millest töötaja ametlikus tööpaigas üle minna ei tohi. Selle järgimine on muide tööandja kohustus. Vibratsioonitõve riskigruppi saab aga märksa madalamate numbritega. Kohtvibratsiooni päevane rakendusväärtus on 2,5 m/s2 A(8), üldvibratsiooni päevane rakendusväärtus aga lausa 0,5 m/s2 A(8). Selleks, et välja arvutada kui kaua ühe või teise tööriistaga järjest töötada saab, tuleb soovitud piirväärtuse ruut (x2) korda kaheksa (ehk 8 tunni jooksul) jagada tööriista vibratsiooniteguri ruuduga (y2). (x2 * 8 / y2) Arvutuskäigu vastus on tundides. Võtame näitena löökpuurtrelli, mille vibratsioonitegur betooni puurimisel on 15 m/s2. Soovime teada saada kui kaua saame eelmainitud tööriistaga betooni puurida enne, kui X vibratsiooni piirväärtuseni jõuame. Vaadeldavaks piiriks võtame kohtvibratsiooni päevase piirväärtuse 5 m/s2. Arvutuskäik oleks seega järgmine: 52 * 8 / 152. Vastus on 0,888…. tundi ehk ligikaudu 53 minutit. Siinkohal ei tohi unustada, et saadud vastus eeldab 53 minutit betoonipuurimist ilma, et sõrm kordagi päästikult lahkuks (või puur lühikeseks jääks), seega reaalne tööaeg on muidugi palju pikem. Samuti tasub tööriistatootjate märgitud vibratsioonitasemeid vaid umbkaudse väärtusena võtta, kuna reaalne number on varieeruv, sõltudes tööriista hooldatusastmest, kasutaja keha asendist, töödeldavast detailist ja veel paljudest muudest erinevatest teguritest. Kohtvibratsioonist tulenevad terviseriskid on üsna sagedased ning mõjutavad paljudes tööstusharudes ja paljudel kutsealadel töötavaid inimesi. Inimesel, kelle käed puutuvad pika aja jooksul korduvalt kokku piirväärtusi ületava käelaba ja käsivarre kaudu leviva vibratsiooniga, võivad tekkida käelaba ja käsivarre kudede kahjustused (kohtvibratsiooni sündroom). Esimeseks sümptomiks on siinjuures surin kätes. Seda eirates lähevad varsti sõrmeotsad ja siis terved sõrmed kahvatuks. Üldvibratsioon avaldab kehas eelkõige mõju raskust kandvatele kehaosadele, tugi- ja lihaselundkonnale. Esimesteks sümptomiteks on sageli selja- (istuva töö puhul) või põlvevalu (seisva töö puhul). Pikemal kokkupuutel muutuvad sellised valud krooniliseks. Lisaks mõjutab üldvibratsioon ka siseorganeid ning organismi siseregulatsiooni, põhjustades kõrgenenud vererõhku, tasakaaluhäireid või isegi maohaavandeid. Lubatust tugevamast vibratsioonitasemest ei tohiks eelmainitud põhjustel keegi kokku puutuda, kuid ka rakendusväärtusest madalamate väärtuste korral võib tekkida kahjustus. Vibratsioon on aga summutatav ning õigeid meetmeid järgides tunduvalt vähendatav. Esimeseks võimaluseks on kasutada vibratsiooni summutavaid rakiseid või -käepidemeid. Heaks illustratiivseks näiteks võib tuua trimmerirakised, mis lisaks raskuse ühtlasemale jaotamisele ka masina vibra summutavad. Ka õigesti valmistatud käepide teeb käte elu lihtsamaks. Seega peaksid professionaalid üldiselt profitööriistadega tööd tegema, kuna viimased on spetsiaalselt igapäevaseks kasutuseks mõeldud ning vibratsiooniteguriga on (oleneb muidugi tootjast) ka arvestatud. Teine hea abivahend käte säästmiseks on vibratsiooni summutavad kindad. Need peavad kandma CE-märgist, mis näitab, et kinnaste vastavust EN ISO 10819:1997 nõuetele on kinnitatud katsetega. Kindad ei vähenda aga kahjuks oluliselt riski sagedustel, mis on madalamad kui 150 Hz (9000 pööret minutis). Seega on enamiku elektrikäsitööriistade puhul vibratsiooni vähendamine vibratsiooni summutavate kinnaste abil väheefektiivne. Kolmandaks töötavad tööriistad väikseima võimaliku vibratsiooniga enamikel juhtudel vaid siis, kui nad on korralikult hooldatud ja töötavad nii, nagu tootja ette on näinud. Kuna korralisel hooldusel on lisaks eelmainitule veel terve müriaad teisigi kasutegureid, on see osa niikuinii kohustuslik. Väga oluline on ka õige tööriista- või detailihaare. Kuna vibratsioon saab edasi kanduda ainult füüsilise kontaktiga, on ka võngete intensiivsus otseses seoses haarde tugevusega. Ideaalis tuleks töödeldavat detaili või tööriista käepidet vaid nii tugevalt hoida, et töö üle vajaminev kontroll saavutada. Käepideme haaramine selliselt, nagu sooviks rusikaga õunamoosi teha, ei ole kuidagi mõistlik — lase masinal töö sinu eest ära teha. Ühest küljest on vibratsioonist tingitud tervisekahjustused tõsine ja Eesti töömaastikul üsna sage asi. Teisest küljest on aga inimese organism üpriski tugev ja vastupidav igasugustele ebaloomulikele välistele mõjudele. Seega, kui juhtud olema hobikasutaja või lihtsalt pühapäevane meistrimees, siis vibratsioonitõbi sind küll kuidagi ähvardada ei tohiks. Kui sinu tööks on aga suure vibratsiooniteguriga tööriistade tihe kasutamine, olgu see tootmisliinil, ehitusel või mõnes töökojas, tasub eelmainitud teemale tähelepanu suunata, õigeid abivahendeid ja töövõtteid kasutada ja sellega enda tervist hoida.			OSCAR-2019
Pesaleidja voldikute ja visiitkaarte aitab trükkida Rakvere linnas asuv Printec. Nii, et kui teil on vaja abi trükkimisega, siis Printec on just see õige koht, keda saab usaldada! Pesaleidja vabatahtlikud ning 310 Pesaleidja hoole all olevat kassi ja koera tänavad oma suuri sõpru Catsleeperist vahvate kratsipesade eest ja Caramira lemmikloomatoitu igakuiselt 150 kg kvaliteettoidu eest! Tänu teile on meie hoolealustel palju mõnusam päris oma kodu oodata! Pesaleidja 241 kassi saadavad nurruvad tervitused ja palavad tänusõnad meie suurele sõbrale Purinale, kes annetas meie nurrikute söögilauale 300 kilo kassikrõbinaid ning 300 pakki kiisueinet. Nurrikud nosivad ja tänavad! Pesaleidja ja Valga varjupaiga kiisud tänavad südamest oma suurt sõpra Zookauplus Pennerit, kes annetas meie karvapallidele 272 kg kasside kvaliteettoitu GO! Natural Cat, väärtuses 2850 eurot! Go! on ühtlasi meie kiisude lemmiktoit, seega on nii kiisude kui ka vabatahtlike tuju eriti hea! Suured tänud! Pesaleidja Tallinna kassitoa kiisud tänavad südamest oma head toetajat Purinat, kes annetas meile 230 pakki kassitoitu! Nüüd on meie karvakeradel pikaks ajaks kõht täis ja meel hea! Njäu! Purina Facebooki lehel võib leida nõuandeid, huvitavaid uudiseid ning suurepäraseid lugusid kassidest ja koertest: https://www.facebook.com/PurinaEesti Pesaleidja kassitoa karvakeradel oli pidupäev! Kassituppa jõudis esimene partii uhiuusi ja imemugavaid kattemadratseid. Nimel otsustas äärmiselt kassisõbralik Hilding Anders Baltic AS varustada enda tootmisjääkidega meie nurrumootorite pesavarusid. Sleepwelli bränd võeti esimesest sekundist ovatsioonidega vastu ning tänu Hildingu suurepärasele toetusele on nüüd meie kassiarmee uni kohe kindlasti kümneid kordi magusam. Kassitoa elanikud saadavad oma sõpradele Hilding Andersis nurruvad aitähhid. Pesaleidjad tänavad Zookauplus Pennerit uhke jõulukingituse eest! Jõululaupäeval saime 35 kasti väga kvaliteetset GO! Natural kassitoitu, mille jagasime Pesaleidja kassitoa ja Valga kodutute loomade varjupaiga kasside vahel vastavalt kasside arvule ära. Suured tänud kõikide Pesaleidja ja Valga varjupaiga kasside nimel, kes saavad nüüd mitu kuud kvaliteetkrõbinaid maiustada! Mjau! Pesaleidja hea toetaja Purina annetas meile kassipoja- ja täiskasvanud kasside toitu kokku 350 kg u 700 euri väärtuses! Suur aitäh ütlevad kõik Pesaleidja kassid ning vabatahtlikud! Pesaleidja kiisu-miisud tänavad kogu südamest Zookauplus Pennerit, kes kinkis meile kuus kastitäit väga kvaliteetset GO! Natural kassitoitu:) Penneri kauplused asuvad Tallinnas Sikupilli keskuses ja Tartus aadressil Võru 65a. Täname peresid, kes võtsid lemmiku meie juurest ning hoiate, armastate ja vastutate looma eest terve tema elu! Täname väga hoiukodude inimesi-loomi, kes hoidsid, ravisid ja sotsialiseerisid hüljatud, kartlikke või haigeid loomi! Täname meie toredaid vabatahtlikke, kes ei pea paljuks oma asjatoimetuste kõrvalt käia abiks meie Kassitoas ja varjupaikades üle Eesti! Suur tänu kõikidele abistajatele ja annetajatele, inimestele ja firmadele, kes on jaganud meie abipalveid ja toetanud Pesaleidja tegevust rahaliselt või annetades tekke, toitu, mänguasju ja muud vajalikku! Aitäh meie hoolealuseid reklaamivatele meediaväljaannetele ja kvaliteetset arstiabi pakkunud loomakliinikutele! Detsember 2012 Täname väga Uuskasutuskeskust! Nemad annavad meile tasuta padjad, tekid, rätikud, mida kulub kassitoas väga palju, seega on see väga suur abi:) http://uuskasutus.ee/ Hea inimene annetas meile oma kiisust üle jäänud transpordipuuri, liivakasti, mänguasjad, pesa, liiva ja toidu! Suured tänud! 20. 12. 2009 Täname Maiklit, tänu kellele Pesaleidjal on toimiv koduleht. Suured tänud, et oled pannud aega ja energiat selle lehe üksjagu vaevalisse valmimisse! 18.12.2009 Tartu Waldorfgümnaasiumi 9.klass viis koos Pesaleidja vabatahtlikuga Valga varjupaiga loomadele süüa, jalutas koertega ja silitas kiisusid. Nende abiga korda ka varjupaigamaja pööning. Suur aitäh tublidele lastele ja nende õpetajale! 05.10.2009 Tartu Piilupesa lasteaed annetas suure hulga vatimadratseid, mis lähevad Valga varjupaiga loomadele pehmeks küljealuseks. Suur aitäh! 04.10.2009 Täname Palivere kooli lapsi ja õpetajaid, eriti õpetaja Eha Sellerit, kes tegid korjanduse meie loomade tarbeks ja annetasid asju ning raha. Aitäh! 23.09.2009 Svead ja Laurit, tänu kellele said Saaremaalt Tallinnasse toimetatud kiisudele vajalikud kratsipuud ja pesad! Aitäh! 15.09.2009 Maikl, kes on teinud meile vapustava uue ja peatselt avalikuks tehtava kodulehe ja leidis võimaluse selle tasuta hoidmiseks. Suured tänud! 19.05.2009 DR Felixi leidjat. Hea inimene leidis Viljandi mnt lähedalt metsast kolmel jalal hüppava punase kiisu. Ta viis kõutsi arsti juurde ja tasus tema raviga seotud kulud ning toetas lisaks ka kiisu toitmist meie hoiukodus! Täname! 20.05.2009 Korteriühistut, kes soovib lahendada kassiprobleemi mõistvalt ja aitab meil oma hoovile kogunenud kasse püüda, leida hoiukodusid, leida annetajaid ja toetab ka ise. Suured tänud! Koos saame leida igale loomale õige lahenduse! 01.06.2009 kõiki hoiukodusid, kes on avanud meile oma kodu uksed ja pühendavad oma aega hüljatud loomade eest hoolitsemisele. Ilma Teie suure panuseta jääksid paljud kassid päästmata. Aitäh! 04.06.2009 kahte vahvat 11 aastast tüdrukut Lasnamäelt, kes annetasid kiisudele toitu, mänguasju, patju ja tekke! Suured tänud ja vahva on näha loomadest hoolivaid lapsi! 14.07.2009 Ilonat, kes annetas toidukausid ja suure koguse rätikuid ja linu loomadele alla panemiseks! 15.07.2009 Heli, kes peale jalutuskäigul tekkinud väikest jutuajamist annetas kotitäie konserve! Suured tänud! 28.05 2009 Annakat ja Nadjat hoiukoduna, kes on avanud oma südame pisikestele kiisupoegadele ja on juba teist pesakonda vapralt lutitamas ja potitamas! Suured tänud ja jõudu! 29.07.2009 OÜ Loomaplaneeti, kes annetas suure koguse toitu! Suured tänud ja kiisudel on nüüd tükk aega kõht täis ja tuju hea! Suured tänud! 30.07.2009 Annetajaid, tänu teile on kõik koju läinud kiisud saanud terveks ravitud, kiibitud, vaktsineeritud ja toidetud! Ilma teieta ei saaks me tänavakiisusid uuele elule aidata! Kõik kiisud ja Pesaleidjad tänavad teid südamest, et olete sellel raskel ajal leidnud võimaluse aidata! Täname! 19.08.2009 Tiina Luuki seoses sellega, et Audentese Spordikool vahetas õpilaskodus välja voodipesu ja pakkus meile suure koguse tekke. Tekid on veidike kulunud, kuid kenasti pestud ja pakitud. Suured tänud märkamast ja annetamast, sest loomakeste heaoluks on ka tähtis neile puhas küljealune saada ja haiguste leviku tõkestamiseks peale määrdumist küljealune välja vahetada. Väikese koguse tekke võtsime endale ja osa läheb Valga Varjupaigale ning ülejäänud on ladustatud ELSi kontorisse ja vajajad võivad sealt neid saada! Nii tore, et mõtlete abivajajatele ja tihti piisabki ka vanast, endale kasutust asjast teistele suure abi osutamiseks. Suured tänud!			OSCAR-2019
16. veebruaril pärast 1. tundi suundusime klassiga ootama bussi nr. 49. Selle bussiga sai Pirita jõeoru maastikukaitsealale, kus asub Tallinna Botaanikaaed. Tallinna Botaanikaaed asutati 1. detsembril, 1961. Ilm oli talviselt päikeseline, kuid külm. Meid võttis vastu rõõmsameelne botaanikaaia töötaja. Edasi suundusime temaga väikesesse kollasesse majakesse, kus meid jaotati kaheks rühmaks, iga rühm sai oma juhendaja. Meie rühmas oli ainult 6 inimest. Õppisime seal viljasid - millised nad on, seemne kesta ja viljakesta. Meie rühma juhendaja rääkis väga põhjalikult ja huvitavalt. Pärast seda täitsime töölehte. Edasi suundusime palmimajja. Panime joped nagisse ning liikusime esimesse taimesaali. Seal olid vihmametsa taimed Ameerikast, Aasiast, Aafrikast. Juhendaja rääkis huvitava fakti, et viigimari ei pruugigi olla mari. Vihmametsa taimed on suured, rohelised ja lopsakad. Seal toas oli ka 2 papagoid ja taimede all sibasid ringi vutid. Sealt samast saalist sai edasi minna vaatama kõrbetaimi Ameerikast ja Aafrikast. Seal oli mitu erinevat liiki kaktuseid. Kõige toredam kaktus oli „ämmatool“. Ta jättis mõnusa tooli kuju. Mõni kaktus tundus väga pehme, aga samas hirmuäratav. Nii mõnelgi tuli tahtmine kaktust silitada. Peale kõrbes käiku hakkas nälg näpistama ja tekkis kohutav janu. Hakkas lõuna. Peale lõunat läksime purskkaevu juurde ja saime kokku uue juhendajaga, kes viis meid lähistroopikamajja. Lähistoopikamajas saab vaadata Hiina ja Jaapani, Vahemeremaade, Austraalia ja Uus-Meremaa ning Lõuna-Aafrika taimi. Korraga sai näha nii palju ja selleks ei pidanudki lennukiga kaugele lendama. Silma jäi mulle nendest kõige rohkem jasmiinidega kaetud paviljon. See oli võrratult kaunis ja jasmiinid lõhnasid magusalt. Peale lähistroopika külastamist liikusime tagasi väikesesse kollasesse majakesse. Nüüd viidi meid teise ruumi, kus toimus loeng taimede paljunemisest. Seal joonistasime käbi ja mõnda muud asja. Pärast loengut pidime täitma teise töölehe, mis oli keerulisem kui esimene. Oli aeg lahkuda. Jätsime töötajatega hüvasti ja läksime igaüks oma kodu poole. Kolmapäeval, 29. veebruaril külastasid 1.a ja 1.b klassi õpilased Niguliste muuseumi, kus osaleti väga populaarseks osutunud haridusprogrammis "Lõvijaht Nigulistes“. Tunni alguses kuulutati välja jaht lõvidele. Õpilastele jagati välja "maakaardid" ehk kiriku põhiplaanid ja õpetati, kuidas saaki oskuslikumalt varitseda ning tõhusamalt rünnata. Kunstiteosed, millelt lõvisid otsiti, on mitusada aastat vanad. Arupidamise käigus selgus, et arvukad lõvid muuseumis kannavad erinevaid tähendusi. Tunni lõpus joonistati lõvisid. Nii ühendati oskuslikult mäng ja kunst. Oleme Eesti Vabariigis viimasel paaril aastakümnel saavutanud palju, kuid on valdkondi, mille üle muret tunda. Olen kindel, et Eesti koolis ja hariduses on palju head, mille üle uhkust tunda, kuid me ei saa mööda vaadata probleemidest, mis vajavad kiiremas korras lahendamist. Vaadates arve, kui palju õpetajate kohti on täitmata nii lasteaedades kui ka koolides, on mureks põhjust enam kui küllaga. Isegi kui minnakse õpetajaks õppima, siis pärast ülikooli lõpetamist tulevad kooli tööle ainult üksikud noored, mida on ilmselgelt vähe. Õpetajad ootavad, et haridus, õpetamine, õppimine ja kool oleks Eestis prioriteet. Leian, et õpetajate töö on riikliku tähtsusega ning seda peab ka riik ükskord mõistma ning vääriliselt hindama hakkama. Arvan, et õpetajate streik on sellele olukorrale ühiskonna tähelepanu juhtimiseks äärmuslik, aga põhjendatud ettevõtmine. Ka Tallinna Kuristiku Gümnaasiumi õpetajad ja töötajad on ülaltoodud põhjustel otsustanud haridustöötajate streigist osa võtta. Seoses õpetajate streigiga 7. märtsist kuni 9. märtsini 2012. aastal koolis õppetööd ei toimu. Palun Teil oma last kooli mitte saata, sest koolimaja uksed on nendel päevadel (7., 8. ja 9. märtsil) suletud. Teisipäeval, 21. veebruaril koguneti saali kuulama-vaatama väikeste näiteringi esitust eesti loitsudest. Etendust aitasid ette valmistada ja läbi viia õpetajad Riina, Esta ja Maie. Vanad eestlased võitlesid loitsude abil loodusjõududega, tänasid rikkaliku põllusaagi eest, kaitsesid perekonda ja ravisid lapsi. Ka tänapäeval on loitsud meie igapäevases tegevuses ja keelekasutuses, kuigi me ei pööra sellele tähelepanu. Oled sa kunagi öelnud „ tont sind võtku!“, „susi sind söögu!“ või valusale kohale peale puhunud sõnadega „harakale haigus, varesele valu … !”? 22. veebruaril toimus klassidevaheline mälumäng teemal Eesti. Oma teadmisi tuli üles näidata nii Eesti ajaloost, geograafiast, bioloogiast, kirjandusest, kunstist, muusikast kui ka spordist. Lisaks olid küsimused kodulinn Tallinna kohta. Võisteldi kolmes vanuseastmes. Käesoleva aasta viktoriin on selleks korraks lõppenud. Täname kõiki osalejaid, aga eriti neid, kes lõpuni vastu pidasid. 5.-6.tund - 8.-9. klassid vaatavad filmi „Detsembrikuumus“, filmi juhatab sisse õp. Liisi Rannast-Kask 2. tund - gümnaasium vaatab aulas filmi „Võitlus sini-must-valge eest“, filmi juhatab sisse õp. Veiko Jõeäär 6. tund - mälumäng arvutiklassis 6.-12. klassi õpilastele. Igast klassist 3-liikmeline võistkond. Klasside võistkonnad registreerida hiljemalt teisipäevaks Kristi Pajuri juures. Õppetöö koos aktustega kestab kuni kella 12.00. Võimalik tutvuda sõjatehnika näitusega aula ees fuajees. 3. ja 4. klassidel on peale videode vaatamist nähtu kohta viktoriin. Võistkonda kuulub 3 õpilast. 3.ab klassi viktoriin toimub õpetaja Külli klassis ja 4.ab klassi viktoriin on õpetaja Tiina klassis. Osalemiseks moodustage 4-liikmelised võistkonnad koos kelguga. Registreerimiseks saatke võistkonnaliikmete nimed aadressile kertu696[ät]hotmail.com. Registreerida saab esmaspäeva õhtuni. Ka algklasside pere nautis talispordipäeva täiel rinnal. Valida oli kolme ala vahel: kelgutamine, suusatamine ja uisutamine. 1.a ja 1.b klass müttasid kelgumäel koolimaja lähedal. Ülejäänud seltskond suundus bussidega juba tuttava Pirita Spordikeskuse mändide alla. Suusk libises hästi ja kõvemad tegijad said omavahel ka aja peale mõõtu võtta. Ka uisuplats täitus rõõmsa saginaga, kõrvuti liuglema mahtusid nii suuremad kui väiksemad. Kelke seekord Piritale kaasa ei võetud, aga see ei takistanud küll kedagi mäest alla laskmast, kui selleks isu tuli. Ilmataat soosis seda sportlikku ettevõtmist igati. Kaks tundi looduses andis kõigile punased põsed, rõõmsa tuju ja koolisöökla soe supp maitses pärast ülihästi. Jaanuari lõpus jätsid 1. klasside õpilased hüvasti aabitsatega. Esimesel koolipäeval kingitud kõige esimene õpik - aabits - on kaanest kaaneni selgeks õpitud. Tähed on selged ja tähestik peas. Kirjutamist peab veel harjutama, sest Koos tuletati meelde rahvatarkusi, vanasõnu, mõistatusi. Ilusate lauludega tänati emasid-isasid ja õpetajaid, kes kooliskäimisel ja õppimisel suurteks abilisteks olnud. Tore oli ka ühiselt laulumänge mängida. Neljapäeval toimus taas meie kooli talvine spordipäev 6.-11. klassidele ja seekord Pirita Spordikeskuses. Velotreki laenutusest renditud suuskadega suunduti Pirita–Kloostrimetsa mändide alla suusatama. Eelnevad talved on õpetanud õpilasi hindama suusatamist ning spordipäevast võttis osa üle 200 õpilase (abituriendid kirjutasid samal ajal oma proovikirjandit). Suusatamise oskus on paranenud ja suusatada oli mõnus, sest ilm oli hea – isegi päike tuli suusatajaid vaatama. Kellele ei jätkunud suuski, võis proovida oma oskusi uisutamises; kelgunõlval oli ülesseatud väike slaalomirada. Tegevust pidi jätkuma kõigile, kes vähegi aktiivne oli. 11. veebruar on Euroopa ühtse hädaabinumbri 112 päev. Euroopa Liidu kõikides riikides saab telefoninumbri 112 kaudu kutsuda õnnetusjuhtumi korral kiiresti pääste-, politsei- ja kiirabi. Küsitlustest on selgunud, et kahjuks ei tea pooled Eesti elanikest, et 112 on üleeuroopaline number, millele helistades saab igal pool ühtmoodi abi kutsuda. Häirekeskus koostöös Tallinna Nurmenuku lasteaiaga kutsus üles kõiki koole ja lasteaedu tegema 6.-11. veebruarini oma õuele lumest või lumele hädaabinumbri 112, et nii lastele kui ka nende vanematele meenutada, millisele numbrile saab hädaabi vajaduse korral helistada kogu Euroopas. Pildid lumest 112 tegemistest pannakse üles Facebooki facebook.com/hairekeskus, kus kõikide osalejate vahel loositakse välja eriauhind. Meie kooli 112 valmis 7.a klassi poiste kehalise kasvatuse tunni ajal koos õpetaja Toivo Susi, kooliõde Katrin Kaev ja sotsiaalpedagoog Annika Nikonovi juhendamisel. Kooliõde rääkis hädaaabi numbrile helistamisest ja tutvustas kõikidele möödujale tähtsat telefoninumbrit. 27. jaanuaril kuni 2. veebruaril toimus nuputamisnädal 1.–5. klassi õpilastele. Nuputamisnädalal tuli lahendada mitmesuguseid mõtlemis- ja loogikaülesandeid ning mängida suurel vahetunnil mõtlemismänge. 19. jaanuaril käisime ekskursioonil Soomes. 6.a klassiga olid kaasas veel ka 7.a, 8.a ja 8.b ning mõned õpetajad ka. Varahommikul kell 7.15 saime kõik kokku Tallinna sadama A–terminalis, kus saime giidilt vajalikud piletid, et suunduda laeva peale. Sõit laevaga kestis kaks ja pool tundi. Selle sisustasime alguses einega rootsilauas ja hiljem mööda laeva ringi uidates. Umbes reisi keskel hakkas laev kõikuma, mõnedel hakkas sellest päris paha.			OSCAR-2019
Eesmärgiks on tutvustada kalmistutel leiduvat arhitektuuripärandit ja hauatähiseid, mis on käsitööoskuse ja kunsti arenguloo osa ning meenutada kalmistutele maetud silmapaistvaid isikuid. Korraldatakse kalmistukultuuri tutvustavaid ekskursioone, seminare, õppepäevi ja heakorratalguid. Eesti Muinsuskaitse Selts pöörab tänavu eriti tähelepanu nendele kalmistutele, mis on meie keeruka lähiajaloo tõttu kas hävinud või unustatud, nende hulgas mitmele vangilaagri- ja sõjaväekalmistule. 2. juunil kell 16 tutvustab kultuuriajaloolane Rober Nerman Ajaloo Instituudis (Tallinn, Rüütli tänav 6) Tallinna kadunud kalmistuid. Ta keskendub Kopli ja Kalamaja kalmistutele, kuid juttu tuleb teistestki hävinud ja ununenud kalmistutest: vangilaagri kalmistu Mustamäel, Loode armee kalmistu Koplis jm. Tallinna Keskkonnaameti juhataja Tõnu Tuppits kõneleb Tallinna linna kavadest seoses kalmistutega. Henry Kuningas Tallinna Kultuuriväärtuste Ametist räägib kellatorni taastamisest Kalamajas. 3. juunil korraldab Eesti Muinsuskaitse Selts väljasõidu Narva, et arutada sealsete linnaisadega Narva ajalooliste kalmistute olukorda. Tutvutakse Siivertsi vanade kalmistutega ja tehakse heakorratööd praeguseks täielikult võsastunud vangilaagri kalmistul, kuhu on maetud mitu Eesti avaliku elu ja kultuuritegelast, kes viibisid Narva koonduslaagris aastail 1945–1955. Hiljuti avaldas Postimees (5.10.) tabeli küberkiusamise levikust Euroopa laste hulgas, kus esikohal troonis Eesti. Uuringust, millel artikkel põhines, selgub, et internetikiusamist on kogenud 14% andmesidevõrgustikku kasutavatest Eesti lastest ning nii internetis kui ka elus on kiusamist tundnud lausa 43%. Meiega peaaegu samal positsioonil on Rumeenia vastavalt 13% ja 41%ga. Need riigid, mis üllatuslikult järgmised kohad esikümnes allutavad, on Taani, Rootsi, Norra, Suurbritannia, Tšehhi, Austria, Prantsusmaa ja Ungari. Kui uurida, millised Euroopa riigid on interneti kasutamises kõige arenenumad, saame tulemuseks, et kümnest kõige «kiuslikumast» riigist viis (Norra, Rootsi, Taani, Eesti ja Suurbritannia) mahuvad ka Euroopa kõige internetiseeritumate riikide hulka. Kõigis neis ulatub interneti kasutajate hulk elanikkonnas üle 75%, Norras lausa 95% (http://www.internetworldstats.com ). Enamasti seostatakse interneti kättesaadavust ka üldise vabaduse ja isegi arenguga. Kui postsovetlike ja seetõttu veel kergelt «inimvaenulike» Eesti ja Rumeenia kiusamisstatistikat saab nende minevikuarmidega vabandada, mis ka järeltulevaid põlvi endiselt mõjutavad, siis mitu ülejäänud esikümnesse mahtuvatest riikidest peaksid oma kaua ja kaugele arenenud humanistliku inimkäsitluse, eduka sotsiaalpoliitika ja kõrge hoolivusega platseeruma pigem kiusajate nimekirja lõppu. Kes oskaks vastata, miks on kõrge elatustasemega ning samal ajal oma hoolivuse, võrdõiguslikkuse ja sallivusega ülejäänud maailmale eeskujuks toodavatel Põhjamaadel levinud varjatud sallimatus ja kiusamine? Kas tõesti need lapsed, keda juba lasteaias õpetatakse naeratama ja rõõmsalt tervitama iga muulast ja teisevärvilist ning kes reipa sammuga marsivad oma vanematega kaasa vikerkaareparaadi kirjus seltskonnas, istuvad hetk hiljem arvutikuvari ette ning asuvad seal tegutsema sootuks teistsuguse mustri järgi? Kas siis lasteaias, kodus, koolis, kirikuski jutlustatud sallivus ja inimesearmastus ei ole isegi nende rahvaste hulgas, kus lausa 80% elanikkonnast kuulub protestantlikusse kirikusse, suutnud hoida ära sallimatust, vihkamist, kiusu ja ülekohut? Viimastel päevadel on meedias palju arutletud netikommentaarides valitseva anonüümse tigeduse üle ning näidetena on toodud juhtumeid, kus kõrgetel ametikohtadel töötavad haritud isikud on anonüümsetes netikommentaarides kaasinimesed üle valanud verbaalse solgiga. Lugupeetud amet ja moraalinormid ei kehti siis, kui keegi ei näe. Kas see tähendab, et sekularism, pluralism, relativism, ateism ja paraku ka humanism on vaid mängukannid kaunil tehismurukamaral, mille all pulbitseb varjatud ja väljaelamata sallimatuse mülgas, mis lõpuks suunatakse teisitimõtlevatele vanameelsetele «nostalgikutele». Sellist varjatud viha elavad sallivuseühiskonna lapsed «teistsuguste» peal välja küberkiusamise kaudu, täiskasvanuks saades laieneb see anonüümsetesse netikommentaaridesse, kus oma muidu naeratava sallivusemaski taha vangistatud tegelik mina välja valatakse. Anonüümseks kommentaariks tullakse korraks «kapist välja», sest vastuvaidlemist välistavat sallivust jutlustav ühiskond ei luba «päris elus» olla aus, oma arvamust ja (sõna)vabadust nautiv kodanik. Kas mitte just selline skisofreeniline olukord ei peitu Põhjamaade küberkiusamiste kõrge arvu taga? Kas sinna mülkasse ei tüürita ka meie ühiskonna- või kirikulaevukest? Selliselt haigelt ühiskonnalaevalt on osa kaasmaalasi asunud lahkuma. Kas mitte seda ei pidanud silmas uut ametiaega alustanud president Toomas Hendrik Ilves, kui ta oma kõnes ütles: «Ma olen väga murelik, kui ma loen ja kuulen, et põhjus lahkumiseks ja mitte naasmiseks on sageli Eestis tajutav sallimatus, hoolimatus ja tigedus. /…/ Asi on ikka meis, meie kultuuris, meie hingehariduses, mille puudus on laastav, aga võib olla ka hukatuslik.» Kui viimasel ajal on püütud teatud ringkondades Eesti sallimatuse lipulaevaks teha just kirikut, siis kahtlen, kas ülisekulaarses ühiskonnas marginaalset rolli mängiv kirik suudab tõesti olla selleks jõuks, mis sunnib inimesi näiteks siit lahkuma. Et justkui kirik on see, kust kõlav vihakõne kajab üle kogu ühiskonna!? Arvan, et sallimatus, hoolimatus ja tigedus, millele viitab president, on hoopis sellesama usuvaba ühiskonna kirikust kaugenemise tulemus. Mida pidas president silmas hingehariduse puuduse all? Tahan uskuda, et usuõpetuse puudumist koolis 20 taasiseseisvusaasta jooksul. President tõdeb, et hingehariduse puudumine võib olla meile lausa hukatuslik. Kui nii, siis on Kiusaja (usu)vabaduse lipu all palju saavutanud. Siiski pole veel hilja, kuniks oskame paluda: «Meie Isa, ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast.» Märtsi esimesel päeval andis Saksamaal Bielefeldis Ummelni kirikus kontserdi organist Johannes Põld. E.E.L.K. emeriitpraosti Toomas Põllu poeg Johannes on Lõuna-Saksamaal teada kui organist, kes sageli tutvustab eesti heliloojate loomingut. Kontserdil Ummelni kirikus kõlas tema esituses kaks Johann Sebastian Bachi teost, aga ka Bachi õpilase Johann Phillip Kirnbergeri fuuga B-duur. Lisaks veel Johann Gottfried Vierlingi ja Felix Mendelssohn-Bartholdy helitööde ettekannetele pakkus huvi mõne aasta eest igavikuteele kutsutud saksa helilooja Heinrich Riethmüller, keda Saksamaal tuntakse kui populaarse raadiosaate «Kähku-kähku» helindajat. Ta on kirjutanud sümfoonilist ja filmimuusikat ning kirikumuusikat. Kontserdil kõlaski tema viimane oreliteos «Canossa». Lisaks kandis Johannes Põld ette ka viis oreliseadet sel aastal Saksa evangeelsetel kirikupäevadel esitusele tulevatest lauludest. Seaded on teinud esitaja. Nagu sageli, kuulub Johannes Põllu kontserdiprogrammi ka eesti heliloojate teoseid. Seekord saab kuulda Louis Homiliuse õpilaste Artur Kapi, Rudolf Tobiase ja Peeter Süda oreliloomingut. Johannes Põld omandas orelimänguoskuse Detmoldi muusikakõrgkoolis, mille lõpetas A-kategooria eksamiga. Ta on muusikadotsent ja kirikumuusikadirektor, töötab Detmoldi Lunastaja kirikus kantori ja organistina. Johannes Põld on pedagoogikaprofessor Peeter Põllu pojapoeg.			OSCAR-2019
LED-lambi kuivatamiseks protseduur küünte maniküür, sealhulgas tekitamine, küünte geel-lakk või šellak, väheneb oluliselt. Materjal mõjul eraldatud led pirnid kiirguse eest täielikult kuivab jooksul kümme või viiskümmend sekundit, siis kuidas kuivatamisel klassikalise UV-lambi see etapp menetlus on kaks kuni kolm minutit. Nii, omades osavus, täielikult teha maniküür geel-lakiga saab pool tundi, siis kui kasutada ultraviolettkiirguse lamp protseduur võib kuluda tund aega. LED-lambid kuivatamine küüned annavad on väikesed seadmed, mis toimub kongeeriv (polümerisatsioon) tekitatud varbaküünte geel-lakk, šellak, samuti alusvara kiht ja viimane katta. Et akrüül-seade ei sobi, kuna oluline osa, mille kaudu toimub polümerisatsioon materjali, on hape, siis nagu geel-lakk kivistub uv-kiirte mõjul teatud laine. Sellise laine suudab anda vaid kvaliteetne lamp, nii et eksperdid soovitavad mitte death odavad tooted ja osta mudel on tunnustatud kaubamärke, kindlasti tutvudes kommentaare nende saitidel. Ebakvaliteetsed seadmed ei suuda anda piisavalt pikkust valguse valgusvihu, et ilmnenud on polümerisatsioon tekitatud küünte katmine, kuigi soojendada ja veidi kuiv šellak võimalik. Nii lakk, ankurdatud kasutades selliseid seadmeid, kaua ei hoitud. Nagu klassikaline uv-seadmed, šellak JÄÄ-lamp kuivatatud tänu uv-kiirguse eest. Kuid samas klassikalised mudelid töötavad läbi luminestsentslambid seadmete uue põlvkonna paigaldatud led-id. Eelisteks on LED-aparaatide eritavad võimaluse mitte ainult kiiresti hakkama kuivatamine tekitatud küüned materjali, vaid ka see, et kiired ei põhjustavad põletamine seen. Kuid tööd lamp tuleb ettevaatlikult, näiteks, kui aluspuuder, mis kantakse küünte on haare parem geel küüne ajal kuivatamine kogemata osutub nahale, tekitab väga valusaid tundeid, ja seda on raske eemaldada (kommentaare, kaks päeva ei tule). Pluss JÄÄ-lambid on vastupidavus (kui tegemist kvalitatiivse seadmes). Samas kui keskmine kehtivusaeg fluorestseeruv seadme toiteallikaks 3 tuhat tundi, LED-lamp on võimeline kestma 50 tuhat tundi, mis on kuus aastat katkematu tööd. Erinevalt UV-lambid, led aja jooksul kiirgab jõudu ei kaota, seega pole karta, et geel-lakk lõpuni ei haarata ja šellak osutub aluspesu. Ei saa tähelepanuta jätta asjaolu, et JÄÄ-seadme töörežiimis kulub oluliselt vähem energiat, kui luminofoorlambid, mis võimaldab säästa suure summa. Samal põhjusel on töö käigus korpus led seade ei kuumene. Veel üks pluss LED-aparaadi kaasa, et led, erinevalt luminestsentslambid, ei sisalda elavhõbedat, seega ohutu keskkonnale ja ei vaja erilist kogumispunkti. Kuid JÄÄ-seadmed on ja miinused. Tänu sellele, et pikkus valgus lained, mis kiirgavad led-laama, erineb laine fluorestsents-seadmed, enamik led suudavad töötada vaid koos nendega erinevaid lakkide, mis on välja töötatud spetsiaalselt selle seadme. Asi on selles, et klassikalised seadmed kiirgavad valgust laiemalt, kui LED-lamp. Seega ajal kuivatamine küünte UV-lambi mis tahes kahjude eest varbaküünte geel-lakk leiab "oma laine", samas kui led on vähem võimsust. Seega enne ostmist šellak, sihtasutus või üleval katta, tuleb veenduda, et tema saab kuivatada all led lambid. Muidu lakk ei saa kuivada. Tõsi, viimasel ajal on tekkinud seadme (näiteks SIMEI Hybrid), mis kombineeritud omadused led-ja fluorestsents-seadmed, mis on võimelised toime mis tahes liiki geel-lakk. Kahju küüned materjal on nad kuivatatud neli korda kiiremini, arvutatakse 80 tuhat tundi tööd. Palju halvem JÄÄ-seadme luminestsents lambid hind: väärt led lamp on kümme korda kallim kui traditsiooniline analoog. Spetsialistid soovitavad osta ainult kvaliteetseid mudelid tuntud kaubamärke, kuna odavad, mille ülesanne on tegeleda halb, ja aega kulutada polümerisatsioon katta, kulub sama palju, mida ja kui kuivatamine UV-lambid, ja juhtub, et šellak ei ole kuivanud. Lamp, mis on mõeldud kuivatamine küüned on erinevad mõõtmed. Nende hulgas on tülikas seade, mis võimaldab kuivatada kohe kahe käega, nii ja rohkem kompaktne mudel. Mõned neist on ette nähtud ainult maniküür, kuid on olemas ka selline mudel, mis võimaldab teha pediküüri. Koduseks kasutamiseks sobib mini-seadmed, erilist tähelepanu ostmisel tuleb pöörata oleva seadme rike lambipirnid, helkurid ja teistele, hõlbustades maniküür kohandused. Seade ise on tavaliselt kujutab endast suletud korpus, mis on ukseava, kätekreem (mõni muu vorm võib olla mini-seade koduseks kasutamiseks). Ostmisel tuleb tähelepanu pöörata siis, et uv-kiirte ajal kuivatamine mitte mingil juhul ei satuks silma. Valides led lampi maniküür, parem eelistada seadmega, milles on märgitud aja loendur ja on olemas funktsioon auto sulgemine. See aitab jälgida aega, annab võimaluse ultraviolettkiirguse toimel, et hoida oma käed selgelt määratud juhiseid aeg, ilma muret mitte kuivama või kuivama. Valides JÄÄ-seadme kuivatamiseks küünte, on vaja pöörata tähelepanu võimsus. Näiteks, mõned müüjad meelitavad ostjaid odavate kaupade müümine seadme võimsus on 2 W. Kui ei pöörata tähelepanu need sätted, raha on visati välja tuul. LED-lambid on kombeks jagada kahte liiki – tavaline ja superbright. Tavaline hulka lamp, mille võimsus on kuni 12 Watt (töö kodus, kommentaare, täiesti sobib mini-seade 6 kuni 9W). Lisaks super hele hulka kuuluvad instrumendid suurema toodangu, eriti populaarne 18 ja 45 Vatti. Pidage meeles: mida tugevam on lamp, seda kiiremini kuivada šellak. Nii et töö salongides on parem osta võimsam seade: see vähendab küünte kuivamisaega ning seetõttu säästab aega ja raha. Ka siis, kui valite seadme, on vaja pöörata tähelepanu helkurite, mis on seadme sees. Peamine on nende saatus – tõhusalt levitada valgust külgmiste paneelid seadme. Kui hästi nad hakkama saama ülesandega, nii kiiremini kõvaks kahju varbaküünte geel-lakk. Enne ostu tuleb veenduda, et teil on kvaliteetseid slr helkurid. Kodu-maniküür sobib mini-seadme. Näiteks on hiina tootja, mudeli nimega "sild", nad maksavad väga odav, aga kommentaare kogunud head. Tehtud on nad kujul telefoni toru, äärtest milles on spetsiaalsed seadmed, mis ei võimalda seadme libisema. Arvutada toote madal võimsus (6 kuni 9W), disain on ette nähtud olemasolu mõni led lambid. Vaatamata madal võimsus, palju selline seade rahul. Kerge, kompaktne, töötab vooluvõrgust, nagu paljud JÄÄ-lamp, mõjub ainult teatud liiki geelid. Küll on juhtumeid, kus ei ole mõjutatud isegi mõeldud LED-lambid laki selliseid kommentaare internetis natuke. Arvestatud "sild" on ainult kolmkümmend sekundit töötada, mille möödumisel lamp kustu. See ei ole alati mugav, kuna geel-lakk täielik polümerisatsiooni võib tekkida vajadus umbes 45 sekundit, kuid ülevaateid on tavaliselt piisavalt: õhukesed kihid lakk mõned tootjad on võimelised kuivada kümme sekundit. Kui aega on ebapiisav, seadet saab sisse lülitada uuesti. Kuna taimer ei paku, kui materjal tuleb kuivatada vähem kui kolmkümmend sekundit, aega vaja avastada ise. Kahju sõrmed šellak sellise seadme saab kuivatada kahel viisil. Esimene on mugavam ja näeb ette esmalt kuivatamine nelja sõrme, siis on eraldi suur. Kui rakendada teist meetodit, saab kuivatada kõik sõrmed, käed korraga, aga ta on natuke keerulisem: varbad koguda "vähe kuhja", aga väga lampi hoida pea teise käega kaal. Ajal polümerisatsiooni, kommentaare, on tunda kerget soojust oma küünte plaat. Ka naised soovitavad, et kaitsta nahka käte kokkupuude uv-kiirte eest: kuigi seade on rohkem kui õrn, kui UV-lamp maniküür, mõnel juhul naha lumikate pärast protseduuri muutub liiga kuiv. Selleks on võimalik osta spetsiaalseid kindaid lõigatud otsad küüned. Kui neid ei leia, naised soovitavad kärpida vana puuvill kadalipp. Et JÄÄ-lambid maniküür teenisid nii kaua kui võimalik, nende eest tuleb korralikult hoolitseda. Pärast iga kasutuskorda tuleb kontrollida, ei põles välja kas seadmes on üks või mitu pirni. Kuigi see ei ole nii tugevalt mõjutab kvaliteeti maniküür, nagu siis, kui kasutate UV-lamp, kuivamise kiirus aeglustub, eriti juhul, kui seadme võimsus on madal ja led pirnid natuke. Ei saa pidevalt hoida seadme ajal sisselülitatud olekus. See võib põhjustada ülekuumenemise, mehhanismi ning rikkuda seadme. Kui korpusel seadme jäid tilgad geel-lakki, need tuleb eemaldada. Kandke külmutatud mass pead õrnalt terava esemega. Kasutada lahusteid või muid kemikaale ei ole soovitav, kuna need võivad kahjustada seadme korpus ja isegi röstitud. Enne ja pärast protseduuri on tingimata töödelda aparaat desinfitseerimisvahendiga. Seda tuleb teha, niisutatud lahuses käsna: pihustama ei saa, kuna vahend võib saada kontakte ja rikkuda neid. Kui aeg polümerisatsiooni ületab antud juhiseid kaks korda, seade tuleb viia teenindusse. See annab märku, et JÄÄ-pirn on katki. Kui seade ajal on sisse lülitatud, väljalaskeaasta raputama ja ilmus lõhn, tuleb see kohe välja lülitada võrgu ja viia remonti. Samuti ei saa kaotage seade paul – JÄÄ-lamp on põrutuskindel omadused ja võib puruneda. Tsink on keskmise reageerimisvõimega sinakashall metall, mis tuhmub niiske õhu käes ja põleb õhus ereda sinakasrohelise leegiga, eraldades tsinkoksiidi suitsu. See reageerib hapete, alkaanide ja teiste mittemetallidega. Liitainena reageerib tsink lahjendatud hapetega, vabastades reageerimise käigus vesiniku. Tsingi levinuim oksüdatsiooniaste on +2. Tsink on kõige enam kasutavatest metallidest neljandal kohal. Kasutatavuse poolest edestavad seda vaid raud, alumiinium ja vask. Tsinki kasutatakse kaitsetoimelise anoodina paatidel ja laevadel, millel kasutatakse katoodilist pihustamist, et vältida korrosiooni. Tsinki kasutatakse tänapäevases oreliehituses tavapäraste plii/tinasulamite asendamiseks, kuna see on tonaalselt pliist/tinast peaaegu eristamatu. Samuti on see praktilisem säästlikkuse seisukohalt ja kergema massiga. Tsinksulfiidi kasutatakse luminestsentsi värvainena kellaosutitel ja muudel esemetel, mis pimedas helendavad. Tsink sisaldub enamikus vitamiinides. Arvatakse, et sellel on antioksüdandi omadused, mis kaitsevad nahka ja lihaseid enneaegse vananemise eest. Sõna tsink päritolu pole teada. Tõenäoliselt kasutas seda nimetust esmakordselt Paracelsus, Šveitsis sündinud sakslasest keemik, kes kasutas sõna Zincum 16. sajandil. See sõna tähendab saksa keeles ilmselt hambasarnast, teravaotsalist või sakilist osa ja kuna tsingi metalli kristallid on okkasarnased, siis näib selle päritolu üsna usaldustäratav. Iidses Indias oli tsingi tootmine väga levinud. Paljud kaevandamiskohad Zawari kaevandustes töötasid isegi 1300–1000 eKr. Tsingisulamid on kasutusel olnud sajandeid. Messingist esemeid aastatest 1400–1000 eKr on leitud Iisraeli aladel ja 87% tsingisisaldusega asju on leitud eelajaloolises Transilvaanias. Sulatamine ja ebapuhta tsingi eraldamine teostati esmakordselt umbes aastal 1200 Indias. Hiinas ei õpitud seda tehnikat tundma kuni 17. sajandini. Läänes tunti ebapuhta tsingi jäänuseid põletusahjudes juba antiikajast, kuid siis peeti seda väärtusetuks kraamiks. Metallurg Andreas Libavius sai 1597. aastal koguse tsinki selle puhtal kujul, mida tollaseni Läänes ei tuntud. Libavius tuvastas selle kui India tina. Seda imporditi korduvalt Idamaadest Euroopasse 17. sajandil ja 18. sajandi esimesel poolel, kuid sellel ajal oli see väga kallis. Idamaade kaupmehed tõid Inglismaale tsinki 1700. aastatel. Arvatakse, et nad tõid kaasa ka tsingi sulatamise saladuse, kuid tõendid selle kohta puuduvad. Tsink leidub austrites, enamikus loomsetes valkudes, ubades, pähklites, mandlites, teraviljas, kõrvitsa ja päevalille seemnetes. Kliinilised uuringud on näidanud, et koos antioksüdantidega võib tsink aeglustada lihaste vanusest tulenevat degeneratsiooni. Tsingi bioloogiliselt aktiivset vorm zinc-thymulin valmistatakse tüümuses, ja seda vajavad tüümuse epiteelirakud ning lümfisüsteemi perifeersed koed. Tsingikaevandusi on terves maailmas ning suurimad tootjad on Hiina, Austraalia ja Peruu. 2005. aastal tootis Hiina peaaegu ühe neljandiku kogu tsingitoodangust. Tsingimaagist puhta metalli saamiseks kasutatakse ekstraktiivset metallurgiat.			OSCAR-2019
Maja välisuks on majaomaniku visiitkaart, peegeldades majaelanike maitse-eelistusi ja ajastule iseloomulikku stiili. Vana välisukse kordategemine on küll paras ettevõtmine, ent korralikult ja ajastutruult taastatud ning viimistletud uks jääb maja kaunistama ja möödujate pilke tõmbama kümneteks, kui mitte sadadeks aastateks. Vana ja esmapilgul lootusetus olukorras olevat ust ei pea tingimata välja vahetama. Enamikku vanadest ustest saab vähese vaeva ja kuluga muuta nägusaks ja kasutuskõlblikuks. Vanade meistrite valitud puit on enamasti olnud kõrge kvaliteediga ja seetõttu on ukse kahjustused sageli vaid pinnapealsed. Kui aga uks on nii lagunenud, et taastamine osutub võimatuks, oleks parem teha uksest täpne koopia. Välisukse iga pikendavad varikatus ja vihmaveesüsteemi olemasolu ja korrashoid. Puitukse suurimad vaenlased on niiskus ja UV-kiirgus, ja kõige kehvemas seisus on tavaliselt maja lõunapoolsed uksed. Niiskusest tekib mädanik, tihtilugu on kõige halvemas olukorras ukse alumine raampuu. Kui varikatust ei ole, siis pritsib trepile või tänavale langev vihmavesi ukse alaosale ja tekitab seal mädaniku. Mädaniku teket soodustab ka sellise koostisega värv, mis ei lase puitu sattunud niiskusel välja kuivada. Kõigepealt tuleb likvideerida mädaniku põhjus ja uurida seejärel, millised osad on niiskusest kõige rohkem kahjustunud ning asendada tõesti ainult need, mis on kõige halvemas olukorras. Vanade uste küljes on tavaliselt alles ka ajastutruud metallmanused. Kui need ei ole säilinud, siis oleks hea leida mõni sama ajastu uks ja võtta puuduvad osad selle küljest või valmistada puuduvate osade asemele sama perioodi manused. Uste metallosi rikub kõige enam rooste, probleemiks on ka kinnituste lõtvumine ja lukkude-linkide väsimine. Korras uks liigub kergelt, sulgub vaikselt, peab sooja ja hoiab müra eemal. Vanad uksed on sageli aga kõike muud, lisaks kulumisele ja pehastumisele ei käi nad ka korralikult kinni. Selle põhjuseks võib olla liiga paks värvikiht, niiskusest tingitud uste väändumine ja paisumine, lahtised ja väsinud hinged ja hoone vajumise tõttu tekkinud uksepiitade nihkumine. Enne parandama asumist tuleks uksele teha üksikasjalik ülevaatus ja ukse lahti võtmisel kõik eri osad nummerdada. Parandamiseks tuleks kasutada sama liiki ja kvaliteediga puitu, see peab olema ka vastava kuivusastmega — välisukse puhul mõni aasta varem langetatud ja välitingimustes aeglaselt kuivanud puit ning siseukse puhul sisetingimustes. Tavaliselt on piitade puhul kõige rohkem kahjustunud alaosa ja lävepakk. Piita parandades tuleb kahjustunud lõik pikisuunaliselt välja saagida ja uuega asendada. Kui piit on väändunud, saab seda sirgeks kiilude abil. Kui ukse ja piida vahel on praod, siis võib ust veidi hööveldada. Kui ukse alaosa käib vastu piita, ent ülaosas on pragu, siis saab ust kergitada näiteks hingetapi ümber asetatud seibi abil. Kui tegu on aga suurema vajumisega, siis tuleks piit lahti võtta ja uuesti paigaldada. Ukse sees olevad peenemad praod saab parandada puidukitiga, suuremad sobivast puust pilbastega, kasutades seejuures niiskuskindlat liimi. Liimi kuivamise järel tuleb parandatud koht tasaseks lihvida. Uue ja vana puidu ühendamisel peab meeles pidama, et mida suurem on liidetav pind, seda tugevam lõpptulemus saadakse. Kui paned tahvelust pärast parandamist uuesti kokku, jälgi hoolega, et tahvlid istuksid kindlalt soontes, ulatumata siiski lõpuni nende põhja, sest nii ei jää ruumi paisumiseks. Kindlasti ei tohi tahvleid raami külge liimida. Kui uks on liiga paksu värvikihi all, siis eemalda ülearune värv kaabitsaga, infrapunalambi või kuumaõhupuhuri abil, jälgi seejuures hoolikalt, et sa ei kahjustaks puidu pinda. Kui uks on paisunud, siis võta uks ettevaatlikult hingedelt maha, höövelda parajaks ja pane oma kohale tagasi. Hööveldama peaks võimalikult niiskel ajal, sest selleks ajaks on puit kõige rohkem paisunud. Kui uks on väändunud ehk “propelleris”, siis võib seda proovida lahendada nii, et saed raami sisse sälgu(d), kuhu lüüakse puust kiilud. Vahel aitab ka ukse aurutamine ning tugeva pressi all sirgeks painutamine. Võimalusel võib väändunud osa parajaks hööveldada või uuega asendada. Hingede lahtivajumise korral keera kruvid tihedalt kinni, asenda roostetanud kruvid uutega. Kui kruvid ei püsi vanades aukudes, siis tuleks need punnida ning kruvid seejärel oma kohale keerata. Kui hingetapid on väändunud, siis eemalda hinged ukse küljest ja painuta need kruustangide vahel sirgeks. Kui aga hingetapp on väsinud ja kulunud ning uks loksub, siis asenda hingetapp uuega. Enne värvima asumist tuleks kindlaks teha, mis tüüpi värviga algselt tegu on. Kui sellega ise hakkama ei saa, tuleks pöörduda spetsialisti poole. Vanad uksed on enamasti olnud kaetud õlivärviga, ent leidub ka lakitud ja õlitatud, tõrvatud ja aadertatud uksi. Üldiselt soovitatakse vanade uste uuesti värvimisel kasutada traditsioonilist linaõlivärvi. Ühtlaselt kulunud linaõlivärvi ei pea ukselt tervenisti eemaldama, kui aga tegu on lateks- või alküüdvärviga, mis on täielikult pragunenud, siis tuleks see kõik maha saada, sest suure tõenäosusega on puit selle all kaua niiske olnud. Olenevalt sellest, mis värvitüübiga on tegu, tuleks valida ka sobiv värvieemaldustehnika. Õlivärvi saab maha kaabitsaga, ent lateks- ja alküüdvärvi eemaldamiseks on parem kasutada lahustipõhist vahendit. Raskestieemaldatava värvi saab maha infrapunalambiga või kuumaõhupuhuriga, viimasega tuleb olla ettevaatlik, kuna siin on oht, et puidu pind söestub. Üldse ei tohiks vana värvi eemaldamisel kasutada liivapritsi, sest see lõhub puidu pinda. Kui vana värv maas, siis tuleb pind lihvida, tolmust puhastada ja kruntida. Värvima asumisel oleks hea säilitada vana värvimuster — nii annad vanale uksele tagasi tema ilusa näol. Radoon on looduslik kiirguse allikas, tekkides uraani radioaktiivsel lagunemisel. Radoon on lõhnata, maitseta ja värvitu radioaktiivne inertgaas. Peamine radooniallikas Eestis on pinnas ning radoon pääseb pinnasest majja ehituse halva kvaliteedi ning hoone vananemisel tekkivate pragude tõttu, samuti on võimalik radooni sattumine majja kraanivee kaudu. Pikaajaline elamine või töötamine kõrge radoonisisaldusega keskkonnas suurendab kopsuvähki haigestumise riski — Eestis põhjustab radoon 100—150 kopsuvähki haigestumise juhtu aastas. Seetõttu on äärmiselt oluline kaitsta ennast radoonist tekkiva ülemäärase kiirguse eest. Eesti on küllaltki radooniohtlik maa. Oht varitseb peamiselt küll Põhja-Eestis, kuid selliseid alasid on ka Lääne-Virumaal ning Tartumaal, kus radooni kõrge sisalduse on suuresti põhjustanud jääajal Skandinaaviast siia kandunud setted. Radooni (Rn-222) mõõtühik on Bq/m3 (bekerelli kuupmeetris), mis näitab radooniaatomi lagunemist ühe sekundi jooksul ühes kuupmeetris. Radooni gaasiline olek võimaldab tal liikuda tekkekohast isegi 40 meetri kaugusele enne lõplikku lagunemist. Eestis kehtestatud piirnormi järgi ei tohi radooni sisaldus koolide ja lasteaedade ruumiõhus ületada 200 Bq/m3. Keskkonnaministeerium tegeleb hetkel määruse eelnõu väljatöötamisega, millega kehtestatakse töö- ja eluruumides radooni piirnormiks 300 Bq/m3. Mujal maailmas kõiguvad normipiirid 150—1000 Bq/m3 vahel. Konkreetse majapidamise radoonisisaldust saab kindlaks teha ainult mõõtes, õige tulemuse saamiseks oleks seda mõttekas teha paari-kolme kuu vältel. Kui oled huvitatud oma kodus radoonitaseme mõõtmisest, saad selle teenuse tellida Keskkonnaameti kiirgusosakonnast. Radooni sisaldus ruumide siseõhus varieerub kõvasti ja sõltub maja asukohast, tüübist ja elanike harjumustest. Et aga viibime siseruumides kaks kolmandikku oma ajast ning radoon satub meie organismi just kopsude kaudu, siis on ülioluline teada, kuidas kõrget radoonisisaldust oma kodus vähendada saab. Radoonisisalduse tõusu eluruumides tekitab ka meie pikk talv ja kütteperiood. Et kütteperioodil on aknad-uksed tihedalt kinni, siis ruumide ventileerimisel ja ahju kütmisel tõmmatakse siseruumi suhteliselt rohkem majaalust õhku, mis on kontaktis pinnasega. Ja lisaks takistab talvel külmunud pinnas hoone ümber radooni väljapääsu atmosfääri. Kõige suurem ongi radoonisisaldus majas just talvisel ajal. Tuuluta tube võimalikult tihti. Nii vahetub radoonirikas õhk kiiremini ning selle mõju on väiksem. Tuuluta ka ruume, kus tihti ei viibita (näiteks kelder), et radoon ei saaks sinna kontsentreeruda. Hoia toad ja muud ruumid tolmust ning suitsu- ja tahmaosakestest vabad, sest radooni tütarproduktid kleepuvad seinte ja kardinate külge ning satuvad õhu kaudu inimeste hingamisteedesse. Vaata üle põranda konstruktsioon. Sulge kõik nähtavad augud ja praod, näiteks maja alt tulevate torude või juhtmete ümbrused. Radoon pääseb majja seina ja põranda vaheliste pragude kaudu. Ohtlikud võivad olla vihmavee kollektorid garaažides ja abiruumides, kui seal viibitakse tihti või on sellised ruumid ühendatud elu- või töökoha ruumidega. Hermeetiliseks tuleks muuta ka pistikupesad ning muud avaused seintes, sest radoon võib maapinnast liikuda poorsesse seinamaterjali. Kui radoonisisaldus on üle kahe korra kõrgem soovitatavast tasemest — 200 Bq/m3 koolides-lasteaedades või 300 Bq/m3 väljatöötamisel oleva määruse järgi eluruumides —, ei pruugi sellistest meetoditest piisavat kasu olla. Valesti parandatud ja korrastatud hoones võib radoonisisaldus ka tõusta. Näiteks pole põrand täielikult hermeetiliseks muudetud, küll aga paigaldatakse tugevad seinakatted ning pakettaknad. Sellisel juhul pääseb radoon endiselt majja, kuid selle väljumine on keerulisem kui enne, kuna loomulik ventilatsioon ei tööta efektiivselt. Paigalda uus ning tihe põrandakate. Kõige parem on aga paigaldada täiesti uus põrand. Võimalusel raja hoone alla radooni kogumise torud või võimalda välisõhu juurdepääs hoone alla. Paigalda ventilatsioonisüsteem, mis tekitab hoonesse väikese ülerõhu. Lisaks sellele, et õhk vahetub kiiremini, tekitab väike ülerõhk ka olukorra, kus radoon ei saa nii intensiivselt hoonesse tungida. Ülerõhu tekitamisel peab olema kindasti ventilatsioonisüsteem, mis üheltpoolt puhub õhku sisse, ent samas imeb teistest ruumidest õhu välja. Muidu võib ülerõhk põhjustada seinte hallitust. Enne kõrge radoonisisaldusega hoone renoveerimist on mõttekas konsulteerida asjatundjatega, et töödest oleks võimalikult suur kasu ega tekiks vastupidist olukorda, kus sisekliima hoopis halveneb.			OSCAR-2019
Rõõmu valmistab see,et sõjategevusega seonduvad esemed saavad tulevikus olema arheoloogilised leiud. Nii,et padrunihülsid ja mürsukillud on tulevikus väärt kraam.Saab leiutasu. MK-l on kõik õigused ja kohustused tõlgendatavad. Arheoloogiateaduskonnas on lausa selline kursus kui "tõlgendamine". Kas mäletate, kuidas üks "arhjoolog" räuskas, et nad võivad ka roostes PEPSICOLA korgi kultuuriväärtuseks kuulutada ja väänata, murda ja muud segast. OK, ta taastus siis koledast keretäiest, mille temale vennasrahva esindajad liigse natsikäitumise eest ladusid ja oli lootus, et ta tõesti enam-vähem taastub. Tuttavaid inimesi küll tunneb küll juba ammu ära, kuid karta on, et ega ta ei taastu ikka küll- seda näitab tema jutt ja käitumine, pidev paaniline hirm, kartlikud pilgud selja taha jms. Ega suurt midagi ei muutu. Ei tohi ainult ,seda arheoloogilist leidu otsida. Päris ära nad detektori omamist ja kasutamist keelata ei saa. Ja,kui saavadki siis midagi erilist ei juhtu.Ei jää selle pärast maakera seisma ega ordumeistrid kontekstist välja rebimata. Terve aasta veel aega ka.Selle aja jooksul saab kõik kiriku aiad üles kaevata. Üha enam saab minule selgeks, et Eesti praktilised kõik ametkonnad, inspektsioonid jms antvärgindus on täidetud üsna piiratud, ahnete ja tagajärgedele mittemõtlevate indiviididega, kui mitte öelda, et sotsiopaatse käitumisega seltskonnaga. Korruptiivsuse, ametivõimuga kauplemise, rahva suhtes täieliku ükskõiksuse, demagoogia, valelikkuse jms osas oleme mitte Euroopas, aga arvatavasti lausa maailmas viiendal kohal... Pmt võiks kolmekutsikavapile lisada ka kirja, nagu oli NSVL ajal, siis oli "Kõigi maade proletaarlased ühinege!" Asjad on riigis nii hullud, et minu arvates muuta või parandada midagi enam ei saa ja tuleb alustada kolmas kord otsast peale. Lugesin diagonaalis seda üllitist sh ka seletuskirja. Tõmbas juba suht alguses ikka suu muigele, millisel kujul teatud grupeering on oma märjad soovunelmad paberile sirgeldanud aga paraku vasturääkivustega erinevates paragrahvides. Samas on eelnõus kirjas üks aga seletuskirjas sama paragrahvi all hoopis teine mõiste jne. Tegelikult ootan õhinaga, et sellisel kujul see soperdis ka seaduseks saab, et rõõmuga jälgida, kuidas juba esimese kohtulahendiga kohtunik selle sama "seadusega" selle riigimaffia vastu seina lööb. Ärge mehed siin väga plõksige.Hakkavad viha pidama. Mina võin ja mõned ilmselt veel.Seda põhjusel,et meie teame asju.Ja ausalt öeldes,ega kaotada pole ka nagu midagi. Aga muidu võivad tõesti viha pidama hakata.Vaat,kui ei võta koolitusele ka.Mind ei võeta,ses üks koolitaja on öelnud,et kui mina tulen siis tema koolitama ei tule. Ega ma tegelikult ei läheks ka. Rohkem vehin detektoriga Lätis ja Põhja Soomes ringi.Siin vahest ka aga nii vähe,et koolitus ei tasu ära. Seda enam,et ma sealt midagi ei kuule mida ma ei tea. Ja üpriski rumala jutu eest maksta pole mõtet. Võtku siin vastu milline seadus tahes. Võivad detektori keelustada,kui tahavad. Kasutada saab seda ju ikka,kui tahtmist on. Ma palusin seda seadust vaadata tuttaval riigikohtunikul. Ma parem tema kommentaari siin kirjeldama ei hakka. Kui poolgi sellest soperdisest vastu võetakse kaotatakse ka siis kohtus haledalt. Aga las võtavad pealegi.Lähebki asi veel segasemaks,kui see juba on.Aga kindlasti lükatakse nüüd koolitused käima,sest raha on vaja ,ning alati leidub kohtlasemat rahvast,kes oma raha neile annavad. Edu siis! No näed siis. Ka mind ei võetud koolitusele, kuna julgesin viisakalt küsida, mida ma selle 150 euro eest õieti saan!? Ja oli lausa piinlik selle üliharitud spetsialisti minu olemuse iseloomustamise sõnavara eest. No aga täiesti õieti küsisid.Teenuse osutaja kohustus ongi tarbijale kõike osutatava teenuse kohta selgitada. Ilmselt ei saadud selgitamisega hakkama,kuna müüakse lihtsalt õhku. Ja ma väga loodan,et sa ei kaotanud selle koolitusega midagi. Kõik õige, aga kui selle lihtsa küsimuse peale öeldakse, et mul olevat väärastunud maailmavaade, nihkes väärtushinnangud ja teid ma koolitusel näha ei taha, siis naersin kodus kõhutäie, võtsin masina ning läksin põllule, hea päev oli ja hea põld oli, kahjuks ei tulnud nagaani, ega kabuuri! Nende ametnike jaoks,kes tänasel päeval karjuvad : "Käed eemale muinaspärandist" eksisteerib kaks arvamust.Üks on õige ja teine vale. See esimene on nende oma. Kipuvad teised olema ülbed,isekad ja paranoilised.Kohati saamatud ka. Iga MK poolse rikkumise, rikkumiskahtluse, nende "usaldusisikute" sigaduste jms puhul kaebus Raiele ja kui see ei lõppe karistamisega, siis avaldus politseile, kui need keelduvad, siis ringkonnaproksi jne. Esimeseks võiks küsida, et miks nad oma röövlisalku protekteerivad, neid oma naljalubadega varustavad ja aruandeid ei nõua. KÕIK eranditult liputasid MK lubadega muide, maaomaniku luba polnud ja kaevasid kas orast, külvi või lausa rapsitaimi üles. Mitte ei hakka, vaid juba ammu peavad sellist viha, et üle Eesti on hammaste krigin kuulda! Vaatama peavad nad aga ise peeglisse... Oleksin ka ise äärepealt koolitusele raha luftitanud aga üks tuttav maaomanik, aus ja kohusetundlik mees, sai viimasel hetkel hõlmast kinni ja rääkis oma loo enda maalt leitud esemetest ja sellest, kuidas asjapulgad vaat et aadrit hakkasid selle eest laskma. Ja isu pinki nühkida kadus. Et siis tölplased arvavad, et kodanikule saab peale panna kohustuse teavitada riiki oma mõtetest ning kavatsustest. Mitte sündmustest ja tegudest vaid just ja ainult mõtetest. Muud ju teatamise hetkel pole, eksole, ainult mingi mõte. Ja hiljem tuleb sellekohane aruanne esitada, oma mõtte kohta. Näiteks tuleb teatada, et kavatsen kuhugi minna. Kell kuus. Kas ka lähen, ei ole ju teada, see oleneb paljuski mitmetest teguritest nagu kasvõi ilmaolud, perekondlikud põhjused või muud juhuslikud asjaolud. Laiskus kasvõi. No ei viitsi noh. Kui juba teatasid, et on mõte, siis esita pärast ka aruanne, sest kus kuradi persest tölplane muidu teada saab, et sa ei viitsinud seekord. Ja ka järgmine kord ei viitsinud, ja ülejärgmine ka mitte. Tölplane ei tea ju sittagi ja aru ei saa ka enne, kui aruandest ei loe, et mitte midagi ei toimunud. Mitu korda järjest ja mitme aruande kohaselt ei toimunud. Ilma aruandeta aga enam ei saa, seadus ei võimalda, sest sa ju ometigi teatasid et oli mõte minna. Kell kuus. Ja karistada saad kah, näiteks ei pikendata su kuradi luba. Nii et, sõbrad, edaspidi soovitakse meilt aruandeid sündmuste kohta, mida ei ole kunagi olnud. Kui ei esita, saad karistada. Iga kord kui kodust väljun, saadan neile meili, et ma nüüd kavatsen minna, kuhu ei tea, võib olla sinna, aga kui sinna ei lähe, siis lähen tänna, aga muidu saadan kohe aegsasti perse.			OSCAR-2019
Tundub,et demineerijad ja politseinikud peavad ka selle uue seaduse alusel koolitusele minema? Kes maksab? Ja ,kes on pädev neid koolitama??? Kui ikka läheb inimene kusagile, siis teatagu, eriti kui juhtumisi labidas kaasas- kasvõi õngeusside kaevamiseks. Ja need meeletud põllud, kus traktorid ja muud rauast masinad konteksti aastast aastasse rikuvad. Mul on mure, väga suur mure isamaa kultuuripärandi ja selle permanentse hävitamise pärast! Ja sisetunne ütleb, et nii ei saa see enam edasi kesta. Õnneks läheb Linnahall remonti ja peale selle lõppemist on korralik auditoorium- seni võib kuidagimoodi Saku Suurhalli, kinode ja suuremate rahvamajadega ka ehk hakkama saada. Rahvast võiks vedada kohale punalintide ja vanikutega kaunistatud veoautodega, sest busse ei jätku, loosungid "KÄED EEMALE MUINASPÄRANDIST", plakatid Siim Raie, Nele, Mauri, Arnoltsi piltidega koos kuldtähtedega kirjaga "MEIE UHKUS, AU JA SÜDAMETUNNISTUS- NAD ELAGU!" Kujutlege pilti- Saku Suurhall inimesi tuubil täis, isegi seista pole enam kusagil, ilusates kostüümides ja ülikondades Nele, Arnolts ja muu "akadeemiline" kooslus, kõrimikrofonid, laserkaardikepid, plasmaekraanid, ühislaulud ja marsid! Missugune ilu, ühtekuuluvus ja üksmeel- rahvas on püsti, aplodeerib, vastavalt esinejate poolreligioossetele tõekspidamistele skandeeritakse "Slaava"" "Siighail", "YPA!, "Auummm!" Nii saab rahvas haritud, moodustatakse eriosakond, kuhu võetakse tööle sadu ametnikke, kes ööpäevaringselt võtavad vastu teateid, kui kodanik "läheb" kusagile- see parandab oluliselt ka statistilist tööhõivet ja saame Jewrojuudalt kiita! Raha ei peakski palju küsima- nt 500 koolituste eest + transport, iga teate eest 10 eurtsi, mis tuleks üle kanda eraõiguslikele äriühingutele nagu Leebe Mustikas, KarvaneMM, M & Muinas jms, mis viivad läbi koolitusi ja on FIE-dena ka "lähemise ja tulemise" registreerijad- no nagu täiturid vms, no nagu täitanud kohtuvad täiturrid või miskit sarnast. Mõelge nüüd ise, kui palju saaks armas riik sellest käibemaksu näol kasumit! Igal päeval "läheb" kodust nt veerand miljonit inimest- see teeb siis 10 x 250 000, mis on juba päevas käibekana 550 000, ehk aastas 200 miljonit! Lisaks koolitused, 500 per nina, pool milli tuleb koheselt kiirkorras koolitada ja see on käibekana kohe 55 miljonit! See on isamaale kasulik! Veerand miljardit kui maast leitud! Selle eest saaks jälle uue ERM või mistahes rahapesumasina ehitada! Muidugi, MK -sse töölesaamine saab võimalikuks vaid eriti privilegeeritutele, sest sellest saab kogu Euroopa, kui mitte kogu maailma kõrgeimate palganumbritega asutus, mis võib nt hakata veel koolitatavatele koolituseks intressiga raha välja laenama, muutudes lisaks suureks finantsettevõtteks! Jaroslav Hašeki tegelaskuju vabatahtlik Marek töötas kord loodusajakirja Svět Zvířat toimetajana. Tema jutustus ajakirja toimetamisest põhineb Hašeki enda vastavatel kogemustel. Mäletatavasti lasi Marek fantaasial vabalt lennata, tutvustades loodushuvilistele senitundmatuid zooloogilisi avastusi, nagu väävelkõhuline vaal, ärrituv kitskass, söödav härg, täispuhutud hüppaja jne. Kindlasti on paljudel midagi öelda, aga ju meeldib näpp suus vaadata ja oodata, kuni teile taha keerama hakatakse? Ja lõpeb see sellega, et kui mingi protest ka tuleb, siis ütlevad julled, et mingu me perse, sest opositsioonis on paar kurja ja kiimast vanainimest, kes elus kindlasti pettunud, köhivad ka ja peast soojad on ikka kindlasti. 700 aastat anti mõisa tallis igal pühapäeval peksa.Sa oma naiivsuses arvad,et see geenidest nii ruttu välja läheb? Inimesed kardavad ju. Muinsuste kaitsjad ka loevad. Peksa said need, kes käituda ei osanud- tänapäeval on selleks see "Ühiskondlikult kasulik töö", kus Eesti Töötukassa poolt mõnitatavad korralikud inimesed satuvad "Tööklubisse", kus neile hakatakse tööharjumust õpetama. Nt neile, kel on olnud viimase 30 aasta jooksul 3 töökohta, A 10 aastat... A mõisatall oli OK, kes palju noris, see sai kohe peksa ja asi korras, mitte ei pandud naabrimeest mitte millegi eest karistuseks konisid ja sitta kogu linna silme all korjama. Argus on eestlase rahvuslik eripära ja välja kujunenud just viimase 150-ne aasta jooksul, kui talusid päriseks osteti. Kadedad käisid nii palju kaebamas, et tekkis pidev hirm ja salatsemine. 1905 sai ka hästi kaevata, paljud läksid vangilaagritesse javeel rohkem said korralikult nuuti- mõni nii, et võttis kätte ja kooles ära- kaebajatel muidugi suud kõrvuni. 1940 ja peale 1944 oli lausa lust, sai kulakuid kohe terve nende suguseltsiga koos kinni panna ja ise nende vara minema vedada. Siis keegi kaebas äravedaja peale jne... Siis käisid ka metsavennad röövimas ja eks nii araks saadigi. Üks kaebas metsavendade peale ja teine nende peale, kes olid elu valinid ja metsast tulnud röövlitele süüa andnud. Muidu oleks ju maha löödud, söönuks oleks mehed nii ehk teisiti saanud. Nüüd on pidevalt julgalõikaja katki ja kaka püksis hirmust, et peremees välja lennutab ja liisingud maksmata jäävad- tuleb pugeda ja teiste peale koputada. Muidu võetakse miskit käest ära ja saab "ühiskondliku hukkamõistu" lisaks. Ma meelsasti selle mõisatalli jätaks nüüd küll mängust välja- just geneetilise pugejalikkuse ja hirmu osas. Tänapäeval küll pekstakse- nüüd on kõik orjad. Ja lasevadki end peksta- siis lähevad nurka nohisema ja vaatama, kas kellegi peale koputada saab, keegi ju peab veel suurema sita kaela saama! Ja proksi töövõit missugune! Balti jaama taga jagavad diilerid tittedele "esimene süst tasuta", ei juhtu nendega mitte sittagi, aga viie nõgese pärast täiskasvanud inimestele nuga pähe! Noojahh- esimesel puhul jõuavad nõela otsa pandute meilt varastatud rahad küllap kõrge laega kabinetti- teisel juhul raisad kasvatasid ise ja raha ei jõua sinna kabinetti- vaja karmilt karistada! Ma olen näinud 13 aastast tüdrukut, kes oli eluks ajaks sassis ja nägi välja kui oleks kättpidi SINGER-i masina alla jäänud- nii süstijälgi täis. Arvatavasti on ta ammu surnud- ta oli juba siis poolsurnud. Ja muud ka, üledoosilaipade sündmuskoha vaatluse protokolle olen dikteerinud öökivatele ja luksuvatele "korrakaitsjatele" ikka kordi ja kordi, aga vot nõgesest maha surnud tegelasi ma näinud pole. Ju siis hero- ja hiinlaserahad õigesse kohta jõuavad ja narkokurjategijate statistikatühimikku aitavad koputajad täita, need, kes pensionäride järel nuhivad. Ma lisaksin siia veel sellise tõsiasja. Kui eestlane näeb, et naaber saab peksa, siis ta parastab ja tal lahe olla kohe. Siis tullakse teda peksma ja just peksa saanud naaber on jälle selle üle rõõmus. Siis pekstakse jälle naabrimeest ja teine vaatab ühe silmaga, sest teine on kinni löödud ja tal on tore ikka olla. Siis kord jälle tema käes jne... Lakub sakslase tagapalgeid ja laulab "eestlane olen ja eestlaseks jään, kui mind eestlaseks loodi..." Õige ta ju on. Ise õnneks ei ole eestlane,kuigi kodakondsus on. Aga kõige taga on ka hirm. Näe inimesed ei julge enam üritust ka teha. See uus seaduse üllitis on üsnagi huvitav. Ja veelgi huvitavam,kui see sellisel kujul vastu võetakse.Ja vastu see võetakse,sest lollidemaal juhtub kõike.Ja mida sa ikka 100 aastaselt raugalt ootad,mille nimi on EV ? Tuttav Riigikohtunik arvas küll,et see lihtsalt ei saa sellisel kujul läbi minna,aga siin on kõik võimalik. Küsin teise kohtuniku käest ka. Ma vaatasin ka ,et foorumis on peagu 500 kasutajat aga keegi miskit ei julge öelda, arutleda ja ideid välja käia.Eks nad on harjunud vist sellise mõttelaadiga, et ÄKKI keegi teine . Tüüpiline kodaniku mõttelaad-las võtavad selle seaduseelnõu vastu,lasen pea norgu ja luban endale kasvõi ilma vaseliinita taha keerata. Vabandust, vales kohas ja ka mitte päris anekdoot, aga... Õnnestub kord ühel maamehel nõuka ajal läände putkata. Tuleb nüüd tagasi, vanale sõbrale külla ja küsib, mis teisiti on? Nagu sa mäletad, kolhoosi ajal panid partorg ja esimees kõiki keda heaks arvasid. Nüüd on neil teised ametinimetused. Ahah, aga rahvas! Kuidas ma nüüd ütlen, rahvas on nagu loomad laudas! Õnneks on teisi nädalapäevi ka ning vanasõnagi ütleb “Iga päev ei ole pühapäev” aga noh hirmus on ikka. No ,miks ta siis hirmus ei ole? Kui selle seaduse ikka täies mahus vastu võtavad siis ma ei julge enam selle maa peale isegi astuda.Äkki astun valesti. Kasutajate kohta siin foorumis võib arvata,et mingi osa on muinsuste kaitsjad,siis veel nende kitsed,lapsed,muidu uudistajad ja tõsisemad tegijad muidugi ka.Enamus hoiab madalat profiili.Ja vait peavad olema lubadega mehed. Need saavad laiade lõugade eest kohe kanni. Aga ise enda kinni makstud privileeg. Ma ei saa siiani aru inimestest,kes õhku ostavad. Ja ei keela see uus seadus ka asjaga edasi tegelemast.Las tõmblevad.Palju kära ei millestki. Eks varsti koolitus tuleb. Las teevad oma käkerdise valmis, hiljem on võimalus kõigil mürsukillu eest leiuautasu küsida, ette teavitage ka juba jaanuaris kuhu jaanipäeval minek on, laduge A-4 paksult katastrinubreid täis ja korras... mis hirmud veel olid? Seoses hiljutiste sündmuste, ajupestud inimeste, kodanike suhtes riigipoolsete igasuguste kohustuste täitmata jätmise jms põhjendusega Mind kuulutas see riik eile lindpriiks muide- riigiproksi otsusega nimelt olen mina õigusteta isik, kuid kodanikuna on mul vastavalt seadustele riigi ees mingid abstraktsed kohustused. Riigil minu suhtes mitte- seega on kodakondsusest lahtiütlemine igati põhjendatud. Kuna minu käest on viimaste aastate jooksul käinud läbi niivõrd koledaid keisse, nt milledes 10-neaastasele peksasaanud lapsele uurija teatab, et ta oli ju üksi kui peksti, tema tervisetõendud ei loe ja üleüldse- miks ta väidab, et teda peksti- tõendeid ju ei ole! Klobijad ju ütlesud, et nad ei teinud! Sinikad? Ah see suur nt? 8,5 cm- äkki ikka said mujal? LAPSELE sellist paska ajada! Peksjad ähvardasid, et nüüd saab topelt ja seda kohe, kui see "politsei asi" läbi on. Vanemad võtsid lapse sellest koolist ära... Varga käest küsitakse uurimisasutuse poolt, et kas ta tegi ja varas teatab, et "ei teinud"- kannatanule vastatakse, et menetlust ei algatata üldse, kuna varas ju ütles, et ei teinud ja pärl on siin: : „Sellise piirangu seadmine kriminaalmenetluse alustamisele kujutab endast olulist õiguslikku garantiid isiku põhiõiguste kaitsel, sest põhjendamatu kohtueelse uurimisega võidakse riivata nende isikute õigusi, kelle suhtes uurimine läbi viiakse. Samuti väldib sellise piirangu seadmine kriminaalmenetluslike vahendite alusetult kasutamist.“ Ja vot sellepärast ei alustatagi!? No riivab raskelt päti huve nimelt- selle autor on PPA Lääne preff. “Samas ei saa eitada, et ka juba ainuüksi kriminaalmenetluse alustamisega võidakse ühiskonnas valitsevate hoiakute tõttu isikuid stigmatiseerida. Seetõttu tuleb taunida kriminaalmenetluse alustamist olukorras, mil puudub üldse kuriteokahtlus või see on pelgalt teoreetiline.“ Et siin mehed sõna ei võta uue seaduseelnõu valguses ei tähenda, et kardavad. Paljud ehk ei ole õigusloomega kokku puutunud ja ka seaduse lugemine nõuab teadmisi. Ise üritan sellest üllitisest mingit sotti saada aga tundub ikka täielik pudru ja kapsad! Küll viidatakse seletuskirjas, et eeskuju on võetud tuginedes arenenud riikide analoogsetele seadustele, aga tundub, et siiski hoopis Venemaa seadusest, milline on juba allavett lastud. Venelastel, nagu MKS eelnõus, on samuti arheoloogilise leiu piiriks "vanem kui 100 aastat" (nt inglastel 300 a). Viimase valguses oleks muidugi huvitav kogeda, kui MK esindaja tõmbab istumise alt 100+ a vana tooli ära ja teatab uhkusest kummis rinnaga, et rekvireerib eseme "§ 21. Arheoloogiline leid (4) Arheoloogiline leid kuulub riigile, sõltumata sellest, kelle kinnisasjast see leiti või kelle valduses see on. Arheoloogilist leidu ei saa heauskselt omandada." alusel. Pigem on vast mõistlik mitte väga siin keskkonnas neile läbi arutelude kitsaskohti ette näidata - las madistavad ise, kui ei taha adekvaatsete detektoristidega laua taga istudes jõuda teemakohase adekvaatse konsensuseni. Eriti siis, kui poolearuline on hirmunud, et ta tembud avalikuks saavad ja kogu pood kinni pannakse. Tegelikult ja- nad kirjutavad ju alalõpmata lehes ja väidavad teles- raadios "Kõik on pederastid!" ja müüvad vihikulehti millele on kirjutatud "xxxx ei ole pederast.". Ega neid kitsaskohti siin tõesti lahata pole mõistlik.Mulle isiklikult sobiks väga,kui see üllitis võimalikult vigaselt vastu võetakse. Julgeksin väita, et mõningad seaduseparanduse sätted ei ole siiski maha kirjutatud mitte vene seadusandlusest, nagu mõned siin pahatahtlikult väita püüavad, vaid hoopis eesrindlikumast lääne üllitisest, milleks on lugupeetud ja austatud kirjanik George Orwelli "Loomade Farm". Sellisel kultuurilisel foonil ei saa- ja ei tekigi mingisugust kahtlust meie muinsuskaitsjate väidetavas rumaluses või koguni arengupeetuses, nagu siin ikka aeg ajalt kombeks väita on. Lõpetage sellesisuline laim ja sitasõda, kui saate, sest kultuuriliselt nii kõrgetasemelise teose ellu rakendamisele ei tohiks küll mingisuguseid takistusi seada. Muidugi oleme me nõus oma mõtetest ning kavatsustest riiki teavitama kasvõi aasta varem ja ka aruanded võime juba ette esitada, see ei ole nii paganama raske nagu mõned viripillid seda siin kujutada püüavad. Isegi kaks aastat enne tegutsema asumist on ka veel päris mõistlik oma täna plaanitava tegevuse kohta tulemusi kajastav aruanne väljastada. Ma teen ettepaneku, et otsivahendiga otsimise seadus peaks olema ka kooskõlas töö- ja puhkeaja seadusega, lubamatu on ju terve päev ilma kindlaks määratud puhkeajata kultuuriväärtusi taga ajada. Otsivahendi kasutamine järjest üle 50 minuti peaks olema reguleeritud nii, et sellele järgneks 10 minutit puhkeaega ja iga 4tunni kohta vähemalt 30 min puhkust. Väsinud ja vaevatud olekus ei pruugi ära tunda ühtegi väärtust, pealegi Eesti ei vaja väsinud inimesi. Ma teen ettepaneku,et tuleb kehtestada tunni hind. Siis võiks veel kilomeetri hind ka olla. Ja labidad peaksid olema taadeldud. Otstarbekas oleks mõõtühikuna kasutusele võtta ruutliiter, selles kajastuks siis ruutmeetrilt leitud muinas liitrises purgis. Kultuurilises mõttes oleks see lähedane Eesti iseseisvumisaja kaunimale kunstiteosele. Nii on! Nii üks kui teine on kaunid, Orwelli poole ma kalduks siiski mu poolehoid rohkem, kuid juhtivate spetsialistide arvamuste osas pean vist hoidma Toomiku poole- muidu võin osutuda nimede "kremli puudel" või "putinoid" laureaadiks, kuna ilmselgelt kaasaja kunsti vastu olles, olen ka kogu isamaa ilu vastu- seega Toomik on ikka parem kui Orwell. Aga ma tean, missugune plakat on olnud viimase aastakümne kõige prohvetlikum! Eriti hästi tean ma seda seetõttu, et selle tegin ma ise enne ühtesid valimisi, ca 8 aastat tagasi. PHOTOSHOP-iga! Enne seda oli prohvetlikeim plakat Vabariikliku Psühhoneuroloogia Haigla rohelisel plangul, aadressil Paldiski mnt 52. Kõnesolev plakat oli küll mingi telefonikataloogi reklaam, kuid kontekst ja prohvetlikkus olid ülikõvad! Kui jagati ära, missugust sisu kätkeb kõnesoleval aadressil asuv asutus ja plakatil olev sõnum, korjati see sealt ära ja asendati ühe teisega- mida reklaamiti- seda ei mäleta, kuid ka selle kontekst oli sobiv. Sel juhul on mul sinust isegi tiba kahju. Arvutid olid 80-nendatel nt Harju rajooni täitevkomitees Roosikrantsi tänaval, Küberneetika instituudis Akadeemia teel ja veel mitmes kohas- Tartust ma ei tea midagi. Mitu toatäit lõgisevat ja rögisevat aparatuuri, ainsad põnevad asjad, mis nendega teha sai, oli printida tähtedest ja sümbolitest portreesid ja Soome TV kava... ,inu esimene arvuti koos internetiga oli 486, selle sain 1991 aastal. Enne seda oli 286, nii aeglane, et sel oli laua peal limane jälg nagu teolgi all... Minu esimene arvuti oli commodore 16 ja kadund teadlasest isa tõi selle mulle ja õele Inglismaalt komandeeringust 80-ndate keskpaiku millalgi ja olime siis üli õnnelikud ja teised koolikaaslased käisid meil seda vaatamas jne... Ja mäletan isal tuli sellest tükk jama ka kaela, et kuidas saab nõukogude inimesel selline riistapuu olla ja oli KGB-s arvel jne... jah olid ajad Pmt sai selliste väikestega trips-traps-trulli mängida ja miski ussimängu sarnast ka ... no mingi Super Mario sarnane ka kalpsas ja nende variatsioonid. Aga sel ajal oli tase ikka! Muideks- väga sarnane minu tehtule + mingi väike väljamaa telekas, millele sai kas RGB või videosisend aretatud. Kest oli pleksiklaasist dikloroetaaniga kokku kleebitud, matistatud ja mustaks värvitud, klahvide maatriksi sain valmisplaadina. Kust klahvid ja kleepsud neile- ausõna ei mäleta, tavaline kassetikas lasi seda ruigamist progede näol sisse. Laadis ikka nii, et nullid/ühed olid sirinana kuulda- no olid ajad			OSCAR-2019
Tulumaksuseaduse (TMS) uus redaktsioon tõi 1. jaanuarist 2011. a kaasa mitmeid muudatusi ja täiendusi, mis puudutavad väga erinevaid tulumaksuga maksustamise aspekte. Alljärgnevalt käsitletakse üksnes mõningaid, artikli autori arvates enim huvipakkuvamaid, muudatusi. Suurt tähelepanu on juba pälvinud elukoha müügist saadava tulu maksuvabastuse ulatusele seatud piirang, mille kohaselt on maksuvabastust kasutades võimalik kahe aasta jooksul müüa üks elukoht. Seejuures on seadusest välja jäetud „alaline“ ja „peamine“ elukoht, seda põhjusel, et tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-s 14 kohaselt võib isikul olla üheaegselt ka mitu elukohta. Kuna maksuvabastuse esmane eesmärk on võimaldada isikul soetada võõrandatud eluaseme asemele uus samaväärne, mitte piiramatu maksuvaba kinnisvaratulu tagamine, on seadusesse sisse toodud kaheaastane piirang. Teiseks on seaduses täpsustatud kahju hüvitise maksustamisega seotud küsimusi. Tulumaksuvabad on üldjuhul ainult otsese varalise kahju hüvitamisel saadud summad. Võlaõigusseaduse § 128 lõike 2 kohaselt on varaline kahju eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Seaduse muudatuse seletuskirja kohaselt ei ole viimase puhul maksuvabastus aga põhjendatud, sest reeglina maksustatakse igasugune tulu, kui seadus ei sisalda sõnaselget erandit. Samas laiendatakse TMS § 12 lõiget 3 kahjuhüvitise määratlust – kui varem kehtinud seaduse kohaselt ei loeta maksustatavaks tuluks vaid kohtu väljamõistetud varalise kahju hüvitist, siis nüüd ei ole nõutav, et hüvitise oleks välja mõistnud kohus. Ka muudel (nt kohtuvälisel kokkuleppel põhinevatel) otsese varalise kahju hüvitamise juhtudel isiku vara ei suurene. Oluline on, et kahju tekkimine ja selle suurus oleks maksuhalduri jaoks piisava selgusega tõendatud. Kolmandaks sätestab uus seadus vanast seadusest üldisema isikute seotuse määratluse, mille kohaselt on isikud seotud ühise majandusliku huvi või valitseva mõju kaudu. Olulise muudatusena tuleb mainida ka seda, et seotud isikute ringi on uuest aastast arvatud ka elukaaslane. Seaduse muudatuse seletuskirjas selgitatakse muudatust sellega, et vaatamata sellele, et perekonnaseaduses ei ole elukaaslane abikaasaga võrdsustatud, sisaldavad mitmed teised seadused terminit „elukaaslane”, andes abielule ja vabaabielule samaväärse staatuse. Elukaaslaste lisamisega näidisloetellu antakse maksumaksjale selge viide veel ühele ühist majanduslikku huvi tekitavale asjaolule. Nii välditakse muudatuse jõustudes muuhulgas ka selliseid maksupettusi, kus omavaheliste turuväärtusest erineva hinnaga tehtud tehingute kaudu üritatakse elukaaslaste kontrolli all olevatest äriühingutest kasumit maksuvabalt välja viia. Neljandaks on regulatsiooni lisatud ka siirdehinna ja turuväärtuse mõisted ning täpsustatud piiri siirdehinna regulatsiooni alusel tekkiva maksukohustuse ja erisoodustuse maksustamise sätete alusel tekkiva maksukohustuse vahel. Seaduse seletuskirjast nähtub, et kui seotud isikute vahelise tehingu hind ja mitteseotud isikute vahel tehtud sarnase tehingu väärtus on erinevad, tekib ettevõtjal maksukohustus – siirdehinna ja nimetatud tehingu turuväärtuse vaheline erinevus (saamatajäänud tulu või ebamõistlik kulu) loetakse äriühingu maksustatavaks kasumiks. Tehingutes, kus soodustuse saajaks on äriühinguga töö- või käsundussuhte kaudu seotud füüsiline isik (juht- või kontrollorgani liige, töötaja vms isik), maksustatakse tehinguväärtuste vahe TMS § 48 kohaselt erisoodustusena. Lisaks on seadust täiendatud sätetega, mis reguleerivad finantsvaralt saadud kasult või tulult tekkivat tulumaksukohustust ja investeerimiskonto avamise korral tekkivat tulumaksukohustust. Näiteks on muudetud intressi tulumaksuga maksustamist. Edaspidi maksustatakse ka intress, mis osaliselt või täielikult sõltub väärtpaberi, hoiuse, valuuta, muu instrumendi või selle alusvara väärtusest või selle muutusest või mida saadakse raha hoiustamise eest investeerimiskontol. Investeerimishoiuste suureks plussiks on seni peetud just seda, et sellise hoiuse pealt ei pea eraisik maksma tulumaksu. Rakendussätete kohaselt on kuni 2013. aasta lõpuni investeerimishoiuselt saadud intressid maksuvabad tingimusel, et intress on saadud enne 2011. aasta 1. jaanuari hoiustatud summalt. Seega tasub neil, kellel on enne seaduses jõustumist hoiustatud raha investeerimiskontol, oodata hoiuselt raha välja võtmisega kuni 2013. aasta lõpuni, seda muidugi üksnes juhul, kui see on majanduslikult kasulik. Jõustunud on ka osade jaoks kindlasti kaua oodatud elatise maksustamise muudatus, mille tulemusena jääb edaspidi tulumaksu koormus elatise maksja kanda – sõltumata sellest, millisel alusel seda makstakse (kohtuotsuse, kohtumäärusega kinnitatud kokkuleppe või poolte notariaalselt kinnitatud kokkuleppe alusel). Kehtiva seaduse kohaselt ei ole elatis ühelgi juhul saaja maksustatav tulu ja elatise maksja seda oma tulust maha arvata ei saa. Seadusemuudatuse eesmärk on eelkõige topeltmaksustamise vältimine. Lisaks on elatise maksustamine saaja tuluna praktikas põhjustanud ka arusaamatusi, näiteks väljamõistetava elatise summa kindlaks määramisel. Lisaks eelnevalt käsitletule on uue seadusega muudetud ka väärtpaberite võõrandamisest saadud kahju arvestamist, tulumaksu kinnipidaja kohustusi ja tuludeklaratsiooni esitamise korda, erisoodustuselt tulumaksu maksmise regulatsiooni (näiteks aktsiaoptsioonide osas), maksumaksja teavitamiskohustusi (sh deklaratsiooni esitamisega seonduvaid asjaolusid), kingituste ja annetuste tulumaksusoodustuse regulatsiooni ning ühise tuludeklaratsiooni esitamise sätteid ning palju muud.			OSCAR-2019
Hariduse tugiteenuste keskuse psühholoog-mänguterapeut Jana Saluoks räägib Õpetajate Lehes lasteaias levinud suhtlemis- ja käitumisprobleemidest ning annab soovitusi, kuidas võiks neid lahendada. Kohanemisraskusi kogeb vähemal või suuremal määral enamik lasteaias käimist alustavaid lapsi. Uus keskkond ja uued inimesed tekitavad ärevust ning stressi. Kohanemisperioodi pikkus ja raskusaste erineb lapseti, üldjuhul peaks laps kohanema umbes kuu jooksul. Samas ei pruugi lapse ärevus tähendada alati kohanemisraskust, selle taga võib peituda ka mõni tõsisem probleem (pervasiivne arenguhäire, muu haigus). Kahtluse korral tuleb kindlasti pidada nõu spetsialistidega. Kui laps ei tule uues keskkonnas oma emotsioonidega toime, tal on keeruline kohaneda uute olude ja inimestega ning tal tekivad seetõttu regressiivse käitumise ilmingud (söömishäired, unehäired, püksi pissimine, voodimärgamine, käitumine muutub n-ö titekaks jne), mis ei ole seotud mõne muu haiguse või häirega, siis võib öelda, et laps kannatab kohanemisraskuste all. 6 võimalust, kuidas lõpetada ühe pere laste omavaheline rivaalitsemine ja üksteise kallal nokkimine 21.01.2015 Öistest ülevalolemistest ja liigvarajasest ärkamisest surmani väsinud? Need on lihtsad nipid, kuidas oma last magama õpetada (1) 19.01.2015 Laps nutab lasteaeda jõudes ja hoiab kramplikult lapsevanemast kinni. Vanemal tuleb ka selle peale nutt kurku. Kuidas saab õpetaja aidata last, kuidas lapsevanemat? Kas laps on esimesi päevi lasteaias või on see olukord juba pikemat aega kestnud? Alustaksin siis sellest, mida saab teha sellise olukorra vältimiseks. Tavaliselt teab lapsevanem juba varem, kus lasteaias tema laps käima hakkab. Tuleb võtta aega ja käia rühmaga tutvumas, vestelda õpetajatega, rääkida oma lapsest (mis talle meeldib, millised on tema harjumused jne), uurida lasteaia päevakava ja tegemiste kohta. Selline vestlus valmistab nii õpetajad kui ka lapsevanemad koostööks ette, annab lapsevanemale turvatunde, et ta toob oma lapse toredasse rühma heade inimeste hoole alla, ning annab õpetajale väärtuslikku infot, kuidas aidata lapsel kiiremini kohaneda uues keskkonnas, uute inimestega. Kui lapsevanemal on endal hirmud lasteaia ees, kanduvad need tahes-tahtmata ka lapsele ja eespool kirjeldatud olukord on kerge tulema. Teise sammuna võiks koos lapsega minna rühma mängima ning tutvuda õpetajate ja mängukaaslastega. Kõik peab toimuma järk-järgult. Kui laps hakkab lasteaias käima juba regulaarselt, oleks lapsevanemal vaja varuda aega (umbes esimesed paar nädalat), et vajadusel minna koos lapsega rühma ja aidata tal kohaneda. Kirjeldatud olukorras soovitan õpetajal säilitada rahu, julgustada nii ema kui ka last rühma tulema ja leida õpetaja abiga lapsele huvitav tegevus. Kui ema näeb oma last rahunemas, siis saab ta ka ise lapse rahuliku südamega rühma jätta. Lapse agressiivse käitumise korral tuleb tema tegevus kohe katkestada. Kui laps(ed) on rahunenud, siis selgitada, millist käitumist me ootame (kasutada positiivset sõnastust), õpetada uusi käitumismudeleid, sotsiaalseid oskuseid. Kõige paremini saab seda teha rollimängude ja mudeldamisega. Agressiivne käitumine väljendab lapse rahuldamata vajadust (vanemate vähene tähelepanu, liiga palju piiranguid, emotsionaalsed pinged jne). Agressiivsuse taga võivad peituda ka tõsisemad probleemid (arenguhäired, haigused). Et õpetaja oskaks adekvaatselt reageerida ja last aidata, tuleks lapsevanematega (kaasates spetsialiste) arutada, mis võiks olla sellise käitumise taga, ja otsida koos lahendusi. Vajadusel tuleb lapsele teha põhjalikumad uuringud. Täpseid soovitusi on raske anda, kuna ei tea, kas laps on äsja lasteaeda tulnud (kohanemisraskused), kas kirjeldatud käitumine on igapäevane või tekkinud ajapikku. Võib arvata, et sellel lapsukesel on puudu turvatundest ning kõige enam vajab ta täiskasvanu tuge ja julgustust. Siin on jällegi oluline vestelda lapsevanematega, et koos leida põhjuseid ja lahendusi. Vajadusel tuleb pöörduda abi saamiseks spetsialistide poole. Siin tuleks lapsevanematel mõelda, mis võib nii erinevat käitumist põhjustada. Tuleks vaadata üle kodused reeglid — kas need on liialt karmid või puuduvad üldse, analüüsida ka oma käitumist. Lapsel, kellele pole piire seatud, on raske iseennast piirata ning jonn ja manipuleeriv käitumine on kiired tulema. Teisalt, kui reeglid kodus on väga ranged, võib tekkida trots, mida laps oma käitumisega ka väljendab. Kui täiskasvanu märkab, et lapse käitumine, tema kognitiivsed võimed ei ole eakohased, häirivad lapse ja teda ümbritsevate inimeste igapäevaelu ning takistavad lapse arengut, siis on kindlasti põhjust pöörduda spetsialistide poole. Pöörduda võiks ka siis, kui soovitakse küsida nõu, kuidas lapse kasvatamisega seotud probleemide lahendamisega igapäevaselt paremini toime tulla, kuidas soodustada lapse arengut, või lihtsalt konkreetse probleemi puhul nõu saamiseks. Mänguteraapia annab võimaluse tekitada lapses häid tundeid lapsele tuttava meeldiva tegevuse abil, samuti tegevuses, kus laps saab eduelamuse. Mängu kaudu peegeldab laps oma sisemaailma, tundeid ja mõtteid ning saab seeläbi teadmisi ümbritsevast maailmast. Mänguteraapia on terapeutilise eesmärgiga (enesehinnang, toimetulek haigusega, tunnetega, elumuutustega jne). Mänguterapeudi tööriistakast on rikkalik (liiv, savi, nukud, muusikainstrumendid, värvid, pliiatsid jne). Oma töös kasutan palju mängulisi ja loovaid tehnikaid (mänguteraapiat), sest laps õpibki loomuomaselt kogemuste, tunnetustegevuse ja mängu kaudu.			OSCAR-2019
Robotid röövivad aastaks 2030 töö 2 miljardilt inimeselt. Millised on inimeste eelised robotite ees? - Alkeemia Robotite tulemine ja muude digitaalsete tehnoloogiate võidukäik äratavad töötavas populatsioonis hirme ning ängistust. Kardetakse, et robotid omandavad ja hävitavad töökohti ning kui tulevikus ongi mõni töö saadaval, sobib see neile paremini kui inimestele. Erik Brynjolfsson ja Andrew McAfee Massachusettsi Tehnoloogia Instituudist lohutavad muretsejaid BBC vahendusel sõnadega, et selline väide on pool-tõde. Tehniliselt on meestel õigus. Viimase paari aasta jooksul on kogunenud mitmeid murelikke hinnanguid. Näiteks futurist Thomas Frey DaVinci instituudist hindas, et aastaks 2030 jääb koduplaneedil töötuks umbes 2 miljardit täna veel tööhõives olijat. PriceWaterhouseCoopersi analüüsi järgi automatiseeritakse Austraalias järgmise paarikümne aastaga pooled tänastest ametitest ja Oxfordi Ülikoolis kogunenud töörühm peab võimalikuks 45% ameeriklaste töö kadu aastaks 2030 jne. Kui pooled jäävad töötuks, siis tehniliselt on hirmudest vaid pool põhjendatud. MIT teadlaste hinnangul pole olukord sugugi kõige halvem, pigem vastupidi. Tõsi, robotite kätte läheb osa tänastest ametitest ja ilmselt mõned kaovad üldse ära. Samal ajal tärkavad uut tüüpi tööks sobivad väljakutsed ja inimene on ja jääb veel tükiks ajaks teatud tegevustes robotist paremaks. Lisaks muutuvad mõned tänased tööd varasemast väärtuslikemateks. Rutiinsema sisuga teadmus- ja infotöölistel ei tasu pikka võidujooksu plaanida, sest numbrite ja andmete töötlemisel on arvutid inimesest paremad ning nad pole veel õigesti võistlema asunudki. Üheks piduriks on andmete mõtestamine, milles eelis on inimese käes. Nii on sündinud uus eriala andmeteadlaste näol kes püüavad luua üüratu kiirusega kasvavate andmekogude analüüsi metoodikaid ning mõtestada millist kasu tulemustega luua. Sellise töö hulk kasvab jätkuvalt. Brynjolfsson ja McAfee nimetavad veel kolme valdkonda milles inimesed on arvutitest paremad. Järelikult tasub nende potentsiaalide hooldamisele tähelepanu pöörata nii individuaalses plaanis kui haridus ja kultuurisfääris üldiselt. Esiteks on inimesed on masinatest loomingulisemad. Kui õigesti talitleda, siis masin tuleks loomingulisuse vastasseisust paigutada loomeinimese kätte. Tööriistana, mitte selle asendajana. Looming ei piirdu üksnes kunstiga, vaid selleks on kõige otsesemas mõttes ka ettevõtlus. Uusi tehnoloogilisi võimalusi rakendav loominguline ettevõtlus loob uut tarbimist ja elavdab majandust. Võimaluste nägemiseks peab vanamoodsast erialakesksest maaimavaatest väljuma ja erialade ülest vaimsust ning fantaasiat jätkuvalt arendama. Inimest iseloomustab ka emotsionaalne intelligentsus, võime mõista, motiveerida, juhtida, läbirääkida või muul moel suhelda oma liigikaaslastega. Tänu tehnoloogia pealetungile on sotsiaalsetest oskustest hakatud puudust tundma. Tegemist on omamoodi nähtamatu elevandiga mis pasundab kui kehvad masinad tegelikult on inimlike suhete kandjana. Masinad ei saa sellega nii pea hakkama, parimal juhul pakuvad surrogaatsuhet nagu Tamagotchi. Vaevalt, et ükski robot saab hakkama kultuurisündmuste ja -nähtuste loomise või juhtimisega, nagu ei hakka keegi tegema roboti jutu peale ravivõimlemist või osalema liikumisharrastustes. Roboti arengulugu vastab umbes inimese põlvkonna kestvusele, mõni heal juhul inimese eluea kestvusele. Inimese disain baseerub miljonitele aastatele ronimist, jooksmist, hüppamist ja sulpimist mägedes, maastikul ja vees. Ka tööriista kasutamise trenn ulatub inimesel miljonite aastate taha. Seetõttu oleme masinatest osavamad liikujad ja liigutajad. Aiapidamine ja muud kodused tööd õnnestuvad inimesel kordades robotitest paremini. Isegi kui tahame need tööd jätta robotitele, kõneleb see meie liikumise ja liigutamise võimekuse üleolekust. Parimas tööeas ameeriklaste arv on viimase 30 aasta madalaim, tunnitasu määra kasv ajaloolises madalseisus ja perede reaalne mediaansissetulek on sama mis 20 aasta eest. Järelikult peab harjumuspärastest mudelitest väljuma ja hakkama teistmoodi tegutsema. Brynjolfsson ja McAfee soovitavad igal töötajal vaadata tulevikku strateegiliselt ja valmistuda elukestvaks õppimiseks ning inimesele omaste võimete treenimisele ja arendamisele. Robotid ei aeglusta muutuseid, vaid vastupidi. Kõige suuremaks piduriks võid osutud hoopiski sina ise. Iidsetel aegeadel polnud kellelegi uudiseks, et inimene on hingest, vaimust ja kehast koosnev tervik. Teada oli ka see, et erinevatel tasanditel terve olemises mängivad tohutu tähtsat osa meie emotsioonid ja mõttemustrid. Millised neist millise valu ja tervisehäda taha peitu pugenud on? Kuidas me end vaimutasandil aidata saame? Teaduski kinnitab, et südames on peen lühi- ja pikaajalise mäluga neuronite võrgustik. Ka on mõõdetud, et südame elektromagnetväli ulatub inimese füüsilisest kehast tunduvalt kaugemale ning õppides muutma oma emotsioone, saame me muuta südame poolt väljasaadetud võngetes olevat infot. Epigeneetika eesotsas rakubioloog Bruce Liptoniga kinnitab, et geenidel ja DNA-l ei ole meie üle kontrolli, nagu seni usutud ja arvatud. Pigem kontrollivad DNA-d hoopis väljaspool rakku olevad signaalid, mille hulka kuuluvad ka meie mõtete võnked. Rohkem ja üksikasjalikumalt saab sellest lugeda inglise keeles siit. Õlavalu - õlgades on oskus kanda rõõmuga oma elukogemusi. Me ise, oma suhtumisega, muudame elu endale koormaks. Puusavalu - hirm minna elutähtsate otsustega edasi. Puudus eesmärgist, mille poole liikuda ja püüelda. Emotsionaalsed tervisehädad ehk millised emotsioonid ja mõttemustrid end millise tervisehäda sisse on peitnud 3. Suguelundid - naistel: korduvad tupenakkused, probleemid rasestumise ja sünnitusega, tsüklihäired. Meestel: impotentsuse, enneaegse seemnepurske. 8. Seedeelundkond - seedehäired, ärritunud soole sündroomi, kõrvetised, ka haavandid, sest veri juhitakse seedeelunditest eemale.			OSCAR-2019
Peale esmaspäevast külaskäiku, kui üks klient andis teada sellest teemast foorumist, otsustasid Õismäe kliiniku arstid, et nad enam tänavakasse ÜLDES EI TEENINDA. Kõik katkulised kassid tuleb magama panna. Soodushinnast ei maksa enam rääkida. Me kõik oleme ühe kuuga pankrotis. Ka see on tõsiasi. Õnnitlen teid kõiki - tänavakasside peale on suur must rist tõmmatud ja kellele neid räpakolle vaja on, kirpegi täis ja küünistavad ka Kõik tõukassid võivad hakata nüüd käima oma kasse seal soengusse sättimas kalli raha eest julgelt. Rõõmustage! Ma ei hakka rohkem vaidlema. Nagu ütlesin, igaüks usub, mida soovib. Mina kirjutasin seda, mis täiesti konkreetselt minuga juhtus, mitte et "keegi kuskil rääkis, et näe, mis juhtus" ja mul polnud vajadust midagi juurde panna. Loen selle teema omalt poolt lõpetatuks. Seda mulle täna ei öeldud, et tänavakasse üldse ei teenindata enam- see on tõesti julm otsus, aga üsna tõepärane, pärast seda teemat siin. Selle "räpakolli" peale tuli kohe:cry: (kõik kiisud väärivad ravi ja kodu) peale, sellepärast, et tõesti- Olgal oli südant nendest hoolida ja ravida (mitte ei pannud magama), kuid headus ei jää karistuseta ja nüüd kannatavad kõik tänavakassid selle pärast! Jutud liiguvad iga kliiniku kohta, mina kiidan Olgat väga. Oma kiisupoja surma puhul süüdistasin algul samuti üht Tallinna kliinikut, kuigi tegelikult oli kass haiguse saanud ammu enne tänaval elades. Muidugi on looma surm õudne ja kurb, tean seda omast käest, aga alati ei pea paaniliselt süüdlast otsima, eriti väga kindlate tõendite puudumisel. Okei, mul nett vahepeal jamas, ei saanud postitatud ja selle ajaga teema juba edasi arenenud. See on nüüd küll "kena" kingitus tänavakassidele. Kiisumemm, sul on hea öelda, et sinu poolt on teema lõpetatud, aga mis nendest hulkadest koduta kassidest saab, kes ravi vajavad?!?!? See on loomaarmastus!? Ma küll kahtlen, et ise sarnases olukorras samamoodi käituksin, oma kassid on muidugi armsad ja neist on muidugi kohutavalt kahju, aga kui mu käitumine põhjustaks karuteene kõigile koduta kassidele, siis vaevalt, et ma selle peale tuimalt "minu poolt on teema lõpetatud" vastaksin. Minu meelest tundub see küll tiba imelik, et kliinik lõpetab oma tegevuse mingi kuulujutu põhjal. Ise ju nad nii arvavad, et see on laim ja vale jutt. Aga kui see oleks puhas laim, miks siis sellest nii kinni hakatakse ja selliseid otsuseid tehakse. Kardan, et ikkagi tõde oli kiisumemme jutus ka sees, muidu ju ikka kliinik selliseid otsuseid ei teeks vaid pigem tõestaks vastupidist, et ei olnud seal midagi valesti ja raviks kasse sama rõõmsalt edasi. Kardan, et sellise "põgenemise" käitumisega nad usaldust küll tagasi ei võida. Ma ei ole siin kellegi poolt aga seda teemat siin järgemööda lugedes välgatas kohe pähe mõte, mida teile nüüd siin jagasin. Ja eks ole mõlemal poolel siin omad head ja vead ja oma osa, mida varjatakse või juurde pannakse. Aga meie ei ole siin ju need, kes võiks ühte või teist poolt hukka mõista! See ei ole meie asi teha, sest meie keegi ei näinud kuidas asi toimus ja mis oli tegelikult. Seega jätkem üksteise porri tallumine ja süüdistamine Minu meelest on see alatu. Kas inimesed ei või siis teistega jagada kogetut? Küsmus on siin hoopis kliiniku ebaproffessionaalsuses, et ta ei suuda tõestada, et kiisumemme jutt on täielik vale. Kas siis oli vale? Ja selliseid asju ei tohiks nüüd küll südamesse võtta, vaid pigem juhtunust õppida ja parandada võibolla tingimusi, mis siin räägitu põhjal võiksid olla paremad ning ikkagi tegevust jätkata. Olla parim kliinik Tallinnas, just katku ravimise osas. Tegevuse lõpetamine on ilmselge kriitika eest põgenemine ja minu meelest vale. Ja tõesti on südamest kahju, et nad seda teha otsustasid ! Ma ei kaitse mitte kumbagi poolt ega halvusta ühe või teise poole tegevust, lihtsalt avaldan oma arvamust kõva häälega. kui selliseid jutte üha uuesti ja uuesti tuleb, kuigi ise ainult head üritad, siis, tõesõna, minu jaks saaks ka ükskord otsa. või millega Kiisumemmgi tõestab, et tema jutt õige on ja ta viiruse just sealt sai? ja kui saigi, kas siis ikkagi pole see jagatud süü, kui just kedagi süüdi peab tegema? ALATI ju kliinik rõhutab, et vaktsiinid peavad tehtud olema. ja kui sa oled ettevõte, kelle üks eesmärke on siiski ka end kuidagi ülal pidada, siis, kui sul on valida, kas teenindada poolilma vaid koduta kasse ja jääda ilma ärahirmutatud kodukassiomanike visiitidest või oma kliiniku püsimise nimel teenindada vaktsineeritud ja kodustatud kasse, kumma valiksid? siin võib muidugi rääkida, kui kaalukas see põhjus on, aga mingil määral see siiski mängib rolli, usun. See on tõesti väga imelik ja järsk otsus. Olen Greenuga mõnesmõttes nõus. Samas püüan mõista ka kliiniku töötajaid, kellel võibolla sai n.ö "hing täis". Aga kas siis tõesti ükski teine loomakliinik Tallinnas pole nõus kodutuid kasse isegi vaktsineerima/steriliseerima ? Ütle üks põhjus, milleks peaks nad hakkama vaidlema ja kuidas ? Foorumis??? Ametlikult nende poole pole ju Kiisumemm pöördunud. Ühtegi tõendit pole ka Kiisumemme jutule. Kõik on läbi Kiisumemme arusaamade ja tema suu. Me keegi pole olnud selle situatsiooni juures. On selge, et soodushindadega teevad nad tänavakasside suhtes tänuväärset tööd vaid missioonitundest. Nad pole mitte ainukesed katkuravijad vaid nad ongi lihtsalt parimad kassiarstid mitte ainult Tasllinnas. Nende steriliseeritud kassid ei oksenda, et põe, neil pole praktiliselt haava. Kass on väga vähe häiritud. Raskemad haigusjuhud on just nemad arstinud, parandanud ohtralt ka teiste arstide vigu. Siis ma ei imesta, et neil ükskord sellistest meiesugustest õiendajatest villand saab ja nad saavad tõesti raha teenima hakata nagu teevad seda teised kliinikud. Billy kliiniku hädavajadusel maksame samasugust hingehinda kui väga rikas tõukassi omanik. Me ei saa ju jätta omi räpakolle ravita. Ikka vaktsineeritakse ka teistes kliinikutes, kuid täishinna eest koos visiiditasuga. Mis tähendab seda, et peame maksma 5-liikmelise kassipere vaktsineerimisest mujal 1500 krooni. Ok, ei saa ikka suud kinni hoida. Küsimus pole kellegi süüdistamises. Minul on ka kahju, kui kliinik selle asemel, et oma töökorralduses midagi muuta ja vigadest õppida, hoopis selja keerab. Greenu tabas asja ära, milleks ma selle jutu kirjutasin. Kahju, et Ronja ei tabanud. Ma enda meelest kuskil eespool olen juba kirjutanud, et mul polnud mingit kavatsust kedagi kohtusse kaevata. Hulkurkasside ja katkukassidega tegelemine ON riskibisnis. Aga kliinik ei saa riski juurde toota. Me kõik oleme ekslikud, aga loodetavasti õpime vigadest. Ma ei tea, kas kõik inimesed otsivad ainult kedagi, kelle peale näpuga näidata? Jah, mul on oma loomadest kahju, aga mitte seda ei tahtnud ma selle jutuga öelda. Ma tahtsin öelda, et selles kliinikus on võimalik asju paremini teha. Ja kui kellelgi kahe silma vahele jäi: kassid olid vaktsineerimata, sest nad seenetasid. Haiget kassi ei vaktsineerita. Selletõttu pole ju Kassiabi ka ühtegi mu kassi endale tahtnud, et nad olid seenesed? Ronja, vabandan, et su küsimusele ei vastanud- kui sa küsid, kas ma olen õnnelik, et sain Õismäe kliiniku nö. kinni panna, siis ütlen ausalt, kuna see pole olnud mu eesmärk, siis jätan endale õiguse mõelda, et see oli nende täiesti isiklik otsus ja see ei tee mind ei õnnetumaks ega õnnelikumaks. Ma ei tea samas ühtegi põhjust, miks peaks ma uskuma meeleheites Kiisumemme rohkem, kui kliinikut, kes meie kass ravinud 3 aastat. Meie kasse on seal olnud liialdamata sadu. Kiisumemm, mina tabasin sinu mõtte küll, ma pole nii rumal. Kuid kas sa tabasid ära minu mõtte. Selliseid asju ei tehta ühepoolselt avalikus foorumis, kus on teada, et need arstid ei loe seda foorumit. Ma pole veel näinud, et üheski foorumis võtavad sõna töötavad loomaarstid ja vaidlevad patientidega või siis ka inimeste raviarstid. Lihtsalt nii ei tehta. Jään oma arvamuse juurde, et nii pole kombeks toimida. Olgu sil õigust kuipalju tahes, jätab selline ühepoolne öiendamine mustamise mulje. Aga oma esimeses postituses oli küllalt süüdistav toon minumeelest- seega Ronja väide, et seda oleks pidanud Olga ja tema kliinikuga otse silmast silma arutama ja mitte siin, on täiesti õige. Olga ei tahtnud minuga midagi arutada. Ja ausalt öeldes, mina temaga ka enam mitte. Jah, ikka jälle minu viga, et üldse siia foorumisse sattusin. Kuna ma varem pole olnud eriline foorumite külastaja, siis ilmselt ei osanud oodata, et kõvasti mõtlemine pole moes. Ma teeksin nüüd samamoodi, kui Õismäe kliinik, et lahkuks ust paugutades foorumist. Kas siin on võimalik end kuidagi ära kustutada, et ei tekiks enam tahtmist rohkem kedagi mustata? Milleks see foorum siis on? Niisama ninnunännu jutu rääkimiseks? Tõsiseid teemasid ei tohikski arutada? Minu meelest on õige, et Kiisumemm oma loo ära rääkis. Loomulikult ei käi arstid foorumites (võibolla käivad ka, kes teab). Aga seda enam, ei tohiks neid selline jutt siis kõigutada. Kui Te siin räägite, et hing täis arstidel, et nende tööd ei austata või pidevalt kritiseeritakse, siis järelikult ju peab olema midagi valesti. Ega jutt tühja koha pealt teki. Üksteist niiviisi süüdistada ja sõimata on ikka väga kole. Täiskasvanud inimesed võiksid ometi peaga mõelda ja mitte käituda hetkeemotsioonide ajendil. Usun siiski, et ka Olga otsus kodutuid kiisusid mitte ravida, on hetkeemotsioon, mis vaibub. Kui ta tegi oma tööd südamest, siis ei ole tal ka südant abivajavaid kiisusid mitte aidata. Asi puudutas kliinikut ja kiisumemme kasse, see konkreetselt oleks pidanud küll nende omavaheline jutt olema ja kui asi on ametlikult tõestatud, siis oleks võinud siin öelda: "...et näed, kliiniku süül surid kassid katku", praegu pole see sugugi nii, et see kindel fakt on, et see nii just oli. Miks siis nüüd unustati Kiisumemme panus tänavakasside abistamisel? Kuna tema avaldas oma arvamuse ja oma loo, mis ei ole teile siin ehk meeltmööda ja mõistetav? Igatahes loodan, et suudate andestada inimesele, kes on ühe tänavakassi abistamiseks kõigeks valmis ja kindlasti ei saa ainuisikuliselt olla süüdi juhtunus Olga kliiniku ja Olga otsuses mitte ravida enam kodutuid kasse. Ma kohe mitte ei usu seda. Greenu, kas sa oled mõne lemmiku surma üle elanud? Nii, et oled temaga arstide vahet jooksnud ja siis, kõigest hoolimata, on loomake ikka surnud? Mina olen ja ma ei käitunud nii nagu Kiisumemm. Tema esimeses postituses on siiski ikka väga palju süüdistavat nooti ja see ei ole eriti kena. Mina nt. olin üsna suures masenduses ja nördinud, kuna me kulutasime meeletustes kogustes raha ja uskusime siiralt kogu aeg, et nüüd, no nüüd kohe on kiisuke terve. Ja mina pöördusin kõigepealt ja esmajoones kliinikusse, kui kass suri. Rääkisin, rahulikult ja viisakalt, mitte süüdistavalt ja pealehüppavalt. Uurisin, et miks ja kuidas, alguses telefoni teel. Siis kutsuti mind kliinikusse kohale ja seletati, rahulikult ja viisakalt, miks läks nii nagu läks. Rahulikult võeti omaks, et vb ei tehtud päris kõike. Eriti rahulikult ma sellega muidugi ei leppinud, aga ei hakanud ka mingit stseeni tegema; kassi see ju enam tagasi ei toonud. Miks mitte lihtsalt rahus kasse leinata, kes lahkusid? Miks sellest säärane inetu skandaal üles keerutada? Mis kokkuvõttes olulisem on? Otseseid tõendeid ju tõesti ei ole, milleks kogu see kära?			OSCAR-2019
Tottenhami peatreeneril Mauricio Pochettinol on käsil periood, kus tuju ja meeleolu muutub iga päevaga ja käib üles-alla: enne kohtumist Manchester Cityga kurtis ta klubi üle, mängujärgselt rääkis enda mornist olemisest ja vihjas justkui lahkumisele. Nüüd on argentiinlase nägu nalja täis ning enne surmtähtsat Meistrite liiga kohtumist PSV vastu tegi ta omapäraseid võrdlusi. Laupäeval sai Spurs raske 3:2 võidu Wolvesi üle ja teisipäeval tuleb võtta järjekordne võit, muidu on aeg hakata Euroopa liiga hümniga harjuma. Aga Pochettino ei keskendunud mängule, kui ajakirjanikud uurisid talt ülisuure kohtumise osas. “On olnud imelik hooaeg, aga olen nüüd nii õnnelik, sest hakkasin Kaardimaja uut hooaega vaatama. Vaatasin kolm hooaega ja õppisin neist palju. See sarnaneb meie praeguse olukorraga – jalgpall on vahel ikka nii poliitiline,” rääkis loots mängueelsel pressikonverentsil. PSV võitles koduväljakul välja 2:2 viigi, kuid Wembleyl on juba teine tera – Spursil on selg vastu seina ning Pochettino andis nii Dele Allile kui Christian Eriksenile nädalavahetusel puhkust. Pochettino hoolealustel on vaja võita ning Harry Kane’il peab püss paukuma hakkama – Tottenhami ründeliin on teadatuntud kui kokku mänginud ning surmav, murdes nädalavahetusel Wolvesi vaid mitme eduka rünnakuga. Nüüd on aeg PSV käes ning Optibet pakub kodutiimi kahe- või enamväravalise võidu koefitsiendiks 1,97. Mõni tund varem pannakse pall mängu Belgradis, kus Liverpool läheb kolme punkti järele. Xherdan Shaqiri koju jätnud Jürgen Klopp seisab silmitsi Crvena Zvezdaga, kes koduväljakul suutis Napolit nulli peal hoida ja neilt punkte röövida. Nende peatreener Vladan Milojevic loodab, et suudavad marulise kodupubliku toel suuri tiime üllatada. “Terve Serbia on meie seljataga. Me ootame mängu väga ning anname endast parima. Euroopa üks parimaid tiime saabub meie staadionile ning sellest tuleb tõeline vaatamine, millele fännid annavad unikaalse atmosfääri,” rääkis ta poolehoidjatest, kes kaks viimast Meistrite liiga mängu on pidanud staadionikeelu tõttu televiisorist vaatama. Marakanaks kutsutav kodustaadion on tõeline karukoobas, kus kellelgi pole mugav. “Kõik teavad, kuidas siin on mängida – siin ei tunne end keegi mugavalt ja see annab meile võimaluse, sest siinne atmosfäär on võrreldes teiste staadionidega palju omapärasem. Saame fännidelt lisaindu ning kuigi ‘Pooli mängijad ei saa sellest miskit juurde, siis kindlasti on tulemas nende jaoks meeldejääv kohtumine,” kruttis Milojevic pinget üles. “Liverpool on favoriit, see on selge. Nad on Meistrite liiga favoriidid ning nende tiim on selle tiitli võitmiseks ehitatud. Peame olema ülimalt keskendunud, muidu saame kohe karistada,” tegi peatreener asja selgeks. Ka Optibetil on asi selge, sest Liverpool on ilmselge favoriit. Tasub meeles pidada, et see tiim suutis pea sama ründavat Napolit nulli peal hoida ning viigi koju jätta. Julgemad võivad 6,66-kordset panust proovida, ent Liverpooli võit on nii kindel, et 1.21 koefitsient peegeldab olukorda väga reaalselt. Järgmine Carragher palus Liverpooli fännidel tiitliheitluse osas vabalt võtta: meie võimalus tuleb varsti! Vallandamissahinate kiuste Old Traffordil Newcastle’ile teisel poolajal kolm vastuseta väravat löönud ja võidu võtnud Manchester Unitedi peatreener Jose Mourinho tõdes, et praegune olukord on tema karjääris esmakordne – säärast inimjahti, nagu praegu käib, ei ole ta ei Chelseas ega Real Madridis kohanud. Kole avapoolaeg vahetus võitlusliku teise vaatusega, kus Juan … Chelseas nii Jose Mourinho kui Antonio Conte käe all Premier League’i tiitli võitnud poolkaitsja Cesc Fabregas võrdles endiseid treenereid praeguse juhendaja Maurizio Sarriga ning jõudis järeldusele, et suvel liitunud itaallane võinuks Chelseaga juba varem liituda. Ründavat jalgpalli armastav Sarri on muutunud üheks Inglismaa fännatuimaks treeneriks, kelle vutitarkusi ja lähenemist austavad … Viimasel ajal tugevate vallandamissahinate vastulauseks on Manchester Unitedi peatreener Jose Mourinho nõudnud klubi juhtkonnalt, et nad avalikult avaldaksid talle toetust. Jutud käivad, et portugallane saab sule pärast tänaõhtust kohtumist Newcastle’iga sappa, tulemusest hoolimata. Toetust on Mourinho palunud alates suvest, kui klubi esimees Ed Woodward ei andnud talle luba soetada vajalikke … Manchester Unitedist ning peatreener Jose Mourinhost räägitakse justkui söögi alla ja söögi peale: kole mängupilt, kehvad tulemused, närvilised fännid ning probleemid mängijatega pakuvad meediale suurepärast tööpõldu ning Inglismaa meedia ei hoia end, eriti kui teemaks on Manchester United või Mourinho, tagasi. Nüüd on kaks klikke tootvat maiuspala aga ühes ehk … Manchester United tegi Old Traffordil väravateta viigi Valencia vastu. Neli mängu võiduta püsiv Jose Mourinho meeskond pole kodus sel hooajal alates Premier League’i avavoorust võidurõõmu tundnudki ning eilegi jäi teravusest puudu. Peatreener aga teab, milles asi. Suvel keskkaitsjat tahtnud Mourinho oma tahtmist ei saanud ning nüüd tegi ta järjekordse torke … Manchester Unitedi järjekordne treeneriämber on jälle kõvasti kolisemas ja Jose Mourinho probleemidele pole mõtet järjekordselt keskenduma hakata. Telegraphi andmetel on klubi esimees Ed Woodward suure dilemma ees – kas vallandada portugallane või anda talle veel aega? Prantsusmaa väljaanne RMC Sport andmetel on Zinedine Zidane end uueks tööotsaks valmis panemas ning … Premier League’i Fantasy populaarseimateks kapteniteks on sel hooajal olnud Sergio Agüero, Mohamed Salah ning Harry Kane. Palju on kasutatud ka Raheem Sterlingut ja Eden Hazardit või Romelu Lukakut. Kaheksas mänguvoor aga paneb Manchester City või Liverpooli mängijad kahtluse alla – nimelt kohtuvad üliründavad tiimid selles mänguvoorus just üksteisega. Võtame fookusesse … Manchester Unitediga Meistrite liiga võitjaks tulnud ning mitmeid liigatiitleid võitnud Rio Ferdinand täheldas pärast 1:3 kaotust West Hamile, et klubi peab peatreeneri Jose Mourinho osas võtma vastu tähtsaid otsuseid. Viimase seitsme mänguga kolm kaotust teeninud United on langenud Carabao karikast ning liigahooaeg on alanud üpris nigelalt. On aeg tõstatada raskeid … Carabao karika neljanda ringi kaotus Derby Countyle võinuks olla aktsepteeritavam, kui matš toimunuks kusagil mujal kui just Old Traffordil; platsil olnuks debütandid või meeskond mänginuks mõnda uut formatsiooni, taktikat. Raiskav Romelu Lukaku, laisk Phil Jones ning õhkkond, mis tekitab meeletult küsimusi – Manchester United, mis toimub? Viimati võtsime teema üles …			OSCAR-2019
Mu närvid on nii pingul, et isegi kui ma üksinda toidupoes käin ja kusagil lapsekisa kuulen, siis mu süda hakkab kiiremini lööma ja ma tunnen, kuidas kõik asjad hakkavad mind ärritama. Esiteks on ta väga valjuhäälne. Mu meelest ta kisab 99% ajast. Kas rõõmust või hingematvast kurbusest. Rahulik ja vaikne on ta siis see uhke 1% ajast. Ta üritas eile endale pükse kaela panna, need õnnetud ei jäänud aga pidama ja see ajas ta nii närvi, et ta kisas nii, et nägu oli tulipunane. Ja kui ma lohutama tahtsin minna, siis ta vehkis käte ja jalgadega ja viskas pulka. Ma andsin siis alla ja panin lapse maha, et las kisab ennast tühjaks, aga selle peale solvus ta veel rohkem ja viskas hooga end selili, lõi pea ära ja kisas veel kõvemini. Haarasin ta siis sülle, süles ta laksas mulle korralikult lahtise käega näkku, siis kallistas, natukene veel röökis mulle vihaselt kõrva ja siis rahunes maha. Mängis peale seda rahulikult edasi. Suur venna tuli kööki ja tahtis endale võileiba teha. Loviisa tahtis ka külmkapist midagi võtta. See tähendas seda, et ta tuli sülle võtta ja külmkapi juurde viia. Tegin kapi ukse lahti ja nii me seal seisime ja valisime. Pakkusin KÕIKE. Nagu reaalselt pakkusin moosi ja sinepit ka. Ta ei tahtnud midagi. Raputas pead. Panin siis kapi ukse kinni tagasi . . . jaaaaaa hakkas otsast peal. Kisa taevani, viskas pulka, maha pannes ärritus veel rohkem. Oeh. Pistan kohe siia vahele, et meie peres füüsilisse karistusse ei usuta ja lapsi ei tutistata ega lööda, seega see komme ei saa minu käest pärineda. See löömine on tal selline suhteliselt emotsioonitu. Lambist läheb venna juurde ja lajatab mõnuga piku pead. Täiesti ilma eelneva kontaktita. Enne Loviisa just istus mul süles ja venna tuli talle musi tegema ja Loviisa lihtsalt lõi teda. Ma ütlesin, et ei tohi vennat lüüa ja selle peale meie õrnahingeline neiu muidugi solvus ja hakkas jälle kogu hingest nutma. Ausõna. Ma ei suuda enam. Kaua võib kisada! Uus põnev asi on ka kadetsemine. Ta ei ole nõus oma asju jagama. Lisaks pole ta nõus jagama ka teiste asju, mille ta jõuga endale krabab. Tagasi ta neid ei anna ja kui keegi üritab võtta, siis järgneb meeletu kisa. Närvid on nii pingul, et hirm hakkab. Üks hetk ma lihtsalt jätan mehe lastega nädalaks üksinda ja lähen magan kusagil. Lihtsalt magan, istun instagramis ja suhtlen inimestega ilma, et ma peaks pidevalt oma lapse hüsteerilise nutu pärast vabandama. Loviisa on nutikas ja nupukas plika jah. Emme tütar ju 🙂 Lusikaga hakkas sööma juba julgelt enne aastat. Äkki oli 10 kuu vanuselt? (Jah, ma filmisin ka ja saan seda tõestada) Loviisal esineb väga leebe variant nutukrambist. Teadvust ta ei kaota, siniseks ei tõmbu ja hingamine seiskub vaid paariks sekundiks. AGA. Kui ta hakkab nutma siis, kui ma olen nt teises toas ja kramp peale tuleb, siis ta kukub pikali, pea läheb kuklasse ja silmad vaatavad üles. Selline hirmuäratav kurjast vaimust vaevatud poos. See on väga hirmus. Teises toas, minu silma alt väljas on ta vaid korra nutukrambi saanud (ta ei saanud tšintšiljade toidupakki lahti ja solvus), enamasti on ta ikka minuga koos. Ta nagu hakkab sisse hingama, et siis täiest kõrist röökima hakata, kuid see sisse hingamine venib nagu pikale, tõmbabki nagu rinna kummi ja siis on vaikus. Ma võtan ta alati kohe sülle ja hüüan ta nime. Ta vaatab mulle otsa, silmad lähevad pahupidi ja siis tuleb nagu mingi summutatud nutt. Nagu padja alt. Ja siis hingab välja ja pistab täiest kõrist röökima. Esimesed kaks korda olid nii hirmsad, et mul käed värisesid veel tükk aega. Kõige esimene kord oli vannis, kui ta tahtis vett vannist välja kallata ja ma ei lubanud. Ma ei keelanud teda tol korral üldse kurjalt ka. Pigem tegin nalja ja üritasin tähelepanu mujale suunata, kuid ta solvus meeletult ja hakkas nutma. Või noh, üritas nutma hakata. Tõmbas hinge kinni, silmad pahupidi ja vajus lödilt pea kuklasse. Hirmus. Väga hirmus. Nüüd olengi ma sellises keerulises olukorras, et ma ei taha, et ta nutaks, kuid minu õuduseks nutab ta mõni päev rohkem, kui EI nuta. Saate aru? Siis ma käin ja kukununnutangi teda, et ma neid krampe enam nägema ei peaks. Ma olen lastega tegelikult väga kannatlik ja me teeme kodus palju nalja, tantsime, võimleme, mürame. Ma ei käi ja märatse laste kallal. Ausalt. Seega ma ei oska ka midagi muuta, et laps oleks rahulikum ja ei ärrituks nii kergelt. Näiteks käisime teistel novembribeebidel külas ja seal üks laps tegi korraks kisa. Hästi korraks, tahtis midagi ja väljendas oma pahameelt. Loviisa hakkas selle peale nii meeletult nutma. Nagu vihaselt kohe. Siis ta sõitis täiesti sihilikult autoga teisele väiksele neiule otsa. Kohe sihtis ja sättis teise pihta. Ma keelasin ja hoidsin autot kinni. Ta hakkas nii kõvasti nutma, et ma pidin temaga teise tuppa rahunema minema. Täna oli ta mul süles ja hakkas nihelema ja pulka viskama. Ma mõtlesin, et ta tahab maha. Panin lapse maha ja ta hakkas nii kõvasti nutma, et koer ehmatas ka ära. Täna sai ta ka ühe nutukrambi. Saatsime issit tööle, lehvitasime ukse peal. Loviisa tahtis ka kaasa minna, aga ma võtsin ta sülle ja ütlesin, et meie enam täna õue ei lähe. Täitsa rahulikul toonil ja ilma erilise emotsioonita. Me saadame issit iga päev ju tööle, tavaline asi. Aga täna ta solvus kuidagi eriti hingepõhjani, tõmbas kopsud õhku täis, väänles veits, viskas pea kuklasse ja silmad pahupidi ja hakkas naljakaid hääli tegema. Nutukramp. Ta oli mul süles, saate aru. Võeh. Hüüdsin siis: “Loviisa, Loviisa, kukuuuu!” Selle peale fokuseeris pilgu kenasti minu peale, hingas välja ja nuttis natukene. Rahunes õnneks suht kähku. Praeguseks olengi ma oma peas teinud sellise otsuse, et ma mõnda aega lapsega seltskonda ei lähe. Ma ei jaksa. Ma ei taha olla see ema, kelle laps on “see keeruline laps”. Loviisa on minu pisikene nunnu, väikene ilmaime, ja ma ei taha temaga õnnetu olla. Ma ei taha, et tema oleks õnnetu. Ma ei oskagi kirjeldada, mida ma täpselt mõtlen või tunnen. Ma olen nagu hakkamasaamatu, halb ema. Samas, mu poeg oli beebina väga rahulik, on siiani. Mis ma seekord siis teisiti teen? Loviisa on meie seltskonnas kõige aktiivsem, kõige lärmakam, kõige õnnetuma moega laps. Pidevalt on tal mingi häda. Ma ei saa oma last aga muuta, ma ei oska ka ennast kuidagi muuta. Ma lihtsalt ei saa temaga hakkama. Tunnistan ausalt. Ma olen vahel täiesti nõutu, lihtsalt hoian teda süles ja lasen karjuda. Eelmisel külaskäigul ma veetsin vähemalt veerand sealoldud ajast kõrvaltoas kinnise ukse taga. Rahustasin last. Ma võtan ta sülle, ümisen mõnda laulu, kiigutan, kallistan. Kui ma ta teistest lastest eraldan, siis ta rahuneb päris kiiresti. Aga külaskäik kaotab nii oma mõtte. Ma ei taha ka teie abi ega soovitusi, üldse ei taha, ausõna. Need ei aita, kuna te ei tunne mu last. Ärgem üldse lasku sügavamale. Ma kirjutasin selle postituse otse emotsioonilt, puhtalt südamest. Sain hingelt ära. See oligi eesmärk.			OSCAR-2019
Texase ülikoolis 2008. aastal tehtud uuringus treenisid osalejad 12 nädalat: kolm jõu- ja kaks intervalltrenni nädalas. Ja tulemus? Keskmiselt vähenes nende rasvamass ainult pool kilo. Samal aastal korraldati ka Oklahoma ülikoolis uuring, milles osalejad treenisid 10 nädalat: kolm vastupidavus- ja kaks jõutrenni nädalas. Ka neil vähenes rasvamass selle aja jooksul keskmiselt vaid pool kilo. Need inimesed kulutasid mitu kuud oma ajast trennile, eesmärgiga kaalust alla võtta, kuid nende kehakaal muutus väga vähe. Kehakoostis (lihased vs. rasv) on palju olulisem kui number kaalul. Kui tahetakse kaalu langetada, tuntakse tegelikult huvi rasvamassi vähendamise vastu. Kui ainult kaalunumber oleks oluline, võiks inimesele sobida ju ka see, kui ta muutuks lihtsalt väiksemaks, aga proportsioonid ei paraneks. Kehakaal võib kõikuda üpris märkimisväärselt isegi ühe päeva lõikes. Kas see tähendab, et päevaga on keha välimus muutunud halvemaks? Loomulikult mitte, sest püsivate muutuste tekkimiseks kulub rohkem aega. Kehakaalu kõikumist mõjutavad eri faktorid, näiteks süsivesikute ja soola kogus, stress ja toidumass. Seega võiks lisaks kehakaalu muutustele pöörata tähelepanu ka ümbermõõtudele, rasvaprotsendile, riiete suurusele ja peegelpildile. Me tarbime (sööme-joome) ja kulutame energiat iga päev. Energiat kulub baasainevahetuseks, seedimiseks ja füüsilisteks tegevusteks. Kui me kulutame rohkem energiat, kui tarbime, tekib negatiivne energiatasakaal ehk energiadefitsiit. Nii peab keha kasutama salvestatud energiavarusid ja kehakaal langeb. Kui aga kulutame vähem energiat, kui tarbime, tekib positiivne energiatasakaal ehk energia üleküllus. See tähendab, et keha peab salvestama üleliigse energia ja kehakaal tõuseb. Kui sa oled trenni jooksul ära kasutanud kogu veres ringleva energia, peab keha kasutama salvestatud energia- varusid. Kuid ainult planeeritud treeningud ei aita luua energiadefitsiiti, selleks on olulised ka energiatarbimine ja teised energiakulumeetodid. Energiatasakaal sõltub paljudest teguritest, nagu keskkond, geneetika, hormoonid ja seedimise eripärad. Need faktorid mõjutavad seda, kui palju sa sööd ja ennast liigutad ning kui palju energiat vajad. Kui treeninguga kulutatakse mõõdukalt energiat, aga söögi ja joogiga tehakse kõik tasa, ei saagi kehakaal muutuda. Selleks, et kulutada sama palju energiat kui ühes kartulikrõpsupakis, peaks tegema sörkjooksu 2-3 tundi. Kui kaua võtab aega, et süüa üks kartulikrõpsupakk?! On ilmselge- kui toitumine pole paigas, ei suuda treening üleliigsete kilodega suurt midagi ette võtta. Vähe on tõendusmaterjale selle kohta, et treening üksi oleks efektiivne kaalulangetuse meetod. Põhjus, miks trenn ilma toitumisele tähelepanu pööramata ei ole eriti efektiivne, võib seisneda kompenseerimises. Kui energiakulu treenin- gutest suureneb, võib ka söögiisu kasvada ning energiadefitsiiti ei teki. Samuti võib inimene intensiivse treeningu järel üle- jäänud päeva jooksul vähem liikuda. Õige toitumine ja trenn koos on kaalulangetuseks efektiivsemad kui mõlemad meetodid üksi. Lihtsalt halba toitumist on väga raske treeninguga ületada. Sellegipoolest võib mõnel õnnestuda ka ainult trenniga kehakaalu ja rasvamassi tublisti vähendada. Paljudel aitab regulaarne treening oma toitumise rutiini pidada. Kui ka kehakaal ei lange, on trenn ikkagi kasulik. Kas treeningutes oleks võimalik teha selliseid muudatusi, mis aitaksid rohkem rasvu põletada? Kuigi füüsilise aktiivsu- sega võib päevasele energiakulule lisada vaid umbes 15–30%, on sellega võimalik kontrollida energiatasakaalu. Energiakulu saab kasvatada treeningu mahtu ja intensiivsust suurendades. Kõik treeningud ei mõju aga ühtmoodi. Madalama intensiivsusega pikemaajaline treening (nt pikk sörkjooks) kulutab rohkem energiat trenni ajal, kuid energiakulu pärast trenni on tagasihoidlikum. Intensiivne lühiajaline treening kulutab vähem energiat trenni ajal, kuid energiakulu pärast trenni on jällegi suurem. Väiksema intensiivsusega treening kasutab energiaks rohkem rasva, intensiivsel treeningul on aga ülekaalus süsivesikute kulutus. See ei tähenda, et rahulikum treening on alati parim viis rasvapõletuseks, sest kui kogu energiakulu on väiksem või kui inimesele see treening ei meeldi, pole vahet, et protsentuaalselt kulutatakse trenni ajal energiaks rohkem rasva. Madalama intensiivsusega treening ei ole kehale väga koormav ning seda on võimalik kauem harrastada, kuid see on ajaühiku kohta ka vähem produktiivne. Suurema intensiivsusega treening on kehale koormavam ning seda saab lühemalt teha, kuid see võib aja nappusel olla produktiivsem. Igal treeningul on oma aeg ja koht. Algajad treenijad, kes on vormist väljas, ei tohiks suure hurraaga kohe intensiivset trenni tegema hakata. Parem on alustada tasapisi, pigem madala intensiivsusega, lisades esialgu treeningule juurde minuteid ning hiljem intensiivsust. Mida rohkem treenid, seda paremini keha sellega kohaneb. Alguses kulutab keha sama töö tegemiseks rohkem energiat, hiljem muutub energiakulu ökonoomsemaks. Kui sa tahad kaalu langetada ja rasvamassi vähendada, tuleb järjepidevalt leida võimalusi tõsta treeningu intensiivsust ja mahtu. Seda ei tohiks aga teha liiga kiirelt ja mõtlematult. Vali treeningud, mis sulle meeldivad ning millega arened, mis sobivad sinu võimetega, on mitmekülsed ning kutsuvad sind ikka ja jälle spordiklubisse ja terviserajale.			OSCAR-2019
Kuidas planeerida oma päeva niimoodi, et kõik tegemised mahuks 24 tunni sisse? Et saaks hakkama selle logistilise oravarattaga, millesse enamus inimesi vähemalt Tallinnas on kuni kõrvuni sukeldunud - lapsed lasteaeda, tööle, lapsed koju... Siis veel vaja mingil ajal poodi minna, juuksuris käia. Ja trenni tahaks ju ka mingil ajal jõuda! Õigupoolest on sellise tempo juures füüsiline aktiivsus väga oluline tegur ja seepärast oleks mõistlik oma päeva planeerides mahutada kuhugi ka spordi tegemine. Kas metsa all jooksmas käimine või siis spordiklubi jõusaalis higi valamine või rühmatreeningutel rassimine. Parimaks võimaluseks oma õhtutele õhku ja pisutki vabadust anda on teha trenn ära juba varahommikul. Piltlikult öeldes ärgata koos kukega ja venitada päev võimalikult pikaks. Et spordiklubi on avatud argipäeviti juba kella seitsmest alates, on üheks variandiks rihtida oma trennitegemine just nendele varajastele hommikutundidele, kui roidumus on veel kontides ning magusa une jätkamise eest annaks ära kasvõi pool kuningriiki. Aga kas on see siis tõesti seda ohverdust väärt? Trenn tehtud, tundub järgnev päev kuidagi palju mahukamana. Jõuate õhtul varem koju ning seal jääb aega tegeleda oma perekonna, laste või miks mitte ka lemmikloomadega. Küll Miisu rõõmustaks, kui perenaine jõuabki koju tavalisest märksa varem! Äkki saaks juurde võtta isegi mõne uue hobi, sest aega on korraga rohkem. Tean seda omast kogemusest, et hommikune treening virgutab keha ja meelt, lööb mõtted virgeks ning teravaks. Trennist tulles lausa pakatad energiast. Kuigi möönan, et see nõuab raasukese eneseületamist, ent ka see tuleb kokkuvõttes iseloomu kasvatamisele ainult kasuks. Teadlased on tõestanud, et hommikuses treeningus lähevad keha rasvavarud kiiremini töösse – söödud toidu kogus on väike ja rasvapõletus saab kiiremini alata. Kõigepealt kasutab keha ära söödud süsivesikud ning siis asub rasvavarude kallale. Seda muidugi juhul, kui treenitakse madalal pulsisagedusel, 60 – 70% maksimaalsest pulsisagedusest. Enne hommikusse trenni tulekut oleks mõistlik süüa kasvõi veidikene mingit süsivesikurikast toitu – et jätkuks treeninguteks energiat. Tõsi on ka see, et nii varastel hommikutundidel, eriti veel, kui akna taga haigutab pilkane pimedus, ei pruugigi isu olla, ent olukorrale mõistusega lähenedes saab ka sellest tõkkest üle. Väike puuvili, võileib või mahl võiksid olla päevale päris hea stardipauk. Soovitada võiks ka keefiri ning pudrukeetmist – see annab jõudu pidada vastu treeneri programmidele. Spartas on rühmatreeningute tunniplaane koostades arvestatud ka selliste hommikuinimestega, kellele meeldib just enne tööpäeva algust oma tavapärane spordiports kätte saada. Hommikused trennid algavad kell 7. 30 ning pole väga vaja karta, et need pulsi kohe lakke lööksid. Pealegi saab valida mitme erineva treeningu vahel, nii saavad varajased ärkajad valida enda jaoks selle õige. Nii et hoolitse juba varahommikul selle eest, et tervis tuleks ning õhtupoolikut saaks kasutada hoopis teisteks tegemisteks. Küllap oleme kõik kuulnud vanemate ning kogenumate inimeste jutte sellest, kuidas vanasti, nii umbes 30 ja enam aastat tagasi, olid lapsed tervemad ja põdesid erinevaid niiöelda külmetushaigusi harvemini. Samas kui täna ei ole veel üks haigus jõudnud korralikult lõppeda, kui teine on juba peale tulemas. Apteeker Triinu Entsik-Grünberg tuletab meelde vanu tervisenõuandeid ja jagab kaasaegseid soovitusi. Lapsepõlvest mäletame, kuidas haiguste seljatamiseks võeti aega. Ravil eelistati looduslikke võtteid – sinepiplaastreid ja sinepivannid jalgadele ning kupud köha korral. Hingamisteede haiguste korral oli võimalus käterätik üle pea potis keeva veeauru või siis läbi pabertuutu veekeedukannu tilast soodaauru sisse hingata. Nii vaarikavarre- kui ka pärnaõie tee, aga ka mustsõstra ning vaarikamoos olid alati aukohal juhul, kui külmetus oli ligi hiilimas. Ühelt poolt oli tegu sundseisuga, kuna ravimite valik ja kättesaadavus olid paarkümmend aastat tagasi piiratud, teisalt aga oli tegu põlvest põlve edasi antud tarkustega, mille najal olid ülesse kasvanud meie vanemad, vanavanemad jne. Kuigi täna on apteegiriiulitel saadaval lai valik preparaate, mis põhinevad nii looduslikel kui ka sünteetilistel kiiresti enesetunnet parandavatel ainetel, on rõõm tõdeda, et järjest enam soovitakse alustada enesetunde parandamist looduslike ravivõtetega – seda vaatamata teadmisele, et ravi võib selliselt pikemalt kesta. Kõigepealt soovitan meelde tuletada kõige olulisemat tõde – esimeste külmetusnähtude ilmnemisel on tõhusaim ravi puhkus. Kui tunnete viirushaiguse esimesi sümptomeid, siis tuleks ennekõike anda organismile aega puhkuseks ja taastumiseks ning igal juhul vältida üle pingutamist. Tööle minek sellises olekus ei ole hea ei enda ega ka kolleegide suhtes. Püstijalu põdemine pikendab oluliselt haiguse kulgu. Esimeste haigusnähtude ilmnemisel on peale puhkuse suur roll ka kuumade jookide tarbimisel. Need ergutavad vereringet ja ajavad haiguse kehast välja. Kuum jook tsingi (Zn), vitamiinidega C ja D3, astelpajumahla või musta leedriga. Zn, vitamiin D ja astelpaju aitavad immuunsüsteemi talitlust tõsta. Vitamiin C aitab vähendada väsimust ja kurnatust. Must leeder on traditsiooniline taim, mis toetab immuunsüsteemi ja hingamisteede talitlust. Carmolise tilgad on abiks organismi turgutamisel. See on kümne ürdi eeterlikest õlidest (harilik aniis, hiina kaneel, harilik sidrunhein, harilik sidrunipuu, tähklavendel, lõhnav muskaadipuu, nelk, lavendlilehine salvei, laialehine lavendel ja tüümian) koosnev segu. Seda võib lisada kuumale teele, turgutamaks organismi ja saamaks sooja. Samuti võib tilku lisada kuumale veele, tegemaks inhalatsiooni kinnise nina ning kareda kriipiva kurgu leevendamiseks. Carmolis tilgad on head ka seedimise toetamiseks ja pingest tingitud peavalude korral. Köha korral on väga hea ravim hanerasvasalv koos nuluõli ja mesilasvahaga. Hanerasv sobib hästi bronhiidi ja köha korral. Määrida õhukese kihina rindkerele ja jalataldadele kaks kuni kolm korda päevas. See ei sobi kõrge palaviku korral, sest takistab termoregulatsiooni. Samuti töötab hästi vana hea sinepiplaaster. Pange plaastrid rinnale või seljale kolmeks kuni kümneks minutiks. Samal kohal saab plaastreid kasutada vähemalt üle ühe päeva. Nohu korral toimivad hästi erinevad eeterlike õlide plaastrid – eukalüptiõli, lavendliõli ja piparmündiõli sisaldav plaaster, mis sobib kasutamiseks alates teisest eluaastast. Kleepige plaaster riietele (pidžaama jm) rinna piirkonda. Eeterlike õlide lendumine kestab 6–8 tundi, seetõttu on soovitatav plaastrit kasutada une ajal. Sinepivann jalgadele on hea abivahend ülemiste hingamisteede haiguste korral. Kaks-kolm supilusikat sinepipulbrit lahustada paaris–kolmes liitris kuumas vees (+40 kuni +50 °C). Protseduuri käigus tuleb olla soojalt riietatud või tekiga kaetud. Vee jahtumisel kallata juurde kuuma vett. Vanne võib teha kuni 15 minutit. Peale vanni tuleb jalad sooja veega puhtaks loputada, kuivatada ja hoida soojas 30–60 minuti jooksul. Vanne võib teha kuni viis päeva järjest. Väikestele lastele soovitatakse ööseks väike kogus sinepipulbrit lisada villastesse sokkidesse. Nii nohu kui ka köha korral on soovitatav kasutada ka inhalaatorit. Kurguvalu korral on palju abi astelpaju-saialilleõli aerosoolist. See aitab kaasa ka naha ja limaskestade uuenemisele. Kasutada kuni viis korda ööpäevas. Parema tulemuse saamiseks ninaneelu valulikkuse korral pihustada ninna ja lasta voolata kurku. Ternespiima sisaldavad imemistabletid erinevas vanuses lastele C-vitamiiniga ja täiskasvanutele koos vitamiinidega C ja B3. Lehma ternespiim on paari päeva jooksul pärast poegimist erituv piim, mis on olulise tähtsusega vasika immuunsüsteemi jaoks, olles rikas antikehade, kasvufaktorite ja toitainete poolest. Samal eesmärgil ehk siis immuunsüsteemi normaalse toimimise tagamiseks kasutame seda meiegi: C-vitamiin aitab kaasa immuunsüsteemi normaalsele toimimisele. Vitamiin B3 toetab limaskestade normaalset funktsiooni. Lastele kuni viis tabletti ja täiskasvanutele kuni kümme tabletti ööpäevas. Punast päevakübarat tuntakse aastasadu taimena, mis suudab hästi haigustekitajate vastu seista. Päevakübar suurendab valgete vereliblede arvu organismis, mis omakorda tõkestavad põletike teket. Taime toimeained takistavad ka viiruste levimist. Apteekides on punane päevakübar saadaval nii lastele kui ka täiskasvanutele tablettide, tilkade, aga ka siirupi kujul. Seda ei tohiks aga kasutada üle kolme kuni nelja nädala järjest. Astelpaju bioloogiline toime on seotud temas sisalduvate arvukate vitamiinide, mineraalainete ja orgaaniliste hapetega. Astelpajuõlis sisalduvad antioksüdandid aitavad vältida rasvhapete oksüdeerumist organismis, mida tekitavad mitmed ainevahetusreaktsioonid, stress ja viirus- ning bakteriaalsed haigused			OSCAR-2019
Eesti Ujumisliit on võtnud sihiks, et Eestis saaks iga laps ujumise selgeks. Pildil treenib endine tippujuja Triin Aljand lapsi. Mati Hiis (Õhtuleht) Laagri kooli õpilased said hiljuti kätte uued ujumismütsid. Eesti Ujumisliit Mati Hiis Eesti Ujumisliit on koostöös päästeametiga võtnud südameasjaks, et iga Eesti laps oskaks hästi ujuda, ning selleks muudeti põhikooli kehalise kasvatuse ainekava ujumise osas saavutatavat õpitulemust. 3. klassi laps saab uue hindamise kohaselt positiivse tulemuse, kui läbib ujumisoskuse 200 meetri kompleksharjutuse. Õpilane hüppab sügavasse vette, ujub 100 meetrit rinnuli asendis, sukeldub, toob käega põhjast eseme, püsib puhates ja asendeid vahetades kolm minutit paigal, ujub seejärel 100 meetrit selili asendis ja väljub veest – on õppeülesanne, millega tänavusest aastast on silmitsi iga 3. klassi õpilane. Linnaleht uuris ujumisliidu ujumise algõpetuse projektijuhilt Helen Lingilt, millised muutused kooliujumise tundides ees ootavad. Eestis on üle poole rohkem uppumissurmi kui Põhjamaades ning maailma terviseorganisatsioon (WHO) on ka oma raportis seda välja toonud. WHO nimetab samas tähtsaks uppumissurmade ennetamise meetmeks rahvastiku paremat ujumisoskust. Kool on koht, kus käivad kõik lapsed, seega on riigil võimalik seal omalt poolt kaasa aidata sellele, et ujumisõpetus iga lapseni jõuaks. Ujumine on suurepärane liikumisharrastus ka igas vanuses inimestele ning taastusraviski. Eestis läbi viidud uurimustest on välja tulnud, et alla poole Eesti lastest ei oska ujuda ning 93 protsenti hindab oma võimeid üle, arvates, et oskab ujuda. Ujumisõpetajate küsitlusest, mille viisime koostöös kultuuriministeeriumiga läbi 2014. aastal, selgus, et ujumisõpetajatele teevad muret liiga suured grupid, mistõttu nad ei saa keskenduda oskuste andmisele, vaid peavad tegelema turvalisuse tagamisega tunnis. Seega riigipoolne uus rahastus peaks võimaldama väiksemaid gruppe ja tõhusamat õpet, kus õpetajal on võimalik keskenduda oskuste andmisele. Uue õpiväljundi saavutamine nõuab oskuste valdamist, mille omandamise tulemusena on õpilased võimelised ka 200 meetrit läbima. Positiivse tulemuse saavutamiseks peavad 3. klassi õpilased ujuma rinnuli ja selili kokku 200 meetrit ning lisaks sukelduma. Miks nõutakse lapselt nüüd nii palju rohkem? Enne oli koolis 3. klassi lõpuks 25 meetri läbimise nõue. Nüüd keskendutakse oskustele, millest tulenevalt suudab õpilane läbida ka rohkem meetreid. Varasematest laste ja õpetajate küsitlustest on selgunud, et varasemat koolis kehtivat õpiväljundit (25 meetrit) peetakse ujumisoskuseks, ning tõenäoliselt on see üks põhjus, miks oma oskusi üle hinnatakse. Seetõttu peavad ujumisoskus ja õpiväljund olema ühesugused; samade kriteeriumite alusel hinnatakse ujumisoskust ka Põhjamaades juba 1996. aastast alates. Lisaks on rahvusvahelised vetelpäästeorganisatsioonid uppumissurmi uurides leidnud, et just mitmekülgsed oskused (eri viisidel sukeldumine, asendite vahetamine, hõljumine, edasi liikumine) aitavad ootamatus olukorras vette sattumise korral toime tulla ning nende oskuste puudumine võib saatuslikuks saada. Kui ollakse veega saanud sõbraks ja omandanud need oskused, on ka vees meetrite läbimine lihtne. Ujumisliit on tunnistanud, et uus nõue on suur väljakutse. Kui reaalseks peate, et see tõesti õnnestub? Uus nõue vastab Põhjamaade nõuetele ujumisoskuse kohta, ning seal on kogemused olemas. Keskmiselt kulub nullist ujumisoskuse omandamisele 30–50 koolitundi, kui metoodika on tõhus ning juhendaja kohta on õpilasi kuni 12. Nii Taanis kui ka Norras on kooliujumises tehtud katseprojekte, kus efektiivse metoodika ja väikeste gruppide korral on üle 80 protsendi õpilastest saanud positiivse tulemuse. Ka Eestis on pilootkoole, kellest üks on saanud tulemuseks, et 75 protsenti lastest saab ujumistundides (40 korda) ujumise õpiväljundi kohaselt selgeks, ning on neid, kes enda kogemusest peavad 80 protsendi saavutamist võimalikuks. Ainekava täitmine on kohalike omavalitsuste ülesanne. Sellisel juhul tuleks igal koolil oma eripärast ja võimalustest lähtudes mõelda järeleõppe võimalustele ja koostööle lastevanematega. Kindlasti on ikkagi eesmärgiks, et iga laps saab ujumise selgeks. Kui võrrelda Eesti lapsi ja eestlasi laiemalt teiste Euroopa rahvastega, siis kui hea ujumisoskus meil on? Rootsi lastest oskavad ujuda (läbivad 200 meetrit) 95 protsenti, Islandil on see näitaja ka üle 90 protsendi. Meil oskab ujuda alla poole lastest ning vähest ujumisoskust ja veekompetentsi näitab ka uppumissurmade arv, mis on poole suurem kui Skandinaavia maades. Sel nädalal jõuavad kõikidesse 1. klassidega koolidesse erilised pakid, mis sisaldavad ujumismütse lastele, infovoldikuid lastevanematele ja plakateid kooli seinale. Valitsus eraldas omavalitsustele ujumise algõpetuse läbiviimiseks koolis lisaraha miljon eurot. Selle aasta jaanuarist on riigi toetus 1,23 miljonit eurot. Kogu info kooliujumise kohta leiab uuelt veebilehelt www.kooliujumine.ee. Lastevanematega suhtlemiseks ja ujumisoskuse vajalikkuse selgitamiseks on loodud ka Facebooki leht „Kooliujumine“, mis asub aadressil www.facebook.com/Kooliujumine. Mingi euro nõue väää! Mõnel lapsel on tehnika huvi jne. Varsti peavad kõik lapsed IT-inimesed olema. Ujumisliit, et äkki ujub sealt eest keegi eest ära ja saavad tulla inimesed sinna kellel on midagi veel peale vee.			OSCAR-2019
Bronnie Ware kirjutab oma liigutavas ja mõtlemapanevas raamatus "Viis levinumat surmaeelset kahetsust" sellest, mida rääkisid talle inimesed, kelle jaoks siit ilmast lahkumine oli juba kindel ja vältimatu. Peatse surmaga leppida püüdvatelt inimestelt saadud õppetunnid aitasid raamatu autoril mõista, et oma elus teadlikke valikuid tehes on igal inimesel võimalik surra rahuliku hingega. Bronnie Ware õpetab, kuidas suhelda viimast tuge vajava lähedasega ning selgitab, kuidas me kõik saaksime endale tähtsaid teemasid lahendada juba nüüd, mil meil on veel aega ja elada just niisugust elu, nagu igaüks oma südames soovib. Kuivatasin nõusid ja kuulsin, kuidas mu hoolealune John oma kabinetis koolipoisi kolbel itsitas. "Jah, ta on just õiges eas," kihistas ta ja jätkas läbi telefoni sõbrale minu kirjeldamist. John oli peaaegu 90. Mina olin kolmekümnendates. Mulle meenus, kuidas üks 70-aastane mees kord mulle ütles, et "kõik mehed on poisikesed". Naeratasin omaette ja vangutasin pead. Kui John hiljem kabinetist väljus, siis oli ta seesama diplomaatiline härrasmees, nagu ma teda tundsin, ega ilmutanud vähimatki märki üleannetusest. Ent ta soovis mind lõunale viia ja küsis, kas mul on selga panna roosat kleiti. Kui ei, siis kas ta tohiks mulle sellise osta? Naersin ja lükkasin tema pakkumise viisakalt tagasi, sest õigupoolest oligi mul üks roosa kleit. Kuigi roosa kleit ei kuulunud hooldaja tööriietuse hulka, teatasin Johnile, et osutan surevale mehele hea meelega teene. Tema rõõm oli imetore. Ühes ääretult kallis restoranis oli reserveeritud laud kahele. See oli parim laud, vaatega sadamale ja pargile. John nägi kuldsete tresspaeltega meremehepintsakus elegantne välja. Õhus hõljus lõhnavee hõng. John juhtis, käsi mu alaseljal, mind lauda. Imetlesin vaadet ja kui pilgu Johni poole pöörasin, nägin, kuidas ta neljale kõrvallauas istuvale mehele silma pilgutas. Nad kõik uurisid mind ja itsitasid, kuid tegid kohe tõsised näod pähe, kui said aru, et on mulle vahele jäänud. "Sinu sõbrad, John?" küsisin naeratades. Ta kogeles ja tunnistas, et tahtis sõpradele näidata, kuidas tal on vedanud suurepärases füüsilises vormis hooldajaga. Puhkesin naerma. "Iga minuealine naine on toatäie 90-aastaste meeste jaoks suurepärases vormis." Siiski pidin tunnistama, et Johni kombed olid laitmatud ja oleksin soovinud, et nii mõnelgi minu põlvkonna mehel oleks Johniga sarnased lauakombeid ja šarmi, mis mulle osaks sai. Meil oli väga meeldiv lõuna. John oli eelnevalt restorani helistanud ja öelnud, et tuleb sööma koos veganiga. Köögis oli valmistatud mulle tore, eriliselt praetud juurviljakotlet. Tuleb välja, et Johni sõpradel oli keelatud meie lõunat segada või laua juurde tulla. John pidi mind hiljem tutvustama. Nii nad istusidki pärast oma söögi lõpetamist kannatlikult ja ootasid, millal meie Johniga oma lõunasöögi ja vestluse olime lõpetanud. Ja siis, käsi uuesti mu alaseljal, juhatas John mind nende laua juurde, kus ma mängisin ideaalset tüdruksõpra ja võlusin neid kõiki, kuid hoolitsesin siiski selle eest, et peatähelepanu oleks Johnil. Ta meenutas mulle kukke, kes on kõik suled paaritumiseks kohevile ajanud. Meil oli lõbus. Kõige selle taga oli aga surev mees. Mida halba sai teha sellise kahjutu mängu mängimine, kui see võis jääda mehe viimaseks väljaskäimiseks? Jõudsime koju, vahetasin Johni suureks meelehärmiks roosa kleidi praktilisemate töörõivaste vastu ja aitasin ta voodisse. Väljaskäimine oli kindlasti lõbus, kuid samas ääretult kurnav. Sel õhtupoolikul olime Johniga kahekesi ja ta jäi sügavalt magama. Voltisin roosa kleidi kokku, panin kotti ja mõtlesi, kui armas oli olnud pakkuda Johnile rõõmu lõunalauas. Ka mina olin seda nautinud. Kui ma järgmisel nädalal märkasin Johni seisundi halvenemist, siis oli mul hea meel, et olime jõudnud lõunal ära käia. Johnist ei olnud enam toast lahkujat. Võib-olla oli jäänud veel mõni nädal, võib-olla mitte, kuid tema jõud kustus kiiresti. Rahulikus pärastlõunas kõlas Johni lause: "Kui ma vaid poleks nii kõvasti tööd rüganud, Bronnie. Milline lollpea ma olin!" Vaatasin korvtoolist Johni poole. Ta ei vajanud jätkamiseks julgustust. "Pagan, ma töötasin liiga palju ja nüüd olen üksik surev vanamees. Kõige hullem on see, et olen olnud üksildane kogu pensionipõlve, kuigi kõik oleks võinud olla hoopis teisiti." Kuulasin ja John jutustas oma loo. John ja Margaret olid üles kasvatanud viis last, kellest neljal olid ka oma lapsed. Kui kõik lapsed olid täiskasvanud ja kodust lahkunud, oli Margaret palunud, et John jääks pensionile. Nad mõlemad olid hea tervise juures ja neil oli piisavalt raha, et veeta muretu pensionipõlv. Aga John ütles alati, et neil võib rohkem raha tarvis minna. Margaret vastas selle peale ikka, et vajadusel võiksid nad maha müüa oma hiigelsuure, selleks ajaks juba peaaegu tühjaks jäänud maja, osta asemele midagi sobivamat ja raha oleks veel ülegi jäänud. Nende kahe võitlus kestis viisteist aastat ja John käis tööl edasi. Margaret oli üksildane. Tööta ja lasteta igatses ta taastada nende omavahelisi suhteid. Aastaid lappas ta reisikatalooge ja tegi ettepanekuid külastada maailma eri paiku. Johnile meeldis samuti reisida ja ta oli Margareti reisiettepanekutega nõus. Kahjuks meeldis talle aga ka tema staatus, mida töö talle pakkus. John jutustas, et töö iseenesest polnud talle eriti meeltmööda olnud, kuid talle meeldis töö kaudu saavutatud roll ühiskonnas ja sõpruskonnas. Lepingute sõlmimise võidujooks oli kujunenud teatud määral sõltuvuseks. Ühel õhtul Margaret nuttis ja anus meest, et see viimaks ometi pensionile jääks. John vaatas oma ilusat naist ja mõistis, et naine tundis tema kõrval suurt üksildust; ning et nad olid mõlemad vanaks jäänud. Tema suurepärane naine oli oma mehe pensionile jäämist kannatlikult oodanud. John vaatas teda: Margaret oli endiselt sama kaunis kui nende esmakordsel kohtumisel. See oli esimene kord, mil John mõistis, et nende elu ei kesta igavesti. Vastumeelsusega, mida ta nüüd ei suutnud õigustada, oli John nõustunud pensionile jääma. Margaret oli rõõmust püsti hüpanud ja teda kallistanud, silmist voolamas kurbusepisarate asemel rõõmupisarad. Kuid naise naeratus ei püsinud kaua, vaid kustus hetkega, kui mees lisas: "Aasta pärast". Margaret oli oodanud 15 aastat. Küllap ta jaksab veel ühe aasta kannatada. Kui Margaret küsis, kas seda poleks võimalik varem teha, jäi John endale kindlaks – ta ei jää koju varem, kui lubatud aasta pärast. Nende kokkuleppest oli möödunud neli kuud, kui Margaret hakkas tundma iiveldust. Alguses oli see kerge südamepööritus, ent möödus nädal ja enesetunne ei paranenud. "Panin homseks arsti juurde aja kirja," oli Margaret ühel õhtul töölt tulnud mehele öelnud. Olgugi, et naise enesetunne tegi Johnile muret, ei käinud tal peastki läbi, et tegemist võiks olla millegi tõsisega. Kuni järgmise õhtuni, kui Margaret ütles, et arst soovitas teha mõned uuringud. Isegi kui uuringute tulemused järgmisel nädalal millelegi ei viidanud, suurenes Margareti ebamugavustunne, ja valu oli ilmne märk sellest, et midagi on halvasti, aga neil polnud aimugi, kui hullusti. Margaret oli suremas. Me kulutame nii palju aega tulevikuplaanidele, mis sageli sõltuvad mingitest kaugematest terminitest, mis peaksid meid justkui õnnelikuks tegema; või oletame, et meil on veel väga palju aega, kuigi tegelikult on meil olemas ainult see elu, mida täna elame. Polnud raske mõista seda sügavat kahetsust, mis Johni nüüd valdas.			OSCAR-2019
Riigikogu saadikute korteriühistute toetusrühma juhtiv Margus Hanson jagab korteriühistute muret järgmisel aastal kasvavate kodukulude pärast. Hindade alanemisele korteriomanikud parlamendisaadiku sõnul vaevalt loota saavad, küll aga on võimalik kulutusi kontrolli all hoida ühiselt ja mõistlikult majandades. „Mis seal salata: ajad, mil korteriomaniku ainus mure oli arved ära maksta, on ammu möödas. Omanikuks, ka korteriomanikuks olemine tähendab vajadust pidevalt majanduslikult mõelda. Kui kortermaja pole veel renoveeritud, tuleks ettevalmistustega kindlasti alustada. Mõistlik on renoveerimine ära teha kompleksselt, maja soojustades, kütet ja ventilatsiooni kaasaegseks muutes,“ ütles parlamendisaadik, kes tänavu korteriühistute esindusorganisatsioonidega pea igal kuul vähemalt korra kohtunud. Võimalusi kodukuludelt säästa on Margus Hansoni kinnitusel mitmeid. Individuaalsed küttekulude arvestid lubavad korteris temperatuuri alandada ajal, mil elanikud kodus pole ja sellest lähtuvalt vähem maksta. Kindlasti peaksid korteriühistud mõtlema ka elektrituru avanemisele aasta pärast ning elektritarbimise jälgimisele senisest enam tähelepanu pöörama. Näiteks välisvalgustuse ning trepikodade ja keldrite varustamine energiasäästlike liikumisanduritega valgustitega võib kortermajas anda igal kuul kümneid eurosid kokkuhoidu. Hanson rõhutas ka, et võimalusi, mida riik täna pakub kortermajade renoveerimiseks, ei ole kunagi varem nii palju olnud. „Oluline on, et ühistud neid kasutaksid. Omalt poolt tahame Riigikogus seista selle eest, et korteriühistuid toetav õiguslik raamistik oleks selge ja üheselt mõistetav. Oleme rääkinud ka vajadusest abistada ühistuid renoveerimisel vajaliku omanikujärelevalve tegemisel. Meede, kuidas seda toetada, võiks rakenduda hiljemalt Euroopa Liidu järgmisel eelarveperioodil,“ lausus Margus Hanson. Kuigi Gazpromile kuulub ametlikult 37% Eesti Gaasist, on tegelikult tema mõju oluliselt suurem. Ja nagu sellistel juhtudel ikka, tuli Vabaduse väljakul vastu paksude prillidega vana koolivend, keerutas mu mantlinööpi ja küsis: «Kui suur siis…?» Ja mis siis üle jäi, kui hakata asja lähemalt vaatama ja leidma kinnitust sellele, et Eesti Gaasi kui sisulise monopolisti hoidmine Gazpromi filiaalina mitte ainult ei ohusta Eesti julgeolekut, vaid on ka lausa vastu kõigile senikehtivatele Euroopa direktiividele, millele juhtis tähelepanu ka ELi konkurentsivolinik Neelie Koers oma visiidil Tallinna. Asi on tavainimesele seda hullem, et üldise (ja paratamatu) energiatõusu tingimustes on meie tõelistelt sõpradelt Gazpromis (õnneks neid siiski on, ja aitäh!) kinnitunud teade, et 2008. aastal kasvab Gazpromi gaasi hind 320 dollarini 1000 kuupmeetri eest (meenutuseks, et ametlikus aruandes 2006. a I kvartali kohta oli see 138 ja isegi karistusalusele Gruusiale on see täna vaid 235). Aga jah… niisiis: 37% Eesti Gaasist on Gazpromi oma ja mõistagi tahab Gazprom lasta siit läbi ainult omaenese gaasi (blokeerides mis tahes otsetarned Kesk-Aasiast) ja võimalikult kalli hinnaga, mille maksab kinni Eesti gaasi- ja muude asjade tarbija ning mille võtab ümb-rikupalgana välja tütarfirma Rosukrenergo Šveitsis (osanikud härrased Dmitri Firtaš ja Ivan Fursin, masin on häälestatud miljoni dollari tootmisele päevas). Teine suur-osanik E.ON-Ruhrgas vaatab asja rahulikult, sest olles Gazpromi partner Soome lahe gaasitoru teises otsas, pole tal vähimatki huvi Gazpromi suhtes nina kirtsutada, seda enam, et projekti eesotsas on Ostap Benderit kääbuseks tegev «suurmeister» Gerhard Schröder. Kui nüüd juurde arvestada, et Eesti riigi osalus monopoolses strateegilises ettevõttes on null koma null, siis… tuleb natuke kananahka ihule küll ja mitte ainult külmast. Kummaline tundub meie üldrahvalik haudvaikus tõusvate gaasihindade puhul, mida kergitab omatahtsi Venemaa suurim majanduslik täismonopol läbi oma oblastikontori Tallinnas. (Kusjuures kas või sümboolse vastuteenena pole Gazprom Eestile tagasi pakkunud isegi mitte presidendi auraha, mille hr Firtaš oleks võinud meile Kremli käest tagasi osta oma kolme-nelja päeva teenistusega. Aga jah, mage nali muidugi.) Tõsisem on muu: majanduses kehtib üks seadus – mis tahes defitsiidi tingimustes, kus vabaturg ei toimi, kisub ühe kaubaartikli hinnatõus endaga kaasa ka kõikide teiste sama funktsiooni täitvate kaupade hindade taseme. Kui 20 aastat tagasi poes vorsti ei olnud, siis selle ametlik hind – u 3 rubla – ei tähendanud midagi. Kui vorsti üldse sai, siis ikkagi hinnaga, millega too, kel sellele ligipääs oli, seda esimesena müüs – teiste vahemeeste hind läks selle hinnaga kaasa. Vorstiga praegu probleeme (veel) ei ole (aga hindadega peaks siiski huvitavaid asju juhtuma hakkama, puhtalt gaasihindadega seotult peaks kulutustekoorem pere kohta suurenema u 10 000 krooni aastas – kahe aasta pärast) –, aga energiaga on. Õnneks aga pole need probleemid ei lahendamatud ega isegi teab mis keerulised. Esimene ja kohene asi: täita täpipealt Euroopa direktiive ja lahutada gaasitootmine (Gazprom) gaasijaotusest ja müügist (jällegi Gaz-prom), st tänada Gazpromi kõige hea eest Eesti Gaasi minevikus ning soovida talle jätkuvat edu töös ja õnne isiklikus elus – Gazpromi mehed Eesti Gaasist välja ja aktsiad sundmüüki! Teiseks: alustada kohe sõbralikke läbirääkimisi gaasi tootvate riikidega teemal: kuidas ja kust kohast osta odavamat gaasi, saada Gazpromilt paremat hinda, kindlat transiiti (see on Venemaa kohustus WTO järgi pluss tegelikult ka Venemaa enese otsene vajadus katta oma talvevajadused suvel Lätis talletatud gaasiga), ja ülejäänu, sh normaalsed arved tarbijatele ja ostjatele tulevad siis vaat et iseenesest. Mis puutub aga meie majanduslikku julgeolekusse, siis selle kasvu ei mõõda ühegi arvega. Lisamärkus: gaasitarned ei kao kuhugi, sest kuu aja pärast on gaasikraan jälle Eestis (nagu talviti ikka, kui gaas voolab tagurpidi – st Lätist Venemaale) ja see oleneb meist, kas me Pihkvasse gaasi laseme või… laseme veidi hiljem. Vahva, kas pole?			OSCAR-2019
Eesti keele ja kultuuri laagrid on erakordsed noortelaagrid, mis toovad kokku noored eestlased kõikjalt maailmast, et veeta suve Eestis, avastada oma Eestist, õppida eesti keelt, leida uusi sõpru, kogeda üht unustamatut koosolemist ja saada väga palju mälestusi. IV vahetus (natuke ja keskmiselt oskajad) – 24. juuli – 3. august – Sammuli Puhkekülas – www.sammuli.ee 15-18aastaseid Eestis elavaid ja eesti keelt oskavaid noori, kes tahaksid kogeda maailma kõige toredamat laagrit. Osades laagrites on töökeel vene-inglise-eesti ja osades ainult eesti keel. See sõltub osalejate keeletasemest. Nii et saad igasugust keelepraktikat. Sa oled lihtsalt üks osaleja, aga sa aitad eesti keelt õpetada ja sa lihtsalt elad Eestis (see ei tähenda, et sa Eestist rohkem tead). Ehk siis – sa pead eesti keelt oskama. Sa ei pea olema eesti keeles kõige parem, aga see võiks sulle meeldida. See ei pea olema sinu parim või lemmikaine. kirjuta valmis tore, meeldejääv ja sind päriselt tutvustav enesetutvustus-motivatsioonikiri (500sõna) “Laagrisse kohale jõudes hakkasin ka koheselt arusaama, mis on siin minu roll. Selleks oli roll olla mina ise. See oli alguses naljakas, sest mulle tundus, et ma pean kellegi suur tugi olema, reaalselt toeks olemine oli see, et olin lihtsalt kõigile olemas. See oli mu esimene sisemine õppimine. Järjest enam hakkasin arusaama, et iga tavalise mängu taga on põhimõte, õppida sai kõigest, kas siis meeskonnatöös, üksinda tehes harjutust või lihtsalt üksteist motiveerides. Isiklikult sain juba teisel päeval aru, et mu sees toimub tegelikult väga suur õppimine. Näiteks see, et ma tegelikult armastan suhelda ja selle põhjal luua mõnus seltskond ja usaldus. Kõige rohkem tegi mu hingele pai see hetk, kui välisnoored ja tuginoored tulid mu juurde, ning hakkasid kohe rääkima, kui hästi neil läheb ja et mida nad teinud on. Selline väga meeldiv usaldustunne.” (Karin 18a.) “Tunnen, et minus toimus mingit laadi areng vabamalt suhelda ja kergemini endale sõpru leida. Iga päev sellest laagrist aitas mul edasi küündida oma õnne poole. Kõige eredamalt jäävad mulle meelde õhtused peegelduse kokkusaamised. Kui minu tänane hommik oleks šokolaad, siis see oleks kindlasti suus sulav piimashokolaad, sest seda viimast koosviibimise päeva jään ma kõige enam mäletama. Ma arvan, et leidsin endas mingil määral enda lapsepõlve 6aastase Greete üles, kes mängis jälle mänge, karjus täiest kõrist ja nautis teiste võõraste laste seltskonda ilma igasuguste vaatepunktideta. Ma olen enda üle uhke, et julgesin enda jala üldse siia laagrisse tõsta. Kartsin kohutavalt, et ma ei leia endale uusi sõpru ja kavatsen kõik kümme päeva kämpingus istuda. Minu üllatuseks olin ma naerusuine ja avatud esimesel päeval, kui ma bussi pealt tulevat Helenit nägin. Ma teadsin, et sellest tuleb parim laager üldse. Ma imetlen tohutult seda, kuidas kõik üksteisega kolme päevaga väga lähedaseks said. Mõne noorega saan ma vabamalt suhelda ja rääkida asjadest, millest isegi minu klassiõed ei tea. Avastasin endas kiire õppimisoskuse. Kui ma teen vigu, siis ma olen ka suuteline neid kiiresti parandama. Vigadest me ju õpimegi. Mulle meeldis väga see, et kui ma soovisin enda arvamust avaldada, siis mind kuulati ära.” (15.a Greete) “Ma teadsin laagri alguses, et ma polnud kõige sõbralikum ega sotsialiseeruv inimene. Vastupidi hoopis, ma olin natuke närviline kui me enesetutvustust tegime. Ma kartsin, et ma jätan teistele halva mulje, kuid kõik tegelikult läks sujuvalt ja ma sain hakkama. Nimed olid küll rasked ja nad ei jäänud mulle meelde, kuid vaikselt hakkas midagi ikka meelde jääma. Sealt edasi hakkas selline väike rutiin tekkima, kus ma ainult poistega rääkisin. See rutiin aga murdus, kui ma üks hommik istusin maha ja rääkisin ühe tüdrukuga. Sellest hetkest edasi hakkasin ma kasvama. Ma hakkasin regulaarselt kõigiga rääkima ja ma hakkasin niisama „hängima“, mida ma elus pole iialgi teinud. Sõbrad hakkasid mulle tekkima ja mu nimi sai tuntuks igal pool laagris. Ma hakkasin teistelt laagriosalejatelt nõu võtma ja nende lugusid kuulama. Ma hakkasin igapäevaselt mõtlema, kuidas mul oli kuni selle ajani laagris läinud ja ma hakkasin vaikselt aru saama seda, kui palju teistel inimestel on kogemusi ja kuidas oleks sellest võimalik midagi õppida. Ma hakkasin kasvama. Nüüd kui ma olen juba „finishis“ saan ma sellest kõigest aru. Ma jään seda kogemust elu lõpuni mäletama ja ma loodan seda, et ma saaksin tulevikus jälle osaleda.” (16a Mati) “See kogemus on seletamatu. Selle lühikese aja jooksul olen ma omandanud nii palju uusi teadmisi ja omadusi. Samuti olen tutvunud lihtsalt imeliste inimestega. Jään seda laagrit igatsema.” “See oli väga tore, kõik inimesed olid väga sõbralikud ja see oli tõesti äge. Sain õpetada inimestele, kes ei oska üldse eesti keelt, meie emakeelt, ja ma kindlasti õppisin neilt palju. Ja ka teistelt, kellega sain siin laagris aega veeta.” “Oli üks äraütlemata vapustav laager. Iga päev oli täis üllatusi, rõõmu ja naeru. Vastutavad selle eest olid noored ise, mis teeb sellest veel vingema laagri.”			OSCAR-2019
Keskuse uus juht toetab arvamust, et kirik peab järjest aktiivsemalt tegelema sotsiaaltööga. «Kõige õigem on öelda, et toetan sotsiaalkiriku ideed.» Kruuseril on olnud EELK sotsiaaltööga kokkupuuteid juba 1998. aastast, mil ta kutsuti nõustama diakooniakeskuse ja diakooniahaigla tegevust. Eelmisel aastal kaasati Kruuser Kriminaaltöö Keskuse ja Diakooniakeskuse edasiste tegevuskavade väljatöötamisse. «Diakooniahaigla on minu arvates üks õnnestunumaid sotsiaalseid projekte üldse, mis seondub EELKga,» ütleb Kruuser. Teiseks õnnestunud tegevussuunaks peab Kruuser EELK kriminaaltööd. Kruuser peab oluliseks, et kogudustes tehtava sotsiaaltöö kõrval arendatakse sotsiaalteenust osutavate asutuste tegevust ja tõstetakse teenuse osutamise professionaalset taset. «Kirik võib aidata nii korraldada sotsiaaltööd kui ka luua vastavaid asutusi, eeldades, et nendes asutustes töötavad kristlikke põhimõtteid järgivad professionaalid ja et neid toetavad kogudused ning vabatahtlikud. See tagab võimaluse lahendada probleeme. Koguduste kaudu saab teada abivajajast, probleem lahendatakse sotsiaalteenust osutavate asutuste kaudu.» Kruuser peab oluliseks jätkata koostööd riigi ja kohalike omavalitsustega. «Kui me ei tee koostööd riigi ja kohaliku omavalitsusega, siis pikapeale kaob meil üldse perspektiiv tegeleda sotsiaaltööga.» SRK vajab lähiaastateks selgeid plaane, mis peaksid olema samas ulatuses riiklike sotsiaaltöö programmidega. Kui riik tellib keskuselt majutust ja nõustamist, teades, et abivajajate hulk kasvab, on keskuse ülesanne jälgida, et inimeste paigutuseks oleks kohad olemas. Või vastupidi, kui abivajajate hulk väheneb, tuleb otsida uusi tegevusvaldkondi. «Kui riik vaatab 25 aastat ette, tuleb seda ka meil teha.» Hetkel peab Kruuser koostööd riigiga väga heaks. «Valitsuskoalitsioon on deklareerinud, et sotsiaalvaldkonnaga tuleb tegeleda. Küsimus on partnerivalikus. SRK-l on hea võimalus pakkuda vajalikke teenuseid.» Aare Kruuser on abielus ja kahe lapse isa. Ta on olnud julgeoleku uurija, kriminalistika ja kriminaalprotsessi õpetaja, politsei vanemreferent ning veel mitmel juhtival ametikohal, olnud Eesti Tööandjate Keskliidu üks asutaja, avaldanud artikleid ja raamatuid kindlustusest ja riskihaldamisest. Õed ja vennad Issandas ning head kaasteelised! Vaikse laupäeva õhtul saabus meile väga kurb ja jahmatav uudis. Meie Ylivieska sõpruskoguduse puidust kirik süüdati ja on lühikese aja jooksul maha põlenud. Kahtlusalune on tabatud ja oma süü üles tunnistanud. Ylivieska kirik oli sealse piirkonna vanim puukirik, ehitatud 1786. aastal ja mahutas 700 istekohta. Kirikuõpetaja Timo Määttä sõnul levis tuli nõnda kiiresti, et päästa midagi ei õnnestunud: hävisid nii võimas orel, altarimaal kui ka käärkambris asunud museaalid: vana kirikuhõbe, tekstiilid jmt. Kirik on küll kindlustatud 6 miljoni euro peale, kuid see ei kata kiriku taastamiskulusid. Pole säilinud ka kiriku ehitamise jooniseid, mistõttu algselt enam kirikut taastada ei saa. Nii on kurja teo läbi meie head sõbrad saanud väga suure hingelise ja materiaalse kaotuse osalisteks. Aastate jooksul on Aegviidu kogukond ja kogudus saanud meie Soome sõpradelt suurt vaimset ning materiaalset abi. Seda alates kogudusemajast ja käärkambrist koos külmkambriga kuni hambaravikabineti ning praeguseni rivis oleva tuletõrjeautoni välja. Toimunu on puudutanud väga paljude meie kogukonna inimeste südameid. Paljud on avaldanud soovi näidata üles oma osavõtlikkust ja vennalikku armastust ning toetada oma piskuga häid sõpru. Koguduse õpetaja ja juhatus on otsustanud avada korjanduse sõprade toetuseks Ylivieska pühakoja taasrajamisel. Selleks saab kasutada 10. juunini k.a EELK Aegviidu Aleksandri koguduse arvet EE502200001120197779 märgusõna all Ylivieska kiriku taastamiseks. Seejärel võetakse kõik ülekanded ja annetused kokku ning kantakse üle Ylivieska kogudusele. Apostel Paulus ütleb kirjas galaatlastele 6:2: «Kandke üksteise koormaid, nõnda te täidate Kristuse seadust.» Paidet külastas USA Marylandi osariigi delegatsioon eesotsas asekuberner Boyd Rutherfordiga ja Marylandi Rahvuskaardi delegatsioon kindralmajor Linda Singhi juhtimisel. Mõlemasse delegatsiooni kuulus ka inimesi Paide sõpruslinnast Westminsterist. Esimeses delegatsioonis oli Paides sündinud ja koolis käinud Signe Pringle-Jalak, nüüdne Marylandi rahvusvaheliste investeeringute ja kaubanduse kantselei direktor, teises suur Eesti fänn ja Paidega sõprussidemete algataja Thomas Beyard. Paides veedetud napi aja sisse mahtus ka külaskäik Paide Püha Risti kirikusse, kus auväärseid külalisi võtsid vastu Järva praost Teet Hanschmidt ja koguduse juhatuse esimees Aivar-Joel Rikk. Allakirjutanu tegi lühiülevaate kiriku ja koguduse ajaloost ning rääkis viimase rohkem kui kümne aasta renoveerimistöödest. Mitmed delegatsiooni liikmed, kes olid külastanud Paide kirikut ka varem ja näinud selle ehituslikku seisukorda, said nüüd väga suure üllatuse osaliseks. Külalised andsid kogudusele üle nende kohaliku kunstniku Lyndi McNulty pildi Paide kirikust, mille ta oli maalinud aastaid tagasi Paides käies. Samuti olid nad kursis meie tänavuse aasta projektiga ehitada lõpuni valmis kiriku orel ja selle tarbeks anti üle nende kohaliku kogukonnafondi poolt saadetud rahakarp koos annetusega. Ka fondi juht Audrey Cimino on varasemalt Paide kirikut külastanud ja isegi kontserdi andnud. Kõlasid orelihelid organist Olaf Lääne esituses. Kiriku orelil, mis valmis 1933. aastal vendade Kriisade käe all, jäid tookord rahapuudusel paigaldamata kolm keelregistrit: Oboe, Trompete ja Posaune. Sellel aastal alustasime projektiga oreli lõpuni ehitamiseks ja tahame selle pühendada Eesti riigi 100. sünnipäevale. Oleme organiseerinud mitmeid toetuskontserte ja teinud hulgaliselt korjandusi, et kõik soovijad saaksid panustada. Ainuüksi arvamusfestivali raames toimus kahe päeva jooksul kuus lühikontserti orelimuusika propageerimiseks. Lisaks riigi ja linna toetusele oleme tuge saanud ka kohaliku omaalgatuse programmist. Tööd on ette võtnud pilli pikaaegne hooldaja, Tannil Kriisa lapselaps Hardo Kriisa ja need kulgevad plaanipäraselt. Tänavu sügisel tahavad oma panuse anda veel Paide meeskoor, Paide gümnaasiumi poistekoor ja tüdrukutekoor Viisikamber.			OSCAR-2019
Tänavu alternatiivse talu auhinna võitnud Võrumaal Rõuge külje all asuva Sepa talu peremees on ellujääja. See on hea, sest kuigi auhind kodus, ei too see veel tagasi kunagisi järjekordi ega võimalda töölistele õiglasemat tasu maksta. Tõmban rasked uksed pärani. Hämarus. Vänge metallilõhn lööb ninna. Kesk süstemaatiliselt seatud metallitöömasinaid ja tööriistu laiub seinal maal, mis on nii erutav kui ka hirmutav - surm ise hoiab alasti neidisest kinni. Kaks tüüpi seisavad kollete ees ega tõsta pilkugi. Nad vahivad leeki ja lisavad aeg-ajalt vunki juurde, ise ühtlasi tasakesi raudu tules keerates. Ühtäkki läheb mürgel lahti. Vasar käib vastu punast rauda, kuni see võtab soovitud kaarja kuju. Vana tõde, et „rauda tuleb taguda, kuni see on tuline", kehtib siin täielikult, sest juba järgmisel hetkel lükkab määrdunud põlle ja prillidega tüüp, kes oma näo nokatsi varju peitnud, raua uuesti tulle. „Sellest saab liimeister," teatab sell Janno. „See on töörist, mis on mõeldud puidu koorimiseks," selgitab ta minu lolli ilmet nähes. Rohkem ta rääkida ei jõuagi, sest suured uksed vajuvad uuesti lahti ja sisse astub peremees. Ta on oma siniste silmade, tugevate poolpikkade pruunide juuste ja lihastes ülakehaga tõeline viiking, näokujust ja ilmest rääkimata. Peeter Reemann (44) naeratab küll laia naeratust, aga tema nägu on näinud elu - sellist, mida näevad üksnes ellujääjad ja just see ta ongi. Vaevalt julgeks keegi vastu vaielda, arvestades tõika, et Reemann on kahel korral murdnud kaela ja ühel korral selja ning ta on ikkagi vägevam kui kõik teised kokku. Muidugi on probleemid ja valud, aga nende vastu aitavad võimlemisharjutused, hantlid ja venitamine - nii igal hommikul 40 minutit järjest. Ja kui hommik on läbi, asenduvad hantlid haamrite ja sepavasaratega, sest just Reemann on see, kes teeb metsakirveid maailmakuulsale kaubamärgile John Neemaan. Ühte sellistest lükkabki ta parasjagu tulle, muutudes ise tõsiseks. Piisab aga ainult pilk kirvelt tõsta, kui karmist ellujääjast saab vahva seltsimees, kes avatult sinasõbralikke kilde kahte lehte loobib. „Kui ma tahaksin rikkaks saada, siis ma võiksingi ainult neid kirveid teha," teatab Reemann ja lükkab oma kiharad kõrva taha. Kirves on tuline ja nüüd on tema kord nüpeldatud saada. Vägev sepp läheb sedavõrd hoogu, et sepavasara pea lendab varre otsast minema. Ta on kiire ja osav, tema liigutused mõõdetud ja kindlad - ta on meister, keda tuntakse nii kodumail kui ka mujal ja ta teab, kuidas inimestele meeldida. Ja peabki meeldima, sest sepistatud tööriistad, millest enamik müüakse välisturule, pole kõik, mida Sepa talus tehakse. Kui Reemann Rõugesse talu ostis, sai üsna kiiresti selgeks, et peale sepatöö tegemise tuleks seda ka teistele näidata, eriti kuna Võrus sai juba ots lahti tehtud. „Võrus töötades käisin ma ka laatadel oma tööd näitamas," selgitab Reemann. „Kui ma enne seda olin lihtsalt sepp, siis pärast laatadel käima hakkamist sai minust tuntud sepp," ütleb ta naljatades. Tundub, et asjad tema elus lihtsalt juhtuvad, nagu ka see, kuidas temast sepp sai. „Minu vanaisa oli muide sepp," alustab Reemann oma loo rääkimist. „Aga see asjaolu pole olnud ühelgi hetkel määrav, et ka mina sepp olen - ma olen sepp, sest ma pole günekoloog ja nii lihtne see ongi," võtab Reemann oma ametivalikult igasuguse põnevuse ja saladusloori. Et kõik oleks selge, rõhutab ta veel eraldi, et sepaamet oli tema jaoks nagu iga teine. Teisisõnu hakkas ta õppima seda, mida parasjagu pakuti. Nõnda astus ta 1989. aastal Tallinna seppikotta Kolm Seppa sepa ametit õppima, sest just selline pakkumine talle tehti. Asi selge, naasis Reemann Võrru ja jätkas tööd Eesti Restauraatoris, kus ametis olles värvis ta muu hulgas ka Võru linna maju. „Käisin just lastega kinos ja näitasin neile, et näete, see maja on issi värvitud," viitab Reemann, et tema kätetööd võib veel praegugi Võrus näha. Ent mida aeg edasi, seda rohkem hakkas Reemannile sepa töö meeldima. Nii alustas ta 1994. aastast Võrus 700-ruutmeetrisel pinnal tellimustööde tegemisega, pidades palgal kuni üheksat meest. „1999. aastal sain esimese tööriistade tellimuse Hobbiton OÜ-lt, millest ajapikku kasvaski välja minu tööriistaäri ning tänu millele olen käinud end täiendamas Austrias, Norras ja Ungaris," räägib ta. Aga kodu kutsus ja 2000. aastal ostis Reemann talu Rõugesse, kust olid pärit nii ta ema kui ka vanaisa. Talu ostmisel sai määravaks asjaolu, et seal oli vana hobusetall, kuhu sepikoda teha. Talus omaette nokitsedes kujunes tal idee, kuidas oma tööd ka teistele näidata. „Minu idee oli see, et inimesed saaksid sepa tööd oma silmaga näha, proovida, küsida ja ka ise midagi valmis teha, kui soovivad," selgitab Reemann ja täiendab, et see töötas täielikult. Aastad 2005-2009 kujunesid erakordselt edukateks - üks grupp tuli ja teine lahkus. Kliente oli nagu muda ja sepatööde järjekord aasta. „40% oma asjadest ma ei jõudnudki valmis teha," tõdeb Reemann. Et inimeste huvi oli suur, sai sepikoja kõrvale ehitatud ka peoruum ühes majutamisvõimalusega ning mõistagi ka suitsu- ja tünnisaun. Sellele lisandusid organiseeritud ATV-matkad. Ajad olid head. Emotsioon müüs, tööd oli meeletult ja majandamisvõimalusi samuti. Praegust seisu Reemann aga ei kiida. Ta on küll õnnelik, et sai auhinna, aga ühtlasi adub, et auhind tuli ju kellelegi anda. „Tänane seis on see, et maaelu on küllaltki välja surnud, sest maal ei ole lihtne elada," tõdeb ta. Reemann tunnistab täiesti avameelselt, et head ajad on möödas ja neid, kes telliks sepistatud aia või niisama kingituse, jääb üha vähemaks. Turismi poolgi on kokku kuivamas, sest inimestel pole lihtsalt raha. „Täna tuleb mõelda, kuidas ots otsaga kokku tulla. Ma loodan ja ootan, et asjad lähevad paremaks, aga ma ei tea, mis paremaks peaks minema," räägib ta. „Kui varem ei jõudnud ma töid ära teha, siis nüüd tean ma heal juhul oma tegemisi kaks kuud ette," ütleb ta otse. Reemann ei loodagi, et tuleks tagasi sellised ajad nagu olid. „Ütleme nii, et peale 2009. aasta languse algust pole mina veel hakanud valgust tunneli lõpus nägema," ütleb Reemann. Probleem pole üksnes turismis, ka tööriistaäris pole kõige paremad ajad. Kliendid, kes andsid varem 60-70% annavad nüüd kogu käibest üksnes 5%. Milles on põhjus, seda Reemann ei tea. Laiutab üksnes käsi ja kui see ka enam ei aita, teeb ühe kirve - vähemalt saab keerulises olukorras end kuidagi välja elada. Elama aga peab, kas välja või sisse, pole vahet. „Selleks, et siin ära elada ja millegagi hakkama saada, tuleb teha midagi sellist, et sinu tegemisi vajataks," tõdeb Reemann. Ent ta võib rahul olla, sest peale tema teeb sepistatud tööriistu veel kolm töölist, mis näitab, et vajadust sepa töö järele justkui oleks. Saaks meestele ainult õiglasemat töötasu ka maksta... Seniks tuleb rahul olla sellega, mis on. „Minu jaoks on oluline, et ma teen seda, mis mulle meeldib, ja ma saan uhkusega öelda, et ma ei tee oma tööd mitte raha pärast, vaid raha eest," võtab Reemann oma pisut kurvameelse ent ausalt realistliku loo kokku. Kommentaarid - Rakvere Targa Maja skeemimeistrid petsid EAS-ilt raha välja igal võimalusel - ärileht.ee Maailm on selline nagu me ta ise loome. See on parasiidi eluviis, parasiite tuleb tõrjuda, rääkimine parasiitidega ei aita. Rahajagajate ja kontrollijate pädevuses võib alati kahelda, aga võimaluse ja paha tahte olemasolul leitakse varastamiseks ikka võimalus. Võtame kasvõi PRIA rahade eest "puhkemajade" rajamise, millest hiljuti Maaleht kirjutas. Ainuke võimalus oleks igasugu sellistest rahajagamistest üldse loobuda ja iga asi peabki ennast ise ära tasuma. Kui on perspektiivikas äriidee, siis lööb ta ise turul läbi, ja kui ei ole, siis ei pea seda ka maksumaksja raha eest (koos igasugu parasiitlusega) ülal pidama. Ärimees (investor) loeks ise raha ja poleks huvitatud sellest, et tema raha eest kellelegi uusi nutitelefone vmt ostetakse või häärbereid ehitatakse. Hirmkallis maja? No need pidid ju vaid veidi kallimad olema kui need traditsioonilised. Vähemalt nii meile neid null-energia maju kaela määritakse. Et ekspluatatsioonis tasuvad need kiiresti ära. Tegelikult ongi vaid sullerite pärusmaa, millega on ka avalikkus kaasa jooksnud ja ametnikke lollitatud. Ja mida kallim hoone, seda suuremad on ju ekspluatatsioonikulud. Ja sinna tuleb edaspidi veel palju vahendeid siis juurde panna.Ja remontida tuleb seda pidevalt, sest kui on nii palju igasuguseid "tarku#" seadmeid täistopitud ja kõik on üksteisest sõltuvad, siis ei paista ilmselt lõppu nende kulude katmisele. Jaburusega ei tasu ju tegeleda. Jaadla, Tamm jt. vanad peerud, tarvis oli omale mingi koht istme all hoida, sest mujalt enam ametikohti polnud võtta. Akadeemiline baas puudub ja seda ei saagi sinna moodustada, sest sellised ehitustehnoloogilised uurimused on juba suurte ja tuntud firmade poolt ära korraldatud ja tuntud laborid ning teaduspargid asuvad suurtes linnades ülikoolide juures. Ja veel, mis oli siiski ei kaasatud Lääne-Virumaa Rakenduskõrgkooli? Bluff on see nn. "Targa Maja" projekt igast otsast, algusest lõpuni. Ah et nemad ostaksid teadusbaasi sisse. Irw - ei suuda kommunaalmakseidki tasuda veel vähem kallist teaduskorpust. See on Lollide Maja, näidiseks, kui lollilt võib majandada ja ehitada, et kiiresti omadega põhja minna. Ma ei taha siin vene aega idealiseerida, kaugel sellest, aga vene ajal oli sellistel pättidel reaalne hirm. Suuremas ulatuses "sotsialistliku omandi riisumise" eest võis saada isegi surmanuhtluse. Mahhinaator pidi arvestama sellega, et tulevad täiesti võõra kultuuriruumi esindajatest miilitsad ja kisuvad ta uhkes elamises kasvõi seinad pahupidi, et võimalikku peidetud raha leida, samal ajal kui tal endal ülekuulamisel hambaid välja pekstakse. Too riik hoolis inimesest rohkem sõnades kui tegelikkuses, aga oli ilmselge, et tolle vaesuse tingimustes inimestele mingilgi määral elamisväärse elu tagamiseks tuli varastamist jõuliste vahenditega piirata, muidu poleks olnud sedagi. Nüüd imestame, et kuigi SKP inimese kohta on kõigi aegade kõrgeim ja aetakse ulmelise RB asja, ei suudetud isegi Riisipere-Haapsalu raudteed alles hoida. Liiga palju on tekkinud igasugu parasiitlikke struktuure, kes tahavad ka elada - villad kerkivad ja mersud vuravad, aga midagi tõeliselt suurt ja ilusat ning kõigile vajalikku ei suudeta teha. Selles mõttes on (valgustatud) monarhia parem igasugusest demokraatiast - siis tekivad vähemalt arhitektuuriliselt väärtuslikud kuningapaleed avalikku ruumi kaunistama - praeguste tõusikute elurajoonide asemel, kus kõik need nihverdajad ja korruptandid külg külje kõrval elavad ja üksteist mõttetus ja madalas edevuses üle trumpavad. Ma muidugi ei tea, aga näiteks Eesti Kaubandus-Tööstuskoja hingekirjas on 35 töötajat. Eesmärk tundub olevat mõlemal nagu enamvähem üks ja sama (aga võimalik, et ma panen praegu väga puusse). Ärmajokk - 200 000€, Oksendav siil - 200 000€, Eesti "eduloo" esitluskeskuse ühe ruumi remont - 800 000€, Brandsoni lõunasöök - 5450€. Edulugu missugune! Lisaks ulmeliste summade eest reise eksootilistesse riikidesse (a la rõivas Malaisias) ja miljonid eurod, mis pannakse e-residentsuse reklaami alla. Ega vist ei ole tegu rahapesukontoriga, ei ole... Uskumatu, et see EAS siiani toimetab. Ilmselt on asutusel poliitiline katus. Muidu ei oleks võimalik raha petturitele korduvalt kühveldada. Üks huvitav asi veel. Samad isikud erinevate OÜ-de alt pumpavad sealt aga klotsi üha uuesti ja uuesti. Võiks olla mingi blokk, et kui korra on saanud toetust siis rohkem ei saa, välistaks professionaalsete skeemitajate tekkimise. Praegu ongi aga seltskond kelle püsisissetuleku allikas on EAS. igale traga maja skeemimeistrile,,, annab president mingi kulina nüüd roosiaias.... ja nüüd on targa maja skeemitajad ka eesti eliit ja neile koht riigikogus... Õpitakse ik ka parimailt. Kuidas Riigi teenrid ees ,nii rahvas taga...Oleme minetanud eestlaste puhta ja ausa maine Mis EAS-i puutub -selle mõttetu jama asutuse ,mis maksumaksjate rahaga toimetab-saadaks tööd otsima TÖÖTUKASSASSE.Soojad kohad ,kõrged palgad -tavainimestel kasu ei mingit. Raha ,mis nende peale kulub -RIIGIPIIRI saaks ikka paar korda ümber Eestimaa valmis. Järjekordne ülemõeldud ,ülemakstud asutus. Eesti riigi olemust kajastab kõige paremini selle tuntud naisterahva nimi, kes üritas oma semu ärmajokitamise andmeid arhiivist ära kustutada. Ühest kohast sai lahti ja järgmine soe koht juba samasuure palgaga ootas.... Eesti riik eksisteerib oma heade ja toredate võimalustega vaid kitsale ringkonnale, kel telefoniõigus ja juurdepääs neile hüvedele, mis tavamaksumaksjale vaid unistusena end ilmutada laseb. Kogu see nn esimene esti (väiksemalt ei saa) on korrumpeerunud hõimlaste, koolivendade ja veneaegsete semude järeltulijate punt, mis jagab vaid omadele, sedagi meelehea eest. Käsi peseb kätt, teene teene vastu printsiibil. Kuhu see on meie vanaisade poolt väljavõideldud riigi viinud, näme ju kõik, kel silmad näevad ja kõrvad kuulevad. Järgmiste valimistega peab leidma õiged ,keda valida. Eesti on omadega üsna moraalitus ja lolluse mülkas. RAHA paneb paljudel silmanärvid tõmblema nii ,et selge mõistus kaob .Mõnd köidab ameti tTÄHTSUS ,mõnda VÕIM ise Keda siin huvitab eesti asi.?Karjääri otsa komistatakse ,sugukonniti ,seltskonniti või erakonniti.Kõik asutused ja ametkonnad luubi alla -milles seisneb nende vajalikus siin riigis üldse?Mille tõttu see LAASTAMISTÖÖ Eestimaa ja eestirahva kallal käib -LAUSLOLLUSE TÕTTU Kuidas selle vastu saaks? Kui Sm.Ungern ütleks selge, siis did 402 ütleks, et kommentaatorite poolt Eesti maine kahjustamine aga siiski keegi võiks teha saate Võimalik, vaid Eestimaal, materjali sarjaks saaks piisavalt. Millal ja kus veel nii petta saab ja miks siis mitte petta, kui piisab kohtusaalis enda kokkukukutamisest ja maksmisest kus vaja, et surmavalt haige paberid saada ja kui seda võimalust ei raatsi kasutada, siis kokkuleppele kohtunikuga! Nelja silma all kui keelebarjääri ei ole! Saad hirmsa karistuse, paar aastat vangimaja......tingimisi, aastase katseajaga, mis homme unustatakse ära! Loll kes nüüd ei viruta! Et kinnimajad siiski tühjaks ei jää, saadetakse sinna ilma igasuguste TINGIMUSTETA pisivargaid nagu poest kärakapudeli hõlmaall väljatoojaid, sest neil ei ole sentigi raha mingite paberite ja/või tingimuste ostmiseks! Neid ilmselt ei kingita, sest kõik kroonilised alkohoolikud on terved kui purikad! Mulle tundub nii, kui see nii ei ole, siis palun parandage mu loogilist arvamust. Tundub et EASi ja tarku ametnikke tuleb hetkel rohkem karta kui kodanik Putinit.Tundub et nüüd on selge miks Eestil pole keskmaa õhutõrjet ja paljut muud vajalikku. Kogu aur lähebki maja promomisele ja kesklinnas nn. rattamajas lagastavate joodikute probleem on juba 4 aastat lahendamata, kesklinna joodikud on Rakvere sümboliks, mitte enam Tarvas.			OSCAR-2019
Kolmandik töösisekorraeeskirjadest, mis tööandjad on oma firmades koostanud, ei saa tööinspektsioonist jõustumiseks vajalikku kooskõlastust. sõnul on sagedasemaks mittekooskõlastamise põhjuseks, et töötaja asemel kasutatakse määratlust töövõtja, mis on võlaõiguslik termin; jäetakse märkimata tööaja alguse ja lõpu aeg; ei teata, et riigipüha ja puhkepäev on ka jõululaupäev ning sellele vahetult eelnevat tööpäeva tuleb lühendada kolme tunni võrra. Eeskirjades räägitakse küll summeeritud tööajast, kuid summeerimisperioodi ei ole kindlaks määratud - seadus näeb ette võimaluse kohaldada summeerimisperioodi kuni neli kuud, kuid seejuures peab tööandja arvestama, et ta ei saa ühe osakonna töötajatele kohaldada erinevat summeerimisperioodi, näiteks ühele üks kuu ja teisele neli, sel juhul oleks tegemist töötajate ebavõrde kohtlemisega. Seepärast oleks parem töösisekorra eeskirjades fikseerida, millistes üksustes tööaja summeeritud arvestust peetakse ning üksuste kaupa välja tuua, milline on selles konkreetses üksuses kohaldatav summeerimisperiood. Miidla-Vanatalu sõnul arvab mõni tööandja, et kui ettevõte on avatud 24 tundi ööpäevas, siis võib ta ka töötajat ilma tööinspektori nõusolekuta üle 12tunnisesse vahetusse määrata. Töö- ja puhkeaja seadusest lähtuvalt saab vaheaja puhkuseks ja einestamiseks pärast nelja tundi tööd, tööandjad aga tahavad, et töötaja töötaks kella 8-14 ning võiks alles seejärel ettenähtud vaheaega kasutada, rääkis Miidla-Vanatalu. Väga sage viga on, et töötasu maksmise kohta kirjutatakse: palka makstakse kuni teatud kuupäevani - töölepingu seaduse kohaselt peavad sisekorraeeskirjad sisaldama palga maksmise aega ja kohta, mis tähendab et tuleb täpselt määratleda kuupäev, millal palga maksmine toimub ning sularaha väljamaksete puhul ka koht, kus palka välja makstakse, rõhutas Miidla-Vanatalu. "On ka kirjutatud, et töötajal ei ole õigust saada avanssi enne lähetusse minekut, mis on otse seadusega vastuolus," lisas Miidla-Vanatalu. Tööandjad viitavad töösisekorraeeskirjas ka seadustele - näiteks puhkuse pikkuse määravad ära Eesti Vabariigi seadusandlikud aktid, selle asemel peaks olema kirjas, kes ja kui palju võib puhata. "Töötaja ei pea hakkama otsima seadusest, mis seal kirjas on, talle peaks piisama töösisekorraeeskirjast, et teada, millised on poolte käitumisreeglid antud tööandja juures lisaks töölepingus fikseeritule," lausus Miidla-Vanatalu. Tartumaa tööinspektsiooni inspektor-jurist Irja Smutova sõnul saavad tööandjate vead alguse internetis müügilolevatest vigastest eeskirja põhjadest, mis ei vasta seaduses ette nähtud nõuetele. Tööandjad püüavad end sellega õigustada, selgitas Smutova. Vahel kasutatakse tema sõnul ka valmis eeskirju, kus teise ettevõtte nimigi on jäänud ära muutmata. Miidla-Vanatalu praktikas üritati kahele tööandjale kooskõlastada ühed töösisekorra eeskirjad. Erinevate registrikoodidega ettevõtete töösisekorra eeskirjad esitati koos märkega, et need laienevad sellele ja teisele ettevõttele - ilmselt oli personalijuht üks, oletas Miidla-Vanatalu. Töölepingu seaduse järgi peab olema töösisekorraeeskiri igas enam kui viie töötajaga ettevõttes, eeskiri jõustub nädal pärast tööinspektsioonist kooskõlastuse saamist. Eeskirju ei nõuta tööandjalt, kellel on alla viie töötaja. Niisugune tööandja võib töösisekorra määrata iseseisvalt, arvestades töö iseärasusi ja töösisekorrale harilikult esitatavaid nõudeid. Eelmisel aastal tööinspektsioonile esitatud 2288 tööandja taotlusest sai kinnituse 1570, selgus tööinspektsiooni statistikast. Tööinspektsiooni avalike suhete spetsialisti Tõnu Vare sõnul hõlmasid esitatud taotlused 23 000 töötajat. Kooskõlastuse saanud eeskirjad puudutasid ligi 21 000 töötajat, mis näitab, et eelkõige on probleeme töösisekorraeeskirjade kooskõlastamisega väikestel ettevõtetel, märkis Vare. * Eeskirjad peavad kindlaks määrama vähemalt alljärgneva: tööaja alguse ja lõpu eraldi täisealistele ja alaealistele, samuti tööaja lõpu puhkepäevade ja riiklike pühade eelsetel päevadel* puhkamiseks ja einetamiseks antavad ajad* palga maksmise aja ja koha* tööalaste korralduste andmise korra Vahetustega töö korral võib tööaja alguse ja lõpu, puhkamiseks ja einetamiseks antavad ajad ning ühest vahetusest teise ülemineku aja ja korra määrata vahetusgraafikutega. Vahetusgraafikud kinnitab tööandja. URL: http://www.sekretar.ee/uudised/2006/01/09/kolmandik-toosisekorraeeskirju-ei-saa-tooinspektsiooni-kooskolastust Kristi Ainen on 25-aastane naine, kes töötab hetkel juhi abi/ assistendina ettevõttes Ramboll Estonia AS Tallinnas. Pikaajaline sekretärikogemus on tal Teede Tehnokeskusest. Mõtteid tööst ja õpingutest avaldas noor enesekindel naine alljärgnevalt. Alustasid sekretäritööga Teede Tehnokeskuses viis aastat tagasi. Kas sattusid sellele tööle juhuslikult või teadlikult? Olid Sul eelnevad teadmised või kogemus olemas? Sattusin täiesti juhuslikult. Olin elanud mõnda aega välismaal ning just Eestisse tagasi tulnud. Seega ei töötanud ma parajasti kusagil, kui selgus, et Tehnokeskusel oli vaja paariks päevaks asendajat. Asjaolud kujunesid aga niimoodi, et jäin sinna ligi viieks aastaks. Tegelikult võtsin seda kui ajutist tööd terve esimese tööaasta. Kuna olen õppinud hoopis reisikonsultandiks, otsisin jõudumööda endale erialast tööd. Aga ühtegi meeltmööda pakkumist ei tulnud ning samal ajal hakkas mulle mu uus töö aina enam huvi pakkuma, siis loobusingi erialase töö otsingutest. Samal ajal pakuti võimalust Tehnokeskusesse jääda, võtsin selle pakkumise vastu. Tõsi ta on, et sekretärialast haridust mul ei ole. Asjaajamist olen veidi õppinud. Tegelikult kipub olema nii, et igas organisatsioonis on välja kujunenud omad tavad ja süsteemid, mistõttu sajaprotsendilist ettevalmistust ei saa nagunii kusagilt. Kogemused ja vilumus - need tulevad aga ajaga. Kui alustasin, siis oli võib-olla kõige keerulisem harjuda jälle kaheksast viieni tööl käimisega. Vahetult enne olin teinud sellist tööd, kus alustada tuli umbes õhtul viie ja lõpetada südaöö paiku, nii et enamasti sai hommikuti kaua magada. Aga tegelikult mulle sobibki rohkem töö, kus mul on õhtud ja nädalavahetused vabad. Nii suudan oma aega paremini planeerida. Lisaks see, et kohe algusest tuli hakata koostama ja tõlkima tehnilist teksti sisaldavaid dokumente. Eriti keeruline oli alguses tõlkimine. Pidin ikka sageli kolleegidelt abi ja nõu küsima. Kuidas oled toime tulnud tehnikaalase sõnavaraga teedeehituses? Kas tunned end tehnikaalaselt tugevamalt kui enne tööle asumist? Nagu ma mainisin, oli see alguses üks keerulisemaid asju, millega kohaneda. Eks ma palun siiamaani spetsialistide abi, kui millestki aru ei saa. Õnneks on mul kolleegidega vedanud ja nad on alati leidnud aega selgitada. Kui aga selgitamisest ei piisa, siis võtame kasvõi paberi ja pliiatsi appi ning asi tehakse puust ja punaselt ette. Kusjuures hoian kõik need paberinurga peale kriitseldatud joonistused alles. Lisaks sellele ei viska ma kunagi ära ühtegi teksti, mis ma olen kirjutanud või tõlkinud, samuti ei kustuta ära ühtegi faili. Nendest on kujunenud juba mitu head kausta, aga iial ei tea, millal neist võib jälle kasu olla. Tänu sellele on üht-teist ikka meelde ka jäänud. Täiendad end hetkel ülikoolis. Kas läbi töökogemuse on Sul tekkinud soov tehnilist haridust ülikoolis omandada? Ei, tehnilist kindlasti mitte. Olen otsustanud jääda ikka ärivaldkonda. Õpin EBS?´is. Samas ei pea ma tehnilist haridust sugugi puhtalt meeste pärusmaaks. Naisinsenere on ju küll ja küll. Eks meil kõigil on omad kutsumused. Kunagi tahtsin saada hoopis raamatupidajaks. Tänagi näen ma end pigem raamatupidajana kui insenerina. Organiseerisime just hiljuti Soome kolleegidele reisi Eestisse, mis hõlmas nii objektide külastusi kui ka meelelahutust. Eks neid ürituste, reiside ja vastuvõttude organiseerimisi tuleb ikka aeg-ajalt ette. Kord töökaaslasega naersime, et peaks avama oma reisibüroo, sest peame pidevalt igasuguseid üritusi ja reise korraldama. Aga see ongi minu põhitöö üks osa ja tegelikult korraldan ja organiseerin väga hea meelega. Olen alati mõelnud, et iial ju ei tea, mis tulevik toob. Võib-olla pöödrun kunagi turismitööle tagasi. Olen seda siiamaani teinud küll vaid aastakese - pool aastat reisibüroos ja teine pool hotellis. Loodan, et siis tulevikus saan rakendada neid teadmisi ja kogemusi, mis olen saanud oma praeguse tööga. Hiljuti vahetasid Sa töökohta ning hetkel rakendad oma teadmisi Rambollis. Mis on Sinu praegused tööülesanded? Jah, alates 01.08.2006 olen juhiabina tööl Ramboll Estonia aktsiaseltsis. Samas võib vist öelda, et tegemist ei ole klassikalise sekretäri või juhiabi tööga, sest olen nüüd järgmised poolteist aastat tihedalt seotud Tallinna Lennujaama lennuliiklusala rekonstrueerimise projektiga. Meie firma teostab selles projektis koos Teede Tehnokeskuse ja Telora-E'ga omanikujärelevalvet. Samal ajal assisteerin jõudumööda ka teiste projektide ettevalmistamisel ja elluviimisel. Tegelikult ei ole see minu esimene rahvusvahelises projektis osalemine. Aastatel 2002-2004 olin Via Baltika rekonstrueerimise projektides samuti projekti assistent. Selle tulemusena ma avastasingi, et mulle sobib palju rohkem selline projekti assisteerimise töö kui juhi kabineti ees istumine. Olin päris kindel, et Rambollis saan ma seda tööd rohkem teha. Projektitöö on minu jaoks palju huvitavam, arendavam ja mitmekülgsem, kui istuda hommikust õhtuni oma laua taga, vastata telefonile ja registreerida posti. Nüüd on mul paindlikum töögraafik, rohkem vabadust ringi liikuda. Kindlasti aitab kaasa. Tehnokeskusest sain ju tegelikult kõik need teadmised ja kogemused, mis mul selles vallas praegu olemas on. Ta lõi ikka väga hea baasi, millele praegu ja ka tulevikus toetuda. Pean ütlema, et sisselamine on läinud kergelt, sest tegelikult olen ma paljude nende inimestega, kellega praegu koos töötan, juba ka varem koostööd teinud. Kuna ma ju tegelikult ametit ega valdkonda oluliselt ei vahetanud, siis ei saagi muutus väga suur olla. Aga ka väikesed muutused tulevad elus alati kasuks ning võivad olla üllatavalt motiveerivad. Ootan hästi palju huvitavaid projekte, palju uusi tutvusi, uusi teadmisi, võimalust arendada keelteoskust. Kui nüüd mõtled tagasi viie aasta tagusele ajale ja praegusele, siis millises valdkonnas oled kõige enam enda hinnagul arenenud? Raske on öelda, milles kõige enam, sest tegelikult olen ma arenenud absoluutselt kõiges. Aga ma arvan, et olulisim on olnud areng isiksusena - kindlasti olen ma parem suhtleja, enesekindlam ja julgem. Kui peaksid vajama oma töös assistenti, siis missugused on need iseloomuomadused, mis peaksid ühel professionaalsel assistendil olema? Väga huvitav küsimus. Assistent peab olema kohusetundlik ja kohanemisvõimeline. Ma pean saama inimese peale kindel olla. Lisaks sellele peab assistendil olema võime ja tahtmine pidevalt õppida ja end arendada. Ta peab olema nii hea "meeskonnamängija" kui ka võimeline iseseisvalt mõtlema ja otsuseid vastu võtma. Ma arvan, et seda kõike ootab minult ka minu enda tööandja. Ma ei saa mehi ja naisi eraldi kastidesse panna. Kõik olenebki isikuomadustest, millest ka eelpool juttu oli, kuidas need sobivad minu isiksusega - vastavalt sellele kujuneb ka koostöö. Olen küll kuulnud arvamusi, et mehed on konkreetsemad ja muretsevad pisiasjade pärast vähem, tänu millele peaks koostöö sujuma kergemini. Mõnes mõttes ma sellega täitsa nõustun. Minu kogemuste põhjal on meestega koos sageli päris lõbus, sest nad julgevad töö juures palju rohkem nalja visata, nad võtavad asju vabamalt. Hetkel töötad Sa rahvusvahelises firmas, kus paljud kolleegid on soomlased? Mis keeles te omavahel suhtlete? Igapäevane töökeel on eesti keele kõrval inglise keel. Lihtsamad vestlused üritan maha pidada ka soome keeles. Sealjuures on meil hetkel tööl ka üks saksa spetsialist. Temaga räägin nii saksa kui ka inglise keeles. Vahel tekib täitsa segadus. Aga mulle meeldibki nii. Ka välismaal töötades tuli iga päev kolleegide ja klientidega suhelda inglise keeles, nii et olen harjunud. Pealegi, kui keelt ei kasuta, siis kipub see väga kergesti ununema. Keel peab olema pidevas kasutuses, ainult siis säilitad võime selles efektiivselt suhelda. Võimalus iga päev aktiivselt oma võõrkeelte oskust arendada oli kindlasti ka üks põhjustest, miks ma Rambolli kasuks otsustasin. Tänapäeval võrreldakse eesti mehi välismaa omadega üldse kuidagi väga palju. Minu arust ei vii need võrdlemised meid kuigi kaugele. Me ei saa teha üldistusi, sest kõik me oleme erinevad. Siinkohal saan ka arvamust avaldada ainult enda kogemuste põhjal, sest võib-olla on mõnel teisel hoopis vastupidine mulje jäänud. Minu arust on eestlane ja soomlane päris sarnased. Eestlane võib-olla on töö juures veidi reserveeritum. Millegipärast on mu jäänud mulje, et soomlased suhtlevad omavahel töövälisel ajal rohkem, kui eestlased. See ilmselt oleneb suuresti ka organisatsioonis välja kujunenud kultuurist. Samas arvan, et peamised erinevused käitumises on tingitud rahvaste kultuurilisest taustast ja kuna eesti ja soome kultuurides ei leia me nii palju erinevusi, võrreldes meid mõne kaugema kultuuriga, siis olulisi või lausa koostööd takistavaid erinevusi ma küll välja tuua ei saa. Tavaliselt ma plaane teha ei armasta, sest mulle ei meeldi pettuda, kui asjad ei lähe nii, nagu ma olen mõelnud. Aga mingi visioon tulevikust on mul loomulikult olemas. Tahan kevadel ülikooli lõpetada. Mis minust tööalaselt saab, sellele polegi praegu mõelnud, seda enam, et alustasin äsja tööd uues kohas. Keskendun sellele, mida praegu teen. Vähemalt paar aastat tahan kindlasti töötada selles valdkonnas, kus praegu. Aga ma arvan, et tuleb päev, kui ma panen juhiabi ameti maha ja liigun edasi. Eks aeg näitab, millal ja kuhu. Samas kuhugi peavad naise elus mahtuma ju ka pere ja lapsed. Nagu ma enne mainisin, siis plaane ma oma elus eriti ei tee, samamoodi võin ilmselt öelda, et sada protsenti teadlikult ma oma edasiliikumist ei ole kunagi kavandanud. Siiamaani on olnud pigem nii, et mingil hetkel avaneb võimalus ja siis on olnud vaja valida, kas sellest kinni haarata või minna lasta. Enamustest võimalustest olen siiski kinni haaranud ja kahetsema pole õnneks pidanud. Kas tunned oma ametialase liikumise olevat seoses? On olemas seos kõige eelnevaga, mida siiamaani teinud oled? Kõik on nii või teisiti seoses, sest see ongi minu elu. Kindlasti on kõik eelnev mingil määral mõjutanud või toetanud järgmisi samme. Ei saa öelda, et oleks. Pigem on kool see, mis vaba aega pere, sõprade ja enda jaoks kõvasti vähemaks võtab. Kindlasti tuleb kord päev, kui loobun hoopis mõneks ajaks tööst, selleks et pühenduda perele. Tundub, et hetkel on Su tööelus väga huvitav periood. Kuidas Sa oled siiani suutnud töö-, kooli- ja eraelu ühendada? Kõik on võimalik, kui väga tahta. Siinkohal on hea, kui kujuneb välja mingi rutiin või vähemalt harjumus, siis saavad ka kõik vajalikud asjad tehtud. Tähtis on mõelda ja selgeks teha, mis tuleb korda ajada kohe, mida saab teha ka hiljem. Kahte erinevat asja teha või kahes kohas korraga olla, ei saa nagunii meist mitte keegi. Võtmesõnad on aja planeerimine ja prioriteetide seadmine. Siiamaani olen suutnud aega leida nii tööle, koolile kui eraelule sel moel, et ükski neist suurema tähelepanu järele otseselt ei karju. Loomulikult ei sõltu nende kolme erineva asja ühendamise õnnestumine ainult minust. Siin on hädasti vaja ka ühelt poolt kolleegide-juhtide, teiselt poolt õppejõudude ning kolmandalt poolt elukaaslase mõistvat ja heatahtlikku suhtumist. See tugi on mul õnneks täiesti olemas. Samuti on mul hästi lahe ema, kes on mind kõikides mu otsustes 100% toetanud ning on mulle suureks eeskujuks. Nii olen ise ka rahulikum ja enesekindlam, et see, mis teen, on ikkagi õige.			OSCAR-2019
Tänases Postimehes ilmus graafik, mis toob välja, mida inimesed arvavad Jüri Ratase valitsusest. Graafiku illustreerimiseks on kasutatud Nõukogude Liidu sümboolikat. „Tänases Postimehes on infograafika, mis räägib valitsuse toetusest. Selle paremas servas on eraldi välja toodud “muu rahvuse esindajad” ehk siis mitte-eestlased ning neid esindavaks sümboliks on valitud punane viisnurk, sirp ja vasar, N Liidu sümboolika. Sellistel sümbolitel on väga suur jõud. See infograafika leiab päris kindlasti väga laialdast tähelepanu vene kogukonnas,“ kirjutab Raimond Kaljulaid Facebookis. Ta on ärritunud, et Postimees saadab sellega mitte-eestlastele sõnumi, et nad on okupandid ja okupantide järeltulijad. „Postimees ütleb selle kujundiga, et siin elavad inimesed, kes ei ole eestlased, ei ole siin päris kindlasti teretulnud ja ei hakka seda kunagi olema. See on sama nõme kui oli omal ajal mingi Keskerakonna väljaanne, kes kujutas Res Publica poliitikuid natsimundrites. Üldse on Postimees viimase aasta aja jooksul näidanud end peaminister Jüri Ratase ja tema juhitava valitsuse suhtes sama objektiivse väljaandena kui oli Mart Laari kolmikliidu suhtes Heimar Lenki juhitud Kesknädal,“ kirjutab Kaljulaid. Põhja-Tallinna linnaosavanem leiab, et Postimehe peatoimetaja Lauri Hussar peaks juhtunule reageerima tugevalt. „Ma olen kindel, et Lauri oma südames venelasi sibulateks ja tibladeks ei pea ning mõistab väga hästi, miks sellist suhtumist ei tohiks olla ka tema juhitavas toimetuses. Ja veel üks asi. Sirbi ja vasara vastandiks on teatavasti haakrist. Kui “muust rahvusest inimesi” iseloomustab N Liidu sümboolika, milliste sümbolite alla koondab Postimees siis eestlased? Ma ei usu, et valdav osa eestlasi sellega nõus oleks, mida Postimees siinkohal välja pakub,“ kirjutab Kaljulaid sotsiaalmeedias. „Head sõbrad. Tänases Postimehe paberlehes on ilmunud graafikuelement, mis ei kajasta kuidagi Postimehe toimetuse seisukohti. Tegu oli tähelepanematuse ja graafiku ebaõnnestunud ikoonivalikuga. Mul on siiralt kahju ja vabandan Postimehe lugejate ees,“ kirjutab mees. Keskerakondlasest peaminister Jüri Ratas tunnistab sotsiaalmeedias, et oli täna hommikust Postimeest lugedes kurb. „Valitsuse tegevusele hinnangute andmine on ajakirjanduse üks olulisi ülesandeid ning toetan seda igati. Samas ei tohi me tänases Eestis mitte mingil juhul nõustuda meil elava 191 rahvuse sildistamisega NSVL-i sümboolikat kasutades. Kas tõesti soovime ligi 27 aastat pärast Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamist ehitada müüre ning oma inimesi rahvuspõhiselt vastandada?“ kirjutab ta. „Aitäh, Postimees, aususe eest. Nüüd me teame, et teie jaoks on kohalikud mitte-eestlased ehk muu rahvuse esindajad kõik kommunistid. See on ikka tase,“ kirjutab Belobrovtsev.Keskerakondlasest peaminister Jüri Ratas tunnistab sotsiaalmeedias, et oli täna hommikust Postimeest lugedes kurb. ETV+ toimetaja Andrei Titov pahandas sotsiaalmeedias: "Postimehe toimetuse arvates see on parim pilt, millega võib märgistada muu rahvuse esindajaid - punane täht, sirp ja vasar. Häbi!" "Kas see on märk sellest, et jääme keeleoskuse ja kodakondsuse olemasolust hoolimata ikka "okupantide järeltulijateks"," küsis ajalehe "Stolitsa" peatoimetaja Alexander Chaplygin. Riigikogu asespiiker Enn Eesmaa sõnas, et tänane Postimehe infograafika, mis sildistab Eestis elavad muu rahvuse esindajad totalitaarse riigi sümboolikaga on piinlik hetk Eesti juubeliaastal. "Kui oluline ajakirjandusväljaanne märgistab ligi 200 rahvusvähemust Eestis – sajad tuhanded inimesed – sirbi ja vasaraga ning kõige sellega, mis meile ajaloost sellega seondub, tuleb meil väga tõsiselt hinnata, kui kaugele oleme vabas riigis pea kolmekümne aastaga jõudnud," kommenteeris Enn Eesmaa. Punane viisnurk on näiteks "Heinekeni" õllepurgil. Kapitalist Heineken oli aastal 1917 bolševike sponsor. Bolševike abil anti tou vene kapitalistidele... Kanastt haiseb tõesti rängalt. Palun muidugi vabandust s-tähega sõna pärast. Lubati mingi aeg, et enam rumalaid sõnu ei tarvita, ei kõnes, ei kirjas. Kunagi pleistotseenis, kui oldi kolmeaastane, veeretati mänguautot põrandal edasi tagasi, selline furgooniga vehiikel oli, ja räägiti: miilits viib huligaanid vangi, sest nad tegid pahanduse. Nii kaua, kuni ema lõpuks küsis: mis nad siis tegid – stt ütlesid! Eks ma tahtsin kangesti stt öelda. Sõnavara lasteaias rikastatud, vaja kasutada. Auto peale oli kirjutatud hoopis ЦИРК, aga kes see Elvas üldse nii väga vene keelt tarvitas. Niisiis, kanastt haiseb rängalt. Hullemini kui teised karmis maaelus ette tulevad väljaheited. Võib lausa edetabeli koostada: kanastt, seastt, lehmastt, tükk tühja maad ja hobune. Kuigi hobune pigem väljastab linnutoitu. Fekaalieksperdi või koprosoofi tiitlit taotlen, sest on neotseeni aegu, st lapsena, põllumajandusajakirjanikust emaga tööülesannetel kaasa tilbendatud, mainitud lojustega küll kokku puututud. Karjakutööd kah tehtud. Mistap väimelalaste – mis see õige sõna küll oleks, praegu kõlab nagu lallallaa – mure, tuleb mitusada tuhat kana ja matab haisuga kõik elava, täitsa mõistetav. Hais haisuks, silmad võtab ka kipitama, ülipisikesed staosakesed lenduvad õhku. Kindlasti on midagi veel. Või vähemalt kunagi oli, et kanafarm läheneb, oli tunda ammu enne, kui paistma hakkas. Kuigi, jah, kui kogu aeg keskkonna pärast oiata, nagu selle Tartu tselluloositehasega läks või läheb, siis, neh, läheme aga päris puhtasse aega tagasi, kivikirveste manu. Ärme üldse tee midagi. Müüme IT-d, regilaulu ja rahvalikke tantse. Mis on muidugi vindi üle keeramine. Teadmata, puhtalt oletades, meenutaks, et meil on ju Euroopa Liit kaelas. Kuigi ise hääletasin sisseastumise vastu, tuleb tunnistada, mõnes asjas on see täitsa tore moodustis. Et ei pea viisatama, raha vahetama – kuigi ühisrahaks oleks võinud/pidanud võtma Eesti krooni kui kõige ilusama raha üldse, asi see siis Euroopa kroon peale trükkida – et on vahe, mis on juust või või ja mis on toode, näiteks. Mispärast julgeb kahtlustada, et kurjad normid ei lubaks haisupoegagi sellest kanalast välja lennutada. Aga mis ma siit kaugelt Väimela rahvast õpetan, nagu mingi ekspert, milline sõna tuleb tegusõnast eksima. Keegi – jälle tuleb vabandust lunida halva mälu pärast – kanalavastastest käis välja tõsiselt huvitava vastuväite. Öeldes, et kogu jutt, kuis ikka suur investeering, regionaalareng, majanduskasv ja püha paleus töökohtade loomine on jama. Ei loo see farm Väimelasse mingeid töökohti. Täpsemalt, loob küll, aga mitte Väimela rahvale. Töötajad tulevad mujalt. Mis, kui natukene mõtiskleda, võib olla enam kui tõsi. Ega see tööstuslik kanapidamine nüüd niisama lihtne ka ole, ikka vastavat haridust nõuab. Ja võib arvata, et Väimelas ei leidu piisavalt... ee... kanainsenere? Mitte sellepärast, et nagu ennast Kilulinna rebinud maakad põlastavad, häh, alevik, teadagi, kõik joovad poe taga Läti viina, nurmaalset tööjõudu otsi peerutulega. Eluasemelaen 30 aastaks ei tee eliidiks, teate. Kaege, Väimela on ju kuulus koht kuulsa kooliga. Minuvanused mäletavad küll sovhoostehnikumi reklaame. Nagu on teised kuulsad kohad Jäneda, Tihemetsa, Olustvere, oh, neid on ikka pesu. Praeguseks on sest saanud Võrumaa Kutsehariduskeskus, hüva, aga eks nad kahe aasta pärast ikka sajandat koolijuubelit tähista, mispuhul ette palju õnne. Ainult omal ajal ei õpetanud see kool kanainsenere. Suund veised, sead, sordiseeme. Ega tee seda ka nüüd, kaesin perra: ehitus, IT, mehhatroonika, metall. Mööbliõpetus ka. Mispärast võib arvata, kanadega tegelemiseks pole kohalikel lihtsalt ettevalmistust. Rääkige palju tahate mehhaniseerimisest, e-lahendustest, tarkadest farmidest, ju sinna ikka kulub inimesi, kes oskavad kaheteistkümnes keeles kireda ja teavad, kumb oli enne. Ehk võib oletada, teadjate kohad kanalas täidavad mujalt tulijad. Ega see meie Eesti tõepoolest kuigi suur ole, lähim kanainseneride pesa on vist Tartus, asi sealt Väimelasse tööle sõita. 70 kilomeetrit, ameeriklasele või venelasele oleks see siinsamas. Tõenäosus, et kanainsener ennast Väimelasse asustab, kah kahtlane – pea kõik on ju läbi laenude sunnismaised, kus see abikaasa tööd leiab jne. Elanikeregistrisse jäävad tüübid niikuinii sinna, kus seni, kohalik eelarve seega nende maksudest mõhkugi ei saa. Tõepoolest, erilist tolku ei tõota. Võibolla palgatakse kohalikke mingile lihtsamale tööle, need ei kao kunagi. Aga need pole ametlikult igatsetud kõrgepalgalised suurt maksutulu tõotavad tööpostid. Tõesti – hirm suur, võimalik kasu väike. Ime siis, et inimesed pahurdavad. Kuigi, nagu selle tselluloositehase, mõnegi muuga, võibolla ei kuulata lõpuni ära.			OSCAR-2019
Aastavahetust tähistati ka Aruba laagris. Suur pidustus oli olnud koos õpetajate ja õpilastega, aga kuna laagri juht ja kõrgemad inimesed olid samuti kohal, ei saanud Kyle väga Malachai'ga koos olla. Paar sõna said vahetada, et normaalne tunduks, aga uue aasta suudlus jäi saamata. Seetõttu leppisid nad kokku, et veedavad 2. jaanuari koos, sest esimesel lendab Kevin korraks Arubale, et oma kaksikvennaga lobiseda. Kevin ise lendas edasi Brasiiliasse pisikesele puhkusele ja kuna Aruba jäi sinna lähedusse, otsustas ta pisikese peatuse teha. Kyle saatis samal päeval venna uuesti lennukile ja seejärel läks poodlema, et osta juua ja magustoitu, mida ta oma kutiga süüa võiks, sest Malachai lubas ise soolase toidu valmis teha. 2. jaanuari päeva poole peale surfamist lamas Kyle oma toas voodi peal ja scrollis telefonis oma twitterit ja instagrami. Ta sattus ka Aruba gossipile ja mida ta sealt avastas? Malachai olevat maganud tema eksi Dakotaga? Mis kuradi artikkel see nüüd oli? Aruba gossip ei olnud just täielikult kõmu, kõik mida seal räägiti, oli üldjuhul tõsi ning valesid eriti ei levitatud. Artikkel oli pikk ja detailne ning seega tundus see kõik tõsi olevat... Kuidas? Kuidas sai Malachai talle nii teha? Faking jobu. Kyle otsustas, et hoiab suu kinni. Äkki räägib mees talle ise, mis toimub? Aga kas sel oleks üldse vahet? Kyle ei andestaks talle nii või naa. Kaks kärbest ühe hoobiga ehk nii oligi mees kaotanud kaks olulist inimest oma elus. Kuigi Dakota suure tõenäosusega ei teadnud, et Kyle Malachai'ga suhtes on, aga siiski. See tundus andestamatu. Kyle viskas oma telefoni voodile ja kadus majast. Ta jooksis kiirelt metsa poole ning muunus seal leopardiks, et vihast pisut ringi joosta. Sest see aitas. Kyle'i puhul alati. Kui olukord oli sitt, tuli ära joosta. Ta oli leopardikujul vabas looduses pisut laamendanud - õnneks kedagi ära ei tapnud - ja jõudis tagasi oma majja alles õhtul, kus pesemas käis, riidesse pani ja Malachai poole läks. Ta koputas oma kuti maja uksele, kilekott näpus, ja astus sisse, eeldades, et uks oli lahti. Kyle manas näole laia naeratuse, kui ta Malachai köögist leidis. "Hei," sõnas mees ning surus kuti huultele pehme suudluse. Huvitav, kui ta nunnu poss-sõber on, kas siis Malakas tunneb süümepiinu ja tunnistab ise üles? "Siin lõhnab väga hästi," sõnas Kyle, "ma tõin meile ühe hea veini, šokolaadikooki ja maasikaid." Ta asetas oma kilekoti lauale, mille sees tema öeldud toiduasjad olid. Tõesti tähistati aastavahetust ka Aruba laagris ning seal oli kohal ka Malachai, kes aga kahjuks seda koos Kyle'ga nautida ei saanud, sest seal oli liiga palju inimesi. Õpilastel oleks ehk sellest ükskõik olnud, kuid teistel õpetajatel ning tähtsamatel peadel poleks see kindlasti meeldinud. Mõned sõnad sai vahetatud ning kokkulepitud, et nad kohtuvad 2. jaanuaril Malachai juures. Samal aastavahetuse õhtul olid teised mees õpetajad Malachai ka peole kutsunud, et tema tööle tulemist tähistada. Kuna tal järgmiseks päevaks plaane ei olnud, oli ta sellega ka nõus. Sel saatuslikul ööl juhtuski, see intsident Malachai ja Dakota vahel. 1. jaanuaril sai mees selle üle järele mõelda, ega pidanud muretsema, et ta sel samala päeval Kyle kohtab, kuna see oleks tema jaoks liiga suur hoop olnud. Ta ei uskunud ka iseennast, et ta midagi sellist võis teha. Kuidas ta sai küll Kyle petta, kui ta teadis, kui haavatud Kyle varem juba oli. Siiski otsustas Malachai, et ei taha kohe nende õhtut rikkuda ning otsustas, et räägib talle sellest hiljem. Muidugi ei osanud ta oodata, et Gossip sellest haisu on ninna saanud ja sellest juba artikli teinud. Kui kell hakkas selleni jõudma, et Kyle peaks poole tunni pärast jõudma, alustas Malachai söögi tegemist. Ta ei olnud just suurim kokk, kui midagi head oskas ka tema teha. Täna otsustas ta ühe hea pasta roa teha, mis talle endale meeldis. Loodetavasti ka Kyle'le. Toit hakkas valmis saama ning Malachai kuuliski, kuidas tema uksele koputati ja hetk hiljem ka keegi sisse astus. Fööniks tõmbas ühe korra suure sõõmu õhku ning maanas näole naeratuse. "Hei," lausus ta vastu ning suudles meest. See võis vabalt olla viimane kord, kui ta mees suudleb. "Ma teen süüa, loodan, et sulle sobib mereanni pasta," lausus Malachai naeratusega, kui Kyle sõnas, et siin lõhnab hästi. "Oh, nüüd meil magustoit ka olemas." Malachai nägi välja õnnelik, nagu midagi halba poleks juhtunud. Sisimas ajas see Kyle'i veel rohkem vihast keema, väljaspool nägi ta välja nagu vana rahu ise, sest kavatses oma plaanile truuks jääda. "Sobib väga hästi, mulle meeldib pasta," vastas Kyle. Bolognese pasta oli üks mehe lemmikuid, aga ega mereannipasta kaugele alla jäänud. Kyle võttis kotist šokolaadikoogi ja maasikad ning pistis need külmkappi. Veini just polnud vaja külmkappi pista, kuna niikuinii tahtis kutt selle suht kohe lahti teha. "Kaua muidu veel läheb, et toit valmis saab?" küsis Kyle. "Ma katan seniks laua ära." Ta võttiski kapist kaks taldrikut ja kaks kahvlit. Tüüp küll nuga ei kavatsenud kasutada, aga kui Malakas tahtis, võis selle ise endale kapist leida. Kyle leidis ka kaks pokaali ning veiniavaja, millega ta veini lahti tegi ning seejärel punast jooki pokaalidesse kallas. Ta võttis mõlemad pokaalid enda kätte ning ulatas ühe neist Malachai poole. "Sulle, kallis," sõnas noormees armsa muigega ja tõstis klaasi enda suule, et veinist üks kerge lonks võtta. Kyle oli ise seda veini varemgi joonud, ent ei teadnud, kas Malachai oli samuti. Malachai nägi tõesti õnnelik välja, kuid tegelikult oli ta sisemiselt närvis. Millalgi peab ta sellest oma kaaslasele siiski rääkima, kuid tegelikult ta seda teha ei tahtnud. Parem oleks asi lihtsalt unustada ja edasi minna, kuid mees teadis, et alati tulevad sellised asjad välja ning parem on siis ise juba ära rääkida. Parem ikka, kui kuskilt mujalt seda kuulda. "Tore, kui see sulle meeldib," sõnas ta õrna naeratusega ning lisas viimased maitseained, mis veel puudu olid. Mereannipasta on Malachai enda vaieldamatu lemmik. Tegelikult meeldivad talle üldse kõik pastad ja nuudlid, kuid see oli siiski üle prahi. "Maksimaalselt viis minutit ja siis ongi need valmis," vastas Chris, kui Kyle küsis kaua söögiga veel läheb, et ta saaks laua katta. Õnneks ei lähe lauakatmisega kaua aega ning see saab kiiresti tehtud. Pasta valmis, tõstis ta poti lauale, kuna mees pole kunagi arusaanud, miks veel mingit teist kaussi sellejaoks määrida, eriti kui süüakse enda pere või lähedastega. "Ma tänan," sõnas Kai ja võttis pokaali, et sellest üks hea sõõm võtta. "Väga hea vein," lausus ta, kui oli enda lonksu ära joonud, sest talle tõesti meeldis see vein. "Istume lauda?" Kyle noogutas, kui Malachai palus neil lauda istuda. Pasta lõhnas tõepoolest imeliselt ja nägi veelgi isuäratavam välja. Kahju oli, et ta ei saa varsti enam eales mehe imelist pastat süüa.. või temaga üldse koos olla.. kurat küll, need mõtted ajasid Kyle'i nii masendusse. Ta tõstis pastat endale taldrikule, ent ei hakanud veel sööma, sest toit oli ju alles pliidilt tulnud ning auras ehk pidi laskma sel natuke jahtuda. Kyle lonksas oma veini ja asetas pokaali tagasi taldriku lähedusse. "Sa kadusid aastavahetusel koos sõpradega päris ruttu minema," mainis Kyle. Ta teadis, et tol õhtul oli Malachai'l plaanis aastavahetust tähistama minna. "Oli sul lõbus muidu?" küsis noormees jätkuks. Nad polnud ju eelmisel õhtul suhelnud, seega normaalne küsimus Kyle'i poolt. Muidugi jäi ta huviga ootama seda vastust. Kyle ise oli läinud ühe laagrilise majja, kus pisike istumine toimus. Noormees leidis, et pasta oli nüüd natuke jahtunud ja kavatses sööma hakata. "Head isu!" lausus Kyle ja pistis esimese kahvlitäie isuäratavat pastat suhu. Ega ka mehele ei meeldinud idee, et ta Kyle'st lahku peab minema, kuid oli kindel, et ega nende suhe peale Malachai tegu enam püsima ei jää. Vähemalt ise ei suudaks ta küll enda kaaslasele sellist tegu andestada ning ta oli peaaegu kindel, et Kyle oli samasugune. Nende suhe oli olnud lühike, kuid siiski ilus. Midagi ilusat ikka leiab, kuid kahju, et see nii vara lõppema peab. Fööniks tõstis ka endale söögi taldrikule, kuid ei asunud sööma ennem, kui Kyle. Toidu tulisust oleks mees talunud, kuid viisakas on ka kaaslast oodata. Peagi tõi aga kujumuutja üles teema, millele poleks Malachai heameelega vastust andud, kuid see oleks imelik olnud. "Mhm, nad tahtsid tähistama minna ning nii me ka läksime," alustas Malachai ning lonksas enda veini. "Võib ka nii öelda" sõnas mees lause, mis jättis palju ruumi mõtlemisele, kuna ei öelnud otse, mis toimunud oli. Ei saaks ka öelda, et üheöö suhe, just kõige toredam asi oli. Õhtul võis see hetkeajel olla, kuid hommikul enam mitte. Eriti saades teada, et tüdruk kellega sa magasid oli laagrist pärit ning veel Kyle eks ka. "Head isu!" lausus ta mehele vastu ning asus ka enda sööki sööma. See oli tal hästi välja tulnud, kui isu ei olnud mehel enam endine, kuna talle oli Dakota asi meenunud ja see ei andud talle ikkagi rahu. Malachai talle midagi selle öö kohta ise rääkima ei kukkunud. Ta ei kavatsenud aga alla anda, vaid tahtis edasi uurida, mida ta täpsemalt teinud oli. Kyle ei pidanud end kutiks, kes tahab teada, mida tema poiss-sõber teeb 24/7, aga kuna ta teadis, mis Malachai tegi, siis oli tal igasugune põhjus panna mees ise rääkima. "Tore, kui lõbus oli," vastas Kyle mängleva muigega. "Midagi huvitavat ka juhtus?" küsis ta edasi. Kyle oskas väljaspool end hoida nagu vana rahu. Veel. Nii palju näitlemisoskust oli tal ikka. Ei, tegelikult pidas Kyle end päris heaks näitlejaks. Kuigi tema vasak käsi oli laua all, mis oli tugevalt rusikasse surutud, sest kuhugi peab see viha ju kogunenud olema. Paremas käes oli mehel kahvel, mis pastat suhu tõstis ja aeg-ajalt veinipokaali järele ulatus, et punasest joogist lonks võtta. Malachai hakkas juba vaikselt mõtlema, et peaks ise mehele kõik ära rääkima, kuid siiski unustas ta selle mõtte. Nad võiksid vähemalt enda viimast koos söömist nautida ja teha seda ilma muredeta. Oleks ta vaid teadnud, et Gossip sellest juba oma loo on teinud, kui Malachai pole mees, kes ennast kõmuga kurssi viiks. Tema arvates oli see blogi lapsik ja ebavajalik. Kes ikka tahaks enda kohta sealt midagi lugeda? Järelikult siiski oli inimesi, kes seda tahtsid, sest muidu poleks seda blogi olemas. Fööniks noogutas Kyle öeldu peale ja lootis, et see teema on lõppenud, kuid siis hakkas mees edasi pärima. See pani Malachai kergelt nihelema, kuna ta ei soovinud sellest õhtust rääkida, kuid ta ei saanud ka vait olla. "Võtsime mõned joogid ja see oli kõik. Tavaline nagu iga õhtu," sõnas Malachai ning manas näole kerge naeratusele. Ta ei saanud välja näidata, et midagi valesti oleks olnud. Kyle ei olnud ka mingi tihe gossipi blogi lugeja, aga aeg-ajalt sattus lugema ja siis luges kuni kõik uus oli loetud. Seega oli mees täitsa kursis sellega, mis seal toimub. Teades, et blogi loevad ka paljud teised õpilased laagris, kui mitte ka õpetajad, teavad suht paljud, et tal on Malachai'ga suhe. Või tegelikult oli. Kyle kavatses asja ikka edasi viia, vähemalt seni, kuni tal on pasta söödud, sest kõht oli tühi. Ja muidugi, tahtis ta, et Malakas talle ise ära räägiks. "Kedagi uut ei kohanudki?" küsis Kyle. See oli selles mõttes normaalne küsimus, et päris tihti on nii, et välja minnes kohatakse kedagi uut. Ja ennäe, Malachai ju kohtaski! "Tulid siis ööseks laagrisse?" uuris Kyle ja pistis kahvlitäie pastat suhu. Tõesti, mõned õpetajad lugesid ka seda ning mõnikord kuulis Malachai läbi nende, mis Gossipis jälle kirjutati. See oli ka ainus viis, kuidas ta ennast sellega kursis hoidis, sest nagu varem öeldud- teda sellised asjad lihtsalt ei huvitanud. Malachai oli kindel, et tänaõhtul ta midagi ei räägi ning selle juurde ta ka jääb. "Ei mäletaks küll, võib-olla mõnega sai räägitud, aga ei midagi muud," sõnas mees ja üritas külmanärvi säilitada. Enamasti oli Malachai kindel mees, kes närvi kiiresti ei lähe, kuid täna oli kõik teisiti. Teda kimbutas see, et ta oli meest petnud ning ta ei suutnud endale andestada. "Ma jäin sõbra juurde ööseks," sõnas fööniks ja tegelikult polnud see ka vale, sest ta oli päriselt ka sõbra korteris ööbinud, kuid mitte üksinda. "Kuidas sul endal läks?" päris mees vastu, et veidikenegi juttu temast eemale juhtida. "Ei mäleta?" oli Kyle üllatunud. "Olid siis nii blackout drunk, et ei mäleta, kellega suhtlesid?" küsis ta muheledes. Malachai raudselt mäletas Dakotat, või kui õhtul ei mäletanud, siis hommikul ikka pidi midagi meenuma. Pealegi ei olnud see mingi faking vabandus, et petta kedagi siis, kui ise ei mäleta. Argh, Kyle tundis, kuidas tema veri aina rohkem keema hakkas ja see hakkas ta tema näol juba paistma, kuidas see õhtusöök oli tema jaoks pigem pingeline, mitte meeldiv. Kyle aga üritas end vaos hoida ja sõi oma pastat rahulikult, kallates kogu veini endale seejärel alla, mis tal pokaalis alles oli. Umbes veerand pokaali. "Ma kallan veini juurde, tahad ka?" küsis Kyle ning võttis laualt pudeli, et esmalt endale kallata. "Ma olin koos sõpradega ühes õpilase majakeses. Kolme paiku läksin magama, midagi erku ei teinud. Lihtsalt lobisesime ja jõime pisut," vastas Kyle. Vähemalt tema mäletas, et lõpetas oma õhtu üksi. "Ma ei ütleks, et ma palju jõin aga alkohol pole mu parim sõber," sõnas Malachai kerge muigega, kuna ta oli üks inimestest, kes alkoholi ei kannatanud. Üles küll ei ajanud, kui pähe hakkas kiiresti. Sel õhtul sai tõesti palju joodud ning õhtut oli raske meenutada, kuid täieliku mäluauku tal pole. Oma viga mäletab ta siiski ning tõesti pole see mingi vabandus ja Kai teadis seda. Tema teol polnud mingit vabandust ning ta pidi sellega lihtsalt leppima. "Kõik korras? Toit ei maitse?" päris mees, kui oli näinud, et Kyle't nagu kimbutaks midagi. Koheselt tekkis tema kurku ka klomp, kuna talle kerkis pähe mõte-'Äkki ta teab?', kuid mattis selle mõte sama kiiresti maha, kui see talle tekkinud oli, sest kust oleks Kyle selle teada saanud? "Mul veel on," sõnas mees naeratusega, kui poiss-sõber küsis, kas tal oleks veini juurde vaja. Mehel oli veel pool pokaali täis ning juurde ta ei soovinud. "Hea, kui tore õhtu oli." "Selge. Teinekord ma siis tean, et kui tahan sind ära kasutada, pean natuke alkoholi sulle sisse jootma ja korras," sõnas Kyle kergelt muiates. See kõlas natuke jõhkralt, aga tegelt mõtles ta seda pigem siivutus mõttes. Kuigi teadis, et asjad kunagi selleni ei jõua. Ta jäi hetkeks Malachai'd vaatama ja muutus kohati kurvaks, et nad peavad lahku minema. Too mees oli ikka kuradi kuum ja Kyle'l oli lihtsalt tõsiselt vedanud, et Malachai ka teiste meeste poole vaatas. Malakas oli ju esimene kutt, kelle vastu Kyle üldse tõmmet tundis peale Lucase. Perse küll. "Ei, toit on väga hea. Ma võtaks juurdegi, aga muidu ei jääks magustoidule ruumi," vastas Kyle, ent tema näoilme ei muutunud. Ta lihtsalt ei suutnud end tagasi hoida ja oli selgelt näha, et midagi oli valesti. Tema tuju oli lihtsalt nii maas. Kyle sõi oma pastat edasi ja lürpis veini, mida just endale kallanud oli. "Jah, oli tore. Aga mitte nii tore kui sul." "Täpselt nii," sõnas Malachai kerge naeruga, sest nii see ka oli. Talle polnud palju alkoholi vaja, lahjemaga peab ta kauem vastu, kuid kangemaga on asi lihtne. Mõned joogid ja ta on juba laua all pikali. See on ka põhjus miks mees enamasti õlut joob ning viski ja rummi kõrvale jätab. Liiga kange tema jaoks. Kui Malachai oli Kyle jaoks alles teine mees siis Kai ise võib öelda, et tal on elus rohkem mehi kui naisi olnud. Järelikult tõmbavad mehed teda rohkem, kui naised, kuid siiski ei jäta ka naised teda külmaks. "Seda on tore kuulda," kui Kyle sõnas, et talle toit maitses ja ta võtaks isegi juurde. Mees nägi, et tema kaaslase ilme ei muutu, kuid mõtles hetkel, et ei tülita teda rohkem. Kuid, kui Kyle tõi kuuldavale järgmise lause, sai Malachai aru, et midagi ikka piinab teda. "Räägi mulle," sõnas ta peale väikest vaikust ning lonksas punast veini. Vein oli tegelikult üsna kange jook ja hakkas kenasti pähe, kui seda ka kiirelt juua. Muidugi, hommikul võib oodata mõnusat pohmakat ja peavalu, sest vein suudab kange töö ära teha. Kyle aga märkas, et Malachai ei joonudki veini eriti, seega oli mees tõenäoliselt teadlik, et vein võib talle üks-null ära teha ning pealegi, purjus peaga kiputakse lobisema mõtteid, mis ringlevad kaines peas. Ta oleks ehk Malachai ööseiklusest Dakotaga kuulda saanud, kui mees oleks rohkem purjus olnud, aga see nipp kahjuks ei töötanud. Kyle'i taldrik oli juba peaaegu tühi ja alles oli veel viimane amps, mille ta hetke pärast endale sisse ajas ja seejärel veini peale jõi. Ta tundis isegi, kuidas vein oli pisut pähe hakanud, mistõttu oli tal raskem ka oma viha ja masendust kontrollida. Vähemalt oli kõht enam-vähem täis. Magustoitu ta ikka ei saa. "Räägin sulle mida?" küsis Kyle retoorilise küsimuse, tema hääles oli kuulda nii viha kui pettumust. "Räägin sulle, kuidas sa aastavahetuse koos mu sõbrannaga veetsid? Äkki räägid mulle ise sellest," jätkas Kyle koheselt, laskmata Malachai'l midagi vahele öelda oma ennist esitatud küsimusele. "Dakota on mu eks, muideks," lajatas Kyle meest ühe pommiga, mida Malakas tõenäoliselt ei teadnud. "Ja sina oled... ei, olid suhtes minuga samal ajal, kui sa teda keppida otsustasid. Kuradi sitapea!" Kyle'i hääl oli muutunud valjuks, suutmata end enam tagasi hoida. Üleüldse üllatas meest, kuidas ta oli end suutnud nii kaua vaos hoida ja veel naeratust näole suruda. Vein oli tõesti kange jook ning tekitas järgmisel hommikul suuri peavalusid. Sellepärast hoiduski Malachai neid joomast. Vein võis küll hea olla, kuid hakkas ka kiiresti pähe ning järgmine hommik oli väga halb olla. Mees sõi enda sööki ning ootas, millal Kyle talle oma murest rääkima asus. Jaa siis see tuli, hetk mida Kai kartnud oli, kuid nüüd polnud tal enam pääsu. Kyle ladus välja kõik, mis tal hingel oli ja nüüd sai ka Malachai teada, et Kyle teab kõigest."Kyle..," proovis fööniks midagi vahele öelda, kuid see oli võimatu, sest Kyle lihtsalt ei andud selleks võimalust. Kuulnud kuidas Kyle räägib nende suhtes nii, et see juba läbi on, tõmbus Wale süda kokku. Seda oli väga valus kuulata, kuid ta oli selle ära teeninud. "Sul on õigus, ma olen sitapea," sõnas mees, kui tema poiss-sõber, ei endine poiss-sõber, oli oma rääkimise lõpetanud. "Ma võiks öelda vabalt, et see ei olnud minu süü ja asi oli alkoholis, kuid mina ise jõin selle ja see ka põhjustas kõik selle," alustas mees enda juttu,"ja ma tean, et Dakota su eks on- ma sain sellest järgmisel hommikul teada. Ausalt Kyle, ma ei tahtnud seda teha, kuid ma ei saa võtta tagasi millegi, mille ma juba ära olen teinud. Kyle'i suust võis kuulda valju turtsatust, kui Malakas selgitama hakkas. Aga ta ei saanud mehe käest isegi ühtegi vabandust? "Ma ei mõista, kuidas sa võisid lihtsalt. Kõik oli suurepärane, kuni sina asja perse keerasid," rääkis Kyle vaiksel toonil, tema hääles oli kuulda murdumist. Ei, ta ei hakanud just nutma, kuigi hetkeks võis nii tunduda. Kyle tõusis vihaselt püsti, niiet tool tema taga kukkus ümber. "Tead, mis? Keri perse ja jää sinna!" lisas noormees vihaselt ja haaras kahvli oma taldrikult, et see Malachai kaela kinni torgata. Tüüp oli surematu, seega paraneb ära, kui ta kahvli peaks välja võtma. Igatahes immitses sealt verd. "Võid magustoidu endale jätta ja ära süüa, et see sulle ikka mind ja meie koos veedetud aegu meenutaks. Kuradi siga." Need olid Kyle'i viimased sõnad enne, kui ta Malachai majast minema jalutas ja ukse pauguga kinni lõi. Tema sammud maja juurest minema jalutades olid kiired ja kõnnakust hetkega sai jooks. Kyle'i tundis südametukseid oma kõrvades ja tahtis lihtsalt end vihast tühjaks joosta ega peatuda, kuni ta enam joosta ei jaksa. Kyle sööstis kiiruga mööda rannajoont ja naasis oma majja alles siis, kui kell hakkas lähenema kolmele öösel. "Palun vabandust, kuid ma tõesti ei tahtnud seda! Arvad, et mulle ei meeldinud meie koos veedetud aeg? Muidugi meeldis ning ma ei saa aru, kuidas ma seda teha võisin" lausus Malachai ning proovis rahu säilitada, kuid see pole kerge, kui keegi teine sinu peale vihane on, kuid siiski ta proovis seda teha, sest ei taha mehega kaklema ka veel minna. Ühel hetkel aga Kyle tõusis vihaselt ning saatis Malachai sõnaotseses mõttes perse, okei ta oli selle ära teeninud. Ka Malachai tõusis, kuid juba järgmisel hetkel avastas mees, et Kyle oli talle kahvli kaela löönud. Koheselt haaras ta enda kaelast kinni ning kukkus toolile tagasi. Kujumuutja võis ta küll perse saata, aga kas kahvli kaela löömine oli ikka vajalik? Fööniks tõmbas kahvli kaelast ning viskas selle endast eemale. Kus see maandus, seda ta ei teadnud, sest teda ei huvitanud see. "Kyle!" hüüdis ta mehele veel järgi, kui oli ukseni jooksnud. Viimane, mis ta nägi oli see, kuidas Kyle mööda rannajoont eemale jooksis. Sinna see asi siis läinud oligi.			OSCAR-2019
PRIAs on selgunud augustikuus toimunud „Põllumajandusliku tegevusega alustava noore ettevõtja toetuse“ taotlusvooru tulemused – laekus 385 taotlust ja kokku soovivad noored ettevõtjad toetust 15 313 178 eurot. Maaelu arengukava 2007-2013 noortalunike toetusmeetme taotlusvoor korraldati käesoleval aastal selleks, et lõppeva programmperioodi eelarve maksimaalselt ära kasutada. Toetuse suurus on kuni 40 000 eurot taotleja kohta ning valdav enamik sooviski toetust maksimaalses summas. Lõppenud taotlusvoorus on toetuste eelarve 7,5 mln eurot, mis tähendab, et kõigi soovijate abikõlblike taotluste rahuldamiseks sellest ei jätku. Toetuste määramine saab toimuma hindamiskriteeriumide kohaselt koostatava paremusjärjestuse alusel. „Taotluste menetlemine alles algab ja PRIAl on praegu raske hinnata, kui suureks kujuneb abikõlblike taotluste tegelik konkurss ,“ ütles PRIA arengutoetuste osakonna juhataja Piret Kljutšivski. „Väga palju taotlusi laekus vastuvõtuperioodi viimasel päeval ja tundidel ning paljudel on kiirustamise märke – andmed ja dokumendid on puudulikud. Osa taotlusi jääb sel põhjusel menetlusse võtmata.“ Piret Kljutšivski rõhutas, et taotluste korrektne täitmine ja kõigi nõutavate dokumentide esitamine on üks peamisi eeldusi, mida tuleb kõigi toetuste soovijatel alati täita. Noortaluniku toetuse taotlejatest suurim osa on erinevate põllu- ja õlikultuuride, heintaimede ja tehniliste kultuuride kasvatajad (üle 110), loomakasvatusega tegeleb 93, aianduse, puu- ja köögiviljade ning marjade kasvatusega soovib tegelda 75 noortalunikku. 30 märkisid tegevusvaldkonnaks segatootmise, 14 piimatootmise jne. Taotluste esitamist maakondade lõikes näitab allolev tabel. Otsused taotluste rahuldamise või rahuldamata jätmise kohta teeb PRIA hiljemalt 24. novembril, millele järgneb määratud toetuste väljamaksmine veel enne 2015. aasta lõppu. Varem on programmperioodi 2007-2013 jooksul sama meetme toetust saanud kokku 628 noortalunikku summas 24,2 mln eurot. Neist pooled alustasid oma ettevõttega tegutsemist, ligi kolmandik võttis üle vanemate või vanavanemate põllumajandusliku majapidamise, viiendik olid juba oma ettevõttega tegevust alustanud. *Tabel ei kajasta kuut taotlust, mis olid vormistatud nii puudulikult, et neid pole võimalik menetleda. Heategevusorganisatsioonide poolt mullu PRIA vahendusel taotletud Euroopa Liidu toiduabi puudustkannatavate inimeste abistamiseks hakkab üle Eesti jaotuskohtadesse jõudma alates 13. aprillist. Toiduabi tarnija on AS Tartu Mill, kes korraldab 1365 tonni teraviljast toodete valmistamise, pakendamise, märgistamise, kohaleveo ja mahalaadimise 72 kohta üle Eesti. Esimesena jõuab 13. aprillil Pärnumaale 23 tonni makarone. Suurimad kogused toiduabi on tellinud Eesti Punane Rist, Eesti Lasterikaste Perede Liit, SA Eesti-Hollandi Heategevusfond. Abivajajatele jagatakse toiduabi kümne heategevusorganisatsiooni vahendusel, paljudes paikades toimub see koostöös kohalike omavalitsuste sotsiaaltöötajatega. Toiduabi tuleb abivajajatele kätte anda tasuta. Jagamisega seotud kulude katteks on heategevusorganisatsioonidel võimalik PRIAst lisatoetust saada kuni 1% ulatuses nende jagatava toiduabi maksumusest. Toiduabi-programmi raames eraldas Euroopa Komisjon Eestile 0,7 mln euro väärtuses 7068 tonni otra, millega toiduabi maksumus tasaarveldatakse. PRIA ülesanne oli läbi viia riigihange, leidmaks ettevõtet, kes nende tingimuste kohaselt toiduabitooted tarnib. Hanke võitis AS Tartu Mill. Heategevusorganisatsioonid taotlesid kokku 1435 tonni tooteid, aga tegelik kogus kujunes soovitust pisut väiksemaks ja PRIA korrigeeris lõplikke koguseid proportsionaalselt. „Euroopa Liidu tasuta toiduabi jõuab Eestisse juba viiendat aastat. Arvestades paari viimase aasta üldist majanduslangust ja toiduainete praegust hinnatõusu on tasuta toiduabi paljudele vajalik tugi," tõdeb PRIA turukorraldusbüroo juhataja Rauno Aun. Eelkõike jagatakse toiduabi nendele inimestele, kel on õigus saada toimetulekutoetust - paljulapselised ja üksikvanemaga pered, puudega inimesed, aga ka raskustes vanurid, töötud jne. Toiduabi jõuab Tartu Milli veostega kõigisse maakondadesse tellijate soovitud paikadesse. Jagamise korraldavad kohalikud jagajad ise ning igale abivajajale antava toiduabi kogus võib paikkonniti erineda. Puudustkannatavatele inimestele toiduabi jagamine on Euroopa Liidu turukorraldusmeede. Toiduabi valmistatakse põllumajandustoodetest, mis on liikmesriikides sekkumisvarudena kokku ostetud perioodidel, mil nende toodete turuhind on olnud madal. Sekkumiskokkuostu puhul on kokkuostuhind fikseeritud ja see aitab põllumajandusettevõtetel saada mõistlikku tasu. Sekkumisvarudes olevaid koguseid müüakse turuhindade tõustes enampakkumise korras või eraldatakse osa kogustest toiduabi-toodete eest tasaarveldamiseks. Kogu tänavu jagatav toiduabi peab olema tarnitud 30. juuniks ning abivajajatele pakkidena kätte jagatud 31. detsembriks. Kuni 2. maini saavad heategevusorganisatsioonid, kelle tegevusalade hulgas on heategevus, esitada PRIAle vormikohaseid taotlusi toiduabi-toodete saamiseks 2012. aastal. Vajalikud juhised ja vormid on saadaval PRIA kodulehelt www.pria.ee/toiduabi. Seal on üleval ka andmed toiduabi tänavu jagatavate koguste kohta heategevusorganisatsioonide lõikes.			OSCAR-2019
Hiina keel on hiina-tiibeti keelkonda kuuluv keel, mida kõneleb umbes 1,2 miljardit inimest peamiselt Hiina Rahvavabariigis, Taiwanil, Singapuris (neis maades on ta ametlik keel), Malaisias, Indoneesias ja mujal. Tegemist on kõnelejate arvu poolest maailma levinuima keelega. Hiina keel on hiina keeles (汉语/漢語; Hànyǔ või 中文; Zhōngwén). Hiina keele all mõistetakse enamasti ametlikku keelt, mida Hiina Rahvavabariigis nimetatakse putonghua (普通话). Hiina keelel on rida murdeid, mida saab jagada põhjahiina murderühmaks (mandariini keel) ja lõunahiina murderühmadeks. Lõunahiina murded on lähemal vanahiina kirjakeelele, põhjahiina murded putonghua'le. Murded on foneetika ja grammatika poolest nii erinevad, et eri murrete kõnelejad (näiteks mõne põhjahiina murde ja mõne Kantoni murderühma murde kõneleja) peavad üksteiseks arusaamiseks sageli kasutama kirjamärke või putonghua'd. Mõnel murdel või murderühmal on miljoneid kõnelejaid. Näiteks Shanghai ümbruses kõneldaval Wu murderühma murdeid kõneleb emakeelena umbes 77 miljonit inimest (rohkem kui prantsuse keelt või itaalia keelt). Paljud keeleteadlased peavad hiina keele murderühmi omaette keelteks (vähemalt kuueks eri keeleks). Hiina keele murdeerinevused on nii suured, et ühtsest keelest räägitakse üksnes kirjakeele ja kultuurilise ühtsuse tõttu. Kõige suurema kõnelejate arvuga (umbes 850 miljonit) on põhjahiina murderühm (北方话, beifanghua, běifānghuà), millel põhineb ka putonghua. Eeskätt kirjutatud keelt nimetatakse 中文 (zhongwen, zhōngwén). Et kirjutamine on murdest enam-vähem sõltumatu, käib selle mõiste alla ka enamik hiina murdeid. Pigem kõneldava keele kohta kasutatakse nimetust 汉语 (hanyu, hànyǔ), näiteks kontekstis "ma räägin hiina keelt". Et mõistemärk 汉 (han, hàn) tähistab hiinlasi kui etnost (han), käivad selle mõiste alla kõik hiinlaste poolt kõneldavad murded. Hiina keel on vanemas kirjanduses sageli arvatud isoleerivate keelte hulka. See tähendab, et erinevalt aglutineerivatest ja flekteerivatest keeltest on sõnad muutumatud (ei esine sõnamuutmist ega sõnamoodustust). Isoleerivates keeltes väljendatakse grammatilisi suhteid iseseisvate, grammatilise tähendusega sõnade lisamise teel või sõnajärje abil. Hiinas hakati praktiliselt alles siis, kui pärast Hiina Rahvavabariigi rajamist tuli käibele ladina kirjal põhinev häälikukiri pinyin, teadvustama sõnapiire. Hiina kirjas, mis kasutab hiina kirjamärke, sõnapiire ei märgita (nagu eesti keeles sõnavahedega): kirjamärkide vaheline kaugus on kogu aeg ühesugune. Ladinakirjalises hiina kirjas propageeritakse Hiina Rahvavabariigis alates 1998. aastast sõnade kokkukirjutamist. Kirjamärk on hiina kirjas üldiselt silbi esitus grafeemina. Silp moodustab tavaliselt morfeemi, kuid enamasti mitte sõna. Sõnapiiride teadvustamine ja sõna mõiste käibeletulek tõi hiina keeleteaduses 1980ndate algusest kaasa eraldi tähelepanu pööramise morfoloogiale. Uuemas kirjanduses koostatakse sageli tuletiste ja liitsõnade liigitusi ning on olemas ka eraldi morfeemisõnastikud. duratiiv: väljendab pidevalt ja ühtlaselt kulgevat tegevust või püsivat seisundit; sufiks -zhe, näiteks: Qiáng shàng guàzhe yī ge páizi. ('Seinal ripub silt.') resultatiiv: väljendab tegevuse edukat tulemust; sufiksid -dao ja -zhu, zum näiteks: kàndao ('näha saanud olema'), jizhu ('meelde jätnud olema') Vanema hiina keele morfoloogiline uurimine ja tüpoloogiline iseloomustamine on raske. Juba 3.–5. sajandi puhul on täheldatud üksikute morfeemide deleksikaliseerumist ja afiksite kujunemist. Sõnatuletuse algust on aga raske jälgida, sest vanahiina kirjakeel kivistus konfutsiaanliku riigiteooria mõjul ning kõnekeel eemaldus üha enam kirjakeelest. Pealegi pole vanema hiina keele hääldus teada, mistõttu foneetiline rekonstruktsioon on ebakindel. Hiina keel on ka toonikeel: helikõrgusel ja selle muutumisel ühe silbi piires on tähendust eristav iseloom. Toonide arv on hiina keele eri variantides erinev. Putonghuas on neli tooni.[1] Šanghai keeles on ainult kaks selgelt väljendunud tooni, Kantoni murderühmas (kõneldakse Guangdongis ja Hongkongis) on üheksa tooni, Min Nani murdes kaheksa. Vanahiina kirjakeele sõnastikes sisaldub üle 40 000 kirjamärgi. Keskkoolis õpitakse tundma 5000 märki, lihtsa teksti lugemiseks piisab 3000 märgi tundmisest. Et kirjamärke ei kasutatud üksnes mõistemärkidena, vaid ka võõrkeelsete (näiteks Xiongnu rahva keelsete) nimede ja väljendite transkribeerimiseks, saab teha järeldusi nonde keelte varasema häälduse kohta. Sõnaraamatute ülesehituse, luule rütmi ning hääldust edasiandvate tekstide järgi saab teha järeldusi ka hiina keele varasema häälduse kohta. Et hiina kiri sobib põhimõtteliselt ka teiste keelte edasiandmiseks, on seda kasutatud ka näiteks kitani keele, tšurtšeni keele, mõne tiibeti-birma keele, korea keele ja jaapani keele puhul. Hiinas on peale hiina kirja kasutatud ka teisi kirju. Näiteks on Hunani provintsis alates 15. sajandist kasutatud naistekirja nüshu. Peale hiina kirja on nii putonghua kui ka murrete jaoks olemas palju transkriptsioonisüsteeme. Hiina Rahvavabariigis on ametliku latinisatsioonina kasutusel Hanyu Pinyin. Hiina keel on tugevasti mõjutanud mitut Kaug-Ida keelt, mis ei ole tema suguluskeeled, eriti korea, jaapani ja vietnami keelt. Neil maadel kasutati hiina kirja. Jaapanis ja Lõuna-Koreas kasutatakse hiina kirjamärke oma kirja kõrval tänini. Toivo Übi. Hiina kirjakultuur, selle peegeldus Lääne kultuuris ja Eestis, bakalaureusetöö, Tallinna Pedagoogikaülikool: 2003			OSCAR-2019
Jõustunud muudatused õppeasutuste rahastamisel ja õppeteenustasuta õppimisel puudutavad avalik-õiguslikke ülikoole, riigi rakenduskõrgkoole ja Eesti Infotehnoloogia Kolledžit. Erakõrgkoolidele riik üldjuhul tegevustoetust ei eralda, millest tulenevalt peab erakõrgkoolis õppides õppemaksu reeglina ise tasuma. Vastuvõtutingimused on kõrgkoolide kodulehtedel leitavad tavaliselt pool aastat enne õppetöö algust, seega on piisavalt aega tutvuda konkreetsete sisseastumistingimustega, mille kehtestab iga kõrgkool ise. Erinevates kõrgkoolides õpetatakse sageli sarnaste nimetustega erialasid. Oluline on arvestada, et ainult õppekava nimetuste alusel ei tohiks valikut teha. Kõrgkoolide kodulehtedel on kirjeldatud, mida seal õpetatakse ja kuidas õppetöö toimub. Ära on toodud ka õppekavad, kust on näha erialade eesmärgid, õpetatavad ained ja õpiväljundid. Üldjuhul kehtestavad kõrgkoolid sisseastumislävendid, mille ületanud immatrikuleeritakse üliõpilasteks. Näiteks kui õppekava sisseastumislävend on 70 punkti 100-st, immatrikuleeritakse kõik 70 punkti ületanud. Sisseastumislävendi punktide arvestamisel võtab kõrgkool arvesse vastavate riigi- ja vajadusel sisseastumiseksamite tulemusi ning mõnedel õppekavadel ka gümnaasiumi lõputunnistuse keskmist hinnet.. Teatud juhtudel võib kõrgkool kehtestada ka ülempiiri, millest rohkem üliõpilasi vastu ei võeta ja sisseastujatest moodustatakse pingerida. Näiteks võetakse õppekavale vastu 30 parimat sisseastujat. Pingereapõhist vastuvõttu võib õppeasutus kasutada olukorras, kus üliõpilaste rühma suurus on otseselt seotud õppetöö läbiviimise võimalustega (näiteks praktikabaasidega seotud piirangud, õppeklasside mahutavus vms). Osadele õppekavadele kandideerimiseks tuleb sooritada sisseastumiseksam ning mõnedel õppekavadel on üheks vastuvõtutingimuseks gümnaasiumi lõputunnistuse keskmine hinne. Õppekavade valiku ja hindamistulemuste kohta vaata täpsemalt SA Archimedese strukturiüksusena tegutseva Eesti Kõrghariduse Kvaliteediagentuuri kodulehelt. Täiskoormusega õppides täidab üliõpilane iga õppeaasta lõpuks õppekava arvestuslikust mahust vähemalt 75% (60-45 ainepunkti õppeaastas), osakoormusega õppides jääb õppemaht 50-75% vahele (30-44 ainepunkti õppeaastas). Nominaalajaga lõpetamiseks peab üliõpilane igal semestril läbima oma õppekava aineid 30 ainepunkti mahus. Kui on soov täita õppekava alla 50% semestris, on võimalik seda teha eksternina. Eksternõppes saab kõrgkooli nõukogu kehtestatud tingimustel ja korras sooritada õppekavajärgseid eksameid ja arvestusi ning kaitsta lõputööd ja sooritada lõpueksamit, osalemata korralises õppetöös. Seega, ekstern võib osaleda õppetöös, kuid tal puuduvad üliõpilase õigused ja kohustused. Kõrgkooli astudes määrab üliõpilane ise, kas ta soovib õppida täis- või osakoormusega. Seejuures tuleb arvestada, et on ka õppekavasid, kus pakutakse üksnes osa- või täiskoormusega õpet. Vastuvõtutingimused peavad erinevate koormustega õppijatele olema samad. Järgnevatel aastatel üliõpilane koormust ei vali, vaid ta viiakse üle täis- või osakoormusega õppesse vastavalt õppekava täitmise protsendile, mida kontrollitakse iga õppeaasta lõpus. Täiskoormusega õppe nõudeid mittetäitev üliõpilane viiakse üle osakoormusega õppesse. Juhul, kui üliõpilane ei täida täiskoormuse nõudeid näiliselt juba I semestri lõpuks, siis osakoormusega õppesse võib ta üle viia alles siis, kui ta õppeaasta lõpuks ei ole kogunud vajalikul määral punkte, et täiskoormusel õppida. Osakoormusega õppe nõudeid mittetäitev üliõpilane eksmatrikuleeritakse edasijõudmatuse tõttu. Juhul, kui üliõpilane õpib välisriigi õppeasutuses vähemalt kolm kuud ja sealt saadud õppetulemusi arvestatakse tema kodukõrgkoolis vähemalt 15 ainepunkti ulatuses õppekava täitmise osana, siis ei nõuta õppekava täitmist 30 ainepunkti mahus neil semestritel, kui üliõpilane õppis välisriigi õppeasutuses, ja ka mitte välisriigis õppimisele järgneval semestril. Õppekava nominaalkestus pikeneb iga välisriigis õpitud semestri võrra. Üliõpilased võivad taotleda õppelaenu ja õppetoetusi ning töötaval üliõpilasel on õigus õppepuhkusele. Kõrgkoolid kasutavad väga erinevaid õppevorme erinevas tähenduses. Päevane õpe, statsionaarõpe, kaugõpe, tsükliõpe, õhtune õpe, avatud ülikool, avatud tasemeõpe võib ühes kõrgkoolis tähendada üht, teises aga hoopis teisi võimalusi õppekava läbimiseks. Kui näiteks ühes ülikoolis mõistetakse avatud ülikooli all õppevormi, mis eeldab suures osas üliõpilaste iseseisvat tööd ja õpe toimub 1-2 korda kuus 3-4 päevaste õppesessioonidena, siis teises ülikoolis nimetatakse sarnases vormis õpet kaugõppeks ning avatud ülikooli näol tegemist võimalusena läbida õppeaineid eksternina. Õppevormidest hoolimata peab üliõpilasel üldjuhul olema võimalus õppekava läbida täis- või osakoormusel. Alates 2013/2014. õppeaastast täiskoormusel eestikeelsetel õppekavadel õppima asunud üliõpilastelt ei tohi kõrgkool esimesel semestril õppekulude hüvitamist nõuda. Alates teisest semestrist sõltub see, kas üliõpilane peab õppekulusid osaliselt hüvitama või mitte üliõpilase poolt läbitud õppekava mahust ning kõrgkooli kehtestatud tingimustest. Osaline õppekulude hüvitamine õppekava mittetäitmisel ei puuduta keskmise, raske või sügava puudega isikuid või alla 7-aastase lapse või puudega lapse vanemat või eestkostjat. üliõpilane on samalt õppekavalt eksmatrikuleeritud kahe aasta jooksul (2014. aastal sisse astudes peale 31.08.2012), seejuures ei ole oluline, kas õpiti tasuta õppekohal või maksti õppemaksu; üliõpilane on õppinud samal kõrgharidusastmel tasuta (riigieelarvelisel) õppekohal kauem kui õppekava pool nominaalkestust või õpingud lõpetanud ning tema immatrikuleerimisest on möödas vähem kui kolmekordne (integreeritud õppes kahekordne) nominaalkestus. Õppekulude osalise hüvitamise ülemmäärad ühe ainepunkti kohta on kehtestatud Vabariigi Valitsus määrusega (2013/2014. õppeaastal on see 50 eurot ühe ainepunkti kohta), mille alusel kinnitab õppekulude osalise hüvitamise korra ning konkreetse hüvitamise määra kõrgkooli nõukogu. Nõukogu võib kehtestada õppekoormuse nõudeks ka vähem kui 30 ainepunkti semestris ehk luua tudengite jaoks soodsamad tingimused. Hüvitise nõudmisel lähtutakse ainepunktide mahust, mis üliõpilasel on vajaka ning õppeasutuse nõukogu kehtestatud korrast. Õppetasu makstakse seni, kuni õpingute käigus sooritatud ainete maht jääb alla tasuta õppimiseks vajaliku mahu. Kui osakoormusega õppima asunud üliõpilane hakkab õppekava täitma täies mahus, ei tohi õppeasutus temalt õppekulude hüvitamist nõuda – ta liigub automaatselt täiskoormusega õppesse. Võõrkeelsete õppekavade puhul on õppekulude hüvitamise tingimuste ja korra kehtestamine kõrgkooli pädevuses. Nendel õppekavadel võib õppeasutus alates 2013/2014. õppeaastast immatrikuleeritud tudengitelt nõuda õppeteenustasu ka siis, kui üliõpilane asub õppima täiskoormusel ja täidab kumulatiivselt õppekava täies mahus. Samas on ka siin kõrgkoolil õigus, kuid mitte kohustus hüvitamist nõuda. Enne 2013/2014. õppeaastat ülikooli immatrikuleeritud üliõpilastelt on kõrgkoolil õigus nõuda õppekulude hüvitamist neile enne 2013/2014. õppeaastat kehtinud tingimustel ja korras ehk vastavalt riigieelarvelistele ja riigieelarvevälise kohtade jaotuseni ja seda kuni 2015/2016. õppeaasta lõpuni. Alates 2016/2017. õppeaastast kohaldatakse kõigile õppeasutuses õppivatele üliõpilastele samu nõudeid – ehk ainepunkti hüvitamine sõltub akadeemilisest edukusest. Alates 2009/2010. õppeaastast kohaldatakse Eestis Euroopa ainepunktisüsteemi, mille rakendamine on seotud üleminekuga õpiväljundite põhistele õppekavadele. Õpiväljundipõhiste õppekavade rakendamisega seoses muudeti haridus- ja teadusministri määrusega ka üliõpilaste hindamissüsteemi õpiväljundite saavutatuse hindamiseks. Positiivse hinde saamise aluseks on vajalik omandada õpiväljundid vähemalt miinimumtasemel ja oluline ei ole enam konkreetselt aine mahust omandatud protsent või teiste õppijate poolt demonstreeritu. Õppejõududele tähendab see suurema tähelepanu pööramist hindamisele juba õppeprotsessi alguses, sh täpsete hindamiskriteeriumide kirjeldamist kõigi võimalike hinnete lõikes. Eristava hindamisskaala puhul seatakse esmalt aine või mooduli läbimise lävend ja seejärel määratakse ning kirjeldatakse positiivset sooritust kirjeldavate hinnete „A“-„E“ („5“-„1“) saamiseks vajalikud õpiväljundite omandamise kriteeriumid. Õpiväljundite mittesooritamist märgitakse tähisega „F“ (või „0“ ). Muid tähiseid hindamistulemuse väljendamiseks ei ole lubatud akadeemilisele õiendile kanda. Eristava hindamisskaala kasutamise oluline eesmärk on anda üliõpilastele täpsemat tagasisidet, millisele tasemele tema teadmised ja oskused aine omandamisel jõudnud on. Õppijale peab olema selge, millistele kriteeriumitele tema teadmised ja oskused antud hinde saamiseks vastama peavad. Mitteeristava hindamisskaala puhul tuleb samuti esmalt määratleda lävend (baastase), mille ületamisel puhul on üliõpilane edukalt aine või mooduli läbinud ehk kirjeldatud õpiväljundid saavutanud. Selle tähistamiseks kasutatakse terminit „arvestatud“ ja „mittearvestatud“. Kui õppeaine või mooduli eesmärk on omandada teatud oskus, mille puhul ei ole võimalik või vajalik eristada oskuse omandamise taset (näiteks, kas üliõpilane oskab nimetada kõik põhiseaduslikud institutsioonid) ning oluline on lävendi ületamine, on otstarbekas kasutada mitteeristatavat hindamist. Lisaks õppeainete hindamisele on võimalik ka moodulite hindamine. Moodulipõhine hindamine on põhjendatud näiteks olukorras, kui ühes moodulis olevaid õppeaineid hinnatakse ühe tervikuna, ning lõpus tehakse koondeksam või kasutatakse mõnda muud meetodit, mis lubab saavutatud õpiväljundeid komplektselt hinnata. Eraldi võib hinnata kõiki õppekava osi. Diplomi kiitusega (cum laude) võib välja anda isikule, kes on täitnud õppekava täies mahus, kaitsnud lõputöö või sooritanud lõpueksami hindele «A» ja kelle keskmine kaalutud hinne on 4,60 või kõrgem, kusjuures arvestatakse kõiki akadeemilisele õiendile kantavaid hindeid. Doktoriõppe lõpetajale diplomit kiitusega (cum laude) ei väljastata. Doktorikraadi kaitsmiseni jõudmine on juba iseenesest tunnustust vääriv, seega iga doktoriõppe diplomit võib hinnata eelnevate astmete cum laude diplomiga võrdväärseks.			OSCAR-2019
Kommentaarid - Anto Raukas: Kaja Kallas ei esitanud ühtki Eesti elu edasi viivat ideed - Eesti Päevaleht Tundub et eestlase ainus unistus on odav viin.Viin võikski olla 1 eur liiter-kes tahab joob surnuks,allesjäänutel lihtsam. Kulla firmajuht, sa peaksid vaatama seda 17 aastat millal RE võimul oli, kuidas maksud tõusid. Seda veel, et sellega ei suudetud erilist midagi korda saata, kuna elati EU rahade eest.Nad ei suutnud isegi 70% EU poolt määratud raha kasutada. Nüüd hakkame sinna maksma tagasi aga sisuliselt kõik maksumaksja arvelt. Tüdinenud on inimesed nendest loosungitest, tahaks näha reaalseid asju, mida suudetakse ära teha ning sellest tõuseb tulu Eestile. Hetkel on ainult tulu võimul olevatele parteidele. Mida noorem koosseis sinna toompeale saab seda lapselikumaks need tegevused lähevad. Kajal on vist väär arusaam nagu terve Eesti ootaks teda päästma! Kõigepealt peab olema idee,siis tuleb valimised võita,piinarikkaid koalitsioonikõnelusi pidada,paljudest lubadustest taanduda,valitsus moodustada,lubadustele katteallikad leida.Siis tuleb hakata koalitsioonikaaslasi süüdistama ja opositsiooni kritiseerima kes ei lase lubatut ellu viia. Hakkavad pihta suured rahva raha vargused. Nende plaan on hoida rahvas hirmu all läbi ähvardustega,et venamaa ründab kohe ja siis orjastada läbi rail balticu. Kas on üldse kellegil mingit head plaani kuidas oravate tekitatud hävingust välja tulla? Samamoodi jätkates seda eestikeelset kääbusriiki kauaks ei ole. Kui poliitikud oma tegude tagajärgi hinnata oskaksid, siis...arvatavasti nad ei oleks poliitikud, ... vähemalt enamiku kohalike valijate jaoks Selgeid vastuseid võib anda, aga siis on valimised kaotatud. Valimistel võitmiseks on vaja lubada tasuta olesklemist. Õnneks Kaja seda ei teinud! Kaja toob oma esinumbriteks, siimu, miku poisi ja räbala poisi. Üks paneb vaikselt raha tuulde, teine veab kilekottidega raha ja teine surub külmkapi taha. Nii sai RE taas rikkaks ja võlgadest lahti. Kuna Kajal polnud ühtegi ideed Eesti edendamiseks, siis ta sobib poliitikuks nagu rusikas simaauku. Tema ainuke murekoht oli, et kust saada raha. Annan talle hea soovituse - mingu tootvale tööle. Näiteks keevitajatest on Eestis suur puudus. Möla nagu iga teine eesti poliitik, plaan on, aga see puudutab ainult oma taskuid. Selle nahka see riik ongi läinud, rabasid endale ettevõtteid 90.el ja mis neist saanud on? Kõik lagunenud. Samas väikeettevõtlust taunitakse. Nii kui hakkad mõnele suuremale jalgu jääma aitab üks korrupeerunud poliitik või ametnik selle tule kohe kustutada. Potjomkini küla, muud ei midagi. Aga see on loomulik areng. Koorige aga edasi, käime päris põhjas ära, vaatame mis alles jääb. ilmselgelt elatub Anto Raukas miinimumpalgast ja on õnnelik oma "võidetud" maksuvabamiinimumist mis tuleb teste inimeste taskust. Raukas toetab fosforiidi kaevandamist, põlevkivi- ja graniidi kaevandamist, tuumaelektrijaamu, tselluloosi tehast jne Rebel on vist veel nii noor inimene, kellele üldsegi ei terendu veel vanaduspõlv, mil tulebki tihti elada miinimumi eest ja olla õnnelik, et sedagi antakse. Aga ette heita, et pension tuleb teiste inimeste taskust, on ikka väga küüniline. Eakad on oma pensioni (mis muidugi võiks suurem olla) välja teeninud, sageli ka oma tervise hinnaga, loonud selle baasi, millel ühiskond elab praegu, ka seesamune Rebel. Ja et praegused pensionärid elasid "nõukogude korra viljastavates tingimustes", pole ometi ju nende süü ning kedagi selle eest kommunismipooldajaks pidada on alatu. Milleks edasi viia ! Oluline on valitsusse saada ja siis ikka vanaviisi ,nii kuis lükkad ,nii ka läeb.Saab ju nii ka ....rahvas võimaldab....lihtsalt olemas olla-ei midagi radikaalset. Järgmine Vabariigi Valitsus saab teovõimeline vaid siis, kui aus Valija ei anna oma häält Telenägudele ja muud masti Pullitegijatele. Inimesed, Kodanikud Valijad, olge valvel - juba käib Pullitegijate värbamine, esimesed on endid juba üles astunud, et suure raha manu saada. Nimesid nimetamata praegusest Riigikogust, Te saate aru Kelledest jutt käib. "Kuidas suhtuda asjatundmatusse Eesti elektrivõrgu lahutamisse BRELL-i energiaringist , mis ühendab Venemaa, Valgevene ja Baltimaade elektrivõrke?" See oleks üks suurim nõmedus, mis Rail Baltiku kõrval Reformi ja Isamaa 17-aastase valitsmisega tänasle ja ka järgnevatele Valitsustele pähe on määritud. See kommentaar on sisestatud anonüümse kasutaja "Lääge on teie juhtkiri." poolt ja on seetõttu nähtav ainult anonüümsete kommentaaride kaustas Miinustatakse palju, ka miinustajatel silmaklapid peas. Nii eelmine kui praegune valitsus on ühtset aktsiisipoliitikat ajanud ja eelmise plaanid on uus ellu viinud ja oma jao juurde lisanud. Oleks leiduks ükski valitsuserakondade poliitik, kes avalikult tunnistaks: aktsiisitõus oli vaid vahend riigikassa täitmiseks. Ossinovski vaim hõljub sotsiaalministeeriumis ikka edasi. Ministeeriumi terviseala asekantsler Maris Jesse kommenteeris uuringut niimoodi, et tekib kahtlus tema suutlikkuses objektiivne olla. Nimelt ei olevat alkoholi tarbimise 0,7% kasvu õige nimetada kasvuks, vaid samal tasemel püsimiseks. Jesse kahtleb :) Lätlased ehitavad piiripunktide juurde niisama oma külade jaoks Supermarketeid, et läti traktoristid ja karjakud ennast pooleks juua saaks? Mina Lätis käinud pole, jõuan selle tiba mida tahan, vajadusel niisama ka poest osta aga tuttavad kes treti ette võtavad: no nemad toovad ikka räige varuga. Kui varem pidu panid ja otsa sai siis lõid käega, ah ei viitsi uue järgi minna. A nüüd mis viga? Siruta käsi kappi ja korgi uus lahti.. Nemad kahtlevad :) Ratas Ossuga ikka võtku kätte ja ehitagu Hästi Kõrge aed Läti piirile :) Valgas jätku väike auk keski Atko busside jaoks, et need Valkas tankimas saaks käia. Koalitsioonipoliitikute reaktsioon on veelgi masendavam. SDE liikmed teevad nägu, et nemad ei puutu asjasse. Isamaa on võtnud kangelase hoiaku, sest nende initsiatiivil vähendati ja jäeti ära aktsiisi tõstmine, mis oli Isamaa enda osalusel kavandatud 2018. ja 2019. aastaks. Keskerakondlased seletavad õhinal, et piirikaubanduse plahvatuslik kasv on hoopis Reformierakonna, mitte Ratase valitsuse süü, saamata aru, et olgu süüdlane kes tahes – praegu on peaminister Ratase ja tema valitsuse kohus vähendada nii aktsiisitulu kadumist Lätti kui ka alkoholi tarbimist. Ossinovski peaks poliitmaastikult kaduma, ta pani plaanidega puusse. Kaduma peaksid ka Ansip, Rõivas jpt teised poliitikud, kes panustasid rahva ajude loputamisele. Valetada ei tohi. Otsustajad kardavad vigu tunnistada ja neid ka muuta. Oleks viimane aeg hakata seda tegema. Nad Eitavad reaalsust. Iga jumala päev liigub tänu aktsiisitõusule Läti poole 300 tuh maksuraha ja mitte ainult alkoga kaasnevat. 2017 kahanes alkoholi müük Eestis võrreldes 2016. aastaga. 2017 oli juba praegune valitsus olemas. Isiklikult mina jätsin kange alkoholi tarbise järgi siis, kui oravad kukkusid. Meeleolu paranes ja masendus asendus lootusega, et lõpuks vanad kommunistid ja tema ustavad komnoored on kukkunud ja elu läheb paremaks ja ongi läinud. On vähe rahulikum elada. Ei ole seda üleolevat suhtumist enam ja raha ning selle omajate kummardamist. Kahanes tõesti, kuid see toimus Läti arvelt. Mitte selle arvelt nagu eestlased oleksid vähem ostnud. Punavalitsuse üks suuremaid kangelastegusid on soomlaste Eestis käimise harjumuse väljasuretamine. Eks mõned ikka käivad - läbisõidul Lätti. Ja nüüd arvestagem välja, kui palju oleks riik käibemaksu kogunud, kui alkohol ja kütus oleks Eestist ostetud. Mulle üldse ei meeldi, et rõhutatakse ainult makse, ka see raha on kadunud mis meie kaupmeestele, tootjatele, töötajate palkadeks läheks ja samas ringiga meile jälle tagasi tuleks just!!! 100 milj. sõidab riigist välja ja sellele lisandub umbes sama palju otsa mis läheb kaduma kaudselt ja seda hetkel, kui ei suudeta meie Päästjatele maksta korraliku palka. See kommentaar on sisestatud anonüümse kasutaja "Mootorikütusest" poolt ja on seetõttu nähtav ainult anonüümsete kommentaaride kaustas Kuna tegemist on juhtkirjaga, siis on kurb näha, et Päevalehe toimetuses ei ole inimest, kes saaks aru statistilisest veast. Uuringu tulemusena saadud 0.7% muutus ütleb vaid seda, et alkoholi tarbimine ei ole tõenäoliselt vähenenud ja on suure tõenäosusega jäänud samaks mis eelmisel aastal. Mingit tohutut kasvu pole olnud. Kui suured pakiveinid ehk välja arvata, siis veinide ostmiseks ei pea Lätti sõitma, mõned on isegi meil odavamad või siis on hinnavahe alla 1 euro pudelilt. Õlle ja kange alkoholi puhul on hinnakäärid muidugi suured, Lätis on ka korralik soodsa hinnaga omatoodang Latvijas Balzamsilt. Viimaks ellu päriselt sotsiaalset hoolimist, tuleb sotsid eesotsast kaotada, ehk saavad siis ka haiged lapsed ravi , mitte ametnike soovitusi oma eluga vene ruletti mängida. Lauri Laats: kritiseerijate tasalülitamine vene kaardi abil ei tee meid õnnelikumaks ega lahenda probleeme - Eesti Päevaleht Ukrainas toimuv pani Eestit õigustatult muretsema Venemaalt lähtuva ohu pärast ning püüame minimeerida halbu mõjusid, mida piiritagune propaganda võib siinse vene kogukonna seas külvata. Kahjuks ei suudeta seejuures tunnetada piire, mis eraldavad põhjendatud vastutegevust ühiskonda lõhkuvast kahtlustuste õhkkonna loomisest, millega aitame Eesti vaenlastel oma eesmärke saavutada. Vene kaardi kasutamisse vastasleeri tasalülitamisel, tuleks suhtuda äärmise ettevaatlikkusega. Kahjuks kogeme viimasel ajal vastupidist. Tõejärgsel ajastul, milles me mõne analüütiku väitel elame, on hulkade teadvusega manipuleerimisel võetud appi nn libauudiste formaat. Ei maksa arvata, et väljamõeldisi või pisifaktide utreeritud esitust harrastatakse vaid sotsiaalmeedias või Objektiivi sarnastes protestiväljaannetes. Libauudiseid tiražeerib üha järjekindlamalt ka tärkavale kevadele vaatamata jõudsalt kolletav peavoolu meedia. Kõige lihtsam on lüüa mõnele liikumisele või ebamugava opositsioonilise mõtteviisi esindajale otsa ette kremlimeelsuse silt. See on veenev süüdistus isegi siis, kui väite sisu jääb ähmaseks. Kremlimeelseks tembeldamine on ühiskondlik kohtuotsus ning selle juures pole tarvis seletada, kas kremlimeelsuse väljenduseks on ortodokside kombel ristilöömine, vene telekanalite jälgimine, naaberriigi presidendi pildiga aluspesu kandmine või muu surmapatt. Üsna hiljuti saime ajakirjanduse vahendusel teada, et äärmusliberaalset maailmavaadet ning Euroopa migratsioonipoliitikat kritiseeriv SA Perekonna ja Traditsiooni kaitseks on kahtlaselt seotud kremli propagandaga ning selle juhid suisa Moskva käsilased. Vaevalt suutsime sellest hirmsast hoobist toibuda, kui ilmusid tõendid, et rahvuslust toetav EKRE on Kremli poolt mõjutatud. Kuidas muidu võiksid partei juhid kahelda nii pühas institutsioonis kui euroliit! Seejärel leiti ümberlükkamatud tõendeid ka sellest, et Rail Balticu vastased saavad juhtnööre otse Kremlist. Aga äkki lõpetaks templite otsaette lajatamise ning räägiks asjadest nii nagu need on. Kui äärmusliberaalid on vaba maailma väärtusi diskrediteerinud, tuleks nende vigadest rääkida nagu ka Euroopa Liidu juhtide ihast tugeva keskvõimu järele ning kabinetivaikuses sündinud ebapopulaarsete otsuste pealesurumisest. Kui Rail Baltica vajaduses on nii palju häälekaid kahtlejaid, on see nende ametnike tegematajätmine, kes pidanuks projekti tutvustama ning inimesi selle vajaduses veenma. Kritiseerijate tasalülitamine vene kaardi abil ei tee meid õnnelikumaks ega lahenda probleeme. Loobugem sildistamisest ja austagem demokraatlikku õigust diskussiooniks.			OSCAR-2019
Kui tihti algajad meistrid seisavad silmitsi raskustega pealekandmisel isegi elementaarne pilte! Kohati on lihtne prantsuse maniküür tekitab palju probleeme, sest vajadus luua tasane ja ilus auk. Šabloonid küünte — kindel viis, et ainult 5 minutit, et saavutada optimaalne disain, kuid neid tuleb kasutada targalt. Kõiki nüansse taotluse šabloonid ja omadusi nende füüsilisest isikust tegemise, selgitab allpool. Et alustada mõista seda, mis on küünte šabloon. Tegelikult see on eriline toorik, mis aitab esita küüned on keeruline pildi või ebatavaline disain. Kõik, mis on vajalik inimese, avaldada vastav vahend küüned ja selle abil luua unikaalne disain. Millised sordid šabloonid, et maniküür on olemas? Tembeldamine, mis kannavad joonis kujul jäljendatud kui nende kohaldades juurde küüned (neid nimetatakse ka ketta šabloonid). Igal juhul on oma plussid ja miinused. Näiteks šabloonid on liimitud alusel nautida palju lihtsam, sest neid on vaja ainult panna juurde küüned ja pärast ettevaatlikult startida. Aga pakutud joonised on väga sageli pettumust armastajad virtuoos disain. Tavaliselt on need šabloonid pakuvad vaid skemaatiline pilte taimed ja lilled, ja saavutada tõeliselt ebatavaline disain, et nende abil ei ole lihtne. Kasutades ketta võimalusi tüdruk võib luua tõeliselt jäljendamatu maniküür, kaunista pildi kogu pind küüne. Siin on ainult kanda selliseid pilte võib olla keeruline, sest antud juhul vajalik on täpsus ja puhtus, muidu joonis osutub määrida. Nüüd abi šabloonid kasutanud peamiselt algajad ja need inimesed, kes ei saa kiidelda andeid kunstnik. Aga kasutamine on vaid mõned toorikud loomisel maniküür on vastuvõetamatu, sest varem või hiljem selline disain hakkab välja nägema igav. Vaatamata sellele, et need šabloonid küünte disain kasutatakse eesmärgiga hõlbustada elu kapten, see ei tähenda veel seda, et neid saab kasutada ilma erilist tehnikat. Kui naine hakkab meeletult kohaldada šabloonid, et midagi head välja maniküür ei tööta, ja efektne pilt muutub määritud jama. Töö mida liimitakse šabloonid tähendab järgmised omadused: Esimene samm luua sellist maniküüri peetakse standard: daam tuleb vabaneda küünenaha, liistude saialill abil küüneviilid ja edasi kätepesust soovitud värvi. Eksperdid soovitavad valida heledad värvid, kuna nad on täiesti ühtegi pilti näeks välja särav. Edasi on vaja kohaldada küünte šabloon, eriti jälgides, et ta ei mullitanud ja ei taha probleemsetes kohtades umbes põhjust seen. Kanda joonis tasub ettevaatlikult, maalimine üle ainult neid fragmente, mis vastavalt tüdrukud, ideaalne kaunistada oma sõrmeküüs. Mõnikord ühes šabloon on kujutatud erinevaid pilte, ja nii on lõigatud osa pildi, et hiljem kinni neid juurde küüned. Kasutada sarnase šablooni saab kõik küüned, kuid tasub meeles pidada, et liimainet pind üsna kiiresti kaotab oma kleepunud. Seetõttu on korduv šabloon paari kuu jooksul on ebatõenäoline, ratsionaalne. Praegu tohutult populaarne maniküür geomeetriliste elementidega. Sel juhul tüdruk on samuti võimalik kasutada šabloonid teha erinevaid abstraktseid jooni. Sarnase šablooni sageli on vorm tavaline ribad, mis kinnitub küünte. Edasi on vaja luua õhuke või ruumiline joon, ringlev kontuurid kleebised ja eemaldades selle. Et teha selline pilt originaal, daam on vaja maksimaalne fantaasia, nii et ärge kartke eksperimenteerida. Isegi kui projekt ei õnnestu, lakk on alati võimalik kustutada, uuesti asumisel tööd. Prantsuse maniküüri lakkimine ja luua auku lobus seen on tavaliselt kasutatakse kleebise kujul poolring. Nad korralikult rakendatakse soovitud osa küünte ja aitavad luua täiesti tasane värvivarje seen. Lisaks võib kaunistada saialille abil rhinestone ja kehamaalinguteks, kuid juba pärast seda, kui peamine pilt kuivab. Väga hele variant maniküüri saab luua kasutades ketta tehnoloogia. Ideaalselt pildi sarnaselt inimesele on vaja spetsiaalne ketas -, trüki-ja väike kaabits. Seda kõike on võimalik omandada eriala kauplus, kuid maksab komplekt on vähe. Niisiis, kuidas kantakse joonis? Nüüd jääb vaid tuua prindi juurde küüned juba ettevalmistatud pinnale ja veeretamine liigutustega esita joonis. Peamine eelis sellist disain on see, et läbi printida daam võib esitada isegi väga keeruline ja ebatavaline pilt. Erinevaid komplekti tembeldamine aitab katsetada ilmega plaadid uuesti ja uuesti. Aga kas sellist maniküüri ja oma puudused: Teiseks, selleks, et pilt tundus huvitav ja elav, võivad vajada erilist lakid akrüül alus, mis on ka väärt palju. Kolmandaks, daam tuleb näidata märkimisväärne hoolsuse pealekandmisel pildi. Mõnikord isegi täieliku järgimise tehnoloogia pildid on saadud liiga määrdunud ja ei meeldi eriti nõudliku meistrid. Ja veel, see meetod on väga populaarne, sest selle abil saab luua tõeliselt realistlik pilt, mis näeb välja väga ere. Ja kui tavalised trükkimine pildid on sageli välja oma tõelist päritolu, maniküür, taasloodi abil ketta tehnoloogia, näeb välja nii, nagu oleks see tõesti usinalt joonistati. Juhul kui tüdruk tahab salvestada või näidata kujutlusvõime, et ta võib teha šabloon, et küüned oma kätega. Selleks ei pea imet, sest loomine on sellise "assistent" maniküür kapten — see on viis minutit. Kui daam unistab ilus prantsuse maniküür, tal on vaja lõigata tööle auku üks serv kleeplindiga, ja siis edasi juba tuntud meile tehnoloogia jääda kleepuv šabloon kõigile küüned ükshaaval. Tulemus on suurepärane maniküür, luua, mille pead lisama vaevaga. Järgmine võimalus on luua elavat geomeetrilisi mustreid. Näiteks tüdruk võib lõigata šoti viskit mõned kaunid read, mis, kui neid omavahel kokku viia, saab simuleerida pilt tärni ebatavaline või geomeetrilise kujundi. Edasi on vaja vaid kinni need osad kleeplindiga plaat kindlas järjekorras ja kukruid vabad alad. Saadud maniküür on väga ere, kuid samas ei nõua oma loojad erilisi oskusi mängides. Šabloonid saab luua vanade siltide lõigates neid mingi konkreetse vormi või lihtsad tükid paberit, mis on hiljem pea korralikult kinnitada plaat. Selline kodune variant disain sunnib naist näitama kujutlusvõimet, kui selles ei veetes ega rubla, et osta mingeid täiendavaid materjale. Kaasaegne maailm maniküür on nii mitmekesine, et tüdruk võib joonistada oma küüntega midagi teha, ei karda näida naeruväärne. Kui aga mahamängimisel mingeid pilte tekivad keerukust, abi daam alati tulevad spetsiaalsed šabloonid igas suuruses ja kujuga. Nende abil on võimalik saada virtuoosne kapten, kui see raiskab oma piltide loomine ei ole rohkem kui viis minutit ja minimaalselt vahendeid.			OSCAR-2019
FOTOD \| Kas oleme valmis? Eestis võib asfalt peagi teekattena osaliselt asenduda parema variandiga - Moodne Kodu Maailmas on arvestuslikult 3-6% teedevõrgust betoonteed, USA-s on see 15%. Eelkõige on tegemist kiirteede ja maanteedega. Eestis on diskussioon muutumas ühe elavamaks ning tundub, et oleme peagi valmis asfaltkatte vähemalt osaliselt asendama betooniga. On see siis tõesti odavam? Saksamaal oli uute kiirteede ehitamise puhul 1970. aastatel kaalukauss 70:30 asfaltkatendite kasuks. 1980. aastatel oli see 60:40, 1990. aastatel juba 50:50. 21. sajandil on kaalukauss langenud 62:38 betoonkatendite kasuks. Riigikogu tollane majanduskomisjoni esimees Aivar Kokk kohtus hiljuti Eesti Asfaldiliidu, Eesti Betooniühingu ja Eesti Ehitusmaterjalide Tootjate Liidu esindajatega et arutada kodumaiste ehitusmaterjalide osakaalu tõstmist teede ehitusel: "Tänase tehnoloogia puhul peaks betoonteedesse paigutatud raha ära tasuma enne kümnendat aastat. Betoonteed on mõistlikud eelkõige põhimaanteedel, ringristmikel ja linnade peamagistraalidel, kus on tihe liiklus. Samuti võimaldab see tõsta raskeveokite kandevõimet ja kokku hoida kütusekuludelt," ütles Aivar Kokk. „Enam ei ole vaja tõestada, et betoon on hea materjal kaasaegseks teedeehituseks," sõnas Eesti Ehitusmaterjalide Tootjate Liidu esimees Meelis Einstein. „Riigi ja rahva seisukohast on küsimus selles, kuidas jätta infrastruktuuriehituses võimalikult palju raha kodumaale - kodumaiseid materjale kasutades. Betoontee on suures osas kohalikest materjalidest tee. Meie oma liivast, killustikust, tsemendist. Meie oma inimesed saavad tööd," sõnas Einstein. Riigikogus toimunud betoonteede alasel konverentsil tekitasid palju elevust poolakate korduvad väited, et betoonkatend on asfaltbituumenkatendist odavam. Põhiesinejateks olid Poola maanteeameti (Poola Riigimaanteede ja Kiirteede Peadirektoraat, GDDKiA) spetsialistid, tutvustades, kuidas Poola riik selleni jõudis, et hakata ehitama kaasaegseid betoonteid. Poola maanteeameti tehnoloogiadirektor Waclaw Michalski rääkis, et Poolas arvestatakse riigimaanteede elukaart 30 aasta peale. "Meie andmete ja arvutuste põhjal, kaasa arvatud teehooldusmeeskondade kogutud andmed, on betoontee ehituskulu kõrgem, aga 30-aastase tee elutsükli puhul on betoonist tee ehitamine kogu tee elukaare puhul kaks korda ja veel madalam," ütles Poola maanteeameti betooni ja betoonteede sektori juhtivspetsialist Witold Zapasnik. Austraalia teedeinsener Arvo Tinni õpetab, et seal loetakse betoonteede elukaart 40 aasta peale. Eestis on riigimaanteede arvestuslik eluiga 20 aastat. „Euroopa Betoonteede Assotsiatsiooni arvutuste põhjal muutub betoonkatendiga tee asfalt-katendiga teest odavamaks oma kaheksandal-üheksandal eluaastal, samas kui Eesti asfalt-katendiga tee elueast on selleks ajaks pool läbi," sõnas Eesti Betooniühingu juhatuse esimees Tiit Roots. „Kaasaegse betoontee eluiga on vähemalt 30 aastat." Viimase kahekümne aastaga on Poolas ehitatud betoonkatendiga riigimaanteid 700 km. Samuti on seal viimase 20 aastaga rajatud umbes 800 km kohalikke betoonkatendiga kommunaalteid. Teede Tehnokeskus AS viis Marek Truu juhtimisel ja Maanteeameti tellimusel läbi põhjaliku Tallinn-Narva maanteele 1967. aastal ehitatud vana betoonkattega tee uuringu. Uuringu tegemise eestkõneleja oli Arvo Tinni, kes veenis siinseid ametimehi oma kogemuse varal uuringu vajalikkuses. "Mõni aasta tagasi hakkasin kuluaarides rääkima, et peaks tegema tehnilise hinnangu üsna pea vahetusse mineva vana Tallinna-Narva maantee betoontee kohta. Väitsin, et meil on olemas väga väärtuslik materjal, millele tugineda, kui tulevikus hakatakse Eestis uusi betoonteid rajama," meenutab Arvo Tinni. "Näiteks sool(vesi) pole betooni tunginud ega seda kahjustanud. Veel ütleb aruanne, et betoonkate on täielikult karboniseerimis- ja külmakindel. Külmakahjustusi ei ole," ütleb Tinni. Aruande kohaselt oli betooni survetugevus ehitamise ajal umbes 20 MPa. Nüüd, 50 aastat hiljem, on see kivistunud juba 60 MPa peale. 50 aasta jooksul oli teekatte keskmine ratta roopa sügavus jõudnud 13,0-14,5 millimeetrini. Harilikult hakatakse roobaste parandamist plaanima, kui need on juba üle 20 mm sügavad. Õismäel, Harku järve kõrval on nüüdseks aasta kasutuses olnud eksperimentaalne betoontee katselõik, mille betoonitööd teostas Saksa firma Beton-Technik GmbH. "Teised riigid on ammu aru saanud sellest, et kui oled vaene, siis tuleb natuke paremini ja kallimalt ehitada ja hoida kokku tee korrashoius. Asfalttee sobib meie kliimasse tegelikult palju vähem kui betoontee," ütles Tallinna linnakantselei vanemspetsialist Priit Willbach, kes on olnud Tallinna betoontee katselõigu initsiaatoriks. "Küsisin meie töömeestelt, kui kaua läheb, et betoontee valamise oskus kätte saada. Mehed arvasid, et kaks nädalat," lisas Willbach. Tallinna betoontee katselõigu peatöövõtja, Lemminkäinen Eesti AS tollane juht (praegu TREV-2 Grupi juht) ja Eesti Asfaldiliidu esimees Sven Pertens rõhutas, et nad ehitaksid meelsasti rohkem betoonteid, kuid betoonisegu enda hind peaks olema odavam, kui sellel katselõigul. "Kogu Euroopas on betoontee teemad läinud populaarseks ja Eesti võiks tõesti kasutada uudseid tehnoloogiaid," ütles Pertens. "Kui me läheme 10 protsendi osas üle betoonile, siis see on korraldatav." "Betoonteede ehitamise tehnoloogiad on sellest ajast, kui Eestis viimati betoonteid ehitati ehk1960-ndatest, kõvasti edasi arenenud," ütles Meelis Einstein. "Kõigi hirmude ja kahtluste mahavõtmiseks oleks vaja kõigepealt ehitada katselõik maanteele, 5-10 kilomeetrit." Betoonteed on pikaajalised - 40-aastane eluiga (mõnes USA osariigis on kasutusel juba 50 aastaseid teid ning tulevikus võib see number olla suuremgi). Betoonteedel on vähem liikluskatkestusi ja vähem ummikuid, tänu vähesele hooldusvajadusele, mis lõppkokkuvõttes on palju ohutum. Betoonteede hoolduskulud on terve nende elutsükli jooksul kõige madalamad ning betoonteed on kõige kõrgema jääkväärtusega. Betoontee on ohutum - säilitab oma vormi, ei deformeeru, ei teki roopaid ja auke, suurepäraste haardeomadustega. Väiksem koormus sõiduki jahutusradiaatorile (keskmiselt 8º C madalam kui asfaltteedel = linnapiirkondades kasutatakse vähem konditsioneeri). Betoonteede ökonoomsuse ja kvaliteedi kindlustamiseks on suuremahulised tee-ehitusprojektid määrava tähtsusega. Betoonil peab olema minimaalne survetugevus enne kui see avatakse liiklusele (teoreetiliselt ainult umbes 4 MPa, aga kliendile antud detailses kirjelduses on välja toodud 20 MPa). Kui linnapiirkondades on lubatud kiirus suurem kui 80/90 km/h, siis võib rehvide tekitatud maanteemüra osutuda häirivaks.			OSCAR-2019
Küsimusele, kui palju peaks keegi kaaluma, pole õiget vastust. Ei ole olemas sellist asja nagu ideaalne kehakaal, kuigi niisugune mulje võib peavoolumeediast jääda. Kui ainult saaks kõhnaks, läheks kõik paremaks... Just naised tunnevad suuremat survet olla atraktiivse kehaga, sest tajuvad, et neid hinnatakse välimuse järgi. Muidugi on seda probleemi ka meeste seas, ent tundub, et vähem. Tegelikult võib sinu elu muutuda hoopis halvemaks, kui sa püüdled saleduse poole ega teadvusta endale, miks. Näiteks inimene, kes pole olnud kunagi kõhn, võib lõpuks tunda end õnnetuna, kui kõik oma elus keha nimel ohvriks toob. Seda sageli tehaksegi, kui alustatakse ekstreemse toitumisrežiimi või treeninguplaaniga. Kuigi treening on mitmes mõttes kasulik nii füüsilisele kui ka psühholoogilisele heaolule, võib see mõjuda ka negatiivselt. Kõik sõltub sellest, mis sind motiveerib. Uuringud on veidi vastuolulised, aga on siiski ilmnenud, et need, keda kannustab treenima eelkõige välimus, mitte tervis, on rohkem kimpus söömishäirete, ebakindluse ja ärevusega. Sa ei pea välja nägema nagu modell, et end hästi tunda. Väikese intensiivsuse ja lühikese kestusega treeningust tegelikult piisab, et parandada tervist. Kui oled sihiks seadnud figuuri, mis on fitnessiajakirjade ilustandard, pead sa treeningu ja toitumise vallas väga palju vaeva nägema. Eesmärk peab sulle mingil määral kinnisideeks muutuma. Ideaalse välimuse saavutamiseks vajalikud strateegiad võivad panna inimese üle pingutama. Figuuri nimel võtab ta sageli ette ekstreemseid dieete, kõrvaldab menüüst teatud toiduainegrupid, jätab toidukordi ebatervislikult pikaks ajaks vahele või oksendab söögi välja. Kaalu ja pikkuse suhet näitav kehamassiindeks (KMI) on levinud meetod tervisliku seisundi hindamiseks. KMI arvutamiseks jaga kehakaal (kilogrammides) oma pikkuse (meetrites) ruuduga. Kui KMI jääb alla 18,5, oled alakaalus, normaalkaal jääb vahemikku 18,5–25, ülekaaluks loetakse vahemikku 25–30 ja KMI üle 30 näitab rasvumist. Kaalu soovitatakse hakata langetama neil, kelle KMI on üle 25, sest on leitud, et tõsiste haiguste risk on neil suurem. Eks seetõttu teebki KMI number paljud ärevaks. Ent kui palju KMI ikkagi tervise kohta ütleb? Tegelikult peaks rasvumine olema defineeritud üleliigse rasvamassi kogunemisega. Vanusega muutub rasvamassi ja lihasmassi suhe (rasva- massi osakaal suureneb ja lihasmassi oma väheneb), aga kehamassiindeks võib jääda samaks. Kui nüüd ainult KMId aluseks võttes diagnoositakse tervel inimesel ülekaal või rasvumine, võib see talle negatiivselt mõjuda, kuigi selleks pole tegelikult põhjust. Enamiku tõendite põhjal, mida olen näinud, suurendab rasvumine (eriti kõhuõõne piirkonnas) mitmete haiguste riski. Sellegipoolest ei saa kellegi tervise üle otsustada vaid kaalu ega KMI alusel, sest need ei anna otseselt infot rasva ja lihasmassi kohta. Tervisliku seisundi põhjalikuks hindamiseks on vaja meditsiinilist analüüsi. Inimese unikaalset tervislikku kaalu pole ilmtingimata võimalik leida KMI, rasvaprotsendi või pikkuse ja kaalu tabelite alusel. Ülekaalulised inimesed, kes on füüsiliselt aktiivsed, võivad olla tervemad kui normaalkaalus inimesed, kes ei tee sporti ja kelle sooritusvõime on väike. Kuigi kaalulangus ei näita üks ühele rasvamassi kahanemist, võib see siiski olla piisavalt hea mõõdik. Tavaline kehakaalu ja KMI mõõtmine võib anda meile õiget tagasisidet, kui oleme rasvapõletusprogrammil. Aktiivselt jõutrenni tehes väheneb rasvamass aga sageli hoolimata sellest, et kehakaal püsib muutumatuna. Kui sa keskendud ainult kehakaalule, viib see tõenäolisemalt kaalukõikumisteni. Korduv alla- ja juurdevõtmine kasvatab aga terviseriske. Selline jo-jo-dieet võib põhjustada ainevahetuse aeglustumist, muuta keha rasvapõletusele vähem vastuvõtlikuks ning suurendada rasvamassi osakaalu. Liikumine Health at Every Size rõhutab, et tervislik kaal on selline, mis aitab inimesel elada rikkamalt. Peamine on tervis ja heaolu, mitte kehakaal. Tervislikult on võimalik elada eri kaalu ja kehakujuga. Sellise eluviisi osaks on söömine vastavalt näljale, isudele ja küllastustundele. Sportimise eesmärk on liikuda, sest see on meeldiv. Tähtis on elada tervislikult nii vaimses kui ka füüsilises mõttes. Samuti on olulisel kohal oma keha aktsepteerimine. Nii saad oma kaalu loomulikul teel kontrolli alla. Kuigi paljud muretsevad kehakaalu pärast, ei saavuta nad tihti pikaajalisi tulemusi. Jo-jo-dieetidel on lõppkokkuvõttes halb mõju nii vaimsele kui ka füüsilisele tervisele. Selleks, et kindlustada edu, on vaja teha rahu oma kehaga ja olla enda suhtes hooliv. Inimene, kes on ülekaalus, vajab eelkõige konkreetseid juhtnööre, kuidas oma seisundit parandada, mitte pelgalt soovitust kaalu langetada. Näiteks tugeva ülekaalu korral võib juba magusate jookide osa vähendamine panna kilod märgatavalt kukkuma. Kõhnaks saamise nimel on vaja teha aga enamat kui asendada mõned magusad joogid puuviljadega. Selleks kulub rohkem aega, energiat, pingutust ja planeerimist nii seoses toitumise kui ka treeninguga. Pead intensiivsemalt ja rohkem trenni tegema, enam liikuma Et saavutada figuur nagu ajakirja kaanepildil, pead aga hakkama ise süüa tegema, oma toitu grammi pealt kaaluma, pigem maitsetut või neutraalset toitu sööma, toitu kaasas kandma, harva või üldse mitte väljas sööma, mitu korda päevas trenni tegema, sotsiaalseid üritusi vältima, nälga ja isusid taluma ning mõtlema peamiselt toidust, trennist ja taastumisest. Ning kindlasti pead õppima ka fototöötlusprogramme kasutama. Üks äärmus on piiramatu söömine (ükskõik mida) ja olematu füüsiline aktiivsus, millega kaasneb halb tervis ja kehv guur. Teine äärmus aga kogu aeg toitumisest, treeningust ja taastumisest mõtlemine ning pidev planeerimine. Võid autasuks küll saada imelise figuuri, kuid mitte ilmtingimata head tervist. Kus sina sellel skaalal olla tahad? Selleks, et olla terve, ei pea sa olema tingimata kõhn. Soovitan sul pigem keskenduda oma eluviisi muutmisele kui konkreetsele kaalunumbrile. Tervisele on kasu juba väikestest muudatustest. Kui aga tahad oma välimust märkimisväärselt muuta, arvesta, et selleks tuleb sul palju vaeva näha ja ohverdada. Mõtle, kas eesmärk on seda pingutust väärt! Klassikaline vesiaeroobikatund, kus kasutatakse mitmesuguseid rütmilisi liigutusi ja sammukombinatsioone. Abivahendeid kasutades suurendatakse lihaskoormust vastupidavuse ja jőu arendamiseks. Tunnis keskendutakse kogu keha treenimisele. Tund lőpeb venitusharjutustega, erilist tähelepanu pööratakse nende lihaste venitamisele, mis said tunnis suurema koormuse. Sobiv erineva treenitusega harrastajatele, kuna lisaraskustega on vőimalik reguleerida koormust. Sobib nii alustajatele kui edasijőudnutele.			OSCAR-2019
„EV 100“ kontserdil Londonis sai kuulda kolme väga eriilmelise helilooja kolme väga isemoodi teost, mille järjepidevusest johtuvad seosed mõjusid eredalt ja võimsalt. Eesti Vabariigi 100. aastapäevale pühendatud kontsert 4. VII BBC Maida Vale’i stuudios. Mika Väyrynen (akordion), BBC Sümfooniaorkester, dirigent Olari Elts. Kavas Helena Tulve, Erkki-Sven Tüüri ja Eduard Tubina teosed. Ehkki Ühendkuningriigis ei ole keeruline leida paljude maailmanurkade muusika esitusi, on võimalused eesti muusikat kuulda haruharvad (kui muidugi Arvo Pärt kõrvale jätta). Niisiis üllatas ja valmistas tõelist heameelt BBC Sümfooniaorkestri otsus võtta kavasse eesti muusikale pühendatud kontsert, et tähistada Eesti sajandat iseseisvusaastapäeva. Kontsert leidis aset 4. VII BBC kuulsas Maida Vale’i stuudios ja salvestati, et see sügisel raadioeetrisse lasta. Orkester esitas Olari Eltsi dirigeerimisel kolmest põlvkonnast eesti heliloojate teoseid. Eelmise sajandi alguses sündinud Eduard Tubinat esindas 1958. aastal valminud sümfoonia nr 7. Kuigi ta on kasutanud üsna tagasihoidliku suurusega klassikalist orkestrit ja struktuur on tolle ajastu muusikas tavaline kolmeosaline vorm, on sümfoonia pungil romantilistest tunnetest ning siin-seal leidub ka modernistlikku lähenemisviisi. Teose selget harmoonilist püüdlust vabalt hulkuda hoiab vaos tugev meloodiline impulss, Olari Elts katsus läbiva teema välja meelitada. Ometi näib, et Tubin pidas sümfoonia üksikutest liinidest vähem kui kõigi instrumentide kogukaalust – need täitsid koos üht eesmärki. (Sama iseloomustab ka teisi teoseid sel kontserdil.) Selle tulemusena kannatavad teose välimised osad alateadliku kiireloomulisuse käes. Esimeses osas väljendub see juhuslikes pursetes, mis põlevad sealsamas läbi ja kustuvad, lõpuosa muusika on aga palju paindumatum – heitlik fookuseta energiamass, nii kohutav, et jättis suisa agressiivse ja vihase mulje. Vaid keskmises osas on Tubin lubanud endale rohkem mõtlikkust ning Elts tõi sellesse sissepoole pööratud meeleolusse kauni hilisõhtuse noir’iliku atmosfääri. Selle sümfoonia kõige vaiksema osa talitsetud melanhoolia tõttu tunduvad teised osad veelgi brutaalsemad ja metsikumad. Vahest väljendavad need Tubina pettumust ja kurbust: oli ju tema kodumaa okupeeritud ja ta pidi selle tõttu viibima eksiilis. 1959. aastal sündinud Erkki-Sven Tüüri „Prophecy“ akordionile ja orkestrile kanti Mika Väyryneni soleerimisel Ühendkuningriigis ette esimest korda. Iga helilooja, kes kirjutab kontserdi, peab otsustama, milline on solisti ja orkestri suhe, ning „Prophecy“ puhul dikteerib see suhe kogu teose struktuuri. BBC Sümfooniaorkester veetis alguses (teos algab akordioni valju akordiga, mis kõlab nagu suur ohe, ent seejärel jääb solist vaikseks) aega külluslike, kandvate akordide ja võbelevate helikõrgustega, mis olid näiliselt ebakindlad ja justkui ootasid, et solist teeks midagi muud. Kui aga Väyrynen uuesti mängima hakkas – tormilist ja detailirohket materjali –, oli orkestri reaktsioon vastupidine ning muusikat tüüriti pidevalt tagasi tuttavate kandvate akordide poole. Tasapisi sai selgeks, et akordioni roll on olla katalüsaator, tule sütitaja, kes motiveeriks ja elustaks orkestrit. Lõpuks see Väyrynenil ka õnnestus, nii et kõiki haarasid rütmienergia lained ja hoog, puha sünkopeerimine ja frivoolsus. Nagu Tubina sümfoonia aeglases osas, alustab ka Tüür oma teost avara kõlamaailmaga, mis muutub madalate registrite ja fagotitrillerite mõjul tumedaks ja kurnavaks. Kontrast sellega, mis oli enne – nii muusika üldise karakteri kui ka dramaatilise kaare poolest, mis saavutab haripunkti lõbususe ja võidutundega –, šokeerib mõnevõrra. See mõjub veelgi isiklikumalt tänu akordionile, mis avastab uusi ideid vabal, peaaegu improvisatsioonilisel moel. Seesuguse nihkega on saavutatud rohkemgi kui pelk kontrast: tohutult tõhusa strateegilise liigutuse tõttu mõjub järgnev veelgi võimsamalt. Kuskilt kaugelt alustab puuplokk kontrabasside abiga optimistlikku rütmi. Sellest lihtsast võttest saab kogu „Prophecy“ lõpuosa alus, mis kogub aina rohkem instrumentaalset kaalu ja joovastust, kasvades lõpuks hullumeelseks, muretuks tantsuks. Selline peatumatu hoog lõpeb vahest ainuvõimalikul viisil: kõlab rida tampivaid lööke, nagu oleks virvatuli suurte plahvatustega kustutatud. Helena Tulvelt, kes on sündinud 1972. aastal, oli kavas tema orkestriteose „Extinction des choses vues“ ehk „Kogu nähtu kustumisel“ Ühendkuningriigi esiettekanne. Isegi selgemini kui Tüür ja Tubin on Tulve selles teoses – nagu oma kõigis teisteski orkestriteostes – käsitanud orkestrit kui mingit suurt organismi, üht suurt üksust, mis koosneb lugematutest omavahel ühendatud elementidest. Tulve teose pealkiri on sihilikult abstraktne ja ühtlasi põnevalt eksitav: muusikalised „asjad“ on tõepoolest „nähtavad“, kuid sageli pole need selgelt näha. Me heidame neile kiire pilgu, kuid see ei tähenda, et suudame neid haarata või mõista. Tulve kiindumus seda laadi suurte, komplekssete heliobjektide loomise vastu on ühtaegu mõjus ja ajab segadusse. Nii et isegi kui võis näha iga orkestriliiget, oli võimatu aru saada, mida nad seal täpselt tegid: individuaalse tegevuse oli varjutanud massiliikumine, mis meenutas mesilasparve. Sellest järeldub, et teoses „Extinction des choses vues“ puudub selgus. Kuigi selgus ei ole ilmselgelt olnud esimesed kaks kolmandikku teosest Tulve siht, oli ahvatlevaid hetki, mil detailid ilmusid hetkeks lagedale. Näiteks teose alguses hõljuvad kaunid akordid ja kriipivad ideed ringlevad nende ümber, jättes mulje, nagu võiks iga hetk alata meloodia. Ei alga – selle asemel on Tulve kogu orkestritekstuuri hoopis intensiivistanud, kuid kasvamise ja laienemise tõttu näivad ka siin väikesed peidetud detailid hetkiti selgemad. Tagantjärele mõeldes on täiesti võimalik, et sellise tohutu, paatunud helisummaga vastamisi olles kujutleme neid detaile selle kõrvalmõjuna, kui meie kõrvad ja ajud ragistavad muusika kallal, mis meie meeli küllastab. Hoolimata sellest, kas need olid päris või kujutletud, varjutasid need väikesed detailid Tulve muusikalise narratiivi pöördepunkti, kuna orkester jooksis järsku energiast tühjaks ning teos kulmineerus kõige seni kuuldu vastandiga: pehmete löökpillipuudutuste ja viiuliliugudega, madalate kontrabasside ja kõrgete keelpilliharmooniate eristuvate registritega, ähmaste, looklevate klaverinootidega, puhkpillidega, millega tekitati keerulisi ülemhelisid. Mitte midagi peale detailide, kuigi igaüks neist kõlas nagu märk või jälg millestki määratult suuremast, mis oli hetkega lämmatatud. Nii muusikalisest kui ka dramaturgilisest vaatenurgast oli see hingemattev muundus. Olari Elts hoidis BBC Sümfooniaorkestri dünaamika range kontrolli all, kuid vaatamata sellele, et nüüd võis muusikalisi ideid kuulda palju selgemini, ei saanud neist paremini sotti kui enne. Teost lõpetav peen virvendav stasis, mille esitas veiniklaaside koor, paistis tugevdavat seda uimastatud segadust, mis pani kogu Maida Vale’i stuudio ja igaühe meist seal sees tukslema ja resoneerima. Kontserdil sai kuulda kolme väga eriilmelise helilooja kolme väga isemoodi teost, mille järjepidevusest johtuvad seosed mõjusid eredalt ja võimsalt. Ei Tubin, Tüür ega ka Tulve soostu end tagasi hoidma ega tee üksikasju enesestmõistetavaks. Tegelikult keelduvad nad tegemast midagi muud peale truuksjäämise impulssidele, mis on nende teosed ellu kutsunud. See on emotsionaalselt väga autentne muusikategemine: intensiivne, kompromissitu ja toores. Vaheetapp, mil ei olda enam punkar, kuid veel mitte ka professor, võib ajuti toota korralikku, kuid igavat kirjutust. Lõpuni ei suuda Mudlum ometi pea kunagi jorutada – anne takistab. Mudlum, Ümberjutustaja. Toimetanud Helena Läks ja Lydia Raadik. Kujundanud Allan Appelberg. Elusamus, 2017. 302 lk. Kui on kokku korjatud ja ühtede kaante vahel avaldatud kellegi ajakirjanduses ilmunud arvustused ja esseed, hakatakse vastuvõtus autorit sageli kirjeldama kui nähtust. Enne ulpisid kõik need tükikesed hajali, nüüd on nad kõrvuti ning välja joonistub kirjutaja koondkuju. Kes ta on, mida ta usub, mida armastab, mida peab oluliseks? See töö on „Ümberjutustaja“ puhul aga nagu juba tehtud. Kriitiku õigused, kohustused, volipiirid ja põhimõtted ei huvita kedagi nii palju kui Mudlumit ennast. Need esinevad nii pea- kui ka kõrvalteemana, juba raamatu pealkiri on arvustajaameti provokatiivne iseloomustus, veel nimetatakse arvustajat näiteks „viiruse vaheperemeheks“ (lk 165). Samuti kordub seisukoht, et kriitik on paratamatult subjektiivne ja selle vastu pole mõtet sõdida: „Põhimõtteliselt on arvustus asi, kus igaüks saab raamatu varjus omi mõtteid rääkida“ (lk 30). Mis puutub Mudlumisse enesesse, siis on tema nende arvustajate hulgas veel eriti väikene vennike, algaja, inimene tänavalt, ta õieti ei arvustagi, vaid püüab „lihtsalt natuke pealekäärinud vahtu mingitmoodi üles märkida“ (lk 143). Tekstide järjestus joonistab aga välja õige korraliku karjäärikaare. Raamat algab blogis ZA/UM ilmunud retroretsensioonidega juhtumisi kusagilt riiulinurgast leitud raamatutele (peamiselt Loomingu Raamatukogu sarjast). Neile järgneb hulk juba „tavalisemaid“ arvustusi, siiski läbisegi mõne muud tüüpi looga näiteks Tallinna bussipeatustest või lastekasvatusest, meenutamaks lugejale, et päris tavaline kriitik Mudlum ei ole. Lõpuossa on koondatud metakriitilised lood: ülevaated ja üldistavad seisukohavõtud, millesuguseid oodatakse endale juba teataval määral nime teinud kriitikult. Viimases loos „Õunalõhn ja lumi katustel“ kirjeldatakse kriitiku läbipõlemist. Ei ole kindel, kas kirjutaja mõtleb seda tõsiselt või teeb nalja, liiatigi järgneb ka tulemusliku ravimeetodi kirjeldus: võtta rahulikult ja lugeda kriitikakogumikke(!). Ometi kujutab see endast sümboolset lõpetust teekonnale tundmatust blogijast kutselise kriitikuni – niivõrd kui seda tänapäeval Eestis on võimalik olla – ja loomekriisini. Nõnda on oma harrastajalikkuse ja subjektiivsuse rõhutamine Mudlumil ennekõike programmiline. Ta rikub alailma selliseid konventsioone, nagu need on kunagi sõnastanud Märt Väljataga,1 ja rikub neid meelega. Ta võib häbenemata arvustust alustada „toimetaja ja autori vaheliste töiste rituaalidega“ või kirjeldada, millistes oludes ta mõnda raamatut lugenud on. See kõik on teadlik. Vahel ongi normaalne käitumine, kui „hakkad meelekindlalt lihtsalt klahve peksma ja moodustad midagi, mille kohta Robert Kurvitz ütleb, et see tuleb hiljem jutu algusest ära koristada“ (lk 129). Alati ei koristata ka. Sel kõigel on oma eesmärk ja loodetav tulemus: „Diletant olen ma niikuinii, aga siis oleksin selline värske, rõõmsa lapsesilmaga diletant, kes märkaks võib-olla seda, mis proffe enam ammu ei huvita“ (lk 213). Niisugune programm meenutab ZA/UMi aegu, seda kannab usk enesekindlasse või lausa agressiivsesse rohujuuretasandi kodanikualgatusse. Riiki valitseda ja suuri asju saab teha „normaalselt“, nii, nagu see on oma köögilaua taga välja mõeldud. Ka raamatuid arvustada saab „normaalselt“, nii, nagu jutustaksid neid sõbrale ümber: räägid, mis juhtus, kas meeldis või ei meeldinud. Sealjuures on teksti loetud nii, nagu see kätte sattus, sel hetkel ja vastavates tingimustes. Just seepärast on aus need tingimused üles tunnistada, puhtsüdamlikult võimalikke mõjureid möönda. Ülemäära keskenduda ei pruugi aga raamatu enese kontekstile, autori eluloole, kirjutamise ja avaldamise detailidele – need ei puutugi nii väga lugejasse. Kaasneb ka kirglik, kuid mitte hardalt aupaklik ega vagatsev suhtumine raamatutesse: raamat on lihtsalt üks asi teiste hulgas, üks element lugeja elus. Säherdune ümberjutustamine tuleb Mudlumil mu meelest välja hästi. Oluline eeldus on see, et kuigi ta tõmbab kõik raamatud isiklikule liistule, ei tee ta seda vägivaldselt. Ümber jutustada võiks ju lollisti, küündimatult, oodates alati mingit enesele meelepärast juttu ja seejärel vihastada, kui seda ei pakuta. Niisugust asja Mudlum ei tee, ta on üldiselt valmis mängima raamatu reeglite järgi. Vormikonventsioonide rikkumisel tuleb jällegi appi ilukirjanduslik anne: arvustajana võib Mudlum olla (programmiline) diletant, kuid kirjutajana on ta professionaal. Ka juttu väsinud peast või tütre kohustuslikust kirjandusest ei veereta ta enamasti niisama ruumitäiteks, vaid oskab sellest tõesti teha võtte, järgneva teksti sellest orgaaniliselt välja kasvatada. Kes endas kindel ei ole, ärgu kodus järele proovigu. Retroretsensioon õieti nagu saabki olla ainult ümberjutustus, muidu oleks tegu juba kirjandusteadusega. Lisanaudingu tekitab siin see, et ümber jutustatakse ka saatesõnad, mis ajalist võõritust eriti võimendavad. Järgmiseks töötab meetod väga hästi raamatute puhul, mis Mudlumile ei meeldi. Üks minu lemmiktekste ses kogumikus on Mart Kadastiku romaani „Suvi sulab talvel“ arvustus. See kujutab enesest Kadastiku teose sõna otseses mõttes ümberjutustust, sealjuures hüsteeriliselt naljakat ümberjutustust, mille käigus jutustaja väsib, tüdib, satub segadusse, kuni viimaks langeb tema usk kirjanduse kui sellise mõttesse alla Kroonlinna nulli. See on raamatu ilus ja ammendav kokkuvõte ning sellesarnaseid leidub veel. Tänuväärt materjali ei paku aga mitte ainult viletsavõitu ilukirjandus, „Ümberjutustaja“ paremaid tekste on minu meelest „Eestlase pea sees“, kus kirjutaja vaatleb Jaan Isotamme kirjatööde kogumikku „Nägija pimedate maal“. See pole muidugi halb raamat Kadastiku üllitise mõttes, kuid arvustaja jõuab arusaamale, et autor on eksiteel: temast on vähehaaval saanud kinnisideeline paranoik, kes mõtestab kogu maailma laagriterminites ja kelle ideaaliks on mingi arusaamatu ja hirmutav autarkia. Eks just „rõõmus lapsepilk“ lubab välja kirjutada selle, mis on kusagil ja kuidagimoodi teada, aga mida paljud ilmselt nii otse kirja ei paneks. Seejuures on Mudlum jäänud selle postuumselt välja antud kogumiku puhul ikkagi igati pieteeditundeliseks. Diletandipositsiooni sümpaatne kasutamine avaldub ka Mudlumi eelarvamusteta lähenemises seltskondlike kuulsuste suleproovidele: Mihkel Raua eneseabiõpikule, Onu Bella keemiaõpikule, Mart Sandri provokatiivse pealkirjaga ajalooromaanile „Litsid“. Nende kohta langetab ta otsuse, tegemata hinnaalandust lugemismõnule, kuid võttes arvesse žanri piire. „Litside“ kohta kirjutab ta näiteks: „Jah, siit ei leia tugevat isikupära, autori nägu, midagi rabavalt uudset. Ei, see raamat on nagu pastelne vesipilt, kus minevik on mähkunud nostalgia valkjasse kirmesse. Autor on professionaal, ta on seadnud endale ambitsioonika eesmärgi, teinud tublit tööd, ja küllap teab ka ise, et ta ei ole mitte Kafka või Prousti mõõtu, vaid rehkendab selgesilmselt edu reaalseid horisonte. [—] Eesti rahva kannatuste aastad, mõnus kerge lugemine“ (lk 175). Selle pika tsitaadi eesmärk oli ühtlasi taas demonstreerida arvustaja ilukirjanduslikku doseerimisoskust. Retsensioon, mis koosneks ainult „vesipilte“ ja „valkjaid kirmeid“ täis lausetest, jääks häguseks kiibitsemiseks, kuid Mudlum oskab seda vaheldada esprii ja rangete hinnangutega. Mait Vaigu ja Mikk Pärnitsa teoste arvustuste puhul tuleb kõne alla kurikuulus žanrimääratlus, mille vari Eesti kultuuriväljal vähegi aega tegutsenule paratamatult langeb – „sõbraarvustus“. Mudlum ei jäta ka ise seda aspekti arutamata ja leiab, et sõprade arvustamises ei ole midagi halba, pealegi on ta ju lihtsalt toimetanud mõningaid Vaigu tekste, Pärnitsat aga tegelikult ei tunnegi, kuigi see võib nii paista. Tulemus pole kummalgi juhul ebakriitiliselt sõbralik, vigu ja puudusi tuuakse ette küll ja veel. Omal moel sõbraarvustused on need aga vist siiski: kas viitsiks arvustaja ilma isikliku suhteta nii palju kaasa mõelda tekstidega, mille puhul kordub tõdemus, et millestki aru saada oli ikka väga raske? Naljaka olukorra tekitab diletandipositsioon metakriitilistes tekstides – kui seda nalja mitte näha juba terves kultuurkapitali toel välja antud kriitikakogumikus. Kohati on tunda tõepoolest sedasama vahvat kodanikualgatust, kui näiteks tõlkekirjanduse kriitika ülevaade lõpeb jõulise kuulutusega, et tõlkeraamatuid on tegelikult tarvis osta, arvustamine polla selle kõrval üldse tähtis (lk 250–251), või kui kutsutakse üles asendama nišikriitika ühistegevusega, milleks pakkuvat parima võimaluse internetiportaalid („Uksed ühisele väljale“). Siiski ei pääse nii suure hulga bibliograafiaid ja kultuuriajakirjandusmassi hoolsalt läbi töötanud inimene sellest puhtalt – vägisi veab „kutseliseks“. Sestap on Mudlumit tabanud selles žanris mõnikord ka professionaliseeruja paratamatu õnnetus: vaheetapp, mil ei olda enam punkar, kuid veel mitte ka päris professor, võib ajuti toota korralikku, kuid igavat kirjutust. Keerulisemaks läheb asi ka siis, kui mõni raamat või teema Mudlumile kohe tõsiselt meeldib. Neile tahaks läheneda eriti viisakalt, kuid seegi võib viia liigse korralikkuse või žanrikonformismini, mida markeerivad näiteks täitesõnad nagu „ajastupilt“ ja „tundlik lähenemine“. Mõnikord tundub kirjanduslik elamus olevat olnud nii suur, et midagi öelda nagu ei oska või ei tihkagi ning arvustus koosneb peaaegu ainult tsitaatidest. Mõnikord jällegi on just arvustaja ja autori suur üksmeel ärgitanud isegi doositäpse Mudlumi liiga pikalt ja laialt elust ja ilmast pajatama. Ja ometi! Ometi ei suuda Mudlum pea kunagi lõpuni jorutama ja igavaks jääda – ilmselt jälle ilukirjanduslik anne takistab. Näiteks Peeter Sauteri „Lapsepõlvelõhna“ arvustamise juures kulub soojenduse peale hirmus kaua aega. Muu hulgas saab lugeda arutlust, kas tegu on romaaniga või ei – see on ilmselt juhtum, kus diletant on avastanud teemaasetuse, mida „kutselised“ kuidagi värskeks ei saa pidada, kuna on sellest juba öökimiseni rääkinud. Ja ometi jõuab ta lõpuks millegi sõnastamiseni, mis on vististi sauterlik, aga kindlasti niisama oluline: „[—] tuled talvel õuest, aga tuba on soe ja inimesed kodus, needsamad inimesed, kelle kohta sa päris täpselt ei tea, kas nad on ikka need kõige paremad kõigist võimalikest [—]“ (lk 223). Samamoodi „kutselises“ plaanis igavaid tõdesid kordav tundus alul Rutt Hinrikuse artiklikogumiku arvustus – ja samamoodi ei jäänud eluloouurimise maagia lõpuks kinni püüdmata: „Sa ei usu kunagi päriselt, et kõik päevad on olemas olnud, kõik inimesed, kõik kartulivaod, ja siis sa näed seda pleekinud siniste kaantega vihku“ (lk 202). Need ongi kokkuvõtted juba pigem elust kui kirjandusest. Sauteri ja Hinrikuse raamat on seda sorti arvustusobjektid, mis Mudlumile mitte ainult ei meeldi, vaid mida ta tajub „omana“ ehk kus nähakse elus olulisena samu asju. Mõne aasta eest lansseeris Aare Pilv termini „kaasaloov kriitika“,2 tähistades sellega just nimelt kriitikat, mis tabab arvustatava kunstiteose hingeelu, kulgeb autoriga samas rütmis. Mudlumi arusaam kriitikast kui ümberjutustamisest, tema meetod ja programm tunduvad formaalselt sellele vastandlikud. Ei mingit kaasaloomist, mitu kokka rikuvad pudru: las sööja parem tõstab endale ette ja ütleb, kas maitses hea. Kuid Pilve meelest on kaasaloova kriitika võlu ennekõike selles, et niisugusel puhul muutub „kriitika kunstiteoste endiga võrdväärseks inimlikku olemist mõtestavaks tegevuseks“. Ja omamoodi sama deklareerib eessõna lõpetuses Mudlum: „Mina arvan, et pole vahet, kas jutustada ümber elu või raamatuid. Need on ju tegelikult üks ja seesama“ (lk 8). Jah, kindlasti tasub kogumikust lugeda ka teksti lastest ja lapsevanematest – „Sa kasvatasid sõbra“.			OSCAR-2019
AJALOOLINE PÄRAND: 1454. aastal leiutas sakslane Johann Gutenberg trükipressi ja renessansiajast on pärit ka mitmed kirjastiilid, mis tänini au sees. Pildil valmistab trükimeister vahetatavate tähtede abil trükipressi ette. Tänapäeval valmivad trükised enamasti siiski teisel meetodil: arvutis küljendatud tekst ja pildid kantakse fotograafiliselt metallist trükivormile. Getty Images Võiks arvata, et raamatu puhul mängib suuremat rolli sisu, mitte väljanägemine. Ometi ei kutsu igava kaanega teos end pihku haarama ning raskesti loetav kiri ja liiga väiksed reavahed teevad ka sisult väärt teosele karuteene. Ühe raamatu tekst liigub silme all kui lennates, teise puhul kaob pidevalt järg ära ja silmad väsivad kiirelt. Millest see sõltub? POKAAL NÄPUS: Kuigi tegemist pole skandaalsel peol tehtud fotoga, on näha, et delegatsiooniliige Taavi Rõivas on kihisevaga maiustanud ka teistel Aasia visiidi üritustel. Ave Tampere / Riigikogu pressiteenistus Ekspeaminister, praegune riigikogu aseesimees Taavi Rõivas põikas Singapuris EASi korraldatud ärivisiidil päevaks Malaisiasse koos Eesti delegatsiooni osaga ja pidas maha ülemeeliku peo, mis tipnes süüdistusega ühelt kohalolnud naiselt „Ta oli juba suudeldes väga agressiivne. Edasine läks täiesti kontrolli alt välja: ta kiskus mu kleiti üles ja käperdas mind.“ Eile Postimehe otsestuudios tunnistas Rõivas, et läks üle piiri, kuid eitas suudlemist, ütles, et kaalub kohtusse minekut ja tunnistas, et on valmis asespiikri kohast loobuma. „Meedias ilmunud artiklites esitatakse muu hulgas minu vastu süüdistusi ebaväärikas käitumises hiljutisel visiidil Singapuri ja Malaisiasse. Vastab tõele, et peol osalenud naisterahval oli etteheiteid ka isiklikult minu käitumisele ning mul on siiralt kahju, kui ma kellegi tundeid riivasin. Olen selle naisterahvaga isiklikult kohtunud, tema ees vabandanud,“ seisis avalikus kirjas, mille Rõivase nõunik Ave Tampere eile meediale saatis. „Kuigi erinevate osapoolte meenutused juhtunust ei lange kokku, ei pisenda see tõika, et osa inimesi tundis end sel üritusel halvasti. Vabandan veel kord nii isiklikult kui kogu delegatsiooni nimel kõigi ees, kes end peol toimunu pärast halvasti tundsid. Vabandan ka oma abikaasa ja laste ees, keda see kõik paratamatult haavab.“ Kuid äridelegatsiooni lõbusal joomaõhtul luksushotelli katusekorruse taevabaaris juhtus mõndagi muud. 34liikmeline EASi delegatsioon, kuhu kuulus Eesti kõrgtasemel esindajana ka praegune riigikogu aseesimees Taavi Rõivas, sõitis kümnepäevalisele visiidile Malaisiasse ja Singapuri 18. septembril. Rõivasega oli kaasas ka tema värske abikaasa Luisa Rõivas, kes maksis enda reisi kinni ise. Singapuris tähtsad kohtumised peetud, sõitis osa delegatsioonist 21. septembril Malaisia pealinna Kuala Lumpurisse. Luisa rändas samal ajal eksootilisele Bali saarele puhkust nautima. Nii sattuski Rõivas abikaasa terase pilgu alt välja joomaõhtule. Peoga paluti ühineda Malaisias töötavatel kaasmaalastel, kelle seas oli ka hulk naisi. Õhtut alustati baaris, siis liiguti hotelli katusebaari, mille keskel sillerdas kutsuvalt helesinine basseinivesi. Kuid nagu ikka, kipuvad peod, kus tarbitakse alkoholi, käest minema. Peo pealtnägijad rääkisid Eesti Päevalehele, et näiteks üks delegatsiooni liige kallas naisvestluskaaslase joogiga üle ja kommenteeris seda ühemõttelise lausega: „Ma tahtsin sind märjaks teha.” Ilmselt jäi see naisterahvas pidutsejate silmis ikkagi liiga kuivaks, sest järgmine naine lükati basseini. MÖLL KATUSEBAARI BASSEINI ÄÄRES: Siia helesinisesse vette maandus üle käte läinud peoõhtul täisriides naine. Hotelli kodulehekülg: www.shangri-la.com Üks delegatsiooni austusväärne liige, jätame tema nime – kuigi see on aimatav – siinkohal nimetamata, hakkas ühele külalisele üsna agaralt külge lööma. Pilgud kohtusid ja algas vestlus. Mees rääkis kõnealusele naisele muu hulgas oma naisest ja küsis, kus oleks Kuala Lumpuris kõige parem sisseoste teha. Peagi hakkas aga mees kõiki tantsima utsitama ja ka tema vestluspartneriks olnud naine seadis vabatahtlikult sammud tantsupõrandale. Taavi Rõivas ei eita siinkohal, et võis ühele naisele tol õhtul tantsupõrandal liialt lähedale tikkuda, mis partnerile ebameeldivust valmistas. Küll aga olevat mees oma tantsupartneri baari nurga taha kahe külmkapi vahele surunud ja suudelnud teda agressiivselt, kirjutab Eesti Päevaleht. „Edasine läks täiesti kontrolli alt välja: ta kiskus mu kleiti üles ja käperdas mind,” kurtis anonüümseks jääda soovinud naine Eesti Päevalehele. Segaduses naine sai haardest minema ja taasliitus ülejäänud seltskonnaga. Talle tulnud järele ka teda suudelnud mees, kes sõnanud mesimagusalt, et ei suutnud nii ilusate silmadega naisele vastu panna. Naisele kõlas see aga ebasiiralt ja imalalt. Taavi Rõivas ütles Postimehe otsestuudis, et tema läks küll pärast tantustuure kohe oma kohale tagasi. EASi pressiesindaja Mariann Sudakov sõnab, et EASi poole pole ükski Singapuri ja Malaisia visiidi äridelegatsiooni liige või delegatsiooni mitte kuulunud inimene ahistamissüüdistustega pöördunud ning väidetavatest ahistamisjuhtumitest saadi teada ajakirjanduse vahendusel. „Küll aga on EAS teadlik juhtumist, kus ametliku programmi välisel ajal delegatsiooni mitte kuulunud naine lükati basseini. Delegatsiooni juht Erki Mölder otsustas juhtunuga seotud delegatsiooni liikme edasise programmi osas delegatsioonist välja arvata. Ühtlasi otsustas EAS, et intsidendi põhjustaja ei saa aasta jooksul osaleda EASi korraldatavate ärivisiitide delegatsiooni koosseisus,“ selgitab Sudakov. „EASil on väga kahju, et Singapuri ja Malaisia ärivisiidi üksikud delegatsiooni liikmed on programmivälisel ajal käitunud viisil, mis on kahjustanud kogu visiiti ning riivanud ka korrektselt käitunud Eesti ettevõtjaid, kes kuulusid samasse delegatsiooni,“ ütleb ta. Ebameeldivusi tekitas Rõivase ebaeetiline peopanek ka tema kolleegidele, kes pidid meedia survel oma seisukoha kujundama. Riigikogu esimees Eiki Nestor rõhutab, et poliitik peab jääma igasuguses olukorras väärikaks. Kui aga seda ei suudeta, tuleks Nestori sõnul poliitikul otsustada, kas õigem oleks oma positsioonist loobuda. See on kivi ka Rõivase kapsaaeda. „Olen öelnud, et tagasiastumise riigikogu aseesimehe kohalt peavad otsustama Taavi Rõivas ise ning inimesed, kes on ta sellele kohale volitanud. Rohkem mul pole volitust öelda,“ ütleb Nestor. Ta lisab, et on varemgi soovitanud skandaali sattunud rahvasaadikutel tagasi astuda. „ Meil on näiteid nendest inimestest, kes on leidnud endas jõudu, et tagasi astuda. Arvan, et inimestena ei ole nad midagi kaotanud. Leidub aga neidki, kes on edukalt poliitikas jätkanud.“ Rõivase koduerakonna esimees Hanno Pevkur ei kiirustanud tema tegu hukka mõistma. „Taavi on olukorda selgitanud ja vabandust palunud. Loomulikult peab igaüks, sõltumata olukorrast, jääma soliidseks ja väärikaks,“ räägib Pevkur. „Hinnanguid toimunule saavad anda vaid need, kes olid kohal ja nägid, mis toimus. Igasugused muud spekulatsioonid on kohatud. Aga nagu ütlesin – soliidseks ja väärikaks peab jääma igas olukorras ja igaüks,“ lisab Reformierakonna esimees. Postimees avaldas päev pärast 34-liikmelise Eesti delegatsiooni Aasiasse lendu artikli, milles seisab, et suurema osa visiidiga seotud kulusid maksavad visiidist osavõtvad ettevõtted ning kohalikud võõrustajad, kuid väike osa (ligi 17 000) jääb tasuda ka Eesti maksumaksjale. Postimees lõi toona kokku ka kümme päeva kestnud visiidi kogusumma 34 inimesele, arvestades reisikulusid, majutust, transporti ja toitlustust. Kalkulaatorilt vaatas kuuekohaline summa – 100 000 eurot. EASi pressiesindaja Mariann Sudakov kinnitas eile Õhtulehele, et EAS ei tasunud ühtegi skandaalse õhtuga ehk programmivälise tegevusega seotud arvet, küll aga oli nendepoolne panus visiiti 15 000 eurot. Aga kui end süüdi tunneb,kaspoleks siis eetiline üldse mäe pelt alla astuda? Seega ka riigikogulase palgast ning kuluhüvitistest loobuda?			OSCAR-2019
1988. aastal sunniti mind ajakirjandustudengina ühes Tveri oblasti õhukaitseväeosas seinalehte tegema. Punnisin vastu, kuni sain. Kui enam ei saanud, võtsin ema saadetud ajakirja Aja Pulss. Lõikasin sealt välja Teise maailmasõja aegse foto toona veel presidendikandidaadist George H. W. Bushist. Juurde kirjutasin jutu vaprast lendurist, kelle jaapanlased kord pärast õnnestunud rünnakut alla lasid ning kelle elu päästis ta ookeanist välja õngitsenud allveelaev. “Mis see nüüd on?” küsis minult seinalehte nõudnud ohvitser. Seletasin süütu näoga, et N Liidu ja USA suhted üha soojenevad ning eks kaassõduritel ole huvitav lugeda tipp-poliitiku elust noore sõjaväelasena. Politruk ei küsinud, kas ma viitan Bushist kirjutades tõigale, et N Liidu juhid olid alati tagalarotid. Ta võttis lihtsalt seinalehe maha ning jättis mu rahule. Tartus elava Irja Suvisilla valmistatud salvid on kokku pandud vaid looduslikest koostisosadest ja aitavad pea saja häda vastu. Kuus aastat tagasi lõpetas naine Krautmani massaaži- ja terviseakadeemia traditsioonilise Hiina meditsiini loodusterapeudina. Enne seda oli reikimeister. Taimeraviga puutus ta aga kokku juba lapsepõlves maal vanaema juures üles kasvades. „Vanaemal oli iga häda puhul rohtu – voodiotsa juures rida pudeleid erinevate leotiste ja tõmmistega. Koos korjasime ja tema rääkis, mida, kuidas ja milleks kasutada, millal korjata ja muud,“ meenutas Irja. Massaažiterapeudina töötades valmistas ta ise vajalikud õlid. Kliendid küsisid neid õlisid ka kaasa, kuid kodus õli kasutada on üsna ebamugav, kuna see tilgub ja sellel pole ka nii head säilivust kui salvil. Sealt tuligi mõte hakata valmistama salve. Irja salvide sarjas on praegu neli käsitsi valmistatud toodet. „Igal salvil on mitu ravimtoimet,“ tutvustas autor. Kõige nõutum on põletikusalv, mida kutsutakse rahva seas ka imesalviks. Selles on ravimtaimed ja õlid kokku pandud nii, et see aitab reumaatiliste ja liigeseprobleemide korral, võtab ära valu ja põletikulise protsessi. „Viinamarjaõli on kõige peenema molekuliga ja läheb raku sisse, sügavale kudedesse ja imendub põletikukoldesse ning toimib kiiresti,“ selgitas Irja Suvisild. Imesalv mõjub ka lihaspingetele ja –valudele, aitab paljude nahaprobleemide korral nagu haavad, haavandid, põletikulised protsessid, halvasti paranevad mädased haavad, aga ka päikesepõletus, putukahammustused, allergilised lööbed – tõmbab need väga hästi tagasi. Sellest on abi ka külmetushaiguste puhul – nohu korral tuleb määrida salvi nina alla ja põskkoobastele, otsmikukoopale, kaelal mandlite kohale ja rinnakule. „Ma ise olin eelmisel teisipäeval väga haige ja kasutasin seda salvi – röga tuli lahti ühe-kahe päevaga,“ rääkis Irja. „Igapäevaselt saan inimestelt kõnesid, kes on seda kasutanud ja tellivad juurde. Olen kuulnud uskumatuid lugusid selle kohta, kuidas inimesed pole apteegist abi saanud, kuid see salv on aidanud.“ Kanepiõlisalv on aga mõeldud eeskätt nahaprobleemide korral kasutamiseks - isegi psoriaasihaiged on leevendust saanud, lisaks haavade ja haavandite ning allergiliste nahahädade puhul. See salv aitab ka päikesepõletuse korral, valu kaob juba ühekordse määrimise järel. Kanepiõlisalvi võib kasutada ka nohu korral. Kuna mõju on lõõgastav, siis aitab see ka lihaspingete puhul. „Uneprobleemide korral tuleks sellega määrida õhtul voodis olles jalatalad õhukese kihina kokku,“ soovitas Irja. „Kui stressi on aga rohkem, võiks tõmmata salviga kahelt poolt selgroogu triibud. See lõõgastab ja mõjub väga kiiresti ning inimesed magavad väga sügavalt.“ Kolmas salv on elujõusalv, mis aitab veenilaiendite, veenipõletike, süvaveenide põletike ja kapillaaridega probleemise korral. See on mõeldud veresoonkonna murede puhul ja sellest ka nimi – veri on ju elujõud. Samas aitab ka liigesevalude korral. Suvel valmistas ta ka päikesesalvi, mis annab väikse päikesekaitse ja pehmendab nahka. Seda on hea kasutada kareda ja niisutamist vajava naha korral. Kündmise maailmameistrivõistlustel Taanis loositakse võistluspäeva eelõhtul võistlusplatsid. See käib nii, et maailma künniorganisatsiooni sekretariaat ütleb riigi ja siis tuleb selle riigi võistleja ning tõmbab omale võistlusplatsi numbri. Tavaatrade kõrrekünnil sai Indrek Zilensk kolmanda võistlusplatsi, pöördatradel on Jüri Laia platsi number 37. Meie mehed on mõlemad hästi hea võistlusnärviga ja tasakaalukad ning teevad kindlasti oma parima. Ka reedese päeva, mil võinuks veel trenni teha, pühendasid nad atrade sättimisele-timmimisele. Ka Eestit kohtunikuna esindav Taavi Võsa rõhutas atrade seadistamise tähtsust. Jüri Lail on tänavuseks aastaks adrale tehtud mitu uuendust. Kui mullu võistles ta Prantsusmaa kergetel muldadel metalladraga ja leidis, et see polnud kõige õnnestunum valik, siis tänavu on tal samasuguste Taani põhjaosa muldade jaoks plastmasshõlmaga ader. Ka adra tugirattaid on ta lisanud ja timminud, peale selle on oluliselt lihtsamaks muudetud nende pööramine. Lisaks meeste oskustele ja atradele oleneb palju sellest, kes on võistluspõllul naabrid, sest põllud tuleb naabritega kokku künda. Indreku naabriteks on Prantsusmaa ja Sloveenia. Prantsusmaa on kõva künniriik ja tugeva konkurendi naabruses on hea olla. Täna vaadatud harjutuskünd oli päris kena ka Sloveenial. Jüri naabrid on Soome pikaaegne võistleja ja meie meeste hea tuttav Hannu Alander ning teisel pool Lõuna-Aafrika esindaja. Viimastel aastatel pole Lõuna-Aafrika osalenud, mullu olid n.ö poole võistkonnaga. Nendegi harjutusplats oli suhteliselt vaadatav ning meie kogenuim mees Jüri Lai end naabrist arvatavasti segada ei lase.			OSCAR-2019
Mõned neist võivad olla hariduslikud, nagu "Müüdimurdjate” ballistilised katsed. Paljud ekraanil kujutatud tulistamisstseenid on aga pigem elava kujutlusvõime vili, mis kipub moonutama arusaamist sellest, mida kuulid inimkehaga teha võivad ja mida mitte. Saatuslik verekaotus on pärast kuulitabamust esimene ennetatav surma põhjus. Organismi arteriaalse võrgustiku vigastamisega kaasneb enamasti kiire ohter verejooks, mis võib juba paari minuti jooksul tuua kaasa pöördumatuid kahjustusi. Inimkeha oskab end kiire verekaotuse eest teatud määral kaitsta. Veresoonkond suunab vere jäsemetest keskkehasse, et elutähtsaid organeid töökorras hoida, kuid sellest on abi vaid juhul, kui haav kohe pärast tekkimist suletakse. Jäseme täielik amputatsioon ei näe välja nagu “Kill Billi” stiilis tuletõrjehüdrandi-avarii — pärast jäseme eemaldamist võib mööduda mitmeid minuteid või isegi tunde enne, kui tõsine verejooks algab. Rindemeedikutele meenutatakse väljaõppe käigus korduvalt juhtumeid, mil selle tõttu, et nende kolleegid polnud “puhtaid” amputatsioone märganud ja sidunud, voolasid haavatasaanud patsiendid teel järgmise astme meditsiiniteenistusse ootamatult verest tühjaks. Läbivate kuulihaavadega ja kuulide põhjustatud koekahjustustega on veidi teised lood. Nimelt võivad need artereid ja suuri veene läbi lõigata ilma, et lihaskond seda märkaks ja verejooksu takistamisega reageerida saaks. Kuulitabamuse puhul sõltub kõik tabamuskohast ja läbistustrajektoorist — mis omakorda sõltuvad suuresti juhusest. Lasud jäsemete pihta, et tekitada “lihahaavu” on kinotööstuse loodud müüt; tegelikkuses ei õpetata nende sooritamist ei politsenikele ega ka sõduritele. Veel on oluline meeles pidada, et ka arvukate kuulihaavade tekitamine keskkehasse ei garanteeri ei ohvri surma ega isegi võitlusvõimetuks muutumist. “Kuule juhiks nagu võluvägi. Nende puhul ei saa milleski kindel olla. Kuulid põrkavad ja lähevad rikošetti, pärast naha läbistamist nende liikumisvektorid muutuvad,” rääkis Johns Hopkinsi ülikooli erakorralise meditsiini osakonna arst ja rahvusvahelise meditsiinistipendiumi laureaat Arun Nair. Mida tulirelva-haavadega kohtudes meeles pidada? Esimese asjana tuleks peatada verejooks. Tursed ja ihuvärvuse muutumine on märgid verejooksust, mida igaüks oskab ära tunda. USA osalusega sõjalisi konflikte uurinud teadlaste kinnitusel on ennetatava surma põhjuseks üheksal juhul kümnest pidurdamatu verejooks. Verejooksu saab piirata kätega surudes või soonesulguri ehk žgutiga, mis tuleb kinnitada jäsemele haavast kõrgemale. Tuleb tunnistada, et palju muud esmaabi korras ära teha ei saagi. Väikese osa surmadest sõjatandril põhjustab traumaatiline õhkrind ehk pneumotooraks (ingl collapsed lung). Kopsudes ei ole lihaseid. Need paisuvad tänu negatiivsele õhurõhule rinnaõõnes, mis tähendab, et igasugune augustumine on kurjast. Augu tekkimisel tuleks õhu rinnaõõnde sattumise välistamiseks kasutada mingisugust sulgevat sidet, nt kleeplinti, kilet või spetsiaalset ventiiliga rindkereplaastrit. Muretsemiseks annavad põhjust kõik haavad kaela ja naba vahelises piirkonnas. Pneumotooraksi diagnoosimine ja esmaabi korras ravitsemine on võimalik, kuid nõuab vastavat väljaõpet ja erivarustust. Igasuguste meditsiiniliste hädaolukordade puhul on aeg kriitilise tähtsusega ja loomulikult tuleks teha kõik, et haavatud võimalikult kiiresti haiglasse toimetataks. Kuid ellujäämine võib siiski sõltuda ka esimese kõrvalseisja reageerimiskiirusest. Vedel kehaturvis: tundub, et poolakad on tõeliselt tõhusa kuulivesti loomisele lähedal (12) 07.04.2015 Hiroshima prefektuuri kohal kavatsetakse paisata orbiidil tiirleva mikrosatelliidi pardalt alla metallkuulid. Ilutulestiku-laadse vaatemänguga loodetakse piirkonda meelitada palju turiste. Jaapani majandus-, kaubandus- ja tööstusministeeriumi osutusel on tegu esimese sellise projektiga, mida viib läbi eraettevõte, vahendab Tokyo ajaleht Yomiuri Shimbun. Idufirma nimetusega ALE Co. on oma vajadustele vastava mikro-tehiskaaslase arendamisel teinud koostööd nelja Jaapani ülikooliga. Vähem kui meetri pikkuste servadega kuubiku kujuline tehiskaaslane on kavas orbiidile lennutada 2018. aasta teises pooles. Aasta hiljem lastakse satelliidist umbes 500 kilomeetri kõrgusel Maa kohal välja ühe sentimeetrise läbimõõduga metallkuulid. Ettevõtte kinnitusel hakkavad kuulid atmosfääri sisenemisel helendama ja süttivad, meenutades langevaid tähti. Sõltuvalt materjalist, millest kuulid valmistatud on, loidavad need läbi atmosfääri kihutamisel erinevates värvides. Nii tekitatud tehismeteoorid näevad välja nagu ilutulestik. Kuna kuulid on aga looduslikke „langevaid tähti“ tekitavatest meteooritükikestest suuremad, säravad need eredamalt ja neid on võimalik vaadelda kauem. Selge ilma korral peaks taevane vaatemäng olema jälgitav sajakilomeetrise raadiusega alal, millest suurem osa jääb Hiroshima prefektuuri piiresse, väidab ettevõte ALE Co. pressiteates. Üks huvitav karjäär, mis peidab vihjeid dinosauruste hävimise tõeliste põhjuste kohta (28) 21.01.2016 Tuleb, mis peab: Tšeljabinskit tabanud meteoor võttis kursi Maale juba miljonite aastate eest (23) 24.05.2014 Tudengid leidsid Kaali kraatrist rekordsuure meteoriiditüki, mis täpsustab taevakivi langemise üksikasju (29) 31.10.2017			OSCAR-2019
Euro käibeletulek 1.jaanuarist toob muudatusi ka PRIAsse esitatavate dokumentide vormistamisel, väljamaksed toimuvad aga ühtse reegli järgi - kõik summad, ka kroonides taotletud ja määratud, makstakse välja eurodes. Seni kroonides taotletud toetused ning kuludeklaratsioonide juures esitatud maksedokumendid arvutatakse ümber ametliku kursiga 1€=15,6466 EEK. Kui klient on aga näiteks investeeringu elluviimisel tasunud tehtavad kulutused oma euro-kontolt eurodes, võetakse see summa toetuse arvestamisel ka aluseks ja seda ka siis, kui teenuse pakkuja oli euro-krooni kurssi arvet koostades valesti ümardanud. Kui PRIA kandis aasta lõpus klienti pangakontole mõne summa üle kroonides, siis uuel aastal saab rahasaaja selle loomulikult välja võtta eurodes. Uuel aastal alustab PRIA summade väljamaksmist 3.jaanuarist. Kuni 1.juulini 2011 on periood, kus kauplused ja teenindusasutused peavad hindu näitama nii kroonides kui eurodes. See on oluline klientidele, kes kavatsevad esitada PRIAsse investeeringutoetuste taotlusi, mille juures tuleb esitada ka hinnapakkumisi - 1.juulini võivad need olla koostatud kahes vääringus. Uuest aastast tuleb aga toetuse taotlused, sh äriplaanid ja muud vormid täita eurodes. Põllumajandusministri 11.nov.2010 määrus (vt Riigi Teataja I, 23.11.2010, 1, määrus jõustub 1.jaanuarist) muudab kõigis kehtivates määrustes kroonid eurodeks ning toob ära ka erinevate meetmete toetuste ühikumäärad eurodes. 27. juunist 1. juulini võtab PRIA mikro- ja väikeettevõtjatelt vastu taotlusi investeeringutoetuse saamiseks maaelu arengukava meetmest, mis aitab rahastada kulutusi põllumajandustoodete töötlemiseks ja turustamiseks. Meetme eelarve kogu perioodiks 2014-2020 on 25 mln eurot. Eelolev taotlusvoor on teine ning toetusteks on planeeritud 7 250 000 eurot. Toetust on võimalik saada kuni 40% kavandatava investeeringu abikõlblikust kulust, mahetunnustatud ettevõtjatel mahetoodangu töötlemisega seoses kuni 45%. Ülejäänu tuleb katta omaosalusega. Toetuse andmise ja kasutamise tingimused sätestab maaeluministri 8. mai 2015 määrus 58 Mikro- ja väikeettevõtjate põllumajandustoodete töötlemise ning turustamise investeeringutoetus. Selgitavat teavet ja vorme saab PRIA kodulehelt www.pria.ee, nõu võib küsida infotelefonil 7377 678. Taotlusi võetakse vastu paberil täidetult (saata või tuua PRIA keskusse Tartus, Tähe 4) ja digitaalselt allkirjastatult e-posti aadressil info@pria.ee. Määrusest saab teada täpsed tingimused selle kohta, millised ettevõtted saavad toetust taotlema tulla – kui suur, kellena tegutseb ja kui kaua, milliste majandusnäitajatega, mida toodab ja töödelda tahab. Toetust saab seadmete ja ehitiste jaoks, mis on vajalikud teatud toodete töötlemiseks või töötlemiseks + turustamiseks (ainult turustamiseks toetust ei saa). Ehitistena käsitletakse ehitise püstitamist, laiendamist, rekonstrueerimist, rajamist ja paigaldamist. Teatud tingimustel saab toetust ka kasutatud seadmete jaoks. Võrreldes eelmise taotlusvooruga aasta tagasi on meetme määruses muudatusi. Näiteks ei ole käibemaks enam abikõlblik kulu. Ehitusloa saanutel pole vaja esitada keskkonnahindamise aruannet. Ehitisega seotud viimase toetuse-osa kohta maksetaotluse esitamise ajaks peab ehitusregistris olema selle ehitise kasutusluba või -teatis, jne. Muudetud on liisingu kui finantseerimise viisi kasutuspõhimõtet - varem kanti toetusraha liisinguandja arvelduskontole, nüüd makstakse raha toetuse saajale tema tegelikult tehtud liisingu-kulude alusel. Liisingu korral on toetusesaajal tegevuse elluviimiseks ja dokumentide esitamiseks aega kuni viis aastat ja kuludokumente saab PRIAle esitada kuni neljas osas igal kalendriaastal. Kui toetusega soetatava seadme kasutamiseks on vajalik seadme müüja või paigaldaja poolne esialgne tutvustus või väljaõpe, siis sellega seotud kulud on nüüd abikõlblikud. Samuti paigaldamise ja/või seadistamise maksumus, kui seadme eripärast tulenevalt saab seda teha üksnes seadme müüja või kvalifitseeritud spetsialist. Lisaks on seadme paigaldamisel abikõlblik lisaelektrivõimsuse soetamise kulu - lisaamprite ostmine. Täpsustatud on ka kulusid, mida ei loeta abikõlblikeks, nt lepingu sõlmimisega ja kindlustusega seotud kulud ning intressikulud. Investeeringu elluviimisega võib soovi korral alustada kohe toetustaotluse esitamisele järgneval päeval. Otsused toetuste osas teeb PRIA pärast taotluste menetlemist ja hindamist hiljemalt 18. novembriks. NB! Ka hindamiskriteeriumides ja –lävendis on muudatusi – vt määrust. Toetuse saamiseks peab taotlus saama vähemalt 8 hindepunkti maksimaalsest 26st. Toetuse saab ettevõtja kätte siis, kui on investeeringu täielikult või osadena ära teinud ning esitab selle kohta maksetaotluse. Tegevuste elluviimiseks on aega kaks aastat toetuse määramisest arvates. Investeeringu rahastamisel pakub põllumajandustootjatest ettevõtjatele muuhulgas laene ja tagatisi Maaelu Edendamise Sihtasutus. Ettevõtjat aitab ka võimalus taotleda toetuse väljamaksmist enne täismahus kulutuste tegemist (tasutud peab siiski olema omaosalusega kaetav summa). Toetusena saadav raha tuleb seejärel viivitamata üle kanda sellele isikule, kellelt kaup või teenus osteti ning esitada PRIAle teatis koos maksmist tõendavate dokumentidega. – Nii selle rahastusviisi kui MESi rahastusvahendi kohta saab infot PRIA kodulehelt.			OSCAR-2019
21. veebruaril 2014 esineb Nokia Kontserdimajas tuntud Briti koomik, näitleja, arvamusliider ja telepersoon Russell Brand. Tallinnasse tuleb Brand oma komöödiatuuri „Messiah Complex World Tour” raames. Soojendusesinejana astub lavale poeet ja raadiosaatejuht Mr Gee. Russell Brandi esimene stand-up-maailmaturnee nimega „Messiah Complex World Tour” hõlmab ajaloolisi suurkujusid, keda Brand kahtlustab kannatamas „Messia kompleksi ehk säärase vaimse häire all, mis paneb kannatanu uskuma, et ta võib olla Messias”. Brand vaatleb temaatikat, mis keerleb ühiskonna ikoonide ja kangelaste tekitamise ümber – miks vajame neid ajastul, mis on kõike tarbiv ja ära viskav, ning kuidas need ikoonid tegelikult olemuselt täiesti tavalised, vigadega indiviidid olla võivad. Samuti üritab ta veenda inimesi toetama paganluse väärtusi, vihjates, et kui jõed, puud ja muld oleksid endiselt pühad, oleks meie planeet palju paremas korras. Brand avab oma etteastet nii: „Kõik võimekad inimesed on vigased. Kõik meie, vigased inimesed, oleme võimelised suursuguseks saama. Igale äratuntuvale iidolile või kangelasele on kaaskonnaks anonüümne hunnik niitide tõmbajaid, kes haldavad ta mainet ning teevad ära kogu musta töö. Minu uus etendus vaatleb suurkujude tähtsust selle tarbiva, kõike ühekordselt kasutava ja seejärel ära viskava ajastu raamides. Räägin sellest, kuidas suhestuvad ikoonid ja inimkonna kangelased kõigi meie eludega. Lisaks, selles on seksi. Ilmselgelt.” Piletid Russell Brandi Tallinna esinemisele tulevad vabamüüki sellel reedel, 4. oktoobril. Täpsemat infot vaata siit. Mis seisus sa hetkel oma tegemistega oled ja mida plaanid edasiseks? Sinust ei ole mõnda aega midagi kuulda olnud ja nüüd ilmusid järsku Tallinn Music Weeki esinejate nimekirja. Esialgu plaanin väikese live-bändi kokku panna. Mõtlesin, et see on hea eesmärk, mis laseb teatud ajahetkel mingile kindlale tegevusele keskenduda. Teiseks üritan kiiresti uusi lugusid peale toota ja mingitest vanadest asjadest lahti saada, et neid enam esitama ei peaks. Esialgsete plaanide kohaselt mängib bändis trumme Kallervo Karu. Kalle on meeletu energiaga tüüp, kes suudab kõike üsna lennult haarata. Ma põhimõtteliselt saadan talle lood ja koos ei peagi palju proove tegema. Lisaks veel üks tüdruk, Pille Piir, kes mängib sünti ja laulab taustavokaali. Pillega pole me jõudnud koos veel eriti palju musitseerida, aga praegu tundub, et käekirjad ja suhtumised klapivad. Selles mõttes ma ei julgekski veel kuulutada, et nüüd on Mimicry hoopis teise koosseisuga ‒ esialgu piirdub asi teatud ürituste jaoks live-bändiga ja selle baasilt arendame edasi. Võib-olla lähme kohe tülli, kunagi ei tea. Nii et ikkagi bänd jälle? Miks ei julgeta üksi tegutseda ja üritatakse enamasti sõbrad kampa leida? Kas laval on üksi kuidagi hirmutav ja ebakindel või on mitmekesi huvitavam? Minu jaoks on just pigem hirmutav teiste inimestega koos bändi teha. Ma ei oska seda hästi, olen veidi kontrollifriik. Aga just seepärast tahangi teistega koos tegutseda ‒ kui peab kompromisse tegema ja toimub infovahetus, siis liiguvad asjad kiiremini ja võib-olla ei jää oma peas mingitesse surnud ringidesse kinni. Seda ma loodan vähemalt. Lavahirmu mul ei ole, olen vist nii palju esinenud juba. Ainult tehnika pärast põen alati. Ma ei ole kuidagi leidnud süsteemi, mille peale täiesti kindel võiks olla. Probleemid tehnikaga panevad jalad värisema, aga niisama laval olemine mitte. Samas üritan ma asju ikkagi niimoodi hoida, et oleks selge, et Mimicry on ikkagi minu projekt, ja kui teha mingi suurem live-grupp, siis teatud sündmuste jaoks ja sõltuvalt olukorrast. Räägiks nüüd need minevikuasjad ka selgeks. Kas see, et Kene bändist ära läks, oli ootamatu või oli see mõte tükk aega vaikselt vindunud? Kas mingid teemad ei klappinud või mis? Ei olnud ootamatu, vindunud teema pigem. Kene on hoopis teise maitsega kui mina, ta üldse juhtus kogemata kampa. Enne tegime Depood ja siis oli lihtsalt hea mugav, et ta laulis ka mingile uuele Mimicry loole peale ja kuidagi jäigi nii. Aga ta tajub muusikat teistmoodi, ma pidin talle kõike alati hästi põhjalikult seletama ‒ see võttis palju energiat ning ei meeldinud ilmselt ka talle väga. Põhimõtteliselt kõik tüübid, kes on Mimicrys olnud, ongi sattunud sinna kuidagi poolkogemata ‒ oleme juhtunud kokku jämmima ja siis nad on järsku bändis. Praktiliselt kohe peale Kene lahkumist andsid välja EP „Discipline” ja kadusid siis järsku vaateväljalt. Millal uut materjali kuulda saab või on plaan plaat välja anda? Jah, mingil hetkel pakuti jamasid kontserte ja siis ma hakkasin mõtlema, et äkki lihtsalt ei mängigi mõnda aega. Ah, et mis on jama kontsert? Hehe… Mingit väga kindlat valemit pole, aga on selline tunne, et mõnest asjast tasub eemale hoida. Seda on raske seletada, aga mõnikord võib ette aimata, et üritus feilib, või sa tead juba, et ei naudiks üldse seal esinemist. Raha mängib ka tihti rolli ja kui juba ise peale tuleb maksta, siis peab olema tegu millegi väga heaga. Kunagi võtsin ma suhteliselt kõik pakkumised vastu ja seda mitu aastat järjest. See oli kindlasti kasulik, aga nüüd ma enam ei tunne, et peaks. Tahaks teistmoodi kogemusi. Plaadiga on vist natuke perfektsionismi taga kinni teema. Mul ei ole tulnud veel kunagi ette sellist hetke, mil mul oleks plaaditäis lugusid, millega ma kõigiga rahul olen. Lihtsalt pole olnud aega oma asjadega tegeleda, kuigi poolikuid lugusid on väga palju kogunenud ja ma pean nüüd kuidagi peas selgusele jõudma, mida ma neist välja tahan anda ja mida mitte. Põhimõtteliselt peaks vist ikkagi tõesti plaadi tegema. Mulle küll endale ei meeldi see albumi formaat väga, aga kuidagi selline poolik mulje jääb vist bändist, kui ei ole plaati ja ei tule ka? EDMi puhul lasevadki paljud ainult singlite kaupa välja, aga see pole vist jällegi see skeene, kus ma väga olla tahan. Ma olen teinud seda vahelduva eduga ja see on jumala hea. See ei tähenda, et kirjutan iga päev ühe loo ja annan selle välja, vaid tegemist on pigem harjutamisega. Näiteks EP lood pärinevad kõik perioodist, mil ma suutsin umbes kaks kuud järjest taolist režiimi hoida. Kui juba nädal-kaks nii tegutseda, siis läheb mõte nii hullult lahti, et sa ei keskendugi enam sellele, mida teed ‒ kõik hakkab hästi iseenesest toimima. See on väga mõnus. Kaob eesmärgi peale mõtlemine, jääb ainult protsess, mis ongi tähtis. Muidu hakkad mõtisklema liigselt selle üle, mida sa tahad, et välja tuleks, ja sellega lööd protsessi jälle lukku. Kuidas tuleb otsus, et lugu on nüüd lõplikult valmis ja enam ei tule midagi juurde panna ega ära võtta? Art is never finished, only abandoned. Lihtsalt tuimalt tuleb otsustada ja kõik. Sellepärast ongi tähtajad head ‒ kuidagi tehislikult peab tulema see lõpp. Jälle üks põhjus, miks teiste inimestega koostööd tasub teha ‒ aitab õiget perspektiivi hoida. Mulle meeldib teha muusikat koos inimestega, kes on spontaansed, sest ma ise olen väga analüütiline. Ja kui kaks analüütilist tüüpi kokku panna, siis ei jõuagi mitte kuhugi. On küll. Festivalikutsed on põhiasi, mingid Läti ja Leedu asjad, kus oleme käinud, ja Taani kontserdi kontakt tuli ka vist läbi TMW. Lisaks oli meil mingi plaadilepingu värk Playgroundi alaleibeliga, mis tundus esimesel hetkel eriti lahe ja uhke teema, sest plaadifirma superboss oli isiklikult kontserdil kohal ja kuuldu-nähtuga väga rahul. Alguses pidime plaadi tegema, siis andis ta meiega suhtlemise üle selle alaleibeli bossile, plaadist sai EP, siis kaks singlit, siis üks singel ja sinna kogu see plaan jäigi. Mimicry on olnud juba tükk aega üsna plaanimatult Rada7 „majabänd” ‒ kas see, et sa nüüd jälle just meie esitluskontserdile valitud said, oli pettumus? Ei, väga lahe on. Kusjuures, kui me kunagi oma suurima, viieliikmelise koosseisuga Rada7 sünnipäevapeol Von Krahlis üles astusime, siis sealt algaski meie jaoks üldse mingi suurem esinemiste laine, mis viis edasi igasuguste muude asjadeni. Paar kuud hiljem leidsime ennast olukorrast, kus igal nädalavahetusel oli kaks live’i. Rada7 üle-eelmise aasta Hoovi kontsert oli ka kitsusele vaatamata väga äge. Raske oli ainult minema saada oma asjadega. Ja noh, teie üritused on hullult hästi korraldatud alati. Olen mõelnud, et minna ehk kuskile õppima, aga programmid, kuhu oleks mõttekas kandideerida, kestavad 3–4 aastat ja nii kaua ei taha ma vist ära olla. Ma olen mugav ja laisk. Tartu on hea rahulik linn ja siin ei pea ühistranspordiga sõitma, lisaks on mul praegu mõnus stuudio, mille eest väga hullult plekkima ei pea. Tallinn on äge, aga väikestes kogustes ja mingitel hetkedel vist ikka liiga närviline minu jaoks. Kuigi võib-olla ma millalgi pean ikkagi ka sinna tulema. Varemaltki muusikuid inspireerinud Edgar Savisaar pakkus möödunud nädalal Moskvast saabudes Tallinna Lennujaamas meedia esindajatele antud kommentaaridega inspiratsiooni muusikule ja näitlejale Arno Tammele ning sündis remiks „Valged valed vol 2 presents: Edgar Savisaar – Esimest korda kuulen”.			OSCAR-2019
Esmaspäeval, 30. aprillil, kui abituriendid teevad eesti keele riigieksamit, toimub teistel õuesõppe päev nii, nagu klassis on eelnevalt kokkulepitud. Põhikoolile toimub orienteerumine Kadriorus. Stardipaik asub Kadrioru staadioni otsas olevas parklas, mis asub Vesivärava tänavas (teisele poole teed jääb Torupilli Selver). Bussid peatuvad kanalis Kumu juures ja Gonsiori tänaval Kadrioru Saksa gümnaasiumi vastas. Raja pikkused on vastavalt vanusele ja kõigile läbitavad. Selga sportlik ilmastikule vastav riietus ja jooksujalanõud. Kaasa võtta juua. Õpetajad on rajal ja stardis turvalisuse, heakorra tagamisel ning toeks õpilastele. Kohapeal juhendavad õpilasi ja jagavad orienteerumisalast nõu kehalise kasvatuse õpetajad. Eelmisel nädalal käisid meie kooli 1. klassi õpilased Laagna raamatukogus. Kõiki lapsi oodatakse sinna T, K, R 11-18; N 12-19; L 10-17. Meie eesmärgiks oli lähemalt tutvuda raamatukogu tööga. Raamatukogutöötajatel oli lastele kinkida imetore lasteraamat "Suvevaheaeg koolis". Autoriks Kätlin Vainola. Iga laps sai kaasa veel ankeedi raamatukogu liikmeks hakkamise kohta. Lapsed said teada, et raamatukogust saab peale raamatute laenutada ka ajakirju, CD-sid ning vaadata filme, mida on kõige rohkem raamatukogu muusikaosakonnas. Korraga võib laenutada mitu teavikut. Raamatuid saab koju 21 päevaks ja nende tagastustähtaega saab pikendada. Raamatukogus saab kasutada ka arvuteid, kui on olemas lugejakaart. Laupäeviti on võimalus raamatukogus kuulata muinasjutte ja meisterdada toredaid asju.Tallinnas sõidab ringi ka raamatukogubuss nimega KATARINA JEE. Esmaspäev on Lasnamäe päev. Näiteks kell 15.45-16.15 peatub buss Mahtra 9 juures ja 17.45-18.15 Priisles, Linnamäe tee 37a juures. 11. aprillil oli 1. ja 2. klassidel võimalus kohtuda karateklubiga „Nüke“. Meile esinesid „Nüke“ koondise liikmed Erko, Rainek, Ann-Lisett ja Eliise. Erko Tölpt on kahekordne Eesti meister ja tal on sinine vöö. Rainek Kaljulaid on Tallinna meister, tal on roheline vöö. Ann-Lisett Rebane on Eesti meister, omab rohelist vööd. Eliise Lind on teise koha omanik Eesti meistrivõistlustel, omab rohelist vööd. Kõik nad osalesid ka väga tublilt 2011. aastal Shotokani maailmameistrivõistlustel Edinburghis. Kutsume teid hääletama Comenius: The Value of Living Green (Rohelise eluviisi väärtused) joonistuskonkursi lemmikute poolt! Pilte võib näha koolimaja koridoris seintel ja meie internetigaleriis. Hääletuskast on valvelauas ning hääletus toimub 25. aprillist kuni 6. maini. Eelmise nädala reedel külastasid meie kooli Eesti Jalgpalli Liidu treenerid Teet Allas ja Karel Voolaid. Karel Voolaid on Eesti U-19 koondise peatreener ja U-15 koondise abitreener. Teet ja Karel viisid läbi algklassides jalgpalli tunni. Nii palju õpilasi ja jalgpalle korraga pole meie võimla veel näinud! Klasside vahel toimusid väikesed triblamise ja pallivedamise teatevõistlused. Prooviti osavust jalgpallimängus ja kuulati treenerite seletusi jalgpalli mängu reeglite kohta. Treenerid kutsusid lapsi, kes ei ole veel omale meeldiva sportimise võimaluse valinud, treeningutele ja suvelaagritesse. Lasnamäel toimub suvelaager aadressil Võidujooksu 8a 4.-8. juuni ja 13.-17. august. Lapsevanemad, pakume Teie lapsele võimaluse tulla 13.-14. aprillil 2012 spordi- ja puhkelaagrisse, mis toimub Rapla maakonna Valtu spordibaasis. Tuusiku maksumus 22.- eurot. Hinna sisse kuulub ööbimine, toitlustamine (õhtu- ja hommikusöök), spordibaaside rent, sõit tellitud bussiga Tallinn – Valtu – Tallinn. Väljasõit 13. aprillil kell 15.00 kooli juurest Raadiku 10, saabumine tagasi kooli juurde 14. aprillil orienteeruvalt kell 13.00. Reedel, 30.märtsil toimusid meie koolis järjekordsed LLO aeroobika missi ja misteri võistlused. Sellel aastal osales võistlusel 6 kooli: Laagna Gümnaasium, Sikupilli Keskkool, Lasnamäe Üldgümnaasium, Läänemere Gümnaasium, uustulnuk Lasnamäe Vene Gümnaasium ja meie kool. Võistlus oli eelmiste aastatega võrreldes konkurentsitihedam. 1. klasside voorus asus meie ees võistlust juhtima 5 punktilise edumaaga Sikupilli Keskkool. Alates 2. klassist liitusid liidrite gruppi Kuristiku ja Lasnamäe Üldgümnaasium. Tasavägises konkurentsis kujunes otsustavaks siiski 5. klasside võistlus, milles oli kindlalt üle Kuristiku Gümnaasium. Suur tänu ka võistluste kohtunikele Eliisa Makarkinile, Sirena Pruusile, Yvonne Tiidrusele, Keidi-Katriin Reale, ettenäitajatele Marina Tülpile, Elina Gomanile, Krista Volkovile, Kerstin Vnukovale, Maria Sirjakile ja Lauret Uustalule, muusika eest vastutaja Galina Vassiljevale, sekretäridele Kariina Adambergile ja Mari-Liis Müürile. Eriline tänu Aivarile ja Kristile muusika, auhindade, diplomite ja igakülgse abi eest võistluste läbiviimisel. Alates 2009. aasta lõpust on Tallinna Kuristiku Gümnaasium olnud seotud Soome-Eesti ühisprojektiga „Aktiivne ja turvaline koolipäev“. Projekt hõlmab eelkõige 1.-9. klasside õpilasi, eesmärgiga muuta nende koolipäev turvalisemaks, aktiivsemaks ja sisukamaks. Kokku osaleb projektis 45 Tallinna ja 44 Turu linna kooli. Projekti aastatel on tihenenud suhtlemine kooli erinevate vanusegruppide vahel. Selle kinnituseks on nn. sõprusklasside teke, kes viivad läbi ühiseid üritusi: nt. 12.kl või 9.kl õpilased käivad põhikooli I astme klassidele muinasjutte ette lugemas, sõbrapäeval toimusid ühised koogisöömised, vahetundides mängitakse koos mänge ja korraldatakse võistlusi. 29. märtsil toimus Laagna Gümnaasiumis Püramiidide võistlus. Püramiidide ehitamine inimestega on üks osa sportlikust võimlemisest. Võistluste korraldus oli ladus ja vahepaladeks esinesid Laagna kooli iluvõimlejad ja tantsija. Meie kool osales esmakordselt ja kahe võistkonnaga – 9.r ja 10.b klassi tüdrukud. Kümnendikud saavutasid III koha ja üheksandikud said eripreemia kõige klassikalisemate püramiidide eest. Võistlusest said inspiratsiooni nii õpetajad kui ka õpilased ja järgmine aasta oskame kindlasti veelgi paremini esineda. Võistluste kulgu ja esitatud püramiide saab vaadata Laagna Gümnaasiumi galeriist.			OSCAR-2019
Meie piirkonna inimesed on raamatu-usku, ainult tänu sellele saame märtsikuus tähistada Voore raamatukogu 100. sünnipäeva. 15. märtsil 1915. a. alustas tegevust Roela Rahvaraamatukogu Selts. Seltsi asutajad: Tõnis Busch, Kristjan Abroi, Juhannes Paju, August-Erik Arold ja Richard Koppel esitasid 18. sept. 1919 palvekirja Tartu-Wõru Rahukogule, et registreerida nimetatud selts ja seltsi põhjuskiri. 10. oktoobril 1919. aastal peetud rahukogu istungil palve rahuldati ja Roela Rahvaraamatukogu Selts kanti sisse seltside, ühistute ja liitude registrisse. Seltsil oli juriidilise isiku staatus. Tegeleti raamatute kogumise ja laenutamisega ning ürituste korraldamisega (kirjndusõhtud, rahvapeod jne.), mille käigus koguti raha raamatute soetamiseks. 1921.a. oli seltsis 98 liiget. Seltsi raamatukogu hoidja oli August-Erik Arold (12.03.1882-03.11.1947), kes oli valitud 1899. a. Vassevere-Kallivere külakooli juhatajaks. Nimetatud töökohale jäi ta kuni oma surmani, kuigi kool vahetas sel ajal mitu korda nime. Ärakirjad seltsi palvekirjast ja põhikirjast on olemas Voore raamatukogus, millega saavad kõik huvilised tutvuda. Tartu Maavalitsusest sai Roela Raamatukogu Selts 30.-ndatel aastatel igal aastal rahalist toetust raamatute ostmiseks (ilma raamatute valikulise ettemääramiseta). Raamatukoguhoidja tasu ei saanud. 1940. aastal selts likvideeriti, raamatukogu läks riigi alluvusse, loodi raamatukoguhoidja koht. Raamatud (koos kapiga) viidi koolimajast, kus see aastaid oli paiknenud üle Roela mõisa häärberisse, mis oli võetud rahvamajaks. Raamatukogust kõrvaldati ettekirjutuste kohaselt hulk raamatuid, mis pakiti kastidesse ja saadeti TRÜ raamatukogu korraldusse (sama saatus tabas ka kooli raamatukogu). 1941.a. suvel (31.juuli 1941) häärber hävis sõjategevuse käigus koos seal olnud raamatud. Sarjadest olid olemas „Loomulik ravimiõpetus“, Eesti ajalugu“, „Üldine ajalugu“ jne. Kriminulle August Arold ei sallinud, pidades neid peaaegu, et sopakirjanduseks. 1940. aastal oli kogus ca 2500 teost, lugejaid ca 200. Esindatud oli nii eesti kui tõlkekirjanduse paremik, mitmesugused erialased ja teatmeteosed. August-Erik Arold hindas kõrgelt kirjandust ja pidas lugu raamatust ja raamatute kasutamisest enesetäiendamisel. Tal oli ka endal suur isiklik raamatukogu. August-Erik Aroldi elutööks kohalikus kultuuriloos kujuneski Roela Rahvaraamatukogu Seltsi asutamine, juhatamine ja seltsi raamatukogu hoidmine. Peale raamatukoguga seotu oli selts laia kultuurilist isetegevust viljelev organisatsioon, oli oma segakoor, puhkpilliorkester, näitering jpm. Selts tegeles ka heategevusega. Näiteks aastatel 1919-1920, kui majandusolud olid kehvad, koguti korraldatud üritustega raha ligi 15.000 marka kehvemal järjel olevate õpilaste heaks, et osta neile jalanõusid. Praeguste fondide aluseks on 12. veebruaril 1945. a. Tartu Rajooni TSN TK otsusega saadud raamatud. Raamatukogu asus siis Ruskavere külas. 25. veebruaril 1949. a. moodustati Jõgeva maakond, mille koosseisu läks ka Voore vald. 1954. a., kui valdade arvu vähendati 641-lt 320-le, kuulus Voore vald Mustvee rajooni alla. Kõige vanem raamatute põhinimestik on säilinud aastast 1947. Raamatukogu aastaaruanded on olemas aastast 1964. Omandivormid ja nimetused on olnud erinevad: Tema töötamise ajal raamatukogu koliti 3 korda. Asukohtadeks olid kolhoosi „Leek“ kontor ja suuremad piirkonna talud, näit. praegu perekond Meerule kuuluv elamu Sirguvere külas. V. Ein alustas ja viis lõpule kataloogi koostamise ja nõuetekohase raamatute arvele võtmise. 1958-1965 töötas raamatukogus Hilja Märtsin, kes oli eelnevalt lõpetanud Tallinna Kultuurharidusala Kooli. Hilja Märtsini poolt 1965. aastal koostatud põhjalikust raamatukogu aasta-aruandest võib järeldada, et raamatukogu omas kohalikus elus väga tähtsat osa. Sisukas analüüs oli tehtud laenutuste kohta raamatuliikide viisi ja ürituste kirjeldused. Muuhulgas märgib ta, et tänu tehnika- ja põllumajandusalase kirjanduse propageerimisele hakati Kose sigalas uut viisi põraste välja laskmise eest hoolitsema ja uuendati sigade söödaratsioone. 1966.a. Vassevere Küla TSN TK otsusega likvideeriti Ruskavere raamatukogu. Raamatukogu sai uueks nimeks Lembitu Raamatukogu ja toodi üle „Lembitu“ kolhoosi keskusesse. Fondi koliti 2. septembril 1966.a. Ka seda kuupäeva on mingitel aegadel peetud raamatukogu sünnipäevaks. Kogu fond kaalus 3654 kg, mille tegi kindlaks raamatuid vedanud bussijuht Meinhard Kuusik. Inventariraamatus oli viimane raamat kantud sisse numbri all 10855. Raamatukogu sai ruumid vanas mõisamoonakate majas Kullavere jõe ääres, tänaseks päevaks seda hoonet enam alles ei ole. Sel ajal oli raamatukogudel plaan nii laenutuse kui lugejate osas. Plaani täitmist jälgiti hoolega. Ürituste korraldamisel oli tähtis osa NLKP ja ÜLKNÜ tähtpäevadel. Kohtuti komsomolitegelaste ja Suurest Isamaasõjast osavõtnutega. Külalised käisid EKP Jõgeva Rajoonikomiteest. Tehti temaatilisi plakateid. Oli muidugi ka kirjandusõhtuid, näitusi jne. 1967-1974 töötasid raamatukogus lühemat või pikemat aega: Laine Vaikla, Sirje Lehtsalu, Linda Vaino, Sirje Reinapu, Eevi Sool. 1974.a. augustist asus raamatukogu juhatajana tööle Ülle Kiuru. Ülle oli lõpetanud Viljandi Kultuurharidustöö Kooli 1974.a. Hiljem omandas kaugõppes raamatukogundusliku kõrghariduse Tallinna Pedagoogilises Instituudis ja töötas kuni aastani 2006, seega 32 aastat. Raamatukogu asus ikka vanas mõisamoonakate majas, kus olme oli väga halb – ruumid väikesed ja remontimata, põrandapinda 33 m2. Fondi suurus ca 8000 raamatut. Lugejaid oli 1974. aasta lõpuks 279 ja laenutusi aastas 3575 Oli uuenduste aeg: külaraamatukogudest said tolleaegsete rajooniraamatukogude filiaalid. Fonde hakkas komplekteerima keskraamatukogu. Raamatud jõudsid maale väga hilja. Oma funktsioonilt oli raamatukogu propaganda-asutus. Propageeriti partei kongresside materjale, marksismi-leninismi klassikuid jne. Kohtuti sõja- ja parteiveteranidega. Viidi siiki läbi ka üritusi nii täiskavanutele kui lastele, sujus koostöö kohaliku kooli ja kohalike oktoobilaste, pioneeride ja kommunitlike noortega. 1979.a. oli mõisamoonakate majas tulekahju, raamatukogu siiski kannatada ei sanud. Uued ruumid anti „Lembitu“ kolhoosi klubihoone teisele korrusele. Põrandapind suurenes (42 m2) , mis siiski ei rahuldanud. Ruumid olid külmad, ahjud vanad ja trepp järsk. Töötaja ülesandeks oli ka puude muretsemine ja ahjude kütmine. Samas hoones asus „Lembitu“ kolhoosi kultuurimaja. Koos kultuurimajaga organiseeriti palju üritusi.Tööd alustas raamatusõprade klubi. Lugejate arv kasvas 300-ni 1992. a., kui taasloodi Saare vald, läks raamatakogu valla alluvusse. Nähti ette, et iga valla elaniku kohta peab aastas muretsema kirjandust 5 krooni eest. See raha oli ebapiisav. Aitas sundeksemplari seadus, mis kohustas kõiki trükikodasid saatma igast trükisest ühe sundeksemplari keskraamatukogudele, mis sealt siis edasi maakogudesse jõudsid. 1993. aastal tunnistati kultuurimaja hoone varisemisohtlikuks ja raamatukogule leiti kolhoosi poolt uued ruumid, järgnes järjekordne kolimine. Korter oli enne kasutuses olnud ja seal tehti eelnevalt remont. Raamatukogu olmetingimused paranesid ümberkolimisega tunduvalt. Majas oli keskküte. 1997.aastaks oli fondi suurus ca 11000 eksemplari, lugejate arv 257, külastuste arv aastas 3618, s.h. lapsi oli 128 ja laste külastusi 1799 1997.aastal selgus, et lasteaaias jääb ruumi üle, kuna laste arv oli vähenenud. Sellest tõsiasjast lähtudes tegi Saare Vallavalitsus otsuse paigutada raamatukogu ümber lasteaiaga ühte majja, Aastatel 1998-1999 sai raamatukogu 2 arvutit ja internetiühenduse. Üks arvuti oli kasutamiseks külastajatele. 2000. aastal hakkas Ülle Kiuru, ühena esimestest maakonnas, sisestama raamatuid arvutisse programmis „Kirjasto“. 2004. aastal võeti Jõgeva maakonnas kasutusele raamatukogude info- ja kataloogisüsteem RIKS. Selleks ajaks oli Üllel suur töö tehtud ja enamus fondi arvutisse sisestatud. Õnneks oli võimalik tehtud töö ühest programmist teise üle kanda. Samast aastast toimus laenutamine juba elektrooniliselt, mida tuleks lugeda täiesti uueks ajajärguks raamatukogude töös. Tarbetuks muutusid paberist kataloogikaardid koos oma uhkete kataloogikappidega, otsinguid ja päringuid sai siit alates teha elektrooniliselt. 2002. aastal asutati MTÜ Jõgevamaa Omavalitsuste Aktiviseerimiskeskus, mille liikmeks olid peale Saare valla veel Torma. Tabivere, Pala, Kasepää vald ja Mustvee ning Jõgeva linn. Projekti meetmest 4.6.1.“ Kohaliku füüsilise elukeskkonna arendamise progarammist“ rahastati projekt „MTÜ Jõgevamaa Omavalitsuse Aktiviseerimiskeskuse ehituse lõpetamine“. Selle projekti toel ehitati välja juba „Lembitu“ kolhoosi ajal alustatud seltsimajaks ja sööklaks planeeritud hoone. Majja planeeriti ka Voore raamatukogu uus asukoht. Hoonesse said koha aktiviseerimiskeskus, kauplus, postipunkt, kohvik, noortekeskus, juuksur ja töötoad töötute täiendõppeks. 2004.aastal saadi tänu esitatud projektile PRIA-lt 300 000 kr, ja omavalitsuselt 177 000 krooni raamatukoguruumide väljaehitamiseks, 2005.a. omavalitsuselt veel 150 000 krooni. Valmisid raamatukogu jaoks planeeritud ruumid põrandapindaga 142 m2. 2005. aasta lõpuks oli fondi suuruseks ca 13500 eksemplari. Komplekteerimisele kulus aastas 82 tuh.krooni, sealhulgas omavalitsuselt ca 60 tuh.krooni. Lugejaid oli 261, laenutusi aastas 11813. Asukoht küla keskuses oli raamatukogu jaoks igati sobiv. 2005. aastal andis Saare vald Voore raamatukogu MTÜ Jõgevamaa Omavalitsuste Aktiviseerimiskeskuse haldusesse, kes hakkas vallalt eraldatud eelarve piires raamatukogu elu-olu korraldama . Ruumid olid uued, aga sisustus jäi samaks. Olid olemas laminaadist riiulid, mis olid kooldunud ja selgelt ülekoormatud. Raamatud ei mahtunud ära. Puudus võimalus raamatuid eksponeerida. Oli olemas 3 arvutit, neist kaks külastajatele kasutamiseks. Töötas Avalik Internetipunkt (AIP). Arvutid olid amortiseerunud ja ajast maha jäänud. 2006.a. 1.augustisl toimus töötajate vahetus. Ära läks kauaaegne raamatukogu juhataja Ülle Kiuru ja tööle asus Tea Daškova. T. Daškova on lõetanud 1974.a. Viljandi Kultuurikooli raamatukogunduse erialal. 2006. aastal eraldati kultuuriministereiumilt 45 000 krooni ja Saare vallalt ka 45 000 krooni raamatukogu sisustuse uuendamiseks. Aasta lõpuks sai raamatukogu uued liimpuidust riiulid, uue töölaua töötajale, uued lauad lasteosakonda ja uued toolid. Riiulid ja lauad valmistati raamatukogu kõrval asuvas puidutöökojas, meistrimeesteks olid Endel Ant ja Targo Abel. 2007. a. sai raamatukogu stendid raamatute eksponeerimiseks ja 3 arvutit. Arvutid ei olnud küll päris uued, kuid siiski vanadest paremad ja kaasaegsemad. 2008. aastal tõusis lugejate arv 294-ni., külastuste arv oli 7118 ja laenutusi aastas 10448. Lapsi lugejatest 118. Fond oli kasvanud ca 15 000 teavikuni. Aastad 2009-2011 olid kõigile majanduslikult rasked. Mingeid investeeringuid teha ei olnud võimalik. Nii nagu teistel Saare valla töötajatel, tuli ka raamatukogu juhatajal olla palgata puhkusel. Niisugune olukord mõjutas negatiivselt nii lugejate kui ka laenutuste arvu. 2011. aastast on raamatukogul oma blogi (koduleht) http://voorerk.aktivkeskus.ee/, mille külastatavus aasta-aastalt kasvab. Kasutades e-kataloogi RIKSWEB saavad lugejad reserveerida kirjandust, pikendada oma laenutusi, tutvuda uudiskirjandusega jne. Toimuvad e-kataloogi kasutamise koolitused. 2012. a. moodustati SA Saare valla Aktiviseerimiskeskus, mille haldusesse anti ka raamatukogu. Saare valla ja sihtasutuse vahel sõlmiti haldusleping kuni aastani 2022 . Sellel aastal hakkas lekkima raamatukogu katus (avatud terrass). Veekahjustusi said põrand, seinad, osa riiulitest ja ka ca 400 raamatut. Selline olukord kestis terve aasta. 2013.a. sügisel remontis vald katuse ning ka siseruumid. Täielikult vahetati välja põrand, seinad parandati ja värviti. Tänu remondile ja lae peale paigaldatud soojustusele on nüüd ruumid ka soojad. Tänaseks päevaks on raamatuid ca 15000, lugejaid oli 2014.aastal 307 ja laenutusi oli aastas 7508. Kodulehte külastati 1126 korral. Alla 16-aastaseid lugejaid oli 96. Eelarves eraldatud rahade eest oli võimalik osta igale piirkonna elanikule aastas 0,6 raamatut. Raamatukogu teenuseid kasutab 48,4 % piirkonna elanikest. Iga raamatukogu kasutaja laenutas aastas keskmiselt 24 teavikut ja tegi 16 külastust. Avalikus internetipunktis on praeguseks kolm uut arvutit tarkvaraga LINUX, võimalik on kasutada printimise, skanneerimise ja koopiate tegemise võimalust. Kõiki raamatuid ei suuda ükski külaraamatukogu endale muretseda, küll aga peab iga lugeja saama raamatu, mida ta soovib. Selleks on võimalus tellida soovitud raamat mõnest teisest maakonna raamatukogust, viimasel ajal on meil seda võimalust palju kasutatud ja kiidetud. 2014. aastal näiteks telliti teistelt raamatukogudelt 228 raamatut ja mujale saadeti Voorelt 86 raamatut. Märtsikuus saab tutvuda raamatukogus näitusega „Sada aastat raamatukogu Voorel“, toimub väikelaste luulehommik „Väike luulelaps 2015“ ja raamatukogu sünnipäeva-aktus. Täpsem teave ürituste toimumise kohta ilmub järgmises vallalehes.			OSCAR-2019
Naiste ajakiri » Küünte hooldus » Tangid, et küünenahad: kuidas valida parim ja õige neid kasutada (kommentaare ja iseloomustused) Puhas ja hoolitsetud küüned on asendamatu element pilt tänapäeva naised. Korrastada käed saab ilusalongides, usaldades spetsialistid oma valdkonnas, kuid paljud ei õnnestu korrata protseduuri iseseisvalt, ilma pidevalt raha. Eduka rakendamise maniküür kodus on vaja veidi kannatlikkust ja hulk häid tööriistu. Oluline osa sellise komplekti on spetsiaalsed tangid, et küünenahad, valik kus on vaja pöörata erilist tähelepanu. Ostes kääridega, et maniküür, ei ole väärt päästmist, isegi kui te kavatsete neid kasutada ainult kodustes tingimustes. Valides on oluline pöörata tähelepanu mitu parameetrit: pikkus lõikamine serv. Optimaalseks peetakse näitaja 5 mm, selline vahend suurepäraselt sobib ka neile, kellel ei ole kogemusi selle kasutamisel; vahend kindlasti on vaja kaasa võtta kätte liigun igal võimalikul viisil: ühendused peavad olema tihedad, midagi ei pea nagisema, on oluline, et liiklus oli sujuv ja ilma tõmblused ja klõpsu; samavõrd oluline on materjal, millest on valmistatud wire cutters. Kõige optimaalsem variant – meditsiiniline teras; enne ostu ka vaja vaadata teravuse, seda saab teha tavalise kilekoti kook – wire cutters on vaja lõigata, ja mitte tõmmata või pisar. Anda küüned ilus välimus kodustes tingimustes ei ole keeruline, kõige tähtsam on arvestada peamised soovitused rakendamise protseduurid. Kõigepealt tuleb desinfitseerida vahend mis tahes mugav koosseisu ja ise sõrmed natuke aur välja sooja veega. Avalikustamine tangid viib tagasi küünenaha ja viivad üks labad veidi alla seda, pärast mida on ära lõigatud osa kaudu kokkutõmbumine traat eemaldaja. Ka selline vahend on võimalik vabaneda agnails külgmised rullid. Pintsetid on vaja liikuda sujuvalt, ilma järske liigutusi ja täpselt lõigata kangast ning ei rebene ja tõmmata neid. Protsessi kärpimine ei maksa liiga tugevalt surub vahend küünte plaat, liikumine peaks olema kerge, otsad riie küünenaha natuke tõuseb ja kärbitud – ole liigse surve all. On oluline mõista, et küünenaha ei peaks täielikult puududa, protseduuri ajal on vaja jätta õhuke, tööle riba, mis tegutses oleks funktsioon üksuse seene – kaitseb nakkuste vastu. Pärast protseduuri on vaja käsi määrida niisutava kreemiga. Lõpetamisel maniküür ei ole vaja pesta tangid veega – see mõjutab negatiivselt instrument, see on piisav, et hakkama oma desinfitseeriva koosseisu. Pikendamiseks teenus on soovitatav kasutada spetsiaalse katete abil ja katted. Ise teha endale ilus kärbi maniküür on üsna lihtne, selleks on piisavalt üksikasjalikult uurida antud video ja hakata praktikas. Video juhendaja, seal on kogu vajalik info, mis puudutavad selle protseduuri ja lõhki seda ellu viia. Laias laastus kõik tangid võib jagada kahte rühma: olme-ja tööalaseks kasutamiseks. Erinevus on tavaliselt kaetud materjali ja erinevaid üksikasju, näiteks kate käepide. Natuke otsimine, saab valida tõesti hea variant, sest soodsa hinna ja selle kasutamine toob rõõm. Alla selle kaubamärk on võimalik täita suur valik erinevaid vahendeid maniküüri , sealhulgas pintsetid. Võimalusi on mitu: käsitsi teritamine, lukustus, kuldse või hõbedane kate. Erinevad tooted on väga kõrge kvaliteediga: äge osa pikka aega ei sulatatud mehhanism kokkutõmbumine-katkestamine elastne, ei painuta. Vahend saab hakkama nii suur agnailsами, nii ja pinnapealne töö juhised väikesed osakesed ümbruses. Näiteks kääridega, kui kodus kasutada saab teenida väga palju aastaid ilma täiendava teritamine. Tangid alates Yoko valmistatud koobalt muutunud, nad on hästi poleeritud, läikivad ja ei ole viga kujul teravate väljaulatuvate. Valikus on võimalik valida kõige mugavam endale võimalus mehhanism surve: topelt metallist plaadid-vedrud, double või ühene standard vedru. Samuti on võimalus valida pikkusega lõikamine serv (4-ex kuni 15-ndast mm). Käsitsi teritamine valmistamisel vahendid tagab nende teravuse ja pikaajaline kasutamine ilma täiendava hooldus. Tooted on valmistatud Vietnamis. Valikus all selle kaubamärk on suurepärane valik professionaalse traat eemaldaja on valmistatud kvaliteetsetest materjalidest. Valikud erinevad laius käepideme pikkus niitmisjõudlus, suurus ja muud parameetrid. Selleks, et tööriist on vastupidavad korrosiooni protsessid ja oli suurendatud vastupidavus, selle tootmiseks kasutatakse, kirurgiline teras. Kokku käsitsi teritamine selline säte tagab, et uuesti manipuleerimine on teritamine vaja mitte varem kui 5 aastat aktiivset kasutamist. Eemaldamise tööriist küünenahad on valmistatud roostevabast meditsiini muutunud, tänu sellele, mida ta saab täielikult steriliseerida ja desinfitseerida. Vedru sulgemine element on kerge insult tänu liigendatud kruvi ühendus, mis võimaldab nautida tihendajad ei ole kui et ootamatult tangid järsult jerk. Tera tihedalt suletud vihjeid võimalikult õhuke, et pakkuda lihtsat juurdepääsu küünenaha eemaldamist. Hoolikas töötlemine on iga detail annab maksimaalne kasutusiga traat eemaldaja. Kõik kvaliteetsed tangid kustutada küünenaha pikka aega rõõmu oma valdaja lihtsus kasutamisel ja teravus tööpäeva lp, kuid varem või hiljem peab kasutama korras teritamine, et tagasi vahend oma algsed omadused. Selleks tuleb pöörduda ametialane, kuna seda tüüpi tööde puhul kasutatakse teatud seadmete ja erilisi oskusi. Kui professionaalne lähenemine tangid on muutumas sama, millisena ja olid kohe pärast ostmist. Aga kui pöörduda kehva kapten või säästa seda protseduuri, siis võib täiesti rikkuda oma tööriist. Alice: mul tangid, et küünenahad firmalt Singer, nad on lihtsalt suurepärased. Kasutan neid juba üle seitsme aasta, kuid nad on kõik nagu uued! Ei sulatatud, hästi lõigatud küünenaha ei rebimine selle, on mugavalt valeta käes. Ideaalne vahend! Aleksei: Töötan kapten maniküür, mul on mugav kasutada tangid pika lõikamine serv. Valis ise tööriista Yoko, mingeid kaebusi ei ole. Sobivad hästi käes, kvaliteetsed ja kaua teenivad isegi kui väga aktiivses kasutuses. Inga: Juba ammu teen maniküüri kodus ise ja tütre oma õpetan! Tangid aitavad vabaneda agnails ja väga küünenaha ma peaaegu kunagi ei korrastamist – ta mul ise korralik ja väike.			OSCAR-2019
Olen viimastel päevadel tulemusteta püüdnud saada selgitust meie erakonna otsuse kohta moodustada koalitsioon Keskerakonnaga. Eile peetud arutelude tulemusel koostasin pöördumise, millele kirjutasid alla ka Jaanus Barkala ja Peeter Laurson. Saatsin selle nii erakonna listi (kus see ei ilmunud) kui ka kõikidele eestseisuse liikmetele (kahele aadressile ei läinud kiri läbi). Ma ei tahtnud seda pöördumist avalikustada, lootsin, et saame küsimustele vastused erakonna kanalite kaudu, ning otsustasin oodata 24 tundi. Nüüd on see aeg möödas. Minu poole on pöördunud terve rida nõutuid valijaid, kes soovivad saada selgitusi, kuid mina olen sama nõutu kui nemad. Me peame tunnistama, et oleme oma valijaid petnud. Kogu Riigikogu valimiste kampaania ajal hirmutasime me valijaid Keskerakonnaga, lausa demoniseerisime seda, veelgi enam, hoiatasime Reformierakonna kui Keskerakonna potentsiaalse koalitsioonipartneri eest. Ja nüüd äkki kõik muutus. Peninukkidest sai uinuv kaunitar, kelle prints Jüri unest üles äratas. Ning selgus, et ta on ka teistele ihaldusväärne pruut. Samas NB! Keskerakonna programmis ei ole mitte midagi muutunud. Ma olen veendunud, et nii radikaalse kannapöörde puhul jääb fraktsiooni ja eestseisuse heakskiidust väheks (mis pealegi ei olnud minu andmete järgi konsensuslik). Seda oleks pidanud tegema Suurkogu. Keskerakond viis läbi erakorralise kongressi, olles sellega vähemalt väliselt märksa demokraatlikum moodustis kui IRL. Poliitika ei ole võlumuinasjutt, kus kõik sõltub ühest heast või halvast tegelasest. Koostööleping Jedinaja Rossijaga on endiselt jõus. Me võime korrata loitsu, et Eesti on pöördumatult teinud oma euroopaliku valiku, kuid nii meie lääne- kui ka idapartnerid tajuvad muudatusi: esimeste jaoks on need ohutunnused, teiste jaoks lootusrikkad märgid, vrd kuidas aktiveerus Vene saatkonna ja Venemaa saadiku tegevus. Kõigepealt lubage õnnitleda koalitsiooniläbirääkimiste heade tulemuste puhul. Saime ühe ministrikoha juurde ning loodetavasti maksab uues valitsuses IRLi hääl rohkem. Ka koalitsioonilepingus on mitu IRLile olulist põhimõtet kajastatud. Sellegipoolest on rida probleeme nii majanduse kui teaduse ja hariduse valdkondades, ent nendest tuleks rääkida eraldi, kui põhiprobleem saab lahendatud. Nimelt puudutab see Eesti julgeolekut. On korduvalt juhitud tähelepanu asjaolule, et ainuüksi fakt, et koalitsiooni juhtiv partner on Keskerakond, on teatud julgeolekurisk. Erakonna esimehel oleks võimalik neid kartusi leevendada, kuid selleks oleks tal vaja teha kaks minimaalset, kuid absoluutselt hädavajalikku sammu. Esiteks, isegi kui tal ei ole julgust tühistada häbiväärne koostööprotokoll Ühtse Venemaaga, peaks ta lõpetama sellel teemal vassimise ja paneks selle tõepoolest kalevi alla. Siiamaani on aga ta avalikkust selgelt eksitanud: "See on reaalselt külmutatud seisundis, selle protokolli raames ei ole mingisuguseid kontakte, ei majanduslikke, kultuurilisi ega ka mingeid kolmandaid kontakte olnud." (Ratase sõnad ETV saates Foorum) Samas ei ole raske nimetada kümneid toimunud kontakte eri tasanditel. Kuid meie asi ei ole esitada pretensiooni Ratasele. Keskerakondlane käitub oma tõekspidamiste järgi. Hämmastama panevad aga meie erakonna juhtfiguurid, kes kindlasti asjade reaalset seisu teades reageerivad stiilis: "Usun Jürisse." Me ei teadnud, et usk Jürisse tasalülitab meie erakonna põhimõtted. Nagu märgivad õigustatult meie erakonna kriitikud, IRL on nüüd ise kaudselt selle lepinguga seotud. Ootame meie erakonna liidritelt selget ja ühemõttelist vastust. Teiseks, paljud Keskerakonna liikmed ei tunnista ei Eesti okupeerimist ega pea Venemaa tegevust Georgias ja Ukrainas kuritegelikuks, isegi mitte taunimisväärseks. Eriti paistab siin silma Europarlamendi saadik Yana Toom, kes transleerib putinliku propaganda valesid nii Eestis kui Brüsselis ega pea kohatuks osaleda Venemaa televisiooni eestivastastes propagandasaadetes. Sellel taustal tunduvad isegi minister Repinski ponnistused vene meedias suhteliselt süütud. Jällegi, pole meie asi tegeleda keskerakondlaste maailmavaatega, ent kuna peaminister ei ole kordagi Yana Toomi jt retoorikat avalikult hukka mõistnud, jätab see varju tervele valitsusele. Kõik see sunnib eriti tähelepanelikult lugema koalitsioonilepingu I peatükki. Sealt leiame mitu õiget põhimõtet, mis puudutavad koostööd NATO ja meie läänepartneritega, kuid väärib tähelepanu järgmine punkt: Iseenesest on see kõik õige. Eesti vajab stabiilseid ja heanaaberlikke suhteid kõikide naabritega. Kuid nagu on diplomaatidel kombeks öelda, tangot tantsitakse kahekesi. Me kuulsime samast saatest, milles osales proua Toom, mida meie idapartner peab heanaaberlikeks suheteks. Kui sõnastada see ühe sõnaga, siis oleks see 'allaandmine'. Oleks väga oluline teada, kas stabiilsed ja heanaaberlikud suhted idanaabriga põhinevad Keskerakonna koostööprotokollil Ühtse Venemaaga. Kahjuks võib praegu selline tunne jääda. Võib vastu vaielda: samas peatükis on mitu punkti, mis puudutavad kaitsevõimekuse suurendamist ja partnerluse tugevdamist. See on õige, ent kui te tugevdate kindluse müüre ühes kohas, aga jätate praokile salaukse, millest agaramad kaaskodanikud võivad danaoslaste kinke sisse vedada, ei saa öelda, et oleme kindlalt kaitstud. Kui me ei saa nendele küsimustele ammendavaid vastuseid, tekivad meil endal küsimused, mis on saanud meie erakonna aadetest ja mida me ise sellises erakonnas teeme. Lisaks isamaalistele tõekspidamisele, tundub, et IRL on pannud alla käe lepingule, mis peresid ei toeta. Olen ainuke tööl käiv inimene peres, sest ootame kolmandat last ning see on järjestikune kahele eelnevale lapsele. Peretoetus küll kasvab, aga vajadus on uue auto järele, lisandub maks mis nullib kuu sissetuleku laste toetustelt. Ühisdeklaratsioon kaob. Minu palk ületab napilt 2100 piiri, miinus tuleb ka sealt. Ma tunnen, et minu elujärg kannatab, kindlustunne tuleviku ees on kõikuma löödud. Retoorika, et rikkad kaotavad natuke. No ei tunne, et ma rikas oleksin, mul jääb leibkonnas hetkel 525€ kuus inimese kohta. Lasteaed maksab 100€ kuus. Tööandja tegi juba nalja, et et tuleks palkasid vähendada ning tellida osad tööd töötajatelt FIE'na. IRL on olnud minu jaoks hea alternatiiv RE jaoks. Raha ümberjagamist ei ole ma kunagi pooldanud. Ei pooldaks ka seda kui mina oleks jäänud selle kasu saajate sisse. Kõik küsivad, miks meile kolm last? Kas tulete ikka välja?. Lastetud kaks väikse palgalist inimest hakkavad meist paremini elama. Aitäh. Aitäh! Vähemalt on mõned ausad mehed selles kambas. Leping on paraku aga alla kirjutatud ja ei näe enam võimalust selle partei poolt hääletada. Hetkel ei ole Eestis nn Venemaa parteid, Keskerakond midagi räägib, aga tegude mõttes oli pikka aega vägagi piiratud (Lasnamäe kirik pole oluline). Nüüd tegutseb Y.Toom küünilisel jõupositsioonil. Poliitikat täpselt tundmata tekib mõte, et IRLi ja Keskerakonna ühte paati astumise tulemusena tekib Y.Toomil võimalus teha endale Suur-Venemaa meelne partei või praktikas võtta olemasolev üle. Tema perspektiiv on pikem kui saaks olla aasta minister. Seega on probleem keskmise poliitiku tähelepanu ulatus, Toomi tähelepanu on pikem ja huvid vähem primitiivsed. Mul ei ole viidet ja detaile meeles, lugesin, miks oli vaja, et NL ajal hüüaks inimesed regulaarsetel koosolekutel partei loosungeid, kuigi ei usu. Põhjus, et inimene mõtleks üht ja teeks teist, et ta käituks vastuoluliselt. Arvan, et siis inimene muutub, aga kahjuks ei mäleta mis suunal. Üks tuttav ütles KGB ohvitseride kohta kirjelduse, nendel oli lubatud kõik, mille eest ei saanud karistada (ja nad lubasid ka teistele palju). Missuguseks muutub inimene, kui ta peab käituma enda tõekspidamistega vastuolus, kui tal lubatakse teha kõike, vaadatakse muheledes kõrvalt ja ei öelda ega karistata? Kas tulemust võiks võrrelda KGB ohvitseri või selleks saamise koolitusega? Kas see inimene saab jääda terveks? Muidugi ei hakka IRL-i eestseisus sellele vastama, pole midagi vastata. Parim saavutus kirjutatud "Pöördumisel IRL-i juhtkonna poole" oleks, kui neil peeglisse vaadates korrakski häbi on. Nii müüdi end -- ja Eesti? -- maha. Aateid järelikult ei olnudki, oli ainult mask, mis valijate jaoks ette pandi. <i> Probleem 11: Isiku soo andmete muutmiseks rahvastikuregistris ning muudes dokumentides ei peaks eelnema isiku meditsiiniline soo muutmine </i> 1. isiku hariduse andmete muutmiseks riiklikes registrites ei peaks eelnema hariduse saamine ega, jumal hoidku, mingid eksamid. Ei saa ju harimatule kitsekarjusele hingelist traumat tekitada öeldes, et ei kõlba ministriks, kuna pole haridust ning on näidanud end saamatu, vassijana ja lollina; 2. isiku perekonnaseisu andmete muutmiseks riiklikes registrites ei peaks eelnema abielu ega kooselu registreerimine, lähed ütled lihtsalt, et registreerige mu abielu Marguse või Jevgeniga ära; 3. lapse vanemate andmete registreerimiseks ja miks ka mitte muutmiseks riiklikes registrites piisab ükskõik, kelle, ka täitsa asjassepuutumatu isiku (ja kes üldse ongi asjassepuutuvad isikud peale punast proletaarset seadusandluse revolutsiooni?). Lähed ütled lihtsalt, et registreerige naabrinaise lapse isaks Margus või Jevgeni, või veel parem - mõlemad korraga; 4. alimentide nõudmist ei pea tõestama ega põhjendama. Ei pea isegi põhjendama, et laps on olemas või sa seda üldse bioloogiliselt sünnitama oled võimeline (vt. sm-te Tsahkna ja Ossi ettepanek). Lähed vastavasse asutusse ja ütled, et ma soovin Marguselt ja Jevgenilt alimente. Ja prooviga einult möliseda, ma isegi registreerisin mõlemad oma lapse (mis sest, et olematu) isadeks. Jaaa, millised piiramatud perspektiivid (siinloetletu on vaid mõni hädine ideehakatis) avanevad meie uue punavalitsuse kahe punapartei ideoloogia rakendamisel neid juhtiva kahe punaseministri ettepanekul. Isegi sm-d Lenin, Stalin, Trotski ja Mao kahvataks kadedusest, kui elus oleks. Olen üsna nõutu, et mingit selget avaldust pole tehtud. Veel on võimalik kuidagi asja klaarida. Isamaa perspektiivset kadumist poliitikaareenilt tuleb vältida. Selle sümboli häving oleks väga suur kahju. Millegipärast on kogu aeg tundunud, et 10 aasta jooksul toimub IRL ja KE ühinemine. Lihtsalt ühisosa on väga suur, ja IRL toetus kahaneb jõudsalt. Praegune valitsuskoalitsioon on samm selles suunas. Sestap mingit arusaamatut käte laiutamist ja mõistmatust enda poolt ei kaasne. Antud blogi autori rolli sooviks küll IRL märksa jõulisemalt esindatuna näha, oleks kellesse ja millesse uskuda. Ma arvan, et on veel üks kinnitus IRL praeguse juhtkonna ideoloogilise kannapöörde kohta ja seega veel üks põhjus IRL erakorralise kongressi kokkukutsumiseks: Järgmiseks sammuks pakuks (õigemini juba eelmine oleks pidanud olema), siis seda, et igaühel lubataks endal 2x aastas väita, mis haridus tal on, kas tal on teaduskraad ja milline, kui vana ta on, kes ta isa, ema, abikaasa(d) on ja riik on kohustatud mitte midagi kontrollimata sellistele vastavad dokumendid väljastama. Ka see võimaldab ju näida "demokraatlikumana", näit. varustada harimatu kitsekarjus juba enne ministriks saamist tippteadlase staatust kinnitavate paberitega ning vastavat kinnitava CV-ga. Mulle muidugi meeldiks, kui sama lubataks teha maksuameti suhtes, eriti, kui võimul on valitsus, kelle juhtfiguuride vaimsetes võimetes ja eetilisuses mul teatud tõsiseid kahtlusi on. PS. Sihtasutusse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks võib suhtuda mitmeti, aga kui see, millest antud video räägib, on tõene, siis on kas praegune IRL juhtkond nõus ÜKSKÕIK MILLEGA, et võimupirukast osa saada või kollektiivselt ja totaalselt mõistuse kaotanud. Konservatiivsus oli algusest peale loodud kontrollitud opositsiooniks. Aga infoühiskonna saabumisega on kontrollitud opositsioon oma efektiivsuse kaotanud. Käesolev seadus on sama nagu demokraatide ja vabariiklaste ühinemine Trumpi vastu või siis Prantsusmaa parteide ühisrinne Le Pen,i vastu. Hundid võtavad lõpuks lambanahad seljast ära. Ma arvan, et lähemas tulevikus võtavad isamaaliitlased ülikonnad ka seljast ära, panevad Che Guevara pildiga T särgid selga ning asuvad punalipu all Euroopat kaitsma. Nojah, nüüdseks on Keskerakonnale esitatud ka kriminaalsüüdistus. Muidugi tublid partnerid ei näe selles probleemi. Ei ole välistatud, et info Keskerakonnale kriminaalsüüdistuse esitamise kohta lekkis teatud poliitiliste otsustajateni (prokuratuuril tundub neid apsakaid konfidentsiaalse infoga aeg-ajalt ette tulevat) ja see võis olla ka üheks põhjustest, miks uude koalitsiooni nii ülepeakaela tormati; kuigi, tõsi, põhimõtteline plaan uue valitsuse moodustamiseks oli kindlasti pikaajalisem ning paistab, et töö selle nimel on käinud juba vähemalt mitu kuud, kaudsemalt kaugelt üle aasta. Tundub ebaloogiline, et valitsusvastutust minnakse lausa poolvägisi jagama peatselt kriminaalsüüdistuse saava erakonnaga? Pigem oleks seda keeruline olnud teha pärast süüdistuse esitamist. Praegu sotside ja IRLi positsioon valitsuses iga Keskerakonnaga seotud skandaali järel üksnes tugevneb. Valimistel loodetakse ilmselt üle lüüa need valijahääled, mis anti Reformierakonnale peamiselt seetõttu, et ta oli võimuerakond. Keskpikas perspektiivis hakkab valimisi võitma ning sellest tulenevalt valitsusi moodustama Keskerakond. "Seisakulõhkujad" avastavad peagi, et on tekkinud uus võimumonopol, mis arvatavasti asub enda positsiooni kindlustama veel jõulisemalt ja julgemate meetoditega, kui Reformierakond seda kunagi tegi. Siis tagantjärele ärkamine ja filosofeerimine muidugi enam ei aita. Tänan kõiki kommenteerijaid kaasamõtlemise ja kommenteerimise eest. Mõni arvamus vajaks kindlasti minu reageeringut, aga hetkel jäin puht ajaliselt jänni, kuid loodan peagi tagasi tulla. Kas võiksite selgitada oma lauset: " Ma ei saa öelda, et olen nendest asjadest vaimustuses, kuid vähemalt mõistan nüüd loogikat." Mina senise IRLi kui rahvusriigi ideoloogia eest seisja valijana ei saa aru, kuidas koalitsioon Keskerakonna ja SDEga nende kodakondsus- ja keeleküsimustesse puutuvate seisukohtade juures sobilik on? Mis siis majanduses või kus selle totaalse lahknevuse tasandab? Kui panite tähele, jutt käib ainult maksudest ja rahandusest. Ka selles osas ei ole ma rahul, kuid sain nende loogikast aru. See ei tähenda, et ma ei oleks endiselt nördinud koalitsiooni kui sellise sõlmimise üle. Me rikkusime selgelt enda antud valimiseelseid lubadusi ja selline asi ei ole kooskõlas minu moraalitundega.			OSCAR-2019
SMS laenu nähakse hirmsa kollina, kes võib elu kiirelt untsu keerata. See võib juhtuda siis, kui Sa ei tea, mida Sa teed. Meie eesmärgiks on tutvustada Sulle SMS laenu, et Sa saaksid teha teadliku ja kaalutletud otsuse. Allpool räägime ka sellest, miks SMS laenul on halb maine. Esmalt aga laenust üleüldiselt. Laenu taotlemiseks tuleb end esmalt laenuandja kodulehel või laenuandja kontoris kasutajaks registreerida ning laenu esmakordsel taotlemisel ka isik tuvastada. Seejärel saab SMS laenu taotleda kas tekstisõnumi teel, laenuandja kodulehelt või ka kasutades mobiilirakendust. SMS laenuna mõistetakse reeglina lühiajaliselt antavat kiirlaenu ning see on erinevate nimede all tuntud üle terve maailma. SMS laenu tagasimakse tähtaeg on reeglina lühike, ulatudes paarist nädalast mõne kuuni. Üheltpoolt võib lühike laenutähtaeg hirmutavana tunduda aga samas võimaldab see Sul laenu juba järgmisel palgapäeval tagasi maksta ning Sa ei pea selle pärast rohkem muretsema. SMS laen on laen nagu iga teinegi. See tähendab seda, et laenu võtmisega kaasnevad kohustused, mida Sinul kui laenuvõtjal on vaja täita. SMS laenu taotlemisel on oluline see, et Sul oleks pangas arveldusarve, kuhu raha kanda (kuigi teatud firmad pakuvad ka võimalust laen sularahas välja võtta) ning et Sa ei oleks kantud Krediidiinfo andmebaasi kui maksuvõlglane. SMS laenu intress on tihtipeale kõrgem, kui tavalisel laenul. See tuleneb asjaolust, et SMS laenu tagasimakse tähtaeg on reeglina lühike, piirdudes päevade ja kuudega. Kõrgemal intressimääral on oluline osa krediidi kulukuse määra suuruse leidmisel. Mida kõrgem krediidi kulukuse määr, seda kallimaks laen lõppkokkuvõttes osutub, nii et vali SMS laen, mille krediidi kulukuse määr oleks kõige madalam. Veel üheks SMS laenu vaieldamatuks eeliseks on selle kättesaamise kiirus. Kui Sul on raha vaja kohe ja nüüd, siis Sa ei soovi kulutada aega sellele, et helistada sõpradele ja uurida, kes saab Sulle raha laenata või leppida kokku laenunõustamise aega pangas. Muidugi võib öelda, et selliseid ootamatuid kulutusi ei tohiks tulla, kuid keegi meist pole õnnetuste eest kaitstud. Kui ikka kodus otsustab pesumasin või külmkapp kuu keskel rikki minna, siis järgmise palgapäevani ootamine ei ole mõistlik. SMS laenu võtmine aitab kiirest uue külmkapi või uue pesumasin soetada, nii et sa ei pea muretsema katkise kodumasinaga kaasnevate ebamugavuste pärast. Inimesed võtavad SMS laenu erinevatel põhjustel, kuid üks näitaja on alati sama: raha on vaja kiiresti. Isegi kui eelarve planeerimine on juba aastaid olnud Sinu elu igapäevaseks osaks ning sa järgid täpselt kõiki kulusid ja tulusid, siis võib esineda ootamatuid kulutusi ja mõni suurem väljaminek, mida Sinu sissetulekute osa katta ei suuda. Tore on mõelda, et targad inimesed planeerivad ette, ent on olukordi, mida ei ole võimalik ette näha: Jah võib mõelda, et igal täiskasvanul inimesel peaks olema nii palju varusid, et selline ootamatu väljaminek kinni maksta, aga siis tuleb jällegi mõelda sellele, et kõike võib juhtuda: su külmkapp võib katki minna, poodi uue järgi sõites laguneb auto ära ning jala käies kukud endal hamba välja. Muidugi on parem, kui selliseid asju ei juhtu, ent SMS laen tuleb appi olukorras, kus ebatõenäolisus tõeseks saab. Tõsi on see, et kümnekonna aasta jooksul, mil SMS laen on Eesti turul oma koha võtnud, on sellele omaks saanud pigem halb kuulsus. Paljud inimesed on SMS laenu võtnud läbimõtlematult ja halbades olukordades, mis on omakorda toonud kaasa selle, et nad ei suuda laenu tagasi maksta ning satuvad makseraskustesse. Kuna ükski inimene ei taha ennast süüdistada, siis nähaksegi kurjajuurena lihtsalt kättesaadavat laenu. SMS laenu eelised aitavad mõista, miks võib juhtuda, et just see halva maine omandanud laen on Sinu jaoks parim variant: lühike tagasimakseperiood – laenumakse ei pea olema aastaid kestev kohustus, vaid kui Sa selle kiiresti ära maksad, on endal lihtsam olla ning Sa saad järjekordse kulutuse peast heita. laenusumma tagastamine ühekorraga – võimalus maksta laen tagasi korraga, on kindlasti paljudele inimestele sobiv variant ning see võib ka laenu odavamaks teha, kui juhul, mil on aastate peale jaotatud väikesed tagasimaksed raha laekub kontole kiiresti – pärast isiku tuvastamist, jõuab laenuraha Su kontole mõne minutiga ning Sa saad seda kohe kasutama asuda. See tähendab, et jäävad ära pikad ooteperioodid ning laenuraha jõuab Sinuni täpselt siis, kui Sul vaja on, mitte kaks nädalat hiljem, väike laenusumma – kui Sul on vaja näiteks 300 euro suurust laenu aga pank pakub minimaalselt 3000 euro suurust laenu, siis pead Sa võtma liiga suure laenusumma. Võimalik, et Sa ei näe selles probleemi, sest liigse raha võib lihtsalt panna teisele kontole. Võib aga juhtuda ka nii, et kui Sul on juba raha ühel kontol olemas, siis Sa võtad selle ikkagi kasutusse. See viib aga olukorrani, kus Sa oled võlgu summa, mida Sa võib-olla ei olegi võimeline tagasi maksma. SMS laen on paindlik ning pakub võimalust võtta just nii suur laen, kui Sa reaalselt ka vajad ja suudad tagasi maksta. Seetõttu sobib see paljudel juhtudel sobib väga hästi just väikeste summade laenamiseks. Laenuvõtmisesse ei saa suhtuda kui millessegi, mida teha ülejala ja muude tegevuste kõrvalt. Odavaima SMS laenu leidmisel tuleb arvesse võtta seda, et laenusumma ning tagasimakstav summa on kaks erinevat asja. Laenusumma on see summa, mille sa Saad oma pangakontole ning mida Sa võid vastavalt enda äranägemise järgi kasutada. Tagasimakstav summa sisaldab endas ka intressi ning muid võimalikke lisatasusid nagu lepingutasu. Odavaima SMS laenu leidmiseks pane kõigepealt paika kui suurt laenu Sa soovid, kui pikaks ajaks ning mis on maksimaalne igakuine laenumakse summa, mida Sa oled võimeline tagasi maksma. Seejärel tuleks võrrelda erinevaid laenuandjaid ja näha, mida nad pakuvad. Tarbijakaitseamet toob välja, et krediidi kulukuse määra arvutatakse Euroopa Liidus paika pandud ja Eestis rahandusministri määrusega kehtestatud valemi alusel. Selle arvutamisel arvestatakse intressi, lepingutasude, maksude ja muude tasudega, mida tarbija on kohustatud seoses tarbijakrediidilepinguga maksma ja mis on krediidiandjale teada või peavad teada olema. Kulukuse määra sisse ei arvestata viiviseid ja muid lisatasusid, mis võivad kaasneda maksetega viivitamisel. Krediidi kulukuse määra näidatakse protsendina ja mida väiksem protsent, seda odavam on laen. Meie kodulehelt saad Sa ülevaate erinevate laenuandjate poolt pakutavatest toodetest ja seeläbi saad ka endale sobivaima variandi valida. Enne otsuse tegemist veendu selles, et Sa said täpselt aru, mis on lõplik tagasimakstav summa. Arvesta sellega, et igakuine väike laenumakse pikema aja jooksul võib kokkuvõttes olla kallim, kui igakuine suurem laenumakse lühema aja jooksul. SMS laenud ei ole uus asi ja seda on edukalt kasutanud paljud inimesed. Kui midagi jääb selgusetuks, siis tuleks kindlasti küsida täpsustavaid küsimusi, et kõik oleks enne arusaadav, kui Sa laenulepingule alla kirjutad. Me oleme siinkohal välja toonud küsimused, mida meie kliendid on meilt enim küsinud: On arusaadav, et on inimesi, kes soovivad laenu võttes, et neile ei tehtaks taustakontrolli. On arusaadav, miks nad võivad seda tahta – varasem halb krediidiajalugu on ainult üheks näiteks. Seadus aga kahjuks seda varianti Eestis ei luba. 1. juulil 2007 vastu võetud krediidiasutuste seaduses on sätestatud selline asi nagu vastutustundliku laenamise põhimõte. See tähendab, et laenuandja peab tundma oma klienti ning laenuandjal on kohustus hinnata enne laenulepingu sõlmimist tarbija võimekust laen tagasi maksta. Ilma taustauuringuta ei ole laenuandjal võimalik hinnata tarbija võimekust laen tagasi maksta. Lisaks on igal laenutaotlejal vaja ka oma isik tuvastada, nii et ilma selleta ei saa isegi laenuprotsessiga alustada. Samuti on laenuandjal kohustus enne lepingu sõlmimist klienti sõnaselgelt teavitada, millised ohud võivad tekkida seoses pikaajalise laenu tagasimaksmisega. 1. juulil 2011 jõustunud võlaõigusseaduse sätte järgi ei kehti antud põhimõte üksnes krediidiasutustele, vaid kõikidele ettevõtetele, kes annavad tarbijatele (st eraisikutele) laenu. Kui isiku tuvastamise protsess on edukalt läbitud ja info isikusamasuse kohta laenuandjani jõudnud, siis reeglina võtab laenuotsuse tegemine vaid mõne minuti ning laenuandja teavitab Sind sellest varem kokkulepitud moel. Enamjaolt saabub vastus Su SMS laenu taotlusele kas tekstisõnumi või e-maili teel. Kui Su laenutaotlusele ei tulnud positiivset vastust, siis selgituse saamiseks tasuks pöörduda otse laenuandja poole. Põhjuseid, miks laenust keelduti, on erinevaid. Võimalik, et laenuandja kahtleb Sinu maksevõimekuses vastava laenusumma ja laenuperioodi jaoks, võimalik et isiku tuvastuse protsess ei kulgenud nii nagu vaja või oli mõni tehniline põhjus. Kindla vastuse saad Sa laenuandjaga ühendust võttes ning laenuandja selgitust kuulates on võimalik otsustada, kas proovida uue ning väiksema laenu taotlemist või kas laenutaotlemine oleks mõistlikum tulevikuks jätta. Nagu eespool öeldud, siis laenuandja juures esimest korda laenu taotledes on vaja läbida ka isiku tuvastamise protsess. Järgmistel kordadel on aga selle võrra lihtsam ning SMS laenu puhul piisab laenuandjale vastava sisuga tekstisõnumi saatmisest (osad laenuandjad pakuvad ka võimalust taotleda laenu rakenduse kaudu või helistades nende lühinumbrile). Tavaliselt peab sõnumis olema soovitav laenusumma ja tähtaeg, nimi, isikukood, elukoht, pangakonto number ning kuu keskmine sissetulek ja keskmised kohustused. Täpse loetelu ja mis järjekorras, kõik kirjas peab olema, leiad oma laenuandja kodulehelt. Kui mul on varem olnud probleeme laenu tagasimaksmisega, siis kas mul on võimalik SMS laenu taotleda? Taotleda tasub alati. Maksevõime hindamisel arvestatakse kindlasti sellega, kuidas Sa oled varasemalt laene tagasi maksnud. Kui Sul on esinenud probleeme, siis ei tähenda see automaatselt laenuandmisest keeldumist. Kindlasti soovib laenuandja aga uurida, miks selline olukord juhtus, kuidas Sa selle lahendasid ning kuidas Sa plaanid samasse olukorda tulevikus mitte sattuda. Tõenäoliselt ei saa Sa taotleda maksimumsummat ja laenuandja võib pigem ettevaatlikum olla. Kui Sul aga õnnestub laenutaotlusele positiivne vastus saada, siis selle laenu õigeaegne tagasimaksmine aitab krediidiajalugu ka tuleviku jaoks parandada. Reeglina ei anna üks laenuandja Sulle korraga mitut laenu. Küll aga on võimalik võtta laenu erinevatelt laenuandjatelt. Ei ole olemas kindlat piirangut, et Sa saad võtta näiteks 10 laenu ja see on kõik. Samas tuleb mõelda sellele, miks Sul oleks vaja võtta mitut SMS laenu? Kui põhjused ei ole mõjuvad, siis tuleks seda pigem vältida. Kui Sa aga soovid üheaegselt mitu SMS laenu võtta ning Sa oled veendunud, et suudad need ka tagasi maksta, siis sellisel juhul käib kogu protsess nii nagu ka esimesel korral. Kui Sa suundud uue laenuandja juurde, tuleb Sul uuesti läbida ka isiku tuvastamise protsess.			OSCAR-2019
Aadu Asi, Voldemar Kartul, Valdur Telliskivi – Sotsialistliku Põllumajanduse unustatud kangelased — Müürileht Sotsialistlik Põllumajandus on ajakiri, mis ilmus ENSVs aastatel 1949–1989. Kui selle varasemad numbrid keskendusid enam statistikale ja tehnoloogia arengu tutvustamisele, siis uuemates jagub ruumi ka meestele ja naistele nende kuivade numbrite taga. Vaatame neile unustatud kangelastele lähemalt silma! „Mõtteid on palju. Päev otsa istud traktoris ja mõtled. Aga olgu seekord – töö ootab.” Ja lähebki tüüakas pahklike kätega mees, selg sirge ja uued kirsasaapad jalas, oma masinate juurde. „Proovige kolmkümmend kuus aastat traktori kabiinis mitte niisama loksuda, vaid ka ennast teostada, ja siis saate teada elu hinna.”[1] Kangelaseks ei õpita kutsekeskkoolis. Kangelaseks sünnitakse. Ja seda rõhutasid pea kõik Sotsialistliku Põllumajanduse kangelased, et olgu palk, korter, kolhoosikeskuse hüved ja muud maised viljad kui tahes ahvatlevad, oma tööd teevad nad alati ja eelkõige kutsumusest: „Mind pole kombainile kunagi raha meelitanud, vaid kutsumus. Seda tunnet võiks võrrelda sellega, mida tunneb meremees kaldalt merd vaadates.”[2] Selle sisemise sunni tunnustamine annab ka vastuse küsimusele, mis kangelased nad üldse sellised on. Nad on kangelased tänu oma loomutäiusele, maksimeerides mingit inimlikku potentsiaali[3]. Nende funktsionaalsus – oskus teha midagi paremini kui keegi teine – muudab nad eriliseks ja kättesaamatuks. Püüded tulevast kangelast ettemääratud teelt kõrvale kallutada on asjatud: „See ema, kes sunnib oma last õppima klaverimängu, kuigi lapse huviks on loomad, teeb oma lapsele karuteene. Ta võib olla kindel, et ta lapsest ei saa kunagi kuulsat pianisti, kuulsaks lüpsjaks aga võib see laps saada.”[4] Aega võib võtta ka kangelase enesetunnetuse arenemine – annete ja ambitsioonide kooskõla leidmine: „Olen ennast alati pidanud inimeseks, kes elab vaikset ja tagasihoidlikku maameheelu ja kelle mõtted on hallilt igapäevased. Ma ei ole ka kunagi arvanud, et suudan elus rohkem korda saata, kui see on keskmisele kodanikule jõukohane. […] siis küpses veendumus, et siin annab midagi korda saata. Tahe ennast proovida oli kangem kui esialgne tõrge.”[5] Üks enam-vähem kõiki persoonilugusid, intervjuusid, olustikukirjeldusi ja probleemipüstitusi läbiv jõujoon Sotsialistlikus Põllumajanduses on „Inimene ja Masin”. Meister ja tööriist. Spetsialist ja instrument. Siin pole põllumajandus mitte mineviku, vaid tuleviku valdkond. 80ndate teises pooles on pea igas numbris pühendatud mõni lugu küberneetika arengule, arvutite kasutamisele põllumajanduses ja automatiseeritud andmetöötlusele. Rääkimata sellest, kuidas laseriga otra aretada. This is the future. Aegumatus teoses „Nukra nõia rännutee” kirjutas Vassili Aksjonov ühe oma tegelase tutvustuseks: „Samal ajal kükitas üsna lähedal, roostes seintega konkus Nikolai Soloveikin, lahja nagu hunt, ja teritas meislit. Ta teritas seda nii jumalale kui ka rahvale tarbetut tööriista vaid selleks, et tõestada iseendale oma tugevat iseloomu.”[6] Nii nagu meisel on Nikolai Soloveikinile mehelikkuse, sellest tuleneva sotsiaalse staatuse ja identiteedi materialiseerunud sümbol, on ka enamikule Sotsialistliku Põllumajanduse kangelastest tööriist eelkõige sümboolne kapital. Traktorist veedab traktoriga, kombainer kombainiga või lüpsja lüpsimasinaga suurema osa oma päevast. Igatahes enam kui pere rüpes. Niisiis võib arvata, et see suhe on isiklik ja tihe. Tuntakse üksteise tujusid, töövõtteid ning iga viimast kui juuksekarva ja mutrikest. Teisalt on oluline rõhutada, et täiuslik on siin vaid meistri ja masina sümbioos, masin ise on sageli täiusest kaugel. Oli vähe intervjuusid, kus meister poleks rõhutanud masina putitamisele kulunud töötundide hulka. Aega, mis läks tehase praakide väljasõelumisele, kollektiivse vara hooletumate peremeeste tegematajätmise klattimisele või lihtsalt masina „tuunimisele”. Ent see aeg saab vääriliselt tasustatud: „Uut Nivat ma ei igatse, kuna praegune on üksipulgi kokku pandud, tehase praak kõrvaldatud ja oma käe järgi kohandatud-täiustatud. Kombainiroolis olles unustan ma kõik muu peale lainetava vilja ja vilja sisseahmiva kombaini oma mitmekülgsete helidega. See on kui üks suur nootideta muusika, mis juba poisikesepõlvest meeles mõlgub. Mees, kes ei õpi mõistma kombaini hääli, kauaks kombainile ei jää.”[7] Siin näeme ka, kuidas see, mis tööriista juures vajaka jääb, sunnib meie kangelast mõtte- ja füüsilisele tööle ning leidlikkusele. Heakvaliteediline ja tihe ebatäiuslikkus virgutab inimese teadvust ja stimuleerib keskendumisvõimet[8]. Parandatult ja kohandatult saab tööriistast meistrimehe abimees ja lahutamatu kaaslane. Kes oleks Kalevipoeg ilma mõõgata, Herakles ilma nuiata, kombainer ilma kombainita? Pea kõik lood rõhutasid traditsioonide ja järjepidevuse, eelistatavalt perekondliku, olulist rolli kutseoskuste omandamisel, edasiandmisel ja lihvimisel. Isa on pojale parim õpetaja. Poeg on isale parim õpilane: „Üritame seda, et mehhanisaatorist isa pärandaks oma ameti pojale. Isa jälgedes astujaid on meil juba tublisti ja neid peaks iga aasta juurde tooma.”[9] Võib vaid kujutleda, kuidas ametisaladused põlvest põlve edasi kandusid. Ehk on tänapäevagi Eesti maaelus traktoristide dünastiaid, kombainerite suguvõsasid ja lüpsjate tsunfte? Igaühel oma knihvid ja nõksud, mida õpetatakse edasi vaid veresugulastele. Teisalt on juba tõusmas probleemiks laste võõrandumine loodusest ja maaelust: „Kui kodus pole koera ega kassi, kui ei peeta ka muid koduloomi, võõrdub laps paratamatult loomadest. Lehm hakkab talle paistma inetu puhkiva ja rumalalt mäletseva elukana, kes ei vääri targa tehnikasajandi lapse tähelepanu.”[10] Ega selle vastu muu aitagi kui vahetu kokkupuude loomadega: „Maalastele on tarvis eraldi näidata mitte lõvi ja elevanti, vaid lehma ja hobust.”[11] Jah, enamik Sotsialistliku Põllumajanduse kangelastest rõhutas oma õpiaastate olulisust, kui meistri või isa käe all esimest korda lauta või põllule, heinamaale või sepikotta satuti. Just neil formatiivsetel aastatel leidis kangelane oma identiteedi. Soodiskursusest nõukogude ajal on neil lehekülgedel varemgi kirjutatud[12] ja üldiselt jääb Sotsialistliku Põllumajanduse numbrite põhjal üle vaid eeskõnelejaga nõustuda. Oli lugusid naistest meestetööl (traktoristid-kombainerid), mis ei ole nõukogude „üheõigusliku naise” poliitika kontekstis ka üllatav. Hoopis innovaatilisemalt mõjusid aga kirjutised, kus püüti mehi seni peamiselt naistele reserveeritud töökohtadele suunata. Julgustati käsitööd tegema, korve punuma ja, eelkõige, laudas lüpsikut kätte võtma: „Tänapäeva suurfarm on ajakohane ja moodsa tehnikaga. Lüpsiplats on sobiv koht mehele ja pakub täit rakendust ta mõistusele.”[13] Kõikvõimalike eneseuhkuse küsimuste kõrval oli siin aga päevakorral ka palgalõhe, mis põllumajanduse erinevates sektorites siiski tunda andis. „Olen lugenud, et lüpsjad saavad roppu raha. Mina küll pole saanud,” nendib Aleksander Kõrgesaar nukralt probleemartiklis „Miks laut mehi ei tõmba?”[14]. Kui töökohtade lõikes esines veel teatavaid anomaaliaid, siis koduses sfääris olid ametid selgelt ja üheselt jaotunud. Sõna on Lembit Laugil: „[…] kui juhtub veel mõni rike, oled õhtuks must kui mooramaamees. Sammud kodu poole ja mõtled: küll on hea, et sind ees ootab naisterahvaks kehastunud puhtuseputukas.”[15] Naised, need väikesed „puhtuseputukad”, näisid elavat pea iga traktoristi-kombaineri tagalas. Laual auramas kartulid ja kotlet, lapsekari seelikusabas ja käed valmis mehe kirsasid jalast tirima. „Kombaineril peavad olema kärmed ja täpsed liigutused ja hea reaktsioon. Tal tuleb päeva vältel käia lugematuid kordi trepist üles-alla. Samuti peab kombaineril olema kodus hea naine, kes hommikul õigel ajal ta äratab ja paneb valmis puhta särgi.”[16] Naine, kodu ja lapsed, mida enamiku persoonilugude lõpus mainitakse, on kangelaste nulltasand. See on maailmakord, mida pole rikutud, mille säilitamise eest ollakse valmis võitlema ja mille nimel sooritatakse oma argiseid kangelastegusid. Igal vähegi realistlikul kangelasel on ka oma pahupool, mis toob ta publikule lähemale. Enamasti on tegu nn mineviku varjudega, mingi tumeda saladuse, probleemi või pahega, mis on praeguseks (kangelaseks saamise hetkeks) juba ületatud. Sotsialistliku Põllumajanduse 80ndate numbrites oli selliseks paheks pahatihti joomine, millest saadi jagu karskuse ja spordiga. Ometi heidavad lüpsimeistrid ja esitraktoristidki vahel mõtliku pilgu seljataha, tuldud teele, ohkavad ja nendivad, et viinakurat on nüüdseks selitatud. „Olin kõva suitsumees ja võtsin ka viina. Jätsin maha mõlemad. Muidugi mitte korraga, vaid enne ühe ja siis teise,” toob positiivse näite elust enesest Adolf Raudsepp[17]. Kangelane, kes ei ületa takistusi, ei olegi nagu õige kangelane. Ja 80ndate põllumajanduse kangelaseks saadi muu hulgas võitluses viinapisikuga. „Kas teil on juhust olnud mõtiskleda selle üle, et sotsialistlik kunst läheneb oma olemuselt maagiale. Et see meenutab muistsete meistrite rituaalset ja kultuslikku maalikunsti. Joonistad kaljule piisoni ja õhtuks on sul praad,” kirjutas Dovlatov sotsialistliku kunsti maagilisest mõõtmest[18]. Sotsialistliku Põllumajanduse numbrid on neid „joonistatud piisoneid” täis[19]. Visuaal on suunatud helge ja edumeelse tuleviku kujutamisele. Kõige silmatorkavamalt avaldub Sotsialistliku Põllumajanduse maagiline mõõde aga fotožanris, mida ma nimetaksin tinglikult „ülikondades meesteks viljapõldude keskel”. Võim kohtub oma tulemiga, kinnitab ennast. Vaim saab lihaks. Natšalnikud, esimehed ja direktorid kummargil, küpsed viljapead hellalt sõrmede vahelt läbi libisemas. Tunnustamas head tööd ja samas nentimas, et pikk tee on veel minna. Nende ümarad vormid, seitlisse kammitud juuksed ja hästi istuvad ülikonnad annavad tunnistust, et nemad ei kuulu sinna põllule sel moel nagu lihtsad töölised – kombainerid ja traktoristid. Kuid ega kuulunud ju jumalapoegki siinpoolsesse maailma. Ta tuli lihtsalt sõnumit tooma. Üks amet, milles on samuti säilinud teatav maagiline mõõde, on sepa oma: „Mina pean seppa võluriks. See on võrratu vaatepilt, kui näed õiget seppa töötamas. Seal on sädemeid, ja kuidas ta metalli voolib – nagu plastiliini.”[20] Masinaajastulgi on selles ametis suur osa isikuomadustel ja meistrioskustel. Sepp on väike demiurg, kes loob eimillestki midagi, müütiline mõõde kohtub nõukogude argipäevaga: „Richard Maasikas avab väikese laoruumi ukse ja võtab midagi riiulilt. Kui ta oma suure kämbla avab, lebab tema peopesal kunstipärane kirves. […] Algselt oli ju inimesel kivikirves, millega sai piiki ja vibu teha. Kirvega saab maja üles raiuda või laeva teha. Aga meil siin maksis kirves kaua aega 70 kopikat.”[21] Sellised olid Sotsialistliku Põllumajanduse kangelased. Kuldsete viljapõldude keskel, uue Moskvitši avatud uksele nõjatumas, mõtlikult üle sinetavate kapsapeade kaugusesse vaatamas. Ei olnud täiuslikud nemad ega ka nende masinad. Ent ometi oli nende maameeste kujutamises midagi sooja ja lähedast. Nad olid inimlikud kangelased. Mitte looduse alistajad ja jõgede ümberpöörajad, vaid meistrid, kes „tundsid asja”. Ent mis saab kangelasest pärast lavalt lahkumist? Sotsialistliku Põllumajanduse kangelased ei lange lahinguis ega jää neid ka mälestama uhked hauasambad. Kui kangelane lahkub lavalt, naaseb ta looduse ja pereelu rüppe. Rahu- ja rõõmsameelselt. Ehk leiab mõne meeldiva hobi või kõrvaltegevuse: „Ka Risti alevist pärit Johannes Tanner peab pensionäripõlve. Oma pakkude ja kändudega veedab ta meelepäraselt päevi ning teenib veidike ka pensionilisa. Huvi käsitöö vastu tekkis tal traktoristina, kui ta maaparandusobjektidel pani tähele huvitavaid kände ja juurikaid, millest midagi teha annaks. Kuid siis oli ajanappus see, mis tal oma mõtteid teostada ei lasknud. Nüüd on Johannes Tanneril omaehitatud maja ärklikorrusel kändudest ja pakkudest tehtud järide ja lauakestega sisustatud tuba.”[22] [3] Prints, K. 2011. Kumb on sinu kangelane: Homeros või Tuhkatriinu. Intervjuu Tarmo Jüristoga. – Eesti Ekspress, 11.08. [12] Ventsel, A. 2018. Sulatusahjude lõõsast arvuti taha ehk Kui võimalik on pehme mehelikkus Eestis. – Müürileht, 03.04. [19] Loomulikult leidub ka ohtralt pilte tegelikest lehmadest ja muudest pudulojustest. Kusjuures, fotograaf on alati kaameraga väljale läinud, et konkreetne lehm, kellest artiklis juttu tehakse, üles pildistada. Umbes ruutmeetrisuuruse kasti Sotsialistliku Põllumajanduse numbrite peale leidsin vaid ühest lehma stock photo kasutamise juhu. Ave Taavet on vabakutseline animaator ja karikaturist. Vahel kirjutab ta ka sellest, mis puudutab. Ta on lõpetanud TÜs etnoloogia ja EKAs animatsiooni eriala. Joonistamise kõrval on tema armastuseks reisimine, kirjandus ja elu veidrad pisiasjad.			OSCAR-2019
VEIDI HUUMORIT ARGIPÄEVA: Lossi tänaval asuva restorani La Perla omanik William Moschella otsustas päikselisel neljapäeval tõsta kohvikulaua otse keset kaevetöid ja kopaga klaasid kokku lüüa. “Praegusse olukorda kulub veidi huumorit ära,” arvas toitlustusettevõtja. Kesklinna ehitustööde tõttu keerulises seisus kohvikud loodavad, et Saaremaa vallavalitsus annab neile olukorra leevendamiseks väliterrassid järgnevateks aastateks tasuta. Chameleon kohvik-lounge’i esindaja Gete Olopi sõnul on kesklinna ehitustööd mõjutanud nende kohviku käivet päris oluliselt. Seda eriti mais, juunis ja augustis. “Käive langes umbes 30 protsenti,” tunnistas ta. Olop arvab, et väliterrasside edasine tasuta rendile andmine on küll väike abi, aga asi seegi. “Kahjud olid ju tegelikult oluliselt suuremad,” märkis ta. “Loodan, et järgmisel aastal on meie kesklinn ilus, suvi sama soe ja turiste rohkem,” oli Olop tuleviku osas optimistlik. Alles tänavu suve hakul uksed avanud India Expressil pole samuti lihtne. Söögikoha peremees Bali Chauhan tõdes, et ehitustööd on mõjutanud külastatavust väga palju ja seda muidugi halvas mõttes. “Kliendid ei soovi siseneda restorani uksest, kus ees on hunnik liiva ning oma jalanõusid liivaseks teha, rääkimata sellest, et keegi sooviks tulla meile õhtul kaaslasega veini jooma,” kõneles ta. Nõnda ongi õhtud olnud neil pigem vaiksed ja söögikoht on sunnitud uksed õhtuti varem kinni panema. “Oleks super, kui saaksime seitsmeks aastaks väliterrassi tasuta,” arvas Chauhan. Nõnda läkitaski seitse südalinna kohvikut – osaühingud Mosaiik Grupp, Spring Cafe, Nimetu Kuressaare, Fresh Kohvik, Saare Partner, Kodulinna Lokaal ja Seffu Food – vallale ühispöördumise. Söögikohtade omanikud märgivad, et kuigi üldiselt on ehitustegevus olnud kõigile teada, siis igapäevaselt on puudulik kommunikatsioon raskendanud ettevõtete majandustegevuse planeerimist. Näiteks võib tuua olukorrad, kus vastupidiselt ettevõtetele antud lubadusele tagada klientide juurdepääs, on ligipääs ettevõttele etteteatamata ja määramata ajaks täielikult takistatud. Kohvikute omanikud mõistavad, et ehitustegevus on linnakeskkonna arengu huvides. Nad nendivad, et turismi arengule aitab kaasa ka eesmärk muuta linnasüda jalgsi ja jalgrattaga liiklejatele sõbralikumaks. Selle saavutamisel soovivad nad olla vallavalitsusele partneriteks, luues nii turistidele kui ka kohalikele väliterrassidel teenuse pakkumisega elavamat linnakeskkonda. Seega tegidki kesklinna toitlustusettevõtjad ettepaneku, et ühiste eesmärkide saavutamise nimel võiks vallavalitsus hea tahte avaldusena vabastada kõik kesklinna toitlustusettevõtjad väliterrasside renditasust. Seda alates 2019. aastast järgnevaks seitsmeks aastaks. Saaremaa vallavanem Madis Kallas tõdes, et vallavalitsus saab sellise otsuse teha vaid ühe eelarveaasta kohta, ent pikaajalisemate kohustuste osas on vaja volikogu nõusolekut. “Seega soovime, et seda teemat arutaksid septembris või hiljemalt oktoobris ka vallavolikogu komisjonid,” sõnas Kallas. Komisjonid saavad tema sõnul arvestada ka sellega, et kui kesklinna rekonstrueerimistööd on valmis, muutub suvekohviku pidamine ettevõtja jaoks mugavamaks, sest kohviku enda poolt on vaja vaid mööblit. “Edaspidi on kõik ühel tasapinnal ja piisab vaid terrassipiirdest, mille paigaldab valla haldusettevõte – nii ei pea ettevõtjad edaspidi terrasside paigalduse, remontimise ja hooldamise pärast muretsema,” märkis Kallas. Vallavanem tõdes, et tänavu vallavalitsus väliterrasside eest tasu ei küsinud ja see initsiatiiv tuli vallavalitsuselt endalt. “Samuti pidasime juba varakevadel oluliseks, et kohvikute väliterrassid saaks sel suvel hoolimata kesklinna rekonstrueerimistöödest siiski paigaldada,” tähendas ta. Kindlasti soovib vallavalitsus tema sõnul jätkata seda praktikat, et ehitustegevuse toimumise ajal väliterrassi tasu ei küsita. Väliterrassi paigaldamiseks on seni sõlmitud linnarajatise üürileping ja näiteks 2017. aastal oli üür kokku suurusjärgus 8000 eurot. Sel aastal sõlmiti kohvikutega rajatise tasuta kasutamise lepingud. Loodame kainele mõistusele, et vallavalitsus mõtleb ikka peaga. Need välisterassid on inetud ja paha vaadata kuidas seal alkoholi sisse aetakse.Sedaenam, et kui Kuressaare keskväljak saab uue ilme, siis onneed terassid lubamatud. See on avalik ruum kõikidele kodanikele ja kõik kodanikud ei pea vaatama seda jura. Kohvik ja resto olgu omas ruumis. Ja veel, see ala on mõeldud ka lastele. Käive langes 30 protsenti ja 7 aastaks tasuta? Tänase päeva puhul ei oleks palju, kui lihtsamad koolitükid üle korrata. õige. 30% võibteinekord lihtsalt kehva ilma pärast langeda, aga see aasta aitas vähemalt kuum suvi kaasa ja kõik kohvikud jäid ellu Suvel võtavad parkimiskohti ja loobuvad päevapraest..ehk aitaks see kui suvel ka normaalse hinnaga süüa saaks, äkki tuleks rohkem külastajaid.. Just kui inimõigusega oleks tegemist!!???? Päris kindlasti tuleks hinda tõsta, sest nüüd tingimused paremad. Tegelikult tuleks kaaluda üldse selle jama lõpetamine! Tuleb teha protest endise linnavalitsuse hoone ees ja enne mitte rahulduda, kui sotsid kerisel istuvad. No tõepoolest, saage üle ükskord! Põhimõtteliselt võiksime ju edasi sovokis elada, asflat maas, autoga saab otse kohvikusse ja elu nagu lill, kas nii? Lugupeetud kohvikuomanikud võiks näha selles ehituses ka midagi head. Ei ole ainult nii, et linn ehitab selleks, et ettevõtjat kiusata, ikka selleks et ettevõtluskeskkond ilusam, parem ja puhtam saaks, et see turist keda me nii pikisilmi ootame ikka tuleks siia. Kui see pekikiht ikka tõesti nii õhuke on, et üks hooaeg jalada alt lööb tasuks mõelda kas ettevõtlus ikka on see millega te tegelma peaksite!? Välikohvikud koos hinnakirjaga ju vaid turistidele. Kesklinn tehakse korda,et kohvikud veel rohkem raha saaksid teenida. Miks nad peaks saama kohvikut pidada rendivabalt? Kõike tahaks muidugi tasuta saada aga üldisel on reegel, et kui ära ei tasu siis lõpetatakse tegevus. See kesklinna tänavate remont oleks pidanud mingi hetk nagunii tulema, ei tasu nüüd nõrgukest mängida. Sellisteks juhtudeks on ettevõttel varud olemas. See hiinatoit pole seal aastatki olnud, katsume alustuseks aasta üle elada mitte siin juba 7 aastaks midagi nõuda. Kui 2018 aastaks vabastada terrassid rendist peaks nagu tasa olema. Mis see järgmised 7 inimpõlve siia puutub – natuke ahne küsimine. Linna südame atraktiivsusesse panustatakse hetkel kõvasti ja see toob tulevikus neile rohkem kliente kui varem käis. Miks aint seitsmeks aastaks? Võiks ju kohe aegade löpuni sotid selgeks teha. Kaua siin ikka enam jäänd…. Mis krdi 7 aastat? Põllumehel oli kah s.tt aasta, just nagu alati, kas saab keegi maa rendi seepärast nüüd alla, ei usu? Miks valges särgis veininuusutaja ja püksata tüdruku kasum peaks nüüd nagu maksumaksja kompenseerida olema? Kas olete headel aastatel rohkem makse maksnud või millest selline ootus? püüdsin suvel kesklinna mitte sattuda, laveeri seal terrasside vahel nagu väljanäitusel. Ja väga äge arusaam omanikel. Miks peaksite midagi tasuta saama veel 7 aastat. Kui siis aastake oleks mõistetav aga 7? Keskkond tehakse, loodetavasti aga kindel pole, mugavamaks, aktraktiivsemaks.Ise te poleks ju oma terrassiümbrusi korda tegema hakanud. Pole kuskil mujal Eestimaal linnades sõidutee ääred terrasse täis. On sisehoovides istumiskohad või autovabades tsoonides. Meil sõiduteel! Iga erandina tehtav asi loob õigustatud ootuse ka teistele. Kalurite päeva takkajärgi rahastamine vallavalitsuse poolt vallaeelarve suvalitest ridadest lõi pretsedendi ja nüüd saavad kõik küsida kõike. “Küsida võib kõike!” — see on koguni ühe 900 telefoniteenuse slogan. Igal asjal on aga mitu tahku. Samasisuline kirjutis on ka teises Saaremaa ajalehes aga teises ajalehes on samas numbris ka teine kirjutis — “Pralletajad toovad kesklinna turvalisuse küsimuse taas päevakorda”. [Pralletajad toovad kesklinna turvalisuse küsimuse taas päevakorda] + [Kohvikud küsivad terrasse seitsmeks aastaks tasuta] = [_____] Kesklinna remont tuleb niigi kõigi saarlaste taskust ja vaja on seda asja sellisel kujul tegelikult vähestele. Keegi kolmas ei pea kinni maksma lisaks veel korrakaitse kulusid kesklinnas, kui need, kes ise on kõrgendatud korrakaitse vajaduse tekitajad. Ja väliterrasside tasu peab olema sihtotstarbeline — Saaremaa vald ei kasuta seda mitte eelarveaukude täitmiseks vaid panustab tagasi heakorra tagamisel kesklinnas (korrakaitse, prügikastid, kempsud jne). Ning rendisumma peab olema proportsionaalne kuludega, mis nad tekitavad. Algselt oli “piimapuki” hind Kuressaares väga loogiliselt paigas – linnas oli tasuline parkimine ja makstigi täpselt tänaval “parkimise” eest. Peale tasulise parkimise kaotamist asi lihtsalt jäi, nagu ta jäi. Ei ole mingit valikut, kas 1,5,7 või 10 aastat! Rendivabastus ei ole millegagi põhjendatud ja looks lubamatu pretsedendi ka ettevõtluse vallas. Kõigi Saaremaa valla maksumaksjate rahadega luuakse kesklinnas olukord, mis tegelikult vajalik vaid vähestele ja nende väheste hulka kuuluvadki just need kohvikud, kõrtsid, bubid jne — see vanasõna on isegi Saaremaal erineval kujul aga mõte on üks: “Mida rohkem annad, seda rohkem nõutakse”. Neid põhimõttelagedaid pretsedente on Saaremaa vallas juba nii palju, et varsti saavad erandid juba reegliks ja kõigil tekib õigustatud ootus nõuda mida iganes, kui reeglina vallavalitsus teebki “mida iganes” ning pärast leiab põhjenduse. Õigus Volli, meil sinuga ju kesklinna asja pole, vahel ainult Rae poe taga käime teistel Odini sõdalastel külas. Meil oleks õigustatud ootus hoopis Kihelkonna mnt Rimi taarapunkti kõrvale inimväärsete töötingimuste loomisele, krt. see külma kivi peal istumine hästi ei mõju minu hemoroididele. Vabatahtlike korravalvurite elu on ikka raske seal. Kui Saaremaa vald annab Kuressaare linna avalikus ruumis mingid pinnad äriliseks napsiviskamiseks (ükskõik mis põhjusel), siis “meil” on õigustatud ootus saada Saaremaa vallalt sama Kuressaare avalikus ruumis tasuta pinnad sotsiaalseks napsiviskamiseks (ükskõik mis põhjusel). Ja kuna vald on ühte, siis mitte ainult Kuressaares! Sellist lähenemist on kasutanud juba Euroopa kultuuripealinnaks pürgiv Tartu linn (Pirogovi plats). PR. Kuressaare linnal oli oma alkoholipoliitika töörühm,mida juhtis linnapea Madis Kallas isiklikult ja sotsist minister Ossinovski kiitis seda taevani. Probleem asja juures on aga selles, et kohtades, kus polnud alkoholipoliitika töörühmasid, suleti alkoholipoodisid, Kuressaares tuli aga juurde. Meri SPA all olev alkoholipood suleti aga varsti pärast Kuressaare alkoholipoliitika töörühma “projekti” lõppemist. Kokkusattumus? No siis polnud sellel töörühmal üldse mingit mõtet! CityAlko avati Pihtla teel peale seda, kui linnal alustas tööd oma alkoholipoliitika töörühm ja Liviko alkopood sulges uksed Meri sanaka all peale seda, kui linna alkoholipoliitika töörühm oma projektipõhise tegevuse lõpetas. Suuremas vallas saab suuremaid lollusi kokku keerata — sellele juhtis tähelepanu Riigikontroll juba aastate eest aga Saaremaalt vaadates on see muidugi merega piiratud tarkus. Kui rendivabastus oleks tehtud selleks suveks ja remonttööde teostamuse ajaks, oleks mõistetav. Aga teha vabastus tulevikuperioodide arvelt? – ei mõista. Praeguse suve eest renti ei küsitudki. Niigi ajastati kogu seda tööde värki vastavalt kohvikupidajate soovidele, nii palju kui võimalik. Ülalpool Volli just viitas sellele sandi sauna aitamise värgile. Kõigil firmadel on omanikud, kes kohvikupidamisest tulu teenivad, mitu inimest seda tasuta maksumaksja raha siis saada tahavad? Võib olla, et järgmistel aastatel, kui kesklinn valmis, siis ei sobigi kõik need välikohvikud meie linnapilti ning paljudele ei antagi luba sõiduteel tegutseda, aga vabastus on juba kõigile antud! Sellist terasside rägastikku sõiduteel ja kõnniteel kus pead laveerima jalgrattaga või jala, pole mitte kusagil.Jalgrattaga sõita on eriti hull, sest pikad terassid sõiduteel on ikka suur oht liiklejale. Selliste asjadega peaks ikka vallavalitsus arvestama lubade väljastamisel. Ja nüüd veel 7-aastaks tasuta, no aitab! Omanikud ikka eriti ahned. Toidud, joogid on orienteeritud ainult turistile. Kohalik sealt maitsvat toitu eriti ei leia ja hind! Kohvikute vastu poleks midagi aga katsu sa Vaekoja eest lapsevankriga läbi saada! Ka on kohvikute ääres lilled jne, mis nähtavust vähendavad. Autojuhile hüppavad ette igasugu tegelased. Lihtsat ei jõua reageerida.Ka jalgratturina liigelda on ohtlik. Ohutuse teema lonkab kahte jalga. PALUN, PALUN, PALUN lõpetage ära see jama nende väliterassidega! Need on õudsad! Mis rumal komme see on? kus vanasti olid sellised väliterassid? miks linnapilt ei võiks ilus ja puhas olla? Kogu maailma suvituslinnades on välikohvikud/terrassid. Linnapilti need ainult rikastavad. Siinsed pahurdajad ei ole ilmselt saarelt välja saanud, et Päike võid minna sinna, kus sa ei sära nii eredalt. Mis on meile kasu nendest välisterassidest? palkasid makstakse mustalt, riik ega vald maksutulu ei saa – vaadake kohvikute aruandeid, siis saate aimu. Terassid selleks, et tolmu sees süüa ja juua. kas on kedagi vägisi sinna tolmu sisse sööma ja jooma sunnitud minema? ju see ikka inimeste vaba tahe on.			OSCAR-2019
Maniküür koos palmi puud – see on särav ja alati väga suurejooneliselt. Moodne märk: kui sa näed küüned daamid palm puud, ta on peaaegu kindlasti või saadetakse puhkusele, või unistab temast. Ja kui sa arvad, et soetada küüned troopiline disain, on see artikkel just teile mõeldud. Kusjuures absoluutselt ei ole oluline, lähete te merele suvel või talvel – see on imeline disain on täiuslik pärl igal juhul. Tasub kaaluda kõiki aktuaalne mood. Troopilised motiivid kujul palm küüned – see on suurim valik võimalusi kehastus reaalsus ideid kogenud meistrid maniküür. Selline disain on võimalik teha väga erinevaid tehnikaid, mida kõike saab teha kodus. Gradient, surround või tavaline maniküür – kõik see on suurepärane, et luua täiuslik pilt. Mida täpselt valida – otsus on sinu. Selline maniküür on ideaalne vaadata mis tahes mere rannikul. Ilus palma vastu sinine taevas, valged pilved teeb teie küüned on kõige tõeline meistriteos. Taevas võib olla valgustatud punane päikeseloojangut. Meri – see on midagi, mis ka sobib kaunist maastiku hoolduseks. Valgus, päikeseloojang, päike – see on suurepärane täiendus, mis orgaaniliselt ja loomulikult sobivad loodusesse, keskkonda palmid. Väga stiilne ja alati hämmastavalt hea välja palmid taust ühte värvi. Toon võib olla absoluutselt ükskõik, mis sulle meeldib. Roosa, sinine, kollane või isegi violetne värv on hea väga suurejooneliselt. Nõtkelt ja stiilne välja näevad palmid küüned pastell tooni. Ombre – suurepärane taust on pildi kujul palmid. Suurepärane valik ideid maniküür koos troopiliste puude. Teil tuleb valida vaid kaks värvi: palmid ja tausta. Kusjuures nad võivad olla mis tahes. Isegi valge palma taustal mustad küüned on hea küll ja piisavalt ekstravagantselt riides, kuid täpselt mäletan. Punane, roheline, kollane, pruun, sinine värv on ka välja väga hästi. Maniküür koos palmipuud puud saab teha ühe või kahe käe sõrmedel. Võite ka valida maniküür koos pildiga kujul palmid iga küüned. Kui oled puhkusel, siis saab endale "maksimaalne" maniküür. Kui te lähete tööle, kuid unistus selle kohta, et palmid flaunted oma küüned, saada teel minimaalselt. Kandke palm tree üks või kaks seen on käes, ja ülejäänud olgu monofooniline. Selline tagasihoidlik, aga väga huvitav maniküür on hea meel meelde tuletada, et sellest puhkusel või aitab unistus on umbes järgmine. Palmid – see ei ole mitte ainult särav ja mässumeelne sillerdavad värvid. See on terve galerii võimalusi, et erinevaid stiile ja nende projekteerimise kehastus. Sõltuvalt stiilis, mille sa kinni elu, saate valida theme design – kuni stiil casual tema vaoshoitud toonid. Mõelge läbi oma väljamõeldud tegevused kuu või nädal, ja siis valik on selge: pikaajaline maniküür või mitte. On vaja mõista sisu täpsemalt. Minna peole või kuupäeva küüned palmid – see on suurepärane mõte. Lihtsalt kaunista oma maniküüri kivid, sobivam on värv kombinatsiooni. Saate isegi valida valikud on kujul tähte. Kivid – see mõnutunne, mis teeb maniküüri geniaalne sõna otseses mõttes. Selline maniküür parem oleks hea koos taustaga musta või heledat värvi. Selline maniküür suurejooneliselt välja koos erinevate puuviljadega. Huvitav ananass, kollane banaan, roheline kiivi, apelsin apelsin või ere sidrun. Nad on harmooniline lisaks aastasele disainiga. Mahlane arbuus, küps kirss või ilus maasikas – kõik see meenutab meile, et suvel, nii maniküüri sellised variandid nagu ei saa muide. Saab kasutada ühe puu iga küüne, ning saate neid vaheldumisi mitme eksootilised puud. Küpsed puuviljad taustal palmid – suurepärane idee. Tööstuse nail art on nii kiiresti arenenud, et isegi arenenud terpilih vaevalt jõua kõike proovida. Täna on suurepärane maniküüri saab teha kasutades erinevaid tehnikaid. Saab nautida originaal puid ja loodust, kui see ei ole maniküür ja kõige käesolevad pildid. Niisiis, võib eraldada erinevad moesuunad. Tekkiv üsna hiljuti, kuid on juba populaarne trend luua mõju nailon sukkpüksid küüned hakkasid paljud moe naised. See tehnika on saanud lihtne ja arusaadav nimi – "kapron" või "retuusid". Selline maniküür tundub palmid väga elegantselt – ja isegi üllas. Kõige harilik värvus – must, aga punane ja valge on ka hämmastavalt hea välja koos puid. Selline maniküür sobib õhtuse vabastamist. 3D-maniküür koos palmi puud peaosas otsib väga huvitav. Joonis oleks elus küüned, andes neile erakordne võlu. Mäng värvide ja kombinatsioonidega teevad oma asja. Tavaliselt kumer küüned on ala, kus on palmi lehed. Selline maniküür – päris vahva lahendus naistele, kes ei karda loovus oma tee. Maniküür koos palmi puud – see on sobiv valik, kui noortele tüdrukutele, nii et täiskasvanud naised. Selline disain on võimalik valida iga õiglane sugu. Laadid ja värvikombinatsioonid võib loetleda lõputult. Puhas käepide koos värviline neid puid on suurepärane täiendada oma pilt ja korteritele. Pildigalerii aitab teha teha õige valik. Ilusad küüned ranna teema võib teha mitte ainult kulukas salongides. On võimalik saada kleepsud kujul palm ja teha selline maniküür on väga lihtne. Te võite teha kõik kodus. Tänu master-klassi sul on lihtne osutuvad joonistada lummav palmid. Tasub kaaluda konkreetse näite. Määrake arv küüned, millel on kujutatud palmid. Näiteks – kas kaks seen on ühes käes palmid ja teised lase lihtsalt inimesed või läbipaistev. Menetlus järgmine: Suunas baasi küünte joonista pagasiruumi palmid. Ta võib olla otsene või kaarjas. Ei ole sugugi kindel, et joonistada sama palmid kõik küüned. Iga pilt võib olla ainulaadne. Ülejäänud küüned, mis ei ole seotud loote pildi, katke beež, roosa, kollane või teise lakiga – oma valik. Oma rannas maniküüri originaal puud valmis. Selline maniküür saab kaunistada rhinestones või litrid – vastavalt oma maitsele. Värvikombinatsioonid on teha midagi uut sellist tehnikat. Punane-must või pruunikas-kollane gamma otsib täiesti teistmoodi. Paljud õiglane sugu usuvad, et palmid küüned – see on moes ja ilus. Sellise maniküüri on võimalik teha erinevaid stiile, kuni õhtu. Kui sa kardad kohe ilmuma meeldejääv maniküür, proovige veel õrn toon. Lisaks, selline maniküür võib vihjata oma ülemusele, et teil on aeg lahkuda. Täna paljud tüdrukud valivad selline ebatavaline rannas maniküüri. Ta meenutab suvel puhkusel ja isegi sünge pilvise ilmaga, mis kindlasti tõstab meeleolu.			OSCAR-2019
Apostel-prohvet Kulgeja võib kahju tundmata rahulikult vabariigi sünnipäevaks valmistuda. Tartus 80-ndate lõpus oli ühes annelinna koolis arvutiklass umbes 20-le olemas ja teises oli jällegi ujula ning kolmandas lasketiir. Tuli käia erinevaid tunde eri koolis. Arvutiklass oli tasemel igatahes, sest 90a Tallinnas TPI-s õppides oli seal veel see toatäis kola. Kui tunnis kiirelt mingi algelise programmi valmis toksisid ning ette näitasid lubas õpetaja preemiaks ülejäänud aja super Mariot mängida, üle tunni aga väga ei kannatanud ekraani vahtida, kiirgas midagi sellist, et silmist hakkas vett lahinal jooksma. Ma ei valmistu mingiteks libasünnipäevadeks ja apostlit minust ei saa, vaevalt ka prohvetit, sest kui asju tähelepanelikult uurida ja ka inimesi, siis oskab igaüks miskit oletada- tundub küll paslik kasutada sõna "prohvetlik". Aga selline prohveteering on praeguse seisuga, et need, kes on "loaga" kutsutakse mingil ettekäändel Pikale uulitsale või jullede kodulinnade kontoritesse, aetakse seda "teatamise" möla ja kuna "seadus niikuinii varsti muutub selliseks" lepitakse "teatamiskohustuses" kokku. Võin ka avalikustada, et kord juba katsetati sarnase seaduse vajalikkuse põhjendustega ja "välismaiste analoogide" jutuga, aga asi lõppes kentsakalt. Kui justiitsia, mis/kes oli asjadega kursis, deklareeris, et "aga teeme nagu Inglismaal", hakkasid julled kokutama ja enam ei soovinudki "välismaiseid analooge" kasutada. Tegelikult on paljud justiitstegelased nende, st jullede tegeliku olemuse ja tegevusega ammu kursis. No nagu patoloogilised pealekaebajad teevad. Nimelt niipea, kui kaebehullud kuulevad, et asutuses on uus ametnik, liduvad nad selle juurde kaebama, lootuses, et see ei tea nende kommetest ja hakkabki mingeid totrusi menetlema. Vanad ju tunnevad neid ja ei reageeri. Ma kuulsin eile "Reorterist",et on kahe suguseid detektoriste. Ühed on need,kes teevad arheoloogidega viljakat koostööd ja päästavad muinaspärandit ning on koolitatud ja lubadega. Teised on need nn. mustad arheoloogid.Nende eesmärk on kõik leitud asjad mustal turul maha müüa. Nii,et ainult kahte tüüpi detektoriste on.Mingeid muid ei ole. Huvitav kust kohast teatakse millised on minu eesmärgid? Aga näe teatakse. Selgeltnägijad??? 90% põllumeeste külvidelt, koduhoovidest jms loata kondamistelt tabatud tegelased on KAMERAD-i omad. ERM-is üks eksponeerib vanu naelu ja keisri rahasid, aga peab koos sõpradega vähemalt kolme mündioksjoni netis. Aga hõisake rahvas ja pidage miskit 100 juubelit ammu ärasurnu kõrval... natuke haiseb siit ja sealt, aga pole hullu, peaasi, et pidu saab. Kui luba on Nagaani kabuuris siis võib oraseid üles kaevata.Pole probleemi. Muinsusi võib ka varastada,sest Nagaan juba ise on kõva argument ja kui juba selline argument vööl on siis võib paljutki.Luba on täiesti ülearune. Nagaani toel tegid juba revolutsionäärid ja NKVD mehed tegusid. Aga näitusel oli päris palju asju,mis näitab veelkord,et Nagaaniga mehed on tegijad. Peaks omale ka ostma,kuigi ma ei viitsi ühe kaupa plõksida.Siis äkki saab ka kluppi. Noh, jälle palju juttu. Ikka on. Pool sellest eelnõust lendab tõenäoliselt prügikasti, pole kahtlustki. Noh ja kui peaks jõutama rakendusaktide kallale, siis siin alles asi huvitavaks lähebki. Keegi olevat endise NO99 asehalduri nõuniku abile teinud ettepaneku loa väljastamise riigilõivu suhtes, mis peaks olema 600 eurot 3 aasta eest. Pole vähe, ma ütleksin. Pole paha, ma ütleksin. Muinsuskaitseametil on õigus lõpetada otsinguvahendi lubade taotluse vastuvõtmine kui otsingulubade arvu suurendamine võib kahjustada arheploogiapärandit. Ei tea millal loetakse arheoloogiapärand kahjustatuks ja kes selle välja kuulutab.See peaks ka seaduses kirjas olema,mida väga raske määratleda.Muidu võib iga arheoloog soovitada Muinsuskaitseametil Eesti territooriumil kõik otsingud otsinguvahendiga lõpetada. Muidu võib iga arheoloog soovitada Muinsuskaitseametil Eesti territooriumil kõik otsingud otsinguvahendiga lõpetada. Lõpetada on võimalik ainult arheoloogilise leiu otsimine otsinguvahendiga.Ka selle uue seaduse alusel. Teine asi on see,mis puudutab koolituse läbinud mehi.Neid,kes siis seda arheoloogilist leidu otsivad. Nemad on koolituse läbinud ja neil on õigus selle alusel luba saada. See keeldumine tekitab veel palju pahandust.Asja tegelik eesmärk näib olevat kogu detektorismiga tegelemine mängida mõnede kindlate gruppide kätte. Just just, kui autojuhid kellegi arvates võivad rikkuda liikluseeskirju, siis lõpetatakse edaspidi igasuguste juhilubade väljastamine. Kas te umbes saate aru kui lapsemeelselt on need seaduseparandused koostatud. Neil ilmselt ei ole juristi kaasatud või siis on see "jurist" oma diplomi kas ostnud või õppejõududelt välja imenud. Mitte Tartu Ülikoolist, aga Tallinna Tehnikaülikoolist hoopis. Tase on vapustav, mis tähendab seda, et tegelikult ei ole nad võimelised juriidikaga tegelema ja ainus puude juriidikaga on nende diplom. Trollijuht on ka väga vastutusrikas amet, kuid kui selline juristipussakas saab läbi tuttavate asju otsustama, siis on see ühiskonnale ohtlikum, kui maani täis trollijuht oleks. Tegelikult peaks Kuusakoski poistele ettepaneku tegema, noh las korraldavad kah kursuseid ja annavad välja otsingulubasid. Ja loodusamet, jahi - ja kalameestel tina kõik kohad täis, see vaja ametlikult üles korjata. MA aga peaks maksma üldse igale otsijat omavale kodanikule väljas oldud tundide eest keskmist palka. Vot nii, tänane ere päike vist mõjub! Mulle küll sellised inimesed meeldivad,kes selliseid seadusi kokku kirjutavad.Oleks aga rohkem selliseid. Aukudega seadus on läbi aegade üks parimaid olnud.Tarvis ainult see auk üles leida. Räime soolamine, vürtsitamine ja suitsutamine on lubatud. Räime söömisel, soolamisel, vürtsitamisel ja suitsutamisel ei tohi talle põhjustada asjatuid kannatusi. Räime söömisel tõustakse püsti, tsiviilisikud paljastavad sealjuures pea ja sõjaväelased tõstavad käe räimega vormimütsi juurde. Suure räime nimetamine nooreks heeringaks on erandjuhul lubatud. Erandeid teeb ja lube väljastab Eesti vabariigi justiitsministeerium. Räime halvustamine sõna, teo ja mõttega on keelatud. Eesti vabariigi rahvuskala teotamise eest võetakse vastutusele karistusseadustiku § 245 alusel. Aukudega seadus meenutab seda lugu, kui hunt müüs jänesele karukonservi ja jänes küsis pärast lahtitegemist, et miks see tühi on raisk siis hunt ütles, et ju siis sulle sattus lihtsalt perseaugu koht... Mul ühel tuttaval oli selline valge kaelakee- tõepoolest oli hull naistemagnet. Mees lõpetas hullumajas, sest närvid ei pidanud sellisele naiste rünnakule vastu. Ametkondade vastuseid on päris tore lugeda. Vähe neid on aga midagi ikka.Teistel on tähtajad üle.Need veel ilmselt mõtlevad,et mis asi see nüüd on? Nagu nähtub ei viitsi MK ise inimestega suhelda.Üks vähemalt kurdab,et tagasiside on pea olematu. Tegelikult tuleb sellest aru saada,sest ega see muinsuste kaitsmine pole kaabuga vehkimine.See on ikka tõsine töö. Tulevik saab selle seaduse jõustumisel huvitav olema ja kindlasti ka väga elamuste rikas. Eriti nende arheoloogiliste leidude osas. Saab vanas eas laste lastele rääkida mida kõike leitud sai. Et kord sai metsas seenel käidud ja suur puu leitud. Jah-soojad mälestused saavad olema. Kõik üle saja aastased isikud on ilmselt ka tulevikus kultuuriväärtused. Häda,kui sellisega pead näiteks Soome sõitma. Hakka veel kultuuriväärtuse väjaveo luba taotlema. Aripäevas alles miskine juuramaffia tegelane tõsimeeli leiutas, et uurimine. proks jms tuleks tasuliseks teha- no kannatanule. Pmt oleme andnud psühhopaatidele ja sotsiopaatidele haridust tõendavad dokumendid ja lasknud nad asju otsustama... Nüüd ei teagi mida teha 100 pluss aastat vana saarepuu sisse kasvanud okastraadi jupiga.Kas peab teavitama. Minul on muidugi kimbatus... mul KG raud ja lukk 1922, aga kaba võtsin 1905 tehtud asja küljest, kuna see oli pähklipuust. Kas nüüd tuleb ainult kaba ära anda? Pmt võiks ka keskmise vanuse rehkendada, siis saanuks 2014.aastal 100 täis. A ma tegin 12 cm lühemaks, päästik kergeks tehtud, kõik originaalsihikud maas, optika peal- kultuura puhta perses ja pollarid ka kaasosalised, et ära regasid! Muidugi peaks kõik kodanikud üle vaatama kogu oma vara, kui nt ei ole võimalik voki vanust määrata- tuleks tellida ekspertiis, mingi firma Jäme Junn vms nad ju ikka teevad- asi selge. Voki vanuse määramine- nt 250 eurtsi. Laskem fantaasial lennata ja lisaks peaks olema kohustus määrata voki kultuuripärandlik kontekst- no, et kes seda on kasutanud, mis sellel kedratud lõngast valmistatud sai, missuguse mustriga jne- see oleks küll vokiomanikule väga koormav kuid muinaspärand on ikka see kõiksekallim aare ja talumiskohustus peab saama laiendatud ka sellele teemale. Mul siin sugulane elab täislaks vana järgi ehitatud majas, mis valmis aastal 1897. Täislakskultuura! Vana, kultuuriväärtusliku maja koolitamise koolitus! Lausa hädatarvilik, sest muidu võib valesti kasutada. Esimesest on veel vanadel ustel täägijäljed, kui tolleaegsed kultuurakontrollid käisid ja võtmega lukke avada ei mõistnud. Tegelt on nüüd perses naabrimehega- kultuuraväärtus ju juures- täägi ja Mossini kaba jäljed! Hindamatu väärtus ikkagi, mis sest, et vaid 74 aastat vanad! See oli see teine Weltkrieg. Iga julle ju unistab, et tal oleks suur, kõva pauguga püss, millega saaks uksi maha lüüa ja kõik kardaksid- kultuuravärk! Saaks kultuuraväärtusi juurde luua, kabaga koksida ja täägiga uuristada! Ja võitjate poolel kindlasti! Pmt tänage õnne, et ma pole julle- ma leiutaks selliseid seadusi, et te kardaksite oma sita potsatust ka pärast... Weltkriig ja selle kultuura tunduks pühapäevakoolina. Sest erstest ka siin üks kultuura pähetagumise vahend- neid kasutati tõesti ja ese on töönduslik, mitte isehakanud- seega sai kultuurat veel alles 100 aastat tagasi nii pähe panna. Ma arvan,et tuleb kiirelt vabaneda nendest asjadest oma majapidamises,mis on 100 aastat või rohkem vanad. Tõin kirve juba tuppa ja homme hakkan klaverist pihta. Saab rahulikum ja ruumi ka rohkem. Naabrimehel on vana rehielamu päranduseks saadud.Arvas ka,et mis sitaga jännata.Lubas tule räästasse panna. Teisel naabrimehel on 101 aastane vanaema. See veel mõtleb mida ja kuidas. Klaver on hea mõte- niikuinii oli häälest ära, ma korra ju proovisin. Sul tegelt ilge sitt majas- taara ka puha viimata ja mõni 100 aastat vana. Rauast asi ka üks juba 106 aastat vana- sellega on siis nüüd asjad korras ja mured murtud. Asjal on positiivne külg ikka ka. Kui nüüd koolitusel ära käia ja see detektori luba saada läheb elu ilusaks. Sa vaata,kui palju igasuguseid väärtusi ja leide on võimalik tulevikus leida. Kõik mis sada aastat vana kõlbab üles võtta ja leiutasu saab ka.Seadus lausa kohustab maksma. Puid ja kive on muidugi raske tassida aga ,kui hästi maksavad saab ikka. Ma juba mõtlen,et mõned saavad ikka tulevikus rikkaks. Hea seadus selline.Targad inimesed,kes välja mõtlesid. Kui juba siin selle veltkriigi peale jutt läks, siis sakslased, ehk nende valitsus nt on äärmise järjekindlusega sõdu korraldanud, hoolimata sellest. at alati peksa saab. Kaks veltkriigi korraldanud, ikka selle va "eluruumi" pärast. Esumene kord jäid asumaadest ja Elsass Lothringenist ilma (praegune Prantsuse Lorraine), teine kord poolest vaterlandist, nüüd kerivad kolmanda vedrut üles- ei õpi. Samas- prantslased ka pole paremad, nt Prantsuse hull sõjaminister röökis parlamendis, et punased püksid ongi Prantsusmaa ja selle uhkus! Rahvas jäi uskuma. Mitusada tuhat tänu nendele "uhketele pükstele" elava märklaua staatuses mullaga segi on küntud- sellekohast statistikat pole. Aasta aega silkasid nii Läänerindel!Ühe idioodi pärast! Seda, et mõne idioodi pärast saavad hukka ka miljonid, kuid minule jääb ikkagi arusaamatuks fenomeniks see, kuidas see on võimalik... kuidas pääsevad sellised üldse võimule ja teiste elu üle otsustama. Maštaapse võimu korral on alati asi sellega lõppenud, et inimestevaheline suhtekorraldus toimub läbi eelpool kujutet instrumendi, selle nuia vms läbi. Aga kelle teie maastikul sihikule võtaksite- juba mugavuse pärast? Inglased, sakslased või prantslased koos "Prantsusmaa uhkusega"?			OSCAR-2019
Riigikogu ToimetisedEelmised numbridNr 16Kohalike omavalitsuste online-foorumite kasutamisest Eestis ja Norras Online-foorumites osaleb kodanik kõigist traditsioonilistest kommunikatsioonikanalitest erinevalt kitsendusteta, see loob eeldused elava avaliku poliitilise ja/või päevakajalise debati tekkeks. Avaliku sfääri laiendamises ja mitmekesistamises on nähtud Interneti suurimat demokraatlikku rolli. Mõned uurijad (Bennett, Entmann 2001) suhtuvad sellesse aga üsna skeptiliselt. Uuringud kinnitavad, et kodanikukultuur (civic culture) mõjutab oluliselt poliitilise osaluse taset ja vorme (Inglehart 2002; Letki 2004; Almond, Verba 1989). Üldist poliitilist osalust on uuritud ja teaduskirjanduses käsitletud palju, kuid selle avaldumist tänapäevaste kommunikatsioonitehnoloogiate kasutuses vähe. Uuringus “E-osalus erinevates kodanikuühiskondades: võrdlev uuring kohalike omavalitsuste online-foorumite kasutamisest Eestis ja Norras”1 lähtuti sellest, et iga ühiskonna üldine kodaniku- ja poliitiline kultuur mõjutab ka online-foorumite rolli ja funktsiooni ühiskonnas, seda, kuidas neid foorumeid kasutatakse ning kui oluliseks kasutajad neid ise peavad. Artiklis võrreldakse online-foorumite kasutamist riikides, mis erinevad poliitilise kultuuri ja kodanikuühiskonna arengu poolest, kuid on samal ajal infotehnoloogia kasutamise üldistelt näitajatelt (infrastruktuur, kasutajate protsent rahvastikust) üsna sarnasel tasemel. Seega peaks Norra ja Eesti võrdlus ilmekalt esile tooma üldise poliitilise ja kodanikukultuuri olulisuse (või ebaolulisuse) e-osaluses. Uuringu peamine ajend oli leida vastus küsimusele, kas nn vanad demokraatiad, kus üldise poliitilise osaluse traditsioon on pikaaegne, integreerivad uue osalusvormi edukalt või on nende tähtsus suurem nn uutes demokraatiates nagu Eesti. Artikkel ei keskendu foorumite teemadele, vaid sellele, mis motiivid ajendavad inimesi online-foorumites sõna võtma ning kes seda teevad; kas e-osalejad on need, kellel on ka üldine poliitiline aktiivsus kõrgem. Kohaliku omavalitsuse foorumid on võetud vaatluse alla seetõttu, et Norras nagu ka Eestis on just omavalitsuse ülesanne pakkuda kodanikule enamikku igapäevastest teenustest ning kohalik omavalitsus on tähtsaim lüli kodaniku ja riigi vahel. See loob omakorda eelduse, et kohalike omavalitsuste foorumite kaudu avaldab kodanik arvamust mitte ainult kohalikel teemadel, vaid ka laiemalt. Artikli empiiriline materjal Eesti kohta pärineb minu originaaluuringuist, mis tehti koostöös Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakonnaga ning uuringufirmaga Klaster. Uuringu käigus tehti 2007. aasta veebruaris 803 inimesega näost näkku intervjuu. Hinnangute ja motiivide kohta Eesti uuringu küsimustikus küsimusi polnud, seetõttu tegin selle kohta täiendavalt kaks väiksemamahulist uuringut. Kõigepealt saatsin täiendavad küsimused e-posti teel neile 89-le üleriigilises uuringus osalejale, kes kinnitasid, et on kasutanud kohaliku omavalitsuse või ajalehe online-foorumit. Kuigi eelnevalt olid need respondendid kinnitanud oma valmisolekut vastata täiendavatele küsimustele, laekus vastuseid siiski ainult 12 inimeselt. Seetõttu pidasin vajalikuks ka online-küsitlust. Küsitlus korraldati 6.–16. aprillini 2007 Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakonna veebilehel, küsitlusele vastamisele suunavad teated postitati eelnevalt kõigisse kohalike omavalitsuste ja ajalehtede foorumitesse. Küsitlusele vastajaid oli 194. Norra andmed pärinevad Oslo Ülikooli doktorandi Marte Winsvoldi originaaluuringust, kus küsitleti 1275 inimest Norra omavalitsustes. Eesti küsitlus oli üleriigiline, Norras küsitleti nelja suurema eri regioonidest valitud omavalitsuse kodanikke. Ehkki valimite moodustamises ja uuringu tehnikates on väikesi erinevusi, olid mõlemad valimid esinduslikud, sest ka Norra andmeid võrreldi paari varasema üleriigilise uuringuga ning tulemused olid väga sarnased. Poliitilise ja kodanikukultuuri mõiste kattuvuse üle on palju vaieldud. Diskussiooni sügavalt laskumata võib väita, et uurijad peavad nende mõistete all silmas siiski enam-vähem ühte ja sedasama – inimeste käitumiste kogumit –, kuigi mõistetel on erinev raskuskese. Poliitiline kultuur kirjeldab suures osas poliitilise osaluse sotsiaalseid eeltingimusi, kodanikukultuur viitab laiemalt kodanikuühiskonnale, kaasa arvatud inimeste isiklikele oskustele ja kogemustele demokraatia rakendamisel. Meie uuringus keskenduti kodanikukultuurile eeskätt seepärast, et selle komponendid on hõlpsamini haaratavad ja mõõdetavad. Peter Dahlgren, Lundi Ülikooli meedia ja kommunikatsiooni professor, on väitnud seda, mida teavad ilmselt kõik üle 30-aastased eestlased: isegi ebapiisavate poliitiliste tegurite korral või nende puudumisel võib kodanikukultuur olla küllalt tugev toetamaks poliitilist tegevust (Dahlgren 2003). Olukord, millele Dahlgren viitab, on kommunistliku režiimi kokkukukkumine paljudes riikides. Dahlgren läheb kodanikukultuurist rääkides ja seda uurides sügavale üksikindiviidi tasandile ning jagab kollektiivse orientatsiooni ehk kodanikukultuuri hulgaks üksteisega seotud komponentideks (Dahlgren, Olsson 2007; Dahlgren 2006), millest nelja pean mina e-osaluse analüüsis kõige põhjendatumaks. Esimene komponent ruum viitab sellele, millised avalikud ruumid poliitiliseks osaluseks eksisteerivad. Teine komponent väärtused viitab sellistele sisemistele tunnetele ja väärtussüsteemidele nagu enda määratlemine kodanikuna või erinevate vaadete aktsepteerimine. Kolmas komponent on oskused ja praktikad, mille all peetakse silmas oskust demokraatlikus protsessis osaleda ja rutiine neid oskusi kasutada. Dahlgrenil on veel neljas komponent identiteet, minu arvates on see nii tihedalt seotud väärtustega, et neid võiks koos käsitleda. Identiteedi all peetakse silmas inimese enese- ja poliitilise vastutuse tunnetust. Dahlgreni kontseptsioon kodanikukultuuri komponentidest annab hea raamistiku kodanikukultuuri ja e-osaluse seoste leidmiseks ning tõlgendamiseks. Nimetatud kodanikukultuuri komponendid on üksteisega seotud, kohati nad kattuvad – ruum ja väärtused mõjutavad oskusi ja praktikaid, kodanikuidentiteet on seotud kogemusega jne. Seetõttu võib eeldada, et kõik kodanikukultuuri komponendid mõjutavad erinevaid e-osaluse rolli ja funktsiooni aspekte. Seoseid kodanikukultuuri ja e-osaluse vahel kajastab joonis 1. Internetile ligipääsu ja e-valitsuse arengu poolest on Norra ja Eesti mõlemad märkimisväärselt tugevad: 2007. aasta märtsis paigutas maailma majandusfoorum mõlema riigi 20 enamarenenud e-riigi hulka (Norra oli 10. ja Eesti 20. kohal). Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakonna ning uuringufirma Klaster uuringu kohaselt kasutab Eestis Internetti 74% inimestest. Norras ligineb kasutajate protsent 80-le (Winsvold 2007). Seega on mõlemas riigis olemas eeldused, et Internetist saab ka poliitikas osalemise vahend. Mõlemas riigis on üllitatud palju kohaliku tasandi arengukavasid ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogiaarenguplaane. Nii Norras kui ka Eestis on kodanik väga tihedalt seotud omavalitsusega, kus ta saab suurema osa igapäevastest teenustest. Samal ajal on mõlemas riigis suhteliselt vabad käed, milliseid e-teenuseid pakkuda. Teisalt on uuringud viidanud sellele, et kodanikukultuuri elujõulisus ja tugevus on regiooniti erinev (Norris 2002; Putnam 1995) ning näiteks endise Nõukogude Liidu koosseisu kuulunud riikide ja Põhjamaade vahel valitsevad suured erinevused. Pippa Norris mõõtis 1990. aastatel sotsiaalset kapitali 47 riigis ja sai tulemuse, et Norra ühiskonnas on inimeste sotsiaalne kapital kõrgem kui üheski teises riigis. Norra on inimeste ühiskondliku aktiivsuse poolest (kuulumine vabatahtlikesse organisatsioonidesse jms) kolmandal kohal, Eesti aga Norrise tabelites viimaste hulgas. Norris on mõõtnud ka poliitilist huvi ning jällegi on Norra kodanike huvi poliitika vastu suurim ja eestlaste huvi üks tagasihoidlikumaid. Kuigi Norrise uuringud pärinevad kümne aasta tagusest ajast, pole põhjust arvata, et see suhe oleks muutunud. Pigem on eestlaste poliitiline kaasatus sellest ajast vähenenud. Näiteks 2007. aastal Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakonna ning uuringufirma Klaster tehtud uuringu järgi ei ole 55% inimestest viimaste aastate jooksul võtnud osa ühestki poliitilisest üritusest ega demonstratsioonist. 31% vastanuist väidab, et nende osalus jääb nn laulva revolutsiooni aega (samas kuulutas kaks kolmandikku vastanuist, et nad on kohalikust poliitikast huvitatud). Norras on huvi poliitika vastu samuti kahanenud, kuid seal huvitutakse nüüd rohkem poliitilisest tegevusest väljaspool formaalseid poliitilisi süsteeme ehk eraldutakse traditsioonilisest poliitikast. Eestis on suunitlus vastupidine – erinevatel eesmärkidel seotakse end pigem rohkem traditsiooniliste poliitiliste ühendustega. Ka Dahlgreni kodanikukultuuri kontseptsiooni komponentide poolest erinevad Norra ja Eesti teineteisest. Dahlgreni järgi on vaba mõttevahetust võimaldava ruumi olemasolu demokraatia arengu võtmetegureid (Dahlgren, Olsson 2007). Ruumi all peetakse silmasnii ruumi, kus toimub näost näkku kommunikatsioon, kui ka online-foorumeid. Praegu on need ruumid Norras ja Eestis oma olemuselt sarnased, kuid nende kestus ja seetõttu ka kasutusharjumused on olnud erinevad. Norralased on alati suhteliselt palju usaldanud trükiajakirjandust. Viimastel aastakümnetel on Norra trükiväljaannete arv olnud suurem kui teistes Euroopa riikides. Eestis on vaba press suhteliselt uus nähtus ning eestlased ei ole kindlasti harjunud samal määral avalikus debatis osalema. Meie uuringu üks eesmärke oli üldise poliitilise aktiivsuse (kohaliku poliitilise elu suhtes) ja online-aktiivsuse suhe. Seetõttu püstitati küsimus: kas ja kuivõrd erineb kahes riigis e-osaluse tase ning kuidas suhestub see poliitilisse aktiivsusse traditsiooniliste kanalite kaudu? Uuringu kohaselt on nii Norras kui ka Eestis e-osaluse tase madal. Selgema pildi, kui palju inimesi osaleb online-foorumites ja kui palju ilmutab muul moel poliitilist aktiivsust, annab tabel 1. Tabel 1. Traditsioonilise ja e-osaluse tase (protsent neist, kes kinnitavad, et nad on ühel või teisel moel osalenud) Uuringu käigus omavalitsuste kodulehti “sirvides” selgus, et Eesti omavalitsustel on vähe foorumeid, mis tõesti foorumi põhimõttel toimivad, seetõttu küsitleti ka kohalike ajalehtede foorumite kasutamise kohta. Nagu tabelist 1 näha, on norralaste ja eestlaste traditsioonilisi tegevusi vaadates kohalike valimiste valimisaktiivsus enam-vähem ühesugune, kuid tunduvalt rohkem norralasi on osalenud demonstratsioonides jms. Kõige silmatorkavam erinevus puudutab kohalikus meedias (traditsioonilised kohalikud ajalehed) esinemist. See viitabki kahe riigi n-ö ruumide erinevusele, mille põhjusi võib otsida eestlaste pettumusest traditsioonilises meedias või sellest, et eestlased tunnetavad, et neil ei ole (või ka tegelikkuses ei ole) ligipääsu kohalikule meediale. Siinkohal ei pea ma silmas mitte valla-, vaid maakonnalehti. Ehkki Interneti-debatis on eestlaste osalusprotsent veidi suurem, ei ole vahe siiski märkimisväärne. Enne uuringut eeldati, et erinevusi on ka kahe riigi kodanike väärtussüsteemides. Üks põhilisi demokraatia väärtusi ja osaluse mõjutajaid on kodanikukohuse (civic duty) tunnetamine. Norras võetakse õigust valimistes osaleda väga pikka aega kohustusena, ehkki ka seal on näiteks valmisaktiivsus aastatega kahanenud (Winsvold 2007). Arvati, et eestlastel on kodanikukohuse tunne ajaloolistel põhjustel nõrgem kui norralastel. Väärtustega on tihedalt seotud identiteet, enda tunnetamine kodanikuna. Kohalike online-foorumite kontekstis tähendab see seda, et inimesed tajuvad, et nende öeldul on kohalike otsuste tegemisel kaalu. Ainult see saab neid motiveerida foorumites osalema. Oletati, et norralased on rohkem motiveeritud. Identiteedi ja väärtustega ning motiividega seoses uuriti, millised on online-foorumites osalemise motiivid ning kas kahe riigi vahel on neis motiivides erinevusi. Uuringus motiivid reastati ning vastajail paluti märkida, millised neist on kõige olulisemad, üsna olulised, väheolulised ja üldse mitte olulised. Tabelis 2 on mõlema riigi tähtsamate motiivide järjestus. Soovisin kurta neile või mõjutada neid, kes vastutavad (kohalikud poliitikud näiteks) 3 (34%) 4 (15%) Mõnes mõttes üllatuslikult oli eestlastel kõige tähtsam motiiv, mida võib seostada kodanikukohuse tundega: “Märkasin midagi sellist, mis vääris väljatoomist või kriitikat.” Seesama motiiv on tähtis ka norralastele. Teisel kohal on eestlastel samuti kodanikukohusega seostuv motiiv: “Ma nägin midagi traditsioonilises meedias, mida ma soovisin kommenteerida.” Kolmas on soov kedagi mõjutada, kellelegi kurta, mis lubab oletada, et online-foorumil nähakse ka mingit kohaliku taseme mõju või rolli. Kui tähtsate motiivide puhul on eestlaste ja norralaste vahel erinevusi, siis vähem tähtsa motiivi suhtes ollakse üksmeelel – n-ö puhtalt poliitiline agenda ei ajenda foorumis sõna võtma. Kindlasti on tähelepanuväärseim see, et nii palju eestlasi soovib online-foorumis kommenteerida teemasid ja juhtumeid, millest ollakse lugenud traditsioonilises meedias. Norras, nagu eelmisest tabelist näha, suheldakse senimaani aktiivsemalt traditsioonilise meediaga. Neljas kodanikukultuuri komponent on oskused ja kogemused. Loomulikult kuuluvad siia ka praktilised oskused nagu arvuti ja Interneti kasutamine, eeskätt peetakse silmas aga kodanikupraktikaid (traditsioone) ja rutiine (rakendada oma kodanikuõigusi ja kohustusi). Uuringu autorite mõistetav oletus oli, et eestlastel on traditsioon avalikult oma arvamust poliitikas ja sotsiaalküsimustes välja öelda kahtlemata lühem ja hapram kui norralastel. Eeldades, et erinevus peegeldub nii online-foorumite kasutajate arvus kui ka motiivides, esitati küsimus: kes üldse kirjutab online-foorumites ning kas need on üldiselt poliitiliselt aktiivsemad inimesed? Kõige rohkem on e-osalus mõlemas riigis seotud vanuse ja poliitilise aktiivsusega, Eestis ka haridusega. Ei üllata, et Eestis on noored järgmisest vanuserühmast palju aktiivsemad. Märgatavad on ka järgmiste vanuserühmade vahed. Norras ei ole pilt nii kirju, peaaegu sama aktiivne kui kõige nooremad küsitletud on ka järgmine vanuserühm. On tähelepanuväärne, et Norras ei ole tugevat seost haridustausta ja e-osaluse vahel, Eestis suureneb e-osalus tunduvalt hariduse kasvades. Märkus: Et uurida seost üldise poliitilise aktiivsuse ja e-osaluse vahel, loodi üldise poliitilise aktiivsuse ja e-aktiivuse indeksid. Poliitilise aktiivsuseindeksi moodustasid järgmised näitajad: kas inimene on 1) hääletanud kohalikel valimistel, 2) osalenud demonstratsioonil, miitingul, allkirjastanud mingi petitsiooni jne, 3) võtnud kohaliku poliitikaga mingis küsimuses kontakti, 4) võtnud ühendust oma kohaliku omavalitsusega, 5) võtnud kontakti kohaliku meediaga (trükimeedia), 6) helistanud raadiosse või televisiooni seoses mingi kohaliku küsimusega. Online-aktiivsuseindeksimoodustasid järgmised ei/ja küsimused: 1) osalenud kohaliku lehe Interneti-väljaande debattides, 2) osalenud mis tahes online-debatis, mis on seotud kohaliku poliitika või kogukonnaga. Norras tõuseb online-aktiivsus suhteliselt tagasihoidlikult poliitilise aktiivsusega seoses kuni kõrge poliitilise aktiivsusega grupini. See grupp on teistest märgatavalt aktiivsem ka online-foorumite kasutamisel. Eestis on pilt teistsugune. Esiteks on isegi nende hulgas, kes üldiselt poliitiliselt aktiivsed ei ole, kogunisti 6% neid, keda me võime selle uuringu kontekstis ikkagi e-aktiivseks pidada. Teiseks suureneb e-osalus erinevalt Norrast juba keskmise üldise poliitilise aktiivsuse juures. Ehkki tabelis 3 seda ei esitleta, võib välja tuua, et näiteks sissetulek ei mängi aktiivsuse puhul mingit rolli. Uuringutulemusi kokku võttes ja neid taas Dahlgreni kodanikukultuuri raamistikku asetades võib väita, et norralaste ja eestlaste diskussiooniruumid on erinevad, sest norralased on rohkem kinni traditsioonilistes meediakanalites, eestlased eelistavad kommenteerida Internetis isegi seda, mida nad näevad traditsioonilises meedias. Mis puutub väärtustesse ja identiteetidesse ning neist tulenevatesse motiividesse, siis on mõnevõrra üllatav, kuid samas meeldiv tõdeda, et ei saa väita, nagu avalduks online-foorumite kasutamises norralaste kodanikukohuse tunne tugevamini kui eestlastel. Oskuste ja kogemuste kohta võib uuringu põhjal väita, et pikaajaline üldine osaluspraktika poliitilises elus ei olegi määrav e-osaluse tegur. Eestlased on norralastest e-osaluses isegi pisut aktiivsemad. Pole kahtlust, et selle kohalike online-foorumite uuringu põhjal ei saa teha põhjapanevaid järeldusi infotehnoloogia rolli ja võimaluste kohta demokraatia arengus. Siiski lubab uuring seada kahtluse alla mõne eespool viidatud uurija väited ja teha mõned üldised järeldused. Uuringu tähelepanuväärivaim tulemus on kindlasti see, et Eestis on seos online-aktiivsuse ja poliitilise aktiivsuse vahel nõrk, isegi poliitilise aktiivsuse puudumise puhul ollakse e-aktiivsed. Julgen väita, et uutes demokraatiates osalevad online-foorumites suure tõenäosusega ka need, kes siiani poliitika vastu huvi ei tundnud. Eestis arenesid demokraatia ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia ning tekkis kodanikukultuur ühel ajal. Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kiire areng mõjutas kodanikukultuuri ning Eesti demokraatiat tervikuna. Norras on demokraatlikud süsteemid ja rutiinid tugevasti välja kujunenud, online-kanalid on üksnes täiendav võimalus demokraatias osaledaja seetõttu on nad jäänud ka erilise tähelepanuta. Siit edasi võib järeldada, et e-osalus ei ole nii tugevalt seotud kodanikukultuuriga, kui võis oletada või uurijaile tuginedes väita. Seega on Interneti abil võimalik dialoogi kaudu demokraatiat arendada. Selles mõttes oponeerin kindlasti eespool põgusalt nimetatud uurijatele. Muide, eespool viidatud Hill ja Hughes (Hill, Hughes 1998) uurisid samuti e-osalust ja kirjeldasid e-aktiivseid demograafiliste näitajate kaudu nagu mina. Ka nemad tahtsid välja selgitada, kas Internetis aktiivsed kodanikud on üldiselt poliitiliselt aktiivsed, ning nad jõudsid järeldusele, et Internet on üksnes vana, traditsioonilise meedia pikendus. Kes enne oli passiivne arvutita kodanik ja ei hoolinud poliitikast, on nende hinnangul nüüd kodanik, kellel on küll arvuti ja arvutiühendus, kuid kes ikka ei hooli poliitikast. Nende arvates Internet ei muuda inimesi, vaid võimaldab teha asju teistmoodi kui enne. Hilli ja Hughesi väidetega sarnaseid avaldusi on teinud teisedki uurijad (Margolis, Resnick 2000; Bennett, Entmann 2001). Nagu öeldud, meie uuringu tulemused on nende tulemustest erinevad: Internetis aktiivsed ei pruugi olla üldiselt kõrge poliitilise aktiivsusega kodanikud. Ka mõnede rahvusvaheliste indeksite järgi on Eesti e-osaluse poolest esireas (näiteks Ühinenud Rahvaste Arenguprogrammi koostatud e-osaluse indeksi järgi kuues). Teisalt ei ole optimismiks põhjust, sest nii Norras kui ka Eestis on e-osalus tagasihoidlik, e-osaluse kasvuks peavad kohalikud omavalitsused andma suurema panuse. Olemata kursis Norra foorumite sisuga, võib Eesti näitel kodanike suhtelise passiivsuse põhjuseks pidada eeskätt foorumite kesisust ja modereerimise puudumist. Tuvastasin kõigi Eesti omavalitsuste peale kokku ligikaudu 30 foorumit, mida võib mööndustega foorumiks pidada, sest seal toimub arutelu poliitilisel või päevakajalisel teemal, nii et kodanikud saavad üksteise väiteid kommenteerida, ning teemasid ja küsimusi modereeritakse. Ehkki modereerimist võivad kriitikud pidada ka tsenseerimiseks, on see ilmselgelt vajalik kasutajate tõukumise vältimiseks foorumist seepärast, et enamik teemasid jätab nad pigem ükskõikseks. Pärast algatamist eeldab online-foorum reklaami teistes kanalites, foorumeis peaks ametnik olema nähtavam, julgema oma nime all vastata. Kokkuvõtteks ei sõltu kodanike e-osalus niipalju ühiskonna ajaloolisest arengust ning sellest tingitud poliitilisest kogemusest ja kodanikukultuuri tugevusest kui riigi ja omavalitsuste ametnike tahtest ning oskustest näha Internetis kanalit kodanike kaasamiseks poliitilisse diskussiooni ja otsustusprotsessidesse. Eesti ühinemise tõttu Euroopa Liiduga on ülimalt aktuaalne Eesti riigipea ülesannete muutmine. Poliitilise diskussiooni jätkamiseks ühiskonnas on tekkinud vajadus uurimuse järele, mis toob välja presidendiinstitutsiooni rollide ja funktsioonide võimaliku muutumise Euroopa Liiduga ühinemise korral. Integratsiooni riigisisese koordineerimise uurimisel on Eestis siiani olnud tähelepanu keskmes valitsus ja parlament. Kuigi presidendi ametikoht on institutsioon, mida meil kõige rohkem usaldatakse ja millel on suur mõju avalikule arvamusele, on presidendi rollile europoliitikas hoopis vähem tähelepanu pööratud. Eriti tähtis on presidendi Euroopa Liidu suunalist funktsiooni analüüsida sellepärast, et põhiseadus näeb riigipeale ette ülesandeid, mis pole täpselt piiritletud ja jätavad palju tõlgendusruumi. Eesti Euroopa Liiduga lõimumise kiire arengu tõttu on riigipea esindusfunktsiooni ümbermõtestamine väga oluline, et riigi huve valitsustevahelisel ja riigiülesel tasandil paremini esindada. Kõigepealt peaks pöörama tähelepanu riigipea esindusrollile välissuhtluses, selle formaalsetele ja mitteformaalsetele tahkudele ning poliitilise tegevuskava kujundamisele. Puhtformaalsete ülesannete hulka kuulub ratifitseerimiskirjade allkirjastamine, diplomaatide nimetamine ja tagasikutsumine ning välissaadikute volikirjade vastuvõtmine. Nimetatud tegevused on oma olemuselt passiivsed ja n-ö retrospektiivsed, s.t kinnitavad teiste põhiseaduslike institutsioonide varem langetatud otsuseid. Samal ajal kehtib põhiseaduse § 78 punkti 1 mõistes ka täpselt määramata üldine esindusfunktsioon – maine loomine ja riigi välispoliitika elluviimine diplomaatilise suhtluse, riigivisiitide, kõnede ja kirjavahetuse kaudu. See on juba aktiivsem, oma olemuselt tulevikku suunatud poliitika. See presidendi töö tahk puudutab tema iseseisvat poliitilist funktsiooni, mis põhiseaduse seniste tõlgendajate arvamuse järgi on kõike muud kui presidendi iseseisev välispoliitiline tegevus. Selleks, et täpsemalt määrata presidendi üldist esindusfunktsiooni Euroopa Liidus põhiseaduse § 78 punkti 1 mõistes, on tarvis piiritleda tema formaalsed ja mitteformaalsed ülesanded ning analüüsida pädevust neljas põhikategoorias: formaalne ja mitteformaalne tegutsemine riigis ja Euroopa Liidus. See lubab meil üldist esindusfunktsiooni liigitada: maine loomine ja riigi välispoliitika elluviimine mitmesuguste sammude kaudu, näiteks riigipea diplomaatiline suhtlus, riigivisiidid, kõned ja kirjavahetus (vt tabelit). Nimetatud analüüsiplokid annavad ühtlasi vastuse küsimustele, kuidas saab president mõjutada riigi lõimumispoliitikat ning otsuste tegemist Euroopa Liidu tasandil, mis on tähtis tööülesannete kinnitamise seisukohalt. Riigi tasand valitsemissüsteemist tulenevad ülesanded, juriidilised ülesanded isiksus, institutsiooni usaldatavus, meedia Formaalsete funktsioonide analüüs võimaldab kindlaks määrata riigipea mitteformaalsetest ülesannetest tuleneva tegevuse, mis kõige paremini iseloomustab presidendi üldist esindusrolli. Formaalsed ülesanded on enamasti formaaljuriidilised ja tulenevad valitsemissüsteemide eripärast, neid riigipea oma tegutsemisega aktiivselt muuta ei saa. Küll aga mõjutab formaalne funktsioon otseselt mitteformaalseid funktsioone nii riigi kui ka Euroopa Liidu tasandil. Riigi tasandil võib selleks olla institutsiooni usaldatavus ja presidendi tegutsemine oma kantselei juhtimisel (mis pole paraku põhiseadusega reguleeritud), Euroopa Liidu tasandil meediakajastuste laiem mõju meie riigipea läbilöögivõimele. Presidendi Euroopa Liidu suunalisel tegevusel on tegureid, mis mõjutavad kord rohkem, kord vähem presidendi toiminguid (vt joonist ). Poliitikute eesmärk peaks olema ühe metodoloogilise küsimusena analüüsida väljakujunenud valitsemissüsteemi mõju riigipea tegutsemisvabadusele ja poliitilisele aktiivsusele Euroopa Liidu suunal. Tüpiseerides institutsionaalset mõõdet Euroopa Liidu poliitikate koordinatsiooni süsteemis, väljendub valitsuse roll (kelle koordineerida on kogu eurointegratsioon) valitsusdelegatsioonide töö kooskõlastamises, lõimumise seaduseelnõude menetlemises ja Eesti tutvustamises ning Euroopa Liidu institutsioonide ja liikmesriikide esindajatega suhtlemises. Riigi parlamentaarne valitsemissüsteem põhineb võimude lahususel, eraldi on täidesaatev võim – valitsuskabinet ja riiklikud asutused – ning seadusandlik võim – parlament ja kohtuvõim. Eestis on Euroopa Liidu vallas keskne selline koordinatsioonimudel, kus välisministril on põhimõtteline vastutus ja peaministril põhivastutus allüksuste kaudu. Üldiselt ei pea president per se eeldama, et tema välispoliitiline aktiivsus on allutatud valitsuskabineti poliitikale. Demokraatlikus riigis võib president tegutseda kooskõlas põhiseadusega. Kuna Eesti presidenti ei vali mitte rahvas, vaid parlament (valimiskogu) kui rahvast esindav institutsioon, peaks president uute laiapõhjaliste välispoliitiliste sammude kooskõlastamist alustama parlamendist. Selleks on mitu võimalust, näiteks sätestab põhiseaduse § 78 punkt 5 Riigikogu erakorralise istungjärgu kokkukutsumise vastavalt põhiseaduse §-le 68, Riigikogu kodukorra seaduse § 49 alusel saab kokku kutsuda täiendava istungi. Valitsuskabineti ja poliitilise eliidi vastuseis presidendiinstitutsiooni tugevnemisele on etteaimatav, kui pidada erandiks peaminister Siim Kallase 2002. aasta 3. oktoobril ametnike foorumil tehtud ettepanekut kaotada tulevikus peaministri ametikoht ning anda valitsusjuhi ülesanded presidendile. Siim Kallase sõnul on täitevvõimuta presidendi roll vastuoluline ja ebaloomulik. Tema arvates on raske uskuda, et aastate pärast, kui presidenti hakatakse otse valima, suudaks valimisvõidu saavutanud poliitik leppida üksnes riigipea esindusfunktsiooniga. Vaatamata väljakujunenud valitsuskesksele välispoliitika harmoneerimismehhanismile on presidendil peale peaministri ja välisministriga kooskõlastamise ka muid seaduslikke võimalusi isiklikke algatusi ellu viia ja neid Riigikogus kooskõlastada. Näiteks Riigikogu Euroopa asjade komisjon (EAK), kelle ülesanne on parlamentaarne järelevalve Vabariigi Valitsuse tegevuse üle eurointegratsiooni vallas. EAK kuulab korrapäraselt peaministri, valitsusliikmete, riigiasutuste juhtide ja spetsialistide aruandeid lõimumise käigust ja probleemidest, selgitab valitsusväliste organisatsioonide ja huvirühmade arvamusi ning annab valitsusele soovitusi seisukohtade kujundamises suhetes Euroopa Liidu institutsioonidega. Samuti Euroopa Liidu ja Eesti Parlamentaarne Ühiskomitee – Euroopa Parlamendi ja Riigikogu kohtumiste ning arvamuste vahetamise foorum -, mis koosneb Euroopa Parlamendi ja Riigikogu vastavatest delegatsioonidest COSAC-is (Euroopa asjadega tegelevate komisjonide konverentsil). Mainitud institutsioonid peaksid olema esimesed riigipea välissuhtlusfunktsioonide rakendajad riigi huvides. Kuna kogu Euroopa Liiduga integreerumise poliitika on allutatud Riigikantselei ja välisministeeriumi kaudu peaministrile, pole Vabariigi Presidendile riiklikus valitsemissüsteemis ette nähtud eraldi Euroopa Liidu alast pädevust. See ei tähenda aga seda, et president ei saa oma põhiseadusega tagatud õiguste rakendamiseks kasutada talle antud volitusi kaasa rääkida. Kaasarääkimist ei saa omakorda käsitleda sekkumisena valitsuskabineti täitevvõimu valdkonda, sest pädevused on valitsuse 1996. aasta otsusega jaotatud ja presidendiinstitutsioon ei saa seda enda kasuks muuta. Samal ajal on presidendil osalemiseks mitu võimalust, nagu otsene kirjavahetus peaministri, riigisekretäri ja välisministriga, ning talle Vabariigi Presidendi töökorraseadusega tagatud õigus nõuandvaid komisjone kokku kutsuda. Presidendi Euroopa Liidu suunalise rolli mõistmiseks peame välja tooma poliitilised raamid, mille ulatuses võetakse vastu enamik Euroopa Liidu otsuseid ning toimuvad riikidevahelised kooskõlastused. Selle taustal saame analüüsida tegureid, mis mõjutavad riigipea tegutsemisvabadust ja poliitilist aktiivsust Euroopa Liidu suunal. Euroopa Liidu poliitika erineb klassikalistest süsteemidest, see on eri poliitiliste tasandite koostöö seadusandluses. See on riigiülene tasand – Euroopa Ühenduse institutsioonid ja liikmesriikide poliitilised süsteemid -, kus otsustusmehhanismis põimuvad mõlema tasandi huvid. Euroopa Liidu uus, senisest erinev otsuste tegemise käik surub valitsusele üha rohkem peale ühist otsuste tegemist. Tema poliitiline süsteem on detsentraliseeritud ja põhineb eelkõige liikmesriikidel, kellel on ainupädevus poliitika rakendamiseks (Kasemets 2000, 10). Euroopa Liidu seadusandlus koosneb eri toimingutest, nagu koostöö- ja nõusolekumenetlus, kaasotsustamise ja laiendatud nõusoleku menetlus, konsultatsioonimenetlus ja laiendatud kaasotsustusmenetlus. Arvestades presidendi tasandi poliitilist iseloomu, on otstarbekas presidendiinstitutsiooni häält kuuldavale tuua rohkem Euroopa Ülemkogu otsuste puhul ja vähem korralduslikke otsuseid langetavates komisjonides. Mainitud otsustusmenetluste põhjalikum analüüs annab empiirilised suunised, kuidas on otstarbekas planeerida presidendi toiminguid. Samal ajal tuleb silmas pidada, et Euroopa Liidu poliitilist tegevuskava ei kujundata mitte õigusakte formuleerivates ühenduse institutsioonides, vaid selleks on eelkõige valitsustevaheline konverents (VVK). Just viimati mainitu on institutsioon, kus riigijuhid (lähtuvalt esmastest õigusaktidest, nagu asutamislepingud, konventsioonid ja välislepingud) sõnastavad teiseste kohustuslike õigusaktide (määrused, direktiivid, otsused) raamid ja menetlusvormid. VVK-l põhjendatakse uute teiseste õigusaktide alustamise vajadust ja peetakse vaidlusi aluslepingute täiendamise küsimustes. Teiseste õigusaktide väljatöötamisel on tähtis roll ka riigijuhtidel, eriti direktiivide vastuvõtmisel, mida tehakse Euroopa Ülemkogus. Euroopa Liidu otsustuskäigu determinantide süstemaatilised uuringud on välja toonud kolm põhilist mõjutamismeetodit: valitsusväliste organisatsioonide survepoliitika: huvirühmad ja parlamendirühmad kasutavad ära legaalseid survemeetodeid; Põhimõtteliselt tuleb aktsepteerida arusaama, et Euroopa Liidu otsustusmehhanism on enamasti valitsustevaheline ja selles on valdavad rahvuslikud huvid. Poliitiliste sisepingete maandamiseks ja neist vabanemiseks suunatakse need tihti valitsustevahelisele tasandile (Peterson, Bomberg 1999, 7). Riigipea saab plaanida vormiliste riigisiseste küsimuste edastamist Euroopa Liidu tasandile, osaledes VVK diskussioonides, tasakaalustades riigi survet valitsusele seaduste harmoneerimisel ning kaasates lõimumisse Euroopa Liidu otsustusmehhanisme. Valitsuse üks eesmärk peaks olema luua riigipeale riigi huvide esindamiseks Euroopa Liidu institutsioonides seaduslikud alused. Vormiliselt on presidendi Euroopa Liidu suunaline tegevus põhiseadusliku esindusfunktsiooni täitmine valitsuse ametliku integratsioonipoliitikaga hõlmamata valdkondades, kasutades seadustega lubatud meetmeid huvirühmade esindamiseks Euroopa Liidu ametlikes institutsioonides, nagu Euroopa Ülemkogu, VVK, Euroopa Parlament, regioonide komitee ja Euroopa Komisjon. Huvirühmadena ei tule käsitleda mitte üksnes erialaliitusid, vaid ka parlamendifraktsioone, kohalike omavalitsuste ühisesindusi, eri valdkondade asju ajavaid ühendusi, mis jäävad riigi ametliku liitumisläbirääkimise kõrval teiseseks. Tuleb arvestada, et liitumise ajal on Euroopa Liidu asjade välispoliitikas esikohal valitsuse reglementeeritud tegevus ühenduse õigustiku (acquis communautaire) ülevõtmisel, kuid pärast muutuvad hoopis olulisemaks eri valdkondade lobitöö ja üldpoliitilised teemad, nagu näiteks Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsiooni huvide kuuldavale toomine majandus- ja sotsiaalkomitees või tulevikuvisioonide arutelu Euroopa Tuleviku Konvendis. Presidendi uue rolli kriitikud võivad esile tuua presidendi tähtsuse märkimisväärse vähendamise n-ö low politics’i ehk alama poliitika ja väita, et tähtis on tagada presidendile kaasarääkimisvõimalus hoopis high politics’is ehk kõrgpoliitikas (Greenwood 1997, 13). Sellekohane kartus pole põhjendatud, kui president esindab või vahendab erialaliitude huve Euroopa Liidus (regioonide komitees või Euroopa Parlamendis) protokollilise tähenduseta kirjavahetuse kaudu (low politics), säilitades õiguse ajada kõrgpoliitikat Euroopa Ülemkogus ja kasutades selleks liikmesriikide juhtide tasandit. Loomulikult mõjutab riigi võimaluste kasutamist oma huvide esindamiseks Euroopas ametlik poliitikategemine, kus valitsustevaheline koostöö mängib märkimisväärset rolli. Põhiline tee Euroopa Komisjoni otsuste langetamiseni seadusloomes kulgeb valdavalt riigi kaudu (Nugent 1999, 85). Seega peavad riigi huvid olema alati kajastatud diplomaatiliste esinduste tegevuskavas ning olema kooskõlastatud valitsusasutustega, kes käivad neid Euroopas esindamas. Tsentraliseeritud koordinatsioonimudeliga liikmesriikidel on harilikult parem riigiaparaat Euroopa asjade haldamiseks kui detsentraliseeritud riikidel, kellel on koordineerimine tunduvalt keerulisem. Samas on rohkem tsentraliseeritud riigisüsteemi ametnikel COREPER-is (Comité des représentants permanents, liikmesriikide diplomaatidest koosnevas, Euroopa Komisjoni tegevuskavas olevaid tehnilisi küsimusi lahendav nõukogu) palju vähem võimalusi läbirääkimistel kaubelda ja surverühmade huve esindada (Nugent 1999, 32). Ometi tundub, et president ei saa eriti mõjutada Euroopa Liidu otsuseid COREPER-i või Euroopa Komisjoni direktoraatide kaudu. Hoopis rohkem võimalusi on tal mõjutada Euroopa Komisjoni väljakujunenud seisukohti Euroopa Parlamendi kaudu (Dinan 1999, 278). Selle kõige tähtsam huvide suunamise mehhanism peitub parlamendikomiteede, raportööride, parlamendifraktsioonide ja toetusrühmade süsteemis. Seetõttu on riikidevahelised europarteid tihendanud tütarparteide liidrite kohtumisi, mis võimaldab kooskõlastada poliitilisi platvorme ja seisukohti Euroopa Liidu pikaajalise arengu kohta. Eelkõige on hakatud organiseerima kokkusaamisi Euroopa Ülemkogu tippkohtumiste eel, et üheskoos kaasa rääkida Euroopa Liidu poliitiliste suuniste määramises (Kasemets 2000, 43). Euroopa Parlamendi ja huvirühmade vahel toimuvad pidevad konsultatsioonid, kus informeeritakse raportööre ja komisjonide liikmeid eesmärgiga mõjutada hääletamistulemusi ning algatatavaid seadusandlikke akte. Luuakse ka otsekontakte komisjonide, fraktsioonide ja toetusrühmadega ning levitatakse saadikute hulgas kirjalikke materjale (ibid., 46). Eraldi sektor on liikmesmaade valitsustasand, kus saab mõjutada ministrite nõukogu otsuseid, kuid mitte otse, vaid riikide kanaleid kasutades. Kuna poliitilised seisukohad kooskõlastatakse ministeeriumide osakondade kaudu, toimib presidendi puhul valitsustevaheline koostöö enamasti mitteformaalse funktsiooni rakendamise teel. Samal ajal toimib ka regionaalsete ja kohalike omavalitsuste tasand, kus presidendi eestkostel saab kohalik omavalitsustegelane (nt maavanem presidendi kohaliku omavalitsuse ja regionaalarengu ümarlaua liikmena) suunata oma probleemid lahendamiseks otse Euroopa Liidu regionaal- ja struktuuripoliitika institutsioonidele. Liikmesriikide valitsustasandi alla saab panna ka eelmainitud osalemise Euroopa Tuleviku Konvendi töös, mitteametlike poliitiliste seisukohtade väljaütlemise rahvusvahelises pressis või isikliku kirjavahetuse tipp-poliitikutega. Euroopa Liit ei saa vastu võtta uusi liikmeid, saamata üha laienevale pädevusringile laiapõhjalist toetust. Seetõttu vajab ta tegutsemiseks riigijuhtide toetust, et vältida võimalikku legitiimsuse kriisi. Siinkohal peab iga valitsus ja ka president teadma oma hääle kuuldavaletoomise võimalusi ning analüüsima meetodeid selle maksmapanekuks. Tuginedes rahvusliku julgeoleku maksiimile, saab president alati käsitleda Euroopa Liidu temaatikat eri variatsioonides ja institutsioonides talle usaldatud pädevuste ulatuses. Üks selline institutsioon VVK kõrval on Euroopa Ülemkogu, kelle pädevusse kuulub ühine välis- ja julgeolekupoliitika. See on juba kõrgpoliitika tasand, kus presidendil on otsene võimalus formaalselt kaasa rääkida Euroopa tuleviku teemadel. Kuigi reegli järgi esindab parlamentaarset riiki Euroopa Ülemkogus peaminister, ei saa valitsus ignoreerida riigipea osalemissoovi. Analoogilist koostööd nägime peaminister Mart Laari ja president Lennart Meri tandemis varasematel Euroopa Liidu tippkohtumistel. Seega on võimalik oluliste mõjutuskanalitena välja tuua riigipea osalemise VVK töös, mis on uute poliitikate formuleerimise esmane institutsioon, ning aktiivse kaasalöömise Euroopa Ülemkogu töös, kus leiab aset formuleeritud strateegiliste poliitikate legitimeerimine, poliitilise tegevuskava kokkupanemine ja erinevate huvide kokkusulatamine. Esindusfunktsiooni unikaalsust ei tohi alahinnata, eriti täidesaatva riigivõimu vähest läbipaistvust arvestades. Kuna põhiseaduste eesmärk on harilikult riigijuhtide võimu kärpida, vähemalt printsiibi järgi, siis selle kompenseerimiseks võimendavad põhiseadused riigijuhi esindusfunktsiooni. Seega tuleb presidendi iga toimingut analüüsida eesmärgipärasuse aspektist – miks üks või teine samm on ette võetud. Kas selleks, et suurendada valitsuskabineti arvel oma võimu ja paista toimekas, või tegutseti tegeliku rollitunnetuse ja riigimeheliku käitumislaadi järgi. Selle teadasaamiseks tuleb analüüsida presidendi käitumist ja tema tegude loogikat ehk uurida presidendi mitteformaalse tegutsemise valdkonda spetsiaalsete teaduslike kriteeriumide abil. Esimene kriteerium avab liidri omadused, nagu saavutuste ulatus laial või kitsal alal, ehk teisisõnu näitab, kas tegemist on revolutsionääri, ideoloogi, reformisti, uuendaja või kohanejaga. Teine kriteerium avab juhi suhte sootsiumiga ja vastupidi. Selle kriteeriumi arendas põhiliselt välja Max Weber, kes rõhutas kolme liiki ideaalsuhet – traditsionaalset, bürokraatlik-legalistlikku ja karismaatilist (Greenwood 1997, 291). Kui valitsuskabinet või parlament suudavad põhjendada eelmainitud klassifikatsioonile tuginedes presidendi aktiivsuse sisimaid põhjusi, võib see otseselt mõjutada riigijuhi kaasarääkimist lõimumispoliitikas kas soosiva või tõrjuva/kaitsva hoiaku kaudu. Seda peab arvesse võtma ka president, kui ta hakkab kasutama uusi poliitilisi meetmeid kas valitsuse ja parlamendi või Euroopa Liidu suunal. President peab teadma, kuidas teda nähakse, ning vajaduse korral parima tulemuse saavutamiseks oma tegevust korrigeerima. Vastasel juhul võib juba ette näha kogu poliitilise eliidi tõrjuvat hoiakut, mida saab nimetada valitsemissüsteemi emotsionaalseks piiranguks presidendi tegevuse suhtes. Sellele lisaks mõjutab presidendi otsuseid alati neli praktilist aspekti. Esimene on teemade ring, millega president tegeleb: majandussüsteem; maailma poliitiline olukord; üldsuse ootused; rühmade nõudmised; parlamentaarne, bürokraatlik ja seadusandlik tegevus jms. Teine aspekt on presidendi kantselei ja sellest lähtuv poliitika, kolmas presidendi lähimad nõuandjad. Viimane tähtis aspekt, nagu juba mainitud, on alati presidendi isik – tema võimekus, suhtlemisvalmidus, probleemide käsitlemise oskus ning maailmavaade (Greenwood 1997, 197). See tahk puudutab juba otseselt institutsiooni mitteformaalset külge ehk presidenti kui isiksust. Eeltoodu mõjutab tavaliselt poliitikat, mida võib liigitada nelja kategooriasse: distributiivne, redistributiivne, regulatiivne ja loov poliitika (Blondel 1997, 361). Distributiivne poliitika arendab uusi algatusi, nagu näiteks Presidendi Kultuurirahastu. Redistributiivne poliitika on suunatud olemasolevate vahendite ümberjaotamisele, redistributiivsena võib vaadelda presidendi tegevust riigieelarve kinnitamise või tagasilükkamise vallas. Regulatiivne poliitika on otseselt seotud presidendi tegevusega seadusloomes, mis tuleneb presidendi kantselei initsiatiivist, presidendi nõuandvate kogude taotlusest või riigipea isiklikust otsusest. Regulatiivse sekkumisena võib käsitleda ka kindlate poliitiliste suunistega kirju riigiasutuste juhtidele ja tipp-poliitikuile. Loov poliitika on uued, näiteks valitsuskabineti tegevusvaldkonnast välja jäävad ettevõtmised. Näiteks kodukaunistamise algatus, mahepõllumajanduse juurutamine ja taastuvenergeetika toetamine ehk riigisisene formaalne funktsioon. Formaalse funktsiooni Euroopa Liiduga lõimumise kontekstis on presidendile sobivaim regulatiivne ja loov poliitika. Regulatiivne poliitika võib olla seotud rohkem presidendi kirjavahetusega Euroopa Liidu poliitika rakendamisel ning kitsaste, valitsuskabineti integratsioonimehhanismi mitteriivavate otsustega, näiteks otsus taastuvenergeetika riikliku sihtarvu väljakuulutamiseks aastaks 2010. Loova poliitika rakendamiseks on Euroopa Liidu eesmärke arvestades tunduvalt laiemad võimalused. Näiteks võib Eesti president koos teiste Läänemere maade presidentidega rakendada uut keskkonnapoliitikat Läänemere puhtuse säilitamiseks. Nimetatud ettevõtmisega saab regioonide komitee kaudu alustada Euroopa Komisjoni uue merekeskkonna direktiivi täitmist. Riigipea esindusfunktsiooni lahutamatu osa on mitteformaalset mõõdet puudutav personaaldiplomaatia. Paraku on see aga mõjutatud riigi välispoliitikast ja üheks klassikaliseks meetodiks on hinnata poliitika kujundamise käiku riigis kehtiva poliitilise reþiimi järgi. Sellel on vaieldamatult märkimisväärne mõju poliitikute suhtlemisele omavahel. Valitsustevahelist (intergovernmental) poliitikat iseloomustavad eelkõige Euroopa Liidu poliitikate koordineerimismehhanismid, mida liikmesriigid rakendavad usinalt valitsustevahelistel konverentsidel vaidlusaluste küsimuste lahendamiseks, nagu Euroopa Komisjoni struktuur ja suurus, häälte jaotus ministrite nõukogus, kvalifitseeritud häälteenamuse (QMV) rakendusvaldkonnad ja uute poliitiliste meetmete alustamine jm (Kasemets 2000, 55). Poliitiline koordineerimine hõlmab ennekõike riikidevahelist konsensuse tagamist lahenduste kooskõlastamisel, kõigi huviliste esindatust ja demokraatlike printsiipide rakendatavust. Mida tugevam on personaaldiplomaatia, seda edukamalt toimib koordinatsioon. Peale poliitilise kooskõlastamise, milles riigipea saab valitsuskabineti pärusmaale tungimata osaleda, on olemas administratiivne ehk funktsionaalne koordineerimine, mis on rohkem ametiasutuste (ministeeriumide) keskne ja määratud tehnilise järelevalve funktsioonidega. Viimati mainitud koordinatsioonimudelit me selles artiklis ei käsitle. Riigipeade omavaheline suhtlemine on legitimeeritud poliitilise koordineerimise vajaduse tõttu Euroopa Liidu eri poliitikate elluviimise käigus. Seda iseloomustab asjaolu, et riigipead võivad anda oma poliitilise hinnangu Euroopa Komisjoni välja töötatud meetmetele. Kuid valitsustevaheline koordinatsioon toimub nii eelkirjeldatud tüpoloogia kui ka metodoloogiliste reeglite järgi. Esiteks, poliitikas osalejad peavad olema ratsionaalsed, iseseisvad indiviidid või rühmad, kes toimivad omakasupüüdmatult ja riskivabalt. Teiseks, nad esindavad üksnes neid riigi huve, mis on integreeritud valitsustevahelisele tasandile ja haakuvad teiste valitsuste huvidega. Kolmandaks, riigi käitumine oma huvide esindamisel konfliktsituatsioonis peab olema adekvaatne ja selgesti välja tooma huvide lähtepositsioonid (Rosamond 2000, 142). Teisisõnu, riigipea osalemine koordinatsioonipoliitikas võib olla riigipeakeskne üksnes seni, kuni tekib konfliktsituatsioon. Viimase tekkimisel on vältimatu, et administratiiv-funktsionaalne koordinatsioonimehhanism kaasab valitsuse ja täpsustab riigipea positsioone. Seega määrab mainitud reeglistik presidendi personaaldiplomaatia ulatuse ja liberaalsuse, kuid ei elimineeri seda. Eraldi uurimist vajaks presidendi mõjukus Euroopa Liidu otsustusprotsessis olenevalt sellest, missugused valitsused on Euroopa Liidu liikmesriikides võimul tema ametisoleku ajal. Lihtsa tagasivaate puhul ilmneb huvitav asjaolu: liberaalse Lennart Meri ajal valitsesid liikmesriikides valdavalt sotsiaaldemokraadid ja vasakpoolsemad maaparteid, Arnold Rüütli ajal tsentristlikud või parempoolsed jõud. Seega jääb õhku rippuma huvitav dilemma: kas presidendivalimiste aegu peaksid võimuparteid jälgima Euroopa poliitilisi tendentse ja sellest lähtudes eelistama mõnda kandidaati rohkem kui teist? Praegu saame üksnes oletada, et Eesti president oleks Euroopas edukam, kui tema poliitilised vaated langeksid kokku Euroopa valdava hoiakuga. Kokkuvõtvalt võib väita, et tipp-poliitikute suhtlemises täpset koordinatsioonipoliitika metodoloogiat järgides leiab hea poliitilise vaistuga kandidaatriik alati oma seisukohtadele vajaliku rahvusvahelise toetuse, lülitades riigisisesed formaalsed meetmed mitteformaalse isiku tasandi kaudu Euroopa Liidu otsustusmehhanismide üldpaketti. Kui riigipea välispoliitilised sõnavõtud on seotud ka poliitilise tegevuskavaga ja legitimeeritud nõuandvates komisjonides, osaleb ta alati Euroopa Liidu poliitika kujundamise protsessis ning on seega riigi välispoliitika kujundajana oluline figuur. Kasemets, K. (2000). Poliitika kujundamise protsess Euroopa Liidus. Euroopa õpingute magistriprogrammi konspekt. Tartu.			OSCAR-2019
OECD (Organisation for Economic Co-operation and Development/ Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsioon) toetab liikmesriikide majanduspoliitika-alast koostööd (statistilised analüüsid, prognoosid, strateegiad), kuid tegeleb ka majandusarenguga tihedalt seotud valdkondadega nagu haridus, teadus, tehnoloogia, innovatsioon, tööturg, keskkonnapoliitika ja sotsiaalpoliitika. 1961. aastal asutatud OECD asub Pariisis, sinna kuulub 36 riiki. Viimaseks liitujaks oli Leedu (2018. a suvel). Organisatsiooni juhib peasekretär Angel Gurría. Eesti sai OECD täisliikmeks 9. detsembril 2010, kuid Eesti eksperdid, sh Haridus- ja Teadusministeeriumist, on olnud OECD tegevustesse kaasatud 1990ndate algusest. Alates 2011. aasta detsembrist töötab Eesti alalises esinduses OECD ja UNESCO juures Pariisis ka Haridus- ja Teadusministeeriumi esindaja. OECD tugevuseks on rahvusvaheliste võrdlevate haridusindikaatorite analüüside koostamine ja haridusvaldkonna statistika. Haridusvaldkonna tegevused on koondunud hariduse ja oskuste direktoraati (Directorate for Education and Skills), mida juhib Andreas Schleicher. Peamistes haridusvaldkonna tegevustes lepitakse kokku OECD hariduspoliitika komitees (Education Policy Committee – EDPC). OECD pöörab tähelepanu haridussüsteemide kvaliteedi ja tõhususe arendamisele nii kvalitatiivsete (võrdlevad analüüsid ja soovitused) kui ka kvantitatiivsete uuringute kaudu (rahvusvahelised võrdlevad haridusindikaatorite analüüsid ja statistika). Järjepidevalt on suurenenud hariduse ja oskuste direktoraadi rahvusvaheline mõjukus. Selle üheks näiteks on PISA (Programme for International Student Assessment) uuringu populaarsus. 2015. aastal osales PISA uuringus 72 riiki/majanduspiirkoda ning see arv kasvab. OECD teaduse, tehnoloogia ja tööstuse direktoraat (Directorate for Science, Technology and Innovation – STI, juht Andrew Wickoff) tegeleb teaduslikel uuringutel põhinevate soovituste väljatöötamisega. Valdkondliku tööprogrammi kinnitab OECD teadus- ja tehnoloogiapoliitika komitee (Committee for Scientific and Technological Policy - CSTP), mille töös osales Eesti esialgu vaatlejana (2009-2010) ning al 2011. aastast täisliikmena. CSTP ülesandeks on rahvusvahelise teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni (TAI) alase koostöö edendamine ning erinevate töögruppide tegevuste koordineerimine. Seni on Eesti osalenud nutika spetsialiseerumise ning Knowledge Triangle (nn teadmiste kolmnurk) projektides. Eesti Teadusagentuur panustab Global Science Forum´i konkurentsipõhise rahastamise projekti. Iga 2 aasta järel ilmuvad vaheldumisi teadus-, tehnoloogia ja innovatsioonivaldkonna olulisemaid arenguid kirjeldav Science, Technology and Innovation Outlook ning teadus-, tehnoloogia- ja tööstusvaldkonna indikaatorite kogumik STI Scoreboard. PISA (Programme for International Student Assessment, Eesti osaleb al 2006. a) – hinnatakse 15-aastaste õpilaste teadmisi ja oskusi funktsionaalses lugemises, matemaatilises ja loodusteaduslikus kirjaoskuses. Uuring viiakse läbi iga 3 aasta järel. INES haridusindikaatorite programm ning alaprogrammid (Indicators of Education Systems, Eesti liitus 2006. a) - üheks olulisemaks väljundiks on kord aastas ilmuv haridusindikaatorite väljaanne "Education at a Glance" (EaG). Eesti andmed kajastusid seal esmakordselt aastal 2007. TALIS (Survey of Teachers, Teaching and Learning, Eesti osaleb al 2008.a) - rahvusvaheline õpetamise ja õppimise uuring, millega kogutakse andmeid õppekeskkonna ja õpetajate töötingimuste kohta. PIAAC (Programme for the International Assessment of Adult Competencies, Eesti liitus 2008.a) - rahvusvaheline täiskasvanute oskuste uuring, millega mõõdeti arvuti abil esmakordselt täiskasvanute infotöötlusoskusi. CERI (Centre for Educational Research and Innovation, Eesti liitus 2012. a) – haridusuuringute ja innovatsiooni keskus, tegeleb nö tulevikku vaatavate, kõiki vanusegruppe hõlmavate ja pikaajalisemate uuringutega. Eesti on varasemalt tellinud kõrgharidusvaldkonna ülevaate (Thematic Review of Tertiary Education) ning 2016. a kevadel avaldati uuringu tulemused, mis käsitles ressursside kasutamist koolisüsteemis (Review of Policies to Improve the Effectiveness of Resource Use in Schools). Uuring hõlmab alusharidust, üldharidust ja kutseharidust ning eesmärgiks oli analüüsida ressursside planeerimist ja jagunemist koolisüsteemis, ressursside vastavust vajadusele ja ressursside kasutust. Vt eestikeelset kokkuvõtet siit. 2015-2017 osales Eesti OECD õpetaja pedagoogiliste teadmiste pilootuuringus ITEL Teacher Knowledge Survey, mille eesmärgiks oli välja töötada rahvusvahelist võrdlust võimaldav õpetajate pedagoogilisi teadmisi mõõtev uurimisinstrument ning viia läbi selle testimine. Vt 2018. a ilmunud eestikeelset tulemuste kokkuvõtet siit. Alushariduse pilootuuring (International Early Learning (for Child Well-being) Study 2016-2019) - eesmärgiks on uurida alushariduse mõju laste, sh erivajadustega ja muu koduse keelega laste õppima õppimise oskuste kujunemisele. Alaeesmärgid: uurida lapse arengut ja õppimist, sh sotsiaalseid, emotsionaalseid ja kognitiivseid oskusi, seoseid lapse lasteasutustes osalemise ja alushariduse omandamise vahel (uuringu valim hõlmab ka koduseid lapsi); lapse individuaalsuse, kodu ja lasteasutusega seotud tegurite mõju sotsiaalsete, emotsionaalsete ja kognitiivsete oskuste kujunemisele. Pilootuuring hõlmab lapse arengu hindamisinstrumendi väljaarendamist ja lapse sotsiaalsete, emotsionaalsete ja kognitiivsete oskuste hindamist. Tulemused avaldatakse 2019. a lõpus. Lisaks üldisele raportile koostatakse ka riigipõhised raportid. Eesti kutsehariduse ülevaade (VET country review), mis keskendub eelkõige kutsehariduse ja tööturu seostele, õpetajakoolitusele ning töökohapõhisele õppele. Vaadeldakse ka kutsehariduse ja erinevate huvirühmade koostöömudelite küsimusi, sh eriti koostöö ettevõtetega. Ülevaade valmib 2019. a alguseks. Kõrgharidussüsteemide rahvusvaheline võrdlus (benchmarking higher education system performance) - vaadeldakse kõrgharidussüsteemi kolme võtmefunktsiooni: õpet, teadus-ja arendustegevust, seost ühiskonnaga. Uuringus on kavas analüüsida nii konkreetseid riigipõhiseid näitajaid ja praktikaid kui ka riikide kõrghariduspoliitikat. Esimene analüüs valmib 2019. a. Lisaks üldisele ülevaatele koostatakse huvitatutele riigipõhised raportid.			OSCAR-2019
Kommentaarid - Toomas Alatalu: kui USA ja Venemaa liidrid omapäi kohtuvad, ununeb alati ühtsus ja solidaarsus - Eesti Päevaleht Toomas Alatalu: kui USA ja Venemaa liidrid omapäi kohtuvad, ununeb alati ühtsus ja solidaarsus - kommentaare 1-10 Elu näinud inimesena võiks Alatalu teada või vähemalt aimata, et"solidaarsus ja ühtsus" on vaid müsteeriumid oma eesmärkide saavutamiseks ja ei midagi enamat. Käisin linna pääl ja polnud mingeid koloniste.kõik tava inimesed toimetasid oma toimetusi, ei mölisenud ,ei laiutanud tavaline pühapäev. Tegemist on puhtakujulise militaarobjektiga, et oleks võimalik kiiresti Poolast USA väed baltikumi vedada. Kellele on see pinnuks silmas kui on võimalik kiiresti USA tankid Poolast Eestisse vedada? Ainult potentsiaalsele agressorile kes soovib, et ohver oleks kallaletungi puhul täiesti kaitsetu. Ei Venemaa ega veel vähem USA president ei ole oma riigis mingil despootlikul ainuvõimul. Kui nad oma selja taga oleva oligarhide vastu lähevad, siis on nad üsna kiiresti välja vahetatud. Seega lõppkokkuvõttes ei suuda Trump mitte midagi läbi suruda, millel vabariiklased taga pole ja Putin peab arvestama samavõrd kindrastaabi, FSB ja oligarhidest ärimeeste arvamusega. Venemaal on jõujooned segasemad, aga kui Putin kõigi kolme Venemaa suurjõuga vastuollu läheb, siis ta homme ei ole enam president. Ma ei plaksuta vaimustusest käsi, kui Trumpi eetris näen, aga kui praegu neid uudiseid vaadata, kus USA kalkuleerib, kas oma väed Saksast välja tõmmata ja Putini versus Trumbi kohtumine pole muud kui poliitiline pokker. Mille üks põhjus on hetkel käimasolev kaubandussõda (ja teine eesolev NATO kohtumine). Euroopa ehmatab, paljud kommentaatorid ehmatavad ja Trump itsitab pihku, sest Euroopa ei julge enam peale neid samme ja tiba veidraid väljaütlemisi Trumbi poolt ühtegi lisamaksu kehtestada. Just business. Kes usub kolmandat maailmasõda, kes ma ei tea mis uute paktide sõlmimist maailma jagamisest- aga vaadake USA vahevalimisi. Subjektiivselt mulle tundub see tavaline pokker, nii et saagu aga rahumeeli kokku, palju soovivad;)) Kes ikka ilmselt kõige rohkem itsitab, on ilmselt Putin - ilmselt ka Trumpi sõber Kim -, kuna Lääne suure kaose varjus saab ta nüüd kenasti oma plaane sehkendada. Äkki endise kgblasena peab ka plaani siingi uued küüditamised korraldada? Ja vihkamine USA-s eri leeride vahel näib vähemalt nendepoolsete uudiste põhjal iga päevaga süvenevat. Samas valmistuvad britid massimeeleavalduseks mr Spanky visiidi vastu. Ja kui vahel harva delfi kommentaariumi sattuda, on ka siinsed vihkajad tohutult julgust ja hoogu juurde saanud, olgu siis vihkamise põhjuseks avalikus kohas imikutega liikuvad emad, veidigi teistsugune nahavärv, rahvus vms vms vms "...kus USA kalkuleerib, kas oma väed Saksast välja tõmmata..." Huvitav, huvitav, kuhu nad siis paigutatakse? On pakutud kaks varianti: viia tagasi USA-sse või paigutada ümber Poolasse! Poolas on neid odavam pidada ja nad on Vene piirile ja baltikumile ligemal! Rail Baltic kulub sel juhul ära nagu kompvek! Loomulikult on Rail Baltic "kuuma" konflikti korral haavatav aga targad strateegid paigutavad väed seda mööda ümber enne kui paugutamiseks läheb. venemaa on meie kadumaläinud turg ja riigi sissetulek. Hea sissetulek vaid militaristidele. EU ja NATO seda ei kompenseeri. Põletame ikka maja maha, et prussakatest lahti saada, nagu kilplased. Isegi poolakad ei toeta venevastaseid sanktsioone vaid vaba kaubavahetust ja poliitilist erapooletust. Nii et Katõn jms oli siis poolakate päästmine ajalukku kadumise eest. Nad on kindlasti väga tänulikud. Suurriigid saavad siiani kasu Venemaaga kaubavahetusest, aga meie töllid ei oska riigile millestki kasu saada. Sanktsioonid on suhtelised, enamuses kahjuks EU väikeriikidele. Eesti peaks ühepoolselt lõpetama igasugused majandussanktsioonid Venemaaga, aga jääma oma poliitilistele seisukohtadela, sest homme lõpetab Merkel sanktsioonid ja Eesti on jälle patuoinas. Järsku Villi oskab nimetada mõningad konkreetsed majandussanktsioonid, mille Eesti on Venemaale kehtestanud. Venemaa eest relvastuse suurendamine on sama mõttekas kui asteroidi eest kosmosest. Kui tuleb, siis on kõik segi nagu pudru ja kapsad. Olgu siis titepeer... ja vanaraud.... mida sii skogu maailm kardab????? Ammu juba oleks siis puutn minema löödud, siber ameerika oma jne... Ma ka olen kindel, et isegi Eesti on venemaast tugevam ju... meie oleme nii suur riik ja meil on mõni ameerika tank ja ka mõned oma kahurid... Kui NATO on tugevam, siis mida Eesti kardab pidevalt?? Või siis eesti ei ole NATO, või kõiik saavad aru, et kui madinaks läheb, siis NATO Eestit ei kaitse???? Vaata, naabrit me vahetada ei saa... see oli ja selleks jääb Venemaa.... kuid kui meie riigilie meeldib klähviva mposi roll... Kuid nagu näen... on praegu väike segadus... Ameerika saatkonnast pole selles suhtes uusi suuniseid tuulnud ja ka on meie Ainult need väiksemad naabrid on agaramad Venemaa suunal rusikaga vehkima, ja siis kui naaber pöörab pilgu vehkijate poole, nõutakse koheselt kaitset läänelt. Tänage õnne, et Hiina president sinna kampa kolmadkas pole veel läinud. Kui need kolm riiki saavad kokkuleppele, siis ülejäänud, võivad tsupa tsupsi imeda.... Ja siis ei loe, milline väikeriik ja millisel suurriigil enne tagumikku lakkus... Oma territooriumi kohta on nii Iisrael kui UK Venemaast sõjaliselt võimekamad. Majandusest pole mõtet rääkidagi. Pindala on siiski vaid pindala. Majanduslike mõõdikute järgi on Venemaa maailma TOP10 riikide seast väljas. Ulu palju tahad, aga relvade täristamine on üldse veel viimane asi jäänud, millega nad natukenegi läbirääkimistele pääsevad. Aga ka see aeg saab paarikümne aasta jooksul läbi. Õnn pöördus: eelmise aasta helge liiklusstatistika keeras väga mustaks poolaastaks - kommentaare 1-20 Paar viimast aastat on politsei tagunud meedias trumme ja pasundanud, kuidas see liiklussurmade vähenemine on politsei suur töövõit koos liikluse rahustamisega. Kuigi ühtegi mõistlikku teostatud tegevust välja ei toodud, puhas statistika.Nüüd on vagusi nagu rotid rukkis. Kus teie vahutavad mainekujundajad nüüd on? ..paljud õnnetused jääks olemata,kui ei oleks teede äärest ilmatuid surmavaid st.sügavaid kraave.Hullumeelsus,mis tehtud.Muus maailmas on teeäärtes niipalju ruumi,et suur rekka saab teeääres vabalt autokummi vahetada.Meil,kus lõpeb asfalt,algab kohe surma kraav... Need kraavid on tehtud majanduse elavdamiseks, lisaks on siin mängus ka tugev pluss iibepoliitikale. Ja kes nüüd aru ei saanud siis see oli puhas iroonia! Pea maanteed tuleb algusest lõpuni muuta selliseks nagu Tartumaantee esimene lõik Koseni. Vastasel juhul on tegemist rämeda süsteemse raharaiskamisega, majanduse täieliku pidurdamisega ja inimelude peale sülitamisega! Ühed jobud mõtlevad karmimaid karistusi niigi vaestele inimestele teised jobud kaevavad euro sügavaid kraave nii et kui teelt välja libised on kohe kabeli mats nagu juuresoleval pildil näha. Ära aja pada. Liiklusjärelvalvet teostatakse eravärvides nii mis kole. Bahn-polizei tõesti on värvides, aga nemad juba reageerivad tüüpiliselt millelegi, mitte ei teosta järelvalvet. Looduslik valik on hea ― sõelub geneetiliselt lollid välja. Kahjuks kannatavad sageli ka normaalsed inimesed. Aga sealgi jäävad kõige ettevaatlikumad ellu: ei eelda ühelgi ristmikul, et neil on peatee või loobuvad üldse liikluses osalemisest. on väärtustes. Kas elu on nii vähe väärt, et sellega võib riskida kiirema sotsiaalmeedia teavituse pärast? Kui inimene seda teeb, siis on ta sotsiaalmeedia ori. Liiklussurmade arv jääbki kõikuma nulli ja saja vahele. Miljon elanikku on väike valim ja 0-100 ongi vea piires ja juhustest sõltuv kõikumine. See ei tähenda, et ei peaks tegelema roolijoodikute ja -mobiilikutega. Peab küll. Lihtsalt nii madala liiklussurmade taseme juures jääbki see number nulli ja saja vahel kõikuma. Teavitamist peab ka jätkama, sest igal aastal tulevad liiklusesse tuhanded ohmud, kes ei tea, mis enne neid on juhtunud. Nagu pildilt näha, tuleb eurokraave veel sügavamaks ja järsemaks teha, et ikka mats täiega raske õnnetusega lõpeks. Kraav kraaviks - ei ole naf nii sügavad midagi ja ilmselt pole ainult kraavi pärast ka keegi hukkunud. Aga .... teepeenrad on ära kadunud - vot see on küll probleem. Kuidas peatada auto vajadusel (paljugi mis põhjusel)? 2/3 autost jääb ju sõidurajale ja see on ju ohtlik kõigile. Eile sõitis kõrvalteelt selline mulle ette nägin seda ette ja jätsin oma sõiduki seisma et avariid ära hoida tegemist oli vist mingi metsaärikaga. Ei näinud ma mingit vabandust...vot nii see on Minu meelest on kordades ohutum see juht kellel on kaks kätt roolil ja pilk liikluses aga kiirus +20km/h kui piirkiirusest kinnipidav nutihoolik kelle käed ja pilk mingis nutikas!? Nutihoolik = pigem tava joobnuga Paar päeva tagasi. Maardu külas. Olin mootorrattaga. Kõrvalteelt lähenes auto. Tundus kuidagi kahtlane. Vähendasin kiiruse selliseks, et saaks midagi teha, kui ette keerab. Ja keeraski ette. Ma küll ei kuulnud, kuid näoilme oli vihane ning arvatavasti oli ka sõim. Ju talle siis ei meeldinud, et signaali andsin. Näha on mu tuttava naine sama moodi näppis telefoni auto roolis ja sõitis kahel autol küljed maha ja nüüd näitab et kindlustus ei taha maksta paras need nuti sõltlased on kõige ohtlikumad neil peale esimest õnnestus tuleks luad ära võtta sõitku püssiga ega kui jääb ellu ega politsei loll pole see tehakse kindlaks kas näppis telefoni või ei Eks oma kirjaoskamatus tuleb kunstipärasusse ära peita. Mõni tolvan toppib kirjavahemärke jälle iga paari sõna taha. Ilmselt normaalselt kasutada nad neid ei oskakski. aktsiisijoove meie valitsajatel on selle kõige põhjuseks,nüüd otsitakse oma vigadele katteallikaid ja selleks statistikaga mängida...seda me oleme juba kõik näinud...Trahvimine ei ole liiklusolukorda kunagi parandanud küll paisutab hõredat riigikassat. ja meenub, kuis Einstein ütles - ainult idioot teeb üht ja sama asja korduvalt ja samamoodi, tõhustades, parendades, karmistades ja arvab, et oodata on erinevaid tulemusi. olen ise ka mõelnud, et kui suureks on tänu alko aksiisile meie maanteede koormus kasvanud? Kindlasti on nüüd seda alko transiiti räigelt palju rohkem. Peab ju olema kui miski artikkel kirjutas, et piiriäärsed 7 poodi teevad kokku ise 50% sellest käibest mis ülejäänud 1500 Eesti poodi!!!! Alates 1900 näljasest aastast on palju läinud teise ilma,oma rumalusest.Mida teevad lasteaia ja kooli õpetajad?Tuleks luua uus programm lastele. Nii nagu oli kuni 90-dateni ennem eu ja klounide tulekut. Kõik oli inimlik ja õpetajad ja õpetussüsteem oli paikkas .90 a autokool dosaaf oli siis ,väga asjalik kõik tehti selgeks. Mis nüüd mingid eu nõuded, eu direktiivid ,eu ees ja eu taga!! See eu ongi rikkunud kogu noorsoo ja süsteemi. Väärtushinnangud saavad alguse kodust, naabritelt lasteaiast.koolist.Paraku on laps juba 3 eluaastaks saanud väärtushinnangud kogu eluks.Vägivaldsete remont on praktiliselt lootusetu(Nende olukord on Hiilgav kuid lootusetu)Tekivad sõbrad(sateliidid) Kus kirjutati,et eraisiku fotode alusel on võimalik teklefoninäppijaid trahvida... Teen siinkohas üleskutse kõigile,kes näevad riigikogulasi ja politseiametnikke telefoniga roolis kohesel sellest pilti tegema(koos autonumbriga)...las aga tõstavad ise raha ühest taskust teise ja rahustavad statistikat niiiiii hirmus tahtmine on teistele näpuga näidata, teiste järele luurata, teisi hukka mõista aga - kõik suured asjad saavad iseendast alguse- ole Sina korralik, ehk mõni näeb ja on ka? Ei ole ka politseinikud nutisõltuvusest vabad. Nädala jagu päevi tagasi nägin Põlvas Jaama tänaval patrullautot,mille juht sihtis sõidu ajal radariga eesliikuvat autot. Kolleeg oli samal ajal ninapidi arvutis. Erand, ütlete! Eranditega on nõnda,et need pidid kinnitama reeglit. Ja kui politseinikud tunnevad ennast sellise tegevuse juures turvaliselt,miks peavad siis teiste juhtide oskused halvemad olema? Kogu aeg on sõidetud ja sõidu pealt sidevahendeid kasutatud, küsige parem, mis on praegu muutunud, et enam tähelepanu jagada ei suudeta? on niipalju, et tänapäeva lumehelbekesed ei oska enam mitut asja korraga teha, tema teab ainult et esimene buss oli punane ja teine pööras ka paremale. Liikluses on nutijoobe tagajärjed silmapilksed, inimesed (ka süütud kaasliiklejad)saavad surma või raskeid vigastusi. Nutijoove on muutunud probleemiks ka mujal. Koolis- õpetaja kulutab aega ja närve keelamiseks, pildistatakse, filmitakse, spikerdatakse, võltsitakse...………………. Kodus- pereliikmed ei suhtle enam, kannatavad eelkõige lapsed. Seltskonnas-käisin matkal, paljud näppisid kogu matka ajal ning bussis. Tähtpäevadel-paljudel ühes käes kahvel, teises telefon. Hiljuti keeldus üks tuttav sünnipäeva tähistamast, põhjuseks nutinäppimine. Sünnipäevalaps seadis tingimuseks, et keegi ei näpi 2-3 h. Kaks tegelast ei pidanud vastu. Kurb. Ma tähtpäeva lauast saatsin ühe nutivärdja minema ja külas olles olen ise püsti tõusnud ja lahkunud tänu nendele nutivärdjatele. Palju õnne debiilikud! Ja põhiline, et sügisel läheb iilge ohkimine lahti, et suvi nii ruttu läbi ja midagi ei näinudki. Huvitav küll miks? Need klotsid võiks tihedamini plahvatada, ega muidu see maa peale ei too... et kui midagi hakkab liikluses paranema tuleb koondada ja laiali lasta ning teistega kokku panna liiklusjärelevalveüksus, kes tublit tööd tehes asju ennetas tähelepanu õigetele asjadele juhtis ja kus töötasid oma ala parimad spetsialistid. Kõike seda ikka hetkemeeleolude ajel ja tänasest kaugemale oskamatuses vaadata. Pärast kogeme nii nagu täna - tahtsime parimat - välja tuli nagu alati. Ja otsustajad ikka veel ametis - kasutamas külakorda "kõikidele ostetud" klappe ja saapaid. Täpselt nii ongi kogu aeg. Riik töötab mingite kampaaniate korras ning kui liiklus on käest ära, siis visatakse hunnik raha politseile liikluse jaoks. Siis tehakse selle raha arvelt tükk aega tööd, hukkunute arv väheneb... ja siis avastavad poliitikud, et tulemused nii ilusad, et raha pole enam vaja. Järelevalve väheneb, mõne aja pärast on liiklejatel jälle ükskõik ja sama trall hakkab otsast peale. kusagil artiklis mainiti, et edukatele projektidele enam raha juurde ei anta. Seega tuleb need nii kui esimene raha käes väheedukaks ja siis saab selle projektiga vireleda veel aastaid. Olin minagi telefoniga patustaja, aga paari aasta eest oli kinos üks film, vist dr Strange, kus toimus just juhtimiselt tähelepanu hetkelise kadumise tõttu kole avarii, ja see ehmatas ja kohutas ära seal suurel ekraanil, küll aegluubis lendavate klaadikildude ja võimendatud heliefektidega, kui masin juhiga mäelt alla kukkus. Edasi tuli kokku lappimine..ja senise elu purunemine...ja siis film läks edasi oma koomiksi asja ajama. Filmi õnnetuse osa aga mulle mõjus, ja see emotsioon kannab siiani. Ja mõjus hulka tõsisemalt, kui teinekord topiskehi suurel kiirusel vastu seina sõidetakse. Youtubes on dr strange car crash olemas, järsku kellelgi lööb see veel pea selgeks, ja suudab mõista, et nii võib ka päriselt endaga juhtuda, ja nii lihtsalt enam tel järgi ei haara. See nutivärdlus on hullem kui katk! Tra. mida on koguaeg telefonis rääkida või messida, et seda isegi roolis tegema peab??? Kodudes istutakse nagu tra.pead, suu vett täis, omavahel ei räägita, igaüks värdleb oma nutidebiiliga roolis on see nagu katk kõrva ääres. Sõitke end kohe kasti! NUTIKÕNTS! Aga eks nutist pilve tõmbamine on ikka isiksuse, mitte aga nutiaparaadi teema. On ju küllaga tapetud inimesi ka leivanugadega, kuid pole kuulda olnud, et leivanugade müük oleks seetõttu olnud keelustatud. Eilegi nägin, kui üks edukas inimene foori tagant minema tuiskas käed nutiseadmes teksti klõbistamas, pilk all a suunatud, rooli aga oli jäetud omapead või hoiti seda otse kahe põlve abil. Aga miks mitte võrdsustada nutiseadme sõidu ajal (liikluses) kasutamine alko- või narkojoobes sõiduki juhtimisega?! Kuni sõiduõiguse äravõtmise või peatamiseni välja. Täitsa toetatav idee. Tühja sest statistikast,surgu või maha aga peale aktsiisitõuse rikuvad eestikeelsed ja meelsed inimesed oma tervist palju vähem.Kas pole ilus vaadata tervisest pakatavat iinimest kirstus ? Praegune on politsei pikaajalise tegevusetuse tulemus. Ida prefekt kuulutas juba aastaid tagasi Põhjarannikus, et politsei on nüüdsest arvamusliider ja KOVid vaadaku ise, kuidas korda luua. Polegi teisi juba aastaid kohanud. Aga keegi vist midagi refleksist ikkagi veel toimetab, sest igal hommikul kuulutatakse uhkusega, et kätte on saadud xx purjus juhti ning tänaseks peaks selle koguse järgi tänavad autodest tähjad olema. Kas tundub või ongi nii, et Elmar on languse algus? Purjus juhtidega on see nali, et seal korduvad ühed ja samad tegelased. Tabatute arv on suur, aga erinevate inimeste arv tunduvalt väiksem. Eestis on üliväike lubatud promill. Osaliselt seetõttu ongi neid tabatuid nii palju. Inimene ise ei tunnegi enam midagi aga aparaat näitab, et tegemist on suure kurjategijaga.			OSCAR-2019
Lääne-Saaremaal on traditsiooniliselt laupäeva õhtul peale mõnusat sauna kombeks süüa pannileiba ning kõrvale juua teed (piparmündi, köömne või muu meelepärane taimetee). Nii kaua kui meie mäletame, on seda tehtud siin kandis alati. See on midagi loomulikku meie rannarahvale. Pannileib on toekas toit, meelepärane eriti meesterahvastele. See on arvestatav toidukorra eest. Peamised komponendid sibul, kartul, odrajahu, liha. See sobib söömiseks nii soojalt kui ka külmalt. Pannileiva osas on igal perenaisel ja perel oma retsept ning selle valmistamisel ollakse mõnevõrra loomingulised. Pakume ka oma puhkajatele võimalust saada osa kohalikust maitsest ja traditsioonidest. Soovi korral ja võimalusel on Sinu saabudes tervitamas Sind mõnusad lõhnad ning ahjusoe pannileib. Keskkond, kus me viibime võib suurenda või vähendada stressi, mis omakorda avaldab mõju meie kehale. See, mida sa näed, kuuled ja koged igal ajahetkel, ei mõjuta mitte ainult sinu tuju, vaid ka sinu närvi-, hormonaal- ja immuunsüsteemi tööd. Ebameeldivast keskkonnast tulenev stress võib muuta sind ärevaks, kurvaks või abituks. See omakorda kõrgendab vererõhku, südamelöögi sagedust ja lihaste pinget ning pärsib immuunsüsteemi. Meeldiv keskkond toimib vastupidiselt. Looduskeskkonna viibimine või isegi loodus-stseenide vaatamine, vähendab viha, hirmu ja stressi ning suurendab meeldivaid tundeid. Looduse kogemine ei mõju hästi mitte ainult emotsionaalselt, vaid ka füüsiliselt, vähendades vererõhku, südamelöögisagedust, lihaste pinget ja vähendades stressihormoonide tootmist. Loodus aitab meil paremini toime tulla valuga. Kuna me oleme geneetiliselt programmeeritud leidmaks puid, taimi, vett ja teisi looduse elemente, lummume looduse vaatepildist ning tähelepanu valult ja ebamugavuselt kaob. Seda tõestavad mitmed klassikalised katsed, kus pooltel patsientidest on palatid vaatega puudele ning pooltel seinale. Patsiendid, kelle vaade on puudele, taluvad paremini valu, omavad vähem negatiivseid kõrval mõjusid ja veedavad vähem aega haiglas. Huvitav on ka looduse mõju inimese üldisele heaolule. Ühes läbiviidud uuringus ütlesid 95 % intervjueeritavatest, et nende tuju paranes pärast õues olekut – nad muutusid rahulikumaks ja tasakaalukamaks. Looduses viibimine või loodusstseenide vaatamine on seotud positiivse tujuga ja füüsilise heaoluga, tähenduslikkuse ja vitaalsusega. Lisaks suurendab looduses viibimine meie tähelepanuvõimet, kuna loodus on inimesele loomupäraselt huvitav ning meie tähelepanu keskendub loomulikult sellele, mida me kogeme looduses. See pakub omakorda puhkust meie üli-aktiivsele vaimule (meelele), värskendades meid uute ülesannete jaoks. Uuringud on näidanud, et aktiivsus- ja tähelepanu häire (ADHD) all kannatavate laste tähelepanuvõime suureneb pärast looduses viibimist. Looduses viibimine ühendab inimesi. Uuringud on viidanud, et inimesed, kelle elamute ümbruses on puid ja rohelisi võrreldes hoonetega, mille ümbruses pole puid, tunnevad rohkem inimesi, omavad tugevamaid ühtekuuluvustundeid naabritega, on abivalmivamad ning toetavamad. Lisaks sellele on uuring näidanud, et neil on ka väiksem tänava kuritegevuse risk ja madalam vägivalla tase. Uuringud, mis on mõõtnud aju aktiivsust, on näidanud, et kui inimene vaatab loodusstseene, siis need osad ajust, mis on seotud empaatia ja armastusega, aktiviseeruvad. Samal ajal kui linna stseene vaadates need aju osad, mis on seotud hirmu ja ärevusega, aktiviseeruvad. „Loodusest eemaldumist“, vähest looduslikus keskkonnas viibimise aeg (suuresti tundide arvelt, mille veedame TV ja arvutite taga) on seostatud depressiooniga. Ootamatud on aga uuringud, mis seostavad ekraani taga veedetud aega empaatia vähenemisega ning isekuse kasvuga. *Neli pealinna tüdrukut jätavad traditsiooniliselt korra aastas nädalavahetuseks oma mehed, lapsed, linnamelu ning põrutavad Saaremaale – selle läänepoolseimasse ossa. Ja mitte keset suvekära, vaid saare kõige „madalamal“ perioodil, mis suveturisti seisukohast vaadates on tundmatuseni teine koht. Järgnev jutt põhineb nende tagasisidel. Iga tüdruk väärib vahelduseks linnakärast eemaldumist ja aega lihtsalt olemiseks! Täiesti meigi- ja kleidivabalt. See on terve nädalavahetus lohvakates riietes, mõnusates pidžaamades ning hommikumantlites! See on nädalavahetus, kus ei pea end mitte millekski „ette valmistama“, mis on üldiselt SPA-le või linnapuhusele omane, mil „pool aega“ valmistud millekski – hommiku- ja õhtusöögiks, väljaminekuks, ujuma minekuks või pead liikuma ühest sihtpunktist teise – kogu aeg oled pidevas liikumises. Sel nädalavahetusel ei pea mitte kuhugi minema ja saab lihtsalt olla. See on puhkus, mille märksõnaks on rahulikkus ja vabadus! Saarde sõites saavad teisejärguliseks nutiseadmed ja muud igapäevaelus muidu suure osa võtvad meediumid. See on aeg, mil saab näost näkku suhelda oluliste inimestega, ilma et kellelgi kiire on. See on kvaliteetaeg! Minipuhkus algab juba tegelikult autos kogu nädalavahetuse planeerimisega – saab välja mõelda ilu- ja sauna protseduure, arutada selle üle, mida kokata ja niisama tüdrukute juttu ajada. Sõit heas seltskonnaga ei tundu pikk, see on nagu väike salareis, kus ollakse täiesti omaette. Nädalavahetuse märksõnad on traditsiooniliselt saun, looduslikud iluprotseduurid, üheskoos kokkamine, metsas jalutamine, õues grillimine, kamina ees vedelemine, lihtsalt olemine, lauamängud, naistejutud jm spontaanne. Pikemalt ette planeerides on võimalik nautida massaaži ilma kuhugi minemata. Saab teha täpselt seda, mis pähe tuleb. Aeg võtab hoopis teise tähenduse, õigemini on see justkui ajatu olek. Ja saab ka täiesti omaette olla, olla lihtalt oma toas, eralduda lugemisnurka või minna üksi jalutama. Sel nädalavahetusel oled sa SINA ISE. Sa ei ole ema, abikaasa, kokk, koristaja, töötaja, ülemus jne. Oled vaid sina ja kellegi hea sõber. Ümbritsev keskkond ja teadmine, et oled saare peal, annab kogu nädalavahetusele õige hinguse. Lisaks mõnusalt kodune tunne, mis tuleneb õdusast atmosfäärist. Taani on üks õnnelikemaid riike maailmas, mis on kummaline ühe väikese riigi kohta, kus kliima on suurema osa aastast valdavalt sombune ja pilvine, talv on pigem lumevaene ja päike loojub juba enne nelja õhtul. Tuleb tuttav ette? Vastavalt riikide üldist heaolu võrdleva The World Happiness Report andmetel on Taani olnud aastaid kõige õnnelikum riik maailmas, aastal 2015 küll kolmandal kohal. Eesti seevastu on õnnelikkuse raporti järgi 73. kohal. Seega, mis on selle heaolu taga? Tegelikult võib seda pidada ka regionaalseks nähtuseks, kuna raporti kohaselt on Skandinaaviamaad (Norra, Soome ja Rootsi) esireas ja koos šveitsi, Islandi, Kanada ning Hollandiga kõige õnnelikumad riigid maailmas. Kogu üldise majandusliku heaolu kõrval aitab taanlasi pikka ja sünget talveaega üle elada kultuuriline kontseptsioon, mis on koondunud ühe sõna alla „hygge“. See on sõna, mida pole lihtne hääldada ja veel raskem on seda tõlkida. Tal ei olegi otsest vastet, kuid seda võib seostada märksõnadega „hubasus“, „koosolemine“ ja „heaolu“, mis tegelikult annab vaid häguse definitsiooni selle sisust. Mis on siis õnnelike inimeste jaoks „hygge“? Kuna „hygge“ haarab palju tähendusi, siis pelgalt sõna „hubasus“ seda ei kata. Hubasus hõlmab rohkem füüsilist ümbrust (kampsun või soe voodi), kuid „hygge“ näol on rohkem tegemist inimeste koosolemisega ja suhtumisega elusse. See on kunst tekitada intiimsust – terviklik tunne koosolemisest, lõbust ja rahulolekust. Sisuliselt tähendab see sooja atmosfääri loomist ning heade asjade nautimist elus koos heade inimestega. See on küünlavalguse soe kuma, sõbrad ja perekond. Taani talved on pikad ja pimedad ning taanlased on selle oskuslikult muutnud naudinguks. See on aeg, mil inimesed veedavad rohkem aega siseruumides, mistõttu on sel ajal suurem fookus kodusel meelelahutusel. „Hygge“ võib olla pere ja sõbrad ühiselt söögilaua ümber hämaras valguses toitu nautimas või iseenda aeg raamatut lugedes. Kogu mõte on lõõgastuda ja tunda end võimalikult koduselt, unustades mured. Külmal õhtul kamina ees istumine, kodused kaneelisaiakesed, tee serveerituna erilistes nõudes, koosolemine – see kõik on „hygge“. Sealjuures moodustavad küünlad olulise osa, taanlased on hullud küünalde järgi ja kasutavad neid kõikjal (kodus, tööl ja avalikes kohtades). Võib-olla ongi „hygge“ võtmeküsimus taanlaste õnnelikuks olemises. See on juurdunud taanlaste psüühikasse. See hõlmab hubasusust, kuid see on eelkõige vaimne asi – see on suhtumine ellu. See on tunne, mis on eriti tugev jõulude ajal – küünlad, toit, ajaveetmine koos perekonnaga. Kuid see ei ole ainult jõulud, vaid aastaringselt levinud meelsus. See on sinu meelsus, sinu tuju, sinu suhtumine asjadesse. Hygge´t võib näha paljudes asjades ja situatsioonides. Pole küll teada, kui palju „hygge“ mõjutab taanlaste õnnelikkust, kuid WHR raport toob välja, et vaimne tervis ja sotsiaalne toetus mõjutavad rahvusvahelist heaolu. Vaimne tervis on suurim üksik faktor, mis mõjutab õnnelikkust igas riigis, sh on stabiilne pereelu ja püsiv abielu tähtsad õnnelikuks olemises nii vanematel kui lastel. Kui „hygge“ ongi taanlaste õnnelikkuse taga, nagu ütleb Taani ametlik turismileht, võib-olla saaks selle eksportida teistesse vähem õnnelikemaisse riikidesse? Selle võiks võtta üle igal pool. Mida kiiremaks meie elud muutuvad ja mida rohkem 24/7 me oleme rakkes, seda suurem on kalduvus liialdustele ja ülekoormusele (stressile). Võtta aeg maha väikeste asjade jaoks on väga tähtis. Eestis on sarnaselt Taanile „hygge“ jaoks väga soodsad tingimused ja võibolla teeks see ka meid õnnelikemaks? See nõuab vaid teistsugust suhtumist. Romantiline puhkus õdusas, privaatses ja stiilses Päikese puhkemajas pakub lõõgastust ja laeb energiaga. Siin peatub aeg ja ununevad argimured. Pimedad õhtud, külm välisõhk ja toasoojus loovad juba iseenesest romantilise meeleolu, mida täiustavad kaminasoojus ja saunaleil. Päikese puhkemaja ja selle ümbrus pakub võimalust nautida imeilusat sügis-talvist aega eemal linnakärast ja argimuredest, privaatselt keset ilusat looduskeskkonda. Mõned ideed teile: lääne-saarlased söövad peale sauna pannileiba. Pannileiba küpsetatakse ainult Lääne-Saaremaal ja see on midagi tõeliselt traditsioonilist. Anna meile teada kui seda soovid Vaata meie romantilise puhkemaja kirjeldust ja lisateenuseid romantikapakett. Võta julgesti ühendust. Romantiline puhkus Saaremaal Eesti päikesepaisteliseimas ja läänepoolseimas kohas – ajaloohõngulisel Kuusnõmme poolsaarel. See on ideaalne koht põgenemiseks argipäevast, lõõgastumiseks ja inspiratsiooni ammutamiseks. Üle pika aja esimesel vihmasel hommikul võis puhkemaja aknast vaadelda heinapõllul askeldavat metssiga. Õitsevad käpalised (juba 23. juunil algab orhideefestival) ning õhtu saabudes võib Vesiku oja juures tunda kuslapuu imelist lõhna. 13 . juunil avati Mõisakülas Lubjakivi teemapark (ca 7 km puhkemajast Lümanda poole), mis sisaldab endast 1,8 km pikkust matkarada läbides erinevaid lubjakiviahjusid. Soovitame kindlasti külastada.			OSCAR-2019
Kas Viterbost pärit proual tõepoolest väärtuslikke omadusi polnud, see jääb minu meelest natuke kahtluse alla. Igal juhul oli donna Olimpial, täisnimega Olimpia Maidalchinil, erakordseid oskusi ning vaistu, mis võimaldasid tal saavutada 17. sajandi Roomas praktiliselt piiramatu võimu ning hüüdnime la Papessa/ Paavstinna. Donna Olimpia oli kõike muud kui kena väljanägemisega. Ka sümpaatsus polnud just ta tugev pool. Kindlasti teadis ta aga juba noorena, et tollaegsetele naistele omane kuulekas eluviis polnud tema jaoks. Ärimehest isa oli määranud Olimpiale ja tema kahele õele kloostrisse mineku, vältides sellega neiudele kaasavara andmise. Perekonna vara pidi jääma ainsa poja hallata. Olimpia aga süüdistas oma spirituaalset isa kloostris ahistamises ja tekitas sellega skandaali. Vaimulik võeti ametist maha ning 16 aastane Olimpia abiellus rikka Paolo Niniga, kes juba pärast kolme abieluaastat ta leseks jättis. Väga varakaks leseks, kusjuures. Raha tal nüüd oli. Puudus aga võim ning noobel nimi. Osavalt Rooma kõrgseltskonnas liikudes leidis Olimpia endale sobiva uue abikaasa kandidaadi - Pamphilio Pamphilj - pärit ühest tähtsamatest Rooma peredest, aga kõhna rahakotiga. Kui nad abiellusid, polnud Olimpia veel kahekümnene, Pamphiliol aga 50 eluaastat turjal. Olimpia huvi keskendus küll rohkem Pamphilio ambitsioonikale vennale kui abikaasale endale. Giovanni Battistaga oli tal suurepärane klapp ning oma poliitilist vaistu ning rahalisi resursse kasutades toetas proua tugevalt oma mehevenna vaimulikku karjääri. Kuni selle kõige kõrgema astmeni - paavstitoolini. Donna Olimpia võim ja prestiiž kasvas ning hakkasid kasvama ka jutud tema ahnusest ning kahtlasest suhtest paavstiga. Räägiti, et ta olevat võtnud kasu kõikide annetuste ning Kirikule jäetud päranduste pealt. Lisaks sellele altkäemaksud teenuste pealt palveränduritele ning kahtlase prostitutsiooni soosimine, mille kaudu Olimpia olevat saanud informatsiooni, et mõjuvõimsate isikute käest teeneid välja pressida. Kes tahtis paavstini jõuda, pidi seda Donna Olimpia kaudu tegema ning selle eest ka tasuma. Räägiti veel, et ühtegi otsust ei võetud vastu paavsti õukonnas ilma proua nõusolekuta. Innocentius X oli juba oma kardinalipäevil kirjutanud Olimpiale :"Senza di te mi sento come una nave senza timone"/"Ilma sinuta olen nagu tüürita laev". Sellele vaatama ei peeta Innocentius X Olimpia tallaaluseks. Pigem olevat tegemist olnud täiusliku vastastikuse mõistmisega. 1639. aastal jäi Donna Olimpia taas leseks, mehevennast paavst andis talle printsessi tiitli ning San Martino al Cimino kloostrile kuulunud maavaldused. Tänapäeva ajaloolased siiski peavad enamust nendest süüdistustest Donna Olimpiale rahva fantaasiaks. Piazza Navona ei olnud aga sugugi selline nagu me tead praegu näeme. See oli hooletusse jäetud koht, kus oli väga rahvalik turg. Müüdi nii juurvilju kui vanakraami. Liikusid ringi vigased ja tänavaakrobaadid, maas vedeles loomade väljaheited, väljaku trattoriades kakeldi ning õiendati arveid. Donna Olimpia oli see, kes otsustas asjale lõpu teha ning Navona väljakule prestiižikama väjanägemise anda. Muuta see oma salottoks, teha sellest koht, kus nooblid saaksid oma vankritega uhkeldada, oli tema plaan. Nii asuski ta oma palazzo ümbrust "puhastama", saates piazzalt minema turumüüjad, talumehed ning muu "kahtlase" rahva. Loomulikult ei toimunud see valutult. Proteste oli palju, aga Donna Olimpia vastas neile vangistuste ning isegi piinamisega. Seega, Donna Olimpia nõuandel tegi paavst Innocentius X räpasest turupaigast kauni barokse väljaku, Rooma linna keskuse, oma pere sümboolse uhkuse. Arhitektid Rainaldi ja Borromini suurendasid ning restureerisid palazzo ning kõrvalasuvad hooned, kaasa arvatud kiriku. Palazzo Pamphilj sisedekoratsioonid anti Pietro da Cortona kunstliku ande ning oskuslike käte teha. Bernini aga kaunistas kaks kolmest 16.sajandi purskkaevust. Esilalgu oli ka purskkaevutöö antud Bernini konkurendile Borrominile, aga esimene trumpas teise üle saates Donna Olimpale väikese, aga üleni hõbedast, projekti oma Nelja Jõe Purskkaevuga. Prouale meeldis purskkaev väga ning seega oligi asi otsustatud. Borromini minema ja töö läks Berninile. Innocentius X nägi seda Olimpia kodus ning Olimpia kätte (õigemini tema rikkasse aardekambrisse) see hõbeprojekt jäigi. Kogu see arhitektuuriline projekt oli kulukas ning viidi ellu tänu uutele sisseviidud maksudele - nii majaomanduste kui leiva, veini ja toiduainete pealt. Kuigi turg hiljem taastati kaupmeeste korporatsiooni ning rahva nõudel, on tänaseni neid Rooma-fänne, kes räägivad, et oleks uut Pimpacciat vaja, kes taas väljaku "puhastaks" tänavakunstnikest, vidinate müüjatest, liiga rohketest turistidest ning ilust mitte lugu pidavatest elanikest... Donna Olimpia jõudis aga õigel ajal oma valdusesse saada kogu paavsti vara. Lisaks sellele ei nõustunud ta osalema paavsti matuste kulutuses, väites, et ta on vaid "vaene lesk". Innocentius X surnukeha jäi terveks päevaks ootele, enne kui tema majordoomus omast taskust endisele tööandjale kirstu ostis. On ka legend, mille kohaselt 7.jaanuaril, Innocentius X surmapäeval, kummitavat piazza Navonal. Võib näha Donna Olimpiat , kes suundub leekival vankril väljakult Ponte Sisto poole, et uputada end ja elu jooksul kokku kogutud varandus Tiberi jõkke.			OSCAR-2019

Subsets and Splits

No community queries yet

The top public SQL queries from the community will appear here once available.