text
stringlengths 5k
186k
| timestamp
stringlengths 19
19
| url
stringlengths 14
1.55k
| source
stringclasses 1
value |
|---|---|---|---|
Paljud, kes hakkavad dieeti pidama ja trennis käima, teevad seda ajutiselt. Kui eesmärk on ellu viidud, pöördutakse vana elustiili juurde tagasi. Kuid kilod võivad tagasi tulla ka suurenenud söögiisu tõttu, kuna keha üritab säilitada tasakaalu, et kaalu ei saaks pikaajaliselt langetada.
Treening üksi, ilma toitumisele tähelepanu pööramata, on kaalulangetuse eesmärgil sageli üsna ebaefektiivne. Enamasti võetakse alla ainult 1–3 kilo, mõni aga võtab hoopistükkis juurde. Hoolimata sellest on trenn kasulik nii tervisele kui ka välimusele.
Füüsiline aktiivsus on energiatarbimi sega tihedalt seotud. Keha vajab energiat ja toitaineid, et aktiivsust toetada. Kui trenni tehakse regulaarselt ja intensiivselt, peaks kehakaal langema, kuna energiakulu on suurem kui muidu. Aga millegipärast seda tihti ei juhtu. Kas see on tingitud sellest, et kohe pärast trenni kasvab isu ja me sööme rohkem?
Paljud arvavad, et isusid põhjustavad süsivesikud. Tegelikult pole see aga nii lihtne, kuna näiteks šokolaad, mida peetakse üheks isutavamaks toidu aineks, sisaldab suurel määral ka rasvu ja mitmeid teisi aineid. Pole piisavalt tõendusmaterjali, et mingi spetsiifiline makrotoitaine võiks tekitada isusid.
Organismil on keeruline söögiisu reguleerida. Isusid ei mõjuta ainult meie keha tasakaalu hoidvad süsteemid, vaid ka keskkond, sotsiaalsed mõjurid, toidutehnoloogia ja palju muud. Paljud inimesed ei suuda tänapäeva maailmas oma isusid kontrollida, sest toitu on ülekülluses. Tundub, et keskkonnategurid on palju tugevamad kui keha võime end reguleerida.
toiduainete koostis – valgud on tavaliselt nö täitvamad kui muud makrotoitained; vähe töödeldud toidud täidavad kõhtu paremini kui tugevalt töödeldud; mõned maitsed ja tekstuurid on isuäratavamad kui teised;
emotsionaalne seisund – madalseisu leevendamiseks võime süüa lohutustoitu, kõrgseisu tähistamiseks sööme hoolimata füsioloogilise nälja puudumisest;
harjumused – mingi stiimul põhjustab sama rutiini, näiteks igavusega tekib küpsiseisu või sporti vaadates õlleisu;
Leia tegevusi, mida sa tõeliselt naudid, et poleks vajadust liiga palju toidust mõelda. Igavus ja halb tuju võivad tekitada söögiisu.
Söö vähe töödeldud (täisteravil- jad) ja energiavaesemaid toite (juur- ja puuviljad) ning rohkem valke sisaldavaid (kana, kala, piimatooted, liha, muna), sest need on küllastavamad.
Ära jäta toiduaineid ripakile, vaid pane need kindlasse kohta, et nende nägemine sul isu ei tekitaks.
Söö aeglaselt, keskendudes ainult toidule – nii saab isu täis õigel hetkel, mitte alles siis, kui on juba liiga palju söödud.
Söö vähe töödeldud toitu, mis sisaldab valke, süsivesikuid ja rasvu, 2–3 tundi enne trenni. Järgmine toit söö 1–2 tunni jooksul pärast trenni. Kui enne trenni on liiga pikk paus viimase toidukorraga, võib trennijärgne isu olla liiga suur.
Mõnele mõjub trenn kaalulangetajana väga hästi, teisele aga hoopis halvasti. Et hoida suure energiakulu juures tasakaalu ning kaitsta keha edasise kaalulanguse eest, hakatakse kasutama kompensatsioonimehhanisme. Näiteks trennivälisel ajal võib liikumine jääda väga väheseks ja kogu energiakulu ei kasva piisavalt suureks, et kaal võiks langeda.
Suure intensiivsusega treening võib ajutiselt põhjustada isegi toiduisu vähenemist, kuid väiksema ja keskmise intensiivsusega trenni puhul pole seda täheldatud. Kuigi üks trenn ei pruugi isu kasvatada, siis pikemaajaline treening (vähemalt mitme päeva jooksul) võib tõenäoliselt seda teha. Mõnda inimest võib nimetada kompenseerijaks, mõnda mittekompenseerijaks. Nö kompenseerijatel on pärast trenni suurenenud söögiisu, eriti rasva ja suhkrurikaste toitude järele, ning nad hindavad neid sööke maitsvamaks kui trennivabal ajal. Kompenseerijatel on trennipäevadel energiatarbimine 250–450 kcal võrra suurenenud, mittekompenseerijatel aga isegi 100–500 kcal võrra vähenenud. Sellistel kompenseerijatel on äärmiselt oluline toitumist korralikult jälgida, et oma eesmärke ellu viia. Miks inimesed nii käituvad, pole täpselt teada. On aga leitud, et kompenseerijad panevad oma toitumisele vähem rõhku. Mõnel inimesel võib olla arvamus, et kui ta trenni teeb, võib ta vabalt süüa seda, mida tahab ning ükskõik millises koguses. Tõde on aga loomulikult midagi muud. Samas on aga leitud, et saledamad on suuremad kompenseerijad kui rasvunud. Tüsedamatel inimestel on suured rasva varud ja keha ei pruugi nende vähenemist suureks ohuks pidada. Tundub ka, et naistel esineb kompenseerimist rohkem ja sagedamini.
Siiski, treeningud on äärmiselt olulised, kuna aitavad pikaajaliselt vältida kaotatud kilode tagasitulekut. Olen täheldanud, et sageli suudavad inimesed trennipäevadel oma toitumisplaani korralikult järgida, kuid nädalavahetusel, kui trenni pole ning on palju vaba aega, esineb rohkem patustamist – suuremaid portse ja kehvemaid valikuid.
Tahtejõud ehk võime öelda ei, kontrollida oma käitumist ja valikuid ning ignoreerida isusid on piiratud ressurss. Kui me kulutame palju energiat enese kontrollile, saab see võimekus lõpuks otsa.
See on üks põhjus, miks tavaliselt suur enesepiiramine lõpeb ülesöömisega ja ühe toidukorra vahelejätmine toob kaasa palju rikkalikumad portsud järgmisel söögiajal. Seepärast pole hea mõte endale väga keerulisi reegleid seada ja ennast liigselt piirata. Parem on luua struktuur ja keskkond, mis aitavad väiksema vaevaga edu saavutada. Pealegi ei lahenda spetsiifiline, range dieet probleemi, miks me teatud toite üldse üle sööme. Võibolla on mingi kindel põhjus, miks meid miski isutab? Dieeditajad piiravad nii toiduenergiat, valikut kui ka toitude mitmekesisust. Monotoonsus ja enese piiramine on aga seotud veelgi suuremate isudega.
|
OSCAR-2019
|
||
30.10. tulid mulgid pealinna rahvale külla. Vene Draamateatris pakuti teatrigurmaanidele, klassikaaustajatele ja muidu muhedatele koolilastele ja nende õpetajatele - vana hea Jaan Kross -i Keisri hull -u Peeter Tammearu ja Jaak Alliku nägemuses.
Pean tunnistama, et juba kohe alguses läksin suure eelarvamusega seda tükki vaatama, sest kusagilt, ei-tea-kus-kohast, on jäänud tundmus, et selle tükiga eriti rahul ei olda. Ja kohe kava ostes saingi paugu...mu kolme lemmikut Ugala näitlejat Kadri Lepp -a, Maria Soomets -a ja Priit Võigemast -i polegi selles lavastuses. Ok, pole hullu - see eest lohutuseks Leila Säälik, Peeter Jürgens, Peeter Tammearu ja Karol Kuntsel ning viimasel ajal meeldima hakanud Aarne Soro ja Meelis Rämmeld. Viimased kaks ongi seni parimad Viljandi Kultuurikolledži kasvandikud, hmmm hetkel vist isegi ainukesed seni sellest koolist tulnud "tõelised" näitlejad - minu arvates.
Järgmine pauk - selliseid tegelaskujusid nagu Jette ja Anna üldse etenduses pole....need liinid Jakobiga aga olid minu meelest kõige rohkem mõtlemisainet pakkuvamad. Enne kui etendus algas - tabasin end mõttelt - appi ma tahan siit ära... ja vaheajal ka ei saa ära minna, muidu näitlejad näevad, et ette ritta on tekkinud 2 tühja kohta...
Esimene vaatus läks lahti... ja mul tulid külmavärinad... see muusika, need kivisse raiutud aastaarvud - äkki siiski on loota midagi Niskamäe kirgede sarnast meistritööd.
Ja mu esimene palve saigi täidetud kohe esimese stseeniga - Ugala pakkus omapoolse variandi, kuidas Timotheus von Bock surma sai. Täpselt sellise, nagu ka mina arvasin raamatut lugedes. Edasi hakkas tutvumine karakteritega - kes on kes ja kes keda mängib. Ja millistena neid on näinud lavastaja. Ok, ilmselt ei valiks ma kedagi neist näitlema neid osi, mida nad on valitud mängima - kõik peale Leila Säälik -u ja Peeter Jürgens -i. Nemad olid küll õiged inimesed õigel kohal - tsaari ema ja LaTrobe.
Vaheaeg. Vene Teatris pakutakse vapustvalt ahvatlevat šokolaadikooki. Aga kuna teater oli tervenist täis müüdud, oli järjekord nii pikk, et vaheaja lõpuks oli ikka veel saba. Ahjaa ja need punase kalamarja kanape -d olid ka jube ahvatlevad...aga mul jäi see lõbu ära.
Teine vaatus...uskumatu...see pinge mis järsku lavale tekkis. Need näitlejad oleks nagu saanud mingi süsti. Mäng läks alles nüüd lahti! Ma ei usu, omaenda kõrvu kui ma ütlen, et Triinu Meriste tegi oma elu rolli, tänu sellele Eeva viimasele stseenile. Ta nuttis päriselt. See kõva koore alt välja tulnud naine - kes väljapoole pidigi endale selle kooriku kasvatama, et madalast positsioonist kõrgemasse trüginud - läbi abielu - sellel ajal neid mõnitusi vastu võtta - selleks pidigi ennast kuidagi kaitsma. See meeleheide ja kurbus mis tema pisaratest läikivatest silmadest paistis kui ta rääkis, et jah, ta oskas viiulit mängida, kuid ainult ühte lugu ja ta polegi pärast Võisikule tulemist viiulit harjutada saanud, sest lihtsalt polnud aega enda jaoks. Ilmselt on see ka tänapäeva emade suur koormus ja valu kõikide teiste pärast, aga mitte enda. Ning siis märkavad, mingis vanemas eas, et elu läheb mööda, aga ei jõudnudki nagu midagi teha - enda jaoks...see oli nii kurb....
Lõpus jõutakse algusse tagasi ja näidatakse Timo hullust. Timo -t kiusavad tema ikvibi -d ja inkvibid. Lõpuks näeb ta ise, et teda tapab keiser Aleksander, kes teadupärast oli hoopis surnud aastal 1836 - siis oli valitsejaks juba Nikolai. Aga eks see Bock neid surnuid ja elavaid läbisegi seal nägigi. Minu tõlgendus on asja kohta ikkagi selline, et tsaar saatis küll ukaasi, aga tapjaks oli ikkagi see, kes etenduse alguses juba sellega hakkama sai.
Näitlejatest Triinu Meriste (viimane stseen oli vapustav)!!! Aarne Soro (tõesti temale omane tõlgendus Jakob -ist, kuid minu ettekujutlusest täiesti erinev)!!! Leila Säälik (ehtne "vene" aadliproua)!!! Peeter Jürgens, Peeter Tammearu(tõeliselt hästi tabatud hullu pilk ja hästi mängitud välja meeleolud sellega, et vahepeal olid juuksed lahti ja sorakil, vahepeal jälle korralikult kammitult kasitud), Karol Kuntsel (kohjuks on tal ikka Artemoni mekk man, aga tema kõlav hääl on ikka väga vinge), Ott Aardam, Andres Tabun (sain hakkama lavastuse ainukese koomilise stseeniga hindega 5+. Jobu Manteuffel-i roll, ehk ka raamatus see ilge tegelane - kes käib vägisi Bock -i pabereid läbi uurimas, aga leiab sealt nojah...ma ei hakka nii peensusteni minema) ja Meelis Rämmeld.
Super hea oli kostüümikunstnik ja üldse kunstilised lahendused (aastaarvudega kivid). Kindlasti ka grimm!!!!Super-grimm!!! Huvitav kes selle tegi, pole ju võimalik, et näitlejad ise.
Lõppkokkuvõtteks, jäin etendusega päris rahule, selline tugev 4- hindeks - usun, et kuna sai just alles see raamat loetud, siis kõik oli nii täpselt meeles ja ootasin pidevalt midagi, mida raamatust mäletasin. Samas oli vahva jällegi neid häid stseene raamatust otse enda ees laval toimumas näha. Sellist Eesti klassikat on alati tore näha. Palun veel!
Nonii...tamasseri rauad on nädalaks sahtlisse pandud ja köster saab tervelt 7 päeva oma närve puhata...kui täpsem olla siis koos eelneva nädalalõpuga kokku 9 päeva.
Viienda klassi esimene veerand on läbi ja need pisikesed kolm nelja mis viite vahele ära eksisid...see on päris hea saavutus! Kirjandus, mis samuti neli oli, tuli veel nii, et jooksvad hinded olid neljad-viied pooleks. Mata neli oli kindlalt välja teenitud...ka sellega pole tegelikult muret, sest peamine, et ta asjadest aru saab ja järje peal on. Kolmas neli oli Loodusõpetus, aga seal see endine klassijuhataja - Sarapuu - vist eriti teda ei salli. Seda oli mitmest tööst näha ka algkoolis. Mäletan, kuidas ta sellelt samalt Sarapuu -lt sai kirjatehnika nelja, kui töö oli veatu ja ilmselgelt S-i poolt sügava pingutusega tehtud. Oh, neid kordi oli küll ja küll, kus me imestasime, et miks ta õpetaja nii karm on või kus mõni klassiõde käis nutmas Sarapuu -le ja siis hinne paremaks muutus... S oli küll solvunud, aga pugema ka ei hakanud. Tubli tüdruk!
Mäletan kuidas ise olin küll paras pugeja, aga nii pruuni keelega tüdrukuid nagu need 2 tüüpi seal S-i klassis on, nii hulle pugejaid meil küll polnud. Võibolla ka S liialdab, aga samas kui ta seletas kuidas üks neist jäi ajaloo kontrolltöös spikerdamisega vahele... oh ma loodan et praegune õpetaja selle kõrva taha paneb ja vastavalt ka hindab neid esipingi plikasid. See eelmine klassijuhataja oli ikka päris sõge selle koha pealt. Samas mida klass vanemaks, seda raskemaks läheb nendel pugejatel oma pugemisega hinnete saamine. Sest kõik pugemist ei armasta, nagu näiteks Sarapuu...
Ahjaa, lisaks kõigele avaldati seal tunnistusel S-ile kiitust...niiet nüüd on vist küll ilusat hinnete-aastat oodata!
Selle raamatu kätte võtmist ajendas peamiselt täna õhtusele Ugala külalisetenduse pileti ostmine. Ja-jah, Ugala on täna Vene Draamateatris külas. Saal pidavat välja müüdud olema...
Tegelikult on mul hirm...viimane suurteose instseneering Ugalas, mille Tallinna-külaskäigu tunnistajaks oli mul häbi olla, oli Triumfikaar. Õnneks oli raamat loetud, et üldse millestki aru sai. Ja seda mu Eesti teiseks lemmiku teatri poolt esitatuna...
Ei, see hirm polnud ainukeseks põhjuseks, miks ma selle raamatu ette võtsin. Peamisteks põhjusteks hoopis:
5. Eesti kirjaniku raamat, mis on tõlgitud soome, rootsi, vene, ungari, bulgaaria, leedu, tšehhi, slovaki, norra, prantsuse, hollandi, hispaania, portugali, saksa ja inglise keelde.
Raamat ise jutustab loo päeviku vormis ühest mehest, kes koos oma õega või õigem ehk oleks öelda - tänu oma õele satub madalamast seisusest kõrgemasse klassi - läbi õe abielu. Mees, kellega õde abiellus, kuulutas keiser hulluks. Raamatut läbiv poleemika ongi ühel tasandil see, kas Timo on hull või mitte. Teisel tasandil käsitletakse päevikukirjutaja enda suhteid ja sidemeid.
Raamatu võiks tinglikult jagada kolmeks, kui vaadata Jakobi silmade läbi. Alguses, kui ta on Jettega, lõpus kui ta on Annaga ja siis see vahepealne osa. Ma pean tunnistama, et minu jaoks peitus raamatu väärtus just nendes osades, kus jakob naistele mõtles, mitte siis kui ta andunult Timo elukäiku ja kirjutisi analüüsis ja selgitas. Pean tunnistama, et ma ootasin ja lootsin, et ta kohtub jälle Jettega. Tundub, et tema enda jaoks jäigi "Jette" elu armastuseks.
Ajaliselt vältab päevik peamiselt 10 aastat 1827-1837. Lõpus hüpatakse ka 22 aastat edasi. Keeleliselt stiililt tõesti nagu oleks raamat kirjutatud 1800-ndate lõpus või 1900-ndate alguses. Selles mõttes väga osav. Meeldis ka see, et autor ei pidanudki lõpus tähtsaks välja tuua, kas Timo oli hull või mitte vaid lisada vürtsiks veel teise mõtlemisaine. Kes tappis Timo või kas ta tegi enesetapu? Mõnikord mulle meeldib, kui lahendused jäetakse õhku rippuma, näiteks nagu Maag -is. Seal on mul kindel arusaam sellest, kas nad seal lõpus jäid kokku või mitte, aga Keisri hullus oleks soovinud teada saada - mis ja kuidas. Tegemist, nagu ma aru sain on mingil määral ajalool baseeruvate tegevustega. Või oli ka järelsõna kirjaniku meelevaldne kunst? Või oligi see otste lahti jätmine sellepärast et ärgitada inimesi uurima. Ei nii keeruline see siiski vast pole. Aga võibolla olen mina loll?
Igatahes 413 lehekülge läks praktiliselt 3 päevaga - kõva häälega ette lugedes. Ju seegi ütleb midagi sellest kui huvitav see raamat oli. Mingis mõttes meenutas ta mulle seda aega ja kirjakeelt, millega Turgenjev kirjutas Aadlipesa. Sellele tasemele see raamat küll ei küündinud, sest sellist habrast ja õrna armastust ei ole vist küll keegi suutnud kirjutada raamatusse. Võibolla on ka, aga lihtsalt see raamat pole mulle ette sattunud. Aga Keisri hull oli ikkagi omal kohal ja huvitav pildike auga Tammsaare järel teiseks kuulsama Eesti kirjaniku sulest. Minu edetabelis Kross küll teiseks veel ainult selle raamatu põhjal ei tõusnud, aga ilmselt tuleks lugeda Wikmani poisid ja siis ta tõuseks ka mitu pügalat üles poole...oh mind edetabeli hullu.
Täna õhtul siis näeb, kuidas Ugala seda raamatut mõistab ja kas nad suudavad ka lahenduse välja pakkuda või mängivad ainult sellele "hull või mitte hull" teemale välja...loodetavasti mitte.
Hommikul kui Patriku lasteaeda viin ja enne kui tema rühma läheb ja mina tööle sealt lahkun - teeb ta mulle kalli ja annab põsele musi - täiesti iseenesest. Siis on tunne, et ta armastab mind PÄRISELT!
Kui Serru küsib minult mõnda sõna inglise keeles või kuidas arvutatakse ruumalat või mis värvide segamisest saab rohelise või kui ma tema lemmiklaulu sõna sõnalt autos kaasa laulan - ja ta selle peale ütleb, et issi on maailma kõige TARGEM!
Kui ma töölt koju tulen ja Kristin istub oma lamamistoolis, otsides silmadega pidet minul. Ja kui ma siis saadan talle kolm õhumusi ja ta selle peale häälega naerdes kõkutama hakkab...
Ja kõige parem tunne maailmas on see kui õhtul, ok, tavaliselt keset ööd voodisse magama lähen ja Katsu ütleb, et ta mind ootas. Ja tunda, et Sul on siin maailmas tervelt 4 inimest, kes Sind nii palju armastavad...see täidab ka ennast nii palju armastusega, et see on maailma parim tunne!
Eile siis lõpuks oli see õnnis päev, mil "lõpuks ometi" nägin kaua oodatud THE DEVIL WEARS PRADA -filmi. Ja ütlen kohe ära...et ootamine tasus ära. See film oli tõeliselt midagi minule. Ok, ehk tõesti võiks pidada seda ka naistekaks, aga ju mulle siis naistekad - vähemalt sellised hästi tehtud naistekad - meeldivad. Oma värvikülluselt ja urbaanselt stiililt meenutas ta mulle filmi nimega Alfie (Jude Law - peaosas), samas oli selles filmis ka palju Sex and the city -likku mõnusat kaasaelamist (ainult ilma seksiteemadeta). Kusagil poole filmi ajal märkasin, et olin nii filmi sündmustikku sisse elanud...et ei märganud ega mõelnud millegile muule, kui sellele mis filmis toimub. Niimoodi neelas ta mu enda sisse, et ma oleks nagu ise seal selle maniakk bossi lükata-tõmmata.
Pean tunnistama, et ootasin Meryl Streep-i tegelaskujult stseene, kus ta karjub oma alluvate peale ja ühesõnaga saab ennast igati välja elada...tegelikult oli ta hoopis välja-peetud. Kaval madu naise kehas, kes vaikselt siugles juurde ja siis nõelas ka vaikselt, aga mürgiselt. Samas tekitas ta minus hoopis kahju-tunde ja ei jätnudki otseselt sellist muljet, et ta nüüd mingi jube ilgus oleks. Kuigi, eks ta neid enda elu negativisme elas ju teiste inimeste peale välja ning tahtis ka ümbruskonna inimeste elud untsu keerata ning neile ebameeldivaid tundeid tekitada. Pärast tundi ja kolmveerandit - jäi mul tunne, et kui kahju, et ma selle nüüd näinud olen ja et seda juurde ega lisa ei saa.
Peategelast mänginud Anne Hathaway oli küll sobiv ja kena tütarlaps rolli...aga samuti nagu tema tegelaskuju...ilmselt oleks miljonid tüdrukud soovinud seda tööd...aga ta lihtsalt valiti kuigi ta poleks just parim variant. Ei, ega ta seda filmi ära ei rikkunud ja ega ta kehvasti näidelnud...lihtsalt selline tavaline keskmine ameerika nooremat sorti naisnäitleja...nothing special, ehk sellepärast, et kõik ta ümber olid nii pagana head.
Sisu poolest nii palju, et üpris äsja kooli lõpetanud tütarlaps, kes unistab ajakirjaniku karjäärist, satub tööle ühe moeajakirjanduse tipu assistendiks...alguses on äpu, pärast väga hea...ja kõigest sellest, mis selle töö jooksul toimub tema eraelu kui ka tööeluga. Ja sellest, kuidas terve meie elu on täis otsuseid, mõned kergemad, mõned raskemad, mõned targad, mõned lollid...aga need on alati meie enda otsused...ja tihti peaks ikkagi vaatama oma hinge enne otsustamist...et mis see endaga kaasa toob ning millised on alternatiivid. Tänapäeva elurütm on aga nii kiire, et tihti laseme kas enda eest otsustada (ka see on meie otsus) või teeme järelemõtlematuid vigu vigade otsa.
Veel enne seda suursündmust, mida just eelnevalt kirjeldasin vaatasin filmi nimega My Super Ex-girlfriend. Seda küll paljalt Uma pärast ja sellepärast, et ei viitsinud mõelda, lihtsalt vaadata midagi naljakat ja lihtsameelset. Kui Uma seal lendama hakkas üpris filmi algminutitel...siis mõtelsin hetkeks ka filmi katkestada...kuid õnneks jäi see tegemata. Tegemist väga lihtsakoelise tobeda batman, ämblikmees ja muu sellise ameerika-käkerdis-filmiga. Kuid kokkuvõtteks haaras see mind just nendel põhjustel endaga kaasa, millepärast ma seda filmi üldse vaatama hakkasingi. Täiesti lihtne, tobe filmike. Milles tänu reklaamile üpris üksikasjalikult kogu sisu ette teada. Poiss kutsub tütarlapse kohtama - tütarlaps osutub maailmapäästvaks supertüdrukuks ja pealekauba haiglaselt armukadedaks - poiss taipab, et armastab hoopis teist tüdrukut ja jätab supertüdruku maha - supertüdruk haub kättemaksu - poiss ei anna alla ja saab lõpuks oma armastatud tüdruku - ka supertüdruk leiab uue kuti...ah, nagu öeldud, sisu polegi selle filmi juures tähtis. Tore oli jälle Uma -t näha, järgmine kord teeb ta kindlasti midagi sisukamat, nagu Kill Bill või Pulp fiction...Hindeks 3+ FYC: võibolla kostüümid, aga siiski mitte...
Just paar tundi tagasi lõpetasime Plazas World Trade Center -i vaatamise. Oh my god. Ma isegi ei saanud silma vesiseks. Ameeriklased on ikka päris tobedad. Sorry, aga see sentimentaalne üledramatiseeritud aeglane rämpsfilm...ei või olla tõsi, et selle tegi Oliver Stone - sama mees kelle käekiri on ka JFK ja Natural born killers. Ei, ma lihtsalt ei usu seda. Oliver hakkab vist vanaks jääma. Kas mitte see öka, millel nimeks Alexander, polnud tema eelmine film. Appi, mis selle selliga on juhtunud? Film oli minu jaoks läbi põrunud kohe oma esimesel minutil. Siis kui kell pool neli politseinikust Nick Cage ärkas ja võttis kapi pealt püssi ja valmistus tööle minekuks. Katsu sosistas, et päris õudne, kui kodus on niimoodi relv. Ma sosistasin talle vastu, et ilmselt pole tal kodus lapsi ja siis lihtsalt laiskusest ja väsimusest jätnud relva laokile. Aga kohe edasi selgus, et mehel on kodus 4 last vanuses 4 - 15. See pole lihtsalt loogiline. Edasi kogu see venitamine. Nad olid nagu mingid uimakollid. Politseinikud pole sellised, vähemasti filmi-politseinikud küll mitte. Ameerika sõõrikutesööjatest paksud väikeküla politseinkud küll, aga mitte peaaegu tundmatuseni kõhnunud Nicholas Cage. Oh, see terve film venis nagu ila. Läila ja soe tatt. Absoluutselt kõik oli ette teada ning isegi näitlejad ei saanud mängida. Kui, siis see Gyllenhaali tüdruk oli ehk kaastunnet esile kutsuv, aga eranditult kõik ülejäänud, Maria Bello kaasa arvatud, mõjusid väga võltsina. Ja siis see usuhull merejalaväelane...ok, ma saan aru et see inimene eksisteerib päriselt ja ta pidi filmis olema...mind lihtsalt häirib kuidas see tegelane filmi süžeesse sisenes ja kuidas teda portreeriti. See oli sama tase nagu Pearl harbour -is see neegrimees - Cuba Gooding Jr. Oh, eriti kui on näinud United 93 - siis see, enamvähem sama teemat lahkav WTC on ikka mitu klassi kehvem film. Hinne 2 ja täiesti ebasoovitatav.
Pärast kino tõime Serru linnast koju. Ta käis klassiga Jurmala veepargis. Lisaks Riias Lido -s ja tagasi saabusid täpselt südaööl. Ahjaa hommikul enne kui tööle läksin, viisin ta ka bussipeale - niiet päev on olnud hommikusest kell 6 ärkamisest kuni praegu - öösel kella kaheni...ja selle sees käisin ka veel trennis. Täna juhtus see küll ainult tänu energiajoogile "Burn". Lausa imeline power tuli sellest. Ma olin laip kui Kadriorgu jõudsin, aga tsiki-briki energiajook sisse ja trenn läks keskmisest isegi tunduvalt paremini. Trenna ütles mulle mingi hetk, et pöörded hakkavad tulema...aga mis peamine ma jaksasin pingutada ja olin ise rahul oma suutmistega ja oskustega. Nüüd ei teagi, kas energiajooki peaks ka teinekord kasutama, aga ei, see on vist libe tee, sellest võib vist ka sõltuvusse sattuda ja siis ei jaksagi ilma selleta trenni teha...
Nüüd ei teagi seda, et kas ma pean homme sinna Virusse Merineitsi restorani esinema minema või mitte. Natuke tobe situatsioon küll, ei saa midagi oma asju planeerida. Aga trennat ka ei taha alt vedada - sisemine hääl ütleb, et tuleb ikka minna...ja nagunii oli plaanis homme Serru pärlipunumise kursusele vedamise lisaks ainult Keisri hull -u edasi lugeda ja ei midagi muud erilsemat...niiet eks siis näis...Astoria esinemisest pidid kusagil mingid vinged fotod olema, eriti mu harkhüppest. Aga ma ei usu...see oli kindlasti ainult Liisi heatahtlik ülehindamine...
Täna on Patrikul lasteaias stiilipidu. Teemaks on päikese-/vihma- -printsid/-printsessid. Eile kui ma Patrikul lasteaias järel käisin läks minust mööda naaberrühma ema oma pojaga. Vaatas plakatit ja küsis oma poja käest: "Noh, kumb Sa olla tahad? Päikese- või Vihmaprints?" Poiss ei mõelnud pikemalt vaid vastas kohe: "Lumeprints". Tüüpiline, kas pole... Aga see ema läks sellest lausa närvi ja kiskus ta kaasa ning trepilt oli veel kosta, et kuidas see poiss aru ei saa, et sellist varianti polegi. Omamoodi naljakas, kuigi poisist oli kahju. Tema kunstiline silm nägi ennast just nimelt lumeprintsina ette. Aga elus on tihti nii, et ei saa alati seda, mida parajasti soovid. See ongi "harjutusi iseseisvaks eluks", mida juba lasteaiast (loomulikult) Sulle eluks kaasa antakse.
Patrik (õnneks) valis vihmaprintsi rolli. Katsu ema õmbles talle eelmine nädalavahetus, kui maal käisime, keebi. Sellise tumesininsest sametist. Katsu oli käinud Abakhanist riiet toomas, ta ise oli nii uhke selle üle, et sai sellise asjaga, nagu "riide ostmisega" hakkama. Kuldset riiet ostis ka - välgu kujutise jaoks. Eilne hilisõhtu tegimegi Katsuga oma stiilipeao, ehk siis meil oli "lõika-liimi-õmble-värvi" stiilipidu. Millest meie kahekesi ainult osa võtsime. Mina lõikasin krooni ja välgukujutise. Katsu värvis krooni halliks ja õmbles välgu keebile. Mina tegin kroonile sätendava helesinise ja hõbedase liimiga vihmapiisad peale. Tõeliselt äge kostüüm sai. Ma usun, et Patrik võib küll ennast seal uhkelt tunda.
Muidu sai eile veel Ants Tael -a tantsukoolis jalga keerutatud. Viisin Serru trenni ja siis läksime Avega vanalinna. Avel oli kõht jube tühi ja mõtlesime, et jalutame Kompressorisse, sest peaaegu tund oli veel trennini aega. Nukuteatri vastas jäi meile ette mingi Kuldne Lõvi. Hakkasime juba sisse uurima minema, kui mingi mees vastu tuli välireklaam kaasas. Ave oli juba sisenemas, aga ma jõudsin teda hoiatada - sellel välireklaamil olid poolalasti inimesed. Küsisin siis sellelt reklaami kandvalt mehelt, et mis koht see Kuldne Lõvi on? Sain kange venekeelse aktsendiga vastuse - stripbar. Noh, thanks aga no thanks...astusime edasi. Paari sammu pärast sattus ette vahva koht nimega Quam Quam. Selline omamoodi Tartu vanalinna tunne tuli. Tartus on selliseid hubaseid, väikseid, hämaraid, stiilseid pisikesi restosid rohkem. Olime ainukesed kliendid (hiljem tuli küll mingi naistebande ka). Me sammusime otse taha baari - seal oli tööl baari-Kristjan. Aga mingi tütarlaps tuli kohe menüüdega meid lauda juhatama. Menüü osutus üpris normaalseks - mitte mingi hingenöörija. Pakitod 45-60 krooni, salatid 60-110. Supid ja midagi veel, päris normaalne. Ja kuna aega polnud ka kuhugi edasi jalutada, siis otse loomulikult jäimegi sinna.
Taela juurde, Mustpeade majja, jõudsime ka õigeaegselt. Ja kuigi meil pidevalt see jama, et tahame mõlemad kaptenid olla laevas ning mõlematel oma arvamus igast liigutusest, siis läbi raskuste tähtede poole. Mul on juba selline tunne, et Rumbas, Jive-is ja Sambas rokime juba täiega. Tahaks isegi raskemaid kombinatsioone. Aga see eest klassikalised Aeglane valss ja Foxtrot nõuavad veel kõvasti harjutamist. Ma usun, et ka need lähevad paremini kui suuremal osal seal, aga eriti aeglane valss tundub kuidagi eriti raske. Ja eks meil mõlemal ole ka omad head ja vead, kuid lõppkokkuvõttes tunnetab Ave jube hästi muusikat ja saab "tihti" minust paremini nendest kombinatsioonidest aru, seega olen ma ikka õnnega koos, et ta nõustus mu partneriks tulema...ainult, et nüüd esimest korda tekkis selline tunne, et kuhu siis nüüd edasi...trenne on veel järel 3-4 korda...aga tahaks ju veel edasi areneda. Kuidas saadakse võistlustantsijaks? Ja ma juba 33, kas nii vanadel on üldse mingit mõtet arendada midagi selles vallas...tahet oleks küll, natuke hakkab oskusi ka tulema... peaks Reeda käest küsima...
Pärast tööpäeva, pärast lõika-liimi-värvi stiilipidu ja pärast Amazing race-i, kus kukkus mu lemmikpaar (jalata tüdruk) välja. Kummaline nädal - supermodellides kukkus ka mu lemmik - A.J. välja... puudub veel, et Erki Nool Tantsud tähtedega -saatest seekord välja läheks...ja ongi kõik kolm reality saadet, mida hetkel jälgin - kaotanud need, kellele pöialt hoidnud. Pärast kõike seda, oli aga elevus veel sees, et magama ka ei tahtnud ja nii me siis vaatasime veel ühe filmi ka õhtu lõpuks - My Super Ex-Girlfriend. Uma ruulib...aga filmist kunagi teine kord...
Eile oli telekavaatamise õhtu. Kuna trenn jäi ära ja ilm oli kole ka jooksma minemiseks - vaatasin kohe kaks saadet...
Project runway finaal - Jeffrey, Uli, Laura ja Michael... Selgus, et Jeffrey polnud siiski sohki teinud ja temal lasti ka siiski osaleda. Tema kollektsioon oli väga innovaatiline, aga samas terviklik. Kõik osad peale kahe, oled hästi seotud omavahel, pluss inspiratsiooni oli ammutatud jaapani õudukatest. Mis oli ka positiivne.
Teisena Uli, jälleoma hõljuvate hõlstidega. Kuigi samas kõik oli väga ilus ja stiilne, ilmselt ülisobilik Miami kliimasse. Nina ütles ka, et pärast runway show-d tuli rahvas küsima, et kuidas Uli-ga ühendust saab, et temalt riideid tellida.
Järgmiseks, mu lemmik, Laura. Ja tema riided lihtsalt on võimsad ja glamuursed ja galantsed. Ja kuigi võibolla tõesti ei olnud seal midagi innovaatilist märgata, ega ka tema tavalisest stiilist eralduvat, olid ta riided siiski kõige ilusamad.
Viimasena Michael, kes tuli välja olevat olnud kohal olnud rahva lemmik. Aga minu meelest jättis see üpris sigrimigri maitsetu kollektsiooni mulje. Street Safari, oli ju iseenesest hea idee, aga teostus jäi kuidagi kehvaks. Mõni sportlikum asi ehk oli silmatorkav, aga muidu torkas silma ainult see segadus, kus minu meelest oli isegi mitte sobivate tekstuuridega kangaid kokku õmmeldud.
Žürii saatiski Michael-i esimesena välja, siis Laura, siis Uli ja võitjaks "kahjuks", kuigi tema riietes oli tõesti kõige rohkem näha "disain"-i, osutuski Jeffrey. Seda ma kartsin, aga niiväga lootsin, et Laura siiski võidab.
Teine saade, mis eile loosi läks oli Next America's Top Model. Seitsmes hooaeg ja ikka sama jama. Sellest saatest kukkus mu hetke lemmikuim A.J. välja. Aga ta oli ka kehva seekord, midagi pole teha. Ta kohe üldse ei pingutanud. Ja tegi veel imelikke nägusid, kui Tyra ta Jaeda-ga viimaseks jättis. Jaeda pääses juba kolmandat korda järjest üle noatera. Vaesekene. Samas kui see kole tüdruk - Melrose särab kõikide ülesannetega, mis talle ette antakse. Poleemikat tekitas ka fakt, et üks kaksikutest teatas, et ta on lesbi. Teine kaksik tõmbus kohe kooriku sisse, aga nende pildid alati õnnestuvad ja nad tunduvad olevat lahedad tüübid. Mulle meenub nendega seoses Porvoo Mari ja Anne. Ja see on nurrrr.
Lõpetuseks üks Ilmar Trull -i luuletus, mis on ehk kuidagitpidi sobilik nende modellide ja kleitide juurde (Project runway saatejuht ju veel kõige lisaks ka Heidi)...
Eile kuulsin õigemini lugesin, Kate Winslet -ist...ta olevat nii uhke, et võttis osa Statistid -e sarjast, ehk originaalkeeles Extras, mis ETV-st jookseb. Täna kuulsin, et ta oli just eelmise nädala saates. Damn.
Hehh...Meryl ongi tema suur iidol. Eelmisel aastal oli ta kulgloobuste jagamisel läinud Meryli juurde ja olnud täiesti selge peaga ja puha ja öelnud, et "Ma armastan Sind nii väga, et tahaksin Sinuga keelekat teha!" Meryl oli vastanud "Ok!"...asi selleni polnud siiski läinud...
Viimastel päevadel olen jõudnud suisa kaks filmi läbi oma silmaluukide laskta ajumasina jahvatamiseks.
Pelkiri, kui õieti aru sain viitab linnajaole. Tegemist Bosnia Herzegovinaga, ning nende selle aasta parimaks filmiks tituleeritu ning samaga ka Oscar saadetis. Film ise on kurb. Räägib looa ühest emast, kes proovib leida võimalust pakkuda oma tütrele võimalust kaasa lüüa klassiekskursioonil. Tütar ise on ebameeldiv ja mässumeelne. Ehk siis tavaline tiiner. Ei austa ema, kisub kõigiga riidu ja kehtestab iseennast. Ema rabab tööd mitmes kohas nii päeval õmmeldes kui õhtul baaris ettekandjana, ikka et raha kokku ajada. Mitte mingit hullu raha, vaid lihtsalt ikka seda klassiekskursiooni raha. Omamoodi üritades sellega olla tütrele nii ema kui isa eest, kuid samas jättes tütre täiesti laokile. Filmi peamiseks haripunktiks on (vaatajatele juba algusest arusaadav tõik), kes on tegelikult tüdruku isa? Sõjast laastatud Bosniat vaadates tekib paratamatult kurb. Ikka õudne, mida kõik need inimesed üle on pidanud elama. Kummaline, et kuigi ka nemad on sarnased välimuselt ja muidu meile, on siiski tuntav kultuuriline erinevus ning see, kuidas need inimesed seal mõtlevad ja käituvad hoopis teisiti. Samas selline sõjajärgne elumõtte otsimine on omane ka Grbavica -s. Täpselt nagu näiteks Hemingway Ja päike tõuseb -raamatus. Film mulle ei meeldinud. Võibolla sellepärast, et mul polnud sellist meeleolu võibolla sellepärast, et tegelaskujud olid enamvähem kas ebasümpaatsed või siis ma ei osanud neile kaasa elada. Emast võibolla oli natuke kahju. Aga mis mulle meeldis oli selle filmi lõpp. Aga seda ma siinkohal ei hakka lahti seletama. Hindeks 3. Oscarikandidatuur jäb ilmselt unistuseks...
Teine film on päris käesoleva aasta Sundance -i filmifestivalilt. Kuid samas tegemist üpris tavalise Hollywoodi sõprusfilmiga. Näitlejad kõik A-klassi auhinnanominendid või USA telestaarid. Isegi mõni britt moe pärast sinna ära eksinud.
Filmi ise rääkis loo neljast üpris erinevast naisest. Neid kehastasid Jennifer Aniston (Friends -idest), Catherine Keener (Being John Malcovich), Joan Cusack (kuulsa venna kuulus õde), Frances McDormand (Fargo). Jennifer on pidevalt õiget kohta otsiv melanhoolne pilve-tõmbaja, Catherine näitekirjanik, kellel mehega probleeme ning samas tahab kõigile meeldida, kuid kadestab oma sõbrannasid, Joan on rikas, kes ei süvene millesegi eriti kuigi vahest tahakski, Frances kuulus ja edukas riiete disainer, kellele ei meeldi õigemini, kespeab mõtetuks oma juukseid pesta ning on abielus kapihomoga. Kõik nad on omamoodi kurvad kuid nagu elus ikka, leiavad ka oma õnneraasud ja päikesekiired vahest üles. Ja elu, vaatamata oma üles ja allamägedele liigub ikka edasi ja maa keerleb ümber päikese. No ma ei tea, üpris mõtetu film oli. Vist naistekas. Hinne 3-
FYC: Best actress - Catherine Keener või Frances McDormand...aga vaevalt et nad löögile pääsevad...vähemalt nende rollidega.
Nädalavahetusel käisime maal. Peamiselt sellepärast, et Patrikule sai lubatud. Reede õhtul jõudsime nii hilja, nii umbes poole üheteistkümne ajal kohale, et ega siis enam jõudnudki miskit erilist teha kui magama...siiski siiski...läpaka juhtme olin koju unustanud ning nii paljukest kui aku lubas vaatasime selle aasta Bosnia Herzegovina oscari saadetist - Berliini Filmifestivali peaauhinna võitjat Grbavica -t. See jäi siis aga pooleli.
Laupäeval käisime Patrikuga õunu korjamas. Sibulõunad on nii mahlakad ja head. Aga vihma sadas ja okstelt tuli nii palju vett, et ega me eriti viitsinudki seal poolhämaras aias rohkem kui väikese korvitäie neid ubinaid tuppa vedada. Siis hakkasime lugema. Lugesin kokku võtteks 190 lehekülge Jaan Kross -i Keisri hull -u Katsule ette. Poolde öösse lugesin. Ega polekski lõpetanud, kui tema poleks magama jäänud. Igaljuhul Jakobist, Jettest, Timost ja Eevast siis kui raamatuga lõpule jõuan. Järgmiseks esmaspäevaks on piletid Ugala külalisetendusele ka. Uurisin, et Timo -t mängib Peeter Tammearu, Eevat Triinu Meriste, Jakobit Aarne Soro, Aleksander I-st Meelis Rämmeld, aga teiste kohta ei leidnudki infot. Huvitav mida siis Priit Võigemast, Maria Soomets, Kadri Lepp ja Karol Kuntsel seal teevad?
Pühapäeval panime varakult linnapoole vurama, sest Katsu ema ootas külalisi ning me ei tahtnud ette jääda. Pealegi olid kõik toidud sibulaga. Pühapäev läkski kuidagi raisku. Keset päeva viisin trenna sadamasse, sest Palestral on täna Finlandia - talos kontsert. Õhtul vaatasime terve perega Tantsud tähtedega. Aga ega seal midagi uut. Need kes oskavad tantsida, need oskavad, ja kes ei, need ei oska. Gerli Padar pidi olema peotantsu trennis kunagi käinud. Ei tea kas see on aus või mitte. Aga ega seegi aus saa olla, et Vilja Savisaar viimaselt kohalt žüriipunktidega välja ei kukkunud. Ta pidi saama päris kõrge koha inimeste hääletamisel, sest Viljast kõrgemal olevad edestasid teda vähemalt 2 punktiga. Ja miks Tähismaa kahe viimase seas oli, seda absoluutselt ei mõista. Igal juhul ei hinda rahvas tantsu vaid midagi muud. See ongi põhjuseks. Kuigi Reet Linna oleks sealt kukkunud nagunii kohe varsti. Parimate alles jäänud tantsijate top:
Aga üpris tõenäoliselt kukub järgmine kord Ingrid. põnev ongi ehk see, et kellega koos ta seal kahe kehvema hulgas on.
Briti film, mis viimasel ajal on natuke haibitud üles. Eelkõige näitlejate pärast. Kesksetes rollides on Rupert Grint (tuttav Harry Potter -i sarja filmidest Ron -ina), Laura Linney (ameerika tädi, kes jõudnud ka oscarile kandideerida - viimati Liam Neesoni kaasana filmis Kinsey) ja kolmandana Julie Walters (kes viimati kandideeris oscarile filmist Billy Elliot). Näitlejaandambel oligi väga tugev, kuigi karakterid olid peamiselt must-valged. Natuke Ameerikaliku moega film. Kuid kaadrid Šotimaal on võimsad.
Sisuks sellise tugevalt uskliku pere poeg hakkab seltsiks käima ühel endisel näitlejannal. Too on natuke ekstentriline. Poisi ema on aga sügavalt usklik ning oma poissi hoiab ja aksvatab sügavalt usklikus vormis iseenda mõttemaailma järgi. Mis kohati on päris kohatu. Samuti ei aktsepteeri ta poja sõprust ja töötamist endise "vabade elukommetega" näitlejanna juures. POiss jääbki nagu kahe risttule vahele. Soovides tegelikult olla meele järgi mõlemale aga see pole võimalik. Kogu selle tegevuse keskel saab poiss tegellikult mitmeid elu-õppetunde.
Kokkuvõttes tundus film keskmisest parem, soe ja isegi mõtlemapanev. Sest valikud on tihti sellised, mis mõjutavad mitmeid inimesi. Samas elu on piisavalt lühike, et seda mitte ära raisata teiste tahtmiste täitmisele. Igaüks meist on isiksus ning igaühes meist on peidetud talente, mis võivad hakata õitsema just tänu huvitavatele inimsuhetele. Hindeks 3+.
|
OSCAR-2019
|
||
Meie mini-tantsukontsert leidis aset Astoria Palace -s. Kogunesime kell 20.15 peaukse juures. Sealt viis turvamees meid tagaukse kaudu riietusruumidesse. Ma sain terve meeste riietusruumi enda käsutusse, kuigi seda vist kasutasid ka kelnerid, sest igasugu teksaseid ja ülikondi rippus seal. Tüdrukud pidid jagama nii umbes 12-kesi riietusruumi. Väiksed venitused ja korra mõttega tants läbi ning oligi kell üheksa, et "lavale" minna.
Ootasime VIP baaris oma esinemisjärjekorda, et siis õigel hetkel sealt välja hüpata. Jaan Toots mingi mehe ja kahe preiliga istusid samuti seal baaris. Mingi hetk, kui Toots oma sõbraga lahkusid jäid need preilid sinna meie esinemist vaatama ja kommenteerima, et ise küll ei jaksaks niimoodi tantsida. Ja et kui niimoodi oskaks, siis saaks kohe tööle. EI tea mis nad sellega mõtlesid.
Kõigepealt oli Cher -i Stronger. Tüdrukud tegid nii perfektselt, et see oli vapustav. Kristina viskas kolmekordse pöörde asemel neljakordse ja jalad tõusid sendise täpsusega samale kõrgusele kõigil. Vapustav sissejuhatus.
Siis minu ja Liisi - Jackson. Esiteks, ei saanud tantsu korralikult alustada, kuna mul polnud sobilikku "peidupaika". Jalutasin siis tantsusammul lavale ja läks lahti. Liisi puterdas kusagil ja see ajas minu tantsu ka sassi. Ja siis puterdasin ise ka korra. Trenna ütles küll, et seda polnud paista. Aga väsimus tuli küll kohe sisse. Ma muidugi pingutasin üle ka natuke alguses. Oleks võinud tsipagi rahulikumalt võtta. Kõige tobedam, et hing jääb kinni kui paned täiega. Siiski lõpp hea kõik hea. Lavalt kõndisin ära omal jalal. Liisi viskas taga kohe käpuli, sest õhku lihtsalt polnud. Ma oleks ka tahtnud nii teha nagu tema, aga ma ei saanud sest see oleks minusuguse suure mehe kohta imelik välja paistnud. Liisi vahetas rocki riideid ja Mariann ja Anna Maria aitasid. Ma tegin talle tuult, sest ta pidi veel Call me the breeze -i tantsima minema. Ei kadestanud teda kõige vähematki. M-People Movin on up jäigi nägemata, aga hiljem kuulsin, et see läks ka väga võimsalt.
Viimasena siis Rock. See vana J.J.Cale -i Call me the breeze, ilmselt Bian Setzeri versioonis. Juba see laul on nii äga, aga tants veelgi ägedam. Pöörded, hüpped, vahetused - nii tantsuline koreograafia kui kombinatsioonid on viimase peale, maailma tippklass. Ja kõik panid nagu viimast - tõeliselt vinge. Täiesti uhke olla Palestraga seotud. Kuigi ma pean tunnistama, et sellises situatsioonis, kus vaatajad on samal tasandil, ehk siis mitte konkreetselt laval esineda, on kuidagi tobe. Vähemalt isiklikult minu enda jaoks ja sellises situatsioonis, kus enne ja pärast mind esinevad lapsed. See jätab jube kummalise mulje. Üldse on laste esinemine ööklubis minu meelest natuke imelik, mis sest et kinnine üritus ja tegemist on kunstiga, mitte mingi aelemise ja väheste riietega kekutamisega. Ööklubis siiski kunst degradeerub. uhhh, ma ei tea kas selline sõna on üldse eesti keelest olemas, aga see sobis siia vahele. Kuigi see seltskond seal oli igati soliidne ja peo korraldaja tuli veel pärast tänama ja muudkui ülistas meie treenerit ja tüdrukuid ja isegi mind ka natuke. Ta mäletab Palestrat juba 70-ndatest ja on sellest ajast peale olnud suur austaja. Aga kokkuvõtteks jäi mulle ikkagi sisemine tunne, et sellises situatsioonis minu meelest minu tantsimine sinna vahele ei sobi. Järgmine esinemine on 28.10. (loodetavasti see on teistsugune ja loodetavasti on siis rohkem võhma. Peaks vist mingi energiajoogi ennem sisse kulistama, see peaks päris tõhusalt aitama, sest muidu on need joogid minule võõrad. Siiski, paar korda olen saanud neist veel enne abi - Draamateatri kontserdi eelsetes trennides ja Georg-i filmi võtetel).
Pastor pöördub koguduse poole: "Kallid sõbrad! Täna räägin ma valetajatest. Kes teist on lugenud Matteuse 69. psalmi?"
-Ema, olen juba viieteistaastane, kas võin ka hakata end meikima, lõhnastama ja rinnahoidjat kandma?
Täna õhtul esinen kell 21.00 Astorias, kus peaks olema mingi private party - ainult 60 inimest. Eile õhtul pärast Ants Tael -a trenni käisime Avega põrandat checkimas. Jube äga koht iseenesest. Selline ovaalne saal parkettpõrandaga ja võimsa lühtriga. Me arvasime, et seal pole üldse ruumi, aga ruumi on rohkem kui vaja. Ainuke asi, et minu sisenemine ei saa kusagilt peidust toimuda, vaid sellega peab midagi välja mõtlema. Kummaline on ka see, et rahvas istub nagu külgede peal, aga eks siis need kes tantsu tahavad vaadata, näevad ka sealt või siis liiguvad ettepoole.
Praegu just helistas, mingi inimene mulle ja sõimas täiega mul näo täis! Muudkui jahus mingitest arvetest ja multilift -ist ja Jõe tänavast ja Euromaja -st. Madala häälega naisterahvas. Oli jube jube kuri. Ma siis lõpuks küsisin, et vabandage kuhu te helistate...ta hakkas kohmitsema ja luges ette minu numbri...siis oli vakka natuke aega ja siis ütles, oi vabandust....ma vaatasin rida allapoole...
Eilsest Taela tantsutunnist veel niipalju, et Rumba tuleb juba päris hästi. Ave tegi isegi kahekordseid pöördeid ühekordsete asemel ja täiesti tunnetus on ka sees. Jive ja Samba on ka sellised enamvähem juba...aga foxi ja aegalase valsiga on veel tegemist. Tangot on jube lahe tantsida. Ma ennem polegi täheldanud, et Tango mulle nii eriti meeldiks...õigemini enne olin nagu rohkem Argentiina Tango fänn, aga nüüd kui selle ristsammu õppisime, siis see muutis tantsu palju lahedamaks ja mõtestatumaks, sest nurgast saab nii kergelt ära keerata ja samuti teistele inimestele otsa tantsimisest on kergem hoiduda. Ja kui ennem arvasin, et tša tša juba päris läheb, siis seekord võtsime mõned uued sammude kombinatsioonid ja kõik muutus jälle huvitavamaks ja raskemaks.
Kui koju jõudsin, oli kell juba pool üksteist, siis kõik lapsed juba magasid ja me naisega hakkasime vaatama DVD pealt Driving Lessons -i filmi. Sellest aga edaspidises...
Eilne väärtfilm ETV-st oli nagu löök rusikaga silmaauku. Ehk siis ere näide kõrgest põhjamaade filmitasemest. Hindeks 4+, aga teised sama taseme filmid kahvatuvad selle Aksel Hennie meistriteose kõrval. Hennie on üldse üks multitalent, nimelt on ta Uno režissöriks, stsenaristiks ja kõigele lisaks ka peaosatäitja. Ning kõik kolm ametit teeb ta ära väga kõrge professionaalsusega.
Sisuks tänapäeva Norra allilm, ehk narkoärikad ja pisisulid ning maffioosnikud. Tegevus toimub Oslos, ümber ühe jõusaali-gängi. 25-aastane mees annab olude sunnil üles oma kambajõmmi ja saab sellega kogu omakandirahva viha endale kaela (eriti ülesantud poisi isa võtab asja tõsiselt ja meelsasti näeks vasikat tänavarentslis hinge vaakumas). Lisaks kõrvalliin, kus sõber, kes samuti satub põlu alla, osutub selliseks agpüksiks nagu tegelikult temast võibki arvata. Sest inimesed käituvad kriisiolukorras täpselt nii nagu neil on kriisiolukorras kombeks käituda. Kui oled argpüks, siis oled argpüks.
Julmalt realistlik pilt sellest, et ei maksa siduda ennast igasuguste kahtlaste tüüpidega. Sa ei teagi kuidas see võib Sulle hiljem haiget teha. Selle realismi kõrval oli filmi suureks väärtuseks ka selle muusika. Kui ma tiitritest õieti välja lugesin, siis Tom McRae vastutas nende haldjalike kitarriballaadide eest, mis nukrust filmi toonidesse tõi.
Film linastus kunagi ka Pöff -il, kuid kahjuks jäi see tookord nägemata. Samuti on film võitnud mitmeid festivaliauhindu ja Norrakate enda Amanda parima režii eest. Lugesin kusagilt, et mõned sündmused sellest filmist on Aksel Hennie enda elust maha kirjutanud ning et kirjutamist alustas ta juba 1996 -dal aastal, ehk siis päris ekraanile jõudis see esimeste sõnade kirjutamisest alates arvestades 8 aastat hiljem. Väga lahe on ka Oslot nende eest ära jooksmiste taustalt ära tunda. Ja norra keelt natukenegi rootsi keele baasil purssida läbi ajumasina.
Mongoolia eelmise aasta oscari-saadetis. Iseenesest kui dokumentaalfilm Mongoolia nomaadide elust. Nende tavadest, kommetest ja maailmavaatest. Kuid tegemist oli siiski mängufilmiga. Kuigi tegelastel ja näitlejatel olid samad nimed.
Mis mulle selle filmi juures meeldis, olid need võimsad kaadrid avarustest. Selline himu tuli endal kusagil mägede vahel niitudel joosta ja kisada või kuulata vaikust.
Mulle meeldib headus ning see läheb mulle hinge. Karm isa, aga hea isa, kes nõuab, et laps peab koera maha jätma, et see ei tooks õnnetust nende perele kaasa jõuab oodatud lahenduseni. Kuid samas ei ole sellel lahendusel ameerika roosamannasuhkrut küljes. Raisakullide stseenid olid samuti võimsad. Kultuurierinevusi märgata ja näha on hariv ning see, milliste probleemidega nemad seal kokku puutuvad on hoopis teised kui meie omad. Võta siis kinni kellel on suuremad, kellel väiksemad.
Lihtsuses peitub teinekord jõud, aga mina olen rikutud ning ootan igalt poolt nii filmidest, teatrist kui raamatutest ja muidugi eelkõike elust endast sügavust, mitmetahulisust, samastumisvõimalust ja mõtete tulva. Sellepärast ka märksa kehvem hinne, kui tegelikult see film väärt on... 3+
Patrik ütles hommikul, kui S.-i kooli viisime, et Ega ta viisi ei saa, kodus kui emme temalt sõnu küsis, siis ta ei osanud midagi. Eks näis...
Kristin hakkas eelmine nädal ennast kõvasti kõhult selili ja tagasi keerutama. Lisaks sellele on tal mingi haaramise algoskus ka nüüd olemas...
Kuid arsti juures oli muret tekitav see, et ta polnud sentigi kasvanud - mõõt ikka 62cm ja kaalus ka ainult 200 grammi juurde tulnud kuu ajaga. Nüüd on uus mõõtmine kohe. Ma arvan, et arstid külvavad niisama paanikat. Ma kodus mõõtsin ja ta oli 65 senti. Beebidega ikka ju nii, et vahest panevad hooga, vahest võtavad natuke rahulikumalt. Küll ta kasvab. Nüüd naine ka üritab talle veel lisaks lutipudeliga piima sisse toppida - ei, minu meelest pole sellest tolku. Küll beebi ise teab kui palju talle toitu on vaja. Kui ta näljas on küll ta siis häält teeb. Pole see midagi nii nagu arstid väidavad, et ta on nii nõrk, et ei jõua. Pole ta nõrk midagi. Kints on nii paks, et vaevalt ulatuvad sõrmed ümber. Ja kui talle lutipudeliga võlts-piima suhu toppida, siis teeb sellist mürglit, et oioioi.
Meie toast, töö juures, on ka üks inimene beebiootel. Nii lahe! Kuigi Eesti iive olevat septembris jälle negatiivne. Ei tea kauaks meid Eestlaseid siin maapeal...
Pühapäeval 15.oktoobril külastasime Draamateatri väikest saali, kus esimeses reas, keskel, sai pisikese killukese juurde nähtud Eesti Teatri ajaloost. Ehk sellest ajast kui Vanemuine oli Eesti teatri A ja O ning August Wiera oli teatri eestvedajaks.
Etendus algabki ühe etenduse lõpuga sellest ajastust. Noor Rühka on kohtukirjutaja ning armub ühte tütarlapsesse, kuigi kohalik rikkur proua Sava soovib Adolfit endale väimeheks. Adolf on aga armunud kõige rohkem teatrisse. Ta on päeval kohtukirjutaja, õhtuti näitleja ja öösiti näitekirjanik. Armastus ei jõuagi õieti õide puhkeda, kui Adolf jääb ilma oma naisest ning naise tuberkuloos viib ka tema enda hinge.
Tegemist on justkui komöödiaga, samas ka traagikaga. Selline lõpuks ne rõba ne mjasa. Ohtlik tee näidendi jaoks. Tegelikult annab etendusele tema väärtuse lavastus. Ingomar Vihmar on saanud hakkama millegagi, mis on viimasel ajal Eesti teatris üpris omapärane - on leidnud originaalse võtme lavastamiseks. Kunstnikutöö Pille Jänese poolt oli nii mõneski juba tuttav tema eelnevatest töödest, nagu näiteks kardinate kasutamine (Tšapajev ja pustota), kuid kuna etendus koosnes sellistest väikestest stseenidest ehk pildikestest, siis kardinate ette ja ära tõmbamine andis plaane juurde. Mängitigi justkui kolmes vahes.
Selle kunstnikutöö assossatsiooni lisaks leidsin veel mõned. Esimesena meenub Peategelast mängiva Risto Kübara labiilne mänguviis, kes kogu aeg silub oma pintsakut tuttav aastal 1997 nähtud ühest teises Andrus Kivirähk -i näidendist Jalutuskäik vikerkaarelt. Seal oli üks teine toores ja roheline labiilne noorsant - Mait Malmsten. See, ehk tõotaks Kübar -ale suurt tulevikku. Noh, eks elame näeme. Ma ei saa aru, mis häda on nendel noortel näitlejatel oma kätega. Mäletan kuidas Riina Maidre ei osanud oma kätega midagi peale hakata etenduses Naine valgers. Nüüd nägin sarnast Mirtel Pohla -lt (Kandideeris teatriliidu parimale naiskõrvalosa auhinnale selle rolliga). Hoiab ja kangutab oma käsi või tagurpidi...ei saa aru.
Veel meenus mulle etendust vaadates film Moulin Rouge. Sealgi oli vaene kirjanik ja tiisikuse haige tütarlaps. Mingi sarnasus kumas minu jaoks läbi. Kõigele lisaks tundsin Rühkas ära iseenda. Nii mõnigi tema unistus või soov või ka suhtumine on minule sarnane. Sellist asja ei mäletagi millal viimati sain teatris kogeda.
Etendus kandideeris ka aasta tagasi Kultuurikapitali parima lavastuse auhinnale. See jäi küll saamata ja ega ta seda väärt polekski olnud. Kuid hoolimata sellest, et ma seda etendust kellegile soovitada ei julge, läks see minu jaoks enamvähem korda. Hindeks 4- või 3+.
Näitlejatest tegid parimad rollid vanad head Ülle Kaljuste ja Lembit Ulfsak. Ülle oli nii majesteetlik ja grandioosne ning tema hääl kõlas ja kajas läbi kere. Lembit aga jättis kummardama tulemata. Ilmselt pidi ta ruttama Tantsud tähtedega etendusele, sest ta seal kuulutab oma häälega järgmiseks toimuvat. Aga tema karjapoiss oli ehk kõige kurbnaljakam kogu etenduses. Aleksander Eelmaa ja Ivo Uukkivi ei saanudki palju esil olla, kuigi ma ei tea mis põhjusel olid nad samuti teatriliidu eriauhinna nominendid. Külli Reinumägi oli väga hea preili Jakobsonina. Pärast seda telelavastust, kus ta endale mehe välja mõtles ning Sagadi mõisas etendunud Kolm õde, on Küllil ikka eriline koht jäänud südamesse. Ta võib edaspidi olla kui halb tahes, mulle ta ikka meeldib. Tore oli ka näha Panso kooli esimese lennu veterani Tõnu Aav -a. Ta on päris kobe ja osav ning tõenäoliselt saab tema kunsti veel aastaid nautida. Loodetavasti ei tõmbu ta teatrist ära nagu kursavend Üksküla. Veel paar aastat tagasi tegi Tõnu Aav minumeelest ühe üldse oma parimatest rollidest, nimelt Shaw Südamete murdumise maja -s.
Tõeliselt vanamoodsalt kunstipärane oli ikka see algus, seda lõiku tahaks uuesti näha! Draamateatril päris mitu head asja seal üleval katuse all, väiksese saalis repertuaaris. Väga head on ka näiteks Õmblejannad või siis Õhtusöök sõpradega. Neid julgeks kindlasti
Eile nägin minagi seda kodumaist versiooni Dancing with the stars - saatest. Inglastel on see hoopis Stricktly dancing või midagi sellistja sommidel Tanssit tähtien kanssa vms....
Ingrid Tähismaa - minu jaoks üpris mõtetu kuulsus, aga avatants ja quickstep - no polnud päris vigagi. Ta oli trenni teinud ja vaeva näinud ning au ja kuulsust talle selle eest. Vahepeal komberdas korraks, aga muidu hindaks 6-ga.
Aivar Riisalu - Riismaa on selgelt kange ning üritab anda endast kõik. Kui ta natukenegi krambist vabaneks oleks hinne ka kõrgem, kuid samas polnud ka midagi vapustavalt halba, vähemalt pärast seda sirutuste maratoni, oli hea jälle tantsu vaadata. Minu hinne on 4.
Vilja Savisaar - Appiiiiii. Ma ei saanud naeru pidama. Eelmises saates oli see naine tantinud või? Mina ei usu. Sellised puujalad all, komberdab vaeseke nii et tundub, et kohe kukub ise oma puujalgade otsa. Ja miks selline maitsetu kostüüm. Jubedus kuubis. Tantsu eest hindeks 1, sest 0-i pole võimalik panna.
Erki Nool - Noh, spordiäss, kuidas siis kappamine õnnestub? Wow, päris hästi. Isegi nurgast ristsamm ja puha. Tegemist on treenitud mehega, kes oskab võistlust võtta võistlusena. Senistest ehk suurimgi üllataja. Ma ootasin hoopis kehvemat taset, aga polnud päris vigagi. Muidugi mitte nii hea kui Tähismaa, aga parem kui Riisalu. 5 punkti.
Indrek Tarand - Oh my god! See kangetel jalgadel seismine ja partneri tantsimise mitte toetamine ja peas sammude lugemine...appi. OK. vähemalt jagus nii palju mõistust, et kui ikka üldse ei tule, siis pole mõtet ka Viljat ka teha, et komberdada nagu peata kana. Kuigi ega palju puudu ei tulnud. Ja oleks piisanud kasvõi ühest rumba ruudustki ja asja, mis laval toimus oleks võinud liigitada mingisuguseks tantsu-moodi asjaks. 2 punkti.
Gerli Padar - See tüdruk oskab tantsida. Teadjad räägivad, et tal on ka varem kogemusi sellisest tantsust. Ja muidugi muusikalides tantsimine. Ja seda oli ka tantsust näha. Sest esimest korda saate jooksul võis ka tantsu nautida. Siin olid juba trikidki sees ning tantsulaval elektrit. Tundub, et ka partneriga on hea klapp. Teistega võrreldes 7 punkti.
Reet Linna - Noh, ma olen teda näinud ka varem tantsimas, mis siis nüüd lahti. Tundub, et Korotin tahtis ise esineda ning ära teha...sellepärast tegi Reedale koreograafia, kus too ei saagi rumbat tantsida vaid peab leppima mingi Korotini ümber tammumisega. Kahju. Tundub, et tal potentsiaali olekski, kuigi paar korda pani selline muusikainimene rütmist päris mööda. Ei tea, kas ta lihtsalt laulab või on ikka rütmitaju ka...Sama tase nagu Saar-e poisil ja Tarand -i härral 2-punkti.
Aga, ega seda võistlustantsu niisama paari nädalaga selgeks polegi võimalik saada. Sellepärast säravad ehk need inimesed kergemini, kellel mingisugunegi tantsu või vähemalt aeroobikatrenni kogemus olema. Naistel ju teadupärast seda rohkem...ehk usun, et finaalis kemplevad Ingrid ja Gerli. Kuigi kui rahvas oma tahtmist saaks, siis ilmselt Riisalu viiks karika koju. Mina aga esimese saate tulemusena hoian pöidlaid hoopis Erki Nool-ele. Tal pole muusikaga varem pistmist olnud ja temal ehk kõige raskem seal, aga quickstep tuli küll päris paljulubavalt välja.
Kui nüüd arvestada puhtalt selle saate rütmikust, ehk siis mitte seda, kes kui palju eelnevalt kogemusi omab, siis oleks edetabel järgmine:
Ei saanud ma aru ka Heinmetsa kallal nokkimisest. Polnud tal viga midagi. Kena ja naeratav saatejuht. Sobis sinna Mart Sandri kõrvale küll. Ja härra Sander oli veel eriti nagu kala vees. Igati meeldiv. Küll aga jäi žürii minu jaoks müsteeriumiks. Ei saanud ma kellegi punktipanemisest lõpuni aru. Kõige lähemalt minuga ehk hindas Kaie Kõrb, aga ta oli liiga neutraalne. Jüri Nael-a ma varsti vist ei salli enam kõige vähematki ja Klandorf oli selline imelik. Ants Tael -a kohta ma ei julge midagi öelda, ta on sellel alal selline korüfee, et ju tal olid omad põhjused niimoodi hindamiseks, kuid siiski jäid need kohati minu jaoks müsteeriumiks.
Nüüd aga teiste reality sarjade lemmikute juurde. Nädalalõpus sai vaadatud ka Project runway esimene pool finaalist. Jeffrey-t kahtlustatakse, et ta on teinud ebaausat mängu...ja ma usun, et kus suitsu seal tuld. Pluss ta ei läinud üldse endast niimoodi välja, nagu minnakse siis kui ei olda süüdi. Oh, see pätt on ikka pätt. Laura on ikka lemmik, mis sellest, et tema selle kogu jutu välja tõigi. Aga ma oleks ka tema asemel pannud oma kahtlused suure kella külge. See on ju võistlus lõppude lõpuks. Minu edetabel finaalis on järgmine:
Edasi America's next top model. Ma eriti ei hinda selliseid reality sarju, kus tegemist on väga vähe oskustega. Ja rohkem nagu mingi armastuse või ilu hindamisega. See on liiga subjektiivne. Aga selle sarja võlu on ehk siiski oskus ennast üleval pidada ja oskus siiski fotodele huvitav jääda. Iga saatega üha enam olen ma A.J. poolt. Kuigi seekord on hämmastavalt mitu, kelle poolt ka nagu olla. See ehk annabki särtsu natuke. Ja muidugi ka fakt, et Melrose mulle üldse kohe ei meeldi. Ta ei sobi kohe üldse minu meelest, aga ma arvan, et nad lasevad ta finaalini välja. Tegelikult on ta üks paras intigant ja sellepärast eriliselt antisümpaatne.
Amazing race-is ootan ikka veel millal nad tiiruga Pärnusse jõuavad, sest selles hooajas nad käisid ja suvel oli neid Pärnus nähtud... Seal olen endiselt jalata tüdruku poolt. Kuigi tal seal vist oma mehega mingi hullem kamm, sest too ei viitsi enam võistelda. Aga kui mitte nemad, siis loodan, et hiina-vennad. Nad ka sellised toredad ja abivalmid, isegi kaasvõistlejaid heausklikult aitasid.
Ja viimaseks kodumaine Kohver. Ega seal polegi midagi muud rääkida, kui et loodan, et oma (endine) tuttav Anneken Meerits võidaks. Tobe, et need teletegijad tema ropendamised kokku on korjanud. Ta pole üldse nii ropp, kui saatest paistab. Tegelikult päris tore tüdruk oli. Kahju, et ta neid jobusid kaaslaseid seal pidi kasutama, sest aeg ja reeglid nõudsid, sest tegelikult tegi ta ikka ise kõik ära ja leidis ise nii lipu kui lahendused. Go, Anneken, Go!
Teistest nagu ei teagi kelle poolt olla. Võibolla see Priit, ta on vähemalt doktorant. Ja oli natukenegi oma nõu ja jõuga Annekenile abiks. Teiste nimedki pole õieti meelde jäänud. Ei tea kui kaua seda saadet viitsibki vaadata. hehh...tean...nii kaua kui Patrik nõuab...talle see saade meeldib...6 aastase mõttemaailmale sobilik...
Täna, õigemini nüüdseks juba eile, startisime hommikul kell 07.00 Atko bussiga, suunaga Imavere. Sealses jaanalinnufarmis, ehk siis Sassi talu aladel, toimusid uue Tele 2 -reklaami võtted. Hommikul kui kohale jõudsin, olid teised juba seal, aga bussijuht ei leidnud Saue tänavat üles ning start pisut hilines.
Igatahes bussi maha istudes võtsin kaasa pakitud raamatu "Middlesex" ning olles lugenud seda nii umbes 10 lehekülge - kustusin. Mingi haigusevimm on juba paar päeva sees kummitanud ja see oli ka ilmseks unemaale vajumise tõukajaks.
Kohale jõudsime umbes pooleteise tunniga ning kohe algas hommikusöök - pirukad, kohv ja kommid. Sassi talu peremees soovis meile teretulemast. Vaatasime natuke linde ja sõime pirukaid, ise silmanurgast uurides kaaskodanikke, kes reklaamis osalevad. Tuttavaid nägusid oli täpselt 2 - Laine Mägi, kes oli eesti keelse reklaami peanäitleja ja režissör Marko Raat. Lisaks olid pundis lätlased ja leedukad, sest reklaame oli plaanis filmida kolm tükki, igaüks eri keeles ning eri riigi näitlejaga.
Suureks üllatuseks kobisime oma bussi ja asjadega hoopis farmist eemale, mingi konstrueeritud aiakese juurde, ühe punakaskollase vahtra juurde, kus lindudest polnud kippu ega kõppu. Plaan oli eraldi filmida seal, "värvilise tausta juures" ja siis eraldi linde, kuna lindude juures värve polnud.
Reklaami tekst oi selline kahemõtteline. Meie, nii umbes kuuekesi vahtisime üle aia turismigrupina "jaanalinde", samal ajal kui Laine Mägi mobiiltelefoni rääkis lauseid ´a la Tal on imeilusad silmad, ja kui pikad ripsmed tal on...Aga tead, ta aju on väiksem kui ta silm...ei ma pole ta mune veel näinud...
Ehk siis kahemõtteliselt - ja meie pidime teda siis taha piiluma, et kas jutt käib meie või jaanalindude kohta.
Tegime täpselt 11 võtet. Ahjaa, ennem riietati meid kärtsumatesse värvidesse. Mina sain mürkrohelise pintsaku, mis napilt mulle selga läks. Aga kuna me polnud üldplaanis, siis detailid nagunii paistma ei jäänud. Nii me seal siis vahtisime vahtrapuud ja maja, nagu jaanalinde näeks...ja pidevalt piidlesime üle õla. Sama ka läti ja leedu näitlejaga.
Külm oli, vihma sadas...aga eks me üritasime naljadega tuju ülal hoida ja kõik olid maru vaprad ja pidasid vastu. Režissör Raat katsus ka meie eest hoolitseda, et me ikka hüppaks ja endale sooja teeks ning andis näpunäiteid kuidas täpsemalt näidelda. Tema tööstiil on hoopis teistsugune kui Peeter Simm -i oma. Kui Simm andis käsklusi kõva häälega nii, et kõik teaks kuidas ja mis, siis Raat tuli igaühe juurde isiklikult ja rääkis vaikselt, eriti sisendades olukorda kus me parajasti oleme, et kõik loomulikum tunduks. Ma ei oskagi äelda, kuidas paremini on, sest mõlemat pidi said asjad tehtud - ja ikka nii nagu režissör tahtis - sest tegemist on ju tema kunstilise nägemusega. Kui kõik oli tehtud ja kiskus juba pimedaks, ilmus välja lätlaste punt, kes nõudis, et nendega ka vene keelne versioon tehtaks ja ei miskit muud kui tegime veel oma viis võtet. Mis see siis ära ei ole. Foonil oleval vahtrapuul vähenes lehti silmnähtavalt...
Võtted lõppesid nii umbes kolmveerand kuus, kui kippus juba hämarduma. Jaanalindudega koos kaadrid jäidki tegemata, sest linnud kartsid hirmsasti kui neile nii suure kamba ja prožektoritega ligi mindi. See lahendus jäigi siis filmimeeste enda otsida - ilmselt filmivad nad linde lihtsalt eraldi ning hiljem komponeerivad montaažiga midagi kokku. Meile anti süüa veel kord, tänud Imavere kõrts -i cateringile...tõeliselt maitsev kartulisalat oli, kuigi kõht oli veel lõunaks pakutud makaronidest täis.
Enne veel kui kojusõit võis alata, sõitis meie "cable guy" generaatori kraavi. Ta vaeseke oli küll üleväsinud moega. Ja olenemata jutukast sõidukaaslasest, kes juba kogenud reklaaminägu, kustusin ka tagasisõiduteel peaaegu kohe pärast sõidu alustamist.
Aga Tallinnasse sisse sõitsime kell 19.51 ning kraade näitas sissesõidusilt +11. Kas tõesti polnudki vähem, tabasin end mõttelt. Aga lõpp hea, kõik hea. Nii umbes üheksaks olin kodus. Homme pidid neil jätkuma võtted kusagil baaris või restoranis, ilmselt tegelastega, kellele helistati sealt jaanalinnufarmist...aga seal juba hoopis teised inimesed...ja soojad olemised.
Usun, et ainult järgneval 100 filmil on sellel aastal kaasa rääkida kui Oscareid hakatakse jagama (lisaks veel dokumentaalfilmid, lühidokid, lühimultikad ja mitte-inglise keelsed filmid)...
Uus Meryl Streep-i film. Õigemini peaks vist ütlema, et uus Robert Altman -i film, sest tegemist oli väga tüüpilise Altmani kollaažiga, kus tähti rohkem kui taevas. Ja kõik kindlasti jälle pool tasuta sellest osa võtnud, sest teiste tähtede (kaasa arvatud režissöri) külgetõmbejõud on nii suur Altmani filmides.
Tore, et La Lohan sellise rolli on ette võtnud. Ta polegi mulle kunagi varem nii sümpaatsena tundunud. Woody Harrelson üllatas oma laulmisoskusega, aga filmi nael oli minu jaoks ikkagi Meryl. Ta särab oma kohalolekuga igale filmile väärtust juurde. Laulmas olen teda küll varemgi kuulnud mitmel korral. Eriti õnnestunult filmis Postcards from the edge.
Film kandideeris ka Berliini filmifestivalil Kuldsele Karule, aga võitis ainult Saksamaa Morgenpost -i lugejate žürii auhinna. Oscaritele ilmselt tal küll asja ei ole, kuigi Meryl võiks ka kõrvalosas kandideerida, aga tundub, et peaosa üks koht viiest on nagunii temale reserveeritud rolliga filmist Devil wears Prada. Kui siis ehk mõni lauluke voolab originaalsena sealt välja. Eriti lahe oli Harrelsoni ja Reilly duett "Bad jokes", aga see ei pruugi olla originaal.
Muidu kogu tegevus toimuski laval, lava taga ja ühes kohvikus. Mis omamoodi andis juurde teatraalsust. Lisaks ingel, kes inimeste seas ringi jalutas ning lõpus pisuke kõlks, et kelle see ingel sealt kohvikust kaasa viis. Sellest sai siis aru selle järgi, mis koos tiitritega ekraanile tuli - üks inimene oli puudu - mõnus, et kõik pole ette ära nämmutatud, vaid saab ise ka avastada midagi. See ehk selle filmi väärtus lisaks Meryl -ile oligi...
Täna tööle tulles tuli mu ees üks töökaaslane. Tal on hallikad juuksed, hallikas habe. Hallid püksid ja hall jope. Päris hall mees - nagu hiir. Ainult portfell oli pruun ja kingad mustad. Kui ma lifti astusin, siis teretades vaatasin talle otsa, tal oli hall nägu ka. Ma pole isegi kindel mis ta nimi on, sest ta on selline hall hiireke, kes millegagi silma ei torka.
Täna on isegi ilm hall. Vaid mõni üksik päikesekiir piilub läbi hallide pilvede. Aknast välja vaadates paistab hall kohtumaja ja autod vuravad mööda Liivalaiat, ikka edasi ja tagasi. Mööda halli asfaltteed.
“The Blood of Yingzhou District” - Aasta hiina laste elust, kes on kaotanud oma vanemad AIDS -ile. Traditsioonilised kohustused oma pere ja küla ees tekitavad hirmu haiguse pärast.
“Dear Talula” - Lori Benson on New York -i kesklinnalane, kellel diagnoositi rinnavähk 14 kuud pärast tütre Talula sündi.
“Recycled Life” - Dramaatiline ja emotsionaalne lugu tuhandetest inimestest kes on elanud ja töötanud kõige suurematel ja kõige mürgilisematel maaaladel Kesk-Ameerikas - Guatemala City Prügimäel, viimase kuuekümne aasta jooksul.
1. Mul oli naisega aastapäev. Eile algas meil 13. aasta koos. Jah - 12 aastat on selja taga ja armastus on ikka sama suur ja ilus. Vast ehk suurem ja ilusamgi kui varem. Sest vaatamata kõigele, unistame me mõlemad ikkagi veel ajast, kus me saame kogu aja ainult teineteisele pühendada ja teha kõike ja alati koos. Paraku oleme veel mõlemad noored ja isegi mitte ainult nooruse soovidest tulenevalt, ihates kogeda, näha ja osata kõike, vaid ka põhjusel, et meil on kolm last - jääb meil pidevalt "ajast teineteisega" puudu. Võibolla see liidab meid veel omakorda kõvemini. Sest pidevalt on igatsus teineteise järele. Ma arvan.......ei, usun..........ei, tean, et ma elan oma elu lõpuni temaga koos. Arvaku teised sellest mis tahavad. Mina olen enda maailma keskpunkt ja kuigi ma ei pea ennast väga isekaks, siis seda ma tean mis minule on hea. Ja minul on hea just temaga. Sellepärast ma ei taha seda isegi millegagi ohustada ja püüan hoida suhet puhta ja pühana. Ja seda absoluutselt mitte tema, laste või millegi muu kui iseenda pärast. Oh, kallis - MA ARMASTAN SIND!
2. Tööpäeva lõppedes helistati mulle Filmifirmast... kutsusid ühte reklaami näitlema. Filmimine toimub laupäeva hommikul kella 7-st õhtul kell 21-ni. Sõidame välja Jaanalinnufarmi. Mina pean mängima turisti. Ei teagi hetkel rohkem sellest. Ahjaa, ainult seda, et seda reklaami siis hakatakse Kanal 2 -s näitama.
3. Eile õhtul käisin Taela Tantsukoolis. Võtsime läbi Tango, Rumba, Samba, Foxtrot -i, Jive -i ja kõige lõpuks ka kõige raskem - aeglane valss... Ma usun, et Rumba ja Sambaga läks meil Ave -ga päris ludinal. Samba ajal öeldi spetsiaalselt meile, et võime ka kahele poole pööret teha. Ehk see oli nagu midagi tunnustuse sarnast. Et just ainult meile nii öeldi...õudne tunnustuse vajadus, ei saa aru kust see tuleb. Ants Tael ise pole eriti meile tähelepanu pööranud, aga see tütarlaps, kellega ta seal neid tantse õpetab...tema on meid tihti aitamas ja meie detaile lihvimas. See on nii armas ja tore. Kusjuures ta ise tantsib nii kergelt, et teda on lausa super juhtida, kuigi mingil emotsionaalsel tasandil on ju tegelikult tema see, kes juhib... Ei teagi, mis ta nimi on Kas Grete või midagi sellist, sest Tael kutsub teda haldjaks ja kui nime ongi öelnud, siis sellevõrra ebaselgelt, et pole sellest sotti saanud. Aga Rumba ja Jive tulid juba päris hästi ja muidugi ka Samba - seda ilmselgelt tänu Palestra trennidele ja Reet Kreigerile. Kõige raskemad on Aeglane valss ja Foxtrot. Seda ilmselt sellepärast, et Palestra tantsudes on kõige vähem just nende tantsude samme ja rütme. Rocki polegi me veel võtnud, kuigi Jive on päris lähedane sellele. Tael ise on ni lahe. Saan aru kuidas ja kui palju ta on minu treenerit Reet Kriegerit mõjutanud. Mingi sisemine sära, mis neist välja kiirgub tantsuga ja asja huvitavaks teeb, see ongi ilmselt see liim, mis mind tantsu külge on kleepinud ja kleebib üha tugevamalt.
Lähtudes viiest viimasest aastast, kus ma olen olnud Eesti Teatri suurkulutaja ja igal aastal vaadanud ligemale 20-30 etendust. Otsustasin teha Teatrite top-i aastal 2006:
Hetkel parimad lavastused on Ay Carmela, Eesti teatri laulud, Et keegi mind valvaks, Isad ja pojad, Tõde ja õigus.
Lisaks üks lavastus, mis esimesena headest mängukavast kadunud tükkidest meenub: Palju Õnne Argipäevaks.
Lisaks üks lavastus, mis esimesena headest mängukavast kadunud tükkidest meenub: Ämbliknaise suudlus.
Hinnang on tehtud ainult nende teatrite kohta ja etenduste kohta, mida ma olen külastanud viimastel aastatel. Sellepärast ei leia siit tabelist selliseid teatreid nagu Teoteater, Kuressaare Linnateater, Pärimusteater Loomine, Vana Baskini teater, Salongteater või Theatrum. Usun, et nii Von Krahl, Loomine kui Theatrum võiksid olla päris kõrgel kohal...
Linnateatris - Meeletu, Nii see on kui teile nii näib, Tõde ja õigus 4.osa, Impro 3, Rätsep, Naeruta paik, Meeletu.
Eile oli jube hea tuju töölt lahkudes. Käisin 5 naisega eile lõunal Viru keskuse Magic Buffet -s. Ja otse loomulikult sattus mu naise sõbranna mind nägema. Ja siis edasi rändas see ka minu naise kõrvu. Naljakas väike küla see meie Tallinn. Sai mu naine naerda, sain mina ja ka minu töökaaslased.
Just enne töölt lahkudes tuli MSN-i minu ainuke tänu-internetile-leitud-sõber. Ta elab Inglismaal ja kuigi me viimasel ajal pole tihti suhelnud, mõtlen ma tema peale tihti ning mingil kummalisel kombel isegi igatsen, et ta ei elaks nii kaugel. Kuigi me sõprussuhe on toiminud ainult läbi mitte-isiklikul-kohtumisel. Ehk siis jututubade, e-mailide, sms-ide ja isegi hääle-teadete. Kuigi me teame, millised me välja näeme, ma olen teda näinud ja tema mind, ei või ikkagi öelda, et ma teaksin milline ta täpselt on. huhhhh, kas saab veel segasemalt selgitada? Aga kuigi jutuajamine jäi lühikeseks ja oli suhtes 5/1, mina muudkui rääkisin, tema vastas vahepeal...oli nii tore teada, et ta ikka olemas on ja mäletab oma "vana" sõpra. Panin tema blogi ka linkide alla.
Pärast tööd siis koju ja väiksed musid oma musidele ning kustusin veel pooleks tunniks ja edasi trenni. Trenn oli selline võhmakas, et ma olin kohe omadega läbi. Aga ka see oli jube hea! Ma armastan tantsimist. Armastan oma trenni. Saan sellest powerit ja vaheldust ja jõudu tavalisteks igapäevasteks toimetusteks. Ja mis peamine saan ka targemaks, sest õpin pidevalt seal uusi asju.
Tuju rikkus ema. Helistas mulle purjus-päi. Oli vihane, et ma trenni ajal tema kõnedele ei vasta. Siis käsib endale järele tulla. Ma küsin, et kuhu ja ta pistab kohe karjuma, et miks ma ei saa talle järele tulla, kui tal on nii harva mu abi vaja. Mul aga oli vaja lihtsalt teda, et kuhu, sest ma ei teadnud kas ta oli kodus või kus kohas. Sest kell oli üheksa läbi...Läksin siis "talle järgi". Ta oli täiesti purjus ja nuttis jälle kõike taga. Ma saan ju aru, et tal on hirmus raske, sest tema vennaga on asjad väga pahasti. Aga siis ta hakkas sõimama ja maha tegema mu naist. Ja see ei meeldi mulle mitte kõige vähemat. See on minu valik ja ma olen uhke oma valiku üle ja õnnelik ja täna on mul naisega tähtpäev - 12 aastat oleme koos olnud. Ju me siis sobime ja meil on koos hea. Kõige parem. Täna peaks oleme maailma õnnelikumaid päevi, aga ema suutis seda niimoodi varjutada ja pilvi mu päikselisse taevasse punuda. Milleks...mida ta üritas saavutada sellega? Meil on koos 3 maailma kõige paremat ja armsamat last. Meil on koos hea ja me hoiame kokku. See, et mu naine mu emale ei meeldi - see ei ole kellegi teise asi kui tema enda oma. Ja siis kõik see jutt, et kuidas ta minuga vaeva nägi...ta häälest kostis isegi kibestumist, et pidi ta oma noorust selle peale kulutama ja et ta ikka väga tahaks nüüd midagi vastu saada. Aga paraku see nii ei tööta. Laused nagu - muidugi, Sa ei tea midagi sest Sul on "kolm tervet last", kõlas ka nagu umbes, et "kahju, et sul ei ole haiget last, et siis Sa saaksid täiega vaeva näha". Kõige rohkem ärritab mind see, et kõiges on süüdi minu naine. Tema on mind ässitanud "kogu maailma" vastu ja mind ära mürgitanud. Et ma ise ka muutumas "oma naise sarnaseks". Nagu ma ise oma peaga oma otsuseid ja valikuid ei teekski. Nagu ma ise oleksin "nii loll", et kõik mis ma teen on mu naise tahe ja nõudmine. See on madaluse tipp. Ja ma ei saa austada ühtegi inimest, kes minust nii halvasti mõtleb. Sorry - ole kes sa oled. Kasvõi ema, aga kui sa arvad et ma olen nii loll, siis miks mina Sinust peaksin teisiti arvama.
Jah, mul on kahju, et kõik inimesed omavahel aru ei saa. Aga palun austust ja headust, see ongi intelligentsuse ja mitte-matslikkuse tunnus, et oskad aktsepteerida ka Sinu enda arvamustest erinevaid arvamusi ning seda, et teised inimesed teevad oma valikud ja otsused ise.
Kõigele lisaks ta(ema) ei kuula mind üldse. Nii kui ma suu avasin, ei saanud ma oma seisukohta öelda, sest ta nõudis, et ma vahele ei segaks. Kui ma siis midagi ütlesin, siis ta tegeles mingi riidehilbu otsimisega või muu sellisega ja oli selgelt näha, et ta ei kuula mind. Oh ja see asjade kulutus - kui tähtis ikka on raha...see on tal ka jube oluline...
Võtsin Internet Movie Data Base -st inimeste hääletatud top 250 filmid ja kopeerisin need exceli -faili. Valisin välja 30 parimat. Nendest kustutasin 10 kehvemat. Kui jäi järgi 20 parimat, siis hakkasin välja valima enda maitse järgi paremuse järejekorras top 10 -t.
1. Pianist (2002) - Polanski üllatus Oscar (kuigi mina just talle pöidlaid hoidsingi). Adrian Brody juudist pianistina fašistliku Saksamaa õudsate sündmuste keskel.
2. Sixth Sense (1999) - Bruce Willisega mõistusega kummitusfilm, mida ilmestab ka Toni Collette. Umbes samast ajast pärineb ka üks teine üli-hea kummitusfilm - The Others...
3. Vita è bella, La (1997) - Nägin seda Stockholmis rootsi keelsete subtiitritega. Kogu see kinoelamus oli igati meeldejääv. Ja kui osavalt oli seotud koomika ja traagika. Nutma ajas. Jällegi juudi-teema...
4. Silence of the Lambs (1991) - 5 põhi Oscarit - parim film, parim stsenaarium, parim nais ja mees peaosa, parim režissör. Vinge saavutus, seda on sutnud ka 6. kohal olev film. Jodie Foster ja Anthony Hopkins mängisid selle filmiga minu südamesse. Tõelised talendid koos! Ja kui põnev sisu!
6. One Flew Over the Cuckoo's Nest (1975) - Vaata 4. koha filmi selgitust. Lisaks veel Jack Nicholson ning hullud - üks mu meelisteemadest. Hullud tekitavad minus alati hirmu. Võibolla sellepärast, et lapsepõlves viis mu buss alati hullumaja juurest läbi kui ma "Linna" sõitsin...
8. L.A. Confidential (1997) - Russell Crowe ja parim "politseifilm" mida eales olen näinud. Lisaks väga hästi värvidega loodud atmosfäär - sellised mahagoni moodi toonides.
9. Schindler's List (1993) - Jälle need juudid. Ma olen ise 1/16-ndik juut, ehk siis tavaline valge inimene nagu iga teine. Sakslased korjasid koonduslaagritesse neid, kes on vähemalt 1/4 juudid kui ma õieti mäletan. Ehk siis minu vanaisa oleks läinud...aga ikkagi puudutab see nende teema mind, vist natside inimlikkuse puudumise pärast. Maailm teab ja mäletab ju suuremaidki genotsiide, aga eks juutidest režissörid, nagu Spielberg ja Polanski on selle teema suutnud andekalt mõjuvaks muuta.
Kummaline - siin polegi mu lemmikfilmid reas, kuigi eranditult kõik 10 on väga, väga head. Samas oli muidugi piiravaks teguriks ka see, et suuremat osa minu lemmikutest polnudki üldse IMDB tabelis. Tegelikult peakski püsti panema oma top 100 - saaks tabelite koostamise nälga maandatud...sellest siis varsti.
Tööd on ülepeakaela palju. Kõhu sain küll täis. Pärnu maantee Patrick-us. Nii hea sealihakaste oli. Siia maani on mõnus maitse suus. Ja nii tore, et seal on iga 6. lõuna tasuta.
Ja õhtul vaatan naise ja lastega kindlasti televiisorit. Eile tuli see Tähtedega tantsimise saade, aga ma ei teadnudki - ja magasin maha, sest ma ei vaata enam üldse telekat. Isegi uudiseid, ega filme. Filme vaatan küll DVD-de pealt, aga see on ka kõik. Raamatud on nii palju huvitavamad. Lugesin ka Pilveatlast edasi, aga selle lõigu tekst kus ma olen praegu, on väga raske. Kõvasti ette lugedes tundub täiesti, et keel on vahepeal krussis. kuigi raamat on väga hea ja huvitav.
DVD-delt jälgin ka Amazing Race -i (10.hooaeg- pärast kolmandat saadet on lemmikuks proteesjalaga tütarlaps oma mehega), Project runway -d (3.hooaeg -enne finaalsaadet on lemmikuks 5 lapse ema Laura - tema disainid on olnud kõige elegantsemad ja stiilsemad) ja America's next top model (7.hooaeg - pärast teist saadet on lemmikuks kaksikud, ei teagi kumb, sest nende erinevused ei ole veel välja tulnud ja Brooke tundub ka lahe ja rõõmsameelne) saateid. Ja see ongi hetkel kogu mu telemaastik. Ootan väga jaanuaris algavat Apprentice-i 6.hooaega ja järgmise aasta mais algavat So You think You can dance -i 3.hooaega.
Oi-oi-oi, siiski on kaks asja, mis mind televiisoris ka veel paeluvad. Üks on Marko Matvere krimisari Ohtlik lend ja reedeõhtused teatriõhtu -d. Hmmm, kas ma tõesti midagi pole unustanud?
1. Tänavuaastane Kanada saadetis Ameerika Filmiakadeemis "võõrkeelsele" Oscarile kandideerima saadetud filmi kirjeldaks järgmised sõnad: Ilus, ajalooline, kurb, armastusfilm.
Tegemist Deepa Mehta hindi keelne lugu, mis leiab aset 1930ndate Indias. Lugu leskedest, kes tollel ajal olid sunnitud elama mõnevõrra tavainimestest eraldatuna - tulenevalt usust. Nimelt indias on kombeks, et tüdrukud juba sündides lubatakse ära abieluks ning tihti abielluvad juba päris noorelt, ehk näiteks 7 aastaselt - see on seal täiesti tavaline. Ja tihti abiellutakse väga vanade meestega. Kui see mees aga satub surema, enne kui päris kooselugi algab, siis naine jääb lesena leinama, teda kuni oma elu lõpuni. Nendega ei olnud soovitatavalt tegemist teha. Selles filmis üks mees armub ühte leske ning sündmuste kulg on midagi Romeo ja Julia loo taolist. See kõik on seotud sümboolselt veega, ehk jõega, mis linnast läbi voolab, joogiveega ja ka vihmaveega. Kaadrid on muinasjutuliselt ilusad. Usun, et sellel filmil on väga head võimalused saada 5 hulka kandideerima. Sest veel mõni päev pärast filmi on see tunne mul meeles, mis mind valdas "Water" -it nähes.
2. Korea värviküllane ajaloole toetuv film, rääkis ühest rändavast esinejate trupist ning 15.sajandi kuningast. Kuidas karm kuningas armus ühte väga naiselikku noormehesse sellest esinejate trupist ning sellest haiglasest võitlusest nii iseenda kui ka ümbritevaga, et kõik oleks nii nagu ise heaks ja õigeks arvad. Kuningal oli ilmselt igav ning ta ei usaldanud oma ümbritevaid inimese, sellepärast ta läkski otsima seiklust, tahtes ka sedasi ennast kehtestada ning panna teised alluma enda meeleoludele. Samas oli ka trupi siseselt mingi imelik sõprus/armu suhe peategelaste vahel.
Üldiselt oli see natuke liiga muinasjutu omane ja ülepakutud. Liiga legendiline. Muidugi kostüümid ja värvikirev pilt oli silmale tore, kuid julmus ja homoseksualism jällegi eemaletõukav. Tugevalt tuntav oli nii filmitegemise traditsioonide erinevus meist põhja eurooplastest kui ka erinev kultuuriline taust ja väärtushinnangute erinemine. Siiski akrobaatiline koreograafia ning ilus kunstnikutöö andsid filmile väärtust. Siiski ma ei usu, et see film Akadeemia tähelepanu osaliseks saab. Lõuna Korea pidas seda siiski selle vääriliseks, et saata see neile hindamiseks. Kuigi kuulsin, et neil oli eelvalikus ka Kim Ki Duk-i uus film...
3. Selle aasta Eesti Filmi suursündmust käisin koos oma poja ja tütrega vaatamas. Katri jäi Kristiniga koju. Ja mis nauding see oli. Poolteist tundi kulus kui linnutiivul. Selline mõnus väike filmike, mis ei tee paha kellegile ja isegi paar korda ajas muigama. Ei saa rääkida mingist erilisest filmiajaloo suurteosest, isegi mitte ühest parimast multifilmist, kuid omamoodi oli kõik seal armas. Sisu ei tahakski ümber jutustada, sest siis peaks tegema seda läbi detailide. Ma pole tervenisti seda esimest Lottet vist vaadanudki, ikka lõiguke siit ja lõiguke sealt laste selja tagant, aga üllatus, üllatus - mõlemad lapsed ütlesid, et see esimene Lotte on palju parem. Minul aga võrdlusmoment puudub otseselt ja minu jaoks külbas küll. Eriti head hääled olid Aarne Üksküla ja Peeter Tammearu mutid ning Peeter Oja jänes Adalbert. Kahte viimast ei tunnistanudki ise ära vaid pidin spetsiaalselt lõputiitritest järgi vaatama. Lotte häält tegi Evelin Pang ning väga äge oli pisikeses hääle-rollis ka Marko Matvere - ta on ikka super andekas ning igati pull inimene!
Üllatavalt originaalne Ameeriklaste tehtud film. Selle filmi väärtuseks ongi stsenaarium. Kõik muu ei torkanud eriliselt silma ei suurepärasusega, ega ka häirinud. Aaron Eckhart ja Maria Bello ning teised rohkem ja vähem tundmatud näitlejad olid kõik sümpaatsed, kuid nende roll ei olnud särada, vaid edastada seda natuke kiiksuga omapärast lugu.
Tegemist oli suitsutootmise firmade esindaja elupildiga. Ehk siis inimene, kes peab poolträäkima suitsetamisele ning luua ühiskonnale pilti, et suitsetamine pole üldse nii hull ja ebatervislik. Samuti lobbyt tegema valitsusele, et suitsutootjad saaksid ikka rikastuda ja suitsetamine oleks pop.
Sisu ei tahakski rohkem täpsemalt ümber kirjutada. Tahaksin rääkida veast, mida märkasin...nimelt kui relvahull sööb juustuga võileiba pubis ja alkoholihull võtab ampsu, siis juust tuleb pealt ning võileib läheb koledaks...järgmisest stseenis näidatakse võileiba, mida polegi nagu puudutatud. juustu sisse torgatud ameerika lipp on samuti korrektselt nagu tikk püsti...sest see on oluliselt seotud filmi sisuga...hämmastav, et nad sellise apsaka läbi lasid.
Kui mu mälu mind ei peta, sai film esilinastuse Ameerikas Sundance-i filmifestivalil, mis tegelikult peaks tähendama seda, et tegamist ei ole mingi suure Hollywoodi stuudio filmiga ning see on tulnud ilmselt käesoleva filmi iroonilist tematikat arvestades filmile vägagi kasuks.
Siiski väga hea muusika on ka leitud...kas just nüüd hea...aga sobiv. Vahepeal lasti ka sellist 60ndate eesti filmi stiilis muusikat - labadabadabadabadaba....
Viimasel ajal on järgnev küsimustik vallutanud blogimaailma. Mõtlesin ka osaleda, enda seisukohtadega:
3. 1 raamat, mille võtaksid kaasa üksikule saarele? Piibel - võibolla jõuaks selle seal läbi lugeda...
5. 1 raamat, mis ajas Sind naerma? Bridget Jones 2:Täitsa lõpp - teine pool raamatust on selline naerupidu (tahaksin ära märkida ka Mikael Niemi - Popmuusika a la Vittula...see lõpus olev sünnipäev oli pööraselt naljakas)
7. 1 raamat, mis oleks parem jäetud kirjutamata? Ma pole seda küll lugenud, aga pakuks Koraan, sellest on nii palju paksu pahandust tulnud...
8. 1 raamat, mida hetkel loed? David Mitchell - Pilveatlas (koosneb mitmest loost ja mõned neist on päris head)
Üks vana võlg on vaja klaarida. Nimelt 24.septembril sai külastatud uuenenud Nukuteatri õuel Romeot ja Juliat.
Enne kui etendusest rääkida, peaks mainima seda nahhaalsust, et tehakse laste-noorte etendus ja reklaamitakse seda pere-etendusena, aga raha kooritakse pileti eest sama palju kui mõne välismaise artisti kontserid eest. Täiesti jultunud käitumine, minu meelest.
Muusikal ise oli päris hea. Ei tea, kas väärtus kasvas selle kalli hinna tõttu, aga igal juhul oli muusika hea ja sellest tegelikult ka piisas. Termikas ise on olnud selline lahe bänd, kes seni on tundunud, et teeb muusikat muusika ja laheduse pärast...see on kandunud ka kuulajani. Tooksingi oma hinnangu ära plusside ja miinustena...see oleks ehk kõige lihtsam, kergem ja kiireim viis mälestustele abiks jätta.
Hele Kõre - tõeline muusikalistaar. Ilus puhas hääl, millega ta on võimeline Pipi Pikksuka laulu jazzi võtmes laulma.
Kustnik Iir Hermeliin. Väga mõnus kahe tasandiline ja päris mitme plaaniline lavaehitis ning vanad maalid - sobiv.
Nukuteatri näitlejad - Laura Nõlvak (tantsis paremini kui koreograafia õppetooli tantsijad), Lee Trei (äge ja kena), Taavi Tõnisson (parim nukuteatri näitleja - alati huvitav ja tore) ja Livika Hanstin (lumekuninganna - jäine ja külm - sobib nii mõnessegi etendusse, just sellist karmi tädi mängima, kuid samas võib tal olla ka hell süda).
Jüri Naela koreograafia - tõeline õudukas. Ta jub aplagieerib iseenda plagiaat-tantse. Tõeline originaalsuse kriis. Fame -i pole vist küll mõtet vaatama minna.
Koreograafia õppetooli õpilased. Õudne, kas see ongi Eesti tantsu tulevik - paksud tüdrukud laval tantsimas - ausalt öeldes hakkas natuke piinlik seda seal vaadata.
Lõpp - miks tahtis Julia Romeole mäkra mängida. Milleks pidi ta osalema näitemängus, kus teda surnuks tembeldati. Miks...olek siis öeldud, et vanemad käskisid või midagigi. Lõpp oli üldse segane ja kole. Ma saan ju aru, et tragöödia - aga lugege Shakespeari - see oli tundlikult ja suurepäraselt kirjutatud, milleks see nüüd niimoodi ära solkida.
Ohh, kuigi need miinused tulid nüüd viimasena, siis tegelikult muusika ja laulud olid ikka väga head! Ning see ongi ju muusikali puhul kõige olulisem...sellepärast kokkuvõttes oli see ikka väga hea etendus, olgugi, et liiga kallis.
|
OSCAR-2019
|
||
Juba mais jõustub Euroopa Liidu andmekaitse regulatsioon, mille eesmärk on lõpetada isikuandmete põhjendamatu töötlemine ja talletamine. Määruse põhjal peavad ettevõtted üle vaatama isikuandmete käsitlemise. Uuenduste kohta jagab selgitusi andmekaitse inspektsiooni avalike suhete nõunik Maire Iro.
Suurim sisuline muutus, mis seoses uue määrusega andmekaitsevaldkonnas kogu erasektorit ees ootab, on isikuandmete ülekandmise õigus: inimene võib võtta oma digitaalandmed ettevõttest A ja viia need ettevõttesse B. Ettevõttel, kel on põhjust oodata selliseid soove hulgi, on mõistlik kulude optimeerimiseks ja klientide rahulolu suurendamiseks oma infosüsteemid üle vaadata, et andmeid oleks võimalikult hõlbus ja lihtne üle kanda. Eks seda, kuidas see tegelikult toimima hakkab ning millistes ettevõtetes seda rohkem kasutama hakatakse, näitab tulevik.
Isikuandmeteks loetakse kõiki andmeid, mida on kas või kaudselt võimalik ühe konkreetse inimesega seostada. Alates tema nimest, sünniajast, elukoha- ja kontaktandmetest ning lõpetades sellega, millised on ta tarbimisharjumused, liikumistrajektoorid või näiteks internetikäitumine. Eraldi saab rääkida tundlikumatest ehk senise nimetusega delikaatsetest isikuandmetest. Näiteks on diagnoosid ja kogu tervisega seonduv info üldjuhul ju palju isiklikum ning selle teabe lekkimisest võib inimesele tekkida rohkem kahju kui pelgalt ta nime või sünniaja teadmisest.
Uus määrus toob aga kaasa ka uue mõiste – edaspidi räägime delikaatsete isikuandmete asemel eriliiki isikuandmetest. Mõiste sisu jääb aga samaks: eriliiki isikuandmetega on tegemist siis, kui neist ilmneb inimese rassiline või etniline päritolu, poliitilised vaated, usulised või filosoofilised veendumused või ametiühingusse kuulumine; ka loetakse sellisteks isikuandmeteks geneetilisi, biomeetrilisi, tervise ja seksuaalelu kohta käivaid andmeid.
Uus Euroopa Liidu isikuandmete kaitse üldmäärus puudutab suuremal või vähemal määral kõiki neid kategooriaid – nii tavalisi isikuandmeid alates inimese nimest kui ka eriliiki isikuandmeid.
Inimese seisukohast vaadates on muudatusi väga vähe. Ehkki uue määruse tulekut nimetatakse lausa reformiks, ei tule senistesse andmekaitse põhimõtetesse suuri muudatusi ega uusi piiranguid. Küll aga tuleb muudatusteks valmis olla ettevõtetel ja asutustel. Üldmääruse läbiv joon on riskipõhine lähenemine. Mida tundlikum andmetöötlus, seda rangemad reeglid.
Uue andmekaitse määruse peamiseks eesmärgiks on anda praegusel nutitelefonide, sotsiaalmeedia ja internetipanganduse ajastul inimestele parem kontroll oma andmete üle. Seega tuleb organisatsioonidel ettevalmistusi teha, et oma tegevus ühtsete nõudmistega vastavusse viia.
Ettevõte ja asutus, kes kogub ja kasutab tundlikke isikuandmeid ning andmemassiive, teeb automaatprofileerimist või ulatuslikku kaamerajälgimist, peaks kindlasti oma töökorralduse, infosüsteemid ja dokumendipõhjad üle vaatama. Üldine suundumus on muuta rohkem andmeid anonüümseks ja suurendada töötajate teadlikkust andmekaitsest.
Rikkumise korral tuleks esmalt kindlasti ühendust võtta ettevõtte, asutuse või organisatsiooniga, kes rikkumise toime on pannud, ning nõuda rikkumise lõpetamist ja küsida selgitusi. Näiteks kui rikkumine on toimunud korteriühistus, saab üldjuhul kõige kiiremini lahenduse sellega seonduvad küsimused naabritega selgeks rääkides. Rikkumisest tasub teavitada ka andmekaitse inspektsiooni. Seda eriti olukorras, kus rikkumist lõpetada ei õnnestu ning rikkujaga üksmeelt ei saavutata.
Andmekaitseõiguse uuenemine on tekitanud ärevust eelkõige trahvidega seoses. Ilmselt enim kajastatud muutus on uus trahvi ülempiir – kuni 20 miljonit eurot või kuni neli protsenti ettevõtte üleilmsest käibest, sõltuvalt sellest, kumb on suurem. Uue andmekaitseõiguse eesmärk ei ole siiski senise karistuspoliitika muutmine ning trahvide esikohale seadmine. Andmekaitse inspektsioon leiab, et trahvide määramine on viimane abinõu – kui tegu on raske, pahatahtliku või korduva rikkumisega. Vajadusel saame rikkujale teha hoiatuse või ettekirjutuse trahvi määramata. Selles osas ei ole kavas senist praktikat muuta.
Inimesel on alati õigus küsida ettevõttelt, milliseid andmeid tollel tema kohta on ning mille jaoks neid kasutatakse. Samuti võib küsida selgitusi andmekaitsetingimuste kohta. Inimesel on õigus nõuda oma andmete parandamist, kui need on väärad, või kustutamist, kui nende alleshoidmiseks ei ole enam põhjust. Kui ettevõte näiteks seadusest tuleneval põhjusel andmeid kustutada ei saa, siis tuleb seda kliendile põhjendada – mis seadus ja mis eesmärgil kohustab andmeid alles hoidma. Siin võivad tulla kõne alla näiteks raamatupidamislikud kohustused, tehingu tõestamise nõue vms.
Isikuandmetega puutume me kõik kokku iga päev. Ennekõike on oluline hoolt kanda selle eest, et me ise näiteks internetis tegutsedes kogemata liiga palju enda ega oma lähedaste eraelu ei avalikustaks. Kas on mõistlik võõrastele kuulutada, et ees ootab pikem puhkusereis ja korter jääb mõneks ajaks tühjaks? Või rääkida avalikult lähedase inimese terviseprobleemidest? Pigem vist siiski mitte. Selle peale tasub mõelda sotsiaalmeediavõrgustikes, aga ka veebipõhiseid teenuseid või äppe kasutades. Vaadake üle, milliseid privaatsussätteid te erinevates teenustes ja seadmetes kasutate, ning vajadusel muutke need endale sobivamaks.
Eraisiku jaoks kehtib andmekaitses isikliku otstarbe erand. Inimene võib iseenda jaoks vajalikke andmeid koguda ilma sellest kedagi teavitamata või kelleltki luba küsimata. Näiteks võib eraisik enda jaoks pidada nimekirja sõprade-sugulaste või endiste koolikaaslaste sünnipäevadest või kontaktandmetest. Samuti käib siia alla videote ja fotode tegemine sünnipäevapeol või pulmas. Selliste tegevuste juures ei pea andmekaitse nõuete pärast muret tundma. Küll aga ei anna see erand õigust kogutud andmeid ja tehtud pilte või videoid pere ringist väljapoole jagada ega kuskil avalikustada. Lühidalt kokku võttes: andmeid koguda või pildistada-filmida võib isiklikul otstarbel ka nõusolekuta, seevastu teadetetahvlile riputada, internetti üles laadida ega levitada aga mitte. Näiteks võib enda jaoks mälestuseks filmida lapse sünnipäevapeol viibivaid sõpru, ent selle video YouTube’i ülespanemiseks peaks juba videol olevate laste vanematelt nõusolekut küsima.
Siinjuures tuleb tähele panna, et ehkki andmekaitsereeglid isiklikul otstarbel pildistamist-salvestamist ei keela, võib asutus, ettevõte või ka eraisikust maja- ja maaomanik selle oma territooriumil siiski ära keelata.
Kui jutt käib statsionaarsest valvekaamerast, mille vaatevälja jääb ka avalik ruum, siis enne selle paigaldamist tuleb juba seadus ja inspektsiooni koostatud juhendmaterjal appi võtta ning läbi mõelda, kas kaamera kasutamine vastab seaduses toodud nõuetele.
Varem reguleeris fotode ja videote levitamist autoriõiguse seadus. Kui nüüd andmekaitse üldmääruse järgi on inimest kujutav video paljas andmekogu, aga mitte enam looming, kas see tähendab siis, et mängufilmide levitamisel pole enam filmistuudiole vaja maksta?
|
OSCAR-2019
|
||
Ehitades oma keha vajab palju tundi järjekindel treeningu. Tulemused sageli kuluda, enne kui nad on nähtavad. Paljud inimesed lõpuks loobuvad oma kulturismi eesmärke lihtsalt sellepärast, et aeglane tulemusi. See on põhjus, miks paljud sportlased ja kulturistidele on kasutanud steroide, sõltumata ohust, mida nad soovivad jääda. Õnneks Crazy Bulk on leiutada seaduslikke alternatiive need steroidid.
Anvarol on üks neist turvaline ja seaduslik toidulisandeid. See meenutab Anavar nime ja funktsionaalsust. Anavar steroid on suurepäraselt kasutatud lõigatud rasva, suurendada mass ja tõsta energia taset. Kuigi see on väga tõhus, anaboolse steroidi on seotud palju ohtlikke kõrvaltoimeid. Samuti on nüüd ebaseadusliku enamikus riikides. Et saada seda, sa pead minema läbi musta turu.
Anvarol loodud hull Bulk. See eesmärk on aidata lõikamine tsüklit, säilitamise lihaseid ja saada jõudu. Samuti suurendab energia taset kasutajad. Toidulisand on mõeldud töötama nagu Anavar, kuigi ilma kõrvaltoimeid. Seda saab kasutada nii mehed kui naised.
Et mõista, kuidas ohutu ja tõhus see lisand on, sa pead kaaluma kasutatud koostisosade. Siin on toimeaineid Anvarol:
See on peamine koostisosa valmistamisel kasutatud Anvarol. See on mõeldud suurendama tase adenosiintrifosfaat (ATP) organismis. ATP varustab lihaseid energiaga täita oma haripunkti kogu treeningut jooksul. Iga pill Anvarol sisaldab 40mg selle koostisosa.
Wild Yam juure ekstrakt on tuntud testosterooni korduva. See on tegelikult kasutatud omal suurendada testosterooni taset. Kõrgem see hormoon annab oma keha rohkem energiat. Sellepärast on sul võimalik põletada rohkem rasva kiiremini. Samuti on sul võimalik kulutada rohkem aega jõusaalis.
Hargnenud ahelaga aminohapped aitavad taastumine pärast pingutavat treeningu. Need on vajalikud lihaste kasvu ja remont. Aastal lõikamine tsükkel, selle koostisosa aitab tagada, et lihased ei ole jaotatud koos rasva. Kõrgem ATP taseme suureneb ka lihasmassi jaotus ajal lõikamine tsükkel. BCAA aitab vähendada riski kaotada oma kuivade lihastega. Samuti vähendavad nad taastumise aega, mistõttu on võimalik, et teil töötada välja raskem ja pikem.
See on vajalik, et toita oma lihaseid valgu kui soovite neid kasvatada. Need koostisained aitavad anda ehituskivid lihaseid. See ütles, siis tuleb ikka järgida nõuetekohast kulturismi kava.
Toidulisand on valmistatud ohutu ja õigusliku koostisosi, et sa ei peaks ootama kogeda kõrvaltoimeid. Kasutajad ei ole teatanud kõrvaltoimeid seni. Vastupidi, paljud inimesed on teatatud väga kogemusi täiendada. See ütles, on oluline jääda soovitatud koguses. Muidu olete tõenäoliselt kogeda soovimatuid kõrvaltoimeid.
Anavarol on loodud töötama nii tõhusalt kui Anavar. Kuid täpselt välja nende kahe steroidid on üsna erinevad.
Keha toodab loomulikult ATP, ja see aitab anda lihaseid energiaga. Pärast mõnda aega trenni ATP keha saab liiga tarbitud ja saad väsinud. See lisa eesmärk on pakkuda oma keha phosphocreatine , ja see aitab ennetada väsimus treeningute ajaks.
Samuti Anvarol pillid sisaldavad testosterooni süütevõimendid et varustada keha energiat. See aitab teil kulutada rohkem aega trenni ja tekitab ka oma basaal ainevahetuse kiirus. Selle tulemusena, siis oleks võimalik põletada rasva kiiremini.
Toidulisand töötab üsna kiiresti. Enamikul kasutajate tulemused ilmuvad esimese 30 päeva jooksul pillide võtmise.
Samuti vähendab taastamise aega, kuna see sisaldab koostisosi, mis ehitada ja remont lihased kehas kiiresti
Toidulisand aitab teil saavutada oma kulturismi eesmärke kiiresti. Peaksite märkate muutusi 30 päeva jooksul, kasutades toodet.
Pillid müüakse pudelites. Iga pudel sisaldab 30 pillid. Sa peaksid võtma 3 kapslit päevas veega, ideaalis 15 minutit enne treeningu. See peaks minema vähemalt 2 kuud. Pärast 2 kuud kasutamist, võite võtta 1,5 kuu pikkust vaheaega.
Lisaks töötavad järjekindlalt, siis tuleb veenduda, süüa õige toitumine. Muidu Anvarol ei anna oodatud tulemusi.
Nagu kõik teised Crazy Bulk toidulisandeid, see on saadaval ainult läbi oma veebilehel. Neil ei ole mingit jaemüügiga pillid, ja see aitab teil säästa raha. Kui soovite teha oma ostu oma veebilehel, siis ka pääse oma helde allahindlusi. Lisaks firma pakub tasuta shipping kõigile maailma riikides. Kliendid asub USA või Euroopa võib saada tarnitakse tasuta.
Teine eelis ostes toodet läbi Crazy Bulk veebilehel on asjaolu, et nad annavad pakkumisi virnastamine plaanid. Nad pakuvad ka nõu, kuidas pillid osana virna. Tootja laev pillid tahes maailma osas.
Anvarol suurepärane kulturismis täiendada, et leiutas Crazy Bulk. See aitab vähendada kaalu, suurendada energia taset ja parandada vaskularisatsiooniks. Tootja mõeldud seda tööd nagu keelatud Anavar steroid. Siiski on valmistatud ohutu ja õigusliku koostisosade ja ei vii arendada mis tahes kõrvaltoimeid.
Toidulisand on saadaval ainult läbi Crazy Bulk veebilehel. Kuigi see on kulukas, siis saad kogeda tulemusi juba 30 päeva jooksul. See tähendab, et saad raha oma raha. Et kogeda veelgi paremaid tulemusi, võite võtta Anvarol osana virna.
|
OSCAR-2019
|
||
Sel sama päeva hommikul, kui ärkasime, läksime lennujaama otse mõisast. Ütlen ausalt, et mul oli üsna kehv tuju. Põhjus selleks oli seesama, et ma olin abielus vale inimesega ja nüüd pidin temaga mesinädalaid hakkama veetma. Kui ma saatesse läksin, ei osanud ma oodata, et nii vale inimene satub mulle.
Niisiis olin ma napisõnaline ja nähvasin midagi aeg-ajalt. Ei jaksanud üldse rääkida Siimuga. Lennukis istudes oli tore, et sai ajalehte lugeda, mõnus lennuk oli. Ma ei tea, kas peaparanduseks või milleks, aga Siim soovis alkoholi tellida. Ma polnud kunagi lennukis alkoholi tarbinud, nii et see oli päris rebel värk. Kurvastas mind pigem see, milliseks Siim võib muutuda joogisena. Aga mis muud, jõime siis.
Berliini kohale jõudes läksime Siimuga kahekesi sööma. Linn oli ilus ja tundus kõik tore olevat juba. Mind ennast hämmastas, et Siim võttis söögi peale jälle alkohoolse joogi, rummkoola. Mul endal oli küll juba suur veeisu ja mõtlesin ainult, kust vett saaks hankida hotelli. No ega seal midagi hullu ei olnud. Las inimene joob, kui tahab, lihtsalt ma ise enam ei jaksanud, niigi lennukis juba jõin.
Minu enda tunnetele tuginedes (nagu kogu mu postitus on), ei leidnud ma ikka veel Siimus midagi põnevat. Veel hullem oli tuntav surve, et me peame olema paar, kuna seda ju abielu olema peaks. Enam ma ei viitsinudki neid mõtteid mõelda, kuidas ma vale inimesega koos olen. Mõtlesin lihtsalt üle elada ja elu nautida.
Minu olulised mõtted, mida ma mõtlesin, olid veel need, et kuna ma tulin saatesse, siis filmin ma olulisi hetki nii palju kui saan. Ma ei tahtnud eriti midagi jätta kaamera taha, sest muidu ei tea enam, kus midagi juhtus. Niisiis lubasin ma endale jälle ühte asja: Siimuga suhtlemist filmida palju saan, kuna see on saade ja midagi peab olema vaadata. Teine asi, mida ma endale lubasin oli see: olenemata suurest vastumeelsusest tema vastu, püüan vaadata, mis tunded mul tema vastu tekivad.
Kahjuks oli esimene tunne ikkagi vastikus, mida ma ikka ja jälle maha surusin. Üks asi, mis minus ikka veel täielikult puudus oli füüsiline tõmme tema vastu. Pole nii suurt füüsilise tõmbe puudumist ühegi mehe vastu mitte kunagi täheldanud, see on fenomenaalne! Üks põhjus võis selleks olla ka see, et Siim oli liiga vana mu kõrval. Kuigi ligi 10-aastat vanusevahet pole suur, olin ma elus alati varem vaadanud endavanuseid noormehi. Tundus nagu oleks tegemist vanema vennaga mu kõrval.
Üks asi siis, mida ma Siimu puhul märkasin oli see, et tal oli millegipärast filmimise suhtes vastumeelsus. Ma ei tea miks. See on ju saade ja kui saatesse tulla, peab leppima kaameraga. Seetõttu ma ei julgenud koguaeg kaameraga vehkida. Samas kui kaamera ei käinud, ei julgenud ma suurt midagi rääkida, muidu jääb jälle midagi olulist kaadrist välja, nagu mõni asi pulmaööl.
Veetsime reisil põnevalt aega. Käisime vaatamas vaatamisväärsusi. Käisime ka loomaaias, kus mulle täiega meeldis! Sõitsime metrooga ja käisime söömas. Nii me natuke rohkem üksteist tundma õppisime. Siim oli viisakas küll. Hakkasin hellitama mõtteid, et kõik on ikka korras ja ei ole midagi nii hullu ja erinevat meis või mida iganes, et paremini läbi saada.
Niisiis oli ükskord saatuslik õhtu, mis purustas järjekordselt mu illusioonid. See oli päev, kui meil oli Siimuga vahva olnud! Seetõttu poleks ma osanud seda ette arvata. Käisime teletornis. Üks asi, mis jälle silma torkas mulle enne sel päeval, oli see, et teatud teemadel ta lihtsalt vaikis. Ta oleks nagu teema üle mõelnud, kuid ei rääkinud kaasa. See on asi, mis mulle inimeste puhul ei meeldi - enda sisse jätmine. Aga ignoreerisin seda kõike. Nii me siis lõbutsesime ka sel päeval ja piisavalt vahva oli.
Mulle juba tunduski, et noh, asi paranebki nüüd ja täitsa hästi saame läbi. Püüdsin olla sõbralik ja kõike muud ka enne romantilist õhtusööki. Siis seadsime sammud õhtusöögile...
Istusime Siimuga lauda. Mul oli hea meel, et ei pea ise käsikaameraga vehkima ning saan Siimu tundma õppida. Hakkasime rääkima ning minu üllatuseks selgus isegi, et Siim käib ka spordiklubis ja saaksime koos käia.
Siim vältis jutustamist minuga ja ta tegi seda alati, kui ei viitsinud jälle mingist teemast rääkida. Ükski teema just kaua ei kestnud millegipärast, sest Siim viis kas teema kõrvale või lihtsalt ei vastanud. Uurisin näiteks Siimu eelmiste suhete kohta. Mida ma teada sain? Mitte midagi. Ma ei saanud ka teada, miks ta siia saatesse tuli.
Ja siis järsku, hakkas Siim minuga ülbitsema. Ma ei tea miks, aga jutt, mida me olime päeval rääkinud ühe ranna kohta, ta meenutas seda järsku äärmiselt ülbel toonil. Päeval ma olingi juurelnud sellest rääkides, miks ta oma arvamust ei avalda. Eks põhjus oligi selles, et ta tahtis kaamera ees mind maha teha, selline mulje mulle jäi. Sain aru, et mingit koostööd temaga loota pole. Siis hakkas ta ka muudel teemadel mind maha tegema. Asi oli sel hetkel mulle selge, et ta provotseeris mind mitmel moel ja lootis, et ma kaotan enesevalitsuse. Läksime tülli.
Kui õhtusöök lõppes, kõndisime üle tee hotelli poole, mõlemad joonud veini ja üksteise vahel vimm. Sel hetkel Siim nõudis tungivalt õhtusöögi klipi kustutamist, ta läks päris närvi ikka. Jälle ma imestasin, et miks tal nii suur vastumeelsus filmimise vastu on. Siis istus ta seal hotelli trepi peal ja viibutas keskmist sõrme.
Otsustasime klubisse edasi minna, kuna olime nagunii joonud. Nii ka sinna jõudsime. Räägin, et seal oli tore! Lõpuks leppisime Siimuga ära! Jee! Seal ei olnud tal midagi filmimise vastu, küll aga nende klippide jagamise vastu. Seal tantsisime isegi Siimuga koos ning muutusime lähedasemaks, võib-olla ka jututeemadelt. Siim ostis millegipärast ilgelt suure viinakokteili jõhvikamahlaga. See oli mingis suures kannus. Sel hetkel olin ma juba leppinud Siimu alkoholilembusega ning võtsin ka ise sealt mitu klaasi.
Noh ja saabus hotelliminemise hetk. Ma olin nii väsinud, AGA Siim lamas minu poolele voodis ja ütles, et tule kaissu! Ma EI TAHTNUD. Lihtsalt, ei olnud ikka veel soovi tekkinud. Ta lunis nii pikalt. Ma käsutasin ta oma poolele ja heitsin magama. Siis mingi hetk nägin teda voodi juures põrandal magamas. Noh, olgu kus tal mugav on, teda oli nii raske suunata.
Ja siis saabus väga õudne hetk. Ärkasin lalina peale: "abikaasa, öök, öök, abikaasa!" Ma olin nii sügavas unes, pöörasin ringi ja nägin, et Siim ropsib voodisse! Mul oli selline hirm, et tal läheb okse kurku, ajasin ta kohe püsti, ta ei saanud ise midagi aru vist, mis toimub, hakkas seal okseste linade ja tekkidega vehkima. Käsutasin ta kibekähku vetsupoti juurde, et ta jumala eest kurku ei ropsiks. Valvasin, et ta oleks poti juures ropsimas. Andsin talle ka veepudeli. Siis roomas ta vannitoast välja esikusse magama. See oli nii jube! Käisin toast väljas oma muret kurtmas ning tagasi tuppa jõudes nägin, et Siim magab minu voodis. Tore, nüüd ei olnud mul mitte kuskile iseendal heita.
Käisin hommikust söömas ja tulin tagasi tuppa ja pakkisin oma asju. Äratasin mitmeid kordi enne sööma minemist Siimu, kuid tema vastas, et ta ei taha süüa. Kell oli nii palju, et oli viimane päev ja me pidime hotellitoa ära andma. Aga Siim lihtsalt magas ja ei kuulanud kedagi. Ma olin püüdnud temaga rääkida, et peame lahkuma, aga tulutult.
Niisiis saabus hetk, kus ma pidin ta üles äratama. See võttis äärmiselt kaua aega. Filmisin seda oma telefoniga. Äratasin teda väga palju. Kui ma hiljem neid klippe vaatasin, siis on näha, kuidas mu käsi väriseb südame löömise rütmis. Ma kartsingi tegelikult väga, sest ta oli tõestanud mitmeid kordi oma ettearvamatust. Viskasin Siimule vett peale, aga ka selle peale ta ei ärganud. Tõusis vaid keskmine sõrm minu suunas ja paar sõnad, et ma olevat värdjas või midagi. Lõpuks sai ta kuidagi voodist üles. Saabus jälle hetk, kus ma teda kartsin. Ma ei teadnud, mida ta järgmisena teha võib. Kui istusin hotelli fuajees, saabus ta selle roosa õhupalliga, mille ta üks päev oli ostnud. Ma võpatasin, kui ta mu juurde tuli, siis sain aru, kui tobe on teda karta tegelikult ju.
Niisiis oli Siim muutunud mulle täiesti vastumeelseks. Vastumeelsemaks kui varem oli olnud. Terve aeg lennukit oodates lennujaamas ringi patseerides vältisin ma teda iga hinna eest. Mul oli vähemalt mõnus üksindusmoment seal! (Kuigi minu puhul on nii, et ma tahan oma kaaslasega koos üksi olla, mitte kaaslasest eraldi üksi.)
Eestisse tagasi jõudes sain veidi lennukis magada, kuna mu ööuni oli olnud vaid mõnetunnine. Siimu sõbrad viisid mu koju. Varsti läksin ära Tartusse, järgmine päev, kuna olin hobuse treenimisest eemal olnud ja kooliasjadest.
Nii ja olin ometi Tartus oma hobusega elu nautimas! Jõudsin õhtul mingi aeg koju, üsna hilja ja lugesin raamatut. Siis kuulsin uksele koputust! Mul ei käi keegi kunagi ukse taga ja ma olin nii šokis! Enne keskööd ka veel! Küsisin läbi ukse, kes on. Midagi aru ei saanud. Mõtlesin, ega tegelikult ei ole muud võimalust, kui ainult Siim. Tegin ukse lahti ja oligi tema seal oma sõbraga. Sõber filmis meid ja Siim oli lilledega.
Siis sel hetkel kees mul kõik üle! Rääkisin, kuidas ma end tundsin, kui ta pulmapäeval paljalt ringi lippas ning kuidas ma end reisi ajal tundsin, kui ta voodi täis ropsis! Ma olin igatahes nii vihane! Mu rahu oli rikutud ja ainus hetk, kui ma temast puhata saan oma turvalises kohas, on ta ikka kohal! Kuigi suutsin jääda viisakaks, et võtta lilled.
Nii läks ta siis minema. Ma kartsin, et äkki tuleb ta öösel tagasi. Ma olin päris kaua närvis selle üle, et ei suutnud üldse ratsionaalselt mõelda, vaid seda, et tahan rahu ja tahan puhata. Mõtlesin, et miks ma lilled vastu võtsin. Mul puudus täielik soov teda üldse näha. Tahtsin enda südamelt kõik välja rääkida ja rääkisingi enda hirmud seoses pulmaööga ja reisiga, kui ta sõber filmis.
Niisiis oli meil aega, kui pidime varsti ühisesse koju kokku kolima. Hakkasin selleks mentaalset ettevalmistust tegema.
Nii, lugejad! Kui teile meeldis, kirjutan järgmise osa ka. Praegugi seda kirjeldades hakkas mul süda sees tugevamini lööma, päris kõvad emotsioonid olid olnud mul seal! No, nagu te siit välja loete, siis kirjeldan siin ikkagi suuremalt jaolt iseenda tundeid, kuna neid on raske kaamera vahendusel edasi viia vast, kui ma just erilisi grimasse ei tee. Niisiis, selline oli see minu jaoks. :)
Kirjuta kindlasti edasi. Jälgisin saadet ja oli aru saada, et Siim sulle ei meeldi ega sobi. Edu Sulle ka õpingutel! :)
Issand jumal!!! Igati moodi rõve on see Siim ikka... ja peale seda komöödiat kui ta su ukse taha tuli, oleksin mina need lilled talle näkku visanud, ausõna... aga noh ma saan aru, tuleb siiski viisakaks jääda võõra inimese suhtes ja no Siim on ikka nii ettearvamatu ei tea jah, mis ta sulle teinud oleks.
Aga noo see joodiku käitumine on vägaväga vastik!!! Mina ei tea, ma ei suudaks vist, ma hakkaks nutma, et kuhu ma sattunud olen :D
|
OSCAR-2019
|
||
Käisin täna lõunapaiku niite eemaldamas. Haavad olid ilusasti kokku kasvanud, küll oli aga niitide eemaldamine ülimalt ebamugav ja valus, sest paari kohta oli nii kole koorikutäpp tekkinud. Ja noh, muidugi tegid arst+õde megaüllatunud näo, kui mind ukse tagant ootamast leidsid. Nad nimelt olid mu perearsti juurde saatnud niite eemaldama. Väike soovitus neile edaspidiseks, et kui nad tahavad kedagi mujale saata, võiks nad jätta andmata uue saatelehe, kuhu on nad kirjutanud enda nime, kabinetinumbri ja kuupäeva-kellaaja, mil nad mind tagasi ootavad :D
Aga üldiselt olen täitsa rahul, et sünnimärkide eemaldamise ette võtsin. Õnneks olid proovid ka korras ning nad ongi mul lihtsalt ebanormaalselt suured. Kuigi kinniste juustega on väga imelik peeglisse vaadata, et mismõttes mul otsa ees enam seda hiiglaslikku teist pead pole.
Hiljem tuli vennas külla ning viisime Nässu jalutama. Kasutasin kohe võimalust ning surusin talle kaamera kätte (oleks samas pidanud enne teda natuke fokusseerima ka õpetama..), et ta minust ja kassist pilte teeks. Ise mõtlesin omaette, et mu parim sõbranna sai hiljuti teise lapse (jee, palju õnne veelkord!!) ja siis mina nunnutan oma kassi… ja käin temaga fotoshootidel. Igaühele oma, eks. Pealegi mõjub ta korraliku inimestemagnetina. Piisab mul ainult nina välja pista, kui juba on vene mammid akna peal ja kiidavad, kui armas ta on. Vähemalt ma arvan, et nad kiidavad…Ma nüüd puhtalt hasardist ootan, mil mõni kena naabrikutt tuleb akna peale ahhetama. Oleks kasu kah sellest kassist :D
A muidu on Nässu päris tark loom. Kui mul on aega palju, siis jalutamegi majade ümber ja lähedalasuvas väikeses pargis ning kui tal kõrini saab (või liiga palju lapsi teda silitama tahavad tulla), siis leiab iseseisvalt tee õige trepikojani. Geeniuskass, mis muud. Ikka oma omanikuga sarnane :D
Annelinnas elamise juures olen leidnud esimese miinuse ka- kõik on niiiiii lärmakas. Ma esimesed ööd ei saanud magadagi, sest palavuse tõttu oli aken tuulutuse peal, aga KÕIK autohääled ja paarutamised kostusid tuppa. Ma ikka harjunud vaikse eluoluga, kus kõige rohkem häält tegid noh.. minu sõbrad, kes külla tulid :D
Samuti pole ma aru saanud, kas korteri seinad kostavad läbi või ei. Kui kostavad, siis päris piinlik, et naabrid peavad mu kassi kräunumist seletamist ja pahandamist kuulama, kui ma temaga välja ei lähe või liiga kaua kodust ära olen. Näiteks enamik aega ei ole läbi korteriseinte mitte midagi kuulda. Aga siis on juhtunud paar üksikut seika, kui ma olen öösel unesegasena end üles ehmatanud, sest hääled on nii valjud, nagu keegi istuks keset mu korterit ja lihtsalt jutustaks. Võimalik, et ma olen seda ka unes näinud, muidugi. Ja pls ärge kummitustest rääkima hakake, sest mul aeg-ajalt isegi raskuski magamajäämisega :D
PS. Olen praegu tööl ja pidin turvakaamerate feedi tsekates rabanduse saama, et hiiglaslik tulnuk-koletis patseerib meie parklas. Õnneks oli see kõigest üks ämblik, kes üle kaamera jalutas. See oli praegu umbes sama hirmutav, kui ükskord vaatasin tööl välisustest välja ja oleks peaaegu karjatanud, sest mingi rõveda irvega mees jõllitas ja passis ukse taga. Hiljem muidugi selgus, et see oli kõigest fuajees oleva suure taime peegeldus, aga käed värisesid veel hommikuni jutti.
Oi, ma saan aru, et oled nüüd vallaline… Nii kahju. Mina kui uudishimulik pikaaegne lugeja tahaksin hirmsasti küsida, mis juhtus, aga ilmselt on see siinkohal kohatu (ups, ma vist just küsisin läbi selle lause)… Tean omast käest, kui rasked sellised elumuutused on. Soovin sulle palju jõudu, tasakaalu ja positiivsust! Tundud blogi kaudu väga huvitav ja mõnus inimene. :)
Midagi erilist ei juhtunudki, lihtsalt.. leidsime, et on targem edasi minna igaühel oma rada. Moeväljendeid kasutades siis “kasvasime lahku” :)
Jeei :D Kui sa kuuled õues kassi vingumist ja üht häält samal ajal, mis seletab, et “kle pliiis lähme juba tuppa”, siis noh, need oleme meie Nässuga :D
Haha :D Kui me just väga kaugel üksteisest ei ela, siis võib kunagi koos jalutama minna loomadega. Eeldusel, et me läheme sinna, kuhu Nässu tahab. Vastasel juhul ta lihtsalt viskab end pikali ja hakkab lohisema :D
Minu Vigri õuega sina peal ei ole. Nii kui ma ta õue tassin, metsistub tüüp ära, või viskab ennast lihtsalt maha ja ei liigu kusagile poole :D Ja siis me seisame seal nagu pooletoobised.
Nii nunnud pildid!! Ja minu Annelinna-kogemus ütleb, et jah, seinad kostuvad läbi, mõnikord ka põrandad ja laed, näiteks minu esimene naaber süüdistas meid selles, et me kõnnime liiga valjult, trambime tema kohal ja paugutame kapiuksi. Loodetavasti on sinul normaalsed naabrid ;)
Noh, ega ma oma naabreid väga näinud olegi. Ega kuulnud, välja arvatud need öised korrad :D Niiet loodan väga, et nad edaspidi ka ikka mõistlikud.
Näh, ma just tahtsin öelda, et raudselt kummitused. :D Kuule, kuidas Su Nässu koertesse suhtub? Ma mõtlen, et kui Nässu pelgaks suuremat sorti koeri ja ta keeldub tuppa minemast, siis too kodanik võiks oma afgaanlasega tulla ja Nässu läheks imeväel, vabatahtlikuskorras ise tuppa, sina rihmaga taga järgi lohisemas. :D
Mida väiksem koer, seda enam Nässu vihkab-kardab :D Eelmises kohas elades jalutas üks naine labradori väga tihti samal ajal, kui ma Nässuga õues. Ja siis nad lihtsalt istusid tund aega üksteisest meetri kaugusel ja jõllitasid :D Aga nii kui koerad muutuvad väiksemaks (et Nässu arvab, et neist käib ta jõud üle), seda kurjemaks ta muutub :D
|
OSCAR-2019
|
||
Eesti Teatriliit seadis alates 2009. aastast sisse aasta parima lavastuse auhinna. Auhind määratakse ühele eelmise kalendriaasta jooksul Eestis esietendunud lavastusele. Auhind hindab lavastust kui erinevate autoripositsioonide koostoimel sündinud tervikut.
1. „Kuidas seletada pilte surnud jänesele”. Teater NO99. Idee, kontseptsioon, lavastus Tiit Ojasoo, Ene-Liis Semper. Tantsustseen Mart Kangro. Tekstid - Eero Epner, näitlejad, Tiit Ojasoo, Ene-Liis Semper jt. Lauluõpetaja Toomas Lunge, heliinstallatsiooni mix Hendrik Kaljujärv.
2. „Meie, kangelased”. Tallinna Linnateater. Lavastaja Elmo Nüganen, kunstnik Vladimir Anšon, kostüümikunstnik Reet Aus, muusikaline kujundus Jaak Jürisson ja Riina Roose.
4.“Tantsumasin”. Eesti Pärimusmuusika Keskus. Lavastaja Silver Sepp, valgus Rene Liivamägi, kostüümid Lee Reinula.
3. Tiit Ojasoo, Ene-Liis Semper – lavastused „Kuidas seletada pilte surnud jänesele“, „Onu Tomi onnike“ ja „Kes kardab Wirginia Woolfi?“. Teater NO99.
1. Alina Karmazina – Dvori Mahnes /Süüdistaja lavastuses „Mängud tagahoovis ehk Because“. Eesti Draamateater.
5. Priit Võigemast – Mees 2 lavastuses „Pea vahetus“ teatris NO99 ja Oskar lavastuses „Ma armastasin sakslast“ Tallinna Linnateatris.
3. Mirtel Pohla – osatäitmised lavastuses „Onu Tomi onnike“ ja Kullake lavastuses „Kes kardab Virginia Woolfi?“. Teater NO99.
2. Märt Avandi – Asaf Saharov /Asafi advokaat lavastuses „Mängud tagahoovis ehk Because“, Rivo lavastuses „Sinul on meretäis hirmu“ Eesti Draamateatris ja Lui lavastuses „Küüni täitmise lood ja laulud“ Saueaugu Teatritalus
2. Eili Neuhaus, Urmas Lennuk. Lavastuse „Mtsenski maakonna leedi Macbeth“ eest, milles on õnnestunult ühendatud klassikateose julge tõlgendus ja eri rahvusest professionaalsete ja harrastusnäitlejate ühislooming. MTÜ PRO3.
3. „Sinul on meretäis hirmu“ trupp. Noorusliku lavamaailma otsingulise loomise eest Eesti Draamateatris.
1. Aile Asszonyi – eripalgeliste ja vokaalselt viimistletud rollide eest Mozarti ooperis „Cosi fan tutte“ ja Verdi ooperis „Maskiball“. Rahvusooper Estonia.
2. Mart Laur – Don Alfonso värvika ja kandva tegelaskuju loomise eest Mozarti ooperis „Cosi fan tutte“. Rahvusooper Estonia.
3. Erki Pehk – PromFesti järjepideva kunstilise juhtimise ja Massenet´ ooperi „Thais“ lavaletoomise eest.
3. Artjom Maksakov ja Olga Malinovskaja - osatäitmised lavastustes „Teine sümfoonia”, „Kolm musketäri” ja „Luikede järv”.Rahvusooper Estonia.
4. Mari Mägi ja Kaja Lindal - "Opus Tempus" Originaalse tantsukeele esindaja; visuaalsete, heliliste, koreograafiliste kujundite põiming. Insightout Company ja Küberstuudio; STÜ.
3. Eero Epner, näitlejad, Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo “Kuidas seletada pilte surnud jänesele”. Teater NO99.
Eesti Teatriliidu poolt väljaantav ja Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali poolt rahastatav iga-aastane teatriauhind.
3. Ester Kasenurm – kostüümiala juhataja. Teadmiste ja oskustega töötaja, kellest on abi kõikidel teatrimajas töötavatel kunstnikel. Pärnu Teater Endla.
2. Ando Tammsaar – lavakonstruktor. Täpne, nõudlik, vastutustundlik. Leidlik lavatöös vajalike lahenduste väljapakkumisel. Pärnu Teater Endla.
3. Kalle Nettan – vanemhelitehnik. Loominguline tehniline töötaja, kes lisaks igapäevatööle täidab suurepäraselt ka helirežissööri ülesandeid. Tallinna Linnateater.
4. Kalev Timuska –heliala peaspetsialist. Mees, kes kunagi ei luba midagi, kuid teeb kõik ja on alati olemas. Rahvusooper Estonia.
2. Angela Mooste – personalijuht. Suudab ühendada sedavõrd vastuolulist ja mitmenäolist kollektiivi, nagu see ainult teatris on. Teater NO99.
3. Ülla Veerg – avalike suhete ja turundusteeninduse juht. Juhatab osakonda. Teeb võimekalt mitme inimese tööd. Rahvusooper Estonia.
Antakse mõjuva ja lavastuse ideed oluliselt toetava sõnalavastuse muusikalise kujunduse (ka selleks puhuks kirjutatud originaalmuusika) eest.
4. The Sounduniversums koosseisus Mari-Liis Lill, Märt Avandi, Juss Haasma, Tauno Makke, Mihkel Roolaid, Kristo Viiding – originaalmuusika lavastusele „Sinul on meretäis hirmu“. Eesti Draamateater.
5. Pärt Uusberg ja Uku Uusberg – helilooja ja muusikaline kujundaja lavastuses „Pea vahetus“. Teater NO99.
1. Tantsuteatri ZUGA ühendatud tantsijad Tiina Mölder, Helen Reitsnik, Triin Lilleorg, Kärt Tõnisson - algupärane ja sihtgrupitundlik noorimale teatripublikule suunatud lavastus "Zuga zuug zuh-zuh-zuh".
3. Lauri Lagle – isikupärane noortest rääkiv lavastus "Sinul on meretäis hirmu". Eesti Draamateater.
4. Tarmo Männard - köitev jutustamisteater lavastuses "Pulgakomm ja 200 vanaisa". Eesti Nuku-ja Noorsooteater.
5. Andres Noormets - noorte maailmapilti avardav kunstiliselt lakooniline dokumentaallavastus "Mässajad". Pärnu Teater Endla.
6. Ugala Teatri lavastuse "Nähtamatu varandus" trupp - autor Silvia Soro, lavastaja Leino Rei, kunstnik Rosita Raud, muusikalised kujundajad Peeter Konovalov ja Marge Loik, liikumisjuht Oleg Titov, näitlejad ja Viljandi muusikakooli noored interpreedid - erinevate ja värskelt mõjuvate väljendusvahendite ühendamine efektseks tervikuks suurel laval.
1. Pille-Riin Purje - raamatute "Jüri Krjukov" ja (Reet Neimari pooltalustatud) "Jüri Järvet.Narr ja kuningas" (2009) koostamine.
3. Ülo Tonts - Pikaaegne teatriuurimuslik ja pedagoogitöö ning raamatut "Kolmkümmend aastat teatriehitamist" (Vanemuise sõnateater) ja "Liiga palju head teatrit" (2009) koostamine.
Seda juhtub ju üsna harva, et ilukirjanduse puhul on kirjanik ise raamatu kaanemodelliks, nagu nüüd Jens Lapidus- Snabba cash soomekeelses versioonis. Minu igaaastane projekt, et soome keel ei ununeks, viis mu selle rootsi võrdlemisi noore kirjaniku debüütromaanini. Tegemist on Rootsis ülipopulaarse (raamatut on müüdud ainuüksi rootsi keeles üle 600 000 eksemplari, rahvastiku arvu arvestades, oleks Eesti mastaabis sama number üle 93 000 müüdud raamatut... "suurmenukit" Sofi Oksaneni "Puhastust" müüdi vist u. 16000?) Stockholm Noir (hetkel plaanitud triloogiana) sarja 1.osaga. Raamat muutus minu jaoks eriti ahvatlevaks pärast seda, kui lugesin selle tutvustust rootslaste versioonist "1001 raamatut, mis elu jooksul peaksid olema läbi loetud" raamatust.
Tegemist on stiilipuhta maffia-raamatuga. Keskendutakse Balkani-maffia tegemistele Stockholmi allilmas. Tekstist vilksab läbi ka "mingi Eesti pättide kamp" :) Muidugi kõik on väljamõeldis, ent sellegipoolest ülimalt tõepärane ja usutav. Mingis mõttes võiks võrdluseid tõmmata ka Ristiisa ja Sopranodega. Ainult, et siin ei ole niivõrd ühe suguvõsaga tegemist kui just rahvuskaaslastega rühmitusega. Ja kuigi on väike pereteema ka sees, on see hoopis ühe rootslasest tegelase mure oma kadunud õe pärast, mitte otseselt "maffia-perega" selles mõttes. Raamat on ka palju tumedamates toonides, võrreldes eelmainitud maffia-saagadega. Nalja siin ei visata ning isegi situatsioonilisi kergemaid noote pole. Muidugi teema ise ka ei nõua. Samas, ega see pole ka mingi "masendav" draama vaid ikka "põnevuskirjandus".
Lugu hakkab hargnema mitmest otsast, kuid lõpus seotakse kõik need otsad kokku. Üks liin järgib Rootsi noort tõusiklikku JW-d, kes tahab hirmsasti olla Östermalmi snoobide kambas, elab viimseni vaest elu, et kogu raha panna kallisse välisesse klantspilti. Eesmärgiga, et teised rikkurid aktsepteeriks teda endasugusena. Kuni ühel hetkel satub ta narkomüüjaks. Seeläbi ta saabki lubada endale neid sõpru ja vastavat elu (mingil hetkel paneb pidu koos Rootsi printsessi Madeleine-ga:)). Ta on Stockholmisse kolinud kusagilt maakolkast ja samaga otsib ta oma jäljetult kadunud õde. Teine liin järgib latiinost vanglapõgenikku Jorge-t, kes on vana väike suli, kuid proff narkootikumidega äritseja. Teab kus, kui palju ja millise hinnaga. Temagi satub pärast vanglast põgenemist narkootikumidega äritsema ja tahab ühtlasi kätte maksta Balkanist pärit endistele partneritele, kelle pärast ta vanglasse sattus. Kolmas liin on Balkani maffia ise. Peamiselt tegelane, kellel nimeks Mrado ja kes visatakse "perekonnast" välja. Sest eelmine boss on surnud ning uueks bossiks valiti Radovan, kes tegelikult astus perekonnapeaks samalt positsioonilt, kus ka Mrado asetses. Mrado haub perekonna üle võtmist või oma enda võimu kehtestamist Stockholmis. Ühtlasi saab tema partneriks teise - perekonnas auastmelt alandatud tüübi. Lisaks on tal pidevalt mure oma ex-naisega, kes tahab temalt tema tütre hooldamisõiguse täiesti ära võtta. Igal suurel, võimukal või tugeval mehel on siiski oma "nõrk koht".
Raamatu ülesehitus on väga klassikaline. Kõigepealt tutvustatakse kõik karakterid ning pannaks need niidid hargnema. Lõpus on suur plaan, milleni kõik liiguvad. Seal kõrval iga tegelane ajab ka natuke oma asja. Selles suhtes on tegemist üpris tavapärase filmiliku looga. Kuid näiteks teksti kvaliteet ise ja ka üldiselt sisulises mõttes, meeldis Lapidus-e raamat mulle märksa rohkem kui Larsson-i "Millenniumi" saaga. Lapidus, kuigi õppinud juristiks, on ikkagi "kirjanik", mitte nagu Larsson, kes on ajakirjanik ning ei küündigi selles mõttes "kirjaniku" tasemele oma "tekstiga".
Aasta alguses saabus ka kinodesse raamatu põhjal vändatud (rootsi) film. Triloogia järgmiste osade pealkirjad on "Aldrig fucka upp" ("Ära kunagi fuck up-pi") ja "Gängkrig 145" (Gängisõda 145). Gängisõja puhul on tegemist graafilise romaaniga, ehk koomiksiga. Ja ega ma ei teagi, kas see on ametlikult ka triloogia kolmas osa või peaks uskuma Wikipediat ja kolmas osa on alles tulekul...
Sealt saab teada ka muuseas seda, et kirjanik on sündinud 1974 ja et see Snabba cash ilmus originaalis 2006. Ning mees töötab ühes vingeimas siinses advokaadibüroos. Snabba cash-i avaldamisõigused on müüdud 25 riiki. Eestis on need Eesti Päevalehe käes, aga kahjuks pole veel seda head põnevikku välja antud... seega pole aimugi, kas ja millal neid järgesid võiks olla oodata eesti keeles... Raamat oli sellevõrra hea küll, et ei tea, kas jagubki kannatust oodata :)
Hinnang: 4+ (Mina soovitaksin eriti sellistele krimkade austajatele, mis on "nagu" krimkad, aga tegelikult midagi dramaatilisemat (rootsi krimkade stiil) ja eriti muidugi maffia-kirjanduse lugejatele. Tegemist ju mõnes mõttes ka "meestekaga", kuigi ega sellise loo lugemine otseselt väga sugupoolt ei nõua. Kivikõva värk igatahes. Ja mõnus, et põnevus läheb kuni täiesti viimastele lehekülgedele välja. Natuke eelmise aasta üks parimaid filme "Un Prophete" tuli ka meelde. Ja raamatu viimane lause on kuidagi eriliselt rahuldust pakkuv... see on nagu kirss vahukoorehunniku tipus :) Ahjaa, unustasin lisamata, et raamatu järjed ei ole samade tegelastega ega ka otseselt järjed vaid pigem stiil on sama... ikka allmaailm ja kriminaalid...)
Stiilinäide raamatust (katsun tõlkida, vabandustega juba ette... ma ei ole proff ja see on lihtne otsetõlge):
Uksevalvur seisis pissuaari ees. Kraanikausside ees ajasid kolm kutti omavahel juttu. Idiootlikud riided seljas: t-särgi peal lahtiste nööpidega särk. Kaugemal kaks noort tüüpi, kes ootasid oma korda. Patrik võttis suuna uksevalvurile. Uksehoidja pööras ümber, riist ikka veel käes. Patrik seisis 40 sentimeetri kaugusel temast. "Kas mäletad mind? Sa täiega ignoreerisid mind. Rikkusid meie businessi ära. Kas Sa kujutasid ette, et pääsed kõigest nii lihtsalt?"
Uksevalvur sai aru olukorrast. Podises midagi. Proovis rahustada Patrikut. Mees polnud debütant. Hakkas vaba käega kõrvas olevat kuularit kohendama.
Ta lõi peaga uksehoidjale vastu nina. Valgele kahhelseinale pritsiv veri nägi välja tavalisest punasem. Uksehoidja karjus kolleege. Proovis lükata Patriku enda küljest eemale. Uksehoidja oli tugev. Suur. Aga Patrik oli vihane. Kraanikausside ees seisvad lobamokkadest idioodid hakkasid ulguma. Vetsupottide järjekorras olevad tüübid tulid kaklust peatama. Mrado astus vahele. Lükkas nad eemale. Polnud eriti raske seda teha. Ratko astus välisukse juurde. Sulges tee. Patrik haaras uksehoidja lühikestest juustest kinni. Lõi tolle pea vastu pissuaari. Hambad lendasid. Lõi uuesti. Lisa hambaid lendas. Nina murdus x korda. Pissuaar nägi välja nagu tapamaja jäägiämber.
Ja siin üks rikkurite pidu (jätan seekord tõlkimata). Sest ega allmaailm pole ainult "narkootikumid". Raamatus on tugevalt sees ka litsikaubandus ja muud vastavad tegevusalad:
|
OSCAR-2019
|
||
No on alles väikelinn... tõeliselt veider :) Kõikidel inimestel on nende omapärale vastav perekonnanimi :) Ja kui palju lahedaid tüüpe sinna veidrasse väiksesse NummiPea nimelisse linna mahub! Üks veidram inimene kui teine... päris lahe oleks sellisesse linna päriselt sattuda! Natuke õõvastav ehk ka... aga raamat ise polnud grammigi hirmus. Ikka läbi ja lõhki naljakas :) Vähemalt minu 9 aastane pugistas iga jutu kohta vähemalt natuke naerda. Aga mõne jutu sees ei saanud naerulaginat pidamagi.
Kõige lemmikumaks osutus vist sissejuhatav lugu, kus tutvustati Proua KummiPea-d. Nimelt oli temal "mõnusalt järeleandlik pea, mida sai igale poole venitada".
Stiilinäide sellest: Ja muidugi sai proua KummiPea nina tirida nii pikaks, kui iganes soovi oli. Ja linnakodanikel oli selleks soovi küll ja küll, nii et proua KummiPea oli ikka õige tihti pika ninaga. Ometi oli vaja vaid nina lahti lasta, ja see lendas heleda plaksuga keset nägu tagasi. Selle plaksu peale sai proua KummiPea ka ise aru, et teda on jälle ninapidi veetud.
Lisaks Proua KummiPeale, elavad selles väikses veidras linnas Härra LugemisHull, Preili RõõmuRaasuke, Härra PoleHullu, Härra HirmuHigi, Härra SünnipäevaSõber, Preili RõõmuRikkuja, Härra EtteVaatlik ja Härra TahaVaatlik, Preili JuurdeVõtlik ja Preili AllaVõtlik, Härra SealTagaReas, Härra RaamatuHull, Preili NuuksuNunnu, Härra TuupPea ja Härra PuuPea... ja kindlasti veel mõned, kelle nimi vilksab lugude sees läbi :)
Mõnusat sõnademängu, lahedat huumorit. Võiks arvata, et selliste hullude tüüpidega tüütab enne raamatu lõppu ära, et sarnane huumor või nii, aga ei tüüta hetkekski. Ikka igas loos on omad riukad sees. Kõik nad ju isemoodi veidrad :) Ja just täpselt sobivalt pikk on ka. Mina tundsin ennastki nii ühest kui teisest tegelasest ära (RaamatuHull ja LugemisHull näiteks... aga kindlasti on mul palju ühist ka Preili JuurdeVõtlik-u ja Preili AllaVõtlik-uga, mis sellest, et nemad on ju naised :)) ja eks lapsedki tunnevad. On ju neil ka igasuguseid tüüpe lasteaias või koolis, kes on natuke veidrad või nö. ummamuudu.
Raamat kandideerib ka igati õigustatult Kulka parimale lasteraamatu auhinnale! Palju õnne! Ja ka kujundusele suured kiidusõnad, sest Jüri Mildebergi joonistused on alati erilised ja ilusad. Olgugi, et peamiselt on tegemist "portreedega", mulle meeldis, et ta ei ole võtnud mingit sellist lähenemist iga tüübi kohta, et see on kuidagi väga iseloomulikult pealevaadates kohe näha, et kellega tegemist on. Sest ega ka päris elus ju ei näe inimese sisse, et mis kiiks tal parajasti on. Mõne puhul muidugi näeb ka ja sellepärast on ka näiteks Härra TuupPeal suur kiilas pea :) Aga ta on ka enamvähem erand. Niimoodi on lahe lasta laste fantaasial vabamalt lennata.
Minu enda lemmikute hulka kuulusid ka lisaks eelmainitutele härra EtteVaatlik ja härra TahaVaatlik ja veel üks härra, kes nende loo viimasel lehel mängu tuleb :)
Hinnang: 4 (lapsele väga meeldis ja minule endale meeldis ka seda talle ette lugeda. Ma arvan, et otseselt sihtrühmaks võikski pidada sellised 5-9 aastased. Ja paari õhtuga oligi raamat läbi. Oleks vabalt ka ühte jutti võinud lugeda või rohkemateks õhtuteks jagada. Aga nii oli meie jaoks just mõnus. Suur tänu ka kujundaja Dan Mikkinile, et need lood olid niimoodi mõnusalt, et portreed algasid just parempoolselt lehelt. Mis siis sellest, kui mõni leht jäi tühjaks. Nii oli kuidagi stiilne. Soovitan küll väga soojalt ja hoian auhindade jagamisel pöialt. Poleks üldse paha variant võitjaks... muidugi meil vaja ka teised "kandidaadid" läbi lugeda :) Härrad AuhinnaNominentideLugejad, nagu me ikka selle ajal aastast oleme pojaga :))
Vaatasin aastatel 2000-2009 kokku 2158 täispikka mängu- ja multifilmi. Lisaks veel sadakond dokumentaalfilmi, kuid neid ma siia ei kaasanud. Nimelt mõtlesin teha väikse "dekaadi kokkuvõtte", mis meelde jäi ja mis meeldis. Kõik ei ole muidugi sügavad ja psühholoogilised filmid, mõnikord võluvad mind lihtsalt südamlikud või naljakad või efektsed filmid ka, kui ma sealt enda jaoks selle idu üles leian või kui film mingid tugevad emotsioonid esile kutsub, olgu see siis kurbus, hirm või rõõm või mistahes muu emotsioon. Panin need 100, enda meelest parimat filmi ritta, mille esilinastus maailmas on jäänud sellesse eelnimetatud ajavahemikku. Kaasanud olen ka mõned 1999. aastal esilinastunud filmid, mis minuni jõudsid alles aastal 2000 või hiljem (samuti nagu 10 aasta pärast uut kokkuvõtet tehes, kavatsen kaasata mõned 2009. aasta filmid, mida alles sellel aastal vaatan). Katsun mõne olulise mõjufaktori ka välja tuua, miks see või teine film siin tabelis on või lihtsalt, mis siiani sellest filmist kummitab ja muidugi kelle tehtud film on. Edetabelit kui tabelit tuleks võtta kui subjektiivset maitseküsimust. Kellel muidu sarnane maitse võib siit vaatamisvihjeid ammutada, kelle maitse ei kattu, noh, sorry... maitse üle ei vaielda... peetakse sõdasid... või kuidas see väljend kõlab. Aga siin on selle u.2000 filmi hulgast jäämäetipu alumine veerandsada. Kohad 100. - 76. (kõrgemad kohad saabuvad mõnede päevade-nädalate jooksul... oleneb kuidas tuju on):
100. Cinderella man (2005) - Ron Howard-i film Russel Crowe ja Renee Zellwegeriga peaosades. 3 oscari kandidaat. Tõsielu taustaga lugu James Braddock-ist, ehk lugu mehest, kes juba oli "endine sporditäht", kuid kes pidi terviseprobleemidele vaatamata oma pere näljast hoidmiseks tagasi tippu end poksima. Tegemist on 1930ndatega. Nii ahastus, kui südamlikkus, kui head näitlejad, kõik kokku mängisid ühe liigutava filmi sünnis rolli.
99. Changeling (2008) - Clint Eastwoodi film, kus peaosas Angelina Jolie. 3 oscari kandidaat. Ameerika 1920ndad. Noor ema saabub tagasi töölt koju ja tema 9 aastane poeg on kadunud. Politsei hakkab talle võõrast poissi pähe määrima, kuid kuna see pole naise poeg, siis ta ei ole nõus seda aktsepteerima. Naine pannakse hullumajja. Lahti hargneb sügav lugu ajastu poliitika hammasrataste vahele jäänud inimesest. Lisaks kaldub osaliselt lugu ka krimkasse... mis on ikkagi tegelikult juhtunud? Cinematograafiliselt ka ilus ajastufilm.
98. Up (2009) - Üks väheseid multifilme minu tabelis. 5 oscari kandidaat. Liigutav lugu nii eri generatsioonidest pärit inimeste vahelisest sõprusest kui ka armastusest ning austusest, viies täide austusavaldusena kadunud armsaima inimese unistuse. Hästi on õnnestunud ka eestikeelne dublaaž - Tõnu Aav, Priit Võigemast ning harukorne, aga isegi lapshääl on väga õnnestunud. Ilmselt just sellepärast, et see karakter oli selline nagu ta oli. Pixar on praeguse aja multifilme tootvate firmade kuningas!
97. Precious (2009) - Lee Danielsi film. Baseerub Sapphire-i romaanil. 6 oscari kandidaat. Kõvasti ülekaalulise, teist korda raseda, kirjaoskamatu, HIV+ alaealise tüdruku lugu. Ameerika mustanahaliste kultuuri on selles filmis palju. Palju draamat, kurbust, isegi üleloomulikult raske ühe inimese koormaks oleva olukorraga toime tulemist. Annab lootust ka oma elu märksa pisemate koormatega toimetulekuks. Ja muidugi uskumatult vinge roll vägivaldse, psühhopaadist emana Mo'Nique-lt.
96. Thirteen days (2000) - Roger Donaldson-i film. Baseerub Ernest R.May raamatul. Film räägib tõsielulise loo 1962.aasta oktoobris 13 päeva väldanud Kuuba rakettide kriisist. President Kennedy eesotsas peab tegutsema, sest U2 jälitusfotod näitavad, et Nõukogude Liit on Kuubale pannud aatomrelvad. Ehk arvatavasti reaalselt üks maailma lõpule kõige lähedamal olnud hetki eelmisel sajandil? Tõeliselt põnev psühholoogiline ja poliitiline draamatriller. Kevin Costner ja Bruce Greenwood peaosades.
95. 2 filhos de Francisco (2005) - Brasiilia tolle aasta parimaks filmiks tituleeritud ja ühtlasi riigi oscarisaadetis võõrkeelse filmi Oscarile. Breno Silveira film vendadest Zezé di Camargo & Luciano. Õigemini nende teest tippu. Jutustades loo neid lapsena ära kasutanud valelikust mehest, poistest endast ning poiste isa murest ja otsingutest. Nimelt on tänaseks vennad ühed kuulsaimad Brasiilia lauljad. Lugu ise on pisarateni liigutav ja väga ilus ning põnev.
94. Heartbreak hotel (2006) - Colin Nutley film. Üsna tüüpiline Rootsi komöödia sugemetega draama. Aga minule just sellised meeldivadki. Eriti kuna peaosades minu kaks lemmikut rootsi naisnäitlejat - Maria Lundqvist ja Helena Bergström. Lugu kahe 40-ndates eluaastates lahutatud naise sõprusest ja armastuse otsingutest. Mõnus "naistekas", mis on väga südamlik, tihti ka muigama ajav hea meelelahutus.
93. Battle Royale (Batoru rowaiaru) (2000) - Kinji Fukasaku (jaapani) film. Baseerub Koushun Takami romaanil. Reklaamlauseks - Kas suudad tappa oma sõbra? Nimelt räägib film lähitulevikust, kui Jaapani valitsus kokkukukkumise äärel viib ellu uue määruse, mille kohaselt suvaliselt valitud kooli klass saadetakse relvadega saarele... (justkui reality-sarjade pilamine, kuigi mitte humoorikalt vaid pigem trillerina), kus võitjana väljub ainult see, kes kõik teised ära tapab. Nelikümmend kaks 9-klassi õpilast on esimesed...
92. This is England (2006) - Shane Meadows-i film. Inglismaa 1983. Režissör/stsenaristi oma enda elukogemustel baseeruv lugu u. 13 aastasest poisist, kelle jaoks ühel hetkel on täiskasvanutest koosnev skinheadide kamp tema perekonnaks. Samas on üleval dilemma, et kas ehk endised sõbrad on tähtsamad ning neil on ehk õigus, et uus kamp ja selle vanglast vabanenud liider ei ole ikka päris õige asi. Valikute, vastutuse ja täiskasvanuks saamise raskustest ehe lugu sellest ajastust selles kohas.
90. Whip it (2009) - Drew Barrymoore-i mängufilmirežissöridebüüt ja esimese korraga kohe kümnesse! Juno-lik hea tuju film, kus palju vingeid naisi mängimas roller derby-t. Kui huvitav võib olla üks selline spordifilm, mis on segunenud sügavamate teemadega, nagu näiteks iseendaks jäämine, tegelemine sellega, mis päriselt teeb õnnelikuks, vanemate ja laste unistuste vastastikku põrkumine, täiskasvanuks saamine, valikud elus jne jne jne. Küll kuidagi pisike film, aga selle eest palju suuri tundeid tulvil. Lisaks mõnus huumor ka sidusmaterjalina. Peaosas Ellen Page ja kõrvalosades rida häid tegijaid nagu Drew ise, Juliette Lewis ja Marcia Gay Harden.
89. Magdalene sisters (2002) - Rohkem näitlejana tuntud - Peter Mullan-i kirjutatud ja ka tehtud filmi sattusin vaatama veel vana Sakala keskuse suures, puupüsti täis Pöff-i saalis. Praegusel ajal rohkem leebe Miss Marple-i rollis tuntud Geraldine McEwan, mängis ühte paha ja ilget nunna. Film ise keskendub kolmele noorele iiri tüdrukule, kes 60ndate keskel satuvad Magdalene-i klooster-vanglasse oma pattude pärast. Seal, nagu selgub lokkab tõeline tööorjandus ja noorte õrnade tüdrukute represseerimine. Tervikuna küll väljamõeldud lugu, kuid baseerub nende inimeste jutustustel, kes omal ajal pidid sellistes "pesulates" töötama. Kõige hämmastavam oli filmi lõpus kirjutatud info, et need sellised "vanglad" suleti alles hiljuti.
88. Minority report (2002) - Steven Spielberg-i film. Baseerub Philip K.Dick-i lühilool. 1 oscari kandidaat. Sci-fi lugu mis leiab aset aastal 2054, kui kurjategijad võetakse kinni juba enne, kui nad oma kuriteo jõuavad sooritada. Geneetiliselt aretatud inimesed ja muud tulevikuväljamõeldised on põnevad. Kuigi mul on allergia selliste filmide vastu ja eriti "politsei-filmide" vastu, siis mõnikord harva, kui need läbi murravad sellest allergiast, siis võivad mulle vägagi korda minna (näiteks eelmisel aastakümnel Matrix ja ka mõned, mis tabelis veel kõrgemal tulemas...) Peaosas Tom Cruise, kes samuti minu lemmikute hulka ei kuulu, kuid Spielberg-i filmid on alati mulle elamuse pakkunud ja Minority report polnud erand.
87. Finding Neverland (2004) - Marc Foster-i film. 7 oscari kandidaat, sealhulgas "parim film". Seda filmi sattusin kinno vaatama Londonis. Nutsin lahinal. Ja filmi muusika on üks ilusamaid läbi aja. Minu lemmiknäitlejad Kate Winslet ja Johnny Depp-i peaosades. Lugu J.M. Barrie-st ja tema sõprusest perekonnaga, kes inspireerisid teda kirjutama "Peeter Paan"-i. Lisaks et teemaks on "teater" ja "armastus", on see kõik nii ilusates värvides ja väga südamlik ja väga ilus film.
86. Devil wears Prada (2006) - David Frankel-i film. Baseerub Lauren Weisbergeri raamatul. 2 oscari kandidaat. Ma olen lihtsalt üks suuremaid Meryl Streep-i fänne siinpool Uuraleid. Kõik mis ta teeb, muutub kullaks. Ka üpris tavaline romantiline komöödia, pole enam kaugeltki mitte tavaline, kui selles osalemas Meryl. Lugu räägib ühest noorest naisest, kes läheb tööle ühe juhtiva moeajakirja juhi, jääkülma bitch-i assistendiks. Tööd rabades ning täielikuks proffiks saades saab ta aru, mis elus tegelikult on oluline ja mida ta üldse elult tahab. Streep-ile sekundeerib Anne Hathaway ning ühtlasi tõusis selle filmiga minu teadvusse Emily Blunt.
85. Mamma Mia! (2008) - Phyllida Lloyd-i film on filmiversioon Abba lauludega täidetud, samanimelisest menumuusikalist. Rõõmus, vahva, tobe, isegi liigutav, aga üleni meelelahutuslik! Meryl Streep säramas "mamma"-na. Lisaks Merylile terve rida häid kaasnäitlejaid. Kõik isegi ei oska laulda, kuid see polegi kõige olulisem selle filmi puhul. Olulisim on ehk see positiivne hea tuju ja tunne, mille film tekitab.
84. Kill Bill 1&2 (2004) - Quentin Tarantino film. Kättemaksufilm. 2 osaline. Uma Thurman käib ringi ja notib inimesi oma mõõgaga. Ainult Tarantino võib midagi sellist kirjutada ja luua :) Kusjuures aastal 2014 on tulemas ka kolmas osa! oh, kuidas mulle meeldis Daryl Hannah-i mängitud roll. Ükshaaval muidugi Beatrix, ehk "Pruut" nottis kõik nad seal maha, kes tal nimekirjas olid...
83. Scaphandre et le papillon (2007) - Julian Schnabel-i film. 4 oscari kandidaat. Peaosas Mathieu Amalric, keda vaatajad tegelikult näevad väga vähe (meenub näiteks üks "meenutus", kus peegelpildina mingilt poeaknalt sai teda vilksamisi näha). Rohkem vaatab publik selles filmis kõike läbi tema silmade. Täiesti originaalne lähenemine. Tegemist tõsieluainestele baseeruva looga mehest - Jean-Dominique Bauby-st, kelle terve keha on halvatud. Ainus, mida ta saab teha, on silmi pilgutada ja silmi liigutada. Seeläbi loob üks hooldusõdedest temaga suhtlemiseks keele. Ja tagatipuks kirjutab mees raamatu niimoodi. Vinge triumf piiratuse üle!
82. A.I. (2001) - Steven Spielbergi film. Baseerub Brian Aldissi lühilool. 2 oscari kandidaat. Pinocchio-lugu, mis leiab aset tulevikus. Ehk robotpoiss soovib saada päris inimeseks ning sellepärast asub teele sinise haldja suunas, et oma unistus teoks teha. Teekond aga osutub ülimalt põnevaks apokalõpilises maailmas. Üks parimaid Sci-fi seiklusdraamasid, mida näinud olen. Mitmetasandlikusele lisaks ka väga liigutav.
81. Il y a longtemps que je t'aime (2008) - Philippe Claudel-i kirjutatud ja tehtud film. Kristin Scott Thomas-e ja Elsa Zylberstetein-i mängitud karakterid on õed. Üks tuleb kusagilt teisele pikamaks ajaks külla ning alguse saab puzzle-tükkidest koosnev film. Millele esiteks antakse raamid ning siis tükk tüki haaval hakkab terve pilt kuju võtma. Hõrk prantsuse draama, mõtlemisainet pikaks ajaks.
80. Rabbit-proof fence (2002) - Phillip Noyce-i film. Aasta on 1931, kolm pisikest aborigeeni tüdrukut põgenevad selle eest, et neist hakataks valmistama koduteenijaid valgetele. Põgenetakse läbi Austraalia asustamata maade, tagaajajaks karm, kuri ja paha Kenneth Branagh-i karakter. Tõeliselt võimas film ajastu kohta, mis on Austraalia lähiajaloo häbiplekiks. Valged mehed viivad tüdrukud teisele poole Austraaliat, irooniline on see, et just "valgete" ehitatud jäneste haiguste levimisest hoidev, läbi Austraalia kulgev aedik, on suuna andjaks väikestele tüdrukutele teel koju. Põnev ja liigutav film!
79. The end of the affair (1999) - Neil Jordan-i film. Baseerub Graham Green-i romaanil. 2 oscari kandidaat. Julianne Moore ja Ralph Fiennes peaosades. Kõrvalosas ka Stephen Rea. Film saab alguse ühel 1946 aasta vihmasel õhtul Londonis. Tegemist on armastuslooga. Kinnisideega teisest inimesest. Ma pole kunagi varem näinud filmi, kus esimene pool filmi on täiesti segane ning kuidagi mõttetu sissejuhatus ja siis keset filmi juhtub midagi, mis annab selgituse kõigele ning edasi saigi sellest filmis niiii hea, et see mul siiani meeles kummitab. Puhas armastusfilm, suured tunded. Lisaks väga hea kaameratöö, ilus film igas mõttes.
78. In Bruges (2008) - Dramaturg Martin McDonagh on ise kirjutanud ja ka ise teinud selle kelmikomöödialiku trillerdraamakomöödia. Kahest palgamõrtsukast, kes varjavad end Brügges. Ja nagu McDonaghile kohane, on kihte lool palju ning mitu üllatavat pööret. Ühele minu lemmiknäitlejale Brendan Gleesonile sekundeerivad Colin Farrell ja Ralph Fiennes. Lisaks võrratu reklaam Belgia väikelinnale, on see ka põnev psühholoogiline inimpsüühika hämarate alade uurimisretk, mis siiski ei kaldu liiga tõsistesse detailidesse. 1 oscari kandidaat- kõige olulisem, ehk käsikiri, but of course :) Kusjuures järgmiseks produtseerib Martin oma venna kirjutatud ja lavastatud filmi "The Guard", kus peaosas samuti Brendan Gleeson. Näis kas vennad on sama osavad sulesepad... ilmub 2011.
77. Sideways (2004) - Alexander Payne-i film. Baseerub Rex Pickett-i romaanil. Kandideeris 5le oscarile, sh. parim film. Võitis parima käsikirja eest ja tekst ongi väga tugev! Stiilipuhas täiskasvanulik draamakomöödia. Kaks keskealist meest võtavad ette retke mööda Kalifornia veiniistandusi. Otsides häid maitseelamusi, huvitavaid naisi ning selle kõige kõrval ka iseennast. Komöödia on tõeliselt tasemel! Peaosas Paul Giamatti ning "peaagu peaosades" Thomas Haden Church, Virginia Madsen ja Sandra Oh.
76. La môme (La vie en rose) (2007) - Olivier Dahan-i film. Edith Piafi elulugu. 3 Oscari kandidaat. Parima naisosa oscari võitis vaimustavalt ülihea rolli eest Edith Piafina Marion Cotillard. Üks paremaid eluloofilme minu meelest. Lisaks on tehniliselt see ka kuidagi põnevalt lavastatud. Üks filmi keskel olevatest montaažidest oli eriti maagiline, mis on siiani eredalt meeles. Ja laulud ning muusika muidugi ka võrratud. Ja kõigele ilule lisaks oli film ka väga, väga kurb.
Loo lähtekoht: Musta, hiiglasekasvu, ameerika jalgpalluri Michael Oher-i elulugu. Kuidas kodutu noor must poiss leidis tee valgete kooli, rikka valge perekonna liikmeks ning kuidas ta hakkas mängima ameerika jalgpalli. Ja kuidas ta leiab end dilemma eest, et kes talle tegelikult tahab head ja kes teda tahab oma huvides ära kasutada. Inimeste tagamõtete moraalitus? Või õigus antud armastuse eest midagi vastu küsida? Või kas ikka kõigel, mis inimesed teevad, peab üldse olema tagamõte? Mis on aus ja mis mitte. Mõnikord on need vahed väga õhkõrnad. Aga mõnikord tahavad kas inimesed lihtsalt head...
Film on kahe oscari kandidaat - Parim film ja parim naispeaosa näitleja - Sandra Bullock. Ja kuigi see film oli väga minu meelt mööda, olen ma veendunud, et kui kandidaatide arv oleks vana reegli järgi vaid 5, siis poleks Blind side pääsenud aupaistele. Kuid Sandra Bullock võitis Ameerika näitlejate gildi parima naisnäitleja auhinna ning see on üsna tugev näitaja ka Oscari-võidule. Oscarifanaatikud räägivad ka, et võitja on tänavu kas Bullock või Meryl Streep (Julie & Julia filmist). Mina pean tunnistama, et hoian pöialt Meryl Streep-ile, kuid minu meelest teeb kahtlemata Bullock oma senise karjääri parima rolli. Eriti kui arvestada ka tema prototüüpi. Sest filmi lõpus näidatavad kaadrid päris Leigh Anne Tuohy-st, annavad aimu, et Bullock lisaks sellele et tegi muidu hea, tegi ka üpris tõepärase rolli. Miks mulle tema näitlemine meeldis (muidu siiani on ta minu jaoks selline ühenäoline ja sarnaseid karaktereid mängiv näitlejanna), hoolimata sellest, et ta ka siin on ikka sama vana Sandra Bullock, oli ilmselt selle tegelase mõju, keda ta mängis. Lisaks panin tähele, et ta sai mängleva kergusega mu tähelepanu ja keskendumise endale. Mõnedes kohtades panin tähele enda muige või emotsiooni esile tulemist lihtsalt mõnest tema peanõksust või ilme muutusest. Ja see juba tähendab mõjuvõimsust ning head karakteritunnetust ning head mängu vaatajaga ning vaatajale.
Paljud inimesed, kes on lugenud Michael Lewise romaani hädaldavad, et filmi rõhud on paigast ära ning et film ei küündi absoluutselt raamatu vääriliseks. Mina pole raamatut lugenud ja peaaegu kohe sellest hetkest tundsin, et sellest filmist tuleb üks hea ja südamlik lugu, kui Big Mike, ehk Michael, nagu ta ise tahab et teda kutsutaks, satub treeneri silme ette, kes tunneb silmapilk ära poisi potentsiaali. Enne veel kui ma filmi polnud näinud, jäi mulle mulje, et see on mingi järjekordne ameeriklaste spordifilm, kus mingi naine paneb mingid mehed mängima hästi ja siis nood võidavad filmi lõpuks või napilt kaotavad... kuid ma olin ikka väga kaugel tegelikkusest oma eelarvamusega. Sporti iseenesest ju oli taustal ka, kuid väga vähe ning emotsioonid kisuti välja ikkagi karakterite ja inimestevaheliste situatsioonidega, mitte spordiga. Samuti ei olnud Bullock-i karakteril rohkem spordiga tegemist, kui see, et ta psühholoogiliselt taipas ära kuidas poissi mõjutada, et too hakkaks hästi mängima. Kuid see psühholoogia oli selles filmis siililegi selge ning ei näidanud kuidagi selle karakteri tarkust - igaüks oleks tajunud seda ning osanud seda ära kasutada. Mina küll automaatselt mõtlesin ise ka nii. Kusjuures see ehk oligi tüüpiline ameerikafilmi viga, et tegelikult kui juba film käima läks, siis oli enamvähem teada, kuidas kõik läheb. Muidugi filmi põhikonflikt tuli ilmsiks alles üsna lõpus ning seda ei osanud ma küll oodata. Kuigi minu meelest polnud sellel küll mingit alust dilemmaks vähemalt mitte vaataja seisukohalt, kellel terve lugu oli algusest peale ette kätte antud. Aga muidugi Michael-i enda seisukohalt võis see küll mõtteainet pakkuda, et kas kõik see, miks teda perre vastu võeti oli ikka puhtalt ligimesearmastusest või oli seal mingi sügavam petuskeem. Kusjuures karta on, et nii raamat kui film baseerub ühe poole lool ning tegelik tõde võib olla ka vastupidine. Sama hästi oleks võinud keegi Tennessee ülikoolist, kes tegelikult oli selle olukorra kaotajapool, võinud raamatu või filmistsenaariumi kirjutada, mis oleks hoopis vastupidise kallakuga. Selles mõttes ei saa me teada täit tõde. Kuid tegelikult, mis seda versiooni ning tervet filmi õigustab on see ning mis ongi ülimalt lahe, et Michael Oher-i jaoks polnudki see oluline. Filmi üks viimaseid lauseid, et miks ta oma kooli valis... ka lihtsalt see on väärt tervet filmi. Ehk see lõpp on ka hästi armas.
Hinnang: 5- (Mõnikord, väga harva, saab Hollywood hakkama sellise trikiga, et teeb üpris tavalise "ameerika filmi", mis oma sisult on piisavalt kaasaelamist tekitav, et selle vaatamist kohe alguses mitte katkestada. Ning tuleb välja, et oma üpris tavalisest sisust hoolimata on tõeline "feelgood movie", ehk mille vaatamise järel tunned justkui, et maailm on tegelikult ikka üks hiiglama vahva, ilus ja armas koht elamiseks. Et kõik inimesed ei ole kurjad, ega pahad, ega enesekesksed, ega küüned enda poole. Et meie ümber on nii palju armastust. Iseasi, kas see just meie osaks langeb, kuid ma arvan, et kui oled ise heatahtlik ja avatud armastusele ning eeldades samas, et paaniliselt seda ise ei otsi , siis see armastus ka tuleb. Muidugi ei saa ootuseid kõrgele ajada ning parem kui üldse ei oota midagi ning samuti peab julgema seda armastust vastu võtta. Üldse julgema rohkem oma õnne nimel tegema asju, mis näivad esialgu rasked. Sest kui ise ei tee samme näiteks vastutulekuks, siis kustub ka vastaspoole huvi. Seda nii peresuhetes kui armusuhetes. Mina igatahes usun nii. Ja tegelikult on tunnete välja näitamine ju ilus. Sissepoole elamine on ainult iseenda jaoks elu raskemaks tegemine. Bullock-i tegelane nii armsalt püüdis varjata oma südamlikkust ja veel armsam oli neid väikseid killukesi märgata ja üles leida filmist, kus ta jälle üritas oma tundeid varjata. Tegelikult oma kõva ja enesekindla kaitsekihi all oli ikkagi südamega, siiralt heatahtlik ja samas seda tugevam ja parem naine. Jah, mulle tõeliselt meeldis see film ja soovitan kõigile, kes tahavad korra heade ja rõõmsate asjade pärast peatäie nutta või vaadata ühte lihtsakest lugu, mis on sooja südamega ning küll etteaimatav ja selles suhtes ehk mitte nii palju sügavamaid psühholoogilisi mõtteid äratav, kuid siiski armas lugu. Millegipärast tunnen ma end selliste filmide järel nagu mingi puhastuse seest läbi teinuna. Ei saagi aru, et miks? Võibolla sellepärast, et hea on veenduda oma empaatiavõimes või siis filmikunsti ainulaadsuses pakkuda võimalust läbi elada tundeid, mis ehk täpselt sellisena päriselus kunagi minule osaks ei saa (ei ole saanud).
Lisaks pakub film ka pisemaid kõrvalisi mõtteaineid - võltsi naeratuse taga võib olla sügavam põhi; võõrasse ühiskonda sisse elada teiste eelarvamuste tõttu on raske... võibolla selliseid asju filmilinal nähes, muudab see meid inimesi tolerantsemateks ning teeb meid vastuvõtlikumaks võõraste inimeste, teemade ja asjade suhtes. Ja mida rohkem on avatust ja sõbralikkust ja armastust, seda parem on ju meil kõigil. Üks tark mees ütles kunagi, et õnnelikkus ja headus on nagu parfüüm, mida teistele peale lastes, saad paratamatult ka endale mõned piisad, vms :))
Tööpäev lõppes veerand tundi tagasi ja ma sätin täna varem koju. Homme on raske päev ja üldse on raske aeg viimasel ajal. See lumesadu ei näi ka kunagi lõppevat vist. Siin Stockholmis pole vähemalt külm nagu Eestis, aga piisavalt külm, et sellest talvest juba täiega kõrini olla. Ma ei viitsi isegi Olümpiamänge vaadata, sest need on "tali"mängud. Nagu seda talve oleks vähe ümberringi... Muidugi Kiku (tal sama hüüdnimi nagu minu oma pisikesel "Kiku"-l) hõbemedali üle on hea meel. Kiku enda pärast. Nii lahe, et meil eestlastel on vähemalt mõned "omad" kellele pöialt hoida.
Kuna mul sellest talvest aga kõrini on, otsustasin panna ühe mälestuskillu viimasest suvest teksti algusesse (selle minu "Kiku"ga). Eile õhtul pidin otsima teatud fotot ja siis lappasin neid suviseid kaadreid läbi ning tegelikult võiks üldse ühe seeria sooje mälestusi üles riputada.
Ent talvest hoolimata, on ometi inimestel justkui kevad südames. Täna üks päält 40ne mees keksis siin nagu noor varss. Armunud, silmis sära ja sädemeid lendamas neljas ilmakaares. Nii, nii valmis oma südant kinkima, kui ainult see ÜKS väiksemagi märguande annaks :) Üks teine, üks naine, sätendab ja muhiseb õnnelikkuses, niiet see lausa nakatab. Kevad on vähemalt inimeste südametes juba valmis saabuma :) Ka mina saan varsti oma plikside juurde Eestisse. Veel nädal aega oodata. Pilet juba olemas...
Loo lähtekoht: Endine countrystaar rändab mööda Ameerika pisikesi linnu, esinedes keeglisaalides ja pubides, kuhu päris staarid esinema ei viitsi minnagi. Kuid igale poole jätkub sellist kohalikku rahvast, pigem vanemapoolset, kes mehe vanu lugusid armastavad ning teda ka näha-kuulata soovivad ja ootavad. Lauljast on saanud alkohoolik ning uut materjali kirjutada, ega ka millegi nimel pingutada pole justkui tal enam võimuses. Kuni ühel päeval astub tema ellu üks naisterahvas, kes tuleb mehega intervjuud tegema. Vähehaaval tekib nende kahe vahele armastus... mis on muidugi nagu sütikuga pomm, sest elu alkohoolikuga mingi hetkel lihtsalt peab jõudma teatud probleemideni...
Tegemist on 3 oscari kandidaadiga - Parim meespeaosa - Jeff Bridges; parim naiskõrvalosa - Maggie Gyllenhaal ja parim laul - "The weary kind". Kuna üleülejärgmisel pühapäeval/esmaspäeva varahommikul jagatakse Oscareid, siis otsustasin pühendada need nädalad filmivaatamistele (vahepeal saab küll ka Eestis mõned korrad teatrisse). Ehk igal õhtul vähemalt 1 film ja nädalavahetusel mitu. Ning muidugi ainult tänavused Oscar-kandidaadid...
Aeglase sisemise põlemisega on see ameerika indie-filmilik lugu mehest, kellel on annet, kuid kes hukutab selle pudelisse. Kuidagi selline mulje jäi, et sellist filmi on juba nähtud ning korduvalt. Kas see on nüüd liiga elulähedane ja filmi suuremad probleemid on liiga tagasihoidlikud ning igavad ja pinnapealsed, et minu jättis film lõppude lõpuks päris külmaks. Palju kiidetud ja suure tõenäosusega parima meespeaosa Oscari võitev Jeff Bridges teeb täpselt sellise rolli, nagu temalt on oodata. Minu meelest mängib ta täpselt sama meest juba viimased 30 aastat. Ei saa ma aru sellest suurest vaimustusest. Ameerika näitlejateliidu aasta parima meespeosa tiitli ta juba võitis ning tavaliselt võidavad samad inimesed ka Oscari. Gyllenhaal peaks küll võidust ilma jääma. Tema rollis on küll kohustuslik nutukoht sees, kuid tegelikult pole ikka millegi erilisega küll tegemist. Ma ei taha öelda, et need rollid oleks kehvasti mängitud - kaugeltki mitte. Lihtsalt nendes pole midagi "erilist".
Ilmselt torkab film ameeriklastele silma just võrreldes klants-Hollywoodlike filmidega. Sest siin tõesti keskendutakse inimesele ning karakteritele (tegelikult ainult paarile karakterile) ja nendes pole midagi üleloomulikku ega ebatavalist. Loos on sügavamaid varjundeid dilemmas, et kas pigistada silm kinni ja alkoholismist hoolimata elada armastatud mehega või kas ühekordne usaldamise petmine jääb suhtes igavesti kummitama? Ja kui suhe on veel sellevõrra alguses, kas siis suruda oma tunded tahaplaanile ning otsida edasi - suhet, mis poleks rikutud ning mille vundamendile on igas mõttes kindel oma tulevikku hakata ehitama. Muidugi hämmastavalt tugev inimene peab olema, et olla selleks tunnete allasurumiseks võimeline. Eks muidugi elukogemused õpetavad ja kui kunagi on midagi sellist juba läbi teinud siis oskab ka kainema mõistusega võtta. Inimene, kes peale iseenda vastutab ka lapse eest, selle vastutus on ka nii suur teise inimese pärast, et ei saagi lihtsalt uisapäisa oma tunnetel kontrolli võtta tegude üle.
Alkohooliku elu pole muidugi lihtne, eriti sellise oma, kes on kuulus. Isegi kui manager keelab talle joomise või jookide väljatagemise, siis leidub ikka austajaid, kes tahavad "head teha" ning sellistes väikestes kohtades ja täiskasvanud inimesele, pole ju raske seda va kangemat kraami kätte saada. Film tegelikult ei panegi sellele rõhku vaid keskendub peamiselt suhetele. Lisaks armastusele on ka staari uhkus. Nimelt kuidas alla neelata fakt, et keegi, kelle sa ise oled lavale upitanud, on saanud kuulsamaks ning armastatumak lauljaks kui sina ise. Eks elu teeb siin omad korrektuurid... see kes tahab sellises olukorras ellu jääda, see leiab tee. Filmis samuti on peategelasel piisavalt nutti uhkus alla suruda. Muidugi eks rahapuue on parajalt hea motivaator ka.
Mõnus oli vaadata, et armastusel on piisavalt tugev võim alkoholiga võitlemiseks. Muidugi eks see ole üks paras nööri mööda kõndimine ka. Sest mingigi vastulöök võib väga lihtsalt tagasi jooma ajada. Elu on ju ikka tavaliselt nii, et kui teed midagi millegi nimel ja kui siis ei saa seda, mille nimel on pingutatud, on nii lihtne kõigele käega lüüa. Film annabki justkui lootust, et me inimesed oleme võimelised ka teistmoodi käituma.
Hinnang: 3 (täiesti keskpärane filmike. Mõne jaoks kindlasti tundub selline igav. Dilemmad ja valukoad on liiga tavalised - filmi suurim hirmuhetk ongi see, kui väike poiss joosikul, kes kaks lonksu on võtnu, suures kaubanduskeskuses ära kaob... Kuigi on teada, et midagi eriliselt hullu vaevalt et on juhtuda võinud. Kuid samas see sama koht näitab, kui abitud on tegelikult alkohoolikud. Ja kui enesekesksed, ei nad pane tähele midagi mis nende ümber toimub - ei teadnud mees, millises pubis ta oli istunud või mis temaga kaasas olnud poisil seljas oli olnud. Üks armas koht tuli veel meelde - kuivõrd kummaline on tõesti, et mõned meie jaoks olulised hetked võivad kellegi teise jaoks olla tavalised. Ometi jagame neid hetki, kuid iga inimene on nendes ühistes hetkedes ikkagi omal positsioonil. Pean silmas seda lõiku filmis kui countrylaulja naise voodil laulu kirjutas. Naise jaoks oli see midagi "erilist", aga mehe jaoks igapäevane. Sellised pisikesed elukillukesed on ju väärt midagi. Aga film tervikuna oli ikkagi liiga tavaline. Liiga mõtetevaene... vähemalt minu jaoks. Oscarikandidaat-laul on selline country-laul, mis võib vabalt ka võidu võtta. Vähemalt torkab ta natuke teistsugusena nende viie laulu seast kõrva. Kuid tegelikult ei ole ta nüüd mingit erilist au ka väärt... Bridges laulab küll hämmastavalt hästi. Aga seda on ta ka varem filmis teinud. Kui mõelda sellistele tolmustes ameerika väikelinnades toimuvatele filmidele, kus tegelased käivad kohalikes kõrtsides ning siis on probleemid naiste-meeste vahel.. siis just selline film oli ka see Crazy heart... if you know what I mean..)
Loo lähtekoht: Enesekeskne filmirežissör Guido Contini on lubanud hakata filmima uut filmi. Näitlejad on valitud, kostüümid õmmeldud, raha on alla pandud, isegi pealkirjaks võimas "Itaalia", ainus asi mis on puudu - stsenaarium. Ja kuna Contini on juba tühikäigul olnud viimased paar filmi, ei suuda ta mingisugust lugu kokku mõelda, et ka tegelikult filmima hakata. Selle kõige kõrval elab režissör elu, kus tal on abikaasa, kes tunneb end mahajäetuna, armuke, kes tahab teda ainult endale, muusa, kelle ta on lasknud väga lähedalt sõrmede vahelt liivana ära voolata, kostüümide õmbleja, kes mõjub talle kui psühholoog, ema vaim, lapsepõlvest kummitav prostituut ja Vougue-i ajakirjanik, kes tal kannul käib... Contini ise tahab tegelikult oma naisega leppida ära ning temaga koos olla, aga kõik need teised naised ühel või teisel moel tõmbavad teda sellest kaugemale.
Tänavune suur muusikalifilm kandideerib 4-le oscarile (parim naiskõrvalosa-Penelope Cruz, parim kunstnik, parim kostüümikunstnik, parim laul-Take it all), kuid on täiesti õigustatult jäetud kõrvale kõige magusama, ehk parima filmi oscari nominentide nimekirjast. Film lihtsalt pole seda väärt oma lihtsakoelise stsenaariumi pärast. Näitlejate nimistu on ju tõeliselt aukartustäratav ning võimas: oscarivõitjad Daniel Day-Lewis, Judi Dench, Nicole Kidman, Marion Cotillard, Penélope Cruz, Sophia Loren ja lisaks Kuldgloobuse võitja ja oscarikandidaat Kate Hudson ning nagu sellest poleks küllalt siis ka Grammy-võitja Fergie. Rezissör (ja koreograaf) Rob Marshall on sama mees, kes viis koju parima filmi Oscari muusikaliga Chicago... seega oskustest peaks piisama... Kuigi ohu märk oli (tema tehtud) raamatuga võrreldes ikka päris kehvake versioon Geiša memuaaridest. Järgmiseks on mees Jack Sparrow 4.osa, ehk Kariibimere piraatide režissöritoolil.
Ja kuigi polnud ma filmiga päriselt rahul, oli seal mitmeid päris rahuldavaid komponente. Stsenaariumi kirjutamise juures oli ka veel kadunud Anthony Minghella. Tema enda filmid on mulle tihti väga-väga meeldinud - Talented mr.Ripley, Cold mountain ja Inglise patsient, kui nüüd nimetada 3, mis esimesena meelde tulevad. Ei teagi, et kas seoses tema surmaga on kaasatud teine stsenarist või oli neid stsnariste juba algusest peale kaks ja kas see teine mees suutis asja ära rikkuda? See lugu ju tegelikult baseerub Arthur Kopit-i raamatul, ning samanimelisel Broadway muusikalil. Pealkiri tuleneb Federico Fellini 8 ja 1/2 filmi pealkirjast, mis omakorda viitab nii mõnelegi asjale (kuigi filmis on ju kõige 7 "peamist naist", ju tema ise ja tema ise lapsena on siis need 8. ja 9.). Muusika ja laulude sõnad on pärit Maury Yeston-i sulest.
Filmiga on kaasas käinud nii mõnedki skandaalid. Näiteks see, et alguses pidi Kidmani rollis osalema Catherine Zeta-Jones, aga kuna režissör polnud nõus seda rolli suuremaks tegema, siis hüppas ta alt ära. Daniel Day-Lewise rolli tahtis endale saada Antonio Banderas, kes pärast rollist ilma jäämist on oma rahulolematust avalikult väljendanud. Tegijad on ka kõvasti neid naisi seal omavahel ümber mänginud. Rollid, mida nood tahtsid, on läinud kellelegi teisele ja võib vaid ette kujutada nende maailma suurimate Holywoodi primadonnade võimuvõitlust seal omavahel :) Võibolla saaks sellest omakorda palju huvitavama filmi? :)
Laulud minule üldiselt meeldisid, kuigi ühtki suurt potentsiaalset hitti seal küll polnud. Kõige parim esitus oli minu meelest see, kus Fergie koos tantsijatega toolidel oma laulu esitas ja tantsis (sellise seksikamat sorti... tuli punase tooni tõttu meelde Moulin Rouge-i "Roxanne"). Lehvitades tamburiinidega liiva - päris ilus vaatepilt. Kuid koreograafilises mõttes meeldis hoopis ehk see retrohõnguline Kate Hudson-i "Cinema Italiano" (mitte et seal nüüd midagi väga erilist oleks olnud). Ballaadidest dramaatiline Marion Cotillardi lauldud "My husband makes movies". Tegelikult oligi muusikalile lisaks tegemist nagu itaalia melodraamaga. Ja Marion Cotillard-i lauluhääl meeldis mulle ehk neist kõige rohkem. Kuigi ei saa mitte mainimata jätta, et mõnus oli ka üle pika aja kuulda jälle Nicole Kidman-i laulmas... Moulin Rouge-ist on ju juba 9 aastat... Oscarinominendi "Take it all"-i laulab Marion Cotillard, mustvalges lõigus, laval, ennast paljaks koorides.
Kui nüüd võrrelda neid suuri näitlejannasid, siis kuigi Penelope on see, kes suutis endale oscari nominatsiooni napata, siis minu meelest teeb kõige vingema rolli hoopis Marion Cotillard (sama näitlejanna, kes võitis Edith Piaf-i fantastilise rolli eest filmis "La Mome" parima naisnäitleja oscari). Tema kurbus ja sügavus tõesti tuleb ehtsalt selle muusikaliliku võltstunnete karusselli vahelt ehedelt välja. Mul tõesti hakkas tema tegelasest kahju. Tundsin ära isegi iseennast Guidos, sest ka minu naine on ka pidanud oma elu minu pärast kõrvale jätma... aga mis õigusega tegelikult... ega muidugi mees ju ei küsi sellist asja, ta lihtsalt teeb, mis eluks vajalik ja siis peetakse seda justkui ühiskonna normiks, et naine peaks mehe tegemised ja unistused oma omadest kõrgemale tõstma ning enda soovid seejuures alla suruma. Ma kaldun arvama, et sellises olukorras varem või hiljem plahvatab kõik see vastu nägu ning naine saab aru, et ta on ise ka inimene ja tahab ka oma elu elada ning siis ongi ees sama olukord nagu filmis. Lõpmatult enese allasurumine õnnestub väga vähestel ja ma usun, et tulemuseks on õnnetu inimene, kes oma vanaduses (kui isegi siis) saab aru, et on elanud kellelegi teisele ning teda ennast justkui polegi.
Mõtteid, mis mulle meeldisid, paisati filmis õhku veel. Näiteks ütleb Guido: "Tapad oma filmi rääkides sellest. Tapad oma unenäo kirjutades selle üles. Kuid mõnikord harva montaaži abil, pannes teatud pildid kõrvuti on võimalik see unenägu elustada."
Tulles tagasi põhilise, mind puudutanud teema juurde, siis tundsin oma minevikust ära ka selle, mida Cotillard-i Luisa oma mehele laulab: "Some men read books, some shine their shoes,Some retire early, some stay up to dreaming muse, My husband only rarely comes to bed. My husband makes movies instead." Noh, mina ju muidugi filme ei tee, kuid oli kunagi üks periood, kus ma pärast tööd läksin trenni ja pärast trenni istusin õhtud pikad arvuti taga ning lasin naisel üksinda magama jääda. Täiesti enesekeskselt, täiesti teise inimese tunded kõrvale lükates ning tehes seda mis ainult iseenda jaoks. Kui rumal ja kui näotu võib olla inimene. Kuid hea kui filmis see niimoodi näkku paisatakse, äkki saab mõni teine mees (või naine) ka aru. Kuid ma ise küll jälestan ennast sellepärast, milline ma olen olnud. Muidugi "what goes around comes around", ehk saan nüüd naisest nii kaugel elades selle "üksindustunde" mitmekordselt tagasi...
Veel meeldis, kui Kidman laulis Continile "In a very unusual way I think I'm in love with you". Ja see kuidas Contini selle peale kahetses ikka seda, mida tegemata oli jätnud. Sest kui ei proovi, siis ei saagi kunagi teada, kas oleks saanud suhtest asja... Küll Contini, ehk Daniel Day-Lewise karakteri puhul ei saanudki aru, et kus temal algas ja lõppes see armastus Luisa vastu. Sest tegelikult ta ju tahtis ikka oma naist. Armastas teda? Või oli tal mingi sisemine edetabel nende naistega?
Üks dramaatilisemaid vestluseid filmis... hetkel kui ma oleks tahtnud Continile vastu vahtimist virutada... milline silmakirjalikkus, ka hetkel kui tal on võimalik asju siluda ning oma armastus tagasigi ehk võita. See mees oli ikka nii puruloll, et ma ei tea kas nii rumalaid mehi ikka on üldse olemas? Ja selle on veel mehed ise kirjutanud... see ongi ehk see, mis kogu filmi natuke uppi ajab. Naised muidugi võivad tunda paremini ära, olles see "kannataja pool"...
|
OSCAR-2019
|
||
Hinnag: 4- (Jah, kõigest hoolimata üle keskmise hinne. Kõnetas ju film kõigest hoolimata mingil määral ning need tippnäitlejad on tõesti vaatamist väärt. Kuna ka muusika ja koreograafia olid päris ok, siis hinnang on ka vastav. Otseselt soovitada ei julge, sest nii häid filmimuusikale on juba nähtud, aga samas meelelahutusena piisavalt hea. Ja kuigi negatiivne võlts-Hollywoodi sära ning minu meelest nii tobedalt on see film lõpus kokku seotud... seda lihtsalt on juba ülekasutatud, siis Itaalia atmosfäär ning kõik need kenad naised ja Marion Cotillardi väga hästi õnnestunud roll ja hämmastus, et Daniel Day-Lewis on järjekordselt suutnud välja mängida endast täiesti uue tahu. Kusjuures ta sobib italiaanot mängima suurepäraselt! Kõik see kokku tõstab ikkagi filmi üle keskpärasuse. Muusikal filmivormingus on ka ilmselt "minu rida".)
Viimasel ajal olen kuidagi tavalisest vähem teatriuudiseid kuulnud. Pole teatrissegi saanud sellel aastal kui kõigest 2 korda. Õnneks selles suhtes on loota, et juba teatrikuu lõpus võib see number olla vabalt 9... ning Aprilli lõpuks (loodetavasti) veel 4-5 võrra suurem number.
Varsti peaksid hakkama vähehaaval ka teatrite suveplaanid selguma... Eelmisel aastal kui ma õigesti mäletan, ostsin juba veebruaris-märtsis esimesed suveteatripiletid ära. Aprilliks oli juba suvekava täiesti täis. Ja eks mõned teatrid võivad ju jätta ka hilisemaks oma plaanide ja mängukava avalikustamise, ainult et siis on juba rahval plaanid tehtud ning massid liikvel. Okei, tegelikult võib ju ka vabalt olla, et meid "etteplaneerijaid" on siiski tähtsusetu osa, aga noh, mina igatahes teen oma plaanid võimalikult vara. Ja kui tahan head kohta saada, seda varem tuleb see pilet ning aeg ära broneerida ja eks siis teatrid ise teavad, kes hiljaks jäävad, jäävad minu piletirahast lihtsalt ilma :) Sellel aastal on teada, et Eestis saab olla alates 8.juunist kuni jaanipäeva lõpuni. Juulis võtan puhkuse, ehk siis oleks eriti hea mööda suveteatreid kolistada. Ning isegi augustikuus on juba üks Eestis olemise periood broneeritud :) Tänavu peaks ka Rakvere Baltoscandal tulema ning septembris vist plaanitakse juba uut Draama-festivali...
Aga nüüd need mõned üksikud asjad, mis on jäänud silma-kõrva viimase kuu jooksul. Lähen liikvele Linnateatriga, sest kõige värskem uudis tuleb sealt. Nimelt jagati eilsel "sünnipäeval" ja sobivalt ühtlasi ka valentinipäeva eelõhtul (ILUSAT VALENTINIPÄEVA KÕIGILE!!!) kolleegipreemiaid. Ja siin nad siis on:
AS NORDECON INTERNATIONAL (endine Eesti Ehitus) tehnilise töötaja preemia – pesupesija-triikija Heidi Tammiste
2009.aasta jooksul enim etendusi andnud nais- ja meesnäitleja:Piret Kalda (120 etendust)Mart Toome (148 etendust)
Omalt poolt kommenteeriks, et Anu Lamp mängis minu jaoks oma rolli peaosaliseks :) See on tõesti tõesti loorbereid väärt! Üks kogu Eesti teatriaasta parimaid. Sama lugu ka kõigi teiste võitjatega. Alles eile viimatI meenutasin Veiko Tubin-i(a?) Mupode liidrit :))) aaah.. ja Külli Teetamm... fantastiline roll!!! Vaarikut olen näinud Tšissikuna, ja märtsi alguses siis ka George-ina... Parima lavastaja auhinna oleks ise andnud ka samale mehele, aga hoopis "Ma armastasin sakslast" eest... see oli küll palju väiksem ja intiimsem... aga just lavastuslikus mõttes palju hingepugevam ning isegi huvitavam. "Meie, kangelased" oli kahtlemata ka vingelt lavastatud... aga seal oli näiteks Karinist ja Indrekus tuttavat õlgadega liigutamisega liikumist ning mind häiris see pikalt ühes küljes mängimine (siiani on meeles, et oli ebamugav teisest otsast vaadata)... Aga "Ma armastasin Sakslast" oli perfektene, mitmete huvitavate ideedega rikastatud... ja ometi materjal, mis juba nii hästi teada - praktiliselt "peas", mõjus see Nüganeni käsitlusena endiselt värskelt, liigutavalt ja kõnekalt. Aga maitse asi muidugi... Aasta lemmiketenduseks oli mul hoopis "Hecuba pärast". Mina oleks auhinnastanud veel ka Argo Aadli (Hecuba pärast), aga muidugi kahte kõrvaosatäitjat ju ei saa :)
Veel Linnateatrist - Reedel, 19. veebruaril kell 15.30 Teatrisõprade klubis saab kuulata muljeid Iraani ja Iisraeli teatrimaailmast. Õhtu alguses räägivad Raivo Põldmaa, Jaak Allik, Märt Meos ja Iir Hermeliin oma sõidust Teherani 28. Fadjri rahvusvahelisele teatrifestivalile, mis toimus 22.-31 jaanuaril. Teisena võtavad sõna Elmo Nüganen, Kristiina Garancis ja Anne Reemann, kes pajatavad oma reisist Iisraeli teatrisündmusele "The International Exposure of Iisraeli Theatre".
Märtsi viimastel päevadel (26.03) peaks saama lavaküpseks "Homme näeme!" Võigemast lavastab "Hecuba pärast" stiilis impovisatsioonidel baseeruvat nö. "järgmist põlvkonda" puudutavatel enam või vähem ühiskondlikel teemadel tükki. Osades on Piret Kalda, Allan Noormets, Andres Raag, Kalju Orro, Margus Tabor ja Mart Toome. Nii põnev, sest Hecuba pärast oli eelmise aasta üks (minu meelest) vaieldamatuid tippe Eesti teatrimaastikul! Ega käbi kännust kaugele kuku :) Küllap on oodata ka seekord midagi ülimegahead!
Linnateatris aeti juttu ka viimases Publimärgi saates. Seal räägivad Raivo Põldma ja Veiko Tubin. Ühtlasi saab teada Veiko suurimast teatrielamusest, Linnateatri plaanidest näiteks festivali kohta. Ja ühtlasi teatas direktor, et sellel aastal võetakse teatikooli lõpetajatest lausa mitu inimest truppi! Mõnus on ju siin kohe ennustada ning lootusi endal üles kütta... mina hoian eelkõige pöialt, et sinna teatrisse leiaks oma tee õde-venda Ükskülad... muidugi Marta Laan ja Hendrik Toompere ju võiks... aga nendest natuke täpsemalt järgmises lõigus... ning muidugi Liisa Pulk ja Mikk Jürjens. Vaevalt, et nad nii palju võtavad, aga need 6 on hetkel "minu lemmikud"... samas üha kasvavas joones on meeldinud ka Liis Haab (Palju Õnne!!! Liis Proodest on saanud "Liis Haab"... kui see nüüd on hea enne... siis kui ütled kiiresti kiiresti tema nime uuesti ja uuesti... siis kõlab ju "Liis saab, Liis saab"... võibolla siis tema "saabki" Linnateatrisse :)), samuti Marko Leht on seal lemmikute piiril, Roland Laos, Jekaterina laulab ju hästi ning sobiks seeläbi Linnateatri laulvasse truppi, Mait Joorits hakkab vähe haaval ilmet võtma, eks kõik teised ka. Ohh, tegelikult on üldse terve kursatäis pagana häid näitlejatibusid. Peaasi ongi nüüd, et nad kõik oma koduteatri leiaks. Samas viidatud raadiosaates on juttu ka Draamateatri uusimast lavastusest, seega on sobiv edasi liikuda järgmisse teatrisse...
Eesti Draamateatris on terve rida uusi etendusi tulekul sellel kevadel. Äsja sai juba oma esietenduse Toompere jr. kuuldavasti kergema ja naljakama käisitluse saanud Tšehhovi "Kirsiaed". Kõik ju alati jahuvad sellest, et Tšehhov ise määratleski seda komöödiana. Märtsi alguses esietendub Pedajase lavastuses Tracy Letts-i "Augustikuu". Tracy on ise mitmes telesarjas näidelnud, näiteks Prison break-is ja sellest Augustikuust on juba planeeritud ka film teha (välismaal). Kuigi valmimisaeg pole vist veel niipea. Huvitav, et näitlejana teeb kaasa Marta Laan, et kas see tähendab, et vaikselt sulandub juba oma tulevasse töökohta sisse või on siiski veel vara teha järeldusi? Samuti teeb Hendrik Toompere jr.jr. kaasa oma isa lavastatud Kirsiaias, kas see tähendab et noor paar (kui Delfi jutte uskuda võib...) on suundumas Draamateatri suunas... Millegipärast on minul jäänud mulje, et Draamateater kõikide nende vanemate staarnäitlejatega pole just kõige parem kasvulava noortele näitlejatele. Pahatihti upuvad nad sinna ära või on neil hirmus raske nende supernäitlejate kõrval ennast tõestada? Ma ei oska seda seletada. Mõned noored siiski ju on sinna jäänud ja mõned on suutnud end ka tõestada. Aga kahtlemata oleks Draamateatril vaja noort värsket verd rohkem juurde.
Lisaks on Draamateatris kevadel tulemas veel Ibseni John Gabriel Borkman. Lavastajaks Vihmar, mängima on kutsutud ka abikaasa Maibaum. Samuti on kaasatud lapsed või noored? ja see on küll "kahtlane" märk... ma siiski planeerisin oma külastuse juba ära. Ibsen ju ikkagi. Ja Kreismanni tahaks näha... ja Uusbergi... noh ja Rekkorit muidugi ka. Siim Nurkliku eelmise aasta näidendivõistluse II preemia võitnud "Kas ma olen nüüd elus", realiseerub Lauri Lagle lavastusena. Ma küll natuke pärast "Sinul on meretäis hirmu".. kardan... ütleme otse välja - mul on meretäis hirmu... kuigi seekord ehk ei ole tegu plagiaadiga... sest Nuklikule on antud "kirjutaja" au... Sisu ka väga intrigeeriv. Vast ehk tuleb midagi rohkem "Portselansuitsu"-le sarnasemat (mille tegelikust headusest ma alles hiljem aru sain) kui "Hirmule". Ning 25.aprilliks on planeeritud järjekordse Merle Karusoo, Andrus Kivirähki tekstil baseeruva lavastuse esietendus. "Vassiljev ja Bubõr tegid ta siia" on kirjutatud Eesti Draamateatri teatrimaja juubeliks. Sellised tellimustööna kirjutatud asjad on alati suure küsimärgiga, aga loodetavasti Kivirähki hea huumorisoon pulseerib hoogsalt... muidu on kuidagi kõikide planeeritavate esietendustega midagi "kahtlast"... ja Draamateatri tase on minu jaoks langevas suunas olnud kui arvestada näiteks kolme viimast (enne Kirsiaeda) esietendust - "Piparkoogimehike"-st, "Vihmatants"-u ja "Sinul on meretäis hirmu". Loodetavasti see siiski nii ei lähe... 2008. aastal esietendusid Draamateatris väga head tükid - Boulgakoff, Grönholmi meetod ja Sügissonaat, kui nüüd nimetada mõningaid.
Ugala ümber on jälle skandaalid. Mul on selle maja inimestest täiesti kahju, et nad peavad selliste intriigide sees oma tööd tegema. Kuna ma ei tea, mis seal kõik taga on siis ei oska ma ka poolt valida. Ja see polegi minu asi. Igaüks võib omad järeldused teha näiteks Postimehe kultuurilehekülgi lugedes. Kuid kas see ongi kellegi teise asi, mis selle maja seinte vahel toimub. See pole ju "lava", mis asja avalikuks teeb?! Inimlikust seisukohast on mul Tammearust kahju, sest tal on ju Viljandis pere ja lapsed käivad koolis ja hakka sealt nüüd kuhugi mujale tööle käima, see on ikka jama ja raske. Ja praeguses majandusolukorras, kus eelarveid kärbitakse, palju neid kohti nii lihtsalt võtta ongi? Minu meelest on ta väga hea näitleja ning kummaline, et selles vanuses meesnäitlejaga ei pikendata lepingut. Suurem osa rolle on ju keskealistele meestele, olgu komöödiad või draamad. Tammearu on minu meelest väga hea lavastaja ka. Seal lihtsalt peab olema mingi paks veri, mis ei taha teatri soontest läbi voolata ja see on kahjuks paista ka viimase aja Ugala tükkides. Ja see on juba koht, kus minul kui publiku liikmel on asja arutlusse sekkuda. Tipplavastust pole juba pikka aega tulnud. Ikka keskpärased või isegi alla selle. Ometi oli Ugala aastaid minu lemmikteater koos Linnateatriga (kui jätta kõrvale "vanad head tükid", ehk põhjused, miks Ugala endiselt väga armsana tundub, siis viimase aasta põhjal on näiteks Rakvere ja Endla hooga mööda läinud, rääkimata uuest suurest lemmikust - NO teatrist..) Kõigest hoolimata on eredalt meeles Niskamäe kired, Anna Karenina, Onu Vanja ja see Maria Soometsa ning Peeter Tammearu kahe inimese tükk, mis justkui osaliselt oli Vanja järg... Kuhu on kadunud need sellise tasemega tükid? Kuhu on kadunud Võigemast, Kuntsel, Aardam, Soomets, Murel, Säälik ja Gert Raudsep? Ja lavastaja Noormets? Hakka või tõesti vandenõuteooriaid uskuma... Minu jaoks on seal veel mitu armsat näitlejat alles ning ei tahaks teps mitte, et see suund nüüd on kaldu teadmatusse. Aga kui võtta neid viimaseid lavastusi... siis hirmus hakkab (kuigi "Küünlad põlevad lõpuni" oli ju küll hea ning kuulu järgi ka see Rootsi kirjaniku tükk, mida mängiti teatrimajast eemal... aga miks seda enam ei mängita? Kas oodatakse soojemat ilma? Kas see polnud mingis vanas lennukitehases vms...). Peatselt esietenduse saav "Majandustõus, ehk kohe käib pauk" on justkui mingi labase komöödia pealkiri (kuigi mitu lemmikut ka seal mängimas). Ma südamest loodan, et see pole nii. Theatrumist Andri Luup toob Ugalas aprilliks lavale omakirjutatud tüki "Piloot"... see kõlab juba palju, palju paremini. Eriti kuna seal mängimas Kadri Lepp ning Theatrumist külalisena Maria Peterson. Lisaks Rämmeld, Olmaru, Komissarov, Raimo, Sammul ja Martin Mill. Ning "aamen kirikus" on vaja Ugalasse minna Hendrik Toompere jr. Stoppardi "Arkaadia" tõlgitsust lavaka lõpetava lennuga vaatama. Eelmine Toompere jr. Stoppard lavastus (Rakvere Teatris) "Rosencrantz ja Guildenstern on jälle surnud" on minu kõigi aegade lemmiklavastuste hulgas. Sellest saab igatahes elamus... need noored on ka nendest intriigidest puutumatud ning säravate silmadega võibolla toovad sära ka sellesse armsasse teatrimajja tagasi... seda oleks väga vaja!!!
NO teatris sai üleeile esietenduse filmilavastajast teatrilavastajaks moondunud Õunpuu Fassbinderi tõlgitsus - "Praht, linn ja surm". Fassbinder on materjalina mahlakas ja põnev. Oleneb muidugi, et kuidas see on õnnestunud. Terve trupp mängib. 25.märtsil on järjekordne aktsioon - Ideede rida, mida saab proovida ainult korra... 19.02 peab teater sünnipäeva ning 50 piletit tulevad müüki teisipäeval... oh kuidas tahaks ka..."no" kuidagi ei saa "no"...
Teatri NO99 koduleheküljel (http://www.no99.ee/tsoon.php?nid=33) on võimalik lugeda Tartu Ülikooli teatriteaduse tudengite koostatud artiklikogumikku, kus kajastatakse nii Eestis kui välismaal tunnustust saanud lavastuse erinevaid külgi – kunstiliselt ja sisuliselt. “Etenduse analüüsi süvakursuse” (õppejõud Ott Karulin) kodutöödena valminud esseid koondav kogumik toob lugejateni üksteist käsitlust eri autoreilt.
VAT Teatris sooduspiletid veebruari, märtsi ja aprillikuu etendustele müüakse kuni vastlapäevani, 16. veebruarini. Piletid VAT Teatri Tallinna etendustele ainult 100 krooni!
(Soodustus ei kehti etendusele "Ingel, ingel, vii mind taeva..."). Aprilli esietendub Rahvusraamatukogu Teatrisaalis Mare Sabolotny noortelugu "Kirjaklambritest vöö", mille lavastab Rein Agur. Mängivad Katariina Kabel (külalisena), Meelis Põdersoo, Ago Soots, Margo Teder ja Rivo Laasi. Kes on Rivo Laasi? Katariina saab ka mängida ja oma kursakaaslastele natuke järele jõuda... Kas ta huvitav lõpetab nüüd koos Nüganeni kursusega või on mingi vahevariant?
Rakvere Teatris pikendati juubelikampaaniat. Nüüd ka märtsi etendused Rakveres 130 krooni. Veebruari piletid müüdi välja! Märtsis on tulekul ka paar esietendust - Kivirähk ja tema "Kaelkirjak". Peaosas "Eesti Meryl Streep" :) Minu meelest Natali Lohk on nii sarnane noore Meryliga. Lavastajaks VKA noor kasvandik Marion Undusk. Kusjuures kuigi Natali pole veel Rakvere Teatri kodulehel näitlejate loendi all, tundub, et ta on võetud Rakvere teatri perre alalise näitlejana. Selle üle on mul küll nii hea meel :))) Uut verd ju vaja ja Natali on minu jaoks küll olnud oma kursa üks silmapaistvamaid! Kaelkirjakus mängivad ka Natali koolivend Erni Kask ja kooliõde Anneli Rahkema ja lisaks ka Tarvo Sõmer. Kati Kivitar toob märtsi lõpus lavale vana Hitchcocki spioonithrilleri aluseks olnud "39 astet". Teiste hulgas on laval ka Üllar Saaremäe. Nii lahe, kui teatris põnevikke tehakse! Suudaks nad sellest hästi hästi põneva teha... kuigi teatri kodulehel räägitakse ka koomilisest alatoonist. Võibolla ma päris hästi ei mäleta seda sisu.. aga komöödiana see küll ei tundunud. Ja aprillis esietendub Pinteri Eikellegimaa. Lavastajaks Peeter Raudsepp, osades Volli Käro, Toomas Suuman, Margus Grosnõi või Johannes Veski ja Eduard Salmistu.
Veebruaris on Rakvere Teatri sünna ja homme tehakse teatavaks rahvahääletuse tulemusel selgitatud hetkel mängukavas olevate lavastuste seast publiku lemmik. Ma hääletasin ka... Ei mäleta küll hetkel, et kas Toatüdrukuid või Johannese passiooni...
Minu meelest on see nii armas, et korraldatakse midagi sellist, mille reklaami ma nägin: Raasiku valla sotsiaalosakond ja Aruküla Kultuuriselts kutsuvad Raasiku valla töötuid 22. veebruaril kell 19.00 teatrisse Aruküla rahvamajja vaatama TASUTA Rakvere Teatri komöödiaetendust "Täismäng". Ega see aeg praegu kerge pole paljudele ning sellised ettevõtmised teevad südame soojaks!
Vanemuine mängib suvel, juulis, jälle Alatskivil Vihurimäge. Vanemuise teatri suures majas esietendub laupäeval, 20. veebruaril „Huntluts“, Mati Undi näidend Oskar Lutsu teemadel, mille lavastab Ingo Normet. „Huntluts” on 1999. aastal ilmunud kogumik, mis sisaldab Mati Undi kolme Lutsu-teemalist teatriteksti. Neist mahukaim on „Täna õhta kell kuus viskame Lutsu”, milles tulevad lavale Lutsu tuntud tegelased „Kevadest”, „Suvest”, „Sügisest” ja ka Luts ise. See näidend ongi uuslavastuse aluseks. Mängivad Robert Annus, Hannes Kaljujärv, Aivar Tommingas, Jüri Lumiste, Tanel Jonas, Riho Kütsar, Janek Joost, Markus Luik, Raivo Adlas, Margus Jaanovits, Marika Barabanštšikova, Ragne Pekarev, Eva Püssa, Maarja Mitt ja Virve Meerits. Üleeile sai esietenduse Ole Lund Kirkegaardi lastelugu „Ninasarvik Otto“, lavastajaks Ott Sepp. Taani lastekirjaniku Ole Lund Kirkegaardi „Ninasarvik Otto“ jutustab koolipoiss Topperi, tema sõbra Viggo ja võlupliiatsiga seinale joonistatud ninasarviku seiklustest.
Topperi rollis astub teatrilavale Anatoli Tafitšuk ja Viggona Veljo Reinik, teistes osades Merilin Kirbits, Kais Adlas, Kristo Toots, Rein Pakk, Martin Kõiv, Hannes Kaljujärv ja Aivar Tommingas. Märtsis on tulekul Eva Klemetsi lavastusena vana hea Olav Ehala muusikaga Nukitsamees. Libreto kirjutas Leelo Tungal ja laulusõnad ikka Juhan Viidingult. Nukitsamehena Marilyn Jurman, Itina Laura Peterson või Marvi Vallaste ja Kusti-na Endlast külaline Sten Karpov. Nõiaema rollis (muidugi :)) Merle Jääger. Samuti on märtsist veel üks värske tükk kavas - Mika Myllyaho tragikomöödia "Paanika", mis räägib kolmest keskikka jõudnud mehest ning pingetest, mida nüüdisaegne ühiskond meessoos tekitab. Lavastajaks Taago Tubin ja osatäitjad: Raivo E. Tamm, Riho Kütsar ning Ain Mäeots. Ning aprilli viimasel päeval jõuab lavalaudadele nimeka ameerika näitekirjaniku Sam Shepardi 1979. aastal Pulitzeri preemiaga pärjatud draama "Maetud laps". See on sünge pilguheit Kesk-Ameerika perekonnafarmi. Lavastajaks äsja Linnateatris "Kes kardab Virginia Woolfi" lavale toonud Mladen Kiselov. Osatäitjad: Aivar Tommingas, Külliki Saldre, Maarja Mitt, Margus Jaanovits, Martin Kõiv, Raivo Adlas. See on mu kevade oodatuim Vanemuise uuslavastus!
Tartu Kultuurkapitali 2009.aasta aastapreemia 75 000 krooni sai Vanemuise teatri balletijuht Mare Tommingas. 2010. aasta loomingulised stipendiumid (a 20 000 krooni) pälvis teiste hulgas draamanäitleja Jüri Lumiste. Sügisesed Evita piletid saabusid juba müüki.
Von Krahlil tuleb suvel jälle Eesti Meeste Laulud. Minul jäigi see nägemata viimati, ehk nüüd õnnestub. Märtsis tuleb üle pika aja jälle tervelt tuttavalt Krahli trupilt (Mari Abel, Riina Maidre, Tiina Tauraite, Erki Laur, Juhal Ulfsak ja Taavi Eelmaa) lavastus nimega The End. Loodetavasti ikka mitte päris lõpp...
Tartu Uus Teater on hetkel minu jaoks kõige huvitavama uuslavastuste kavaga Eesti teater! Kapten Cooki keetmine, Kaarel Irdi tükk ja Peeter Volkonski viimane suudlus, mis kõlab ja tundub miskit "Being John Malcovichlikku" - lahe!!! Sellest võib niimoodi saada üks tippteatreid! Kahju et nad nii kaugel on... palju sinna Tartusse ikka satub... Ja kui külas käivad Tallinnas siis ei pruugi mina jälle Tallinna saada... nüüd lähebki IDentiteet niimoodi mööda - kuigi nii hirmsasti tahaks näha! Rahvas räägib ainult head asjast! Kes saavad - haarake kinni! Uuslavastuste kohta rääkisin eelmisetes teatriuudistes, seega teen siinkohal ainult viite teatri kodulehele. Need näitlejakooslused on seal nii magusad!
Nukuteatril on tulekul Disney noortemuusikal, mis on terve maailma vallutanud - "High School Musical". Kes piletit tahab, peab vist kiirustama, sest paljud etendused on juba välja müüdud. Lavastajaks Dvinjaninov, Peaosalist Troyd mängib "Eesti otsib superstaari" võitja Ott Lepland, naispeaosa Gabriellat mängib Mari Ronimois. Teistes osades Teele Viira, Marilyn Jurman, Getter Jaani, Silver Laas, Karel Tallermaa, Taavi Tõnisson, Ingrid Isotamm, Liivika Hanstin, Andres Roosileht jpt. Kõige pisematele on tulemas Vurr-vurr-vurrkann. Helle Laas on tüki kirjutanud ja lavastanud. Mängivad Liivika Hanstin ja Anti Kobin. Ilmselgelt pole ma selle tüki sihtgrupp, aga ma varjun oma 3 aastase seljataha ja smugeldan igatahes seda vaatama - Kõik kolm nimetatud nime on mu Nukuteatri SUURED lemmikud! Esietendus on naljapäeval :) Päriselt! :) Aprillis esietendub ka Andres Roosilehe lavastusena Avo Paistiku Klaabu. Mängivad Riho Rosberg, Anti Kobin ja Jevgeni Moiseenko või Andres Roosileht.
Vana Baskini Teatris lavastab Roman Baskin Noel Cowardi ebareaalset farssi "Püha müristus". Mängivad: Ita Ever, Roman Baskin, Epp Eespäev, Ülle Lichtfeldt, Pirjo Levandi, Anne Paluver ja Väino Laes. Viimasel ajal kostub pidevalt ülistavaid sõnu Anne Paluveri kohta. Ma polegi teda näinud pikemat aega.. viimati Krahli-teatri Noras. Ja seal oli ta küll tasemel!
Theatrumi kodulehel endiselt silt: 2010 aasta esimestel kuudel on kavas mitmeid uuslavastusi. Proovid käivad. Kõigest lähemalt lähiajal. Noh, igatahes jaanuari lõpus jõudis juba esimene linnuke esietenduda. Auteur Andri Luup ja tema "Fööniks". Osades: Ott Aardam, Eve Andre või Jelena Bajandina ja Kaspar Uljas. Theatrumiga on selline naljakas asi, et neil seal saab uudiste saamiseks registreerida kodulehel. Noh, ma olen ka "mõned korrad" registreerunud :) Siiani ühtki uudist pole saadetud :) Ja esimest korda registreerusin juba aastaid tagasi... Kas keegi on kunagi sealt listilt midagi saanud???
Pärimusteater "Loomine" toob lavale midagi väga põnevat! Loone Otsa kirjutatud ja Anne Velti lavastatud "Keisrinna hull ehk Mees, kes rääkis tõtt ". Tegemist tükiga, mis kulgeb mööda Kiek in de Köki korruseid ja lõpeb bastioni käikudes. Osades: Enn Lillemets, Katrin Valkna, Anti Kobin, Jüri Aarma, Tarvo Krall, Mart Aas ja Nikolai Bentsler. Kaasa teeb ansambel Orthodox Singers Valeri Petrovi juhatusel. Ise plaanin võimalusel märtsi alguses ära vaadata. Ühest küljest on kahju, et esialgselt välja käidud naisnäitleja on muutunud (sellepärast osaliselt ma seda tükki nii väga ootasingi), aga huvitav on ka selline näitlejate nimistu.
Võrus on tulekul "Misanstseenid Ihule ja Hingele", millel peaks olema seotus Hasso Krulli "Neli korda neli" luuleraamatuga. Huvitav, mis neid tegijaid seal kõnetas, milliste seostega tüki nad sellest on teinud. Päris intrigeeriv, kuigi jah raamat ise minule ei pakkunud midagi. Lisaks on kevadel tulekul lasteetendus "Bibigon, Punamütsike ja naljakas argpüks". Loo aluseks on võetud kuulsa vene lastekirjaniku K. Tšukovski raamat „Imepuu“. Mängivad Maive Käos ja Agu Trolla. Lavastajaks Alex-Sander Kasak.
Kuressaare Linnateatris toob Jaak Allik lavale Tim Janson-i (see kes kirjutas üleeelmise suve Ugala suvekomöödia) "Kartulimoos ehk Chelsea Win". Osades Piret Rauk, Sulev Teppart ja Tanel Ting. Endiselt on mul nägemata nende "Tapatöö jumal", mida ma niiväga näha ihkan, aga no mitte ei kattu kuupäevad...
Cabaret Rhizome-il on märtsis esietendus "Ürgne kutse". Loo inimese ürgsest kutsest ahve süüdistada ( :) ) lavastab Päär Pärenson. Mängivad Anatoli Tafitšuk, Joonas Parve, Ajjar Ausma ja Johannes Veski. Veebruari alguses esietendus neil aga Elina Pähklimäe lavastajadebüüt "Fanny ja Faggot". Pagana intrigeeriv värk!!! Seda tahaks küll näha. Kahju, et nad mängivad seda nüüd jälle ainult sellisel ajal, kui mina Eestisse ei saa...
Oma Lava "Türgi oad" tulevad jälle mais!!! Inimesed, kellel on õnnestunud näha - kiidavad kui ühest suust! Ise katsun ka mais platsis olla.
Täna lõppesid Tudengite Teatripäevad. Sel aastal osalesid Tallinna Tehnikaülikooli T-Teater, Tallinna Ülikooli tudengiteater Üllar, TÜ Pärnu Kolledži tudengitrupp K-äng2, Tartu Üliõpilasteater, Altermanni tudengite näitemängutrupp, TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia tudengiteater Tuder ning Jyväskylä tudengiteater Soomest.
Vilde Teater sai ülipopulaarse "Augustikuu teemaja"-ga tuule tiibadesse! Ka sellel suvel mängitakse seda. Kuid lisaks sellele osaletakse ka Margus Kasterpalu projektis Pokumaal. Jaanuari lõpus sai üks trupi juhendajatest-lavastajatest - Raivo Adlas, 70 aastaseks! Palju õnne ka tagantjärele! Hämmastav! Minu meelest on see mees küll oma viiekümnendates :)
Ehk siis teater täis naeru :) Märtsi lõpus on oodata esimest esietendust. Vello Janson toob lavale Norm Foster-i "Armastuse edetabel"... ehk siis justkui Danzumehe pärusmaa :))) "Edetabel" ma mõtlen :D Mõned tulemas olevad tükid on ka uue teatri kodulehel välja toodud. Nende kohta võib lugeda siit. Kuna tegemist on vist suuremas osas endiste Vanalinnastuudio inimestega, siis jääb näha, et kuivõrd kunstilises mõttes teistsuguseid asju nad tegema hakkavad. Ei tea ka mina veel, et kas nad on Vana Baskini Teatrist lahku päris löönud või mismoodi see teater nüüd tegelikult ka "uus" on, kas ainult paberil ja nimena või võetakse ka sinna omad näitlejad... kas näiteks mõni teatrikooli uuest lennust võib oma pesa seal leida, või teevad vanad kolleegid ikkagi mingit oma asja ikka vanaviisi... saab näha. Kodusaaliks saab mängukava järgi Rävala pst. 8 saal, aga kõvasti rännatakse ka ringi.
Eesti Vabariigi valitsus määras 11. veebruaril 2010, teiste hulgas, kultuuri elutööpreemia pikaajalise väljapaistva loomingulise tegevuse eest EMTA lavakunstikooli emeriitprofessorile teatriloolasele Lea Tormisele. Minul ei ole au teda isiklikult tunda, kuigi mõned korrad olen teatris tema kõrvalgi istunud :) Igatahes palju õnne! Õigele inimesele au! Olen ikka tema kirjatöid huviga lugenud ja ta tundub üldse üks fantastiline naine olevat.
Pärast Draamateatri uut Kirsiaeda, võib kuulata ka Klassikaraadio "klassikalist" kuuldemänguversiooni aastast 1955.
Jaan Krossi 90. sünniaastapäeva puhul võib järgmisel nädalal esmaspäevast reedeni kuulata "Pöördtoolitundi" Heino Mandri esituses. AAAAhhhh Heino Mandri hääl... mõnel õnnelikult meist on see ka DVD-l olemas :)
Sellel kuul teeb Teatriliit teatavaks eelmise aasta Teatriauhindade nominendid ning 27.märtsil, ehk Rahvusvahelisel Teatripäeval jagatakse ka auhinnad kätte. Minul on sellel aastal palju tükke nähtud, päris põnev on vaadata kuidas oma maitse kattub žürii omaga. Varem polegi nii head ülevaadet olnud. Kõige rohkem hoian pöialt oma kolmele lemmikule - Pea vahetus, Hecuba pärast ja Toatüdrukud. Kuid üsna kindel võib olla selles, et "Meie, kangelased" on seal sees. Ja näitlejate suhtes "Kes kardab Virginia Woolfi"... Noh, Lichtfeldt peaks kindlasti olema kandideerimas...iseasi siis kas koos teiste Toatüdrukutega või eraldi. Tema rollideprisma oli ikka väga aukartustäratav. Salamisi loodan, et Ines Aru kandideerib Mtsenski maakonna Leedi Macbethist kõrvalosa auhinnale... Oh... neid soove tegelikult on rohkem kui neil seal nominatsioonide arvud lubavad :))) See viga nende auhindadega jagamisega ongi, et isegi nominente on alati nii piiratud arv... Eks muidugi, seda olulisemaks ja suuremaks tõuseb nende väärtus. Kuigi lõppude lõpuks on kõik ikkagi just selle žürii maitseküsimus. Vaevalt, et neil seal mingit keksmist konsensust luuakse, et pooled mehed pooled naised ja igast vanuseklassist või nii... eks need ole ikka suuremalt jaolt on samad inimesed aastast aastasse ja seega esindavadki üpris "teatud maitset" ja mitte nii eriti publiku oma. Aga kõigest, kõigest hoolimata on see "mäng" nii vahva :) Ja ma ootan igal aastal neid nominente, nagu oleks ise mõni näitleja või lavastaja :))) Irooniline, aga mulle tundub, et ma ootan neid rohkemgi kui need, kes seal kandideerida võivad :)))
|
OSCAR-2019
|
||
Itaalia president Sergio Mattarella annab kahele võimukõnelusi pidavale erakonnale - Viie Tähe Liikumisele (M5S) ja Liigale - lisaaega poliitilise patiseisu lõpetamiseks, ütles presidendi kantselei allikas uudisteagentuurile Reuters.
Kaks parteid, kes on mõlemad vastu Euroopa Liidu eelarvepiirangutele ja kes on koos jaganud valimislubadusi, mille täitmiseks läheks vaja miljardeid lisaeurosid, soovisid kolmapäeval saada järjekordsete läbirääkimiste pidamiseks veel 24 tundi ning seda president Mattarella ka lubas.
Üks M5S-i allikas aga ütles hiljem Reutersile, et tõenäoliselt läheks kõnelusteks vaja veel paar päeva.
M5S on nädalaid andnud märku, et on valmis Liigaga koalitsiooni sõlmima, kuid mitte viimase liitlasega parempoolses koalitsioonis, ekspeaminister Silvia Berlusconi juhitud Forza Italiaga. Berlusconi oli omakorda M5S-i vastu vaenulikult meelestatud ning Liiga juht Matteo Salvini keeldus omakorda liitlasele selga pööramast.
Kolmapäeval aga teatas Berlusconi, et tema hinnangul on Liigal vabad käed koostööks M5S-iga. Samas ei tähenda see "luba" kindlasti veel seda, et läbirääkimised Salvini ja M5S-i juhi Luigi Di Maio vahel saavad olema lihtsad.
Hiljem teatasid kaks erakonda ühisavalduses, et võimukõnelused külgevad hästi ning peagi võib oodata kokkuleppe sõlmimist.
"Valitsuse moodustamise ja peaministrikandidaadi asjus on tehtud märkimisväärseid edusamme," seisis pärast Di Maio ja Salvini kohtumist edastatud avalduses.
"Eesmärgiks on panna paika kõik küsimused, et neile lühikese ajavahemiku jooksul vastuseid anda ja pakkuda rahvale poliitilist valitsust," märkisid erakonnad.
Kuigi mõlemat erakonda on süüdistatud populismis on nad vägagi vastandlikud. M5S toetajad on peamisel Lõuna-Itaalias, Liiga aga kandis varem nime Põhja Liiga ning sisuliselt toetati Itaalia jõukama põhjaosa eraldumist. Vasakpoolsema taustaga M5S tahab ellu kutsuda praegusest oluliselt heldema sotsiaalsüsteemi, paremäärmusluses süüdistatud Liiga tahab aga koos oma paremtsentristlike liitlastega hoopis makse kärpida.
Märtsikuistel valimistel Itaalia suurimaks erakonnaks tõusnud Viie Tähe Liikumine (M5S) ja suurima häältesaagi kogunud parempoolse koalitsiooni juhtparteiks olev paremäärmuslikuks peetud erakond Liiga teevad veel ühe katse võimuliitu sõlmida, selgus kolmapäeval, kui koostöövõimaluste otsimiseks kohtusid veel kord M5S-i juht Luigi Di Maio ja Liiga juht Matteo Salvini.
Seetõttu teatas presidendi kantselei, et riigipea Sergio Mattarella lükkab veel 24 tunniks edasi oma otsuse kuulutada välja peaministri kandidaat.
Varem eeldati, et Mattarella kuulutab kolmapäeval välja kandidaadi, kellest võiks tema hinnangul saada ajutise "neutraalse" valitsuse juht, kuid nii M5S ja Liiga teatasid koheselt, et nemad sellist valitsust parlamendis ei toetaks. Seega hakkas kõige tõenäolisemaks stsenaariumiks kujunema erakorraliste valimiste korraldamine.
Mattarella ärgitas vaenupooli näitama üles vastutustunnet ja toetama tema seni nimetamata valitsust. Valitsuse moodustamata jätmise korral lubas ta juuliks või sügiseks valimised välja kuulutada.
"Erakonnad peavad valima, me ei saa kauem oodata," lausus Mattarella pärast seda, kui kolmas valitsuskõneluste voor lõppes edutult. Parlamendivalimised toimusid 4. märtsil.
Parlament Mattarella ettepanekut ilmselt heaks ei kiida, sest suurima mandaatide arvuga Viie Tähe Liikumise (M5S) ning Põhjaliiga juhitud parempoolse koalitsiooni mõlemad liidrid on öelnud, et eelistavad ajutise valitsuse asemel juulis valimisi.
"On keskselt tähtis, et rahva häält austatakse. Seega tuleb kas moodustada paremtsentristlik valitsus või pidada võimalikult ruttu valimised," ütles Põhjaliiga juht Matteo Salvini pärast Mattarella üleskutset.
M5S-i juht Luigi Di Maio ütles Twitteris: "Puudub igasugune usk "neutraalse" valitsuse vastu, mis on sünonüüm tehnilisele valitsusele. Peaksime minema juulis valimiskastide juurde."
Mattarella ettepanekut toetas suuremate poliitjõudude seas vaid vasaktsentristlik Demokraatliku Partei (PD). Selle juhi kohusetäitja Maurizio Martina ärgitas erakondi järgima "presidendi üleskutset vastutustundlikkusele".
President esitas visandi valitsusest, mis aitaks riigil täita oma rahvusvahelisi kohustusi, kaasa arvatud juunis toimuval Euroopa ülemkogul, ning kiidaks heaks riigi 2019. aasta eelarve.
Mattarella üritas esmaspäeval veel kord saavutada kokkulepet elujõulise valitsuse moodustamiseks kaks kuud pärast valimisi, nurjumise korral võib riiki oodata ajutine tehnokraatide valitsus.
4. märtsi üldvalimistel kogus 37 protsenti häältest paremkoalitsioon eesotsas paremäärmusliku Liigaga, mille juht Matteo Salvini tegi reedel ettepaneku minna detsembrini ajutisse valitsusse koos valimistel teise tulemuse saavutanud populistliku Viie Tähe Liikumisega (M5S). See annaks parlamendile aega viia läbi valimisreform ja võtta vastu järgmise aasta riigieelarve. Uued valimised toimuksid selle plaani kohaselt järgmise aasta algul.
M5S eesotsas Luigi Di Maioga kogus valimistel 32 protsenti häältest ja senine võimuerakond Demokraatlik Partei (PD) 19 protsenti.
Mattarella võtab esmaspäeval kõigepealt vastu kolme suurjõu esindajad, kohtub seejärel väikeparteide esindajate ning parlamendi kahe koja spiikritega.
M5S püüdis valimiste järel esmalt valitsust moodustada paremtsentristidega, kuid kõnelused nurjusid erimeelsuste tõttu Liigaga samasse blokki kuuluva erakonna Forza Italia juhi ja ekspeaministri Silvio Berlusconi tulevase rolli üle.
Di Maio on nõudnud Salvinilt Berlusconi kõrvaleheitmist, kuid Liiga esimees on lubanud oma blokki koos hoida.
Seejärel pöördus 5SM-i liider võimuliidu moodustamiseks PD poole, kuid ka sellest ei tulnud midagi välja.
Mõned paremtsentristid nõuavad Mattarellalt Salvini peaministriks esitamist, mis lubaks tal koondada enamuse moodustamiseks enda taha mitukümmend väikeparteide saadikut.
Viimati valitses Itaaliat tehnokraatide valitsus 2011. aasta novembrist 2013. aasta maini eesotsas Euroopa Komisjoni endise voliniku Mario Montiga.
4. märtsil toimunud parlamendivalimistel ei saanud ükski jõud piisavalt suurt häältesaaki, et üksi valitsust moodustada. Neljast parteist koosnev parempoolne koalitsioon, mille juhtparteiks tõusis nüüd ekspeaminister Silvio Berlusconi erakonna Forza Italia asemel hoopis paremäärmuslik Liiga, kogus 37 protsenti häältest. Suurimaks parteiks kerkis aga 33 protsenti häältest saanud (M5S).
* Viie Tähe Liikumine (M5S) pole nõus tegema koostööd Berlusconi ja tema erakonna Forza Italiaga, sest nende hinnangul sümboliseerib endine valitsusjuht kõike, mis on Itaalia poliitikas valesti. Seega nõuab M5S ka Liiga juhilt Matteo Salvinilt, et viimane Berlusconi hülgaks. Salvini pole seda aga seni teinud, sest muuhulgas tähendaks see ka seda, et parempoolsete hääl võimalikus valitsuskoalitsioonis oleks väiksem;
* Berlusconi on omakorda nimetanud M5S-i ohuks riigile ning öelnud, et isegi Demokraatlik Partei oleks parem koalitsioonipartner. Salvini on aga omakorda välistanud koostöö Demokraatliku Parteiga;
* nii Salvini kui ka M5S-i juht Luigi Di Maio leiavad, et peaministrikoht peaks võimalikus koalitsioonis kuuluma just nende erakonnale;
* Demokraatlik Partei on seni teatanud, et jääb opositsiooni. Sellist strateegiat on eelkõige eelistanud ekspeaminister Matteo Renzi ja tema liitlased. Samas on Demokraatliku Partei sees käimas sellel teemal tõsine vaidlus ning märkimisväärne osa poliitikutest toetab koostööd Viie Tähe Liikumisega selle nimel, et hoida võimust eemal nii paremäärmuslased kui ka Berlusconi. Martina äsjane avaldus viitab seega sellele, et niivõrd innukalt enam opositsiooni jäämist ei toetata. Samas on Renzil endiselt tugev mõju ning väidetavalt survestab ta oma parteikaaslasi endiselt opositsiooni jääma.
Rahvusvahelises mõttes on tulevase Itaalia valitsuse koosseis oluline nii eurotsooni ja laiemalt Euroopa Liidu tulevikku silmas pidades kui ka NATO koostööd arvestades.
Olukord, kus valitsuskoalitsiooni moodustaksid Liiga ja Viie Tähe Liikumine, tähendaks seda, et olulist NATO ja EL-i liikmesriiki juhiks valitsus, kus mõlemad osapooled, eriti Liiga juht Salvini isiklikult, on paistnud silma äärmiselt Kremli-meelsete avaldustega.
Salvini on võtnud ägedalt sõna Venemaad puudutavate sanktsioonide vastu, külastanud korduvalt Venemaad ja kohtunud seal juhtivate võimupoliitikutega ning osalenud fotosessioonidel T-särgiga, millel on kujutatud Venemaa president Vladimir Putin.
Samas pole praegune poliitiline patiseis siiski Itaalia puhul veel rekordiks. Isegi eelmiste, 2013. aastal toimunud valimiste järel kulus valitsuse moodustamiseks 62 päeva.
|
OSCAR-2019
|
||
Riigikogu ToimetisedEelmised numbridNr 10Motivatsioonide roll parlamendi korruptsioonivastastes programmides
Alates 1990. aastate keskpaigast on mitu rahvusvahelist organisatsiooni õpetanud parlamendiliikmetele üle kogu maailma, kuidas võidelda korruptsiooniga ja toetada õigusnorme. Kesk-Euroopas ja endises Nõukogude Liidus on kutsutud parlamendiliikmeid üles teostama ulatuslikumat järelevalvet täitevvõimu tegevuse üle. Samuti ergutatakse parlamendiliikmeid rajama riiki või kogu maailma hõlmavaid võrgustikke ja käima õppereisidel, millel võib olla, aga võib ka mitte olla pikaajaline mõju.1 Samal ajal kui parlamentides arutletakse elavalt personali ning eelarvevahendite puuduse2 ja vastuoluliste eelistuste üle, rajaneb selline väljaõpe eeldusel, et piisaval hulgal inimkapitali (teadmisi ja oskusi) luues võivad parlamendiliikmed üle saada institutsioonilistest takistustest, mis ei lase neil oma kohuseid täita ja juhtivate ametnike hulgas leviva korruptsiooni vastu tõhusalt võidelda.
Korruptsioonivastase tegevuse nn esimese laine ajal 1990. aastail hõlmas doonorite sponseeritud parlamendiliikmete koolitus eripärast riigi kontseptsiooni, mis mõjutas tugevalt ka programmide ülesehitust. Joonisel 1, mis on kujundlik näide 1990. aastate alguse institutsionaalsest arusaamast, on näha riigi eraldiseisvad võimuorganid. Selline ettekujutus riigist toob täidesaatva ja seadusandliku võimu välja eraldiseisvate üksustena, mis peavad tegema koostööd ja samal ajal teineteise võimu tasakaalustama. Mõnikord kujutatakse neid üksusi suure hoone sammastena. Nendes analoogiates on “institutsioonid nagu isikud” – seisavad eraldi, mõnikord teevad koostööd, mõnikord töötavad üksteisele vastu. Aruteludes kodanikuühiskonna rollide üle peetakse viimast sageli samuti n-ö eraldiseisvaks isikuks, riigi vastandiks ja riigivõimu tasakaalustavaks jõuks. See on lihtsustatud arusaam. Parlamendiliikmed valitakse kodanikuühiskonnast ja tihti ei esinda kodanikuühiskonna organisatsioonid neid organisatsioone, mida nad peaksid esindama.
Need algselt kasulikud vaatenurgad on viinud tabelis 1 toodud soovitusteni.3 Neist selgub, et seadusandlikku võimu käsitletakse valitsusest eraldiseisva isikuna, kes võtab vastu seadusi, teostab järelevalvet täitevvõimu üle ja teeb (või ei tee) koostööd täitevvõimu ja kodanikuühiskonna esindajatega. Samal ajal on, vähemalt teoreetiliselt, seadusandliku võimu seaduslikkuse, volituste ja poliitiliste algatuste allikas just kodanikuühiskond. Praktikas võib ka seadusandlik võim pakkuda eestkostet vastutasuks valijate häälte eest, samuti on ta seotud täidesaatva võimuga ministrite määramise protsessi kaudu.
Täidesaatev võim võib aga kasutada parlamenti täidesaatvate otsuste jaoks vajalike institutsioonide seadustamiseks ning tegutseda ka erakondade kaudu. Võimude tasakaalu teooria võib (ja võib ka mitte) toimida riigi jaoks, aga kõigile ühiskonna institutsioonidele rakendatuna ei ole see nii kasulik. Üks põhjusi on see, et nendes institutsioonides töötavad üksikisikud võistlevad poliitilise võimu pärast ja otsivad vahendeid poliitilise kapitali hankimiseks.4
teha lobitööd, et valitsus kirjutaks alla asjaomastele rahvusvahelistele aktidele ja/või ratifitseeriks need;
soodustada parteide rahastamist ja valimiskampaaniat käsitlevate õigusaktide vastuvõtmist, mis toetavad läbipaistvust.
tagada riigieelarve ettevalmistamise ja kasutuselevõtmise protsessi läbipaistvus ning kaitsemeetmete olemasolu riigi raha ja ressursside väärkasutamise vastu valitsuse poolt;
võtta kasutusele läbipaistvad ja täpsed mehhanismid vanemate valitsusametnike ametisse kinnitamiseks.
soodustada õigluse ja moraalse aususe kõrgeid standardeid või osaleda nende soodustamises üldsuse teavituskampaaniate kaudu.
Tabelis 1 toodud soovitustes peegelduva arusaama järgi on parlamendiliikmed pigem tehnokraadid kui poliitikud.5 Siiski on põrganud varasemad katsed ignoreerida poliitikategemise poliitilist olemust kokku raskustega. Näiteks leiab K. Weeks (1970) Uus-Meremaad käsitlevas uurimuses, et ombudsman on avanud kodanikele uue värava poliitilisse süsteemi, esitades kaebusi avalike teenuste ja kodanike õiguste kohta, aga ei midagi enamat. L. Holmes (1993) leiab, et korruptsioonivastased kampaaniad (endise Nõukogude Liidu kontekstis) täitsid sageli poliitilisi eesmärke. Üldiselt asuvad parlamendiliikmed tegutsema siis, kui see on neile poliitiliselt kasulik.6
Paljud parlamendiliikmeile mõeldud soovitused põhinevad arvamusel, et kui poliitikuile antakse väljaõpet, siis nad käituvad õigesti ja suurendavad ühiskonna heaolu. Antud juhul tähendab ühiskondliku heaolu suurendamine seda, et vähendatakse korruptsiooni ja varude ebaefektiivset jaotamist eestkoste kaudu, mis võib kõnealuste toodete/teenuste kvaliteeti halvendada.
Õige käitumise ühes versioonis tunnistatakse mõnikord liigagi suurte kulude esinemist, mis kaasnevad parlamendiliikmete pingutusega kodanikuühiskonnale vajalike seaduste loomisel, järelevalve teostamisel ja ühiskonna esindamisel. Sealjuures teostavad parlamendiliikmed järelevalvet täidesaatva võimu üle, kui nende infokogumise kulud on väiksemad kui tulu, mida ühiskond nende tegevuse tulemusel saab. Parlamendiliikmete majanduslik ja mittemajanduslik motiveeritus järelevalve teostamiseks on vähene, sest tavaliselt ei saa nad täidesaatva võimu sobimatu käitumise kohta tõendite otsimise eest tasuks ei rohkem hääli ega raha. Ka saavad parlamendiliikmed vaid väikesi hüvitisi valitsuse korruptsiooni tõkestamiseks vajalike seaduste vastuvõtmise eest.
Õige käitumise teises versioonis tunnistatakse, et pistisevõtmine ja eestkoste on osa riigist ja korruptsioon on osa poliitilisest süsteemist, sest poliitikud vajavad vahendeid kampaaniate läbiviimiseks ja ametnikud pistist töösoorituse motiveerimiseks. Selles versioonis tõdetakse kompromissi võimalikkust ühiskonna heaolu ja pistisevõtmise (või eestkoste) vahel – nimelt enamuse ja vähemuse huvide vahel. Ametnikud võrdlevad pistisevõtmise kasu võimaliku kahjuga, mida nad kannavad, kui seadusi rakendatakse. Lahendus on parlamendiliikmete korruptsiooni ebaseaduslikuks tunnistamises ja järelevalvet teostava ombudsmani töös, et tagada seadusandliku võimu ausus. Ometi ei kajasta eeltoodud versioonid piisavalt poliitilise kapitali tähtsat rolli.
Parlamendiliikmed on teataval määral häältekogujad, kes töötavad poliitikaturul. Poliitikaturul on parlamendiliikmetele kasulik korruptsiooni paljastada, sest ühiskonna heaolu saab ümber arvestada häältesse. Mida populaarsem on korruptsioonivastane tegevus, seda rohkem suureneb tõenäosus, et selle eest saadakse tasuks hääli. Pope (2000) märgib, et ühes Euroopa Liidu liikmesriigis, Austrias, põhines vabadusparteilase Jörg Haideri poliitilise kampaania edu 1999. aastal osalt korruptsioonivastasel tegevusel… Haider kahekordistas Vabadusparteile antud häälte hulka Austrias toimunud valimistel 1985-1999 osalt tänu sellele, et tema valimisplatvorm hõlmas ka korruptsioonivastast tegevust. Samal ajal kui korruptsioonivastane tegevus suurendab tulu, vähendab see vallandamisohtu, ning võib-olla andis Eduard Ševardnadze toetus korruptsioonivastasele tegevusele Gruusias tunnistust just sellisest hirmust. Siiski, kui vähemuse huvide eest seismine ja eestkostepoliitikas osalemine annab suuremat poliitilist tulu, siis sageli oodatakse parlamendiliikmeilt, et nad ei osaleks mingisuguses välisdoonorite rahastatud väljaõppes.
Parlamendiliikmed on poliitikutena häältekogujad, kes tegutsevad konkurentsi tingimustes. Igasugune korruptsioonivastane tegevus peaks mitte ainult suurendama poliitilist kapitali, vaid tegema seda nii, et see ei tekitaks kahjutoovat pahameelt teistes parlamendiliikmetes ja riigi esindajates. Teisisõnu, korruptsioonivastased programmid peaksid olema kavandatud nii, et need suurendavad parlamendiliikmete nn konkurentsieeliseid ja samas ei sea neid liiga suurde ohtu seaduseelnõude arutamise ja nende hääletusele panemise ajal.
Tõendid selle kohta, kas poliitilise konkurentsi olemasolust piisab korruptsiooni vähendamiseks, on vastuolulised. Näiteks korruptsiooni tagajärjel väljakujunenud rendihinnad peaksid konkurentsi tingimustes vähenema. Soov kasutada avalikustamist vahendina parlamendiliikme isiklike või tema partei eesmärkide saavutamiseks võib samuti korruptsiooni vähendada. T. Persson jt (2000) leiavad, et suurema konkurentsi tingimustes (nt suuremates valimisringkondades, kus osaluskünnised on madalamad) on korruptsioon väiksem. Samuti leiavad nad, et kui on rohkem parteinimekirjadest valitud kandidaate, kelle isiklik usaldusväärsus on väiksem, siis on korruptsioon suurem. On juhtumeid, kus parlamendi korruptsioonivastase komisjoni kogutud info avalikustamine on ajastatud vahetult valimiste-eelsele ajale. Siiski leiab J. Hopkin (1997), et poliitiline konkurents soodustab pigem poliitilist korruptsiooni kui ausameelsust ning M. Goldeni ja E. C. C. Changi (2001) statistiline analüüs näitab, et parteidevaheline konkurents ei avalda mingit mõju ametialasele väärkäitumisele. Seega võib poliitiline konkurents mõnel juhul lausa soodustada korruptsiooni parlamendis salakokkulepete või isegi eestkoste jagamise kaudu.
Sellise konkurentsi tingimustes rakendatakse korruptsioonivastaseid tegevusi üksnes siis, kui need soodustavad parlamendiliikmete jätkusuutlikke konkurentsieeliseid. Kui näiteks poliitikul A ja poliitikul B on olemas motivatsioon salaleppe sõlmimiseks, siis nad võimaluse korral seda teevad ja valivad mõlemad status quo. Ometi valiks kumbki poliitik salalepet sõlmimata (ja oletades, et avalikustamist saab kasutada poliitilise strateegiana) korruptsioonivastase tegevuse, avalikustades info teise poliitiku kohta. Aga kui mõlemad poliitikud otsustavad teise kohta infot avalikustada, siis on see isiklikul tasandil neile mõlemale kahjulik (isegi kui sellest on kasu ühiskonnale).
Miks siis ei seisa poliitikud järjekorras, et üksteise kohta infot avalikustada? Miks ei olda korruptsiooni tõrjumises sama innukad kui teiste poliitiliste strateegiate elluviimises? Osalt seetõttu, et poliitikud taipavad juba enne mängu algust, et sellest tõuseb neile kahju kas individuaalsel või kollektiivsel tasandil. Osalt seepärast, et poliitikud võivad sõlmida salakokkuleppeid ka vaikimisi. Seega, et doonorite tegevusest kasu oleks, tuleb parlamendiliikmed panna n-ö avalikustamismängu mängima. Tabelis 2 on mõned viisid, kuidas doonorid saavad aidata parlamendiliikmetel seda mängu mängida.
Seaduste tegemine Üks partei on n-ö konkurentsivõimelisem Murrab vaikimisi lepinguid. Parteidevahelise poliitilise konkurentsi kaudne soodustamine.
Korruptsioonivastase platvormi olemasolu. Ei suuda platvormi ellu viia Liigsektantlike õigusaktide kritiseerimine.
Järelevalve Parlament vastamisi täidesaatva võimuga. Takistab täidesaatvat võimu selle töö tegemisel.7 Rahvusvaheline sõltumatu järelevalve riikliku nn sõltumatu järelevalve üle.
Korruptsioonivastased ametkonnad muutuvad märkamatult politiseerituks. Korruptsiooni-vastased ametkonnad muutuvad märgatavalt politiseerituks. Ranged arvestussüsteemid
Esindamine Röövib teistelt nende toetajate hääli. Põhjustab ebameeldivaid tülisid Üksuseväline kiitus, soodne avalik arvamus/suhtumine.
Isegi kui on olemas seadusandlikud instrumendid, järelevalvemehhanismid ja esindusinstitutsioonid ning poliitiline lepe, võivad rakendamisega seotud probleemid takistada parlamendiliikmete korruptsioonivastast tegevust. 1980. ja 1990. aastail keskendusid doonorid seadusandlusalase ja juriidilise abi andmisele eeldades, et kui seadused on vastu võetud, siis seadusandluse motivatsioonipõhist struktuuri arvestades kujunevad ka nende seaduste rakendamise institutsioonid. Sellest hoolimata annavad kogemused alust arvata, et seaduste rakendamisel esines tõsiseid probleeme. Näiteks Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) nn Istanbuli tegevusplaani piirkonna riikide valitsuste tõhusus seaduste rakendamisel on OECD liikmesriikidega võrreldes üsna madal (joonis 2).9 Arvestades nende sageli Lääne seadustikest otse tõlgitud ja ülevõetud seaduste mitterakendatavust, seisab parlamendiliikmetel ees suur kompromiss. Et Lääne seadusloomealase nõustamise tõhusus on vaieldav, ei üritata käesolevas artiklis seda tegevust hinnata.
Kompromiss tuleb teha liberalismi ja populismi vahel (W. Riker (1982) on peamine autor, kes käsitleb kõnealust kompromissi). Sotsiaalne optimum parlamendiliikmete jaoks on võtta vastu liberaalsed õigusaktid, mis sunnivad täitevorganeid püüdlema õigusaktides sisalduvate ideaalide ja normide poole. Pistise eest vastutuselevõtmine on üks näiteid. OECD riikides loodi uusi täitevasutusi, mille tööks oli korruptsioonivastaste õigusaktide rakendamine. Mõnedel juhtudel on optimum poliitiliselt saavutatav, kui täitevasutusele antakse teatavad volitused määruse sihtide üle otsustamiseks. M. Law (2003) kirjutab veenvalt puhta toidu ja puhaste ravimite akti rakendamisest, mis oli võimalik üksnes tänu toidu- ja ravimiametile antud volitustele anda litsentse. Parlamendiliikme optimum (poliitilise kapitali kasvuks) on vastu võtta rahvusvaheliste heade tavadega kooskõlas olevad õigusaktid, mis ei ole rakendatavad. Sellist olukorda iseloomustab asjaolu, et paljud riigid järgivad ustavalt ÜRO korruptsioonivastast konventsiooni, kuid arenguriikides puuduvad võimalused (ja poliitiline tahe) seda rakendada.
Lühiajalises plaanis aitavad sellised õigusaktid parlamendiliikmel koguda poliitilist kapitali, ilma et see ohustaks tema tegelikke huvisid. Üks parlamendiliikme optimumi variante on eeskirjad, mida rakendatakse kas valikuliselt või juhuslikult, näiteks ootamatu kontrollina. Sellised õigusaktid tekitavad kartusi (kahjuvõimalus), ilma et need oleksid liigselt siduvad. Pragmaatiline lahendus parlamendiliikme jaoks on võtta vastu populistlikud, aga rakendatavad õigusaktid. Selliste õigusaktide rakendamiseks võib olla vaja teatavat seadusandliku võimu toetust järelevalve näol (Mulgan 1997). Riigikogu menetlusse antud seaduseelnõude seletuskirjade analüüsid 1998-2003 viitavad õigusaktide mõjude hindamise ja mõjude jagunemise läbipaistvuse probleemidele. Ühelt poolt on see avaliku teabe kvaliteedi ja teiselt poolt korruptsiooniohtliku regulatsiooni võimaluse probleem. Debatt õigusaktide mõjude hindamise üle annab alust arvata, et õigusnormide kvaliteedist tulenevalt on mõned õigusnormid kas rohkem või vähem “läbipaistvad, liberaalsed ja rakendatavad” (Kasemets, Liiv 2004).
R. Cooter (1997) leiab, et sageli täidavad kodanikud seadusi mitte ainult hirmust karistuse rakendamise ees, vaid ka seetõttu, et need seadused on kooskõlas ühiskondlike normidega. Õigusaktide koostamisel ühiskondlike normidega arvestamine vähendab võimalust, et seadusi peetakse ebaõiglasteks või ebaolulisteks. Liberaalsetes riikides, kus parlamendid saavad võtta vastu selge rakenduskavaga korruptsioonivastaseid seadusi, on sotsiaalne toetus ja tulu neile suurem ning seega suureneb pikaajalises plaanis ka poliitiline kapital. Mis puutub rakendatavusse, siis vaatlused näitavad, et populistlikud korruptsioonivastased aktid soodustavad poliitilise kapitali kasvu, sest need on kooskõlas valijate väljakujunenud poliitiliste eelistustega. Seega peavad parlamendiliikmed leidma kompromissi oma liberaalsete ideaalide ja praktilisuse vahel. Ja tulemus peab olema teataval määral liberaalne.
Kõnealust vältimatut kompromissi silmas pidades on parlamendiliikmel siis liberaalsusest kasu, kui riigistruktuurid ja partnerid on sellise poliitika suhtes avatud. Siiski toob populism sisse rohkem poliitilist kapitali, kui olemasolevates institutsioonides on võimalik teha väikesi muudatusi. Nimetatud kompromisse ja piiranguid arvestades peaksid doonorid töötama selle nimel, et tagada ühiskonna institutsioonide võimalikult suur toetus liberaalsele avatud maailmavaatele. Tabelis 3 on mõned võimalused.
Seaduste tegemine Valijad on valmis muudatusteks. Muudatustest ollakse väsinud. Liberaalsete mudelite esitamine.
Järelevalve Täidesaatva võimu suhtumine on avatud. Muud huvid ühiskonnas (äri?) võivad täidesaatvat võimu kontrollida. Teiste asjaosaliste toetamine.
Aktiivne kodanikuühiskond. Usalduskriis. Valitsusväliste organisatsioonide õpetamine, kuidas “seda ise teha”.
Parlamentidevahelise Liidu soovituste tehnilist laadi väärtus on vaieldamatu – rakendades nendel soovitustel põhinevaid mehhanisme diktaatorlikul moel, oleks tulemuseks ilmselt korruptsiooni vähenemine. Samas võib nende soovituste kasutuselevõtmise poliitiline väärtus olla küsitav. Tabelis 4 püütakse hinnata Parlamentidevahelise Liidu soovituste keskmist tõhusust motivatsioonide toetamisel, kasutades lihtsat hindamisskaalat: 5 väljendab kõige tõhusamat ja 1 kõige vähem tõhusat toetust.
Seaduste tegemisel on võimalik arvestada need seadused ümber poliitiliseks kapitaliks (vt nt ülalkäsitletud nn parlamendiliikme optimumi). Õigusakti rakendatavust hinnatakse üldjuhul madalalt. Poliitiline jätkusuutlikkus (surveoht) on suhteliselt madal, arvestades korruptsioonivastaste seaduste üldist olemust. Inimkapitali osa on samuti üsna madal, välja arvatud spetsiifiliste seaduste puhul (nt parteide rahastamine).
teha lobitööd, et valitsus kirjutaks alla asjaomastele rahvusvahelistele instrumentidele ja/või ratifitseeriks need 3 2 3 1
aidata kaasa parteide finantseerimist ja valimiskampaaniat käsitlevate läbipaistvust soodustavate õigusaktide vastuvõtmisele
tagada riigieelarve ettevalmistamise ja rakendamise protsessi läbipaistvus ning turvameetmed valitsuses riigi raha ja ressursside väärkasutamise vastu 3 4 3 5
soodustada järelevalveametnike, nagu näiteks peaaudiitori, riigikontrolöri, ombudsmani jt töökohtade loomist 3 4 3 4
võtta kasutusele läbipaistvad ja täpsed mehhanismid vanemate valitsusametnike ja riigiteenistujate ametisse kinnitamiseks
soodustada õigluse, moraali ja aususe kõrgeid standardeid ja/või osaleda nende soodustamises üldsuse teadlikkuse tõstmise kampaaniate kaudu 3 2 4 2
Tähistused: PK – poliitiline kapital, R – rakendatavus, PJ – poliitiline jätkusuutlikkus, IK – inimkapital ja/või parlamentaarsetel ametikohtadel vajalik tehniline kompetents.
Järelevalve puhul on hindamine kõige ebaselgem. Poliitilist kapitali on võimalik koguda, kui üldsus saab aru sellise järelevalve tähtsusest. Rakendatavuse määr sõltub kättesaadavate ressursside määrast. Poliitiline jätkusuutlikkus on üldiselt madal, kui täidesaatev võim on tugev ja seadusandlik võim nõrk. (Selles osas võib M. Dewatriponti ja G. Rolandi (1995) teooria “jaga ja valluta” sündmuskäik tõele vastata, sest reformide läbiviimiseks kogutakse hoogu aeglaselt.) Viimaseks peab inimkapitali hulk olema üldiselt üsna suur, sest spetsiifilised ülesanded, näiteks õigusloome, auditeerimine ja mõjude hindamine, nõuavad eriteadmisi ja -oskusi.
Mis esindamisse puutub, siis võib poliitiline kapital olla suur, kui kodanikud usuvad, et parlamendiliige esindab nende huve usaldusväärselt. Hinded jäävad skaala keskossa seetõttu, et parlamendiliikmed on tihti vastamisi usaldusväärsuse probleemiga. Rakendatavus on madal, kuna kodanikuühiskonna enda nn jõudlus on veel väga väike nii avalikus sektoris kui ka ajakirjanduses toimimiseks. Poliitiline jätkusuutlikkus on ebakindel, sest ühiskond võib panna rõhku poliitikute ebaõnnestumisele, isegi kui tegemist on õnnestumisega. Seevastu inimkapitali hulk võib olla väike, sest selliste programmide puhul on sageli tegemist parlamentaarsete ergutuskooridega.
Pidades silmas käesolevas artiklis tutvustatud lihtsat poliitökonoomia raamistikku, peaks rahvusvaheliste doonorite töö seoses parlamendiliikmete korruptsioonivastase tegevusega suurendama nende poliitilist kapitali ja samal ajal vähendama kapitali kogumise kulusid. Selle käigus võidakse formaalselt muuta institutsioonilisi motivatsioone, et soodustada Parlamentidevahelise Liidu soovituste kasutuselevõtmist. Tabelis 5 on ülevaade motivatsioone toetavatest tegevustest.
Alternatiivsete rahastamisallikate pakkumine. Liigsektantlike õigusaktide kritiseerimine. “Parlamentaarse rakendamise” meetodid.
Järelvalve Soodustada korruptsioonivastase tegevuse poolest tuntud parteide ja riikide rahastamist. Rahvusvaheline sõltumatu järelevalve riikliku nn sõltumatu järelevalve üle. Teiste n-ö asjaosaliste toetamine.
Institutsioonidevaheliseks kommunikatsiooniks vajaliku varustuse hanke rahastamine. Ranged arvestussüsteemid. Nägemuse toetamine.
Uuriva ajakirjanduse rahastamine. Üksusesisene väljaõpe Valitsusväliste organisatsioonide õpetamine, kuidas “seda ise teha”.
Ettepanekud arvestavad, et doonorite töö mõjutab oluliselt poliitilise kapitali hankimise kulusid ja hüvesid. Enamik neist vähendab Liidu soovituste kasutuselevõtu kulusid. Näiteks parlamendiliikmetele alternatiivsete rahastamisallikate pakkumine vähendaks korruptsiooni sallivate valijarühmade võõrdumisest tulenevat poliitilist kahju. Pakkumiste esitamise protseduurialase väljaõppe soodustamine vähendaks teoreetiliselt parlamendiliikmete tööd oma valijaskonda kuuluvatele ettevõtetele väljaõppe andmisel. Riigi jõudluse suurendamine võib parlamendiliikmetele olla kasulik, sest nagu P. Falconer jt (2001) märgivad, “kui riigi administratsioonil on täita oma roll parlamentaarse töö toetamisel, siis peab see vaatlema kriitilise pilguga oma jõudluse, tõhususe ja kasutaja/kliendisõbralikkuse aluseid, mis on äärmiselt tähtsad tegurid avaliku sektori haldamises, aga ei kujuta endast tingimata poliitilisi väärtusi”.
Kui ebapopulaarne see nõuanne ka poleks, võib neoliberaalsete reformide eeliste tutvustamine parlamendiliikmetele olla teatavatel tingimustel tõhus viis korruptsiooni vähendamiseks (Gerring, Thacker 2001). M. Golden (2002) leiab, et suurenenud konkurents koos üleilmastumisega käivitas Itaalias uurimisi, mille tulemusena esitati süüdistused korrumpeerunud poliitikutele ja ettevõtjatele. Kõik niisugused tegevused suurendaksid korruptsioonivastast tegevust hoogustades poliitilist kapitali, mis on poliitilises mõttes vähem riskantne. Kui aga doonorite töö suurendab parlamendiliikmete korruptsioonivastase tegevuse populaarsust, siis see töö hoogustub ja eelkõnelejate poliitiline kapital suureneb. Näitena võib tuua ÜRO korruptsioonivastase konventsiooni ulatusliku kajastamise meedias (http://www.unodc.org/unodc/en/crime_convention_corruption.html).
Vaadeldes doonorite tööd eri valdkondades, mis võib muuta parlamendiliikmete poliitilisi motiive korruptsioonivastases tegevuses osalemiseks, saab välja tuua mitmeid riske. Kõigepealt ei tohi selline töö jätta muljet, et parlamenti kas depolitiseeritakse või bürokratiseeritakse, sest parlament on oma olemuselt poliitiline üksus ja iga tehnokraatlik tegevuskava satub lõpuks vastamisi poliitikaga. Selle asemel tuleks poliitilised väärtused selgelt välja tuua ja nende üle arutleda. N. Lupo (2001) märgib: “Niisiis rõhutatakse, et parlamendid, täitmaks oma ajaloolist missiooni tagada otsuste tegemise protsessi läbipaistvus ja demokraatlik laad, peavad sätestama spetsiifilised protseduurid ja võtma vastu uued instrumendid, millega tagatakse õigusaktide kvaliteedi tõstmise muutumine poliitiliseks eesmärgiks. Seda eelkõige olemasolevate õigusnormide ratsionaliseerimise ja lihtsustamise ning täidesaatva võimu poolt esitatud uue seadusandluse mõju käsitleva informatsiooni hindamise ja kontrollimise kaudu.”
Teiseks ei tohi lubada rahvusvahelistel organisatsioonidel sekkuda riigi parlamendi töösse, sest viimane ei ole mõeldud rahvusvaheliste organisatsioonide huvide teenimiseks. R. Bork (2003) väidab veenvalt, et seadusandliku protsessi internatsionaliseerimine ohustab üha enam riiklike institutsioonide suveräänsust ja demokraatlikkust. Kolmandaks peavad doonorid, kes teevad tihedat koostööd parlamendiliikmete ja parlamentaarsete võrgustikega, vältima ummikusse sattumist. Doonorite töö eesmärk on luua poliitilisi motivatsioone korruptsioonivõimaluste vähendamiseks.
Doonorite sponseeritud korruptsioonivastaste programmide nn esimese laine ajal keskenduti parlamendiliikmetele suunatud soovituste koostamisele ja väljaõppele. Nüüd on käes aeg, et kõnealustes programmides võetaks arvesse parlamendiliikmete huve ja motivatsiooni saadud soovituste ning teadmiste kasutamisel. Poliitikute varustamisest korruptsioonivastase tegevuse alaste teadmistega ei piisa – vaja on luua kohaseid motivatsioonistruktuure. Artiklis käsitlesime parlamendiliikmete motivatsioone ja viise, kuidas koguda võimu-, avalikustamis- jm mängudes poliitilist kapitali, kujundada rakendatavaid õigusakte ja saavutada poliitilist jätkusuutlikkust. Juhtisime tähelepanu sellele, kuidas kõnealused programmid peaksid ja saaksid aidata luua poliitilist kapitali valijate nõudmiste, poliitilise konkurentsi ja eestkoste reguleerimise ning õigusaktide parema rakendamise kaudu.
Autorite arvates on järgmine samm korruptsioonialaste õigusnormide mõjude ex post ja parlamendi tegevust puudutavate soovituste ex ante hindamine rahvusvahelises võrdluses. Korruptsioonivastase poliitilise strateegia ja õigusaktide hindamisest on kasu poliitika suunamisel läbipaistvama õigusloome ning parlamentaarse arutelu poole, samuti kodanikeühendusi kaasavama seadusandluse poole. Vaadates parlamendiliikmete motivatsioone n-ö nende silmade kaudu, on võimalik muuta korruptsioonialane arutelu poliitiliselt kasulikumaks nii poliitikuile kui ka ühiskonnale. Mõjude hindamine on seejuures üks institutsionaalne vahend, mis aitab muuta parlamentaarse poliitika arutelu teadmispõhisemaks ja läbipaistvamaks. Esialgsed andmed Eestist ning teistest Kesk- ja Ida-Euroopa riikidest (Kasemets 2001) näitavad, et mõjude hindamine aitab kaasa parlamendile seadustega seatud ülesannete paremale täitmisele, sealhulgas loob metoodilise aluse koostööks erinevate osapooltega ja täitevvõimu töö järelevalveks.
|
OSCAR-2019
|
||
Ligikaudu 15 tunni pärast pean ma täiesti üksi Eesti poole teele asuma. See on millegipärast eriliselt kurb seekord. Ma ei saa aru, mida ma põen? Olen ju juba suur poiss ning reisinud pool maakera "täiesti üksi" läbi. Aga just seekord on kuidagi eriliselt valus pere koju jätta.
Ma tean juba ette, et päevad tulevad töised hommikust õhtuni. Lisaks pool sellest ajast pean nagunii Tartus olema (ööd hotellis), ehk perega koos ma seal eriti nagunii ei saakski olla. Ja ometi on peaaegu selline tunne, nagu süda oleks murtud. Kui vaid kaks suuremat last ei peaks koolis olema...
Vaatasin ka Tartu kultuurikava üle, aga see tundus üpris kuiv. Ühe asja siiski leidsin, kuigi ma ei tea kas töö pärast sinnagi jõuan. Ja kuigi me kõik pidevalt Eesti tagasi igatseme, on selline üksi koju rändamine kuidagi topelt valus. See on umbes sama kui ma küpsetaksin tordi. Terve meie pere armastab vaarikaid, kuid ma saaksin selle tordi peale panna ainult ühe vaarika ja siis selle vaarikaga tüki kõigi silme ees üksi ära süüa...see polekski enam hea vaid hoopis vastik. Eriti laste pärast.
Tagasi koju jõuan täpselt S-i sünnipäeval. Ta saab 13. K O L M T E I S T! Mulle meenub see film kus mängisid Evan Rachel Wood ja Holly Hunter - "Thirteen"...see oli ju kolmeteistaastasest tüdrukust. Õudne...see teeb ju minust juba vanuri! Ok, ma olin ka ju suhteliselt noor, kui S sündis, aga ikkagi...
Samas ma kategooriliselt keeldun ennast vanuriks pidamast. Inimene on ju lõppude lõpuks täpselt nii vana kui vanana ta ennast tunneb. Mul on veel piisavalt krutskeid varrukas ning tihti märkan kui loll ja eluvõõras ma mõnes teemas olen. Ja kui kehv inimestetundja... See on lausa hämmastav! Kui ma ei teaks kui vana ma olen, ma ei usuks seda ise ka. Kui mõõdupuuks oleks noorte mõttemaailma mõistmine või praeguse hetke popmuusika, lahedad filmid või mistahes trenditeadlikkus, siis ma arvan, et teen silmad ette nii mõnelegi endast poole nooremale. Aga oleme ausad, juba paljalt väljend "noorte mõttemaailm" reedab, et ma ei ole enam 17, 18 ega isegi mitte 20 :)
Aga ka kõigest sellest hoolimata, kui nüüd täpsemalt järele mõelda...siis ma arvan, et ma pole kunagi olnud oma elus õnnelikum, kui praegusel hetkel. Mis sellest, et vahest kummitavad ka äiksepilved ning mõnikord sajab kasse ja koeri ja vahest isegi pesumasinaid... niikaua kui kodus ootavad mind mu neli musirulli, nii kaua paistab kodus alati päike ja siia on alati hea tulla! Ja mis kõige südantsoojendavam, ma tean seda ise ka, et niipea kui ma kodust lahkun, hakkavad nad mind ootama...
Kõigepealt tahan hoiatada, et neljas Youtube-i lõik on võitja kohta. Ehk kui keegi siia lehele kogemata eksib, kes tahab võitja enda jaoks üllatuseks jätta, siis on targem edasi mitte lugeda.
Kõigepealt kogu hooaja 2 lemmiktantsu. Kommenteerima pikalt ei hakka, sest olen nende kohta juba varem kirjutanud. Kokkuvõtvalt võib ehk öelda, et mõlemad on koreograafide Tabitha & Napoleon D'Umo lüürilise hip hop -i stiilis tehtud tantsud. Kõige vingema tantsu, ehk esimese tantsivad Chelsie & Mark ning see jutustab loo töönarkomaanist mehest ja teda armastavast naisest. Kurb, aga väga-väga ilus ja eluline. Ning teise tantsivad Joshua & Katee. Ja see tants jutustab loo sõjaväkke kutsutud noormehest ning sellest teada saavast tüdrukust, kes läheb natuke endast välja selle info peale. Esimeses tantsus armastus ei võida, aga teises võidab. C'est la vie:
Kuid tegelikult show mõttes varastas kogu finaalsaate maailma kahe parima poppari Phillip Chbeeb -i ja Robert Muraine -i "battle". Sellist asja juba iga päev ei näe!:
Ohhh ja järgmist USA So You think You can dance hooaega peab nüüd aasta aega ootama. Loodetavasti ka Inglismaa ja Kanada versioonid sellest saatest jõuavad kuidagi siia maale...
Viimasel ajal olen siit ja sealt lugenud ja tundnud, kuidas inimestesse hakkab pugema sügismasendus ja mingi negatiivne rahutus. (Ma ise põdesin ka väiksemoelise masenduse läbi paar nädalat tagasi, aga õnneks läks seekord suhteliselt kergelt üle.) Inimesed tunnevad armastuse puudust ja puudust kindlustundest või hoopis igatsust sisemise rahulolu järele. See kõik tekitab stressi, mis omakorda tekitab stressi ja ongi masendus käes...
Ma ise võtsin kätte ja läksin laulukoori. Kunagi oli üks lauluõpetaja Ülle Raud, kelle ansamblis "Kurekell" sai lauldud. Ja siis muidugi õpetaja Tiia-Ester Loitme, kelle kooris ja kammerkooris laulsin ja ei saa unustada ka esimest laulmisõpetajat, ehk õpetaja Urbelit. Aga see kõik oli umbes 20 aastat tagasi! Nüüd kooris nooditunnetus oli veel alles, aga samas mitmehäälsete laulude puhul ei oska silm nii kergelt eristada oma hääle noodirida. Ja hingamine on täiesti ununenud, rääkimata noodihoidmisest! Ehk just siis kui laul pole veel selge. Ma ei saa aru, miks ma ei suuda vaikselt lauldes sama hästi nooti hoida, kui tugevalt, täiega lauldes. See vajab vist seda pidevat laulmist. Hääl lihtsalt ei ole lahti. Muidugi laulsin ma ka natuke võõras hääles (vanasti olin ma bariton...aga nüüd laulsin teist tenorit). Samas see oli hea ning lihtsam, sest sõber on ka tenor ning nii on tugi ka, aitäh TV!
K on kodus samuti masenduses ja tahab "koju". Lastel on koolialguse stress, kuigi eilsel lastevanemate koosolekul jäi küll selline mulje, et sellel aastal on natuke karmim õpetaja ja seega ehk neil natuke rohkem töörahu. Siin Rootsis on minu meelest lapsevanemad oma kasvatusega märksa vabamad kui Eestis, ja sellepärast lapsed ka natuke lärmakamad. Muidugi see võibolla on ainult minu tunnetus...ma ju ei käi ise seal nende tundides. Igal juhul mul on tunne, et asi on paremuse poole. Ainult, et neid lapsi ikka poputatakse liiga!!! Koduseid töid pole ja siis kui vahest ongi, siis on neid nii raske teha...mitte nii nagu Eestis, et kogu aeg on midagi õppida ja sellepärast on igaõhtune rütm sees.
Aga üldiselt tunnen, et ma pean praegusel hetkel olema tugev... nii teiste kui enda jaoks, sest siis on endal ka parem. Nüüd aga lõunale - Sushit sööma... hea toit hoiab ka mõnusa fiilingu sees ja sügismasenduse eemal :)
Töölt tulles ostsin K-le 3 käsitööajakirja, teiste hulgas ka tema lemmiku Marie Claire Ideés. See on nii inspireeriv ja otseste õpetustega, mitte nagu suurem osa käsitöö-ajakirju, kus rohkem reklaamid ja kuidas ning mis hinnaga saab käsitööd või vahendeid osta. Lisaks ostsin endale uued filmi- ja kutuurilehed Allt om film ning Entertainment Weekly...nende saamine mõjus peaaegu nagu uute raamatute saamine...
Üks Eliza kommentaar tekitas mõtte vaadata, mida Tallinnast väljaspool olevad teatrid Septembris ja Oktoobris Tallinna külakostiks toovad. Siin on kokkuvõte nende mängukavadest:
24.10. Kell 19:00 Linnateatris MAJAHOIDJA (Pinter...ma tihti ei mõista Pinterit, aga see on olnud Rakvere teatri mängukavas terve igaviku, ju siis on seda väärt?!)
29.09. Kell 19:00 Vene teatris KÕIK AIAS (vana hea Ugala versioon Üksküla ja Säälikuga mängib meil kodus DVD-l nonstop!)
Kui mul ainult oleks võimalik kuidagigi, siis ma läheks ka neid septembris-oktoobris mängukavades olevaid etendusi vaatama:
Ja lõpetuseks üldse etendused igal pool, mis on septembri-oktoobri mängukavades ja mida soovitan soojalt:
Eelkõige peab muidugi ära mainima, et Tõe ja õiguse 2. ja 4.osa on mul juba varem nähtud ning sellepärast nad siinsetes tabelites ei kajastu. Siin on ainult need tükid, mida ma sellel suvel esmakordselt nägin.
Kokkuvõttes käisin Eestis 26 erinevat etendust vaatamas suve jooksul. Mul olid ka piletid ostetud „Minu veetlev leedi“ ja „Proffet“ etendustele, kuid kahjuks jäid need erinevatel põhjustel nägemata.
Siin on küll edetabelitesse kõik surutud, aga minu puhul on ikka nii, et tegemist on hetke-emotsioonidega. Aasta pärast võivad need natuke teistsugused olla, aga üldplaanis parimad on ikkagi parimad, ükskõik mis järjekorras.
10 Rock ’n’ roll (Endla- Endla küünis) – Armastus selle tüki vastu on kasvanud ajaga. Mõnikord lihtsalt ei saa kohe kõikidest geniaalsetest nõksudest aru ja aeg annab arukust. Mõnusalt mitmeplaaniline ning mitmel tasandil mõjuv, tugev ning huvitav lavastus. Stoppard on geenius.
09 Tunnete tektoonika (Endla- Endla küünis) – Vastakaid arvamusi "meie peres" tekitanud tükk, läks minule väga hinge. Mis sellest, et see naine seal käitus väga rumalalt ja isekalt, eks siis oledki väärt kahetsusi täis elu, aga ometi tundsin talle kaasa. Palju, palju mõtlemisainet. Samuti vinge kirjaniku kirjutatud!
08 Rasputin (Ellunäod- Pilistvere vanas rehetalus) – Huvitav sümbioos amatöör- ja proffnäitlejaid. Lisaks vene romansid. Lavastaslikult väga huvitavaid lähenemisi. Huvitav, omapärane, dramaatiline, koomiline - kõik oli olemas, kaasa arvatud elus hani!
07 Vahepeatus (RAAAM- Hüüru mõisas) – Üks omapärasemaid ja huvitavamaid selle suve teatritekste. Kuigi oma üldiselt sisult lihtne (ma nii ootasin püanti!!!), oli väga detailirikas ning need detailid olidki geniaalsed. Väga originaalne!
06 Wargamäe Wabariik (Linnateater- Vargamäel) – Kõige nõrgem Tõe ja õiguse osadest - nii laval kui raamatuna. Samas Nüganen saab ka sellise raske asjaga kokkuvõttes väga võimsalt hakkama. Huvitavalt palju eri teatrite näitlejaid. Üksküla kirsina tipus.
05 Perikles (NO99- vanas Sakala keskuses) – Värvikirev, põnev, küllastatud väga huvitavate stseenide ja rollidega. Nagu Bollywoodi kabaree. Shakespeare pole kunagi olnud nii naljakas ja nii põnev!
04 Keiserlik kokk (RAAAM- Viinistu katlamajas) – Väga heade näitlejatööde paraad. Naljakas ja tõsine, originaalne ja Kivirähilike vahvate karakteritega küllastatud.
03 Ruja (Vanemuine- Vanemuise suvelaval) – Suve suur muusikal on kvaliteetne – äratundmisrõõmu pakkuv, samas originaalne. Võigemasti võidukäik.
02 Vargamäe kuningriik (Endla ja Rakvere teater- Vargamäel) – Väga ilus sümbioos Tõe ja õiguse esimesest ja viiendast osast. Väga väärikas lavalugu, samas palju huvitavaid komponente. Loo tipp saab ka vääriliselt etendatud, mitte nagu Wabariigis, kus kõige olulisemad sõlmed jäetakse dramaturgi poolt erilise tähelepanuta (Mari ja Kristi surmad) ning minu jaoks jäid lahendused laisaks. Seevastu "Kuningriik" on just nii nagu peab - Tiina tõuseb kõrgele ja teatab üle küla!
01 GEP (NO99- Rakvere spordikirikus) – Braavo! Pisikestest stseenidest koosnev etendus, kus üks originaalsem ja mõtlemapanevam stseen kui teine - üks väga mahlane tervik. Juba alusmõttena väga huvitav - mehed asutavad klubi, et eestlased välja ei sureks... On oma aasta parima lavastuse ja Draama-festivali võite väärt. Ojasoo/Semper on vapustav lavastajaduo – kolm TOP5 lavastust on nende töö!!!
03 Proffet (Kolditsa projekt) – Noorte ambitsioonikas ettevõtmine. Koldits vägedejuhatajana alati huvitav!
15 Ita Ever – Ulas neitsi; Loojang – Tükid mõlemad kehvakesed, aga Ita ruulib täiega nii ühes kui teises. Vapustav naine, vapustav hääl!
12 Helle Kuningas – Tunnete tektoonika - Tundlik...selles etenduses etendab ta "teatud" inimtüüpi ja Helle Kuningas teeb sellest tüübist palju sügavama ja ehedama, kui seda eeldaks. Sest selliseid inimesi tavaliselt näidatakse väga kahedimensioonilistena. Samas ka sellistel inimestel on sügav hing ning Helle annabki talle ka puuduvad dimensioonid.
10 Maria Klenskaja – Wargamäe Wabariik; Uljas neitsi – Annab endast kõik ja seda on nii mõnus vaadata. Endiselt üks Eesti teatrite parimaid.
09 Evelin Pang – Ruja – Tibatilluke roll, kuid suutis oma häälega täita terve Tartu. Tal on eriline aura.
08 Carmen Mikiver – Tunnete tektoonika – Väga sügav ja valus roll. Mõned stseenid ta mängib lihtsalt oma silmadega ja see on tase! Negatiivsele tegelasele on raske kaasa tunda, kuid Mikiver oskab vaataja millegipärast enda poole võita, kuigi kogu loogika juures oled just mehe poolt...
06 Inga Salurand – GEP; Perikles – Oma lennu kõige kenam tüdruk (IMHO), on selle suvega tõusnud minu jaoks oma lennu parimaks naisnäitlejaks. Tema venelanna GEP-is on nii nauditav ja lõbutüdruk Perikleses mitte vähem vinge...
05 Anneli Rahkema – Vargamäe kuningriik – Lahe Elli, enamvähem just selline kuidas ma teda raamatut lugedes ette kujutasin. Kuid Rahkema annab sellele tegelasele nii mõnusa hingamise. Üks suuri avastusi!
04 Ülle Kaljuste – Pikk päevatee kaob öösse – Galantne, võimas, kuninglik. See kuidas ta õhtu edenedes üha rohkem pilve jääb, see on nii õhkõrnalt näha ja Kaljuste mängib seda nii targalt.
03 Marika Vaarik – Perikles – Vapustav. Eri piltides nii koomiline kui ka võimas. Ei jää noortele tantsimiseski alla. Tõeline staar! Tõeline näitlejanna, mis sellest et vahest „vuntsidega“
02 Katariina Lauk – Reigi õpetaja – Nii hingeline ja nii sügav suudab hetkel Eesti teatris olla ainult ühe käe sõrmedel üles loetavad näitlejannad. Lauk on viimseni täpne, usutav ja valusalt haavatud. Ilus hing!
01 Maria Soomets – Keiserlik kokk – Tõeline komödienne! Milline mahlakas roll, mille mahlakus võlgneb selgelt tänu just nimelt Mariale ja tema Muia mõõtu puusadele ning söömata jäänud sardellile ja apelsinidele Toompea haiglas ja...
05 Pille Lukin – Täiskuu 2 – Kehv ja igav uusversioon Norman Vallutajast. Lukin ja Kangur on vähesed selle etenduse päiksekiired. Lukin vingub täiega ja see kahtlemata mõjub.
15 Andres Tabun – Naabri Mari – Tabun on viimase paari aastaga tõusnud nende kõige lemmikumate hulka. Väga vahva pisike koomiline roll. Kuid nagu Luule, tegi oma vingeima selle aasta rolli "Runar & Kyllikki" nimelises tükis.
14 Indrek Saar – Reigi õpetaja; Rasputin – Eriti Reigi õpetaja. Väga hästi tehtud pisiroll. Millegipärast sobivalt hirmuäratav.
11 Gert Raudsep – Keiserlik kokk; GEP – Aadu oma kõhu ja passimurega. Mis kõige kummalisem, siis kuigi see roll oli kuidagi toores esietendusel, kuid selles tooruses peituski tema erilisus.
09 Aarne Üksküla – Wargamäe Wabariik – Parim hetkel lavadel tegutsev Eesti näitleja! Elav klassik! Ja tema Pearu, olgugi et tüpaažilt tema olemuse vastu, õnnestus tal, nagu absoluutselt kõik tema rollid. Ma tundsin seda, mida ta ta tegelane tundis...see oli nii armas (sest eks vanal Pearul oli ka tegelikult hell süda, kui keegi selle kõva koore läbi suutis murda).
08 Aarne Soro – Naabri Mari – Tulesäde, vahva ja kõige selle nalja sees on tema isikus ka mingi sügavam ja kurvem külg, mis annab igale ta komöödiarollile täiesti erilise atmosfääri või dimensiooni.
06 Argo Aadli – Vahepeatus – Tõeline meisternäitleja. On näha kuidas ta ise ka naudib mängimist ning see annab veel lisasärtsu juurde.
05 Sergo Vares – Perikles; GEP; Ruja – Uus tõusev täht, kes jätkuvalt teeb tipprolli teise järel. Kõigis kolmes tükis säravab eredalt ja kõigis kolmes on aru saada kui hea lauluhääl tal on.
04 Andres Mähar – GEP; Perikles – Väga laia ampluaaga näitleja. Õnneks tuli Tartust Tallinna! Hobu-mees oli lahe leid ja baleriini-tutu-s pisike tüdruk-mees oli lihtsalt vaatepildinagi koomiline.
02 Jaak Prints – GEP; Keiserlik kokk – Selle aasta suur avastus, kes ühe suvega põrutas otse tippu. Pole piisavalt sõnu selgitamaks seda naljakat Anu Lambilikku mängutunnetust. Üks andekamaid noori näitlejaid!
01 Priit Võigemast – Ruja – Üks meie suurimaid! Kõik vist armusid tema andesse sellel suvel, ka need kes juba varem polnud :)
05 Felix Kark – Džinnimäng – Vanameister elab rolli sisse ja teeb vapustava rolli. Juskui oleks see temale kirjutatud, nii ehe on ta!
02 Margus Kastor – Rasputin – Vinge karakternäitleja olemus, sõnaline pool vajab veel arendamist ja koolitust. Ei saanud silmi temalt...kui Viimne reliikvia tehtaks kunagi uuesti, siis ta peaks preestrit mängima!
01 Tõnu Oja – Kevadtalv 1918 – Väga peenelt kõnnib ta tundlikul pinnal. Löödud inimene. Valus vaadata ja see on hea!
10 Kogutud teosed (Vanemuine) – Hilje Murel-i esimene uue teatri koosseisus välja tulev tükk. Lisaks Külliki Saldre ja huvitav sisu. Kirjandusteemaline, ehk tundub nagu loodud neile inimesele, kellele meeldib raamatuid lugeda.
09 Ohvrit mängides (Linnateater) – Ainuke Linnateatri tükk, mis veel nägemata. Priit Võigemast, Piret Kalda, Rain Simmul ja muu kamp... Kolditsa lavastatud.
08 Börs ja börsitar (Ugala) – Palju kiitvaid sõnu siit ja sealt. Eriti Hilje Murel-i suunal. Ei tea, kas ta jätkab selle rolliga Ugalas või annab kellegile üle?
06 Tähed hommikutaevas (Vanemuine) – Moskva Olümpiamängud ja lõbunaised aetakse linnast välja...olen juba „aastaid“ tahtnud seda näha!
05 Boulgakoff (Draamateater) – Kiidetud ja huvitav libaajalugu. Kirjanikust, kelle sünnikodus ma käinud olen.
04 Grönholmi meetod (Draamateater) – Sisu tundub ülipõnev! Toompere lavastatud ja koos mängivad mh. "Eloke ja Friida" Harriet Toompere ja Margus Prangel.
03 Kolm õde (Ugala) – Tšehhovi klassika ja kuna "õdedena" astuvad üles Kadri Lepp, Liina Olmaru ja Triinu Meriste, siis see ei saa olla muud kui hea!
01 Voldemar (Eesti Draamateater) – Palju kiidetud, Karusoo, Sukk ja Teplenkov ning mitu muud head ja huvitavat. Ja muidugi Voldemar ...Eesti teatri issi...
Xtra: Huvitav kas NO99 Hirvekütt-i ja Nafta-t veel mängib??? Kui mängib, siis oleksid ka need tabelis ja üpris kõrgel...
TOP25 meeldejäävamat ja mõjuvamat steeni 2008.a. suve teatritükkidest. (Tegemist ei ole ainult konkreetselt selle kohaga, mille siia kirjutan, vaid kogu stseeniga.)
25 Vargamäe kuningriik – Elli (Anneli Rahkema), ei taha Otti (Margus Grosnõi) naabrite juurde lasta.
20 Kevadtalv 1918 – Krahv (Tõnu Oja) ütleb noorele Eesti neiule (Elina Pähklimägi) „Räägime nagu mees mehega“ja kahe eri taustaga ja tasandil oleva inimese põrkumine.
19 Loojang – Kantpea (Anti Reinthal) tõstab Nurbejevi (Nero Urke) sirgetele kätele õhku ja viskab ta Katlamaja teise otsa...
15 Tunnete tektoonika – Ema (Helle Kuningas) räägib tütrele (Carmen Mikiver) kuidas ta on pettunud, et tal on tütar aga mitte poeg
14 Perikles - Hobu-mees, kelle nime ma ei mäleta (Andres Mähar) murelikult kappamas mööda saali, samas kui vuntsidega teener (Marika Vaarik) viskab meestele silma
11 Vargamäe kuningriik – Pearu poja naine (Tiina Mälberg) ütleb Pearule (Peeter Jakobi), et kõigest muust on ta nõus loobuma, aga oma meest ta ei jaga.
01 Ruja – Telefonikõne-Rannap ei saa Protsessis osaleda ja ka kõik teised stseenid Rannapi (Priit Võigemast) osalusel
TOP3 suurimat positiivset üllatust, ehk etendused, millelt ma eriti ei oodanud midagi, kuid need osutusid väga heaks:
03 Ruja (Vanemuine) – Muusikal, ,mis on täiesti „Eesti oma“, ning muidugi Võigemasti superroll ning mitmed ilusad laulud ja vahva lähimineviku kunstiline raam. Omapärane ülesehitus, vinge elamus. Kuigi ma natuke arvasin, et sellest midagi head tuleb, ei osanud ma oodata, et niiiii hea!
02 Naabri Mari (Ugala) – Hämmastav kui hea võib olla üks külajant. Ma ei oodanud üldse, et sealt saab sellise mõnusa meeleolu! Ja palju lusti!
01 Perikles (NO99) – ei osanud üldse oodata midagi nii mitmekülgset, värvikirevat, ilusat ja põnevat. Tõeline nauding! Spektaakel suure algustähega!
03 Kevadtalv 1918 (VAT) – Ootasin palju-palju rohkem. Huvitavat oli küll ka, kuid mitmed kunstilised valikud olid minu jaoks mõistmatud ning peale esimese vaatuse Liivak-u hapra, omapärase, „haldjaliku“ Mari ja teise vaatuse Oja ning Pähklimäe teema oli kõik ülejäänud kuidagi pinnapealne ja kuiv.
02 Sugar (Vanemuine) – Õudsalt kehv versioon nii särtsakast ja lahedast filmist. Ei oleks uskunud, et pean „Džäzzis ainult tüdrukud“ filmi järgi tehtud tükki vaadates ootama, et millal ükskord see jama lõpeb.
01 Loojang (Eesti Draamateater) – Liiga, liiga sürr minu jaoks. Jan Uuspõld hakkab tüütama. Õnneks Anti Reinthal päästis täielikust rämpsust. Ja ma nii ootasin järjekordset Toompere tipplavastust Viinistus! Kõike oli kuidagi "liiga" palju.
Viisin täna hommikul P kooli ja mõtlesin, et kui tüdinenud ma olen sellest aastatepikkusest laste lasteaeda ja kooli ja ma ei tea kuhu veel tassimisest. Ja kolmandaga on see kõik ju veel ees...
Ja mõelda vaid, kui mõnus oleks kui nad kõik juba oleksid nii suured kui S. Saaksid ise hakkama peaaegu kõigega. Saaksin K kaasa võtta, alati kui pean töö pärast Eestis käima...näiteks nagu nüüd septembri alguses...ma pean üksi sõitma ja nädal aega üksi seal olema...mis sellest, et töö võtab ju ka palju aega ära...aga ikkagi.
Ja kui koolimajani jõudsin ning vaatasin, et P uksest sisse saab, hakkas mu peas justkui iseensest laulma Trace Adkins laulu "You're gonna miss this":
Sest ma tean, et kunagi igatsen seda aega tagasi. Juba praegu vaatan S-i ja mõtlen, et kuhu see aeg kõik on lennanud? Ta on juba nii suur ja ei vaja enam minu abi peaaegu üldse. Ja ometi oli see nagu eile, kui teda lasteaeda tassisin ja trenni jne.
Mõtted hüppavad jälle siia-sinna sest päev oli üpris huvitav. Näiteks astus täna mu ellu üks uus inimene. Ma oma mõtetes ei olnud valmis teda vastu võtma, töötasin lausa sellele alatajus vastu, aga mõned asjad lähevad ise vääramatu jõuga...just täpselt nii nagu neil on ette nähtud minna ja meil ei olegi valikut. Ta osutus ülimalt toredaks inimeseks ja ma loodan, et meil on teineteisest rõõmu ning kasu aastateks ning, et ma ei ehmatanud teda eemale oma ülevoolava jutukusega. Vahest mu jutuvool juskui käivituks mingist nupust, mille asukohta ma ise ei tea ja sellepärast ei suuda seda ka välja lülitada :) (muidugi vahest tuleb "mossitamise" või "vaikuse" tuju ka peale:))
Tunnetasin täna mitmel korral inimeste siirast headust ja see on nii hea tunne. Jagasin ka ise armastust ennast ümbritsevatele - nii palju kui võimalik - "Spread the love" on üks minu motodest. Mul on selline ettekujutus, et kui ma üritan enda lähiümbruse võimalikult palju headusega üle külvata, siis osa sellest headusest paratamatult kukub minule endale ka tagasi. Ja neid vilju ma sain ka muuhulgas täna nautida...ja rohkem kui korra...heh...rohkem kui kolm korda!
Natuke kurvema noodiga asi tänases päevas oli see, et S-il tõusis palavik. Ei tea, kas esimese koolipäeva närvide pärast või sai külmetada. Mul oli ju terve nädalavahetus laste rõõmustamiseks planeeritud igasuguse huvitavaga...IMAX-kino ja Loodusloo muuseum, võibolla isegi lõbustuspark...
P oli nii õnnelik, et sai jälle oma A-ga kokku. Nende klassil on uus klassijuhataja sellel aastal. Kui ma ta hommikul kooli viisin, kohtusin vilksamisi ka direktoriga. No ma ei saa aru, kuidas üks inimene võib nii armas ja hea olla...ja veel koolidirektor! Kõigele lisaks on tal veel kõikide oma kooli laste nimed peas. Vapustav inimene!
"Nagu Sina oleksid seal ja tuletaksid "vanu mänge meelde""(???? :-)). Kui Justin lõpuks võitis ja ta sai auhinna ja tema keskmisest tunduvalt tugevam, uhkete blondide juustega pruut teda kallistas, siis P ütles mulle, "Kui Sina oleksid seal võitnud, siis oleks meil ka kodus selline ilus kuldne auhind ja see ilus naine"...
Oh ja siia otsa tuli mulle meelde mu esimene rootsikeelne luuletus, mis täna mingil hetkel vestluses S-ga üles kerkis:
Ja armastuse jagamisest rääkides, tuli meelde, et sain täna täiesti võõralt rootsi tütarlapselt e-mailiga kett-kallistuse. Rootsikeelse...selle said minu lisaks veel paar eestlast ja paar rootslast...valentinipäev on ju veel kaugel...naljakas! Ja mul pole aimugi, kes see on?!
Hmmm....muideks kallis lugeja, kas Sa tead, et Sa oled üks väga tore inimene, päriselt (4 real) ja kui Sa korraksi naeratasid või muigasid kasvõi sisemiselt seda öist jutuvada lugedes, siis oled mu päeva teinud rõõmsamaks... ja ma olen ülimalt rõõmus, et Sa oled rõõmus! Ja Sa oled kena kui Sa naeratad! Ausalt! Kui ei usu, naerata kellelegi teisele ja küsi järgi!
Juba mitu päeva kannan endaga kaasas üht elamust. Võtan selle vahepeal välja ja mõtlen natuke selle elamuse eri kildude peale ja panen siis jälle kõrvale, et mõne hetke päras jälle see ette manada, või õigemini ennast selle elamuse sisse.
Et taustsüsteem oleks selge, peaks mõtlema enda ja Ruja suhetele. Olin päris laps, kui Ruja oli pop. Mäletan, kuidas mulle üldse ei meeldinud kui Ruja jälle raadiost lasti ning ammugi ei olnud ma huvitatud nende plaatidest, ega ka kontsertidest. Minule meeldisid Ivo Linna ja Anne Veski ja hiljem Marju Länik, võibolla veel mõni üksik, kuid lapsearu ei osanud ehk mõelda kaugemale sellest keskmisest räigemast muusikast. Sõnade ja nende sõnumini mu taiplikus ei küündinud nendel aegadel. Peale kõige oli Urmas Alender oma pikkade juustega natuke hirmus ka.
"Ärkamine" toimus minu jaoks alles umbes 10-15 aastat tagasi, kui teadvustasin, et Rannap ja tema muusika on geniaalne. Mõned tema lauludest on nii ilusa meloodiaga, et sõnad ning nende suhestamine oma elu ja kogemuste ning emotsioonidega on nagu boonus. Ei, kahtlemata ei meeldi mulle ka praegu kogu nende looming. Nende kiiremad ja rokilikumad lood on "minu roki-maitse" jaoks mitte nii meloodilised või mitte nii "ilusad"...see on nüüd küll natuke nihkes väljendatud. Sest avastan end ka vahest vaimustumas lauludest ja muusikastiilidest, mis pole minu maitse...aga ka seda alles nüüd täiskasvanuna...
Rokkooper, polnud "õnneks" ooper, vaid ikka rohkem muusikali moodi ooper. Ehk siis kõike ei väljendatud muusikaga, palju tehti ära ka sõnadega....Aga selle etenduse erilisus peitub veel selles, et palju kasutati ja tegevust näidati läbi suure ekraani...ehk siis etenduse jooskul liikusid mõned mustades riietes poisid laval kaameratega ja see lasti siis "otse-eetris" lava kohal kõrguvale suurele ekraanile. Lava ise oli jagatud vannitoa, köögi ja 1 toaga "mustamäe(?)" korteriks, lisaks esikuks ja kultuurikomitee toaks. Tegevus toimuski palju nendes tubades, ja ka nende varjulisemates nurkades ning tänu just nendele kaamerameestele sai ikkagi täisinfo kõikidest detailsetest hetkedest. Kunstnikutöö tänu lähiminevikule oli ilmselt väga fun teha. Lapsepõlvemälestusi sain ka mina, tundes ära vanad pisikesed rublad, VEF raadio või ka elektrilise kohviveski (mida paljud ilmselt veel tänaseni kasutavad). Mitmed autentsed kostüümid ja vinge meigikunstnik kõigele lisaks ning oligi kogu kunstiline raamistik kindlustatud tõeliseks õnnestumiseks.
Istusin muidugi võimalikult lava lähedal ja keskel ning sellepärast jälgisin peamiselt kogu tegevust lavalt, mitte kaameratega edastatud ekraani kaudu...eelkõige ikka sellepärast, et tunnen iseennast ja siis laseks mugavusest ehk palju asju mööda, passides ainult seda pilti, mida kellegi teise kunstiline nägemus otsustab mulle parajasti näidata. Niimodi oleks ehk nii mõnigi hetk kaduma läinud. Aga muidugi osalt asju lausa pidi ekraanilt vaatama (näiteks suurem osa Evelin Pang -e Naise ja Sergo Vares -e Urmas Alendri ühistest stseenidest).
Lavastus ise rääkis ju loo Ruja ansambli tõusust ja langusest. Kuid lugu kui selline ei olnudki selle asja juures nii oluline. Palju olulisemaks kujunes see valu, mille läbi kogu see tegevus toimus.
Kui Sergo Vares -e Urmas Alender, eriti ei räägi "teksti" peaaegu üldse (tema kõneleb lauludega), siis Priit Võigemast -i Rein Rannap on väga karakteriseeritud ja Rannapilike maneeridega võidab pea kõikide (kui mitte absoluutselt kõikide) südamed. Väga erinevad rollid ja eks ka selles mõttes erineva raskusastmega. Sergo peab ju rolli looma palju vähemate vahenditega ning saab sellega ka suurepäraselt hakkama. Võigemast aga teeb minu jaoks üldse ühe selle aasta superrollidest (sellel tasemel rollid on teinud ehk vaid Maria Soomets Keiserlik kokk - etenduses ja Luule Komissarov ning Andres Tabun Runar & Kyllikki - etenduses). Samas kui mõelda Võigemasti varasematele rollidele...siis ei meenu ainustki, kus ta poleks andnud endast kõik ning olnud tipptasemel. Kahtlemata õnnestub tal Rannapi parodeerimine ja see on ju mõnes mõttes odavalt saadud populaarsus inimestelt, kes eriti tihti teatris ei käi. Need inimesed saavad selle "hea" kätte, sest näitleja mängib hästi just seda inimest, keda ta mängima peab. Kuid Võigemast viib oma rolli veel kaugemale, veel sügavamale. See, kuidas kaamera paljastab, kuidas Võigemasti Rannap oma sisemistes hingepiinades on küll väliselt tugev kui tema põselihas väriseb...see on juba täiesti omaette klass teatrilaval. Filmis jah, näitleja kas keskendumise või spetsiaalselt filmitava stseeni jaoks võtab end kokku, kuid siin nägi seda live-s ja see juba on midagi! Ja kõige selle kiidulaulu juures olen ma täiesti kindel, et tegemist pole mitte Võigemasti "elu rolliga", vaid sellel tasemel saame teda näha veel ja veel. (Rannap ütleks: "Eksole!"). Mõtetu oleks ka tema tippstseene hakata välja tooma, sest kõik mis ta laval (või lava taga) tegi - oli kulda väärt!
Samuti on täiesti omaette klass Evelin Pang. Tema "Must Lind" on saanud kõneaineks nii Ruja fännide kui etendusest mitte-lugupidavate kui kõigi seda näinud inimeste jaoks. Tema huvitav hääl ning selline POWER, mis vallandub (tahaksin öelda saalis, kuid tegemist polnud ju isegi mitte "kinniste seintega" saaliga vaid vabaõhu-etendusega) ja täidab oma häälega "justkui terve Tartu". Ootasin teda lavale ja jälgisin vist iga tema liigutust, kui ta siis lõpuks tuli. Alguses taustal, siis "naise" rollis ja lõpuks vene tibina. Tekkis praegu selline vallatu mõte, et kui ta Priiduga asutaks oma teatri, võtaks punti kursaõed Hele, Maria ja Kadri ning kursavennad Alo, Argo ja Karoli...võibolla veel "mõned vanad head ja tublid noored" ja saalid oleks ilmselt kõik puupüsti täis....kuigi tegelikult piisaks ilmselt ka ainult Priidust ja Evelinist :))) Sest tänamatult vähe saavad nad ikka selliseid kandvamaid rolle...kuid samas, ei tahaks et Võigemast ka lavastamisele Nüganeni kombel keskenduks, sest kuhu on lavalt kadunud tänaseks Nüganen -- nii tahaks teda tagasi ka vaatajate "ette"...
Aga veel superrollidest.... ja siit tuleb küll esmakordselt minu suust kiidulaul ühele näitlejale, kelle kannapöördeks hakkan ma "Ruja" nüüdseks pidama, kui ta edaspidi nii pingestatud ja "vahvaid" rolle teeb. Nimelt minu jaoks kõige suurema üllatuse pakkus Risto Kübar Jaanus Nõgisto omapärase olemuse täpses tabamises. Nüüd veel mõned sellised "enda maneeridest lahti rebimised" ja ma olengi sunnitud muutma oma arvamust temast kui näitlejast. Etenduse viimastel minutitel ehk Ruja Venemaa aastatel ta küll unustab Nõgistoks kehastumise ja teeb jälle oma "sirgetel kangetel jalgadel kõndimist", aga see on kogu rolliulatuse mõttes vähetähtis. Risto Kübar tegi väga väga hea rolli!!!
Margus Prangel on samuti hea nagu alati ja ega teistelgi kõrval ja taustanäitlejatele pole midagi ette heita. Ära mainimist väärib veel Robert Annus, kelle vuntsidega bassimees Haagma, on väga lahe tasakaaluks, kuigi kahjuks eriti "mängida" ei saagi (peale bassi). Ahjaa väga meeldis sekretäri (Siiri Koodres) ja kultuuriametniku (Aivar Tommingas) duett. Ooperihääl sobis kui valatud. Samuti oli üks pisitilluke roll, aga vapustavalt ilus laul Tõnis Mägi esituses. Niimoodi oleks veel võinud mõne kaasaegse rokisuuruse sisse tuua...aga tänud Mägi eestki! Ahjaa lippas ju lavalt läbi ka Gunnar Graps (Markus Luik).
Kokkuvõttes oli kõige suuremaks miinuseks see, et laval ei olnud "ehtne" Palestra. Ometi on ju Palestra täies elujõus ning oleks palju, ma rõhutan PALJU sähvakamalt tantsinud oma tantsu ning teinud ehk kogu Vanaaastalõpu lõigust erilise! Ja kulla kavakoostaja - "Mitteametlikult või ametlikult on ikka Palestra tantsutüdrukud jätkuvalt Eesti parimad tantsutüdrukud"!!!!!! Ma polnud Tartu Rock-i tüdrukutest midagi enne kuulnudki ja kuigi nad oma lahtiste jalgadega olidki mustade ronkadena päris mõjuvad...siis ka seda - eelkõige ikkagi kostüümide tõttu. Võibolla ma olen nüüd natuke ülekohtune, aga kui ma ei eksi siis üks neist oli seal paljaste tissidega duši all, vaatajate silme ees suures plaanis... võibolla nad on Eesti parimad "striptantsutüdrukud"...ei tea... võibolla see üks "vabameelne" oli üldse mitte nende hulgast vaid keegi palgatud strippar. Igal juhul see minule isiklikult ei meeldinud ning mulle üldse ei meeldi kui võimlejaid ja tantsijaid segi aetakse! Lisaks päris lahmaka osa koreograafiast oli teinud ju Krieger...miks teda isegi mitte ei tänata...rääkimata sellest, et talle ei anta seda au, mis talle auga kuuluks!!!! Häbematu ja matslik maitse jääb suhu... (paras kohtusse kaevata)
Teiseks mulle üldiselt ka ei meeldinud see etenduse lõpp, ehk Venemaa periood. Ma saan aru, et loo terviklikkuse pärast ei saanud seda välja jätta...kuid tundus, et koos Rannapi lahkumisega mandus ka Ruja täpselt nagu kogu etendus. Kuid etenduse kõige kurvem hetk saabuski siis...ehk see tekst ekraanil, et Ruja andis oma viimase kontserdi 29.05.1988 kusagil Tadžiki mägikülas Rogunis... See õigustas ka mingil määral selle kogu viimase lõigu. Ja oligi kõik. Kõik läbi. Tegelikult kuni selle Venemaa perioodini märkasin mingil hetkel, et mul oli püsivalt naeratus näol, lihtsalt nii eluliselt ja mänguliselt nauditav oli see kõik. Mõnus meenutus - suurepäraste näitlejate ja vapustavate laulja esituses.
Liitun ka selle palvekooriga, kes väga tahaks selle etenduse DVD-d ja laulude CD-d, sest kuigi mulle Ruja ei meeldinud "nende ajal", meeldis mulle Ruja "rokkooperi ajal"....ja olengi rääkinud iseendale vastu.. nimelt Originaalide paremuse suhtes...eks sellele peab nagu kõigele muulegi lähenema "case by case". Ja üldsegi, võibolla Ruja lihtsalt oli oma "ajast ees"?
Ja kui läks juba vasturääkivusteks, siis teen kohe veel ühe siia otsa...ehk lõigud etendusest, mis mulle kõige paremini meelde jäid või mõjusid:
-Proovid korteris ja see kuidas Rannap katkestab Alendrit korduvalt, ikka nõudes paremat ja sügavamat tõlgitsemist ("Ära istu siin laua nurga peal nagu mingi junn, eksole").
-Kogu "Protsess"-i lõik. Luule Komissarov oli ka samal etendusel seda tükki vaatamas. Huvitav mida ta mõtles selle lõigu ajal- seda ei saa ma kunagi teada, kuid see andis selle vaatamisele veel ühe dimensiooni....
-Võigemast ja nähtamatu ning nähtav koor ning siis need Võigemasti laulud sinna otsa ja psühhedeelia lava taga oleval grüünel - läbi ekraani ja see tekst...Rannap lahkus Ameerikasse ("Rannap has left the building")
-Kersna intervjuu mu lapsepõlve-tuttava Veiko Õunpuu-ga. Et kas Ruja meeldis ja kas lähed ostad nende plaadi homme... Hämmastav kui naiivsed ja otsekohesed me olime alles paarkümmend aastat tagasi, väga mõtlemapanev!
-Minu kolm lemmikut Ruja laulu ning nende esitamised -- "Nii vaikseks kõik on äänud", "Eesti muld ja Eesti süda" ja "Raagus sõnad".
Hinnang: 5 (Kui oleks olnud päris Palestra ja kui etendus oleks olnud Rannapist ja see oleks lõppenud tema Ameerikasse sõiduga, siis oleks olnud tükk 5+).
Forgetting Sarah Marshall (2008) on selline seksi-teemaline komöödia, millele pöörasin tähelepanu peamiselt sellepärast, et Ebert & Roeper saates seda esimese poolaasta parimate filmide hulka lugesid. Üldiselt on need seksinaljad juba kordi ja kordi tehtud ning ma enam ei üllatu neist ega tegelikult leia ka eriti põhjust nende üle naermiseks.
Peaosa Peteri rollis on Jason Segel, kes on ka filmi stsenaariumi autoriks. Ehk siis mees teadis, mis mees endale näitlemiseks kirjutas (kaasa arvatud need ihualasti stseenid). Ta on noorema põlvkonna koomik, kellelt võib lähitulevikus ilmselt oodata veel selliseid vempe. Vempe selles mõttes, et siinses seksi-komöödias oli päris mitu originaalset nalja. Kokkuvõttes mõjuski see film nagu õnnestunum versioon filmist "The heartbreak kid" (see kus Ben Stiller läheb pulmareisile Malin Akermaniga, kuid avastab, et armastab hoopis teist naist). FSM -is sõidab Peter Havaile, et ravida oma murtud südant pärast seda, kui tema telestaarist pruut ta teise mehe pärast maha jätab. Otse loomulikult satuvad samasse hotelli puhkama ka ex-pruut Sarah koos oma rokkstaarist boyfriendiga. Sarah-it mängib muideks kunagi ka "Veronica Mars"-ina tuntud Kristen Bell. Hotellis töötab ka üks vaba ja vallaline kena tütarlaps, kes Peterit lohutada tahab ja eks see edasine sisu olegi ju sellest hetkest teada. See sisu nõrkus ongi minusuguse "lugude" armastaja jaoks määravaks faktoriks, miks kogu film jäi minu jaoks nõrgaks. Paari naljaga filmi üles ehitada on minu jaoks natuke vähe, kuigi eks ta selline meelelehutusjant ole ning ei üritagi olla midagi enamat. Usun, et paljudele läheb ka selline peale. Eriti mõelda pole vaja seda vaadates ja selliseid filme on ju ka vaja.
Hinnang: 3- (alla poole hinne peamiselt sellepärast, et selles stiilis komöödiad ei ole minu rida. Või siis polnud küllalt draamat tasakaaluks või ma ei oskagi öelda, mis täpselt, aga midagi jäi minu jaoks puudu. Ei julge ka teistele soovitada, aga samas paljud on kiitnud...)
The Dark Knight, ehk Pimeduse rüütel on üks viimaste aastate vingemaid action-filme. Tegelikult kõigub ta seal action-i ja thriller-i vahepeal, sest Jokker on tõeline hull ja hullude inimeste ettearvamatus tekitab vähemalt minus alati kõhedust.
Ma pole üldse selliste koomiksi-filmide sihtgrupp ja ausalt öeldes tavaliselt hoidun sellistest üleloomulikke jõudusid omavatest supersangari filmidest suure kaarega. Aga see suur kiidulaul kriitikute poolt ümber maakera, ei saanud lihtsalt jääda ka minusuguse tähelepanuta. Ja jumal tänatud! Sest hetkel on see kõige parem film, mida ma sellel aastal siiani näinud olen.
Märkasin mingil hetkel, et istun kinotooli eesotsas ja olen täiesti filmi sisu sisse neelatud. Kaotasin täiesti aja ja ruumitaju. Lõppude lõpuks kestis see elamus üle kahe ja poole tunni! Kuigi kui täpsemalt järele mõelda, et mis mulle selles filmis meeldis, siis kõik see "hea" oli üht või teistpidi seotud Heath Ledgeri ja Jokkeri tegelasega. Juba see originaalne lähenemine oma karakterile oli vapustav. Huvitav kas see oli tema või režissöri valik kaugeneda Jack Nicolsoni ja teiste eelnevate Jokkerite kahedimensioonlikkust karakterist ja anda talle veel selline õudusenoot juurde? Igatahes mõjus see minule väga tugevalt ja otse närvi pihta.
Kuid sellele lisaks meeldisid mulle need psühholoogilised mängud, mida ta korraldas. Alates, sellest kett-tapmsest pangaröövil kohe filmi alguses, kuid ka näiteks see kahe laeva lugu, kus teineteise laeva pommide plahvatamine oli teineteise laeva inimeste kätes. Lisaks see lisakiiks, et ühes laevas olid peamiselt vangid ja teises tavakodanikud. Huvitav dilemma ning ei teadnud ka ju, et kuidas see olukord lõpuks laheneb.
Kui rääkida vigadest, siis minu jaoks oli neid 2. Esiteks üks helikopteri allakukkumise stseen oli küll uskumatult võlts, aga see oli nüüd tilluke rikkumine. See eest kui Batmanis on ainult 1 naine, siis oleks see pidanud olema mõni universaalselt ilusam naisterahvas. See on aga minu maitse ning rikkus ainult minu jaoks seda filmi natuke, rõhutan ainult natu-natuke, sest Maggie mulle muidu meeldib.
Hinnang: 5- (vapustav ja soovitan kõigile põnevusfilmide austajatele. Heath Ledger ilmselt korjab ka Oscari selle rolliga, see on lihtsalt nii "eriline"! Muideks mu 12 aastane tütar oli ka vaimustuses!)
Wall -E ja E-eva sõpruse lugu oli peaaegu, et tummfilm. Natuke ebaolulist teksti räägiti küll seal tulevikuinimeste kosmoselaeva pardal, kuid peamiselt oli kõik sisukus ikkagi tegudes ja selles, mida vaataja oma peas kokku paneb ja südamesse võtab.
Kuigi kõige nunnum ja armsam selles loos on Wall-E ja E-eva lugu, oli kõige parem minu meelest see "tulevikupilt". Ehk milleni see meie arvutitelembus, laiskus ja võimalus teha kõik "otse enda voodist" välja jõuab. Lapsed on üha rohkem ülekaalulised, luud hõrenevad ja tõesti, isegi teise inimesega kokkusaamiseks enam ei vaevuta, vaid avatakse Messenger või Skype. Samas on tore, et leidub ikka inimesi, kes mõtlevad teisiti ja ei ole rahul sellega mis neil parajasti on.
Aga Wall-E ise on ülinunnu ning temale kaasa elada südantsoojendav. Nii lahe, et kino pakkus võimalus ka need kaks peategelast nukkude näol koju kaasa osta! Kuigi usun, et see mutifilm ei sobi ehk kõige väiksematele lastele. Minu 2 aastane jäi kinos magama ja kuigi 7 aastane väitis, et talle väga meeldis, siis tegelikult ma arvan, et ta paljustki päris hästi aru ei saanud. Aga mis sellest, ta leidis sealt ikkagi oma iva üles ja ehk see teeb filmist seda väärtuslikuma?!
Suvepuhkused hakkavadki otsa saama. Täna tuli S oma Läti-Leedu ekskursioonilt tagasi. Ütles, et ta pole elus kunagi nii palju kirikutes käinud. Ja kuidas ta ei salli kirikuid. Lisaks käisid nad mitmes mõisas ja mõisad on tema meelest nii igavad. Ütlesin talle, et siis tal oli küll üks kehva reis. Aga tema oli kokkuvõttes rahul...ei saa mina aru, kas ta oli siis pika bussisõiduga rahul või millega? Igatahes on nii hea nüüd kui ta jälle kodus on. Kallistasin teda kohe tugevasti-tugevasti. P ei saanud muidugi muud kui ikka jahus talle sisalikest, mida ta viimased paar päeva on tihedalt uurinud. Mingil hetkel oli 5-6 sisalikku ühel väiksel kivil, päris vinge vaatepilt, tõesti! Ja nii P kui ka Kristin olid silmnähtavalt rahul ja rõõmsad, et suur õde jälle kodus, meie juures.
Homme ootab ees Tartu-sõit, Ruja etendusele. Tahaks veel kuidagi nii minna, et saaks seal kusagil näha kettaheitjate finaali. Ma ei tea miks, aga ma hoian kõvemini hoopis Tammertile pöialt. Võibolla sellepärast, et Kanter heidab nagunii hästi. Oleks ainult, et ei läheks nagu alati, et Alekna võidu haarab ja meie mehed jäävad jälle pika ninaga. Ainult mitte seda!!!
Ülehomme aga alustame teed tagasi kodu suunas. Lastel algab tegelikult kool juba 20.augustil, aga meie omad jäävad nüüd olude sunnil paar päeva hiljaks. Kõik oleks olnud teisiti, kui poleks olnud seda S-i reisi, aga samas hea, et ta sai midagi sellest suvest tulevikku kaasa.
Üldiselt on olnud lahe teatri-suvi. Lisaks olen lugenud 8 raamatut ning jõuan ka 9. -ga lõpule. Ilm on olnud nii ja naa. Aga suvekokkuvõtte tegemise jätan sellesse aega, kui augustikuu viimased päevad on ka otsa saanud, sest mõned plaanid on veel teostamata ja ei taha neid suvekroonikast välja jätta. 1.septembril peab töö tõttu ka nädalaks veel Eesti tulema, aga see läheb juba sügise arvele...
Lugesin just oma lingitud blogid läbi ja mind nii hämmastab, kui hästi inimesed kirjutada oskavad. Mõne puhul tekib nii kade meel!!! Mõni suudab kirjutamisest tõelise kunsti teha ning tekib tunne, et minu enda sõnad on justkui tühised või pigem nende sõnade maaler küündimatu. Sellest hoolimata on mingi tobe sisemine vajadus teatud asjad kuhugi üles täheldada. Eriti kultuurielamused. Mulle meeldib juba praegu lugeda üle asju mida ja kuidas ma arvasin paar aastat tagasi. Samas kas seda kõike peaks kirjutama avalikult või lihtsalt sahtlisse, ma ei tea. See on dilemma, mis ilmselt mitmeid blogipidajaid vaevab. Samuti, et millest üldse kirjutada? Kas ainult oma elulisi mõtteid või perekroonikat või muusikast või filmidest või raamatutest või teatrist või reisidest või poliitilistest veendumustest või ainult blogimaailmast? Kas need peaks kuidagi koondama eri blogidesse või jätkama sellist pudru ja kapsaid. Lisaks see minu kiindumus kõike edetabeliteks koondada või hinnata ja analüüsida. Kas ja mida ja kuidas... Ilmselt kui mitu inimest poleks väljendanud, et nad saavad mingit kasu mu blogist, siis pikemalt mõtlemata jätkaksin kirjutamist ainult koodi all või üldsegi mitte blogisse. Mul on maailma kehvim mälu ning mul on nii kahju näiteks sellest, et ma ei suuda päevasündmuseid oma naljakate detailidega hiljem üles kirjutada. Võibolla ma peaksin mälu treenimiseks just keskenduma sellistele tekstidele, ma ei tea.
Igal juhul hetkel jätkan nii nagu seda siiani olen teinud. Kuigi ei tea, kui palju sügisel kirjutamiseks üldse aega jääb. Hetkel tundub küll, et ainult uneajast...
Raamatu alapealkirjaks on "Kaheksa Hiina detektiivjuttu" ja see ütleb ka võhikule, millega tegemist on. Krimkasid lugevad inimesed teavad juba hästi, kes on Kohtunik Di. Minu jaoks oli see esimene Van Guliku raamatutest, kuid olin lugematagi teadlik, millega enam-vähem tegemist on. Nimelt kusagi 80ndate alguses oli tuli telekast üks väga hea teatriõhtu. Nimelt Ugalas lavastatud "Kohtunik Di", kus nimiosa rollis särab üks minu suuri lemmikuid - Rein Malmsten. Ma nii loodan, et ETV seda kunagi veel näitab...
Igatahes, usun, et see oli mõnes mõttes viga, võtta esimeseks tutvumiseks kirjanduse kaudu selle tegelasega - lühijuttude kogumik. Esiteks pole see esimene sarja raamatutest, ehk eeldatakse, et lugeja juba on natuke kursis karakteritega, kuigi see pole lugemise eelduseks. Saab ka ilma selleta aru, mis toimub. Aga ma oleksin tahtnud nii rohkem sissejuhatust kui ka süvenemist karakteritesse. Siin aga on lood umbes 20-30 lehekülge pikad ning sellepärast ei ole ka sügavalt midagi kirjeldatud ega analüüsitud. Kõigest lennatakse kiiruga üle ja põhimõtteliselt toimub pidev "action".
Üldse on lood väga lihtsakoelised. Suurem osa lugudest paljastab mõrvari juba tunnetuslikult ning pole vajagi juhtlõnga või niidiotsa leida. Kuigi nii pole ju aus enda vastu :) Umbes pooltel lugudel on ka sellised kindlad vihjed loos sees olemas, mida märgates võid mõrvari ka ise tuvastada. Kuigi vähemalt paaris loos on küll mõrvari tuvastamiseks tehtud mõttetöö lahti seletatud, aga tegelikult nende vihjete põhjal lihtsalt poleks olnud kindlalt just seda õiget mõrvarit tuvastada. Siis on pettasaamise tunne ja kogu lugu ei meeldi.
Selle raamatu ja usun, et kogu sarja võlu peitub McCall Smith-i Ramotswe raamatutega sarnaselt just tema eksootilises atmosfääris ning teistsuguses kultuuritaustas. Tõsised Hiina mehed oma kitsehabemetega, kummaliste soengute ja kimonotega, millel on suured varrukad. Igas teises loos on juttu või tegevus otseselt seotud lõbutüdrukutega. See oli tollel ajal, ehk 600 - 700 aastat A.D. väga igapäevane, et mehed, isegi kui neil olid naine, konkubiin ja armuke, siis lisaks käidi veel nendes asutustes, kus raha eest seltsi sai. Inimesed olid üldse müüdavad. Ja moraalikoodeks oli märksa teistsugusem (puudulik). Näiteks kui pereisal kasvas majavõlg üle pea, võis ta oma tütre lõbumajja müüa ja saadud rahaga võla tasuda. See kõik on väga kummaline tänapäeva kontekstis, võibolla kohati ka üpris võigas, kuid loob pildi just nimelt sellest erilisest ajastust ja idamaise atmosfääri.
Hinnang: 3- (ei soovita Kohtunik Di-ga tutvumiseks seda raamatut. Pigem tasub see jätta viimaseks, ehk nagu iga peatüki alguses selgitatakse, on iga lugu nagu täiteks Kohtunik Di pikkadele romaanidele.)
Natuke huvitavamaks teeb asja ka see, et kohtunik Di Renjie (Hiinas on nime esimene pool perekonnanimi) oli reaalne isik, üks Tangi dünastia aegseid riigimehi, kes lahendaski selliseid kriminaalseid lugusid. Di elas umbes aastatel 630-700 m.a.j. Van Gulik-ul on 14 pikka romaani Kohtunik Di sarjas, lisaks need 8 lühijuttu, lisaks 1 raamat mis koosneb kahest lühiloost ja 1 raamat, mis otseselt, ei kuulu sarja, kuid on samuti Kohtunik Di tegemiste kohta. Eesti keeles on neid tänaseks päevaks käesoleva lühiliugude-raamatu lisaks veel 5 raamatut: Hiina kullamõrvad, Hiina järvemõrvad, Lakksirm, Kummitused kloostris ja Templiviirastus.
Ühel üliarmsal inimesel (RK) oli sünnipäev paar päeva tagasi ja ma magasin selle maha. Kirjutasin ka vastava luuletuse. Võibolla sobib ka kunagi teinekord hilinenud õnnitluse juurde kirjutada...
Palju õnne,väike plika!Viskan Sulle väikse vimka!Kuigi sünnipäev Sul möödas,kella tagasi ma pööran.Õnne täna Sulle soovin,tulevikus täpsem olla proovin!
Eile oli minu läbi aja lemmiku popikooni 50 aasta juubel. Mõtlesin sellel puhul koostada nimekirja selle kohta, kuidas ta minu elu on mõjutanud - läbi milliste laulude ja tegude.
See oli aasta 1985 kui spordilaagris olles esimest korda teadvustasin, et Madonna on, kes ta on ja et ta hakkab mu elus olulist rolli mängima. Aga siin tsipa seda kronoloogiat:
1985 - Like a virgin. Tütarlaps, kes tantsib paadininas samal ajal kui paat mööda Veneetsia kanaleid sõidab. Kõik rääkisid sellest! Hittimittari oli vist see saade Soome TV-st kus seda siis ka oma silmaga sai näha. Kusagilt sattus mulle lindile ka "Dress You up". Madonna esines ka "Live aid"-il, istusin ööpäev läbi üleval just tema pärast.
1986 - Mul oli üks sõber Gert, kellel oli videomakk ning tal oli paar mitmetunnist muusikavideote kogu. Sealt nägin ka "Borderline", "Material girl" ning "Lucky star" videoklippe. Lucky star-i tants oli sellel ajal jube kuum! Ema tuttavad Soomest tõid mulle originaalkassetid "Like a Virgin" ning "True Blue". Olin õnnest segane ja seinad Suosikki ajakirjade vahelt saadud Madonna-plakateid täis. "Papa don't preach" laul ja video oli see kõige-kõige. Ja kohe seejärel ka "La isla Bonita". Avastasin sellise Madonna laulu, nagu "Crazy for You", mis on siiani üks minu lemmikuid. Sain ka oma esimese "Madonna" raamatu, kus kogu tema lauljaks saamise tee nii jutu kui ka sadade fotodega ilusti ära seletatud. Hmmm, kuhu see raamat on kadunud? Igatahes oli see mu suurim varandus sellel ajal. "Live to tell" laul oma "pausiga" võitis mu südame. Ja see koht selles filmis, kust see pärineb, kus isa oma poja maha laseb ja taustaks kostab Live to tell...
1987 - Kolisime väismaale. Naabritel oli videolaenutus ning muidugi oli esimene film, mida sealt laenutasin "Desperately seeking Susan". Sain "Who's that girl" soundtracki ehtsa LP :) naabritelt kingituseks ning käisin filmi kinos vaatamas. See oli sellel hetkel kõige parem film, mis ma kunagi näinud olin :) Laulust "Look of love" sai mu lemmik ja on muideks samuti siiani üks neid kõigi aegade parimaid, minu meelest. Lisaks ostsin remixide kasseti "You can dance". Madonna osaleb Saturday Night Live saates ja viskab enda üle nalja nii mis jaksab...
1988 - Ostsin endale ka Madonna endanimelise esimese plaadi ja sain naabritelt laenata tema esimeste videote kogu. Sealt avastasin laulu "Burning up". Seda videot ma käiasin söögi alla ja söögi peale. Lisaks kontsertvideo "Ciao, Italia! Live from Italy". Seal oli liikuva lindiga lava ja minu meelest oli see ülimalt originaalne. Minuni jõuab Madonna paar aastat tagasi tehtud film koos mehe Sean Penn-iga - "Shanghai Surprise". Kõik teevad maha, aga mina suur Madonna-fän olen seitmendas taevas...
1989 - Olin arsti ooteruumis, kui kuulsin esimest korda "Like a prayer" laulu. See tuli Luxemburgi raadiost ja seda juba nädalapäevad reklaamitu kui "maailma esimest korda lastakse seda laulu avalikult". Suur skandaal Pepsie reklaamiga. Õnneks siiski jõuti seda reklaami telekas näidata ning olin üliõnnelik, et selle lindile sain. Hästi nunnu reklaam oli ja eks see kogu skandaal oligi rohkem Like a prayer - muusikavideo pärast. Seal põletati ju riste - katoliku maailma usutunnuseid. Lisaks see rassidevaheline musitamine - olid ajad, olid kombed, olid tabuteemad. Kuid Itaalia reisil ostsin ka ise originaalkasseti, mis hiljem ostus küll piraattooteks. Aga Itaalias olles ja hommikuti kui Riccione rannas jooksmas käisin, teenis see hästi eesmärki ning kiirelt muutusid mu lemmikuteks "Like a virgin", "Till death do us part", "Cherish", "Oh father" ja "Spanish eyes". See on üldse plaat, mis on minu jaoks täiuslikkusele üpris lähedal. Oh father -video tekitas palju kära ja minu meelest oli see kõige kõige ilusam. Pisitilluke roll ka filmis Bloodhounds of Broadway, mida nägin hoopis videolt sedapuhku...
1990 - Jätkub Like a prayer maania. Kinno saabub Dick Tracy ning sellega koos ka soundtrack, mida kroonib "Vogue" ja kogu sellega kaasnev fenomen. Mäletan kuidas aegluubis vaatasin videolt tantsuliigutusi, et neid järele proovida. Madonna esineb ka "Vogue"-ga MTV muusikavideote auhinnagaalal, kus ta on riietatud Marie Antoinette-iks ja see oli vapustavalt teatraalne! Ilmub ka tema esimene "Greatest hits", ehk "Immaculate collection". See oli lõhnastatud Pachouliga ning muidugi otsisin ma kõik lõhnaõlide müüjad läbi, kuni leidsin purgikese seda lõhna. Mitu aastaträndas see purgika minuga igale poole kaasa. Ainult, et nüüd tekkib kahtlus, et see Pachouli fenomen oli ehk hoopis Like a prayer CD-ga...enam ei mäleta...
1992 - Erotica - plaat ja raamat "Sex" ning muidugi keelatud video. Lemmikuteks kujunevad lisaks nimiloole "Thief of hearts", "Rain" ja "Why's it so hard". Eelkõige muidugi Rain ja see kuidas kõrvaklappidest kostis mõlemast klapist eri tekst, ma leidsin, et see oli geniaalne. Lisaks ilmub laul ja keelatud video "Justify my love". Kinno saabub "A league of their own", kus Madonna näitab oma tantsuoskuseid. Ta on üpris kõrvalises rollis, kuid loomulikult reklaamikampaanias kasutatakse teda tugevalt. Seal agas ka tema sõprus Rosie O'Donneliga ja tema lesbilised suhted ühe ja teise naisega. Olin šokeeritud, kuid peaasi, et ta muusikategemist jätkaks!
1994 - Uus plaat Bedtime stories ning sealt suur lemmik - Take a bow. Sellega seostub mulle armastuse algus ning K-ga esimesed kuud. Õues sadas laia lund. Me istusime Toom-Kuningas ja jõime kahekesi alkoholi...K kopsutas pitsiga vastu lauda...hmmm...olid ajad (praegu ei võta me kumbki eriti peale aastavahetuse-šampuse mingit alkoholi suhu.)
1996 - Evita!!!!! Muidugi käisin seda esimeste seas kohe kinos vaatamas. Loomulikult ostsin CD ning Another suitcase in another hall oli ehk see kõige -kõige laul minu jaoks, kuid kogu film ja kogu plaat mõutab mind. Käisin Ameerika saatkonna raamatukogus tema päevikut lugemas, ma ei mäleta ka see oli nüüd Vanity Fair ajakirjas või oli see Rolling Stones? Aga see polegi oluline.
1997 - Madonna Oscar gaalal - laulab ja laul saab ka Oscari. You must love me!!! Ostsin oma esimese arvuti ja muidugi oli liige kõikidel Madonna fännilistidel. Järsku oli iga ta sammu jälgimine jube lihtne ning see kaotas ehk natuke seda fänluse võlu...
2001 - Nägin alles nüüd juba eelmisel aastal ilmunud Madonna filmi The next best thing. Kellelegi see film eriti ei meeldinud, peale minu :) Telekast tuleb Drowned world tuuri kontsert! Madonna laseb välja Greatest hits volume 2 ehk GHV2.
2002 - Madonna on Bondi filmis - vehklemistreener. Lisaks esitab ta Bondi laulu - Die another day. Lisaks tema mehe käe all valmivas filmis Swept away. Madonna isiksus on nii tugev, et teda näitlejana võtta on päris võimatu!
2003 - American life CD. Otseseid lemmikuid plaadil polegi. Jälle pole päris see mida ootasin Madonnnalt. Kuigi kõik on ok.
2005 - Confessions on a dancefloor ja Madonna on minu jaoks oma juurte juures tagasi. Muss on jälle parim, eriti Hung up, Sorry ja Jump. Trikoo on Madonna uus parim sõber a miks mitte selles vanuses sellise figuuriga - vaadake keskealised naised ja kadestage. Ta võib teha täpselt seda, mida ise tahab. I'm going to tell you a secret dokfilm. Esimest korda näitab ta end oma elu üksikasu mehega, kellega ta on abielus. Uskumatu kui ebakonventsionaalne abielupaar. Aga vastandkohad ju täiendavad teineteist. Sellistes sfäärides tähtede vahel on vist armastus midagi muud, kui siin maapeal.
2007 - Üpris Madonnavaba aasta. Rohkem on meedias juttu tema Malawi poisi lapsendamisest ning tema enda kahest oma lapsest (ta on ju ahvinud mind ja alati saanud lapse kohe pärast meie lapsi - Lourdes pärast S-i ja Rocky pärast P.-i) ja lastekasvatamisest.
2008 - Uus plaat "Hard candy" ja eelkõige sellelt laulud - 4 minutes, Give it 2 me, Hearbeat, Miles away ning Devil couldn't recognize you. Sticky & Sweet tuur, aga see jääb tõenäoliselt minu jaoks vaid unistuseks...ehk kunagi lastakse DVD välja? Ma pole veel jüudnud näha ka tema Berliini Filmifestivalil linastunud režissöridebüüti "Filth and Wisdom" ega ka tema stsenaariumikirutaja debüütfilmi "I am because we are".
Tegin oma nimega "Kevin Bacon"-i mängu ja selgus, et minu ühendus Madonnaga on läbi Rein Oja ja Jürgen Prochnow. Ehk siis ketina on meie vahel ainult 2 lüli :)
Hommikul ärkasime kõik Pekingis toimuvate Olümpiamängude kettaheite eelvoorude peale, et kuidas ikka meie meestel läheb? Ja kaks kolmest saidki edasi 12 parema sekka finaalvõistlusele, mis toimub küll alles mõne päeva pärast. Ja põnevust kui palju!
Olime tänaseks planeerinud Tallinnasse sõidu. Kuna S on oma vanaemaga Läti-Leedu ekskursioonil, siis on vaja ju ülejäänud kahele tibule mõelda midagi lahedat tegemist-nägemist omade jõududega. Kella 11 paiku jõudsime Laagris asuvasse Hortes -e Aianduskeskusesse. P on suurim hiirte fänn siinpool Uuraleid ja seal toimus Eesti esimene rahvusvaheline hiirte ja rottide näitus. Ma ise ei salli neid närilisi silmaotsaski, aga mida kõike ei tee, et näha rõõmusära laste silmis. Vahva, et ta sai neid seal paitada ja sülle võtta. Ka teised lapsed olid agaralt uurimas, et millised need elukad on ja mangumas oma vanematelt, et nood koju ka sellise tassiksid. Kõik peale ühe. Üks tütarlaps (umbes 6 aastane) imetles meie Kristinit ja oleks hiire asemel meelsamini hoopis endale väikese õe koju viinud :)
Otse loomulikult ei saanud me sealt poest tühjade kätega ära mindud. Kuid õnneks hiiri sealt kaasa osta ei saanudki. Meie nimelt tassisime sealt kaasa ühe murelipuu. Kavalalt mingi tavalise külma-mitte-kartva tüve külge poogitud. Pidi hästi vastu pidama meie kliimale ja andma selliseid suuri, magusaid, tumepunaseid mureleid. Siis veel 1 Krügeri tuviõun, 1 ma-ei-mäleta-mis-õunasort, 1 ilupõõsas ja 4 kiviktaimla taime. Tegelikult oleksin tahtnud osta Kuldrenetti, Valge klaari ja Antonovka, aga neid ei olnud. Kuna aga hoog oli sees, siis sõitsime veel Õismäelt ka istikutepoest läbi ja sealt saime vähemalt Kuldreneti...ja muidugi veel mõned taimed... samal ajal selgus raadio kaudu, et Jaanson ja Endrekson võitsid aerutamises Olümpial hõbemedali!!!! Terve päeva, alati kui raadiost jälle ja jälle korrati seda infot, tulid külmavärinad peale ning nende meeste üle ülimalt uhke tunne! Huvitav oli ka teada saada, et Endreksoni vanaonu on Kristjan Palusalu, ehk peres on neil juba vähemalt 2 Olümpiakulda olemas!
Edasi põrutasime lastega kinno Walle-t vaatama. Jõudsime varakult kohale ja saime päris head kohad. Film osutus väga armsaks, aga millegipärast oli see minu jaoks nii üles haibitud, et ma ootasin ehk tsipa enamatki. Kuid sellest täpsemalt mõni teine kord. Kristin jäi umbes siis magama kui popcorn otsa sai, aga P jäi filmiga päris rahule. Kuigi mulle jäi mulje, et see multikas on rohkem vanematele lastele ja täiskasvanutele. Mida need 7 aastased poisid ikka aru saavad tüdruku ja poisi teineteisel käest kinnihoidmisest? Mis sellest, et tüdruk ja poiss on robotid.
Pärast kino sai P valida, kuhu sööma läheme ja ta valis, et ostame hiinakast toidu koju kaasa. Seda me ka tegime, sest ausalt öeldes, ega kõht pärast kino tühi veel olnudki. Aga koju jõudes laadisime taimed autost välja ja siis söögi kallale. Pärast lugesin veel raamatut kõva häälega ja ajasime natuke juttu ja voodisse...
Üks teema painab veel hinges praegu keset ööd, kui ma neid ridu siin kirutan. Ma pole sellest veel kirjutanudki, kuid iga päev, juba alates Olümpiamängude algusest, on päevi varjutanud ka mõtted Gruusia või ehk peaks ütlema Georgia ning Venemaa vaheline sõda. Kuigi hetkel on küll vaherahu ning levisid kuuldused mingis diilist, mis Venemaa tegi USAga ja venelased lubasid ka Prantsusmaa peaministrile, et hakkavad vägesid taandama. Nüüd selgus ometi, et nad otse vastupidi - kindlustavad oma positsioone. Raadios räägiti, et vene sõdurid laamendavad Goris, rüüstavad ja vandaalitsevad. Õudne, sest sama hästi võiksid nad siin Eestis sellist asja korraldada. Need viimased paar aastat on kogu meie viimase paarikümne aasta integratsioonipoliitika ja -töö teinud pihuks ja põrmuks. Segaseid aegu elame praegu ja inimesed on ka justkui segi. Minu meelest ei tohiks küll siin Eestis ETV2-st saada venekeelne telekanal. Tutkit need venelased neid "eestlaste poolt söödetavaid uudiseid" nii väga vaataksid. Selleks on ju praegu olemas venekeelne AK?! Ja minu teada vaadatakse vene päritolu peredes nagunii vene kanaleid. Ja need, kes on võtnud vaevaks ja kes on tahtnud ingreeruda Eesti ühiskonda, need vaatavad ka Eesti eestikeelseid kanaleid.
Kõige selle kokkuvõtteks on ikka nii hea kodus perega isekeskis hea olla, tuleks S ka ruttu sealt oma ekskursioonilt tagasi...
Järel oligi 6 tantsijat ehk 3 paari. Seekord teen erandi ja ei kommenteeri muud kui seda, et panen siia 3 tantsu, sest kolm parimat tantsu tulid kõik erinevatelt paaridelt. Tegelikult oli see naljakas saade, sest kehva tantsu ei olnudki. Aga siin siis need 3 alates parimast...
Välja kukkusid seekord valed inimesed minu meelest. Esimest korda. Aga vahet tegelikult pole, sest Joshua lihtsalt peab võitma!
See klassikuks kvalifitseeruv raamat on olnud mu lugemisnimekirjas juba aastaid. Eemaletõukav kujundus ja eelarvamus, et tegemist on mingi kohtudraamaga, kus süüdistatakse musta meest valge naise vägistamises 30ndate aastate Ameerika lõunaosariigis - arvasin, et mul oli enamvähem selge ettekujutus, millest see raamat räägib ning kuidas see lugu kulgeb. Ma ei võinud olla kaugemal tõest.
Raamat osutuski täiesti klassiku vääriliseks! Hämmastav, et see jäi Harper Lee ainukeseks romaaniks, kahju! Minu meelest on huvitav fakt see, et kirjanik, kes sündis aastal 1926, oli ise sama vana oma raamatu peategelase - Jean Louise Finch -ga, nendel aastatel kui tegevus raamatus toimus ning oli ka ise sündinud Alabamas (küll teises linnas). Ehk ta teadis täpselt, millest kirjutas. Räägitakse, et Jean Louise-i ehk Nirksilm -a sõbra Dill-i eeskujuks oli tema enda lapsepõlvesõber ja naaber Truman Capote, kellest samuti sai hiljem kirjanik ("Hommikusöök Tiffany juures", "Külmavereliselt"). Harper Lee võitis selle raamatuga Pulitzeri ning ta ise elab veel ja on praegu 82 aastane.
Lugu on pildike ühe Lõunaosariigi väikelinna pere igapäevaelust läbi kolme aasta. Minajutustajaks on väike tütarlaps - Jean Louise, kelle tähelepanekud ümbritseva kohta on ehk mõnevõrra temast vanema lapse omad, kuid mõnede asjade suhtes just sellised parajalt lapsikud. Teisteks tegelasteks tema vanem vend Jem, tema isa Atticus, nende neeger-teener Calpurnia, tema sõber ja "tulevane mees" Dill, naaber "Koll" Radley, Finchide sugulased ning nende tänava ja linnakese rahvas.
Raamatu võiks tinglikult jagada kolmeks - enne kohut, kohtus ja pärast kohut. Kohtus süüdistatakse neeger Tom Robinson-i, valge tüdruku vägistamises ning Jean-Louisei ja Jem-i isa on valitud neegri kaitsjaks kohtu ees. See paneb kogu linnakese kihama ning kuna tegemist on Lõunaosariigiga ning ajaga, mil neegreid peeti alamaks klassiks, siis sellest tingituna lapsed õpivad elu tundma läbi pettumuste, ebaõigluse ning täiskasvanutemaailma murede. Kuna neid kasvatab isa ja ema neil enam pole, siis on olukord natuke ebakonventsionaalne ja sellepärast ehk ka Niksilm on natuke selline "poisstüdruk", kellest ehk naabritädi ja tädi mõjutuste abil kunagi kasvab "daam".
Enne kohut on lapsed veel alles väga noored ja satuvad igasugustesse äpardustesse, millest mitu päris koomilised ja mitu korda saab ka südame hellaks. Päris alguses jäigi nagu mulje, et peategelane olekski poiss, aga mis sa tüdruk seal poistega koos mürades ikka väga tüdruku kombeid järgid, siis ei saa ju kampa sisse ja seikustest osa. Mulle väga meeldis see vanema venna vaikne hoolitsemine oma noorema õe eest. See oli nii soe ja armas.
Kolmandas ehk viimases osas teeb raamat žanripöörde ning muutub ehtsaks põnevusraamatuks. Need öised stseenid olid ehtsalt hirmsad. Kummaline, aga mu oma lapsed jäid samuti kuulama, kui ma seda K-le lugesin. Ning just sobivalt nii, et P (7 aastane) seda algust ning S (12 aastane) seda lõppu, ehk just nendele sobivat osa. S-is tekkis huvi ka kogu raamat ise läbi lugeda. Minu teada see ongi Ameerikas kooli kohustuslik kirjandus ning miks ka ei sobiks see Eesti noortele sobivaks lugemisvaraks. Ma oleksin ka ise tahtnud, et oleksin selle raamatu lugenud keskkooli ajal, siis ehk oleks see olnud minule õpetlik ning ma oleksin avastanud sealt mingeid uusi tahke elust. Kuid ka nüüd lugedes mõjus see raamat ikkagi mu hingele väga tugevalt.
Hinnang: 5- (Väga soovitatav lugemine kõigile! Saab naerda, saab nutta, saab hirmu tunda. Võib tunda end jälle lapsena ning pugeda ühte huvitavasse ajastusse ja kohta, huvitava (loe:teistsuguse) mõttemaailmaga inimese sisse. Saab aimu väga lähedalt, milline oli mustade ja valgete klassivahe 30ndatel Ameerikas ning mis tunne on kui perekonnas on puudu ema. Väga osavalt ehitatud laused ja väga tabavaid väljendeid paksult täis - meenub näiteks kui naabriproua kutsub Jem-i enda juurde ja palub tal oma "kolleegid" kaasa võtta. Pidades kolleegide all silmas 7 aastast väikeõde ja umbes sama vana sõpra).
Jõudsin just tagasi Saueaugu Teatritalust, te pole Saueaugu Teatritalus käinud? Seal on talu ja seal on teater ja seal on katusealune, kus pakutakse süüa ja teatriküünis on palju kaltsuvaipu maas ja pinkidel. On lahke olemisega peremees, hr.Kasterpalu, kes oma tükkidel pileteid ei kontrolli, aga külalisetendustel küll. Aias on õunapuud õunu täis ja pererahvast liigub ringi toimekalt - kes keedab hernesuppi vaheaja tarbeks, kes sätib aiale tõkkelinti, et külalised kogemata näitlejate garderoobi ei eksiks.
Minu jaoks polnud see esimene kord seda talu külastada, mäletasin isegi peast, kuidas sinna sõitma peab. Ikka Ristist mööda ja siis vasakule ja sealt juba edasi näitavad ka viidad, kuidas kuhu pöörata. Jõudsime kohale u.40 minutit enne algust. Kummaline, aga näitlejad saabusid ka samal ajal, mõned isegi pärast seda kui suur osa rahvast juba kohal oli.
Lava oli üks suur riie, mis äärtest üles tõstetud, ehk tekkis selline kandiline kauss, mille nurkades mõned rekvisiidid, nagu kohvikann, mõisa makett ja karahvin koos pitsidega. Riide sisse oli õmmeldud kogu põrandariidega kokku kitli moodi riietus, mille sisse "lava alt" oli võimalik roomata. Ja neid kitleid oli kokku 4, ehk kõikidele "noortele näitlejatele" oma. Hea idee, kuid lõpuni jäeti see idee nagu kasutamata ja idee mõttest ka ma päriselt aru ei saanud (kuigi mulle meeldis, kui varruka kaudu järele hüüti veel midagi, kui näitleja oli juba tegelikult ammu kitli seest lavariide alt välja roninud). Kas liikumine nendesse "kitlitesse" tähendas "põranda alust liikumist"? või "pimeduses kobamist"? Üldse ei saanud ma Liina Unt -i kunstnikutööst aru. Eriti mis puudutas arvuti või täpsemalt öeldes läpaka kasutamist laval. See oli nii imelik ja ajastutunnetust rikkuv, kui arvuti väljalülitamisheli kostus lavalt. Samuti kui üks tegelastest teksti arvutist luges (ja luges hirmus konarlikult peab ka siinkohal mainima). Ma ei saanud sellest otsusest või valikust aru. Samas kui Päewaleht oli korralikult kopeeritud just vanamoodne leht, siis milleks näha sellega vaeva, aga samas kõrval tuua lavale kaasaskantav arvuti? Samuti Tanel Saar -e päikseprillid olid sellised modernsed...ma lihtsalt ei mõistnud seda kunstilist liialdus selles kontekstis.
Etendus ise oli jagatud kahte vaatusesse. Esimene, umbes poole tunni pikkune sissejuhatus oli nö aastatest 1909 - 1918. Ehk peamiselt iseseisvuse väljakuulutamine ja sellele vahetult eelnenud aeg. Ilma suurema sisuta, kui välja arvata Pariisis vestlevate Eestlaste iseseisvumiseelse aja ootusärevust. Teiste hulgas oli seal ka Friedebert Tuglas, kuid kuna Tanel Saar näitles mitut osa, siis kogu see lõik jääb üpris segaseks. Üldse ehmatab esimene vaatus natuke ära, sest sellist kuiva ja konarlikku asja ei viitsi küll teatris vaadata. Isegi kooli ajalootund on huvitavam ja informatiivsem. Ainuke valguskiir esimeses vaatuses on Maria Lee Liivak, kelle omapärane selge diktsiooniga Mari või pigem "jutustaja" tegelases on sära silmades ja selline omapärane õhin, mis teeb temast täiesti omapärase näitleja (mulle meenus selles mängistiilis mingi Doris Kareva esitatud luulekava ETV-s 80ndate alguses).
Teises vaatuses aga saab tükk natuke ka sisulisema pöörde. Ehk tegevus, mis toimub Krahvi mõisas. Pärast iseseisvumist Saksameelse mõisniku ja Eesti tütarlapse Laura vahel. Üldse võin ette rutates öelda, et selles etenduses meeldis mulle tegelikult ja tõeliselt ainult Tõnu Oja. Kõik mis tema suust tuli ja mida ta tegi, seda ma uskusin. Alates sellest kui ta Elina Pähklimägi Laura tegelasele ütleb, et "räägime nagu mees mehega", kuni selleni kui ta argpükslikult Saksa sõjaväega liitub. See oli tõsiselt hea. Ja Tõnu Oja kibestunud vanas Krahvis oma otsekohesuses ning valulises mängus on tunnet ja tausta. Ei saa ma midagi ette heita ka Meelis Põdersoo Pätsule, kuid ta ei mängi oma karakterit elusaks. Ehk mingit karakterit ei tekigi. Ago Soots oma s-i veaga oli samuti ilma karakterita (kas ta tõesti ei saa treenida seda välja. On ju teada näitlejaid, kes on oma hääldusvigadest üle saanud kõva trenniga, muidugi tahtmist ja enesele probleemi teadvustamist on vaja). Õigemini jäi tal see loomata nagu kursavennalgi. Kui ma aru sain, et ta peaks Jüri Vilms-i mängima, siis olin lavastaja või kes iganes selle rollijaotuse tegi, sellise valiku pärast tõesti üllatunud. Vilms oli ju alati selline tugevamat sorti, kopsakama kehakaaluga poiss,eriti enne surma, ehk siis kui see iseseisvus välja kuulutati. Ei tea, ei uskunud ma seda värki. Elina Pähklimägi mängis küll energiliselt ja kelmikalt, kuid puterdas pidevalt sõnadega, isegi kui ta teksti maha luges. Samas millegipärast tema mängustiil minule sobib ning tal on potentsiaali. Maria Lee kusagil teise vaatuse poole peal paneb amatöörliku käigu sisse ja midagi nagu oleks juhtunud tema sisemises minas ning ta nagu oleks tõmbanud kooriku peale ja kaob kõrvalt see särasilmne tasand. Mis sisu mõttes on küll mõistetav (lihtsalt pole naeratuseks sobivaid hetki) kuid karakteri mõttes muudab ta üheplaaniliseks. Tanel Saar puterdab tekstiga ja õnneks on ta vähemalt mõttega asja juures, sest tekst nagu "vene ahelates pidi Eesti oma võimu säilitama", saab ikkagi parandatud kerge muigega "vene ahelates pidi Eesti oma vaimu säilitama" ja kuni selle lõpuni välja...tema pausid ei oleks nagu olnud sisulised vaid tingitud tema sõnade unustamisest, ma ei tea, võibolla ma eksin, aga nii see igal juhul tundus saali.
Üldse kudagi käkk oli see kokku - võibolla vajab veel sissemängimist? Apsud nagu see, et lõpus läks plaksutamisega viltu - osalt rahvast, kes kusagil tagapool istus, ilmselt kärsitult lootis, et etendus on lõppenud ja hakkas veel enne lõppu plaksutama. Samuti see, et Elina ei saanud lavale kummardama tulla, kuna keegi oli ukse haaki pannud. Selline kummaline aps, mis andis jälle sellist ebaproffi tunnet veel omakorda juurde. Kuigi ma arvan, et suurim viga ei olnudki mitte näitlejate süü, vaid pigem sisu. See oli kuiv ja igav ning kogu vaatamine tasuski ära ainult tänu Tõnu Oja suust tulnud tekstile ning tema mängule. Aga tekst oli kohati lausa ärritavalt mõtetu. Küsimused, mida Laura õhku paiskab "Aga mis siis kui vabadus hakkab ise ennast oma sabast alla neelama"...mida sellega öelda tahetakse? Ma katsusin kõvasti kõigele kaasa mõelda ja pingutasin, et aru saada luulelisest mõttelennust, kuid tihti see mõtte tuum minuni ei jõudnudki. See tükk ei tekitanud minus mõtlemisainet, vaid vägisi autos tagasisõiduteel arutasime K-ga, et mida selle tükiga öelda taheti ning võtsime lähtekohaks Tõnu Oja teksti. Üks lause, mis jäi kõrvu kumisema, oli see et "vabadus teeb inimese õnnelikuks ainult hetkeks, selle vabaduse saamise hetkel. Ainuke vabadus, mis võib tõeliselt inimese õnnelikuks tema ja on tõeliselt tähtis on vaimuvabadus". Kui sellele mõtlema hakata, siis päris nii lihtne ja üheseletuslik see ikkagi pole. Kõik on ju omavahel seotud. Samuti nagu vaimuvabadus annab ju rahuldust materiaalne vabadus. Kui raha pole, pead ikkagi kellegi teise pilli järgi tantsima ning siis ei saa olla ka päris tegelikku vaimuvabadust. Samas kui pole liikumisvabadust, siis mis rõõmu sellest materiaalsest vabadusest oleks? Täielik vabadus tekitaks aga anarhia, ehk moraalivabadust ei saa ikkagi lubada. Aga kas mingi vabaduse piiramine on inimõiguste rikkumine ja kus tegelikult läheb piir nende õiguste rikkumise ja mitterikkumise vahel? ja kellel on õigus need piirid teistele luua ja kas me ehk liiga palju ei loovuta oma otsustusvabadust poliitikutele ja teistele meie eest otsustajalete (vanematele, õpetajatele, kultuuriloojatele, kes meie mõtlemist kujundavad) jne, jne. Hmmm...mõtlemisainet ju lõppude lõpuks kuhjaga.
Suur plusspunkt veel Oja ja mängukoha lisaks on kava. Üle pika aja selline asjalik ja samas sobiv ning tänu oma paberimaterjalile ilus teatrikava. Üldse on minu meelest kava väga oluline mälestusese. Vähemalt mina kogun neid agaralt (sellel suvel olen pettunud ainult Džinnimäng"-u etenduse tegijates, kes ei vaevunud isegi "Rasputin"-i sugust paberkoopiate kava koostada.)
Hinnang: 2 (ei julge eriti kergekäeliselt soovitada kellelegi. Võibolla Tõnu Oja fännidele või neile, kes tahavad noorte vastlõpetanud näitlejate teatriteele kaasa elada. Ma ei kujuta absoluutselt ette, kui seda Rahvusraamatukogus mängitakse. Seal jääb isegi see Saueaugu talu atmosfääri lisaefekt ära, siis on see vist ikka üks päris tühi kest. Ilma Tõnu Ojata oleks see nagu iga teine kooliaktusel etendatud ajalooteemaline näidend.)
Uhh, said vist liiga karmid sõnad, aga sellised emotsioonid tekkisid ja ei saa endale midagi parata. Loodetavasti oli viga sissemängimises ning nendes lugematutes kogemata sündinud apsudes. Huvitav, kas nad seda seal Saueaugus üldse läbi varem olidki mänginud, sest selline "läbimängu" tunne tekkis. Võibolla selline vana proff nagu Tõnu Oja võib endale sellist lubada, aga noorte ebakindlus oli nii tajutav, ei ole midagi teha. Ja ometi see polnud esietendus...
|
OSCAR-2019
|
||
Mitte midagi ei juhtu – kui õnnetusi ei tule. Ideaalis me nii ju tahakski. Kui aga õnnetus juhtub, ja see teatavasti ei hüüa tulles, siis võib kodu kindlustamata jätmisel kahju suurus ulatuda pöörastesse numbritesse. Hoolimata sellest, kui hoolikad ja ettenägelikud ja tublid me oleme, on mõistlik end ootamatuste eest kaitsta. Südamerahu eest iga kuu kodu kindlustamise eest maksta tasub end igal juhul ära, sest kui juhtub midagi, siis ei tule kahju korral paotada oma rahakoti raudasid, vaid seda teeb kindlustusfirma, ning sa saad oma tavapärase elurütmi juurde naasta kiiremini kui siis, kui kodu on kindlustamata jäänud. Seesami varakindlustuse tootejuhi Dagmar Gildeni sõnutsi on inimeste teadlikkus ajapikku tõusnud ja üha enam kodusid on kindlustatud. Selgitame tema abiga, millal mida kindlustada ning mida kodukindlustustoodete valikul silmas pidada.
Kodu kindlustamisel on kaks võimalust. Üldiselt kindlustatakse maja siis, kui see on valmis saanud, ent võimalik on kindlustada ka ehitamisel olevat karpi. Seda nimetatakse sel juhul ehitus- ja paigaldustööde kindlustuseks (CAR-kindlustus), mis ei ole Eestis eraisikute seas väga levinud ja mida tehakse peamiselt suuremate objektide puhul. Eraklient üldjuhul ehitusjärgus maja puhul erilisi riske ei näe, ent niipea, kui tekib ehitusobjektile vara (ladustatud saematerjali, tööriistad jms), siis oleks mõistlik selle kindlustuskaitse peale mõelda, sest kui ostetu ehitusplatsilt näiteks ära varastatakse, pole muud protsessida, kui minna poodi uue järele. Enamasti tekib aga selgem risk siis, kui majja tuuakse sisse vesi ja elekter, nii et siis on juba mõistlik mõelda kindlustamise peale.
Siinkohal oleks tark mõelda läbi, mille taastamiseks õnnetuse korral kulub palju raha ja kindlustada ära need objektid ning investeeringud kodu juures. Kodukindlustuse müüjad soovitavad, et kindlustusriskide osas oleks kaetud kindlasti vähemalt n-ö miinimumprogramm. Selle alla kuuluvad tulekahju, vargus, torustiku lekked, plahvatused, üleujutused ja torm. Kui kinnistul on lisaks eramule ka muid hooneid, näiteks abihooned ja võibolla ka päikesepaneelid ning kalli raha eest rajatud piirdeaed, võiks jälgida, et kindlustatud on kõik nimetatu.
Olenevalt kindlustusseltsist on 10 m2 kuni 20 m2 suurused abihooned kodukindlustusega automaatselt kaetud, ent sellest suuremad vajavad juba eraldi kindlustuskaitset.
Hea on ka teada, et lisaks hoonete kindlustamisele on kindlustatud ka nendes sisalduv vara. Kusjuures üldine soovitus on kindlustada see pigem suurema summa peale, sest suurema õnnetuse korral vajab taastamist enamasti kogu kodutehnika, mööbel, riided jne. Ja see kokku ei maksa mitte 2000 eurot, vaid kümneid kordi rohkem. Tasub tähele panna sedagi, et kui elumaja on koos varaga kindlustatud, aga abihooned ei ole, siis õnnetuse korral abihoones kuulub elumaja koduse vara kindlustuse alt hüvitamisele 10% abihoones olnud varast. Alati tasub kindlustussummat kalkuleerides mõelda, mida maksab kahju saanud esemete ja tehnika taastamine uuena.
Üsna levinud on arusaam, et koguriskikindlustuse alla kuuluvad kõik juhtumid ja esemed. Ent koguriskikindlustusel on ka oma välistused. Näiteks kui mõni asi väsib-kulub-vananeb, siis see ei ole kindlustusjuhtum. Ka ehituspraak ei ole. Ent ehitusvea põhjusel tekkinud tulekahju üldiselt hüvitatakse.
Koguriskikindlustus on mõeldud ootamatute äkiliste sündmuste kaitseks, mis jäävad väljapoole eelpool mainitud miinimumprogrammi. Näiteks elektririkkest, küttesüsteemide rikkest tekkinud kahjud kuuluvad siia alla. Tüüpilisim juhtum kindlustusmaailmas, mis koguriskikindlustuse alt hüvitamisele kuulub, on nn kukkuvad telekad: lapsed ajavad mänguhoos kogemata teleka ümber ja see puruneb. Koguriskikindlustus katab selle kahju.
Sõltumata sellest, kas sa oled vastutuskindlustuse valinud või mitte — kahju korral vastutad sa kolmanda isiku ees nagunii ja kannatanul on juriidiline õigus sult kahju sisse nõuda, kui sina oled selle põhjustanud. Vastutuskindlustus tulebki appi just siis — oma rahakoti raudasid paotab kindlustuskaitse olemasolu korral kindlustusfirma sinu eest.
Eestis on suurimaks vastutuskindlustuse juhtumiteks veekahjud kortermajades. Näiteks viiendal korrusel on veeavarii ja vesi valgub sealt alla kõigisse alumiste korruste korteritesse. Ei taha mõeldagi, mis summasid tuleb välja käia, kui kõigi kahju saanud korterite siseviimistlust taastama hakata. Siin soovitatakse samuti, et vastutuskindlustuse summa ei oleks väga väike, sest toodud näidegi annab aimu, kui suur võib olla teistele põhjustatud kahju.
Kui kodus midagi juhtub, tuleb esmalt piirata kahju levikut ja vara kahjustumist. St päästa, mis päästa annab. Seejärel teha pildid ning saata need oma kindlustusfirmasse teele ning järgida kindlustusseltsist saadud juhiseid. Kahju hindamiseks peavad saama nemad olukorra fikseerida, kohe kindlasti ei tohi kohale kutsuda koristusmeeskonda ega ise midagi parandama hakata, enne kui nõusolek kindlustusseltsist on saadud. Sealt edasi läheb juhtum juba kahjukäsitlusele ja edasised sammud ja tegevused lepitakse kahjukäsitlejaga kokku.
|
OSCAR-2019
|
||
Erinevalt lääne-euroopa riikides, meil levinud kärbi maniküür. Kui euroopa ilusalongides nõustaja kardavad kärpida klient küünenaha, kuna kardavad sattuda kohtu alla, siis meie riigis sellist ohtu ei karda keegi. Kuigi euroopa maniküür ja turvalisem, kuid kärbi võimalus selle teenuse neater ja hoolikamalt vabastab küünte voodi on alates kogunenud nahk. Pealegi kääridega aitavad mitte ainult eemaldada küünenaha, vaid ka vabaneda agnails, kustuta kõik vigu ja kinni naha tükid, kellega geel puu happed ei jõua.Kui sa siiski eelistad euroopa meetod, siis pöörake tähelepanu geel vahetu kustutada küünenaha Sally Hansen . Loe ka, kuidas eemaldada küünenaha ilma kärpimine .
Sama tihti on nii karm, küünenaha, et euroopa maniküür tema "ei läheb ära". Kehtib selline küünenaha kasutatakse alati kärbi valik küünetehnik. Ja alus mis tahes kvaliteetse teraga maniküür — see on professionaalne kääridega on valmistatud tugevast terasest.
Artiklis mõista — kuidas valida kääridega, mõtle kõige populaarsemad oma brändi ja mis hinnaga keskmiselt saame osta see tööriist.
Vali professionaalne tööriist . Näiteks kääridega võib leida kauplustes, mis on spetsialiseerunud tarbitavate materjalide ilusalongid ja juuksur. Müügikohti on palju, seal on kogu võrgu. Osta võrkudes soodsam seetõttu, et hinnad on seal madalamad, kui väikseid punkte. Sama võib teha allahindlus kaart, mis on kasulik püsiv ostud. Ja on suur professionaalne kauplustes, nagu tavaliselt, kaup hea kvaliteediga.
Kui oled maniküür tegevusega hiljuti, siis on parem valida kääridega väike laius labad . Fakt on see, et valdama vahend laia labaga jõud, et ainult kogenud meistrid, on juba "kes on käsi". Ja alguses on suur tõenäosus, et sul on pidevalt hammustada ja näputäis välja naha tükid taga osa lai laba, et on valus ja teeb maniküüri-ja lohakas.
Võtke kääridega käsi ja hoolikalt tera vahe. Kas kvaliteetset tööriista tera kui surve peaks ideaalne tihedalt läheneda üksteisele. Kui on väikseimgi luumenit, see tähendab, et kääridega ei kvaliteetselt lõigata nahka üks kord. See toob kaasa ebatäpsed maniküür, "rasshomachivaniyu" küünenahad.
Kontrollige kääridega ladusa kulgemise . Neid peaks olema lihtne valdama ühe käega. Pigistada ja unclench vahend peaks ilma probleemideta. Ärge valige pingeline kääridega — liiga palju jõudu vaja rakendada ja seejärel käigus oma töö. Väga oluline on hinnata kvaliteeti ühenduse kahest eraldi osast traat eemaldaja. Koht hinge peaks olema usaldusväärne olema sujuv ja kerge käigu.
Kontrollige, kas hea teritatud vahend . Teravad noad — 80% edukas küünetehnik. Muidugi, hiljem saate neid ise pead teritama, kuid esialgu poest kääridega peaks olema ideaalne teritatud. Aastat.kes töötada ei saa — näiteks kääridega on ainult kiskuma ja "karm" küünenaha — ja selle asemel, et puhas maniküür tulemus veel halvem tulemus, kui oli enne protseduuri. Parimaks peetakse vahend käsitsi teritamine, mis tagab pikema tera vürtsi. Kõrgeima kvaliteediga mudel pärast ostmist ei ole vaja täpsustada mitu aastat.
See on kõige parem valida kääridega, mis on valmistatud kirurgilisest terasest . Need on näiteks, tööriistad firma Stalex ja Yoko. Kirurgiline roostevaba teras tagab pikema serva vahend ja võimaldab läbi selle sügavat desinfitseerimine.
Veenduge, et tööriist asub mugavalt käes, mugav käes hoida ja ei valmista ebamugavust . On ju tegeleda temaga peab tihti ja professionaalne meistrid maniküüri — pidevalt.
Kontrollige, et toode oleks täidetud puhas — ilma extra load, hüüdnimed, mingeid defekte. Keelatud nicks, kumerus, muud vead tera. Seda lihtsalt ei tohi olla. Iga takistuseks ja viga on selles olulises osas traat eemaldaja kaasa vigu on maniküür. Kvaliteetne selline tööriist, aga kindlasti ei saa nimetada.
Ei jälitama odava hinna eest . Isegi kui sa ei ole väga levinud ja ostsid kääridega eest 5 USD, ja nad algul tundus väga teravad ja mugav, tõenäoliselt kuu aega tööd nad summutatud. Sageli on veel nii, et kui teritamine halb kvaliteet vahend on kaetud katki, et täiesti lubamatu, et traat eemaldaja. Seetõttu on parem osta vahendeid kuulsa brändi — vältida palju probleeme hiljem.
Mõista, mis see täpselt kääridega, et maniküür on kõige parem valida. Mõtle kõige populaarsem marki, mis see vajalik küünte vahend turul.
Ettevõte pakub-suur valik professionaalne vahendeid maniküüri. On hea maine ja usaldusväärsus on kõige meistrid maniküür kogu maailmas.
Erinevaid võimalusi laius käepideme pikkus saelehed, suurus traat eemaldaja võimaldavad valida vahend mis tahes võlur maniküür ja isiklikuks kasutamiseks.
Kokku kvaliteetse teritamine ja eriti tugevast terasest annab kindluse, et esimene teritamine tuleb alles 5 aasta pärast aktiivse toimimise. Kõik see aeg labad on omada ilusaid lõikamise omadused — muidugi tingimusel, et nõuetekohane hooldus.
Tera on kahepoolne teravustamine, mis annavad erilise nende innukus. Sa lõikab küünenaha õrnalt, üks lihtne vajutades. Mis kõige tähtsam – õigesti arvutada siis kaugus nahale, mida soovite eemaldada.
Kääridega kõik oma positiivseid omadusi on vastuvõetav hind, mis võimaldab neid kasutada mitte ainult ilusalongides, kuid osta koduseks kasutamiseks.
Anja, kapten maniküür : "Juba 8 aastat töötan maniküür äri ja alates esimesest päevast kool mul kääridega firma Stalex. Neid on soovitanud kursustel õpetaja. Siin on ajast ja nendega ei lahkuks. Täiesti rahul oma valikuga, ükski teine vahend ei anna nii puhast ja tööle küünevalli töötlemine. Arvan, et kutsetegevuse need kääridega sobivad ideaalselt. Soovitan".
Victoria : "Ma eelistan töötada tihendajad Stalex ja Yoko. Vahendid nende kaubamärkide mulle tunduvad olevat kõige sobivam töö salongis. Nad on kaua aega ei sulatatud, mis võimaldab töödelda hea teema kliente iga päev, on mugavalt valeta käes, neid saab desinfitseerida isegi keevas vees, mis on mõnikord vajalik, kuna kliendid on erinevad. Ma oleks soovitanud, et erialase tegevuse kääridega just nende firmade".
Irina : "Ma ostis isiklikuks kasutamiseks kääridega Stalex ja täiesti rahul. Kuigi mind on hoiatatud, et neil on väga terav tera ja on sellega harjunud ma saan lõigata, seda juhtub — neil on nii tasane ja kuulekas käigu, et ma ei lõigake üldse. Pealegi, kas firma on suur valik pikkus labad, ja ma valisin lühikese labaga, mis on minu jaoks kõige mugavam, sest ma ebaprofessionaalne kapten. Täiesti rahul. Juba kasutan 5 aastat, ei ole veel hobuste kordagi, on nad endiselt sama teravad, et päev osta. Siin on, mida tähendab professionaalne ja kvaliteetne. Soovitan".
Enne kasutamist kääridega, kohtlema neid iga kord antiseptilise vedelikuga. Sellega te vältida nakatumise tõenäosus.
Kui märkate, et kääridega on kaotanud teravuse, see tähendab, et on aeg neid lihvima. Ärge üritage seda ise, tooge kandik juurde ametialane-veski. Kirjaoskamatu teritamine võib täielikult "tappa" tööriist, muutes selle katkine tükk metalli.
Desinfitseerimiseks traat eemaldaja vältige agressiivsete vedelike koos kloor või aldehüüdid — need ained on võimelised uuristama metall. Kui kasutate tihendajad kodus ja ainult isiklikult, siis lihtsalt pühi neid aeg-ajalt alkoholi.
Rakendades praktikas meie näpunäiteid valimine traat eemaldaja ja edasiseks hoolduseks, siis ise aastaid probleemivaba vahend, mille abil käed lemmik kliente ja teie oma on alati hämmastama oma ilu, hästi hooldatud ja puhas maniküür. Võimalik, et sind ka Tõlgendatud põhjused, miks geel-lakk ei jää küüned. Siin on kirjeldatud, miks geel-lakk mullitamine küüned.
Nüüd salongides sageli pakutakse sellist teenust, nagu seda on juuste jaoks, sest tänu sellele saab mitte ainult värvida oma lokid, vaid ka anda neile terve sära, ja mis kõige tähtsam – et taastada nende kahjustatud struktuuri.
Selgub, maniküüri on võimalik teha mitte ainult küüntele, vaid ka juustele: esimest korda selline protseduur algust teha ainult ere rõngad, kuid nüüd on ta saadaval nii blondidele, nii et brunettes.
Väga sageli on tüdruk segaduses maniküür koos tavalise värvimist, aga nad on väga erinevaid meetodeid: esimesel juhul õnnestub lihtsalt süstida lokid tooni ja ravida neid kahjustuste eest, ja teine – saada erinevaid värve, kuid kahjustada nende struktuuri, t. tindid sisaldavad kahjulikke kemikaale.
Kõik protseduurid maniküür juuksed ühendab üks asi: nad on suunatud taastamine struktuuri, sest nende koosseisu, erinevalt lihtsad värvid koos ainetega, on olemas aineid, ei puutu reaktsiooni rõngad ja mõjutavad hingamisteede neid läbi tungimist katioonid aminohappeid, mis ravivad iga juuksed.
Tehnoloogia maniküüri jaoks lokkide saavutamiseks on mitmeid eeliseid võrreldes teiste meetodid hooldus:
Loodud spetsiaalselt värvi maniküür võimaldavad täielikult värvi hallid juuksed, ja nad on üsna püsiv;
Väärib märkimist, et kuidas küünelaki pealekandmist juustele, sõltub sellest, millised vahendid selleks rakendatakse: ostu tavaliselt jaotatakse spetsiaalse harja kogu pikkuses ja vanuses kuni pool tundi, aga kodus on vaja pikemat aega mõju.
Antud toode on välja töötatud jaapani firma Number Three-003 ja väga sageli kasutatakse salongides, et biolaminaat. Maniküür on 34 värvitooni, mis võib segada, et saavutada soovitud värvi, või lihtsalt teha värvitu värvimist.
Järgmine võimalus seda ravimit maniküür sobib neile, kes tahavad olla terved läikivad lokid, lisades sellele vaevaga. Tema peamine väärtus ei ole mitte ainult tõhus mõju kahjustatud suunda, vaid ka odav, kuid kasutada neid vajate veidi teisiti, kui teiste vahenditega:
Monotoonne krunt on lokid, on kogu pikkuses, siis esitame termostaat või soojendab lokid föön 20 minutit, seejärel lastakse alla tsellofaani kasuta katus veel sama aeg;
Koosseisu antud vahendid kuuluvad värvimine tint, mis sisaldavad taimseid ekstrakte, mis omakorda tugevdavad lokk sees ja muudavad nende läikivad väljast. Preparaat on rikas palett, mis sisaldab 34 tooni, ja iga koosseisu loodud põhineb toitvaid õlisid. Tal on mitmeid eeliseid:
Lihtsaim viis teha maniküüri – ära teepuu õli, mis taastavad struktuuri ja tervendab suunda: ratas, takjas, virsikud, aprikoosi-või jojobaõli. Kuidas teha looduslikud maskid:
Niisutab kuiva ja taastada lahkas juuksed, üsna ära on lihtne retsept, kui ei ole võimalik osta vahendeid, et maniküür:
"Võta kaua aega maniküür Moltobene, ja neile väga rahul. Pärast esimest korda sama lokid on hakanud särama, mida ei olnud varem, kuid mis kõige tähtsam – kadunud on nii tüütu mulle "kohevused", ja nüüd ma saan teha ilus soeng"
"Mulle meeldis kõige lihtsam kodune vahend on piim. Ainus miinus – pärast pealekandmist võib äravoolu juuksed, aga kui panna kork kummist rihmad, tihedalt suletavad pähe, probleeme ei ole"
"Sellepärast, et kuritarvituste värve ma tõsiselt kahjustatud juuksed, aga õnneks mul neid õnnestus taastada kasutades kastoorõli, mis ma tekitatud 2-3 korda nädalas maskina. Mõju on kohutav: lokid on muutunud siidiseks ja läikivaks, vähenenud tundlikkus ja nad enam olla nii jäik, nagu varem."
Mõiste "kaabits" tähistavad vahend, mille eesmärk on kuretaaž. Erinevaid kaabitsов kasutatakse erinevaid käsitööga, hambaravi ja muude inimtegevuse valdkonnas. Kvaliteetne kaabits, et maniküür – see on asendamatu vahend, et iga inimene, kes on harjunud "mõelda hiilguses küüned". Mõnikord kaabits nimetatakse tõukur või maniküür labidas.
Enne, kui rääkida tervislikest kaabitsов ja reeglite nende kasutamist tasub teada, mis see on? Peamine eesmärk maniküür kaabitsа – see taganema küünenaha ja kustutamine pterygium (nii nimetatakse õhuke koor, mis kasvab põhja seen). Seega, see tööriist on vajalik hoolitseda oma sõrmede, käte ja jalgade (on olemas ja pediküür kaabitsы).
Kustutada pterygium – see on kohustuslik hügieeniline protseduur, millega takistatakse välimus agnails. Nii tõukur kehtib peaaegu kõigi ettevalmistavaid protseduure täites maniküür, sealhulgas ettevalmistamiseks mida plaadid korra hoone.
kahepoolne, millel on kaks tööpinnad. Laiem tehtud kujul abaluu, kohaldatakse taganema ümbruses. Kitsas pool, mis meenutab kuju kirves, korter spaatlit või oda, kasutatakse puhastus-küünte ja eemaldada pterygium;
Valmistatud kaabitsы erinevatest materjalidest. Kõige sagedamini, kvaliteetne tööriist on valmistatud meditsiiniliselt on muutunud. Leidub ka tõukurы puidust või plastikust, kuid see on vähem levinud võimalusi, nagu nad on vähem vastupidavad kui terasest.
Seda, kes teeb maniküüri ise, siis tuleb kindlasti osta kvaliteetset kaabits. Aga kuidas valida tõesti hea ja mugav vahend?
Ilmselt kõik teavad, et vahendid maniküür peavad olema individuaalsed, nagu hambaharjad või kammid. Valida vormi kaabitsа tuleb kajastada küünte kuju.
Väga oluline on pöörata tähelepanu kvaliteediga vahend. Käepide peab olema tasane koos libisemata kate (metallist tööriistade käepide võib olla kaetud bossed). Lõikamine osa tõukurа peab olema sile, kuid ei tohi jätta kriimustusi küünte plaat.
Enne kui osta tööriista, tasub katsetada seda on lihtne pärast töö osa tagamaa pool harja. Kui vahend on hästi libiseb ja ei kriimustused nahka, see tähendab, et ta on kvaliteet.
Iseseisva töö on parem osta kahepoolne kaabits, kuna selle abil saab sooritada kohe kolm operatsiooni:
On oluline, et valitud vahend on mugav panna käes, muidu juhtub temaga raske töötada. Seetõttu valida vahend peaks inimene, kes on temaga sõidetud.
Kvaliteetne küünte vahend teritab käsitsi. Kaabits käsitsi teritamine ei kriimustused küüned, ning tõenäosus, lõikamine töötades sel vahendid on äärmiselt madal.
tegutseda tuleb ettevaatlikult ja õrnalt, töötlemata liikumine võib põhjustada seal kärped. Bole, vale tegevus võib kahjustada maatriks (root seen) ja küünte plaat kasvab moonutamine;
tööriist asub terava nurga all, et küünte plaat ja õrnalt surudes, toodavad lõikamine nahk põhja seen. Kõlarid killud nahk hoolikalt lõigatud tagumine osa kaabitsа;
kui nahk on nihutatud halb, ei peaks tegema suuri pingutusi. On vaja suurendada aega pehmenenud küünenahad vees;
pärast iga kasutamist kaabits tuleb desinfitseerida. Metallist kaabits saab keeta ja desinfitseerida ultraviolettkiirguse all lamp või lihtsalt puhastada alkoholiga. Puidust ja plastikust kaabitsы keedetakse ei saa;
umbes kord aastas (regulaarsel kasutamisel) tuleb anda kaabits on teravustamine on spetsiaalsed töökojad.
Kui seda õigesti kasutada kaabitsа mingit ohtu tervisele naturaalsete küünte tööriista kasutamine ei kujuta. Kui ei riku tehnoloogiat, teha maniküüri, siis küüned on hästi hoolitsetud ja terved.
|
OSCAR-2019
|
||
Rita Ahonen on püüdnud mahutada möödunud aastal ilmunud 192-leheküljelisse raamatusse veerandsada aastat oma eluolust Stockholmis. Aeg möödub nii raamatus kui ka lugemisel ootamatult kiiresti, sest lugu voolab tänu värvikatele juhtumistele sujuvalt. Ometi tahaks teose lõppedes Oliver Twisti kombel lisa küsida – uudishimu rahuldamiseks jääb sellest 192 leheküljest ikkagi väheks.
Lugu saab alguse 1988. aastal, kui Rita emigreerub koos tütrega Nõukogude Liidust Rootsi, olenemata sellest, et teadis „kogu tõde imperialistlike kiskjate kohta” (lk 13). Ka tore partorgi-onu püüdis Ritat veenda ikkagi jääma, sest tema veendumuse kohaselt „seal juksi oled huntide keskel” (lk 13). Õnneks ootab lennuk sel ühel ja ainsal korral Ritat, kes oleks pidanud läbiotsimise pärast tegelikult maha jääma. Hiljem saame teada, et lennuki ooteaeg venis pikemaks tänu ühele vahvale Rootsi suursaadikule, kes arvab ühes hilisemas Rita eesti keele tunnis, et sobiks hästi sekretäriks, sest tal „on väga pikad jalad” (lk 118).
Elu Rootsis ei lähe sugugi nii lihtsalt: küll tuleb ette probleeme dokumentidega, küll elukohaga, keeleõppega, keele õpetamisega, oma kooli loomisega, kommetega, tõlkimisega. Siiski suudab Rita anda seda edasi läbi positiivsus- ja huumoriprisma ning kõik loksub lõpuks ikkagi paika. Eesti filoloogi haridusega laevakoristajast saab laia ampluaaga keeleõpetaja ja viimaks ka koolirajaja. Sellesse kooli on ta jätnud oma südame.
Rootsi (või peaks ütlema Stockholmi) omapära joonistub välja peaaegu, aga mitte täielikult. Rootslastele omased iseloomujooned tuuakse küll välja (kardavad konflikte, ei suuda otsustada, on natuke naiivsed, vajavad igal pool võrdsust ja sootust, kuid on samal ajal sõbralikud ja abivalmis), kuid vastavaid näiteid võiks olla rohkem. Samas on välja toodud seigad väga humoorikad ja meeldejäävad, võtame kas või olukorra, kus lapsed pannakse kahes rühmas omavahel võistlema, kuid kumbki võistkond ei taha võitjaks tulla. Sellisest võistlusest teada saanud vanemad on aga ääretult pahased, mistõttu edaspidi neid enam ei korraldata. Rital ei jää muud üle kui nentida: „Aga ükskord võidavad nad midagi niikuinii!” (lk 138) Kõige rohkem tunnebki selle teose puhul puudust sügavusest – kõike oleks nagu kirjeldatud, aga samas ei ole ka. Ainuke asi, mida peaaegu üldse ei puudutata, on rootsi keele eripärad (sh nn Stockholmi dialekt), mis võiks ehk lugejale palju rõõmu pakkuda.
Sellel aga, kes tahab Stockholmi avastama minna, tasub kindlasti pöörata rohkem tähelepanu peatükile „Stockholm iga ilmaga” (lk 166–187), sest sinna on autor kogunud kõik paremad paigad, mida tasuks Stockholmis erinevatel aastaaegadel külastada. Mind jääb kummitama jõulu-Stockholm, sest kõrvus hakkab helisema Arne Domnérusi saksofonimeloodia, mis kõlab jõulude ajal peaaegu igas rootsi peres, kui asutakse ühiselt vaatama Tage Danielssoni ja Per Åhlini multifilmi „Lugu Karl-Bertil Jonssoni jõuluõhtust”.
Rita Ahoneni „Minu Stockholm” on helge, naljakas ja kiire lugemine, mis peaks ka kõige Rootsi- (Stockholmi-) kaugemal inimesel muige näole tooma. Teadlikumal lugejal tekib küll ehk küsimusi ja võib-olla ka vastuväiteid, kuid muheda ja realistliku pildi maalib see lainetav lugu sellegipoolest. Kõike on peaaegu parajalt. Ent viimase lehekülje lõppu jõudnuna tahaks siiski veel natuke Rita, Stockholmi ja rootslaste kohta teada saada. Võib-olla õnnestub varsti järge lugeda?
„Pariisile ei tule iial lõppu” on intellektuaalne monoloog, mis jutustab ühe sulemehe teekonnast oma esikromaanini. Teoses kõneldakse palju kirjandusloost, jagatakse õpetussõnu noortele kirjutusmasinaomanikele ning ühtlasi tehakse ka kummardus Pariisi ja Ernest Hemingway’ poole.
Carolina Pihelgase võluv ja verivärske luulekogu „Kiri kodust” ei kutsu mitte ainult lugema ning mõtlema, vaid kaevub suisa kuhugi väga sügavale kõhuõõnde.
Karlova Raadio vedaja Robert Laursoo tutvus oktoobris Sofar Sounds’i kontserdil oma elutoas poeedi ja artisti Oliver Grimballiga. Härra Grimball on pärit Charlestonist, Lõuna-Carolinast ja elab praegu Tallinnas. Laursoo avab saate tagamaid: „Jäime pärast proovi juttu rääkima ja jõudsime sinnani, et kunagi võiks ta ka Karlova Raadiosse salvestama tulla. Siin see tore saade nüüd ongi: Jamaican dub, rub-a-dub ja dancehall. Artistidest on esindatud: The Aggravators, King Tubby, Clint Eastwood, Sister Nancy, The Upsetters, jne. Kvaliteet on kõrge, rõõm on suur. Laulude nimesid saab Oliverilt küsida raadio kodulehel kommentaarides — ta lubas hea meelega vastata.”
Oliver Grimballi rikkus peitub sujuvas, siduvas ja kõiketeadvas sõnavoos, mis võib põhimõtteliselt musta mehe kohalikus paranoiaühiskonnaski valgeks rääkida, kuid sealjuures ei muutu poeet ja sõnamängija jutlustajaks, vaid säilitab neutraliteedi, kõlades kajana tundras – otsusta ise, kas need on sellel üksikul rännakul eksitavad hääled su peas või kõnetab sind sellisel kujul su enda südamehääl.
On alati meeldiv avastada kodumaiseid artiste, kellest eelnevalt teadlik ei olnud. Samaväärselt kurvastan iga kord, kui satun moodsa jungle’i või drum & bass’i otsa – kõikjale imbunud postmodernsust rõhutav minimalismiesteetika on mõjunud kohitsevalt mõlema žanri kõlapildile. Kuhu küll jäi Amen break?
Uus teadmine tegi „Kuumalaine” arvustamise ühelt poolt lihtsamaks, teisalt jällegi keerulisemaks – on tore, et antud žanr Eestis surnud pole, et värskeid reliisse tuleb ikka ja veel (Tondil sel aastal, vähemalt discogs.com-i andmeil, juba kolmas), ning sain lõpuks aru, mis sorti muusikaga plaat mu kirjutuslaual maandus. Kuid tõesti, võib-olla olen jungle’i ja trummi-bassi osas liiga vanamoodne, et tunda neid koheselt ära nende tänapäevases vormis.
EP nimilugu meenutas mulle alguses pigem Boards of Canadat kui midagi muud. Aeganäinud kõlad ja soe maalkäimise feeling. Hiljem arvasin end ära tundvat ka Ulrich Schnaussi loodud õhustikku. Nii ei oskaks ma seda kuidagi teisiti nimetada kui elektrooniline shoegaze meets moodne mikro-jungle. Tulemus ei ole paha – minu jaoks palju meeldivam kui mõne meie maailmakuulsa kaasmaalase super-minimal’id ja sünged, ilmselt neurofunk’i hiilgeaegu taganutvad šedöövrid. „Kuumalaine” on soe lugu. Soe ja suvine. Minimal’i kohta.
„Suur pilv” on aga pigem nagu üks suur bassiliin, millele artist kellegi pulsi peale on sämplinud. Või on see tõesti see, mida peetakse tänapäeva jungle’is trummipartiiks? Lugu hõljubki kuulamisel pea kohal ja ähvardab iga hetk alla sadada. Ja ilmselt sajabki, sest EPd jääb lõpetama „Udu” – täiesti häbitu ja aus ambiendirada, mis tõmbab EPle joone alla, nii hästi kui üks lugu seda teha võib. Ta ümbritseb kuulajat, matab ta endasse ja on igal pool.
„Kuumalaine” pole samas minu tass teed ja seda mitte teostuse, vaid žanri (või siis selle varemete) pärast. Kui raadiost tuleb või peol kuulen, siis jaama ei vaheta ega lähe ära. Minimal’i sõpradele soovitan. Juulikuine ja lääne-eestine.
Helimaastikuartistid Tont („Rändurvaim”) ja Poon („Edasi”) kõlavad kokku nagu Kukemuru festivali paheline vanem vend. Erilise infoküllasusega kumbki silma ei paista, ent nii palju on teada, et kaks entiteeti on üheskoos esinenud küll.
Neljaosaline plaat kujutab endast muusikajada kui hoovust, mis rühib tormisest ja kapriissest merest hoolimata takistamatult edasi, sest tujukusest ei saa siin üldse kõneleda.Profile
|
OSCAR-2019
|
||
Tekstid, mis tunnistavad Kristuse ülestõusmisest, annavad ka keelehuvilistele ainet järelemõtlemiseks. Eesti keeles tundub enesestmõistetav, et «surnuist üles tõusma», samuti ladina resurgere a mortuis tähendab vägitegu, millega surnu ise peab hakkama saama. Kui aga on juttu «surnuist üles äratatuist» (vt näiteks Pauluse kiri koloslastele 2 ja 3), siis tekib automaatselt ...
Hageri koguduse õpetaja Jüri Vallsalu Hageri palvemajas on veendunud, et vennastekogudused ja luteri kirik peavad koos kõndima. 2 x Kätlin Liimets
Hageri Lambertuse koguduse ning SA Juuru ja Hageri Kihelkonna Muuseumide korraldamisel toimus õpetaja Konstantin Thomsoni 150. sünniaastapäeva konverents ja tähistati Hageri palvemaja aastapäeva.
Avati ka näitus «Kolme kihelkonna vennad ja õed. Vennastekoguduse usuliikumine Rapla, Juuru ja Hageri kihelkondades».
Laulik ütleb: «Ma tahan su nime kuulutada oma vendadele, keset kogudust ma tahan kiita sind» (Ps 22:23). Kui istusin esmakordselt Hageri üüratu palvemaja seljatoeta pinki, siis meenus mulle see kirjakoht. Ja tuge seljale polnudki vaja, sest Issand ümbritses tagant ja eest.
Koguduse õpetaja Jüri Vallsalu kinnitas kogetut, öeldes, et Hageri kogudus on tema ime. Ime, milles kaovad piirid madal- ja kõrgkirikluse vahel ja kus valitseb sümbioos Issandas. «Ma imestan seda kogu aeg! Mis me räägime kõrg- ja madalkiriklikkusest, madalkirik on nii kõrgkiriklik,» ütles ta.
Hageri keskuse vanimasse hoonesse, 1797. aastal püstitatud praegusesse kogudusemajja koguneti laupäeva pärastlõunal, et olla kaasteelised 150 aastat tagasi sündinud legendaarsele baltisaksa kirikuõpetajale Konstantin Thomsonile.
«Meid on kokku kutsunud Konstantin Thomson, kelle pilt meid ka seinalt vaatab,» juhatas päeva sisse Jüri Vallsalu. Viidates kirjasõnale, et Jeesus on tee, kutsus Vallsalu kohaletulnud teelisi üksteisele ja üle aegade ulatama julgustavat kätt ning mäletades mõtlema Jumalale ja iseendale ajas.
Koguduse liige ja TÜ ajaloo magistrant Sigrid Põld andis ettekandes ülevaate Thomsonist kui värvikast isiksusest, kes soosis vennastekoguduse tegevust, aga pidas end siiski eelkõige luterlikuks õpetajaks. Thomsonit kardeti ja austati. Kardeti väga otsese ütlemise tõttu ja austati, sest ta hoidis eestlaste poole ning temast sai omamoodi suhtekorraldaja talurahva ja mõisnike vahel.
Mahtra talurahvamuuseumi tegevjuht Jaanus Plaat kõneles 19.–20. sajandi luteri pastorite koostööst kohalike vennasteliikumisega Hageri kihelkonnas. Vennastekoguduste liikumine kasvas välja Saksamaa Herrnhuti kogukonna misjonäride edukast tööst Eesti- ja Liivimaal.
Eesti liikumise suurim eripära võrreldes muu maailmaga on selles, et palju vennastekogudusi püsis kiriku sees. Siin mängis olulist rolli kohaliku pastori suhtumine. Hageri on silma paistnud soosiva hoiakuga.
Hageri palvemaja ehitati arvatavasti kas 1818, nagu kinnitab Saksamaal asuva Herrnhuti arhiivi dokument, või aastal 1820, mis seisab pastor Ignatiuse 1823. aasta aruandes. Viimases kõneldakse ruumikast palvemajast Hageri kiriku lähedal, mida külastas 1200 inimest. Praegu on aluseks võetud Herrnhuti andmed.
Enne juhatuse esimehe Agu Kaljuste juhitud isiklike mälestuste jagamist ja lillede asetamist Thomsoni hauale kõneles Mahtra talurahvamuuseumi peavarahoidja Rait Talvoja perekond Eylandti köstrite dünastiast, kellest kaks põlve on Hageris teeninud. Meeldivaks üllatuseks oli konverentsil osalejate seas Thomsoni vanema tütretütre pojapoeg Konstantin Gröbel, kes õpib Eesti kunstiakadeemias arhitektuuri.
Sisutiheda päeva lõpetas näituse avamine ja palvetund Hageri palvemajas, kus Arne Mänd palus õnnistust palvekojale ja tänas eelkäijate eest, kelle mõju veel tänapäeval tunda. Hageri kogudusest välja kasvanud õpetaja Tanel Ots rõhutas tervitussõnas, et suured palvemajad olid vennastekoguduse usuliikumise sisemise põlemise rõõmu peegelduseks.
Seda rõõmu jagus ka pühapäeva, mis algas Rapla koguduse õpetaja Mihkel Kuke piiblitunniga ja jätkus jumalateenistusega kirikus. Jumalateenistus toimus uue liturgilise korra järgi. Just vennaste järeltulijad olnud need, kes uue liturgia sisseviimise ettepaneku koguduse nõukogule paari aasta eest tegid. Pärastlõuna päädis palvemaja aastapäeva koosolekuga, mille rohketele tervituskõnedele lisas pidulikkust koguduse pasuna- ja segakoor.
Jüri Vallsalu ütles, et kui ta Hageris tööd alustas, siis oli kõne all vennastekoguduse eraldi asutamine. «Hageris on kogu aeg vennaste rahvas ja kogudus olnud põimunud ja mina ei tahtnud, et oleks mingi pühade kogudus koguduse sees,» oli Vallsalu kindel arusaam ning selle tulemust võis neil kahel päeval ühises osaduses näha ja tunnetada.
Sigrid Põld andis ettekandes ülevaate Konstantin Thomsonist kui värvikast isiksusest, kes soosis vennastekoguduse tegevust, aga pidas end siiski eelkõige luterlikuks õpetajaks.
Kuidas juhtida tööd koguduses tõhusamalt, kaasata vabatahtlikke ning arvestada ressursse, sellest räägiti 31. märtsil Tartus juhtimisalasel koolituspäeval. Päev jagunes mõtteliselt pooleks, esimeses osas kuulati teoreetilisi ettekandeid ja teises pooles said osavõtjad oma mõtteid teistega avatud ruumi metoodikaga läbiviidud arutelul jagada. Osavõtjad grupeerusid kolme teema järgi: milliseid koostöövorme kogudus vajab ja kuidas projektitaotlusi kasutada; kuidas leida, ...
Aeg: 29.–31. august. Koht: Põltsamaa pastoraat ja kirik. Maksumus: R, L, P 42 eurot, L ja P 25 eurot. Hinna sees majutus, toitlustus ja materjalid. Kursusel käsitleme Pauluse kirju Uues Testamendis. Lektorid: mag Vallo Ehasalu, dr Kaido Soom (Kristlik kunst ja sümboolika), dr Ain Riistan (Käsu teod ja õndsakssaamine). Esimesel õhtul vaatame kristlikke filme, teisel õhtul toimub vestlusring «Kuidas olla hea vanem peres ja aktiivne koguduseliige». Kõnelema on kutsutud ...
Inimene harjub kiiresti. Vähemalt eesti inimene, keda on läbi ajaloo erinevate intervallidega käest kätte solgutatud. Inimene harjub ka sellega kiiresti, et on iseenda peremees. See pole iseenesest paha, sest eneseteadlikkus ja enesekindlus on suures osas kindlasti edasiviiv jõud. Üks suur oht aga, mis selle enesekindluse taga varitseb, on valvsuse uinumine. Vahel tundub, et aeg-ajalt vajab inimene mingisugust jõulist selgeksraputamist, et väljuda oma mugavustsoonist ning ...
Pole nõus nendega – aga selliseid inimesi on, ka minu tutvusringis –, kes leiavad, et rasked faktid tuleks unustada. Miks nutta eilset, kui elamist nõuab tänane ning planeerimist homne, ütlevad nad. Hoolimata sellest, et vaikimine ei muuda toimunut ja rahva kollektiivsest mälust on olnut võimatu kustutada. Vaagides ajaloosündmusi ning hoides kätt hetkesündmuste pulsil, oli just eelmisel nädalal seda paslik tunnistada. Kinolinale jõudnud Eesti film «Risttuules» lõppes ...
Ühenduse Naised Teoloogias (ÜNT) üldkoosolek toimub 11. aprillil kell 14 Tallinnas usuteaduse instituudi ruumides. Osa võtma on oodatud kõik ühenduse liikmed ja huvilised, kes soovivad liikmeks astuda. Päevakorras on 2013. aasta tegevusaruande kinnitamine, põhikirja ülevaatamine, juhatuse valimine ja liikmeskonda puudutavad küsimused. Kaalukaks päevakorrapunktiks on planeeritud arutelu ning ideede kogumine EELKs naiste ordinatsiooni 50. aastapäeva tähistamiseks 2017. ...
Läänemaal kõneldi kalmistukultuurist 27. märtsil toimus igakuine Lääne praostkonna konverents Nõva koguduses, kuhu olid kutsutud praostkonna kuueteistkümne koguduse õpetajad, koguduseelus tegevad inimesed ja organistid. Konverentsipäev algas Nõva kogudusemajas missaga ning jätkus kohaliku õpetaja Peeter Kralli piiblitunniga. Pärast lõunasööki kuulati Lembitu Twerdianski (fotol) ettekannet kalmistute ajaloost ja kultuurist. Ettekandja on tuntud pärandkultuuri uuriva ja ...
Kohtume ühes Tallinna kesklinna kohvikus, mis jääb justiitsministeeriumi ja usuteaduse instituudi vahelise tee peale. See tööpäev möödub pealinnas: ministeeriumis on nõupidamised ja kohtumised. Iga päev jagab Merike Kütt oma elu Jõhvi ja Tallinna vahel, kus seni tema kodu on. Alates möödunud aasta 1. oktoobrist on Merike Kütt justiitsministeeriumi vanglate osakonna nõunik-peakaplan. Et vanglate osakond asub Jõhvis, siis algabki Merikese töönädal esmaspäeva varahommikul ...
Sel laupäeval on 60. sünnipäev Puhja koguduse vaimulikul Tiit Kuusemaal, keda ennast kiriku tähtsamatel sündmustel võib näha, fotoaparaat käes, olulist hetke tabamas. Peatselt veerandsada aastat Puhja kogudust teeninud, on ta veel kauem pildistamisega tegelnud. Ta ütleb, et fotograafial ja kirikutööl võib kokkupuutepunkte leida, sest varem filmile pildistades tuli iga kaadri puhul kümme korda mõõta ja üks kord nupule vajutada. «Kaamera taga olles pead välkkiirelt mõtlema ...
Kolmandat talve Tartumaal elava Ants Anijago südames oli ammu soov minna piiblikursusele. Kuigi ta käib Tartu Pauluse koguduse piibliringis ja koguduse meeste katekismuse ja palve ringis, jäi sellest Piibli mõistmiseks väheks. Kui ta aasta lõpus luges Eesti Kirikust, et misjonikeskus lähetab Soome SLEY Karkku evangeelsesse kooli kaks inimest kolmeks kuuks Piiblit õppima, oli ta otsus kohe kindel. Eelneva elu Peipsi ääres elanud ja töötanud mees ei olnud varem iseseisvalt ...
Eesti kirikud tähistavad järgmisel aastal Maarjamaa teema-aastat, aga alustavad juba selle aasta septembris. Maarja nime kandvates kirikutes tähistati 25. märtsil paastumaarjapäeva palvustega ja peapiiskop Andres Põder pidas 25. märtsi keskpäeval vabadussõja võidusamba juures mälestuspalve 65 aastat tagasi märtsis küüditatute mälestuseks. Eesti Evangeelne Luterlik kirik koos Rooma-Katoliku Kiriku, Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku ning Eesti Apostlik-Õigeusu ...
|
OSCAR-2019
|
||
Maad katvast neljast miljonist ruutkilomeetrist rabapinnast asub 90% põhjapoolkeral, valdavalt Venemaal, Kanadas, USA-s ja Skandinaavias.
Suurima rabade osakaaluga riik maailmas on Soome, kus asub ka kolmandik Euroopa Liidu rabadest. Kui Soomes on kaitse all 14% rabadest, siis Eestis lausa 75%, kirjutab Linnuvaatleja.ee.
Rabad on ainulaadse elustikuga ökosüsteemid, mis vajaksid rohkem tähelepanu ka sealse linnustiku tõttu. Seni oli teada, et linnustiku mitmekesisus ja lindude arvukus on Euroopa põhjapoolsetes rabades suurem kui lõunapoolsetes, kuid olid selgusetud seda põhjustavad ökoloogilised tegurid.
Rabade linnustik on muutunud koos rabade seisundi halvenemisega, kuid siiani on tähelepanu pälvinud vaid kuivendamisest põhjustatud muutused – on teada, et Soomes on kuivendatud 60% rabadest, Rootsis ja Norras kuivendati 1930–1970 rabasid küll intensiivselt, kuid üle poole rabadest on veel olulise inimmõjuta.
Norra, Rootsi, Soome, Läti ja Eesti rabade linnustiku uuring, milles osalesid Meelis Leivits Tartu Ülikooli geograafia osakonnast ja Agu Leivits Keskkonnaametist, paljastas viimastel kümnenditel toimunud muutused rabade linnustikus.
Andmete kogumise ulatus kattis ligikaudu 70% Euroopa rabade pindalast ja võimaldas selgitada rabalindude elupaigaeelistusi – sellel teadmisel on oluline looduskaitseline väärtus.
Kui Eesti rabades on varasemast arvukamalt sookurgi (Grus grus), punajalg-tildreid (Tringa totanus), kiivitajaid (Vanellus vanellus) ja mudatildreid (Tringa glareola), siis teistes riikides on arvukamaks muutunud vaid sookurg ja väiketsiitsitaja (Emberiza pusilla) ning valdava osa rabaliikide arvukus on oluliselt vähenenud.
Elupaigatunnustest osutusid linnustikku mõjutavateks olulisemateks teguriteks raba avatus ja puude kõrgus – madala puistuga rabas oli linde rohkem; kahlajatele oli aga oluline raba veerežiim ehk mida niiskem, seda rohkem linde.
Raba kuivendamine kiirendab aga metsastumist ja kinnikasvamist ning mitmete linnuliikide kadu. Põhja-Euroopa rabade kaitse alla võtmine, eriti Soomes, kus kuivendamise mõju on suurim, peaks suutma pidurdada viimase 15 aasta kiiret lindude vähenemist.
Ka Eesti ja Läti rabasid on kuivendatud, kuid siinsed looduskaitselised sammud pärast 1991. aastat ja liitumist Euroopa Liiduga on olnud tõhusamad.
Järjest enam tekitavad müügile toodavad telefonid või nende funktsioonid küsimust "miks seda vaja oli?". Üha enam tuleb ka tõdeda, et ei oska sellele küsimusele päriselt vastata, nii ka sel korral.
See küsimus võib vahel kerkida tervete telefonimudelite või isegi mudeliseeriate kohta, kuid vahel ka vaid ühe konkreetse funktsiooni kohta. Antud juhul on tegemist viimasega - Samsungi A-seeria telefonid ei ole küll firma püsima jäämiseks hädavajalikud, kuid on inimeste seas armastatud, A-seeria nutitelefonid mahtusid Eestis eelmisel aastal müügiedetabelisse kõikide operaatorite juures (loe lähemalt SIIT).
Ja nii ka ilmselt sel aastal - nimes A-tähte kandvad Samsungi keskklassitelefonid on väljas ja tegelikult on need väga head (loe ka A7 arvustust). Alguse juurde tagasi tulles tekib sellele telefonile juba peale vaadates üks küsimus, millele ka pealkirjas vihjame. Miks on ühel telefonil vaja nelja tagakaamerat?
Samsungi esindaja vuristaks mulle kaameraküsimuse peale ilmselt ette, mis funktsioonid nelja kaamera peale olemas on - "Üks udustab portreefotode tausta, üks on telefotode tegemiseks, üks on lainurk ja üks tavaline," kõlaks tõenäoliselt ta vastus. Hästi, kõlab vingelt, aga kes neid kõiki kaameraid tegelikult kasutama hakkab? Heal juhul tuleb üks kord kolme kuu jooksul sünnipäeval meelde, et telefonil on lainurkkaamera, millega saaks kõik inimesed ühele pildile mahutada. Kui ei, siis kahjuks jäävad ka sel korral osad inimesed pildist välja.
Mina kahtlustan pigem, et nelja kaamera trikk on seotud eristumise trendiga - kuna nutitelefonid on tegelikult juba mõnd aega oma arenguga paigal tammunud, otsivad tehnoloogiahiiud kõiksugu "kõige-kõigem" efekti pakkuvaid nippe. Neli kaamerat on minu arvates samuti üks sellistest trikkidest.
Kirjutasin ka A7 puhul, et Samsungi kaameratel on tihti liiga palju kõiksugu pisivalikuid, mis inimesel meelest ära lähevad. A9 puhul on selles mõttes vinti veel natukene üle keeratud - üks lisakaamera annab võimaluse veel kõiksugu lisavidinaid tekitada. Üheks korraks kasutamiseks kõlbavad need küll, kuid ükski neist ei ole nii märkimisväärne funktsioon, et see meelde jääks ja seda igapäevaselt kasutada tahaks (või selle järgi reaalne vajadus oleks).
See aga ei tähenda, et tegemist oleks kehva kaameraga. Vastupidi, erinevalt A7-st, mille kaamera kohati tõsiselt soovida jättis, on tegelikult A9 kaamera(d) väga hea(d). Pildid on ilusates toonides ja selged, ainult pimedates tingimustes jääb telefon õige pisut hätta ja fotod hakkavad vaikselt teraliseks muutuma.
Kui A7 oli käepärase suurusega, siis A9 puhul seda kindlasti öelda ei saa. Isegi minu suurte käte jaoks oli tegemist väga suure telefoniga. Samuti oli see libe, mis omakorda tingis selle, et testtelefon kukkus maha ning sai korpusesse väikese mõra. Minu kogemusest tasuks õppida: seda telefoni ostes tasuks kindlasti osta kate, mis käest libisemist takistaks või telefoni kukkumiste eest kaitseks.
See aga omakorda ei tohiks ära nullida selle telefoni suurt plussi ja selleks on kaal. Telefon oli samal ajal testimises uute iPhone'idega (mille arvustusi saad lugeda SIIT ja SIIT) ja vaatamata sellele, et A9 on suurem kui näiteks iPhone'i XR-mudel, on see kergem. Kui juba iPhone'iga võrdlemiseks läks, siis A9 ei jää ka ekraani poolest alla, sellel on väga mõnus AMOLED-ekraan, mis on suur, ilusate värvidega ja hea pikslitihedusega.
Ühesõnaga, väiksemate kätega inimesed peaksid pigem sellest telefonist eemale hoidma, suurte kätega inimesed võivad selle riski võtta ning tänu heale ekraanile ja väikesele kaalule võib see end ka lihtsasti ära tasuda.
Arvestades, et tänapäeval maksavad tippnutitelefonid enam kui 800 eurot, on Galaxy A9 alla 600 euro jääv hind tegelikult väga hea pakkumine. Samas tundub, et hinnapoliitika kujundajad pole täpselt läbi mõelnud, mida Samsung ise veel 600 eurot eest pakub ja siin ongi iva, mis paneb mind ütlema, et tegemist on pigem halva hinnaga.
Esiteks saab praeguseks juba isegi odavama hinna eest Samsungi alles selleaastase Galaxy S9 lipulaeva, teiseks saab pea kaks kolmandikku odavamalt varemmainitud A7 nutitelefoni. Tõsi, mõlemal juhul tuleks loobuda tervest hulgast kaameratest, kuid ka sellele vaatamata on S9 A9-st kindlasti parem, A7 puhul seda küll öelda ei saa, kuid ka selle telefoni ostul oleks oma pluss - see jätaks pangakontole poole väiksema augu.
|
OSCAR-2019
|
||
Alles ma ootasin seda oktoobrit ja oma sünnipäeva ning nüüd ongi see kuu peaaegu juba otsa saanud. Kuigi siin sulanduvad päevad koguaeg oma rutiinis üheks pikaks joruks, siis vaatamata sellele möödub aeg üsna kiirelt. Mulle meeldib alati ikka midagi oodata, mis aja mõnes mõttes perspektiivi paneb ja jäin mõttesse, et mida siis nüüd jälle ootama hakata?
Vaadates lodge’i reserveeringuid, siis saab oodata vabu päevi, mida üha rohkem ees ootab. Novembrit loetakse märja hooaja alguseks ja selle tõttu langevad ka turistide arvud sel kuul märgavatalt. Ilm on õnneks siiski praegu jätkuvalt kuiv ja mitte liiga kuum, seega loodan, et see püsib veel mõnda aega. 🙂 Oleks tore jälle merele minna, kuid peame veidike ootama sellega. Meie paadike on praegu väikest uuenduskuuri saamas lodge’i generaatori mehaaniku juures, kes on ühtlasi ka paatide-laevade ekspert. Vahetame välja puidust põranda ja vaiba metallplaatide ja kummimattide vastu, sest puit ei pidanud kaua niiskele kliimale vastu ja hakkas vaikselt järgi andma. Lisaks on lihtsam paati peale kalastamist survepesuriga pesta, kui pole vaipa, mis kõik enda sisse imaks ning laseme teha ka nii, et põrand on eemaldatav, et selle alt puhastada saaks. Ühtlasi saab paat endale juhtimiskonsooli koos rooliga paadi ninas, et oleks parem näha ja mugavam juhtida – enne tuli juhil istuda paadi tagasosas, et käsimootoriga õiget suunda hoida. Kokkuvõttes peaks see kõik muutma meie kalalkäimised palju mugavamaks, sest paadis saab rohkem kasutatavat ruumi olema ning lisaks ka paar muud kalastamisega seotud uuendust (lõikelaud, elava sööda tank jms).
Eile oli meil ainult üks majake sees, mistõttu oli meil õhtu vaba ja sõitsime Cape Kimberley randa end veidi tuulutama ja ühtlasi võtsime ka õnged kaasa. Randa jõudes selgus, et ilm on veidi tuulisem, kui arvasime, kuid ei lasknud sel ennast heidutada. Üsna kiirelt saime ühe pisikese kala, kuid edasine tund aega möödus üsna vaikselt. Peesitasime niisama päikese käes ja hoidsime õnged ikka vees, kuniks Isaacil midagi suuremat konksu otsa hakkas. Tegu oli astelraiga, kelle sarnast ma varem näinud polnudki – tal oli eriti pikk ja triibuline saba. Lasime tal minna ja pakkisime ka ennast vaikselt kodu poole, kuna tuul pöördus ja pidime koguaeg enda õgesid tamiili ümber kinni jäänud vetikatest puhastama.
Reedel saabus meile uus vabatahtlik, kelleks on seekord neiu Inglismaalt. Ta peatus meil tegelikult siin nädal tagasi koos oma poiss-sõbraga ning talle hakkas siinne piirkond ja lodge nii väga meeldima, et haaras võimalusest, kui meie kuulutust nägi. Partner pidi tagasi koju naasma, kuid tal on oma tööviisal veel päris mitu kuud alles. Tundub, et ta jääb meile siia suisa paariks kuuks, mis oleks tegelikult üsna hea, kuna siis ei pea iga paari nädala tagant uusi inimesi välja õpetama. 🙂
Tulles tagasi ootamise juurde, siis ootan kindlasti jõule, sest siis on meil jälle veidi üle nädala aja puhkust. Otseseid plaane pole veel teinud, kõik oleneb jällegi ilmast – eelmisel aastal sadas non-stop, mis välistas kahjuks paljud välised tegevused. Seekord oleme vist jõuluõhtul ja -päeval siin ning ilmselt võtame 26.detsembril suuna Cairnsist lõuna poole telkima mõneks päevaks, kuid sinna on veel aega ja eks kõik oleneb muidugi ilmast ka.
Vahepeal vaatasin ära Eesti filmi “Päevad, mis ajasid segadusse“, mille Krista mulle lahkelt sünnipäevaks saatis – aitäh! Päris korralik nostalgia tuli ikka peale neid vanu hitte kuulates ja kuigi film oli kohati parajalt (ning eestlaslikult) ajuvaba, siis mulle meeldis küll. 🙂 Isaac isegi vaatas ja kuigi tal sellist äratundmist paljuga ei olnud, siis arvas, et päris omamoodi ja täitsa vaadatav oli küll.
Sünnipäevaga seoses pean veel ära mainima selle, et ma pean vist paluma teil tulevikus mulle enam mitte šokolaadi saata, sest see hunnik mis mul praegu külmkapis söömist ootab, on lihtsalt meeletu!! 😀 Teeme jälle 3 päevast smuutikuuri ja see ei tee seda just mitte lihtsaks. 😀 Õnneks on ainult 1 päev veel jäänud, aga noh, saate aru küll. Olen nüüdseks langetanud umbes kuu ajaga veidi üle 5 kg, asendades tavapäraselt lihtsalt oma õhtusöögid ja ülepäeviti ka hommikusöögid smuutidega. Nüüd tuleks ratta selga jälle hüpata ka regulaarselt (olen teise üsna unaruse jätnud), et oma soovitud eesmärgini lähemale jõuda. 🙂 Aga, kes tasa sõuab, see kaugele jõuab, onju. 😛
Lõpetuseks meenus veel, et paar õhtut tagasi leidsime pisikese püütonipoja sissesõiduteelt, keda Isaac siis taltsutada püüdis ning lõpuks ka esimese hammustuse kirja sai. Püüton ei olnud rahul sellega, et keegi tema õhtust jalutuskäiku segas ja andis sellest ka korralikult märku. Õnneks ei ole püütonid mürgised ja tegu oli alles noore isendiga, seega on Isaac elus ja terve! 😀
Mulle ka meeldib alati midagi oodata. Praegu ootan kolmapäeva, et Eesti saaks sõita 😀 . Peale seda hakkan ootama jõule, sünnipäeva mitte eriti sest mulle ei meeldi number mis kukkuma hakkab :D.
Lähen umbes nädalaks, sõltub kaua arsti juures läheb. Pole veel tagasilennupiletit ostnud haha. Ma usun et tahad, ma tahan just toidu pärast kui aus olla 😀 saaks normaalset leiba ja pasteeti,mmm :D.
|
OSCAR-2019
|
||
Õppenõukogu koosolekust osa võtnud õppenõukogu liikmete nimed: Siiri Aiaste, Ly Melesk, Katrin Näär, Liidia Kuusksalu, Marilis Kirotar, Heli Malve, Helen Saarts, Sirje Vasmann-Perend, Hanna Kivila, Aivar Metsaveer, Ele-Marika Sooväli, Andres-Aare Tooming
Õppenõukogu koosolekult puudunud õppenõukogu liikmete nimed: Olga Lillemaa, Priit Ratassepp, Eve Neito
Otsusega 2.1 rakendati 3 klassi õpilasele lapsevanema vastutusel koduõpe alates 8. jaanuarist 2018 kuni 31. jaanuarini 2018. Hetkel õpib õpilane koduõppel ja käib koolis vastamas.
13. märtsil külastas meie kooli Ameerika Ühendriikide suursaadik hr James D. Melville, kelle visiidi eesmärgiks oli kohtuda õpilastega ning vastata nende küsimustele. Hr Melville rääkis USA-Eesti suhetest ning oma elust diplomaadina. Muuhulgas meenutas suursaadik oma karjääri meeldejäävamaid hetki - näiteks õnnestus tal viibida sellel kohtumisel, kus president Ronald Reagan pidas oma kuulsa kõne, milles kutsus Gorbatšovi üles lammutama Berliini müüri. Samuti kiitis ta Eestit e-riigina, tõi välja, et vaid Eestis on võimalik kohtuda toidupoes peaministrit ning kiitis Eesti presidenti Kersti Kaljulaidi.
Ka õpilastel avanes võimalus suursaadikule küsimusi esitada. Küsimused olid erinevatest valdkondadest, õpilasi huvitas poliitika, ta arvamus Eestist ja ka isiklik elu. Selgus, et kõige meeldejäävam kogemus Eestist, mille suursaadik endaga kaasa viib, on jääteel sõitmine. Olla jääteel ja vaadata, et GPS näitab, et oled autoga hoopis keset merd oli tema jaoks väga eriline kogemus. Pärast kohtumist andis suursaadik intervjuu Kreskule, mida saab peatselt lugeda täies ulatuses digiajalehest http://kresku.kuristiku.ee/.
"Mida te Eestist igatsema jääte?" - "Privaatsust ehk võimalust üksi olla. See on siin väga eriline. Eriti kui oled suurema osa elust veetnud paikades, kus on väga palju inimesi."
Emakeelepäeval, 14. märtsil (ja ka sellele järgneval päeval) osalesid kõik meie kooli 5.-12. klassi õpilased emakeelepäeva õigekirjavõistlusel. Võistlus toimus kolmes vanuserühmas: 5.-6. klass, 7.-9. klass ja 10.-12. klass. Kõigi vanuseastmete õpilased pidid etteütluse vormis kirja panema 25 sõnapaari (kokku 50 sõna), sõnade kirjutamisel tuli arvestada erinevate õigekirjareeglitega. Eri vanuserühmades oli erineva raskusastmega töö.
Avaldame iga vanuseastme tublimad õigekirjatundjad, kes said maksimumtulemuse või kellel jäi sellest pisut puudu.
Kaks päeva varem, esmaspäeval, 12. märtsil käis meie koolis külas kirjanik Aidi Vallik ("Kuidas elad, Ann?", "Mis teha, Ann", "Mis sinuga juhtus, Ann?" ja paljude teiste raamatute autor). Kirjanikuga kohtusid 7.-9. klassi ja 12. klassi õpilased. Kirjanik rääkis vabakutselise kirjaniku elust ja oma teoste sünnilugudest ning probleemistikust, õpilased said esitada küsimusi. Aidi Vallik kinkis meie koolile hiljuti uuesti trükivalgust näinud raamatu "Kuidas elad, Ann?" eksemplari.
3.a klassi õpilane Eliise Einama, kes õpib ka Lasnamäe muusikakooli II klaveriklassis, esines 10. märtsil edukalt rahvusvahelisel noorte pianistide konkursil Riias. Konkurss oli pühendatud Läti heliloojatele vendadele Medinšitele ning Eliise konkursikavas pidi seetõttu olema ka üks teos Medinšite loomingust. Veel esitas ta Beethoveni „Sonatiini“ ja Arvo Pärdi pala „Pardipoegade tants“.
Sel õppeaastal on Eliise suurepäraselt esinenud teistelgi konkurssidel - rahvusvahelisel konkursil „Draakon“ sai ta I koha Aasia muusika parima esituse eest ning II koha vabakava eest. Vabariiklikul konkursil „Parim noor instrumentalist 2017“ saavutas Eliise regioonivoorus I koha ning vabariiklikus voorus sai diplomi. Rahvusvahelisel konkursil „Lustlik klaver“ I koht. Üleriigilisel konkursil „Eesti kõla“ II koht.
Lasnamäe ja Pirita linnaosa koolide vahelistel rahvastepalli finaalvõistlustel saavutasid 5.klassi poisid ja ka 4. klassi tüdrukud I koha. Mängud olid võitluslikud ja täis pinget.
5. klassi poiste võistkonnas mängisid: Rico Romet Peterson, Kenneth Uuetoa, Andre Ansip, Aksel Kerem, Sten Täheväli, Rasmus Rute, Artur Ratassepp, Nikita Smirnov, Markus Arik.
4. klassi tüdrukute võidukasse võistkona kuulusid: Liis Auväärt, Kadri Sepp, Sonia Tobler, Carmen Maikov, Carola Maikov, Albina Baranova,Hanna Vernik, Evelin Vares, Merili Tuisk.
15. märtsil toimus Tallinna Järveotsa Gümnaasiumis iga-aastane 9. klasside inglise keele ainevõistlus Our Capital Tallinn, mille teema sel aastal oli Tallinn: the capital of a 100-year-old state. Meie kooli esindasid 9b klassi õpilased Theodor Peeter Linnap ja Silver Saatväli. Kuueteistkümne võistkonna seas tulid Theodor Peeter ja Silver võistluse võitjaiks. Võistkonna valmistas ette õp. Helen Saarts.
Reedel, 16. märtsil võis ennelõunal märgata meie majas tavapärasest suuremat sagimist ja elevust. 99 õpilast Kuristiku Gümnaasiumi 5. klassidest ja külalised Loo koolist mängisid ühtekokku kolmel korrusel võistluslikku interaktiivset mängu „Autobahn“ (tõlkes: kiirtee). Tegu on suurepärase mänguga, mis motiveerib õpilasi teise võõrkeelena saksa keelt valima ja pakub pinget ning uusi teadmisi ka neile, kes valivad vene keele, sest erinevates jaamades toimuv võistlus annab õpilastele teadmisi saksakeelsete maade, nende kultuuri ja erinevate toodete kohta ning ei eelda veel üldse saksa keele oskust. Küll aga said lapsed mängu käigus selgeks esimesed lihtsad sõnad ja väljendid. Palju sai ka liikuda. Kuna mäng käis aja peale, siis enamik võistkondadest läbis raja lausa joostes.
Õpilased reisisid läbi saksa linnade, iga linn oli üks kontrollpunkt. Igas punktis said nad templi oma vastuste lehele. Kokku oli koolimajas üles ehitatud 15 linna-kontrollpunkti, kus õpilased lahendasid mõistatusi, tegid erinevaid tegevusi ja omandasid teadmisi. Sai palju näha, tegutseda, naerda ja rääkida saksa keelt.
Mäng kestis koos sissejuhatuse ja autasustamisega 2,5 tundi. Pinge oli kogu aeg üleval, sest aulas seinale kuvatud tabelist said võistkonnad pidevalt näha oma aktuaalset punktiseisu. Lõpliku seisu otsustas aga läbitud vahemaa pikkus, sest lisakilomeetrid andsid ka lisapunkte ja kasulik oli punkte mitte järjestikku läbida, vaid valida kaardilt linnad, mis paiknevad üksteisest võimalikult kaugel. Rekordtiim läbis Saksamaal üle 7900 kilomeetri! Võitjaks tuli meie kooli 5.c võistkond koosseisus: Marta Pallas, Hanna Einama, Lisette Õun, Elisabeth-Mary Vainrauh-Piilik ja Reelika Ader. Teine ja kolmas koht läksid Loo koolile. Kokkuvõttes võitis aga hea tuju, sportlik tegutsemine ja uued teadmised!
Lasnamäe LO ja Pirita koolide vahelistel meistrivõistlustel rahvastepallis 4.klasside poiste arvestuses tulid meie kooli poisid I kohale. Võistkonda kuulusid Marck Kolodchuk, Rasmus Paiba, Ken-Martin Jaanus, Kermo Miller, Renar Velav, Arlin Võssar, Kristofer Jõginõlv, Sten Roos, Kristen Pähkelmann. Võistkonna valmistasid ette Hanna Pajula ja Liidia Kuusksalu.
15. märtsil toimub maailma populaarseim matemaatikavõistlus Känguru, mille eesmärgiks on mänguliste ülesannete kaudu populariseerida matemaatikat. Võistlusel osalevad õpilased kuues vanuserühmas 1.-12. klassini erinevates koolides. Meie koolis algab võistlus kell 8.15, õpilased peavad kohal olema kell 8.00. Ülesandeid lahendatakse ruumides: 1.-3.kl B-310, 2.kl B-203, 4.-6.kl auditoorium, 7.-12.kl A-108. Ülesannete lahendamiseks on aega 1 tund ja 15 min. Tulemuste arvestust peetakse õpilaste kohta individuaalselt. Vaata kaardilt, millised Eesti koolid osalevad.
8. märtsil toimus Jõhvis 1.-3.klassi rahvastepalli finaalturniir. Meie kooli poisid saavutasid väga tubli II koha. Võistkonda kuulusid: Aleksei Kikas, Siim Dobrjakov, Jaroslav Kniga, Karl Martin Saul, Stanislav Pavlov, Joseph Laaniste, Marken Hurm, Raimond Prous. Võistkonna parimaks mängijaks valiti Karl Martin Saul. Võistkonna valmistasid ette Aare Vigla ja Tanel Renter.
Söökla juhataja Anu Karavajeva ja 1. kooliastme õpilased, kes „Eesti Vabariik 100“ raames kaunistasid temaatiliselt kooli söökla.
Siiri Aiaste, Marilis Kirotar, Ülle Piibar, Sirje Vasmann–Perend, Aivar Metsaveer, Andres-Aare Tooming, Priit Ratassepp jt. koos väikeste ning suurte abilistega korraldasid väga hea ajaloolise ülevaatega kontsert-aktuse kooliperele ning viisid läbi temaatilise nädala meie riigi tähtpäeva puhul.
Teisipäeval, 6. märtsil 2018 toimub meie koolis vanemate päev. Sellega seoses ootame Teid soovi korral osa saama meie igapäevastest tegemistest ning koolielust. Külastajatele on uksed avatud alates kella 8.00 hommikul kuni kella 17.30 õhtul.
Kell 9.35 ja 10.40 on kooli aulas võimalik näha tantsuvahetundi ja võimlas liikumisvahetundi! Lisaks pakume võimalust tulla maitsma koolilõunat (lapsevanemale maksab see küll 1,34 €), teha aktiivselt kaasa töö- ja tehnoloogiaõpetuse, liikumise ja muusikatunnis või olla lihtsalt mõnes tunnis vaatleja, kohtuda teiste kooli töötajatega!
Meil on heameel, kui tunnete sügavamat huvi oma lapse koolipäeva tegemiste vastu ning kasutate võimalust näha oma silmaga seda, mis on muutunud koolielus!
|
OSCAR-2019
|
||
Mulle on kaua olnud antropoloogiline probleem, kuidas seletada – lihtsustatult väljendades – saastajate ja säästjate, laastajate ja saastajate rahulikku kooseksistentsi, sarnast era- ja institutsiooniviisilist käitumist jne. Naftaterminali raamatupidajat ja kaitseala või muinsuskaitsetöötajat on sageli raske eristada nende ostukorvi ja korterisisustuse järgi. Kui puhkeb konflikt, pole samuti haruldane, kui nad saabuvad arutluskoosolekule sama marki autoga. Samuti ristuvad nende teed sama kooli lastevanemate koosolekul, samades kohvikutes. Nad leiavad hõlpsasti ühise keele kõneldes muusikast, eelistavad üldjuhul veini viinale jne – mida ei saa öelda näiteks traktoristi, tööstustöölise, poemüüja kohta, keda materiaalse majandusprotsesside vahetute täideviijatena samuti enamasti paigutatakse saastajate ja laastajate klassi. Kas pole selles konfliktis midagi teatraalset, varjatult sihipärast ja lavastatut?
Kui seda me teame või arvame teadvat, kust tuleb saastaja ja laastaja raha ning ühiskondlikud privileegid – muidugi tootlikust tegevusest –, siis säästja/taastaja puhul on asi ähmasem. Niisiis, millel põhinevad “mittetootliku” sektori sotsiaalsed privileegid ja rahaline käive? Ja millel põhineb “puhta” tootmissektori huvi investeerida “mittetootlikesse valdkondadesse” (nt kunsti, kultuuripärandisse) või laia tarbijaskonna valmisolek teha kulutusi madala esmatarbeväärtusega artiklitele (nt nö kultuurilised elamused, harrastused)? Miks ühiskond õieti on nõus kellelegi maksma mittetootliku töö eest? Mis motiveerib sponsoreid? Kuidas on nii paljudel mittetootjatel õnnestunud end kehtestada? Või polegi nende töö nii mittetootlik?
Pakun välja ühe võimaliku seletuse. Mitmed teoreetikud leiavad, et XX sajandi kapitalismi on iseloomustanud kasvav vajadus turustada kaupu pigem nende sümbolilisele kui kasutusväärtusele tuginedes. Postfordistlikus majanduses tekkisid millalgi 1970ndail uut laadi kapitali akumulatsiooni probleemid. Olukorras, kus standardseid masstooteid, ketistunud ettevõtteid, kohti jms on raske teineteisest eristada ja seega müüa, muutub üha olulisemaks mitmesugune kultuuritöö kui konkurentsistrateegia osa - no kaua sa ikka veenad tarbijaid paljalt tehniliste näitajate põhjal, et sinu auto või kinnisvaraprojekt on parem, kui tase on kõigil ühtviisi kõrge, tootmine ise massiline ja standardiseeritud (Harvey 1994).
Üks suurepärane võimalus tootmise ja marketingi sünergiat parendada on teemakeskkondade loomine (Harvey 1994: 155-156). Teemakeskkondade eesmärgiks on alati tarbima õhutada (Fotsch 2004). Strateegiat, mille algselt töötas välja Walt Disney oma lõbustusparkide jaoks, rakendatakse nüüdseks paljude kaupade, restoranide jms müügistrateegia osana, reklaami tahuna – enam ammu pole Disney kompanii peamine tegevus- ja tuluvaldkond filmindus, vaid "temaatiline" kinnisvaraarendus, hotellindus, turism, mis siiski selgelt põhinevad filmiäris loodud mainel (Zukin 1990; Fotsch 2004).
Teemakeskkondade ehitamisest on saanud ka regionaalsete brändide kujundamise tunnustatud osa (Ahponen 1996), mis ka Eestis on leidnud rakendamist Kumust "suure mängu" osana kuni ohtrate kultuuriliselt ja looduslikult väärtuslike alade “otsimise” ja määratlemiseni: teemapark "Keskaegne linn", teemapark "rustikaalne idüll” või “ürgne loodus" ((vt nt 2004; Soomre 2004; Hansar 2002; pikemat käsitlust vt nt Parts 2003, 2004).
Taolised märgid viitavad sellele, et enam ei saa mitmesugust kohamarketingi, "miljöösid", imagoid ja nende loomisel osalevat kultuurilist kapitali taandada passiivsesse või kõrvalisse, "puhtsümboolsesse" rolli. Tuleb möönda, et neil on reaalne materiaalne tootlik jõud. Seega on vaja turumajandust käsitledes lõimida majanduslik ja kultuuriline analüüs. Sharon Zukin seletab kohamarketingiga seotud nähtusi uue postfordistliku tarbimisorganisatsiooni tekkega, kus üha olulisemat rolli mängib nn “tegelik [real] kultuuriline kapital”. Tsiteerin: "Kultuuriline kapital mängib tegelikku, s.o materiaalset rolli finantskapitali liigutamisel nii majanduslikes kui kultuurilistes tsüklites. Ta teeb läbivalt kaasa tegelikus investeerimises ja tootmises. [---] Kultuuriline kapital avaldab mõju ka füüsilisele infrastruktuurile (...). Ja ta loob uusi töövorme ja elukutseid" (Zukin 1990: 53).”
"Uuele tarbimisorganisatsioonile on omane, et tarbimiskogemus on ülimal määral vahendatud uut tüüpi tehniliselt äärmiselt professionaalsete kultuuriliste tootjate poolt. Asjaolu, et nad on tõesti tootjad, on maskeeritud näiteks sellega, et nood tootjad on sageli alatasustatud, pealegi pole nad sotsiaalselt ja kultuuriliselt distantseeritud jõukatest tarbijatest, keda nad teenindavad. Sellest hoolimata vormivad nad turupõhise kultuurilise kapitali tõlgendajate ja loojatena tegelikult kõrgemate sotsiaalsete kihtide maitseid." (Zukin 1990: 45.)
Olen seda tootmist püüdnud mitmete keerukavõitu tabelite ja skeemidega näitlikustada ja tunnetada (vt tabel 1 ja 2), kuid mulle endalegi avanes asi ilmutusliku selgusega alles ühel rahvusvahelisel maastiku-uurijate seminaril Hollandis. Osalistele korraldati ekskursioon looduskaitsealale, mis asus ülikoolile kuuluvast konverentsikeskusest sõna otseses mõttes kiviviskekauguses. Pärast ajaloolise külatee, shoti mägiveiste jms üldtuntud looduskaitseatribuutika imetlemist jõudsime väikese rohtunud kühmukese juurde, mille kohta kaitseala väraval oli põhjalik infotahvel ja millest meile oli kõnelema kutsutud kohalik giid.
Aastatuhandeid polnud keegi pööranud kühmukesele mingit tähelepanu, see oli lihtsalt üks rohtunud kivihunnik. Siis avastati, et tegemist on muistse kalmega – ja kõik muutus. See avati, kaardistati ja pildistati, dokumentatsioon arhiveeriti, uurimistulemused publitseeriti; pärast hauakünka igakülgset dokumenteerimist küngas restaureeriti talletatud piltide ja jooniste põhjal. Kogu juhtumist kujunes väike meediasündmus, asjast huvitus kohalik kodu-uurijate selts, mis püstitas kaitseala sissepääsu juurde põhjaliku infotahvli ning vahendab sestpeale juhendatud külastuskäike kalmukünka juurde.
Raske on eitada selle juhtumi rituaalset kudet. Rohtunud kivihunnikust, millele keegi peale lehmade ja mõne karjapoisi polnud aastatuhandeid tähelepanu pööranud, sai üleöö tähtis teaduslik ja pärandobjekt. Nimetan sellist mitmesuguste rituaalsete toimingute ahelast koosnevat nähtuse, objekti või koha ühiskondliku tähenduse muundamist teadustamiseks (III välde) ehk saientifitseerimiseks. Sageli järgneb teadustamisele kaubastamine – näiteks antud juhul täiendasid turismifirmad sellega oma turismimarsruute ning kohalik koduloouurija sai tööd. Pole vast ka liialt otsitud näha seost kõnealuse kalme asukoha ning selle teadusliku huvi orbiiti tõusmise vahel – nagu öeldud, asub see kiviviske kauguses konverentsikeskusest kõigi sellega kaasnevate majutus-, toitlustus- ja seltskondlike võimalustega, kõnelemata hilisemate külastuste korralduslikust hõlpsusest, kalme majanduslikust lisaväärtusest konverentsikeskusele jne.
Ei ole juhuslik, et näiteks muinsuskaitse normatiivne sõnavara kaldub universaalselt olema analüüsimatu ning tugevalt retooriline (“ajalooline väärtus”, “traditsioonilisus”, “sobivus”, “harmoonia” jms – lähemalt vt Parts 2004a). Maitsenormid polegi sõnastatavad ega tõestatavad, need põhinevad lihtsalt väitjate autoriteedil. Väidan, et muinsuskaitsenormide ja lugematute muude „väärtuse määratlemistega“ toodetakse spetsiifilisi tarbimiskoode – kultuuri „väärtustest“ on saanud uus kõva valuuta, tõeline kapital. „Õigete“ koodide omandamine nõuab vahetut kogemust ja õppimist, kultuurilist kompetentsust – ka börsimaakler ei saa ilma taoliste oskusteta läbi. Paljas ülikoolidiplom ei anna eksimatut võimet ära tunda kultuuripärandit, samuti nagu see ei anna võimet valida õiget veini aastakäiku (vrd Zukin 1990: 45-46). Kultuurilist kapitali on aga võimalik osta, tarbides kultuurilise eliidi vahendatud, tähendustatud ja “signeeritud” kaupu ning teenuseid, nt kunsti, avangardset disaini, eksklusiivseid käsitööesemeid, ajaloolisi jm temaatilisi keskkondi näiteks turismireisi või “eksootilise” restorani külastamise kaudu jne. Pädevus neid asju „mõista“ ja vajadusel ka modifitseerida tuleb koos piisava kultuurilise kapitali pagasiga, piisava „õigete toodete“ tarbimise kogemusega.
Kapitalismi pika perspektiivi ellujäämise eeltingimuseks on oma toimimist ja akumulatsiooni tagava „ruumi tootmine“ ja turvamine (Lefebvre 1991) – väide kehtib ka kultuurikapitalismi kohta. Nii määratleb nt Muinsuskaitseseadus kultuuripärandi rangelt elitaarseks valdkonnaks, jagades selle ühtlasi kindlate akadeemiliste ringkondade reviirideks: „Mälestis on riigi kaitse all olev kinnis- või vallasasi või selle osa või asjade kogum või terviklik ehitiste rühm, millel on ajalooline, arheoloogiline, etnograafiline, linnaehituslik, arhitektuuriline, kunstiline, teaduslik, usundilooline või muu kultuuriväärtus, mille tõttu see on käesolevas seaduses sätestatud korras tunnistatud mälestiseks.“ (Muinsuskaitseseadus, § 2; lähemat käsitlust vt Parts 2004a). Vähetõenäoline, et muinsuskaitseobjekti määratlevasse komisjoni satuks nt füüsik või agronoom, rääkimata lasteaednikust või tööstustöölisest. Selline lähenemisviis eeldab vaikimisi, et kultuuripärandi väärtus sisaldub selle vormis või olemuses, mis eksisteerib lahus ning hoolimata kogukonnast, mille keskel see paikneb või mis seda kannab, ning on äratuntav erialaspetsialistidest nomenklatuuri poolt; selliselt aluselt lähtudes on muinsuskaitse olemuslikult repressiivne ning sotsiaalselt välistav (Turnpenny 2004: 303), aga see aitab tagada süsteemi stabiilsust.
Paljud uuringud ja vaatlused kinnitavad hüpoteesi kultuurilisest kapitalist kui materiaalsest tootlikust jõust. Et kultuuri investeerimisel, nt varemete restaureerimisel või kaitseala markeerimisel on märkimisväärne vahetu majanduslik mõju, eriti toitlustus- ja majutusvaldkondadele ning liiklusele (vt nt Myerscough 1988), peaks olema juba iseenesestmõistetav. Ent on ka kaudsemaid ja raskemini tunnetatavaid mõjusid. Globaalselt võib leida näiteid, et mingi koha esitamine iseäralikult väärtuslikuna muudab majanduslikke suhteid antud alal või ka laiemalt - nii konstrueeritakse tahes või tahtmata "ihaldusväärset" elu- ja tarbimiskeskkonda jõukamatele elanikkonna kihtidele, mille universaalne kaasnähtus on üldine üüri- ja kinnisvarahindade tõus. Hinnatõusu kaasnähtena mureneb olemasolev kogukonnastruktuur, toimub aadeldamine (ingl k gentrification), kuna senised elanikud ei saa endale seal enam elu- või tootmispindu lubada või ei sobi neile piirkonnas rakendatavad regulatsioonid, muutunud olme, sotsiaalne ja tehniline infrastruktuur – näiteks lõpetab atraktiivses turismipiirkonnas tegevuse viimane odav toiduainetepood (Fotsch 2004: 784-785).
Aadeldamine moodustub õiguslikest, poliitilistest, administratiivsetest, sotsiaalmajanduslikest jms tavadest, mille tagajärjeks on jõukamate, informeeritumate, haritumate jne elanike immigratsioon mingile alale seniste elanike arvel – nende arvel, kelle valduses on vähem kultuurilist ja enamasti ka finantskapitali. Aadeldamisprotsessil näib olevat hämmastavalt universaalne põhistruktuur – see eeldab esmalt kinnisvara hinna langust, millele järgneb kultuuriliselt radikaalse elemendi, üldjuhul kunstnike sisseränne ja enesekehtestamine esmalt omaenese kinnistuid läikima lüües, seejärel oma keskkonnanägemuse kanoniseerimisega laiemalt mitmesuguse meedia ja regulatsioonide abil, millele järgneb ulatuslik keskklassi (nüüd juba kultuuriliselt „vähemradikaalse“), rahalise- ja ekspertkapitali sissevool (Zukin 1990; Smith 2002; Phillips 2004.).
Kuid puht-rahaline seletus siin alati ei tööta: aadeldajad ei ole tingimata suurema rahalise sissetulekuga algasukatest, erinevus näib seisnevat ka tarbimistavades. Näiteks maapiirkondade aadeldusrännet on nimetatud ka roheaadeldamiseks [greentrification], millega on püütud rõhutada sisserännanud majapidamiste nõudmist „rohelise“ elukeskkonna järele ja arusaama sellest (Phillips 2005x). Roheaadeldamisränne põhineb ka teenimisviisil – nt põllumajandusest või sõidukite remontimisest elatuva leibkonna elukeskkonna, hoonestu ja muu infrastruktuuriga seotud vajadused on oluliselt erinevad kui arvutigraafikust kaugtöölise omad – isegi võrreldava rahalise sissetuleku juures mõjutavad nende elatist ja heaolu erinevad tegurid. Kui ehitusnormistik näiteks nõuab ehitiste säilitamist “traditsioonilisena”, välistab see kaasajal kinnistu põllumajandusotstarbelise kasutamise, sest varem või hiljem ei mahu sinna nt traktor või jahutusaparatuur. Kaugtöölisele, suvitajale või turismitalunikule need aga takistuseks ei osutu, sest tema raha tuleb pangaautomaadist ning olulisim osa tema ökoloogilisest jalajäljest ei paista kohalikul tasandil välja. Veelgi enam, nn “uue majanduse” harusid piirangutega aladel ei käsitleta enamasti üldse majandusena (vt Parts 2004a).
Aadeldamise mõiste hõlmab üldjuhul mingi ala kinnistute “läikimalöömist” või “värskendamist” [refurbishment, upgrading] ning sellega kaasnevaid muutusi sotsiaalses koostises. Kui näiteks kaitseala, vanalinn vms muutub maatööliste, pensionäride, aianduskooperatiivlaste jts “ääremaast” või „kõdurajoonist“ haritlaste, erialaspetsialistide jm “parema rahva” [gentry] renoveeritud hoonestuga “väärtuslikuks alaks”, on toimunud gentrifikatsioon ehk aadeldamine. Renoveerimisel näib seega olevat ka demograafiline mõõde – see ei tähenda mitte ainult materiaalse infrastruktuuri, vaid ka elanikkonna “värskendamist”.
Kui näha mitmesugustes kultuurilistes tootjates, sh kultuurirahvas, looduskaitsjates jms tegelikke materiaalseid tootjaid, muutub asjakohaseks esitada mitmeid ootamatuid, aga põhjapanevaid poliitilisi ja eetilisi küsimusi. Millised on näiteks muinsuskaitseobjektiks nimetamise sotsiaalsed, ökoloogilised ja majanduslikud tagajärjed? Kuidas, millise metoodika alusel seda hinnata? Kultuuripärandi majanduliku sisu mõtestamisele on seni ühiskonna planeerimisel pööratud skandaalselt vähe tähelepanu – on aga tohutu vahe, kas käsitleda kultuurilisi tegevusi ilu- ja esindusasjade rubriigis või kui materiaalset tootlikku jõudu (Harvey 1994: 219; Zukin 1990). Ometi on kultuuripärandiliikumise mõju sageli otse käegakatsutav - uute vaatamisväärsuste nimetamine võib näiteks üle koormata kohaliku kanalisatsiooni- või transpordisüsteemi, põhjustada soovimatuid muutusi kinnisvaraturul jne (Howard 2003: 222; Shipp ja Kreisel 2001: 16).
Võib-olla vajame põhimõtteliselt uut laadi poliitilist diskussiooni kultuurilise kapitali jagamise ja kasutamise viiside üle, kus oluliseks muutub näiteks loodus- ja muinsuskaitseliste piirkondade nimetamine või nimetamata jätmine asustus- või sotsiaalpoliitilistel kaalutlustel? Kui mööname sellist vajadust, siis missugused peaksid sellest tulenevalt olema kultuurilise kapitali ringlust reguleerivad õiguslikud ja administratiivsed institutsioonid? Kas vajame Kultuurilise Kapitali Keskpanka või Kultuurimajandusministeeriumi, kultuurikrediidiühistuid ja kultuurilise kapitali põhist maksu- ning sotsiaalabisüsteemisüsteemi?
Parts, P.-K., 2004b. Väärtuse määratlemine maastikul: nature morte või elav maastik. Eesti sotsiaalteaduste V aastakonverents. – XV sektsioon. Kultuuriruum ja kultuuriökoloogia. http://www.ut.ee/51323. 06.01.2005.
|
OSCAR-2019
|
||
Venemaa Föderatsiooninõukogu esimees Valentina Matvijenko kommenteeris tähtsamaid väljakutseid, mis praeguses keerulises rahvusvahelises olukorras Venemaa ees seisavad.
TALLINN, 17. mai — Sputnik. Venemaa föderatsiooninõukogu esimees Valentina Matvijenko kõneles RIA Novosti korrespondendile Maria Balõnina-Urbanile sellest, kas lääneriikide Venemaa-vastaste sanktsioonide poliitikas saab loota tervele mõistusele, kas Venemaa unustab "Skripali juhtumi", kas riigis annab sättida hääletamise üheleainsale päevale ja kas tal endal õnnestub külastada jalgpalli maailmameistrivõistlusi.
Möödunud nädalal teatas USA oma lahkumisest Iraani tuumalepingust, sel nädalal aga lubab Washington kehtestada Teherani vastu kõige kõrgemal tasemel sanktsioonid. Mida niisugune otsus teie hinnangul eneses kätkeb? Mida saab Venemaa siin ära teha – Iraani tuumakokkuleppe osalisena? Ja kas Venemaa ärihuvid Iraanis saavad ameeriklaste Teherani-vastaste sanktsioonide kehtestamise korral kannatada?
Iraani tuumaprogrammi osas ühise üleüldise tegevuskava allkirjastamine oli ja jääb rahvusvahelise diplomaatia suurimaks võiduks. Sellel kokkuleppel on erakordselt suur tähendus – esmajoones tuumarelva leviku tõkestamise osas.
On käinud väga pikaajaline, raske töö, on olnud keeruline läbirääkimiste protsess ja kulunud palju jõupingutusi. Kuid põhiline oli õnnestunud tulemus: see kokkulepe toimis edukalt. IAEA on rangelt kontrollinud lepingutingimuste täitmist Iraani poolt ning pole tehtud mitte ühtegi märkust ei Iraanile ega teistele lepinguosalistele – pole olnud mingisuguseid rikkumisi ega isegi vihjeid rikkumiste kohta.
See, et USA sellest lepingust ühepoolses korras taganes, on mitte ainult Venemaa, vaid ka enamiku riikide arvates rängim viga, mis kätkeb endas tõsiseid tagajärgi ja rahvusvahelise olukorra pingestumist, mis võib väga negatiivselt mõjutada tuumaleviku tõkestamise režiimi. On ju Lähis-Idas terve hulk riike, kes tahaksid evida tuumarelva.
Me küsime, mis on põhjuseks, milline on USA lepingust lahtiütlemise argumentatsioon? Aga peale selle, et kokkulepe on vilets ja ta on allkirjastatud Barack Obama poolt, ei ole maailm kuulnud ühtegi tõsist põhjendust, miks see tuleb tühistada.
Me oleme ka kuulnud, et tarvis on uut kokkulepet Iraaniga. Aga isegi kui oletada, et USA presidendil on uue kokkuleppe sõlmimise osas mingisuguseid uusi mõtteid ja ideid, siis las töötame selle leppe kõigepealt läbi, allkirjastame, ent selle hetkeni ei lammuta selles valdkonnas juba kehtestatud korda.
Tegemist ei ole lihtsalt USA ühepoolse lepingust taganemisega. Jutt käib mitmepoolsest kokkuleppest, mis sai ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga heaks kiidetud ning on seega omandanud tähtsaima rahvusvahelise dokumendi staatuse. Seetõttu on säärane lepingust lahkumine kõige jämedam rahvusvahelise õiguse rikkumine. Ma leian, et niisuguse sammuga näitas Washington üles kohutavat vastutuse puudumist. Ei saa jätta taipamata, mis edaspidi juhtuma hakkab: usaldus on hävitatud, ilmnenud on ettearvamatu poliitika ja saavutatud kokkulepete hapruse tegur.
Millise tausta see loob, ütleme, enne läbirääkimisi Põhja-Koreaga, kui ometi olid sõlmitud raudkindlad kokkulepped, mis järsku ühe riigi suval võivad hävineda? Ameerika Ühendriigid kannavad ÜRO Julgeolekunõukogu liikmena otsest vastutust maailmas rahu ja stabiilsuse toetamise eest. Aga kui ta enesele selliseid asju lubab, siis millistesse kokkulepetesse pärast seda üldse veel uskuda võib?
Ma leian, et sedasorti tegudega kaasneb veel üks oht. See on usalduse kaotus niisuguste rahvusvaheliste institutsioonide suhtes nagu IAEA. On ju IAEA selle lepingu täitmist kõige rangemal kombel kontrollinud. Nüüd aga on tõstatatud küsimus, kas IAEA-d võib usaldada, mis on täiesti väär. Ütleme, et Keemiarelva Keelustamise Organisatsioon on kohutava surve all – selle asemel et evida võimalust objektiivse uurimise läbiviimiseks, tajub ta endal tohutut survet nende poolt, kes tahavad temalt kuulda seda, mis neile meeldib. See on väga ohtlik suundumus, sest see tähendab kujunenud maailmakorra, rahvusvahelise õiguse ja nende institutsioonide lammutamist, kes on paljude aastate jooksul loodud ning on neis või teistes valdkondades rahvusvaheliste suhete reguleerijateks.
Terve hulk eksperte leiab, ja minu arvates mitte ilma põhjuseta, et sellest lepingust lahkumine tähendab takkapihta USA katset seada Euroopa Liidu majandus sõltuvusse, allutada Ameerika Ühendriikidele, kuna paljud Euroopa ettevõtted tegutsevad Iraanis, seejuures mingeid reegleid rikkumata, tegutsedes lepingu raamides. Seesama kehtib ka Venemaa ettevõtete kohta.
Venemaa seisukoht on kindel: tegemist on rahvusvahelise õiguse rikkumisega, tegemist on usalduse õõnestamisega ja tuleb rakendada kõiki jõupingutusi, et see kokkulepe jätkaks toimimist. Ka kõik lepingule alla kirjutanud riigid, tuumaleppe osalised, kaasa arvatud Iraan, peavad endiselt kokkuleppest kinni pidama. Seda seisukohta toetavad tänasel päeval kõik lepingu allkirjastanud riigid.
Sel juhul jääb dokument jõusse ja tuumarelva leviku oht saab likvideeritud. Aga kui allakirjutanud riigid USA surve all vankuma löövad, kui nad lubavad endale leppimist mitte ainult Iraani vastu, vaid ka Iraaniga koostööd tegevate ettevõtete vastu suunatud eksterritoriaalsete sanktsioonidega, tuleb juba katastroof, tuleb tegelik kaubandus- ja majandussõda. Tahaks uskuda, et seda ei juhtu, et kõik selle kokkuleppega hõlmatud riigid jäävad truuks endale võetud kohustuste täitmisele ja tõsise rahvusvahelise dokumendi säilitamisele, milleks on ühtne üleüldine tegevusplaan Iraani tuumaküsimuses.
|
OSCAR-2019
|
||
Kas Venemaa jätkab peegelvastuste praktikat, juhul kui USA või teised riigid asuvad taas meie riigi vastu suunatud sanktsioone karmistama?
Elu näitab, et peegelmeetmed on reeglina kõige tajutavamad ja tõhusamad. Tööle hakkab bumerangiefekt. Seadus USA suhtes rakendatavatest vastusanktsioonidest, mis varsti Riigiduuma seinte vahelt väljub, ja otsused, mille valitsus selle najal vastu võtab, annavad kahtlemata niisuguse efekti. Negatiivseid tagajärgi kogevad ameeriklaste ettevõtted, rida USA majandusharusid.
Meenutan: tegemist on raamseadusega ja mingisuguseid piiranguid, mis inimesi niivõrd erutanud on – mis puudutab ravivahendeid ja meditsiinitehnikat – eelnõu ei sisalda, nagu ka meetmeid, mis võiksid meie riigile, ühiskonnale, kodanikele kahju tekitada. See ei seo täitevvõimu käsi kinni, võimaldab tal tegutseda paindlikult, muutuvat olukorda silmas pidades. Ma ei usu, et liialdan, kui ütlen, et vastusanktsioonide osas on tegemist vahest meie esimese niivõrd ulatusliku ja jõulise seadusega. Föderatsiooninõukogu kahtlemata toetab seda.
Dokument on võetud Riigiduumas esimesele lugemisele ning sisaldab juba ettepanekuid, mis said ette valmistatud ja edastatud Föderatsiooninõukogu komisjonide poolt. Me jätkame seaduseelnõu ettevalmistamise raames koostööd Riigiduuma saadikutega teiseks ja kolmandaks lugemiseks – niiviisi, et seaduse vastuvõtmise hetkeks ja selle jõudmisel Föderatsiooninõukokku ei oleks senaatoritel jäänud selle suhtes enam küsimusi. Sedasama võin öelda ka seaduseelnõukohta haldus-ja kriminaalvastutuse kehtestamisest USA sanktsioonide järgimise eest Venemaa territooriumil.
Rõhutan veel kord: USA ja lääne poolt tervikuna aetav sanktsioonipoliitika läheb vastuollu rahvusvahelise õigusega, ÜRO põhikirjaga, teiste seadusaktidega. See takistab dialoogi võimalikkust, vaidlusküsimustes kompromisside otsimist, sünnitab pingeid riikidevahelistes suhetes, tekitab kogu rahvusvahelisele üldsusele hulgaliselt probleeme. Täna on kõigiti põhjust kinnitada, et see poliitika ei toimi, kuna ei ole toonud oma initsiaatoritele vähimaidki dividende – ei poliitilisi, ei majanduslikke ega moraalseid. Tõsi, leidub teatud negatiivseid tegureid, mida me ei saa märkamata jätta ega eirata, aga meie arengut peatada, rahvusvahelisel areenil meie seisundit kõigutada ja Venemaal ühiskondlik-poliitilist ebastabiilsust tekitada need ilmselgelt ei suuda.
USA ja tema liitlaste võetud kursi tupikteeks osutuv ebaproduktiivsus on nüüdseks juba enam kui ilmne. Rahulolematus sellega kasvab, seda eriti äriringkondades. Loodame, et terve mõistus pääseb lääneriikides lõppude-lõpuks võidule. Väljapääs on üks – lääne täielik loobumine Venemaa-vastaste sanktsioonide poliitikast, seadusevastasest, legitiimsuseta poliitikast. Sel juhul tühistame meie vastusanktsioonid. Teist teed ei ole.
Niinimetatud "Skripalide juhtum" on jätkuvalt rahvusvahelisel tasandil päevakorras. Kui kaua veel kajastub see teie arvates Venemaa suhetes Suurbritanniaga, teiste riikidega? Ja kas lähitulevikus on väljavaateid Suurbritanniaga suhete soojenemiseks?
"Skripalide juhtumi" on Suurbritannia, nagu öeldakse ette lükanud, tirinud rahvusvahelisse päevakorda. Evimata vähimaidki tõendeid, mitte mingisugust alust Venemaa süüdistamiseks kallaletungis Skripalidele, on ta seda teemat visalt rahvusvahelisel areenil ülal hoidnud. Möödunud on juba kaks kuud, kuid mitte mingisuguseid uusi tegelikke tõendeid, mitte mingeid põhjuseid Venemaa süüdistamiseks ei ole välja ilmunud, küll aga on ilmnenud väga palju fakte armetult kokku klopsitud provokatsioonist. Kui käsu peale korraldati provokatsioon, siis see toimis, aga hiljem, samuti käsu peale, lendas Skripalide teema infoväljalt minema. Aga me ei luba seda lugu kinni mätsida. Me oleme nõudnud ja jääme nõudma objektiivset uurimist ja kogu selle loo tegelike süüdlaste ülesleidmist.
Vaatamata kõigile meie saatkonna poolt esitatud nõuetele korraldada kohtumine Skripalidega, et esimesest allikast teada saada, kuidas nad ennast tunnevad, mida juhtunust arvavad ja kuidas nad sellesse suhtuvad, saame pidevalt keelduva vastuse. Me oleme nõudnud ja nõuame tingimata Skripalidega kohtumist. See pole, vabandage väga, Suurbritannia lahke vastutulelikkus, mida me palume, vaid tema kohustus – anda konsulaartöötajatele võimalus korraldada nendega kohtumine. Kas Suurbritannia on nad röövinud? Kuidas teisiti saab seda seletada? See on mingisugune Venemaa kodanike röövimine, ülepea juba hoopis teine paragrahv. Seetõttu jääme nõudma, et saavutada oma tahtmine, niisama me seda lugu ei jäta. Veel kord – tegemist oli provokatsiooniga, läbimõeldud, ettekavandatud, kuid kehvasti kavandatud juhtumiga, mistõttu kõik selle tagajärjed on nüüd ilmsiks tulemas.
Mis puudutab Venemaa ja Suurbritannia vahelisi suhteid, siis need on nähtavasti tõepoolest kogu ajaloo halvimal tasemel. Ja ma leian, et kuni võimul on inimesed, kes krutivad üles russofoobiat, kes on sellest venevastasest poliitikast läbi imbunud, siis suhete paranemisele lähiajal loota ei tasu. Ma pean silmas nii Theresa Mayd kui tema kabinetti kui ka teisi inimesi, kes üritavad seista russofoobse poliitika esirinnas ja niisuguste alatute meetoditega anda oma panus võitlusse Venemaaga. Aga samal ajal ei ole Venemaa ja Suurbritannia, meie riikide rahvaste vahel mitte midagi sellist, mis võiks takistada meie suhete paranemist. See on poliitilise tahte küsimus. Eeldan, et niisugune aeg saabub, kindla peale.
|
OSCAR-2019
|
||
Näed, täitsa tööinimese tunne on peal, et blogimiseks leian mahti ainult oma vabadel päevadel. Aga sellest pole miskit, võtame siis möödunud nädala kenasti kokku. 🙂
Eelmisel neljapäeval oli siis meie 2. pulma-aastapäev ning selle tähistamiseks võtsime ette sõidu Esperance’i, et minna järgi oma uuele pereliikmele, nümfkakaduu Jay-le. 🙂 Kuna siinses elukohas pole meil lemmikloomi tegelikult lubatud, siis otsisime varianti, mis võiks siiski sobida. Otsus lind võtta ei sündinud üleöö, olime seda arutanud juba varem ning saades ülemuselt jaatava vastuse, asusime sobiva lemmiku otsinguile. Peamiseks kriteeriumiks oli, et lind oleks hand reared ehk kasvatatud üles inimese poolt, mitte lihtsalt puuris koos teiste lindudega. Nii jäime kohalikus lemmikloomapoes tühjade kätega ja hakkasime kammima läbi kohalikke Facebooki gruppe. Kalgoorlies ega siinses ümbruskonnas midagi sobivat me ei leidnud ja tegelikult ei olnud meil ka kuhugi kiiret, kui otsustasin eelmise kolmapäeva õhtul taas liituda Esperance’i müügigruppidega. Kohe jäi mul esimese postitusena silma, et müüdi hand reared weiro‘t ehk nümfkakaduud, kellel nimeks Jarvis. Arutasime asja Isaac’iga ning otsustasime, et kui lind veel saadaval on, siis sõidame hommikul esimese asjana sinna ja toome ta koju. 🙂 Läks nii, et Jarvis oli endiselt saadaval ja sättisime neljapäeva hommikuse äratuse kella 6ks hommikul, et 7st teel olla.
Esperance on siit umbes 400km kaugusel lõunas, aga peale nädalate viisi bussis loksumist siia tulles, ei andnud see vahemaa üldse tunda. 😀 Enne kohalejõudmist tegime kiire tiiru ka linnas ja Pier’i ümbruses vanade aegade mälestuseks ja kahjuks või õnneks mingeid eriliselt suuri emotsioone sellega ei kaasnenud. Väga tore oli näha, et ookeaniäärne promenaad oli kõik valmis saanud koos mänguväljakude ja haljastusega – seda kõike alles alustati, kui me lahkusime pea 3 aastat tagasi. Tankisime paagi täis ning suundusime linnule järgi veidi linnast välja. Klappisime müüja ja tema perega kohe väga hästi ning peale 20 minutilist jutuajamist ja Jarvisega tutvumist asusimegi juba tagasi koduteele.
Esialgu plaanisime teda sõidu vältel puuris hoida, kuid üsna kiirelt sai selgeks, et talle seal väga ei meeldi. Kuna eelmine omanik oli öelnud, et nemad tõid ta Perthist koju vabalt autos, siis otsustasime meiegi ta endaga ette võtta. See oli parim otsus, kuna ta tundis esimesest hetkest peale end meiega väga mugavalt ja istus kordamööda minu ja Isaaci õlal. 🙂 Ei pea ütlema, et tagasitee Kalgoorliesse möödus veel kiiremini, kui hommikune Esperance’i sõit. 🙂 Koju jõudsime umbes kella nelja ajal pärastlõunal ning seadsime Jarvise kenasti sisse ja veetsime temaga aega. Otsustasime, et tema nimeks saab Jay, kuna Jarvist oli veidi kohmakas hääldada ning tahame teda ennast ka rääkima õpetada ja seda oleks siis lihtsam öelda.
Tagasi koju jõudes ootasid mind trepil imeilusad lilled ja šokolaadikarp, mille Isaac oli hommikuks organiseerinud aastapäeva puhul, aga meid ei olnud sel ajal üldse koduski. 😀 Õhtuks oli ta meile broneerinud laua restoranis Cava, mis keskendub Hispaania stiilis tapas toidule ning on väidetavalt Kalgoorlie parim restoran. Veetsime ühe väga toreda õhtu, maitsva toidu ning hubase atmosfääriga. 🙂 Kuna siinsete kommete järgi on 2. pulma-aastapäeva sümbol puuvill, siis kinkisin mina meile selleks puhuks imepehmed hommikumantlid, kuhu on kirjutatud Mr. & Mrs. Kellian ning puuvillale prinditud maakaardi meie jaoks tähtsate kohtade ning kuupäevadega. (Esimese pulma-astapäeva sümbol on paber, seega eelmisel aastal kinkisin talle fotoraamatu meie pulmapiltidega. :))
Reedel oli St. Patrick’u päev, mis läks väga hästi ja oodatud rahvas pubisse ka saabus nii lõuna- kui ka õhtusöögi ajal. Ülejäänud nädal oli naeruväärselt vaikne ja ilmselt mängib selles oma rolli ka ilm, kuna püsiv 37 kraadi sooja on asendunud maksimum 20 soojakraadi ning vihmaga.
Nüüd naudin ma oma poolenisti vaba päeva, mis algas küll üsna nõmedalt peakoka vallandamisega, kuid mõned asjad ei kannata kahjuks oodata. Homme lähme ilmselt sõpradele külla ja lõpuks saab ka nii kaua magada, kui vaid soovi on! 🙂
Mu elu kulgeb siin üsna rutiinset rada mööda töö ja kodu vahel, kuid olen siiski võtnud eesmärgiks veidi sotsialiseerumiseks ka aega leida. Kuna Isaac vahetas siin vahepeal töökohta, siis on ka tal rohkem vaba aega olnud, mistõttu oleme saanud ka koos käia ja teha. Näiteks külastasime taaskord üht õhtusöögi üritust minu töö juures, seekord oli tegu trühvliroogade degustatsiooniga. Koju tuli taaskord veereda, sest kõhud olid head paremat nii täis!
Nädal tagasi otsustasime kätt proovida bowlingus, mida ma polnud mänginud umbes 6 aastat. Võtsime Meriti ja Steve ka kampa ja suundusime Perthis asuvasse Zone Bowlingusse, kus tegime kolm mängu. Alustuseks läks mul päris hästi, imestasin ka ise, et vau – polegi päris ära unustanud, kuidas mängida. Lõpetuseks võib öelda nii palju, et poisid tegid puhta töö ja me Meritiga jagasime kordamööda viimast kohta. 😀
Mäletate, eelmisel aastal Eestis käies sain kokku kahe Eesti neiuga, kes samuti Austraalias elavad? (Loe SIIT) Kristi elab Albanys, mis jääb siit minu juurest 400km lõunasse. Austraalia mõistes siis just down the road ehk “minu kandis”. 😀 Kuna tal oli eelmisel nädalal samuti Perthi asja, siis saimegi teisipäeval kokku. Ilm juhtus sel päeval ka täitsa soe ja päikeseline olema, nii otsustasimegi niisama ringi jalutada ja ilma nautida. Jutustasime jälle täie hooga ning lisaks sellele vaatasime veidi ka poodides ringi. Loodetavasti näeme järgmine kord varem, kui jälle aasta pärast. 😀
Eile peale tööd astusin läbi oma ülemuse sünnipäevalt, peale mida sõitsime Isaaciga linnast välja tema uude töökohta õhtustama. Vihm oli möödunud nädalavahetuseks lõpuks otsa saanud ja nii sai täitsa mõnusat kuigi karget õhtupoolikut nauditud. 🙂
Muul ajal oleme aga hoolega planeerinud oma Uus-Meremaa reisi, milleni on jäänud ei rohkem ega vähem kui 8 päeva! Me lähme suusatama! (okou), kalale, kuumaveeallikatesse, raftingule ja teeme ilmselt veel igasugu huvitavaid asju. 🙂 Võtan kindlasti kaasa ka meie kaamera ja GoPro ning loodetavasti saan teile huvitavat materjali. Kuigi seal on samamoodi talv, siis ei lase end sellest heidutada – väike puhkus kulub alati marjaks ära! 😉
|
OSCAR-2019
|
||
Igal aastal korraldab AHHAA keskus oma õpeprogramme tutvustavaid infopäevi, kuhu kutsutakse osalema eri ainesektsioonide õpetajaid. Foto: Mathis Bogens
Alanud on uus õppeaasta ning uuesti alustab ka uurimuslik AHHAA-õpe – juhendatud sisukas koolipäev AHHAA teaduskeskuses, mille käigus kasutatakse maksimaalselt kõiki keskuse võimalusi. Iga 3.–12. klassi õppepäev keskendub ühele teemale ja koosneb lisaks sissejuhatusele, kokkuvõttele ja pooletunnisele puhkepausile kolmest tegevusest järgnevast valikust:
5-aastastele ja vanematele lasteaialastele ning 1.–2. klassi lastele pakume kahetunniseid õppepäevi.
Kuigi õppepäeva jooksul on mitmeid peamiselt istudes toimuvaid tegevusi, otsime võimalusi ka sellisteks, mille käigus õppijad saaks liikuda. Kristjan Pordi ühe minuti loengust selgub, et istumine on oluline terviserisk (Kristjan Pordi ühe minuti loengust Novaatoris). Üks võimalus võimaldada oma tunnis või töötoas liikuda on lasta õpilastel endal vajalikud katsevahendid tuua. Ühtlasi anname sellega osa vastutust õppija enese kätte, eriti kui paneme välja rohkem katsevahendeid kui tööks vaja või kui lahenduse leidmise võimalusi antud katsevahendite abil on rohkem kui üks.
Õppepäevadel paneme lisaks õppeainete lõimimisele ning reaal- ja loodusteadustele rõhku ka nn pehmete oskuste arendamisele, nagu meeskonnatöö, enesejuhtimine ja tulemuste esitlemine. Lähtume, et elulised nähtused on arusaadavad igas vanuses õppijale.
2017. aasta sügisel üllatab AHHAA geomeetriateemalise õppepäevaga, millest saavad nüüd lisaks 1.–2. klassi lastele osa võtta ka 3.–5. klassi õpilased. Õppepäeval uuritakse magnetite abil matemaatika ruumilist poolt, otsitakse teaduskeskuse näitusesaalides geomeetrilisi kujundeid ning arendatakse (3.–5. klassiga) inseneeriaoskusi rühmatööna sildu ehitades.
Samuti ootame jätkuvalt osalejaid eelmisel õppeaastal käiku lastud ja soojalt vastu võetud 6.–9. klassi matemaatika õppepäevadele „Mänguline matemaatika” ja „Paeluv matemaatika”, 1.–2. klassi mõõtmise õppepäevale ning teistele õppepäevadele.
Tulles vastu koolide soovile, on õppepäevad nüüd lühemad, et ka kaugemalt tulijad osaleda saaksid. Vene õppekeelega koolidele ja lasteaedadele pakume programme vene keeles ja keelekümblusega.
Haridustegevus muuseumides on tänapäeval pigem norm kui erand, pea kõik muuseumid töötavad välja ja pakuvad kooliõpilastele muuseumitunde, haridusprogramme, õpitube jm, millest oleks kasvavale sugupõlvele korraga nii hariduslikku kui ka meelelahutuslikku kasu. Selleni aga, et pakutav oleks formaalhariduse hästi lõimitud ja ökonoomselt korraldatud osa, on veel pikk maa minna ning teel olevaid takistusi ületada ning suunavalikus otsuseid langetada ei saa muuseumid ainult ise ja oma peaga.
Poliitilisel tasandil ei paista praegu kuskilt, et valitsus oleks valmis nihutama haridustegevuse kõiki subjekte koos sisuga ühe võimkonna juhtimise alla. Kuni muuseumid on kultuuriministeeriumi juhtida, jäävad alles ka nähtamatud vaheseinad muuseumis ja koolis tehtava vahele, mis võib tähendada ebavõrdsust nii mängureeglites kui ka rahastamises. Kool tegutseb üksikasjalike seaduslike kohustuste raames, muuseum õppe- ja kasvatustöös aga mitte. Kool saab sisulised ülesanded õppe- ja ainekavade asjus juhtnöörina ette, muuseumide pärusmaa on pigem see, mis põhikooli ja gümnaasiumi õppekavast ruumipuudusel üle parda on visatud. Koolis on see, mida peab, muuseumis, mida võib, kuid ei pruugi. Nii kvalifitseerub muuseumide pakutav pigem huvihariduse kategooriasse, millest väärtuslikku osa saavad lapsed juhul, kui aktiivsed ja teadlikud lapsevanemad, pedagoogid ja omavalitsused nii otsustavad ning on nõus selleks ka raha kulutama. Iga rahabarjäär aga, nagu terve vaba maailma haridusdebattidest hästi teada, suurendab hariduslikku ebavõrdsust, kahjustab võrdseid võimalusi ning pikas perspektiivis ühiskonna sidusust.
Teisalt on selge, et informatsiooniküllases maailmas ei mahu kogu tarviliku tarkuse pakkumine ametlikesse õppekavadesse ja koolisüsteemi poolt prügina äravisatu tekitab muuseumidele laialdase tööpõllu. Selle illustreerimiseks sobivad hästi värsked näited formaalhariduse töömaalt.
Kui otsustatakse, et üldhariduskoolis joonistamist, aga ka joonestamist või kunstiajalugu enam õpetama ei mahu, on see signaal muuseumidele, kus on noorsoo kasvatamiseks kunsti vallas tohutud võimalused, antagu ainult pedagooge juurde.
Kui läheb nii, et kooli kehalise kasvatuse õpetajatelt korjatakse ära stopperid, mõõdulindid ja üldse kõik lodevamatele lastele halba enesetunnet tekitavad spordivahendid, tekib muuseumidel kohe nišš lastele enese füüsilise proovile panemise võimalusi pakkuda, nagu seda spordimuuseum ja ka Ahhaa keskus värskelt ja edukalt juba teevadki.
Kui koolifüüsikud peaksid kokku leppima, et sisepõlemismootori kui muistse keskkonnavaenuliku igandi tööpõhimõtte õpetamine on praktilises elus sama vähe väärt kui näiteks kiviheitemasina oma, siis jääb see töö teadus- ja avastuskeskuste teha.
Kui lõpetatakse koolis laste diskrimineerimine käsitsi siduskirja õpetamise alal, sünnib muuseumidele ja näiteks ka vanavara säilitavatele arhiividele lausa kohustus. Ma olen ise juba aastaid tagasi väljendanud mõtet, et laste esimene kirjutamisoskus, mida kool peab tekitama, tuleks välja arendada ikka kõiki kümmet sõrme klaviatuuril kasutades – ja jään selle seisukoha juurde. Sellest sündiv võimalik puudujääk peenmotoorika ja aju arendamisel oleks ehk kompenseeritav muu kohustusliku käelise tegevusega. Aga see ei tähenda, et kokkupuutele käekirjaga peaks üldse kriipsu peale tõmbama.
Võib üsna kindlalt ennustada, et aastakümnete pärast ei ole kuskile kadunud inimese huvi oma juurte ja esiisade-emade tegevuse vastu, mille kohta saab enim teada vanu, käsitsi kirjutatud dokumente lugedes. Kool on juba ammu hüljanud vanade gooti tähtede tutvustamise ja selle kirja lugemisvõime tekitamise, mistõttu need kümned tuhanded inimesed, kes praeguseks digiteeritud ja avalikult kasutatavate kirikuraamatute ning muude (sageli kõige tipuks saksakeelsete) ürikute abil harrastusgenealoogidena oma sugupuid kokku üritavad panna, on peaaegu kõik iseõppijad. Ja nii tekib tulemusse palju vigu. Kujutlegem siis, et mõnekümne aasta pärast on oma vanavanemate kirju, postkaarte, käsikirju, aga näiteks ka tänaseni Eesti Rahva Muuseumi kirjasaatjatelt massiliselt laekuvaid eluloolisi ülestähendusi lugeda püüdvad inimesed, kes koolihariduse raames enam käekirjaga kokku ei puutunud, sama abitus olukorras kui tänane 18. sajandi kirikuraamatut avav keskealine. Mõistagi võib teha panuse aina targemaks muutuvatele masinatele, kes vana kirja „tõlkimise” töö enda peale võtavad, tänaseks aga selles tunnelis veel kuskilt valgust ei paista.
Näidetega võiks lõputult jätkata. Küsimus kooliprogrammi uuendajatele on: kas ikka tõesti on vältimatu üha suuremas mahus loobuda sellest, mida varem ja viletsamates üldtingimustes (vähem ressursse, kehvema haridusega pedagoogid ja nigelamad õppevahendid) saavutada suudeti? Ja siit edasi: kas ühiskond peaks soovima, et väljajäänuga aina suuremas mahus tegeleksid muud valgustusasutused, eeskätt muuseumid, aga ka raamatukogud? Seal tehtavad kulud samale asjale saavad väiksemad olla vaid näiliselt, turumoonutuste tõttu.
Või oleks ikkagi otstarbekam otsida eri tüüpi haridusasutuste tihedama lõimimise võimalusi ühtsema juhtimise all, selmet aina tugevamini tsementeerida tõhusat tegevust takistavaid piire-müüre ametkondlike võimuvaldade vahel. Kui energeetika, kaubandus, ehitus ja side koondati ühe ministeeriumi valitsemise alla, ei kaotanud ükski tegevusala oma nägu. Ei läheks see teisiti ka praeguses tähistuses kultuuri- ja haridusasutustega, kui need ühes ministeriaalses mänguruumis koos eksisteeriksid.
|
OSCAR-2019
|
||
Pühapäevad ja kirikupühad loovad oma sisu, sõnumi, traditsioonide ja sümboolikaga meile erilise elurütmi. Sellise aastaringiga – kirikuaastaga – avanevad meile samm-sammult ristiusu põhilised teemad.
Kirikuaasta algab advendiajaga 4. pühapäeval enne jõulupüha. Nimi advent tuleb ladinakeelsest sõnast adventus Domini, ’Issanda tulemine’. Me valmistume Jeesuse sündimise pühadeks, mis räägivad Kristuse esimesest tulemisest siia maailma. Samuti valmistume ka Kristuse teiseks tulemiseks. Advendiaeg on paastuaeg, milles on rõõmsat jõuludeootust ja tõsist ettevalmistumist. Kireva advendimelu keskel võiksime leiduda koha ka mõtisklusele, palvele ja heategudele. Advendiajale iseloomulik on igal nädalal uue advendiküünla süütamine, mis väljendab jõuluvalguse lähenemist. Advendiküünla lühtris võikski olla koht viiele küünlale, et jõuluõhtul saaks nelja küünla keskele süüdata ka Kristuse valguse.
Kuna Iisraeli rahvas arvestas uue päev algust päikese loojangust ja ka Jeesuse sünniga seotud sündmusi mainitakse öösel, on igati loomulik, et Jeesuse sündimise tähistamine keskendub öisele. Eestis on harjutud kogunema jõulujumalateenistusele jõulupüha eelõhtul. Jõuluõhtul on rõhk Messia tuleku ootusel ja prohvetite ettekuulutustel. Kuid saame juba kuulda ka jõuluevangeeliumi tõotuste täitumisest ja Päästja sünnist (Lk 2:1-20).
Me ei tea Jeesuse sündimise täpset kuupäeva. On sümboolne ja tähendusrikas, et kristlased hakkasid 4. sajandil pühitsema Jeesuse sündimist just 25. detsembril – Rooma keiser Aurelianuse kehtestatud Võitmatu Päikese pühal. Jeesus on tõeline valgus ja inimkonna ajaloo pöördepunkt! Seetõttu loeme ka oma aastaid Kristuse sünnist. Jõuludes on tegu enama kui sünnipäevaga: me ülistame Jumalat, et ta on lasknud oma Pojal saada inimeseks, et meie võiksime saada Jumala lasteks. Johannes väljendab seda eriliselt: Sõna sai lihaks ja elas meie keskel (Jh 1:14).
Teisel jõulupühal tähistame esimese kristliku märtri Stefanose surmapäeva ja meenutame ka kõiki teisi märtreid. See toob esile nende rõõmupühade ja Jumala Poja inimesekssaamise teise tahu. Pääste sõnumil on ka vastased, kes tahavad Jumala tööle kriipsu peale tõmmata.
Kolmandal jõulupühal meenutame apostlit ja evangelist Johannest. Just tema kirjutas oma evangeliumis Jeesuse sündimisest kui Sõna lihakssaamisest (Jh 1).
Neljas jõulupüha on taas pühendatud veretunnistajatele – kuningas Heroodese käsul hukatud Petlemma lastele (Mt 2:16-18). Selles mõttes tuleme juba kolmekuningapäeva sündmuste juurde. Me palume Jumala armastavatesse kätesse Petlemma süütud lapsed ja kõik lapsed, keda tänagi kiusatakse ja surmatakse. Mõtleme ka Jeesuse perekonna põgenemisele Egiptusesse. Jumala Poeg sai juba algusest peale tunda, et ta ei ole kõigi inimeste jaoks teretulnud.
Jõulupüha ja ilmumispüha vahele võib jääda 1 kuni 2 pühapäeva. Neist esimesel loetakse kirikus alati Maarjast ja Joosepist, kes läksid koos Jeesus-lapsega templisse (Lk 2:33-40). Nõnda meenutame Püha Perekonda Naatsaretist ja rõõmustame koos Siimoni ja Hannaga, kes jõudsid kõrges vanuses ära oodata ja näha Jumala tõotatud päästet.
Õigem oleks seda päeva nimetada soomlaste moodi uusaastaõhtuks, sest tegu on Jeesuse nimepäeva eelõhtu ehk ettevalmistuspäevaga. Kuna selle päevaga lõpeb kalendriaasta, siis on kohane ka tänada Jumalat läbikäidud aasta eest ja mõtiskleda aja tähenduse üle meie elus. Kristlane võib lootusrikkalt tunnistada: Sinu käes, Issand, on kõik mu ajad (Ps 31:16).
On väga kõnekas, et kristlik kalendriaasta algab 8 päeva pärast jõule ehk Jeesuse ümberlõikamise ja nimepaneku päeval (Lk 2:21). Kalendriaasta algus on seotud pühakutekalendriga, tänapäevases mõistes nimepäevakalendriga. See algab kõige tähtsama, meie Päästja nimega – nimega Jeesus.
Jõulupühade aeg lõpeb ilmumispühaga. Kuna õhtumaa traditsioonis on sellel päeval loetud hommikumaa tähetarkade külaskäigust Petlemma (Mt 2:1-12), siis nimetatakse seda püha ka kolmekuningapäevaks. Kolm kingitust (kuld, viiruk ja mürr) viitavad kolmele jõukale külalisele. Nad tulid paganarahvaste hulgast ja kummardasid jõululast kui sündinud maailma Päästjat. Tema valgus sai tuttavaks – ilmus – teiste rahvaste esindajatele. Sõnum Päästjast on antud kõigile inimestele!
1. pühapäeva pärast ilmumispüha teemaks on Jeesuse ristimine Jordanis (Mt 3:13-17), millega algas tema avalik tegevus Galileas. Jeesuse ristimise teema juhib meid mõtlema ka enda ristimisele ja ristimise tähendusele kristlikus kirikus. Ristimine ühendab meid Kristusega, tema kannatuste ja surmaga, aga ka ülestõusmise ja võiduga.
Ilmumispüha ja paastuaja (täpsemalt eelpaastu) vahele jääb 2-6 pühapäeva, sõltuvalt sellest kuidas liiguvad ülestõusmispühad ja nendega koos ka paastuaja algus. Neil pühapäevadel pärast ilmumispüha loetakse Jeesuse avaliku tegevuse algusest ja esimestest imetegudest. Jeesuse teod kinnitavad meile tema jumalikkust ja missiooni.
40 päeva pärast jõule on Issanda templisse toomise püha (Lk 2:22-33). Siimon kuulutab Jeesus-lapse kohta, et tema on valguseks paganaile ja kirkuseks Iisraelile. Keskajal pühitseti sel päeval kõik aasta jooksul kirikus kasutatavad küünlad ja sealt on tulnud ka küünlapäeva nimi.
Meie tõeline kodu on taevas, kuid me ei unusta ka oma kodumaad, kuhu Jumal on meid asetanud praegu elama. Me täname vabaduse ja kõige hoidmise eest ning palume oma rahvale Jumal Vaimu juhtimist, et me käiksime õiguses ja rahus.
Tegu ei ole kirikupühaga, vaid lihtsalt suure paastu alguspäevale, tuhkapäevale eelneva päevaga (saksa k fastnacht, ’paastuöö’). Kuna see on viimane päev enne tõsist paastu, maiustas vanarahvas sel päeval rikkaliku toiduga, kasutas talvemõnusid ja nautis muid lõbustusi, millest paastuajal loobuti. Kristlased ei pea vastlapäeva lõbustusi sobimatuks. Vastlapäeva tähistatakse õigesti siis, kui vastlatralli järel peetakse ka tuhkapäeva ja paastu.
Ülestõusmispühadele eelnev paastuaeg (suur paast) algab tuhkapäevaga. Tuhk on patukahetsuse sümbol ja tuletab meile meelde, et oleme Jumala ees põrm ja tuhk. Kui tuhkapäeva teenistusel tehakse pihilise laubale tuhaga rist, kinnitatakse meile pühakirja sõnu: Issand tõstab tähtsusetu põrmust, tema ülendab viletsa tuhaasemelt (1Sm 2:8). Tuharist on patukahetsuse ja lepituse märk.
Paastuaeg kestab kuus ja pool nädalat – 40 argipäeva ja 6 pühapäeva. Luterlikus kirikus ei ole täpseid paastureegleid ja oma toidumenüü otsustab igaüks ise. Inimesed peavad nagunii mitmesuguseid dieete ja selles mõttes võiks paastuaeg puudutada inimese hoiakuid ja tegevust laiemalt. Paastuaeg kui ettevalmistusaeg täidab oma ülesannet, kui süveneme analüüsima oma elu, mis on oluline ja mis vähem oluline, kui pöördume meeleparandusega Jumala poole, võtame rohkem aega palvetamiseks, Piibli või vaimuliku kirjanduse lugemiseks, aitame kaasinimesi.
Üheksa kuud enne jõule pühitseme Issanda kuulutamise püha. Meenutame, kuidas lihtsale Naatsareti neiule kuulutas ingel Gaabriel, et temast saab Õnnistegija ema. Me austame Maarjat, kes võttis alandlikult vastu saadud ülesande: „Vaata, siin on Issanda teenija, sündigu mulle sinu sõna järgi!“ (Lk 1:38) Me ühineme Maarja kiituslauluga, et talle on suuri asju teinud Vägev (Lk 1:49). Paastumaarjapäev on keset tõsist paastuaega pidulik ja rõõmus päev, milles on jõulude hõngu. Eesti meenutab sel päeval ka 1949. aasta küüditamist ja see vajutab päevale oma kurva pitseri. Kuid just Maarjast sündinud Jeesuse kaudu kingib Jumal meile jõudu tõusta kannatustest uuesti üles.
Pühapäeval enne ülestõusmispüha meenutame, kuidas Jeesus ratsutas eesli seljas Jeruusalemma ja rahvas tervitas teda kui kuningat, lehvitades palmioksi ja laotades oma riideid tema teele (Jh 12:12-15). Nii algab püha nädal, mille jooksul pöördub Aukuninga tee alanduse- ja ristiteeks. See on kirikuaasta tõsiseim nädal, mil me süveneme vaikselt Jeesuse tegevusele ja kuulutusele tema viimastel päevadel Jeruusalemmas. Sellel nädalal, vähemalt viimastel tõsistel päevadel on kohane, et me ei pea lärmakaid pidusid.
Me meenutame selle pühaga Jeesuse viimast paasasöömaaega koos jüngritega, nende jalgade pesemist ja armastuse käsu andmist. Kõige olulisem on aga armulaua seadmine, Kristuse ihu ja uue lepingu vere sakramendi kinkimist kirikule. Suure Neljapäeva teenistus peetakse tavaliselt õhtul, pühitsetakse pidulikult armulauda ja sellega algab kolm ööpäeva kestev nn suur kolmepäevane Kristuse kannatamise, ristisurma ja ülestõusmise püha (ld Tridum sacrum).
See on Jeesuse üle kohtumõistmise, ristilöömise ja surma päev. Tema kannatamisse ja ristisurma on kätketud Jumala armastuse suurus. See teeb päevast Suure Reede ja „Hea Reede“ (ingl Good Friday). Suure Reede jumalateenistuse keskmes on Kristuse kannatuslugu ja risti sõnum. Leinapäeva tõsidust võib väljendada ka see, et kirikus ei süüdata tulesid, ei mängita orelit ega helistata kellasid.
Jeesus suri evangeeliumite andmeil reede keskpäeva paiku. Sõbrad matsid ta kiiruga enne päikese loojangut lähedal asuvasse kaljuhauda. Järgneva öö, laupäevase päeva ja öö oli Jeesus surnuna hauas.
Kristuse ülestõusmise püha peetakse pärast kevadist pööripäeva esimesel täiskuule järgneval pühapäeval ja seetõttu langeb 1. ülestõusmispüha erinevail aastail ajavahemikku 22. märtsist kuni 25. aprillini. See on kristlastele aasta suurim püha ja rõõmupäev, pühade püha (ld Festum festorum). Me tohime juubeldada ülistades Jumalat, et Jeesus on surnuist üles tõusnud, vabastanud inimesed patu ja surma võimusest. Nagu jõuludelgi, on kristlased kogunenud seda püha pidama juba laupäeval pärast päikese loojangut. Ülestõusmispühale on iseloomulik öine rohkemate piiblilugemiste ja palvetega valvamisteenistus – vigiilia ja sellega ühenduses suure paasaküünla süütamine, mis sümboliseerib ülestõusnud Kristuse võidukat valgust. Ülestõusmispühadel on sobilik öelda tervituseks: „Kristus on üles tõusnud!“ – vastuseks öeldakse: „Ta on tõesti üles tõusnud!“ Paastuaeg on lõppenud ja nüüd kaetakse ka rikkalik pühadelaud. Sellest ka rahvapärane nimi lihavõtted.
Pühapäev pärast ülestõusmispüha on dominica in albis (ld ’valgete riiete pühapäev’). See nimi on tulnud esimeste sajandite traditsioonist, mil ülestõusmispüha öösel ristitud koguduseliikmed kandsid terve nädala oma valget ristimisrüüd ja riietusid seejärel uuesti oma argipäevastesse riietesse. Pühapäeva teine nimi Quasi modod geniti tuleb alguslaulu esimestest sõnadest, mis on samuti ilus tervitus vastristitutele: Nagu äsjasündinud lapsed igatsege vaimulikku selget piima, et te selle varal kasvaksite pääste poole (1Pt 2:2). Me meenutame ülestõusnud Jeesuse ilmumist kahtlevatele jüngritele ja ühineme Tooma tunnistusega: „Minu Issand ja minu Jumal!“ (Jh 20:28)
Esimesest ülestõusmispühast kuni nelipühani on 50 päeva kestev rõõmuaeg, 40 päeva taevaminemispühani ja sealt 10 nelipühani – kokku 7 nädalat. Selle aja pühapäevadel on iseloomulikud ladinakeelsed nimed, mis tulevad alguslaulu esimestest sõnadest (nt jubilate, cantate).
Pühapäeva enne taevaminemispüha ladinakeelne nimi on Rogate (’palvetage’). Me süveneme palvetamise tähendusse ja õpime meie suurelt eestpalvetajalt Kristuselt.
Emadepäev ei ole kirikuaasta õndsuslooline püha, kuid emadus ja perekond on kristluses olulised väärtused. Nõukogude ajal, kui riiklikult tähistati vaid naistepäeva, peeti kogudustes emadepäeva ja mitmel pool kujunes see pühapäev kristliku kodu ja laste pühaks. Ka praegu lõpetavad paljud kogudused pühapäevakooli õppeaasta just emadepäeval.
40 päeva jooksul pärast ülestõusmist näitas Jeesus end jüngritele ja koguni mitmesajale oma järgijale. Siis nähti teda ihulikult taevasse tõusvat. Me pühitseme tema taevassevõtmist ja ülendamist taevasele troonile. Me ei saa näha Jeesust ihulikult – ta on taevas Isa juures. Kuigi me ei näe Jeesust, on ta Vaimu läbi meile kõigile lähedal, igal ajal ja igal pool.
Nende pühadega tähistame Püha Vaimu läkitamist, esimeste kristlaste ristimist Jeruusalemmas ja kristliku kiriku sündimist (Ap 2). Nelipühad on 50. päeval pärast ülestõusmispüha ja paljudes keeltes tuleneb püha nimi ka kreekakeelsest sõnast pentekoste (’viiekümnes’). Eestikeelne nimi tuleb nähtavasti sellest, et neid pühi jätkus neljale päevale – 1., 2., 3. nelipüha ja suvine palvepäev. Lõuna-Eestis aga tuntaksegi seda suvistepühana.
Esimene pühapäev pärast nelipüha on pühendatud pühale Kolmainsusele (lad Trinitatis). Kolmainsusõpetus püüab võtta kokku müsteeriumi, mida Piibel erinevates kohtades esitab: Jumal tegutseb maailmas kolmel viisil – ta on taevane Isa, Looja; ta on Jeesus Kristus, Jumala Poeg ja Päästja; ta on Püha Vaim, kelles ta tänagi meie keskel tegutseb ja meid pühitseb. Me ei suuda kunagi lõpuni seda müsteeriumi ära seletada ega mõista. Me jõuame Jumalale lähemale teda armastades ja austades, ülistades ja teenides.
Enamikel pühapäevadel nelipühadest kuni kirikuaasta lõpuni ei ole eraldi nime, vaid neid loendatakse nelipüha või kolmainupüha järgi. Numbrid erinevad vaid ühe võrra. Nelipüha järgi lugemisel on lisaks vanemale traditsioonile ka selgem sisuline põhjendus. Kristlik kirik sai alguse nelipühadest ja meiegi elame praegu selles nelipühadest alguse saanud Püha Vaimu tegutsemisajas.
Nelipühale järgnevad pühapäevad käsitlevad Jeesuse õpetust, kristlase elu Püha Vaimu juhtimisel ja Kiriku tunnistust oma usust.
Piiblilugemised 6. pühapäeval pärast nelipüha käsitlevad apostlite kutsumist ja ülesannet. Seepärast on pühapäev nimetatud apostlite pühapäevaks, mis omal viisil võtab kokku aasta kõigi apostlite päevade temaatika.
Vana luterliku traditsiooni kohaselt on 8. pühapäeva pärast nelipüha peetud kui Issanda muutmise püha ehk kirgastamispüha (algselt 6. august). 20. sajandi keskel toimunud kirikuaasta ülesehituse uuendamise käigus paigutasid mitmed luterlikud kirikud selle püha ilmumisaja lõppu.
Sõltuvalt nelipühajärgse aja pikkusest võivad kirikuaasta lõpus teatud pühapäevad (26. pühapäev pärast nelipüha või ka mõni eelnev pühapäev) ära jääda. Kindlasti peetakse valvamispühapäeva ja igavikupühapäeva.
Kolm suurt õndsusloolist püha – jõulud, ülestõusmispühad ja nelipühad – koos nendega liituvate kirikupühadega mahuvad peaaegu kõik esimese poolaasta sisse. Seetõttu võib rääkida kirikuaasta pühadega poolest, mille keskmes on Jeesus, Jumala Poeg, kes sündis meie jaoks inimeseks, kannatas ristisurma meie eest. Teine, nö pühadeta pool on kiriku poolaasta, mil meenutame, mida Jeesus tegi, õpetas ja kuidas meie kristlastena (Kristus meie sees) peaksime elama.
Me meenutame kahe lapseootel naise, Maarja ja Eliisabeti kohtumist. Eliisabet tundis Maarjat nähes oma kõhus peagi sündiva Ristija Johannese liigutamist ja see oli talle märgiks, et Maarjast saab tõesti tõotatud Messia ema. Varem tähistati Maarja külaskäiku 2. juulil, heinamaarjapäeval, kuid 20. sajandi kalendrireformiga toodi see jaanipäevaeelsele ajale. Aga juba enne seda kalendrireformi olid 31. mail 1917 Tartus kokku tulnud Maarjamaa luterlike koguduste esindajad, et panna alus iseseisvale Eesti luterlikule kirikule.
Aasta valgemal ajal pühitseme Ristija Johannese sünnipäeva. Tema oli Messia tulekut kuulutanud prohvetite pika rea lõpetaja. Ta nimetas end ka maailma Päästja teevalmistajaks ja tunnistas, et Jeesus ongi see Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu. Oma lisanime sai ta selle järgi, et ristis inimesi Jordani jões. Jeesuse ja Johannese emad olid sugulased ja Johannes sündis pool aastat enne Jeesust (Lk 1:26,36). Seetõttu peamegi jaanipäeva keset suve, misjärel hakkavad päevad taas lühenema. Kuigi Johannes oli rahva hulgas väga populaarne, ütles ta Jeesuse ja enda kohta: tema peab kasvama, aga mina pean kahanema (Jh 3:30).
Kõigil apostlitel on oma mälestuspäev. Nagu päeva nimigi ütleb, on see päev pühendatud kahele suurele kristliku kiriku alussambale – apostlitele Peetrusele ja Paulusele. Mõlema tee Jeesuse juurde oli väga erinev. Peetrus oli Jeesuse kõige innukam järgija, sagedane jüngrite eeskõneleja, aga ka see, kes ülempreestri hoovis Jeesuse salgas. Paulus oli alguses äge kristlaste vastane ja vaenaja, kuid siis pöördus ja sai suurimaks paganate misjonäriks. Algkoguduses oli neil mõlemal erinevad ülesanded ja tööpõhimõtted. Kuid mõlemad surid märtritena keiser Nero ajal aastal 64 Roomas.
6. pühapäeval pärast nelipüha on piiblilugemistes juttu Jeesuse jüngrite kutsumisest ja jüngrite ülesandest. Pühapäeva teema haakub laiemalt apostlitega ja kuna pühapäeva läheduses on ka peeterpaulipäev, siis nimetame seda apostlite pühapäevaks. Kristlik kirik on rajatud apostlite ja prohvetite alusele, selle vaimuliku templi nurgakiviks aga on Kristus ise (Ef 2:19-22). Meiegi ülesanne on olla elavateks kivideks selles hoones, tunnistades oma sõnade ja kogu eluga Kristust.
Keset suve pimestavat ilu meenutame, kuidas kolm jüngrit said kõrgel mäel näha Jeesuse jumalikku kirikust ja kuulsid taevast häält: „See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel, teda kuulake!“ (Mt 17:1-8.) See oli Jeesuse elu pöördehetk, mil ta asus teekonnale Jeruusalemma, vastu oma ohvrisurmale. Muutmis- ehk kirgastamispüha on kristlikus kalendris 6. augustil, kuid luterlikus traditsioonis on seda tähistanud 8. pühapäeval pärast nelipüha.
Meenutame Jeesuse ülestõusmise esimest tunnistajat ja kuulutajat Maarja Magdaleenat (Jh 20:1-18). Evangeeliumides mainitakse teda Jeesuse saatjate ja õpilaste hulgas. Seetõttu võib teda koguni naisapostliks tituleerida.
Paavst Sixtus II ülemdiakon, Roomas aastal 258 märtrina surnud Laurentiuse mälestuspäev. Keiser nõudis temalt kiriku varanduste üleandmist. Laurentius peitis raamatud, muu vara aga müüs ja jagas raha vaestele. Siis tõi ta kõik need vaesed keisri ette, tunnistades: „Need ongi kiriku aarded – Kristuse vaesed.“ Selle tõe tunnistuse eest lasi keiser teda tulerestil surnuks küpsetada.
Me tähistame Jeesuse ema Maarja surmapäeva ehk – traditsioonilise nimega – uinumise püha. Maarja sünnipäev on 8. septembril. Kuna me armastame Eestit nimetada ka Maarjamaaks, siis võiks just rukkimaarjapäev olla meile Maarjamaa päevaks, Läänemere äärse kristlike traditsioonidega väikese rahva pidupäevaks.
Tähistame peaingel Miikaeli ja kõigi inglite püha. Me austame ingleid kui Jumala sõnumitoojaid ja teenijaid vaime, kes on läkitatud abistama neid, kes ükskord pärivad pääste (Hb 1:14). Jeesus on toonud eeskujuks lapse usu ja hoiatab laste põlgamise eest, sest nende inglid taevas näevad alati Jumala palet (Mt 18:10). Seetõttu on kujunenud mihklipäevast ka laste püha ja pühapäevakoolide õppeaasta algus.
Paljudes maades peetakse lõikuse püha mihklipäevale järgneval pühapäeval. Eestis nihutati 20. sajandi alguses lõikustänupüha oktoobrikuu teisele pühapäevale. Põllumehed tänavad Jumalat lõikuse eest, kuid meie kõigi kohus on tänada igapäevase leiva, toidu ja joogi, ka oma töö ja selle viljade eest. Kogudus palvetab, et meiegi elus küpseksid head viljad – õiglus ja armastus.
Eestis on pikk traditsioon tähistada kogudustes üht pühapäeva misjonipühana, et teadvustada misjoni vajalikkust ja iga kristlase ülesannet tunnistada Kristusest. Misjonipühal palvetame misjonitöö ja misjonäride eest, kogume annetusi selle töö toetuseks. Juba kümmekond aastat on misjonipüha peetud oktoobri neljandal pühapäeval, sest selle päeva lähedusse jääb ka kahe Ida-Aafrikas tegutsenud misjonäri, 1896. aasta 20. oktoobril märtritena surnud eestlase Evald Julius Oviiri ja lätlase Karl Segebroki mälestuspäev.
See on 16. sajandil alanud reformatsiooni aastapäev, mida paljudes maades peetakse Martin Lutheri 95 teesi avaldamise järgi 1517. aasta pühakutepäeva eel. Mõtleme sellele, mis innustas toonaseid evangeeliumi ja usu ehtsuse eest võitlejaid ning mis on täna meie usu keskmes. Usupuhastuspüha ei ole Halloweeni sünonüüm. See kommertslik kummitustepidu, mida püütakse angloameerikalikust kultuurist meile üle transportida, haakub sisult meie pühakute- ja hingedepäevaga (halloween tähendab pühakutepäeva eelõhtut). Kuid meie kultuuris on hingedepäev ja suhtumine surnutesse hoopis teine ja see ei sobi tembutamisega kokku.
Selle kõikide pühade (pühakute) päevaga võtame kokku kõik aasta jooksul tähistatud märtrite ja pühakute mälestuspäevad, tänades Jumalat nende tunnistuse ja kristliku eeskuju eest. Pühakute ja märtrite päeva tähistatakse mitte nende sündimise päeval, vaid surmapäeval. See on nende sihile jõudmise ja igatsuste täitumise rõõmus pidupäev. Paulus räägib kõigist Kristuse omadest kui pühadest ja Jumala kodakondsetest. (Ef 2:19)
Luterlikes Põhjamaades on kokku sulanud kahe Mardi tähtpäevad – populaarse pühaku, heategija, ohvitseri ja Tours’i piiskopi Martini mälestuspäev (surn. 11.11.397) ja meie usuisa Martin Lutheri sünnipäev (10.11.1483). Mardisandi kombed haakuvad püha Martini eluga, kes aitas vaeseid ja jagas oma sõdurimantli kerjusega. Kuid lapsed võivad rahuga edasi marti joosta 9. novembri õhtul, nagu siinmail sajandeid kombeks, sest järgmisel õhtul ei pruugi enam pererahvas kommidega oodata.
Kirikuaasta eelviimase pühapäeva teemaks on Jeesuse tagasituleku ootus. Me ei tea tema uue tuleku päeva ega tundi ja seetõttu on õige elada igal hetkel valvates – kaines ja lootusrikkas valmisolekus kohtuda meie Päästja ja Kohtumõistjaga (Mt 25:13).
Kirikuaasta viimast pühapäeva nimetatakse veel Kuningas Kristuse pühaks ja vana traditsiooni järgi ka surnute mälestuspühaks või surnutepühaks. Loetakse Jeesuse tähendamissõna rahvaste kohtust, kus Kristus, kõiksuse Issand ja kuningate Kuningas eraldab kõik rahvad nagu karjane eraldab sikud lammastest. Need, kes on osutunud õigeteks, lähevad igavesse ellu (Mt 25:31-46).
EELK Kose koguduse väljaandena ilmus õp Mare Palgi (1973-2014) hommikupalvuste raamat „Avades südame silmi“.
Tegemist on aastatel 2001-2014 ERRis või Pereraadios peetud palvustega. Raamatule on lisatud ka CD. Hommikupalvused on välja valinud Triin Simson ja Kätlin Liimets. Raamatu kujundas Piia Ruber.
|
OSCAR-2019
|
||
Riigikogus oli neljapäeval olu lise tähtsusega riikliku küsi musena arutlusel Eesti kodanikuühiskonna arengu kontseptsiooni (EKAK*) elluviimine ja kodanikuühiskonna areng.
Eelnevalt toimus põhiseaduskomisjoni, kultuurikomisjoni ja sotsiaalkomisjoni avalik ühisistung, kus kuulati ära asjaosaliste seisukohad EKAKi rakendamisest ning ülevaade Vabariigi valitsuse ja kodanike-ühenduste esindajatest moodustatud ühiskomisjoni tegevusest.
Selgub, et ühenduste vaatenurgast paistavad probleemid ikka samad, millest räägiti juba kümme aastat tagasi: kesine rahastamine, sisulise huvi puudus ministeeriumides, jätkuv segadus rollide- ja tööjaotuses, probleemid info edastamisel jms. Oodatakse selgust
Eelnevate aastate jooksul on siiski valminud mitmed strateegiadokumendid ja arengukavad. Neis dokumentides sisalduvad paljuski kattuvad eesmärgid ja ootused.
Regionaalminister Vallo Reimaa märkis ülevaates riigikogule, et viimasel ajal on tähelepanu kodanikuühiskonna arendamise vastu märgatavalt tõusnud. Valitsuse koostatud tegevuskavaga on vastutus kodanikuühiskonna arendamise eest pandud regionaalministrile. Kooskõlastusringil on ka vastav valitsuse algatatud seadusemuudatuse eelnõu, millega lisatakse regionaalministri ülesannete hulka kodanikuühiskonna teema koos vastava osakonna moodustamisega. Lisanduvad ka mitmed uued ülesanded nagu vastava statistika korrastamine, finants-põhimõtete väljatöötamine ja muu, mida enne regionaalministri vastutusalas ei olnud.
Koostöö tugevdamine valitsuse ja kodanikeühenduste vahel, ühenduste esindajate kaasamine valdkondlike poliitikate ja õigusloome ettevalmistamisse ning elluviimisse - kuidas seda teha? Kuidas viia kaasamise hea tava riigi ja kohalike omavalitsuste ametnikeni ja ühenduste liikmeteni?
Heaks näiteks on veebikeskkond www.osale.ee, samuti seaduseelnõude, arengukavade ja teiste dokumentide avalik kooskõlastamine nii riigi tasandil kui kohalikes omavalitsustes.
Oluline on luua sobiv õiguslik keskkond kodanikualgatuse toetamiseks ja püsivad rahastamisskeemid. Selleks on vajalikud adekvaatsed andmed ja info, milleks on vaja kaasajastada mittetulundusorganisatsioonide ja sihtasutuste register ja koguda positiivsete algatuste kir-jeldusi. Paraku pole praegu paljude ühenduste tegevuse kohta võimalik saada majandusaasta aruandeid. Nii näiteks on 2006. aasta majandusaasta aruanded esitamata 41 % maksu- ja tolliametis registreeritud mittetulundusühingul.
Vabatahtliku tegevuse toetami ne ja arendamine on alara hastatud, 2007. aastal oli tegevuste toetamiseks 265 000 krooni. Vabatahtliku tegevuse panus Vabatahtliku Tegevuse arenduskeskuse hinnangul on 2,7 miljardi väärtuses tööd aastas. Tulevikuvisioon on selles, et vabatahtlikena tegutsedes inimesed arendavad ennast ja ühiskonda ning ühiskond tunnustab ja väärtustab vabatahtlikkust.
Väga positiivne on, et käivitumas on Kodanikuühiskonna sihtkapital, mille rahastamine riigi eelarvest igaaastaselt 20 miljoni krooniga sisaldub valitsusliidu 2007-2011 programmi peatükis "Kodanikuühiskond ja riiklus". Loodetavasti suudab sihtkapital kaasata ka teisi finantsvahendeid lisaks riigieelarvele. Sihtkapital keskendub arendustegevuste toetamisele.
Järgmisel aastal saab koostatud ja kokku lepitud riigieelarvest rahastamise ühtsete põhimõtete kontsept-
sioon. Rahandusministri Ivari Pa-dari sõnul on järgmiseks aastaks planeeritud erinevate kodaniku-ühenduste rahastamiseks läbi riigieelarve 860 miljonit krooni.
Praegu veel on selgusetu, kui suur on omavalitsuste ja omavalitsusliitude poolt eraldatavate toetuste maht.
EKAKi ühiskomisjonis on olulise pikaajalise prioriteedina kokku lepitud kodanikuhariduse ja -aktiivsuse taseme oluline tõus. Oluliseks meetmeks selle prioriteedi elluviimisel on mitmekülgsed ning kättesaadavad täi endkoolitusvõimalused kooli- ja vabaharidussüsteemis.
Positiivne on, et toimib 2003. aastal loodud maakondlike arenduskeskuste võrgustik, mis on aidanud mittetulundusühendustel oma tegevusega alustada ja korraldanud järjepidevalt koolitusi. Kodanikuhariduse peamine ülesanne on tagada demokraatiat toetava poliitilise kultuuri edenemine.
Kokkuvõtteks -väljakutsed, mille poole püüeldakse, pole väikesed. Tänapäevaste probleemide ja kau-gemate eesmärkide küllalt suur vahe näitab, kui aeglased on sotsiaalsed muutused ühiskonnas. Ometi usun, et ka kodanikuühiskonna arendamisel oleme juba praegu Euroopa riikide edukaimate hulgas.
Eesti kodanikuühiskonna arengu kontseptsiooni kohaselt korraldab riigikogu EKAKi elluviimise ja kodanikuühiskonna arengu arutamiseks igal teisel aastal vastavasisulise olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu. Järgmine arutelu toimub aastal 2009/
*EKAK võeti vastu riigikogu 2002. aasta 12. detsembri otsusega. 2004. aasta augustis kinnitas Vabariigi valitsus EKAKi tegevuskava, mille rakendamist koordineerib siseministeeriumi juures kooskäiv ühenduste ning avaliku sektori ühiskomisjon. Dokumentidega saab tutvuda siseministeeriumi koduleheküljel.
Jüri Jaanson: riigi spordiinvesteeringute vähendamine mõjub negatiivselt rahva liikumisvõimalustele | Reformierakond
“Eelmise aasta tulemuste põhjal võib väita, et spordipoliitika kurss on positiivne. Kasvanud on nii liikumisharrastajate kui liikumispaikade arv Eestis. Kiiduväärt on ka riigipoolse toetuse kasv spordialaliitudele. Kahjuks tekitab küsimusi ja muret riigipoolsete spordiinvesteeringute vähenemine võrreldes eelmise aastaga, vaatamata riigieelarve paranenud võimalustele,” kommenteeris sotsiaalkomisjoni liige Jüri Jaanson tänast spordipoliitika põhialuste 2030 täitmise ülevaadet.
“On tänuväärne, et alates sellest kooliaastast rakendus noorte huvitegevuse toetamine, samuti ujumise algõpetuse vajaduse teadvustamine. Spordi arengut aitaks veelgi kiirendada spordi riikliku rahastamise reform ja spordikohtunike tasustamise tervikliku lahenduse väljatöötamine,” kiitis Jaanson tehtud tööd.
Reformierakonna fraktsiooni saadik leiab, et järgmise aasta spordipoliitika prioriteet peaks olema olümpiavõitjate toetuse kaasajastamine, mis on tänu inflatsioonile häbiväärselt madalale langenud.
“Eesti riigi poolt veetav teema Euroopa Liidu eesistumisel on seotud treenerite kui spordi võtmeisikute rolliga ühiskonnas nii saavutus- kui harrastusspordi vallas. See on suurepärane võimalus tutvustada meie edulugusid terves Euroopas. Treenerite oskuslikku tegevust noorte inimeste kujunemisel on raske ülehinnata. Samuti on ääretult oluline tagada sportlastele spordijärgse karjääri võimaldamiseks hariduse omandamine tippspordiga tegelemise perioodil,” võttis mitmel Olümpial Eestile kuulsust toonud sportlane oma ettepanekud spordi arendamisel kokku.
|
OSCAR-2019
|
||
MÕTTEKOHT: Kaarma vallavanem Margus Mägi (vasakul) ja volikogu esimees Urmas Lehtsalu peavad otsustama, kuidas haridusalane koostöö linnaga edaspidi välja hakkab nägema.
Kaarma vallas käivad tõsised arutelud valla haridusprobleemide ümber. Ühe teemana on tõstatunud ka ühtse haridusruumi leping Kuressaare linnaga, mis praegu näeb ette näiteks 2011. aastal tühjendada vallakassat ümmarguselt poolteise miljoni krooni jagu.
Kaarma vallavanem Margus Mägi nentis, et ehkki vallavolikogu on tõesti kaalunud ühtse haridusruumi kokkuleppest loobumise võimalust, ei tehta seda siiski 2011. aastal, vaid praegu käivad läbirääkimised lepingu muutmiseks 2012. aastal. “Peapõhjus on siin raha,” kinnitas Mägi, kelle sõnul käib linna haridusasutustes valla lapsi ligi 500–600. Kuna linn on tõmbekeskus ja arvatavasti selleks ka jääb, tekib vallavanema sõnul olukord, kus Aste ja Kaar-ma koolis jääb lapsi üha vähemaks ning see seab tõsise küsimärgi alla nende koolide rahastamise.
Kuressaare ja Kaarma ühtse haridusruumi leping, mis sõlmiti 2007. aastal, näeb ette mõlema omavalitsuse solidaar-set panustamist ka haridusasutuste investeeringute finantseerimisse. Vallavanema sõnul tähendabki 1,5 miljonit krooni Kaarma valla panust linna lasteaedadesse-koolidesse, mis üldkokkuvõttes teeb 14 protsenti panusest linna haridusasutuste nn investeeringutefondi.
Sellele summale lisandub Kaarma valla eelarvest veel 10–11 miljonit krooni üldhariduskoolide, lasteaedade ja huvikoolide kohatasudeks – sellestki läheb lõviosa Kuressaarele. Kuressaare linnavalitsuse haridusnõuniku Õilme Salumäe sõnul tähendaks Kaarma valla loobumine lepingust Kuressaare linnale seda, et Kuressaare koolide ja lasteaedade teeninduspiirkonnaks jääks Kuressaare linn ning sel juhul saaksid linna haridusasutustes käia ennekõike linna lapsed.
“Kindlasti peab Kaarma oma haridusstrateegia üle vaatama, täpselt samamoodi nagu tegi seda Kuressaare linn,” märkis Salumäe, tuues näiteks Kuressaare põhikooli teema. “Eks Kaarma peab vaatama, milliseid koole ta suudab üleval pidada ning kas näiteks Kaarma kooli, mis asub sisuliselt piirkonnas, kus lapsi ei ela, on ikka mõistlik praegusel kujul alles jätta.” Salumäe kinnitusel on ta Kaarma vallajuhtidega ühtse haridusruumi edasise toimimise pärast kohtunud mitmel korral, kuid lõpliku otsuse peab siiski tegema vald.
“Kindlasti on kõikidel väikestel valdadel oma koolide ülalpidamisega probleeme, sest mida väiksem on omavalitsus, seda rohkem neid küsimusi kerkib,” tõdes linna haridusnõunik, lisades, et eriti suured on mured kindlasti siis, kui vallal on mitu kooli.
Riik rahastagu otse koole ja lasteaedu,pole mõtet seda valda sinna vahele soperdama.Nalja saaks kui iga vald endale armee looks,nalja oleks nabani. Naera puruks,igal eestlasel peab olema oma mätas kus jalga tõsta.
Tore on nautida linnast lahkunute tulumaksu, kuid samas nende laste kooliraha ei taha maksta. Ammu oleks aeg moodustada Saaremaale üks omavalitsus, siis ehk oleks võimalik natukenegi seista vastu ääremaastumisele. Need väiksed vürstid teevad ainult nägu, et võitlevad asja eest. Tegelikult võitlevadki, ainult et oma isiklike huvide eest.
Sa pole asjast üldse aru saanud. Kaarma ju ainuke vald, kes maksab ka linna koolide kapremontide raha, kuigi ükski seadus seda ei käsi – vabatahtlikult maksavad. Ja kirjatükist selgus, et kaalumise tulemusel maksavad seda ikka edasi. Tublid igatahes – võtku teised vallad eeskuju, ka teie lapsed naudivad ju samu hüvesid.
Ükski teine vald pole ka rõngana ümber Kuressare ja kes meelitab maksumaksjaid endale. Kui ei maksaks siis ei saaks need lapsed linna lastega võrdsetel alustel linna koolidesse kandideerida. Teiste valdade lapsed ei saagi võrdsetel alustel linna koolidesse õppima, kui siis ainult suli tehes.
Kaarma kool sulgeda, Astesse 4 klassiline algkool, linnalt ära osta Kuressaare põhikooli maja, teha sinna Kaarma kool(koostöös Pihtla vallaga, kelle Pihtla kandi lapsed niikuinii linnas koolis käivad), siis oleks ka Nasva suuna lastel võimalus koduvalla koolis käia. Kaarma suguse rõngasvalla puhul on mõttetu matta raha maakoolidesse, vanemad hääletavad ikka “jalgadega”, viies oma võsukesed linna kooli. Ja siis tuleb välja nagu alati.
ei näe põhjust vedada last Astesse või Kaarmale, kui ise tööl linnas, laste huviringid linnas ja söögi toome ka linnast. Kahjuks näen valla mõtlemises taas seda, et tahavad kippuda kohatasude kallale – st huvikoolide ja lasteaedade kohatasud maksku lapsevanem ise. Siis pole muud, kui linnast mõnd sugulast paluda, et linna sisseregistreerida.
Siilike, kuskohast sa küll linnalt ostetavasse koolimajja lapsi kavatsed võtta? Kõik jalgadega hääletanud kaarma- ja pihtlalased on juba linna koolidesse ära paigutatud, kuid Põhikooli maja jääb sündimuse üldise vähenemise tõttu ikka tühjaks.
usun ka, et vald saavutab sel moel vaid seda, et need, kes soovivad, et lapsed linnas koolis käivad, kirjutavad end sisse linna mõne tuttava juurde ning valla rahakott tühjeneb tunduvalt enam, kui praegu oma lepingujärgseid kohuseid täites, pakkudes võimalust lastel õppida nendes koolides, kus vanemad seda sooviksid.
Tegelikult tuleks taastada Kuressaare vald 1939. aasta piirides ning siis see vald Kuressaare linnaga üheks omavalitsuseks liita.
Jõulupühad Ida-Virumaal veetnud Kuressaare gümnaasiumi abituriendi, 18-aastase Mardo Niinepi asukoht oli veel eile politseile teadmata. “Tänaseks ei ole noormees veel leitud,” ütles politsei- ja piirivalveameti pressiesindaja Jelena Filippova eile Saarte Häälele.
Muhust pärit Mardo Niinep jäi kadunuks jõulupühade ajal, kui sõitis koos perega vanavanemate juurde. Esimesel jõulupühal läks noormees sõbra sünnipäevale, kust pidi edasi baari minema. Viimati nähti noormeest Kiviõli söögikohas Nelson ning pärast seda ei ole keegi teda näinud.
18-aastast Mardo Niinepit asus otsima ka Ida prefektuuri Jõhvi kriminaaltalitus. Noormees on 173 cm pikk, kõhna kehaehitusega, ruugete juuste ja lühikese soenguga. Seljas oli tal tume velvetjope, naisepildiga roheline T-särk ja hall triiksärk, kaelas pruunivalgekirju triipudega sall, jalas tumehallid püksid.
Kodanikel, kellel on informatsiooni Mardo asukoha kohta, palutakse politseiga ühendust võtta telefonidel 33 72 356, 33 72 357 või 110.
|
OSCAR-2019
|
||
2014. aastal hakkas Siseministeerium paljusid partnereid kaasates koostama „Siseturvalisuse arengukava 2015–2020“, mis koondab ühe katuse alla siseturvalisuse poliitika kujundamise ja elluviimisega seotud teemad.
Arengukava viib ellu Riigikogu vastu võetud siseturvalisuse poliitika põhialuseid, sealhulgas „Turvalisuspoliitika põhisuundade aastani 2015“ põhimõtteid.
„Siseturvalisuse arengukava 2015–2020“ läheneb turvalisuse tagamisele terviklikult ning selle kohaselt tähendab turvalisus stabiilset elukeskkonda, milles on tagatud nii inimese tegelik turvalisus kui see, et inimene tunneks ennast kaitstult.
Turvalisuse tagamine on terviklik – turvalisus nõuab paljude asutuste ja inimeste ühist panust. Inimeste turvalisust ja turvatunnet ei mõjuta üksnes süütegude arv ja nende olemus. Siseturvalisus on ühiskonna stabiilsuse tagamisel oluline, mistõttu on vaja märgata ja ennetada ühiskonna stabiilsust ohustavaid tegureid. Pingestunud rahvusvahelises olukorras peab olema enam läbi mõeldud ja ette valmistatud nii hädaolukordadeks valmisolek kui ka riigi kaitsmine enne sõjaseisukorra välja kuulutamist.
Turvalisus algab meist endist – kuigi laialt levinud arvamus on, et turvalisuse tagamine on eeskätt korrakaitsjate ja päästjate ülesanne, kellelt oodatakse õnnetuse korral kiiret ja professionaalset sekkumist, tuleb meeles pidada, et õnnetuse korral on kahju inimeste elule, varale või loodusele juba sündinud.
Kõige mõistlikum on õnnetusi ennetada – igaüks saab enda turvalisust suurendada, kui parendab enda ja oma lähedaste käitumist. Oluline on kujundada õigeid hoiakuid ja märgata ohte. Igaühe üksteisest hooliv käitumine peab looma võimaluse ühiskonna turvalisuse säilitamiseks ja suurendamiseks. Arengukava elluviimiseks on plaanis välja töötada kogukonnakeskse lähenemise mudel, mis aitab ühiselt turvalist elukeskkonda tagada.
Oluline on jõuda teadmistepõhiselt probleemide põhjusteni ja neid koostöös lahendada – siseturvalisuse tagamisel on oluline välja selgitada, millised on tegelikud ohutunnetuse põhjused – miks inimesed ei tunne ennast turvaliselt või käituvad ohtu arvestamata? Oluline on leida võimalused, kuidas neid põhjuseid ühiselt kõrvaldada. Turvalisuse tagamisel on oluline leida kõige tõhusamad ja nutikamad lahendused, kuidas inimressursi kõrval rakendada uuenduslikku tehnoloogiat.
Arengukava järgib korrakaitse seaduse põhimõtteid, mille kohaselt algab turvalisus igaühe vastutusest. Samal ajal on 2/3 elanikkonnast seisukohal, et elanikkonna turvalisuse eest hoolitsemine peaks jääma politsei ja kutseliste päästjate ülesandeks.
Ühiskondlik ootus on, et turvalisuse tagamiseks suurendataks reageerivat võimekust ehk politseinike ja päästjate arvu ja tehnikat, samal ajal ei ole riigil majandusliku (riigieelarve) ja demograafilise (töövõimelise elanikkonna vähenemine) olukorra tõttu võimalik neile ootustele vastu tulla.
Alati ei ole reageeriva võimekuse suurendamine tingimata ka otstarbekas, sest inimeste teadlikkus ja oskus ohtusid vältida vähendab oluliselt reageeriva võimekuse vajadust. See ressurss on Eestis suures osas veel kasutamata.
Arengukava suurimad väljakutsed ongi luua ühelt poolt paremad eeldused siseturvalisuse teenuste sihipäraseks arendamiseks (rõhk reageerimis-võimekuse kindlustamisel ja tugevdamisel) ning teiselt poolt suurendada elanike teadlikkust, kinnistada hoiakuid ja käitumist, mis aitaksid vähendada vajadust tegeleda õnnetuste tagajärgedega ning kujundada ohutut elukeskkonda.
Kõige laiem ja mõjusam meetod turvalisuse tagamiseks on iga ühiskonnaliikme panus, kes vähendab enda ja teiste riskikäitumist, ennetades ise ohte ja olles tähelepanelik oma lähedaste suhtes. Turvalisemas ühiskonnas on nii kogukondlik elu kui ka keskkond korraldatud viisil, mis vähendab kuritegevuse, sõltuvuste, vägivalla ja muude negatiivsete nähtuste tekkimist juba varakult.
Ühiskondlikud normid aitavad kaasa turvalisema elukeskkonna loomisele ja annavad koos õigusaktidega inimestele suuniseid igapäevaste ohuolukordade vältimiseks. Näiteks tuleohutuse seaduse alusel on võimalik tulekahjude arvu oluliselt vähendada. Erinevad ennetusega seotud tooted, kohustuslikest näiteks suitsuandur ja vabatahtlikest näiteks targa maja lahendused, loovad eeldused ka majandusarengu kasvuks, sest toodete arendus ja müük on erasektori huvides.
Ennetuses on oluline võrgustikupõhine lähenemine ja koostöö nii riiklikul kui ka kohalikul tasandil. Kogukonnakeskse lähenemise elluviimiseks peavad valitsusasutused kaasama kohaliku omavalitsuse üksusi, ettevõtteid, ühiskondlikke ja muid organisatsioone ning selleks soovi avaldavaid inimesi.
Vabariigi Valitsus algatas 26. juuni 2014 istungil Siseministeeriumi ettepanekul siseturvalisuse arengukava koostamise, mille käigus erinevad osapooled leppisid kokku turvalisust tõstvates tegevussuundades aastateks 2015-2020. Arengukava kiideti heaks valitsuse istungil 26. veebruaril 2015.
Arengukava elluviimist koordineerib Siseministeerium, neid puudutavates valdkondades osalevad ka Haridus- ja Teadusministeerium, Justiitsministeerium, Kaitseministeerium, Keskkonnaministeerium, Kultuuriministeerium, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Põllumajandusministeerium, Rahandusministeerium, Sotsiaalministeerium ja Välisministeerium ning paljud era- ja kolmanda sektori asutused.
Kui mõni töörühma liige on jäänud märkimata, palume sellest teada anda aadressil stak@siseministeerium.ee.
|
OSCAR-2019
|
||
Ksenoon (keemiline sümbol Xe) on keemiline element aatomnumbriga 54. See on raske, värvitu ja lõhnatu väärisgaas, üks õhu (üliväikese kontsentratsiooniga) koostisosasid.[1]
Kuigi üldiselt ei ole ksenoon reaktiivne aine, võib see siiski osaleda teatud keemilistes reaktsioonides, näiteks moodustades ksenoonheksafluoroplatinaadi, mis on esimene kunstlikult sünteesitud väärisgaaside ühend.[2][3]
Looduses esinev ksenoon koosneb kaheksast stabiilsest isotoobist (massiarvudega 124, 126, 128, 127, 130, 131, 132, 134 ja 136). Lisaks on sellel veel üle 40 mittestabiilse radioaktiivse isotoobi. Ksenooni stabiilsed isotoobid on üks olulisi abivahendeid Päikesesüsteemi varase ajaloo uurimisel.[4] Radioaktiivne isotoop ksenoon-135 tekib tuumareaktsioonis isotoobist jood-135 ja see on üks olulisemaid neutronkiirguse neelajaid tuumareaktorites.[5]
Ksenooni kasutatakse ksenoonvälklampides[6], ksenoonkaarlampides[7] ja üldanesteesias.[8] Esimeses eksimeerlaseris kasutati ksenooni dimeermolekuli (Xe2) töötava ainena[9] ja paljudes varastes laserites täitsid pumpade ülesannet ksenoonvälklambid. [10] Samuti kasutatakse ksenooni tumeaine uuringutes hüpoteetiliste nõrgalt vastastikmõjustuvate osakeste otsingutel[11] ja kosmonautikas ioonmootorite kütusena.[12]
Ksenooni avastasid 12. juulil 1898 Inglismaal šoti keemik William Ramsay ja inglise keemik Morris Travers. Veidi varem olid samad mehed avastanud ka krüptooni ja neooni. Nad leidsid ksenooni veeldatud õhu aurustunud koostisosade jääkidest.[13][14] Ramsay pakkus uuele gaasile nimeks ksenoon kreekakeelse sõna ’’ξένον’’ (xénon) põhjal, mis oli ainsuse kesksoo vorm sõnast ’’ ξένος’’ (xénos). See tähendab ’võõrast’ või ’külalist’.[15] 1902. aastal hindas Ramsay ksenooni osakaaluks Maa atmosfääris üks osa 20 miljonist.[16] Kuigi ksenooni praegune sümbol on Xe, siis ajalooliselt on kasutatud selle sümbolina ka lihtsalt tähte X.
1930. aastatel hakkas Ameerika Ühendriikide insener Harold Edgerton tegema kiirfotograafia valdkonnas katseid stroboskoobiga. Selle käigus leiutas ta ksenoonvälklambi, kus valgust tekitab ksenoontoru läbiv elektrivool. 1934. aastal suutis Edgerton seda meetodit kasutades luua välke kestusega 1 mikrosekund.[6][17][18]
1939. aastal hakkas ameerika arst Albert Behnke uurima süvasukeldujate joobelaadse seisundi põhjuseid. Ta lasi oma katsealustel sisse hingata erinevaid gaasisegusid ja leidis, et see tõi sukeldajatel kaasa muutused sügavuse tajumisel. Ta järeldas nende tulemuste põhjal, et ksenooni saab kasutada anesteetikuna. Kuigi vene toksikoloog Nikolai Lazarev uuris ksenooni kasutamist anesteesias juba 1941. aastal, avaldas esimese kirjutise selle rakendamisest 1946. aastal ameerika meditsiiniteadlane John H. Lawrence, kes oli teinud katseid hiirtega. Esimest korda kasutas ksenooni inimese opereerimisel 1951. aastal ameerika anestesioloog Stuart C. Cullen, kes opereeris edukalt kahte patsienti.[19]
Ksenooni ja teisi väärisgaase peeti kaua aega keemiliselt täiesti inertseteks ning arvati, et need ei suuda moodustada keemilisi ühendeid. Briti Columbia Ülikooli õppejõud Neil Bartlett avastas, et gaasiline plaatinaheksafluoriid (PtF6) oli tugev oksüdeerija, millega hapniku (O2) oksüdeerimisel tekkis dioksügenüülheksafluoroplatinaat (O2+[PtF6]–).[20] Kuna hapnikul ja ksenoonil on peaaegu samasugune ioniseerimisvõime, mõistis Bartlett, et plaatinaheksafluoriid võib oksüdeerida ka ksenooni. 23. märtsil 1962 segas ta mõlemad gaasid kokku ja sai tulemuseks esimese teadaoleva väärisgaasiühendi, ksenoonheksafluoroplatinaadi.[21][22] Bartlett arvas, et selle koostis oli Xe+[PtF6]–, kuid hilisemad uuringud on näidanud, et tegemist oli ilmselt mitmesuguste ksenooni sisaldavate soolade seguga.[23][24][25] Sellest ajast alates on avastatud mitmeid muid ksenooniühendeid,[26]aga ka muid väärisgaase (argooni, krüptooni ja radooni) sisaldavaid keemilisi ühendeid. Aastaks 1971 oli teada üle 80 ksenooniühendi.[27][28]
Novembris 1989 demonstreerisid IBMi teadlased tehnoloogiat, mis võimaldab manipuleerida individuaalseid aatomeid. Programm nimega "IBM in atoms" kasutas skaneerivat tunnelmikroskoopi, et moodustada 35 ksenooni aatomist jahutatud niklikristallist substraadil firma kolmetäheline akronüüm. See oli esimene kord, kui aatomeid suudeti sellise täpsusega tasasel pinnal positsioneerida.[29]
Ksenooni aatomnumber on 54, mis tähendab, et selle aatomituumas on 54 prootonit. Normaaltemperatuuri ja -rõhu juures on puhta ksenooni tihedus 5,761 kg/m3, mis on ligi 4,5 korda suurem Maa atmosfääri pinnatihedusest (1,217 kg/m3).[30] Veeldatud ksenooni tihedus on kuni 3,100 g/mL, kusjuures maksimaalse tiheduse saavutab see kolmikpunktis.[31] Samadel tingimustel on tahke ksenooni tihedus (3,640 g/cm3) kõrgem kui graniidi keskmine tihedus (2,75 g/cm3).[31] Kui rakendada gigapaskaleid rõhku, on võimalik ksenooni üle viia metallilisse faasi.[32]
Kristallograafiliselt läheb tahke ksenoon rõhu all kuubilisest süngooniast üle heksagonaalsesse süngooniasse ja hakkab metalliseeruma rõhul umbes 140 GPa. Rõhul 155 GPa on ksenoon täiesti metalliseerunud. Metallilises faasis näib ksenoon taevasinine, sest ta neelab punast valgust ja kiirgab teisi nähtavaid sagedusi. Selline käitumine on metallile ebatüüpiline ning selgitatav suhteliselt kitsaste elektronidevaheliste sidemetega metalliseerunud ksenoonis. [33][34]
Ksenoon kuulub nullvalentsiga elementide hulka, mida nimetatakse väärisgaasideks, varasemas kirjanduses ka inertgaasideks. Ta on inertne enamiku keemiliste reaktsioonide suhtes, sest tema elektronkatte väliskihi orbitaalides on kaheksa elektroni. Selle tulemuseks on stabiilne, minimaalse energiaga konfiguratsioon, kus väliskihi elektronid on tihedalt seotud.[35]
Gaasiga täidetud torus kiirgab ksenoon elektrilaenguga mõjutamisel sinist või lillakat valgust. Ksenoon kiirgab tegelikult spektrijooni, mis katavad kogu optilise spektri,[36] kuid kõige intensiivsemad jooned on sinise valguse sagedusalas.[37]
Ksenooni leidub Maa atmosfääris, kus teda on 87±1 miljardikosa (nL/L) ehk umbes 1 osa iga 11,5 miljoni osa kohta.[38] Võib ka nii öelda, et normaaltingimustes sisaldab tuhat kuupmeetrit õhku kõigest umbes 87 kuupsentimeetrit ksenooni[39]. Samuti leidub teda mõnedest mineraalveeallikatest eralduvates gaasides.
Ärilistel eesmärkidel saadakse ksenooni kaasproduktina õhu eraldamisel hapnikuks ja lämmastikuks. Pärast eraldamist, mis toimub tavaliselt fraktsioneeriva destillatsiooni meetodil kahe destillatsioonikolonniga seadmes, sisaldab selle tulemusel eraldatud vedel hapnik väikseid koguseid krüptooni ja ksenooni. Täiendava fraktsioneeriva destillatsiooni abil võib vedelat hapnikku rikastada tasemeni, kus see sisaldab 0,1–0,2% krüptooni ja ksenooni segu. See eraldatakse hapnikust kas adsorptsiooni teel silikageelile või destillatsiooni abil. Saadud krüptooni-ksenooni segus saab kaks gaasi teineteisest vajadusel eraldada destillatsiooni meetodil.[40][41] 1998. aastal toodeti kogu maailmas hinnanguliselt 5000–7000 m3 ksenooni.[42] Vähese leidumuse tõttu on ksenoon palju kallim kui temast kergemad väärisgaasid – 1999. aastal maksis Euroopas ksenoon 10 eurot, krüptoon 1 euro ja neoon 20 eurosenti liitri kohta[42], neist kõigist laiemalt levinud argooni hind jäi alla 1 eurosendi liitri kohta.
Päikesesüsteemis leidub ksenooni lisaks Maa atmosfäärile väga väikestes kogustes ka Päikese atmosfääris, asteroidides ja komeetides. Marsi atmosfääris leidub ksenooni Maa atmosfääriga võrreldes umbes samas kontsentratsioonis[39]. Jupiteri atmosfääris leidub ksenooni ebaharilikult rohkelt – seda on seal 2,6 korda enam kui Päikese atmosfääris. [43] Selle põhjuseid ei ole suudetud siiani selgitada. Üheks võimalikuks selgituseks on väikeste, eelplaneediliste kehade ehk niinimetatud planetesimaalide varane ja kiire teke veel enne kui Päikese udukogu kuumenema hakkas.[44] (Muidu ei oleks ksenoon planetesimaalsesse jäässe kinni jäänud.) Ksenooni vähest leidumust Maal võib selgitada asjaolu, et kvartsis moodustab ksenoon kovalentse sideme hapnikuga ja see vähendas ksenooni eraldumist atmosfääri.[45]
Erinevalt väiksema massiga väärisgaasidest ei teki ksenooni tähtede sees aset leidva tavapärase tähtede nukleosünteesi käigus. Elementidele, mille mass on suurem raua isotoobist massiarvuga 56, tähendab teke tuumasünteesi käigus energiakulu. Nii ei saaks täht ksenooni tootes sellest mingit lisaenergiat.[46] Selle asemel tekib ksenooni supernoovade plahvatamisel[47] oma tuumas leiduva vesiniku ära kulutanud ja asümptootilisse hiiu harusse jõudnud punahiidtähtede aeglaste neutronite püüdmise protsessi ehk niinimetatud s-protsessi käigus[48], noovade klassikalistes plahvatustes[49] ja selliste radioaktiivsete elementide nagu joodi, uraani ja plutooniumi lagunemisel.[50]
Lisaks neile stabiilsetele vormidele on uuritud veel enam kui 40 ebastabiilset isotoopi. Kõige püsivam neist on 136Xe, mis teeb läbi topelt-beetalagunemise poolestusajaga 2,11 x 1021 aastat.[53] 129Xe saadakse 129I beetalagunemisel, mille poolestusaeg on 16 miljonit aastat. 131mXe, 133Xe, 133mXe ja 135Xe tekkivad isotoopidest 235U ja 239Pu tuumalõhustumisel[50] ja neid kasutatakse seetõttu tuumaplahvatuste indikaatorina.
Kahe stabiilse ksenooni isotoobi 129Xe ja 131Xe tuumasid iseloomustavad nullist erineva väärtusega impulsimomendid (spinnid, mis sobivad tuumamagnetresonantsi tekitamiseks). Kasutades ringjalt polariseeritud valgust ja rubiidiumi auru on võimalik nende isotoopide tavapärast spinni polarisatsiooni taset muuta.[54] Selle tulemusel võib ksenooni tuumade spinni polarisatsioon olla üle 50% suurem selle maksimaalsest võimalikust väärtusest, ületades oluliselt paramagneetilise statistika ette kirjutatud soojustasakaalu väärtust (tüüpiliselt on see 0,001% maksimaalsest väärtusest toatemperatuuril isegi kõige tugevamate magnetite puhul). Taoline tasakaalust välja viidud spinnide suund kujutab endast ajutist seisundit, mida nimetatakse hüperpolarisatsiooniks. Ksenooni hüperpolariseerimise protsessi nimetatakse optiliseks pumpamiseks (kuigi see protsess erineb laserites kasutatavast optilisest pumpamisest).[55]
Kuna 129Xe tuuma spinni kvantarvu väärtus on 1⁄2 ja sellest tulenevalt on tema elektriline kvadrupool võrdne nulliga, ei teki 129Xe tuumal kokkupõrgete ajal teiste aatomitega kvadrupoolseid sidemeid. Nii on võimalik selle hüperpolarisatsiooni toatemperatuuri juures säilitada veel kaua pärast seda, kui laserkiir on välja lülitatud ja leelisaur kondensatsiooni teel eemaldatud. 129Xe spinni polarisatsioon võib püsida mitmeid sekundeid nendes ksenooni aatomites, mis on lahustatud veres[56], mitmeid tunde gaasilises olekus ksenooni aatomites[57] ja mitmeid päevi sügavkülmutatud tahke ksenooni aatomites[58]. Kontrastina sellele on isotoobi 131Xe spinni kvantarvu väärtus 3⁄2 ja elektriline kvadrupool nullist erinev ning selle hüperpolarisatsioon püsib seetõttu mõnest millisekundist mõne sekundini.[59]
Ksenooni mõned radioaktiivsed isotoobid, näiteks 133Xe ja 135Xe tekivad tuumareaktoris lõhustuva aine neutronkiirguse toimel.[2] 135Xe on olulise tähtsusega fissioonreaktorite töös. Sellel isotoobil on hiiglaslik neutronite ristlõige mõõdus 2,6 × 106 barni[5], mistõttu see toimib neutronite absorbeerijana ning võib teatud tööperioodi järel aidata ahelreaktsiooni pidurdada või aeglustada. See ksenoon-135 omadus tehti kindlaks esimestes Ameerika Ühendriikide tuumareaktorites, mis ehitati Manhattani projekti raames plutooniumi tootmiseks. Õnneks olid reaktori loojad näinud ette võimaluse reaktori reaktiivsuse (lõhustumises osalevate neutronite arvu, mis hakkavad lõhustama tuumakütuse teisi aatomeid) suurendamiseks.[60] 135Xe kogunemine reaktorisse ("reaktorimürgitus") etendas olulist rolli Tšornobõli katastroofis.[61] Kui reaktori vooluga varustamine väheneb või katkeb, võib see kaasa tuua 135Xe kogunemise reaktori tuumas ja reaktori võimsuse olulise vähenemise või isegi seiskumise.
Ksenooni radioaktiivsete isotoopide suures koguses eraldumine tuumareaktoritest annab tavaliselt märku kas sellest, et mõranenud kütusevarrastest on välja pääsenud lõhustumisproduktid,[62] või siis sellest, et uraan on lõhustuma hakanud reaktori jahutusvees.[63]
Ksenooni isotoopide sisaldus meteoriitides on väga oluline vahend Päikesesüsteemi tekkeloo uurimisel. Meteoriitide vanuse määramiseks kasutatakse joodi-ksenooni meetodit, mis võimaldab kindlaks teha, kui palju aega jääb nukleosünteesi ja Päikese udukogust tahke objekti eraldumise vahele. 1960. aastal avastas füüsik John Reynolds, et osasid meteoriite iseloomustas teatud isotoopide anomaalia, mis väljendus 129Xe ülekülluses. Ta tegi järelduse, et ksenoon-129 oli radioaktiivse isotoobi jood-129 laguprodukt. Seda joodi isotoopi tekib aeglaselt tuumalõhustumise ja kosmiliste kiirte mõjul tekkinud tuumapurunemise käigus, kuid suurtes kogustes ainult supernoova plahvatustes. Kuna 129I poolestusaeg on kosmoloogilisel ajateljel küllaltki lühike, kõigest 16 miljonit aastat, siis see näitab, et supernoova ning meteoriitide tahkumise vahele (tänu millele 129I sattus sinna lõksu) pidi jääma vähe aega. Järeldati, et need kaks sündmust (supernoova ja gaasipilve tahkumine) pidid aset leidma Päikesesüsteemi varases ajaloos, sest jood-129 isotoop tekkis tõenäoliselt veidi aega enne Päikesesüsteemi ja külvas Päikesest lähtunud gaasipilve isotoope, mis pärinesid teisest allikast. See teine allikas oli supernoova, mis põhjustas tõenäoliselt ka selle gaasipilve kokkuvarisemise.[64][65]
Samamoodi on ksenooni isotoopide nagu 129Xe/130Xe ja 136Xe/130Xe suhtarvud väga olulised gravitatsioonilise diferentseerumise ja varase degaseerumise mõistmiseks.[4] Näiteks Marsi atmosfääris on ksenooni samas suurusjärgus Maa atmosfääriga: 0,08 miljondikosa,[66] kuid Marsil esineb Maast või Päikesest rohkem isotoopi ksenoon-129. Kuna see konkreetne isotoop tekib radioaktiivse lagunemise tulemusel, siis näib see leid osutavat, et Marss kaotas ühel hetkel suurema osa oma algsest atmosfäärist. Tõenäoliselt juhtus see esimese 100 miljoni aasta jooksul planeedi tekkimisest.[67][68] Kui tuua siia kõrvale teine näide, siis New Mexico osariigis kaevust eraldunud süsihappegaasist leitud ülemäärane 129Xe arvatakse olevat tekkinud Maa vahevööst pärit gaaside lagunemisel peatselt pärast planeedi tekkimist.[50][69]
Pärast Neil Bartletti 1962. aasta avastust, et ksenoon on võimeline moodustama keemilisi ühendeid, on leitud ja kirjeldatud mitmeid ksenooniühendeid. Peaaegu kõik avastatud ksenooniühendid sisaldavad fluori või hapniku elektronegatiivseid aatomeid.[70]
Tahke, kristalliline XeF2 saadakse gaasiliste fluori ja ksenooni segu valgustamisel ultraviolettkiirgusega.[72] Selleks piisab isegi tavalisest päevavalgusest.[73] Ksenoondifluoriidi pikaajaline kõrgel temperatuuril kuumutamine, kasutades katalüsaatorina NiF2, annab tulemuseks ksenoonheksafluoriidi.[74] Ksenoonheksafluoriidi pürolüüs annab naatriumfluoriidi lisamisel tulemuseks kõrge puhtusastmega ksenoontetrafluoriidi.[75]
Ksenoonfluoriidid võivad fluori aatomeid nii vastu võtta kui ka loovutada, moodustades soolasid, mis sisaldavad katioone nagu XeF+ ja Xe2F3+, ning anioone nagu XeF5-, XeF7- ja XeF82-. Roheline, paramagneetiline XeF2+ tekib ksenoondifluoriidi redutseerimisel gaasilise ksenooniga.[70]
Ksenoondifluoriid suudab moodustada ka komplekse üleminekumetallide ioonidega. Kokku on sünteesitud ja kirjeldatud üle 30 taolise kompleksi.[74]
Kui ksenoonfluoriide on põhjalikult kirjeldatud, siis teisi ksenooni sisaldavaid halogeniide eriti ei tunta. Ainsaks erandiks on ksenoondikloriid (XeCL2). Ksenoonidikloriid on endotermiline, värvitu, kristalliline ühend, mis laguneb algelementideks temperatuuril 80°C. Seda saadakse ksenooni, fluori ja ränitetrakloriidi või süsiniktetrakloriidi kõrgsageduslikul kiiritamisel.[76] Siiski on kaheldud, kas XeCL2 on üldse tõeline keemiline ühend või ainult van der Waalsi molekul, mis koosneb nõrgalt seotud Xe aatomitest ja Cl2 molekulidest.[77] Teoreetiliste arvutuste kohaselt on lineaarne molekul XeCL2 vähem stabiilne kui van der Waalsi kompleks.[78]
Teada on kolm ksenooni oksiidi: ksenoontrioksiid (XeO3) ja ksenoontetraoksiid (XeO4), millest mõlemad on plahvatusohtlikud ja väga tugevad oksüdeerijad, ning ksenoondioksiid (XeO2), mis sünteesiti esmakordselt 2011. aastal koordinatsiooniarvuga neli.[79] XeO2 saadakse ksenoontetrafluoriidi valamisel jääle. Selle kristallstruktuur lubab seda kasutada räni aseainena silikaatmineraalides. XeOO+ katioon avastati infrapunaspektroskoopia abil tahkest argoonist.[80]
Lagunemise vältimiseks jahutatakse tekkinud ksenoontetraoksiid kiiresti ja sellest moodustub kahvatukollane tahkis. See plahvatab temperatuuril −35,9 °C ksenooniks ja hapnikuks.
Teada on mitmeid ksenoonoksüfluoriide nagu XeOF2, XeOF4 (ksenoonoksütetrafluoriid), XeO2F2 ja XeO3F2. XeOF2 tekib hapnikdifluoriidi (OF2) reageerimisel gaasilise ksenooniga madalatel temperatuuridel. Seda on võimalik valmistada ka XeF4 osalisel hüdrolüüsil. Temperatuuril −20 °C disproportsioneerub see XeF2 ja XeO3F2.[83] XeOF4 tekib XeF6 osalisel hüdrolüüsil[84] või XeF6 reageerimisel naatriumperksenaadiga (Na4XeO6). Viimase reaktsiooni käigus tekib ka väike kogus XeO3F2. XeOF4 reageerib tseesiumfluoriidiga (CsF), moodustades XeOF5- aniooni[83][85]. XeOF3 reageerib leelismetallide fluoriididega – kaaliumfluoriidi (KF), rubiidiumfluoriidi (RbF) ja tseesiumfluoriidiga (CsF), moodustades XeOF4- aniooni.[86]
Viimasel ajal on tekkinud huvi ksenooniühendite vastu, kus ksenoon oleks seotud mõne väiksema elektronegatiivsusega elemendiga kui fluor või hapnik, iseäranis just süsinikuga.[87] Nende ühendite stabiliseerimiseks läheb vaja elektrofiilseid rühmi, näiteks selliseid, kus fluor on asendatud.[82] Tänaseks on kirjeldatud palju selliseid ühendeid, teiste seas:[83][88]
Teised ühendid, kus ksenoon on seotud väiksema elektronegatiivsusega elemendiga, on F–Xe–N(SO2F)2 ja F–Xe–BF2. Viimast sünteesitakse dioksügenüültetrafluoroboraadist (O2BF4) temperatuuril −100 °C.[83][89]
Ebatavaline ksenooni sisaldav ioon on tetraksenonokuld(II) katioon (AuXe42+), mis sisaldab Xe–Au sidemeid.[90] Seda iooni esineb ühendis AuXe4(Sb2F11)2. Märkimisväärne on see, et nimetatud ioonis esinevad otsesed keemilised sidemed kahe tavaliselt mittereaktiivse aatomi, ksenooni ja kulla vahel, kusjuures ksenoon toimib seal üleminekumetalli ligandina.
1995. aastal teatas Helsingi Ülikooli juures tegutsenud Markku Räsäneni uurimisrühm, et neil õnnestus valmistada ksenoondihüdriidi (HXeH) ning hiljem veel ksenoonhüdriidhüdroksiidi (HXeOH), hüdroksenoatsetüleeni (HXeCCH) ja teisi ksenoonisisaldusega molekule.[92] 2008. aastal teatas Leonid Khriachtchev koos kolleegidega, et neil õnnestus krüogeenilises ksenoonimaatriksis vett fotolüüsides valmistada ühendit HXeOXeH.[93] Samuti on õnnestunud valmistada deuteriseeritud molekule HXeOD ja DXeOH.[94]
Lisaks ühenditele, kus ksenoon moodustab keemilise sideme, võib ksenoon moodustada ka klatraate, aineid, kus ksenooni aatomid jäävad kinni teise ühendi Bravais' ruumvõresse. Üks näide on ksenoonhüdraat (Xe•5,75 H2O), kus ksenooni aatomid täidavad tühjad kohad vee molekulide ruumvõres.[95] Selle klatraadi sulamispunkt on 24 °C.[96] Sellest hüdraadist on toodetud ka deuteriseeritud versiooni.[97] Sellised klatraathüdraadid võivad kõrge rõhu all tekkida looduslikult, näiteks nagu Vostoki järves Antarktika jääkihi all.[98] Klatraatide tekkimise käigus saab fraktsioneerivalt destilleerida ksenooni, argooni ja krüptooni.[99]
Ksenoon võib moodustada ka endohedraalfullereenühendeid, kus ksenooni aatom on sattunud fullereeni molekuli sisse. Fullereeni kinni jäänud ksenooni aatomit võib jälgida 129Xe tuumamagnetresonantsspektroskoopiat kasutades. Selle tehnika abil võib analüüsida fullereeni molekuli keemilisi reaktsioone, kasutades ära ksenooni aatomi keemilise nihke tundlikkust oma keskkonna suhtes. Samas on ksenooni aatomil fullereeni reaktiivsusele ka elektriline mõju.[100]
Kui ksenooni aatomid on põhiolekus, siis nad tõukuvad teineteisest ega moodusta sidet. Kui ksenooni aatomid ergastuvad, võivad nad moodustada eksimeeri (ehk ergastatud dimeeri), mis püsib kuni elektronide naasmiseni põhiolekusse. See produkt moodustub seetõttu, et ksenooni aatomil on kalduvus täita oma väline elektronkiht ja ta võib lühiajaliselt selle saavutada teiselt ksenooni aatomilt elektroni laenates. Ksenooneksimeeri tavaline eluiga on 1–5 ns ja selle lagunemisel vallanduvad footonid lainepikkusega umbes 150–173 nm.[101][102] Ksenoon võib moodustada eksimeere ka teiste elementidega, näiteks halogeenide broomi, kloori ja fluoriga.[103]
Ksenooni kasutatakse valgust kiirgavates seadmetes, mida nimetatakse ksenoonvälklampideks. Need leiavad rakendust fotograafias välklampides ja stroboskoopilistes lampides[6], laserites töötava aine ergastamiseks[104] ja vahetevahel ka bakteritsiidsetes lampides.[105] Esimeses, 1960. aastal leiutatud tahkislaseris kasutati optilise pumbana just ksenoonvälklampi[10] ja ksenoonvälklambid toimivad optilise pumbana ka laserites, mida kasutatakse teatud tüüpi tuumasünteesireaktsioonide vallandamiseks.[106]
Kõrgel rõhul töötavatel, lühikese kaarega ksenoonkaarlampidel on värvitemperatuur, mis on üsna lähedane keskpäevasele päikesevalgusele ja seetõttu kasutatakse neid kunstpäikesena. Pärast seda, kui need lambid esmakordselt 1940. aastatel kasutusele võeti, hakati neid kasutama filmiprojektorites lühema elueaga süsinikkaarlampide asemel.[7] Neid kasutatakse kõige tüüpilisemates 33 mm filmiprojektorites, aga ka IMAX-projektorites ja uutes digitaalprojektorites. Samuti leiavad ksenoonkaarlambid rakendamist autotuledes, kallimates taktikalistes taskulampides ja muudes spetsiaalsetes kasutusvaldkondades. Need kaarlambid on lühikese lainepikkusega ultraviolettkiirguse suurepäraseks allikaks ja nende valguskiirgus läheneb intensiivsuselt infrapunavalgusele, mis võimaldab neid rakendada mõningates öövaatlussüsteemides.
Ksenooni kasutatakse ka "käivitava gaasina" kõrgrõhu-naatriumlampides. Kõigist mitteradioaktiivsetest väärisgaasidest on ksenoonil madalaim soojusjuhtivus ja ionisatsioonipotentsiaal. Väärisgaasina ei sekku ksenoon töötavas lambis aset leidvatesse keemilistesse reaktsioonidesse. Selle madal soojusjuhtivus vähendab lambis töö ajal tekkivat soojuskadu ja madal ionisatsioonipotentsiaal tagab külmas olekus gaasi madala dielektrilise läbilöögitugevuse, mis võimaldab lampi lihtsamalt ja kiiremini tööle panna.[109]
1962. aastal avastas ettevõtte Bell Laboratories uurimisrühm ksenooni lasertoime[110] ja leidis hiljem, et seda oli võimalik parandada, lisades töötavale ainele heeliumi.[111] [112] Esimene eksimeerlaser kasutas ksenooni dimeeri (Xe2), mille elektronkiirega ergastamisel tekkis stimuleeritud kiirgus ultravioletse lainepikkusega 176 nm.[9] Eksimeerlaserites (täpsemalt küll eksiplekslaserites) on kasutatud ka ksenoonkloriidi ja ksenoonfluoriidi.[113] Ksenoonkloriidiga töötavat eksimeerlaserit on rakendatud näiteks dermatoloogias.[114]
Meditsiinis leiab ksenoon mitmekülgset kasutust, nii silmakirurgias (seadmetes) operatiivkirurgias ksenooni sisaldava inhalatsioonianesteetikumi koostisosana kui ka radioloogias ksenooni-vahendatud kompuutertomograafias (Xe-CT) jm.
Käimas on mitmed uuringud ksenooni-narkoosigaasi kohta hapnikupuuduse käes kannatavate vastsündinute teraapias.
Katsed hiirtega, kellele manustati elektrišokiteraapia järgselt sobival hetkel ksenoon-narkoosigaasi indikeerivad, et gaas võib takistada värskete häirivate mälestuste talletumist.
1939. aastal testisid Albert R. Behnke jun. ja Yarbrough allveelaevaga sukeldujatel mitmeid gaasisegusid ja tuvastasid, et ksenoon ei ole kõlbulik nimetatud valdkonnas kasutamiseks, kuid järeldasid, et seda saaks kasutada anesteesias.
Esimeseks hiirtel läbi viidud ksenoonanesteesia kohta avaldatud uurimuseks peetakse J. H. Lawrence'i 1945. aastal avaldatud raportit.
Ksenooni manustatakse koos teiste koostisosadega ksenoonanesteesia ajal kirurgilistele patsientidele, anestesioloogi järelevalve all, enne ja teatud kirurgiliste operatsioonide ajal vastava narkoosiaparaadiga.
Ksenooni kasutamine anesteesias kiideti heaks esmalt Venemaal (2000), siis Saksamaal (2005) ja 2007. aastal ülejäänud Euroopas.[116]
Ksenooni tootmine ulatub hinnanguliselt 6 miljoni liitrini aastas, millest narkoosigaas moodustab ligi 12% ja leiab rakendust peamiselt Venemaal.
Ksenooni saadakse küll hapniku töötlemise kõrvalsaadusena, kuid see on üsna energiakulukas protsess.
Erinevalt dilämmastikoksiidist ei ole ksenoon kasvuhoonegaas ja nii peetakse seda üldiselt keskkonnasõbralikuks anesteetikuks.[117]
Atmosfääri sattunud ksenoon pöördub tagasi oma algallikasse (ksenooni leidub atmosfääris), seega peetakse käesolevala ajal vähetõenäoliseks, et see avaldaks negatiivset keskkonnamõju.
Ksenooni peamiseks miinuseks on kõrge hind võrreldes muude anesteetiliste ainetega.[118] 1999. aastal Jaapanis tehtuduuringu kohaselt maksis 70 kg kaaluva 40-aastase mehe neljatunnine üldanesteesia ksenooniga 356 USA dollarit, samal ajal kui selle tulemuse saavutamine dilämmastikoksiidi ja isofluraani kasutades läks maksma ainult 52 USA dollarit.[119] Siiski on ksenooni langev hind laiendanud selle kasutamist ja 2000. aastate keskel hakati ksenooni sisaldavaid anesteetikuid kasutama ka Euroopas. Esimese ksenooni sisaldava anesteetiku tõi firma Air Liquide Euroopas turule nime LENOXe all. Prantsusmaal viidi esimene ksenoonanesteesia läbi detsembris 2007 Nîmes'i Ülikooli haiglas.[120]
Ksenooni kulu on operatsioonide lõikes varieeruv, pikemaid operatsioone selle meditsiinigaasiga peetakse tasuvamateks, nii võib ühe inimese koletsüstektoomia käigus olla ksenooni kulu 15,6 liitrit[121], märkimisväärse osa saab rasva sisaldavad koed.
Ksenooni ei manustata üksikainena kuna tema anesteetiline võimekus on liiga nõrk. Seda manustatakse koos opioididega nagu fentanüül ja sufentaniil.
1) Arvatakse, et osadel loomadel kutsub esile narkoosiseisundi selle anesteetikumi kuhjumine raku membraanstruktuurides, toime kesknärvisüsteemis paiknevatele retseptoritele (uuringute alusel: tõenäoliselt N-metüül-D-aspartaadi retseptor ehk NMDA retseptor[122]
Toetudes hüpoksia-isheemia loommudelitele arvatakse, et tänu ksenooni toimele nimetatud retseptoritele, toimib ksenoonanesteesia (ksenooni sissehingamine), võrreldes käibelolevate meditsiinigaasidega, südame- ja närvisüsteemi rakkudele säästvalt.
2) Arvatakse, et ksenoon blokeerib efektiivselt ka rakumembraani Ca2+ ATPaasid. Selle mõju saavutab ksenoon sidudes ennast ensüümi hüdrofoobse pooriga ja takistades sellega ensüümil aktiivsete konformatsioonide moodustamise.[130]
Ksenooni minimaalne alveolaarne kontsentratsioon on 40 aasta vanusel inimesel 72%, mis muudab selle anesteetikuna dilämmastikoksiidist 44% tugevamaks.[131] Nii saab ksenooni kasutada koos hapnikuga sellistes kontsentratsioonides, mis vähendavad hüpoksia riski.
Paljude patsientide jaoks soodsatele omadustele lisaks evib ksenoon-narkoosigaas ka mõningaid soovimatuid kõrvaltoimeid:
Suurbritannias Bristoli St. Michaeli haiglas lisati kevadel 2010 ksenooni õhusegule, mida manustati ajukahjustuse ohuga erakorralise keisrilõikega sündinud vastsündinule.
Ksenooni lisamine oli edukas (ajukahjustust õnnestus vältida) ja selle tulemusel anti luba analoogsete juhtumite puhul kliiniliste katsete läbiviimiseks.[133][134]
Radioaktiivse isotoobi ksenoon-133 (133Xe) gammakiirgust võib kasutada kompuutertomograafias näiteks südame, kopsude ja aju uurimiseks. 133Xe on kasutatud ka verevoolu kiiruse mõõtmiseks.[135]
Ksenoon, eriti selle hüperpolariseeritud isotoop 129Xe, on kontrastaineks magnetresonantstomograafias (MRT). Hüperpolarisatsioon muudab 129Xe magnetresonantstomograafias oluliselt nähtavamaks ning gaasilises olekus hüperpolariseeritud 129Xe kasutatakse kopsude ja muude kudede uurimiseks. Näiteks on selle abil jälgitud gaaside ringlemist kopsudes.[136][137] Kuna ksenoon lahustub vees ja hüdrofoobsetes lahustites, saab seda kasutada ka mitmesuguste elusate pehmete kudede uurimiseks.[138][139][140]
Kõrge aatommassi tõttu sobib ksenoon kontrastainena kasutamiseks ka röntgenfotograafias. Selleks lisatakse ksenoonile krüptooni. Samuti tuleb ksenooni kontsentratsioon olla alla 35%, vastasel juhul hakkab ta toimima narkootikumina.
Ksenooni ja hapniku segu sissehingamine aktiveerib HIF-1-alpha transkriptsioonifaktori tootmise, mis omakorda viib erütropoetiini tootmise kasvuni. See hormoon suurendab omakorda punaste vereliblede arvu ja sportlaste sooritusvõimet. Venemaal on ksenooni sel eesmärgil sisse hingatud vähemalt alates 2004. aastast. [142] 31. augustil 2014 lisas Maailma Antidopingu Agentuur (WADA) ksenooni ja argooni keelatud ainete ja meetodite nimestikku, kuigi ei ole veel olemas usaldusväärset testi, mille abil nende ainete kuritarvitamist kontrollida.[143]
Ksenooni aatomi suure ja paindliku välise elektronkihi tõttu muutub tuumamagnetresonantsi spekter vastavalt ümbritsevatele tingimustele, mistõttu saab seda kasutada keskkonna keemiliste tingimuste mõõtmiseks. Nii on tuumamagnetresonantsspektroskoopias näiteks võimalik eristada vees lahustunud ksenooni, hüdrofoobsetes lahustites lahustunud ksenooni ja teatud proteiinidega seotud ksenooni.[144][145]
Hüperpolariseeritud ksenooni saavad kasutada pinnateadlased. Tavaliselt on pindu tuumamagnetresonantsspektroskoopia abil raske iseloomustada, sest näidise pinnalt lähtuvad signaalid jäävad aine enda märksa arvukamate aatomituumade signaalide varju. Tahkete pindade tuumaspinne on aga võimalik valikuliselt polariseerida, kandes neile üle spinnide polarisatsiooni hüperpolariseeritud gaasiliselt ksenoonilt. See muudab pinnasignaalid piisavalt tugevaks, et neid mõõta ja eristab neid aine seest lähtuvatest signaalidest.[146][147]
Tuumafüüsikas kasutatakse ksenooni mullikambrites,[148] sondides ja muudes rakendustes, kus läheb vaja kõrge molekulmassiga inertset ainet. Tuumarelva testimisel eraldub kõrvalproduktina radioaktiivseid ioone ksenoon-133 ja ksenoon-135. Salajaste tuumakatsetuste kindlakstegemiseks mõõdetakse just nende isotoopide leidumust,[149] näiteks on seda tehtud riikide nagu Põhja-Korea puhul.[150]
Vedelat ksenooni kasutatakse kalorimeetrites[151] gammakiirte mõõtmiseks, aga ka vahendina hüpoteetiliste nõrgalt vastastikmõjustuvate osakeste (WIMP) kindlakstegemiseks. Kui WIMP põrkab kokku ksenooni tuumaga, siis peaks sealt vabanema piisavalt energiat, et vallanduksid ionisatsioon ja stsintillatsioon. Vedel ksenoon sobib sellisteks katseteks oma suure tiheduse tõttu, mis muudab interaktsiooni tumeainega tõenäolisemaks.
Ksenoon on eelistatud kütus kosmosesõidukite ioonmootorites, kuna sellel on oma aatommassi kohta madal ionisatsioonipotentsiaal. Samuti on ksenoonil omadus säilitada kõrge rõhu all vedel olek toatemperatuurile lähedastel temperatuuridel, võimaldades samal ajal enda kiiret ja lihtsat tagasimuutmist gaasiks, et toita mootorit. Ksenooni inertsus tagab keskkonnasõbralikkuse ja põhjustab ioonmootorile vähem erosiooni kui teised kütused nagu elavhõbe või tseesium. Esimest korda kasutati ksenooni 1970. aastatel satelliitide ioonmootorites.[152] Hiljem on ksenooni kasutatud NASA kosmosesondi Deep Space 1 ja Euroopa Kosmoseagentuuri satelliidi SMART-1[12] kütusena, samuti NASA kosmosesondi Dawn kolme ioonmootori kütusena.[153]
Analüütilises keemias kasutatakse perksenaate oksüdeerijana. Ksenoondifluoriidi rakendatakse räni söövitamisel, iseäranis mikroelektromehaaniliste süsteemide (MEMS) tootmisel.[154] Vähivastast preparaati 5-fluorouratsiili saab toota, pannes ksenoondifluoriidi reageerima uratsiiliga.[155] Samuti kasutatakse ksenooni proteiinkristallograafias. Kui avaldada proteiini kristallile rõhku 0,5–5 megapaskalit (5–50 atmosfääri), kinnituvad ksenooni aatomid peamiselt hüdrofoobsetesse avaustesse, andes sageli tulemuseks kõrge kvaliteediga, isomorfse, raske aatomiga derivatiivi, mida saab kasutada faasiprobleemi lahendamiseks.[156][157]
Paljud hapnikku sisaldavad ksenooniühendid on oma tugevate oksüdeerivate omaduste tõttu mürgised. Samuti on nad plahvatusohtlikud, kuna neil on kalduvus laguneda elemendiliseks ksenooniks ja kaheaatomiliseks hapnikuks (O2), mille keemilised sidemed on palju tugevamad kui ksenooniühenditel.[158]
Gaasilist ksenooni võib julgelt säilitada standardtemperatuuri ja -rõhu juures tavalistes tihedalt suletud klaas- või metallanumates. Siiski tuleb tähele panna, et ksenoon lahustub enamikus plastidest ja kummis ning taoliste materjalidega suletud anumatest imbub see järk-järgult välja.[159] Ksenoon ise ei ole mürgine, kuigi ta lahustub veres ja kuulub nende väheste ainete hulka, mis suudavad läbida hematoentsefaalse barjääri. Seetõttu võib ta suurtes kogustes koos hapnikuga sisse hingatuna tekitada kerge või isegi täieliku anesteesia.[158]
Heli kiirus gaasilises ksenoonis on 169 m/s, mis on õhuga võrreldes aeglasem.[160] See on tingitud raskete ksenooni aatomite väiksemast keskmisest kiirusest võrreldes lämmastiku ja hapniku molekulidega. Seetõttu alandab ksenoon väljahingamisel ka kõnetrakti võnkesagedust, tekitades madalama hääletämbri. See efekt on vastupidine heeliumi tekitatavale efektile, mis muudab hääle kõrgemaks. Nii nagu ka heelium ei suuda ksenoon rahuldada keha hapnikuvajadust. Ksenoon on samaaegselt lihtne lämmatava toimega gaas ja lämmastikoksiidist tugevam anesteetik; seepärast on paljud õppeasutused keelanud füüsika ja keemia demonstratsioonide raames ksenooniga hääletriki tegemise. Kuna ksenoon on kallis, siis kasutatakse selle hääletriki jaoks enamasti odavamat gaasilist väävelheksafluoriidi, mille molekulmass on ksenoonile lähedane (väävelheksafluoriidil 146, ksenoonil 131) ja millel puudub anesteetiline toime.[161]
Tihedate gaaside nagu ksenooni ja väävelheksafluoriidi sissehingamine on võimalik kui neid hingata sisse gaasiseguna, kus on vähemalt 20% hapnikku. Ksenooni ja hapniku 80:20 segu kutsub siiski kiiresti esile üldanesteesiale omase teadvusetuse seisundi. Hingamisel segunevad eri tihedusega gaasid kiiresti ja tõhusalt, tuues kaasa raskemate gaaside väljutamise koos hapnikuga ja vältides nende kogunemist kopsudesse.[162] Suurte koguste raskete gaasidega kaasneb alati oht: see on ruumis nähtamatu ja kui inimene siseneb ruumi, mis on täidetud värvitu ja lõhnatu gaasiga, võib ta seda enese teadmata sisse hingata. Ksenooni kasutatakse harva nii suurtes kogustes, kuid kui ksenooni hoitakse ventileerimata ruumis, on see oht siiski olemas.[163]
|
OSCAR-2019
|
||
Mis on mandalad? Kust need pärit on? Mida need tähendavad? Kas igaüks võib teha mandalat? Need küsimused kerkivad üles, kui kuuleme sõna mandala üha tihedamini. Juba mõnda aega võib raamatupoe lettidel märgata populaarsust koguvaid mandala värviraamatuid nii täiskasvanutele kui lastele. Eestiski on viimase kümnendi jooksul mandalakunstnikke järjest juurde tekkinud. See on rõõmustav trend, sest mandalate vaatamist ning nende tegemist peetakse inimpsüühhikat tasakaalustavaks ja maailmas harmooniat loovaks tegevuseks. Paarkümmend aastat tagasi kergitasid isegi raamatukogutöötajad nõutult kulmu kui neilt mandalate kohta aru päriti. Praeguseks on olukord hoopis teine, vahendab Telegram.ee. Isegi väikesed lapsed teavad, et "see on selline ilus pilt, mis koosneb ringidest ja ruutudest, mille sees on ilusad mustrid," nagu 11. aastane Karoliina mandalate kohta ütleb.
Sõna "mandala" tuleb sanskriti keelest tähendades "ringi". Vana-India ja Tiibeti kultuurikontekstis tähendab see ka "valgustumist saavutama" ja "altarile kokku koguma". Traditsiooniliselt mõeldakse mandalast kui kahe- või kolmedimensioonilisest ruutudest ja ringidest koosnevate erinevate tasandite ja sümbolitega kujutisest, millel on keskpunkt. Mandalaid kasutatakse traditsioonitarkuse edasiandmiseks, meditatsiooni abivahenditena, püha ruumi loomiseks ja jumalike kvaliteetidega samastumiseks.
Seitse tõhusat nippi, kuidas puhastada oma kodu soovimatutest energeetilistest külalistest 19.08.2016
Mandala loomisel kujutatakse selle keskmes olemuslikku püha ruumi, kõige tähtsamat tähelepanu koondamise objekti. Inimese valgustumise teekonnal tähistab see liikumist välisest maailmast oma olemuse keskmesse, kus elab Looja - puhas teadvus, mis aitab näha kõiki oma kogemusi terviklikkuse perspektiivist.
Mandalate ülesehitus võib olla erinev, kuid eesmärk on ikka sama - aidata kõiki elusolendeid edasi valgustumise teel, luua harmooniat, rahu ja korrastatust meie sisemises ja välises maailmas.
Loomulikult võib harmoonilisi mustreid joonistada ka kunstilisel eesmärgil. Mandalat võib luua igaüks just nii, nagu talle õige tundub. Seda võib teha üksi ja teistega koos. Nii nagu seda praktiseerivad traditsioonide järgijad võib igaüks oma mandalat teha mõtestatult ja anda sellele tähendusi. Iga mandala loomine on kordumatu ent alati võib selle protsessi juures täheldada üht - enamasti toob see kaasa puhta kohalolu, rahu ja rõõmu seisundi, mis on meie tõeline olemus. Tänapäeva kaootilises maailmas on mandalatel olulisem koht, kui kunagi varem. Need aitavad luua kaoses korda ja tajuda elu sügavamat tähendust.
Uuringud igalt poolt maailmast kinnitavad seost õnnetunde ja puuviljade-juurviljade söömise vahelFoto: depositphotos.com
Vaimsed haigused on tõusujoones ning seetõttu otsitakse ka lahendusi laiemalt. Aina rohkem on uuringuid, mis kinnitavad toitumise ja mentaale heaolu seost. Aga mida siis süüa? Et palju kiidetakse juurvilju ja puuvilju, alustasid teadlased just siit.
Need, kes söövad puuvilju-juurvilju iga päev said uuringus suurema tõenäosusega klassifitseeritud kui "väga õnnelikud", vihjates tugevale ja positiivsele korrelatsioonile.
Suurim "õnneuuring" korraldati Suurbritannias, kus leiti, et mida rohkem sõid inimesed iga päev puuvilju ja juurvilju, seda rohkem olid nad eluga rahul ja õnnelikud. Inimesed, kes sõid päevas 7-8 portsu olid kõige rohkem rahul ja õnnelikud. Siinkohal on huvitav, et teised faktorid nagu sissetulek, haigused, trennitegemine, suitsetamine, kehakaal ei mõjutanud tulemust.
Mitmed puuviljad ja juurviljad sisaldavad rohkelt C-vitamiini, mis on dopamiini (oluline neurotransmitter) tootmise kofaktor. Antioksüdandid aga vähendavad põletikku, mis samuti mõjutab üleüldist õnnetunnet.
Et rohkem teada saada, uuriti kahe nädala jooksul 400 noort, ning tõepoolest, noored, kes sõid rohkem puuvilju ja juurvilju kinnitasid, et keskmiselt kõrgemat heaolutunnet, intensiivsemat uudishimu ja suuremat loomingut. Selline tulemus kinnitab, et puu- ja juurviljade söömine mõjutab rohkemat kui lihtsalt uurishimu, vaid inimese üldist ellusuhtumist ja eluga rahulolu.
Selle asemel, et süüa toitu, mis viib hea tujuni, võib-olla viib hea tuju hoopis head toitu sööma? Tuleb välja, et kui inimesel on hea tuju, meeldivad talle rohkem tervislikud toidud nagu õunad, mitte näiteks šokolaadibatoonid. Andes inimesele valida M&Mside ja viinamarjade vahel, valisid heas tujus inimesed viinamarjad - leidsid uurijad. Arvatakse, et positiivne tuju aitab kiusatusele rohkem vastu panna. Sest kellel on vaja lohutavat toitu, kui sa juba tunned end hästi?
Järjekordses psühholoogilise tervise uuringus leiti seos igapäevase hea tuju ning puu- ja juurviljade söömise vahel. Kuid seosena selgus, et õige toit mõjutab tuju järgmisel päeval, mitte vastupidi.
Päevadel, kui uurimisalused sõid rohkem puu- ja juurvilju, raporteerisid nad selliseid tundeid nagu rahu, õnn, tavapärasest suurem energiatase. Hea tuju mõjutas positiivselt ka ülejärgmist päeva.
Seega, süües puuvilju-ja juurvilju saab lihtsalt mõjutada oma emotsionaalset heaolu. Kui trenniga saab kiirelt tuju tõsta, siis miks mitte kasutada selleks ka värskeid puu-ja juurvilju?
7,2 serveeringut puuvilju ja 8,2 serveeringut juurvilju päevas, et tunda tähelepanuväärseid mõjutusi. 1 serveering on võrdeline u 230g, seega 1,6kg puuvilju ja ja 1,8kg juurvilju.
|
OSCAR-2019
|
||
Nael tööstus areneb pidevalt. Iga hooaeg spetsialistid leiutamine praktiline ja kiireid viise, kuidas luua pildi küüned. Üks huvitavaid seadmeid loetakse tempel. See võimaldab kanda joonis plaadi eest minimaalne aeg, säilitades teravuse ja struktuuri loomiseks. Vaatamata oma populaarsust, paljud tüdrukud ei oska nautida tembeldatud küüned. Õige viia läbi protseduuri, tuleb järgida põhireegleid ja selgelt jälgida juhiseid.
Ületoomise protsess pildi, küünte kaudu pühendatud tempel nimega "tembeldamine". Tehnoloogia alguse Lõuna-Korea, just sealsed meistrid firma "Konad" hakkas tarnida letid võistluskalendri kujundusest.
Tänaseks poed on täis rohke komplekti, nii et valida sobiv ei ole raske. Paremat isendid erinevad kõrge hind.
Ajal ostu uurige hinnavahemik. Seadmed, mis on valmistatud Hiinas, seisa korra odavam. Kuid nende kvaliteet jätab soovida. Kui teil on vaja tempel 1 korda, saab osta sarnast mudelit.
Eemaldage pakendist metallist plaat koos piltidega. Pange tähele, kontuur ornament, kas head rakiste ta selgelt tähelepanuta jäetud. Seejuures ise reljeef on piisavalt sügav levik lakiga.
Kettal piltidega ei tohi olla nähtavaid defekte, kriimustusi ja kahju teist liiki. Hiina ettevõtted-tootjad teevad mittevastavate plaat mustrid. Nende serv vastutustundetu, seega on tõenäosus vigastada käsi.
Vaadake ise tempel. Tema pind on üldiselt sile, tihe ja elastne. Liiga "lahtine" eksemplare ei ole tagab ühtlase ületoomise pildi koos plaadi küüs. Tavaliselt, kui kasutatakse madala kvaliteediga seadmeid kontuur kahanenud.
Komplektis on ka kaabits, mis eemaldab liigse küünelaki koos mustriline plaat. Kui vaba serva skreeperit on nicks, siis kahju kettale, edasi kaunistades muutub võimatuks.
Komplektis on tembeldatud läheb ketas on valmistatud metallist. Tavaliselt, sellel on 4-8 pildid. Teil on vaja plaat, kus pildid vastavad olemasoleva kontseptsiooni järgi kaunistamine küüned.
Töö käigus on vaja puhastada lakk sõita. Manipulatsioonid toimuvad kaudu pühendatud skreeperit — scrabber. Ta on komplekteeritud, nii et seade ei ole vaja osta lisatasu eest.
On vaja ka vundament all põhilised kihid (värvitu lakk), viimistlus, alus-lakk ja lakk, talle jahe. Võimalusel valida akrüül värvid, mis on välja töötatud decor tembeldatud.
Esiteks, teil on vaja valmistuda küüned järgnevatele mõjutusi. Selleks valmista vanni põhjal kummel, lisage veidi soodat ja meresoola. Torka koosseisu sõrmede, oodake kolmandik tundi.
Pärast läbimas määratud aja puhasta käsi rätikuga. Liigutage küünenaha baasi küünte voodi. Lõika tema tangidega või trimmer. Tee antakse küüntele soovitud suurus, korrigeerige vormi klaasist saagimine.
Eemalda vana lakk spetsiaalne vedelik. Peske käsi antibakteriaalse seebiga, kohelda neid antiseptikuga (bensoüülperoksiid, alkohol, viin jms). Oodake, kuni täieliku kuivamise küüned.
Kanna esimene kiht baasi all lakk, kursus aitab vältida kahju plaat. Nüüd kanna üle antakse küüntele põhivärv, kus tulevikus on kujutatud ornament on kontrastset värvitooni.
Valmista ketas töö, ta läheb koos tembeldatud. Valige muster, mida soovite üle kanda küüned. Kanna vastavalt pildile teine lakk (kontrastne toon). Oodake, kuni kogu elumajade küllastunud.
Võtke scrapper (scraper), mine neile tihenduspinnaga ketas, kogudes jäänud lakk. Sa näed, et osa pigment jääb süvend plaat.
Mõned komplektid eeldavad, et hoidiku et plaat komplektis. Seade salvestab plaadile, nii et kui kasutada scrapperа ketas ei lähe küljelt küljele. Selline omadus võimaldab saavutada soovitud tulemusi, välja arvatud kahju plaat.
Võtke tempel, veenduge kõvaduse enda kätes. Üks on selge liigutusega suruge pea kohanemine valitud pildile. Oota 3-5 sekundit, et lakk rännanud vahend. Hinnake tulemus, pilt peaks jäljend selgelt ja elavalt.
Kui kõik korras, siis alustage vahetus ornament plaat. Suruge tempel pinna küünte kattuv liikumine (esimene serv, seejärel keskelt teise serva). Kõik manipulatsioonid toimuvad aeglaselt, üks vastuvõtt.
Oota veel mõnda aega. Võtke puuvillast võlukepp, niisutage seda vedelikku removers. Pühkige okolonogevoy rull, kui sa seda värvitud. Nüüd pühi atsetooniga tempel, kaabits ja plaat, eemaldades pigment.
Samamoodi tee projekteerimise teiste küüned, sealhulgas jalgadel (soovi korral). Võite kombineerida pilte omavahel, pühkides tempel pärast iga kannatab küünte kaunistuste. Kui kõik sõrmed on kaunistatud, kata küüned üks kiht kohaga, lasta kuivada.
Vali tihe ja rikkalik lakk täita süvend sõita. Pead liikuma joonis esimest korda. Koosseisu ei tohi olla liiga vedel, vastasel juhul voolab välja üks šabloon, määrdumine, mida templi. Ka lakk ei tohi olla liiga paks. Sellisel juhul ei ole ta täidab süvend graveerimine, jättes ruumid joonisel.
Tegutse kaabitsaga väga kiiresti. Kui pigment kuivab, siis jätan joonisel mõhk. Pärast katte lõpetama lõplik tulemus näeks välja kole.
Enne ostu hinnake kvaliteeti kummist pea tempel. See ei tohiks olla liiga karm, või vastupidi, pehme. Esimene variant annab vaid osaline teisenemine. Teine vahend on mustamine ornament.
Valige hea tempel küüned. Komplekti peab kuuluma metallplaat koos meeldis mustrid, samuti kaabits jääkide eemaldamiseks lakk koos süvend graveerimine. Enne kaunistadesм valmistage küüned, teha maniküüri. Hoidke tempel vertikaalselt, veenduge, et enne taotluse mustri teie käsi ei takerduma.
Tänaseks päevaks on ilusalongide teenused on neill-artu on muutunud kõige populaarsem. Daamid hakkasid rohkem tähelepanu pöörama oma käed ja küüned. Käia koos hoolitsetud küüned – norm, mis isegi ei nõua liigset arutelu, sest naiste käed on alati meelitada palju tähelepanu. Hoolitsetud käed ja küüned - suur pluss. Kuna daamid tahaks alati mitmekesisust, tegemist on väga erinevate disainilahendused vormistamiseks küüned. Edasi tuleks arutada ebatavaline maniküür koos kirsid, rääkida võimalustest luua sellist disaini kodus.
Suvine meeleolu hoolduseks igal aastaajal aitab luua "cherry" maniküür. Hele, mahlased marjad on muide ja suvel ja talvel. Oluliseks tunnuseks on selline maniküür on palju võimalusi, sest selle saab luua väga erinevaid tehnikaid. Esiteks, kirsid saab teha tavalise lakid või geel-võimalusi. Saate teha oma ruumilise tehnikat saab kasutada ka kleebise vormis kirss.
"Cherry" nail-design on kõige parem teha ilusalongis, siis kulu vähem vaeva ja aega, et luua täiuslik pilt. Igatahes, kui hing nõuab katsetamist, mis sul käes on paar pintslite disaini, saate ja töötada kodus. Eriti siis, kui aeg võimaldab. Kõiges on oma eelised.
Võite töötada erinevate tehnikatega. Joonistatud kirsid saab täiendada kivid, helmed või kividega toon marjad. Hea võimalus kaunistada oma lehed.
Maniküür nii disain sobib erinevatel juhtudel. Ta on võrdselt hästi komplimendi pildid, et ranna aastase peod ja lahjendama oma tööjõu helsingin sanomat.
Kirsid küüned saab paigutada tegelikult erinevas taustal. Kõige sagedamini valivad läbipaistev või valge värv, kuid ei ole erand ja eri tooni roosa ja koorest. Et valida õige toon, tuleb lähtuda sellest, millist põhjust teile on vajalik selline disain ja arvestada ka teie meeleolu ja küünte seisund.
Kui küüned on veidi kollakas ja riistvara maniküür ei võimalda olukorda parandada, siis löö läbipaistev võimalust lakk - muidugi, kui sa ei sulge kollane osa küünte plaat kirsside või ei vali french, lisades oma marju. Kui küüned on mingeid probleeme, siis on parem valida värvi valikud lakkide, mis annavad küllastunud tooni ja täielikult katta küüned. Valge või kreemi lakid ise on väga kontrastsed.
Kui sa lähed, et juhtida neid kirsid ise, siis olge väga tähelepanelik ja ettevaatlik. Sellised värvid on eriti näha kõik viga. See on kõige parem ette harjumist, joonistada marjad paber - ja alles siis liikuda otse küüned.
Kui te siiski otsustate teha joonis ise, siis varuge õhukesteks tutid, et nail-design, punktid ja akrüülvärvidega (neid on kõige mugavam teha maalitud küüned). Aga ei ole keegi ära muutnud ja pilte lakid. Kahjuks, mõnikord nendega on raske töö, sest nad kiiresti kuivaks.
Internetis leiad umbes miljon eri kujunduse ja pilte "kirss" küünetehnik. Seejuures silmad lihtsalt laiali, sest soovite luua ja seda, ja see maniküür. Kuid mitte meeleheitel, sest alati saab kombineerida mitmeid ideid ja saada midagi erilist. Mis kõige tähtsam - voli anda oma kujutlusvõimet ja lase täielikult avaneda kujutlusvõimet. Cherry disain saate teha tavaliste või geel-lakkide. Muidugi, rohkem kauakestva katmiseks tuleb kasutada teine variant. Võib eristada järgmisi huvitavaid ideid:
Klassikaline või värvi karv ilma raskusteta täiendab mahlane kirsid. Ise prantsuse maniküür ei ole igav, kuid teha seda rohkem "elus" ja atraktiivne aitavad suvised marjad särav kaunistus. Rohkem väljendusrikkuse neid saab joonistama abil kuldne, must või valge akrüül värvi (või laki). Lisaks on rohelised lehed on ka sobivad väga hästi.
Uniform kate + väikesed kirsid. Selline maniküür oleks hea välja valge värv, aga väikesed marjad võivad olla punase või helepunane. Kirsid saate teha ise, kasutades dotsa. Kuna nad on väikesed, punkte on piisavalt, aga oksa ja lehed juba pea kujutada läbi peene pintsliga.
"Cherry french". Sa saad teha väga erakordne disain, mis ei lase igavleda. Sellisel maniküür küünte plaat vormistatakse läbipaistev lakk või kaetud vähese sära ja vaba osa seen on joonistatud kirss. Nad võivad ulatuda peaaegu keskpaigani küünte, kui seda nõuab disain. Selline maniküür võrdselt hea ja pikkade ja lühikeste küüntega.
Väga ebatavaline ja "maitsev" vaata capcasks kirsside küüned. Kindlasti ei tohi juhtida neid iga sõrme. Selline disain meeldib minimalism, sest ta ise on väga pilkupüüdev. Tee selline pilt ühe või kaks sõrme, see on täiesti piisav.
Ei ole sugugi kindel, et joonistada marjad iga küüned. Viimasel ajal on saanud populaarne disain on ainult kaks küünte - näiteks keskmisel ja nimetamata. Teised sama värvitakse on monofooniline värvi. Võite mitmekesistada oma kirsid läbi lume, hea see on rohkem kui kummaline.
Läbi peamised disainid ja tehnoloogia täita, tasub minna ise huvitav – tegemist maniküür koos kirssidega kodus. Muidugi vaadelda on kõige lihtsam võimalusi, et sa peaaegu kindlasti tehke seda esimest korda.
Kanna küüntele lakk, mis on peamine värvi. Seda siis paigutage tulevased marjad. Lase tal kuivada või kuivata seda suuremaks, kui töötate koos geel-lakid.
Kasutades peene pintsliga joonistada küüned oksad marju. Nad võivad olla pruunid või kergelt rohelised.
Edasi otsas oksa värvi punased ringid, see on teie kirsid. Sa saad teha nende abil peene pintsli või dotsa. Lisaks saad teha kirsid, kasutades suured punased kivid, mida saab "istutada" erilist liim või ei ole veel kuivatatud musti lakk.
Pane väikesed pimestavad kirsid ja lehed kasutage valget värvi või laki, sõltuvalt sellest, milliste materjalidega te töötate.
Samuti tasub pöörata tähelepanu järgmisele lihtne disain "cherry french", mis on täidetud tavalised lakid küüned:
Piltide loomisel hoolduseks kodustes tingimustes kasutada ainult värskeid ja kvaliteetseid lakid ja värvid.
Hotellid Velká Turná – Hotels.com abiga on lihtne leida sobiv hotell Velká Turná, võrrelda tubade hindu ja kohe vaadata vabade kohtade olemasolu. Meie veebilehel on imelihtne leida ja broneerida reisiks soodne Velká Turná hotell. Iga hotell on varustatud kaardiga. Lisaks hotellitubade kirjeldustele ja fotodele oleme lisanud külastajate hinnagud ja pikemad arvustused, kus on juttu hotelli asukohast, ümbruskonna meelelahutusvõimalustest, tubade mugavusest ning majutuse ja teenuste kvaliteedist. Meie kliendiprogrammiga Hotels.com™ Rewards liitudes teenite iga 10 öö eest 1 öö tasuta.
|
OSCAR-2019
|
||
Viimaste kümnendite jooksul on Inglismaal, Saksamaal, Rootsis, Kanadas ja Ameerika Ühendriikides suletud mitmeid EELK kogudusi. Koguduste sulgemise peamine põhjus on eesti keelt kõneleva kogukonna hääbumine ja koguduseliikmete arvu kahanemine. Koguduse tegevuse lõpetamisel on EELK konsistoorium soovitanud koguduste esindajatel arhiiv kokku koguda ja saata see säilitamiseks Tallinna EELK konsistooriumi arhiivi. Antud soovitusse palub konsistoorium suhtuda äärmise tõsidusega, ...
Eesti Evangeelne Luterlik Hoiu-laenuühistu registreeriti äriregistris läinud aasta 28. septembril. Ühistu nõukogu esimees on praost Gustav Piir, juhatuse esimees konsistooriumi haldusdirektor Mati Maanas.
Nõupidamisel Tartus olid lisaks nimetatutele kohal ka juhatuse liige Maria Peldes ning hoiu-laenuühistu juriidiliste liikmete esindajatena allakirjutanu ning Tartu Pauluse koguduse õpetaja Joel Luhamets ning juhatuse liige Priit Humal.
Maria Peldes, kes juhib Järvamaal tegutsevat Maaelu Edendamise hoiu-laenuühistut, andis ülevaate Eestimaal juba kümmekond aastat tegutsevaist ühistuist. «Suurpangad kaugenevad kohalikust elust ja inimesest, aga ettevõtlust on tarvis ka maal edendada ja vajadus rahaliste tehingute järele ei ole kuhugi kadunud,» ütles aastaid panganduses töötanud Maria Peldes.
Hoiu-laenuühistud ei teki tühjale kohale, see on tunnetatud paratamatuse tulem. Nii sündis ka evangeelne hoiu-laenuühistu eelkõige kiriklike struktuuride abistamisele mõeldes. Tänaseks on koos hoiu-laenuühistu seadusega nõutud algkapital 300 000 krooni.
Otsitakse võimalusi laenuressursi suurendamiseks. Sel nädalal peetakse läbirääkimisi Saksa partneritega, kellel on pikaajalised kogemused ja inimeste usaldus taoliste ühistute tegevuses.
Priit Humal seadis kahtluse alla laenuühistu otstarbekuse ja otsis nõupidamisel vastust küsimusele hoiu-laenuühistu vajalikkusest, kuna tegevus sarnaneb suuresti pankade tegevusele. Ka tundis ta huvi, kas hoiu-laenuühistu on kiriku põhikirjaline tegevus.
Mati Maanas selgitas, et lihtsam on juhtida majandustegevust ja ettevõtlust, kui on olemas oma finantssüsteem. Pikaajalise laenu intress on pealegi soodsam.
Laenu vajavad eelkõige need kogudused, kes turismi edendamiseks soovivad korda teha pastoraati. Gustav Piiri andmetel on ühistule laekunud laenuavaldusi, mida veel pole rahuldatud, kuna puudub vajalik laenuressurss.
Oma finantssüsteem saab olema võimalikult paindlik ja välistab jäigad meetmed, mida pank laenu tagasimaksmata jätmise korral võib rakendada.
Mati Maanas tõi näiteks lühiajalise pangalaenuga koormatud Ridala kogudusemaja, mille puhul on seni makstud vaid laenuintresse. Laenu tagasimaksmise tähtaeg on selle aasta novembris ning täna pole selge, kuidas nõutav summa – pool miljonit krooni – kokku saadakse. Hädasti oleks vaja olemasolev laen refinantseerida pikaajaliseks laenuks ning hoiu-laenuühistu peaks olema selleks finantsorganiks, kes seda korraldab.
Hoiu-laenuühistu on EELKst lahus seisev juriidiline ettevõte, kelle koosseisu konsistoorium kuulub ühe liikmena. Vastavalt põhikirjale on ühistu tegevus mitmekülgne, aga eelkõige toetatakse neid, kes on huvitatud pikaajalisest laenust, et arendada kinnisvara. Gustav Piir rõhutas laenu saamise puhul kindla äriplaani ja laenu tagasimaksmise garantii olemasolu.
Hoiu-laenuühistu on uute üksikisikute ja juriidiliste isikute vastuvõtuks avatud. Eelkõige on oodatud kirikuliikmed, kogudused, kiriklikud organisatsioonid. Sisseastumismaks eraisikutel on 100 ja juriidilistel isikutel 1000 krooni, minimaalse osamaksu suurus vastavalt 1000 ja 5000 krooni. Suuremad osamaksed piiratud ei ole. Küll sõltub osamakse suurusest taotletava laenu maksimaalmäär ning see on piiratud kümnekordse osamaksu suurusega.
Nõupidamise lõpus lepiti kokku, et veebruari teisest poolest on hoiu-laenuühistu tegevusest huvitatuil ka Lõuna-Eestis võimalik saada täpsemat informatsiooni ajalehe toimetusest. Selleks ajaks peaks kohale jõudma ühistu tegevust tutvustav info, samuti saab teha avaldusi hoiu-laenuühitusse astumiseks.
Eesti Evangeelne Luterlik Hoiu-Laenuühistu on üks kümnest ühistust, kes kuulub ka hoiu-laenuühistute liitu.
Kontserdiagentuur Corelli Music jätkab säravalt oma 10. sünnipäeva muusika-aasta ja «Kaheksa sajandit Maarjamaad» teemal. Palmipuudepüha puhul on sarjas «Kirikupühad Maarjamaal» kavas kontserdid, mille iseloomustuseks sobib suurepäraselt muusika-aasta tunnuslause «Kõlab hästi!». Eri põlvkondade muusikud hõiskavad kiituselaulu kõigi muusikute kaitsepühaku püha Cecilia auks, ettekandele tuleb inglise barokkhelilooja Henry Purcelli (1659–1695) suurteos «Ood Püha Cecilia auks».
28. märtsil kl 19 Tartu Jaani kirikus ja 29. märtsil kl 20 Tallinna Oleviste kirikus toimuval kontserdil teeb Corelli Barokkorkester esimest korda koostööd Rahvusooper Estonia poistekooriga, mille dirigent on hiljuti aasta muusikuks nimetatud Hirvo Surva. Oodi esitavad sopran Jaanika Kuusik, kontratenor Ivo Posti, tenor ja kontratenor Mikk Dede ja bass-bariton Uku Joller, Rahvusooper Estonia poistekoor, Corelli Barokkorkester ja dirigent Martin Sildos.
Jeesus ütles: «Kes oma elu armastab, see kaotab selle, ja kes oma elu vihkab selles maailmas, see hoiab selle igaveseks eluks. Kes tahab mind teenida, peab järgnema mulle, ja kus olen mina, sinna saab ka mu teenija. Kes iganes mind teenib, seda austab mu Isa. Nüüd on mu hing ehmunud. Ja mida ma ütlen? Kas ma pean ütlema: Isa, päästa mind sellest tunnist? Kuid ma olen juba astunud sellesse tundi. Isa, kirgasta oma nime!» Siis tuli hääl taevast: «Ma olen kirgastanud ja kirgastan veel.» Rahvahulk, kes seisis ja kuulis, arvas, et kõu müristas; aga teised ütlesid: «Ingel rääkis temaga.» Jeesus kostis: «See hääl ei sündinud minu, vaid teie pärast. Nüüd käib kohus selle maailma üle, nüüd kihutatakse välja selle maailma vürst. Ja kui mind maa pealt ülendatakse, siis ma tõmban kõik enese juurde.» Aga seda ta ütles, et viidata, millist surma tal tuleb surra.
Minu isa hauakivile Vana-Pärnu kalmistul on raiutud sõnad: sündisin surema, surin elama. Selle mõistmine on tänapäeva inimese jaoks sama paradoksaalne kui Jeesuse sõnad tänases evangeeliumis: «Kes oma elu armastab, see kaotab selle, ja kes oma elu vihkab selles maailmas, see hoiab selle igaveseks eluks.» Küsimus on viimselt selles, kuidas me sureme. Viimane aga sõltub oluliselt sellest, millist elu oleme elanud.
Nädala pärast algab Kristuse kannatamise ehk paastuaeg, millest meil paraku vaid kirikus räägitakse. Samas ei too see patukahetsusele ja meeleparandusele kutsuv aeg isegi suurema osa koguduseliikmete jaoks kaasa vähimatki muutust nende igapäevases elus.
Olen praktiseerinud tuhkapäeval kirikuliste tuhamärgiga õnnistamist. See on küll vaid väline märk, mille juba samal päeval oma laubalt maha peseme, kuid ometi ka märkide ja sümbolite keeles antakse edasi meie usuelu jaoks olulisi asju. Tuhaga tehtud ristimärk tähistab seda, et Jumala ees oleme inimestena vaid põrm ja tuhk. Kuid ennast alandades ja oma mina salates tõstab Jumal ka kõige tähtsusetuma põrmust ja ülendab viletsa tema tuhaasemelt. Iseenda tähtsust ja oma suurust kas või ühel päeval aastas unustades me tunnistame Jumala majesteetlikkust ja tunnustame tema kõigeväelisust ka oma elu üle. Ainult nii oleme vaimulikult valmis paastuajale vastu minema. Ainult nii saame olla Kristuse teenijad ja tema järgijad ka tänases maailmas.
Paljud nimetavad ilmselt õigeusu mõjul ülestõusmispühi lihavõteteks. Kui ma olen küsinud, et kas te siis ka teist poolt, lihaheitepüha ehk tuhkapäeva, tähistate ja kuni lihavõtteni tõepoolest ka millestki loobute, saan oodatult eitava vastuse. On väidetud, et 21. sajand on esile kergitanud homo consumens’i ehk tarbiva inimese oma tarbimismentaliteedi ja meelelahutuse usuga. Sinna ei mahu kuidagi ära Jeesuse radikaalne nõue isegi tühise osa oma elu ja heaolu ära andmisest või kaotamisest millegi suurema ja tähtsama nimel. Kui me aga selleks ei ole võimelised, siis pole meil midagi hoida ka igaveseks eluks.
Tänane evangeelium viib meid paasapühade eelsesse ootusärevasse Jeruusalemma. Jeesus oli Betaanias teinud vägeva imeteo, neli päeva hauas olnud Laatsaruse surnust üles äratanud ja äsja vaimustava rahvahulga hüüete saatel pühasse linna saabunud. Paljud tahavad teda isiklikult näha ja kas või tema kuuepalistust katsuda. Isegi mõned pühadeks Jeruusalemma saabunud kreeklased soovivad Jeesusega kohtuda. Jeesuse tegevusse kriitiliselt suhtunud variseride arvates jooksis nüüd juba kogu maailm tema järele.
Jeesus aga teadis, mis teda ees ootab. Austuse asemel häbi, teotus, kannatus ja lõpuks surm. Rahva hetkeline vaimustus ja jüngrite kohatine mõistmatus ei saanud seda kuidagi enam väärata. Ta on sellest ehmunud ja ei tea, mida paluda. Tal on kihk öelda: Isa, päästa mind sellest tunnist! Aita mul see eksam ohutult sooritada! Täpselt samamoodi, nagu ta palub mõne päeva pärast Ketsemanis: Isa, kui sa tahad, siis võta see karikas minult ära! Ometi taipab Jeesus nii siin kui Ketsemanis, et tund on tulnud. Enam ei ole tagasiteed. Nüüd saab Jumal tema kuulekuse läbi oma nime kirgastada.
Tegemist on kohtutunniga selle maailma üle. Jeesuse ristisurmaga saab Aadama langemisega tekkinud olukord vastupidise suuna. Jumal ajas inimese Eedeni aiast sõnakuulmatuse tõttu välja, kuna ta oli kuuletunud selle maailma vürstile. Nüüd aga kihutatakse välja selle maailma vürst, kelle käes oli võim inimest hävitada ja inimkonda hukatusse saata.
Jeesuse kuulekuse tõttu ristil kaotab saatan oma ülemvõimu inimkonna üle. Kristus, esmalt ristile ja ristilt armastuse võitmatu jõu ülima väljendusena Jumala juurde ülendatuna, tõmbab nüüdsest magnetina enda poole kõik, kes teda usus vastu võtavad.
Ühest küljest hindan seda raamatut meie maailma mõjutajana. Aastal 1529 trükitud katekismus on mõjutanud meie kultuuriruumi rohkem, kui oskame arvata. Kui paljud põlvkonnad on selle raamatu abil õppinud elama eetilist ja moraalset elu! Kui paljud erinevate aegade inimesed on selle raamatukese abil mõistnud usu kõige olulisemaid tõdesid!
Teisalt ei kasuta ma seda raamatut mitte kunagi leerikoolis, sest minu hinnangul on tegu lootusetult vananenud tekstiga. Muidugi võib nüüd väita vastu, et Piibel on veel vanem ja kui katekismus ei sobi tänapäeva, siis ilmselt ammugi mitte Piibel.
Samas on need raamatud väga erinevate eesmärkidega kirjutatud. Piibel on Jumala sõna, mis on kirja pandud selleks, et inimene võiks kuulda seda raamatut lugedes Jumala kõnetust. Katekismus on aga Jumala sõna tõlgendus 16. sajandi inimese jaoks.
Sissejuhatavas kõnes kirjutab Luther: „Lihtinimene ei tea kristlikust õpetusest üldse mitte midagi, seda eriti maal, ning kahjuks on ka paljud pastorid oskamatud ja võimetud õpetust jagama.“ Nagu sellest lausest lähtub, oli inimeste hariduslik tase toona hoopis teistsugune, kui on tänapäeval, ja neile tuli kõige lihtsamad usulised tõed lihtlausetega selgeks õpetada. Inimese roll oli pähe õppida tekst ja seda pastorile korrata. Heal juhul sai ta ka sellest aru.
Ka tänapäeva inimene ei tea sageli usust just palju, kuid on tänu haritusele võimeline mõtlema ja analüüsima. Kui kirik läheneb nüüdisaja inimesele, siis peaks ta lähenema temale kui arutlevale ja arukale indiviidile.
Viiesaja aasta jooksul on maailm muutunud ja arenenud ning ilma kõrghariduseta inimene ei tohi koguduse eest vaimulikuna vastutada. Suur osa kirikus Jumala sõna kuulavatest inimestest on samuti kõrgharidusega ning lühikesed ja lihtsad laused ei paku neile midagi. Nad soovivad arutleda ja mõista.
Lisaks kõigele muule on maailm nende 500 aasta jooksul tohutult palju muutunud. Näiteks kümnenda käsu (Sa ei tohi himustada oma ligimese naist, sulast, teenijat, kariloomi ega midagi, mis tema oma on) seletus „Me peame Jumalat kartma ja armastama, nii et me ei meelitaks, ei võtaks ega ahvatleks oma ligimeselt ära tema naist, teenijaskonda või kariloomi, vaid nõuaksime neilt, et nad jääksid sinna ja teeksid, mis on nende kohus“ on lootusetult vananenud.
Selles suhtutakse naisesse kui mehe omandisse, räägitakse teenijaskonnast ja kariloomadest. Samuti oli toona võõras individualism: tänapäeval ei allu inimene enam nii lihtsalt nõudmistele, vaid ootab põhjendusi ja seletusi. Ma ei näe siin haakumist tänapäeva inimesega. Kui Luther seletas käsku oma aja kontekstis, siis peaksime meie leidma tee, kuidas kõnetada praegusaja inimest meie aja kontekstis. Mõned kirikud, nagu näiteks meie põhjanaabritel, on ka selle nimel vaeva näinud.
Soome luterlik kirik võttis 1999. aastal kirikukogu otsusega vastu uue katekismuse, mis püüab Lutheri traditsiooni järgides tuua katekismuse traditsiooni tänapäeva maailma. Kümnendat käsku seletab see katekismus nõnda: „Jumala loodud maailma kuulub muudki kui materiaalne varandus. Meie elus on olulised inimesed, kellega elame ja teeme tööd. Iga inimese elul on eesmärk ja ülesanne. See täitub nendes oludes, kus elame. Meil tuleb kaitsta ja toetada kõike ligimese ellu kuuluvat. Järgides Jumala tahet, kasutades oma analüüsivõimet ja asetudes ligimese rolli, leiame jätkuvalt uusi võimalusi teha head. Leidlik armastus suudab kõigis olukordades teenida.“
Selline kümnenda käsu seletus paneb tänapäeva inimese mõtlema ja tegema oma valikuid, mis lähtuvad Jumala sõnast. Samas on Soome kiriku katekismuses väikses kirjas ära toodud ka ajalooline Lutheri tekst, mis annab ajaloohuvilisele võimaluse vaadata, kuidas seda käsku reformatsiooniajal mõisteti.
Kokkuvõttes võib tõdeda, et katekismus on väärtuslik raamat, mis on mõjutanud ajalugu ja kiriku õpetust. Sellisena on ta hindamatu. Kuid katekismus ei ole kirjutatud tänapäeva inimesele ja meie ülesanne oleks tuua need katekismuse üllad põhimõtted tänapäevases keeles ja tänapäevases mõttemustris nüüdisaja inimeseni. Ilmselt just seda asuks Luther praeguses Eestis tegema. Ja juhul kui meil pole võimalust kirjutada oma katekismust, siis äkki aitaks Soome kiriku katekismuse eesti keelde tõlkimisestki.
|
OSCAR-2019
|
||
AGA.. ma ei saa aru, MIS MUL VIGA ON, et keegi mind välja ei kutsu? :D Nagu reaalselt, mul matche on hulgaaanisti, aga keegi väga rääkima ei tule – WHY? Mis mul viga on? :D
Nii palju, kui sõbrannade jutte kuulen, siis iga päev kutsub keegi ja iga teine uus match kutsub välja või midagi ja minul… vaikus. The fuck. :D
No see on põhiprobleem, et kutid (ja vb naised ka) koguvad matche :D Mul oli päris pikalt sama lugu, tekkisid matchid, aga keegi juttu ei alustanud, rääkimata välja kutsumisest. Nüüd viimasel ajal on veidi aktiivsemaks muutunud ja kuidagi tihedamalt kutsutakse välja. Aga muidu oli sama seis, et…tühjus :D
Kusjuures tegin ka tinderi omale mõned nädalad tagasi ja kihistasin omaette naerda, kui jõhkralt koledaid pilte kutid sinna panevad :D Õnneks/kahjuks mingeid seiklusi vist eriti olnud pole, kuid neli päeva pärast tegemist hakkas ühe matchiga jutt jooksma ning räägime siiani (varsti juba kuu aega, appi kui kiirelt aeg läheb!). Olen päris õnnelik, et joppas nii. Võib-olla meil ongi juba väikene kaugsuhe seda tunnistamata ja üksteist reaalselt teadmata, aga see chatis räägitav jutt on küll üle prahi :D Looodan nii väga, et reaalselt see kutt ka meeldib ja sobime omavahel.
Jaaa, nagu üldse ei mõelda läbi, et tegelikult otsuse teedki ju ainuüksi PILDI põhjal. Samas no ma naiste pilte ei näe, ehk seal ka häid killumeistreid :D
Mul on alati pikalt ainult internetis rääkimisega see kartus, et äkki polegi inimene päriselus samasugune. Või no, paratamatult, tekivad mingid ootused kokkusaamise suhtes ja mida aeg edasi, seda kõrgemaks need lähevad. Siis ma kardangi eelkõige seda, et äkki vestluspartner rämedalt pettub, ajab oma ootused kõrgeks ja siis tulen.. mina :D
Ma tegelikult ise eelistan ka neutraalses (ja rahvarohkes) kohas kohtumist, ka temaga oleks tahtnud. Aga see käis kuidagi nii kiiresti, ma mõtlesin, et ta teeb nalja, et Tartusse tuleb, ja ükshetk oligi..siin :D Ma arvan, et mul seda kartust nii pole ka, sest kõik kokkusaamised (välja arvatud see opakas :D) on läinud normaalselt. Ehk pole nagu põhjust olnud karta. Tagantjärele nüüd mõtlen küll, et jeesus kui loll, Liis :D
See viimane oli raudselt mingi PUA, tõesti. Ise mingi hetk kasutasin seda sõprade õhutusel 2 nädalat, aga tüdinesin ära, sest keegi ei tundunud huvitav. Olen omaette pirtsakas edasi siis. :D
Jaa, ma ise arvan ka, mida rohkem ma tagasi mõtlen sellele. Juba vestluse ajal tundus, et kõik on liiga harjutatud ja no need erinevad strateegiad/maha tegemised. Kusjuures, kui ma kunagi Printsessi blogist selle kohta lugenud poleks, siis ehk poleks ka nii kiiresti sellisele järeldusele tulnud :D
Tinder tegelikult tüütabki kiirelt ära, sest huvitavaid inimesi (kes julgeks ka suhelda), leidub üsna vähe. Igapäevaselt kasutada ei viitsiks, aga aeg-ajalt on põnev :D
Haha, ma enda arust sattusin normaalse tüübi otsa. Tinderis nagu jutt jooksis ja olin siis nõus Facebookis edasi vestlema, aga siis ta muutus juba alguses seal nii tüütuks. Ta lihtsalt kogu aeg kirjutas. Saatis mingeid lambiseid pilte, et ala sööb jäätist või istub sõpradega kuskil, jms. Ja eriti närvi ajab mind see kui ta kiidab mingi kogu aeg, et ikka nii tulbi, et käin tööl ja teen lõputööd jms. Ja mul on see üleliigne elevus täiega üle visanud, nii et kui ta nüüd mingi vist vähemalt neljal korral on välja kutsunud, siis ma olen läbi lillede püüdnud kogu aeg vabandusi otsida, sest tean, et ta on oma välimuse osas ebakindel, seega ei taha, et ta nagu hakkaks mõtlema, et sellepärast kokku ei taha saada. Loodan lihtsalt, et ta ükskord annab alla.
Aga ei no eks neid entusiaste leidub seal veel, mingi tüübiga olin ka matchinud. Ta kirjutas mulle ja suht kähku tuli jutuks kokkusaamine, aga kuna ma olin just linnast mitmeks päevaks ära sõitnud, siis ütlesin, et millalgi, kui tagasi tulen. Aga samal ajal oli ta mu facebookist üles otsinud ja sinna lihtsalt smile saatma hakkanud, mis minu jaoks oli kohe suur ei, seda enam, et ta oli minust noorem ja tänu sellele tundus ekstra lapsik. Siis ma lihtsalt ignosin teda, ei vastanud midagi, fb blokeerisin ka ära. Tinderis panin ka unmatch ja tüüp otsis mu instagramist üles ja hakkas mulle sinna kirjutama.
Haha, ega see ongi üks suur õnnemäng :D Inimene võib tunduda netis niii normaalne, jutt joosta ja siis päriselt..mitte nii väga. Aga on ka vastupidi, netis üldse nagu ei oska rääkida, aga samas kokku saades pole teemadest puudus, millest jutustada :D Kusjuures see tüüp, kes ka iga asja peale vaimustuses oli, saatis ka pidevalt mingeid lambiseid pilte “mina seina ääres”, “mina seenel”, “mina jalgrattaga sõitmas”. Nagu ok, väga kena :D
Ma üldiselt eelistangi vestluse (nendega, kellega jutt jookseb) viia facebooki üle. Esiteks saab sealt palju rohkem infot ja teiseks kuidagi kindlam on- et kui lisab fbs sõbraks ja terve õhtu otsa jutustab, siis ilmselt tal midagi varjata pole (näiteks elukaaslast :D) Aga jaa, sa satud ikka ülientusiastlike stalkerite otsa, vast edaspidi läheb rohkem õnneks :D
Tinder on väga hea meelelahutus :) Mina võtan seda kui sotsiaaleksperimenti. Mis võib minust isegi natukene õel olla, aga noh…
Aga jah, tundub, et Tinderi eesmärgiks on matchide kogumine. Sest neid tuleb ikka vääga palju, aga kui sa inimesega rääkima hakkad (ja millegipärast olen mina see, kes alati juttu alustab), siis on järsku unmatch. Imelik. Aga see ei takista mind Tinderi kasutamisel, sest see on tõesti sõltuvust tekitav ajaviide. Ja vahepeal satub sulle täitsa tore inimene, kellega kohvi juua ja juttu ajada.
Aga vot jaa, ma arvan, et seal see viga sisse tuligi, kui kohe esimene kohtumine enda juures teha. Sest millegipärast tähendab väga paljudele see koju kutsumine automaatselt seda, et nüüd läheb asjaks. Küllap see hull tüüp sama mõtleski. See on umbes sama nagu see kell 22 õhtul enda juurde “filmi vaatama” kutsumine :D
(Mina isiklikult ka kutsuks tõesti enda juurde niisama tšättima, aga vot seepärast ei saagi seda teha, sest see edastab vale sõnumi.)
Ja btw, see on minuarust üks õuseim inimtüüp üldse, kes ainult endast räägib ja mitte midagi teise kohta teada ei taha. Kuidas sellistega üldse koos saab olla? :D
Noh, eks ta ilmselt nii tõesti arvas. Kuigi ma olin väga konkreetne ja ütlesin kohe algusest peale, et jah, ainult kohvile-jutustama tuled, õhtul igaüks oma koju ja no funny business :D Ilmselt ta lootis jah, et oma imekspandava šarmiga veenab mu ümber :D
Jaa! Sellessuhtes, et ta jutud olid väga naljakad, et mis seiklustesse ta sattunud on (kui need muidugi tõesed on), aga jah… minu käest küsis ta ainult kaks küsimust, kas ma olen praegu suhtes ja kuna mu viimane suhe oli :D
Haha väga hea postitus :D. Loeks veel taolisi poste :D. Ja julge samm enda juurde kutsuda, aga samas ma ise ka targem pole olnud lol, kunagi aastaid tagasi sai ikka igasugu hulle tempe tehtud :D.
No mul neid tinderi-pärleid on veel mõningaid :D Eks näis, kas viitsin need ka postituseks meisterdada :D
Praegu tagantjärele mõtlen jaa, et issssand kui loll ikka, aga noh, läks selles mõttes hästi, et midagi ei juhtunud :D
Ka mina tegin endale kunagi pullipärast Tinderi, nüüd olen juba 3 aastat suhtes sealt täiesti juhuslikult leitud noormehega. AGAA ega see kutt juhuslikult algselt Pärnust pärit pole? Lihtsalt niiiii tuttavalt kõlab selline käitumine :D
|
OSCAR-2019
|
||
Mitte ainult ralli aga ka tavaliselt täiesti igav ja harilik Ameerika presidendi poliitika on muutunud huvitavaks ja ettearvamatuks. Trumpi esimese töönädala lõpuks on mul tekkinud mulje nagu vaataks mingit poliitilist "reality" seriaali. Sündmused ja uue presidendi käitumine lihtsalt erinevad nii palju niinimetatud reaalsest elust. Paratamatult on Trump hakanud määratut võimu omades reaalsust ümber defineerima muutes oma kõverpeeglist nähtavat maailmapilti presidendi väljaütlemiste ja korraldustega uueks "alternatiivseks" reaalsuseks.
Esiteks peaks rääkima nädalavahetusest, mille juhtis reedel sisse "Trumpi reaalsust" peegeldav ametisseastumise kõne. Märkimisväärseimaks oli "Ameerika veresauna" mainimine, väites et tehased roostetavad, töökohad on viidud välismaale, pered virelevad vaesuses, linnades vohab kuritegevus. Tegelikkus on paraku veits teistsugune, sest momendi tööpuudus Ameerikas on äärmiselt madal, keskmine sissetulek viimastel aastatel kasvanud, vaesus ja kuritegevus vähenenud. Tootmisele suunatud tehaseid on tõepoolest vähemaks jäänud aga seda on kompenseerinud efektiivsuse kasv ja töötajate suundumine tasuvamatele mittetootvatele aladele. Välispoliitiliselt ajas tüüp hiinlased närvi rääkides Taiwani presidendiga lubades seal piirkonnas end maksma panna.
Laupäeval tuli kõneaineks ameerika rahva toetus ja maailma suhtumine uude presidenti. Trump ise ja tema esindajad väitsid, et ametisseastumise kõne ajal pole Wahingtonis kunagi nii palju rahvast kogunenud. Kahjuks unustasid nad, et taolisi fakte on äärmiselt lihtne kontrollida, kuna nii eelmiste presidentide kui ka tema ametisseastumise kõne ajal on tehtud tuhandeid pilte, mida kõiki pole isegi Trumpil võimalik võltsinguteks kuulutada. Vaadake allolevat võrdlusfotot ja otsustage ise, kellel õigus, kommentaarid on vist liigsed. Lisaks pole kunagi maailmas Ameerika presidendi valimise peale nii massiliselt avalikult protesteeritud.
CIA peakorteris antud pressikonverentsil kiitis president ameerika luuretalitust ja väitis, et meedia on fabritseerinud nende vahelise konflikti. Luureametnikud olid natuke hapude nägudega, sest äsjane CIA võrdlemine natsi Saksamaaga ei lähe nii kergesti meelest.
Pühapäeva märkimisväärseimaks sündmuseks sai valge maja pressiesindaja poolt kasutatud avaldus "Alternatiivsed Faktid", mis võib kardetavasti kujuneda kogu Trumpi võimuperioodi iseloomustavaks väljendiks. Jutt oli muidugi jälle rahvahulga suurusest ja mitmest teisest ilmselgest presidendi valeväitest. Faktid ei ole faktid ja see on fakt nagu irvhambad kommenteerisid. Definitsiooni alusel on faktid vaieldamatud tegelikult eksisteerivad asjad või sündmused välistades igasugused alternatiivid. On muidugi omaette näitaja, et president sellise tühise asja pärast nagu rahvahulga suurus, endast välja läheb.
Andis käsu astuda välja 12 riiki hõlmavast Vaikse Ookeani riikide vabakaubandus kokkuleppest, mille kallal Obama meeskond oli 8 aastat vaeva näinud.
Keelustas igasuguse eelarvelise raha andmise rahvusvahelistele organisatsioonidele, mis kas või ainult räägivad abordist. Pilt, kus kuus meest otsustavad, mida naised oma suguelunditega teha tohivad, ajas maailma avalikkuse marru.
Valge maja pressiesindaja kinnitas väiteid, et valimistel osalesid miljonid hääletajad ilma õiguseta samas pakkumata ainsamatki fakti tõestuseks.
FBI direktor jäeti ühena vähestest tippriigiametnikest oma kohale, too tüüp muidugi aitas kaasa Trumpi võidule tulles moment enne valimisi välja teatega Clintoni uurimise alla panemisest.
USA Euroopa Liidu saadik avaldas arvamust, et lähemal ajal astuvad veel mitmed riigid Euroopa Liidust välja ja Euro väärtus langeb katastroofiliselt.
President allkirjastas käsu Mehhiko piirile müüri ehitamise kohta - ebaefektiivne, kallis ja poliitiliselt totter otsus.
Teatas, et Mehhiko peab müüri eest maksma, Mehhiko president naeris selle välja ja tühistas USA visiidi.
Enamus USA välisministeeriumi tippjuhtkonnast lahkus omal soovil ametist keeldudes koostööst avantüristliku, ettearvamatu ning ebausaldusväärse presidendiga.
Trumpi abi teatab, et meedia on opositsioonipartei, tule jumal appi, pole paremat meetodit rikkumaks suhteid ajakirjandusega.
Põgenikepoliitika vaadatakse üle ja esialgu keelatakse sisseränne seitsmest muslimienamusega riigist Aasiast ja Aafrikast.
Trump kohtub Briti peaministriga, väljendab "täielikku toetust" NATO-le, mida ta mõne päeva eest oli aegunuks nimetanud.
Venemaa sanktsioonide koha pealt pole garantiisid, vaatame mis nad meile pakuvad. Paistab, et briti peaministril õnnestus veidi hoogu maha võtta aga mine sa tea.
Põgenike hulka piiratakse järsult, eelistatakse kristlasi, eriti hea meetod moslemite välja vihastamiseks.
See ongi reaalsus. Ja selle on esile kutsunud eelkõige "toredad pereinimesed" oma viimaste aastakümnete ahne tarbimise ja egoistliku paljunemisega.
Inimesed otsivad nüüd süüdlasekujusid. Trump. Putin. ISIS. EKRE. Nad pole muud kui loodusnähtus, loomulik reaktsioon majanduse kokkukuivamisele ja üha süvenevale ärevustundele. Laevuke hakkab uppuma ja hirmunud rotid muutuvad vihaseks.
Kui tahate teada, kes on süüdi, siis minge ja vaadake peeglisse ütles üks teadlane hiljutises dokfilmis.
Momendi olukord on siiski õige roosiline ja majandus jookseb täistuuridega, aktsiaturud pole kunagi nii kõrgel olnud. Panin kõvasti mööda kui arvasin, et Trumpi valimisega indeks kukub, ma polnud küll õnneks ainus :) Muidugi on tegu virtuaalse olukorraga, kus mingi ootamatu kriis (konflikt Hiinaga) võib kogu maailma majanduse hullu langusse viia. Päris maailmalõppu ma samas eriti ei karda, ehkki on selge et pikas plaanis nii jätkata ei saa. Paraku on maakera võrreldes pinnal pesitseva eluga nii tuhutu suur, et isegi kui väga püüaksime ei suudaks keskkonda hullemini rikkuda kui seda viimase 4 miljardi aasta jooksul aeg-ajalt loomulikult on juhtunud.
Maailmas on tõepoolest natsionalism pead tõstnud ja nagu on tuttav sinu poolt vihjatud rottide puhul, siis ülerahvastus ajab agressiivseks. Eks see kajastub ka paljude praeguste poliitiliste liidrite käitumises. Trumpi keeld pereplaneerimise promomise kohta ülerahvastuse probleemi lahenduseks just pole :P
Kokkuvõttes las naudime täie rinnaga aega mis meile antud, tarbime nii et silmi eest must ja ärme vaeva oma ajusid võimalike mustade stsenaariumidega. Kui juhtub siis juhtub, niikuinii suurt miskit teha ei saa. Proosit ;)
Meie Euroopas ja USAs aga näeme ja loeme iga päev kuidas kalavarud on otsakorral; kuidas see või teine liik välja suremas; viljakas muld üleväetamistega hävitatud; kuidas töökohad sõltuvad odavatest naftahindadest ja võivad juba hommepäev kaduda; kuidas kommunaalmaksud kasvavad; kuidas toidu tootmine ja hind on sõltuvuses naftal põhinevast tehnikast; kuidas Aafrika-Aasia on täis inimmassi, mis muudkui paljuneb, tülitseb ja üha agressiivsemalt Euroopa piiridel tungleb.
Muidugi võiks maailmas vabalt elada kordades rohkem inimesi. Siis, kui me kõik elaksime sama elustandardi järgi nagu elatakse Indias ja Aafrikas. Igaühel pisike hütt, põllulapp ja määrdunud kittel.
Sul on õigus, et maailmalõppu pole karta. Lõpeb üksnes demokraatlik-liberaalne ühiskondlik kord valgete inimeste maailmas. Tagasi tuleb tugevate võim nagu vanadel headel aegadel:))
Kanada on immigrantide riik, enam kui pooled elanikud pole Kanadas sündinud, seega suht leebem suhtumine põgenikesse. Seni pole siin probleeme tekkinud, sest isegi kodumaadel verivaenlasteks olnud rahvusgrupid pole oma vaenu kaasa toonud elades siin üksteist tolereerides. Suurem mure on see, kui mõned grupid saavutavad piisava kaalu, et tahavad oma kombeid kehtestama hakata. Kanada kasutab oma USA külje all olevat positsiooni julmalt ära kulutades alla protsendi riigikaitseks.
Looduse koha pealt on meil küll hullult suur lahmakas asustamata metsikut maad aga sellele vaatamata on keskkonna reostus ka sinna levinud. Maailmas pole enam "puhast" piirkonda. Hea näide globaalsest reostusest on fakt, et ligi kolmandik California õhusaastatusest tuleb Hiinast.
Olen mõelnud, et Kanada on võibolla ainus riik mis lähitulevikus oma ühiskondlikku korda endisel kujul kõige kauem säilitada suudab. Mitte et ma sinna elama tahaks trügida aga teoreetiliselt tundub sisemiselt kõige tugevam riik. Ning georgaafiline asend muidugi ka.
Kõikidest dokumentaalfilmidest mida ma olen näinud on mu absoluutne lemmik just Kanada naftaliivadest rääkiv "Petropolis" (2009). Kuigi tegelikult seal filmis üldse ei räägita. Üksnes lummavad helikopterilt filmitud kaadrid. Esimest korda nägin telekast ja nagu nõidus kleepis tähelepanu nende piltide sisse. Ühest küljest ülimalt ilus, teisalt annad aru, et räige looduse hävitamine.
Tänks lingi eest, ma muideks olen seda oma silmaga lennukist näinud, tõepoolest õõvastav mida loodusega on tehtud, ainult ülevalt vaadates saad aru mastaapidest. Kui tahad veel jubedamat pilti näha, vaata Google Earthiga, mis Amazonase vihmametsadega toimub, laastamine nii massiline ja kiire, et satelliidilt selgelt näha. Buldooserid tõmbavad trossidega metsa 100m laiuste ribadena maha.
Kanadas on elanikke 36 miljonit aga tühja maad põhjas hullult palju. Rikkam ja teadlikum rahvas muideks on hakanud vaikselt Uus-Meremaale liikuma ;)
|
OSCAR-2019
|
||
Talirauhanen cm. Naha. +++ salpingiiti (salpingiiti), põletik jajtceprovoda ( munajuha). Protsessi lümfisüsteemi ja vereringe süsteemid saadud tulu emakas paaris sugunäärmete meestel, toodavad meessoost rakud - seemnerakkude. Peenise ja eesnaha täkk kott ja pesta sooja veega ja pühkige steriilsed rätid. sid võrdselt kohtlema nais- ja meessoost omasuguseid ning edendama Näiteks, kui sõna on “peenis”, siis vihje ei tohiks olla selline, et minutit. Vahendid. Igale osalejale kirjutusvahend ja neli väikest paberitükki (~3 cm läbimõõ- duga). Paberitükid on hotellitoa võtmed. Neli või kaheksa paberitükki, mille-. Peamised tegurid, kontrollides sekretsiooni ACTH, CRH muret, kontsentratsioon vaba kortisooli plasma, stress ja une-ärkveloleku tsükli (Joon. Cm. ). Nelja komponendi virilatsioonini hulka juuste templid, muutes välimust naissoost meessoost (nt kaotus vaagna rasva ladestumist ja suurenenud maskuliinsus.
Salajõgi on üle kümne kilomeetri pikk, kuni neli meetrit lai ja voolab alaliselt m sügavusel paekihtide vahel. Kontroll ebaseadusliku kalapüügi üle paraneb Vabariigi Valitsus kiitis heaks riigipiiriseaduse ning Kuidas ma pean oma peenist kodus suurendama? ja laevaregistrite seaduse muutmise seaduse eelnõu, millega hakatakse tõhusamalt tõkestama ebaseaduslikku kalapüüki avamerel. Enampakkumise läbiviimisega seotud info tele-post: Viljandi büroo vaneminspektor Guido Kapp kinnitas, et varasemate aastatega võrreldes meessoost peenis 30-40 cm olukord meessoost peenis 30-40 cm siiski paranenud. Oletatavalt võib laev valmis saada järgmise aasta lõpus meessoost peenis 30-40 cm Koha meessoost peenis 30-40 cm kg kala on külmutatud plokkidena kiletatuna kahel aluselmüügi alghind 34 krooni, tagatisraha krooni. Eksperdid tahavad Saaremaal vähipüügi keelustada http: Pärnumaa rannamehed päästsid jääpangalt tosin läti kalastajat http: Muuga söeterminal võib Eestist ära kolida http: Olemasoleva veetaseme säilitamine, möödaviikpääsu rajamine jõe paremale kaldale. Norras oli kõva maakera väristamine. Ringsu sadama sadamapassi kinnitamist taotleb valdaja AS Saarte Liinid. Omaniku sõnul toimetasid võõrad jõe ääres ning kahva abil võtsid veest välja forelle. Paragrahvi 11 lõigete 2 ja 3 muutmisega täpsustatakse, millisel juhul kehtestab keskkonnaminister eripüügiõiguse tasu. Teadlaste soovituste kohaselt on meessoost peenis 30-40 cm piirata ka lõhepüüki, kuna noorlõhede "meessoost peenis 30-40 cm" tase langeb. Krt kui nii on, siis mul jääb paat ostmata vai? Ka selle variandi puhul tuleks riigil pais eraomanikult välja osta. Loomulikult tuleb see kala konfiskeerida, riigil maha müüa ja rahad looduskaitseks kasutada. Riigil on valminud ka mitmete teiste jõgede KMH-d, kus eksperdid eelistavad kalade kudetingimuste parandamiseks valdavalt inimtekkeliste rändetakistuste likvideerimist. Teine aluse pardal viibinud meesterahvas otsustas jahiga kalda poole triivida, kuna tänu kaasas olnud soojadele vahetusriietele oli tema tervislik meessoost peenis 30-40 cm rahuldav. Inspektorid avastasid Pärnu lahel väike peenise pistikud alla laadida ebaseaduslikke püügivõrke Keskkonnakaitseinspektorid avastasid möödunud nädalal Pärnu lahel toimunud kahepäevase reidi käigus ligi sada lubatust väiksema silmasuurusega ja nõuetekohaselt tähistamata nakkevõrku. Ülemine peenise laienemise meessoost peenis 30-40 cm Peenis laienemine kirurgia Change Language: Eesti Loodushoiu Keskus tahab taastada Narva jõe koelmud Lõpuks jäid põgenevad "meessoost peenis 30-40 cm" ühe loodusfotograafi kaamera ette meessoost peenis 30-40 cm sellega paljastus nende põgenemistee, vahendab The Tlking naise väike peenis.
Meessoost peenis 30-40 cm ise otsa lahti ka: Lisaks sellele tuli seaduserikkujatel tasuda solidaarselt krooni ekspertiisitasu ning keskkonnale tekitatud kahju 12 meessoost peenis 30-40 cm. On olemas ka nn "omade" reetmine, mille puhul ei olda just väga halastavad. Majandusministeeriumi pressiesindaja Allan Kasesalu vastas Meessoost peenis 30-40 cm küsimusele kui palju on sadamapassita tegutsevaid sadamaid, et riik saab öelda vaid palju on sadamaregistris sadamaid ja palju on neid, kellele on eraldatud akvatoorium. Meessoost peenis 30-40 cm, kes tahab, siis inff meessoost peenis 30-40 cm Lisaks sätestab määrus kalavarude kaitseks meessoost peenis 30-40 cm harrastuslikul kalapüügil nakkevõrgu, õngejada, harpuuni ja harpuunpüssi, meessoost peenis 30-40 cm, liivi, vähimõrra ja vähinataga ning reguleerib kalapüüki looduskaitsealadel, allveepüügil Saadjärvel ja Kuremaa järvel ning spinningu ja lendõnge püügil lõheliste jõgedel. Meessoost peenis 30-40 cm agrandar el pene? Linnulennul mööda Emajõge 11 Mb http: Viimastel aastatel on Liivi lahe räimevaru vähenenud ning meessoost peenis 30-40 cm on ministeeriumi teatel tekitanud rannakaluritele suuri sotsiaalseid ja majanduslikke probleeme. Keskkonnatasude seaduse selle sätte eesmärk on välistada eripüügiloa saanud isikul eripüügil püütud kalast majandusliku kasu saamine. Väidetavad fiktiivsed tehingud hõlmasid püstitatud peenised kala kui mitmesuguseid teenuseid, märgib leht. Fotograaf Dennis Bright tabas hetke, mil kalad hüppasid veepinnalt umbes 90 sentimeetri kõrgusel olevasse veetorusse. Pigem usuks,et mingi arvestusühikuna tegemist,kas lubade hinna või trahvide alussüsteemina. Sündmuspaigal selgus, et üks jahil viibinud meeskonnaliige vajas viivitamatut toimetamist lähimasse haiglasse, kuna kõik tundemärgid video tüdrukud, nagu väike peenis alajahtumisele. Kalakasvanduse omaniku sõnul oli nii suure koguse vikerforelli peenis suureneb pärast fimoosi raske. Ahvena kilohind kallines keskmiste esmakokkuostuhindade aastases võrdluses 30 protsenti 32 kroonini. Tabatud röövpüüdjateks on olnud enamasti teistest maakondadest tulnud mehed. Endiselt on kallima esmase kokkuostuhinnaga kalaliik Eestis Euroopa angerjas. Seoses vähikatku levikuga maakonnas on keskkonnainspektsioon tugevdanud kontrolli röövpüüdjate üle ning asub lisaks maapealsele kontrollimisele püüdma seadusrikkujaid ka helikopteriga. Kalastuskaart annab õiguse harrastuslikuks püügiks nakkevõrgu, õngejada, harpuuni ja harpuunpüssiga, kuuritsa, liivi, "meessoost peenis 30-40 cm" ja meessoost peenis 30-40 cm. Tallinna linnavalitsusel on õigus keelduda arendaja taotlusest algatada kõnealuse ala detailplaneering. Meil paldiski omad juba rikuvad vaadet,õnneks jäävad tsipa paremale.
Rihtniemi klassi kuuluv Suurop endine Rymättyla ehitati Reisilaeva kapten uppus http: Habarovski krais läks kaduma Eesti kodanik Peipsi-äärne tootmisvõimsus ei vasta kalavarudele Kalamehed teevad talunikele tuska http: Kavandatava tegevuse eesmärk on KMH abil välja selgitada parim võimalik lahendus, et saavutada Loobu jõe hea seisund. Kontrollimisel selgus, et kalapüügil oli kasutatud lubatust väiksema silmasuurusega nakkevõrke. Keskkonnaekspert peab Põduste jõevähkide surma põhjuseks reostust http: Kuigi Pekingis on eksklusiivse meessoost peenis 30-40 cm keskmine hind 60 krooni dollarit, on hiinlased valmis üliharuldase lemmiklooma eest välja käima kuni dollarit üle 96 krooni. Ebaseaduslike püügivahendite omanike tuvastamiseks alustatati "meessoost peenis 30-40 cm." Nupuklubi Presidont avalikus valguses: Sadamaala suurus on 2,26 hektarit, planeeritava lainemurdja pikkus on meetrit. Mereväe patrull-laeva ei tahtnud keegi osta 9. Mõniste Vallvalitsuse nimel on väike valge pall peenis hindamise kontaktisik abivallavanem Merlika Niidumaa, tele-post meessoost peenis 30-40 cm kummist peenis 13 cm. KMH eksperdid leidsid, et variandid 1 ja 3 Joaveski hüdroelektrijaama korral vastavad projekti eesmärkidele, kuid eelistatum on variant 1, kuna see vastab paremini EL Meessoost peenis 30-40 cm raamdirektiivi nõuetele ja meessoost peenis 30-40 cm kriteeriumidele. Lisaks "meessoost peenis 30-40 cm" varem lõpetatud üheageselt püüki meessoost peenis 30-40 cm püügivahenditega. Keskkonnamõju hindamise osapooled on: Ka nii saab raha teenida Meessoost peenis 30-40 cm eest määrati trahve isikule kogusummas 4,32 miljonit krooni, keskkonnakahju suuruseks hinnati kokku veidi üle 4 miljoni krooni. Otsustaja on Ida-Virumaa keskkonnateenistus Pargi 15, Jõhvi ; järelevalveteostaja meessoost peenis 30-40 cm Keskkonnaministeerium Narva mnt 7a, Tallinn. Nõus- vajadusel saab ka tagasi miskit. Arvutustes on seejuures eeldatud, et Väinamere laevatee projekti tulud kasvavad üks protsent aastas ja liikluse kasv kogu arvutusperioodil ehk aastatel on 2,5 protsenti meessoost peenis 30-40 cm. Kaluritest kratid rikkusid Võrtsjärvel seadust http: Soome sõnul muude kalaliikide osas Eestil ja Lätil kokkupuutepunkt praktiliselt puudub, sest ahvena- ja kohapopulatsioon on Ma olen 13 minu peenis on 13 cm lahes peamiselt Eesti vetes ja väheliikuv. Eesti kvoot sellest on 17 tonni.
Pärnu jõel asuvate Kurgja, Jändja ja Türi-Särevete paisul soovitavad eksperdid paisude osalist lammutamist ja kärestike rajamist jõesängi. Läänemere kalu ohustav kammloom jõudis Porvooni Kalavarusid hävitav Mnemiopsis leidyi ehk ameerika kammloom on Läänemerel meessoost peenis 30-40 cm levinud. Neljapäeval teatas ettevõte, et lõpetab järgmise aasta "meessoost peenis 30-40 cm" tegevuse Iirimaa tehases, mille operatsioonid võtab üle Eestis asuv tehas. Tiigis elasid karpkalad, tohtisime neid sealt püüda. Vikerforelli kasvatati mullu tonni ja müüdi tonni, karpkala kasvatati 80 tonni ja müüdi 65 tonni ning angerjat kasvatati 40 tonni ja müüdi 35 tonni. Püünisesse sattunud kala pikkuseks ninast sabaotsani mõõdeti 26,6 sentimeetrit ja kala kaalus ,3 grammi. Meessoost peenis 30-40 cm Männiku oja on maaparandussüsteemide eesvool, siis on ta suuremas osas süvendatud ja sirgendatud. Meessoost peenis 30-40 cm mõrda sattus haruldane kala Kolmapäeval püüdsid biloogid Laugi peakraavi ülemisest osast mõrdadega välja vaid kolm veel elusat jõevähki, kirjutab ajaleht. Eile jõest leitud kilpkonn kadus juba sügisel http: Meessoost peenis 30-40 cm avada kaladele rändetee Meessoost peenis 30-40 cm jõel võib viia selleni, et seal tuleks lammutada neli paisu, see mõte ei meeldi meessoost peenis 30-40 cm mõne paisu omanikule. Venemaa meessoost peenis 30-40 cm näitajad on vastavalt plaanile kasvanud igas kvartalis. Piusa jõe paisuvaredest puhastamine väike pruun kohapeal peenis 25 miljonit Ilmselt laeva ballastveega Läänemerre sattunud liigile sobivad meie mere temperatuur ja soolasus, samuti pole tal siin arvukaid looduslikke vaenlasi. Kvoodimahud võivad alaneda peamiselt tursa- ja lõhepüügile, kuid ei puuduta Eestit majanduslikult rohkem huvitavaid kalu nagu kilu ja räim. Järgmisel nädalal tehakse jõevähi ekspertgrupi poolt ka täiendavad uuringud jõevähkide tervisliku olukorra hindamiseks. Isa arvan, meessoost peenis 30-40 cm trahv nagu kõigile röövpüüdjatele ja äärmisel juhul vallandamine, ikkagi "oma". Kavandatava tegevuse alaks on Esna jõgi kogu pikkuses. Ma ei tea plastilise kirurgilise peenise laienemine on lood Kallaste, Mustvee ja teiste Peipsiveersete asunduste solgiga. Kalad jäid Lahmuse järve jäässe lõksu http: Loobu jõe Joaveski paisu osas peenis põnevil olekus 15 cm on normaalne KMH eksperdid, et eelistatuim variant oleks paisu täielik lammutamine, looduslähedase kärestiku taastamine ning paisjärve puhastamine setetest. Loode-Atlandil püüti valdavalt krevette. Võtsin eesmärgiks kalapüüdmine selgeks õppida. "Meessoost peenis 30-40 cm" Emajõe veeteele meessoost peenis 30-40 cm iga aastaga sõidukeid järjest juurde, on ka rikkumisi üha rohkem. Inspektorid on huvitatud meetri meessoost peenis 30-40 cm, kuni 5,7 meetri laiusest ning 1,3-meetrise süvisega alumiiniumkorpusega alusest.
|
OSCAR-2019
|
||
Nii Jan Kaplinski kui ka Igor Kotjuhi uue luuleraamatu õnnestumiseks võib pidada võitlust loomuliku keele kasutamise eest luules.
Jan Kaplinski, Valged ööliblikad. Wegeneri naeratus. Vene keelest tõlkinud Katrin Väli ja Aare Pilv, toimetanud Katrin Väli ja Aare Pilv, järelsõna kirjutanud Aare Pilv. Kujundanud Piia Ruber. Verb, 2018. 144 lk.
Igor Kotjuh, Loomulikult eriline lugu. Luuletused proosas. Vene keelest tõlkinud Aare Pilv, toimetanud Tiina Hallik, järelsõna kirjutanud Jan Kaus. Kujundanud Vivika Kalt. Tuum, 2017. 88 lk.
Eelmise aasta lõpus ilmus Jan Kaplinski venekeelne luulekogu „Улыбка Вегенера“ ning Igor Kotjuhi luulekogu „Естественно особенный случай“. Silmapaistvad raamatud pälvisid Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali venekeelsete autorite aastapreemia (nagu ka Jelena Skulskaja teos). Peagi nägid luulekogud ilmavalgust ka eesti keeles: Kaplinski teos ilmus osana raamatust „Valged ööliblikad. Wegeneri naeratus“, Kotjuhi teose tõlge kannab pealkirja „Loomulikult eriline lugu“.
Jan Kaplinski ja Igor Kotjuhi luuleraamatud ärgitavad täiesti loomulikult end võrdlema. Esiteks on üldteada, et Kaplinski nimetab Kotjuhit oma sõbraks ning Kotjuh peab Kaplinskit oma mentoriks. Teiseks tegutsevad mõlemad autorid vähemalt kahes keeleruumis, tõestades sellega, et kultuur on põhimõtteliselt rahvusülene nähtus. Kolmandaks, vanusevahest hoolimata on need autorid oma poeetilise visiooni ja tehnika poolest teineteisele tõesti väga lähedased. Neljandaks, Kotjuhi raamatu venekeelse väljaande järelsõna autor Jelena Dorogavtseva kõneleb esmaavastaja „lapsemeelsest „imestlusest“ ja seejuures isalikust tarkusest“, mis lähendab „Loomulikult erilise loo“ Kaplinski „Wegeneri naeratusele“.2 Viiendaks on mõlemal raamatul isegi sama tõlkija, kes on ise ka võrratu poeet.3
Selles arvustuses tuleb juttu ennekõike keelest, luuletaja peamisest tööriistast, mille refleksioonide päralt on Kaplinski ja Kotjuhi metapoeetilistes mõtisklustes märkimisväärne koht.
Esitan selle näitlikustamiseks mõlemalt autorilt ühe rea, ehkki tsiteeritavate luuletuse sisu ei piirdu nende autorite kakskeelsuse refleksiooniga. Mõnikord olen Jan mõnikord Jaan, väidab Kaplinski. Kotjuh justkui küsib vastu: kas suudan 73-aastaselt kirjutada luuletusi teises keeles?
Kotjuh ei ole jäänud 73 eluaasta täitumist ootama ja kirjutab juba praegu originaalluulet eesti keeles. Ehkki Kotjuh ei ole üleminekut eesti keelele raamatus selgelt tähistanud, on tähelepanelik lugeja niisuguseid tekste kindlasti märganud. Eriti iseloomulik on „Loomulikult erilise loo“ finaal: eestikeelne väljaanne lõpeb tekstiga, mis venekeelses raamatus puudub („öösel ekslesin alatskivi kandis …“), sest on kirjutatud otse eesti keeles. Ilmselt mitte ilmaaegu ei käi seal jutt Juhan Liivist.
Õigupoolest on asjaolu, et mõlema raamatu eestikeelne versioon erineb originaalist, veel üks võrdlemise ajend. Jan Kaplinski „Wegeneri naeratuse“ tõlke saatesõnas ütleb Aare Pilv, et venekeelne originaal sisaldab ka neli Kaplinski „kergelt töödeldud enesetõlget“ ning eesti rahvaluule, Sappho, Li Yu, Fernando Pessoa (Álvaro de Camposi), Harry Martinsoni, Gunnar Ekelöfi ja Karl Ristikivi luule tõlkeid. Neid tekste ei ole eestikeelsesse raamatusse võetud. See-eest on eesti tõlkesse lisatud kaheksa luuletust, mis olid „Wegeneri naeratuse“ esialgses käsikirjas, kuid jäid trükiversioonist välja.
Jan Kaplinski ja Igor Kotjuh tegutsevad vähemalt kahes keeleruumis, tõestades sellega, et kultuur on rahvusülene nähtus.
Mõlemast tsitaadist kumab tahes-tahtmata läbi vene kirjanik Ivan Turgenev, kes avaldas eluõhtul kuulsa lüürilise tsükli „Luuletused proosas“ („Стихотворения в прозе“). Kaplinski tsitaat juhatab otseselt Turgenevi tsükli kõige kuulsama teksti juurde: ainult sina oled mulle toeks ja abiks, oo suur, võimas, aus ja vaba vene keel!. Kotjuhi puhul on asi natuke keerulisem. Maailmakirjanduses mitte ülearu rohkelt esindatud näited proosaluule žanrist, mis sündis XIX sajandi keskel prantsuse kirjanduses (ja on seotud prantslaste tavaga tõlkida muukeelne luule proosavormi), on hästi teada ja ära toodud ka Kotjuhi raamatu eestikeelse väljaande järelsõnas. Pole põhjust kahelda, et Turgenev – üks peamisi vene frankofiile – tundis seda traditsiooni hästi ning teadis Aloysius Bertrand’i, Charles Baudelaire’i ja Arthur Rimbaud’ sellealastest katsetustest rohkem kui kuulu järgi. Kotjuh tõdeb endamisi imestadeski, et eelkäijatest on talle aktuaalsem olnud Baudelaire’i „Pariisi spliin“ (selle on muide tõlkinud mitmed vene luuletajad, teiste seas Vladislav Hodassevitš).
Selliseid autori ülestunnistusi võiks ju võtta tõe pähe, kui poleks üht – jällegi keelelist – nüanssi. „Loomulikult erilise loo“ žanrimääratluslik alapealkiri ei ole mitte eestlase kõrvale harjumuspärane „proosaluuletused“, vaid just nimelt „luuletused proosas“ – grammatiliselt võimalik, kuid pole eesti keeles aktiivselt kasutusel. Tegemist on tänu Turgenevile kirjandusse tulnud venekeelse sõnaühendi стихотворения в прозе sõnasõnalise tõlkega. Kotjuh küsib ühes tekstis: kelle heaks töötavad verbid, kui magavad neid lausuvad suud? On ju teada, et kultuurimehhanism on tihtilugu ettearvamatute ja lõpuni reflekteerimata „sidestuste lõputu labürint“.
Kahe poeedi sisuliselt sümmeetriline liikumine eesti ja vene keele ruumis tõestab praktikas, et luule on keel selle laias tähenduses: see imab endasse vaevata erinevaid rahvuskeeli. Mis keel see siis on, kust ta tuleb ja milleks teda tarvis on?
Kunst üldiselt ja kirjandus sealhulgas pole teadupärast selleks, et lugejale midagi õpetada, teda kasvatada või tuletada talle tuhandendat korda meelde, „mis on hea ja mis on halb“. Võib öelda, et keel ongi kunstiteose peategelane; egas ilmaaegu pole näiteks tavaks kõnelda autorist kui „end leidnust ja teostanust“, kui tal on õnnestunud luua oma kordumatu kirjutamisstiil või poeetiline intonatsioon. Kirjandus koosneb sõnadest ning seetõttu ei ole keel mitte ainult materjal ja vorm, vaid õigupoolest ka poeetilise teose sisu. Esiteks, kui palju keelt ka ümber ei vormita, ei saa temast muu kui keel. Teiseks on kõik, mis teoses väljendatud, väljendatud ka tema keeles – ja ainult selles.
Kaplinski ja Kotjuhi luuleraamatu õnnestumiseks võib pidada võitlust luules loomuliku keele kasutamise eest (jällegi mitte kitsalt lingvistilises, vaid, kui soovite, üldinimlikus käsitluses). Literaadid on selle probleemi kallal juurelnud aastasadu, kuid siinkohal tundub olevat paslik viidata Vladimir Majakovskile, programmilise essee „Kuidas teha värsse“ ja kuulsa aforismi „luule on sama, mis raadiumi tootmine“ autorile. Juba oma esimeses poeemis „Pilv pükstes“ (1914–1915) hüüatab Majakovski:
Näeme siin vastastikust sõltuvust. Poeet sünnib maailma selleks, et koguda kokku tähtsaimad sõnad, näidata „tummale tänavale“, kuidas saab samaaegselt väljendada nii sügavaid mõtteid kui ka hetkelisi emotsioone. Seejuures ei ole poeedil ilma sellesama tänavata vajalikke sõnu kusagilt võtta. Nagu Kotjuh lühidalt formuleerib: õngitsed poeesiat inimeste kõnest.
Kaplinski keerulised suhted eesti keelega ja hiljutine loobumine selles keeles luuletamisest on pälvinud nii kirjanduskriitikute kui ka -teadlaste tähelepanu. Pilve saatesõnas on Kaplinski maksiim sõnastatud nii: „et keel oleks võimalikult loomulik ja kõnekeelelähedane, võimalikult vähe „kunstipärane“ (muide, siit tuleb ka Kaplinski armastus vene ja eesti rahvalaulu vastu). Tuleb rõhutada, et tegemist on just luulekeelega. Kuid – ja see on veel üks keeleline nüanss – Kaplinski justkui nimme ei tee poeetilisel ja üldisel kirjakeelel vahet.
Minu arusaamist mööda on selline lähenemine tingitud kirjanduse enese spetsiifikast ja mitte Kaplinski ühiskonda puudutavatest seisukohtadest: seega, lahkumine eesti luulekeelest oli poeetiline, mitte poliitiline žest. (Tasub meelde tuletada, et pärast luules vene keele juurde pöördumist on Kaplinski avaldanud eesti keeles hulgaliselt publitsistikat ja lühiproosakogumiku.6)
Kaplinski hoiakut („nüüdne eesti keel olevat liiga normeeritud, reglementeeritud, uuendatud, solgutatud“) lahkab oma arvustuses Märt Väljataga: „Imelikul kombel peab Kaplinski selles süüdlaseks keelekorraldajaid, isegi kirjastuste ja lehtede toimetajaid“. Õigluse mõttes toob arvustaja välja, et toimetajatel „tegelikult juba ammuilma erilist [—] mõjuvõimu pole. Ja kui ongi, siis nad püüavad ametnike, teadlaste, mänedžeride ja ajakirjanike pruuki pisutki inimlikkuse ja selguse poole painutada“.7 Ning tõesti, kirjakeel on ametliku olme keel, luulekeel on aga täiesti iseseisev ja sõltumatu moodustis.
Eri aegadel võivad luulekeeles domineerida erinevad tendentsid. Nagu juba öeldud, on nii Kaplinski kui ka Kotjuhi uue luuleraamatu puhul dominandiks maksimaalse loomulikkuse taotlemine ning selle tulemusel põhimõtteline heterogeensus. Kotjuhi raamatu saatesõnas nimetab Jan Kaus seesugust hoiakut täiesti õiglaselt „tasakaalu kaotamiseks“. Kotjuh ise ütleb otsesõnu, et hea luule on kõrgstiili ja prosaismide segamine, tavalise vestluse imeks muundamine. Samalaadset „süsteemi tasakaalu lõhkumist“ näeme põgusalgi tutvusel Kaplinski venekeelse raamatuga. Igasuguste kirjavahemärkideta kirjutatud originaaltekstid on läbisegi tõlgetega, kuhu on ilmunud nii punktid ja komad kui ka teksti jaotamine stroofideks.
Just see keeleline par excellence eeltingimus on motiveerinud mõlema autori poeetika eripära. Kaplinski vabavärss – küll ridadeks liigendatud, kuid ilma kirjavahemärkideta „katkematu voog“ on kergesti kõrvutatav Kotjuhi poeetiliste ülestähendustega, millele ei ole antud värsside kuju. Ka teemad kerkivad mõlemal luuletajal otsekui otsides niisugust keelt, milles oleks võimalik kirjeldada lõputut lüüriliste situatsioonide hulka.
Esitan siinkohal kaks arvustustest pärit iseloomulikku tsitaati, mis kinnitavad teoste sarnasust. Kaplinski raamatu kohta: „Teemadeks on uni ja ärkvelolek, elavad ja surnud, aeg ja ajatus, sõnad ja asjad, olemine ja saamine – ning nendevaheline piir. Sekka leheuudiseid ja geopoliitikat. Siin-seal leidub allusioone teiste luuletajate ja iseenda loomingule“.8 Kotjuhi raamatu iseloomustus: „igavesed vestlused kirjandusest ja poliitikast, keele- ja stiilianalüüsi katse, massimeedia klišee, poeetilise teksti lürism ja assotsiatiivne kujundlikkus, lõppude lõpuks toosama vastu võttev teadvus, mis otsib pingsalt toimuva ja lausutu tuuma“.9
1 Tõlkes: „End hukka saates, enda vastu minnes / kui öise leegi poole lendav koi, / ma meie keelest tahaks ära minna – / eks selle kõige pärast, mis ma talle võlgnen.“
|
OSCAR-2019
|
||
Seoses Euroopa Liidu laienemisega, on Eestis avalikkuse tähelepanu all arstide ja teiste tervishoiutöötajate suurenev migratsioon välisriikidesse. Tähelepanuta on aga põhjendamatult jäänud patsientide õigus ja võimalus saada vajaduse korral ravi teistes liikmesriikides. Kui tervishoiutöötajate õigused ühest riigist teise liikuda on selgelt piiritletud, siis patsientide puhul on olukord keerulisem. Käesolevas artiklis anname ülevaate, kuidas on reguleeritud võimalus saada arstiabi Euroopa Liidu territooriumil ning olulistest ja hiljutistest Euroopa Kohtu lahenditest, mis on laiendanud patsientide liikumisõigust, kirjeldame Eesti sellekohaseid õigusakte ning senist kogemust.
Põhimõtteliselt tuleks eristada kahte olukorda: inimene vajab arstiabi ajutiselt teises riigis viibides ja inimene läheb teise riiki eesmärgiga saada plaanilist arstiabi.
Püüded reguleerida teatavate rühmade/inimeste õigust saada arstiabi teistes Euroopa Liidu liikmesriikides selgelt määratud ja piiritletud tingimustel ulatuvad aastasse 1958. Konkreetsema sisu said õigused regulatsiooniga 1408/71 ja täienduse regulatsiooniga 574/72. Regulatsiooni loomise tingis vajadus toetada tööliste vaba liikumist liikmesriikide vahel ning tagada neile muu hulgas kindlustuskaitse jätkuvus teises riigis töötamisel. Töötajate vaba liikumist peetakse Euroopa ühtse majandusruumi loomise nurgakiviks (Cornelissen 1996). Oluline on märkida, et selle regulatsiooni eesmärk kaugemas perspektiivis ei olnud harmoneerida liikmesriikide sotsiaalkindlustussüsteeme, vaid neid paremini koordineerida (Department for Work and Pensions 2002). Nüüdseks on see lihtne regulatsioon oma taotluslikud piirid ületanud seoses laienenud õiguste ja võimalustega ühest liikmesriigist teise liikuda. Nii on näiteks regulatsiooni tõlgendused oma algsest eesmärgist – pakkuda kindlustuskaitset töötavatele inimestele – laienenud ka nende pereliikmetele, üliõpilastele, füüsilisest isikust ettevõtjatele jpt ehk peaaegu kõigile Euroopa Liidu kodanikele (Van Raepenbush 1997; Fillon 1999).
Regulatsiooniga 1408/71 sätestatakse reeglistik arstiabi saamiseks, mis on elanikkonna eri rühmadel seni olnud erinev.
Selle regulatsiooni kohaselt on õigus arstiabile sihtriigi kodanikega sarnastel tingimustel järgmistel ajutiselt välisriigis viibijatel:
Kõik teised saavad ajutiselt välisriigi territooriumil viibides vältimatut arstiabi. Siinkohal tuleb märkida, et Euroopa Kohtu üks viimaseid kohtulahendeid annab erisuse ka kroonilisi haigusi põdejatele (Juhtum C-326-/00 Ioannidis), kes vajavad pidevat meditsiinilist jälgimist oma seisundi tõttu (McKee et al 2004). Inimene peab enne taotlema asjakohase tõendi E111 pädeva riigi asutuselt, taotlemise ja väljastamise kord on kehtestatud vastava riigi seadustest lähtuvalt.
Peale E 111 vormi on kasutusel ka E106 (piiriäärsed töötajad), E109 (üliõpilased), E119 (teises riigis tööotsijad), E110 (rahvusvahelised transporditöötajad).
Euroopa ravikindlustuskaart, mis annab õiguse arstiabile Euroopa Liidu territooriumil ja Euroopa Majandusühenduse piirkonnas viibimise ajal, hakkab tulevikus kõiki loetletud vorme asendama. Eesti Haigekassa väljastab Euroopa ravikindluskaarti 1. augustist alates. 2004. aasta oktoobriks oli Haigekassa väljastanud 42 641 ravikindlustuskaarti (Eesti Haigekassa, 2004). Kuna kõik riigid pole veel Euroopa ravikindlustuskaarti rakendanud, on paralleelselt kasutusel ka E-vormid.
Regulatsiooni 1408/71 artikkel 22 (1) annab õiguse saada terviseseisundile asjakohast meditsiiniteenust juhul, kui selleks on eelnevalt taotletud ja saadud luba oma riigi pädevalt asutuselt. Liikmesriigid on erinevalt piiritlenud seisundid ja tingimused, mille korral ravi mõnes teises riigis on lubatud ning millistel alustel toimub teenuse eest maksmine (McKee et al 2004). Asjaomane reeglistik kasutab E112 vormi, mida patsient peab taotlema enne ravile minekut vastava riigi pädevalt asutuselt.
Esimesed mõrad sellesse reeglistikku löödi Euroopa Kohtu otsustega (C-117/77 Pierik I; C-182/78 Pierik II) juba 1970. aastate lõpus, andes märku, et autoriseering tuleb anda kõigile juhtudele, mis parandavad patsiendi tervislikku seisundit (McKee et al 2004). Nimetatud kaasuste valguses tõlgendas kohus, et “autoriseerimisest ei tohi keelduda juhul, kui vastavat ravi ei saa konkreetsele inimesele pakkuda oma asukohariigis” ning laiendas seda omakorda juhtudele, kus inimestel on võimalus saada tõhusamat ravi mõnes teises liikmesriigis, v.a asukohariik. Nimetatud kohtuotsus andis liikmesriikidele ohusignaali, mille kohaselt võis õigus laieneda ka kõigile neile teenustele, mis eri põhjustel olid välja jäänud avaliku sektori poolt tasutavast tervishoiuteenuste loetelust. Seda ei olnud aga liikmesriigid kavandanud (Council Regulation … 1981; Kesteloot et al 1995) ning üsna kiiresti lepiti kokku uutes täpsustavates põhimõtetes. Artikli 22 lõige 2 sõnastab juba konkreetsemalt tingimused, mille kohaselt on plaaniline ravi välismaal võimalik:
kui patsiendi taotletav raviteenus välisriigis on lülitatud tervise- või sotsiaalkindlustuse poolt tasutavate tervishoiuteenuste nimekirja;
kui patsiendil ei ole võimalik saada ravi asukohariigis mõistliku aja jooksul, mis oleks tavapärane antud ravi puhul ning arvestab konkreetset haigusseisundit ja võimalikku haiguse kulgu.
On hinnatud, et artikli 22 (2) sellise sõnastuse puhul antakse pädevatele asutustele väga suur kaalutlusvõim ehk haldusorgani õigus teha otsus seadusega ettenähtud piirides oma äranägemisel. Sealjuures võivad otsused tugineda rohkem faktilistele ja administratiivkriteeriumidele ning vähem meditsiinilistele näidustustele. Nii näiteks võib pädeval asutusel olla õigus keelduda autoriseerimisest kirurgilise ravi puhul, mis siis, kui selle saab läbi viia kolme kuu jooksul, ennetaks tõsiseid tervisehäireid ja tüsistusi või isegi surma, kuigi tavapärane aeg analoogse haiguse ravimiseks oleks kuus kuud (Cornelissen 1996, Kesteloot et al 1995).
Hoolimata Amsterdami lepingu paragrahvis 152 sätestatud liikmesriigi õigusest korraldada tervishoidu ja arstiabi oma riigi territooriumil, on Euroopa Kohus oma kohtulahenditega mõjutanud Euroopa Liidu tervisepoliitikat enam, kui eeldati või oodati. Siinkohal analüüsime enim tähelepanu all olnud lahendeid ja nende mõju Euroopa Liidu meditsiiniõigust kujundavates regulatsioonides.
Tegemist on 1998. aasta “revolutsiooniliste” Euroopa Kohtu kaasustega, kus kaks Luksemburgi kodanikku, Kohll ja Decker pöördusid kuue aasta eest Euroopa Kohtusse, et kaitsta Euroopa Liidu õiguses sätestatud “teenuste vaba liikumise” põhimõtet. Hr Decker oli ostnud Belgiast prillid ja hr Kohll oli käinud oma tütrega Saksamaal hambaravil ning esitanud need arved Luksemburgi kindlustustele väljamaksmiseks. Kindlustused keeldusid, sest puudus autoriseering ravi saamiseks väljaspool Luksemburgi. Kohll ja Decker viisid oma protestid edasi Euroopa Kohtusse. Luksemburgi valitsus esitas vastuväiteid, püüdes keeldumist argumenteerida väidetega, et eelnev autoriseerimine arstiabi saamiseks ja teenuse kompenseerimiseks on vajalik:
kindlustamaks riiklike sotsiaalkindlustussüsteemide rahalist jätkusuutlikkust ning pakkumaks tasakaalustatud meditsiini- ja arstiabiteenuseid kõigile oma kindlustatuile;
kaitsmaks elanikkonna tervist, sest riik ei saa analoogsete juhtumite puhul tagada, et teenuste ja toodete kvaliteet oleks sarnane kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides.
Kohus lükkas mõlemad argumendid tagasi, väites, et kuna patsiendid maksid prillide ja hambaravi eest samaväärse summa Luksemburgis pakutavate samalaadsete teenuste ja toodetega, siis ei leia tõendust väited, et sellega on nad oma riigi sotsiaalkindlustussüsteemile põhjustanud täiendavaid kulutusi. Lisaks rõhutas kohus, et eeldused ühtse kvaliteedi tagamiseks Euroopa Liidus on loodud meditsiiniliste diplomite ja koolide õppekavade ühtlustamise kaudu (Council Regulation … 1981) ning seetõttu pole vahet, kas patsient ostab prillid asukohariigist või teisest liikmesriigist. Kohtuotsus – vastupidi kõigi liikmesmaade ootusele – oli hagejate kasuks. Kohus juhtis tähelepanu ka asjaolule, et “kuigi liikmesriikidel on märkimisväärne paindlikkus oma sotsiaalkindlustussüsteemide korraldamisel”, ei tähenda see, et “sotsiaalkaitsesektor oleks liidu õigusaktidele puutumatu saar” ning teenuste ja kaupade vaba liikumise õigused peavad kehtima ka sotsiaalvallas, mainitud juhul tervishoius (McKee et al 2004). Luksemburgi kindlustused pidid prillide ja hambaravi arved kinni maksma samas ulatuses, kui inimesed oleksid saanud Luksemburgis tarbitud teenuse korral.
Sellest ajast peale on jätkunud pidevad debatid teemal, kas tervishoiuteenus on käsitletav “teenusena” Euroopa Liidu regulatsioonide mõistes. Peale selle eeldab nimetatud kohtuotsus a priori, et tervishoiusüsteemid ja teenuste kvaliteet peaksid olema ühtlased kogu Euroopa Liidus, mis teadagi on kaugel praegusest olukorrast. Seda eriti pärast Euroopa Liidu laienemist, kus näeme suuri erinevusi nii regioonide, sissetulekute, tervisenäitajate kui ka tervishoiuinvesteeringute osas (McKee et al 2004). Mitu Euroopa riiki on püüdnud muuta autoriseerimist selgemaks. Nii näiteks maksab Austria lepingulisele või mittelepingulisele partnerile 80% teenuse maksumusest sõltumata sellest, kas teenus osutati kodu- või välismaal (Palm et al 2000).
Pärast Kohlli ja Deckeri juhtumit oli õhus küsimus, kas nimetatud õigused laienevad ka haiglaravile ning juhtudele, kus patsiendid ei maksa teenuse osutajaile otse, vaid seda teeb nn kolmanda osapoolena kohalik kindlustus või haigekassa. Nendesse probleemidesse tõid selgust järgmised Smitsi ja Peerboomi kohtulahendid.
Pr Geraets-Smits ravis Parkinsoni tõve ühes Saksamaa erahaiglas eelneva kooskõlastuseta, maksis oma ravi eest otse ja nõudis hiljem Hollandi kindlustussüsteemilt oma kulude kompenseerimist Kohlli ja Deckeri kohtulahendile tuginedes.
Kindlustusfirma keeldus, sest leidis, et samalaadne ravi samalaadsete tulemustega on kättesaadav ka Hollandis. Hr Peerboom oli pärast autoavariid koomas ning neuroloogist raviarsti soovitusel toimetati ta ravile Austriasse, kus ta ka paranes. Saadud nn eksperimentaalne ravi oli kättesaadav üksnes kahes Hollandi haiglas ning täies mahus kompenseeritav ainult alla 25-aastastele. Samal ajal oli see täies mahus kompenseeritav raviteenus Austria kindlustatuile. Hollandi seaduste kohaselt ei ole kindlustusel õigust ega kohustust tasuda teenuste eest lepinguvälistele partneritele. Seadus sätestab ka, et ravikindlustus maksab välismaal osutatud raviteenuste eest, kui:
kavandatav ravi on hädavajalik ja selle pakkumine Hollandis pole võimalik ilma ülemäärase viivituseta.
Hollandlased tulid välja täiendavate argumentidega, et antud olukorras polnud tegemist nn majandusteooria mõistes klassikalise teenusega, sest teenuse tarbija ja osutaja vahel ei toimu vahetut rahalist tehingut, vaid maksja on kolmas osapool ehk antud juhul Hollandi ravikindlustus. Euroopa Kohus tunnistas, et liikmesriikidel on õigus luua täiendavaid seadusi oma liikmesriigi piires, kuid need peavad olema Euroopa Liidu asjakohaste õigusaktidega vastavuses. Viimase järgi on tervishoiuteenus käsitletav teenusena, mis allub teenuste vaba liikumise regulatsioonile ning ei oma tähtsust, kas asjakohast teenust pakutakse ambulatoorselt või haiglas, kuidas tasutakse või kes tasub.
Riigid võivad teha piiranguid ehk keelduda maksmast ravi välismaal, kui tervishoiuteenustele suuremat vaba liikumist võimaldades võib tekkida “oht oma sotsiaalkindlustussüsteemi rahalise tasakaalu säilitamisele, oht avaliku teenusena osutatava arstiabi ja haiglaravi säilitamisele ning kui ravivõimaluste või arstliku kompetentsi säilitamine oma territooriumil on hädavajalik tervisekaitse ja isegi rahva ellujäämise jaoks”. Euroopa Kohus on märkinud, et piirangute vajadus peab olema tõestatud ja piirangud ei tohi olla teiste riikide teenuseosutajate suhtes diskrimineerivad. Viimased kohtulahendid räägivad aga üha selgemalt, et administratiivsed argumendid muutuvad kohtu jaoks vähem oluliseks ning lähtuma peaks eelkõige meditsiinilistest vajadustest ja põhjendustest. Tõendust pole leidnud ka väited, et senine patsientide liikumine mõjutaks oluliselt ja kriitiliselt riikide sotsiaalkindlustussüsteeme. Tegemist on üksikute juhtudega ning seni pole täheldatud inimeste massilist huvi arstiabi saamiseks välismaal. Rahaline jätkusuutlikkus on riikidele erineva tähtsusega. Sajad teises liikmesriigis ravi otsivad inimesed ei pruugi mõjutada näiteks Saksamaa ravikindlustussüsteemi, kuid võivad olla kriitilise tähtsusega Eesti omale. Ilmselt arvestaks kohus Eesti väikese rahvaarvu ja vaesuse tõttu ka enam “ohtu rahalisele tasakaalule ja avaliku teenusena osutatava arstiabi säilitamisele” ning lubaks Eestile suuremate piirangute seadmist kui näiteks Hollandile või Saksamaale.
Eestis on haigekassa tasunud kindlustatute ravi eest välismaal kahel alusel: riikidevaheliste lepingute põhjal, kasutades juba enne Euroopa Liiduga liitumist regulatsiooniga 1408/71 analoogilisi põhimõtteid, ja erandkorras plaanilise ravi eest.
Riikidevahelised lepingud sõlmis Eesti 1990. aastail Rootsi, Soome, Läti, Leedu ja Ukrainaga, andes vastastikuse õiguse kindlustatud inimestel asjaomase tõendi esitamisel saada vältimatut arstiabi neis riikides samadel alustel asukohariigi kodanikega. 1. mail 2004 laienes arstiabi saamine ajutisel teises riigis viibimisel regulatsiooni 1408/71 alusel kogu Euroopa Liidu territooriumile. Ukrainaga sõlmitud leping on kahepoolselt peatatud, sest rakenduslepped on sõlmimata.
Plaanilise ravi saamist ja selle eest tasumist väljaspool Eestit reguleerib ravikindlustuse seadus (RKS), mis sätestab kolm võimalust:
Tervishoiuteenustele, mida kindlustatud saavad mitterahaliste hüvitistena (haigekassa tasub ravi eest otse raviasutusele), kehtib territoriaalsuse põhimõte ehk kindlustatud inimesel on õigus saada neid tervishoiuteenuseid eelkõige Eesti territooriumil. Erand sätestatakse arstiabi suhtes, mida Eesti territooriumil ei osutata, mis on kindlustatule näidustatud ja millel on tõendatud meditsiiniline efektiivsus (RKS § 27(3)). Põhimõtteliselt on tegemist 1990. aastate keskpaigast kehtinud alustega, mis kuni 2002. aastani olid sätestatud sotsiaalministri määruse tasandil.
Tervishoiuteenustele, mis ravikindlustuses on rahalised hüvitised (mille eest esmalt tasub kindlustatu kogusumma raviasutusele, saades taotluse alusel hiljem täieliku või osalise kompensatsiooni haigekassalt), territoriaalsuse põhimõte ei kehti ning kindlustatud inimene võib ravi teostamiseks valida ka teise riigi (RKS §27 (4)). Valik ei ole piiratud Euroopa Liidu liikmesmaadega, vaid on vaba kõikide riikide osas. Ravikindlustuse seaduse eelnõu seletuskirja järgi oli sellise regulatsiooni kehtestamine rahaliste hüvitiste osas otseselt mõjutatud Kohlli ja Deckeri kaasuste arvestamise vajadusest (Ravikindlustuse seaduse eelnõu… 2000). Ainus rahaline hüvitisliik ravikindlustuses on 2004. aastal täiskasvanute hambaravi, mida seega kindlustatuil oleks võimalik saada ka näiteks Venemaal või Lätis, kus tervishoiuteenuste hinnad on madalamad, saades haigekassast kompensatsiooni kuni Eestis vastavale kindlustatute rühmale kehtiva määrani.
Välismaal asuva tervishoiuteenuste osutaja ja haigekassa vahel sõlmitud lepingu alusel, kusjuures lepingus kohaldatakse kindlustatute ravi eest tasumisel Eesti seadustega sätestatut (RKS § 36). Põhimõtteliselt on seega väljaspool Eestit asuval tervishoiuteenuste osutajal (näiteks Valka haiglal Lätis) samuti õigus taotleda lepingut Eesti Haigekassaga Eesti kindlustatute ravimiseks, mille eest tasumisel kasutatakse Eesti tervishoiuteenuste piirhindasid. Pooled võivad mõistagi kokku leppida ka madalamates hindades.
Praktikas on eeltoodud võimalustest kasutatud ravi välismaal üksnes juhul, kui Eestis vajalikku teenust ei osutata.
Aastati on Eesti Haigekassasse esitatud taotluste arv ja ravilkäinute arv olnud suhteliselt stabiilne (vt tabelit). Osaliselt on välismaal ravil käinute arvu aastail 2000-2002 mõjutanud Tartu Ülikooli Kliinikumi laste südamekirurgia alane koostööprojekt Saksamaa Charitee kliinikuga. Märkimisväärselt on tõusnud taotluste arv raviks välismaal 2004. aasta esimesel poolaastal.
* sisaldab 2004. a I poolaasta jooksul laekunud ja heakskiidetud taotlusi, 9 taotlust olid andmete kogumise hetkel läbivaatamisel.
Ravisaamise sihtriigid on olnud eelkõige Eesti vahetud naabermaad. 107-st välismaal ravil käinust veidi üle kolmandiku olid ravil Soomes (kokku 37 korda), järgmised sihtkohad olid Saksamaa (18 korda, neist suurem osa südamekirurgiaalase koostööprogrammi raames), Venemaa (17 korda) ja Rootsi (14 korda).
1990. aastate lõpus haigekassasse jõudnud taotlustest sai enamik ka vajaliku autoriseeringu ning hinnanguliselt oli taotluste esitamine arstiabi saamiseks välismaal Eestis sellel perioodil peamiselt raviarstide algatus. Viimaseil aastail suurenenud äraütlemiste osakaal näitab kindlustatute eneste aktiivsuse tõusu ravivõimaluste otsimisel. Haigekassa andmeil on peamised äraütlemise põhjused olnud ravi olemasolu Eestis ja väljaspool Eestit soovitava ravi eksperimentaalne iseloom, millel puudub tõendatud meditsiiniline efektiivsus (intervjuu A. Peetsaluga, 2004).
PRAXIS-e tellimusel tegi uuringukeskus Faktum omnibuss-küsitluse elanikkonna arstiabi kogemuse ja ootuste kohta välismaal, millest selgus, et aastail 2002-2004 on Eesti elanike kokkupuuted raviga välismaal olnud väga piiratud. Otseseid kokkupuuteid on viimase kolme aasta jooksul olnud ligikaudu 2%-l elanikkonnast ning veel 2%-l on pereliige saanud arstiabi välismaal. Valdav osa oli seotud mingi ootamatu juhtumiga ja ainult 19% planeeritud visiidi või konsultatsiooniga. Haiglaraviga ei olnud keegi küsitletuist kokku puutunud. Ligi veerand juhtudest said abi Soomes, 9% Rootsis, 8% Lätis ja Leedus ning veerand mõnes muus Euroopa Liidu liikmesriigis, 17% Venemaal ja 16% muudes riikides. Ootamatu oli küsitluse tulemus abi saamisel esinenud probleemide kohta. Kui muude maade samalaadsed küsimused toovad esile suurimate probleemidena välismaal arstile pöördumisel keelebarjääri ja informatsiooni saamise, siis neist vähestest Eesti elanikest 70% ei tunnetanud võõrkeeles suhtlemist probleemina ja 58%-l ei olnud mingeid probleeme informatsiooni saamisega. Ilmselgelt mõjutavad sellist tulemust vastanute karakteristikud: välismaal arstiabiga isiklikult kokku puutunud olid eelkõige nooremad inimesed vanuses 25-34 aastat ning töise staatuse järgi ettevõtjad, tippjuhid ja spetsialistid. Vastates küsimusele hinnangu kohta välismaisele arstiabile, pidas 43% vastanuist seda Eesti abist paremaks, 21% samaväärseks ja 17% halvemaks. Et küsiti ka hinnangut pereliikme kogemuste kohta, oli inimeste hulk, kes hinnangut anda ei osanud, suhteliselt suur – 20%.
Elanikkonna ootused arstiabi saamiseks välismaal on üldiselt kõrged. Kui Eesti elanikud saaksid valida Eestis ja välismaal osutatava raviteenuse vahel tingimusel, et haigekassa selle eest tasub, eelistaks 25% kõigist vastanuist (noortest isegi üle kolmandiku) arstiabi saamist välismaal. Siinse arstiabi kättesaadavust heaks hindavatest inimestest eelistas välismaist ravi siiski 20% ning halva kättesaadavuse hinnangu andnud inimestest eelistaks ravi välismaal 31% vastanuist. Neli olulist põhjust välismaale ravile minekuks olid:
Loetelus on olulisim ehk tähelepanu tuleks pöörata sageduselt teisena ja kolmandana nimetatud põhjustele, mis on otseselt seotud inimeste hinnangutega meie tervishoiusüsteemile. Samal ajal on need ka põhjused, mida me saaksime paremuse suunas mõjutada, investeerides riigi tasemel tunduvalt rohkem oma sisemajanduse kogutoodangust tervishoidu, parandades arstiabi kättesaadavust ning teenuse ja teeninduse kvaliteeti meie tervishoiuasutustes.
Eelkirjeldatu valguses on oluline anda hinnang inimeste õigustele ja võimalustele saada arstiabi välismaal ning analüüsida patsientide liikumise mõju meie tervishoiusüsteemile olukorras, kus inimeste ootused ja huvi arstiabi saamise vastu on kõrged ning rahulolu Eestis kehtiva tervishoiusüsteemiga tagasihoidlik.
Eesti seadustes on ravikindlustatusega hõlmatud inimeste õigused arstiabile välismaal reguleeritud teiste liikmesriikidega samasugustel alustel, nõudes selleks eelnevat autoriseeringut. Euroopa Kohtu otsuste mõju meie seadustele hinnates peab meeles pidama, et Euroopa Kohus teeb otsuseid ainult konkreetsete juhtumite kohta, vaagides just selle kohtuasja asjaolusid. Otsustest ei tulene automaatset kohustust liikmesriikidele oma õigusakte muuta. Seetõttu oli ka enamiku liikmesriikide reaktsiooniks Kohlli ja Deckeri otsuste peale pigem vaadata põhjendusi, miks see pretsedent omas riigis ei päde. Eesti ravikindlustuse seadus on võtnud vastavad kaasused arvesse. Edasisi Euroopa Kohtu kaasusi Eesti seadusandjad pole arvestanud ning ei ole ka märgata initsiatiivi patsientide liikumisõiguste laiendamiseks.
Euroopa Liidu tervishoiupoliitika on huvitavate uuenduste keskpunktis. Olukord, kus tervisepoliitikat teeb sisuliselt Euroopa Kohus, ei rahulda ei liikmesriike ega komisjoni. Tegemist on olukorraga, kus riikide õigused ja kohustused piiratud vahenditega tervishoidu korraldada on mõjutatud mitmest välisfaktorist ja võivad pingestada tervishoiusüsteemide rahalist jätkusuutlikkust. Euroopa Komisjonis on moodustatud ekspertkomisjon, et saada parem ülevaade riikidevahelisest koostööst tervishoiuressursside kasutamisel, arstiabi kättesaadavusest, informatsiooni kvaliteedist ja kättesaadavusest, patsiendi õigustest, riikide positsioonidest ja patsientide liikumisest. On avaldatud analüüse ning Euroopa Komisjon on rahastanud näiteks kuuenda raamprogrammi projekti Europe for Patients, mille ülesanne on kaardistada kogu regiooni patsientide liikumine ning anda komisjonile omapoolsed soovitused. Mainitud uuringus osaleb ka SA PRAXIS, andes oma osa (sisendi) Eesti-Soome kogemuste kirjeldamise kaudu patsientide liikumisel.
Riikide ravikindlustussüsteemide rahaline jätkusuutlikkus jääb endiselt küsimärgi alla, kui patsientide liikumine Euroopa regioonis võtab suurema ulatuse. Väikeriikide sotsiaalkindlustussüsteemid on suurtega võrreldes tõsisemas finantsriskis. Kuigi väljaspool Eestit ravisaanuid on olnud vähe, näitab elanikkonna seas 2004. aasta septembris tehtud uuring, et elanikkonna valmidus kaaluda ravivõimalusi välismaal on suhteliselt kõrge. Valmidus oli kõrgeim nooremaealiste ja suurema sissetulekuga inimeste hulgas ning otseselt seotud inimeste kehvapoolse hinnanguga arstiabi kättesaadavusele ja kvaliteedile. Seega võib ennustada, et surve arstiabi võimaluste laiendamisele välismaal tugevneb. See omakorda viiks Eesti tervishoiusüsteemist raha välja ja pingestaks ravikindlustuseelarvet, vähendades siinse arstiabi kättesaadavust ja süvendades rahulolematust kohaliku tervishoiusüsteemiga. Teisest küljest aitab see kindlasti kaasa, et senisest põhjalikumalt üle vaadata meie riigi vähenevad tervishoiukulutused, tervishoiuasutuste investeeringuvõimalused ja meetmed, mis aitaksid taastada ja kindlustada usaldust meie tervishoiusüsteemi vastu.
Kokkuvõtteks leiame, et hoolimata initsiatiivi puudumisest laiendada patsientide liikumisvabadust, ei ole alust eeldada, et arstiabi otsimine välismaal jääb praegusega samale tasemele. Sellele viitavad nii inimeste kõrgenenud ootused arvamusküsitlustes kui ka suurenenud taotluste arv Eesti Haigekassale 2004. aastal. Loodetavasti on meil tulevikus parem ülevaade sellest, millistel põhjustel otsivad inimesed raviteenuseid teistest riikidest, millised on patsientide liikumist soodustavad ja takistavad tegurid ja millised on liikmesriikide kogemused piiriäärses ja riikidevahelises koostöös. Kindlasti ei ole vähem tähtis hinnata meie enda tervishoiusüsteemi valmidust tulla toime olukorras, kus tervishoiutöötajate lahkumine on objektiivne reaalsus ning kogemus ja aktiivsus pakkuda kvaliteetseid teenuseid teiste riikide kodanikele alles kujunemisjärgus. Kaugemas perspektiivis on aga siiski esmatähtis tervishoiu suurema rahastamise ning parema ravi- ja teeninduskvaliteediga kasvatada eestlaste usaldust oma riigi tervishoiusüsteemi vastu.
Loodetavasti jääb halvem stsenaarium, kus Eesti patsiendid järgnevad Eesti arstidele ja raviteenuste eest Rootsis või Soomes maksab Eesti maksumaksja, üksnes teoreetiliseks konstruktsiooniks paberil.
|
OSCAR-2019
|
||
“Ilma Savisaareta ei toimu Eesti poliitikaelus midagi,” nentis produtsent ja telejuht Toomas Lepp, kelle sõnul pole peatselt valmiva poliitik Edgar Savisaarest pajatava filmi näol tegu lihtsalt portreefilmiga, vaid teosega, mis piilub eestlase hinge salasoppidesse.
“Film võib olla emotsioon, võib olla fakt, võib olla teade, võib olla unistus, võib olla poliitika, aga ta peab olema huvitav. Üritan siis mõelda nii huvitavalt kui oskan,” vastas Lepp Delfi küsimusele, kuivõrd emotsionaalselt ta nii suure projekti valmimisse suhtub.
Lepa kinnitusel on tegu portreefilmiga Edgar Savisaarest kui inimesest. “Taustaks galerii Eesti poliitikamaastiku kirevast seltskonnast, kuumast õhkkonnast, dramaatilistest pööretest ja kannapöörestest, vaenlastest ja sõpradest.”
“Savisaar on pildil. Ta pole sealt kunagi ära olnud. Ilma Savisaareta ei toimu meie poliitikaelus midagi,” nentis Lepp.
“Jaan Ruus kirjutas sügisel Eesti Ekspressis, et iga filmirežissööri unistus oleks teha film Savisaarest. Selleks hetkeks oli mul juba filmi idee olemas. Palusin Ruusi tulevase filmi toimetajaks. Ta oli nõus. Ilmselt kasutame filmis ka animeeritud lõike, mis põhinevad Jaan Ruusi fantaasiatel, kes võiks olla Edgar Savisaar,” kirjeldas Lepp valmivat filmiprojekti.
“Film võiks olla ehitatud küsimustele-vastustele. Püstitame teesi ja proovime seda tõestada. Või otsime müüte ning püüame neid kummutada. Film ei otsi vastust vaid ja lihtsalt Savisaare fenomenile. Film piilub eestlase psüühe salasoppidesse,” lisas Lepp.
Stsenariste saab filmil olema mitu. Koostööd lubab Lepp teha kindlasti Mati Talvikuga. “Pöördun inimeste poole, kes sooviksid filmis jagada oma mälestusi seoses Edgar Savisaarega, kellel on midagi huvitavat meenutada või kellel on haruldasi fotosid, videosid,” lisas Lepp, kes ootab võimalikke kaastöid meiliaadressil toomas@lepp.ee.
Lepp tunnistas, et olulist rolli mängis filmi kallale asumises ka see, et ta on Savisaarega oma televisioonitöös jõudnud pika aja jooksul ning ajalooliste sündmuste käigus kokku puutuda.
“80-ndate lõpul, Eesti Televisioonis töötades — olin siis meelelahutussaadete peatoimetaja — sain ETV tollase juhtkonna vastuseisule vaatamata eetrisse mitmeid Rahvarindega seotud materjale. 1989. aastal Rootsis, kui Mati Talvikuga koos tegime saatesarja väliseestlastest, siis avanes meil võimalus osa saada Savisaare legendaarsest Rootsi visiidist. Nägin, millist autoriteeti Savisaar oma kolleegide hulgas omas,” meenutas Lepp.
“Kui 1988. aasta 17. septembril toimus Rahvarinde üritus “Eestimaa laul”, keeldus ETV juhtkond seda eetrisse lubamast. Siis rentisime tollase Infofilmi asutaja, varalahkunud kolleeg Tiit Rammo eestvõtmisel ETV enda ülekandebussi ning salvestasime kogu ürituse. Nägin millise kire ning organisaatoritalendiga Edgar Savisaar sündmusi vedas. Aasta hiljem juhtis Savisaar juba Balti keti tegemist — paljud ei uskunud, et see teoks saab. Savisaare järgi joondusid aga lätlased ja leedulased. Leedus tekkis Sajudis, Lätis Tautas fronte, Eestis Rahvarinne. See viis sõltumatuse ja vabaduse saabumiseni — Savisaare valitsuse ajal. Dramaatikat oli palju. Savisaarele see sobib, segastes olukordades on nupp tema käes,” jätkas produtsent.
“Küsisin hiljuti Toomas Alatalult, kuidas tema Edgar Savisaart iseloomustaks. Alatalu vastas, et Savisaar on nagu Arafat — 20 aastat tagasi soovisid kõik juudid teda tappa, aga nüüd 20 aastat hiljem hääletasid kõik juudid Arafati poolt,” tõi Lepp näite.
“Olen esitanud taotluse Eesti Kultuurkapitalile, aga ega keegi ju ei usu, et sealt Edgar Savisaare filmi toetatakse. Seal toetatakse kindlat politiilist joont. Kindlasti ei kuulu Edgar Savisaar audiovisuaalse kapitali nõukogu lemmikute hulka,” avas Lepp filmi rahastamise tagamaid.
“Olen palunud mõningaid ärimeestest sõpru filmi tegemist toetada. Nad on seda lubanud. Film sünnib eraannetuste kaasabil,” tunnistas Lepp.
“Kui Edgar Savisaarele esimest korda suve algul ideest rääkisin, siis oli see talle ootamatu. Igatahes kohe jah-vastust ma ei saanud,” sõnas Lepp. “Paar kuud hiljem, kui filmisin Eesti esimese valitsuse liikmete taaskohtumist, andis Edgar Savisaar põhimõttelise nõusoleku.”
Neljandat korda toimuva konnapääste aktsiooni raames toimusid konnatalgud 24 Eesti eri paigas. Konnade ränne toimus sel aastal kahe suurma lainena ning väiksemaid liikumisi täheldati terve aprillikuu jooksul, vahendab Eestimaa Looduse Fond (ELF).
"Sellel aastal pidid vabatahtlikud konnatalgulised olema eriti vastupidavad. Ränne kestis väga kaua ja mitmel pool Eestis rändasid konnad pisteliselt, mis pani vabatahtlike visaduse proovile," kirjeldas vabatahtlike olukorda projekti juht Kristiina Kübarsepp. "Õnneks olid inimesed täis indu meie kahepaikseid aidata ja kõik konnatalgulised väärivad väga suurt aplausi," lisas ta.
Kokku oli vabatahtlikke talgujuhte 32, kes käisid konni päästmas 24 kohas. Kõige suurem oli ränne Võrtsjärve põhjaosas Leie-Oiu vahelisel teelõigul ja Tammikul, kus mõlemas kohas aidati üle tee ligi 4000 kahepaikset. Järgnesid Porkuni, kus sel aastal päästeti rekordilised 2254 konna, Kuremäe, Astangu tänav (Tallinnas), Ihaste ning Kiisa talgukohad. Nelja aastaga on kokku päästetud juba üle 63 000 kahepaikse.
Konnade kevadrände ajal toimus ka fotovõistlus, mille parimaid fotosid saab hinnata "Konnad teel" Facebooki lehel. Fotokonkursile laekus 142 konnafotot, mille seast on oodatud kõik huvilised valima oma lemmikuid. Facebooki "Konnad teel" lehel saab igaüks sümpaatsele fotole oma hääle anda. Kõige enam hääli saanud foto autor saab tuusiku konna-teemalistele loodustalgutele Vatlas.
Eestimaa Looduse Fond tänab kõiki vabatahtlikke ja hoolivaid inimesi, kes konni abistasid ning andsid teada teelõikudest, mis ristuvad konnade rändeteedega. Kogutud andmetest on abi kahepaiksete kaitse korraldamisel. ELF jätkab saadud rändeinfo läbitöötamist koos maanteeameti ja kahepaiksete ekspertidega.
Projekti „Konnad teelt(t)“ eesmärk on päästa vabatahtlike talgute käigus kevadeti maanteedel hukkuvaid kahepaikseid ning teha ühiskonnas teavitustööd Eesti konnaliikide ning nende eluviiside kohta. Samuti on eesmärk ergutada maanteedele konnatunnelite rajamist ja muuta autojuhte hoolivamaks.
Amet tuletab vanematele meelde: seitse kontrollküsimust, mida peaksid koolikaupu ostes endalt küsima
Rõivabrändi Gerli A. Chantelle looja Gerli Põldoja luksusliku elustiili juurde kuuluvad kadestamisväärsed reisid, ohtralt šampanjat ja tema musta kalamarja armastav pomeranian Mishka
|
OSCAR-2019
|
||
Jah... ei teagi kas vara või hilja, aga siiski alles kuuendas tunnis sain Ants Tael -a käest kiita. Nimelt tantsisime Jive -i ja Tael ütles kogu saali ees ja osutas mulle, et nii peabki ja et ma olen tubli. Oh kuidas janunen tunnustuse järgi. Selline asi võib päeva tõeliselt rõõmsaks muuta!!! Malle Tael on ka nii nunnu! Ja see tema "haldjas"...
Aga televiisorist rääkides või õigemini telesaadetest...siis oma hämmastuseks pean tunnistama, et kokku on suisa 13 saadet, mida vahest või alati vaadata katsun:
Pärast Brooke-i ja A.J. lahkumist, on järele jäänud ainult kaksikud, kellel minu meelest potentsiaali. Ei saa aru miks ma seda passin…täiesti mõttetu saade tegelikult.
Lõpuks ometi saade minusugusele. Sellist elu ma tahaks, sellist tööd ma tahaks ja seda on lahe ja naljakas vaadata. Ega ma tegelikult oma elu nendega ära päris ka vahetama ei kiirustaks…aga igal juhul on neil lahe ja pull.
Ok, naljad korduvad pidevalt…aga teisel hooajal on ka uusi tegelasi…ah ei tegelikult rohkem ma vist enam ei viitsi…võib-olla mõne aja pärast…sõin vist liiga palju magusat korraga…
Kui trennist jõuaks, siis vaataks. Pullid tüübid, kuigi natuke üleloomulik, ikkagi lahe. Peamiselt selle poistekarja ema pärast.
Nägin alles üht osa…ei oska selle põhjal veel otsustada, kuigi paljulubav. Ja kolmandas osas peaks olema Kate Winslet….
Ei vaata tihti, aga vahest, eriti hommikuti. ETV omad ikka kõige lemmikumad… neis on midagi nostalgilist.
Selle vaatamise võib-olla lõpetan ära, ei suuda Jüri Nael –a ekraanil vaadata. Samuti ei meeldi, et välja kukuvad valed inimesed. Rahvas hääletab nädal aega…aga mida??? Mitte tantsuoskust…
Marko Matvere ja tegelikult kogu tiim on super!!!!! Esimene korralik sari eesti näitlejatega pärast Teatriluulud –sarja.
Seda ma ei vaata, aga kui kogemata satun nägema, siis ikka natuke...see on ainuke koht, kus Aarne Üksküla –t veel näeb…
Eile öösel nuttis ta esimest korda... hakkab vist kikude tulemise aeg. Ei rahunenud kuidagi süles, ei musitades, ei nunnutades, ei rääkides. Võtsin oma pisinunnutibu siis sülle ja jalutasin mööda tube. Kui Patriku ja Serru juurde kõndisime, siis jäi ta vaikseks ja rahunes maha. Ilmselt on vanemal õel ja vennal nii hea aura, et mõjub pisimalegi...Minu kolm päiksekiirt.
Ülemus ütles mulle, et ära siis ületunde tee… ma tolvan ei osanud järsku muud vastata kui „loomulikult”…appi kui loll ma olen.
Lahkumine, ehk siis Break-up, on niiöelda sala-armastajate Vince Vaughn-i ja Jennifer Anistoni projekt, mis esmapilgul tundub on savutanud oma kuulsuse just tänu sellele, et inimesi huvitavad sellised paarikeste tülinad, eriti kui nad päris elus ka veel koos on...
Üldiselt mängivad filmis kogu Vince Vaughn-i klann ja sõpruskond, teistehulgas isegi tema ema ja isa...tema paps mängib veel Jennifer Anistoni isa...
Kui aus olla, siis mul tuli seda filmi vaadates paha tunne. See pidev tülitsemine ja kättemaksmine ja teineteisele paha tunde tekitamine...õnneks neil polnud seal lapsi. Ega siis naljalt poleks ka see kõik nii kaugele läinud. Tegelikult tekkis tunne, et see mees on ikka täis ohmu ja igati väärt, et ta maha jäetakse. Ja ma ei suutnud talle kaasa tunda. Ja selle naise jaoks olekski olnud targem temast võimalikult kaugele hoida. Selles suhtes oli film minu jaoks mõtetu. Tuleb tunnistada, et ka need kättemaksu trikid, ega neis midagi originaalset ei olnud. Et ka selles mõttes ei saa film pluss punkte. Tegemist oli ühe tavalise suhtedraamaga, kus tegelikud tunded tundusid üpris pinnapealsed ning mingeid sügavaid tagamaid nagu inimestel polekski. Siiski vaatasin selle lõpuni kuigi ka see lõpp muudkui venis ja venis. Oli vaja ju näha, mis siis saab...ehk see lõpp oligi ainuke pluss, et ei läinud täpselt nii nagu tavaliselt kõik ootavad ameerika filmidest. Aga samas võtta kõrvale näiteks Redfordi Streisandi The way we were, siis Break up ei kannataks kohe mitte kõige vähematki kriitikat. Aga eraldiseisva filmina hindeks 2+/3-. Oi kui paksuks on läinud Jon Favreau...10 aastat tagasi Swingers -is oli ta ikka päris kõhnur...Ei tea kas see et Vince oli alguses ka nii kõhukas oli filmitrikk või ta tõesti lõpuks võttis nii palju alla ja ainult rolli jaoks oli selline kehakaal kogutud.
Sedapuhku siis reklaamis jälle ülesastumine... A.Le Coq olevat ise mu välja valinud. Filmimise lokatsiooniks Hell Hunt Pikal tänaval ja massis osales kümneid inimesi. Pubi ju täis vaja panna rahvast. Piltilus kostümeerija-tüdruk tõi mulle spetsiaalselt pruuni pintsaku ja lipsu (mille hinnalipik näitas 599,- Uskumatu, sest tegeimist oli kitsa villase lipsuga - kas nad tõesti on nii kallid?). Katrin Sangla tegi grimmi ja Masa oli režissöriks. Minu lisaks oli veel mingi mees baarmeniks ja mingid neli hallpead tehti vutifännideks. Üks, kellel peas polnudki juukseid, suutis pr.Sangla kergelt segadusse ajada, kui ütles, et tal on seitel sassi läinud.
Kõigepealt filmitigi vanamehi, kes pidid vaatama seina, nagu seal oleks telekas ja tegema nägu vastavalt kui tuli värav või värav läks mööda. See Masa abirežissör, keda kutsutakse "Jänes", ei tea miks (ta polnud üldse jänese moodi)... see oli küll lahe FAD. Koomiline ja lahe tüüp, tegi kõigil olemise lõbusamaks. Mina jäin nende vanameeste taustale.
Edasi jäin enda "staariks olemise" korda ootama...sain aru, et see on siis kui baarmeniga on filmimine...aga vahepeal tehakse veel mingi massistseen. Rääkisin siis hoopis Hele-ga (castingu juhiga) juttu. Ta on päris vahva tüüp, kuigi ega me ei jõudnudki seal teab mis tutvuda...lihtsalt aega kiiremini mööda saata.
Kui massivõte läbi, ütles Jänes, et kõik peale baarmeni võivad lahkuda. Ja kostümeerija tuli ütles ka mulle, et ongi kõik...Hele ka ütles, et tehti midagi ümber...noh, mis seal siis ikka. Omamoodi kahju, et kui juba kutsuti ja oli plaanitud, et tuleb reklaamis olla...siis kahju, et see aeg nagu raisku läks ja kõik ju tuttavad ja kodused ka teavad ja ootavad, et millal see reklaam nüüd välja tuleb... Huvitav kui A.LeCoq -i omad mu ka välja valisid...et kas nad siis rahul on, et mingi väljavalitu ei olegi tellitud reklaamis. Ah, võibolla sain midagi valesti aru. Ja ega mul ju muud vahet ei ole, kui et oleks siis tahtnud teha midagi, kui juba välja kutsuti.
Meeskonnas oli tuttav nägu ka cable guy...kes jaanalinnufarmis genekaga kraavi uppi sõitis. Ja siis üks prillidega mees, kes samuti Tele2 reklaami tegemise juures oli. Hästi viisakas, ja see on minu meelest ülimalt oluline. Ta oli vist ainuke, kes mu "head aega" -le vastas. Masa ise on kettsuitsetaja...võibolla on tal seda kunstilise voolu või loomingulise hingelise seisundi saavutamise jaoks vaja. Aga ma polegi pikka aega näinud, et kellegil kogu aeg suitsev sigaret näpuvahel. Eriti jutukas ta ei tundunud olevat ja ei tekkinud ka sellist sooja õhkkonda...nagu Peeter Simm -i ja Marko Raat -i võtetel. Aga võibolla seda ka sellepärast, et ma ei saanudki võtetest eriti osa. Kahju. "Järgmine kord" ütles Hele...
Dokumentaal film 14-lapsest, keda on jälgitud alates sellest kui nad olid 7-aastased. Ja uus film nendest on tehtud 7 aastaste vahedega. Nüüdseks siis juba seitsemes osa ning inimesed juba 49 aastased.
Tegelikult on 2 inimest projektist loobunud ja järel jälgitavaid on 12. Mõned väitsid, et neile on see koromavaks, kaevata seitsme aasta jamades ja neid ekraanil jällevälja elada, aga mõnedele see kogu pull lausa meeldib.
Huvitav, et kuigi need inimesed on käik erineva sotsiaalse taustaga, mõni isegi ameerikasse kolinud, mõni austraaliasse. Aga selline kindel muster on ilmselt inimese eludes tuvastatav. 7-aastaselt on lapsed tõsised ja neil on mingi arusaam oma tulevikust ja huvidest. Kusjuures hämmastavalt täpselt oskavad nad oma tulevikku ennustada. 14 aastaselt on inimesed rõõmsameelsed. Tegelevad spordiga ja ennast huvitavate asjadega - vastutusekoorem pole neile taagaks seljas. 21-aastased on omamoodi kurvad, sest hirm tuleviku ees ja läbilöögivõime elu tekitavad muret. Mõned on oma elu esimeses tõsises suhtes mõned on mures, et ei leiagi seda "õiget". 28 aastased on nag esimest korda leidnud oma tee. Lapsed, töökoht ja pereelu on saanud hoo sisse. 35 ja 42 aastased on üpris sarnased. Lahutatakse, leitakse uusi elukaaslaseid, ollakse karjääriredelil ja muresid on ehk rohkemgi kui rõõme. 49-aastased on tavaliselt oma eluga juba rahul. On toimunud mingi krõps, enam ei joosta ringi ega otsita oma kohta. Nii nagu on, nii on. Lapsed on juba suured tavaliselt ja maja ostetud. Nauditakse ka lapselapse -rõõme.
Dokfilm koosnebki intervjuudest nende inimestega ning tagasivaadetest eelmistele filmidele. Ehk siis kuidas elud on arenenud.
|
OSCAR-2019
|
||
Elukestva õppe strateegia käsitleb õppimist kui eluviisi. Vajalik on märgata arenguvõimalusi ja otsida nutikaid lahendusi. Õppimine baseerub väärtustel nagu:
Vastutus – inimesed mõistavad, et õppimine ja enesearendamine on nende endi teadlik valik ja vastutus.
Vajadused – õpe lähtub õppija huvidest ja võimetest, toetab tema arengut ja arvestab tööturu vajadusi.
Võimalused – elukestva õppe süsteem pakub inimestele kvaliteetseid, kaasaegseid, paindlikke ja õppija erivajadusi arvestavaid õpivõimalusi.
Elukestev õpe saab alguse üldharidusest, milles Eestis kehtib ühtne süsteem. See tähendab seda, et kõikidel haridustasemetel toimub õppetöö, sõltumata keelest, ühtsete õppekava alusel. Õppeperioodi pikkus on vähemalt 175 õppepäeva ehk 35 nädalat ja koolivaheaegu on kokku neli.
Kõigile munitsipaalkoolidele on kohalik omavalitsus kehtestanud teeninduspiirkonnad, mis tähendab seda, et kool peab võimaldama teeninduspiirkonnas elavatele koolikohustuslikele lastele koolikohad. Lapsevanematel on võimalik kooli arengut mõjutada hoolekogu kaudu.
Alushariduse omandavad pooleteise kuni seitsme aastased lapsed alusharidust võimaldavas õppeasutuses. Hariduse põhieesmärk selles etapis on toetada lapse perekonda, soodustades lapse kasvamist ja arenemist ning tema individuaalsuse arvestamist. Lastevanemate soovil loob koolieelses eas lastele võimalused alushariduse omandamiseks kohalik omavalitsus. Koolieelsed lasteasutused lähtuvad laste arengu toetamisel koolieelse lasteasutuse riiklikust õppekavast. Lasteasutuse õppekava läbinule antakse välja koolivalmiduskaart, milles on kirjeldatud lapse arengu tulemused ja mille lapse vanem esitab kooli, kus laps asub täitma koolikohustust.
Põhiharidus on kohustuslik üldharidusmiinimum, mille omandamine võib toimuda osaliselt algkoolis (1.-6. klass), põhikoolis (1.-9. klass) või gümnaasiumis, mille juures on avatud põhikooli klasse. Põhikoolis on õpetuse ja kasvatuse põhitaotlus tagada õpilase eakohane tunnetuslik, kõlbeline, füüsiline ja sotsiaalne areng ning tervikliku maailmapildi kujunemine.
Põhikooli lõpetamise tingimus on õppekava läbimine vähemalt rahuldavalt ja kolme põhikooli lõpueksami – eesti keele või eesti keele kui teise keele, matemaatika ja õpilase valikul ühe eksami edukas sooritamine ning loovtöö koostamine.
Pärast põhikooli lõpetamist on haridustee jätkamiseks mitmeid valikuid: omandada gümnaasiumis üldkeskharidus, kutseõppeasutuses kutsekeskharidus või lihtsalt kutse.
Üldkeskharidus omandatakse gümnaasiumis. Gümnaasium valmistab õpilased ette toimimiseks loova, mitmekülgse, sotsiaalselt küpse ja usaldusväärse kodanikuna, kes on leidnud endale huvi- ja võimetekohase tegevusvaldkonna, millega siduda enda edasine haridustee. Gümnaasiumis on õpe korraldatud kursustena, mis jagunevad kohustuslikeks ja valikkursusteks. Gümnaasiumi lõpetamise tingimus on õppekava läbimine vähemalt 96 kursuse mahus vähemalt rahuldavate tulemustega, eesti keele või eesti keele kui teise keele, matemaatika ja võõrkeele riigieksamite ja gümnaasiumi koolieksami sooritamine ning gümnaasiumi jooksul õpilasuurimuse või praktilise töö sooritamine.
Üldkeskhariduse omandamine annab õiguse jätkata õpinguid kõrghariduse või kutsehariduse omandamiseks.
Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse kohaselt katab kooli kulud koolipidaja. Enamikel juhtudel kohalik omavalitsus. Omavalitsuste pädevuses on ka üldhariduskoolide asutamine, ümberkorraldamine ja sulgemine. Samuti peavad omavalitsused koolikohustuslike laste arvestust ja tagavad koolikohustuse täitmise kontrolli, korraldavad õpilaste sõidu kooli ja tagasi, tagavad toitlustamise õppetöö ajal ja palju muud.
Munitsipaalkoolide õpilaste arvust lähtudes määratakse igal aastal riigieelarvest toetus valla- ja linnaeelarvetele. Seda õpetajate töötasu, sotsiaalmaksu, täienduskoolituse ja õpikutega seotud kulude katmiseks. Samasugune toetus nähakse vastavalt erakooliseadusele ette ka eraüldhariduskoolidele. Seejuures ei tee riik koolipidajatele ettekirjutusi vahendite jaotuse osas. Kohaliku omavalitsuse kohustus ja õigus on rahastada koole vastavalt koolide tegelikule vajadusele. Hariduskulude kohta saab lähemalt lugeda Rahandusministeeriumi veebist
Õpetajatele ja koolijuhtidele veebiküsitluse "Uutest riiklikest õppekavadest lähtuv kooli õppekavade arendus ja rakendamine" ülevaade (2012)
Koolis on õpingute alusdokument kooli õppekava, milles täpsustatakse õppe-eesmärgid, koolis kujundatavad väärtused ja pädevused, õppekorraldus, tugiteenuste osutamise kord ja ainekavad klassiti. Kooli õppekava koostamises osalevad kõik koolis õppe- ja kasvatusalal töötavad isikud ning vajaduse korral muud koolitöötajad. Kool kaasab õppekava koostamisse õpilasi, lapsevanemaid ja teiste huvirühmade esindajaid.
2014. aastal Vabariigi Valitsuse poolt kinnitatud riiklike õppekavade tuumaks on kaheksa üldpädevust, mille arendamist peab toetama kogu õppeprotsess. Rõhuasetus on nihkunud õpetamiselt õppimisele. Et õpilased omandaksid üldpädevused, kasutatakse lisaks ainevaldkondade õppe- ja kasvatuseesmärkidele ainete lõimimist ja läbivate teemade õpet. Pädevus on teadmiste, oskuste, väärtushoiakute ja -hinnangute kogum, mis tagab valmisoleku elukestvaks õppeks ja suutlikkuse teatud tegevusalal või -valdkonnas tulemuslikult tegutseda.
Õppekavades on rõhutatud kahe erineva koolitaseme erinevaid ülesandeid, mis lähtuvad õpilaste east. Erinevused on õppe korralduses, õpitulemuste hindamises ja taotletavate ainevaldkonnapädevuste kirjeldamises. Senisest tugevamat suundumust õpetamiselt õppimisele toetab kujundava hindamise põhimõte toetada õpilase õppimist ja arengut. Samuti peetakse oluliseks, et õpe oleks korraldatud õpilase tervisest ja jõuvarudest lähtuvalt. Viidatud on vajadusele kasutada õpilase individuaalseid eripärasid arvestavat metoodikat. Õppekavades on lisaks füüsilisele õppekeskkonnale rõhutatud sotsiaalse ja vaimse õppekeskkonna tähtsust õpilase arengus. Õpetajale ja koolile on jäetud piisavalt vabadust korraldada õpetamine ja kasvatamine õpilaskeskselt, kooli eripära ja ressursse arvestades.
Põhikooli ja gümnaasiumi ainekavad on esitatud ainevaldkondade kaupa. Gümnaasiumis on õppeained jaotatud kursusteks. Õpilase väikseim õppekoormus, mis on vajalik gümnaasiumi lõpetamiseks, on 96 kursust. Kursused jagunevad kohustuslikeks ja valikkursusteks. Ainevaldkonnakavade üldsätted käsitlevad valdkondliku ja valdkonnaülese lõimingu võimalusi, läbivate teemade rakendamist, õpitulemuste hindamist ühtsetel alustel.
Üldharidust arendatakse ka digipöörde, õpetajate ja haridusasutuste juhtide, koolivõrgu täiskasvanuhariduse ning õppe- ja karjäärinõustamise programmidega.
Programmi eesmärgiks on tagada kõigile õpilastele võrdne ligipääs kvaliteetsele üldharidusele ja valmisoleks edasisteks haridusvalikuteks.
Alaealise mõjutusvahendite seadusest tulenevate õigusaktide kehtestamine (haridus- ja teadusminister)
Koolide loetelu, mille hoonete renoveerimiseks ja ehitamiseks võib Riigi Kinnisvara Aktsiaselts kasutada talle selleks eraldatud vahendeid
Hariduslike erivajadustega õpilaste klassides ja rühmades õppe ja kasvatuse korraldamise alused ning õpilaste klassi või rühma vastuvõtmise või üleviimise, klassist või rühmast väljaarvamise ning ühe õpilase õpetamisele keskendunud õppe rakendamise tingimused ja kord
Riigieksamite vormid ja ajad, ühtsete põhikooli lõpueksamite ning tasemetööde õppeained, vormid ja ajad 2013/2014. õppeaastal
Kodakondsuse taotleja Eesti Vabariigi põhiseaduse ja „Kodakondsuse seaduse” tundmise eksami läbiviimise kord
Nõuded õendusabi iseseisvaks osutamiseks vajalikele ruumidele, sisseseadele, aparatuurile, töövahenditele ja ravimitele
|
OSCAR-2019
|
||
Garcinia cambogia ekstrakt on väga silmapaistev nüüd palju üksikisikute, mille eesmärk on üritada seda komponenti. Kui otsustate kasutada seda, Garcinia Extra oleks kindlasti suure valiku kuna see koosneb 1000 mg pakkumine ja 60% hüdroksüsidrunhappe täiendavate kohta Raspberry Ketone . Ära eita tahes tüüpi Garcinia tooteid enne kui lugeda seda Garcinia Extra ülevaade: kõige tõhusam Garcinia cambogia väljavõtte dieedi kava tooteid, mis annab teile teavet, mida täpselt Garcinia Extra Täpselt, kuidas see toimib, toimeained ja ka uuringud taga kasutamist, võimalikke kõrvaltoimeid, suunas ülevaate kasutamise ja ka parim koht selleks kaalukaotust toidulisandeid Garcinia Extra müügil kauplustes Narva Eesti .
Garcinia Cambogia puu on tegelikult edutatud rasva kadu siis Ida puu- et identne tamarindi rõhutati Dr.Oz USA programmi samuti informeeritud kui ime. See Dr.Oz üleandmine on tegelikult loodud tõusu Garcinia cambogia väljavõtte kasutamine kogu maailmas.
Üheskoos kombinatsioon Garcinia Cambogia sama hästi kui Raspberry Ketone väitis, et aidata teil nautida tervise ja heaolu lisahüved, nagu allpool:
tõesti, Raspberry Ketone sama hästi kui Garcinia Cambogia samad soodustused veel põhjalikult, nad tegutsevad erineval viisil.
See väike kõrvits kujuline puu on originaali Kagu-Aasias. Tänapäeva ravimi tehnoloogia, koor Garcinia Cambogia puu on tegelikult jalostuvat pulbristatud sisuliselt ja võtta dieeti narkootikume. Mõnedes uuringutes Garcinia cambogia ekstrakt on näidatud, et aidata suurendada kaalulangus ja alistama söögiisu.
Ketoonid on ühendid, mis annavad Vaarikad oma erilise aroomi. Mõned uuringud näitavad, et ketoonid on kaalulangus heaolu. Tarnija Garcinia Extra deklareerib, et ta aitab organismil sulatada rasva normaalselt. See lisaks lisatud käivitamist adiponektiinil hormoon, mis haldab rasva ladustamiseks ja ka palju ainevahetuse kiirust menetlused.
Garcinia Extra on kaalukaotust narkootikume. Pakkumise summa on täpselt sama ühe tableti. See koosneb peamiselt 2 valemiga, sealhulgas:
Kuigi suurepärase tulemuse teadusliku katse tunnistatakse edutamise, tegelikkus seoses selle puu ei ole tõesti mugav ja ka palju teaduslikke test tulemuste Narva Eesti on tegelikult olnud ettearvamatu. Arvukad inimese meditsiinilised analüüsid on tõestamata, tehnilised probleemid olid kahtlane samuti see näitas mitu erinevat tulemusi.
Kontrollitud test avastab, et HCA ei tööta palju parem võrreldes platseeboga. Teised testid ütles, et HCA võib olla eeliseks kaalulangus. Apteegis tootja Smith Glaxo Kline elama läbivaatamist iga kliinilise katse puudutavad Garcinia Cambogia . Aruandes kinnitatakse, et info juhuslikult ja kontrollitud uuringud näitavad, et HCA abivahendid rasvapõletuseks selle lühikese aja jooksul. Järgmine katsed peavad olema pikem periood, parem teatatud ka ulatuslik.
sarnaselt Garcinia Cambogia Igas katses vaarika- ketoonid ebaselge. See materjal on tegelikult pakutakse lemmikloomad ja praegune uuring kinnitab, et ta võiks suurendada adiponektiini . On omamoodi hormonaalne aine, mis funktsioneerib kontrolliv veresuhkru reastab samuti ainevahetust. Siiski see argument ei ole kunagi kunagi tõestatud inimeste, nii see ikka kahtlane.
Nagu teatasid mõned uuringud, et puudub inimese tõendeid mõju vaarika ketoonid. Palju vaarikas ketoonid uuringu Narva Eesti seotud kaalulangus on tegelikult tehtud rotid. Nendes uuringud on doos tarnitud rotid vastab inimdoosist 80-340 mg kg. See oleks naeruväärne kogus valemiga võtta, see on põhjus, et enamik vaarika ketooni narkootikume kasutama annus vahemikus 100 mg kuni 200 mg.
Sellegipoolest voor kooskõlas vähe teaduslikke tõendeid, klient ei saa rasva kadu ekstra kasu vaarikas ketoonid, kuni nad tarbivad järgmised annused:
Garcinia cambogia ekstrakt on tegelikult ühendatud veidi korrigeerimist kehakaalu ja ka rasva koostis, kuigi see ei ole seotud reaalse kaalulangus arvukate kliiniliste uuringute kohta inimese. Tavaliselt, kui teadlased uuringu Garcinia Cambogia Tarbivad nad annuse 1000 mg, mis on võrdne kasutatav annus Garcinia Cambogia Bonus.
Uuring näitab, et hüdroksüsidrunhappe (HCA), mis eksisteerib nahas Garcinia cambogia ekstrakti talitseb funktsiooni seedetrakti ensüümi nimega tsitraat amülaasi , mis eksisteerib süljes. See ensüüm aitab hallata suhkrud ja ka ümberehitamiseks neil rasva. Niisiis, blokeerides selle funktsiooni võib aidata ennetada rasva hoiuruumi. Teised uuringud näitavad, et see Garcinia cambogia ekstrakt on võimalik suurendada vaimset seisundit ja aitab vältida toidu isu. See tähendab, et see tablett on võimalik teha kahel lähenemisviise aidata rasva põlemisprotsessi.
Põhinedes sellele tegelikkusega Garcinia Extra aitavad inimestel Narva Eesti Komplemendiallikana praeguse kaalujälgimise aktiivsus. Kui te töötate välja ja ka dieediga rangelt, siis Garcinia Extra võiks aidata teil kaotada kaalu lisas jämedalt 2 või 3 kuud.
Tarbida 1 (üks) tabletti kaks korda päevas kolmkümmend minutit enne sööki koos klaasi lihtsalt veega. Võite süüa enne hommikusööki või õhtusöök. See lisa sobib veganitel.
Garcinia Extra näivad olevat ohutu, kuna kõik kliinilised katsed märkis, et see on riskivaba samuti asutuse heakskiidetud. Kuid see võib vallandada kõrvalmõjusid konkreetsele isikule. Teostatav pool Tulemused võivad olla pettumust, iiveldus või oksendamine ja ka seedetrakti häireid.
On vaevalt uuringute vaarika ketoonid murettekitav ohutuse ja efektiivsuse inimestele. See materjal võib sisaldada keemilise ja mis võib toimida stimulant. Paar inimesed on kogenud pool Tulemused pärast võttes vaarikas ketoonid kõrgema kogust. Need võivad olla suurenenud kõrge vererõhu ja kõrgenenud südame löögisagedust.
Kuid see kahjulikud mõjud lihtsalt juhtub, kui tarbija ei vasta soovitatav annus. Kui nad järgivad annuse rangelt see Garcinia Extra on täiesti turvaline.
Hoiatused: See lisa ei ole ideaalne inimestele alaealine 18. Rasedad ja ka õendusabi daamid peab seda takistada tablette. Räägi arstile, kui teil on mõne haiguse või tarbivad ravimeid enne seda kasutada. Lõpeta tarbimist, kui te saada mistahes negatiivseid kõrvalmõjusid.
Garcinia Extra on kaalu vähendamise tooteid, mis sisaldab Garcinia cambogia ekstraheerida põhikomponendina pluss protsendid vaarika ketooni. See tähendab, et kui Garcinia ja Vaarika töötada kaalujälgimine sest mõned uuringud näitavad, et see toode täpselt saab abi teile kehakaalu.
Te kindlasti saada lisatakse kaalu vähendamine, kui te lisada see kapslid rangete treeningprogrammi samuti tervislik toitumine. Mõned teaduslikud uuringud näitavad, et Garcinia Extra aitab kindlasti kaalulangus vaatamata ei ole kõik kutseeksami näita seda. Tulemused võimalik ei oleks šokeeriv veel tundub tõesti ahvatlev, et see aitab teie toitumise kava. See on kindlasti väga sõltub treeningu (sarnane paljude toodete).
Tee kindlasti tellida Garcinia Extra ainult volitatud saidi . Ostes alates ametliku veebilehe siis saada kõrge hinne Garcinia Cambogia tooteid, et aidata teil kaalu vähendamine. Sul on ka saada palju pakkumisi, mis koosneb multibuy hindu ja ka mõned soodushinnaga kood sind päästa isegi rohkem raha. Sulle, kes kindlasti proovima, on 60 päeva tagastamise garantii, kui Garcinia Extra ei tegutse teile.
|
OSCAR-2019
|
||
Jaak Valge: Johannes Vares-Barbarus oleks pidanud sündima Euroopa Liitu! Maaleht, 4. detsembril 2014
Äsja mahuka uurimuse “Punased” esimese osa avaldanud ajaloolane Jaak Valge ütleb, et juunikommunistid olid Eesti ühiskonnast võõrandunud, pidades seda oma ande jaoks liiga väikeseks. Eliidi võõrandumise märke võib täheldada ka tänases Eestis.
Neil päevil teatas üks erakond, et Eesti asi on sotsiaaldemokraatlik asi. Mida teie sellisest väitest arvate?
Täpsem on öelda, et toona, 20. sajandi alguses, ajasid Eesti asja kõik. On tõepoolest õige, et 1917. aasta revolutsioonide ajal oli Eesti poliitiline ideoloogia vasakpoolne. See vasakpoolsus tähendas eelkõige tsaarivastasust ja püüdlust sotsiaalse ja rahvusliku võrdsuse poole. Aga veel rohkem kui vasakpoolsus, iseloomustab toonast eesti ideoloogiat rahvuslikkus. Isegi sotsiaaldemokraadid, kes marksistidena pidid olema internatsionalistid, olid samas ka rahvuslikud. Ainult kommunistid ei olnud rahvuslikud. Kui tolle aja sotsiaaldemokraate võrrelda tänase päeva erakondadega, võiksime jõuda sama hästi või pigem IRLi juurde. Aga muidugi on seesugune parralleelitamine sügavalt spekulatiivne, ajastu kontekst oli teistsugune ja need võrdlused ei päde.
Kindlasti ei olnud Tammsaare marksist. XX sajandi esimesel poolel tähendas marksism klassivõitluse ja proletariaadi hegemoonia tunnustamist. Suurest marksismi tüvest hargnesid XX sajandi algul teatavasti kommunism ja sotsiaaldemokraatia, nende vahele jäi austromarksism, millest hiljem tekkis eurokommunism. Kõik need suunad on marksistlikud. Tänase sotsiaaldemokraatliku erakonna poolt reklaamides nimetatud isikutest võis osa, nagu näiteks Tuglas, tõesti olla vaadetelt marksistist sotsiaaldemokraat (Friedebert Mihkelson (Tuglas) oli Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei liige, kuhu kuulusid ka näiteks Viktor Kingissepp ja Vladimir Lenin - toim.). Tammsaare seda ei olnud, ja ei olnud muide ka Gustav Suits, kes kuulus hoopis sotsialistide-revolutsionääride ehk esseeride hulka. Nemad ei tuginenud marksismile, vaid vene narodnikluse traditsioonile. Eesti vaimuinimesi oligi sajandi algul kõige rohkem esseeride seas.
Toonane marksism ja selle üks oks sotsiaaldemokraatia olid väga dogmaatilised. Sotsiaaldemokraatia eesmärgiks oli eraomanduse kaotamine ja riigistatud plaanimajanduse kehtestamine. Euroopa sotsiaaldemokraatlike erakondade programmidest kadus eraomandi kaotamise eesmärk alles millalgi peale II maailmasõda. Esseerid ehk sotsialistid-revolutsionäärid võisid oma eesmärkidelt olla isegi veel vasakpoolsemad, st nõudlesid sotsiaalset õiglust veel kiiremas korras, kuid nad ei olnud marksistid. Esseerid ei tunnustanud töölisklassi hegemooniat, suhtusid skeptiliselt proletariaadi diktatuuri ning käsitlesid ka talurahvast iseseisva klassina. Nende arvates jagunes ühiskond mitte proletariaadika ja kodanlasteks, kelle vahel oli juhm talurahvas, nagu arvasid marksistid, vaid töötegijateks ja neiks, kes elavad teiste tööst. Eesti soost esseeridele võis sümpaatne olla ka Vene esseeride programmis sisalduv föderatsiooni ja rahvusliku kultuurautonoomia idee. Esseerid olid loomingulisemad kui marksistid.
Kui hüpata Vene revolutsiooni juurest Eesti Vabariigi algusaega, siis ka ju meie maareformi on tihti nimetatud vasakpoolseks reformiks.
Küllap ta oligi. Selles mõttes, et oli egalitaristlik ja seadis oma eesmärgiks ka rahvusliku õigluse jaluleseadmise. See oligi vasakrahvuslik reform. Toona sobisid need kaks ideoloogiat - vasakpoolsus ja rahvuslikkus - omavahel kokku, tänapäeval enam mitte. Tegelikult ei näe mina küll põhjust, miks ei peaks kaasajalgi sobima, aga küllap on tänasele peavoolumõtlemisele hirmutav see pseudoparalleel natsionaalsotsialimiga. Eesti maareformi põhiideed pärinevad aga toona vasakpooolselt Tööerakonnalt, mitte sotsiaaldemokraatidelt, kuigi ka viimastel on kindlasti suur roll.
Vasakpoolsetel ei pruukinud olla sarnaseid eesmärke, marksistidel küll. Vasakpoolne, kuid mitte marksistlik Tööerakond ei soovinud klassivõitlust õhutada ega eraomandust kaotada.
Aga miks marksistid omavahel läbi ei saanud? Oma raamatus käsitlen ma marksismi kui usku. Usu puhul on ju ikka nii, et ühe konfessiooni sees esinevad vastasseisud on kõige teravamad. Mõlemad käsitlevad teist poolt ketseritena. Aga Eesti puhul oli tegemist ka rahvusliku küsimusega. Eesti Vabadussõjas sõdisid ühel pool sotsiaaldemokraadid, kes soovisid ehitada õiglast, klassideta ühiskonda Eestis, teisel pool kommunistid, kes soovisid seda teha Venemaa koosseisus, kuna nende arvates oli rahvusriik aegunud institutsioon, mis nii ehk nii kaduma pidi. Hiljem kuulus üks partei Sotsialistlikusse Töölisinternatsionaali, teine Kominterni, osaledes nii marksistide omavahelises globaalses vastasseisus. Kommunismi võib minu arvates võrrelda mõne agressiivse lahkusu sektiga.
Kas 1930. aastate teiseks pooleks olid endiste sotsiaaldemokraatide silmad marksismi suhtes avanenud?
Ei olnud. Sotsiaaldemokraadid või sotsialistid, nagu nad siis end kutsusid, aktsepteerisid jätkuvalt marksismi põhidogmasid. Neil oli marksistidena alati suur dilemma: kas ehitada uut ilma eraomanduseta ühiskonda üles demokraatlikult või mitte. Kommunistid ei uskunud algusest peale demokraatiasse. Sotsialistid esialgu uskusid. Ning neile tunduski 1920. aastate lõpuni, et maailm liigubki üldjoontes sinnapoole, kuhu marksmi teooria ennustas. 1930. aastate majanduskriis alguses arvasid sotsialistid, et tegu on Marxi ettekuulutuse täitumisega, kätte on jõudnud kapitalismi üldkriis. See oleks pidanud nende arvates nende populaarsust suurendama ning andma võimaluse demokraatlikul teel oma eesmärke saavutada. Aga Eestis muutusid populaarseks hoopis vabadussõjalased. Nüüd ärgitasid Eesti sotsialistide juhid Pätsi, et vabadussõjalased likvideerida. Paraku koos vabadussõjalastega tuli hüljata ka demokraatia.
1930. aastate teisel poolel olid Eesti sotsialistid väga lõhenenud ja pettunud. Osa liidritest, nagu Rei ja Ast tegid koostööd Pätsiga, osa kommunistidega ja osa tõmbus poliitikast tagasi.
Nad kõik tundsid üksteist, Eesti oli ju väike, intellektuaale oli vähe. Hilisemate juunikommunistide vaated olid marksistlikud, aga kusagil sotsialistide ja kommunistide vahel. Sotsialistid olid nende jaoks liiga rahvuslikud ja väheradikaalsed, kuid kommunistid jälle brutaalsed ja dogmaatilised. Samas Nõukogude kommunismi nad aktsepteerisid, kuid eesti omad tundusid neile sektantidena, poisikestena, kellega ei tasu asju ajada.
Olete põhjalikult kirjeldanud, kuidas mitmed Eesti kirjanikud ja vaimuinimesed langesid Nõukogude Liidu lummusse. Praeguse infosõja ajal oleks huvitav teada, mis nipiga see venelastel õnnestus? Nõukogude olude kohta oli ju toonagi adekvaatne informatsioon olemas.
Kui ollakse oma ühiskonnast võõrandunud - ja tulevased juunikommunistid olid Eestist võõrandunud - siis otsitakse ideaalset ühiskonda mujalt. See annab justkui moraalse õigustuse kritiseerida oma ühiskonda. Kui seda ideaalühiskonda ei ole, siis tuleb see konstrueerida. Inimteadvus kipub kõik meeldiva omaks võtma ja ebameeldiva kõrvale jätma. Lisaks võisid tulevased juunikommunistid oletada, et protsessid, mis Venemaal on võtnud brutaalse kuju, kulgevad Eestis tsiviliseeritumalt, kuna Venemaa oli nende silmis mahajäänud maa.
Eesti ajaloo üks suuri mõistatusi on, mis olid Varese ja teiste juunikommunistide motiivid. Kas nad olid idealistid, äraostetud või šantažeeritud? Kas teie raamat annab vastuse?
Konkreetseid vastuseid esimene osa ei anna. Aga aluse mõistmiseks küll, kommunismi kui religiooni käsitlemise kaudu, ning selle tuvastamise kaudu, et nad olid Eestist juba siis võõrandunud.
Nad ju käisidki seal nii palju kui vähegi võimalik. Aga Vares kirjutas oma sõpradele ka oma emigreerumiskavatsusest ja sondeeris pinda arstilitsentsi saamiseks Prantsusmaal. Toona polnud see kerge, nagu emigreerumine üldse. Siis lootis Vares mõnda aega, et tal õnnestub arstina töötada kusagil Prantsuse asumaadel. Selleks tuli läbida kolmekuulised kursused, kuid mingil põhjusel jäi see tal tegemata. Kui tal oleks olnud võimalik Eestist lahkuda nõnda, et ta poleks pidanud loobuma oma elustandardist ja elustiilist, siis ta oleks seda ka teinud.
Kas tänapäevastel euroopalikel väärtustel ja globalismil on juured nendes punastes poliitvooludes, millest teie raamat räägib?
Jah, näib küll nii. Tõsi, euroopalikud väärtused on muidugi mõiste, mida igaüks kasutab oma suva järgi. Aga globalismil ja multikultuursusel on küll marksismiga oluline ühisosa. Kaasajal on marksism muutunud, eraomandi kaotamisest ja klassivõitlusest enam ei räägita üldse, võrdsusest vähem, seevastu on esiplaanile tõusnud rahvuslusevastasus. Euroopa Ülemkogu alaline eesistuja Herman Van Rompuy on öelnud, et rahvuslus on sõdade allikas. Europarlamendi kõige vihasemaid rahvusluse vastaseid ja raevukamaid Euroopa Liidu föderaliseerumise pooldajaid Daniel Cohn-Bendit ehk “Punane Dan” on või vähemalt oli agressiivne marksist.
Ning feminism ja homosõbralik ideoloogia on jõudnud tänapäeva poliitika peavoolu eurokommunismi kaudu, mis tugineb omakorda austromarksismile. Viimane on ideoloogia, mis jäi kahe maailmasõja vahel sotsiaaldemokraatia ja kommunismi vahele.
Ma ei taha kuidagi öelda, et need uued hoiakud halvad oleksid, sõltumatult sellest, kas nad on tulnud marksismi kaudu või mitte. Asi, mis mind häirib, on aga see, kui neid surutakse jõuga, ebademokraatlikult peale, ning tarvitatakse vaba käega mõisteid nagu reaktsiooniline, progressiivne. Viimane on ka muide kõikidele marksistidele väga omane, kuna marksismil on ju alati eesmärk teada. Mulle tundub, et see on ebademokraatlik, varesbarbaruslik mõtlemine, mil oma ühiskonda peetakse juhmiks ja iseennast kutsutuks ja seatuks ühiskonna eest otsustama.
Huvitav, kuidas sobivad sellesse peavoolu kommunistlike juurtega Eesti eurovolinikud Kallas ja Ansip?
Lev Gumiljovi teooria kohaselt on igas ühiskonnas 5% kirglikke inimesi, kes veavad ja ergastavad ülejäänud ühiskonda. Võib-olla ei olegi vaja kõiki ära osta, piisab mõne protsendi tasalülitamisest. Peavooluga kaasa minnes on ju palju mugavam oma elu elada, nii Nõukogude ajal kui praegu. Oleme muutunud ka märksa individualistlikumaks kui veel paarkümmend aastat tagasi. Teadvustame indiviidi hetkehuve, ent lülitame oma mõttemaailmast välja ühiskonna ja rahvuse strateegilise arendamise huvid. Meil on poliitilist kirge varasemast palju vähem, sest me oleme sarnaselt teiste Euroopa ühiskondadega vanemad.
Aga ega Euroopa rahvuslus ei lepigi. Euroopa poliitikas on toimunud sügavad struktuursed nihked, mis Eestisse jõudnud pole, ning mida Eestis pole ka teadvustatud.
Ma ei oska öelda, kas see pärineb marksismist, kuid kindlasti sobib see tänapäeva marksistidele väga. See on kosmopoliitne projekt, rõhutab uusi ja pisut revolutsioonilisi printsiipe, inimeste vaimumaailma ümbertegemise vajadust, rahvusliku identiteedi traditsioonide hävitamise vajadust. Eks see ole tõesti tänapäeva marksism.
Kas kaasaegne marksism võib areneda sarnaseks nõukoguliku marksismiga, tuues kaasa isikuvabaduste piiramise, käsumajanduse jms?
Ma tahaks uskuda, et see ei ole võimalik, et meie tänane ühiskond ei võimalda ühe ideoloogia võimulepääsu. Kuid ohumärke on ju näha. Mõningad poliitilised hoiakud vormuvad klišeedeks ja aksioomideks, mida ei tohi enam vaidlustada. Multikultuursus on hea, immigratsioon on hea, pankade mõjuvõimu vastu ei tohi rääkida, rahvuslus on halb, homod ja juudid on vähemused, keda tuleb erinevalt teistest vähemustest raevukalt sallida, ehk teisisõnu võrdsemaks pidada. Kui neid kilšeesid mitte aktsepteerida, võid saada paremäärmuslase või halvemal juhul natsi templi. Meil on küll võimalus rääkida, aga oma rahastuse ja karjääri huvides tuleb seda teha kindlal moel. Või igaks juhuks üldse vaikida.
Me nägime tänavu ka Eestis, et kooseluseaduse debatis prooviti üht seisukohta esitada ette õigena ja teist valena. Seda põhjendati inimõigustega, ehkki näiteks professor Lauri Mälksoo öelnud: “vajadus geiabielude tunnistamise järele ei tulene kuidagi inimõigustest üheski positivistlikus või ettekirjutatud mõttes; see saab tänapäeva ühiskonnas olla eelkõige loomuõiguslik-poliitiline otsus.”
See on tõepoolest ebameeldiv näide poliitilise religiooni kujunemisest. Tänast diktatuuri ei kehtestata mitte riigipöördega, vaid rahaga ning poliitkorrektsuse kehtestamisega, mis eraldavad põhilised väärtusotsused ühiskonna enamuse tahtest. Peaksime hoolikalt jälgima, et kavandatav karistusseadustiku muutmine meie sõnavabadust ka Nõukogude režiimi kombel piirama ei hakka.
Teisalt: Vene ühiskond on euromarksismist küll täitsa vaba, ometi ei ole see ühiskond, milles me tahaksime elada!
Erinevused Vene ja meie ühiskonna vahel on väiksemad, kui me arvame. Ka Venemaal ei kiusata homoseksuaale taga. Kui Pussy Rioti korraldatud ühiskonna tundeid alandav intsident oleks juhtunud Eestis, küllap oleks ka meil järgenud karistus. Venemaaga on meil mitmes küsimuses väga põhimõttelisi vastuolusid, kuid mu arust norib meie president Venemaaga tühiasjade pärast. Tema võib siit Eestist peagi lahkuda, aga meie peame Venemaa naabruses edasi elama.
Ma ei tahaks Vene riigis elada muudel põhjustel. Mind häirib sealne inimese pidamine väikeseks mutrikeseks, vähene hoolivus, Vene bürokraatia kõikvõimsus, aga ka suurriiklik šovinism, püüd teha nn Suurt Isamaasõda nende identiteedi või poliitilise religiooni aluseks.
Ei ja jah. Selliseid poliitikuid, kes on Eesti ühiskonnast tegelikult võõrandunud, nagu Vares ja Semper, on meil palju. Kui mitte enamus. Kuid see ei tähenda, et nad võiksid minna Venemaa teenistusse. Eesti ühiskonnast võõrandumine võib tänapäeval väljenduda näiteks selles, kui poliitik kuulutab, et meie väljaränne ei olegi mingi probleem. Pole häda, küll tulevad teised asemele! See ongi võõrandumine.
Miks meie tänapäeva sotsiaaldemokraadid on nõrgad, ei suuda paremerakondi võita, vaid lasevad end nende poolt ära kasutada?
Sest nad ei ole sotsialistlikud ega demokraatlikud. Sotsialistid ei saaks olla USA imperialistliku poliitika eestkõnelejad ja demokraadid ei saaks olla diktatuuri-Hiinaga suhete arendamise eestvedajad. Meie sotsid on mõlemat. Sisepoliitikas ei näe mina küll, et meie sotsid üritaksid tõsimeelselt sotsiaalset ebavõrdsust kaotada.
Jaak Valge, Teil on siin üsna kummalisi väiteid ja ütlusi ja tahaks mõnda asja küsida. Näiteks teete vihjeid, nagu piirataks Eestis sõnavabadust. Selgitaksite, kuidas seda siis tehakse. Kas mõne "arvamusliidri" arvamus ajakirjanduses on kohe sõnavabaduse piiramine?
Ja ma ei saa aru, mis värk nende homodega on? Miks on vajalik, et neid tuleks taga kiusata? Et Venemaa on negatiivses mõttes Euroopa Liidu sarnane, sest seal ei kiusata taga homosid. Miks peaks homosid taga kiusama??? Ma ei saa aru.
mõne "arvamusliidri" arvamus pole kohe kindlasti sõnavabaduse piiramine, vastupidi, erinevate arvamuste avaldamise võimalus tähendabki sõnavabadust. Küll aga on sõnavabaduse piiramine mu arvates poliitkorrektsuse kehtestamine, ning sealt edasi - teatavate poliitiliste hoiakute kuulutamine aksioomideks, mille üle arutaemine on taunitav.
|
OSCAR-2019
|
||
Koos Vanim aegade ilmalik fashionista Prantsusmaa hakkas kasutama, et luua oma pilte riie, kaunistatud hernestega. Nii ebatavaline muster teinud tüdrukud rohkem naiselik ja rõhutanud nende graatsiline maitse. Nendel päevadel, see on jälle saanud juhtiv muster. Kuid tänapäeva inimesed, kes armastavad uuendusi, otsustasime mitte piirduda kudede ja proovinud teha maniküüri herned. Selline lahendus on kohe muutunud nõutud. Ilmunud erinevad variandid, maniküür selles stiilis. Nüüd kohtuda sellise mustri küüntega tüdrukud väga tihti.Ainult siin on aktiivne elustiil eeldab väga hõivatud, nii et naissoo esindajad naissoost alati ei saa endale lubada, et külastada ilusalongi.
Nii maniküüri herned veel rohkem hinnatud tegelevad tüdrukud. Sest selle loomine ei nõua palju aega. Seda enam, et luua maniküür all kleit saab kodustes tingimustes. Selleks on vaja vaid täpselt järgima juhiseid.
Esialgu tuleb hoolikalt töödelda küüned. Selleks on vaja eemaldada plaadid mida kiht vana lakk eemaldada küünenaha (kui vaja) ja joonda pikkus küünte riiul.
Värvivaliku lakk luua täiesti sõltub individuaalsetest eelistustest tüdrukud. See võib olla nii kontrastsed, nii ühevärvilised värvi, kas neid üldse on vähe. Seetõttu tuleks eelnevalt läbi mõelda, joonis, mis on kaetud küüned. Üles kate tuleb anda antakse küüntele sära ja tugevdada pildi.
Dots kujutab endast toote maniküür, kellel on lõpus väike metallist palli. Kasutades seda väga mugav teha sirge hernes, nii et osta seda ikkagi väärt. Seda enam, et leida punktid saab igast poest kosmeetika, ja seisab ta on üsna odav. Kui sama tööriista osta ei saa, siis võib kasutada improviseeritud vahenditega. Näiteks teljeks on alates pastapliiatsid, juuksenõel või kärbitud hambaork.
Foolium on vajalik selleks, et vala sinna natuke lakki. Nii on lihtsam kontrollida vedelikku lõpus punktidа. Suur hulk lakk võib rikkuda joonis pane küüned blot, nii et parem mitte riskida. Asendada fooliumiga saab tavalise kilekotti või sarnase materjaliga.
Et lihtsam on korrata sama muster herned, saab joonistada paberile. Nii on palju lihtsam kopeerida pilti küüned, kui kanda lakk mälu järgi.
Kõik vajalikud vahendid ja tooted on koostatud ja asetatakse nii, et neid oleks lihtne kätte saada käega.
Igal oma variatsioonid herned on endiselt moes. Ta kehastab retro-stiil, mis tänapäeval tundub üsna suurejooneliselt. Seega on muster herned võib olla täiesti erinev. Peaasi, kaaluda omadused isikliku graafika, sest töö kontoris nõuab ametlikku ilme ja roosad küüned heleroheline herned võivad tekitada küsimusi juhtimine. Milliseid mustreid peetakse kõige levinum?
1. Klassikaline variant. Töötab nii maniküüri hernes valge ja musta lakiga. Seejuures parem tausta kasutada valge värv, sest see näeb välja vähem agressiivselt. Herned võivad paikneda küüned suvalises järjekorras. Ka need võivad olla erineva kujuga. Väga originaalne välimus, muster mängivad kuubikud, kui iga küüs kantakse erinev arv herned. Seejuures nad on paigutatud nii, nagu mängude luud.
2. Kui küüned on teravad või ümmargune, siis neil soovitatakse kanda hernes rohkem väikese suurusega. Seejuures võivad nad olla nii kaootiline korras, nii kogunevad teatud joonis.
3. Kandilised küüned kitsaste vaatama suurte herned. Seejuures mingeid piiranguid värvi ei ole. Kui võimalust, võib panna hernetera vaid ühe sõrmega (kõige parem - kolmandal), jättes ülejäänud plaat monofooniline. Peale selle, ei tea lumega kaetud küüned, mis on kaunistatud lisaks väikesed kivid.
4. Pilt mõne pildi nõuab suuremat püsivust ja aega, nii et kohaldada seda on soovitatav, kellel on juba mingi kogemus. Hernestest saab vooderdatud lumehelbed, lilled või lihtsalt geomeetrilisi kujundeid. Mõned tüdrukud kaunistavad oma küüsi keerulised joonised, koosnevad miniatuurne hernes. Seejuures kasutavad nad kohe mitu värvi, kuid, et luua selline meistriteos on vaja praktikas.
Üldiselt, joonis küüned sõltub ainult fantaasia ja jaksu ise tüdrukud. Nii et ärge kartke katsetada ja proovida erinevaid võimalusi pealekandmise herned. Sest ainult läbi kogemuste on võimalik saavutada häid tulemusi.
Nüüd sa tead, kuidas teha maniküüri herned. Ideid ja soovitusi, mis aitaks teil teha saialill ideaalsed. Soovime teile õnne ja edu!
Hotellid Hejtmánkovice – Hotels.com abiga on lihtne leida sobiv hotell Hejtmánkovice, võrrelda tubade hindu ja kohe vaadata vabade kohtade olemasolu. Meie veebilehel on imelihtne leida ja broneerida reisiks soodne Hejtmánkovice hotell. Iga hotell on varustatud kaardiga. Lisaks hotellitubade kirjeldustele ja fotodele oleme lisanud külastajate hinnagud ja pikemad arvustused, kus on juttu hotelli asukohast, ümbruskonna meelelahutusvõimalustest, tubade mugavusest ning majutuse ja teenuste kvaliteedist. Meie kliendiprogrammiga Hotels.com™ Rewards liitudes teenite iga 10 öö eest 1 öö tasuta.
Franklin Delano Roosevelt (kasutatakse ka nimetähist FDR; 30. jaanuar 1882 Hyde Park, New Yorgi osariik – 12. aprill 1945 Warm Springs) oli Ameerika Ühendriikide 32. president (4. märts 1933 – 12. aprill 1945).
Ta oli teadaolevalt teise Põhja-Ameerika mandrile jõudnud (1657) eestimaalase Martin Hoffmani lapselapselapselapselaps. Tema ühed vanavanavanemad olid Cornelia Hoffman ja Isaac Roosevelt.
Franklinile meeldis ajalugu. Ta luges palju ning ema õpetas talle keeli. Ema õpetas teda kuni tema 14. eluaastani, siis saadeti ta Grotoni põhikooli Massachusettsis. Sellel oli riigi parima erakooli maine. Roosevelt oli eeskujulik õpilane, olles populaarne nii kaaslaste kui ka õppejõudude seas. Ta jätkas õppimist 1899 Harvardi Ülikoolis, kus ta oli üle keskmise õpilane. Seal hakkas teda huvitama poliitika ja sellepärast võttis ta eliitprofessoritelt eratunde. Sajandivahetusel astus ta Vabariiklikusse Parteisse. Pärast Harvardi Ülikoolis bakalaureuseks saamist liikus ta edasi Kolumbia Õigusteaduskonda.
Olles vaimustuses enda sugulase Theodore Roosevelti edust presidendina, otsustas ta ka ise poliitikasse astuda, kuid siiski demokraadina. Esimene samm oli selleks New Yorgi senaatori koht aastal 1910. Pärast seda valis president Wilson ta mereväe asesekretäriks. 1920. aastal esitati ta kandidatuur asepresidendi kohale.
1911. aastal sai Roosevelt vabamüürlaseks. Ta viibis ka oma poegade vabamüürlaseks saamise rituaalidel 1933. ja 1935. aastal.[1]
1921. aasta suvel juhtus aga õnnetus, mis muutis teda elu lõpuni. Ta sai 39-aastaselt lastehalvatuse. Siiski ei lasknud ta end sellest häirida ega andnud haigusele alla. Ta jätkas jalgade kasutamist, põhiliselt ujudes. Ta sai 1928 New Yorgi osariigi kuberneriks.
Vaatamata haigusele ei näinud avalikkus Roosevelti kunagi ratastoolis ja avalikkus ei olnud tema puudest teadlik. Rahva ees esinemisel toetas Roosevelti külje pealt tavaliselt üks tema poegadest. Propaganda väitis, et Roosevelt tervenes lastehalvatusest, ravides end kuumaveeallikas.
2003. aasta uuringu järgi arvatakse aga, et Rooseveltil võis hoopis avalduda Guillaini-Barré sündroom.
1929. aastal toimus Wall Streetil börsikrahh. Kuna tema vastased keeldusid majandusse sekkumast, oli poolehoid temale suur ja 1932 valiti ta esimest korda USA presidendiks. Ta hakkas kiiresti tegutsema, kutsudes kokku kongresse ja istungeid. Kiire tegutsemise tõttu seati juba 1933 sisse uued õigusaktid koondnimega „New Deal“ (Uus Kurss). Tänu sellele taastus pangandus. Järgmine probleem oli suur töötus. Selle vastu alustas ta üleriiklikke töötalguid. See toetas ülivaeseid peresid ja andis lootust helgemale tulevikule. Järgmine samm oli riiklike laenude andmine olulistele firmadele (raudteed, majandusasutused, avalikud asutused).
1936. aastal olnud valimised võitis Roosevelt ülekaalukalt, peaaegu kõikides osariikides. Uue Korra reformidele hakkas tekkima vastupanu keskklassi seas. Demokraatlik Partei hakkas järjest enam tunduma töölisparteina, mis tahtis oluliselt riigi majandusse sekkuda. Vastupanu süvendas ka Roosevelti ametiühingutevastane hoiak. Selle eredaim näide on see, et Tööstuskomitee hoidis töölisi tehastes streikide ajal kinni. 1937. aastal hakkas majandus langema. See upitati küll poole aastaga jälle püsti. 1938. aastal lõpetati Uue Korra reformid.
1940. aasta presidendivalimistel Roosevelti edu kahanes. Paljudes tööstusosariikides valiti tema asemel vabariiklane Wendell Willkie. Vabariiklased said kongressis rohkem kohti.
Kuigi USA ei kuulunud Rahvasteliitu, polnud Roosevelt välispoliitikas passiivne. Ta tunnustas Nõukogude Liitu. Ta oli vastu Jaapani Ida-Aasia vallutustele. Ta toetas „hea naabri poliitikat“, mis tähendas otsese sekkumise lõpetamise Ladina-Ameerika ellu. Sellepärast toodi 1934 Kuubalt väed välja.
USA siiski isoleerus Euroopast ja sealsetest probleemidest. Ta andis Neutraalsuse Akti 1937. aastal, mis keelas anda laene ja sõjavarustust sõjaohus riikidele, k.a Prantsusmaale ja Suurbritanniale.
Kui puhkes Teine maailmasõda, hakkas ta siiski tegutsema ning sõlmis 1940 liidu Suurbritanniaga. Toimus kaks liitlaste konverentsi, Teheranis ja Jaltas. Jaltas lubas ta Nõukogude Liidul sõjaliselt kontrollida Ida-Euroopat ja Saksamaa poolitada.
Pingutustest hoolimata ei jõudnud Roosevelt näha maailmasõja lõppu. Sel ajal ta ei olnud palju avalikkuse ees, isegi mitte neljanda presidendikampaania ajal. Siiski suutis ta need napilt võita. Järgmise aasta 12. aprillil suri ta Warm Springsis ajuverejooksu.
Tartu Linnavalitsuse tervishoiuosakond on Tartu Linnavalitsuse osakond, mis korraldab Tartu linna tervishoidu.
haiguste ennetamisele ja tervise edendamisele suunatud tegevuse korraldamine ja koordineerimine Tartu linnas;
2008. aastast korraldab tervishoiuosakond ka Tartu linna perearstide tegevust, varem tegi seda Tartu maavanem[2]. Samuti korraldab osakond Tartu linna iga-aastast tervishoiukonverentsi.[3]
|
OSCAR-2019
|
||
Me saame iseendaks tänu headele peeglitele. Peeglid on teised inimesed. Meie tegevuste võti on turvaline ja vaba õhkkond, mida hoiavad head liidrid. Liidrid, kes ei ole õpetajad ega kasvatajad. Nad on liidrid ja mentorid, kes mõistavad, et noor on inimene.
Unikaalne, erakordselt võimekas inimene, kes on oma tee ühes etapis. Tal on juba pikk tee käidud ja veelgi pikem on ees. Ta ei ole enam laps ja veel ei ole ka täitsa küps. Ta on seal kus ta on, täpselt õiges kohas. Ta alles avastab ennast, teisi, maailma, avastab valikuid, hakkama julgema otsustada. See on ohtlik tee, ilma milleta ei ole elu. Need riskid tuleb võtta. Ja maailmas pole kedagi, kes seda teed lõpuni mõistaks. Ja selleks on vaja mõistvaid kaasteelisi, kes teevad selle hirmsa astumise võimalikuks.
Kasvamiseks ja õppimiseks on vaja proovida, eksida, proovida veel. Selleks on vaja mõistmist, usaldust, andestamist, tagasisidestamist, julgustamist, võimestamist, tunnustamist, kinni püüdmist, tõukamist, eeskuju, seltsilist, vestluspartnerit, kuulajat, ütlejat jne. See ongi hea mentor, hea peegel, hea juhendaja. Juhendaja, kes võimaldab hakata oma tiibu nägema, neid sirutama ja lõpuks neid ka kasutama.
kes on lihtsalt toredad inimesed, kes tahavad olla inspireerivad keskkonnas ja kes tahavad saada paremateks juhtideks.
HeadEst on korraldanud rahvusvahelisi noortelaagreid juba 2004. aastast. Kõikide laagrite eesmärk on aidata noortel iseseisvuda, ennast avastada ja enesekindlalt oma tulevikku ehitada.
2013. aastast oleme Eesti riigi partner väliseesti noorte Eesti keele ja kultuuri laagrite korraldamisel. Keelelaagrites kohtuvad 13-18aastased noored – igas vahetuses on 22 väliseestlast ja 8 kodueestlast. Keelelaagrite eesmärk on muuta Eesti enda omaks – tutvuda Eestiga, õppida eesti keelt, veeta toredasti suve ja leida uusi eesti keelt rääkivaid omavanuseid sõpru.
Keelelaagrid muutuvad iga aastaga üha populaarsemateks, sest levivad jutud, et 10 päevaga hakkavadki noored eesti keelt rääkima ja vaiksetest ebakindlatest lastest saavad julged, enesekindlad ja lõbusad noored. Ning, et selles laagris on lihtsalt väga tore.
Paljud osalejad tulevad tagasi. Meil on osalejaid, kes on laagris käinud viis aastat järjest. Esimesed osalejad on kasvanud ise juhendajateks, sest nagu nad ütlevad:
Kas sa tahad teada kuidas on võimalik, et üks 14aastane noormees teeb suure rõõmuga keset ilusat suve eesti keele käänete eksamit? Tule ja vaata ning aita meil need laagrid jälle sama heaks teha!
Me töötame teisiti kui paljud laagrid. Meie juhendajad ei ole kasvatajad ega õpetajad. Nad on liidrid, kes aitavad õppida ja avastada oma võimekust. Usu, selle käigus avastavad ka liidrid ise oma võimekust. Liidrina oled sa ruumi hoidja, turvalisuse hoidja, inspiratsiooni looja, julgustaja, suuna ja kursi hoidja, peegeldaja, kaasa elaja jne.
Meie laagrites tekib kodutunne. Kodu, kus kõik saavad läbi ja kõik vastutavad üksteise heaolu eest. Reeglid ei ole represseerimiseks ja allutamiseks, vaid ühiseks turvalisuseks.
Otsime oma tiimi uusi aktiivseid ja sõbralikke noortejuhte, kes tahaksid kogeda ja õppida meie salapärast enesekindlust andvat noorte juhtimis- ja õpetamisstiili, et mõista tõeliselt kaasavat noortetööd ja mitte ainult.
“Uskumatu, et vabaduse andmisega teismelised ei teegi midagi. Kahju, et kõikjal sellist põhimõtet ei julgeta rakendada.”
Inimesi, kes mäletavad oma teismeiga, mäletavad oma kasvamisvalu ja seega eelkõige mõistavad, mitte ei taha noori muuta. Kui siis, ägedamateks!
Inimesi, kes soovivad arendada enda noortega töötamise teadmiseid ja oskuseid, uurida oma hoiakuid sellesse töösse ning luua noortele toreda arenemiskeskkonna.
Inimesi, kes on väga head suhtlejad ja suhestujad ning kellele suhtlemine meeldib. Suhtlemine on juhtimise kõige olulisem oskus.
Inimesi, kes on usaldusväärsed, vastutustundlikud ja kes on hingelt noored (ehk siis ei räägi stiilis – kui mina noor olin, siis tegelesin…)
Noortejuhte, kes soovivad aidata korraldada meeleolukaid, uuenduslikke ja sisulisi laagreid ning arendada oma noorte kaasamise ja avatud õpikeskkonna loomise pädevusi.
Noortejuhtidelt ootame valmisolekut ja huvi arendada toredat ja tulemuslikku keeleõpet. (selleks ei pea tingimata olema õpetaja)
Noortejuhi töö jaguneb kaheks – üldine juhtimine ehk siis see keerulisem osa, kuidas olla juht vabal ajal, mitte midagi tehes. Sa oled ruumi hoidja, suhete hoidja, suhestuja jne.
Iga noortejuht juhendab laagris ühte töötuba (nt eesti keele tund, meedia, näidend, peo korraldamine, Eestimaa avastamine), õpetab 1-2 välisnoorele eesti keelt ja on mentoriks ühele noortegrupile. Lisaks aitab korraldada laagri üldtegevusi, käib ekskursioonidel ja veedab noortega koos aega.
Saad väga hästi süüa, ujuda, võrkpalli mängida, imetleda kaunist päikseloojangut või tähti ja väga palju muud. Sul on oma tuba.
Võimalust tõeliselt kohtuda noortega Eestist ja teistest riikidest ehk siis kohtuda uue põlvkonnaga.
Noorte kaasamise ja juhendamise enesetäiendust tunnustatud Enesemeisterlikkuse coachi ja koolitaja Epp Adleri juhendamisel. Epp on laagrite peakorraldaja.
ENTK laagrikasvataja tunnistus tuleb kasuks (võib omandada kevadel 2018. Palun märgi CV-sse oma tunnistuse number ja kehtivusaeg, lisa koopia või kirjuta, millal omandad.)
ENTK laagrikasvataja tunnistuse skaneeritud koopia või number ja tunnistuse saamise kuupäev (kui tunnistus on omandamisel, siis eeldatav tunnistuse saamise kuupäev)
Motivatsioonikiri vabas vormis (max. 2 lk) – palun kirjelda lühidalt 1. kes sa oled 2. miks see pakkumine Sind kõnetab ja miks sooviksid selles osaleda 3. tutvusta oma oskuseid, hobisid, mis võiksid laagris kasulikud olla 4. oma kogemusest tulenevalt, millist juhtimist ja tuge teismelised vajavad. Too välja kui teed mingit sporti, käid nt linde vaatamas, oskad teha videosid, veebe, näputööd vms.
Teame, et enamus inimestes on peidus palju rohkem kui nad ise usuvad. Nii et ole julge oma kogemuse kirjeldamisel ja tule meie seltsi!
Meie jaoks on väga oluline, et meie tegevus sobib sulle ja sina meile. Kuna dokumendid räägvad ainult osa sinu loost, lihtsalt intervjuu on alati väga kunstlik ja ärev, siis teeme asju sel aastal uutmoodi.
Kõik sobivad kandidaadid kutsume tutvumispäevale/eelkoolitusele, mis toimub 24. ja/või 25. märtsil Tallinnas või Tartus (täpne koht ja aeg selgub kui meil on selge, kus oleks parem). Sel päeval saame vahetult tuttavaks, tutvustame laagreid, teeme harjutusi. Nii saame mõlemad paremini otsustada, kas ja kuidas jätkame!
|
OSCAR-2019
|
||
Pärast mullust üleminekuaastat rakenduvad tänavu uue perioodi põllumajanduslikud otse-toetused, mis toovad kaasa hulga muudatusi. Lisaks kuni 2020. aastani makstavale ühtsele pindalatoetusele on tänavu plaanis seitse toetusskeemi.
Alljärgnev käsitleb vaid põhimõttelisi muudatusi, detailidega tutvumiseks tuleb siiski lugeda toetusi reguleerivaid määrusi ja juhendmaterjale taotlejatele.
Ühtse pindalatoetuse (ÜPT) puhul on suurim muutus aktiivse tootja mõiste rakendamine ja minimaalse tegevuse nõuete muutumine toetusõiguslikkuse tingimusteks.
Aktiivse tootja mõiste abil on Euroopa Liidu õiguse alusel võimalik otsetoetuse saajate hulgast reeglina välja arvata muu majandustegevusega (nt kinnisvara, spordirajatiste ja puhkemajade haldajad või üksnes metsamajanduses hõivatud) tegelejad. Aastas alla 5000 € otsetoetusi saavatele taotlejatele see säte ei kohaldu.
Minimaalsed tegevused peavad tagama, et taotlusel kirja pandud põllumajandusmaal, millel toimub põllumajanduslik tegevus või mis on karjatamiseks või harimiseks sobilikus seisukorras, peab olema välistatud ebasoovitava taimestiku (nt takjaid, ohakaid, puju, võsa jne) ulatuslik levik ning seda maad peab olema võimalik kasutada põllumajanduslikuks tegevuseks ilma lisakuludeta järgmisel kasvuperioodil.
See tähendab, et hiljemalt 15. juunist tuleb seal kasvatada põllumajanduskultuure või hooldada rohumaad niitmise ja hekseldamise teel või hoida põllumaad kesas. Kuigi paljud nõuded on tuttavad põllumajandusmaale varem kehtinud headest põllumajandus- ja keskkonnatingimusest (HPK), on siin ka olulisi täiendusi ning muudatusi.
■ Nagu praegu, kehtivad erisused vastrajatud rohumaale, sissekünniaastal haljasväetisele, energiakultuuri ja heinaseemne kasvatamisega aladele - nende puhul ei ole taotlejal niitmise kohustust.
■ Jätkuvalt on erisused tähtaegade osas looduskaitseseadusest tulenevale ning lisatud on erisused keskkonnasõbraliku majandamise ja poolloodusliku koosluse toetuse taotlejatele. Viimaste puhul jäävad kehtima eristuvad nõuded, kuid samaaegselt loetakse ÜPT nõuded täidetuks.
■ Täpsemalt on põllumajandusministri määruses reguleeritud võimalusi hekseldamise kasutamise ja heksli põllule jätmise osas.
Kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade toetuse ehk rohestamise eesmärk on eelkõige mullaviljakuse ja elu-rikkuse säilitamine. Selleks rakendatakse kolme abinõu:
■ põllumajandusmaa tootmisest kõrvale jätmist ehk öko-alade määratlemist 5% ulatuses toetusõiguslikust põllumaa pindalast. Põllumajanduskultuuride mitmekesistamise korral tuleb vastavalt põllumaa suurusele ja rohumaade osakaalule kogu kasutuses olevast põllumajandusmaast kasvatada vähemalt kahte või kolme kultuuri. Seejuures tuleb jälgida ka suurima kasvupinnaga kultuuri osatähtsust kogu põllumaa pindalast.
Püsirohumaa säilitamise nõudele on lisandunud kohustus määratleda keskkonnatundlikud püsirohumaad, kus kehtib absoluutne ülesharimise keeld.
Eesti on sellise tundliku rohumaana määratlenud Natura alal 100% turvasmuldadel asuvad püsirohumaad. Ülejäänu osas kehtib riigi tasemel püsirohumaa osakaalu säilitamise kohustus, mille halvenemisel enam kui 5% ulatuses peab PRIA kehtestama põllumajandustootjatele kohustuse püsirohumaa tagasi rajamiseks.
Ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa-ala määratlemise 5% kohustus tekib toetusõigusliku põllumaa pindalast, ökoalade määratlemisel on otsetoetuse taotlejal võimalik kasutada eri elemente. Esiteks tuleb kõigil PRIA põllumassiivide registrisse kanda oma põllumaal või sellega vahetult külgneval alal olevad maastikuelemendid (põllusaared, hekid, puuderead, metsasiilud, kraavid, kiviaiad), et neid saaks määratleda ökoaladena ja liita nende alune maa toetusõigusliku põllumassiivi pindala hulka.
Näitliku teabematerjali koos videofilmi ja võimalike abistajate koordinaatidega leiab PRIA veebilehelt www.pria.ee/pindalatoetused2015.
Lisaks maastikuelementide-le on ökoalade kohustust võimalik täita põllumaa sööti jätmise ehk kesas hoidmisega, energia-paju kasvatamise või lämmastikku siduvate kultuuride kasvatamisega (nt puhaskülvis kasvatatav esparsett, ristik, lutsern, mesikas, ida-kitsehernes, nõiahammas, vikk, hernes ja uba). Nende kultuuride kasvatamine on keelatud vaid veekaitsevööndis olevate veekogude ääres ning sissekünd ei ole lubatud enne 15. oktoobrit.
Ka rakendab Eesti nn metsasuse erisust, mis annab võimaluse ökoalade tava mittetäitmiseks kõikidele nendele põllumajandustootjatele, kelle põllumajandusmaa jääb erisusega kaetud piirkonda. Täpsem loetelu piirkondadest ja sellesse piirkonda jäävatest valdadest kehtestatakse toetuse menetlemise määrusega.
ELi mure kõrgema keskmise vanusega põllumajandustootjate osakaalu üle kajastub kohustuslikus noorte põllumajandustootjate toetuses. Seda makstakse 25% lisatoetusena kuni 39-le ÜPT toetusõiguslikule hektarile kuni esimese 5 aasta jooksul, kui taotleja on alustanud oma ettevõttega ja on esmakordse taotlemise aastal kuni 40aastane.
Taotlejate võrdse käsitlemise saavutamiseks on Euroopa määrus ette näinud võimaluse loomise ka juriidilistele isikutele. Selleks tuleb tõestada, et tegelikud otsustajad on alla 40aastased.
Väikesed põllumajandustootjad saavad esmakordselt liituda lihtsustatud toetuskavaga, mille puhul ei rakendu järgmisteks aastateks nõuetele vastavuse ja rohestamise nõuded - kuni hetkeni, kus väiketootja otsustab skeemist lahkuda.
Toetuse summa on piiratud 1250 euroga ja skeemiga saab ühineda vaid 2015. aastal. Toetusskeemiga ühinemiseks tuleb esitada pindalatoetuste või loomatoetuste taotlus hiljemalt 21. maiks ja vastav lisataotlus hiljemalt 15. augustiks käesoleval aastal.
Pärast väikepõllumajandus-tootja toetuse skeemist lahkumist saab jätkata teiste toetuste taotlemist tavapärases korras.
Skeemist lahkumise põhjuseks võib olla suurenenud otsetoetuste summa, sest kui taotleja on liitunud väikepõllumajandustootja toetusega ja otsetoetuste kogusumma ületab 1250 €, vähendatakse teiste otsetoetuste summasid proportsionaalselt ja väikepõllumajandustootja toetuse taotlejale makstakse siiski vaid 1250 €.
■ Piimalehma kasvatamise otsetoetus 100 ja vähema piimalehmaga väiketootjatele; 31. detsembri 2013. aasta seisuga põllumajandusloomade registris olevatele 20 246 olevale loomale oleks maksimaalne võimalik ühikumäär 100 eurot.
■ Ammlehma kasvatamise otsetoetus kuni 25 ammlehma ja vähemalt kaheksakuuse lehmmullika kohta; 31. detsembri 2013. aasta seisuga põllumajandusloomade registris olevale 10 045 loomale oleks maksimaalne võimalik ühikumäär 100 eurot.
■ Ute ja kitse kasvatamise otse-toetus uttede ja emakitsede arvu alusel karjades, kus on 10-100 vähemalt aastast utte või emakitse; 31. detsembri 2013. aasta seisuga põllumajandusloomade registris olevale 26 392 utele ja emakitse-le oleks maksimaalne võimalik ühikumäär 15 eurot looma kohta.
■ Puu- ja köögiviljakasvatamise otsetoetus vähemalt 1 ha suuruse toetusõiguslike põllumajanduskultuuride (porgand, peet, kaalikas, avamaakurk, sibul, õunapuu, pirnipuu, must, valge ja punane sõstar, vaarikas, ploom, kirss, muud marjad ja puuviljad, sh viinamari, jõhvikas, mustikas, aroonia, ebaküdoonia) kasvupinna kohta. Lähtudes määratletud maksimaalsest toetatavast aianduskultuuride kasvupinnast, on maksimaalne võimalik ühikumäär 238 €/ha kohta.
Täna, 12. novembril saab Maaeluministeerium saja-aastaseks, mille puhul kingime Eesti maaelule 100 head soovi.
تفاصيل الإعتداء على لواء جيش على المعاش هو ونجله وزوجتيهما في النرجس بالتجمع الخامس والسبب سيدة الجيب شيروكي.. | أسعار مصر
|
OSCAR-2019
|
||
On krõbekülm talveilm, kui astun sisse septembris Tallinna südames uksed avanud salongi Treimann Mööbel ja Disain. Pereettevõte on saanud nime oma eestvedajate Lauri ja Liina Treimanni järgi, kel mööbli tootmise ja müügiga pikaaegne kogemus. Perenaine tervitab kuuma teega ning päike piilub kõrgetest akendest sisse. Õues valitsevad miinuskraadid ja lakkamatu autode voor ununevad peagi.
Treimanni mõte on tuua sellesse mängu kesktee. Kindlasti ei torma me ummisjalu odava hinna pärast midagi ostma. Peame lugu kvaliteedist ja disainihõngust. Meie salongi mööbel pärineb valdavalt Belgiast. Hea mööbel ei tule ainult Itaaliast, nagu mõnikord Eestis arvama kiputakse. Pakume Ethnicrafti täispuitmööblit, mille juures kõnetab omapärane ja selgelt eristuv käekiri. Puit pole lihtne materjal. Teadmaks, kuidas miski kokku käib ning kerguse ja õhulisuse saavutab, on vaja oskust ja tunnetust. Mööbliturul pakutakse küllaltki kauakestvat mööblit, samas on paari hooaja toodetel samuti suur tarbijaskond.
Hind on oluline, aga rõhutan, et keskkond pole vähem tähtis. Odavat asja tootes ja soetades tuleb teada, et tihti antakse kvaliteedis ning materjalis järele. Tasub investeerida asjadesse, mis meid iga päev ümbritsevad. Soovitan mõelda, mida ütleb pikemas perspektiivis tervis, kui tuua koju näiteks kemikaalidega pressitud plaat. Kui ostad aga kvaliteetse laua, kestab see aastaid ja tüdimuse tekkides saad muuta aksessuaare.
Mulle näib, et pakutav kaubavalik on hästi sarnane – pea igast kauplusest leiab puidust viltuste jalgadega diivaneid ja laudu. Tundub, et paljude tarbijate jaoks on see tegelikult end ammendanud. Pakume sootuks teistsugust valikut ja tihti ollakse üllatunud, et ka hind on vastuvõetav. Loodame, et inimesed langetavad julgemaid otsuseid ega eelista esimese asjana suuremate poodide valikut. Näib, et ka kaupmehed ei soovi riskida ja lähevad väga kindla valiku peale.
Oleme pereettevõte, viibime kohal ja tegeleme kõigega ise. Suur rõhk on sellel, et siseneja end hästi tunneks. Tegelikult eestlane tahab suhelda! Ka meie ei karda seda. Pakume head suhtumist igas etapis: kui külastaja saabub, kui on ostu sooritanud ja ka järelteenindus olgu mugav. On iseenesestmõistetav, et pakun vähemalt tassi kohvi, kui inimene kõik diivanid läbi istub ja seda õiget otsib. Proovime olla paindlikud, kuna mööbel on suur ost. Tihti puudub inimesel ettekujutus ja meie ülesanne ongi teda aidata. See on meie eelis. Mugavus, praktilisus ja kvaliteet loovad komplekti, milles me ei taha järele anda. Internet on sisekujundusteemalist infot triiki täis. Väga lihtne on langeda kopeerimise lõksu, kus saad Pinterestist tõuke ja lõpuks on meil massiliselt interjööre, mis kaotanud igasuguse omapära.
Soovitan põhjalikult läbi mõelda, kes meie pere on ja millised on harjumused. See loobki eelduse õigeteks valikuteks ja omapäraseks stiiliks. Näiteks tuleb diivanit valides mõelda, kas kogu pere mahub pehme mööbli tsoonis ära või kas koera omades tuleks mõningad kattematerjalid välistada. Kas lugeda eelistad lamades jne. Kaalumist vajavaid küsimusi on palju. Arvestama peab kindlasti sellega, mis endale meeldib. Siinkohal ei soovitaks mõelda, et küll ma ühe või teise asjaga ära harjun – see ei pruugi nii olla.
Arvan, et pole olemas halba maitset, on erinevad maitsed. Siingi võib olla midagi, mis mulle isiklikult ei meeldi, aga ometi on see loodud ja toode kõnetab kedagi. Näiteks on ühe jaoks see diivan suurepärane, teisele liiga sügav ja seega kindel ei. Minu meelest ei saa kellegi maitset treenida, kuid kes on ise pädevam, võib teistele nõuga abiks olla. Soovitada värvitoone ja julgustada, et näiteks tamme kõrvale võib tuua pähklit või tiiki. Sageli võetakse pehme mööbel halli värvi. Kui kliendile jäi aga tegelikult silma punane tugitool, siis mina soovitan just see valida. Meie ülesanne ongi rahustada ja julgustada, mitte initsiatiivi maha tõmmata. Öeldakse näiteks, et lihtsus on ülim keerukus; teised peavad aga elu liiga lühikeseks, et igavalt riietuda.
Kõik. Igaüks, kes otsib koju suuremat või väiksemat mööblieset ning tahab muutust. Treimannist leiab inspiratsiooni, ei pea ilmtingimata ostma. Tuled siis, kui vajadus tekib. Ma ei kurvasta kunagi, kui klient kohe ei osta. Viis kuud tegutsemist pole pikk aeg, kuid on hea meel juba tekkinud püsiklientidest. See on igale kaupmehele suur tunnustus. On inimesi, kes hoiavad su asjadel silma peal või soovitavad sõpradele.
Isiklikult meeldib art déco ja see tuleb tagasi – lihtsamal kujul. Ka kõik see, mida siin näete, on meie valitud ja meie nägu. Elame ise sellises keskkonnas.
Kus saab Eestis näha tõeliselt head sisekujundust, kus kõik on paigas? Midagi niisugust, et salvestaks selle ka tulevastele põlvedele ja on rangelt soovituslik kõigile disainisõpradele vähemalt kord ära näha?
Rotermanni kvartal oma arhitektuurilise kontseptsiooniga. Nii sealsed korterid kui ka äripinnad harmoneeruvad ja moodustavad sealse keskkonnaga terviku. Lisaks ajalooline taust. Vana ja uue kooslus on seal õnnestunud. Hea näide sellest, kuidas kuskil hakkab elu käima, kui seal õiget asja teha. Selle ainulaadusus on võrreldav vanalinnaga. Kindlasti hakkab ka siin, kohe Rotermannist üle tee sarnane keskkond arenema.
|
OSCAR-2019
|
||
Meiega suheldes või meie teenuseid kasutades usaldate meile palju andmeid. Me ei kasuta andmeid ainult Teile teenuste osutamiseks, vaid ka selleks, et pidevalt paremaks saada ja pakkuda just Teie vajadustele vastavaid teenuseid. Järgnevalt selgitame mh. ka meetmeid, mida rakendame teie privaatsuse tagamiseks.
Me usume selgusesse ja avatusse Teiega seotud andmete kogumisel ning töötlemisel. Sellelt lehelt leiate üksikasjalikku teavet, kuidas ja millal me Teie isikuandmeid kogume ja töötleme.
Anname oma parima, et hea teabehalduse ja isikuandmete hoolika töötlemisega tagada Teie eraelu puutumatus. Me käsitleme isikuandmeid eraelu puutumatuse reeglite, asjaomaste õigusaktide ning selles dokumendis kirjeldatud põhimõtete kohaselt.
Kaasajastame isikuandmete töötlemise põhimõtteid regulaarselt ja avaldame muudatused käesoleval veebilehel.
Meie kogutavad isikuandmed sõltuvad konkreetsest suhtest Teiega ja/või kindlustustootest. Kogume Teie kohta üksnes meievahelise suhte seisukohalt vajalikke ja asjakohaseid andmeid.
Allpool leiate andmeliigid ja näited, mis aitavad Teil aru saada, milliseid andmeid meil võib olla vajalik koguda.
Üldiseid andmeid kogutakse selleks, et Teid kliendina tuvastada, Teid paremini eri kanalites teenindada, Teiega suhelda, tehinguid või toiminguid teha.
Kindlustuse ja kahjunõuete andmeid kogutakse selleks, et koostada kindlustusleping või käsitleda kahjunõuet. Näiteks võime kodukindlustuse lepingu jaoks vajada teavet Teie vara kohta ja isikukahju käsitlemiseks Teie terviseandmeid.
Näiteks vara asukoht, omadused, koosseis, seisund, vanus, varaga seotud õigused ja kohustused, turvalisus ja valve, elanikud, fotod.
Näiteks andmed kohtumenetluste, pettuste või kuritegude kohta, näiteks osana vastutuskindlustuse kahjukäsitlusest või kuriteo tõttu põhjustatud tervisekahjustuste käsitlemisest. Kogume ka andmeid rahapesuga seotud kahjude kohta.
Näiteks praegune või varasem terviseseisund, andmed vigastuste või puude kohta, raviprotseduurid, teave tervisekäitumise kohta, retseptiravimite andmed, rasedus, uuringute tulemused.
Telefonivestluste- ja veebisalvestisi säilitatakse kuni kolm aastat ning neid kasutatakse klienditeeninduse kvaliteedi ja tõhususe tagamiseks, samuti kindlustuslepingu ettevalmistamiseks ja täitmiseks.
Näiteks võime täiendada Teie esitatud andmeid muudelt isikutelt saadud teabega, nagu üldsusele kättesaadav avalik teave, teave krediidireitingu ja maksehäirete kohta, samuti meie tütarettevõtetelt või äripartneritelt saadud muu teave.
Näide: kolmas isik (kindlustusvõtja) sõlmib liikluskindlustuse lepingu Teile kuuluva sõiduki suhtes.
Näide: kui Te kasutate meie teenuseid ja veebilehti, kasutame veebiidentifikaatoreid (nt küpsiseid). Need on vajalikud selleks, et optimeerida Teie kasutajakogemust veebis ja meie pakutavaid teenuseid. Lugege lähemalt veebiidentifikaatorite töötlemise kohta siin.
Näide: koostöös partneritega võime oma sõidukikindlustuse klientidele pakkuda maanteeabi ja me kogume sellistelt partneritelt andmeid teenuse osutamise kohta.
Näide: teatud kindlustuslepingu (näiteks õnnetusjuhtumikindlustus, tervisekindlustus, reisikindlustus) alusel kindlustatud töötajate nimekirja võime saada Teie tööandjalt.
Otse partnerilt, raviasutuselt, teiselt kindlustusandjalt, politseilt või muult avaliku sektori asutuselt
Näide: liiklusõnnetuse korral võib Ifis kindlustatud isik olla vastutav liikluskahju põhjustamise eest ja me saame teiselt kindlustusandjalt (kannatanu kindlustusandjalt) teavet selle kohta, et Ifi klient vastutab kahju eest. Võime saada teiselt kindlustusandjalt kannatanu kontaktandmed, politseilt liiklusõnnetust puudutavat teavet, remondifirmast andmed auto remondi kohta ja tervishoiuteenuse osutajalt terviseandmeid kannatanu vigastuse kohta.
Näide: kontrollime teavet Teie sõiduki kohta liiklusregistrist, kindlustatud kinnisasja kohta võime saada andmeid kinnisturaamatust ning hoonete kohta ehitisregistrist.
Töötleme isikuandmeid mitmetes tegevustes, et pakkuda parimat võimalikku teenust. Siin saate lugeda isikuandmete töötlemise eri viiside kohta.
Vajame andmeid, et hinnata kindlustusriske ja pakkuda Teie riskidel põhineva hinnaga kindlustust. Lisaks kasutame seda teavet lepingute haldamiseks ja Teie kindlustusega seotud teenuste osutamiseks.
Töötleme isikuandmeid Teie tuvastamiseks kliendina, Teiega suhtlemiseks ja Teile oma teenuste kohta asjakohaste teadete saatmiseks.
Töötleme Teie isikuandmeid ka selleks, et pakkuda Teie kindlustusega seotud täiendavaid Ifi partnerite teenuseid.
Töötleme isikuandmeid selleks, et arendada oma äritegevust ja tooteid, teha turu-uuringud ja analüüse, sealhulgas rahulolu-uuringuid.
Kogume ja analüüsime isikuandmeid, nagu teie veebikäitumine või asukoht, et saata kindlustuspakkumisi ning muid teateid, mis võivad Teile kasulikud olla. Kui olete meie klient, võite saada kindlustuspakkumisi, mille kohta me eeldame, et need on Teile asjakohased ja kasulikud. Samal ajal püüame vältida ebaoluliste sõnumite saatmist või kuvamist. Me ei müü mitte kunagi isikuandmeid kolmandatele isikutele.
Kui Te ei soovi, et me töötleme Teie isikuandmeid otseturustuse eesmärgil (sh profileerime), palun andke meile sellest teada, info@if.ee. Otseturustuse keelamine ei mõjuta kindlustuslepinguga seotud asjakohase teabe edastamist.
Töötleme isikuandmeid kuritegude, sh pettused ja rahapesu, vältimiseks, tuvastamiseks ja uurimiseks ning selleks, et analüüsida ja hallata äririske.
Töötleme isikuandmeid, et olla kooskõlas asjaomaste seaduste ja õigusnormidest tulenevate kohustustega ning vastata riigiasutuste päringutele.
Olenevalt andmete töötlemise eesmärgist ja omadustest, töötleme Teie isikuandmeid seaduslikult ühel järgmistest õiguslikest alustest:
Näiteks töödeldakse seaduslikult andmeid kindlustatud vara ja Teie asjade kohta ning riskidega seotud andmeid, mis on Teie poolt esitatud või meie poolt kogutud enne lepingu sõlmimist, samuti kahjukäsitluse käigus kogutud andmeid.
Näiteks tuleb meil edastada andmeid Teie kohustusliku liikluskindlustuse kohta Eesti Liikluskindlustuse Fondile.
Töötlemine on vajalik, et täita meie või kolmandate isikute õigustatud huvi, ja seejuures on Teie eraelu puutumatus piisavalt tagatud.
Sellisel alusel andmete töötlemine toimub näiteks siis, kui me töötleme Teie andmeid pettuste vältimiseks või saadame Teile kui oma kliendile otseturustuspakkumisi või hoiame oma IT-süsteemide turvalisust.
Näiteks on reisikindlustus, mil õnnetusjuhtumi korral vahetame haiglatega teavet vajalike meditsiiniprotseduuride tegemiseks.
Mõningatel juhtudel teeme me automatiseeritud otsuseid ja profileerime kliente. Automatiseeritud otsuste tegemine ja profileerimine tähendab, et otsused tehakse üksnes infosüsteemi poolt ilma meie töötaja sekkumiseta. See võib tähendada automaatset hinnastamist meie infosüsteemi sisestatud teabe põhjal või kahjuhüvitise automaatset arvestust ja väljamaksmist Teie poolt interneti kahjuteates esitatud teabe põhjal. Sel moel saame pakkuda oma klientidele paremat ja sujuvamat teenust. Teavitame oma kliente täielikult automatiseeritud otsuste tegemisest, kui sellised otsused võivad neid oluliselt mõjutada.
Kahjukäsitluse protsessis võime kasutada automatiseeritud otsuste tegemist interneti kahjuteate teenuse või muu kahjukäsitluse osana. Automaatne otsus põhineb meile antud teabel ja seda saab kasutada näiteks hüvitise õige suuruse arvutamiseks. Te ei saa esitada vastuväiteid automaatsele otsustamisele, kuid saate meiega ühendust võtta ja paluda meil kahjuotsus üle vaadata.
Kasutame automatiseeritud otsuste tegemist kindlustuse müügiprotsessi osana veebilehel (e-büroos, poliis.ee keskkonnas) ja muudes kanalites. Automatiseeritud otsused põhinevad meile antud või meie poolt kogutud teabel, misjärel meie süsteemid arvutavad hinna automaatselt sellise teabe alusel nagu näiteks sõiduki mudel, vara koosseis, kahjuajalugu, vanus, piirkond, kindlustusvõtja (vastutava kasutaja) krediidireiting või muud tegurid. See on kindlustuse ostmisel kohustuslik. Te ei saa kindlustuse ostmisel automaatsele otsustamisele vastuväiteid esitada. Kui Teil on küsimusi oma pakkumise kohta, võtke meiega ühendust.
Profileerimine tähendab Teie oodatava käitumise prognoosimist Teie andmete alusel. Otseturustuses kasutame profiile selleks, et saata sellist teavet, mis meie arvates on Teile kõige asjakohasem, ja vältida ebaolulise teabe saatmist või näitamist. Teil on õigus esitada vastuväiteid otseturustusega seotud profileerimisele siin.
Me tagame Teie eraelu puutumatuse hea infohalduse ja isikuandmete hoolika töötlemisega. Hoiame Teie isikuandmeid nii kaua kui vaja, et täita antud dokumendis kirjeldatud eesmärke, välja arvatud juhul, kui seadusega on lubatud või nõutav pikem säilitustähtaeg.
Teie isikuandmete säilitustähtaeg sõltub konkreetset liiki potentsiaalse nõude kohta käivatest õigusnormidest, raamatupidamisalaste õigusaktide nõuetest ja muudest teguritest. Kui Teie isikuandmete hoidmine ei ole meile kohustuslik, võite taotleda andmete kustutamist. Ebaolulised või -vajalikud isikuandmed kustutatakse või muudetakse anonüümseks.
Me rakendame asjakohaseid tehnilisi, füüsilisi, õiguslikke ja organisatsioonilisi meetmeid, mis on kooskõlas eraelu puutumatuse ja andmeturbe õigusnormidega. Kõik andmetöötlejatena tegutsevad teenusepakkujad on hoolikalt valitud ning neilt nõutakse asjakohaste meetmete kasutamist, et kaitsta Teie isikuandmete konfidentsiaalsust ja turvalisust.
Kindlustusandjana on meil kohustus hoida salajas kliendi isiklikku teavet ja muid isikuandmeid. Kolmandatele isikutele avaldame isikuandmeid üksnes juhul, kui selleks on õigusaktist tulenev kohustus, see on seaduse kohaselt lubatud või meil on selleks teie eelnevalt antud nõusolek. Avaldamiseks ei loeta isikuandmete edastamist volitatud töötlejatele, keda me kontrollime andmete töötlemise lepingutega.
pangale või liisingufirmale, kui asjaomane isik on vara omanik, märgitud lepingus soodustatud isikuks või on pandipidaja – jagatakse andmeid kindlustuskaitse ja kahjujuhtumi kohta;
Eesti Liikluskindlustuse Fond – liikluskindlustuse registrisse kantavad andmed sõlmitud kohustusliku liikluskindlustuse lepingute ja liikluskindlustuse juhtumite kohta;
raviasutus ja arst – tervisekindlustuse kahjujuhtumi, tervisehindamise või isikukahju korral võime jagada teie andmeid ravikeskuste või arstidega;
teised kindlustusandjad – edastame teavet teistele kindlustusandjatele kahjukäsitluse raames juhul, kui see on vajalik kahju käsitlemiseks;
riigiasutused – võime olla kohustatud jagama Teie isikuandmeid riigiasutuste või kolmandate isikutega, kui selline nõue tuleneb seadusest või see on vajalik lepingu täitmiseks;
koostööpartnerid – võime jagada teie andmeid oma koostööpartneritega, et pakkuda Teile lisateenuseid, näiteks abi kahjujuhtumi korral.
Teie isikuandmeid säilitatakse eelkõige Euroopa Liidu ja Euroopa Majanduspiirkonna territooriumil. Meie äritegevuse rahvusvahelise olemuse ja tehnoloogiliste lahenduste tõttu ning eespool toodud eesmärkidel võime teatud juhtudel edastada isikuandmeid muudes riikides asuvatele partneritele. Näiteks võime edastada isikuandmeid Ameerika Ühendriikides asuvale pilveteenuseid pakkuvale andmetöötlejale. Kõik sellised edastamised toimuvad kooskõlas rahvusvahelisele andmeedastusele kehtivate privaatsusreeglitega.
Tahame olla läbipaistvad andmete suhtes, mida me Teie kohta hoiame, ja soovime olla kindlad, et need on korrektselt uuendatud. Saate vaadata enda kindlustuslepingute andmeid Ifi e-büroos. Juhul kui soovite rohkem teavet enda isikuandmete töötlemise kohta, palun saatke meile digitaalselt allkirjastatud e-kiri aadressil info@if.ee või omakäeliselt allkirjastatud kiri postiga aadressil Lõõtsa 8a, 11415 Tallinn.
Te võite meil paluda parandada või eemaldada andmeid, mis teie arvates on ebaõiged. Te võite ka paluda meil enda kohta käivad andmed kustutada, kui nende edasiseks töötlemiseks ei ole seaduslikku alust. Pange tähele, et kehtivate õigusnormide järgi ei tarvitse osa andmete puhul olla õigust neile juurde pääseda, neid parandada ega kustutada. Teie taotluse alusel on võimalik teie isikuandmete koopia edastada ka otse teisele ettevõtjale, kui see on tehniliselt teostatav.
Kui Teil on küsimusi selle kohta, kuidas me Teie isikuandmeid töötleme, palun võtke ühendust meie andmekaitsespetsialistiga e-posti aadressil: DPO@if.se.
Isikuandmete kaitse üle teostab järelevalvet Andmekaitseinspektsioon. Teil on õigus esitada neile kaebus, kuid soovitame pöörduda esmajärjekorras meie poole.
|
OSCAR-2019
|
||
Kuressaare linnavalitsus ei karistanud hotellis Arabella opereerivat ettevõtet, kes maikuus viis suure koguse papptaarat Ida-Niidus asuvate papi- ja paberikogumise konteinerite juurde.
Linnavalitsuse teatel alustati Arabella operaatori Aara OÜ suhtes küll väärteomenetlust, ent kuna tegu oli esmakordse rikkumisega ning üldiselt õiguskuulekate inimestega, siis mingit karistust ei kohaldatud.
“Olen arvamusel, et hotell peab kokkulepitud tähtajast kinni ja meil pole vaja sel teemal rohkem kohtuda,” ütles heakorra järelevalvespetsialist Heino Vipp linna pressiteenistuse vahendusel. Vipi sõnul kontrollib ta linna üldkasutatavate konteinerite kasutust üle päeva terve linna ulatuses.
“Olukord on tunduvalt paranenud. Näiteks võib tuua kas või Roomassaare poe juures asuvad üldkasutatavad konteinerid – asjad liiguvad õiges suunas, nii nagu jäätmeseadus on ette näinud, sest oma olmeprahti sinna enam ei tassita,” rääkis Vipp.
Sellega saaks ikka päris hulga maju ära kütta, kui otstarbekam kasutusviis puudub ning kaldun arvama, et ka mingit raha poleks vaja äraveo eest maksta.
Tagaranna küla parkimisplatsil on autosid kümmekond. Viimaste kaunite suvepäevade nautlejad on tulnud uudistama Eestimaa üht kaunimat kaluriküla. Sellise tiitli sai Tagaranna tänavusel kauni Eesti kodu konkursil.
“Me käime siin igal suvel, sest see on üks kaunimaid paiku Saaremaal üldse,” teatab Tallinna mees Leo. “See on lausa pärl. Kõik siin on nii tipp-topp.”
Kollase mapi ja päikeseprillidega ontlik härra, kes autode ja turistide vahel patseerib, on külavanem Taivo Lõugas. Räägib, et külas on küll 24 suitsu, aga talvel elab siin vaid kümmekond inimest. Suvel on tänu suvesaarlastele rahvast loomulikult mitu kordi rohkem. “Näe, see siin on endise Tartu maavanema ja ministrihärra Jaan Õunapuu residents, seal elab literaat Maimu Berg, seal mere ääres on näitleja Andres Raagi suvekodu. Siis elab siin veel üks rootslane ja üks soomlane…” tutvustab külavanem linnulennult oma küla.
Kümneid aastaid tagasi Tagarannas elu kees. Rahvast oli palju, sest siin tegutses kalatööstus. Seda aega meenutavad kohalikud heldimusega. Oli ikka kala ja oli ikka tööd! Nüüd on selle koha peal parkla, kust saab imetleda vaadet merele ja Panga pangale. Kalatööstuse ajast on järele jäänud vaid kaev. Külavanem teab, et oli siin puuritud ja puuritud, aga vett kätte ei saa. Ja kui siis ükskord vesi kätte tuli, olnud kaevu sügavus juba 400 meetrit. Ja vesi tulevat otse Norra liustikest, väitvat teadjamad inimesed.
Rannas kössutavad mõned paadid. Nendega käivad kohalikud mehed kalal. Ja muud tööd siin külas polegi. Lähim pood on Mustjalas, seal on ka perearst. Igal reedel tuleb külaväljale autolavka. Tänu Saaremaa Sadamale pääses külarahvas tolmust. Nüüd saab sellesse Ninase poolsaare tipus olevasse kaunisse külla põrutada Kuressaarest otse mööda ilusat siledat asfaltteed.
Külavanem Taivo Lõugasel on asja Kiprile. “Ma pean Maimule näitama raamatut Eesti kaunimatest kodudest, ehk tahab omale ka tellida,” seletab ta.
Väravale tuleb võõraid vastu võtma perenaine ise. Maimu Berg. Kirjanik, ajakirjanik, kolumnist, kes Tagarannal veedab kõik oma suved.
“Ma ei lähekski siit mitte kuskile, kui siin mingit tööd oleks,” kinnitab Maimu, kes on siin külas sündinud ja kasvanud ning püüab nüüd Tagarannal olla nii palju kui võimalik. Tema ema kodu olnud seal all mere ääres. “Siin on vana kordoniõu. Kuna mu vanaisa oli kipper, anti talle see maa. Nüüd asub siin meie kodu.” Imetleme Kipri korras elamist ja seda vaadet, mis siit merele avaneb. Miljonivaade, nagu nüüd tavatsetakse öelda.
“Mõtle missugune õnn, et mu vanaema taipas nii ilusas kohas sündida!” liitub meie vestlusega kaunis noor daam. Julia, Maimu tütar, kes Tartus riigikohtuniku ametit peab. Tema abikaasa, kelle kopsimine värava juurde ära kostab, on prantslane Rodolphe – õigusteadlane ja Tartu ülikooli õppejõud. “Tema siin kõik korda teinud ongi,” kiidab ämm väimeest.
“Rodolphe on armunud sellesse paika. Ma arvan, et sellepärast ta Eestisse elama jäigi,” naerab Julia. Kui naised Rodolphe’i kohale hõikavad, hakkab tõmmuvõitu mees meie üllatuseks sulaselges eesti keeles kõnelema.
“Aga ma ju elan siin juba üle kümne aasta. Eesti keele õppisin ära esimesel aastal, rääkima julgesin hakata teisel aastal,” seletab mees. Juliaga kohtusid nad Saksamaal, kus mõlemad tudeerisid juurat.
Pulmad peeti Tagaranna mere ääres ning nüüd on Julial ja Rodolphe’il kaks õige tähtsat ja armast tegelast – aastased kaksikud Oscar Helmut ja Tobias Louis.
“Mulle siin meeldib väga. Tööd on palju, aga see on teine töö kui arvuti taga istumine,” märgib Rodolphe. Julia sõnul toonud nad jõuludeks siia isegi tema ämma. “Oi, ta oli vaimustuses. Ja kõik sõbrad, kes meil siin igast maailma otsast käinud on, kõigile hirmsasti meeldib.”
Maimu Berg on näinud Tagarannal ka teistsuguseid aegu. “Siin oli nii lage, et ei saanud põõsa taha isegi asjale minna…Vilets maa, loomadel ei olnud midagi süüa ja lehmad ammusid juba lõunast värava taga… Nüüd läheb hein raisku. Kahju on, võta või loomad.” Maimu mäletab aega, kui siia randa käis reisilaev Dagmar. “Nelja päevaga sõitis Tallinna, käis läbi kõik väikesed sadamad, võttis inimesed ja loomad peale.”
Nüüd on Ninasel suur Saaremaa Sadam ja suured valged laevad (kui tulevad) paistavad Kipri õue kätte. Neid võiks isegi rohkem tulla, arvab Maimu, aga peaasi et nad sellest mingit kaubasadamat lõpuks ei tee.
Rahva poolt külavanemaks valitud Taivo Lõugas nimetab end Nipernaadiks. “Vahel öösel läheb sassi, kuskohas ma nüüd täna olen,” naerab mees. Kodu on tal siin Rannaväljal, pere elab Astes ning tööd teeb Mustjalas. Temale ja Evald Sosninile kuulub OÜ Rannaplast, mis toodab plastikpaate ja kanalisatsioonimahuteid. “Kuus aastat oleme nokkinud, ega tea, mis see masu talv nüüd toob,” arutleb mees. Seni on töö ikka leiva lauale toonud.
Mõned Rannaplasti paadid on siinsamas rannas ka näha. Kohalikud käivad nendega merel ja laitnud pole keegi. “SAKA 440 on mu oma paat. Hommikul käisin korra merel, sain täpselt 40 lesta. See merel käimine on ju puhta lõbu asi,” muigab mees. “Ja eks ta geenidest ka ole. Mu vanaisa oli laevaehitaja, tegi isegi purjekaid. Kus ma siis teisiti sain – hakkasin ka laevu tegema…”
Taivo osutab vanale lautrikohale, kus vanasti randusid kõik kaluripaadid. Nüüd tahab külarahvas sinna jälle korralikku paadisadamat. Asjaajamine juba käib.
Mere ääres tukub Viktor Kingissepp. Mehed olid leidnud selle kivisse raiutud punarevolutsionääri büsti kuskilt metsast. Küllap kaunistas vene ajal kohaliku piirivalvekordoni õue. “Oli kakskümmend aastat metsas, nüüd las valvab meie sadamat,” patsutab külavanem rahulolevalt “punapoisi” kiilast pead.
Autolavka ongi juba kohal. Ja rahvast tuleb aina juurde. Tullakse jalgsi ja rattaga, auto ja ATV-ga. Lapsed ja koerad ühes. Kel kotid head-paremat täis, need on ennast pingile viira pääle sättinud. Meestel õllepudelid käes ja jutt jookseb. Müüja sõnul on kaubahitt nr 1 õlu, teisel kohal jäätis. Siis tulevad leivad-saiad ja muu toidukraam.
“Õlu – see ju karastusjook, issand jumal!” tehakse asi selgeks. Jutt kipub kohati nii tuliseks ja ühehäälseks, et pole võimalik tuvastada, kes just mida ütleb.
Et Tagaranna on üks Eestimaa ilusamaid kalurikülasid, see olevat nüüd tervele maailmale teada antud. “Aga mis nüüd meie – need puud kasvavad ise ning majad on enamasti eestiaegsed. Me muudkui töötame ja niidame muru…” arutlevad mehepojad.
Jutt läheb taas neile parematele aegadele, kui Tagarannas elu kees. Siis oli tööd ja oli rahvast. Talmat Allvee oli sel ajal kalaauto juht. “Kui tegin oma ringi ära, sain tonnijagu kala kätte. Siin tööstuses tehti igasuguseid konserve. Angerjaželee oli väga hea värk. Ja suitsulestad… Naised vihtusid tööd teha kolmes vahetuses. Nüüd on null, mette midad änam ei ole. Nüüd saavad mehed umbest lesta. Oma jaoks, kui üle jääb, saab naabrimammi ka.”
Mehed kinnitavad, et on paberite järgi kõik nn ühe-võrgumehed. “Täna hommikul olid paatis nii suured lestad, et panni peale ei mahtund ära ning köök ka liiga madal… Tuli ära anda,” jutustab Kalle Allvee. Müüa ei tohi. Külas kehtivat naturaalmajandus – kalamees annab kala, vastu saab kaalikaid-porgandeid.
“Raha – seda peab siin olema umbest nii palju, et reedel oleks asja lavka peale,” räägib Veljo Tarvis, kel suur kott lavkakraami juba täis. Terve hulk õllepudeleid ja… mitu pakki krabipulki! “See ju kalamehe söök,” kiidab mees. “Mis palju sii on, terve nädal vaja ju merel käia.”
Meestel jutt jookseb. Vaimukaid “tõestisündinud” lugusid tuleb kui varrukast. Muhedad mehed need Tagaranna mehed.
Tagaranna külas on kaks Taalit, mõlemad püüavad 90-ndat täis. Natalia Sigibert elab Mäel. “Mina olen vanuselt külas teine, Põllu Taali (Natalia Piht) on minust pool aastat vanem.”
Taali oli noor tüdruk, kui 1949. aastal Tagaranna kalatööstusse tööle tuli. Sai Mäele vanainimese juurde korterisse ning siia on ta jäänud. Tööd teinud ja oma lapsed kasvatanud. “Oh sii oli siis palju noori tööl, sest koloosi ei tahetud ju minna. Suvel tehti suitsulesta, sügisel preserve. Piprakilu soolati suurte ämbrite sisse. Töö käis kolmes vahetuses.”
Tänapäeva elu kohta on Taalil oma arvamus: “See pole see, mis me tahtsime. Aga sõukest elu, kut vanasti, enam ei saa ollagid. Siis oli rahvas südamega oma Eesti küljes kinni… Ning kõik katsusid, et asi korda läheks. Rahvast oli palju, kõik pidid ennast ise ära toitma. Kus sõukest karet kuskil näha oli kut nüüd! Maa oli kõik viimseni ära haritud. Nüüd jalutavad inimesed muudkui ringi ning peavad pidusid, tööd äi taheta teha. Nõutakse riigilt. Et ei saa lapsi teha – riik ei anna raha! Sii oli igas peres viis-kuus last ning üle sellegid, ise pidid hoolitsema, oma lapsed kasvatama ning koolitama…”
Taalil on täna noored kodus. Tütrepoeg oma perega. “Olen sii noorte hoole all. Kepi varal ikka liigun, aga jõudu jääb järjest vähemaks.” Memm toimetab jõudumööda aiamaal, et kurgid-porgandid-tomatid oleksid perel ikka omast käest võtta. Taali on lihtsalt harjunud tööd tegema. “Ma niisama, käed vaheliti, istuda ei taha mette.”
“Eile tulid kaks noort inimest Tallinnast meite värava taha ning küsisid, kuidas te oskasite sellise koha omale otsida. Nad polevat nii ilusat paika veel näind,” räägib Elvi Kärner, kes oma kaasa Pauliga siin Kaljumäel elanud pea kolmkümmend aastat. “No kui te oleks näind, mis sii ennem oli.
Sii oli venelaste raketibaas ja see maja oli nende oma. Üksi maja katust oli peal kolme-nelja sorti,” pajatab Paul. Mitte ei usuks, et see lilli täis ja pehme vastpügatud muruga õu võis olla räämas ja mahajäätud. Paul juhib tähelepanu oma nimele – Kärner. “See ju aednik! On sedasi küll, et mille ma kasvama panen, see ka kasvama läheb.”
Õue paistab meri kenasti kätte, täna eriliselt erksinine ja tüüne. Elvi usub, et merel on ravivõime. “Mul oli süda haige. Läksin mere äärde, istusin paku otsa ja vaatasin merele. Nii iga päev ja mitu korda… Praegust tunnen, et olen täiesti terve. Hirmsasti tahaks tööd teha, aga pole enam suurt midagid teha.”
Täna ootavad Elvi ja Paul lapsi. Tütar on Karksis loomaarst, poeg Kihelkonnal tuletõrjuja. “Oh ma ootan neid nii kangesti. Ma praadisin juba lestad hommikul ära. See ju saarerahva põhitoidus. Kui tuttavad tulevad ja lestad laual, ei siis pole mette muud enam taristkid,” pajatab Elvi. Oma elust on naine laste nõudmisel terve raamatu kirjutanud.
“Olin seitse aastat vana, kui mind Siberisse viidi. Käisin seal läbi viis vanglat. Talvel ei olnud süüa mitte midagid, kevadel sõime seda, mis tärkama hakkas. Nõgeseid ja konni… Kooliharidust mul pole, seal Venemaal koole polnud. Kui lõpuks õnnestus koju tagasi tulla, sain tööle sigalasse. Seal olin 22 aastat ning jäin pensile.” Elvi räägib pikalt ja põhjalikult oma elust, mis on olnud raske ja kurb. “Seda paremat elu kut nüüd, ei olegid olemas,” leiab vanaproua. “Kes ütleb, et elu pole väärt, see ei oska lihtsalt elada.”
Paul on niisamuti tulest ja veest läbi käinud. Mees on kandnud Eesti, Soome, Saksa ja lõpuks Vene sõjaväemundrit, olnud metsavend ning õnne kombel neist katsumustest läbi tulnud ilma ühegi kriimuta. “Nüüd hakkavad jalad viletsaks jääma, kuigid ma pole ju nii vana ühti. Umbest 85 aastat ongid.”
Elvi ja Paul saadavad meid väravani. Otse Kaljumäe värava taga on lilli täis vana paat – Tagaranna küla üks moekamaist kaunistusist, mida külla tulnud imetlevad. Nende lillede eest hoolitsemine, nende kastmine ongi olnud Elvi mureks. Ja ta teeb seda rõõmuga, sest lilled, need on üks tema suur hobi.
Käisime Ninase külas, kõik tundus nii imetlusväärne, ka needsamad kivihunnikud mere ääres.Kaugemalt tulijatele tundus see väga vaimustav, umbes sama on Hiiumaal Tahkurannas, kus on kivid laotud ringis.Ja küla ilmest need küll midagi maha ei võtnud, pigem oli see rohkem mällu jätmiseks.Ja kindlasti Ninase külaga meenuvadki lillepaat ja need kivikuhilad.
Miljonivaade küll aga kohalik matsirahvas on suutnud ranna kivihunnikutega täis si…da. Kahju, kui ajukääbikuid ei suudeta avaliku ruumi reostamisest peatada.
Kuule ant, aga masu ajal tööd tahad leida? Kroon ühe kivihunniku laiali lükkamise eest ning pinna tasandamine. Votvot.
Mida seal kelkida. Mustjala vald on andnud ( ei tea kooskõlas millise seadusega) õudsatele kivimürakatele ehitusload, mis kohe kuidagi ei sobi selle ilusa külaga. Kas keegi teab, miks või millise hinnaga need ehitusload on väljastatud? Vaadake Saaremaa Sadama kõrvale ja süda läheb pahaks. Aga raha ei haise vist ?
Pr. Berg võiks oma ERAMAA silte vähendada, et kohalikud lihtsurelikud saaksid vabalt liikuda. Vaat see oleks inimlik.
Harjumaa Liinide Saaremaa osakonna juhataja Mati Maas ütles Oma Saarele, et kuna bussifirma pole jõudnud sõidukaarte veel valmis teha, saavad õpilased kuni kaartide valmimiseni sõita ettevõtte kulul, ilma et omavalitsustelt nõutaks õpilaste sõidutamise hüvitamist. Harjumaa Liinid loodab sõidukaardid valmis teha selle nädala lõpuks.
Harjumaa Liinid teenindab reisijaid Torgu, Salme, Mustjala, Lümanda, Kihelkonna, Kärla ja osaliselt ka Kaarma vallas.
GoBusi Saaremaa osakonna peainsener Nikolai Jakovets rääkis, et nende teeninduspiirkonnas on mõned vallad õpilaste sõidukaardid juba kätte saanud, osa on veel tegemisel. Viimasena tõi eile hommikul õpilaste nimekirja Laimjala vald.
Juba möödunud aastal kehtestas GoBus korra, mille kohaselt tuleb õpilasel sõidukaardi puudumisel lunastada pilet. “Kui täna õpilastel kaarti esitada ei ole, siis tuleb maksta piletiraha,” kinnitas Jakovets. “Küsimus on selles, et ametikooli ja täiskasvanute gümnaasiumi õpilastele sõitu ei hüvitata, aga bussijuht ei pruugi teada, kes millises koolis õpib,” lisas ta.
Saare maavalitsuse arengu- ja planeeringuosakonna nõuniku Virge Piheli sõnul hakkab 1. septembrist taas kehtima soodustus raske puudega isikutele, kellele on pileti hind 10 senti ühe liinikilomeetri eest ja pileti miinimumhinnaks 6 krooni. Tavareisijale maksab liinikilomeeter 70 senti.
* Õpilastele kooliperioodil, kuni 10-aastastele lastele suveperioodil ja pensionäridele on liinikilomeetrihind 65 senti km, sooduspileti miinimumhind on 6 krooni.
* Bussifirma võib väljastada kuukaarte sõidusoodustuseta isikutele kuni 7% hinnasoodustusega, sõidusoodustusega isikutele väljastatakse kuukaardid soodustariifi alusel. Samuti võib bussifirma väljastada samadel tingimustel 10 korra sõidupileti.
Kuukaardi ja 10 korra sõidupileti hinna määramisel lähtutakse sõitja poolt näidatud peatuste vahekaugusest ning see annab õiguse sõita üksnes märgitud peatuste vahet. Juhul kui samal suunanumbril sõidab mitu erinevat liini, on sõitjal õigus kasutada märgitud peatuste vahel liikumiseks kõiki samal marsruudil liikuvaid busse, ning seda ka juhul, kui mõne liini puhul on peatuste vahele jääv liiniteekond pikem (liin sõidab samasse peatusesse ringiga, läbib vahepeal teisi peatusi).
JUHT VÄSIS: Politsei andmeil põhjustas raske õnnetuse juhi väsimus. Samas oli ka kiirus reedel Kuivastu–Kuressaare maanteel teetööde tõttu piiratud 70 kilomeetriga tunnis. Nädalavahetusel oli see piirang asendatud soovitusega sõita 50 km/h.
Tallinnast tulnud ja Tiirimetsas toimunud matusele rutanud perekond sattus reede õhtul Orissaare vallas Tagaverel liiklusõnnetusse, kui juht väsimusest tähelepanu minetas.
Avariipaiga kõrval elava Laivi sõnul riisus ta parajasti maja taga lehti, kui miski tegi õhus kaks ringi ja maandus nende aia äärde. “Mõtlesin algul, et lennuk kukkus meie õue,” kirjeldas ta õhtul kella kaheksa ajal juhtunut.Laivi ei jõudnud veel auto ligigi minna, kui parvlaevalt tulijate autod peatusid ja juba sikutati avarii teinud auto tagaistmelt üks vanem naine välja. “Nägu oli tal verine,” kirjeldas pealtnägija.43-aastase mehe juhitud sõiduauto Peugeot 307 kaldus vasakule teeservale, põrkas vastu laternaposti ja rullus üle katuse. Tagaistmel istunud 72-aastane naine sai vigastada ja viidi Kuressaare haiglasse. Sõiduki juht ning kaasreisijaina sõidukis viibinud 16-aastane noormees ja 18-aastane neiu said põrutada ning neile anti esmaabi.
Juht oli kaine ja omas vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust. Teelõigule olid paigaldatud kiirust piiravad märgid “70 km/h” ja “Teetööd”.
Esialgsetel andmetel oli õnnetuse põhjuseks juhi üleväsimus, edastas politsei pressiesindaja Hedy Tammeleht.
Ühes peatunud autos oli arst, kes katsus kannatanul pulssi. Kui palju reisijaid autos täpselt oli, jäi esialgu arusaamatuks, sest lisaks teel olnud autode inimestele jooksid paugu peale kohale ümberkaudsed naabrid.
Laivi abikaasa Heiki vaatas parajasti televiisorit ja tõmbas juhtme seinast välja, sest arvas, et kõueilm on tulemas. Mehe sõnul rammis auto veel tänavavalgustuse posti pikali.
Kui avarii teinud autole pühapäeval järele tuldi, kuulsid Laivi ja Heiki asjaosalistelt, et seltskond oli Tallinnast teel Tiirimetsa matustele. Mis temaga Tagaverel täpselt juhtus, juht seletada ei osanud.
Tegemist oli siiski õnneliku õnnetusega, sest asjaosaliste luud jäid terveks. Majaperemees Heiki arvas, et kui tavaliselt pannakse kirikusse napi pääsemise puhul küünal, siis nüüd võiks panna koguni kaks, sest auto saab aja jooksul uue ja post aetakse püsti, aga tervist või inimelu ei anna keegi tagasi.
Sel kohal on ennegi avariisid juhtunud. “Üks aasta tuli auto meie hoovi ja siis jälle naabrite juurde,” rääkis saare peamaantee ääres asuva maja perenaine. Tõsiselt viga pole õnneks keegi veel saanud.
Peremees Heiki lisas, et liiklusmärkidest tuleks siiski kinni pidada. “Ega’s neid naljapärast tee äärde panda,” kurjustas ta kihutajatega.
Enamus juhtudel ei ole õigustust järgnevale tegevusele “ja juba sikutati avarii teinud auto tagaistmelt üks vanem naine välja”. Vaid juhul kui näete auto süttimise võimalust. Nii abistades on oht, et “aitate” inimese ratastoolisse.
“”Kui palju reisijaid autos täpselt oli, jäi esialgu arusaamatuks, sest lisaks teel olnud autode inimestele jooksid paugu peale kohale ümberkaudsed naabrid””
Eestlased mõtlema tõsiselt oma arutule surma ja surnute fetišeerimisele – praegu oleks saanud veel matust…
Miks kirjutate artiklit külamuttide fantaasiast ja taiplikkusest lähtudes? Igast külast saaks iga päev artikli sellest, kuidas üks tädi riisub aias ja mida ta siis kõike näeb , kuuleb ja takkajärgitarkuseks ka arvab. Siin ka tädi arvab, et sõitsid Tiirimetsa matustele. Ehk ajakirjanik vaevuks ka asjaosalistelt kontrollima, kas kirjapandi ka õige on!
Pulssi! Kui lööb – elab veel. Kuna keegi teadvuseta polnud oleks ehk vastuse ka muidu saanud. Pigem tulnuks keelata asjatundmatutel kannatanutele autost väljatirimisega lisavigastusi tekitamast. Tõenäoliselt ta seda ka tegi. Ajakirjanik leidis aga olulisema olevat pulsi katsumise olemasolu.
Kahjuks on artiklis faktide pähe toodud ebatäpsused, kuid õnneks neist ei sõltu midagi.Kui ajakirjanik tahab kirjutada fakte, siis peaks ta neid ka tedma, mitte arvama!Viibisin ise kohapeal ja tean.
juriidiliselt pädevad faktid on ainult politseil. politsei ei tohi aga ajakirjanikule mingisugust infot praktiliselt jagada, sepärast ei jäägi meil muud üle kui lehest külajutte lugeda või üldse mitte lehti lugeda.
|
OSCAR-2019
|
||
Kolmapäeval võtsime kätte ja viisime Wilsoni esimesele pikemale sõidule, et näha, kuidas ta vastu peab ja kuidas sõita on. Ütleme nii, et pisivead on nüüdseks ilmnenud – maailma lõppu õnneks ei ole, ainult summuti (ma olen alati arvanud, et see on SUMBUTI, haha) vajab vahetust, sest see kipub madalamatel käikudel päris kõvasti plärisema.
Suundusime taaskord Hawley randa, kus paar nädalat tagasi kalal käisime ja meritähti pildistasime. Seekord oli meil enne jõule soetatud snorgeldamisvarustus kaasas, mis vajas enne Indoneesiasse minekut testimist ja lõpuks ometi oli merevesi piisavalt soe, et ei pidanudki krabikombel vett katsudes tagasi välja minema.
Algul võttis maski ja lestadega harjumine veidi aega, sest viimane snorgeladmiskogemus jääb minul vist 2008. aastasse. Isaac tundis end nagu kala vees ja siirdus kohe kivide ümbrusesse, et näha, kas sealt võib leida pāua-t (Uus-Meremaa nimetus) ehk abalone-t (ingl. k.) ehk eesti keeles merikõrvu. Tegu on väga väärtuslike merimolluskitega, mis on jõevähkide kõrval vaat et uusmeremaalaste rahvustoit. Lisaks on hinnatud ka nende karbid, mis meile vist rohkem tuntud on, kuna neist tehakse ehteid. Kiire googeldus andis vastuseks, et abalone kilohind oli 2008. aastal 40 USD ehk ca 35 EUR. Tasmaanias on abalone püügiks vaja vastavat luba, mida meil ei olnud, aga psst! mõned korjasime siiski, mis jäid lubatud suurusesse – üle 14cm laiuses. Vaene Isaac suutis oma käed ikka päris katki ja veriseks teha, sest neid on üsna raske kividelt kätte saada, tavaliselt tehakse seda vastava peitliga. Mina abalone fenomeni ei mõista, tegu on suhteliselt maitsetu ja kummise ollusega, aga väidetavalt seisneb tema võlu võimes ükskõik mille maitse omandada, millega seda koos valmistada. Snorgeldada ja ujuda oli aga ülimõnus! 🙂 Sain loodetavasti ka ägedat GoPro materjali sealt.
Peale ujumist külastasime oma lemmikud Narawntapu rahuvsparki ja katsetasime oma uut fotokaamerat, mille siin mõned nädalad tagasi soetasime. Pildistasime vallabisid ja pademeloneid ning nägin ka esimest päris jubedat SUURT ämblikku vabas looduses – olen oma 2,5 Austraalias veedetud aasta jooksul kuidagi suutnud neist mööda käia, ptui, ptui, ptui…
Väga hea, et sa nii tihti kirjutad, sest muidu mul poleks midagi lugeda, üldiselt kirjutatakse nii harva 😀
Lugedes sinu arvamust abalone’i kohta, siis ei näegi see eriti isuäratav välja ning samas ei mõista ma ka, miks on vaja kummist ollust süüa, isegi kui see omandab millegi muu maitse, kui ma võiks lihtsalt seda midagi muud süüa ilma kummise olluseta 😛
Mul vahel tööl sellised hetked, kus pole midagi teha ja siis olen veidi laisk ja ulakas ja kirjutan hoopis blogi, kuigi peaks minema ja uusi ülesandeid taga ajama. 😀 Aga jaa, kuna mulle meeldib ka blogisid lugeda, siis mõtlen, et peaks ikka tihti kirjutama – kui on millest kirjutada.
Isaac seletas abalone-i fenomeni hästi, et suurema enamuse selle hinnast moodustab siiski pigem kõik muu selle juurde käiv – seda on raske kätte saada ja kogu see eksootilisus selle juures. Et see maitse ongi natuke nagu teisejärguline. Mina olin samal arvamusel, et võin ju tofut või mida iganes oma toidu sisse panna, mis samamoodi muude asjade maitse külge võtab. 😀 Aga jaa, ma eelistan ikka siis juba mereandidest sinimerekarpe või isegi austreid – vähemalt on maitset!
Tervitused Eestist! 🙂 Saatsin täna Isaaci lennuki peale, et ta Amsterdamis oma vennaga kvaliteetaega veeta saaks ja seadsin end ise vanematekoju sisse kuni järgmise kolmapäevani. Peale tihedat puhkuse algust on mul nüüd hetk aega panna kirja veidi meie seiklustest, mis jäid Austraaliast lahkumise ja tänase päeva vahele.
Nagu ikka, ei saanud lodge’st lahkumine minna nii sujuvalt kui oleks loota tahtnud. Nimelt otsustas laupäeva õhtul juba neljandat korda lõpetada töötamise meie kanalisatsioonisüsteemi üks pumpadest. Meil polnud sel hetkel enam midagi selles osas ette võtta võimalik ja nii andsime pühapäeval Cairnsis omanikule võtmed üle, koos juhistega, mida selles osas teha. Ise seadsime end motellis sisse, viisime oma arvuti parandusse, tegime viimased ostlemised ja alustasime puhkamisega! Reef Palms motell oli nii mõnus – puhas, tore teenindus ja üleüldiselt hubane. Mis kõige tähtsam, sealne bassein oli lihtsalt super! Ilmselt saab see meie peatuskohaks edaspidigi, kui Cairnsi ööseks vaja jääda. Õhtul käisime veel ööturul söömas, korraks põikasime ka kasiinosse ja täiendasime viimaseid suveniirivarusid.
Esmaspäeva hommikul kasutasime motelli tasuta transfeeri teenust ja suundusime lennujaama Brisbane’i lennu peale. Kuidagi sattusime me viimasesse ritta, mis pole kunagi hea, sest seal ei saa istmeid alla lasta. Õnneks pakuti snäkke ja lend kestis vaid paar tundi, seega elasime üle 🙂 Lennujaamast hüppasime rongi peale ning suundusime kesklinna, kuhu meil oli võetud tuba Park Regis North Quay hotelli – sain sinna töö kaudu hea pakkumise ja nii lõpetasimegi 23. korruse apartmendis. 😉 Pärastlõunal vaatasime natuke linna peal ringi – ma polnud varem ise Brisbane’s käinud – ning õhtu lõpetasime Sireti ja Daniga iiri pubis jutustades. 🙂
Teisipäeval alustasime oma teekonda Singapuri poole ja lennujaama liikumiseks otsustasime hotellist transfeeri organiseerida, mis tuli isegi odavam kui rongiga seigeldes. Lennujaamas läks Austraaliale mitte-omaselt kõik väga kiiresti ja valutult – saime kogu reisi pardakaardid kohe kätte ja pagas läks otse Tallinnasse. Lend oli meil Qantase lennufirmaga ja minul jagub vaid kiidusõnu! Lennuk oli uus, meelelahutusprogramm väga mitmekülgne, teenindus suurepärane ja ruumi tundus olevat ka väga mõnusalt. Vaatasin filme ja sarju, värvisin oma lennujaamast soetatud täiskasvanute värviraamatut, lugesin ajakirju ja 8 tundi möödus üsna ruttu.
Singapuri lennujaama jõudsime plaanitust tund aega varem ja nii ootas meid seal ees 7 tundi. Ma polnud varem Singapuri lennujaamas käinud ja jällegi olin nii positiivselt üllatunud, kui kasutajasõbralik see on! Tasuta jalamassaaži aparaadid, erinevad välisalad, poed ja restoranid ning bassein ja jõusaal. Peale kosutavat jalamassaaži otsustasime meiegi minna ujuma, et end veidi liigutada ja värskendada. Ainuke mure oli selles, et ma ei olnud käsipagasisse pakkinud kaasa ujumisriideid. Nii seadsin sammud Billabongi poodi, kust ostsin liiga kalli raha eest endale 3 numbrit väiksemad bikiinid, kuhu ma end vihaga sisse pigistasin ja nägin välja kui kiles viiner. 😀 Mul oli aga suht suva, kuna katusel asuv bassein oli väga kutsuv ja õnneks ei pea ma neid inimesi, kes seal olid, enam kunagi nägema. 😀 Hiljem käisime veel söömas ja oligi aeg Helsingi lennule suunduda.
Juba enne pardale minekut võis kuulda meie väravas väga palju eesti keelt ja tundus nagu pool lennukit oleks eestlased olnud. 😀 Me olime maksnud varuväljapääsu kohtade eest, mis andis meile küll rohkem jalaruumi, aga kuidagi tundus see Finnairi lend nigelam kui Qantase oma oli. Meid ootas ees pea 12 ja pool tundi lendamist ja olin alguses natuke häiritud, kuna meie istmetel oli täielik sein vahel, mis tähendas, et me ei saanud end mugavalt üksteise külje alla sättida nagu seda muidu teeme. Õnneks hakkasime me südaööl lendama, mis tähendas et peale õhtusööki tuli isegi uni peale ja saime mõlemad kuskil 4 tundi ka magada üllataval kombel. Hiljem vaatasin ära ühe filmi, aga magama enam ei jäänud, sest lennukis oli ikka hullult külm. Nii varastasin ma ka Isaaci teki ära ja jutustasime niisama kuni maandumiseni. 😀
Helsingis tervitasid meid kaks külmakraadi ning veel rohkem eesti keelt. 😀 Tegime kiire kohvi ja läbisime passikontrolli ning oligi aeg istuda veel külmemasse lennukisse, et 25 minutiga Tallinnasse lennata. Nii kiirelt me seekord ei saanud, kuna pagasi laadimisega läks kauem ja lennuk tuli ka jääst puhtaks pesta, mistõttu istusime me pea tund aega lihtsalt lennukis. 😀 40 minutilise hilinemisega maandusime me lõpuks hallis Tallinnas, kus lennujaamas ootasid meid mu vanemad ja Krista. 🙂 Mul oli plaanis krokodillipisaraid valada, aga kuna ma läbi pilvede midagi ei näinud, ei tulnud ka neid pisaraid kuskilt. 😀
Esimesel päeval me suurt ette ei võtnud – jutustasime vanematega, tukkusime, seadsime end oma ajutises kodus (tädi korteris) sisse ja õhtustasime koos perega. Järgmiseks päevaks oli mul aga kirja pandud aeg KSA silmakeskuses, et näha kas ma kvalifitseerun silmade laseroperatsioonile, et saada lahti oma prillidest. Poolteist tundi teste ja tulemusena on mul homme, 16.veebruaril, aeg kirjas protseduurile peale mida ei pea ma enam prille kandma, et kaugele näha! 🙂 Paar päeva peale protseduuri on mul lisaks kaugele nägemisele raskendatud (hägune) ka lähedale nägemine, seega ma ei oska hetkel prognoosida, millal ma jälle blogida saan. 😀 Seega proovin praegu panna nii palju kirja, kui jaksan. 🙂
Tegime samal päeval lisaks ka tiiru vanalinnas ning suundusime edasi Viimsi Spasse, kuhu olime kaheks ööks toad koos hoolitsustega broneerinud meile, mu emale ja vennale. 🙂 Käisime kalateraapias, saime erinevaid massaaže ning mõnulesime saunades ja basseinides. Eriti vägev oli uus 18+ spa osa, kuhu ma kõigil kindlasti minna soovitan, vaatamata kuuldustele, et seal ainult paarikesed amelemas käivad – võib-olla olime seal liiga varajasel tunnil, aga meil oli seal täiega mõnus! 😛 Õhtust käisime mõlemal päeval söömas Black Rose Pubis – toit oli täitsa hea, kokteilid maitsvad ja atmosfäär hubane.
Laupäeva õhtul olid mu vanemad korraldanud meile niiöelda tagantjärgi pulmapeo Oxforelli jahimajas, kuhu tulid kokku minu lähemad sugulased ja sõbrad. Minu onu bänd mängis tantsuks muusikat, sõime-jõime-jutustasime ja veetsime toredalt aega. Mõne jaoks lõppes pidu varem, kui teiste jaoks – eestlaste viinavõtmise oskusega annab väismaalastel sammu pidada, eksole. 😉 Sellegipoolest oli üks tore õhtu – suur tänu kõigile tulemast ja vanematele korraldamise eest!
Paar päeva veetsime jälle Tallinnas – proovisime järgi uusi poppe toidukohti, külastasime hambaarsti ja jalutasime niisama. Kolmapäeval võtsime aga minu isa kaasa ja suundusime hoopis sadamasse, kus ootas meid ees Printsess Anastasia laev, mis viis meid 72 tunnisele viisavabale kruiisile Peterburgi. Esimene öö möödus laevas, rahvast palju ei olnud – sõime õhtust ja kerisime kerra. 🙂 Järgmise päeva hommikul saabusimegi Venemaale, kus peale passi- ja turvakontrolli ootas meid sadamas puhkpilliorkester – väga uhke vastuvõtt! Edasi suundusime laevafirma tasuta bussiga kesklinna ning oma hotelli, milleks oli Domina Prestige 5*. Mul ei jätku sõnu, kui vägev see hotell oli! Maailma mugavaim voodi, kõige tähelepanelikum klienditeenindus ja lihtsalt super kogemus! Kellel iganes kunagi Peterburgi asja on, siis soovitan soojalt seal ööbida. Meile tundus see eriti hea diilina, kuna Austraalias ei saa selle raha eest teinekord korralikku motelligi! Esimese päeva kondasime niisama linna peal, õhtustasime ühes traditsioonilises Vene restoranis ning järgmisel päeval suundusime 6 tunnisele linnaekskursioonile, mis viis meid ka linnast välja Katariina paleesse Puškini linnas.
Teise päeva õhtul suundusime tagasi laeva, mis tõi meid laupäeva hommikuks Helsingisse ja sealt tulime Superstariga tagasi Tallinnasse. Natuke väsitav oli, aga samas ikkagi mugav, et ei pidanud viisadega jamama hakkama ja Isaac sai täita pikaajalise unistuse Venemaad külastada. 🙂
Sõbrapäeval käisime vanematega Siniallika trahteris lõunal ning õhtustasime kahekesi vanalinna restoranis Farm, mis oli küll üks väga huvitav maitseelamus. Täna veetsime veel natuke mu vanematega aega, Isaac pakkis asjad kokku ja viisime ta lennuki peale ning siin ma nüüd olen. 🙂 Homme lähen silmaopile ja peale seda on mul veel umbes nädal kodumaa pinnal jäänud. Planeeritud on nii naiste- kui ka saunaõhtu sõpradega – loodetavasti pole mu silmad liiga tundlikud, et neid ka nautida saan! 🙂
Nii lahe postitus, naudi viimast nädalat eestis!!! Väga vinge, et abikaasa venemaale viisid, tahan oma austraalia peiksi ka sinna viis kui Eesti läheme koos ühel päeval!
Suvisel ajal on neil rohkem reise ja saab ka samal päeval tagasi tulla näiteks – ei pea hotelli võtma.
Te olete nii ägedad ikka :), loodan, et taastud silmaopist kenasti ja viimane nädalake möödub mõnusalt!
Tänud, Siiri! Protseduur läks väga kiiresti ja valutult,hetkel on lähedale nägemine üsna ähmane, aga enesetunne on hea., 🙂
Väga chill puhkus ikka Sul! Ma ka prillikandja aga opile pole ma mõelnud ja vist ei mõtle ka sest nii ära harjunud ja kuidagi pole üldse enda moodi kui prille pole ees 😀 😀
Ma olin ka nii harjunud, aga vihmametsas andis nendega ikka olla – koguaeg udused, määrdunud, higised jms. 😀
|
OSCAR-2019
|
||
Täna, 2. septembril selgitati Otepääl Tehvandil välja suvebiatloni Eesti meistrid jälitussõidus. Rene Zahkna (35.54; 3) tegi võrreldes eilsega vigade paranduse vahetades eilse sprindietapi hõbemedali täna kullakarva medali vastu. Naiste arvestuses tõusis eilselt kolmandalt kohalt esimesele Meril Beilmann (29.09; 1).
Naiste võistlus pakkus täna äärmiselt põneva võistluse, kus võitja selgitati välja alles viimases lasketiirus. Eile sprindietapil võidutsenud Gaim täna tiirudes vaid ühe eksimuse teinud Beilmanni (0+0+1+0) vastu ei saanud ja pidi vastu võtma hõbemedali (+0,33; 0+2+0+1). Pronksmedali sai kaela Regina Oja (+0,47; 0+0+1+1).
"Tänane võistlus oli üks huvitavamaid jälitussõite, mis ma Eesti meistrivõistlustel teinud olen. Liidrid vahetusid kogu aeg ja põnevust jagus viimase tiiruni kõikide medalite peale," jagas Beilmann vahetuid emotsioone.
Kui eilse võistluse rikkus Beilmanni jaoks kukkumine viimasel ringil, siis täna on sportlane kahtlemata sooritusega rahul: "Eilne kukkumine ajas mind heas mõttes sportlikku viha täis ja läksingi täna rajale selle mõttega, et võtan, mida võtta annab. Mul on hea meel, et laskmine õnnestus," rääkis Beilmann, kelle sõnul on suvised võistlused eelkõige head selleks, et saada tagasisidet ettevalmistusele.
"Suvine pool on nüüd otsa saanud. nüüd hakkame valmistuma talveks, treeningud muutuvad. Siiani näitavad märgid, et ettevalmistus on sujunud nii nagu peab. Nüüd on tähtis arutada koos treeneriga läbi need kohad, mis vajaksid veel lihvimist," lausus Beilmann.
"Sõidupool oli mulle isegi üllatuslik. Martin Remmelg sõitis täna selgelt paremini, aga ta andis mulle esimeses tiirus oma kahe trahviga võimaluse. Minul õnnestus esimene tiir läbida nulliga. Plaan oli selline, et sõidan eest ära, kuid Martin näitas ikka väga head kiirust ja lõpuks jäi asi puhtalt tiirude peale," analüüsis Zahkna tänast võistlust.
USAs Miamis toimuval purjetamise maailma karika teisel etapil tõusis Lauri Väinsalu Finn klassi võistluses 20. kohale, Karl-Martin Rammo on Laser klassis 31. kohal.
Kolmandal regatipäeval puhus Miamis taas väga keerutav tuul, hommikul kiirusega9-10 m/s, päeva jooksul aga tuul vaikis 4-5 m/s-ni. Olud olid nii keerulised, et vaid üksikud sõitjad püsisid päeva jooksul esimeste hulgas.
Laser klassi purjetaja Karl-Martin Rammo (Rein Ottosoni Purjespordikool/Tallinna Jahtklubi) kommenteeris tänast rasket päeva: „Stardid olid head, esimesed krüssud pidasin selle pehme mastiga, mis mul purje püsti hoiab ka justkui vastu, kuid mõlemas sõidus vaatasin justkui tribüünilt, kuidas kõik minust teisel ringil kaarega mööda sõidavad samal ajal kui ise tuuleaugus aega parajaks tegin. Vähemalt selline tunne jäi endale. Eks mis seal ikka, üritan homme need teised krüssud ka korda saada ja loodetavasti on siis põhjusi rõõmustamiseks rohkem". Tänased sõidud lõpetas Karl-Martin kohtadega 38 ja 29 ning asub kokkuvõttes 31. kohal. Juhtpositsioonile tõusis täna austraallane Matthew Wearn.
Finn klassis tegi ühe hea 11. kohaga lõppenud sõidu Lauri Väinsalu (ROPK), teises oli ta 19-s ja kokkuvõttes 20. kohal. Harles Liiv (Kalev Jahtklubi) sai kirja 23. ja 32. koha ning on kokkuvõttes 21. positsioonil. Liidrikohal püsib maailmameister Giles Scott Suurbritanniast. Teisel kohal on austraallane Jake Lilley. Kolmandale kohale tõusis täna hiilgesõitu teinud kreeklane Ioannis Mitakis, kes võttis mõlemas sõidus võidu.
Laser Radial klassi purjetaja Anna Pohlak (TJK) ütles, et „jäi tänasega suhteliselt rahule - stardid olid head, käik täitsa tubli ja, kui tuulepoiss vingerpussi mängis, suutsin jääda rahulikuks ja kainelt mõelda. Kohtadeks 10 ja 5." Anna on kokkuvõttes 50. kohal. Esikohta hoiab taanlanna Anne-Marie Rindom.
RS:X klassis purjetav noor surfar Keit Järve (Solosailing/SRA NYCS) lõpetas tänased sõidud mitte finišeerumise, 34. ja 35. kohaga. Kokkuvõttes on Keit 35. kohal. Esikohal purjetab Bryony Shaw.
Miami MK-etapp kestab laupäevani, mil eelsõitude tulemuste põhjal selgunud iga klassi kümme parimat purjetavad medalisõidus.
ÕHTULEHE VIDEO | Rapla möllurikkad fännid ning kuidas valmistusid Tartu ja Rapla korvpallurid ülitähtsaks mänguks | Õhtuleht
Rapla ja Tartu korvpallimeeskonnad alustasid mõni minut tagasi koduste meistrivõistluste poolfinaalseeria neljandat kohtumist. Kuidas satsid end aga soojaks tegid ning milline möll mängu eel saalis valitses, vaata juba Õhtulehe videost!
Mo Salah' vigastus Meistrite liiga finaalis ei tähendanud halba uudist ainult Liverpoolile, vaid ka Egiptuse koondisele. Ilmselt ei saa maailma paremaid ründajaid lüüa kaasa vähem kui kolme nädala pärast Venemaal algaval MMil.
Telekanali BT Sport kommentaator Gary Lineker kinnitas, et Liverpool diagnoosis Salah'l õlanihestuse. See aga vajab spetsialistide hinnangul täielikuks paranemiseks 12 kuni 16 nädalat. Seega võib halvemal juhul viibida Salah' järgmise klubihooaja algus.
Põhimõtteliselt paraneb säärane vigastus paari nädalaga, kuid spordiga tegelemisel on lugu teine - täielikuks paranemiseks tuleb umbes kolm kuud vältida tugevaid kehakontakte.
|
OSCAR-2019
|
||
„Ahnus on hea,” ütles ikooniks muutunud ja Michael Douglasest Oscariga pärjatud staari teinud Gordon Gekko 1987. aastal Oliver Stone’i põnevikus „Wall Street”. Lihtne fraas sai kuulsaks, kuna film andis uue ilme USA kinos varemgi käsitletud sotsiaalsele ja moraalsele kihistumisele. Kui varem olid end töölisklassi arvelt täis söönute tüüpkujudeks dickenslikud Ebenezer Scrooge’i või Charles Foster Kane’i meenutavad suurkorporandid, siis nüüd ilmus nende kõrvale hästiriietuv, kiirelträäkiv ja üliterane börsimaakler. Vaatamata kriitilisusele nii individuaalse ahnuse kui Ameerika moraalselt mandunud röövkapitalismi aadressil, on osalised tagantjärele muljetanud, et nendeni on jõudnud mitmeid tänusõnu inimestelt, keda just Stone’i film motiveeris maakleriteks hakkama.
„Wall Streeti” kavatsetule vastupidist efekti tabab ka 2000. aastal linastunud „Boiler Room” (emakeeli „Kuidas teenida miljon dollarit”), mille noortest börsihaidest peategelased tööpäeva järel teleekraanilt andunult „Wall Streeti” vahivad ja vaimustunult Gekko monolooge sõna sõnalt kaasa esitavad. Suuresti petisest börsihai Jordan Belforti elust inspireeritud film jäi aastatuhandevahetuse aegu suurema tähelepanuta. Enroni skandaali, Lehman Brothersi kollapsi ja globaalse majanduskriisi võrra hiljem pole aga aktuaalsemat aega kaameraid taas hoomamatute summadega opereerivate riskiinvestorite maailmale pöörata. Kõrgendatud tähelepanu tagab Belforti autobiograafia filmiversioonile sedakorda juba pelgalt fakt, et tegu on kinohiidude Martin Scorsese ja Leonardo DiCaprio koostööga. Tulemuseks ekstsess ekstsessis, aasta pillavaim ja häbituim film.
Kes oleks üheksakümnendate lõpul, kui „Titanic” Oscareid rabas, arvanud, et ühest vähestest auhindamata osalistest, südametemurdja DiCapriost, on viisteist aastat hiljem saanud mitte ainult kinomaailma esistaar, vaid Robert De Niro mantlipärija elava klassiku Scorsese peamise kaastöölisena. „Hundi” näol on tegu juba meeste viienda koostööga, mille on nad ka kahasse produtseerinud.
Mentoriks muutunud lavastajaga töötamine on igal juhul vilja kandnud ja neljandat korda näitleja-Oscarile nomineeritud DiCaprio muutub iga rolliga üha paremaks. Filme oma õlul kanda suudab ta juba ammu, ent tublisti on lisandunud isikupärasust ja emotsionaalset sügavust. Belfordi rollis saab ta erakordse võimaluse särada. Meeldejäävaid raha- ja müügiteemalisi kõnesid on peetud varemgi – hoobilt meenuvad Alec Baldwin „Glengarry Glen Rossis”, Ben Affleck „Boiler Roomis”, Jeremy Irons „Margin Callis”. Viimased kolm said siiski sõna mõneks meeldejäävaks minutiks, DiCapriol lastakse aga lõbutseda pea kolm tundi. Ja see pole võimalus, millest üks hea näitleja kinni haaramata jätaks.
Mida pöörasemaid tuure klassikalise self made man’i Belforti elu võtab, seda julgemalt sõidab „Hunt” üle kõigist ettejäävatest hea maitse piiridest. Päris von Trier see muidugi pole, aga kõik, kes arvasid pärast „Hugot”, et Scorsese on vananedes pehmemaks muutunud, saavad mööda näppe. Tundub uskumatuna, et tegu on 71-aastase vanahärra tööga. Kolme tundi mahub vilet ja välku peaaegu kurnavas koguses. Mingil hetkel tundub, et iga stseen üritab teravate sõnavalingute, materiaalse küllusega uhkeldamise ja muu ekstravagantsi osas eelmist üle trumbata. Tegu on justkui MTV Cribsi pika episoodiga (ainult kodu asemel pakutakse avastamiseks mehe tervet elu), mis omandab tänu Belforti pealelugemisele ka müügikõne ilme. Eriti meeldejäävad on Jordani esimene kohtumine FBI uurijatega ja muidugi eepiline pilvesolek koos katsumustega trepil ja koduteel.
DiCaprio pole seejuures kaugeltki ainus, kes kiitust väärib – väikeses rollis Belforti mentori Mark Hannana demonstreerib taas oma pauguna luuavarrest tulnud tippvormi Matthew McConaughey. Milline enesekindlus, milline otsekohesus, milline miimika! „Sa paned päeval narkotsi ja suudad ikka tööd teha?” pärib DiCaprio temalt sinisilmselt. „Kuidas kurat sa seda tööd veel teeksid?” teatab McConaughey pikemalt tseremoonitsemata vastu.
Jonah Hill, kes näitas oma asjalikumat külge „Moneyballis”, suudab Belforti parema käena taas siduda huumoriannet ja tõsisemaid noote. Nii mõnelgi keele vestile langetanud Margot Robbie oskab lisada peategelase südamedaami Naomisse lisaks mõõtmatule seksapiilile ka tublisti rohkem hingestatust, kui sellistes enamasti üheplaaniliseks jäävates tegelastes olema kipub.
Mis puudutab stiili, siis juba esimese paari sekundiga lõikab pilt kümmekond korda ja tiheduselt ei jää „Hunt” kohe kindlasti alla Scorsese ühele tuntuimale tööle, ülikineetilisele „Goodfellasele”. Tolle 300-st ja „Casino” 422-st sõidab tagasivaatamata üle ka filmi „f-pommide” arv, küündides mängufilmide rekordilise 569-ni, muud keelelised vulgaarsused veel pealekauba. Roppused pole siiski kaugeltki kõik, mida dialoogil pakkuda. Stsenaarium, mille autoriks suurepärase kvaliteettelesarja „Boardwalk Empire” looja Terece Winter, on tõeliselt särav. Mehe kirjutatud dialoog kõlab kui Tarantino sulest, mistõttu kvalifitseerub film kummalisel kombel ka musta komöödiana. Ei mäletagi, millal kolm tundi kestva (või üldse mõne) filmi jooksul nii palju naerda ja muiata saanuks.
See naer on muidugi läbi pisarate ja filmi varjamatu huumor viib keerukate moraalsete küsimuste juurde. Oliver Stone’i poliitilisuse ja kriitilisuse asemel on Scorseset alati paelunud rohkem identiteedi- ja kogukonnaküsimused. „Hundi” puhul on teda siiski raske kirjeldada pelga kõrvaltvaataja või antropoloogina, sest luksuslikult pillav pole ainult ekraanil toimuv ise, vaid ka selle pilti püüdmise stiil. Vaimukusi ja pseudoglamuuri on sedavõrd palju, et pole imestada, miks valgetest pulbritest elatuvaid hüperrikastujaid tänapäeva rokkstaarideks on nimetatud.
Seetõttu pole ilmselt teab mis liialdus arvata, et sarnaselt „Wall Streeti” mõjule vaatavad paljud kogu seda Soodomat ja Gomorrat rohkem imetluse kui hukkamõistuga. Ilusad naised, kiired autod, uhked luksusvillad, materiaalse jõukuse lõputuna näiv paraad ja kõikelubav Ameerika unelm – kellele ei tunduks see kõiksugu eetilistest valikutest lahushoituna kas või pisut ahvatlev. Lisaks pole Belforti elu vaatamata madalpunktidele just eriline kirikujutluseks sobiv moraaliepistel suure vaimse katarsisega.
„Wall Streetis” vastandus Gekkole Charlie Sheeni mängitud noore maakleri Budi sinikraest isa, idealistlik tuletõrjuja, „Hundis” sarnane moraalne kompass paari väikese erandiga vaat et puudub. Belforti puhul jääb lunastus saavutamata: ta on ülepeakaela sees. Filmi huvitavamate hetkede seas ongi need punktid, milles võib aimata justkui võimalusi tagasi pöörata, enne kui oportunistlik ahnus ja kõigeks valmis alalhoiuinstinkt lõplikult võidavad. Ehk peitub dekadentliku kaootilisuse keskel filmi peamine realistlikkus just tõigas, et kogu pummelungi jooksul ei paista finantspettuste ohvreid nende raha arvelt pidutsejate jaoks ei kusagilt.
Paljud on Scorsese käsitlust seetõttu laitnud, et vanameister pole piisavalt kriitiline ja et peategelane ei õpi midagi. Kõnekas on siinjuures filmi viimane kaader, mis ei kujuta mitte Belforti, vaid teda imetlevate inimeste pilke. Kinnitust saab varemgi aimatav – kogu nalja ja mürtsu juures ei heida Scorsese kinnast mitte ainult kasuahnetele börsihiidudele, vaid tervele nende tegevust vaikimisi soodustavale taustsüsteemile. Küsimus on selles, kas Belfortil ja tema vaimsetel jüngritel õnnestub oma maailm ka teistele maha müüa või õnnestub Scorsesel müüa meile hoopis oma õpetlik nägemus laostumisest ja naeruvääristumisest. Puhtkunstiliselt ja meelelahutuslikult on tegu aasta ühe rajuma vaatamisega, ent sarnaselt vägivalda ekstreemse vägivalla abil kritiseerivatele linalugudele jääb iseasjaks ja ilmselt aja otsutada, kas film on pigem osa lahendusest või probleemist.
„Welcome to New York” taasesitab ühe skandaalse loo kuraasika Gérard Depardieu’ kehastuses. Liidame režissööri kindlale vaatepunktile ka ohtralt seksi ja saame ühe hea müügiartikli, mis peale mõnuga loodud kontrastide vaataja ette midagi uut ei too.
Järjekorras 21. Bondi-filmis (Le Chiffre, „Casino Royale”, 2006) läbimurde saavutanud ja nüüdseks üle maailma kõrgelt hinnatud taani näitleja Mads Mikkelsen astub taaskord üles macho rollis, kuid sedakorda jõulise kehaehitusega 16. sajandi hobuseparisinikuna.
Hirohisa Koike on sündinud 1979. aastal Gummas, Jaapanis. Praegu elab ja töötab ta nii Jaapanis kui ka Belgias kunstniku/fotograafina.
Hirohisa Koike ei pea fotot pelgalt kujutiseks või jäädvustuseks. Foto näitab, et mingi hetk on aset leidnud ning vaatajal on võimalik läbi foto kogeda selle hetke intiimsust. Seetõttu ei tohiks fotograaf käituda lihtsalt neutraalse vaatlejana, ta peaks toetuma ka oma tunnetusele ja kogemustele.
Hirohisa Koike looming on kui autobiograafiline päevik, milles portreed segunevad maastikega. Ta pildistab tabamatut ja efemeerset, aega, mis meid maha jätab. Tema kulgemise ja nostalgia piirimaile paigutuvaid fotosid võiks võrrelda visuaalse proosaga.
Fotograaf ei saa ümber ega üle oma muusast, kes teda alatasa ja vältimatult peibutab ning siis pageb. Hirohisa Koike pildistab kompulsiivselt ja obsessiivselt, püüdes võimatut suhet. Ta on haaratud ja süvenenud, pildistamisest saab ettekääne naise jälgimiseks, tema olemasolu hindamiseks.
Rundumis toimuval hoia kätt pulsil siin. Hirohisa Koike töödega saab tutvuda tema kodulehe vahendusel.
Jaanuari viimasel päeval avab Tartu Kõrgema Kunstikooli meedia- ja reklaamikunsti osakond galeriis Noorus videonäituse „Nurk”, milleks vajatakse kõigi nende inimeste toetust, kes väärtustavad eksklusiivset käsitööna valminud disaini ja meediakunsti. Projektist räägib lähemalt Priit Joasoo.
Maarit Murka kuraatorinäituse „Nobjekt” viimase lahtiolekupäeva puhul toimub täna, 7. jaanuaril algusega kell 18.00 Vaal galeriis Nobjekt-talk.
|
OSCAR-2019
|
||
Astume täna uude kirikuaastasse. Lähenevaid jõulupühi valmistab ette advendiaeg, mis on endasse vaatamise ja vaimse kasvamise ajaks kristlastele kõikjal maailmas. Võime mõelda, kuidas maailma Päästja alustas oma teed siin maailmas nii nagu iga teinegi inimlaps. Ta oli samasugune väeti ja abitu, keda ähvardasid selle maailma ohud.
Selleks, et elada praeguses maailmas mõtestatud elu ja järgida Jumala tahet, on meile antud Jumala sõna, kust leiame juhiseid oma eluteele. Eluteele annab meile ka igapühapäevane jutlus oma suuna. Jumala Vaim kõnetab meid oma sõna kaudu ka uuel kirikuaastal ja aitab mõista seda, mis on meie eluteel oluline.
Tänapäevases maailmas kõnetab Jumal meid aga ka kaasaegsete meediavahendite kaudu, millest üks on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku ajaleht Eesti Kirik. Avaldame ajalehes jutlusi ja mõtisklusi, et inimene saaks elu üle järele mõelda. Neile, kes kirikusse ei pääse, on sageli ajaleht Eesti Kirik üks võimalus lugeda Jumala sõna ja saada kirikuelust osa oma kodus.
Nii on teretulnud see, kui kirikulehte viiakse ka hooldekodudesse, haiglatesse, koolidesse, raamatukogudesse. Iga koguduseliige saab siin anda oma panuse. Ka koguduses võib üheskoos lugeda ajalehte Eesti Kirik ja arutada seal ilmunu üle. Ajaleht oma mitmekülgsuses annab selleks igale lugejale palju võimalusi.
Advendiajal mõtleme kirikule ja koguduse rollile ühiskonnas. Kirik on maa soolaks ja maailma valguseks. Toome ajalehes igal nädalal uudiseid teiste koguduste elust, millest võime võtta ka oma koguduses eeskuju. Jagades lehe kaudu infot oma kaasinimestele, tekib ja tugevneb meil ühe ühise kiriku tunne. Meid juhib sama Päästja, kelle sündi tähistame jõulude ajal. Meil kristlastena on maailmas palju ühist ja kirikuleht toob ka teiste kirikute uudiseid meile tasakaalustatult koju kätte.
Kallis koguduseliige, teeme igal nädalal tööd, et ajaleht Eesti Kirik jõuaks Sinuni ja kõnetaks Sind! Meie ajalehte on ühiskonnas märgatud. Lehe väljaandmist toetab nii riik kui ka kirik oma eelarvest. Tänu sellele oleme suutnud lehe tellimishinna soodsana hoida. Tellimine järgmise aasta 12 kuuks maksab koguduseliikmele 27 eurot. Nüüd, mil oleme astumas uude kirikuaastasse, on just õige aeg mõelda ka sellele, et nii Jumala sõna kui uudised kirikust jõuaksid tasakaalukalt meile igal nädalal koju. Ajalehte saab tellida Eesti Kiriku kodulehelt, toimetusest, koguduste ja Eesti Posti kaudu.
Oleme juba 27 aastat toonud kiriku sõnumi ja uudised igal kolmapäeval lehelugejale koju kätte ja teeme seda ka uuel kirikuaastal.
Soovin kõigile praegustele ja tulevastele lehe tellijatele ja lugejatele, kõigile kogudustele õnnistusrohket uut kirikuaastat ja hingekosutavaid hetki Eesti Kiriku seltsis!
Suvel saab kolm aastat, kui kolm muusikut hakkasid koos harjutama ja esinema. Kuna eesmärgiks oli ja on muusikaga Jumalat teenida, sai ansambli nimeks Servimus Dominum.
Rõõmuga teenivad Jumalat organist Anneli Klaus, viiuldaja Kalle Loona ja sopran Helika Gustavson-Rätsep, kes lisaks suurepärasele lauluoskusele on samavõrra hea organist. Seetõttu või ka tänu sellele on tal ansamblis ka oluline registreerija või teisisõnu organisti assistendi roll.
Kohtumine nende kolme muusikuga teeb päeva kauniks – nad lausa pakatavad rõõmust. «Me oleme koos musitseerides rõõmsad. Saame üksteisest aru, see mõistmine on aja jooksul tulnud,» selgitab Anneli.
Kui ansambli tekkelugu meenutada, siis tuleb öelda, et Anneli ja Kalle laulavad Vanemuise Seltsi segakooris. On enesestmõistetav, et muusiku sünnipäev ei möödu muusikata. Anneli kutsuski oma juubelile segakoori laulma ja Kalle viiuldajana koraale ilmestama. «Siis me saime aru, et ühiselt muusikat teha on tore ja edasi tekkis mõte, et võiks koos lauljaga proovida,» kõneleb Anneli elu poolt kätte mängitud ideest.
Ka Helikaga oli Annelil tegelikult juba varasem koostöökogemus olemas. Koosseis laulja-orel sai omakorda paremaks, kui sellele lisandus viiul. Nii saigi kokku kahest duost üks trio.
Õpiti üks lugu, siis veel üks ja ühel hetkel oli neid juba kontserdi jagu. «Meil on hea seltskond, kuulame ja täiendame üksteist. Kogu aeg mõtleme, kuidas veel paremini teha. Koos musitseerides on hea kindel tunne. Enne kontserti saab küll pabistada, aga sellegipoolest tead, et kontserdil läheb kõik hästi,» särab Helika.
Ja ega Kallegi muud kui rõõmu kiirga, kui räägib, et unistas kaua koos oreliga mängida Tomaso Vitali pala «Chaconne» g-moll, mida oli kunagi õpingute ajal mänginud klaveri saatel.
Nüüd on see unistus teoks saanud. Kalle selgitab: «See pala on organistile mitmes suhtes märksa keerukam kui viiuldajale. Organist peab kujundama klaveri redaktsioonist uue versiooni nii tämbrilises kui dünaamilises plaanis.»
Põhiliselt esitatakse barokkmuusikat, ka romantikat ja klassikavaramu pärle. Aeg-ajalt juhtub sekka mõni tänapäevane lugu. Sageli kogevad kuulajad äratundmise rõõmu, eriti Maarja-laulude festivalil, kui esitatakse Ave Mariasid.
«Kui mõni pala endale ja kuulajatele südamesse läheb, oleme vaimustuses. Aga oleme üldse kõigest, mida teeme, vaimustuses,» ütleb Helika.
Muusikud ütlevad, et on saanud tänu kirikumuusika liidu projektile «Mu süda, ärka üles» esineda paljudes Eestimaa kirikutes. Sama kavaga on ansambel pakkunud ennast esinema ka väljaspool projekti teistesse kirikutesse ja palunud vajadusel ka enne kontserti orel häälestada.
«Oleme aru saanud, et meie palvet on mõnikord raske täita, aga seda on ikka tehtud. Kui orel ei häälestu, ebaõnnestub kontsert ja kaunis muusika kaotab oluliselt oma väärtusest,» on kõik kolm ühel meelel.
Näiteks Rõngus oli orel väga häälest ära. Aga kui see ansambli kontserdiks häälestati, oli ka koguduse õpetaja siiralt õnnelik, kui hästi võib tema kirikus orel heliseda.
Muusikud on tänu esinemistele ka targemaks saanud. Kava koostamisel lähtutakse konkreetse oreli omadustest. Sellepärast käivad nad nädal või kuu enne kohapeal, olgu kirik ükskõik kui kaugel, et läbi töötada kava, mis antud oreliga sobib.
Ettevalmistusprotsessi kirjeldab aga Kalle Loona järgmiselt: «Käime mööda kirikut ringi ja kuulame, kuidas muusika kõlab. Kui Anneli mängib ja Helika laulab, siis mina kuulan. Nõnda me korrigeerime tihtipeale oreli registratsiooni ja ansambli kõlaühtsust eeloleval ettekandel.»
«Iga pala sünnib iga ettekande ajal uuesti, alati on mingi uus nüanss, mida enne nagu polegi kuulnud. Iga oreliga kõlavad mõnevõrra erisuguselt mitmedki kohad ja tulevad esile need hääleliinid, mis varasematel ettekannetel faktuuris justkui varjule jäid,» ütleb absoluutse kuulmisega Kalle, kes vajadusel kujundab esitatavatele paladele vajaliku viiulipartii.
Kiidusõnu pälvib ka Helika, kes oreli registreerimisse loominguliselt suhtub ning igas olukorras kiiresti ja tundlikult reageerib.
Detsembri alguses rõõmustas Servimus Dominum kuulajaid Peterburis. Kokku esineti kolme kavaga. Jumalateenistusel teenisid nad kaasa ja pärast teenistust andsid kontserdi nii Maria kirikus, mis on Ingeri kiriku peakirik, kui ka Jaani kirikus.
Maria kiriku oreli kohta ütleb Kalle Loona, et see on väga ilus ja kõlaliselt väga hea, ent tavahäälestusest pool tooni kõrgem ja tegi kontserdiks valmistumise keerulisemaks.
Esinemiseks harjutades häälestati Tartu Maarja kogudusemajas elektrooniline orel pool tooni kõrgemaks ja Kalle kirjutas oma partiid vajalikku helistikku ümber. Nii saadi kava harjutada. Häälestuse muutus segab paratamatult täpset intoneerimist viiulil ja nõuab seetõttu mängijalt tavalisest märksa suuremat keskendumist.
Väga meeldis see, et esineti Maria kirikus Soome Vabariigi aastapäeval. Selleks puhuks õpiti ära Jean Sibeliuse pala «Religioso».
Kultuurimekas Peterburis võeti ansambel suurepäraselt vastu ja mõlemasse kirikusse jagus kolmveerand saalitäit kuulajaid.
Kuigi proovi said nad Jaani kirikus teha sõna otseses mõttes alles öösel ja linna imetlema ei jõudnud, on nad rahul. Sõit sai teoks tänu Kultuurkapitali Tartumaa ekspertgrupile, kes sõitu rahaliselt toetas.
«Tore on koos musitseerida. Oleme iga esinemiskutse üle väga rõõmsad ja teeme muusikat ikka südamega. Olge varmad kutsuma,» on ansambli Servimus Dominum liikmete ühine arvamus.
Helika Gustavson-Rätsep on Tartu Maarja koguduse organist, sopran, lasteaedade Naerumaa ja Kannike muusikaõpetaja.
|
OSCAR-2019
|
||
Kasvavate koguduste tegevus on aktiivne ja nende liikmed hoiavad ühte. Pildil koristustalgud Risti koguduses. Erakogu
Nagu mujalgi Euroopas, on ka Eestis probleemiks kiriku liikmeskonna vähenemine. Küllap tasub seetõttu tundma õppida nende väheste EELK koguduste kogemusi, kus annetajaliikmete arv hoopis kasvab.
Meie kiriku igakevadistel sinoditel on pea alati kõneaineks liikmesannetajate ja ka kiriklike talituste arvu järjekindel vähenemine. Maakoguduste puhul tavatsetakse seda sageli seletada ääremaastumisega, mis sunnib inimesi tööd otsides suurematesse keskustesse kolima.
See pole siiski päris täpne. EELK kogutud statistilised andmed näitavad, et viimase kümne aasta jooksul on liikmesannetajate üldarv kirikus vähenenud veerandi võrra ehk tunduvalt kiiremini kui elanike arv Eestis. Pealegi langeb ka Tallinna praostkonna liikmesannetajate üldarv, ehkki pealinna elanikkond hoopis kasvab.
Suuremas osas kihelkondadest näib koguduste liikmeskond vähenevat oluliselt kiiremini kui täisealine elanikkond. Mõni kogudus on 10 aastaga kahanenud isegi kaks või kolm korda. Leidub vaid paarkümmend kogudust, kus vähemasti rahvaarvus toimunud muutusi arvesse võttes on liikmesannetajaid kümne aasta taguse ajaga enam-vähem sama palju või isegi rohkem.
Arusaadavalt suureneb liikmete arv kogudustes, mis on hiljuti asutatud (nt Saku, Mustamäe, Saksa Lunastaja jt). Huvitav on aga see, et leidub teisigi kasvavaid kogudusi. Viies neist, nimelt Haljala, Käsmu, Nõo, Risti ja Tartu Ülikooli-Jaani koguduses, on liikmesannetajate arv kümne aasta taguse ajaga võrreldes kasvanud koguni rohkem kui 25%.
Koguduste edetabeleid liikmesannetajate arvu muutumise alusel koostada pole mõtet. Esiteks sõltuvad igasugused arvulised näitajad paljudest teguritest, millest suurt osa kogudus ega vaimulik kuigivõrd mõjutada ei saa. Teiseks oleks asi hoopis hull, kui töötegijad tunnetaksid survet keskenduda mitte evangeeliumi kuulutamisele, vaid arvuliste näitajate parandamisele.
Võiks ka küsida, kas liikmesannetajate arv ongi üldse kõige parem mõõdik pühendunud koguduseliikmete arvu kindlaksmääramiseks. Ehk annaks märksa tabavama pildi kirikuliste ülelugemine kõigis kogudustes üle Eesti suurematel kirikupühadel või hoopis mõnel suvaliselt valitud pühapäeval.
Neid reservatsioone arvesse võttes tasub siiski kasvavate koguduste kogemusi tundma õppida. Kas nende töötegijate praktikast saaksid ka teised kogudused midagi üle võtta või tuleneb kasv lihtsalt eriti soodsatest kohalikest oludest? Otsustasime sellele küsimusele vastuse saamiseks ühendust võtta Käsmu, Nõo ja Risti koguduse esindajatega.
Kõigis kolmes koguduses tõsteti esile häid töötegijaid – nii õpetajaid kui juhatuse liikmeid. Eriti tähtis on, et vaimulikku kohapeal hästi tuntakse ja usaldatakse.
Kasuks tuleb seegi, kui nad on ise kohalikku päritolu (Käsmu) või pikemat aega kogudust teeninud (Nõo ja Risti).
Lisaks töötegijate isikuomadustele peab neil aga olema ka aega ja energiat kogudusetööle pühendumiseks. Kõik mainitud kogudused paistavad silma elava koguduseelu poolest. Näiteks Käsmus on seitsme aastaga jumalateenistuste arv kolmekordistunud. Hommikupalvusi armulauaga peetakse iga päev ja piiblitunde igal nädalal. Kord kuus tutvustatakse piiblilugusid maalikunsti kaudu. Nõo kogudus korraldab regulaarselt vaimulikke üritusi mitte ainult kirikus, vaid kihelkonna eri paikades. Elav on seal ka muusikaelu ning igal aastal toimub kuulutusnädal.
Vaimulike ürituste kõrval on oma koht ka nn ilmalikel ettevõtmistel. Näiteks Nõo kogudus lööb kaasa Martin Lipu päeva ja Eesti lipu päeva tähistamisel ning kirikuaias on korraldatud teatrietendusi harrastusnäitlejate ning koguduse koori osavõtul. Osa võetakse «Teeliste kiriku» ja «Kirikute öö» projektidest. «Kõik need ettevõtmised annavad võimaluse kirikul ja kogukonnal teineteisega lähemat koostööd teha ja toovad kogudusse sageli ka mõne uue liikme,» kinnitab koguduse juhatuse esimees Madis Kanarbik. Sarnased kogemused on ka Käsmu kogudusel.
Käsmu ja Nõo puhul ei saa jätta mainimata asjaolu, et mõlemal pool soodustab koguduse kasvu kohaliku elanikkonna suurenemine. Mõnevõrra erinev on Risti kogemus. Juhatuse liige Anneli Pärlin kinnitab, et kogudus tegutseb väikeses maakohas, kus inimesi jääb järjest vähemaks. Ka jumalateenistusi peetakse vaid kaks korda kuus. Ometi on tegemist EELK kõige kiiremini kasvava kogudusega ja selle taga näib olevat asjaolu, et õpetaja Annika Laats pühendab suurema osa oma tööajast koguduseliikmetega kohtumisele ja hingehoidlikele vestlustele.
Pärlin rõhutab ka, et meie ümber on palju abi vajavaid inimesi, kusjuures riiete ja toidu jagamise kõrval on oluline ka vaimne ligiolu ja inimeste hingeliste vajaduste märkamine. Suurejooneliste ürituste korraldamise asemel soovitab ta ligimestele rohkem tähelepanu pöörata: «Mõelge läbi, kas koguduses ei vaevle keegi masenduse või üksinduse käes, kas mitme lapsega üksikemal on lastele talvesaapad olemas ning kas eakas memm külaservas saab puude tuppa toomise ja ahju kütmisega hakkama.»
Jumalateenistustest ei võta Ristil küll osa väga palju rahvast. Ka sellele tavapäraselt järgneva koosviibimise laud pole tingimata rikkalikult kaetud, kuid kogetud osadus seob inimesi omavahel tihedalt kokku.
Isikliku suhtlemise tähtsust kohalike inimestega rõhutati aga ka Nõo ja Käsmu koguduses. Käsmu õpetaja Urmas Karileedi kinnitusel selgub sageli, et inimesed tunnevad usu ja kirikuteemade vastu suuremat huvi, kui arvata võiks: «Tihti on vaja olnud vaid väikest vaimulikupoolset julgustust ja innustust ristimisele ja leerikooli tulekuks.»
Toodi esile muidki tegureid. Näiteks ei saa alahinnata teavitustööd koguduse tegemistest – olgu siis interneti, vallalehe või muu meedia vahendusel. Õpetaja Mart Jaanson pidas oluliseks ka seda, et Nõo kogudus peab lugu traditsioonidest. Näiteks eelistatakse vana agendat, «mis seostub otseselt kogudusele oluliste väärtustega 19.–20. sajandist».
Urmas Karileet leidis aga, et oma osa liikmeskonna suurenemisel on mänginud ka Käsmu kiriku kordategemine, millesse on investeeritud 120 000 eurot. Samuti asjaolu, et koguduse aktiiv on olnud agar osalema mitmesugustel koolitustel.
Samas rõhutas Karileet, et eelkõige on koguduse liikmete arvu kasvu taga siiski eestpalved ning Jumala arm ja õnnistus. Teisedki küsitletud leidsid, et liikmesannetajate arvust märksa olulisem on olnud liikmete vaimulik kasv ja usuelu intensiivistumine. See on kõnealustes kogudustes väljendunud jumalateenistustest ja armulauast osavõtjate arvu suurenemises, aga ka vastastikuse abistamise ja osaduslike suhete süvenemises.
Kasvavate koguduste kogemustest jääb niisiis kõlama eelkõige tõdemus, et edu on toonud töötegijate pühendumus, aktiivne koguduseelu ning liikmetega suhtlemine, neile abi ja inimliku läheduse pakkumine. See on ühelt poolt tõmmanud koguduse juurde uusi liikmeid, kes ka sageli rohkem koguduseellu panustavad.
Näiteks Karileedi kinnitusel laekub 90% liikmeannetuste kogusummast inimestelt, kes on viimase kuue aasta jooksul leeris käinud. Ent teiselt poolt ergutab koguduseelu aktiveerumine ka vanu olijaid rohkem annetama ja liikmelisust väärtustama.
Samas on Käsmu, Nõo ja Risti kogudus igaüks oma näo ja mõnes mõttes erinevate rõhuasetustega. Seega võib üsna erineva lähenemisviisiga koguduseelu elavnemist saavutada.
SA Ajaleht Eesti Kirik nõukogu liige Tõnis Lukas valiti Tartu Kutsehariduskeskuse direktoriks. Direktori koht vabanes pärast seda, kui 2012. aastast selles ametis olnud vaimulik Andrus Mõttus sügisesel kirikukogul konsistooriumi kantsleriks valiti. Tõnis Lukas oli aastatel 2013–2017 Eesti Rahva Muuseumi direktor.
Tuntud tartlane Kalju Konsin, kes tähistas jaanuaris oma 89. sünnipäeva, andis oma kulu ja kirjadega samal ajal välja 16. luulevihiku, mis kannab pealkirja „Roheline instinkt“. 2003. aastal oma esimese luulevihiku ilmutanud kirjandus- ja kultuurihuviline tartlane on paarkümmend aastat töötanud ERMis, toonase nimega etnograafiamuuseumis. Teda võib kohata sageli Tartu kaalukamatel kultuuriüritustel.
24-leheküljelises luulevihikus „Roheline instinkt“, mille kaanekujunduse on ta samuti ise teinud, mõtiskleb Konsin eestluse, looduse, poliitika, inimühiskonna, elu mõtte, kannatlikkuse, headuse teemadel.
Rahva seas väga populaarne Looduse Omnibuss tegi laupäeval rännaku rõõmu allikale. Reis oli pühendatud Eesti ja Läti 100. ning Valmiera 735. aastapäevale. Reisil imetleti kauneid liivakivikaljusid Salatsi jõe kallastel ja Valmieras, Viljandi sõpruslinnas, külastati vastlaeelset laata „Gardu Muti“.
Tagasiteel peatuti Mulgimaal ja külastati Heimtalis muuseumi ja Anu Rauda. Tekstiilikunstnik näitas oma uut vaipa „Isamaastikud“. Kuulati kontserti „Rännak rõõmu allikale“, kus praost Jaan Tammsalu esitas oma mõtisklusi koos kitarrivirtuoos Robert Jürjendali sugestiivsete helimaastikega.
Looduse Omnibuss sõidab igal nädalavahetusel, reisikavad kuulutatakse välja kodulehel kolmapäeval-neljapäeval. Loodusõhtud rahvusraamatukogus toimuvad oktoobrist aprillini igal esmaspäeval kell 18.
Õpetaja Tauno Kibur on vabastatud Kose koguduse õpetaja kohustustest alates 1. septembrist ja määratud Tuhala koguduse õpetajaks samast kuupäevast. Kose koguduse hooldajaõpetajaks kuni uue õpetaja valimiseni on määratud vikaarõpetaja Kerstin Kask.
Kose koguduse õpetaja ametikoht on kuulutatud vakantseks alates 1. septembrist ja kandideerimisavaldusi saab esitada 30. novembrini.
Kinnitati EELK XXX kirikukogu liikmeteks Pärnu praostkonnast Tauno Teder, Arved Ollino ja Jüri Pikma; Saarte praostkonnast Rene Reinsoo, Hüllo-Kristjan Simson ja Rein Orn; Valga praostkonnast Vallo Ehasalu, Tiit Kuusemaa ja Ingmar Laasimer.
EELK Teeneteristi tunnustusmärk on antud Sieghilde von Hoerschelmannile tema panuse eest EELK Usuteaduse Instituudi pastoraalseminari töö korraldamisel.
90. sünnipäeval saab EELK tänukirja Helve Karro pikaajalise ja ustava teenimise eest Kose koguduses.
Tallinna praostkonna vikaarõpetaja Jaan Lahe on määratud Mustamäe koguduse abiõpetajaks alates 15. septembrist.
20. augustil kl 11 on Järva-Jaani kirikus tänujumalateenistus. Jutlustab piiskop Einar Soone, kaasa teenib Järva-Jaani segakoor. Järgneb õunapuu istutamine pastoraadi parki. Kuni 20. augustini iga päev kl 12-18 on kirikus avatud rändnäitus “Reformatsioon 500”.
|
OSCAR-2019
|
||
Praeguse valitsuskoalitsiooni mandaat on tasapisi, kuid selgesti välja tiksumas, kuna 2019. a. Riigikogu valimised leiavad aset veidi rohkem kui kümne kuu pärast. Juba praegu suudab Jüri Ratase juhitud koalitsioonivalitsus tegelikult aina vähem ja vähem ära teha.
Üks minister teise järele on lahkunud ametist kas vabatahtlikult või skandaali tõttu. Viimati juhtus see purjuspäi autoroolist tabatud keskerakondlase Jaak Aabiga, kelle vahetab välja terava keele ja vahetevahel ka kurioosse käitumisega tuntuks saanud lobist Janek Mäggi.
“Ratase koalitsiooni” kõige vasakpoolsemate parteide – Sotsiaaldemokraatliku erakonna (SDE) ja Keskerakonna (KE) plaan kulutada võimalikult palju maksumaksja raha ja viia eelarve tasakaal miinusesse tundub olevat töötanud vähesel määral Keskerakonna, kuid üldse mitte sotside ja kolmanda koalitsioonierakonna Isamaaliidu ja Res Publica (IRL) kasuks.
Isiklikku arvamust avaldades on jäänud selle valitsuse “püüame valijaid sotsiaalsete hüvitistega ahvatleda” käitumisest mulje, nagu selle lahkuse peamine eesmärk on olnud jäme soov saavutada valijate suurem poolehoid järgmisele valimisteringile minnes. Isegi kui oleks hoopis nii, et Keski ja sotse tõukab päriselt tagant suurejooneline samariitlus, peab keegi teine tulevikus praeguse valitsuse helde käitumise arved kuidagi klaarima.
Eesti on siiani saanud Brüsselilt toetust umbes miljard (billion) eurot aastas. Kuna 2017. a. oli Eesti SKP ehk Gross Domestic Product 23 miljardit eurot ja riigieelarve suurus oli ligi pool sellest, on miljardi euro lisasissetuleku puhul tegemist üpris tõsiseltvõetava summaga. Kuna Eesti jääb paarikolme aasta pärast valdavas osas ilma nendest EL abirahadest, jääb mulle isiklikult küll selline tunne, nagu Jüri Ratas, sotsid ja IRL viiuldaksid samal ajal, kui on selgesti näha, et Rooma või õigemini Eesti põleb juba natuke ühest otsast. Kõige hullema tulevikustsenaariumi puhul, kui eurorahad lõpevad ja kui maailma või meie piirkonda peaks tabama uus majanduslangus, võivad eestlased praeguse valitsuse laristamisest majandusliku needuse kaela saada, mis toob endaga kaasa möödapääsmatu vajaduse rangete kokkuhoiumeetmete järele.
Valitsev koalitsioon on – arvan mina – jätnud endast suhteliselt säratu ja negatiivse mulje. Üks vähestest headest asjadest, mida selle kohta üldse öelda saab, on et Ratase valitsus sooritas EL eesistumise ehk presidentuuri rollis oleku ülesanded möödunud aastal suuremate viperusteta.
Nähtavasti jagavad säärast koalitsiooni tööle viltuvaatavat muljet ka paljud teised valijad peale minu. Hiljutise Turu-uuringute AS-i küsitluse tulemused näitasid kaht väiksemat koalitsioonipartnerit vuhinal allamäge veeremas. SDE puhul võib ligivabalangusest rääkida. Sotside poolt annaks nüüd hääle vaid 6 % neist vastajaist, kes oma eelistust väljendasid. Üks kuu varem oli SDE toetus 10 ja kahe kuu eest 8 %. Kehvasti käib ka IRLi käsi. Selle toetus jäi möödunud kuul alla valimiskünnise, ehk oli 4 %.
Opositsiooniparteidest läheb praegu hästi EKREl (13%) ja Reformierakonnal (33%). Reformierakonna värske esimees Kaja Kallas sai naelapeale ilmselt pihta kui ütles, et “Reformierakonna kõrge reitingu taga on rahva hinnang praeguse valitsuse tööle. Kuna meie oleme peamine alternatiiv (valitsusele), siis kindlasti on see toetus valitsuse (loe: kehva) tööga seotud.”
Muidugi võib üht-teist veel muutuda enne 2019 a. 3. märtsi, mil toimuvad Riigikogu järgmised korralised valimised. Siiski tundub käegakatsutavas tulevikus võimalus täiesti eksisteerivat, et Eesti saab enesele Kaja Kallase näol naissoost peaministri. Ometi on siin mitmeid agasid. Ilmselt oskavad vähesed praegu ütelda, kas üldiselt viisaka olemise ja vaikse häälega Kaja Kallas suudab end kehtestada teravate küünarnukkide maailmas, sealhulgas meie huvisid rahvusvaheliselt kaitstes. Ei esine ka veel selgust küsimuses, kas Kallas suudab Reformierakonna ohjad tegelikult ka enda kätte võtta või jääb ta äkki lihtsalt oma erakonna kurikuulsalt võimsa “tagatoa” marionetiks?
“Reform” on enesest alati mulje jätnud kui Eesti kõige professionaalsemast poliitilisest parteist, kuigi ka Keskerakond pole samuti eile sündinud. See tegur, et liberaalne kapitalism või siis ordoliberalism pole täpselt need rõhuasetused, mida ma isiklikult esimeste prioriteetidena eelistaksin, on nähtavasti Estami sügavalt isiklik probleem. Vähemalt on mul alati suhteliselt kindel tunne, et kui Reformierakond on riigitüüri juures, püsib riigilaevake suhteliselt kindlalt “kõikidest teistest praegu eksisteerivatest halbadest valikutest kõige vähem halval kursil”. Ent tee mis tahad: Eesti suurimad parteid — Reformierakond nende hulgas — kipuvad unitaarriiklikult ehk tsentralistlikult käituma ning suuremal või vähemal määral ka riigikapitalistlikud olema, igaüks neist veidi erineval viisil. Kui väike ja nõrk Vabaerakond välja jätta, ei armasta eesti poliitikud ideed konföderatiivsest Eestist, kus võim liiguks alt üles ja keskvõimust arvestatavalt sõltumatud paikkondlikud valitsused asuksid meie poliitilises elus esikohal, umbes nii, nagu Šveitsi valijad Šveitsit valitsevad. Siim Kallas, tema tütar Kaja ja Reformierakond üldisemalt pole aga Šveitsi mudeli fännid, olles hoopis ortodoksselt nö EL usku.
Parimal juhul võime saada endale a. 2019 praegusest etema võimukonstellatsiooni, mida juhib enesekindel ja omaenda strateegiaga Kaja Kallas. Halvimal juhul võib juhtuda aga näiteks see, et Eesti saab enesele uuesti etteotsa ebasümpaatse kombinatsiooni Reformierakond-Keskerakond, võibolla koos EKREga. Ja mis kui Kaja Kallas – näiteks – selle kombinatsiooni juhttegelasena, osutub verevaeseks ja sealjuures ka veel Brüsseli ustavaks käsutäitjaks?
Eesti EL-meelne president Kersti Kaljulaid pole näidanud end eriti tragi ega silmapaistva eesti vankri vedajana. Kahe nõrgavõitu juhi sattumine meie riiki vedama ei kujutaks enesest küll vaimustust esilekutsuvat tähtede seisu ajal, mil meie ees seisavad mitmed väljakutsed. Eestlaste demograafiline situatsioon on nadi; Vladimir Putin survestab aktiivselt lääneriike ja eriti veel Venemaa naabreid oma “mõjusfääris”. Lääs tervikuna on minevikuga võrreldes ära vajunud ja liigestest võrdlemisi lahti ning nagu varemgi mainitud, langeb paari aasta pärast ära suur osa EL rahalisest toetusest Balti riikidele. Seega läheb meil lähitulevikus juhte vaja, kes on keskmisest südikamad ja pädevamad. Ennustamine on aga tänamatu tegevus, ja see mis tegelikult tuleb, jääb praegu alles veel raskesti äraarvatavaks.
|
OSCAR-2019
|
||
Grey Sloani memoraalhaigla arstid võitlevad uue positsiooni nimel. Meredith on pealtnäha hajevil ning tal on raskusi keskendumisega. Maggie leiab end suure saladuse pidajana samal ajal kui Amelia ja Owen üritavad aru saada nendevahelisest suhtest. Jo ja Alexi mesinädalad ei möödu plaanipäraselt.
Uued arstid jätkavad tüüpilisel Grey Sloani viisil haigla pahupidi pööramist. Meredithil tekib patsiendiga side ning Jackson püüab toime tulla hiljutiste kogemustega. Pärast elumuutva otsuse tegemist moodustab Jo ootamatu liidu.
Meredithi patsient tegeleb juhtumisi inimeste paaripanekuga. Pealtnäha purjus patsient mängib Richardi närvidega ja annab talle meditsiinilise müsteeriumi. Maggie üritab Teddyga kontakti saada, kuna tema saladuse koorem muutub isikliku elu probleemide tõttu liiga raskeks.
Meredith saab palju tähelepanu, kui tuleb tööle õhtuseks pimekohtinguks sätitud välimusega. Samal ajal langetab Alex patsiendi päästmiseks vastuolulise otsuse. Maggiele ei anna rahu Teddy saladuse teadmine ning ta otsustab, et peab sellest kellegagi rääkima.
Meredithil on patsient, kes tähistab surnute päeva, mis paneb ka arste mõtlema sellest ilmast lahkunud lähedaste peale. Richard jagab Meredithiga ootamatut uudist oma isa Thatcheri kohta. Samal ajal püüab Teddy öelda Owenile, et ta on rase, kuid vestluse käigus ei avane selleks head võimalust. Jo soovitab Linkil proovida luua suhet ühe arstiga.
14. hooaja algul keskenduvad Meredith ja kogu tiim Oweni õe aitamisele pärast tema šokeerivat tagasitulekut. Amelia seisab patsiendi tõttu konfliktiga silmitsi. Bailey peab Grey Sloani haiglale pärast tulekahjut uuenduskuuri tegema.
Meredithil on Oweni õe jaoks uue plaani välja mõtlemisega probleeme. Jo teeb Alexi suhtes üllatava valiku ja Andrew õe vastuoluline uurimus viib šokeeriva avastuseni.
Amelia seisab silmitsi keerulise olukorraga ning Meredithil tuleb tegelda Nathaniga vestlemisest tulenevate tagajärgedega. Maggie osaleb piinlikul perekondlikul õhtusöögil. Jackson saab teada suure uudise.
Minevikupilt 2007. aasta Iraaki selgitab Megan'i röövimiseni viinud sündmused. Owen ja Megan ravivad vanu haavu.
Jackson otsustab, et võtab aja maha ja läheb koos teiste kuttidega purjetama. April ja Maggie tegelevad Arizonas kohutavat saladust varjava naisega.
300. osa. Ameerika mägede vagun sõidab laadal rööbastelt maha ning Grey Sloani arstid ravivad patsiente, kes neile minevikku meenutavad.
Häkker tungib haigla arvutisüsteemi, mille tagajärjel monitorid, telefonid, laborid ja patsientide toimikud enam ei tööta. Bailey üritab pärast tehnoloogia üles ütlemist rahu säilitada, aga tekib kaos ja arstid peavad patsientide ravimisel loovust kasutama.
Jo seisab lõpuks silmitsi oma kaugeksjäänud ning vägivaldse abikaasa Paul Stadleriga. Grey Sloan jätkab FBI-ga koostööd pärast seda, kui häkker murrab sisse haigla arvutisüsteemi.
Grey Sloan Memoriali saabub patsiendina väike poiss, kelle juhtum jätab haigla arstidele sügava mulje. Aprili juurde saabub ootamatu patsient. Jo peab tegelema oma kaugeksjäänud abikaasaga.
April vastutab uue Grey Sloani kirurgiliste uuenduste võistluse eest ning arstid ootavad innuga oma projektidega alustamist. Catherine’i vanal sõbral on Catherine’i ja Jacksoni jaoks šokeeriv idee ning Meredith ravib oma varasemat patsienti, kes talle projekti jaoks inspiratsiooni annab.
Seattle’i tuletõrjujad Ben Warren ja Andy Herrera pöörduvad pärast kahe majapõlengus viga saanud poisi päästmist Grey Sloani. Ühe poisi elu sõna otseses mõttes oma kätes hoidmine paneb Andy oskused proovile.
Maggie suhe Clive’iga hakkab edasi arenema ja naine kutsub ta enda juurde lauamänge mängima, et meest Meredithile ja Ameliale tutvustada. Meredith ja Jo kohtuvad nende projekti jaoks vajaliku polümeeri patendi omanikuga, kes on juhtumisi peretuttav.
Meredith üritab rohkem Marie Cerone’i ja tema ema vahelisest varasemast suhtest teada saada. Jo kandideerib aga stipendiumitele kogu riigis ja see šokeerib Alexit; Tom Koracick aitab Aprilil tema usukriisiga toime tulla.
Maggie ja Jackson naudivad koos olemist, kuid Jackson peab tähelepanu suunama koos Catherine’i ja Richardiga planeeritud murrangulisele vaginoplastiale. Meredithil ja Jol tekib konkursi esildisega tõrge
Amelia, Koracick ja DeLuca eemaldavad noorelt patsiendilt ajukasvaja riskantse ja murrangulise ultrahelil põhineva operatsiooniga. Meredith ja Jo töötavad erinevate polümeeride kallal, et oma projekti päästa. Richardi Anonüümsete Alkohoolikute sponsor tuuakse Grey Sloani, aga ta on enda elustamise keelanud.
Immigratsiooni ja tollibüroo agent tuleb Grey Sloani, otsides töötajat, kes võib Ameerikas töötada DACA meetmete alusel. Alexi patsient Kimmie tahab haiglast ära minna, et oma viimaseid päevi nautida, kuid Alex ei ole sellega nõus. Samal ajal ravib Arizona Matthew Taylori beebit.
Grey Sloani kirurgiliste innovatsioonide prototüübipäeval jagab Arizona teistele küpsiseid, mille ta sai tänulikult patsiendilt ja mis sisaldavad temale teadmatult erilist koostisosa. Samal ajal paljastab Catherine Jacksonile šokeerivaid pisiasju tema vanaisa minevikust.
Haigla kutsub kohale kriisi haldamise osakonna, et aidata neil Harper Avery vastu esitatud süüdistustest jagu saada. Samal ajal tuleb õde Olivia koos oma pojaga Grey Sloani, hämmastades sellega Alexit ja Jo’d.
Alex ja Jo sõidavad autoga Iowasse, et leida Alexi ema, kellega Alex pole juba väga pikka aega suhelnud. Samal ajal teeb Meredith ettekande oma mini-maksade projektist, mis köidab palju tähelepanu ja Jackson üritab taastada sihtasutuse maine peale seda, kui see kahtluse alla seatakse.
Üks Grey Sloan Memoriali töötajatest saab tõsiselt vigastada, mille tagajärjel hakkab meeskond mõtlema selle üle, mis on nende jaoks tegelikult tähtis. Samal ajal tuleb Grey Sloani Nicole Herman ja räägib Arizonaga põnevast võimalusest.
Bailey püüab aru saada, mis juhtus samal ajal kui ülejäänud arstid tõttasid abi pakkuma. Meredith võitleb suure saladusega, mis mõjutab omakorda tema suhteid Alexi ja Maggiega.
Meredith mõtiskleb enda lojaalsuse üle samal ajal kui Alex tegeleb enda tegevuse tagajärgede likvideerimisega. Amelia ja Owen korraldavad õhtusöögi, kus ei puudu üllatuskülaline. Jackson jagab soovitusi Aprilile, kuidas terveneda.
Alex üritab ontlikult käituda, kuid kõik läheb ikka lörri. Jackson ja April harjuvad koos lapsega elama. Meredith ja Nathan mõtestavad oma suhet, Amelia kahtleb oma suhtes Oweniga.
Meredith ja Bailey satuvad konflikti, kui mõlema patsiendid vajavad maksasiirdamist. Owen palub teistelt arstidelt abi, kui ta peab Harrieti hoidma. Amelial on raske Owenile olulist uudist rääkida.
Haiglas on üks tuttav nägu tagasi. Catherine kruvib pinget üles ning sunnib Baileyt Alexi osas otsustama. Amelial on traumas väga raske juhtum.
Arstid on uue nõustaja saabumise pärast pinges. Amelia ja Owen toovad isiklikud probleemid haiglasse. April katsetab midagi uut ja tundmatut.
Meredith, Richard, Owen ja Stephanie tegelevad keerulise operatsiooniga ja püüavad päästa inimese elu. See meenutab neile kõigile olulisi hetki.
Bailey, Arizona ning Jo lähevad maksimaalse turvalisusega naistevanglasse vägivaldset 16-aastast rasedat tüdrukut ning tema sündimata last ravima.
Maggie ema tuleb teda haiglasse üllatama. Bailey seisab raske valiku ees, kui üks valvearstidest keeldub Elizaga töötamast; Stephanie satub Oweni ja Amelia vahelisse draamasse.
Residendid elavad Elizale tema järgmises õppefaasis kaasa, aga neil kulub terve päev tülitsevate valvearstide vahel. Samal ajal pakub Aprili esimene päev uues roll väljakutseid.
Alex avastab haiglasse naastes, et vahepeal on palju muutunud. Jo peab langetama keerulise otsuse ühe juhtumiga seoses. Arizona üritab Elizast eemale hoida.
Richard, Jackson, April ja Catherine tegelevad traumajuhtumiga, mida halvendab haiglapoliitika. Amelia tunnistab endale tundeid Oweni vastu ning Meredith jääb patsiendi pärast Nathani ja Alexi vahele.
Kui Maggie võtab vastu tähtsa juhtumi, muretsevad teised arstid, et ta ei sobi selle töö jaoks samas, kui Stephanie teeb vea ravides üht Grey Sloani omade seast.
April ja Andrew konsulteerivad keevalise patsiendiga, kellel on hiiglaslik ravimatu südamekasvaja. Samal ajal on Alexa ja Eliza noore patsiendi ravi asjus eriarvamustel ning Stephanie ja Ben langetavad otsuseid, mis võivad mõjutada nende karjääre.
Grey Sloani arstid puutuvad kokku keerulise juhtumiga, mispuhul on tegemist ohtliku patsiendiga. Samal ajal saab Owen elumuutvaid uudiseid, mis paneb Amelia teda toetama, ning Alex, olles teinud šokeeriva avastuse, osaleb meditsiinikonverentsil.
Alex peab tegema raske otsuse oma suhtes Joga. Meredithil on Riggsile uudiseid, mis viib nende suhte pöördepunktini.
Meredith kohaneb oma uue elukorraldusega ning Bailey püüab kõva konkurentsi kiuste peakirurgiks saada.
Sihikindel Bailey on esimest päeva peaarst. Aprili abielu Jacksoniga on ohus ja ta ei suuda oma probleeme lahendada. Amelia püüab mõista oma suhet Oweniga.
Jo saab teada Alexi ja Izzie külmutatud embrüodest. Vastsündinud kaksikud vajavad maksasiirdamist, kuid doonoreid on ainult üks. Alex peab otsustama, kumb laps päästa. Meredith saab halbade tingimustega töölepingu.
Haiglasse tuuakse mitu vanemat patsienti korraga ja üks neist õhutab Arizonat taas armastust leidma. Owen õpetab internidele, kuidas teatada patsiendi surmast ja Meredith saab rääkida Dereki surmast.
Maggie peab tormama haiglasse oma õe õhtusöögilt, kus ta kokana tegutseb. April on valmis tema asemel kokkama, et vältida Jacksonit. Arizona tahab teada Callie uue tüdruksõbra kohta.
Arstid töötavad olulise pikaajalise patsiendiga. Bailey tahab, et Ben toakaaslase välja viskaks. Arizona on valmis uuesti kohtamas käima.
Haiglasse hakatakse tooma vigastatud tuletõrjujaid läheduses möllavalt metsatulekahjult. Maggiel on raske asju Andrew'ga professionaalseks jätta.
Meredithi ründab üks patsient julmalt ja Penny leiab ta. Kõik haigla arstid püüavad tema olukorra stabiliseerida ja tema kõrval olla.
Saame tagasivaadete abil ülevaate Aprili ja Jacksoni suhtest alates nende kohtumisest. Samal ajal jälgime ühe Jacksoni patsiendi aastaid kestnud ravi.
Meredith, Bailey, Jackson, Callie ja Jo sõidavad sõjaväehaiglasse, et viia läbi erakordselt riskantne operatsioon veteraniga, kellel on kaugelearenenud kasvaja. Andrew ei taha enam Maggie saladus olla.
Meredith ja Maggie toetavad olulisel päeval Ameliat. Jo paljastab, et tal on Alexi ees saladusi olnud. Arizona ja Callie koguvad ennast pärast hooldusõiguse otsust. Ben tegutseb, et oma sõpra aidata.
Meredithi elus valitseb kaos nii tööl kui kodus. Callie ja Arizona jõuavad otsusele asendusema osas. Amelia kuuleb saladust.
Jo muutub kadedaks, kui Alexist ja Meredithist saavad lähedased sõbrad. Maggie ja Richard avavad ennast teineteisele. Owen käib Calliele peale, et ta kasutaks robotjäsemete laborit veteranide aitamiseks.
Saladused Ellis Grey minevikust tulevad ilmsiks, kui Meredith vaatab vanu videoid ja loeb oma ema päevikuid. Maggie vapustab haiglat ootamatu teatega, Alex saab uued töökohustused ja Callie keskendub veteranide projektile.
Callie ja Arizona lahkavad oma abieluprobleemide põhjuseid. Samal ajal pühendub Callie veteranide projektile ning Arizona üritab jätta muljet dr Hermanile.
Haiglasse tuleb vigastatud naine, kellele Owen erilist tähelepanu pöörab, kui selgub, et ta teenis sõjaväes. Derek üritab korraldada õhtusööki Meredithi keerulise pere kokkupõimimiseks.
Arizona peab hoolitsema ühe Hermani patsiendi eest. Kõik saavad teada, et Amelia oli narkomaan. Jo opereerib esimest korda üksinda.
Pierce ja Grey pole ühe patsiendi osas Derekiga ühel nõul ning sellest tõuseb väga suur tüli. Callie tunneb vastutust ühe oma veterani ees ning ühe arsti tavaline protseduur näitab midagi vapustavat.
April püüab optimistlikuks jääda, kui tema lapsele analüüse tehakse. Callie ja Owen julgustavad teineteist, kui hakkavad jälle kohtamas käima. Bailey, Meredith ja Maggie püüavad mõista ühe patsiendi kasvajat.
Meredith püüab leida lapsehoidja, et Derekil külas käia. April kõhkleb usus jumalasse, kui kuuleb uudist oma lapse kohta.
Maggie pahandab, kui Meredith küsimustest kõrvale põikleb. Bailey ja Ben on mures, kui Beni vend haiglasse tuleb. Dr Hermanil hakkavad Arizona vastu soojemad tunded tekkima.
Dr Hermani juhtum hakkab kõigile arstidele huvi pakkuma, kui Amelia keerulisest lõikusest loengu annab. Arizonal ja Hermanil on vaja enne lõikust paljude juhtumitega tegeleda. Bailey toob neile ühe raseda naise juurde.
Amelia-keskses seerias alustab Amelia oma elu operatsiooni, dr Hermani lõikust, mida kõik teised kirurgid pealt vaatavad. Kuid see osutub arvatust keerulisemaks.
Seattle'it tabanud maavärin saadab haiglasse palju patsiente. Owen aitab aga ühel tüdrukul oma ema elu telefonitsi päästa.
Richard ja Maggie vestlevad ühe patsiendi pärast Alzheimeri tõvest. Aprilil ja Jacksonil on raske normaalselt edasi elada ja Arizona peab leppima sellega, et Callie läheb oma eluga edasi.
Viimastest sündmustest vapustatud Meredith püüab otsustada, mida Derekiga teha. Owenit tabab vapustus, kui ta ema haiglasse tuuakse.
Kooliekskursioon haiglasse võtab dramaatilise pöörde, kui lapsed näevad kahe vigastatud politseiniku saabumist. Callie opereerib politseikapteni jalga ja Amelia peab tunnistama tundeid Oweni vastu.
Naine lõikab kokal truudusetuse eest peenise küljest ja Stephanie aitab olukorda päästa, kuid loos on uusi ootamatuid pöördeid. Amelia ja Callie tegelevad vigase seljaga golfimängijaga.
Töötajad abistavad mudalaviini ohvreid. Callie jõuab oma suhte osas otsusele. Traagilised uudised ühendavad arste.
Meredith ja Derek on töö osas kahevahel, kui vastsündinud pojaga koju jäävad. Arizona üritab oma abielu päästa ning Alex ja Jo harjuvad kooseluga.
Arstid korraldavad haigla jaoks tuluõhtu. Praktikandid Shane ja Stephanie peavad seni kirurgias ise hakkama saama. Cristina ja Oweni lahkuminek näib pöördumatu.
Meredith püüab leida tasakaalu oma töö ja emaks olemise vahel. Stephanie tahab Jacksoni emale muljet avaldada.
Aprili õed tulevad külla, et aidata tal pulmi tähistada, kuid käivad talle peagi närvidele. Matthew ja Jackson on sunnitud koos töötama, kui näevad pealt hirmsat õnnetust.
Alex kuuleb oma isast uudiseid ja see ajab ta vihale. Derek ei pea sõna ja Meredith tunneb end reedetult.
Arstid peavad õppima uutmoodi elama, kui haiglas kehtestatakse arstidevaheliste lähedaste suhete keeld. Jackson ja April paljastavad, et nad on abielus. Arstid otsivad ideid haruldase geenitõvega patsiendi ravimiseks.
Alex on kolmeks päevaks töölt kõrvaldatud. Jo ja Stephanie leiavad prügikastist lapse ja panevad talle nimeks Oscar. Derek ei saa lepingu tõttu Calliega uurimistööd jätkata.
Dr Webberil on sünnipäev ja paljud kirurgid tähistavad seda eduka operatsiooniga, sellal kui teised pole nii rahul. Cristina püüab Owenile naist leida ja teeb talle internetti profiili.
Cristina kujutab ette kahte erinevat teed, mida mööda ta elu pärast olulist otsust kulgeda võib. Üks haigla patsientidest peab otsustama, kas elada.
Grippi haigestunud patsiendid ujutavad haigla üle ja ka arstid jäävad ükshaaval tõbiseks. Derek peab haigusega enne tähtsat kõnet võitlema ja uus arst näitab Alexile alternatiivseid ravivõtteid.
Cristina esitatakse auhinnale, kuid kolleegid on temast rohkem elevil. Bailey jätkab tööd immuunsüsteemita poisi kallal. Richard räägib töötajatele uutest põnevatest projektidest.
Cristina kutsub Meredithi appi, et võimalikuks auhinnavõiduks kõne ette valmistada. Üritusele tahab ta minna üksi, kuigi Owen pakub ennast saatjaks. Derekit kistakse kohustuste vahel kodus ja tööl.
Jackson peab arstidele halva uudise edastama. Dereki õde Amelia tuleb ootamatult külla. Bailey on nördinud uurimistöö aeglasest kulgemisest ja teeb riskantse otsuse.
Meredith langetab otsuse oma tuleviku kohta, kui Cristina temalt nõu küsib. Derek ja Amelia töötavad siiami kaksikutega.
Meredith kuuleb Amelialt Seattle'is veedetud aja kohta. Callie kuuleb halba uudist ja Bailey peab tegelema oma tegude tagajärgedega.
Arstid jätavad emotsionaalselt hüvasti armastatud Cristina Yangiga. Seattle'it tabab võimalik terroriakt, mis külvab haiglas kaost. Meredith teeb elu muutva otsuse ja ühel arstil on šokeeriv uudis.
Catherine julgustab Jacksonit Bostonisse kolima ja internid kardavad, et kaotavad töö. Arstid kohtuvad haigla päästmiseks investoriga ja Alex avaldab Jole patsiendi eest hoolitsedes muljet.
Haiglas toimuvad uue juhtkonna all positiivsed muudatused ja arstid hakkavad mõistma, et haigla omamisega kaasnevad probleemid ja vastutused.
Meredith ja Derek kuulevad rahutuks tegevat uudist ning astuvad samme oma laste tuleviku kindlustamiseks.
Bailey on haiguste kontrolli keskuse juurdluse all ning haigla juhatus mõtleb samal ajal, kuidas kriis lahendada. Cristina narrib Alexit, sest too ei suuda Jo vastu tundeid väljendada.
Draamasari haiglast, kus pingeline arstiks õppimine segub kirevate elusaatustega nii patsientide kui arstide seas.Arstid püüavad Baileyle toeks olla, aga Bailey tõrjub kõiki eemale.
Haigla valmistub Seattle'i poole suunduvaks supertormiks. Oweni soov lapsevanemaks saada muutub tugevamaks. Meredith ja tema laps satuvad ühe valesammu pärast ohtu.
Haiglas on tormi ägenedes kriisiolukord. Patsiente tuleb bussitäite kaupa ja ressursid hakkavad lõppema. Üks arst võitleb aga oma elu eest.
|
OSCAR-2019
|
||
Põlva Haigla Rehabilitatsioonikeskus | Põlva Haigla AS Põlva Haigla AS | Põlva Haigla RehabilitatsioonikeskusPõlva Haigla AS
Rehabilitatsioonikeskuse sotsiaalteenuste kvaliteeti tunnustab EQUASS Assurance sertifikaat aastast 2014 kuni 2020
Rehabilitatsiooniteenus on sotsiaalteenus, mille eesmärk on parandada puudega inimese iseseisvat toimetulekut, soodustada töötamist või tööle asumist ja suurendada ühiskonnas osalemist.
Puuet esmakordselt taotlevad alla 16-a vanuses lapsed. Korduvalt puuet taotlevatel lastel ekspertarsti otsusel juhul, kui rehabilitatsiooniplaani koostamine on vajalik puude raskusastme tuvastamiseks.
tööealised ( 16-a kuni vanaduspensioni ealised) psüühilise erivajadusega inimesed, kelle töövõime kaotus on vähemalt 40%
rehabilitatsiooniteenuste osutamine puudega lastele ja täiskavanutele ning psüühikahäiretega täiskasvanutele interditsiplinaarse meeskonnatöö põhimõttel;
isiklike rehabilitatsiooniplaanide koostamine puudega lastele ja täisksavanutele ning psüühikahäiretega täiskasvanutele;
kvaliteetse ja järjepideva rehabilitatsiooniteenuse tagamine koostöös maakonna sotsiaalsüsteemi esindajatega;
erinevate puuetega lastele ja täiskasvanutele, sh. liikumispuude, liitpuude, keele-ja kõnepuude, kuulmis- ja nägemispuude ning psüühikahäiretega täiskasvanutele.
programmipõhine rehabilitatsiooniteenus ( Parkinsoni tõvega klientidele, kroonilise valu klientidele, kerge kuni mõõduka vaimupuudega klientidele).
tegevusterapeudi teenus (tegevustervikute hindamine, tegevuseelduste uurimine ja hindamine, tegevusvõime hoidmiseks/tõstmiseks vajalike abivahendite määramine, tegevusvõimet toetavate abivahendite vajaduse väljaselgitamine, -soovitamine;
Sotsiaaltöötaja selgitab välja kliendi tervislikust seisundist tulenevad ja teda argielus mõjutavad psühhosotsiaalsed, sotsiaalmajanduslikud ja (sotsiaal)kultuurilised toimetuleku aspektid; määratleb probleemid (sh riskid) ja võimalusel nende tekkepõhjused, isiku vajadused, olemasolevad ressursid (tugevused), samuti probleemse situatsiooni tähenduse isiku jaoks ning probleemiga seotud inimesed ja situatsioonid (võrgustik), et seejärel läbi analüüsiprotsessi jõuda koos isikuga temale sobivate meetodite valikuni ning läbi selle saavutada isiku võimalik parim toimetulek ühiskonnas (näiteks valmisolek õppimiseks, -õppimise jätkamiseks, -töötamiseks, -taas tööellu naasmiseks jms.). Teavitab klienti õigustest saada erinevaid teenuseid. Kaitseb vajadusel kliendi õigusi, aitab orienteeruda õigusaktides.
Füsioterapeudi ülesandeks on välja selgitada kliendi funktsioonihäired, funktsionaalsed piirangud või teised tervisega seotud seisundid, mis mõjutavad inimese igapäevast tegevust. Toimub hindamine spetsiifiliste objektiivsete standardiseeritud testide ja mõõtmisvahendite abil ning kliinilisele põhjendatusele tuginedes. Füsioteraapia ülesandeks on liikumisfunktsiooni ja tegevusvõime parandamine erinevate füsioterapeutiliste sekkumiste abil, koduprogrammide koosatmine, abivahendite vajaduse väljaselgitamine, kohandamine ja/või kasutusõpetus.
Psühholoog hindab kliendi kognitiivset võimekust (sh. taju-, tähelepanu-, mõtlemise- ja mäluprotsessi) ja emotsionaalset seisundit, selgitamaks välja võimalikud probleemsed valdkonnad ning määrates seeläbi vajaduse psühholoogilise sekkumise järele. Hinnangu koostamiseks kasutatakse vaatlust, testide tulemusi, intervjuud kliendiga. Psühholoogi teenuse raames viiakse läbi kliendi nõustamine, olemasolevate sotsiaalsete oskuste treenimist ja uute õpetamist, kognitiivne teraapia. Töö toimub nii individuaalselt kui grupis.
Logopeed hindab kõne- ja suhtlemisoskust, isiku toimetulekuks vajalikku kommunikatsiooni. Teenuse osutamise eesmärk on kliendi kommunikatsioonitaseme ja sellest tuleneva toimetuleku hindamine, aktiveerimise-, eneseusu tõstmine, kuuluvustunde-, sotsiaalse aktiivsuse-, valmisoleku ja sotsiaalse suhtlemise taastamine, tegevuskava koostamine, puudespetsiifilise rehabilitatsiooni vajaduse- ning võimalikkuse hindamine.
Eripedagoogi teenuse eesmärgiks on intellektipuudega noorte- ning täiskasvanud isikute igakülgse arengu toetamine ning ühiskonda kaasamine. Teenusesisesed tegevused keskenduvad elementaarsete oskuste arendamisele ning iseseisva toimetuleku omandamisele. Teenuse ülesandeks on kognitiivsete oskuste arendamine, kommunikatiivsuse arendamine, silma- ja käe koostöö arendamine. Sotsiaalsete oskuste ja eneseteeninduse õpetamine, arenduse- ja õppimisvõimaluste määratlemine ning vajadusel seostamine haridusasutustega.
Tegevusterapeudi teenus koosneb kliendi hindamisest ja jälgimisest, tegevusvõime edendamisest ja teraapiast, juhendamisest ning nõustamisest. Tegevusteraapia protsessis on: alghindamine, eesmärkide püstitamine, teraapia planeerimine, sekkumine ning lõpphindamine. Hindamisel kasutatakse vaatlust, intervjuud ning erinevaid teste ja mõõdikuid. Koostatakse teraapiaplaan, mis hõlmab: inimeste oskuste ja võimete arendamist, tegevuste kohandamist ja/või keskkonna kohandamist, tegureid, mis mõjutavad inimese igapäevategevusi.
Loovteraapia on loovus- ja kunstipõhiste meetodite ja tehnikate psühhoteraapiline rakendamine kliendi tervislikust seisundist lähtuvate eesmärkide saavutamiseks, tervist toetava muutuse ja heaolu soodustamiseks. Loovterapeut kasutab kliendi abistamiseks erinevaid kunstiteraapia meetodeid. Teenus võib sisaldada psühhohariduslikku komponenti ja loomingulise eneseväljenduse võtete õppimist ning sageli on esiplaanil loominguline produkt. Loomingulise lähenemise puhul tähtsustatakse positiivset emotsionaalset muutust ja meeldivat kogemust loomingulisest tegevusest.
Sotsiaalne rehabilitatsioon on sotsiaalteenus, mille eesmärk on inimese tegevus- ja osalusvõime arendamine neljas eluvaldkonnas. Need on elamine, õppimine, töötamine, sotsiaalne funktsioneerimine ning lisaks tegevusvõimet piiravate keskkonnategurite kohandamine.
tööealistele puudega või töövõime kaotusega või osalise töövõimega isikutele, kes ei tööta, ei õpi ega ole töötuna arvel Töötukassas
sotsiaaltöötaja, füsioterapeudi, tegevusterapeudi, loovterapeudi, eripedagoogi, psühholoogi, logopeedi, arsti, õe ja kogemusnõustaja teenused
Rohkem infot (http://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/et/puue-ja-hoolekanne/sotsiaalne-rehabilitatsioon#Sotsiaalne%20rehabilitatsioon)
Tööalane rehabilitatsioon on isiku tööeeluks ettevalmistamiseks, tööle asumiseks või töötamise jätkamiseks osutatav tööturuteenus, mis seisneb sotsiaalhoolekande seadus §11 lõige2 alusel kehtestatud rehabilitatsiooni tegevustes.
Juhtumikorraldaja ja klient üheskoos lepivad kokku tööalasel rehabilitatsiooniteenusel osalemise eesmärgi, mis peab olema täpne, mõõdetav,saavutatav, reaalne ja ajaliselt määratletud.
Tööalase rehabilitatsiooni teenuste hindu saate vaadata alampealkirja Patsiendile -> HINNAKIRJAD alt.
Rehabilitatsiooniprogramm on kindla eesmärgiga struktureeritud ja planeeritud rehabiliteerivate tegevuste kogum, mida osutame erivajadustega inimeste grupile või individuaalselt eelnevalt kokku lepitud ajaperioodi jooksul.
Programmi erinevad tegevused on omavahel integreeritud, kus erinevad spetsialistid teevad tihedalt koostööd, toimub inimeste oskuste ja tegevusvõime arendamine kindlalt seatud eesmärgil. Rehabilitatsiooniprogrammis on kombineeritud individuaalsed ja grupiviisilised tegevused.
“Keele- ja kõnehäirete ja /või psüühikahäirete tõttu koolikohustuse edasilükkamise soovituse saanud 6-8 aastastele lastele suunatud rehabilitatsiooniprogramm”
Majutusteenus koos ühe söögikorraga päevas on tasutud Sotsiaalkindlustusameti (SKA) poolt rehabilitatsiooniteenuse raames. Meil on pakkuda rehabilitatsiooni klientidele majutuseks 2-4 kohalised ruumid. Toitlustamine on organiseeritud klientidele kohapeal. Kliendil on lisaks ühele toidukorrale päevas võimalus osta juurde kaks söögikorda maksumusega 4.00 eurot päevas.
Eesti keelt mitteoskavatele klientidele osutatakse rehabilitatsiooniteenuseid vajadusel ka vene-, saksa- ja inglise keeles.
Rehabilitatsioonikeskusega samas hoones asub ka haigla hooldusravi osakond, mis annab võimaluse tagada klientidele hooldamisteenus ja järelvalve. Hooldustvajav klient võib soovikorral meie keskusesse tulla ka koos saatjaga. Vajadusel osutame teenust kliendi elukohas.
Põlva linnal on hea transpordiühendus suuremate linnadega. Bussijaam asub rehabilitatsioonikeskusest 400 m. kaugusel. Rongiühendus on Tartu ja Tallinnaga ning raudteejaamast toob kohalik linnaliinibuss rehabilitatsioonikeskusest 200m. kaugusel asuvasse bussipeatusesse. Autoga tulijale on tasuta parkimisvõimalus rehabilitatsioonikeskuse territooriumil olevas parklas.
Ratastooliga liikujale on kaldtee peasissekäigu ees. Ratastooliga on võimalik liikuda kogu maja piires.
Vabal ajal on võimalik külastada rehabilitatsioonikeskusest 100 m kaugusel olevat Põlva Spordikeskust (ujula, saunad, jõusaal) ning rehabilitatsioonikeskusega samas majas asuvat Põlvamaa Eakate Päevakeskust (ravivõimlemine, käsitööring, õmblusring, lauluring jne., osadel õhtutel Sivananda jooga) ning Põlvamaa Puuetega Inimeste Koda. Neile, kes soovivad sportlikult aega veeta, on sobiv kaunis Intsikurmu looduspark kena metsapargi ja terviseradadega. Tervislikud ja nauditavad on jalutuskäigud Põlva järve ääres. Kahe kilomeetri kaugusel Rehabilitatsioonikeskusest asub Mammaste Tervisespordikeskus, kus on kõikidele huvilistele avatud valgustatud suusa- ja matkarajad. Soovitame külastada ka Põlva lähistel asuvat Suurt ja Väikest Taevaskoda.
|
OSCAR-2019
|
||
Palun lugege see dokument enne selle veebilehe kasutamist hoolikalt läbi, sest selles seletatakse, kuidas me töötleme isikuandmeid ja kuidas me kasutame küpsiseid. Veebilehe kasutamisega kinnitate, et nõustute selle poliitikaga.
Me hoolime teie privaatsusest. Selle veebilehe kaudu me kogume ja töötleme erinevat tüüpi isikuandmeid. See hõlmab järgmist:
teave, mida jagate meiega registreerimise, päringute tegemise ning meie teenuste ja veebilehe kasutamise käigus, sh nimi, aadress, meiliaadress ja samuti teie kui kasutaja üles laetud pildifailid;
See veebisait sisaldab ka linke teistele meie (sinu Opeli partneri) veebilehtedele või Opeli volitatud töökodadele, sidusettevõtetele või sotsiaalmeedia veebisaitidele. Kui klõpsate mõnele sellisele lingile, mis viib teisele Opeli veebilehele või kolmandate isikute hallatavale veebilehele, pidage meeles, et neil lehtedel on oma andmekaitsesätted. Kui kasutate neid veebisaite, siis lugege läbi nende privaatsuspoliitika.
See veebisait võib lisaks sisaldada ka iFrame silte sisuga, mis pärineb teistelt Opeli või kolmandate osapoolte veebisaitidelt. Meie (teie Opeli partner) ei vastuta iFrame siltides kuvatava kolmanda osapoole sisu eest. Seal kuvatava teabe eest vastutavad täielikult nende veebisaitide omanikud. Me ei kontrolli ega vastuta sõltumatute veebisaitide sisu eest ja pakume taolist välist sisu oma külastajate mugavuse huvides. Kui külastate sellise sisuga lehte, siis selle tulemusena võidakse teie seadmesse saata küpsiseid nendelt kolmanda osapoole veebisaitidelt. Me ei halda nende küpsiste jaotamist. Nende küpsiste kohta saate täpsemat teavet kolmanda osapoole veebilehtedelt.
Pidage meeles, et me ei saa kolmanda osapoole veebisaitide eest võtta mis tahes vastutust ega kohustusi.
Vastutava andmetöötlejana töötleme teie isikuandmeid teie taotluste haldamiseks ja täitmiseks järgnevalt.
Andmetöötlus põhineb isikuandmete kaitse üldmääruse (GDPR) artikli 6 lõike 1 punktil a, juhul kui esitate oma vastava nõusoleku ja/või veebipõhiste taotluste korral GDPR artikli 6 lõike 1 punktil b).
5. Olemasoleva sõiduki andmed*, VIN-kood*, esmase registreerimise kuupäev, regietreerimisnumber/numbrimärk, läbisõidumõõdiku näit, sõiduki üleandmise kuupäev/kellaaeg, kättesaamise kuupäev/kellaaeg, teeninduse liik*, asendusauto
Punktides 1-4 loetletud tärniga * märgitud andmeelemendid on kohustuslikud ja vajalikud teie taotluse täitmiseks. Seega on nende andmete esitamine kohustuslik. Kui te neid andmeid ei esita, ei saa me teie taotlust täita.
Teie sirvimismustri põhjal meie veebisaidi külastamisel võidakse kuvada hüpikaken, mis pakub proovisõitu või kupongi teile huvipakkuvale mudelile. Üksikasjalikku teavet küpsiste kohta leiate 7. jaotisest.
Opel Automobile GmbH ja Opel Southeast Europe Kft. jagavad teie isikuandmeid ka asjaomase IT-teenuste osutajaga (GM Holdings LLC, Michigan, USA), kes asub väljaspool Euroopa Majanduspiirkonda (EMP) ehk riigis, kus isikuandmetel puudub piisaval tasemel kaitse. Euroopa Komisjon ei ole kaitse piisavuse kohta otsust teinud, kuid kohaldatakse sobivaid kaitsemeetmeid, milleks antud juhul on ELi isikuandmete edastamise lepingute tüüptingimused. Tingimuste koopia saamiseks palume saata e-kiri aadressile privacyrights@opel.com.
Küpsis on väike fail, mis enamasti sisaldab tähti ja numbreid, mille meie veebiserver saadab brauseri küpsisefaili, mis asub teie arvuti kõvakettal. Küpsise peamine eesmärk on võimaldada meie veebiserveril esitada kasutajale kohandatud veebilehti, mis muudavad kasutaja kogemuse Opeli partneri veebisaidi külastamisel isiklikumaks ja sobivamaks tema konkreetsetele vajadustele.
Mõned küpsised on selle veebisaidi funktsionaalsuse jaoks vajalikud ja need aktiveeritakse külastamisel automaatselt. Mõned küpsised võimaldavad meil pakkuda kasutajale teenuseid ja funktsioone, mis nende vajadustele kõige paremini vastavad ning kohandada meie teenust selliselt, et tagada veebisaidi lihtne ja kiire toimimine.
Baasküpsised võimaldavad meie kasutajatel veebisaidil navigeerida ja selle funktsioone kasutada. Ilma nende küpsisteta ei toimi tellitavad teenused, nagu nt meie autokonfigureerija või taotlusvormid.
Niinimetatud püsiküpsised salvestatakse kasutaja arvutisse või seadmesse brauseriseansside vahel. Neid kasutatakse seadete või eelistuste salvestamiseks ja veebisaidi kasutuse parandamiseks järgmisel külastusel. Mõningaid nendest küpsistest pakuvad volitatud kolmandad osapooled.
et kuvada https://opel.autoesindus.ee/ pakkumisi, mis meie meelest võiksid kasutajatele huvi pakkuda,
et varustada meie meedia- ja reklaamipartnereid teabega teie külastuse kohta, et nad saaksid teile pakkuda sihitud reklaame;
See veebisait sisaldab veebimajakaid (mida nimetatakse ka pikselsiltideks). Veebimajakas on tihti läbipaistev graafikaelement, mis enamasti pole suurem kui 1x1 pikslit, mis paigutatakse veebisaitidele või meili ja mida kasutatakse veebisaiti külastava või meili saatva kasutaja veebikäitumise jälgimiseks. Veebimajakaid kasutavad kolmandate osapoolte tehnoloogiad, mis aitavad jälgida meie veebilehe külastajate käitumist. Need võimaldavad jälgida, millisest arvutist konkreetset veebilehte külastati ning millal ja kust (riigi/linna tasandil).
Kasutame turunduskommunikatsiooni pidevaks optimiseerimiseks analüüsitarkvara Adobe Inc. "Adobe Analytics" of ja Google LLC. Google Analytics. Need võimaldavad jälgida veebikäitumist aja, geograafilise asukoha ja selle veebilehe kasutamise lõikes. Seda teavet kogutakse jälgimispikslite ja/või küpsiste kaudu. Jälgimispikslite ja/või küpsiste kaudu kogutud teave on anonüümne ja seda ei seota isikuandmetega. Kogu analüüsiks vajalikku teavet hoitakse ettevõtte Adobe Systems Incorporated Londoni serverites Ühendkuningriigis. Google töötleb isikuandmeid oma serverites, mis asuvad paljudes riikides üle kogu maailma. Isikuandmeid võidakse töödelda serveris, mis asub väljaspool riiki, milles kasutaja elab. Me ei jaga seda teavet ühegi kolmanda osapoolega, et see saaks teavet sõltumatult kasutada. Kui te pole nõus teabe analüüsimisega, siis saate oma mittenõustumisest teada anda siin:
Uuestiturundamise küpsiste abil saame muuta pakkumised oma kasutajatele huvitavamaks. Uuestiturundamise küpsised salvestatakse netikasutaja arvutisse või seadmesse brauseri sessiooni ajal. Need võimaldavad reklaamida partnerite ja sotsiaalmeedia veebisaitidel Opeli tooteid nendele kasutajatele, kes on varasemalt nende toodete vastu huvi tundnud.
Nende reklaamide sisestamine põhineb küpsiste tehnoloogial ja on täielikult anonüümne. Mitte mingeid isikuandmeid (nagu nt IP-aadress või sarnased andmed) ei salvestata ega seota teie isikuandmetega ühtegi kasutajaprofiiliga.
Lisaks sellele ei edastata ühelegi partnerile või sotsiaalmeedia veebisaidile teie kohta mitte mingeid kasutajaga seotud andmeid. Samuti on reklaamimine täielikult anonüümne.
Selles jaotises on teave meie veebisaidil kasutatavate küpsiste kohta. Kui te ei nõustu mõne konkreetse küpsise seadetega, on teil võimalus need küpsised keelata, selleks klõpsake küpsise nimel. Kui mõnede küpsiste keelamiseks otselinki pole, siis saab neid küpsiseid keelata oma brauseri seadetest, vt punkt 8.
Need veebireklaami jälgimise küpsised näitavad teile veebireklaame, mis põhinevad sisul, mida olete varem vaadanud ja klõpsanud, ning samuti meie veebisaidi lehti, mida olete varem külastanud
Seda küpsist kasutatakse meie veebisaidi külastajate lugemiseks ja mõõtmiseks, kuidas veebisaiti kasutatakse
Neid küpsiseid kasutatakse meie veebisaidi kasutuse uurimiseks, et kuvada teatud kasutusmustri korral kupongide programme.
Kui küpsised on keelatud, siis pole suur osa Opeli partneri sisust kättesaadav, nt autokonfiguraator ning samuti ei pruugi brauser õigesti kuvada kasutajapõhiseid pakkumisi. Selle vältimiseks soovitame küpsised lubada.
Juhul kui soovite selle kohta rohkem teavet, siis on veebis küpsiste kohta saadaval palju materjali. Vt näiteks: http://www.allaboutcookies.org
Lisateavet andmete töötlemise eesmärgi ja ulatuse ning teie isikuandmete edasise kasutamise kohta teenusepakkuja ja tema veebisaitide ning teie privaatsuse kaitsmiseks vajalike sätete kohta leiate vastava teenusepakkuja andmekaitse teabest.
Andmesubjektina on teil vastavalt kehtivatele õigusaktidele õigus oma isikuandmetega tutvuda, nõuda nende parandamist, kustutamist (õigus olla unustatud), piirata nende töötlemist, nõuda andmete ülekandmist, õigus esitada vastulause oma isikuandmete töötlemise kohta isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 6 lõike 1 punktide e või f alusel või isikuandmete töötlemisele otseturunduse eesmärgil.
Palume arvestada, et teie eespool nimetatud õigused on seadusega piiratud ning me oleme kohustatud neid järgima üksnes teatud tingimustel.
Kui soovite kasutada nimetatud õigusi, palume isikuandmed@autoesindus.ee or send us a letter to Lääne 1b
Kui soovite esitada kaebuse isikuandmete kaitse määruse artikli 77 alusel, palume võtta ühendust Autoesindus Lääne 1b
Teil on õigus igal ajal nõusolekust loobuda (selleks võtke ühendust isikuandmed@autoesindus.ee. Nõusoleku tagasivõtmine ei mõjuta töötlemise seaduslikkust vastavalt nõusolekule kuni selle tagasivõtmiseni.
Kõik meie privaatsuspoliitika tulevased muudatused avaldatakse sellel veebisaidil. Muudatustega tutvumiseks peaksite meie privaatsuspoliitka tingimused regulaarselt üle vaatama.
|
OSCAR-2019
|
||
Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee (vene keeles Исполнительный комитет Советов Эстляндии) oli 1917. aastal Eestimaal moodustatud tööliste, Eestimaal viibinud Venemaa sõjaväeosade ja Balti laevastiku sõjaväelaste, ametiühingute, kodanikeühenduste ja maatameeste nõukogude täitevvõimu organ.
Täitevkomitee moodustati algul Tallinnas, Tallinna tööliste ja Põhja-Eestis paiknenud Venemaa sõjaväeosade nõukogude esindajatest. Pärast ka teiste Eestimaa bolševistlike, menševistlike ja sotsialistide-revolutsionääride mõju all olevate piirkondlike esinduskogude poolt üleriiklikku esinduskogusse suunatud esindajate liitumist muutus ka esinduskogu nimi, kajastades sellega liitunud täiendavaid huvigruppe. Eestimaa nõukogude esindajate esindusorganit nimetati sellest tulenevalt ka Eestimaa Tööliste, Soldatite ja Talupoegade Saadikute Nõukogude Täitevkomiteeks, Eestimaa Tööliste, Soldatite, Maatameeste ja Väikemaapidajate Saadikute Nõukogu Täitevkomiteeks ja Eestimaa Töörahva ja Sõjaväelaste Saadikute Nõukogu Täitevkomiteeks.
Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee teostas kontrolli Eestimaal moodustatud nõukogude tegevuse üle, korraldas tööliskontrolli tööstusettevõtete üle, konfiskeeris mõisnike vara – see oli natsionaliseerimine, viis läbi võitlust kontrrevolutsiooniga ning organiseeris ka EN TK allunud sõjalise jõu Eesti Punkakaardisalkade moodustamist.
Eestimaa nõukogude I kongressil, mis toimus (23.–27. juulil (vkj) 5.–9. augustil 1917 Tallinnas valiti EN Täitevkomiteesse (mida vahel kutsusti ka Kesktäitevkomiteeks):
7 bolševikku, Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Tööliste (bolševike) Partei Eesti organisatsiooni liiget (Jaan Anvelt, Aleksander Blaufeld, Vladimir Milanov, K. Mõtlik, Samson, A. Vilkes ja Voldemar Vöölmann)
1917. aasta kevadest täitis riigihaldusülesandeid Eestimaa kubermangus Venemaa Ajutise Valitsuse poolt määratud Eestimaa kubermangu kubermangukomissar Jaan Poska ja tema nõuandev organ Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu ja Eesti Maavalitsus. Siiski püüdis EN TK lähtudes Petrogradi Nõukogu ja bolševike fraktsioon EN TK-s VSDTP KK juhistest kehtestada Vene sõjaväelaste toetusel nõukogude juhtivat rolli Eestimaa valitsemisel, kuni Eestimaal kehtinud kaksikvõimu lõppemisega, mil Petrogradis ja Tallinnas pandi toime lõplik võimuhaaramine (25. oktoobril vkj) 1917. aastal.
Eestimaa nõukogude II kongressil, mis toimus (12.–14. vkj) 25.–27. oktoobril 1917. Tallinnas, (kus osales 34 saadikut, kellest 24 olid VSDT(b)P liikmed[1]) moodustatud võimuorgan millesse kuulusid:
4. novembril (25.–28. oktoober vkj) 1917 loodi ka Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee Tallinnas bolševike ning vasakesseeride ja tööliste nõukogude poolt Eesti Nõukogude II Kongressil valitud initsiatiivgrupp relvastatud riigipöörde ettevalmistamiseks ja läbiviimiseks. Juhataja oli Ivan Rabtšinski, asetäitjad bolševik Viktor Kingissepp ja esseer Erast Meister[4].
Riigistati pangad, tööstusettevõtted, suurärid, hotellid ja restoranid. Maa kuulutati riigiomandiks, mõisatest moodustati sotsialistlikud ühismajandid. Aeti laiali valitud rahvaesindused, likvideeriti miilits ja kohtuasutused. Poliitiliste vastaste tegevus keelustati, nende organisatsioonid ja ajalehed suleti, arreteeriti juhtivaid tegelasi.
Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee alustas "kodanluse" vara natsionaliseerimisega ning kuulutas välja sellekohased dekreedid: (natsionaliseeriti 2 400 000 ha maad, kõik pangad, tehastes ning vabrikutes seati sisse tööliskontroll, likvideeriti seisused ja seisuslikud privileegid).
13. novembrist (vkj) 1917 võttis Eestimaa Tööliste, Soldatite, Maatameeste ja Väikemaapidajate Saadikute nõukogu Täitevkomitee vastu otsuse "Eestimaa maatameeste ja väikemaapidajate valla- ja maakonnanõukogude asutamise kohta" ja kinnitas "Eestimaa maatameeste ja väikemaapidajate vallanõukogude ajutise põhimääruse" ning likvideeriti demokraatlikud valitud maakonna-, linna- ja valla omavalitsused.
Kõigi revolutsiooniliste ümberkorralduste elluviimine tehti aga ülesandeks sõja-revolutsioonikomiteele. Selle kohustused olid fikseeritud vastavas otsuses: "Sôjarevolutsioonikomitee on kôrgem täidesaatev organ, kelle ülesandeks on maa poliitilise elu üldine juhtimine, kontroll kohalike sõjaväeliste ja tsiviilala ametiisikute tegevuse üle ...". Kohalikud sõja-revolutsioonikomiteed alustasid tegevust kõigis maakonnakeskustes. Nende tegevust koordineeris Tallinna sõja-revolutsioonikomitee oma komissaride kaudu maakondades. Loodi ka kohalikud töörahva saadikute nõukogud (kuni 19. detsembrini 1917 nimetati neid maata ja vähese maaga talurahva nõukogudeks).
27/28. jaanuaril vkj (10. veebruaril ukj) 1918 kehtestas Eesti Nõukogu Täitevkomitee sõjaseisukorra Eesti linnades ja vastuaktsioonina Eesti ja Liivimaa baltisakslaste kavadele asutada võimuvaakumis Eestimaa ja Liivimaa kubermangudest Saksamaale alluv Balti hertsogiriik, viidi TK korraldusel läbi Eestimaa baltisakslaste arreteerimine[5] ning koondamine Tallinnasse, sadamas asuvasse viljakuivatuselevaatorisse, kust nad 20. veebruaril 1918, saadeti kahe rongiešeloniga Venemaale Krasnojarskisse Jenissei kubermangu asumisele. Esimene neist jõudis kohale 20. ja teine 26. märtsil 1918[6].
Pärnu Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu ja Pärnu Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogude Täitevkomitee
Narvas oli kuni Saksa vägede poolt 4. märtsil 1918 linna okupeerimist linnavõimuks linnas peale valitud bolševistliku Narva linnapea Ants Daumani ka Narva TSS Nõukogu Täitevkomitee, mille esimees oli Arnold Neibut[7].
24. veebruaril 1918, enne Saksa keisririigi vägede poolt Tallinna vallutamist lahkusid EN TK liikmed koos Tallinnast lahkuva Balti laevastikuga Jääretke käigus läbi Soome Nõukogude Venemaale.
Novembris 1918. saabus Tallinnasse illegaalselt TK liige Viktor Kingissepp, kes hakkas organiseerima töölisliikumist, 12. november 1918 toimus Tallinnas töölisdemonstratsioon, mis Saksa vägede poolt laiali aeti.
19. novembril 1918 taastati Saksa vägede poolt okupeeritud Tallinnas Tallinna Tööliste Saadikute Nõukogu, mille esimees oli Richard Vennikas, kes esitas ka Nõukogude Venemaale abipalve sõjalise abi saamiseks võitluses kodanluse ja rahvusvaheliste imperialistide vastu[8].
28. novembril 1918 vallutasid Nõukogude Venemaa Punaarmee väeosad Narva, kus kuulutati välja vallutatud Eestimaa Nõukogude Vabariik. Seda kuupäeva loetakse Vabadussõja alguseks.
|
OSCAR-2019
|
||
Nagu te mind juba teate, siis teen ma alati analüüsi kõigest. Samamoodi analüüsin ma endiselt inimesi, keda ma ei mõista. Keda ma kohe eriti ei mõista, on need kibedat vahutavat negatiivsust tekitavad heiterid. Jah, olen püüdnud neid mõista, aga nüüd, teate, nüüd, sain ma teada, MIKS ma neid ei mõista ja vastus on päris hull!
Siin on hästi kokku võetud! Vihkajad ei vihka sind, vaid ennast, sest sina oled peegeldus sellest, mida nemad soovivad olla.
Kõik algas viimasel ajal sellest, kui mingi Instagrami kasutaja suusad_rajal oli mulle kirjutanud, et mul on ahvinägu. Enne seda oli ta kirjutanud, et tahaks näha videot sellest, kuidas ma bikiinides autot pesen, et kus see video on. No kust ma tean, kus see video olema peaks?! Seepärast ma talle ei olnud vastanud. Aga kui siis ilmus tal ka selline ahvinäo kommentaar, siis ma lihtsalt hakkasin naerma ning postitasin selle Instagrami storysse ning selgus nii mõndagi huvitavat.
Mulle kirjutas üks inimene selle inimese päris nime. Ja vähemalt kolm inimest kirjutas mulle, mida see mees (see heiter siis) teeb. Üks inimene ütles, et see mees on haige pervert, saadab pilte teistele, kuidas tal on naistepesu seljas, perseauk näha. Lisaks on ta teinud endast video, kuidas ta paneb oma suguelundit võileiva vahele ning teine video, kuidas ta pigistab endale majoneesi pepuauku ja tomati ka sinna. Khm... Ei tundu mulle normaalne selliseid videoid endast kellelegi saata... Kaugeltki neid asju teha, ei ole minu meelest normaalne. Lisaks ka prostituudid topivad talle lastevorsti sinna auku.
Lisaks sain veel ühelt inimeselt teada, et see mees on ka talle saatnud erinevate kontode alt naisteriietes alastipilte. Ja veel saatnud mitmetele inimestele selliseid jubedaid pilte.
Mulle kirjutas seda mitu inimest. Ja see mees oli kasutanud nende piltide saatmiseks mitmeid erinevaid kontosid, sest inimesed blokkisid ta ära, aga noh..., see vaene mees pidi siis järgmise konto alt hakkama saatma. Lihtsamalt öeldes, ta ahistas oma perversustega mitmeid inimesi.
Ja nüüd hakkame lahkama, MIKS saab järeldada, et enamasti kõik inimesed, kes peavad midagi sitta ütlema, saabki samasse patta panna. Arvatavasti see, kes kirjutas mulle, et "sa oled nii loll, haridusel ja haritusel on suur vahe ja sina oled pask ja kole...", ka arvatavasti vabal ajal topib endale tomateid perse.
Ja teate, ma panin ma pildi kokku, kui inimesed kirjutasid mulle neid asju selle mehe kohta. Seda me teame kõik, et kui inimene on piisavalt vastik, et teiste kohta midagi halvasti kommenteerida, siis on tal endal midagi viga. Heiteritel on palju sarnaseid jooni, nagu mul selgunud on, ning nii ma tean, et saan selle omaduse tõmmata kõikide heiterite peale. Aga ma püüdsin varem ikkagi halvastiütlemist mõista. Et olgu, on endal midagi viga. Näeb maailma negatiivsetes toonides või midagi, aga MIKS ta ikkagi tuleb ja ütleb mingi halva asja kuskile? Ma ei oska panna ennast sellesse olukorda. Ma teeksin seda võib-olla siis, kui ma oleksin laps ja ma tahaksingi nimme kedagi kiusata.
Ja siit lähemegi edasi! Seda teevadki lapsed. Miks seda teevad lapsed? Sest lapsed on primitiivsemad kui täiskasvanud inimesed. Neil pole aju veel piisavalt arenenud, ka ajusagara eesosa, empaatia jne on arenemata. Nad ei saagi midagi aru. Nad leidsid mingi toreda sõna, mis tähendab midagi halvasti ja nad ütlevad seda teistele. Lapsi me seetõttu mõistamegi. Ta on arenemata lihtsalt. Aju pole arenenud.
Täiskasvanud inimene seevastu on mõistlik. Ta saab aru, et mingi negatiivsuse pildumine ei muuda teda tegelikult paremaks, vaid näitab just teda arengupeetusega indiviidina. Aga kui inimene ongi arengupeetusega indiviid, siis ei oska ta asja niimoodi näha! Pehmelt öeldes on tema areng seisma jäänud lapseeas. Temal on mõnus, kui ta topib endale majoneesi tagant otsast sisse ja tomati peale ning mõtleb, et vahva on seda videot ka teistele saata. Sest temal oli ju tore! Kuidas siis teistel ei ole! Ja kui ka teistel on rõve, siis see ongi naljakas! Nagu kui kellegi kohta midagi halvasti öelda, siis see on ju naljakas! Kui ta teeb seda kodus üksinda, siis olgu. Anname andeks, on veidi imeliku hobi leidnud endale. Aga kui ta saadab seda mitmetele inimestele, häirib sellega nende elu, siis kohe kindlasti on ta võimeline kirjutama mitmetele inimestele negatiivseid asju. Näiteks ütlema kellelegi, et ta on ahvinäoga, samal ajal kui tal tomat tagumikus käärib. Saamata aru sealjuures, et tema on see veidrik, kes ütleb rumalaid negatiivsusi ning saadab endast naisteriietes pilte ning videoid oma nokust võileiva vahel vaestele inimestele. Teeme siin ka lihtsamatele inimestele asja selgeks: mul ei ole tõesti mitte midagi selle vastu, kui mees kannab naisteriideid või on paljas, eks. Aga kui ta peab vajalikuks sellise materjali saatmist inimestele, kes seda ei ole palunud, siis see on haiglane. Või mitte haiglane, see on lausa ahistamine.
Ja kuna ma tean nüüd, et negatiivseid kommentaare kirjutav inimene on tegelikkuses mõne sellise veaga, siis vaadake nüüd mõne pildi alt mõnda negatiivset kommentaari. Arvatavasti see, kes kirjutas "sa oled rõve nõid", võib vabal ajal toppida oma teatud kehaosa autosummutisse. Või see, kes üritab natuke targemalt negatiivne paista, öeldes tavalist lollide inimeste klišeed, et "haridusel ja haritusel on vahe ja see, et sa oled ülikoolis käinud, ei tee sind targaks", paneb samal ajal omale äkki meigipintsleid tagumikku. Tegelikkuses ei ole vahet, kui viisakalt ja hästi on vihakommentaar kirjutatud. Kui inimene üritab näidata, nagu ta oleks analüüsinud, kuid lahmib ikkagi "sa mingi enesehaletsed ennast ja oled loll", siis ei ole vahet, kas ta kirjutas seda pikalt või lühidalt. Oma rumalust eksponeerib ta nagunii. Mõnikord mulle tundub, et kui mõni tundub vähe arukam oma kommentaariga, siis soovin teda panna teist nurka mõistma, aga ta sellest aru ei saa, siis saangi aru, et ta on siiski loll. Ning jah, tõstan käed üles ja tunnistan ausalt, et ma ei mõistagi selliseid inimesi! Aga huvitav oleks teada, kas nad häbi tunnevad selle üle, et nad näitavad avalikult oma puudusi? Vist mitte, sest nad ei oska mõista, et teised saavad aru, et neil on suured vead küljes.
Tähtis ei olegi, milline on negatiivselt öeldud lause ja kui targalt see on öeldud. Asja tuum on ikkagi selles, mida ma olen varasemalt seletanud: kui targal inimesel on lihtsalt teistsugune arvamus, siis on ta ikkagi avatud mõistma seda, et teistel on ka oma arvamus ning ta aktsepteerib seda fakti. Millestki mitte aru saades, on tark inimene õppimisvõimeline ning suudab küsida ning aru saada. Kui ei saa aru, küsib veel. Tähtis ongi see, et tal on tahe ja motivatsioon ennast arendada ning aru saada. See eelnev on tarkade inimeste tunnus. Kui AGA inimene hoopiski ei suuda asjadest aru saada isegi siis, kui talle mitme nurga alt oma nägemuse ära seletad, siis siin ongi lihtne lahendus: see inimene ei ole eriti tark. Nagu eelnevalt selgus, siis ta ajuareng on kuskil punktis peatunud. Ta on liiga primitiivne, pidades teiste mahategemist endale kasulikuks. Seetõttu ma arvangi, et oma primitiivsuse tõttu on heiter leidnud ka mitmeid muid veidraid viise enda rahuldamiseks või mingiteks veidrateks hobideks. Kuna negatiivsuse pritsija on jäänud primitiivseks, siis arvatavasti tal on ka teistes valdkondades primitiivne mõtteviis. Ehk siis negatiivsuse pritsija on täiesti võimeline panema enda kehaosad võileiva vahele, seda filmima ning neid videoid luba küsimata ahistavalt teistele näitama. Samamoodi nagu ta ahistavalt oma negatiivsustki pritsib.
Seega, olen pikalt analüüsinud heiterite eesmärki. Ma tean öelda 100%, et neil inimestel on midagi viga. Kui ei ole neil midagi puudu, siis on kindlasti midagi viga. Võib-olla see viga on pisike, et neil on mingi rõve fetiš, kuid see viga võib olla ka suur, näiteks toidu tagumikku toppimine. Seda on väga lihtne järeldada sellest, kui inimene on negatiivne.
Kust ma veel seda nii kindlalt väita tean? Ma jälgisin oma huviks interneti negatiivseid kommentaare mingi toreda persooni loo all. Kommentaarid olidki, et "rõve, räige, ta on haige" jne. Tavaline negatiivsus, sekka kindlasti ka "targemate" sapipritsijate kommentaare oma harituse ja elukooli kohta. Ja siis läksin ma leidsin uudise, kus kirjutab reaalsest halvast inimesest, kes on kas kedagi tapnud või kõige lihtsam näide: ma leidsin uudise inimesest, kes oli purki sittunud. Ja seal rääkisid osad kommentaarid, et "täitsa normaalne on nii teha" jne. Ja siit on lihtne teha üks järeldus: arvatavasti kommenteerisid kõike samad negatiivsed inimesed. See, millist inimest nad kaitsevad, sellised on nad ise. Nad kaitsevad purkisittujat, nii et siin pole miskit pikalt vaja järeldada, et ju on nad isegi seda teinud, ehk ka filminud ja sellega teisi terroriseerinud. Nägite seost? Kes sõimab teisi ahvinäoks, pistab tomateid perse. Kes sõimab toredaid inimesi, kaitseb purkisittujat. Seos on ilmselge. See meenutab nagunii veidi seda tomati tagumikku toppimist. You name it - mida kõike veel veidraid asju teha saab, ma oma kujutlusvõimet selles vallas tööle ei pane. Ja halvasti ütlevad nad kenadele, edukatele ja toredatele inimestele, millest saab ilmselgelt järeldada, et seda nad ise ei ole. Kust tean, et samad inimesed kommenteerisid? No kui kommentaare on palju ning nende kirjastiil sarnane, siis saab juba aru, et on samad inimesed. Pealegi mõnedel on ju ka lausa konto.
Kuidas kontrollida ka seda, kas inimene ongi tõepoolest selline kahtlane purkisittuja või tomati persetoppija? Juhtub näiteks nii: kui ta ütleb midagi negatiivset, siis võib alguses võtta seda tagasisidena ja seletada oma vaatenurka talle uuesti. Kui sapipirtsija sellest aru ei saa, siis on kindel paar asja: 1) ta ongi rumal, sest ei suuda kuidagi aru saada, kui talle asi selgeks tehakse, 2) ta ongi sapipritsija, kes ongi nagu ahistaja oma rõvedate videotega. Keegi ei ole talt küsinud, aga ta ikka saadab paska. 3) Täiesti kindel on ka see, et kui ta enesekindlalt ikkagi vastu paugub, siis on ta rumal. Tavaliselt suur enesekindlus ongi rumalatel inimestel just sellel põhjusel, et nad ei suuda analüüsida situatsioone piisavalt. Nad on lihtsalt "tahan vihata" ja ongi kõik. Neil ei ole vahet, mida vastata, sest nad ei saa aru. Inimene, kellel on analüüsioskus (siinkohal tarkus), hakkaks ikkagi midagi proovima teistmoodi näha. Või siis olla vähemalt viisakam. Muidugi ma ei ütle, et kõik enesekindlad on rumalad ja vastupidi. Aru peab saama lihtsalt, et madalat enesehinnangut esineb väga palju sagedamini tarkadel inimestel, sest nad analüüsivad asju liigselt, sest nende aju on selleks võimeline. Rumala aju isegi ei oska mõelda, et "äkki mul ei ole praegu õigus, sest minu argumendid on..."
Seega, ma olen väga huvitatud maailmast ja asjadest, mida ma ei mõista. Aga ma olen väga õnnelik, et olen jõudnud arusaamani, MIKS ma ei mõista heitereid! Sest no, ma ei saagi mõista inimest, kellele meeldib ahistada teisi inimesi. Ka negatiivsete kommentaaride kirjutamine on ahistamine, sest nad saavutavad sellega mingi mõnu. Samasuguse mõnu, nagu nad saavutavad, kui saadavad endast videoid, kuidas nad juurvilju tagumikust sisse pistavad. See ongi mõnu, mida ma ei suuda mõista. Ja mina ei ole seetõttu halvem, rumalam või muud moodi mõttetum, sest ma ei suuda mõista seda negatiivsuse mõnu. Minu jaoks on see kõik rõve ja ma ei mõista seda mõnu. Minu jaoks on ka asjatu negatiivsus rõve. Kui soovib keegi midagi halvasti öelda või kriitikat, siis tehku seda nii, et see ongi tõeline kriitika. Kriitikal ja mõttetul negatiivsusel on ikka väga suur vahe.
Ma olen ka varem heiteritest rääkinud, sest ma aina analüüsin kõike. Sisimas on nad muidugi fännid, seda kindlasti, aga kahjuks vigadega fännid ning nüüd teame, millised vead neil võivad olla ning miks ma seetõttu neid vigu ei mõistnud. Ükski inimene, kellel endal on kõik hästi, ei tunne vajadust minna teistele midagi halvasti ütlema. Sest elementaarne on see, et kui ise midagi tahad, pead tundma rõõmu selle üle, mis teisel on. Kadedus ei anna midagi. Samamoodi ka negatiivsus. Negatiivne lahmimine annab muidugi seda mõnu ja viha, mida nad vajavad, aga midagi pikemas perspektiivis paremat see ei anna. Muidugi ka see, et vihkajad vihkavad ennast, sest nad ei ole see, mida nad vihkavad.
Ja nüüd võtamegi täiesti loogiliselt. Kui vihkaja ei vihkaks ennast ja tahaks "avaldada arvamust" või anda "konstruktiivset kriitikat", siis miks ta ei tee seda ilusti ja viisakalt? Miks ta ei ole avatud ka teistele võimalustele? Kui oleks nii, nagu ta ütleb, et avaldab arvamust ja see on lihtsalt kriitika, siis ta teeks ju seda eesmärgiga MIDAGI PAREMAKS MUUTA. Aga tegelikkuses jääb ta edasi vihkama, kui ka muuta midagi paremaks. Seega on elementaarne, et kui nad ennast kaitseksid sõnadega, et "avaldan arvamust" ja "kriitika", siis see on lihtsalt nende õigustus negatiivsuseks. Tegelikkuses soovivad nad vaid pori valada selle eesmärgiga teiste peale, et saada ise paremaks. Kui teine on porine, siis on tema puhas - nii ta arvab!
Mainin ka seda, et analüüsisin ühte heiterit sellest videost, kus Kim Kardashian kohtub heiteriga. Lõpus tuli välja tõde: heiter ütles, et "ma vihkasin teda seepärast, et ma olin kade." Lisaks analüüsisin ma ühe teise juutuuberi videos ühte vihkajat. See juutuuber ütles, et kohtas mingeid fänne ning hiljem ütles üks fänn: "tead, ma kirjutasin su videote alla varem viha." Kui juutuuber küsis, et miks sa tegid nii, siis fänn vastas: "ma ei tea". Mis ilmselgelt viitab sellele, et vihkajad ei ole neid tegusid tehes endale ka aru andmas. Nagu ka loom toitu süües palju ei mõtle. See on primitiivne teguviis. Primitiivne on ise ennast puhtamana näidata.
Ja kui keegi soovib siiski vastu vaielda, siis palun näidake mulle inimest, kes kirjutab teistele vihaseid kommentaar, aga on ise täiesti enesega rahulolev, normaalne ning ei tee veidraid teisi kahjustavaid mänge. Kui natuke mõelda, siis saab aru, et sellist inimest ei olegi olemas. Kes juba vihase kiusava jutu pidi kellelegi kirjutama, sellel on nagunii suur viga olemas endal, sest kuidas ta muidu mingile vihkamisele suudaks keskenduda. Ma usun, et kui natuke mõelda, meenub pigem rohkem seoseid, kuidas mingi heiter teeb ka midagi rõvedat oma elus.
Need viimased lõigud olid tõesti siin ka analüüsivad, aga kindel on see, et kõik märgid viitavad sellele, et vihkajal on mingi rõvedus enda sees või küljes, mida ta varjab teiste kohta negatiivsust pildudes. Olgu selleks siis persemänguvideod ja suguelundi võileiva vahele toppimine. Seepärast peaks neist tegelikult kahju olema, aga mul eriti ei ole.
|
OSCAR-2019
|
||
Seekord võtsime jällekord kõik kolmekesi turniirist osa. Noorem tüdruk loobus vabavõitlusest, kuna oli paari nädala eest saanud päris hea paugu, mis ikka veel tunda andis. Mina kahtlesin veidi, kas minna sellises küpses vanuses noorte meestega kaklema, aga poisikeselik entusiasm sai võitu. Hiljem selgus, et mustad vööd olid osavõtjate suure hulga tõttu vanuse alusel kahte gruppi jaotatud. Mina üle neljakümneste kambas. Mis mõttes, ma pole ju sihuke vanake mõtlesin, kui teisi (enamasti endast nooremaid) osavõtjaid vaatasin.
Esimene pool kella kaheni möödus kohtunikuks olemise tähe all, sest mustade vööde etteasted on alati peale vaheaega ja demonstratsioonesinemisi. Esimesena läksingi võistlustulle mina, kui vanema põlvkonna esindaja. Kahjuks ei saanud plikad mu katat filmida, sest just kui astusin tatamile, kutsuti naised mati äärde rivvi. Enda meelest oli mu esinemine päris asjalik ja isegi nurgakohtunik kiitis hiljem, paraku võitjaks osutus teine mees. Minu osa katas oli läbi, mille üle suurt ei kurvastanud, ehkki poleks olnud midagi selle vastu, et enne väljalangemist paarist konkurendist jagu saada. Kata pole kunagi minu ala olnud, vabavõitlus ees lohutasin ennast. Nüüd sain ka kogu tähelepanu naiste esinemisele pühendada.
Unustasin enne mainida, aga nii kata kui vabavõitlus on meil olümpiasüsteemis nagu rahvusvahelistel võistlustel. Kaotaja langeb välja, võitja läheb edasi, samuti kui tenniseturniiridel või poksis.
Selleks, et vältida paremate kokkusattumist kohe esimestes ringides jaotatakse võistlejad eelnevate turniiride tulemuste alusel nii, et tugevamad kohtuvad nõrgematega. Eelmiste võistluste teise koha omanikuna sai noorem tütar vastaseks ühe uustulnuka, kes aga oli väga hea, pikalt mingi teise klubi juures treeninud. Kiki kaotas kuid tundis sellest pigem kergendust, sest pea andis pingutuse tõttu jälle tunda. Tüdruk rääkis hiljem, et oli mõelnud hirmuga kui paha oleks täie pingutusega teist katat kohe otsa teha.
Vanem tüdruk võitis esimese vastase kergelt kuid teises ringis kaotas punktidega samale neiule, kes nooremat võitis. Kolmanda koha matshis tuli võit ülilihtsalt, sest vastane jäi poole peal seisma ja Mari kata oli pea perfektne. Kata üldvõitjaks rumeenlanna, kes on pikalt kõigist üle, kunagine rahvuskoondise esindaja. Meeste kata kestis ikka veel nii, et naised alustasid oma vabavõitlusega enne meid.
Mari sai esimesest vastasest minutiga jagu sooritades vaheldumisi ilusaid jala ja rusikalööke. Matsh katkestati seisul 9 : 0 ilmse ülekaalu tõttu. Kahjuks ei saanud ei videot ega pilte, sest Kiki uimerdas moblaga. Teises ringis soosis õnn vanemat tütart, ta sai ilma võistluseta edasi. Finaalis oli vastaseks sama punapea kes katas. Matsh oli tasavägine ehkki algul läks vastane kiirelt nelja punktiga juhtima. Mari tõmbas järgi ja siis algas punkt-punkti heitlus. Lõpus anti vastasele mitu kole kerget jalalöögi punkti, Marile teine koht.
Kuna eelmisest võistlusest ma osa ei võtnud olin nõrgemate grupis ja minu vastaseks sattus üks ägedamaid vendi. Samas olen praktiliselt kõiki vastaseid varem võitnud ja vaid üks oli selline, kellega oleks ebamugav võidelda - jõuline, minust suurem äärmiselt hea siruulatusega kuigi aeglasem. Niisiis matshi algul anti jällegi vastasele mitu äärmiselt lihtsat punkti jalalöökidest, mis olid korralikult blokitud või tabasid kõvasti allapoole vööd - markantseim näide hiljem kui tüüp sai kaks punkti sisuliselt vastu mu jalga astudes.
Ehkki sain mitmeid ilusaid punkte rusikalöökidest ei suutnudki harjuda jalaga umbes lahmima, milline taktika vastasele lõpuks võidu tõi. Ei saa salata, et ka mina sain ühe yoko-geri punkti löögist, mis tegelikult mehe bloki vahel oma 10cm mehe rinnust eemale jäi. Kokkuvõttes oli lihtne matsh (ma ei saanud õieti soojakski) ja vastane täiesti võidetav aga tänu punktide jagamise taktikale ja asjaolule, et ei suutnud stiili muutes sellega piisavalt kiiresti kohaneda, sain pähe.
Kui vastane on selgelt parem, pole midagi teha aga loll on kaotada oma rumaluse ja kohanematuse tõttu. Kogemusi peaks mul nii palju olema, et sellist olukorda enda kasuks pöörata. Kohtunikke ei saa süüdistada, sest nad lihtsalt andsid ka edaspidi ülikergelt jalalöögipunkte. Ainsaks lohutuseks kujunes asjaolu, et minu vastane võitis lõppkokkuvõttes kulla.
Võistluste maiuspala - alla 40 aastaste meeste mustade vööde võistlus oli põnev jälgida. Nägime võrdseid heitlusi, ilusaid tehnikaid ning higi ja verd. Paraku rikkus siingi mängu ilu ja tekitas osavõtjates segadust liiga kerge punktide andmine. Minu kahtlusi kinnitas asjaolu kui lõpuks sai ka peakohtunikul sellest kõrini. Algul ta lihtsalt keeldus äärekohtunike näidatud punkte lugemast aga esimese poolfinaali ajal kutsus nurgakohtunikud nõupidamisele.
Tulemus oli muidugi vastupidine soovitule, sest paremad võistlejad olid poolfinaalidesse jõudnuna harjunud uue hindamise stiiliga ja pidid nüüd poole võistluse pealt uuesti ümber harjuma. Hullemaks ajas asja fakt, et kaks kohtunikku jätkas ettevaatlikus stiilis ja kaks andsid korralikke punkte. Kogu segaduse peale tuli võitjaks siiski mees, kes seda vääris ja ka ülejäänud esineliku kohad kujunesid enam-vähem võimetele vastavateks. Mis muud kui peab rohkem harjutama oli minu ja laste ühine arvamus. Seekord siis tõi meie perele kastanid tulest välja vanem tütar, kes see aasta õige vähe trennis käinud.
Autasustamisel sai ta parima naisvõistleja karika lisaks oma kahele medalile, paraja üllatusega hüüti välja ka minu nimi. Sain karika sportiku esinemise eest. Ma tõesti ei tea, miks. Kas selle eest, et haige pöidlaga võistlustele läksin või tänutäheks tütarde pika ja eduka karjääri eest või anti lohutusauhind et ma oma esimese ringi kaotuste pärast valju häälega üle saali nutma ei hakanud :D
Koju sõites astusime poest läbi ja ostsime traditsioonilise grillkana, mis osutus veidi liiga soolaseks. Koertel oli sellest hirmus hea meel, sest mõned kõhrluud, rasvasemad tükid ja hamamstega naksatud kondiotsad läksid nende maiuseks.
|
OSCAR-2019
|
||
Natuke kokkuvõtvat juttu ning lõppu meisterdamist ka! Kõigepealt pean ära mainima oma suurima õnne, et ma võitsin elus ESIMEST KORDA lotoga! 3,25 euri ja olen rahul :D
Eelmisel reedel oli siis see sünnipäev. Nii kui uksest sisse astusin, rikuti tuju ära :D Okei, ma saan aru, et see oli Erki sünkar, aga see on siiski minu kodu ja nahhui sa tuled nii mölisema? Pärastine vabandus, et ta ei näinud, et see mina olen, ei olnud ka minu jaoks vastuvõetav, sest nahhui see sinu asi on, kes MINU koju tuleb? Huhh, sai südamelt öeldud…
Õhtu oli.. noh, meeldiv. Erki sai trikiküünaldega tünksi ja natuke viinakoksi maitses hea, aga seda loodetud peotuju ei tulnud. Kuna Märt pidi järgmine päev tööle minema ja ma temata välja minna ei tahtnud, jäi Shooters seekord teiseks korraks. Alguses veel kahetsesin ja mõtlesin, et oleks ju võinud… Aga kui ma hommikul niigi vaevaliselt end üles sain, tänasin viit ilmakaart, et jess, jäi minemata. Raha jäi ka alles…
Lõuna paiku läksin maale, issi tuli bussikasse järgi. Ütlesin küll, et ma juba oskan sõita (vähemalt sirget teed), aga rooli ta mind ei lasknud. Hiljem käisime täditütre sünnipäeval, kus sai jälle paar klaasi šampat kummutatud, natuke klatšitud ning imehead lõhet söödud. LÕPUKS on mul ka sugulane, kes loeb sama hea meelega, kui mina ja kelle käest ma saan raamatuid laenata :D
Maalt lahkusin kahe kotitäie raamatutega, sest lõpuks on mul riiul, kuhu saan oma koidest puretud “Bullerby lapsed” asetada! Ja miskipärast on alati nii, et kui ma olen maal üksinda, on niiiimaailmasuur Märdi-igatsus, et ma reaalselt tõmbaks end kerra ja uluks, kuni ta järgi tuleb. Kui ma ise linnas olen ja ta 24tundi tööl, on jumala suva, jäägu kas või kolmeks päevaks sinna :D
Eile käis venna oma neiuga külas, tegin selleks puhuks ühe hea laari frikadellisuppi, mille au Märt endale võttis. Mängisime aliast, mis lõppes ikka päris huvitavalt. Õhtu saatsime mööda filmiga “Woman in Black”. AJUVABA, mida filmi. See oli ikka päris hirmus küll. Ja noh, muidugi need Harry-naljad. Märt lihtsalt lambi koha peal ütles, “Harry, võta oma võlukepp välja, siis sa enam ei karda.”. Ja see lõppes ka nii haigelt, et ma veetsin terve hommiku imdb’s teiste arvamusi lugedes.
Autokooliga läheb paremini juba. Ma olen tegelikult ise ka aru saanud, et see peaees vette viskamine on üldjoontes kasulikum, kui 10 tundi platsil tossutamist. Aga kuna ma olen autosõiduga nii võõras ja alustasin nullist, siis ilmselgelt on mul suur suur hirm. Täna sõitsin terve Karlova läbi ja no niiiii mõnus oli, võtsin asja rahulikult ja kohe läks sõit ka sujuvamaks. Okei, esimest korda oma nelja sõidutunni jooksul suretasin auto välja, aga see oli jumala kogemata, sest ma kaotasin gaasipedaali ära… :D Parkisin Vana Kaupsi parklasse ja ma ei kujuta ettegi, kui uhke näoga ma välja sealt autost astusin!
Nüüd lõpetasin ühe purgi meisterdamise. Või noh..rahakassa. Mul oli vaja sellist läbipaistvat rahakogumisanumat, sest mul peab olema kõik konkreetselt silme ees, muidu ma unustan selle kogumise ära. Kui aga purk juba olemasoleva summaga iga päev vastu vahib, siis seda ju tuleb täita.
Ning jah, kui nüüd kõik läheb plaanikohaselt (poole aastaga võib kõike juhtuda), siis oktoobris tuleb üks Londoni-külastus. Pole kunagi varem soovinud, et suvi saaks kiiremini läbi :D Ning jah, ma alustangi rahakogumist sada aastat varem, sest ma raudselt jõuan purgi sisu viis korda enne ära raisata, kui see minek on. Loodetavasti siiski mitte…
Pole ammu enam vingunud (või noh, Ränduri kohta just vingusin…) Ma ei tea, mul pole jälle viimasel ajal mingit motti. Ei tööl käimiseks, ei niisama väljas… Ma lihtsalt ei viitsi. Peab vist maale minema, seal alati nii igav, et ma lausa jooksen linna ja siis tundub Tartu Õvi kõrval maailma põnevaima paigana :D
Ja siis see kuradi faking autokool :D:D:D Sellessuhtes, et kõik on tegelikult hästi, ma lihtsalt ise mõtlen täiega üle…võib-olla. No näiteks käivad mul paar tuttavat-sugulast ka autokoolis, alustasid varem kui mina (kõik käime erinevas). Ja siis ma ikka uurisin, et kuidas neil oli, just sõidud jne. No üks sõitis neli tundi platsil, üks võis gaasi alles kolmanda tunni ajal kasutada, üks õppis kohe kahe esimese tunniga parkimist jnejnejne ja siis ma tegingi selle vea, et ma hakkasin neid endaga võrdlema. Aga kõik koolid-õpetajad on ju erinevad. Ma saan ise ka sellest aru, aga kogu aeg läheb meelest :D
Näiteks mina tegin ühe platsisõidu ja see oli ka mingi kuradi Eedeni kõrval selle spordihoone parkla TEISTE AUTODEGA. Mina, kes ma kardan niiii väga tegelikult autoga sõitmist ja pandi teiste autode vahele tiirutama? Esimene tund oli normal, tsill, sain veidi kartusest üle.
Teine tund tegin kaks tiiru parklas ja “davai, Ihastesse”. Fakk, tegelt? Seal on ju RISTMIKUD. Ja sõitvad autod. Ja jalakäijad. Ja bussid. Siis ma tegin küll ikka nii palju vigu. Sest no milleks enne ristmikku pidurdada ja vaadata, kas keegi paremalt tuleb, kui ma võiks lihtsalt täiega üle sõita? Või miks vasaku suuna asemel mitte paremat näidata? Mulle tundus, et kõik on niiii valesti ja ma ei oska mitttttte midagi, tagasi kooli juurde sõitsime, mõtlesin küll, et hakkan täiega ulguma, kui saamatu ma olen.
Siis uurisingi teiste käest, kuidas nemad mitu tundi platsil manööverdamist ja parkimist õppisid ning läksin järjest enam kettasse, sest mismõttes mind sellistesse kohtadesse saadetakse ilma eelneva harjutamiseta (sest päriselt, mul polnud mingitki kogemust olla roolis). No samas Kassu platsisõit kestis täpselt nii kaua, kuni ta parklast välja keeras… :D
Täna oli kolmas tund. “Ouu lähme Karlovasse!” Ee, Karlova on ju LINN. Ikka tead, kes sul roolis on?? No, kui tunned, et valmis pole, siis käime veel Ihastes. Okei. Seekord läks täitsa hästi, kuni ma olin ühtäkki jumala võõras kohas, kus olid RINGID ja veel rohkem autosid.
Ja äkki avastasin ennast Kivilinna Konsumi juures, valgusfoor paistmas. Faaaak, kus ma läksin ikka täiega närvi ja hakaksin pabistama. Tõmbasin siis tanklasse ära ja enam seal rooli ei istunud :D Pärast sõiduõpetaja veel ütles, et lootis, et ma vaikselt libisen koolini ise tagasi. KOOLINI, mis asub KESKLINNAS. Mida rohkem ma sellele mõtlen, seda rohkem närvi lähen. Ja seda rohkem ma mõtlen, et tegelikult oleks ju võinud proovida.
Peale igat sõidutundi terve õhtu lihtsalt mõtlen, mida oleks võinud teha, mida tegemata jätta. Ma pean kogu aeg endale meenutama, et Liis, sa oled alles KOLM tundi sõitnud, sa ei peagi kõike ideaalselt oskama (sest ma unustan kogu aeg teisi autosid vaadata peeglist… või märke… :D). Aga see on nii tüüpiline minu puhul, et ma pean kõike KOHE oskama või saama. Nagu siis, kui pean terve päev otsa dieeti ja järgmiseks päevaks pole viis kilo all, siis ma täiega solvun, et misasja, ma ei saagi sellega hakkama??:S
Autokooliga on sama lugu. Ma ajan ennast ise närvi ja pabinasse oma mõtlemisega või võrdlen end teistega. Ja ma tunnen, et ma peaks ju kõike oskama, kuigi tegelikkuses on mul alles tõesti kolmas tund.. Ning samas jälle ma sisimas tunnen, et ma pole üldse valmis sõitma :D
Aga sõiduõpetaja on mul täiega normaalne, sellega on vedanud. Seletab rahulikult ja mõistetavalt, ei lähe närvi, kui ma lolle vigu teen ja… noh, välja arvatud see, et ta mind Karlovasse ja Annelinna saata tahtis..
|
OSCAR-2019
|
||
Pärast üheksat aastat annab Meeli Tankler (paremal) metodisti kiriku seminari rektori ameti üle Külli Tõnistele. Internet
Lisaks EELK kõrgkoolile ning Tartu ülikoolile toimus ka Eesti metodistide ja baptistide kõrgkoolis lõpuaktus, kus lõpudiplomid anti kätte uuele teoloogide põlvkonnale.
1994. aastal loodud Eesti Metodisti Kiriku teoloogilises seminaris on võimalik õppida eesti ja vene keeles. XX lennu lõpuaktus toimus 15. juunil, kus rakendusliku kõrghariduse diplomid said misjoni ja teoloogia õppekaval 13 lõpetajat eri riikidest ja kogudustest, nende hulgas kaks cum laude lõpetajat.
Aktuse muutis eriliseks tõik, et rektorina oli veel ametis üheksa aastat kooli juhtinud dr Meeli Tankler, kuna juba 1. augustist asub ametisse konkursi korras uueks rektoriks saanud dr Külli Tõniste. Tõniste on seminari vilistlane, kes pärast lõpetamist jätkas õpinguid USAs Asbury teoloogilises seminaris ja doktoritöö kaitses 2010. a Londoni teoloogiakoolis Bruneli ülikooli juures.
Baptistide koguduste liidu kõrgema usuteadusliku seminari (KUS) lõpetasid tänavu Meelis Allsalu, Priidu Ellam, Priit Keel, Elina Kivinukk, Janne Kütimaa (cum laude), Kaur Paldre, Alland Parman ja Ago Tallermaa.
KUSi järgmise õppeaasta vastuvõtuvestlused toimuvad 6. augustil Tallinnas ja 22. augustil Tartus (lisainfo kus.tartu.ee).
Kirikumuusika liidu üldkogu koosolekul 16. märtsil räägiti kirikumuusikute igapäevatöödest, orelite olukorrast, tehti kokkuvõtteid eelmisest aastast, tutvuti 2010. aasta laulupeo värskete laulikute ja uute koraaliseadetega.
Muusikuid tervitades kutsus peapiiskop Andres Põder neid vaimuliku muusika hingekarjasteks ja soovis jõudu väärika ameti kandjatele.
Assessor Tiit Salumäe, kes kirikuvalitsuses seisab hea ka kirikumuusika eest, ütles, et mitte üheski teises töölõigus ei ole kasutada nii suurt inimressurssi kui kirikumuusikas. Ta kutsus üles kasutama seda potentsiaali arukalt. Jumalateenistus on EELK prioriteet ja vaimulikud ning muusikud peaksid siin ikka üksteist toetades koostööd tegema. Ta rõhutas vajadust võtta aega nädala sees pühapäevaseks jumalateenistuseks ettevalmistamisel.
Koosolekust võtsid osa ka Põhja-Elbe kirikumuusikute esindajad, kes parajasti tutvumas Balti riikide kolleegide tööga. Tervitusi ütles Hans-Jürgen Wulf, kes tunnustas Eesti ja Põhja-Elbe kiriku pikaaegset koostööd kirikumuusika vallas.
Kirikumuusika liidu juhatuse esinaine Piret Aidulo kiitis helilooja Mart Siimeri esmaettekantud kantaati «Lapsed vaatavad maailma pääle…». Võimas esitus sai teoks tänu suurele meeskonnatööle. Kantaat tuleb ettekandele ka 2010. aasta laulupeol Tartus.
Muusikute eelmise aasta tööst kokkuvõtet tehes muretses Aidulo majandusraskuste, eriti organisti palga üle. Ta nentis, et kirikumuusika liit on EELK asutuste eelarves see kõige viimane.
Muusikute koolitamine on ka kallis, TÜ Viljandi kultuuriakadeemia võitleb praegu selle eriala ellujäämise eest. Aidulo leidis, et kirikumuusikutelgi peaks olema keskne palgafond. Koorijuhtidel on võimalik siiski toetust saada, ehkki paberite täitmist on palju ja tulemus kasin.
Et sel aastal on üldlaulupidu ja tuleval aastal vaimulik laulupidu, siis on mõistagi kirikumuusikutel eriliselt töörohked ajad ees. Piret Aidulo lõpetas optimistlikult: entusiasmi jätkub.
Küsimusele, kuidas saada keskasutuste eelarves lõpust ettepoole, vastas Tiit Salumäe, et finantsküsimused on rasked, kuid sellist hoiakut, et liidule raha pole vaja, kindlasti ei ole.
Eelmise aasta majanduskulude põhiartikkel oli palgad ja liidu ruumide rent, märkis Aivi Otsnik ning lausus tänusõnu headele sõpradele, kes on liitu majanduslikult toetanud. Uusi noote enam sisse ei osteta, müüakse neid, mis on. Projekte on väga tagasihoidlikult planeeritud. Suur projekt on 2010. aasta laulupidu. «Palvetagem ja Jumal leiab meile abilisi,» sõnas Aivi Otsnik.
Kõigist praostkondadest ei ole veel saabunud 2008. aasta aruandeid. Sigrid Põld ütles, et pooled on oma aruanded esitanud ja mõned neist on väga põhjalikult tehtud. Selgelt eristuvad teistest Tallinna ja Tartu aruanded. Et tegemist on suurte linnadega, siis on koguduste koostöö väga elav. Eelmisel aastal oli palju praostkondlikke laulupäevi ja muusika suurkujudele pühendatud kontserte. Rõõmu teeb koguduselaulu paranemine. Muretsema paneb see, et puudub ülevaade, kui palju on EELKs koore. Assessor Salumäe soovitas abi otsida EELK kodulehelt, kust nii mõnelegi küsimusele vastuse saab.
Kirikumuusika liit tellis viielt heliloojalt uusi koraaliseadeid laulukooridele. Marika Kahar ütles, et neid võib pakkuda ka ilmalikele kooridele.
Orelihooldaja Toomas Mäeväli rääkis orelite olukorrast. Pillide korrashoiul tehakse tihedat koostööd muinsuskaitsega. Viimase nelja aasta jooksul on üle vaadatud, hinnatud ja orelipassid antud 125 orelile. Mäeväli rõhutas, et orel peab olema heas korras ja häälestatud, igal pillil olgu oma hooldaja. Orel on kiriku püsiväärtus ja tema hooldamiseks võiks rohkem riiklikku tuge küsida.
Eesti vaimulikest laulupäevadest tegi muusika- ja teatriakadeemias oma diplomitöö Merle Lend, kes seda ka tutvustas. Tööga on võimalik tutvuda kirikumuusika liidus.
Muusikud said esmakordselt oma kätte värskelt trükitud 2010. a laulupeo laulikud. Heli Jürgenson kutsus kõiki üles registreerima oma koore laulupeole ja ostma laulikuid. Kirikumuusikutel seisavad ees kiired ajad.
4. jaanuar – Elades väärtustega (Lk 18:15–17) 5. jaanuar – Elades emalikult (Lk 2:6–7,16–19) 6. jaanuar – Elades armulikult (Lk 10:29–37) 7. jaanuar – Elades vastutustundlikult (Ps 96:11–12) 8. jaanuar – Elades osaduses (Lk 19:12–27)
Seda tärminit tutvustab Misjonikeskus aasta lõpus kõigile M-failide tellijatele tasuta koju postitatud seinakalendriga. Värvilise trükise, kena kujunduse ning fotodega sõbralehega nr 7, mis oma vormilt on seinakalender, soovivad keskuse töötajad head uut misjoniaastat. Ajaloolistest piltidest kokkusätitud kollaa tutvustab Eesti misjonilugu aastatel 1806–2006. Kalendrilehekülgedelt vaatavad vastu ...
Miks kogunevad noored iga kuu esimesel pühapäeval Tallinna Rootsi-Mihkli kirikusse? Loomulikult selleks, et saada osa Emmause missast. Noorte õhtumissa, mille motoks on Luuka evangeeliumi lugu jüngritest Emmause teel, erineb n-ö tavalisest teenistusest mitme koha pealt. Üks tähtsamaid erinevusi on ehk see, et noortel on võimalus mitte ainult osa saada teenistusest, kuid ka osaleda selle ettevalmistuses. Sisuline ...
1. lk EK. 200 aastat misjonitööd Eestis Seda tärminit tutvustab Misjonikeskus aasta lõpus kõigile M-failide tellijatele tasuta koju postitatud seinakalendriga. 2. lk Anna-Liisa Vaher. Aasta tegu tehtud Tartu kodanike ja Postimehe lugejate arvamuste põhjal tunnistati selle aasta väärikaimaks teoks linnas Jaani kiriku taastamine. Kristel Neitsov. Kolga-Jaanis saladusi ei ole Hiljuti Kolga-Jaani ...
Aasta lõpusirge pakkus sisukõrgeid trükiväljaandeid, mis seadnud endale ülesandeks tutvustada üksikkoguduse, terve praostkonna või ühe kirikliku töösuuna elu. Eesti Kiriku toimetusse laekus sellest perioodikast 10 väljaannet. Lääne praostkonnas aastaid trükitud ajakiri Jõululeht ilmus sel aastal uues kuues. Nimevahetuse – Scripta Annalia (ladina keeles Aasta Kirjad) – tingis ...
Ilmar Tops (vasakult), Peeter Paenurm ja Heldur Peterson: kolm meest on Tartu Maarja kiriku taastamise oma südameasjaks võtnud.Aasta lõpusirgel otsustas Eesti Maaülikool loobuda oma kinnistust Pepleri tänav 1. Eelduste kohaselt saab Tartu Maarja kogudus pärast aastaid väldanud protsessimist oma ajaloolise kirikuhoone tagasi ning selle juurdeehitusse plaanib Tartu linn rajada lasteaia.«Pärast aastaid kestnud suuremaid ja ...
Esmakordselt Eestis jagatakse kino Kosmos suures saalis 11. veebruaril eesti gospelmuusika auhindu. Kontsertõhtul astuvad üles gospelmuusikud ja kollektiivid, kuulutatakse välja selle ala parim esineja, parim esitus ja parim plaat ning tunnustatakse ühte inimest tehtud töö eest selles valdkonnas. Rahvahääletuse, statistika ja asjatundliku ürii abil selgitatakse nominentide hulgast võitja. Rahvahääletus ...
Algava aasta juhtmõtteks on Jumala tõotus: «Ma ei lahku sinust ega jäta sind maha!» (Joosua 1:5) Need sõnad ütles Jumal Joosuale pärast seda, kui oli toimunud murranguline sündmus Iisraeli rahva elus. Senine juht Mooses oli surnud ja Jumal andnud rahva juhtimise ülesande noorele mehele Joosuale.Võib aimata, kui raske oli Joosual saavutada autoriteet erineva meelsusega inimeste seas, kes pärast ...
Jõulu eel sai Püha Vaimu kogudus Tallinna linnalt kingiks trükisooja Piibli, täpsemalt pildipiibli. «Pildipiibel Püha Vaimu kiriku vääridel» ilmus Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti väljaandena kui killuke suurest Tallinna Kirikurenessansi projektist. Ainulaadse trükise esitlusel kirikus toomapäeval, 21. detsembril väljendasid heameelt sujunud koostöö üle ...
1. advendil jõustunud kirikuseadustikus on üks silmatorkavamaid uuendusi see, et EELK ja kogudus on kohustatud nüüdsest kehtestama arengukava ning seda korrapäraselt läbi vaatama ja muutma. Üllataval kombel ei ole nimetatud sättega kaasnenud erilist mõttevahetust ega diskussiooni.Mu meelest on arengukava üks olulisemaid ja samas vastuolulisemaid koostisosi visioon ehk soovitava muutuse kirjeldus. Visioon on ...
«Lõpuks ometi olen leidnud väärilise põhjenduse oma lambakasvatusele,» naerab Viljandi lähistel käsitöötalu pidav tekstiilikunstnik Anu Raud, kelle advendiaja meistritööna valminud altari- ja kantslikatted – vaipadesse on kootud Kääriku talu lambakesed – on Tartu Jaani kiriku interjööri ehteks. Veel Kääriku talus: Anu Raud koob kirikuvaipa talu lambakesi, kel ...
21. detsembril esitas sihtasutuse EELK Usuteaduse Instituut rektor Alar Laats peapiiskop Andres Põderile tagasiastumispalve. Tagasiastumise ajendiks kujunes Usuteaduse Instituudi ja Tallinna Ülikooli vahel ettevalmistatud assotsiatsioonileping, mille planeeritud allakirjutamine 23. detsembril jäi ära seoses erimeelsustega UI rektori, EELK peapiiskopi ja sihtasutuse EELK Usuteaduse Instituut nõukogu vahel. «Nagu 21. ...
Lehari Kaustel (23) on dirigent, kelle jaoks termin crescendo ei tähenda ainult muusikalist dünaamikamärki, vaid üht suuremat süsteemi, milles on osalised teatud hulk muusikuid terves maailmas. Õigem oleks öelda kogu universumis. Lehari Kausteli peas valmivad juba uued plaanid suurtest muusikaüritustest. Crescendo on ülemaailmne professionaalsete muusikute kristlik ühendus, mis sai alguse Šveitsist ...
Eelmise nädala sündmused Hollandis tõid taas meelde mulluse võitluse Tartu ülikooli reformimise ja sealhulgas usuteaduskonna allesjäämise ümber.
Ka Amsterdamis oli päevakorral ülikooli ümberkorraldamine, mis kriitikute hinnangul lähtus pigem majanduslikest kui õppe- ja teadustöö parema korraldamise kaalutlustest. Kui reforme püüti vastuseisust hoolimata ellu viima hakata, hõivasid tudengid 25. veebruaril ülikooli administratiivhoone. Suur osa õppejõududest avaldas neile solidaarsust. Järgnesid pikad läbirääkimised ja pärast teatud järeleandmisi valmistusid hõivajad vabatahtlikult lahkuma. Sellest hoolimata otsustasid ülikooli juhid maja politsei abil jõuga vabastada. See valas õli tulle ning tõi 13. aprillil tuhanded õppejõud ja üliõpilased tänavale juhtkonna tagasiastumist nõudma. Vastasseis jätkub.
Eestis on võimud kaua saanud ebapopulaarseid otsuseid ellu viia, ilma et neil olnuks karta kodanike aktiivset vastuseisu. Viimastel aastatel on hakanud olukord muutuma ja ka eelmine nädal tõi kaasa uudise kütuseaktsiisi tõstmise vastu kavandatavatest meeleavaldustest. Ent palju kergem on kodanikke mobiliseerida otsuste vastu, mis neid endid vahetult ja kiiresti puudutavad, kui kogu ühiskonna pikaajalistes huvides olevate valikute toetuseks. Loodan siiski, et ka Eesti haridustöötajad ja akadeemiline kogukond suudavad senisest enam koonduda ja oma häält ühiskonnas kuuldavaks teha. See on palju olulisem kui haridusministri isik.
Kristlaste jaoks on muidugi palju tähtsamaid asju kui selles ilmas oma õiguse ja huvide eest seismine. Ka võimudele vastuhakkamine ning protestidega sageli kaasnevad agressiivsus ja salvavad väljaütlemised pole neile kohased. See ei tähenda siiski, et Eesti kristlik kogukond ei võiks konstruktiivsel viisil üldise kasu eest välja astuda – muuhulgas ka teoloogilise kõrghariduse hea käekäigu eest seistes.
|
OSCAR-2019
|
||
Hetkel on sada asja kirjutamata ning pole aega teha ka tavapärast näitlejate kokkuvõtet, aga teen seda kindlasti peatselt. Täna käisin Amy MacDonald-i kontserdil ning olen täiesti selle lummuses ning ülehomme lähen Lady Gaga kontserdile ja esmaspäeval Eestisse ja teisipäeval arvuti uuesti remonti jne jne jne...
Hmmm... ja mida kõike põnevat on juhtunud... üleeelmisel nädalal näiteks pissis elus lõvi mu auto peale :) mis siis veel muudest asjadest rääkida :) Elu on hetkel PERE, TÖÖ, DIEET, UUED KODUD, MAAMAJA ja AED, TEATER, KIRJANDUS, MUUSIKA, FILM, KOKANDUS ja kõiksugu muu draama ning seiklused veel sellele peale. Tantsida saab viimasel ajal liiga vähe, aga augustis ehk natukenegi... Igatahes on kõik nii põnev ja huvitav praegu!
Loo lähtekoht: Peredraama täiskasvanud lastest, kes on tulnud külla oma vanematele. Film keskendub ühele päevale, õhtule ning järgmisele päevale, kuid hüppab lõpus ka ajas edasi. Vanematekodu kutsuvad kõik "Vanaema majaks", seda imestab ka pensionile jäänud arstist perekonnapea, kuigi tema raha ning tööga on see kodu ehitatud. Üks poegadest on surnud, kuid külla saabuvad tütar ning teine poeg. Tütrel on kaasas mees ning tütar ja pojal uus naine, kes on lesk ning naisel on eelmisest abielust poeg. Pinna all pulbitsevad tunded tulevad välja ning tavad, tabud ning perekonnasuhted süttid leekidena põlema. Kõige selle juures süüakse, räägitakse palju jutte, arutletakse, vaieldakse ning kasvatatakse ümbritsevaid inimesi, olgu nad siis lapsed, vanemad või isegi naabrid.
Südamliku huumori, sügava draama, kurbuse ja igapäevasuhete hõrk tasakaal filmis mõjub justkui hea raamat. Kore-eda võitis käesoleval aastal Asian Film Awards -i gaalal 2008.aasta parima režissöri tiitli selle filmiga ning igati õigustatult! Temas on kujunemas auteur, kelle igart uut filmi hakkan ma nüüdsest peale huviga ootama! Tema kirjutatud ning tehtud Dare mo shiranai ehk ingliskeeles "Nobody knows" lastest, kes jäetakse suurlinna omapäi kuudeks, lõi omal ajal Cannes-i filmifestivalil laineid ning oli tõesti sügavalt mõjuv film tänapäeva karmist maailmast. Nüüd siis selline sisekaemuslik film tavalise Jaapani pereelu sügavustesse.
Film on nii mitmekihiline, kuna tegemist on erinevate generatsioonidega. Igal tasandil on omad olulised teemad ning kuna seda kõike ilmestab veel Jaapani vaoshoitud tunded ja väga detailne ja filigraanne tundeerksus. Kõik ei ole silmale nähtav ning inimesed oskavad lugeda ka liigutuste, pilkude või mistahes käitumise taha. Sellepärast on ka peategelasel näiteks raske varjata oma töötust või see kuidas esmakordsel külastusel oma mehe vanemate juurde tunnetab naine kuidas mehe vanemad ei suhtu temasse ja tema poega kui uutesse perekonnaliikmetesse vaid nagu külalistesse (kas tegelikult esimesel kohtumisel peakski see olema teisiti?- võibolla Jaapani kultuuris?). Ja selliseid väga pinna all pulbitsevaid tunded, mida pursatakse välja täiesti omalaadselt rahulikult ja mingil kummalisel piiritunnetuslikul kombel - näiteks see kuidas poeg on tegelikult oma elu ära rikkunud järgides isa soove ja lootusi, valides oma ametiks arstiteaduse. Ometi kutsus selgelt teda kunst. Nüüd kui ta märkab, et tema isa kasvõi väga õrnalt puudutab tulevikuametiunistuste teemat tema kasupojaga, kutsub ta oma isa korrale. Selles stseenis on näha ja lugeda nii palju rohkemat, kui tegelikult sõnadega tegelased väljendavad. See ongi filmikunsti maagia, või tegelikult mistahes hea kunstiteose tunnus!
Väga huvitav ning tegelikult igapäevane on ju sellistes olukordades söömine ning söömise ümber toimuvad vestlused ja toimetused. Muideks pärast filmi koju jõudes otsisin kohe üles ka maisitempura retsepti...see mõjus filmis nii ahvatlevalt. Tegelikult ei teadnudki ma midagi tempuradest enne seda filmi. Huvitav oli ka see, et tavaline jaapani pere ei valmista sushit kodus ise vaid seda tellitakse ikka spetsialistide käest. Ning Sumo on ikka igapäevavestlustes tugevalt sees. Lisaks ka muusika.... Huvitav, et seal räägitakse ka läänemaailma kunstnikest... minu meelest siis Euroopas eriti näiteks Jaapani ning üldse idamaistest kunstnikest ei räägita ega neist ka teata. Kummaline... Kui siis peamiselt seotud manga või animega.
Tõeliselt õpetlik film nii kultuuri mõttes, kui ka elutõdede mõttes. Ka selliste tavatõdemuste meenutamine on alati õiges kohas, nagu näiteks see, et me ikka jääme oluliste asjadega "natuke hiljaks" ja see kuidas me suhtume oma vanematesse mõtlemata tegelikult nendele vaid ikka keskendudes omaenda elule. Aga mündil on ju ikka teine pool ka. Lisaks leiavad käsitlust kasulapse-teema, rahuldutunne ja kättemaksutunne igapäevasel tasandil, inimeste ekstsenrilisus ja õigus sellele, kuidas teise inimesed mõjutavad meie elu, kui kavalalt oskavad inimesed oma mõtteid ja ambitsioone teoks teha... viidates sellele kuidas pereema ei tahtnud, et ta poeg oma uue naisega lapse saaks... laps on ju liialt siduv... ja kuidas ta oma mõtteid nii pojale kui tema naisele välja mängis. See kuidas ta teadis oma mehe armusuhte kohta... oi see oli hästi välja mängitud... eht jaapanlaslikult... Tõeliselt hõrk film eluliste filmide austajatele!
Filmi lõpp on ka väga hea! Haua külastamisest hooolimata üks neid nö. helgemaid hetki... Päris harukorde, kui võib öelda kinokülastuse kohta, et see oli mõtlemapanev, hariv, hea, ilus ja armas elamus!
Hinnang: 5 (Üks aasta parimaid filme. nauding kohe algusest peale. Ja kuigi see oligi tavalise jaapani pere jälgimine, siis need tõed on globaalselt üheselt arusaadavad. Mitmed kohas saab rusikaga otse vastu vahtimist teoreetilises mõttes muidugi ning mitmes kohas saab ka imestada sealseid kombeid-näiteks hauakivi kastmine :) Või siis küllatulevatele inimestele vastu minne põlvitamine. Muidugi kõik need vanad Shogun filmidest tuttavad liuguksed pole ka tänaseks kadunud Jaapani majadest ning sealset kultuuri saab ikka täiest rohujuuretasandilt tunda. Ning muidugi ligimesearmastus.... Kusjuures lisaks kurbadele ning sügavatele tunnetele on filmis ka palju kodusoojust, isegi humoorikaid situatsioone, kuid ikka elulisel tasandil ning armsalt tasakaalustavad. Just täpselt nagu igapäevaeluski! Väga, väga hea film! Soovitan võimalusel vaadata. Ise vaatasin seda Stockholmi väärtfilmide kinos "Zita"-s... peaks tihedamalt seda asutust külastama... Ja isegi kui sa kõnnid ja kõnnid, siis kunagi enam Sa ei kõnni kuid elu läheb ikka edasi ja edasi...)
Seda raamatut peetakse lesbiromaaniks. Mida ta kahtlemata ka ju on. Juba kaanepildist võib seda eeldada ning sisulises mõttes ju kirjeldab Sofi Oksanen "lesbide" elu. Kuid ometi oli see minu meelest nii paljugi rohkemat kui lihtsalt üks "lesbiromaan". Armastus selles suhtes ületab minu meelest sugupoolte piirid, et mis paarisuhetesse puutub ja armastusse üldisemalt, siis need tegelikult ju on universaalsed teemad. Armukadedus, enese ja teise leidmine, kooselamise mured ja rõõmud, oma koha leidmine nii teises inimeses kui ühiskonnas. Need kõik on ju olulised ka igale heterole, samuti nagu homoseksuaalsetele inimestele. Vahet pole. Kõik me saame ühtviisi haiget, kõik me otsime, vajame ning hindame armastust. See on üks olulisemaid elu tasandeid, selleta oleks väga raske ning ma usun, et mingis mõttes vajame seda nagu õhku, vett või toitu.
Armastusest mõelda oma mõtteid on üks asi, kuid näha seda kõrvalt nii nagu Sofi seda kirjeldab, on justkui olla teise inimeste suhtele nii lähedal, et peaaegu võib tunnetada seda valu, elujanu või janutust, mida tema tegelased tunnetavad. Nii osavalt kirjeldab ta asju, nii osavalt seab sõnadesse tunded, olustiku või ka juhtumid, et ei jää muud üle kui imestada - kuidas ta seda oskab?
Baby Jane on ühe päeva raamat, lühike ja põnev... ehk pigem sobivam oleks öelda kaasakiskuv. Selle elulised olukorrad ning mõtted tekitavad tunded nagu oleks järjekordselt tegemist millegi autobiograafilisega. Nii ehedalt sügava tundemaailmaga on Oksaneni tegelased, et nad tunduvad tõesti nagu tegelased päris elust... meie igaühe kõrvalt.
Lugu on justkui ühe suhte anatoomia. Tütarlaps, kes saabub kusagilt kolkast linna, Helsingisse. Tal tekib esimene lesbiline suhe. Kummaline suhe, mida varjutab armsama lähedane side endise tüdruksõbraga. Koos hakatakse leidma vorme raha teenimiseks, ära elamiseks ning ka lõbujanu rahuldamiseks. Kuid kõik need inimesed on katkiste hingedega. On imelisi kordi kus teine inimene suudab parandada teise inimese hinge, kuid tihti üks katkine hing lõhub teist katkist hinge veelgi enam. On võimalus, et koos kellegi abiga leitakse tee välja oma olukorrast ja on võimalus, et eksitakse veelgi enam ära oma sisemaailma segadustesse.
Võibolla see, et ma leidsin enda eluga paralleele. Tunnen ja tean selliseid inimesi... ja ma ei pea siin silmas üldsegi seksuaalses mõttes, vaid just nimelt selliste mõtete ja tunnetega inimesi. Vähamalt ma ise arvan nii. Kunagi 10-15 aastat tagasi puutusin Soomes kokku ka Turu linna lesbide seltskonnaga. Sellepärast oli see nagu meeldetuletus sellest tunnetusest, mida sellel ajal mõtlesin ning millised tunded mul tekkisid nende elu ning igapäevaprobleeme lähedalt nähes. Oksaneni raamat on selles suhtes autentne... kõige kohta võiks öelda, et nii just ongi.
Ja lisaks sellele tugevale loole, mis on mitmekihiline ja Sofile omaselt huvitavalt kokku põimitud nii ajahüpete kui üldse kogu kombineerimisega. On peamiseks tugevuseks ikkagi need tunded, mis selle raamatu ridadesse on peidetud. Mind isegi mingis mõttes ärritab, kui inimesed takerduvad millessegi nii pinnapealsesse nagu näiteks see, et kes siis lõpuks seal selle tapatöö teeb... Kuid sellele, keda see tõesti huvitab... siis (siinkohal ei tasuks edasi lugeda, kui on plaanis endal seda raamatut lugeda) minu meelest usaldas Pigi ka selles viimase "ülesande" ikkagi Bossale.
Raamatu pealkiri on ehk viide filmile "Whatever happened to Baby Jane?", mis on üks minu suuri lemmikuid... See omakorda tekitas minus mõtte, et kas peategelase nimi oli Jane? Et sellepärast ka pealkirjaks "Baby JANE"... sest nii mõneski mõttes oli see "jane" alles justkui mingi laps, natuke naiivne, natuke isekas, natuke nagu "Baby"...ja lesbipaari "naispool". Kuigi filmiga seoses - seal ju üks õde hoolitses teise eest... kuigi need karakterid iseenesest ei läinud üldse raamatukarakteritega kokku. Minu meelest oleks palju paremini sobinud selle raamatu pealkirjaks hoopis "Ballad of Lucy Jordan"... minu jaoks oli raamatu olulisemate mõtete võti ning seos just nimelt selles viites (Marianne Faithul-i laulu sõnadele). Lauludest rääkides, siis kummaline, et tsiteeritud oli nii Madonnat kui Marianne Faithful-i - esimene on minu suur lemmik ning teise laulusõnu olen alati imetlenud...kuigi tegelikult "selle" laulu on kirjutanud ameerika poeet ja laulukirjutaja Shel Silverstein.
Mõeldes kogu raamatule tagasi, siis olulisemad pidepunktid või mõttesõlmed, mis meenuvad on kõigepealt üldse maatüdruku linnakolimine... edasi see lesbidevaheline kastisüdteem... naiselikud naised pole nö. hinnas... siis see armukadedus Bossa vastu ning soov ise olla see, kellest armastatu "sõltub"...petmine mehega ja kaugenemine - kui õudne on tegelikult see, kui partner petab hoopis ootamatut sugupoolt oleva inimesega. See on nagu löök kuhugi lubamatusse piirkonda. Samuti mõjuks ilmselt heterosuhtes, kui üks partneritest homoseksuaalsesse suhtesse astuks... pussitamine...leppimine...suur "plaan" ja finiš. Vahepealset ilmestamas armastuse keerdkäigud, noorte linnainimeste pidutsemine ning raha teenimine....ja seda siiski üpris ebatavalisel viisil...
Kusjuures ma arvasin, et Pigil on Aids...et sellepärast see tema depressiivsus ning see, et ta ei luba kellelgi peale Bossa oma asju ajada ning üldse kogu see "lõpp"...
Kas sellest suhtest üldse olekski võinud midagi tulla? Juba see kolmas osapool, mis paratamatult pidevalt kummitas... see kurbus, miks Pigi ainult purjuspäi peategelasega oli... ja üldse kaks depressiivsuse all kannatavat inimest, isegi kui neil ongi "erinevad" haigused ning ravimid...kas see pole siiski natuke nagu kahe alkohooliku või narkosõltlase suhe - juba eos hukule määratud?
Hinnang: 5 (seletasin ja põhjendasin ehk piisavalt juba eelneva tekstiga oma tipphinnangut. Lisan vaid niipalju, et Sofi on tõesti üks praeguse aja parimaid kirjanikke maailmas ning ma ei jõua ära oodata tema järgmist romaani! Kõik tema kolm seniilmunud romaani on ka mu aasta lemmikraamatud siiani... ja neid on juba umbes 40 tükki loetud... Baby Jane on kahtlemata üks kurvemaid raamatuid, mida ma üldse kunagi olen lugenud... Pigi oli ju alles 34 aastane... umbes sama vana kui mina... mis küll inimese ajab nii kaugele? Ma ei oska sellest aru saada... elus on ju nii palju põnevat ja huvitavat ja head ja ilusat... olgugi et palju kurba ja ebameeldivat ka, aga lõppude lõpuks kaalub ju ikka hea paha üle... minu meelest küll...ning kunagi ei tea, mis järgmise kurvi taga ootab... Aitäh Sofi nii hea kirjanduse eest! Ja palun kirjuta ruttu-ruttu uus raamat :))
Olime oma ala pioneerid. Nüüd saab samu kaupu igalt teiselt võrguleheküljelt ja sinna vupsab pidevalt uusi kuulutustekülgi juurde. Aga meie olime esimesed ja sattusime otse spermasoonele, mis oli oodanud meie teenust ja Pigi koorepisaraid.
Pigi oli rahulik ja minul oli Pigiga koos alati selline tunne nagu oleksin lõbusõidul valges kabrioletis, kus sohver hoolitseb juhtimise eest ja mina lihtsalt olen ja naudin Pariisi suvistel bulvaritel tuult oma palgel.
Mu enese depressiooniga ei kaasnenud ärevust, see oli üksnes... kaev, millest ma eriti aktiivselt välja rabelda ei püüdnudki, sest ei jaksanud. Ristisingi oma depressiooni proua Kaevuks, sest lihtsam on hakkama saada asjadega, millel on nimi.
Bossa oli maitseta, värvita, kujuta, aga siiski kõikjal. Nagu hapnik. Võitmatu. Võimatu oli temast lahti saada.
„Mäletad, kuidas ma alati sinu üle naersin, et sul ei ole ühtki tõelist sõpra?“ jätkas Pigi. „Noh, nüüd olen ma ise sellises olukorras, et mul ei ole isegi kaaslasi. Oma süü muidugi. Mul on kogu aeg automaatvastaja peal olnud ja kellegi helistamispalvetele ma vastanud ei ole. Keegi ei kutsu sind lõputult, kui sa kunagi ei lähe...
Tegemist oli päris omalaadse kuid toimiva ja kokkuvõttes elamusliku projektiga. Ühelt poolt ju teater neljas pildis, samas ka ekskursioon läbi ajaloo ning kahtlemata andis hea raami asjale Loone Otsa muhe persoon ning isiklikud märkused kultuuriajaloolistel teemadel.
Tänaseks on küll juba mitmed faktid ununenud, aga ehk see, mis meelde on jäänud oli siis just minu jaoks oluline. Ja kui tõsiselt nendesse faktidesse lõpuks üldse uskuda võibki kui giid ja etenduse juhendaja pr.Ots juba sissejuhatavas kõnes ütleb, et Stalker võitis Cannes-i festivalil Hõbekaru :) Kui teadupäerast jagatakse Cannes-is Kuldseid palmioksi, ning Hõbekarud on rohkem Berliini festivali rida... aga ega see sellisel ilusal suvepäeval mere ääres polegi nii oluline. Faktid on faktid ja ajalugu on ajalugu... kui palju lõppude lõpuks me kindlalt neid asju teada võimegi, mida täpsemalt toimus 13-sajandil Tallinna külje all. Aga vahva on igal juhul selliseid nägemusi kuulata vaadata. Eriti kui on kaasatud sellised mõnusad ja head näitlejad nagu Marika Vaarik, Hilje Murel, Indrek Taalmaa ja Jüri Aarma. Lisaks oli ju veel osalemas ooperilaulja Väino Puura ning mõned amatöörid, kes oma olemuselt kuidagi sobisid nendesse pisikestesse rollidesse.
Ja nagu sellest kõigest oleks veel vähe olnud, jagati kogu teatripromenaadi lõpuks ka suppi :) Kummaline, aga samas miks ka mitte :) Näidend lõpeb Patarei vanglas ning viimane pilt räägib "Meelusikast"... sellele otsa natuke "vanglasuppi", nagu seda nimetati, süüa - maitses väga hästi :)
Esimene pilt mängiti Linnahalli ääres. Jalgupidi meres. Hilje Murel hoor Kristini rollis olli kui tulesäde. Tahtis ennast "mehe osta", et too temast ausa naise teeks. Aga muidugi kes hoora tahab... Ja naistel ikka kohe kättemaks varuks... ainult et kõik ei lähe ju nii nagu tahaks...
Teises pildis tuleb taevast alla Taani lipp... Loone Otsa teooriad selle kohta olid minu siiani teada olnud infokildudes hoopis erinevad. Lisaks ma ei teadnud isegi seda, et see juhtus mitte kaugel sellest rannaäärsest mängukohast. Indrek Taalmaa ja tema kostüüm ning muidugi ka Mariak Vaarik Vaike rollis olid lausa imelised... kahju, et see kõik oli nii lühike... oleks tahtnud veel ja veel neid vaadata... Ka Rein Pakk oli vahva oma kuldses ürbis... muidugi fantastiline ilm ja sini-sinine meri mängisid ka oma rolli :)
Kolmas pildike oli ehk kõige parem neljast. Juba see kuidas Loone Ots tituleeris Pitka oma tolleaegseks lemmikpoliitikuks. Ju see omapärane austus andis ohjad kirjutamaks ka midagi "loole" kõige lähedasemat. Kuigi ega need pisiked pildid mingit "lugu" väga jutustada ei jõuagi. Aga see paadimüümise jant, toimis minu jaoks hoopis teisel tasandil. Nimelt see kõik mis seda lugu ümbritses :) Alates sellega, et kui Marika Vaarik Ja Rein Pakk tulevad mäest alla ja mingid suvalised inimesed, kes mereäärde on tulnud jalutama küsivad Vaariku käest: "Jõudu pererahvas, ei tea, kas siit üles minnes jõuab kuhugi välja ka?"... Kõik purskasid muidugi naerma... ei tea kui palju on tänapäeval Eestis eestlaseid, kes ei tunne Marika Vaarikut ära, et tema rätikusse ning taluriietesse riietatuna "kahtlust ei ärataks" :))) Edasi need infokillud olid selle looga seoses minu meelest kõige huvitavamad - see, et Pitka oli veelgi suurem kui Indrek Taalmaa. Ja et ta oli ühtlasi nii täiskarsklane (no see pole just midagi erilist, aga...) kui ka taimetoitlane! :) Ja siis see lugu Arthur Ransome-ist. See kirjanik, kes oli kunagi ka spioon Venemaal... nii põnev ajalugu... lisaks, et ta abiellus Tallinnas! Ja tema oli ka Oscar Wilde-i homoseksualismi käsitleva kohtuprotsessi juures kaitsjaks... see ma arvan, oli Otsa pikantne ebatõene fakt... aga Ransome oli Wilde-i uurija küll ning kirjutanud temast ka olulise raamatu Oscar Wilde: A Critical Study (1912).
Neljandaks pildiks saime lisaks teatrile ka Patarei vangla ekskursiooni :) Loone rääkis muuseas ka Jaan Krossi loo, ehk kui Kross seal surmamõistetute kambris "ootas oma tundi"... siis järsku tuli Saksa sõdur, avas sõna lausumata nende kongi ukse. Ja kadus. Kõik uksed olid avatud ning Kross ning mitmed muud surmamõistetud läksid vanglast välja ning minema sealt... poole tunni pärast tuldi aga ning lasti need tüübid maha, kes ei taibanud sealt vanglast minema minna. Viimased vangid olevat olnud veel tolles vanglas 2000ndate algusaastatel. Päris armetu koht. Tegime P-ga fotosid... sildid "Siit edasiminek keeltud - lastekse maha"... vms... päris omapärane elamus... Ning muidugi need kaks suurt meest - Indrek Taalmaa ja Rein Pakk - ühel on mesi ja teisel lusikas... väga vahva elamus. Igas mõttes!
Hinnang: 3 (teatrina on neid killukesi raske hinnata. Ühelt poolt oli see ju nö ajaloopiltide dramatiseering. Karakterid jõutakse küll kiiruga luua, kuid samas jäävad lood teineteisest kaugeks ning üksikuna liiga pisikeseks sketšiks. Siiski näitlejad on head ning tervikuna kogu üritus igati kordaläinud. Muidugi palju sellele annab juurde hoopis see Loone Otsa giidijutt, mis polegi ju teater. Aga natuke interaktiivne hoiak ning see, et kogu mängimine toimub otse käega katsutavas ulatuses ning lisaks väga suur rõhk on pandud korralikele kostüümidele... see kõik kokku aga jättis kuidagi professionaalse tunde. Kaks tundi läks nagu lennates. Sai midagi teada, natuke mängu nautida ja muidugi lasta ettekujutlusel lennata :) Lavastaja Mäeots ise olevat sealt kandist pärit...)
Etendus „Dannebrog, Pitka ja keisrid” on Ain Mäeotsa nägemus merepromenaaditeaterist Tallinna rannal. Omalaadselt lavastatud jalatuskäiku on võimalik nautida ainult Tallinna Merepäevade raames. Merepromenaaditeater „Dannebrog, Pitka ja keisrid“ on uudne keskkondlik teatrilahendus rannapromenaadil, otse Tallinna ajalooliste sündmuste keskel. Jalutuskäik Kultuurikatlast supikatlani neljas pildis – kaks hetke mängivad kaugemas, kaks lähemas minevikus. Igaüks, kes julgeb ajalukku jalutama tulla, saab lõpuks maitsta ka ehtsat eesti kööki! Kumb pool on tugevam, kas need, kel võim, või need, kes Tallinnast lõpuks Eesti linna teevad? Teel Kultuurikatlast Patarei vanglani kohtab võimsaid valitsejaid, kuulsaid kaupmehi ja suuri sõdalasi. Lisaväärtus on tutvumine Patarei vangla sisemusega.
Ma ei tea, miks ma kujutasin ette, et selles tükis on tegemist narkootikumide smugeldamisega? Ma kardan, et kui ma oleksin teadnud, et olen seda filmatiseeringut näinud ja korduvalt, siis ma polekski võibolla seda tükki üldse vaatama läinudki. Sest see vana Terence Young-i tehtud, Audrey Hepburn -i ja Alan Arkin -iga peosades olnud film 1967ndast aastast "Wait Until Dark" on tulnud televiisorist mitmeid ja mitmeid kordi.
Samas oleks mul kahju, kui ma polekski seda tükki näinud. Nimelt kuigi lugu oli ette teada ning näitlejatestki ainult Raivo E.Tamm selline, kelle pärast ma Pärnu sõidu ette võtaksin, siis lisaks harukordsele võimalusele näha teatrilavalt pesueht trillerit ning lisaks õigustas kindlasti Raivo oma tasemel rolliga selle loo teatriversiooni vaatamist. Kuid lisaks sellele jäin väga rahule ka Karin Tammaru rolliga ning väga vahva pisike, kräsupäine tüdruk tegi lapse rolli... kuigi endiselt arvan, et Eesti lapsed ei oska teatrilaval mängida, siis seekord oli vahva ja harukordne erand - oskavad vahest siiski ning see vahva tüdruk andis isegi tükile väärtust juurde! Ega teistelelgi näitlejatele midagi suuremat etteheita pole. Lauri Kink ja Ahti Puudersell minule lihtsalt ei meeldi näitlejatena ning ma ei saa sellele midagi parata. Puuderselli mängumaneer on puine ning seda ka seekord. Samas etenduse õudsaim hetk oli minu jaoks just nimelt tema osalusel. Olen filmidest ka tähele pannud, et hirmukõditavad hetked on siis kui näiteks inimene kardab ning on oma majas. Väriseb, ootab oma surma või kokkupõrget vaenlasega ning siis ilmub selle hirmuäratava tegelase nägu või keha akna taha.... Sa tead, et ta kohe proovib sisse tulla. Ja ta võib sisse tulla kasvõi jõumeetodeid kasutades. Lavastaja Palu on selle hästi oma lavastusse sisse genereerinud. Sest see hetk oli tõesti "põnevust tekitav".
Muidu tegi suurima töö ära ikka Raivo E.Tamm oma vinge kõlava ja madala häälega. Tõeline psühhopaat! Kogu see teise vaatuse kähmlemine ja kassi-hiire mäng tuli neil Tammaruga väga osavalt välja. Kusjuures Tammaru ei eksinud ka hetkekski. Ma mõtlen seda, et ta mängis ju pimedat naist, kui isegi kogemata ei unustanud ta seda välja mängimata. Selles suhtes on roll ju isegi üpris raske... Hepburn kandideeris oma rolliga kunagi nii Oscarile kui Kuldgloobusele... Tammaru siiski vaevalt Eesti mastaabis samasuguseid loorbereid väärib. Kuid see mingi huvitav positiivsus, mis temas õhkas seda tema mängu vaadates, selles oli siiski midagi erilist. Jaan Rekkori roll on nii väike, et ma ei saanudki aru, miks ta nägu oli grimmeeritud, sest see lugu jäeti lahti seletamata ning niimoodi tundus see kuidagi üleliigsena.
Kunstnik oli kujundanud lava, ehk Susy (Tammaru) keldrikorteri just umbes nii, nagu see seal filmiski oli või lihtsalt nagu ma isegi seda oma vaimusilmas ette kujutaksin. Omamoodi nostalgilisena mõjus vanasti üpris tihti kasutatud telliskivitapeet. Ka riietuse ja Raivo E.Tamme prilliraamide järgi oleks võinud arvata, et oligi üritatud luua selline 60ndate atmosfäär. Ja see oli neil väga hästi õnnestunud.
Hinnang: 3+ (Harukordne võimalus näha Eesti teatrilaval põnevikku tasub kindlasti vaatamist. Isegi tuttava loona oli seal sellist, mida just teatrilavalt oli mõnus vaadata. Ja kuigi lugu oli lihtne ja lineaarne ning mingeid erilisi trikke ega midagi vapustavat sellest versioonist ei leia, siis tervikuna oli ikkagi teatrist lahkudes hea tunne. Meelde jäid kõige rohkem kummitama Raivo E.Tamm -e ning selle pisikese tüdruku mäng - pisike plika läks nii lahedalt õhinasse põneva mängu kaasamängimisel :) Stiilselt ebaeestlaslik oli ta ka :) Kahju, et kavalt ei saanud kindlalt teada, et kumb ta neist tüdrukutest oli? Ju see võõrapärasema nimega... aga lahe kui temast kunagi mingi lavajõud kasvakski :))
Karin Tammaru, Raivo E. Tamm (külalisena), Ahti Puudersell, Lauri Kink, Nicole Marchesani või Kaisa Metsaots (külalistena) ja Jaan Rekkor
Sam Hendrix kohtub Toronto lennuväljal ühe meeleheitel naisega ning toimetab tema palvel üle Kanada-USA piiri portselannuku – kingituse naise haigele lapsele. Heausklik Sam ei oska aimatagi, et nukk on täidetud heroiiniga ning et peatselt saabub grupp külmaverelisi kurjategijaid tema New Yorgi kodu ukse taha, mille avab Sami pime ja usaldav abikaasa Susy, kes on üksi koju jäänud. Psühholoogiline triller – žanr, mille tegi maailmatuntuks Alfred Hitchcock – otsib vastust küsimusele, kas hirmutavam on kurjus, mis on silmale nähtav või see, mis on nähtamatu.
Sattusin Käsu Hansu radadele Viinistus just parajasti sellel ajal, kui Hans Rootsi kunnilt oma käsu esimest korda sai sellel suvel. Ja piduliku päeva puhul oli ka terve tegijate kamp kohal, kirjanikuhärra kaasa loetud. Ei puudunud ka vihm, kuigi vaevalt, et tema kutsutute nimekirjas oli :) Vahepeal läks see vihm ikka nii liiale, et näitlejatest hakkas kahju... Muidugi suvine soe vihm, mis ta nüüd ikka midagi erilist teeb, aga teatrivaatamisele andis siiski mingi löögi, ei saanud ju päriselt selles mõttes "nautida". Ja näitlejad kah ei saanud täie naudinguga oma tööd teha. Ma ei teagi kas sellepärast ei töötanud see tekst seekord Viinistus kohe üldse. Kuidagi punnitatuna, justkui tellimuse peale kirjutatud jandi maitse jäi suhu.
Tegelikult oli hästi vahva Viinistusse saabuda, sest kaks naerusuist neidu olid just Viinistusse sissesõidu juures suure tahvlliga "Tere tulemast" vms. Samad neiud olid ka pärast etendust "Head teed" sildiga tee ääres. Nii armas!
Tükk ise toimus tünnide vahel, ehk seal kus "Eesti asi", mitte katlamajas. Kuigi Katlamajas oleks sellise ilmaga olnud märksa mõnusam :) Eestimaa suvi on kummaline. Kuna lavaks oli justkui suur liivakast, siis ma kujutan ette, et ilusa päikselise ilmaga oleks töödanud see liivakasti efekt etendusele lahedalt kaasa. Nüüd aga pidid näitlejad oma märgade riiete ja kostüümidega seal liivas liiikuma, aga märg liiv jääb ju kostüümide külge kinni ja teeb plekid. Ok, ega asi nii hull ka polnud. Lihtsalt see lugu mulle tundus liiga lihtne ja liiga vähe oli sealt, mida enda jaoks haarata. Tänaseks päevaks, kui vaatamisest on kulunud juba üle 10 päeva, on suurem osa kogu sellest jamast ununenudki. Ehk see, mille siia kirja panen on killukesed sellest mis meelde jäänud...
Meeldis selline muinasjutuline lähenemine. Kostüümid ja tegelased olid justkui mõnest Vene muinasjutufilmist. Venelased ise said küll tekstis täie rauaga. Nalja visatakse ka rootslaste ja kõrgklassi arvamuste kohta meie, ehk eestlaste maamatslikuse üle. Tegelikkult mulle meeldis üks nali küll - see kui pesunaised rääkisid meeste kohta ülevalt tünnist :)
Lugu ise rääkis Hansust, poisist ja mehest, ehk temast kahes eri vanuses. Sellest kuidas noor Hans valiti kooli parimaks õpilaseks ning saadeti Rootsi, kuninganga kohtuma. Kuningas andis talle käsu levitada oma tarkust, lugemistarkust ka teistele Eestlastele. Ja Hansust saabki õpetaja. Noor ja vanem Hans peavad aga koos tegema päästetöid, sest Hans teab, mis tulevik toob. Ta näeb ja teab asju, mis kunagi kauges tulevikus juhtuvad - isegi Estonia laeva uppumiseni välja...
Samal ajal Rootsi kuninga juurde lähevad ka venelased. Kuningat mõrvama. Tegemist on ilmselt kuningas Karl XI-ga... ja lisaks on hiljem tegemist tema järglase XII-ga. Paralleelloona toimub tegevus ka Venemaal, kus kuri kuninganna valimas järglast. Tal on 2 poega, kellest üks on tulevane Peeter I. Teine poeg aga oma lollusest hoolimata pälvib ema poolehoiu ning Peetrike on plaanis mürgitada.
Vihmar on lavastajana pannud sisse küll huvitavaid lahendeid. Küll kordustena, küll kogu see kahe Hansu ajas sidumine. Kuid kuna tekst ei kõneta millegipärast, siis ei saa midagi parata.
Näitlejad teevad oma tööd tuntud headuses. Mäletan, et vaatasin Teppartit ning hämmastasin kui palju tal on sarnaseid žeste oma poja Jaak Printsiga. Nad teevad näoga mingit sarnast liigutust või ilmet. Teppart koolmeistri rollis oli ka enne etendust ja enne vaheaja lõppu rahvaga vestlemas - neid harimas ja üle vaatamas :) Ain Lutsepp on ka minu jaoks justkui "kindel värk". Postiivselt mõjusid mõlemad kaks noort naisnäitlejat, nii Lill kui Pekarev pole mu lemmiknäitlejad, kuid mõlemad olid ehk kogu etenduse säravateks päiksekildudeks. Nii pesunaistena kui ka Lill Rootsi kuningannana ja Pekarev Hansu emana.
Raimo Pass oma habemega oli väga vahva ja Joost käsutava venelasest matsina äge. Sukk, Luik ja Toome ka mõnusad, aga ma ei oskagi midagi erilist välja tuua. Hääled kandsid läbi vihma, aga emotsioone ei tekitanud.
Hinnang: 2+ (Minu jaoks oli lahja ja punnitatud värk. Kui poleks sellist muinasjutulist nõksu sees, siis oleks hoopis kuivaks jäänud. Ootasin natuke, et millal see otsa lõpeb. Kahju oli tegijatest, sest see lugu ei väärinud tegijaid...või siis seda ilma... ei oskagi nüüd öelda, et mille nahka see läks? Pärast selliseid lemmiktükke, nagu Viinistus on varem tehtud, siis kahvatus see minu jaoks kõvasti nende kõrval. Võibolla olidki ootused ja liiga kõrgele aetud... Üldiselt polegi palju midagi selle tüki kohta rääkida... ahjaa isikliku märkusena peaks ütlema veel seda, et vaheajal kohalikus kohvikus olid 3 inimest leti taga, aga aeglasemat järjekorra liikumist ma pole ikka tükk aega näinud. Uskumatult kehv teenindus oli.)
Kui Käsu Hans on kümneaastane ja õpib veel Forseliuse koolis, viib õpetaja ta üle mere Rootsi kuningaga kohtuma. Rootsi kuningale meeldib väike Hans nii väga, et ta annab Hansule käsu Eestimaa üle valvata, kui teda ennast enam ei ole.
Nii saab Hans oma Käsu, mida ta jääb igavesti täitma. Ta rändab ajast aega ja hoiatab eestlasi, kui näeb hirmsat aega tulemas. Kõige raskem on rahvast päästa tema enda käest. Hansu ei usuta enne, kui suur jama käes. Tsaar Peeter hävitab Tartu linna koos elanikega.
Hans läheb taas tagasi minevikku ja rändab ajas niikaua, kuni teda uskuma jäädakse, sest temal on kuninga käsk. Kui me teda ükskord kuulda võtame, on meil lootust pääseda ja alles jääda.
Läksin millegipärast seda tükki vaatama ootuses teada saada midagi Raimonds Paulsist ja/või lätlastest või midagi sinnapoolegi. Noh, eks sain ju teada seda, et mõned tuttavad laulud lapsepõlvest, nagu näiteks Miljon tulipunast roosi (Pugatšova lauldud Miljon arlek ros), Merevaik (Vello Orumets laulis seda vist) või Rumal süda on Paulsi kirjutatud. Seega on tal päris tugevad mõjutused ka Eesti popmuusika ajaloole. Kuid tegelikult oli see "lugu" ikka hoopis ühest Eesti tüdrukust - Sirjest. Eks muidugi see ajastu, mil Pauls oli "kõva sõna", see ongi justkui Sirje eluloo saatjaks.
Lugu saabki alguse sellest, et kõik näitlejad tulevad lavale ning lisaks Sirjele on nad kõik väham või rohkem seotud Sirjega - vanemad, vanavanemad, endised peikad ja sõbrannad. Iga näitleja ütleb mikrofoni ühe laulu pealkirja, mida nemad üksi või kellegagi koos hiljem esitavad - kuid seda tehakse justkui vana hea vikerraadio soovikontserdi stiilis. Ehk selge - tükk rõhub nostalgiasoonele. See mulle iseenesest meeldib. Nostalgitseda on mõnus... miks mitte :) Kuid veel enne mainib Konferansjeena laval olev Indrek Taalmaa "masu" ning ongi teatrielamus kohe alguses rikutud. Ma ei tea kui palju inimesi tegelikult lähevad teatrisse ning tahavad, et seal neile tuletatakse seda meelde? Seega kerge madalalt lendamise märk on kohe kirjas. Kuid esimese laulu esitab kohe algusesse Ireen Kennik ning teeb seda väga ilusti, tuues mulle millegipärast meelde lapsepõlvest Heli Läätsa, kelle mõned laulud meeldivad mulle siiani (näiteks see Mikk Mikiveriga koos tehtud ilus ballaad - kuigi see ei ole Paulsi laul - tõin siia lihtsalt näite). Aga Kenniku laulule lisaks torkas kohe silma ka naiste kostüümide ilu. Mul on tunne, et oma hingelt olen ma kusagilt sealt ajastust pärit, sest need olid tõeliselt ilusad kleidid ning minu poolest võiks ka tänapäeval naised sellised välja näha nagu selles etenduses. Maitse asi muidugi.
Ja siis sain puuga pähe! Esimese vaatuse teine laul, mille pealkirja ega sõnu ma ei mäleta.... see oli tõeliselt ILUS!!!! Hiljem selgus, et see ongi kogu etenduse nael. Mul tulid külmavärinad! Tambet Seling on ka täiesti vingelt hea laulja, lisaks sellele, et ta on üks Endla parimaid meesnäitlejaid. Vapustavalt ilus!!! (Kui keegi peaks teadma, mis laul see oli, palun jätke kommentaari! Oleksin ülimalt tänulik!) Ma oleksin kogu teatritüki soundtracki nõus ostma lihtsalt selle laulu pärast. Tegelikult olidki minu jaoks Selingu lauldud laulud kõige ilusamad ja paremad. Ka see hilisem duett peaosalise Sirjet mänginud Liis Laignaga oli üks etenduse ilusamaid.
Muidugi eks põlv hakkas nõtkuma ikka nende tuntumate laulude taktis kergemini, nagu Indrek Taalmaa Miljon tulipunast roosi. Sellele aitas kaasa ka punane valgustus. Väga tabav ja hea valguskaart oli üldse. Nii hea kui kasutatakse valguskunstikku, sest eriti selliste etenduste puhul on vaja seda "kunsti" sisse tuua mistahes kõrvalvahenditega.
Ehk siis lugu ise rändab läbi Sirje elu. Alates tema lapsepõlves ja sellest kuidas Stalini ajal tema isa "ära viiakse". Sirje - tarmukas tüdruk nagu ta on (Laigna on täiesti superhästi sobiv sellesse rolli! Ja ülisümpaane, mis siis sellest, et teda on kuidagi kummaline või võõrastav vaadata blondi parukaga - ikkagi "eesti linalakk" ju :)) kirjutab Stalinile kirja, et tema isa on vaja koju saata Venemaalt. Muidugi isa ei tule, aga tuleb vastus Stalinilt...
Edasi Sirje ja meesteotsingud ning esimesed töökohad. Tehasest nopibki ta üle ühe lõnguse, kellega reede õhtuti "teatriõhtut" koos vaadata... muidugi teatriõhtut vaatab Sirje üks...mees jääb kohe magama :) Ja siis ainuke naljakoht - küll juba tuttav nali ja mitu korda igal pool tehtud. Aga see kuidas Taalmaa ja Närep selle välja mängivad on fantastiliselt hea! Nimelt Soome televisiooni reklaamid... vähemalt minu generatsiooni lapsepõlve osa...
Ja nii kuni vanadekoduni välja. Lõpuks saab teada ka sülgikeetmiskunsti saladusi. Sült on üldse läbiva sümbolina pidevalt vahepeal laval ja siis jälle lava taga. Igatahes on see uhke sült justkui püha... (minu lemmiktoit...seega seda kallerdust vaadates esimesest reast hakkas nälg piinama küll :)) Võibolla võiks selle lavastuse olemuslikkuse ja sellise süldimuusika vedada isegi mingisuguseid paralleele. Kuigi etendusel ei olnud midagi tegemist süldimuusikaga... ma mõtles lihtsalt sellise rahvalikkuse tasandilt või just olemuslikult mõttelt.
Nagu juba mainitud olid minu meelest kõige tugevamad lingid selle etenduse puhul Liis Laigna ja Tambet Seling, kostüümid ja umbes 4 laulu. Ja kindlasti ka klaverimängija ning sült :) Näitlejatest/lauljatest positiivselt meeldejäävatena mõjusid veel Indrek Taalmaa, Ireen Kennik ja Kaili Närep. Kohati ka Veljo Reinik, kuid tema osalusel tehtud mingi kajavate sõnadega (teised osalised olid vist Lauri Kink ja keegi naistest - vist Karin Tammaru, kuna nad olid nii kaugel, siis ei saanud täpselt aru), sellest lõigust ei saanud mitte midagi aru. Kogu tekst läks isegi esimese rea jaoks kaduma. Midagi vist Stalinist nad seal rääkisid, tegid mingeid arusaamatuid poose ja häälitsusi mikrofoni, aga tekstist jäi justnagu mulje, et vist lauseid ajaga edasi liikumiseks nad seal ütlesid, aga jah, mitte kui miskit ei saanud aru. Sellepärast ootasin, et see lõik saaks lihtsalt mööda... Täiesti kummaline möödalaskmine. Omamoodi oli näha Enn Keerd-i jälle laval, ei tulegi kohe meelde, et kus ta viimati mängis (vist "Tumedad hirved"). Ta rohkem viimasel ajal lavastajana ja minu meelest üpris hea lavastajana Endla ridades. Lapsepõlves oli ta üks mu Endla lemmikuid lavajõude. Esimest korda jäi vist silma "Naine kütab sauna" filmist.
Minu jaoks oli täiesti müstiline, kuidas alati kui Lauri Kink laval midagi tegi, siis publik reageeris kuidagi eriliselt. Peamiselt naerdes. See on vist pärnakate mingi oma värk, sest minu meelest on teda tavaliselt piinlik vaadata ja tekib alati kerge amatöörlik tunnetus tema mängus, kuigi Revidendis õnnestus tal päris hästi... Igatahes on ta vist Pärnakate enda üks lemmikuid. Aga jah, Raimondsit vaadates ma ei saanud sellest aru. Lii Tedre oli kuidagi kurva olemisega. Eks tema ehk teab kõige paremini seda teekonna aega nendest näitlejatest...muidugi Vlassov ka. Vlassovil on ikka uhke juuksepahmakas :) Triin Lepik ja Ahti Puudersell ei torganud millegagi silma... Lepik oli vist ainus, kes "ainult" tausta laulis...
Ahjaa üks asi, mis veel meenub on see, et Reinik mõjus mingitel hetkedele Krjukovlikuna oma habemega. Kuigi minu meelest oli see kuidagi kummaline, mitte orgaaniline :) Aga ehk see olen ainult mina...eks igaühe enda asi... ei tea, mis "habeme-mood" see noortel meesnäitlejatel viimasel ajal on kasutsele võetud - Võigemast ju kah :)))
Hinnang: 3- (Sellist revüü-teatrit on raske hinnata draamatükkidega võrdselt. Tegelikult on see võimatu. Sellepärast on see hinnang ainult indikaatoriks minule endale. Sest ilusaid laule oli palju, kuid lugu oli liiga lihtne ja lahja. Natuke isegi selline tobedusse kalduv.Aga samas näitlejad olid tublid, suurem osa neist. Mitu huvitavad lauluannet. Raimondsist ei saanud midagi teada, peale tema muusika. Aga ehk see ongi ühele eestlasele piisavalt oluline info läti helilooja kohta, ikkagi oleks tahtnud midagi rohkemat. Soovitada ei julge, samas ajaviiteks, miks mitte. Igav, ega päris piinlik ka polnud, aga ei midagi tõeliselt "erilist", peale selle ühe - Tambet Selingu lauldud laulu. Noh ja kleidid ju kah... Aga sellest tegelikult ei piisa...)
„Raimonds“ on lavastus elu pisiasjadest, sekeldustest, unistustest, suhetest – kõigest sellest, millest koosnevad meie päevad. Lavastuses esitavad näitlejad Raimonds Paulsi surematuid laule. „Raimondsis“ on möödunud aastakümnete nostalgiat ja püsimajäävat elujaatust.
Just see ülevalolev stseen - Balletüdrukud arutamas, et kuidas nende "Vanemuise balletitrupi" juht, võib olla see, kellest nad on just kuulnud. Homo ja vana mees :))), see on üks mu selle suve ja tegelikult kogu teatriaasta lemmikstseene :))) Igatahes meeldejääv. Ja neid ning kogu tükis peaaegu kõiki erinevaid naisrolle (peale Triin Lepiku venelanna rolli) esitavad Liis Laigna ning Kaili Viidas on selle suve suured "avastused". Nad on kahekesi nii vahvad, naljakad, kenad ning täies powerit! See kandub kogu tükile üle! Kuigi ka meeste nelik on väga vinge ja samuti kõik muud kõrvaltegijad.
Vadi kergelt kiiksuga või nihkes maailm võtab siin jälle tuurid üles ning kütab täie auruga! Kusjuures kummaline on kogu selles segaduses ning isegi filmilikus seikluses Eestist Venemaale ja jälle tagasi see, et ühest küljest on tegemist justkui traditsionaalse "jutustava" teatriga, kus "rääkivad peavad" jutustavad, mis toimub ja kuidas ja millal jne. Kuid samas on selles mingit seninägematut värskust ja originaalsust. Esiteks oli originaalne juba see, et lava oli mõtteliselt ja ka kujunduslikult jagatud kaheks. Vahepeal mängiti ühel poolel, vahepeal teisel ja vahepeal üle kogu lava. Mõned näitlejad olid ühes rollis mõned mitmes ja mõni oli hoopis mitme identiteediga. Kõige tipuks oli ka veel pidevalt toetav videomaterjal, mis näiteljate peade kohal omalaadset pildiseeriat edastas. Kohati toetav, kohati sürr. Pean tunnistama, et mina seda videomontaaži jälgida ei viitsinud ning seega jäi mul see "tasand" hoopis saamata, sest laval toimus niigi palju huvitavat ja pidevalt :) Aga eks ma paar korda ikka kiikasin üles kah ning üritasin seda pilti laval toimuvaga kokku keevitada oma mõtetes.
Lugu saab ehk alguse kahest otsast. Päts võetakse kinni ja saadetakse Venemaale vangi. Ta pannakse kinnisesse psühhiaatriahaiglasse kusagile pärapõrgusse. Eestis saab juhuse tahtel ühest tavalisest mehest Pätsu vabastamisoperatsiooni ninamees. Operatsiooni maskeeringuks ongi Eesti meeste tantsurühm "Sõleke", kes vennasrahvastele esinema läheb. Muidugi ei lähe kõik nii ladusalt ning neli keskmist Eesti meest peavad venelastele hakkama ka päris tantsukontserte andma :)
Sekeldusi kui palju, sest lisaks armub üks vene diiva balletmeistrisse, ehk tantsurühma juhti ja koreograafi ära. Kannul jookseb püstoliga purjus sõjaväelane ning kogu seiklusel hoiab silma peal Vene julgeolek ja Nõukogude Liidu kõrgeim riigivõim :)
Ironiseerivaid märkuseid Eesti eksisteerimise kohta, venelaste viinalembus ja palju tuttavaid märke, detaile ja klišeesid lapsepõlvemälestustest Nõukogude Liidust - kokku selline lahe seikluslugu, milles ei puudu huumor ega ka tõsisem sügavam mõte. Inimlikust aspektist paneb mõtlema, et mis tunne on venelasel tänapäeva Eestis. Kõik see kuri, mis nende rahvas on teinud meile, see ei lähe ju kunagi meelest. Võibolla põlvkond põlvkonna järel muutub asi lahjemaks, eks seda näitab aeg. Vähemalt nii kaua kui on meid, kes on elanud "Nõukogude Liidus", nii kaua on sellised teemad alati ärevad ja asjakohased. Ja neid pole kunagi piisavalt palju :) Sellepärast toimib ka Ballettmeister ja tema sisu kõnetab kindlasti igat Eestlast. Olgugi siis, et asjadele on lähenetud läbi huumori ja kindlasti kõvasti nihkes maailmavaatega. Aga eks dramaatilisuse pärast ning loomingulise mõttelennu piiritusest võibki natuke lasta fantaasial lennata. Sest seeläbi jõuab ka see kogu absurdus eriti tugevalt ning mingis mõttes ka ehedalt publikuni. Vähemalt mina tunnetasin küll igasuguseid kummalisi ning omamoodi tuttavaid, häid ja samas ka negatiivseid emotsioone.
Kuigi jõudsin juba mainida seda lavastastuslikku põnevat lähenemist, siis kahtlemata peitus tüki õnnestumise taga ka näitlejate hea mäng. Ennekõike suur aplaus Liis Laignale ja Kaili Viidasele. Need kaks noort Endla näitlejannat pole minu meelest veel väga palju jõudnud mängida, aga selles tükis mängisid nad endid minu jaoks küll sinna Endla lemmikute hulka. Ja kuigi keskseteks tegelasteks on ikka need neli meest, kes Pätsu lähevad päästma, siis minu jaoks tõusid hoopis nemad kahekesi kõige olulisemateks. Või noh, oluline on ehk vale sõna... pigem võiks öelda, et ma pidevalt ootasin, et millal jälle nende stseenid tulevad :) Kuigi Viidas pidevalt koperdas sõnadega, ei häirinudki mind seekord see nii nagu tavaliselt. Laigna kohati naljakalt poisikeselikult tõsise mängimismaneeriga võiks vabalt visata ka mõne meesterolli :) või sõdurinagi oleks usutav. See nukuteater, mis ta tegi, sellised nõksud mulle tavaliselt ei meeldi, kuid lavastaja Noormets on suutnud selle päris koomiliselt ning ägedalt lahendada. Nukk ise tundub ka juskui olevat "sellest ajastust" :)
Ago Anderson, Sten Karpov, Jaanus Mehikas ja Priit Loog on siis need neli meest, kellel on missioon. Nende rahvariietesse on peidetud salakoodid pätsu jaoks ning nad peavad Pätsu juurde Venemaale minema. See "salakoodide" teema ajas mind alati naerma, kuni lõpuni välja :) Ja muidugi Kreisraadiolik Pulgatants või vana hea kukepoks. Mehed olid etenduse lõpuks täiesti läbi omadega. Sten Karpov tegi vahepeal publiku suunas suuga liigutusi, et ta ei jaksa enam :) Hämmastava selle kõige juures oli see, et noortest meestest kaks korda vanem ning kaalu mõttes kaks korda suurem Ago Anderson jaksas täiega. Ei tea kas see oli teiste solidaarsus, lavastajatrikk või Anderson lihtsalt on paremas füüsilises vormis on kogukusest hoolimata :) Igatahes väga lahedad olid nad kõik neljakesi. Pidevas hirmus, et neid paljastatakse, samas nautides populaarsust ja laval esinemist. Väike Vadi iroonia "suvetuuride" ja "Venemaa esinemistuuride" suunal sobis ka ideaalselt. Ma küll ei ei tea, kas "Sõleke" päriselt ka kunagi Venemaal tantsuesinemiste "tuuridel" käis, aga Anne Veskid ja Jaak Joalad tegid seda kindlasti , seda ma mäletan :) Ehk ere näide nende nostalgilistest mõtetest, mis teksti ja loo sisse olid peidetud. Aga muidugi nii Sten Karpov, Jaanus Mehikas kui ka Priit Loog on väga hea kamp Andersoni tantsupoisteks. Kõik sellised vahvad poisid. Mingil hetkel (paratamatult) arenes mu mõte ka seda liini pidi, et Karpov ise on ju pooleldi venelane...
Indrek Taalmaa astub jälle üles Pätsuna, kuid ta on ka hämmastavalt sarnane ning ma ei näe põhjust, miks seda Endla ja ka teised "tegijad" ei peaks ära kasutama. Siin on Pätsul esialgu kuidagi väiksem roll, kuid see ahnus, mis lõpuks temast välja koorub, see mingis mõttes tekitab küsimusi, aga samas ei maksagi sellest loost mingeid küsimusi enda jaoks tõstatada, sest see on "pseudo" ja just sellisena lahe. Pätsu haiglakaaslast mängib Tambet Seling. Ta astub ka sõjaväelasena üles. Kaks rolli teineteisest väga kaugel. Seling on kindlasti üks mu Endla lemmiknäitlejaid ning ma alati loodan tema nime leida kavalehelt (nagu Piret Laurimaa, Jaan Rekkor, Helle Kuningas, Carmen Mikiver, Indrek Taalmaa ja eranditult kõik VKA-st tulnud noored.) See sõjaväelase tegelane mind nii väga ehk ei kõitnudki kui see "kaaspatsient". Mõte hakkas jooksma, et kas ta ongi siis see, keda ta väidab või on see ikkagi hullu sonimine. Ja tema tekst oli üldse minu meelest hea.
Mainimata ongi jäänud vist ainult Triin Lepik, kes vaeseke pidi Andersoniga pidevalt musitama-kallistama ning oma uhket kehaehitust avatud seljaga õhtukleidis esitama. Meenus kunagi see, kuidas Kaire Vilgatsit pidevalt tema suurusega ära kasutati. Loodetavasti Lepikul on julgust tulevikus keelduda sellisesse "rolli" tihedalt astuda, et teda ei tembeldataks samasse stereotüüpi, nagu Vilgatsit mingil hetkel kiputi pidevalt toppima. Igatahes on ta kena ja hea noor näitleja nagu teised tema kursusekaaslased.
Kunstiliselt lahenduselt oli nii lava kui kostüümid kuidagi naljakad - justkui linast tehtud kardin, mida siis liigutati ette ja ära. Puitpõrand (mis seisnes mingil agregaadil, kus olid paista neoonvärvi kleepsud - meenusid Ugala Kolme õe tellingud, kus ka mingid naljakad kleepsud olid jäetud kuidagi sobimatult nähtavale), oli justkui lava laval. Mitme funktsiooniga laud, kogu see kupatus mängis lavastusele kaasa. Kunstikena osalemas "külalised" Jelena Girilini ja Mariliis Bassovskaja (kunstniketandemi nimega Girlin-Bassovskaja) võiks nimede põhjal samuti arvata, et tegemist on mingitpidi vene verd olevate inimestega. Igatahes olid lahendused head ning isegi "hallid" meeste tantsuriided justkui sobivalt värvitud. Sest tegelased nende sees olid seda värvilisemad :) Samas õmblejannade kitlid olid just "sellised kitslid", mis lapsepõlvest meenuvad ja isegi Pätsu naljakalt lilleliselt kirev pidžaama oli justkui leid omaette. Vanamehele hästi sobimatu...ja ta oligi ju täiesti oma kujule sobimatus kohas ning kuidagi "nihkes-Päts" :)
Hinnang: 4 (Eesti dramaturgia, hea ja omapärane, minu jaoks igati huvitav. Lugu oli olemas ning kavalehel Vadi intervjuu on tõusnud jutuks veel nädalaid hiljemgi - eriti see teema, et "Kes on president?". Me inimesed oleme igaüks iseenda presidendid. Ja kuigi see oli üdini Vadilik, avastasin end mõtlemast, et Kivirähk on kuidagi sarnase huumoriga. Tekst ja lugu kaldub vahepeal sinna "fantaasialennu" poolele :) Igal juhul võib kanda Ballettmeistri Endla "heade tükkide" nimistusse ning julgen soovitada seda küll. Mitte "lmmik", ega "kõige parem", aga piisavalt hea, et vaadata tasuks ära igatahes! Eriti teatud stseenide pärast, nagu see, millega oma lugu alustasin :))
President Päts võtab Oru lossis vanni. Korraga saabuvad hallide mantlitega mehed, kes ütlevad: „On aeg", ning viivad presidendi ära...
Samal ajal toimuvad ühel staadionil kergejõustikuvõistlused. Tuletõrjujad Johannes ja Erik ootavad parasjagu oma vasaraheite järjekorda, kui esimene neist äkitselt minema tormab. Erik vaatab ringi – staadioni ääres seisavad ja sosistavad hallide mantlitega mehed – õhk on ärevusest paks. Murelikuna otsustab ta sõpra otsima minna ning võtab juhuslikult vastu saatusliku telefonikõne. Kuuldud ülisalajane info suunab ta presidendi jälgedele...
Noortel, südamega- ja professionaalse tausta ning oskusjõuga-teatritegijatel on mingit sellist värskust ja vahedust, mis mängleva kergusega muudab publiku jaoks tüki vastuvõetavaks ning huvipakkuvaks.
Kristjan Üksküla debüütlavastus, mille ta ise on ka dramatiseerinud ning muusikaliselt kujundanud oli hea juba alates kohale saabumise hetkest (teen kohe siinkohal suure kummarduse Kristjani ees ning tänan teda südamest - sest nii lavastuslike trikkide, muusikavaliku kui ka eelkõige veel dramaturgilise õnnestumisega ongi ta oma talenti tõestanud nii mitmel tasandil ja ühe hoobiga!!!). Domiiklaste kloostri sisehoov, kus etendust mängiti, mõjus sellisele vanale teatrivormile, nagu commedia dell'arte, nagu rusikas silmaauku! Lisaks sellele, et selles hõngus sellist ajaloolisust, on see ka nii ilus koht ning üldse kuidagi teatritegemiseks justkui loodud. Mängiti seal ju ka tihti kunagi 80ndatel ning Vanalinna Päevade raames vist isegi hiljem, aga viimastel aastatel pole minu teada keegi seda vaimustavalt kaunist mängukohta ära kasutanud. Loodetavasti leiavad uued ja uued noorte projektid ja miks ka mitte kutseliste teatrite lavastajad selle koha jälle üles. Siis võib küll väita, et Kristjan Üksküla on see mees (või kes iganes selle koha neist avastas), kes selle lille on teatri jaoks jälle osavalt üles noppinud :)
10 noort näitlejat laotavad selle armsa loo armastusest ning suheterägastikust vaatajate ette. Lugu ise on ehk ka natuke ajastule ning stiilile kohaselt "lihtsake", kuid siiski piisavalt meelelahutuslik ja eelkõige hästi lavastatud ning mängitud, et kõikidele karikatuursetele ja sterotüüpsetele tegelastele saab omamoodi puhtast südamest kaasa elada. Kui nüüd täpsemalt mõtlema hakata, siis on tegelikult selliseid lugusid juba küll ja küll, kuid see, milliste sõnadega ning milliste vahendite ning näitlejatega see seekord ette kanti, muutis ikkagi just nimelt selle loo piisavalt omanäoliseks, ehk nö. lihtne "põhi" töötas just kogu stiilile kaasa - lõigi selle stiilipuhtusele vajaliku aluse. Ja seda vahvam oli kogu seda huumorit endasse ahmida :) Naerda sai tõesti täiega! Ühel hetkel märkasin, et piisas Mikk Jürjensil lavale ilmuda, kui mul juba suu kõrvuni iseenesest tõmbus :)
Kaks Itaalia pereisa, ühel tütar, teisel poeg, lepivad kokku oma järeltulijate abielu sõlmimise. Abieluga kaasneb ju kaasavara... Kuid nii tütrel kui ka pojal on juba omad "väljavalitud" olemas, mis ei ühti sugugi isade plaanidega. Lisaks on mõlemal perel teenrid, kes on armunud nende peretütarde seltsidaamidesse. Ja muidugi kui on härrade suhted risti, siis sama puntras on ka nende alamate suhterägastik. Noored on aga nutikad ning hauduvad välja plaani kuidas sellest kõigest siiski välja tulla ning loomulikult koos kasudega. Lugu liigub edasi stseenidena, kus peamiselt osalevad erinevad paarid - nalja saab nii isade omavahelise nägelemisega (näiteks teemal kas muusikaga või sõnadega saab mõtteid ja tundeid edasi anda), perepoja ja teenri omavaheliste suhtlemistega (teener jääb ju igas olukorras kehvemasse seisu ning peab oma saatusega leppima, kuid miks siis mitte selles olukorras enda kavalusega midagigi välja petta või teise üle naerda), loomulikult armukolmnurgad, ehk kes kellele suudeldes vahele jääb ning kuidas keegi sõnadega seda hullemaks teeb või ära kasutab ja isegi teenrite omavaheline nääklemine on otsapidi kokku seotud... Rääkimata sellest alati huvitavast "meeste-naiste" teemast, mille üle arutledes koomiliselt läbi ka natuke õnnetumate momentide on eriti mahlakas suveõhtuseks meelelahutuseks või kasvõi lihtsalt just nende meie soorollide üle naermiseks ülilahe!
Kuid kindlasti poleks see tükk nii hea kui seal poleks ühte tegelast, keda mängis Mikk Jürjens! Jürjens, kes on alles äsja lavaka kolmanda kursuse lõpetanud, tegi minu jaoks siiani ühe selle aasta parima meesrolli. Natuke Nüganeni "Apelsinide" tüki Pantalone moodi karakatuurne tegelane, kes on küll "sunnitud" rumalamasse ja alamasse rolli, kuid kes väga hästi saab aru ning ei taha seda positsiooni endale. Samuti on ka tema armunud ning loomulikult tüdrukusse, kes end eriti lihtsalt kätte ei anna :) Tüdrukul tunduvad isegi olevat tunded hoopis teise pere teenri suunas. VKA tudeng Mari Pokinen loobki ehk kogu kamba selles mõttes sügavaima või mitmenäolisema karakteri ( :):( ). Temast ei saagi kohe aru täpselt, et mida ta tahab. Kas üht või teist poissi :) Teise pere teenri rollis on Kristjan Üksküla ise (väga lahe, et ta pole rabanud endale seda kõige "magusamat" naerutajat ning on selle andnud Jürjensile, kes tõesti sellesse rolli sobis kui loodult - Üksküle ma sellises läbinisti koomilises rollis ette kujutada praeguse põhjal ei suudakski, temas on mingit haavatud olekut või allasurutud kurbust või siis mingit intelligentset olekut, mis ei ühildu otseselt koomilisusega). Kuigi tema lavastajaandes ning ka dramaturgi andes ei kahtle ma enam juba lihtsalt selle ühe ainsa tüki põhjal, siis näitlejana peab ta end veel natuke tõestama. Ta pole siiani nii palju saanud esil olla kui näiteks tema kursavend Mikk, kuid selle tükiga tõestas ta küll seda, et potentsiaali tundub tal olevat. Eriti teises vaatuses. Millegipärast ei vaata ta publiku poole (ega ka üle publiku peade), ehk jääb mulje, nagu ta päris väldiks pilku publiku suunas. Aga tema tegelasele truuks jääv kokutamine tekitas mingil hetkel tunde, et karakter siiski tekkis. Tema oli ju kogu "põgenemisplaani" aju ning muidugi ei puudunud ka temal oma silmarõõm :) Silmarõõmu mängis Ketter Habakukk, kes näitas ning tõestas oma näitlejaannet juba Wargamäe Wabariigis. Tema, nagu kõik teised tükis osalenud tütarlapsed, on piltilus ning justkui "lavale loodud"! Ma väga loodan, et ta valib selle endale ka tulevikus elukutseks, sest temas on midagi erilist ja pilkupüüdvat ning pilku endal hoidvat, mida ei oska sõnadega ära seletada (see "miski"). Härrasrahva "armastajate paare" mängisid Sandra Üksküla-Kaspar Velberg ja Priit Strandberg-Laura Kalle. Sandra Ükskülal on minu jaoks sama fenomen nagu Ketter Habakukkelgi, kui ta on laval, siis ta paneb mind teda jälgima. Tal on "kohalolek", mis lausa nõuab tähelepanu. Lisaks selge diktsioon ning kelmikas ja mingis mõttes ehk ka natuke terav olek mida veel ilmestab kuidagi temapärane liikumine. Lisaks rollile on ta ka selle projekti tantsude autor. Peamiselt on ehk tegemist ühe sellise "tantsuga" (kuigi väiksemaid liikumisjuppe on veelgi), kus tõesti tantsule anti keskne roll. Ja muideks see tants oli väga lahe ning õnnestunud ja üldse mitte lihtlabane ajastulik kummard ja vaheta positsioone...ei! Alustades Sandra enda tagurpidipööre ja jalaga vastu tamburiini kelmikate sammudega kuni tegelikult kogu tervikuni välja oli tegemist lavastust täiendava mõnusa vahepalaga. ("Danzumehena" ei saa ma seda mitte märkimata jätta :)) Ta võiks kindlasti julgemalt (loe: sama julgelt) tulevikus neid seadeid luua, sest see oli küll väga tunnetuslikult sobilik ning rõõmus ja ilus pisike lõiguke. Arvestades ruumi mõjuks see suuremal laval isegi vingemalt, sest tagurpidi ühel jalal hüpeteks ei olnud piisavalt pinda, samas näitemängu mõttes just parem, et siis ei lähe partner kaduma. Joonis ju sellest hoolimata ikkagi ei kadunud, kuigi oligi selline antud oludes tsipa lopergune. Aga ka tema näitlemises on mingit (vanaisa geenidega saadud) siirust ja avatust, justkui see mida ta ütleb ja kuidas ta laval enda keha kasutab - nii ongi... ehk kõik see mis silmade ees toimub, et see ongi see, millises olukorras ta parajasti on (mitte teatris ja selles rollis). Ma usun, et temast saab kindlasti näitlejanna, kes võib mängida sama hästi nii traagilisi abikaasasid kui ka kergejalgseid neide, kes maailma päranisilmi avastavad; nii Somerset Maughami "Truu naise" Kreismanni mängitud tarka naist, kui ka sellist ullikest keda mängis Maret Mursa, kes Aarne Üksküla pärast oli valmis oma meest maha jätma (kuigi ehk "tarka naise" rolli sobiks ta veel eriliselt hästi!). Kusjuures pisike detail, mis tema puhul just eriti silma torkas, aga ka teiste näitlejannade juures, et juuksed olid väga ajastukohaselt ning väga ilusti kõigil seatud. Need kuidagi sobisid nende vahvate kostüümide juurde, mis jällegi commedia dell'arte stiililikult siis teineteist täiendasid (Sandral tundus olevat juustes midagi türkiisi-värvi, nagu kostüümgi. See natuke silmatorkav värvitäpp poleks olnud liialduseks ka teistel). Kaspar Velberg õpib lavakas küll alles esimesel kursusel ning on ju alles väga noor, kuid see rusuv kurbus mis tema silmadest paistis, kui ta pidi olema oma isa tahte, võõra tüdruku pettumuse ning oma enda südame hääle ristumisteel toimunud õnnetuse keskel, mõjus kõige selle koomilise pillerkaare keskel justkui vastukaaluna ning mulle meeldis, et tema karakter esindas seda nii vajalikku tõsisemat poolt selles kogu valemis. Sest lauskomöödiad ning laustraagika ei tööta kui seal pole vastandlikke mõjusid. K üheks lemmikuks (Jürjensi lisaks) oli samuti lavaka esimesel kursusel õppiv Priit Strandberg, kelle koti-stseen oli minu meelest üks meeldejäävamaid, kuigi tegelikult on see ehk pigem lavastaja seade. Kuid tema poisilik õhin sõtta minna ning samuti selline füüsiliselt aktiivsem mängimine esindas jälle üht natuke omalaadset tahku karakteritegaleriis. Kuigi karakter ise oligi natuke ehk vähemnõudvam võrreldes mõnede teistega. Ja tema armastatu, keda mängis Laura Kalle. Tema mänguga ma haakusin ehk nendest "paarikestest" kõige aeglasemalt. Kuid siis kui selle omaks võtsin, siis meeldis lõppude lõpuks isegi väga. Isade paar - Rainar Aasrand - Tõnis Jürgens - nende rollid olid ehk vähem mängulised ning selles mõttes ma kujutan ette noore näitleja jaoks, mitte nii põnevad füüsiliseks teostuseks. Kuid nii Aasrand kui ka Jürgens võtsid oma rolle justkui väljakutsetena ning lõpuks (eriti Aasrand), mõjusid kuidagi eriliselt stiilipuhastena. Jürgens oma küürutatud selja (oleks võinud julgelt isegi veelgi rohkem küürus olla) ning plokkföödiga ning Aasrand kõhuka olekuga, hoides üht kätt puusal ja teist sõrmi teineteise vastu hõõrudes (stereotüüpsele "filosoofile" sobivalt). Ja eks need commedia dell'arte rollid peavadki omamoodi esindama mingeid stereotüüpe, sest nendele selline komöödia ongi rajatud minu meelest. Tunneb lihtsamalt need inimtüübid ära ka tänapäeva kontekstis ning nii hakkabki nali tööle :)
Ja muidugi lisaks karakteritele tuleb appi sõnade mäng, mis muudab kogu loo kas siis igavaks või põnevaks. Neil kümnel noorel kõigil silmad särasid pidevalt ja kõik mängisid nii vahvalt täie hooga. Lisaks need mitmehäälsed ilusad kooriseaded ja kahtlemata ka kõikide osalejate lauluoskus - see prantsuskeelne laul oli täiesti lummav! Sellist teatrit ma tahangi näha ja palju!!! Kusjuures selline commedia dell'arte stiil kui selline võib väga kergelt välja kukkuda nagu mingi laadapalagan ning üldse mitte nii "ilus" ja "proffilt tehtud" nagu nende noorte esituses. Samas kui hakata mõtlema, et kui vähe seda ikkagi on viljeletud Eestis - meenuvad nii Ugala "Armastus kolme apelsini vastu" kui ka Linnateatri "Ronk"... kõik need kolm on väga head, õnnestunud ja viietärnised tükid minu jaoks... võibolla mulle lihtsalt meeldib "Eesti commedia dell'arte"... samas publiku regeerimise järgi nii "Kiivad armastajad" tükile kui ka ülejäänud kahele "vanemale vennale/õele" peaks ütlema, et sugugi pole ma ainus selle stiili fän. Sest publiku vastuvõtt oli tõesti ülimalt soe ning tänulik kogu tüki kulgemise ajal. Kõik naersid ning keerutasid oma pead kus iganes poolt siis näitlejad ei tulnud, läinud või mänginud või laulnud. Võibolla see "laialdane lava" oli veel üks faktor, mis kogu sellele noortest endast õhkuvale särtsule veel vuuki juurde andis!
Ja ei saa ma jätta veel korra mainimata, et Mikk Jürjens mängis kindlasti minu jaoks ennast oma kolme nais-kursusekaaslase (Laan-Pulk-Üksküla) kõrvale lemmikute hulka. Tema repliigid, ning kõik need jutud "kitsekesi ja põdrakese koos kuuse näksimisest" ja "ajast, kui päike oli veel nii noor, et käis alles koolis"... kõik need pisikesed samas nii südamlikult tõsised sõnamängud, mis aga tema karakterile justkui sobimatud suhu tundusid, kuid seda paremini sinna koomilises mõttes sobisid... see andis sellele tükile vajaliku viienda tärni minu jaoks. Nagu ma vist juba korra ütlesin, aga nendes noortes näitlejates lihtsalt on seda tegemise ja omamoodi mängimise tahet ja lusti ning silmade sära! Fantastiline!
Hinnang: 5- (ma kaldun arvama, et see oli minu jaoks siiani selle suve parim teatritükk või siis Rakvere teatri "Toatüdrukud"... Mõlemad olid nii visuaalselt, lavastuslikult, mängukoha mõttes kui ka näitlejate ja kõigi muude komponentidega ideaalilähedased. "Kiivad armastajad" oma laulude ja muusikaga ning mõjuvuse ja eelkõige huumoriga, millele ma ikka mitmes kohas üle kogu selle hoovi suure häälega kaasa naersin - aga nii hea oli naerda, sest kõik teised naersid ka - võib kujuneda nii mitmeski mõttes üheks üllatavaks pärliks selle aasta teatrisuves ning miks ka mitte kogu teatriaastas! See tahe leida ning pakkuda originaalsust ja silmade sära ning tahet teha midagi erilist ja head publiku jaoks, see kandus publikusse. Samas unustamata ise lustida selle tegemise juures ja sellepärast ehk see mõjubki nii ehedalt ja ausalt ja mõnusalt! Kuigi sealt Domiiklaste kloostris vaadates jäid seisvad ovatsioonid tulemata, siis siinkohal annan isiklikult need ikkagi! Loodetavasti saab sellelt rühmituselt (sõpruskonnalt?) või tegelikult suure tõenäosusega nendelt igalt ühelt eraldi veel palju ja palju pärlikesi Eesti teatripilti juurde. Mina olen igatahes täielikus vaimustuses! Minu teada nad mängivad seda veel mõned korrad - tasub kindlasti-kindlasti kinkida endale üks vahva ning mõnus naerurohke õhtu. Ja miks ka mitte võtta lapsed kaasa - mul oli küll kahju, et mu 13 aastane kaasas polnud! Minu meelest kohal olnud lapsed naersid veel eriti kõvasti, mitte et see koomika või tükk lastele oleks mõeldud :))))
Casamarciano Krahvi Annibale Sersale erakogust leitud commedia dell'arte stsenaariumi põhjal loodud lavastus kujutab endast laulude ja muusikaga põimunud lugu noorte inimeste armastusest. Lähtutud on commedia dell'arte tegelaskujudest, aga mängime ja laulame ilma maskideta. Öeldakse, et abielud sõlmitakse taevas. Aga mis juhtub siis, kui kaks kaupmeest, otsustavad raha nimel ühe abielu ise sõlmida? Sõnal „KIIVAS“ on eesti keeles kaks tähendust – teises vältes „ARMUKADE“, kolmandas „VILTU“. Täiesti võimalik, et need kaks on kuidagi omavahel seotud. Igatahes see lugu räägib mõlemast.
(Tegelikult kestis koos vaheajaga natuke üle 3 tundi... aga aeg läks täiesti lennates, ei pannud tähelegi, enne kui autos koju sõites, et kell juba üle 23 :))
Viin täna oma arvuti remonti ja seetõttu ei saa natuke aega (ilmselt umbes 2 nädalat) ka blogi kirjutada. Tänasest algab ka töölt puhkus ning nüüd on oodata tihedat teatri- ja lugemisperioodi ja ehk saab ka Lätis või isegi Leedus käidud... näis kuidas "aega on" :)
Maasikad on ka aias valmis! Ja herned õitsevad ning vaarikad on ka juba rohelised - ehk suvi on täies hoos!!!! Tänavu sügisel on tulekul jälle viinamarjasaak, sest viinamarjataim on eriliselt lopsakas. Meil on ka nüüdsest 2 uut sorti... Ja uutel ploomi- ning kirsipuulgi on üks või kaks vilja küljes :) Ja mustikapuul on mustikaid lausa kobaratena!
|
OSCAR-2019
|
||
Kultuuriajakiri "Teater. Muusika. Kino"-l on vahva traditsioon igal aastal jaanuarikuu numbris avaldada teatrikriitikute kokkuvõtvad arvamused möödunud tervikhooajast (teatrihooaega loetakse peaaegu terves maailmas natuke teisiti kui "kalendriaastat" - sügisesed esietendused seega lähevad arvesse järgmise aasta ankeedis). Selleks saadetakse ajakirjast ankeet küsimustega ning spikriks nimekiri sellel teatud hooajal esietendunud lavastustega. Olen igal aastal TMK numbritest juba 90ndate keskelt peale just selle teatriankeedi numbri alles hoidnud. Mõnikord on olnud huvitav järgi vaadata sealt asju.
Ka minul oli au seekord selles küsitluses osaleda. Kokku 25 inimest on ankeedile vastanud (teiste seas Jaak Allik, Pille-Riin Purje, Madli Pesti, Ivika Sillar, Lea Tormis, Keiu Virro jne) ning ajakirjas on need kõik ära trükitud. Hea võimalus näiteks saada vihjeid just neilt, kelle arvamused juba nähtud lavastuste osas natuke kattuvad ja alati tuleb välja ka selliseid asju, mis on kuidagi kahe silma vahele jäänud või jäänud ootama seda lüket, et kellegi hea soovituse jõul seda vaatama minna... Kuna mul on kombeks pikalt kirjutada, siis saatsin igaks juhuks TMK-le 2 versioon - 1 lühema (2 A4 lehte) ja teise pikema (3xA4). Ajakirjas trükiti ära see lühem versioon, aga tahaksin ikkagi vähemalt teatrihooaja mõjuvaimate rollide kohta ära tuua ka pikema versiooni, seega panen selle siia blogisse, segatuna ajakirjas avaldatud versiooniga.
Lisaks (edetabelite koostamise fanaatikuna) lugesin kõigi vastustest kokku erinevate lavastuste mainimiste korrad kahele esimesele küsimusele vastatud vastustest (1. Säravaimad hetked ja põnevaimad suundumused hooajal 2016/17 lavastatud dramaturgias ja 2. Parim, olulisim või põnevaim lavastus hooajal 2016/17.) Kui sama inimene mainis üht ja sama lavastust mõlemale vastuseks (sest need on ju ikkagi eri nurga alt küsitud), siis arvestasin siiski seda ühe korrana. Lisaks lugesin kokku ka kolmandale küsimusele vastatud nimede mainimiskorrad (seal küsiti - Mõjusaim lavaline kohalolu hooajal 2016/17). Kuna 25 inimest on näiteks märgatavalt suurem arv inimesi kui Teatriliidu aastanominentide ja võitjate otsustajate kamp, siis näitavad ehk selle TMK teatriankeedi tulemused rohkem ja pareminigi, mis tegelikult teatrit palju ja laiahaardeliselt vaatavatele inimestele korda läks. Toon siin nende edetabelite tipud ära.
1. Säravaimad hetked ja põnevaimad suundumused hooajal 2016/17 lavastatud dramaturgias (pidades silmas nii eesti kui välismaist dramaturgiat, nii sõnalist kui koreograafilist teksti, nii ühe autori kui lavastusgrupi loomingut jne).
Käima lükati Eesti 100 teatrisari. Esimene mari sellelt põõsalt oli veel natuke hapu, aga ootused ja lootused on suured järgnevatele. Hea on tõdeda, et uusi huvitavaid Eesti näitekirjanikke on viimastel aastatel tulnud (Jaaks, Rekkor, Põld, Piik, Põldma, Lill, Liivak, Aedmaa, Koppelmaa, Maaten/Roover, Leesalu ja M.Pihla) ja tuleb sobiva kiirusega juurde nii lavakoolist kui Drakadeemiast. Ei saa just öelda, et autoriteatril oleks päris põuahooaeg, ent ometi tahaks veelgi rohkem omaloomingulavastusi. Eriliselt hea meel on, et noored naised lavastavad teatrites üha rohkem. Üldine tase mõjuvate teatrielamuste pakkumises on viimasel paaril aastal kvantitatiivselt minu jaoks hüppeliselt kasvanud. Kindlasti on ka enda valikud osutunud paremaks, aga kahtlemata on ka üldine tase kõrgemale tõusnud (päris pettumusi on vähe ja üha harvemini).
Koreograafilist teksti nägin kahjuks sellel hooajal vähe ja selle kohta ei oska palju sõna võtta. Minu jaoks on uus huvitav nähtus Raho Aadla ja kavatsen tema tegemistega end rohkem kurssi viia. Tallinna Tantsuteatrisse tõmbab ka kui magnetiga. Ainult ängi ja eneseavastuslikke asju eriti ei taha vaadata. Ilusat ja huvitavat „koreograafiat“ tahaks rohkem ka nüüdistantsu.
(Selle vastuse raames võib esile tõsta lisaks režiile ka teisi lavastusterviku komponente — stsenograafia, muusikaline kujundus, koreograafia, valgus, video jne —, kuna tihtipeale on neid raske tervikust lahus hinnata või otsustada, millele täpselt võlgneb lavastus oma õnnestumise.)
Mul on lihtne välja tuua 4 lavastust, mis minu jaoks nähtud hooaja 88st erinevast uuslavastusest kõige suurema tervikelamuse andsid – kui nimetada vaid 1, siis nii parim ja põnevaim kui ka üks olulisimaid oli Tartu Uus Teater „Praktiline Eesti ajalugu“ (lavastaja Ivar Põllu). Ent tahaksin välja tuua veel 3 - Lavakooli „Ja peaksin sada surma ma“ (lavastajad Kolditsad ja Türnpu); RAAAM-i „Praegu pole aeg armastamiseks“ (lavastaja Salimsjanov); ja Tallinna Linnateater „Inimesed, kohad, asjad“ (lavastaja Leesalu). Eraldi just puht lavastusliku külje pealt olid ka väga erilised ja põnevad tööd Andres Noormetsa „Suluseis“, Ott Aardami „Gogoli disko“ ning Saša Pepeljajevi „Nodvenatsat“. Nodvenatsat muudkui kasvab ja evolveerub mu sees edasi ning ilmselt ei aita muu kui minna vaadata seda veelkord! Sulev Keeduse Somnambuuli ei saa ka mainimata jätta. Kusjuures teatris meeldis palju rohkem kui kinos.
Lembit Peterson ja Liina Olmaru lavastuses „Isa“. Kogu trupp, aga eriti Kristo Viiding ja Harriet Toompere lavastuses „Praegu pole aeg armastamiseks“, Taavi Teplenkov (ja Tõnu Oja ikka ka) „Vaimude tund Koidula tänavas“ ja milline vaimustav võlu on Ester Kuntul „Saraband“is, kus ta paneb vanad profid - Martin Veinmanni ja Jaan Rekkori tegema oma üle mitme viimase aasta parimad rollid. Meeldis Helen Rekkori lavastus ja eriti Tiina Mälbergi roll selles, kuigi lugu ise mitte - „See kõik on tema“. „Eluhinguse“ naistandem. Arvi Mägi, eriti Paljasjalgses Deboras ja Gravitatsioonis. Anneli Rahkema „Somnambuul“is kingib tõelise WOW-elamuse! Olen juba kaua oodanud, et Evelin Võigemast saaks teha ühe sellise peaosa, kus ta saab näidata milliseks sügavalt psühholoogiliseks rolliks ta võimeline on. Kõrval- ja vähemolulistes rollide on saanud juba korduvalt sellest aimu, nüüd ometi ka (mitte-muusikaline) peaosa, mis on ta vääriline - „Inimesed, kohad, asjad“. Riina Maidre ja Guido Kangur „Pärast proovi“. Gogoli disko gäng. Tõeliselt eriline lavastus ja kõik need suuremad ja väiksemad rollid, kahju, et materjal ise polnud päris lavastuse ja näitlejate vääriline. Eraldi tahaks välja tuua Anu Lamp’i asendusrolli lavastuses „See hetk“ (kuigi lavastus ise sai esietenduse juba fookuse all olevast hooajast varem, esietendus Anu minu teada selle rolliga praegu ning see jõud, millega ta oma surevat daami mängib – tekitas külmavärinad ning kustumatu mälestuse!). Andres Raag (ja kogu ülejäänud trupp) Paljasjalgses Deboras. Argo Aadli ja Jan Uuspõllu duett Linnukauplejas pani terve Estonia saalitäie publikut naeru rõkkama, minu sealhulgas. Velvo Väli ja terve Viimase võllamehe trupp. Liisa Saaremäel monoloog Kolmes talves – see tüdruk teeb veel suuri tegusid teatris! Ja laast, aga mitte liist – Tambet Seling „Praktiline Eesti ajalugu“s (kuigi terve trupp, sisu ja lavastus on väga tugev - selle hooaja teatrielamus nr.1).
Uhke võiks olla meie teatri elujõulisuse üle. Tehakse ja tehakse kirega. Ka 150 korda aastas teatrit külastav inimene ei tüdine ära, vaid tahab veel ja veel (on olnud aastaid kui 50 lavastust on nii ära väsitanud, et on vaja olnud võtta pikemaid pause)! Uhke võiks olla väga heade lavastajate, näitlejate, heliloojate, kunstnike, valguskunstnike, disainerite, rekvisiitorite ja kõigi endast parimat andvate teatritöötajate üle. Teatrielamusele publiku jaoks annavad oma panuse isegi lavaga otseselt mitteseotud tegurid. Näiteks Tõstamaa Suveteatri kohviku pakkumised on nähtus omaette. Tallinna Linnateatri kassasse keset kuud minnes ja tundes end küll täiesti lootusetuna, on mitu korda õnnestunud saada sealt pilet ikkagi ja lisaks veel väga meeldiva teeninduse saatel. Hea meel on (eriti NO-teatri ning RAAAM-i) saavutuste üle maailma teatripildis. Oleme kaardil!
5. Mida sooviksite kommenteerida (probleemid, mured, rõõmud, üllatused, vihastamised, tähelepanekud, vihjed teatri tuleviku kohta)?
Eesti 100 projekt on toonud välja mingid imelikud konarused ja jätnud mulje, et teatritel on koostööd teiste teatritega raske teha. Samuti võiks mõned teatrite sisejutud jääda teatrite tagatubadesse. Poliitilised madalalaubalised krooksatused häirivad, nagu kellelgi oleks õigus otsustada mis on kunst ja mis mitte, mida rahvale võiks ja peaks pakkuma ja mida mitte - see on alarmeeriv. Teatrit õnneks meie maal on ja peakski olema võimalikult eriilmelist ja erinevatele maitsetele. Lasteteatri tase rõõmustab! Seda lipulaevana Nukuteatrilt, aga ka kõigilt teistelt, kes lastele midagi pakuvad – lisaks suurtele teatritele ka pisikesed, näiteks Piip ja Tuut ning Teatribuss! Suveteater üldises plaanis pakub üha kunstiliselt kõrgema tasemega ning sisukamaid elamusi. Järgmine Lavakooli lend on vinge! Koldits ja Türnpu on andnud neil noortel teha selliseid asju, millega nad on saanud publikule iseennast ning oma nägemusi-tahtmisi tutvustada. Tuua end vaatajatele seeläbi lähedasemaks – „omaks“. Ühtlasi andnud võimaluse noortel näitlejatel end tõeliselt avada. Ainult tõeliselt ennast tundes ja olles niimodi avatud ja lahti, võib leida sealt lõpmatult palju erinevaid külgi, mille abil eriilmelisi rolle luua. Kaval ja tark lähenemine õppejõududelt! Sellepärast ootan ka pikisilmi uut Paide Teatrit!
Kaks naisterahvast istuvad oma kodudes. Vaatavad televiisorit. Elavad kaasa sellele, mis neile ekraani kaudu tuppa voolab. Passiivne, ühepoolne suhtlemine - televiisorilt inimesele. Kas just tühi, aga tühjapäevane tegevus. Ei vii kuhugi. Alles siis kui tiriseb telefon ja nad "telekamaailmast" välja kisutakse, tuleb ka naistele särts ellu sisse.... Naised on... no ütleme 50+ vanuses (eks igaüks võib ise nende tegelikku vanust guugeldada), see pole oluline, sest tegelikult kehtib sama mistahes vanuse või sugupoole kohta.
Küll aga mängib vanus rolli mälestuste mahus, enda ja elu üle naermise võimekuses ning paraku ka selles kuidas teised meid näevad ja meisse suhtuvad. Aga ka elu prioriteetides - valikutes, millega oma päeva sisustame ja kellega. Kuigi jällegi - tantsijatele on tants oluline - mistahes vanuses. Isegi kui aktiivselt selle treenimisega iga päev ei tegele, on see iga päev meiega justkui kaasas - mõtetes, tegevustes, isegi liigutustes. Tantsijate jaoks paljud asjad elus ongi tants... olgu see siis kasvõi lihtlabane painutus telekavaatamise ajal :)
Ülle ja Reet - balletikooliaegsed kooliõed. Tantsijatel on ikka natuke konkurentsitunnetust omavahel, see on edasiviiv jõud... praegu kindlasti naermist selliste teemade üle sedagi rohkem ja ega lahedad sellekohased paralleelid jää ka etendusest puudu... näiteks nagu pontšikuteostmise lugu :) Samas kumbki naine oma kuulsat elukaaslast tüki sisusse ei kisu. Ja hea ongi, sest see on ikka puhtalt nende kahe naise lugu. Ja kuigi ka mingis mõttes mälestustest, siis ikkagi just tänapäevast... lihtsalt need mälestused on rohkem nagu pagasina või etenduse tekstile viidates siis "kaaslasena" kaasas.
Suuremas osas oli tegemist tantsuetendusega, aga ei kardeta ka natuke juttu ajada ning ka laulda. Kusjuures noore lavastaja poolt on see ideaalselt tempostatud. Nagu ameerika telesaated - just kui peas tekkis mingi küsimus, siis sellele sai ka hetke pärast laval vastuse. Alguses kui tantsuetendusse sõna sisse tuli, mõtlesin, et miks küll... oleks stiilipuhtam kui see oleks täiesti sõnadeta, ent siis saab aru, et need sõnad on rohkem poeetilis-filosoofilist laadi, ehk natuke nagu saatemuusikaks tantsule või isegi pigem "elule". Näiteks kahekõne - "Mis Sa teed?" Ja saades vastuseks "tantsin", tekib küsimus "jälle?" ning sellele vastus "alati"...et mitte öelda "igavesti"... tantsijate värk. Meie seda mõistame, meile läheb see korda. Kuid sellist vaataja pinnalt lavastajaga samal lainepikkusel olemist kohtab veel lavastuses... näiteks vaevalt olin jõudnud mõelda, et Ülle ja Reet ei peaks nüüd kogu aeg ainult oma poolel lava olema kui juba toimuski korraks vahetus - selline "selgeltnägemine" on võimalik ainult kui lavastaja on kõik viimseni läbi mõelnud ja tunnetanud. Kuigi tegemist on ju ikkagi Ülle ja Reeda looga. Samas huvitavalt on saanud selle lavastusega ka lavastajal mingi ring täis, nimelt lavastaja Indrek Korneli enda kunagine esimene balletiõpetaja oli just nimelt Ülle Toming. Nüüd siis Korneli magistritööna valminud lavastuses mängib Ülle ühte peaosadest. Armas :)
Armsust on loos ja laval veel palju. Näiteks Reeda varjutants (tegelikult lootsin, et kuna varjutantsu kasutati nii, et Reet oli kardina taga ja Ülle ees, siis tuleks ka valguses ja varjus "koostants", aga ega kõike ju ka ei saa :)), Ülle imeilusate sõnade ja viisiga laul (mille Ülle ise laulab väga hästi), naiste omavaheline ja koos tantsuga suhtlus jne jne jne. Täiesti üllatavalt oli minu tantsukauge teatrikaaslane etendusega veelgi rohkem rahul kui mina, sest temasõnul oli ometi ühes tantsulavastuses kõik arusaadav ja enda jaoks lahtimõtestatav ning ei tegeletud oma ängidega, ega ka millegi sellisega, mida tervikkonteksti oleks raske seostada (viidates näiteks Vanemuise Maarjamaa laulude tantsu-osale) ning lisaks polnud see monotantsutükk, nagu tihti Eesti tantsuetendused kipuvad olema - siin on olemas dialoog, lavakeemia, suhtlus samaaeglaselt nii publikuga kui ka omavahel. Mõlemad tõdesime, et meie jaoks oli veel üheks suurimaks väärtuseks see, et ei proovitudki olla midagi muud kui see, mida ollakse - nö. endised tantsijad, praegused õpetajad ja lavastajad. Ei peagi tegema peadpööritavaid piruette või konteväänavaid akrobaatikaid, et tants mõjuks ilus ja mõtestatud. Mis siis kui sõrmed on harali siis kui need nii võib-olla olema ei peaks või plied ei lähe sama alla või muidu pole kõik päris sünkroonis või on kardina taga kehaasend natuke kummaline, isegi varju vaadates. Siin on laval siiski kogenud isiksused ning sellised konarused ja ma ei peagi silmas "rõhutatud puusavalu" jms mängimist, vaid just neid mitterõhutatud omapärasid - need on samuti lavastuse osad. Palju enam ongi võimalik dramaatilisi mõtteid tantsus edastada nö. pooside võtmisega ja nendega ei olda selles lavastuses kitsi.
Mõnus oli ka see, et lavastuse lõpuks jõuti tagasi alguse juurde. Nägi kui täpselt ikkagi oli koreograafia paigas ning eks seegi oli nö. üks lugu veel teistele juurde - elu ringkäik - järgmine päev - uus telefonikõne... aga seekord antakse ka teada, mis kõne sisu on... samas võib seda tõlgendada ka nii, et eelmises kõnes (ehk põhiosa etendusest) sisaldus kõik see, mis jäi kahe telefonikõne vahele... Kuigi minu jaoks see esimene kõne ikkagi käivitas sündmuste ahela sellega, et reaktsioonina mindi nö. telekatagant ära.
Tantsuetendustega ongi kõige magusam, et saab kaasa mõelda ja lugu justkui esitajatega koostöös enda jaoks luua. Muidugi selleks peavad tegijad andma piisavalt palju vaatajatele niidiotsi, millest kinni haarata ja "Oodates" trupp seda ka lahkelt teeb. Jätab siiski tõlgendamiseks just piisavalt vaba ruumi, et vaatamine-jälgimine läbinisti huvitavaks ja elamuslikuks kujuneks.
Elamuseks aitas minu jaoks seda lavastust kujundada ka valguskunstnik Oliver Kulpsoo töö - maha asetatud lambid on justkui grimmitoa peegli ümbert ja laest rippuv valgus oli kui mingi kolmas, kõrvaltegelane laval. Ka stsenograafia oma mitmete lavaosade kasutamisega oli huvitav - 2 "tuba" ühise televiisoriga, lavatagune, ehk kardinatagune ja -esine tasand ja lisaks veel catwalk, kus tantsijad kordamööda tähelepanu nõuavad jne...
Ainult pealkirjast ma otseselt aru ei saanud... kas "oodatakse", et keegi helistaks ja sealt teleka äärest ellu tõmbaks? No tantsimist oodatakse kindlasti alati ja igas olukorras, see on selge, aga pealkirjana peaks andma aimu sisuliselt millegi või kellegi ootamas olemisest... Oodatakse järgmist seiklust? Järgmist mälestust oma mälestuste varasalve? Kõik tunduvad kuidagi kaugelt otsitud ja mitteusutavad... Ootus pääseda rambivalgusesse, aga sellisel juhul ma usun, et see pole mitte Ülle ja Reeda kui inimeste, vaid pigem tegelaste puhul, keda nad esitavad... igat pidi jooksen mõtetega rappa...
Kuid igati õige pikkusega oli see etendus minu meelest, ehk 50 minutit.. Kuigi võrdlusmomendina pikkade ja suursuguste psühholoogiliste draamadega või ka täismahus komöödialugude, sügavate kammerlike draamadega jms (isiklike lemmikžanritega) jääks nagu justkui laiahaardelisusest puudu. Lavastuse ja loo olemuslikkusest johtuvalt seda ei ootagi ja seega pole see mitte kriitikanool, vaid lihtsalt tõdemus. Siin ongi tegemist rohkem hetkelise sisekaemusega endiste tantsijate ellu. Sellest ka järgnev hinnang tervikelamusele:
Hinnang: 3 (ma tegelikult natuke ootasingi sellist etendust, selles mõttes jäid üllatused saamata. Samas meeldiv ju ka tõdeda, et "vastas ootustele" :) Teisalt on hea, et ei hakatud midagi üle mõistuse leiutama ja pingutama midagi, milleks ka väärikus ei luba. Üllatusi pakkusid väiksemad detailid ja ka üldse see, milleks naised võimelised on. Ja seda ka mitte ainult tantsulises mõttes, vaid pigem just kunstnikele ja loojatele iseloomuliku "mina olen kõige parem ja teen ainuõiget asja" tüüpmentaliteedi puudumine ning võime suhtuda sellise eluterve eneseirooniaga kogu vananemisprotsessile üleolevalt ja edasi tantsida! Väga sümpaatne! Mälestuste "kaaslaseks" nimetamine ning mõned teisedki mõtted, mis antakse või mille vaataja ise avastab, see tekitab mõnusalt armsa tunde, milles samaaegselt on varjund kurbi toone, aga ka lohutust... Meeldis!)
Kaks armastatud tantsijannat, Reet Paavel ja Ülle Toming, kergitavad eesriiet, et tuua publikuni oma unistused ja hirmud, mälestused ja ootused. Professionaalne tantsumaailm on teatavasti halastamatu – pidevalt asendatakse endised tähed uute ja nooremate kehadega. Ent kuigi kuuekümnendates eluaastates tantsijate füüsis on muutunud, säilib nende kirg ennast liikudes väljendada. Soov rambivalguses särada on visa kaduma.
“Tantsime ennekõike iseendast, oma meenutustest. Me ei saa sellest üle ega ümber, see on pika aja jooksul talletatud. Natuke on nalja lavale toodud, mõned naljakad hetked, mõned kurvemad.” Ülle Toming
Etenduse suunab postmodernistlikele rööbastele kunstnik Madis Nurms, kes miksib minevikust pärit mälupilte ultramoodsate materjalidega. Tantsijad seisavad oma eksistentsi eest stiliseeritud vormide osavõtmatus maailmas ja nii kerkib loo arenedes pinnale aina rohkem isiklikku… Tulemuseks on liigutav ja eneseirooniline, kuid samas optimistlik tantsuetendus.
Pole tükk aega filmidest kirjutanud, seega on vähemalt vaja see aastaaruanne, ehk kokkuvõte, ehk parimate filmielamuste edetabel kokku koguda, et jääks märk maha kinoaastast ning ehk leiab siit keegi soovitusi ka, kui juhtumisi ise pole veel jõudnud mõnda vaadata...
Üldiselt taustaks tuleb öelda, et ma ei ole eriline koomiksite põhjal tehtavate filmide ega ka actionfilmide austaja ning kõige rohkem hindan üldjuhul häid draamasid. Samas olen kõigesööja, mis emotsioone tekitavad, sh. isegi õudusdraamad ja mistahes riigi või maailmajao või žanri filmid. Lapsena välismaal elades, oli mu esimene tõsisem töökoht 14-aastaselt videolaenutus ja aastas vaadatavate filmide hulk jäi umbes 400-500 vahele (võrreldes praeguse u. 250-300,). Tuli ju võimalikult palju filme endal kohe ära vaadata kui need laenutusse saabusid, sest tihti laenutajad tahtsid soovitusi või mõne sõnaga tausta filmi kohta. Praegu enam videolaenutusi pole (DVDsid ja BlueRay'sid tegelikult ikka kusagil veel laenutatakse... vähemalt Rootsis), aga filmide kättesaadavus muidu on paranenud kõvasti, tänu festivalidele ja internetile... Ja kinnotuleku kiirus üldse on kasvanud. Üldiselt olen ma kinousku, ehk minu meelest on kinos filmid nõksu kui mitte tunduvalt paremad kui näiteks koduekraanilt vaadates. Samas ajakulu ja mugavus teevad oma töö ning nii tihti pole lihtsalt võimalik kinos käia kui tahta ka lastega midagi ette võtta ja teatris käia, raamatuid lugeda ja sporti teha, muuseumi ja kontserdile jõuda jne jne jne...
Kuna praeguse elutempo juures kõiki filme, mida tahaks näha, ära vaadata ei jõua nagunii, siis seda suurema hoolega tuleb teha valikuid. Minu valikute kriteeriumiks on tavaliselt filmid, mis auhindu võidavad või on nomineeritud kusagil maailma otsas. Näiteks võõrkeelsele oscarile kandideerima saamiseks, saadavad igal aastal 70-90 riiki oma aasta parima filmi Akadeemiale ja see on heaks indikatsiooniks, mida erinevates riikides nö. "parimaks ja õnnestunumaks" filmiks peetakse. Lisaks on mul ligipääs infole, millised promo DVD-d saadetakse Oscari Akadeemia liikmetele ja enam-vähem 99% lõpuks Oscarile kandideerima pääsevatest filmidest ongi just nimelt nende filmide seast. Seega USA filmide osas lähtun nö. Hollywoodi väärtfilmide valikul just nimelt Oscarite ja sealsete teiste auhindade või auhinna potentsiaaliga filmidest. Lisaks kuna ma tihti haakun Põhjamaade kinokunstiga, siis katsun hoida end kursis, mis toimub Soome-Rootsi-Norra-Taani (ja viimasel ajal ka Islandi) kinomaastikul. Excelisse koondan ka suurimatelt festivalidelt kokkujooksva info - millised filmid neist endal tasuks ära vaadata... kuigi pean tunnistama, et näiteks Cannes-i ja Veneetsia võistlusprogrammid vaatan ära täies ulatuses, lisaks hoian silma peal Sundance'i, Berliini, Toronto, Locarno, Londoni, New Yorgi, Helsingi AFI ja Stockholmi filmifestivalidel. Sealt võib leida huvitavaid asju, mis sisututvustuse põhjal esialgu nii huvitavad ei tundugi. Aasia filmidest on huvifookuses lisaks Oscari filmidele Asian Film Awards-i nomineeritud filmid (nimekiri avaldati just paar päeva tagasi). Ja siis on muidugi ka European Film Academy nominatsioonide aluseks olev iga-aastane nimekiri, millesse suhtun juba suurema skepsisega, sest seal on palju jama ka, ent leiab ka huvipakkuvaid filme.
On õnnestunud ka mõnede filmifestivalide on-line andmebaasidele ligi pääseda, aga need on avatud ainult festivali ajal ja siis alati ei jõua (öösiti) nii palju vaadata kui võimalik ning ka siis teen valikuid just nimelt nende eelmainitud kriteeriumite järgi.
2017. aastal kogunes "nähtud filmide" exceli-tabelisse 269 filmi. Sh. animatsioonid ja dokfilmid. Kinosaalis vaatasin neist filmidest 68. Pöffile katsun ka alati umbes 30-35 linastusele jõuda, seekord nii hästi ei läinud ja kokku kogunes 28. Alati katsun kõik huvipakkuvad eesti filmid vaadata kinos. Ja eks laste valikute ja soovidega tuleb ka arvestada... kuigi, ka nende poolt valitud filmide seast võib leida tõelisi pärle. Ja näiteks ennemainitud action ja koomiksifilmidegi või üleloomulike filmide seast, mis mulle tavaliselt ei meeldi, võib ikkagi leida psühholoogiliselt huvitavaid või mitmetasandilisi ning hästikirjutatud, -mängitud, -lavastatud lugusid. Siis võib juhtuda, et need tunduvad kohe eriti head kui tuleb pauk sealt kus poleks seda oodanud! :)
Teen siin ülelennulise ülevaate TOP50 aasta parimatest, mida õnnestus näha ajavahemikul 01.01.2017 - 31.12.2017.
Lõpus toon ära ka erinevate stiilide/riikide/muude kategooriate parimad ning samuti ka aasta mõjuvaimad näitlejatööd. Lisaks hoiatuseks, et kui tunned lugedes, et olen sisukirjeldusega läinud liiale ja läheb liialt spoilimiseks (katsun end piirata ja mitte sügavalt ära rääkida, ega ka lõppuüllatusi paljastada), siis katkesta lugemine ja hüppa järgmise filmi juurde.
Mul on alati kahtlus kui mängib Kirsten Stewart, et kas suudan tema kivinägu ja emotsioonituid tegelasi vaadata. Seekord sobis see tema stiil kui valatult, justkui oleks film temale kirjutatudki. Siin mängib ta kaksiõde, kelle kaksikvend on surnud. Ta töötab ühe rikkurist kuulsuse isikliku shoppajana ning seega pöörleb Pariisi moodide vahel ja tassib kõikvõimalikku kokku oma tööandjale. Kunagi antud vanne, paneb teda otsima märki oma surnud vennalt teispoolsusest. Ühel hetkel hakkab ta saama imelikke sms-e kelleltki, kes teda kahtlaselt hästi tunneb... Filmi lõpp tõstab kogu filmi väärtust veel mitu pügalat!
Lugu 7st õest (seitsmikud, keda kõiki mängib rootsi näitlejanna, lohetätoveeringuga tüdrukut mänginud Noomi Rapace), tulevikuühiskonnas, mil maailma ülerahvastatuse tõttu on peres lubatud ainult 1 laps. Ülejäänud lapsed pannaks "pikale unele"... Seitsmikud on leidnud lahenduse kuidas ellu jääda - neil on igal ühel nädalas 1 päev, mil nad üht ja sama inimest esitades inimestesekka lähevad.... ühel hetkel muidugi läheb kogu see asi neil käest ära... ja kuigi seitsmikud, on neil ju ikkagi erinevad iseloomud, erinevad inimsuhted jne...
Selle filmi väärtus on see, et see on tõestisündinud! Lugu ameerika piloodist Barry Seal'ist, kellest saab CIA narkokuller 1970ndate lõpus - 80ndate alguses. Samas torkas ta silma Pablo Escobariga seotud Medellin Kartellile ja sai tööd ka nende kullerina. Kits kahe heinakuhja vahel. Kus suitsu seal tuld ja lõpuks muidugi see hea elu saab oma vastava lõpu... Tom Cruise peaosas, kõrvalosas Domnhall Gleeson. Hea, ajastuga seotud muusika oli ka ning eksootiliselt soojad värvitoonid ning muidugi kaasaelamispõnevus.
Üks Pöffi pärlitest. Briti draamakomöödia, kus kõik näitlejad on staarid. Lühike, terav, saladusi paljastav, ühel "peol" kärbsena seinal olek... ja ega see pidu väga kaua kestagi, sest kõik saladused tulevad välja :) Patricia Clarkson oli minu meelest eriti hea, kuigi terve peoseltskond on täis lemmiknäitlejaid - Bruno Ganz, Kristin Scott Thomas, Cillian Murphy, Timothy Spall, Emily Mortimer...
Prantsuse grand-old-filmilavastaja ja üks New Wave pioneere - Agnes Varda ja fotograaf ning seinakunsti tegija JR võtavad ette ühe omapärase kunstiprojekti ja lähevad selleks sõitma mööda Prantsusmaa maakohtasid. Liikumisvahendiks auto, mis on varustatud ilmatu suurte fotode väljaprintimismasinaga. Sellel teekonnal arutletakse kunsti ja maailmaasjade üle ning üle 50 aastase vanusevahega vanaproua ja noormehe vahele tekib omapärane sõprus. Agnes Varda elutargad filosoofilised arvamised on kulda väärt ja see kunst, mis nad teevad on visuaalselt imeline. Eriti meeldejäävad on Agnes Varda varbad suurtel rongitsisternidel. Armas ja mõnusalt filosoofiline dokumentaalfilm. Üks Pöffi pärlitest.
Dokfilm annab võimaluse kaasa elada sõja-ajakirjaniku James Foley tööle ja elule kuni tema (avalikult filmitud) hukkamiseni 2014ndal aastal ISIS-e terroristid poolt. Võimas ja emotsionaalne teekond, millele punkti paneb Stingi esitatud lõpulaul, mis mõjub nii, et pisarad tulevad ise silmist. Eks see videohukkamine vapustas ka tervet maailma 2014ndal aastal ja harukordne võimalus Jim'i lapsepõlvesõbra poolt tehtud filmi vahendusel selle kogu tausta kohta infot saada... oli ta ju mitmel korral ka pääsemas... ettevaatust külmavärinaid tekitav...
Inimeste kirg võib olla mis iganes. Peaasi, et see kellelegi teisele haiget ei teeks. Mõndade inimeste kirg on kanad. Kanade kasvatus, arendus, hooldus. Eelmisel aastal America's got talent osales kana, kes oskas nokaga klaverit mängida... See on vahemärkus ja filmis sellest ei räägitad... Aga film on naljakas ja huvitav. Hea tuju on garanteeritud! Kirglikke inimesi on lihtsalt imetlusväärne vaadata. Kanasid on ka nii erisuguseid ja muidugi toimub USAs neile iludusvõistluseid. Erinevate kanatõugude parimad tunnused on määratletud, nagu meil siin kasside ja koerte võistlustel.
Üks 5-aastane India poiss on oma vanema vennaga tolle tööjuures raudteejaamas kaasas, aga siis jääb seal rongis magama... Üles ärgates on ta Kalkuttas, 1600km kaugusel kodust. Indias teadupärast räägitakse eri regioonides eri keeli ning pisike poiss ei saa millestki aru, kus ta on või mida teised räägivad. Nii satub ta lastehooduskodusse ja üks asi viib teiseni ning ta lapsendatakse Austraalias elavasse perekonda. Aastaid hiljem tekib tal soov oma päris ema üles leida - nüüd juba varustatud täiskasvanud oskuste ja võimalustega... Nicole Kidman oli suurepärane kasuemana... Dev Patel pole näitlejana minu maitse ja ilmselt oleks film meeldinud rohkemgi kui keegi teine oleks tema osa mänginud. Aga väike hindupoiss sama tegelase noorpõlverollis oli väga hea!
Lugu ühest teismelisest poisist, keda 70ndate lõpu Kalifornias kasvatab üksikhooldajast ema ning 2 poisist vanemat naisterahvast (kes tegelikult ise ka alles "kasvamas"). Vabameelne, boheemlaslik õhkkond pole võib-olla just see, mis poisikasvatamiseks on vaja, aga c'est la vie... liskas on kõigil kolmel naisel enda elulised probleemid lahendada, mille keskel siis poisil on vaja pigem ellu normaalset mõistlust säilitada :) Suurepärane näitlejatekaader - Annette Bening, Gerta Gerwig, Elle Fanning on need naised ja meestetäid aitab kodus teha Billy Crudup.
Meeelelahutuslik, seikluslik, action-film, tagaajamiste, röövide ja püssilaskudega. Baby on noor kutt, kelle jaoks autoroolimine on justkui käepikendus - ta võib seda teha silmad kinni... Üks krimiboss kasutab seda ära ja paneb ta enda röövlikampadega koos tööle autojuhina, et pärast röövi keegi sujuvalt, kiiresti ja kindlalt pätis turvalisse kohta toimetada ja ühtlasi ka saagi. Baby armub ära ja otsustab karmist elust lahkuda. Kõik ei lähe siiski nii libedalt, sest 1 töö on ju ikka ja alati veel vaja ära teha enna kui võib lõpetada... aga see "töö" läheb eriskummalise röövlikamba ja muudelgi põhjustel nässu...
See on ilmselt väga isiklik - kellele meeldivad need ahvideplaneedi filmid ja kellele mitte. Ise lugesin lapsena kunagi Mirabilia sarjas ilmunud Pierre Boulle'i scifi-maailmaklassika Lennart Meri tõlget ja sellest peale olen olnud nö. "sees" selles maailmas. Viimane üllitis on uskumatult tõepäraselt tehtud - lisaks palju moraalseid küsimusi, nagu näiteks kelle poolt olla, kas endasuguste või nende poolt, kellel on võim. Ahvid ja inimarmee satuvad vastamisi. Inimarmeed juhib ülbe, jõhker ja karm Kolonel, keda mängib Woody Harrelson. Ahvid saavad kõvasti lüüa ja üks neid, kes on tiba nutikam proovib omasid päästa ja inimestele vastu hakata. Pidevalt on sellel vastuhakul ahvide seas kaks lahku, need kes tahavad teha seda kavalalt ja need, kes samasuguse jõhkrusega, nagu inimesed ahve kohtlevad. Ühel hetkel satuvad muidugi ka peaahv ja Kolonel vastamisi, kui inimesel pole jõulisemaid vahendeid käepärast... kes siis lõpuks inimlikumad on inimesed või ahvid?
Minu lemmiku ameerika luuletaja - Emily Dickinson'i elulugu. Suurepärased rollid "Dickinsoni õdedena" - Cynthia Nixon'ilt ja Jennifer Ehle'lt. Filmist jääb meelde ka Emily kirjutatud: "Because I could not stop for Death, He kindly stopped for me. The carriage held but just ourselves and Immortality." Ilus kostüümidraama, võib-olla mitte eriti emotsionaalne, aga emotsioonid pulbitsevad pinna alla ja see on filmikunsti mõttes eriti osav tabamus. Ta ei abiellunud kunagi ja ilmselt suri neitsina, sest ega ta eriti kodust palju väljas ei käinud. Kogu armulood elas ta läbi kirjades. Tema pärand on natuke alla 2000 luuletuse, mis tema surres eksisteerisid suuremas osas vaid Emily poolt käsitsi kirjutatuna.
Lugu kahest õest. Kelle vanemad on hoidnud neid liha söömast. Ja seda teatavatel põhjustel. Kodust ära ülikooli sõites tuleb rebaste peol siiski võtta amps toorest liha ning see käivitab sündmusteahela, mis toob endaga kaasa rida mõrvu. Jäle film ning selle õudus peitub selle eheduses.
R.J. Palacio (ka eesti keeles ilmunud) romaani põhjal lugu poisist, kelle nägu pole selline, nagu teistel. Koolis tõstab see muidugi teiste laste tähelepanu ja kogu kodune tagala - ema, isa, õde peavad oma maailma keskpunktiks väikse õnnetu poisi panema. Liigutav perefilm, mis oma olemuselt on ehk natuke liiga lihtne, aga väga lihtsalt manipuleerib ka vaataja tunnete ja silmaveega. Lõpuks läheb ikka nii, nagu ette aimata on juba esimestest kaadritest, aga mõnikord on selliseid filme ka vaja, et jätkuvalt uskuda inimeste headusesse.
Aasta parimaks Šveitsi filmiks valitud lugu räägib naisõiguslastest. 1971.aastal ühes väikses külas elab Nora oma mehe ja kahe lapsega rahulikku elu. Võib-olla liiga rahulikku... aeg on haarata elul sarvist ning tuua sellesse mõte sisse - elada oma elu ja elada seda täiega. Nii alustab ta võitlust naiste õiguse eest hääletada. Mehed seda muidugi alla ei neela ja mõned naisedki tahavad, et kõik oleks nii, nagu see alati on olnud. Südamlik ja õige film, mis tõmbab kaasa ning annab veel ühe puzzle-tüki lähiajaloost.
Tõsielusündmuste dramatiseering Jeff Baumanist, kes kaotas oma jalad Bostoni maratonil oma girlfriendi jooksule kaasaelades - pommid plahvatasid tema lähedal. Jeffist saab kõigi sangar, lootuse sümbol ja Boston Hope loosungi maskott. Jeff'i enda jaoks on seda kõike raske alla neelata, eriti olukorras kus kõige raskem alla neelata on hoopis jalgadeta olekut. Suurepärased rollid Jake Gyllenhaalilt, tüdruksõpra mänginud Tatyana Maslani'lt ja eriti ema rollis mängivalt Miranda Richardson'ilt.
Muinasjutuline lugu sellest kui 1960ndatel tuuakse ülisalajasse uurimisjaama mingi imelik amfiibinimlooma-laadne elukas. Inimestest tugevam ning tundmatut keelt ja häälitsusi tegev. Vähehaaval sõbruneb elukas seda ruumi koristava tumma koristajaga. Mõlemad tunnevad end üksikuna ja maailma poolt mõistetamatutena ning nende vahele tekib armastus. Ühel hetkel otsustab koristaja oma lähedaste-sõprade abiga eluka oma koju toimetada, et päästa teda. Asjasse on segatud ka vene spioonid ning jõhkardist elukavangistaja. Paljukiidetud näitlejatöödest, oli minu jaoks suurepäraseim hoopis peategelase sõbrannat ja kaaskoristajat kergete komöödiliste sugemetega mänginud Octavia Spencer. Film võitis Kuldlõvi Veneetsia Filmifestivalil ja mu ootused olid vist natuke kõrgemal, aga ilus ja tugeva atmosfääritundega austusavaldus 50ndate-60ndate D-kategooria koletisfilmidele oli see küll.
Järjekordne pisaratekiskuja siin tabelis :) Sedapuhku ühest mehest, kelle kasutütar (kellele ta on tegelikult ka onu) on matemaatiline geenius. Andekas imelaps, kelle teadmised torkavad koolis silma ja kelle vanaema tahaks tema andeid erilisemalt arendada ja panna ta tippkooli. See tähendaks lapse ärakolimist. Asi läheb ema ja poja vahel kohtuskäimiseks ja vanaema saabki mis tahab... aga inimtunded ei ole nii lihtsasti painutatavad. Pidevalt on ka õhus saladus, et mis oludel ikkagi tüdruku ema suri. Lõpus muidugi saab kõik teada, aga see teekond on emotsionaalne ning peategelased on sümpaatsed ning nende poolt on kerge olla. Armas film.
Imeline multifilm kunstilises mõttes, kus on kasutatud tegelasi ja motiive Van Gogh'i maalidest. Tema suurimad ja olulisemad maalidki vilksatavad joonisfilmi käigus silme eest voolavalt, justkui filmi osana. Õlimaalingutena joonistasid seda filmi käsitsi 100 poola animaatorit (multifilm valmis poolakate ja brittide ühistööna) ja tulemus on vapustav! Üks nendest Van Gogh'i maali tegelastest, noor mees, sõidab Vincenti kodukülla, et viia ära kunstniku kiri, mille too oli kirjutanud oma nüüdseks samuti teise ilma lahkunud vennale. Seal kodukülas tutvub ta mitmete Vincentit tundvate inimestega ning märkamatult hakkab uurima tema tausta ja välja hakkavad kooruma ka võimalikud Van Gogh'i surma põhjused. Mitmed korrad kaotasin vaadates sisul järje, sest visuaalselt oli see lihtsalt nii võimas ja imeline. Ka mõned tuttavad näitlejad oli multifilmi maalitud täiesti nende omade nägudega, aga Van Gogh'i stiilis (näiteks Saoirse Ronan).
Geniaalne loo lähtekoht ja eriti filmi lõpp annavad kogu kinoelamusele piisavalt väärtust, aga filmis sisalduv lugu või pigem "inimeste elu ja saladused" on samuti huvitavad. Nimelt on üks paar, kes kutsub külla oma kauaaegsed sõbrad õhtust sööma ja koos aega veetma. õhtuveetmise käigus esitab üks neist väljakutse, panna kõikide mobiiltelefonid lauale ning kõik kõned ja smsid jagatakse kõigil õhtusöögil osalevate inimeste vahel. Kui hästi nad tegelikult oma sõpru... või veelgi hullem - elukaaslaseid tunnevad? Telefonid hakkavadki tirisema ja sõnumid saabuma... mõnel, kui mitte kõigil, on närvid päris püsti ja seletamist palju. Päris hea tänase päeva sotsiaalmeedia ja avalike suhtlemiste varju jäävate saladuste võimalikkusest. Kaugel see aeg on kui kõik on avatud ja kas me ikka tahame, et kõik oleks nii avatud. Ja kui lihtne on elada ilma saladuste ja valedeta...
Banaalse ja lihtsa sisuga muusikal, kus tunded keevad üle ja kõige keskmes on showbisnessi sünd. PT Barnum armub rikka pere tütresse ja alustab temaga pere ning loob vahakujude muuseumi kuid liigub sellest edasi kõikvõimalike kummaliste ja harukordsete asjade ja tsikusetrikkide näitajaks. Teda saadab edu, aga edu kasvades - süües kasvab ju nälg - tahab ta liikuda edasi tõsiseltvõetavamate kunstide suunas, saades hea kontakti kuulsa ooperilauljaga, kelle tuuri ta hakkab korraldama... mehe nina muudkui tõuseb kõrgemale... aga samas jäävad hooletusse pere, algatatud freakshow-tsirkuse erilised inimesed ja kontakt päris eluga. Kõik see muidugi ühel hetkel plahvatab talle näkku... Lisaväärtust andsid päris head muusikalilaulud ning tuttavad lauljad näitlejad (Hugh Jackman, Zac Efron ja rootslanna Rebecca Ferguson). Ka sellised, keda ei teadnudki varem, et nad laulda oskavad (Michelle Williams). Südamlik ja õigeid inimväärtuseid reklaamiv film.
Südamlik dokfilm mehest, kes 3 aastaselt hakkas põdema autismi. Owen tõmbus kookonisse ja vanemad kaotasid juba lootuse, et nende poeg saab kunagi enam maailmaga normaalselt suhelda. Ent siis juhuslikult avastasid nad tema reageerimise multifilmidele, eriti Disney multikatele. Nende multikate abil õppis ta maailma tundma ja täiskasvanuna oli valmis juba isegi vanematest eraldi oma elu alustama. Lisaks kogema armastust tüdruku vastu ja lahkuminekuvalusid. Ikka kaaslaseks ja abiliseks Disney-multikad. Paneb uskuma, et multifilmides ongi mingi võluvägi, aga veelgi suurem võluvägi on inimeste südamesoojuses!
Üks noor ja ambitsioonikas ärimees saab tööülesandeks sõita Šveitsi Alpides asuvasse spaasse ja tuua sealt tagasi Ameerikasse üks firma suurimaid juhte, sest tema allkirjad ja otsused on kriitilise tähtsusega, et firma saaks liituda teise firmaga. Looduserüpes olevasse muust maailmast eraldatud lossis asuvasse puhkekeskusesse jõudes, avastab ta, et midagi on selle sanatooriumiga paigast ära. Esiteks on tal raske kokku saada soovitud inimesega ja vaikselt hakkab ilmnema ka küsitavusi personali käitumises ja patsientides, kellega ta seal kokku puutub... Pinevus kasvab ja film kasvab närvekõditavaks trilleriks, sest üha kummalisemaid asju hakkab juhtuma... Jason Isaacs mängib ideaalselt rahuliku peaarsti maski taha peitunud kahtlaste kavatsustega pahalast. See on ka tema firmamärk.
Üks pöffi pärle. Colin Farrell ja Nicole Kidman mängivad abielupaari. Ei saagi alguses hästi aru, et kas tegemist on mingi futuristliku maailmaga, sest inimesed räägivad ja käituvad kiiksuga. Neil on ka 2 tütar ja poeg. Ilus kodu, raha voolab korralikult sisse, elu on ilus. Pereisa sõbruneb ühe poisiga, keda ta millegipärast tahab aidata. Poisi ema kasvatab teda üksi. Poiss näeb võimalust viies selle hea mehe ja ema kokku, et omale täiuslik pere saada. Tuleb välja, et poisi isa kadumisel ja "uuel isakandidaadil" on midagi ühist. Loomulikult ei ole mingil poisikesel võimalik panna mingit võõrast meest oma emasse armuma... või kas on? Asi võtab kummalised pöörded kui selgub, et poiss on pannud Farrelli perele peale needuse või mürgitanud neid kuidagi, et kõik ta pereliikmed hakkavad surevad aeglast surma. Ja algavadki alates väiksemast lapsest, ilmnema selleks märgid. Närvid lähevad läbi nii vanematel kui ka filmivaatajatel. Põneva ülesehitusega, täiesti eriline film, nagu praegusel ajal ühelt maailma kõige huvitavamalt filminduses töötavalt auteur'ilt oodata võib! Lisaks teeb sigahea rolli Barry Keoghan, poisina, kes tundub olevat kogu kurja juur.
Põrmustavat kriitikat üllatuslikult saanud film oli minu jaoks uskumatu, põnev, naljakas ja sisukas teekond algusest kuni selleni, milleni see välja jõuab. Lugu käivitub sellest, et ülerahvastatud maailmas leitakse võimalus maailma päästmiseks läbi inimeste kahandamise. Ühtlasi kui inimesed väiksemaks muutuvad on nad palju rikkamad, sest samast rahust jagub ja palju rohkemaks. Samuti ei ole kulutused nii suured. Nõnda võtabki üks abielupaar nõuks minna end kahandama. Ainult, et kui mees 10cm pikkusena üles ärkab, selgub, et ta naine lõi viimasel hetkel põnnama ja ei muutnudki end väikseks. Nõnda tuleb tal üksi luua endale uus sotsiaalvõrgustik uues, "pisikeste maailmas". Peatselt kohtub ta ühe asiaadist naisega, kellega koos satutakse ühe pöörasematesse seiklustesse.
Dokumentaalfilm Süüria sõjast. Film järgib Khaled Umar Harah'i, kahe väikse tüdruku isa, kes töötab "Valge kiivrina", päästes pommitusrusude alt sinna kinni jäänud inimesi. Korjab kokku laipasid ja teavitab omakseid. Selle oma vabatahtliku töö kõrvalt elab ta pereelu - viib lapsi mänguväljakule ja õpetab neid sõjaolukorras hakkama saama. Kogu suur pere- ja sõpradering on pidevas suhtlemises omavahel ja üritatakse elada antud olukorras nii hästi kui suudetakse. Aga ikka headuses. Dokfilm liigub Khalediga siia ja sinna, vaataja saab aimu väga lähedalt sealsest igapäevaelust. Sõja ängist, pidevatest rünnakutest, pommide eest varjumistest ja surmadest. Kuni filmi lõpuni välja, mis oli nii šokeeriv, et ma pidin seda uuesti vaatama, et aru saada, kas ma tõesti sain aru, mis toimus. Ma arvan, et üks mõjusamaid filmilõppe kui mitte kõige mõjusam terve aasta jooksul. Hariv ja silmiringilaiendav film. Huvitav ja üllatav.
Eelmise aasta parima filmi oscari võitnud linateos jõudis minuni alles 2017.aastal. Film on huvitavalt jagatud kolme tsüklisse, ehk niiöelda kolme peatüki alla. Igas peatükis on peategelane eri vanuses - 9a, 16a ja täiskasvanu. Must poiss kasvab üles Miami ühes kurikuulsaimas linnajaos, emaks narkar, isa pole... muidugi tuleb olla gängis, et ellu jääda. Õnneks on ka häid päästeingleid, hoolitsevate inimeste näol tema ümber, keda poisil ka hädasti vaja läheb. Poiss kasvab karmiks gängiliidriks, aga kõva pealispinna alla on peidus gay-mees, kes proovib nii ühiskonna suhtumise kui iseenda sisetunnetega hakkama saada. Ema rollis teeb uskumatult hea töö brittidelt laenatud (selle osa eest ka oscarile kandideerinud) Naomie Harris.
Sissejuhatuses avaldasin oma põlgust koomiksite ja muude selliste tele või raamatusarjade järgi tehtud filmide suunas, ent on siiski mõned erandid. Üheks on Batman (kuigi kaugeltki mitte kõik, mis temaga seondub), teiseks Star Trek (samuti mitte kõik, aga just selle sarja uued pikad filmid) ja X-men, mille sarja senine viimane film ongi "Logan". Keskendub see, nagu pealkirjast aimata võib - Loganile. On aasta 2029 ning mutandid on laiale aetud, Logani eneseravitsemisoskused on hääbumas, ta on põhimõtteliselt löönud elule käega ning töötab autojuhina. Aidates varjata Professor X-i, hoolitseb ta ka tolle heaolu eest. Ühel päeval üks võõras naine palub temalt abi, et toimetada üks pisike tüdruk riigist välja. Pisikesel tüdrukul on ka üleloomulikud võimed ning ta on üsna sarnane Wolverine'ile. Kuid tüdrukule peavad jahti ka pahalased. Algab kassi-hiire mäng ning suur põgenemine ja tagaajamine. Palju sügavamaid küsimusi peitev film kui võiks oodata mõnelt nö. koomiksi-filmilt. Ja ehtsalt põnev ka, mitte nagu tavalised lendavate supermanide ja teraskilbiga Kapten Ameerikate piupau.
Režissööri enda vanaema lugu on jutustatud emotsionaalselt mõjuvalt, imeilusa pildikeele ja ajastuhõnguga. Elatakse 1930ndaid ja 14 aastane saami tüdruk Elle Marja ei taha olla enam saami, sest ta kogeb rassismi ja diskrimineerimist. Küla poisid narrivad ja ärritavad ja lähevad isegi ekstreemsusteni välja oma kiusamisega. Kodukanti tuleb külla üks poiss, kellega Elle Marja tutvub ning noorte vahele tekivad õhku mingid tunded. Poisil tuleb siiski koju linna tagasi sõita ning midagi suuremat sellest ei sünni. Elle Marja siiski näeb selles oma võimalust - ta võtab oma kompsud ja läheb otsib poisi linnas üles, et alustada elu mitte-Saamina. Sellest saab Elle Marja täiskasvanuks kasvamise lugu. Lugu, mis põhjendab, miks ta vana naisena on vahetanud oma nime Christinaks ja miks ta ei tunne end enam saamina (ning täie õigusega!). Inimesi ei tohiksi kasti allutada, piirata või alama või ülemana tundma panna see, mis rahvusest või rassist keegi on, mis usku või seksuaalset suundumust ta omab. Rass ja seksuaalsus on kinni geenides ja seda ei saa ise määrata, rahvus ja usk on tingitud sellest kuhu maailma ossa ja millisesse perre me sünnime. Kui keegi tahab piirata mingite piibli- või koraanilugudele viidates või muule utoopiale kellegi teise õiguseid, siis on ta ise väärt ühiskonnast eraldamist ning nende samade õiguste kaotamist, mida ta teistelt ära tahab võtta. Moraali kuldne reegel - ära tee teistele seda, mida ei soovi, et Sinule endale tehakse - see pädeb igas olukorras... Füüsiliselt, ega mentaalselt ei tohi kellelegi haiget teha (mida õiguste piiramine ju alati teeb. Ainuke koht kus õigusi tohib piirata on see kui see kellelegi teisele haiget teeb - a la vägivald, ahistamine, laste ekspluateerimine, varastamine, liikluseeskirjad jne). Aga nüüd hakkan ma juba tasapisi rajalt kõrvale liikuma... film igatahes kõnetas kõikidel tasanditel ja tekitaski just selliseid tundeid!
Vince Vaughn'i tegelane jääb tööst ilma, saab teada, et ta naine on teda petnud ja selleks, et teha kannapööre elus, tunneb, et oleks vaja otsast alustada. Selleks, et otsast alustada tuleks teha kriminaalset tööd. Raha hakkabki sisse voolama, naisega lepitud ja hakatud last ootama, kuni ühe suure diili jaoks on vaja teha üks narkodiil mingite uute partneritega. Muidugi kohe läheb kõik untsu ja nõnda leiab mees end peatselt vanglast. Ja oleks siis see vanglasolemine sile seilamine, aga ei, siin hakkavad need untsuläinud tehingu partnerid teda kummitama... elu vangalski läheb üha hullemaks...
Füüsiliselt ja mentaalselt karm pilt kuidas kuritegevus viib elu üha uutesse põhjakihtidesse... samas nutikusega on võimalik midagi ka ära teha. Head kaklusoskused tulevad ka kasuks. Karm, tõsiselt karm film. Ja Vince Vaughn teeb täiesti ebatavalise rolli oma cv-sse.
Huvitav puzzletükk ajaloo-tervikpilti juurde. 2.Maailmasõjas sakslased muudkui vallutavad ja vallutavad maid ning britid on kaotanud usu oma peaminister Neville Chamberlain'i. Vaja on uut liidrit. Parimaks või tegelikult ainsaks mõlemale kojale vastuvõetaks meheks osutub Winston Churchill. Mõnus sidusus ühe teise aasta suurfilmiga - Dunkirk, sest siin filmis saab näha, mis toimus brittide võimuladvikus ja kuidas otsuseid vastu võeti või mida rahva eest varjati. Samuti oli äge finaali dilemma, kas alustada rahulääbirääkimisi Hitleriga või võidelda oma ideaalide ja mittealistumiseni kuni lõpuni välja... kuigi väljavaated võiduks on üsna napid. Churchilli otsusest pasundavad kõik ajalooraamatud, aga filmis on see puust ja punaseks tehtud kuidas Churchill sellise otsuseni jõudis ja millist erilist rolli mängis lõpuks ikkagi briti rahvas ise kõiges selles. Kui ma oleksin ise britt, siis tunneksin uhkust seda filmi vaadates. Aga Gary Oldman on kõige ilmsem parima meespea oscari võitja järgmistel auhinnajagamistel. Mis siis sellest, et palju aitas kaasa ka make-up ja kõikvõimalikud lisandid, ent teades Gary Oldmanit ja milliseks ta oma Churchilli suudab mängida, see on imekspandav. Ma arvan, et üks kindlamaid võite on just nimelt temal märtsikuus peos.
Ühe aasta oodatuima filmi tõi Pöff koju kätte. Ma usun, et film oleks kindlasti mu TOP10s kui va seda ülisuurt ootamist poleks olnud :) Loo lähtekohaks on ühe ema kättemaks tütre surma eest võimukandjatele. Kuid igal mündil on ju 2 külge... võibolla isegi rohkemgi... Maailma üks tippnäitekirjanike, kes on selle filmi auteur, on öeldnud, et ta kirjutas selle käsikirja juba aastaid tagasi, ent selle tegemiseks polnud varem aega. Eelkõige sellepärast, et peategelase rolli kirjutas ta just nimelt Francis McDormand'ile. See kuidas Francis sellesse rolli sobib, selles pole väiksematki kahtlust, ent see kuidas ta selle kättemaksuhimulise ja tugeva naise rolli lahendab!!! - usun, et järgmise gaala naispeaosalise Oscar on tema oma (kui mingi ime ei peaks juhtuma).
Poiitiline farss kui sinna sisse peita ka peenemat koomikat ja teisi tasandeid, siis on see üks minu lemmikumaid žanre. Sedapuhku on just sellel tundeskaalal õnnestunud naljamäng keerlemas Stalini surma ümber. Ja lisaks veel võimuvõitluses - kes saab troonile pärast suure juhi surma. Kõik on aetud võidujooksu, kogu suppi on raputatud ka Stalini tütar ja poeg ning kokku on segatud hoia-piip-ja-prillid komöödia teemadel, millele nüüd distantsilt on võimalik kasvõi möirates naerda. Briti ja USA staardidest näitlemistalendid on segi ning seda suppi lürbiks pikemaltki - nii meelelahutuslik on see kõik. Vaimustavalt andekalt välja mõeldud, kirjutatud, mängitud ja tehtud :)
Aasta parim Eesti film! Mitte päris see Rehepapp, mida Kivirähki raamatust sai loetud, aga samas kõik olulised elemendid on olemas kah... Peal selle, et Rehepapina kujutasin ma Aarne Üksküla ette ja teda siin filmis pole... Selle eest on Arvo Kukumägi, kes teeb siin ühe oma meeldejäävaimatest rollidest, kuigi ta polegi otseselt filmi keskmes. Peategelast esitab Eesti filmi uus esileedi - Rea Lest. Film on maagiliselt hästi ülesvõetud, vajalikult muinasjutulise kaamerasilmaga. Must-valge pilt ei näita Rea Lest'a punaseid juukseid punastena, aga just punajuukseliselt tulisena teda seal näeb. Minu jaoks pakkusid mitmeid värvikaid kõrvalrolle ka teised head eesti tuntud näitlejad - Katariina Unt, Meelis Rämmeld, Taavi Eelmaa ja Jaan Tooming. Aga lisaks ka mitmed mittetuntud mittenäitlejad. Lisaks oli suur üllatus näha (minusugusele õudukatevaatajale) Dieter Laserit eesti filmis! Üllatav oli ka see, et mulle meeldis just nimelt Rainer Sarneti film, kelle eelmiste filmidega ma pahatihti kuidagi pole haakunud. Eks me kõik "kasvame ja areneme", nõnda ka mina :)
Seda filmi võib vaadata mitme mätta otsast. Ühest küljest kui mõnusalt tundliku ajastu(80ndad)- ja koha(Itaalia)atmosfääriga draamat. Teisalt kui lugu esimesest suurest armastusest. Kolmandast küljest kui armulugu 2 mehe vahel, kellest üks on veel alaealine ja teine temast tunduvalt vanem. Neljandast küljest kui lihtsalt tundeerka armumise, lahkuminekuvalu ja lootuste-ootuste romantikat. Või siis hoopis viiendast küljest, mis minu jaoks oli kõige väärtuslikum - psühholoogiline inimsuhete mäng ja reaalsus, armastuse tugevuse psühholoogia ja isa-poja suhe. Üks minu terve filmiaasta lemmikstseene oli selle filmi lõpupoole - isa monoloog (oma pojale). Kui palju niidistikku ajas see omakorda veel laiali - mida isa mõnede omade sõnadega ikkagi mõtles(?) lisaks imeilusale lohutuskõnele, milleks ma loodan, on mul endal ka kunagi piisavalt õigeid sõnu kui peaksin sellises olukorras olema mõnega oma lastest. Lisaks näha kogu seda taustsüsteemi (aeg, koht, positsioon elus jne) ning sellest johtuvaid inimeste otsuseid ja valikuid. Kuidas see suhe nende kahe inimese vahel tekib on ka põnev jälgida - elekter on õhus, kahju, et purunemine toimub nagu noaga lõigates ja sellepärast on see haigetsaanule eriti valus. Ja ainult tõeline armastus teebki haiget. Ent midagi jäi ometi puudu sellest filmist, mida nüüd, üle kuu aja hiljem pärast selle nägemist, ei ole ma endiselt endale suutnud sõrmega osutada. Lummav ja lummavalt sobiv muusika ka. Michael Stuhlbarg teeb üha aasta parimatest meeskõrvaosadest erudeeritud ja tähelepaneliku isana, kes ilmselt teadis täpsemaltki, mida ta poeg tegelikult üle elas. Kuuldavasti olevat ka järg teoksil.
Väga ilusa visuaali, ehk kaameratööga lugu rikkurite maailmast, inimröövist, 70ndatest, emaarmastusest ja sellest, mida raha võib iniese ajudega teha. Palju tabavaid aforismimõõtu ütluseid nii majandusest, rahast kui inimsuhetest. Loorbereid väärvivad rollis Christopher Plummerilt ja Michelle Williamsilt. Lugu saab alguse sellest kui ühe maailma rikkaima inimese 16-aastane lapselaps röövitakse Roomas. Sinna otsa antakse taustainfo, kuidas jõuti selle olukorrani, ehk mis poisi ja tema vanemate elus on juhtunud. Seal sees saab teada ka kitsi vanaisa rahakusest. Ometi pole ta nõus raha maksma lapselapse röövinutele... samas kui raha kulutab investeeringuteks ja rikkuste kasvatamiseks küll... Tõmbasin hoobilt paralleelid enda paari tõeliset tuttava rikkuriga, kes on samuti igat krossi kümne küünega kinni hoidvad. Ilmselt ainult nii saabki pidevalt oma rikkust kasvatada... Filmis on palju muudki - nöiteks mis toimub röövitud poisi ja röövlite vahel, sisse tuuakse miljardäri turvasüsteemide ülem, kes "antakse" emale appi poisi kättesaamiseks. Üsna pikk film on vägagi sisutihe ja ma usun, et üks parimaid inimröövi filme üle pika aja kui mitte kõige parem.
Tänavuaastase Pöffi parim film minu arvates. Huvitavalt mixitud päris ja amatöörnäitlejaid, kuigi tihti need amatöörid olid isegi paremad. Eriti peaosalist mänginud (kõigest 7-aastane) Brooklynn Prince. Uskumatult ehe ja õnnestunud... millest suur tänu läheb ka väga heale režissöörile. Baker'i eelmine film "Tangerines" juba vaimustas ja vapustas oma erilise ehtsuse ja otsekohesusega eluheidikutest. Ja siin ta natuke jätkab samal liinil, aga seekord teistel teemadel ja teises kohas ja hoopis teiste tunnetega mängides. Kaamer jälgib elu soojas Floridas, Disneylandi lähistel asuvate pikaajaliseks elamiseks kasutatavate motellielanike elu. Loo keskmes on üks väike tüdruk, tema paar sõpra, ema ja nende paari sõbra emad. Tüdruk on hakkaja ja äge tirts, aga ta ema on natuke elu hammasrataste vahele jäänud, samas väga sõnaosav ja kui vaja laseb ka rusikad käiku, kuigi ise on nääpsuke. Eks emal tuleb enda ja lapse hinge seeshoidmiseks ning katuse peakohal hoidmiseks teha igasuguseid tööotsi. Ka selliseid, mis ühele ontlikule väikse lapse emale ei sobi. Draamat sünnib ka madala intelligentsuse tõttu, sest eks need, kellega suheldakse on ka "sellised" või tahavad paremat elu ning sellepärast vaadatakse ühel hetkel teistele omasugustele ülevalt alla. Sotsiaalne mõõde on tugevalt filmis sees. Samas on see lapsepõlve vabadusest, õuesmängimisest, varaküpsusest ja sellest kui olulised on sõbrad... eriti hetkedel kui on raske. Jällegi meeldiv tõdeda, et filmi lõpp tõstis kogu terviku väärtust veel eriti! Willem Defoe'd peetakse kindlaks Oscarivõtjaks tänavu motelli haldusjuhi rollist, kuigi ma täpselt ei saa aru sellest, mida tema mängus nii eriliselt hinnatakse... loomulikkust? Minule meeldis ka, aga mitte otseselt aasta parima tiitli väärilisena.
Biograafiline tõsielu-mängufilmi Kanada naivistlikust maalikunstnikust Maud Lewis'est. Naine põdes artriiti, ent oli võimeline sellest hoolimata maalima ja inimesed armastasid tema maale. Huvitav eluteekond represseeriva ema võimu alt põgenevast, koristajana tööd leidvast ja maale kolivast naisest, kelle tööandjaks on karm ja tõsine maamees, kes ilmselt palju oma elus naistega pole läbi pidanud käima ning neid kohelda ei oska ta ka. Koergi on tähtsam. Kuid kui see naine tal juba majas on ja veel Maudie-sugune naine, siis elu teeb omad korrektiivid... Ethan Hawke, Maud'i abikaasana teeb ühe aasta parimatest meesrollidest ja minu meelest Sally Hawkins teeb ka oma kahest aasta suurrollist - The Shape of Wateri's ja siin - just nimelt Maudiena palju tugevama ja mõjuvama karakteri. Armas ja kuigi ka kurb, on see ikkagi mingis mõttes hea-tunde-vitamiinilaks.
Tõestisündinud lugu Detroidi rahutuste ajal toimunud intsidendist 60ndate lõpus. Nii põnev, et ei saa hetkeksi silmi ekraanilt ja istud tooli eesäärel ja närid küüsi nii, et ise ei saa arugu kuidas higi voolab mööda selga alla. Nii pingest paks olukord on filmis tekitatud, et seda võiks kui võid noaga lõigata. Noored panevad pidu. Mustad poisid ja paar valget tüdrukut. Seltskonnal on ka mingi minipüss ja aknast nähakse kaugemal politseide ja sõjaväelaste kogunemist rahutuste kontrolliks. Lollitamise mõttes lastakse aknast paar lasku... Sellel lollitamisel on tõeliselt karmid tagajärjed, sest üsna varsti on need valged politseid ja sõdurid noorte majas ja algab kammerlikult vaid selles majas toimuv psühholoogiline ja vägivaldne ahistamine, aga õhtu on alles pikk ees... Huhh, isegi tagasi mõelda võtab higistama. Karm, väga karm! Ja hullult põnev!
Täpselt nagu eelmine - nii pinev ja täis ägedat actionit! Kuigi hoopis teistmoodi. Siin filmis on teemaks põgenemine ja tagaajamine. Mängumaaks terve linn. Selle filmiga astub Robert Pattinson tõsiseltvõetavate näitlejate ridadesse. Poleks uskunud, et selles mehes selline anne on peidus. Ta mängib siin vanemat venda mentaalsete piirangutega poisile. Soovides paremat elu nii endale kui vennale, otsutatakse vastu võtta pangaröögi-ots. Midagi läheb nässu ning noorem vend jääb politseile kinni. Kogu film toimubki praktiliselt järgneva öö jooksul, mil vanem vend teeb endast kõik ühe pika seikluste jadaga, et venda vanglast vabaks saada... See teekond on täis ootamatusi, põnevust ja pöördeid. Isegi hingamiseks ei anta pause...
Nägin seda filmi oktoobris Pärdi päevade raames, koos režissööri ja helilooja endaga. Pärast filmi toimunud Q&A oli ka emotsionaalne, sest tervele saaltäiele rahvale läks see ilmselgelt väga korda. Polegi varem näinud kui kinos pärast filmi aplodeeritakse seisvate ovatsioonidega! Aga oli ka väärt film. Valus film. Aset leiab see tänapäeva Venemaal. Üks abielupaar tülitseb pidevalt omavahel, karjutakse ja elatakse end välja, samal ajal kui nende 12-aastane poeg kõrvaltoas pealt kuulab. Vanematel pole lapsest sooja ega külma, ainult enda emotsioonide väljaelamine on tähtis... kuid siis ühel hetkel on poiss kadunud. Alguses ollakse pahased ja omavaheline kraaklus läheb edasi... kuid kui kka midagi on kadunud, siis saadakse alles pärisel aru, mis tunded tema vastu olid... või kas ikka saadakse... võib-olla on see hoopis psühholoogilise efekti tulemus? Igatahes on huvitav näha kuidas inimesed sellises olukorras muutuvad ja mis kohast ei muutu. Millist abi saab Venemaal sellistes olukordades, kusjuures sellele abisaamisele on filmis igatpidi laiaseletuslik ja täpne seletus ning sellise tegutsemise samm-sammuline näitamine. Lõpp on muidugi... novat seda ei ütlegi... Kogu teekond on emotsionaalne... ja lõpp muidugi eriti.
Jälgisin seda uisumaailma skandaali 90ndatel ning lisaks olen näinud ka teisi selle juhtumiga seotud filme. Siiani on need kõik olnud Tonya Hardingut kui peasüüdlast näitavad, nagu ka kõik meediaväljaanded omalt poolt inimestele pähe tagunud - Harding on monstrum! Sedapuhku antakse väga tõepärane versioon, kuigi komöödiana ja seega jäetakse usutavus iga vaataja otsustada. Kuigi kogu juhtumi lollus on lausa tabavalt saavutatud sellise lollitava stiiliga. Justkui juhtumiga seotud inimestega intervjuudele ülesehitatud. Kes ei tea, siis loo taustaks on Nancy Kerrigani vigastamine, et Tonya Harding võidaks USA meistrivõistused ja pääseks Olümpiamängudele. Kerrigan ja Harding mõlemad esindasid USAd Lillehammeris. Kerrigan oli selleks ajaks vigastusest paranenud ning võitis olümpiahõbeda venelanna Oksana Baiuli järel, aga Harding jäi 8ndaks. Harding sai süüdistuse, et tema selle vigastamise tellis ja keelu terveks oma eluajaks Iluuisutamisvõistlusel olalemisele. Film näitab kogu lugu teises valguses, ehk mitte nii, nagu meedia kogu asjast pildi on maalinud. Kusjuures Tonya oli tegelikult andekas ja hetketi ka väga edukas - 1991.aastal nii USA meister kui ka MMi hõbemedal. Ja osales ta ju tegelikult kaks korda Olümpiamängudel. Ta oli ka esimene naine, kes edukalt ühe võistlusuisukava jooksul sooritas kaks kolmekordset akslit ja esimene, kes edukalt suutis sooritada kolmekordse aksli kombineeritult topelt toeloopiga. Silmiavardav ja eriti "fake news" valguses lausa marruajav. Ka film ärritab mitmetes kohtades, aga seda kaasakiskuvam see on. Vapustavalt head rollid Tonyat mänginud Margot Robbie'lt (ta veel kandideerib Oscarile selle rolliga - pange tähele!) ja tema abikaasat mänginud Sebastian Stan'ilt (ka loll bodybuard, kes kogu käki kokku keerab on tabavalt koomiline). Kuid kindel Oscarivõitja juba enne kandidaatide esitamist on karmikäelist ja -sõnalist ning esmapilgul justkui armastusvõimetut Tonya armutut ema mängiv Allison Janney. Vau, milline power! Tonyast muide sai pärast uisukeeldu poksija!
Suurepärase stsenaariumiga põnevik, milles hea annus õudusfilmisugemeid. Hämmastav, et keegi varem pole tulnud nii lihtsale, aga geniaalsele mõttele kirjutada selleteemaline stsenaarium. Nimelt Daniel Kaluuya mängib afroameeriklasest poissi, kes sõidab oma valge tüdruksõbra vanematele külla esimest korda. Rikkuritest pere võtab ta kuidagi imelikult vastu, aga esmakohtumised on tihti närvilisusest tingitult konarlikud... ent siis hakkab juhtuma üha kummalisemaid asju... kummaline on ka pere jaoks töötavad 2 afroameeriklast. Ja kui teised nädalavahetuse külalised saabuvad, kellest üks vanamemm on koos u. 40 aastat noorema afroameeriklasest peigmehega, kes tagatipuks järsku hakkab talle karjuma "get out"... siis hakkab kõik juba üha kiiremini kummaliseks muutuma... kuna pereema kutsub poisi endaga vestlema ja "teed jooma"... ja see lusikas muudkui keerleb seal teetassis ja keerleb ja kõlksub vastu äärt ja keerleb ja kõlksub ja keerleb... :)
Ühe minu lemmiku Rootsi auteur-i viimane vaimusünnitus viib vaatajad rahvusvahelisse kunstimaailma. Film ongi justkui kunstieliidi ja erinevate kuraatorielude ning kunstivormide ja kunstiks kuulutatavate teoste satiir. Peategelaseks on taanlane, kes töötab Stockholmi Modernkunstimuuseumi kuraatorina ning on pidevalt otsimas uusi kõnekaid kunstiteoseid muuseumisse. Uusim kuum teos on "Ruut", mis peaks sümboliseerima usaldatavuse ja hoolivuse pühamut. Seal sees on kõigil turvaline ja hea. Sellele lisaks palgatakse kõnekaid out of the box sotsiaalmeediakampaaniaid korraldav tiim, kes peaks ka "Ruudule" mõtlema välja inimesi raputava kampaania... no mätlevadki, iseasi, kas moraalse... ja üldsegi, kas võib võtta mistahes asja ja väita, et see on kunst, andes sellele juurde mingi tausta või loo? Kas kõik meie elus on sellisel juhul kunst? Küsimusi, nii eksistentsaalseid kui kunstispetsiifilisi või moraalile ja moraalsusele viitavaid tõstatab film kuhjaga. Keegi eesti fimikriitikutest ütles väga tabavalt, et seda filmi vaadates tunned end kogu aeg ebamugavalt... aga minu meelest tunned ka pidevalt huvi, et mis edasi saab, mis üllatus järgmise nurga taga peidus on... Film pakub ka ühe häiriva stseeni kui üks vene performance-kunsti viljeleja nö. etendus läheb üle piiri ja väljub kontrolli alt... Kuid nagu kunst jäljendab elu võib ka elu hakata kunstiks muutma.. kus läheb elu ja kunsti piir... vingelt tihedalt küsimusi esitav film ja mõned vastused võib ka enda seest või filmistki leida kui sisse elada!
Ilus, emotsionaalne, mehhiko folkloori tutvustav ja muusikaline animatsioon on võluv oma lihtsuses, pakkudes siiski uut ja originaalset lugu, kus on segamini inimesed ja vaimud, unistused - nende täitumised ja luhtumised, pereväärtused ja peresoojus ning seda läbi ühe põneva Pixari/Disney-seikluse. Väike poiss Miguel unistab muusikukarjäärist ja tema suureks iidoliks on Ernesto de la Cruz. Üks asi viib teiseni ja müstiliste juhtumiste tõttu leiab ta ennast Surnute riigist. Seal sõbruneb ta Hectoriga, kellega koos hakkab avastama oma kadunud isa juhtumit. Pisarad kisub välja nii lastel kui lapsevanematel, garanteeritult! :)
Briti, Prantsuse ja Belgia sõdurid on 2.maailmasõjas Saksa vägede poolt Dunkirki randa aetud ning ümber piiratud. Ainus vaba tee on merele, aga nii madalasse randa laevad ei saa randuda. Algab õhurünnak ja täiesti ootamatu päästeoperatsioon. Lugu jutustatakse kolmest vaatenurgast - veest, õhust ja maast, kuigi mitte päris kronoloogiliselt. Ilma otsese narratiivita, annab pigem film edasi tunde või atmosfääri, mida tähendas olla seal Dunkirki rannal 1940nda aasta mai ja juuni vahetuses. Uskumatult hea kaameratöö ja muusika. Võimas ja mõjuv filmikunsti võimekus luua "tunnet". Kindlasti tasub just nimelt kinos vaadata!
Lausa uskumatult silmiavav dokfilm, mis töötab ka kui põnevik! See millest film alguse saab ja kuhu see välja jõuab on vapustav. Bryan Fogel alustab oma filmi ja uuringut sellest kuidas doping tegelikult tulemustele kaasa aitab. Tippratturina tahab ta ka tohtri järelvalve all katsetada oma kaasmõjuainetega piire. Täiesti tobe idee, aga no on ka tobedamaid. Ja ta teeb seda iseenda kehaga, seega ise teab, millega riskib. Juba jõuab ta ka esimeste tulemuste ja näitajateni, kuigi ega arstid temaga sellises ettevõtmises eriti koostööd teha ei taha. See on ju nõme ka. Aga siis satub ta ühe vene dopinguarsti peale, kellega hakkab koostööd tegema, kuid vähehaaval siirdub dokfilmi fookus Bryanilt sellele arstile, sest tuleb välja, et tegemist on Venemaa põhilise tippatleetide dopinguarstiga. Bryani abiga toob ta välja kogu mahhinatsiooni, kuidas venelased Sotši Olümpiamängudel oma sportlaste dopinguteste vahetasid - see oli tõeline süsteem balalaika. Samuti selle, et Putin oli absoluutselt kõigest teadlik ning käsuliinid polnudki pikad, vaid suisa otsesed! Asi läheb nii põnevaks kätte ära, et on pidevalt karta kes ja kas sellest mängust üldse elavana väljub. Kogu vene poliitilise spordiladvikuga saab ka hästi tuttavaks. Hämmastav ja ülipõnev dokfilm, soovitatav kõigile ka üldhariduslikus mõttes. On juba valitud ka Oscarite 15 poolfinalisti sekka, kõigi ennustuste kohaselt peaks ka kandideerima pääsema.
Kui arvestada 2017.aastal ilmunud filme, mis ka sellel aastal nähtud sai, siis oleks Mudbound nr.1. See lugu kahest 2.maailmasõjast kodukülla naasenud mehest - üks must ja teine valge. Kodus ootab neid erisugune elu. Sõjas olid ju kõik võrdsed. Samas nemad omavahel on ka kodukülas sõbrad. Ühtviisi ei leia nad aga asu ei sisemiselt, ega ka üldiselt kodus. Jutustatud väga omapäraselt erinevate tegelaste poolt mina-vormis, hüpates ühel tegelaselt teisele pikemate lõikude kaupa. Ajastufilm on justkui western, aga mitte valge ja punanahkade vahel, vaid valgete ja mustade vahel. Külas tegutseb ka Ku Klux Klan... Samas on ka naise positsioon tugevalt esil. Puudu ei ole ka armastus ja armukadedus ja inimlikud mõõtmed tõsistes olukordades nahavärvist hoolimata - muidugi eeldusel, et inimene pole rassist või südametu jõhkard, aga eks ole ju igasuguseid... Väga hea režii, kaamera- ja kunstnikutöö, stsenaarium ning mitmed suurepärased rollid - Carey Mulligan, Garrett Hedlund, Jason Clarke, Jason Mitchell, Mary J. Blidge ja Jonathan Banks, kui nimetada vaid mõningaid.
Teatrilavastuse näidend, mis on adapteeritud filmiks. Tegelikult kuna tegevus toimub suures osas ühes majas ja selle sisehoovis, siis on see justkui kammerlik ja tõesti nagu teater kinolinal. Selliseid tippteatrilavastusi tehti 60ndatel tihedamalt filmideks ümber. Väga teretulnud nähtus, sest selliste linateoste fookuses on sõna ehk dialoog ning näitlejatööd ja minule see meedib. Fences pakubki tipptasemel näitlemist kõigilt osatäitjatelt. Eekätt ema ja isa rollis olevatelt Viola Daviselt ja režissöörilt endalt, kes on ühtlasi meespeaosas, ehk Denzel Washingtonilt. Tegemist 50ndate Ameerika töölisklassi perega Pittsburghis. Kibestunud pereisa, kelle enda unistused omal ajal pesapallimängija karjäärist luhtusid, sest kui musti mängijaid hakati meeskonda võtma, oli tema "parim enne" juba möödas ning tal tuli minna tehasesse ränka füüsilist tööd minna tegema. Nüüs kus ta pojal on selline võimalus, rikub ta selle ära... sügavad hingehaavad on visad paranema ning kui näiteks isa teeb lapsele haiget saab ju haiget ka ema. Kuigi siinses loos saab ema haiget otse ja väga valusalt... dramaatiline ja kurb lugu. Ajab nutma ning hoiab emotsioonid pidevalt pinnal.
Tõsielusugemetega film on tõeline hea tuju-vitamiinilaks. NASA kasutas oma kosmoseprogrammis enne kompuutrite kasutuselevõttu mustanahalisi tipp-naismatemaatikuid. Lugu räägibki nendest naistest, õigemini kolme naise tõestisündinud loo inimarvutitena. Tegemist on astronaut John Glenni orbiidile saatmisega ja tema turvaliselt kojutoomsega, selleks on vaja muidugi ka ülitäpseid arvutusi. Film annab aimu ka organisatsiooni sisesest ajastule isegi iseloomulikust rassismist, nende naiste võitlusest austuse saavutamiseks tänu oma mõistusele ja tööle. Lisaks ka naiste omavahelisest sõprusest. Imeliselt ilusa pildikeelega veel kõigele lisaks. Põhilistes rollides säranad Taraji P.Henson, Octavia Spencer, Janelle Monae, Kevin Costner ja Kirsten Dunst.
Läbi ajaloo on ilmselt mu lemmikmultikas mõni lapsepõlve dubleeritud multikatest, aga see vajaks juba sügavamat uuringut ja analüüsi :)
Esimene neist räägib Aafrika lastest, kes saadetakse pikaks ajaks kodust kaugele raha teenima asulatesse, kus nad kannavad sandikopikate eest raskeid turukandameid.
Teine räägib 96 aastase mustanahalise naise ja 95 aastase valgenahalise mehe armumisest esimest silmapilgust. Nende abielust ja sellest kuidas naise perekond neid lahku tahab kiskuda.
Kolmas on rootslaste lahe lühidokk sellest kuidas filmitegijad on pakkunud pisikese summa raha inimestele ujulas, et nood kõige kõrgemalt platvormilt alla basseini hüppaksid. Filmides nende hirmu ja lõpuks ka otsust hüpata või mitte :)
Läbi ajaloo on parim ja täiesti teisest klassist kui kõik ülejäänud - THE DARK KNIGHT (see kus Heath Ledger mängib Jokkerit).
Läbi ajaloo on mu lemmikud jäänu lapsepõlvest ikka need esimesed - MOTELLI "MESINÄDALAD" SALADUS, ROSEMARY'S BABY, DAWN OF THE DEAD, EVIL DEAD, SCARECROWS, POLTERGEIST, THE SHINING, THE OMEN, THE THING ja THE EXORCIST. Üks film, kus inimesed läksid vabatahtlikult surema ühte haiglasse ja pärast neist tehti küpsiseid, mis mõjusid rahvale kui narkootikum ja neid taheti massiliselt osta. Ja kõik Dario Argento, Hitchcocki ja Vincent Price'i filmid, aga eriti see, kus ta Shakespeare'i teoste surmade järgi sarimõrvarina inimesi tapab. Ent ka täiskasvuna on sattunud ette palju häid õudukaid, lemmikute seas neist kindlasti THE OTHERS, LÅT DEN RÄTTE KOMMA IN, 28 DAYS LATER, DRAG ME TO HELL, SIXTH SENSE ja THE CONJURING.
Tundub, et kõige raskem on teha just nimelt head komöödiat, sest neid ei satu eriti tihti ette, kuigi nende järgi on kõige suurem janu. Läbi aja on lemmikud komöödiad ilmselt vanad Ervin Abeli filmid - MEHED EI NUTA, NOOR PENSIONÄR ja SIIN ME OLEME.
(2. Siin kohal peaks tegelikult olema THREE BILLBOARDS OUTSIDE EBBING, MISSOURI, aga kuna sellest on võib-olla et natuke rohkemgi USAt sees, siis jätan selle arvestamata, mis sest, et eelkõige režissööri/autori järgi kuulubki siia)
(3.ka siia võiks vahele panna KILLING OF A SACRED DEER, sest briti rahad on sees. aga see ikkagi filmiti täiesti USAs ning kreeklasest režissööri poolt, seega ei pane seda siia.)
|
OSCAR-2019
|
||
Naiste ajakiri » Küünte hooldus » Küünte disain koos šellak koos kivid ja litrid: disaini-ideed, must, värvitud ja punaselt
Samas šellak maniküür tundub hea ja püsib küüned mõne nädala jooksul on tal mitmeid puudusi. See on kallim kui muud liiki maniküür, isegi kui sa teed seda ise. See on tingitud kulude osta ultraviolettkiirguse lambid ehitada küünte ja eriline geel-lakkide.
Küünte disain koos šellakом peab olema teostatud kvalifitseeritud meister, sest kodus on seda lihtne rikkuda ja tõenäoliselt on teil vaja mitu vooru tavasid. Lisaks, see tüüp maniküür ei ole neile, kes soovivad muuta maniküür iga päev või kord nädalas. Kustutada šellak nõuab atsetoon vann, mis võib nõrgendada teie küüned, kui teha seda liiga sageli.
Kui aga oled kindlalt otsustanud teha maniküür koos šellakом ise, siis siin on soovitusi, kuidas teha seda vaid 10 minutit.
Shellac geel-lakk vastavalt teie värv eelistustega. Võite kasutada ka tavaline küünelakk, mis hoiab umbes 1,5 nädalat;
Samm 5: Kandke õhuke kiht viimane katta ja hoia käed UV-lambi 2 minuti jooksul. Pärast tema polümerisatsiooni pühi puuvill palli, kastetud alkoholi sõrmed, et eemaldada kleepuv kiht.
Murrab otsa sõrme ja vatt, immutatud atsetooniga, fooliumisse, et vati oli kontaktis küünega kuni 10 minutit. (Rohkem ei ole vaja, nii nagu atsetoon aurustub).
Kihid šellak pead exfoliate on üsna lihtne. Kui vaja, kasutage puust kinni, et küünenahad, et selge liig.
99% isopropüülalkoholi või spetsiaalset puhastusvahendit, et eemaldada kleepuvat kihti. Tavaliselt salongis kasutatakse Gelish Cleanser, järgides kõiki menetlus turvalisuse ja kanalisatsioon. On siiski tõenäoline, kui te olete loomist maniküür kodus, siis kasuta saadaval ja odavad tooted. Kui see on nii, siis isopropanool on täiesti vastuvõetav kasutada asenduseks professionaalse juurde.
Võta taskulamp ja veenduge, et teie käsi on otse tema kerge pealekandmise ajal lakiga. Siis peaks olema võimalik selgelt näha, et iga küüs all iga võimaliku nurga alt.
Pidage meeles, et luua maniküür pea kulutama vähemalt pool tundi, nii et veenduge, et teil on piisavalt ruumi, et puder käed ja jalad ja seejuures ei ärritunud geel.
Enne kui alustada tööd, koguda juuksed, et nad ei kasvasin üles silma, minna söögikoht, läbi, juua karastusjooki ja pane telefon. Te ei saa kasutada oma käsi igal juhul, ükskõik, kui palju te "ettevaatlik". See tähendab ka, et sa ei saa puudutada nägu, juuksed ja nii edasi
Kui loote šellak must küünte disain on äärmiselt oluline, et midagi ei puutu! Mustus ja rasv võib kergesti rikkuda maniküür.
Pidage meeles, et iga kiht selle küüned geeli peab olema õhuke. Tihe kiht ei võimalda gelyu kuivada korralikult.
Ärge tehke kõik 10 küünte korraga. See on peaaegu alati kaasa kogemata touch juurde kleepuv gelyu oma küüned teise käe või heli etappi teha maniküüri.
Neile kes kasutab UV-lamp: kanna päikesekaitsekreemi käed. Need, kes kasutavad led lamp, võivad selle sammu vahele jätta.
Lõigatud küüned või podpiliit neid, kuni soovitud pikkuse ja kuju saagimine koos mustusest 180 hõõruda.
Kasutage puhver, et õrnalt eemaldada sära küünte. Pöörake erilist tähelepanu tsooni ümber küünenaha ja proovige töödelda võimalikult lähemal teda. Kui sa näed mingeid läikivad laigud pinnal seen on kergelt Poola neid. See on vajalik parema nakkuvuse geel küüne.
Nüüd olete valmis kohaldama geel. Kui teil on vaja teha ega midagi, nüüd on aeg seda teha. Kui hakkad järgmine samm, siis ei saa peatada enne, kui on kõige viimane samm on tehtud. Oma küüned on kleepuv ja iga tolmu täpp või kohevaks hävitavad juba peaaegu valmis maniküür.
Rakendage rahuldav kate Helish 4 sõrme oma vasaku käe. Püüdke mitte puudutada küünenahad, muidu maniküür kiiresti eralduda selles kohas. Kui see juhtub, kasutage apelsini võlukepp, et puhastada küünenaha.
Pane 4 sõrme lambi alla ja hoia umbes 45 sekundit. (Aeg varieerub sõltuvalt võimsusega lambid, loe juhendit).
Pärast tardumist eemaldage käes, lamp ja kanna esimene kiht musta Helishа, alates küüne vaba serv. Hoia sõrmede all UV lamp 45 sekundit. Kui te võtate ära käe lamp, geel ei ole kleepuv.
Kanna ülemine kiht, alates vaba serv. Ole väga ettevaatlik ja jälgige, et viimistlus kaetud oli kaetud kogu küüs. Kuivata UV lamp 45 sekundit.
Kasuta lappi, ligunenud alkoholi, et eemaldada kleepuv kiht. Kui te olete kõike teinud õigesti, oma küüned peavad olema läikiv välimus.
Kasutage roheline geel-lakk, et veeta rasvaste vertikaalne riba kõrval vasakul kollane triip (lähedal sellele).
Joonista kaks õhukesed roosad ribad paremal ja vasakul pool naela. Üks neist oleks nagu oleks poolitaval piiri vahel, kollase ja rohelise triibuga vasakul, teine — vahel on kreemjas ja kollane on paremalt. Kuivata kahe minuti jooksul.
Kanna peale kaks kihti roosa šellak ja kuivata küüned UV-lambi 2 minutit (või vähem — sõltub võimsusega lambid) pärast iga kihi pealekandmist.
Aeglaselt lisada harja juurde punkti, et luua selline marmor. Puhastage harja enne töötlemist iga küünega.
Kandke mikrotabletid küünte koondamiseks nende keskel küünte ja külgedel. Peaks saama riba keskel seen.
Kandke õhuke riba on hõbedast sära vaba serva küünte. See ei pea olema täiuslik, kuid võib olla ebamäärane sarnasus prantsuse maniküür.
|
OSCAR-2019
|
||
Elukvaliteet on inimese aineliste, vaimsete ja sotsiaalsete vajaduste rahuldatus; elulaadi kvalitatiivne külg vastandatuna materiaalsete väärtuste tarbimisele[1].
Esmakordselt kasutas terminit "elukvaliteet" 1964. aastal USA president Lyndon Baines Johnson[1]. Vajadus elukvaliteedi määratlemise kohta tekkis seoses globaalprobleemide negatiivsete ilmingute analüüsimisega.
Elukvaliteedi määratlemisel ja hindamisel on esmatähtsad avalike teenuste (haridus, tervisekaitse, ühistransport, turvalisus ja õiguskaitse, keskkonnakaitse, loodus- ja kultuuriväärtuste kaitse) kättesaadavus ja kvaliteet. Objektiivsete elutingimuste kõrval on elukvaliteedi puhul olulised ka indiviidi isiklikud omadused ja taotlused[1].
Elukvaliteedi standardnäitajad hõlmavad mitte ainult rikkust ja tööhõivet, vaid ka ehitatud keskkonda, füüsilist ja vaimset tervist, haridust, puhkust ja vaba aega ning sotsiaalset kuuluvust. Maailma Terviseorganisatsioonis (WHO) defineeritakse elukvaliteeti kui "indiviidi tajumist oma positsioonis elus, kultuuri ja väärtuste süsteemide kontekstis, milles nad elavad eesmärkide nimel." Võrreldes WHO definatsiooniga määratleb Wang-Baker Faces elukvaliteedi skaalat kui "elukvaliteet (käesoleval juhul füüsiline valu) täpsel ajahetkel."[2]
Kuigi elukvaliteet (QOL) on pikka aega olnud selge või kaudne poliitiline eesmärk, on piisav määratlemine ja mõõtmine olnud ebatäpne. Mitmesuguste objektiivsete ja subjektiivsete näitajate mitmesugustes valdkondades ja ulatuses ning hiljutised tööd subjektiivse heaolu (SWB) uuringute ja õnne psühholoogia kohta on suurendanud uut huvi.[3]
Üks elukvaliteedi lähenemisviise, mida kutsutakse kaasamis teooriaks, omab elukvaliteedi hindamisel nelja valdkonda: ökoloogia, majandus, poliitika ja kultuur.[4] Näiteks kultuuri valdkonnas hõlmab see järgmisi elukvaliteedi alamdomeene:
Sageli seostuvad veel sellised mõisted nagu vabadus, inimõigused ja õnn. Kuid kuna õnn on subjektiivne ja seda on raske mõõta, eelistatakse üldiselt teisi meetmeid kasutada. Samuti on näidatud, et õnn ei seostu suurenevast sissetulekust. Selle tulemusena ei tohiks elatist pidada õnneks. Mõnikord peetakse seostatuks ka turvalisust, kuid seda võib pidada elementaarseks kõigi inimeste jaoks.
Maailma õnnelikkuse aruanne on globaalse õnnelikkuse uurimus. Antud raport hindab 156 riigi heaolutaset, mis kasutab õnnelikkust ja heaolu näitamaks inimarengu kvaliteeti. Selle kasvav eesmärk on võimaldanud valitsustel, kogukondadel ja organisatsioonidel kasutada sobivaid andmeid õnnelikkuse registreerimiseks, et poliitikud saaksid luua paremad elutingimused. Aruandes vaadatakse tänapäeva maailmas õnnelikkuse seisundit ning seda, kuidas teadlased selgitavad õnnelikkust isiklikul ja riiklikul tasandil.[5] Samuti on ÜRO poolt välja töötatud aruandes ühendatud nii objektiivsed kui ka subjektiivsed meetmed, et hinnata õnnelikkust riikides, mida hinnatakse kõrge elukvaliteediga. Raportis kasutatakse Gallupi uuringut, kus on reaalne SKP elaniku kohta, eluea pikkus, keegi, kellele loota, vabadus teha oma elus valikuid ning vabadus korruptsioonist. Õnnelikkust tunnustatakse juba ülemaailmses avalikus poliitikas olulise kontseptsioonina. Maailma õnnelikkuse aruanne näitab, et mõnes piirkonnas on viimastel aastatel olnud progresseeruv õnnelikkuse ebavõrdsus. Ilma eluta, ei saa tulla õnnelikkust.
↑ 1,0 1,1 1,2 Säästva arengu sõnaseletusi. Säästva Eesti Instituut, SEI Tallinn. [1] (vaadatud 10.07.2011)
Kirjanduskriitika (kriitika; kreeka keeles κριτική, kritikē) on vahend kirjanduse kirjeldamiseks ja hindamiseks. Eesti traditsioonis selle sõnale eelistähenduseks raamatuarvustamine, mis aga ei ava kogu selle mõiste sisu.[1] Analüüsides, üldistades ja väärtustades kujundab kirjanduskriitika avalikkuse hoiakuid autorite, teoste ja kirjanduse suundumuste suhtes. Nii mõjutab ja suunab kirjanduskriitika kirjanduse arengut. Kirjanduskriitika kriitilisuse all mõeldakse teose puudujääkide esiletoomist kriitiku enda või mingi muu ideaali seisukohalt, kuid sellel võib olla ka laiem ühiskondlik, kultuuriline ja esteetiline tähendus.
Kirjanduskriitikas nähtuvad kriitiku esteetilised ja ühiskondlikud kogemused, tema suhtumine kultuuritraditsiooni, teaduse saavutustesse ja valitsevasse kunstisituatsiooni. Oma aja arusaamade ja tõekspidamiste väljendajana on kirjanduskriitika paljus aluseks ja eelmaterjaliks kirjandusteaduslikule uurimistööle, kuid ka ühiskondliku mõtte arengule laiemalt.
Oma vaatlustes võib kirjanduskriitika olla suunatud teosele (näiteks arvustus) või ka kirjandusprotsessile (näiteks aastaülevaade). Enamasti reageerib kirjanduskriitika teoste ilmumisele kiiresti ja on värskelt ilmunud kirjanduse (uudisteoste) esmatõlgendaja (nn päevakriitika). Kirjanduskriitika on traditsiooniliselt suunatud oma kaasajale. kuid leidub ka selliseid kirjanduskriitilisi kirjutisi, mis vaatlevad minevikus ilmunud teoseid (nn retroretsensioond).
Kirjanduskriitika võib olla teadusliku või esseistliku kallakuga, tihtipeale leidub kirjanduskriitilistes kirjutistes üheaegselt nii kunsti kui ka teaduse elemente. Oma arvamustele võidakse põhjendusi otsida väljastpoolt teost (sageli teadusest või avalikust arvamusest), kuid ka piirduda teose enda lähema vaatlusega (close reading) või lähtuda muljest (impressionistlik kriitika).
Kirjanduskriitikaga tegelejaid nimetatakse kirjanduskriitikuteks või ka lihtsalt kriitikuteks. Vana-Kreekas mõisteti kriitiku all hea eristus- ja otsustusvõimega inimest. Tänapäeval kuuluvad kirjanduskriitikaga tegelejate ringi nii vastava haridusega spetsialistid kui ka kirjanikud, ajakirjanikud, teadlased (kirjandusteadlased, sotsioloogid) jt. Arvamusi kirjanduse kohta avaldab ka lugejate lai ring (arutelud raamatukogudes, netikommentaarid).
Kirjanduskriitika levinud žanrid on arvustus ehk retsensioon, essee, artikkel, ülevaade; vahel loetakse nende hulka ka hinnangutega täiendatud annotatsiooni. Kirjanduskriitilist arvamust võidakse väljendada ka humoreski, följetoni, paroodia jm. vormis. Kirjutised koondatakse tihtipeale kriitikakogumikeks või isegi kriitikakogumike sarjadeks, mis sisaldavad eeskätt arvustusi ja aastaülevaateid, kuid leidub ka kirjanduskriitilisi monograafiaid. Kirjanduskriitikat avaldatakse enamasti kirjalikul kujul, kuid see võib olla ka suuline (raadio, televisioon, arutelud, esinemised, loengud).
|
OSCAR-2019
|
||
Inflatsiooni abil hoitakse inimesi orjuses...Inflatsiooni tekitatakse elektri ja naftasaaduste hinna tõstmisega...see on banaanivabariigi majandussüsteem mille majandusmudeliks on inflatsioonipõhine majandus.
Üürnikul üürikorteris,et mitte maksta kodukulusid tuleb üürikorteri energiatarbevoog viia 1-2 kilovatile,selleks tuleb ise ehitada tuulikute ja erinevate päikesepaneelide hübriidid s.o. ehitad õllepurkidest päikesepaneeli mis kütab õhku, ehitad päikesepaneeli mis kütab vett,ehitad tuuliku mis kütab vett aga elektrit ei tarvita,ehitad tuuliku mis pumpab vett aga elektrit ei tarvita,ehitad katusele asetatava väiketuuliku mis toodab elektrit ja päikesepaneeli mis toodab elektrit.Lisaks sellele tuleks ise ehitada biogaasi ja biosoojuse,maasoojuspumbad jpms värgid-tuleb viia elektri tarbimine nulli lähedaseks:
4. juuli Kesknädal kirjutas sellest, kuidas Keskerakonna juhatus tegi Michalile ja Vaherile ettepaneku vabastada ametist peaprokurör Norman Aas ja KAPO peadirektor Raivo Aeg.
Nii kuis mehe näos armid teevad mehe mehelikumaks nii ka naise kõtu peal rasedusarmid muudavad naise naiselikumaks...Naisuke on toonud ilmale väikese piilupardi...
Kuigi mina Teid ei valinud, esindate Teie seaduse tahtel mind ja võtate vastu riiki ja rahvast puudutavaid olulisi otsuseid minu ja teiste selle valimisringkonna inimeste nimel.
Tahan käesolevaga Teile meelde tuletada, et mina ei ole andnud Teile isiklikult ega ka Teie erakonnale volitust ühineda ESM’iga, et seeläbi panna igale Eestimaa elanikule peale kohustus tasuda sellele organisatsioonile ette määramata ajahetkel ja piiramatus summas raha 7 päeva!
See, et seda käsitletakse laenuna ja investeeringuna ei muuda asja, kuna hr Ligi on selgelt deklareerinud, et me ei soovi ESM’ist saada dividende ega intresse, vaid oleme valmis selle kõik jätma Euroopa hüvanguks (Sic!).
Kuna ESM on oma mõjult ja pikaajaliselt tagajärgedelt meie ühiskonnale võrreldav pea seitsekümmend aastat tagasi sõlmitud Baaside lepinguga, siis vastustan ma kõigi võimalike vahenditega Eesti ühinemist selle organisatsiooniga.
ESM ei suuda oma praeguses mahus aidata suuri EL liikmesriike (s.h ilmselt ka Hispaaniat), kui need oma fiskaalpoliitika läbikukkumise tõttu hätta satuvad. ESM ei aita põhikirja sätete järgi väikeseid riike (s.h Eestit), kui need hätta jäävad, sest see ei ohusta EL fiskaalstabiilsust. Arusaamatuks jääb, mida hakatakse ESM’i vahenditega tegema siis kui praegused hädalised on oma probleemid lahendanud ning hiiglaslik rahasumma jääb lihtsalt vedelema.
Ma ei eita hätta sattunud EL liikmesriikide abistamise põhimõtet, küll aga vastustan ma igal võimalikul viisil selleks ESM’i asutamist ja selle läbi finantsinvestoritele nende endi poolt põhjustatud kahjude kompenseerimist.
Konkurentsivõimelise turumajanduse eelduseks on halbade investeeringute ja vale majanduspoliitika pankrotistumine. Alles peale süüliste pankrotistumist võime me hakata rääkima kasvule suunatud projektide toetamisest. Praegune poliitika hävitab nii EL liikmesriikide rahvusvahelise konkurentsivõime kui ka euro enda ning võtab meilt majanduskasvu võimalused aastakümneteks.
Soovin Teile ja kõigile teistele Riigikogu liikmetele selgroogu Eestimaa kodanike huvide eest seismisel.
Ja pidage meeles, et võlaorjusesse paisatud inimeste needus tabab kõiki neid rahvasaadikuid, kes Eesti vabaduse - s.h iseotsustamise õiguse oma finantskohustuste üle - annavad võõrastesse kätesse!
Multikultilased on püütud imalasse multikulti kultuuri võrku ja selle imala võlu abil juhitakse neid korporatsioonide-panganduse tahte järgi. Jah,ka mina olen ennast lõdvestanud selle imala multikulti muusika ja juudi Hollywoodi propaganda filmide abil aga kuna ma tean,et multikulti abil kasvatatakse inimesi tarbijaiks...siis minust ei saa tarbija...
Kes on nende filmide autorid? Kes on hollywoodi omanikud? Hollywoodi omanikeks on juudid ja enamus filme on juutide soovide järgi kokku pandud.Sionistid filmide abil programmeerivad meie lapsi.
Vanas Kreekas nimetati inimest poliitiliseks loomaks , neid aga, kes olid enesekesksed ning tegelesid vaid isiklike, mitte avalike asjadega, nimetati idiootideks. Roomas räägiti veel ühest tüübist, klientidest. See on inimene, kes sõltub oma patroonist ja täidab tema poliitilist tahet, jättes mulje, et on rahvaesindaja. Eestis on paraku palju nii esimesi kui ka teisi.
Loitsul on suur vägi...ma aasta vahetusel tagusin shamaani trummi mere ääres ja palusin väge eesti rahvuse kosumiseks...aasta hiljem andsin trummi targa kätte ja ta ütles,et sellel trummil on küljes mere märk...ma ennemalt talle ei maininud,et ma olin selle trummiga mere ääres...
30. augustil toimub teine hääletus ESM’ga ühinemiseks. Sinul ja minul on jäänud loetud päevad, mille jooksul me peame tegema valiku vabaduse ja võlaorjuse vahel. See otsus puudutab mehi ja naisi, noori ja vanu ning isegi meie järeltulevaid põlvkondi. Nii saatuslikku otsust ei ole meie ees varem olnud.
Kas sina hea Eesti kodanik tahad ise otsustada, milliseid rahalisi kohustusi võtad sa enda ja oma laste kanda? Või oled sa valmis loovutama selle õiguse rahvusvahelisele monstrumile ESM?
Selleks, et sa ei peaks kandma piinavat häbi kogu ülejäänud elu ning taluma järgmiste põlvkondade needusi, võta kätte ja saada kiri, e-mail, sms, Facebooki sõnum või mine ja vestle isiklikult sinu valimisringkonnast valitud Riigikogu saadikuga, ja selgita talle oma arvamust ESM-st. Meie vabadus on Riigikogu liikmete kätes!
Ära saada seda kirja kõigile Riigikogu liikmetele, sest siis ei võta seda keegi tõsiselt. Jäta selle kirja koopia enesele alles, et sa saad hiljem oma järeltulijatele näidata, et sina vähemalt tegid midagi Eesti vabaduse hoidmiseks.
Ja kui sa eelistad vaikimist, siis ära tule kunagi kurtma, et miks võetakse nii suur osa sinu töö tulemist ära, ilma et sa selle eest midagi saaks.
Tänu demonstratsioonidele ACTA-t ei ratifitseeritud. Teine hea näide on selle pronksjunni pärast mil venelased loopisid aknad sisse.Peale seda minu teada anti hallipassi meestele viisavabadus euroopasse.
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond korraldab neljapäeval 30. augustil Toompea lossi ees meeleavalduse Eesti liitumise vastu Euroopa stabiilsusmehhanismi ehk ESM lepinguga. Kutsume üles kõiki inimesi sõltumata maailmavaatest või poliitilisest kuuluvusest liituma kell 11.00 hommikul algava meeleavaldusega, et avaldada võimalikult tõhusat survet riigikogu liikmetele, kes samal ajal lepingu ratifitseerimist Toompea lossis kaaluvad.
1992 aasta sügisel Peterburi maffia võttis maha Kaitseliidu laod ja Eesti Vabariigi valitsusele esitas ultimaatumi....okupeeris Eestimaa...
Peterburi maffia mõrvarid on Eesti Vabariigi riigivõimu omanikud.......1992 a. sügisel Mart Laar pensionäride raadios lausus järgmised sõnad:"Ma ei hakka välja kuulutama sõjaolukorda ja üldmobilisatsiooni.Nad tahtsid siin soetada kinnisvara ja õigusi venekeelsele elanikkonnale.Neil on firma SRV Group.Neist pättidest saame hiljem jagu.Neid hakkab esindama Keskerakond.Ma keelan meedial sel teemal igasuguse arutelu ja kajastamise."
Rahvas selle kohta teadis rääkida,et vene maffia asetas Mart Laari lauale nimekirja Eesti VIP-de perekondadest ja esitas ultimaatumi ähvardades mõrvata nimekirjas olnud isikud.Selleks ajaks oli juba võim vene maffia käes sest Kaitseliidu laod olid nad juba oma käpa alla saanud s.o. Eestlastel polnud laskemoona...ja kuna Eesti Riik oli sellega lõpetanud oma eksisteerimise siis majanduse alal targad teadsid rääkida,et hakkab Eestimaa maa maha müümine kuna Eesti riik ei hakka täitma oma rolli s.o. regionaal poliitikat ja tagama turvalisust.
Paikuse Politsei kooli õppejõud teadsid rääkida 1992 aasta sügise sündmuste kohta järgmist.Kuna kuritegevus Eestis oli kasvanud ülepeakaela ja kohalikud politseinikud ei saanud jagu kuritegevuse ohjamisega(pool aastat ei eksisteerinud Eesti Politseid),ning seetõttu kutsuti appi kolleegid Peterburist.Sellest ajast saati sai Eesti julgeoleku omanikuks Peterburi maffia s.o.Eesti siseministeeriumi ja turvafirmade omanikuks sai Peterburi maffia.
Hiljem neid sõnu kinnitas Olev Raju.Ta ütles,et Eesti Siseministeeriumil ja turvafirmadel on ainuisikuline omanik kes on võõrriigi esindaja.
Tegelikult on omapäraselt koomiline kommentaare lugeda, kus selle asemel, et vaagida ettevõtmise kasulikke külgi, püüütakse ihust ja hingest hoopis kas või näpust välja imeda igasugu aspekte, mis selle halvaks, kahjulikuks, kulukaks jne. muudaks, rääkimata naeruvääristamisest.
Sai ca. 15 aastat tagasi maakoht ostetud, kust liinide vanarauda viimise ajal see korda 3 maha kerida jõuti ja kuhu sellega seoses praeguseks siis EE poolt mingit liini sisse ei tulegi. Uue liini eest tahtis EE 10 aastat tagasi üle poole milli saada (kuigi isegi postid on olemas), kuid - noh, pole ma miljonär mitte. Isegi mitte kroonimiljonär mitte! Vaevalt küll, et praeguseks miskit selles firmas odavamaks läinud on. Pole hakanud enam küsimagi. Noh, ja igasugu liitumistasudest jne, ma parem juttu ei teegi.
Sai siis mõned aastad tagasi kalkuleeritud ja lõpuks ka ära ostetud. Nimelt 500W tuulegeneraator ja posu päikesepaneele ning akupank sinna juurde. Paneele olen aastate jooksul juurde pannud ja praeguseks on neid 400W (kuid plaanin veel juurde panna). 2 akupanka - 200 ja 400 Ah.
Tulemuseks on see, et juba teist suve ei pidanud ma suve jooksul mitte kordagi bensiinigeneraatorit käima tõmbama, kuigi ka see süsteemi ühendatud on. Kõik töötab. Külmkapp, kaevupump, telekas, laepirnid. Vahepeal on ka ketaslõikurit, elektridrelli, puurmasinat jne. kasutatud.
Ja ei pea seal talvel mitte pikalt ja pidevalt katusel turnima. Päikesepaneelid tuleb lihtsalt õige nurga alla panna. Ja üleüldse! Kui ikka raha on, siis - miks mitte. Valik on teie. Ükskõik kuhu te maksate. Kas EE-le või töömehele, kes lume katuselt maha ajab. Kuigi arvan tõsimeeli, et töömees jääks rahakotile tunduvalt soodsamaks ürituseks, kui EE-ga asju ajada.
Seega võin lõpetuseks öelda, et nimetatud süsteem (päikesepaneelid, tuulegeneraator, bensiinigeneraatod jne.) on vähemalt minule ennast juba praeguseks kuhjaga ära tasunud. Ja ei pea muretsema mingite elektrikatkestuste pärast ja kartma igakuiseid elektriarveid jne., jne.
Muideks! Saksamaalt saab praegu päikesepaneele väga soodsalt. Ca. 3X odavamalt, kui meie kohalikud firmad müüvad. Seda nii teadmiseks, et kui keegi soovib kah selle asja ette võtta.
Lugupeetud Janno Seeder,kas te võiksite,oskaksite,tahaksite või teate vihjata...eestlased kallistavad tammepuud aga kusagil pole kirjas see nii sama targalt kuis hiinlastel on kirjas nende vana Hiina kultuur...ma leian,et hädasti oleks tarvis kirja panna tammepuu kallistamisest tulev väge ja ära seletada miks puud annavad inimestele jõudu ja kosutust.Kas see on juba kusagil kirjas? Kuku saates sellest räägiti aga Hiina tarkuste järgi on asi lahti seletamata...mina tean ise niipallju,et taevane energia koguneb puulehtede kaudu puusse ja kui inimene paneb selja vastu puud siis ta saab sealt väe...no oleks hea kui keegi hea sõnapruugiga paneks asja ilusasti kirja...
Inimeste loodud tehisühiskond on kauge normaalsusest. Inimeste loodud tehisühiskond on nii kaugele ära liikunud loodusest, et igasugust NORMAALSET eksistentsi nimetatakse meie ajal kas alternatiiviks, ökoks või mahedaks. Tegelikult on see kõik lihtsalt NORMAALNE elu, nagu inimeste elu peakski olema.
Mina võin vabalt rääkida oma kogemusest sest omal ajal käisin New Age liikumise klubi õhtutel ja sealt sain vabalt suhtlemise pisiku:)) Kunagi ammu nägin telekast,et pika habemega mees rääkis hiitest ja s
oovitas kallistada tammepuud.Oli talvine aeg,istusin maal saunas ja higistasin,lükkasin sauna ukse valla,ümberringi oli kohev ja paks lumi,jooksin tammepuu juurde ja võtsin ümbert kinni.Tunne oli umbes sama kui oleks kallistanud kallimat,n.n. sipelgad jooksid üle selja,kergendustunne ja samas täitusin imelise väega. Suvel võtsin noore tammepuu oksast kinni ja sama lugu...Siis ma olin mittesuitsetaja ja tundlik. Ka nüüd kus ma suitsetan ja mu tundlikkus on vilets ma aeg ajalt bussipeatuses panen selja vastu tammepuud ja ikka tunnen seda sama mõnusat tunnet,pingelangust ja joovastust.Kas see on vaid esesesugestioon? Ei,vaevalt,sest miks ma ei saa sellist tunnet kui panen selja vastu seina?:)) Hiinlastel on ju kõik need tarkused kirjas.Nemad teavad mis on Chi jpms. Oleks tore kui keegi paneks kirja tammepuu kallistamise sama targalt nii kuis hiinlastel on Vana Hiina kõrgkultuur talletatud ja edasi antud põlvest põlve.
Minule, keda mu armas eesti soost ema toitis mind rammusa emapiimaga ja isa kes oli tugev kui vanakurat ise, andsid mulle eluülesandeks päästa eesti rahvus orjusest,väljasuremisest,n
ing panna kosuma ja õitsele meie rahvus.Nagu näete ei ole mu blogil blogi pidaja nime,see on sellepärast,et ma ei teeni kuulsust ega aja taga kasumit-mul on isetu armastus meie rahvuse vastu,ma pean isetult teenima meie rahvust.
Inimene kes pole saastunud parfümeeriast ja kosmeetikast s.o. pole tehtud tuimaks kosmeetikast jms. keemiast,ja tubakast narkotsist s.o. tegemist on inimesega aga mitte zombiga kes teenib apteeki ja narkodiilereid jne. inimene kes on tundlik, see tunneb tammepuu kallistamisest õnne ja saab sellest väge.Tema puhul saab rääkida kultuurist ja rahvusest.Linna inimeste puhul rahvusest rääkida ei saa sest linnlased on rahvuseta apteegi ja äride zombid,zombid kes orjavad rahamaailma igal võimalusel...
Janno Seeder Ma ei tea küll ühtegi eesti keelset raamatut, kus põhjalikult kirjeldataks puude energeetikat ja seda, kuidas puudega suhelda.
Brendan Sullivan Kas seal siis puudest saadav vägi on lahti seletatud sama targalt nii kuis idamaade tarkused on detailselt ära seletatud ?
See on raamat eestlaste suhtumisest puudesse, vanadest müütidest, kommetest ja suhetest puudega, usust, uskumustest. Puude väega seotud küsimusele peaks sealt vastuse saama küll. :)
Küllap seal on see kirjas nii kuis asju näevad lääne inimesed aga ma otsin inimest kes selle asja võtaks käsile ja kirja paneks nii kuis on need asjad lahti seletatud vana hiina kultuuri järgi.Noh need peenenergiad,chi,peen vibratsioonid jp...See More
t on vaja selliseid mitmeid raamatuid ja filme sest illuminaadid-globalistid ei maga ja nad pööravad maailma sealaudaks...tõsijutt. Vaadake mida teeb peasuuna meedia ja Hollywoodi propaganda masin,multikulti jne. See on jube!
Brendan Sullivan Aada ja Merje,ma saadaks teile sõbra kutse aga mul on veel jäänud 23 päeva ajani mil saan uuesti saata sõbra kutseid:)
Ma saan aru, et Janno, Sulle tehti pakkumine ja miks mitte see töö ette võtta. Ka mina olen tundnud erinevate puude mõju ning oleks tõesti hea selgitada ja lahti rääkida erinevate puude väest, kuid lähtuda isiksusest ja 5 elemendi seosest. ...See More
Küsimus ei ole vist ainult tammedes vaid puude energiast yldse. Mina mäletan, et Janno ja Siret on oma loengutes puudest rääkinud. Käsitlenud negatiivselt ja positiivselt mõjuvaid puid piisavas ja arusaadavas mahus. Sama hästi võib soovitada hakata kirjutama raamatut, millise inimesega võib kallistada ja millisega mitte olenemata veinisest peast või suitsetatud sigarite kogusest.:)
Brendan Sullivan Ave-Maria,muidugi, ma mäletan aega mil ma ei suitsetanud ja olin väga sensitiivne. Ühel peol tõmbasin ühe suitsu ja õhtul kui hakkasin naisega täiskasvanute asja ajama siis ma jätsin asja pooleli sest mu kürb oli tundetu selle suitsu tagajärjel. Need vahekorrad mis ma olen olnud suitsetaja on olnud väga jamad sest selles pole olnud ilu ega õiget mõnu,rääkimata armastusest.
Brendan Sullivan Kaisa,sa räägid väga asjalikku juttu. Mina usun,et maailma päästab Vana Hiina kultuur. Asjad on maailmas ikka tõepoolest väga räbalad.Palun lugege seda lugu:Arstirohi IMF-i ja inflatsiooni,ning ESM-i vastu on leitud.http://
Ave-Maria, Janno ja Siret on rääkinud palju õiget ja vajalikku juttu oma kursustel ja kirjutanud ka internetis, samuti on raamatupoed täis kirjandust feng shui`ist, kuid ometi nad kirjutasid meile, eestlastele väga selgelt ja lihtsalt OMA F
ENG SHUI, mis on arusaadav, meile kergesti omandatav ning mis põhiline, nad on arvestanud ka meie esivanemate algse traditsiooni või meile omase maalähedase looduse kooskõlaga. Nii võiksid nad ka kirjutada puudest ja nende mõjust. Ikkagi sobitades nii meie maalähedase ja omase suhtumise puudesse ja loodusesse kui ka Hiina põhimõtteid ja traditsioone.
Suvel tuleks linnas võtta nii hommikul kui õhtul kontrastdušši. See on väga lihtne, kuid piisavalt efektne vahend negatiivsest energiast vabanemiseks. Maal asendab seda voolav vesi. Kui võimalusi ei ole, siis lihtsalt minge üle voolava vee: kas läbi oja või siis silda pidi üle jõe.
Kui olete näinud halba und, siis hoidke käsi voolava vee all ja meenutage oma unenägu, kuni pole te veel rahunenud, niikaua ei saa ka hing rahu. Kui tunnete kergendust, siis teadke, et vesi on kõik ära viinud.
Kui on vaja mingit eset halvast energiast puhastada, hoitakse teda 2 ööpäeva vees, kord ööpäevas seda vahetades. Aega saab ka lühendada, hoides eset 1 tund voolava vee all.
Vesi kuuleb ja saab aru inimkõnest. Ei tohi saata needusi jõe suunas isegi häda ajal - vesi peab meeles ja karistab veel enam. Kui peita vette oma kuritegusid, siis on see kui tema reostamine, vesi kindlasti karistab selle eest haigustega.
viewtopic.php?p=7712847&sid=e4f444517de551624baf248a762703ff TAMM - eestlaste püha puu.On võimsa energiaga, annab enesekindlust, tõstab töövõimet.Aktiveerib lümfi- ja vereringet.
PIHLAKAS - eestlaste püha puu.Väärikus. Nukruse ja üksinduse sümbol.Aitab keskenduda oma sisemaailmale.Tugevdab tahtejõudu.
PÄRN -tugeva jõuväljaga kodukaitsja, kes suudab eemal hoida õnnetused.Pärn on puhas armastus.Vaigistab hingevalu. Ühinemisel pärna energiaga on saavutatav mõistuse ja hinge kooskõla.
KASK - Suure ravitoimega, aitab närvihaiguste ja südame- vereringehädade korral.Aga ka äratab intuitiivsed jõud, teeb tundehellaks, sensitiivseks
KUUSK -unikaalne kaitse.Aitab lahti saada ärritusest, väsimusest, stressist. Hoia kuusekäbi peos ja vabaned negatiivsest energiast. Kuusehekk kaitseb maja negatiivse energia sissetungi eest.
Üks keskealine naine tegi läbi raske operatsiooni. “Ma ei leidnud enam endas jõudu. Olin nõrk ja vilets, arvasin, et minust ei saagi enam elulooma. Läksin suveks õe juurde maale ennast kosutama. Seal põllu ääres kasvab vana tamm. Et olid kuumad ilmad, istusin tihti tema all varjus ja lugesin. Võtsin ka tema ümbert kinni (ega ma hästi ulatanudki, sest see tamm on jäme). Ma ei tea, kas mulle mõjus hästi maaõhk või aitas mind rohkem tamm. Tundsin, kuidas elujõud tuleb jälle sisse – mul oli hea seal tamme all olla. Nüüd küsingi hr Rein Weberilt: kas tamm oli mulle rohkem hingetoeks või on puudel ka mingi salapärane energia, mis jõudu annab?”
Tekst Harri JänesVihmaussid jalgadel – algul iluviga, pärast tervisehädaTekst Eha LaanepereJalad higivaevast vabaks M.K. TALLINNAST küsib:Millest võib olla tingitud liiga sagedane jalgade higistamine? Mis aitab selle v...
Tartu Ülikooli teadlane Marika Mikelsaar on tuntud ja teenekas kõikjal maailmas. ...Lactobacillus fermentum ME-3, mis toimib tervistavalt, hävitades soolestikus ... Nendetegevus ei ole soojusregulatsiooniga seotud. ... 38 Hea energiaga puu laseb ennast ära tunda. ... Toitumisspetsialist ja loodusravi austaja AIVE LUIGELA ...
|
OSCAR-2019
|
||
Täna oli viimast korda eetris 15 aastat televaatajaid poliitteemadega kursis hoidnud ja ühtlasi meelelahutust pakkunud saade "Foorum". Paraku jäi viimasest saatest kõlama vaid mõte, et poliitikud ketravad oma programmipunkte ja kriitikat nagu vana katkist plaati.
Poliitilise hetkeseisu võtsid kokku Jaanus Karilaid, Rainer Vakra, Helir-Valdor Seeder, Kristen Michal, Andres Herkel ja Martin Helme.
Kuusk: 15 aastat eetris olnud Foorum lõpetab, sügisel alustame uut moodi. Luban, et Kuusk hoiab poliitikutel ka edaspidi silma peal
Michal: mis puudutab õppimisvõimelisust, siis see kuvand on natuke sedamoodi, et proovitakse, vabandatakse ja alustatakse otsast peale. Kui sa ikka mingit aktsiisi 70 protsenti tõstad, no mida sa ootasid.
Herkel: tahaks tunnustada Seederit, et rahandusminister vahetati välja, pärast seda on asjad paremaks läinud
Vakra: selle valitsuse üks märksõna on, et see valitsus on olnud õpivõimeline. Varem on olnud ka peaministreid, kes iialgi ühtegi viga ei tunnistanud, oli võimetus midagi korrigeerida. Kui on liiale mindud, pannakse pidurit.
Seeder: pensionisüsteem pole jätkusuutlik. seda oleks vaja teha, aga mitte 9 kuud enne järgmisi valimisi
[Boney M plaat on saates korduvalt jutuks tulnud viitamaks, et osalejad panevad pidevalt "vana plaadi" mängima]
Michal: minu meeles on valitsuse poliitika heitlik. Alkoholi tarbimine on langenud neli aastat, kui tingimused oleks samad, oleks langenud edasi. Kaks ERMi jagu raha läheb igal aastal Lätti. Mina arvan, et inimeste ootused on maksuselgus, riigi toimimine, e-riik
Herkel: mind teeb rahutuks, et pole edasimineku visiooni. On pigem mingi õnnetusejärgne kooshoidmine. Pean silmas jama, mis aktsiisitõusudega kaasnes. Muud maksulaekumised on väga head. Seepeale on nüüd tehtud otsus, et me makse ei puutu. Ei ühtegi struktuurset muudatust. See valitsus on täiesti kinni jooksnud.
Vakra: On opositsiooni roll näidata asi pidevalt halbadest asjadest. Kuid Helme kritiseerib ja kritiseerib, kuid kui öeldakse, et politseiniku palku tõstetakse, siis ta ei ütle, et tunnustan. Helme: te tegite seda hädavajadusest, mitte et oleks head inimesed. Vakra: uskumatu, et ma satun ikka koos Martiniga sellesse saatesse
Michal: See valitsus ka majanduslikult ja fiskaalselt käitub pillava pärija moodi. Peaks koguma reserve. Seda on soovitanud ka Eesti Pank. Aga mida hoopis tehakse? Üürikorterid, tasuta ühistransport, mille järgi nõudlust pole
Karilaid: Helmelt väga abitu nutt. Päästjatel üle 21 protsendi palgatõus. Helme: päästjatel ja politseinikel on rekordarv täitmata kohti, sest selle raha eest ei leita kedagi.
Helme: pensionitõus on täiesti tühi lubadus. Te ei täida seda lubadust. Eesti on kõige kiirema hinnatõusuga riik ELis. Minu unistus on, et Eestis on valitsus, mis toob parlamenti eelarve, mis on väiksem varasemast. On aeg kokku hoida.
Seeder: IRL on selles koalitsioonis ajanud mõistlikku maksu- ja eelarvepoliitikat. Me oleme terve rea makse ära hoidnud ja muutnud aktsiisipoliitikat. Jah, see on olnud viga, et planeeriti nii kiire aktsiisitõus. Aga see oli ka eelmise valitsuse viga. Tänaseks on see viga lõpetatud. Varem seadustatud aktsiisitõusud on tühistatud.
Karilaid: kui vaatame sotsmaksu või tulumaksu laekumist, siis need on väga head. Helme: ainult seetõttu te saategi oma pöörast aktsiisipoliitikat teha
Michal: poliitikas on mõneti paratamatu, et valitsus mõne suurema mandaadiga erakonna ümber moodustub. Tõenäoline uus valitsuse moodustaja järgmiste valimiste järel ikka KE või RE.
Vakra: kaks suurt näitavad siin pidevalt vastastikku näpuga. Tuleb selge joon tõmmata. KE tunneb, et nemad ongi Tallinna linn. On põlvkonna jagu inimesi Tallinnat juhtimas, kel pole koostöökogemust. Samamoodi RE arvas, et nemad ongi Eesti riik. Kui keegi on liiga kaua ühe koha peal, kasvavad juured alla.
Helme: Anvelt pani oma ametnikud tegelema oma kodakondsusdokumentide ilustamisega. See on väga tõsine asi
Karilaid: korruptsioonivastane võitlus on KE jaoks väga oluline. Taavi Aasa juhtimisel on loodamas korruptsiooni tõrjeprogramm. Igal juhul KE probleemi tunnistab ja sellega tegeleb
Seeder: IRL on ülimalt kriitiline avalduste suhtes, mida Yana Toom pidevalt teeb. Paneb imestama, et RE tolereerib Yana Toomi käitumist ALDEs. Yana Toom ei ole Eesti riigi koalitsioonis.
Kremlimeelsus või venemeelsus?Helme: see rahvusriigi hävitamise poliitika praeguselt valitsuselt on kohutav, juuksed tõusevad peas püsti
Michal: meie oleme öelnud, et koalitsioon on vasakpoolne ja kremlimeelne. [Michal kordab taas kord kõiki tavapäraseid RE etteheiteid praegusele valitsusele] See valitsus on üsna viletsas poliitilises seisus
Helme: Praegu pole küll mingit põhjust päästa see kohutavat halba poliitikat tegev valitsus vastutusest enne valimisi. Pole meie asi neid päästa
Karilaid: kindlasti tänane võimuliit ei ole mugav. Kuid kellel oleks teha parem poliitiline paatkond, kellega Eestit edasi viia - seda pole. Kahjuks RE ei ole tegemas sisekaemust. See on põhjus, miks teisi koalitsioone teha ei saa.
Kuusk: levib kuulujutt, et Toompeal sepistatakse uut koalitsiooni. Seeder: minuga pole küll ükski parlamendi liige läbirääkimisi pidanud uue koalitsiooni moodustamiseks. Tööd jagub ka suveks. Michal: on üks ütlemine, et kui keegi räägib küllatulemisel, et on väga aus, siis tema lahkumisel tuleks hõbelusikad üle lugeda. See lugu on samamoodi ülekontrollimine, kas kõik on korras.
|
OSCAR-2019
|
||
Me kasutame http://www.foxtv.ee/ leheküljel (edaspidi viidatud kui sait) informatsiooni kogumiseks tehnoloogiaid, mis aitavad meil parandada Teie kogemust veebis. Käesolevas küpsiste poliitikas viitame me sellistele tehnoloogiatele, sealhulgas küpsistele, pikslitele, veebimajakatele ja GIF-idele, kollektiivselt kui „küpsistele“. See poliitika seletab lahti, milliseid tüüpi küpsiseid sellel saidil kasutatakse ja kuidas Teie saate nende kasutamist kontrollida. Meil on õigus käesolevat küpsiste poliitikat igal ajal muuta. Palun jälgige märget „VIIMATI MUUDETUD“, selleks, et saada teada, millal küpsiste poliitikat viimati uuendati. Kõik küpsiste poliitikasse tehtud muudatused hakkavad kehtima siis, kui me vastavad muudatused siin saidil avaldame. Igasugune isiklik teave, mida me küpsiste kaudu saame, on kogutud Teile edastatud selge teatise ja sellega nõustumise põhjal. Kui võimalik, siis pakume me Teile võimalust küpsiste kasutamisest lehel loobuda.
Loodame, et käesolev poliitika aitab Teil aru saada küpsiste kasutamisest ja olla neid kasutavaid lehekülgi külastades enesekindlam. Palun tutvuge meie Privaatsuspoliitikaga selleks, et mõista Teilt kogutud informatsiooni teisi kasutusviise. Juhul, kui Teil on veel küsimusi, siis võtke meiega palun ühendust e-posti aadressil FNGprivacy_ew@fox.com.
Küpsised on väikesed tekstifailid, mida Teie arvutisse või mobiilseadmesse salvestatakse. Tegemist on laialt kasutatud failidega, mida kasutatakse selleks, et veebilehed tööle panna või panna need tööle kiiremal, efektiivsemal viisil. Küpsiseid kasutades on võimalik lehekülgede kasutatavust parandada tänu sellele, et veebilehed saavad neid faile lugeda ja neisse kirjutada. See võimaldab neil Teid ära tunda ja jätta meelde olulist informatsiooni, mis muudab veebilehe kasutamise mugavamaks (näiteks Teie eelistused).
Jõudlusküpsised. Jõudlusküpsised, mida vahel kutsutakse ka analüütilisteks küpsisteks, koguvad informatsiooni selle kohta, kuidas Te saiti kasutate ja võimaldavad meil parandada lehekülje toimimist. Näiteks on jõudlusküpsised suutelised näitama meile, kuidas Te lehekülge kasutate ja parandama seda, kuidas sait toimib. Näiteks näitavad jõudlusküpsised, millised on kõige enam külastatud leheküljed meie saidil ja millised on üldised saidi kasutamise mustri. Samuti on meil tänu küpsistele võimalik märgata võimalikke raskuseid, mis saidi kasutamisel esinevad ning näha reklaami efektiivsust.
Funktsionaalsusküpsised. Mõnel juhul võime kasutada funktsionaalsusküpsiseid. Funktsionaalsusküpsised võimaldavad meil jätta meelde Teie tehtud valikuid meie saidil ja pakkuda paremaid ja personaliseeritud lahendusi nagu kindla veebilehe isikupärastamine. Muuhulgas jätta meelde ka seda, kas soovisite saada meilt turundusmaterjale või mõnda muud teenust. nagu näha videoid või kommenteerida blogis. Kõik need asjad võimaldavad meil arendada Teie kogemust siin saidil.
Reklaam- või suunatud küpsised. Meie ja meie teenusepakkujad võivad kasutada reklaam- või suunatud küpsiseid selleks, et pakkuda Teile relevantsemat sisu. Näiteks võime me kasutada reklaam- või suunatud küpsiseid selleks, et piirata seda, kui palju Te saidil ühte ja sama reklaami näete, samuti võimaldavad need küpsised meil mõõta reklaamkampaaniate efektiivsust. Need küpsised jätavad meelde, mida Te meie saidil näinud olete ning meil on õigus jagada seda informatsiooni teiste organisatsioonidega nagu reklaamiostjad.
Rohkema informatsiooni saamiseks reklaam- ja suunatud küpsiste ning nende kasutamisest loobumise kohta külastage palun veebilehte http://www.youronlinechoices.com/uk/your-ad-choices või http://www.allaboutcookies.org/manage-cookies/index.html.
Kolmanda osapoole poolt loodud reklaam- või suunatud küpsiste kasutamisest loobumine ei tähenda seda, et Te ei näe meie reklaame kolmandate osapoolte veebilehtedel vaid seda, et see reklaam ei ole Teile suunatud kolmandate osapoolte küpsiste kaudu.
Neid küpsiseid kasutatakse reklaamide paremaks haldamiseks FreeWheel Adserveri kaudu. Nende küpsiste ülesanded on kampaaniatsüklite määramine, kampaaniate tuvastamine, reklaamiüksuste jälgimine, brauseri seansside tuvastamine ja haldamine, kasutaja viimati nähtud reklaamide jälgimine.
Flash-küpsised. Me võime teatud olukordades kasutada Adobe Flash Player’it selleks, et pakkuda Teile spetsiaalset sisu nagu videoklipid või animatsioon. Kasutuskogemuse parandamiseks kasutatakse kohalikult jagatud objekte (üldiselt tuntud kui „Flash-küpsised“) selleks, et pakkuda funktsioone, mis jätavad meelde Teie seadeid ja eelistusi. Flash-küpsiseid salvestatakse Teie seadmesse siis, kuid neid hallatakse liidese kaudu, mis erineb Teie veebibrauseri poolt pakutavast. See tähendab, et Flash-küpsiseid ei ole sarnaselt teistele küpsistele võimalik brauseri kaudu hallata. Selle asemel on võimalik oma Flash’i haldamise tööriistadele ligi pääseda otse Adobe’i veebilehe kaudu. Adobe’i veebileht pakub kõikehõlmavat informatsiooni selle kohta, kuidas Flash-küpsiseid kustutada või peatada, rohkema teabe saamiseks vaadake: http://www.adobe.com/security/flashplayer. Palun pange tähele, et kui Te peatate selle saidi jaoks Flash-küpsised või need eemaldate, siis pole Teil võimalik ligi pääseda teatavatele sisselogimist nõudvatele võimalustele nagu videosisu või -teenused.
Mõnel juhul võime me koos kolmandate osapooltega oma saidil teenuseid pakkuda. Kolmandatest osapooltest reklaamijad ja teised organisatsioonid võivad kasutada omaenda küpsiseid selleks, et koguda teavet Teie tegevuste kohta meie saidil ja/või koguda teavet reklaamide kohta, millel Te klikite. Seda teavet võidakse kasutada selleks, et pakkuda reklaame, mis Teile kõige huvitavamad võiksid olla. Kolmandatest osapooltest reklaamijad võivad seda teavet kasutada ka selleks, et oma reklaamide efektiivsust mõõta. Me ei oma nende küpsiste üle kontrolli ja selleks, et eemaldada kolmandate osapoolte küpsiseid või nende tegevust peatada, pöörduge palun vastava osapoole veebilehe poole. Küpsiste kontrollimise kohta on rohkem võimalik teada saada alljärgnevast 4. peatükist.
Te võite sellel saidil küpsiste kasutamisest keelduda igal ajal, aktiveerides oma brauseris seade, mis võimaldab seda teha. Flash-küpsiste vastuvõtmisest sellelt saidilt on võimalik keelduda Adobe’i Flash’i haldamise tööriistu kasutades, vastavad vahendid on leitavad aadressil http://www.adobe.com/security/flashplayer. Sellele järgneva protseduuri kohta rohkema teabe saamiseks on võimalik tutvuda oma veebibrauseri pakkuja kodulehe abiosast leitava infoga. Te võite pöörduda leheküljele http://www.allaboutcookies.org/manage-cookies/index.html, et leida infot tihti kasutatud brauserite kohta. Palun pidage meeles seda, et kui küpsiste kasutamisest keelduda, siis ei pruugi kõik saidil olevad võimalused korrektselt töötada.
|
OSCAR-2019
|
||
Blackwolf pakub laia valikut kõik-ühes kvaliteetse toidulisandeid eesmärk on anda teile absoluutne parim treeningut ilma et võtta aega mitu erinevat pulbrit või tablette.
Blackwolf Workout teeb täiendamine protsessi võimalikult lihtsaks, võimaldades teil keskenduda kõige tähtsamale; mis annab endast kõik treeningut ja läheb kõvasti jõusaalis.
Blackwolf Workout konstrueeritud ja arendatud erinevaid täiesti tasakaalustatud segud teile parimaid võimalikke tulemusi. Kõik nende täiendused on valmistatud täielikult 100% toimeaineid, mis on kõik tõestatud, et anda oma keha kütust on vaja hoida läheb, kui ta seda vajab kõige rohkem.
Iga Blackwolf toidulisand ehitatud varalise Blackwolf Võimsus Blend. See segu on valmistatud teaduslikult tõestatud koostisosaga segatakse omavahel kõige optimaalne suhe võimalik.
See läbivaatamine algab alates toote päritolu. Blackwolf Workout on toode Wolfson Berg Limited, turustatakse on ülim pre-workout toidulisandeid toitev lihaseid. Samuti töötab stimuleerida lihaseid ajal treeningu, näiteks kui võimsus tõstmiseks. Blackwolf Workout öeldakse, et pakkuda kasutajatele parandab oluliselt nende füüsis.
Blackwolf Workout on üks uusimaid täiendab turul, mille eesmärk on kasu nii meestele kui naistele; parem võimaldades neil arendada ja ehitada oma keha. Samuti pakub kasutajatele rohkem vastupidavust, et aidata neil läbi oma treeningu, mis võimaldab neil tõugata pikem ja raskem jõusaalis.
Blackwolf ka väidab, et anda kasutajatele parem keskenduda ajal oma treeningu peal tõstes lihaste kasv. See aitab kasutajatel kaalust samuti ehitada lihaseid, mis võimaldab neil teha seda läbi isegi kõige karmimates treeningu optimaalseks tulemusi.
Tootja Blackwolf ütleb, et lisand on eelnevalt treening täiendada eesmärk on suurendada testosterooni taset. Kuidas see toimib on parandades vereringet, mis põhjustab veresoonte paksendamiseks ja laiendada, et mahutada kõik ekstra veres. Ekstra vereliblede ka lihaseid kogu energia, mida nad vajavad, et hoida läbimas pika treeningu ja korralikult areneda.
Tootja soovitab üks kapsel hommikul, umbes pool tundi enne treeningut. Teine tabel tuleb võtta enne magamaminekut. Vastavalt tootja toidulisand tulemused peaksid jooksul 60-90 päeva, kui nad on võtnud kõrval režiimi toitumine ja õige kasutamise.
Wolfson Berg ütleb ka, et täiendada ei põhjusta kõrvaltoimeid, sest täiesti loomulik koostisosa. (Kunstlike) koostisosad on põhjus, et steroidid on nii ohtlik. See on põhjus, miks kõik looduslikud toidulisandid nagu Blackwolf loodi esimene koht.
Huvitav asi on see, et Hunter ja Huntress pakki on veidi erinevad sub-pakki. Rada on saadaval ainult meestele, samas kui Trial on saadaval ainult naistele. Nii hunt ja kõrvaldada on saadaval mõlemale sugupoolele.
Blackwolf Workout sisaldab valikut teaduslikult tõestatud ja usaldusväärne loomulik koostisosa. See sisaldab:
Aminohapped – Kõik aminohapped toidulisand on peamiseks liikumapanevaks jõuks parandamiseks verevarustust. Võttes parema verevoolu põhjustab lihaste areneda kiiremini. Et hoida asjad lihtsad; täiendada töötab pakkuda kasutajatele paremaid tulemusi, kui nad tabanud jõusaalis seisundi ja arendada oma lihaseid. Aminohapped ka suurendada verevoolu suuraju, parandades vaimset selgust, mõtlemise ja mõtlemisvõime.
Minerals – Üks peamisi koostisosi toidulisandi on loomulik maitsetaimed. Need maitsetaimed on tuntud oma võime arendada lihaseid. Nad annavad kogu keha hapnikuga. Lihased vajavad palju hapnikku, et arendada ja kasvatada korralikult. Samuti suurendada vitamiinide ja mineraalainete keha koos imendumist neid mineraale, lükates kasutajatel järgmise taseme füüsiliselt.
Puhtad ja looduslikud milline toidulisand on piisavalt, et muuta see midagi, mida soovite kaaluge oma keha. Toidulisand on vahemikus eeliseid, sest nende tugev looduslikke koostisosi.
Peamine kasu see uskumatu täiendada, et see parandab lihaste arengut. Ta teeb seda, andes kasutajale jõudu ja energiat, mida nad vajavad, et minna raskem ja pikem jõusaalis. Toidulisand aitab üks taastuda kiiremini pärast treeningut, kui nad ei kasutanud mingit täiendada üldse.
Konkurendid ja sportlased nii usalda täiendus neile tulemustele nad tahavad ja vajavad tänu võimsale koostisosi. See loomulik täiendus tõhusalt ja loomulikult suurendab vastupidavust.
Koostisosad täiendada koos töötada, et parandada verevarustust ja hapniku kogu keha. See suurendab energiat ja elujõudu. Parandamine hapniku tase meestel on ka mõju seksuaalse elujõudu. Kui veri voolab läbi keha korralikult, see tagab, et keha töötab korralikult ja tõhusalt; parandada üldist tervist ja heaolu mehed.
Paljud inimesed kasutavad Blackwolf Workout tavalise lihaste areng täiendada. Samuti toimib tõhus kaalulangus täiendada põletamise kaudu rasvavarud energiat ja parandada taseme oluline vitamiine ja mineraalaineid.
Üks vähetuntud kasu täiendada, et see vähendab isu ja aitab teil end täis; vähendades oma üldist kalorite tarbimist. Söömine liiga palju kahjustab tõsiselt oma keha, muutes selle olulist kasu.
Üks parimaid asju toode on, et see on valmistatud vaid looduslikest ja tõhus koostisosi. Koostisosad täiendada parandada üldist tervist parandades verevarustust ja hapniku keha.
Blackwolf Workout on loodud puhas ja looduslik taimseid koostisosi, mistõttu on täiesti ohutu kasutada. Igaüks üle 18-aastased peaksid saama ohutult kasutada täiendada. See on märksa efektiivsem kui koos regulaarse liikumise.
Blackwolf Workout on tõhus testosterooni korduva, parandades testosterooni tase meestel. Testosteroon on looduslik steroidi tootnud inimkehas. Peaaegu iga füüsiline aspekt ja tegevust meeste hõlmab testosterooni mingil kujul või viisil.
See tugev testosterooni korduva pakutakse 3-in-1 pakk eelnevalt kasutamise, õppustejärgset ja-sisese kasutamise toidulisandid sobib nii meestele kui naistele. Toidulisand on mõeldud ehitada keha mass ja parandada vastupidavust, mis aitavad teil täita oma parima füüsilise tegevuse ajal. Raskem ja kauem töötada välja, seda parem on tulemus.
Blackwolf Hunter Pack on ülim paki meestele. See kokku panna ehitada võimas ja muljetavaldav keha ja jäta te otsite ja tunne nagu valitsev alfa isane.
See pakk eelnevalt sisese õppustejärgset toidulisandid on mõeldud meestele, kes vajavad veidi abi tõstes nende lihaste hoone jõupingutusi.
See toimib parandada vastupidavust, võimaldades teil minna enam ja raskem jõusaalis. Samuti suurendab taastumise aeg võimaldab teil saada tagasi jõusaalis niipea kui võimalik.
Track (Pre-Exercise): See eelnevalt kasutamise täiendada eesmärk on anda teile vastupidavust, kontsentratsiooni ja elujõudu Teil on vaja teha seda läbi treeningut. See sisaldab segu kreatiin ja valkude ehitada lihaste pumbad ja annab sulle rohkem võimu ajal treeningut.
Hunt (Intra-Exercise): Hunt täiendamiseks on sisese kasutamise täiendamiseks mõeldud kvaliteeti tõsta treeningu tõstes kiirust ja jõudu. See tugevatoimeline valemiga sisaldab süsivesikuid, aminohappeid, vitamiine ja mineraale keha läheb intensiivse kasutamise. Raskem surute ennast, seda parem on tulemus.
Likvideerida (õppustejärgset): Likvideerida on pärast treeningut täiendada eesmärk on aidata kasutajatel taastuda kiiremini pärast pingelisi kehalise. Valem annab keha kõik põhilised toidulisandeid ta vajab pärast kõva treeningut, tõstes taastumise aega ja tulemusi.
Huntress Pack pakub naistele kõikehõlmav täiendus suurendada oma treeningu igal tasandil. Eel-, intra- ja pärast treeningut toidulisandeid on eesmärk parandada elujõudu, taastamise ajal ja lihaskasvu.
Trial (Pre-Exercise): Trial kasutab kõrge tugevuse retsept mõeldud just naistele anda neile hoogu kontsentratsioon, elujõudu ja vastupidavust alates niipea, kui nad ärkama kõik kogu päeva. Toidulisand põletab läbi rasva luua lihaste ja suurendada elujõudu.
Hunt (Intra-Exercise): Hunt kasutab kliiniliselt tõestatud retsept lahkuda naiste tunne tulise ja võimaldada neil teha ära iga treeningut. Võimas valemiga tehakse kasutades Süsivesikud, BCAA aminohappeid ja põhivabaduste vitamiine ja mineraale, et pakkuda oma keha kõik vajaliku.
Likvideerida (õppustejärgset): Likvideerida suurendab taastamise korda, mis võimaldab teil taastada kiiremini treeningu. See parandab lihaste remont, täiustavad oma arengu protsessi ja saada sa valmis oma järgmise treeningu.
Blackwolf Workout on mõeldud inimestele, kes soovivad suruda oma keha nii palju kui võimalik ja anda ise mingit serva nad saavad. Ükskõik, kas olete fitnessist, kere, mille võimsus tõstja, rist-fit entusiast või lihtsalt regulaarne jõusaal roti; Blackwolf Workout oli mõeldud teile kõike, mida vajate ja isegi natuke rohkem.
Võimas ja tugev valemid on aidata igaüks, algajast arenenud teostajad, push oma treeningu järgmisele tasemele ja kiiresti muuta oma keha.
Blackwolf Workout on kasutanud inimesed üle kogu maailma juba mõnda aega. Siiani ei ole olnud sümptomeid või kõrvaltoimeid teatatud, olenemata vanusest või rahvusest kasutaja.
See lisa on valmistatud täielikult looduslikest koostisosadest, mistõttu on täiesti ohutu võtta. Ei tohiks olla negatiivsed kõrvalmõjud toonud võttes täiendada normaalselt.
Pärast lugemist see läbi, siis võib küsida, kus ma saan osta seda toodet? Blackwolf Workout ei saa leida oma perearstiga poest. Ainus koht osta see on läbi ametlikul kodulehel.
Blackwolf Workout toidulisandeid veetakse kogu maailmas tasuta. Samuti pakub online klienditoega kasutajatele.
|
OSCAR-2019
|
||
Kui Eesti teatrites lavastatakse Shakespeare'i, siis on see alati "sündmus" ja kui see veel Tartust Tallinnasse koju kätte tuuakse, siis ei takista vallid ei takista kraav, et seda vaatama minna...
Andres Noormets on otsustanud teksti küll muuta nii sisuliselt kui ka kaotada jambilise pentameetri aadlike kõnest, mis on alati minu jaoks suur miinus. Justkui kohe muutub see enam mitte "päris" Shakespeare'ks. Ja klassikuga mängimine ja mugandamine on alati "risky business". Väga harva aitab see asja paremaks tegemisele kaasa. Alles hiljuti sai näha-kuulda Macbeth käkerdamist Tallinna Linnateatris, aga seal oli võetud hoopis teine suund ja muudetud sisuliselt hoopis näitemängu ning selles mõttes toimis see hoopis teisel tasandil. Vanemuise Othello on truum suuremas osas loole endale, kuigi natuke on ajaline mõõde segaseks muudetud, ehk millises ajas kogu tegevustik toimub, minevikus, praegu või hoopis tulevikus. Tegelikult toimib see kogu asja natuke põnevamaks muutes ning kindlasti annab see ka tegijatele suurema vabaduse.
Kui mõelda üldse tekstiredaktsioonile ja tegijate poolt valitud muudatustele ning ka lavastusele endale, siis minu jaoks oli vähendatud kõvasti dramaatilisust originaaliga võrreldes, mille õnneks mingil määral teevad tasa näitlejad oma hingestatud ning kohatise mõnusalt hoogsa mänguga.
Minu seekordsele teatrikaaslasele tükk ei meeldinud ja selles mõttes mõjutas see mingil määral ka minu vastuvõtlikkust. Kuigi oponeerides võttes hoopis kaitsva positsiooni ning selle mõttes võis see mõju olla temale vastupidises suunas, sest minule tükk tervikelamusena tõesti meeldis... kuigi tõesti ka minule jäi nii mõnigi asi häirima ka.
Kusjuures ümber maakera on alati mõeldud-arutatud-vaieldud, et miks Iago seda kõike tegelikult teeb. Shakespeare otseselt oma tekstis sellele kindlat vastust ei anna. Kuigi näiteks Noormetsa lavastuse ja versiooni põhjal jäi minule mulje, et ta teeb ta seda kahel peamisel põhjusel - esiteks, et ta on kade, et teda ei edutatud leitnandiks ning teiseks, et tema sõber Roderigo unistab kaunitar Desdemonast ja Iago aitab tal teda saada, võttes ilmselt vahelt kopsaka kasumi. Võib-olla ka just sellepärast on Iago näitemängu kõige huvitavam karakter. Üks üdini paha antikangelane. Kusjuures ka Shakespeare-i originaaltekstis on Iago-l palju rohkem teksti kui nimikangelasel Othellol, ehk selles mõttes on tegemist näidendiga, kus on 2 peategelast.
Veel valikutest - Noormetsa Desdemona ei ole printsessilik aadlipreili, vaid oma mehe sülle igal võimalusel hüppav ja jalad ümber mehe köitev ja tuliselt suudlev plika. Juba esimeses stseenis kui Othello ja Desdemona koos laval on, ähib Desdemona seksuaalselt ning lakub oma mehe sõrmi ja Othellogi on kire küüsis... Ma olen siiani alati pidanud Othellot palju vanemaks Desdemonast, aga siin on nad enamvähem samavanused, seega jääb selline tasand või dramaatiline kontrastsus olemata... need kaks inimest sobivad tegelikult omavahel täiesti...
Mis mind ehk kõige rohkem häirima jäi oli see lõpp... Originaalis ju kõik teavad, et Iago ajab Othello tapma Desdemonat... ja Othello teeb enesetapu ning Cassio paneb Iago vangi... Noormets teeb võibolla ühest küjest ootamatu lahenduse, aga minu jaoks vähemdramaatilise ning isegi natuke imelik maitse jääb sellest, et Iago jääb sinna nende kõigi surnutega lihtsalt niimoodi... Ja mis mul lapsepõlve Othellodest meelde jäi olid just need mustad sõrmed valgel Desdemona kaelal... kusjuures Desdemonad on sattunud tavaliselt blondid, et veelgi rõhutada seda heledust ja kontrasti... ja kägistamine ise on toimunud käed ümber kaela... mitte küünarnukihaardes... mis tundus kuidagi lihtsa variandina, aga kahtlemata vähem mõjuvamana.
Samas plusspoolele tahaks kindlasti kirjutada Hellar Bergmanni seatud lavavõitluse Iago ja Cassio vahel, mis on üks vingemaid action-stseene viimaste aastate teatritükkides! Tõeliselt äge ja piisavalt pikk ning osavalt mängitud närvikõdi... isegi kui tead, kuidas see lõpeb...
Lavastuslikest trikkidest oli üks mõjuvamaid see kui Iago paneb enda näole varastatud Desdemona taskuräti ja sööb selle vaikselt endale suhu paljastades näo ning muutes mehe veelgi hirmuäratavamaks... aga kuhu see rätik kaob on müstika, sest stseenist lahkumata ja suust seda välja võtmata on see ometi Iago suust kadunud järsku... Sten Karpov ometi ei neelanud seda ju alla? :)
Stsenograafia on üsna lihtne kuid mõjuv metallehitis, mille ees must kardin, mida vajadusel saavad tegelased ette ja eest ära liigutada või lehviva kardinataha erinevates meeleoludes liikuda. 4 lampi üleval justkui rõhutaksid indutriaalsust veelgi ja plekistatud meeste saabaste kannad annavad futuristlikku mõju veelgi... millele väikse nõksu annab juurde Desdemona põlveside ning kõikide meeste riietused kottpükste ja lohvakate särkidega... Tegelikult kostüümid moodustvad ühe huvitava kollektsiooni, ent näiteks Othello olemusele ei aita need kaasa mängida... Othellol on nimelt hall, võiks öelda et kergelt isegi naiseliku lõikega riietus, kuigi tegelikult mõjus see isegi huvitavalt justkui tegelase huvitavat päritolu rõhutades. Ent ta kandis ka halle poolkindaid ja jäi mulje, et tal oleks nagu käised tõmmatud üle käte... ja kooskõlas selle ülakeha riietusega, tõmbas Jim Ashilevi mängitud Othello väejuhina usutavust kõvasti maha.
Siit sujuvalt näitlejatööde juurde liikudes oleksin tahtnud Sten Karpovi osatäitmisele eraldi seistes tüki lõpus aplodeerida. See hoog ja ind millega Sten oma rollile läheneb, oli igati Teatriliidu aastaauhinna nominatsiooni väärt! Ja veel eriti meeldisid need tema rahulikud soolo-usutlused ainult publikule... tõmbas korraks hoo maha... ent just neis tulebki eriti välja Iago tõeline "vastik" mina ja karakter... ning need on siis need vaiksemad ja keskenudumad hetked... see kontrast töötab väga hästi ja õnneks redaktsiooniga pole neid kohti kaotatud. Selline "ameerikamägi" rollina, niiet Karpovil on pidevalt lausa higi otsaees... kord on ta Othello alluv, siis jälle naise käskija, siis jälle sõbramees oma sõbrale kui võrdne võrdsega, vahepeal kavalalt hea, siis jälle paha peale väljas... nii füüsiline kui psühholoogiline roll ja Karpovi nüansirikas mäng nii näo kui kogu kehaga on mõjuv ja just õigesti läbitunnetatud Iago... kohati tundub, et isegi ennastohverdavalt kõike endast välja mängides.
Jim Ashilevit ma pole kunagi näinud paremini mängimas. Teekond rahulikust armastavast mehest, armukadeduseküüsis despoodini on kontrastne. Üleminek on küll järsk, aga seda võimsamad on tema väljapursked sellest vihameelsuses. Kuigi nagu juba mainisin, mängivad tema rollile natuke vastu tema kostüüm ja eriti tema enda tüpaaž... sest paraku võimsa väejuhina ta päriselt usutav pole. Mingi teatav selleks vajalik mehisus on puudu.. näiteks kui naine teda puudutab, siis ta tõrkub selles eemale, nagu midagi vastikut oleks teda puudutanud, aga selline alfaisane nagu Othello oleks ehk haaranud käest kinni ja tõuganud naise eemale. Selliseid pisikesi mitteothellolikke detaile oli veel... ja lisaks need prillid "viltu ninal" mõnede hoogsamate stseenide tulemusena... kus siin olid lavastaja silmad... Võib ju muidugi arvata, et Noormets tahtiski sellist õblukesemat Othellot, et oleks teistsugune, aga see minu kui vaataja jaoks päriselt kohale ei jõudnud tervikpildis. Kuigi Ashilevi on kohati ikka vägagi võimas ja nendel hetkedel jällegi päris usutav.
Liis Karpov Desdemonana ja muidu päris elus ka on väga ilus ning kuna ka Desdemona tegelasena on väga-väga ilus, siis sobib ta väga hästi oma rolli füüsiliselt. Aga lisaks ka psühholoogiliselt. Ta on väejuhi naine, kelle juures näiteks Cassio käib abipalumas... siis temas peavadki olema nii tugevad kui õrnad jooned... ja Liis kehastab neid ning mängib kogu hingest. Kuna tal olid teises vaatuses ka juuksed üles seatud, siis ootasin lausa, et paljastatud kael kohtub ka Othello kätega... see lapsepõlve hirmus vaatepilt... aga jah, see jäi sedapuhku tulemata...Siis oleks ju need juuksed võinud ka võimsalt lahti lehvida, sest need rõhutavad justkui Liisi ilu veelgi omakorda. Muidugi kontrasti mõttes võis see tähendada tema kammitsetust ja allasurutust... Nende stseen Othelloga, kus mees teda litsiks sõimab ja tegelikult ju kogu fookus on vaatet Othellol... aga Desdemonal on märksa raskem mängida seda välja, kuidas oma armastatud mehe solvanguid vastu võtta, oli ka Liisilt hingelõhestav misanstseeni lahendus.
Heinat, Mähar, Kütsar ja Kuntsel väiksemates rollides on toetavad, aga nad ei pääse keegi eriti mõjule. Marian Heinati juures olen märgnud, et ta naeratab tõsistel hetkedel, ehk siis mängib läbi sellise kerge irve valusaamist ja see ei tööta... vähamalt minule vaatajana. Siin ei suutnud ta tükki ära rikkuda, kuna polnud keskmes, nagu "Laineid murdes"... kus tema olekski pidanud tükki kandma, aga seal tegid selle kandmise töö ära 2 tugevat kõrvalosas olevat naist. Lavalist sarmi Heinatil on, aga veel on ta liiga toores ja kohatu minu jaoks nendes mõnes rollis, mida teda siiani näinud olen... ja Emilia polnud erand. Kütsar teeb 2 rolli ja tema seevastu meeldib minule üha enam. Kuigi siin oleks võinud natuke eristavamaks need 2 meest mängida. Sai aru küll, et tegemist on kahe eri inimesega ja üks on suur ja võimas juht... aga teise oleks võinud kohe mõnuga täiesti teistsuguseks teha. Karol Kuntsel oma juuksepahmakaga oli ägedalt kergelt äpu ja justkui Iago jaoks tõmmata lükata - ideaalselt lahendatud Roderigo, täiesti usutav. Tema hääl on ka nii vinge! Mähari Cassiost oli saamas Othello järglane ja mingis mõttes oli tal liiga lihtne rollilahendus... sest selles versioonis ju veel selleni ei jõuta, aga minu meelest oleks seda kontrasti vaja... niimoodi jäi Cassio selliseks vaguraks meheks, kes Desdemonalt abi palub. Ainult see võitlussteen oligi otseselt "mängimiseks"... muidu siiski natuke ridarollina Mähari mõnikord isegi väga ägedate rollide prismas.
Hinnang: 4 (kuigi lahendustelt ja olustikult, atmosfäärilt ja näitlejatöödelt hoopis teistsugune Tallinna Linnateatrist mängitavast Macbethist, meeldisid need kaks tükki minule umbespeaaegu sama palju. Oli huvitavaid lahendusi, aga ka valikuid, millest ma eriti aru ei saanud, sest need muutsid lavastuse vähem dramaatilisemaks. Sten Karpov teeb kevadhooaja ühe kolmest parimast meestpeaosast. Ja ainuüksi tema Iago pärast tasub seda Othellot vaadata. Kuigi palju muud head on ka... ka Jim Ashilevi Othellona endast väljaminemised on vinged. Publiku seas oli seekord kuulda kahinanaa kahte asja - Jimi kohta - "see on Von Krahli teatri näitleja" ja Desdemona kohta - "Liis Karpov on nii ilus"... Huvitav oli ka see, et terve suur Vene Teatri saal oli terve tüki hiirvaikne ja pärast tüki lõppu ei tahtnud aplaus kuidagi lõppeda... järelikult suurem osa publikust oli rohkem minuga koos rahul kui minu teatrikaaslasega koos rahulolematu :))
Maailma kirjandusklassikasse ning armastuslugude kullafondi kuuluv lugu mustanahalisest väepealikust Othellost, tema kaunist naisest Desdemonast ning deemonlikust intriigipunujast Jagost. Jago salakavala plaani tulemusena süttib armastavas Othellos armukadedus ning solvatud au kaitsel tapab uhke maur oma süütu naise.
Kunagi kuulsin ühe teatri kassapidajat piletiostjale „Othello“ kohta ütlevat, et see on ju see jube lugu, kus neeger valget naist kägistab. Tänasel päeval tahaks kõik vastupidi teha – pole lugu, pole jubedust, pole neegrit ega valget naist ja kedagi ei kägistata. On rõõm ja joovastus – kirega elatud elu, mis tulvil armastust, armukadedust, õnne ja surma. On elusate inimeste rütm teekonnal igavikku ja surematusesse.
Käesoleva aasta alguses vaatasin teatris NO99 Mart Kangro lavastatust "Fantastika" ning nüüd eile Von Krahli Teatri Lauri Lagle lavastust "Paradiis". Täiesti otsimata, tekkis paralleele kahe tüki vahele ridamisi. Lisaks ühistele nimetajatele trupis - M.Kangro ja Tiina Tauraite, kestavad mõlemad tükid umbes 2 tundi ning need esitatakse ilma vaheajata, aga lisaks tehnilistee sarnasustele torkab silma ja kõrva eelkõige sarnane struktuur ja sisuline lähenemine.
Tegemist tükkidega, kus näitlejad teevad oma rollid iseenda pealt, selles mõtte karakteriloomega väga polegi tegemist (kuigi mõne puhul tekib kahtlus, et võib-olla siiski? Mari Abel Paradiisis?). Mõlemas tükis on igal osalejal oma "pikem osa", muidu toetav või koos-tegemises osalisena. Selles mõttes näiteks Paradiisis sai aimu, et kui 3 olid omad "tähe-hetked" ära mänginud ja siis Tiina ja Erki koos oam lõiku teevad, et seega hakkame lõpule lähedale jõudma. Mõlemas tükis tekkis tunne, et näitlejad jutustavad lugusid enda elust või oma tähelepanekutest. Mõlemad tükis on nagu elavad installatsioonid, naturaalteater... eluteater dramatiseeritult.
Ja eks see ole ju maitse asi, kellele selline teater meeldib. Kes otsib üht suur lugu kus on sees palju liine ja psühholoogilisi tasandeid või on palju väikseid lugusid, kus tegelikult vastavalt siis suhestumisele kas leiad selle psühholoogia ja või sõnumi või konksu üles, millega haakuda. Igal juhul on minu meelest igasugust teatrit vaja. Mina suhestun ja tavaliselt tekitavad minu jaoks suurema elamuse sügavamad terviklikumad lood, kus saab näha nii lavastajanutikust kui ka näitlejate karakterite loomist... kus on lineaarne lugu või veel parem lood ja tasandid, mis on siiski üheks väga tugevaks tervikuks põimitud ning otsese seosega omavahel. Eelistan, et näitlejad mängivad kedagi vs. sellele, et näitlejad on nemad ise, kes mängivad. Kuigi annan aru, et see teine variant on siiram ja võib ja peakski puudutama palju sügavamalt. Paraku selleks peavad kõik näitlejad olema väga meelt mööda, et minul kui vaatajal oleks huvitav... ja nende tekst peaks olema ülesehituselt võrdeline kõrgel tasemel kirjutatud tekstidega... see on harv juhus kui nii siiski on. Fantastikas ja Paradiisi mind ei häirinud tekst. See oli ok, aga ei midagi erilist... kuidas Sa ikka hindad inimese enda nägemust... see on nagu kirjandusõpetaja, kellel poleks ju tegelikult õigust hinnata õpilaste kirjandites muud kui grammatikat ja kirjavahemärke... Iga inimese lugu on tema enda lugu ja sellele hinnangut polegi ju võimalik anda muud kui väga isiklikult pinnalt - ehk jällegi, kas see liigutab sind või sinus midagi...
Fantastikas on mõnevõrra rohkem näitlejaid ja rohkem "lugusid" ühe tüki sees. Need on ka mõnevõrra lühemad ja lugudevahelist ambitsioonitekitamist või mõtlemisaega vaatajatele on vähem (minu jaoks küll piisavalt) vs. Paradiisis, kus tegelased omamoodi ehitasid ka "materiaalset" paradiisiaeda lavale, värvides taimi roosadeks, oranžideks, helesinisteks... Samas tundusid minu jaoks Paradiisi lood sügavamad ja isiklikumad...
Kuna Fantastika nägemisest on möödas juba peaaegu 3 kuud, siis võib tõesti rääkida sellest, mis sealt pinnale jäi, ehk mis jäi meelde... Kõigepealt Tiina Tauraite jutustus kassist... tema elav esitus oli muhe ja äratundmisrõõmum pakkuv. Sama elav oli Gert Raudsepa loeng publiku kummardamisest ning lugu Helena Pruuli kriitikavastuvõtlikkusest. Ja Simeoni Sunja Jamiroquai -tants :)
Eile nähtud "Paradiis"-is ma sain haiget... Mari Abeli mehe kutsumine autosse, kus ootavad lapsed - see haav on mul ammu juba kinni kasvanud, ent arm on alles ja tuikab... olin ka kunagi üks sellistest lastest... Ema lõhkus oma käed verele tagudes isa armukese ukse taga tolle puidust jalamatiga... Isa ja tema naine kutsusid miilitsad ja oli hirm, et meid vennaga viiakse hoopis lastekodusse, sest ema oli endast väljas ning mitte eriti miilitsatega koostööaldis. Jah, teatris kogetu oli vaid hale vari sellest, mis tegelikus elus sellistes olukordades juhtub, üks asi on siiski midagi etendada ning teine asi päris elus päris inimeste vahel toimuv. Samas kahe tüki peale kokku tegigi Mari Abel kõige parema rolli minu meelest... igati väärt Teatriliidu aastapreemiat naiskõrvalosa rolliga... Sest oli üks hetk, kui ma nägin midagi ta silmades, mida ma nägin ka oma ema silmades tollel ööl seal ühe õnnetu võõra maja koridoris... oma peret mahajätva isa armukese koridoris. See stseen tuleb Paradiisis alguse poole ja minule isiklikult meeldis, et kogu ülejäänud tüki jääb Mari kuidagi kaugeks ja kõrvalisemaks. Hea on vaadata, et ta ei raputa ennast korra läbi ja siis ei muutu kohe rõõmsalt ringihüplevaks, nagu poleks midagi olnudki, kuigi ka seda see tükk lubaks.
Samuti oli armas kuulata Mart Kangro parukate-juttu. Muhe ja kaval kelmikas läige silmanurgas, ilma valehäbita ja ausalt. Isegi kui talle need sõnad oleks suhu pandud, tundus kõik nii siiras ja otse südamest ja sellepärast jõusid ka kohale. Mõnevõrra kaugemaks jäid Tiina ja Erki lastemäng ja isegi alguse "kohtumisejutt" oli natuke nagu mängitud (nad ju ei saanud praegu seda teada, et üks teadis teise nime ja teine mitte)... ent tunne nende vahel oli ehe ja ehtne... Tiina vaikselt varvastega Erkit puudutades... ilmselt kui tegelased on omavahel kontaktis... on ka vaatajal nendega kontakti lihtsam saavutada... Reimo Sagor luges Tanikawa Shuntarō “Sõnade asjatu flirt” ja see ei jõudnud minule kohale vähemalt mitte selles mõttes, nagu ilmselt tegijad seda mõtlesid, ent seda siiramad tundusid tema lood lille noppimisest, õigemini selle ühe lille, mis tal vaasis on ning samuti lõhnade kasutamisest... kuigi ma 6-7 korda nädalas trenni tegeva inimesena kaldun mitte nõustuma sellega, mis ta arvab, aga see on juba isiklik arvamus...
Ja kui tavaliselt ma pean seda sellist lugudevahelist vahtu mõttetuks, siis seekord kui nad näiteks tantsisin, oleksin tahtnud kaasa tantsida, sest muss oli hea ja heli veelgi parem :)
Fantastikas oli "vaht" ka selle otseses tähenduses laval. See oli visuaalselt lahe vaadata, ent seda sai ajalises mõttes ja proportsioonina tüki tervikust natuke liiga palju (vähemalt minu jaoks). Oleksin palju meelsamini selle aja kuulanud veelgi neid lugusid ja kogu tükk oleks minule rohkem meeldinud. Samas tervikuna oli lahe selline visuaalne lisaväärtus... milleks Paradiisis oli see omamoodi pastelsetes, ent rõõmsates värvides ülevärvitud potitaimede mets... täitsa nagu mingi unenäoline ents otsene kujunduslik "paradiis"... Ja eks neid paradiisielukaid olegi igasuguste sulgede ja häältega... see oli lavastaja Laglel paigas... Fantastikas mõjus see vaht samuti sõna otsest mõttes fantastilisena ning tekitas mõnusa sisulise silla pealkirjaga.
Näitlejate taktika vaadata publikule silmadesse tõi ka vaataja tüki sisse lähemale... kõik muutus justkui isiklikumaks - justkui tõesti minule räägitakse seda juttu...
Ma ei tea kui palju otseselt on lavastaja selle tüki toimivuse taga. Kui suur roll on tegelikult ühel inimesel, kes on lavastaja, et see tervik saaks selline toimiv. Kindlasti asjade kokkusidumine, ohjes hoidmine, lavaline kate ja kunstiliselt eri osade teineteise toetama panemine. Ent millegipärast on tunne, et selliste tükkide puhul on ka kõik näitlejad mingil määral osalised lavastamises... kui mitte muus osas, siis enda tegelase lavastamises... rääkimata tekstilisest panusest... nemad ise ju teavad oma lugu kõige paremini... lavastaja saab ainult vaadata kuidas see välja paistab ja kas toimib ja kas sobib tervikusse ning lavastuse sellesse kohta ning muu dünaamikaga. Mõnes mõttes võib seda ju isegi siis raskem lavastada. Mõnes mõttes huvitav, sest tuleb oma kompromissitu nägemus tekitada mingil määral kompromissidest....
Hinnang: 3 (ma ei oska neid tükke hinnata kõrgemalt ega madalamalt. Oli lugusid, mis läksid rohkem korda, oli komponente, mis kohe üldse mitte... Kahtlemata tervikud ei ole otseselt minu teaterimaitse, ent mul ei hakanud ka igav ning oli teemasid, mis ajasid muhelema palju rohkem kui komöödiad, oli sõnu ja terveid lõike või vaid pilke, mis tekitasid kurbust. Külmaks ei jätnud kumbki tükk, ent ka vaimustust tekitasid ainult paar väikest lõiku. Mis peamine - mul oli soe ja mõnus tunne neid isiklikumat laadi lugusid kuulates... näitlejatest tekkis mingi tunnetus inimestena... samas kui ma tegelikult eelistan, et näitlejad mu päris eluga ei sekkuks... viidates MyFitnessis päris paljudega koos trenni tehes tunnen millegipärast ebamugavust... mingi osa minust vist tahaks seda tunnet, et nad ongi kauged... alati neljanda seina taga... lavastajate marionetid, kes elustuvad ainult laval rambivalguses... teisalt on ju omamoodi turvaline tundma õppida neid tegelikult läbi selle, mida nad jagada tahavad... Sedasi säilib mingi salapära, et nad tegelikult alati näitlevad oma rolle, isegi sellistes tükkides kus nad justkui näitleks iseennast... Selles mõttes on mul hea meel, et selliseid tükke teevad ainult NO ja Von Krahli teater... liskas viimasel ajal tihti ka näitlejad ise oma eraprojektidega - Andrus Vaarik, Lauri Nebel, Margus Tabor jne... Vanemuine korraldab kohtumisõhtuid, Linnateatril on oma teatrisõprade klubi kus kohtutakse erinevate tegijatega ja mõned teised teevad seda teistes formaatides ja tegelikult minule see kogu süsteem meeldib... niimoodi ei pea pettuma, et lähed näiteks NO-tükki vaatama Linnateatrisse või Von Krahli tükki Vanemuisesse... aga Von Krahl ja NO99 on küll üsna segunenud sarnaselt lahedateks omamoodi asjade ajajateks (ka lavastajad ja näitlejad käivad üha tihedamalt nendes majades risti-rästi). Lisaks viib varsti Eesti 100 teatrite projekt kokku huvitavateks koosusteks erinevad teatrid... Rikas ikka see Eesti teatripilt... ja rikka siseilmaga, hingega teha tahtvad ja julged näitlejad on meil... Ja seda sai näha nii Fantastikas kui ka Paradiisis...)
Meie kaasaeg ihaleb autentse järele. Isegi televiisoreid reklaamitakse selle järgi, kas see tekitab vaatajas "päris" tunde või mitte. Ehedad emotsioonid, naturaalsed materjalid, ökoloogilised toidud, "päris" olukorrad - see on meie kaasaja alati rahuldamatu iha. Kuid vahel (kui parafraseerida kirjanikku) on reaalsuse ainus võimalus säilida reaalsusena siis, kui ta põgeneb keset mängu.
"FANTASTIKA" on elav installatsioon. Laval on kaheksa näitlejat, natuke mööblit ja teatri suur paradoks: kuidas tekitada teatris "päris" suhtlus hoolimata sellest, et teater on kokkulepete kunst? Kuidas rahuldada kaasaja ihalust? Kuidas kõnetada neid, kes seisavad rohelises suburbias avatud ökopoe sabas? (Mikrorajoonis pakutakse samal ajal allahindlust puljongikuubikutele, infoletist on võimalik saada kingituseks pastakas.) Kuidas Šveitsi tihekülade elanikke, kelle seas püsib Facebookiga liitujate arv ebanormaalselt madal? Kuidas 31,4 protsenti elanikkonnast, kes Euroopa Liidus elavad üksinda? Kas piisab sellest, et teater on žanr, kus kunsti tegijad ja kunstist osasaajad jagavad ühte aega ning ruumi? Või on vaja midagi veel?
Mart Kangro jaoks on "FANTASTIKA" teine lavastus Teater NO99s. Tema lavakunstikooli tudengitega loodud lavastust "samm lähemale" on kirjeldanud mitmed kui erakordselt õrna ja helget lavastust. Inimestevahelise suhtluse jälgimine, võimendamine ja abstraheerimine on paljude Kangro lavastuste südamikuks. Nüüd töötab ta koos NO99 trupiga - draamanäitlejatega, kes tegelenud samade küsimustega 24/7.
Iga teater lõpeb kord. "FANTASTIKA" annab veel kaks etendust ja siis on kõik. Lavastus, mis küsib rohkem kui ükski teine teatri olemuse kohta, lõpetab nagu kõik tema eelkäijadki teatri Valhallas. Veel ainult neli korda pannakse meid olukorda, kus illusioon ja reaalsus segunevad. Kus näitlejad kõnelevad omal häälel oma mõtteid maailma, teatri, iseenese kohta - või kas nad ikka on nemad ise? Kes on näitleja laval? Kas siirus on teatris võimalik? Aga manipulatsioon?
Veel kaks korda lavastust, mis ei etenda midagi, vaid loob ühe uue olukorra. Olukorra, kus publik ja näitlejad saavad osa teatrist. Märksõnu? Kontseptuaalne kargus, emotsionaalne trummel, intellektuaalne mõistatus.
Laval Marika Vaarik, Helena Pruuli, Gert Raudsep, Rasmus Kaljujärv, Simeoni Sundja, Jarmo Reha, Ragnar Uustal või Jörgen Liik ja külalisena Tiina Tauraite (Von Krahli Teater)
PS Ja veel. "Kommunikatsioonivea ületamine on tänase päeva unistus ning seda viga nähakse igal pool," kirjutab Daniel Vaarik. "Aga võib-olla minnakse sellega ka liiale. Visates välja häire, viskad sa võib-olla välja selle, mis inimene on. Viskad välja selle, mis ta üksi olles oleks – viskad välja tema individuaalsuse. Häire ei ole tegelikult midagi muud kui märk, et on olemas eraldi inimene.
“Lavastaja auhind”, “Kunstniku auhind” ja “Naiskõrvalosatäitja auhind” nominent 2017. teatriaasta auhindadel
Kuidas säilitada igavese muutumise ja jooksu sees hingamine ja harmoonia? Kuidas olla rahulikult kohal? Tuleviku poole püüdlemine võib olla unistus ja kujutlus, aga tähtsam veel on hetke ilu. Praegu ja siin, sel momendil. Nüüd! Laval on viis tegelast loomas iseenda paradiisi, võttes sellest kõike ja andes sellesse kõike. Nad on kohal. On suur õitsemine ja meeletu pidu. Enne kui kotid kokku pakitakse. Energiakulu on pöörane.
“Paradiis” on installatsioon – viis kunstnikut oma hetkedega, oma eluringis. Südamed on avali ja meeled on valmis. Laval on värve, on emotsioone, on pööraseid monolooge ja vaikusega dialooge, on vaadet endasse ja enda peale. Valitseb harmoonia.
Etenduses on kasutatud lõiku Tanikawa Shuntarō valikkogumist “Sõnade asjatu flirt” (tõlkija Lauri Kitsnik).
Ilmselt tuleb teha pikem paus Hendrik Toompere endakirjutatud Eesti Draamateatri suurele lavale lavastatud tükkidele...
Eile värskeimat auteur-i tööd vaadates lihtsalt hämmastas see tervikuta, ilma suurema sisuta, et mitte öelda üsna mõttetu jama, kus näitlejad, nagu peata kanad mängivad igaüks enda rolle justkui igaüks eri näitemängudes.
Ma ei tea, kas lavastaja-kirjutaja ambitsioonid olid liiga suured, sest kunagi tüki esialgset tutvustust lugedes tundus see "inimesed paisatud erinevetesse maailmajagudesse" justkui teatrilavale toomiseks võimatu missioonina. Kusjuures tükk viib ju küll tegelased maailma eri kohtadesse, ent need on lahendatud taustavideoga ja vaatajaid küll maailma eri paikadesse ei viida. Kõik on täiesti atmosfääritunnetuseta. Mõni monoloog või pikem stseen oli, nagu eluline pisike anekdoot (näiteks Harriet Toompere "banaanisaamise lugu" või "pimeda prillid" või "vallandamise nautimine" - nüüd tagantjärgi mõtlema hakates, siis need nö. "parimad palad" olid peaaegu kõik seotud Harriet Toomperega), aga suuremas osas olid need väga lõdvalt kokku seotud, et mitte öelda täiesti seosetud.
Sisust selles mõttes rääkida eriti polegi vaja, sest seda lihtsalt pole. Kõik on nii eklektiline... liiga eklektiline. Jääb mulje, nagu Toomperel oleks olnud kohustus midagi kirjutada-lavastada ja siis on selline asi kokku traageldatud, et oleks tähtajaks midagi ära tehtud.
Näitlejatöödest ei saagi rääkida, sest kõik muudkui lahmisid, ilma konkreetse karakterita... või igatahes ei loonud ükski näitleja "karakterit"... Kõik justkui mängisid iseennast, aga ülepaisutatud vormis, ehk peaaegu farsilikult üle - kes rohkem kes vähem. Aga no mida sa mängid, kui pole materjali, mida mängida.
Ja mis vajadus on Toomperel viimasel ajal tuua sisse need pissi- ja kakajutud... sama oli ju ka Onu Vanjas... Seekord oli ohvriks Merle Palmiste, kes rääkis rämeda julga jätmisest ning Toompere jr tegelane (kes pidavat mängima siin tükis isa-Toompere alter ego) tegi kurgikoorte maski kraanikausist võetud kurgikoortega, millele Kristo Viidingu tegelane oli pissinud... no sorry - ei ole naljakas.. .ei ole sisukas... ei ole väärt ei kuulamist ega ka vaatamist.
Hinnang: 1+ (pluss seal taga Hendrik Toompere jr-le - kelle energia laval oli seekordses näitetrupis parim ja paarile natuke sisukamale pisiloole. Mul ei ole selle tüki kohta eriti midagi head öelda. Igav oli ja ebamugav sellepärast seal ka istuda... uni tikkus peale ning oleks tahtnud muudele asjadele mõelda... Päris mitmeid tühje toole tekkis ka pärast vaheaega. Oleks endal mõistust olnud, oleks ka minema läinud, ent lootsin mingit asjade kokkusidumist või sisulist või lavastuslikku tipphetke teiselt vaatuselt... aga ei... see jäigi tulemata.)
"Lugu algab sellest, kuidas yks seltskond, kus on kirjanikke, kunstnikke, ettevõtjaid ja muidu ilusaid inimesi plaanib yht erakordset reisi Nepaali läbi India. Igal on omad huvid, kes tahab mõnusat reisi, kes uurida kloostrikultuuri, kes osta kangaid. Siis aga Frankfurti lennujaama transfeeris, kui nad vahetavad liftiga korruseid, kaob äkki vool. See kestab paar sekundit. Kuid pärast seda on nad paisatud yle ilma laiali: kes Sydneysse, kes New Yorki, kes Stockholmi, kes Kathmandusse, kes Peterburi, kes Calcuttasse. Veidrad reisikirjeldused sellest, kuidas kõik, mis plaaniti ja ometi teisiti läks, pakitakse kokku yhte väga tihkesse turmaliinist kohvrisse, kus on ainult kosmeetika. See on kohver, mis pidevalt laulab yhte kysimust – kuhu see maailm mahub? Lõpuks saab ka sellele vastuse. Need lood on kõik elust enesest."
Olen nüüd juba mitmel aastal järjest käinud igal kevadel või suve hakul vaatamas VHK Teatrikooli abiturientide lõpulavastust. Seda sellepärast, et armusin nendesse ettevõtmistesse esimesest silmapilgust - alati huvitav klassikaline alusmaterjal, täieväärtuslik ja kõrgetasemeline lavastajatöö kogenud ja tuttavatelt lavastajatelt ning eelkõige noorte, teotahteliste ja põlevate silmadega näitlejate mäng. Nii mõnelgi korral täiesti kõrgetasemeliselt lahendatud rollid (eelmise aasta Anett Demjanov andis täieliku wow-elamuse!!!), kuigi tase on loomulikult ebaühtlane. Mõmel õnnelikul on seda "loomulikku annet" ning eks need noored "näitlejad" ole ju saanud oma kooliajal ka erineval määral mängida. Kes on rohkem mänginud, eks sellel ole ka rohkem nõkse ja oskuseid kuidas oma annet ära kasutada ja/või puuduseid voorusteks keerata jne...
Seekord on lavastajaks kaasatud Linnateatrist (endine VHK vilistlane) Kristjan Üksküla ning ta on noortega väga head tööd teinud! Moliere'i "Ebahaige" on muutunud "Väga haigeks"... kuigi sama hästi võiks see pealikiri olla lihtsalt "Hüpohondrik", aga samas väike irooniavarjund annab omalt poolt loo sisule veelgi tugevama õige tunnetuse või "võtme" :) Kristjani lavastus on 3 vaatuses, aga vaheajad tükki ei lõhu, kõik liigub voolavalt. Kusjuures põnevat ja sobivat mängukohta on väga hästi ja mitmekülgselt ära kasutatud - tegevus toimub laia lava erinevates osades kui ka üle terve lava, voodis, pinkidel ja isegi pingikastis ning osavalt on ära kasutatud ka muud saalis asuvat ornamentikat :) Sisse on toodud ka tantsu, pillimängu ja väga ilusat ajastukohast laulu ja muusikat - mis on täiesti väärtus omaette!
Kostüümid on leidlikud ning moodustavad justkui kollektsiooni - peategelase peaaegu kliiniliselt/haiglaselt valge mõjub mõnusalt kontrastsena teiste roheliste-lillade ja kuldsete toonide kõrval, isegi hallid kingad on ühtsed. Mae Kivilo on oma õpipoiste või praegusel juhul õpitüdrukutega andnud oma tugeva panuse terviku loomisele. Ja samuti on valguskunstik Emil Kallase detaile oli siin ja seal... võibolla Hopneri majas pole lubatud elava tulega eriti vabalt ringi käia ja ikkagi ju noorte inimeste lavastus ka, aga võib-olla mõned küünlajalad ehk eriti mõndadel hetkedel rõhutada tolleagset elektrita elamist oleks omakorda andnud pisut veelgi juurde, näiteks armastajate kohtumisstseenides... Samuti tuleb ära mäkida liikumisjuhi Tiina Mölderi seaded mitmeski tantsulises liikumises.
Lugu ise on ju vana ja tuttav - hüpohondrikust isa vajab haigeks olemist, nagu sööki... kas siis selleks, et viriseda, kas siis tähelepanuvajadusest või selleks, et ei peaks midagi eriti muud tegema või ongi ta hoopis hulluks aetud kõikvõimalike arstide poolt, kes sellest oma kasu lõigata tahavad - kes seda teab... peaasi, et vaatajal on lõbu laialt kogu kemplemist vaadates :) Tal on ka tütar, kellele ta on leidnud arsti abikaasaks, et osavalt ka endale saada sedakaudu üks ihuarst ilmselt juurde... ent tütrel on teised plaanid - tal enda armastu juba olemas... Lisaks on kogu asja sisse segatud ka päranduseahne kasuema, kes punub enda plaane. Ning muidugi terve rida tohtreid, kes samuti oma kopkaid tahaks ravimise eest välja kirjutada rumalale tervele inimesele... Lisaks veel vend ja kogu seltskonna ohje hoiab enda käes hoopis maja-teenijanna, kellel nutti kõigist kõige rohkem ning kavalust ja sarmi, et kogu maja suhtemajandus lahenes nii, et head oleks õnnelikud ning pahad saaksid oma palga.
Kõik see on mõnusalt muhe ning kohati lausa väga naljakas. Omamoodi isegi kerib seda huumorit muudkui vintidega juurde ja juurde mida etendus edasi, kuni kulminatsioonini, kus majaisandast endast arst on saamas :)
Igas lavakalennus on viimastel aastatel nii mõnigi Theatrumi kasvandik ehk VHK vilistlane, seega on põnev jälgida, kellel sellekordsest mängutrupist potentsiaali on lahedast kooliaegsest hobist endale päris amet kasvatada.
Esimeseks ei saa üle ega ümber majaisandast, ehk isast ja hüpohondrikust, keda kehastab Ott Tiidermann. Tema tüpaažis on korralik annus koomikat juba olemuslikult ning mõnusalt laveerib ta karakteriga usutavalt lollikest mängides, ometi mõnusalt vinti mitte päris üle keerates, vaid tõesti nagu ta olekski selline... Nö. lavalist kohalolekut oli tal ilmselt kõikidest kaasnäitlejatest kõige rohkem. Hääleselguse ja diktsiooniga tuleb tal veel kõvasti tööd teha, aga mis peamine - temas on see miski huvitav olemus olemas, mis iga ta liigutust laval jälgima panema. Kui häälest rääkida, siis parima häälematerjaliga noored näitlejad olid Rauni Saagim ja Kristen Karri. Minu nähtud versioonis oli Kristenil kandvam, ehk esimese armastaja roll, aga ka Rauni hääematerjal tuleb ühes stseenis täiesti ilmsiks. Kristenil on vaja ehk natuke mehisust selliste rollide jaoks, aga see tuleks ilmselt ajaga kui ta saab laval rohkem mängida. Ent kahtlemata paljudele noortele tüdrukutele eriti meeldivadki just sellised õrna hingega luuletajanatuurid, kes neile sügavalt silma vaatavad ja selles mõttes väga hästi tehtud karakter.
Teenijatüdruk Toinette-ina säras minu nähtud versioonis Eva-Britta Simson. Minu nähtud korral läks natuke aega, enne kui ta end soojaks mängis ja justkui õigesse sõiduhoogu sattus. Kusagil tüki poole peal hakkasin teda jälgima ning kolmandas vaatuses pakkus ta ühe mu tüki lemmikstseenidest, maskeerituna 90-aastaseks tohtriks ja oma peremehele õppetunde jagades :) Tollel õhtul kahtlemata minu lemmik tüdrukututest. Mitte, et teistel mida viga oleks olnud. Ruth Parman majaisanda tütrena mõjus armunud tüdrukuna, kelle ainsaks sooviks saada olla oma armastatuga. Õrn ja malbe, õnnetu kui peab vale mehega abielluma ja õnnelik kui saab oma armastatuga koos olla. Minu jaoks liiga õrn ning ma ei saanud veel päriselt sotti kui mitmekülgne ta olla võiks või milline karakteritesepp temast saada võiks. Majaisanda uut abikaasat mänginud Mairen Mangusson selgelt nautis oma karakterit ja eks tal oli ka üks magusamaid rolle - paha naine, kes raha pärast mehega on ning ootab tolle "lahkumist", sest too on ju "väga haige"... ehk majaisandast vist ainus karakter, kes veelgi tollest rumalam ning eks paha saab ju ka oma palga :) Mairen mängis oma karakteri mõnusalt ebameeldivaks just nagu peab :) Hardi Möller "väga haige" mehe vennana ja mõistuse häälena, oli ühe parima diktsiooniga lavalise jõuna. Kuna teistel karakteritel oli nagu rohkem nurki ja soppe ja kiikse, siis mõjus võib-olla tema karakter natuke igavam ning otsesem, aga hooga tehtud ja Hardi poolt võetud kõik, mis sellest võtta annab.
Ka ülejäänud ansambel töötas ühtse terviku nimel väga mõnusalt ning ainsatki viperust ega traagelniiti polnud paista - tubli töö! Äge on vaadata noori tegijaid kui neil silmad säravad ning tegemistahet on kogu atmosfäär täis, seda on ka publikusekka tunda ning see paneb kaasaelama! Eriti suur kummardus ka lavastaja Ükskülale veelkord, sest noortekooslust nii professioonalselt koos mängima panna ning ühes taktis hingama on ju antud olukorras juba üks lavastaja töö osasid.
Käisin seda tükki oma vanima tütrega koos vaatamas ja kui ma pärast koju jõudsin, ostsin kohe piletid ka teistele. Kui nemad seda eile vaatamas käisid ja koju tulid, ei olnud neil nii suur elamus ega õhin. Meie istusime esimeses reas ning rahvas rõkkas naerda ja korduvalt ning inimesed olid selgelt "tükiga" kaasas. Teised nägid teist kooslust ja kuigi jõudsid juba veerand tundi enne tüki algust kohale, said nad viimased vabad kohad teises reas (esimene ja teine rida on samal kõrgusel) ning nemad nö. ei näinudki tervet tükki, kuna ees istusid pikad inimesed. Ja nii palju kui nad nägid, siis ei tundunud see niiväga naljakas ja rahvas ka eriti palju polnud naernud, kuigi ka neile meeldis peategelane, ehk "väga haige", nii palju kui ta just eesistuvate inimeste peade vahele kohakuti sattus. Lisaks meeldis neile väga peretütar ning kiitust jagus ka peremehe venda mänginud näitlejale. 10-aastasele meeldisid ka tantsud. Ja äramärkimist nõuab ka see, et üheks meeldejäävaimaks lemmikstseeniks tõusis meil kõigil "kopsud" :)
Hinnang: 4 (nüüd võib juba kindlalt väita, et ka tulevikus katsun alati VHK teatriklassi lõputöid vaatama minna, need on lihtsalt nii head ja iga aasta! Juba materjalivalik on neil nendeks lõputöödeks hea. Seekordne "Ebahaige" ehk "Väga haige" oli muhe komöödia lollikestest, keda ära kasutatakse ja targematest, kes seda peenelt või ka kohati üsna rohmakalt ja lahtise käega teevad ning see mõjub ka naljakalt, kuigi kohati need naljad üsna lihtsakesed. Kuid see kuidas neid pakutakse, see muudab nad heaks ja vaatamis/kuulamisvärseteks. 5-6 aastat tagasi nähtud Vanemuises Endrik Kerge poolt lavastatud versioon samast näitemängust, kus veel peaosa mängis ka üks suurtest lemmikutest - Aivar Tommingas, oli labane, tobe, ülemängitud ning liiga (kuigi toona mäletan, et meelega) labasesse farssi kalduv nõmetsemine, millelt lahkusin vaheajal. Seekordne Moliere'i sama draamateksti märgatavalt madalama eelarve, kammerlikuma lähenemise, peenema lavastuse ning särvsilmsete noorte mängituna oli tükk väga tore ja meelelahutuslik teatrielamus.)
VHK Teatrikooli 19. lennu lõpulavastusena esietendub 24.märtsil Molière'i viimaseks näidendiks jäänud pöörane ballettkomöödia „Le malade imaginaire", mis tõlgiti Aleksander Aspeli ja Ants Orase poolt 1936. aastal esmakordselt eesti keelde. Siis panid tõlkijad teose pealkirjaks „Ebahaige", mis ei ole küll päris täpne, aga siiski pealkirjana õnnestunum kui otsetõlge „Kujuteldav patsient". Arvesse võttes seda, et oleme 1936. aastal ilmunud näidendi tõlget 2017. aastal veidi täpsustanud, silmas pidades meie tõlgendust näidendist ja peategelase probleemist ning vaadeldes uuriva pilguga aega ja maailma, kus me hetkel elame, hiilime meie Molière'i esialgsest pealkirjast sammukese veel kaugemale ja paneme oma lavastuse pealkirjaks „Väga haige". Ühelt poolt sellepärast, et asi on tõsine - peategelane Argan, 17.sajandi rikas kodanlane, on tõepoolest väga haigeks jäänud ja tundub lausa ravimatu. Teisest küljest ei olegi asi naljast liiga kaugel - see, mis Molière'i näidendis toimub on väga haige. Kes ei usu, tulge vaatama ja otsustage ise.
|
OSCAR-2019
|
||
Adam Opel GmbH on Saksamaa autotootja, kelle peakorter asub Rüsselsheimis. Ettevõte asutati 1863. aastal õmblusmasinate tootjana, autosid hakati tootma 1899. aastal. 1929. aastal ostis Opeli General Motors.
1899 – vennad Opelid näevad suuri võimalusi, mida pakub sajandi lõpul alles tärkav autoturg ja 21. jaanuaril 1899 algab autode tootmine Rüsselheimis. Esimene mudel valmib koostöös Dessaust pärit lukkseppmeistri Friedrich Lutzmanniga – "Opel Patent Motorwagen, System Lutzmann". 1,5-liitrise töömahuga 1-silindriline jõuallikas suutis mootortõlla kiirendada kuni 20-kilomeetrise tunnikiiruseni.
1902 – esimesed 9 hj mootoriga autod valmistatakse Darracqi raamil ja Opeli kerega ning müüakse Opel-Darracqi nime all. Sama aasta sügisel valmib esimene täielikult Opeli enda poolt konstrueeritud 10/12 hj mudel, mida esitletakse Hamburgi autonäitusel. Autol oli selle aja kohta ülimoodne kahesilindrilne mootor, töömahuga 1,9 liitrit ja arendas 1200 pöörde juures 12 hobujõudu. Mootoril oli akusüüde, horisontaalkarburaator ja jahutuseks vertikaalne kärgradiaator – kõik sajandi alguse tehnika viimase sõna järgi. Kui Opeli autodel kandis jõudu käigukastist vedavale sillale võll, siis konkurendid kasutasid ikka veel tehniliselt ebakindlat ja palju hooldustöid nõudvat kettülekannet. Sensatsiooniks sai Fritz Opeli võit Frankfurdi hipodroomil toimunud autode võidukihutamisel, võistlusautoks modifitseeritud mudel 10/12 hj.
1903 – Opel konstrueerib esimene 4-silindrilise mootori, mis paigaldatakse mudelile 20/22 hj. Ehitatakse esimene võidusõiduauto Opel Special.
1907 – Taunuse regioonis Keisri auhinnale korraldatud võidusõidul võidab Carl Jörns 7,8-liitrise töömahuga 60 hj Opelil auhinna kui parim Saksa auto. Pärast seda saab Opelist nn õukonna ametlik autotootja.
1909 – algab mudeli Opel Doktorwagen, mis on esimene laiemale tarbijaskonnale mõeldud auto, tootmine. Tähelepanuväärne on see, et Opel suutis valmistada auto, mis oli hinna (3950 Reichsmarka) poolest konkurentidest ligi kaks korda odavam. Opel Doktorwagen oli tuntud oma töökindluse ja vastupidavuse poolest ja eriti hinnatud just arstide seas, kes pidid tihtipeale liikuma ka teedeta maastikul, sest kõva kattega teed olid sel ajal veel haruldased. Tehnilised andmed: võimsus 8 hj 1600 p/min, tippkiirus 50 km/h. Opel võidab Prints Henry auhinnale korraldatud võidusõidu ja 3000-kilomeetrise Venemaa keisri auhinnale korraldatud võidusõidu.
1910 – tootmises hakatakse rakendama moodulsüsteemi, mis võimaldab valmis keresid kombineerida erinevate alusvankrite ja mootoritega.
1911 – Opel lööb läbi erinevatel aladel. Esimene lennukimootor saab Euleri biplaani jõuallikaks, suuremad mõisad künnavad oma põlde mootoradraga.
1912 – tehase suurpõlengus saadud kogemuste varal töötavad Opeli insenerid välja "Rüsselsheimi tuletõrje mootorpumba", mida algul kasutatakse oma tehase tarbeks, kuid mida hiljem edukalt müüakse paljudele linnadele. Toodetud on 10 000 autot. Tehase 50. aastapäeval esitletakse Opeli uut lipulaeva, mudel 40/100 hj. Neljasilindrilise, üle 10-liitrise töömahuga 100 hj mootoriga kahetonnine "maanteekuningas" oli võimeline arendama kiirust kuni 125 km/h.
1913 – Grand Prix võidusõidul osalevad moodsaima tehnikaga varustatud autod: Opeli inseneridel on õnnestunud luua revolutsiooniline jõuallikas – neljasilindrilise 4-liitrise töömahuga mootori iga silindri kohta on kaks sisselaske- ja kaks väljalaskeklappi mida käitab nookurite kaudu üks ülanukkvõll. Aasta hiljem lubavad reeglid viia mootori töömahu kuni 4,5 liitrini ja võimsuseks saavutatakse 110 hj. Prantsuse Grand Prix õnnestumine tõotab edukat hooaega, kuid esimene maailmasõda peatab rahumeelsed lahingud võidusõiduradadel.
1914 – ehitatakse võidusõidu- ja rekordauto, Opeli kõigi aegade suurima – 12,3-liitrise töömahuga mootoriga, mille võimsuseks on muljetavaldavad 260 hj. Carl Jörns võidab sellel nn Auruvasaral mitu sprindi- ja mäkketõusuvõistlust. Firma kasvab jõudsalt ja saab Saksamaa suurimaks autotootjaks. Algab mudeli 5/14 hj Püppchen ('nukuke') tootmine, mis on Opeli esimene neljaistmeline rahvaauto.
1919 – avatakse Opeli ringrada, mis on Saksamaa esimene võidusõidu- ja katserada. Võetakse kasutusele uued 5,6- ja 7,8-liitrise töömahuga kuuesilindrilised mootorid.[1]
1923 – inflatsioon on teinud oma töö, näiteks saksa nael (saksa kaaluühik) (ligi pool kilo) kartuleid maksab 2300 marka, auto 30 miljonit. Majanduskriis – aastas toodetakse kõigest 724 sõiduautot, sügisel autode tootmine lõpetatakse.
1924 – Opel investeerib 1 000 000 kuldmarka autotootmise moderniseerimisse ja võtab esimesena Saksa autotootjatest kasutusele revolutsioonilise konveiermeetodi.
Esimene konveiermeetodil toodetud mudel 4/12 hj – rahva seas tuntud kui legendaarne Laubfrosch ('lehekonn'). See kaheistmeline lahtine sõiduk oli saadaval ainult rohelisena ja varustatud kohmakate täismetallvelgedega, sealt ka hüüdnimi.
1925 – tänu revolutsioonilisetele tootmisvõtetele ja rangetele nõuetele suudab Opel alandada Laubfrosch'i hinda algul alandada 4500 margalt 2980 margale ja hiljem isegi 1990 margale. Tänu sellele suureneb Opeli autode populaarsus veelgi.
1928 – turuosaga 37,5% on Opel Saksamaa suurim autotootja. Koostöös Ameerika korporatsiooniga General Motors muudetakse firma aktsiaseltsiks.
1929 – Maailma suurim autotootja General Motors saab Opelis enamusosaluse. Opel loob esimesena Saksa autotootjatest kindlustusfirma. Autode järelmaksuga ostu finantseerib nüüdsest Opel Bank.
1935 – Opel esitleb esimesena Saksa autofirmadest terasest kandevkerega sõiduautot Opel Olympia. Kere konstruktsioon põhineb Opeli 1934. aasta patendil ja omab mitmeid eeliseid: väiksem mass, suurem passiivne turvalisus, parem aerodünaamika. See uuendus kere ehituses avab uued võimalused autode tootmises, loetakse üheks tähtsaimaks uuenduseks autoehituse ajaloos ja on kasutusel tänapäevalgi.
Ehitatakse uus Brandenburgi veoautotehas, mis on võimeline tootma 25 000 veokit aastas, Opel on sel ajal ainus Saksa autotootja, kes suudab aastas toota üle 100 000 sõiduki.
1936 – uus rahvaauto – Opel Kadett, turvalise ja aerodünaamilise kandevkerega. Autol on 4-silindriline 1,1-liitrise töömahuga 23-hobujõuline mootor, mis annab 757 kg sõiduki suurimaks kiiruseks 98 km/h. Aastase toodanguga 120 293 sõidukit saab Opelist Euroopa suurim autotootja.
1937 – Opel kontsentreerub autode tootmisele ja jalgrataste tootmine müüakse firmale NSU, selleks ajaks on toodetud 2,6 miljonit kaherattalist.
1939 – Opel Kapitän on miljones Opel. Natsirežiim keelustab sõiduautode tootmise. Rüsselsheimi tehas toodab lisaks arvukatele Blitz-tüüpi veoautodele (sealhulgas nelikveolised) mitmesuguseid osi sõjatehnikale, sealhulgas lennukite (Junkers-pommitajad) telikuid, kabiine ja kuulikindlaid kütusepaake[2]
1945 – Saksamaa jagatakse võitjate vahel. Tootmisliinid, kus enne valmis Opel Kadett ja kõik seadmed, mis on veel vähegi töökõlblikud, demonteeritakse ja viiakse NSV Liitu, kus neid kasutatakse kuni 1959. aastani Moskvitši 400-seeria tootmiseks. Kurioosum – toimub Moskvitšide eksport Saksamaale, kus nende varuosadega varustamise eest hoolitseb Opel.
1946 – veel varemetes tehasest väljuvad esimesed autod. Esimene sõjajärgne Opel on 1,5-tonnine veoauto Opel Blitz.
1949 – General Motorsi abiga on Opeli tootmisvõime taastunud ja aastaga suudetakse eksportida 40 000 sõidukit.
1950 – lõpeb Rüsselsheimi tehase rekonstrueerimine. Esitletakse Opel Olympia uut mudelit. Moodsa kuuesilindrilise mootoriga varustatult kiirendab Kapitän nullist sajani kõigest 23 sekundiga, mis on oma klassi tippsaavutus.
1953 – Frankfurdi autonäituse "IAA" sensatsioon on moodsa pontoonkerega Olympia Rekord, maksimumkiirusega 122 km/h. Aastatoodang on taas tõusnud üle 100 000 sõiduki.
1955 – staatusesümboliks saab Opel Kapitän, kellel piisavalt markasid võib näidata, et tal on 6-silindrilise mootoriga kroomist kiiskav maanteeristleja, mille 75 hobujõudu annavad tippkiiruseks koguni 140 km/h.
1956 – toodetud on kaks miljonit Opelit. Juubelimudel on kullatud kereosadega (peeglid, liistud, iluvõre, jne) Opel Kapitän.
1957 – aastatoodang on üle 200 000 sõiduauto. Eksportartikkel (enamus Ameerikasse) nr 1 on Opel Rekord P1.
1965 – autonäituse "IAA" külastajad on võlutud Opeli väljapanekul Euroopas seninägematust kaheistmelisest kupeest Experimental GT, mis esialgselt on planeeritud ainult mootorite ja veermiku osade katsetamiseks suurtel kiirustel Dudenhofeni katsepolügoonil.
1968 – algab Opel GT seeriatootmine, kõigest kolme aastaga õnnestub GT muuta eksperimentaalmudelist tootmisküpseks, mis on tolle aja kohta suur saavutus. Rahvas haaratakse kaasa tunnuslausega "Nur das fliegen ist schöner" (ligikaudne tõlge: 'Vaid lennata on lahedam'). Valida on 1,1-liitrise 60 hj ja 1,9-liitrise 90 hj mootori vahel. Tänu oma voolujoonelisusele ja kergusele (960 kg) saavutas GT maksimumkiiruseks 185 km/h.
1972 – Opel on Saksamaa suurim autotootja turuosaga 20,4%. Modifitseeritud Opel GT, mis on varustatud uusima diiselmootoriga püstitab Dudenhofeni katserajal kaks maailmarekordit ja 18 rahvusvahelist rekordit.
1979 – esitletakse esimest esiveolist Opelit – Kadett D, mis õhutakistusteguri väärtusega 0,39 on üks voolujoonelisemaid omas klassis[4]
1981 – Opel demonstreerib oma juhtivat rolli aerodünaamikas. Ideeautoga Tech 1 püstitatakse õhutakistusteguri väärtusega 0,235 maailmarekord.
Walter Röhl koos kaardilugeja Christian Geistdörfer'iga võidab teistkordselt Monte Carlo ralli ja saab maailmameistriks, võistlusauto – Opel Ascona 400.
1985 – Opel Kadett saab aasta auto tiitli. Opel on esimene Saksamaa autotootja, kes pakub katalüsaatoreid kõigile mudelitele.
1986 – algab Opel Omega tootmine. Suurepärased sõiduomadused, moodne disain ja ülimoodsa bensiini sissepritsesüsteemiga saavutatud madal kütusekulu teevad Omegast aasta auto. õhutakistusteguri väärtusega 0,28 on Omega maailma voolujoonelisim seeriatootmises olev sedaan.
1990 – Opel jätkab firma kupeetraditsioone ja esitleb tänaseni maailma voolujoonelisemat (õhutakistustegur 0,26 – maailmarekord) kupeed Opel Calibra, mis lühikese ajaga saavutab liidripositsiooni omas klassis.
Opel Astra on eeskujuliku turvavarustusega, auto, kus on kasutusel nii turvatalad ustes, turvavööde eelpingutid kui ka turvakonstruktsiooniga esiistmed. Opel Frontera turuletoomisega vallutab Opel maasturite edetabeli tipu juba esimese aasta jooksul ja koos Monterey ja Campo eri versioonidega saab Opel Euroopa suurimaks maasturite tootjaks.
1995 – esimesena Saksa autotootjatest varustab Opel kõiki sõiduautosid täismõõdus turvapatjadega. Opel Vectra on esimene auto maailmas mille standardvarustuses on PRS- süsteem (avariis eralduvad pedaalid) ja hübriidturvapadjad.
ITC (International Touring Car Championship) sarja võidavad Manuel Reuter võistlejate arvestuses ja Opel tootjate arvestuses, võistlusauto nelikveoline Calibra V6.
1997 – Genfi autonäitusel esitletakse ideeautot Signum. Omegale ja Vectrale paigaldatakse navigatsioonisüsteemid. Esimese Euroopa autotootjana kuulub Opeli mootorivalikusse 3-silindriline mootor. 1-liitrine ja 12 klapiga mootor paigaldatakse Corsale. Frankfurdi autonäitusel "IAA" esitletakse uut Astrat ja Opel Zafirat. Koos Briti sõsarfirmaga Vauxhall saadakse aastaseks müügiks 1,56 miljonit autot ja turuosaga 11,5% ollakse kuuendat aastat järjest Euroopa turuliider.
Esitletakse Frontera ja Monterey uusi mudeleid. Toodetud on miljon Vectrat. Opel võidab Vectral tootjate arvestuses STC (Super Touring Car Cup).
1999 – Opel tähistab autotootmise 100. aastapäeva. Frankfurdi autonäitusel esitletakse uut Opel Astra Coupe'd, Omega saab 310 hj V8 mootori. Esimese seeriaautona väike-keskklassis saavutab Astra ECO 4 1,7 DTI reaaltingimustes keskmiseks kütusekuluks 4,11 l/100 km.[5]
2002 – Genfis esiletakse uut Opel Vectra sedaani. Leipzigis on sportlike Opel Vectra GTS 3,2 V6 (211 hj) ja Opel Astra OPC 2,0 Turbo (200 hj) esmaesitlused. Corsa ECO saab maailma ökonoomseimaks (4,9 l/100 km) bensiinimootoriga väikeautoks. Pariisis näeb maailm esmakordselt uut mahtuniversali Opel Meriva. Opel Vectra saab Kuldrooli auhinna. Võetakse kasutusele Twinporti bensiinisissepritsesüsteem, mis aitab vähendada kütusekulu kuni 23%. Tutvustatakse AFL-süsteemiga kurvides ja ristmikel automaatselt valgusvihku suunavaid esilaternaid.
2003 – Opel Speedster saab "Best Performance Car '2003" auhinna. Genfi autonäitusel esitletakse Opeli uue disainisuuna esindajat – sportkupeed Opel GTC Geneve ning uudse salongilahendusega Opel Signumit. Opel Astra V8 Coupe võidab 24 tunni võidusõidu Nürburgringil. Uue 112 hj 1,3CDTI turbodiiselmootoriga Opel ECO Speedster püstitab 17 rahvusvahelist rekordit, sealhulgas vähim kütusekulu 2,54 l/100 km. Frankfurdis esitletakse Opel Astra uut mudelit ja Vectra Caravani. Opel demonstreerib uut kõrgklassi kontseptsiooni autot Opel Insignia. Kõigi aegade võimsaim Vectra on erimudel i35 3,2 V6 – 302 hj!
2004 – aasta alguses saabub Euroopas müügile Astra H põlvkond. DTM ringrajasarja Opeli uueks võistlusautoks saav Vectra GTS V8. Genfi autonäitusel esitletakse nutikate lahendustega ideeautot TRIXX. Samal näitusel esitleb Opel esimese saksa autotootjana kõva katusega kupee-kabrioletti Opel Tigra. Vectra ja Signum saavad uued 1,9 CDTI kübemefiltriga varustatud diiselmootorid. Zafira HydroGen3 püstitab 9696 km kestvussõiduga kütuseelemendiga prototüüpide rekordi. Pariisi autonäituse uudisteks on ülisportlik Astra HPC ja diiselhübriidi Astra GTC Hybrid. Esimese autotootjana maailmas pakub Opel üleni klaasist valmistatud panoraamkatust, millega saab varustada Astra GTC.
2005 – Opel Astra OPC läheb seeriatootmisse. Genfi autonäitusel on teise põlvkonna Zafira maailma esmaesitlus. Opel korraldab enneolematu "Miljoni miili" proovisõidu kampaania, milles osaleb 35 000 autot üle Euroopa. Zafira HydroGen3 saavutab võidu kütuseelemendiga autode klassis Monte Carlo hübriidautode võidusõidul. Üliökonoomne diiseljõuallikas 1.3CDTI võidab Aasta Mootori auhinna. 1,8-liitrine bensiinimootor saab muudetavate gaasijaotusfaasidega klapiajami VCT. General Motors avab Rüsselsheimis Euroopa disainikeskuse. Frankfurdi autonäitusel esitletakse rida uudiseid: kupee-kabriolett Astra Twin Top, Vectra tippmudel OPC, maagaasil töötavad Zafira CNG ja Combo CNG ning mõni kuu hiljem aasta ideeautoks valitud Antara GTC.
2006 – Zafira võidab Kuldrooli ja mitu muud auhinda. Uuenenud Vivaro valitakse Inglismaal aasta kaubikuks. Ajakiri Auto Bild valib Opeli teist aastat järjest kvaliteetseimaks saksa automargiks. Genfis tähistab legendi taassündi uus Opel GT. Zafira OPC püstitab Nürnburgringil klassirekordi. Eisenachi tehases algab uue Corsa tootmine, esitlus toimub Londoni autonäitusel. Astra jõuab Ameerikasse Saturn Astra nime all. Sügisest jõuavad müügile Antara ja uus Astra sedaan. Corsa saavutab NCAP-testis viietärnise tulemuse ning võidab Autobesti ja muid mainekaid auhindu.
2007 – Genfi autonäitusel toimub 192 hj Corsa OPC esmaesitlus. Näituse pilgupüüdja on Opeli uue keskklassi auto kontseptsiooni ja disainisuunda esindav ideeauto GTC Concept. Opel GT saab aasta kabrioleti tiitli. Mudelivalikusse lisandub järjekorne sportlik Corsa – GSi. Esitletakse uut mikromahtuniversaali Opel Agila. Kolmanda Opeli mudelina Astra OPC ja Astra OPC järel saavutab Nürnburgringil klassirekordi Corsa OPC. Frankfurdi autonäitusel esitletakse Opeli mahtuniversaali ja hübriidtehnoloogia tulevikukontseptsiooni Flextreme.
2008 – Eisenachi tehases konveierilt väljub 10 000 000. Corsa. Genfi autonäitusel esitletakse tulevikuautot Opel Meriva Concept, mis oma vastastikku avanevate uste lahendusega “Flex-Door” mahtuniversaalide paindlikkuse uuele tasemele. Uus Opel Insignia “langeb taevast”, mis on efektseks avalöögiks mudeli maailma esmaesitluseks Londoni autonäitusel. Maailma esimese seeriaviisiliselt toodetav turbolaadimisega maagaasil (CNG) töötav auto on Opel Zafita TNG. Pariisi autonäitusel on Opel Insignia Sports Toureri maailma esmaesitlus. Opel kuulutatakse ajakirja Auto Bild poolt kolmandat aastat kvaliteetseimaks saksa autoks. Opel Insignia võidab maineka Euroopa aasta auto tiitli.[6]
|
OSCAR-2019
|
||
Einari Kisel majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumist kinnitas, et mitmekesise tootmisportfelli tagamiseks peavad mõned põlevkivijaamad siiski säilima.
"Vastasel juhul hakkaksid pärast nende sulgemist teised elektritootjad müüma elektrit turule veelgi kõrgema hinnaga," selgitas Kisel.
Kuidas põlevkivielektri tootmise olukorras toime tulla nii, et riik ei muutuks sõltuvaks Venemaa odavast elektrist, Kisel vastata ei osanud.
ASi Fortum Tartu nõukogu liige ja üks omanikest Tiit Veeber nägi põlevkivienergeetikaga samamoodi jätkamisel ainult tumedat tulevikku. "Kui me praegusel kujul jätkame raha matmist põlevkivielektri tootmisse, kust ainult kahju tuleb, siis ei suuda meie elektritootjad oma hindadega konkureerida ja peavad uksed sulgema," vastas Veeber, kelle sõnul oleks loomulik ettevõtete pöördumine näiteks Venemaale odavama elektri poole.
"Venemaa nende kvootide süsteemi ei kuulu. Sealt saab elektri sama hinnaga kätte mis siiani. Iseenesest mõista jookseb elekter siis üle piiri ja me oleme väga tänulikud, et see sealt tuleb," sõnas Veeber, kes nägi ainsa targa lahendusena hakata kasutama turvast elektri ja soojuse tootmiseks.
"Turbast elektri ja soojuse tootmine on kordades efektiivsem kui põlevkivist ning seda on ka palju saadaval. Käisin juba 1994. aastal selle plaani välja, aga siis ei tundud keegi huvi. Nüüd pole meil aga muud võimalust," sõnas Veeber, kelle sõnul turvas ongi praegu ainus päästevahend.
Küsimusele, kas Eestis oleks põlevkivienergeetikale tulevikku, vastas Eestimaa Looduse Fondi (ELF) juht Rainer Nõlvak muigega: "Kindlasti on sel olnud suur ja kuulsusrikas minevik. Meil on kaks kildkonda, üks ütleb, et põlevkivi on hea, teine, et halb, Aga kes ütleb, mis õige on?" rõhutas Nõlvak ja lisas, et praegune diskussioon energeetikas piirdubki vaid arvamuste avaldamisega.
ELFis on tema sõnul tehtud ka tuuleenergia tasuvuse arvutused. "Eestis on tuult rohkem kui meil energiat tarvis. Küsimus on selles, kuidas seda tarvitada ja mida teha, kui tuult ei ole," arutles Nõlvak.
Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts kinnitas, et Eesti strateegiline huvi on olla elektrit tootev, mitte importiv riik.
"Põlevkivienergeetika tuleb hoida konkurentsivõimelisena. Euroopa ei saa ju ometi meie eest ära otsustada, et peaksime ülepeakaela loobuma tööstusharust, mis on meie strateegilise julgeoleku osas ülioluline. Kui rääkida põlevkivienergeetika asenduse otsimisest, siis saame rääkida vähemalt 20 aastasest perioodist," kinnitas Parts.
Väo soojuselektrijaama enamusosaniku Urmas Sõõrumaa silmis on aga põlevkivienergia hinna tõus loogiline. "Öelge mulle, kuidas maailma kõige ebaefektiivsemal toorainel elektritootmine saakski olla odavaim? Ta saabki olla kõige kallim," selgitas Sõõrumaa.
"Ega me tuumaenergiast ka lõpuks ei pääse, kuid isegi praegu alustades kuluks umbes 15 aastat," ütles Sõõrumaa.
Eesti Energia tahab investeerida taastuvenergiat tootvatesse tuulikutesse, soojuse ja elektri koostootmisjaamadesse ning tuumajaamadesse. Näiteks Leedu Ignalina tuumajaama projekt on tähtis ja ka Soome tuumajaam on hea võimalus tuumaenergia kasutamiseks tulevikus. "Praegu tegutseme aktiivselt, et seal osaleda," teatas Eesti Energia juhatuse esimees Sandor Liive.
Eesti Energia ei välista võimalust, et Eestisse võiks ehitada oma tuumaelektrijaama. Debatt algab aga elektrimajanduse arengukava aruteludel ning kui otsus on positiivne, võib ka Eesti astuda 15 aasta pärast tuumariikide sekka.
"Mis puudutab investeeringuid Narva elektrijaamadesse, siis meil on praeguseks ehitatud kaks uut plokki, mis vastavad ELi keskkonnanõuetele. Teeme ettevalmistusi järgmiste plokkide ehitamiseks Narva," rääkis Eesti Energia finantsdirektor Margus Kaasik.
Kaasik kinnitas, et tootmisseadmetesse tehtud investeeringud ei ole kindlasti mahavisatud raha, kuna nad vastavad täielikult 2016. aastal rakenduvatele ELi keskkonnanõuetele ning sellise tootmisvõimsuse omamine on Eestile energiajulgeoleku seisukohast vajalik.
Elektri tootmine põlevkivist ei ole arenguvõimeline, kuid igal juhul on see odavam kui tuuleenergiast elektri tootmine. Tulevikus hakkab energiaturul valitsema tihe konkurents. Ma ei välista, et Venemaa suudab pakkuda madalaimat elektri hinda ja Venemaa oma odava elektriga suretab lihtsalt põlevkivienergeetika välja.
Kui elektri hind peaks tõusma, mõjutab see meie ekspordivõimet, kuna oleme siis kohe konkurentsis kehvemal positsioonil. Eesti siseturul oleksime teiste tootjatega võrdses seisus. Kui oleks valida, kas osta elektrit Eestist või Venemaalt, ostaksime sealt, kust odavam. Arvan, et investorite huvi Eestisse raha paigutamise vastu väheneb, kui elektri hinnatõus muudab ka kõik muud kaubad ja teenused kallimaks.
Ma ei usu selliseid ennustusi, tõenäoliselt ei usu keegi, et põlevkivielektri hind kolmekordistuks. Kõik on ju ikkagi maailma energiaturu hindadega seotud. Ei saa olla nii, et põlevkivi hind Eestis tõuseb - me ei ela ikkagi üksikul saarel. Siis peab ka nafta ja muud hinnad tõusma. Siiski ütleb minu sisetunne, et Eestil peaks olema mitmeid energiaallikaid ehk mune tuleb hoida mitmes korvis.
|
OSCAR-2019
|
||
Euroopa projekt vajab uudseid lahendusi, et vastu seista globaalse konkurentsi karmidele väljakutsetele. Ja ennast ammendanud sotsiaalse turumajanduse propageerimine liberaalmajandusliku silmavaatega asendamist. Sest meie oleme ju Euroopa ja meie heaolu sõltub paljuski Euroopa tulevikust.
Väljaõppinud riigirahanduse teoreetikuna tegeleksin Euroopa Liidu majandus- ja rahapoliitikaga, endise kaitseministrina on jätkuvalt huviorbiidis Euroopa julgeoleku ja kaitsepoliitika küsimused, sealhulgas ka energiajulgeoleku teemad, Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee liikmena huvitun arenevate demokraatiate, Euroopa Liidu naaberriikide demokraatlikust arengust ja inimõigustes nendes piirkondades.
Minu tegemisi saadaks innovatiivne vaim ning soov, et meile nii igapäevastena tunduvad e-teenused rakenduksid ka üleeuroopaliselt.
Olen oma tegevuses nii Tartu abilinnapeana, vabariigi valitsuse liikmena kui ka Riigikogus pidevalt kokku puutunud nn. Euroopa asjadega ja seda erinevail tasandeil. Euroopa Nõukogu PA liikmena olen kogenud euroopaliku parlamentaarse töökorralduse nüansse ja leian, et see aitab mind oluliselt kiiremini kohaneda europarlamendi nn. pikkades koridorides orienteerumisel.
Minu meelest kõige olulisem lahendamist vajav probleem hetkel Euroopa Liidus on arusaamine sellest, et senine sotsiaalse turumajanduse roosamanna ehk ülejõu elamine ei ole kahjuks enam jätkusuutlik.
Tuleviku Euroopa Liit on riikide liit tugeva, otsustusvõimelise ja teatud küsimustes (nt. finantsasjad) tänasest suuremaid volitusi omava keskvalitsusega.
Eesti on Euroopa osa ja seega täie õigusega EL liige, seda nii geograafiliselt kui ka kultuuriruumi mõttes. Ühisturus olemine annab meie majandusele kiirenduse, inimeste vaba liikumine vabastab meid ahistavatest riigipiiridest ja muudest barjääridest. Aga tähtsaimaks peaksin siiski turvalisust ja kindlamaid julgeolekutagatisi Euroopa Liidu liikmena. Väheoluline ei ole ka EL rahaline toetus meie ajutise mahajäämuse leevendamiseks, kuid mööduva nähtusena ei tõstaks ma igavikuliste väärtuste juures seda esikohale.
Väike Eesti saab aga Euroopale eeskujuks olla korras riigirahanduse ja kasinuspoliitikaga, e-teenuste ja digiprogressiga (näiteks kasvõi digiallkirja või –retseptiga), küberturvalisuse küsimuste teadvustamise ja lahendusteede pakkumisega, koolilaste õpitulemustega, mida on kinnitanud PISA testi tulemused ja veel paljude muude asjadega.
Jaanus Tamkivi: põlevkiviõli kasumlikkus tuleb Eesti keskkonna arvelt (Põhjarannik) | Reformierakond
Eesti keskkonnapoliitika lähtub aina rohkem põhimõttest "saastaja maksab". Ka kavandatav keskkonnatasude muutmine on mõeldud ennekõike selleks, et saaste- ja ressursitasude kaudu mõjutada ettevõtteid senisest enam järgima keskkonnanõudeid ning olema säästlikumad maavarade kasutamisel.
Keskkonnaministeeriumis on ettevalmistamisel keskkonnatasude muutmise seaduse eelnõu. See on tekitanud ka avalikkuses vastukaja, peamiselt küll ettevõtjate suu läbi. Enim on saaste- ja ressursitasude tõusu vastu protestinud põlevkiviõlitootjad, ometi jätab just nende toodang Eesti keskkonda suurtes kogustes ohtlikku jäädet - poolkoksi. Poolkoks tekib põlevkiviõli tootmise käigus. Põlevkiviõli toodavad Eestis kolm ettevõtet: VKG Oil, Narva Elektrijaamad ja Kiviõli Keemiatööstuse OÜ. Kolme ettevõtte kogutoodang ulatub üle 400 000 tonni aastas, Eesti tarbeks kulub sellest umbes neljandik. Ehk teisisõnu - suurem osa õlist veetakse välja.
Mullu müüdi põlevkiviõli Eestis oksjonil hinnaga 4735 krooni tonn. Tänavu on statistikaameti andmetel hind jäänud 3800-4000 krooni vahele, kuid huvitav on see, et seesama õli on edasimüüjate kaudu kaubaks läinud juba hinnaga 5390 krooni tonnist. Ka maailmaturul maksis toorõli sel suvel 5100-5400 krooni. Talve ehk kütteperioodi saabudes hind tavaliselt tõuseb, prognoositakse, et aasta pärast ulatub see 6700 kroonini.
Põlevkiviõli tootmise kulu on Kiviõli Keemiatööstuse OÜ andmetel 2488 krooni tonni kohta. Seega - vähemalt teist sama palju on võimalik puhtalt teenida.
Õlikaubanduses liiguvad (käänulisi teid mööda!) miljonid kroonid. Näiteks Kiviõli Keemiatööstuse OÜ andmetel on nende õli müügihind tänavu olnud vaid 2704 krooni tonni kohta. Asja lähemal uurimisel aga selgus, et sellise hinnaga müüb ettevõte oma õli vahendajafirmadele (nt Select Oil NV, Evail Oil), kes selle ilmselt juba märksa suurema summa eest edasi toimetavad. Kiviõli Keemiatööstus kuulub T. R. Tamme Auto koosseisu, selles on osanik ka vahendusfirma Select Oil NV. Samad omanikud on veel mitmel vahendusfirmal.
Sellise läbipõimumise korral on raske hinnata, kui suur on tegelik õlitulu ja kes selle teenib. Toimuvad ju ettevõtete ja tütarettevõtete vahel peale õli ostu-müügi teisedki tehingud, nagu laenu andmine, transpordikulude katmine, seadmete rentimine jne. Kontserni sees on võimalus ka kasumeid ümber paigutada (loe: peita) põhivarasse investeerides, emaettevõttele laenu andes või mõnel muul moel. Põlevkiviõli tootmise kasumlikkust ja tootjate rikkust näitab aga see, et näiteks Kiviõli Keemiatööstus investeeris 2006. aastal tootmise laiendamisse üle 100 miljoni krooni ning kavandab veel teist sama palju - seda kõike omavahendite arvelt. Paraku ei pudene sellest rikkusest kuigivõrd keskkonnahoidu, kuigi kasumlik tootmine käib ja laieneb just Eesti loodusvara (põlevkivi) ning keskkonna arvelt.
Ühe tonni põlevkiviõli kohta tekib nii VKG Oilis kui ka Kiviõli Keemiatööstuses ca 3,5 tonni poolkoksi, mis valdavalt ladestatakse nõuetele mittevastavatesse prügilatesse.
Poolkoks aga on keskkonnale väga ohtlik, sest eritab kantserogeenseid ühendeid ja väävliühendeid ning vees lahustuvaid sooli, mis omakorda halvendavad vee koostist. Uuringud näitavad, et poolkoksiprügilad annavad märgatava osa ka Kohtla-Järve linna peaaegu igal suvel lämmatavast mädamunahaisust ehk H2S emissioonist. Aastas ladestatakse sellist ohtlikku jäädet ligemale miljon tonni. See on peaaegu kaks korda rohkem, kui tekib olmejäätmeid kogu Eestis. Samas on poolkoksi saastetasumäär 5,5 krooni tonni kohta. Kui korrutada see nõuetele mittevastavuse koefitsiendiga, saame 13,75 krooni. See on naeruväärselt madal näiteks tavajäätmete ladestamistasuga (244 kr/t) võrreldes.
Kuna poolkoksi näol on tegemist suures koguses tekkiva ja keskkonnale ohtliku jäätmega, on keskkonnaministeerium juba aastaid nõudnud õlitootjatelt selle nõuetekohast käitlemist. Selleks on mitmeid tehnoloogilisi lahendusi, ka saaks poolkoksi taaskasutusse võtta.
Paraku pole õlitootjad keskkonnanõuete täitmisele piisavalt tähelepanu pööranud ega sellesse vajalikul määral investeerinud. Ettekäändeks on toodud rahanappus (!), kuid ka kõikvõimalikud muud põhjendused Ida-Virumaa sotsiaalsest olukorrast kuni põlevkivitöötlemise erilisuseni välja. Ettevõtjaid pole pingutama sundinud ka senine poolkoksi ülimadal saastetasu.
Keskkonnaministrina olen veendunud, et riigil ei ole õige ega õiglane meie kõigi (ennekõike Ida-Virumaa elanike) arvelt soodustada keskkonnaohtlikku tootmist, mis oma kasumlikkuse tõttu aina laieneb. Ka õlitootjad peavad lähtuma põhimõttest "saastaja maksab". Seepärast ongi keskkonnatasude seaduse muutmise eelnõus ette nähtud põlevkivi poolkoksi saastetasumäära suurendamine, mis tõenäoliselt jõustub 2009. aastast. Kindlasti ei tehta seda aga sellisel määral, et ettevõtjaid peaks pankrot ähvardama, küll aga tuleb neil senisest enam hakata hoolima keskkonnast ja inimeste tervisest.
|
OSCAR-2019
|
||
Majanduskriisi järgses Eestis on ettevõtluskeskkonna arendamine ja (välis)investeerin-gute kaasamine muutunud aina olulisemaks ning paljud linnad ja vallad üritavad anda oma parimat, et piirkonna atraktiivsust ettevõtete silmis tõsta.
Uskudes, et ka kohalikul tasandil saab ettevõtluskeskkonda arendada, on majandus- ja kommunikatsiooniministeerium koos ettevõtluse arendamise sihtasutusega (EAS) alustanud programmi “Investorteeninduse võimekuse tõstmine kohalikul tasandil”.
Projekt saab teoks tänu Tarkade Otsuste Fondist saadud toetusele ja on pilootprojekt regionaalse investorteeninduse võrgustiku loomisele. Kokku osaleb pilootprogrammis vabatahtlikult sadakond tublit kohalikku omavalitsust, kes kõik on huvitatud teadmistest, kuidas tõsta oma piirkonna atraktiivsust uute ettevõtete silmis.
Ettevõte või välisinvestor valib enamasti oma tegutsemiskoha küllaltki loogiliste argumentide järgi: Kas piirkonnas on olemas vajalik tööjõud? Kas lähedal on kool, kus koolitatakse vajalike oskustega inimesi? Kas tootmiseks vajaliku võimsusega elekter on kättesaadav? Iga ettevõtte jaoks on oma võtmeteemad, mis nende jaoks asja otsustavad, ja nii esitab võimalik välisinvestor EAS-i investorteenindajatele tihti päris detailseid küsimusi.
Täna suudab riik välisinvestorile võimalusi välja pakkuda eelkõige suuremates ja tuntumates linnades, võimalusi on aga ka mujal Eestis.
Paraku puudub täna terve Eesti kohta koondatud informatsioon, mida saaks investeerimisotsuse tegemisel pakkuda. Just sellise info koondamisest ja oma võimaluste analüüsist programm alustabki. Samas ei ole vähem oluline vaadata edasi ka vajalikku arendustegevust, sest edumeelne omavalitsus suudab oma piirkonna atraktiivsust tõsta ja võimalusi paremini välja pakkuda.
Programmi sisu on tegelikult lihtne. Koolituste ja “kodutöö” kaudu läbivad kohalikud omavalitsused protsessi, mille käigus omandatakse ja rakendatakse uusi teadmisi. Tegevus toimub maakondlikult koordineerituna, igas maakonnas aitab nõu ja jõuga vastav maakondlik arenduskeskus.
Motiveerimaks programmi terviklikult läbima ning ka võimalikult ühtlase taseme tagamiseks toimub lõpuks ka hindamine, pärast mida omistatakse edukatele programmi läbijatele n-ö investorteeninduse kvaliteedistandard.
Kevadeni kestva programmi käigus infot kogudes tekib omavalitsustel ülevaade sellest, mida neil investorile pakkuda on. Kogutakse andmed piirkonna infrastruktuuri, tööjõu ja inimeste oskustaseme kohta, samuti üle 10 töötajaga ettevõtete kohta. Andmete põhjal koostatakse analüüs, mille käigus tuvastatakse piirkonna tugevused ja nõrkused, aga ka olulisemad majandussektorid, mis on konkurentsivõimelised.
Järgmisena kaardistavad programmis osalejad kõik omavalitsuse territooriumil olevad investorile potentsiaalset huvi pakkuvad kinnisvaraobjektid, mis oleksid regiooni oodatavatele investoritele sobivad investeerimisobjektid. Tugev seos saab olema ka planeeritava protsessiga, kuidas omavalitsustel tekib tulevikus võimalus taotleda riigile kuuluvaid maid ettevõtluskeskkonna arendamise eesmärgil munitsipaalomandisse.
Lõpuks õpivad omavalitsused, kuidas turustada oma piirkonna eeliseid ja võimalusi ning pakkuda olemasolevatele ja potentsiaalsetele investoritele professionaalset teenindustaset. Tuleb au anda kõigile ligi sajale omavalitsusele ja maakondlikele arenduskeskustele, kes on tänaseks esimesed koolitused juba läbinud ning on hetkel hõivatud info kogumise ja analüüsiga.
Parim viis mõistmaks erinevate Eesti piirkondade ettevõtluskeskkonna eeliseid ja arendamisvõimalusi on uurida seda kohalikelt ettevõtjatelt.
Parim lahendus on, kui uus tulija pakuks tööd ja leiba ka juba tänastele ettevõtetele – nii oleks piirkonnale osaks saav kasu suurem. Nii võibki oodata, et projektis osalevad omavalitsused proovivad järgmiste nädalate ja kuude jooksul ka oma ettevõtetelt mõtteid koguda. Nii et mõelgem koos, kuidas oma kodukandi ettevõtluskeskkonda edasi viia!
Orissaare vald otsustas osaleda projektis “Investorteeninduse võimekuse tõstmine kohalikul tasandil” just seetõttu, et kaardistada oma ettevõtjad, vaadata ära nende ettevõtjate murekohad. Soovime, et meil oleks võimalik kaasata üleriigilisel pinnal välisinvestoreid oma ettevõtmistesse.
Projekti esimene etapp on praeguseks lõppenud, omavalitsus on andmed edastanud, ees on ootamas intervjuude voor ettevõtjatega, kes projektis osalevad. Praegu ongi olnud kõige suuremaks takistuseks investorite tulekul omavalitsusse ikka suuresti infopuudus ja seda probleemi tahetaksegi selle projektiga lahendada.
Enamusel meie gümnaasiumidel on tänaseks selgus majas, kui palju – või vähe – “kümnendikke” sügisel koolipinki nühkima hakkab. Kui linnas jätkus soovijaid ka “joone alla”, siis maal pole hõisata midagi.
Leisi puhul on varem juttu olnud neljast-viiest uuest gümnasistist. Lisa neile ei maksa vist loota – vähemalt seni pole noored dokumentide esitamise vastu huvi tundnud. Tõsi, üks tärmin paberite toomiseks, 22. august, on veel ees.
Orissaareski pole lood kiita – vaatamata sellele, et lõpetas viimaste aastate suurim lend “üheksandikke”, on neist gümnaasiumis jätkata otsustanud vähem kui pool. Sest 14 gümnaasiumi nimekirja kantud noort pole sugugi kõik OG enda kasvandikud. Et altpoolt, noorematest klassidest edaspidi gümnaasiumiossa lisa tuleks, ei maksa loota, ütleb ka OG direktor Peeter Hansberg.
Kui kaugel on see aeg, kus meie kaks maagümnaasiumi lõpetavad keskhariduse andmise, sest õpilasi lihtsalt pole? Aasta, kahe, kolme pärast? Ja kas ei hakka siis riburada uksi sulgema väikesed põhikoolid, sest “suurem on parem”. Ning kõige parem on suur kool linnas.
LINN SAAB KEIK MAALT, ISEGIT INIMESED. Kui maal pole enam midagi ega kedagi, siis on kööga. Olge selleks valmis, linna karanud ja seda ülespuhuvad tegelinskid! Voodikoht linnas on ju hää, vähämalt nii tundub. Aga lõuatäis süüa maal on veel param.
|
OSCAR-2019
|
||
Eesti on teiste Euroopa riikide seas demograafiliselt erandlik, sest juba veerand sajandit rahvaarv pidevalt väheneb. Alates 1990. aastast on Eesti rahvaarv vähenenud 255 000 inimese võrra. Kui Euroopas on viimastel aastatel peamine rahvaarvu kasvu allikas sisseränne, mis annab ligi 60 protsenti rahvastiku juurdekasvust, ja loomulik iive 40 protsendiga (Marcu 2011), siis Eestis toimub kahanemine nii rände kui ka loomuliku iibe tõttu.
Rahvastiku suurus ja struktuur mõjutavad ühiskonna toimimist, ressursse, vajadust ressursside järele, institutsioone, väärtusi, hoiakuid, tööturgu, pensioneid, tervishoidu, elamuturgu, valimiskäitumist, majandust ja palju muud (Ainsaar 2012; Bloom, Canning 2008; Calahorrano 2013; Felix, Watkins 2013; Kluge 2013; Morgan 2013). Poliitikaid, mis mõjutavad rahvastiku struktuuri ja arvukust, võib nimetada rahvastikupoliitikateks. Rahvastikupoliitikat mõjutab ühelt poolt inimeste ja seega rahvastiku struktuur, teiselt poolt mõjutab see ka ise rahvastiku olukorda. Rahvastikupoliitikat võib defineerida väga laialt (kõik, mis mõjutab inimesi), kuid enamasti nimetatakse rahvastikupoliitikaks neid riigi teadlikke tegevusi, millega tahetakse muuta kas rahva arvukust või koosseisu. Ka paljud teised poliitikad võivad tegelda rahvastiku küsimustega, nagu näiteks regionaalpoliitika tegeleb inimeste ja ressursside geograafilise tasakaaluga, aga nende eesmärk ei ole inimeste koguarvukuse mõjutamine. Artiklis määratleme rahvastikupoliitikat kitsamalt, demograafiliselt. Käsitleme rahvastikupoliitikana poliitikat, mille eesmärk on muuta inimeste arvukust kas sündimuse, suremuse või rände mõjul. Neljas oluline rahva (tulevast) arvukust mõjutav komponent on rahvastiku vanuseline ja sooline struktuur ning selle muutus ajas. Näiteks just ebasoodsa vanuselise koosseisu tõttu ei ole tulevikus oodata Eestis rahva arvu kasvu, vähemalt mitte loomuliku iibe (sündide ja surmade vahe) tagajärjel (Ainsaar 2011). Riikide rahvastiku tulevik on mõjutatud eelnevast demograafilisest ajaloost, mis on kujundanud selle koosseisu ja struktuuri. Niisamuti on minevik mõjutanud oleviku rahvastikusündmusi. Demograafiliste sündmuste selektiivsuse tõttu soo ja vanuse järgi on vanus ja sugu kõige tähtsamad rahvastiku kujundajad. See aga ei tähenda, et kogu rahvastiku areng oleks juba ette ära määratud inimeste vanuselise ja soolise koosseisuga, oma mõju on ka inimeste käitumise muutusel ja riigi poliitikatel selle kujundajana.
Artiklis võrreldakse Eesti ja veel 30 Euroopa riigi rahvastikupoliitika hoiakuid. Selleks on kasutatud kümmet näitajat ÜRO rahvastikupoliitika andmebaasist (United Nations … 2014) aastatest 2001–2013. Kümme näitajat on valitud meetodil, et need väljendaksid riikide hoiakuid kogu rahvastiku kasvu, suhtumist struktuuri, sündimusse ning sisse-ja väljarändesse. Analüüsist on jäetud välja tervisepoliitika, sest Euroopas ei ole ühtegi riiki, kes ei sooviks, et nende elanikud elaksid kauem ja tervemat elu, seega puudub siin variatsioon ja ajaline muutus. Artiklis ei anta hinnanguid poliitikate headusele, valikute headusele või efektiivsusele, vaid see on pigem kirjeldav ülevaade riikide rahvastikupoliitika eelistustest 21. sajandil.
Nii nagu maailma eri piirkondade rahvastik on eriilmeline, on seda ka rahvastikupoliitika ja riikide eesmärgid. Enamik maailma riike püüab oma rahvastikku mõjutada: suurendada või vähendada sündimust, reageerida rahvastiku struktuuri muutustele. Vahel on riigi tegevuses nähtud ka probleeme. Nimelt on viidatud inimeste elu mõjutamise eetilisuse küsitavusele riigi huvides (Demeny 2011), eriti kui on tegemist riigi ja indiviidi huvide konfliktiga. Näiteks võib tuua olukorra, kus inimesed soovivad perre enam lapsi, aga riigi huvi on sündimust piirata. Palju on diskuteeritud ka rahvastikupoliitikate efektiivsuse üle. Poliitikate edukat kujundamist ja rakendamist piirab sageli inimeste vähene teadlikkus, ressursside puudus, efektiivsete lahenduste komplekssus ning kõige lõpuks suur risk, et poliitikad ei saavuta planeeritud eesmärki, sest edukad lahendused sõltuvad liiga paljude tegurite koosmõjust (Lassila, Valkonen 2008; Demeny 2003).
Võtame perepoliitika näite. Samal ajal kui paljud autorid kinnitavad, et perepoliitika ja sündimuse vahel on seos (McDonald 2006; Björklund 2006; Frejka et al 2008; Rijken 2006; Kalwij 2010), on uuringuid, mis väidavad, et seos ei pruugi olla põhjuslik (Wennemo 1994; Hantrais 1997; Baird et al 2010). Sageli lõpevad teadusuuringud järeldusega, et perepoliitika seos sündimusega on pigem kaudne kui otsene, mõju on piiratud või seotud otseselt vaid lapse saamise aja muutustega (Gauthier, 2007; Frejka et al 2008). Samuti on leitud, et perepoliitika on vajalik, aga mitte piisav sündimuse mõjutaja (Rǿnsen 2004; Hoem 2008).
Vaatamata sellisele ebamäärasusele rakendab enamik riike perepoliitikaid (Daly 2011) – seda väga erinevatel põhjustel, sest sündimuse mõjutamine on vaid üks paljudest perepoliitika eesmärkidest (Ainsaar 2001).
Poliitika protsess ise on samuti mitmete tegurite koosmõju tulemus. Sageli tegutsevad riigid sarnases olukorras erinevalt. Näiteks Morgan (2013) analüüsis, kuidas riigid reageerisid rahvastiku struktuuri muutustele. Osa valitsusi panustas sotsiaalpoliitika muutustele – muutsid vanemapuhkuste skeeme, suurendasid osaajaga töötajate õigusi, panustasid enam lastehoidu, teised olid tagasihoidlikumad ning hoidusid muutustest, püüdes säilitada olemasolevat struktuuri. Riikide valikuid ei suuda teadlased veel veenvalt prognoosida, kuid on teada, et oma mõju on inimeste hoiakuid kujundanud minevikupoliitikatel, valitsuste koosseisul ja ideoloogilistel valikutel, poliitilise eliidi valikutel, vajalike ressursside olemasolul ja riigi institutsioonidel (Pierson 1996; Neyer, Andersson 2008; Wennemo 1994; Thomas, Grindle 1994; Wilson 2000). Demograafiline olukord ise võib mõjutada huvi ja motivatsiooni rahvastikupoliitikaga tegelda. Joonis 1 näitab (lihtsustatud) seost poliitika vajaduste tunnetamise, poliitikate rakendamise ja objektiivse olukorraga. Neis riikides ja neil perioodidel, kus rahvastiku demograafiline olukord on keerulisem, võib olla lihtsam leida toetust vastavatele poliitikatele. Kriitilisema demograafilise olukorraga riigid peaksid olema ka retoorikas aktiivsemad rahvastikupoliitikate toetajad. Poliitika protsessi võivad kujundada veel informeeritus olukorrast – kas ollakse üldse probleemidest teadlikud –, erinevate huvirühmade ja poliitiliste tegutsejate aktiivsus, traditsioonid ja avalik arvamus, mis teeb rahvastiku teemadel riigi poliitika kujundamise legitiimsemaks. Artiklis kasutame riikide poolt ÜRO-le edastatud ametlikke andmeid rahvastiku olukorra hinnangu ja poliitika eesmärkide kohta ning võrdleme neid andmeid ka demograafilise olukorraga. Analüüsist jäävad välja tegelik poliitikate teostamine ja seda mõjutavad tegurid. Neid on põgusalt käsitletud seitsme riigi sündimuspoliitika puhul.
Kõigepealt võrdleme Eestit ja Euroopa riike kahe rahvastikupoliitika koondtunnuse alusel: hinnangud rahvastiku olukorrale ja poliitika vajalikkuse hinnang (joonis 2). Hinnangu indeks on koondtunnus, mis väljendab riikide suhtumist rahvastiku olukorda. Hinnangu all vaatleme järgmisi näitajaid: suhtumine rahvaarvu kasvu, mure tööealise rahva arvu pärast, mure rahvastiku vananemise pärast, suhtumine sündimusse, suhtumine immigratsiooni, suhtumine emigratsiooni. Mida suurem on selle näitaja numbriline väärtus, seda suurem on riigi mure rahvastiku kasvu ja struktuuri pärast.
„Poliitika” indeks võtab kokku riigi retoorika konkreetsete poliitikate rakendamise vajalikkuse kohta. Poliitika eesmärkide all analüüsime vastuseid rahva arvu reguleeriva poliitika eesmärkide, sündimuspoliitika eesmärgi, immigratsioonipoliitika eesmärgi, ajutise töörände eesmärgi, perede taasühinemise poliitika vajaduse ja emigratsioonipoliitika eesmärgi kohta. Indeks näitab, kui suur on riigi vajadus nende poliitikate järele, mis kasvataksid rahva arvukust. Mida suurem on indeksi numbriline väärtus, seda tugevam on riigi retoorika nende poliitikate toetuseks, mis kasvatavad rahva arvu (rohkem sünde, rohkem immigratsiooni, vähem emigratsiooni). Jooniselt 2 näeme, et enamasti on riikide hinnangud rahvastiku olukorrale ja soov rakendada poliitikaid omavahel kooskõlas. Oma rahvastiku olukorda kriitilisemalt hindavad riigid toetavad, vähemalt retoorika tasandil, ka rohkem rahvastiku kasvupoliitikaid. Eesti on viimase kümne aasta jooksul olnud suhteliselt keskmine Euroopa riik rahvastiku kasvupoliitika hoiakute poolest ning kuulub pigem Idaja Lõuna-Euroopa riikide rühma. Kõige aktiivsem suhtumine rahvastikupoliitikasse on Bulgaarial ja Horvaatial. Teine äärmus on Taani, Holland, Ühendkuningriik ja Šveits, kes on rahvastikupoliitikas pigem passiivsed ning ei ole kasvule orienteeritud. Island, Luksemburg ja Iirimaa on jälle omamoodi väikesed riigid, kes toetavad ebaproportsionaalselt enam rahvaarvu kasvu poliitikaid, võrreldes hinnanguga olemasolevale olukorrale.
Märkus: Mida suurem on rahvastiku olukorda märkiv number, seda parem on rahvastiku olukord kasvu seisukohast, mida suurem poliitika number, seda suurem on valmidus rakendada kasvupoliitikaid.
Joonis 2. Valitsuste hinnang rahvastiku kasvu vajadusele ja rahvastiku kasvu toetavate poliitikate vajalikkusele
Senised analüüsid (Ainsaar 2009) rahvastiku andmetega lubavad arvata, et riikide poliitikatel on seos riikide rahvastiku objektiivse olukorraga. Kasutame rahvastiku olukorra hindamiseks nelja näitaja kombinatsiooni: tööealiste inimeste osatähtsus rahvastikust, eakate osatähtsus võrreldes tööealistega, viimase kümne aasta summaarne sündimusnäitaja ja sama perioodi rändesaldo. Joonise 3 vasakpoolne skaala näitab selle koondnäitaja väärtust riikide jaoks ja alumine skaala riikide endi tunnetatud vajadust rahvastiku kasvu toetavate poliitikate järele.
Eesti on koos Läti, Leedu, Rumeenia, Kreeka, Poola ja Bulgaariaga nende riikide seas, kellel on kõige rohkem põhjust muretseda tööealise rahvastiku ja kogu rahvastiku tuleviku pärast. Jooniselt näeme, et kõik seitse riiki on väljendanud ka tahet tegeleda rahvastiku kasvu soodustavate poliitikatega. Üldine seos Euroopa rahvastiku olukorra ja poliitika vajaduse tunnetamise vahel on olemas, aga see ei ole väga tugev, sest leidub mitmeid erandlikke riike. Näiteks Holland, Taani ja Ühendkuningriik on suhteliselt passiivsed rahvastikupoliitikas ning ei näe vajadust kasvuks, samal ajal suhteliselt hea rahvastikuolukorraga riigid Luksemburg ja Küpros sooviksid mõõdukalt kasvada.
Varasemad analüüsid (Ainsaar, Rootalu 2015) on näidanud, et ajavahemikus 2001–2011 on mure rahvastiku kasvu pärast üldiselt Euroopas suurenenud, eriti vananemise ja tööealise rahvastiku puuduse tõttu Euroopas. Demograafilistest valikutest on panustamine tervisesse ja sündimusse kõige populaarsemad valikud riigi rahva arvu kasvatamiseks. Ka soov rahvaarvu kasvu ergutada sisserände kaudu on suurenemas, kuid üldiselt on toetus sellele siiski tagasihoidlik. Emigratsiooni vähendamisega tegelevad vähesed riigid teadlikult.
Kui analüüsida detailsemalt Eestiga sarnase demograafilise olukorraga kuue riigi rahvastikupoliitika suundi (joonis 4), siis näeme, et neli neist – Eesti, Leedu, Bulgaaria ja Rumeenia – on sihikindlamalt eesmärgiks seadnud üldise rahva arvukuse kasvu. Silma paistab Läti ebajärjekindel soov (madal indeks) rahvastiku kasvu toetamisel. Ka Kreeka ja Poola on rahvastiku kasvu soovides vähem järjekindlad. Eesti eelistatud rahvastikupoliitika valdkonnaks on sündimuspoliitika. See on kõige tavapärasem valik ka teistel selle rühma ja Euroopa riikidel. Ainult Poola on sündimuspoliitika toetamisel poliitilises retoorikas suhteliselt tagasihoidlik. Kõrvalmärkusena võib siin välja tuua, et ametlik retoorika sündimuse toetamise poliitikatele on nende riikide puhul kooskõlas ka tegeliku abiga lastega peredele. Nimelt kui võrrelda nende seitsme riigi kulutusi lastega peredele, on Poola selgelt teistest erinev. Kui teised kuus riiki toetasid aastatel 2001–2013 lastega peresid keskmiselt 1,4–1,7 protsendi ulatuses SKP-st, siis Poolas oli vastav näitaja alla 0,9 protsendi.
Märkus. Kümne aasta keskmine, suurem number tähendab selle poliitika suuremat rõhutamist rahvastiku suurendamise nimel.
Ka immigratsiooni on Eestis kümne aasta jooksul mõningal määral toetatud, kuid palju vähem kui sündimust. Pigem on see olnud viimastele aastatele iseloomulik poliitika muutus. Eesti on võrreldes teise kuue riigiga selgelt ettevaatlikum kõigi rändepoliitikate toetamisel.
Teadlikku emigratsiooni vähendamise poliitikat võib Euroopas üldse pidada suhteliselt haruldaseks. See puudub näiteks ka Eesti poliitilises retoorikas ja riigi plaanides. Seitsme riigi võrdluses näeme, et ainult Poola, Rumeenia ja Bulgaaria rahvastikupoliitikas on selline lähenemine ametlikult olemas.
Euroopa riikide huvi rahvastiku kasvu küsimustega tegelda ning rahulolematus olemasoleva rahvastiku struktuuri ja arvukusega kasvab. Eesti kuulub rahvastiku kasvu ja struktuuri poolest kõige problemaatilisemate Euroopa riikide rühma. Selle artikli analüüs näitas, et riikide tunnetatud vajadus rahvastikupoliitikate järele on seotud tegeliku olukorraga ning selle olukorra tunnetamisega. Mure, et riigid ei julgeks või ei tahaks seada rahvastikueesmärke ja tegelda rahvastikupoliitikaga, ei ole 21. sajandi alguses enam asjakohane. Kõige levinum on sündimuspoliitikate toetamine. See on olnud ka Eesti rahvastikupoliitika prioriteet koos tervisepoliitikaga (tervisepoliitikat selles artiklis detailsemalt ei analüüsitud). Eestis puudub emigratsioonipoliitika ja immigratsiooni soodustamisel on Eesti olnud erinevatel põhjustel ettevaatlik.
Ainsaar, M. (2001). Eesti lasteja perepoliitika võtmeküsimused 1999.–2000. aastatel. – T. Tulva (koost). Laps ja pere tänases Eestis. Tallinn: TPÜ Sotsiaalteaduskond, lk 5–16.
|
OSCAR-2019
|
||
Mahlased kiire kasvuga taimed ei talu täiskuu ajal istutamist, lõikamist ja pookimist hästiFoto: depositphotos.com
Erinevad Kuu faasid mõjutavad nii inimeste meeleolu kui ka merevee taset. Kuidas mõjutab Kuu aga taimekasvu ja mida peaksid arvestama rohenäpud, kes soovivad, et taimed kasvaksid lopsakalt ja viljakalt?
Astroloogid manitsevad inimesi täiskuu ajal ettevaatlikkusele, ei soovitata alkoholiga liialdada ning statistika järgi sageneb ka kuritegevuse oht. Arvatakse, et kuu mõjutab biorütme ning inimesed on emotsionaalsemad.
Vähem räägitakse kuu mõjust taimedele, ometi on neid, kes kogu taimedega tegelemist kuufaaside järgi planeerivad. Tuntuimad kuufaase jälgivad aednikud on ilmselt olnud Maria ja Matthias Thun, kelle teadmised baseeruvad pikaajalistel vaatlustel. Thunide katsed tõid esile mitmeid seoseid. Tõusvate liikumiskaartega kaasneb vee ja vedelike liikumine ülespoole, taimede juures ilmneb see aktiivsema kasvu ja mahlakusena. Laskuvate kaartega kaasneb mahlade liikumine allapoole ning juurestiku intensiivsem moodustumine.
Professor Isabella Guerrini Itaalia Perugia ülikoolist on uurinud kuu mõju taimemahlade liikumisele ning jõudnud järeldusele, et taimemahlad on täiskuu ajal tõesti liikuvamad. Ta märkas, et mahlased kiire kasvuga taimed ei talu täiskuu ajal istutamist, lõikamist ja pookimist hästi.
Suur mahlavool taimele tekitatud haavast teeb selle vastuvõtlikumaks haigustele ja kahjurite rünnakutele. Rikkalik mahlajooks jätab nälga külgvõrsed ja nendel asuvad pungad ning võib põhjustada pungade hukkumist. Eelnimetatud põhjustel on just täiskuu ajal täheldatud suuremat pungade kuivamist.
Aeglase arengu ja vähese mahlajooksuga taimede puhul võib aga täiskuu paiku lõikamine külgvõrsete kasvu hoopis stimuleerida ning harunemist soodustada.
Taimedega pidevalt tegelevad inimesed on tähendanud kuufaasidest tulenevat niiskusesisalduse ja lõhna muutumist. Lõhna muutumine näitab seda, et muutub taimede keemiline koostis. Kuust tulenevaid mõjusid taimede keemilisele koostisele teaduslikult uuritud ei ole, küll aga keemilise koostise muutumist sesoonselt või ööpäevas.
Californias uuriti teaduslikult eeterlike õlide tootmiseks kasvatatavat piparmünti (Mentha × piperita, Lamiaceae) ja üllatuseks avastati, et ürdi korjamise aja valikul oli taime kvaliteedile suurem mõju kui taimede kastmisrežiimil.
Sellised teadusuuringud ei tõesta, et mõjuteguriks on just kuu, aga näitavad, et mitmed keskkonnast tulenevad tegurid võivad muuta eri ainete sisaldust. Kuu osatähtsust ei saa aga välistada.
Niiskusesisaldust on uuritud ka puittaimedes. See võib 10% osas varieeruda taimeproovides, mis on võetud täiskuu ajal nendest, mis on võetud kuu loomise ajal. Uuritud on kuuse puidu niiskuse ja puidu tiheduse erinevust vastavalt kuu faasidele, mis oluliselt mõjutab puidu kvaliteeti. Väiksema niiskusesisaldusega puit säilib paremini ja vähem esineb ka lõhkikuivamist.
Taimede idanevuse uuringuis on leitud, et enne täiskuud tehtud külvidel oli lisaks paremale idanevusele ka suurem keskmine kõrgus ja kasvukiirus.
Kindlasti vajaksid kuu mõju aspektid rohkem uurimist, ka järjest populaarsemaks muutuval perma- ja mahekultuuride kasvatamisel võiks sellest abi olla. See võib aidata saagikust suurendada ja kvaliteeti parandada.
Kuni külviajani võime aga seda erakordset taevakeha lihtsalt imetleda, võttes seltsiks aknalaual kuuvalgust nautiva toalille.
Laskuv kuu on märgitud istutusajana ning seda ajavahemikku iseloomustab mahlade vool allapoole ja juurekava jõulisem areng. See periood sobib eriti hästi kõikideks istutustöödeks. Taimedel ja istikutel moodustuvad siis kiiresti uued narmasjuured ning nad kinnituvad uude kasvupaika. Valida tuleks ka taimeliigile sobiv päev, näiteks lilledele õiepäev, maasikatele ja tomatitele viljapäev, kapsastele lehepäev jne. Seemnete külvamisel pole sel nähtusel arvestatavat mõju.
Tarbepuu langetamisel, heki pügamisel ja viljapuude tagasilõikamisel tuleks samuti eelistada laskuvat kuud - haavad paranevad siis kiiresti ning puud kaotavad vähem mahla. Istutusaeg on soovitatav ka väetamiseks ning haljasväetise sissekündmiseks.
Tõusva kuu aega iseloomustab vee ja mahlade tõusutung. Puude ja põõsaste viljad on mahlakamad ning säilivad korjatult paremini. Sel ajal sobib silmastada ja pookida, sest jõuline mahlavool hoiab ära kuivamise ning pookeoks kasvab alusega paremini kokku. Ülespoole tungivad jõud soodustavad taimede maapealsete osade arengut. Kalendris asub see periood kahe istutusaja vahel.
Kuu kaugenemisel maast on märgata taimede, eriti nende lehtede jõudsamat arengut, kuid juurvili kipub puituma. Kuu kaugeima asendi ajal külvatud taimed kiirustavad kasvus ja moodustavad kergesti õievarsi, mis kannavad vaid väikesi seemneid. Ilmad on selgemad ja päikesepaistelisemad.
Mahlade tõusu- ja laskumisrütm toimib teataval määral ka päeva jooksul: hommikul tõusmine, õhtul langemine. Taimi tuleks ümberistutamiseks välja kaevata hommikuti, mil nad on mahla täis, hoida niiskes ja jahedas ning alles õhtul istutada.
Kõik hinged tulevad üksteise ellu põhjusega – kas sõnumit tooma, tuge pakkuma või meile teed näitama, kui oleme eksinud. Ja need, keda me kõige rohkem tõrjume, on sageli just need, kes on tulnud meile näitama asju, mida püüame kõigest väest vältida.
Me kõik oleme koos rännakul ja sammume eluteel kõrvuti, vahel isegi käsikäes. Me toetame ja juhendame üksteist, mõnikord küll mitte parimal võimalikul moel, aga ainsal moel, mida me näha suudame.
Me kohtame inimesi ja kõnnime nende kõrval mõnda aega, põimides oma elud nõnda teistega. Mõnikord kohtame oma eluteel sõpru, kellega tahame rohkem aega veeta, sest nad valgustavad meie rada.
Teinekord aga takerduvad meie suhted lähedastega, keda me ei suuda mõista, kellega me ei oska suhelda. Me tülitseme, ärritume ja soovime neist lahku minna, aga see näib võimatuna.
Me oleme siin, me oleme osa üksteise elust, ent me ei suuda end teistele kuuldavaks teha. Me takerdume probleemi sisse ja vihastame pealekauba. Mida teha siis, kui tunneme, et meid vääriti mõistetakse? Kuula! Ja kuula hoolega.
Need on hinged meie rännakul, keda peame kõige rohkem armastama. Nemad on võtnud enda kanda kõige raskema koorma – olla siin koos meiega, teades ise, et meie tõrjume neid.
Pane tähele, kuidas meil tekib tõrge teatud inimeste ja nende sõnade vastu. Sageli on tegu meile kõige lähedasemate inimestega – ema, isa, õde-vend või abikaasa. Seda sidet ei ole lihtne lõhkuda, sest see on üks kõige tähtsamaid õppetunde, mis meil tuleb omandada.
Ja see leping, mille me oleme sõlminud teise hingega, ei muutu kehtetuks enne, kuni oleme selle tõe selgeks saanud... Kas siis selles elus või mõnes teises. Kõik sõltub meist endist!
Kui paned tähele tõrget kellegi vastu oma elus, heida pilk endasse. Ainus inimene, kelle vastu me tegelikult tõrgume, oleme meie ise. Mida suurem on tõrge, seda rohkem püüame millegi taipamist vältida.
Vaata sügavale enda sisse. Uuri, kuula pingsalt ja lase see tõde endasse. Mis on küll see, mida me tegelikult mõista ei suuda?
Kui me kuuleme lõpuks seda, mille suhtes oleme olnud kurdid, ja näeme seda, mille suhtes oleme end teinud pimedaks, siis oleme lõpuks valmis teede lahknemiseks selle teise hingega. Kuid võib-olla polegi meil enam soovi seda teha...
Seni aga loobu kõigist tõrgetest ja lase oma meelel vaikida, et võiksid kuulda, et võiksid õppida, et võiksid leida kodutee.
|
OSCAR-2019
|
||
PRIAl täitus lõppeval aastal 15 tegevusaastat. Selle aja jooksul on möödunud juba kolm suuremat toetuste ajajärku ja alguse saanud neljaski. Maaellu on toetuseid jõudnud läbi SAPARD programmi aastatel 2000-2004, riikliku arengukava ja esimese maaelu arengukava aastatel 2004-2006 ning teise maaelu arengukava aastatel 2007-2013. Samuti oleme eelnevatega paralleelselt administreerinud kalanduse- ja turukorraldusvaldkonna toetuseid ning riiklikke toetusskeeme.
Kokku on PRIA aastate jooksul välja maksnud üle 2,56 miljardi euro toetuseid maaelu, põllumajandustootmise ja kalandussektori edendamiseks ning arendamiseks. Alates 2001. aastast on toimunud kokku 912 erinevat taotlusvooru, mille raames on PRIA kliendid kokku esitanud 830 000 taotluse.
Hea meel on tõdeda, et jätkuvalt on PRIA üks Euroopa Liidu kõige efektiivsemalt töötavaid põllumajandusvaldkonna makseagentuure, mille omakulude protsent väljamakstavate toetuste summast moodustab juba aastaid ligikaudu 3%. Selle näitajaga oleme ELi ligi 70 makseagentuuri hulgas efektiivsuselt esimeste seas.
Viimased paar aastat on olnud nii PRIAle kui kogu sektorile uuenduste ajaks – reaalselt käesoleval aastal rakendunud 2014-2020 rahastamisperioodi ettevalmistamine võttis Euroopa tasandil aega ja seetõttu on ka Eesti olnud siiani pigem ootusärevas olukorras. Praegu, 2015. aasta lõpus, saame öelda, et esimesed meetmed on rakendunud ning enamik detaile kokku lepitud - saame uuele aastale vastu minna juba oluliselt kindlamalt kui 2014. ja 2015. aastale.
Uue rahastamisperioodi algus on toonud meile Euroopa poolt kaasa uusi tuuli – käesoleval aastal on tulnud rakendada uute nõuetega toetusskeeme ja nii meie klientidel kui meil endil on olnud palju õppida. Ühegi muudatuse ellurakendamine ei ole kerge protsess. Loomulikult toob teatud hetkedel klientide poolt kaasa nii pahameelt kui nõutust, et kuidas ühe või teise nõude täitmisega toime tulla. Ka sellised probleemkohad tuleb lahendada koostöös ning PRIAl on hea meel tõdeda, et meie sellesuvine klientide rahulolu mõõtnud uuring näitas, et suurem osa kliente hindab jätkuvalt koostööd väga heaks, olles PRIA töö ja klienditeenindusega rahul.
Suvel läbi viidud rahulolu-uuring ning kevadine pindalatoetuste taotlusvoor andsid kindlustunde ka selles, et PRIA elektroonilise kliendiportaali e-PRIA kasutajate arv on tõusuteel ning e-taotlemise osas ollakse valdavalt positiivselt meelestatud. e-PRIA kasutajate arvu kasv on PRIA jaoks eriti oluline, sest aitab muuta asutuse toimimist tõhusamaks ning kiirendada taotluste menetlemise tähtaegu ka klientide jaoks. Juba 2014. aasta lõpus võtsime 26 LEADER tegevusgrupilt vastu esimesed taotlused, mida sai esitada ainult e-PRIA vahendusel. Käesoleval nädalal lõppes aga juba esimene täismahus elektroonne taotlusvoor oluliselt suuremale taotlejate hulgale, kui e-PRIA vahendusel esitati sajad põllumajandusettevõtete tulemuslikkuse parandamise toetuse taotlused.
Häid uudiseid on selle aasta lõpus veelgi – lõppeva aastaga saab ühele poole möödunud 2007-2013 rahastamisperioodi Maaelu arengukava toetuste kasutamise aeg. PRIA, Maaeluministeeriumi ja meie klientide ning partnerite ühise tugeva pingutuse abil võime seekord uhkusega öelda, et eelmise perioodi toetusrahad said Eesti maaellu suunatud lausa sajaprotsendiliselt! Loodame väga, et tublid ja töökad Eesti põllumehed ning maaelu edendajad kasutavad ka 2014-2020 toetusperioodi võimalusi sama sihikindlalt.
Esimene 2014-2020 eelarveperioodi taotluste esitamise täisaasta hakkab lõppema ja mitmed uue perioodi investeeringumeetmed on juba jõudnud taotluste rahuldamisotsusteni. Möödunud 2007-2013 eelarveperiood ei ole aga veel sugugi lõppenud, sest meetmemäärused panid toetuse saajale kohustuse investeeringuobjekti säilitada ja sihipäraselt kasutada vähemalt viie aasta jooksul arvates PRIA poolt viimase toetusosa väljamaksmisest. Sama nõue hakkab kehtima ka uuel perioodil taotletud toetuste osas.
Kuigi suurem osa toetusesaajaid kasutavad tehtud investeeringuobjekte sihipäraselt, näitavad PRIA järelkontrollid siiski kahjuks, et umbes viiendikul kontrollitud toetusesaajatest esineb suuremaid või väiksemaid probleeme. Juhime seetõttu taaskord kõigi investeeringutoetuste taotlejate tähelepanu sellele, et juba enne toetuse taotlemist on oluline enda jaoks kogu investeeringuobjekti kasutamisega seonduv läbi mõelda ning probleemide tekkimisel on mõistlik ka PRIAt võimalikult varakult teavitada.
Olukorrad, mis toetuste sihipärase kasutamisega seoses muret tekitavad ja millega PRIA järelkontrolle läbi viivad ametnikud igal aastal kokku puutuvad, võivad olla oma olemuselt üsna erinevad. Näiteks võib olla toetuse abil ehitatud laut, kuid ettevõttel puuduvad loomad ja seetõttu ei ole laut kasutuses. Või on saadud toetust küll külamaja rekonstrueerimise esimese etapi jaoks, kuid järgnevateks etappideks enam mitte ning seetõttu pole hoone valmis saanud ja sihipärane kasutamine pole võimalik. Samuti esineb juhtumeid, kus investeeringuobjekti ei kasuta toetuse saaja ise, vaid rendib seda kellelegi kolmandale välja – ka sellisel juhul ei kasuta toetuse saaja investeeringuobjekti sihipäraselt. Mõne toetusmeetme puhul võib tulenevalt toetuse saamise nõuetest probleeme tekitada ka olukord, kui ettevõtjal puudub investeeringuobjektiga seotud müügitulu.
Käesoleval aastal on PRIA ametnikud oktoobri lõpu seisuga vormistanud 97 järelkontrolliakti, millest 22 puhul on esinenud erinevaid probleeme. Nende juhtumite puhul jagunevad probleemkohad järgnevalt:
Iga sellist avastatud juhtumit vaatab PRIA eraldiseisvana. Reeglina annab PRIA kliendile võimaluse selgituste andmiseks ning tõendite esitamiseks. Olenevalt konkreetsest olukorrast võib lahendus olla erinev - kui toetuse saaja ei kasuta investeeringuobjekti sihipäraselt, siis on PRIAl õigus koostada ettekirjutus objekti sihipärasesse kasutusse võtmiseks või välja makstud toetus olenevalt olukorrast kas osaliselt või täielikult tagasi nõuda.
Eeltoodud probleemide vältimiseks on oluline, et investeeringutoetuste taotlejad oleks juba enne taotlema asumist teadlikud ega unustaks ka edaspidi, et toetuse saaja peab investeeringuobjekti peale toetuse saamist sihipäraselt kasutama - see on kohustus, mille täitmata jätmisel nõutakse saadud toetussummad tagasi. Hilisemate probleemide vältimiseks on mõistilk investeeringuobjektiga seotud sisulistest muudatustest või muredest (ka nt vargustest vms) PRIAt kohe teavitada.
|
OSCAR-2019
|
||
Sapipõiest tulev sapp lõhustab toidurasvu, võttes sellega osa seedeprotsessist. Tema tööd jätkavad seedeensüümid. Sapp sisaldab pigmenti, kolesterooli, happeid, sooli.
- Sapipõie ja sapiteede talitlushäired. Neid tuleb sagedamini ette nooremas ja keskeas, kuid võivad esineda ka vanemas eas. Talitlushäired sagenevad ebaregulaarse toitumise korral. Häired närvisüsteemi talitluses omakorda võivad esile kutsuda sapiteede talitluse muutusi, näiteks tekitada spasme, mis takistavad sapi voolu soolestikku (sapp peetub sapipõies või sapiteedes). Sapiteed lõtvuvad liigselt või lõtvuvad ebaregulaarselt, nad on avatud ja sappi voolab rohkesti kaksteistsõrmikusse.
Psühhoemotsionaalne ülepinge, magamatus ja suitsetamine kurnavad närvisüsteemi ning loovad soodsad tingimused sapipõie ja sapiteede talitlushäireteks. Teatud osa võib olla ka pärilikel teguritel.
On soovitatav suurendada joodava vee kogust. Kuumad vedelikud ja mineraalvesi lõõgastavad spasme, vähendavad valuaistinguid, samuti soodustavad sapieritust. Vältige suitsetamist, alkoholi, suuri koguseid teravamaitselisi aineid ja ülesöömist. Sööge korraga mõõdukas koguses, aga sagedamini.
- Sapikivid. Üha sagedamini esinev sapipõiehaigus on sapikivitõbi. Kivid võivad tekkida ka sapiteedes, kui sapi äravool nendest on takistatud. Sapikivid on tingitud kolesterooli ja sapphapete ainevahetuse häirest. Oma osa on ka pärilikel teguritel. Tunduvalt sagedamini täheldatakse kive naistel, eriti ülekaalulistel ja eakatel.
Sapikive võib olla nii väikesi kui suuri. Väga väikesed kivid pääsevad sapijuhades kergesti liikuma ja mõnikord väljuvad organismist märkamatult. Rasvarikas toit võib sapikivid kergemini liikuma panna. Kivid võivad vigastada sapijuha või sinna kinni jääda ja põhjustada tugevat, mõnikord lausa väljakannatamatut valuhoogu – nn sapikoolikut. Siis tuleb kutsuda kiirabi.
Kuna sapikivid tekivad enamasti uuesti, on vahel otstarbekas sapipõis kirurgiliselt eemaldada. Sapikive saab tänapäeval eemaldada ka veretult. Kive on võimalik purustada ultraheli või rõhulaine abil. Kui kivid mingeid vaevusi ei tekita, pole operatsioon tingimata vajalik.
Võimalusi kive ennetada on kahjuks vähe, sest enamikku soodustavaid tegureid – naissugu, vanus üle 40 aasta ja hele nahk – ei saa muuta. Abi on liigsest kehakaalust hoidumisest, sest sagedamini esineb sapikive tüsedatel.
Sapikivid tekitavad sageli sapipõiepõletikku. Tüsistusena võib sapipõis mulgustuda, tekitades kõhukelmepõletikku.
- Äge sapipõiepõletik. Ägedat sapipõiepõletikku iseloomustab valu paremal pool roidekaare all. Mõnikord on aga valu hoopis üleval pool või alakõhus. Valu kiirgub vahel paremasse õlga või abaluu alla. Võib kaasneda iiveldus, oksendamine, palavik ja vappekülm. Uriin võib muutuda tumedaks, väljaheide heledaks ja nahk kollaseks.
Diagnoosi kinnitamiseks tehakse ultraheliuuring, kompuutertomograafia ja vereanalüüs, et määrata kindlaks põletikunäitajate olemasolu veres.
Ägedat põletikku ravitakse haiglas antibiootikumidega. Sageli on vajalik kirurgiline ravi – sapipõie eemaldamine. Ägeda sapipõiepõletiku tüsistused – sapipõie mädapõletik, põie mulgustumine – vajavad kiiret kirurgilist sekkumist.
n Krooniline sapipõiepõletik. Põletik põhjustab sapipõieseina sidekoestumist ja paksenemist. Tekib enamasti pärast ägedat sapipõiepõletikku ja sapikivide korral. Sapipõieseina paksenemine häirib sapi väljutamist ja omakorda soodustab kivide teket. Krooniline sapipõiepõletik suurendab sapipõievähi riski.
Pärast söömist tekib raskustunne ülakõhu piirkonnas. Võib olla pidev tuim valu kõhus, enamasti ülakõhus. Mõnikord esinevad koolikud, iiveldus.
- Esmane biliaarne maksatsirroos. Tõbi haarab peamiselt maksasiseseid sapiteid. Sapiteedes tekib põletik ja sapp seiskub. Maksas kujuneb sapipais, sapisoolasid ei viida enam korralikult välja ning pruunikaskollast värvi sapivärvnik ehk bilirubiin ladestub naha alla. Pikapeale muutub nahk pruunikaks ja tekib tugev piinav nahasügelus, mis on sellele haigusele eriti iseloomulik.
Eesti parim toiduaine peaks järgmisest nädalast jälle suuremates kaupluskettides müügil olema - Maaleht
Eesti Parimaks Toiduaineks 2018 valiti külmsuitsu klaarsäga viilud õlis ettevõttelt M.V.Wool. Kahjuks polnud eelmise nädala lõpus kolmes Maalehe poolt külastatud ketipoes seda toodet üldse müügil.
Kas tegu on sarnase olukorraga nagu mullu, kui Eesti Parima Toiduaine tiitli rinda saanud Old Saare Juust kadus Eesti poelettidelt päevadega – Saaremaa Piimatööstus polnud sedavõrd suureks nõudluseks lihtsalt valmis? Uus partii kauaküpsenud juustu valmis alles mõne kuu möödudes.
„Nii palju, kui keegi meilt tellib, nii palju on ka poodidesse läinud,” ütles M.V.Wool juhataja Mati Vetevool. Ka toorainet jagub. Klaarsäga on angersäga ja vundu ristamisel aretatud liik, mida ei esine looduses. „Kala on Hollandi kalakasvatusest pärit ja meil on leping, et nad ei müü seda Baltikumis mitte kellelegi teisele,” selgitas M.V.Wool juhataja.
Ta rääkis, et tarbijate huvi parimaks pärjatud toodet proovida on suur. Sel laupäeval toimunud avatud sadamate päeva raames käis ta müügiletiga väljas Ristna sadamas, võttes kaasa 10-15 erinevat toodet. „Võtsin nalja pärast sinna muude asjade kõrvale kaasa 80 karpi klaarsägaja enne päeva lõppu oli kõik ära müüdud,” rääkis Mati Vetevool. Neil on kogemus 2013. aastast, kui Eesti Parima Toiduaine tiitli pälvis M.V.Wool marineeritud angersäga ja selle müük kasvas seejärel 12 korda.
„Toode on praegu kõrgendatud tähelepanu all,” kinnitas ka M.V.Wool müügidirektor Indrek Rajangu. Kui enne võistluskonkurssi viskas üks ja teine poekett nende klaarsäga konservi sortimendist välja, siis nüüd on kõik ketid selle tagasi müügile võtnud. „Toode on väga maitsev, kui degusteerimisi teha, siis inimestele maitseb, kuid kuna nimi on nii võõras, siis oli müük väike,” selgitas Rajangu. „Järgmisel nädalal peaks see asi ära lahenema ja toode igas ketis jälle müügil olema.”
„Seda meeldiva maitsega luuvaba kala sobib nautida nii võileivakatte kui ka eraldiseisva hõrgu eelroana ning kindlasti peaksid seda kala proovima need tarbijad, kes on tavaliselt valge kala kõrvalmaitse hirmust ära põlanud,“ kinnitas Potisepp.
|
OSCAR-2019
|
||
Sain veidi aega tagasi jälle paar pakikest Sheinist ja Romwest. Taaskord pean olema nagu ennast kordav papagoi, sest jäin saadud esemetega ülimalt rahule! Samas kogu selle pakimajandusega tuli üks naljakas seik ka. Ma olen alati pidanud veidi ülepingutamseks ja liialdamiseks, kui keegi kirjutab, et a’la “Pidin need pildid ära tegema, enne kui Shein ukse taga mõrvama tuleb // Juba tambitakse jalaga näkku, et postituse teeksin” jnejne. Noh, loogiline, kui paki saamisest mitu kuud möödas, siis tuntakse huvi ning senini pole mul mingit probleemi kirjavahetusega olnud. Kuni praeguse korrani.
Sain päeval kell 11 Omnivalt sõnumi, et pakid on kohad, tulgu ma aga järgi. TUND aega hiljem sain juba Sheinilt kirja, mille pealkiri oli “Pick up!!!” Sisu oli selline, et nad olid saatmiskoodi järgi näinud, et riided jõudsid postkontorisse ja mulle saadeti sms ning mingu ma aga heaga järgi neile. Nagu okkk siis :D
Asju tellides mõtlesin juba eelootava sügise peale. Sheinist skoorisin sellise mõõõnusa pika ja sooja kardigani (LINK)
Kõik mõõdud klappisid ja käised olid täpselt parajad. Ma nimelt alati muretsen just sellepärast, kas käised ikka õige pikkusega on :D Lisaks meeldib mulle väga, et hõlmad on eest laia musta kudumiribana. Igaljuhul on tegu väga mugava riideesemega, veel üks plusspunkt Sheinile kirjas!
Romwest valisin endale tviidmantli/jaki (LINK). Olin natuke hirmul, mis käki ma saada võin, eriti kuna all polnud ühtki kasutajate postitatud pilti või arvustust.
Aga jällegi jäin tootega väga rahule. Mantel pole küll väga paks, aga praegusteks soojemateks sügisilmadeks sobib väga hästi. Sees on isegi õhuke vooder! Värv on ka natuke teistsugusem ja huvitavam- hallikirju, mille sisse on pikitud kullaniite. Ainus miinus on see, et eest käib mantel kinni vaid ühe nööbiga. Suureks plussiks on aga hiiglaslikud taskud. Need olid alguses kinni õmmeldud ja ma jõudsin juba kolm korda pettuda, kui avastasin, et taskud ikka olemas :D
Lisan siia kiitva postituse lõppu ühe bloopers-pildi ka. Nimelt käisime just mul isa sünnipäeva tagantjärgi tähistamas, samal ajal tegin oma nõutud pildid ka ära. Isa oli paar päeva tagasi saanud üle 7 kg kaaluva haugi, mille pea neil veel alles oli. Ja otseloomulikult pidi mu vennas võimalust kasutama :D
..on lihtsalt mõnusamad kui teised. Teaaaaate, kui tsill on tulla koju, valada endale üks natuke liiga suur pokaal veini ja lihtsalt.. istuda. Ja noh, vaadata “Walking deadi” spinoffi :D
Tänane õhtu tähistab ka viimast korda, kui ma bussis videosid vaatama hakkan. Eriti selliseid, mille pealkiri on juba “Most saddest thing“. Keegi jagas facebookis mingit videot ühest pulmast. Pruudi isa oli äsja surnud ja isa-tütre tantsu jaoks oli ta vend üliiiarmsa laulu salvestanud + kõik pere meesliikmed tantsisid siis naisega. No ausalt, sel hetkel, kui pruut nutma puhkes, puhkesin ma ka. Bussis. Teiste ees. Nagu lollakas. Üritasin salaja pisaraid pühkida ja ülitasakesi ninaga luristada (mul polnud salvrätti), aga see vist ei õnnestunud hästi…
Natuke random teemal rääkides, siis mu kassil on vist krõbina-sõltuvus. Ostsime talle mingeid Nature’s Protection omasid ja sõi neid päris asjalikult. Paar päeva, kui maal olime, sai ta maitsta aga sealsete kasside Royal Canini omi, mis talle palju rohkem meeldisid.. Me siis arvasime, et noh, vahetame oma 4 kg toitu nende omade vastu. Väga vale käik.
Esiteks keeldub Nässakas nüüd tavatoitu söömast, vaid ootab, kuni krõbinaid saab. Kui panna ainult nö märga toitu, siis ta vaatab suurte silmadega otsa ja lihtsalt ei sööö. Kuna meil jäi enda NP krõbinaid alles, siis segasime need RC sisse. Hommikul läksin tööle, panin sama koguse märga toitu ja (segatud) krõbinaid, nagu ikka. Tulemus oli selline, et mind tervitas meganäljane kass, kes oli kogu konservi söömata jätnud ning NP krõbinad välja sorteerinud, et muud ära sisse vitsutada. Nagu ok, miks vihkad? Nüüd suure häda(kisaga) närib oma konservi ja samal ajal viskab mulle megaetteheitvaid pilke, nagu ma sunniks hobusesõnnikut sööma.
Kui nüüd ärahellitamisest juttu on, siis ma ikka vahel naeran Märdile, et sel kassil on ikka üks ülihea eluke küll. Piisab tal vaid haledat häält teha, kui me juba mõlemad kutsume “Nässssu, tule kaissu meile,” ja siis ta tulebki. Alguses lebab rinna peal ja siis keerab end sujuvalt minu ja Märdi vahele. Ja nii me siis magame, Nässu käpad taeva poole meie vahel, meie aga terve öö samas asendis, et jumala eest ei liigutaks ega kassi und segaks.
Okei, nii hull asi tegelikult pole, magama läheb ta oma pessa, aga kuskil 5 paiku hommikul muutub rahutuks ja tõmbab end meie kõrvale kerra. Ja mulle tegelikult täiega meeldib, et ta selline memmekas vahel on :D Või noh, üks korraliku iseloomuga kass, kes omasid hoiab hoolega, võõrastele näitab hambaid.
Üldse on naljakas, kellega ta on harjunud, kellega mitte. Kui ma oma emaga telefonis räägin ning Nässu ta häält kuuleb, siis ta tuleb mu käele ja telefonile kallale. Sama on Märdi vanematega. Samas näiteks tuli ükskord õues väike tüdruk ligi ja hakkas konkreetselt väntsutama, ma juba kartsin, et nüüd Nässakas lööb küüned kätte… aga ta hoopis viskas end selili ja lasi kõiiike teha. Või näiteks on ta vahel kuri tihti meie juures käivate sõprade peale, aga kui Teele teda esimest korda nägi, ronis kohe sülle ja oli suur pal. Tal võõrastega nagu vaja näidata, kes peremees on.. ning siis ka valib väga seltskonda, kelle vastu hea olla. Seetõttu ei usugi keegi mind, kui ma ütlen, et tegelikult ta täiega memmekas ja sülekass… :D
Igaljuhul, joon oma veinikest edasi ja head teisipäevaõhtut! Kuna mul siit Märdi arvutist paremaid pilte võtta pole, siis juttu ilmestavad mõned Nässu vanad-head kaadrid :)
See oli nii lol-vaatepilt. Ta istus nõudekuivatusrestil ja vaatas täpselt sellise altkulmu-pilguga otsa, nagu oleks millegi eriti rämedaga vahele jäänud :D
Ma kirjutan väga harva mingist loetud raamatust üksikpostituse. Tavaliselt teen mitme lugemiselamuse kohta sellise kokkuvõtva jutukese, aga seekord ma tunnen, et pean Jodi Picoulti (ja tema teose “Üheksateist minutit”) lausa eraldi välja tooma.
Nii palju, kui ma olen GoodReadsis tema juttude kohta käivaid arvamusi lugenud, siis tavaliselt varieeruvad need kahe äärmuse vahel. Sulle kas väga meeldib Jodi kirjutamisstiil…või ei meeldi see üldse. Olles nüüd kaks teost läbi lugenud, siis ma tegelikult päris seisukohta võtta ei oskagi. Raamatud lähevad kiiresti, neid lugedes ei tunne igavust… aga samas oleks nagu midagi olulist puudu.
Olen aru saanud, et autor üritabki oma juttudega luua nii-öelda “halli maailma”, kus miski pole ainult must või valge, õige või vale. “Oma õe hoidjas” suudab lugeja samastada end mõlema osapoolega..ja samas mõlemad ka hukka mõista. Ei ole ainuõiget lahendust või arusaama, sest tegu on keerulise olukorraga, kus polegi võitja-osapoolt.
“Üheksateist minutit” üritab luua samasuguse õhustiku. Teema on muidugi äärmiselt põnev ja äärmiselt traagiline- keskkoolis leiab aset koolitulistamine. Ühel poolel on koolitulistamise ohvrid, kes (enamik) olid õelad noored, kiusajad ning karmide võtetega popid lapsed. Teisel pool on koolitulistaja, kelle tegude põhjustest antakse aimu mineviku(kiusamis)seikade kaudu.
Kus aga kogu lugu põhja läheb, ongi mu jaoks see tulistaja tegude lunastamine läbi tema kannatuste. See on minu jaoks olukord, kus pole tegelikult halli ala, sest mitte miski ei vabasta tulistajat vastutusest, mitte miski ei suuda tema tegu põhjendada. Ometi püüab raamat panna lugejat selle peale mõtlema, et tulistajat kuidagi õigustada.. Mulle hullult meeldis teose algus, kus loetleti üles tavalised tegevused, mida on võimalik 19 minuti jooksul teha. Viimane lause selles nimekirjas oli a’la “19 minutiga on võimalik kätte maksta.” Ja hoolimata sellest, et terve lugemisaja üritati tulistajat näidata kannatajana, siis tegelikult just seda kogu tegevus oligi. Puhas kättemaks.
Jah, loomulikult saan ma aru, mis ta selleni viis, kuidas teised teda piinasid, alandasid ja kiusasid. Loomulikult oli mul tast kahju.. aga minu jaoks polnud see ikka piisav, et luua keskkonda, kus tema tegu oleks olnud arusaadav või mõistetav. Lisaks sellele oli tulistaja, Peter, äärmiselt ebameeldiv tegelane. Lugejas üritati kaastunnet tekitada näiteks lõiguga, kus arreteerides ta südantlõhestavalt nutma puhkeb.. ainult, et see ära nullida tema muu käitumisega, mis oli stoiline, närviajav, kohati isegi ülbe. Kui oleks selgeks tehtud, et Peter oma tegu kahetseb, et see oligi a’la närvivapustuse tulemus, et ta on kõigest poisike, kes on meeltesegadushoos, siis arvaks ma ehk teisiti. Aga algusest saadik oli aru saada, et ta ei kahetse.. pluss see tema kohtulause “Mina võitsin” vms. Pea terve raamat üritas näidata Peterit ohvrina, alustades kiusamise, oma seksuaalse orientatsiooni otsimise ja lõpetades ideaalse venna varjus olemisega, siis seda tehti nii pealiskaudselt ja suvalt, et pigem mõjus see tüütuna.
Nagu Jodil tavaks, tuleb lõpus ka väike puänt, mis peaks kogu loo peapeale keerama. Noh.. ei keera. Esiteks ei muuda see lõpptulemust põhimõtteliselt üldse. See ei pane mind teisiti mõtlema ega kellelegi rohkem/vähem kaasa elama. Samas saan ma sellest twistist paremini aru ja kuigi ka see tegu pole õigustatav, siis sel korral saab lugeja olla rohkem mõistev. Teemaarendus selleni on palju, palju parem ja läbimõeldum, kui see, mis viis koolitulistamiseni. Ka raamatukaanel olev tutvustus on natuke eksitav, kus kirjutatakse, et üks peategelane, Josie, on kohtus võtmetunnistaja ja kõige tähtsam üldse… aga kahjuks ei mäleta midagi. Tegelikkuses ei tahetud teda enne tunnistamagi, kui mõeldi, et sellega saadakse ta ema kohtunikupingist taandada. Ja tunnistama kutsuti ta põhimõtteliselt viimases hädas…
Mis mulle väga meeldis, oli Josie sisemine heitlus selle vahel, kes ta on ja kelleks teised teda peavad. Samuti meeldis kahe ema vaheline sõprus, selle lõppemine ning hilisem taaskohtumine. Ebavajalik oli Josie ema ja detektiivi vaheline suhe, sest ma ei tea.. see tundus nii sunnitud. Nagu oleks raamatus vähe tegevust olnud, et selline tühine kõrvalliin sisse susata.
Selle teose puhul jääb mulje, et midagi taheti sügavat ja põhjapanevat kirjutada, aga tulemuseks oli veidi pealiskaudne lugu. Ma ootasin terrrrrve lugemise aja, kuna lõpuks Peteri pähe pääseb, kus saab veidigi selgitust, mis tema mõtetes toimub, miks ta just sel päeval otsustas kooli tulistama minna ning tappa ka süütud kõrvalseisjad. Mismoodi kiusamine tema mõistust “kasvatas”. Ei, see arvutiekraani-jama, mille tõi tema advokaat välja, ei ole minu jaoks piisav põhjendus, sest relvi kogus ja plaani pidas ta juba varem ning psühholoogi jutt oli ka põhimõtteliselt oletus.
Kahjuks ma aga ei saanudki teada, mida Peter arvab. Ilmselt see tegigi ta ebameeldivaks, et talle ei antud võimalust näidata end inimlikuna. Terve raamatu vältel oli ta peksukott, kellest oleks pidanud kahju olema, aga kuna seda tehti natuke liiga pealiskaudselt, kaasamata Peteri enda emotsioone (võrdluseks näiteks Josie tunded ja mõtted enda identideedi kallal juureldes), siis jäi asi lahjaks.
Lisaks tundus viimane osa liiga kiirustatud. Näiteks oli (või oleks pidanud olema) üks kulminatsioone kohtuistung, mida kajastati niiii vähe. Ja kui siis kõik said selle väikese twisti teada, võeti järgnenud sündmused põhimõtteliselt kahe lõiguga kokku, mistõttu jäi lõpp kuidagi.. lõpetamata. Sellise teemaga teos oleks pidanud lõppema ahhetama-panevalt või šokeerivalt või vau-mida-ma-just-lugesin-efektiga, mitte niimoodi lihtsalt ära vajuma.
Igaljuhul, mis ma öelda oskan. Esimest poolt oli põnev lugeda, siis hakkas lugu end kordama ning lõpptulemus polnud minu arust terve raamatu vääriline. Lugeda soovitan seda küll, sest nagu ma ütlesin, Jodi vähemalt üritab panna mõtlema raamidest väljapoole. Kas tal see alati välja tuleb, jääb juba iga lugeja enda otsustada :)
Eile oli üks sellistest päevadest, mil ma olin entusiasmi ja ideid ja õhinat täis, aga mitte miski ei õnnestunud nii, nagu ma seda ette kujutasin või lootsin. Alates sellest, et ma ei osanud hommikul isegi muna õigesti praadida, lõpetades õhtul jalgrattasõidu oskuse unustamisega. Okei, viimases polnud mina süüdi, sest sõitsin rahulikult tööle, kui Konsumi silla juures tuli megarahvas vastu- jalgratastel rongkäik. Üsna võimatu oli liikuda vastassuunas, kui see mitmesajapealine mass lihtsalt peatamatult voolas.
Olime Meriliiga väikese pildistamise kokku leppinud, et läheks Muugele ja saaks sellise natuke ürgsema/tumedama vibe‘ga pildid. Et aga mitte niisama-poseerida, oli mul loomulikult vaja aksessuaare kaasa vedada. Mustad maskid, mille kunagi olin oma sünnipäeva-kostüümipeo vaimus tellinud ning voodi kõrval juba mitmendat kuud vedelev kardin (ma isegi ei mäleta, mille jaoks mul seda omal ajal vaja oli :D).
Idee oli iseenesest ilus. Millega ma aga ei arvestanud, oli see, et Muuge on täiega rohtu kasvanud. Mitte kuskil ei saanud olla. Vanad head lagendikud ja rajad on kõik kadunud. Okei, ronisime siis kividest tehtud tammi peale, kus olid libedad kivid. Spoiler alert: kukkusin paar korda vette. Seal oli küll ilus taust, aga kehv valgus. Päike paistis megahalva koha pealt ja igalt poolt trügisid varjud peale. Kui Merilii piltide ajal sain iga kord ise seadeid muuta, siis noh, arusaadavatel põhjustel tema seda teha ei saanud. Seega tegime minu pildid üsna… koba peale, et äkki läheb õnneks.
Lisaks avastasin taaskord, miks mulle meeldib rohkem kaamera taga olla- ma ei oska absoluutselt poseerida. Eriti, kui on vaja “mängida” mingite kardinast keepide ja maskidega :D Need tahavad nats rohkem mitmekülgsust ja erinevaid nägusid-asendeid, kui ma harjunud olen. Ühesõnaga, hea idee ja ettekujutus oli, aga lõpptulemus läks veeeeeidi nihu. Edaspidi juhatan vägesid teisel pool kaamerasilma võiiii lepin lihtsate “mina-siin-niisama” piltidega :D
Aa, ja oma ühe maski kaotasin ka ära, sest ma oma ürpi sättides lasin sellest lihtsalt lahti ja vaatasin kurvalt, kuidas ta allavoolu ujub. Ok siis, head teed sul minna.
Iigastahes, ma olen praeguseks juba niiii kaua jutti tööl olnud, et olen unustanud, milline mu kodu välja näeb ning joonud ära pea kõik oma kohvitagavarad. Not good. Eelmise postituse kommenteerijatele tahaks öelda aga suure aitähi, sest sain neilt paar uut seriaali ning mõned sellised, mida olen tahtnud vaadata, aga ära unustanud. Üks sellistest on “Happy Ending“. Miskipärast arvasin, et pean vabalt ühe hooajaga õhtuni vastu. Ei pidanud ja nüüd…joon selle tühimiku täiteks kohvi :D
Viimased paar päeva olid meil Märdiga mõlemal kohustustest vabad ning ega suurt mõelda olnudki- vahetusriided kotti, kass puuri ning kimasime Varale. Suvesoojas uimerdamine jäi seekord ära, sest sügis on kuidagi salakavalalt ligi hiilinud. Värske õhk, külmad ja karged hommikud ning juba poole üheksa ajal hämardumine (whatttt o.O) on võtmesõnadeks.
Aitasime natuke saagikoristusega, lasime Nässakal maid avastada ja minu palumise peale läksime ühel hommikul isegi seenele! Alles ärkav mets on lihtsalt võrratu!
Okei, seeni me palju ei saanud, sest me läksime üsna ehku peale välja, et äkki kuskilt midagi leiab. Algus oli nutune, seeni polnud üldse, küll aga sattusime mustikate peale. Mina kasutasin kohe võimalust ja hakkasin kaameraga katsetama. Kui mulle muidu on meeldinud pigem veidi ülevalgustatud ja eredad pildid, siis metsas kruttisin kõike muudkui tumedamaks :D Võtsin end kätte ja Aili eeskujul mõtlesin proovida ka RAW-formaadis pildistamist.
Kokkuvõttes saime ühe pangetäie kukeseeni, mille suurel pannil koos sibulaga ära praadisime ja küüslauguleibadega sõime. Magustoiduks sai hommikuste mustikatega pannkooke maasika-toormoosiga ja olgem ausad, elu oli sel hetkel päris hea :D
Nüüd oleme tagasi linnas ja mõlemad tööellu sukeldunud. Vaatasin oma uue lemmiksarja (“The 100”-Linctavia for the win) ära ja nüüd alustasin “Teen wolfiga“.. No ma ei tea, lugesin küll, et läheb paremaks, aga seni soovitage mulle mingeid ägedaid (noorte)sarju. Neid vampiire ja valelikke võrgutajaid olen kõiki näinud, aga äkki on midagi uut ja põnevat?
|
OSCAR-2019
|
||
Umbkaudu teame, milline on praegu erakondade toetus, kuid kõik parteid sihivad sellest kõrgemale. Erakonna nägu „maapinnal” ja kõige väärtuslikum vara valimiste lähenedes on võimalik toetajaskond. Mis nägu on Eesti erakonnad aasta enne valimisi? Kuhupoole vaatavad nende võimalikud toetajad? Millist valijat on häälte võitmiseks efektiivseim kõnetada?
Alljärgnev ülevaade põhineb MTÜ Ühiskonnauuringute Instituut selle aasta alguses Eesti valijaskonna hulgas tehtud küsitlusel.
Kommentaarid - Lollidest ja prussakatest: Yana Toomi vastulause Eesti Päevalehe artiklitele - Eesti Päevaleht
aga eesti kaitseväelased valmistuvadki ju sõjaks kogu aeg... loodetakse parimat ja valmistutakse halvimaks .. milleks meile muidu üldse mingit sõjaväge vaja oleks kui ei tegeletaks sõjaks valmistumisega... või tahab toom väita, et kutsealuste mõte on kasvatada poistest mehed, sel juhul võiks südamerahuga selle osa kaitseväe eelarvest kirjutada hariduse alla ja osta veel varustust alles jääva raha eest
Alles haliseti siin kusagil meedia avarustes, et aina rohkem inimesi loeb alternatiivmeedia väljaandeid ja portaale! Ehe näide on siis siin Yana Toomi poolt välja toodud, miks massimeediat ei saagi usaldada - kirjutatakse mingi sopp kokku ja inimesed usuvad pimesi! Fakte ju kontrollivad ainult mõned üksikud!
Miks ma selle näite esile tõstsin on see, et ise olen kokku puutunud mitmete juhtumitega, mida on ajakirjastus kajastanud ja see kajastus on hoopis midagi muud, kui tegelikult juhtunu! Ja nii juba aastast 1997!
See vabandus, et Kornõševa siis minu abina veel ei töötanud, on kõige tobedam mida annab välja mõelda, sest võtta enda abina tööle isik, kelle eestivaenulikus on üldteada ning kes seda ei varjagi, räägib ise enda eest - järelikult on Yana Toomil vaja abi Eesti vaenamisel...
Küsiks elukutselise Prussaka enda sõnadega, kas tema Eestit laimavad etteasted Euroopas toovad meile investoreid või arendavad integratsiooni ??
Prussakad siginesid koos võõra rahvaga Eestimaale. Tikutopsides tõid kaasa nagu õnnetoovad koduputukad. Prussakad peas ei ole eesti keelne väljend.Lind peas ja veidi kuku-kuku -seda veel on võimalik mõista.Prussakad ja lutikad siginesid 1944.a alates umbes.Noh sellest ajast kui Jana Toomil algas eesti ajalugu....
Integratsioon emand Toomi moodi näeb välja nii: Venelased räägivad eestlastega vene keeles ja eestlased räägivad venelastega vene keeles. Omavahel oleks eestlastel lubatud ka eesti keeles rääkida. Kui ühtegi venelast ligidal ei juhtu olema.
Eesti on viimane koht kus elektriautot omada.See ikka soojema kliima värk.Mis mõte on lasta terve talve sellel autol kuurinurgas vedeleda.
ma ikka eeldaks paremat akut Eesti mastaabis ja kliimas, praegu on ta ikka paras lapsele kooli ja tagasi auto. Tesla annab mõõdu välja, aga hind lööb jalad alt
Vaevalt, et elektrikaid Norras ostetakse nende kasutuse mugavuse pärast, ilmselt seal point muus. Minul poleks mõtet elektrikat juba selle pärast osta, et pole võimalik kodus laadida, maja peakaitse ei anna piisavalt ampreid välja, osta juurde on kallis ja püsi kulud suureneks võrgu tasude näol. Pealegi mitte ei tahaks pakasega mingite juhtmetega mässata. Ja küll riik elektrikatele, kui neid vähe rohkem saab olema mingi rõveda maksu ka nuputab aktsiisi kompenseerimiseks.
loomulikult onn el''ekkter tulevik . ajnult rasskusi tekib igal üleminekul, eriti kujj ise alustad . võttis ju mobladelegi üleminek aasstajd ja ikka on mõned vanurid vel ees .
n'äängi tuleviku sellisena et põlevgivi põletamise lõpetamisejäräl saame el''ekktrit tuulest, päjkäsest, veesst, turrbast ning kõjkk autod ja rongid ajnult el''ekktriga liiguvatki . siis oleme ka ülejäänd ettegirjutistest vabad ning sõlttumatud .
Jutud "rohelisest" autost saavad pildi heitmete võrdlusest, kusjuures pole toodud võrdlusi autode tootmise ja utiliseerimise "jalajäljest"....
Ostuhinnast ma ei räägigi, võrdlus Norraga pole pädev - tuleb võrrelda elatustasemeid ja auto hinda.
Heitmed võiks meie elektritootmisest välja tuua. Et kui auto tagant suitsu välja ei aja, siis polegi seda suitsu? Mugav müügimeeste jutt lollidele.
Selle pardli akude tootmiseks, on loodust reostatud juba rohkem, kui vastava klassi väikemootoriga põrra, terve oma eluajal gaase toodab.Igaöise laadimisega lisandub elektrijaamast veelgi tossu.
Kujutage ette, kui Ladnamäe 9-kordse ümber, kus pargitakse teedele km-te raadiuses, hakkavad kõik ööseks kaableid vedama , laadimiseks?Pilt oleks nagu ulmefilmis.
Soojal maal nõuan elektriauto pidevat jahutust. Jahutus kulutab rohkem elektrienergiat kui soojendus.
Soojal maal jahutad aknaga.Kuid talvel soendusega kokku ei hoia niiskus lihtsalt kondenseerub aknale ja jäätub muutes sõitmise võimatuks.
hetkel on see el auto ikka saast.....mis argument see pool aastat on, suvest siiani, kui polnud külma, külm tuleb , siis istuvad need elektrivandid kõik sulejopedes ja klaasid härmas, endal on raha ja võimalusi osta aga no ei taha sellist seebikarpi, sõidan oma landcruiseriga edasi.
Eelmise aasta novembris sai elmo elektriautoga eestimaale tiir peale tehtud 933 km 23 tunni jooksul ja millegi arvelt kokku ei hoidnud, kui vaja siis laks kyte sisse , soidustiilis oli sama mis tavaautoga.
Jamad algavad külmaga! Soojendust sisse ei saa lülitada, sest aku ei pea vastu. Istud kui tundars ja nüüd aknaid jääst!
Elektriauto on hetkel ülimalt kallis pooltoode - täisauto mõõtu sõiduulatuselt välja ei anna (no ei, sa ei osta endale nädalavahetuse sõitudeks eraldi autot!), hind söödav vaid riigi toetusega, räige tankimisajaga, põlevkivielekter ja akude tootmine ning vahetamine nullivad ökoargumendid sügavale miinusesse...
ainuke sõidetav elektriauto on Tesla s, ülejäänud elektriautod on parajad kuubikud ja äga koledad. suudaksi teised tootjad ka ilsuaid elektriatuosi toota soetaks ise ka. Tesla kahjuks jääb hinnaklassist välja + olematu hooldusvõimalusega Eestis.
Ei noh, las mees sõidab ikka ühe talve ka selle autoga ära, siis on oma ülistusloos palju tagasihoidlikum. Hetkel nagu rohkem vasikavaimustuses fänni või lihtsalt müügimehe jutt.
4500 aastat tagasi ehitatud Stonehenge on Briti maausuliste jaoks peamine paik, kus suvist pööripäeva tähistada.Foto: AFP/Scanpix
Kohe, kui Muinas-Inglismaale saabus uut tüüpi keraamika, kadusid senised elanikud. Kas nad löödi maha?
Stonehenge’i ehitajad muutsid igaveseks Briti maastikku. Ent nüüd on teadlased avastanud, et muus osas võis nende panus saareriigi arengusse tagasihoidlikum olla. Nende geenipärand paistab kadunud olevat. Süüdlaseks on pronksiajal saabunud heledanahalised sissetungijad, kes jõudsid kohale just siis, kui muistsed britid olid oma suurejoonelise kiviajaprojektiga poole peale jõudnud. On võimalik, et need uustulnukad vahetasid Stonehenge’i ehitajad nende elupaigas täiesti välja.
|
OSCAR-2019
|
||
Maughami peateoseks peetav "Inimorjusest" on noore mehe kujunemislugu ja enda koha ning õnne otsimine siin maailmas. Mitmete autobiograafiliste sugemetega, ent siiski lõppkokkuvõttes väljamõeldud lugu.
Kõik saab alguse sellest kui 9-aastase Philip-i ema sureb ja orvuks jäänud invaliidist poiss peab oma onu ja tädi hoole alla minema. Tema kasuvanemad loodavad, et poiss läheb Oxfordi õppima, aga isepäine noormees tahab minna Saksamaale. Ja nagu mees heaks arvab, nii ta ka teeb, ent kõik ei lähe nii, nagu ta arvab ning enne veel kui kool lõpetatud, tahab ta Londonisse tööle minna ja kooli pooleli jätta.
(Ettevaatust, järgmine lõik on raamatu sisu ja kui ei ole seda raamatut veel lugenud kuid on kindlasti plaanis, siis oleks mõistlik see järgnev lõik vahele jätta).
Mõeldud tehtud. Kuid ka seal kontoritööl ei lähe kõik nii hästi ja elu ei ole meelakkumine... lahenduseks on edasine maailma-uurimine - kunstiõpingud Pariisis. Saades aru, et temast kunagi tippkunstnikku ei saa, on aeg tagasi kodumaale, ehk siis Inglismaale naasta ning õppida arstiks. Seda ta teebki ja armub ühes kohvikus ülepeakaela seal töötavasse Mildredi. Ent kuigi nende vahel algab midagi suhtesarnast, abiellub Mildred hoopis teise mehega. Nende valus armulugu ongi võibolla kogu raamatu ja Philipi elu selgrooks, sest see naine ei kao ta elust kuni raamatu lõpuni välja. Vahepeal armub Philip korraks ka Norah'sse, aga see armumine armastuseks ei arene, vaid pigem sõpruseks. Ja kui Mildred tagasi Philipi ellu saabub, sest too, kellega ta abiellus, ta maha jättis, jätab Philip Norah maha, et Mildrediga olla. Ent kuna Mildred Philipi tegelikult ei armasta, pigem kasutab teda ära, leiab ta peagi armastuse Philipi parima sõbraga ning nad teevad vaesele arstitudengile väga haiget. Ent ka see Mildredi suhe ei jää elama, sest mees on paras playboy ning tegelikult ei tahtnudki Mildredi ja tõsist paarisuhet, vaid lihtsalt natuke mängida. Philip võtab oma suure armastuse veelkord tagasi, ent nüüd, olles nii palju haiget saanud enam Mildredi ei armasta. Kuid ta saab lähedaseks tema lapsega. Mildred üritab Philipile siiski läheneda, ent too ei lase teda enam ligi. Mildred saab nii vihaseks, et hävitab kogu Philipi vara ja lahkub tema elust võttes lapse kaasa ning tehes sellega jälle Philipile haiget. Raamatu lõpus kohtub ta uuesti Mildrediga, siis on naisest saanud prostituut, kes hinge on heitmas tööst tingitud haiguste pärast. Philip, hea südamega, nagu ta on, proovib uuesti ja jälle naist aidata... Samal ajal on Philip saanud sõpradeks ühe perekonnaga. Nad hoolivad temast ja selle pere vanim tütar armub Philipi ära...
Oleksin seda raamatut pidanud lugema siis kui olin 20-aastane või pigem isegi keskkooli ajal. Siis need olulised teemad ja valikute tegemine ning eneseotsimised oleksid olnud mingis mõttes õpetlikud ja silmaringi avardavad. Kuid ka praegu kujunes lugemisest elamus, sest vaatasin teemadele oma praeguse elupagasi pinnalt ja võibolla mõistsin ja nägin asju, mida ma nooremana ei oleks osanud ehk nähagi.
Tegelikult on see raamat mu riiulil olnud juba pikka aega ning kuna üle 700-lehekülje paksus mingis mõttes hirmutas, siis lükkasin selle lugemist pidevalt edasi. Maughami suure fännina siiski oli see pidevalt niiöelda lugemisriiulil ootamas. Mõni aasta tagasi oli raadios mingi noorte- ja lastesaade, kus Külli Teetamm mingit (Mina?)elukat kehastas ja alati oma külalistega juttu vestis. Ühe külalisena käis saates ka Maria Soomets ja tema mainis, et see on ta lemmikraamat. Lisaks on raamat 20.sajandi ingliskeelse kirjanduse TOP100 nimekirjas ning vaikselt olen üritanud teiste lugemist kõrval ka need niiöelda klassikud ära lugeda, sest eriti kunagi nendes pettuma ei pea.
Neid mõtisklus- ja sisearutelu-teemasid pakub raamat kuhjaga. Näiteks see, kuidas elus on ikka kombeks asjadel laabuda. Ükskõik kui raske on, ikka tuled sellest olukorrast välja. Nooremana seda ei mõista ja see paneb jubedalt närvitsema. Mingis mõttes toimib see ka alalhoiuinstinktina ja see on isegi hea. Niimoodi toimub ka ühtlasi areng õiges suunas ja oma koha leidmisel on see oluline. Ka mina olen oma elus hetkel kohas, kus ma tahaksin nii väga oma senise elu jooksul arusaadud asju reaalsuseks rakendada ja ega see lihtne ju ei ole, eriti kui teiste inimeste otsused ning enda vastutus teiste inimeste eest ning nende unistused ja soovid ei lase vabalt seda rada käia. Samas on nii tugevalt tunne, et just selle tee kõndimises peitub rahulolu ja seeläbi ehk ka õnnetunne. Sest eks tööelu on ju nii suur osa päevast ja see mõjutab tervet eluolu ning enda kohta selles maailmas ning on inimese õnne osa.
Samas müts maha Philipi ees, et ta suutis kunstnikuks saamisest loobuda. Kui keegi sulle ütleb, et sinust kunagi ei saa tippkunstnikku, siis on seda (eriti loomeinimesel) raske uskuda. Sest loojanatuuri sisse justkui oleks juba kirjutatud eneseusk. Jah, ta oleks võinud Pariisi jääda ja keskpärase kunstnikuna vaesuses vireleda, ent tegeleda sellega, mis talle meeldib, aga kas sellel on mõtet? Ja ega keegi teine seda peale Philipi loomulikult ei tea, ega saa isegi sellele hinnangut anda. Ta peab seda ise otsustama. Philipi puhul siiski vist see kunstnikuks saamise soov polnud ka niiiii suur. Ka see võib olla tingitud sellest, et ta siiski sisemiselt polnud seda. Võibolla sellepärast ta suutiski kõrvalseisja pilku uskuda ja usaldada. Eks see kõrvalseisja peab ka olema piisava autoriteediga ning sinu jaoks arvamusliider.
Ent muidugi suurim õnne mõjutaja on ju lähedane inimsuhe. Kui nö. "tagala" on tugev, siis saab muudest eluraskustest ka kergelt üle. Alati on muredejagamine ja raskete teemadega maadlemine kahekesi ikka tunduvalt kergem. Ega muidu see sõna poleks kummaline "abikaasa", kui see ei tooks abi kaasa eluteele :) Ja eks selle õige leidmine ja siis ka ära tundmine on ikka väga raske. Nii mitu asja võib viltu minna. Kõige eelduseks on siiski vastastikune austus ja vastastikused tunded. Kui see suur tunne ikka tundub olevat mingitest kohtadest ühepoolne, ega see siis ikka päris õige ei ole. Sest kui on mingigi koht kus niidid on katki või mingigi koht defektiga, siis just nendel raskematel aegadel käriseb kõik katki ning suhe saabki lõpu. Armunu ju siiski ei suuda neid katkisi kohti näha ja liigub ainult enda soovunelmate pimestatud liinil. Nii ka Philip. Lugejana saad algusest peale aru, et asi on mäda. Tahad justkui öelda talle, et kuidas Sa mees ei näe, kuidas sa aru ei saa, et see naine ei ole sinu jaoks. Samas oli nii hea meel kui ta Norah'ga oli, et kui selgus et Philip teda tegelikult ei armasta, siis oli selge, et sellel suhtel tugevat põhja pole. See poleks pika peale neist kumbagi rahuldanud. Ja sama oli ju Philipi ja Mildredi vaheline suhe. Philip tegi kõik omalt poolt, ent kui teine Sind ei armasta, siis lihtsalt pole midagi teha. Kõik õigem, nii valus kui see ka pole, on siiski suhe lõpetada võimalikult kiiresti ja avada end tõelisele ja vastastikkusele armastusele. Ainult see on ainuõige ning ainult see peab ajale vastu.
Hinnang: 5- (Kui oleksin seda raamatut lugenud 25 aastat tagasi, oleks mu hinnang ilmselt olnud 5+. Ühest küljest justkui elulugu, mis filmilikult jookseb lugedes silme ees. Maugham on igatahes minu kirjanik. Ta inimsuhete ja -psühholoogia näitamine on terav ning õpetlik. Maughami mehed on justkui natuke ullikesed või igatahes on nad "maailma-avastajad" ja "keegi, kellele peab õpetama elukunsti". Ja kuigi seekord oli see "õpetaja", ehk naine "paha", siis minu esmane kokkupuude Maughamiga - suurepärane telelavastus "Truu naine", Kersti Kreismanni ja Aarne Ükskülaga peaosades, oli naine just nimelt naine tark ja kaval. Ja isegi kui kõik raamatus on tuttav, leiab ikka enda jaoks mõttepoegi, mida kõrva taha panna või mille kallal närida või miks ka mitte teistega arutada. Samas pakuvad mitmed mõtted ja teemad äratundmis- ja ka märkamise ja arusaamise rahuldust.)
Milline põlemine, silmade sära, tegemistahe, hoog ja huvitav ning õpetlik lugu plahvatas Adamson-Ericu muuseumis vaatajate ette!
Äsja lavaka lõpetanud 6 noort näitlejat ja nende juhendaja Anu Lamp on kokku seadnud lavastuse eesti kunstnikest, kes 20.sajandi alguses Pariisi läksid end harima, kunstnikuks saama ja seeläbi ka "Eestisse kunsti tooma". Meenutas paljuski Kivastiku kirjutatud mõneaastataguseid Viinistu suurepäraseid tükke pallaslaste seiklustest, kuigi hoopis teises võtmes kirjutatud ja tehtud. Sedapuhku üsna intiimselt, korraga vaid umbes 50 vaataja ees avanev kunstilooline õppetund on kui ajarännak esimestest Pariisi saabunud kunstnikest kuni kunsti Eestisse tagasisaabumiseni välja.
Kui mõtlema hakata, siis päris kummaline, et see, mida me mõistame Eesti kunsti sünni all, see toimus kõigest 100 aastat tagasi. Võib ju vaid väheseid kunstnikke ja kunstitöid nimetada enne 20.ndat sajandit ning nendegi puhul on tunne, et ehk nad rohkem saksa verd kunstnikud olid. Johann Köler meenub ehk vaid eestis sündinutest aisnana... kui järsku peaks mainima kedagi...
Lavastuse lugu sisaldas lisaks informatiivsele küljele, kes millal Pariisi saabus, loomulikult ka palju mõtteid kunsti kohta, seda läbi tegelasteks olevate kunstike mõtete ja tegevuse läbi. Kuid loomulikult ka lugusid nende elust. Just viimased pakkusid ka kaks korda sellise hetke, mis tekitasid külmavärinad, oma armsusega. Kord kui Mari (Jaan Koorti pruut) pidi isale valetama, et ta Šveitsi õppima läheb, ise aga saabus jõululaupäeval Pariisi, oma armastatu juurde ja teine kord kui Rudolf Tobias Pariisi tuleb ja see kuidas Liisa Saaremäel tegelane nii rõõmsa ja innukana kogu publiku endaga õue (muuseumi sisehoovi) kaasa kutsub. (Mis vaatajale mõjus kui korraks jalgade sirutamisena mingil koolitusel :) ) Kusjuures seal hoovis saab tõesti elavat klaverimuusikat (Johan Randvere live-klaverimängu saab tegelikult läbi tüki) kuulata, aga lisaks sellele ka luulet ning tantsu. Ja kõik need lühemad ja pikemad tantsud, laulud või klaverimäng, luuleridadest rääkimatagi, on nii maitsekas ja hea ja igati kogu lavastusterviku osaks.
Otsapidi oligi kaasatud ka muidu selle ajastu loomeinimeste tegevust ja lugusid ning ühe peategelasena osaleb ju ka Friedebert Tuglas.
Mõnusaid paralleele võis tõmmata ka tänapäeva, kas otseselt või siis kaudselt ja mõnikord suisa näitejate poolt mõnusa rõhuga välja toodud (näiteks see kuidas 100 aastat tagasi juba räägiti, et kunstnikel ja teistel loomeinimestel võiks olla riiklik palk... ja nüüd 100 aastat hiljem ju alles on jõutud siis nii kaugele, et esimesed kirjanikud hakkasid saama kirjanikupalka riigilt... no võttis alles aega ja see on siiski ju alles pisku sellest, mida tuleks ära teha...)
Mis seal salata, ei ole ma siiani selle 27.nda lennu tegemistega eriti sinapeal olnud (imestasin veel, et kuidas nii mitu kõnedefektiga inimest ning ilma erilise näo või karakternäitlejaile omase huvitava olemusega inimest on vastu võetud ühele kursusele). Ma ei lahku just tihti etendustelt poole pealt. Eelmisel aastal umbes 50nest teatrikülastusest lahkusin poole pealt kolmel korral. 2 neist just nimelt selle lavaka lennu tükkidelt. Ekke Moorilt küll pigem seetõttu, et olin just head versiooni sellest tükist näinud ja ei jaksanud tollel õhtul uuesti vaadata ja kuigi lavastuslik pool mõjus seal värske ja huvitavana, olid näitlejad nii rabedad ning neid vaadata oli raske (Saara Nüganen välja arvatud), aga Linnateatriga koos Salme Kultuuripalees tehtud tükk oli vaatamiseks lausa piin (kuigi peamiselt just selle sisu mõjus nii hõreda ja mõttetuna, aga ka need noored näitlejad mõjusid nii vastuvõetamatud ja toored, jällegi Saara Nügenen välja arvatud). Ootasin kannatamatult vaheaega, et lahkuda.
Seda suurem oli mu üllatus, millise arenguhüppe olid need näitlejatibud teinud nüüdseks, kus koolist äsja lahkutud ja omadel tiibadel vaja lendama hakata. Liisa Saaremäel tegelikult meeldis mulle juba Tõstamaa suveteatris nähtud Pruutide koolis, sellepärast oligi imelik, et ta Veider orkester ja Ekke Moor tükkides silma ei paistnud. Sedapuhku siin tema jõuline Karin Luts, oleks kui tema enda olemuse vastand, ent oskuseid juba nii palju, et jõuline feminist, mis tänu ka tema vanusele (üliõpilane) ka, mõjus nii ehedalt ja õigena. Ester Kuntu oli minu jaoks avastus! Nii huvitav noor näitlejanna, kelles on suur annus traagikat ja sama suur annus ilu. Kui neid noori näitlejaid eraldi võtta, siis teda tahaks kõige rohkem kohe uuesti kusagil näha. Christopher Rajaveer mõjus oma häälega - nii kõlav ning justkui helisev. Tema Vabbe oli natuke libe, isegi õige pisut feminiinne, aga väga tugev isiksus. Karmo Nigulas on sellist klassikalist esimängijat, kuid tema Tassa mõjus võib-olla kõige vähemate nurkadega ja selles mõttes tavalisema karakterina kui teiste omad. Võib-olla Tassa oligi selline silutum mees? Karl Laumets Friedebert Tuglasena oli noor ja unelev, tudengimõõtu - täiesti ideaalselt loodud karakter. Ja minu arvates veel kõige tugevama karakteri lõi Jürgen Gansen. Minu jaoks on ta ka nendest varem nähtud lennu tükkidega võrreldes kõige suurema arenguhüppe teinud. Konrad Mägi muidugi on ka ehk mõnevõrra karikatuursem kuju ja selles mõttes ehk ka natuke lihtsam mängida(või siis vastupidi just raskem?), aga see mis ta selles lavastuses teeb, on väga hea!
Ja muidugi Anu Lamp! Tema diktsioon on vaimustavalt hea. Tundub, nagu igal ta sõnal on väärtus ja need on fenomenaalse kiirusega läbi mõeldud enne eetrisse paiskamist. Nii selge ja puhas kõne, justkui raiutud sõnad. Selline nauding! Kuigi ta laval on rohkem sümboolsetes rollides (etendus algabki sellega kui Anu Ants Laikmaa, eesti kunstiõpiku uhke sabaga aabitsakukena lavale astub) ja jutustaja, teejuhi ning õpetajana, on see siiski karakter ja roll. Usun, et sain tema tekstist oma igapäevakõnesse ka ühe parooli juurde "Seisan siin jälle rohkem nagu sümbol" :)
Elava muusika mängimiseks (Pariisi kohvikud ja vodevillid ju rõkkasid klaverimängust) ning Rudolf Tobiase rolli on kaasatud noor pianist Johan Randvere, kes lisaks raamistavale ja toetavale muusikale, mõjus samuti kui veel üks Eesti noor kunstnik Pariisis ja loomulikult andis tausta nii lauludele kui tantsudele.
Lisaks varem mainituile, meeldjäävaid hetki etendusest on hulgi, tahaks eraldi välja tuua ka Liisa Saaremäel Koorti kitsena, see kuidas näitlejad oma tegelaste allkirjad tahvlile kirjutavad, Jürgen Ganseni flamencoriietes tants ning kogu hoovis toimunud etenduse osa, eriti see luuletus ja klaverimäng, maalimiskooli maalijad, napilt enne eestlaste "Pariisivallutust" seal elanud Toulouse-Lautrecile viited, Saaremäel ja Kuntu "naised" :) Anu Lambi lavastuse toimunud toas välja pandud maalide tutvustus, manifest, Karin Lutsu juhitud feministlike naisüliõpilaste kogunemine, kamaluga viiteid kuulsatele Eesti kunstiteostele, mis etendusse sisse mängitakse. Tekkis huvi selle Pariisis asunud "Eesti kunstike maja" - Mesipuu vastu. Sealtoimunust võiks kunagi ka keegi eraldi näitemängu kirjutada/teha :)
Ja niimoodi kiskusid need noored oma vaatajaid lavastuses toimuvasse, et kui nad seal seda akent avasid, siis olin nii lavastuse sees, et tundsin justkui tõesti sealt Pariisi õhku tuppa voogavat.
Puust ja punaseks tehakse see, et kui Sul on janu ja sisemine põlemine luua kunsti, siis ja ainult siis on see ainuõige, just siis tulevad head ja suursugused teosed. Ükskõik kui raske see on. Tihti ka just sellised inimesed on sisemiselt kindlad selles, mida nad teevad. Tundub, et ka selle lavastuse tegijatel - noortel "näitekunstnikel" oli sisemine vajadus ja soov seda teha, sest tõesti hea tuli välja!
Hinnang: 5 (hariv, kaasakutsuv, põnev, liigutav, hoogne ja väga fantaasiarikas teatrielamus. Tavaliselt on vaja kellegi kõrvaltvaataja pilku, kes lavastaks, aga see tükk tõestab, et siiski saab ka niimoodi kui armastuse ja suure sisemise põlemisega ise teha. Just armastust tegemise vastu ja tahet jagada ja anda, kumas kogu ettevõtmisest läbi. Lisaks jättis selle tüki vaatamine positiivse ja mõnusa järelmaitse. Etenduse algusest kuni praeguseni, mil sellest õhtust on jäänud vaid mälestus - üks pisike pärl mu elus... Tahaksin ka lapse seda vaatama saata, aga kahjuks kõik on välja müüdud. Ise lähen igatahes peatselt sinna muuseumi tagasi, et kõiki Adamson-Ericu muuseumi kunstiteoseid lähemalt uurida. Eriti seda "Valguse linn" näitust tahaks näha, mis seal praegu väljas on. See oli kuidagi armas, et enne etendust just ütlesin oma teatrikaaslasele, et huvitav kas mõne etendusel olevatest tegelastest pilt ka mängisaalis ripub ja siis etenduse käigus Anu Lamp sellele ilusti ka vastuse andis :) )
„Tollal öeldi, ja seda kordasid eriti põhjamaalased: igaühel meist on kaks kodumaad – oma maa ja Prantsusmaa.“ (Friedebert Tuglas)
Karin Luts: "Ära arva, et kunst vajab naisi, mehi - vaid kunst vajab jõurikast ekstaasi! Mina ei taha mõttes maalida, ma tahan maalis mõtelda. Loov naine! Naisüliõpilane kunstikoolis!"
Konrad Mägi: "Ainult loomises (töös) seisab inimese suurus (väärtus), väärtus, mis seisma jääb ja veel tuleva põlvedele jutustab, mis sel ajal inimese vaim luua võis. Ainult täius on hea, kas olla täiuses: kelmuses, aususes ehk üksta kõik milles, ehk kui midagi teed, katsu seda tingimata hästi teha."
20. sajandi alguses oli Pariis koht, kuhu soovisid reisida, kus elada ja luua kunstnikud, kirjanikud ning artistid kogu maailmast. Tänaseks Eesti kunstiloo klassikuteks saanud Ants Laikmaa, Ado Vabbe, Konrad Mägi ja teised lasid end Pariisi sädelevast valgusest ning vabameelsest atmosfäärist võluda. Nad mõtisklesid kaasaegsete kunstisuundumuste üle, aga virelesid ka katusekambrites, otsisid sooja ja seltskonda Pariisi kohvikutest.
Eelmisel suvel jätsin "Libahundi" meelega kõrvale. Olin veendunud, et see tükk pole minu maitsele. Arvasin, et sellest on tehtud selline ugrimugri versioon, milles ehk palju ei räägitagi ning rohkem ulutakse ja taotakse šamaanitrummi. Kõik pasundasid ka sellest, et tükis on hästi välja toodud meie pagulasviha alged ja muu selle teemaga seotud jura. Aga mind on kogu see pagulasteema üdini ära tüüdanud ja ma ei taha seda teatrist ka eest leida. Ongi juba neid "Libahunte" nähtud ka üksjagu, mis seal ikka uut ja huvitavat saab olla. Oh kui valesti võib eelarvamuste põhjal hinnata midagi kui ei tea, millega tegelikult tegemist on.
Kitzbergi lugu on ikka nii hullult tugev. Alles hiljuti sattus mulle kätte mingi ajalooline materjal kus oli ära toodud kui palju tegelikult neid nö. Libahundi-protsesse kunagi peeti. Eestlaslik sügav kadedus naabri või ligimese vastu ajas kergelt teisi Libahundiks tembeldama. Inimesed elasid juba paanilises jumalahirmus, asi see nüüd kõike muudki kartma hakata polnud. Ja kui Sulle keegi ei meeldinud ja eriti kui Sa kellegi teise maad, vara või elukaaslast himustasid - ajad aga külarahvale kärbseid pähe, et too ongi see kes neid lambaid külas murrab ning saadki temast supsti lahti ning näiteks tema pärandi endale.
Kuid kogu selle kadeduse ja võõraviha teemade kõrval pakkus mõtteainet ka selline asi, et miks mees ikka valib selle huvitavama ja salapärasema, mitte omasuguse naise. Miks tüdruk tahab ikka seda poiss, keda ta ei saa, kuigi teinegi olemas, keda võtta. Ning mõttepoegi leidub ka selles, et Margus vanaema juures enam ei käi, aga siis jõudes mingisse ikka tuleb jälle... Nagu ma oma laste pealt olen tähele pannud, et väiksena on nad Su küljes ja sabas kinni, siis teismelisena kaugenevad ning ühel hetkel tulevad nad natuke nagu jälle tagasi. Aga eks igaüks leiab need teemad lugudest üles, mis neid parajasti kõnetavad või millega seoseid luua enda ja lähedasti elust või kogemustest.
Kujutage ette vana küüni, kus katuselaudade vahelt paistab natuke valgust läbi. Küünipõranda tolm lendleb ning valgus näib justkui viirgudena seisvat õhus ja see tolm muudab kõik natuke sumuseks ja unenäoliseks. Kogu etendus on tänu sellele loodud atmosfäärile nii tundlik ja unenäoline. Muinasjutuline. Etendus toimus muidugi korraliku katusega, ilusti renoveeritud küünis, kus polnud tolmu. Efekt loodi tossu ja valgusrežiiga. Valgus mängib läbi lavastuse suurt rolli. Kord on see sinkjas justkui kuuvalgus, kord mahe tarevalgus ja kui vaja, siis väga hämar ja kurjakuulutav. Minu meelest oli seekordne Libahunt väga tugevalt just nimelt "lavastajateater", mida Kernu mõisas näha sai. Näitlejad on kui nupud, mis terviknägemusel aitavad elustuda. Tegemist oli justkui sõnalise tantsulavastusega (kuigi otseselt ju mitte, sest tants oli seal sees ainult hetketi), sest kogu liikumine on justkui pidevas voolavuses.
Väiksed lavastajatrikid, mis alati nii mõnusalt mõjuvad - marjul käimine ("punased pingpongipallid mööda laant laiali"), saunas käimine, uss, külmast taresse astumine (koos toss/tuisu ja sinkja valgusega), kiigel istumine (tagurpidi kaarjate ääretega kastidel, üle (inim)lõkke hüppamine, (inim)puude vahel tagaajamine jne, jne, jne.
Ja kõik need tantsulised lahedad ning samuti tunnet loovad väiksed misanstseenid, nagu näiteks Marguse Tiina juurde mineku soovimine kui pere tal seda ei lase, aga Tiina nii õrritavalt kutsub või miks ka mitte naistevaheline musimäng :)
Näitejad on kõik nii energilised ja hoogsad, isegi Mari Lill, kes ju vanaema rollis rohkem kohapeal püsib teeb tantsud kaasa nagu plika :) Tema roll oli minu jaoks kõige tugevamalt lahendatud. Ta suutis minus tekitada kaastunnet, mis hinge liigutas. Kuigi tema karakter oli ehk kõige rohkem kahe vahel. Kahevahel olekuga pean silmas ühelpool margus ja Tiina ning teisel pool ülejäänud. Samas muidugi koos teistega Libahundihirmus Tiina vastu. Mari Lille võõraviha seletuse stseen, mis peaaegu monoloogina tundub on kõigest hoolimata siiski kogu etenduse nael. Publiku naeruturtstusi pälvis ehk kõige rohkem Liisa Pulga üliintensiivne mängustiil ning tema sõge kadedus. See tema (võibolla, et liigagi juurdunud stiil) sobis Mari rolli just selle lavastuse kontekstis eriti. Huvitav, et kui oleks eelmisel suvel käinud seda Libahunti vaatamas, oleks saanud näha Liisa Pulka näha nii Libahundi Marina kui ka Vargamäe Mari-na ja olgem ausad, need Marid olid tal äravahetamiseni sarnased, ainult riided olid erinevad. Ja kui Vargamäel mõjus see Mari huvitava lahendusena, selise ülienergilisena, siis Tammaru Mari sobis just antud konteksti sellisena. Seega igati õigustatud. Aga mida roll edasi, seda rohkem tahaks Liisat näha just mingis kammerlikus, kurvas, sügavas rollis, et lahti raputada seda mängumaneeri tunnetust, mis temaga kaasas käib.
Kristiina Hortensia Port-i Tiina on enamvähem nagu Tiinat ma ette kujutanud olengi. Samuti väga füüsiline roll, nagu teisedki. Temal tuleb see nii loomulikult, et ei panegi tähele. Vastupidi Kristo Viidingu Margusele, kes justkui pakatas energiast ning saab vist iga Libahundi etendusega korraliku trenni kirja :)
Ivo Uukkivi on hea, nagu viimastel aastatel ikka ja mainimata ei saa jätta, et nii hea on jälle Piret Simsonit laval näha. Kuidagi vähe on teda viimasel ajal näinud teatris. Tema alt annab ta karakterile veelgi sügavust ja tõsidust juurde ning mul on tunne, et ta on küpsenud nendel aastatel, mida teda teatris pole näinud väga heaks.
Ja laast, aga mitte liist - Libahundi Jaanus on mu lemmikroll Martin Kõivult. Ja kohe mäekõrguselt. Samamoodi teistega ülienergiline ning hoogne, aga vajalik mutter kogu masinavärgis.
Muusikaline kujundus koos regilauludega sobib valatult. Muu muusika osas annab klassika näiteks jällegi tunnetusele juurde, selles mõttes on see Ardo Ran Varrese poolt justkui muusikarežii, mis kogu režiiga imehästi kokku sulandub.
Kui millegi kallal nuriseda, siis minu jaoks valgus etendus korraks natuke laiali teises vaatuses pärast vanemate surma ja kuni Margus Tiinat maha laseb. Võibolla oli õige pisut liiga palju segavaid faktoreid. Ma ei mõistnud, miks Margus justkui ennest üles poob piitsaga, kas see oli katse või võimendus, et ta tundis, et ta elul pole mõtet. Kogu seksistseen, kuigi see sobib sinna, oli ebameeldiv, sest sulane Jaanus ju muidugi nautis seda, aga ei saanud aru, kas see, et Mari lasi seda niimoodi (vastupuiklemata ja nautimata) teha oli sellepärast, et see oli igapäevane, a la meestel tuli lasta toimetada oma asju, nagu ning kunas iganes seda sooviti ja kuna Mari Marguselt ei saanud, siis lasi lihtsalt sellel juhtuda või oli see vägistamine või mis asi see üldse oli. Asja ei lihtsustanud ka see, et Tiina vaim pidevalt kohal viibis ja tegelaste vahel lendles kuigi omamoodi allegooriana ju igati õigustatud, sest selles majapidamises oli võõra naise hing ilmselt igas hetkes sees. Kogu jutt valgus minu meelest uue generatsiooni tares võimuletulekuga natuke laiali ning ots oleks pidanud kokku jooksma kuidagi kiiremini.
Hinnang: 4+ (käisin seda oma järgneva generatsiooniga koos vaatamas (20 aastane) ja tema ütles, et ei saanud midagi aru. Minu jaoks oli suurem osa lavastusest küll selgemast selge, ainult see väike hetk kui asi ei töötanud. Ja just see, et saad leida ja avastada lavastuse sees neid nõkse, tegi asja veel eriti huvitavaks. Äge kui lavastaja suudab tänapäeval veel midagi uut ja huvitavat pakkuda. Ja tugeva kunstilise nägemusega, kaotamata tähtsaimat, ehk lugu ennast. Olin tegelikult vaimustuses esimese vaatuse lõppedes ja pidasin seda siis veel viietärnitükiks ning teatrikaaslase negatiivne kriitika tuli täiesti üllatusena. Nii tuttavat lugu polegi ehk mõtet enam lavale tuua tavalise lahendusena, kus näitlejad lihtsalt loo ära mängivad. Siin muutis selle klassika elavaks ning põnevaks just nimelt see lavastusliku nägemusega tekitatud atmosfäär. Tunnen seda juba praegu, et kui aastate pärast on vaja nimetada teatrielamusi aastast 2016, siis "Libahunt" on kindlasti üks eredamaid teatrielamusi-mälestusi. Kes on näinud ja kellele meeldis, see teab, mis ma mõtlen. Ja seda üldsegi mitte loo, pagulasteema või mingite rollide või stseenide pärast, vaid just nimelt lavastuse tunnetuse/atmosfääri pärast. See vana tuttav lugu on ju juba nii hästi teada ning mitmetes eri vormides nähtud-loetud-kuuldud, aga uutmoodi jutustades siiski ikkagi veel eriline. Üllatav, aga just nii õige. Panen nüüd, mitu päeva pärast etenduse nägemist silmad kinni ja Mari kurbus, Kristiina ja Kristo energia, Liisa näod, ilmed, poosid ja karikatuursus, Pireti süngus ja sügavus, Martini mängulisus ning Ivo ehteestlaslik maatöömees olid igati aplausi väärt. Kuid see valgus, muusika ning tekkinud tunne ja Kernu mõisa küünis valitsenud atmosfäär... sedapuhku oli see siiski pesuehtne lavastajateater. Braavo, Sergey!)
Sellel (eelmisel) suvel lavastas Eesti tüvitekstiks peetava näidendi „Libahunt” Jakuutia tuntuim lavastaja Sergei Potapov (s. 1975). Sergei Potapov on šamaani lapselaps. Lõpetas 2004. aastal Moskva Riikliku teatriakadeemia lavastajana. Juba 2005. aastal sai Kuldse maski auhinna Eugène Ionesco näidendi „Macbeth” lavastamise eest. Ta on teinud üheksa filmi ja paarkümmend suurt lavastust.
|
OSCAR-2019
|
||
Minnes meri, naised püüavad ette näha: ostavad uued ujumisriided ja moodsad päikeseprillid, kasitud kujund, varuvad kosmeetika.
Paljud õiglane sugu kindel: puhkusel väärt anda küüned puhata, seepärast maniküür nad ei tee ja teistel kategooriliselt ei soovita.
Aga kaugeltki mitte iga ülistab ennast daam on valmis minema see samm, sest puhkusel kohtuvad inimesed, ja vaadata enne neid tahaks oma parima.
Muidugi, kellele siis piisab vaid hügieeniline maniküüri – hoolitsetud küüned ise jätavad kena mulje. Lisaks, selline maniküür sobib juhul, kui sa oled põhimõtteliselt on plaanis veeta aega rannas, basking soojas vees ja parkimist katuse all.
Ajal viibib puhkusel oma küüned hügieeniline maniküür imenduvad kasulik meresool, tänu millele kiireneb nende kasv ja nad saavad tugevamaks. Pärast seda iga maniküür otsib neile väga lahe.
Kui sa eelistad rohkem aktiivset ajaviide, väljundeid kohvikud, restoranid, ei välistada tutvumine uute inimestega, siis mitu flacon elavat lakid või juba valmis maniküür langeb muide.
Esiteks, sa pead meeles pidama, et ei kavatse olla seal, kus on soe, päikesepaisteline, tähendab, maniküür peab ühendama erksad värvid, erinevad kaunistused ja arve.
Teiseks, peale heleduse, oma nail-art peab olema vastupidav, sest lõhestatud ja ei tee seda ilusamaks.
Muidu on sama tugineda oma kujutlusvõimet, maitse ja oskus. Kui teil tulla toime originaal kunstiline võtetega, asjatundlikult ühendades neid moetrendid ja uusimaid tehnikaid teostus, tulemus on täpselt kõik avaldab muljet.
Ärge keelduge alates lihtsust ja elegantsi, mis võib pakkuda, näiteks puu motiive. On naabruskond nendega on teil õigus kanda küüned erinevaid linde, komme, särav liblikad ja defektid. Selline variant kõige rohkem sobib noortele tüdrukutele, ei tulnud vanus on 30 aastat.
Luua sellist ilu ise on väga raske, sest töö väikeste detailidega, kuid kui teenuste nõustaja te ei kasuta, on hea alternatiiv – kleebised küüned. Ja siin on välja antud nail-art suurepärane ainult lühikesed küüned.
Siin on juba mitu hooaega populaarne ja neoon maniküür puhkust merel. Ta on küllastunud, suvel toone ja värve, ning seetõttu kergesti mahub ja atmosfääri mere küünetehnik. Üks variante on gradient neoon disain, mis on väga ere ja värske. Tavaelus harva õnnestub hellitada oma küüned neoon massirahutuste, aga reis merele sobib see ideaalselt.
Eriline koht südames fashionistas võtab maniküür, teostatud on lille-motiive. Väärib märkimist, et võimalusi on sellise disain on väga palju, ja sõnastada see põhilised suunad on üsna raske.
Ka, kui te sooritate sama lille mustreid, kasutades ühe või teise tehnoloogia maniküür nad täpselt on välja erinevalt.
Näiteks, armas lilla ere taustal tundub küüned moes, noored, mahlakas, kuid on väärt, et teha seda sama motiiv on jope, ja pilt juhtub juba teisel – sensuaalne ja õrn.
Ja siin on flower modelleerimine, mida võib tihti näha küüned teised daamid, merel ei ole vaja – see on ebapraktiline ja mitte liiga asjakohane. Sama kehtib ja muud sarnast, siis on lahtiselt, siseviimistluseta küüned: rhinestones, väikesed pallid (bouillon) ja defektid.
Ühetoonilisi katta võrratult hea välja, olles kaunistatud erinevate piltidega suvise ja mere teema: ankrud, elanikud mere sügavused, palmid või merekarpe, isegi punkti-ribad värskendavad tavaline maniküür
Lisaks laevad, ankrute ja kestad võite kujutada oma küüned ja klaasid jooke, kokteile, erinevaid holograafiline pilte.
Ja kui sa tead, kuidas kasutada tehnikat ja akrüül värvid, siis see on veel üks suurepärane võimalus trend küünte disain reis merele.
Kõige parem on ta kindlasti küüned lühikesed või keskmise pikkusega. Rannas on alati eriline tähendus on sinu loomulikku ilu ja atraktiivsust ning kuna pikad küüned, kuidas ja suur hulk kosmeetika ja keerukas soeng on väärt loobuma;
Mere temaatika on piltidel – üks peamisi võlusid on selle küünetehnik. Nii sa määrama, et kõik oma mõtted nüüd umbes puhata, ilus parkimist ja mõnus merevesi. Kuva kõik need ja teised positiivseid mõtteid oma küüntega, mis aitavad teil atribuudid, nagu kala, meremehed ribad, päikeseloojang ja palju muud;
Sobib kaunistamiseks küüned sobivad ka tavalised lakid ja glasuurid-geelid, šellak ja isegi geel-värvi küüned. Kui olete loonud küüned enne suvepuhkust, kuid nad on keskmise pikkusega, siis mere temaatika otsib neile võluvalt;
Suvine, kulgeva maniküür ei pea olema range, monofooniline – aeg, lihtsus ja vabadus, mida on võimalik realiseerida neil arte. Üks teema on lubatud täita küüned erinevates variatsioonides: tahad, leidke vaid mõned küüned, ja ei taha ja ei joonista erinevaid mustreid ja pilte, kuid üks värvivalikus;
Ärge unustage, et teie pilt peab olema unibody, meeleolu on ühtne ja stiil originaalne, kuid ei artsy. Arvestades küünte disain, siis kindlasti mõelge ka selle üle, milline kombinatsioon riided talle sobivad. Rolli loomisel pilt mängivad ja õigesti valitud tarvikud.
Suure tõenäosusega võib sellest saada sinu lemmikpuhkusepaik. Külastajad leiavad siit mõndagi, mida vaadata. Populaarsete vaatamisväärsuste hulka kuuluvad Monument de la Victoire ja Andre Maginot' memoriaal. Ära unusta külastamast paiku nagu Souville'i kindlus ja Fleury memoriaalmuuseum.
Belleray ei jäta teid majutusega hätta, ükskõik kas kavandate pikemat puhkusereisi või peatumist vaid mõneks ööks. Belleray pakub majutusvõimalusi hinnasoodustusega kuni 17%. Tubade hinnad alates 41 EUR/öö. Allpool näete, kui palju millise tärnide arvuga hotelle Belleray ja selle lähipiirkond pakub.
|
OSCAR-2019
|
||
Maikuus peetakse mitut sorti üritusi, nende hulgas ka muuseumiööd (MÖÖ) ja kirikuteööd (KÖÖ). Kuuendat aastat Eestis toimunud MÖÖ on seotud rahvusvahelise muuseumide päevaga 18. mail. KÖÖd on Eestis peetud paar aastat, seda oikumeenilisena. Mõlemad on seotud Euroopas 2005. aastal alguse saanud tavaga. Kui MÖÖst on saanud Eestis omanäoline kuvand, mida kasutavad ka paljud otseselt asjasse mittepuutuvad institutsioonid (kirikud, mõisad, turismiasutused), siis KÖÖ süsteemis ...
10. mai ilmaprognoos ei tõotanud head inimtegevusele õues – tugev hoovihm, esimene kevadäike. Kõpu laada korraldajate süda värises, mõni koguduseliige aga kinnitas, et kui nii hea üritus tulemas, on ilm hea. Nii ka läks: hommik oli vihmatu ja Kõpu kevadlaat algas. Avasõnad päeva juhilt ja kirikuõpetaja tervitus lõid valla toreda koosolemise küla ja kihelkonna rahvale, kaugemalt tulijatele ja möödasõitjatele. Pärast 1940. aastat toimus nüüd esimest korda Kõpu ühenduste ...
Viimasel ajal on hakanud siit-sealt kostma, et nõukogude aeg on tagasi tulnud. Inimesed häbenevad kirikut. Kipuvad ära koguduste juhatustest, liikmeannetused jätavad lihtsalt maksmata. Kas kirikut on või teda pole – ükskõik.
Omal ajal lasksid riigiametnikud Ambrosius, Cassiodorus ja Gregorios Suur end valida vastu tahtmist piiskoppideks, sest see võimaldas olla inimestele kasuks (Arnold Toynbee, Uurimus ajaloost, lk 501j). Nüüd ei tunta kirikust mingit kasu.
Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku preester Meletios Ulm ütles ükskord, et kõige suurem võit, mille saavutas ateistlik süsteem, oli see, et kirikut enam ei armastata. Mitte see, et enam ei usuta! Luther ja usupuhastus õpetavad meile, et kirikut ei saagi alati uskuda. Kirik võib eksida, kohati isegi (ajutiselt) usust taganeda.
Ka eksinud kirikut võidakse aga armastada, ka kahtlejate inimeste poolt. Olen ammu imestanud, kogedes seda, kuidas karjalasoomlased – muidu tavalised ilmalikud inimesed – pidasid pühaks kirikut minu kodulinnas Türil.
Esimene on intellektuaalne. Kogu elu on läinud sinnapoole, et enam ei teata, kui palju sisaldab kiriku sõnum tõde, kui palju iganenud mõttelaadi. Kes ei kardaks jääda lolliks või narriks, kui äkki kirik ongi ajast ja arust?
Teine põhjus on seotud tahtega, meie igatsustega ja taotlustega, samuti salajas tehtud tegudega, mis kardavad valgust jne. Piibel ütleb, et inimese südame mõtted on kurjad lapsepõlvest alates (1Ms 8:21). Häbenetakse iseennast.
Kolmas põhjus puudutab tunnet. Häbenetakse ilmselt seda, mis avalikust elust on eemale tõrjutud: minevikus näiteks seksi, tänapäeval kirikut või religiooni üldse, mis kuuluvad privaatsfääri.
Ükskord soovis üks noorepoolne ja moekas, aga juba elukogenud naine pihtida mulle millestki intiimsest, millest ta seni polnud julgenud rääkida mitte kellelegi. Vanaaegse inimesena mõtlesin, et ei tea, mis nüüd küll tuleb… Minu suureks üllatuseks hakkas ta häbelikult jutustama oma usulistest elamustest – taolistest asjadest, millest vanad usumehed (ja -naised) kuulutasid avalikult.
Ühtlasi aga demonstreeris see kõnelus veelkordselt, et usust kui niisugusest ei pääse keegi. Kui pole Jumalat, võtab tema kohal istet keegi teine. Kui ei usuta enam kirikut, usutakse midagi muud.
Edeni aias tundis inimene esmakordselt häbi, kui püüdis varjata Jumala eest oma iseseisvust (1Ms 3:7jj). Praegu häbenetakse kirikut samal põhjusel, et säilitada oma (usuliste elamuste) piiramatu privaatsus ja iseseisvus.
Kas inimesed võiksid taas hakata armastama kirikut, selle asemel, et häbeneda seda? Vahel tundub, et mõni häbeneb ka oma armastust kiriku vastu. Nii nagu oli Peetruse armastus häbelik Jeesuse suhtes (Jh 21:15jj).
Õigem oleks küll Pauluse öeldu: «Ma ei häbene evangeeliumi, sest see on Jumala vägi õndsakssaamiseks igaühele, kes usub» (Rm 1:16). Või Jeesus: «Jumala riik on lähedal, parandage meelt ja uskuge evangeeliumisse» (Mk 1:15).
Viimselt on aga hea ka Peetruse talitusviis, kes esmalt küll häbenes Jeesust, pärast aga häbenes seda, et oli reetnud Jeesuse. Ta jooksis välja ja nuttis nagu väike poisike, kes igatseb varjule emme sülle (Mk 14:72).
Millal inimesed ometi lakkavad häbenemast, et ka täiskasvanuna on võimalik meelt parandada, vaateid muuta ja uut elu alustada? Millal taibatakse, et ka möödunut on võimalik muuta: see langeb olematusse niipea, kui temast lahti lastakse.
16. detsembril 1934 möödus 15 aastat õpetaja Theodor Tallmeistri asumisest Püha Vaimu kiriku õpetaja ametikohale. Arhiiv
Detsembrikuule annavad erilise tähenduse jõulud. kirikus oli töörohke aeg: toimus palju kontserte, seati ametisse õpetajaid, peeti tähtpäevi ja püüti jõulurõõmu pakkuda ka vaestele.
Johan Tamverk oli rikastanud meie kirikumuusikat uue teosega, 8. detsembril oli Estonia kontserdisaalis tema oratooriumi «Taavet ja Koljat» esiettekanne. 17osalise teose teksti oli kirjutanud Piibli ainetel Peeter Sink. Laval olid Tallinna Meestelaulu Seltsi meeskoor, Riigi Ringhäälingu suurendatud sümfooniaorkester ja solistid Karl Ots (Taavet), Bernhard Hansen (Koljat) ja Karl Viitol (jutustaja). Orelipartii esitas Hugo Oberg (Lepnurm), juhatas autor.
Leiti, et Tamvergi muusika toetus kristlikust vaimust kantud sisemisele rahule, mis «ei tungi erutatud otsimiste sihis», leides sellisena mõistmist laiemas kuulajaskonnas.
Tallinna Püha Vaimu kirikus oli 16. detsember pidupäev: möödus 15 aastat õpetaja Theodor Tallmeistri asumisest selle kiriku hingekarjase kohale. Kirik oli ehitud lillede ja ilupuudega. Pastor võeti vastu lastekoori lauluga ja jumalateenistusel laulis koguduse segakoor.
Tallinna Püha Vaimu kirikus oli kombeks iga pühapäeva pärastlõunal rõõmustada kogudust kontsertjumalateenistusega. Seekord oli aga kiriku koor koos oma juhi Paul Pressnikoffiga nõuks võtnud tervikuna ja algupärasel kujul (helilooja enda orkestreeringus) ette kanda Händeli oratoorium «Messias».
Lauljate huvi haruldase ettekande vastu oli suur, mis peegeldus ka koori astuda soovijate arvu kasvus. Teose suure mahu tõttu jagati selle ettekanne kolme õhtu peale, millest esimene toimus 16. detsembril. Solistid olid Olga Pressnikoff (sopran), Jenny Siimon (alt), Herman Pihl (tenor) ja Friedrich Zwetkov (bass). Orelipartii esitas Evald Brauer.
Suurteos vajanuks siiski põhjalikumat ettevalmistust, küpsemaid soliste ning suuremat koori ja orkestrit. Eriti kehv oli vaid keelpillidest koosnev orkester. Solistid hääle poolest sobisid, puudu jäi aga «vaimulikust stiilist». Publikut oli kontserdil vähevõitu.
Tallinna Pauluse kogudus pidas oma 30. aastapäeva. Algselt olid sinna tahtnud kuuluda peaasjalikult eesti haritlased. 30 aasta jooksul oli siin ristitud 2149 last, laulatatud 868 paari, matuseid oli olnud 1532. Koguduses oli 3544 liiget.
8. detsembril kogunesid Noorte Meeste Kristliku Ühingu poisid Tallinna Püha Vaimu kirikusse oma 12. aastapäeva tähistama. Kõne pidas õpetaja Tallmeister, jutlustas külalisena õpetaja Wöhrmann Tartu Maarjast. Laulis Lutheri vabriku segakoor.
Tartu Naislaulu Selts tähistas oma kuuendat aastapäeva 2. detsembril kontsertjumalateenistusega Peetri kirikus. Juhatas Johan Tamverk. Päevakohase jumalasõna eest hoolitsesid õpetajad Rutopõld ja Treumann.
Haapsalu Meeslaulu Ühing tähistas vaimuliku kontserdiga Haapsalu Jaani kirikus oma dirigendi Cyrillus Kreegi 45. sünnipäeva. Hällilaps ise esines ka orelil, kava aitasid mitmekesistada pr Krebsbach-Borchert (sopran) ja R. Essenson (viiul). Kontserdi esimene pool oli pühendatud 1. detsembril 1924 langenutele, teine aga sisaldas I Kristuse tulemise püha tõttu ka jõululaule.
Laitsel tähistati sealse köstri-kooliõpetaja Gustav Anniko 65. sünnipäeva. Muidugi äratati staažikas kirikumuusik lauluga. Õhtul oli köstri kodus palvetund.
Kuid juurde tuli ka uusi kirikumuusikuid. 7. detsembril sooritasid köstrieksami August Kristelstein ja Harri Kõrvits.
1. detsembril möödus 10 aastat kommunistlikust mässust, mille puhul korraldati tänu- ja leinajumalateenistusi. Suurim neist oli Tallinna Kaarlis, kus jutlustas piiskop Rahamägi. Muusikat tegid Aleksander Arder, Naiskodukaitse Tallinna ringkonna naiskoor Olga Mikk-Krull-Vahtriku juhatusel ja Kaitseliidu Tallinna Maleva orkester Friedrich Tammari juhatusel.
Erakorralisel kirikupäeval oli Iisaku kogudus ja selle õpetaja Kuljus kiriku rüppe tagasi võetud. Sel puhul võttis piiskop Rahamägi 8.–9. detsembril ette pikema reisi marsruudil Illuka-Iisaku-Tudulinna, et leppimisele väärikas punkt panna. Illuka koolimaja juures võttis piiskoppi vastu lastekoor prl Gustavsoni juhatusel. Ilma muusikata ei saanud piiskop õieti sammugi astuda. Saabumisel Iisakusse rõõmustas teda ühendatud segakoor M. Siiaku juhatusel, Tudulinnas tervitas teda pasunakoor, kõnelemata jumalateenistustel kõlanud muusikast.
Jaan Kiivit seati 16. detsembril Viru-Jakobi õpetajaks. Kirikus tervitas tulijaid noorsooseltsi pasunakoor hr Saare juhatusel. Jumalateenistuse alustuseks kõlas Viru-Jakobi segakoorilt «Looja kiitus» W. Raua juhatusel. Piiskop oma kõnes pani värskele õpetajale südamele, et tema Jumala sõna hoolega külvaks. Jutluse teemaks oli Jaan Kiivit valinud «Kas oled sina see, kes tulema peab». Pidulikku jumalateenistust kaunistas koorilaul.
Tartu Pauluse peale seati 30. detsembril ametisse Harri Haamer. Piiskop Rahamägi juhitud talitust ülendas mitu laulukoori. Kogudus kinkis oma uuele õpetajale koduseks tarvitamiseks mõeldud väikese altari.
10.–15. detsembrini prooviti Narva Peetri koguduses esmakordselt hakkama saada äratusnädala korraldamisega. Jutlustasid külalisõpetajad Lüganuselt, Tapalt, Vaivarast, Narva-Jõesuust ja Rakverest.
Kirikumuusika sekretariaadi väljaandel ilmus «Vaimulikud laulud meeskoorile», mis sisaldas 18 vaimulikku laulu Beethoveni, Schuberti, Weberi, Türnpu jt sulest.
Keskarhiivi jõudis ca 40 vanemat Põhja-Eesti kirikuraamatut, mis olid sattunud Estländische Literärische Gesellschafti kätte. Oli haruldusi nagu Jõelähtme kiriku kroonika 1714. aastast, Hanila külaelanike nimekiri aastast 1804, Vormsi D. Dubberchi visitatsiooni protokoll 1596. aastast.
Tallinna linnamisjon võttis 5. detsembril ette kolme noormehe leeriõnnistamise tiisikusehaiglas. Kurvavõitu oli see sündmus, sest kopsuhaigetel ei lubatud laulda ja nii tuli seda teha misjoni noortekooril.
Toomkirikus toimus 16. detsembril tütarlaste kommertsgümnaasiumi suur, rohkem kui 100 lauljaga koori kontsert Johannes Jürgensoni juhatusel. Eesti, rootsi ja saksa muusika lõi kauni jõulueelse meeleolu. Samal päeval oli ka apostlik-õigeusu Simeoni kirikus vaimulik kontsert. Esines kiriku oma koor uuemate õigeusu vaimulike lauludega. Kogudusele oli see esimene kontsertjumalateenistus.
Varakult mõtles jõuludele Tallinna Kaarli koguduse 1. pihtkond, korraldades 2. detsembril linna misjoni saalis perekonnaõhtu, mille korjandusega taheti rõõmustada koguduse vaeseid. Nädal hiljem õnnistasid praost A. Kapp ja õpetaja Sommer sisse noorte koondise ruumid Lai tn 29, esines noorte pasunakoor.
Puudustkannatajate toetuseks oli mõeldud ka vaimulik kontsert Tallinna Kaarlis 5. detsembril. Avasõna ütlesid piiskop Rahamägi ja metropoliit Aleksander. Esinesid Helmi Betlem, A. Aleksandrovic, Alfred Karafin (Karindi), Paul Pressnikoff, Kaarli Lauluseltsi segakoor, õigeusu kiriku valikkoor ja Riigi Ringhäälingu sümfooniaorkester.
Noor Elva kogudus korraldas 9. detsembril ilusa jõulueelse kontsertjumalateenistuse, mille sissetulek määrati uue oreli ostmiseks.
Kuu lõpp kuulus muidugi jõuludele. 15. ja 16. detsembril oli Tartu ülikooli kirikus jõulumüsteerium-jumalateenistus, mille muusikalises osas olid tegevad Alice Kopli-Wiegand, Evald Laanenbek (Laanpere), Enn Võrk ja Pauluse Kirikumuusika Selts.
21. detsembril oli Eesti Meremisjoni eestvõttel Meremeeste Kodu saalis meremeeste jõulupuu. Jutlus oli rootsi, saksa ja inglise keeles. Eestikeelse kõnega esines koos abikaasaga jumalateenistusel viibinud piiskop Rahamägi.
Tartu Maarjas andis 25. detsembril jõulumuusika õhtu orelikunstnik Voldemar Blaubrük. Kava koosnes lihtsamatest ja kergematest paladest nagu Bachi miniatuurne koraali-eelmäng «See jõulupäev on rõõmust suur», Karg-Elerti koraaliimprovisatsioon «Ma tulen taevast ülevalt» jt. Rahvast oli kontserdil vähevõitu, sest tõsiste muusikaarmastajate jaoks oli kava liiga kergekaaluline, harilikke kirikuskäijaid muusika ilma jumalasõnata aga ei huvitanud.
Palju rõõmu pakkus jõuluvana ja «tema adjutant ingel Gabriel» Tartu Meeslaulu Seltsi jõuluõhtul. Viljandi Helikunsti Seltsi meeskoor pidas oma jõulupuu juba 15. detsembril. Külla oli kutsutud segakoor Koit. Õhtu möödus jõululaule lauldes.
|
OSCAR-2019
|
||
Kas töösuhte raames välisriikides töötamist saab pidada töölähetuseks või on tegemist töötamisega töölepingus kokku lepitud töö tegemise kohas? Kaubandus-Tööstuskoja poliitikakujundamise- ja õigusosakonna jurist Mart Kägu tutvustab Riigikohtu hiljutist lahendit.
Riigikohus tegi hiljuti lahendi, mis puudutas olukorda, kus ettevõtja oli sõlminud töölepingud, kus töö tegemise kohaks oli märgitud Tallinn või Narva, kuid tegelik tööde tegemine leidis aset Soomes ja Lätis. Sellest tulenevalt oli vaidluseesemeks see, kas tööandja poolt tasutud päevarahad ja reisipiletid jms oli käsitletav töölähetuse raames kulude hüvitamisena või erisoodustusena.
Selle eristamine on tähtis just maksukohustuse seisukohast. Erisoodustused on maksustatavad, kuid töölähetuse kulud (nt päevarahad) on teatud ulatuses maksuvabad.
Sisuline vaidlus toimus antud asjas eelkõige selle üle, kas töösuhte raames välisriikides (Soomes ja Lätis) töötamist sai pidada töölähetuseks või oli tegemist töötamisega töölepingus kokku lepitud töö tegemise kohas. Ettevõtja oli erinevalt maksuhaldurist seisukohal, et tegemist oli töölähetusega ning õigusnormid ei näe ette piiranguid töö tegemise koha kokkuleppimisel. Ettevõtja arvates oli tegemist liikuva tööga ning liikuva iseloomuga töö puhul võib tööandja määratleda töö tegemise kohana tööandjast äriühingu registreeritud asukoha või juhatuse teadaoleva asukoha, millest tulenevalt oli tegemist töölähetustega, sest lähetused toimusid väljapoole töölepinguga määratletud töö tegemise kohta.
Maksuhaldur ning I ja II astme kohtud olid kokkuvõttes seisukohal, et kuivõrd tegelikkuses toimus tööde teostamine Soomes ning lepingud olidki sõlmitud tegelikult selleks perioodiks, mil Soomes töid teostati, siis ei olnud antud juhul tegemist töölähetusega.
Sellest tulenevalt pidasid I ja II astme kohtud õigeks ka seda, et maksuhaldur lähtus töölepingute käsitlemisel majanduslikust sisust, mille eesmärgiks oli töötamine Soomes. Sealjuures olid maksuhaldur ja I ja II astme kohtud seisukohal, et töölepingutesse märgiti Eestis asuv töö tegemise koht eesmärgiga vältida töötamise eest tegelikult makstava tasu ning erisoodustuste maksustamist ja teha väljamakseid maksuvabalt töölähetuse kulude hüvitamise ning päevaraha vormis. Teisisõnu leiti, et kõnealuse olukorra käsitlemine töölähetusena oli tingitud ettevõtja soovist hoida maksukohustustest kõrvale. Kohtud märkisid täiendavalt veel, et maksustamise seisukohast ei oma tähtsust, kas ettevõtja teostas välisriigis alltöövõttu või rentis oma töötajaid välismaal tegutsevatele äriühingutele.
Riigikohus leidis, et antud juhul ei esinenud kohtute poolt tõendite hindamisel selliseid vigu, mis toonuks kaasa vale lõppjärelduse töölähetuste (mitte)toimumise osas, kuid sellegi poolest tühistas Riigikohus kohtute otsused ja saatis asja uueks arutamiseks halduskohtusse tagasi, sest maksustamise seisukohast olid olulised asjaolud jäänud välja selgitamata. Sellest tulenevalt selgitas Riigikohus pisut lähemalt ka asjaolusid, millele tuleks maksukohustuse tuvastamisel tähelepanu pöörata olukorras, kus isik saab töötamise eest tulu välisriigis töötamisel.
Riigikohus leidis erinevalt I ja II astme kohtutest, et kui on tuvastatud töötamine välisriigis, võib maksustamise aspektist tähendust omada, kas tegemist oli renditööga või töötatakse välisriigis asuvatel objektidel n-ö tavapärase kahepoolse töösuhte raames.
Nimelt, kui isik saab välisriigis töötamise eest tulu, siis ei maksustata seda tulu Eestis tulumaksuga, kui on täidetud teatud tingimused. Üks tingimustest on see, kui isik on viibinud töötamise eesmärgil välisriigis vähemalt 183 päeval 12 järjestikuse kalendrikuu jooksul. Renditööjõule ei kehti selline 183 päeva kriteerium, vaid renditöötaja on kohustatud oma välisriigis (nt Soomes) teenitud tulult vastavas välisriigis (nt Soomes) tulumaksu maksma juba töötamise algusest. Seega, kui töölepingu raames toimub töötamine renditööjõuna, võidakse Eesti residendi välisriigis saadud palgatulu maksustada Soomes ka juhul, kui Soomes töötatakse vähem kui 183 päeva 12 kuu jooksul. Lisaks sellele võib töötajatele välisriigis töötamise eest makstud palgatulu maksustamisel tähtsust omada ka see, kas kaebajal on tekkinud välisriigis püsiv tegevuskoht.
Seega on tulumaksukohustuse väljaselgitamisel ning Eesti maksuhalduri poolt palgatulust kinnipeetava tulumaksu määramisel oluline kindlaks teha, kas vaidlusalune töösuhe kujutas endast töötamist renditööjõuna.
Juhul, kui selgub, et töötajad töötasid välisriigis Eesti tööandja enda juhtimise ja kontrolli all, on oluline, kas Eesti äriühingul oli tekkinud püsiv tegevuskoht välisriigis. Samuti rõhutas Riigikohus, et sõidupiletite, majutuskulude, kindlustuse, viisade eest tasumine ning muud kuludokumentide alusel hüvitatavad väljamaksed ei pruugi alati olla erisoodustusena maksustatavad ka juhul, kui neid ei tehta seoses töölähetusega. Eelnimetatud kuludokumentide alusel tehtavate väljamaksetega seonduvalt tuleb välja selgitada, kas väljamakseid tehakse töötaja või tööandja huvides ning nende seotus ettevõtlusega.
Kui tööandja poolt tehtavad kulutused on käsitletavad erisoodustustena, siis tõusetub ka sotsiaalmaksu tasumise kohustus. Sotsiaalmaksu määramisega seonduvalt selgitas Riigikohus, et oluline on tuvastada, kas töötamine välisriigis toimus töö tegemise kohas või lähetusena ning lähetuse korral lähetustunnistuse (vorm E101; see tõendab, et töötaja eest makstakse jätkuvalt sotsiaalmaksu tema koduriigis ja tal on kehtiv sotsiaalkindlustuskaitse), mis välistab maksustamise välisriigis, olemasolu ning kehtivuse aeg. Samuti võib osutuda vajalikuks eristada üksikute töötajate puhul perioode, mil isik töötas Eestis või välisriigis.
Eesti Konjunktuuriinstituudi (EKI) tarbijabaromeetri andmetel oli tarbijate kindlustunde indikaator märtsis –1, mis veidi parem kui näitaja selle aasta veebruaris saavutatud -2, kirjutatakse EKI kodulehel.
Neljast tarbija kindlustunde indikaatori komponendist paranesid märtsis kolm ehk ootused oma pere ja Eesti majandusolukorra arengutele ning hinnang tööturu muutustele. Halvenes hinnang oma säästuvõimele järgneva 12 kuu jooksul.
Märtsis lootis Eesti majandusolukorra paranemist järgneva 12 kuu jooksul 44% küsitletutest, sama olukorra püsimist 29% ja olukorra halvenemist prognoosis 15% vastanutest (saldo +14).
Võrreldes veebruariga paranesid ootused oma pere majandusolukorra muutustele (järgneva 12 kuu jooksul) ja esimest korda peale kriisieelset 2008. aasta märtsi oli saldo positiivne, kuna +2. 23% küsitletutest uskus olukorra paranemist, 43% samaks jäämist ja 19% küsitletutest prognoosis pere majandusolukorra edasist halvenemist.
Märtsis olid elanike hinnangud tööturu arengutele järgneva aasta jooksul paremad kui veebruaris ja elanikud ootavad töötuse jätkuvat vähenemist (saldo –4).
Tarbijate inflatsiooniootused on viimastel kuudel liikunud kerges langustrendis. Märtsis ootas hinnatõusu aeglustumist 31% küsitletutest ja hindade püsimist samal tasemel 15% küsitletutest (saldo +18). Võrldluseks, eelmise aasta augustis (kui tarbijate inflatsiooniootused olid kõrgtasemel), ootas hindade aeglasemat tõusu 19% küsitletutest ja samal tasemel püsimist 7% (saldo +45).
Nende tarbijate hulk, kes peavad tõenäoseks, et säästavad järgneva 12 kuu jooksul, on viimased 2 kuud vähenenud. Märtsis hindas säästmist tõenäoseks 36% küsitletutest (jaanuaris 42%).
Euroopa Liidu keskmine tarbijate kindlustunde indikaator oli märtsis –12,8 (veebruaris –12.4), euroalal oli indikaator –10,6 (veebruaris –10,0).
|
OSCAR-2019
|
||
18. aprillil toimus vene keele üritus, mis oli pühendatud kahele Venemaa tähtsaimale linnale Sankt-Peterburile ja Moskvale. Üritusel jutustati nende linnade erinevustest ja sarnasustest ning lauldi laule, mis on seotud Moskva ja Peterburiga. Kõik see toimus nende linnade videote ja piltide saatel. Kontserdist võtsid osa 7.-10. klassi õpilased. Publikule kontsert meeldis ja tagasiside oli ülimalt positiivne. Kontserdi nautisid ka läbiviijad. Loodetavasti jätkame sarnaste üritustega ka järgnevatel aastatel.
Tahad tõestada, et SINA oled kiireim klaviatuuril trükkija? Või hoopis, et SINA saadad telefonist kõige kiiremini sõnumeid?
Siis registreeri ennast kiirkirjutamise võistlusele "Tallinna Nobenäpp 2018", mis toimub 3. mail kell 13.00 meie koolimajas.
* Osaleda saavad kõikide Tallinna Kuristiku Gümnaasiumi õpilased, töötajad, vilistlased ja lapsevanemad ning Tallinna koolide õpilased ja töötajad.
12. aprillil toimus Tallinna Õismäe Vene Lütseumis traditsiooniline ülelinnaline inglise keele ainevõistlus 5. ja 8. klassi õpilastele. Õpilastel tuli lahendada mitmesuguseid ülesandeid: grammatika, sõnavara, lugemine ja kirjutamine.
Meie kooli esindasid 8.b klassi õpilased Erin Promet ja Silvia Šults (pildil). Kolmekümne viie võistkonna seas tulid Erin ja Silvia võistluse võitjaiks. Võistkonna valmistas ette õp. Helen Saarts.
Ka viiendike võistlusel läks hästi: 5.a klassi õpilased Kris Aasmäe ja Markus Arik saavutasid kolmekümne viie võistkonna seas 10. – 11. koha. Võistkonna valmistas ette õp. Linda Veski.
Känguru on maailma populaarseim matemaatikavõistlus, mille eesmärgiks on mänguliste ülesannete kaudu populariseerida matemaatikat.
Võistlusel osalevad õpilased kuues vanuserühmas 1.-12. klassini. Kogu Eestist osales seekord võistlusel 394 kooli 23241 õpilasega. Tallinna Kuristiku Gümnaasiumist osales täpselt 100 õpilast.
Juba neljandat korda toimus Gustav Adolfi Gümnaasiumis üleriigiline gümnaasiumidevaheline Hardi Tiiduse nimeline mälumäng "Uus hõbe". Tegemist on haarava, teravat vaimu ja mõistust nõudva ning ohtralt mänguilu sisaldava mälumänguga. Mälumängu teema oli seekord “Eesti 100 – omariikluse lugu ja loojad“. Eelvoorus, Moodle keskkonnas küsimustele vastates, osales üle vabariigi kokku 56 võistkonda 37 koolist, kellest edasi pääsesid 20. Seal hulgas ka meie kool.
Gümnaasiumidevahelisel lõppvõistlusel 8. aprillil tuli võistkondadel vastata suuliselt 20 küsimusele kohapeal. Mängu juhtisid Siim Kallas ja Vootele Hansen. Finaali ja superfinaali otsepilt kanti üle Postimees+ kaudu üle Eesti.
Õppimise kõrvalt on oluline oma teadmisi rakendada ka klassiruumist väljaspool ning praktiseerida meeskonnatööd ja arutlemisoskust! Meie kooli esindasid edukalt 10.b neljaliikmeline võistkond koosseisus Triinu Orgmäe, Grete Nikker, Artjom Korot ja Aleksander-Mark Kappi. Õpilasi julgustas ja innustas osalema õpetaja Siiri Aiaste. Seekord meie võistkond küll esikolmikusse ei pääsenud, aga 20 finalisti hulgas jagasime 8.-10. tulemust.
31. märtsil toimusid Kuusalu spordihoones EV 100 Karate Eesti meistrivõistlused. Seal osalesid ka 9.a klassi õpilased Albert Baranov ja Aleksandretta Naur-Šunkina, kes mõlemad saavutasid oma kategoorias I koha.
Albert sai kaela kulla võidu eest MU 16 -70 kg kumite kategoorias ja Aleksandretta FU 16 +54 kg kumite kategoorias. Samuti saavutas spordiklubi Iman, kuhu nad mõlemad kuuluvad, nendel võistlustel meeskondliku II koha.
Tallinna Kuristiku Gümnaasiumi 2018/2019. õppeaasta eelkooli lastevanemate koosolek toimub 25. septembril 2018 auditooriumis, algusega 18.00. Õppetöö toimub teisipäeviti ja kolmapäeviti. Alustame tundidega 25.09.2018 ja 26.09.2018 ja lõpetame õppeaasta 27.05.2019 ja 28.05.2019.
Meie kooli 10. klasside meediagrupi ja 11. klassi õpilastel oli erakordne võimalus tutvuda härra Jim Fraenkeliga Ameerikast, kes on olnud tegev erinevate suurte teleproduktsioonide juures. Ta andis kiire ülevaate oma elust ning rääkis pikemalt enda edust töömaastikul. Õpilastele kõige tuttavamad teemad olid X-Factor, kus ta mõned aastad tagasi töötas ning Spotify, kus Jim Fraenkel töötab hetkel videotiimi juhina.
Jim Fraenkel avaldas põnevaid lugusid näiteks American Idol telgitagustest, selle kohtunikest ning saavutatud edust. Samas lisas juurde, miks X-Factor pidas telemaastikul vastu vaid mõne hooaja. Samuti oli põnev saada teada, et noortele teada-tuntud Spotify muusikateenus on arenenud edasi ning lisab enda teenustele juurde ka videod, mis peaksid jõudma Eestisse lähiaastate jooksul.
Meie kooli 6.a klass võtab osa Rimi retsepti meistriklassi konkursist. Meile naeratas loosiõnn ning just meie tublidele kokkajatele tuli külla Rimi Smuutituur! Laulja Laura Prits ning Rimi toitumisspetsialist Katri Merisalu tulid 4. aprillil kell 9.00 6.a klassile külla! Üheskoos valmistati maitsvaid smuutisid, räägiti tasakaalustatud toitumisest ning lahendati vahvaid ülesandeid. Näitlikult valmistati erkroheline smuuti ananassist, riivitud ingverist, sidruni mahlast, külmutatud mangotükkidest, spinatist, kurkumist, kookospiimast. Õpilased said ka ise valmistada omale meelepärastest komponentidest smuuti: põldmarjad, mustikad, banaan, ingver, spinat, sidrun, mandlilaastud ja kaerapiim. Katsetused olid igati loovad ja huvitavad.
Tallinna koolide vahelistel meistrivõistlustel sõudeergomeetritel saavutas põhikooli poiste võistkond väga tubli II koha. Võistkonnas sõudsid: Sten-Erich Kann, Sten Kaskman, Albert Baranov, Rasmus Liisma.
|
OSCAR-2019
|
||
Tänavuste Kuldmehikeste jagamisel on esile tõstetud lood, mis pärinevad elust enesest. (Kapten Phillips, Philomena, 12 aastat orjana, Elujanu, Wall Streeti hunt). Eks ole õigus neil, kes on kinnitanud, et elu ise sünnitab kõige uskumatumaid lugusid. Ja samas…kõige elulisemaid.
Wall Streeti hunt on tegelikult üks lõpmatult pikk film (ca 3 tundi), mis on kaadrist kaadrini täis raha, sügavat ahnet iha raha järgi ja kõike seda, mis suure rahaga kaasas käib – ohjeldamatul hulgal alkoholi, proste ja narkot. Seniks kuniks õhule ehitatu haitub. Või nagu muinasjutus – õiglus võidutseb, head võidavad ja halb saab karistatud.
Tegelikus elus on lõpp veelgi ilusam. Peategelane kannab pisukese karistuse, puhastub ja saab kõrgetasemeliseks müügikoolitajaks – elu ise on hulga parem kirjanik kui mitu kunstilist kirjatsura.
Minu jaoks olidki filmi kõrghetked Jordan Belfort’i (Leonardo DiCaprio) müügikõned. Neis on hoogsat reaalsusega näkku lajatamist, peaaegu religioosset raha kummardamist, eredat iha…ja veel kümneid pisidetaile, mis koos moodustavad nii paganama heas vormis käsu oma tuleviku vormimiseks – Müü!
Nendest kõnedest lähtudes tahan ma tegelikult kuulata ehtsa Jordan Belfort’i müügikoolitust. Usun, et see oleks meeleolukas. Arvestades, et härra läheb asap maailmatuurile, ei tundu see isegi võimatu. Mees pole vähemalt taganenud oma uskumusest – kõik tuleb rahaks keerata. Ja seda ta oskab.
Ma ei tea muidugi kui karismaatiline on tegelik Jordan Belfort, aga Leonardo DiCaprio mängitul on küllaga karismat. Ja muidugi on Leonardol ka näitlemisoskust. Kuldmehikese nominatsioon ka talle selle eest. Neljas kord juba. Ja karta on, et Leonardo suhtes senini kiuslik olnud Akadeemia ei ole ka tänavu lahkem. Kahjuks.
Lisaks Leonardo nominatsioonile on filmil veel 4 nominatsiooni. Martin Scorsese võiks oma töö eest selle filmiilma tähtsaima kulla saada küll.
PS Käivitan tasapisi-otsapidi oma uut veebi hoogne.weebly.com, aga nn üleminekuperioodil duubeldan oma isiklikke mõtteid ka siin.
Prantslanna Anne Fontaine´i (“Coco enne Chaneli”) ingliskeelne režiidebüüt. Filmi aluseks on Doris Lessingi novell “Vanaemad”. Pean ütlema, et kuigi mulle meeldib reeglina raamatut enne lugeda ja alles siis filmi vaadata, läks sel korral teistpidi ja ma pole veel jõudnud jutustust lugeda. Aga see on mul lugemisjärjekorras. Seega ma ei tea, kas Lessing on jutustanud sama lugu või on linalugu pigem Fontaine’i tõlgendus, Nüüd filmist.
Iseenesest kõlab filmi kokkuvõte kui banaalne lugu bulvarilehest. Kaks lahutamatut sõbrannat. Koos kasvanud. Sama vanad pojad. Saavad vanemaks. Pojad sirguvad noorteks meesteks. Ja arenevad mõlemal suhted teise sõbranna pojaga. Tundub lühikokkuvõttena üks lame ja labane lugu. Puhas “ptüi!-ptüi!-ptüi!” – nii ei tehta. Aga…
Aga vaatad filmi ja ei oskagi kohe sajatama ja hukka mõistma hakata. Hästi õhukesel moraalsel jääl kõndimine see lugu muidugi on. Samas väga …inimlik. Täis inimlikku jumaldamist, kirge, andumist, reetmist. Nagu ikka üks lugu Elu lugude seas. Tegelikult küll mitte üks lugu, film jutustab ikka kohe mitut lugu.
Ma ei oska ette kujutada, mis moodi paistab see lugu meesinimese vaatevinklist. Ja ega ma ju tea, mis moodi see lugu mõne teise naise silmade ja südame kaudu paistab. Igatahes mulle meeldis. Meeldis iseenesest keeruline teema, meeldis kuidas pilt oli üles võetud, meeldis näitlejatöö. Naomi Watts ja Robin Wright ning Xavier Samuel ja James Frecheville on need, kellede tõlgendus teeb labasest bulvarilehe teemast hoopis ühe piirpealse armastusloo.
Ja tegelikult ju armastusel ei ole sugu ega vanust. Armastust ei saa nimetada, lahterdada. Ta kas lihtsalt on või pole. Ja kui su silma all on üles kasvanud kaks noort mees, nagu jumalad, kelledest üks on su enese liha ja veri, teine aga mitte.
Kirjanik harutab oma mõtted ja hinge kildude kaupa jutulõngaks ja laotab selle siis lugejate ette. Tegelikult puudutab see igat loojat, olgu siis väljendusvahendiks liikumine, sõnad, heli, pilt… Kõik loodu käib läbi aju ja hinge. Lisaks midagi, mida võib nimetada Jumala Puudutuseks või Muusa Hinguseks või lihtsalt Looja Andekuseks.
Looja paneb ennast veel keerulisemasse olukorda, kui püüab oma läbielatut piisava kirjandusliku katteloorita läbi Mina-tegelase ja reaalsete sündmuste peegelduse jagada. Selline lähenemine on kui hõlmad avali eesliinil lahingusse tormata, aga samas ka kui teraapia. Kõik läbielatu tuleb läbikirjutades uuesti enese hingest, ajust ja kehakeemiast läbi lasta ning mõtestada. Mõnikord elu laineharjal surfates või siis sealt harjalt läbi laine kukkudes ning haiget saades, me lihtsalt elame. Laseme ennast emotsioonidel, kirel, juhusel kanda ja püüame vältida analüüsi ja mõtestatust. Hiljem oma lugu läbi kirjutades, saabub mõtestamise aeg. Ja siis ongi kõik. Valu ja rõõm, kirg ja unistused, otsingud ja leidmised on looks saanud. Kõik on oma koha leidnud. Ajust ja hingest, südamest ja veenidest läbi käinud. Looks saanud. Saabub lõpetatus. Ravikuur on läbi. Ravim on mõjunud. Kaante vahele vangistatud aeg.
Lisaks olin enesele üles kribanud lugemise ajal veel mõned märkmõtted. Panen siis needki siia kirja.
Kui raamat loetud, siis on mingi aeg selline tunne, et ka sinul oli liivakärbsed naha all. Midagi on selles loos, mis paneb nahaaluse sügelema ja ei lase mõtteid lahti. Ehk “selle raamatu peale kohe samal õhtul järgmist võtta ei saa”.
Ja lõpetuseks minu enese klassika. Kui (elu)olukord tundub segasevõitu või tuhm, siis tuleb minna (elu)olukorrast kaugemale. Eemalt vaadates kaovad ebaolulised asjad ja ainult olulised jäävad nähtavaks ja tuntavaks. See on klassikaline füüsika, aga töötab väga hästi ka südameasjades.
Lõpetuseks. Ma vist pean viisakalt vabandama, et otseselt raamatust ma nagu ei kirjutanudki. Pigem sellest, mis oli selle lugemise nn tagajärg. Ja kokkuvõttes on see hea. Raamatud peavadki meid (kaasa)mõtlema panema, tooma muutusi või kinnitama meie kivistunud dogmasid. Mina sain mitu head lugemistundi ja vähemalt samapalju mõtlemise rõõmu. Järelikult väärt raamat. Tänud, Epp!
Ma olen viimasel ajal väga laisk olnud ja pole ette võtnud loetud raamatute kohta mõtteklõbistamist. Aga Kaja raamatu puhul ei saanud seda tegemata jätta. Kui mul peaks kunagi esimene raamat ilmuma, siis ma oleksin kui sütel, et mida arvatakse. Peamine, et loetaks, öeldaks, kirjutataks. Sestap kirjutangi sel korral.
Algatuseks. Kaja, mul on su üle lõpmata hää meel. Sa oled kirjutanud ühe väga hää raamatu ja see on ka väärilise äramärkimise leidnud. Tõesti – hää meel. Väga.
Samas. Su igapäevatöö on su igapäevatöö. Et sul jaguks rohkem aega selle kõrvalt kirjutada. Oleks rõõmuks. Ilmselt nii sulle kui lugejatele.
See on üks meie lugu: meie ajastu lugu, meie inimeste lugu. Ja see ongi see, mis minu jaoks selle loo väärtuslikuks teeb. Siin ja praegu. Meie aja erinevad põlvkonnad, erinevad keskkonnad. Aga meie omad. Kaja, sa oled olnud oma kirjeldustes väga detailne ja samas …leebe. On vist õige väljend. Ma ei teagi, kuidas ma tõlgendan seda, et “depressiivses väikekülas” pole ükski noor “pärishukas” joomar. Isegi sinu episoodilised ossid on enamasti kainelt inimnäolised. Ma käsitlen seda pigem kui lootust, kui et helgemaks kirjavat ilukirjandust.
Sa jätad neile lootuse ja tuleviku. Isegi, kui see tulevik on räsitud minevikuga, ikkagi on see tulevik.
Ja mõtlema panid mind. Kaks erinevat ühiskonda. Külakogukond, kus tegelikult polegi olemas saladusi, sest kõik teavad kõike ja kõigist ning tilgutavad servamööda seda teadmist ka uutele kogukonnaliikmetele. Linna anonüümsus, kus üksikisiku saladused võivadki jääda varju, aga kui üksikisik tõuseb keskmisest korrakski nn “suuremasse plaani”, siis on ta kõigile vaadata, arvustada ja tema olevik-minevik-tulevik kõigil keelel. Kumb on ausam? Lihtsam kanda? Olemise talumatu raskus…
Kaks erinevat ühiskonda. Üks, kus juba esimeste kuudega saad teada kogu kogukonna lood. Teine, kus mitu aastat kõrvuti elades kasulapsed ei tea teineteisest õieti midagi.
Tegelikult tõstatas see lugu veel mitemidki eetilisi sõlmkohti, mis mõtteid tekitavad. Näiteks ajakirjaniku roll selles loos; endise sõbranna rohkesõnalisus meediaga suheldes; nn talendisaadete ja tõsielusarjade mõju nende kangelastele.
Ma arvan, et üks korralik noorteromaan peabki seda tegema. Et saaks kaasa mõelda ja võibolla ka koos lahata ja arutada.
PS Ei saa, pean ikka kirja panema. Et ei jääks hingele kriipima. Vot, kaanekujundus ei meeldi mulle. Võibolla pole see lihtsalt “minu teetass”, aga ei meeldi. Vabandust. Ega ma ju tegelikult pole otsene sihtgrupp ka:)
13. aprillil peeti kodu- ja aiandusmessi raames ka Helsingi lahtiseid meistrivõistlusi. Osavõtjaid 23. Nende hulgas ka Saale Halla. Kohtunikekogus oli samuti Eesti esindatud. Priit Press oli üks hindajatest.
Esimene töö oli lillekimp. Teema: Marry Me (mis on tänavuse Soome Eurovisiooni laulu pealkiri) ja pühendusega Krista Siegfrids’le (kes on selle laulu laulja). Kahjuks läks tänavu nii, et mina kimpe ei näinudki. Kui jõudsin, olid need hindamiseks viidud ja kui hiljem väljapanek tehti, olin mina juba laeva peal. Tegelikult ei saanud ma üldse tänavu häid pilte. Aega jäi napiks ja ruum, millel lilleseadajad töötasid oli vähene. Allpool on lihtsalt üks valik teise ja kolmanda töö erinevatest tööfaasidest. Mingi ülevaate saab.
Teine töö oli Kevadlaud. Töös tuli kasutada etteantud materjali. Töö tuli vormistada laua peale. Töös tuli kasutada nn soft-bag’e. Ja neid viimaseid suisa 10 tükki. Omapärane žanr ja vorm. Läheneti erinevalt.
Kolmas töö oli Kastepiisad. Vormistati etteantud materjalist rohelise klaasist aluse peale. Läheneti erinevalt, kes tegid oasisekuuli peale lilledest seadet; kes tegid aluse ümber traadist, pärlitest ja vähestest õitest raamistust. Noh, ja oli ka neid, kes kasutasid kõike ja rohkem.
Kokkuvõtvalt. Oli huvitav vaadata. Erinevaid tehnikaid ja tööstiile. Kahju, et ei saanud korralikku pildimaterjali. Keda huvitab punktitabel, siis see on siin. Ega need numbrid palju ei räägi, aga lihtsalt.
3D 4D Aasia armastus Austraalia Bond Depp Disney Eesti eestlased Elu Elust endast erootika Euroopa Eurovisioon fibit Film Film; Horror Film; Raamat floristika Folk Foto Fotod ilu Itaalia joonisfilm jõulud kevad Kirjandus Kultuuripealinn kunst Kuuba kuused laulupidu lilled Minu mood muinasjutt muusika muusikal mängud Nepaal Noored Näitus Oscar pruudikimp pulmad Pöff Raam Raamat Raamat. Minu Raamatud romantika Salaaed seriaalid Soome Soome Florist Cup 2012 sport Suhted suitsetamine sushi sügis Tallinn Tallinn Fashion Week 2011 Tallinn Florist Cup 2012 tants Tartu Teater thriller Toit tsitaadid vapiano veebruar Vene wii
|
OSCAR-2019
|
||
New Yorgis suutis robot läbida Ransselaeri polütehnilise instituudi robootikute korraldatud eneseteadlikkuse testi, mis on inspireeritud klassikalisest "kuninga kolme nõuniku" mõistatusest. Kuigi inimesed ei pea veel muretsema halbade kavatsustega robotite ülestõusu pärast, on tegu siiski suure sammuga, mis tähistab humanoidse roboti võimet lahendada klassikalist filosoofilist probleemi eneseteadlikkuse abiga, vahendab Telegram.ee.
Eneseteadlikkuse testi aluseks võetud nõunike mõistatuses otsis kuningas endale nõunikku ning korraldas kolmele kandidaadile omapärase, kuid võrdse konkursi. Ta paigutas kõigi osalejate pähe mütsid nii, et nad said näha teiste peakatteid, kuid mitte enda oma. Seejärel kirjeldas kuningas, et kõigi meeste mütsid võivad olla kas sinised või valged ning et kolme peale on vähemalt üks peakate sinine. Kuningas keelas kandidaatidel omavahel rääkida ning rõhutas, et konkurss on aus kõigi vastu. Võitjaks pidi saama see, kes tõuseb esimesena püsti ja teatab oma mütsi värvuse. Mõistatuse ühes variatsioonis näeb üks osalejatest, et teistel on sinist värvi peakatted ning prahvatab, et ta ei tea oma mütsi värvi. See aga annab teistele osalejatele lisainformatsiooni mõistatuse lahendamiseks. Üheks võimalikuks vastusevariandiks on, et konkursi ausa loomuse tõttu olid kõigi meeste peakatted sinised.
New Yorgis läbiviidud katse kohandati ümber kolme roboti jaoks, kellele öeldi, et neist kahele antakse n-ö kõnevõimetuse tabletid (tegelikkuses patsutati roboteid pealaele) ning nad peavad ära arvama, milline neist saab rääkida. Sarnaselt kuninga nõuniku mõisatusele ei tohtinud robotid proovida kõneleda enne, kui nad küsimusele vastama hakkasid. Esialgu ei suutnud ükski robot jõuda mõistatuse lahenduseni ning nad proovisid vastata "Ma ei tea". Kui aga vaid ühest robotist tuli heli välja, kuulis ta oma häält ning jätkas: "Vabandust, ma nüüd tean. Ma suutsin tõestada, et minule ei antud vaigistavat tabletti." Kuigi selline saavutus ei tundu inimese puhul kuigi oluline, tuleb meeles pidada, et robot pidi asjakohase järelduseni jõudmiseks kuulama ja mõistma küsimust, kuulma oma häält vastamas, eristama seda kui enda oma ning saadud infot ühendama algse küsimusega, jõudes järeldusele, et tema on ainus kõnevõimeline robot. Vaata videot SIIT.
Robootikute meeskonna juhi Selmer Bringsjordi sõnul pole selle testi tulemuse näol tegu millegi ülimalt sensatsioonilisega, aga rohkete sarnaste testide läbimisega koguvad robotid endale repertuaari tegevustest, mis muudavad nad inimestele kasulikuks. Ta lisas, et nad teevad progressi eneseteadlikkuse ning loogika ja matemaatika korrelatsioonis, mis võib aidata robotitel mõista nende rolli ühiskonnas. Selle katse puhul nentis Bringsjord, et roboteid oli keeruline saada testi sooritama, sest isegi kui nad kinnitasid nende koodi algusest lõpuni, võisid programmi kasutades mingid asjad siiski ebaõnnestuda ning nad ei oska mõnikord selle põhjusi seletada.
Usutakse, et peamiseks takistuseks tõeliselt eneseteadliku tehisintelligentsi loomisel on asjaolu, et robootikas ei osata veel massiivset infovoogu kokku panna nii, et see moodustaks sidusa maailmapildi. Ometi tasub inimestel olla ettevaatlik arenenuma tehisintelligentsi loomisel: kui me saame masinale programmeerida matemaatilisi vasteid soovidele ja ihadele, ei saaks inimesed takistada robotit otsustamast meie jaoks halbu tegusid sooritamast. Bringsjordi sõnul on see ohtlike masinate puhul põhiküsimus ning me peame mõistma, et robotis võivad olla olemas kõik struktuurid ning protsessid, mis on seotud pahatahtlike tegude sooritamisega.
Futurismi ja robootika valdkonnas on Bringsjord pigem realist ning tema jaoks pole masinate eneseteadlikkus filosoofiline metafüüsiline küsimus, vaid hea insenerluse ja matemaatika saavutus. Ta usub, et masinad ei suuda kunagi olla tõeliselt eneseteadlikud, kuid neid saab kujundada loogika ja otsustusvõime matemaatiliste struktuuridega, mis võivad veenvalt sarnaneda sellega, mida me inimeste puhul peame eneseteadlikkuseks.
Me teame nüüdseks juba päris palju kristallide tervendavate mõjude kohta, osad teavad juba ka kristallide keemilist koostist ning struktuuri, kuid vähem on juttu olnud põnevatest faktidest kristallide kohta. Kas sinul on juba samad kivid, mis kuninganna Silvia tiaaras või Cleopatra kaelakees?
- Ametüst oli kunagi sama haruldane ning kallis, kui rubiin ja smaragd, kuni 19 sajandil avastati suuremahuline Brasiilia kaevandus ja ametüsti hind langes oluliselt.
- Ametüst tähendab kreeka keeles "mitte purjus" ning teda usuti juba iidsetel aegadel kehast mürke vabastavat.
- Isegi teadlased usuvad ametüsti väge - nimelt astroloog Camillo Leonardi kirjutas, et ametüst ergutab intelligentsust ning vabastab kurjadest mõtetest.
- Mõned leitud peridoodid on 4,5 miljardit aastat vanad, leitud meteoriidi kivimitest ehk nad on olnud meie päikesesüsteemi sünni juures.
- 2005 aastal leiti peridoot ka komeedi tolmu seest, mille tõi tagasi kosmoserobot ehk maavälised tegelased.
- Kõige kuulsam peridoot: kõlakad räägivad, et Cleopatra kõige kuulsamad smaragdid oli tegelikult peridoodid (lihtsalt sel ajal ei tuntud seda kivimit veel).
- Huvitav, mis siis juhtuks, kui sina katsetaks selle maavälise tegelase võluväge? Vaata, kas sinu oma on SIIN.
- Akvamariin tähendab ladina keeles merevett ning usutakse, et ta rahustab lained (ja meeled) ja hoiab meremehi.
- Kõige kuulsam akvamariin: kuninganna Elisabethi akvamariiniga tiaara, mille talle kinkis Brasiilia president ja rahvas 1953 aastal.
- Türkiisi loetakse maailma vanimaks ehtekiviks - leitud Egiptuse hauakambritest 4000 aastat enne meie aega.
|
OSCAR-2019
|
||
TONDILOSS: Korrakaitsjatele on Lasteaia 8 jätkuvalt hoonete hulgas, mis vajavad pidevalt kõrgendatud tähelepanu. Tegu on varisemis- ja tuleohtliku hoonega, mida kodutud ja alkohoolikud, aga ka alaealised kasutavad kogunemis- ja alkoholi tarvitamise kohana.
“Huvi selle kinnistu vastu tekkis juba umbes aasta tagasi,” rääkis hoone uue omaniku Arens Ehitustööd OÜ juhatuse liige Mart Loik. Lisades, et pikalt kestnud läbirääkimised viisid lõpuks detsembri alguses tehinguni.
“Kuna Kuressaare kesklinna piirkonda tehakse lähiaastatel suuri investeeringuid, siis panustame selleks, et selle ala väärtus elukeskkonnana tõuseks.”
Euro Kinnisvaraarendus OÜ-lt Lasteaia 8 hoone ostnud Arens Ehitustööd OÜ juhatuse liikme Loigu sõnul on tööd praegu planeerimise faasis. Seega ei soovinud ta konkreetsete lahenduste, summade ja tähtaegade üle avalikult spekuleerima hakata.
“Võib vaid öelda, et Kuressaare kesklinna piirkonda lisandub lähitulevikus kaasaegseid ja ökonoomseid kortereid,” kergitas ta pisut saladuseloori.
2016. aastal koostati Tallinna tehnikakõrgkoolis Lasteaia tn 8 asuva hoone korterelamuks renoveerimise kohta lõputöö. Muu hulgas selgus, et endise lasteaiahoone palksein ei vasta kehtivatele energiatõhususe miinimumnõuetele.
Töö autor Vello Väli leidis, et ehitusmaksumuse, soojapidavuse ja ehituse ajakulu arvesse võttes on kõige optimaalsem ehitada täielikult uus seinakonstruktsioon. Seda juhul, kui ei teki vastuolu hoonele esitatud muinsuskaitseliste eritingimustega.
Aastaid kasutult ja tühjalt seisnud hoonel pole Kuressaare elanike hulgas just kõige parem kuulsus. Hoone kehvale olukorrale on politsei korduvalt juhtinud linnavalitsuse tähelepanu.
“Kui viitate hoone kehvale kuulsusele, siis räägite lähiminevikust,” lausus Mart Loik. “Ajalooliselt on tegemist siiski ühe esinduslikuma puithoonega Kuressaares. See, et hoone on jõudnud praegusesse seisu, on viga ja selle vea me parandame ära.”
Viimati sai Lasteaia 8 hoone aktuaalseks suvel, kui seda naabermajast eraldava telliskivist tulemüüri ohutuse hindamiseks koostati audit, mille järgi on müür varisemisohtlik. Seetõttu jõudis linnavalitsus sunnivahendina alustada ka asendustäitmise menetlust, mis aga peatati.
Maja endine omanik Euro Kinnisvaraarendus OÜ esitas ehitusloa taotluse käesoleva aasta oktoobris ja Kuressaare linnavalitsus andis selleks ka loa. Ehitustööd, mis on vajalikud ehitise ohtlikkuse likvideerimiseks ja avalikus linnaruumis ohutuse tagamiseks, tuli teha 18. novembriks.
Selle maja ajalugu on palju pikem! Nende seinte vahel Meissneri pansionaadis on viibinud palju tuntud inimesi meilt ja mujalt.
Kirjanik August Mälk meenutas: ” 1937. aasta augusti lõpus ja septembris, mil linn oli suvitajatest juba peaaegu tühi. Meissneri hotell-pansionaadis, kus ma elasin, oli ainult veel vaid peahoones paar perekonda. Uus lisaehitus hotelli aias oli aga tühi ja ma olin ainukesena seal, kaasas kirjutusmasin ja viimistlemisel olev romaan “Taeva palge all”.” Paraku see lisaehitus, pansionaadi õuemaja, hilisem keskkooli tütarlaste internaat lõhuti juba täiesti maha.
Muidugi ehitada tunduvalt hoovi poole, sest see tänav ju lausa eluohtlikult kitsas.. invaliidi käru või kaksikute vanker ning vastusõitev auto.. annab rihtida et üksteist ei müksa! Loodame et projekteerijad käivad enne kohal kui joonistama hakkavad!
Muinsuskaitse seisukohalt ei tohi hoone vundamendi asukohta ega mõõtmeid muuta. Küll saab aga tänava asendit ja dimensioone muuta!
Mis dimensiooni või asendit sa muudad seal, kui risti üle tänava on maja nurkade vahe mingi 5-6 meetrit. Keerad tänava külili või?
No kui uut maja nihutada ei või, ega mingil põhjusel ei saa, siis tuled tänav autoliikluseks sulgeda ja teha läbipääs ainult jalakäiatele.. õige oleks ka sest siis auto rataste alt ülesse lendav vesi ei kahjustaks tulevase uue maja seinu
Lugedes kommetaare meenub üks vanem teema ajalooliste majade ümberehitamise kohta just Kuressaare linnas.
Probleem on tänavatel olevate sadevetega – vesi ei voola kuskile ja “majad on vajunud”. Jah, algselt olid majad palju kõrgemal aga tegelikult ei ole majad mitte niipalju vajunud, kui tänavad olid madalamal! Taastatakse munakivisillutisi jms aga seda pidevalt tänavat tõstes uut pinnast lisades.
Võrdluse saab vanadelt fotodelt, nagu ma tõin näiteks ajaloolised fotod Kauba tänava ühe ehitise probleemi juures — varem olid aknalaud tänaval seisjale rinnuni, nüüd põlvini ja mitte maja ei ole vajunud, vaid tänav on ümberehitamistega tõusnud:
Mõistagi peab maja jääma samale kohale, aga liiklust sellel kitsal ja jubeda kõnniteekesega tänaval annaks küll teisiti korraldada. Nimelt Lasteaia tänav autoliikluseks (v a neile, kelle kodu aadress ses tänavas) täiesti sulgeda. Põik, Pikk ja Tolli tänav ajavad asja täiesti ära. Võtaks muuseas ka kesklinna autokoormust sellega pisut vähemaks.
Pange kinni jah, kogu linn ainult jalakäijatele, autoga võiks saada ainult Aurigasse, kuigi seegi liiast! Pole seal linnavahel autoga vaja seigelda, jäägu see jalakäijatele ja hämaral ajal purjus baarikülalistele. Kuigi olime ju vanasti kuurortlinn, kus ükski tänav ei olnud voorimehele suletud!
arvan, et lisaks selle tänava laiendamisele tuleks midagi ette võtta ka Lasteaia ja Tolli tänava ristmikuga. Lasteaia poolt tulles on nähtavus vasakule sõna otseses mõttes 0 kuni auto on juba keset teed. Ristmiku ületamine seal on alati nagu bingo, ainult,et seal siiamaani vähemalt on õnne rohkem olnud.
|
OSCAR-2019
|
||
Alkeemia lugemisnurk | Varajasest elueast pärit sündmused ja käitumismustrid määravad suurel määral sinu elu ka täna - Alkeemia
Robert A. Mastersi raamat "Mina olen mees" on teos, mida peaks lugema iga mees, ja miks mitte ka naine, eriti siis, kui ta ihkab leida sügavaimat sisemise rahu ja terviklikkuse tasandit. Loe katkendit, milles autor tutvustab mineviku ja lapsepõlve mõjusid meie käitumisele, tunnetele ja mõtetele.
Rännak tõelise mehelikkuse poole on üks sügavalt transformatiivne kogemus - üha süvenevad tõusud ja langused, kõrgelt lendamine, veri ja pisarad -, millele on küllaga kaasa pandud ergastavaid väljakutseid ja omal nahal kogetud õpetusi. Need kõik hoogustavad vajalikku tervenemist ja läbimurdeid, meid üha uuesti ja uuesti maast lahti kiskudes, et võiksime seista oma kindlal jalgealusel. Võime seda kutsuda elujõuliseks eksirännakuks oma ehtsa meheliku väe sisemaale, avastamaks, mida tähendab tõeliselt meheks olemine.
Lõpuks hakkab kõik sinu jaoks tunduma kui järjekordne samm sinu teekonnal, kui mehelikkuse traditsioonilised definitsioonid hakkavad sinu ümber põrmu varisema, ning varemetest kerkib üles vaid see, mis tõeliselt sinu arengule kaasa aitab.
Oled alustanud tähtsat ettevõtmist ja hakanud minema millegi tõeliselt tähtsa suunas, andes oma sammudele hoogu vapruse ja väärikusega ega tunne enda pärast enam häbi, kui sellel teekonnal paratamatult komistama juhtud. Selle asemel et üritada oma vigadest vabaneda, õpid neisse kaastundlikult suhtuma, varem või hiljem avastades, et need vead ei ole enam sinu teel mingiks takistuseks.
Peter raevutseb oma 16-aastase poja peale ja nõuab karjudes, et poeg teda kuulaks. Ta toob välja arvukalt näiteid kordadest, kui poeg pole teda kuulda võtnud. Neist kõige hiljutisem oli siis, kui poeg oma söögitaldrikut ära ei loputanud ja nõudepesumasinasse ei pannud, olgugi et tal oli seda korduvalt teha palutud. Tema poeg vaidleb vastu nagu tavaliselt; Peter vihastab seepeale veelgi ja tunneb tugevat tungi oma poega selles vaidluses tümitada. Kõik teised toas viibivad inimesed - mehe abikaasa ja nende üheksa-aastased kaksikud - vaikivad nagu ikka. Peter tunneb hetkeks oma teo pärast häbi, aga laseb sellel emotsioonil ruttu mööduda. Jah, tema poeg polnud teinud seda, mida teha lubas, ning tõsi, ta vaidleb ikka veel vastu, aga Peter on kaotanud igasuguse sideme oma südamega ja kohtleb oma poega nii, nagu ei hooliks temast sugugi.
Peter ei mõista, et reageerib liialt üle, unustades, et isal oli samuti kombeks tema peale karjuda, et ta asju tähele paneks, sirgelt seisaks, pillimise lõpetaks - oli pidev sõnadega tümitamine. Peteri reaktsiooniks oli toona lihtsalt vaikida. Ta pole sellega enda sees rahu leidnud ega mõista, kuidas ammu juhtunud asjad tema tegusid endiselt juhivad. Tema minevik võimutseb tema oleviku üle ja tema perekond peab selle tõttu kannatama.
Asi pole selles, nagu ta ei tohiks oma pojaga kindlakäeliselt käituda, aga teha seda nõnda reageerides muudab asja ainult hullemaks. Kui Peter suudab ühendada oma peas selle, mida isa temaga tegi ning mida tema oma pojaga teeb, suudaks ta palju kergemini suhelda oma pojaga sellisel viisil, mis kahju ei tekita.
Suur osa sinu minevikust võib sind mõjutada ka olevikus automaatsete ehk reaktiivsete käitumismudelitena, mis kujunesid välja juba ammu. See, et miski on juba juhtunud, ei tähenda, et sellega on asi ühel pool.
Meie esmareaktsioonid - tavalised käitumismustrid - olukordades, millega toimetulek valmistas meile noorena suuri raskusi, püsivad tõenäoliselt alles ka siis, kui me täiskasvanuna oleme sarnastes keerulistes olukordades. Meie minevik kandub üle ka olevikku - ja mõjutab suuresti meie tulevikku -, kui me sellega silmitsi ei seisa ja selle kallal tööle ei asu.
- Hakka alustuseks seoseid oma mineviku ja oleviku vahel looma vaimselt ning seejärel ka emotsionaalselt. See aitab kõvasti kaasa vanade käitumismustrite lõhkumisele.
- Tähtis osa teadmaks, kuhu sa teel oled, nõuab teadmist selle kohta, kust sa pärit oled - ja see teadmine peab tulema sügavalt sisimast.
- Kui mõistad, et sinu minevik on tungimas su olevikku - näiteks siis, kui reaktiivselt käitud -, siis ole valmis seda ka tunnistama. Hakka iseenda vilepuhujaks.
Peaaegu iga kord, kui Richard oma naisega vaidlema hakkab, sulgub ta sisimas ja muutub emotsionaalselt tuimaks. Ta teab, et peaks midagi ütlema, aga otsustab vaikida. Tema hingamine muutub raskeks, kurk läheb kuivaks ja rinnus hakkab pigistama - ta oleks otsekui halvatud. Väliselt võib küll paista, nagu muudaks ta end meelega jäigaks, aga tegelikult on ta võimsa haarde käes vangis.
Poisina juhtus see kõik täpselt samamoodi, kui tema vanemad omavahel vaidlesid. Nende sõnavahetused, mis vahel kiskusid lausa füüsiliseks, hirmutasid teda väga. Valjud vihased hääled panevad teda endiselt võpatama. Piisab vaid sellest, kui tema naine pahameelest häält kergitab, ja mees hakkabki sisimas kokku tõmbuma. Ta seostab viha väljendamist hädaohuga, seega lülitub ta ellujäämisrežiimile iga kord, kui seisab silmitsi kellegi teise vihaga.
Mees ei luba endal tihti viha välja näidata. Niipea kui ta tunneb endas kerkimas viha, muutub ta kangeks. Ta soovib, et tema viha energia koonduks hirmu energiaks, isegi siis, kui ta kaugeneb endas peituvast poisist - poisist, kes ihkab armastust ja kaitset. Paraku ei mõista ta veel, et selle kõigega oleks võimalik toime tulla, kui ta vaid enam ei seostaks abi otsimist nõrkusega või mehelikkuse puudumisega.
Emotsionaalne tuimus ehk teistest eraldumine on õpitud käitumine. See on ellujäämisstrateegia meie nooruspõlvest (ja võib-olla ka mõnest hilisemast traumast) ning seda tuleb ka nõnda võtta. Ära lase endal seetõttu häbi tunda ega teistel end selle eest häbistada.
Emotsionaalset tuimust peetakse sageli mehelikuks omaduseks, märgiks tugevast iseloomust - paljusid kangelasi kujutatakse kui kedagi sellist, kes oma tundeid üldse välja ei näita, kui välja arvata ehk läbi huulte surutud vihane või põlglik märkus.
- Kui tunned, et sind on endasse haaramas emotsionaalne tuimus, siis tunnista selle toimumist ning hakka oma jäägitut tähelepanu pühendama sellise tuimusega võitlemiseks.
- Tee tuimusest vabanemiseks kõik endast olenev. Asi on seda väärt. Sulata end sisimas üles, nii et higi tilgub. Oma täieliku mehelikkuse kehastamiseks pead olema võimeline avalikult ja täielikult tundeid väljendama.
Tervendamise üks osa on ka ajas rändamine, tagasiminek psühholoogiliselt ja emotsionaalselt (ja teadlikult!) oma algsete haavade keskmeks olevate hetkedeni - nende hetkedeni, mil muutsime iseend jagatuks selle nimel, et eluga edasi minna. Seda tehes ei lähe me tagasi mitte ainult narratiivses (ehk igapäevases) mälus, vaid ka emotsionaalses mälus - ja mõnikord ainult emotsionaalses mälus.
Me nagu oleksime pimedas üles leidnud juhtpaneeli, lastes sinna sisse piisavalt valgust ja hetkes olemist, et juhtmeid pisut ümber paigutada. Aga mitte selleks, et täiesti lahti saada oma valulikest mälestustest - see on võimatu -, vaid vähendada nende haaret meie üle, et me enam vaikimisi mälestuste poole ei pöörduks, kui tunneme end kannatavat samasugustes oludes, mis jäljendavad meie algsete kannatusega kaasnenud olusid.
Möödanik, olevik ja tulevik - kenasti järjekorda seatud kolmik või vähemalt nii see meile tundub. Paraku pole kvantmehaanika uurimine ainuke asi, mis aja näilist korrapära kahtluse alla seab ja lahkama hakkab, sest sama teeb ka meie elu arengusuund. Varajasest elueast pärit sündmused ja käitumismustrid võivad väga lihtsalt määrata meie praeguse tegutsemise kulgu, sageli lastes minevikul hõivata meie oleviku; see võib paista väliselt küll ilmselgena, aga seesmiselt mitte nii väga. Kui näiteks ema või isa meid tugevalt häbistasid selle eest, et me nende ootustele ei vastanud, siis võib see häbitunne endiselt meie tegemisi juhtida. Kuuleme selle häält ehk rohkem, kui tunnistada tahame, kas siis endale selliste partnerite valimisega, kes meid samamoodi häbistavad, või siis töötades sellise edu nimel, mis tõstaks meid nii kõrgele positsioonile, kus meie häbistamine oleks võimatu. Siinkohal ei pruugi me ise oma häbi märgata, sest meie väljamõeldud lahendused varjutavad seda; kuid see kükitab meis endiselt ja annab meie tegevussuunale hoogu juurde.
Seega on meie minevik suures osas ka olevikus olemas, väljendudes samade käitumistena, mis meis varem raskete olukordadega tegeledes esile kerkisid, otsekui need käitumismustrid oleksid ajas tardunud iga kord sarnaste olukordade kordumisel.
Sellised käitumised on enamasti automaatsed ja nendega kaasnevad vägagi etteaimatavad reaktsioonid, hoolimata kõigest välisest. Meie tervendamata haavad võivad küll olla silma alt ära peidetud, aga nendega seostatud käitumised tavaliselt peidetud ei ole. Me võime näiteks muutuda tugevalt reaktiivseks mingi pisiasja pärast, nagu tühi pastakas või tavalisest pisut aeglasem arvuti, kaotades end selle teatraalsuse meelevalda - meid ümbritsevate inimeste meelehärmiks; samal ajal oleme aga täielikus teadmatuses selle kohta, mis on meie reaktiivsuse aluseks ja käimalükkavaks jõuks.
Kui praegused olud on meid lükanud üle teatud energeetilise läve, võivad meie vanad kasvatuse teel sisendatud käitumismustrid kergesti taas käivituda ja juhtimise haarata. Me küll ei pea nende ohvriks langema, aga tavaliselt ei saa me midagi ette võtta sellise reaktsiooni ilmnemise suhtes. Kui me aga suudame seda käitumist teadvustada, võime oma kurssi muuta, kuigi sedasi kontrolli kaotamisega kaasnevad tunded võivad päris tugevalt meis edasi püsida (tormi keskel kursi muutmine ei põhjusta tingimata meie rahutuse viivitamatut haihtumist!).
Ja meie minevik pole ainus asi, mis võib meie üle võimu haarata või meisse tungida (meie enda loal), sest sama võib teha ka teiste inimeste minevik, kellega oleme varem suhelnud, samuti meie kollektiivne minevik. Mõtle, kui raske võib olla üle saada hirmust, ning siis arvesta ka kollektiivse hirmu reaalsusega - mitte kui mingi kauge täpiga kellegi teise silmapiiril, vaid elava jõuga, mis tungib meie eluruumi, kandes endaga kaasas sõnumit, et oleme mitmel moel ohus või ähvardatud, ükskõik kui palju me poleks kaugenenud elu hämaramatest osadest.
Mees, kes ei tunne oma isiklikku minevikku (ning mitte ainult kognitiivselt) piisavalt hästi, et end sellel mitte juhtida lasta, ei ole ka täiesti usaldusväärne, sest tema eiratud ja hämaras hoitud osad võivad tema üle võimust haarata ja ise asju juhtima hakata ning panna ta tegutsema viisil, mis teeb suurt kahju nii talle endale kui ka teistele.
Paljude jaoks on meie minevik endiselt suur osa meie varjust, mis on pealtnäha küll ammu kadunud, aga tegelikult siin ja praegu vägagi olemas, suunates meie käitumist palju suuremal määral, kui tunnistada tahame. Meie minevik püsib endiselt olevikus, kuni me teadlikult ja kaastundlikult viime oma oleviku ja kohalolu minevikku ning tegeleme sellega, mille eest varem pagesime. Paneme liikuma selle, mis varem oli liikumatu; vabastame selle, mis varem oli lõksus; toome oma südamesse selle, mille varem eemale tõukasime; loome seeläbi parima võimaliku keskkonna kogu oma olemuse tervendavaks integreerimiseks. Selle tulemusena ei ole me enam killustunud ega lase ühelgi konkreetsel osal endast oma tegemisi juhtida, vaid oleme teadlikult terviklikud.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Robert Augustus Mastersi raamatust "Mina olen mees". Loe lisaks ka John Gottmani ja Julie Schwartz Gottmani raamatut "Mida naised tahavad"
Tunnustatud psühhoterapeut ja suhteekspert Robert Augustus Masters on aidanud tuhandetel meestel tööd teha just taoliste küsimustega. Ta avastas, et tavaline lahendus nende dilemmade jaoks on küll raske, aga selge: me peame silmitsi seisma oma tervendamata haavadega, häbiga ja kõige muuga, mis meid tagasi hoiab, ning tooma "oma pea, südame ja sisemuse elujõuliselt ühele lainele". Raamatus "Mina olen mees" pakub ta teedrajavaid ning tõeliselt läbinägelikke nõuandeid mehelikkuse väe ja eneseteostuse saavutamiseks. "Mina olen mees" selgitab, mida on vaja, et saavutada mehelikkus, mis on ühtlasi väestatud ja haavatav, emotsionaalselt haritud ja heidutamatult elav - mehelikkus, mis tunneb end koduselt ka tõeliselt intiimses suhtes. Raamatus tutvuvad lugejad lähemalt järgnevate teemadega: kuidas sinu minevik võib valitseda oleviku üle; häbi terved ja ebaterved väljendumisvormid ning nende tark ärakasutamine; haavatavus kui jõuallikas; emotsionaalne haritus - vajalik oskus end suhtes hästi tunda; kuidas vähendada seksile omistatud liigset tähendust oma enesetunde tõstmiseks. kuidas oma sisemiselt kriitikult vägi röövida; oma varju (kõige, millest oled endas lahti öelnud) välja toomine pimedusest; oma loomuliku kangelaslikkuse kehastamine ja tegutsemine hirmust hoolimata, sellest mida naised meestelt tahavad, pornograafia mõistmine ja sellest välja kasvamine ning mehelikkuse tõelise väe sisemaale astumine.
|
OSCAR-2019
|
||
Meediaseire aitab jälgida enda ja konkurentide kuvandit ja reklaamikulusid ning võimaldab vajadusel konkurentide sammudele reageerida.
Rimi suhtekorraldusjuhi Mare Bakkeri sõnul tellib Rimi meediamonitooringut, sest see annab võimaluse jälgida ajakirjanduse hoiakuid, mis võivad tugevasti mõjutada ettevõtte kuvandit avalikkuse silmis.
Kerttu-Kaisa Kiviselg meediaagentuurist Mediapool ütles, et põhjalik meediamonitooring võiks jälgida kolme valdkonda: reklaamikulutusi, reklaamide loovlahendusi ja meedia muud sisu. Kõigi kolme pidev seire aitab jälgida üldisi arvamuste suundumusi ja võrrelda iseenda ning konkurentide kuvandeid meedias.
Kiviselg kinnitas, et kuna inimesed omavad isiklikku kogemust suhteliselt vähestest toodetest või kaubamärkidest, siis loob pildi meedia, mõjutades võimalike tarbijate arvamusi. "Reklaamsõnumite arv on kõrge ja inimeste valikuvõimalused suured. Seetõttu on oluline jälgida, kes on meedias arvamusliidrid ning mida, kus ja millal nad ütlevad," märkis Kiviselg.
Ta tõi näite, et kui reklaami kõrval väidab arvamusliider, et reklaamitav toode ei ole oma hinda väärt, siis selle reklaami mõju kahaneb tunduvalt.
Trendmarki kommunikatsioonianalüütik Olga Peresild lausus, et meedia on omamoodi sõjatanner, kus tarbija pärast võistlevad erinevad brändid. "Järelikult kehtib meedia kohta väide, et igale edukale lahingule (reklaamikampaaniale) eelneb vaenlaste (konkurentide) positsiooni ja käitumise põhjalik analüüs," nentis ta.
üks võimalik viis saada ülevaade konkurentidest ja turust üldisemalt on reklaamikulutuste monitooring ja konkurentide reklaamitegevuse analüüs. See aitab mõista konkurentide meediastrateegiat ja -taktikat ning õppida tundma nende käekirja ja osata pöörata konkurentide vead ja miks mitte ka edu enda kasuks.
Reklaamikulutuste analüüs on Peresilla arvates hea alus täpsustamaks oma kampaania eesmärke ja ülesehitust. Näiteks kui lähteülesanne on müüa teatud arv kõnekaarte, kuid analüüsist selgub, et konkurendid käituvad massimeedias agressiivselt juba pikemat aega, oleks õige võtta kampaania alameesmärgiks vastuhakk konkurentidele kindlustamaks oma positsiooni.
Reklaamituru analüüsile tuginedes on Peresilla sõnul võimalik hinnata ka pakkumiste konkurentsieelist ning kasutatava kommunikatsioonikeele atraktiivsust ja läbilöögi potentsiaali võrreldes konkurentidega.
Peresild tõi näite, et analüüsist võib välja tulla, et üks konkurent rõhutab kommunikatsioonis head kvaliteeti ja teine hinnadumpingu sõnumit. "Taoline info aitab kindlasti paremini määrata enda pakkumise tugevaid ja nõrku külgi ning jõuda otsusteni pakkumise positsioneeringu osas," rääkis ta.
Lisaks on konkurentide reklaamikulutuste ja -tegevuse monitooring Peresilla veendumusel sõltumatu osa tagasiside andmisest kampaania kohta ja aitab tekitada hinnangusüsteemi otsustamaks, kas tegemist on madala, paraja või liialt suure eelarvega.
Peresild märkis, et põhjalik meediaanalüüs on kasulik abivahend eelkõige lõpptarbijale orienteeritud suurettevõtetele. Eriti neile, kelle konkurendid kasutavad massimeediat aktiivselt oma toodete-teenuste edendamisel (näiteks mobiilside, koduhügieen, ravimid, autod, finantsteenused jms). "Massimeedia on ja jääb kõige võimsamaks kanaliks toote-teenuse tuntuse loomisel ning brändi väärtustemaailma kujundamisel. Seetõttu on ettevõtete huvides olla hästi informeeritud konkurentsiolukorrast massimeedias," andis Peresild nõu.
Elion on otsustanud meediaanalüüsi tegemise kasuks, sest see aitab meil panna kokku tervikpilti, et uurida millised tegurid mõjutasid meie kampaaniate käiku ja millega võiksime ning peaksime arvestama tulevaste kampaaniate planeerimisel.
Tellime kaht erinevat meediaanalüüsi: reklaamikampaaniate analüüsi, mida meile koostab Trendmark ning meediamonitooringut, mille koostamisel on abiks Observer.
Tagasivaade meediakasutusele pärast iga poolaastat annab võimaluse korrigeerida strateegiat vastavalt olukorrale.
Observer annab oma portaalis meile reaalajas ülevaate telekommunikatsiooni- ning IT-valdkonna uudistest ja artiklitest massimeedias ning Elioni ja teiste teenusepakkujate kajastamisest.
Samuti teeb Observer kord kuus meediaanalüüsi enim Elioni ja teiste teenusepakkujate kajastusulatusest ja soositavusest (tonaalsusest) massimeedias, samuti enim kajastatud teemadest, kõneisikutest ja muust olulisest.
Meediaseirega alustades tegime kampaaniate analüüsi kord kvartalis. Praegu vaatleme kogu poolaasta kampaaniad korraga.
Poolaasta on piisavalt pikk periood, et teha järeldusi selle kohta, kui hästi või halvasti kasutame meediat kui reklaamikanalit võrreldes konkurentidega. Samuti annab tagasivaade pärast iga poolaastat võimaluse aasta lõpuni korrigeerida kasutuselolevat meediastrateegiat vastavalt olukorrale.
Kindlasti soovitan meediamonitooringu tegemist kaaluda neil ettevõtetel, kelle konkurendid kasutavad meediat väga aktiivselt potentsiaalse tarbija püüdmiseks.
aitab otsustada, millisesse meediatüüpi on mõistlik oma raha paigutada, milline eelarve võimaldab hõlmata reklaamikäibest olulist osa, sest: võimaldab näha konkurentide meediaeelarvete suurusjärke
aitab leida oma tootele või kaubamärgile sobiva nii, sest annab ülevaate konkurentide: müügiargumentidest
võimaldab kursis olla hoiakutega, mis valitsevad seoses ühe või teise kaubamärgi, toote või firmaga ja võimaldab vajadusel olukorrale kiiresti reageerida, sest saab: vaadelda laiemalt ühe või teise valdkonnaga seotud sõnumeid
|
OSCAR-2019
|
||
Ligi 80% Eesti tarbijatest on olnud raskusi toiduainete etikettidel toiduainete päritolumaa tuvastamisega, selgub Põllumajandusministeeriumi poolt tellitud toidu märgistamise alasest tarbijauuringust.
„Üha enam tarbijaid otsib pakendilt infot toidu päritolu kohta - säilivusaja kõrval peetakse seda kõige olulisemaks teabeks toidukaupade pakenditel. Võrreldes eelmise, 2006. aastal tehtud uuringuga, on päritoluinfo edastamist oluliseks pidavate tarbijate osakaal kasvanud kümnendiku võrra,“ rääkis Põllumajandusministeeriumi toiduohutuse osakonna juhataja Martin Minjajev. Uuringu järgi leiab kolmandik vastajaist, et toidukauba päritolumaast ei saa alati üheselt aru ja ligi 80% vastanuist tunnistab, et päritolumaa tuvastamine on neile tekitanud probleeme.
Sõltuvalt toidugrupist soovib 72-88% tarbijaist näha toidu töötlemise ja valmistamise päritoluriigina konkreetse riigi nime, ning neile ei piisa „EL“ või „mitte-EL“ märgistusest. Venekeelse elanikkonna puhul on päritoluinfo otsimise ajendiks soov hinnata selle põhjal toote kvaliteeti ja vältida teatud riikide toitusid. 65% eestlastest otsib uuringu järgi pakendilt päritoluinfot, sest soovib eelistada Eestis toodetud toitu.
Praegu on kohustuslik esitada täpne päritoluinfo veiseliha, puu- ja köögiviljade, mee ning oliiviõli müügil. Alates 2015. aasta aprillist muutub päritoluriigi esitamine kohustuslikuks ka värske, jahutatud ja külmutatud sea-, lamba-, kitse- ja kodulinnuliha puhul.
„Kehtivad märgistamise nõuded ei anna piisavalt infot toote päritolu kohta, sest töödeldud toitude päritoluriigina võib esitada toidu valmistajariigi ning põhitooraine päritolu ei pea eraldi välja tooma,“ ütles nentis Martin Minjajev.
Alates tänavu 13. detsembrist täpsustuvad Euroopa Liidu toiduainete märgistamise nõuded. Märgistus muutub loetavamaks, sest kehtestatakse minimaalne kirjasuurus, selgemalt esitatakse teave allergeenide ning lihatoodete veesisalduse kohta. Märgistusse lisandub teave liha- ja kalatoodete külmutamise kuupäeva ja sulatamise kohta ning alates 2016. aastast muutub toitumisalase teabe esitamise kord, sh toidu soolasisalduse esitamine. Pikemalt muudatustest märgistamise nõuetes http://maablogi.wordpress.com/2014/07/23/mis-muutub-toidumargistuses/
Kümme aastat tagasi isalt talu pärinud ja vaid aasta hiljem mahetalu- tunnustuse välja teeninud Uus-Vainu mahetalu peremees Raido Raba on tulevikku vaadates optimistlik – nõudlus mahetoodangu järele aina kasvab, väidab mees intervjuus Rain Uusenile.
Pärisin talu oma isalt 2000. aastal. Kuna olin talus üles kasvanud ja õppinud ka põlduriks, on maaelu ja sellega seotud väärtushinnangud mulle justkui külge kasvanud. Valik talunikuameti kasuks tuli loomuliku valikuna.
Pärimise järel hakkasin talu aktiivselt suurendama ning panema rõhku mahetootmisele. Mahetalu tunnustuse sai Uus-Vainu talu 2001. aastal.
Kindlasti on plaan talupidamist veelgi suurendada. Üritame ajaga pidevalt kaasas käia – tuua tootmisse uusi, kaasaegseid lahendusi ning tootmisviise, tehnoloogiaid.
Loomulikult olen nad kaasanud. Ega pere ja lähedased nüüd n-ö sunnitööl ka pole, tulevad mulle appi ikka vaid siis, kui tahtmist on.
Kuna nad kõik on samuti maaeluga lapsepõlvest seotud ja tuttavad ning selles keskkonnas üles kasvanud, peavad nad aitamist ka loomulikuks. Seni on nad mind talupidamise juures aidanud meeleldi.
Sageli polegi abi vaja põllutöödes, vaid just kergemates asjades, et majapidamine oleks talu ümber korras. Kuna igas talus suureneb tööde maht just hooajati, siis sellistel perioodidel on nad samuti väärtuslikeks abimeesteks.
Endal mul lapsi kahjuks pole, kuid õde ja õetütred on talus sagedased külalised. Teadlikult ma neid küll sellele tööle ei suuna ega sunni. Eks nad ise ikka teavad, millega tahavad tegeleda ja mis neile ei meeldi.
Abiks käivad nad alati aga hea meelega, kui muud tegemised ja kohustused vähegi võimaldavad – maal põhimõtteliselt neile meeldib. Talunikuks olemisest arvavad nad samuti head. Nii palju, kui nendega sellest rääkinud olen, leiavad nad, et see on väga positiivne, et leidub inimesi, kes viitsivad ja tahavad talupidamisega tegeleda ja seda suunda üleval hoiavad.
Kuna olen vägagi loodust hoidva natuuriga inimene, siis leian, et mahetalundus ongi põllumajandamise ainus õige suund.
Mahetalunduse põhimõtteid järgides saastan loodust suhteliselt minimaalselt, kuid mahetoodangust valmistatud toit on maitsvam ja tervislikum.
Tegelikult oleme mahesuunda hoidnud talu algusest peale, aga see oli tol ajal lihtsalt kontrollimata ja ametlikult tunnustamata.
Üldiselt sujuvalt. Mõningaseks takistuseks osutus vaid paberite täitmine, näiteks külvikorra koostamine. Seetõttu kasutasin võimalusel alati nõustaja teenust, soovitan ka teistel nõustajate abi kindlasti kasutada, et ise bürokraatia kõrval ka asja sisule keskenduda jõuaks.
Üheks võimaluseks on turustada oma toodangut ühistegevuse, näiteks tulundusühistu Eesti Mahe kaudu. Isiklikult leian, et toodangu turustamine läbi selliste ühistute on talunikele väga positiivseks aspektiks – talunikud ei pea nii ise turunduskanalite otsimisega tegelema, seda korraldab ühistu.
Sageli on näiteks viljanõudlus ühtekokku suurem, kui ühe talu toodang välja annab. Seega ei jõuaks üks talunik kogu vajadust katta. Siinkohal tulebki selgelt esile ühistute kasutegur, sest nemad koondavad talupidajaid ja saavad nii suuremat kogust kvaliteetset vilja.
Muidugi on võimalik oma kaupa pakkuda ka kauplustese, kuid tavaliselt võtavad suured kaubandusketid mahekaupa müüki suhteliselt vähe.
Takistusena võiks märkida sedagi, et kontroll on väga range ning tihe. Samas muudab pidev proovide ja analüüside tegemine kauba omahinna veelgi kallimaks, mis võib aga hinnatõusu läbi jällegi nõudlust vähendada.
Täna teebki mahetalunikele peavalu see, et pole vahet, kas turustad kaupa kilodes või tonnides. Proovid ja nõuded on kõigil ühesugused – kõik talunikud, sõltumata nende tegevuse ulatusest, peavad nõuete täitmiseks maksma sama suurt hinda. Nii võibki juhtuda, et väiketalunikud ei saa endale mahetöötlemist lubada.
Kes on need kliendid, kes mahetoodangut tarbivad, ja kas nad on ka nõus selle eest väärilist (üldjuhul kõrgemat) hinda maksma?
Kliendid, kelle ma töödeldud toodangut, kartulit ja juurvilja, müün, tegutsevad kohalikul turul. Nendeks on koolid, pubid, sööklad, kellega iga päev silmast silma suhelda saad.
Loomad ja teravilja realiseerin mina tulundusühistu Eesti Mahe kaudu. Loomulikult peaks mahetoodangul olema hinnad kõrgemad, aga klient pole sellest paraku eriti huvitatud.
Kas talunikuks olemine pakub täna töörõõmu kõrval ka majanduslikku kasu või tuleb talunikutöid ja -tegemisi kompenseerida lisatuludega mujalt?
Kindlasti pole see kerge töö. Pole ju ette nähtud üheksast viieni kontoris istumist, et seejärel koju puhkama minna.
Sageli tuleb ette olukordi, kus pead ka öösel tööülesandeid täitma, talu eest hoolt kandma. Kui oled hingega asja juures ning teed seda hea meelega, saad ka normaalselt ära elada.
Toetused on talule väga suureks abiks olnud. Ilma toetusteta ei oleks saanud toomist sellises ulatuses kaasajastada, iseenda investeeringud oleksid oluliselt väiksemad.
Kuivõrd täidab talunikuks olemine pere ülalpidamise rolli ja kuivõrd tugineb see altruismile – ühiskondlikule kasule, maaelu arendamise soovile laiemalt?
Mina olen täiskohaga talunik ning kogu meie pere tulu laekub sellest tööst. Seega mängib talunikuks olemine meie majanduslikus seisus väga suurt rolli.
Leian, et vähemalt minu tegevus altruismile üldjoontes ei pretendeeri, kuna saan oma tegevusest ju ikka ise ka kasu.
Maaelu arengu kohta võiksin öelda nii palju, et koostöös Asuküla seltsiga edendame ka küla seltsielu – korraldame etendusi ja töö-puhkelaagreid lastele, tähistame üheskoos pühi. Talunikuks olemine annab mulle staatuse ja ka ressursid, mille abil saan neid tegevusi oma kogukonnale võimaldada. Samuti saan ka paljudes külaelu puudutavates otsustes kaasa rääkida.
Milline peaks olema põllumajanduse ja talupidamise staatus, roll Eesti ühiskonnas, kuhupoole püüdlete?
Praegusel hetkel on põllumajanduse osakaalu vähenemine üle kogu maailma suureks probleemiks, niisamuti ka Eestis.
Tänapäeva inimesed on muutunud mugavaks (asju saab poest, keegi ei mõtle igapäevaselt sellele, kust tuleb jahu, millega tehakse leiba) ning keegi ei taha enam teha «musta tööd». Taluniku amet on muutunud vähem ihaldusväärseks ning võiks öelda, et kohati on see isegi alaväärtustatud.
Arvan, et talupidamist peaks kuidagi populariseerima, et ka noored tahaksid seda õppida ja sellega tulevikus leiba teenida.
Inimestes on juurdunud arvamus, et talunikud käivad labidaga põllu peal ringi ja maadlevad põrsastega mudas.
Kuigi selliseid olukordi tuleb ikka vahel ette, on talundus tegelikult väga arenenud valdkond. Tulnud on uued tehnoloogiad, mis muudavad talunike elu oluliselt kergemaks. Mõne mehe traktor on vingem kui teise mehe auto.
Omalt poolt üritan kasvavale põlvkonnale eeskujuks olla ning näidata, et põllumajandus on haru, millega tasub tegeleda ja mis pakub lisaks tegemisrõõmule ka sissetulekut.
• Maaelu arengukava 2007–2013 alusel makstava mahepõllumajandusliku tootmise toetuse eesmärk on säilitada ja suurendada Eestis bioloogilist ja maastikulist mitmekesisust, samuti aitab see säilitada mulla viljakust ja parandada veekvaliteeti.
• Seetõttu näeb Eesti maaelu arengukava ette toetada mahepõllumajanduse arengut Eestis ning aidata kaasa mahetoodangu mahu suurenemisele ja mahepõllumajanduse konkurentsivõime parandamisele.
• Toetust võivad taotleda põllumajandustootjad (nii füüsilisest isikust ettevõtjad kui juriidilised isikud), kelle kasutuses on vähemalt üks hektar põllumajanduslikku maad.
• Põld, millele toetust taotletakse, peab asuma põllumassiivil, mis on kantud PRIA põllumajandustoetuste ja põllumassiivide registrisse.
• Mahepõllumajanduslik maa hõlmab rohkem kui kümnendiku Eesti põllumaast. Mahepõllumajanduse registris on ligi 1300 mahepõllumajandusliku mesinduse, taime- või loomakasvatusega tegelevat ettevõtet kokku ligi 103 000 hektari maaga.
• Mahepõllumajanduse arengukava seab eesmärgiks suurendada 2013. aasta lõpuks mahepõllumajandusliku maa pinda 120 000 hektarini.
Eesti mahetoodanguturul tegutseb mahepõllumajanduse registri andmeil ligi 1300 tootjat ja seda arvu kasvatab suures osas just muutus tootjate mõtteviisis ja soov pakkuda turule tervislikke ja kasulikke tooteid, räägib tulundusühistu Eesti Mahe juht Jaan Nõmmik.
«Pakutavad toetused kompenseerivad vaid seda osa tegevusest, mis toodab otseselt kahjumit,» ütleb Nõmmik. Näiteks katavad toetused saamata jäänud saagi tekitatud eelarveauke.
Kuigi mahetoodete hind on turul keskmisest kõrgem, ei saa mahetalunikud sellest lähtudes kohe automaatselt suuremat kasumit, sest mahetoodete tootmine on oma olemuselt alati kallim ning saagikus üldjuhul väiksem.
Ühistu Eesti Mahe käive on aasta-aastalt hoolimata majanduslangusest ja tarbija rahakoti kõhnusest siiski kasvanud. Selle põhjuseks peab Nõmmik toodete valiku järkjärgulist suurenemist, mis käib käsikäes ka tarbija teadlikkuse kasvuga. «Pimesi ühtegi mahemärgiga toodet kliendid enam ammu ei usalda, vaid proovivad enne toote kasuks otsustamist selle kriitiliselt ikka järele,» sõnab Nõmmik. Turul edukas mahetoode peab olema kvaliteedilt kõrgtasemel, et tarbijaskond – need, kellel on tervisehädad, või need, kelle rahakott lubab mahetooteid igapäevaselt tarbida – tooted omaks võtaksid.
Turule võiks uusi tooteid lisanduda veelgi tempokamalt, aga takistuseks on saanud töötlevate tööstuste vähesus. «Tööstuse ümbersertifitseerimine, tunnustamine ja tavatootmisest eraldamise protsess nõuab töösturilt initsiatiivi, tahtejõudu, algatust ja bürokraatias orienteerumist,» selgitab Nõmmik.
Mahetoodete tarbimisfilosoofia ütleb, et toode peaks tulema toidulauale mitte kaugemalt kui 300 km raadiusest, siis on toode kõige väärtuslikum ja kvaliteetsem.
Kõike ei suudeta aga Eestis kohapeal paraku mahedalt kasvatada või vajalikus koguses toota, mistõttu tuleb osalt jääda ka tulevikus impordile lootma, valgustab Nõmmik. «Mujal maailmas on tootjatel mahud niivõrd palju suuremad, et nad saavad hinda allapoole korrigeerida.»
Siiski püsib enamus Eesti kohalikust mahetoodangust jätkuvalt konkurentsis, kinnitab Nõmmik – üksikud tooted on juba edukad ka väljaspool Eestit. «Mõningad tooted on välismaale läinud jah,» rõõmustab Nõmmik Eesti mahetootjate edusammude üle. «Tasapisi see suund areneb, majanduse paranemisega samaaegselt.»
|
OSCAR-2019
|
||
Ireene Viktor, kes on taimetoitlane alates 2006. aastast ning ka Eesti Vegan Seltsi juhatuse liige, toob välja enda jaoks kuus mõjuvat põhjust, miks ta loobus loomsest oma toidulaual ja eluviisis - sinna mahub näiteks hoolimine oma tervisest, meie planeedi keskkonnast ja vägivallatusest teiste tajuvate olendite suhtes ning ka kogukonnatunnetus.
Enamik inimesi on nõus sellega, et loomadele põhjendamatute kannatuste tekitamine on vale. Näiteks saame kurjaks, kui keegi piinab koeri või on hüljanud oma kassi. Samuti tahame aidata vigastatud loomi ja linde. Kuid ka loomadest söögi ja toodete valmistamine põhjustab neile kannatusi ning toob kaasa nende surma. Inimestel puudub bioloogiline vajadus ühegi loomse saaduse järele. Veganitel ei jää läbimõeldud toitumise puhul ühestki toitainest puudu. Seega põhjused, miks loomseid saadusi tarbitakse, on maitse ehk naudingud ja harjumused. Naudingud ja harjumused ei ole aga hea põhjus loomadele kannatuste tekitamiseks. Samamoodi ei saa ju naudinguid ja harjumusi kasutada teiste vägivallavormide õigustamiseks, sest sellisel juhul kaotaksid moraalsed põhimõtted igasuguse tähenduse. Lisaks sellele kohtleb tänapäeva suurtööstus loomi masinatena - tulu ja võimalikult suur toodang on alati loomade heaolust eespool. Loe selle kohta lähemalt siit.
Paljud inimesed otsustavad veganluse kasuks taimse toitumise positiivsete tervisemõjude pärast. Taimse toitumisega on võimalik vähendada riski haigestuda mitmetesse lääneriikides väga laialt levinud kroonilistesse haigustesse nagu vähk, kõrgvererõhutõbi, südame- ja veresoonkonnahaigused, II grupi diabeet jt. Loe täpsemalt siit.
Selleks, et toita 7 miljardit inimest kasvatame pidevalt toiduks 70 miljardit looma. Kõik need loomad tarbivad omakorda toitu, vett ja muid ressursse, mida saaks kasutada otse inimeste heaks. Selline massiline loomakasvatus põhjustab kliimasoojenemist, loodusvarade hävimist, reostust ning liikide väljasuremist. Kolmandik kogu maakeral toodetud teraviljast läheb loomadele söödaks. USA-s söödetakse üle 70% teraviljast kariloomadele, Euroopa Liit impordib aga umbes 70% oma loomasöödast, mille kasvatamiseks kulub 20 miljonit hektarit maad väljaspool Euroopat. Ometi saaks nii seda maad kui ka teravilja kasutada otse inimeste toitmiseks ning näljahäda leevendamiseks arengumaades. Põllumajanduse osakaal kogu maailma veetarbimises on 93%. Suur osa veest kulub loomasööda tootmiseks ja 55% mageveest antakse põllumajandusloomadele, samal ajal kui mitmeid paiku maailmas ähvardab drastiline mageveevarude vähenemine. Loe lähemalt siit.
Lihatarbimine ei mõjuta negatiivselt mitte ainult loomi, vaid ka inimesi, eriti kõige vaesemaid ja haavatavamaid neist. Loomakasvatuse keskkonnamõjud (sh näljahäda, veepuudus, vihmametsade hävitamine jne) jäävad eelkõige just kõige vaesemate ja marginaliseeritumate kogukondade kanda. Töö tapamajades, farmides ja nahaparkimistöökodades on ohtlik ja raske ning sellega on sunnitud oma tervise ohtu panema kõige madalamal elujärjel inimesed. Inimesed, kes töötavad tapamajades, satuvad teiste töökohtadega võrreldes kõige sagedamini tööõnnetustesse ning puutuvad kokku paljude potentsiaalselt haigusttekitavate bakteritega, seega on tapamaja üks ohtlikemaid töökohti. Samuti on uurimused näidanud, et töö tapamajas mõjutab negatiivselt töötajate vaimset tervist ja heaolu. Äärmiselt tervistkahjustav on töö arengumaade nagu Bangladesh, India ja Pakistan parkimistöökodades, kus toodetakse üle poole maailma nahkmaterjalidest. Paljudes töökodades ei hoolita tööohutusest ja kasutatakse ka lapstööjõudu. Loe lähemalt siit.
Paljud inimesed avastavad alles veganitena, kui mitmekülgne ja maitsev on taimse toidu valik. Veganite toidulauale kuuluvad näiteks:
Samuti söövad veganid taimedest, seentest ja muust mitteloomsest valmistatud pool- ja valmistooteid (nt tofu, sojapiim, taimsed pasteedid jms). Vegantoidud võivad olla nii toored kui küpsetatud toidud, näiteks salatid, smuutid, pastad, supid, praed, kastmed, küpsetised, ahjuroad, koogid, tordid, kommid, šokolaadid, määrded ja väga palju muud. Saadaval on ka vorsti, viineri, kotleti, juustu, piima, jogurti, jäätise, majoneesi jne maitseid ja tekstuure matkivaid taimseid alternatiive. Vegan määrdeid, kastmeid ja jooke tehakse enamasti pähklitest, seemnetest, kaun- või teraviljadest ning toitvaid kotlette ja pihve köögi-, kaun- ja teraviljadest. Enamikke tuntud toite (näiteks jäätist, makarone juustuga, kreemitorti, pikkpoissi) saab lihtsasti valmistada ka taimsetest toiduainetest. Vegantoitude tegemine pole seejuures raskem, kallim või ajakulukam, tuleb vaid retsepte uurida, soovitatavalt uusi maitseid ja toite proovida ning natuke harjutada. Vaata retsepte: www.taimetoit.ee, www.veganmaailm.com, Jah, see on vegan!
Veganlus kasvab kiirelt ja jõudsalt üle kogu maailma. Ka Eestis kasvab veganite arv iga aastaga. Samuti muutub veganite elu järjest lihtsamaks, sest iga päevaga laieneb vegantoodete kättesaadavus ning restoranid arendavad oma veganmenüüsid. Meil on üha rohkem organisatsioone, firmasid ja üritusi, mis toetavad ja arendavad veganlust: Eesti Vegan Selts, Loomade Nimel, Loomus, Taimetoidumess, Vegan Restoran V, Veggo jt. Ka ühiskondlikul tasandil on veganlus ühe enam aktsepteeritud: veganid ei ole vaid üksikud julged lillelapsed, vaid veganid on ka näitlejad, muusikud, õpetajad, sportlased, üliõpilased, ajakirjanikud, advokaadid, tõlkijad, puutöömeistrid, kokad, kunstnikud, teadlased, arstid, projekteerijad, projektijuhid, psühholoogid, klienditeenindajad, ehitajad, programmeerijad, raamatupidajaid, õmblejad, modellid jne. Vegankogukond hoiab kokku ning korraldab üritusi, loenguid, õhtusööke, piknikke ja muidu kohtumisi. Veganite seast on lihtne leida uusi sõpru ja tuttavad, kelle maailmavaade on sinuga sarnane. Veganiks hakates saad osa liikumisest, mis muudab maailma paremaks paigaks nii meile endile kui ka kõikidele teistele olenditele, kellega koos seda planeeti jagame.
Loe ka lugusid Šokeeriv statistika näitab, et loomse toidu massiline tarbimine hävitab planeedi elukeskkonna ja Kuidas saada veganina söönuks kolme euro eest päevas?Oled veganlusest huvitatud ja soovid rohkem teada, mida kujutab endast vegan eluviis? Külasta 1. novembril Tallinnas toimuvat Taimetoidumessi.
|
OSCAR-2019
|
||
Vedelsõnniku laotamiseks on kasutusel iseliikuvad laoturid Holmer Terra Variant ja Claas Xerion 4000 koos Kaweco Double Twin Shift muutuvrööpmega vedelsõnnikulaoturiga. Laoturite erisurve pinnasele on madal ning nende veojõud on suur. Laoturite maksimaalne tootlikkus on kuni 160 kuupmeetrit tunnis. Kasutusel on 5 ja 6 meetri laiused Amazone Catros randaalid koos Vogelsang SynCult laotusseadmega. Vedelsõnniku taimikusse laotamiseks kasutame Injektorit Duport Alltracki, mis on 8 meetrit lai. Võimalik laotada vedelsõnnikut ka maisi ridade vahele.
Vedelsõnniku pumpamiseks erinevatest hoidlatest ja laguunidest on kasutame mitmeid erinevaid pumpasid ja segisteid. Pumbad ja segistid on firmadelt Brand Gülletechnik, Houle ja Reck. Ainsa teenusepakkujana Eestis pakume vedelsõnniku pumpamist ja segamist iseliikuva pumpsegistiga, mille masti pikkus on 32 meetrit.
Vedelsõnniku etteveoks kasutame kokku 8 tsisterni suurusvahemikus 21–32 kuupmeetrit. Meie kasutatavad tsisternid on valdavalt alumiselt poolelt täitmisega. Ainsa teenusepakkujana Eestis pakume vedelsõnniku ettevedu ka traktoritega koos 3 sillaliste püttidega, lisaks pakume ka vahejaama kasutamise võimalust.
Tahesõnniku laotamiseks kasutame universaalpuisturit firmalt Bergmann. Puistur on suurepärane tahesõnniku, komposti ja ka lubiväetiste laotamiseks. Masin on varustatud GPS juhtimisega. Pakume laotusteenuse juurde vajadusel ka ettevedu kallurhaagistega ja laadimist kas rataslaaduri või ekskavaatoriga.
Rohusilo niitmiseks kasutame iseliikuvat niidukit Krone Big M 500 ja Big 420. Nende niidukitega on võimalik niita nii vaalu kui ka laotada rohumass ühtlaselt kogu töölaiuse ulatuses. Suure niiduki tootlikkus on 20 hektarit tunnis ja väikese 13 hektarit tunnis. Võimalik niita ka tervikkoristuseks teravilja vaalu. Niitmist teostame GPS juhtimisega, mis tagab masina maksimaalse efektiivsuse ning minimaalsed ülekatted.
Rohusilo vaalutamiseks kasutame iseliikuvat vaaluteisaldit Oxbo 4334 ja järelveetavat vaaluteisaldit OXBO 334. Konveier tüüpi vaaluti võimaldab vaalutada rohumassi õrnalt, vältides mulla ja kivide sattumist rohusööda sisse. Vajadusel pakume vaalutamisteenust ka 8m laiuse kuhni ketasvaalutiga ning kaarutamisteenust 13m laiuse Kuhni kaarutiga. Kõiki töid teostame GPS automaatroolimisega.
Rohusilo hekseldamiseks kasutame liikurhekseldeid firmadelt John Deere ja Claas. Hekseldid on varustatud kuivainemõõturitega ning 3,8 meetri laiuste koguritega. Silokindlustuslisand on doseeritav vastavalt kuivainesisaldusele ning hekslipikkust saab muuta vastavalt kuivainesisaldusele.
Maisi külvavad Väderstadi ja Horschi täppiskülvikud. Külvikutel on põhiväetise-, starterväetise- ja mikrokraanuliannustid, lisaks ka GPS juhtimine. Maisi külvamine toimub RTK GPS parandussignaaliga. Väderstadi täppiskülvik võimaldab külvata kliendile sobiva reavahega vahemikus 450mm kuni 900mm, sama täppiskülvikuga on võimalik külvata ka rapsi ja kanepit.
Maisi vaheltharimist teostavad firmade Einböck ja Thyregod vaheltharijad. Vaheltharimisel on võimalik samaaegselt ka väetist külvata. Maisi vaheltharimisel kasutatakse vaheltharimisrattaid ja täpset RTK GPS parandussignaali. Pakume ka vedelsõnniku laotust maisiridade vahele.
Maisi hekseldavad John Deere'i ja Claasi liikurhekseldid. Masinad on varustatud niiskus-, kuivaine- ja saagikusanduritega. Ainsa teenusepakkujana Eestis pakume maisi koristusel Shredlage tüüpi maisimuljuri kasutamist, mis võimaldab teha pikka maisihekslit kuni 35mm. Pakume ka teravilja tervikkoristust.
Teravilja külvavad Horschi kombikülvikud. Üks külvik on 6 meetrit ja teine 12 meetrit lai. Külvikud võimaldavad nii tavapärase kui ka laia reavahega külvi. Külvamine toimub GPS automaatroolimisega, ning saame külvata kliendile sobiva laiusega tehnorajad. Võimalik tellida ka seemne ja väetise ettevedu ja laadimine spetsiaalse veoautoga või laaduriga.
Taimekaitse ja väetamise jaoks kasutame iseliikuvaid taimekaitsepritse firmadelt John Deere ja Horsch ning puistelaoturilt firmalt Rauch. Pritside poomilaiused on vahemikus 18–36 meetrit, väetisekülviku maksimaalne töölaius 40 meetrit. Kasvuaegseks väetamiseks kasutame N-sensorit, millega saame väetada taime sobiva koguse lämmastikuga. Pritsid on varustatud erinevate pihustite ja RTK GPS signaaliga.
Põhku ja kuiva heina pressib suurpakipress Claas Quadrant. Masin on varustatud eelpurustiga, mis võimaldab pressida lühikese hekslipikkusega põhku allapanuks. Meilt saab tellida ka pakkide kogumist ja transporti. Võimalik teha ka ruloone ruloonpressiga Krone Fortima.
Pakume teraviljakoristust erinevate suurusklasside kombainidega nii väike- kui ka suurtootjatele. Heedri laiused jäävad suurusvahemikku 7,5–12 meetrit. Macdon konveierheedrite kasutusvõimalus. Lisaks pakume ka transporti põllult veoautode ja kogumishaagistega. Kõik kombainid on varustatud GPS automaatroolimisega.
Transporditeenuseid pakume nii kallurhaagistega, platvormhaagistega, tsisternhaagistega kui ka spetsiaalautodega. Masinatega on võimalik transportida puistematerjale, tehnikat, väetist, vedelsõnnikut, jõusööta ja elusloomi.
|
OSCAR-2019
|
||
Megan kukkus samuti teadvusetult maha. Mida ta nüüd siis tegema peaks? Uurima, kus kohas see Charlotte on või üritada tüdrukuid äratada? Ta kaldus teise variandi poole, kuigi see, mis Charlotte'st üldse sai, oli muret tekitav. Kyle polnud kursis sellega, et ta oli sügavkülmikusse kinni pandud. Ta üritas ikkagi Rhea'd veel äratada ja neidis õnneks ärkaski, mille peale sai Kyle kergendatult hingata. "Noh, kui kogu asi lühidalt kokku võtta, siis Megan läks hulluks. Ja ta saatis oma vaimudega Charlotte'i ma ei tea kuhu. Seda ka veel, et nagu sa näed, on elekter ära," rääkis noormees. "Parem küsimus on, et kas sa ise oled terve?" küsis Kyle. Ta tõusis püsti ja ulatas Rhea'le käe, et ka neiu püsti aidata. "Istu voodile, kui sa end nõrgana veel tunned," soovitas Kyle ning kükitas nüüd Megani juurde, üritades neidist äratada. Kuna ta ei reageerinud, siis oli imelik lasta tal seal põrandal lamada. Seetõttu võttis Kyle Megani sülle, et voodini kõndida ja neidis pehmele voodile asetada.
Rhea võttis Kyle käe vastu ning tõusis, ta pea oli veidikene uimane, kuid ei midagi muud. "Minuga on kõik korras," lausus ta ja märkas, et ka Megan oli minestanud. Kindlasti ei olnud enda võimete kasutamine lihtne ja kerge. Vähemalt ei olnud see seda Rhea jaoks. Kummalise asjapärast saab naine enda võimeid kõige paremini kasutada siis, kui teda varitseb oht. Esimene kord oli olnud metsas, kus libahunt teda ründas ning Rhea talle elektrilöögi andis. Erandiks ei olnud ka Megani rünnak. "Megan..," lausus hübriid ning tormas sõbranna poole. Ta oli küll Rhead rünnanud, kuid siiski oli ta Rhea üks parimateist sõprdeist. Jõudnud voodi juurde, istus ta sinna maha ning uuris sõbrannat. Õnneks tundus temaga kõik korras olevat. "Mine sina alla ja otsi Charlotte üles ning rahusta teisi. Kamanda keegi ka elektrikabiini, mis on õues," andis Rhea Kyle'le korraldusi, kuna ta tahtis ise Megani juurde jääda. Kui Kyle oli lahkunud, tõmbas Rhea endale ja Meganile tekki peale. Ta ei vaevunud nekromanti äratama, kuna ta poleks niikuinii ärganud.
Kyle kuulas Rhea'd ja noogutas. Seejärel lahkus ta toast ja kiirustas alumisele korrusele, üritades olla ettevaatlik, kuna treppidel oli pime ja ise oli ta joonud ka veel. Kyle läks elutuppa ja ronis kohvilauale, kuigi kuna keegi teda eriti ei näinud, siis vahet ka polnud, kus ta seisis. Igatahes võis loota, et nii kajas tema hääl paremini. "Tähelepanu!" hüüdis Kyle, et inimesed sagimise ja rääkimise lõpetaksid. Lõpuks oli vaikus. "Nagu olete märganud, siis elekter on kadunud. Õues on elektrikabiin ja keegi, kel on sellega rohkem kogemust ja kes pole veel nii palju või üldse joonud võiks asja vaatama minna," rääkis Kyle valjult. Kaks noormeest teatasid, et on varem elektrikutena töötanud, aga vajavad taskulampi. Kyle lubas aidata neil taskulampi otsida. Köögis olevast sahtlist see õnneks leitigi ja kaks noormeest läksid õue elektrikabiini uurima. Samal ajal Kyle märkas ka, et Charlotte'i pole rahva seas märgata. Seetõttu võttis ta köögi sahtlist ka teise taskulambi ja läks kõigepealt õue, aga seal ei näinud ta kedagi. Ka tiigi ääres polnud Charlotte'st jälgegi. Kyle läks majja tagasi ja võttis suuna keldrisse, kus ta nägi Charlotte'i, kes oli just Rhea sügavkülmiku katki teinud. Ta suunas oma taskulambi neidise poole ja ohkas vaikselt. No kas tõesti oli Megan ta sinna luku taha pannud? "On sinuga kõik korras?" küsis Kyle ja pakkus oma tuge, et Charlotte saaks külmikust välja ronida. Kuna elektrit polnud, oli külmik väljalülitatud ja tõenäoliselt ta poleks sinna ära külmunud, isegi kui tal supertugevust poleks olnud. Huvitav, mis rass see neiu olla võis? "Äkki räägid mulle nüüd ausalt ära, mida sa seal üleval toas tegid? Ja ära hakka mulle uuesti rääkima, et sa otsisid oma rotti."
Ei saaks öelda, et Megan oli nõrk nekromant.. Pigem oli asi selles, et kui ta närvi läheb, siis kogu see viha ja õelus võtab kontrolli enda kätte ja silmadest peegeldub kurjajõu leeke. Kui ta nõrk oleks, siis ei oleks ta suutnud teha asju millest räägitakse ja millest ei räägita. Mõned teod lihtsalt jäävad suletud uste taha. Kui Kyle Megani endale sülle võttis, vajus naise kael kuklasse vastu mehe kätt. Jenniferi käed ja jalad olid täiesti lõdvad ja parajad nuudlid. Ta küll kuulis kuidas Rhea ta nime ütles, kuid rohkemat mitte midagi. Megan oli omadega täiesti läbi ja magas sügavalt. Ei läinud palju aega, kui Rhea oma sõbranna kõrvale, ühise teki alla magama jäid. Äratada pole vist neid mõtet, sest mõlemad kasutasid palju jõudu ja energiat, et üksteist.. kaitsta (?)
„Mm, ma ei tea,“ kehitas Derek muiates neiu küsimuse peale veidi kiuslikult õlgu, kuid sellele järgnes kohe ka tõene vastus: „Ei. Ma ei usu.“ Sest miks ta oleks pidanud? Enamikel meestel ilmselt poleks olnud midagi kauni ja siiamaani toredat iseloomu näidanud tütarlapse valvamise vastu, nii ka temal. „See on hea omadus,“ noogutas kutt Mavi järgmiste sõnade peale heakskiitvalt. „Aga mulle täitsa meeldis sulle turvameest mängida.“ Oli see siis vähem või rohkem vajalik.
Nüüd, kus valgusallikaid oli vähe rohkem kui käputäis tähti ja kuusirp taevas, sai Derek parema ülevaate sellest, et Mavi keha ei jäänud näole sugugi alla. Varasemas elus oleks noormees hetkekski kahtlemata nii kuuma tükiga järve hüpanud, kuid pärast Põrgus veedetud kuid jätsid enamus asju kuti külmemaks, kui varem oleksid jätnud. Travis naeratas brünetitari kergendatud tooni peale, kui too söögitoa nurgast oma koti leidis.
„Korda teha..?“ pomises Jones pooleldi endamisi, kui Mavi enese korda tegemist mainis. Tema meelest ei olnud neidisel praegugi midagi viga, aga kes neid naisi ikka alati mõistis. Võib-olla tšikk pidaski silmas juuste kuivatamist või riiete vahetamist või midagi sellist. „Ma tulen kaasa, kui sul midagi selle vastu pole,“ arvas noormees, järgnedes libahundile ülemisele korrusele. Enamus rahvast oli omades kampades ja Jonesile ei jäänud hetkel silma ühtegi sellist, mis oleks talle liituma kutsuvana mõjunud.
Toas nõjatus ta õrnalt vastu seina ning jäi õige pisut kohmetult jälgima, kuidas Mavi oma juukseid kuivatama asus. Järsku aga hakkas laelamp vilkuma ning hetk hiljem seisid nad juba pilkases pimeduses. „Mida paganat,“ väljendas noormehe toon kerget segadust, kui ta käsipidi kobades lülitit leida üritas, et seda paar korda plõksida, aga ei midagi.
Cassie, kes oli alles peole jõudnud ja oli seal pimedas nüüd. Ta ei saanud mitte midagi aru, mis siin toimub. Ta üritas arusaada, mis toimub kuid see oli tulutu. Isegi see kontvõõras, kellelt ta oli ennist midagi küsinud ignoeeris teda seal, ilmselt ei saanud temagi aru, mis juhtunud on. Cas seisi seal nõutult ning mõtles, et kas see oli ikka kõige parem idee nii hilja alles siia peole kohale tulla. Vähemalt ta tuli kohale.
Charlotte lasi end aidata ning peagi seisis ta turvaliselt kahe jalaga maapeal. Tal oli veidi jahe, kuna esiteks oli elekter alles ära läinud, seega polnud see sügavkülm just kuigi palju üles soojeneda jõudnud, ning teiseks oli ta soe nahk kiirelt jääd sulatama hakanud ning tüdruku riided olid niisketeks saanud. Aga selles polnud lugu.
"Aitäh, minuga on kõik korras," noogutas plika, ta ei saanud täpselt sotti, kes ta välja oli aidanud, valgus oli veidi vähene. Kuid kuti järgmise lause peale tabas ta juba ära, et tegu on selle sama Kylega, kes ka üleval toas oli olnud.
"Aga ma otsisin oma rotti!" lausus tüdruk põikpäiselt, kuid ta toonist võis aimata, et see oli lihtsalt nali. "Ma ei tea, niisama, ausalt öeldes. Tahtsin midagi põnevat näha. See oli supervinge, mida need tüdrukud tegid. Mis sa arvad, kas nad kordaksid seda, kui ma autogrammi küsiksin?" jutustas ta siis elavalt ja üpriski siiralt.
Dakota langetas oma pea ning ohkas enda nina alla. Ta ei leidnud sõnu, millega noormehele vastata. Mida ta olekski saanud öelda? Dala astus Lucasest sammu kaugemale, silmis nukker pilk. "Ma..." jõudis neiu vaevalt alustada, kui korraga kõik pimedaks läks. Dako üritas pimeduses midagi näha ning vähendas noormehega taas vahemaad, et keegi talle kogemata otsa ei kõnniks. "Mmm... mis toimub?" küsis Dakota, üritades juhtunust sotti saada. Ilmselt oli tal targem paigale jääda ja elektri tagasitulekut oodata, kui ise ka kuskile sagima minna.
Ryan hakkas Alexi lause peale naerma. "Ilmselgelt," väitis ta noogutusega ning aitas neiul seejärel edukalt alla ronida. Lexi enda ja ka Ry kerged tasakaaluprobleemid ajasid kuti uuesti muigama. Edukalt läheb, noh. Kui neid oli noormehe käest haaranud, hakkasid nad läbi rahvamassi endale välisukse poole teed tegema. Jõudnud juba peaaegu ukseni, läks korraga pimedaks ning Ryan seisataks hetkeks. Vaadates kulmu kergitades koraks pimedas ringi, jätkas ta teekonda, kui oli Alexi endale lähemale tõmmanud. Ta polnud uurinud, mis rassist neid on, seega polnud teada, kuidas oli Lexil pimedas nägemisega. Libahundina oli Ry nägemine veidi etem ning peagi olidki nad majast väljas. Päike oli juba loojunud, ent tänu selgele taevale andsid tähed ja kuu valgust. "Lähme sinnapoole," kutsus ta Alexit teda käest õrnalt tõmmates ning juhtides neidise siis oma auto juurde. Ryan suunas Lexi koos endaga kapotile istuma ja võttis seejärel tobipaki uuesti välja, asetades tulemasina nende vahele. Pannud ühe mürgipulga oma huulte vahele sirutas ta suitsud Alexi poole.
Lucas asetas oma käed Dakota õlgadele, andes märku, et ta ei taha, et Dako kuhugi läheks. Võib olla mingi lambine elektrikatkestus, aga võib olla ka kellegi tahtlikult tekitatud olukord. Mingi aja pärast, mis tundus kõvasti pikem, kui see tegelikult oli, kuulis ta Kyle'i häält. Lucas ei saanud aru, kas kutt oli rohkem murelik või pahane. Igatahes tundus, et Kiisu on vägagi kursis toimuvaga ja paanikaks pole põhjust. Luke lasi Dakotast lahti. Temasse tekkis uudishimu, et mis just juhtus, aga ta ei hakanud selles pimeduses kompama, et Kyle'ile järgneda.
Dakota jäi kuulatama, kui keegi, ilmselt Kyle, elutoast üle maja uudiseid hüüdis. "Sa ilmselt elektritöid ei tee?" küsis neiu lõbusalt. Kui Lucas Dalast lahti lasi ning köögis sahkerdamine algas ning taskulambid välja võeti, trummeldas neiu vaikides sõrmedega köögikapil. "Kas passime siin nüüd edasi kuni keegi elektri tagasi võlub või vaatame ringi?" küsis Dako, tulles lõpuks selle peale, et taskust telefon välja tõmmata ja sellega valgust näidata. Nagu ilmselt kõigile juba teada, oli Dako üks väga uudishimulik neiu ning lisaks muretses ta veidi ka teiste mojiitokate pärast. Ta tahtis teada, kas midagi oli juhtunud või oli elekter lihtsalt muuseas otsustanud kaduma minna.
"Veidi," muigas Noora ja jõi ka oma jooki, "Ma ei talu väga hästi alkoholi." Mingite kurjade kavatsuste pärast neidis enam eriti ei muretsenud. Vägijook hakkas juba oma tööd tegema. "Sama, ma vist isegi pingutasin tundidega veidi üle," naeris tüdruk, "Tahaks juba oma elementi valdama õppima. Ma ütlen, et hommikul kogemate duši all olles vee jääks muutmine ei ole tore." Muidu oli paistnud majast rõdule veidi valgust ning kostunud veidi muusikat. Nüüd läks korraga kõik pimedaks ning hetkeks oli ka vaikus kuni majast hakkasid kostma ärritunud hääled. "Mis toimub?" küsis Eva väikese ehmatusega ja haaras Nate käisvarrest. Nii selleks, et kontrollida kas kutt oli olemas kui ka selleks, et noormees ära ei kaoks.
Alex järgnes vaikides Ryanile kui too teda kuskile suunas tõmbas. Kui nad autokapotile istunud olid võttis Lex noormehe pakutud paki enda kätte, haaras sealt ühe suitsu, süütas selle ning tõmbas oma nikotiininälja kustutamiseks suure mahvi. Suits kõrvetas kui mööda hingamisteid neidise kopsudesse sisenes, kuid see ei häirinud teda, pigem mõjus see veider tunne vastupidiselt.
Rahulikult suitsu kimudes tundis neidis kuidas kergelt jahe ööõhk ligi hakkas tikkuma. Esialgu oli see olnud värskendav arvestades kui umbne oli õhk olnud majas sees. Kuid nüüd siin väljas vaid oma õhukese topiga viibides läbistas neidist õrna tuuleiili möödudes kerged külmavärinad. Ja jälle kirus neidis mõtetes, et oma jaki nii kergekäeliselt ära oli loovutanud. Ta tegi oma mõtetes märke, et enne peo lõppu tuleb too võõras blondiin siiski üles otsida ja jakk tagasi nõuda.
Süütanud ka enda suitsu, tundis noormees meeletult mõnu, kui tema keha nikotiinist taas turgutust sai. Ryan nautis hetke, ta ei tundnud parasjagu vajadust Alexit kuidagi meelitada ega midagi. Nende sisse- ja väljahingamised koos ilusate tähtedega oli mõnus vaheldus majas varasemalt mürtsuvale mussile ning üle pea käiva inimeste lõhna- ja higihaisule.
Veidikene koos Alexiga suitsu pahvinud, märkas Ry, kuidas tema kaaslane tuule käes kergelt väriseb. Ka noormehel oli kõigest särk seljas, ent libahundina ei tundnud tema üldse kergesti külma. Ryan oli juba hakkamas talle oma seljas olevat riideeset pakkuma, kuid siis meenus kutile, et tal on ka pusa auto esiistmel. Tõmmanud viimase mahvi, viskas noormees koni maha. "Oota siin," lausus ta Alexile ning liikus veidi taha autoukse poole ning avas selle. Haaranud kärmelt otsitava eseme, lõi Ry veidi liiga suure pauguga ukse kinni ja liikus seejärel tagasi kapoti juurde, kus neidis teda kenasti ootas. "Võta see," lausus Ryan hoolivalt naeratades ning ulatas oma musta pusa tüdrukule.
Järjekordse kerge tuulepuhangu peale end kergelt lõdistades istus Alex vaikselt kapotil ja kimus oma suitsu, mis peagi lõppema hakkas. Neidis oli juba selline, et rääkis siis kui midagi öelda oli. Aga kuna antud hetkel oli vaikus Ryani ja tema vahel mugav, ei hakanud Alex seda ka lõhkuma ja lihtsalt nautis õhtut.
Kui Ryan tema kõrvalt korra kadus vaatas neidis teda segaduses ilmega. No mida ta nüüd ootama peab? Mõtted hakkasid täistuuridel tööle. Mis siis kui kutt plaanis seda pikalt ette, et Lexi endaga kahekesi saada ja ilmub nüüd tagasi koos autost võetud kurikaga ja tegelikult on tal midagi kurja plaanis? Ta teadis kui absurdselt see mõte tegelikult kõlas kuid sellest hoolimata viskas ta ka enda koni maha ning muutus veidi valvsamaks. Kui Ryan aga pusaga tagasi ilmus tahtis Lexi lihtsalt naerma puhkeda, küll oli tal alles kujutlusvõime. Näha noormehe pilgus hoolivust oli Lexi jaoks midagi uut. Ta küll ei teadnud Ryanit sugugi kaua, veel enam polnud nad omavahel just väga sisukat vestlust arendanud, sellest hoolimata märkas Alex kuidas Ryan teda enne silmanud oli ja praegune hetk oli midagi hoopis muud. Võibolla polegi tegemist kõige suurema fuckboy-ga. "Ja aina enam veendun, et sa oled mingi mõtetelugeja, selgeltnägija või kes teab mis," naeris ta pusa vastu võttes ja omale selga tõmmates. "Väga tähelepanelik sinust, aitäh," lisas ta veidi tõsisemalt ja siiramalt kutile otsa vaadates.
Kyle turtsatas valjult, kui Charlotte küsis, et kas nad kogu show'd uuesti kordaks ja veel pealekauba autogrammi jagaks. "Sa tahad tõesti, et Megan sind uuesti külmikusse kinni paneks?" uuris Kyle laia muigega. "Autogrammi sa kindlasti ei saaks, pigem sa vihastaksid neid uuesti," lisas noormees. "Ja noh, Rhea'le pead võib-olla tema külmiku kinni maksma," sõnas Kyle, suunates oma taskulambitulukese külmikule, mille Charlotte oli just oma jõuga katki teinud. Võib-olla Rhea ei küsinud ka tema käest raha, kuna muud moodi ta poleks sealt ju välja saanud. Võib-olla peaks Rhea hoopiski Megani käest raha nõudma? "Majas on endiselt pimedus. Kas lähme tagasi üles?" uuris Kyle neidise käest, sest muu rahvas oli ju üleval ja pealegi oleks kutt tahtnud uurima minna, miks selle elektri parandamisega nii kaua aega läheb.
Mavi muigas kergelt mehe öeldu peale. "Ma pole just eriline nuhtlus ka olnud, et minu turvamine raske oleks," arvas tüdruk. Ta ujus omaette rahulikult, ära ei uppunud ja nõustus vabatahtlikult veest välja tulema ning tuppa minema.
"Jah, korda teha," kordas Mavi end, kuuldes Dereki pominat, "juuksed kuivatada, riided ära vahetada ja nägu üle vaadata ning vajadusel meiki korrigeerida." Ta ei kavatsenud mingit suurt tööd oma näoga teha, lihtsalt eemaldada laiali läinud ripsmedušš, kui seda üldse oli. "Tule. Mul ongi siis lõbusam," lausus Mavi naeratades. See oli vastus, mida ta tahtiski kuulda. Üksi oleks igav olnud.
Mavi tahtis sellest tilkuvast veest lahti saada. Tal ei olnud kahjuks fööni, et juukseid täitsa kuivaks saada. Rheal kindlasti oli, aga ta ei viitsinud ka küsima minna ja mõtles, et laseb juustel ise kuivada. Mavi otsis kotist kuiva pesu, lühikesed teksast püksid ja pikkade varrukatega õhukese pluusi ning kadus koos rätikuga vannituppa, et seal enda keha ära kuivatada ja riided ära vahetada. Mavi jõudis enda näo ka peeglist üle vaadata - polnud sellel häda midagi. Tüdruk läks tagasi magamistuppa, kus Derek ootas, ja järsku kadus elekter ära. "Pimedus tekitab mulle kõhedust," mainis Mavi. Hundina ei tekitanud, sest siis oli tal ka pimedas nägemine, aga inimesena tundis ta end kaitsetult. Mavi kompis oma kotis ja leidis harja, et kiirelt oma märjad juuksed läbi kammida. Seejärel pani ta nii harja kui ka riided kotti ning sulges selle, kavatsedes koti sinna tuppa jätta lootusega, et keegi seda nüüd kuskile ära ei tõsta. "Ma olen nüüd valmis, kas lähme alla tagasi?" küsis Mavi. Kyle'i suurejoonelist kõne elektrikatkestuse kohta ta ei kuulnud, seega ei osanud ta ka arvata, kas ja millal see elekter tagasi tuleb. "Nüüd tahaks küll peale võtta.." mainis Mavi kerge muigega, üritades oma mõtted eemale saada sellest, et selles suures majas oli nüüd nii vaikus kui ka pimedus.
"Sama siin. Seepärast ma ei joogi kangemat kraami kui õlu. Kolm viinashotti ja ma oleks täiesti kastis omadega," sõnas Nate muiates. Ta teadis, milline ta purjus peaga oli vaid selle järgi, mida sõbrad olid talle rääkinud. Ise ei mäletanud neist hetkedest midagi. "Kui valisid tunnid, mis sulle meeldivad, siis ei tohiks nendes kohal käimine just piin olla," vastas Nathaniel. Ta oli end tagasi hoidnud ja mitte üleliia tunde valinud - kolmest piisas täiesti, kuigi oli kiusatus valida ka neljas ja viies. Nate naeris Noora öeldu peale, see tõepoolest ei ole meeldiv tunne, kui vesi muutub jääks. "Siis oled järelikult õiges laagris," järeldas ta. Ühel hetkel kadus majast muusika ja kõik läks täiesti pimedaks. "Kaks võimalust - kas elekter läks ära või keegi teeb mingit lolli nalja," arvas Nate. Tema näole ilmus õrn naeratus, kui Noora tema käevarrest kinni haaras. "Kardad?" Ta oleks välja pakkunud, et majja sisse minna, kuid seal oli rahvas kindlasti täpselt samamoodi paanikas. Nate küsis ühelt noormehelt, kes rõdule sisenes, et mis toimub ja see vastas vaid õlakehitusega. "Ära muretse, ma ei kao ära," sõnas Nate justkui kinnituseks. Tal ei olnud midagi selle vastu, et Noora temast kinni hoidis. See oli tegelikult isegi armas.
Alexi vahva kommentaar ajas ka Ryani naerma. "Ma tegelikult olengi täiskohaga selgeltnägija, aga see on selline saladus, mida ma kõigile ei avalda," vastas ta lõbusalt. "Kuidagi peab ju pappi teenima ja ega ma ometi oma annet raisku ei saa lasta! Käin vahepeal seal Oranjestadel oma väikeses mustas telgis istumas ja lasen inimestel meeletuid summasid maskta, et nende alateadusest soovid välja nokkida." Ry vangutas oma jutu peale pead, ent ei suutnud laia naeratust oma näolt kuidagi pühkida. "Pole probleemi, sinusugused printsessid vajavad erilist emalikku hoolt," märkis Ry naljaga ning paitas Alexi juukseid. Ilmselgelt nägi neiu ju tegelikult totaalselt iseseisev ja enesekindel välja. Pigem pidi kutt vaatama, et Lexi teda maha ei lööks. "Sa näed mu pusas sekikas välja," tõdes Ryan, kui neidis oli tema musta dressika selga tõmmanud. Seejärel liikus noormees Alexile lähemale ning kummardas ta näo juurde. "Sellisega teeks vallatusi küll," lausus Ry flirtivalt, tõmmates neiut sõrmega dressikakaelusest lähemale. Seejärel viis kutt oma huuled aeglaselt Lexi omadel ning tema üks käsi liikus tüdruku pihale.
„Noh, õhtu on veel pikk ees,“ muigas Derek ning tegi Mavile silma. „Võib-olla näen sinus ulakama poole ka ära.“ Sellise, kellel juba õnnestuks teda ohjeldada üritavatele kaaslastele parajat peavalu valmistada. Iial ei võinud teada...
„Miks?“ uuris Travis Mavi tunnistuse peale leebelt, rohkem jutujätkuks, et kui neiu hirmule on mingi konkreetne põhjus või taustalugu. Pimedusekartust oli tegelikult väga kerge mõista, sest pimeduse pelgamisele oli ju täiesti ratsionaalne põhjus olemas – üks su meeltest muutus põhimõtteliselt toimetuks ja see oli muidugi hirmutav, kui muidu oled seda meelt pidevalt kasutama harjunud. „Ma võin lohutuseks öelda, et siin pimeduses vaevalt mingeid kolle hiilib,“ lausus kutt õrnalt tögava muigega, mida küll pimedas näha ei olnud, kuid mille olemasolu võis aimata juba mehe hääles. „Pealegi, sul on turvamees olemas. Oota,“ õngitses ta siis teksade taskust telefoni, et sellel taskulamp sisse lülitada. Nii nad reaalselt nägid ka midagi. Olles lasknud silmadel hetke ereda valgusvihuga harjuda, seletasid Jonesi silmad nüüd taas libahunti, kellele ta põgusa, julgustava naeratuse kinkis. Tüdruk tundus valmis olevat ning kohe sai ta sellele ka kinnitust, kui Mavi alla mineku kohta küsis. „Jah, lähme vaatame, mis toimub,“ nõustus kutt, kelle kõrvu Kyle’i sõnavõtt samuti jõudnud polnud.
„Anna käsi,“ sirutas ta trepile jõudes käe brünetitari suunas, et too sellest kinni saaks võtta. Valgusallikas oli siiski tema käes ja seda poleks ta tahtnud, et tema tore vestluskaaslane hämaruses trepist alla sajab. Nüüd kukuksid nad vähemalt koos, kuigi Jonesil polnud plaanis sel juhtuda lasta. „Tjah,“ naeris kutt Mavi sõnade peale. „Mõtle, kui segaduses vaesed purjus pidulised veel praegu on...“ Neile, kel mõtlemine liigse alkoholi tõttu enam päris korras polnud, võis äkitselt saabunud pimedus küll parajat segadust põhjustada.
Alex puhkes Ryani öeldu peale südamest naerma. "Arvasin kohe, et kind of fishyvärk kui suitsude kohapealt mu mõtteid lugesid," ütles neiu läbi naeru. Kuid kui Lex kuulis mida Ryan peale seda ütles kui Alex teda tänanud oli, vangutas ta vaid naerdes pead. Teda printsessiga võrrelda oli ikka tõest väga kaugel ja no Ryanilt emaliku hoole ootamine oleks teinud sama välja kui keset ookeani bussi oodata.
Kui Lexi pusa selga sai ja Ryani järgnevaid sõnu kuulis teadis ta koheselt, et kui kutt jätab endast kohe algul fuckboy mulje siis suure tõenäosusega ta seda ka on. Ega Alexil selle vastu muidugi midagi polnud, sest ega ta midagi tõsist nagunii otsinud ei olnud.
"Vaata, et sa kellelegi ei räägi," ütles Ryan ning vaatas Alexile tõsisel ilmel otsa. "See on mu saladus, pole vaja endale veel mingit nõiahundi nime teenida." Lisades veel jutu täienduseks ühe tähendusrikka noogutuse, lasi lõpuks kutt jälle naeratusel näkku valguda. Kui Lexi aga naerdes oma pead vangutas, tegi Ry süütukese ilme pähe. No ausalt ei tea, kui millalgi neiul vaja peaks minema veidi emalikku hoolt, ju siis kutt võib talle seda võimaldada.
"Oi-oi, siin läheb kuumaks," sosistas Ryan Alexile veel keelt laksutades vastu. Kui noormees oli oma käe neiu pihale libistanud, pööras ta end nii, et Lexi toetus vastu kapotti ning kutt oli tema vastas. Ry dressika kaeluse juures olnud käsi liikus neiu näo juurde, tõmmates tüdrukut endale lähemale ja teine käsi liikus edasi allapoole, peatudes Alexi meeldivatel kurvidel. Ryan muutus oma huultega nõudlikumaks ning noormehe keel liikus neidise paotunud huulte vahelt tema keelt hellitama. Näksates veel õrritavalt Lexi alahuult, liikus Ry edasi tüdruku kaela suunas, suudeldes neiut iga mõne sentimeetri tagant aeglaselt ja mänguliselt.
Mavi naeratas hetkeks. "Kas sul on nüüd kavatsus mind veelgi rohkem täis joota, et minu ulakamat poolt näha?" küsis neiu muiates. Kõlas, nagu Derekil oleksid temaga mingid kurjemad plaanid. Kuigi Mavi oli juba enne pidu joogiga alustanud, siis ta ei olnud üldsegi nii purjus, kui Rhea, Megan ja Derek seda arvanud olid.
"Lihtsalt.. tekitab kõhedust," vastas Mavi. Tal ei olnud mingit sügavat põhjust, miks pimedus teda pisut hirmutas. Tegemist oli siiski majaga, mis oli laagrist kaugel ja linnast väljas. Eraldatud. Tüdrukul on elav fantaasiavõime ja suutis endale igasugu asju ette kujutada, mis sellises stsenaariumis juhtuda võiks. Mavi tundis pimeduses end alati julgemalt, kui ta oli kas enda kodus või inimeste keskel. Seega oli hea, et Derek oli temaga magamistuppa kaasa tulnud, kuna üksi olles oleks ta liiga hirmunud olnud, et alumisele korrusele üldse tagasi minna. Dereki öeldu kollide kohta pani Mavi naerma. Jah, tõsi, karta polnud ju tegelikult midagi. Kui Derek oma telefoni välja otsis ja sealt taskulambi sisse lülitas, pani see tüdruku mõtlema, et kas ta peaks sama tegema? Polnud vist vaja, said ühegagi hakkama. Pealegi, tema telefon oli kuskil kotipõhjas ja Mavi'l polnud tahtmist uuesti kotis sobrama hakata. "See on nagu stseen mingist õudusfilmist. Äkki on nii, et jõuame esimesele korrusele ja kõik on järsku kadunud. Oleme alles vaid meie, kahekesi, mitte ühtki teist inimhinge," lausus Mavi enne, kui nad liikuma hakkasid. See mõte tekitas talle vaid külmavärinaid.
Näitsik võttis Dereki käest kinni, et alumisele korrusele liikuda. Trepid said vähemalt edukalt läbitud ja kumbki neist ei koperdanud. "Pimedus tekitab neile une ehk ja nad vajuvad lihtsalt ära," arvas Mavi. Ei tundunud küll, et keegi oleks ära vajunud. Nii mõnigi oli oma telefoni välja otsinud ja taskulambi tööle pannud. Väga imelik oli, et muusikat enam polnud - kuulda oli vaid inimeste loba. "Kavatsed siia ööseks jääda?" küsis Mavi. Tüdruk oli ilmselgelt endale toa juba hõivanud, aga tal polnud ka midagi selle vastu, kui peaks oma tuba kellegagi jagama. Mavi ei lasknud Dereki käest lahti, et teda mitte ära kaotada, kui köögi poole kõndis. "Ma võtan külmkapist endale siidri. Tahad ka midagi?"
"Perfektne," noogutas Charlotte, kui Kyle arvas, et ta Megani välja vihastaks. Igav tal igatahes ei hakka. Tüdruk naeratas laialt, omas peas uusi plaane luues. Külmiku-jutu peale kehitas ta lihtsalt õlgu. Ju ta isa kinni taob selle kui mingi probleem on, teda ei huvitanud. Ja pealegi oli ta selle ikka asja eest ära lõhkunud, välja oli ju tarvis saada ja kõik selline. Ellujäämis instinkt. Väga bioloogia, viis pluss!
"Siin on veidi jahe neh, lähme üles," nõustus Lotta ja astus edasi, kuid siis kuulis ta piiksumist. Ruumis oli kottpime ning korraga jäi ka tüdruk haudvaikseks. Näriline piiksatas uuesti ja tüdruk astus hääle suunas edasi, mispeale piiksumine muutus lausa paaniliseks. Ja sealt, ühe külmiku jupi alt sattuski talle pihku midagi pehmet, sooja ja karvast, mis ühtegi hetke ei kulutanud niisama olemisele ning talle kohe hambad kätte virutas. "Ah sa siga," porises plika, kuid ei lasknud teda oma raudsest haardest välja. Oli kaunis suur võimalus mingi vastik haigus saada, kuid teda ei huvitanud. Ta pistis roti oma pluusi sisse, nii et see teda hammustada ei saaks ja suundus mälu järgi umbes sinna, kuhu poiss temast jäänud oli.
„Hmm, eks näis,“ muigas Derek, kui Mavi küsimust kuulis. „Äkki sa ei muutuks siis mitte lõbusasti ülemeelikuks, vaid kukuksid hoopis sisikonda tühjendama ja lõpuks vajuksid üldse kuskile nurka ära? See poleks üldse lõbus...“
„Sul on elav kujutlusvõime,“ naeris Travis kergelt, kui neidis olukorda õudusfilmiga võrdles. „Ma ei hakka küsimagi, mis fantaasiaid sul veel on,“ tegi ta tšikile silma - varasemalt tühjendatud klaasid olid temalgi filtrit aju ja huulte vahel hõrendanud. „Ja kas selles stsenaariumis oleks siis ainult halba?“ Ühest küljest muidugi kõhe, kui kõik teised pidulised järsku nagu haihtunud oleksid, aga kahekesi jäämises oleks ju midagi... erootilist ka. Kuigi kui reaalselt oleks selline stseen aset leidnud, oleks nende mõlema mõtetes ilmselt segadus ja hirm enamuse ruumist enda alla võtnud ja nendele mõtetele poleks eriti asu olnud.
„Näed, me ei olegi õudukasse sattunud,“ muigas kutt neid aste astme haaval trepist alla juhtides. Piduliste suminat ning sisselülitatud taskulampe võis näha ja kuulda kohe, kui nad trepimademele jõudsid. „Mm, ma ei teagi,“ kehitas Jones libahundi küsimuse peale õlgu. „Peo korral- tähendab, Rhea on sellega okei?“ Ta polnud seda päris hästi läbi mõelnud, et kuidas ta tagasi laagrisse saab. Ta oli lootnud, et küllap õnnestub end kellegi autosse sokutada, sest teleporteeruda deemonile ei meeldinud – ta ka ei usaldanud end selles veel kuigi palju.
„Tundub, et ma ei peagi sind purju jootma,“ naeris Derek, kui Mavi suuna köögi poole võttis, seejuures mehe käest kinni hoidma jäädes, millega viimasel probleemi polnud. „Sa tegeled sellega juba ise. Aga ma võtaks ühe õlle, kui seal on.“
|
OSCAR-2019
|
||
19.12.1991 ilmus Tartu peapostkontoris hädaabiväljaanne – ajutised postmargid, kõnekeeli perforibad (ka perfolindid). Ilmus 16 erinevat nominaali. Valmistatud Tõravere observatooriumis arvuti ja perforaatoriga. Alusmaterjaliks on kasutatud perfolinte, kolme eri värvi – valge, helesinine ja (tume)sinine. Nominaal perforeeritud. Kehtivuse tõendamiseks varustatud punast värvi Tartu f kalendertempli jäljendiga, millel ilmumiskuupäev 19129100. Perforullid numereeritud rooma numbritega I kuni X, mis asetses rulli alguses ja araabianumbritega 1 kuni 20, mis asetsesid iga nominaali järel. Rulli algusnumbrid ja järjekorranumbrid olid tehnilised lahendused ning ei omanud frankeerimisväärtust. Liimita.
Eesti Post on pidanud enda ajaloos märkimisväärseks, et algusaastatel oli raskusi postimaksevahenditega ning Eesti Posti allasutus Tartu postkontor võttis seetõttu kasutusele perforibad. Kataloogis on ära märgitud "mõnede kogujate" seisukoht, mida nad arvavad – peavad neid mitteametlikeks. Arvamus(ed) pole argumenteeritud ning „mõnede kogujate“ seisukoht on vastuolus Eesti Posti enda seisukohaga. Tartu väljaanne on dokumenteeritud ning on kahtlemata ametlik väljaanne. Paljud kogujad on arvamusel, et nt postipasuna mark / sari ei kõlba kuskile - kas siis peaks ka selle arvamuse kataloogi sisse kirjutama!? Kindlasti on näiteid teisigi.
Olen seisukohal, et "mõnede kogujate" arvamus tuleb edaspidi kataloogist välja jätta. Võib olla ka sellele järgnev jutt. Sest ka see põhineb "mõnede kogujate" survestamisest Eesti Posti toonastele ametnikele, kes lasid "mõnedel kogujatel" endale "pähe istuda". Kogu see seisukoht on tõepoolest "mõnede kogujate" arvamus ega ole argumenteeritud – dokumentaalsele alusele tuginev. Igaühel on muidugi õigus arvata mida tahes, kuid kas selle peab kataloogis ära trükkima. Teisalt oleks aus, kui need "mõned kogujad" nimeliselt välja tuua - kellede arvamus ilma argumentideta on nii oluline, et see kataloogis ära märkida.
Seetõttu on absurdne – dokumentaalset kinnitust omav väljaanne, mida Eesti Posti toob esile kui erilist väljaannet vrs „mõnede kogujate“ argumenteerimata seisukoha äramärkimine Eesti Postmarkide kataloogis. On aeg "mõnede kogujate" poolt tekitatud segadus lõpetada-likvideerida ehk „mõnede kogujate“ umbisikuline arvamus tuleb kataloogist välja jätta.
Kas keegi üldse teab, millele „mõned kogujad“ tuginevad, kui väidavad, et tegemist ei ole ametliku väljaandega ?
....Täitsa nõus Jaaniga... pealegi ei saa üldse aru, miks neid peaks markideks pidama... hind ei muutu ju sellest mitte kuidagi...
Aga tartu ribad olid päris head... proua oli tol ajal ZBI (TA Zooloogia ja Botaanika Instituut) kantselei juhataja ning mõnikord enne järjekordset hinnatõusu läksin appi kleepima... 1-2 õhtuga (sõltuvalt eelinfost) hoidsime instituudile kokku tema paari kuu palga suuruse summa raha... tundub absurd, aga nii see oli tookord... raamatukogudevaheline vahetus oli tol ajal päris elav veel ja seetõttu kogused sadades, kui midagi uut jälle trükist tulnud oli... see oli omaette tehnika, kuidas neid 4-50 kopikalisi marke ühe liigutusega 10-kaupa kleepida, nii et igal väärtus eraldi näha jäi... ribadega läks asi jõudsamalt ja saadetise kaal väga palju ei muutunud sellest:-) ... kui ma sellise seljakotitäie korraga oleks Postimaja kassasse frankeerimiseks andnud, siis kogu järjekord oleks võinud ka rahumeeli oma ülejäänud (töö)päeva Humalas istuda...
See kiri (meenutus) langes tugeva tsensuuri kätte. Tartlase Vaido meenutus, kui vajalikud olid perforibad. Samasuguseid meenutusi olen ka teiste suust kuulnud. Need meenutused kinnitavad kindlalt, et suurte nominaalidega markide järgi oli vajadus. Kohalikud postkontorid olid probleemi lahendamiseks sunnitud tarvitusele võtma erakorralisi vahendeid. Kuid kindlasti olid Tartu perforibad ametlikud - loaga väljaanne ning pole sündinud omavoliliselt. Spekulatiivsuse mekk on asjal juures, kuid selle eest on hoolt kannud meie enda kolleegid – mõned kaaskogujad. Siinkohal toon välja Viljandi koguja Kaljula Saare kirjutisest Eesti Filatelist nr 28 2001 lk 128 järgmise teksti: .... Eesti Vabariigi postmargid tulid müügile 01.10.1991. See päev oli erutav. Inimesed seisid kannatlikult järjekorras, et osta mälestuseks mõni Eesti postmark. Terviklikku seeriat ei olnud võimalik muretseda kahel põhjusel: igale inimesele müüdi piiratud hulk postmarke ja müügile ei tulnud üldse 90-kopikaline postmark. Et suurendada markide ostuhulka, selleks seisid järjekorras terved perekonnad...! Samal ajal postisaali ühes nurgas müüs keegi härrasmees ka 90-kopikalisi marke ja õhuposti lipikuid poognates!?! .... Eks iga lugeja saab aru ja teeb oma järelduse, kui spekulatiivne too ajastu oli.
Miks nad on aga margid? On ju kogumine süsteemne ning filateelias on erinevad klassifikatsioonid. Kõnekeeles me nimetame neid perforibadeks või lihtsalt ribadeks, aga oma olemuselt ja postmargi definitsiooni järgi on nad postmargid. Seega tuleb neid nimetada õige nime järgi. Ning kuna on tegemist postmarkidega (küll ajutised, kohalikud), siis süstemaatilisust silmas pidades tuleb need paigutada margialbumisse teiste markide kõrvale. Sama nagu 1941. aastal ilmunud kohalikud väljaanded (nt Mõisaküla, Elva, Pärnu, Nõo). Mitte nt ümbrikute, tervikasjade ega ekslikult nimetatud frankeerimismasinate (lipikute) kategooriasse.
Nimetame asju õigete nimedega ja on aeg paigutada nad õigesse kategooriasse – nn Paide liimiribad (ka Tallinna liimiribad) ja Tartu perforibad - tegemist on markidega ja margialbumisse me need paigutame.
Elmo kirjutas: ... pole postmarkide väljaandmise õigust kohapealsele administratsioonile ehk tolleaegse nimega sidesõlmele seni teada olevalt kunagi antud....
Elmo – oleksid pidanud märkima, et sinule pole teada. Oma väidet esitad tõe pähe – kirjutamata, millele tugineb sinu väide. Olen ka varem maininud, et oponendid vaidlevad stiilis: „mina arvan...“, „ma ei usu“, „mulle pole teada“ jmt. Ma ei loe argumente, millele tugined.
Faktilistest (juriidilistest) seisukohtadest lähtudes, paluti ja ka saadi luba valmistada POSTIMAKSEVAHENDEID (seda nii Paides kui Tartus). Postimaksevahendid on üldine mõiste.
erakliendil postmark ja tervikasi (ajutisel perioodil ka käsitsi- või templiga märge „postimaks tasutud“)
Tartu postkontor (ka Paide) taotlesid luba valmistada postimaksevahendeid. Eesti Post direktori poolt saadi luba valmistada postimaksevahendeid. Samuti tuvastas kontroll, et Tartu võis valmistada ja käidelda neid postimaksevahendeid.
Kokkuvõtlikult sai Tartu postkontor (ka Paide postkontor) 1991 aastal loa valmistada kõiki teadaolevate postimaksevahendite alaliike, s. h. ka postmarke.
Postimaksevahendi liigiks ei ole perforiba (ega liimiriba) nagu me oleme kõnekeeles harjunud neid nimetama. Perforiba on materjali ja perforeerimine tehnoloogia nimetus, millest ja mille abil need tehtud on.
Oma olemuselt, kasutusviisilt ja postmargi definitsiooni järgi on Tartu Postkontori perforeeritud ribad või lindid (kohalikud-, rull-) POSTMARGID.
|
OSCAR-2019
|
||
Ebatavaline maniküür karamellad näeb välja värske, vallatult ja flirty. See sobib neile naised seksi, kes ei karda näida paar aastat noorem ja seejuures püüavad näidata oma isikupära . Luua like disain saab mitmel viisil.
Igal hooajal on trend kaunistades mida plaadid on oluliselt erinevad. Vahepeal mõned trendid on jätkuvalt asjakohased aastaid. Üks selliseid valdkondi on lilleline ornament. Suured gerbera, luksuslik roosid, armsad kellad ja muud esindajad taimestik on väga sageli kaunistavad käepidemed on noored tüdrukud ja naised on vanemad. Nad on seotud hellust, habras ja terviklikkus – omadused, mis püüab rõhutada oma tee iga veetlev daam.
2017. aastal võib sageli kohata disain, kus domineerivad õrnad wildflowers, nt kummel. Nad tunduvad väga huvitav ja ebatavaline, tänu millele on kaunis daam selliseid nail-suurtükivägi käsi on alati tähelepanu keskmes. Lisaks, need armsad pungad tõstavad tuju ja kooskõlastamiseks positiivne, kui ise fashionista, nii ja kõik selle ümber. Sel põhjusel maniküür kummel, suvi 2017 sai tõeline hitt, mis meelitab ligi väga palju ilusaid naisi.
Ilus maniküür karamellad saab teha mitte ainult pikki mida ahjusid, kuid puhas lühike küünised. Seejuures disain ei vaja suure ala, kuid liiga väikesed plaadid panevad teda märgatavaid piiranguid. Nii, kummel ja lühikeste küüntega ei saa olla liiga suur, sest nad ei pea võtma kogu ruumi.
Lisaks, pöörates erilist tähelepanu tuleb suhtuda ja kogus lilled. Optimaalne variant on lühikesed mida plaadid – kaunistada neid ainult aktsent sõrmed, nagu kus on peaaegu alati oluline nimetu. Soovi korral on võimalik paigutada ilus lill ja iga küünis, kuid sel juhul tuleb väga hoolikalt valida tema suurus – nii, et nail-art ei olnud ülekoormatud ja labane.
Nagu naturaalsed nii pressitud küünte plaat on piisavalt pikkust võimaldavad igaühel kapten nail art ja punet fashionista realiseerida kõik oma fantaasiaid. Nii, summer maniküür karamellad pikad küünised saate luua kõige mitmel viisil. Näiteks, mis on saadud pilt võib olla mahukas või korter, monofooniline või mitmevärviline, samuti on mõju kameeleon. Väga ilus lilled, mis on loodud kasutades tehnikat hiina müüri, või sama välja pandud välja rhinestone.
Lillemotiivid maailmas nail art saab luua mitmeti. Kuigi kummeli küüned tehakse valdavalt klassikalise värvivalikus – kombineeritud valge ja kollane lilled, kaasaegne tehnoloogia võimaldab kasutada ka teisi toone, sealhulgas, ja mitut värvi ületäitub. Lisaks, sageli küünised kujutatud ainult piirjooned lilled ja nende varred.
Klassikaline french koos karamellad küüned omandab hoopis teise tooni. Selle loomiseks line naeratus paistab valge või kollase lakiga, siis peamine ala mida plaadid peaaegu alati on endiselt värvitu. Õrn väli õied, millel on suur suurus, selline disain on paigutatud ainult aktsent sõrmedel. Kui sama terpilih plaanib luua stiilne maniküür koos väikeste karamellad, ta võib joonistada neid igas küünis ja paigutada kaootiline või kindlas järjekorras.
Küünte disain "kummel" võib olla ja mahukas. Sel puhul lilled näevad välja väga ilus, atraktiivne ja elegantne. Selline nail-art alati tõmbab tähelepanu oma valdaja, nii et enamikul juhtudel on see valivad julge ja enesekindel tüdruk. Vahepeal mõned fashionista märgivad puudus selline dekoratiivne vormistamise mida plaadid ja ruumilised pildid võivad klammerduvad riideid ja muid esemeid, tekitades sellega ebamugavust ja vähendab oma eluiga.
Sel põhjusel surround maniküür karamellad harjumus teha enne teatud üritusi ja pärast selle lõppemist tagasi tuttav korter disainiga. Luua ebatavaline joonis 3d-efektiga saab mitmel viisil, näiteks:
Nii nagu french, lunar maniküür karamellad näeb välja väga naiselik ja elegantne. See tehnika sobib absoluutselt kõigile naistele, sõltumata vanusest ja pikkusest mida plaadid. Tavaliselt selle loomiseks valitakse neutraalne värvitoon katted ja aktsent nimetu sõrme kaunistatud armas lilled. Vahepeal populaarne lunar maniküür, kummel küüned kus on kujutatud otse ümber augu. Kusjuures viimane on kollast värvi ja täidab funktsiooni tuum valdkonna Lill.
Üldist reeglit, maniküür õrn karamellad töötab rahulik värvilahendus, seejuures ainus silmatorkav aktsent see on kollane tuum. Vahepeal, täita see nail-art erinevates toonides, sealhulgas need, mis näevad välja mitu sünge. Nii, joonis küüned "kummel" sageli saavad musta katte, kui see värvigamma ise lilli jääb klassikaline. Selline disain näeb välja luksuslik ja müstiliselt, nii et see kindlasti teeb oma valdaja kuninganna õhtu või mis tahes muu sündmus.
Lisaks, kuigi enamik liikmetele õiglasem sugu kaunistama oma küünte plaat õie motiive enne suve, selline nail art sobib igale aastaajale. Ilus kummel küüned kaetud musta lakiga või geel-lakiga, mis võib olla osa isegi uusaasta pilt. Erinevalt tavalisest kõigile lume helbed ja muud talvel motiive, need väli lilled loovad sooja meeleolu ja soe oma valdaja isegi äge külma talve.
Imekaunis maniküür koos jumala peitel ja kummel ei jäta kedagi ükskõikseks. Sest need putukad toovad maale õnne ja headust , seda tüüpi nail art kindlasti innustada fashionista positiivne ja hea tuju. Lisaks punane värv seljatugi need mardikad on väga huvitav mängida valge, millega traditsiooniliselt kujutatakse kummel kroonlehed. Vahepeal kaunistades küünised sel viisil ei sobi kõigile. Nii, et pealekandmise ladybugs ja ise lilled soovite muljetavaldav ruumi, nii omanikud lühikeste küünised see ei pruugi olla piisav.
Mahl on puuviljadest, marjadest või köögiviljadest tehtud jook, milles ei ole süsihappegaasi nagu karastusjookides. Mahla valmistatakse tavaliselt pressides, kodustes tingimustes ka marju aurutades või muul meetodil viljadest vedelikku välja saades.
Mahla võib juua värskelt pressituna, kuid majanduslikel põhjustel müüakse mahla sageli kontsentreeritult. Sel puhul tuleb kontsentraadile lisada vett. Sageli on kontsentraadil teine maitse kui värskelt pressitud mahlal. Mahla võib säilitada ka pastöriseeritult ja külmutatult. Sageli lisatakse mahlale enne turustamist vett ja/või suhkrut. Erinevate puu- ja köögiviljade ning marjade mahla võib ka omavahel segada segumahlaks.
|
OSCAR-2019
|
||
1. Valitsusliit rakendab tulumaksuvabastuse maksuvaba miinimumi ulatuses alates pere teisest lapsest 2006. aasta 1. jaanuarist.
3. Valitsusliit pikendab vanemahüvitise maksmise perioodi 3 kuu võrra. Valitsusliit kaalub täiendavate meetmete kasutuselevõttu lastehoiuga seotud probleemide leevendamiseks pärast seda kui vanemahüvitise maksmise periood vanemale on möödunud.
4. Valitsusliit katab alates 2006. aasta 1. jaanuarist riigieelarvest tasuta koolitoidu kulud põhikooli ulatuses ning alates 2006. aasta 1. septembrist kutsekooli õpilastele.
5. Valitsusliit tagab vanemliku hoolitsuseta lastele arengut võimaldavad elu- ja õpitingimused. Valitsusliit toetab hooldus- ja kasuperesid.
6. Valitsusliit jätkab alalhoidlikku eelarvepoliitikat. Valitsusliit tagab keskpika perioodi (5-aastane tsükkel) jooksul ülejäägiga või tasakaalus valitsussektori, sealhulgas kohalike omavalitsuste eelarve, vastavalt Maastrichti lepingu ning Stabiilsuse ja kasvu pakti kriteeriumitele.
8. Valitsusliit kaalub riigi võlakohustuste katteks ühe võimalusena riigi võlakirjade emiteerimist, pakkumaks kodanikele ja pensionifondidele võimalust investeerida sääste oma riigi ülesehitusse.
9. Valitsusliit muudab riigieelarve koostamise ja selle täitmise kontrollimise läbipaistvamaks ja arusaadavamaks.
11. Valitsusliit kindlustab 1. juuliks 2005 keskmise täisvanaduspensioni tõusu 2700 kroonini kuus ja 2006. aasta 1. aprilliks 3000 kroonini kuus, lisades indekseeritud pensionitõusule ühekordselt täiendavaid vahendeid. Valitsusliit säilitab pensionisüsteemi kolmesambalise ülesehituse ning indekseerimise tulevaste pensionitõusude alusena.
12. Valitsusliit suurendab vanaduspensioni kasvuga samas tempos töövõimetus-, toitjakaotus- ja rahvapensioni.
14. Valitsusliit seab eesmärgiks, et ettevõtlus- ja maksukeskkonnas tehtavad muudatused on kodanikele ja ettevõtetele hea tavana ette teada vähemalt pool aastat.
15. Valitsusliit pooldab keskkonnamõjust sõltuvat maksustamist. Valitsusliit valmistab ette ökoloogilise maksureformi kontseptsiooni, mis näeb ette maksude osalise ümberorienteerimise tulu maksustamiselt loodusressursside kasutamise ja looduse saastamise maksustamisele.
18. Valitsusliit seadustab kõik tulumaksuseaduse muudatused (sealhulgas tulumaksuvabastuse maksuvaba miinimumi ulatuses pere teisest lapsest) ühe seadusega ja võtab selle seaduse vastu hiljemalt juunis 2005.
19. Valitsusliit loob õigusliku keskkonna erasektori investeeringute kasutamiseks avalike teenuste osutamiseks (PPP-mudel).
20. Valitsusliit viib läbi ärikeskkonna kohendamise ettevõtlusele soodsas suunas (notarid, äriseadustik).
22. Valitsusliit kujundab seisukoha õigusmõistmise eelarve justiitshalduse eelarvest lahutamise küsimuses.
23. Valitsusliit toetab Euroopa Liidu Põhiseadusliku Leppe ratifitseerimist. Valitsusliit korraldab Põhiseaduse muutmiseks rahvahääletuse.
24. Valitsusliit algatab Põhiseaduse muutmise rahvaalgatuse õiguse seadustamiseks vähemalt 25 000 Eesti kodanikule ning toetab selle seadustamist. Valitsusliit lähtub põhimõttest, et rahvahääletusele ei saa panna ega rahvaalgatuse korras muuta eelarve, maksude, riigi rahaliste kohustuste, välislepingute ratifitseerimise ja denonsseerimise, erakorralise seisukorra kehtestamise ja lõpetamise ning riigikaitse küsimusi. Rahvaalgatuse korras ei saa algatada Põhiseaduse muutmist.
25. Valitsusliit peab Eesti arengu võtmeküsimuseks kohalike omavalitsuste tugevdamist, nende iseseisvuse ja tulubaasi suurendamist, maakondliku koostöö tõhustamist.
33. Valitusliit lihtsustab oluliselt kohalikele omavalitsustele nende ülesannete täitmiseks ja arenguks vajaliku maa munitsipaliseerimise protseduure, tagades munitsipaliseeritud maa sihtotstarbelise kasutamise. Valitsusliit võtab vastavad seadusemuudatused vastu hiljemalt juunis 2005.
34. Valitsusliit tagab kultuuri- ja haridustöötajate palga (sealhulgas palgaastmete üleriigilise miinimummäära) Eesti keskmisest palgast kiirema kasvutempo.
35. Valitsusliit kinnitab koolide ja õpilaste valikuvabadusi suurendava ning noorte loovuse arengule ja õppeainete vahelisele integratsioonile suunatud Põhikooli- ja gümnaasiumi uue riikliku õppekava üldosa hiljemalt 2005/2006 õppeaasta lõpuks.
36. Valitsusliit suurendab riigipoolset toetust alg- ja põhikooli õpilastele õppevahendite muretsemiseks ning huvihariduse omandamiseks. Valitsusliit arendab süsteemselt välja ning toetab noorte, eriti 14-17 vanuste noorte hulgas, võimalusi vaba aja veetmisel läbi spordi, muusika, tehnikaringide ning muude vaba aja veetmise võimaluste loomise. Valitsusliit suurendab tuge laste koolivaheaegade sisustamisele kultuuri ja spordi valdkonnas.
37. Valitsusliit täiustab üldhariduse riigipoolset pearahapõhist finantseerimismudelit, mis arvestab laste erinevate võimete ja vajadustega.
39. Valitsusliit töötab välja ja rakendab 2006. aasta jooksul õpetajate enesetäiendamist materiaalselt ja moraalselt soodustava palga- ja kutsekvalifikatsiooni süsteemi.
40. Valitsusliit kindlustab üldharidusele maakondlikele koolivõrgu arengukavadele tugineva ja regionaalselt tasakaalustatud riikliku investeeringuabi, milleks kasutab ka RKAS-i käsutuses olevaid vahendeid.
41. Valitsusliit suurendab alates 2006. aastast oluliselt kutsekooli õpilaste arvestuslikku riiklikku pearaha ning vaatab läbi kutsehariduse arengukava ja kutseharidusele planeeritud investeeringud, arvestades kutseharidusvõrgu regionaalset tasakaalustatust.
42. Valitsusliit tagab tasuta kõrg- ja kutsehariduse jätkumise vähemalt senise riikliku koolitustellimuse ulatuses.
43. Valitsusliit tagab Lissaboni protsessis kokkulepitud taseme saavutamiseks teaduse ja arendustegevuse rahastamise ennakkasvu.
44. Valitsusliit teeb vajalikud ettevalmistused Eesti Rahva Muuseumi uue hoone ehituse alustamiseks.
46. Valitsusliit suurendab tuge harrastus- ja tervisespordile ning arendab koostöös erasektoriga harrastusspordikeskusi kõigis maakondades.
47. Valitsusliit loob Laulu- ja tantsupeo traditsiooni hoidmiseks toetussüsteemi kooridele, orkestritele ja rahvatantsurühmadele.
48. Valitsusliit jätkab rahvaraamatukogude kujundamist kultuuri- ning info- ja teabekeskusteks, sealhulgas suurendades rahvaraamatukogude võimalusi teavikute ja infotehnoloogia soetamiseks.
51. Valitsusliit suurendab tuge pühakodade ja mõisakoolide renoveerimisele ning teiste muinsuskaitsealuste ehitiste hoidmiseks.
53. Tuginedes uuele ringhäälinguseadusele ja ringhäälingu arengukavale ühendab valitsusliit Eesti Televisiooni ja Eesti Raadio 2006. aasta jooksul Eesti Rahvusringhäälinguks ning nüüdisajastab Eesti Rahvusringhäälingu tehnoloogilise baasi.
55. Valitsusliit töötab välja arstiabi parema rahastamise ja kättesaadavuse programmi, sealhulgas töötab läbi patsientide vaba liikumise põhimõtte kehtestamise võimaluse Eesti piires eriarstiabi osutamisel ning haiglate kapitalikulude katmise võimalused.
56. Valitsusliit seab eesmärgiks raviasutuste samalaadse ravi kulude muutmise läbipaistvaks, kontrollitavaks ja omavahel võrreldavaks, milleks rakendab muuhulgas e-riigi põhimõtteid.
58. Valitsusliit tagab tööõnnetuse ja kutsehaiguste kindlustuse finantseerimise töötuskindlustuse fondi baasil töötuskindlustuse tänast maksumäära muutmata.
59. Valitsusliit tõhustab reaalset võitlust korruptsiooniga, hoidub õiguskaitseorganite politiseerimisest ning tagab õiguskaitseorganite tegevuse range seaduslikkuse.
60. Valitsusliit võtab vastu Korrakaitseseaduse, mis täpsustab korrakaitsega tegelevate institutsioonide ülesanded.
61. Valitsusliit laiendab munitsipaalpolitseile kui korrakaitseüksusele KOKSiga ettenähtud pädevuse piires õiguse sekkuda avaliku korra tagamisse, õiguse kinni pidada ja nõuda korrarikkumise lõpetamist ning avaliku korra eeskirjade täitmist.
62. Valitsusliit jätkab Politsei kujundamist kodanikke teenindavaks, abistavaks ja kaitsvaks organisatsiooniks.
63. Valitsusliit arendab päästeteenistusi lähtudes põhimõttest, et päästeteenuse kättesaadavus võimalikult lühikese aja jooksul on iga inimese õigus.
64. Valitsusliit arendab välja üleriigilise varajase hoiatuse süsteemi loodusõnnetuste ja julgeolekuohtude ennetamiseks ning reageerimise tõhustamiseks.
66. Valitsusliit tõstab kohalike omavalitsuste võimekust regulaarse kontrolli läbiviimisel ja välisauditite tellimisel ning reguleerib seadusandlikult nende aruannete avalikustamise.
67. Valitsusliit tagab maaelu, põllumajanduse ning muu maaettevõtluse rahastamise kooskõlas Euroopa Liidu Ühine Põllumajanduspoliitika (ÜPP) rakendamise seadusega ning maaelu ja põllumajanduse turukorralduse seadusega. Konkurentsitingimuste võrdsustamise eesmärgil maksab valitsusliit riigieelarvest täiendavaid otsetoetusi vastavalt EL liitumislepingus sätestatud maksimaalmääradele. Kui Euroopa Liit muudab ÜPP-d, vaatab valitsusliit Eesti riigi eelarvest makstavate täiendavate otsetoetuste suuruse ümber.
68. Valitsusliit kahekordistab Põllumajandusministeeriumi eelarves innovatsiooni- ja teadusrakenduste elluviimiseks eraldatava raha osakaalu. Põllumajandusetraditsiooniliste harude kõrval edendame sihtprojekte nn kolmanda suuna
69. Valitsusliit tagab Riikliku Arengukava (RAK) raames põllumajandusele eraldatavate investeeringutoetuste säilimise, sh eeskätt loomakasvatushoonete ja Euroopa Liidu keskkonnanõuetega vastavusse viimiseks hiljemalt 2009. aasta lõpuks.
70. Valitsusliit toetab väikesadamatele jaanuariorkaani tekitatud kahjustuste likvideerimist. Valitsusliit kompenseerib põllumajandusettevõtjatele 2004. aasta ikalduskahjud 30 miljoni krooni ulatuses.
71. Valitsusliit täiendab põllumajandustoetuste määramise korda eesmärgiga suurendada väikemajapidamistele eraldatavaid toetusi.
72. Valitsusliit jätkab kodanike keskkonnateadlikkuse tõstmist. Selleks suurendab valitsusliit loodushariduse osakaalu riigi finantseeritavas hariduses, loob maakondadesse loodushariduskeskused ning tagab maa- ja keskkonnaandmekogude institutsionaalse ühtsuse ja koordineerituse.
73. Valitsusliit suurendab siseriiklikke ja välisinvesteeringuid vee-, jäätme- ja looduskaitse projektidesse ning parendame projektide menetlemise protsessi (sätestame iseseisva keskkonnavaldkonna rakendusprogrammi Euroopa Liidu struktuurifondide kasutamiseks).
74. Valitsusliit viib looduse mitmekesisuse säilitamiseks lõpule Natura 2000 võrgustiku alade kaitse alla võtmise, jätkab loodushoiutoetuste maksmist pärandkooslustel ja alustab toetuste maksmist Natura-aladel.
75. Valitsusliit võtab vastu uue metsaseaduse ja kaalub kuni 20-aastaste noorendike maamaksust vabastamist.
77. Sobivate ostupakkumiste olemasolul kaalub valitsusliit riigile kuuluvate ebaefektiivse kontrollimehhanismiga vähemusosaluste müüki äriühingutes.
78. Valitsusliit jätkab ettevalmistusi püsiühenduse loomiseks mandri ja Saaremaa vahele ning Saaremaa süvasadama rajamiseks.
79. Toetamaks Eesti suundumist teadmistepõhilisele majandusele, loob valitsusliit Eesti Arengufondi (riikliku riskikapitalifondi), milleks eraldab vajalikud vahendid.
80. Valitsusliit arendab avaliku halduse toimimisviise eesmärgiga muuta infotehnoloogiliste vahendite abiga teenindus inimestele mugavamaks.
81. Valitsusliit toetab riigi IT-arendusprojektide keskselt koordineeritud ja projektipõhist rahastamist.
Selleks kohustab valitsusliit riigiasutusi maakonnakeskustes sisse seadma vastuvõtuajad, et inimesed saaksid põhilised teenused kätte või asjaajamised (toimingud) tehtud võimalikult lihtsalt ja elukoha lähedalt.
83. Valitsusliit jätkab munitsipaalelamuehituse jõulist toetamist. Valitsusliit lahendab sundüürnike probleemi, eraldades selleks vahendid Kredexile.
84. Valitsusliit toetab rahvusvähemuste kultuurilise eneseväljendamise võimaluste avardumist ning rahvusvähemuste lõimumist eestlastega ühiseid huve ja eesmärke jagavaks ühiskonnaks.
saamist, muutes Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuse poolt tunnustatud kodakondsuse- ja riigikeele kursuste lõpueksamid kodakondsuse nõuete täitmise eksamiteks ning kompenseerides riigieelarvest kõigi kursuste edukalt lõpetanute kulud.
86. Valitsusliit tagab piisava ja kvaliteetse pedagoogilise personali ettevalmistamise eesti keele õpetamiseks ja eestikeelseks aineõpetamiseks mitte-eesti õppekeelega gümnaasiumides.
87. Valitsusliit loob Haridus- ja Teadusministeeriumis allüksuse, mis hakkab tegelema rahvusvähemuste hariduse küsimustega Eesti Vabariigi ühtse haridussüsteemi raames.
89. Valitsusliit seab eesmärgiks eraldada NATO definitsioonile vastavateks ja Eesti spetsiifiliste vajadustega kooskõlas olevateks kaitsekulutusteks 2% Eesti sisemajanduse kogutoodangust.
90. Valitsusliit võtab vastu välisesinduste pikaajalise arengukava, mille üheks eesmärgiks on Eesti majandushuvide aktiivne esindamine, ning alustab selle elluviimist aastast 2006.
93. Valitsusliit arendab ja viib ellu Euroopa Liidu õigusruumile vastava ning Schengeni viisaruumiga ühinemise eesmärgiga kooskõlas oleva lühiajaliste viisade saamise ja andmise korra Vene Föderatsiooniga, parandamaks eelkõige piiriäärsete elanike vastastikust suhtlemist ning elavdamaks turismi.
94. Valitsusliit lähtub Iraagi-missiooni pikendamise küsimuses ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1546 mandaadist ja põhimõtetest.
|
OSCAR-2019
|
||
Kui tundub,et koeral hakkab nina roosaks minema kas siis saab midagi selle vastu teha või see lähebki roosaks ja selle vastu ei ole midagi teha ja kui vanalt see peaks umbes juhtuma
See on nn.lumenina retriiveritel (ka kuldne on retriiver). See reeglina tuleneb päikesepuudusest. Ka vastavate vitamiinide andmine sageli ei aita. Kui päike taas välja tuleb, siis ka ninapigment paraneb. Aga proovi otsingusse lüüa sisse sõna "lumenina", siis peaks rohkem infot tulema.
Meie lumenina muutus viimase suvega ka juba suveninaks . Ei aidanud enam selle suve päikesekogus meie nina jälle mustaks muutumiseks.
Ehk on see ikka mingi pärilik omadus? Ruudi nina on olnud kogu aeg täitsa must, ta on nüüd 1,5 aastane, seega teine talv üle elada.
Seal on mitmeid mõjutajaid - pärilikkus, koera organismi suutlikkus toota melaniini (sama aine, mis mõjutab ka karva värvi sabaotsast peani - oled kunagi mõtelnud, miks need kohad koera kehas, kus temperatuur madalam (sabaots, kõrvad, kannatagused) on tumedamad? ), koera toitumine/toidu omastamine ja kliima.
On liikunud jutte, et näiteks merikapsast söötes nina läheb tumedamaks, aga kui palju neil alust on, ei tea.
Kohe kui nina roosakamaks hakkab minema, siis tuleks anda merikapsast. Kui nina juba lausa punane on, siis võib nii juhtuda, et ei mõjugi. Üldiselt peaks suveks nina mustaks minema.
kas keegi oskab soovitada, kust seda merikapsast leida (ilmselt kuskilt mere äärest aga tallinna lähedal ei ole seda küll näinud kuskil) ja kuidas te seda annate koerale..
Poodides müüakse konservi ja salatina, ei pea ise mere äärest otsima. Muidu on merikapsast aga Lääne-Eest randades põhiliselt.
Merikapsa salat on müügil toidupoodides, võib küsida kui ei leia. See on selline konserv, nagu vetika moodi asjandused kas õlis või muus lahuses. Seda söövad inimesed ka. Need lehed võiks ära hakkida ja toidu sisse panna, aga minul ei õnnestunud seda eriti sisse sööta, sest talle ei matsenud.
Mina kunagi mõtlesin, et hakkan tervislikult sööma, ja merikapsas on kuuldvasti üks väga tervislik värk. Ühe korra sõin, ja ei enam. Ausaltöelda ei saa ma isegi aru, kuidas seda on võimalik süüa.
See mis poes konservina müüakse on jube küll (kuigi mu kutsikad söövad vist kõike k.a. naabri niidetud muru) Aga ise sõin kunagi toorest merikapsast
Mina ostsin poest valmissalatit, oli teine vist riivitud porgandi ja õliga. Mis oli baasmaterjal, seda tõesti öelda ei oska. Ehk oligi too konserv.
Kuidas läinud on? Tahaks/peaks ka proovima. Enda arust oli täitsa söödav, selline maitsetu ja samas kalamaitsega.
Seda on saada nüüd ka lihtsalt õliga, ilma sibula ja muude maitseaineteta. Laagri Maksimarketis ja Järve Selveris, mõlemad Tallinnas, vähemalt.
Komondorid väga tahavad seda, setter talub. Aga meie setter sööks ju lõpmatuseni ja mida iganes, välja arvatud toortoit Võibolla on ka see meeldimise-asi selles, et me kutsikatele oleme seda ikka püüdnud mõned korrad anda. Nad on harjunud.
Mingi hull vitamiini- või ainetevärk selle merikapsaga on, sest ehkki ta on suhteliselt võika konsistentsiga, mõned korrad aastas taban ma end merikapsast koerakausside asemel endale suhu kühveldamast. Vat vaatad talle peale ja kohe ei saa ilma olla. Sundmõte. (teine selline sundmõtte-toiduaine minu jaoks on till). Kohe peab aegajalt sisse ahmima.
Viiekuuse kuldsekutsika merikapsaafäär lõppes oksendamise ja kõhulahtisusega. Ma nüüd ei tea, ma mõtlen, et las läheb pigem nina roosaks. Ilmselt ta seedimine on otsustanud, et see ei kõlba üleüldse süüa (ta ise sööks absoluutselt kõike ja kõiki muidu, eks). Merikapsas ise oli täitsa okei ja pahaks ka ei olnud läinud, ma maitsesin Aga meie elame vähemalt selle talve roosa ninaga. Edaspidi vaatame, kui seedimine vähe rohkem asju hakkab kannatama, võib-olla siis proovime uuesti...
Kui kuulsin merikapsast arvasin et pean ka salatit poest ostma,kuid tuli välja,et on olemas merikapsa pulber,nägin müügil Koer24.ee.Nii palju kui meie kursis oleme koeraomanikud kasutavad ja see koeraomanik,kes kasutab on väga rahul,tal on pruun koer,kuid mitte labrador.
Mingi 50g või nii, ma palju ei julgenud. Noh, 220-grammisest karbist umbes neljandiku. Palju või vähe?
Ma muidu leidsin ka, et müüakse igasuguseid pulbreid, aga kuna ma ei ole kindel, milline neist võiks kutsikale sobida (kui üldse), siis las parem läheb nina lumiseks, ma ei taha tema seedimise ja asjadega eriti riskida. Väike teine alles ju.
Noh nii suurt tõugu kutsika puhul ei tohiks seda liiga palju olla. Aga kui Sa ennast nende igastugu lisanditega kindlalt ei tunne, siis polegi tarvis. Hele ninapeegel ei tee koerale haiget.
Hmm, vägev Grausid me vist julgeme süüa küll sisse. Tea, kas need leedripuumarja dražeed/vedelik võiksid siis töötada hästi? Merevetikapulber ju tumedatele koertele mõeldud rohkem...
@Lohelend: Muidu mul ei ole lisandite vastu iseenesest miskit, aga järjest kõiki suvalisi läbi proovima nagu ei hakka. Jumal teab, mis värvi mu kuts pärast on Grau omasid me oleme söönud, neid ma julgen, aga täitsa kõiksuguseid müüakse igal pool. Ma olen päris tulihingeline loomkatsete vastane, oma koera peal siis ometi neid tegema ei hakka
Ma ei tea, kas on. Kui ma söödan loomale sisse igasuguseid erinevaid pulbreid/vedelikke/tablette, et näha, kas juhtub midagi või ei juhtu... eriti kui ma tean, et tema seedimine on üsna õrnake... siis minu meelest see on loomaga katsete tegemine ja suhteliselt ebavajalik. Kui ma annan talle mingeid konkreetseid lisandeid, mille kohta ma tean (noh, enam-vähem, päris täpselt ei saagi kunagi ennustada, eks), mis mõju tal on ja et see võiks sobida sellele konkreetsele koerale, siis ma ei nimetaks seda ka loomkatseteks, aga kui ma lähen poodi, ostan hunniku suvalisi imelike serbohorvaadikeelsete kirjadega asju kokku ja kukun neid oma koerale sisse söötma, et "äkki läheb õnneks" - kuidas sina seda siis nimetaksid?
Ma vaatan asja teisest küljest. Miks see nina ei võiks roosakas olla? See on ju kaasasündinud omadus. Minu Ruudil ei ole nina seni veel roosaks läinud, aga mille poolest ta siis parem on nendest, kellel nina on teise värviga. Seda omadust ei ole küll kunagi näitusekirjelduses mainitud. Enamik kuldseid on roosa varjundiga ninaga.
Kui minu kutsil nina roosakaks hakkas minema, andsin ka leedripuumarja dražeesid. Ei aidanud nad ühti ja suvega nina süsimustaks tagasi ka ei läinud. Siiani on kerge roosakas varjund.
Ma mõtlen ka, et las see nina siis olla roosa pealegi. Selle merikapsaga ma lihtsalt mõtlesin, et võib ju proovida, ega ta midagi väga hullu teha ei saa. Noh, kõhulahtisus ei ole maailma lõpp veel. Mulle lihtsalt meeldivad mustad ninad, aga ega roosa nina koerast halba või koledat koera sellepärast ei tee
mõttetu ettevõtmine oli...pool linna otsisin läbi ennem kui leidsin konservi ja lõpuks keelduti seda söömast, pilk mis kausi juurest tuli oli nii solvunud....ju siis see ikka nii jube asi on
Pigment kui selline on pärilik ja enda rahustamiskes võib igast merikapsaid jne sisse sööta:) Ära proovitud omal ajal spanjelite peal kui oli lootus ja uskums et karv tuleneb vitamiindest jne............
mul on emane kuldne kelle nina on 5 a olnud pigimust ja on söönud tavalist koeratoitu.. ja isane kellel käib talvel vähe heledamaks .... sõltumatta toidust ja vitamiinidest...kõigest võib kasu olla aga ülepingutada pole mõtet.
Lemmikloomapoodides on toidulisandina müügil ka vetikatabletid, hind päris odav, 1 karp nii 30,- ringis. Olen andnud, halba juhtunud ei ole midagi, aga kas ka väga suurt kasu on olnud, ei oskagi öelda, sest päris roosat nina "ravida" ei ole püüdnud. Viimastel aastatel läheb ka minu shar peil talviti nina pruuniks, suvel jälle mustaks tagasi. Kuskilt lugesin veel, et mõndadel koertel pidi nina värvi muutma hakkama, kui ta sööb plastmassist kausist...
Kõigil kutsikatel (v.a üks emane, aga tal on natuke heledam, aga mitte märkimisväärselt) tumedad ninad.
Ei, enamasti ei mängi mingit rolli. Tõugu tundvad kohtunikud on sellega harjunud. Iseasi, kui kollasel labral pigment üldse puudub (dudley nose), nagu siin pildil. Eelmises labrade standardis oli see diskvalifitseeriv viga, nüüd ei ole see enam sisse kirjutatud, aga eks ta väga maitseküsimus ole ja kui kasvataja teab, mis värve tema koerad pärandavad, siis 100% välditav.
|
OSCAR-2019
|
Subsets and Splits
No community queries yet
The top public SQL queries from the community will appear here once available.